Kui võim läheb hulluks

Autor: Uido Truija

SISUKORD

Autori pühendus

Pühendan selle raamatu kõigile neile, kes on kunagi
elanud, elavad ja saavad elama Eestimaa ühe vaesema, samas
aga kauneima paiga teekese ääres. See kurviline tee algab
Vastseliina asulast, kulgeb ühelt künkalt teisele, läbib
metsatukki, ronib mööda orunõlvu, laskub pääsusilmadest
sinetavate niitudeni ja ületab väikesi ojakesi.
Teeke möödub Vana-Saaluse sisselangenud katusega
koolimajast, tõuseb inimtühja Kündja küla künkale, läbib
sundkollektiviseerimisega hävitatud Põlsu ja Surja külad, mida
küll kaart enam ei märgi, kus aga siiski veel tõuseb õhtutaevasse
üksik suits. Seejärel ületab tee madala orusilla ja jõuab Luhtõ
külla, mille rohelusse uppuvad aiad annavad teada, et kunagi
nauditi ka siinkandis kauneid, sooje ja sumedaid suveõhtuid,
tantsiti simmanil; nüüd aga meenutavad kunagise rahvarohke küla
varemetes taluhooned pigem põõsa all lebavat õnnetut, hüljatut
surijat, kes elukeeristest räsituna teeb oma viimaseid vaevalisi
hingetõmbeid. Teeke läbib madala soise ala, jõuab Pari külla,
lookleb endiste taluhoonete raudkivist vundamentide vahel ja
pöördub siis vasakule, Tsiistre suunas.
Tsiistres lösutab tee ääres armetult ja mahajäetult
igivana,19.sajandil ja veel kahekümnenda sajandi keskpaigani
haridust andnud ühekorruseline, armas ja kodune kahe
klassitoaga koolimajake. Tsiistrest suundub tee Ruusmäele,
möödub Rogosi mõisast ja jõuab välja Riia-Pihkva kiviteeni. Seda
teed on sajandite jooksul tallanud sõjaväed, loendamatud sõjaväed
erinevate lippude all – pealetungijad ja taandujad, minejad ja tulijad
- ja ikka selleks, et vallutada, vallutada väikest Eestimaad. Aga
mööda seda teed on läinud ka eestlane laia maailma…

Esimene peatükk. Eestlaste väljaränne Põhja-Kaukaasiasse.

1840.aasta 20. augusti keskpäeval liikus mööda Riia-Pihkva teed iseäralik voor. Selles oli viis vankrit, koormaks kõikvõimalik majakraam; kottide otsas istusid lapsed. Mehed ja naised sammusid vankri kõrval, kompsud seljas. Perekonnapea hoidis ojaharusid ja sundis hobust kiiremale sammule. Päike oli keskpäevas. Rogosi mõisa juures voor peatus, et hinge tõmmata ja hobuseid joota. Kohalikud Liivimaa talupojad astusid uudishimulikult ligi, sobitasid juttu ja pärisid – kust tulek, kuhu minek? Rändurid jutustasid õhinal, et nad tulevad Kuramaalt ja suunduvad Hersoni kubermangu. Hersonimaa pidavat olema erakordselt viljakas ja seal leiduvat palju vaba maad.
Pärast väikest puhkust asus voor uuesti teele; inimesed sammusid reipalt ja lootusrikkalt. Taolisi, vahel veidi suuremaid, vahel väiksemaid läti talupoegade voore liikus suve lõpupoole veel mitmeid, kõik nad heietasid suuri lootusi ning olid kindlad oma paremas tulevikus. Kuuldused sellest, et Venemaa lõunakubermangudes antakse ümberasujatele tasuta maad, aina laienesid. See kauge maa muutus alaliselt maanäljas vaevlevates, ülerahvastatud Põhja-Liivimaa külades üha ahvatlevamaks. Teati rääkida, et keiser ise olevat pakkunud Türgi piiri ääres, sõja läbi tühjaks jäänud provintsides, Liivimaa ja Eestimaa talupoegadele koormistevaba maad.
Selleks, et ümber asuda, tuli saada vastav luba kubermanguvalitsuselt Riias. Mitmed talumehed võtsid tee Riia linna jalge alla, et asja uurida. Kubermanguvalitsuses ei vastatud pärimistele ei eitavalt ega jaatavalt, sest tsaar justkui lubas inimestel ümber asuda, aga mõisnikud olid vastu igasugusele talupoegade lahkumisele mõisatest ja neile rendile antud maadelt. Seletati, et kubermangust võib välja rännata ainult keisri eriloal. Kuid taoline jutt ei rahuldanud lõunamaale kippujaid, kes olid arvamusel, et talupoegade pärisorjusest priikslaskmise seaduse kohaselt ei ole mõisnikul õigust nende väljarännet takistada. Mõisnike pealekäimisel keelas Liivimaa kubermanguvalitsus taolised käigud Riiga ära, kuna talumehed olid ära enam kui nädala jagu päevi ja põllutööd jäid laokile. Liivimaa kindralkuberner parun Carl Magnus von der Pahlen saatis kirikutesse välja teadaande, et mingit ümberasumist ega maa andmist “soojal maal” ei ole ega tule; individuaalse erandina oli see võimalik ainult maanõunike kolleegiumi loal.
Nüüd üritas iga rännule kippuja saada seda “individuaalse erandi” luba; see oli raske ettevõtmine, sest maanõunike kolleegiumi kuulusid needsamad mõisnikud, kes olid talupoegade mõisamaalt lahkumise ja väljarände vastu.
Vaatamata kirikutes tehtavale selgitustööle, püsis talupoegades kindel usk sellesse, et keiser lubab ümber asuda, tuleb ainult Riias vastavad paberid korda ajada.
1841.aasta juulis tekkis talupoegadel kontakt Riia õigeusu piiskopi Irinarhiga. Liikusid kuuldused, et see olevat salgakese talupoegi lahkesti vastu võtnud, nende kurtmisi kuulanud, hädasolijaile mõne rubla kinkinud ja nõustunud välja rännata tahtjaid abistama, kui nad astuvad vene õigeusku. Eesti talupoegi usuvahetus ei heidutanud, soov saada maalapp pärisomandisse kaalus üles kõik usuga seotud kõhklused. Piiskopi soosiv suhtumine muutis ta jalamaid populaarseks ja ümber asuda soovijad jõlkusid pidevalt Riias tema maja ümber ja passisid parajat hetke, et piiskopile ligi astuda. Läbi metsade ja kõrvalteid kaudu, mitmel moel kavaldades, et mitte tabatud saada, püüti jõuda Riiga, piiskopi palge ette, kaasas kohaliku koolmeistri poolt kirjutatud lahkuda soovijate nimekiri. Nii mõnelgi talupojal oli Riias sugulasi, härraste teenijaid, ja siis saadeti talle kiri palvega juhatada kirja tooja piiskop Irinarhi juurde.

Armas welli Tanni Kekkas
Kuule mino palwust, Armas welli, mi Saadi ka ütte miist Sino poole, et deedmist Saada, kuidas Se Luggu om, mesperäst Siin pool Rahwas hendä üles kirjotase, ja mi Saadi ka mehe kirjäga, olle ni hää ja juhata Selle mehhele maja, kon kirjotadas, mis muud kui mi jä Jumalale Tenu, Terwwes kik.
Jumalaga Armas, Sinu welli

Juuli 1841 Peter Kekkas

Mõisnike nõudmisel võttis politsei piiskop Irinarhi maja jälgimise alla. Talupoegi peeti kinni ka Riia linna tänavatel, viidi politseijaoskonda ja neid küsitleti linnas viibimise põhjuste üle. Enamus kinnipeetuid olid linnas tavalistes talupoja toimetustes: mune, suitsuliha või lambanahku müümas; paljud oskasid ennast ka välja valetada, aga need, kes tabati piiskopi majast väljumisel, tiriti arestikambrisse ja koostati protokoll. Hiljem tuli neil astuda kohaliku kohtu ette.
28.augustil 1841 peeti Võru Sillakohtus istungit. Kohal oli härra sillakohtunik von Maydell, tõlk ja kohtusekretär.
Arestikambrist toodi kohtu ette vahialused, tapiga Riiast saabunud talupojad Kersna Prastel ja Vidrik Tattrik. Neid küsitleti selleks, et täita kubermanguvalitsuse käsku nr.5161.
Tõlk tõlkis vahialuste ütlused kohtule:
“Esimene vahialune tunnistab, tema nimi olevat Kersna Prastel, ta olevat 61 aastat vana, k.a. kevadel armulaual olnud, Vastseliina mõisa talupoeg Pari külast. Umbes 4 kuni 5 nädala eest olevat ta Riiga läinud, et seal üle minna õigeusu kirikusse. Kuna tal olevat sugulasi Pihkva kubermangus ja tema tütredki samuti õigeusu kirikusse tahtvat üle minna ja et pealegi talupoeg Saksa Jaan ehk Hürsi Jaan nii teda kui ka peaaegu kõiki oma kandi talupoegi olevat keelitanud Riiga rändama et õigeusu kirikusse minna, siis olevat ta seda otsustanud teha ning läinud. Temaga ühteaegu olevat arhierei juurde tulnud nii Haanja talupojad Jakob Ihatz kaaslastega kui ka Saksa Jaan ja veel muudki talupojad. Arhierei olevat nende seletused paberile pannud ja lasknud neile paberitele alla kirjutada; ka olevat ta küsitletule kinkinud kolm hõberubla, kuna ta olevat arhireile oma häda kurtnud. Tagasitulekul olevat ta kinni võetud ja aresti viidud. Riia reisimiseks polevat tal olnud mingit muud põhjust, kuigi Saksa Jaan ja teised sinna olevat reisinud Venemaal maa saamiseks.”
Ütluste lõppedes sõnas tõlk:
“Astu kõrvale, teine kohtualune astugu ette.”
Alustati Vidrik Tattriku ülekuulamisega.
“Tema nimi olevat Vidrik Tattrik, ta olevat 35 aastat vana, k.a. kevadel armulaual olnud, Vastseliina mõisa talupoeg Tüütsmäe külast. Ta ei saavat salata, et läks üksinda Riiga, et end kirja lasta panna Venemaale ümberasumiseks ning vabaduse pärast, mida, kuulujuttude järgi, seal pidavat saama. Teekonnal Riiga olevat ta kokku juhtunud Kersna Prasteliga ja seejärel olevat nad koos läinud Riiga ning ühe vene vaimuliku juurde, kes nad olevat kirja pannud pärast seda, kui nad jaatavalt olevat vastanud tema küsimusele, kas nad tahavad õigeusu kirikusse üle minna. Arhierei juurde ei olevat ta jõudnud, sest vaimulik olevat neile keelanud koos sinna minemise ja olevat arvanud, et sellest jätkub, kui üks läheb. Muuseas kavatsevat küsitletu igatahes õigeusu kirikusse üle minna.”
Küsitlemine lõppes, tõlk sõnas Tattriku Vidrikule: “Astu kõrvale.”
Kohtunik J. von. Maydell mõtiskles veidi aega, libistas pilgu üle pasteldes talupoegade, kehitas õlgu ja määras:
“Kohtule on saanud teatavaks, et Saksa Jaan ehk Hürsi Jaan on üks ja sama isik. Vastseliina mõisale ülesandeks teha Jaan 2.septembriks k.a. kohtu ette tuua. Vahialused on vabad. ”
Need kaks Vastseliina meest said vabaks, aga sellega asi veel ei lõppenud. Vastseliina mõisast Hürsi külast pärit Saksa Jaan kuulutati tagaotsitavaks ja kuna ta ise ennast üles ei andnud, siis komandeeris kohtunik J. von Maydell komissar Horni nelja kasakaga teda kinni võtma. Jaan leiti peagi üles, aga tema kinninabimine ei kulgenud kuigi lihtsalt.
7.septembril 1841 esitas Vastseliina mõisavalitsus Võru Sillakohtule ettekande vastuhakust Vastseliina kogukonna eestseisja vannutatud asemiku Hürsi (Saksa) Jaani kinnivõtmise katsel.
”Keiserlikule Sillakohtule on sel mõisal kohuseks ette kanda, tuginedes Keiserliku Sillakohtu ettekirjutisele möödunud kuu 28.päevast nr. 599: vahistada siinne talupoeg Hürsi Jaan ja toimetada Keiserlikku Sillakohtusse.
Selle kuu 6.päeval tabasid kogukonna kohtumees Sandi Tanil ja talupoeg Koiva Hindrik mainitud Hürsi Jaani Hürsi külas (mitte tema oma majas, vaid tema naabri Hürsi Peebu poja Johani juures). Kui mainitud kohtumees ja Hindrik, kelle ta abiks oli kaasa võtnud, tahtsid kõnealuse Jaani kinni võtta, hakkas seesama end kaitsma. Ja kuna tema naine oli juurde rutanud ning külast abi karjus, siis kogunesid hürsilased ja Punni külast need, kes seal lähedal asuvad, kokku 6 peremeest, ja ähvardasid nii kohtumeest kui ka tema saatjat lüüa, kui nad peaksid Hürsi Jaani puudutama. Niisiis tuli kohtumees Tanil, asi õiendamata, mõisa ja avaldas öeldut.
Ühtlasi teeb see mõis nimepidi teatavaks Hürsi Jaani kaitsjad:
1. Hürsi Peebu poeg Johan,
2. Hürsi Semmo,
3. Punni Mihkel,
4. Punni Jaan,
5. Sistre Jakob.

F. Müller kui mõisavalitseja.

Asi kogus üha enam hoogu. Vene keisririigi kohtukivid asusid pöörlema aina kiirenevas tempos ja kohalikud mõisnikud lisasid väsimatult tuure juurde.
11.septembril esitas Võru Sillakohtu kantseleiametnik L. Schultz ettekande sillakohtule kokkupõrkest Vastseliina talupoegadega Hürsi (Saksa) Jaani vahistamisel.
“Mulle antud ülesande täitmiseks läksin ma, kaasas 10 meest kasakaid, lisaks kutsar Hindrik Kerra Loosist, Rogosi kõrtsmik Matvei Kartuzov ja Vastseliina metsavaht Dolf, 11.skp. vara hommikul enne koitu Rogosi kaudu Vastseliina mõisale kuuluvasse Hürsi külla, et kinni võtta sealne talupoeg Hürsi ehk Saksa Jaan.
Tee üle Rogosi valisin ma meelega, osalt et ülalmärgitud usaldatavad mehed kaasa võtta, osalt, et tõrksatele talupoegadele üllatuse läbi mitte aega anda vastupanuks.
Hürsi küla (6 peremeest) enne päeva algust toimunud hõivamisega ja kõigi taluhoonete kiire läbiotsimisega õnnestus mul leida Hürsi ehk Saksa Jaan ühest õlehunnikust ja ta kinni võtta. Vaevalt oli mul Jaani leidmine ja kinnivõtmine korda läinud, kui igalt poolt kostis vali kisendamine ja appihüüdmine: “Tulge ja aidake ta lahti päästa, ta on vangistatud.” Sedamaid olid koos peaaegu kõik lähestikku asuvate Hürsi ja Punni küla (9 peremeest) elanikud, suured ja väikesed, enamasti suurte malakate ja kividega relvastatud, ahistamas mind ja minu kaaslasi. Võitlusest hoidumiseks püüdsin ma nii kiiresti kui võimalik külast lahkuda, kasutamata rohkem vägivalda. Seejärel kui olin kinnivõetud mehe lasknud komando keskele tuua, jälitasid talupojad mind kaks versta kive loopides. Sel puhul said üks kasakas ja kõrtsmik Matvei Kartuzov malakahoobi, teist kasakat aga tabas kivi, ilma et haavatasaamine oleks aset leidnud. Pärast seda kui olin jõudnud jälle suurele Alùksne maanteele ja kiiremini võisin edasi saada, lõppes jälitamine.
Peale selle ei tohi ma jätta ette kandmata, et:
1. Hoonete läbiotsimisel oli mulle abiks talupoeg Hürsi Semmo, ja et
2. Selle läbiotsimise ja talupoegade poolt jälitamise juures on üks kasakapiik ja püstol kas rüsinas kaotsi läinud või kiiruga maha unustatud.
Mul on au Keiserlikule Sillakohtule siinjuures üle anda kinnivõetud Hürsi ehk Saksa Jaan (Vastseliina kogukonna eestseisja vannutatud asemik) ja ette kanda kõige alandlikum palve, et tehtaks korraldus selleks, et sillakohtusse ära toodaks, üleandmiseks omanikule, kadumaläinud piik ja püstol ning püss, mille Punni Mihkel Hindrik Kerralt ära võttis.
L. Schultz

Kohtukivid jahvatasid. Asi oli keeruline. Ametnikud tegelesid usinalt kirjavahetusega.
17.septembril 1841. saatis Võru Sillakohus ettekande kubermanguvalitsusele Hürsi (Saksa) Jaani vastuhakust võimuesindajatele ja ümber asuda soovivate talupoegade nimekirju koostanud Jõksi koolmeistri Hindrik Dorni ülekuulamise tulemustest.
“Hiilguslikule kõrgelt poolt seatud Keiserlikule Liivimaa Kubermanguvalitsusele on see sillakohus sunnitud kõige kuulekamalt käesolevaga ette kandma, et, esiteks:
Kohtu ülesandel on kinni peetud Hürsi (Saksa) Jaan, Vastseliina kogukonna eestseisja vannutatud asemik, kes avaldas vastupanu seadustatud vahistamisel süüteo eest,
Teiseks: Tartu Kreisikomissariaadi nõudmise peale 28.augustist k.a. Nr. 117 uurimisele võetud külakoolmeister Hindrik Dorn Jõksist on üles tunnistanud, et ta olevat toimetanud rännuhimuliste talupoegade kirjapanemist ning nimekirjade koostamist 1 vaskkopika eest hinge pealt mitte ainult Jõksi vallas, vaid on otepäälaste palve peale läinud ka Otepää valda ja sama maksu eest ka sealseid inimesi, kokku aga umbes 250 hinge, keelust hoolimata üles märkinud.
Et kaebealust Hürsi (Saksa) Jaani, kui Vastseliina kogukonna eestseisja vannutatud asemikku, ja ka teist kaebealust, Hindrik Dorni Jõksist, kui koolmeistrit, ei saa allutada ihunuhtlusele, nende süütegu aga seda laadi on, et selle range karistamine hädavajalik näib olevat, siis ei saa see sillakohus jätta hiilguslikule kõrgelt poolt seatud Keiserlikule Liivimaa Kubermanguvalitsusele esitamata järelpärimist, missugune karistus tuleks määrata esialgselt vahistatud süüdlastele.”

Hürsi (Saksa) Jaani kohtutoimik käis ühest instantsist teise, kõrgemasse kohtusse, ja siis jälle tagasi esimesse astmesse kukkudes. Tegemist oli huvide konfliktiga: mõisnikud tahtsid jätta talupojad sunnismaiselt paigale, sest kes siis ikka nende mõisatöö ära teeb; talupoeg Hürsi Jaan raius kui rauda – keiser ei keela ümberasumist, ja tal oli õigus: keiser soovis uusi, vallutatud alasid koloniseerida.
Asi venis, ja nagu ikka taolistel puhkudel, läks kätte hapuks ja vaibus lõpuks ära. Liiatigi laekus kohtumajja uusi, värskemaid asju peale.
Liivimaa ja Eestimaa talupoegade ihalus saada oma maatükki ei vaibunud. Ikka ja jälle käidi Riias, esitati taotlusi, saadeti maakuulajaid isegi Venemaa hõredalt asustatud valdustesse. Aegamisi muutusid seadused, eeskirjad ning vähehaaval, aga üha suuremas ulatuses, asusid talupojad pikale teele; paljudele oli see ränkraske tee tundmatusse. Aga pärale jõuti, jõuti Põhja-Kaukaasiasse, Lõuna-Kaukaasiasse, Kesk-Venemaale ja isegi Siberi viljakandvamatesse piirkondadesse.
Töökas eesti talupoeg ajas peagi uues elukohas juured alla, haris üles maalapi, soetas loomad ja ehitas endale korraliku elamu ja taluhooned. Liivi- ja Eestimaalt pärit uusasukad olid eeskujuks, samas ka kadestamisobjektiks kohalikele.

* * *

Põhja-Liivimaa Rogosi mõisast, Haanja künklike ja väheviljakate maade ülerahvastatud taludest pärit väljarändajate grupp jõudis Põhja-Kaukaasia mägedevahelisse orgu 1891. aasta sügisel. Tsaari-Venemaal oli väljarändamine ja uute maade koloniseerimine juba jõudnud staadiumisse, kus seda protsessi reguleeriti keisririigi seadustega ja osutati väljarändajatele ka mõningast rahalist toetust ja prii sõitu mööda raudteed Sankt-Peterburgist kuni sihtkoha viimase raudteejaamani.
Ligi kuu aega oli kahekümnest inimesest koosnev salk: mehed ja naised, teismelised lapsed ja lapsed ema süles, logistanud mööda Venemaa raudteed ning lõpuks saabusid sihtpunkti – Nevinnomõsski raudteejaama. Siin roniti vagunitest välja ja kergitati õlale pambud oma vähese varanatukesega. Mehed olid kaasa võtnud kirved, saed ja labidad, haamrid, höövlid ja peitlid – esmased töövahendid, ilma milleta oli võimatu alustada uut elu. Naiste kandekottides leidus niite, nõele ja heegeldusvardaid – ka uues kohas vajati linikuid, oli vaja kududa sokke ja käpikuid, parandada lõhkikärisenud püksitagumikku.
Rändurid asusid vene kasakast teejuhi saatel liikuma. Teekond kulges Urupi jõe läänepoolset kallast pidi vastuvoolu lõunasse. Paremat kätt jäi silmapiirini ulatuv stepiala, vasakul, üle jõe, hakkas maapind peagi tõusma. Vene kasaka hobuse järel vantsisid väsinud rändurid läbi kolme staniitsa, ja seejärel jõudsid neljanda – Otradnaja staniitsani. Otradnajas ratsutas vene kasakas läbi Urupi jõe madala koolmekoha. Mehed astusid põlvini ulatuvas vees emotsioone näitamata, naised ohhitasid ja ahhetasid, teismelised poisid pildusid tüdrukutele vett näkku ja riietele ning naersid heameelest, tüdrukud kiljusid edvistavalt.
Olles jõekoolme õnnelikult ületanud, tõusis eestlastest ränduritegrupp kasaka hobuse saba järel mööda Kaukaasia mäenõlva üles, aina kõrgemale. Ligikaudu neli kilomeetrit liiguti mööda käänulist teerada ja siis jõuti umbes seitsmesaja meetri kõrgusel paiknevasse mägedevahelisse orgu. Kauguses sinava taeva taustal paistis kaheküüruline Elbruse mäetipp. Kasakas osutas piitsaotsaga – siin saab olema teie elupaik. Seejärel, olles õigeusklik kristlane, lõi risti ette ja sõnas: “Jumal õnnistagu teie ettevõtmisi, teenige tsaari tões ja usus.“ Kasakas tõmbas ratsmetest, andis hobusele kannuseid ja kappas mööda tuldud teed tagasi.
Väljarändajad jäid üksi oma saatusega. Neil seisis ees ränkraske töö, olelusvõitlus. Esialgu piirduti väikeste onnide ehitamisega, et talv üle elada. Talvevarudeks koguti loodusande: marju, seeni, juurikaid, kuivatati metspirne, mida leidus külluses. Noored poisid käisid jahil – püüdsid silmustega jäneseid ja linde. Talvel aga asuti raiuma puid, et ehitada juba elamiskõlblikud – eeskoja, köögi ja kahe väikese kambriga majad. Kahe aasta möödudes paiknes selles orus väike, aga elujõuline Uus-Viru küla.
Küla paiknes kahe mäe vahelises orus. Oru põhjas voolas kitsas, selgeveeline jõeke. Mäed olid laugjad, nii et nende nõlvadel võis maad harida. Uus asundus rajati kindla plaani järgi. Igale perele mõõdeti seitsmekümne meetri laiune krunt. Kaherealine küla venis mägede vahel, kummalgi pool kenad majakesed ja hädavajalikud kõrvalhooned.
Juba vähem kui viie aasta möödudes oli külatänav juurdesaabunud eestlastest asunike arvel veninud ligi poolteise kilomeetri pikkuseks neljakümne perega külaks.
Läbi küla kulgev avar tänav ääristati kahe akaatsiaalleega. Akaatsiaid istutati ka õue. Nii võis küla peale kokku tulla kuni kümme tuhat akaatsiapuud. Suuremaks sirgunutena andsid nad külale õrna, hella ilme. Õiteajal oli kogu org imelises valges, kaunis pitsivahus ja juba mitme kilomeetri kaugusel alla tuult oli selget tunda mõnusat akaatsialõhna.
Peale akaatsiate istutati koduaeda saarepuid. Muidugi ei puudunud viljapuud, millest ülekaalus olid aprikoosid. Kuivatatuna olid aprikoosi viljad väga magusad ja sobisid hästi kompoti või marjasupi valmistamiseks. Köögiviljalapil kasvatati meloneid ja kõrvitsaid, porgandeid ja kapsaid. Kaevude järele vajadust polnud, sest terve aasta valgus mägedest rohkesti alla selget, puhast ja karastavat vett.

Kohe esimesel kevadel alustati maaharimisega. Visa tööga tõmmati maasiile pikkemaks, mööda mäenõlva ülespoole, ja nii saadi kaks hektarit iga pereliikme kohta. Lisaks veel pool hektarit aiamaad. Pikkamisi muretseti juurde tööriistu, laiendati põllukultuure. Kasvatati nisu, otra, kaera, maisi, päevalille ja muidugi kartulit. Oli ka kanepit, sööda- ja suhkrupeeti, aiamaal küllaltki suurel hulgal kõrvitsaid. Aga eestlasele olid siiski kõige tähtsamat loomad, nende järgi arvestati jõukust. Keskmises majapidamises peeti peagi nelja-viithobust, kaht lüpsilehma, kümmekond lammast, lisaks emis, mitu kesikut ja orikas ning küla peale ka mõni kult, et saada põrsaid. Kanad ja haned kuulusid iga endast lugupidava talu juurde lahutamatu osana.
Põldu künti talgute korras, neli kuni viis hoburakendit sammusid üksteise järel piki vagu. Töö oli raske, hobused pidid astuma kiiret sammu ja nad ei pidanud pikka päeva vastu. Läks vaja mitu vahetust. Viljakoristus ja kartulite võtmine tehti samuti talgute korras. Heina niideti kasakatelt renditud heinamaal või mägede aasadel, sest jõekese luhalt niidetud hein oli madala väärtusega. Siinsed lehmad olid kidura piimaanniga, aga oma pere tarbeks piima jätkus, ka sai teha võid ja kohupiima.
Elu Uus-Viru külas läks hoogsalt ülesmäge, maa oli viljakandev, inimestel oli tahtmist tööd teha. Elati hästi. Suve jooksul tapeti mitu kesikut, sügisel orikas, liha söödi palju. Loomadega tasuti ka kõik kohustused riigi ees.
Kaukaaslastel oli tavaks süüa maisileiba. Eestlased muretsesid oma leiva jaoks nisu kaugemalt, põhja poolt; seda vahetati liha või metspirnide vastu. Rukist aga siinkandis ei kasvatatud.
Ümbruskonna metsades võis sügisel pirne korjata koormate viisi. Nii sõideti nisu järele kahehobusevankriga. Vahetati mõõt mõõdu vastu. Jõukates staniitsades nimetati eestlasi pirnisööjateks, kuigi nende põhitoidus oli liha ja pirne pakuti staniitsa elanikele. Enda tarbeks tarvitati pirne peamiselt kuivatatuna kompoti või marjasupi valmistamiseks.
Kirikut külas veel ei olnud. Lapsi ristimas ja noori leeritamas käis õpetaja Pjatigorskist, kus tegutses kogu Põhja-Kaukaasiat teenindav saksa-eesti luteri usu keskus. Matuseid korraldasid oma küla ärksamad mehed.

* * *

1922. aasta kevad Põhja-Kaukaasia Uus-Viru külas oli seletamatult ärev ja eriline. Isegi kauge Elbruse lumine, kahe küüruga mäetipp oli eriline ja pidevalt muutuv: ajuti hele ja särav, siis jälle tume ja ähvardav.
Aina ahnemalt jõi kevad lund külataguste mägede nõlvadel. Tuule hingus puhus soojalt. Lumehanged muutusid pehmeks, vajusid madalamaks ja tumenesid. Nende alt voolasid veenired, kohati paistis juba mullakamar ja sealt hoovas inimeste hinge mulla erutavat raugust, tema kevadist ihalust ja viljastamise ootust. Loomad olid lautades sagedamini rahutud. Kassid katusel näugusid iharalt. Tüdrukute põskedesse voolas noormehi kohates kuum punetav veri. Naised muutusid hellitustele altimaks ja tõmbusid raugelt meeste poole.
Külavanem Uustalu Jaan kallistas öösiti sageli ja ahnelt oma naist. Kevadepoole, vaatamata üha eredamalt paistvale päikesele, oli naise nägu muutunud kahvatumaks; ta olek oli leebe ja vaikne, ta liikus sujuvamalt ja pehmemalt – ta kandis last.
Kevadest oli saanud suvi, ja nagu see oli olnud alati, andis maa ka seekord Uus-Viru talumeestele käsu heinatöödeks.
Külarahvas valgus välja oma õuedest. Tööpüksid jalas, kergetes pasteldes või hoopiski paljajalu, valgetes alussärkides, elavad ja jutukad, kogunesid nad külast väljaviiva tee ääres paikneva sepapaja juurde. Sepapada pidas käharate süsimustade juustega ja samasuguse, pisut pulstunud habemega noor mustlane Roman. Hobuste rautamisel ja vankrirataste parandamises oli ta suur meister, polnud sepatööd, millega ta toime poleks tulnud.
Päikese käes kuumaks haudunud mulla joobnustavalt kange aroom, mida tuul mäenõlvadelt kandis, ja terve, loomalik sõnnikulõhn taluõuedest pani vere kihama otsekui vein, lõi rõõmsalt ja joobnustavalt pähe, noorendas vanakeste tuhme hääli, tugevdas sisemise rinnatooniga naiste helehäälseid hõikeid, valas hõbedaga üle laste kellukestena helisevad kilked.
Külarahvas kogunes sepapaja juurde. Väikesed lapsed tukkusid veel uniselt ema rinnal, hommik oli nende jaoks varajane.
Sepp Roman lõpetas just viimaste vikatite teritamist, tõmbas oma juuksepahmakast mõned karvad, libistas üle vikatitera – näh, kui terav! Naiste silmad libisesid üle sepa jõuliste õlgade, pugesid tema laialt avatud punase särgi kaelusest sisse ja silitasid Romani karvast rinda. Ah! Oh! Naiste hingest käis läbi magus võbin.
Sepapaja juurde oli juba rivistunud kümmekond vankrit, hobused puristasid kärsitult. Vankritele asetati rehasid ja hange, laoti söögikotte: prisked singitükid, äsjaküpsetatud saja- ja leivapätsid, pirukaid erinevat sorti; vankrile asetati mahlalähkrid janu kustutamiseks ja ka väike vaadike veini, et õhtul, pimenedes, mitte ainult kustutada janu, vaid saada ka väike kilk pähe: noormehed julgustuseks, abielunaised selleks, et olla oma mehe jaoks vallatum. Mindi justkui peole, mindi nädalaks ajaks, ja sellest nädalast sõltus, kes kellega sügisel paari läheb ja kellel järgmisel kevadel järelkasvu on oodata. Kõik olid elevil, ees ootas aasta kauneim ja vallatum nädal.
Külavanem Uustalu Jaan astus rahva ette:
“Noh, külarahvas! Alustame selle aasta heinategu. Kas veinivaat, pirnimahl on vankris? Söögikotid ja mahorka? Lõõtspilli Kusta, istu esimesele vankrile, ja löö lugu lahti. Sõidame!”
Rahvas istus rüsinal suurtele plaanvankritele. Poisid olid oma silmaterad välja valinud ilmselt juba enne heinateo algust, sest aega viitmata tormasid nad oma armsama kõrvale, enne kui teine külapoiss ette jõudis. Tüdrukud kiljusid edvistavalt, naiste südameid täitis õnnetunne.
Karavan liikus paigast. Hobustel oli tee juba selge – mööda mäenõlva keerutavat kitsast teed aina ülespoole, mägiaasadele.
Hobused rühkisid mööda mäenõlva üles. Lõõtspilli Kusta tõmbas lõõtsa, naised laulsid eesti laule, mis olid mälus kaugelt Eestimaalt kaasa toodud aastakümneid tagasi. Aeg-ajalt pillimees vakatas, ja siis liikusid vankrid tasaselt, inimesed vankrites libistasid armunult silmad üle oma mäejalamil asetseva kodupaiga, oma kauni külakese. Õnnetunne, rahulolu ja usk homsesse päeva täitis külarahva hinge; oleks tahtnud, et see kaunis päev kestaks igavesti…
Mäenõlvad pakkusid teelistele silmailu, näitasid oma rikkust kõiges, mis neil oli. Õhk helises ja pinises tema häältest: lindude vidinast, sirtsude sirinast ja putukate krabinast. Kõik ümberringi lõhnas magusalt: lilled lõhnasid, kuivanud rohi lõhnas ning helesinine Kaukaasia taevaski lõhnas päikesest. Tuuleõhk tõi kusagilt suitsuhõngu ning see oli tuline, vürtsikas ja erutav. Kibe koirohi kinkis teelistele oma teravat, valusmagusat lõhna.
Kõrgemale mägedesse jõudes peatati korraks hobused ja tuldi vankritelt maha. Poisid haarasid tüdrukutel ümber piha ja tõstsid vankrilt – jalad siputasid, uih! ja aih! Abielumees, pisut häbenedes, tõstis oma pereema vankrilt, naine naeratas kombekalt, aga meelitatult. Mehe hinge läbistas ihalusevoog, peas vilksatas mõte – täna õhtul, kui pimeneb, siis, siis kindlasti…
Aasale jõudes tabas inimesi justkui joovastus. Rõõmsal meelel ja üksteisest ette rutates tassiti kotid ja lähkrid varjulisse kohta, jahedamale, tuulehõngulisele nõlvale, kidurate mägimändide alla. Rinnalapsed nutsid, mehed hõikusid omavahel ja heitsid nalja, naised aina askeldasid ja askeldasid, aga peagi asuti tööle, tavapärasele heinateole, mida olid külainimesed sellel suurel mägiaasal teinud juba aastakümneid.
Mehed ja noormehed haarasid vikatid ja asusid niitma, siuh-säuh, siuh-säuh; mägedes oli rohi veel kastest pisut märg, niita oli kerge, mustlane oli vikatid teritanud hoolikalt ja asjatundlikult.
Naised jahmerdasid lastega, tüdrukut korjasid lilli, et punuda pärgi – nende töö rehaga algas siis, kui hein oli juba pisut kuivanud. Nüüd aga lõid ainult paar naist meeste järel loogu laiali, et hein kiiremini kuivaks.
Mehed niitsid. Peatuti vaid selleks, et aeg-ajalt vikatit teritada – siuh-siuh-siuh-siuh, luisk meeste ja noorukite käes välkus, see oli aastatega kätte kulunud liigutus, käsi tegi tööd, mees tõmbas veidike hinge…
Poisid tuhnisid põõsastes vutte. Kisasid, kui midagi leidsid, aga lind lendas tiibade pahinal minema. Ka see tegi rõõmu, peaaegu oleks kätte saanud!
Päike tõusis aina kõrgemale. Mehed niitsid. Higised särgid liibusid keha külge, veri värvis näo läbi naha punaseks, sõõrmed tõmbasid sisse värske heina head lõhna, turjale vajus väsimuse raskus, kuid külavanem Uustalu Jaan ei kuulutanud välja puhkevahet, ja keegi ei tahtnud teistele alla jääda. Viimaks hõikas Jaan:
“Aitab! Lõuna, vikatid püsti!”
Mehed lõid kombekalt veel mõned kaared, et mitte esimesena vikatit käest heita. Pikkamisi niitmine vaibus, vikatid löödi viimase kaare juurde püsti. Higised särgid kisti seljast. Uhh! Palav on!
Naised olid juba valgetele linadele toidu välja sättinud, kallasid suurtesse kruusidesse pirnimahla – veini juuakse peale õhtust niitmist, muidugi, kui just külavanem Jaan söögikorra lõpus ei ütle, et võiks ka tilgakese veini …
Mehed uhasid end allika juures külma veega, puhkisid mõnulevalt ja naljatasid. Poisid üritasid mõnele, ettevaatamatult või kiusu pärast juurde astunud tüdrukutirtsule vett pritsida.
Söömise juures suurt ei räägitud; söödi kombekalt, vaikides, aga tüdrukute ja poiste silmad kõnelesid rohkem kui sõnad.
Söögi lõpetuseks palvet ei lausutud, seda võis igaüks teha oma hinges, aga külavanem Jaan siiski sõnas:
“Kallake ka tilgake veini, ja siis heidame puhkama; naised võtku rehad ja tõmmaku kuivemad heinad koomale.”
Lõõtspilli Kusta oli taolist käsku juba oodanud ja koheselt haaras ta veinivaadikese enda kätte. Täitis kõikide kruusid poolenisti, endale tsipa rohkem.
Mehed jõid veini ära paari sõõmuga, naised ja tüdrukud mõnulesid veini juures pikemalt.
Naised tõusid püsti. Külavanema naine Ilse, olles perenaine, asus “lauda” koristama. Mehed panid suitsud ette, vestlesid loiult, jäid peagi uniseks ja heitsid põõsa alla pikali. Nüüd võis tukkuda kuni päike madalamale vajub ja mägedesse jahedus langeb; siis alles läheb lahti tõsiseks meeste tööks, siis tuleb lasta vikatil käia, kiirelt ja suures kaares, sest videvik on kõige parem niitmise aeg.
Niideti loojanguni. Lõunas kestab videvik ainult hetke, pimedus saabub kiiresti, taevas tumeneb ja peagi süttivad mustal taevakuplil tähed.
Külarahvas istus sumedas suveöös kaua lõkke ääres, küpsetas kaasavõetud suitsuliha ja kodus valmistatud vorste, peale rüübati veini. Naised alustasid heledal häälel lauluga. Enne keskööd asutati heinasaadudele magama. Pereema sättis väiksed lapsed targu teisele poole heinakuhja, ajas pealmise undruku maha ja heitis hingevärinal värsketele heintele. Pereisa laskus raskelt ja kärsitult ohates ta rinnale…
Noored aga istusid koiduni soojas suveöös, hoidsid teineteise käsi peos ja laususid armusõnu; suudlesid arglikult ja õrnalt oma elu esimesi suudlusi. Aga poiss oli kärsitu. Tüdruk tõrjus leebelt: “Kullake, kannata veidi… Käin leeris ära, siis…, siis ehk võiks, kullake…”

Heinatööd jõudsid lõpule, lähenes sügis. Ootamatult toimusid sündmused, mis vapustasid külaelu, aga siiski ei suutnud seda harjumuspärasest rööpast välja viia.
Külasse saabus valgekaartlaste ratsasalk. Nad kihutasid küla ühest otsast teise, siiski kedagi ei puutunud: küla oli jõukas, selge, et omad… Seejärel saabus külasse punaste jõuk, kuulipilduja kaarikul. Nõuti valgekaartlasi, küsiti süüa; eriti vihased ei olnud. Ja polnud ka põhjust viha välja valada – Uus-Viru küla taluperemehed sulaseid ei pidanud, rügasid tööd ise, justkui segased. Kuigi jah, jõukad olid nad küll, aga kättemaksulist klassiviha eestlaste vastu punased ei tundnud. Andke süüa, andke hobustele heinu! Ja antigi, no mis see paarikümnemeheline jõuk siis külal ära toita-joota ei ole, ja ka heinu jätkus…
Enim kardeti külas siiski bandiitide jõuke. Nende teod ja tahtmised olid ettearvamatud. Selles piirkonnas oli oma röövretkete ja metsikustega tuntud Nevinnomõsski raudteejaama lähedasest Podgornõi staniitsast pärit salk.
Külavanem Uustalu Jaan kogus enda ümber talunikest võitlussalga. Kõigil olid püssid, kuigi vanad, Jaapani sõja aegsed kolmeliinilised vintpüssid, aga need olid head relvad: tulistasid täpselt ja kaugele. Ja neid püsse leidus igas talus, mõnes ka mitu.
Oktoobri hakul, õhtuvidevikus kõndis külavanem oma võitlussalgaga külavahelistel nõlvadel. Kõige ees astus Lõõtspilli Kusta, õige nimega Mäealuse Kusta, kes ainsana küla meestest oli osalenud maailmasõjas ja sealt ka enam-vähem tervena tagasi tulnud, kuigi, tõsi küll, reamehena. Nüüd kõndis ta meestesalga ees, justkui kindral, ja valis paremaid “suurtükipositsioone”.
Külla suubuvat teed ääristavate mägede nõlvadele paigutati välja vahipostid, ühele ja teisele poole teed. Saja meetri järel jälle kaks paari vahimehi. Nende ülesandeks oli püssitulega küla ärata, ja siis pidid juba kõik küla meessoost elanikud, noorukitest vanameesteni, olema valmis andma tuld igaühele, kes söandas peatänavale tungida.
Külavanem Jaan jagas juhised kätte:
“Ärge esimese hooga pihta tulistage, paugutage niisama, õhku, meile pole vaja soetada verivaenlasi. Aga kui see ei aita, siis laske käia…”
Sõjas on alati nii, et õppustel kogetu ja sõja tegelikkus ei lange kokku. Novembri esimesel nädal, kuuvalgel ööl, kappas küla suunas grupp ratsanikke. Nende taga kihutas kaarik, kuulipilduja peal. Bandiidid!
Eesliinil asuv jõukas taluperemees ja möldriomanik Allika Aadu vajutas päästikule ja kihutas kuuli õhku, nihutas püssilikku edasi-tagasi ja saatis ööpimedusse teise laengu, seejärel kolmandagi… Asus magasini uuesti täitma. Külatänava teiselt poolt andis tuld taluperemees Metsaniidu Kristjan – ka kolm pauku järjest. Bandiidid avasid vastutule. Kuulipilduja niitis esmalt ühte mäekülge, siis pööras hobusemees otsa ringi ja niitis teist. Sõda oli alanud!
Nüüd sihtisid Aadu ja Kristjan juba täpsemini. Koheselt kargasid ka teised taluperemehed pesuväel majadest välja ja kihutasid oma kolmeliinilistest kuule tuldsülgava kuulipilduja peale. Möödus mõni hetk, ja kuulipilduja vaikis. Kabjaplagin ja kaariku põrin kaugenes, vaenlane oli tagasi löödud.
Järgmise päeva hommikul märgati mööda küla ringi jooksvat saduldatud hobust. Ta püüti kinni ja toodi külavanema ette.
“Ilmselt sai keegi pihta ja langes sadulast,” lausus Jaan sügava rahuga. “Paneme hobuse talli, hobune on hobune.”
Vastu õhtut tuli külasse tugevasti lonkav mees ja sõnas hädise häälega:
“Ratsutasin öösel külast mööda, staniitsasse. Hobune miskipärast ehmus ja viskas mind sadulast. Ega pole hobust näinud?”
“Ilmselt ehmus hobune püssilaskudest,” sõnas külavanem Jaan irooniliselt. “Teinekord laseme püksid sõelapõhjaks, aga hobustest on kahju.”
Jaan ulatas mehele hobuse valjad ja lasi minna. Külamehed porisesid pahaselt:
“Tappa raisale, aga me anname hobuse tagasi.“
Külavanem Jaan sõnas rahustavalt:
“Meil pole vaja verivaenlasi soetada, neid tekib meie tahtest olenemata.“

Esialgu Venemaa suurlinnades toimunud revolutsioon veel Uus-Viru külasse ei jõudnud. Riigivõim, niipaljukest kui seda oligi, kehtestas makse, aga need tasuti ära. Elu kulges omasoodu, ja mitte halvasti. Ka vaimuelu ei jäetud unarusse. Külas sai valmis ühe klassiruumiga koolimaja. Maja teises otsas elas õpetaja. Koolis käidi neli aastat ning kogu külarahvas oli ikka koolist läbi käinud. Mõned läksid tarkust juurde nõudma mujalegi. Endastmõistetavad olid näiteringid. Kasutati Kaukaasiasse ümberasumisel Eestist kaasa võetud või hiljem õpetajate toodut näitekirjanust, peamiselt August Kitzbergi “Libahunt”, “Kuri kuningatütar”, “Kauka jumal”, “Tuulte pöörises“. Näitemängu esitati kooli klassiruumis, kus seks puhuks püüne üles seati. Sealsamas ka tantsiti lõõtspilli saatel. Suvisel ajal oli rahva kooskäimise kohaks kiigeplats.
Külaelu läks edasi, külavanem Jaani naine Ilse tõi detsembris, veidi enne jõule, ilmale tütre. Talle pandi nimeks Liina.

1923.aasta novembrikuu viimasel päeval sai külavanem Uustalu Jaan kutse ilmuda naaberstaniitsas paiknevasse Urupi vallamajja, tähtsale koosolekule. Kutsele oli märgitud – mitteilmumine tähendab nõukogudevastast tegevust, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Jaan võttis kaasa veel kaks jõukamat ja külas lugupeetud taluperemeest, Metsaniidu Kristjani ja möldri, veskiomaniku Allika Aadu. Varavalges saduldati hobused. Põhja-Kaukaasias liiguti ratsahobustel, ja vankritel ainult siis, kui sõideti linna, Otradnaja turule.
Peaaegu ülepäeviti toimusid vallas koosolekud. Linnast saabusid agiteerijad, igaühel mandaat taskus ja revolver vööl. Nad astusid otsejoones laua juurde ja võtsid koosoleku presiidiumis koha sisse ilma, et neilt keegi oleks seda palunud või neid valinud. Puhkusel soldatid astusid tema juurde. Soldatinaised ja kaltsakad teiselt poolt jäärakut, kus kehvikud elasid, kah nende kannul.
Seekord oli linnast saabunud agitaator vaikne, rahulik, prillidega mees. Ta oli võetud partei rajoonikomiteesse tööle instruktorina, kuna ta oli kirjaoskaja, ja lisaks sellele ka enamlaste partei liige. Suurt asja kõnemees ta polnud, ja ka parteisse oli ta astunud ainult sellepärast, et ta oli vaene; enamlased lubasid vaesuse kaotada, ja teha kõik vaesed rikastega võrdseks. Kas võrdselt vaeseks või võrdselt rikkaks, see jäi esialgu selgusetuks…
Valla parteisekretäri Artjomi käharad harjasjuuksed, nagu alati, olid ka seekord pea kohal turris, justkui pühapaiste. Habegi oli tal mitte soliidne, hoolitsetud, vaid paarinädalane karvakasv. Aga silmades karmust ei olnud. Oli ainult leebe sina, mis siiski vihaga tumenes, aga jäi ikkagi ilma tinaja helgita. Staniitsa naised, kohates teda külavahel, muutusid tema ees leebeks ja alistuvaks, aga seda ainult siis, kui oma meest või teisi naisi läheduses polnud…
Naised vallamaja saalis käratsesid läbisegi, vaevalt et nad isegi mõistsid, mida nad tahtsid, ja mida üks baba tahabki – mehe tugevaid kallistusi, ja et laste kõhud oleksid täis.
Naiste vihasest käratsemisest võis tähelepanelik kuulaja mõista, et seda, mida nad tahtsid, just seda vähest neile ei antud, seda neil ei olnud, sellest tundsid nad puudust.
“Meie omad olid sõjas!”
“ Põleks teiegi omad tohtinud minna!”
“Meie omad ei peljanud sunnitööd, ei läinud sõtta!”
“Ah sa punnkõht! Kui küllus majas, siis võib mees ka sunnitööle minna, kodus naise jaoks käperdajaid ikka leidub!”
“Sõdi või ära sõdi, vaene jääb ikka vaeseks.”
“Meie omadel on käed-jalad küljest kistud! Ah? Mis sa selle kohta ütled?”
“Pekske neid rasvamolusid!”
“Laske rääkida! Sõnavabadus!”
“Mida siin rääkida, siin tuleb peksa anda!”
Kära paisus, hääled ägenesid.
“Vakka! Vakka, või muidu kihutan naised välja, kakelge õues!” kõlas parteisekretäri Artjomi jäme hääl. Parteisekretäri siiski kardeti. Hääled vaibusid, naised jäid vakka.
“Seltsimehed! Bolševike partei ja rahvakomissaride nõukogu on võtnud vastu otsuse, moodustada kommuunid. Maad asutakse harima ühiselt, ühiselt maksame ka riigimakse, ja kõik on võrdsed… “
Vaevalt jõudis Artjom alustada, kui juba segati vahele.
“Aga vaesed, need, kellel maad ei ole? Kas vaene tuleb minu maa peale, justkui peremees, ja hakkab seda harima?”
“Vaene võib sinu maa peale tulla küll, aga harima ta ei hakka!…”
“Pea lõuad, paksmagu!”
“Sõnavabadus, demokraatia…”
“Aga loomad! Minu kult, kas pean nüüd oma kulti küla emistele hakkama tasuta andma. Kurat, lähen koju ja lõikan kuldil munad maha, katsugu nõukogude võim ilma munadeta hakkama saada.”
“Ha-hah-haaa…., ho-hoh-hooo!…”
“Sinu kult võetakse kommuuni kõigepealt, ja siis alles emised… Kõigepealt kult, siis emised.”
“Ha-hah-haaa…., ho-hoh-hooo!…”
“Vait! Laske rääkida.”
“Räägitakse, et sotsialismi mõtles välja keegi teine, ja Marx kirjutas maha, lisades juure mingi kommunismi…”
“Persse! Kommunism on täielik jura, selleks, et vene inimest lollitada!”
“Minul on üheksa suud toita! Mu poisid on küll väikesed, aga äestaks kas või hammastega maad. Aga kus see on? Noh, kus on minu maa?”
“Seltsimehed! Mis siin pikalt rääkida! Teate, mis me teeme: kirjutame kõik vaesed ennast enamlaste parteisse, ja võtame rikastelt maa ära. Hei, Matronja, kirjutaja, lase käia, pane kirja.”
“Pane petsat ka peale! Antikristus on ikka petsatiga! Löö petsat persse peale, et oleks näha, kes on kes.”
“Logardid, joodikud põllule ei tule! Põllult välja kui umbrohi!”
Parteisekretär Artjom käratas kõvasti, vihaselt ja võimukalt:
“Aitab! Pidage lõuad!”
Rahvas rahunes. Parteisekretär jätkas:
“Kõik maad külas on ühised. Loomad ja tööriistad on ühised. Peremeheks on kogukond. Üksikuid peremehi ei ole. Külvata ja niita tuleb koos kogukonnaga. Kes kommuunisse ei taha tulla, las lesib ahjul. Vilja ja heina me talle ei anna, maad ei saa!“
Rahva hulgas kuuldus ohkimist, nuusati häälekalt nina, justkui mõtteid kogudes. Äkitselt kostis hääl: “Aga kuidas massnatega jääb?“
Korraga hakkasid kõik sumisema: “Massinad…Kuidas jääb massinatega? Massinad?“
Parteisekretär vastas kindlalt: “Partei on andnud määruse. Kõik massinad rekvireeritakse peremeeste käest. Jagame kommuunide vahel ära, massinaid saavad ka need kommuunid kus neid ei ole.“
Saal sumises, kostis hüüdeid: “See on ju röövimine! Oma talupojast venda laostate! Röövlid olete, aga mitte korraldajad! Muudate kõik vaesteks, kõik saavad kerjakoti kaela!“
Laua juurde nihkusid sünged, vaikivad mehed. Seni seina ääres liikumatult seisnud punakaartlased astusid ligi ja ristasid laua ees täägid: “Revolutsiooniline kaitse!“
Mehed tõmbusid lauast eemale, sumin vaibus.
Parteisekretär jätkas: “Kuidas kommuunis töö täpsemini käib, seda selgitame hiljem. Nüüd aga, tulgu külavanemad siia laua juurde ja pangu oma küla kirja. Kommuunile võib anda küla nime, võite ka mingi muu nime välja mõelda. Kes kirja ei pane, sellega õiendame arved pärast, nii külavanemaga, kui kogu külaga. Nõukogude võim nalja ei mõista!”
Külavanemad astusid üksteise järel rahva hulgast välja ja panid vaikides oma küla kirja – pole vaja sitaga, selle nõukogude võimuga, jännata; elati varem, elatakse ka edaspidi…
Parteisekretär jätkas selgitustega: “Oma külas teete kõigist kommuuni astujatest nimekirja, ja teise nimekirja neist, kes kommuuni ei astunud, eks siis vaatame…”
“Kas eit kirjutada eraldi või koos endaga?”
Parteisekretär jäi hetkeks mõttesse, aga otsustas koheselt: “Eided tulevad arvestamise pärast eraldi, neil on meestega võrdsed õigused, lapsi pole vaja…”
“Mihandsed õigused eitedele on välja tulnd?”
“Nüüd on eided peal ja mehed lesivad all….”
“Ha-hah-haaa…., ho-hoh-hooo!…”
“Eit on ju õigu poolest lehm! Aga selle juures ka inimene, pange kirja koos lastega. Lapsi ei tohi nimekirjast välja jätta!”
Ligi kaks tundi kestnud koosolek lõppes. Valla parteisekretär ulatas linnast tulnud seltsimehele kommuuni astunud külade nimekirja. Teise nimekirja torkas parteikomitee instruktorile pihku üks jäärakutaguse vaesteküla esindaja:
“Näete, siin on viisteist inimest ennast kirja pand. Enamlasteks. Andke nimekiri edasi, las saadavad meile paberi, et me oleme nüüd enamlaste partei.”
Külalise silmad prillide taga läigatasid rõõmsalt:
“Juba otsustasite? Küll on aga edu! Vapustav! Annan rõõmuga edasi! Varsti sõidan jälle siia. Kas teie, seltsimees, olete rindemees? Võitlesite punaste poolel! See on hea, see on hea. Soovin edu, seltsimehed!”
Uus-Viru külavanem Uustalu Jaan ja külamehed Metsaniidu Kristjan ja Allika Aadu hüppasid sadulasse, oma tugevatele, hästi toidetud hobustele ja rehmasid piitsaga. Nüüd kuulus kogu küla kommuuni; milline saab olema elu kommuunis, seda ei teadnud veel keegi…

Ühel 1924.aasta jaanuarikuu õhtul istusid koolimaja klassitoas suitseva laualambi valgel koos talumehed. Külavanem Jaan rääkis meestega. Klassitoas valitses pead segi ajav jutuvada, räägiti üksteist ära kuulamata, kannatamatult ja tuliselt. Vaieldi maa üle, kommuuni üle, mõeldi juba kevadisele külvile, räägiti põllutöömasinate arvelevõtmise tulemustest…
Äkitselt astus klassiruumi sissesõitnu, kulunud sinel eest lahti, kalifeepüksid jalas ja sõjaväepluus seljas, peas kõrge punase tähega nokkmüts, kaenlas paks must nahkportfell ja puusal revolver.
Vaidlejad ei märganud teda kohe. Mees vaatas veidi ringi, leidmata koheselt koosolekulauda, lükkas siis rahva laiali ja suundus laua juurde, käigupealt kiirkõnes sõnu pildudes:
“Kus on siin külakomitee? Mis koosolek see on? Kas külas on parteirakuke olemas?
Jaan ei jõudnud ühelegi küsimusele vastata, sest võõras puistas aina oma sõnu:
“Tervist, seltsimees! Ma olen teid linnas näinud ja tundsin kohe ära. Te olete vist siin külavanem? Ahaa, suurepärane! Siin on minu mandaat. See on rakukese koosolek? Ei ole, ahhaa!, kommuun. Kuulsin, kuulsin, teil õnnestus kohe hulk inimesi organiseerida, kommuun on hea, ja järjest paremaks läheb. Tervist, seltsimehed, valmistute nõukogude valimisteks? Kevadtöödeks! Missugused kevadtööde plaanid teil on? Jajah, tean, tean, olete jagunenud brigaadideks! See on hea. Kus mulle siin teed antakse?
Veskiomanik Allika Aadu jälgis tulnukat kõrvalt ja sügas kahtlustavalt pead:
“Lobamokk! Suust langeb sõnu, justkui veskitammilt vesi. Muudkui puistab! Ei tea, kas suli või siiski lobamokk?”
Tulnuk aina vatras ja vatras, otseselt kellegi poole pöördumata. Jaan luges mandaadi läbi, tabas sobiva hetke, ja kuulutas koosolekule:
“Partei Otradnaja rajoonikomitee orgosakonna juhataja. Tuli parteirakukese asjus.”
Tulnukas muutis koheselt tooni, nüüd oli hääles organisaatorile omane asjalikkus ja rõhutatud parteilisus, aga ikkagi ladus kõik laused ritta, ootamata vastust.
“Seltsimehed, kas olete partei põhikirjaga tutvunud? Olete meie programmi läbi uurinud, on kõik arusaadav? Toetate programmi? Pöörake tähelepanu meie maaprogrammi küsimustele. Ma seletan teile otsekohe…”
Kõrvaltoa uks avanes ja sisse astus ujeda olemisega kooliõpetaja Hilda, kandes samovari. Parteilane jättis jutu programmist kus seda ja teist, pöördus koheselt tulija poole ja naeratas neiule laialt ja rõõmsalt.
“Tere, terekest, olin hoopis ära unustanud, et te siin elutsete! Tõsijutt! Täiesti ära unustanud! Teie ikka mäletate mind? No muidugi, muidugi, rajooni õpetajate koosolekul! Parteisse ei ole veel otsustanud astuda? Vaja oleks astuda! Töölis-talupoegade partei vajab ka õpetajaid, kuidas siis muidu. Pakute teed? Väga hea, jooks meeleldi!“
Linnamees pöördus talumeeste poole ja vaatas targa ning terase pilguga, mis oli tema segiläbi vatramisega kummalises vastuolus, üksiti Jaanile otsa.
“Teil on jõukas küla, palju põllutöömasinaid. Kogu liikuv vara on kommuuni omand, mõned masinad tuleb anda ka naaberkommuunile. Toimub varade ümberjagamine. See on vältimatu. Enamalaste tahet tuleb arvestada, tagasi te midagi ei pööra.“
Külaline vatras ühest ja teisest, kuid olles mõistnud, et siin pidasid koosolekut siiski jõuka Uus-Viru küla, paraku küll juba kommuuni, talumehed, aga mitte jäärakutaguse kehvikuteküla enamlased, sõnas:
“Tulen teinekord jälle, paraku aeg juba hiline. Öelge jäärakutagustele enamlastele edasi – partei toetab neid, partei ja rahvas on ühtne.”
Heitis siis pilgu samovari kõrval mõtlikult, käsipõsakil istuvale Hildale ja sõnas reipalt:
“Kui linna juhtute, astuge parteikomiteest läbi, meil on millest rääkida, noorte päralt on tulevik…” Seejärel pöördus külavanem Jaani poole:
“Seltsimees! Järgmisel esmaspäeval toimub rajoonikomitees lahtine parteikonverents kommuunide küsimuses. Kommunistide ja ka parteitute külavanemate ilmumine on kohustuslik!”
Parteiaktivist asetas mütsi pähe, andis kätt Jaanile, surus seltsimehelikult kätt ka Hildal ja astus kergel, tantsiskleval sammul klassitoast välja. Külamehed kehitasid nõutult õlgu. Allika Aadu sõnas südametäiega veendunult:
“Suli!”
Nädal möödus. Talumehed tegid oma igapäevaseid toimetusi, nagu nad olid aastakümneid valmistunud talveks. Pühapäeva õhtul sõnas Jaan oma naisele, Ilsele, lihtsalt, ilma pikemalt selgitamata:
“Sõidan homme varavalges linna, lahtisele parteikonverentsile. Võtan Metsaniidu Kristjani küüdimeheks, hobust ei saa terveks päevaks üksi jätta.”
Naine vaatas mehele otsa, naeratas ja sõnas leebe häälega:
“Osta linnast mingi pehmem riidetükk, saaks Liinale siputuspüksid õmmelda. Ja naabri väikestele poistele mingi mänguasi, puust traktor, või midagi säärast, naabri tüdrukule osta nukuke.”
Poeg, kaheksaaastane Jüri istus laua ääres, raamat ees. Linnasõitu kuuldes tõstis pea, ja sõnas vaikselt, justkui muuseas:
“Kas mind linna võtate?”
Jaan muigas suunurgaga, nägu valgustas naeratus.
“Mis asjaajamised sind linna viivad, noor seltsimees?”
“Eks pärast näe, kuhu!”
Jaan sõnas vihastamist teeseldes:
“Vaata seltsimeest, ei taha rääkidagi! Õpetan sind ohjaotsaga, küll siis suu lahti läheb. Eks hommikul vaatame.”
Jaan astus uksest välja, vaja oli naabrimees Metsaniidu Kristjan kaubelda küüdimeheks.
Aga koidikul, kui Kristjan kerge vedruvankriga, millel kaks hobust ees, maja treppi sõitis, äratas Jaan Jüri üles:
“Pane riidesse, poja, sõidame linna.”
Naabrimees oli vedruvankri põhja ladunud suured kotid kuivatatud pirnilõikudega – saab rahaks teha ja üht-teist osta, põllutööriistu või hobuserakmeid. Külas liikus raha vähe, linnas aga tunti toiduainetest puudust.
Linnasõit kulges esialgu mööda mägedevahelist kitsast, õhukese lumekorraga kaetud teed, ainult mägede varjulistel külgedel helklesid valged lumelaigud. Seejärel muutus tee tasasemaks ja venis pikkade põllusiilude vahel ühes staniitsast teise. Need olid kunagised jõukad ja suured Põhja-Kaukaasia külad, ja kui Uus-Viru eestlastest talupidajad juhtusid sügisel neist läbi sõitma, koormaks mahlased, küpsed metspirnid, siis jooksid staniitsa punapõsksed, hästi toidetud lapsed nende vankritele järele ja karjusid: “Pirnisööjad! Pirnisööjad lähevad!”
Jõulised hobused lasksid kiiret traavi, vedruvanker kiikus ühtlasel, siledal teel. Juba enne kella kümmet hakkas paistma rajoonikeskus, Otradnaja linnake, mis siiski oli pigem asula, aga enne revolutsiooni jõukas ja ennasttäis asula.
Kunagi oli linnake puhas olnud. Nüüd, kui ametimajadele olid kerkinud punased lipud ja ilmunud arusaamatute nimetustega sildid, oli linn turri läinud, soldatisinelitest halliks muutunud. Rahvarohketel päevalilleseemneid ja pähklikoori täis puistatud, mustadel, sõnnikustel, õhukese lumekorraga tänavatel oli rahvaski enamasti hall.
Silma ei hakanud kallites mantlites ja uhketes kübarais daame, ega härrasmehe olemisega meesterahvaid nende kõrval jalutuskeppi vibutamas. Kõik oli kuidagi tuhmiks ja vaeseks jäänud.
Jaan sisenes rajooni parteikomitee hoonesse. Seal võtsid teda vastu vintpüssidega punakaartlased, nahkkuubedes ülemused, igaühel revolver vööl, iiveldama panev mahorkaving, pügatud juustega ja meheliku käitumisega naised, paberossid ja plärud suus, lärmakas jutuvada, konid põrandal ja prahihunnikud nurgas. Paistis, justkui oleks pererahvas nendest majadest välja kolinud ja uued elanikud ainult üürilised, kes ei teadnud isegi, kas jäävad siia pikemaks ajaks või kolivad peagi välja.
Ei, ei meeldinud see uus linn, see uus ametkond Jaanile. Ta arutas endamisi:
“Kõige hullem, et ei saa aru, missugune ülemus on teisest kõrgem! Kõik vehivad kätega, kõik annavad käskusid, kõik peavad kõnesid, kõigil on revolvrid. Naisterahvastel pole naisterahva tegu ega nägu, baba justkui polekski baba…, selline ei tekita ihalust hinges ega kehas… No kuhu see kõlbab: pahvivad suitsu, kalifeepüksid jalas, kisavad kõigest kõrist suitsetamisest jämeda häälega ja ronivad igale poole nagu mehed, ei häbi ega kombeid. Ptüi!”
Metsaniidu Kristjan sõitis turule. Turupoodides olid riiulid ja letid nukralt avarad ja tühjad. Turule oli jäänud ainult vähese valikuga söögikraam. Mõnes kioskis müüdi linna nipet-näpet ja sellegi valik oli nigel. Selles väikeses kolkalinnakeses NEP ei edenenud. Nepil oli kasvupinda jõudsaks arenguks suurtes linnades, aga siin, maakoha linnakeses, oli kõik segamini: turumajandus ja nõukogude võim, spekulandid-kokkuostjad ja varumiskontorite volinikud, kes võtsid, aina võtsid oma osa, maksudeks ja tasuta. Talumehelt muudkui võeti ja nõuti, võeti ja nõuti; proletariaadi käsi oli kord pikalt ees – anna, anna…, kord rusikas – ma sulle näitan, kulakuraisk…
Metsaniidu Kristjan müüs oma pirnikotid kokkuostjale. Pikka kauplemist ja tingimist ei toimunud, spekulant ütles hinna – müü või ära müü, ajad on teised!
Kristjan ajas hobused sissesõiduhoovi ja asetas neile kaerakotid pähe. Rahulolematuna ja süngena astus ta sissesõiduhoovi talli eeskotta: oleks tahtnud osta hobustele rakmeid või kanepist köit, aga saada polnud midagi. Endamisi vaikselt vandudes heitis ta talli eeskojas heintele ja tõmbas kasuka peale. Linn oli Kristjani jaoks oma endise sära, elevuse ja alati erutava uudsuse kaotanud. Jaani kaheksaaastane poeg Jüri oli läinud linna peale kolama, poisekese asi, kõik on uus ja huvitav…
Ootamatult raputati Kristjani õlast:
“Naabritaat! Ärka üles! Kaupmehi veetakse mööda linna!”
Unerammestus polnud veel kadunud, Kristjanil oli raske mõista Jüri hääle ebatavalist värinat.
“Misasja? Sina või, Jüri?”
“Läki kiiresti tänavale! Kaupmehi viiakse, nepmaneid, kotid seljas.”
Kristjan ajas end jalgele, tõmbas kasuka selga ja väljus vastu tahtmist peatänavale – naabripoisi jutt tundus segasevõitu… Teel rääkis Jüri kiiresti ja hingeldades:
“Spekulandid ostavad vilja kokku ja veavad kubermangulinna. Parteikomitee olevat ära keelanud vilja väljavedamise, teedele olevat pandud valve. Täna, koidikul, võeti spekulandid kinni. Punakaartlased võtsid koormad käest. Nüüd veetakse spekulante mööda tänavat ja antakse peksa. Puha meie omad talumehed peksavad! Nägin ise, kuidas turult kõik Kopanskaja, Kuharivka ja Jasenskaja küla rahvas kohale jooksis. Otsisin taati, aga ei leidnud, äratasin sinu üles.”
Igalt poolt jooksis peauulitsale kokku uudishimulikke. Kostis hüüdeid: “Peksa anda! Peksa anda spekulantidele!“ Trügiti lähemale. Trügisid need, kes tahtsid vaadata, ja trügisid need, kes tahtsid spekulantidele peksa anda. Häältekõmin üha valjenes, nüüd olid juba uudishimulikud vaatlejad omavahel tülli pööranud ja sõimasid üksteist, vibutati rusikaid. Paks naine, kes turul suppi müüs, ähvardas suure kulbiga:
“Virutage spekulantidele! Linnas pole jahu kördileeme keetmiseks, aga nemad raisad, veavad vilja välja.”
“Õigeusklikud! Laske lähemale, laske vaadata! Pressite ribid sisse, hing jääb kinni!”
“Mida siin vaadata, siin tuleb peksa anda!”
“Need pole kohalikud, kuradi Krasnodari tolgused, tulevad linnast talumeest nöörima.”
“Kodanikud! Vaadake! Näete, needsamad vedasid jahu välja! Vaadake! Nemad ostavalt meilt sandikopikate eest vilja, nemad on meie pursuid, riisujad!”
Spekulantidele olid kaela riputatud kive täis laotud kotid. Üks neist, suure kõhuga, üle keskea mees, astus küürus seljaga, jõllitas rahvast verd täis valgunud, punetavate silmadega ja palus arglikult, allasurutult, justkui näugudes:
“Vennad!… Seltsimehed!”
Talle anti jalaga tagumikku, keegi virutas rusikaga vastu lõugu, ninast hakkas verd voolama. Spekulant pühkis verist nina, määris kogu näo verega kokku ja nägi nüüd välja justkui kloun.
“Klouni” järel komberdasid kaks spekulanti, isa ja poeg. Neid tundsid maainimesed kui loomade ülesostjaid – talumehed loomi müüa ei tohtinud, aga nemad, raisad, ostsid kopikate eest loomi kokku. Nende jaoks olid nõukogude võimul teised seadused! Isa ja poeg olid vöörihmaga kokku seotud ja nüüd koperdasid nad, kivikottide raskuse all kõveras ja neljal jalal; aegajalt kukkusid ninuli, aga aeti jalahoopidega püsti. Vanamees sõimas ropult ja väristas pead, poeg aga vaatas uudistavalt ringi, justkui mitte tema polnud see, keda vahiti ja kellele peksa anti. Vanamehe kalevist kuub ja see, mis kuue all, olid pooleks rebitud. Lõhest paistis vanainimese kollane selg. Nende järel astus jässakas, laiaõlgne viljakaupmees, jalas püksid, seljas puruks rebitud alussärk ja selle peal traksid. Ta oli teistest tugevam ja kivikottide all teistest vähem lookas, kuid ta kiristas hambaid ja ulgus mitte valust, vaid vihast.
Spekulantide taga astus räpases sinelis soldat, paun seljas. Ta pungitas silmi, vehkis kätega ja karjus metsikult:
“Võtsime imperialistid kinni! Saime sakstest jagu! Näe, siin nad lähevad! Anname imperialistidele tappa!”
Rahvas ulgus. Kostsid parastavad hüüded, sekka mõned kaastundeavaldused.
“Tappa rasvalõugadele! Nepmanid ahju! Haa-aaa!”
“Soolikad välja lasta!”
“Missugune metsikus! Koletised! Tapavad ära! Kuule, ära trügi, mida siin vaadata, pole peksmist enne näinud või?”
Süsimustade juustega kasakanaine vingus üle teiste:
“Mul põle juuretiseks jahu! Juuretiseks ei jätku!”
“Issand, mis see siis olgu? Issand, mis see siis olgu? Kas neid on juba pekstud või?”
Jämeda häälega möirgasid talumehed, kes olid sissesõiduhoovist kohale jooksnud:
“Näe, selle seljast tuleb nahk maha võtta! Ta pigistas mind tühjaks, kurradi vereimeja! Võttis hinge välja.”
“Meie oleme iga puuda higiga üle valanud, aga mis hinda meile makstakse?”
“Me müttame põllul hommikust õhtuni. Aga nemad lähevad sellest rikkamaks!”
Talumehe veres möllas igavene ülekohus, võõra kõhu heaks orjatud töö valu. Möllas talumehe loomusunniline viha siidkäte vastu.
“Kasvatasid kõhtu! Meie vilja peal läksid rikkaks.”
“Tappa neile lurjustele!”
Maamehed peksid innukalt, kõvasti, asjalikult, nagu oleks kootidega reht peksnud.
Soldatinaised vingusid kaupmeeste kõrval, püüdsid käigu pealt lüüa, karglesid ja hüplesid justkui metsikus tantsus. Kõhn, ühe jalaga ja räbaldunud sinelis sõjainvaliid astus kiiresti karguga sebides soldatinaiste järel, et mitte kaupmeestest maha jääda, neid mitte silmist kaotada, ja seletas valjusti rõõmsa õhinaga:
“Tõepoolest, neil seal igasugust õli pähe ja jalgevahele määrida, aga meil põle kübetki pekki! Pekki, pekki! Ja kuidas osta, kui iga jumala päev hind tõuseb! Iga jummala päiv! Vaja neile tappa anda, küll siis hinnad langevad! Mina olen nõus!”
Soldatinaised ei jäänud oma ohvritest maha, kiljusid läbilõikavalt, sõimasid pikkade roppude lausetega ja itkesid oma õnnetut elu. Käratsev jõuk liikus mööda tänavat edasi. Apteegi kõrgel trepil seisis pikk, kõrendlik mees, nägu sinikahvatu ja silmad põlemas, läkiläki üks kõrv püsti, teine longus allapoole. Ta pidas kõnet.
“Seltsimehed! Marx, Engels ja Lenin on näidanud meile kätte õige tee, on andnud juhised! Edasi seltsimehed! Elagu proletariaadi diktatuur, elagu töölis-talurahva ühtsus!“
Kohale kihutas ratsamiilitsa salk, miilitsaülem kõige ees. Ta lükkas hobusega rahvast laiali ja karjus:
“Kuulge teie, jätke järele! Heie teie, kurr…”
Ta ei jõudnud lõpetada. Paks supijagaja haaras tal paremast jalast kinni ja rebis miilitsaülemat hobuse seljast maha. Turske õlakas soldatinaine haaras mehel kätega vöö kohalt kinni ja miilits lendas sadulast pea ees alla, porisegusesse lumme. Aga ta jõudis supijagajast kinni rabada ja nüüd rabelesid nad mõlemad teineteise kaisus, politseiülem all ja paks supijagaja tema peal. Naise tohutu tagumik oli urvakil püsti, ta roosad aluspüksid olid üle tagumiku alla vajunud, politseiülem rebis meeleheitlikult naise seelikut. Soldatinaine pildus politseiülema pähe hobusesõnnikut:
“Säh sulle komander! Söö õige sitta!“
“Ha-ha-haa…Ho-ho-hoo…”
Miilitsaülem pääses suure hädaga naiste käest lahti. Püksid lõhki kistud, ise läbi klobitud. Oli õnnelik, et revolvrit ei olnud imekombel nööri otsast ära kistud. Laskma ei söandanud ta siiski hakata, vaid jooksis parteikomiteesse. Seal kandis sõjaväljastaabi liikmele, nahkkuues seltsimehele, kõigest ette. Õigustas ennast:
“Mis ma seal lasen? Rebitakse tükkideks, kui lasen. Olen üleni siniseid plekke täis. Näpistasid, riivatud!”
Sõjaväljastaabi liige, suurt kasvu ja prillidega mees, naeris:
“Noh, kuidas naised teid õpetasid? Ah?”
Parteikomiteesse jooksis üks värisev, töllakil alahuulega kohalik spekulant ja palus huulte võbisedes sõjavälja staabi liiget:
“Päästke…, varjake…. Omakohus…. Mind otsitakse ka taga.”
Sõjaväljastaabi liige sõnas põlastavalt ja rahulikult:
“Peita saan ainult vanglasse. Kohe kirjutan orderi. Minge, seal võetakse vastu.”
“Tänan teid…, eluilmas ei unusta… Aitäh! Andke kiiresti order.”
Sõjaväljastaabi liige puhkes naerma, kirjutas orderi, andis kaupmehele ja sõnas kiirkõnes:
“Lippa tagahoovi kaudu, kartser on siit ümber nurga, koputa uksele…“ Seejärel kohendas peas nahkmütsi ja väljus peatänavale, kus rahvamurd möirgas endiselt. Üle rahvamassi kandusid ta kõrvu vandesõnad, naiste kriiskavad hääled ja kellegi meeleheitlik, lootusetu karjatus: “Seltsimehed!… Seltsimehed! Marx, Engels ja Lenin on näidanud kätte tee…”
Punakaartlased seisid kõrval, vahtisid põlastava näoilmega seda möllu ja naersid. Nad ei takistanud omakohut, vaid olid selle poolt. Seda oli näha nende elavast jutust ja vihkavate silmade hõõguvast läikest. Nendele oli rahva viha arusaadav, sest neid sidus veresugulus talumeestega, kes tagusid nii, nagu oleksid reht peksnud. Kuid rahvas hakkas juba rahunema, oli kättemaksust peaaegu küllastunud. Pikakasvuline sõjaväljastaabi liige astus apteegi välistrepile, kust just enne seda oli kõrendist propagandist maha kistud, ja küsis mehise läbitungiva häälega:
“Seltsimehed, mis te teete? Naised, mis teil arus on? Kas kodus oma meeste klohmimisest jäi väheseks?“
Ning selle küsimuse lihtsuses ja külmas selguses oli kummaline rahulik veendumus.
Hakati rahunema, tõmbuti ohvritest eemale.
Ebalevalt kostis üksik mehehääl:
“See tuleks ka maha kiskuda!” Samas hõikas sõjakas naishääl:
“Ei, las seisab, hea vaadata! Kohe näha, et pole mingi luru.”
Sõjaväljastaabi liige heitis naiste poole tänuliku pilgu, ja vastas rahulikult:
“Kiskuge maha. Ma ei hakka vastu, aga naiste eest, nende võrdsuse eest, seisan kui müür.”
Naised kisasid ja kiljusid meelitatult.
Sõjaväljastaabi liige, olles kiiresti saavutanud naiste poolehoiu, jätkas rahulikku juttu:
“Mis kuradi pärast te nendega jändama hakkasite? Küll me nendest jagu saame, ja peagi teeme lõpu kogu sellele nepi värgile. Viige nepmanid vanglasse. Seal võetakse vastu. Praegu nabisime veel kümmekond tükki kinni. Küll me neid õpetame, ärge muretsege. Seda me oskame! Aga vigaseks pekstud lurjused viige haiglasse, küll haigla teab, mis nendega edasi teha.”
Külmalt prille välgutades, rahulikult, justkui polekski midagi juhtunud, endas kindel nagu taltsutaja, tuli mees trepilt alla ja läks peksasaanute juurde. Tagumistest ridadest kostis veel hüüdeid:
“Mis sellel vaja on?”
“Kelle eest ta seisab? Kelle eest seisab?”
“Peksa!”
Aga naised lahmisid hüüdjaid pearättidega, äigasid jalaga tagumikku ja ka tundlikumasse kohta, ja hüüdjaid jäi vähemaks. Naiste, enamuse toetuseta, meeste sõjakus kadus ja kustus hoopiski.
Sõjaväljastaabi liige vaatas pekstuid rahulikult, justkui arutledes, kas nad said peksa vähe või palju või omajagu; pöördus ümber ja läks parteikomitee.
Kolm spekulanti, keda oli pekstud nii, et nad ei suutnud püsti tõusta, viidi haiglasse. Need kaks, kes püsti tõusid ja suutsid komberdades käia, viisid punakaartlased vanglasse.
Jüri, kes oli kogu selle aja seisnud hingevärinal Kristjani kõrval, sõnas vaimustatult:
“Vägev! Just niiviisi tuleb pursuidele koht kätte näidata!“
Taluperemees Metsaniidu Kristjan pühkis varrukaga higi, justkui oleks ta ka ise pursuisid klohminud, ja vangutas kahtlevalt pead. Parteikomiteest väljus külavanem Jaan ja astus ligi. Kristjan pöördus koheselt Jaani poole:
“Kuule, Jaan! Mis sa sellest klohmimisest arvad?”
“Millal sa jõuad ära oodata, et neid linnamehi seaduse järgi karistatakse? Talumehed võtsid mõned arvelt maha ja lool lõpp!”
Linnas olid poekesed oma uksed sulgenud. Ka turuputkadel olid katted ees, kardeti rahva mässu. Külavanem Jaanil jäid kõik ostud tegemata – ei riiet siputuspükste jaoks ega mänguasju: traktorit, nukku naabrilastele. Ainult kümneaastane Jüri oli linnaskäiguga rahul – ta nägi revolutsiooni oma silmaga; nüüd ta teadis, mis asi on revolutsioon…
Maal küll käratseti, aga ei tapetud ega lõhutud. Aga linnas möllas juba kättemaksu ning vallapääsenud viha joobumus. Öösiti rebiti inimesi sisseelatud pesadest välja, viidi vanglasse, võeti varandust ära. Kõikjal toimusid koosolekud ja miitingud, rahvas oli segaduses ja ärevil. Vaestele olid uued loosungid ja hüüdlaused pähe hakanud, veri kees, uus usk aina kasvas – kohe-kohe tuuakse rikkus kandikul kätte. Jõukamad inimesed linnas ja maal aga olid segaduses ja ärevil – varanduse ümberjagamisel seda juurde ei teki, kõik muudetakse ühtemoodi vaesteks.
Vaesus ja viletsus juba näitas staniitsades oma lõusta, esialgu sealt, kust teda ei osatud oodatagi.
Pühapäeviti lauldi tänavatel veel tšastuškasid, aga paljud naised endistes jõukates staniitsades olid puiseks jäänud, ja mehi sõjast oodates oma nooruse hapruse kaotanud. Mehi aga ei tulnud, ei maailmasõjast ega kodusõjast, nad ei pöördunud enam kunagi tagasi ja mitte keegi ei teadnud, millisel Vene-Saksa rinde kaevikus või lagedal väljal nad kõdunesid.
Kunagi noored, kaunid, rõõmsameelsed staniitsa naised, soldatinaised, olid viljatuks jäänud, ükskõiksed julmad ämmamoorid olid nende kõrvalt saadud ihuvilja hävitades hävitanud nii nende hinge kui üsa. Aga elu tahtis elamist, nüüd, lootuseta saada last, igatsesid viljatud naised himurust ja pattu. Maal ja linnas jäi naine naiseks ka siis, kui imperialistid omavahel sõdisid, enamlased revolutsiooni õhutasid ja üle kogu maa kandus hirmuvärinaid tekitav revolvridemokraatia. Osteti kirevaid riidetükke, lõhnaseepi, linnast toodi puudrit, odavat lõhnaõli ja koledaid vaskprosse. Laiade kasukate asemel hakati kandma lühikesi, pehme villaräti alt seati välja kohevile aetud juuksesalgud. Naerdi kõlavalt ja häbematult, kutsuvalt…
Inimesed liikusid edasi-tagasi, linnast külla ja külast linna. Staniitsasse ilmusid igat masti parteitegelased: instruktorid, propagandistid, agitaatorid. Tõid külasse linna pahed, pahad haigused ja halvad, ärevust tekitavad mõtted. Alates tuhande üheksasaja seitsmeteistkümnendast aastast on linn asunud küla keerutama justkui tuulelippu. Tundmatud sõnad torkisid rahulikku mõtlemist, lakkamatult pommitati käskude ja korraldustega – ikka vastu pead, vastu pead, hoop hoobi järel vastu pead; kõik vana oli lammutamisele määratud. Pakuti uut, ikka uut ja uut, aga keegi ei teadnud, kuidas see uus välja pidi nägema. Jah, ennemalt oli elu rahulik ja korrapärane, ja kui päevade rahulikku voogamist katkestasidki kaklused, viinauimas rähklemised külatanumal, tulekahjud, surmad, siis olid need mured siiski vanad, inimestele arusaadavad. Viinauimas kaklus kuulus pühademeeleolu juurde ega polnud hirmutav. Aga nüüd? Justkui oleksid kõik purjus, päevast päeva, ja mingist kainenemisest polnud märkigi…
Miitingutel kõlasid aina ühed ja samad nimed – Marx, Engels, Lenin… Ja nende, agiteerijate, propagandistide kõned olid justkui joodiku lällamine: arusaamatu, ühetaoline ja mõttetu…
Lenini kohta liikus külas igasuguseid kuuldusi. Sakslane, venelane, aga sakslaste palgatud ja kinniplommitud vagunis Venemaale toodud, segadust tekitama, panku röövima. Veidi hiljem uus kuulujutt: Lenin olla põgenenud, kottidega raha kaasa võtnud…, või siis – Lenin olla mahalastud – omade, röövlite poolt…
Rahvale olid revolutsioonilised ideed arusaamatud ja kauged, aga röövlid, isegi pangaröövlid, selles oli ikkagi midagi tuttavat, arusaadavat…
Uus-Viru küla elas oma elu edasi. Kirjas oli ta küll kommuunina, aga talumehed harisid ikka oma põllulappe, loomad olid oma laudas, maksud maksti koos, ikkagi kommuun. Ka bolševikud ei pressinud eriti peale, ilmsed osati rehkendada ka partei rajoonikomitees ja isegi Moskva Kremlis – kommuunist laekunud maksud tegid lõpuks siiski kokku varem igalt taluperelt saadud maksud, kuigi jah, nüüd olid need tsipake kõrgemad. Töölisklassi diktatuur möllas linnas, samas üha laienes ja jõudis ka maale.
Staniitsasse ilmusid agitaatorid, igaüks nägi helget tulevikku isemoodi, keegi ei osanud seletada midagi talupoja mõistusele arusaadavat. Vallamaja suurde ruumi, kus peeti koosolekuid, pandi üles pildid.
Talumehed pärisid:
“Kes see kaupmees seal seinal on? Aga too, kõrge mütsiga? Too pole küll venelane, aga paistab olema hakkaja.”
“See palja lagipeaga on Vladimir Iljitš Lenin!”
“Pole vigagi, nupp on suur, tarkpea. Ja silmad kavalad. Ainult juukseid on peas vähe.”
“Sa mõtle ka nii palju kui tema, siis langeb sul viimnegi juuksekarv peast välja, ja mitte ainult peast, vaid ka mujalt.”
“Ha-ha-haa…, ho-ho-hoo…!”
“Ilmselt joodik, naine on karvad ära katkunud!”
“Ha-ha-haa…, ho-ho-hoo…!”
“Naaberkülas on ka üks taoline…”
“See teine, mütsiga, on Trotski.”
“No see küll nalja ei mõista, vist võõramaalane, lajatab täie rauga kui vaja, mis temal venelasest…”
“Võiks ikooni ka nurka paigutada, usuvabadus.”
“Neid tuleb siis riputada igat sorti, iga usulahu jaoks ikoon. Ja mis seal enam riputada? Õigeusulisedki ütlevad ikoonidest lahti.”
“Ei, nüüd on teised ikoonid, Lenin, Trotski, he-he-hee!”
Seinale oli paigutatud suur plakat – naispunaarmeelane kutsub võitlusse, hävitama vaenlast. Naised tunglesid plakati juures.
“Vaeseke, suugi on mustaks läind, nii kangesti lõugab. Misjaoks ta kisab?”
“Lõugab meeste järele! Iha ajab hulluks.”
“Ha-ha-haa…, ho-ho-hoo…”

Teine peatükk. Püssipärahoopide saatel helgesse homsesse.

Ollakse seisukohal, et seadus on kontsentreeritud poliitika. See võib nii olla, aga ei pea nii olema; sageli peetakse seadusesätet kirjutades silmas hoopiski teist eesmärki, niinimetatut seaduse mõtet, mis ei pea ilmtingimata kokku langema seadusetähega ja seda mõtet teab ainult kitsas ring seaduseloojaid. Aga mis seal`s ikka, võib ka nii, ja saab ka nii, sest erimeelsused lahendab kohus! Mis aga puutub Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema Poliitbüroo määrustesse ja otsustesse, siis Nõukogude Liidu inimesed, kodanikud ja elanikud, said omal nahal tunda nende määruste sätet ja mõtet – neisse oli juba oma olemuselt kätketud kontsentreeritud kurjus; partei määruste kohaselt tööle rakendatud erikohtud troikad tunnistasid kahekümnenda sajandi kolmekümnendatel aastatel ainult kahte erimeelsust: kas kümme aastat vangistust või mahalaskmine.
Enamus Nõukogude Liidu rajamisel osalenud kommuniste (bolševikke) olid harimatud, paljud neist isegi vähese kirjaoskusega. Nad olid tükati lugenud ainult ühte raamatut, milleks oli Karl Marxi “Kapital”. See oli nende käsiraamat. Öeldakse, et lollide kätte ei tohi anda kahte asja: dünamiiti ja Karl Marxi “Kapitali”. Ometigi sattus kommunistliku nomenklatuuri kätte nii dünamiit kui ka “Kapital”; mis sellest välja tuli, seda sai tunda üks kuuendik maakera rahvastikust.
Karl Marxi poolt püstitati idee talupidajate ühendamiseks kooperatiividesse, muutes sellega üksiktalunike põlluharimise ühiskondlikuks tootmiseks ja tekitades sellega külaproletariaadi. Ainult läbi põllumajanduslike kooperatiivide, suurtootmise, nägi Karl Marx võimalust tõsta maa tootlikust, et saavutada toiduainete küllus, toita linna ja arendada tööstust. Need olid Karl Marxi teoreetilised seisukohad. Tema teooria aluseks oli Inglismaal toimunud talupidajate põllulappide kaotamine, tohutud lambakasvatusfarmid, sellest tulenevalt suure tööjõuga villa-, ketrus- ja kalevivabrikud. Teooria teooriaks, aga seejuures ei tohiks teoreetik ise muutuda lambaks.
Selle “lambateooria” võttis omaks üks teine, juurteta ja maainimese hingeta teoreetik – Vladimir Iljitš Uljanov, hüüdnimega Lenin.
Revolutsioonilised loosungid – soldatitele rahu ja kehvikutele maa – rippusid veel üleval, kui Lenin, teadmata põllumajandusest ja külaelust mitte kõige vähematki ning omamata hingelist sugulust maaeluga, toetudes Karl Marx`i “lambateooriale”, asus tegelikkuses ellu viima ideed – tootlike vahendite kasutamise poolest tuleb talupojad lähendada töölisklassile, muuta talupojad proletariaadiks, tõmmata nad koheselt, kiiresti ja kõikjal suurde sotsialismiehitamise keerisesse. Seejuures ei tulnud eluvõõrale ja marksistlikest teooriatest puretud ajudega Leninile hetkekski pähe, et talupidamine on elustiil, et selles on oma mõte, kaunidus, ootused ja lootused; selles on aastaaegade vaheldused, on õitsvad toomingad, sirelid ja õunapuud, on kuivava heina ja valmiva vilja südant erutav lõhn; on loomad: lehmad, hobused, lambad ja ruigavad sead, on igipõline ja looduslik sõnniku hais; on laudast, õhtuselt lüpsilt naasnud naine, mehe kõrvale asemele laskuva terve, tugeva vene naise meeli erutav lembesoojus; on jalutsis vaikselt hingavad lapsed – on kõik, millega koos, mille nimel oli vene inimene elanud aastatuhandeid.
Ei Karl Marx ega ka tema järgija Lenin viljelenud teoreetilisi mõtisklusi teemal – mida teha, kuidas toimida, et säiliks küla ja areneks tootmine. Ei, sellised mõtted, küla säilitamise ja edasi arendamise mõtted, ei tulnud neile pähegi, sest Inglismaa lambakasvatus ja villavabrikud olid näidanud neile kätte põllumajanduse teise tee – suurtootmine! Industrialiseerimine! Maaproletariaat! Kõigi maade proletaarlased, ühinege!
Oma utoopiliste eesmärkide saavutamiseks murdsid kommunistid (bolševikud) rinnaga teed, tuues vene külasse vaesust, viletsust ja häda. Nende tee kulges läbi verise kodusõja, läbi verise sõjakommunismi ja punane terrori.
Lenini järglane, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär Jossif Vissarionovitš Džugašvili, hüüdnimega Stalin, jätkas sealt, kus Leninil pooleli jäi – põllumajanduse vägivaldse kollektiviseerimisega. Partei asus kõigepealt talupoegadele lajatama määrustega, ikka määrustega, ja ikka vastu pead, vastu pead…
(Autori märkus – NSV Liidu partei- ja riigitegelaste, OGPU ja GULag-i kõrgete ametnike nimed ja ametikohad ei ole selles raamatus autori poolt välja mõeldud; samuti ei ole välja mõeldud kommunistliku (bolševike) partei kongresside, keskkomitee pleenumite ja konverentside ning poliitbüroo istungite kuupäevad ja päevakorrad).
2 – 19. detsembrini 1927 toimus Kommunistliku (bolševike) Partei XV kongress. Kongress kinnitas esimese viisaastaku plaani aastateks 1928 – 1932. Plaan plaaniks, aga järgmine päevakorrapunkt tähendas riigi elanikkonnale, kogu nõukogude rahvale häda ja viletsust. “Põllumajanduse spetsialist“ Vjatšeslav Mihhailovitš Skrjabin, hüüdnimega Molotov, teatas kõnetoolist pidulikult:
“Käesoleval ajal on partei põhiülesanne külas ühendada ja ümber korraldada individuaalsed talud suurkollektiivideks.”
Tiivustatuna Molotovi suurejoonelisest ettekandest ja Stalini rahulolevast muhelusest, kuulutas kongress ühehäälselt põllumajanduse kollektiviseerimise järjekordseks tähtsamaks parteipoliitiliseks ülesandeks. (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis lähevad üle ovatsiooniks).
Stardipauk näljahädale linnas ja maal oli antud.
Vahetult pärast kongressi lõppemist, 24.detsembril 1927, andis Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee direktiivi, mis kohustas kohalikke parteiorganisatsioone maarajoonides kiiresti ja koheselt läbi viima viljavarumise. Varumisvolinikud ja neid saatvad relvastatud Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) operatiivtöötajad asusid tegutsema. Esialgu võeti talunikelt vili ära riiklike normkohustuste järgi. Aga tulemused olid kehvad, vilja varuti vähe.
6.jaanuaril 1928 võttis partei keskkomitee poliitbüroo Stalini initsiatiivil vastu uue direktiivi, mis, Stalini arvates, “oli täiesti erakordne oma toonilt ja ka oma nõuetelt”.
Nõuete hulka, mida partei küla ette seadis, oli peamine, et jõukad talud peavad vilja varumisplaani ülejäägid ära andma riiklike hindade järgi. Selle mittetäitmisel kuulusid nad vastutusele võtmisele süüdistatuna sabotaažis. Sisuliselt tuli talunikel oma viljavarud, ka seemnevili, ära anda tasuta, sest hind oli pigem näiline, riigipoolset ostu matkiv.
1928.aasta jaanuaris-veebruaris sooritas Stalin oma erirongis sõidu mööda Siberit. Eesmärk oli inspekteerida kohalike parteiorganisatsioonide poolt Kommunistliku (bolševike) Partei XV kongressi otsuste ja 6.jaanuaril 1928 poliitbüroo poolt antud direktiivide täitmist kollektiviseerimise ja talunikelt viljavarude “kokkuostu” küsimustes. Inspektsiooni käigus võeti ametipostilt maha kümneid kohalike parteiorganisatsioonide juhte; neile heideti ette “pehmust”, “rahulolu” ja “sobingusse astumist kulakuga”.
Partei lokomotiiv kihutas aina edasi – vastu näljahädale. Üksteise järel saabus partei krai- ja oblastikomiteede sekretäride lauale poliitbüroo liikmete ja isiklikult seltsimees Stalini ähvardusi, direktiive ja käske – kiirendada kollektiviseerimist, kulakute selgroog murda!
Vilja varumisel sunnimeetodid tulemusi ei andnud. Partei astus järgmise sammu. 1.märtsil 1928 saatis partei keskkomitee poliitbüroo kõigile liiduvabariikide, kraide ja oblastite parteiorganisatsioonidele ringkirja “Kevadkülvi kampaania kohta”, milles kuulutas välja kollektiviseerimise kiirendatud kursil.
Ringkiri mingit erilist tarkust ei sisaldanud – aastatuhaneid oli vene talupoeg kevadel kündnud, külvanud, äestanud ja sügisel asunud viljalõikusele. Uudne aga oli see, et nüüd kästi need tööd ära teha kollektiivselt, kolhoosina. Taoline parteiline ukaas tekitas ärevust, nõutust ja segatust. Seda segadust suurendasid veelgi enam rajooni parteikomiteest üksteise järel külla saabuvad agitaatorid, propagandistid ja instruktorid, kellest enamus oli mitte ainult vähese haridusega, vaid ka peaaegu kirjaoskamatud, ja põllumajandusest ei teadnud nad mitte midagi. Ja mida mõistlikku suutsidki ette võtta instruktorid, olgu nad siis harimatud või haritud – seemnevili oli talunikelt sundvarumise korras ära võetud.
Kevadkülvini jäi siiski veel veidi aega, aga linnades oli leib otsas.
7.märtsil 1928 andis partei keskkomitee poliitbüroo valitsusele korralduse – viia alates 15.märtsist Moskvas sisse toiduainete kaardid. Sellega piirati leiva, jahu ja tangainete müüki ühe inimese kohta: leiba võis müüa töölisele päevas 800 grammi, nende pereliikmetele 400 grammi. Samasugused piirangud nähti ette kehtestada ka Nõukogude Liidu teistes linnades. Viljarikkas Põhja-Kaukaasias, Krasnodaris, said töölised 1928.aasta kevadel osta leiba 700 grammi päevas, teised inimesed veelgi vähem. Kauplustes olid järjekorrad, ka normikohast leiba ei jätkunud. Puudust tunti kõigist põhilistest toiduainetest, sööklates ei olnud rasva ega tangaineid.
Partei aga lajatas järjekindlalt määrustega, aina määrustega, justkui kõlbaksid need patta anna. ÜK(b) P KK 1928.aasta aprillipleenumil hääletasid kommunistid (bolševikud) ühehäälselt: “Kurss laiaulatuslikule põllumajanduse kollektiviseerimisele.” (Kestvad kiiduavaldused).
25.mail 1928 esines Stalin kõnega Sverdlovi-nimelises Kommunistlikus Ülikoolis. Tema kõne teemaks oli “Leivavilja rindel”.
Oma kõnes selgitas Stalin veelkord vajadust külades kiiresti ja koheselt läbi viia kollektiviseerimine. Ta rõhutas:
“Nõukogude Liidu külades on kümneid miljoneid väikepõllupidajaid, kellel ei ole, kes ei suuda soetada masinaid, kohaldada teadussaavutusi, kasutada väetisi, tõsta tööviljakust ja anda nimetatud abinõude abil riigile vajalik kogus leivavilja. Väljapääs on ainult üks – talunike majapidamised tuleb ühendada suurteks kollektiivseteks majapidamisteks, artellideks ja kolhoosideks, kus maad haritakse ühiselt, kasutades uusimat tehnikat.”
Stalin väljendas oma kõnes parteile omaseid teoreetilisi seisukohti, samas jättes tähelepanuta, et ei parteil ega riigil ei olnud 1928.aasta kevadel ja ka hiljem külale pakkuda ei seemnevilja, masinaid, väetisi ega ka teadussaavutusi. Lisaks kõigele, polnud inimene oma hingelt valmis raske vaevaga soetatud vähest vara – vankreid, atru, hobust, lehma, lambaid – ära andma mingile ebamäärasele artellile või kolhoosile.
Olukorras, kus küla viibis katastroofi äärel, kus põllud nõudsid harimist ja seemnevilja, tegeles partei kolhooside moodustamisega, kutsudes inimesi aina koosolekutele, koosolekutele ja koosolekutele…
Partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee, lähtudes poliitbüroo otsustest, hakkas talunikke pigistama, sundis talunikke astuma kolhoosi, keelas ehitada eraldi maju – ees seisis kolhoosikeskuste rajamine. Repressioonide hirmus asutasid talumehed kiiruga kolhoose, milledest enamus kandis Stalini nime. 1928.aasta suve alguseks oli Krasnodari krais juba kuus Stalini-nimelist kolhoosi. Kohalikel parteipleenumitel, konverentsidel ja koosolekutel kuulutati pidulike, tulihingeliste sõnadega välja üha uusi ja uusi Stalini-nimelisi kolhoose: “Sulle Stalin, Lenini parimale õpilasele, partei ja rahvusvahelise proletariaadi juhile, anname kolhoosi!”
1.juunil 1928 toimus Moskvas Üleliiduline kolhoosnike kongress. Moskvasse kogunesid “kolhoosnikud“: parte- ja komsomolirakukeste sekretärid, igat masti aktivistid ja propagandistid, kes polnud elus kordagi põllul adrakurgi käes hoidnud.
Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee juunipleenumil oli jällegi vaatluse all leivavilja küsimus. Stalin esitas oma neli teesi, mis garanteeris Ukrainas ja Venemaal näljahäda tekkimise:
“Me ei ole garanteeritud sõjalisest kallaletungist, me ei ole garanteeritud raskustest leivaviljaga, me ei ole garanteeritud ikaldusest, aga meil on absoluutselt tarvis eksportida vilja.”
Stalini parteiline juhis vilja ekspordi kohta ka täideti. Ajal, mil omal maal linnade elanikud nälgisid, kui külades ei jätkunud seemnevilja, müüs Nõukogude Liit küladest vägisi kokkukogutud viljavarusid välismaale. Partei vajas kõva valuutat – kurss võeti industrialiseerimisele, relvatehased kogusid tuure; leivatehastes pöörlesid veskikivid üha aeglasemalt.
Partei tegutses aina usinamalt, Poliitbüroo ja Stalin Kremlis ei maganud.
ÜK(b)P KK 9.juuli 1928.a. pleenumil esines partei peasekretär Stalin kõnega “Industrialiseerimisest ja leivavilja programmist”.
Sellele pleenumile kogunesid partei keskkomitee liikmed üsna mornil ilmel – kevadkülv riigis oli samahästi kui läbi kukkunud. Kolhoosid olid küll paljudes regioonides moodustatud, kohalikud parteisekretärid raporteerisid suurtest kollektiviseerimise edusammudest, aga mida polnud, see oli seemnevili. Vili on teadagi reaalne asi ja ainuüksi parteiliste määrustega viljasalve ei täida.
Stalin tõusis pleenumi kõnepulti esialgu üsna ebakindlal ilmel, aga kogus end kiiresti, ja kõne, mille ta pidas, andis ebaõnnestunud põllumajanduspoliitikale hoopis teise suuna – süüdi oli vaenlane.
Juba Lenini eluajal, kodusõja aastatel, ja peale seda, olid bolševike peamisteks eesmärkideks peale kõige muu klassivaenlase hävitamine, võitlus kontrrevolutsionääride, terroristide ja oportunistidega.
Kevadkülvi läbikukkumises oli süüdi vaenlane. Lenin ütles – otsi vaenlast! Stalin teadis, kes on vaenlane, aga et alustada hävitustööd, tuli keskkomiteele, kogu parteile pakkuda mingi uus lähenemine, uus kontseptsioon võitluseks vaenlasega, ja selleks oli – mida lähemale jõuame sotsialismi ehitamise lõppfaasile, seda enam tugevneb klassivõitlus.
Peasekretär Stalin selgitas oma kõnes uut kontseptsiooni:
“Me räägime sageli, et arendame sotsialistlikke majandusvorme kaubanduses. Aga mida see tähendab? See tähendab, et me sellega surume kaubandusest kõrvale tuhanded ja tuhanded väike- ja keskmised kauplejad. Kas võib arvata, et need käibesfäärist kõrvaldatud kauplejad hakkavad istuma vaikides, mitte üritades organiseerida vastupanu? Selge, et ei või.
Me räägime sageli, et arendame sotsialistlikke majandusvorme tööstuses. Aga mida see tähendab? See tähendab, et me surume kõrvale ja laostame, võibolla et ise seda märkamata, oma sotsialismile edasiliikumisega tuhanded ja tuhanded väikesed ja keskmised kapitalistid-töösturid. Kas võib arvata, et need laostatud inimesed hakkavad istuma vaikides, mitte üritades organiseerida vastupanu? Muidugi mitte.
Me räägime sageli, et on vaja piirata kulaku ekspluataatorlikku hiilimist külas, et on vaja panna kulakule kõrged maksud, et on vaja piirata õigust maa rentimiseks, mitte anda kulakutele õigust saada valitud Nõukogudesse ja nii edasi ja muu taoline. Aga mida see tähendab? See tähendab, et me pigistame ja piirame pidevalt küla kapitalistlikke elemente, viies nad mõnikord laostumiseni. Kas võib arvata, et kulakud on meile selle eest tänulikud, ja et nad ei ürita organiseerida osa kehvikutest või keskmikest Nõukogude võimu poliitika vastu? Muidugi ei või.
Kas pole selge, et kogu meie edasiliikumine, iga meie enam-vähem tõsine saavutus sotsialistlikus ülesehitustöös väljendab ja on klassivõitluse tulemuseks meie maal?
Kuid kõigest sellest tuleneb, et vastavalt meie edasiliikumisele kapitalistlike elementide vastupanu hakkab suurenema, klassivõitlus teravneb; aga Nõukogude võim, mille jõud suureneb ikka enam ja enam, hakkab läbi viima nende elementide isoleerimise poliitikat, teostama töölisklassi vaenlaste rõhumist, lõppude lõpuks, teostama poliitikat, mis on suunatud ekspluataatorite vastupanu mahasurumisele, luues sellega aluse töölisklassi ja suurema osa talupoegade liikumiseks edasi.
Ei tohi ette kujutada asja nii, et sotsialistlikud vormid hakkavad arenema, tõrjudes töölisklassi vaenlasi, aga vaenlased taanduvad vaikides, tehes teed meie edasiliikumisele, et seejärel uuesti hakkame liikuma edasi, aga nemad – jällegi astuvad tagasi, aga seejärel “ootamatult”, kõik ilma erandita sotsiaalsed grupid, nii kulakud, kui ka kehvikud, nii töölised, kui ka kapitalistid, osutuvad “äkki”, “märkamatult”, ilma võitluseta ja vastupanuta, sotsialistliku ühiskonna rüpes olevaks. Selliseid muinasjutte ei ole ja ei saa üldse olla, aga proletariaadi diktatuuri olukorras – eriti mitte.
Pole olnud ega saa olema seda, et oma aja äraelanud klassid loovutaksid oma positsioonid vabatahtlikult, mitte üritades organiseerida vastupanu. Pole olnud ja ei saa olema seda, et töölisklassi edasiliikumine sotsialismile klassiühiskonnas toimuks ilma võitluse ja vastupanuta. Vastupidi, sotsialismile liikumine ei saa toimuda ilma ekspluataatorlike elementide vastupanuta sellele edasiliikumisele, aga ekspluataatorite vastupanu viib vältimatule klassivõitluse teravnemisele.” (Kestvad kiiduavaldused, kiiduavalused lähevad üle ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti).
Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri kõnes kõlas selge signaal – klassivõitluse tugevnemine külas nurjas 1928.aasta kevadkülvi. Oma kõnes andis partei peasekretär Stalin mitte ainult stardipaugu talurahva represseerimistele, vaid ka konkreetsed parteilised tegevusjuhised selleks.
Parteilise lokomotiivi rattad pöörlesid üha kiiremini, kommunistlik ešelon, olles relvastatud “Kommunistliku parteo manifesti” ja Karl Marxi “Kapitaliga”, kihutas aina edasi. Partei keskkomitee ja poliitbüroo vorpis määrusi, propagandistid viisid need massideni.
5.märtsil 1929 avaldati Kommunistliku Partei häälekandjas “Pravda” Leningradi tööliste üleskutse kõigile NSV Liidu ettevõtetele – organiseerida sotsialistlikku võistlust.
9.mail 1929 võttis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastu otsuse “ Vabrikute ja tehaste sotsialistlikust võistlusest”. Seejärel ilmus “Pravdas” Stalini artikkel “Sotsialistlik võistlus ja masside tööjõudluse kasv”.
Tekib küsimus, milleks sotsialistlik võistlus – aukirjad, rändpunalipud, autahvlid ja kõik muu seesugune atribuutika? Kui inimesele makstakse tööle väärilist palka, siis rassib ta nii, et naba paigast. Milleks parteiline palagan? Rändpunalippe ja aukirju ei saa ju patta panna! Vastuse neile küsimustele annavad Poliitbüroo 1929.aasta 13.mai, 23.mai ja 27.juuni määrused.
13.mail 1929 astus kuulsusrikas Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema võitlusorgan Poliitbüroo järjekordse suure sammu mitte ainult sotsialismi suunas, vaid nüüd juba lähemale kommunismile. ÜK (b) P KK Poliitbüroo võttis vastu määruse nr П 80/30 cc “Kriminaalkorras karistatud isikute töö kasutamise kohta”. Nimetatud määrus pani aluse nende kriminaalkorras kinnipeetud isikute töö massiliseks kasutamiseks, kellede vabadusekaotuslik karistus ületas kolme aastat. Suund võeti ulatuslikule vangilaagrite, niinimetatud paranduslike tööde laagrite, rajamisele; suund võeti GULag-i arhipelaagile.
23.mai 1929 ÜK(b) P KK Poliitbüroo määrusega andis partei Ühendatud Riiklikule Poliitvalitsusele (OGPU-le) korralduse rajada parandusliku töö laager (koonduslaager) Permikomi autonoomses ringkonnas Uhta naftamaardlate piirkonnas ja laager Petšoora söeleiukohtade ekspluateerimiseks.
27.juunil 1929 võttis ÜK(b) P KK Poliitbüroo vastu täiendava määruse nr П 86/11 cc, millega kohustas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu laiendama olemasolevaid ja rajama uusi vangilaagreid, lisaks Uhta ja Permikomi ja Petšoora laagrile, teistes kaugelasuvates piirkondades nende koloniseerimiseks ja loodusressursside kasutuselevõtmiseks, kasutades kinnipeetavate (vangide) tööjõudu.
Vanglate võrgustik Nõukogude liidus arenes ja laienes ennaktempos. Korrastati ja laiendati ka vangilaagrite juhtimise süsteemi.
28.juunil 1929 moodustati Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) juurde Eriotstarbeliste Põhjalaagrite Valitsus ehk Sevlag. Süsteem aga jätkas arenemist – 1930.aasta aprillis allutati kõik niinimetatud paranduslike tööde laagrid ehk koonduslaagrid OGPU Laagrite Paevalitsusele. GULag oli loodud, oma täismõõtmeid oli saavutamas ka GULag-i arhipelaag – kogu NSV Liidu territooriumi hõlmav vangilaagrite võrgustik, kus vangid töötasid orja staatuses. Samas aga oli vaja Nõukogude orjale anda siiski mingi ideoloogiliselt kaunis värving, näidata, et ta töötab vangilaagris justkui vaba inimene vabal maal, kuigi palka ei maksta ja lobi on kehvemast kehvem. Ja seda värvingut andsid aukirjad, punalipud, ja ka pildid autahvlil, mis sest, et lööktöölised olid vangiriietes ja nälginud nägudega. Autahvel on autahvel ka nälginud inimesele. Ja tegelikult kogu Nõukogude liit oli justkui üks suur okastraadiga piiratud vangilaager, milles vangivalvuriteks partei poliitbüroo ja keskkomitee ning vangla ülemaks partei peasekretär seltsimees Stalin.
Vangilaagrid olid valmis vastu võtma sadu tuhandeid, miljoneid, kümneid miljoneid vange. Stalinlik industrialiseerimine vajas tohutult töökäsi, vajas tasuta tööjõudu. Partei ustav käepikendus OGPU seda ka andis. Tööjõud saabus tapivagunites Venemaa ja Ukraina küladest, Kasahstanist, Kesk-Aasiast.
Põllumajanduse kollektiviseerimine ja selle käigus talupoegade represseerimine, kulakuks tegemine, käis täie hooga. Üha uued ja uued ešelonid vangidega asusid teele, sihtkohaks Uural, Siber ja teised kauged põhjapiikonnad, kus kasutuselevõttu ootasid kivisöe-, rauamaagi- ja naftamaardlad, ning nende juures äsjaasutatud vangilaagrid.

* * *

Stalinlik lokomotiiv kihutas aina edasi. Poliitbüroo ja keskkomitee vorpis jätkuvalt määrusi, ikka ja jälle määrusi ja nüpeldas nendega talupoegi, aina talupoegi, oma toitjat.
12.juulil 1929 moodustati Maaviljeluse Rahvakomissariaat, rahvakomissariks määrati Jakov Arkadjevitš Jakovlev (sünnipärase nimega Epštein). Jakov, külakooli õpetaja poeg, oli tubli poiss, tegi parteis kiiret karjääri, ronides ametiredelil üha kõrgemale. Juba 1926.aastal oli ta töölis-talupoegade inspektsiooni rahvakomissari asetäitja. Ei Jakov ise, ega ka keegi tema suguvõsast polnud kunagi olnud põlluharija, kuid tema määramist maaviljeluse rahvakomissariks soodustas see, et ta oskas suurepäraselt kirjutada külateemalisi artikleid, milles ülistas kollektiviseerimist. Oma artiklis selgitas ta kollektiviseerimise meetodeid ja praktikat. Jakovlevi asetäitjaks sai Nikolai Ježov, endine Vitebski tööline, partei ja kodusõja veteran. Hiljem, OGPU ülemana, teenis Ježov endale hüüdnime Raudkinnas. Jakovlev ja Ježov võtsid maaviljeluse oma raudsesse haardesse, OGPU-l oli oodata enneolematult suuri saake…
12.augustil 1929.aastal viis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee põllumajandusosakond läbi nõupidamise, millel võeti vastu otsus kohaldada täiendavaid meetmeid kollektiviseerimise kiirendamiseks. Kõrged parteilased asusid mööda maad ringi sõitma; peeti koosolekuid, agiteeriti, sunniti, karistati. Selles töös saavutati erakordselt häid tulemusi. Juba oktoobriks olid kolhoosidesse astunud Põhja-Kaukaasias, Kesk- ja Alam-Volgamaal ning Ukrainas enam kui 19 protsenti talupidajatest; esines ka rajoone, kus ühisomandis oli juba 80 % haritavast maast.
7.novembril 1929, Suure Oktoobrirevolutsiooni 12. aastapäeval, avaldas “Pravda” partei peasekretäri seltsimees Stalini artikli “Suure murrangu aasta”. Selles kuulutas partei pidulikult:
“Jutt käib põhjalikust murrangust meie maaharimises, on toimunud areng individuaalsetest majapidamistest suurele ja eesrindlikule kollektiivsele maaharimisele. Kolhoosidesse on astunud peamiselt keskmikest talupoegade massid, meie kolhoosikorra alus. ”
Stalini jutt polnud midagi enamat kui, niiöelda, punane propaganda. Tegelikult peale kodusõda, peale sõjakommunismi vene küla suures osas kiratses; ühe kolmandiku külast moodustasid vaesed talupidajad, kellel polnud midagi hinge taga, ja ka keskmik vireles vaesuse piiril. Toimus küll murrang, aga see oli normaalse, majanduslikult efektiivse põllumajandustootmise murdmine, traditsioonilise talupoja olme ja miljonite inimeste murdmine.
Kolhoosid kiratsesid ja vindusid, kollektiivne maaharimine ei võtnud vedu. Kolhoosi antud lambad söödi ära, hobused ja lehmad kõngesid sööda puudusel, traktoreid ei näinud keegi isegi unes. Parteipropagandistide jutu peale öeldi: “Jutt on hea, aga jalavarjud kehvad”.
1929.aasta sügiseks oli selge, et vilja varutakse vähem kui enne kollektiviseerimist. Viljasaagid ei olnud suurenenud, seemneviljata jäänud põllud olid söötis, rahvas nälgis mitte ainult linnas, vaid ka külas. Aga siiski, kommunistliku partei “targal” juhtimisel saavutasid maaviljeluse rahvakomissar Jakovlev ja tema asetäitja Ježov ikkagi teatud edu. Kui 1928.aastal mõisteti Venemaal Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahv 107 järgi, sabotaaži süüdistuses, vangistusse talupoegi kokku 10 tuhande ringis, siis 1929.aasta lõpul ainuüksi Volgamaal mõisteti süüdi 17 tuhat, aga Ukrainas 33 tuhat inimest vilja äraandmise plaani mittetäitmise eest.
Partei oli teinud ennenägematuid edusamme, ja need “edusammud” suurenesid veelgi… 10 – 17.novembrini 1929 toimus järjekordne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum põllumajanduse küsimustes. Sellel pleenumiil tegi keskkomitee järelduse – kui läbi viia kogu Nõukogude Liidus põllumajanduse kollektiviseerimine, siis on võimalik proletariaadi diktatuuri abil ehitada sotsialism üles ajalooliselt minimaalse tähtaja jooksul. Pleenum kiitis kollektiviseerimisel tehtud töö heaks, Stalin esines kõnega ja nõudis selle kiirendamist veelgi enam. Riigi valitsusjuht, NSV Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimees seltsimees Aleksei Rõkov, kes varem oli vastu seisnud kiirele kollektiviseerimisele ja soovitas seda teha järg-järgult, esines pleenumi ees patukahetsusega ja tunnistas oma vigu.
Partei keskkomitee pleenum otsustas tõsta kollektiviseerimise tempot ja viia läbi üleüldine põllumajanduse kollektiviseerimine.
Põhja-Kaukaasia, Alam-ja Kesk-Volga ning Ukraina parteijuhid võtsid pleenumi ja isiklikult selle presiidiumis istuva Stalini ees kohustuse tõsta tempot veelgi ja viia kollektiviseerimine läbi graafikut ennetades – aasta-poolteisega, hiljemalt 1931.aasta suveks.
Pleenum võttis vastu otsuse tugevdada kaadrit kolhoosikülas. Kakskümmend viis tuhat töölist-kommunisti ja kommunistlikku noort saadeti maale, kus nad asusid tegutsema kolhoosi esimeestena ja parteirakukeste sekretäridena, kuigi nad vaevalt tegid vahet orikal ja kuldil, oinal ja jääral, pullil ja härjal. Aga kes lubas kommunistlike noorte kohta nii halvasti öelda? Juba 6.aprillil 1925, orgbüroo istungil, märkis seltsimees Stalin:
“Talupoeg tihti suhtub komsomoli mitte täie tõsidusega, isegi iroonilise muigega. See toimub sellepärast, et talupoeg arvab linnast tuleva komsomoli olevat majandusest eemalseisjaks, peab teda asjatundmatuks. Aga see ei ole nii.”
Vot nii! Staliniga pole mõtet vaielda, aga selge oli see, et linnast saabunud “kahekümneviietuhandelised” ei tundnud küla, põllumajandust, talupoegade probleeme, nende elu ja olmet. Samas olid nad valmis fanaatiliselt ja pimesi täitma partei tahet – iga hinna eest viia külas läbi sotsialistlikud ümberkorraldused, mis sisuliselt tähendas tugevate talude laostamist, talupoegade paljaks röövimist ja maarahva muutmist ükskõikseteks ja ülemustest sõltuvateks põllumajandustöölisteks. Suurem osa “kahekümneviietuhandelisi” suunati üheks kuni kaheks aastaks Ukrainasse, Venemaa Keskmustmulla piirkonda, Donimaale, Kubanisse ja teistesse viljakasvatuse regioonidesse. Just siin toodeti kõige rohkem teravilja, ja siin ootas ees ka kõige suurem katastroof – nälg, Suur Näljahäda.
Kommunistliku partei oli oma kiire ja täieliku kollektiviseerimise idees kõigutamatu, partei lokomotiiv kihutas aina edasi – vastu näljale.
5.detsembril 1929 loodi ÜK(b)P KK Poliitbüroo initsiatiivil staap, mida juhtis kollektiviseerimise tulihingeline agitaator, maaviljeluse rahvakomissar J.A. Jakovlev (Epštein), komisjoni kuulusid liikmetena partei kõrgemad juhtivtöötajad; neile jagati ülesanded välja.
Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär Andrei Andrejevitš Andrejev asus tegutsema talle alluvas krais, ÜK(b) KK sekretär Karl Janovitš Bauman suunati kollektiviseerimist läbi viima Moskva oblastisse, Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär Kosior Stanislav Vikentjevits sai ülesande kollektiviseerimine täie auruga Ukrainas käima panna, partei Alam-Volga kraikomitee esimene sekretär Boris Petrovitš Šeboldajev asus sama asja ajama Alam-Volgal, partei Kesk-Volga kraikomitee esimene sekretär Mendel Markovitš Hatajevitš tegutses Kesk-Volgal, Jozas Mihhailovitš Vareikis asus talumeeste käsi väänama Venemaa Kesk-Mustmulla oblastis, Šaja Isaakovitš Gološtšjokin lammutas Kasahstanis sealset igipõlist põllumajandust ja karjakasvatust, Siberi kraikomitee esimene sekretär Robert Indrikovitš Eihe ajas talupoegi püssipärahoopidega kolhoosi Siberi viljakasvatuspiirkondades.
Komisjon sai ülesande peamistes viljakasvatuspiirkondades, viia läbi täielik põllumajanduse kollektiviseerimine kaheksa kuu kuni poolteise aasta jooksul, aga mujal, vähemtähtsates põllumajandusrajoonides, teha see esimese viisaastaku lõppedes, 1933.aasta lõpuks. Täieliku kollektiviseerimise all mõistis Jakovlevi komisjon sajaprotsendilist kohustuslikku kolhoosi astumist, kusjuures kolhoosi võeti ainult kehvikud ja keskmikud.
Seda Jakovlevi komisjoni hakkasid talumehed irooniliselt kutsuma Epšteini komisjon. Kui väikesed lapsed virisesid ja jonnisid, ega tahtnud õhtul magama jääda, siis öeldi neile: “Jää vait, muidu tuleb Epštein ja viib sind ära!” Kahjuks oli taolisel “hirmutamisel” kohutav tõepõhi all. Jõukaid talupoegi kolhoosi ei võetud, nad kuulusid hävitamisele: peremees vangistamisele, pereliikmed – naine, lapsed, vanurid – küüditamisele; nende kogu vara võeti kolhoosile või riigile.
Kõrge komisjon pani rattad käima. Peagi hakkasid Moskvasse saabuma rõõmustavad raportid. Seltsimees Boris Šeboldajev Alam-Volga kraist kandis ette:
“Kollektiviseerimine krais toimub ilma igasuguste raskusteta, sulaste-vaeste massi tugeval toel”.
Vene mustmullamaal kollektiviseerimist korraldanud Jozas Vareikis kirjutas “Pravdas”:
“ Talupoegade kulakuks tegemine areneb vaeste tõhusal kaasabil jõudsalt… Komisjoni liikmed, koos suurte vaeste gruppidega, võtavad jõukatelt talupoegadelt ära kariloomi ja vara. Öösel valvavad nad omal initsiatiivil küladest välja viivatel teedel ja arreteerivad kulakuid.”

Nõukogude Liidu külades puhkes nutulaul ja hädakisa. OGPU tiris sadu tuhandeid inimesi vangi, laadis ešelonidesse ja saatis pikale teekonnale. Tuhandeid lasti kohapeal maha. Aga kogu see kohutav hädakisa ja püssipaugud ei kostnud Kremlisse ega ka Moskva Suure Teatri kristall-lühtrites säravasse saali.
21.detsembril 1929 toimus Moskva Suures Teatris pidulik aktus, millega tähistati Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Stalini 50. sünnipäeva.
Stalin istus loožis, popsutas rahulolevalt piipu ja kuulas iroonilise muigega sõnavõtte. Esinejate kõnedest sai Nõukogude Liidu rahvas esimest korda teada Stalini kohta seda, mida veel ei teatud: Stalin – Suur Juht; Stalin – Oktoobrirevolutsiooni organiseerija ja teostaja; Stalin – Punaarmee looja; Stalin – Suur Väejuht, kes purustas valgekaartlased ja intervendid ja tõi võidu kodusõjas; Stalin – Lenini pärandi hoidja ja pealiini jätkaja; Stalin – opositsionääride purustaja; Stalin – maailma proletariaadi juht ja viisaastaku Suur Strateeg; Stalin – geniaalse Lenini kõige andekam õpilane.
Seoses andeka õpilase sünnipäevaga on asjakohane, vajalik ja sünnis meenutada ka geniaalset õpetajat – bolševistliku partei loojat, seltsimees Vladimir Iljitš Uljanovit, hüüdnimega Lenin.
Pole mõtet hakata tsiteerima tema teoreetilisi targutusi. Aja kulg näitas tema teoreetiliste seisukohtade paikapidamatust, praktika ei kinnitanud teooriat. Lenini “Filosoofilised vihikud” ja tema teosed, mida ta “kirjutas” köide köite haaval juurde ka pärast surma, vedelevad raamatukogude keldrites või on antud makulatuuri. Aga kes oli Lenin inimesena? Kas ta oli inimlikult mõistev, kaasatundev? Kas ta silitas hellalt laste päid? Kas ta armastas loomi?
Lenin, olles kõigi nende jõudude mõjuagent, kes soovisid Venemaa nõrgestamist, saades oma peremeestelt raha ja elades Šveitsis keskmise kodanlase jõukusega elu, ärgitas Petrogradi noori hakkama vastu tsaarivalitsusele, kirjutas Petrogradis redutavatele anarhistidele kirju, milles kutsus neid üles tõhusamale tegutsemisele:
“Visata rahvahulgast politseile hapet näkku, valada ülemistelt korrustelt soldatitele keevat vett pähe, kasutada naelu, et hobuste kapju vigastada, visata tänavatele, rahva sekka, pomme…”
Lenin nägi taolises tegevuses vastuhakku, nii öelda, “rohujuure tasandil”.
Naeratavat Leninit ei ole näinud keegi: ei fotodel, maalidel ega kinokroonikas. Ta oli pidevalt pahur. Tulles jalutuskäigult tagasi koju, oma Zürichi väikekodanlase korterisse, “kostitas” ta alati jalahoobiga eeskojas lamavat naabri koera. Kuuldes koera haledat kiunumist, hõikas Krupskaja elutoas klaveril “Kuupaistesonaati” harjutavale Inessa Armand`ile:
“Vladimir Iljitš saabus jalutuskäigult…“
Lenin oli justkui kahenaisepidaja – Nadežda Krupskaja oli ametlik naine, parteiline seltsimees, Inessa aga, nii öelda, sisuline naine… Kusjuures Krupskaja, nagu seda imelikul kombel mõnikord juhtub, oli isegi kiindunud oma mehe armukesse…
Olles peale revolutsiooni saanud võimule, ei tegelenud Lenin mitte seaduseloomega, et juhtida riiki seaduste abil, vaid andis korraldusi, käske, nimetades neid parteilisteks juhisteks. Kõigepealt, olles vaevalt võimule saanud, andis ta käsu iga kümnes looder ja muidusööja Petrogradis ja kogu Venemaal maha lasta. Taoline “range” käsk tuli ajal, kui valitses tohutu tööpuudus. Küsimus polnud mitte loodrites ega muidusööjates, põhjus oli Lenini inimvihkajalikus olemuses. Leninit huvitasid massid, ainult massid, ja veelkord massid, sest need, ja ainult need võisid ellu viia tema haiglasi ideid.
Kohalikesse revolutsioonikomiteedesse saatis Lenin telegraafilisi kirju, andes niimoodi edasi oma juhised ja käske.
Nižni-Novgorodi saadeti telegramm:
“Viia sisse massiline terror, maha lasta ja linnast välja saata kõik prostituudid, soldatite jootjad; maha lasta endised ohvitserid. Viivitada ei tohi minutitki!”
Saraatovisse lendas telegramm:
“Maha lasta vandenõulased ja nõukogude võimu suhtes kahtlejad; midagi pole vaja selgitada ja mitte lubada vene inimesele omast idiootlikku venitamist”.
11.augustil 1918 saatis Lenin Pensa bolševikele korralduse:
“Üles puua (tingimata üles puua), et rahvas näeks, mitte vähem kui sada jõukat talupoega. Hukkamiste läbiviimiseks leidke kindakäelisi inimesi. Makse igaühele sada rubla.”
Need sada rubla olid esimesed “Lenini preemiad”.
1.mail 1919 kirjutas Lenin Džerzinskile kirja nr 13666/2, milles nõudis:
“Tuleb võimalikult kiiresti lõpetada pappide ja religiooniga. Pappe tuleb areteerida kui kontrrevolutsionääre ja sabotaažnikke, nad maha lasta halastamatult ja kõikjal. Ja võimalikult rohkem. Kirikud tuleb sulgeda. Pühakojad kinni pitseerida ja muuta laoruumideks“.
Trotski, Sverdlov ja Džerzinski tegelesid peale revolutsiooni Kaukaasias, Kubanis ja Donimaal kasakate vastupanu mahasurumisega.
19.detsembril 1919 saatis Džerzinski Leninile kirja, paludes selgitust, mida teha tuhandete vangistatud kasakatega? Lenin telegrafeeris koheselt vastuse:
“Lõigake kõrid maha, tapke kõik kuni viimseni!”
25.detsembril 1919 andis Lenin käsu nende õigeusklike mahalaskmise kohta, kellel usk ei lubanud töötada Nikolai Imetegija päeval, 19.detsembril.
“Lollus on “Nikolaga” leppida, tuleb kõik tšekistid jalgele panna, et maha lasta kõik, kes ei tulnud tööle, söevaguneid laadima“.
Lenin oli resoluutne juht ja õpetaja kõiges. Mõnikord juhtus, et telefoniliin või telefoniaparaat Lenini ja Stalini vahel ei töötanud nii nagu vaja. Lenin andis Stalinile vajalikud juhised:
“Ähvardage mahalaskmisega seda saamatut montööri, kes, vastutades side eest, ei suuda leida korralikku võimendit ja tagada nõutaval tasemel sidet meie vahel.”
19.märtsil 1922 kirjutas Lenin Molotovile kirja kohustusega avaldada see Poliitbüroo liikmetele – organiseerida riigis massiline nälg, et seda ära kasutada kirikute vara riisumiseks, seejuures maha lasta võimalikult rohkem “reaktsioonilisi jumalasulaseid”.
Lenin tegutses aktiivselt, aga langes sageli depressiooni ja vedeles tegevusetult nädalaid. Olles haigushoost üle saanud, asus tegutsema kahekordse innukusega.
Sõnakasutuselt oli ta pedagoogikast ehk õpetaja rollist siiski kaugel, sest oma kõnes kasutas ta ohtralt ja ilmse naudinguga räigeid, vestluskaaslast alandavaid vandesõnu, ja seegi, robustsete sõnadega vürtsitatud “vestlus”, oli pigem juhiste ja käskude jagamine. Seejuures, vaatamata oma “mahlakatele” väljendustele, puudus tal vähemgi huumorimeel, vandesõnad väljendasid tema tegelikku hingeseisundit ja suhtumist inimesse eraldivõetuna ja oma maa rahvasse tervikuna. Lenini võitluskaaslased nimetasid teda vägisõnade geeniuseks.
4.veebruari 1922 kirjutas Lenin kirja Stalinile ja Kamenevile:
“Alati oskame võtta igasugust sitta ekspertideks. Kas poleks võimalik neid pasapäid ja lurjuseid tagant sundida, et esitaksid aruanded õigeaegselt? Õpetage neid sitavareseid tõsiselt töötama…”
Lenin, lugedes Roza Luksemburgi artikleid, tegi servadel märkusi: “Idioot! Lollpea!”
Stalin oli sõnades oma õpetajast tagasihoidlikum, aga tegudes, nagu ikka hea õpilane, üritas oma õpetajast ette jõuda, ning kogu Stalini epohh näitas, et see tal ka õnnestus. Ühes asjas aga oli Stalin vaieldamatult oma õpetajast üle, ja seda juba Lenini eluajal. Stalinile meeldis korralda Kremlis lõbusaid ja suurejoonelisi joominguid. Asi polnud mitte selles, kuipalju ta ise jõi, kas ta jõi viina või gruusia veini, aga pidutseda, näidata ennast peoperemehena, talle meeldis. Leninile oli see vastukarva, ja sageli ta hurjutas Stalinit selle eest. Kõige enam sarjas Lenin Ordžonikidzet, saatis talle kirju ja päris aru:
“Kellega te täna jõite? Kes olid need babad? Teie käitumine mulle ei meeldi, seda enam, et teie peale kogu aeg kaebab Trotski.”
Kahtlemata oli Ordžonikidze “babnik”, seda teadsid Kremlis kõik. Stalin oli naiste suhtes vaoshoitum, vähemalt avalikkuse ees. Aga Lenin heitis talle ikkagi ette joomist, mille peale Stalin vastas:
“Ma olen grusiin, ja ilma veinita ei saa.”
Lenin polnud üldsegi mitte karsklane. Ta ei ütelnud ära viinast ja talle meeldis rikkalik, delikatessidega pidulaud ka siis, kui riigis valitses nälg.
Leninile meeldis ka mugav, luksuslik eluviisis, paljukiidetud Kremli korter oli lihtsalt niisama, mõnikord diivanil lebamiseks. Kõrgest partei juhtkonnast esimesena rabas ta enda kasutusse lossi Moskva lähistel, ja et nomenklatuuri rahustada, võimaldas ka neil soetada endale riigi kulul suvilaid ja puhkemaju, üks uhkem kui teine. Ja selline nomenklatuuri suvilate “mood” kandus üle terve Nõukogude Liidu, ülevalt alla.
Joomisest ja pidutsemistest tuli Leninil peagi loobuda – süüfilise tunnustega haigus andis üha enam endast tunda, tervis halvenes, ja peagi oli ta hull. Juba kaks aastat enne Lenini surma juhtis riiki tegelikult Stalin. Pääsu Lenini juurde piirati igati, põhjendades seda “patsiendi” haigusega. Lenini seaduslik, poliitiliselt aktiivne naine Nadežda Krupskaja kirjutas Lenini nimel keskkomiteele kirju edasi; aga see on juba Krupskaja lugu…
Kas Stalin oli Lenini õpilane? Teatud määral kindlasti. Kurjategijad vanglas ikka õpivad üksteiselt, vahetavad kogemusi, analüüsivad vigu, planeerivad edasisi toiminguid. Miks siis seda ei võinud teha Kremli kambrites istuv grupp, nimetusega poliitbüroo? Kahtlemata oli Stalin Lenini kaasosaline, kaasaitaja, kaasorganiseerija, kaastäideviija ja jätkaja sellal, kui Lenin pööritas tugitoolis istudes hullunult silmi, ning jätkaja ka siis, kui Lenin oli surnud.

27.detsembril 1929.aastal toimus Moskvas agrarnikute-marksistide konverents. Stalin esines seal kõnega “NSVL Liidu agraarpoliitika”. Selles kõnes partei peasekretär rõhutas:
“ Me peame kulakute ekspluateeriva tendentsi piiramisest üle minema nende kui klassi likvideerimise poliitikale. Kulak on Nõukogude võimu vaenlane, temaga meil ei ole ega saa olema rahu… Me viime asja selleni, et ta ümberpiirata ja likvideerida.” (Kiiduavaldused! Kestvad kiiduavaldused!”
Stalin, justkui oleks nendest marulistest kiiduavaldustest veidi hullunud, jätkas veelgi ägedamalt:
“Rünnata kulakut, see tähendab – asuda asja juurde, ja selle asja peab võtma enda kätte eesrindlik töölisklass, partei ustav reserv – töölised-kommunistid, silmas pidades, et kulakuid tuleb lüüa nii, et nad ei suudaks enam jalgele tõusta”.
Stalin kuulutas oma esinemises välja NSV Liidus kulakute likvideerimise kampaania.
“Küsimus seisab niimoodi: on üks tee, ja on teine tee, kas tagasi kapitalismile, või edasi sotsialismile. Mitte mingit kolmandat teed ei ole ega saagi olla. Te ilmselt esitate nüüd küsimuse – mis saab NEP-ist?“
Stalin muheles siinjuures, ja jätkas musta huumoriga:
“Ei, NEP-i me ei kaota. NEP näitas meile mündi ühte külge, nüüd näitame ka NEP-i teist külge: paneme kõik need nepmanid – ärimehed, poepidajad, vahendajad, spekulandid, jõukad talumehed-kulakud – parandusliku töö laagrites tööd tegema; paneme tööle GULagi suurehitustel, kaevandustes, metallurgiakombinaatides; las rügavad sotsialistlikus ülesehitustöös, seejuures tasu saamata. Esimene selline uue NEP-i suurehitus saab olema GULagi Belomorkanal.” (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks.)
Olles peakursi maha pannud, andis Suur Juht täpsustavaid selgitusi:
“ Nüüd on meil võimalik asuda otsustavale rünnakule kulakute vastu, murda nende vastupanu ja likvideerida kui klass ning asendada nende talumajandus kolhooside ja sovhooside põllumajandustootmisega. Nüüd hakkavad kulakuid likvideerima kehvikute-keskmike massid ise üleüldise kollektiviseerimise käigus. Nüüd ei ole kulakute likvideerimine rajoonides ainult administratiivne vahend, nüüd on see lahutamatu osa kolhooside moodustamisest ja arengust. Seega ei ole mõtet kulakute üle liialt palju targutada – kui pea on maha võetud, siis juuste üle ei nuteta!”
(Tormilised kiiduavaldused. Kõik tõusevad püsti.)
Kommunistlik Partei, tema peasekretär Stalin oli oma sõna öelnud. Massid said suunise, õiguse ja kohustuse ise kohtadel, rajoonides, külanõukogudes otsustada, keda teha kulakuks, keda represseerida ja kuidas. Nüüd saabus aeg, mil see, kes polnud keegi – tööpõlgurid, loodrid ja joodikud – olid keegi, ja töökatest, jõukatest talunikest said nende ohvrid. Nüüd oli võimalik õiendada isiklikke arveid, ükskõik millest viha oli tekkinud – külakakluses, naiste pärast või lihtsalt kadedusest.
Stalini kõne tähendas NEP-i lõpetamist, mis oli hakanud kõikuma juba leivaviljakriisi algperioodil aastatel 1927 – 1928, kui talupoegadel võeti viljatagavarad ära väevõimuga, eirates elementaarseid turumajanduse põhimõtteid. Aga kui kehvikud ja teised taolised elemendid said voli otsustada inimeste saatuse üle, siis ei saanud turumajandusest külas enam juttugi olla. Põllumajandussaaduste ost-müük turureeglite järgi tähendas koheselt kulakuks tegemist, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Maalt enam linna põllumajandussaadusi ei toodud, kes üritas seda teha, selle tee vilja- või jahukoormaga linna sulgesid kohalikest parteilastest ja OGPU operatiivvolinikest koosnevad tõkestusrühmad. Linna edasimüüjatel ja ümbertöötlejatel tuli oma poekesed ja laokesed sulgeda, koos sellega tuli ka linnaelanikel asuda hambaid varna riputama. Sotsialism hakkas näitama oma alatist, aastakümneid kestnut muutumatut palet – toiduainete ja muude kaupade pidevat defitsiiti.
NEP-i lõppemine sai ühtlasi ka uue alguseks: kõikjale, alates Kremlist ja lõpetades krai-, oblasti- ja rajoonikomiteedega, hakkasid parteikomiteede juurde tekkima erisööklad, erikauplused, ja seda nii toidu- kui ka tööstuskaupade osas. Alul aeglaselt, siis üha kiiremas tempos ja suuremas ulatuses asus partei nomenklatuur rajama kommunismi – ühele eraldivõetud isikute grupile.

Aga endiselt, ikka endiselt ei andnud partei keskkomiteele ja tema võitlusorganile poliitbüroole asu Venemaa ja Ukraina küla. Kolhoosid olid tehtud, aga mitte sellised nagu vaja. Ja jälle virutas partei maamehele määrusega, ikka määrusega – vastu pead ja vastu pead….
5.jaanuaril 1930 võttis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastu määruse “Kollektiviseerimise tempost ja riigi abinõudest kolhooside ülesehitusel”. Selles määruses nõudis partei – kolhoosid olgu gigantsed! Ühte kolhoosi tuli ühendada mitu suurt küla või staniitsat. Samas aga polnud tohutu suuri põlde harida millegagi – 1930.aasta kevadeks oli viljakandvamates piirkondades üks traktor kümne-viieteistkümne kolhoosi kohta, aga teistes piirkondades üks traktor viiekümne-kuuekümne kolhoosi kohta, ja kui seegi lagunes, siis jäi ta aia äärde seisma ja varastati paljaks; võeti, mis kätte saadi, isegi teadmata, mis ühe või teise rauakolkaga peale hakata. Aga see oli kolhoosi vara, ja seda tuli varastada, sest mõisa vara oli varastatud aastasadu…
Partei jätkas võitlust talupojaga, oma toitjaga.
15.jaanuaril 1930 otsustas Poliitbüroo moodustada uue kollektiviseerimise erikomisjoni eesotsas Keskkomitee sekretäri V.M. Molotoviga. Komisjoni koosseisu kuulus enam kui kakskümmend viis partei ja nõukogude kõrgema nomenklatuuri esindajat, samuti grupp OGPU keskaparaadi töötajaid. Molotovi komisjoni kuulusid ka endise, niinimetatud Epšteini komisjoni liikmed: J.A. Jakovlev (Epštein), A.A.Andrejev, I.M.Vareikis, F.I.Gološtšjokin, B.P.Šeboldajev ja teised
Kohtadel ei jäädud ootama kõrge komisjoni saabumist. Tegutseti ennetavalt, bolševistlikult, revolutsioonilise ranguse ja printsipiaalsusega.
20.jaanuaril 1930 andis Kommunistliku (bolševike) Partei Kesk-Volga kraikomitee Samaaras välja määruse “ Kontrrevolutsiooniliste elementide ja kulakute vara äravõtmise ja nende küüditamise kohta.”
Nimetatud dokument kehtestas konkreetse arvulise plaaniülesande:
1. Viivitamatult alustada kogu krais massilist operatsiooni külades pesitsevate aktiivsete kontrevolutsiooniliste, nõukogudevastaste elementide ja terroristide arreteerimiseks – kokku 3000 inimest. Nimetatud operatsioon läbi viia 5.veebruariks.
2. Ühtlasi asuda ette valmistama massilist kulakute küüditamist; see operatsioon viia läbi 5. kuni 15.veebruarini.
3. Lugeda hädavajalikuks küüditada kulakuid koos perekondadega – kokku 10 000 majapidamist.
Kraikomitee määruse realiseerimiseks moodustati staap eesotsas partei kraikomitee esimese sekretäri Mendel Markovitš Hatajevitšiga. Ta oli andunud parteilane, elukutselt hambatehnik, kuid kodusõja ajal sai Tuhhatševski diviisis Läänerindel poliitosakonna ülemaks.
Staabi koosseisu kuulusid veel krai täitevkomitee esimees, krai prokurör ja Volga-äärse sõjaväeringkonna revolutsioonilise sõjanõukogu esindaja.
Määrust asuti täitma, aga partei kraikomitee sekretär Hatajevitš, soovides saabuva kõrge komisjoni ees kannuseid teenida, otsustas plaaniülesandeid suurendada.
29. jaanuaril 1930 täiendati nimetatut määrust ja arreteeritute arvuks määrati 5000, küüditamisele kuulus 15 000 peret, kusjuures OGPU erikohus (troika) sai ülesande – 4.veebruaril alustada Nõukogude võimule enim kahjulike elementide asjade läbivaatamisega, kohtuotsused teha ja mahalaskmised täide viia mitte hiljem kui 10.veebruariks.
Partei oli oma sõna öelnud, ülesanded OGPU-le olid jagatud, plaaniülesanded kirjas – tööle seltsimehed!
Samal ajal aga täiendas ka peatselt oma komisjoniga teeleasuv Molotov “relvastust”.
30.jaanuaril võttis Poliitbüroo vastu Molotovi komisjoni poolt ettevalmistatud otsuse “Kollektiviseerimise läbiviimisele kuuluvates rajoonides kulakute majapidamiste likvideerimise abinõud”. Selles otsuses nähti ette konkreetsed meetmed kulakute likvideerimiseks.
Otsuse põhiteesid olid järgmised:
1. Senini talupidajate (kasakate) valduses olnud maa rentimise seadus tühistada ja taludes palgatöö keelata (sellega võetakse taludelt ära nende kasutuses olnud rendimaa ja hävitatakse talupidamise alus).
2. Omandi äravõtmine: tootmisvahendid (põllumajandusinventar), kariloomad, majandus- ja eluhooned, põllumajandussaaduste ümbertöötlemise ettevõtted (veskid, kuivatid), kõik põllumajandussaaduste tagavarad ära võtta ja anda riigile või kolhoosile.
3. Kohalikul parteiorganisatsioonidel koostöös OGPU organitega jagada kõik talupered kolme kategooriasse:
I. kategooria – kontrrevolutsiooniline aktiiv; kuuluvad saatmisele vangilaagritesse või mahalaskmisele;
II. kategooria – küüditada NSV Liidu kaugetele aladele, Siberisse või Kasahstani;
III. kategooria – saata välja kaugematesse rajoonidesse ja jätta ilma igasuguste elatusvahenditeta; peavarjuga tagamine pole kohustuslik (kaasa võib võtta kirve ja labida).
Sellega Poliitbüroo 30.jaanuari otsus veel ei piirdunud. Seoses töömahu suurenemisega peeti vajalikuks suurendada OGPU organite isikkoosseisu. Kohalikele parteiorganitele ja OGPU-le tehti kohustuseks sulgeda külades kirikud ja palvemajad, preestrid kuulusid arreteerimisele ja vangilaagritesse saatmisele. Kulakutel keelati oma vara müüa või muul viisil võõrandada, peita või hävitada. Nimetatud keelu rikkumise eest – mahalaskmine. Nõukogude organid said käsu eraldada vajalikul hulgal eriešelone küüditatute viimiseks neile ettenähtud kohtadesse.
Poliitbüroo 30.jaanuari otsus algatas kohtadel üleüldise “nõiajahi”. Nüüd avanes piiramatu võimalus arveteõiendamiseks. Ööl ja päeval toimusid konverentsid partei rajoonikomiteedes, parteirakukeste koosolekud külanõukogudes. Kui konverentsil või koosolekul hõigati välja kellegi nimi, siis võis see inimene juba oma eluga hüvasti jätta, või siis paremal juhul ootas teda ees kümme aastat vangilaagrit; naisel ja lastel aga seisis ees küüditamine, pikk tee loomavagunis Siberisse.
Esimese kategooria kulakuid arreteerisid OGPU volinikud ja organiseerisid nende viimise ringkonna, oblasti või krai OGPU osakonda, kus troika otsustas nende saatuse – laager või mahalaskmine. Paljudes NSV Liidu viljakandvates piirkondades, näiteks, Põhja-Kaukaasia kasakate staniitsades, algasid kulakute I kategooria arestid ööl vastu 6.veebruri 1930, Donetskis ööl vastu 25.veebruari. Kolme nädala jooksul, 6. kuni 26.veebruarini arreteeriti tšekistide poolt Põhja-Kaukaasias ja Dagestanis enam kui 26 tuhat inimest! Mõnes kohas tehti kogu staniitsa elanikkond kulakuks ja staniitsa inimestest tühjaks – mehed vangilaagrisse, nende pered loomavaguneis Siberisse asumisele.
Selle kampaania käigus, nagu tšekistidel kombeks, võeti ka kõrvalprodukte – arreteeriti munki, preestreid, kõiki, kes olid kirikuga seotud.
Kulakute II kategooria nimekirjad koostati kolhoosnike üldkoosolekul ja kinnitati partei rajoonikomitee poolt. Kulakute kolmanda kategooria nimekiri – väljasaatmisele kuuluvad isikud – otsustati kohaliku parteirakukese poolt.
Teise kategooria nimekirjade koostamisel avanesid eriti suured võimalused isiklikeks arveteõiendamiseks; tihti sattusid taolistesse nimekirjadesse ka kehvikud, või hoopis ilma varata “kulakud”. Kuna Poliitbüroo 30.januari 1930 otsuses ei olnud “kulak” täpselt määratletud, siis võtsid talunike represseerimised tohutu ulatuse. Kulakute nimekirja võis sattuda praktiliselt iga talupere, kes kasvõi kõige lühemat aega oli kasutanud palgatöölist või ei soovinud minna kolhoosi või väljendas kahlust kolhoosi efektiivsuses või kellel olid isiklikud pahandused viljavarumise volinikega või oma küla inimestega või kes millegipärast ei meeldinud kohalikele partei- ja võimuorganite tegelastele või OGPU operatiivvolinikule.
Sõna “kulak” polnud mitte lihtsalt sõimusõna, kuigi kasutati laialdaselt ka selles tähenduses. Ei, see tähendas surma, küüditamist, vara kaotust, pere lagunemist, laste kodutust või paigutamist varjupaika; tähendas sadadele tuhandetele inimestele kohutavaid kannatusi ja hukkumist vangilaagrites.
Mahalaskmised toimusid kohtuväliste organite, niinimetatud troikade otsuste alusel. Troikasse kuulusid kohaliku parteikomitee, OGPU ja nõukogude organi esindajad. Otsused viidi täide koheselt, ilma edasikaebamise õiguseta, laibad heideti jäärakutesse, kaevandusšahtidesse ja kaevudesse. Sageli avastasid kohalikud mahalastute säilmed alles kevadel.
Harimatud kohalikud OGPU operatiivvolinikud ja vaevalt kirjasõna tundev parteikaader ei suutnud eristada neid kunstlikult partei poolt kehtestatud kategooriaid ja eristusi, ei suutnud orienteeruda bürokraatia peentes keerdkäikudes. Neile oli arusaadav ja tähtis ainult üks näitaja – mida rohkem inimesi represseerida, seda ilusamad arvud, ja õiglusest ei saanud kogu selles tohutus ettevõtmises juttugi olla.
Kohaliku kolhoosi aktiiv – partei liikmed ja kommunistlikud noored, koos rajooni parteikomitee instruktoritega ja OGPU operatiivvolinikega – tegutses parteipoliitilisest ideoloogiast pimestatuna halastamatult: ajas pered majadest välja ja saatis kiirkorras ühtses kolonnis lähimasse raudteejaama.
Kulakuks tehtud talunike vara tassiti laiali, müüdi kopikate eest parteitegelastele ja aktivistidele. Olles ligi pääsenud ilma saadavale, neile varem kättesaamatule varale, võttis kolhoosi aktiiv kulakuks tehtuilt ära vildid, poolkasukad ja kasukad, talvemütsid, sallid, padjad, lauanõud, laste mänguasjad ja madratsid – kõik, mis vähegi kõlbas, isegi naiste aluspesu. Loosung oli: “Joo ja söö – kõik on meie!”
5.märtsil 1930 avaldas ÜK(b)P KK peasekretär Stalin ajalehes “Pravda” artikli “Peapööritus edusammudest”, milles kogu süü sundkollektiviseerimise käigus toime pandud vägivallatsemistest veeretas kohalike partei- ja nõukogude organite kaela. Mõni päev hiljem võttis partei keskkomitee vastu määruse “Võitlusest parteiliini liialdustest kolhooside liikumises”. Nimetatud määruses rõhutati silmakirjalikult kolhoosi astumisel vabatahtlikkuse põhimõttest kinnipidamist.
Selle määruse tulemusena hakkasid inimesed kõikjal, uskudes Stalini siirusse, uskudes “heasse isasse”, massiliselt kolhoosist välja astuma. Volgasakslaste ANSV-s oli kollektiviseerimine 1930.aasta alguseks saavutanud 70 %, aga juuliks 1930 langes 30 %-ni. Talupojad nõudsid kulakuks tehtud ja küüditatud perede koju toomist, äravõetud vara tagasi andmist.
Aga Stalini artikkel ja nimetatud keskkomitee määrus olid siiski pigem justkui timuka sadistlik liigutus – poodava kaela ümber lasti nööri korraks lõdvemaks, et siis uuesti ja seekord lõplikult nöör pingule tõmmata.
Inimeste lootusehetk jäi üürikeseks. Juulis 1930 algas uus viljavarumise kampaania, ja see oli veelgi vägivaldsem, kui 1929.aastal. Nüüd langes kogu partei- ja nõukogude võimu rusikas neile talunikele, kes olid kolhoosist välja astunud, uskudes seltsimees Stalini sõnu vabatahtlikkuse põhimõttest.

Kolmas peatükk. Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongress – sotsialismi laialdase pealetungi kongress.

Partei ja kogu nõukogude rahvas elas järjekordse, kuueteistkümnenda, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei kongressi ootuses. Selle toimumine oli ette nähtud 26.juunist kuni 13.juulini 1930 Moskvas. Enamus inimesi ootas kongressi hirmu ja ärevustundega, sest eelmise, XV kongressi viljade maitse oli veel värskelt suus.
Moskva, Nõukogude Liidu pealinn. Siin asus partei kuulsusrikas keskkomitee ja tema võitlusorgan poliitbüroo, siin asus Kreml ja partei peasekretär seltsimees Stalin, siin asus Lubjanka ja OGPU.
Inimesed Kremlis ei maganud kunagi. Moskva – võitluse keskus ja staap, siin toimus parteikongressiks ettevalmistamine. Telegraaf tõi Kremlisse partei krai- ja oblastikomiteede sekretäride ettekandeid ning rajoonikomiteede vastuseid Keskkomitee küsimustele. Töö käis, kabinettides töötasid inimesed koiduni, tukkusid veidi tugitoolides, ja jätkasid tööd.
Teaduslikes uurimisasutustes, järgides partei ja isiklikult seltsimees Stalini juhiseid, valmistasid sajad inimesed ette kongressi materjale ettekannete jaoks. Öösel helises väsinud OGPU esimehe kohusetäitja seltsimees Genrihh Grigorjevitš Jagoda kabinetis telefon:
“Teiega hakkab rääkima seltsimees Stalin.”
Jagoda tõusis laua taga püsti, võttis valveseisaku ja ootas.
Stalin täpsustas kahte Riigiplaani poolt antud arvu, need paistsid olevat ebatäpsed, liialt väikesed:
“Seltsimees Jagoda! Kui palju on meil kulakuid saadetud vangilaagritesse ja kui palju mahalastuid?“
Jagoda ütles vajalikud arvud, tal olid need peas. Stalin köhatas rahulolevalt ja asetas toru hargile. Töö jätkus. Tuhanded pead olid mobiliseeritud, ja toorest materjalist formeeriti teaduslikke ettekanded partei XVI kongressile, kokkuvõtted nelja-aastasest võitlusest, esimese viisaastaku suursaavutustest.
Ja nii nagu ehituse kaosest, nii kasvasid parteistaabi juhtimisel kindlad sotsialismi kontuurid. Parteikongressi jaoks ettevalmistatavad ettekanded pidid olema täpselt formuleeritud ja teaduslikult põhjendatud, sest neis andis partei oma juhised ja suunised, neis anti lahingukäsk, mis määras kangelasliku nõukogude rahva saatuse – edasi sotsialismile, klassideta ühiskonna ülesehitamise suunas! Aga partei mõistis, et see ei tähenda klassivõitluse hääbumist, vastupidi, klassivõitlus sotsialistlikus ülesehitustöös, selle hiiglasuure ehitusplatsi erinevates piirkondades, hoogustub ja teravneb.
Stalin Kremlis ei maganud.
5.mail 1930 kinnitas Poliitbüroo Stalini initsiatiivil Valge mere -Balti mere kanali (Belomorkanali) ehitamise plaani. See ehitus saab olema hiiglaslik ja unikaalne. Seda projekti ei teinud unikaalseks mitte tehniline lahend, vaid geniaalseks tegi selle kaks üliolulist aspekti: kanali ehitamisel otsustati kasutada peamiselt kohalikke looduslikke materjale: graniiti, liiva, puitu ja pinnast, ja teiseks – tööjõuna kasutatakse eranditult vange, seda tohutut, kümnetes Nõukogude Liidu vangilaagrites istuvat inimmassi, mis oli tekkinud seoses põllumajanduse kollektiviseerimisega ja talunike kulakuks tegemisega.
Kommunistliku partei poolt välja öeldud ja ellu rakendatud idee oli geniaalne, ta oli geniaalne oma lihtsuse ja otstarbekuse poolest. Partei teab, partei oskab, partei juhib – OGPU viib täide!

Belomorkanali ehitus oli kommunistliku partei eksperiment, hiigelsuur ülesanne nii majanduslikus kui ka ideoloogilises mõttes, kusjuures see eksperiment tuli läbi viia jätkuva klassivõitluse karmis olukorras. Selle ehituse käigus tuli välja juurida kapitalismi jääknähud mitte ainult majandusest (ökonoomikast), vaid ka inimeste teadvusest. Küsimus vajas lahendamist, ja see ka lahendati – partei poolt esitatud sotsialismi ehitamise generaalplaan tõlgiti nõukogude paranduslike tööde poliitika keelde, kriminaalkoodeksi keelde. Peagi võisid vangid, kõik nõukogude inimesed, kuulda uusi sõnu – klassivaenlase ümberkujundamine, kahjuri, spiooni, terroristi, mõjuagendi, preestri, varga, prostituudi ja nunna ümberkasvatamine, ümbersepistamine. See tundus esialgu olevat võimatuna, kuid see pidi saama teoks – nii otsustasid bolševikud, nii otsustas partei ja selle staap Kremlis, nii otsustas partei peasekretär seltsimees Stalin.
Moskva oli staap. Aga Moskva – see oli ka osa kodumaast, ja kõike, mis iseloomustas riiki, leidus ka siin. Moskva välimus oli muutunud. Puškini väljakul punas loosung: “Tervitus masinaehitajatele, kes täitsid viisaastaku kahe ja poole aastaga!”
Kõigis Moskva rajoonides võis kohata uusi maju, uusi staabihooneid – neljakandilist kangelaslikku sotsialistlikku raudbetoonarhitektuuri. Neis käis pingeline töö, öiste valvetega, telefonikõnede ja akendega, mis olid valgustatud kuni hommikuni. Moskva töötas, Moskva oli hõivatud parteikongressiks ettevalmistamisega.
Töölisklass andis oma parima, ületas päevaplaani, parandas toodete kvaliteeti – kõik kodumaa heaks, kõik partei heaks, kõik inimeste õnne nimel!
Vatijopedes ja kulunud säärsabastes töölised kiirustasid mööda tänavat. Tänav oli küll porine, kanalisatsioon kohati ummistunud ja mööda rentslit voolasid solgiojad – veel polnud jõutud kõiki revolutsiooni ja kodusõja järgseid puudusi kõrvaldada, aga töölised sammusid reipalt, pead püsti. Töölised tõttasid Krasnaja Presnja, tööstusrajooni suunas. Peagi jõudsid nad tiheda planguga piiratud hoonetekompleksi juurde, näitasid valvurile läbipääsuluba ja läbisid OGPU operatiivtöötaja valvsa pilgu all värava. Kostis pikk, nõudlik vile – proletariaadi hommikuse vahetuse tööpäev oli alanud. Öine vahetus suundus väljapääsu poole, väsinutena, kuid õnnelikena – plaaniülesanded said täidetud ja ületatud!
Töötav nõukogude intelligent, prillidega ja kulunud kaabus, sammus reipal sammul ühest künkast üles ja teisest alla, hüppas üle tänavaäärsete kraavide – ta sammus mööda vana auväärset Tagankat. Peagi jõudis ta Suure Teatri ette, nägi tema sambaid ja vaskse lakaga hobuseid, aga lauljad, tantsijad, kunstnikud olid tema peast kadunud. Vaadates seda tohutut hoonet, kerkis tema silme ette hiiglasuur maa, hiigeljõuga maa, mis selles hoones hakkab peagi rääkima oma paremate tütarde ja poegade, kommunistide ja kommunistlike noorte suu läbi. Selles hoones kuuleb peagi XVI parteikongressi häält, siin antakse juhised Belomorkanli ehituseks; kogu maa tööd ja toimetamised määratakse siin aastateks ette. Suurepärane on see organisaatorlik töö, ÜK(b) P parteikongresside, konverentside ja pleenumite töö, suurepärane keskkomitee, poliitbüroo ja isiklikult peasekretär seltsimees Stalini töö; suurepärased on kommunistliku partei määrused ja otsused, mis täpsetes ja kuivades sõnades määravad ajaloo kulgu.
Inimesed möödusid teatrist, seisatusid ja rääkisid omavahel rõõmsal ilmel, tundes uhkust partei saavutuste üle:
“Alles see oli, talvel, enne uut aastat, kui partei keskkomitee määras – suurendada tööliste ja teenistujate hulka 14 miljonilt 16 miljonini… , ja juba on määrus täidetud ning ületatud.”
Inimesed, ka täiesti võhivõõrad, pöördusid elevusest säravate silmadega üksteise poole, nad vestlesid õhinal.
“Kas “Pravdat” lugesite? Keskkomitee pleenum võttis seltsimees Kaganovitši ettepanekul vastu määruse – saavutada 1931.aasta kevadeks põllumajanduse kollektiviseerimine 80 % ulatuses Ukrainas, Põhja-Kaukaasias, Volga Alamjooksul ja Kesk-Volgal.”
“Kas kuulsite, raadios räägiti, et hakatakse ehitama Belomorkanalit? Sellest saab viisaastaku suurehitus, lööktööehitus. Sõidame ehitama Belomorkanalit!”
Nõukogude kodumaal valmistuti partei kongressiks. Juba lõigati kusagil trükikojas paberipoognaid, et trükkida delegaatide mandaate, sest hääletamine on avalik, demokraatlik, mandaadiga antakse märku.
“Mandaat!” sõnas tundrate tunguus endamisi uhkelt.
“Isa! Mida tähendab mandaat?” küsis poeg.
“Mandaat tähendab rahva usaldust. Me tõstame käe, selles on punane pilet, ja kiidame ühehäälselt heaks partei tegevuse. Me anname oma mandaadi edasi parteile, kes meid juhib.”
“Aga isa! Kas seal präänikut antakse?“
“Millist präänikut soovid, kullake?”
“Meega!”
“Kui meega siis meega, kindlasti antakse seal meega präänikut.”
Kogu maa valmistus partei kongressiks – Jakuutias passis jakuut uusi saapaid jalga, Ukrainas oli naine valmis saanud linase, kaunite tikanditega kaftani ja proovis seda mehele selga – mees võttis õrnalt ta piha ümbert kinni, naine naeratas meelitatult ja paljulubavalt.
Endine Doni kasakas, nüüd eesrindlik kolhoosnik, parteikongressi delegaat, istus kolhoosi talli ees vankrisse. Hobune oli hästi toidetud, vankrit kaunistas rõõmsavärviline tekk. Kogu staniitsa teadis mispärast Mikola sõitis selles uues vankris, mida vedas hobune, keda varem kasutas külanõukogu ainult rajoonikomitee esimese sekretäri või keskusest saabunud külaliste veoks.
Kolhoosnikud sõnasid, väikese kadedusevarjundiga hääles:
“Mikola sõidab partei kongressile, Moskvasse!“
Raudteejaamas andis delegaat ohjad üle teda saatvale noormehele, seejuures sõnas õpelikult:
“Hoia hobust hästi, see on nüüd kolhoosi vara.”
Donetski kaevur ulatas kirka oma kaaslasele, surus seltsimehel kätt ja sõnas rangelt:
“Sõidan Moskvasse partei kongressile. Ära tee sellele kirkale häbi, kui tulen kongressilt, annad tagasi!“
Kaevur pesi ennast kaua duši all. Tänu Kommunistliku Partei hoolitsusele olid kõigi kaevanduste suudmete juures väikesed barakid, milledes duširuumid sooja vee ja tasuta seebiga. Seep lõhnas hästi, soe vesi uhas selga! Kaevur tundis kogu oma kehaga, kõigi elundite ja meeltega partei hoolitsust. Kaevur pesi kaua hambaid – ka hambahari ja pulber olid tasuta. Peale duši kuivatas ta end linase rätikuga ja tõmbas selga puhta särgi. Samal ajal küpsetas naine kodus kapsapirukaid ja asetas värsked, hästilõhnavad pirukad puidust kohvrisse – teele kaasa.
Kaevurit teele saates suudles naine teda tugevalt, väga tugevalt, kommunistlikult; mitte keegi maailmas ei oska suudelda nii nagu seda teeb nõukogude kaevuri naine!
Kaevur, parteikongressi delegaat, astus raudteejaama suunas, rongile. Ta sammus rõõmsal, iseäralikul, pisut tantsiskleval kõnnakul. Rong juba ootas ees. Vedur oli läikima nühitud, masinist vaatas küljeaknast välja, ta nägu säras – aga kuidas siis muidu, ta viib ju Moskvasse parteikongressi delegaati!
Magnitogorski rauasulatusahju brigadir andis oma brigaadi üle abile, pannes talle südamele:
“Hoia martäänahju nagu oma silmatera! Tähtis on, et kahjurist vaenlane ahju ei kustutaks või rauavalusse kive ei pilluks“.
Ühiselamus haaras eesrindlik rauasulataja vana, kulunud nahkportfelli, pani tasku parteipileti, ja olles söömise unustanud, väljus rõõmsal ilmel tänavale. Ta ei märganudki, kuidas kalossid jäid kinni tihedasse, rauasulatusahjude tuhast läbiimbunud ja vihmavalingust sitkesse porri – ta läheb partei kongressile.
Rong kihutas kiirelt; rõõmsad suitsupahvakud paiskusid korstnast, rattad kolksusid lõbusas rütmis; aeg-ajalt andis vedurijuht vilet – teadku kõik, delegaadid sõidavad selles rongis Kommunistliku (bolševike) Partei kongressile!
Rong lähenes Moskvale. Juba paistsid kõrged, sakilised Kremli müürid ja tornid, millede tipus särasid viisnurksed rubiinid. Siin, punastest tellistest müüriga ümbritsetud tagasihoidlikes hoonetes paiknesid suure, geniaalse juhi, Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini töö- ja eluruumid. Siin asus Venemaa, kogu Nõukogude Liidu au, mõistus ja südametunnistus.
Moskva oli 1930.aasta suvel imetlusväärselt kaunis. Prostituute võis ka hea tahtmise juures märgata ainult mõnel üksikul tänavanurgal või kangialuses; vargapoisid hoidusid varju. Lõplikult ja tagasipöördumatult olid linnatänavatelt kadunud täissöönud, kallites kasukates härrad ja prouad, rõõmsalt naervad preilid. Nad olid nüüd seal, kus oli nende õige koht – OGPU paranduslike tööde laagrites ümberkasvatamisel. Kapitalisti lõust, mida võis roiskuvate lääneriikide linnatänavatel kohata igal sammul, oli linnapildist kadunud. Siin võis kõik näod tuua ühise nimetuse alla – sotsialismiehitaja. Näiteks see – rohelise vene särgi kaelus laialt lahti, rihm vööl, jalas kalifeed ja säärikud, jändrik, võrdlemisi jämedate näojoontega, läbitungiv pilk, käed taskus, kindel samm – mööda tänavat astus OGPU vastuluure töötaja. Aga see seal, õhukeses suvepalitus, veidi küürus – see võis olla marksismi-leninismi filosoofia professor. Ta elas pingelist intellektuaalset elu, tema mõistuse olid vallutanud käesoleva epohhi suured ideed. Koju jõudes võttis naine teda vastu rõõmsa teatega:
“Kas sa kuulsid, Fedja! Ökonoomikaprofessor Siiberman on arreteeritud. OGPU kolleegium, troika, määras talle kümme aastat paranduslikke töid töölisklassi vastu suunatud kuritegude eest!“
Vastutulija, prillidega ja kaabus, andis viisakalt teed. Ilmselt oli tegemist artistiga, aga võibolla siiski astus mööda tänavat hoolas arvepidaja. Kuid kogenud nõukogude inimene vaatas tähelepanelikult ja ta märkas inimjõugus ka erinevusi ja ta sõnas endamisi:
“See on meie inimene, aga too seal ei ole meie inimene, ta on vaenlane, kahjur.”
Mitte alati ei olnud võimalik tõelist nõukogude inimest eristada kahjurist. Näiteks insener. Tööl kandis ta sinist särki, justkui proletaarlane. Tema kõne oli täis epohhiloovaid loosungeid, nägu paistis olevat avatud ja aus. Kuid tema tsehhis juhtus sageli avariisid – see insener sokutas masinate hammasrataste vahele raudpolte. Tulles töölt koju, heitis ta sinise töösärgi nurka ja kergendustundest ohates tõmbas selga valge särgi ja sidus kaela kikilipsu. Tõeline kahjur, aga oskas oma nägu varjata!
Vastu õhtut Moskva tänavad elavnesid. Trammipeatustes rüseldi, sõimati ja lasti käiku rusikad. Värvitud näoga naine, ka soojal suveõhtul kulunud karvaga kasukas, räuskas, kuna ei pääsenud kuidagi trammi. Ta jäi platvormile, ja nii peabki olema – kõigepealt sõidab töölisklass, ja siis prostituudid. Juba kahe tunni pärast oli ta arreteeritud. Selgus, et prostituutidel 1930.aasta Moskvas enam tööd ei olnud ja nad olid hakanud taskuvarasteks.
Värisegu kõik! Eelseisval parteikongressil võetakse tarvitusele abinõud, tõhustatakse võitlust ühiskonnavastaste, ebateadlike elementide vastu. Raudteejaamades üle kogu Nõukogude liidu juba seisid pikad ešelonid; loomavagunid olid valmis pandud, oodates partei sõna, ja siis asub tegutsema kangelaslik OGPU. Ja siis laabub kõik – vagunid on peagi ebateadlikke, rahvavaenulikke elemente täis, rong annab vilet ja ešelonid võtavad suuna Siberisse. Ees ootavad paranduslike tööde laagrid, söekaevandused ja maagimaardlad. Aga veel oli aega, veel polnud partei, ja tema suur juht, peasekretär Stalin oma sõna öelnud. Ees seisis partei XVI kongress!

Stalin töötas. Aeg-ajalt väljus Kremlist, külastas tehaseid ja vabrikuid. Teda saatis naeratav, teenistusvalmis partei Moskva linnakomitee sekretär seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšov.
Stalinit võtsid vastu sotsialistliku töö eesrindlased, lööktöölised: mehed ja naised sinistes tööriietes. Lehvisid punalipud, tööpinkide kohal loosungid: “Partei ja rahvas on ühtne! Elagu Stalin, meie võitude innustaja!“
Stalinile näidati kõike ja jutustati – vaimustuse ja elevusega hääles.
Partei peasekretär vestles töölistega, küsis:
“Kuidas käsi käib?“
Töölised vastasid kooris, ühehäälselt:
“Hästi! Paremini ei saagi olla…”
Stalin vaatas, mida jõudis, surus töölistel hüvastijätuks kätt ja sõitis teise tehasesse. Vaatas seal ringi, talle näidati ja jutustati kõigest. Partei peasekretär vestles töölistega, küsis:
“Kuidas käsi käib?“
Peasekretäri ümbritsevad töölised vastasid kooris, ühehäälselt:
“Hästi! Paremini ei saagi olla…“
Stalin surus töölistel hüvastijätuks kätt ja sõitis kolmandasse tehasesse. Ka seal näidati ja seletati. Stalin tegi asjakohase märkuse:
“Teil kõigil on seljas ühesugused, ilusad, sinised ja puhtad tööriided?“
“Tänu partei ja valitsuse hoolitsusele,“ vastas tsehhi meister.
“Nojah, nojah,“ noogutas Stalin nõustuvalt. Surus lööktöö eesrindlastel hüvastijätuks kätt ja lahkus koos Hruštšoviga. Teel Kremlisse pöördus ta Hruštšovi poole:
“Miks nendel töölistel, meestel ja naistel, kes mind tervitasid, olid kõigis kolmes tehases ühed ja samad näod, ja nad olid ka ühtemoodi riides. Minu teada tehastes veel ühtseid tööriideid ei tunta?”
“Õige küll, seltsimees Stalin,“ vastas Hruštšov ebalevalt. “Igaüks käib tööl oma tööriietes – kellel vana pintsakunäru, kellel kulunud särk, aga vene inimene paneb külaliste puhul ikka puhta särgi selga; mis aga puutub nägudesse, siis näod olid kõigil ühesugused – proletaarsed. Veel on arenguruumi, seltsimees Stalin.”
Stalin muigas irooniliselt ja kehitas õlgu: “Nojah, nojah..”
Hruštšovi süda hakkas kripeldama, ta niheles Stalini kõrval autoistmel, hirm puges hinge, ja ta otsustas rääkida tõtt.
“Seltsimees Stalin! Need polnudki töölised, see oli valve, OGPU operatiivtöötajad.”
Stalin muheles endamisi – ta teadis seda isegi…
Järgmise päeval toodi ajalehtede “Pravda” ja “Izvestija” esilehtedel ära suured pildid – Stalin külastab tehaseid, Stalin vestleb töölistega…. Aga huvitaval kombel olid nendel piltidel kõigis kolmes tehases töölised – mehed ja naised – erinevates riietes ja väga isikupäraste, kuigi proletaarsete nägudega; võis isegi öelda et naturaalsed vene inimesed, vene külast…

Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei kongressi avamispäev aina lähenes. Stalin ei maganud. Kremlis töötati nii ööl kui päeval, poliitbüroo oli koos peaaegu vahetpidamata. Mõnikord küll nii üks kui teine poliitbüroo liige puudus, kes oli haige, kes pohmellis, aga võtmetegelased: Stalin, Kaganovitš, Molotov ja Vorošilov töötasid palehigis, jõudu säästmata. Nad olid hõivatud XVI-da parteikongressi tööorganite ja partei uute juhtivorganite “valimisega”. Nad lappasid nimekirju, aina lappasid ja arutasid, kritiseerisid ja kirusid ühte ja teist nimekirjas ettetulnud nime; mõne puhul arutati ja jäeti nimekirja, mõni tõmmati koheselt maha, sest temaga oli lõpp, tema kohta oli arreteerimiskäsk OGPU-le juba välja antud.
Olles parteikongressi tööorganite nimekirjaga ühele poole saanud, võtsid poliitbüroo liikmed ette järgmised nimekirjad, millest üks – uue keskkomitee koosseisu nimekiri – oli elu ja surma küsimus mitte ainult vanale ja uuele keskkomiteele, vaid ka vanale ja uuele poliitbüroole ja tema peasekretärile.
Küsimuse olemus oli väga lihte, aga samas otsustava, elulise tähtsusega, sest tegemist oli parteisisese “demokraatiaga”, niinimetatud “demokraatliku tsentralismiga”, mis seisnes järgnevas: olemasolev peasekretär ja poliitbüroo otsustasid, keda panna eesseisva kongressi poolt keskkomiteesse valitavate isikute nimekirja. Parteikongress hääletas selle nimekirja järgi keskkomitee koosseisu, see omakorda “valis” esimesel pleenumil poliitbüroo, aga poliitbüroo määras ametisse peasekretäri. Ring sai täis.
Peasekretär oli piiramatu võimuga “monarh”, despoot. Ta võis lasta arreteerida iga poliitbüroo liikme, keskkomitee liikmetest rääkimata. Olles oma postile saanud, oli ta kõigutamatu. Aga kas võis juhtuda, et eesseisev parteikongress võib saada talle saatuslikuks? Kas võis juhtuda, et kongress valib keskkomitee, kes heidab endise peasekretäri aia taha. Ei seda mitte, sest nagu eeltoodust nähtus, juhtorganite “valimine” toimus aegsasti enne kongressi avapäeva – keskkomitee valimisbülletääni ei tohtinud sattuda mitte keegi, kelle lojaalsus tekitas Stalinis kahtlusi.
Hääletusbülletäänide nimekirjad olid kokku seatud, nüüd võis Stalin magada. Aga kas ikka võis? Kuidas saada oma käpa alla kongressi delegaate, nad võisid hääletada kurat teab kuidas! Ka selles osas oli poliitbüroo oma kodutöö teinud ja andnud vastavad juhised. Kohadel, oblastites, kraides, rajoonides, toimunud parteikongressil valiti üldjuhul delegaadid, kes jäägitult ja ennastunustavalt toetasid Stalinit ja tema poliitikat, aga need mõned vanad bolševikud, kes Stalinit ei toetanud, kuid said oma ametikoha järgi delegaadi mandaati, nende suhtes, kui nad vastu söandasid hääletada, oli rohi olemas – häältelugemiskomisjoni pandi “omad poisid” ja valimistulemusi võltsiti. See polnud ju mingi maailmaime, seda on ju tehtud ikka ja alati!
Stalin ei pidanud muretsema. Peale oli kasvanud uus põlvkond kommuniste, neist paljusid oli Stalin edutanud kõrgetele parteilistele ametikohtadele ja nüüd kogunesid nad Moskvasse, partei XVI kongressile. Ka vanad bolševikud, Lenini kaasvõitlejad, suures enamuses toetasid Stalinit, sest oli ta ju murdnud Lenini kauaaegse vastase Trotski ja tema pooldajate selgroo. Partei toetus Stalinile tervikuna oli olemas, kuigi ta oli kaastöötajatega suhtelemisel jäme ja kaldus parteis ainuvalitsemisele. Trotskiste ei saanud ju murda siidkinnastes kätega! Jämedus parteikaaslastega suhtlemisel? Kah mõni asi! – proletaarlaste partei ongi jämedakoeline…

Kauaoodatud, nõukogude rahvale ülimalt tähtis ja rõõmus, epohhiloov päev, 1930.aasta 26.juuni, oli saabunud. Õhtul algas ÜK(b) P kongressi esimene istung. Suur Teater täitus rahvaga. Parteikongressi delegaadid andsid oma suvemantlid ära riidehoidu, kuid enamus neist oli kergelt riides: naised ja neiud värvikirevates sitskleitides, mehed puuvillasärkides; paljudel olid käised üles kääritud – tuldi ju tööle!
Delegaadid tõusid pidulikul, soliidsel töömehesammul mööda punase vaibaga kaetud treppe üles ja suundusid saali. Ka rõdudele kogunes seltsimehi aina juurde. Kokku oli üle Nõukogude Liidu Moskvasse sõitnud üks tuhat kakssada kuuskümmend üheksa otsustava hääleõigusega delegaati ja kaheksasada üheksakümmend üks nõuandva hääleõigusega kommunisti.
Suure Teatri laval paiknes pikk, punase kaleviga kaetud laud, selle keskel mahukas karahvin joogiveega, kandiline klaas kõrval. Lava tagaseinas olid ritta seatud punalipud. Lava kohale oli riputatud loosung: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Loosungit kaunistasid partei sümbolid: sirp ja vasar ning viisnurgad.
Lava vasakus nurgas asetses kõnepult. Presiidiumilaua taha olid ritta seatud pehme istmega, kuldses raamistuses seljatugedega toolid, nende taga paiknesid mitmelt realt tavalised, lihtsad tööinimese toolid. Partei teab, et proletaarlasele ja kolhoositarile meeldib istuda kõval istmel.
Äkitselt läbis tohutu suurt, paljude rõdude ja loožidega saali elevus, kõik tõusid püsti, kõlas maruline aplaus, mis läks üle ovatsiooniks – lava tagant astusid välja ÜK(b) P Keskkomitee Poliitbüroo liikmed: seltsimehed Jossif Vissarionovitš Stalin, hoides käes tossavat piipu. Tema järel sammusid etiketikohase vahemaa järel Kliment Jefremovitš Vorošilov, Mihhail Ivanovitš Kalinin, Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov, Aleksei Ivanovitš Rõkov, Jan Ernestovitš Rudzutak, Valerian Vladimirovitš Kuibõšev.
Poliitbüroo liikmetest oli puudu Mihhail Pavlovitš Tomski. Partei krai- ja oblastikomiteede liikmed saalis, kes olid partei kõrgema ešeloni mängudes asjatundjad, ohkasid; kes parastavalt, kes kaasatundvalt:
“Vaeseke! Ilmselt juba arreteeritud, saab kümme aastat vangilaagrit või kuuli pähe.“
Lisaks Poliitbüroo liikmetele astusid presiidiumilaua juurde seltsimehed Lazar Moissejevitš Kaganovitš, Sergei Mironovitš Kirov ja Stanislav Vikentjevitš Kosior.
Partei kari- ja oblastikomitee sekretärid vaatasid neid kadetsevalt – oli selge, et sellel kongressil saavad neist partei Poliitbüroo liikmed. Noh, hea küll, Kaganovitš, tema oli peasekretär Stalini parem käsi ja peamine nõustaja, aga Kirov ja Kosior? Mis nad teistest paremad on?
Kiiduavaldused saalis jätkusid püsti seistes (kõik mõistsid – ära kunagi jää istuma viimasena, ära iialgi lõpeta aplodeerimist esimesena), kostis hüüdeid:
“Braavo! Elagu Stalin! Elagu meie suur juht ja õpetaja! Hurraaa!”
Suure Teatri punakuldse saali seinad, rõdud ja kristall-lühtrid värisesid kätteplaksutusest – delegaadid tervitavad oma juhti, seltsimees Stalinit.
Stalin tõmbas oma piibust mõned pikad mahvid, laskis justkui indiaani hõimupealik pika suitsujoa õhku, silitas vuntsi, osutas piibuvarrega allapoole ja sõnas:
“Alustame tööd, seltsimehed. Istuge.”
Saali esimeses reas koha sisse võtnud OGPU esimehe kohusetäitja Jagoda muigas endamisi irooniliselt: “Istuge, seltsimehed delegaadid, või teid pannakse istuma.“
Korralikult kammitud ja piiratud habemetutiga Mihhail Ivanovits Kalinin, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees, ajas ennast laua tagant püsti.
“Seltsimehed! Partei Keskkomitee nimel tervitan Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi delegaate!” (Aplaus, kestev aplaus).
Meie partei eelmisest, XV-st kongressist on möödunud veidi enam kui kaks ja pool aastat. Võib julgelt väita, et möödunud periood oli täidetud hiiglasuure revolutsioonilise sisuga ja ennenägematu loomingulise tööga. Nende aastate jooksul, nagu mitte kunagi varem, arenes laiaulatuslik sotsialistlik ülesehitustöö. Ma ei eksi, kui ma ütlen, et töö mille on teinud Nõukogude Liidu rahvad proletariaadi hegemoonia all ja kommunistliku partei juhtimisel, on hiiglaslik oma mastaapidelt ja erakordselt väljendusrikas oma kvaliteedinäitajate poolest.
Seltsimehed! Kui me siin soovime üldistada ja lühidalt väljendada kõiki kahe ja poole aasta jooksul saavutatud edusamme sotsialistlikus ülesehitustöös, siis, mulle tundub, et õigemat ja enim väljendusrikkamat formuleeringut edusammudest on raske leida kui loosung, mis oli välja öeldud seltsimees Stalini kõnes agrarnikute-marksistide konverentsil – üleüldine kollektiviseerimine ja kulakute kui klassi likvideerimine. (Aplaus, tormiline aplaus).
Seltsimehed! Mulle tundub, et seltsimees Stalini geniaalne loosung ei ole veel mitte täielikult läbi seeditud mitte ainult meie rahvamasside peades, vaid pole läbi seeditud ka meie partei laiade kihtide peades. Samas aga, seltsimehed, väljendab see loosung kõige eredamalt meie saavutusi. Me ei tea veel selle loosungi hiiglasuurt loomingulist jõudu. Kogu maailm jälgib erakordse huviga partei poolt käivitatud põllumajanduse kollektiviseerimise protsessi. Meid ootavad ees uued, enneolematult suured saavutused.
Elagu võidukas sotsialistlik ülesehitustöö!
Elagu Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei ja tema XVI kongress!
Kuulutan partei XVI kongressi avatuks!”
(Tormilised kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti).
Valjuhääldist hakkas kostma Kommunistliku (bolševike) Partei hümn “Internatsionaal”. Parteikongressi delegaadid laulsid kaasa, jõuliselt ja vaimustusest säravail silmil. Stalin maigutas huuli, teeseldes laulmist.

Nüüd üles, keda needus rõhub,
nälg, orjus ikkes hoiavad,
keeb mässul rind ja võitlus lõhub
me orjakütked, ahelad!
Me vägivalla hävitame,
uus, parem ilm on meie püüd,
uus ilm, kus võidul ülendame
neid, keda orjus rõhub nüüd.
Viimse võitluse maale
lahing otsustav toob,
internatsionaal
meile ilma uueks loob…

Laulu kestel valjuhääldi vahetevahel krõbises, hetketi vakatas, kuid ärkas igakord uuesti ellu ja jätkas üha valjemini. Laulu lõppedes tegi valjuhääldi pika prääksatuse ja vaikis. Järgnes tormiline, kauakestev aplaus, mis paisus ovatsiooniks.
Stalin osutas piibuotsaga allapoole: “Istuge, seltsimehed!”
Delegaadid istusid, saal rahunes. Mihhail Ivanovitš Kalinin, kongressi esimese istungi juhataja, ajas ennast uuesti laua taga püsti ja sõnas:
“Kongressi tööorganite valimiste küsimuses annan sõna seltsimees Kozlovile.”
Vähesed saalis teadsid, kes see Kozlov sihuke on, aga see polnud ka nende asi. Tegelikult oli Kozlov noore põlvkonna parteitöötaja, nii öelda Stalini õpilane, tema poolt edutatud Moskva Krasnaja Presnja partei rajoonikomitee sekretär, endine OGPU tšekist. Kaganovitš oli talle andnud pataka nimekirju kongressi tööorganitesse valitavate isikute nimedega, ja tema asi oli need ilma puterdamata ette lugeda.
Saali esimeses reas istuv Kozlov tõusis püsti. Ta oli keskealine, sirge rühiga, tumedapäine ja väikeste ninaaluste vuntsidega mees. Kozlov kohendas pindsaku alusserva sirgemaks, justkui kannaks ta sõjaväe vormipluusi ja kuulutas selgel komandörihäälel:
“Seltsimehed! Teen ettepaneku valida partei XVI kongressi presiidium neljakümneliikmelisena”.
Kongressi juhataja Kalinin:
“Kas on soovijaid sõna võtta presiidiumi arvulise koosseisu küsimuses? Ei ole. Kes on selle poolt, et presiidiumis oleks nelikümmend inimest, palun käed üles tõsta. Palun käed alla lasta. Kes on vastu? Ei ole. Kes jäi erapooletuks? Ei ole. Vastu võetud ühehäälselt”.
Kozlov:
“Teen ettepaneku valida personaalselt presiidiumi järgmised seltsimehed…“
Kozlov luges kindlal ja selgel hääl paberilehelt ette isikute perekonnanimed, kusjuures delegaadid plaksutasid pugejalikult, kuuldes ühe või teise kõrge parteilase nime. Aplausi osaliseks said: Vorošilov, Kaganovitš, Kalinin, Kirov, Kosior, Molotov, Ordžonikidze. Stalini nime nimetas Kozlov viimasena, sest nii nägi ette selle etenduse stsenaarium. Puhkes tormiline aplaus, kogu saal tõusis ja tervitas kauakestvate kiiduavaldustega partei peasekretäri seltsimees Stalini valimist kongressi presiidiumi; kuigi, mis seal enam valida – ta juba istuski presiidiumis ja tegutses kui peremees.
Stalin noogutas rahulolevalt, silitas vuntse ja rehmas piibuga, paludes istuda. Saal rahunes ja istus.
Kalinin:
“Lubage hääletada nimekiri tervikuna? Kes on selle poolt, et esitatud kongressi presiidiumi liikmete nimekiri kinnitada tervikuna, palun tõsta käed. Kes on vastu? Kes jäi erapooletuks? Ei ole. Vastu võetud ühehäälselt.”
Kozlov vahetas paberilehte, köhatas hääle puhtamaks ja jätkas:
“Aupresiidiumi esitatakse terve rida meie vennaskomparteisid, Komiterni sektsioon ja järgmised seltsimehed: germaani kompartei – seltsimehed Telman, Remmel, prantsuse kompartei – seltsimehed Tores, Barbe, inglise kompartei – seltsimehed Pollit, Galaher, ameerika kompartei – seltsimehed Bedaht, Foster, itaalia kompartei – seltsimehed Erkoli, Garlandi, tšehhoslovaki kompartei – seltsimees Gotvald, poola kompartei – seltsimees Lenski, hiina kompartei – seltsimehed San-Tsun-fa, Tšen-Kuang, seltsimees Kolarov Bulgaariast ja seltsimees Kuusinen“.
Viimast nime kuuldes kehitasid delegaadid õlgu – kes see veel sihuke on? Mingi baltlane või? Ei nimetatud isegi komparteid, keda ta esindab! Mingi isehakanud kommunist?!
Kalinin:
“Lubage esitatud aupresiidiumi nimekiri hääletada tervikuna.”
(Kauakestvad aplodismendid).
Kalinin:
“Lubage kongressi aplodismendid lugeda kui votum nimekirja kinnitamise kohta”.
(Aplodismendid).
OGPU kõrge ülemus Jagoda aplodeeris esimest korda südamest ja kauakestvalt – enam kui pooled aupresiidiumi liikmetest olid oma kodumaal OGPU mõjuagendid; aga Kuusinen? Nojah, Kuusinen on Kuusinen, peavad siis delegaadid, matsikari, kõike teadma…
Kalinin:
“Palun presiidiumil oma kohad sisse võtta.”
Saalis tekkis väike rüselemine. Presiidiumi valitud delegaadid kiirustasid lavale, et istuda Stalinile võimalikult lähemale, tema selja taha. Aga ka seda oli OGPU ette näinud ja abinõud tarvitusele võtnud – igaühele anti poolel häälel teada toolirida, vajadusel näidati koht kätte. Ja nüüd istus kolhoosi parteirakukese sekretär või Stalini-nimelise traktoritehase eesrindlik treial suure lava tagaseina ääres, viimases reas, justkui küüditatu kaugesse Siberisse või Kasahstani ääretusse steppi. Siit ei näinud ta isegi mitte Stalini selga, ei kõnepulti ega saali; ka kongressi juhataja hääl kostis kaugelt ja summutatult, justkui maa-alt, raske oli mõista esineja sõnu. Ja niiviisi, mornis eraldatuses, tuli viimaste ridade “vaesekestel” istuda enam kui kaks nädalat ja kuulata aplodismente, tormilisi, kauakestvaid aplodismente.
Kalinini-Kozlovi tandem tegi oma tööd hästi, kongressi stsenaariumis mitte kordagi eksimata. Kozlov esitas üksteise järel kongressi sekretariaadi ja redaktsioonikomisjoni nimekirjad. Kõik need nimekirjad hääletati käsi tõstes ühehäälselt, vastu ja erapooletuid ei olnud. Töö jätkus.
Kalinin:
“Palun esitada ettepanekud mandaatkomisjoni kohta.”
Kozlov:
“Mandaatkomisjon esitatakse kahekümne nelja liikmelisena.”
Kalinin:
“Kas on vastuväiteid liikmete arvu kohta?”
Hääl saalist: “Ei ole!”
Kalinin:
“Arvuline koosseis ühehäälselt kinnitatud.”
Kozlov:
“Personaalselt esitatakse järgmised mandaatkomisjoni kandidaadid: Aleksejev, Bulatov, Guseinov, Gogoberidze, Jerbanov, Tsihon, Ptuha, Handžijan, Tšarõ-Velikov…”
Kalinin:
“Kes on eeltoodud mandaatkomisjoni nimekirja poolt tervikuna, palun tõsta käed. Palun käed alla lasta. Kes on vastu? Ei ole. Kes jäi erapooletuks? Ei ole. Mandaatkomisjoni nimekiri vastu võetud tervikuna.”
OGPU esimehe kohusetäitja Jagoda muigas iga hääletuse puhul irooniliselt:
“Käed üles! Käed alla! Tohmanid!”.
Lõpuks jõuti viimase protseduurilise küsimuse juurde – kinnitati päevakord. Kuna päevakord oli delegaatidele juba varem välja jagatud, siis kinnitati see tervikuna põhimõttel – käed üles, käed alla, ühehäälselt.
Päevakord oli järgmine: keskkomitee poliitiline aruanne (ettekandja peasekretär seltsimees Stalin) ning kolhooside arengusuunad ja põllumajanduse tõhustamine (ettekandja maaviljeluse rahvakomissar seltsimees Jakovlev – Epštein).
Kõiki neid küsimusi oli juba sadu kordi arutatud partei pleenumitel, konverentsidel ja aktiividel. Parteinomenklatuuri huvitas ainult üks päevakorrapunkt – kõrgemate parteiorganite valimine. Küsimus polnud mitte ainult selles, et keda valitakse, vaid eriti tähtis oli – keda enam ei valita. Kommunisti jaoks, keda enam uude keskkomitee koosseisu ei valitud, tähendas see praktikas keskkomiteest väljaarvamist ja vangistamist, halvemal juhul sai ta kuuli pähe. Seega, otsustav oli kongressi viimane päev, kõik vahepealne oli näitemäng, selle vaheaegadel pidu ja pillerkaar.
Kalinin hingas kergendatult ja esitas viimase küsimuse:
“Kas partei peasekretäri seltsimees Stalini aruandekõnet ajaliselt piirata?”
Hääl saalist (Hruštšovi poolt väljaõpetatud Moskva parteikomitee osakonnajuhataja):
“Seltsimees Stalini ettekannet ajaliselt mitte piirata!”
Kalinin:
“Seltsimehed, te kuulsite ettepanekut. Kes on selle poolt? Vastu, erapooletuid ei ole. Vastu võetud ühehäälselt.”
Kozlov, kes ikka veel püsti seisis, pistis paberilehed põuetaskusse, heitis pilgu Kaganovitšile ja Jagodale ja istus. OGPU kõrge ülemus muigas. Stalin suunas pilgu Kaganovitšile ja osutas peaga Kozlovi suunas. Kaganovitš noogutas mõistvalt – Kozlov saab ametikõrgendust!
Kongress oli oma ettevalmistava töö teinud, nüüd asuti pidulikuma osa juurde.
Istungi juhataja Kalinin:
“Seltsimehed delegaadid! Kongressi on tulnud tervitama paljude töökollektiivide ja organisatsioonide esindajad kogu Nõukogude Liidust. Palume külalised saali!”
Kõigepealt jooksid lavale punastes kaelarättides ja valgetes pluusides pioneerid. Parteijuhtidele kingiti lilli, pioneerijuht tõstis käe pilotka juurde, andis au ja hõikas kõlavalt:
“Pioneerid! Kodumaa kaitseks, olge valmis!”
Pioneerid andsid au ja vastasid kooris: “Alati valmis!”
Saali marssisid sinistes tunkedes töölised, valgetes põlledes kolhoositarid, nende järel punaarmeelased, meremehed ja õpetlased. Kõik raporteerisid Stalinile lühidalt oma saavutustest.
Kalinin: “Sõna tervituseks saab Proletarski rajooni tööliste esindaja seltsimees Filatov.”
Filatov: “Proletarski rajooni töölised tervitavad ÜK(b)P XVI kongressi ja isiklikult seltsimees Stalinit! Toetame partei peakurssi! Võitleme ennastsalgavalt kõigil rinnetel! Elagu leninlik partei! Elagu Stalin!”
Kalinin: “Sõna tervitusteks saab Leningradi tehase “Punane Putilovets” tööliste esindaja seltsimees Šapovalov.”
Šapovalov: “Elagu partei XVI kongress! Elagu maailmarevolutsioon! Elagu seltsimees Stalin! Maha tappa kõik oportunistid!” (Maruline aplaus).
Kalinin: “Sõna tervituseks saab Ukraina Stalini-nimelise tehase tööliste esindaja seltsimees Butenko.”
Butenko: “Seltsimehed! Me saabusime Stalini-nimeliselt metallurgiatehase ehituselt tervitama partei XVI kongressi. (Kiiduavaldused). Elagu meie kallis kommunistlik partei – töölisklassi partei – sotsialismiehitaja! Elagu partei XVI kongress, kes lahendab hiigelsuuri sotsialismiehitamise ülesandeid! Elagu seltsimees Stalin!”.
Kalinin: “Sõna tervituseks saab Põhja-Kaukaasisa kolhooside esindaja seltsimees Martšukov.”
Martšukov: “Seltsimehed! Lubage Teile üle anda tervitused Põhja-Kaukaasia üheksasaja tuhandelise kolhoosnikute massiivi poolt. (Kestvad kiiduavaldused). Me kinnitame parteile – kulakud on likvideeritud, viimseni likvideeritud, maha löödud ja enam ei tõuse! (Maruline aplaus). See polnud kerge, tuli vaeva näha, aga hakkama saime. Partei ja seltsimees Stalini juhised on täidetud ja ületatud. Elagu seltsimees Stalin! Elagu üleüldine kollektiviseerimine!” (Kestvad kiiduavalused).
Kalinin: “Kongressi tervitab töölisklassi poeet seltsimees Bezõmenski.”
Bezõmenski: “Seltsimehed! Ma tahan peatuda enesekriitikal. Bolševistlik enesekriitika, mida geniaalselt tunnetab ja järgib meie kangelaslik partei keskkomitee, tuleb teha kohustuslikuks kõigis meie tegevuse valdkondades, ja eriti proletaarse kirjanduse valdkonnas. Leian, et kongressil tuleks võtta luubi alla ja pöörata tähelepanu igat masti kirjanduslikele grupeeringutele ja isetegevusele kirjanduses. Need niinimetatud kirjanikud ja nende kirjanduslikud grupeeringud jätavad täiesti tähelepanuta sotsialismi edusammud ja võitlused, eiravad oma teostes tööliste ja kolhoosnike elulisi vajadusi, sulgevad silmad tormiliste muutuste ees. Just seetõttu toon ma kongressile oma poeetilise raporti proletaarse kirjanduse kohta.

Seltsimees kongress!
Ma olen proletaarne poeet,
kuid ma olen
kõigepealt bolševik.
Kakskümmend
neli
tundi
me võitleme,
olles riigi,
partei,
klassi poeg.
Me peksame vaenlast väsimatult,
meil on suuri võite!
Aga kongressi ees,
kiidelda on vara:
pole meil
plaani ületamist;
ja plaanigi,
meil,
poeetidel,
ei ole.
Meie,
poeedid,
ehitajad
ja võitlejad,
oleme rivis.
Meie kohal lehviv lipp,
on üks ja ainuke – partei,
ja seejärel kõik ülejäänu.
Sina,
meie kongress,
kõiki ühendad.
Elagu bolševistlik hõim,
tema lipp,
võitlustee
ja võidud!
Kogu meie loomejõud:
maal,
õhus,
vees,
sulle, seltsimees Stalin!

(Tormilised kiiduavaldused. Stalin muheles, silitas vuntsi).
Kongressi juhataja Kalinin jätkas: “Sõna tervituseks saab Punaarmee 5. punalipulise Kaug-Ida Eriarmee juhataja seltsimees Blücher.”
Blücher tõusis kindlal sõjamehesammul tribüünile.
“Seltsimehed! Punaarmee on lahutamatu osa meie sotsialistlikust organismist, eesotsas seltsimees Staliniga. Punaarmee ja tema juhtkond kinnitab oma ustavust töölisklassile ja tema võitlusorganile – kommunistlikule parteile. (Kiiduavaldused). Ja nii, nagu töölisklass ja kolhoosnikud on ühtsed, oleme me, punaarmeelased, ühtsed kogu oma töötava rahva ja parteiga. (Kestvad kiiduavaldused). Seltsimehed! Ma pean ütlema veel midagi, ja väga olulist. Ma tahan rõhutada, et meie kogenud komandörid, keda kunagi süüdistati kontrevolutsioonilises trotskismis ja oportunismis, on kodusõja lahinguväljadel näidanud oma truudust bolševistlikule parteile.“
Saal jäi hiirvaikseks, midagi oli Blücheri sõnavõtus läinud viltu…
Blücher pidas lühikese pausi ja lisas pateetiliselt: “Seda truudust parteile oleme kinnitanud oma verega!”
Stalin kõverdas Blücheri mõistukõne juures põlglikult huuli. Vana sõjamees oli hakkama saanud ränga eksimusega – kongress polnud koht targutamiseks, ja tegelikult oli vanade sõjameeste trotskismis ja oportunismis süüdistaja olnud ju Stalin. Blücheri eksimus maksis talle hiljem pea.
Blücher, mõistes oma eksitust, kukkus haledalt puterdama ja üritas päästa mis päästa annab, pildudes Suure Teatri saali ohtralt kiiduhüüdeid:
“Elagu meie partei kollektiivne juht – partei XVI kongress! Elagu meie partei leninlik Keskkomitee! Elagu Lenini parim õpilane – seltsimees Stalin! (Tormilised kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks). Elagu esimene komandör ja punaarmeelane – meie armee juht – seltsimees Vorošilov! (Kiiduavaldused). Elagu kahemiljoniline leninlike bolševike armee! (Kiiduavaldused). Elagu maailmarevolutsioon! (Kestvad kiiduavaldused. Hüüe kohapealt: “Elagu Punaarmee!” Kiiduavaldused).
Stalin kuulas tervitusi pisut muigel huulil, sest kongressi sõnavõtjad kordasid peaaegu üks-üheselt neid hüüdlauseid, mis kõlasid 21.detsembril 1929 siinsamas Suure Teatri saalis Stalini viiekümnendal sünnipäeval ja mis olid ära toodud kommunistliku partei häälekandja “Pravda” esilehel. Ja nii nagu oma sünnipäevalgi, popsutas Stalin rahulolevalt piipu ja kuulas juba tüütavaks muutunud, aga siiski kõrvu paitavat kiidulaulu: Stalin Suur Juht, Stalin Oktoobrirevolutsiooni organiseerija ja teostaja, Stalin Punaarmee looja, Stalin Suur Väejuht, kes purustas valgekaartlased ja intervendid ja tõi võidu Kodusõjas, Stalin Lenini pärandi hoidja ja pealiini jätkaja, Stalin opositsionääride purustaja, Stalin maailma proletariaadi juht ja viisaastaku Suur Strateeg.
Kongressi delegaadid, neist suur osa reakommunistid, tehaste töölised ja maaproletariaat, nagu kolhoosnikke uuemas parteipoliitilises propagandas nimetati, võtsid kuuldut enamasti tõe pähe või istusid niisama juhmi näoga. Aga üha enam hakkas neile tunduma, et kommunistliku (bolševike) partei peasekretär seltsimees Stalin on kuidagi eriline: ta on nõukogude rahva sõber, seltsimees, õpetaja, ta on hiigelsuur, samas lihtne ja inimsõbralik, kuid erakordse mõistusega, kellele inimkond on andnud nimetuse geenius. Ta seisab oma lihtsas frentšis ja nõukogudemaa 140 rahvust tervitavad teda. Stalinit tervitavad mitte ainult nõukogudemaa rahvad: Stalinit tervitavad aurikute katlakütjad soojadel ookeanidel, Norra ja Kanada eskimod, töölised ja farmerid Ameerika preeriates, Ruhri kaevurid Saksamaal, metallurgid Belgias, Itaalia talupojad, California ja Austraalia kullakaevurid, neegrid Aafrikas, kulid Hiinas ja Jaapanis – tervitavad kõik, kes on rõhutud ja orjastatud.

Kongress jätkus järgmisel päeval, 27.juunil kell 10.00.
Istungi juhataja Kalinin: “Poliitiliseks aruandeks võtab sõna partei peasekretär seltsimees Stalin”.
Saali täitis tormiline, kauakestev aplaus, mis läks üle ovatsiooniks, kõik tõusid püsti.
Stalin asetas piibu lauale, võttis mõned paberilehed näpuvahele ja suundus ühtlasel rahulikul sammul kõnepulti. Kallas suurest karahvinist endale klaasitäie vett ja jõi selle kahe sõõmuga tühjaks. Saal tervitas seda rituaalset, samas lihtsat ja vene inimesele igati mõistetavat toimingut marulise aplausiga.
Kommunistliku (bolševike) partei peasekretär alustas oma ettekandega: “Seltsimehed delegaadid! Partei XV kongressi ja XVI kongressi vaheline periood oli murranguline nii kapitalistlikele riikidele kui ka Nõukogude Liidule. Aga samal ajal, kui Nõukogude Liidu rahvamajandus arenes pideval tõusval joonel, langes kapitalism sügavasse kriisi.
Alates 1929.aasta lõpust läks Nõukogude võim üle kulakute tegevuse piiramiselt kulakute kui klassi likvideerimise poliitikale, seati eesmärgiks põllumajanduse täielik kollektiviseerimine.
Sotsialistliku industrialiseerimise valdkonnas saavutati enneolematuid tulemusi, kuid selles valdkonnas seisab ees veel suur töö, et lähemal ajal jõuda ette arenenud kapitalistlikest riikidest, eeskätt Ameerika Ühendriikidest. Ma ei kahtle, et see ülesanne täidetakse.“ (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis lähevad üle ovatsiooniks, kõik tõusevad püsti).
Stalin rehmas käega – aitab, aitab jätkame tööd! Delegaadid istusid, saal rahunes. Stalin jätkas:
“Seltsimehed! Vajalik on saavutada meie tööstuse arendamine kiirendatud tempos ja jätkata kõige otsustavamat võitlust oportunistidega, kes üritavad seda tempot vähendada.” (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused).
“Tuleb tagada tõeliselt bolševistlikud tempod sotsialistlikus ülesehitustöös, tuleb saavutada käesoleva viisaastaku täitmine nelja aastaga.”
Stalini hääl kõlas kuivalt ja kiretult, tunda oli tugev grusiini aktsent. Midagi uut ta ei öelnud, kõike oli juba kümneid ja kümneid kordi kuuldud parteikonverentsidel, sellest jaurasid hommikust õhtuni igat masti parteipropagandistid raadios, kirjutati partei hääletorus “Pravda” , keskajalehes “Izvestija” ja ka kohalikes lehtedes.
Stalin ettekanne kestis lõunani ja jätkus õhtupoolikul. Lõuna oli olnud vägev, koos halja viinaga. Delegaadid kuulasid ettekannet tülpinult või tukkusid laiema turjaga kolleegi selja taga.
Stalin lõpetas oma üsna pika ettekande hüüdlausetega:
“Lenini lipu all võitsime Oktoobrirevolutsiooni lahingud! Lenini lipu all saavutasime otsustavaid võite võitluses sotsialistlikus ülesehitustöös! Selle lipu all võidame proletaarlaste revolutsiooni kogu maailmas!”
Delegaadid avaldasid üksmeelset, püsti seistes ja tormilise aplausiga heakskiitu Stalini seisukohtadele, tema tarkadele juhistele.
Parteikongress kestis enam kui kaks nädalat. Delegaadid viibisid justkui taevas või kommunismis – kõik oli tasuta: elamine hotellis, söök ja jook ning meelelahutuslikud, rohke alkoholiga pidustused.
Parteikongress kinnitas kõik aruanded ühehäälselt, sõnavõtud kiideti heaks üksmeelse marulise aplausiga. Sõnavõttudes materdati kapitaliste, imperialiste, sataniste, preestreid, munki, prostituute ja nunnasid, vannuti kulakute füüsilist likvideerimist ja lubati kolhoosikorra õitsengut, hoiatati parteid ja rahvast välismaiste spioonide, diversantide, kahjurite, terroristide ja mõjuagentide eest, kutsuti üles valvsusele.
Lõpuks jõudis kätte otsustav, viimane istung. 13.juuli kell 10.00.
Istungit juhatas Kalinin. Ta avas istungi. Päevakorras oli partei keskkomitee ja teiste partei keskorganite valimine.
Valimiste häältelugemise komisjoni moodustamist Kalinin välja ei kuulutanud. See “komisjon” oli juba varakult paigas, enne kongressi avamispäeva. Ja ega ei saagi komisjoni valida mingeid delegaate, Kesk-Aasia lambakasvatajaid, kes mõistavad arvutada sõrmedel ainult kümneni! Häältelugemise komisjoni liige peab oskama liita ja lahutada, korrutada ja jagada… Komisjoni esimeheks oli määratud alles hiljuti oma parteilist karjääri alustanud, OGPU ja keskkomitee orgosakonna ühiskomisjonis lojaalsuskontrolli Stalinile läbinud, Harkovi parteiorganisatsiooni sekretär Zatonski.
Otsustava hääleõigusega delegaatidele jagati partei keskkomitee liikmete ja liikmekandidaatide valimise bülletäänid välja; hääletamine oli salajane, kasutati hääletuskaste. Bülletäänis oli keskkomitee liikmete nimekirjas seitsekümmend üks nime ja liikmekandidaate kuuskümmend seitse. Lisaks neile kahele bülletäänile jagati välja veel partei keskrevisjonikomisjoni ja partei keskkontrollkomisjoni liikmete valimise nimekirjad.
Teoreetiliselt võis nimekirja nime juurde kirjutada või mõne maha tõmmata. Nime juurde kirjutamine oli eluohtlik toiming, ja vaevalt et seda demokraatlikku võimalust keegi hääleõiguslik terve mõistusega delegaat kasutas – OGPU oli Euroopast palganud parimad käekirja eksperdid, kes tegelesid põhiliselt anonüümkirjadega.
Stalin, olles nimekirjad kätte saanud, siirdus neile ainsatki pilku heitmata hääletusurni juurde ja pistis sedelid kasti; ja milleks ta pidigi bülletääni nimesid lugema, oli ta ju ise need nimekirjad koostanud. Paljud delegaadid järgisid demonstratiivselt tema eeskuju.
Peale lõunat istung jätkus. Kalinin kuulutas presiidiumist:
“Annan sõna seltsimees Zatonskile, kes avaldab parteiorganite valimise tulemused.”
Häältelugemise komisjoni esimees seltsimees Zatonski luges paberilehelt:
“Partei keskkomiteesse ja teistesse partei keskorganitesse on ühehäälselt valitud kõik nimekirjades esitatud isikud; juurdekirjutisi ja mahakriipsutusi ei esine.”
Istungi juhataja Kalinin kuulutas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi lõppenuks. Stalinist ja alkoholist joobnud delegaadid plaksutasid ennastunustavalt ja meeletult, kuuldusid hüüded: “Elagu Kommunistlik Internatsionaal! Elagu proletaarlaste maailmarevolutsioon! Elagu Stalin! Hurraaa!” Valjuhääldis kõlas “Internatsionaal”. Kõik laulsid kaasa, Stalin maigutas huuli. Laulu kestel, nii nagu ka avamispäeval, valjuhääldi vahetevahel krõbises, hetketi vakatas, kuid ärkas igakord uuesti ellu ja jätkas üha valjemini. Laulu lõppedes tegi valjuhääldi pika prääksu ja vaikis.
Stalin hingas sügavalt sisse, kergendust tundes, ja asus piipu täitma – see kongress läks justkui õlitatult. “Tubli, vana,” patsutas ta sõbramehelikult Kalininile õlale.
Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongress lõppes, näitemäng sai otsa. Mida otsustati? Otsustati viisaastak täita nelja aastaga ja kinnitati fakti, et NSV Liit muutus agraarmaast industriaal-kolhoosikorraga sotsialistlikuks riigiks.
Partei XVI kongress läks ajalukku kui sotsialismi laialdase pealetungi kongress. Aga ajalugu mäletab ka seda, et see pealetung oli ääretult verine ja tõi endaga kaasa sadade tuhandete süütute inimeste hukkumise.
Peale kongressi toimus sama päeva õhtul äsjavalitud partei keskkomitee pleenum, millel arvati Poliitbüroost välja Stalini juures põlu alla sattunud Mihhail Pavlovitš Tomski, kes võis nüüd oma eluga hüvasti jätta, ja ta lastigi maha 1936.aastal. Poliitbüroosse valiti uued liikmed – Sergei Mironovitš Kirov ja Stanislav Vikentjevitš Kosior. Kahtlemata, kui nad valiti Poliitbüroosse, olid nad veel elus, aga seda mitte kauaks – Kirov tapeti 1934.aastal ja Kosior 1938.
Poliitbüroosse valiti ka Lazar Moissejevits Kaganovitš, aga raske öelda, kas sellel kommunistil läks hästi või halvasti, kõik oleneb sellest, millise nurga alt asjale vaadata: teda ei lastud maha – ilmselt oli see tema jaoks hea, aga ta elas üheksakümne seitsme aasta vanuseni ja nägi ära Gorbatšovi perestroika, glasnosti ja Nõukogude Liidu lagunemise – see tekitas vanale kommunistile hingevalu, tekitas tohutut meelehärmi… Aga sinnani jäi veel palju aega, ja vahepeal jõudis Stalin soosik ja esimene nõustaja Lazar Kaganovitš oma käed küünarnukini vene inimeste ja teiste Nõukogude Liidu rahvaste verega määrida, ja ta polnud selles inimvaenulikus, inimsusevastases tegevuses üksi – kaasa aitasid paljud teised usinad Stalini jüngrid, nende hulgas Vorošilov, Molotov ja pugejalik Hruštšov.
Kongressile järgneval päeval saatis OGPU esimehe kohusetäitja Jagoda kõikidele OGPU kraide, oblastite, rajoonide ja linnade osakondadele välja šifreeritud telegrammi:

Juhindudes Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi otsustest ja isiklikult peasekretär seltsimees Stalini poolt antud juhistest,

KÄSIN:

Tõhustada võitlust kulakute ja teiste sotsialismivastaste elementide vastu. Kohtadel moodustada partei, kohalike täitevorganite ja OGPU töötajatest koosnevad kolmeliikmelised kolleegiumid (troikad), kellele antakse käesoleva käskkirjaga volitused mõista süüdlastele karistusi, sealhulgas kohaldada kõrgeimat karistusmäära.
Oma töös arvestage seda, et kõige suurem kahjur ja rahvavaenlane on isik, kelle vastu süütõendid puuduvad. Seetõttu süütõendite otsimisele aega mitte raisata, piisab isiku poolt oma süü tunnistamisest.

JAGODA

Neljas peatükk. Eestlaste Uus-Viru kommuun Põhja- Kaukaasias.
Veebruari lõpus, esimesest soojalainest üles äratatud, lõhnasid Uus-Viru küla akaatsiad, vahtrapuud ja kirsiaiad erilise hingusega. Puud olid talveunest ärganud. Keskpäeval päikesepoolses paigas imbus koore all liikuma hakanud mahla elav hingus õhku ja segunes võimsa ja ürgse sulalume niiskusega. Kerge, vaevalt tajutav aroom hõljus aedade kohal kuni hallikassinise videvikuni, kuni veel ei olnud tõusnud poolkuu kahvatu valgus.
Uus-Viru kommuuni inimesed läksid 1930.aasta kevadele vastu rõõmsalt ja lootusrikkalt. Kevad, looduse ärkamine, eesseisvad põllutööd, kuigi aasta-aastalt korduvad, tekitasid hinge mingi seletamatu, igakevadise uue ootuse ärevuse.
Talvine rahu ja vaikus, jõudeaeg, jõu kogumise aeg oli lõppenud, kommuuni rahvas liikus õuedes vilkalt ja teotahteliselt – teeme tööd, kogume veidike jõukust ja anname oma lastele parema tuleviku.
Uus-Viru kommuun oli justkui mägede vahel paiknev saareke. See eesti külast moodustatud kommuun erines suuresti põhjapoolsetest suurtest, rohke elanikkonnaga staniitsadest. Siin elas väike eestlaste kogukond, paljud olid omavahel sugulased või ühendasid peresid abielusidemed. Nõukogude võimu peale külas keegi viha ei pidanud – võim on võim, oli enne ja on ka praegu, peaasi et kommuuni maksud õigeaegselt makstud said. Ja maksud maksti alati ettenähtud suuruses ja tähtaegselt. Veel polnud maksud ülejõu käivad. Uus-Viru külas ei olnud eriti jõukaid ega ka mitte liiga vaeseid.
Küla oli kommuunina, külavanem Uustalu Jaani juhtimise all, elanud ja töötanud juba veidi enam kui kuus aastat. Igaüks töötas põhiliselt oma talu põllulappidel, suuremad tööd: kartulipanekud ja -võtmised, viljakoristus, tehti talgutena ehk kommuunina, nagu nüüd seda ühistööd nimetati. Kommuunis ei olnud siinsetele eestlastele midagi erakordset, see oli tavaline talgute korras töötegemine, ainult ühiselt riigile maksude maksmine ja ühiskassa asutamine oli uudne, kuid selleski nähti pigem küla arengu edasiminekut. Ühiskassa pakkus uusi, suuremaid võimalusi rahaliste vahendite kogumiseks ja kasutamiseks.
Kommuni arvepidaja Metsaniidu Kristjan pidas arvestust talgutel osalenud inimeste arvu ja tööpäevade üle ning kogus raha kommuuni ühiskassasse. Selle raha eest osteti põllutööriistu ühiseks kasutamiseks, ja neljandal kommuuni-aastal jõuti isegi niikaugele, et kommuunile soetati auru jõul töötav rehepeksumasin.
Kommuni ajal hakati kasvatama ka lina. Sellist põllukultuuri siinkandis peaaegu ei tuntud ja lina kasvatamisega ei tegelenud staniitsas mitte keegi. Lina leotati jões, seejärel, suviste heinatööde vahel, rapsiti takuks, linaseemneist pressiti. õli. Pikkadel sügisõhtutel kedrati takud lõngaks ja terve talve kolksusid igas peres usinasti kangasteljed. Juba veebruaris tõmmati pikad kangaribad lumisele mäenõlvale laiali, pleekima. Otradnaja turul jooksid kasakanaised eestlaste linasele riidele tormi, ja ostsid suurte palakate kaupa. Paegi uhkeldasid kasakad uutes, kaunite punaste tikanditega linastes särkides. Eestlaste linasest riidest õmmeldud särgid sobisid suurepäraselt siinsesse palavate suvedega kliimasse: olid mugavad, lasid kehal hingata ja olid kergesti pestavad. Peagi kandsid umbset, higi ja tolmu imavast puuvillariidest õmmeldud särke ainult staniitsade vaesemad elanikud.
Küla, õigemini kommuun, kogus tasapisi jõukust, inimeste elu läks edasi. 1927.aasta märtsil sünnitas Ilse Jaanile teise tütre, Liisi. Muide, märtsis sünnitas ka külanõukogu partorgi naine tütre; talle pandi nimeks juba uuema kõlaga nimi – Traktoriina.
Uustalu Jaani peres oli nüüd kaks tütart ja poeg. Oli vaja elamist laiendada. Juba sügise alguseks oli uus maja valmis. See polnud küll kuigi suur: elutuba, Jaani ja Ilse magamiskambrike ja toake tütardele, köök ja panipaik. Kuueteistkümne aastane poeg Jüri magas elutoas. Aga see maja oli siiski teistest erinev, seda maja kattis siinkandis uudne materjal – plekk-katus. Samasuguse maja, plekk-katusega, ehitas oma perele ka Metsaniidu Kristjan.
1929.aasta sügisel oli kommuun ostnud ühiskassa rahadega veoauto. Masin töötas puugaasil. Kase- või männipuud lõigati väikesteks pakkudeks, kooriti ära ja lõhuti parajateks halgudeks. Seejärel kuivatati mitu päeva selleks otstarbeks tehtud ahjul. Auto oli külas uudne. Kui auto sõitis, siis oli kogu küla suitsu täis, aga seda ei pandud pahaks, auto oli suureks abiks. Iga nädal sõitis auto Otradnaja turule, koormaks kotid kartulite ja kuivatatud pirnidega, riidetükki mähitud suitsusingid ja korvid munadega. Kottide otsas istusid elevil, rõõmsalt naervad ja naljatlevad mehed ja naised. Alati sõitis kaasa ka kaks-kolm last ühest või teisest perest, sest auoga sõit oli lastele põnev.

* * *

1930.aasta tuisuse veebruaripäeva hommikul sisenes partei Otradnaja rajoonikomitee sekretäri kabinetti pikas sinelis ja nahksäärikutes mees, hõlmad laiali. Peale mokaotsast öeldud teretamist astus ta otsejoones parteisekretäri laua juurde, tutvustas ennast: “Ivanov, kahekümneviietuhandeline”, ja pistis sekretäri nina alla paberi.
Partei rajoonikomitee sekretär, tublisti üle keskea, paksude prillidega mees istus laua taga ja liigutas aeglaselt pabereid ühelt lauanurgalt teise, seejuures heitis pisut kõõrdpilgu Ivanovile ja asus lugema tema mandaati.
“Jah, olukord on keeruline. Linnast lubati saata nelikümmend inimest, aga saabus ainult kolm kahekümneviietuhandelist. On vaja inimesi, printsipiaalseid kommuniste. Kollektiviseerimise protsent on madal, põhilised on kommuunid, ja mis kuradi kommuunid needki, töötavad ikka igaüks oma maalappidel, ainult nime poolest kommuun.”
“Iga algus on raske,” sõnas Ivanov, et midagi öelda.
“Tuleb välja, et sa oled lukksepp?” küsis parteisekretär, “see on hea, aga maatööd ilmselt ei tunne?”
“Olen põline piiterlane, töötasin Punases Putilovetsis.”
“ Näen, näen! Töölise käed!” Parteisekretär lükkas paberossipaki lähemale: “Suitseta.”
Ivanov võttis paberossi, otsis taskust tikud ja süütas suitsu.
Parteisekretär jätkas: “Sina, seltsimees aktivist, asud rajoonikomitee parteivolinikuna rajoonis kolhoose organiseerima. Täna õhtul koguneb Urupi külanõukogu rahvas. Räägi inimestega, agiteeri, selgita. Ülesanne on lihtne – kevadkülvi ajaks olgu sajaprotsendiline kollektiviseerimine, ja mitte üks protsent vähem. Abiks anname mõned tšekistid, nõukogude võim on õiglane, aga karm!”
Parteisekretär võttis laualt ajalehe “Pravda” ja ulatas Ivanovile:
“Siin on agrarnikute-marksistide konverentsi materjalid ja seltsimees Stalini kõne. Kasuta seda oma agitatsioonitöös. Oled lugenud?”
“Olen, küll me nende, ee…, nende maakatega…“
“Agrarnikutega,“ täpsustas parteisekretär.
“Jah, agarnikutega, küll me nendega hakkama saame,” sõnas Ivanov veendunult ja tõusis püsti. “Oskasime revolutsiooni teha, oskame seda ka kaitsta. Nagaanitrumlis padruneid jätkub!”
“Oota, veel vaat mis: igapäevaselt saada ratsakulleriga rajoonikomiteesse ettekandeid, ja et oleks sada protsenti! Kulakuga olgu asi koheselt selge – kriminaalkoodeksi 107 paragrahv, 10 aastat või mahalaskmine ja jutt lõppenud. Meile pole neid vaja, käivad ringi nina vingus ja hoiavad rusikat taskus. Võtame nende loomad, inventari, suurem kulakumaja kõlbab ka kolhoos kontoriks. Selge? Kohtadel vastutad sina, rajoonis vastutavad parteibüroo ja mina. Selge?”
“Selge!”
“Tegutse! Küüdimees juba ootab väljas.”
Parteisekretär ulatas Ivanovile oma lõdva, higise käe, jättis hüvasti. Ivanov polnud veel ustki sulgenud, kui parteisekretär asus uuesti pabereid lappama.
Akna taga vuhises tuul, keerutas lasipuu külge seotud hobuste sabasid ja paiskas üles lumetolmu. Aknast paistev taevalapp oli madal ja pilvine. Parteisekretär oli tujust ära. Liikusid jutud, et vana kaader, need, kes olid parteisse astunud veel Lenini ajal, vahetatakse välja uusparteilaste vastu; vastutavatele ametikohtadele pannakse neid, kes on parteisse astunud peale 1924.aastat. “Vahetagu,” mõtles parteisekretär pahuralt, “eks mingit tööd ikka leiab, aga kuulda on, et mahavõetud parteisekretärid kaovad jäljetult, justkui haihtuksid õhku.”
Parteikomitee ees seisis kahehobusesaan. Saani seljatugi oli kaunistatud värvikirevate maalingutega. See oli jõuka talupoja saan, kunagi sõideti sellega kirikusse, matustele või pulma. Nüüd oli see rekvireeritud ja sõidutas partei rajoonikomitee juhtkonda.
Ivanov istus saani ja sõnas voorimehele lühidalt:
“Urupi külanõukogu.”
Küüdimees laksas ohjaharuga ja hobused liikusid paigast. Hobused, veel tublid, hästi toidetud, jooksid ilma sundimata kiiret traavi. Küüdimees hoidis ohjasid, aga juttu ei alustanud; ajad olid sellised, et targem oli suu kinni pidada. Nüüdki istus saanis, tema seljataga, mingi linnamehe olemisega seltsimees, küll kehvalt riides, õhukeses kulunud sinelis ja nokkmütsis, aga ta võis olla OGPU tegelane või asjamees, kel hinges klassiviha…
Ivanov istus saanis. Saanitekki ei olnud ja ta ei teadnudki, et selline asi üldse olemas on. Pikkamisi ronis külm õhukese sineli alla, säärikud jalas külmusid ja kogu keha kiskus kangeks. Ivanov kargas saanist välja, hüppas saani jalastele ja saani seljalauast kinni hoides jooksis saani järel. Pikkamisi muutus keha soojemaks, jalad sulasid üles, ja nüüd võis jälle mõnda aega saanis istuda. Küüdimees istus liikumatul saani esipingil, pikas kasukas ja läkiläkis, käes lambanahksed labakud. Tema külma ei tundnud. Endalegi ootamatult muutus Ivanovi hing pahuraks – elavad siin omaette, neil pole nõukogude võimust külma ega sooja, peaasi, et lastaks elada jumala rahus… Aga ei, nõukogude võim puhub elu sisse ka nendele, nendele…, agarnikutele…
Külanõukogu hoone ette jõuti õhtu hakul. Endisest väikesest vallamajahoonest oli nõukogude võim kolinud jõuka talumehe majja, milles suur elutuba koosolekute pidamiseks. Nõukogude võim laienes, ametkond kasvas, bürokraatia vajas tööruume.
Avaras õues seisid reed ja saanid, hobustel saanitekid turjal ja kaerakotid peas. Tulijaid märgates kõõritasid hobused üle kotiserva, rapsasid pahaselt sabaga ja jätkasid kaerte krõmpsutamist. Veel olid aidad vilja täis ja hobused said selle, mis on ühele korralikule hobusele ette nähtud – lisaks heintele ka peakotitäie kaeru.
Hoone trepi juures seisis grupp kasakaid, papaahad peas, nende lühikeste poolkasukate alt paistsid sinised, punaste lampassidega püksid; säärikud läikisid. Mõned neist kandsid ka häid, seemisnahaga kanditud vilte, mille otsas kalossid.
Küüdimees peatas hobused. Ivanov hüppas saanist välja, väristas külmast õlgu ja astus kiirel sammul trepi suunas.
“Tervist, seltsimehed!” tervitas ta kasakaid.
“Tervist kodanik ülemus!” tervitasid maamehed, tundes tulijas ära linnamehe, ja praegusel ajal saabus linnast maale ainult ülemusi, üks suurem nina kui teine.
Ivanov sisenes suurde elutuppa, külanõukogu koosolekusaali. Madalas toas levis mahorkasuits ja tunda oli lumemärjast tahenevate kasukate veidi haput lõhna. Laua taga süütas kulunud sõjaväepluusis mees parajasti laulampi, sättis selle tahti ja asetas klaasi peale.
Märgates tulijat, kelle riietus näitas eksimatult, et tegemist pole kohalikuga, jättis sõjaväepluusis mees lambi ja astus laua tagant välja.
Ivanov sirutas käe ja tutvustas ennast esimesena:
“Pjotr Ivanov, Piiterist, kahekümneviietuhandeline, praegu partei Otradnaja rajoonikomitee volinik. Olete parteisekretär?”
“Jah, olen külanõukogu parteisekretär, Artjom Podgornõi.”
Juurde astus papaahas ja tikandiga särgis, tiheda musta habemega talumees. Ka temal, nagu enamusel kasakatel, olid jalas säärikud ja punase lampassiga sinised kasakapüksid.
“Külanõukogu esimees, Mikulo Pantelejev,” tutvustas ta ennast.
“Hästi, alustame koosolekuga,” võttis Ivanov koheselt juhtimise enda kätte.
“Mandaat on?” küsis külanõukogu esimees, tehes näo nagu poleks ta Ivanovi sõnu kuulnudki.
Parteivolinik pistis käe tasku ja võttis paberi välja. Külanõukogu esimees luges seda kaua, endamisi huuli liigutades. Ilmselt polnud ta kirjasõnas kuigi tugev.
Lõpuks sai ta lugemisega ühele poole, osutas laua taga paiknevale järile ja sõnas:
“Võtke presiidiumis istet!” Seejärel pöördus saali kogunenud talumeeste poole:
“Kasakad! Seltsimees rajoonist, piiterlane, Putilovi tehase tööline, räägib teile eesseisvatest ülesannetest, partei suunistest ja juhistest, kolhoosidest. Küsimused esitage peale sõnavõtu lõppu. Selge, kasakad?”
“Selge!” mõmisesid kasakad. Ja koheselt kostis hääl: “Aga miks linnamees räägib meile kündmistest, maaharimisest, võiks rääkida millestki muust, näituseks linnapreilidest!”
Ivanov tõusis püsti, ja laskmata saalil initsiatiivi enda kätte võtta, alustas:
“Rääkida võin ka linnapreilidest, aga seda pärast, kui aega üle jääb. Praegu aga teen teile teatavaks partei, isiklikult seltsimees Stalini poolt püstitatud ülesande – kevadkülvi ajaks peab olema külanõukogus kolhoosid moodustatud, ja seda sajaprotsendiliselt. Kõik, kes sellele vastu sõdivad, karistatakse seaduse kogu rangusega.”
Saal jäi vaikseks, üht-teist “seaduse kogu rangusest” juba teati.
Rajooni parteivolinik jätkas:
“Kas teil kommuune on? Kommuunid muudame kolhoosideks. Kes teist kuulub kommuuni?”
Uus-Viru kommuuni esimees Uustalu Jaan tahtis püsti tõusta ja oma kommunist teada anda, kuid tema kõrval istuv kommuuni raamatupidaja, Metsaniidu Kristjan tõmbas kasukakäisest: “Oota veel, eks hiljem näe.” Jaan toetas tagumiku pingile tagasi. Tema ees istuv jässakas kasakas tõusis püsti, võttis papaaha peast ja asus seletama:
“Tegime kommuni kahekümne kolmandal aastal, aga sellest ei saanud asja; keegi tööd ei teinud, ainult varastasid üksteise tagant. Jõukad talumehed ei astunud üldse kommuuni, ainult kehvikud, loodrid ja joodikud.”
“Hästi,” sõnas Ivanov, “kui kommuuni pole, alustame nullist. Kõik, viimane kui üks, olgu keskmik, kehvik, looder või joodik, peavad astuma kolhoosi. Ka naised lastega ja vanurid. Kõik, sajaprotsendiliselt. Kulakuid kolhoosi ei lubata, nad kuuluvad hävitamisele. Kolhoosi tuleb anda loomad, linnud ja inventar; kordan, kõik loomad: hobused, lehmad, lambad, kitsed, kanad, koerad ja kassid tuleb anda kolhoosi, samuti vankrid ja reed ning kõik tööriistad.”
Saalis kerkis rahulolematuse puhang.
“Aga mis siis endale jääb?”
“Endale jääb eit!”
“Ei, eided saavad olema ka ühised, kolhoosi eided!”
“Kes lapsi kasvatab?“
“Kolhoos kasvatab!”
“Olgu muuga kuidas on, aga naiste pärast läheb küll jamaks lahti?”
“Tõsi jutt! Ega naised pole kõik ühte nägu ja tegu, üks noorem, teine vanem, üks keevaline, teine tagasihoidlikum. Kes kellega ja millal?”
Külanõukogu esimees muheles habemesse, külanõukogu parteisekretär tõusis pahaselt püsti:
“Kasakad! Katsuge ikka arunatukest säilitada. Veel pole astunud kolhoosigi, aga juba jagate eitesid! Sõnavõtud hiljem! Jätkake, seltsimees Ivanov.”
Rajoonikomitee volinik jätkas:
“Seltsimehed, ma olen Punase Putilovetsi tööline, mind saatis siia partei ja töölisklass, et aidata teil kolhoose moodustada, aidata teil jagu saada kulakust, nad hävitada. Partei juhised kuuluvad täitmisele. Mida ütles seltsimees Lenin enne surma? Ta ütles, et ainult kolhoosis pääseb kehvik viletsusest, ainult kolhoosis on kõik söönud, ainult kolhoos päästab teid vereimejast-kulakust. Vot seda ütles Lenin enne surma, ja ka meie ei tohi neid sõnu unustada surmatunnini. Kolhoosnikud koos töölisklassiga astuvad halastamatusse võitlusse kulakuga, oma klassivaenlasega. Vaat see on meie partei poliitika. Kulakute klass tuleb hävitada, maa ja varandus ära võtta! Ja ei mingit halastust!“
Parteivolinik rääkis veel ühte ja teist, viitas kommunistliku partei ja seltsimees Stalini agraarpoliitikale, sajaprotsendilisele kollektiviseerimisele, aga hariduse puudulikkus või selle puudumine ei võimaldanud laskuda põhjalikematesse selgitustesse, ja ta lõpetas sõnavõtu:
“Homme õhtupoolikul koguneda uuesti koosolekule, loen teile ette Kommunistliku Partei Manifesti, räägin Karl Marxist ja tema õpetusest, ning peale seda asume ennast kolhoosi kirja panema. See on partei, see on Stalini käsk!”
Kasakad tõusid püsti, mõmisesid omavahel pahaselt ja trügisid väljapääsu poole. Midagi uut nad ei kuulnud, see, et kolhoosid tehakse, seda teadsid nad ka ilma selle parteivolinukuta, aga keegi ei arvanud, et juba sel kevadel; ikka loodeti, et vast kunagi hiljem, ehk mõeldakse ümber, saadakse aru, et korraga ei tohi, maal peab ikka atra seadma, tegema kõike tasa ja targu… Nüüd aga, paari kuuga, ja sajaprotsendiliselt…
Murelike nägudega, südames suure õnnetuse aimus, astusid Jaan ja Kristjan oma saani juurde. Hea küll, staniitsa kasakatel ei tulnud kommunist midagi välja. See on ka arusaadav – suured, jõukad talud ja põllud silmapiirini…. Seal on raske talgute korras, kommuunina töötada, pealegi, kui on palju joodikuid ja loodreid. Aga Uus-Viru? Kõik justkui üks pere, ja nüüd äkki kolhoos! Mis saab, kui Uus-Viru kommuun ühendatakse mitme küla või staniitsaga, üheks kolhoosiks? Siis võetakse ära rehepeksumasin ja veoauto ning aurumasin, muust inventarist rääkimata. Loomad viiakse sinna, kus neid ei ole, ja ilmselt süüakse ära. Peagi on kõik vaesed ühtemoodi….
Muremõtteis ja vaikides istusid Jaan ja Kristjan saanis ja sõitsid kodu poole. Ja mida siin rääkida, mõlemad teadsid, et Uus-Viru küla võib ees oodata vaesus. Aga parteil oli neile varuks, lisaks vaesusele, ka midagi muud…

Järgmise päeva pärastlõunal oli kõlanõukogu koosolekuruum rahvast tulvil, kõik kohale rutanud inimesed ei mahtunud äragi. Kasakad, babad ja tüdrukud seisid tiheda salgana koridoris. Laialt avatud ukseavast tõusis auru, segunedes tubakasuitsuga. Kõikjal hõngus päevalilleseemneõli, sibula ja mahorka ning kirstudes kaua seisnud riiete ja pumati lõhna. Külanõukogu parteisekretär oli istet võtnud laua taga, tema kõrvale oli ennast sättinud külanõukogu esimees. Piiteri tööline, partei rajoonikomitee volinik, seisis veidi eemal, justkui ei puutuks tema üldse asjasse. Külanõukogu parteisekretär tõusis püsti ja sõnas:
“Kommunistliku partei manifesti loeme teile ette hiljem, Karl Marxi õpetust õppime tundma praktilises töös. Sõna kolhoosi asutamise kohta antakse rajoonikomitee volinikule seltsimees Ivanovile.”
Parteivolinik, silus oma tumedaid, pisut salkus juukseid ja alustas. Enam kui pool tundi rääkis ta kolhoosist. Teda ei segatud kordagi. Kui ta lõpetas ja asus karahvinist vett klaasi valama, hakkasid sadama küsimused.
“Kõik võetakse ühiskonna omandisse?”
“Aga majad?”
“Mis üksiktalunikest saab?”
“Kas maa võetakse kõigilt ära?”
“Kas sööme kõik koos?”
Parteivolinik Ivanov selgitas kaua ja pikalt, vahetevahel aitasid teda parteisekretär ja külanõukogu esimees vaherepliikidega. Lõpuks loeti ette kolhoosi Näidispõhikiri.
Alustati sõnavõttudega. Saalist tõusis kasakas, rebasenahkses mütsis ja laialt avatud poolkasukas.
“Olen keskmik, viljakasvataja, ütlen niiviisi, et kolhoos on hea asi, ei vaidle vastu. Aga panna kõik ühte patta: töökad, loodrid ja joodikud, sellest ei tule midagi head välja. Tegelegu loodritega OGPU, või kes tahes. Inimesi tuleb valida, nagu hea peremees valib härgi. Et nad oleksid jõult ja sammult võrdsed. Aga pane paari kaks erinevat, ja mis välja tuleb – üks veab teist ja lisaks veel atra! See pole õige, mis töö see on? See pole enam kolhoos, vaid kurat teab mis! Baba, ja ka see tahab, et oleks üks mees, aga seejuures elujõuline.”
Saali täitis naerulagin. Vihjest saadi aru, kuigi see oli üpris kõlvatu. Mehed presiidiumis muigasid tagasihoidlikult. Tagumistest ridadest tõusis harva halliseguse habemega üsna kidur mees, ja tõstis käe:
“Ütleks ka sõnakaese sekka, kui presiidium lubab?”
“Räägi, ära häbene, selleks me siin olemegi, kuulame arvamusi, ettepanekuid.”
“Nojah. Elame vennaga kahekesi oma majalobudikus. Elul pole vigagi, elada võiks, aga ikkagi, kahekesi, justkui kolhoosis: küll tekib mingi baba pärast tüli, ei saa jagatud, küll samagoni saab ühele vähem teisele rohkem, üks magab ja teine joob või töötab, vahel kakleme, ja miilits jookseb meie pärast jalad rakku. See elu on meil justkui teie poolt paljukiidetud kolhoosielu, aga kui on inimesi rohkem, siis ka jama rohkem, selles kolhoosis. Tuleb suurendada miilitsate hulka, palka, malka, panna valvama, kes, mis ja kuidas? Babad ära jagada, ja et oleks võrdselt, et keegi ei saaks rohkem ega vähem, olenemata tööst. Jagada söök, jook ja magamine. Kes seda kõike suudab korraldada, kes mõõdab, kaalub? Äh, elagu parem igaüks nii nagu tahab, nii nagu suudab, eks babad ise teavad, kes neile meeldib, kes neid toidab ja katab ja nende lapsi kasvatab.“
Külanõukogu parteisekretär kargas püsti ja sõnas vihaselt:
“Sa kontra, lollpea, pea lõuad! Teame küll, mis teil seal toimub. Lesknaised jooksevad kokku, tassivad singitükke, leivapätse, samagonni, mett, kõike meelepärast, et saaks aga meest. Pole teist kummaski vennikesest toitjaid, katjaid ega laste kasvatajaid, aga mis puutub miilitsasse, siis selle koha pealt on õigus – miilitsat on teile vaja. Taoline hooraelu pole kolhoos, vaid kurat teab mis? Kolhoos on midagi muud.”
Tagumistest ridadest tõusis võrdlemisi näruses kasukas mees, tõmbas taskust kulunud, rasvaste kaantega raamatukese ja asus seda silmitsema, justkui õigeusu preester.
“Sa tola, kirjatark, loe meile peast, psalme oskame ka ise lugeda!”
“Psalme lugegu teile preestrid või parteirakukese sekretärid, ma loen numbreid. Olen keskmik, ja siin on minu kulud ja tulud: tööjõud – mina, baba, ja kolm alaealist last, üks teisest väiksem. On kaks härga, hobune, lehm, kanad ja haned, kesiku veristasin äsja, lihata ka ei saa. Külvist sain üheksakümmend puuda otra. Endale on vaja kuuskümmend puuda pere toiduks, lindudele kümne puuda ringis. Hobune ja lehm söövad heinu. Mida ma saan müüa riigile? Kakskümmend puuda, ja käigu persse! Astun kolhoosi, panen kohe nime kirja, ja siis ei pea ma riigile midagi müüma.”
Parteisekretär kehitas õlgu, vahetas mõned sõnad presiidiumis istuvate külanõukogu esimehe ja rajooni parteikomitee volinikuga ja lausus:
“Asi on selge, seltsimehed! Lampides hakkab õli otsa saama, tänaseks lõpetame, täna veel kolhoosnike nimekirja ei koosta. Kõik, kes tahavad astuda kolhoosi, pangu ennast külanõukogus homme hommikul kirja. Koosolek on lõppenud!”
Tagumistest ridadest kuuldus hüüdeid:
“Elasime varem, elame ka nüüd, ilma kolhoosita! Meid ei maksa lollitada! Piiteri lukksepp ei tea põllumajandusest mitte persetki!”
Partei rajoonikomitee voliniku nägu tõmbus punaseks, lõualuud kiskusid kokku ja ta käratas vihaselt üle saali:
“Ma teile näitan kolhoosi, ma teile näitan uut NEP-i, tasuta tööd paranduslike tööde koloonias! Kurradi kulakud, töölisklassi vereimejad! Aga kui on vaja…., kui on vaja…, ma seisan partei eest…, annan partei ja töölisklassi eest viimase veretilga… Kes homme hommikuks kolhoosi pole astunud, seadku kuivikud valmis ja teele…”
Varahommikul oli külanõukogu esine hobustest ja regedest ummistatud – ähvardus oli mõjunud. Keskmikud hoidsid näpuvahel koolivihikust väljarebitud paberilipakaid millele konarliku käekirja ja rohkete õigekirjavigadega oli kritseldatud kõigil enam-vähem ühesugune tekst: “Mina, keskmik, palun võtta mind kolhoosi koos naise ja lastega ja varanatukesega ja elajatega mis mul on. Palun võimaldada mind uue elu juurde, kuna olen sellega üsna nõus.”
Avaldus sisaldas taluperemehe täielikku nime ja naise ning laste eesnimesid; mõnel avaldusel leidus ka naise allkiri, aga enamusel mitte, sest kasakas on kodus peremees, tema teab mida teha, kolhoosi astumine või mitteastumine pole babade asi…
Möödus kõigest kuu, kui staniitsades tõusis kaeblik halin: nutsid naised ja lapsed, sest nüüd asuti loomi ühislauta, endiste suurtalunike lauta ajama. Suurte talude omanikud olid kulakuks tehtud ja vangistatud või maha lastud, naised ja lapsed küüditatud Siberisse ja loomad riigistatud, veristatud ning liha töölisklassile ja Punaarmeele söödetud. Nüüd asustati laudad kolhoosnikute loomadega.
Värsked kolhoosnikud ajasid lehmad ja härjad laudast välja, loomad kiirustasid jõeäärde. Olles isu täis joonud, pöördusid loomad oma kodulauda poole tagasi, kuid suur oli nende imestus ja arusaamatus, kuid neid sunniti liikuma hoopis teises, neile tundmatus suunas. Pullid aimasid halba, hakkasid möirgama, keerutasid sarvi ja kaapisid esijalaga, lehmad ammusid ärevalt. Naised ja lapsed sundisid nuttes neid edasi liikuma. Hobused olid kõikjal ringi liikunud, kõik teed olid neile tuttavad ja nad ei ilmutanud ärevuse märke, seevastu nende peremehed pühkisid vargsi silmanurka valgunud pisara – kasakale tähendab hobune enamat kui naine.
Kolhoosikord haaras kõiki oma külma, kiretusse embusse. Igasugune initsiatiiv ja ettevõtlikkus oli karistatav. Küladest väljaviivatele teedele seati üles miilitsatest tõkkesalgad, et takistada talunikel, nüüd juba endistel talunikel, oma aiasaaduste, samuti singi, munade, vilja ja jahu viimist asulasse, linnaturule. Kõik tuli müüa riigile läbi niinimetatud tarbijate kooperatiivi, saades tasuks kopikaid; ja justkui irvituseks anti kviitung, mille ettenäitamisel sai tarbijate kooperatiivist osta mingi majapidamiseseme. Aga raha ju polnud? Ringi käisid riigilaenu levitajad. Kes ettenähtud summat obligatsioone välja ei ostnud, see võeti aresti alla, kuni sugulased nõutavat summat ära ei maksnud.
Uus-Viru külavanem, kommunivanem ja nüüd juba kolhoosi esimees Uustalu Jaan toimetas tasa ja targu, andis külanõukogusse paberi, et “Uus-Viru” kolhoos on moodustatud, makse makstakse nii, nagu ette nähtud. Inimesed kolhoosis olid veel jõukad, suutsid riigilaenu obligatsioone osta ja soetada ka hädavajalikke asju tarbijate kooperatiivi kauplusest. Aga vaesus juba ligines. Allika Aadu veskisse ilmusid külanõukogu parteisekretär Artjom ja rajooni parteikomitee volinik Ivanov koos kahe miilitsaga. Veskikivid kangutati paigast ja peksti suurte sepahaamritega puruks. Partei võttis abinõud tarvitusele; veski hävitati ainult selleks, et kohalikud ei saaks vilja jahuks jahvatada.
1930.aasta kevad Põhja-Kaukaasias oli varajane. Esimesed aprillipäevad olid soojad ja päiksepaistelised. Päike oli meelitanud Uus-Viru küla akaatsiaallee hiirekõrvadesse, mägiaasad olid kattunud helerohelise vaibaga. Puudel ja põõsastes vidistasid linnud. Külainimesed askeldasid toimekalt, kostus eestikeelset jutukõminat ja vankrite põrinat.
Küla sepp, kahekümne kuue aastane mustlane Roman, ootas õhtut. Juba paar päeva tagasi olid ringirändavad hõimukaaslased jõeääres oma laagri üles löönud. Õhtuti põles lõke, mööda mäekülge kandusid üles kurblik-meloodilised lauluviisid ja kitarrihelinad, kingult võis silmata lõkke ümber tantsivaid värvikirevates seelikutes tüdrukuid.
Roman hinge täitis ärevus ja igatsus, justkui mingi ürgne kutse tõmbas teda lõkke juurde, mustlaslaagrisse. Ja nüüd oli ta otsustanud – täna õhtul võtab ta oma kitarri ja läheb, läheb, et istuda lõkke ääres ja laulda igivanu mustlasromansse. Romani abiline, viieteistkümne aastane mustlaspoiss, kes õppis ametit ja tõmbas aeg-ajalt ääsilõõtsa, oli juba paar tundi tagasi jätnud sepalõõtsa kus seda ja teist ning mustlaslaagrisse lipanud.
Roman pesi ennast kaua ja hoolikalt sepapaja tõrre juures, seebitas pead, kuivatas oma pikki, süsimusti lokke riidenartsuga ja kammis neid hoolikalt. Võttis kapist välja tumedad pühapäevapüksid, tõmbas jalga nahksäärikud, lõi need läikima ja lükkas uljasse kortsu – nii on mustlastel kombeks. Seejärel otsis panipaigast välja oma parima, südamele ja hingele kõige kallima riideeseme – tulipunase, rohkete rüüsidega siidsärgi.
Roman heitis veelkord pilgu sepapajas rippuvasse pragunenud klaasiga peeglisse, võttis seinalt kitarri ja suundus ukse poole. Aga enne, kui ta jõudis seda avada, kolgiti uksele ja koheselt paisati uks pärani. Miilitsad, püssid õieli ees, astusid sisse. Nende järel külanõukogu parteisekretär ja rajoonikomitee volinik Ivanov.
“Mustlane Roman, olete arreteeritud!” kuulutas parteivolinik Ivanov pidulikult, justkui oleks ta tulnud rõõmusõnumiga. Üks miilitsatest kiskus Romanil kitarri käest ja heitis sepaääsi sütele. Kitarr prahvatas heleda leegiga põlema.
Romani käed seoti seljataha, ta tiriti sepapajast välja ja heideti tee ääres seisva veoauto kasti. Kaks püssimeest ja külanõukogu parteisekretär ronisid üles ja asusid valvama. Parteivolinik Ivanov istus juhi kõrvale ja auto liikus paigast.
Auto logistas mööda käänulist ja konarlikku teed mäest alla. Jõeääres, juba õrna rohelusega kattunud aasal, oli ennast sisse seadnud tabor: põles lõke, muretud mustlased tantsisid ja laulsid kitarrihelinate saatel. Roman ohkas raskelt ja langetas kurvalt pea. Parteisekretär sõnas parastavalt:
“No näed, Roman, sinu laul on lauldud. Tahtsid olla teistest mustlastest parem, eraettevõtja, nepman.“
Roman tõstis pea ja vaatas vihast läikivate silmadega parteisekretärile otsa:
“Ei saanud küla ilma sepata, ei saa ka nõukogude võim.“
Auto möödus mustlaslaagrist, ületas kitsa puitsilla ja tõusis mööda mäekülge üles, et siis jälle laskuda ja jõuda välja Krasnodari viivale teele.

Romani ülekuulamine toimus Krasnodari vangla keldrikambris. Ülekuulajaid oli kaks: üks istus tahutud laudadest kokku löödud robustse lauakese taga, teine seisis kambrinurgas, käsi nagaanikabuuril. Roman istus laua ees järil, käed selja taha seotud. Uurija esitas süüdistuse.
“Mustlane Roman, sind süüdistatakse töölisklassi ekspluateerimises, alaealiste tööjõu kasutamises ja kuulumises kontrevolutsioonilisse oportunistlikku gruppi. Kas tunnistad ennast süüdi?”
“Mustlastest seppadel on igivanast ajast olnud oma rahvusest õpipoisid, aga mida tähendavad need teie targad sõnad, seda ma ei tea.“
“Ma ei küsi, mida mustlastel on olnud või mida ei ole olnud, ma küsin, kas sa tunnistad ennast süüdi?”
“Ma ei ole midagi kurja teinud,” sõnas Roman vaikselt.
“Meile polegi tähtis, kas sa oled kurja teinud või mitte, me tahame teada, kas sa tunnistad ennast süüdi või mitte.”
“Pange mind niisama kinni, ilma milletagi.”
Juurde astus OGPU operatiivvolinik, ja asus selgitama:
“Nõukogude võim ei pane mitte kedagi niisama kinni, seda ei luba sotsialistlik seaduslikkus; inimene peab olema süüdi.”
“Otsige siis süütõendeid.”
“Mida sa mustlasenäru, veel ei taha: et me jookseksime jalad rakku ja otsiks sulle süütõendeid? Ei, meile piisab süü ülestunnistamisest.”
Uurija kasutas leebemat kõnetooni:
“Mustlane! Leppime kokku: sina aitad uurimisele kaasa, tunnistad süü üles, kahetsed puhtsüdamlikult, mis on karistust kergendav asjaolu, ja saad kümme aastat. Vähem sa ei saa, rohkemat ei luba seadus. Kui süüd ei tunnista, laseme maha. Nõus?”
“Mustlast võib süüdistada hobusevarguses, ja kui vahele jääme, siis tunnistame ennast ka süüdi, aga mingis teie juras ma ennast süüdi ei tunnista.”
“Ah juras, juras ütled sa, mustlasenäru!”
Uurija virutas nagaanipäraga Romanile näkku, purustades ta hambad.
“Noh, kas nüüd on jura?”
Romani silmad valgusid verd täis, ta võimsad käsivarred üritasid köidikuist vabaneda, õlalihaselt liikusid. Talle oli osaks saanud solvang, ja taolise eneseuhkuse haavamise eest pidi solvaja mustlaste tavade kohaselt maksma oma eluga.
“Ma kirjutan protokolli, et tunnistan ennast süüdi, aga mu käed on kinni.”
“Muide, teie kommuuni rehepeksumasin, mis külanõukogu juurde tariti, põles eile öösel maha,” sõnas uurija. “Võta selle süütamine ka enda peale, ega sa karistust ikka rohkem juurde saa.”
Operatiivvolinik astus ligi ja vabastas köidikud. “Noh, kirjuta!”
“Ma ei oska neid teie keerulisi sõnu kirjutada. Kirjutage ise, ma panen allkirja.”
Uurija pistis nagaani kabuuri ja asus kirjutama. Välkkiirelt kummardus Roman ette, haaras uurija kõri oma suurtesse, pahkunud sepakämmaldesse ja tõmbas uurija ühe ropsuga üle laua enda rinnale. Uurija väänles ja keerles, silmad pealuust väljas; OGPU operatiivtöötaja üritas tulistada, kuid kaks keha – üks surmahaardes ja võideldes elu eest, teine eneseuhkuse solvangust meeletus vihapuhangus rabelesid mööda kambrit ringi, ja operatiivvolinikul oli võimatu tulistada, ohustamata oma kaaslast. Järsku kuuldus kambris õõvastav praksatus – uurija kaelaluu murdus, ta keha muutus lõdvaks. Roman vabastas käed ja keha potsatas põrandale. Koheselt kuuldusid lasud – OGPU operatiivtöötaja tulistas südame kloppides ja käte värisedes terve nagaanitrumli Romani jõulisse kehasse tühjaks, ja jäi siis õudusega näos talle otsa vahtima. Roman sirutas käed ette, otsekui tahaks ta haarata järgmise ohvri järele, kuid lõi siis jalgadel vaaruma ja varises uurija laiba kõrvale maha.
Aprillikuu viimase nädala keskpäeval astusid Uus-Viru külavanema Uustalu Jaani majauksest ilma koputama sisse külanõukogu parteisekretär Artjom, rajooni parteivolinik Ivanov, kaks miilitsat ja kohalik OGPU operatiivvolinik ning külanõukogu kirjutaja. Neile järgnes grupp aktiviste, kommunistlikke noori.
“Külalised” astusid elutuppa parajasti siis, kui Jaan oma perega lõunatas. Laua taga istusid Jaan, tema naine Ilse, kuueteistkümne aastane perepoeg Jüri ja peretütred: kaheksa-aastane Liina ning kolme-aastane Liisi.
Jaan tõusis ja pakkus külalistele istet:
“Võtke laua taha, seltsimehed, pakume seda, mis on.”
“Meil pole aega istuda,” sõnas külanõukogu parteisekretär külmalt. “Külanõukogu kehvikute koosolek otsustas sind, kodanik Jaan Uustalu, kulakuks teha, arreteerida, pere majast välja ajada ja küüditada, kogu vara konfiskeerida, samuti loomad. Nii et lõpeta oma söömine, ja käi välja. Me kirjutame vara üles.”
Jaan keerutas lusikat, mida ta ikka veel käes hoidis, heitis selle lauale ja küsis:
“Kuidas nii, kulak? Ma pole ju kunagi ühtegi sulast pidanud.”
Parteivolinik Ivanov välgutas klassivihast läikivaid silmi ja sõnas ägedalt:
“Sulaseid pole pidanud, aga majakatus on plekist. Kõik, kellel on plekist katus, kuuluvat kulakluse alla, kobi välja!”
“Hävitame sinu kui klassivaenlase,” lisas külanõukogu parteisekretär.
Jaan astus saabaste kriuksudes kapi juurde ja võttis paberi: “Siin on paber.”
“Mis paber?” kehitas Ivanov õlgu.
“See on paber selle kohta, et olen kõik maksud maksnud ja kohustused leivavilja osas täitnud. Näe, külanõukogu esimehe allkiri on all ja petsat peal.”
“Leib ei puutu asjasse, ja selle paberiga pühi perset!” sõnas parteivolinik ägedalt.
“Kuidas nii,” kehitas Jaan imestunult õlgu, “selle paberi on ju andnud kohalik valitsus, nõukogude võim?”
OGPU operatiivvolinik sõnas mürgiselt:
“Nõukogude võim on partei, aga sinu kohalik valitsus, külanõukogu esimees, istub Krasnodari arestimajas, kui teda juba maha pole lastud.”
“Aga mille eest mind siis majast välja ajada ja vara konfiskeerida?”
“Ma ju ütlesin, et külanõukogu kehvikute koosolek otsustas,” ägestus külanõukogu parteisekretär.
“Lurjused olete, lurjused!” Jaan kaotas enesevalitsuse, ja ilmselt oleks ta parteilase kõri pihku võtnud, aga miilitsad lõid talle püssipäraga selga, paiskasid maha ja igaks juhuks lõid veel korra püssipäraga vastu pead. Jaan jäi meelemärkusetult lamama. Lapsed kisasid ja karjusid, väike Liisi nuttis ema käte vahel hüsteeriliselt.
“Asume vara üles kirjutama,” käsutas külanõukogu parteisekretär asjalikult, pööramata tähelepanu laste karjetele ja nutule. Vaatas elutoas ringi, astus üle põrandal lamava Jaani ja heitis pilgu magamistuppa, takseeris voodit:
“Voodi, rauast, madrats, tekk ja kolm patja, riidekapp. Kirjutaja, pane kirja!”
Lükkas lastetoa ukse lahti ja sõnas:
“Veel kaks väiksemat puitvoodit, tekk ja kummaski padi. Pane kirja!”
Külanõukogu parteisekretär komistas põrandal lamavale Jaanile, kes oigas ja hakkas ilmutama elumärke.
“Viige raibe välja!”
Miilitsad kergitasid Jaani üles, haarasid tal kätest ja lohistasid välja.
“Teeskleb! Seda ta oskab, aga parteid, nõukogude võimu ei austa,” urises rajoonikomitee volinik Ivanov.
“Söögilaud ja kuus tooli, kõik puidust. Pane kirja!”
Kogu vara pandi kirja, seejärel asuti kappe tühjendama. Riided pilluti välja, sahtlid tühjendati. Aktivistid asusid sealsamas Jaani pükse jalga ning pintsakuid ja päevasärke selga proovima, seejuures nääklesid omavahel. Väike Liisi oli ema sülest tasakesi maha roninud ja istus nüüd oma toas voodikesel. Väikese liivlanna heledad, lokkis juuksed langesid õlgadele, suured sinised silmad jälgisid ainiti elutoas ringi liikuvaid röövleid. Hiljukesi ja ettevaatlikult võttis ta padjal lebava nukukese ja peitis oma kleidikese alla; ta silmad vaatasid süütult – ma ei tea midagi, ma pole näinud mingit nukku…
“Lambanahkne naiste poolkasukas! Kaks paari vilte kalossidega! Ülikonnariide palakas. Pane kirja!”
Olles toa segamini paisanud ja kõik mis võtta andis kaasa võtnud, vajus nõukogude võim partei juhtimisel majast välja. Nüüd asuti tuuseldama aidas, pandi kirja laetala küljes rippuvad singitükid ja riiulil asetsevad meepotid, loeti jahukotte ja mõõdeti üle viljasalved. Seejärel siirdus kogu seltskond lauta; pandi kirja loomad: kaks lehma, mullikas, kümme lammast ja emis, üks kult või orikas – kurat teda teab! Kaks hobust: üks tallis ja üks küünis. Üles kirjutati vanker, saan ja regi ning vedruvanker.
Pereema Ilse sai korralduse asuda teele, teele Siberisse. Kaasa võis võtta ainult hädapärased asjad ja kandami toiduaineid.
Ilse jooksis meeltesegaduses mööda maja ringi, teadmata, mida peab kaasa võtma inimene, kelle pere küüditatakse Siberisse.
Kui Ilse koos lastega õue astus, oli Jaan juba ära viidud. Jüri kandis õlal kotti mõne leivapätsi ja singitükiga, Liina käevangus rippus riidepamp, väike Liisi pigistas kätevahel nukku… Ilse oli lastele paksult riideid selga ajanud, sest kaasa lubati võtta ainult üks riidekomps.
Samal päeval tehti kulakuks ja vangistati ka jõukas taluperemees Metsaniidu Kristjan ja mölder Allika Aadu; nende pered küüditati.
Peremehed Uustalu Jaan ja Metsaniidu Kristjan tehti kulakus ja viidi vangi seepärast, et neil oli plekk-katusega maja. Allika Aadu süü seisnes selles, et ta oli mölder, vesiveski omanik.

Krasnodari vangimajas hõikas vahisõdur räigel häälel:
“Uustalu Jaan, väljuda! Ülekuulamisele.”
Jaan oli ülekuulamiseks valmis. Juba varem vanglase sattunud vangid õpetasid: “Sind süüdistatakse igasuguses juras. Pole mõtet vastu ajada ega eitada – pekstakse surnuks. Kui tunnistad ennast süüdi, ükskõik milles, jääd vähemalt elama, aga kümme aastat vanglat saad niikuinii.”
Uurija asus kohe asja juurde:
“Kulak Uustalu Jaan, kas tunnistad ennast süüdi?
“Tunnistan ennast süüdi, et ehitasin plekk-katusega maja.”
“Ei, nii lihtsalt sa ka ei pääse. Kas tunnistad ennast süüdi, et oled diversant ja spioneerisid kapitalistliku võõrriigi huvides?”
“Olin diversant ja spioneerisin kapitalistliku võõrriigi huvides, aga millise riigi huides, seda ma ei tea.”
“Meie ka ei tea, ja see polegi tähtis. Kirjuta ülekuulamisprotokollile alla.”
Jaan andis allkirja.
Uurija, olles rahul ülekuulamise tulemustega, sõnas õpetlikult:
“Puhtsüdamlik süü ülestunnistamine kergendab karistust. Maha teid ei lasta, saate kümme aastat parandusliku töö laagrit, sõidate Belomorkanali löökehitusele. Kui esimesed viis aastat hästi töötate, ja veel elus olete, võidakse karistust vähendada. Nõukogude võim on karm, aga õiglane.”

* * *

Ilse lastega aeti veoautole. Seal kükitasid oma kompsude otsas juba naabripered: Metsaniidu Teele kuueaastase Heino ja seitsmeaastase Antsuga ning Allika Manni, rinnalaps süles. Mööda Manni põski veeresid pisarad, kuid ta hoidis nuukseid tagasi, et mitte rinnal magavad last äratada. Manni poisse, kuueteistkümneaastast Märti ja neljateistkümneaastast Karli näha ei olnud. Ilse istus lastega Manni kõrvale riidepambu otsa ja küsis sosinal:
“Kus poisid on?”
“Põgenesid mägedesse.” Manni nägu selgines veidi, kui ta lisas: “Hiljem üritavad linna pääseda, ehk saavad jalad alla…”
Kaks püssimeest ronisid autokasti ja auto hakkas liikuma. Juba esimeses staniitsas võeti rahvast juurde. Peagi saadi kokku täiskoorem – autokast oli nutvaid naisi ja lapsi pilgeni täis, nende seas ka mõned vanemad mehed. Staniitsadest lisandus üha uusi veoautoid küüditatutega ja varsti venis pikk ja kurb autokolonn aeglaselt Nevinnomõsski raudteejaama poole.
Jaamaesist platsi ümbritses sõdurite ahelik. Mõned sõduritest hoidsid rihma otsas suuri, pulstunud karvaga koeri. Verekoerad rabelesid ja lõrisesid küüditatute peale, kui need autodelt maha ronisid ja segaduses seisatusid, teadmata, mida edasi teha. Aga kohe kõlas konvoiülema käsklus:
“Rivistuda! Viiekaupa, viiekapa kolonni!”
Külarahvas, kes polnud iial kolonni rivistunud ega teadnud kuidas seda teha, tungles ja trügis üksteise seljas; lõpuks joonistus midagi kolonnitaolist.
“Edasi, sammu…, marss!” kamandas konvoiülem. Koertele oli see käsklus teada, nad hakkasid vihaselt haukuma, vahisõdurid lasid rihma järele. Kolonn liikus paigast, konvoiülem astus ees, haruteel seisvate loomavagunite suunas.
Inimeste vagunitesse paigutamine käis kiiresti; vedurijuht andis vilet ja pikk vaguniterivi küüditatutega liikus paigast.
Ligi kuu aega logistas tuhandete inimestega koormatud ešelon mööda Venemaa raudteed; vahel aeglaselt, vahel kiirel sõidul, mõnikord seisis päevade viisi mingil haruteel. Inimeste kannatusi, südamevalu sellel pisarate teel on võimatu kirjeldada. Igaüks vaevles oma kaotusvalus: kes oli kaotanud abikaasa, kes lapsed, kes kogu perekonna, aga üks kannatus oli kõigil ühine – kõik nad olid kaotanud oma kodu ja kodupaiga.
Aegajalt rong mingis raudteejaamas peatus, ja konvoi surus niigi ülekoormatud vagunitesse vange üha juurde. Mõnikord aeti jaamajoonest perroonile sada või enam musta kogu. Peaaegu kõigil neil olid peas tumedad peakotid, paljudel rippusid rinnal jämeda keti otsas ristid. Need olid õigeusu preestrid ja mungad. Neid süüdistati selles, et nad olid usklikud; neid süüdistati selles, et olles usklikud, olid nad pikkamisi, märkamatult ja hiilivalt tilgutanud töörahva ajudesse uimastavat, lollikstegevat usuoopiumi. Aga bolševikud teadsid mida nendega teha. Nüüd oli sellel usul lõpp – valvurid kärkisid, koerad haukusid, vaguniuksed tehti lahti ja papid ronisid ähkides sisse; neid ootas ees teine ideoloogia, teine usk – usk sotsialismi, kommunismi.
Punane rong kihutas aina edasi. Väljastpoolt oli ta nagu rong ikka, vagunites aga vaakusid inimesed elu ja surma vahel. Küüditatud – mehed, naised ja lapsed – lamasid põrandal, külje all kodust kaasavõetud riidetükid. Vagunis oli umbne; tohutu suur toober, parask, inimeste ihuhädade õiendamise nõu, levitas vänget haisu. Ajuti kaotas üks või teine inimene meelemõistuse ja kisendas kileda, elajaliku häälega; mõni üritas enesetappu ja mõnel see ka õnnestus.
Pika reisi lõpupoole muutus vagunites vaiksemaks, nõrkenud inimesed lamasid apaatselt põrandal, paljud keeldusid söömast. Ja mis söögist saabki siin rääkida? Süüa anti tükike leiba päevas ja pool kruusi vett. Ainult siis, kui ešelon seisis kusagil haruteel, toodi kohalikust sööklast mingit supilurri, mis pigem oli siiski söökla jäätmetepaagi sisu.
Inimesed hakkasid surema. Elavad inimesed ja juba lagunema hakkavad laibad sõitsid rahumeeli koos, sest mitte keegi elavatest ei teadnud, kas ta on homme veel elus või juba surnud. Suri ka Allika Manni rinnalaps. Murest murtud ja nälginud ema kaotas rinnapiima.
Järjekordses peatuses, kui laipu vagunitest välja tassiti, heitis vangivalvur laibaraasukese ämbrisse ja viis välja. Pärast seda läks Manni hulluks. Ta istus pärani silmil vaguninurgas, vahetevahel kisendas läbilõikavalt ja metsikult. Paar päeva hiljem kanti ka tema laip vagunist välja.
Emad hakkasid meeleheitlikult otsima võimalusi oma väikeste laste päästmiseks. Aknaauke katvad trellid painutati veidi kõrvale, ja kui ešelon liikus aeglaselt läbi asustatud paikade, upitasid emad oma viie-kuue aastasi lapsi läbi trellide välja – ehk leidub häid inimesi, või kerjake! – peaasi, et ei peaks surema selles haisvas vagunis… Oma kaks poissi, Heino ja Antsu, upitas läbi aknatrellide välja ka Metsaniidu Teele. Olles lapsed läbi trellide välja surunud, jäi Teele pisarais silmil ja kivistunud näol möödalibisevat asulat vahtima – siin, selles tundmatus Venemaa kolkas, asuvad tema lapsed kerjama….
Novosibirskis aeti inimesed vagunitest välja ja rivistati suurele, valvuritest ja koertest valvatud platsile. Algas sorteerimine – terved, tugevad mehed ja naised eraldati üldisest massist ja viidi minema. Neil seis ees sunnitöö taigas, metsalangetajatena.
Kaks päeva hoiti lastega naisi ja vanureid paigal, ning keegi ei teadnud, mis neist edasi saab. Valvati üsna hooletult, sest põgeneda polnud siit kuhugi. Uustalu Ilse oli oma lastega siiski elusana kohale jõudnud, aga kolmeaastane Liisi oli täiesti otsa lõppenud, ainult suured, helesinised silmad paistsid pikkade tumedate ripsmete alt välja ja ta heledad lokid olid veelgi pikemaks kasvanud. Oli vaja toitu, oli vaja väikelapsele anda midagi, mis teda kasvõi veidikegi turgutaks.
Ilse sõlmis oma riidekompsu lahti ja võttis välja kauni tumesinise siidkleidi. Mitte kleidi enda pärast ei olnud ta seda kaasa võtnud, vaid see oli Ilse südamele ääretult kallis mälestusese – selle kleidi oli talle kinkinud Jaan, tänutäheks selle eest, et ta sünnitas Liisi, väikese kauni nukukese.
Ilse jättis Jüri ja Liina väikest Liisi valvama ja kõndis siis jaamaesisel vaikselt ja hiilivalt, silmad põlemas, justkui poegadele toitu otsiv emahunt, ühe inimese juurest teise juurde, pakkudes kleiti ja paludes midagi söödavat. Peale pikka, kannatlikku otsimist, naeratas talle õnn – üks naine takseeris kleiti, võttis kotist leivapätsi, lõikas selle pooleks ja ulatas ühe poole Ilsele. Hingevärinal haaras Ilse leivapala ja kiirustas tagasi, oma laste juurde. Eest leidis ta Jüri ja Liina, kes tihkusid nutta, ja seletasid, et on Liisi otsinud kõikjalt inimeste seast, aga Liisi ei ole, ainult tema nukk vedeles maas. Kaunis, sinisilmne, heledapäine lokkis juustega Liisi oli ära varastatud…
Naised lastega ja vanad mehed seati kolonni ja algas rännak sihtpunkti – taigasse, asumisele. Aga enne kolonni liikuma hakkamist astus Ilse jaamahoone nurga juures kerjava mustlasnaise juurde, ulatas talle leivatüki ja palus ennustada. Mustlanna vaatas Ilse peapesa, ja seletas:
“Sinul on suur mure – oled kaotanud tütrekese; aga ta jääb elama, kasvab suureks ja saab kauniks neiuks. Sina sured peagi, sinu lapsed – poeg ja tütar, jagatakse mööda laste varjupaiku laiali.”
Kaks päeva liikus kolonn vaevaliselt edasi. Lõpuks, ääretus laanes, väikese jõekese kaldal, lõi konvoiülem käega:
“Aitab, oleme päral. Siin elage või surge.”
Öösel oli külm. Mehed hakkasid põõsaid murdma ja neist onne ehitama. Järgmisel päeval läks juba suuremaks tööks lahti. Kuna vene mees ei lähe majastki välja, ilma et tal poleks kirvest kaenla all, siis olid mitmed venelased küüditamisel riidepambu sisse peitnud kirve. Nüüd polnud muud, kui vars taha ja sai asuda metsa langetama ja hütte ehitama.
Kevad jõudis ka siia, Siberisse. Kevad taevalaotuses ja looduses, mitte inimeste hinges. Koos hakati metsa langetama ja kändusid juurima. Maa kaevati üles. Mõnel oli ettenägelikult võetud kaasa ube, ja nüüd istutati need maha. Tugevamad naised läksid otsima lähemat küla, et saada kasvõi pangetäitki kartuleid seemneks. Poisid seadsid metsas silmuseid, püüdsid linde ja jäneseid. Pajuniinest tehti kalavõrgud ja püüti kala.
Ilse, kolmekümne kuue aastane, kaunite kastanpruunide juustega naine, läks peale tütrekese Liisi kaotamist täiesti halliks ja kustus iga päevaga. Lõpuks lamas ta jõuetuna onnis ja kaebas valu südames. Ühel hommikul leiti ta surnuna – Liisi nukk kätevahel…
Naised võtsid Ilse lapsed käekõrvale ja viisid nad lähemasse külasse. Jüri saadeti alaealiste kolooniasse, Liina aga laste varjupaika.

Viies peatükk. Kangelaslikud tšekistid, vangivalvurid ja vangid projekteerivad Valge mere – Balti mere kanalit.

Mööda Moskva tänavat astus OGPU laagrite ülem Matvei Davõdovitš Berman. Ta oli tšekist. Temas pesitses alatine teadmine sellest, et temal tuleb pidevalt vastust anda südamele kalli Kommunistliku Partei ees. Tunne, et ta on vahipostil, ei jäänud temast iialgi maha. Ükskõik, kas ta sõitis rongis, jalutas Moskva kultuuripargis, vaatas Suures Teatris näidendit – ta tundis alati mitte ainult naabri küünarnukki, vaid üritas uurida ka tema elulugu, tema meelsust. Tšekist Berman oli kohanud tohutul hulgal kõige erinevamaid inimesi. Iga uue inimese vastu tekkis temal nõudlik huvi, mis oli juba ammu muutunud alateadvuslikuks harjumuseks rääkida inimestega – teada saada, mida või keda inimene endast kujutab, mida ta mõtleb. Matvei Berman ei kaotanud kunagi aega ilmaasjata – ta alustas juttu autojuhiga, kantseleisekretäriga, valvuriga, riidehoidjaga, pagasikandjaga. Ta oli teistele inimestele justkui huvitav, kõike teada tahtev jutuvestja, saavutas alati inimesega usaldusliku kontakti ega unustanud kedagi neist, kellega ta oli kasvõi hetke kohtunud ja põgusalt vestelnud. Aga insenere, tsaariarmee ohvitsere, hambaarste, vabrikuomanikke, endisi raudteeülemusi, advokaate, poepidajaid ja majavaldajaid tundis ta ära käigupealt, justkui oleksid nad kandnud rinnal nimesilti oma ametiga. Paljud taolistest tegelastest elasid varjatult ja püüdsid oma tegelikku olemust peita, aga tšekist Bermani polnud võimalik eksiteele viia. Ta tundis häälduse järgi ära, kas inimene on Uurali kandist, või Ivanova-Vožnesenskist või on tegemist sadamatöölisega. Berman, kuigi omas suurepäraseid tšekisti omadusi, ei uhkustanud sellega, ta teadis – tšekist on kogu oma elu vahipostil! Ja nagu tuhanded teised tšekistid, tunnetas ka Matvei Berman varjatud klassivaenlase hingust oma kuklas. Vaenlane tuli tabada ja kahjutuks teha! Bermanis toimus pidev loominguline mõtteprotsess, pidev olukorra analüüs. Juhuslikult puistatud sõnake, ootamatu intonatsioon, äkitselt tekkinud žest, kammitsas kõnnak – paljud seletamatud juhtumid või inimeste vead ladestusid tema mällu, tšekisti mällu. Naisreisija kübar, mis vilksatas Kaasani vaksalis rahvusvahelise vaguni aknal, leidis tšekisti mälus intiimse ja harmoonilise seose autoga, mis peatus Leningradis maja ees, kus elas tuntud professor. Ta oskas analüüsida, seostada, viia otsad kokku – ja tabada vaenlane otse une pealt.
Kontrrevolutsionääridele ei meeldinud juba pikemat aega rääkida kuuldavalt ja vaadata inimesele silma, sest neis endis oli viha ja vale. Aga tšekist Berman oli juba ammu õppinud püüdma ja tundma hääli ainult huulte liikumise järgi, samuti silmade ja ripsmete liigutuste järgi.
Tšekist Bermanile meeldis kahjureid ülekuulata, sest ta oskas oma tööd, tema eest ei suutnud mitte keegi midagi varjata ja ka kõige kuritegelikumad kahjurid tunnistasid oma süü üles ilma, et oleks tulnud esitada mingeid tõendeid. Matvei Bermanile meenus auväärne insener, kes esialgu jättis kõigutamatu reputatsiooniga inimese mulje, rääkis kodumaast, patriotismist, tsiteeris Bloki luuletusi, aga kui talle esitati küsimus: “Mida te tegite viis aastat tagasi, 1925.aasta 6.novembri õhtul kell kaheksa?”, hakkas insener nämmutama ja käsi laiutama ega osanud midagi loogilist vastata. Või teine kahjur, arst-bakterioloog – kõige humaansema, kõige inimlikuma teaduse esindaja, – ei suutnud kuidagi teaduslikult seletada, miks keset talve lõppes ära kolmkümmend kolhoosi lehma. Ei osanud seletada, vaid ajas mingit mitteteaduslikku loba – sööki polnud, sööki polnud ollagi, heinad said otsa… Muidugi, lõppude-lõpuks tunnistasid kõik oma süü üles: insener oli olnud mingi tundmatu välisriigi spioon, aga arst-bioloog oli süstinud lehmadele katku vaktsiini. Kõik nad kirjutasid puhtsüdamliku ülestunnistuse, lubasid oma süü kodumaa ees heastada, peaasi, et neile armu antaks, peaasi, et neid maha ei lastaks. Kurradi kontrad sellised!
Kontrevolutsionäärid panid raevukalt vastu, ja mida tugevamaks muutus sotsialism, seda enam teravnes klassivõitlus. Aga töölisklass oli valvel, hoidis silma peal!
Tšekist Berman külastas Ivanova kangruid. Need lõbusad ja ilma liigse tagasihoidlikkuseta neiud ja naised, omaselt nendele, kes töötavad ühte sugu kollektiivis, heitsid ilma tseremoonitsemiseta üheselt mõistetavaid ja paljulubavaid pilke noorele, mehelikule tšekistile. Berman seisis pikas ratsaväelase sinelis keset värviküllaselt helklevat sitsi, suurtest akendest sissekiirgavates päikesekiirtes, õlist helklevate masinate vahel, milledel lehvisid punalipud. Tšekist Berman seisis, olles ümbritsetud naiste soojast, kirglikust hingamisest, ja naljatles vastuseks naiste pisut kiuslikele, kahemõttelistele küsimistele.
“Kas nõukogude võim peigmehi annab?”
“Ma leian teile kõigile peigmehed, sellised nagu vaja. Võite olla kindlad.”
“Meile andke selliseid, kellel on sinistel kraenurkadel rombid, meile anna tšekist!“
“Saate rombidega tšekisti, kui täidate plaani.”
“Me täidame viisaastaku plaani kahe aastaga, kui annate meile igaühele noore tšekisti.”
Tšekist oli hinnas. Naised teadsid, et tšekistile võib kindel olla, teadsid, et ta on aus ja tulihingeline, on mees, kes oskab armastada, oskab armastada tuliselt, kommunistlikult, nagu mitte keegi teine.
Matvei Berman lahkus vabrikust, olles endale meelde jätnud naiste öeldud vihjed, lausekatkendid, mõistu öeldud sõnad ja viited korralagedusele. Töölisnaisi oli vallutanud vaoshoitud viha kahjurite ja rahvavaenlaste vastu. See viha oli kogunenud viimasel ajal, seistes kaupluse järjekordades, trügides autobussis, lisaks petmised turul ja pesumajas. Ja naised nõudsid tšekistilt abinõude tarvitusele võtmist, seda küll pisut arglikult, läbi mõistukõne, aga seda tungivamalt, võis isegi öelda, et jämeda tooniga.
Matvei Berman lahkus vabrikust tšekisti tundega, mida ta oli juba varem korduvalt täheldanud oma kaastöötajate-tšekistide juures – see oli jõu tunne, mille oli neile andnud kommunistlik partei. See oli teadmine, et partei on tšekistidele teinud ülesandeks kaitsta nõukogude inimesi, kaitsta nõukogude naisi igat masti väärkohtlemise ja soolise ebavõrdsuse eest. Nõukogude ühiskonnas ei tehta soolist vahet, mees või naine – kõik on sotsialismiehitajad. Kõik inimesed, mehed ja naised – need, kes kummarduvad tööpingi kohale, kes raiuvad kivisütt, kes pühivad käisega higi rauasulatusahjude ees, või õpikute kohal tukkuvad mehaanikud, kõik on võrdõiguslikud sotsialismiehitajad. Tšekist pidi neid kõiki kaitsma, ta oli kohustatud täitma partei juhiseid, ta oli kohustatud kogu oma jõudu pingutades olema valvel, et õigeaegselt haarata nõukogude inimese kohale tõusnud vaenlase käest.
Tšekist Berman, OGPU GULag-i ülem, sammus mööda Moskva tänavat. Kargas korraks voorimehe vankrisse, et kiiremini edasi jõuda. Moskvas liikus veel palju hobuvankreid: kes vedas kaupu, kes sibi, kes sõidutas reisijaid. Berman alustas hobusemehega juttu:
“Kuidas läheb, seltsimees? Kuidas meeldib nõukogude võim?”
Hobusemees keerutas piitsa, laksas vastu hobuse turja ja kirus kahemõtteliselt:
“Kurradi näru, kurradi näru selline!”
Tšekist Berman esitas veel mitmeid küsimusi, üritas omamehelikult juttu alustada, aga hobusemees kirus ikka endiselt kahemõtteliselt ja vihaselt:
“Kurradi näru, kurradi näru selline!“
Tšekist Berman hüppas vankrilt maha, seejuures mõtles endamisi vihaselt:
“Olgu, ei taha rääkida! Küll paneme rääkima, küll paneme rääkima, kui vaja!”
Kiirel sõjamehesammul astus Berman mööda tänavat edasi ja jõudis peagi suurele väljakule, kõrge hoone ette Lubjanka tänava ja Furkassovski põiktänava nurgal. Siin asus tšekistide aju, siit viidi ellu, selles majas täideti kõrvalekaldumatult ja suure parteilise entusiasmiga Kommunistliku (bolševike) Partei juhiseid.
Matvei Berman, kuigi valvesõdurid tundsid teda nägupidi, tõmbas taskust punase mandaadi, läbipääsuloa, ja tõstis kõrgele – valvsus ja kontroll, valvsust ei tohi kaotada…
Enesekindlalt, täis usku oma missiooni õigsusesse, tõusis ta mööda punase vaibaga kaetud treppe üles ja sisenes OGPU GULag-i kolleegiumisaali. Siia oli kogunenud GULag-i juhtkond. Siin esines ta ettekandega.
Matvei Bermani nägu muutus vihast punaseks, sees kogus hoogu vihakeeris, kui ta veidi kogeledes, asus rääkima kahjurite ja kontrevolutsionääride tegevusest.
“Nadgornõi asulas lebas haiglas kolm naistöölist, kes toodi sinna lähedalasuvast kolhoosist. Nende mao tühjendamine näitas, et naiskolhoosnikud olid mürgitatud mingi tundmatu vedelikuga. Kohtadelt saabuvad signaalid, milledes on juttu kahjurlusest – tonnide viisi rikutud sealihast, hapuks läinud piimast ja mädanenud puuviljadest. See on uut tüüpi kahjurlus! Varem tulenes kahjurlus ülevalt, insenerid koostöös välismaiste kapitalistidega seadsid enese ette eesmärgi paralüseerida riigi tootmistegevus, nüüd aga on selge, et see vähkkasvaja on tunginud kõikjale. Seltsimehed, te kindlasti mäletate kommunistliku partei peasekretäri seltsimees Stalini viimast kõnet? Ta rääkis kulakutest ja kohalikest väikekaliibrilistest kahjuritest, kes tahavad riiki näljast paiste ajada, seejärel esile kutsuda mässu, ja kõige lõpus välismaise interventsiooni. Meie ülesanne on täita partei juhiseid ja asuda laiaulatuslikule ja kõikehõlmavale pealetungile, et kulaklus ja kahjurlus välja juurida rohujuure tasandil. Mitte keegi ei tohi jääda sellest puutumata, mitte kellegi pole õigust oma süüd eitada. Ja nagu nähtub OGPU ülema asetäitja seltsimees Jagoda käskkirjast, me ei pea aega raiskama tõendite kogumisele, tõendid on niigi nähtavad. Me peame saavutama, et lurjus süü omaks võtab ja puhtsüdamlikult kahetseb.
Seltsimehed! Meid ootab ees suur tööpõld. Objektiivsete asjaolude tõttu vangide arv Nõukogude Liidus mitmekordistub, see on fakt. Kõik kahjurid peavad istuma trellide taga, ja selles suhtes ei tohi me tunda mitte mingit halastust. Samas aga, tuleb silmas pidada, et iga vang läheb riigile aastas maksma 500 rubla. Mis kuradi pärast peavad nõukogude töölised ja kolhoosnikud toitma ja jootma seda kolossaalset muidusööjate massi, neid rahvavaenlasi, kahureid, terroriste ja kontrrevolutsionääre. Ei, me läheme teist teed, me kasvatame nad tööga ümber, aga need, kes ei taha asuda ainuõigele teele, laseme maha. Me saadame need, kes näitavad üles soovi paranemisele ja on oma süüd tunnistanud, GULagi paranduslike tööde laagritesse ja ütleme: “Vaat siin on sulle labidas, siin on sulle kirka. Tahad süüa – tööta. See on kõigi meie riigi inimeste eksisteerimise alus, ja ka teie, vangid, pole erandid.”
Berman sattus üha enam hoogu, sülge pritsides ja vihast lõkendades jagas ta oma alluvatele juhiseid:
“OGPU GULag-i peab juhtima hästi toimiv ja vaenlase vastu halastust mittetundev organisatsioon, kes on võimeline täitma neid ülisuuri majanduslikke ülesandeid, millised on temale pannud partei ja valitsus. Pidage meeles – partei, valitsus ja rahvas on ühtne! Iga OGPU GULag-i töötaja, ülevalt alla, peab oma hinges tundma klassiviha ja vastavalt sellele tegutsema – see on partei otsene direktiiv.”
Olles oma ettekande lõpetanud, tõusis OGPU GULag-i ülem Matvei Berman mööda treppe üles, katusekorrusel asuvasse suurde ruumi. Pool sellest oli täidetud inimestega, nad istusid toolidel ja ootasid koosoleku algust. Saali ühes servas paiknesid kahekorruselised narid, milledel pehmed madratsid, padjad ja tekid. Ruumi teises otsas asusid lauad toiduga – isuäratav borš ja suured leivapätsid.
Kontingent saalis oli kirev. Siia olid etapiga toodud väljapaistvad insenerid, endised kahjurid, kes olid kokku kogutud kõigist Nõukogude Liidu türmidest. Nad istusid parkettpõrandaga saalis, rahulolevad ja hästi riides, mõne inseneri nööpaugus rippus värske lilleõis. Kõige ees istus naeratava näoga noorepoolne insener, Orest Valerjanovitš Vjazemski, kes oli Moskvasse toodud Taškendi türmist. Kõigi nende vangide ees seisis ainult üks vormimütsis isik – valve.
OGPU GULag-i ülem Berman seisatas kohaolijate ees, libistas pilgu üle saalisistujate, ja asus kohe asja juurde:
“Kodanikud vangid! Teid on tapiga toodud Moskvasse, et asuda tööle Erikonstrueerimise Büroosse ehk EKB-sse; te asute konstrueerima Belomorkanalit. Kodanikud vangid! Ajakirjanduses on avaldatud seltsimeeste Molotovi ja Kuibõševi ettekanded partei XVI kongressil rahvamajanduse arendamise viie aasta plaanist. Neis nähakse ette veetranspordi osas hiiglaslike kunstlike veeteede ehitamine, esmajärjekorras Valge mere – Balti mere kanali ehitus kogupikkusega 227 kilomeetrit. Nimetatud kanali ehitamine on algatatud seltsimees Stalini initsiatiivil. Kanal läheb läbi Karjala Oneega järvest kuni Valge mereni. Mahajäänud ja metsik krai hakkab elama kultuurselt ja rikkalt. Tsaariajal oli Karjala täielikus mahajäetuses, samas on see piirkond väga rikas.
Karjala mets – kuusk, mänd ja kask on esmaklassilised. Karjala läheduses on hiiglaslikud apatiidimaardlad. Koskede energiat kulutatakse tuhandeid aastaid kasutult. Karjalas on rauda, vaske ja isegi kulda – Võgi järves. Karjala graniit – suurepärane ehitusmaterjal. Siiani kõik need rikkused olid mitte ainult kasutamata, vaid ka uurimata. Aga nendest rikkustest teati hästi väikeses naaberriigis, Soomes. Seal juba ammu kõõritati tagasihoidlikule Karjalale, teadjatele inimestele väga ligitõmbavale. Belomorkanal saab olema Nõukogude Liidu eelpostiks loodepiiril, ta tõstab Karjala majanduslikku võimsust ja kaitsevõimet.
Kodanikud vangid! Siiani sõidavad nõukogude aurulaevad seitseteist päeva Arhangelskist Leningradi ümber Skandinaavia ja läbi Sundide, kapitalistlike riikide valvsate pilkude all. Mööda kanalit jõuaksid laevad Leningradist Arhangelskisse nelja päevaga. Belomorkanal seob Balti mere põhja meredega, saab peamiseks osaks Suurest Põhja mereteest: Leningrad – Povenets – Soroka – Tseljuskini neem – Beringi väin – Vladivostok.
Belomorkanal avab Karjalale, nõukogude põhjale, kogu Nõukogude Liidule uued majanduslikud perspektiivid. Vili, sool, nafta, metall, masinad, puit, kala, laiatarbekaubad, apatiit – kõik see läheb mööda kanalit.
Belomorkanal – see on esimene lüli stalinlikust programmist rekonstrueerida kõik Nõukogude Liidu veeteed.
Nõukogude Liidu Kommunistliku (bolševike) partei ja isiklikult tema peasekretäri Jossif Vissarionovitš Stalini ettepanekul määrati Belomorkanali ehituse austav läbiviimine OGPU Laagrite Peavalitsusele. Seltsimees Stalin on andnud käsu – Belomorkanal ehitada valmis kahekümne kuuga, alustada septembris 1931 ja lõpetada aprillis 1933.
Kodanikud vangid! Teie ülesanne on asuda projekteerima Belomori kanalit. Seejuures tuleb kõrvalekaldumatult järgida kommunistliku (bolševike) partei juhiseid, ja te peate seda tõendama ausa ja hoolsa tööga. Projekteerimise tähtajad on karmid, kuid neid tuleb täita; mittetäitjad vaadeldakse kui kahjureid koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. OGPU osutab selles töös teile igakülgset abi, me reageerime operatiivselt ja liigsetele küsimustele aega raiskamata. Ma ei luba teile mitte mingeid autasusid, isegi mitte amnestiat, kuid luban, et niikaua kui te töötate, ei kohaldata teie kui rahvavaenlaste suhtes kõrgemat karistusmäära – mahalaskmist. Ja mis kõige tähtsam – Belomorkanali ehitus on kommunistliku partei, tema peasekretäri seltsimees Stalini ja rahvakomissar Ordžonikidze poolt antud otsene ülesanne, ja selle mittetäitmine võrdub sabotaažiga. Meid ootab ees lahing, ja me võidame selle lahingu, aga lahinguid ilma inimkaotusteta ei võideta.”
Berman lõpetas oma sõnavõtu. Saali tekkis esialgu vaikus, kuid märgates üle tooliridade kanduva Bermani teravat pilku, asusid vangid üksmeelselt ja üha suurenema entusiasmiga plaksutama. Kõige tugevamini – vaimustatult ja tähelepanu äratavalt – plaksutas insener Orest Valerjanovitš Vjazemski.
OGPU Laagrite Peavalitsuse ülem Berman ootas tagasihoidlikult ära, mil plaksutajad vaikisid ja lausus siis:
“Määran Erikonstrueerimise Büroo ülemaks insener Orest Valerjanovitš Vjazemski. Kuigi ta on vang, omab ta alates tänasest OGPU operatiivtöötaja volitusi, tema käsule mitteallumine loetakse vastuhakuks OGPU-le ja kommunistlikule parteile.”
Vang oli saanud ametikõrgendust, ühe hetkega tehti temast ülem; nüüd oli ta teistest peajagu kõrgemal, võis teiste vangide vastu üles näidata ülbust ja põlgust, valida endale toidulaualt paremaid palasid, aga see siiski polnud talle kõige tähtsam – tähtis oli, et teda usaldas partei, usaldas Stalin.
Insener Vijazemski istus kinni kahjurluse eest, ta oli oma kümneaastasest karistusajast ära istunud ainult kaks aastat. Vanglasse sattus ta nii nagu paljud teisedki kahjurid ja rahvavaenlased – pikkadel ja vaevalistel öistel ülekuulamistel OGPU-s ta lõpuks tunnistas oma süüd ja kahetses toimepandut. Tema süü seisnes alljärgnevas.
1924.aasta kevadel saabus Leningradi Raudteeinseneride Instituudi lõpetanud Orest Vjazemski Taškenti, Veemajanduse Valitsusse. Ta määrati kogenud inseneride Baumgarteni, Veržbitski ja Hrustaljovi alluvusse. Nende ülesandeks oli projekteerida ja ehitada Oktoobrirevolutsiooni-nimeline kanal Sulaki jõest Manasi jõeni.
Orest Vjazemski oli kahekümne kahe aastane pikka kasvu kõhnapoolne noormees. Talle meeldis hästi riietuda, tunda ennast insenerina, töölisklassist kõrgemal seisvana. Teda oli kasvatatud kodanlikus vaimus (ka tema isa oli insener, ema aga muusikõpetaja), ta valdas võõrkeeli, oskas fotografeerida ja mängis klaverit. Ehtne kodanlane. Lisaks kõigele teadis ta juba lapseeast, et perekonna juured ulatuvad vürst Vjazemskini, et ta põlvneb Rjurikovitš`idest, Vene tsaaridest. Aga ta varjas seda, ega rääkinud kellelegi oma kuritegelikust päritolust.
Insenerid Baumgarten, Veržbitski ja Hrustaljov olid koheselt peale revolutsiooni asunud kahjurluse teele – nad ei uskunud ülemaailmse kommunismi võitu. Nüüd vajasid nad oma ridadesse nooremat täiendust. Nad märkasid koheselt energilist, kodanlike iganditega inseneri; ta oli neile tõeline leid! Kahjurite read täienesid veel ühe rahvavaenlase võrra, nende ettevõtmised said nüüd hoogu juurde ja nad ei viivitanud oma nõukogude võimu, kommunistliku partei ja töölisklassi vastu suunatud rahvavaenulike plaanide elluviimisega.
Välitöödel elasid insenerid telkides, aga oma aruannetes näitasid, justkui oleksid nad kolme peale kohaliku elaniku majas toa üürinud, makstes kaks rubla kuus; see kaks rubla maksti neile välja rahalise kompensatsioonina; seega said nad ebaseaduslikku tulu. Sageli aga, vastupidi, tegid nad tööd büroos, aga aruandes näitasid välitöid ja said kuus lisatasu kolm rubla. Peagi jõudis OGPU asjale jälile: kõik neli kahjurit said kümme aastat vanglakaristust, mis hiljem asendati paranduslike tööde laagriga. Kohalik maainimene, kes justkui nepman, üüris oma majas inseneridele tuba, pääses küll mahalaskmisest, kuid ta tehti kulakuks ja saadeti Siberisse koos nelja alaealise lapse ja naisega ning tema majalobudik konfiskeeriti.

Esimestel EKB-s töötamise päevadel Vjazemski ei mõtisklenud elu üle, vaid ainult nautis seda: tema ees oli lai laud, suured paberilehed, joonlauad ja pliiatsid. Ta ehitas vanglamüüride tagant silda vabadusse, ta projekteeris Belomorkanalit. Ja justkui iseenesest tekkis side välisilmaga, tootmisside, kuigi esialgu tundus see kanali idee uskumatuna, aga OGPU ja kommunistlik partei sisendasid kindlustunnet homse päeva suhtes. OGPU ja partei justkui oleks talle öelnud – ära mõtle minevikule, mõtle tulevikule. Sa olid kurjategija, kahjur, kontrrevolutsionäär, sa arvasid, et sotsialismi võim on nõrk, et ta võib sinu kahjurlusest kokku variseda ja sinust saab jällegi kapitalist. Aga võta näpust, võim suutis lugeda sinu ja sinu kaasosaliste salamõtteid, ja määras karistuse ning andis lisaülesande – ehitada Belomorkanal. Ei oska – õpetame, ei taha – sunnime! Partei ja OGPU asus sind, kurjategijat, ravima sotsialismi tõdedega.
Päevad möödusid. EKB ülemat Vjazemskit ümbritsesid enamuses vanad, kogenud insenerid, kes olid Butõrka vanglast toodud siia EKB-sse, kanalit projekteerima. Mitte küll nende jutust, vaid nende silmadest, näoilmest, kogu kehakeelest oli näha, et kogemustega insenerid ei uskunud kanali projekti. Neile oli arusaamatu, kuidas on võimalik kuskilgi tundras või taigas, neile täiesti tundmatus kohas, ehitada laevatatav kanal, kusjuures ehitajateks on mingi ebamäärane tööjõud: bandiidid, kulakud, mungad, prostituudid, taskuvargad, kahjurid, valgekäelised kontrad ja intelligendid ja teised taolised nõukogude võimu ja kommunistliku partei vastased lurjused. Aga kommunistlik (bolševike) partei, tema peasekretäri seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini juhtimisel, oli kindel, et kanali ehitamine on võimalik; partei uskus oma ustava relvavenna, oma vankumatu käsilase OGPU jõusse, tarkusesse ja organiseerimisvõimesse.
Sada kakskümmend inimest töötasid palehigis joonestuslaudade taga: joonistati, arvutati, vaieldi – projekt oli raske. Projekteeriti poole ööni, uinuti vastu hommikut, kui seal all, ümmarguste akende taga, juba mürisesid trammid. Ärgati vara, ja kibeleti tööle; kiirustades tühjendati hommikune pudrukauss ja käed haarasid justkui iseenesest joonlaua ja pliiatsi järele.
Projekt oli raske. Karjala pinnas on inimvaenulik: kalju kord ilmub päevavalgele, kord peidab ennast sügavale pinnasesse. Enamuses on kogu maapind kaetud paksu turbakihiga, justkui kasukaga – aga katsu turbal ehitada!
Karjala oli hüdroloogiliselt uurimata, tema veerežiim teadmata, aga peamine – see oli ebasõbraliku, inimvihkajaliku ilmaga maa. Suvel pole siin mitte ühtegi kuud, kus ei külmetaks, talvel pole mitte ühtegi kuud ilma sulailmata. Tähendab – selle pinnasesse on väga riskantne valada betooni, kuid veelgi hirmsam on ootamatult elustuv, tõusev vesi. Aga hüdroehitiste rajamisel on vesi sõber ja vaenlane, sest lüüsid ja kanal elavad veest. Tähendab, tuleb vaenlase vastu võidelda, samas seda vaenlast üha juurde tekitada, sest ilma veeta kanalis laevad ei sõida; ilma vaenlaseta pole võimalik elada, pole võimalik täita partei ülesannet.
Projekt oli keeruline. Veetee pikkus kokku 227 kilomeetrit, millest 80 kilomeetrit mööda järvede süvendatud faarvaatreid, 97 kilomeetrit piki üleujutatud jõgesid, 48 kilomeetrit graniiti raiutud ja soosse kaevatud kunstlikku kanalit ja veel tuli peaaegu kaks kilomeetrit kaevata faarvaater merre.
Eriti vastutusrikas oli tõus Oneega järvest Veelahele. Siia tuli rajada tõus seitsme lüüsiga. Selleks, et veekulu oleks väiksem, tuli lüüsid teha kahekambrilised. Samas ei teadnud projekteerijad, milline saab olema pinnas nende lüüside all.
Laskumise Veelahelt Valge mere suunas otsustasid projekteerijad lahendada kaheteistkümne lüüsiga, neist viis ühekambrilist. Veeteel tuli ehitada kokku üheksateist lüüsi. Aga sellega veel projekt ei piirdunud. Selleks, et juhtida veetaset Võg`i jões, oli vaja ehitada viis tammi: Nadvoitskaja, Šavanskaja, Palo-Korgskaja, Matkožnenskaja ja Võgostrovskaja. Iga tamm, see on eraldi ülesanne, äge võitlus vaenlasega. Vaenlane aga oli salakaval – projekteerijad ei teadnud, milline põhi saab olema tammide all. Vähe sellest, kogu veekogu tuli ümbritseda tammidega ja need siis omavahel ühendada. Vaenlane oli salakaval, aga kommunistlik partei oli veelgi kavalam, ja partei peasekretär seltsimees Stalin isiklikult oli oma sõna öelnud – Belomorkanal tuleb ehitada!
Projekteerijatel kerkis aeg-ajalt mõtteid, mis just otseselt ei olnud seotud projekteerimisega. Nad murdsid päid – millest ehitada, kust saada tsementi ja asjatundlikke betoneerijaid?
EKB ülem, insener Orest Vjazemski, olles nüüd mitte ainult vang ja konstrueerimisbüroo ülem, vaid omades OGPU ülema Bermani suulisel korraldusel ka OGPU operatiivvoliniku õigusi, käratas vanadele kogenud inseneridele:
“Karjalas on piisavalt palju puitu, turvast ja graniiti, Venemaal, kogu Nõukogude Liidus ei tunta puudust inimmassist: igat masti kahjurid, kontrevolutsionäärid, kulakud, neetud intelligendid, vargad, mungad, prostituudid ja nunnad. OGPU hoolitseb kõige eest, Belomorkanali ehitusel saab olema piisavalt materjali ja inimressursse.”
Lubjankal, OGPU hoone katusekorruse ruumis, mis täitis üheaegselt kahte ülesannet – oli vangla ja konstrueerimisbüroo, jätkus Belomorkanali projekteerimine üha kasvavas tempos. Kogu Nõukogude Liidus kõlasid vaimustatult uued sõnad: sotsialism, lööktöö, kolhoosid, sotsialistlik võistlus. EKB-s loeti neid ajaleheartiklites leiduvaid sõnu vaikselt, enese ette, kuuldavalt ei lausutud, nende sisule püüti mitte mõelda. Mitte kõik EKB-s töötavad vangid ei olnud neid uusi mõisteid veel omaks võtnud, ei olnud veel asunud paranemise, ümberkasvamise teele. Nad veel ei mõistnud, et hiiglaslik murre ühiskondlikes suhetes – sotsialistliku ülesehitustöö epohhi jõudmine – dikteeris ka uued vaated vangide, kurjategijate ümberkasvatamisele paranduslike tööde laagrites. See sai alguse kommunistliku partei ja sotsialistliku riigi rajaja Vladimir Iljitš Lenini initsiatiivil kaugel põhjas, Solovetsi saartel, ja seejärel, kasutades ära saadud kogemusi, arendati Lenini ustava kaaslase ja järgija, seltsimees Stalini initsiatiivil ja targal juhtimisel edasi, laiendati, luues üle kogu Nõukogude Liidu tiheda ja laiaulatusliku paranduslike tööde laagrite võrgustiku, OGPU-le alluva GULag-i.

Kommunistliku partei peasekretär seltsimees Stalin armastas seista kabineti seinal paikneva suure Nõukogude Liidu kaardi ees. Rahulolevalt piipu popsutades libistas ta muheleva pilgu üle laua ääres istuvate kaasvõitlejate, poliitbüroo liikmete, üle kuulekalt ja vaikselt istuvate Kaganovitši, Vorošilovi, Molotovi ja Kalinini. Seejärel osutas Stalin piibuotsaga kaardile ja sõnas:
“Suurepärane sotsialistlik majandusmudel, Gulagi arhipelaag, meie suurehitiste, tööstuse ja kaitsevõime alus. Ja kõik see tänu meie tšekistidele, OGPU-le, kes mõistavad partei suuniseid ja täidavad neid kõrvalekaldumatult, visalt ja rahvavaenlaste vastu halastust tundmata.”
Parteisekretär tõmbas mõnuga paar järjestikust mahvi, puhus suitsu rahulolevalt välja ja jätkas:
“Seltsimehed! Gulagi idee on oma sisult sotsialistlik ja maailmavaateliselt kommunistlik, selles peitub sügav poliitiline mõtestatus, mis annab talle ülemaailmse fakti tähenduse: pole tähtis, kas sa oled vang, pole tähtis, mille eest sa istud, ja kas sa oled süüdi või süütu; tähtis on entusiastlikult, ennastsalgavalt töötada sotsialistliku ühiskonna heaks, ülemaailmse kommunismi nimel. Tõeline kommunist mõistab tema ees seisvaid suuri, enneolematult hiiglaslikke ülesandeid nii, ja ainult nii!”

EKB vangid töötasid aina usinamalt, ei tehtud enam vahet ööl ega päeval. Insener Petrovski, halli habemega intelligentne mees, endine kahjur, kaebas konstrueerimise büroo ülemale Vjazemskile:
“Eile jäin kaugemaks tööle, oli öö, joonestasin, ja äkki ilmus valvur ja ajas magama! Kas te suudate seda mõista, kodanik ülemus? Pagan teab mis see on, ei lasta inimesel töötada! Kirjutan raporti OGPU GULag-i ülemale, kodanik Bermanile.”
Vaatamata tohutule tööle, oli vangidel vaba aega siiski palju. Nad lugesid raamatuid, eriti klassikat, samuti marksismi-leninismi aluseid, mängisid malet, viibisid sageli arsti juures ja ravisid end. Eriti palju raviti hambaid – intelligentidel on Venemaal alati olnud kehvad hambad.
Päev päevalt EKB vangide suhtumine muutus, võitlus vangide hinges ägenes ja laienes, tõusis klassiteadlikkus ja usk üritusse, mille nimeks sotsialism.
EKB kõrgemaks tehniliseks organiks oli tootmisnõupidamine. Sellel lahendati ja kinnitati projekti kõige tähtsamad küsimused. Kõige enam tõstsid nõupidamisel häält, esitasid oma vastuväiteid ja argumente, endised kahjurid, Orest Vjazemski kaasosalised kuritegudes – insenerid Baumgarten, Veržbitski ja Hrustaljov. Vanad, kogemustega insenerid üritasid püstitada konksuga küsimusi, tekitasid segadust ajudes ja üritasid juhtida nõupidamist tupikusse. Aga valvsad tšekistid suunasid nõupidamise uuesti õigele rajale. Iga nende sõna tekitas EKB ülema Orest Vjazemski hinges imestust – kuidas on võimalik, et tavaline, peaaegu kirjaoskamatu tšekist suudab nii lihtsalt ja kergelt lahendada ka kõige keerulisemaid kanali projekteerimisega seotud tehnilisi küsimusi? Noh, hea küll, tšekist suudab ülekuulamisel rahvavaenlase rääkima panna, sundida süüd omaks võtma ja kahetsema; tšekist suudab lahti harutada ka kõige keerulisema kuriteo keerdsõlme, tõendada tõendamatut, leida ka kõige varjatuma jälje – seda kõike võib veel mõista, sest tšekist on aastaid endale pähe tuupinud marksismi, nad mõtlevad marksistlikult, aga tehnilised küsimused. – ja tšekistid? Põhjus oli muus. Insener Orest Valerjanovitš Vjazemski, olles viibinud türmis kümnest aastast kõigest kaks, ei suutnud veel mõista, et ka kõige keerulisemaid tehnilisi, matemaatilisi küsimusi aitab lahendada marksistlik õpetus.
Vaatamata kõigele toimus EKB vangide hingeelus siiski pidev muutus, marksism andis ennast vähehaaval, kuid pealetungivalt tunda. See vaimne ümbersünd oli alles algus, nii nagu oli algusjärgus Belomorkanal. Ta oli esialgu ainult paberil joonistena, arvude tulpades ja projekteerijate peades. Jah, tõelisele arusaamisele marksismist ja sotsialismist oli EKB vangidel sammuda veel pikk maa. Intelligentidel oli paraku raske mõista marksismi, samas kui marksistlikud tõed ja postulaadid olid täiesti arusaadavad igale proletaarlasele ja kolhoosnikule.
Käes oli 1931.aasta suvi. EKB vangid elasid hästi, isegi naljatasid: “Elame justkui kuninga kassid!” Aga seda muidugi siis, kui OGPU operatiivvolinikke läheduses ei olnud. Vangide olme oli laitmatu. Kuigi režiim oli range, kõik toimus kellapealt, minutilise täpsusega, polnud nurinat kuulda. Hommikul kell viis üles, maitsev hommikupudru, tavaliselt tatar, kuigi ilma võita, teevesi ja tükk suhkrut kahe mehe peale, seejärel loendus ja tööle. Kell kaks lõuna – borš ja heeringas või mingi muu kala, tükk leiba – ja jälle tööle. Kella kaheksast kümneni õhtul oli vaba aeg – puhkus, isiklikud toimetamised. Aga ka seda aega kasutati otstarbekohaselt – kaks korda kuus toimus vangivalvurite parteirakukese koosolek, kusjuures need koosolekud olid lahtised, see tähendab et parteikoosolekust pidid kohustuslikus korras osa võtma ka vangid.
Parteirakukese koosolekul arutati peamiselt igapäevaseid, aktuaalseid, niiöelda põletavaid küsimusi – vangide poolt režiimi rikkumised, ka valvurite hilinemised või purjus peaga valvekorda ilmumised. Aga mõnikord oli päevakorras ka röögatult tähtsamaid teemasid, näiteks – Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumi teesiste “Paranduslike laagrite töö tõhustamisest”, heakskiitmine.
Otsused parteirakukese koosolekul võeti vastu ühehäälselt, vastuhääled või erapooletuks jäämine polnud lubatud. Taoline ühiskonnavastane ebateadlik käitumine, vastuhääletamine, tähendas väiksemates päevakorrapunktides kartserisse sattumist, suuremates küsimustes, milledeks kahtlemata olid keskkomitee pleenumite otsused, tõi vastuhääletamine või erapooletuks jäämine endaga kaasa täiendava vanglakaristuse või teatavatel juhtudel isegi troika otsusega mahalaskmise. Samas mõistsid vana kooli insenerid, neetud intelligendid, et inimest võib tappa mitut moodi – võib talle kuuli pähe kihutada, aga võib tappa tema hinge, võib tappa tema südametunnistuse, võib tappa temas eneseväärikuse. Kuid üha enam ja enam hakkas neile, neetud intelligentidele, huvi pakkuma võimu vaim. EKB vangid olid kõrgesti haritud, ja seetõttu polnud neile niivõrd tähtsad võimu teod, sest neid võis igaüks oma silmaga näha ja isegi käega katsuda – neile, neetud intelligentidele, pakkus intellektuaalset huvi võimu vaim. Üha enam sai neile selgeks, et võimul on soodumus hulluks minna, ja seda igal tasandil. Aga kui võim läheb hulluks üleval, hakkab see katkuna kanduma üha allapoole, seejuures hargneb laiali ja jõuab vältimatult välja ka kõige väiksema ja tühisema võimurini.
Päevadel, mil parteirakukese koosolekut ei toimunud, oli vangide ajakavas pool tunnikest ette nähtud seinal rippuvast raadiost ehk seinakrapist tuleva loengu kuulamiseks. Enamus saja kahekümnest insenerist, juba vanad mehed, olid hariduse saanud veel tsaari Venemaa kõrgkoolides, kus õpetasid tipptasemel kodumaised ja välismaalastest professorid ja õpetlased. Lisaks tehnilistele õppeainetele oli nende õppekavas filosoofia ajalugu, loogika, kirjandus ja kunst. Tollal peeti inseneri haritlaseks: ta mängis klaverit, laulis vene romansse ja vestles kirglikult ja asjatundlikult kirjanduslikel teemadel; daamidega suhtlemisel suudles insener nende kätt. Ja nüüd, kuuldes äsja tööpingi tagant partei propaganda ja ideoloogiasektorisse tööle tulnud “uue aja haritlase” esinemist, vangutasid insenerid imestunult päid ja kehitasid õlgu – neile tundus, justkui oleks keegi hull mikrofoni ette sattunud.
“Propagandist” kasutas küll ohtralt sõnu marksism-leninism, dialektiline materialism, demokraatlik tsentralism, teaduslik kommunism, proletariaadi diktatuur, kuid sageli olid tema väited seosetud ja segased, üks lause oli vastuolus teisega ja järgnev kummutas varemöeldu. Tundus, et propaganda ja agitatsioon, mida ta päevast päeva suust välja ajas, oli ka propagandisti enda hulluks ajanud või hulluks teinud.
Kommunistliku partei propagandist valetas kas teadlikult või harimatusest, kuid kuulajatele tundus, justkui vahiks valetaja küüniline lõust sisse vangla trellitatud akendest. Aga mida tahta ühelt parteile andunud, piiratud mõttemaalilma ja nürida hingega karjeristilt? Milleks talle filosoofia ajalugu, see “vana lits“.
Pärast raadioloengut toimus Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandja “Pravda” ühislugemine, seejärel jällegi pool tunnikest krabistas seinal raadio – edestas kas patriootilisi laule, entusiastlikke marsse, mõnikord isegi mõne õpetliku katkendi ooperist.
Elu vanglas muutus paremaks, elu muutus lõbusamaks. Insener Benjamin Baumgarten üritas organiseerida meeskoori, viljeleda koorilaulu. Alustati proovidega. Kõrge OGPU hoone katusealt kostis Dzeržinski väljakule võimas meestelaul:

Suur ja lai on maa mis on mu kodu,
rikas loodusvaradest ta pind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind…

Inimesed jäid Lubjanka maja ette seisma ja vahtisid imestunult ja hämmelduses ülespoole: neile tundus, justkui tuleks laul taevast. Aga vaevalt jõudis saja kahekümnest kõrist koosnev koor lõpetada esimese kupleti, kui OGPU majas tekkis tohutu segadus ja laulukoori “proovisaali“ tormas GULag-i ülem Berman isiklikult. Lauluhoog vakatas justkui raiutult, ja enam ei tõusnud. Rahvas tänaval vajus pettunult laiali – oleks tahtnud seda taevalikku, võimast meestelaulu kuulata veel ja veel…
Jah, see ei olnud mitte vangla, vaid kultuurimaja! Aga siiski, projekti tähtaeg surus peale, kultuuriliseks meelelahutuseks jäi vangidel üha vähem aega. EKB insenerid töötasid palehigis, käsi langetamata, projekteerides Belomorkanalit.
Selleks, et ehitada kanal, ja teha seda kiiresti, graafikut ennetades, tuli võimalikult enam kasutada juba olemasolevaid veesüsteeme, projekteerijatel tuli seda arvestada. Kui alates Povenetsi linnakesest liikuda mööda Poventsanka jõge Valge mere suunas, võib sellel teel kohata järvede hulka: Kitsas järv, Valdo, Voli ja Matkozero järved. Need järved paiknevad ühes suunas. Nad on justkui vesi vankrirööpas. Vaja on ainult tõsta vett nii, et need järved ühineksid üksteisega. Sellele järvede ühendusele anti nimeks Veelahe. Siit, ühest küljest, jooksevad jõed Valgesse merre, teiselt poolt Balti merre.
Veelahkme piirkond algab Poventsanke jõe ülemjooksul, 102 meetri kõrgusel merepinnast. Edasi peaks kanal kulgema mööda Valdo järve, seejärel asub laskuma, Matko järve suunas. Siin sukeldub kanal turbapinnasesse, mille all võib asuda liiv või savi. Selle teelõigu lõpu sulgeb lüüs, mis peaks saama numbri 18. Selle lüüsi võiks ehitada Matko järve kaldale, ilmselt on seal kaljune põhi. Lüüsi võiks siduda üleujutamata kallastega, ehitades selleks tammid.
EKB-s murti päid. Probleemi kanali ehitusel võis lahendada reljeefi ärakasutamine, vähendades seega tööde mahtu ja veeressurssi. Inimressursid inseneride arvutustes ei kajastunud; seda polnud projekti lähteandmetes nende ülesandeks seatud. Tööressursside eest hoolitses isiklikult parteisekretär seltsimees Stalin ja kommunistlik partei ning partei võitlusorgan OGPU.
EKB insenerid, eesotsas insener Žurini ja büroo ülema Orest Verbitskiga, said nende ette kerkinud ülesannetega suurepäraselt hakkama, projekti geniaalne lahendus leiti. Kanali suund valiti mööda jõgesid ja järvi, mis olid laevatatavad ja kus võimalikult vähe tuli teha pinnasetöid. See oli erakordselt mõistlik ja ratsionaalne otsus.
EKB insenerid sügasid projekti ees seistes pead – Palo-Korgski ja Matkožina jõe vahele tuleb tamm, mis lõikab läbi Võgi jõe voolu. Siia tekib liiga suur paisjärv ja surve tammile; pais võib puruneda juba ehitamise ajal ja ujutada kanalisüvendis töötavad vangid üle. Mida teha? Projekti jooniste juures seisvad OGPU operatiivvolinikud ja vangivalvurid näitasid üles kärsitust:
“Milleks liialt targutada, eks hiljem näe, ujutab üle või ei ujuta; parteile on tähtis lõpptulemus.“
Konstrueerimisbüroo ülem Orest Vjazemkin kehitas õlgu: “Kui hiljem, siis hiljem…“
Projekteerimine jõudis järjega lüüside väravate juurde. Selle ülesande lahendamise usaldas EKB ülem insener Maslovile, endisele kahjurile. Neljakümneaastane Maslov oli rahulik, korrektne, rõhutatult esinduslik, endast lugupidav vang. Ta oli oma noorusele vaatamata arvestatav spetsialist, euroopaliku inseneriteaduse kasvandik. Aga talle oli sellest vähe, ta tahtis, et sellest kõigest teaksid ka kõik teda ümbritsevad vangid, ja mitte ainult vangid – et teaksid ka operatiivvolinikud ja vangivalvurid. Igal hommikul ilmus ta oma narilt eriti üleoleva ja jultununa: ideaalselt valge krae, habe aetud. Insener Maslov ilmselt oli otsustanud Belomorkanali projekteerimisel esineda väljakutsuvalt – raseeritud džentelmenina ja puhta kraega, mitte nagu töölisklass. Neetud intelligent! OGPU hoidis temal silma peal, sest ilmselt tuli tal ümberkasvamiseni käia veel pikk tee. Lisaks kõigele, insener Maslov, olles euroopalik insener, oli vääral arusaamisel, et parlamentarism on riikliku ülesehituse ideaalne vorm. Selline mõte oli talle justkui matemaatiline logaritm: rahvas vabalt, ilma sunnita, valib oma esindajaid, kes neid siis valitsevad ja annavad nende samade valijate jaoks välja häid ja kasulikke seadusi. Milline lollus! Aga insener Maslov oli sellest kahjurlikust, ebateadlikust ideest haaratud, mis tõi ta ka lõpuks siia, Lubjanka trellide taha. Nüüd on ta siin, nüüd on tal Belomorkanal. Karistus on kätte saadud, ja süü tuleb lunastada oma higi ja verega. Aga siiski äärmiselt kahju: selline imetlusväärselt kaunis inimkujund, aga kannatab oma väärideaalide, oma utoopiliste unelmate eest! Edaspidi, kui ta ennast ei paranda, saavad tema kaaslasteks olema ainult kriminaalid, kauge Põhja jääkarud ja prostituudid.
Insener Maslov määrati lüüsiväravate projekteerimise peaspetsialistiks. Kahtlemata, olles endine kahjur, ei uskunud ta mitte mingil määral võimalusse kuskilgi maailma ääres – ilma mingite mehhanismideta, ilma metallita ja vangide abil – ehitada hiiglaslik kanal koos tammide ja lüüsidega. Kuid ta oli vang, ja ta oli nõus andma selle ürituse heaks oma teadmised, oma aju – aga mitte rohkem. Mitte ainsatki naeratust, mitte ainsatki liigset lauset.
“Teil pole metalli,” sõnas Maslov vangivalvuritele. “Millest te kavatsete ehitada lüüsiväravad? Kas mitte puidust?”
“Just nimelt, puidust,” sõnasid vangivalvurid ja OGPU operatiivvolinikud justkui ühest suust.
“Aga kas te teate, et mitte kuskilgi maailmas ei ehitata kaasajal lüüsiväravaid puidust ja mingeid teaduslikke arvestusi taolise puidust konstruktsiooni jaoks pole olemas.”
“Aga meie ehitame, ja te teete arvestused – kui ei oska õpetame, kui ei taha – sunnime. Kahekümne kuuga peab kanal olema valmis. See on partei käsk, Stalini käsk ja OGPU ja tema GULag selle ka täidavad. Jätke meelde – tempo, tempo ja veelkord tempo! Kui vaja, saate veel kümme aastat istumist juurde, ja siis on teil aega arvestusi teha…”
Olles asunud täitma erakordselt vastutusrikkast, maailma kaasaja hüdroehituses ennenägematut ülesannet – projekteerida ja ehitada kolossaalsed puidust lüüsid – toimus insener Masloviga midagi enneolematut: ta oli justkui uuesti sündinud. Ta tundis kogu oma hingega neid sügavmõttelisi, loomingulisi GULag-i algatusi – sotsialistlik võistlus, lööktöö ja plaani ületamine kümme ja enam korda. Aga siiski oli vara veel arvata, et insener Maslov saavutas täielikult uue mõtlemise; ei, sugugi mitte, kodanlik igand istus temas endiselt, justkui oodates õiget hetke, et siis uuesti välja ronida. Ta ei uskunud jäägitult sotsialistliku töö väärtustesse, ei uskunud, et tõeline tehnika ja teaduse avarus on saavutatav ainult sotsialistliku korral ajal.
Siinjuures tuleb etteruttavalt öelda, et vaatamata ideoloogilistele puudustele projekteeris insener Maslov suurepärased Belomorkanali puidust lüüsiväravad, mis asusid omal kohal siis, kui Stalin seisis kanalit vastu võttes laevalael, ja need seisid püsti ka veel mõnda aega peale kanali valmimist. 1932.aastal vähendati insener Maslovi karistusaega poole võrra ja teda autasustati Punatähe ordeniga haruldaste rombikujuliste puidust lüüsiväravate konstrueerimise ja ehitamise eest. Kahjuks lasti andekas insener Maslov 1938.aastal troika otsusega maha – geniaalse konstruktsiooniga, rombikujulised, Karjala suurepärasest männipuidust lüüsiväravad ei pidanud siiski ajahambale vastu.
Töö EKB-s kees. Sageli tuli projekt ümber teha või midagi muuta, sest OGPU ja GULag-i juhtkonnalt saabus pidevalt uusi käske ja korraldusi, mis varasemaid muutsid ja tühistasid. Kui projekteerijad ja konstruktorid olid kavandanud ehitusel kasutada ka vajalikul hulga metalli ja betooni, siis nüüd tuli uus käsk – ehitusel kasutada ainult kohalikku ehitusmaterjali: graniiti, pinnast, turvast ja puitu. Mitte midagi ei tohi juurde tuua mujalt, kõik tuleb leida kohapeal – selline oli loosung, selline oli partei poolt antud ratsionaliseerimisettepanek.
Vaatamata kõigile raskustele, jõudis projekteerimine lõpufaasi, kuigi tegemist oli esialgu siiski eskiisprojektiga. Insener Maslovi jooniste järgi valmistati kaks ühesugust puidust lüüsiväravat ja saadeti katsetamiseks Leningradi ja Moskva laboratooriumi. Mõlemas laboratooriumis tehtud eksperimendi tulemused olid täpselt sarnased ja kinnitasid insener Maslovi arvutuste õigsust.
1931.aasrta augustis kinnitas Erikomitee Belomorkanali eskiisprojekti. Vastavad tsiviil-ja tööstusehitistega seotud instantsid soovisid selle üle kontrollida, kuid OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Jagoda käratas vastuseks nende telefonikõnedele:
“See on OGPU projekt ja sellest pühkige oma suu puhtaks. Kui aga soovite, siis iga labidamees on Belomorkanalil teretulnud – saadame teid sinna, ja kontrollige, kontrollige kuni kärvate…”
Kanali eskiisprojekt, ilma et oleks ära oodatud selle lõplik vormistamine, saadeti Karjala ehitustandrile, kus mullatöödega oli juba alustatud.

* * *

OGPU üha laiendas paranduslikke tööde laagreid, ja see tõi endaga kaasa ka GULag-i ülema Matvei Davõdovitš Bermani töömahu olulise kasvu. Ta oli pidevalt hõivatud, vilgas töö käis päeval ja ööl, sageli, keset ööd, mõnikord isegi vastu hommikut, helistas talle isiklikult kommunistliku partei peasekretär seltsimees Stalin:
“Matvei Davõdõtš, kuidas laagrites asjad edenevad? Kell üksteist hommikul ootan teid enda juurde ettekandega.“
Stalin asetas toru hargile. GULag-i ülem jagas oma alluvatele ülesanded kätte – kella kümneks peab ettekanne olema tema laual! See on käsk, partei käsk!
Seltsimees Bermani ümbritsesid asjalikud, teotahtelised tšekistid, paljud neist kandsid oma vormikuuel “Austatud tšekisti” rinnamärki. Nad tegelesid GULag-i majandusküsimustega.
Matvei Bermani kabinetti sisenes tšekist Jakov Rappoport ja kuulutas võidurõõmsalt:
“Matvei Davõdõtš! Saime lõpuks kulakutelt saed kätte! Andsime neile kontratele valu nii et seda nägu, ja välja ilmusid saed.”
GULag-i ülem noogutas heakskiitvalt:
“Hästi töötate, seltsimees Rappoport, kommunistlikult, rahvavaenlaste vastu halastust tundmata. See on hea, ainult nii suudame üles ehitada sotsialismi, ainult nii.”
GULag-i peastaapi kutsuti üksteise järel tšekiste liiduvabariikidest, kraidest ja oblastitest, maalt ja linnast. Saanud Bermanilt ülesanded kätte, lahkusid nad kiirustades – partei juhised kuulusid kõrvalekaldumatule täitmisele, töö kohtadel pidi hoogustuma, kulaklikud elemendid, kahjurid, kontrrevolutsionäärid tuli viimseni välja juurida.
Korra kuus saabusid GULag-i ülema seltsimees Bermani juurde koosolekule paranduslike tööde laagrite ülemad kogu Nõukogude Liidust.
GULag-i ülem selgitas kommunistliku partei ja isiklikult partei peasekretäri seltsimees Stalini poolt OGPU-le antud juhiseid, jagas laagrite ülematele ülesandeid ja inimressursse.
“Vaat sulle, Jakov Moisejevitš, anname Uhtinski-Petšora laagrisse kolmkümmend tuhat värsket, tervet meest, kes on süüdi mõistetud erinevate kuritegude eest nõukogude võimu vastu. Sulle aga, Ivan Petrovitš, sada tuhat vangi; kasuta neid Vorkutas heaperemehelikult, hangi talveks vildid, me ei tohi lubada, et vangide liigse suremuse tõttu jääb partei ülesanne täitmata, ei tohi lubada, et Vorkuta söekaevanduste toodang väheneks. Vange viltides mitte matta, riigi vara mitte raisata. Seltsimehed! Viisaastaku plaan tuleb täita ja ületada, kui vaja, anname vange juurde. Ja pidage meeles – teil tuleb iga nädal esitada toodangu juurdekasvu kohta ettekandeid siia, GULag-i peastaapi seltsimees Jakov Davõdovitš Rappoportile.”
Nõupidamised kestsid poole ööni, selle lõppedes kaeti Bermani kabineti lauale tagasihoidlik eine: must ja punane kalamari, keedetud munad, sink ja pekk, leivapätsid ning pudelid viinaga, nende kõrval suured kandilised klaasid. Pakuti seda tagasihoidlikku, mida peale nepi likvideerimist Venemaal parajasti saada oli.
GULag-i ülem Matvei Davõdovitš Berman tõusis laua taga püsti, kohendas oma vormipluusi ja ütles piduliku toosti:

Joome nende terviseks, kes külmas Põhjas,
joome nende terviseks, kes kuumas Lõunas,
joome nende terviseks, kel kirglik süda,
joome nende terviseks, kes meiega.
Elagu tšekistid, surm rahvavaenlastele! Hurraa!

Peale esimesi klaase ja tooste arenes sundimatu vestlus. Vorkuta laagri ülem Ivan Petrovits avaldas rahulolu:
“Minul on abi, Vitja Kõrilõikaja, tema pärisnime ma ei mäletagi. Pesuehtne sadist, kaheksa süüdimõistmist, viis põgenemist; kui palju ta inimesi tapnud on, seda ei tea keegi. Määrasin ta endale abiks, ja nüüd ei tunne teda enam äragi: täielikult ümberkasvanud, põgenemisele ei mõtlegi; igat sorti kahjurid, intelligendid, kulakud, mungad ja preestrid käivad tema käsu all justkui nööri mööda, ja püüdku nad piiksatada – Vitja Kõrilõikaja bande näitab kõigile koha kätte.”
Jutusse sekkus õhinal Uhtinski-Petšora laagri ülem Jakov Moisejevitš:
“Seltsimehed! Minul töötab kaevanduses endine tsaariarmee polkovnik. No võta või jäta, paremat vangi annab otsida! Norme ületab igapäevaselt, näitab eeskuju teistele. Huvitav, milleks taoline suurepärane inimene üldse hakkas tsaariarmee polkovnikuks, oleks võinud ju terve elu kaevanduses töötada? Ja milline hääl! Laulab laagri teatrilaval. Minu naine, Gesja Nehemjevna, laagriteatri direktor, ei jõua polkovnikut ära kiita, justkui armunud temasse; loll baba.”
Joodi klaasidega, jutt muutus üha valjemaks, püüti üksteisest üle karjuda, kiideti ennast ja üritati GULag-i ülema seltsimees Bermani tähelepanu endale tõmmata. Ülem oli joomisega mõõdukas, niisutas vaevalt huuli, seapekki ei võtnud aga suu sissegi.
Koosistumine edenes, viina kallati klaasidesse ja joodi ühe sõõmuga tühjaks. Viin tõstis meeleolu ja kõrgendas enesetunnet, eneseväärikust. Üksteise võidu asusid vangilaagrite ülemad kiitma oma töid ja tegemisi, lõpuks ei kuulatud enam üksteist, kõik rääkisid korraga, kostis seosetuid lausekatkendeid ja hõikeid: “Minu laagris on osav valerahategija…, minul maalib maailmakuulus kunstnik plakateid…, tühja neist plakatitest, minu kunstnik maalib alasti naiste pilte…”
Tublisti peale keskööd Matvei Berman tõusis lauast:
“Seltsimehed! Jätkake, mind kutsub Stalin.”

GULag-i ülem Berman mitte ainult ei kutsunud liiduvabariikide, kraide ja oblastite, maarajoonide ja linnade tšekiste ning laagrite ülemaid enda juurde Lubjankale, vaid sageli tegi ringsõite mööda Nõukogude Liitu, külastas laagreid, et veenduda oma silmaga, kuidas täidetakse partei juhiseid ja OGPU ning isiklikult tema, Bermani ülesandeid.
Laagrites esines GULag-i ülem vangide ees sütitavate kõnedega:
“Kodanikud vangid! Üle kogu meie suure kodumaa Nõukogude Liidu on hoogu võtmas üllas liikumine: õigusrikkujad hoiduvad kuritegudest ja asuvad tööle. Kuritegelik maailm jääb tühjaks ja kuritegevusele tuleb lõpp. Kodanikud vangid! Ma ei soovita teil üritada laagrist põgeneda – ja kuhu te põgenete? Te võite mõnda aega hoiduda OGPU operatiivvolinike silme alla sattumast, aga te ei saa kõrvale hoiduda tänaval, asulas, raudteejaama platvormil tuhandetest tavalistest, lihtsatest nõukogude inimestest. Te võite kohata põllul kaunist tüdrukut helesines rätis, aga ta on – kommunistlik noor! Te võite kohata asula tänaval mängimas poisikest, aga ta on – pioneer! Teil pole kuhugi peituda, nõukogude inimesed panevad kõike tähele, märkavad juba eemalt rahvavaenlast, ja teatavad kuhu vaja…”
Kasahstanis võttis OGPU GULag-i ülem Matvei Berman isiklikult vastu terve ešeloni küüditatuid. Kulakud ronisid kuidagi vastumeelselt vagunitest välja. Naised, nende hulgas palju noori tüdrukuid, kisendasid ja hädaldasid. Seltsimees Berman pidas neile kõne:
“Kodanikud küüditatud! Käes on külviaeg, te hakkate töötama äsja moodustatud kolhoosis. Esialgu elate muldonnides, seni, kuni ehitate endale hütid. Milline saab olema režiim? Teil saab olema nõukogude režiim; peamine – töötage usinalt kolhoosis, ja järgmine kord, kui tulen, pakute mulle pelmeene.”
Vähem kui poole aasta pärast saabus Moskvasse, GULag-i peastaapi Lubjankale Bermani nimele kiri. See oli saadetud samast Kasahstani kolhoosist, mida ta külastas. Kirjas tänati teda, teatati, et kolhoosnikud olid ehitanud sauna ja sünnitusmaja; paljud naised olid jäänud rasedaks.
GULag-i laagrites elati täisväärtuslikku, huvitavat elu. Vang olid eluga väljaspool okastraati isegi paremini kursis kui Ukraina kolhoosnik või Piiteri tööline. Ajaleht “Pravda” loeti otsast lõpuni läbi ja suust suhu kandusid taolised suurehituste kuulsad nimetused nagu: Magnitogorsk, Dneprogres, Stalingradi traktoritehas, Karaganda metallurgiatehased ja Vorkuta söekaevandused, justkui oleksid need paiknenud siinsamas, lähedal. Vangid, olles ajalehe “Pravda” kõrvale asetanud, asusid veelgi innukamalt täitma ja ületama päevanorme.
GULag-i ülema laual lebasid suured hunnikud laagriülemate raporteid; neid saabus Lubjankale iga päev pakkide viisi. Seltsimees Berman tunnetas kogu oma südamega seda imepärast muutust, mis oli lühikese ajaga toimunud kogu Nõukogude Liidu töölaagrite süsteemis. Laagrites oli tõusnud sotsiaalse pedagoogika osatähtsus, mis oli suuresti kantud proletariaadi diktatuuri ja sotsialistliku korra seaduste viljastavast mõjust. Kogu see peen, keeruline ja laiaulatuslik laagrite süsteem oli justkui osa kommunistliku partei hiigelsuurest vereringest, mille aluseks oli partei, tema kuulsusrikas keskkomitee – partei au, mõistus ja südametunnistus.
Esinedes operatiivnõupidamistel tšekistide ees, rõhutas Matvei Bergman korduvalt:
“Seltsimehed! Me laagrites sunnime inimesi, kes ise ei ole võimelised ennast ümber kasvatama, elama nõukogude elu; sunnime neid seni, kuni nad hakkavad seda ise tegema vabatahtlikult. Ja pidage meeles – meil töötavad laagrites väga erinevad vangid. Seal on elusad krahvid ja parunid, on elusad mõisnikud, vürstinnad, aadlipreilid, prostituudid, mungad ja preestrid ning kulakud; on ka nõukogude võimu kõige õelamad vaenlased – kahjurid, terroristid ja spioonid. Samas tuleb mõista, et igasse vangi tuleb suhtuda siiski individuaalselt. Võtame näiteks kriminaalkurjategija; ta oli kolhoosnik, kes lõi maha kohaliku preestri, samuti tappis ära tema naise ja kaks alaealist last, röövis vara ja pani kirikule tule otsa. Jah, tegemist on mõrtsuka ja röövliga, kuid klassiteadlikult on ta meie südamele siiski lähem kui samas laagris istuvad kümned ja kümned preestrid ja mungad. Mulle kirjutas Magnitogorski laagri ülem. Neile saabus Taganrogist ehtne bandiit – kümned süüdimõistmised, ja seda nii enne revolutsiooni kui ka pärast seda. Ja mida te arvate – nüüd on temast saanud kultuuritöötaja, on laagri kultuuriosakonna juhataja. Ta on ise ümberkasvanud ja nüüd kasvatab teisi. Või teine näide. Minule kirjutas naine, vanust neljakümne ringis, Solovetsi laagrist. Ta kirjutas, et juba lapsena anti ta kloostrisse, viibis seal kakskümmend kuus aastat, aga ta vihkas jumalat. Lõpuks lõi ta ühe nunna maha, pääses kloostrist välja ja hakkas prostituudiks ja taskuvargaks. Nüüd on ta Solovetsi laagris ja tunneb hinges suurt, enneolematult suur vabadust. Vot nii on lood, seltsimehed, ja seda ei tohi hetkekski unustada ega silmist lasta igapäevases kommunistlikus kasvatustöös.”
Kogu 1931.aasta suve töötas GULag-i ülem Berman Moskvas, Lubjanka kabinetis. Ta veidi kadestas oma majandusvalitsuse juhatajat Jakov Rappoporti, kes sageli tööasjus sõitis ringi mööda Nõukogude Liidu vangilaagreid; ta oli usin, iga majandusalase küsimuse suutis lahendada otsekui lennult. Tõsi küll, Jakov hoidis oma teadmisi, riigi poolt eraldatud rahade ja varade kulutamist ja kasutamist, justkui endale, oskamata seda seletada teistele.
Suvi möödus palavikulises töös ja augusti keskel kutsuti GULagi juhtkond NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) kolleegiumi ette. OGPU esimees Vjatšeslav Menžinski oli haige, ta oli põdura tervisega ja pidevalt haige, seetõttu juhatas kolleegiumi ja juhtis kogu OGPU tegevust Menžinski esimene asetäitja Genrihh Jagoda. Kolleegiumilaua taga istusid Jagoda lähimad abilised ja võitluskaaslased: plaaniosakonna juhataja Boriss Markovits Kagner, laagrite ehituse osakonna juhataja Lurje Aleksandr Jakovlevitš, ökonoomika osakonna juhataja Mironov-Kagan Lev Grigorjevitš, 5-da osakonna ülem Passov Zalman Isajevitš, operatiivosakonna ülem Pauker Karl Viktorovitš ja Esimese Eriosakona ülem Šapiro Isaak Lvovitš. Suure nõupidamissaali seina ääres istus ridamisi väiksemaid OGPU tegelasi.
Kolleegiumi istungile olid kutsutud ka OGPU GULagi suuremate laagrite ülemad, samuti loomavagunitest komplekteeritud ešelonide liigutjad ja GULagi kaadrite paigutajad: Lev Markovitš Abramson, KalugLag ülem, Zinovi Borisovitš Katznelson, DmitLag ülem ja GULagi vedude ülem Juri Solomonovitš Brill ning GULagi kaadrite ülem Aleksei Lazarevitš Sulin-Etin.
Sellel kolleegiumil anti GULag-i juhtkonnale uued, ülitähtsad ülesanded.
“Tšekist Lazar Jossifovitš Kogan, teid määratakse Belomorkanali ülemaks kogu võimutäiusega.”
“Kuulen, seltsimees Jagoda!”
“Tšekist Jakov Davõdovitš Rappoport, teid määratakse seltsimees Kogani asetäitjaks materiaal-tehnilistes küsimustes, kogu võimutäiusega.“
“Kuulen, seltsimees Jagoda!“
OGPU ülema asetäitja jätkas kerge muigega:
“Seltsimees Kogani asetäitjaks kõigis ehitusega seonduvates küsimustes määran kodanik Naftali Frenkeli; ta on küll endine spekulant, bandiit ja mõrtsukas, aga hingelt meiesugune. Toome ta Solovetsi laagrist Belomorkanalile ehitustööde organisaatoriks.”
Tšekistid noogutasid tunnustavalt.
OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Jagoda jätkas:
“Seltsimehed! Me ei ole ära unustanud ka kasvavat noorust, meie võitluste ja kangelastegude jätkajaid. OGPU, juhindudes partei suunistest, on otsustanud asutada Nõukogude Liidus esmakordselt eraldi asutusena Esimese Laste Töökoloonia “BelBaltKombinaat”. Selle ülemaks määran tšekist Viidemani.”
Saalis kõlas aplaus – partei suunised ja OGPU otsused kiideti ühehäälselt, täielikult ja tervikuna heaks.
“Seltsimehed tšekistid! Partei ja isiklikult seltsimees Stalin usaldab teile vastutusrikka ülesande, sõitke aega viitmata Karjalasse. Seltsimees Berman hakkab teid aitama Moskvast. Kanal tuleb ehitada odavalt, kiiresti ja käepärasest materjalist. 1933.aasta maiks peab kanal olema valmis. See on seltsimees Stalini käsk!”
Kolleegiumi istungi lõppedes pöördus Jagoda isiklikult seltsimees Kogani poole:
“Seltsimees Kogan! Esialgu anname teile sada tuhat vangi, hiljem saate neid juurde niipalju kui vaja; tuleb arvestada ka loomulikku kadu, ja silmas pidades Karjala kliimat, võivad need arvud olla üsna suured. Esimesed ešelonid vangidega on juba teel Karjalasse. Organiseerige uus paranduslike tööde laager – Valgemere – Balti laager ehk lühidalt: BelBaltLag.”
“Tänan usalduse eest, seltsimees Jagoda! Partei ülesanne saab täidetud ja ületatud.”

Kuues peatükk. Hullumeelne kollektiviseerimine.

Partei sammus edasi, partei sammus võidule!
Kommunistliku ((bolševike) Partei kohalikud organid, juhindudes partei XVI kongressi otsustest, viisid järjekindlalt ja kõrvalekaldumatult ellu partei poliitikat: põllumajanduse kollektiviseerimine, rahvavaenlaste arreteerimine, ebateadlike elementide hävitamine.
Ainuüksi 1930-1931.aastal küüditati Siberisse ja Kasahstani 381 tuhat taluperet. Umbes 250 tuhat peret jõudis ennast neid ohustavast “kulaku” seisusest välja rabeleda ja langeda vaese talupidaja staatusse, olles tapnud oma teise lüpsilehma ja kümnest lambast veristanud neli-viis lammast. Sajad tuhanded talupered põgenesid kas linnadesse või kaugetes kraides elavate sugulaste juurde, sealhulgas ka Siberisse, et mitte lasta end sinna viia loomavagunites. Lisaks neile saadeti 400-500 tuhat taluperet “troika” otsusel laiali mööda erinevaid rajoone, et nad oma töökusega ei nakataks kohalikke vaeseid kolhoosnikke. Ka see kategooria läks põllumajandusele kaduma, sest töökad ja elujõulised talupojad, olles jäetud ilma maata ja saadetud võõrasse kohta virelema, eelistasid pugeda linnadesse või sõita suurehitistele, kaduda vaeste linna- ja asulaelanikke halli massi.
Kogu selle “hullumeelse kollektiviseerimise” tulemusena kaotas Nõukogude Liidu põllumajandus enam kui üks miljon talu, mis tähendas 4-6 miljonit töökat ja oskuslikku talupidajat. Kui kõik need tööjõu kaotused põllumajanduses oleks jäänud olemata, siis poleks küla nälginud, oleks linn varustatud leivaviljaga ja riigil vilja ekspordiks.
5.novembril 1931 saatis Ukraina Kommunistliku (bolševike) partei Keskkomitee sekretär Mendel Hatajevitš partei oblastikomiteedele direktiivi, milles nõudis kiiret ja otsustavat tegutsemist repressioonide läbiviimisel, et halastamatult õiendada arveid talupoegadega, kolhoosikorra vastaste kuritegelike elementidega.
Direktiivis märgiti: “Talupoegade ja bolševike võimu vahel toimub halastamatu võitlus, see on surmaheitlus. See aasta saab olema meie jõu ja tugevuse otsustavaks proovikiviks. Näljasurmad on nõudnud miljoneid elusid, see on uue ja vana võitluses paratamatu, aga kolhooside süsteemi me viime sisse niikuinii. Teise ülesanne on hankida leivavilja kõigi vahenditega. Ärge karte kasutada äärmuslikke abinõusid, teie taga seisab partei.”
Ukrainas mindi partei juhiste täitmisel justkui hulluks. Otsekui ookeanilaine, hakkas voogama kulakute mitmemiljoniline voog. See oli ülemäära suur, ja seda poleks suutnud ära mahutada isegi tollal juba arenenud Ukraina vanglate süsteem, kuid ta läks sellest mööda – voog suunati Nõukogude Liidu Gulagi arhipelaagi, paranduslike tööde laagritesse, Siberisse või Kasahstani.
See voog sisaldas naeruväärselt vähe neid “kulakuid”, kelle järgi ta oli silmakirjaks nime saanud. Vene keeles nimetatakse “kulakuks” küla nöörijat, autut hangeldajat, kes ei rikastu mitte oma, vaid võõra töö arvel, tänu liigkasuvõtmisele ja vaheltkaubitsemisele. Niisuguseid oli juba enne revolutsiooni igal pool üksikuid, aga hiljem, pärast 1917.aastat, hakati ülekantud tähenduses “kulakuks” nimetama kõiki neid, kes kasutasid palgatööd, kas või ajutiste hädavajalike tööde tegemisteks, või omasid väikest, sissetulekutelt tühist, kuid külale olulise tähtsusega ettevõtet – vesiveskit või sepapada.
1928.aastal nimetati kulakuks kõiki tugevaid talupoegi, tugevaid perekondi – tugevaid majapidamises, tugevaid töös või lihtsalt oma talupoja lihtsates veendumustes. Partei andis suunised, ja nüüd tormasid kohalikud hädavaresed ja kohalesõitnud linlased välja juurima maamehi, kelle leiba Venemaa sõi. Paljana, igasuguse varata aeti nad kodudest välja ja viidi loomavagunites inimtühjadesse põhjarajoonidesse, tundratesse ja taigasse ning vangilaagritesse.
Kohalikud parteiorganisatsioonid tegutsesid usinalt, kulakuid vangistati massiliselt. Kubanis ja Stavropolis tehti inimestest tühjaks terved staniitsad, paljud talupojad lasti kohapeal maha, heideti kaevudesse ja jäärakutesse. Üha laialdasemalt kasutati äärmuslikke vahendeid, midagi kartmata – seljataga oli partei.
Kuuldused arreteerimiste ja mahalaskmiste üha laienevast ulatusest Venemaal ja Ukrainas jõudsid partei keskkomitee ja poliitbürooni, ja lõpuks ka partei peasekretäri seltsimees Stalini kõrvu.
Parteisekretär avaldas rahulolematust – taoline isetegevus kohalike parteiorganisatsioonide poolt õõnestab keskkomitee ja poliitbüroo autoriteeti, pisendab keskorganite osatähtsust võitluses kontrrevolutsiooniliste elementidega, tekitab kohalike parteiorganisatsioonide juhtkonnas arvamuse ja teadmise, et nad ei sõltu poliitbüroost ja seltsimees Stalinist. Taolist arusaamist ei tohtinud lubada, liiduvabariikide, kraide ja oblastite parteiorganisatsioonid pidid teadma – mahalaskmised on poliitbüroo prerogatiiv.
Kompartei peasekretär seltsimees Stalin asus tegutsema ja juba 10.juulil 1931 võttis Poliitbüroo vastu vajaliku dokumendi – “Poliitbüroo määrus OGPU küsimustes”.
Selles sätestati:
1. Mitte kedagi kommunistidest, kes töötavad OGPU organites või organite väliselt, nii keskuses, kui ka kohtadel, ei tohi represseerida ilma Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo teadmata ja nõusolekuta.
2. Mitte kedagi spetsialistidest (insener-tehniline personal, sõjaväelased ja nende taolised) mitte arreteerida ilma vastava rahvakomissari nõusolekuta, eriarvamuste korral anda küsimus lahendada Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomiteele.
3. Kodanikke, keda on arreteeritud süüdistatuina poliitilistes kuritegudes, mitte hoida ilma ülekuulamiseta rohkem kui kaks nädalat ja uurimise all mitte enam kui kolm kuud, peale mida tuleb asi likvideerida kas kohtu alla andmisega, või iseseisva OGPU otsusega.
4. Kõik kohtuotsused, milledes OGPU kolleegiumi poolt on mõistetud kõrgeim karistus (mahalaskmine), esitada kinnitamiseks Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroole.
Nüüd siis teati, kes on majas peremees, teati, kes nõukogudemaal otsustab elu ja surma üle. Kuigi, vaevalt et partei keskkomitee tööorgan poliitbüroo ja isiklikult peasekretär Stalin suutis ja soovis kõiki neid sadu tuhandeid arreteerimisi, süüdimõistmisi ja mahalaskmisi jälgida ja sõrmega mööda nimekirja vedada. Ja see polnudki tähtis; tähtis oli see, et ta võis seda alati teha ja partei sõna jäi viimaseks.
1931.aasta 5.detsembril istusid Poliitbüroo liikmed parteisekretäri seltsimees Stalini juures nõupidamisel. Kohal viibis, nii öelda, Stalini tagatuba: peamine nõustaja Kaganovitš, lisaks ustavad võitluskaaslased Vorošilov, Molotov ja Kalinin; kutsutud oli ka partei käepikendus – OGPU esimehe kohusetäitja Genrihh Jagoda.
Stalin kõndis oma gruusia säärikutes mööda kabinetti tasasel, kuulmatul kõnnakul. Poliitbüroo liikmed Kaganovitš, Vorošilov, Molotov ja Kalinin nõjatusid mugavalt, isegi pisut hooletult ja üleolevalt tugitoolidesse – nemad olid Stalini lähikondlased, nad võisid seda endale lubada. Pika poliitbüroo istungitelaua serval istus Jagoda; ta tundis ennast ebamugavalt, justkui oleks ta kutsutud ülekuulamisele, iseenda vastu ütlusi andma. Põlgliku muigega libistas ta pilgu üle Stalini ja poliitbüroo liikmete ning mõtles irooniliselt:
“Kremli blatnoid!”
Stalini isiklik sekretär Poskrebõšev oli juba eelnevalt teatanud koosoleku teema – kollekiviseerimine. See oli viimasel ajal Stalini lemmikteema. Aga seekord Stalin millegipärast ei teinud rõhuasetust kollektiviseerimisele, kulakute likvideerimisele, nende hävitamisele, vaid rääkis usuteemadel. Selleks oli temal ka teoreetiline ettevalmistus olemas, sest peale ususeminari polnud Stalin lõpetanud mitte mingit muud õppeasutust.
Stalin rääkis rahulikult, aga veenvalt, tugeva gruusia aktsendiga, aeg-ajalt piibuvarre vibutustega oma sõnu rõhutades. Kabineti nurgas seisvast, suurte pommidega kappkellast möödudes heitis ta pilgu kellale, ja kõndis edasi.
“Seltsimehed! Rahvas, selle asemel, et käia poliitloengutel, selle asemel, et õppida tundma marksismi-leninismi põhialuseid, käib kirikus, kuulab seal pappide jutlusi. Vähe sellest, et see on ainult asjatu ajaraiskamine, aetakse nende peadesse asju, mida nad ei suuda mõista ega hoomata. Ma ei tõstata siinjuures küsimust, kas Jumal on olemas või mitte, aga igal juhul on ta kaugel, kättesaamatus kõrguses ja inimene, vaatamata oma pingutustele, ei suuda siin maises elus ennast küünitada tema palge ette. Mis aga toimub peale inimese surma, see on iseasi. Maapealses elus on kristlik usk oopium rahvale, nagu õieti märkis Karl Marx. Meie, bolševikud, pakume rahvale teist usku, me pakume usku, mis on käega katsutav ja silmaga nähtav, me pakume marksismi-leninismi. See on kõigile mõistetav usk, see on usk, mis taotleb inimeste heaolu, kõigi heaolu, aga taoline heaolu saab olla ainult sotsialistlikus, klassideta ühiskonnas, mille kõrgem ja viimane aste on kommunism. Lisaks sellele, seltsimehed, asub meie Jumal, kui nii öelda, rahvale palju lähemal – ta on käegakatsutav ja silmaga nähtav. Võiks isegi liialdamata öelda, et meie maapealne Jumal ja rahvas on ühtne ja lahutamatu. Seltsimehed! Kirikumehed ütlevad, et Jumal on kõikjal, ainult me ei näe teda. Noh, kui ei näe siis ei näe, meie, kommunistid, oma jumalaid ei peida, ja nendeks on meie parteiorganid, alates Kommunistliku Partei Keskkomiteest ja tema Poliitbüroost ning lõpetades parteirakukestega tehastes, vabrikutes ja kolhoosides.”
Partei peasekretär rääkis aeglaselt, vaikselt ja kaalutletult, justkui tasase olemisega, sügavalt usklik hingekarjane. Poliitbüroo liikmed, samuti OGPU kõrge ülemus Jagoda, kuulasid Stalini jutlust hämmeldunult ja üsna juhmide nägudega – Stalin polnud kunagi taolisel viisil sõna võtnud. Stalin justkui kahtles milleski või kelleski, või oli tal teoksil midagi sellist, mis puudutas ta hinges seda jäänukit, mida veel võis nimetada südametunnistuseks.
Täpselt kell kaksteist jäi Stalin kappkella ette seisma, pöördus siis aeglaselt ringi ja suunas küsiva, kurjakuulutava pilgu Jagodale. OGPU esimehe kohusetäitja Genrihh Jagoda muutus näost kahvatuks, ta oli valmis püsti kargama, et anda selgitusi, kuid samal momendil raputas Kremli müüre ja hooneid tugev kärgatus. Stalini kabineti aknaklaasid klirisesid, karahvini kõrval seisev veeklaas tilises justkui kõrgetooniline kirikukell.
Stalin muigas, pistis piibu suhu, tõmbas mõned mahvid, puhus rahulolevalt suitsu välja ja jätkas oma kirikuteemalist monoloogi.
Jagoda nägu valgustas rõõmuhelk, ja kergendusohe pääses ta rinnust kui ta endamisi pomises:
“Jumal tänatud! Lõpuks ometi saadi sellest kuradi kirikust jagu.”
Jagodal oli kergendatult ohkamiseks täielik põhjus olemas, ja teda võis inimlikult mõista.
Kremli lähedal, Moskva jõe paremal kaldal paiknev Kristusele Päästjale pühendatud kirik oli juba pool aastat valmistanud kommunistlikule parteile peavalu ja pinnuks silmas olnud. 2.juunil 1931 oli Poliitbüroo võtnud vastu otsuse kirik lammutada ja selle asemele ehitada ilmalik maja, milles oleks võimalik pidada suuri parteilisi üritusi: kongresse, konverentse, argranikute-marksistide nõupidamisi. Lammutamise organiseerimine tehti ülesandeks OGPU-le, isiklikult seltsimees Jagodale.
Juba pool aastat oldi kiriku seinte ja võlvide kallal vaeva nähtud, aga kirik ei andnud järele. Lammutajaid tabas justkui needus: töölised kukkusid tellingutelt alla, mõned surnuks, mõned jäid sandiks, kraanad lagunesid ja langesid kummuli.
Kristusele Päästjale pühendatud kirik oli ehitatud tänutäheks Jumalale, kes päästis Venemaa Napoleoni ikkest. Kirik ehitati hinge ja südamega, “et säilitada igavene mälestus sellest vene rahva piiritust ustavusest, eneseohverdusest ja armastusest Usu ja Isamaa vastu, mida neil rasketel katsumuseaastatel tuli kanda, ja tänada Jumala tahet, kes päästis Venemaa teda ähvardavast hukust”. Nüüd raputasid Kremli müüre kärgatused – Kristusele Päästjale pühendatud kirik lasti õhku.
Stalin ei lausunud kärgatuse kohta sõnagi, ainult muigas endamisi ja lõpetas oma monoloogi, libistades pilgu üle koosolijate, justkui preester kateedrist:
“Seltsimehed! Tehke omad järeldused ja võtke tarvitusele abinõud, et parteiorganisatsioonid kohtadel võtaksid kirikute küsimuse oma töö päevakorda. OGPU-l kohaldada preestrite suhtes kulakutega analoogseid meetmeid!”
Stalin viipas piibuotsaga Jagoda suunas, andes talle märku lahkumiseks. Vaevalt oli Jagoda väljunud ja jõudnud enda järel ukse sulgeda, kui Stalin sõnas põlglikult:
“Lubjanka pridurka!”
Poliitbüroo liikmed naersid toetavalt ja lipitsevalt, aga nende naer vakatas järsku ja nad võpatasid kohkunult: Stalini kabinetti raputas teine, veelgi tugevam kärgatus – esimesest plahvatusest jäi väheseks, kirik osutas vastupanu…
Pappidest ja preestritest sai kommunistlik partei jagu üsna kergesti, aga aina enam näitas oma lõusta hoopis tugevam vaenlane – nälg.
Nälg valitses ka Moskvas. Keskkomitee sekretär Kaganovitš soovitas Stalinile pidada Partei Keskkomitee Poliitbüroo eraldi istung, mille päevakorras oleks Moskvas toiduvarude suurendamise ja toidukaartide jagamise küsimus. Ettekandjana nägi ta ette partei Moskva linnakomitee sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi – las higistab Poliitbüroo ees, on teine omale kena kõhukese ette kasvatanud!
Hruštšov oli kaval ja ettenägelik kommunist. Kuuldes eelseisvast istungist, asus ta energiliselt tegutsema, pani kõik rattad käima.
Poliitbüroo istungil võttis Stalin koheselt, nagu öeldakse, härjal sarvist.
“Seltsimees Hruštšov, rääkige, kuidas Moskva parteiorganisatsioon kavatseb olukorda toiduainete ja toidukaartide jagamisel parandada. Selles asjas on teil palju segadust.”
Näost punetav Hruštšov tõusis püsti, libistas valge ninarätiku üle higipiiskades otsaesise ja alustas ettekannet.
“Seltsimees Stalin! Partei Moskva linnakomitee on kulutanud palju jõudu, et leida võimalusi töölisklassi toitmiseks. Hakkasime tegelema küülikutega. Iga vabrik, iga tehas kasvatab seal, kus võimalik ja kahjuks isegi seal, kus võimatu, küülikuid. Need loomad, nagu seltsimehed poliitbüroo liikmed teavad, paljunevad hästi ja annavad kiiret järelkasvu. Küülikute liha saadame töölissööklatesse, naha aga pargime ära ja müüme ekspordiks. Oleme võtnud ette ka šampinjonid: rajame keldreid, kaevame tranšeesid, võitlus käib täiel rindel. Parteiorganisatsioonid kohtadel toetavad meid, komsomol on võtnud küüliku- ja seenekasvatuse oma šefluse alla.
Mis aga puutub toidukaartidesse, siis toiduainete ja tarbekaupade talongidega on esinenud palju sulitegemist. Oleme kõigi organisatsioonidega, kaasa arvatud ametiühing, miilits ja tšekaa, teinud ära suure töö, ja võitlus selles valdkonnas jätkub, arreteerimised kestavad. Leian, et taoliste ebakindlate, toidukaartidega hangeldajate vastu tuleks kohaldada kõige karmimaid, revolutsioonilisi repressioone, sealhulgas kõrgeimat karistusmäära.”
Poliitbüroo kiitis üksmeelselt heaks Hruštšovi poolt juba kasutusele võetud ja kavandatavad abinõud. Istungi lõppedes suundusid kõik “õgilasse”, nagu poliitbüroo liikmed seda istungisaali kõrval paiknevat ruumi naljatades kutsusid. Selles “õgilas” oli pikk söögilaud pidevalt kaetud; kes soovis sõi püstijalu, kes aga tahtis pikemalt mõnuleda, võis võtta seina äärest tooli. Laual auras samovar kuuma teeveega, laudadel vorstid, singid, mitut sorti pirukad, leib ja sai, punane ja must kalamari ja erinevad kalalõigud. Keset lauda paiknes suur karahvin viinaga, selle kõrval paraja suurusega pits. Kes soovis, valas endale pitsi või kaks. Mõni poliitbüroo liige, keda vaevas pohmell, või kes oli hommikul naisega tülli pööranud, kallas kandilise teeklaasi viina täis ja kummutas paari sõõmuga kurku, seejuures ähkis ja puhkis ning pobises endamisi, tundes kergendust, mõne vänge vandesõna. “Õgilas” parkisid poliitbüroo liikmed oma vatsa täis ja vajusid siis töökabinettidesse laiali, et seal sohval veidi pikutada ja leiba luusse lasta.

Kolhoosikord ei võtnud vedu, kolhoosnikud, erinevalt Moskva linna küülikutest, ei paljunenud massiliselt. Kümned miljonid talupojad üle kogu Nõukogude Liidu põgenesid kolhoosidest linnadesse, tööjõud maal vähenes katastroofilise kiirusega.
Partei kuulutas 1932.aasta “täieliku kollektiviseerimise aastaks”. 2.augustil 1932 andis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee välja määruse “Kollektiviseerimise tempost ja kolhooside tugevdamise ülesanded”.
Sügiseks oli 62 % talupidajatest kolhoosi aetud, kolhoosid moodustasid nüüd Nõukogude põllumajanduse aluse, aga see alus seisis savijalgadel. Samas aga oli kindel alus pandud 1932-33.aasta näljahädale. Leivavilja ei olnud ega saanudki olla, sest põllumajandus Nõukogude Liidu viljarikastes piirkondades oli hävitatud.
Partei tegutses nagu ikka, omal kombel – läbi repressioonide, sest muid hoobasid olukorra parandamiseks poliitbüroo liikmed, enamuses endised vanglates istunud blatnoid, ei tundnud.
22.oktoobril 1932 võttis Poliitbüroo Stalini initsiatiivil vastu otsuse luua Ukrainas ja Põhja-Kaukaasias erakorralised komisjonid, kellele anti volitused rakendada erimeetmeid leivavilja kogumise suurendamiseks.
Ukrainasse saadeti komisjon eesotsas Nõukogude Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimehe seltsimees Vjatšeslav Molotoviga. Põhja-Kaukaasiasse sõitis erivagunis, suure OGPU grupi kaitse all ÜK(b)P KK sekretär, poliitbüroo liige ja ühtlasi ka partei Moskva linnakomitee esimene sekretär seltsimees Lazar Kaganovitš. Teda saatis poliitbüroo liige, NSV Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitja Andrei Andrejev, kes oli aastatel 1927-1930 töötanud partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimese sekretärina; ta pidas ennast Kaukaasia küsimustes suureks asjatundjaks. Aga just tema oli laostanud kogu põllumajanduse Põhja-Kaukaasias, Kubanis ja Doni ääres, viies läbi vägivaldse ja rohkete repressioonidega kollektiviseerimise. Nüüd siis sõitis ta koos Kaganovitšiga vilja varuma! Vägivaldselt vilja varuma.
Kõigepealt külastas poliitbüroo liige Kaganovitš oma kaaskonnaga Põhja-Kaukaasia kraikeskust Rostovit Doni ääres. Ta kohtus partei- ja komsomoliaktiiviga ja juba samal päeval kiirustas edasi Krasnodari, sealse aktiivi koosolekule. Aga põhietenduse oli ta otsustanud anda külale lähemal, et näidata, justkui tuleks vilja varumiseks kohaldatavate erakorraliste abinõude initsiatiiv altpoolt, massidest. Tema reisi sihtpunt oli Otradnaja rajoon Põhja-Kaukaasias. Seal, rajooni parteikonverentsil, kuulusid avaldamisele partei täiendavad juhised ja näpunäited, ÜK(b) KK Poliitbüroo direktiivid viljavarumise läbiviimiseks krais ja terves Nõukogude Liidus.
1932.aasta 7.novembri pärastlõunal oli Otradnaja rajooni kultuurimaja saal rahvast tulvil. Kohale olid sõitnud rajoonide ja linnade partei ja komsomolitöötajad kogu kraist. Lisaks neile olid siin tehaste direktorid, masina-traktorijaamade (MTJ) direktorid ja poliitkomissarid, OGPU juhtivad töötajad, parteirakukeste sekretärid, kohalike ajalehtede ja raadiosõlme esindajad.
Inimesed enne konverentsi suitsetasid, arutasid elavalt kõige põletavamaid küsimusi; üks ja teine astus juurde ja ühines vestlejatega. Siin võis rääkida avameelselt, siin olid kõik omad, seltsimehed; neid võis usaldada ja öelda kõike, mis südamel ja mõtetes: ausalt ja otsekoheselt, üksmeelselt ja kiitvalt.
Ümber rajoonikomitee esimese sekretäri, kes oli väljunud oma kabinetist suitsetama, tunglesid kommunistid – vanad ja noored. Rajoonikomitee sekretär tõmbas paberossist tugeva mahvi, hingas sügavalt sisse, laskis pika suitsujoa välja, vehkis selle käega laiali ja alustas rahulikult ja autoriteetselt selgitustega:
“Seltsimehed! Partei poliitikat tuleb mitte ainult mõista, vaid seda tuleb hoomata kogu oma südamega, kogu hingega, ainult taoline inimene võib lõpuni mõista uusi suundi meie sotsialistlikus ülesehitustöös, suudab mõista dialektilist materialismi ja neid teadusliku kommunismi põhimõtteid, millele pani aluse Lenin ja mille edasiarendamist jätkab meie suur juht ja õpetaja seltsimees Stalin.”
Sonimütsis rajooni raadiosõlme toimetaja, kes seisis rajoonikomitee sekretäri paremal käel, noogutas innukalt; tema noort, otsusekindlat nägu valgustas rõõm. Rajoonilehe peatoimetaja, noor kaunis naine, naeratas esimesele sekretärile avalalt ja sõnas tõsiselt: “Seltsimees esimene sekretär! Teie suundanäitavad, targad sõnad saavad ära toodud rajoonilehe esiküljel koos käesoleva parteikonverentsi materjalidega! Saadame ka “Pravda” toimetusele.”
Rajoonikomitee esimene sekretär noogutas nõusolevat ja kiitvalt, patsutas rajoonilehe naistoimetajale tunnustavalt õlale ja lausus:
“See on hea, see on hea, seltsimees Nadežda Ivanovna! Parteikonverentsi otsused ja juhised tuleb viia massidesse. Tulge peale konverentsi minu kabinetist läbi, arutame õhtul, kuidas muuta meie koostöö edaspidi veelgi tõhusamaks ja produktiivsemaks.”
Esimese sekretäri ette astus laiaõlgne, maainimese lihtsa näoga noormees, ja sõnas tagasihoidlikult kuid kindlalt:
“Seltsimees esimene sekretär! Ma sooviks minna Kuzbassi kaevuriks, aga kolhoosist ei lubata ära. Esimees, kulaklike kalduvustega, kiusab mind, komnoort.”
Partei rajoonikomitee esimene sekretär kergitas vihaselt kulme:
“Kiusab komnoort? Toetab kulaklikku mõtteviisi?“
Koheselt sekkus sekretäri jutusse OGPU rajooniosakonna ülem:
“Ivan Petrovitš! Võtame esimehe käsile, teeme ta keelepaelad lahti.”
“Hästi Denis Rudolfovitš, avage rahvale selle kahjuri tõeline pale.” Seejärel pöördus noore kolhoosniku poole:
“Ah et soovid asuda tööle kaevandusse, aga kas sa sütt hästi tunned?“
OGPU rajooniosakonna ülem vastas noormehe eest julgeolekutöötajale omase huumoriga:
“Ivan Petrovitš, ärge muretsege, kui ei oska – õpetame, kui ei taha – sunnime.”
Kõlas kell, kutsudes delegaate konverentsile. Esimene sekretär heitis paberossikoni põrandale, kustutas selle saapatallaga ja kiirustas saali.
Konverentsisaali ehtisid punalipud; poodiumi keskel, tagaseinal, asetses Stalini portree, selle kõrval sonimütsis Lenin – üks näopool valge, teine must. Lenin oli tõstnud käe soni äärde ja naeratas kuidagi kavalalt.
Poodiumi paremas nurgas paiknes punase riidega ületõmmatud kõnepult, selle kõrval järi, millele oli asetatud grammofon. Lava keskele oli paigutatud pikk laud, mis oli samuti punase sitsriidega kaetud. Laua taga asetses pink.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär astus presiidiumilaua juurde, jäi selle taha seisma ja vaatas kuidagi ebalevalt üle õla, lava nurgas asetseva ukse poole. Äkitselt uks avanes ja lavale astusid poliitbüroo liikmed seltsimehed Kaganovitš ja Andrejev. Konverentsisaalis puhkesid kiiduavaldused, tormilised, kauakestvad kiiduavaldused, kõik tõusid püsti.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär astus kõnepulti ja võttis valveseisaku. Ta nägi oma sõjaväelaslikus frentšis, kalifeedes ja nahksäärikutes välja soliidsena, samas ka sõjaväelaslikult tagasihoidlikuna. Ta ninaalust kaunistasid mustad vuntsid, väga sarnased Stalini omadega.
“Seltsimehed! Meie konverentsi tööst on tulnud osa võtma Üleliidulise Kommunistliku (bolševikke) Partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmed seltsimehed Kaganovitš ja Andrejev. (Saalis puhkes uuesti maruline aplaus).
Kaganovitš noogutas – istuge, seltsimehed!
Esimene sekretär kallas suurest karahvinist endale klaasitäie vett ja jõi ahnelt – eile oli ta parteikonverentsi ette valmistades istutud OGPU kohaliku osakonna ülemaga hilise ööni, ja kodune kaukaasia ploomipuskar oli seekord olnud kvaliteetne ja kange.
Partekomitee sekretär ähkis, justkui oleks ta ka seekord joonud samagonni, ja sõnas:
“Seltsimehed! Parteikonverentsi töö juhtimiseks on meil vaja valida presiidium. Teen ettepaneku valida presiidiumi seltsimehed Kaganovitš ja Andrejev… (kiiduavaldused) ja siis veel kolm liiget. Kes on selle poolt, palun mandaatidega märku anda.“
Punased mandaadid tõusid, mõni delegaat vehkis mandaadiga ägedalt, üritades teistest esile paista.
“Ettepanek vastu võetud ühehäälselt. Teen ettepaneku, lisaks seltsimeestele Kaganovitšile ja Andrejevile, valida presiidiumi OGPU kohaliku osakonna ülem seltsimees Denis Rudolfovitš Pelmenski ja rajoonilehe peatoimetaja Nadežda Ivanovna, aga kolmandaks presiidiumi liikmeks, kolmandaks palun esitada kanditaat saalist.”
Koheselt tõusis esimeses reas istuv võrdlemisi noor naine, “Tee Kommunismile” kolhoosi eesrindlik lüpsja. Ta pöördus näoga saali poole ja ütles punastades ja pisut väriseval häälel sõnad, mis olid juba eelnevalt partei rajoonikomitee instruktoriga kokku lepitud:
“Seltsimehed kommunistid, parteikonverentsi delegaadid! Partei rajoonikomitee esimese sekretäri targal juhtimisel on meie töötav talurahvas saavutanud enneolematut edu ja vallutanud uusi kõrgusi. Teen ettepaneku valida ee…, valida…ee… kolmandana presiidiumi partei rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Ivan Petrovitš Boiko.”
Saalis tõsteti koheselt mandaadid. Esimene sekretär sõnas rahulolevalt:
“Seltsimehed! Konverentsi presiidium on valitud ühehäälselt. Palun presiidiumil kohad sisse võtta presiidiumilaua taga.”
OGPU ülem tõusis esireas paiknevalt pingilt, kohendas oma vormipluusi, lükkas püstolikabuuri mugavamalt tagumikule ja tõusis poodiumile. Kolistas natuke pingiga ja võttis istet. Rajoonilehe toimetaja, õhetava ja pisut häbeliku näoga, istus julgeolekutöötaja kõrvale; viimane tundis ennast kauni, kuumust õhkuva naise kõrval üsna ebakindlalt, justkui istunuks nad videvikutunnil kõrvuti voodiserval.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär seisis endiselt kõnepuldis; saal sumises veidi, rajoonikomitee instruktor sisistas enda kõrval istuvale eesrindlikule lüpsjale:
“Loll baba, selle “kolmanda” oleks võinud ka ütlemata jätta, ta on ju esimene sekretär! Sa jahupea ei jäta ka midagi meelde!”
Parteisekretär jätkas:
“Seltsimehed konverentsi delegaadid, teen ettepaneku valida konverentsi aupresiidium. Meie partei peasekretär seltsimees Stalin on öelnud – Vladimir Iljitš Lenin on kõigist elavatest elavam. Teen ettepaneku valida aupresiidiumi seltsimees Lenin! (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused, kõik tõusid püsti).
Teen ettepaneku valida aupresiidiumi meie kuulsusrikkas ÜK(b)P Keskkomitee ja tema võitlusorgan Poliitbüroo eesotsas seltsimees Staliniga. (Maruline aplaus, mis läheb üle ovatsiooniks, kostis hüüdeid: “Hurraa…! Elagu seltsimees Stalin!”)
Seltsimehed! Pühendame käesoleva konverentsi Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 15-le aastapäevale.“ (Tormiline, kauakestev aplaus).
Lava tagant ilmus välja väike mehike, kultuurimaja kultorg. Ta liikus üle lava tasakesi, pisut küürus, justkui hiilides, üritades jääda märkamatuks. Kultorg astus järil lebava grammofoni juurde, keerutas selle vänta ja asetas plaadi grammofonile. Esialgu kostis saali kahinat, seejärel mingid imelikud häälitsused – tsuh-tsuhh-tsuhhh, justkui oleks auruvedur alustanud paigalt liikumist, aga koheselt kõlasid “Internatsionaali” esimesed pidulikud taktid. Kõik tõusid püsti ja laulsid innukalt, kõlava häälega; delegaatide nägudel peegeldus vaimustus, silmad vaatasid lummatult, armastuse ja imetlusega Suure Stalini portreed.

Nüüd üles, keda needus rõhub,
nälg, orjus ikkes hoiavad…

Laulu kestel grammofon krõbises ja pragises, aga jõudis lauluga õnnelikult lõpule, tegi jällegi tsuh-tsuhh-tsuhhh, ja vakatas. (Laulu lõppedes kõlas aplaus).
Parteisekretär sõnas pidulikult: “Kuulutan Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud parteikonverentsi avatuks!” (Kestvad kiiduavaldused).
Parteisekretär lahkus kõnepuldist ja istus presiidiumilaua taha, seltsimees Kaganovitši kõrvale.
Samas tõusis presiidiumilaua tagant OGPU kohaliku osakonna ülem; ta oli endale omistanud presiidiumi esimehe ja konverentsi juhataja austava ülesande.
Konverentsi isehakanud juht pidas ilma kõnepulti minemata lühikese, sissejuhatava kõne:
“Seltsimed delegaadid! Siia saali on kogunenud need, kes võitlevad eesliinil, pühendavad kogu oma jõu, mõstuse ja südametunnistuse partei ürituse teenimisele. See töö ei ole sugugi kerge, kontrevolutsionäärid osutavad vihast vastupanu, vaenlane ei maga. Seltsimehed! Vajalik on kohaldada erakorralisi, rangeid abinõusid võitluses rahvavaenlaste, kahjurite, terroristide, spioonide ja diversantide vastu. Selles küsimuses osutab partei keskkomitee ja tema võitlusorgan poliitbüroo OGPU-le igakülgset ja tõhusat abi, ja seda nii praktilistes kui ka teoreetilistes küsimustes.
Seltsimehed! Sõna ettekandeks on seltsimees Kaganovitšil, ÜK(b)P Keskkomitee sekretäril, poliitbüroo liikmel.“
(Tormilised kiiduavaldused, mis lähevad ovatsiooniks, kõik tõusid püsti).
Ovatsioonide lõppedes istus julgeolekutöötaja laua taha ja vaatas vargsi kõrvalistuva Nadežda Ivanovna poole, justkui oodanuks positiivset reageeringut oma kõnele. Daam naeratas kelmikalt, isegi pisut flirtivalt.
Kaganovitši turske kogu tõusis presiidiumi laua tagant püsti. Raskel, kuid kindlal sammul astus ta kõnepuldi juurde, näpuvahel mõned paberilehekesed. Rahulike liigutustega kallas ta karahvinist endale vett – jõi tagasihoidlikult, kombekalt, oli näha, et pohmell teda ei vaevanud. (Kaganovitš üldiselt põlgas viinajoomist, Stalini suvilas toimuvatest joomingutest üritas ta kõrvale hoiduda, nii palju kui võimalik).
Kaganovitš köhatas hääle puhtamaks ja alustas ettekandega:
“Seltsimehed parteikonverentsi delegaadid, asume koheselt asja juurde, et aega kasutada otstarbekohaselt, ratsionaalselt.
Ma tahan kõigepealt juhtida tähelepanu sellele, et külas tuleb kõrvalekaldumatult, halastust tundmata juhinduda Lenin suunistest, mida ta esitas Üleliidulise Kesktäitevkomitee 2.veebruari 1920 istungil: “Meie vajame revolutsioonilist terrorit selleks, et suruda maha ekspluataatorid, suurmaapidajad ja kapitalistid.”
Tuleb, lähtudes Lenini õpetusest, rohkem ja tõhusamalt kohaldada repressiivseid meetodeid – küüditamisi, ennetavaid vangistusi ja ennetavaid mahalaskmisi. Me ei tohi jääda ootama, kuni kulak jälle kogub jõukust, kaupmees avab oma poekese või kontra tõstab pead. Me peame ennetama sotsialistlikku seaduslikkuse rikkumisi. See on OGPU, prokuratuuri ja kohtu esmaülesanne, sellele tuleb suunata seaduse kogu teravus ja löögijõud. Külas tuleb teostada teine revolutsioon – see on kollektiviseerimine, ja see on käesoleva epohhi nõue.
Seltsimehed delegaadid! Tuleb kasutada kõikvõimalike abinõusid nende staniitsade vastu, kes leivavilja varumise plaani pole täitnud. Need staniitsad tuleb kanda “musta nimekirja“. Mida tähendab “must nimekiri“? See tähendab järgmisi abinõusid:
kohtadel viivitamatult lõpetada kauplemine kooperatiivsetes ja riiklikes kauplustes ja mitte tuua nimetatud kauplustesse tööstuskaupu ega teisi kaupu;
täielikult lõpetada kolhooside kauplemine oma kaubaga, ja seda peavad tegema nii kolhoosid, kolhoosnikud kui ka üksiktalupidajad;
igasuguste krediitide andmise lõpetada ja laenusummad ja teised finantsilised kohustused ennetähtaegselt sisse nõuda;
töölis-talupoegade inspektsioonil tuleb tõhustada kolhooside, kooperatiivide ja riigiaparaadi kontrolli ja puhastada need kõigist vaenulikest ja nõukogude võimule võõrastest elementidest;
OGPU-l läbi viia massilisi kontrevolutsiooniliste elementide ja leivavarumise saboteerijate arreteerimisi.”
Kaganovitš rääkis veel ühest ja teisest, aga need olid pigem tavapärased, parteilised õpetussõnad, mida delegaadid olid kuulnud juba sadu kordi.
Kaganovits ütles oma esinemise lõppsõnad:
“Seltsimehed! Erakorraliste abinõude kohaldamisega tuleb alustada koheselt, ja pidage silmas – need on partei keskkomitee ja tema poliitbüroo tegevusjuhised kohalikele parteiorganisatsioonidele, ja mitte ainult tegevusjuhised – see on käsk, Stalini käsk.”
(Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis lähevad üle ovatsiooniks).
Kaganovits kallas endale vett, jõi seekord suure sõõmu ja lahkus kõnetoolist.
Konverentsi juhataja, OGPU kohaliku osakonna ülem, tõusis püsti: “Sõna ettekandeks, teemal “Olukorrast riigis”, saab partei Otradnaja rajoonikomitee esimene sekretär, seltsimees Ivan Petrovitš Boiko.” (Kiiduavaldused).
Partei rajoonikomitee esimene sekretär sammus kiirete, tippivate sammudega kõnetooli. (Iga parteisekretär peaks astuma kõnetooli just kiirete aga lühikeste sammudega – see sisendab vaatajasse arusaamise, et partei tervikuna on toimekas ja asjalik).
Parteisekretär valas klaasi vett, jõi, tõmbas vett kurku ja köhis. (Taolistest asjadest tuleks parteisekretäridel siiski hoiduda – Venemaal ei köhita isegi viina juues, aga siin – vesi!) Parteisekretär Boiko kogus end kiiresti, lappas veidi aega pabereid, et anda eelseisvale esinemisele rohkem tõsidust ja parteilisust, libistas leebe pilgu üle saali, justkui püha isa, karmistas siis näoilme ja sõnas:
“Seltsimehed delegaadid! Minu ettekande teema on “Olukorrast riigis””.
Ettekande pealkirja – “Olukorrast riigis”, oli ta võtnud partei kraikomitee vastava konverentsi dokumendist, kuigi pigem oleks temale sobinud “Olukorrast rajoonis“, aga kõik parteikomitee esimesed sekretärid – krais, oblastis, linnas, rajoonis – olid justkui väikesed Stalinid, matrjoškad, igaüks ettenähtud suuruse ja tähtsusega ning omal kohal esimesed, kõikvõimsad ja vastuvaidlemist mittesallivad. Nende kõrval oli alati ustav ja andunud partei tööriist, käepikendus – kohalik OGPU.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär tegi lühikese pausi, lastel kuulajatel veidi ettekande pealkirja “seedida” ja jätkas:
“Seltsimehed konverentsi delegaadid, maa ja linna töötav rahvas! Seltsimehed parteile ustavad propagandarinde võitlejad, niiöelda meie hääletorud: ajalehe- ja raadiotöötajad, seltsimehed rabkorid ja selkorid!
Suur ja lai on meie maa, Nõukogude kodumaa. Partei häälekandja, ajaleht “Pravda” raporteerib üha uutest ja uutest töösaavutustest. Kõigil ehitistel, kõigil töörinnetel on saavutatud enneolematuid rekordeid. Nii näiteks kommunistlik noor Bõkovin, Kuznetski gigandi sulatusahju ehitusel, ladus vahetuses 4795 kuumuskindlat tellist. Juba teisel päeval teatas “Pravda”, et kommunistlik noor Gavrilov, Magnitogorskis, ületas selle rekordi saja tellise võrra. Aga traktorist Mõkulo Bašta (Ukraina) saavutas maailmarekordi traktoriga külvis.
Seltsimehed! Kerkivad uued linnad, mitmekorruselised ühiselamud, kus noored võivad kodumaa hüvanguks tehtavast raskest, kuid tänuväärsest ja vastutusrikkast tööst puhata, õppida ja armastada. Värske asfaldi järele lõhnavad tänavad kulgevad seal, kus varem laiusid kapsapõllud. Peaväljakutel kostab valjuhäälditest ülev, võitlusele kutsuv muusika, seda on kuulda kogu linnas. Kõlavad patriootilised laulud, mis innustavad noori sooritama kangelastegusid. Iga tunni järel teatab TASS üha uutest ja uutest töövõitudest. Miljonid inimesed on asunud liikvele. Neid saadab, juhib, suunab ööl ja päeval, päevast päeva suur leninlik bolševistlik partei eesotsas seltsimees Staliniga.
Seltsimehed delegaadid! Tšukside keeles on 20 mõistet, millega määratletakse hülgeid igas vanuses, 35 mõistetega nimetavad nad erinevaid jääpanku, harpuuni otsikuid määratlevad nad 17 nimetusega, aga kuni nõukogude võimu kehtestamiseni ei teadnud nad mõisteid: “vankriratas”, “vedur”, “kummisäärikud”, “OGPU”, “partei“, “kolhoos”. Nüüd kõlavad need uued sõnad igas jurtas ja kasutatakse tšukside keeles igapäevasel suhtlemisel. See ei näita mitte ainult tohutuid edusamme selle varasemalt alaarenenud rahva igapäevaelus, vaid on selge näide vene keele viljastavast mõjust tšuksi kõnekeele arengule. Ja asi pole mitte ainult kõnekeeles – varem jooksid tšuksid neljakümnekraadises pakases põhjapõtrade järel märgades jalanõudes, nüüd aga on nõukogude võim neile andnud kummisäärikud.
Seltsimehed! Rahuloluga teatan teile, et hiljuti on Politizdat kirjastanud poliithariduse tarvis õpikuid kõigis peamistes alaarenenud rahvaste keeltes. Mõisted: “proletariaat”, “revolutsioon”, “kollektiiv”, “parteisekretär”, “komnoor”, “Riiklik Poliitiline Peavalitsus” on nüüd juurdunud kõigi Siberi rahvaste keeltesse.
Seltsimehed! Kommunistliku partei ja isiklikult seltsimees Stalini targal juhtimisel oleme saavutatud enneolematuid edusamme, samas aga esineb meie töös ka mõningaid üksikuid puudusi ja vajakajäämisi; mitte kõik partei juhised ei jõua massideni, ja kui need ka jõuavad, ei saada aru, et need tuleb tervikuna ja täielikult heaks kiita ja vastavalt tegutseda.”
Rajoonikomitee esimese sekretäri kõne ajal viitis OGPU kohalik ülem aega sellega, et joonistas paberilehekesele iseäralikke kujundeid. Kõigepealt joonistas ta jänese – ümmargune pea ja suured kõrvad, seejärel suurem ring – see oli keha, alla väike ring – saba. Olles “jänesega” ühele poole saanud hakkas ta kassi joonistama – vedas esialgu ümmarguse ringi ja tegi kaks sik-sakki – see oli pea koos kõrvadega. Seejärel liikus pliiats mööda paberit pikalt vasakult paremale, tegi pika järsu jõnksu ülespoole ja langes uuesti alla – valmis sai kassi saba. Pliiats liikus allapoole, ikka allapoole, siis ülespoole, jõnksutas veidi – valmis sai üks tagajalg ja väike tilu-lilu, sest OGPU-lane joonistas isakassi. Pliiats liikus veel korra üles ja alla – “kass” sai endale ka teise tagajala, ning nüüd libises pliiats mööda paberit pikalt ettepoole, peatus hetkeks, jõnksutas üles-alla – kass sai esijalad ja pliiatsioon ühines kassi ümmarguse peaga. Paari kriipsuga sai kass endale ka silmad pähe ja suukese, mõned vurrud. Kassiga valmis saanud, asus OGPU tegelema kriipsujukuga – joonistas ümmarguse pea, tõmbas kriipsu alla ja kaks kriipsu kõrvale – keha ja käed, siis veel mõned kriipsud, ja juku oligi valmis. Aga koheselt tõmbas OGPU kriipsujukule risti peale – OGPU kohaliku osakonna juhataja oli loomaarmastaja, aga inimestega suhtlemisel olid tal erilised, tšekisti suhted ja tunded…
Partei rajoonikomitee esimene sekretär oli vahepeal hoogu sattunud ja aina plätras:
“Seltsimehed delegaadid! Uus maailm tungib otsustavalt peale vaenulikele elementidele, kuid neid liigub ikka veel väga palju vabaduses ringi ja nende vastupanu on vihane, kasutatakse kõikvõimalikke rahvavaenulikke võtteid. Nii näiteks toodi vabriku kooperatiivi terve hobuveokitäis lihakonserve. Partei näitas üles hoolitsust rahva eest ja andis korralduse müüa neid madala, töötavale rahvale vastuvõetava hinnaga. Müük toimus tormiliselt, töörahvas oli konservidest huvitatud, sest igaüks soovis pakkuda oma perele maitsvat suutäit. Kuid õhtul kogunesid naised kooperatiivi kauplusesse, karjusid vihaselt ja pildusid müügilaua alla peitunut müüjat konservikarpidega. Peagi selgus, et karpides asusid haisvad jäätmed: loomade hambad, karvad ja pulli suguelundid. Selles diversiooniaktis viiakse läbi uurimist, kuid juba on meie julgeolekuorganid, OGPU operatiivvolinikud, välja selgitanud, et konservid valmistasid kahjurlikud elemendid, kes töötasid konservitehase juhtkonnas. Kahjurid on oma süü üles tunnistanud ja saavad peagi teenitud karistuse.
Seltsimehed! Ajalehtedes võib sageli leida teateid kahjurite tegevusest ja diversioonidest kogu meie suurel sotsialistlikul kodumaal. Kahekümneviietuhandelised, sõites kolhoosikülla, kohtavad kulaklike terroristide vastupanu. Kolhoosnikud töötavad rõõmsalt ja lauldes varahommikust hilisõhtuni, aga vaevalt on kolhoosnikud oma hüttidest lahkunud, kui nende kanakuutidesse ja seasulgudesse tungivad tundmatud isikud ja viivad minema kogu kolhoosniku vara. Kohalik OGPU operatiivvolinik asus asja uurima. Korrektse, asjaliku, tõelisele tšekistile omase järjekindlusega selgitas ta välja kahjurid ja tabas nad teolt parajasti siis, kui rahvavaenlased viisid Antip Fjodorovi hütist välja patja ja teki.
Parteikomiteesse saabus valvsa kodaniku kaebus, et Podgornõi külanõukogu esimees on pidevalt purjus, terve päeva istub Anja Pšenitsnaja juures, kelle mees, olles kulak, kannab OGPU laagris karistust kontrrevolutsioonilise agitatsiooni eest. Partei võttis abinõud tarvitusele, OGPU, lähtudes partei juhistest, reageeris kiirelt ja tõhusalt. Nüüd istub see hädavaresest külanõukogu esimees naril. Läbi ta kongi lae all paikneva pisikese akna paistavad kauge Siberi lumised mäed, mäejalamil kõiguvad vinges tuules poolpõlenud männid ja barakitaguselt väljalt tõuseb mädasoo aur.
Seltsimehed! Alles hiljuti tegin ma ringsõidu mööda rajooni. Mulle tulid vastu vankrid, mille ette olid rakendatud lehmad. Ma küsisin: “Seltsimehed! Aga kus on teie hobused?” Selgus, et kohalik veterinaar, olles kahjur, süstis hobustele mingit nakkushaigust ja kõik kolhoosi 6000 hobust kärvasid.”
Saalis tekkis imestunud kahin, sest mitte keegi ei teadnud rajoonis kolhoosi, kus oleks olnud enam kui paarkümmend hobust. Kostis hüüdeid: “Vastutusele võtta lurjus! Maha lasta! Surm rahvavaenlasele!“
Rajoonikomitee esimene sekretär noogutas nõustuvalt, kallas karahvinist uue klaasitäie vett, jõi selle januselt ära, libistas peopesaga üle suu ja jätkas oma kõnet ilmse mõnuga:
“Esineb juhtumeid, ja mitte vähe, kus hommikul tehasesse tööle tulles avastab tööline, et tema treipink on lõhutud või on masina hammasrataste vahele visatud mingi polt, või on keegi on masina häireteta tööks vajalikud mutrid lahti keeranud ja masin logiseb, lisaks sellele on rikutud tooraine.
Pokrovski külas sandarmi poeg, kohaliku kirikukoori regent, laskis maha pioneer Nadja. Klassiteadlik tüdruk võttis kolhoosi üldkoosolekul sõna, ta kutsus üles tõhustama võitlust kahurlike elementidega, ja see ei meeldinud rahvavaenlastele. Kasutan võimalust ja teatan konverentsile, et kahjur arreteeriti OGPU organite poolt ja lasti maha; veel kümmekond ebateadlikku elementi, keda kahtlustati kontrevolutsionäärile kaasatundmises, on saadetud kümneks aastaks Siberisse, OGPU GULag-i paranduslikele töödele.
Seltsimehed! Agroteaduslikus ajakirjas ilmus ühe hädavaresest teadlase kirjutis, milles tunnistati otstarbetuks partei juhis alustada Uurali tagustel maadel kevadkülvi oluliselt varem kui seda seni on tehtud. Partei juhistes kahtlemine on juba iseenesest kuritegu, aga lisaks sellele lõi taoline pseudoteaduslik artikkel olukorra, mille tõttu paljudes Siberi regioonides kukkus varasem kevadkülviga alustamine läbi. Äärmiselt kahetsusväärne juhtum, te nõustute minuga, seltsimehed?”
Saalist kostis hüüdeid: “Pseudoteadlased asendada klassiteadlike töölistega! Parem trükkida marksistlikke lendlehti, kui raisata paberit taolise jama peale! Loll teadlane Siberisse!”
Partei rajoonikomitee esimene sekretär tõstis rahustavalt käe:
“Partei on teie, masside, soovitused juba arvesse võtnud ja see, nagu te õieti ütlesite – loll teadlane – teeb oma “teaduslikke” eksperimente Siberis kirka ja labidaga. Aga nüüd jätkame oma tööd.
Seltsimehed! Meie suur juht seltsimees Stalin on öelnud: “teel sotsialismi kõrgustele klassivõitlus üha tugevneb.“ Me ei tohi hetkekski kaotada valvsust, vaenlane võib asuda sinu kõrval, sinu ees või taga.
Seltsimehed delegaadid! Me ei tohi ära unustada ka välisvaenlast. Vaenlane asub meie piiride taga. Juba nad täristavad relvi Pärsias ja Afganistani mägedes, Kaug-Ida Vaikse ookeani rannikul ja Balti mere sogastel voogudel. Imperialistlikud spioonid liiguvad ringi, hiilivad nurga taga, vaatavad, kuulatavad; nende kõrvad on püsti, silmad vilavad kahjurõõmsalt. Seltsimehed! Meie esmaülesanne on valvsus, valvsus ja veelkord valvsus! Hurraa, seltsimehed!”
(Saalist kostis vastuseks – hurraa, hurraaa, hurraa! Tormilised kiiduavaldused, seejärel ovatsioonid, kõik tõusid püsti).
Rajoonikomitee esimene sekretär lõpetas oma sõnavõtu, kallas karahvinist veelkord klaasitäie vett, ja olles selle ära joonud, ei suundunud mitte presiidiumilaua taha, vaid kiirustas tagaukse kaudu saalist välja. Ilmselt läks vett laskma.
Konverentsi juhataja tõusis püsti:
“Seltsimehed delegaadid! Alustame sõnavõttudega. Selleks on ennast registreerinud MTJ-ti, kolhooside, käitiste parteirakukeste sekretärid ja lihtsad kommunistid. Kõigepealt annan sõna neile, kes on ennast sõnavõtjaks registreerinud, pärast neid, kui meie tööaeg võimaldab, saavad sõna ka teised kommunistid meie elu valulikes küsimustes. Esimesena saab sõna kolhoosi “Punane Koit” eesrindlik karjatalitaja, parteirakukese sekretär, Valentina Afanasjevna.“
Valentina Afanasjeva astus kiirel, asjalikul sammul poodiumile. Ta kenake tagumik pani sitskleidi lehvima, kui ta poodiumitrepist üles astus. Kingad ta jalas ei olnud küll mitte enam uued, aga ka mitte katkised, samas andsid märku sellest, et kunagi oli olnud aeg, kus maainimene võis lubada endale luksust osta poest paari kauneid kingi. Aga nüüd olid teised ajad ja teised arusaamad, mammona kummardamine oli jäänud minevikku.
Karjatalitaja oli valmis sõnavõtuga alustama, kuid tagauks kääksatas; esimene sekretär naases saali, istus presiidiumilaua taha ja ohkas endamisi kergendust tundes.
Valentina Afanasjevna alustas sõnavõtuga:
“Seltsimehed kommunistid! Nagu ettekannetest selgus, tuleb võidelda kahjurite ja ebateadlike elementidega. Aga mis toimub? Meie kolhoosi karjak ameles lüpsjaga heinaküünis. Ma olen ateist, mitte baptist, ega karda eriti jumalat, las amelevad,
see on inimlik, aga asi on selles, et mõni nädal tagasi krabas karjak mind, ja nüüd on tal juba teine. See on moraalitus, amelemine, nad mõlemad tuleb saata Siberisse, las istuvad eraldi kongis ja, nagu partei rajoonikomitee esimene sekretär targalt ja õieti ütles – vaadaku lumist mäge, põlenud mände ja mädasood läbi trellide. (Saalis naer, aplaus, kostab hüüdeid: “Ameleja pokri pista! See on nõukogude naise väärkohtlemine!”)
Konverentsi juhataja hõikas välja uue esineja:
“Sõna saab Otradnaja rajooni varumiskontori direktor Fedja Peretelkin.”
Kõhukas varumiskontori direktor tõusis tribüünile.
“ Seltsimehed poliitrindel võitlejad! Sõitsin hiljuti raudteel. Miljonid inimesed on asunud liikvele. Nad liiguvad platvormidel, kaubavagunites, ja mis seal salata, vahel isegi loomavagunites, aga kõigil neil on üks nimetaja – nad sõidavad Siberisse. Inimesed vagunites naeratasid, mängisid heatahtlikult turakat ja arendasid filosoofilist vestlust. Kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks heitis teisele ette, et ta on antidialektik, aga see jälle süüdistas vastast eklektika toetamises. Paljud aga olid vagunis laiali laotanud kaardid ja uurisid hoolega möödalendavaid paiku ja arutasid lõppjaama üle.
Taigas, inimtühjal maal, lüüakse üles laagrid, ja asutakse ehitama. See on hea, see on kommunistlik. Aga ma nägin vagunis ka hoopis teist masti reisijaid. Need istusid omaette nurgas, vaatasid kahtlustavalt ringi ja sosistasid omavahel. Ma läksin märkamatult nende selja taha ja kuulatasin. Ja mis selgus? Need olid jumalasulased! Nende jalge vahel oli suur kott. Ilmselt tassisid nad rahvalt annetustena riisutud mune, leiba, liha ja sibulaid turule. Seega tegemist oli hoopis rahvavaenlastest spekulantidega. Nii nagu nad mind märkasid, hakkasid jälle silmapetteks oma joru ajama – rahu ja rõõmu meie jumalalt Jeesus Kristuselt igavesti ja aamen, soodoma ja komorra ja pomisesid midagi seal veel….
Nägin üht kahtlast meest vaksali ühiskondliku kemmergu juurde jooksmas. Ta vaatas hiilivalt ringi, jooksis uksest sisse. Ma piilusin ukseaugust. Mees hoidis ühe käega oma pükse ja teise käega kirjutas seinale: “Võta teadmiseks, parteilane, siin oli valgekaartlane, varsti tõmmatakse teid kõiki võlla.” Selle rahvavaenuliku teksti juurde joonistas haakristi. Vaat selline on varjatud vaenlane; teda ei tunne keegi, pealtnäha harilik inimene, aga ta võib sõita Moskvasse, asuda tööle tehases ja panna toime ulatusliku kahjurluse. Ta kõnnib mööda Moskva tänavaid, möödub Kremlist, ta võib vahtida oma lõustaga leninlikku mausoleumi või kritseldada selle seinale haakristi.
Seltsimehed, tuleb olla valvas ja astuda vastu kontrale. Surudes maha sotsialismi vaenlaste vastupanu, mida kohtame kõikjal, viib partei meie kodumaad ja nõukogude inimesi edasi. Täna tuleb teha rohkem kui eile, aga homme – rohkem kui täna. Tänan tähelepanu eest.” (Kiiduavaldused).
Konverentsi juhataja: “Sõna saab Urupi külanõukogu partorg, seltsimees Artjom Podgornõi.”
Artjom silus kõnepuldis oma peaaegu musti, käharaid, kolhoosi karjanaisi hullutavaid juukseid ja asus energiliselt esinema.
“Seltsimehed! Valisime kolhoosi “Stalini tee” esimeheks Kužma Tolbuhhini. Meile tundus, et ta on klassiteadlik, sest ta esitas meile tõendi, et tema poeg on juba varasemalt moodustatud põllumajanduskooperatiivi liige. Ja mis tuli välja? See tõend oli vale. Läbiotsimisel leidsime kodust kirja järgmise sisuga: “Kallis poeg, sa oled nüüd linnas, võibolla saad jalad alla, aga meil siin kolhoosis läheb elu aina sitemaks ja sitemaks… Suudleme lugematuid kordi! Sinu vanemad.“ Vaat mis kirjast selgub…. Esimees heideti kolhoosist välja ja talle esitati süüdistus valede dokumentide abil kolhoosi astumises.
Seltsimehed! Vaenlased tuleb paljastada ja määrata neile teenitud karistus, kui võimalik, siis mahalaskmine.” (Tormilised kiiduavaldused).
Koosoleku juhataja:
“Sõna saab Otradnaja rajoonikomitee parteivolinik seltsimees Pjotr Ivanov, kahekümneviietuhandeline, ja kui ma ei eksi, siis ta on meie nimekirjas ka viimane.”
Seltsimees Ivanov tõusis kõnepulti, ja tundes kogu rajooni oma “käpa” all olevat, alustas sõjakalt:
“Veel ei ole kõik puudused kõrvaldatud! Tuleb kohtadel tööle asuda, saavutada partei poolt seatud ülesannete igakülgne ja täielik täitmine. Meile osutatakse vastupanu, vihast vastupanu, aga ka meie ei maga, me oleme valvsad. Näiteks, Urupi külanõukogu esimees Mikulo Pantelejev, talunik, endine kasakas, paistis olevat igati nõukogude korra pooldaja, aktivist, kuigi kandis papaahat ja lampassidega kasakapükse. Esialgu arvasime, et see on, nii öelda, asja väline külg. Aga mis tuli välja? Kui me läksime arreteerima kohalikku möldrit Allika Aadut ja küla seppa, mustlast Romani, avaldas külanõukogu esimees arvamust, et külale on neid spetsialiste vaja, neid vast poleks vaja arreteerida. No tule taevas appi! Rahvavaenlane tuleb jätta arreteerimata seepärast, et ta jahvatab jahu või rautab hobuseid! Külanõukogu esimees lasti kohaliku troika otsusel maha, rahvavaenlased arreteeriti.” (Tormilised, kestvad kiiduavaldused).
Konverentsi juhataja: “Sellega on sõnavõtud lõppenud. Sõna konverentsi resolutsiooni ettelugemiseks annan partei rajoonikomitee sekretärile.”
Parteisekretär astus kiirel tippival sammul kõnepulti.
“Seltsimehed delegaadid! Loen ette parteikonverentsi resolutsiooni.” Parteisekretär libistas karmi pilgu üle saali ja asus lugema: “Otradnaja rajooni parteiorganisatsiooni konverents otsustas:
1. Parteiorganisatsioonidel kõikidel tasanditel tõhustada võitlust kahjurite ja kontrrevolutsiooniliste elementide vastu. Kohalikel OGPU osakondadel, jaoskondadel kohaldada karme repressioone rahvavaenlaste vastu: määrata maksimaalseid karistusi, eriti raevukad vaenlased hävitada.
2. Poliitpropagandistel: ajakirjanikel, raadio ja kinematograafia töötajatel, kirjanduse ja kunstitegelastel, tõsta esile sotsialistlikku lööktöö eesrindlasi, samas propagandavahendite puhastavat luuda kasutades tuua rahva ette muidusööjad, kahjurid, ja naelutada nad häbiposti. Kirjandus- ja kunstitegelastel luua teosed lähtudes sotsialistliku realismi põhimõtetest.”
Otradnaja rajoonikomitee esimene sekretär oli kraikomitee otsusest resolutsiooni teksti maha vehkinud ja unustanud ära, et siinkandis ei olnud kinematograafia töötajaid ega ka mitte kirjanikke, kelle teoseid oleks võetud riikliku kirjastuse tööplaani. Seega läks suur osa konverentsi resolutsioonist kaotsi juba selle sündimise momendil.
Konverents ei olnud veel lõppenud, kui lava taga hakkasid kolisema klaasid ja pudelid, sekka ka üksildane alumiiniumtaldriku tuhm kolksatus ja noa külm heli – kaeti lauda tähtsamatele delegaatidele. Lauale laoti kohalikud looduseannid: hapukapsas, soolakurk, kuivatatud vobla ja ploomisamagonn, kohalik viinamarjavein; mägilased olid juba hommikul veristanud oina – šašlõkiks.
Kuuldes neid, ülimalt tavalisi ja tuttavaid helisid, ja vaeveldes ikka veel pohmellis, pöördus partei rajoonikomitee sekretär konverentsi poole, ja seekord ilma vähemagi paatoseta hääles:
“Seltsimed delegaadid! Kuulutan konverentsi töö lõppenuks.“
Lava tagant ilmus välja kultorg, kes oli õige aja maha maganud, ja keerutas kiirustades grammofonivänta.
Kostis jällegi ebamäärane kahin, ja seejärel partei hümn “Internatsionaal“:

…viimse võitluse maale
lahing otsustav toob…

(Kiiduavaldused, mis aga lõppesid kiiresti; delegaadid kiirustasid koju, tähtsamad külalised lava taha kaetud lauda).

Kaganovitši komisjoni töötamise ajal kanti “musta nimekirja” 15 staniitsat, tuhanded inimesed surid nälga. Ajavahemikus november – detsember 1932 arreteeriti Põhja-Kaukaasias 16 864 inimest – “ kulakut ja nõukogudevastast elementi”.
Vähe sellest, Kaganovitš kasutas ulatuslikult kasakate staniitsade peaaegu täielikku küüditamist “põhjarajoonidesse”. Ainuüksi kolmest staniitsast – Poltava, Medvedovski ja Urupski – küüditati 45 600 inimest 47 500 -st.
Paljud Kubani staniitsad pühiti justkui luuaga puhtaks, raukadest imikuteni. Kulakuks tehti tingimata kõik küla sepad ja möldrid. Aga küla ilma sepata polnud võimalik, sepp oli meistrimees, mölder jahvatas vilja jahuks. Ja kellel oli palkmaja kõrval telliskivimaja või kahekordne maja ühekorruselise kõrval või kellel oli plekk-katus, see oli tingimata kulak. Tõrges kehvik, kes ei tahtnud kolhoosi astuda, tehti ka kulakuks.
Käes oli alles 1932.aasta sügis, aga nälg näitas juba oma irvitavat lõusta. Saagikus 1932.aastal oli veidi alla keskmise ja iseenesest näljahäda põhjustajaks ei olnud. Aga partei oli võtnud kursi industrialiseerimisele. Kolhooside tootlikus oli väike, vilja saadi vähe ja seegi vähene vili, et teenida valuutat seadmete ostmiseks tehastesse, müüdi ekspordiks, vahetati seadmete vastu.
Öösel ilmusid põldudele näljast meeleheitele aetud inimesed – “juuksurid”, kes lõikasid kääridega viljapäid. Koristuse ajal ilmusid “tassijad”, kes viisid viljateri koju taskutes.
Partei asus tegutsema. Isiklikult partei peasekretär seltsimees Stalini näpunäidete järgi kavandati seadus, niinimetaud “Viie viljapea seadus”. See võeti vastu 7.augustil 1932. Seadus nägi kolhoosi või kooperatiivi omandi riisumise eest ülimalt karme repressioone – kümme aastat vangistust või mahalaskmine koos kogu vara konfiskeerimisega. Seaduse täitmist asusid kontrollima külanõukogu aktivistid – kommunistid ja komnoored. “Juuksurite” ja “tassijate” püüdmiseks loodi eribrigaadid.
Detsembris 1932 saabus Volgaäärsesse piirkonda ÜK(b) P KK sekretäri P.P. Postõševi komisjon. Postõševi nõudis iga hinna eest viljavarumise plaani täitmist.
Alam-Volga kraikomitee büroo istungitel, millel viibisid ka keskkomitee komisjoni liikmed ja isiklikult Postõšev, võeti ainuüksi detsembris 1932 viljavarumise plaani mittetäitmise eest ametist maha üheksa rajoonikomitee sekretäri, kolm rajooni täitekomitee esimeest; paljud heideti hiljem parteist välja ja anti kohtu alla, kolhooside esimehi arreteeris OGPU otse rajoonikomitee büroo istungil.
Sõnades ja ajalehes nõudis Postõšev seaduse järgmist viljavarumise läbiviimisel, rõhutades sotsialistlikku seaduslikkust, tegelikult aga kasutas repressiivseid vahendeid, et saavutada viljavarumise plaani täitmine ja sellega näidata ennast keskkomitee ja Stalini ees heas valguses. Algas tõeline sõda teravilja varumise plaani mitte täitnud kolhooside ja üksiktalunike vastu.
Partei Alam-Volga kraikomitee büroo otsuses 3.jaanuarist 1933 sätestati:
“Kraikomitee nõuab viljavarumise plaani mittetäitnud partei rajoonikomiteedelt, rajooni täitekomiteedelt tingimusteta plaani täitmist 5.jaanuariks; need kolhoosid, kes on plaani täitnud, peavad endale võtma täiendava viljavarumise plaani, kusjuures on lubatud nõuda kolhoosnikelt tagasi töötasuna saadud leivavili.”
Saraatovi ja Pensa külades alustati tõelist ajujahti, et partei kraikomitee büroo direktiivi täita. Kolhoosnikelt võeti ära tööpäevade eest saadud vili ja enam töötasuna vilja ei antud, praktiliselt jäeti üldse töötasu maksmata, sest kolhoosil raha ei olnud, viljaga tasumine oli keelatud. Ära võeti riigiplaani täitmiseks ka seemnevili ja kartul, kõik aidad käidi läbi.
Leivavili veeti mitte ainult hobustel, vaid vankrite ette rakendati härjad ja lehmad. Hobustel tuli vedada vilja 50 km kaugusele. Hobused nõrkesid ja kärvasid. Viljavarumise volinikud aga sundisid tagant, nõudsid päevas kahe reisi tegemist. Aktivistid käisid mööda külasid, otsisid vilja, kolasid aitades ja võtsid ära kõik mis oli, ka lihatükid ja meepotid, tangud ja seemnekartuli.
Räägiti, et leib läheb töölisklassile ja Punaarmeele, kuigi liikusid jutud, et vili müüakse välismaale.
Algas nälg, ja see oli massiline. Nälg näitas oma kurjakuulutavat lõusta ka Ukrainas, Vene impeeriumi igipõlises viljaaidas.
Tegelikuks peremeheks sel ajal Ukrainas oli Stanislav Kosior. Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri ametipostile astus ta 1928.aasta suvel, vahetades sellel kohal välja Lazar Kaganovitši.
Kosior viis Ukrainas läbi ulatusliku stalinliku kollektiviseerimise, 1932.aastaks oli 70 % majapidamisi aetud kolhoosidesse, ületades sellega Nõukogude Liidu keskmise, mis oli 59 %.
1932.aasta novembriks oli Ukrainas viljavarumine riigile lõppenud, sest vilja lihtsalt enam ei olnud, ja seda ei toonud juurde ka aitade ja küünide läbiotsimised. Vilja ei olnud, aga partei ja OGPU jätkasid tööd.
Detsembris 1932 kandis Ukraina kompartei sekretär Kosior Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroole ette:
“Novembris ja detsembrikuu 5 päeva jooksul on OGPU liinis arreteeritud 1230 inimest – kolhooside esimehi, juhatuse liikmeid, raamatupidajaid. Lisaks sellele on arreteeritud brigadire – 140, laojuhatajaid ja kaalujaid – 265, teisi kolhoositöötajaid – 195; on avastatud ja antud kohtu alla 206 kulakute ja nõukogudevastaste elementide asja.”
11.jaanuaril 1933 toimus järjekordne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum. Stalin esines pleenumil kõnega, milles märkis õpetlikult:
“Nõukogudevastased elemendid mitmes rajoonis, kus neid veel pole paljastatud ja hävitatud, astuvad aktiivselt kolhoosidesse, isegi ülistavad kolhoose selleks, et kolhoosi sees luua kontrrevolutsioonilise tegevuse pesa. Terves reas kolhoosides on juhtivatel kohtadel hästi maskeerunud nõukogudevastased elemendid, organiseerides kohtadel kahjurlust ja sabotaaži. Nad istuvad otse kolhoosi südames… Ja selleks, et sellist kavalat vaenlast ära tunda ja mitte laskuda demagoogiasse, tuleb omada revolutsioonilist valvsust, tuleb omada võimet vaenlaselt mask maha tõmmata ja näidata kolhoosnikutele tema tegelik kontrrevolutsiooniline pale. Partei tuleb selles küsimuses kolhoositöötajatele appi – kõigis masina-traktorijaamades ja sovhoosides moodustatakse erakorralised, laialdaste volitustega poliitosakonnad. Kõik, kes ei ole meiega, on meie vastu ja kuuluvad hävitamisele.”
1933.aasta juunis toimus kolhoosnikute kongress. Sellest võtsid osa ka linnadest kolhoosidele abiks saadetud kommunistid – kahekümneviietuhandelised. Kongressil esines kokkuvõtva sõnavõtuga Üleliidulise Kesktäitevkomitee esimees seltsimees Mihhail Kalinin.
Kommenteerides näljahäda Ukrainas, märkis Kalinin:
“Iga kolhoosnik teab, et kellel ei jätkunud leiba, osutus hädas olevaks mitte halva saagikuse tõttu, vaid seepärast, et olid laisad ja ei tahtnud ausalt töötada.”
Harkovi parteiorganisatsiooni sekretär Terehhov üritas kolhoosnikute olukorda näidata tõeselt, nii öelda, sotsrealismi nõuetest lähtuvalt, aga kongressi presiidiumis istuv Stalin märkis irooniliselt:
“Räägitakse, et te olete hea jutuvestja, seltsimees Terehhov… Mispärast mitte teil jätta parteisekretäri ametikoht ja asuda tööle vabakutselise kirjanikuna? Teil on võimalus oma muinasjutte välja mõelda, ja rahvas hakkab neid lugema.”
Stalinile vestsid “muinasjutte” ka teised. Juba 4.aprillil 1933 saatis isiklikult Stalinile kirja tollal juba tuntud kirjanik Mihhail Šolohhov. Oma kirjas ta kirjutas:
“Minu kodurajoonis, Vjošenskaja staniitsas, nii nagu teisteski rajoonides, surevad praegu näljast kolhoosnikud ja üksiktalupojad; täiskasvanud ja lapsed paistetavad üles ja söövad kõike, mida inimene ei peaks sööma, alates lõpnud loomade korjustest ja lõpetades männikoorega ja igasuguste juurtega.”
6.mail 1933 sai Mihhail Šolohhov Stalinilt vastuse.
“Kallis seltsimees Šolohhov! Teie kirja sain kätte. Ma tänan Teid kirja eest, kuna see avab haiged kohad meie parteilises töös, näitab kuidas mõnikord meie töötajad, soovides vaenlast taltsutada, löövad kogemata ka sõpru ja isegi langevad sadismi. Kuid see ei tähenda, et ma olen kõiges Teiega nõus. Te näete asja üht külge, ja näete mitte halvasti. Kuid see on ainult asja üks külg.
Selleks, et poliitikas mitte eksida, (Teie kiri – see ei ole belletristika, vaid täielik poliitika), tuleb nägijaks saada, tuleb osata näha ka teist külge. Aga teine külg seisneb selles, et lugupeetud põllumehed teie rajoonis (ja mitte ainult teie rajoonis) saboteerisid ja olid valmis jätma töölised ja punaarmee ilma leivata. See fakt, et sabotaaž oli vaikne ja väliselt süütu (ilma vereta), – see fakt ei muuda ära seda, et lugupeetud põllumehed sisuliselt sõdisid “vaikselt” Nõukogude võimuga. Sõda nälja abil, kallis seltsimees Šolohhov… On selge, nagu Jumalapäev, et need lugupeetud põllumehed ei ole nii süütud inimesed, nagu see eemalt võib paista. Nu, kõike head ja surun Teie kätt. Teie I. Stalin. 6.V.33.a.”.
Kahtlemata omab iga inimene õiguse omale arvamusele, ja seda ka Stalin. “Sõda” oli tõesti vaikne – nälgijad surid vaikselt vaeveldes. Ainult ühes asjas küll parteisekretär Stalin ilmselgelt puterdas või ajas jama – tema kirjast nähtus, justkui oleks Šolohhov näinud näljahäda eemalt, aga Stalin lähedalt!

Seitsmes peatükk. Belbaltlagi-i surmalaager astub rivvi.

Tšekistide tööstiil välistab täielikult oma võimetes kahtlemise. Siiski mõned OGPU GULag-i operatiivtöötajad, olles saanud suunamise Belomorkanali ehitusele, kulutasid mõne tunni, et korrastada mõningal määral oma hinge. Liiga järsk oli üleminek Vorkuta söekaevanduse paranduslike tööde laagrist BelBaltLag-i. Selleks, et autoriteetselt juhtida ehitustöid, tuli arvestada ilmastiku kapriise, tunda insener-tehnilisi lahendusi, pinnase geoloogilist olukorda, betooni ja metalli omadusi.
Olles saanud uue ülesande, tundis peaaegu iga tšekist peas suminat, justkui peale tublit annust hiniini. Südant rõhus senitundmatu kahtlus: “Kas tulen toime? Kas ei tee häbi tšekisti nimele, kommunistlikule parteile?”
Laagrite Peavalitsuse ülema asetäitja Jakov Davõdovitš Rappoport osutus selles suhtes olevat enim ettevalmistatud. Kui peavalitsuse ülem seltsimees Matvei Berman oleks küsinud, kuidas Jakov Davõdovitš tunneb ennast hommikuti, millised on tema igapäevased harjumused, mida ta kõige enam armastab, siis Rappoport oleks ilma imestuseta vastanud, et isiklikus olmes kaldub ta toetama ranget režiimi. Ta teadis väga hästi, et partei ja ülemus ei küsi temalt mitte midagi paljast uudishimust, vaid eesmärgiks on kasutada tema isikuomadusi revolutsioonilise otstarbekusega, ja see tähendab, et mida üksikasjalikumalt räägid ülemale oma hingeelust, seda parem.
Rappoportil oli matemaatiline mõistus, ja alati, ka tööst vabal ajal, istus ta logaritmide, trigonomeetria, teoreetilise mehaanika, astronoomia ja astroloogia ülesannete kallal. Need teadmised kulusid talle ära, sest ta ehitas vangilaagreid, sunnitöö- ja paranduslike tööde laagreid üle kogu Nõukogude Liidu, samuti organiseeris GULag-i materiaal-tehnilist varustamist.
“Nüüd saab teist Belomorkanli ehituse ülema, seltsimees Lazar Jossifovitš Kogani asetäitja,” sõnas GULagi-i ülem Berman.“ Teil tuleb tagada laagri materiaal-tehniline varustamine kõige vajalikuga. Te olete Belomorkanali tagala, kuid selles ennenägematult suures lahingus ei ole selget piiri tagala ja rinde vahel. Sõitke Karjalasse, Jakov Davõdõtš, see on partei käsk.”
Jakov Rappoport sättis ennast teele kiirustamata, kuid väga asjalikult. Ta ladus asjad kohvrisse vastavalt nende vajadusele: kohvri põhja – kõik, mida pole vaja enne kohale saabumist, peale aga – seebi, hambaharja, käterätiku ja raamatu “Veehoidlad ja tõkketammid”.
Rong kihutas Leningradi suunas. Rappoport ei maganud. Kupees ärkas kaaslane aeg-ajalt ja torises endamisi pahuralt – oli juba tublisti üle kesköö, aga lambi rohelises sõõris nägi ta ikka tšekist musta, lokkis, justkui karakulist lambapead.
Kui Rappoport Medvežeja Gora`sse jõudis, polnud Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan veel saabunud. Rappoport leidis eest vaevu mahamärgitud trassi, üksikud barakid; puudu oli tööriistadest, varustamine töötas häiretega, samas aga iga päev saabus ešelone vangidega üha juurde ja juurde.
Eks iga algus ole raske, ja see polnud ka praegu teisiti. Rappoport seadis ennast sisse ühes haruteele lükatud vagunis. Oleks tahtnud kellegagi nõu pidada, arutada eesseisvaid samme. Aga kellega nõu pidada: polnud ehituse juhtkonda, kantseleilaudu, kirjutusmasinaid ja inimesi, kes lugeda oskasid. Kuskilgi mäeküljel pidi paiknema kiiruga kokkulöödud palkmaja, kus teadaolevalt elasid insenerid ja joonistasid kanali projekti. Aga esialgu polnud isegi võimalik leida arukat inimest, kes oleks osanud inseneride asukoha üles leida ja nad Rappoporti juurde nõupidamisele kutsuda. Ja kuhu kutsuda? Pole klubi ega punanurka. Ja kas insenerid üldse on võimelised joonestama , kui pole elektrivalgust, ei jätku joonestuspaberit ja pliiatseid, joonlaudu. Praegu oli ainult see vagun. Siin oli tema, Rappoport, Belomorkanali ehituse ülema asetäitja, ja siin oli ehituse staap tema enese isikus. Kommunist ei karda raskusi – peagi kerkivad siia, järve kaldale ja piki trassi barakid, tuhanded barakid kümnetele tuhandetele, sadadele tuhandetele vangidele; kerkivad klubibarakid, milles ruumid sotsialistliku poliitkasvatustöö tegemiseks.
Jakov Davõdovits asetas nina vastu külma klaasi. Kuulda oli, kuidas vastu klaasi krabises peenike vihm. Kommunist Rappoport mõtles palavikuliselt. Millest alustada? Mida tuleks kõigepealt käsile võtta selles ehituse alustamise kaoses? Partei oli teda õpetanud leidma paljude küsimuste seast kõige tähtsama, aga mis on siin kõige tähtsam? Lähima partei rajoonikomiteeni oli sadu kilomeetreid raskestiläbitavaid teid, isegi külad olid üksteisest kaugel, metsaga eraldatud. Siin vaatasid loomad imestunult inimesele otsa, midagi kartmata. Põder astus okste prõksudes läbi metsa, lähenes inimesele, inimene ligines loomale – tere! Jah, aga oli vaja siiski leida inimesi, kommuniste, läbi viia parteikoosolek, võtta vastu otsus.
Mida teha, kuidas toimida? Rappoport võttis vastu iseseisva otsuse – tuleb tegutseda, mind on siia saatnud partei.
Rappoport astus kommunistlikku (bolševike) parteisse juba seitsmeteistkümne aasta vanuselt, ja seega oli ta parteilane olnud peaaegu poole oma elust. Kogu noorus möödus parteis. Partei põhimõtted, distsipliin, tema kollektiivne tahe olid tal veres, ajudes ja luudes. Talle olid tundmata sõnad – ei suuda, ei oska; need olid mingid sotsialismis väljasurevad, igandlikud mõisted. Kui partei käsib, tuleb tegutseda, samas aga on vaja seltsimeestega nõu pidada, arutada, ja vastu võtta kollektiivne otsus.
Hetkegi viivitamata väljus Rappoport vagunist ja suundus väikese Medvežeja Gora jaamahoone tulukeste suunas. Ta sammus komistades, pidevalt sattusid jalge alla samblasse peitunud graniitkivid ja puujuurikad, vahetevahel ta kukkus ninuli porri, aga tõusis koheselt, kukkus ja tõusis jälle – kommunist sammus raskustele tähelepanu pööramata aina edasi, eesmärgi poole. Seal, poolpimedas toakeses on kindlasti mõned kommunistid: pöörmeseadja, vagunitelgede määrija või konduktor. Aga võibolla on väsinult narile heitnud isegi keegi varem siia jõudnud tšekist või vangivalvur, nemad on kindlasti kommunistid või kommunistlikud noored.
Rappoport avas jaamahoone ukse ja sisenes. Väikeses, paberossisuitsust läbiimbunud ruumis istusid kaks meest. Üks neist oli pealtnäha alla keskea, teine aga vanem, pika halli habemega. Ruumi valgustas väike petrooleumlamp, lauakesel paiknes kaks kandilist klaasi, milledes mingi läbipaistev vedelik, ajalehet “Pravda“, sellel mõned leivaviilud, sibulalõigud ja pooleldi järatud kuivatatud kala.
“Tervist seltsimehed, ” tervitas Rappoport, ja vastust ära ootamata küsis: “Kas te olete kommunistid?”
Sisseastunu välimusest mõistsid mehed eksimatult, et tegemist on Moskvast saabunud suure “ninaga”, ja nad vastasid justkui ühest suust:
“Kommunistid!” Seejuures kuuldus klaasi klirinat vastu raudkoiku jalga – noorem mees peitis pudeli voodi alla.
Rappoport jätkas:
”Hästi, seltsimehed! Olen Belomorkanali ehitise ülema asetäitja, samuti kommunist. Ma tulen Moskvast. Meid on siin kolm ja kokku moodustame parteirakukese. Avan parteikoosoleku. Kes on selle poolt, palun käega märku anda.”
Kõik tõstsid üksmeelselt käe.
“Otsus vastu võetud ühehäälsel.”
Rappoport jätkas koosoleku juhtimist, hoides ohje kindlalt enda käes:
“Seltsimehed kommunistid! Päevakorras on ainult üks küsimus – millest alustada Belomorkanali ehitamist?”
Koosoleku juhataja libistas tähelepaneliku ja nõudliku pilgu üle “saalisistujate” ja alustas sissejuhatava sõnavõtuga:
“Seltsimehed, teie olete hästi kursis kohaliku olukorraga, tunnete siinset kliimat, floorat ja faunat. Ma palun kõigil kommunistidel öelda päevakorraküsimuses oma arvamused ja ettepanekud.”
Vanem, halli habemega mees, rööpaseadja, tõstis käe, paludes sõna. Rappoport noogutas nõusolevalt, lausudes lahkelt:
“Rääkige, seltsimees.”
Rööpaseadja silitas oma harali habet ja alustas:
“Seltsimehed kommunistid! Ma ei tea küll mida tähendavad taolised parteilised väljendid nagu floora ja fauna, aga eks nad ikka midagi kohalikku ole, nagu seltsimees Belomorkanali ehitaja äsja ütles, ja kohalikke olusid me tunneme hästi, võik isegi liialdamata öelda, et väga hästi.” Hallhabe tegi kombekalt lühikese pausi, silitas habet ja jätkas:
“Arvestades kõike varemöeldut, leian – selleks, et hakata peale Belomorkanali ehitamisega, tuleb kõigepealt püstitada vangidele barakid. Ei saa ju inimene ehitada kanalit, kui tal pole kuskilgi magada ja nosida talle antud pajukit.” Staažikas kommunist pidas järjekordse pausi ja täiendas oma mõtteavaldust:
“Ninaesine on vangile väga tähtis.”
Olles sõnavõtu lõpetanud, istus vana kommunist lauakese ääres paiknevale taburetile tagasi, seejuures silitas tähtsalt oma habet.
“Kas soovib keegi veel kommunistidest sõna võtta, seltsimehed!” Rappoport vaatas toakeses ringi, justkui oleks see kommunistidest tulvil.
Noorem kommunist, vagunirataste telgede määrija, tõusis, köhatas ja alustas oma sõnavõtuga.
“Seltsimehed kommunistid! Ma tervikuna ja täielikult toetan eelkõneleja poolt esitatud ettepanekuid, samas märgin järgmist: paljud vangid on saabunud siia kas pasteldes või täiesti paljajalu. Arvestades kohalikku kliimat, nagu väga õieti märkis seltsimees Moskvast, pidades silmas talve, mis Karjalas on võrdlemisi lumine ja pakaseline, peaks vast vangidele andma mingid jalanõud, muidu nad kärvavad ära ja siis küll neist enam töötegijaid pole.“ Seltsimees lõpetas sõnavõtu ja istus koikuservale.
Kommunist Rappoport köhatas hääle puhtamaks, ja olles parteirakukese koosoleku juhataja, tegi kokkuvõtte:
“Kõigi sõnavõtud olid asjakohased, parteiliselt printsipiaalsed ja klassiteadlikud. Teen ettepaneku formuleerida parteikoosoleku otsus järgnevas redaktsioonis – Belomorkanalil esmajärjekorras ehitada barakid, tagada vangidele ninaesine ja jalanõud. Kes on taolise redaktsiooni poolt, palun käega märku anda.”
Kõik kommunistid tõstsid käe.
Rappoport jätkas: “Redaktsioon kinnitatud ühehäälselt. Kes on selle poolt, et redaktsioon vastu võtta otsusena?”
Kommunistid tõstsid käe.
Ehituse ülema asetäitja sõnas rahulolevalt:
“Seltsimehed, partei on otsused vastu võtnud ühehäälselt, nüüd on meie esmaülesanne nende kõrvalekaldumatu täitmine, seejuures graafikut ennetades ja lööktööna. Koosolek on lõppenud, nägemiseni seltsimehed!”
Rappoport väljus. Ta meel oli rõõmus – parteikoosolek on kollektiivne mõistus; partei oli andnud kindla suuna, tegutsemisjuhise. Alati tuleb rasketel hetkedel pöörduda seltsimeeste poole, küünarnukitunne on väga tähtis.
Noorem “kommunist” võttis koiku alt pooliku pudeli samagonniga ja asetas selle tagasi lauakesele, seejuures sõnas irooniliselt, Rappoporti jäljendades:
“Kas te olete kommunistid?“
Halli habemega “kommunist” sülitas põlastavalt:
“Karjala hunt on talle kommunist! Mingi Moskva hull kolab öösel ringi, ja varsti on neid siin kõik kohad täis, üks suurem nina kui teine.”

* * *

1931.aasta oktoober. Krasnodaris valmistati ette vaguneid, et koostada neist siis pikk ešelon. Need olid punased loomavagunid. Kuna aga kontingent, keda veeti, oli hullem kui loomad, tuli vagunid korralikult ette valmistada. See ei tähendanud siiski mitte vaguniseintes pilude tihtimist, et külm tuul sisse ei puhuks, see ei tähendanud naride sisseehitamist ega sooja õhkuva metallahju paika panemist. Inimeste veoks ettenähtud loomavaguneid valmistati ette hoopis isemoodi: kontrolliti, kas vaguni põrand, seinad ja lagi on ikka tugevad ja aukudeta; kas õhuava on ikka kindlalt trellitatud; põrandasse tehti peldikuauk ja ümbritseti see raudplaadiga, et keegi ei saaks seda suuremaks teha ja põgeneda.
Olles ešeloni ettevalmistamisega lõpule jõudnud, seisis ees keeruline lahinguoperatsioon – vangide vagunitesse paigutamine. Kuid selleks, et öö hakul tuhat inimest vagunitesse paigutada, tuli vanglas hakata neid kongidest välja nõudma ja tapi tarvis töötlema juba hommikul.
Konvoi võttis vange terve päeva rangelt ja suure põhjalikkusega vastu, jättes juba vastuvõetud pikkadeks tundideks mitte enam kongidesse, vaid hoovi istuma, et nad vanglasse jääjatega ei seguneks.
Vangid võtsid oma varanatukese kaasa. Nende kohvrid, kotid puistati tühjaks ja visati minema; portsigarid, rahataskud, kellad ja muud vangide armetud “väärisesemed” korjati kõik ära ja visati siinsamas seisvasse tünni. Kui vangide kolonn oli vanglaväravast koerte klähvimise ja konvoi räige sõimu saatel väljunud, tormasid tünni juurde vangivalvurid ja kõik tapivangla pridurkad.
Õhtuhämaruses aeti vangide mustendav tapikolonn läbi linna raudteejaama. Aga see ei jäänud märkamatuks. Vangide naised ja sugulased said aru, said kuidagimoodi teada – ja üle kogu linna hiilisid nad öösiti jaama ning otsisid varuteel seisva rongi üles; nad jooksid piki vaguneid, komistades liipritele ja rööbastele ning hüüdsid iga vaguni juures: kas see- ja see on siin? …. Kas see- ja see on siin?….
Ešelon vangidega asus teele. Pikk vaguniterivi eemaldus Krasnodari raudteejaamast. Etapi ülem, nahkne väliranits üle õla ja nagaanikabuur tagumikul, hüppas vaguni astmele. Perroon jäi tühjaks, saatjaid ei olnud. Vagunites olid inimesed, töölisriigi vastased Nõukogude Liidu lõunapoolsetest piirkondadest. Neid oli sellesse ešeloni kokku kogutud Taškendist, Stalinabadist, Samarkandist, Katta-Kurganist, Krasnodarist, Põhja-Kaukaasiasi mägipiirkonnast ja Stavropoli kraist ning Krasnovodski laagritest. Vangide kuritegude nimestik oli kirju: basmatševsto, kontrrevolutsiooniline agitatsioon, side välismaiste vaenlastega, spionaaž, sabotaaž, terrorism, riigi vara vargused ja spekulatsioon, paljud olid lihtsalt rahvavaenlased.
Vagunites valitses täielik keelte paabel: türgi keele järsud lõpud matsid enda alla venivad iraani dialektide häälikud. “Reisijad” olid kogunenud gruppidesse vastavalt kuriteole, vastavalt Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvile. Nad rääkisid omavahel, kord kriiskavalt, kord raskelt ohates, seejuures justkui kahetsedes oma rahvavastast tegevust, kõigutasid end küljelt-küljele, aga silmad välkusid kurjalt. Vaguni ühte nurka oli kogunenud kolm heledapäist, mitte-vene füsiognoomiaga keskealist meest. Nad arutasid midagi omavahel vaikselt, aga aeg-ajalt kostis nende suust imelisi, helisevaid häälikuid. Need olid eestlastest kulakud Põhja-Kaukaasiast: Uustalu Jaan, Allika Aadu ja Metsaniidu Kristjan. Nad sõitsid nüüd tasuta kaugesse põhjapiirkonda, Belomori parandusliku töö laagrisse, et ümber kasvada ja lunastada oma süü nõukogude võimu ees.
Vangid lamasid vagunipõrandal, küünitasid ennast õhuaugu juurde, higistasid, vandusid ja sülitasid. Vaadates seda massi: tadžiki värvikirevate triipudega halattides, turbankübarates, papaahades, tübeteikades, vanades kaabulottides ja katkistes saabastes, kalossides, pasteldes, paljasjalgseid, närustes pükstes ja Doni kasakate punatikandiga ning kirju vööga vöötatud särkides, oli raske öelda, kellest neist saab kangelaslik lööktööline ja kelles saab tööst kõrvalehoiduja, luuser.
Poolpimedates vagunites istusid ja lamasid üksteise vastu kiilutuna mehed ja naised, vanad ja noored; paljud neist haiged, mõned suremas või juba surnud. Vagunitesse olid kokku surutud kõik, kes vastavalt kommunistliku partei juhistele, olid kuulutatud rahvavaenlasteks: kulakud, preestrid, kodanlased, preilid ja prostituudid ning kontrad.
Vagunis oli raske hingata, väljaheidetest ja kuse aurudest paks õhk ei suutnud läbida kopsusid, janused suud ahmisid õhku. Kostis hädaldamist, nuttu ja kaeblikke ohkeid. Need, kellel veel silm seletas, piilusid vaguniseinte piludest välja – kuhu viiakse, mis ootab ees? Aga milleks pärida, milleks uudishimutseda – viiakse sinna kuhu vaja!
Ešelon kihutas rataste mürinal. Kümnetest loomavagunitest koosnev rong liikus visalt mööda magistraale, haruteid ja ümbersõite oma eesmärgi suunas – Karjalasse. Vaguni väikesest õhuaugust võis silmata möödalibisevaid maastikke, aeg-ajalt vilksatasid asulad: savist kokkumätsitud majalobudikud, porised tänavad hüttide vahel, räpane turuplats – seal võis näha kaklevaid inimesi; turu ääres armetu rohelus, veelgi kaugemal kidurad viinamarjaväädid. Need olid röövelliku eraomandi viimased jääknähud.
Rong vangidega möödus sovhoosikeskusest. See oli steppi tekkinud uus asula, kaunis ja jõukas sotsialistlik linnake. Asula oli uppunud kaunisse, hästilõhnavasse rohelusse. Peatänavat ääristasid kirkalt põlevad elektrilambid, majad olid uued, kahekorruselised; tänavad olid asfalteeritud, mööda tänavat sõitsid autod ja traktorid. Inimesed jalutasid pidulikes, kaunites riietes mööda kõnniteid, vallatult hüplevad lapsed käekõrval; tüdrukukestel lehvisid palmikutes roosad lindikesed.
Ešelon läbis selle kauni, rõõmsa sotsialistliku linnakese. Siin polnud näha mitte ainsatki prostituuti, kerjust või kodutut; polnud näha ka räbalais, järelvalveta lapsi, kelle vanemad olid maha lastud või asusid vangilaagrites.
Rong jättis sotsialistliku linnakese seljataha. Algasid suured, avarad kolhoosipõllud; traktorid, palju traktoreid vedas vagusid, pöörasid ümber hästilõhnavat sotsialistlikku mulda. Põllud kulgesid kaugele, silmapiiri taha, nad kulgesid Kremli müürideni…
Pikk rivi loomavaguneid kihutas edasi. Masinist lisas auru, kütja heitis koldesse sütt juurde – vaguneid oli palju, koorem oli raske.
Rong ligines Moskvale. Ešelon suunati tagavarateele, Leningradi vaksali raudteeharule. Väikesest õhuaugust kandus vagunisse suursuguse linna sumin ja asjalik, töökas müra. Linna kohal kumas hiiglaslik õilis valgus, Kremli rubiinid tervitasid saabujaid.
Turkmeen, karjavaras, tõusis põrandalt, piilus vagunipraost välja ja ohkas imetlevalt: “Moskva!”
Tungeldi prao juurde, kõik tahtsid näha ja imetleda Moskvat, suure kodumaa armastatud pealinna. Ainult vargad-taskuspetsialistid jäid ükskõikseks. Nende näod olid liikumatud ja seekord lebasid nende käed kõhul. Nad olid juba varem kümneid kordi külastanud Kurski raudtee pehmetes vagunites Moskvat, kaasas täiskomplekt instrumente lukkude lahtimuukimiseks. Nad olid võimeliseks kõigeks, isegi Lenini Mausoleumi ukse juures vahtipidavate sõdurite taskutest tõmbasid nad välja pooliku paberossipaki, mille oli vahisõduritele isiklikult kinkinud kommunistliku partei peasekretär seltsimees Stalin.
Ešelon peatus Leningradi vaksali haruteel. Vange asuti toitma, suurte söeämbritega toodi supilaket. Vangivalvurid kiirustasid takka: “Kähku, Kähku! Teised tahavad ka süüa, ega teie pole ainukesed!“ Varganäod, blatnoid, asusid jagama, küünitasid kulbiga ämbripõhjast paksemat kõigepealt endale. Olles oma plekkausid täis laadinud, lasti ämbri juurde ka teised. Kuuldus hüüdeid: “Sega läbi, sega läbi!” Milleks segada – ega vesi segamisel pakemaks muutu.
Rong seisis terve öö haruteel, aga hommikul, kui Kremli kell lõi uue päeva kaheksandat tundi, laskis masinist vilet – ešelon väljub!. Konvoiülem hüppas juba liikuvale rongile, talle lehvitas järele tüdruk sinises rätis; see oli Moskva tüdruk, sotsialistliku töö eesrindlane, kommunistlik noor…
Ešelon liikus edasi. Möödus päev, öö ja veel päev. Peagi rong vähendas kiirust, nähtavale ilmusid graniitsed kaljud, hõbedaselt sillerdavad jõed ja järved ning kaunid valgetüvelised Karjala kased. Inimesed vagunites muutusid rõõmsaks, naeratasid ja naljatasid. Kas siin on ka tetri, oravaid ja maitsva lihaga parte, kas kevadel ööbikud laulavad? Kui hea on soojal, hämaral kevadõhtul jalutada äsja hiirekõrvu puhkenud, imepäraselt lõhnavate valgetüveliste kaskede vahel; üksi, aga võibolla isegi kahekesi!
Rong lähenes jaamale ja peatus. Ešelon jõudis kohale. Siin oli lõpp-peatus. Peagi kantakse see väike raudteejaam maailmakaardile – Medvežeja Gora.
Oli öö. Rongid vangidega lahkuvad ja saabuvad alati öösel. Vagunite uksed tehti lahti. Valvurid seisid, püssid laskevalmis, koerad lühikese rihma otsas urisesid vihaselt – nad tundsid rahvavaenlast juba lõhnast.
Ešelonist väljusid vangid. Siit nad tulevad! Elatanud või noorepoolsed mehed, naised üsna noorukesed, aga ka pereemad, kellest jäi kodukülla või asulasse maha laps, teine või kolmaski. Nende käeotsas rippusid mingid haledad kompsud, mõni tassis vana kulunud kohvrit või kasti. Paljud neist olid töötanud oma talus, paljud olid vabrikutöölised, olid endised kommunistid ja komnoored, varjatud kahjurid
Väike Medvežeja Gora raudteejaam oli ärganud uuele elule, siia oli tekkinud uus, elujõuline sotsialistlik linnake, sotsgorodok. Äsja püstitatud barakid lõhnasid Karjala kasest, männist ja kuusest. Siin leidsid loomavagunitest väljunud inimesed – eksinud inimesed, ebateadlikud elemendid – uue kodu, siin ootas neid ees kangelastegu – Belomorkanal! Siin unustavad nad oma haletsusväärse mineviku, unustavad vanemateta jäänud ulakad lapsed, ja alustavat uut elu. Siin sepistatakse nad ümber, neist saavad sotsialistliku töö eesrindlased, lööktöölised. Aga kes ei taha tööd teha, kes on luuserid, kes ei allu ümbersepistamisele, nendega nõukogude võim ei tseremoonitse – nad lastakse maha.
Vangid kogunesid perroonile. Pikki rongi põlesid lõkked, ja nende juures vangivalvurid püssidega, justkui rituaalsed tulekummardajad.
Vangid rivistati viiekaupa, loeti üle, eksiti lugemisel, korrastati ridu, jälle ülelugemine.
Külma oli kolmkümmend kaks kraadi. Seekordne vangitapp oli tulnud Krasnodarist, kõik vangid olid arreteeritud juba suvel, sellepärast olid neil jalas poolsaapad, kingad, sandaalid. Paljud olid ka paljajalu, saapad olid juba teel blatnoide poolt noa ähvardusel röövitud. Vangid püüdsid end lõkete ääres soojendada, aga nad aeti minema – lõkked pole selle jaoks, lõkked on valgustuse jaoks. Vangide sõrmed kangestusid peaaegu otsekohe, jalad läksid esialgu punaseks, siis siniseks, peagi olid jalad külmunud, vangid varisesid maha ja jäid lebama.
“Rivistu! Kolonni! Viiekaupa, viiekaupa! Samm paremale või vasakule loetakse põgenemiseks! Tulistame hoiatuseta… Marss!” Koerad keti otsas, kuuldes oma lemmikkäsklust, pistsid ulguma ja rabelesid vangide suunas. Koerad olid õpetatud purema, aga nad siiski ei purenud – inimene ei vehi kätega, ei jookse ega rabele; koer on vangivalvurist targem ja teab millal on vaja pureda.
Kolonn asus liikvele. Ees ootas Povenets. Sinna ei viinud raudtee, mida mööda tuiskaks rõõmsat galoppi raudne hobune, sülitades tuld ja puhudes oma sõõrmetest suitsupilvi. Sinna ei viinud ka teed, laia ja sirget – suvel tasandatud, talvel lumest puhtaks roogitud. Povenetsi viis rada, kannatuste rada, pisarate rada…
Räägitakse, et üks ameeriklasest rännumees, kes jalgsi oli õnnelikult ületanud kinnikülmunud Hudsoni lahe ja läbinud Sahaara kõrbe, hukkus ühes vene külakeses, kui ta astus üle jõekese viivale sillale – selle mädanenud palk murdus, rändur kukkus jõkke ja uppus.
Pambud seljas, saatjateks poolkasukates konvoi ja haukuvad koerad, liikus pikk vangiderodu mööda täistuisanud rada. Surmale määratud vangid vantsisid suveriietes ja kergetes jalanõudes, nad vantsisid sügavas lumes kuhugi pimedusse, ähmasel kuuvalgel mustendava metsa suunas… Ees ei paistnud ainsatki tulukest.
Justkui tohutu must koletis roomas pikk inimkolonn mööda lumist ja auklikku teed, väänles mändide vahel, keerdus ümber graniitrahnude, ronis mööda mäekülge üles ja laskus jälle alla orgu, et siis uuesti tõusta ja laskuda. Ta ei peatunud kordagi: muudkui liikus ja liikus edasi, roomas ainult temale teadaoleva eesmärgi poole. Koletise kõrval, kummalgi pool, justkui oleks ta sajajalgne, sammusid valvurid, vintpüssid õieli. Koletise taga lõrisesid koerad, aeg-ajalt näksisid nad selle saba.
Taevas vehklesid virmalised. Krasnodari ümbrusest ja Põhja-Kaukaasiast saabunud talupojad said nüüd näha esimest korda virmalisi, ja paljud neist ka viimast korda oma maises elus. Virmalised olid ilusad, nad helklesid kutsuvalt – õnnetud hinged, tõuske üles, tõuske taevasse, siin on teine maailm, siin on teine riik! Kuused paukusid pakases. Inimesed sumasid lumes, labajalad ja sääred külmast kanged. Vangid venisid läbi tiheda metsa. Nad olid väsinud pikast tapist, nad olid söömata, joomata, pesemata, aga näe! – juba paistab Povenets; ees ootavad muutused.
Tänava ääres kössitasid hallid, madalad palkmajakesed. Majad olid vajunud, mistõttu pisikeste ruutudega akna alumine äär ulatus peaaegu maapinnani. Linn oli igav, vaikne, udusse mähkunud. Linna alt venis pika laia niidina kinnikülmunud Poventsanka jõgi.
Povenetsi linnakese äärde oli rajatud järjekordne Belamorkanali paranduslike tööde laager. Selle staap oli sisse seatud endise linnavalitseja kahekorruselisse elumajja. Linnapea oli juba aastat viis tagasi maha lastud, nüüd aeti ka ta pere majast välja, naine kolme alaealise lapsega saadeti nelja tuule poole. Partei äraandjatega ei tseremoonitse!
Lõpuks jõudsid vangid pärale, okastraataiaga piiratud laagri ette, suurele lumisele platsile. Koletise pea sirutus pikalt ette, roomas veel veidi edasi, ja tõmbus siis okastraadi ees kerra.
Laagri väravad avanesid sissepoole, ainult sissepoole. “Viiekaupa, viiekaupa rivistuda!” Jälle ülelugemine, eksiti, vannuti ja alustati lugemisega uuesti.
“Viiekaupa väravast sisse, väravast sisse, lambapead!” Püssipäraga aidati kaasa ja esimesed viisikud astusid kergendustundest ohates vangilaagi väravast sisse. Tagasi polnud neil vaja vaadata, sest tagasiteed ei olnud, ees ootas vaid surm. Aga siiski! BelBaltLag-i ülema raportist OGPU esimehe kohusetäitjale seltsimees Jagodale nähtus, et selles laagris inimkaotusi, tööjõukaotusi praktiliselt ei olnud – niipalju kui vange suri, niipalju saabus ešelonidena ka juurde…
Nuttev, ägisev, oigav, kaeblev inimkolonn oli Povenetsi vangilaagrisse kohale jõudnud.
Esimesed viisikud suunati vastuvõtusauna, ja seda mitte vangivalvurite või laagri ülemuste heast tahtest, kaastundest, vaid täideti OGPU Laagrite Peavalitsuse ülema seltsimees Matvei Bermani ranget käsku – hoida tööjõud elusana ja töövõimelisena vähemalt kaks kuud, et iga vang annaks oma panuse Belomorkanali ehitamisse. Saun oli vaja selleks, et vältida düsenteeriat, seda vangilaagrite nuhtlust, mis andis aeg-ajalt surmavaid hoope mitte ainult korraga barakitäiele vangidele, vaid takistas ehitustöid – plaanid jäid täitmata ja tähtajad läksid lõhki.
Saun ei näinud sugugi sauna moodi välja – ühes onnis võeti riidest lahti ja lipati siis teise onni pesema. Peale pesemist aeti pead paljaks; nüri, käsitsi käivitatav peapügamismasin rebis juukseid, vangil jooksid pisarad silmist – teadmisest, et nüüd on ta lõpuks tõesti vang kõige selle juurde kuuluvaga.
Saunas aeti selga robustsed, jämedast kotiriidest musta värvi vangiriided, lisaks vatijoped; mõned said jalga katkised saapad, mõned kulunud vildid, jagati välja jalarätid ja riidest mütsid.
Peale sauna rivistati kõik jälle üles – viiekaupa, viiekaupa… Aga selgus, et barakk ei olnud tapi vastuvõtmiseks valmis. Oodati, vangivalvurid vandusid, igat sorti ülemused sagisid edasi-tagasi, organiseerisid midagi. Lõpuks leiti enam vähem elamiskõlbulik barakk – seinad ja põrand olid olemas, samuti katus, lagi puudus. Tassiti kohale väike raudahi, mille juurde seadsid ennast mugavalt järidele neli blatnoid ja asusid kaarte mängima. “Tavalised” vangid aeti noa ähvardusel eemale. Kaarte ei mängita vanglas niisama, lihtsalt meelelahutuseks, vaid ikka millegi peale; seekord mängiti “mundri” ja “ankru” peale. Palja ülakehaga, püksid rebadel, istusid blatnoid järidel ümber ahju ja tagusid kaarte. Kes kaotas, sellele õmmeldi läikiv OGPU mundrinööp paljale kõhule; mõnel oli üsna pea juba “täismunder” – kuus nööpi kahes reas. Seejärel jätkus mäng “ankru” peale – kaotajal löödi roostetanud nael läbi suguelundi eesnaha järi külge. Kellel oli “täismunder” ja kes veel peale selle “istus” ankrus, oli sunnitud mängu jälgima kõrvalt, kordagi ennast liigutamata. Aga mäng kestis kaua, väga kaua, hommikuni välja…
Tapp oli kindlas kohas. Konvoisõdurid kogunesid oma barakki, et soojendada, süüa ja heita riidest lahti võtmata naridele magama. Ka neil, vene külast pärid punaarmeelastel, polnud elu kerge, aga nii see kõik juba kord oli – partei poolt seatud ja OGPU poolt korraldatud.
Peagi inimesed, olles pikast reisist väsinud, muutusid uniseks, katsid ennast tekiräbalaga ja uinusid riidest lahti võtmata.
Läbi väikese barakiakna paistis sisse kirgas Karjala kuu. Vangid nägid oma esimesi, vangilaagri unenägusid – usbekkidele ilmutasid ennast unes arbuusid, venelastele kevadine toomeõites külatänav, ukrainlastele kuldsed nisuväljad, jakuutidele tundra ja põhjapõdrad, juutidele väike õdus nepiaegne pudupoeke Odessa põiktänavas, Kaukaasia eestlastele Elbruze lumine tipp…

Kaheksas peatükk. Loomavagunid vangidega veerevad mööda Murmanski raudteed.

Rong rongi järel veeres rataste kolksudes mööda lagunenud, järskude pöörangute ja langustega Murmanski raudteed. Vagunid, tavalised loomavagunid, olid täidetud vangidega. Nad sõitsid partei suunamisel ja OGPU otsusel Nõukogude Liidu suurimale suurehitusele, sõitsid Karjalasse, ehitama Belomorkanalit. Neid ootas ees ajalooline ehitus, ootas kangelastegu, mis jääb inimkonna mällu sajanditeks kui sotsialistliku ülesehitustöö etalon. Sellest ehitisest hakatakse tulevikus looma laule, poeeme, näidendeid, oopereid, operette, ballette, sõbralikke komöödiaid. Aga mis toimub vagunites? Naised lärmavad ja kisklevad, õiendavad arveid, meenutavad joominguid, kohtuasju, vargusi, meenutavad tugevaid, tõmmusid noormehi ja liiderlikke öid. Aga see on ainult praegu nii, BelBaltLag-is lüüakse üles barakid ja algab sotsialistlik kasvatustöö.
Ešelon ešeloni järel veeres mööda vana ja lagunenud Murmanski raudteed. Räbalates Karjala pärismaalased, soomlased, vahtisid suud ammuli neid ronge, mille ees tuldsülgav raudne hobune. Äkitselt köitsid pärismaalaste pilku rõõmsates, helesinistes, punastes, roosades värvides vagunid. See ešelon oligi eriline, rõõmus ja nooruslik – selle rongi loomavagunites sõitsid Belomori ehitama kõigist Nõukogude Liidu kolooniatest kokku kogutud poisid ja tüdrukud. Nende kasvatustöö jätkub uues koloonias, BelBaltLag-is. Ja kes võiski neid kasvatada, kui mitte partei ja nõukogude võim, sest nende vanemad asusid vangilaagris või olid maha lastud. Aga Belomoril ei loe neile enam koolipreili intelligentseid õpetussõnu, vaid antakse kätte labidas – õpi töötama.
Vagunitest, ešelonidest valgusid välja tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded vangid. Nad suunati laagritesse, kolonn kolonni järel – laagreid oli ju Belomoril palju, jätkus kõigile. Ja oh üllatust: värsked barakid – hästilõhnavad, äsjaraiutud männipuust – ootasid siin tulijat. Barakke piiras helklev, veel roostetamata okastraat, ja igal pool vahitornid, kaunid ja kõrged vahitornid, ning nende taga sinised, sini-sinised jääkaanega järved ja järvede kohal tumedad, rasked pilved. Pilvede mass üha lähenes ja langes madalamale, justkui tahtes öelda – tulija, sa oled jõudnud oma raske rännaku lõpp-punkti, ja siit lahkud sa ainult teise ilma…
Äsjasaabunud vangid rivistati baraki ette. Nad loeti üle. Puudu ei tulnud, aga üle ka ei jäänud. Vargad, nende paragrahv oli teada, hoidusid omaette, prostituudid hööritasid puusi ja koketeerisid, kulakud vaatasid üleoleva põlgusega madalaid barakihooneid, intelligendid hõõrusid oma prille. Kõiki valdas meeldiv päralejõudmise elevus. Aga see oli ju alles algus, siin oli ju paranduslike tööde laager – siin toimub sotsialistlik kasvatustöö, siin võetakse kasutusele kõik need uued avastused ja saavutused, milleni on jõudnud nõukogude pedagoogikateadlased ja OGPU. Siin on valvur punase viisnurgaga, siin on OGPU operatiivvolinik terava pilguga, siin on poliittöötajad ebateadlike elementide mõjutamiseks, siin on kultuuritöötajad kriminaalide ümberkasvatamiseks, siin on rahvusvähemuste lööktööbrigaadid, siin on laagrikorrespondentide ajaleht “Ümbersünd” ja raadio “Vaba Maailm“.
Esimene õhtu veel mitte sisseelatud barakis ei olnud kuigi mugav. Elektrit, Iljitši lambikesi, veel ei süüdatud, põlesid petrooleumlambid. Raudahi õhkas sooja, leek hubises koldes justkui punalipp. Ahju raudkorsten väänles lae all, väljus läbi katuslae ja kadus koos suitsuga öökargesse õhku. Ahjuplaadile olid asetatud triikraud, teekann ja kastrul. Ahju ees, värskest kuusepuust laual olid mõned ajalehed, need olid “Pravda” ja “Izvestija”, käepäraselt oli laiali puistatud tubakas, sealsamas lebasid lokitangid.
Aga akna taga, kui suruda nina vastu inimeste higist uduseks tõmbunud klaasi, võis valguslaigus näha õrna, valget lund, ja sellel vangide – Belomori lööktööliste – jäljed: vildijäljed, kalossijäljed või talupoja lihtsatest pasteldest jäetud pehmed, õrnad jäljed või hoopiski paljasjalgse kenad varbajäljed, mis kohati olid kaetud vangivalvuri robustse saapajäljega. Jälgi oli veel vähe, aga juba homme saab neid olema sadu, ülehomme tuhandeid, nädala pärast kümneid tuhandeid, aga kuu aja möödudes juba sadu tuhandeid.
Baraki seinale oli paigutatud valjuhääldi. Ehitusetööde juhataja Naftali Frenkel pidas kõnet: selgitas töönorme, töökorda, sotsialistliku võistluse tingimusi, kutsus kanaliehitajaid üles lööktööle. Aga inimesed olid ülemeelikus meeleolus. Ahju juures lokke keerutav prostituut hõikas kärsitult ja pisut häbematult:
“Manja! Sulge see lõust, närvidele käib!”
Raadio justkui peeretas mõned korrad ja vaikis tasaseks susinaks – keegi oli surunud valjuhääldisse kaltsutüki. Kohe alustasid Moskva prostituudid laulu, neid toetasid Piiteri bandiidid ja Venemaa väikelinnade varganäod. Laulu meloodia kõlas veidi kurblikult, sest selle sõnad ja viis olid sündinud vagunirataste põrina saatel.

Täpselt kell seitse jätsin maha Moskva linna,
isegi ei vaadanud Kremli rubiine.
Vedur liikus vaguneid vedades siia ja sinna,
ja juba nädala möödudes olin ma tiine mis tiine…

Laul jätkus. Bandiidid ja varganäod laulsid mehiselt ja jõuliselt, naised ja tüdrukud aga tundeliselt ja kaeblikult, aga lõpuks nad härdusid, hakkasid nuuksuma ja puhkesid nutma. Ahju kõrval lõi pika halliseguse habemega õigeusu preester risti ette ja pomises endamisi: “Jumal! Anna andeks inimestele, nad ei tea, mida nad teevad…”
Olles nutmisega südant kergendanud, pühkisid tüdrukud rätikuotsaga pisarad silmist ja alustasid uut, rõõmsat ja vallatut laulu:

Maša, Maša, Mašenka,
miks nii kuum mul hakkas kehal,
mida saaks küll mina teha,
et su poiss käiks minul ehal…

Barakis mängis lõõtspill. Inimesed istusid ja lebasid naridel – mugavalt, koduselt. Nad vestlesid rõõmsalt omavahel, aeg-ajalt kuuldusid valjud naerupahvakud – räägiti anekdoote. Need olid uued – nõukogude anekdoodid.
Koikude all lebasid äsja lahtipakitud kohvrid ja reisikotid. Ahi küdes. Rauast suitsulõõr pildus sädemeid ja hõõgus erepunaselt. Ahju ääres auras vildihunnik. Baraki seintel rippusid pildid, postkaardid ja kuivanud, kuid ikka veel erksad lillekimbud. Baraki nurgas helkles ahjuvalguses punalipp, selle kõrval kuldses raamis Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini ühisportree.
Kesköö lähenes. Barakki tabas unisus, hääled vaibusid. Inimesed seadsid kaltsud endale külje alla ja heitsid magama.
Sisse astus vangivalvur, togis jalaga ukse lähedal magavaid kulakuid ja käskis neil väljuda. Kulakud tõusid vastumeelselt, olles arusaamisel, et neid viiakse mahalaskmisele. Preester kergitas korraks pead ja lõi risti ette. Hetke pärast kaks kulakut naasesid elusate ja tervetena, kandes enda vahel jämedale puuroikale riputatut kaheksapangelist metallparaskit. Koheselt sisenes ka teine kulakupaar oma paraskiga. Üks parask paigutati barakki vaskusse otsa – naistele, teine paremale poole – meestele. Paraskid naistele ja meestele eraldi asetada ei olnud küll partei käsk, taolisele mõttele tuli üks talupoja mõistusega ja kasvatusega vangivalvuritest. Aga siiski väljendasid paraskid partei hoolitsust – inimesed ei pidanud väljuma külma, tuisusesse Karjala öösse, et siis õiendada oma ihuhädad baraki nurga taga; nüüd oli hea, soe ja lähedal joosta, kui kõht juhtus lahti olema, aga enamikul see nii oligi. Preester ohkas ja lõi kergendust tundes risti ette.
Aga kes ikkagi olid need Nõukogude Liidu erinevatest paikadest Belomorile saabunud inimesed, need “tavalised” vangid? Las igaüks räägib ise enda eest. Nimesid pole vaja nimetada, sest juba järgmisel päeval sai iga vang endale numbri.
“Ma olin talupoeg Ukrainas. Minul oli korralik majapidamine. Mind tehti kulakuks, mõisteti kümme aastat, ja siin ma olen. Ma räägin ausalt – olin nõukogude võimu vaenlane. Olles jõudnud siia laagrisse, ma esialgu ehmusin – graniit, soo, külm, lumetuisk, ja ees on kümme aastat! Aga nüüd vaatan – elul pole vigagi! Sauna uksest pahvatab auru, korsten suitseb. Kõrgete karjala mändide vahele on tõmmatud pikad nöörid, neljakümnekraadises külmas kuivab tohutu hulk äsjapestud pesu. Kolm naist meeste vatipükstes ja jopedes kisuvad nöörilt juba kuivanud aluspükse ja heidavad neid säravvalgele lumele. Ja vaata imet – püksid ei kukkunudki maha, vaid jäid püsti seisma justkui ilma keha ja peata inimkujud, justkui mahalastud, kes ikka veel seisavad püsti. Mäletan! Saabusime laagrisse. Meie tapikolonn aeti sauna. Võtsin riidest lahti ja ronisin lavale – nii hea! Usbekid olid juba laval ära käinud, nüüd istusid nad sauna eesruumis, käterätikud justkui turbanid ümber pea, ja jõid teed. Teevett ja suhkrut oli palju, jätkus kõigile! Saunast läksin välja juba laagriinimesena, seljas desinfektsiooni järgi lõhnavad, küll kohati paigatud, ka veidi auklikud, aga ikkagi korralikud riigi poolt antud riided. Ja täidest polnud jälgegi, võib-olla ehk mõni üksik kusagil… Nüüd alles mõistsin – teha oma talus tööd, see on ju küüned enda poole, aga siin, siin töötan oma kodumaa heaks. Ja see tunne on sõnades seletamatu!”
“Olen Piiterist. Rääkisin anekdoote, mõni neist oli üsna krõbe, vastukarva nii mõnelegi. Sain kümme aastat, ja siin ma olen. Esialgu pani suuga õhku ahmina ja käsi laiutama, aga nüüd vaatan – pole paha! Üle laagri hõljub ahjus küpseva leiva meelierutav lõhn, toob sülje suhu. Ümberringi on vaikne ja rahulik, kaunid mäed, rohelised männi ja kuusemetsad. Karjala karu astub liigi, nuusutab, ja annab sulle läbi okastraataia käppa. Nüüd alles mõistan, millised peavad olema tõelised anekdoodid – nõukogude anekdoodid!”
“Olen vene õigeusu preester. Uskusin jumalasse enne ja usun ka praegu. Külanõukogu partorg, muidu hea inimene, aga jumalat ei uskunud, ja peale selle oli ta ka kirjaoskamatu, tegi mulle ettepaneku – tule räägi laupäeviti rahvale marksismist-leninismist, sa oskad rääkida, aga pühapäeviti pea kirikus oma jutlusi. Ma ütlesin, et kahte jumalat teenida on patt. Sain kümme aastat; tänu jumalale, ei lastud maha. Aga ilma jumala tahtmata ei sünni midagi, ju ma olin patustanud. Püüan palvetega, ja tööga selles hädaorus, oma süü lunastada.”
“Olen Smolenski poiss, töötasin kulaku juures vaese sulasena. Võtsin osa kodusõjast, olin punaste poolel. Pärast kodusõja vaibumist, olles kodukülla tagasi pöördunud, määrati mind komsomoli algorganisatsiooni sekretäriks. Aga juhtus nii, et hakkasin möllama: jõin ja laaberdasin, ajasin tüdrukuid taga. Jõin maha komsomoli liikmemaksud, kolhoosi partorgile andsin vastu lõugu. Sain kümme aastat. Istusin esialgu Solovetsis, aga nüüd olen siin, hakkan ehitama kanalit.“
Barakki astus sõjaväevormis ülemus, osutas käega “Smolenski poisi” suunas ja tõmbas näpuga – tule kaasa. Poisi nägu venis ehmatusest kaameks, ta jalad hakkasid värisema – kindlasti viiakse mahalaskmisele!
Vang viidi valvurite komandöri töölaua juurde, mis asus ruumika, palavaks köetud baraki nurgas, ahju kõrval.
“Kuule poiss,” sõnas ülemus heatahtlikult naeratades, samas tõsines koheselt. “Kuigi sa oled olemuselt pätt, ja kaabakas, oled sa siiski oma poiss, meiesugune – hakka vangivalvuriks.”
Vangi süda jõnksatas rõõmu pärast. Ta polnud osanud isegi mõelda taolisele pöördele asjade käigus.
Verivärske vangivalvur viidi lattu. Talle anti sõjaväevorm, ainult lõkmed kraenurkadel olid halli värvi. Seejärel ulatati vintpüss. Smolenski poiss, endine komsomolisekretär, võttis selle kätte, sihtis, avas luku, vaatas torru – suurepärane relv, tuttav, kui palju valgekaartlasi taolisest relvast sai maha kõmmutatud!
Ülemus sõnas:
“Hoia relv korras ja kaitse nõukogude võimu, vastasel korral võid ise sellest vintpüssist kuuli pähe saada.”
“Kuulen, komandör!” vastas vastne vangivalvur.
“Pea meeles! Mitte igale vangile ei anta relva, mitte igaühte ei võeta vangivalvuriks, sina ikkagi lähedane töölisklassile, meiesugune. Selge?”
“Selge, kodanik ülemus!”

Akna taga oli veel kottpime, kui kõlas äratus: “Hei, tõusta, ajage ennast jalule!” Kell oli täpselt viis, baraki valjuhääldist kostis “Internatsionaal”. Parteihümni lõppedes kostis uuesti üle baraki vali, nõudlik hääl: “Tõusta!”
Vangid, nüüd juba kanaliehitajad, tegid silmad lahti ja liigutasid ninasõõrmeid justkui Tambovi koerad või Balti mere hülged: higist, väljahingatud õhust ja paraskihaisust vänget ja paksu õhku oleks tulnud lõigata noaga ja seda siis tükikaupa suhu ahmida.
Valjuhääldi alustas oma igahommikust poliitpropagandat: “Kodanikud kinnipeetavad, parandusliku töö laagri elemendid! Teie kangelaslik, ennastsalgav töö sulandub üheks suureks, enneolematult suureks, kogu Nõukogude Liitu hõlmavaks lööktööks. Me kujundame ümber maailmakaardi. Me hõivame lähemal ajal kogu Põhja, ehitame sinna tehased, elektrijaamad, anname käiku söekaevandused ja vase-, nikli- ja rauamaagi maardlad. Selle kolossaalse töö põhiraskus langeb meie kuulsusrikka OGPU GULag-i süsteemi õlgadele. Me võidame selle võitluse, OGPU on karastunud võitluses ja näidanud ennast oskusliku organisaatorina kommunistliku partei juhtimisel. Meie peaülesanne on jõuda lähemal ajal maailma viie rikkama riigi hulka ja kümne aastaga jõuda ette Ameerika Ühendriikidest.
Kodanikud vangid! Peale Ameerika kodusõda hõivasid päevitunud, karmi, vasekarva näoga ameeriklased Lääne ja tapsid mõne aastaga ära kõik piisonid. Nad tegid seda colt-revolvrite ja orjastatud neegrite abil, keda nad Aafrikas püüdsid ja laevade trümmides Ameerika mandrile vedasid. Aga nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, näeb maailm hoopis teist riiki, sotsialistlikku riiki. Me oleme pannud liikvele palju suuremad rahvamassid, kui seda suutsid teha Ameerika imperialistid. Ööl ja päeval liiguvad ešelonid itta, Siberi karmidele avarustele, vagunid on täidetud teotahtelise, kuigi veel ebakindla ja sotsialistliku ülesehitustöö kõiki aspekte mittemõistva kontingendiga. OGPU GULag-il seisab ees suur ja tänuväärne kasvatustöö paranduslike tööde laagrites, et pöörata see veel paljuski kõikuv, ebakindel mass sotsialistlikult kasulikule ülesehitustööle. Ameerika kapitalistid kasutasid oma ülesehitustöös neegrite tööd ja colt-revolvreid, meie relvaks on ümberkasvatamine OGPU kõrgetasemeliste spetsialistide tõhusal kaasabil, ja meie tapame ainult neid rahvavaenlasi, kes osutavat vastupanu. Meie sotsialistlik ülesehitustöö saab olema eeskujuks kogu maailmale, kogu inimkonnale, ja õige pea mõistavad paljud rahvad, mis on hea ja mis on halb, ning neid rahvaid, kes meiega ühinevad, saab olema palju. Hurraa, seltsimehed!”
Propagandasaate lõppedes, andmata vangidele aega kuuldu üle mõtisklemiseks, kostis üle baraki järjekordne käsklus: “Väljuda, väljuda laagriplatsile!”
Baraki seinad praksusid, lauad lõhkesid külmast, nurka oli tuul puhunud priske lumehunniku.
Inimesed hakkasid riietuma. Avati kohvreid ja reisikotte, asuti selga tõmbama kodust kiiruga kaasa võetud, juhuslikult kätte sattunud riideesemeid – riigi poolt tasuta antud riietus oli küll hea, kuid esialgu tekitas Karjala talv vangidele veidi võõristust.
Inimesed tõmbasid endale selga kõik, mis oli: puuvillase särgi, selle peale veel ühe särgi, siis vesti, seejärel vatijope, ja kõige peale veel lambanahkse kasuka – sooja, mõnusa, koduse köögi järele lõhnava kasuka.
Vangid väljusid õuele – ümmargused ja paksud, justkui lumememmed. Nad ei suutnud liigutada käsi ega jalgu, ainult kõikusid ebakindlalt.
Keegi vangidest oli barakist kaasa võtnud punalipu ja seisis nüüd valveseisakus pika, viierealise rivi ees. Loendust ei tehtud – tibusid loetakse sügisel! Küll töölt tulles näeb, keda lobile jätta, keda lobilt maha tõmmata.
Hommikusööki ei pakutud. Kööki polnud jõutud veel ehitada, ja sööki polnud ka vaja, sest saabuti ju alles hiljuti ja tagasihoidlikel inimestel on kombeks öelda: ”Aitäh, ma tulin ju kodust, äsja sõin!”
Töödejuhatajad ja kümnikud asusid välja jagama labidaid:
“Säh, võta labidas! Kaevata oskad? Tubli!”
Peale labidate väljajagamist kuulus käsklus:
“Vasak õlg ees, parem tagasi, pea püsti – sammu marss!”
Tume mass asus liikvele, lumes krudisesid vildid, saapad, kalossid ja pastlad; mõni jättis lumisele teele ka oma varbajäljed. Valvurid valgustasid aeg-ajalt laternaga teed, koerad haukusid kolonni taga. Mindi mööda metsarada. Vangide kraevahele kukkus kuuseokstelt vahetevahel kohevat, värskendavat lund, jalgeall praksusid kuivad oksaraod, üle kolonni kandus mingi ebamäärane inin – inimesed vestlesid omavahel hommikule omaselt vaikselt ja rahulikult. Kõige ees kanti kõrgele tõstetud punalippu. Ootamatult löödi tagapool lahti laul! See kajas vastu metsamüürilt ja kandus mööda kolonni edasi kuni punase lipuni välja.

Suur ja lai on maa mis on mu kodu,
rikas loodusvaradest ta pind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind…

Vangide kolonnid sammusid tööle. Neile avanes Belomorkanali suursugune ehitustander, avanesid dünamiidiga lõhatud kaljud, kangidega raiutud graniidilahmakad ja lahtikaevatud jõekäärud; puhta, läbipaistva, helesinise jääga kaetud järved ja jõed, mõõtmatud lumised turbarabad, ja nii kaugele kui silm ulatus, äsjaehitatud, karjala männist lõhnavad, hommikupäikese kuldses helgis sätendavad barakid.
Kohale jõudes ootasid kolonni juba ees süüdatud lõkked – sulatati külmunud maad. Need olid põlenud kogu öö. Lumi oli suurelt jõeäärselt luhalt koristatud ja kõikjal põlesid lõkked. Valge suits roomas mööda maad, mässis endasse inimesi, tungis nende silmadesse, pani silmad kipitama ja tõusis siis üles, pilvena kõrgesse hommikuvalguses hahetavasse taevasse.
Labidad löödi masse.
“Eh, lase käia! Saagu kanal, partei ülesande täidame!”
Sajad labidad paremal ja vasakul, ees ja taga asusid kaevama. Maa oli pealpool pehme, lõkete poolt ülessoojendatud, aga allpool justkui kivi. Käiku läksid kirkad ja kangid. Vangid kaevasid usinasti, omavahel võisteldes, silmanurgast jälgiti – ega naaber ette ei jõua?
Esialgu töötasid kõik riietes, aga peagi asuti üksteise järel riideid seljast kiskuma: kasukad, vatijoped, vestid, kampsunid heideti valgele lumele. Vene õigeusu preester, pikk, laiaõlgne, halli habemega, töötas ainuüksi valges, punase tikandiga vene särgis. Ukrainlane oli endale sviitri selga jätnud; juut raius kangiga, vestihõlmad laiali ja lai musta värvi kaabu kuklas. Jakuut oli ülakeha paljaks võtnud ja tagus kirkaga ennastsalgavalt külmunud maad. Töö kees, vangide higiaur kerkis tiheda pilvena õhku.
Sajad inimread mustendasid valge lume taustal. See oli justkui rindel: kaevuti maasse, oodata oli vaenlase rünnakut! Positsioonilt ei tohi lahkuda, kaitsta kõrgendiku kasvõi oma elu hinnaga!
Kuuldusid plahvatused, mis kaikusid ja võimendusid mägistel nõlvadel. Suured lumefontäänid paiskusid õhku – lõhati Karjala graniiti. Killud lendasid, inimesed jooksid ja kukkusid, mägede kohale tõusis veripunane päike.
Kell kaksteist tehti esimene suitsupaus. Labidad ja kangid löödi maasse, kirkad heideti kõrvale. Madalal taevas rippus punane päikeseketas ja seiras vange heatahtliku muigega, justkui tahtnuks öelda – tublilt töötasite seltsimehed, tublilt!
Jakuut oli ennast visanud paljale lumele, männi alla pikali ja tõmbas mõnuledes paberossi; paljudel olid kodust kaasa võetud piibud ja oina munakotid, milles hoiti tubakat.
Metsateelt väljus saan ja võttis suuna otse objektile. Saan oli kaetud presendiga, aga selle alt hõljus üle lumise lagendiku, tungis vangide ninasõõrmetesse isuäratav, äsjaküpsetatud pirukate lõhn. Vangidele pakuti pirukaid: lihapirukad, kapsa-, porgandi ja moosipirukad. Kes soovis, võis saada ka präänikuid. Saanist tõsteti lumele mahukas termos teega, selle kõrvale asetati suhkrukott; jagati välja suured alumiiniumkruusid.
Vangid sõid pirukaid – kummaski käes pirukas; nii nagu üks suhu kadus, läks teine kohe järele. Peale teejoomist töö jätkus; veelgi usinamalt, uue hooga.
Kell kaks sõitis objektile regi, selles kõrge tossava korstnaga väliköök. Hakati välja jagama lõunasööki. Kõigepealt hapukapsasupp, milles ujusid suured pekitükid. Seejärel kaerahelbepudru. Leiba anti välja nimekirja järgi kaheksasada grammi, aga võisid saada ka kilo; vene õigeusupreester, suur mees, võttis poolteist kilo. Peale lõunat jäi leiba isegi üle, seda pakuti vangivalvurite koertele, aga need põlgasid ära, pöörasid näo kõrvale – vangide leiba ei söö!
Peale maitsvat ja toitvat lõunat töö jätkus. Täis kõht tegi meele rõõmsaks, vangide südameid täitis tänutunne, või mis tänutunne – õnnetunne! Aitäh parteile ja valitsusele!
Töötati kella kaheksani õhtul. Pimedas asuti tagasiteele, laagribarakkidesse. Liiguti läbi hämara metsa; seda kaunistas härmatis, valged lumehelbed sätendasid männiokstel. Kolonni ees kanti punalippu, jällegi kõlas laul; laul kõlas ülevalt, selles ülistati Kommunistlikku Parteid ja parteisekretäri seltsimees Stalinit.
Õhtusöögist paljud vangid loobusid, ja seda ka ei pakutud, sest laagris polnud ikka veel köögibarakki üles löödud. Tööst väsinud kehad langesid koheselt unehõlma, unenägudes kanduti koju, sadade, tuhandete kilomeetrite kaugusele: usbekkidele ilmutasid ennast unes arbuusid, venelastele kevadine toomeõites külatänav, ukrainlastele kuldsed nisuväljad, jakuutidele tundra ja põhjapõdrad, juutidele väike õdus nepiaegne pudupoeke Odessa põiktänavas, Kaukaasia eestlastele Elbruze lumine tipp…

* * *

Belomorkanali juhtkond ärkas vara, kell üheksa hommikul. Juba kell kümme isus ehituse ülem Lazar Jossifovitš Kogan staabibarakis kirjutuslaua taga. Tema mundril särasid kaks lahinguordenit ja tšekisti aumärk.
Ehituse ülema kabinet oli avar, siin peeti nõupidamisi ja parteibüroo istungeid. Laual asetses terve rida telefone ja kümned, sajad juhtmepaarid. Ennenägematu hulk pikki tumedaid niite kulges mööda kabinetiseinu kõigis suundades. Neid tumedaid niite polnud tõmmatud mitte ainult mööda seinu, vaid nad kulgesid ka mööda kappe, mööda toole, nad olid mässinud endasse kapid ja toolid. Inimesed nahkjopedes ja sinelites vedasid neid üha juurde ja peagi istus Belomorkanali ehituse ülem oma kabinetis justkui kärbes ämblikuvõrgus.
Mööda neid juhtmeid voolas Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Stalini range, kontsentreeritud tahe väsimatult Moskvast Karjalasse: “Mida on tehtud? Kuidas on tehtud? Kas nõukogude inimesed kanali ehitusel elavad hästi?”
Belomorkanali ülemustele helistati GULag-i Peavalitsusest, ja anti teada, kuidas Nõukogude Liidus edeneb partei ülesande täitmine – kontingenti, inimressursside hankimine Belomorkanali ehitusele. Juhindudes partei suunistest, jagas OGPU korraldusi ja käske, andis nõu, ja küsis aruandeid: “Mida on tehtud? Kui palju tehtud? Kuidas tehtud? Kes on teinud? Kas kõigil bolševikel, kes ehitusel töötavad, on küllaldaselt vastutustunnet partei ees? Kas ikka juhtkond mäletab, et kanal ehitatakse Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Stalini initsiatiivil?”
Belomorkanali ülema kabinetist venisid vaskjuhtmed mööda trasse laiali, jõudsid igasse laagrisse, igasse barakki, igale objektile. Valjuhääldid olid paigutatud trassile, raielangile, mäenõlvale kanali süvendi kohal, kõigisse barakkidesse. Raadio ei vaikinud päeval ega ööl, edastades TASS-i teadaandeid, partei keskkomitee ja poliitbüroo otsuseid. Valjuhääldid, need mustad hambutud suud, need silmadeta tumedad maskid, karjusid väsimatult, mõnikord nende hääl ragises, kähises, aga nad ei vaikinud hetkekski. Valjuhääldi jutustas sellest, mida teeb, mõtleb ja tunneb kanalit ehitav vang, kuidas töötatakse objektidel, mida mõtlevad trassist kogu maa tšekistid, mida mõtleb ja tunneb Moskva ja partei ning mida ütleb kogu maailma rahvas.
Ehituse staap soovis, et teda kuuldaks!
Ja kuuldi! Tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded vangid igapäevaselt, iga tund kuulasid suure tahte häält ja energiat, kuulasid vahetpidamatult voolavat haaravat, tõepärast jutustust: võitlus uue inimese eest, võitlus loodusjõududega, võitlus Karjala graniidi ja külmunud pinnasega, võitlus jää ja lumega. Propagandistid kuulutasid töövõite, lööktöö eesrindlased rääkisid oma saavutustest, töödejuhatajad kandsid ette kolossaalseid näitajaid, arve, agitbrigaad laulis patriootilisi laule, loeti ette luuletusi, poeeme Stalinile; aeg-ajalt kostsid valjuhääldist marsid või katkendid nõukogude heliloojate ooperitest, muusikat balletist “Luikede järv“.
Belomorkanali ehitus elas, ta hingas täiel rinnal! Elas rõõmsalt ja muretult; siiski üks mure saatis vangi hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni – see oli plaanitäitmine, sest plaani täitmisest sõltus leivapajuki suurus: see oli elu ja surma küsimus.
Belomorkanali ülema seltsimees Lazar Kogani eesruumi olid kogunenud töödejuhatajad, osakondade ülemad, vangid, kõigil paksud heast nahast portfellid kaenla all.
Telefon helises. Belomorkanali ehituse ülem tõstis telefonitoru hargilt ja asetas kõrva juurde:
“Kogan kuuleb… Inimesi juurde?… Sinul on viis tuhat inimest ja sai leia nende seast sadatki, kes oskaksid barakke ehitada? Ega me paleesid ehita? Ei oska kirvest hoida? Õpeta, kui ei taha – sunni! Davai, davai, pole vaja preilit mängida, kui tulen, pead ei silita!”
Kabinetti astus ilma koputamata, (nii oli siin tavaks, Kogan oli lihtne ülemus, lihtne inimene) vangide olme eest vastutav majandusülem.
“Kodanik ülemus, vangide riided on täisid täis, aurutamiseks puudub praegu võimalus, aga ilma tulikuuma auruta neid välja ei saa.”
Kogan kortsutas pahaselt kulmu:
“Täi pole hunt, ega ta vangi ära söö. Peagi lähevad ilmad külmemaks, täid kukuvad ilma auruta riietelt maha. Käsin arutada seda küsimust pesumaja ja sauna parteirakukese koosolekul. Kutsu järgmine sisse!”
Belomorkanali ehituse ülem oli tööhoos, üksteise järel astusid kabinetti murelike nägudega töödejuhatajad, objektide ülemad, insenerid ja projekteerijad ning kasvatus- ja kultuuritöötajad. Hetke pärast väljusid nad rõõmsal ilmel – mureküsimus sai lahendatud, sihid olid selged – rünnak võis jätkuda. Viimasena sisenes Povenetsi objekti ülem Kostenko, pika hobusenäoga insener. Ta astus Kogani laua juurde ja jäi ebalevalt selle ette seisma – oli oodata peapesu.
“No nii,” alustas Belomorkanali ülem, ”meil jäi eile jutt pooleli.” Kogani hääl ei tõotanud midagi head. “Jälle sinu insenerid targutavad, ütlevad, et kuigi nad on vangid, on nad ikkagi insenerid – puidust lüüsid ei pea vastu. Tak vot, tehke neile tainapeadele, kümnikutele, selgeks, et kõigepealt on nad vangid, ja siis alles insenerid! Mis kuupäev täna on? Jäta meelde – täna on 1931.aasta 20.detsember! Kui veel peale seda kuulete nende neetud intelligentide targutamist, kandke mulle ette ja ma taotlen laagri troika ees nende viivitamatut mahalaskmist. Kui sa nende inseneride suud sulgeda ei suuda, siis teen seda mina, aga oma pea võid juba praegu siia minu lauale jätta. Võid minna!”
Lazar Kogan astus diagrammi juurde. Sellele oli joonistatud punaste ringidega Belomorkanali ehituse inimressursside arvestus: kultuuri- ja kasvatustöö osakond, varustusosakond, transpordiosakond ja palju teisi osakondi. Kõige all oli veel terve rida erkkollaseid ringe – need tähistasid tšekiste objektide kaupa. Lazar Kogan ohkas – oleks veel vaja tuhandeid ja kümneid tuhandeid, isegi sadu tuhandeid vange, et see tšekistide tuumik, tšekistidest koosnev luustik, oleks kaetud terve, tugeva lihaga. “Noh, olgu,” mõtles Kogan, “inimesi ikka leidub, partei ja OGPU hoolitsevad selle eest, et neid oleks piisavas koguses, aga kust saada vajalikul hulgal kärusid, labidaid, saage ja kirveid?” Ta istus uuesti laua taha, tõstis toru, keerutas telefonivänta ja sõnas:
“Ühendage mind varustusülema seltsimees Rappoportiga!”
“Rappoport kuuleb!”
“Jakov Davõdõtš! Täna toimub staabi väljasõit lahingutandrile – inspekteerime, organiseerime, valmistame ette suurrünnakut.”
“Kuulen, seltsimees Kogan.”

Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan, tema asetäitja Jakov Rappoport ja ehitustööde juhataja Naftali Frenkel seisid murelike nägudega kanali süvendi äärel.
“Me peame selle jõenõlvaku õhtuks välja kaevama,” sõnas Kogan pahural toonil, pöördudes kõrval seisva Frenkeli poole. “Pane vangid tööle täie auruga.”
“Vaevalt et see asi õnnestub, isegi kui nad kõik peaksid kärvama,” kahtles Frenkel.
Kogan mõtiskles endamisi ja sõnas siit ootamatult:
“Ajage labidameeste brigaadid parteikoosolekule.”
“Aga Lazar Jossifovitš! Siin on ju ainult vangid, mitte kommunistid.”
“Ma ei ole kindel, nende seas võib olla ka vanglakommuniste, aga nii või teisiti: mina olen kommunist ja Rappoport on kommunist.” Belomorkanali ülem pöördus teda saatva operatiivvoliniku poole:
“Hlopets, kas sina oled kommunist?”
“Aga kuidas siis muidu!”
“No näed, Frenkel, ongi parteirakuke olemas. Aja kõik vangid lahtisele parteikoosolekule.”
Kõrgeid ülemusi saatnud OGPU operatiivvolinik pistis täiest kõrist karjuma:
“Labidamehed! Kõik brigaadid, koguneda lahtisele parteikoosolekule.”
Jõeäärsele luhale kogunes tohutu hall mass, tammusid veidi aega ja jäid siis väsinult ja tülpinud pilgul seisma. Nende ette astusid Belomorkanali kõrged ülemused: Kogan, Rappoport ja Frenkel.
Aega viitmata asus Kogan asja juurde:
“Seltsimehed kommunistid! Kodanikud vangid! Avan lahtise parteikoosoleku. Teen ettepaneku võtta tänase koosoleku päevakorda ainult üks küsimus, ja selleks on – Võg`i jõekääru parempoolse kaldanõlvaku üleskaevamine. Kes on selle päevakorra poolt, palun kommunistidel käega märku anda. Vangid hääletavad nõuandva hääleõigusega.“
Kolm kommunisti – Kogan, Rapoport ja operatiivvolinik tõstsid käed. Kogan jätkas parteikoosoleku juhtimist:
“Kes on vastu? Kes erapooletu? Ma näen, et vastuhääli ja erapooletuid ei ole. Asume siis kohe otsuseprojekti juurde. Teen ettepaneku käesoleval parteirakukese koosolekul võtta vastu järgmine otsus – Võg`i jõekääru parempoolne kaldanõlvak üles kaevata hiljemalt õhtuks, kui see ei õnnestu tähtajaks, jätkata tööd kogu öö. Kes on selle otsuse poolt, palun käega märku anda.”
Kommunistid tõstsid koheselt käed; aegamisi, siiski mitte pikalt venitades, tõusid ka kõigi vangide käed.
Belomorkanali ülem Lazar Kogan muigas rahulolevalt ja heitis pilgu teda saatvatele Rappoportile ja Frenkelile, justkui öeldes – vot nii käib masside parteiline mõjutamine!
Kogan jätkas parteikoosoleku juhtimist:
“Ma näen, et otsus on kommunistide ja parteitute poolt vastu võetud ühehäälselt, vastuhääli ja erapooletuid ei ole. Kõigil laiali minna oma töökohtadele, asuda partei otsuse täitmisele.”

On ilmne ülepakkumine, kui öelda, et Frenkeli määramine Belomorkanali ehitustööde ülemaks avaldas erilist muljet. Lihtsad kanaliehitajad teda ei tundnud, insenerid, isegi kui olid midagi temast kuulnud, mõtlesid – jälle üks ülemus juures, kes midagi ei jaga.
Algus oli Frenkelile raske, meeleolu polnud kiita. Tööde front olid veninud sadade kilomeetrite pikkuseks, mööda lumist maastikku ja läbi metsade; projektid olid ebaselged, ilmastik pakkus ootamatusi, tähtajad tundusid olevat üle mõistuse. Ja kõigele lisaks: inimeste ebakindel olukord, ükskõiksus, eraldatus üksteisest ja minnalaskmise meeleolud.
Peagi pani Frenkel ennast maksma. Keskmist kasvu, kõhn, malakas käes, ilmus ta trassile kord siin, kord seal, vehkis malakaga, mida ta alati kaasas kandis, justkui marssalikeppi, ja andis juhiseid. Otsekui lahinguväljal, seisis ta süvendi äärel ja vaatas alla, milles justkui sipelgad, töötasid vangid. Ta jälgis, kuidas mööda laudu lükati kärusid – ikka mööda süvendinõlva täis käruga üles, ja tühjaga alla. Tuhanded kärud ja tuhanded inimesed. Vangide hingeaurust oli õhk paks. Aeg-ajalt andis ta enda kõrval seisvatele töödejuhatajatele käsklusi, ja siis nägid nad tema vormimütsi sirmi alla peitunud nägu – kõhn, võimukas, kapriiselt lõigatud suuga ja lõuaga, mis väljendas tahtekindlust. Tal olid uurija ja prokuröri silmad, skeptiku ja satiiriku huuled. Ta oli justkui pistrik kaljuserval, kes on valinud välja ohvri – kohe tõuseb lendu, küüned õieli ees.
Frenkel omas vangide, ja ka oma alluvaega suhtlemisel erilist maneeri – blatnoi maneeri. Olles peaaegu kogu oma teadliku elu varguste, röövimiste ja spekulatsiooni eest kinni istunud ja rännanud mööda Venemaa türme, oli ta omandanud suurepärase blatnoide leksikoni ja sõnakasutuse. Juba esimestest sõnadest, esimesest pilgust oli alluvale selge – kas võtad vastu tema töömeetodid või astud temaga võitlusse. Aga võitlus oleks olnud eluga mängimine, seda enam, et Frenkel ei jäänud ootama, vaid asus esimesena rünnakule. Ja see rünnak oli kohutav – inseneridel ja töödejuhatajatel oli tunne, justkui oleksid nad jäänud marulise suurtükitule alla. Taoline suhtlemisviis oli asja- ja ajakohane, seda enam, et nõukogude riigi raja Vladimir Iljitš Lenin rõhutas, andes viimaseid surmaeelseid juhiseid kommunistidele – sotsialismi ei saa ehitada valgetes kinnastes. Stalin, olles kommunistliku partei juhtimise Leninilt üle võtnud, täiendas oma õpetajat – metsa raiutakse, laastud lendavad!
Frenkel võttis Belomorkanali ehitusel kasutusele ainuõige, lahingutes järeleproovitud meetodi: sõjaväeline distsipliin, käsu täitmine, suu pidada ja edasi teenida; vastasel korral – mahalaskmine.
Frenkeli silmad peatusid ühel töödejuhatajal:
“Kui palju on teil töölisi?”
“Kes neid jõuab iga päev üle lugeda, tuhanded.”
Frenkeli prokurörisilmad välkusid:
“Aga mina tean! Eile oli 10 000. Neist 70 said ehitusel vigastada ja vaaguvad hinge, 200 kärvas öö jooksul ära. Järgi jäi palju! 9730. Jätke endale meelde – täna töötab sellel objektil 9730.”
Nüüd alles mõistsid insenerid ja töödejuhatajad, et Frenkel teab väga palju, tundus, et ta teab kõike. Ta omas geniaalset mõistust ja harukordset mälu. Ta suutis meelde jätta mitte ainult töötajate täpse arvu igal objektil kogu trassi ulatuses, vaid ta teadis ka, kui palju oli objektidel kärusid, vankreid, hobuseid; teadis, kui palju hobuseid kärvas eile või üleeile, mida lauda või prussi kasutati eile ja kui palju oli vaja täna. Osutus, et ta oli suur spetsialist pinnase tundmises ja imetlusväärne mullatööde ratsionalisaator.
Lisaks tundis Frenkel hästi daamide parfümeeriat ja maailmaturgu ning võis üksikasjalikult rääkida Malai saarte vähemusrahvaste erilisest haistmisvõimest. Kõiki neid teadmisi kasutas ta oskuslikult Belomoril, eriti inseneride, neetud intelligentide vastu. Frenkel oli otsustanud kõrgesti haritud insenerid ja töödejuhatajad, kes olid roninud teadmiste Olümposele, sealt alla tuua, ja näidata, et nende diplomid ja tunnistused ei kõlba kassi saba allagi.
Polnud teada millal Frenkel, see imetlusväärne inimene, magas! Kui ta oli kaheksateist tundi jahmerdanud objektidel, kogus ta insenerid ja töödejuhatajad kokku öisele koosolekule, kus nõudis ranget aru päevaste puudujääkide kohta, jagas lahinguülesandeid järgmiseks tööpäevaks ja andis juhiseid.
“Te ütlete, et ei jätku ehitusmaterjali – betooni, rauda. Betoonist ja rauast oskab tammi valmis ehitada iga loll, aga partei ja OGPU on püstitanud ülesande – kasutada kohalikku materjali, ehitada betooni- ja rauadefitsiidi tingimustes. See on partei käsk, ja partei käsk on seadus!“
Järgmisel ööl olid Frenkeli juurde nõupidamisele kutsutud meteoroloogid. Päevakorras oli ainult üks küsimus – milline saab olema kevad?
Hüdroloogid ja meteoroloogid laotasid Frenkeli ette sahisevad ja praksuvad pärgamentkaardid. Isobaarid ja isotermid särasid mitmevärviliselt, justkui põhjavalgus Karjala lumiste lagendike kohal. Kaartidel paiknesid õhurõhku ja temperatuure märkivad numbrid, mis hüplesid silme ees, justkui rohelistesse ja roosadesse võrkudesse püütud kalakesed. Siin olid tuulte nooled ja hoovuste maod, ja näe! pilved – kohati õhkõrna siidkardinana, seal paksu kihina, teisal justkui kerged, puhtakspestud pallid lambavilla.
Kui palju teadmisi tuleb omada, et seda kaarti lugeda, kui palju teha arvutusi, eksperimente ja vaatlusi. Nendele kaartidele oli oma koha leidnud terve teaduseharu, aastakümned laboratoorseid analüüse, aga Frenkel mõistis kõike seda teaduste rägastikku käigu pealt, laskumata pisiasjadesse. Ta muigas oma tavalist, pisut iroonilist naeratust, ja justkui eksamineerija, pöördus meteoroloogide ja hüdroloogide poole:
“Noh, rääkige!”
“Lääne suunalt liigub tsüklon sellele aastaajale tavapärase kiiruse ja rõhuga. Skandinaaviast saabub antitsüklon. Me asume siin,” meteoroloog asetas pliiatsiteraviku kaardile. “Me asume kahe frondi, kahe erineva, kuid meile vaenuliku loodusjõu vahel. Kuidas nende vastastikune võitlus kulgeb, on veel vara ennustada.”
“Üks hetk!” Frenkeli silmades süttis kiskjalik säde, kui ta kaarti uuris. Lõpuks tõstis pea, vaatas teadlastele otsa pilguga, mis ei tõotanud midagi head.
“Võtke teadmiseks, ilmatargad – et läänest suunalt, ja ka Skandinaaviast ei tule meile kunagi mitte midagi head, ja seda ei maksa oodatagi. Aga mina tahan teada ainult ühte – kas kevad on varajane või hiline?”
“Me ei tea,” sõnasid hüdroloog ja meteoroloog justkui ühest suust.
“Ah te ei tea? Aga mina tean, kohe annan teile vastuse.” Frenkel pöördus teda saatva OGPU operatiivtöötaja poole: “Viige need hädateadlased kümnendasse barakki; juba homme hommikul lähevad nad kanalit kaevama, ja siis saavad ka teada, kas kevad on varajane või hiline.”
Frenkel, olles rännanud mööda kümneid Venemaa türme, alustas oma tõelist, nõukogude vangile omast karjääri Solovetsi saartel, esialgu tavalise, kuigi kogenud vangina; seal saavutas ta auväärse blatnoi staatuse. Ta sammus mööda laagrielu treppi aina ülespoole ja jõudis selle tippu – Belomorkanli ehitusel anti talle ametikoht, kus ta kamandas tuhandeid, sadu tuhandeid vange. Kas leidus veel kusagil maailmas taoline blatnoi!? Sellist peadpööritavat, samas kaunistavat ja õilsat karjääri võis inimene teha ainult tõeliselt vabas ühiskonnas, Nõukogude Liidus.
Oma karjääri eest võlgnes Frenkel tänu parteile ja OGPU-le. OGPU rebis ta lahti minevikust ja andis talle tuleviku.
OGPU, kellega Frenkel ühines, kellele ta kinkis oma hinge ja südame, oli justkui ühtne rusikas, mis ütles – partei käsu täidame! OGPU ei tunnistanud mitte ainsatki takistust ega emotsioone; selles töös leidus kohta ainult kahele tundele – kohusetunne ja armastus kommunistliku partei vastu. Kui omasid neid tundeid, olid tšekist, kui sind valdasid teised tunded, istusid vangikongi paraskil.
Piiritu andumus parteile, selle ülesannete täielik, igakülgne ja kõrvalekaldumatu täitmine, selle täitmise distsipliin ja metoodilisus, täpsus, oskus kõigele läheneda poliitiliselt – sellised olid tšekisti töö põhijooned. Ja Frenkel, esialgu ebateadlikult, aga mida aeg edasi, seda teadlikumalt omandas ta neid suurepäraseid tšekisti põhijooni.
Esimene Belomorkanali parteiorganisatsiooni büroo istungi toimumine oli määratud 1931.aasta 26.detsembrile, kella kuueks õhtul. Istungile oli kutsutud Belomorkanali kogu juhtiv administratiiv-tehnilise personal.
Enne seda suundusid kolm ehituse juhti – Kogan, Rappoport ja Frenkel – esimest korda tutvuma kogu kanali trassiga. Nad sõitsid veoauto kastis. Nad polnud veel kohaliku ilmaga harjunud, tuul keerutas lund, tuule suund muutus pidevalt ja puhus erineva tugevusega. Lumesadu üha tugevnes, raske oli näha isegi saja meetri kaugusele. Aga vaevalt olid ehituse juhid jõudnud objektile, kui ilm muutus: lumesadu lakkas, tuul vaikis ja pilved vajusid läände. Hakkas paistma ere, kaunis päike, justkui oleksid kõrged külalised selle kaasa toonud. Kanalisüvendis, poris ja vees müttavad vangid naeratasid ülemustele, tõstsid tervituseks mütse, nende hinge vallutas rõõm.
Belomori juhtkond möödus suurest palkidevirnast – suured, valged, siledaks tahutud palgid – ehitusmaterjal lüüside ehitamiseks. Ülemustele tulid vastu kaks vangi, kes tassisid õlal jämedat palki -meestel oli jõudu, tähendab, toidetakse hästi. Partei hoolitses selle eest, et kõigepealt oleks vangidele korralik toit, olme- ja kultuuriruumid, ja siis alles kõik muu.
Ülemused ronisid uuesti autosse. Auto venis üles mäkke, laskus siis uuesti alla ning jõudis välja Povenetsi viivale teele. Veoauto sõitis mööda palkidest teed; alus vappus, palgid vajusid laiali ja auto ronis hädavaevu neist üle, vesi lirtsus autorataste all. Sõitnud ligikaudu kilomeetri, keeras auto metsa. Auto hüples üle kändude ja kivide ja peatus veidi eemal suurest plakatist, millele oli kirjutatud “Lüüs nr.3”.
Süvendit oli alles asutud kaevama. Segipaisatud lohus, mis oli kohati lumme tuisanud, paiknes tohutult inimesi ja kive. Inimesed kõndisid justkui sihitult ringi, komistades kivide otsa. Kahe- kolmekesi nad kummardusid, ja haarates kätega ümber kivide, üritasid neid paigalt nihutada. Kivi ei liikunud. Kutsuti juurde kolmas, neljas ja viies – kõik pingutasid, aga kivi ei liikunud paigast. Vangidel hakkas soe, nad võtsid särgid seljast, ja olles palja ülakehaga, haarasid jällegi kivi ümbert kinni, pingutasid kogu jõust, vandusid, aga kivi jäi paika. Mõned vangid kukkusid kivi kõrvale pikali ja jäid vaikselt lamama, justkui surnud, aga võibolla nad olidki surnud. Vangid lõid käega ja hakkasid väiksemaid kive veeretama. Kivid laoti kärudele; üks mees sikutas käru eest ja teine lükkas tagant ning käru veeres mööda märgi ja libedaid laudu üles, tammile. Mõned kärud veeresid laualt maja ja kukkusid ümber, mattes kärumehed enda alla. Tagant tulijad vandusid ja sõimlesid omavahel – töö käis täie hooga, hetkekski peatumata.
Süvendi serva juures kaevati maad. See oli külmunud, tuli raiuda kangiga; läks aega, enne kui kärutäie mulda kokku sai.
Frenkel laskus süvendisse. Pruuni nahkjope hõlmad laialt laiali, astus ta mööda kõrget nõlva alla inimeste juurde. Talle järgnesid Kogan ja Rappoport. Neile meeldis inimeste lähedus, meeldis nendega vestelda, kuulata nende märkusi ja samas ka nõu anda.
Kogan peatas ühe kärumehe, ja küsis: “Mida kärutad?”
“Mulda.”
“See ei ole muld, vaid pinnas,” lausus ehituse ülem Kogan õpetlikult. “Pinnas on erinev: sinu kärus on ta selline, teise mehe kärus jälle teistsugune. Nad on samamoodi ühesugused nagu tangud ja rukkijahu, aga te kallate kõik ühte kohta maha. See ei kõlba mitte kuhugi.”
Vang tänas Koganit ja olles kärutanud mulda mõne meetri edasi, lükkas käru kummuli; siia asub ta ladustama oma pinnast, teine vang leidku endale teine koht. Kogan kutsus enda juurde kümniku ja andis korralduse kärudele, milles on jäme, teraline liiv – siduda männioks, aga kärude külge, milles veeti peent liiva, kinnitada kaseoks. Nüüd lehvisid kärudel männi- ja kaseoksad, justkui vimplid.
Vangid olid vaimustuses ehituse ülema tarkadest nõuannetest. Sellest päevast alates rääkisid Belomorkanali vangid seltsimees Lazar Jossifovitš Koganist ainult suure lugupidamisega.
Kogan lubas oma alluvatel Rappoportil ja Frenkelil autoga ära sõita, ise aga otsustas objektilt Medvežogorskisse tagasi pöörduda jalgsi.
Ta läks piki teed, aeg-ajalt põikas kõverate mändide eest kõrvale. Oli vaikne, hea minna ja mõelda.
Nüüd alles nägi ta tõelist loodust: jõgesid ja järvi, nende kallastel kasvasid tohutu võimsad männid. Aga ümberringi graniit ja mäed, mille jalamilt algas turbasoo, ning imepärane vaikus, justkui poleks maailm veel sündinud. Alles nüüd ta mõistis, kui suure ülesande oli endale võtnud, öeldes OGPU ülemale seltsimees Jagodale Moskvas:
“Kuulen, partei käsk saab täidetud!”
Ta mõistis, et sellist loodust pole võimalik võita, kui südames ei hõõgu tuli! Ta kujutas endale ette lüüse, tammisid, paisjärvi. Seda kõike siin veel ei ole, kõik tuli ehitada tuhandete, kümnete tuhandete, sadade tuhandete teotahteliste vangide kätega. Aga need käed olid külmad, ükskõiksed ja loiud. Kogan ohkas, talle oli arusaamatu – miks küll vangide südameis ei põle tuli, miks neid ei soojenda mõte sajandi suursaavutusest, Belomorkanalist? Kogan tõstis pea, ja sõnas siis endamisi kindlalt – partei ülesanne saab täidetud!
Ootamatult kuulis Kogan seljataga samme. Tema suunas jooksis vang; ta oli ilma mütsida, vatihõlmad lehvisid tuules, lagunenud saabastest vaatasid välja varbad. Vang sirutas oma paljaks pöetud pea ettepoole, ajas oma peenikese, kõhna kaela õieli, jäi Kogani ette seisma, justkui part, ja küsis:
“Kuule zek, kuidas minna kolmanda lüüsi juurde? Olen ära eksinud, tööfront ootab, auk tuleb valmis kaevata.”
Ilmselt oli Kogani näoilmes midagi nii lihtsat ja sõbralikku, et vang ei tundnud Koganis ära ülemust, kuigi erinevalt vangidest oli Kogan riietatud veidi paremini: Moskva parimate rätsepate õmmeldud palitu, millel hall karakullkrae, peas oli tal samast materjalist papaaha ja jalas valged vildid, mis olid nahaga üle löödud.
“Siin ei kaevata auku, vaid kanalit,” täpsustas Kogan.
“Nojah, kuidas kellelegi,“ nõustus vang, ja jätkas: “Lähen ja muretsen – kõik töötavad, aga mina ekslen siin ringi, tööd on nii hea teha…”
“Jah,” nõustus temaga Kogan, “ega siin pole sunnitöö.”

Belomorkanali ehituse kommunistid kogunesid staapi parteibüroo istungile. Kohal viibis kogu juhtiv administratiiv-tehniline personal. Belomorkanali ülema Lazar Kogani paremal käel istusid tema peamised nõustajad: asetäitja varustusküsimustes Jakov Rappoport, ehitustööde juhataja Naftali Frenkel, plaaniosakonna ülem Lazar Izrailjevitš Berenzon ja pearaamatupidaja Aleksandr Ruvimovitš Dorfman. Nemad kinnitasid vangide töö päevanormid ja brigaadide päevaplaanid. Töönormide täitmisest sõltus vangi leivapajuki suurus, leivapajukist sõltus elu ja surm.
Lisaks juhtkonnale olid parteibüroo istungile kutsutud vangid-insenerid, kes töötasid töödejuhatajatena ja brigadiridena. Need vangid veel ei tunnetanud oma õiget kohta päikese all. Näiteks Nekrasov võttis istet tugitoolis Kogani vastas, justkui oleks ta ikka veel NSV Liidu kergetööstuse minister.
Insenerid vaikisid.
Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan tõusis kontorilaua tagant püsti, kohendas oma sõjaväelasliku lõikega frentši, lükkas nagaanikabuuri mugavamalt tagumikule, köhatas tähtsalt ja sõnas:
“Seltsimehed kommunistid ja kodanikud vangid, teen ettepaneku tänane nõupidamine läbi viia lahtise parteibüroona. Päevakord oleks järgmine – Kommunistliku Partei osatähtsus vangide töö efektiivsuse tõstmisel.”
Kogan libistas silmad üle koosolijate: Rappopot ja Frenkel noogutasid, vangidest insenerid vaikisid. Koosoleku juhataja jätkas:
“Kes on nimetatud päevakorra poolt, palun käega märku anda. Kommunistidel on otsustav hääleõigus, parteitutel – toetav.”
Kõik tõstsid käe. “Päevakord vastu võetud ühehäälselt,” sõnas Kogan rahuolevalt. Siis aga langes ta pilk Frenkelile, kelle näoilme oli vajunud pisut mossi, ja mõistes seltsimeest, täiendas: “Seltsimehed, kuigi Naftali Frenkel on parteitu, anname ka talle otsustava hääleõiguse.”
“Õige ja põhimõtteline seisukoht,” toetas Rappoport ettepanekut. “Seltsimees Naftali Frenkel on parteitu kommunist.”
Kogan jätkas koosoleku juhtimist:
“Palun seltsimeestel kommunistidel ja kodanikel vangidel esitada oma seisukohad, arvamused ja ettepanekud päevakorraküsimuses, eesmärgiga saavutada tööjõuressursside maksimaalne, igakülgne ja täielik ärakasutamine, et tagada partei ja isiklikult peasekretär seltsimees Stalini poolt püstitatud ülesande täitmine.”
Belomorkanali ülema asetäitja varustuse alal, seltsimees Rappoport tõusis pingilt, lükkas kasukahõlmad laiali, nii et rinnal säravad ordenid ja medalid esile küündisid, ja asus nõudlikul ning kindlal häälel rääkima.
“Ma teen ettepaneku üle minna põhimõttele – kes ei tööta, see ei söö. Leivapajuki suurus peab sõltuma normi täitmisest: kes täidab 100 %, see saab ettenähtud leivatüki, kes aga töötab normist välja ainult 70 %, saab ka leivapajuki 70 %, aga kes ületab, sellele võib anda ka suurema tüki.”
Teda toetas Naftali Frenkel: “Seltsimees Rappoporti mõte on hea, samas leian, et on vaja sisse viia brigaadiline, kollektiivne vastutus: kui brigaad normi ei täida, vähendatakse kogu brigaadi leivapajukit. Mitte meie teiega ei pea vange tööle sundima, vaid vangid ise utsitavad üksteist taga – nad kas täitavad brigaadi normi või kõngevad kogu brigaadiga.”
Kogan toetas seltsimees Frenkelit: “Seltsimehed kommunistid ja kodanikud vangid! Leian, et vangide kollektiivse vastutuse kohaldamine on küsimusele lähenemine parteilise printsipiaalsusega. Naftali Aronovitši ettepanek tuleb heaks kiita, see on erakordselt asjakohane mõte! Kes on selle poolt, palun käega märku anda.”
Kõik tõstsid käe.
“Vastu ei ole, erapooletuid ei ole. Seltsimees Rappoporti ja Frenkeli ettepanekud on vastu võetud ühehäälselt,” sõnas Kogan rahulolevalt. Koosoleku juhataja jätkas, asudes kokkuvõtteid tegema: “Seltsimehed! Belomorkanali ehitamine on tehtud ülesandeks OGPU-le. Seega, meil ei ole Putilovi tehase eesrindlikke töölisi, kommuniste, ja kui neid vangide hulgas ongi, siis on neid vähe, väga vähe, võiks olla rohkem. Me peame kaadrit ise kasvatama, peame laialdasemalt tegelema kasvatustööga, vangide ümbersepistamisega. Me peame vangidest kasvatama ausa nõukogude inimese, me peame saavutama, et juba kuu aja pärast asuks ta tööle ennastsalgavalt, lööktöölisena ja eesrindlasena. Meil on selleks loodud kõik tingimused: inimesed käivad saunas, ajavad habet, on riietatud puhtasse särki, neil on soe vatikuub ja nad toituvad hästi. Tööle seltsimehed!”
Järgmisel päeval peale parteikoosolekut suundus Rappoport vangide kolonni eesotsas raielangile. Tema käsutuses olid ukraina kurkulid ning Kesk-Aasia baid, kes Karjalas nägid oma elus esimest korda metsa, ja ei osanud käes hoida kahemehesaagi. Nad kuulsid Rappoporti käest massiliselt kasulikke näpunäiteid: selleks, et mitte jääda langeva puu alla, tuleb järgnevatel puusaagijatel olla mitte lähemal teistele kui puu pikkus; selleks, et puutüvi ei mattuks lumme, tuleb tüveots tõsta kännule…
Iga päevaga muutus Rappoport üha enam ja enam Belomorkanali üheks ülimalt vajalikuks ja asjatundlikumaks juhiks. Väliselt ta justkui ei kiirustanud kuhugi, aga alati jõudis kõikjale õigeaegselt. Eriti tähelepanuväärne oli tema fenomenaalne mälu. Olles kasvõi keset ööd üles äratatud, võis ta eksimatult öelda, kui palju vange oli surnud eile ja kui palju oli saabunud nende asemele – ehitisel töötava kontingendi arv oli väga tähtis. Esines juhus, kus matmiskomando ülem Kuropatkin oli kümmekond laipa jätnud arvele võtmata, õigemini, jättis nad maha kandmata, et siis nende, nii öelda, mittesööjate leivapajukid endale saada. Fenomenaalse mäluga Rappoport märkas kohe aruandluses moonutust, ja sullerdamine lõppes surnumatjale väga nutuselt – Kuropatkin mõisteti laagri troika poolt süüdi sotsialistliku omandi riisumises, kahjurluses ja rahvavaenulikus tegevuses ning talle määrati karistuseks surmanuhtlus. Ränk karistus oli rangeks hoiatuseks teistele: paljud surevad vangid võeti leivapajuki saajate nimekirjast maha isegi enne, kui nad olid hinge heitnud.
Jah, siin Belomorkanali ehitusel ei tundnud mitte keegi end üksi, ülemused teadsid igat vangi mitte ainult nägupidi, vaid ka numbri järgi; teadsid, kes on veel elus ja kes on juba surnud…
Belomorkanal elas ja hingas. Töö käis päeval ja ööl, agitbrigaadid esinesid ehitustel: pidasid kõnesid, tantsisid ja laulsid kanali vees müttavatele labidameestele, kangiga graniiti raiuvatele naiseesrindlastele ja metsa langetavatele puuraiduritele. Siin olid öised töörünnakud ja päevased parteikoosolekud; olid valvsad, abivalmis tšekistid, kes selgitasid ja kasvatasid.
Täiesti õieti kirjutas Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandja “Pravda” oma juhtkirjas Belomorkanali ehituse kohta:
“On vajalik tohutu entusiasm ja murdumatu usk võidusse, et samm sammult, meeter meetri järel, kirka ja labidaga tungida edasi, kaevates maad, lõhkudes graniiti ja tassides kärudega või kanderaamidega mulda.”
Kuldsed sõnad! Kommunistlik Partei leidis iga asja, iga sündmuse kohta nõukogude inimest, kommunismiehitajat kiitvad, ülistavad, õiged sõnad…

Üheksas peatükk. Kirjanikud tõmbavad saba jalgevahele ja hakkavad kaasajooksikuteks.

Pärast 1917.aasta revolutsiooni tekkis Venemaal hulgaliselt mitmesuguseid kirjanduslikke gruppe, sealhulgas ka neid, kes tegutsesid nii öelda, suulises vormis. Paljud neist tekkisid, ja peagi kadusid, jätmata kirjandusse märgatavat jälge. Aga mõned neist läksid ka kirjanduse ajalukku, näiteks Petrogradi (Leningradi) kirjanduslikud kohvikud “Pegasuse pelgupaik“, “Poeetide kohvik“, Punane kukk“, “Kümnes muusa“.
Märtsis 1918 tekkis Petrogradis kirjanduslik grupp “Ilukirjandustegelaste liit”, millesse kuulusid M. Gorki, A.Blok, N. Gumilev, A. Kuprin, K. Tšukovski. Selle kirjanike liidu ambitsioonid olid suured – eesmärgiks seati kõigi Nõukogude Liidu kirjanike ühendamine. Aga peagi tekkisid lahkhelid: ühed liikmetest toetasid vaba loovust, teised leidsid, et kirjandus peab olema parteiline. Maksim Gorki astus sellest liidust välja ja juba mais 1919 läks “Ilukirjandustegelaste liit” hingusele. Kaks teist kirjanduslikku liitu olid elujõulisemad: aastatel 1918 – 1929 tegutsesid Ülevenemaaline poeetide liit ja Ülevenemaaline kirjanike liit, osakondadega Moskvas ja Leningradis. Need kirjanike liidud aitasid kaasa raamatute, kogumike ja almanahhide väljaandmisele ning korraldasid kirjanduslikke õhtuid.
1922.aasta lõpus tekkis kirjanduslik grupp “Kunsti vasakrinne”, millesse kuulusid V. Majakovski, V. Kamenski, B. Pasternak, V. Šklovski, O. Birk, S. Kirsanov, S. Tretjakov, N. Tšužak. “Kunsti vasakrinnet” toetasid ka filmilavastajad-stsenaristid S. Eisenstein ja D. Vertov.
“Kunsti vasakrinne” püstitas “sotsiaalse tellimuse” teooria, “tootmiskunsti” idee. See grupp afišeeris ennast kui revolutsioonilise kirjanduse “hegemooni”, ei sallinud enda kõrval teisi kirjanduslikke gruppe. Nad ei tunnistanud kirjanduslikku tinglikkust, fiktsiooni, vastandasid sellele kirjandusliku fakti; kirjanduslikest žanritest tunnistasid olukirjeldust, reportaaži ja loosungit. “Kunsti vasakrinne” nägi kunsti lihtsa astmena kunstniku lähenemisel tootmisele.
V. Majakovski kirjutas:

Mina,
samuti,
tehas;
aga kui torudeta,
siis mulle,
võibolla,
on,
torudeta,
raskem.

1928.aastal astus V. Majakovski “Kunsti vasakrindest” välja ja üritas 1929.aasta suvel “Kunsti vasakrinnet” ümber kujundada “Kunsti revolutsiooniliseks rindeks”.
4.detsembril 1929 ilmus kompartei häälekandjas “Pravda” taolisele plaanile kriitiline vastuväide ja Majakovski loobus, astudes “Proletaarsete kirjanike assotsiooni”. “Kunsti vasakrinne” lõpetas oma tegevuse.
Olulist osa revolutsioonijärgses kirjanduses etendas kirjanduslik grupp “Proletkult”. See ühendus tekkis nädal enne revolutsiooni ja seda asusid tugevalt toetama bolševikud, võimaldades välja anda žurnaale “Leek” (Petrogradis) ja “Looming” (Moskvas).
“Proletkult” toetas bolševikke, nende ideoloogiat ja revolutsioonilisi eesmärke ning muutus peagi massiliseks organisatsiooniks. Ta ühendas suurt professionaalsete ja algajate kirjanike armeed, kes põhiliselt pärinesid tööliskeskkonnast. Peaaegu kõigis suuremates linnades asusid “Proletkulti” osakonnad, tekkisid uued ühenduse poolt välja antavad žurnaalid “Proletaarne kultuur” (Moskva) ja “Tulevik” (Petrograd).
Proletaarse kultuuri kontseptsioon, mis rõhutas klassilist, proletaarset alget ideoloogias, esteetikas ja eetikas, ostus erakordselt levinuks revolutsioonijärgsetes ideedes ja kunstielus.
“Proletkulti” teoreetikud käsitlesid kunstiloomingut kui “inimeste kollektiivsete kogemuste organisatsiooni “elavate vormide” kujul”. Nende esinemistes olid ülekaalus dogmaatilised ideed, milledes väljendati kõige isikliku kahjulikkust ja rõhutati praktilise tegevuse ülemlikkust vaimsuse üle. See oli proletaarse kultuuri mehhaaniline, abstraktne teooria, milles individuaalsus, isiksus – mina – asendati isiksusetu, kollektiivse “meie“-ga. Vastandades kollektiivi isiksusega, püüti viimast igati madaldada. Esitati isegi ettepanekuid – asendada kirjanduses üksikisik numbriga. (Peagi see reaalsuses ka saavutati, sest GULag-i vangilaagrites tundsid vangivalvurid vange, ja põhilises osas ka vangid üksteist ainult numbri järgi).
“Proletkult” pidas hädavajalikus öelda lahti kultuuripärandist, nad vastandasid järsult proletaarset kultuuri kõigele eelnenule – “kodanlikule kirjandusele”. Vähemgi seksuaalsus, ka sellele viitav kehakeel, pidi kirjandusest ja kunstist kaduma.
Samas aga ei olnud mehe ja naise suhted võõrad ka proletaarsele kirjandusele, kuid neid suhteid, ka kehakeelt, kujutati kui seltsimehelikke suhteid. Kirjanduses näidati uusi lähenemisviise naisele, kuigi eesmärgid, taotlused, tungid olid ikka sama ürgsed.
Proletaarne kirjandus kuulutas kadu samuti “kodanlikule keelekasutusele”. Massiliselt hakati proletaarses kirjanduses kasutama uusi sõnu, mis küll kaunile ja rikkale vene keelele kasuks ei tulnud. Kusjuures nende uute sõnade leiutamisel eriti pead ei vaevatud, vaid jäljendades blatnoisid, lasti uute sõnadena käiku igat masti lühendid – partorg, komsorg, voentorg, rabkrin, kultprosvet, rabsila, likbez, natšprod, proletkult…. , millised laensõnadena juurdusid ka NSV Liidu “vennasrahvaste” keelekasutusse. Lisaks sellele, oma teostes, milledes ülistati parteinomenklatuuri kõikvõimalikul moel, järgisid proletaarsed kirjanikud blatnoide kombeid ka nimede kirjutamisel. Riigi- ja parteitegelasi ei nimetatud ees- ja perekonnanime või venepäraselt ees- ja isanime järgi, vaid kasutati eranditult nende hüüdnimesid: Lenin, Stalin, Trotski, Molotov…
Esteetilisteks põhimõteteks, mis vastaksid töölisklassi psühholoogiale, kuulutati “”kollektiivne-töine” vaade maailmale, “ühise hingestatuse” idee masinaga (masinism). Koondades enda ümber kirjanikke töölisklassi hulgast, isoleeris “Proletkult” neid kõigist teistest ühiskonnakihtidest, sealhulgas talupoegadest ja intelligentsist. Nii näiteks “Proletkulti” teoreetik Fjodor Kalinin väitis, et ainult kirjanik-tööline suudab kuulda proletariaadi “hingesahinaid”.
“Proletkult” hakkas pikkamisi ennast vaatlema parteina, oli pinnuks silmas Leninile, kes ei tahtnud näha bolševike partei kõrval konkureerivat töölisorganisatsiooni. Kahekümnendate aastate alguses likvideeriti “Proletkult” A.V. Lunatšarski poolt käsu korras.
1922.aastal moodustusid kirjanduslikud grupid “Noor kaardivägi”, “Oktoober”, “Tööliste kevad”, kes alates 1923.aasta märtsist organisatsiooniliselt liitusid Moskva proletaarsete kirjanike assotsiatsiooniga. Liidriks selles ühenduses oli grupp “Oktoober” eesotsas komsomolipoeedi A. Bezõmenski`ga. Grupi žurnaalis “Valvepostil” püstitati ülesanne luua “oma klassikultuur”, ja vastavalt sellele ka “oma kirjandus“. Aga “Valvepostis” seatud eesmärkidele osutati ka tugevat vastupanu. Kirjanikud S.Jesenin, O. Mandelštam, I. Babel, V. Inber, M. Zoštšenko, N. Tihhonov pöördusid kirjaga kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee poole, milles avaldasid rahulolematust kirjandusgrupi tegevuse üle, märkides: “Kirjanduslik grupp “Oktoober” oma žurnaalis “Valvepostil” avaldab kriitikat kirjanduse kohta, kusjuures näitab, justkui esindaksid nad kõiki proletaarseid kirjanikke. Grupp “Oktoober” suhtub teiste kirjanike tegevusse halvustavalt ja vääralt. Me peame vajalikuks märkida, et taoline suhtumine kirjandusse ei toeta kirjandust ja revolutsiooni ning demoraliseerib kirjanikke ja lugejate masse.”
Siinjuures tuleb märkida, et kahekümnendatel aastatel suhtus partei kirjanduslikesse gruppidesse veel leebe kahepalgelisusega.
1924.aasta 9.mail bolševike partei keskkomitees toimunud nõupidamisel märkis N. Buhharin: “Me peame iga hinna eest soodustama proletaarsete kirjanike kasvu, seejuures ka mitte alla suruma maakirjanikke; me ei pea kirjanikke ohjeldama nõukogude intelligentsi silmas pidades. Me suhtume sallivalt kirjanduslikesse gruppidesse ja lubame neile organisatsiooni siseselt teatud vabadusi, kui nad järgivad partei ideoloogilist peakurssi”.
Kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee võttis vastu resolutsiooni “Partei poliitikast kirjanduse valdkonnas”. Resolutsioonis püstitati teesis “erinevate gruppide ja liikumiste vabast võistlusest”. Tegelikult kandsid Buhharini väljaütlemised ja partei teesised hoopis teist eesmärkki: loominguvabadust piirati, loominguline võistlus pidi toimuma proletaarse ideoloogia alusel. Selle resolutsiooni järgmine punkt ei olnud enam silmakirjalik, selles sätestati žurnaali “Valvepostil” sulgemine.
Partei, asudes “soengut korrastama”, võttis tegelikult maha pea koos karvadega. Kirjanduslike gruppide tegevus võeti partei kontrolli alla, nende olukord muutus üsna nutuseks. Keskkomitee resolutsiooni tagajärjel kaotasid teiste hulgas ka proletaarsed kirjanikud sisuliselt ja faktiliselt oma loomingulise vabaduse, kirjandus pidi toetama partei kurssi, ideoloogiat. Aga siiski, teretulnud olid ka sisutühjad, mittemidagiütlevad, ilma igasuguse ideoloogiata ja vaimsuseta “teosed“, mis kirjutatud põhimõttel – ei pure ega poksa.
Kahekümnendate aastate kõige suuremaks, võiks isegi öelda et kõige võimsamaks kirjanduslikuks ühenduseks oli Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon (RAPP), mis ametlikult alustas tegevust 1925.aasta jaanuaris. Sellesse kuulusid paljud juba tunnustatud kirjanikud, sealhulgas A.Fadejev, A. Serafimovitš, L. Averbahh ja I. Grossman-Roštšin. Aprillis sai ühendus ka oma trükise nimetusega “Kirjanduslikul valvepostil”, seega asendades eelnevalt suletud žurnaali “Valvepostil”.
Ühenduse peamine tribüün “Kirjanduslikul valvepostil” suhtus Gorki, Majakovski ja Jesenini loomingusse sallivalt, kuigi ei tunnustanud neid tõeliste proletaarsete kirjanikena. Taoline liialt leebe suhtumine nimetatud kirjanikesse, “kaasajooksikuisse”, tekitas A. Fadejevi poolt tugevat vastuseisu. Fadejev nõudis proletaarsete kirjanike hegemoonia kehtestamist administratiivsete vahenditega, taotles, et “kaasajooksikutelt” võetaks ära võimalus avaldada oma loomingut ajakirjades, kogumikes ja almanahhides. Samas oli proletaarsete kirjanike looming veel väga madalal kirjanduslikul tasemel, “kaasajooksikud” aga olid tunnustatud sõnameistrid.
Partei ja Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsiooni ühiste jõupingutuste tulemusena hääbusid peaaegu kõik mitteproletaarsete kirjanike grupid. Žurnaal “Kirjanduslikul valvepostil” aga jätkas rünnakuid. Selle teoreetikud ja kriitikud, eriti A. Fadejev, soovides saavutada liidripositsiooni, kuulutasid Maksim Gorki “linna põhjakihtide individualistlikuks poeediks”, Majakovskit nimetati kodanlikuks individualistiks. “Kaasajooksikuid” K.Fedin`it, S.Jesenin`it ja A. Tolstoi`d peeti kodanlasteks, aga kõigisse maalt pärit kirjanikesse suhtuti kui väikekodanlikesse. “Kirjanduslikul valvepostil” oli seisukohal, et ainult töölisklass, lähtudes dialektilisest materialismist, suudab väljendada proletaarset ideoloogiat, aga mitte kodanlik Gorki, aadlik Majakovski või talupoeg Jesenin.
Aastaid pidas Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon end partei liini vedajaks kirjanduses, kusjuures partei soosis seda ühendust igati, ja see oli ka mõistetav, sest Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon erines põhimõtteliselt oma eelkäijast “Proletkultist“. Viimane taotles täielikku iseseisvust ja sõltumatust ükskõik millistest võimustruktuuridest, sealhulgas ka riigist ja parteist, asudes seega selges opositsioonis bolševike parteiga. Ja see sai neile saatuslikuks. Kuid Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon võttis arvesse oma eelkäija kurba lõppu ja kuulutas valjuhäälselt partei joone täielikku järgimist.
Vaatamata küürutamisele partei ees, üritas assotsiatsioon hoida ühingu juhtimist ikkagi enda käes, võimaldamata parteil sellesse otseselt sekkuda. Taoline asi ei olnud kooskõlas partei ülemuslikkuse põhimõttega ja tekitas partei keskkomiteele meelehärmi. Parteil tekkisid teised plaanid, ja nende teostamist ei usaldatud enam A. Fadejevile, kes oli Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioonis mõjuvõimas isik, vaid Gorkile, kes oli ühendusega vähem seotud, pealegi oli ta pikemat aega ühingu tegevusest eemal olnud, viibides välismaal.
Aga kes ikkagi oli Maksim Gorki, sünnijärgselt Aleksei Maksimovitš Peškov? Kirjanik. Taoline vastus oleks liiga lihte; kahtlemata oli ta Venemaal ja ka Euroopas tuntud kirjanik juba enne revolutsiooni. Tema teoseid oli tõlgitud mitmesse keelde.
Aastatel 1906 kuni 1914 elas Gorki Capri saarel, suurepärases villas ja võttis seal vastu paljusid Venemaa ja välismaa tuntud kirjanikke ja kirjandustegelasi.
Aprillist 1917 kuni juulini 1918 oli ta ajalehe “Uus elu” peatoimetaja. Selle ajalehe lehekülgedel polemiseeris ta teravalt Leniniga revolutsiooni õigeaegsuse ja perspektiivide küsimustes, avaldas terve seeria artikleid pealkirjaga “Mitteõigeaegsed mõtted”. Need Gorki artiklid kuulusid Nõukogude Liidus keelatud kirjanduse hulka kuni kahekümnenda sajandi kaheksakümnendate aastate lõpuni. 1921.aastal, põgenedes Lenini eest, või olles sunnitud kodumaalt lahkuma, sõitis Gorki Saksamaale ja paari aasta pärast sealt edasi Itaaliasse; elas põhiliselt Sorrentos ja Capri saarel. Ametliku versiooni järgi siirdus tervist parandama.
Maksim Gorki elas kuni 1931.aastani Itaalias, kohtus sõpradega Venemaalt, sealhulgas ka tähtsate partei- ja riigitegelastega ning kirjutas usinalt. Siinjuures võiks ära märkida tema kirjandusliku autobiograafia “Minu ülikoolid”.
1929.aastal saabus Gorki Stalini kutsel Venemaale, kuid veel mitte päriselt. Stalin vajas Venemaal ja Euroopas tunnustatud kirjanikku oma parteipropagandistlikel eesmärkidel. Eriti tähtis oli see, et Gorkit tunti ja tunnustati Euroopas ja Ameerikas; paljud välismaa sõnameistrid olid Gorki isiklikud tuttavad ja sõbrad. Gorki omas Stalini jaoks rohkem väärtust kui kümned diplomaadid kokku. Gorki tuttavatest võiks nimetada kõigepealt George Wells, Romain Rolland ja Bernhard Shaw.
“Proovitööks” saatis Stalin Gorki külaskäigule Solovetsi vangilaagrisse, et ta kirjutaks sellest laagrist “olukirjelduse“. Sellest reisist sündinud “looming“ pidi näitama Gorki küpsust, valmisolekut töötada partei juhtimisel partei hüvanguks.

* * *

Valgel merel kerkivad veest Suur-Solovetski saared, neil valged kirikud ja kloostrid, mida piirab Kremli samblikest roostepunane maakivist müür
Aastasadu elasid Solovetski mungad palvetades ja tööd tehes sellel Pühal maal. Mungad ja kloostritalupojad töötasid usinalt, palvetasid hardalt, ja see andis ka tulemusi – saare väikestel aasadel sõid rohtu rammusad lamba- ja lehmakarjad, põllulappidel kasvas vili, köögiviljaaedades pööritas pead Solovetski magus kapsapea. Solovetski muld ei olnud mitte üksnes püha, ta oli ka helde ja suutis ära toita tuhandeid.
Mungad tegid tööd, harisid põldu, pidasid loomi ja püüdsid kala, seda pööraselt maitsvat heeringat, mida saadeti ka Peterburgi, Talvepaleesse tsaari lauale ja Moskva ülikutele.
1917.aastal tulid võimule bolševikud, ja alustasid oma valitsemist terroriga – kõik, kes ei kuulunud proletaarlaste klassi, kuulutati kahtlasteks, seejärel rahvavaenlasteks, kontrateks, spioonideks ja arreteeriti, aina arreteeriti ja arreteeriti… Vangide mass üha paisus, ja neile tuli leida kindel koht – selleks sai olla ainult hästi valvatav vangilaager. Taoline koht ka leiti – Solovetski saared. Seal olid korralikud kivihooned ja arenenud majandus, ja mis peamine – kaugus mandrist kakskümmend kuni nelikümmend kilomeetrit; küllalt vähe vangivalvuritele ja vanglaülematele reisimiseks, aga piisavalt palju põgenejate jaoks. Pool aastat on meri jääs – kuid see pole lausjää, kohati on lahvandused, möllavad tuisud, pureb pakane, lasuvad udud ja pimedus. Kevadel ja peaaegu kogu suve on ööd valged ja valvelaevad näevad kaugele. Millega põgeneda? Kõik paadid saarte randades põletati, iga palk, mida võidi kasutada parve ehitamiseks, oli arvel ja valvatud. Solovetski saared olid vangilaagri rajamiseks ülimalt hea koht, see oli bolševikele justkui Jumala and.
Solovetski saartele saabusid punased komissarid. Munkadele ja preestritele anti range käsk – viivitamatult lahkuda kloostrist ja Solovetski saartelt. Mungad palusid põlvili, et neil lastaks elada ja surra pühas paigas; nad anusid ja lubasid palehigis töötada uue võimu heaks. Kuid punased olid kõigutamatud – minema siit, meil on uus usk! Kloostri varakambrid riisuti tühjaks ja 25.mail 1923 pisteti kloostrile tuli otsa.
Kirikukellade helin vaibus, ikoonilambid ja küünlad kustusid, liturgiaid ja õhtusi jumalateenistusi ei peetud enam. Mõneks ajaks saabus Solovetski saartele täielik vaikus, kuid mitte kauaks. Juba 1923.aasta juunis saabusid pühasse paika pühaduse rüvetajad. Nad kõndisid ringi pikkades sinelites, millel mustad varrukakäised ja lõkmed, ja igal pool: käistel, lõkmetel ja mütsi ees suured punased viisnurgad, aina viisnurgad ja viisnurgad… Tšekistid asusid rajama Solovetski Eriotstarbelist Laagrit. Peagi anti vangide poolt sellele laagrile pisut kaunima kõlaga nimetus – Solovki. Tšekistid aga kasutasid oma kõnepruugis lühendit – SLON. (Vene keeles: Cоловетский лагерь особово назначения – Solovetski eriotstarbeline laager). Tähtsalt, justkui uus peremees, kõndis mööda territooriumi ringi äsja Moskvast kohale jõudnud laagri ülem Eichmans.
Möödus veel kuu, ja saarele lähenes tasasel käigul aurik esimese vangide tapiga. Auriku trümmid ja laevalagi olid täidetud vangidega. Harduse ja imetlusega vahtisid nad Kremli müüri, imekauneid hooneid, libistasid äreva pilgu üle mahapõlenud kloostri varemete. Paljud vangid ei teadnud Solovetski kloostrist mitte midagi, Solovki vangilaagrit aga õppisid nad peagi tundma. Siiski seisis vangide keskel ka neid, kes teadsid Solovetski kloostrit, teadsid, et nad saabuvad pühale, kuid bolševike poolt rüvetatud maale – need olid vangistatud vene õigeusu preestrid.
Aurik sõitis tagasihoidliku, tahutud palkidest kokkuseatud kai äärde. Laev kinnitas otsad, trapp lükati pardalt kaile. Trümmid avati, asuti “laadungi” mahalaadimisele.
Kostsid konvoeerijate hüüded:
“Ühekaupa mööda trappi, ühekaupa, te kurradi juhmardid!”
Vangid laskusid vaikselt mööda landgangi kaile.
“Rivistuda viiekaupa, viiekaupa!”
Algas vangide ülelugemine, uuesti lugemine.
“Kolonnidesse rivistuda, viiekaupa!”
Pikas reas venis kujutelmatult kirju seltskond – mehed ja naised, vanad ja noored ning päris lapseohtu poisikesed – Kremli väravast sisse. Kontingent oli kohale jõudnud.
Laager oli ette valmistamata. Vangid kandsid omi riideid, neid, milles nad kinni võeti: mõni oli talumehe pasteldes ja valges tikanditega särgis või täiesti palja ülakehaga, mõni pintsakus, aga esines ka härrasmehi frakis, kes olid arreteeritud otse restorani peolauas. Isegi naistele polnud ette nähtud mingeid riideid, ei pearätte ega sukki. Kes neist oli kinni võetud suvekleidis, pidi niimoodi ka karmi polaartalve selles riietuses üle elama. Siiski, keda ähvardas täiesti alasti jäämine, sellele anti vana jahukott – lõika pea ja kätte jaoks augud sisse, ja tõmba selga!
Esimestel aastatel polnud vangidele mingit tööd ette nähtud, peale igapäevaste vanglaga seotud toimetamiste. See oli “kõige tavalisem” vangilaager, kinnipidamiskoht. Töölaagrina võeti Slon kasutusele hiljem, veelgi hiljem, kahekümnendate aastate teisel poolel, kui Slon oli laienenud peaaegu kõigile Solovetski saartele ning vangid töötasid metsavarumisel ja palgiparvetamisel, anti laagrile uuem, sotsialistliku kõlaga nimetus – paranduslike tööde laager.
1928.a. 26.märtsil arutas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu selle esimehe, partei Poliitbüroo liikme, Rõkovi eesistumisel riigi karistuspoliitikat ja kinnipidamiskohtade olukorda. Karistuspoliitika kohta leidis nõukogu, et see on ebapiisav. Võeti vastu määrus, mis kohustas OGPU ja GULag-i juhtkonda rakendama klassivaenlaste suhtes rangeid represseerimisabinõusid, karmistama laagrirežiimi. Määrus nõudis sunnitöö korraldamist selliselt, et vangid ei teeniks midagi, kuid oleksid riigile majanduslikult kasulikud. Lisaks rõhutati määruses vajadust suurendada töölaagrite mahutavust, mis sisuliselt tähendas olemasolevate laagrite planeeritud laiendamist ja uute ehitamist. See töö pidi põhiliselt toimuma Teede Rahvakomissariaadi ning Rasketööstuse ja Metallurgia Rahvakomissariaadi haldusalas, ja OGPU-le anti ülesanne nende laagrite täitmine kontingendiga, tasuta tööjõuga, mis tähendas uusi arreteerimisi, pidevaid arreteerimisi. Seda ülesannet oli OGPU-l lihtne täita, sest “rahvavaenlase” nimetuse alla võis viia keda iganes…
Juba 1927.aastal oli jõudnud Solovkisse, oma rännakul ühest türmist teise, vang nimega Naftali Frenkel, endine Odessa ja Mariupoli hangeldaja, liigkasuvõtja, bandiit ja petis, suure vanglastaažiga retsidivist. Ta otsis võimalust karjääri tegemiseks ka vanglas.
Partei oli võtnud suuna vangide tasuta tööle, ja koheselt pakkus vang Frenkel laagri administratsioonile oma teeneid. Ta tegi ettepaneku alustada tootmist ja määrata töö päevanormid, mille täitmisest või mittetäitmisest sõltus ka leivapajuki suurus, seega elu ja surm. Need aga, kes päeva töönormi ei täitnud, pidid töötama nii kaua, kuni norm täidetud, samas aga leivapajuk tuli määrati ikkagi kui isikule, kes normi ei täitnud. Korduvat töönormi mittetäitmist tuli vaadelda kui sabotaaži ja karistada teistele hoiatuseks mahalaskmisega.
Frenkeli “majandusteooria” oli lihtne: “Vang, kas teeb tööd, või on surnud. Vang peab oma kahe kuu tööga iseennast ära tasuma, peale seda võib ta ka surra“.
Frenkeli parandusliku töö “teooria” järgi võis tööst puudumise mõjuvaid põhjusi olla ainult kolm: vang on hõivatud laagrit teenindavas personalis, on tunnistatud liikumisvõimetuks haigeks või istus kartsas.
Frenkeli suunised kiideti heaks ja ta määrati Solovki laagrite töödejuhatajaks.
Laagrite poliitpropaganda rõhutas silmakirjalikult töö osatähtsust vangide ümberkasvatamisel. Solovkis asusid tegutsema vangivalvurid-kasvatajad ja kultorgid, asutati oma ajakiri “Slon”. Vange asuti “ümbersepistama”, paralleelselt kasutati vangide “ümberkasvatamiseks” kõige lihtsamat ja tõhusamat mõjutusvahendit – mahalaskmist. Iga väiksema eksimuse eest mahalaskmine. Vastav komando töötas öö läbi, “karistades” eksinuid, hommikul asus tööle matmiskomando. Ja nii igal ööl ja päeval.
6.novembril 1929 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu vastu ühismääruse, millega nähti ette, et need vangid, keda on karistatud kolmest kuni kümne aastani suunatakse kaugematesse paranduslike tööde laagritesse. Kuna taolisi karistusi said põhiliselt kõik, kes kuulusid mõiste alla “rahvavaenlane”, siis liikusid ešelonid endiste jõukate talunike ja eraettevõtjate ehk nepmanidega Põhja ja Siberisse, samuti Kasahstani. Nende osaks sai töö söekaevandustes ja maagimaardlates, et siis mõnekuulise töötamise järel hukkuda.

* * *

Solovetski saared olid bolševikele vangilaagri rajamiseks justkui Jumala and – kergesti valvatav ja väljapääsmatu. Aga Jumal on õiglane, mõnel vangil siiski õnnestus Solovkist põgeneda ja pikkamisi hakkasid kuuldused sellest õuduste laagrist imbuma ka laia maailma.
Bolševikud alustasid viivitamatult vastupropagandat. Valmistati mitu kaunite piltidega albumit, fotode juures “selgitavad” tekstid. Albumi piltidel istusid naisvangid kongis sündsalt, kaunites, tagasihoidlikes villastes kleitides, valged põlled ees – justkui nunnad. Nad kudusid sokke, kampsuneid, tikkisid särke. Mehed töötasid põllul, jalas heast nahast saapad ja seljas euroopalikud tööriided, näod naerused. Aga Euroopas siiski lolle ei leidunud, neid pilte ei jäädud uskuma, seda enam, et “põllutöölised” olid ülimalt hea toitumusega, otsekui tegevusetult vedelevad, ennast täis õginud vangivalvurid. Üha enam ilmus Euroopa ajalehtedes artikleid Solovetsi saarte vangilaagri kohta. Asi jõudis Stalini kõrvu, Suur Juht keerutas vihaselt vuntsi, tema peamine nõustaja Kaganovitš jäi mõttesse, ja sõnas siis:
“Kutsume Maksim Gorki välismaalt tagasi ja saadame Solovetsile. Ta on Euroopas tunnustatud kirjanik, tema sõnal on kaalu, et ümber lükata välismaa alatut laimu Solovki kohta.”
Nii nagu alati, oskas Kaganovitš ka seekord Stalinile head nõu anda.

1929.aasta 20.juunil astus Gorki auriku pardalt Solovetsi “püha maa” pinnale. Teda saatis kaunis daam, armuke ja OGPU agent, kes jälgis Gorki iga sammu ja jättis meelde iga ta sõna. Gorki kaaskonda kuulusid veel kõrged ülemused Moskvast, OGPU ja GULag-i peakorterist Lubjankalt.
Solovetsi hallvalged kajakad lendlesid parvena saabujate peakohal, kiljusid ärevalt ja aeg-ajalt sööstsid järsult allapoole, justkui üritades tulijaid eemale peletada.
Vangilaagis oli tehtud tublisti ettevalmistusi – oli korrastatud ruume, neid pestud ja küüritud. Osa vange oli üle viidud teistele saartele, et vähendada kontingenti, kartserid olid tühjaks tehtud. Vangid ja personal olid välja õpetatud juhuks, kui Gorki peaks nendega rääkima. Aga Solovetsis toimuvat ei olnut siiski võimalik peita või väliselt Gorki külastuse ajaks oluliselt ilustada, sest olukord selles tohutus vangilaagris oli enam kui kohutav.
Gorki libistas tähelepaneku pilgu üle kõige mida talle näidati, ta silmad peatusid vangidel; vangi ja kirjaniku pilgud kohtusid, aga Gorki ei kõnetanud teda. Külastati lastekolooniat. Enamus lapsvange oli minema viidud; alaealiste grupp, keda näidati, oli pandud korralikult riidesse. Gorki astus ühele poisile ligi, ja silitas ta pead. Poiss sosistas: “Onu, võta mind kaasa, kui me töönorme ei täida, näljutatakse meid surnuks või lastakse maha.”
Enne ärasõitu tegi Gorki spetsiaalselt selleks puhuks valmis seatud
“Hinnangute raamatusse” sissekande: “Ma ei ole suuteline oma muljeid mõne sõnaga kokku võtma. Pole tahtmist ja oleks ka häbi lausuda trafaretseid kiidusõnu nende inimeste imetlusväärsele energiale, kes revolutsiooni teraste ja väsimatute valvuritena suudavad veel olla ka erakordselt julged kultuuri loojad”.
Maksim Gorki andis hinnangu OGPU-le; laagri ja vangide jaoks suurel sõnameistril sõnu ei jätkunud.
Maksim Gorki, olles Moskvasse tagasi pöördunud, kirjutas OGPU ja Solovetsi vangilaagri kohta kiitvaid artikleid, justkui oleks ta Solovetsil käies olnud pime ja kurt. Samas, tal ju oli millega Solovetsi vangilaagrit võrrelda – oma teoses “Ema” kirjeldab Gorki elu Nižni-Novgorodi vanglas: “Valvuritel on püstolid roostetanud, nad taovad nendega naelu seina, ja ei valmista mingit raskust panna redel vastu vangimaja müüri püsti ja astuda rahulikult vabadusse… “
Maksim Gorki “proovitöö” võeti Stalini poolt hästi vastu, ja nüüd andis partei talle juba uusi, ulatuslikumad ülesandeid. Gorki käis Volgamaal, Kaukaasias, Ukrainas, kirjutas sotsialismi ülistavaid artikleid, ja saavutanud Stalini usalduse, pöördus 1931.aasta maikuus lõplikult kodumaale tagasi. Gorkit võeti vastu ülisuure pidulikkusega, justkui oleks saabunud kõrge välismaine riigitegelane. “Pravdas” avaldati Gorkit ülistav artikkel, tema portree asetses kõrvuti Staliniga. Tema kasutusse anti korter ühes Moskva parimas majas. Gorki isiklik sekretär P. Krjutskov kandis OGPU-le ette igast Gorki sammust.
Maksim Gorki õigustas oma patrooni lootusi. Ta toetas kollektiviseerimist, ülistas Stalinit, kiitis heaks OGPU tegevuse, asutas ja toimetas žurnaale “Meie saavutused”, “Kirjandusõpe”, oli initsiaator almanahhi “Poeedi raamatukogu” väljaandmisel.
Aastatel 1929 -1930 ilmusid “Pravdas” Gorki artikliteseeriad nimetuse all ”Olgem valvsad!”, üks neist artiklitest kandis pealkirja: “Kui vaenlane ei alistu, ta tapetakse”. See pealkiri sai peagi omamoodi deviisiks kogu nõukogude propagandas. Nimetatud artikkel oli kirjutatud seoses väljamõeldud, müütilise “Prompartei” protsessiga ja sisuliselt oli suunatud Stalini repressioonide õigustamisele. Vähe sellest, Gorki kirjutas selle protsessiga seoses ka näidendi “Somov ja teised”. Selles näidendis võitlevad OGPU agendid inseneride-kahjuritega, kes takistavad tootmist. Ja nagu ikka heas näidendis, saavutavad OGPU agendid lõpuks hiilgava võidu, arreteerides kahjurid. Aga arreteerimised näidendis sellega ei piirdu – arreteeritakse ka muusikaõpetaja, kelle kahjurlus seisis selles, et ta “mürgitas” nõukogude noori juttudega hingest ja andis õpilastele selgitusi vanamuusika kohta.
Oma artiklites kutsus Gorki lugejaid otsima enda ümber kahjureid, spioone ja diversante, sotsialismi vaenlasi. OGPU kõrged ülemused omakeskis laususid Gorki kohta kiitvalt: “Gorki mitte ainult ei laula süüdistajate kooris, vaid ta kirjutab sellele koorile ka muusikat”.

1932.aasta 10.aprilli hommikul vara kogunesid kirjanikud A.Fadejev, M.Šolohhov, L.Leonov, F.Panferov, L. Averbahh ja veel mitmed teised kirjanikud Maksim Gorki korterisse majas nr 6 Maloi Nikitskoi tänaval. Kella üheteistkümneks saabusid Poliitbüroo liikmed Stalin, Kaganovitš, Vorošilov ja Molotov, neid saatis OGPU ülema kohusetäitja Jagoda.
Söögitoas istuti rikkaliku laua taha. Gorki teenijanna, või armuke, see pole tähtis, kattes lauda, liikus vaikselt ja tähelepandamatult, et mitte mehi segada. Aga siiski! Olles toimetused lõpetanud jäi ta akna alla, raamatukapi juurde liikumatult seisma, ja vaatas Stalinit vaevu-vaevu märgatava muige või sisemise naeratusega, justkui Mona Lisa. Stalini ja “Mona Lisa” pilgud kohtusid hetkeks, üle grusiini näo libises kerge muhelus.
Partei peasekretär seltsimees Stalin alustas ilmalikku vestlust:
“Kalla välja, Aleksei Maksimõts, sina oled ju peremees.”
Söödi, joodi viina ja vesteldi kirjanduslikel teemadel. Stalin märkis muu jutu sees, et varsti täitub viisteist aastat Nõukogude võimu, aga kirjandus ei sammu ajaga kaasa, ei kirjelda sotsialismi saavutusi nii nagu vaja. A.Fadejev tegi ettepaneku luua uus, nõukogude kirjandusžanr – dialektilis-materialistlik loominguline meetod. Stalin vangutas pead, märkides, et töölisklassil on raske taolist keerulist asja mõista, uue žanri nimetuseks tuleks valida midagi lihtsamat, samas sisutihedat, löövat. Kirjanikud nõustusid partei peasekretäriga.
Stalin jätkas: “Leian, et kirjanikud tuleks ühendada, kollektiviseerida, organiseerida mingi kirjanike ühing. Sinna võiksid kuuluda kõigepealt bolševikud, aga ka parteitud, see pole tähtis, tähtis on, et nad kajastaksid oma teostes partei ideoloogiat, näitaksid sotsialistliku ülesehitustöö saavutusi, kujutaksid uut inimest, aitaksid ka kaasa selle kujunemisele, ja mis peamine – astuksid ühte sammu parteiga.”
Gorki toetas Stalinit: “Olen sellele mõelnud, oleks vaja luua, niiöelda, kirjanduslik kolhoos, mille raames arendada ühistegevust, ka kollektiivsete teoste kirjutamist. See on vajalik, igasugune isetegevus ainult kahjustab tõelist kirjandust, sotsialistlikku kirjandust, ja mitte ainult kirjandust, on takistuseks kõrgkultuuri arengule igas kunstivaldkonnas.”
Stalin lausus kiitvalt: “Partei hindab teie annet, Maksim Maksimõtš, hindab teie loomingut vääriliselt, teil on autoriteeti, moodustage vastav orgkomitee, sellesse võiksid kuuluda siin istuvad seltsimehed, veel mõned bolševistlikud kirjanikud, ja looge see, see…, kirjanike kolhoos.”
Stalin pidas pausi, pahvis piipu ja osutas piibuotsaga Jagodale:
“Aga teie, Genrihh Grigorjevitš, võtke oma kontrolli alla igat sorti “isetegevuslased”, kirjanduslikud grupeeringud, kui vaja, rakendage mõjutusvahendeid.”
Jagoda noogutas mõistvalt.
Stalin pistis piibu suhu, tõmbas mõned mahvid, ja pöördus uuesti Gorki poole: “Leian, et orgkomitee töösse oleks vajalik kaasata ka seltsimees Jagoda“.
Vestlus kandus uuesti kirjandusele. Stalin tõusis püsti ja asus tasakesi ümber söögilaua kõndima. Süütas uuesti piibu, tõmbas mõned mahvid, hajutas käega suitsu laiali ja mõtiskles kuuldavalt. Rääkis uue ajastu kirjandusest, nõukogude kirjandusest. Ta rääkis väga rahulikult, aeglaselt, mõõduka häälega, mõnikord kordas fraase. Oma kõne saateks ta peaaegu ei žestikuleerinud. Olles parema käe küünarnukist kõverdanud, pööras ta peopesa aeg-ajalt küll ühele, küll teisele poole, justkui suunates sõnadevoolu.
“Seltsimehed, te peate mõistma, et nõukogude kirjanik, kui ta soovib olla töötavale rahvale lähedal, tema kõrval, astuda temaga ühte jalga, peab ammutama materjali, värve oma teostele konkreetsest elust. Saage aru – kui nõukogude kirjanik oma teostes väljendab kogu meie elu tõde, seejuures ilustamata ja objektiivselt, ta kindlasti jõuab marksismini, jõuab inimeste hinge, ta on siis tõeline inimhingede insener.”
Kirjanikud mõmisesid kiitvalt, Fadejev hüüatas: “Geniaalne!”
Stalin heitis veelkord justkui juhusliku pilgu “Mona Lisale” ja jätkas:
“Kusjuures, meie inimhingede inseneridel tuleb oma teostes enam tähelepanu pöörata nõukogude naisele. Tuleb näidata naiste võitlust võrdselt meestega, näidata nende kangelaslikku võitlust sotsialistliku ühiskonna ülesehitamisel. Seejuures, rõhutan, seejuures on oluline, et kirjandusteostes jääks naine naiseks, kuigi töötab ja võitleb võrdselt meestega. Meie vajame naisi, kes töötavad, armastavad ja sünnitavad. Vaat selline on tõeline nõukogude naine ja sellisena tuleb teda ka kirjandusteostes valgustada.”
“Mona Lisa” seisis ikka veel liikumatult akna juures ja vaatas mõistatuslikul ilmel “Suure kirjandusteoreetiku” suunas. Stalinile tundus, et tema viimaste sõnade juures naine justkui muigas kergelt.
Stalin istus rahulolevalt vuntsi keerutades laua taha tagasi ja sirutas käe viinapitsi järele. Gorki valas pitsi täis.
Joodi viina, hammustati soolakurki peale. Gorki, kui korteri peremees, kasutas tekkinud pausi vastusõnavõtuks.
“Seltsimees Stalin, te ütlesite hästi, väga kujundlikult, samas täpselt: kirjanik – inimhingede insener. Teie sõnadest mõistsin ma, et käesoleval epohhil vajab nõukogude kirjandus uut kirjandusvoolu, uut žanrit. Ma mõtlesin selle üle. Mis oleks, seltsimees Stalin, kui nimetaks selle – sotsialistlik realism, ehk lühidalt: sotsrealism. Mis te arvate, seltsimehed?”
Stalin patsutas Gorkit seljale: “Tubli, Aleksei Maksimõtš! Sotsrealism – see kõlab hästi ja on kõigile arusaadav.” Seejärel lisas grusiinlasele omase huumoriga: “Aga sina, Aleksei Maksimõtš, oled Nõukogude Liidu inimhingede peainsener ja sinu teos “Ema“ on sotsrealismi ema.”
Lauasolijad tervitasid seltsimees Stalini ja Maksim Gorki poolt äsjaloodud, nõukogude kirjandust viljastavaid väljendeid ja mõisteid tugeva aplausiga.
Juba järgmisel päeval ilmusid “Pravdas” artiklid, kus rasvases kirjas toodi esile uued sõnad – inimhingede insener, sotsialistlik realism, samuti ilmus teade kirjanike liidu asutamise organiseerimiskomitee moodustamise kohta eesotsas Maksim Gorki`ga.
23.aprillil 1932 võttis ÜK(b) P KK vastu määruse “Kirjanduslik-kunstiliste organisatsioonide ümberkorraldamisest”. Selle määrusega likvideeriti Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon ja nähti ette Nõukogude Kirjanike Liidu asutamine.
Andetu, vähese haridusega, loomingulisi inimesi mittesalliv Üleliidulise Kesktäitekomitee esimees Mihhail Kalinin, olles Stalini juurest Poliitbüroo istungilt naasnud oma kabinetti, andis juba sama päeva õhtupoolikul välja oma “teose” – dekreet “Kirjanduslikest grupeeringutest”. Nende kahe dokumendiga pandi kirjanikele “päitsed pähe” ja tehti lõpp kirjanduslikele grupeeringutele.
Venemaa kirjanduses algas uus ajajärk, millega kaasnesid esteetiliste väärtuste uued hinnangud. Enam ei kõikunud kirjanikud suhtelise vabaduse ja mittevabaduse vahel. Paljusid kirjanikke, nende hulgas ka Gorkit, see ei häirinud. Nad asusid seisukohal, et Venemaa proletaarsete kirjanike assotsiatsioon ja kirjanduslike gruppide vaimsus segas normaalse sotsialistliku kirjanduse arengut.
Ilukirjandus, kogu kirjandus võeti partei juhtimise ja kontrolli alla. Kirjanikel tuli järgida etteantud suundi, ideoloogiat, astuda parteiga ühte sammu. Kirjanduses ja kunstis said põhitegijateks parteiga kaasajooksikud.

Kümnes peatükk. Vangidel on kõhud korrast ära.

Vangidel olid kõhud korrast ära. Terve öö saalisid nad edasi-tagasi – tõmbasid vildid jalga ja lidusid külmast võdisedes baraki taga paiknevasse peldikusse. Nii mõnigi vang igatses taga barakinurgas paiknenud paraskit. See kaheksapangene nõu küll haises koledasti, aga see-eest polnud vaja öösel välja lipata. Aga nüüd olid teised ajad – sügisel kaevati barakkidevahelisele alale ligi kümne meetri pikkune süvend ja ehitati kuur peale. Peldik oligi valmis, esimene omataoline Belomoril.
Kell viis hommikul kõlas äratus: vangivalvur tagus haamriga vastu staabibaraki ees rippuvat relsijuppi. Löögid kostsid loiult, pikkade vahedega, vangivalvur justkui kuulatas või imetles relsi meloodilist hälinat, või üritas ta jäljendada vene külakiriku kellameest. Iga löögi juures baraki väikeste akende klaasid värisesid tuhmilt, hääl tungis nõrgalt läbi paksu jääkorraga kaetud klaaside.
Valvur andis mõned kiired, üksteisele järgnevad löögid, tagus relssi ülevalt ja altpoolt, et saada erinevaid toone, ja virutas siis jõulise lõpulöögi.
Hälin soikus. Akna taga oli pime, kottpime nagu ööselgi, kui Uustalu Jaan peldikus käis. Väikesest aknakesest ei paistnud muud kui tsooni tuhmid laternad ja taevakuplil kirkalt säravad tähed.
Alati oli Jaan tõusnud koheselt peale esimesi haamrilööke vastu relsi, kuid nüüd ei olnud vaim tõusmiseks valmis, ega ka mitte keha. Juba õhtul, töölt tulles, võbisesid üle keha külmavärinad ja pikk õhtune ülelugemise kõledas tuules ja pakases lisas külma kontidesse veelgi juurde. Tekiräbala ja vatijope all lamades tekkis ihusse veidi soojust, kuid seegi haihtus peldikusse jooksmisel külma talveõhku.
Jaan tundis ennast haigena; oleks veel tahtnud lamada, kerratõmbunult ja midagi mõtlemata, olla justkui ära sellest hirmsast, ebaõiglasest maailmast.
Jaan ei tõusnud. Ta lamas ülemisel naril, pea teki all, mõlemad jalad vatikuue käistes. Aga sellest maailmast ei olnud võimalik põgeneda. Kuigi ta ei näinud, andsid hääled teada, mis toimus: blatnoid jagelesid omavahel, nende öine kaardimäng oli lõppenud, nüüd seadsid nad ennast magama; raske tümpsuga heideti alla põikpuul rippunud pundar vilte; brigadir ja brigadiri abi ähkisid – nad mähkisid jalarätte, panid jalgu kinni, nende nari kägises.
Uustalu Jaanile tuli meelde, et täna otsustatakse nende saatus: nende brigaadi tahetakse lüüsirestide ehituselt kupatada uuele objektile, Võgi jõe äärde kanali kaldaid kaevama. Seal on lage jõeäär, umbhanges, külmunud maa, aga kui kirka ja kangiga oled külmunud pinnase lahti raiunud, hakkab süvendisse valguma vett, ja siis tuleb juba terve pikk tööpäev rügada märgades viltides. Nendel, kes suunatakse kanali süvendit kaevama, jääb elada vaid loetud päevad…
Brigadir ja tema abi arutasid omavahel olukorda, brigadir oli mures – tuli üritada asi kuidagi joonde ajada, ehk saadetakse kanalit kaevama siiski mingi teine brigaad. Muidugi, tühjade kätega kaubale ei saa. Tööde planeerijale tuli anda pool kilo pekki, võibolla isegi terve kilo, kuid pekki polnud…
Brigadir ja abi väljusid – abi läks leivamajja, brigaadi pajukit kätte saama; brigadir ruttas tööde planeerija kontorisse.
Jaan ajas ennast naril pikkamisi istuli ja jäi masenduses enese ette põrnitsema. Kui läheks laatsaretti, paluks töölt vabastust? Küsija suu peale ei lööda – proovida võiks, ehk annab velskriga rääkida, midagi nikerdada, päevakese vabastust? Kere kohe nii tuld täis, liikmetes justkui tina… Aga need velskrid, tsooni ennasttäis pridurkad, tahavad ka pekki; töölt vabastuse saad pekikäntsaka eest, ilma mitte, muidugi, kui pole mingit silmaganähtavat viga – käsi või jalg otsast ära. Jaan oli ju poliitiline, kulak. Blatnoid, kriminaalkurjategijad, said vabastuse igal ajal, ja seda ilma pekita, sest vastasel korral velsker järgmist ööd üle ei elanud, lebas läbilõigatud kõriga oma privaatpalati koiku kõrval vereloigus. Aga blatnoid töölt vabastust ei vajanudki, sest tööl nad ei käinud ja mitte miski jõud ei sundinud neid tööd tegema. OGPU-lased hoidusid neist targu eemale – löövad nurga tagant noa selga. Blatnoid ei kartnud vanglat, sest olles lapseeast peale rännanud mööda vanglaid, polnud nad muud elu näinudki. Ainuke, mida ja keda nad kartsid, oli vahitornialune keelutsoon ja vahisõdurid ülal – need tulistasid hoiatamata; ja blatnoide nuga nendeni ei ulatunud, sest vahisõdurid tsoonis ringi ei liikunud, elasid okastraataia taga kasarmutes.
Uustalu Jaani mõtted liikusid aina ühe ja sama küsimuse ümber – kust saada pekki, kasvõi pool kilo pekki velskri jaoks? Jaan oli saatnud koju kirju, andes teada, et ta on elus, ja palus saata natuke pekki. Vastust ta oma kirjadele ei saanud – Jaan ei teadnud, et Belomorist ei saadetud mitte ühtegi kirja ära. Need laekusid eriosakonda, loeti läbi ja tehti vastavad järeldused… Aga isegi siis, kui Jaani kirjad oleks ära saadetud, poleks ta saanud neile vastust, ja võibolla oligi parem, et ta ei teadnud hirmsat tõde – pere küüditati Siberisse, teel sinna varastati tema väike Liisi, naine Ilse suri peagi peale päralejõudmist, poeg Jüri saadeti noorukite kolooniasse ja tütar Liina laste varjupaika. Kuid ikkagi, saamata oma kirjadele vastust, kordas Jaan, justkui palvet, oma kirjasõnu:
“Tervist kallid omaksed! Olen elus ja terve. Endast midagi palju kirjutada ei ole, aga tahan teid paluda, kirjutage mulle kõigest, kirjutage täpsemalt, kuidas teie elate? Kuidas läheb väikesel Liisil, kuidas edeneb Liinal ja Jüril õppimine? Ilse, minu kallis naine! Ma olen hall, juuksed on kõik valged. Ootan teilt kirja! Siis kirjutan rohkem, ei tea praegu, kas saan teilt vastust või ei. Suudlen kõvasti…, kõvasti…. Jaan.
P.S. Armas naine, ei taha siia surra, kümme aastat, jumal kui raske, aga siin Belomoril on vangi elu väga lühike. Armsad kodused, pisarad tulevad silma, kui eesti keeli paar rida kirjutan. Kallis naine, häbi on küll tellida, aga kui on võimalik, saatke üks kilo sea pekki ja paar käbi küüslauku. Sea pekk ei lähe teel roiskuma ja on siin väga hinnas. Jumalaga!”
Neliknari rappus ja kägises. Jaani naabrid Uus-Viru külas ja ka siin, Belomoril, Metsaniidu Kristjan ja Allika Aadu ronisid narilt alla.
Barakis tekkis ootamatult jagelemine – kaks päevnikku ei suutnud omavahel kokku leppida, kes neist peab barakiesise lumest puhtaks rookima. Nad jagelesid ja tänitasid justkui eided. Üks nurganaril lebav blatnoi viskas neid vildiga:
“Hei, teie seal! Jääge vait, või lõikan kõri maha.”
Tülitsejad vakatasid koheselt – blatnoid tavaliselt oma ähvardusi ei korda.
Jaan laskus tagasi oma liistakuks vajunud saepurumadratsile, tõmbas teki lõuani ja kattis näo vatijopega: olla veel kasvõi mõni hetk, mõni väike hetkeke eemal sellest kohutavast maailmast. Vaim tahtis põgeneda, aga keha, väsinud, näljast roidunud ja haigusest kurnatud keha lebas jõuetult madratsil, ei allunud vaimu tahtele.
Peldikust tagasi pöördunud Allika Aadu istus raskelt ohates nariservale, väristas õlgu ja sõnas kellegi poole pöördumata:
“Kolmkümmend kraadi on kindel!”
Jaan jõudis otsusele: tuleb ikkagi ambulantsi minna. Kuid just siis kiskus kellegi võimukas käsi tal teki pealt. Jaan lükkas vatijope näolt ära ja ajas end istukile. Tema aseme ääres, pea nariserva all õieli, seisis vilavate silmaega tõmmunäoline barakivanem.
“Kaks tuhat kolmsada nelikümmend viis!” luges barakivanem Jaani vatijope valgelt riidelapilt numbrit. “Kolm päeva töölkäimisega kartsa!”
Ja vaevalt oli kõlanud ta räme hääl, kui hämaras barakis, kus viiekümnel lutikanaril magas kakssada inimest, hakkasid sebima ja kähku riidesse panema kõik, kes polnud veel tõusnud, ainult blatnoid lamasid edasi – neil olid omad, nõukogude võimust erinevad seadused. Blatnoidest libises barakivanema pilk üle, justkui poleks ta nende jultunud lõustu märganudki. Blatnoid ei kiirustanud isegi hommikulobile minekuga – nende jaoks oli söögibarakis eraldi laud, ja sealt kasvõi ühe leivapalukese võtmine oleks tähendanud näppajale surmaotsust, ning selle täideviimisega ei viivitatud – viidi barakki nurga taha ja tõmmati nüri noaga või klaasikilluga kõri maha.
Jaan üritas ennast barakivanema ees õigustada, manades niigi hädisele näole veelgi hädisema ilme ja tehes hääle alandlikuks: “Mille eest, kodanik ülem?”
“Äratus oli, aga ei tõusnud, mis? Lähme komandantuuri,” selgitas barakivanem ükskõikselt, sest nii temale kui Jaanile ja kõigile teistele oli selge, mis eest karts määrati. Karts töölkäimisega polnud kõige hullem – päeval tööl, öö istud kartsas; ka pajuk oli töölkäija normide järgi.
Barakivanem vaatas ringi, otsides veel teist patuoinast, kuid kõik “poliitilised” koperdasid juba poolpimedas barakis oma naride juures – tõmbasid jalga musti vatipükse ja venitasid vatijopesid selga. Osa neist, seljad küürus ja hõlmad koos, kiirustasid ukse poole.
Barakivanem seisis endiselt Jaani nari kõrval; karistus oli määratud ja see tuli täide viia. Uustalu Jaan tõusis oma haigusest võbisevatele jalgele, otsis nari alt vildid, mässis jalaräti ümber jala ja tõmbas vildi otsa; asus kobama teist vilti.
“Tee kiiremini, sa tainapea!” Barakiülemal oli kiire, hommikusele lobile ei tohtinud hilineda.
Jaan keerutas jalaräti kuidagimoodi ümber jala, sai ka teise vildi jalga ja haaras narilt jope. Barakivanem viitas peaga – lähme! Brigaad vaatas ükskõikselt Jaani äraviimist pealt. Jaani kaaslased, üheküla mehed Metsaniidu Kristjan ja Allika Aadu, heitsid talle julgustava pilgu, aga ei ütelnud sõnagi – mida siin ikka öelda? Jaan ja barakivanem astusid uksest välja – üks ülemus, teine alluv, aga mõlemad vangid, ja nende kummagi üle oli veel ülemus, ja sellel ülemusel veel oma ülemus, ja ülemuste ülemus…
Oli pakane koos jäise tohuga, mis lõi hingamise kinni. Kaks suurt helgiheitjat äärmistest nurgatornidest sagisid ristamisi mööda tsooni. Põlesid keelutsooni laternad; tsooni laternad valgustasid tuhmilt. Tähed taevas olid kustumas, idataevas oli värvunud roosakaks.
Lume rudisedes sibasid mööda vangid – ikka peldikusse ja tagasi, peldikusse ja tagasi. Tavaline Belomori vangilaagri hommik: kurb, trööstitu ja mõttetu; uuel päeval polnud pakkuda mitte kellelegi mitte midagi head, mitte midagi ilusat. Nii oli see alati olnud ja oli ka täna. Ainult Jaani jaoks polnud see tavaline hommik – teda ootas ees kartsakamber, jääkülm, ilma narita betoonpunker.
Barakiülem sammus vaikides ees ja Jaan tema järel. Nad möödusid kõrgest planktarast, mis ümbritses puuri – laagri kartsa kivist hoonet; möödusid okastraadist, mis kaitses laagri küpsetusmaja vangide eest; möödusid staabibaraki nurgast, kus kõlkus posti küljes jämeda traadi otsas härmatanud relss. Jaan hakkas juba mõistma, et teda ei viidagi kartsa – barakiülemal olid mingid teised plaanid.
Nad sisenesid staabibarakki. Seal selgusid barakiülema plaanid – valvurite toa põrand tahtis pesemist.
“Pesed põranda ära ja oled vaba,” sõnas barakivanem lühidalt ja kobis uksest välja. Ta ütles seda nii lihtsalt, otsekui võiks Jaan, olles põranda ära pesnud, astuda vangla väravast välja ja kaduda nelja tuule poole…
Valvuritetoa põranda pesemine oli vastava vangi, staabibaraki päevniku tööks. Aga ta kuulus pridurkade klassi, kuigi selle alamasse klassi. Staabibaraki päevnik tundis end teiste vangide suhtes ülemusena, staabis oma inimesena; tal oli vaba sissepääs küll OGPU operatiivtöötaja, küll režiimiülema, küll koputajate osakonna ülema juurde; ta osutas neile teeneid, kuulis vahel nii mõndagi, koputas üht-teist, ja ühel päeval leidis ta, et lihtlabaste valvuritetoa põrandat pesta on tema jaoks alandav. Iseasi kui OGPU operatiivtöötaja käsib! Valvurid käisid päevnikku korra või kaks kutsumas, lõid siis käega ja hakkasid põrandapesijaid nabima töömeeste seast.
Valvurite toas oli palav, ahi küdes kärinal. Kaks valvurit mängisid kaarte, räpaste vormipluuside kraenööbid lahti. Kolmas valvur, olles öö otsa mööda tsooni ringi luusinud ja läbi külmunud, magas vöötatud kasukas ja viltides kitsa nari peal.
Valvur lajatas kaardi lauale, ropendas seejuures, et anda mängule kaalu ja asjalikkust juurde, ja sõnas Jaanile pilku heitmata:
“Ämber ja narts on ahju taga.”
Jaan võttis ämbri ja läks paljakäsi kaevule. Pakane näpistas käsi ja kõrvu. Kaevu rakked olid paksult jääs, nii et ämber vaevalt auku mahtus. Ja köis oli kange kui teivas. Jaan sikutas pange kaevust välja, ja ootamatult käis südamest läbi järsk valuline tuksatus – üle keha veeres kuum laine ja jalad muutusid nõrgaks. Jaan kogus ennast veidi, valu möödus ja keha asus ennast korrastama, vaim andis käsu edasi elada.
Külmast kohmas kätega tassis Jaan aurava ämbri staabibarakini ja avas ukse.
“Uks kinni, mölakas!“ käratas üks valvureist. “Tõmbab.“
Jaan pistis käed kaevuvette, kätel hakkas soojem. Mingil juhul ei tohtinud vilte juba hommikul, enne tööd, märjaks teha, aga polnud ka midagi muud jala otsa tõmmata.
Jaan astus kähku viltidest välja, pani need nurka ja viskas jalanartsud samasse. Lusikas kukkus klirisedes põrandale – kartsa sättimisega oli küll kiire olnud, kuid lusikat ei olnud ta maha unustanud; kui lusikat ei ole, jääb seegi vähene söömata, mis ette antakse.
“Hei, sina lojus! Tasem!” tõstis üks valvuritest häält ja kergitas jalad tabureti peale.
Jaan kastis kaltsu pange ja asus paljajalu põrandat pesema. Vangivalvurid, olles kaardimängust tüdinenud, viskasid kaardid lauale ja asusid söögiprobleeme arutama.
“Ei te palju sellel kuul hirssi antakse?”
“Lubati ka riisi tuua.”
“Riisi? Riis käib teise normi järgi, riisist ei maksa rääkidagi!”
“Laagritaguses külas läheb samagonnipudel aina kallimaks ja kallimaks.”
“Kurat, kõik üha kallineb, aga palka ei tõsteta!”
Valvur justkui ehmus oma ettevaatamatult öeldud sõnadest, vaatas kahtlustavalt Jaani poole ja käratas:
“Miks sa nii palju vett võtad, tolvan! Kes siis nii peseb?”
“Kodanik ülem! Muidu ei saa puhtaks. Mustus on sisse söönud…”
“Oled ehk kunagi trehvanud nägema, va poriorikas, kuidas su eit põrandat peseb?”
Jaan ajas end püsti, veest nõretav kalts käes. Ta naeratas lihtsameelselt, paljastades lünkliku hammasterea, mida juba skorbuut oli jõudnud hõrendada.
“Ei ma mäletagi enam, mis eit on.”
“Kurat, midagi nad ilma eideta teha ei oska! Ei teeni sedagi leiba tasa, mis nad saavad. Pask on neile paras ette anda.”
Valvuriteruumi uks avanes ja lumistes viltides jalgu kokku tagudes astus sisse OGPU operatiivtöötaja. Ta sõnas ülemuslikud:
“Mida te siin molutate, seltsimehed-kommunistid, viisaastaku löökehitajad, hakkame pihta!“ Seejärel pöördus Jaani poole:
“Mis tast sitast iga päev pesta? Ei jõua ära kuivadagi! Kuule sina, kaks tuhat kolmsada nelikümmend viis! Keri oma ämbriga persse, meil algab parterakukese koosolek!”
Jaan tõmbas põrandalauad kaltsuga üle, et kuiva kohta ei jääks, viskas lapi välja väänamata ahju taha, ajas lävel vildid jalga, solksutas musta vee välistrepi äärde lumme, ning litsus siis otseteed söögibaraki juurde.
Söögibarakis oli tossune justkui saunas; külmakahlakud uksest ja mädanenud kapsalehtedest keedetud lobi võigas aur tõusis laeni. Brigaadid istusid pikkade, supilörtsiste laudade taga või tõuklesid vahekäikudes, oodates vabu kohti. Valju hõikamisega endale selles rüsinas teed tehes kandsid vangid – paar tükki igast brigaadist – puust kandikuil kausse lobiga ja otsisid nende jaoks laudade peal ruumi.
Vangide näoilmetes peegeldus kogu selle maailma valu ja viletsus: kes seisis kühmus seljaga murelikult, pilk tönts; teine oli justkui tardunud, hinges lootusetus ja valu; kolmas oli ennast toetanud vastu barakilae tugisammast ja vahtis hullumeelsel ilmel ligast põrandat; neljanda silmad vilasid mööda sööjate kausse – ehk jätab keegi midagi kausipõhja, saab välkkiirelt haarata ja puhtaks lakkuda.
Laua taga, lusikas veel söögilurri kastmata, lõi pikka halli habemega vene õigeusu preester hardalt risti ette ja pomises endamisi palvesõnu, teisal nühkis kortsulise, aga intelligentse näoilmega, lumivalgete juustega mees lusikat vatijope käise vastu puhtaks, oma vangimütsi oli ta asetanud põlvedele – siin oli istunud “hommikulauda” intelligent, kas insener või ülikooli endine õppejõud.
Sööklabarakis oli külm ja niiske, hingematvalt lämbe ja kõle. Suurem osa vange sõi, müts peas, söödi kiirustamata: mustade, külmavõetud kapsalehtede vahelt õngitseti ärakeenud prügikala lödi, luud sülitati lauale, mõni ebaviisakam vang sülitas luud ka põrandale; seal nad siis talla all ragisesid.
Allika Aadu märkas Jaani, tõusis lauast ja andis koha üle.
“Valvasin sinu pajukit. Lobi on juba jahtunud. Tahtsin ära süüa, mõtlesin, et oled kartsas.”
Allika Aadu kõikus jalgadel, justkui oleks ta lobist purju jäänud. Endisest soliidsest, kummis rinna ja kena kõhukesega möldrist polnud enam suurt midagi järele jäänud. Just tugevad mehed andsid vangilaagris kiiremini alla.
Jaan istus laua taha, asetas mütsi põlvele, kobas vildisäärest lusika ja asus sööma.
Lobi oli päevast päeva ühesugune; kõik olenes sellest, mis juurvilja parajasti talveks oli varutud. Praegu oli mustaks tõmbunud, külmunud kapsas. Kalast võis lobis leida ainult luid, liha oli luudelt lahti keenud, lagunud, ainult pea ja saba küljes oli teda raasike. Ja kas kokk üldse kala tervikuna katlasse pannigi, käis kala noaga üle, lõikus paremad tükid ära.
Rootsu juuspeente piide külge ainsatki lemmekest või kiukest jätmata lüdis Jaan rootsu hammaste vahel, imes puhtaks ja sülgas siis laua peale. Püüdis lusikasse supilurris ringiujuvad kala lõpused, saba ja silmad ja sõi ka need ära.
Peagi vaatas vastu läikiv kausipõhi, kuigi kõht jäi endiselt heledaks. Jaan lakkus lusika puhtaks, pistis selle vildisäärde, oma tavalisele kohale, ja tõusis lauast. Trepil asetas mütsi pähe ja võttis suuna laatsaretile.
Idakaar helendas, laternad keelutsooni postide otsa olid kaotanud oma ereduse. Kuigi Jaan polnud enam ammu kella vaadanud, selle olid blatnoid ära võtnud juba tapivagunis, ja mida siin vaadatagi – kümme aastat on kümme aastat. Ilma kellatagi näitasid kõik märgid, et varsti antakse relssi tagudes märku koguneda tsoonist väljaviimisele.
Jaan liikus ettevaatlikult mööda lumist ja libedat jalgrada, olles valmis nurga taha peitu pugema, kui peaks teerajale ilmuma valvur. Ilmaski ei tohtinud molutama jääda, pidid hoidma kõrvad püsti ja silmad lahti, vaatama, et valvur sind üksinda kolamas ei näeks, vaid ikka ainult suure summa keskel. Üksinda olid sa kaitsetu, kerge saak mõnele väiksemale või suuremale ülemusele. Võib-olla otsib keegi pridurkast ülemus mõnda meest tööle, võib-olla tahab valvur kellegi peale oma hinge kogunenud viha välja valada. Barakis etteloetud käskkiri nõudis – valvuri ees viie sammu kaugusel müts maha võtta ja mööda jõudes kahe sammu peal pähe panna.
Seekord ei trehvanud kedagi vastu tulema ja Jaan avas kergendustundest ohates laatsareti ukse.
Laatsareti koridor oli puhas, polnud südant põrandale astudagi. Ja seinad olid üle võõbatud valge emailvärviga, ka kapid ja järid olid valged. Valitses täielik vaikus, kabinettide uksed olid suletud, arstid, kah vangid, ilmselt põõnasid veel tagaruumides, oma privaatkambrites. Valvetoa kušetil lebas velsker – noor poiss -, valge kittel seljas ja üks jalg üle teise. Jaani sisse astudes pööras velsker pead.
Jaan võttis mütsi maha, justkui kõrge ülema ees, ja jäi lamaja ette seisma.
“Lugu on nii….. , et, ma oleks nagu… haige….”
Velsker vahetas jalad ümber ja sõnas pead tõstmata:
“Miks nii hilja? Kus sa, tola, õhtul olid? Sa tead, et hommikul vastuvõttu ei ole. Vabastatute nimekiri on juba tööde planeerija käes.”
“Nojah, aga…, õhtul, kui vaja on, siis ta jälle ei valuta…”
“Mis “ta”? Kust persest sul see “ta” valutab?”
“Kui nii võtta, siis otseselt nagu midagi ei valuta, aga sant tunne on keres ja südame alt pitsitab, ei ole jõudu isegi jalg-jala ette tõstmiseks.”
“Oleksid pidanud varem hoolt kandma. Kuidas sa`s seda mõtlesid – viimasel minutil enne tööleminekut? Ja süda! Ega süda pole käsi või jalg, et kohe näed et ta on katki või otsast ära. Südamega ei oska midagi peale hakata isegi meie tohter.”
“Nojah, seda küll, aga…”
“Mis aga? Ma võin vabastada ainult kümme inimest päevas, see on limiit, ja limiit on läbi, joon on alla tõmmatud.”
“Nii et siis mitte kuidagi ei saa?”
“Kuidagi vast saaks, aga mitte niisama…”
“Nojah, nojah, no ma siis lähen…”
Jaan väljus valvetoast ja seisatas hetkeks esikus. Ta kuulatas oma südant – see jõnksutas imelikult, justkui oleks ka temal sellest laagrielust kõrini, tahaks rinnust välja karata ja plehku panna. Laatsaret asus tsooni kõige kaugemas nurgas, siia ei kostnud mitte mingisuguseid hääli. Ka seinakella polnud tiksumas – vangidele pole kella ette nähtud, aega teab nende asemel ülemus. Isegi hiired ei krabistanud – haigla kass, just selle töö peale pandud, oli nad kõik kinni püüdnud. Seda polnud ta kindlasti mitte teinud oma hoolsusest, aga vangla kassile vaadati sama moodi nagu vangile – vaata ise kuidas toime tuled ja hinge sees hoiad, maitsvat suutäit kassile ei antud. Jaan muigas endamisi kurvalt – oleks tal olnud tükike pekki, oleks töölt vabastus olnud samahästi kui käes.
Jaan väljus õue. Pakane surus peale, jäine pakasesomp ahistas Jaani ja ajas teda köhima, kui ta sörki alustas. Peatee oli otsast lõpuni tühi, terve laager paistis tühi olevat. Oli käes see lõõgalaskmise silmapilk, kus kõik on juba paigalt lahti raputatud, aga teevad näo, et ei, töölesaatmist ei tulegi. Unised konvoisõdurid istusid oma soojas konvoiruumis, kasukad seljas, kätevahel vintpüssid. Valvurid lõpetasid valvurite toas viimast pläru enne läbiotsimise algust. Aga vangid – juba kõigis oma närudes, vöötatud kõikvõimalike nöörijupikestega, külma kaitseks lõuast silmini kaltsudesse mähitud, – lamasid liikumatult naril tekiräbala peal, vildid jalas, silmad kinni. Kõik olid justkui ootel, ega olnud ka, loodeti mingile imele – avad silmad ja läbi avatud akna vaatab sisse Kubani, Donimaa või Põhja-Kaukaasia suvehommik…
Kostis barakivanema hõige: “Maast lahti!”
Jaan jõudis barakki õigel ajal. Metsaniidu Kristjan vaatan talle imestunult ja rõõmsalt otsa:
“ Ei pandutki istuma?”
Kristjani kõrval seisev Allika Aadu sirutas käe ette:
“Säh, võta oma pajuk, brigadiri abi jagas lõunaleiva välja.”
Jaan võttis leivapala, kakssada grammi, kui sedagi, sest ausa kaalumisega inimest leivamajas ei peetud. Ta hoidis leivapala peos ja mõtles mida sellega teha – süüa kohe ära, või jätta õhtuks. Aga kuhu leivatükk peita, madratsi alla? Leiavad üles, päevnikud on juba korduvalt varguste pärast tappa saanud. Lõpuks jõudis otsusele – võtan leiva tööle kaasa, justkui vanasti, Uus-Viru külas, mägedesse heinateole minnes…
Kiiresti, aega viitmata asus Jaan ennast tööle sättima. Otsis madratsi alt labakud, veel ühe paari räbaldanud jalanartse ja nöörijupi vatijope sidumiseks. Peagi oli Jaan kaks paari nartse ja vildid jalga saanud ning vatikuue nöörijupiga kõvasti ümber keha sidunud. Samas kuuldus uus käsklus:
“Välja marss!”
Käsku ei antud mitte ainsatki minutit enne õiget aega, ja kui see kõlas, siis oli minek, siis polnud aega isegi haigutamiseks.
Barakk võttis elu sisse, mustad kogud, kõik riideräbalatesse mähitud, justkui sandikari, vajus baraki väljapääsu poole. Juttu polnud kuulda, isegi kirumist mitte, kostis ainult hädine, kaeblik ähkimine, justkui mingi suur loom roomaks vaevaliselt baraki väljapääsu poole.
Vangid vajusid üksteise järel barakist välja – kerekad, kõik selga aetud, mis vähegi olemas oli. Vangid astusid ebaühtlases kolonnis lageda peatee poole.
Aegamööda liikusid brigaadid piki teed edasi, puistamisele. Tee ääres istusid järidel kolm kunstnikku, nende ees mõned vangid sabas, numbrid rinnaesisel vajasid uuendamist. Kui numbrit õigel ajal ei uuenda, siis ootab ees kartsas istumine. Kunstnikud kuulusid pridurkade kõrgemasse klassi – maalisid vangide jopedele numbreid ja ülemustele pilte, millist keegi soovis.
Kolonni lõpus astus mustade vuntsidega grusiinlane ja tõmbas piipu. Temalt ei nõutud vuntside mahaajamist, sest grusiinidele on vuntsid rahvuslik uhkus – nõukogude võim austas iga inimese, iga rahvuse eneseuhkust.
Grusiinlasele saadeti kodust tubakat. Oleks võinud saada ka paberosse, aga laagis tekitas see ainult liigset tüli – alatasa astub üks ja teine ligi ja norib koni. “Üksainus mahvike! Üksainus mahvike!”
Eespoolt kuuldus käsklus:
“Vatijoped lahti!”
Vahisõdurite juurde oli astunud OGPU operatiivvolinik. Ta juhatas läbiotsimist, puistamist. Varem käis ta ringi kumminuudiga, aga nüüd oli ta sellest loobunud, kuigi mitte omatahtsi.
OGPU operatiivvolinikul oli kombeks vangile, kes omapäi barakkide vahel liikus, tagant juurde hiilida ja kumminuiaga üle kühmu virutada. Aga ekskombel virutas ta kriminaalist blatnoile üle selja, ja sai esimese ja viimase hoiatuse – kui ta veel blatnoide suunas peaks julgema kasvõi nuuti vibutada, jääb kõrist ilma. Et mitte eluga riskida, oli tühihing nuudi kõrvale heitnud.
Pakasega käis harilik puistamine kergemini; vangid võtsid vatijopel nöörid maha, nööpisid lahti ja hoidsid hõlmad laiali. Läksid siis viiekaupa, viis valvurit seisid vastas. Nad kobasid vatikuue küljed läbi, patsutasid taskuid, ja kui juhtusid kompama midagi kahtlast, käskisid tasku pahupidi pöörata.
Mis sellelt vangilt hommikul ikka otsida? Nuga? Egas neid laagrist välja viida, neid tuuakse laagrisse sisse.
Hommikul pidid läbiotsijad vaatama, et poleks erariideid seljas, vangiriiete all. Mis erariietest siin enam? Laagrisse saabudes ei saanud enamus vangiriideid enne, kui omad räbalaiks kantud ja seljast kukkusid. Otsiti kirju, kardeti, et keegi sokutab kirjakese välja. Aga kellele sa sokutad, kõik ümberringi vangid…
Üks vang, endine Putilovi tehase tööline Piiterist, kommunist, kes oli tehase partorgi pikalt saatnud ja selle eest karistuse saanud ning alles kaks nädalat tagasi laagrisse saabunud, üritas ka laagris kehtestada proletariaadi diktatuuri. Ta asus kogu kõrist karjuma:
“Teil pole õigust inimesi külma käes alasti kiskuda! Te ei tunne kriminaalkoodeksi üheksandat paragrahvi!…”
“Üheksas paragrahv on see!” käratas konvoisõdur, ja virutas proletaarlasele jalaga tagumikku.
Proletaarlane kukkus ninali, ajas ennast siis vaevaliselt püsti ja räuskas: “Te pole kommunistid, mina olen kommunist, ja jään selleks ka vangis!”
Koodeksiga võis OGPU operatiivtöötaja veel leppida, aga viimased sõnad olid liig mis liig: “Kümme päeva kartsa, ja jää kommunistiks” Seejärel pöördus konvoiülema poole: “Õhtuks vormistad ära.”
Hommikuti kartsa ei pistetud – inimpäev läheb kaotsi.
Külm puges Jaani särgi alla, ja nüüd jääb see terveks päevaks nii, enam tast lahi ei saa. Allika Aadu Jaani kõrval värises külmast, ta oli täiesti ära vajunud, ainult silmad põlesid palavikuliselt ta loppi vajunud näos. Metsaniidu Kristjan nööpis vaikides oma vatinööpe kinni – konvoisõdur oli ta läbi kobanud.
Vangid seisid värava ees, nööpisid, sidusid hõlmu koomale, konvoi karjus:
“Davai! Davai!”
Läbiti väravad. Läbilasketsoon. Teised väravad. Ja edasi vahimaja juures mõlemat kätt tõkkepuud.
“Seis!” lõugas vahimees. “Nagu lambakari! Võtta viiekaupa!”
Juba hahetas. Vahimaja taga oli konvoi lõke lõpukorral. Enne tööleviimist süütasid nad alati lõkke – et ennast soojendada ja et loendusel oleks valgem.
Üks vahimees luges järsult ja valju häälega:
“Esimene! Teine! Kolmas!”
OGPU operatiivvolinik jälgis kõrvalt. Tema täitis “eriülesannet“, tema kontrollis kõike, tema jaoks polnud vahet – kes on vang, kes valvur. Kõik peab klappima, jääb laagrisse tagasi tulles kolonnist üks pea puudu, tuleb vangivalvurite hulgast asemele võtta.
Midagi ei klappinud, konvoiülem luges uuesti:
“Esimene! Teine! Kolmas!”
Ja jälle astuti viiekaupa ette ja seati ritta. Lõpuks kõik klappis, ei tulnud puudu, ei jäänud üle. Konvoisõdurid, pihtkasukates või maani kasukates, seadsid ennast kolonni külgedele: paar sammu kolonnist eemal, iga kümne sammu järel sõdur, laskevalmis vintpüss suunatud kolonnile.
Konvoiülem luges ette tüdimuseni korratud laagri “hommikupalve”:
“Vangid, tähelepanu! Liikumise käigus rangelt kinni pidada kolonni korrast! Mitte maha jääda, mitte kokku joosta, ühest viisikust teise mitte üle minna, mitte rääkida, mitte ringi vaadata, käsi hoida ainult seljal! Samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks, konvoi avab tule ilma hoiatuseta! Suundur, sammu marss!”
Kolonn lõi eespool lainetama, õlgademets hakkas õõtsuma; koerad, kuuldes tuttavat käsklust, tirisid kõiges väest rihma, klähvisid ja kiunusid.
Siin, tsooni taga, kiskus tuult ja pures pakane. Uustalu Jaan sidus lapikese näo ette. Vastutuule jaoks oli temal ja paljudel teistel alati kaasas lapike kahe pika paelaga. Kogemused näitasid, et niisugune lapike aitab. Jaan kattis näo päris silmini, vedas paelad kõrvade alt läbi ja sõlmis kukla taga kinni. Siis tõmbas vanglamütsi ääre kukla peale ja tõstis vatijope krae üles. Nii jäid välja üksnes silmad. Tuul kõrvetas vähem, ainult labakud olid viletsad ja käed juba kohmetasid. Jaan hõõrus ja tagus neid vastamisi, sest teadis, et kohe tuleb käed selja taha võtta ja hoida niimoodi kogu tee.
Ootamatult käis üle kolonni ärev kahin – vangid mõistsid, et neid ei viidagi tammile, puidust kärglüüse ehitama. Suundur kolonni ees hoidis kurssi kanalile. Jaani kõrval astuv Metsaniidu Kristjan vaikis süngelt. Allika Aadu vaatas palavikuliste silmadega Jaanile otsa, ta pilgus helkles surmahirm; ta mõistis – kanalis ta tänast päeva üle ei ela…
Kolonn jõudis järve voolava jõe suudmesse. Nüüd oli nii jõgi kui ka järv külmunud, jääd kattis paks lumekord. Siin oli tööfront, siin oli süvend, mida vastuvoolu üha laiendati ja pikendati – siin ehitati kanalit.
Suure kuuri ees kolonn peatus. Konvoisõdurid lonkisid üle välja eemal asuvate vahitornide poole. Kuni konvoi pole asunud kõikidesse tornidesse, kolonn brigaadidesse ei hargne. Konvoiülem, nagaanikabuur tagumikul tolknemas, läks vahimajakesse. Selle korstnast tõusis sutsu, väike raudahi küdes seal ööpäev läbi, sügisest kevadeni.
Kohale tõttas töödejuhataja.
“Hargneda brigaadide kaupa! Brigadirid, jagada välja tööriistad!”
Kuurist, milles lebasid hunnikus tohutul hulgal kirveid, saage, labidaid, kirkaid, raudkange, kärusid ja kanderaame mulla tassimiseks, asuti tööriistu, kanali ainsat “tehnikat”, välja tassima.
Üle töötsooni ja kauge okastraadirägastiku tõusis ehitustsooni kohale päike – suur, punane, uduvines. Ja päikese all, süvendi põhjas, vööni mudas, rabelesid tuhanded määrdunud, porised, viimase piirini vaevatud inimesed.
Uustalu Jaan kohendas näolappi. See oli nüüd hingeaurust läbimärg ja mõnest kohast korbatanud, jääkoorikuks muutunud. Külm veel keha eriti ei kimbutanud, ainult värinad, külma- ja soojalained vaheldumisi, raputasid keha. Näpud tuikasid viletsates käpikutes ja vasaku jala varbad olid täitsa tuimad: vasak vilt oli ahjul ära kõrbenud ja tald teist korda õmmeldud. Ristluust õlgadeni oli kogu selg valuvimma täis – täna seisis ees raske tööpäev, täna ei pöördu paljud vangid barakki tagasi…
Labidad, kangid ja kirkad seljas, kärusid enda ees lükates laskusid vangid brigaadide kaupa süvendisse, ühinedes juba seal töötavate vangidega, öise vahetusega.
Pilt, mis avanes esimest korda süvendisse saabunud vangide pilgule, tekitas neis hirmu ja õuduse tunnet. Siin üks, seal teine ja kolmaski ülimalt väsinud ja nälginud vang kukkus näoli porisegusesse lumme, ja enam ei tõusnud. Surnud laoti regedele, suurtele regedele, ja viidi minema. Haudade kaevamisega talvel vaeva ei nähtud. Laibad viidi süvendi ühte nurka ja visati sinna maha. Kui üks karavan lahkus, saabus kohe teine. Olles süvendi servas saanud “paraja” laipadekihi, kühveldati silmapetteks veidike mulda peale – nagunii lastakse kevadel vesi kanalisse.
Enne regedele laadimist võeti surnutelt ära vatijoped, vanglasärgid ja püksid, jäeti ainult alusriided, mis aga olid nii mustad ja räbaldunud, et neid oli raske pesuks nimetada. Laipadel tõmmati jalast vildid, mõnel olid jalas ka katkised saapad. Surnutega toimetas spetsiaalne, blatnoidest koosnev matusekomando. Nad ei teinud seda töö pärast, see polnud neile töö – see oli äri. Surnutelt ära võetud riided, vildid, saapanärud pidid nad andma lattu, aga siiski oli võimalus nihveldada, vilte ja jopesid vahetada, anda kellelegi tubaka või peki vastu paremad ja lattu halvemad. Võis kobada surnute taskutes – mõnikord oli keegi jopenurka ära peitnud kella või laulatussõrmuse.
Metsaniidu Kristjan raius kangiga külmunud maad, Allika Aadu ja Uustalu Jaan pildusid selle mullakärusse ja kahekesi, üks tõukas tagant, teine tiris eest, kärutati muld kaldanõlvale. Tund tunni järel kärutati mulda – ikka täis käruga üles ja tühjaga alla. Üles jalasääri pingutades, viimast jõudu kokku võttes, alla joostes – päevanorm tuli täita, muidu vähendatakse leivapajukit või jäetakse hoopis ilma, aga see tähendas kindlat surma.
Enne keskpäeva, poolel teel kaldanõlvast üles, Allika Aadu vaarus jalgadel, ja vajus kokku. Kähises veidi aega maas, ahmis õhku, ja jäi siis vaikselt lamama. Aadu oli surnud. Laibamehed saabusid kohale, kiskusid surnul riided seljast ja vildid jalast, kobasid taskud läbi ja lohistasid laiba mööda nõlva alla. Tumeda mütsatusega heideti surnu rekke, teiste omasuguste juurde.
Metsaniidu Kristjan seisis kivistunud näoga. Uustalu Jaan tundis jällegi südames teravat valu, mis vahepeal oli juba veidi vaibunud. Pisarad veeresid mööda ta põski alla. Jaani silme ette kerkis Uus-Viru külakese all voolav Urupi jõeke, sellel vesiveski, ja veskitammil, päikeses sillerdava vesiratta juures priske, alati naeratav ja elurõõmus mölder Allika Aadu.

Üheteistkümnes peatükk. Tuleb uurida olukorda ja tagada hobuste töövõimeline vaimne seisund.

23.märtsil 1932 sõitis Medvežeja Gora asulast välja limusiin ja võttis suuna Povenetsile. Sõiduauto möödus barakkidest, pesumajast ja saunast ning pikast kuuritaolisest ehitisest – vangide välipeldikust.
Povenetsi viiv tee oli lumest puhastatud ja tasaseks silutud, sõida justkui mööda Moskva-Leningradi maanteed. Teeääres lehvisid tuules punased plakatid ja lipud.
Limusiinis istusid partei keskkomitee liige, varustuse rahvakomissar Anastass Mikojan ja Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan. Auto liikus kiirelt ja peagi jõudis lüüsi nr 3 süvendi juurde. Ja mida Mikojan nägi! Ehituse kohal hõljus tuules suur punalipp. Tuhanded inimesed, heades, ühtse tegumoega riietes, kaevasid labidatega hiiglaslikus süvendis. Kümned tuhanded käed kaevasid labidatega ja heitsid pinnast kärudele. Tuhanded lükkasid kärusid mööda laudadest kaldteed üles nõlvale ja seejärel mööda teist kaldteed jälle tühjade kärudega alla tagasi. Ja neid kaldteid oli üksteise kõrvale paigutatud kümneid ja kümneid. Mõned kärutajad kukkusid, veeresid koos kärudega ülepeakaela alla ja jäid lamama. Aga see tööd ei seganud, laibad lükati kõrvale ja töö jätkus. Ehitustander kihas justkui sipelgapesa. Ja oli ka mõistetav – päev oli hele, rõõmus, päikesepaisteline. Sipelgad ju armastavad päikesepaistet!
Eneselegi ootamatult pöördus Kogan Mikojani poole:
“Anastass…..! Kuidas neid “sipelgaid” nimetada? Öelda “seltsimees” – aeg pole veel kätte jõudnud. Nimetada vangiks – kuidagi solvav. “Laagriinimene” – kõlab tuhmivõitu. Kui õige nimetaks – kanaliarmeelased! Kuidas Te sellele vaatate?”
“Pole paha,” sõnas Mikojan nõustuvalt. “Nad ongi kanaliarmeelased.”
Olles objektilt tagasi jõudnud, istusid Mikojan ja Kogan raudteejaamas, peatselt väljuva erirongi luksusvagunis.
Rongi väljumiseni oli jäänud viisteist minutit.
Mikojan pöördus Kogani poole:
“Andke mulle tööaruanne, kahes eksemplaris, üks isiklikult partei peasekretärile, seltsimees Stalinile.”
Kogan esitas aruande.
“Millise kuupäeva seisuga see on?” täpsustas Mikojan.
“Tänase.”
“Juba tänane!?” imestas Mikojan. “Hästi töötate seltsimehed! Hästi! Ma märgin selle ära oma ettekandes Stalinile. Ühtlasi teen ettepaneku edutamiseks – peagi asub OGPU GULag ehitama Moskva-Volga kanalit.”

1932.aasta juunis tutvus OGPU esimehe asetäitja seltsimees Jagoda Belomorkanali ehitusega. Teda saatis Trillisser Meer Abramovitš, OGPU täievoliline esindaja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures. Seltsimehed Jagoda ja Trillisser külastasid kogu trassi, pidasid koosolekuid, andsid nõu ja juhendasid. Kõikjal võtsid neid vastu punased loosungid, mis teatasid – “Tempot juurde!”, “Tagame kõrge kvaliteedi!”
Määratleti momendi esmaülesanded ja uued nõuded töötajatele. Mitte midagi trassil nähtudust ja kuuldust ei jäetud tähelepanuta, kõike võeti arvesse, kümneid juhtivtöötajaid paigutati ümber, mõned neist said kümme aastat vangistust selle samas laagris, mõni lasti ka kohapeal maha. Partei andis tšekistidele täiendavaid juhiseid, OGPU tegutses karmilt ja printsipiaalselt.
Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan andis välja mobiliseeriva käskkirja.

VALGE MERE – BALTI MERE VEETEE
EHITUSE ÜLEMA

käskkiri nr 28

Medvežeja Gora jaam 26. juunil 1932

JUULI JA AUGUST – MEIE EHITUSE OTSUSTAVAD KUUD!

Kõik ehituses osalejad peavad alustama viivitamatult ettevalmistusi kangelaslikuks rünnakuks, et täita ja ületada otsustavate kuude tööplaan.

KOMANDÖRID JA KANALIARMEELASED!

Tähelepanelikult uurige olukorda, kindlalt tehke endale selgeks oma operatiivplaan, põhjalikult kontrollige mehhanisme, instrumente ja vankreid.
Vaadake üle ja korrastage hobused.
Kontrollige üle köökide, saunade, pesumajade ja kõigi teie aparaadi lülide sanitaarne olukord ja nende valmisolek.
Kõik peavad olema rünnakuks valmis, kõik peavad olema mobiliseeritud lahinguks.
Insenerid ja tehnikud peavad õigeaegselt, täpselt ja kindlalt andma käsklusi.
Mehaanikud peavad tagama 100 protsendiliselt tõrgeteta mehhanismide töö.
Transporditöötajad peavad tagama 100 protsendiliselt tõrgeteta vankrite töö ja hobuste töövõimelise vaimse seisundi.
Toitlustustöötajad peavad tagama toidu hea kvaliteedi.
Sanitaaraparaat peab tagama ruumide desinfitseerimise, õigeaegse ja kvaliteetse pesu pesemise, sauna ja meditsiiniabi.
Kultuuri- ja kasvatustöötajad peavad tagama 100 protsendiliselt laia töö, et selgitada eelseisvate kuude ülesandeid ja anda populaarses vormis informatsiooni trükisõnas.
Kanaliarmeelased-vangid peavad tagama otsustavatel kuudel maksimaalseid tootmistulemusi ja tehtavate tööde kõrge kvaliteedi.
Senini esinenud juhtumid, tööviljakuse languse kuu esimesel viiel päeval, keelan kategooriliselt ära.
NÕUAN, et kuu viimasel kümnel päeval saavutatud tööviljakus mitte mingil juhul ei langeks uue kuu alguses.
Otsustava rünnaku ajaks määran 2.juuli tööde tavalise alguse kellaajal.

KOMANDÖRID JA KANALIARMEELASED!

Otsustavad kuud – need on meie ehituse kõrgendikud, mis hõivatakse kõige suurema töömahuga rünnakuga.
Otsustavad kuud – need on meie ehituse kõrgendikud, mis hõivatakse kõige parema kvaliteediga töödega.
Kõrge kvaliteedi ja suure tööviljakuse lipu all, kõik nagu üks, läheme rünnakule, et täita otsustavate JUULI ja AUGUSTI programm ja plaanid.

Ehituse ülem K O G A N

1932.aasta september. Insener Orest Valerjanovitš Vjazemski, Belomorkanali projekti üks autoritest, sai rõõmusõnumi – tema karistusaega lühendati poole võrra. Partei oskab hinnata oma eesrindlasi! Orest Valerijanovitš, olles parteilt saanud uued tiivad, viibis sageli kanali ehitamise, käimasoleva lahingu kõige palavamatel ja ägedamatel võitlustandritel. Rangelt nõudis ta töödejuhatajalt aru:
“Miks tööd venivad, miks hobused liiguvad nii aeglaselt?“
Töödejuhataja, endine advokaat, täi töörahva krae vahel, laiutas käsi:
“Praegu veel liiguvad, aga peagi on meil kõik hobused kõngenud, sööta ei jätku!”
“Mitte hobused ei ehita kanalit, vaid inimesed,” vastas Vjazemski paanikatekitajale. “Teis annab ennast tunda konservatism, olete harjunud näpuga paragrahve taga ajama, aga inimest ei näe! Nähtavasti ei ole laager veel teist vana aja jäänukeid välja pigistanud, aga hästi, kaheksa aastat istumist ees, küll jõuab.”
Insener Vjazemski oli nõudlik, printsipiaalne, aga tal oli kiire – õhtuks tuleb jõuda Medvežeja Gora laagrisse, tööeesrindlaste kokkutulekule. Ta ronis veoauto kasti. Seal istusid juba pinkidel ja põrandal kokkutuleku delegaadid, lööktöölised. Nad lugesid rappuvas kastis laagrilehte “Ümbersepistamine”, seal kirjutati peastaabi poolt välja pandud rändpunalipust; nad arutasid, milline brigaad võiks selle saada.
Autokastis, teistest eespool, olid istet võtnud tšekistid. Nad olid Belomorkanali tõelised peremehed, organisaatorid. Kui varem oli insener Vjazemski arvamusel, et tšekistid oskavad ainult arreteerida, üle kuulata, süüdlasi karistada, klassivaenlasi maha lasta, siis nüüd oli ta neist veelgi paremal arvamusel. Vähe sellest et tšekistid organiseerisid Lubjankal, OGPU peahoone katusekorrusel Erikonstrueerimise büroo, suutsid nad, lisaks EKB-le, panna ühte jalga astuma kogu selle tohutu suure aurumasina, mille nimetus – Belomorkanal.
20.oktoobril 1932 saabus Medvežeja Gora raudteejaama järjekordne ešelon vangidega. Selle külge oli haagitud reisivagun, millest väljusid kasukates ja karusnahast talvemütsides reisijad. Esimesena astus perroonile hallis armeesinelis mees. Ta seiras altkulmu jaamaesisel seisvaid inimesi, libistas pilgu üle jaamahoone ja selle kõrval kasvavate dekoratiivsete mändide, seejärel tõstis siis pilgu taevasse.
Jäme lumesegune vihm, mis hetkega peatus ta ripsmetel, segasid vaatamist. Ta rehmas neid käega, just nagu paljud vangid, kes enne teda olid rongilt maha tulnud, pühkisid silmist pisaraid. Kes oli see mees? Tšekistidele, kes teda ootasid, ei olnud ta tundmatu – see oli OGPU GULag-i ülema asetäitja, tšekist, seltsimees Semjon Firin. Perroonil seisvad tšekistid tõstsid käe mütsisirmi äärde ja andsid au.
Mõned päevad tagasi, enne teelesaatmist, oli OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Genrihh Jagoda kutsunud Semjon Firini enda kabinetti, vaatas talle sügavalt, seltsimehelikult silma ja esines lühikese, sõjaväelasliku sõnavõtuga:
“Teid saadetakse Karjalasse, BelBaltLag-i ülemaks. Arvestage sellega, seltsimees Firin, et asudes juhtima Belomorkanali laagreid ja kanali ehitamist, tuleb silmas pidada seda, et te täidate parteilist ülesannet. Kanal ehitatakse seltsimees Stalini initsiatiivil – seda ei tohi unustada hetkekski. Senise Belomorkanali ehituse juhi seltsimees Kogani suunab partei ja OGPU Moskva – Volga kanali ehitusele. Belomorkanal tuleb valmis ehitada tähtajaks, selle pikendamist pole ette nähtud. Peale Belomorkanali valmimist laadite kanaliarmeelased ešelonidesse, niipalju kui neid selleks ajaks seal veel on, ja teid ootab ees uus tööpõld, uus väljakutse OGPU GULagile, selleks on Moskva – Volga kanal. Töömaht on seal enneolematult suur, kordades suurem kui Belomorkanalil.”
Esimestel päevadel peale OGPU GULag-i ülema asetäitja, seltsimees Firini, ilmumist trassile jälgiti igat tema liigutust, sõna, näoilmet – jälgiti üleoleva muigega, samas pingelise ootusega. Millised on uued tuuled? Kas uus ülemus suurendab pajukit? Kas tagatakse sooline võrdõiguslikkus, naistele meestega võrdne töö ja võrdne pajuk? Kas antakse uued vildid, saapad, jalarätid? Kas hobused saavad heinu juurde?
Aga Firini näoilme järgi oli raske aru saada, kas talle meeldis siin või mitte. Isegi tuult läbilaskvates, halvasti tihendatud naiste barakkides ei väljendanud tema näoilme rahulolematust või imestust; mitte kordagi ei peatunud tema pilk naistel, otsekui oleksid temal mehelikud instinktid täiesti puudunud või alaarenenud. Ainult laatsaretis, kus velsker, endine õigeusu preester, mõõtis usbeki keha temperatuuri, sõnas Firin õpetlikult:
“Pole mõtet kehasoojust mõõta, lõunamaa inimene, temperatuur alati üle saja kraadi. Jalaga tagumikku, ja tööle!”
Kõigepealt tutvus Firin olukorraga laagrites. Üldiselt polnud viga: inimesed elasid hästi, toideti tublilt, köögis ja sööklas valitses puhtus ja kord, magamisasemed olid korralikult üles tehtud, valgete värskete linadega, iga nädal saun, peale tööd võimalus võtta dušši. Barakkides mängis raadio, laual lebasid värsked ajalehed. Inimesed olid rahulikud, rõõmsad ja õnnelikud, suhtusid üksteisesse ja ülemustesse lugupidavalt.
Samas esines ka mõningaid üksikuid puudusi: söögi väljajagamisel käratseti, sõimeldi, esines isegi kaklusi. Pandi toime vargusi, toidukastrulite käest rebimisi. Leivahoidla oli kütmata, leib külmunud. Barakis olid termosed tee jaoks, kuid mitte keegi neid ei kasutanud. Brigaadid kuivatasid oma jalarätte ja poriseid vilte baraki ahju peal, mistõttu barakid haisesid vängelt. Mingil määral tekitas muret ka vangide suur suremus, kuid see polnud lubamatult suur. Baraki seinal rippus seinalehe pealkiri, kuid ülejäänud osa oli keegi ära rebinud. Need olid väikesed, mitteolulised väärnähtused, kuid tahtsid siiski kõrvaldamist.
Firini terava pilgu eest ei jäänud miski märkamata. Inimene peab hästi töötama, aga millal inimene hästi töötab? Aga siis, kui tal on habe aetud, kui tal on puhas pesu ja rõõmus meel.

Seebitarid laagri pesumajas,
olles sajand ette omas ajas,
naise käega andsid pesu puhta,
et jõuaks vang nüüd lööktööd uhta…

Tavaliselt toimus pesu pesemine alljärgnevalt: desinfitseerimine, pesemine, kuivatamine, kärvanud täide väljanoppimine ja kõige lõpus – triikimine.
Pesust täide väljanoppimine oli olulise tähtsusega töö. Selle peale pandi eranditult endised nunnad, kes on ammustest aegadest olnud Venemaal suured käsitöömeistrid. Nad istusid oma lühikestes seelikutes ja sõjaväepluusides pikkade laudade taga ja lasksid kätel nobedalt käia. Nende töövahenditeks olid metalljoonlauad, mida nad, tugevalt pigistades, lükkasid mööda õmblust. Mõni nunn kasutas sel otstarbel ka klaasitükki. Nunnad tegid oma tööd vaikides, endamisi palvetades, keegi neid ei häirinud.
Aga juhtus midagi etteaimamatut. Mõned vangid haigestusid, neil olid kõhud lahti! Tüüfus? Kardeti, et haigust levitavad täid!
Laagri ülem Firin külastas nunnasid, et neid inspekteerida ja anda nende tööle uut hoogu, uut hingamist.
“Tervist, emakesed!” tervitas ta reipalt juba ukselävelt. “Kuidas käsi käib?”
“Tänu jumalale!” vastasid nunnad justkui üks mees.
“Kuidas töö läheb?“ jätkas seltsimees Firin leebel toonil. Võttis siis ühe nunna poolt juba puhastatud aluspüksid, muljus käte vahel ja sõnas:
“Midagi krigiseb! Aga kui krigiseb, siis on veel täisid õmbluste vahel, ja nad võivad olla ka elusad. Halvasti töötate, seltsimehed, aga te peate hästi töötama, teie tööle toetub nüüd kogu Belomorkanal. Kui me täidest lahti ei saa, on kanaliga lõpp.”
Nunnad vaatasid üksteisele otsa ja lõid risti ette.
Firin jätkas:
“Töötage hoolsamalt, emakesed. Me kirjutame teist laagriajalehes “Ümbersepistamine”, omistame teile lööktöölise aunimetuse ja anname punalipu.”
Firin tõusis ja lahkus, teda saatis nunnade elav häältesumin, punalipp oli neid üles kütnud…
Olles andnud nunnadele vajalikud juhised, suundus Firin pesumajja. Ülemust võttis vastu tihe aurupilv, naised liikusid selle sees justkui valged haldjad.
“Naised!” Firini hääl oli rahulik aga kindel. “Naised! Te teate mida tähendab vesi ja kui raske on sellega võidelda. Belomoril võideldakse veega, aga kaldalt ähvardab kanaliarmeelasi täi. See fakt on tervenisti teie kätes, kogu Belomorkanal vaatab teid, te olete ehituse kõige tähtsam jaoskond.”
Laagri ülem kutsus kokku lahtise parteikoosoleku. Otsustati – alustada ulatuslikku võitlust täide vastu!
OGPU asus viivitamatult tegutsema – partei otsus on käsk! Sõda täidele! Hurraaa!
Pesunaiste ja nunnade rahulik elu muutus paugupealt. OGPU operatiivvolinikud viibisid ööl ja päeval nende läheduses, jälgisid neid, istusid nunnade kõrvale pingile, piilusid üle õla – kas ikka kõik täid roogitakse õmbluste vahelt välja. Nunnad nihelesid ebalevalt, nad punastasid, aga töö laabus, käed liikusid kärmelt ja osavalt, ainult süda peksles ärevamalt kui muidu…
OGPU oli valvas – partei ülesanne saab täidetud ja ületatud. Brigaadid asusid vastastikku võtma täiendavaid plaane: lupjame barakid valgeks, tunni jooksul organiseerida ühiskondlik kontroll toidu ja leiva jagamise üle, tagada 100 protsendiline sauna külastamine; keegi tõstis loosungi: “Vang ei ole täi, täi ei ole vang!”
Täid kadusid…, kuni järgmise saunapäevani, aga võitlus jätkus, ja võidus ei kahelnud keegi.
Firin tegi oma ringkäike laagrites esialgu üksinda, aga peagi hakkas tema saatjaks ehitustööde ülem Frenkel, endine vang, kogemustega blatnoi, kes juba teadis, kus ja mida kõrgele ülemusele näidata. Frenkel juba teadis, mis ja kuidas! Kõike võis ju sättida, ette valmistada, hoolitseda, et oleks nii, nagu vaja. Frenkel oli kogenud laagrielanik, kogenud ülemus. Ta oskas hästi lahendada kanaliarmeelaste vahel tekkinud tülid – vastu lõugu ühele, ja siis teisele.
Jaoskond jaoskonna, laager laagri järel tutvus Firin kogu BelBaltLag-i elukorraldusega, kõigi selle keerulises, mitmekesises koosluses kehtivate kirjutatud ja kirjutamata seadustega. Aga ühte mõistis ta koheselt – blatnoi on oma, blatnoi reeglid kehtivad ka OGPU-le.
Möödusid nädalad. OGPU GULag-i ülema asetäitja Firin pidas ikka ja endiselt ennast üleval sama tagasihoidlikult, nagu ta seda oli oma saabumise esimestel päevadel. Nõupidamistel kuulas Firin tähelepanelikult kõiki, aga ise ei lausunud mitte ainsatki sõna. Liikusid isegi ringi jutud, et GULag-i laagrite ülema asetäitja Firin on enim jutukas bandiitidega, blatnoidega, ja eriti baabadega.
Semjon Firin ei jätnud tähelepanuta ka rahvusvähemusi. Ta otsis üles barakid, kus elas palju rahvusvähemusi, ja külastas neid:
“Tere-bõrõ!”
“Tere, ülemus!”
“Oled Ferganast?”
“Ferganast.”
“Ma näen, lõust selline. Olin nendes paikades, sain kodusõjas kuuli tagumikku. Kuidas töö edeneb?”
“Hästi töötame; sööme, joome, mitte millegi üle ei kaeba. Kõik ülemused on head, ainult eesleid ei ole.”
“Eeslid leiame, aga kustkohast sina oled?”
“Ei me saa mitte vene keelest aru.”
“Varsti õpid ära ka hiina keele!”
Rahvusvähemused olid enne Firini tulekut olnud varjus, ehituse nurkades. Firin otsustas võtta täiel määral kasutusse selle vähese, pooleldi mädanenud ja kõikuva tööjõu. Tuli kummutada müüdid, mis olid laagri blatnoide poolt välja mõeldud, et kõik need Bagdasarovid, Musurgalijevid, Umarovid, Guruh-Zade´d, Mahnudovid ei taha sõrme sõrme vastu lüüa, vaid tahavad ainult ennast kõigutada ja laulda oma psalme.
Siin, nagu alati, astus lavale tormiline tšekisti tööstiil, temale omase eelneva sügava luurega, detailide kaalumise, inimeste läbinägemise ja nende valikuga ning otsese löögiga mööda haiget lüli.
“Rahvusvähemusi me ei võta! See pole rahvus!” rääkisid laagripunktide ülemad.
“Rahvusvähemused panevad kõik nahka,” sõnas laagri kokk. “Anna neile liha palju tahes, ikka jääb väheseks.”
“Rahvusvähemused on justkui eeslid,” kinnitas metsalangetajate brigadir. “Ütled neile, et puu võib pähe sadada, aga ikka seisab nagu post. Neid tuleb ohtlikest kohtadest vägisi eemale tassida.”
Laagrisse saabumisel käisid rahvusvähemused ringi ehmunud nägudega. Kõik tundus neile olevat esialgu võõras, mittekodune – inimesed, kes neid kamandasid, kanal, mida nad ehitasid, ja söök, mida neile ette andi suurte plekkaussidega ja mida nad siis aeglaselt ja kahtlustavalt mälusid. Kapsasupp sealihaga – suur vene maiuspala – tekitas nendes vastikust. Ainuüksi kapsasupi lõhn pani neid võpatama – sea lõhn! Nad ei osanud viltides käia; vildid tirisid neid tagasi, ikka samm edasi ja kaks sammu tagasi… Nad ei pesnud ennast nädalaid.
“Ei lähe vene sauna,” sõnasid nad kaeblikult üksteisele.
BelBaltLag-i ülema Firin ees seisis tohutu tööpõld vangide kasvatamisel. Nõukogude Liidu vennalikest liiduvabariikidest saabus laagrisse erineva usutunnistuse, kasvatuse ja maailmavaatega inimesi. Nüüd tuli neid kõiki ümber kasvatada, ümber sepistada nii, et nad oleksid vormilt sotsialistlikud ja sisult kommunistlikud.
Juba 1919 määras Kommunistliku (bolševike) Partei VIII kongress: asendada karistussüsteem kasvatussüsteemiga! Kas see tähendas seda, et enam kedagi ei karistata, ainult kasvatatakse, kohaldades selleks nõukogude pedagoogika suursaavutusi? Ei, bolševikud teadsid mida tegid – see tähendas koonduslaagrite asutamist Nõukogude Liidus. Selle “ülla” idee elluviimine võttis aega, ees seisis enneolematult suur töö, seni aga istusid vangid vangilaagris kui lihtsad kinnipeetavad, saades vahetevahel vangivalvuritelt kasvatuslike vahenditena ainult räiget sõimu ja jalahoope. Kuid ajad muutusid, muutusid kombed ja kasvatusvahendid.
Moskva ei maganud, Moskva töötas. Lubjankal istusid OGPU esimees Genrihh Jagoda ja GULag-i ülem Matvei Berman sügavais mõtteis laua taga, aeg-ajalt jõid viina ja hammustasid Solovetsi heeringat peale. Nad arutasid vangide ümberkasvatamise, ümbersepistamise küsimusi.
OGPU esimees Jagoda vangutas kahtlevalt pead:
“Vaenulikke elemente tuleb ümber kasvatada sundkasvatussüsteemiga? Aga kuidas on võimalik teadvust sotsialistlikuks ümber teha, kui see on juba vabaduses sotsialismile vaenulikuks kujunenud ning tajub laagrisundi kui vägivalda, mis võib vaenu ainult süvendada?”
Matvei Berman sõnas veendunult:
“Väga lihtsalt – seda tuleb teha mõtestatud tööga, mil on ülev eesmärk! See teeb ümber iga vaenuliku või ebakindla teadvuse. Ja selleks on vajalik tööde kontsentreerimine hiiglaslikele objektidele, mis rabavad kujutlusvõimet oma suurejoonelisusega. Sellega saavutatakse töö näitlikkus, efektiivsus ja paatos. Kusjuures, tingimata on vajalik töö nullist kuni lõpetamiseni, et iga laagrisolija tajuks oma isikliku töö poliitilist resonantsi, kogu maa huvitatust tema tööst”.
Kasvatustööga alustati, kuid selle nõidusliku “kasvatustöö” häda ja viletsus seisnes selles, et sõnad ja praktika ei läinud kokku.
Ööl ja päeval üürgasid BelBaltLag-i tsoonis ja väljaspool seda, Belomorkanali süvendi äärel postide otsas valjuhääldid: kasvatustöö toimus ööpäev läbi, aga kümned tuhanded vangid hukkusid kanali ehitamisel, nende asemele toodi uued ja “kasvatustöö” jätkus…
Valjuhääldi kanaliäärel aina üürgas, “kasvatades” süvendis, vees ja poris, labidate ja kangidega müttavaid vange. Laagri raadiosõlme ülem, endine Moskva Raadio ühiskondlik-poliitilise osakonna juhataja, vang nr 67495, teadustas järjekordsest saatest:
“Räägib Belomorkanal! Räägib Belomorkanal! Kanaliarmeelased! Täna esinevad teie ees vangid, kes on täielikult ümber kasvanud ja asunud sotsialistliku ülesehitustöö kangelaslikele radadele. See ei olnud kerge, nende hinges toimus võitlus, aga nad võitsid vaenlase oma hinges. Kanaliarmeelased! Sissejuhatava sõnavõtuga esineb teile vang number 5678, BeltBaltLag-i kasvatustöö instruktor.”
Vang nr 5678, endine ÜK(b)P KK välissektori juhataja, spioon, alustas enesekindlalt ja vilunult. Temale oli raadioesinemine köki-möki, oli ta ju seda teinud partei keskkomitees tuhandeid kordi.
“Kodanikud karistusalused! Täna räägin ma teile kodanlike, röövellike kapitalistlike riikide karistusviisidest.
Kanaliarmeelased! Ainult meie kodumaal, Nõukogude Liidus, Kommunistliku partei targal juhtimisel, mõistetakse süüdlastele õiglasi ja humaanseid karistusi, kusjuures peamine on sotsialistlik seaduslikkus ja ebateadlike, kontrevolutsiooniliste elementide ümberkasvatamine paranduslike tööde abil. Mis toimub aga kodanlikes riikides? Seal tallatakse jalge alla kõik inimlikud õigused ja pannakse toime tõelisi piinamisi ning tapmisi. Eriti elajalikult kohtlevad oma vange Jaapani imperialistid. Näiteks, Jaapani saarel Riu-Kiu harrastatakse erilist poksi, mis kannab nimetust riu-kiu poks. See toimub järgmiselt: inimene riputatakse jalgupidi lakke. Ta on vatijopes ja viltides. Seda õnnetut inimest, kes ripub pea alaspidi, taotakse rusikate ja jalgadega. Poksija materdab inimest oma jõudu säästmata, ainult et ta kuidagi eriliselt pööritab rusikaid. Ta kargab kahe jalaga õhku ja artistlikult, kuke moodi, taob jalgadega õnnetut vangi. Vangivalvurid peksavad erilisel viisil, riu-kiu võitluskunsti kasutades, vangi niikaua, kuni tema roided, kopsud, maksad, kõik siseelundid on segi paisatud, aga vangi nahk jääb terveks ja väliselt ei ole vangil mitte mingeid vigastusi. Jaapanlased on meistrid välja mõtlema igasuguseid peeneid nippe oma vangide kohtlemisel, seal pole nii nagu meil, Nõukogude Liidus, kus vangi kaitseb sotsialistlik seaduslikkus…”
Ootamatult kostis üle kanali tugev kärgatus, seejärel kohutav mürin ja inimeste meeleheitlikud karjed. Dünamiidiga õhkulastud graniitrahn varises alla, see tõmbas endaga kaasa tohutu kivimitelaviini, mis mattis enda alla sadasid kirkade ja haamritega kanaliääres töötavaid vange. Veevool viis endaga kaasa laibad ja veel hinge vaakuvad, meeleheites appikarjuvad vangid. Aga valjuhääldi karjus üle selle segaduse ja tohutu tragöödia aina edasi.
“Sellised on lood Aasias. Aga kuidas koheldakse vange Euroopas? Inglismaal mõisteti 1926.aastal Inglise Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed surma 1798.aasta seaduse järgi. Kusjuures enne surma ei antud neile lugeda mitte ainsatki raamatut, mingeid raamatukogusid vanglas pole ette nähtud, ajakirjad ei käi, kirjutusvahendeid pole, ja niiviisi, viimaseid uudiseid lugemata, peavad surmamõistetud kommunistid lahkuma oma elust.
Londoni advokaat, professor Folgen, astus türmis oma kaitsealuse number 4567 juurde kambrisse. Kaitsealuse nime ta ei teadnud, ka kaitsealune ise oli juba unustanud oma nime ega teadnud, mille eest ta oli süüdi mõistetud, kuigi kandis 99 aastast karistust. Advokaat teostas temale kui määratud korras kaitsjale antud kohustusi, arvates, et tegemist on tavalise taskuvargaga. Aga enne, kui ta jõudis asuda oma kaitsja kohustusi täitma, astus kambrisse vangivalvur, pöördus vangi poole ja teatas: ”Vabandust, söör, me peksime teid, et saada puhtsüdamlik ülestunnistus, aga see eelmine peksmine ei läinud arvesse, kuna Inglise parlament ei kinnitanud seda ära; me peame teid uuesti peksma, söör…”
Lähme edasi, Saksamaale, New Mexico liidumaale. 1876.aastal tappis nooruk, nimega Pomroi, armukadedusehoos oma seltsimehe. Ta paigutati üksikkambrisse. Ta oli alles 14.aastane. Kaks aastat hiljem tekkisid tal esimesed mõtted naistest, kolm aastat hiljem ilmusid tal välja esimesed habeme tunnused, veel neli aastat hiljem oli talle vaja uut kehakatet – ta oli kasvanud. Ta ei teadnud mitte midagi sõdadest, revolutsioonidest, automobiilidest, kinematograafiast, aviatsioonist, raadiost ja naistest. Ta jäi vanaks ja suri ning maeti 1932.aastal vangla müüride taha. Ta elas 56 aastat üksikkambris, ja seda ainult seepärast, et puudus sotsialistlik seaduslikkus.
Kanaliarmeelased! Rändur, kes külastas 1928.aastal New Yorgi Sing-Singi vanglat, uuris vangide toimikuid. Ja mida ta märkas? Enamus vangistatuist olid istuma pandud 1880 aastal, kusjuures kõigil üks ja sama süüdistus – lehmavargus. Rändur veendus oma silmaga, et enamus vangidest olid juba hulluks läinud, paljud hulluks minemas. Nagu te ise eeltoodust võisite järeldada, kodanikud karistusalused, Ameerika türmid ajavad inimesed hulluks.
Kodanikud karistusalused! Tuleb pidada silmas tõsiasja – kui kodanlik kohus ei leia olevat võimalust kommunisti tappa, siis mõistab ta kommunisti eluaegsesse türmi. Kaheteistkümne aastane laps, kommunist, müüs Brüsseli tänaval kodanike õiguste eest seisvat ajalehte, ja talle mõisteti eluaegne vanglakaristus.
Vaat selline on kokkuvõtlikult kodanlike türmide olukord. Aga see ei ole veel kõik.
Kriminaalkurjategijad saavad vanglates endale luua eriolukorra, kui neil on küllaldaselt raha. Prantsuse türmides on võimalik saada hea, kõigi mugavustega tuba, seda nimetatakse – cellule de pistole, ja seda kahe ja poole frangi eest päevas, mis sisaldab kütet ja valgustust, aga poolteise frangi eest saab toa ilma kütte ja valgustuseta. Kui maksta veel juurde kaks franki, võib vang endale kambrisse tellida ka naise igas vanuses. Vaat siin väljendub selgelt klassivahe, vaeste türanniseerimine. Kodanlikes riikides, mis nimetavad ennast õigusriigiks, on tööline türmis sama õigusetu nagu ta oli väljaspool selle seinu. Sotsialistlikkust seaduslikkusest pole seal jälgegi.
Nüüd tuleme tagasi Tsaari-Venemaa karistusasutuste juurde.
Venemaal võeti karistusaluseid, seda eriti kommuniste, vastu saunas. Anti käsk ennast alasti riietada, peale seda aeti neid läbi rivi, kus neid juba ootas 60-70 vangivalvurit. Vangidel peksti puruks ribid, kopsud ja maksad, moonutati nägu, taoti välja hambad. Aga need, kes jäid meelemärkusetult lamama, valati üle külma veega, ja peksti uuesti. Veri voolas ojadena, verega olid määritud seinad, verd oli näha kõikjal. Lisaks sellele kasutatakse moraalset piinamist: inimesele joodetakse sisse kastoorõli, peksmise ajal teeb ta ennast täis. Eesmärk on inimest häbistada, moraalselt laostada ja ta tahtejõud purustada. Süütuid inimesi lastakse maha nii sageli, et kuulidpidevalt vilistavad kõrva ääres, kuule lendab nii paksult, et on raske hingata, inimesed lämbuvad – ja seda ainult seepärast, et puudub sotsialistlik seaduslikkus.
Aga võtame kodanliku Soome, kunagise Venemaa koloonia. Mitte kaugel Nõukogude Karjalast voolab revolutsiooniliste tööliste veri. Soome! See on järvede, jõgede ja metsade maa, hing võiks hingata kergelt. Aga mis toimub tegelikkuses? Ekansi türmis on 500 poliitvangi, kõik eluaegsed. Türmis on rõsked seinad, tuberkuloos; söögiks mädanenud kala, sedagi vähe. 17.juulil 1931.aastal haigestus enamus vangidest toidumürgistusse mittesöödava toidu tõttu. Haiged vangid aeti tööle, ja polnud tähtis, kes sa oled: advokaat, raamatupidaja, insener, teadlane, õpetaja, preester, raiu metsa, kui ei jõua – kartser. Normi ei täida – kartser ja söögipajukist ilma. Kõik kartserid Soome vanglas on ületäidetud, sisse saab ainult erandjuhtudel, tutvuse kaudu, või muidu oota väljaspool kartserit, ja seal pole pajukit üldse ette nähtud. Aga blatnoid saavad kartserisse väljaspool järjekorda, kommunistid peavad ootama…
Näiteks Rovaniemi asulas puhkes tulekahju, saematerjali ladu põles. See oli 1930.aasta augustis. Valvurid püüdsid kinni esimesed ettejuhtuvad, need osutusid kommunistideks. Nad polnud milleski süüdi, pidasid ladude juures parteirakukese koosolekut ja jõid kolme peale ära kõigest kaks pudelit viina. Aga politsei, pidades silmas, et nad on revolutsioonilised tegelased, sidusid nende käed selja taha. Öösel väljus üks Rovaniemi elanik oma majast asjale ja kuulis mingit oigamist. Ta nihutas põõsad eemale, hiilis lähemale ja tardus hirmust: suure lõke ääres rabeles kinniseotud inimene, ta oli alasti. Tulekeeled neelasid ta keha – praeti kommunisti! Kas te kujutate seda endale ette? Soomes praetakse ainult kommuniste ja proletaarlasi, teised kurjategijad, rikkad, pääsevad tühise karistusega või jäävad hoopiski karistamata.
Aga jätkame nüüd kommunisti praadimisega. Inimene karjus. Tema ümber seisvad politseinikud peksid teda kaigastega, mitte lastes tal lõkkest eemalduda. Aga hädaline üha karjus: “Seda ei teinud mina!” Edasi veelgi hullem – õnnetu asetati palja tagumikuga sipelgapesale. Sipelgad katsid paksu kihina tema alasti keha, seejärel hädaline karjus: “Hästi! Jah, mina panin laualao põlema!” Vaat nii käib õigusemõistmine kodanlikus Soomes, sest selles riigis puudub sotsialistlik seaduslikkus; selline on Soome kohtumõistmine, kus inimlikkuse asemel on ainult graniit, järved ja mets.
Kanaliarmeelased! Vaat nii näevad välja kodanlikud türmid ja sellised on seal karistused, sest seal puudub sotsialistlik seaduslikkus.”
Valjuhääldi krabises mõnda aega ja jäi vait, aga mitte kauaks, peagi elustus uuesti ja raadiosõlme ülem teadustas uuest esinejast.
“Kodanikud karistusalused! Nüüd anname sõna kinnipeetavatele, kes on meie koduses BelBaltLag-is elades ja kanaliehitusel ennastsalgavalt töötades ümberkasvanud, kes on muutunud uueks inimeseks, nõukogude inimeseks. Oma kogemusi jagab teisega vang number 54932.“
Valjuhääldis kostis mitu praksatust ja siis kõlas lõunavenemaalase dialektiga hääl:
“Olin kulak, kahe käega oma maalapi küljes kinni. Algas kollektiviseerimine, kolhoosi ei tahtnud astuda, olin jätkuvalt kahe käega maalapi küljes, justkui tarakan. Arreteeriti, sain mõned müksud kuklasse ja anti kümme aastat, et mõistusele tuleks. Nüüd töötan siin, Belomorkanalil, olen puusepp, õpetan teisi, sain preemia – suurendati leivanormi. Olen oma eluga rahul, siin on hea ja rahulik, enam ei sunni mind miski vägi kolhoosi tagasi pöörduma, seal on kümme korda hullem kui siin. Seal polnud ma mingi töötaja, aga siin, ehitan kanalit; võin neid ehitada igal pool ja niipalju kui vaja. Aga maalapil töötades ei leia ma mingit rõõmu, ptüi!, parem nina urgitseda.”
Valjuhääldi prõksus ja ragises ja koheselt andis raadiosõlme ülem, vilunud propagandist, teada järjekordsest esinejast:
“Teiega vahetab kogemusi vang nr 39503.”
“Vedelesin kodus niisama, tööd ei teinud. Kõht valutas, sõin ennast rasva. Pidevalt ajas oksele. Mida ka ei söönud – kõik tuli tagasi. Enam kui poolteist aastat toitusin ainult piimast ja pudrust, aga ikkagi oli soolikates valu, justkui oleks klaasi söönud. Muutusin vihaseks ja küüniliseks, ei lasknud kellelgi rahus elada, muudkui norisin tüli ja kaklesin, justkui lolliks läksin; loll ja kõik! Lollusest tegin igasuguseid tempe: peksin läbi kohaliku ajalehe kirjasaatja, oli teine parteilane, varastasin mis kätte juhtus, keelitasin ühte suli, et ta kolhoosi heinaküüni põlema paneks. Tõsi see, et kolhoosi heinaküün põletati maha, aga põlema pani mitte see, keda ma kuriteole kihutasin, vaid keegi teine. Aga mind võeti kinni, ja asja eest; siin ma nüüd olen, lollpea, istun oma kümmet aastat, või mis siin istuda: töötan kangelaslikult, palehigis, et ümber kasvada ja saada eeskujulikuks sotsialismiehitajaks. Õppisin elu tundma ja nüüd, alles siin, laagris, mõistsin, milline on tõeline nõukogude inimese elu – see on suurepärane laagrielu, varem polnud mulle sellist elu antud. Nooruses sai ka koos Mahnoga ringi kolatud ja röövitud, jõime ja laaberdasime. Aga siin on juhtivtöötajad hoopis teised: inimlikud, korralikud, distsiplineeritud; vahel vangivalvurid annavad küll vastu lõugu, aga asja eest, ikka asja eest. OGPU operatiivtöötajad ei joo, ei aja naistega ringi ega midagi. Kuigi, mis seal salata, naisukesed on siin sellised, et vaatad, ja oled omadega läbi, löö või risti ette.”
Tekkis jällegi lühike, krabisev paus, valjuhääldi elustus ja endine kommunistliku partei funktsionäär, raadiosõlme ülem andis teada: .
“Kanaliarmeelased, teile räägib oma kogemustest ja ümberkasvamisest endine prostituut, vang number 49584.”
“Ma olen vang nr 49584, minu nimi on Nadja, ma tulen Moskvast,” kõlas üle tsooni, kõigis Belomorkanali ehituse objektidel Nadja õrn, pisut peibutav hääl. Naisena ei suutnud ta ka siin jätta oma nime ütlemata ja flirtimata, justkui ahvatlenuks ta järjekordset meesklienti.
Nadja jätkas:
“Jäin töötuks, mind visati ühiselamust välja, hakkasin prostituudiks. Aelesin mööda Moskvat ringi, Tagankal ja Arbatil, mõnikord ka Punase väljaku kangialustes ja Lenini mausoleumi nurga taga; kleepisin ennast meestele külge justkui takjas, müüsin oma keha ja teenisin sandikopikaid. Mehed kasutasid mind ära, ahistasid ja ekspluateerisid ühtejärge, aga siin, laagris, suhtuvad kõik meesvangid minusse heatahtlikult, nad näevad minus mitte naist, vaid seltsimeest.“
Siinkohal, mitteomaselt nõukogude propagandale, Nadja siiski valetas veidi, niiöelda ilustas tegelikkust, aga pigem ei lubanud etteantud tekst tal “teemast“ kõrvale kalduda.
Tegelikult, ega laagri barakielu eriti ei erinenudki naiseelust Moskva proletaarsetes ühiselamutes. Ka siin, nagu töölisühiselamutes, elasid naised ja mehed koos. Ja ka siin jalutasid söönud moega, enesekindlad ja jultunud pridurkad, uhkeldades oma uute vatikuubedega, neliknaride vahel. Istusid naisterahva kõrvale, tegid juttu, kutsusid enda poole külla. Nad ei elanud ühisbaraki suures ruumis, vaid “kabiinides” mitmekesi koos. Neil oli olemas elektripliit ja pann. Ja neil oli koguni praetud kartulid! Esimesel korral kutsuti lihtsalt maiustama, aga kärsitumad nõudsid kohe pärast kartuleid arve tasumist – keeldumine tähendas saatmist brigaadi, kõige raskemale tööle.
Endine prostituut Nadja jätkas:
“Aga nüüd olen ma siin, Belomoril, olen ümber kasvanud, olen justkui süütu, olen täiesti süütu…”
Ootamatult kostsid valjuhääldist krõpsatused ja valjuhääldi vakatas. Valitses vaikus. Propagandist oli Nadja kõne ettevalmistamisel teinud apsaka; Nadja sõnad – olen täiesti süütu – võisid kuulajates tekitada vääritimõistmist, võidi arvata, et mitte tema üksi ei ole selles laagris täiesti süütu…
Segadus raadiosõlmes ei kestnud siiski kuigi kaua, koheselt kõlas üle tsooni, üle Belomorkanali objektide, kanalisüvendeis rassivate inimeste BelBaltLagi-i kultuuri ja kasvatustöö ülema, endise diversandi ja vägistaja, endise NSV Liidu Kultuuriministeeriumi pedagoogikaosakonna juhataja, vangi number 79569 kõlav, enesekindel hääl:
“Kodanikud kinnipeetavad! Kanaliarmeelased! Me töötame Belomoril, oleme läbinud karmi, kuid õiglase kooli: me oleme saanud targemaks, meie hing on muutunud puhtamaks. Oleme vabanenud mädasest väikekodanlikust kitsarinnalisusest, mida, justkui paha haigust, kandsid endas enne Oktoobrirevolutsiooni miljonid inimesed. Me oleme vabanenud taolisest haigusest ainult tänu parteile ja valitsusele, kelle abil avanes meil võimalus saavutada kangelaslikke ja üllaid töövõite.
Mitte keegi selles laagris ei jää ilma tööta, mitte kedagi ei ahistata ega visata barakist välja. Paljud teist on oma tööga ära teeninud selle, et karistust vähendataks. See ei ole mitte armu andmine, mitte kaastunne, vaid see on autasu eeskujuliku, kangelasliku töö eest, see on autasu töö eest, mida tehakse ühiskonna huvides, kõigi sotsialismiehitajate huvides. Te teate, et isegi isevalitsuslikul Tsaari-Venemaal ei poodud ühte ja sama inimest kaks korda; sotsialistlik seaduslikkus mitte ainult ei tee seda, vaid annab eksinud inimesele võimaluse ümber kasvada, saada tõeliseks, omakasupüüdmatuks ja andunud sotsialismiehitajaks. Ja kuigi haige ei pea teadma, kuidas tunneb ennast doktor, on hea, et te mõistate ja suhtute suure lugupidamisega meie eesrindlikesse ja abivalmidesse laagriülematesse, sealhulgas vangivalvuritesse ja OGPU töötajatesse.
Kanaliarmeelased! Raadio Belomorkanal lõpetab oma saatesarja ümberkasvamisest, ümbersepistamisest, ja jätkame homme samal ajal. Jõudu tööle, kodumaa teid ei unusta!”
Valjuhääldist hakkas kostma muusikat, esines sümfooniaorkester.
Siiski polnud raadio ainuke kasvatusvahend, seda tööd tehti ulatuslikult ka muude pedagoogiliste vahenditega, seejuures kasutati laialdaselt trükisõna.
BelBaltLagi ülem Semjon Firin, olles kirjanduse- ja kunstihuvile inimene, kes kirjutas ka ise luuletusi ja poeeme Stalinist ning paranduslike tööde asutisi ülistavaid artikleid Kommunistliku Partei häälekandjale “Pravda”, asutas juba oma esimesel töönädalal laagrilehe nimetusega “Ümbersepistamine”. Ja nüüd töötasid ajalehe korrespondendid, pridurkade seisusesse kuuluvad vangid, palehigis, et igal hommikul oleks värske ajaleht söögibaraki laual ja jõuaksid ka kõikidele kanali objektidele kogu trassil.
Ajalehetoimetuse töötajate elu ei olnud kerge, see ei olnud meelakkumine, samas aga nende tööd hinnati, ja seda mitte ainult ülemused, vaid ikkagi need kümned ja sajad tuhanded laagrilehe lugejad, kes müttasid päeval ja ööl kanali süvendis. Neist, nende tööst ja võitlusest kirjutas laagrileht “Ümbersepistamine”.
Väljas oli pime, külm, tuiskas lund. Töödejuhataja väikeses, üldisest barakist laudseinaga eraldatud uberikus toas oli külm ja poolpime, väike klaasita tatnina andis ainult hägust valgust. Tint tindipotis muutus pikkamisi paksemaks, külmus. Töödejuhataja oli unine ja väsinud. Tema vastas istus laagriajalehe korrespondent, endine klassivaenlane, kes veeretas oma kümmet aastat selle eest, et töötades ajalehes “Pravda” astus ämbrisse – ei osanud kirjutada nii nagu vaja, ei osanud järgida partei joont, ei tundnud konjunktuuri.
Korrespondent esitas küsimusi, aina küsitles ja kirjutas oma bloknooti. Töödejuhataja suitsetas ja üritades unest võitu saada, vastas küsimustele aeglaselt ja vastu tahtmist.
“Teid huvitab minu perekond? Mis perekond? Mind mõisteti süüdi 1925.aastal, anti kümme aastat, kahjurluse eest. Naine, mõistes, et mind enam ei näe, abiellus teisega. Kui sattusin vangi, oli poeg kümneaastane. Aga pole viga, olen laagris karastunud, õppinud ehitama sotsialismi, tuleb aeg, leian uue naise. Praegu on tähtis kanal, selle ennetähtaegne valmimine. Ei ole ilus seltsimees Stalinit, kommunistlikku parteid alt vedada. Istun siin, pean plaani, kalkuleerin poole ööni. Homme seisab ees jällegi võitlus, kaevikusõda, mis kestab nädalaid ja kuid.”
Korrespondent pani töödejuhataja sõnad, mõtted kirja – homse ajalehe jaoks. Oli selgelt näha, et klassivaenlane oli ümberkasvanud. Kuid korrespondendi tööpäev polnud sellega veel lõppenud. Ta jättis töödejuhatajaga kiirustades hüvasti ja ruttas küpsetushoonesse, leivatehasesse.
Mida lähemale leivatehasele, seda enam püüdsid ninasõõrmed meeldivat värske leiva ja äsjaküpsetatud pirukate lõhna, sülg kogunes suhu, nälg pitsitas kõhus ja rebis küüntega, nõudes toitu. Leivaküpsetusahju meister, kes oma välimuselt meenutas idamaiste maiustustega kauplejat, pani taina kerkima ja leidis seejärel aega vastata laagrikorrespondendi küsimustele.
“Kui palju on teil siin töötajaid?”
“Meid on siin kümme inimest vahetuses, kõik kriminaalkoodeksi paragrahv viiskümmend kaheksa kümne järgi, nõukogude vastane agitatsioon. Küpsetame kolmes vahetuses, varustame leivaga kogu laagrit. Küpsetajatest neli raiusid varem puid, seejärel olid pagari õpilased, aga nüüd on nad kõrge kvalifikatsiooniga küpsetajad. Kolm neist küpsetavad pirukaid: kapsapirukad, liha-, peki- ja porgandipirukad.”
Korrespondent neelas sülge, krabistas pliiatsiga mööda bloknoodi lehekülgi, ja esitas siis ootamatu küsimuse:
“Millised on tootmise puudujäägid, takistused, vajakajäämised? Kas on esitatud ka ratsionaliseerimisettepanekuid?”
“Kuidas siis muidu?” sõnas meister. “On ka puudusi, neid on alati. Ahi ajab veidi suitsu sisse, aga üldiselt pole viga, head ahjud. Puid on ka piisavalt, aga puulõhkujaid ei jätku, justkui väljaspool laagrit inimesi vähe oleks. Aga kõigil on raske, ehitame ju sotsialismi, iga algus on raske. Raske on seltsimees Stalinil Kremlis, raske on kogu kommunistlikul parteil tervikuna. Aga raskused selleks ongi, et neid ületada. Olen mõelnud ka ratsionaliseerimisettepanekule.”
Üks küpsetajatest võttis parajasti ahjust välja pruune, suuri, isuäratavalt lõhnavaid präänikuid. Need olid präänikud tööeesrindlastele! Märgates korrespondendi näljast pilku, ulatas meister ühe prääniku korrespondendile. See asus isukalt, nohisedes ja suud matsutades, sööma. Olles saanud oma präänikuga ühele poole, sõnas korrespondent leebelt, omamehelikult:
“Olgu, ma kirjutan, et olete esitanud kaks ratsionaliseerimisettepanekut, aga kolmandale mõtlete.“
Korrespondent jätkas intervjuuga, aga peagi tekkis uus paus – meister ja tema abiline asusid ahjust välja võtma tohutu suuri, rasvast särisevaid lihapirukaid. Meister, ilma, et oleks korrespondendi küsimuse ära oodanud, selgitas:
“Need on lihatäidisega preemiapirukad, neile, kes on välja võidelnud lööktöö eesrindlase rändpunalipu.” Seejärel võttis ühe suure, rasvast nõretava piruka, tahtis alustada selle söömist, kuid märkas siis korrespondendi pilku – see vahtis justkui koer, vahtis pingsalt ja ainiti pirukameistri käe liikumist suu suunas, neelatas ja limpas keelt.
Meister murdis tüki: “Säh, võta!”
Korrespondent sõi ahnelt pirukatüki ära, libistas käeseljaga üle rasvast määrdunud lõua ja asus kiiresti pliiatsiga mööda bloknooti krabistama:
“Pirukameister näitas vestluses üles klassiteadlikust, väljendas lugupidamist nõukogude võimule ja poolehoidu sotsialistlikule korrale, kommunistlikule parteile ja isiklikult seltsimes Stalinile. Paadunud kurjategijate, klassivaenlaste ja spioonide ümbersepistamine parandusliku töö laagris kulgeb edukalt, partei ja OGPU poolt seatud eesmärgid realiseeruvad ennatlikus tempos.”
Pirukameister murdis “leheneegrile” veel tükikese pirukat ja tõusis – töö ootas. Tõusis ka korrespondent, heitis kahetseva pilgu lööktööliste pirukatele ja väljus öösse. Ta seadis sammud toimetusebaraki poole. Hommikuks peab värske ajaleht olema valmis ja enne tööpäeva algust jõudma lugejateni.
Hommik ja äratus saabus nagu alati – laagriraadio ragisemisega. Baraki seinal paiknev valjuhääldi krabises veidi aega ja koheselt kostis reibas naisehääl:
“Hallo! Hallo! Räägib laagri raadiosõlm. Tõuske! Tõuske! Aeg on tööle minna. Tähelepanu! Eilse päeva jooksul vähenesid järsult lööktööbrigaadide näitajad.”
Raadioleht lõi häirekella! Aga unised inimesed vahtisid umbuslikult valjuhääldit – ei või olla? Kuidas nii? Kes need on? Valjuhääldist kostis karmoškamuusika ja siis sai juba tuld mahajääjate brigaadi brigadir, kes keelitas oma brigaadi mehi, et need varastaksid naaberbrigaadi kärud, viiskümmend tükki, et nende töönäitajaid alla viia. Paistis, et lõhnas kartseri järele, aga jälle mängis karmoška. Seejärel kõlas raadiost meeldiv tenor:
“Kanaliarmeelased! Tegime kokkuvõtted parimate lööktööliste konkursist. Kõrgete tootmisnäitajate eest premeerisime lööktöölisi Stalini portreedega, mis on joonistatud õlivärvidega. Selles konkursis on osalenud juba kolm kuni neli tuhat lööktöölist. Stalini portreesid on antud neile, kes täitsid plaani sada kaheksakümmend protsenti.”
Laagri ajalehetoimetuses ja raadiosõlmes kees töö ööpäevaringselt. Laagrikorrespondendid magasid siinsamas, toimetuse ruumides põrandal, vanal tekil või kasukaräbalal. Nad olid valmis iga hetk üles kargama ja kiirustama sinna, kus toimus midagi uut, kiirustama sinna, kus täideti ja ületati plaani, ehitati sotsialismi.
Laagrilehe “Ümbersepistamine”” toimetaja, hea toitumusega kõhukas mees, ajalehe “Pravda” endine välisosakonna juhataja, kes oli mõistetud süüdi spionaaži eest, tormas mööda toimetuse barakki ringi ja kisas keeletoimetajate peale:
“Te kuradi oinad! Ärge nüsige artikleid ära, jätke võimaluse korral nende esialgne stiil ja keel alles, ainult lisage rohkem hüüdlauseid! Rohkem hüüdlauseid ja loosungeid, te kuradi lambapead! Iga artikkel peab olema lööv, kasvatama lugejas austust ja armastust kommunistliku partei ja isiklikult partei peasekretär seltsimees Stalini vastu.”
“Ümbersepistamine” polnud mitte tavaline nõukogude ajaleht. See oli OGPU parandusliku töö laagri organ, selle häälekandja. Ajalehe toimetus kuulus orgaaniliselt laagri kuulturi- ja kasvatustöö osakonna juurde. Kusjuures ajalehe tegijateks ja ka lugejateks ei olnud teadlikud nõukogude kodanikud, vaid endised kurjategijad. See oli ka ainuke asjaolu, mis eristas laagri ajalehte teistest partei ja nõukogude organite ajalehtedest väljaspool laagriväravat. Ajalehetoimetus töötas laagri parteibüroo juhtimisel, tema näpunäidete järgi. Siin peeti silmas kõiki nõukogude hea ajakirjanduse tavasid ja norme, samas arvestati laagrilehele omast spetsiifikat, tunnetati tohutut vastutust, sest partei ideed, suunised tuli sisendada peadesse, mis polnud sellele mitte just kõige vastuvõtlikumad.
Toimetuse ühes nurgas, eraldi lauakese taga, istus tigeda näo ja pisut totra olemisega, suure kongus ninaga meesterahvas. See oli ajalehe tsensor, endine “Pravda” tsensor, kes oli Pravdas lasknud ilmuda ühel kahemõttelisel följetonil, mida Stalin mõistis ainult üheselt – tema üle irvitatakse. Tsensor mahalaskmisest küll pääses, aga kümme aastat sai siiski ära; nüüd istus ta siin, ja veeris iga rida, üritades avastada, tuvastada midagi kahemõttelist. Ilukirjanduslikud sõna- ja lauseseaded ning kujundid olid ajalehetekstides keelatud, kõik tuli välja öelda otsekoheselt ja üheselt mõistetavalt, et partei suund oleks selge ja läbipaistev. Tegelikult olidki siin koos, kui mitte endine “Pravda“ toimetus täies koosseisus, siis kaalukas enamus küll, sest peale Trotski ja trotskistidega arveteõiendamist tehti ka “Pravda” toimetuses puhas töö. Seda nimetati parteiliseks puhastuseks. Tõmbetuules siia ja sinna viselnud toimetuse töötajad saadeti paranduslike tööde laagrisse, “Pravda” uksed ja aknad suleti kindlalt, vältides vähemaidki kõikumisi, uus kaader läbis OGPU lojaalsuskontrolli.
Laagrilehe tsensor hoolitses mitte ainult sõnavabaduse eest, ta jälgis ka, et korrespondendid oleksid printsipiaalsed, kindlameelsed, ja et nad ei laseks ennast mõjutada või ära osta. Laagri ajaleht “Ümbersepistamine” pidi olema ja oli laagri au, mõistus ja südametunnistus. Näiteks korrespondent kirjutas:
“Povenetsi jaoskonna laagris kriminaalkurjategijatest koosnev brigaad täitis plaani 200 % ulatuses, aga brigadir Sidorov unustas neile välja kirjutada mitte ainult lisapajuki, vaid jättis brigaadi üldse ilma leivata.”
Nii kirjutas korrespondent blatnoide brigadirist. Kõik tavalised vangid, “poliitvangid” lugesid ja mõtlesid – vaat see on korrespondent, julge ja printsipiaalne, ei kartnud nimetada blatnoide brigadiri nime.
Taoline artikkel, kodanikujulguse musternäidis, sai võimalikuks ainult seetõttu, et laagrilehe korrespondent omas piiritut usku oma ajalehesse ja kommunistlikku parteisse. Ja tähtis polnud üldsegi mitte see, et artikkel oli otsast lõpuni välja mõeldud, laest võetud, sulepeast välja imetud. Kahtlemata teadsid laagris kõik, et blatnoid ei tööta, ja mingist kahesajaprotsendilisest plaanitäitmisest ei saanud siin juttugi olla. Aga tegemist oli ju ikkagi ajalehega, ja nagu öeldud, laagrileht ei erinenud mitte millegi poolest väljaspool okastraati väljaantavatest ajalehtedest; seda enam, et laagrilehes töötasid endised partei häälekandja “Pravda“ korrespondendid ja toimetajad, ja nad püüdsid igati jäljendada oma endise leivaisa stiili ja töövõtteid, ehk head ajakirjanduse tava.
Laagrileht laiendas vangide silmaringi, laiendas sadade tuhandete lugejate silmaringi. Näiteks, vangid töötasid labidatega, kaevasid kanali süvendit. Nad töötasid selles süvendis kuude viisi, isegi terve aasta, suvel ja talvel, vihmas ja lumes, päeval ja ööl. Nad ei näinud mitte midagi enamat kui ainult labidat, pinnast ja käru ning jalge all lirtsuvat pori. Aga ajaleht “Ümbersepistamine” tõi nende silme ette kogu trassi, kõik objektid Medvežeja Gora juurest kuni Soroka asulani. Vangid võisid oma ajalehest lugeda kaasvangide võitudest, nende heroismist ja suursaavutustest. Ajalehel oli tuhandeid, kümneid tuhandeid kaastöötajaid, võib isegi liialdamata öelda, et iga vang oli ajalehe kaastöötaja, tema mittekoosseisuline korrespondent. Just see asjaolu sidus ajalehe massidega.
Saabumas oli Nõukogude Liidu pidupäev, Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 15. aastapäev. Laagrileht “Ümbersepistamine” viis massidesse partei hüüdlaused, need jõudsid iga vangini, jõudsid nendeni, kes kaevasid maad, lõhkasid graniiti, langetasid metsa või vaevlesid kartsas. Laagrileht partei hüüdlausetega jõudis ka nendeni, kes seedehäiretes, lahtise kõhuga kükitasid laagri välipeldikus või istusid, püksid rebadel, baraki paraskil.
Elagu meie suur juht ja õpetaja, elavaist elavaim seltsimees Lenin!
Elagu Nõukogude Liidu esimene kanaliehitaja, geniaalne kanaliarmeelane seltsimees Stalin!
Olgu tervitatud Suur Oktoober – proletaarlaste vabastaja ekspluataatorlikest klassidest!
Elagu paranduslike tööde laagid, elagu GULag ja OGPU!
Elagu kuulsusrika Nõukogude Liidu Kommunistlik (bolševike) Partei, tema Keskkomitee, Poliitbüroo ja isiklikult seltsimees Stalin!
Hurraa, seltsimehed!

Kaheteistkümnes peatükk. Oktoobrirevolutsiooni 15.aastapäeva tähistamine Belbaltlagis. Ooper “Vangidele videvik, Stalinile koidupuna.”

1932. aasta 7.novemdbri õhtul kogunes BelBaltLag-i rahvas kultbarakki pidulikule koosviibimisele, millega tähistati Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 15. aastapäeva. Õhtu programmis oli ettenähtud Belomorkanali ülema, seltsimees Lazar Kogani asjakohane kõne ja kultuuriüritused – peotantsuvõistlus nimetusega “Tantsud tähesäras” ja ooper “Vangidele videvik, Stalinile koidupuna”.
Saal oli kaunistatud loosungite ja punalippudega. Publiku moodustasid Belomorkanali juhtkond, vangivalvurid ja OGPU operatiivvolinikud ning igat masti vangidest asjamehed.
Pidulikule õhtule olid kutsutud ka erikülalised, tegelikult küll kultuuriprogrammis osalejad: endine prostituut, vang nr 93578; endine nepiaegne kabareetantsija, vang nr 6935 ja endine Moskva Suure Teatri baleriin Nina Kun, vang nr 27695.
Naised olid päev enne peoõhtut viidud kanalist, kus nad süvendis maad kaevasid, konvoi saatel sauna; neile anti saunas puhas pesu, korralikult pestud tööriided ning vähekantud vildid. See oli neile suur õnn, sest naine laagris, tööbrigaadis, ei saanud ennast kunagi tunda pestuna, täiesti puhtana. Polnud võimalust saada vett pesemiseks. Vesi oli laagris sageli ainult külmunud olekus ja seda polnud võimalik kuskilgi sulatada. Naistel polnud olemas mingit seaduslikku teed, kuidas hankida marlit või riidelappi. Pesupesemisest polnud mõtet rääkidagi… Saun? Laagrisse saabumine algas saunast, et ära hoida nakkushaiguste levikut, aga kuna laagris kestis inimese eluiga keskmiselt kaks kuud, siis puudus vajadus järgmise pesemiskorra järele…
Kultbarakki suur ruum sumises ootusärevalt, nagu see ikka toimub kontserdisaalis, enne etendust. Baraki nurka oli üles pandud midagi kõnetooli taolist. Selle taga kohmitses kultuuritöö instruktor-organisaator, ta sättis taburetile grammofoni. Seejärel vedas juhtmeid ja seadis üles mikrofonid – BelBaltLag-i Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 15.da aastapäeva pidustustest tehti raadioülekanne. Valjuhääldite vahendusel jõudsid pidustuste programmilised üritused kõigi vangideni kogu trassil, jõudsid nendeni, kellel veel hing sees, kes müttasid kanalisüvendi poris ja vees või langetasid metsa.
Presiidiumi ei valitud, BelBaltLagi ülemused istusid esirea pinkidel.
Äkitselt kõlas plaadilt “Internatsionaal”. Kõik saalisolijad tõusid püsti ja laulsid kaasa, aga kuidagi ilma hoota ja vaimustuseta, justkui käsu korras. Laulu lõppedes kõlas tagasihoidlik aplaus.
Endine Moskva Konservatooriumi kontserdisaali konferansjee, kahjur, vang nr 78347, teadustas pidulikult, kaunil, hästi seatud häälel, justkui hakkaks kohe kohe esinema maailmakuulus tenor:
“Teile esineb Belomorkanali ehituse ülem, GULag-i ülema asetäitja, teeneline tšekist, kahe Punatähe ordeni kavaler, seltsimees Lazar Jossifovitš Kogan!”
Konferansjee asus oma sõnade järel ülimas vaimustuses käsi plaksutama; OGPU-lased ja vangivalvurid toetasid üpris elavalt, pridurkad aplodeerisid loiult.
Esireas istuv Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan tõusis püsti ja siirdus kõnepulti. Kõlas lühike aplaus.
Ehituse ülem alustas asjakohast, pidulikku kõnet.
“Kanaliarmeelased! Juba kaheksa aastat elab bolševike partei, mis kätkeb endas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu tahet ja mõistust, ilma Vladimir Iljitš Leninita. Kuid iga aastaga üha eredamalt avaneb Iljitši organisatsioonilise töö maht ja tähendus, tema erakordne mõttejulgus, tema eksimatu võime näha ette tulevikku.
Sama järjekindlalt ja kiirelt kasvab maailmas meie kuulsusrikka Kommunistliku partei peasekretäri, seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini mõjujõud. Stalin on inimene, kes kõige andekamalt omandas oma suure õpetaja energia ja julguse, ja nüüd juba enam kui kaheksa aastat seisab ta meie partei raskel, vastutusrikkal ametipostil. Stalini hiilgavalt organiseeritud tahtejõud, suure teoreetiku terav mõistus, julge peremehe anne, tõelise revolutsionääri vaist, kes suudab imepäraselt hästi mõista iga inimese peeni iseloomuomadusi, kasvatades ja edasi arendades neis tõelisi võitlejaomadusi – kõik see on asetanud Stalini Lenini asemele.
Meie kodumaal pannakse iga päev toime sadu ja sadu kangelastegusid, üks taolistest eredatest kangelastegudest on Belomorkanali ehitus. Selles kangelasteos on hindamatu osa OGPUL ja tema GULag-il.
Kasutades juhust, õnnitlen teid, vaprad tšekistid, õnnitlen kõiki kanaliarmeelasi Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni viieteistkümnenda aastapäeva puhul ja soovin uusi, veelgi eredamaid kangelastegusid! Hurraa!”
Saalis kõlas hurraa, kultuuritöö instruktor pani grammofoni uuesti käima, mängis “Internatsionaali.” Kõik tõusid püsti ja laulsid ebaühtlasel jorinal kaasa; hääl kord tõusis, kord vaibus, justkui merelaine.
Belomori ülem astus kõnetoolist sammukese kõrvale, andes sellega märku, et ametlik osa on lõppenud, ja sõnas:
“Seltsimehed, kodanikud vangid! Peale väikest vaheaega, alustame kultuuriüritustega”.
Rahvas tõusis püsti ja trügis väljapääsu poole, et väljas veidi suitsu teha. Kultuuritöö instruktor-organisaator asus kahe pridurkaga esirea pinke koristama, et teha saali esiots tühjemaks.
Nurgas seadsid ennast sisse kaks elukutselist varast – blatnoid, ja kolm pridurkat – vangla laatsareti velsker, laagri töönormide arvestaja ja pesulao juhataja. Neil kõigil olid vineeritahvlid käes. Lisaks neile istus saali nurgas vang nr 9245, baleriin Nina Kun`i abikaasa, Suure Teatri kunstnik-dekoraator Gleb Kun. Vang nr 9245 hoidis süles karmoškat. Tema kõrval istus lisaks veel kaks orkestranti – endine talupoeg-kulak, vang nr 73593 balalaikaga ja viiuldaja, halli soliidse habe ja intelligentse näoilmega vang nr 74958, endine Leningradi sümfooniaorkestri esiviiul.
Suitsud tehtud, kogunes rahvas saali tagasi.
Konferansjee astus ette, vaatas uhke, ülla pilguga üle saali ja teadustas järgmise programmilise ürituse:
“ Kanaliarmeelased! Täna me pakume teile kultuuriprogrammi, mis on pühendatud Suurele Oktoobrile. Kõigepealt esinevad peotantsijad, toimub peotantsu võistlus nimetusega “Tantsud tähesäras”.
Kostis aplaus. Õhtu juhtimise võttis üle laagri kultuuritöö instruktor-organisaator.
Kultorg osutas käega saali nurgas istuvate vangide poole:
“Siin, teie ees, istub lugupeetud žürii, kes hindab ausalt ja asjatundlikult tantsijate oskusi”. Žürii tõusis püsti ja kummardus publikule.
Kultorg jätkas:
“Tantsu saatemuusikat teevad oma ala meistrid, nende vanginumbrite nimetamiseks puudub vajadus, need on teile kõigile nähtavad.“ Pillimehed tõusid püsti ja kummardusid sügavalt.
Kultorg sõnas pidulikult ja kõlavalt:
“Palun tantsupaarid saali! Tantsitakse tangot.”
Tantsupaarid sisenesid üksteise järel tagaruumist saali. Neid oli kolm: Belomorkanali ülem Kogan oma partneriga – endise prostituudiga, seejärel Kogani asetäitja Rappoport kabareetantsijaga ja ehitustööde juhtaja Frenkel; tema kõrval sammus kergelt ja graatsiliselt, pehmete viltide sahisedes, Suure Teatri baleriin Nina Kun.
Tšekistide mundrinööbid särasid, säärikud läikisid, nende tagumikel rippusid püstolikabuurid. Partnerid nende kõrval seisid vangla tööriietes ja viltides; naiste näod olid kirkad ja kaunid.
Eraldi numbreid paaridele polnud välja jagatud, kuna daamidel olid oma vanginumbrid nii rinnal kui ka seljal juba olemas.
Orkester alustas mängu. Pridurkadest koosnev ansambel lõi lahti saatelaulu. Laulu sõnad ja viisi oli loonud laagris tunnustatud poeet, seaduslik varas, Venemaa paljude türmide kavaler, blatnoi Fedja Varganägu.

Mu hinges dünamiit,
mu hinges dünamiit,
ma valmis õhku lendama
ja haihtuma kui unenägu paha,
kui ainult sütik võimas -
mu alla panna.

Mu hinges dünamiit,
mu hinges dünamiit,
ma valmis anduma
ja tundma armastust,
kui ainult sütik armas -
mul taha panna…

Belomorkanali ehituse ülem Kogan, kogukas, turske tantsija, võttis sisse väärika, suursuguse hoiaku. Tantsija liikus daamiga põiki üle saali, lastes kõikidel imetleda oma suurepäraseid kombeid ja maneeride ilu. Liikudes oma partneriga tantsuliselt üle põranda, ütles Kogan daamile mõned vaimukad viisakusavaldused; daam naeratas ja kallutas vastuseks pead veidi vasemale õlale – kaunilt ja graatsiliselt, justkui neitsilill. Olles jõudnud nurka, pöördus Kogan üsna kohmakalt ringi ja noogutas daamile; daam tegi reveransi ja naeratas, Kogan haaras oma partneri tugevasse embusse ja “purjetas” tagasi, seejärel kummardus jällegi, sai vastuseks reveransi ja naeratuse. Daam järgis iga oma partneri liigutust oskuslikult, veatult ja ülima graatsiaga. Tants jätkus samas rütmis ja samal moel, kuigi tangot ei meenutanud Kogani tantsus küll mitte miski, see oli pigem midagi aeglase valsi ja menueti vahepealset.
Ehituse ülema asetäitja Rappoport tantsis püüdlikult, kuid keskpäraselt. Kuigi tema liigutustes võis asjatundlik vaataja ära tunda mõningaid tangole omaseid elemente, puudus Rappopordi tantsus tangole omane kirglikkus ja hoog, ka ei libisenud tema partneri vildid laudpõrandal kuigi hästi. Nepiaegne kabareetantsija vigurdas pisut, et anda tantsule veidi ilu ja elevust, aga partner ei süttinud, Rappoport säilitas oma ülitõsise, püüdliku olemise, ja tants jätkus võrdlemisi ilmetult.
Hoopis teisest, võiks isegi öelda, et kõrgemast klassist oli Frenkeli tants. Tema partneriks oli ikkagi professionaal, Suure Teatri baleriin, ja ka Frenkel ise, Odessa bandiit, oli kunagi olnud suur tantsulõvi, ja oli seda praegugi.
Frenkeli partner alustas tantsu kuidagi ebalevalt ja tagasihoidlikult, peibutuslikult. Aga Frenkel haaras kirglikult naise pihast, sammus põiki üle põranda, seejärel liikus osavalt ja kiirelt tagurpidi, keerutas partnerit enda ümber, painutas naise nõtke keha üle enda põlve, nii et ta pikad tumedad juuksed peaaegu puudutasid põrandat. Frenkel üritas naist suudelda, kuid see põikles kõrvale, selg kaardu, rind kõrgel ees. Frenkel sattus üha enam hoogu: kindlalt ja võimukalt, samas sensuaalselt ja dramaatiliselt tüüris ta üle põranda ühest nurgast teise; tundus, et esmalt liigub ta keha, siis jalad, kiire rütm vaheldus aeglasega ning lõppes järskude pööretega. Naise silmades süttisid sädemed – ta heitis ennast Frenkeli kätele, aeg-ajalt põimis vildis jala kirglikult ümber partneri ja pöörles vangirüü lehvides ning säärte välkudes.
Jah, tõeline baleriin suudab ka viltides kaunilt ja kütkestavalt tantsida.
Tants lõppes ja kostis maruline aplaus. Oli selge, et publiku südame oli võitnud Frenkel oma baleriinist partneriga.
“Kõrge” žürii asus hindeid jagama. Blatnoid tõstsid koheselt vineeritahvlid – paar Nr 27695, 10 punkti. See oli baleriin Nina Kun`i seljanumber. Aga pridurkad tõstsid oma vineertahvlid ja andsid Frenkelile kõigest neli punkti. Publik sumises vihaselt, kuid häält siiski ei tõstnud.
Kuna žüriis olid pridurkad ülekaalus, siis jäid nad peale, ja säilitades subordinatsiooni, reastati žürii poolt võistlejad järgnevalt:
I koht – Belomorkanali ehituse ülem Kogan oma prostituudiga;
II koht – ülema asetäitja Rappoport ja kabareetantsija;
III koht – ehitustööde juhataja Frenkel ja baleriin.

Peale võitja väljakuulutamist jäi aplaus saalis üsna kesiseks.
Järgmisena oli kultuuriprogrammis ette nähtud Suurele Oktoobrile pühendatud ooperi – “Vangidele videvik, Stalinile koidupuna” – esietendus.

Ooperi kauni, algupärase muusika oli kirjutanud endine Leningradi helilooja, vang number 85784, kes saavutas suure tuntuse peale Oktoobrirevolutsiooni, kirjutades Leninit ülistavatele lauludele ja poeemidele muusikat. Lenini surma järel sattus ta Stalini põlu alla, arreteeriti ja saadeti Belomori kanalit ehitama.
Ooperi libreto loodi kollektiivse tööna, niinimetatud kirjandusliku kolhoosina. Prostituut Nadežda aaria kirjutas blatnoi Kõõrdsilm. BelBaltLag-i ülem Firin, olles kirjandushuviline, lõi omaenese ja Stalini aaria; vene õigeusu preester, kasutades oma erialaseid teadmisi, võttis aaria loomisel appi pühakirja; endisel Kubani kasakal, kulakul, oli aaria olemas juba enne vanglasse sattumist, see oli, nii öelda, kodust kaasavõetud, kuid vajas väheke oludele kohandamist, veidike seadistamist.

Ooper “Vangidele videvik, Stalinile koidupuna”

Tegelased ja osatäitjad
Nadežda (sopran) – prostituut Nadežda, vang nr 2687.
Frenkel (bariton) – Naftali Frenkel, Belomorkanali ehitustööde juhataja .
Firin (bariton) – Semjon Firin, BelBaltLag-i ülem.
Kulak (tenor) – endine Kubani kasakas, jõukas talupoeg, vang nr 49372.
Preester (bass) – Vene õigeusu preester, vang nr 74037.
Stalin, portree kujul (bass) – kommunistliku partei peasekretär.
Vangid, konvoisõdurid ja koerad.
Ooperi tagasihoidlik orkester koosnes eranditult endistest Leningradi sümfooniaorkestri muusikutest: vang nr 74684, bajaanimängija; vang nr 49236, esimene viiul; vang nr 5295, teine viiul; vang nr 75393, tšello; vang nr 46931, suur trumm ja taldrikud.

TEGEVUSTIK
Karjala, Belomorkanal, 1932.aasta november

Esimene vaatus
Üle Belomorkanali süvendi, selle kallaste ja lumise nõlva on laotunud videvik. Lumi sätendab graniitrahnudel ja mändide okstel. Pikkamisi süttivad esimesed tähed.
Vangide brigaad taob kirkade ja kangidega külmunud pinnast. Labidatega kühveldatakse muld kärudesse ja lükatakse mööda laudadest kaldteed üles nõlvale. Tühjad kärud suunduvad mööda teist kaldteed tagasi. Paljud vangid tassivad mulda kanderaamidega. Vangid, mehed ja naised, on väsinud ja apaatsed, vaevaliselt taovad nad külmunud maad. Kärutajad ja kanderaamide tassijad vaaruvad, komistavad ja kukuvad. Brigadir kärgib ja sõimab, vahisõdurid peksavad maaslamajaid püssipäraga. Vene õigeusu preester asetab kangi kõrvale, pöörab oma üleni halli habemesse mattunud näo selges taevas vilkuvate tähtede poole, lausub palvesõnu ja lööb hardalt ja innukalt risti ette. Maas lamavad vangid üritavad tõusta; nad kaeblevad ja halavad. Mõned neist langevad näoli mullasegusesse lumme ja surevad, teised ajavad viimast jõudu kokku võttes ennast püsti ja lükkavad kärusid edasi. Endine prostituut Nadežda taob kirkaga maad, vatikuue hõlmad laiali; pearäti on ta sidunud kaela; ta kaunid, kastanpruunid, pisut keerdus juuksed on langenud õlgadele. Aeg-ajalt kohendab ta oma räbaldunud seelikut, mis on nööriga kinniseotud, ja mis alatasa kipub vajuma üle puusade alla.
Ilmub ehitustööde juhataja Frenkel. Tal on seljas nahkne kuub, peas nahast, läikiva sirmiga müts, mille ees viisnurk. Jalas kalifeed ja läikivad säärikud. Üle õla ohvitseri välitasku, vöörihma küljes ripub nagaanikabuur. Frenkel, olles hiljuti olnud ise vang, uhkeldab teiste vangide ees oma riietusega, ta on justkui parteitöötaja ja OGPU tšekist ühes isikus. Ta kärgib vangidega, pole rahul tööga, süüdistab neid laiskuses ja sabotaažis, lubab terve brigaadi leivapajukit vähendada ja saboteerijad maha lasta. Ta annab konvoile käsu kaks jõetult mullahunnikul istuvat vangi üles ajada ja kartserisse viia.

Frenkeli aaria

Rahvavaenlasi, spioone, prostituute,
me ümbersepistame stalinliku tööga.
See ei juhtu mitte kiirelt, ühe ööga,
selleks kulub palju malku, nuute;
aga neile, kel sotsialismist pole taipu,
meil valmis reed – need veavad laipu.

Töö kurja, vaenulikku hinge puhastab,
nälg sunnilaagri vangi muudab, õilistab.
Töö vangilaagris aastat kümme – täides,
lööktöös, norme ületades, plaani täites -
toob vabaduse neile, kes ellu jäid,
kes surid, said vabaks niikuinii.

Äkitselt jääb Frenkeli pilk peatuma prostituudil – vatijope hõlmad laiali, kõrge rind esil, kohmitseb naine, vang nr 2687, oma seeliku nööri kallal, justkui kavatseks ta lahti riietuda. Frenkel astub lähemale. Väsinud, tööst kurnatud prostituut elavneb, naiselikkus ei ole veel kustunud; ta naeratab edvistavalt Frenkelile, sõlmib rätiku lahti ja paljastab oma kauni sihvaka kaela. Frenkeli ja naise pilgud kohtuvad. Frenkel heidab prostituudile ette, miks tema vatijope seljal ei ole vangi numbrit? Miks ta ei täida korraldust, mille kohaselt, erinevalt meestest, peavad naisvangidel olema ka seljal numbrid. “Kuidas ma teid, kuradeid ära tunnen – kes on mees, kes naine?“ käratab ta vihaselt. Frenkel küsib naisvangi nime. Prostituut ütleb oma nime – Nadežda. Ta kurdab oma elu üle – kuigi ta on endine prostituut, ihaldab süda armastust, kodu ja lapsi. Nadežda üritab ahvatleda Frenkelit.

Prostituut Nadežda aaria

Ma olen naine, hingelt, kehalt;
ma väsind tööst, ma nõrkend näljast.
Mul kirkast, labidast vesivillis käed,
olen mulda kärutanud terved mäed,
ma graniiti tagunud, mul puusas valu,
kus lõppeb kannatus, kus katkeb talu.

On kuskil naine – õrn, armastav ja hell,
ta voodikapil kesköötundi näitab kell
ja akna taga tähesäras hõbekuine öö.
Tal käes on lembetund, tal teine töö,
ta pakub kallistusi, armastust, lapsi rodu;
mees, võta küllaga – anna vastu kindel kodu.

Frenkel kutsub prostituudi kaasa. Teised naised sirutavad Frenkeli poole käsi, lootuses, et ehk kutsub Frenkel just tema endaga. Naised teavad, et Frenkel söödab oma üheöö armukesel kõhu täis ja kingib ka mingi riidetüki või vildid, võib-olla isegi annab mingi kergema töö tsoonis. Frenkel jätab põlglikult naiste anumise tähelepanuta, sõimab neid, ähvardab kartsa pista. Frenkel ja prostituut lahkuvad. Brigadir rivistab vangid üles, konvoisõdurid loevad vangid üle, võtavad püssid õlalt ja brigaad suundub tsooni, barakkidesse. Vaikset, hingematvat laulu lauldes, mis pigem siiski meenutab kaeblikku ulgumist, liigub kolonn vaevaliselt lumisel teel. Vangivalvurid sammuvad kolonni taga koertega; koerad klähvivad ja lõrisevad. Tähesäras taeva alla, täiskuust valgustatud kanalisüvendisse, jäävad lamama tumedad kogud – pika tööpäeva jooksul surnud vangid.

Teine vaatus
Vangid söögibarakis. Robustne, ilma laeta ja porise põrandaga ruum Selles pikad, hööveldamata plankudest lauad ja nende ees pingid. Vangid istuvad, mõned on paljastanud pea, mõnel müts peas. Vene õigeusu preester lööb enne sööma asumist innukalt risti ette, kougib siis vildisäärest välja lusika ja asub supilurri helpima; hammustab pühalikul ilmel väikest leivaviilu. Teised vangid söövad isukalt, loomalikult. Osa vange, mehed ja naised segamini, trügivad köögiluugi ääres, sõimlevad ja kaklevad, üritavad üksteiselt alumiiniumkausse ja leivatükke käest kiskuda. Keegi haarab tühjaks söödud kausi ja asub seda lakkuma. Naised pakuvad ennast leivapalukese eest – koketeerivad meeste juures, lausuvad meelitusi ja heidavad kahemõttelist nalja, üritades ennast näidata veetlevate ja kütkestavatena, samas näljane pilk leival. Üks naine järsku hullub, asub temperamentselt kepslema ja laulab siivutut laulu, justkui viibiks ta kabaree laval. Vangid katkestavad söömise ja vaatavad hirmu ja õudustundega seda õnnelikult naeratavat, tantsisklevat naist. Nad mõistavad – kõik nad elavad selles ebainimlikus, inimväärikust ja hinge tapvas vanglamaailmas hullumeelsuse piiril, ja iga hetk võib järgmine neist mõistuse kaotada.
Ilmub laagriülem Firin, teda saadavad kaks vintpüssidega relvastatud vangivalvurit. Firinil on seljas pikk OGPU-lase sinel, jalas vildid, peas kõrge tipu ja suure viisnurgaga OGPU vormimüts, sineli varrukatel punased viisnurgad. Hullunud naine tantsib ümber Firini, laulab ja naerab võikalt. Üks vangivalvuritest virutab naisele püssipäraga selga. Naine kukub põrandale, väänleb ja kisendab elajalikult. Vangivalvurid lohistavad ta uksest välja ja heidavad lumme.

Firini aaria

Te hullund elajad, kõik teis on kole,
suu matsub, küüned leiba krabavad,
käed rusikas, löögid lõusta tabavad
on söök teil esmane, muid tundeid pole.

Mina, võitleja, eesliinil, tšekist OGPU,
ma jälgin, varitsen kui paistab kuu,
mul teised tunded, sest miski muu,
on olla parteile, Stalinile truu.

Lõuad kinni! Liuad, pingid jätta,
tšekisti käsk, ei allu – löön mätta,
kõik välja, välja uksest, õue,
kaob nälg, kui pakane poeb põue.

Vangid tõusevad vastumeelselt lauast, paljud üritavad tõustes ja käigupealt luristada kausse tühjaks, topivad leivatükke taskusse, vangivalvurid löövad kausse käest, need lendavad kolinal põrandale.

Kolmas vaatus
Vangid barakis. Neljakordsed naiste narid ühel pool, meeste narid teisel pool. Baraki ühes otsas suur metallist parask naistele ja teises otsas meestele. Vangid teevad oma toimetusi – kes lapib katkist vatijopet, kes riputab metallahju kohale vilte kuivama, mõni kirjutab kirja või vaatab koduste pilte. Baraki ühes nurgas mängivad “blatnoid” kaarte, sõimlevad ja ropendavad omavahel, hetkeks tekib nende vahel kaklus, kuid see vaibub kiiresti. Aeg-ajalt käivad nii mehed kui naised paraskil asjal. Päevnikud asetavad jämeda kaika paraskisangadest läbi ja suunduvad sellega ukse poolt. Parask on ääreni täis, sisu loksub põrandale; kostab roppu sõimu, “baltnoid” ähvardavad päevnikele nuga anda.
Tasakesi alustab endine talumees, Kubani kasakas, laulu.

Kulaku aaria

Maikuu! Õitepärjas toomepuud,
veel veidi hiljem sirelid,
siis kaunilt õitsvad õunapuud,
ja minu hing, sest kõigest ärevil.

Heinakuu! Ma tunnen elu lõhna,
mu kätevahel hommikvärske hein,
aga enne veel, kui saabub õhta,
mu käed on raudus, mu hinges lein.

Siin Belomoril, sünges talvetuisus,
ma teenin Stalinit, parteid,
aga Kubanis, mäenõlva taga,
kes kastab kastanit ja õunapuud.

Ma tean, et sina, Stalin, eal ei maga,
su siht on kommunism; ma olen vaga,
aga Kubanis, mäenõlva taga,
kes kastab kastanit ja õunapuud.

Esialgu kuulatakse laulu vaikselt, siis ühineb lauljaga naisvang ja laulab kaasa. Karmoškamees sõrmitseb pilli ja mängib saatemuusikat. Baraki nurgast astub esile paljasjalgne naine ja alustab tantsu, hõljudes ringiratast mööda baraki põrandat, oma tantsu kaunite käteliigutustega ilmestades. Teine naine tõuseb narilt ja liitub tantsijaga, siis kolmas; naisi tuleb üha juurde, ja nüüd tantsivad nad kaunilt, hingestatud nägudega, tantsivad vene naiste külatantsu. Äkitselt rebitakse barakki uks lahti, tantsijad pekstakse püssipäradega laiali ja kulak viiakse kaasa, kartsa.
Barakis jääb vaikseks. Vangid ronivad naridele. Vene õigeusu preester alustab pühalikul, laulval häälel õhtupalvet, vangid kordavad tema järel palvesõnu.

Preestri aaria

Meie isa, kes oled taevas!
Pühitsetud olgu sinu nimi;
sinu riik tulgu;
sinu tahtmine sündigu nagu taevas,
nõnda ka Maa peal;
meie igapäevane leib anna meile tänapäev;
ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele…

Uuesti rebitakse barakiuks lahti, barakki tormavad kaks vangivalvurit, nende järel OGPU operatiivtöötaja. Preestril haaratakse kätest kinni, OGPU operatiivtöötaja karjub: “Meil on uus usk, uus oopium. Välja!” Preestrit lohistatakse mööda põrandat, ta must hõlst rebeneb, kaelas rippuva puust ristikese nöör katkeb ja rist jääb põrandale vedelema. Preester tiritakse uksest välja ja koheselt kostab kaks püssilasku – preester lasti maha. Barakis jääb vaikseks, valgus kustub, põleb ainult väike petrooleumlamp.

Neljas vaatus
Väljak barakkide ees. Prožektorid valgustavad vangide massi. Idataevas helendab kerge koidupuna. Vangide kolonnid on üles rivistatud. Neil on seljas kangid, kirkad ja labidad. Nad valmistuvad tööle minekuks. Vange loendatakse: “Vang number 5376!” Vang astub ette. “Vang number 7859!” Vang astub ette. “Vang number 17650!” Vang astub ette. Loendamine jätkub. “Viiekaupa, viiekaupa rivistuda!” karjub konvoiülem. “Vang number 2687!” Vaikus, keegi ei astu ette. “Vang number 2687!” kordab konvoiülema abi. Kuuldub brigadiri hääl: “Vang number 2687, prostituut Nadežda, on Frenkeli käsutuses.” Äkitselt lähenevad kolonnile jooksusammul tumedad kogud: kahe konvoisõduri saatel tuuakse naisvangi. See on Nadežda. Ta lükatakse teiste vangide juurde. Ta on õnnetu – Frenkel ikkagi ei andnud talle kergemat tööd kuskilgi kontoris või pesumajas. Tal tuleb minna maad kaevama.
“Vang number 2687!” hõikab konvoiülema abi. Hädine, suures masenduses Nadežda astub ette, teiste vangide kõrvale. Loendamise lõppedes käsutab konvoiülem:
“Vangivalvurid! Püssid laskevalmis, kohtadele kolonni kõrval!“ Vangivalvurid võtavad kohad sisse ja suunavad püssid vangidele. “Kolonn! Hoiatan – samm paremale, samm vasakule tähendab põgenemist! Tulistatakse ilma hoiatamata! Kolonn, sammu marss”
Mitte keegi ei liigu paigast. “Süüa! Süüa!” kostab hõikeid. “Hommikuöök! Hommikusöök! Pudru! Pudru!” kostavad läbisegi mees- ja naisvangide hõiked.
“Süüa saate siis, kui täidate päeva töönormi, te kuradi värdjad!“ kisendab konvoiülem vihaselt. Kolonni read lähevad segamini, kolonn lainetab, õhus on tunda allumatust, vangide mässu. Idakaar on muutunud veelgi heledamaks, seda valgustab verevärvi koidupuna. Äkitselt tõuseb punase taeva taustale tohutu Stalini portree. Vangid ja valvurid jäävad kivistunult, justkui hüpnotiseeritult paigale, ja vahivad hirmu ja õudusega seda tavatut, lummavat vaatepilti. Isegi koerte haukumine vakatab.

Taevast kostab Stalini aaria:

Kes julges öelda, kes poetas sõna,
kes söandas lüüa ideoloogiasse mõra,
näidata oma kahjurlase palet,
räigelt väita rahvavaenulikku valet,
et me riik – suur vangilaager,
miljoneid siin vaevleb vange,
nad taovad kirkaid, kange.

Meil riik suur sotsialismi laager,
ja laagriülem mina, Stalin.
Selles laagris partei meil juhib masse,
OGPU, truu valvekoer – kahjuri lööb maasse.
Riigi ümber valvepostid, okastraat,
ei käida sisse-välja, kõik akuraat.
Kes julges öelda, kes poetas sõna?

Aaria lõppedes Stalini portree aegamisi kustub ja kaob. Kolonn elavneb. Selle juurde tormavad vangivalvurid koertega. Koerad lõrisevad ja hauguvad, üritavad vange hammustada. Kolonn tammub paigal. Kõlab konvoiülema käsklus: “Kolonn! Samm-mu marss…!” Kolonn asub liikuma. Konvoiülem hõikab: “Kolonn lauluga! Lauluga!” Kostab laul.

Suur ja lai on maa mis on mu kodu,
rikas loodusvaradest ta pind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind,
sellist maad maailmas teist ei leidu
kus nii vabalt hingata võib rind…

LÕPP

Ooperi lõppedes kostis saalis tormiline, kauakestev aplaus, kõik tõusid püsti. Endine Moskva Konservatooriumi kontserdisaali konferansjee astus ette ja kuulutas kaunil, üllal häälel:
“Kallid ooperisõbrad! Kutsume lavale selle ooperi peategelased ja need, kes aitasid kaasa selle suurepärase, kaasaegse ja tõetruu ooperi loomisele. Need on tõelised meie aja kangelased, ilma nendeta poleks sündinud see imetlusväärse, inimest ja tema tööd ülistav, epohhiloov ooper. Ja need kangelased on: Belomorkanali ehituse ülem Lazar Kogan, tema asetäitja Jakov Rappoport, BelBaltLag-i ülem Semjon Firin ja ehitustööde juhataja Naftali Frenkel. Palume kangelastel astuda lavale.”
“Kangelasi“ tervitati tormilise, kauakestva aplausiga…

Kultuuriline ja poliitiline kasvatustöö BelBaltLag-is jätkus tõusvas tempos. Tulemused olid rõõmustavad, kuid esines ka mõningaid üksikuid puudusi, mis vajasid kõrvaldamist. Erilist tähelepanu tuli laagris pühendada rahvusvähemustele.
Esinedes laagri juhtkonna, vangivalvurite ja OGPU operatiivtöötajate ees, esitas laagri ülem Firin küsimuse – kas te rahvusvähemustele mõtlete? Vaadake enda ümber! Kasvatajaid rahvusvähemuste hulgas ei ole. Ruumid on halvad. Ja isegi viletsa nägemisega inimene leiab rahvusvähemuste narimadratsites, riietes, ja nende krae vahel täisid. Jah, täisid, seda väikest vaenlast, kuigi me oleme olnud uhked selle üle, et Nõukogude Liidus on see kahjur hävitatud. Aga rahvusvähemused kultiveerivad seda, lasevad täi vabadusse, justkui ennetähtaegselt vabastatud vangi. Vähe sellest, laagris kamandavad mullad, baid barakkides, toovad sinna karbitäite kaupa täisid, prussakaid, loevad koraani, mulla õpetab vangi käituma ebasündsalt, nõukogude inimese moraali vastaselt.
BelBaltLagi ülem seltsimees Firin võttis asja enda kätesse, tegeles isiklikult kasvatustööga, nõudis ja juhendas – GULag-i rahvusvähemused, julgemalt astuge uude ellu, teie ees avaneb ennenägematu, imepärane maailm!
Kesk-Aasia ja Kaukaasia kulakud – vandenõulased ja klassivaenlased barakkides – paljastati. Nende read sulasid silmnähtavalt. Nüüdsest peale nende brigaadide tööjõudlus aina kasvas; pikkamisi rahvusvähemuste töökollektiivid tugevnesid, kogusid kuulsust ja neile anti üle sotsialistliku töö eesrindlase punalipp.
Brigadir Adamov Zumajev rääkis õnnelikult: “Õigeaegselt andis seltsimees Firin välja käskkirja rahvusvähemuste kohta. Õhtul viisin läbi koosoleku: kuidas hakkame töötama? Tegin ettepaneku teha ületunde. Kogu brigaad tõusis püsti justkui üks mees, ja seistes, käteplaksutuste saatel, võttis vastu minu ettepaneku.”
Brigadir Adamov saavutas selle, et rahvusvähemustele eraldati oma köök, milles valmistati sööki vastavalt rahvusvähemuste toitumisharjumustele. Meisterkokk Magomed Magomadov hommikust õhtuni muudkui praadis, keetis ja küpsetas: šašlõkk, kebab, pilaff, ja veel palju Kesk-Aasia ja Kaukaasia toite, mille nimetusi oli vene inimesel isegi raske välja hääldada. Lisaks oma põhitööle otsustas kokk Magomed Magomadov luua religioonivastase ringi. Ja nüüd luges ta õhtuti, peale päevatööd, loenguid antireligioonist ja antimarksismist-leninismist.
Rahvusvähemuste elu paranduslike tööde laagris muutus üha paremaks, nad olid söönud ja rõõmsad, nende hinge täitis sügav õnnetunne – neile sai osaks kommunistliku partei ja isiklikult partei peasekretäri seltsimees Stalini hoolitsus.
Kanaliarmeelane Jakub Xasanov kuulutas välja marulise tormijooksu kaljule. Kusjuures üksi, täiesti üksi, hommikust õhtuni, justkui hullunu, tagus ta suure haamriga kaljut, ainult vahetevahel jooksis kümneks minutiks barakki ennast soojendama või põõsa taha asjale. Lõpuks ta väsis, jäi üha nõrgemaks, ta suri kalju kõrval, aga haamrit käest ei lasknud!
Rahvusvähemuste brigaadid asusid laial rindel pealetungile – rünnati graniiti. Rünnakut toetas paremalt falangilt kasahh Musurgalijev ja vasakult usbekk Šir-Azmedov. Need kõik olid endised vargad ja bandiidid, klassivaenlased ja spioonid ning lambakasvatajad. Neil oli igas jurtas enam kui viiskümmend lammast, sellal kui vene talupoeg võis endale lubada mitte üle viie lamba, ja neistki oli üks oinas.
Firin kasvatustöö andis tulemusi – nüüd täitsid baid ja bekid päevanorme kahesaja protsendiliselt, näitasid üles enneolematut kangelaslikkust.
Puusepp Mustafa Gilmanov töötas Võg`i jõe tammil. Ta oli kogu elu elanud seal kus tuiskas ainult liiv. Aga siin: vesi, järvel möllas torm, jääkülmad pritsmed matsid Mustafa enda alla! Aga Mustafa töötas edasi, seda nõudis partei, nõudis OGPU. Ootamatult Mustafa libastus märgadel palkidel, ta kukkus märatsevatesse lainetesse, ja viimane, mida ta nägi, oli koduauuli tüdruku parandžaa varjust välkuvad tulised, armastavad silmad. Need silmad andsid Mustafale uut jõudu, ta võitles lainetega, saavutas võidu, ronis tammile tagasi ja töötas edasi, veelgi suurema entusiasmiga kui enne, sest plaanitäitmisest sõltus leivapajuk, leivapajukist sõltus elu…
Peagi toimus ülelaagriline rahvusvähemuste kokkutulek. Külg külje kõrval istusid türklased, usbekid, armeenlased, kasahhid, mustlased, juudid, tatarlased, eestlased ja lätlased, karjala soomlased ja nende kõrval, neid toetades, istusid venelastest vennad. Nende südamed lõid ühes rütmis, neid kõiki ühendas üks suur ja üllas idee – sotsialism.
Oma lühikese kohaloleku jooksul oli seltsimees Firin jõudnud arusaamisele, et naistele on vaja eraldi sauna, koos kõigi sellest tulenevate naiselike vajadustega. Belomori laagri ülem leidis õigustatult, et senine ühissaun oli naisi ahistav, ei arvestanud naiste loomulikku häbelikkust, tekitas neis ebamugavustunnet.
Ajendatuna parteilisest hoolitsusest, andis BelBaltLag-i ülem Firin välja käskkirja, millest paljud naised said esmakordselt teda, et on olemas taoline asi nagu naiselik häbelikkus. Naiselik häbelikkus? Belomori naised kehitasid õlgu – mida on naisel häbeneda! Kas seda, mida ei ole kunagi mitte ükski naine mehe ees häbenenud, kui nad on kahekesi?

K Ä S K K I R I nr 54

OGPU LAAGRITE PEAVALITSUSE
VALGE MERE – BALTI MERE OGPU LAAGER

Medvežeja Gora, 8.veebruar 1933

PUUDUSTEST NAISTE KULTUURI- JA KAVATUSTÖÖS
JA VAJALIKEST ABINÕUDEST SELLE TÖÖ TÕHUSTAMISEKS

Naisvangide hulgas tehtav töö on erakordselt tõsine ja vastutusrikas valdkond OGPU paranduslike tööde laagris, nõuab peenetundelisust ja tähelepanu kõigilt laagriaparaadi lülidelt ja laagri ühiskonnalt.
Esineb fakte, mis tunnistavad, et ilmselgelt rikutakse OGPU paranduslike tööde poliitikat, ja nimelt:
1. Mitmes osakonnas naiste barakid ei pea sooja, on halvasti sisustatud ja antisanitaarses olukorras.
2. Paljudel naistöökollektiividel ei ole oma kööke, paljudel juhtudel praktiseeritakse kuivpajukite väljaandmist, mis faktiliselt halvendab toitumist.
3. Naise meditsiiniline teenindamine ja sanitaarharidus on seatud mitteküllaldaselt. Mitte alati ei ole naistele tagatud arstlik konsultatsioon.
4. Ei pöörata tähelepanu naistöö enim ratsionaalsele kasutamisele põhitööl, aga samuti nende tootmiskvalifikatsiooni tõstmisele.
5. Naiste kultuuriline teenindamine asub eostamise olukorras.
6. Laagris asub olulisel hulgal kirjaoskamatuid naisi, kes ei ole hõlmatud likbežiga.
7. Laagri administratsiooni ja meesvangide poolt ei osutata vajalikul määral peenetundelisust ja lugupidamist naiste suhtes; suhtlemisel esineb jämedusi ja jõhkrust, mõnikord isegi tallatakse jalge alla naise loomulik häbitunne.
8. Erakordselt nõrga kultuurilise ja ühiskondliku töö tulemusena ning sellega, et ei osutata piisavat tähelepanu naisvangide olmevajadustele, esineb isegi taolisi ebanormaalsusi nagu vargused, joomine, kaardimäng ja prostitutsioon.
Loen sellise olukorra edaspidiselt mitte väljakannatamatuks ja ilmselgelt OGPU laagrite ülesandeid rikkuvaks,

K Ä S I N:

1. Osakondade ülematel kümnepäevase tähtaja jooksul muuta kõik naiste barakid soojapidavaks, sisustada need vastava inventariga ja organiseerida naiste roodudes punanurgad. Laagri kommunistlikel noortel võtta naised oma šefluse alla, parteilastel abistada komsomoli selles vastutusrikkas, kuid tänuväärses töös.
2. Laagrite varustusosakonnal organiseerida, seal, kus on kontsentreerunud oluline hulk naisi, nende eraldi toitlustamine ja võtta tarvitusele kõik abinõud selle parandamiseks, kasutades selleks produkte enim ratsionaalselt. Lähemal ajal parandada naislööktööliste varustamist olmekaupadega, mis on suunatud nõukogude naise eneseteadlikkuse tõstmisele.
3. Sanitaarosakonnal dekaadi jooksul välja töötada ja ellu viia abinõud selleks, et võimalikult paremini teenindada naisi sanitaarselt, arvestades kõiki nende vajadusi. Organiseerida meditsiiniabi osutamine väljasõiduga kohtadele.
4. Osakondade ülematel koostöös kõigi allüksustega 20.veebruariks välja töötada ja ellu viia abinõud, mis on suunatud naiste otstarbekohasemale kasutamisele tootmises ja ettevõtetes. Ette näha asjalike naiste edutamine majandus- ja administratiivtöö ametikohtadele.
5. Hõlmata 100 protsenti kirjaoskamatutest naistest likbeži koolidesse ja 1.maiks täielikult likvideerida kirjaoskamatus naisvangide hulgas.
6. Kõigis naiste roodudes ja töökollektiivides organiseerida jooksva poliitika küsimuste süstemaatiline läbitöötamine ja maksimaalselt tõsta üldise arengu taset ning naiste poliitilist teadlikkust; mitte mingil juhul lubada seisakuid selles töös.
7. Haarata proftehkursustega ja brigaadilise väljaõppega 100 protsenti naisvange, kes kvalifikatsiooni ei oma, arvestusega, et õppetöö lõpetataks 1.maiks.
8. Süstemaatiliselt viia läbi selgitustööd meesvangide hulgas, rõhutades vajadust suhtuda naisesse kui inimesse, kes on õiguslikult võrde ja võrdne ka tootmises. Eriliselt rõhutada, et ebatervislik, hoolimatu suhtumine naisesse on häbiväärne kodanlik jääknähe, mil naine oli ori ja mehe omand.
9. Õigesti organiseeritud kultuurilis-hariva süsteemiga ja ühiskondliku tööga tõsta naisvangide üldist arengut ja poliitilist teadlikkust, tugevdada töö- ja laagridistsipliini, välja juurida ebakultuursus ja kõik mineviku kriminaalsed harjumused, et ette valmistada laagrinnad tagasipöördumiseks ausate ja teadlike kodanike omadustega Nõukogude Liidu töötajate perre.

BelBaltLag-i ülem, GULag-i ülema asetäitja FIRIN

Laagrilehes “Ümbersepistamine” ilmus juba käskkirja ilmumise päeval asjakohane, kõrgel ideelisel ja poliitilisel tasemel artikkel.
“Nõukogude Liidu laagrite ülema asetäitja, seltsimees Firini käskkiri oli õigeaegne ja asjakohane. Paljud vägisõnade armastajad eputasid millegipärast just naiste ees oma vaimuannetega, püüdes selles üksteist ületada. Aitab! Naistest peavad saama eesrindlikud kanaliarmeelased. Mõningatel juhtudel on senini olnud selle takistuseks halb kasvataja, kes oma mehelikus uhkuses ei soovinud tungida babade asjadesse, aga kõige enam siiski takistasid seda mineviku jääknähud.
Paljud pesunaistest, endised prostituudid ja vargad ja teised sarnased ebateadlikud elemendid, said oma elus esimest korda teada naiselikust häbitundest just Firini käskkirjast; varem polnud nad taolist sõnagi kuulnud. Nüüd said nad teada, et on olemas naiselik häbitunne, ja eneselegi ootamatult – nad tunnetasid selle olemasolu…”
Öösel asus tööle kõrgel mäel paiknev raadiojaam. Pidulikult tungisid morsesignaalid eetrisse, lendasid üle mägede, metsade, järvede, jõgede ja soode, üle suure kodumaa Moskvasse, OGPU peastaapi Lubjankale, seltsimees Jagodale:

TELEGRAMM. Kannan ette: lööktööliste, naiste ja rahvusvähemuste kokkutulekud möödusid hästi. On saavutatud murrang vangide hinges. Rahvusvähemused ja naised astuvad rivvi.
FIRIN

Kolmeteistkümnes peatükk. Suurvesi uputab kanalisüvendi. Dünamiit rebib vangid tükkideks..

Õhus oli tunda kevadet. Päike näitas ennast üha sagedamini, soojendas lõunapoolseid mäekülgi ja äratas Karjala männid talveunest. Aga tuul, põhjatuul, oli veel vinge, lõikas justkui noaga.
Vangide kolonn jõudis Võg`i paisule. Siin seisis ees raske töö – puidust kärgrestide paigaldamine ja lüüside ehitamine. Vahimehed, käod, olid vahitormides juba kohad sisse võtnud, kuid ikka veel ei antud käsku jaguneda brigaadide kaupa. Aeti taga valvsust, valitses sõjaväeline “kord”: kolmkümmend vangi moodustas rühma, igas rühmas kolm jagu. Rühma eesotsas seisis brigadir, jagu kamandasid kümnikud.
Lõpuks ometi! Konvoiülem ja OGPU operatiivvolinik väljusid vahimajast, olid oma paberid korda saanud. Töötsooni väravad tehti lahti.
“Viiekaupa r-r-ritaa! Es-si-mene! Tei-ne!”
Vangid trügisid edasi – saaks vaid kiiremini vinge tuule eest paisu taha peitu. Kolonni lõpus liikus kirju seltskond mehi ja naisi. Need justkui olid vangid, aga samas ei olnud ka. Paljudel olid seljas värvikirevad halatid, nende peal kas vangijoped või jumal teab kustkohast kokku korjatud riideräbalad. Peas olid kõigil kaunite tikanditega tübeteikad; silmale küll ilusad vaadata, aga Karjala talvekülmasse üsna sobimatud peakatted. Nende tõmmud näod olid külmast kahvatud, kuid mustad silmad välkusid vihaselt. See ebamäärane salk, inimest viiskümmend, sumises ja hädaldas mingis oriendi kurguhäälses keeles, avaldades üksteisele rahulolematust millegi üle. Vangid kehitasid neid imelikke inimesi seirates imestunult õlgu – avaldada vangilaagris rahulolematust! Täiesti mõttetu ettevõtmine; rahulolematust võib avaldada seal, kus üldiselt on kõik oma eluga rahul ja asjad on laiemas plaanis korras, aga esineb mõningaid üksikuid puudusi. Mis üldisest rahulolust või asjade korraolekust sai rääkida siin, Belomori surmalaagris?
Need olid usbekid, päikeselise vennasvabariigi Usbekistani pojad ja tütred. Nad olid lugenud Kommunistliku Partei häälekandjast “Pravda” kahekümnenda sajandi enneolematut suurehitist, Belomorkanali ehitamist ülistavaid artikleid. Neid, Usbekistani komnoori võlus “Pravdas” kirjeldatud kauge Karjala romantika: kangelaslik jõgede ja koskede vallutamine, kevadõites toomepuud, ööbikulaul, männimetsades kukuvad käod, valged suveööd ja imeõrn uduloor jõeäärsel luhal. Kahtlemata võlus neid ka lootus teenida, et siis jõuka löökehitajana pöörduda tagasi koduauuli.
Usbeki komnoored istusid rõõmsal meelel Taškendis rongi ja logistasid reisijatest ja varganägudest tulvil vagunites kuu aega, läbi kogu Nõukogude Liidu, kuni jõudsid sihtpunkti – Medvežeja Gora raudteejaama. Seal küsisid nad teed – kuidas jõuda Belomorkanali suurehitisele, BelBaltLag-i ühiselamutesse? Punases mütsis jaamaülem osutas sauaga:
“Minge siit veidike maad otse, siis keerake vasakule ja astuge seni, kuni okastraat vastu tuleb. Seal näete kõrget vahitorni, kus vintpüssiga “kägu” õrrel. Hõigake teda, küllap lastakse sisse.“
Vähem kui poole tunniga olid usbekid BelBaltLagi värava taga. Vahimees, nähes mingit kahtlast jõuku lähenemas, sihtis vintpüssiga ja käratas:
“Seis! Üks samm vasakule, üks samm paremale – tähendab põgenemist! Tulistan hoiatamata!”
Usbeki komnoored tardusid paigale. “Kägu” tornis esitas küsimuse:
“Mis asjus saabusite? Sugulaste külastused pole lubatud.”
Usbekkide komsomolisekretär asus kehvas vene keeles selgitama:
“Me mitte sugulased, me oleme komnoored, sotsialismiehitajad, tulevased lööktöölised.”
Vahisõdur kehitas taolise, vangla oludes ennekuulmatu jutu peale õlgu ja asus
keerutama telefonivänta, võttis ühendust vahtkonnaülemaga; rääkis midagi – pikalt ja ägedalt, ja virutas siis telefonitoru vihaselt hargile. Ilmselt saatis vahtkonnaülem ta pikalt, arvates, et vahisõdur on lolliks läinud. Aga siiski ei jäänud asi soiku, masinavärk oli käivitunud ja üsna varsti helises juba telefon ise. Vahimees haaras toru ja oli valmis mõned ebatsensuursed sõnad välja laduma, kuid võttis ootamatult valveseisaku – rääkis BelBaltLag-i ülem seltsimees Firin isiklikult.
“Seltsimees vahisõdur! Võtke teatavaks, et vangla uksed ei ole mitte kellelegi suletud. Lubage neil usbekkidel siseneda, ja öelge neile, et vangla väravad avanevad ainult sissepoole.”
“Kuulen, seltsimees ülem!” Vahisõdur asetas toru hargile ja viipas väravat valvavale sõdurile:
“Lase need komnoored, või sandikari, või kes nad on, väravast sisse.” Seejärel hõikas usbekkidele:
“Sisenege, aga võtke teadmiseks, et väravad avanevad ainult sissepoole!”
Usbekid trügisid rõõmsa salgana väravast sisse; avanegu väravad sisse või väljapoole, see ei omanud mingit tähtsust, saaks ainult tööd ja korralikku palka.
Vabatahtlikud võeti arvele ja lobile. Tööriideid ei antud, sest tasuta tööriided said ainult vangid.
Usbeki komnoorte kangelaslik töö Belomoril algas. Töötati ühiselt vangidega, sest Belomoril olid kõik kanaliarmeelased võrdsed, kanali süvendis rügajate hulgas ei olnud võrdsetest võrdemaid.
Usbekid töötasid palehigis ja ootasid esimest palgapäeva, aga suur oli nende imestus ja ehmatus, kui selgus, et vanglas polegi palka ette nähtud.
“Me lähme minema! Me pole vangid!” kisasid nad kooris OGPU operatiivtöötaja kabinetis.
“Veel ei ole, aga küll jõuab,” rahustas operatiivtöötaja usbekke. Pöördus siis usbekkide komsomolisekretäri poole:
“Muide, palju sinu isal lambaid on?”
“Viiskümmend.”
“No näed, vene külas tehti ka need kulakuks, kellel oli viis lammast.”
“Meil pole vene küla.”
“Veel ei ole, aga saab olema. Kui palju mölisete ja tööle ei hakka, saate kümme aastat sabotaaži eest. Käige välja!“
Vahimaja taga, väikese putka uksel, seisis töödejuhataja, viipas brigadire ligi ja jagas ülesandeid.
Kell oli kaheksa – jõujaama masinist andis pika vile.
Tööülesanded kätte saanud, valgusid brigaadid mööda objekti laiali. Jagu, millesse kuulus Uustalu Jaan, suunati üles tammile puitreste paigaldama. Metsaniidu Kristjani jagu laskus alla tammi põhja lüüse kokku monteerima. Sinna suunati ka usbekid. Nad hoidusid alati omaette kobarasse, teiste vangidega suhtlemisest hoidusid, sest nad polnud ju vangid.
Punane, vines päike tõusis pikkamisi töötsooni kohale ja valgustas seda roosaka helgiga. Kui vangide kolonnilt nõuti “korda“ – viiekaupa, viiekaupa!, siis ehitustandril valitses täielik korralagedus: siin-seal vedelesid tohutud hunnikud kaldakindlustuse puidust kärgreste, milledelt lõkke jaoks juba tükid küljest rebitud, teisal lummetuisanud lauahunnikud, katkised reed ja lagunenud vankrid, palgivirnad ja prussid, ja kõikjal vangid, vangid ning kondised, nälginud hobused palke vedamas. Tundus, justkui oleks ajaratas mitu sajandit tagasi pöördunud – ei põrisenud siin traktor ega liikunud kraananool, ainsad “tehnilised” vahendid olid “kaeramootorid”, kuigi ka taoline nimetus oleks vale, sest hobused polnud Belomoril veel kordagi kaeru näinud ega maitsnud. Mida tundsid oma hinges hobused, töötades sellel surmaobjektil, ei osanud arvata mitte keegi. Aga surm niitis ühtemoodi nii hobuseid kui inimesi, ja sageli nad maetigi koos, kanalipõhja.
Üleval tammil puhus nägu kõrvetav tuul. Tund aega võis hädaga pooleks vastu pidada, siis tuli liduda lõkke äärde, et veidike soojendada. Õnneks oli brigadir mõistlik mees, lubas lõkke üles teha, ja mis tal üle jäigi – kui keha soojust juurde ei saa, on need kondibuketid enne tööpäeva lõppu kõik kärvanud ja päevaplaan jääb täitmata.
Võõrast lõkke juurde ei lastud, soojust hoiti kokku, läks endalegi vaja. Mehed võtsid kindad ära ja soojendasid lõkkepaistel labakäsi ja jalgu, aga viltides soojendamine oli seotud suure riskiga – vildinäru läheb kõrbema enne, kui varbad sooja tunnevad. Ka saapas jalaga tuleb olla ettevaatlik – tõmbab niigi lagunenud jalavarjule uued praod sisse ja siis mässi kaltsud ümber jalgade või kõnge. Õige tegu oli vilt või saaparisu jalast tõmmata, jalanartsu hoida lõkkekohal ja paljaid varbaid soojendada tulepaistel.
Jaan toetas ennast palgijupile ja asus vilti jalast kiskuma. Ja kui ta end parajasti ettepoole kallutas, tundis ta midagi kõva vastu oma ihu. See oli leivanukk salataskus, hommikune paikapoolik, mille ta lõunaks kaasa võttis. Niisama paljukest oligi tal alati tööl ühes ja kuni lõunani ta seda ei puutunud. Kuid teise poole oli ta ikka hommikul ära söönud. Vildid jalast tõmmanud, jäi Jaan tulle vahtima, liigutas varbaid, kuid leivatükk ei andnud asu – tekkis kange tahtmine paika nüüdsama sooja käes ära süüa. Lõunani oli viis tundi, andis oodata.
Jaan asetas oma räbaldunud labakud põlvedele, tegi vatikuue lahti ja kohmitses siis välja valgesse riideräbalasse mähitud leivakontsu. Nartsu peo peal hoides, et ükski raas maha ei pudeneks, hakkas ta leivatükki õige natukesehaaval otsast näksima ja närima.
Mehed istusid vaikides lõkkeääres. Külmaga ei edene ka jutt, ja mida ongi siin rääkida – vangla värk, ela justkui kotis, uudised üle okastraadi ei jõua.
“Jaa-ah, lumetormi pole ammu olnud!” ohkas kümnik, tunnetades meeste mõtteid ja meeleolu.
“Jah…, tuisku…”
Vangid oleks tööle aetud ka lumetormi ajal, aga Karjala lumemöll pole tavaline – tuiskab nii, et ei näe kahe sammu kauguselegi. Aga kui vang teeb töötsoonist sääred? Tuisutormi ajal oli lumi pihupeenike, aga hanges vajus kõvaks, ning mindigi hange mööda minema, üle lumme tuisanud traataia. Kuigi, jah, kaugele küll mitte; peale lühikest ekslemist jäi põgenik jõuetult lumetuisku lamama ja sinna ta ka kõnges. Et ära kõnges, sellest polnud lugu, aga kui oleks pääsenud põgenema, viinud teated Belomorist laia maailma…!
Väsinud vangid ootasid tuisku, aga ka see polnud mingi issanda õnnistus. Tuisu ajal jäi vangilaagri elu seisma – küttepuid barakkidesse ei toodud, jahu laagrisse ei toodud, seda vähestki leiba ei olnud, ka köögis tekkisid probleemid. Vangid istusid näljastena külmas barakis ja kuulasid tuule vingumist hõredate seinte taga.
Aga ikkagi ootasid vangid tuisku, mis annaks veidike puhkust väsinud ihuliikmetele. Tuult juba oli, ja see üha tugevnes, aga lumesadu veel mitte. Ilma paksu, jääkirmes lumesajuta ei saa ilmaski korralikku tuisku…
“Eile öösel tapeti üks Piiteri kommunist, Putilovi proletaarlane, une pealt. Löödi läbi madratsi nuga rindu, veri lahises allmagajale selga,“ sõnas kümnik justkui endamisi.
“Tapeti mitte inimene, vaid koputaja,” täpsustas piipu popsutav mustade vuntsidega grusiinlane, ja jätkas: “Nuga sai ka paar nari edasi magav ilmsüüta töömees – blatnoid läksid asemega sampsu. Üks koputaja aga plagas ise ülemate juurde, peideti kartsa ära…”
Jaan sõi oma paika viimase raasuni ära, ainult tüki paljaks näritud koorukest – pealmise kumera kooruka – jättis järele. Sest ühegi lusikaga ei võta pudrukaussi nii puhtaks kui leivaga. Koorukese keeras ta valge nartsu sisse tagasi, lõunaks, pistis nartsu vatikuue põue salataskusse ja pani kõik nööbid eest kinni. Külm otsis iga pragu, et põue pugeda.
Kümnik tõusis püsti. Tööle, plaan tahab täitmist, või muidu jääb leivapajukist ilma terve jagu või isegi kogu brigaad.
Kollektiivne vastutus – üks kõigi eest, kõik ühe eest! Mitte ülemustel ei pruukinud vange taga sundida, vaid vangid ise üksteist – kas saavad kõik lisapajuki või kõngevad koos. Sina, tõbras, ei tööta, ja mina pean sinu pärast tühja kõhuga istuma? Ei – rüga, raibe!
Jagu tõusis ja läks laiali: kes laudu tassima, kes kaldareste kokku taguma, kes auke kaevama. Päike oli juba kõrgemal, aga ilma kiirteta päike, paistis justkui läbi udu, ja mõlemal pool päikest jooksid valged, ebamäärased sambakesed. Oli oodata ilmamuutust.
Jaan asus kaldakindlustuse restide jaoks süvendeid kaevama. Augud ei pidanud suured olema: viiskümmend korda viiskümmend ja viiskümmend sügavuti, aga maa oli siin juba suvel kivikõva, mis siis veel külmunud peast, ei hakanud peale kirkas ega kang. Jaan togis kirkaga – see põrkas tagasi, sädemed järel, kübetki mulda ei saanud kätte. Mehed seisid nõutult, iga mees oma auguhakatuse ääres, ja vaatasid ringi – soojendada pole kusagil, ära minna ka ei lubata, võta aga uuesti kang pihku! Ainult nii saadki sooja.
Brigadir tõttas ligi:
“Teie, maatäksijad, kuuled sa, tehke igasse auku tuli! Sulatage maa üles.”
“Pole lubatud,” sõnas Jaan. “Ei anta puid.”
“Muretsege ise! Lööge mõni rest puruks, lööge lauajupid pilbasteks. Aastaid selle eest juurde ei anta, aga kartsa võite küll saada.”
Mehed leidsid kusagil tõrvapapi rulli – see põleb hästi. Peagi leegitses igas augus tuluke, soojendas maad ja inimesi. Aegajalt visati pilpaid ja tõrvapapi tükke juurde. Hea oli niiviisi, tule ääres, seista ja tulle vahtida. Tuli tegi oma tööd, kirkad, kangid ja inimesed võisid seni puhata.
Brigadir seisis mõne hetke lõkete ääres, ja sõnas siis kellegi poole pöördumata:
“Lähen töödejuhataja juurde protsente sirgeks ajama.”
Protsentidest oleneb rohkem kui tööst endast. Tark brigadir ajab eeskätt protsenti taga. Protsent annab leiba. On midagi tegemata – näita, et sai tehtud; on mõne töö jaoks liiga väike arvestusnorm – aja suureks. Siin oli brigadiril nuppu vaja. Ja kokkumängu normeerijatega.
Brigaad saagu oma protsendid, ja õhtuks iga mees täiendava pala leiba – see oli eluküsimus. Belomori juhtkond, vangivalvurid ja OGPU operatiivvolinikud said preemiarahad. Aga kanal? Tühja kanalist! Mõne aasta pärast vajub see puidust, mullast ja turbast sotsialismiehitis iseenesest kokku…
Päike oli nihkunud oma kõrgpunkti, udu oli laiali valgunud ja sambad päikeseketta ümbert kadunud; üle kanali laotus päevakuma. Iga mees oli oma augu valmis saanud ja nüüd võis, enne uue auga kaevamisele asumist, veidike hinge tõmmata. Aga jõujaama masinust andis vilet – lõuna!
Brigaad kogunes kiiresti kokku ja aega viitmata, kiirel sammul tõttas meestesumm töötsooni sööklasse. Seal oli juba mees mehe küljes kinni, ei paistnud selgade tagant ei robustseid laudu ega pinke. Muist sõid istudes, suurem osa püstijalu. Need, kes vile peale esimesena kohale jõudsid, ei läinud söönust peast ikkagi ära – kus sa veel soojas olla saad? Teised sõimasid, aga mis sellest, sõim ei valmista valu ega vaeva – ikka etem kui pakase käes.
Töötsooni söögibarakk ehk söökla oli väike kuur, hööveldamata laudadest ümber ahju kokku klopsitud ja siis roostes plekiga üle löödud, et pragusid poleks. Seestpoolt vaheseinaga kaheks jagatud – köögiks ja sööklaks. Põrandat polnud mitte kummalgi, ei köögi ega söögipoolel, paljas kühmuline maapind. Asjamehi oli selles köögis kaks – kokk ja tema abiline.
Kokk, kah vang, pridurka, oli oma ametis vilunud. Puistas tangud ja soola katlasse, jaotas rasva ära – halb rasv patta, hea endale, vahetuskaubaks. Kuigi, jah, vangidele oleks olnud parem, kui laost oleks välja antud ainult halba rasva; oleks vähem varastatud.
Kokk segas putru, vihaselt, justkui valmistaks ta sööki oma vaenlastele, aga ega ta seda siiski korralikult segada viitsinud – pudru oli alati põhja kõrbenud.
Küünarnukke appi võttes trügisid Uustalu Jaan ja Metsaniidu Kristjan luugi juurde, kust jagati pudrukausse.
“Kausid! Kus kausid on?” karjus kokk, ja juba topiti neid talle luugist sisse. Jaan ja Kristjan haarasid tühjad kausid ja pistsid luugist sisse. Vastu said oma portsjoni.
Seekordne pudru oli hea – kaeratang. Kui palju oli Jaan oma talumehepõlves kaeru hobustele ette andnud! Ta poleks osanud iial arvata, et ükskord jookseb tal endal suu vett sedasamast kaerapeotäit oodates.
“Kausid! Kausid siia!” karjuti luugist.
Jaan ja Kristjan litsusid end laua äärde, peletasid kaks tukkuma jäänud vangi minema, ja istusid sööma. Jaan tõmbas parema jala põlve vastu kõhtu, võttis vildi säärest lusika, kahmas mütsi peast, surus selle vasaku kaenla alla ja vedas lusikaga äärtpidi ümber pudru.
“Kaks! Neli! Kuus!” luges kokk luugi taga pudrukausse. Ta andis kahekaupa, kahte kätte korraga. Nii oli tal kergem, ühekaupa võis segi minna. Aga köögis ei jätkunud kausse.
Luugist ilmus nähtavale täies elusuuruses koka punetav lõust.
“Kus kausid on?” küsis ta kurjalt.
“Brigaadi veel ei ole,“ üritas keegi õigustada.
“Mis te, persevestid, siis kausse kinni panete, kui brigaadi pole?” läks kokk püha viha täis.
Sisse astus OGPU operatiivvolinik ja käratas kõlavalt, oma häält imetledes:
“Mis trügimine siin on? Kes on söönud – välja. Koht vabaks! Seda käsib OGPU!”
Kokk tõmbas hirmunult pea luugist tagasi, ja luges tagasihoidlikul häälel kausse:
“Kümme, kaksteist…”
Jaanil sai peagi puder otsa. Ta ajas käe sisemisse taskusse, harutas valgest nartsukesest välja leivatüki pealmise kumera kooruka ja hakkas sellega kausi põhjast ning libajatelt külgedelt hoolega kaeralöga jäänuseid pühkima. Ta kaapis need kokku, limpsis pudru koorikult keelega ära ja kaapis kokku veel teist niipalju. Lõpuks oli kauss puhas, justkui uus, vahest ehk pisut tuhmivõitu. Jaan tõstis puhta kausi üles, ja koheselt haarasid selle kellegi näljased käed…
Jaan jäi veel viivuks istuma. Ka Metsaniidu Kristjan, olles saanud oma pudruga ühele poole, ei kiirustanud lahkumisega. Võrreldes kanali süvendi või tammipealsega, oli siin ikkagi soe, isegi õdus.
Üle laua ajasid kaks söömise lõpetanud vangi juttu:
“Ei, pole nõus, objektiivsus nõuab, et me tunnustaksime Einsensteini geniaalsust. “Johann Julm” – on ju geniaalne? Opritšnikute maskitants! Stseen katedraalis!”
“Vigurdamine!” pahandas vestluskaaslane. “Nii palju kunsti koos, et polegi enam kunsti. Vürts ja pipar igapäevase leiva asemel! Ja siis veel see jõledatest jõledam poliitiline idee – üksikisiku türannia õigustamine. Vene intelligentsi kolme põlvkonna mälestuste mõnitamine!”
“Millist teist kontseptsiooni oleks läbi lastud?…”
“Ahaa, läbi lastud?! Ärge ütelge siis, et geenius! Ütelge, et pugeja, täitis labast tellimust! Geenius ei sobita oma kontseptsiooni türannide maitsega! Niimoodi jõuame me oma kunstiga kurat teab kuhu! Võtame näiteks ballett, “Luikede järv”. Kui teatris parajasti ei juhtu olema baleriine, kes sobiksid tantsima väikeste luikede tantsu, kas siis asendame nad nelja väikese paksukesega, kes selle ära tantsivad. Võib ka nii, ja saab ka nii, aga see on siis jant kolmes vaatuses, aga mitte ballett “Luikede järv”.
“Aga kuulge, kunstis pole tähtis mitte m i s, vaid k u i d a s.”
“Just nimelt! Just nimelt! Kuradile mis, tähtis on kuidas! Neli paksukest ei sobi väikeste luikede tantsu kontseptsiooni, isegi kui nad kellelegi väga meeldiksid. Isiklikult mina, olles eluaeg tegelenud teatris kõhnade baleriinidega, eelistaksin vahelduseks ka paksukesi, aga ega ma saa oma eelistusi lavatükki kanda!”
“Kui Suure Teatri parteirakuke käsib töötada selle inimmaterjaliga, mis parajasti käepärast on, käsib asendada väikesed luiged nelja paksukesega, siis sa kas asendad, või muidu…”
“Või muidu olen siin.”
Vaidlus lakkas. Uustalu Jaan ja Metsaniidu Kristjan tõusid lauast. Brigaad sättis ennast minekule. Keegi sõnas tasakesi:
“Brigadir on head protsendid välja tinginud. Tuli heas tujus tagasi.”
Jaanile anti kätte tema endine töö – kaldakindlustuse restide kokku löömine, Metsaniidu Kristjan laskus alla tammi jalamile, lüüside juurde, oma tööd jätkama. Tuhanded vangid aga rassisid endiselt kanalisüvendis, kaevates maad ja kärutades mulda.
Äkitselt kostis kaugusest hirmuäratav kohin, justkui oleks taevas alla langenud. See kohin üha ägenes ja lähenes. Järsku tammi nõlv Jaani jalge all liigutas ennast, otsekui talveunest üles ärganud karu, ja hakkas allapoole libisema. Jaan heitis haamri kõrvale ja põgenes tammilt.
Puitsõrestikud, millede vahele olid paigutatud muld ja kivid, andsid järele. Vesi murdis tammist läbi ja valgus alla süvendisse, mattes kõigepealt lüüside juures töötavad vangid. Vesi möllas kui pöörane ja asus peagi täitma süvendit. Vangid rabelesid külmas vees, vetevoog niitis neid jalust ja kandis endaga kaasa.
Võg`i jõgi, olles aheldatud tammidega, kogus kokku oma surmaeelse viha ja viskles pööraselt. Viimaseid jõuraasukesi pingutades, metsikult möirates ja kobrutades, nihutas vana Võg kohalt peamise tõkkesõrestiku, sõrestiku nr.5. Ragisedes purunes vangide poolt kuidagi kokku seatud puitehitis; kõik vajus hunnikusse ja kandus allavoolu, justkui oleks olnud tegemist puupilbastega.
Uustalu Jaan seisis kanali serval ja vaatas õudusega alla, kus vetevoogudes rabelesid tuhanded mustad täpikesed. Kusagil seal, nende täpikeste keskel, võitles oma eluraasukese eest, niipaljukest kui seda veel järele oli jäänud, tema naaber Metsaniidu Kristjan. Ta oli suurepärane naaber Uus-Viru külas Kaukaasia mäenõlval, ja kindel naaber siin, Belomori surmalaagris. Vees rabelesid Kubani, Venemaa ja Ukraina talupojad ning usbeki komnoored.
See üpris tähtsusetu vahejuhtum töid ei peatanud. Süvendi nõlvadel jätkasid vangid kirkadega kaljude raiumist, aegajalt kärgatas dünamiit, puistates labidameestele krae vahele mulda ja kivikilde. Kärumehed olid vatijoped seljast heitnud ja lükkasid jooksujalu kärusid mööda nõlva üles. Tühjade kärudega nõlvast alla tulles käisid paljudel jalad sõlme ja nad veeresid oma marusjadega ülepeakaela alla. Samal ajal aga seadsid lõhkajad uusi laenguid äsjapuuritud aukudesse. Nende ülemus kõndis ühe lõhkaja juurest teise juurde ja kontrollis tööd. Ta oli vilunud minöör, oma ala asjatundja, muudkui laskis vilet ja ootas kannatamatult uusi kärgatusi. Lõpuks olid kõik augud laengutega täidetud ja süütenöörid küljes. Lõhkajate ülemus rehmas käega: “Davai!“ Süütenöörid süttisid sisinal: esimene, teine, kolmas… Punased tulukesed jooksis mööda maapinda, lähemale ja lähemale laengutele. Lõhkajad viskusid pikali, surusid kõrvad kinni, ülemus luges endamisi sekundeid… Ootamatult, enne ettenähtud aega, kõlasid kanali serval plahvatused, muld kerkis kõrgele, graniidikillud paiskusid rahesajuna nõlval töötavatele vangidele. Kivide vihin, inimeste karjed, põgenevate jalgade müdin… Lühike paus ja jälle kärgatus… Kivisadu üha tihenes, inimesed oli pikali viskunud: porisesse lumme, vette, kraavi. Lõpuks saabus vaikus.
Pikkamisi, ettevaatlikult ringi vaadates, tõusid vangid jalgele, olles valmis iga hetk uuesti pikali viskuma. Neliteist labidameest lamasid edasi; mõned lamajad oigasid ja vingerdasid maas, justkui ussid. Haavatud tassiti mullakärul minema, kaheksa vangi aga ei näidanud enam elumärke.
“Läks tsipa nihu,” sõnas lõhkajate ülemus, ja jätkas katkenud meloodia vilistamist. Minöörid asusid uuesti auke puurima ja laenguid paika seadma.
Hukkunud vangid heideti regedele ja veeti minema, tavalisse matmispaika, kanali serva alla.
Päikeseketas peitus maa varju. Tööd lõpetati ära, tööriistad viidi kuuri. Brigaadid kogunesid kokku, kolonni. Töötandrile jäid maha laibad, sajad laibad. Nende nägudele sadas lund. Keegi oli kummuli käru all kõveras, käed käistesse peidetud, ja niimoodi surnuks külmunud. Keegi oli kangestunud, pea põlvede vahel. Teisal istusid kaks laipa, seljad vastamisi. Maapoisid, usinad töörügajad, surid teistest kiiremini – kasin pajuk ei taastanud energiavarusid. Maamehed surid, pidamata vastu ehitustööde juhataja Frenkeli poolt ette antud kolme kuudki.
Kollonne rivistati üles, tagasiteeks tsooni. Vahimaja ees käis hirmus surumine. Kõik olid koos. Konvoi oli väljas ja organiseeris loendust.
Loeti kaks korda: esimene kord suletud värava ees, et näha, kas võib avada; teine kord – väravast väljumisel.
“Viiekaupa võtt-ta! Viiekaupa võt-ta! Esimene! Teine! Kolmas!…”
Ja niipea kui viisik välja hõigati, astus see mõni meeter ettepoole.
“Ümber pöörd, kurradi perse!” karjus konvoi, olles läinud lugemisega sassi. “Tagasi!”
Konvoi hakkas sagima, otsis vineeritahvlite pealt aru. Puudu jäi! Jälle tuli neil puudu. Loeti uuesti, nüüd jäi üle! Õpiksid vähemasti rehkendamise selgeks, või lugegu neid, kes hukkusid vetemöllus kanali süvendis!
“Brigaadide kaupa võtta!” karjus konvoiülem.
Mehed seisid viisikutes läbisegi, kes kellega kokku juhtus. Nüüd hakkas kihin-kahin ja sumisemine.
“Viie tuhande seitsmekümne kuues!”
“Siin!”
“Kolm tuhat nelisada kakskümmend viis!“
“Siin!“
Lugemine jätkus, kontrolliti numbrite järgi…
Külm oli hakanud oma hambaid näitama, keegi ei seisnud enam paigal – kes tampis koha peal, kes astus kaks sammu ette, kaks tagasi.
Konvoiülem röögatas:
“Väravast ee-male! Viiekaupa võt-ta!”
Kolonn ei tahtnud taganeda, tahtis edasi minna, õhtusele lobile ja barakki.
“Ah nii?” pistis konvoiülem möirgama. “Tahate lumes istuda? Otsemaid panen istuma. Pean hommikuni välja!”
“Mis te, kuradid, kipute vastu väravat!” sõimasid tagumised eesmisi.
“Viiekaupa võt-ta! Esimene! Teine! Kolmas!”
Kuu hiilgas Karjala talvetaevas juba täies kauniduses. Taevas olid süttinud tähed.
“Väravast eemale!” sundis konvoi jälle.
Aga seekord vangid ei nurisenud, nägid isegi: sõdurid tulid vahimajast välja ja piirasid väravataguse platsi sisse.
Nüüd hakati välja laskma. Värav tõugati pärani. Ja selle taga, palkidest tõkkepuude juures oli konvoiülem ja tema abi jälle ametis:
“Esimene! Teine! Kolmas!…”
Tänane konvoiülem oli täielik kõlupea, kuigi teadis, et sellise pakasega vangid ei põgene. Karjalast põgeneda on raske, varem või hiljem saadakse selles inimtühjas, lumises, graniitrahnudega ülekülvatud laanes põgenikud kätte, pigem surnuna kui elusana.
“Sammu marss! Rutem! Pikem samm!” kisendas konvoiülem. “Pikem samm, suundur!”
Vangid astusid härgamisi, pead norus, kaotada polnud midagi – nagunii on söögibarakis juba teised ees ja rahvast tulvil.
Kolonn lähenes laagrile, kõik oli selles nii nagu hommikul jäi: öö, tuled plangu kohal piki keelutsooni, eriti paksult põles laternaid vahimaja ees, puistamisplatsil.
“Seis!” karjus konvoiülema abi. Koondati ridu. “Ma-arss!”
Vahimaja ees kostis käsklus: “Seis!“
Valvurid tulid välja, jäid teele seisma.
“Vatikuued lah-ti!”
Vahimehed asusid puistama, aga mitte väga innukalt – mida siin ikka puistata? Ehk mingi viilitükk, saeleht, et teha nuga. Vahimehed patsutasid mööda külgi, mudisid käpikuräbalaid. Lõpetasid läbiotsimise kiiresti, aeg oli hiline ka neile…
Kaks vahimeest jäid värava taha seisma, kolme mehe kõrgune värav läks aeglaselt lahti ja kõlas käsklus:
“Viiekaupa võta! Esimene! Teine! Kolmas!…”
Külmunud ja nälginud vangid olid lõpuks tsoonis. Pikk orjapäev jõudis õhtusse.
Brigaadid trügisid söögibarakki, jooksid hulganisti trepile.
“Seis, hoorapojad!” röökis söögibaraki päevnik ja vibutas malakat. “Tagasi! Või ma äestan mõnel näo segi!”
“Mis meie teha saame!” röökisid eesmised vastu. “Tagant litsuvad peale!”
“Viiekaupa, lambapead, mitu korda ma pean rääkima?! Lasen sisse siis, kui on vaja! Aga kuhu sina poed, raibe?” Päevnik virutas Uustalu Jaanile rusikaga kuklasse, aga Jaan rabeles sisse ja trügis kohe söögijagamise luugi juurde.
Aurupilved hõljusid lae ümber, mehed külg külje vastas koos justkui heeringad soolas; laudade vahel sagiti ja tõugeldi, mõni puges supikausiga vahelt läbi.
Luuke oli kokku viis: kolm üldist toidujagamise luuki, üks nende jaoks, kes nimekirja järgi said – igat masti pridurkad, ja üks kausside tagasiandmiseks. Kokka ennast polnud näha, ainult ta käed – suured ja karvased – liikusid läbi luugi edasi-tagasi.
Jaanil õnnestus ühe lakkuja käest kauss rabada ja luugist sisse pista. Kokk virutas justkui südametäiega tema kausi putru täis – tänase päeva suurim vedamine – , ja Jaan kobis ühele vabale pinginurgale laua ääres. Võttis mütsi peast ja pani põlvedele. Kobas vildist lusika. Segas lusikaga, aga mida siin segada – õhtune lobi alati vedelam kui hommikune: hommikul vaja vangi natukegi turgutada, et ta jaksaks mingilgi määral tööd teha, õhtul jääb nagunii magama, ja paljud enam ei ärkagi…
Jaani vastas istus vang, kelle sirge selg paistis selgelt teiste vangide küürus kogude hulgast välja. Samas aga näitas ta kortsuline nägu, et ta oli nii vana kui üks inimene vangilaaris üldse saab vana olla. Polnud võimalik öelda, et ta pea oli täiesti hall, sest ta paljal peal ei leidunud ainsatki juuksekarva. Vanamehe silmad ei vilanud vangi kombel, vaid vahtisid tühjal pilgul üle Jaani pea. Ta sõi kulunud puulusikaga rahumeeli oma lahjat lobi, ta ei pugenud ninapidi kaussi nagu teised, vaid lusikas käis kaares suu ja kausi vahet. Ainsatki hammast polnud tal ei üleval ega all: hammaste asemel näsisid leiba luukõvad igemed. Tema käed, kopras ja musti kriime täis, olid sellest hoolimata kaunid, pikkade sõrmedega, justkui pianistil või viiulimängijal. Ja oma kahtesadat grammi leiba ei olnud ta asetanud mitte ligasele lauale, nagu teised vangid, vaid puhtale valgele riidetükile. Ilmselt istus siin inimene, kellele koheselt peale revolutsiooni oli nõukogude võim pakkunud ainult vangistust, ja ta ei osanud loota ega oodata nõukogude võimult midagi muud.
Kõigepealt sõi Jaan ära mustaks tõmbunud kapsalehed. Kartuleid oli üksainus. Sihuke keskmine kartulinubul, külmavõetud, seest kõva ja magusaks viirutunud. Kala aga peaaegu polnudki, haruharva vilksatas mõni paljas rootsuke. Aga iga rootsuke ja uimeots tuli läbi lutsida, mahl välja imeda, mahl oli tervisele kasulik. See võttis aega, aga tal polnud kuhugi kiiret. Belomoril elamisega ei kiirustatud – surm võis saabuda homme, või hiljemalt ülehomme…

Neljateistkümnes peatükk. 1933.aasta kevad. Belomorkanalil asutakse rünnakule. Stalin Belomorkanalil. Laibad, ordenid ja kunstiteosed.

Lähenes 1933.aasta kevad. Päevad pikenesid, märtsipäike heitis aeg-ajalt Belomori kanalile oma kauni, kütkestava pilgu. Kaunid olid ka kanaliarmeelaste palged, neis peegeldus kirgas armastus – armastus kanali ja lüüsi vastu. Selgus, et paljud vangid ei armastanud mitte ainult oma tööd, neile ei meeldinud mitte ainult see, et nende käed olid kirka ja labida hoidmisest rakus, vaid neid paelus äsja ehitatud kanal ja lüüs, nad ei suutnud sellelt pilku ära pöörata. Kui kaunilt olid laotud palgid? Kui hästi lõhnas värskelt tahutud Karjala igivana mänd! Ja nemad, vangid, olid selle teinud, nad olid hakkama saanud! See oli kingitus kodumaale, ja mitte ainult kodumaale, vaid tervele maailmale, kogu inimkonnale. Sa vaata vaid, kui tähtsalt, pea püsti, justkui hani, astub inimene mööda kanali põhja! Sa vaata, kui vabalt liiguvad ta käed, ja kui lõbusalt ta vilistab! Ta astub justkui peremees kes vaatab oma majapidamist, ja ta ongi peremees.
Inimene tõuseb tammile. Laias kaares ulatub tamm ühelt kaldalt teiseni. Tamm justkui külitaks mõnuledes, aga võibolla siiski mõtiskleb, mõtiskleb inimese üle, tema ennenägematu võime üle alistada jõed, järved ja mäed. Tamm ohkab imetlevalt – mida küll suudab korda saata vaba inimene! Aga inimene ei mõtiskle, tema eest mõtleb partei, inimene astub uhkelt mööda tammi…
Lähenes partei ja valitsuse poolt määratud kanali valmimise tähtaeg. Paljud ehitised olid juba valmis. Kuid seesama 1933.aasta kevad, mis pidi kroonima kanaliarmeelaste kangelaslikud töösaavutused, see sama tormiline Karjala kevad, suurvesi, ähvardas purustada ehitised trassi peamisel lõigul – Veelahkmel. Tööde tempo Veelahkmel oli langenud, kevadeks oli kanaliarmeelaste võitlusvaim raugenud. Ja mitte ainult vaim, vaid ka kanaliarmeelaste kehalised võimed olid talve jooksul raugenud; tuhanded, kümned tuhanded vangid olid kurnatusest ja näljast surnud. Ka oli kanalil jäänud “tehnikat” väheks, hobujõudusid ei jätkunud, heina puudusel olid sajad hobused kevadeks lõppenud.
Tempo oli alanenud kogu trassil – alates Povenetsist kuni Soroka asulani. Kanaliarmeelased vajasid uut, võimast energiaimpulssi, mis annaks neile uut jõudu, täiendavat hoogu.
OGPU Moskvas, Lubjankal ei maganud. OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Genrihh Jagoda andis välja kanaliarmeelasi innustava käsu.

FIRINILE, FRENKELILE

MEDVEŽEJA GORA, BELOMORKANAL

Tööde käik, vaatamata teie poolt tarvitusele võetud abinõudele laagrite ja ehituse elu tervendamiseks, nõuab täiendavaid meetmeid, et tagada ehitustööde lõpetamine 1.maiks. Kanali ehituse lõpetamise tähtaegade edasinihutamist ei tohi olla ega tule. Kanal peab olema valmis 1.maiks.

K Ä S I N:

1. Kogu tšekistide, administratsiooni, insener-tehniline aparaat laagris ja ehitusel viia lahingulisse olukorda, luues laagri osakondade asemel lahingustaabid tugevate tšekistidega eesotsas, andes neile inseneride abi staatuse, mis võimaldab neil tagada tööde uue tempo. Selleks viige läbi ümberkorraldused: nimetage laagri ja ehituse peavalitsus ümber ehituse peastaabiks, osakonnad nimetage ümber ehituse lahingustaapideks, näiteks, Belomori ehituse esimene lahingustaap, Belomori ehituse teine lahingustaap, ja nii edasi…, osakondade ülemad nimetage ümber lahingustaapide ülemateks; laagripunktide ja tehniline personali juhtkond nimetage ümber lahingupunktide ülemateks.
2. Kõikjal, kus vähegi võimalik, teostada töid kolmes vahetuses, vastavalt sellele võtke tarvitusele abinõud valgustuse sisseseadmiseks, varustage vajalike instrumentide ja materjalidega.
3. Tagage töötajatele võimalus saada sooja toitu kogu trassi ulatuses tööd katkestamata.
4. Võtta tööpostilt maha ja anda troika kohtu alla kõik, kes viilivad või mingil muul moel seavad ohtu tööde tempo, ükskõik kes need ka oleks.
5. Tehnilisele personalile, kes töötab heausklikult, luua kindlustunne homse päeva ees, veendumus selles, et nende hea töö saab hinnatud OGPU poolt.
6. Kümnikutele luua sellised tingimused, et neil oleks võim kooskõlas nende vastutusega.
7. Kümnikutele abiks tehtud tööde ülevaatusel, korra üle valvamiseks, luua vanembrigadiride instituut.
Iga kahe-kolme brigaadi kohta omada ühte tööst vabastatud vanembrigadiri.
Vanembrigadiridele, olenemata nende karistusaja pikkusest, eraldada erilised olmetingimused ja maksta neile kolmkümmend kuni kuuskümmend rubla, tagada neile parim riietus ja parim peavari.
8. Lisaks nõudele täita individuaalseid norme või töömahte, millised on brigaadid endale võtnud, mitte takistada, vaid soodustada olemasolevaid tendentse, kus terved ühiselamud (barakid) mõjutavad mahajäävaid üksikuid isikuid või brigaade.
Tuleb soodustada eesrindlike brigaade, kes nõuavad mahajääjatelt normide täitmist, ja aidata neil ilma laagri administratiivsete sunnivahenditeta mõjutada viilijaid ja loodreid.
9. Kõige karmimal moel karistada kõiki, kes mitteküllaldase tähelepanuga suhtub vangide olmeteenindusse (panevad toime vargusi, söögiportsjonitega petmisi), ja laialdaselt teavitada vange sellest, et laagri ja ehituse juhtkond ootab nende teateid selles valdkonnas esineva korralageduse kohta ja et süüdlased korralagedustes saavad kindlasti karistatud.
10. Kogu kultuuri- ja kasvatustöö aparaat, kes on võimeline eeltoodud liini teostama ja selle tempot hoidma, visata enim kitsastesse, ähvardavamatesse kohtadesse, kohustades neid kogu kultuuri- ja kasvatustöö ehitama üles ehituse konkreetsele abistamisele.
11. Maksimaalselt vähendada kogu juhtkonna aparaati laagrites ja ehitusel, nii tšekiste kui ka insenere sellise arvestusega, et mitte vähem kui 50 protsenti sellest aparaadist oleks viivitamatult visatud ehituse eriti kitsastesse kohtadesse.

Minu poolt on antud käsk GULAG-ile, viivitamatult saata teile abiks 10 – 12 GULAG-i töötajat.
Teha kogu laagri elanikkonnale teatavaks, et nendel otsustavatel kuudel normide täitjad ja ületajad saavad olulisi soodustusi, kuni täieliku vabastamiseni, olenemata varasemast tööst.

JAGODA

OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Jagoda kirjalik käsk andis kanaliarmeelastele uue ilmpulsi, andis uue hoo ja hingamise.
Käsu sisutihe olemus rääkis juba ise enda eest. Iga sõna selles käsus oli kantud nõukogude penitentsiaarsüsteemi vaimust. See oli näidis täiesti konkreetsest juhtimisstiilist – puudusid üldised fraasid, selles peegeldusid täpne ja detailne olukorra tundmine, anti selged ja otsesed juhtnöörid. Sellised käsud on ehituse tööplaanideks tervikuna ja iga kanaliarmeelase jaoks eraldivõetuna.
Sõltumata OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Jagoda kirjalikust käsust, kandus üle Karjala esimene kevadine soojalaine. Loodus muutus. Järvedel tõi päike jää nähtavale, hanged vajusid kokku, lumekate jõeäärsetel aasadel muutus aina õhemaks, puutüvede ümber tekkisid ümmargused paljandid.
Lume all voolas vesi. Tammide taga ja pinnasetõketega järvedes alustas vesi tõusu, jääkate mattus vette. Ehitajaid ähvardas üleujutus.
BelBaltLagi komsomolikomitee oli kogunenud vangivalvurite barakki nõupidamisele. Raudahi barakis oli asetatud liivasele põrandale, ahju küljed olid köetud punaseks. Ahju peal auras alumiiniumist teekann. Ahju ümber, lauajuppidel, mis olid asetatud kastidele, istusid inimesed – palitutes, poolkasukates ja sinelites. Baraki palkide vahele oli topitud ajalehti, et tuul vähem sisse puhuks. See oli oma, Belomorkanali ajaleht “Ümbersepistamine”.
Päevakorras oli ainult üks küsimus – võitlus paisjärvedes tõusva veega.
Sinelis, otsuskindla ja tugeva lõuaga OGPU operatiivvolinik sõnas ilma pikemalt mõtlemata: “Tuleb asuda rünnakule!”
Poolkasukas, pöetud peaga noormees, vangivalvur kahtles: “Ei tea kas õnnestub, nüüd, kevadel, on meil elavaid inimesi vähevõitu? Viimasel ajal on kontingenti juurdevool vähenenud.”
Teine tšekist, pealekaebajate, “koputajate” osakonna juhataja, rüüpa lurinal kuuma teed, ähkis ja ohkis seejuures mõnuledes. Kuuldes seltsimehe poolt väljendatud kahtlust, asetas ta teekruusi ahjuservale ja sõnas resoluutselt: “Peab õnnestuma. Kutsume kokku lööktöölise kokkutuleku.“
“Pole paha,” nõustusid kõik sooja ahju ümber istuvad komsomolikomitee töötajad.
Koputajate osakonna juhataja jätkas: “Me peame tegutsema ilma tseremoonitsemata, kogu teravusega raiuma, et kõrvaldada puudused, et välja juurida kilpkonna moodi lohisemine. Tuleb silmas pidada meie peamist eesmärkki – mobiliseerida kogu üldsus ja sundida teda võtma enda peale vastutus kanali ennetähtaegse valmimise eest.”
Komsomolikomitee sekretär sõnastas resolutsiooni: “Kutsuda kokku ülelaagriline lööktööliste kokkutulek.” Seejärel jätkas: “Mobiliseerime kogu kaadri: agitaatorid, propagandistid. Tuleb organiseerida vastavaid loenguid ja ettekandeid raadio kaudu, esineda barakkides, metsalangidel ja kanali süvendeis. Laagrilehes “Ümbersepistamine“ avaldada vastavasisulisi artikleid. Komsomoli, partei reservi hääl peab jõudma iga subjektini igal objektil”.
Ahi kustus pikkamisi. Karjala tuul painutas mände ja puhus baraki pragudest sisse. Aga laagri komsomolikomitee jätkas endise tulisusega ülelaagrilise lööktööliste kokkutuleku arutamist.

Rong BelBaltLag-i lööktööliste kokkutuleku delegaatidega kihutas rööbastel kolksudes Povenetsi suunas. Vagunid olid ehitud kuusekäbide ja punaste lippudega. Rongi vedas kõige uuem, äsja tehasest saabunud vedur, ta võttis kergesti tõuse ja kihutas uljalt orgudesse. Vaguni akende taga, möödalibisevatel mändidel ja kaljudel helkles päikeses säravvalge lumi. Vangid vagunites käratsesid rõõmsalt: lööktöölised vahetasid muljeid, tegid tulevikuplaane, jagasid üksteisele ja vangivalvuritele preemiaks saadud paberosse ja lugesid ette nende tööd ülistavaid artikleid laagrilehest “Ümbersepistamine”, näitasid üksteisele aukirju. Vangivalvurid olid püssid kõrvale asetanud ja silmitsesid kadedusega vangide aukirju.
Rong delegaatidega jõudis kohale õhtul. Neid võttis vastu orkester, kes mängis tušši. Ümbrust valgustasid tõrvikud, nende valguses helklesid punalipud.
“Seltsimehed, lõbusamini!” karjus üks vang, väike räbaldunud läkiläkis mehike. Ta lõi takti:
“Mandoliinid, balalaikad – rohkem pidulikkust…”
Eemalt vehiti käega, kutsuti lähemale, suure telgi juurde. Muusikamehed hakkasid astuma, nad sammusid marsitaktis ja jäid seisma kaunite käbidega ehitud männi alla. Kahe männi vahele oli tõmmatud loosung, selle punasele riidele oli valgete tähtedega kirjutatud: “Tervitus Belomorkanali lööktööliste kokkutulekule!”
Klubibarakis olid kõikjale paigutatud petrooleumilaternaid; need andsid heledat valgust, mis peegeldusid vastu vangide, lööktööliste vaimustusest säravatelt nägudelt. Alles hiljuti olid laagrisse täiendava ešeloni koosseisus saabunud TASSI fotokorrespondendid, spioonid ja kahjurid ning Mosfilmi kinematografistid, endised diversandid ja kontrad. Nüüd klõpsusid fotoaparaadid, sähvisid magneesiumlambid, pimestades kanaliarmeelaste silmi ja valgustades nende õnnelikke, hingestatud nägusid. Mosfilmi kinematografist, kõrge professionaalsusega spetsialist, seadis kaamerat ja keerutas vänta, jäädvustades filmilindile ajaloo suursündmust, lööktööliste kokkutulekut.
Klubis võttis delegaate vastu üle kogu puitseina üles riputatud tohutu plakat, millel kanaliarmeelane hõikas ärevalt ruuporisse: “Vesi tungib peale!”
Seintele paigutatud diagrammid näitasid allapoole – tempo oli langenud. Presiidium oli kummardunud kaartide ja jooniste kohale, arutati närviliselt, õhus oli tunda ärevust.
Kõlas kell. Ettekandja astus poodiumile ja jäi kõnepuldi ees seisma. Saal muutus hiirvaikseks. Äkitselt raputas barakki tugev plahvatus – lähedal lasti dünamiidiga kaljusid õhku.
Kõlasid sõnad: “Kuulutan Belomorkanali lööktööliste kokkutuleku avatuks!”
Mandoliinid, balalaikad ja kitarrid alustasid “Internatsionaali”. Nahkses jopes mees, lööktööliste kokkutuleku juhataja, tõstis käe mütsisirmi äärde ja andis au. Kostis suminat, vangid tõusid ja paljastasid pead…
Muusika vakatas, kokkutuleku juhataja lausus: “Istuge, kodanikud lööktöölised!”
Poodiumil, presiidiumilaua taga, kõrvuti tšekistidega, istus endine varas Harlamov ja värises erutusest, eesseisva ettekande ootuses. Ta libistas oma vilavad vargasilmad üle seintel rippuvate plakatite, üle pinkide, milledel pidulike, tähtsate nägudega olid istet võtnud endised vargad, röövlid, bandiidid, kulakud, spioonid ja diversandid, terroristid, preestrid ja prostituudid ning teised rahvavaenlased ja ebateadlikud elemendid.
Ettekandja asus rääkima, tema esimesed sõnad kõlasid hirmuäratavalt:
“Vesi on tõusnud kõrini. Ta võib meid paisata Oneega järve, pühkida minema Poventšanka lüüsid, meie lipud ja aukirjad, meie kuulsuse – kõik selle, mida me oleme saavutanud…, meil tuleb asuda vasturünnakule.”
Ettekandja rääkis lühidalt, sest aeg ei oodanud, vesi tõusis kiiresti. Oma sõnavõttu lõpetades lausus ta sütitavalt:
“Kodanikud delegaadid! Kanaliarmeelastest lööktöölised! Palun teha oma ettepanekud, kes, millisel rindelõigul saab paiknema, esitage oma lahinguplaan.”
Poodiumile tõusis jänesemokaga noormees, kes oli süüdi mõistetud spionaaži ja vägistamise eest. Nüüd oli ta lööktööline, sotsialistliku töö eesrindlane. Oraator hoidis kahe käega üleval oma räbaldunud pükse, tammus jalalt jalale, sest jalad olid märjad ja külmetasid; tema katkistest saabastest vahtisid varbad välja, aga ta justkui ei märganudki külma, vaid esines tuliselt ja kirglikult:
“Meie tööfrondil on ainult graniit, raiu kirka ja haamriga. Baraki seintest puhub tuul läbi, nurkades on tuisanud lumi. Nädal aega pole saanud leivatükki. Aga me ei nurise… Me peame väga kalliks, et meiega käitutakse inimlikult, on tunda igakülgset hoolitsust, ülemused suhtuvad meisse lugupidamisega, OGPU operatiivvolinikud teretavad meid kättpidi ja valvurid ei peksa meid. Me oleme rünnakuks valmis. Hurraa!”
Järgmisena astus poodiumile keskealine habemega kulak, rahvavaenlane:
“Tervitus lööktöölistele! Meie brigaadis on peaaegu kõik endised kulakud, rahvavaenlased. Siia saabudes olime ebateadlikud, nüüd aga oleme justkui uuesti sündinud. Nüüd oleme lööktöölised, töötame nii, et mitte keegi ei saa meile öelda et oleme parasiidid.”
Poodiumile tõusis kepi najal longates hallide juustega, ebamäärases vanuses kõhetu kuju, labidamees:
“Meie brigaad kaevab kanali süvendit. Brigaadis töötavad eranditult kahjurid, ja kõik on sellised vanakesed ja sandid nagu mina. Aga kuidas töötavad – kõik ületavad töönorme üle saja kahekümne protsendi! Töötaks veelgi paremini, aga labidad on kehvad, ja ka meie abikaasad, marusjad, on vanaks jäänud ja lagunevad käte vahel… Vaat, kui saame uued labidad ja marusjad, siis alles läheb lahti!” (Kestvad kiiduavaldused).
Ikka uued ja uued vangid trügisid poodiumile, et esineda. Sähvisid magneesiumilambid, nende suits, justkui püha viirukhõng, lainetas saalisistujate peakohal, mässis endasse ja lendas läbi õhuaugu välja.
Kanaliarmeelased tahtsid rääkida, aga nad ei osanud rääkida, olid erutatud, takerdusid, nad olid veidi segaduses, nende otsaesised olid higist märjad… Aga nad tahtsid rääkida, nad tahtsid väga rääkida, ettekanda oma töösaavutustest: kuulaku partei, kuulaku nõukogude rahvas ja isiklikult kommunistliku partei peasekretär seltsimees Stalin – me oleme lööktöölised, me anname kodumaale Belomorkanali!
Presiidiumilaua tagant tõusis BelBaltLag-i ülem seltsimees Firin. Kinematografist suunas kaamera kõrgele ülemusele ja väntas üha kiiremini ja kiiremini – ajaloo jaoks ei tohtinud midagi kaotsi minna: iga silmapilk oli suursündmus, iga hetk tehti ajalugu…
Firin oli vähese jutuga, tagasihoidlik, liigutustes ökonoomne, ta justkui oleks hoidnud oma häälejõu ja žestid selleks ülimalt vastutusrikkaks, otsustavaks kõneks.
“Lööktöölised! Karjala parteikomitee saatis meile punalipu. Selle saab brigaad, kes näitab üles kõige paremaid töötulemusi võitluses loodusjõududega. Me oleme ka varem imesid toime pannud, aga kõige imepärasemad teod seisavad meil ees – ees seisab viimane võitlus. Meist hakatakse jutustama legende, meist luuakse laule, poeeme, oopereid ja ballette, vändatakse kinofilme…
Kuulutan välja rünnaku! Läbimurdele saadetakse kogu meie sotsialistlik laager. Iga jaoskond saadab lahingutandri falangidele oma parimad kanaliarmeelased. Rünnak algab juba nüüd. Sellelt lööktööliste kokkutulekult lähevad kõik delegaadid lahingusse.“
Laagri ülema lahingukutsele järgnesid kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused; kõik tõusid püsti. Keelpilliorkester alustas “Internatsionaali”, vangid laulsid kaasa, ülevalt ja pidulikult. Nendega ühinesid mõttelennul need kümned tuhanded, sajad tuhanded vangid, miljonid vangid üle kogu Nõukogude Liidu, keda siin kokkutulekul ei olnud, aga kes andsid kõikjal oma tagasihoidliku panuse kodumaa hüvanguks, kes aitasid ennastsalgavalt tõkestada jõgesid, peatada koski, nihutada kaljusid ja mägesid.
Nendel hiiglaslikel, enneolematult suure tähtsusega paranduslike tööde objektidel sündis Uus Inimene!
BelBaltLagi-i ülem Semjon Firin võttis seinalt punalipu ja väljus klubibarakist; delegaadid järgnesid talle, trügisid uksel, igaüks soovis olla komandörile lähemal, olla esirinnas.
Hingeaur tõusis pilvedena külma öisesse õhku, orkester mängis marssi, kolonnid asusid liikuma. Vangid kandsid tõrvikuid, punalippe, nende õlgadel olid labidad, kirkad ja kangid.
Rünnak oli alanud. Ees seisis lahing, taganemist lahinguplaan ette ei näinud, valik oli väike – kas võita või surra lahinguväljal.
Tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded vangid suunati ehitustandrile. Sageli ei jõudnud regedele paigutatud väliköögid eesliinile, reed paiskusid ümber, heites katelde sisu valgele lumele. Kanaliarmeelased jäid hommikusöögita, aga rünnak jätkus. Sooritati tõelisi kangelastegusid – juba keskpäevaks oli selge, et päevanorme täidetakse kakssada protsenti ja üle selle. Tööd ei katkestatud isegi selleks, et süüa – vangid lükkasid ühe käega käru, aga teises käes hoidsid alumiiniumkaussi pudruga ja sõid sealt ilma lusikat kasutamata. Lööktöölised oskasid hinnata aega, sest aeg oli tähtis, see oli elu ja surma küsimus! Ja kogu seda kangelaslikku võitlust loodusjõududega jäädvustati tulevastele põlvedele, talletati ajalukku: endiste TASS-i fotokorrespondentide fotoaparaadid plõksusid, magneesiumilambid sähvisid, endine Mosfilmi kinematografist keerutas kaameravänta…
Ükskõik kuhu ka ei vaataks, kõikjal oli Firin. Ta sõitis saanis ühest kohast teise, rääkis, vaidles, valis välja kanaliarmeelasi: otsustavaid ja kindlaid. Ta lükkas maruliselt kõrvale mitteasjakohased väited, mattis need enda alla ja muljus neid. Ta andis ülesandeid, usaldas, käskis, tundis muret…
Trassile saabus veoauto, sellele oli paigutatud laagrilehe “Ümbersepistamine” välitrükikoda. Tükikoja võllid liikusid, hammasrattad keerlesid. Joonistati lööktöölisi, trükiti nende raporteid, juhiseid, luuletusi, poeeme ja kaebusi. Endised TASS-i fotograafid tegid pilte, muudkui pildistasid ja pildistasid – peagi ilmub album, kuulsusrikaste võitude pildialbum. Endine Mosfilmi kinematografist väntas filmi – täispikka, kõrgkunstilist, ideeliselt laitmatul tasemel.
Rünnak kestis kogu päeva, ja vaibus keskööks. Kanaliarmeelased asusid kaevuma kaevikutesse – kolonnides pöördusid nad tagasi barakkidesse. Kolonne saatsid väsinud konvoisõdurid ja väsimatud koerad.
Öösel koguti brigaadid, kelle töönäitajad olid alla 100 %, klubisse. Nendega viidi läbi seltsimehelik vestlus, seltsimehelik kohus: räägiti Karl Marxist, Leninist ja Stalinist, rõhuti nende südametunnistusele. Ja justkui nõudlikud koputused viilijate hingele, kostsid väljast plahvatused: üksteise järel kärgatasid lõhkelaengud; aknad värisesid, loodrid tõmbasid pea õlgade vahele – nad värisesid hirmust, nende südametunnistus ärkas.
Hommikul ilmusid barakkidesse värsked ajalehed; neid anti otse vangide voodisse, et siis ärgates, sooja vatiteki all lebades, rüübata kuuma kohvi ja lugeda ajalehte. Ja need, kes veel õhtul ei teadnud, et nad kuuluvad mahajääjate hulka, said nüüd teada. Said teada ja otsustasid – täna pühendame kogu jõu tööle, täna saame eesrindlaseks! Lööktööliste silme ees terendasid uued kõrgused – nad hindasid ennast, oma muskleid, käsi, mõistust. Oh, küll siin Belomoril saab mõistus vatti! Teda surutakse, pigistatakse igast kandist, sundides ajusid töötama nii, nagu nad kunagi eales pole veel töötanud.
Peaaegu kõik brigaadid läksid järgmisele rünnakule juba enne hommikust loendust. Nad läksid väsinuna, väljamagamata, üksteist sõimates ja silmad maas. Aga olles vaevalt jõudnud kanali servale, kui kogu väsimus kadus – algas uus rünnak, veelgi tormilisem eilsest.
Justkui must, lai, ähvardav laavajõgi valgus inimmass huilates ja ulgudes kanalisse. Nende kohal lehvisid jällegi punalipud, ja muusikamehed, et ikka püsida eesliinil, mängisid joostes. Inimesed kandsid oma õlgadel laudu, palke ja labidaid, kirkaid ja kange.
Peagi raksatasid uue rünnaku esimesed kirkalöögid – raiuti külmunud pinnast. Labidad asusid kühveldama, kärud veerema. Kanalist tõusis inimeste hingeaur kõrgele õhku ja hajus pilvena laiali. Inimesed higistasid, kanalis muutus palavaks justkui saunas. Kanal kihas inimestest kuni silmapiirini välja. Brigaadid alustasid sotsialistlikku võistlust – kes saab endale rändpunalipu!
Töö kees, vallutati üha uusi ja uusi kõrgendike, lumevallid taandusid labidate ees, maa põrus kirgaste ja kangide löökidest. Üle kanali kaikusid plahvatused, inimesed jooksid, seisatusid, kaevasid vihase hasardiga, nende peade kohal hõljus tolm, jalge all pori, saaparäbalad kadusid porri, kivikillud lendasid siia-sinna, lämmatav dünamiidisuits mattis hinge… Töö ei raugenud hetkekski.
Keegi tegi ettepaneku – lugeda lööktööliseks ainult seda, kes täidab plaani mitte alla 150 %. Üle kanalisüvendi veeres üksmeelne, heakskiitev hurraaa! Joovastav rünnakuhõige kajas mägedes, kandus üle metsade, soode, järvede ja jõgede, kandus Moskva Kremli müürideni ja veeres üle selle…
Rünnaku staap lisas aina hoogu, suunas vägesid paremale ja vasemale, aga mitte tagasi, aina edasi, edasi, edasi… Staapi juhtisid bolševikud, kommunistid.
Huvitav rahvas on need bolševikud! Nad sunnivad tähtajaks andma sauna vett ja puid, sunnivad inimesi õigeaegselt tulema ennast pesema. Bolševikud jälgivad, et pesunaised peseksid kiiresti ja puhtalt, et pesu oleks parandatud ja saabastele löödud uued tallad. Bolševikud sunnivad vange mõtlema tööst, kirkast, labidast ja kärust. Jah, imetlusväärsed inimesed on need bolševikud! Nad topivad oma nina igale poole, õpetavad, juhendavad, nõuavad ja käsivad. Ja kõike seda tehakse inimese heaolu nimel, tema õnne nimel.
Kanaliarmeelased raiusid graniiti ja kärutasid seda kanali äärde. Mitte hetkekski ei vaibunud rünnak, mitte hetkekski ei vaibunud labidate, kangide, kirveste ja saagide kaunis muusika….
Siiski mitte kõik BelBaltLag-i vangid ei olnud klassiteadlikud. Nii mõnedki teesklesid haiget, andsid velskrist pridurkale pekitüki ja said tööst vabastuse; peesitasid laatsaretis, kuradi kontrad, ja heietasid põgenemismõtteid. Aga Ivanov, lamades laatsareti koikul, mõtles hoopis teisi mõtteid. Ta tõstis pea, niipaljukest kui kael võimaldas, ja hõikas üle kogu laatsareti, hõikas jõuliselt ja kõlavalt:
“Eemale laatsaretist! Seltsimehed, moodustame brigaadi, ja asume rünnakule. See on meie – haigete, vigastatute, santide – algatus!”
Ivanov ajas ennast naril istuli, tõusis siis püsti, tegi mõned ebakindlad sammud oma palavikust värisevatel jalgel ja jäi seisma keset laatsareti põrandat. Ta seisis kindlalt, pea uhkelt, võimukalt püsti. Haiged naridel tõstsid pea: esialgu üks, siis teine ja kolmaski. Aeglaselt, justkui vastu tahtmist, ronis endine kulak narilt alla ja seadis ennast Ivanovi kõrvale. Seejärel astusid rivvi Rjazani preester ja Piiteri varas, Doni kasakast kahjur ja Odessa spekulant…; peagi oli brigaad koos, viisteist lööktöölist, kelle lipukirjaks oli “Eemale laatsaretist!” Vaikides, kõrgele tõstetud peaga, lahkusid nad laatsaretist ja võtsid suuna trassile… Neid saatsid hallides sinelites, nahkjopedes või poolkasukates tšekistid, vintpüssid laskevalmis; mõni valvur vedas enda järel vana, vigaste käppadega, vihaselt lõrisevat pimedat koera.
Vanad, võitluses karastunud tšekistid astusid santidekolonni kõrval. Üks neist lonkas – rahvavaenlase kuul oli läbistanud põlve, teine vedas jalga järel – Kodusõjas valgekaartlaste mürsukild rebestas jalalihase, kolmas pomises endamisi – ta ei kuulnud hästi, Kaug-Ida rindel sai põrutada…
Tšekistid astusid lööktööle suunduva võitlussalga kõrval; nad kõik oli erinevad, erineva saatusega, kuid üks tunnus oli neil ühine – tõe tunnetus. Tõde oli neile kõige tähtsam. Nad teadsid kõige paremini, mis on tõde ja mis on sotsialism. Ja ükskõik kus nad ka ei viibinud – ehitusel, barakis, metsas, trassil – nad esinesid vangide ees ja kuulutasid tõde, partei tõde. Tšekaa loomise esimestest päevadest peale olid nad, vaprad ja parteile ustavad tšekistid, kaitsnud sotsialismi, kaitsnud tõde. Nad astusid vaikides, kindlal sammul tulevikku; vahel nad kukkusid käpuli lumme, kuid tõusid ikka uuesti ja uuesti, ja mitte kordagi ei värahtanud vintpüss nende käes.
Hakkas sadama lund. Peagi oli kõik lumega kaetud: kanali süvend, teed ja nõlvad kanali külgedel. Kui palju lund tuleb kühveldada, et jõuda välja kanali põhja, aga kogu see töö ei lähe sotsialistlikus võistluses arvesse! Brigadirid ohkasid, kirusid endamisi, ja raputasid rusikat taeva poole – küll me sulle veel näitame! Me ei pea ootama looduselt armuande, me võtame need jõuga!
Kõrgele nõlvale ilmus järsku, justkui ei kusagilt, üksik inimkuju. See oli ehitustööde ülem Frenkel. Ta oli olnud süvendis, koos teistega, jälgis ja juhendas. Nüüd aga seisis ta nõlval ja tõstis oma marssalikepi – LÕUNAPAUS!
Kohale sõitsid regedele paigutatud väliköögid.
Kõigepealt said oma pajuki kätte eesrindlased, seejärel teised; mahajääjatele anti paja põhjast seda, mis järgi oli jäänud…
Süües vesteldi elavalt, arutati töötulemusi, ennustati – kes saab punalipu?
Peale toitvat, suurepärast lõunat töö jätkus. Trassile oli paisatud kõige paremad juhid, kommunistid, komsomolitöötajad, ühiskondlikud aktivistid, kultuuri-ja kasvatustöö spetsialistid. Lisaks hulgaliselt vastutavaid administraatoreid, insenere ja tehnikuid.
Kohale toodi relsid, pandi maha raudtee, seati nendele vagunid ja läks lahti lahinguks: labidatega, mütsidega, rättidega ja kätega pildusid mehed ja naised vagunitesse mulda ja kivipuru, ja vaevalt oli vagun täitunud, kui kümned, sajad vangid, hüüdes: “Hurraa!”, asusid vagunit lükkama mööda kanalinõlva üles. Vangid töötasid – üksmeelselt, rõõmsalt. Üksteise järel liikusid vagunid mööda nõlva üles, hetkega olid need tühjad ja siis veeresid kolinal jälle alla. Vagunid olid kaunistatud punaste lintide ja loosungitega. Vahetevahel ronis vagunile, liiva- ja kivihunniku otsa, puhkpilliorkester, ning mürtsuva orkestri ja laulu saatel lükkasid vangid vaguneid mööda kallakut üles.
Jälgiti üksteist, et keegi ei teeks suitsupausi ega viiliks. Poliittöötajad, kultuuri- ja kasvatustöötajad olid juba enne rünnakut alustanud võitlust suitsetamise vastu. Päevas kulus suitsetamisele iga vangi kohta mitte vähem kui nelikümmend minutit, aga, kui korrutada see saja tuhandega!? Aga kui korrutada see nelikümmend minutit suitsupausi miljonite vangidega üle kogu Nõukogude Liidu?
Kanali serval ja selle põhjas, siin ja seal, mängisid puhkpilli- ja keelpilliorkestrid ning esinesid agitbrigaadi lauljad. Dirigent, märgates, et see või too brigaad hakkab teistest maha jääma, sööstis oma orkestriga väsimusest nõrkenud brigaadi juurde. Orkestrile järgnes agitbrigaad. Orgester mängis, agitbrigaad laulis, ja koheselt said töölised uut energiat, nende töönäitajad tõusid tunduvalt.
“Tempo, tempo!” mängis orkester.
“Kiiremini, kiiremini!” laulis agitbrigaad.
“Davai, davai!” karjusid brigadirid.
Endine Mosfilmi kinematografist keerutas kaameravänta – käsil olid viimased kaadrid täispikast, kõrgkunstilisest, ideelisest filmist. Ta seisis tammil, et filmida suures plaanis – kanal, süvendis töötavad massid, nad tassivad palke, lükkavad kärusid, hobused tirivad enda järel kahte palki korraga; siin-seal inimeste ja hobuste laibad, nende kohal, esiplaanil BelBaltLagi ülem Firin ja töödejuhataja Frenkel.
Filmimine sujus, loominguline töö laabus. Äkitselt hakkas filmioperaatori jalge all tamm võbisema, kostis hirmuäratavat raginat ja kohinat: vesi murdis tammist läbi! Kinematografist kukkus koos kaameraga tammi muldrisse tekkinud lõhesse; ta muudkui lendas ja lendas kümneid meetreid allapoole ning samal ajal keerutas kaameravänta, muudkui filmis ja filmis… Tugeva plartsatusega kukkus kinomees vette ja kadus koos kaameraga vee alla; peagi ilmus ta pinnale, ja kanaliääres seisvate vangide imestuseks jätkas kangelaslik kinematografist kaameravända keerutamist – kunstiline film tahtis lõpetamist, käsil olid selle viimased kaadrid. Kinematografist libises vetevoost kantuna edasi ju muudki filmis: võttis filmilindile märatsevates voogudes rabelevaid inimesi, tuhandeid inimesi, elavaid ja surnuid, filmis möödalibisevaid lüüsijäänuseid ja hobuste laipu, aegajalt suunas kaamera taevasse, filmis päikest ja pilvi, et anda kunstilisele filmile emotsionaalsust. Käsil olid viimased kaadrid, kinematografist püüdis kaadrisse Firini ja Frenkeli – nad seisid kõrvuti, nad olid tõstnud tervituseks käe ja naeratasid. Ootamatult tabas kinooperaatorit pähe vetemöllus ulpiv palgijupp; kaamera lendas käest, ta vajus vee alla, tõmbas vett kopsudesse, kollased sõõrid ilmusid silme ette, ja läbi nende helendas justkui kinolinal kunstilise filmi lõputiiter – LÕPP.
Vaatamata vahejuhtumile, jätkasid vangid tööd. Läbimurre tuli sulgeda. Tassiti kive ja liiva, läbimurdesse heideti vatijoped, vildid ja saapanärud. Naised ajasid seelikud seljast ja pildusid puitsõrestiku vahele, et vaigistada vetevoogu. Seelikutele lendasid järele pearätid ja rinnahoidjad. Ja ennäe! Jõgi, justkui imeväel, taltus – nõukogude naine võitis stiihia.
Õhtul kutsuti kõige eesrindlikumad lööktööbrigaadid, parimatest parimad, klubibarakki. Neile esines agitbrigaad, laulsid solistid. Nende võitluslaulude sõnad ja meloodia olid loonud vangid ise, andekad vangid: endised vargad, röövlid ja kahjurid, aga ka mitmete endiste kirjanduslike grupeeringute liikmed.
Vanglapoeedid olid kirjutatud juba terve vihikutäie luuletusi, poeeme, marsse ja loosungeid. Kusjuures vangide loomingut juhtis suur ideelisus, enesetsensuur, lugupidamine kommunistliku partei ja nõukogude valitsuse vastu; nende teostes väljendati armastust partei peasekretärile seltsimees Stalinile. Lauludes, poeemides ei meenutatud vana, neis puudus viljatu nukrutsemine, vaid põhiline oli viljastav pilk tulevikku; laulud kutsusid kuulajaid uuele elule, uutesse võitlustesse.

Kasvab meie maa ja laieneb,
karistus meil aina väheneb.
Belomorita oleks elu olnud hull,
meist kasu kodumaale null…

1933.aasta kevad, aprillikuu.
Helesinine taevas Karjalas, kirkalt lõõmas päikeseketas. Maa soojenes, lumi sulas, ojakesed vulisesid, jõgedel algas jääminek. Päevad olid pikemad, ööd lühemad. Vangid heitsid varem magama, aga neil ei tulnud und – lähenes kanali valmimise tähtaeg. Kas jõuame? Kas partei, OGPU ja isiklikult seltsimees Stalini käsk saab täidetud, kas jõuame tähtajaks?
Jõuame, sest me hinges on kevad, on päike – me hinges on Stalin.
Kaunilt ja ülevalt algas 1933.aasta kevad, algas plahvatustega. Plahvatuste pidulikud kärgatused tähistasid uue ajastu koitu, teise viisaastaku, uue epohhi algust. Kevad algas dünamiidiplahvatustega Belomorkanalil, Solovetsis ja Vorkuta söekaevandustes, algas kärgatustega kolhoosikülas, traktorite mürinaga kolhoosipõldudel.

Kärgatasid plahvatused Belomoril,
kärgatasid plahvatused kolhoosipõllul,
kärgatasid plahvatused linnades,
kärgatasid plahvatused Kremli müüri all…

30.aprilliks valmis järjekordne lüüs – Telekinke. Imepärane, avar lüüs, mis oli üleni kaunistatud punaste loosungitega, kõige kõrgemal aga portree – seisab Lenin, väljasirutatud käsi ees! Ta justkui paluks, nõuaks – andke kanal! Ja talle antakse: säh võta – lüüs lüüsi järel pudeneb ta pihku; võta Iljitš, vene hing on avar, ei koonerda!
Mängis orkester, ehitajad tantsisid, nad tantsisid kõiki vähegi mõeldavaid või mittemõeldavaid tantse, aga siin oli tantsijaid palju – terves Nõukogude Liidus ei leidunud ainsatki linna, asulat, küla, auuli, talu, jurtat, kust poleks siia saadetud tantsijaid.
Agitbrigaad oli tööhoos. Sinna võeti ainult kõige eesrindlikumaid lööktöölisi: endisi vargaid, kahureid, spioone, terroriste, prostituute ja preestreid, nunnasid ja munki. Ja olles võitleja hingega eesrindlased, said neist peagi kirglikud, tulihingelised näitlejad ja lauljad.
Esimesel rahvatantsu- ja lauluansamblite organiseerimiskoosolekul tuletati neile meelde – kuuluda agitbrigaadi, see on suur usaldus, ja seda tuleb õigustada oma sügavalt ideelise, sotsrealismist kantud loominguga. Agitbrigaad peab olema sotsialistliku võistluse ärgitaja, ta peab olema tööliskontrolli silmadeks ja parimatest parim võitlusrühm suure lahingutandri esiliinil. Aga selleks, et tõsta agitbrigaadi kunstimeisterlikkust ja et sellest ei kujuneks palagani tegev kooslus, võeti isiklikult seltsimees Firini ettepanekul agitbrigaadi koosseisu ka grupp endisi Moskva Suure Teatri ja Leningradi ning teiste Nõukogude Liidu teatrite tunnustatud näitlejaid ja lauljaid.
“Me peame vaatajale-kuulajale pakkuma tõelist kunsti, kõrgkunsti, sotsialistlikku kunsti, ja kõige paremini õnnestub taoline, nõukogude kunstivorm siis, kui koos laulavad ühte laulu ja tantsivad ühte tantsu kõik ühiskonnakihid, kõik ümbersepistamisele kuuluvad elemendid, sealhulgas ka mees- ja naisbaleriinid, primadonnad ja solistid-vokalistid,” sõnas seltsimees Firin agitbrigaadi peaproovil autoriteetselt ja asjatundlikult.
Agitbrigaad valmistus esinemiseks; solistid köhisid hääli puhtamaks, tantsijad kepsutasid soojenduseks jalgu; orkester, mis koosnes kahest kitarrist, kahest karmoškast ja ühest mandoliinist, häälestas pille. Peagi tõstis dirigent käe, ja kontsert algas.
Barakkide esisel platsil loeti “Jevgeni Oneginit“, esines vokaalansambel koreograafiliste numbritega, sealhulgas uvertüür “Orfeja põrgus”, aaria “Linnukauplejast” ja “Hispaania tantsud tavernis”. Lüüriliste aariate ja prelüüdide järel kõlas lõbus, lööv, lõikav ja saagiv, nõelav ja torkiv tšastuška:

Me laulame tšastuškasid,
hoidke kõrvad püsti ,
keegi teist tšastuškades
iseend tunneb hästi.

Tammi liiva, kive kalla,
korralikult kinni talla,
ära suurvett maha maga,
muidu ise oled vaga.

Brigadir sa ole valvel,
kanalit ära vaata ülalt,
kanalis on vangid palvel,
vangid kaugest vene külast.

Kus me homme laulu lööme,
seda teab vaid OGPU,
meile kõik see värk on köömes,
seda teab ka OGPU.

Kanali valmimise tähtaeg lähenes. Kanaliarmeelased kõndisid pead püsti – me saame hakkama! Peagi võidi parteile ja isiklikult seltsimees Stalinile ette kanda suurest võidust. Kuid ka Stalin Kremlis ei maganud. Üle terve maailma kostis seltsimees Stalini ettekanne esimese viissaastaku enneolematult suurte saavutuste kohta.
Ettekannet arutati Belomoril, nii nagu seda arutasid kümned miljonid inimesed sotsialistlikus laagris, Nõukogude Liidus, ja sajad miljonid rõhutud, vaesed inimesed terves maailmas. Stalini ettekandest räägiti Belomori barakkides, metsalangil, kogu trassil. Seda selgitasid väsimatult tšekistid, kultuuri- ja kasvatustöö aktivistid; hommikust õhtuni kõlas laagri ja kogu trassi ulatuses postidele paigutatud valjuhääldeist võidukas hääl – viisaastaku hääl. See hääl, Stalini ettekande hääl, aitas ümber sepistada ka neid vange, kes veel kahtlesid.
Bolševike tahe saavutas laagris võidu, ja mitte ainult laagris – bolševikud saavutasid lõplikult ja igaveseks võidu terves Nõukogude Liidus.
Kaunis ja soe suveöö, imepärane Karjala valge öö. Ümberringi täielik vaikus. Võg`i jõgi ei kohise, kosk ei mühise. Tunnimees seisab tammil, püss laskevalmis, tääk ees. Kõik nii lõpmatult kaunis, ja nii lõpmatult kurb!
Külaelanikud ei suutnud kaua uinuda, nad kuulatasid – võib-olla siiski ärkab Võg uuesti ellu! Neil oli kahju Võg`ist, nad tundsid talle kaasa – Võg oli vangistatud.
Rumalad külaelanikud! Nad veel ei suutnud endale ette kujutada, kuidas kanal muudab nende elu, mõjutab nende homset päeva. Juba hommikul, väljudes oma mäenõlval külitava hüti trepile, võisid nad jõe asemel imetleda pikka ja laia Võgi järve, tohutut veevälja.
Valgel ööl liikus mööda paisjärve vana mootorpaat, selle pingil istus kaks kanaliarmeelast – motorist ja kapten.
“Tuleb olla ettevaatlik, siseneme üleujutatud tsooni.”
Veest paistis kaks kaske. Need asusid pooleldi vee alla mattunud saarel; see saar oli kaks nädalat tagasi veel täielikult olemas. Saar kerkis paadi ette. Põldudel kasvas möödunudaastane, koristamata rukis ja kaer. Maja oli katuseta, pooleldi lammutatud, nägi hale välja. Kapten selgitas:
“See on Lovitse küla. Kaheksateist maja on juba üle viidud uude, sotsialistlikku Segežu külla.”
Paat jooksis saare juures randa. Kapten ja motorist astusid pooleldi lammutatud majja. Seina ääres olid lavatsid, madratsid puudusid. Toa keskel – raudahi. Paljastel palkseintel perekonnafotod, pragunenud peegel. Üleval nurgas Stalini pilt. Stalin oli valges särgis, hoidis käes piipu ja naeratas sõbralikult. Toas oli veel kitarr, mandoliin, kaks balalaikat, must raadioreproduktor. Ahju juures asus pang veega, milles siplesid veel elusad kalad.
Motorist ja kapten pöördusid tagasi paadi juurde ja võtsid uuesti suuna järvele, ei, nüüd juba merele! Külad saartel tegid oma viimaseid hingetõmbeid, peagi on nad vee all. Vana ja väeti kapitalism kaob; kaob, et anda ruumi uuele, elujõulisele, sotsialistlikule.
Võgi paisjärv oli pikk ja lai, tohutu veeväli, aga see oli alles algus. Paisjärve vesi tõuseb veelgi; hüdrotehnilised ehitised, tammid, muudavad ta suureks järveks, ei mereks… Praegu oli paisjärv veel rahulik, liikumatu, kuid peagi mölavad sellel tormid, lained veerevad randa, tohutu suured aurulaevad võitlevad mäslevates voogudes, kaptenid annavad käsklusi, poliitkomissar kaptenisillal juhendab, madrused laevalael on oma laia rinna seadnud vastu laineid ja marutuult, ja nad võidavad stiihia.
Uues asukohas ootas külaelanikke ees päikesepaisteline, särav tulevik. Kaunis ja särav tulevik ootas ees ka Belomorkanali naisi.
Vera, vang number 74926, oli saabunud BelBaltLag-i alles kuu aega tagasi. Nüüd oli ta kanaliarmeelane, aga esialgu tundis ta ennast Belomoril üsna halvasti. Karjala oma keerulise geoloogiaga, eelajaloolise jääajaga, oma graniidi, kaltsiidi ja dolomiidiga ei sobinud tema kõrge kontsaga kingadele, tema päevitusevärvi siidisukkadele, kõigele sellele, millega saabus Vera parandusliku töö laagrisse.
1933.aasta maikuu oli vihmane. Ööd pilvised, mitte kordagi ei süttinud taevas ainsatki tähte. Kevad oli pikaldane, pungad puhkesid aeglaselt, kased läksid hiirekõrva justkui vastumeelselt. Oli külm valgete öödega Karjala maikuu. Lõunapoolsetes piirkondades vabanesid jõed pikkamisi jääst, kuid kevadist suurvett veel ei olnud.
Viltused pilved ujusid üle Dubrovnõi paisu, kallates vihma savisele pinnasele. Aga Vera oli rõõmus. Teda rõõmustasid pilved, vihm, tuul – kõik, mis segas tööd. Ta vaatas teistele naistele, lööktöölistele, parastava pilguga. Vähe sellest, ta käitus üleolevalt – hommikust õhtuni lõhkus ta aknaid ja uksi, andis naisvalvurile vastu lõugu ja OGPU operatiivvolinikule jalaga tagumikku.
Poliitkasvatajad alustasid temaga tööd: individuaalselt, teaduslikult, arvestades naisvangi iseloomuomadusi ja eripära. Ja suur oli poliitkasvatajate üllatus, kui nende kannatlik, vaevanõudev töö andis oma esimesi tulemusi juba kahe nädala möödudes.
Kuigi vastu tahtmist, tõusis Vera nüüd hommikul oma narilt täpselt õigel ajal. Ta tõmbas jalga laomehe poolt välja antud saapad, mis olid talle küll paari numbri võrra suuremad ja kohati auklikud, ajas selga jämedakoelise seeliku ja vatikuue ning astus rivvi, teiste naisvangide, lööktööliste, kõrvale.
Brigaad suundus Dubronõi tammile, ühele maailma suurimale tammile.
Verale meeldis alati oma kaaslasi millegagi üllatada, mingi üleannetuse või sigadusega, aga siin selline number läbi ei läinud. Siin võis ka üllatada, aga hoopis muuga: ennastsalgava, väsimatu tööga. Vera mõistis seda koheselt ning iga päevaga hakkas talle ikka rohkem ja rohkem meeldima ehitada tammi. Meeldis sellepärast, et see oli oma tamm. Ja alles nüüd jõudis tema teadmisse arusaam, mida tähendab ehitada sotsialismi – see on justkui suur tamm, aga suur tamm on suur õnn! Igaühele pole seda õnne antud.
Esialgu täitis Vera plaani ainult 75 – 80 protsenti, kuid juba kuu aja pärast ületas plaani 120 – 150%. Möödus veel kuu, ja Vera organiseeris oma brigaadi kolmekümne kuuest naisest, kõik endised prostituudid, nagu ta isegi oli olnud. Peagi, tundes nende kombeid ja hingeelu, leidis ta oma “saatusekaaslastega” ühise keele, ja visalt kuid vääramatult saavutas brigaad aina suuremaid töötulemusi ning peagi omistati Vera brigaadile lööktööbrigaadi nimetus ja anti rändpunalipp.
Karjala juunipäevad olid soojad ja päikesepaistelised. Metsad olid ennast ehtinud pidulikku, helerohelisse rüüsse. Ere päike paistis soojalt ja pakkus nüüd naistele seda hellust ja armastust, mida nad terve talve olid taga igatsenud. Naised riietasid ennast lahti, heitsid pehmele samblale selili, justkui sohvale, ja laulsid hingeliselt, õnnest tulvil südamega; kaunimalt kõigist teistest laulis Vera.

Hea on suvel metsa vilus,
siis, kui ilm on ilus.
Hea on tammil tööbrigaad,
siis, kui täis dekaad.
Mets ja suvi korduvad,
Belomor on kordumatu.

* * *

Karjala kõrgel mäel hakkas tööle raadiojaam, üksteise järel lendasid raportid OGPU ja GULag-i peastaapi Moskvasse, Lubjankale. Kanti ette – Belomorkanal on valmis!
Lubjankal tõusis OGPU esimehe kohusetäitja seltsimees Genrihh Jagoda oma kirjutuslaua tagant püsti, võttis valveseisaku, ja surudes alla ärevusest tekkinud hingeldust, tõstis telefonitoru – otseühendus kommunistliku partei peasekretäri seltsimees Staliniga.
“Stalin kuuleb!”
“Seltsimees Stalin! Nõukogude rahva ühiste pingutustega, üles näidates ennenägematut entusiasmi, kangelaslikkust ja patriotismi, kannan ette parteile, valitsusele ja isiklikult teile, seltsimees Stalin – Belomorkanal on valmis, ennetähtaegselt!”
“Hästi, seltsimees Jagoda,” sõnas Stalin rahulikult. “Ma ei kahelnudki.”
18.juunil 1933 sõitsid Stalin ja Vorošilov erirongiga Leningradi. Seal ühines kõrgete seltsimeestega Leningradi partei linnakomitee ja oblastikomitee esimene sekretär Sergei Kirov ja OGPU ülema asetäitja Jagoda ning koos asuti reisilaeva “Anohin” pardale. Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmetel ja OGPU ülema kohusetäitjal seisis ees reis mööda Belomorkanalit – ees seisis kanali avamisüritus.
Laevakaravan väljus Leningradist; selle ees, luurates tumedat veepinda, sõitis väike aurulaev “Tšekist”. Kanal oli ekspluatatsiooniks valmis, kuid laevad veel ei liikunud. Kanalis toimusid viimased viimistlustööd. Vange paisati kiirkorras kord ühele, kord teisele objektile, et üht-teist korrastada, parandada, ja juba laguneva kippuvaid lüüse remontida.
Lüüside kallastel mängisid päev otsa orkestrid, marsihelid kaikusid üle kanali, mägede ja Karjala metsade. Vangid koristasid palgijuppe, pühkisid rämpsu, kühveldasid selle kärudele ja tassisid kanalist eemale, metsa alla. Kanaliarmeelased koristasid ja puhastasid kanalit imeväärse hoolsusega, justkui ema peseb oma last. Kanali kohale oli paigutatud tohutu loosung: “AKEN MAAILMA!” Loosung paistis kaugele, paistis üle kogu Nõukogude Liidu, paistis selle piiride taha, paistis ka seltsimees Stalini Kremli kabineti akendesse.
Lüüsidel jalutasid tunnimehed, püss õlal. Tähtis oli valvsus, valvsus ja veelkord valvsus – vaenlane ei maga! Lüüsidel lehvis lipp, Karjala kohale oli tõstetud punalipp.
“Tšekist” läbis esimese lüüsi, siis teise – lüüside puitsõrestikud värisesid ja praksusid, vesi voolas ühest lüüsist teise, orkester mängis, vangid karjusid: “Hur-raaa! Hur-raaa!…”
“Tšekisti” järel sõitis laevakaravan. Laagriajalehe “Ümbersepistamine” korrespondendid krabistasid pliiatsiga bloknootide valgetel lehtedel – igal detail tahtis jäädvustamist, siin tehti ajalugu, siin oli sotsrealism.
Väike reisiaurik “Anohin” liikus mööda Belomorkanalit, mööda paisjärve. Laevalael seisid Stalin, Vorošilov ja Kirov. Nende kõrval OGPU esimehe asetäitja Jagoda ja veel grupp tšekiste ja seltsimehi.
Mööda tehisjärve veeres madal laine. Tamm ja kaldad olid kaunistatud loosungite ja lilledega. Tunnimees oma lilla kandiga mütsis kõndis piki lüüsi, püssitääk sirutatud ette, vastu vaenlasele.
Reisiaurikul “Anohin” oli kõik kuidagi imelik, teistmoodi: inimesed sagisid, küürutasid lipitsevalt ja teenistusvalmilt kommunistliku partei peasekretäri seltsimees Stalini ees.
Mööda kallast jooksid vangide massid laevale vastu. Neid rõõmustasid auriku poleeritud käsipuud, raudne kaptenisild, madrused ja kapten suure binokliga. Laev oli puhas ja korrastatud, ja ka elu Nõukogude Liidus oli selline puhas ja korrastatud – imeväärne! Ja äkki nägid nad midagi jalusrabavat, enneolematut – nad nägid lihtsat, samas ülimalt Suurt Inimest! Nad nägid – Stalinit! See, pealtnäha tavaline inimene, kätkes endas uut maailma, seda uut maailma, millesse tuhanded, sajad tuhanded vangid olid astunud töötades Belomorkanalil, nad olid astunud suurepärasesse laiade võimaluste maailma.
Kaua jooksid vangid auriku järel, karjusid, isegi ei tea mida, ja rõõmustasid, isegi ei tea mille üle. Nende järel jooksis orkester, käigul pille häälestades. Kõige lõpus jooksid vangivalvurid koertega.
Üksteise järel tõusid BelBaltLagi ülem Firin, Belomorkanali ülema asetäitja Rappoport ja ehitustööde juhataja Frenkel ülemisele laevalaele. Kergelt reelingule nõjatudes seisis seal seltsimees Stalin, temast veidi eemal – Vorošilov ja Kirov.
Stalin seisis, popsutas piipu, vaatas pilukil silmil kanalit ja lüüse, justkui imestusest keeletu.
Aurik kõikus pisut ja sisenes lüüsi. Selle äärde rivistatud vangid kisasid midagi ja pildusid õhku oma vangimütse. Rullusid lahti punased lipud, lööktööbrigaadide lipud. Orkester hakkas mängima “Internatsionaali”, mängis ülevalt ja kõlavalt.
Reisiaurik liikus edasi, tema vöör lõikas laineid, ees ootas senini läbipääsmatu, aga nüüd laevatatav Võg`i jõgi.
Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmed seltsimehed Stalin, Vorošilov ja Kirov olid istet võtnud laevalael korvtoolides. Nad vestlesid omavahel, heitsid nalja, naersid, suitsetasid. Laev liikus edasi, lained veeresid omasoodu. Kõik oli kuidagi lihtne ja kodune: lihtne ja kodune oli aurik, lihtsad ja kodused olid kaldal paiknevad laagrid ja vangid, lihtne ja kodune oli Stalin. Laevalael vestlesid lihtsad nõukogude inimesed ilmast, jahist, võibolla ka sellest, kuidas keegi magas, ja sellest, et kajutid laeval oleksid võinud olla avaramad.
Laev liikus vaikselt mööda kanalit. Vaikselt lebasid laeva kiilu all, kanali põhjas, ka tuhanded, kümned tuhanded kanalit kaevates surnud ja tammi läbimurdes hukkunud vangide laibad.
Aga mõelge, seltsimehed, mis tegelikult juhtus! Kakskümmend kuud seisid kanaliarmeelased ainsatki relva omamata kapitalistliku Soome piiri ääres, ja ei taandunud mitte sammugi; aga siiski, nende relvadeks olid labidad, kirkad, kangid ja kärud – ja nad võitsid, võitsid selle mahajäänud, roiskuva kapitalistliku maailma.
Kanaliarmeelased oskasid relvadega ümber käia; nad olid võitnud kodusõja, oskasid armastada sõpru ja vihata vaenlast – nad oskasid tappa oma vaenlasi. Kõige selle eest võlgnesid nad tänu Kommunistlikule parteile ja isiklikult partei peasekretärile seltsimees Stalinile!
Nõukogude inimese, lihtsa inimese, lõi kommunistlik partei oma näo järgi, ainult temale omasel viisil. Lõi inimese, kes mitte kunagi ei mõnule rahulolus, sest tema silmaring on väga lai, huvid mitmekesised. Nõukogude inimest erutasid kärgatused Belomorkanalil ja Vorkuta söekaevandustes ning kaugetel Lõunamere saartel. Partei ja imetlusväärne Stalin nõudsid, et lihtne inimene kõigepealt ja alati ei rahulduks vähesega, et ta mitte kunagi ei tunneks rõõmu ja rahulolu vähesest. Partei teadis, et enesega rahulolu tekitab igavust, tekitab inimesi, kes ei ole võimelised maailma muutma, ei ole võimelised lõhkuma vana ja ehitama uut. Just seetõttu uus inimene, tõeline proletaarlane, ei tunne igavust, ei tunne iialgi rahulolu ega väikekodanlikku rõõmu elust…
Partei ja Stalin omasid veel ühte tunnet – piiritut avangardi tunnet. Neis tunnetes partei ja Stalin mitte ainult ei sammunud proletariaadi kõrval ühte jalga, vaid näitasid ka proletaarlaste klassile ette uue sammu, ehk nagu ütles väga targalt seltsimees Stalin: “Koos klassiga – klassi ees”.
Laev kõikus kergelt, lõputult veeresid lained. Kolm lihtsat inimest Poliitbüroost vestlesid, naljatasid, suitsetasid. Vorošilov, väga noor ja elurõõmus, inimene kaunis rohekashallis sõjaväevormis. Tema kõrval Kirov, Leningradi parteiorganisatsiooni esimene sekretär, suurepärane oraator, organisaator. Ta armastas Belomorkanalit terve oma laia hingega, ja pühendas kogu Leningardi parteiorganisatsiooni jõu ja autoriteedidi sellele, et kanal valmiks tähtajaks – ükskõik mis hinnaga, tähtis oli lõppresultaat.
Laevalagi. Punutud korvtoolid. Aurik. Kanal. Imetlusväärne kodumaa, imetlusväärsed inimesed korvtoolides!
Endised TASS-i fotograafid plõksutasid fotoaparaate, magneesiumilambid sähvisid, nende suits segunes Stalini piibusuitsuga ja tõusis pilvena taevasse; see pilv üha paisus ja laienes, kandus üle nõukogudemaa, üle maailma, teadku kõik – Belomorkanal on laevaliikluseks avatud. Endine Mosfilmi peaoperaator, just kanali avamise puhuks hiljuti arreteeritud, kinematografist kõrge kvalifikatsiooniga, keerutas kaameravänta; ta keerutas vänta üha kiiremini ja kiiremini; kui parem käsi väsis, keerutas vasakuga, ikka paremaga ja vasakuga, paremaga ja vasakuga – siin tehti ju ajalugu, aga ajalugu vajas jäädvustamist!
Stalin jätkas intensiivselt tööd ka siin, Belomoril. Ta hoidis käes pliiatsit. Tema ette oli laotatud kaart. Ligi astus OGPU ülema kohusetäitja seltsimees Jagoda, ja sõnas:
“Seltsimees Stalin! Karjala ja Belomorkanal on ainult rünnaku esimene etapp, väljapääs Valgele merele. Järgmisena vallutamise Soome, Norra ja Rootsi – kogu Skandinaavia!”
Stalin popsutas piipu ja muheles endamisi irooniliselt:
“Lipitsed, lipitsed pridurka! Ehitasid mingi puidust ja mullast kraavi, ja nüüd kelgid!”
Stalin lükkas kaardi põlglikult kõrvale, justkui näidates selle liigutusega Jagodale koha kätte, ja jäi siis pingsalt silmitsema laeva vööri – vööri ees, kristallpuhtas vees, ulpis lainetes mingi tume ese. Jagoda järgis Stalini pilku, ja süda kangestus hirmust – see võis olla mingi miin või pomm!? Laev üha lähenes kahtlasele esemele, tegutseda tuli välkkiirelt. Jagoda haaras enda kõrval seisval OGPU operatiivvolinikul kraest kinni, osutas vees ulpivale kahtlasele esemele ja lükkas teda ettepoole. Nooruke operatiivtöötaja jooksis vööri ja hüppas hetkegi viivitamata üle parda. Ujus metsikult kättega vehkides ja peagi kattis oma kehaga tundmatu, ohtliku eseme, milleks osutus kuskiltki kanalisse pudenenud vana kastilogu. Laev lähenes, tonksas vööriga kasti külge klammerdunud operatiivvolinikku tagumikku, jättis “takistuse” paremasse pardasse, tema sõukruvist tekkinud veekeeris neelas operatiivvoliniku koos kastiga; hetke pärast ilmus kast uuesti veepinnale, aga operatiivvolinikku näha ei olnud.
Laev sildus Povenetsi kai juures. Seal olid üles rivistatud kanaliarmeelased – vangid ja OGPU töötajad. Orkester mängis. Punalipud lehvisid, kõikjal parteid ja Stalinit ülistavad loosungid. Aga Stalin muutus üha süngemaks, ta silmad helkisid vihaselt… OGPU ülema kohusetäitja Genrihh Jagoda märkas hirmuga, et Stalini meeleolus oli toimunud mingi pahaendeline muutus.
Jagoda pidas kokkutulnutele, vangidele, valvuritele ning OGPU töötajatele kõne:
“Kanaliarmeelased! Valge mere – Balti mere kanal, Belomorkanal, rajati partei peasekretäri seltsimees Stalini initsiatiivil, proletariaadi vaenlaste tööjõu abil, OGPU juhendamisel. See ehitustöö oli Nõukogude parandusliku töö laagrite poliitika ere näide, mis sepistas kümneid ja kümneid tuhanded sotsiaalselt ohtlikke, rahvavaenulikke inimesi ümber teadlikeks sotsialismiehitajateks.
Inimeste kollektiivse, organiseeritud, kangelasliku töö tulemuseks oli looduse stiihia võitmine Põhjala karmides tingimustes ja grandioosse hüdrotehnilise ehitise valmimine.
Tohutu mastaabiga ehitusel osalenud inimtüübid – tšekistid, insenerid, töölised, aga samuti kontrevolutsionäärid, nõukogude korra kahjurid, vargad, prostituudid, haritlased, röövlid, kulakud, teadlased, spekulandid, vanad ja noored, naised ja mehed -, said tööga ümberkasvatatud, said tootmistööle vajaliku kvalifikatsiooni ja pöördusid tagasi ausa tööelu juurde. Harimatud inimesed nägid, kuidas nende kõrval töötavad õpetatud, auväärsed vanakesed ja elatanud insenerid – töölisklassi vaenlased; nad nägid, kuidas need targad, haritud inimesed – rahvavaenlased – sünnivad ümber energilisteks tööliste kaaslasteks, nad tegutsesid lööktöölistena, oma jõudu mitte säästmata, ja tegutsesid südametunnistuse, mitte hirmu mõjul. Aga see kõik ei tulnud kergelt. Näiteks kulak. Ülekuulamisel, peale arreteerimist, ta ei tunnistanud, et peitis viljakotid küüni heinte alla. Aga olles töötanud mõned kuud laagris, Belomorkanali ehitusel, astus endine kulak töödejuhataja juurde ja kandis ausalt ja üksikasjalikult ette: olen karistatud kahjurluse eest, kümme aastat parandusliku töö laagrit; peitsin vilja siia ja sinna, nii- ja naapalju, samuti seletas, kes tema naabritest vilja peitis, kuhu ja kui palju. Kommunistlik kasvatus oli andnud silmnähtavaid tulemusi, inimene oli ümbersündinud, OGPU oli temast sepistanud uue, teadliku sotsialismiehitaja.
Kanaliarmeelased! Riikliku poliitvalitsuse pool kasutatud paranduslike tööde poliitika, mis oli osa masside kasvatamise süsteemist – jutlustades üheseltmõistetavalt ainuõiget ja päästvat tõde sotsialismist ning viies seda praktiliselt ellu paranduslike tööde laagrite ühiskondlikult kasuliku töö abil – õigustas end igati. Taolist ümberkasvatustööd on ka varem tehtud paljudes töökolooniates ja -laagrites, kuid esmakordselt nõukogude riigi lühikeses ajaloos kohaldati seda nii julgelt, nii laias mahus ja massiliselt. See on proletariaadi-diktaatori suur võit, kes sai järjekordselt õiguse öelda: ma võitlen mitte selle eest, et tappa, nagu seda teeb kodanlus, aga võitlen selle eest, et tagasi võita, äratada töövõimeline inimene uude ellu; ma tapan ainult siis, kui enam ei ole võimalust inimesest välja peksta temas peituvat metslooma, kes on harjunud sööma kaasinimeste ihu ja imema nende verd.
Kanaliarmeelased! Õnnitlen teid ennenägematult suure töövõidu puhul, ja mul on heameel teatada, et teid ootavad ees uued, veelgi suuremad ehitised ja kangelasteod – Moskva – Volga kanali ehitus. Hurraa!…”
“Hurr-aaa!” kaikus üle kanali, tõusis pilvedeni, kandus kaugele, paiskus vastu Kremli müüre…
Vangid seisid OGPU operatiivtöötajate ja vangivalvurite ning laagri pridurkade selja taga. Laevalaelt võis näha ainult nende tumedaid mütsipõhju. Aegajalt üks ja teine seismisest ja näljast nõrkenud vang vaarus, ja kukkus näoli maha. Teised vangid tema kõrval seisid edasi, justkui poleks midagi juhtunudki, iga päev suri niimoodi, kolonnis seistes või objektil töötades sadu ja tuhaneid vange.
Uustalu Jaan oli juba mitmendat päeva tundnud südames valu, see üha tugevnes, aga täna pitsitas juba hommikust peale eriti rängalt. Ta oli tahtnud hommikul laatsareti minna, velskri jutule, aga brigadir sõnas kindlalt:
“Täna ei anna pridurkast velsker töölt vabastust mitte kellelegi, täna külastab meid seltsimees Stalin.” Ja vaevalt olekski Jaan oma südamehädaga töölt vabastuse saanud, sest juba eelmine kord oli laatsareti velsker öelnud:
“Ega süda pole käsi või jalg, et kohe näed et ta on katki või otsast ära. Südamega ei oska midagi peale hakata isegi meie tohter.”
Hurraa hüüe kajas veel Jaani kõrvus, kui ta järsku tundis, justkui oleks keegi elusast peast tahtnud tal südant rinnust välja rebida. Jaan vaarus ja kukkus näoli vangide ridade vahele. Kõrvalseisjad ei liigahtanudki.
Stalin vahtis süngel pilgul kanalit, seda armetut kanalit, selle puitsõrestikust kaldakindlustusi, puidust lüüse ja väravaid, ning tema hinge kogunes esialgu nördimus, seejärel alaväärsustunne ja viha. “Kurradi Jagoda!” pomises ta kurjalt vuntsidesse, ja asus keskendunult toppima oma piipu järjekordset portsu tubakat.
Stalinile ei andnud asu teadmine, et ka Ameerika Ühendriigid olid asunud kanaleid ja elektrijaamu ehitama, kusjuures nad tegid seda suurejooneliselt: ameeriklaste hiigelehitised valmistati rauast ja betoonist. Aga siin, Belomoril, mingid puidust ja turbast käkerdised, lisaks sellele kanal liialt madala süvisega, sõjalaevadele läbimatu.
Kuigi Stalin oli ÜK(b)P XVI kongressil kinnitanud, et lähema kümne aasta jooksul jõutakse majandusnäitajate poolest ette Ameerika Ühendriikidest, oli 1932.aasta suvel ametisse valitud president Franklin Delano Roosevelt Stalinile oma kanaliehitusega “ära teinud”.
Ikka ja jälle libistas Stalin vihase pilgu üle “suurehitise” – kitsas, vähese süvisega kanal, halvasti töötavad lüüsid ja vee suhtes ülimalt tundlik ja armetu puit. Aga võrrelda Belomorkanali ehitusel rügavaid vange Ameerika suurehitistel töötavate palgatöölistega ei tulnud Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretärile pähegi.
Franklin Roosevelt käivitas üha uusi ja uusi projekte, et välja rabeleda Suurest Depressioonist, aidata majandus jalgele ja edasi minna; uue kursi reformide ambitsioonikus ja ulatus äratas aukartust terves maailmas. Eriti puudutasid reformid töösuhete valdkonda, kus uue kursi ajal said Ameerika töölised ulatuslikud, seadusele tuginevad õigused oma huvide kaitseks. 1935.aasta riiklik tööturuseadus (National Labor Relations Act) andis töölistele õiguse organiseeruda ja pidada kollektiivläbirääkimisi. Nimetatud seadus rajas ka vastava mehhanismi Riikliku Tööturuameti näol, et tagada tööandjate allumine seaduses sõnastatud põhimõtetele. Järgneva kolme aasta jooksul kasutas töölisliikumine neid võimalusi täielikult ning ametiühingud levisid ka nendesse tööstussektoritesse, kuhu nad siiani ei olnud ulatunud.
Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretär Stalin jälgis viha ja nördimusega Roosevelti toimetamisi. Soov Ameerika Ühendriikidest ette jõuda näris Stalini hinge. Järjekindlalt mõtles ta välja üha uusi ja uusi suurejoonelisi objekte ja ehitusprojekte, seejuures, olles kindel oma kursi õigsuses, rõhutas poliitbüroo istungitel – OGPU paranduslike-tööde laagrite kontingent tuleb toime sellega, mida Roosevelti töölisklass oma ametiühingutega pole iialgi võimeline. Stalin oli veendunud – sunnivahendid loovad tööviljakuse!
Laeva otsad anti lahti ja valge reisilaev võttis suuna tagasi, mööda äsjaavatud kanalit Leningradi.
Povenetsi kaile ja kaldapealsetele jäid lamama sajad laibad, kes olid nõrkenud ja surnud kanali avamistseremoonia ajal. Blatnoidest laibakoristajad asusid laipu kokku korjama. Nad kiskusid surnutel vildid jalast, kobasid taskud läbi ja heitsid laibad suurtele plaanvankritele. Nende hulka visati ka Põhja-Kaukaasia Uus-Viru talumehe, külavanem Uustalu Jaani surnukeha.

NSV LIIDU KESKTÄITEVKOMITEE

M Ä Ä R U S

SM. STALINI-NIMELISE VALGE MERE – BALTI MERE KANALI
EHITUSE TÖÖTAJATE, INSENERIDE JA JUHTIDE
AUTASUSTAMINE NSV LIIDU ORDENITEGA

NSV Liidu Kesktäitevkomitee, läbi vaadanud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esildise eriti silmapaistnud Belomorkanali ehituse töötajate, inseneride ja juhtide NSV Liidu ordenitega autasustamise kohta,

M Ä Ä R A S:

Autasustada LENINI ordeniga:
1. JAGODA Genrihh Grigorjevitš – NSV Liidu OGPU ülema asetäitja.
2. KOGAN Lazar Jossifovitš – Belomori ehituse ülem.
3. BERMAN Matvei Davõdovitš – OGPU Paranduslike tööde laagrite Peavalitsuse ülem.
4. FIRIN Semjon Grigorjevitš – Belomor-Balti parandusliku töö laagri ülem ja OGPU Paranduslike tööde laagrite Peavalitsuse ülema asetäitja.
5. RAPPOPORT Jakov Davõdovitš – Belomori ehituse ülema asetäitja ja OGPU Paranduslike tööde laagrite Peavalitsuse ülema asetäitja.
6. ŽUK Sergei Jakovlevitš – Belomori ehituse peainseneri asetäitja, ühte parimatest ja kohusetundlikumatest inseneridest, kes oma erakordselt asjakohaste teadmiste ja tohutu töövõimega tagas projektikohaste tööde kvaliteetse täitmise.
7. FRENKEL Naftali Aronovitš – Belomori ehituse ülema abi ja tööde ülem (omal ajal oli toime pannud riigivastase kuriteo ja amnesteeritud NSV Liidu Kesktäitevkomitee poolt 1932.aastal koos kohtuliku karistuse kustutamisega), Belomori ehitusetööde algusest kuni selle lõpetamiseni tagas tootmistööde õige organiseerimise, ehitiste kõrge kvaliteedi ja näitas üles suurt asjatundlikust töös.
8. BERŽBITSKI Konstantin Andrejevitš – ehituse peainseneri asetäitja (oli süüdi mõistetud kahjurluse eest paragrahv 58-7 järgi ja vabastatud ennetähtaegselt 1932.aastal), üks suuremaid insenere, eriti püüdliku suhtumisega talle antud töödesse.

NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimees
M. KALININ

NSV Liidu Kesktäitevkomitee sekretär

A. ENUKIDZE
4.augustil 1934, Moskva, Kreml

Siinjuures tuleb siiski märkida, et parteil oli Jagoda, Kogani, Firini ja Bermani jaoks varuks oluliselt hinnalisem “auraha” – mõned aastat hiljem lasti nad erikohtu otsusega maha kui trotskistid, kontrrevolutsionäärid ja spioonid.

17. augustil 1933 saabusid Belomorkanaliga tutvuma 120 ajakirjanikku ja kirjanikku, nende seas ka Maksim Gorki, Leopold Averbahh ja Vera Inber. 25.augustil esines Maksim Gorki kanaliarmeelaste ees kõnega.
“Kanaliarmeelased! Belomorkanali ehitus on üks suuremaid ja silmapaistvamaid võite kollektiivselt organiseeritud inimeste energia kasutamisel võitluses karmi Põhjala stiihiaga. Samal ajal – see on erakordselt hästi õnnestunud katse proletariaadi diktatuuri ja nõukogude ühiskonna vastased ümberkasvatada kvalifitseeritud, riigile vajalikuks tööjõuks, ja veelgi enam – endistest rahvavaenlastest said nõukogude korra ja töölisklassi veendunud pooldajad ja tööentusiastid.
Enneolematult kiire võit inimvaenuliku looduse üle, mis saavutati Kommunistliku Partei juhtimisel ja OGPU kaasabil ühise sõbraliku pealetungiga kümnete tuhandete erisuguste, eritõuliste ühikute poolt, – on imetlusväärne, kuid veelgi imetlusväärsem on võit, mille saavutasid enda üle inimesed, kes, olles veel hiljuti valitsetud loomaliku väikekodanliku, kitsarinnalise, filisterliku isevalitsuse poolt, olid täielikult anarhiseerunud.
Ma tahaks loota, et endised sotsiaalselt haiged ja ohtlikud inimesed, kes läbisid paranduslike tööde kommunistliku kooli, kes töötasid kangelaslikult ühise suure eesmärgi nimel, räägivad ise sellest suurepärasest õppetunnist, räägiksid kõigest üleelatust; samas aga tunnen kahetsust selle üle, et nad ei saa veel kõigest rääkida ühel lihtsal, puhttehnilisel, inimlikult mõistetaval põhjusel: neil ei jätku vajalikku sõnavara, mis on hädavajalik selleks, et vormida oma juttu need mitmekülgsed ja keerulised protsessid, tunded, mõtted, harjumused, mis neile anti ja mis neile osaks said nende isiku ümbersepistamise käigus. Nad kõik üksmeelselt kinnitavad, et nende ümbersündimise peamiseks ja esmajärguliseks tõukeks oli lihtne, inimlik suhtumine neisse ehitise organiseerijate, korraldajate poolt, eeskätt olid selleks kohusetundlikud, oma tööd tundvad OGPU töötajad, neid abistav proletariaadi kaardivägi. Need on inimesed, kes omavad raudset distsipliini, samas ei puudu neil ka imetlusväärsed ja seletamatult omapärased hingelised omadused, seisundid, mis omandatakse ainult raske töö ja kogemuse tulemusena, millele on andnud oma panuse ka pikkajajaline suhtlemine sotsiaalselt ohtlike, tahtmatute ja tahtlike proletariaadi vaenlastega.
Mida veel, kui ainult inimliku suhtumist nägid ja said tunda kanaliarmeelased, millest nad kahjuks veel ei oska ega ole võimelised rääkima.
Kanaliarmeelased! Õnnitlen teid enneolematult suure sündmuse – Belomorkanali valmimise puhul. Hurraa!”
Kanaliarmeelastega kohtumise järel, peale neile peetut sütitavat kõnet, tutvusid kirjanikud Maksim Gorki, Lepold Averbahh ja Vera Inber vangide sööklaga.
Söögibarakki sisse astudes võttis kirjanikke vastu värskelt hööveldatud männilaudade meeldiv aroom. Põrandalauad olid vahaga läikima poleeritud. Söögilaudu katsid värvikirevad vakstud. Köögist, läbi toiduportsjonite jagamise luugi, tungis söögisaali isuäratavaid toidulõhnu.
Saal oli täiesti tühi, mitte ainsatki hingelist, kui mitte arvestada kahte OGPU operatiivvolinikku, kes hoidsid silma peal, et keegi vangidest juhuslikult sisse ei astuks.
“Nagu näha, sööjaid pole,” sõnas sööklat uudistav Maksim Gorki kirjanikule omase lihtsameelsusega.
“Seltsimees kirjanik! Kontingent on tööl; lõuna algab ümberkasvatavatele isikutele alles tunni aja pärast, nüüd aga teeme ettevalmistusi,” selgitas Belomorkanali ülema asetäitja Jakov Rappoport.
“Nojah, töö on töö, kuidas siis muidu,” nõustus Gorki, ja libistas muheledes sõrmedega üle oma tihedate vuntside.
Kirjanik Averbahh astus söögijagamise luugi juurde ja hõikas üle saali:
“Seltsimees Gorki, siin ripub menüü ja ka soovide vihik! Tule pane oma soovid kirja!”
Maksim Gorki astus ligemale ja luges luugi juures seinale kinnitatud menüüd:

L Õ U N A

Kapsasupp (1,2 liitrit inimese kohta).
Nisupuder lihaga (300 grammi portsjon).
Kalakotletid soustiga (75 grammi 1 kotlet).
Kapsapirukad (100 grammi tükk).
Teevesi suhkruga (piiramatus koguses).

Menüü all, väikesel lauakesel, lebas õhuke koolivihik ja selle kõrval pliiats. Vihiku pealkiri teatas – kodanikud vangid, pange oma soovid siia kirja. Vihikusse oli kritseldatud konarliku, kirjavigadest kubiseva käekirjaga ja ka intelligentse, haritud inimese soove:
“Tahaks, et kapsapirukas oleks rohkem kapsast!” Selle juures allkiri – seaduslik varas Fedja.
“Soovin, et lihapirukas sisaldaks vähem liha ja rohkem tainast.” Blatnoi Petja.
“Mulle meeldib kaneelilõhnaline, pruunika, krõbeda koorikuga pirukas.” Insener Gorbunov …
Maksim Gorki muheles vihiku kohal, silitas vuntse ja kirjutas oma soovi:
“Mulle palun üks hästi rasvane pekipirukas…” Samas aga, olles peaaegu oma kaaslased unustanud, pöördus ta Averbahhi ja Vera Inber poole: “Kas soovite ka pekipirukat?”
Seltsimehed kirjanikud raputasid ehmunult pead, justkui oleks neile pakutud mürki:
“Ei, pekipirukat ei soovi!”
Gorki kirjutas oma tellimise alla laia ja hoogsa allkirja – Maksim Gorki, vabakutseline kirjanik.
Kirjanikud Averbahh ja Vera Inber, olles tutvunud vangide sööklaga, ja selle sisustuse ja menüüga ülimalt rahule jäänud, sättisid minekule. Aga Maksim Gorki, lihtne vene inimene, pöördus Rappoporti poole taolises olukorras täiesti tavalise ja iseenesestmõistetava ettepanekuga:
“Seltsimees ülemus! Kui me siin juba oleme, võiksime ka oma kõhud täis parkida, muidugi, kui teil leidub olema paar liigset toiduportsjoni meiesuguste, tühipaljaste kirjanike jaoks.“
Rappoportil jäi üllatusest ja ehmatusest suu lahti, kuid ta kogus ennast kiiresti:
“Seltsimees Gorki! Meil on külalistele kaetud eraldi laud teises kohas – punase ja musta kalamarja ja muu säärasega…“
“Tühja sellest kalamarjast ja muust säärasest, seltsimees! Minul oli juhus viibida hiljuti Capri saarel; see on Itaalias, Napoli lähistel. Seal pakutakse pidevalt makarone, makarone ja makarone, mingi pasta – pask, aga mitte söök. Heameelega naudiks ehtsat vene kööki.“
Rappoport palus kirjanikel võtta istet pika, vakstuga kaetud laua taha.
Hetke pärast ilmus mustade vuntsidega, Kaukaasia välimusega ümberkasvatatav ja libistas Maksim Gorki ette toiduportsjoni: alumiiniumitaldrikul lebas ilmatu suur tükk sealiha, hunnik keedetud kartuleid ja salatiks selle juures hapukapsad. Valges põlles “kelner” asetas taldriku juurde kompotikruusi ja tohutu suure pekipiruka. Käis korraks ära ja seadis lauale terve leivapätsi, mis oli ettenägelikult lõigatud suurteks, paksudeks viiludeks.
Olles Maksim Gorki teenindamisega hakkama saanud, pöördus Kaukaasia välimusega ettekandja Averbahhi ja Inber poole: “Sealiha?”
Sealiha mittesöövad kirjanikud säilitasid seekord vaoshoituse ja vastasid lihtsalt ja kombekalt:
“Tänan! Meile on lõuna veel vara, piirduksime kompoti ja porgandipirukaga.”
Kelner kummardus ja lahkus. Maksim Gorki võttis kahvli kätte, olles valmis selle torkama seapekki, kuid käsi jäi ebalevalt paigale, ja ta vaatas Rappoportile küsivalt otsa:
“Seltsimees! Vene inimesel nagu ei kõlba ilma klaasi viinata alustada suurepärast lõunat, ei kõlba hakata oma vatsa ajama sealiha, kartulit ja kapsast ilma saja grammita. Vene rahvuskombeid, toitumisharjumusi, tuleb austada, hoida, säilitada ja edasi arendada ka siin, ja eriti siin, parandusliku töö laagris. Vene inimene saab toitumusharjumused kätte juba ema rinnapiimaga, ja neid ei tohi ignoreerida.”
Rappoport, olles saanud kirjanikult, sotsrealismi kirjandusvoolu esiisalt, Stalinile lähedaselt seltsimehelt, taolise range peapesu, tõmbus esialgu näost kaameks, siis aga andis lühikese ja range käsu kõrvalseisvale OGPU operatiivvolinikule. See pöördus koheselt minekule, ja hetke pärast naases liitrise pudeliga, milles sätendas ehtne vene viin.
Maksim Gorki lükkas suure kandilise klaasi ettepoole. Operatiivvolinik valas pool klaasi viina, ja vaatas kirjanikule otsa – kas veel? Maksim Gorki näitas käega – vala täis, ära koonerda! Klaas täideti ääreni, veidi viina loksus ka vakstule; nii on kombeks, sellega väljendatakse külalislahkust.
Operatiivvolinik kummardus üle laua, üritades täita ka kirjanike Averbahhi ja Vera Inberi klaasid, kuid need raputasid eitavalt pead: “Viina ei joo!“ Seejuures libistas naiskirjanik iseäraliku pilgu üle operatiivvoliniku tagumiku, mis oli vangide pudrust muutunud üsna ümaraks, kauniks ja ligitõmbavaks – jah, seda pekki oleks küll Vera heameelega mekkinud, ja seda ilma vastupunnimiseta ja viinata!
Maksim Gorki kallas kordagi kõrisõlme liigutamata pool klaasi viina hinge alla, ähkis, nuusutas leivatükki peale ja torkas kahvli pekki.
Lõuna möödus soojas, sõbralikus ja sundimatus õhkkonnas. Maksim Gorki rääkis mõned, üsnagi, nii öelda, ebatsensuursed anekdoodid; heitis nalja, ja naeris oma naljade üle lõbusalt. Rappoport seisis laua ääres kivistunud näoga, kartes suud lahti teha. OGPU operatiivvolinik viibis sealsamas, ja pani kõik kõrva taha, et siis teatada sinna, kuhu vaja.
Olles söögiga ühele poole saanud, lükkas Gorki tühja viinaklaasi operatiivvoliniku ette:
“Pojake, läigita veel pool klaasikest!”
Gorki jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks, ja kuigi ta polnud usklik, aga ikkagi, nagu iga teinegi vene inimene, lõi kombekohaselt risti ette – tänu sellele, kes andis söögi! Rappoport noogutas kaasa ja liigutas veidi paremat kätt, justkui oleks ka tema teinud õigeusu ristimärgi.
Ehituse ülema asetäitja tundis hinges kergendust – jahmerdagu nüüd Frenkel nende kirjanikega edasi; näidaku oma objekte ja subjekte, temal on neist paberimäärijatest kõrini! Rappoport ootas, et Gorki tõuseks, saaks sellest neetud kirjanikust lahti, aga Maksim Gorki ei mõelnudki tõusta: silitas vuntse, läitis paberossi ja vaatas rahulolevalt ringi. Märgates köögiluugi taga toimetavat vangi hõikas:
“Hei, hlopets, tule siia!”
Vang, umbes kahekümne viie aastane noor mees, astus oma toidujäätmetest ligase ürbiga ligi ja jäi Gorki ette küsivalt seisma. Rappoport pööritas vihaselt silmi, kuid midagi öelda, või vangi minema ajada ka ei julgenud – oli ju kirjanik Stalini usaldusalune, partei hääletoru.
“Noh, hlopets, räägi oma lugu. Kirjutan parajasti “Pravdale” artiklit, saab sinu jutu ka sisse panna.”
Vang nuuskas Gorki ette põrandale nina tühjaks ja sõnas hooletult:
“Mida siin ikka rääkida, tavaline asi. Sain Solovki vanglast välja, ennetähtaegselt. Punnisin küll vastu, ütlesin, et ei taha minna, olen siin kui kodus, aga anti jalaga persse, keri välja, sotsialistlik seaduslikkus on kõigile ühesugune… Olin värava taga, mõtlesin, mida teha, lähen õige Belomori ehitama. Mingi kohalik miilits, lollpea, juhatas mind – vaat seal on tee…. Minge, seltsimees, kuni esimese laagrini.
Ma hakkasin astuma, aga jäin järsku õuduses seisma – ümberringi mets, lumi, ja mitte ainsatki valvurit! Kas siis mitte keegi vange ei valva? Olin täiesti unustanud, et vabanesin, kurat võtaks, inimene võib vanglas täiesti juhmiks muutuda. Läksin tasakesi, ettevaatlikult, mööda teed, ja mitte kedagi polnud näha, ei kohanud ainsatki inimest. Kätte oli jõudnud juba kesköö, kuu paistis, tähed särasid, lumi sätendas kirkalt.
Jõudsin laagrini, koputasin vahiputka uksele – mitte keegi ei vastanud. Tagusin rusikaga, hüüdsin: “Laske sisse! Tahan ehitada Belomori kanalit!” Lõpuks ilmus välja unine valvur, tegi laagri okastraatvärava praokile ja ühmas pahaselt: “Käivad siin igasugused hulgused, ei lase ka öösel magada! Kobi sisse, kümne aasta pärast saad välja.”
Astusin väravapraost sisse ja ohkasin kergendatult: “ Olen jälle kodus!”
Minusse suhtuti laagris hästi, minevikus ei soritud, anti labidas ja öeldi: “Tegutse! Kui ei oska – õpetame, kui ei taha – sunnime!” Mida seal osata, kaevata oskab igaüks, Solovetsil sai haudu kaevatud ja surnuid maetud nii et seda nägu! Aga kanali värki tundsin esialgu halvasti, pärast sai selgeks – võimas värk, ainult laipu rohkem kui Solovetsil. Aga töö on töö, elu on elu, millegi üle nuriseda küll ei saanud, inimene harjub kõigega, ainult mitte tühja kõhuga. Ma olen kuulnud, et Stalin on kõva mees, aga kas ta oleks kõva mees ka siis, kui ta istuks Solovkis paraskil? Kahtlen selles, asi pole mitte Stalinis, vaid milleski muus, aga milles, seda minu peakolu küll ei võta. Muidugi, iga loll oskab istuda Kremli paraskil, kui persse taga on kompartei… Kanali elu, nagu juba ütlesin, oli esialgu mulle võõras, polnud lüüsidest huvitatud, ikka rohkem taskud ja rahakotid, naiste ridikülid, poeletid, ühesõnaga, elasin sealpool okastraati nagu kõik normaalsed inimesed – üritasin tõmmata sealt, kust tõmmata andis. Elu oli ilus, aga täis ohtusid – miilitsad, OGPU, ja muu säärane rämps, kuigi ka nende hulgas oli inimnäoga olendeid, ja mitte vähe… Mäletan ühte kaasust, vist oli Moskvas või Leningradis, kes neid vanu asju enam täpselt mäletab, nojah, oli üks miilits, aga võibolla isegi kaks – püüdsid mind kinni, olin parajasti varastanud leivapätsi. Rääkisid minuga sõbralikult, mugisime koos varastatud leiba. Seltsimehed tundsid huvi minu elu-olu vastu, pakkusid suitsu, ikkagi inimesed. Lõpuks, kui olime suitsu ära teinud ja vastastikku huvipakkuvalt vestelnud, ütles üks neist miilitsatest, veidi teisest vanem: “Keri persse, meil valvekord läbi, ei hakka me sinu sita pärast omas vaba ajast pabereid määrima.” Ja lasksidki tulema, või minema, ma ei tea isegi, sest tulla või minna polnud mul nagunii mitte kuhugi. Leidub ikka veel häid inimesi maailmas! Siin laagris on ikka väga imelik kontingent – üks ronib täägi otsa, justkui hullunu, teine kummardab ülemuse ees, ronib punalipu alla või peab tribüünilt mingit lolli kõnet, ise vang: demokraatia, vabadus, võrdsus, vendlus, proletariaadi diktatuur, sotsialistlik võistlus… Täitsa hullud! Aga elada võib ka siin, mängureeglid on ju samad, mis vabaduseski. Oskad petta, peta! Eile sain luugist oma pudrukausi, aga pistsin teise käega uue kausi ette, justkui teine mees, ja kokk lajataski ka selle täis – nüüd oli minul kummaski käes pudrukauss, ole hea, ja helbi tühjaks! Või näiteks, täna hommikul vara, enne äratust, vahetasin oma katkised, räbaldunud jalanartsud uustulnuka jalarättide vastu – vahetus, väike pettus, aga siiski mitte vargus. See inimolend, kes sai hakkama vabaduses, saab ka vangis, ja võibolla isegi paremini, sest siin riik sekkub vähem, ei panda kinni, muidugi, kui vahele jääd, lüüakse sind kohapeal maha, ja koer ka ei köhi. Täna olen siin, selles sitases köögis päevnik, aga muidu töötan kärudega. Kanali nõlvad on järsud. Käru venitab selja sirgeks, jalalihased tinisevad justkui viiulikeeled. Aga lõpuks mõistsin – mida lähemale käru rattale kivid laduda, seda kergem. Nüüd kärutan kive justkui naljaviluks, seejuures vilistan; jätkub isegi aega, jõudu ja tahtmist kanali põhjas küürutavaid naisi vahtida. Pole paha! Esialgu ma ei mõistnud kanalit; vaatan: ainult palgid, prussid ja lõpnud hobused, mingi jama, aga mitte kanal! Aga õhtul, kõigis tuledes, on kanal justkui Moskva Tveri bulvar, ja inimesi on palju, kihab nagu sipelgapesa, musttuhat, hirmus jõud; aga ajada käsi kellelegi tasku, täiesti mõttetu, proovi kätt kellelegi tasku ajada… , mida sa sealt leiad – punalipu? Ptüi! Aga muidu pole viga, ühiskond on korralik, aga tuleb olla ettevaatlik – nagu sõrme annad, nii ka käe võtab. Tööd tehes läheb aeg lennates, nii nagu hakkasin käruga töötama, unustasin täiesti kellaaja, isegi päevi ei loe, omatehtud kalendri kaotasin ära, ja milleks kalender, milleks lugeda päevi – kümme aastat on kümme aastat“.
Maksim Gorki kuulas vangi juttu huviga, teda kordagi katkestamata. Kui jutukas vang oma segasevõitu jutu oli lõpetanud, sõnas Gorki mõtlikult:
“Suurepärane jutustus “Pravda” jaoks, aga vajab tsipake toimetamist.”
Peale sööklat tutvusid külalised kanaliga. Seal veel ühtteist nokitseti, lõpetati tegemata töid, parandati juba tehtut kuid lagunema kippuvat.
Pikas valges kleidis, heleroosas õhkõrnas õlarätis ja kaunis kübaras kirjanik Vera Inber lähenes suure haamriga graniiti taguvale naisvangile, endisele Moskva prostituudile. Vatijopes, katkistes saabastes ja poriga määrdunud seelikus õbluke vang purustas haamriga graniiti; aeg-ajalt tõmbas ta hinge, kohendas õlgadele laiali vajunud juukseid, pühkis otsaesiselt higi ja tagus edasi, justkui rähn puutüvel. Naiskirjanik seisatus naisvangi ees:
“Tere seltsimees! Olen kirjanik Vera Inber, kirjutan raamatut teie kangelaslikust tööst.“
Vang langetas haamri, vaatas põlgust täis silmadega kirjanikule otsa ja sõnas:
“Seltsimees on sulle täi kraevahel.”
Vera hoidis vihapurset tagasi, aga sõnas mürgiselt:
“Ma kuulsin, et te olete endine prostituut, müüsite oma keha.”
“Nõukogude võimul polnud teist tööd pakkuda, tegin mida oskasin, aga ma näen, et oma hinge müümisega võib teenida hoopis paremini.“

Olles pärast Belomori külastamist jõudnud tagasi Moskvasse, asusid kirjanikud palehigis tööle. Kõigest kolme kuuga kirjutas kolmekümne kuuest autorist koosnev kirjanike “kolhoos” teose “Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehituse ajalugu.” Raamatu toimetajateks olid kirjanikud Maksim Gorki, Leopold Averbahh ja kirjandushuviline Semjon Firin, BelBaltLag-i ülem. Firin, olles vangilaagri ülem ja seega asjatundja, mitte ainult ei toimetanud eelnimetatut raamatut, vaid kirjutas selles ka mitmed “kaunid” ja “kütkestavad” peatükid.
“Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehitamise ajalugu” oli Riikliku Kirjastuse “Vabrikute ja tehaste ajalugu” väljaanne. See raamat oli justkui ausammas Belomorkanalile, Stalinile ja kangelaslikule epohhile. Raamat ilmus 20.januaril 1934 ja pühendati parajasti Moskvas toimuvale Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongressile. Partei häälekandja “Pravda” 29.jaanuari numbri esimesel leheküljel toodi ära fotod, kus XVII parteikongressi delegaat näitab publikule selle punaste kaantega, soliidse kujundusega raamatu eksemplari.
Selle raamatu valmimisega täitus ka Maksim Gorki “kirjandusliku kolhoosi” idee: demonstreeriti, et kirjanikud on võimelised töötama “kolhoosina”, et nõukogude kirjanikud moodustavad ühtse rinde, neil on ühised eesmärgid, ühtne ideoloogia.
Raamat pälvis kõrge tunnustuse, sellele anti nimetus – esimene Nõukogude Liidu kirjandusliku kolhoos toodang. See nimetus vastas tegelikkusele. Raamatu kirjutamisel töötati brigaadidena selle sõna otseses mõttes, brigaadid kirjutasid erinevaid peatükke, kusjuures brigaadi liikmed liikusid ühest brigaadist teise, justkui kartes vastutust oma töö eest. See kartus oli reaalselt olemas. Raamatu eessõnas rõhutab peatoimetaja Maksim Gorki selgelt ja üheselt mõistetavalt – raamat kirjutati ühiselt, kõik kolmkümmend kuus autorit on vastutavad koos iga raamatu peatüki eest.
Raamatu kollektiivne kirjutamine vastas aja nõuetele – toimus kollektiviseerimine, eraomand ja üksikisiku tegevus oli kuulutatud häbiväärseks, isegi kuritegelikuks. Eraomand, üksikisiku looming, tuli kaotada ka kultuurilistes, vaimsetes valdkondades. Sotsrealistlikus kirjanduses ülistati esimese viisaastaku saavutusi ja põllumajanduse kollektiviseerimise epohhi, näidati üllaid eesmärke ja nende poole püüdlemise kangelaslikkust, loovust ja lõpptulemust ning töölist nendes protsessides, kuid inimest kujutati mitte kui isikut, vaid kui kollektiivi, brigaadi liiget.
Raamatut vangide ümberkasvatamisest vaadeldi samas ka kui teost kirjanike ümberkasvatamisest, mille tulemuseks uut tüüpi kirjanik – kirjanik-sotsialismiehitaja. Kuigi kollektiivseid, Nõukogude Liidu suurehitisi ülistavaid raamatuid oli kirjutatud ka varem, märgitakse ära selle raamatu epohhiloovat, autorite tihedat, võitluslikku kirjanduslikku koostööd.
Raamat oli välja antud otsekui igaveseks ajaks, tulevastele põlvedele lugemiseks ja imestamiseks. Kuid asjaolude saatusliku kokkulangemise tõttu juhtus nii, et paari-kolme aasta pärast paljastati enamik seal kuulsatena ülistatud ja pildistatud juhte kui rahvavaenlased. Raamatu tiraaži korjas OGPU-NKVD raamatukogudest ära ja raamatud hävitati; vähe sellest, inimesed, kartes repressioone, koristasid raamatu ära oma kodustelt riiulitelt. Enamus raamatu autoritest vangistati või lasti maha. 1937-38.aasta Suure Terrori käigus tapeti ka raamatu toimetajad L. Averbahh ja S. Firin.
Belomorkanali ehitamist kujutav raamat, kolmekümne kuue autori poolt kokku seatud teos – eranditult OGPU tegevust ülistav, tegelikkust täielikult moonutav, propagandistlik, ülimalt valelik ja küüniline – läheb kahtlemata kirjanduslukku kui sotsrealistliku kirjanduse musternäidis. Aga nimetada “Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehitamise ajalugu” sotsrealistliku kirjanduse ja proletkulti (proletaarse, kultuuri, kirjanduse) musternäidiseks oleks pakkuda siiski liiga vähe, see oli stalinliku epohhi kirjanduse ületamatu ja kuratlik suursaavutus, kirjanduslik koletis. Jääb ainult imestada, millisesse loomingulisse mülkasse, vastavate tingimuste olemasolul, on võimelised laskuma kunsti- ja kirjandusinimesed, kui nad janunevad tunnustuse järele ja ihalevad saada maiuspalukesi valitsejate laualt.
Nimetatud teose peaaegu igas peatükis pöörati erilist tähelepanu “peakangelase” seltsimees Genrihh Jagoda ülistamisele. See oli ka arusaadav, sest peale kõige muu oli Genrihh Geršenovitš ka ülimalt edev, ja see oli raamatut kirjutanud “kolhoosnikele“ mitte ainult teada, vaid nad võisid Jagoda edevuses veenduda oma silmaga. Olles kanali ehitustööd lõpetanud, tegid sunnitöölised ära veel viimase töö, et siis kõngeda – püstitasid seltsimees Jagoda auks kanali viimase lüüsi sissesõidu kohale kolmekümne meetri kõrguse viisnurga, mille sees paiknes pronksist hiigelsuur Jagoda büst.
Pärast Jagoda arreteerimist asetati büstile nöör kaela ja tõmmati maha, nagu see juhtus aastakümneid hiljem ka Stalini monumentidega. Teos “Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehitamise ajalugu”, nagu eespool öeldud, korjati raamatukogudest ära ja hävitati, selle omamine ka kodusel raamaturiiulil oli kuritegu. Kirjanduslikud kolhoosnikud, raamatu autorid, pugesid surmahirmus kasvõi nahast välja, et ennast õigustada ja raamatust lahti öelda. Leopold Averbahh, olles juba arreteeritud, pöördus 17.mail 1937 siseasjade rahvakomissari seltsimees Ježovi poole patukahetsuse avaldusega, milles peale kõigi muude andeksandmist anuvate sõnade toonitas järgmist: “Firin ja Gorki pidevalt rõhutasid Jagoda osatähtsust kurjategijate ümberkasvatamisel paranduslike tööde laagrites. Eriti tuliselt juhtisid nad sellele tähelepanu ajal, mil oli parajasti käsil Belomori kanali ehitust kujutava raamatu loomine. Firin ja Gorki heitsid kirjanduslikel nõupidamistel pidevalt loomingulisele kollektiivile ette, et Jagoda kuju loodavas teoses ei ole näidatud piisavalt eredalt ja väljapaistvalt. Sellest tõusetusid sageli skandaalid. Kahtlemata, kõik meie, raamatu koostajad üritasime Jagodat esile tuua igal kirjanduslikult võimalikul viisil, mis meil, kahjuks, ka õnnestus. Kui ma varem tundsin selle raamatu, selle kirjandusliku saavutuse üle uhkust, siis praegu ütlen sellest teosest lahti, sest kirjutada taolisel kujul raamat oli Jagoda idee ja tema tahe. Raamatu abil lootis Jagoda näidata olematut sidet partei ja rahva vahel, ja tal õnnestus meid, literaate, ära kasutada oma parteivastases tegevuses.”
Belomori külastanud kirjanike hulka kuulus ka ajalehe “Pravda” ajakirjanik ja näitekirjanik Nikolai Pogodin. Belomorkanali ainetel kirjutas ta komöödia “Aristokraadid”, samuti stsenaariumi filmile “Vangid”. Selles “kunstilises” filmis näidati, kuidas vangid kõrgel pedagoogilisel tasemel OGPU vangivalvurite poolt “ümbersepistati” eesrindlikeks nõukogude kodanikeks, uue ühiskonna ehitajateks. Selles filmis jutustavad vangid endast: “Ma kogu oma elu varastasin, rändasin ühest türmist teise, aga tänu Nõukogude võimule, tänu Stalinile, kes õpetas mind Belomorkanalil ausalt töötama, kasvasin ma ümber. Ma otsustasin peale Belomorkanali ehituse lõpetamist ja ennetähtaegset karistusest vabastamist sõita ehitama Moskva-Volga kanalit, et näidata kõigile rahvavaenlastele, et nad ei suuda meid takistada ennetähtaegselt täita viie aasta plaani, ehitada sotsialismi. Kutsun üles kõiki mitte kaotama valvsust, tuleb paljastada kahjureid, keda leidub kõikjal meie ümber. Elagu seltsimees Stalin! Elagu seltsimees Jagoda! Elagu seltsimees Kogan! Elagu seltsimees Rappoport!”
Belomorkanalist, selle ehitamisest, ei pajata mitte ükski kommunistliku partei ajaloo raamat, kuigi kõik teised partei “targal” juhtimisel püstitatud suurehitised leiavad ajalooraamatutes kajastamist.

Viieteistkümnes peatükk. Sotsrealismi isa ja inimhingede peainsener Maksim Gorki asutab kirjanike kolhoosi.

7.septembril 1933 toimus Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimiskomitee presiidiumi laiendatud istung. Seda juhatas presiidiumi esimees Maksim Gorki.
Istungist võtsid osa Poliitbüroo liikmed seltsimehed Kaganovitš, Kirov, Kosior, Oržonikidze, samuti ajalehtede “Pravda” ja “Izvestija” ja teiste keskajalehtede peatoimetajad ning kirjanikud A. Fadejev, M. Šolohhov, L.Averbahh, S.Bulatov, M. Zoštšenko, Vera Inber, A.Tolstoi, I. Ehrenburg ja teised kirjanikud, sotsialismi apologeedid.
Kirjanike Liidu organiseerimiskomitee esimees Maksim Gorki esines kõnega.
“Ma tahan rääkida meie kvalifikatsiooni tõstmise vajadusest, mõistes kvalifikatsiooni all muidugi mitte ainult puht kirjanduslikke võtteid. Tuleb mõista, et me elame väga poliitilisel ajal, ja meie maal läheb poliitika lakkamatult koos lugejaskonna määratu kultuurilise tõusuga. Meie, kirjanikud, oleme võrdlemisi ohtlikus olukorras: on väga võimalik, et möödub veel paar-kolm aastat, viis aastat, ja tuleb välja, et lugeja on poliitilises suhtes kirjanikust targem. See võib juhtuda, sest me jääme elust maha, õpime tõsielu halvasti tundma. Mõned meist on käinud Valge mere – Balti mere kanalil. See on muidugi väga hea, kuivõrd see lähendab tõsielule, kuid vähe on sellest, kui tutvutakse ainult selle tulemusega, mis tehakse; tuleb tutvuda protsessiga, tuleb tutvuda sellega, kuidas tehakse.
Üleliidulise nõukogude kirjanike kongressi ettevalmistamine käib täie hooga. Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimiskomitee võttis just äsja vastu otsuse, milles on öeldud, et meie tuntud kirjanikel on vaja sõita kolhoosidesse, peaasjalikult masina-traktorijaamadesse. Organiseerimiskomitee kavatseb kasutada ka seltsimehi, kes töötavad kohtadel, töötavad masina-traktorijaamade poliitosakondades. Me tervitame mõnede masina-traktorijaamade poliitosakondade initsiatiivi, kes organiseerisid terves reas kolhoosides seda, et punastesse raamatutesse “Kolhoosipõldude ajalugu” kirjutatakse üles kõige iseloomulikumad faktid võitlusest bolševistlike kolhooside ja jõuka elu eest.
Seltsimehed, ma tahaks lühidalt rääkida kirjanduse ja ajakirjanduse mõjust isiku kujunemisele kodanlikus ühiskonnas.
Kodanlikus ühiskonnas tirib press avalikkuse ette mingi tühise detaili, nime, isiku, seob suured massid selle tühise sündmuse või isikuga. Loob selle isiku ümber niisugune populaarsuse, mida pole tundnud tõeliselt suured inimesed. Sündmus, isik, kellest veel mõnda aega tagasi keegi midagi ei teadnud, saavutavad tohutu tuntuse, samal ajal kui tõelised riiklikud probleemid jäetakse kajastusest välja või näidatakse ainult möödaminnes. Must räägitakse valgeks ja valge mustaks, porine inimene pestakse puhtaks, aus ja korralik inimene külvatakse poriga üle. Sotsialistlik ajakirjandus on hoopis teine: sündmusi kajastatakse ausalt ja tõepäraselt, südametunnistuse järgi. See on sotsialistlik realism ajakirjanduses ja kirjanduses, kunstis ja heliloomingus.
Seltsimehed! Lugeja kasvab. Kogu maa on võimsasse tööhoogu tõmmatud. Meie maa töötab hullupööra! Maailmas pole iialgi midagi niisugust olnud. Luuakse hämmastamapanevaid asju. Seda on tarvis teada. Nendest protsessidest on vaja osa võtta, neid tuleb uurida. Kui me seda ei tee, siis ei kirjuta me midagi, see tähendab ei kirjuta midagi niisugust, mis peegeldaks tõsielu nii väärikalt, realistlikult, nagu ta pälvib. Ja see, seltsimehed, ongi sotsialistlik realism.
Nii et näete, seltsimehed, meil seisab ees tohutu ja suurepärane töö, ja kogu seda tööd peame meie, küllaldasel määral tugevad inimesed, tegema hakkama kogu jõuga, täie aususega, kogu selle energiaga, milleks me oleme suutelised. Ma kutsun teid väga, seltsimehed, sellele tööle.” (Kiiduavaldused, tormilised kiiduavaldused).
Maksim Gorki järel võttis sõna ÜK(b)P KK sekretär, Poliitbüroo liige, seltsimees Kaganovitš.
“Seltsimehed! Kahekümnes sajand astub täiel sammul. Mida toob see sajand inimkonnale? Kas viletsust või õnne? Täie selgusega vastas sellele küsimusele Vladimir Iljitš Lenin, vastasid leninlased, kommunistid. Sihikindlalt asusid nad maailma uueks looma, et muuta kahekümnes sajand kommunismi võidu sajandiks.
Seltsimees Gorki esines sõnavõtuga, milles rääkis kirjanike, kõigi loominguliste töötajate ülesannetest selles hiiglaslikus sotsialistlikus ülesehitustöös. Ma räägiks partei ideoloogilise rinde eesliinil võitlejate, meie ideoloogilise löögijõu ülesannetest. Selleks löögijõuks on ajakirjandus. Tema roll selles hiiglaslikus võitluses on tohutu. Ajakirjanduse põhiülesanneteks on, ja seda ei tohi me hetkekski unustada: nõukogude inimestes marksistlik-leninliku maailmavaate ja kommunistliku moraali kujundamine; partei ja kogu nõukogude rahva poolt rahvamajandusplaanide täitmiseks, tööviljakuse tõstmiseks ja tootmise parteilise juhtimise parandamiseks tehtava töö ning kultuurilise ülesehitustöö probleemide süstemaatiline ja põhjalik valgustamine; rutiini, bürokratismi, pillamise, parasiitlikkuse ja muude antisotsiaalsete nähtuste vastu suunatud terava ja printsipiaalse kriitika ning enesekriitika arendamine ja positiivsete näidete laialdane levitamine. Marksistlik-leninlik trükisõna on töölisklassi võimas võitlusrelv, nõukogude ajakirjandus on lahutamatu partei ja töölisklassi võitlusest.”

Partei oli oma sõna öelnud, ja juba aasta möödudes, 1.septembril 1934, toimus esimene Üleliiduline Nõukogude kirjanike kongress. Maksim Gorki pidas kongressil ettekande, milles selgitas kirjanike ees seisvaid ülesandeid ja seda tohutut vastutust partei ja nõukogude rahva ees, mida kirjanik oma õlgadel kannab.
“Seltsimehed kirjanikud, seltsimehed ideoloogiarinde töötajad!
Nõukogude sotsialistlike vabariikide ja oblastite kirjanike esimene üldkongress on oma tööd alustanud. Miljonilised massid saatsid kongressile oma esindajad: mitmesuguste tootmisalade töölisi, leiutajaid, kolhoosnikuid, pioneere. Sotsialistlike Nõukogude Liidu kirjanike ette tõusis kogu maa, tõusis ja esitas neile – nende annetele, nende tööle – suured nõudmised. Ja mitte asjata ei nimeta lugeja meie kirjanikke “inimhingede inseneriks”. Aga see kõrge nimetus, see usaldus on antud avansina, see tuleb veel ära teenida oma tööga, oma loominguga.
Ma tahaks loota ja usun, et nüüdsest peale jääb Nõukogude Kirjanike Liidu liikme puhul mõiste “parteitu kirjanik” ainult formaalseks mõisteks, sisemiselt aga tunneb igaüks meist ennast leninliku partei tõelise liikmena, selle partei liikmena, kes nii suurepäraselt ja õigeaegselt tõestas oma usaldust parteitute kirjanike au ja töö vastu üleliidulise kongressi lubamisega. Ja see on suur võit
Milles ma näen bolševismi võitu kirjanike kongressil? Selles, et need kirjanikud, keda peeti parteituteks, “kõhklejaiks”, tunnistasid, – siirusega, mille tähtsuses ma ei julge kahelda, – tunnistasid bolševismi ainsaks, võitlevaks, juhtivaks ideeks loomingus, sõnakunstis.
Üleliiduline kirjanike kongress avaldab ühel häälel siirast tänu parteile ja valitsusele kongressi lubamise eest ja tema tööle suure abi andmise eest. Üleliiduline kirjanike kongress märgib, et kirjanike sisemise, ideoloogilise ühinemise edusammud on Lenini-Stalini partei Keskkomitee 1932.aasta 23.aprilli otsuse tagajärg, otsuse, millega mõisteti hukka kirjanike rühmitumine motiivide järgi, kirjanduslikud grupeeringud, milledel ei ole midagi ühist meie nõukogude kirjanduse kui terviku suurte ülesannetega, kuid mis hoopiski ei eita ühinemist mitmekülgse loomingulise töö tehniliste küsimuste järgi, luua ühisteoseid, moodustada nii öelda “kirjanduslikke kolhoose”. Tuleb mõista, seltsimehed, et taoline ühistöö ei ole mitte kirjanduslik grupeering, see on bolševistlik ühistöö.
Seltsimehed! Oma töö iseloomu tõttu tuleb minul läbi lugeda sadu käsikirju, millede autoriteks on nii öelda “kirjanikud rahva hulgast”. Suuremas enamuses neis käsikirjades ilmneb vähene kirjaoskus, kuid nendes on jäädvustatud siiski elavad inimhinged, neist kõlab massi vahetu hääl, nad annavad võimaluse teada saada, millest mõtleb erutatud vene inimene kuuekuise talve pikkadel öödel. Taolisi kirjatükke ei saa hukka mõista, küll aga valmistab muret asjaolu, et need, “kirjanikud rahva hulgast” on ikka veel koondunud omaalgatuslikesse klubidesse, ühingutesse ja liitudesse, ja mis peamine – nemad ja nende klubid on väga kaugel bolševismist. Ja see on ka mõistetav – noorele, algajale nõukogude kirjanikule on kodanlus raske ja ohtlik materjal, ta omab võimet nakatada ja mürgitada. Samas aga, kuuludes kahtlastesse kirjanduslikesse grupeeringutesse, autorid ei arene, vaid kobavad pimesi, teadmata ei iseenda, ei partei ega riigi eesmärke, osa saamata käesoleva epohhi suursündmustest. Näiteks autor, kes avameelselt nimetab ennast prostituudiks, saatis oma jutustuse “Suveöö unenägu”. Kaaskirjas selgitas autor, et ta kuulub klubisse “Kuldsed kirjaread”, ta tahab oma ameti maha jätta, aga raha ei ole ja palus selle jutustuse avaldada “Vestnik Znanijes”, kusjuures märkis, et kui honorar jääb liiga väikseks, on ta sunnitud oma põhitegevust jätkama. (Naer saalis).
Teine autor, talupoeg, saatis jutustuse “Kui härg möirgab”. Oma kirjas ta selgitas: “Nagu ma teada olen saanud, saavad kirjamehed täiskirjutatud lehekülje eest suurt raha ja igasuguseid mugavusi, siis saadan teile selle, mis ma ühe juhtumise kohta kirjutasin.” (Mürisev naer saalis).
Vabrikutööline saatis kirja, milles andis teda, et ta kuulub Leningradi soliidsesse kirjanike liitu “Valged ööd” ja ta tahab hakata kirjandusega raha teenima. Oma kirjas kirjutab vabrikutööline ausalt ja otsekoheselt: “Tervise nõrkuse pärast ei saa jägu vüüsilisest tööst palun alandlikult mind kirjaniku ametisse lasta. Lisaks sellele otsustasin hakata kirjandusega raha teenima ka sellepärast, et see mis ma lugend olen põle sukuki parem kui mina kirjutada võin.“ (Naer saalis).
Seltsimehed! Ma ei ole vastu noorte kirjanduslikele katsetustele, las kirjutavad oma pikkadel vene talveöödel, las kergendavad oma hinge, kuid taolised sulesepad on hakanud kirjutama poeeme, teoseid seltsimees Stalinist, ja nende “teoseid” on isegi avaldatud ajalehtedes. Vaat, sellega, seltsimehed ei saa küll leppida. Stalini isikuga seoses ei ole see sünnis, ütleks isegi, et see on kohatu, ei tule kasuks partei üritusele. Seltsimehed, teen ettepaneku, et edaspidiselt kirjutavad poeeme, teoseid seltsimees Stalinist ainult Nõukogude Kirjanike Liidu liikmed, ja see kehtib ka nimetatud tööde avaldamise kohta. Ma usun et selles saalis viibivad kirjanikud ja ajalehtede toimetajad nõustuvad minuga.
(Kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks).
Seltsimehed! Kordan veelkord: ma ei ole vastu noorte kirjanduslikele katsetustele, seda enam, et meil tuleb endale ette valmistada uus vahetus, aga see peab olema tõeliselt bolševistlik järelkasv. Seega, üks meie tähtsamaid ülesandeid on kasvatada noori kirjanikke. Seni nad, nagu ma juba mainisin, nokitsevad omaette või tegutsevad mingites kahtlastes klubides, – see ei kõlba. Seltsimehed, võtame noored kirjanikud oma šefluse alla, loome kirjanike liidu juurde noorte kirjanike sektsiooni. Ja kahtlemata, meie poolt heakskiidetud, vanemate kolleegide juhiste, õpetussõnade järgi kirjutatud noorte autorite töödele tuleb anda väljund ka ajalehtedes ja ajakirjades.
(Kestvad kiiduavaldused).
Lõpetuseks tahaks veel peatuda teemal – uus inimene.
Seltsimees Stalin jutustas meile stahhaanovliku liikumise põhjustest ja mõttest. Stahhaanovlik liikumine on selle tulemus, et töölised ja kolhoosnikud on kultuuriliselt kasvanud, et nad on teadlikuks saanud sotsialistliku töö võidukast jõust, sotsialistlikust võistlusest. Sotsialistlik võistlus seab oma eesmärgiks teha kõiki meid sotsiaalselt võrdõiguslikeks, võrdjõulisteks ja võrdväärtuslikeks, olgu siis isik mees või naine.
Enne proletaarset Oktoobrirevolutsiooni elasid kirjaoskamatud, tummad, sunniviisilisest tööst nüristumiseni kurnatud naised koduloomadena ning tootsid “kahuriliha” kasarmutele, sõjaväele: vene mõisnike, vabrikantide, ärimeeste ja liigkasuvõtjate kaitsmiseks samasuguste saksa, prantsuse, inglise ja teiste töörahvariisujate kallaletungi vastu, nende eest kaitsmiseks või nendele kallaletungimiseks. Nüüd aga on naised, võrdselt meestega, haaratud sotsialistlikku võistlusesse, nad on liitunud stahhaanovliku liikumisega.
Kommunistlik partei, olles naistele loonud meestega võrdsed tingimused, on pannud aluse tõelisele, vabale armastusele ja soolisele võrdõiguslikkusele. Me ei tee vahet mehe ja naise vahel, me eristame inimesi nende töötulemuste järgi. Ja seetõttu saab inimest nüüd armastada teesklemata, armastada tema töökangelaslikkuse pärast, tema suurepärase töö tõttu, mida ta teeb selleks, et igakülgselt arendada ja tugevdada meie kodumaad, mille peale ihub hambaid ja küüsi kõigi maade surev kodanlus.
Seltsimehed kirjanike kongressi delegaadid! Pikas ja rängas heitluses kodanliku mõtteviisiga on võitnud sotsialistlik ideoloogia – mis ongi sotsialistliku realismi alus. Sotsrealism aga kujutab endast inimkonna kunstilise arengu kõrgeimat etappi.
(Kestvad kiiduavaldused).
Seltsimehed! Vaatamata eelöeldule, esineb meil ikka veel inimesi, kes ei ole omaks võtnud nõukogude mõtteviisi, vähe sellest, nad on sotsialistliku ühiskonna vaenlased, kahjurid. Minul oli hiljuti kohtumine oma lugejatega “Stalini tee” kolhoosi raamatukogus. Ma tahan teile edasi anda ühe loo, mille mulle rääkis lugeja, “Stalini tee” parteirakukese sekretär. Ja teil on raske uskuda taolist, terve mõistusega inimesele täiesti ennekuulmatut lugu, tõestisündinud lugu. Ma kirjutasin selle endale üles. Asi oli nimelt järgmine.
“Oli kevad. Hobuseid lõppes kolhoosis üha rohkem. Hommikul hobune ei tõuse, torkad jalaga – kangestunud. Selgus, et hobusetallides olid tallimeesteks ainult endised parun Wrangelli valgekaartlastest kasakad, kes jätkasid oma kahjurlust: ei andnud hobustele süüa, heinad peitsid lumme, sõnnikut ei koristanud, hobustele juua ei andnud. Istusid soojas tallis ja jõid oma jälki ploomiviina, peale hammustasid suuri marmelaadikomme, ja laulsid, muudkui laulsid oma kontrrevolutsioonilisi laule.

Staniitsa neiu huuled kuumad,
rind – kaks küpset melonit,
piht peenike, ja soojad puusad.
Mu käsi paitab pehmeid tuharaid,
veel allapoole jalad – lallad, tallad.
Sind armastan, mu kallis,
sind meenutan kolhoosielu hallis,
mu kõrval lõpnud hobune siin tallis…“

Maksim Gorki tegi lugemises pausi ja tõstis oma nördinud pilgu, aga saalis puhkes maruline aplaus – kirjanike kongressi delegaadid olid arusaamisel, et selle luuletuse oli loonud suur sõnameister Maksim Gorki ise. Gorki silitas muheledes oma vuntse, ja tõstis käe, paludes vaikust.
“Seltsimehed! Tänan aplausi eest, aga tegemist pole siiski minu luuletusega, selle on loonud kasakad, see on, niiöelda, üldrahvalik looming, kuigi üsna realistlik, samas pole siiski mitte tegemist sotsrealismiga; aga kui te lubate, siis ma loen edasi sellest, mida mulle rääkis kolhoosi “Stalini tee” parteirakukese sekretär. Niisiis:
… kontrate jalas olid läikivad säärikud, peas kõrged karakullpapaahad, sinelid uued, kraega, jalas punaste lampassidega püksid – justkui kindralid, aga talli katusele olid nad paigutanud tohutu suure Stalini portree…
Kahjuritest kasakad arreteeriti ja lasti maha. Aga taoline kahjurlus oli avalik kättemaksuvahend. Nende kahjurlust oli kerge märgata ja vaenlane tuvastada. Samas leidus kahjureid, kes toimisid kavalalt, küüniliselt…
Näiteks kulak Stepan Borodatõi, kahtlemata nutikas sell, mõtles välja hoopis iseäraliku kahjurluse. Ta võitles hobusega käratult, varjatult, rikkus seda pruuni, elavat kolhoosi vara kiirustamata, ilma liigsete haavandite ja sebimiseta. Ta kasutas hobuse vaimset mõjutamist, rõhus tema psüühikale ja mõistusele.
Borodatõi hirmutas hobust, kui see sõi. Vaevalt asus pruun elajas heinu krõmpsutama, kui kulak Stepan Borodatõi karjus tema peale ja vehkis kätega. Hirmutatud hobune eemaldus söögi juurest. Seejärel, sabaga vehkides, norsates ja Borodatõi poole vaadates, lähenes ta uuesti heintele. Tohutu usk inimesse pesitses selles hobuses, tal oli raske mõista Borotaõi olemust. Hobune mõtles, et selle inimese tegevus tuleneb mingist uuest, keerulisest ja iseäralikust süsteemist, mis on suunatud tema kaitsele. Ja, pilgutades korraks silmi, surus hobune uuesti oma lõuad heintesse. Aga kulak Borodatõi ehmatas hobust uuesti.
Hobuse kannatused sellega ei lõppenud. Metsas, kus kedagi läheduses polnud, peksis kulak Borodatõi hobust nuudiga, peksis kaua ja armutult. Vaene kolhoosi hobune tormas edasi, olles arusaamisel, et temalt nõutakse kiiret sõitu. Ta oli valmis kogu oma jõu andma selle inimese rõõmuks, kogu inimkonna õnne nimel. Aga ohjad hoidsid hobust tagasi, ta pea oli tõmmatud üles, taevasse. Kulak Borodatõi, olles pärilikult omandanud kulaklikud instinktid, nõudis üheaegselt hobuselt nii kiiret sõitu kui paigalpüsimist.
Möödus kuu. Kulak Borodatõi vihkas hobuseid. Nad näisid olevat liialt rõõmsad, töötades kolhoosipõllul. Teda häiris taoline hobuste käitumine, ta oleks tahtnud, et ka hobused oleksid nukrutsenud ja kahetsenud taga möödunud aegu, seda aega, kus nad veel ei olnud kolhoosi hobused. Kulak Borodatõi soovis, et hobused oleksid olnud meeleheitel, soovis kuulda nende rahuolematut hirnumist. Eriti vihkas Borodatõi ühte pruuni tööhobust. See, kuigi oli nüüd kolhoosi hobune, elas ja rõõmustas, justkui poleks tema jaoks üldse midagi halvemaks muutunud, otsekui elaks ta ikka veel kapitalismis. Ta sõi endal puusad ümaraks ja kõhu punni, justkui endistel aegadel. See hobune oli ilmselgelt Nõukogude võimu poolt ja soovis ehitada sotsialismi. Ta oli kulak Borodatõi jaoks äraandja, vaenlane. Ja Borodatõi peksis teda, peksis, et temast välja ajada rahulikkus ja heaolutunne, ta peksis temasse kurbust ja haledust – peksis hommikul ja õhtul, peksis hiiglasuurtes annustes. Hobune kõhnus, ta muutus nõrgaks, tema töönäitajad aina halvenesid ja halvenesid, kulak oli saavutamas oma eesmärke. Aga kulak Borodatõi oli siiski loll – samas vähenes ka tema normipäevade hulk. Stepan Borodatõi jäi iga päevaga üha kõhnemaks ja kõhnemaks, töötas üha vähem ja vähem, ja ka normipäevade hulk muutus aina pisemaks ja pisemaks, ta nälgis. Lõpuks ei suutnud kulak enam narilt tõusta, tööle ei läinud ja leiba ei saanud. Paar päeva hiljem kulak Stepan Borodatõi suri.
Borodatõi hobune sai uue peremehe. See oli endine Putilovi tööline, kes, juhtumisi oli purjus peaga oma tšehhi meistri maha löönud. Ta oli saadetud asumisele kolhoosi, karistuseks. Kuigi ta oli mõrtsukas, oli ta siiski oma, töölisklassi esindaja, ta suhtus hästi hobusesse ja inimestesse. “Punase Putilovi” tööline, olles inimene aga mitte kulak, andis hobusele oma krobeliselt peopesalt leivapalu, silitas hobust ja hellitas. Juba mõne päeva möödudes hobuse välimus muutus märgatavalt, ja peagi oli ta jällegi endine, elurõõmus ja pisut vallatu kolhoosi hobune.”
Maksim Gorki lõpetas selle iseäraliku ja imepärase jutu lugemise. Saalis puhkes maruline aplaus. Gorki kallas karahvinist vett suurde kandilisse klaasi ja jõi siis januselt, suure kõrisõlmise liikudes, jõi justkui viina, jõi nii, nagu seda teeb ainult puhta südametunnistusega vene inimene. Seejärel jätkas.
“Seltsimehed kirjanikud! Me oleme rääkinud vähe, isegi väga vähe rääkinud kahjurlusest. Ilmselt olete te kõik lugenud ajalehtedest artikleid põhimõttelisest, tõelisest pioneerist, komsomoli kasvandikust Pavel Morozovist, kes, saades teada, et tema isa ja ema on kahjurid, pani toime tõelise kangelasteo – teatas oma vanemate kahjurlusest OGPU-le. Kahjuks tuli tal maksta, nagu enamasti kangelastegude puhul, oma eluga.
Seltsimehed kirjanikud! Me peame laiemalt valgustama, esile tõstma, heroiseerima seda pioneer Pavel Morozovi kangelastegu, peame seda kujutama proosateostes, poeesias, näidendites, balletis ja kinematograafias.
Seltsimehed! Kasutades ära seda kõrget ja vastutusrikast tribüüni, milleks on kirjanike kongress, teen ettepaneku – kongress palub valitsuselt lubada Kirjanike Liidul püstitada mälestusmärk kangelasele-pioneerile Pavel Morožovile, kelle tapsid tema sugulased sellepärast, et tema, saanud aru oma vanemate kahjurlikust tegevusest, eelistas sugulusele töötava rahva huve. (Aplaus, tormiline aplaus).
Kallid seltsimehed! Meie ees on tohutu, mitmekülgne töö meie kodumaa hüvanguks, mida me loome kui kõigi maade proletariaadi kodumaad. Partei hindab teie tööd vääriliselt ja loob teile teie tööks kõik vajalikud materiaalsed ja olmelised võimalused.
Tööle, seltsimehed!
Üksmeelselt, harmooniliselt, tulihingeliselt – tööle!
Elagu sõnaga töötajate ja võitlejate sõbralik kindel ühendus, elagu kirjanike üleliiduline punaarmee!
Ja elagu üleliiduline proletariaat, meie lugeja, – lugeja-sõber, keda nii kirglikult ootasid Venemaa XIX sajandi ausad kirjanikud ja kes ilmus, kes meid armastusega ümbritseb ja õpetab töötama!
Elagu Lenini partei – proletariaadi juht, elagu partei juht Jossif Stalin!
(Tormilised kauakestvad kiiduavaldused, mis paisusid ovatsiooniks. Kõik tõusid püsti ja laulsid “Internatsionaali.”)

Maksim Gorki, NSV Liidu Kirjanike Liidu asutaja, seisis selle eest, et nõukogude kirjanduses valitseks sotsrealism.
Kahekümnendatel aastatel, kui kirjanduses valitses veel omavahel kirjanduslikult seotud ja üksteist mõjutavate vormide, liikumiste, voolude ja gruppide paljusus, olid olemas kõik võimalused kirjanduse, ka nõukogude kirjanduse, igakülgseks arenguks. Teosed veel ei kandnud endas ülimaid eesmärke – agitatsioonilisi, propagandistlikke ja ideoloogilisi.
Sotsrealismis aga tuli järgida juba iga autori jaoks kohustuslikke parteilisi seisukohti, tähtis oli kiiresti reageerida igale järjekordsele parteilisele dokumendile, kommunistliku partei keskkomitee pleenumi määrusele; tähtis oli tunda konjunktuuri.
Pärast esimest kirjanike kongressi olid kirjanikud justkui vabavangid; nende looming suruti kindlatesse ja kitsastesse raamidesse, ning igaüks, kes söandas neist väljuda, sai rangelt karistada, ja see karistus polnud mitte ainult Kirjanike Liidust, “kolhoosist“, väljaheitmine, vaid see tähendas sageli ka vangistust ja isegi mahalaskmist.
Nõukogude kirjanike esimene kongress, Kirjanike Liidu asutamiskongress, oli suurejooneline – sellest võttis osa seitsesada kirjanikku ja kirjandusinimest: kriitikud, kirjandusteadlased ja tõlgid. Järgmisele kirjanike kongressile kutsuti neist ainult viiskümmend. Paljud kirjanike esimese kongressi delegaadid töötasid paranduslike tööde laagrites või olid mahalastud. Aga seni viibisid kõik Kirjanike Liidu asutamiskongressist osavõtnud kirjanikud õndsas teadmises, et nad on partei poolt hinnatud ja rahva poolt tunnustatud.
Maksim Gorki, olles hakkama saanud “suurepärase” teosega – “Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehituse ajalugu“, mis kiideti heaks nii isiklikult seltsimees Stalini kui ka partei XVII kongressi poolt, jätkas partei ja seltsimees Stalini ülistamist.
Artiklis “Proletaarne humanism” asetas Gorki Stalini kui humanisti ühte ritta Marxi ja Leniniga, rõhutades, et proletariaadi ideoloogiat viiakse “suure juhi Stalini poolt ellu reaalselt ja targalt”, seejuures märkides ära ka imeväärse Stalini lihtsuse ja ligipääsetuse. 1934 kirjutas Gorki artikli “Sotsialismi tõde”. Selles artiklis iseloomustas ta Stalinit järgnevalt: “Eeskujulikult organiseeritud tahe, hiilgava teoreetiku läbitungiv mõistus, andega peremehe julgus, tõelise revolutsionääri intuitsioon, kes oskab peenelt orienteeruda inimeste keerulistes omadustes, kasvatades nendest omadustest parimaid, võitleb halastamatult nendega, kes takistavad sotsialismiehitajatel tõusta inimvõimete kõrgustesse”.
Pärast Kirovi tapmist ja Kamenevi arreteerimist Stalini ja Gorki suhted oluliselt halvenesid, aga tema ülistuskõned ei katkenud.
1935.aastal, kiites sotsialismi ehitamist Nõukogude Liidus, kuulutas Gorki: “Sellega tulid toime kõrgeima pingelise loomingulise energiaga inimesed, Lenini õpilased, kaaslased ja sõbrad. Nemad, eesotsas Staliniga, võimsa organiseerimisjõuga inimesega, sõbralikult kasvatavad uut peremeest-sotsialisti”.
Aeg liikus edasi, ja ees ootasid uued protsessid, ees seisis 1937-1938.aasta Suur Terror. Kõik märgid viitasid sellele, et Gorki võib nendes protsessides, nende kajastamisel osutuda ebasoovitavaks isikuks. Stalin vajas uusi, kuulekaid tegijaid-käsutäitjaid. Vanad, proletariaadi poolt austatud bolševikud, jäärapäised ja kodusõjas karastatud, olid tal jalus, nad olid partei keskkomitees hääletamisel juhitamatud ja ettearvamatud. Paljud neist olid Gorki lähedased seltsimehed.
Maksim Gorki peakohale hakkasid kogunema pilved, täpsemini Stalini verine kirves. Gorki oli juba 1932.aastal pöördunud kirjaga OGPU esimehe kohusetäitja Jagoda poole, milles väljendas rahulolematust selle kohta, et represseeritakse vanu bolševike, Lenini kaasvõitlejaid, “neetud tsarismi” vastu võitlejaid, seejuures väljendas rahulolematust L. Kamenevi arreteerimise üle. Stalinil polnud see kiri teadmata. Kuigi jah, miljonite lihtinimeste vangistamine ja hukk Gorkis vastakaid tundeid ja vastuseisu ei tekitanud, see ei tekkinud tema hinges ka peale Solovetsi vangilaagri külastamist. Samas aga oli ta leidnud tunnustust ja saanud “suure realisti” tiitli just teostega, milledes kujutati värvikalt ja tõetruult tsaari-Venemaa vaese põhjakihi elu. Nõukogude koonduslaagri vangide kannatuste kirjeldamiseks Gorkil värve ja tõetruudust ei jätkunud.
Gorki täht hakkas kustuma. Ta paigutati tähtajatult koduaresti, Kremli kellad hakkasid lugema tema viimaseid tunde. Nõukogude kirjanike liidu asutamise initsiaator ja esimese kirjanike kongressi organiseerimiskomitee esimees Maksim Gorki suri kahtlastel asjaoludel 18.juunil 1936. Aga mis sai “Mona Lisast”?
“Mona Lisa” saladuslikul naeratusel oli oma põhjus, ja see põhjus oli Stalinile teada.
Maksim Gorki oli abielus. Tema naine Jekaterina Pavlovna Volžina, perekonnanimi peale abiellumist – Peškova, oli ühiskonnategelane, Rahvusvahelise Punase Risti kaastöötaja. Aga mitte Gorki naine ei olnud saladusliku naeratusega “Mona Lisa”. Selleks oli Gorki armuke baronessa Maria Ignatjevna Budberg, sündinud krahvinna Zakrevskaja, esimese abielu järgi Benkendorf. Selle naise foto seisis Maksim Gorki töölaual Moskva korteris kuni Gorki viimase elutunnini, ja siis kadus.
Maria oli Gorki juures tema surmahetkel, ja saatis teda ka viimasel maisel teekonnal. Just Maria, täites OGPU ülesannet, tõi Stalinile Maksim Gorki Itaalia arhiivi, mis sisaldas seda, mis Stalinit eriti huvitas – Gorki kirjavahetus Buhharini ja Rõkoviga ning teiste nõukogude partei ja riigitegelastega.
Buhharini ja Rõkovi näidisprotsessil, 1938.aastal, andsid kohtualused tunnistusi Jagoda kuritegude kohta, ja üks episoodidest OGPU endise kõrge ülemuse kuritegude pikas reas oli Jagoda poolt organiseeritud Maksim Gorki mürgitamine tema isikliku sekretäri P.P. Krjutškovi ja Kremli arstide osavõtul.
Kas Gorki surmas oli ka Stalini käsi mängus? Seda asjaolu Gorki surmaga seoses ei vaadeldud, ja selleks polnud ka mingit vajadust – Nõukogude Liidus, selles partei poolt juhitavas ja kontrollitavas ülimalt totalitaarses, “demokraatliku tsentralismi” riigis ei kukkunud varblane katuselt ega langenud juuksekarv peast ilma kommunistliku partei tahteta.

Kuueteistkümnes peatükk. Kommunistliku (bolsevike) Partei XVII kongress. Võitjate kongress – mahalastute kongress.

1934.aasta jaanuari keskpaiku kogunesid Moskvasse Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongressi delegaadid. Pajud neist viibisid oma elus esimest korda Moskvas, oma kodumaa pealinnas. Olles ennast võõrastemajas sisse seadnud, jalutasid delegaadid – töölised, kolhoosnikud, parteisekretärid, täitevkomiteede esimehed, – mööda Moskva linna. Ja nagu inimestel ikka, tekkis ka neil ajuti vajadus minna asjale, aga kuhu, kas hoovi? Käimlate asukohta ei teadnud isegi igipõlised moskvalased ja Moskva majade ees lund rookivad majahoidjad. Olukord oli keeruluine, vajas lahendamist, aga selle “pissiasjaga” ei soovinud tegeleda mitte keegi Moskva linna juhtidest.
Partei Moskva linnakomitee sekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi kabinetis helises telefon. Helistajaks ostus Stalin:
“Seltsimees Hruštšov, minuni on jõudnud kuuldusi, et teil Moskvas pole tualettidega asjad korras. Isegi “väikese asja” pärast jooksevad inimesed ringi ega tea, kust leida kohta, et vabaneda. Tekib halb, piinlik olukord. Mõelge koos Bulganiniga selle üle, et luua linnas sobivad tingimused.” Stalin pidas pausi ja lisas: “Pöörake tähelepanu kangialustele”.
“Mõistan, seltsimees Stalin, võtame kõik abinõud tarvitusele,” vastas Hruštšov ja võttis laua taga valveseisaku. Seejärel lisas: “Olen ka ise mõnikord hädas olnud.”
“No näed,” lõpetas Stalin jutu irooniaga hääles ja asetas toru hargile.
Hruštšov seisis veel tükk aega valveseisakus, toru kõrva ääres – tohutu armastuse tunne juhi, seltsimees Stalini vastu tulvas ta südamesse; kui palju inimlikkust, hoolitsust oma rahva eest väljendus nendes lihtsates Stalini sõnades.
Hruštšov oli hea kommunist, ka Moskva Linnanõukogu esimees seltsimees Nikolai Aleksandrovitš Bulganin oli väga hea kommunist. Peale taolist telefonikõned alustas Hrustšov koos Bulganiniga pöörast tegevust: lülitas töösse NKVD keskorganid ja kohaliku miilitsa. Majahoidjad ja majavalitsejad said ülesande uurida kõiki maju ning hoove, erilist tähelepanu pöörati kangialustele. Arreteeriti terve rida majavalitsejaid, ka mõned majahoidjad, süüdistatuna sabotaažis ja rahvavaenulikes tegevuses. Kangialustest püüti kinni hulgaliselt “asjaajajaid”. Hiljem, juba peale partei XVII kongressi, helistas Stalin uuesti ja täpsustas ülesannet: “Seltsimees Hruštšov, ma pean teile tegema parteilise märkuse. Ikkagi pole Moskvas tualettidega asjad korras. Ehitage kultuursed, tasuta, sotsialistlikud tualetid.” Hruštšov tundis, et tema peakohale kogunevad pilved, jalgealune kõigub. Kiiremas korras anti vastavad ülesanded, ja Lenini mausoleumi lähedale, Kremli müüri alla, ehitati tohutu suur maa-alaune, sotsialistlik tualett. Aga tualettpaberit selles tualetis ikkagi ei tuntud. Tualettpaberit ei olnud, aga selle kohta polnud antud ka vastavaid parteilisi juhiseid.
Tegelikult oli Stalin hea kommunist. Seltsimees Hruštšov, rääkides “Pravda” korrespondendile Stalinist, leidis tema kohta aina kiitvaid, või mis kiitvaid, väga inimlikke, südamest tulevaid sõnu.
“Mulle meeldis Stalini olmeline külg. Kui töötasin juba Ukrainas, juhtus, et sõitsin tema juurde suvilasse Volõnški teel, see oli lähedal – linnast 15 minutit sõitu. Stalin lõunatas. Suvel sõi ta alati vabas õhus, verandal. Ta istus tavaliselt üksi. Pakuti suppi, vene leent; laual seisid viinakarahvin ja veekarahvin, pits oli mõõduka suurusega. Astud sisse, teretad, tema ütleb: “Kas süüa tahate? Võtke istet.” Aga “võtke istet” tähendas, et võta taldrik (tirin seisis sealsamas), tõsta ette, palju tahad, ja söö. Kui tahad napsi – võta karahvin, kalla pits täis ja joo. Kui tahad teist, siis otsusta ise, süda teab nii-öelda mõõtu. Kui ei taha, võid ka joomata jätta. Stalin oli inimlikus plaanis väga hea kommunist.”

26.jaanuaril 1934 algas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongress. Kongressi avamispäeval avaldas partei häälekandja “Pravda” esiküljel suurelt artikli, peakirjaga – “Võitjate kongress“. Artiklis kirjutati piduliku paatosega: “Täna, XVII parteikongressi avamise päeval, täpselt kümme aastat tagasi, andis seltsimees Stalin tõotuse täita Lenini viimne tahe – ehitada sotsialism.
Vaadates tagasi, läbikäidud kümne aasta pikkusele teele, omab partei õiguse teatada, et Stalini tõotus on auga täidetud. Kümneaastak peale Lenini surma oli hiiglasuure töö kümneaastak – leninismi ajalooline võit. Seltsimees Stalini juhtimisel saavutasid bolševikud selle, et SOTSIALISM MEIE MAAL VÕITIS.”
Valmistudes partei XVII kongressiks, istus peasekretär Stalin koos oma seltsimeeste, poliitbüroo liikmetega, poole ööni rohelise kaleviga kaetud laua taga. Arutati kongressi tööorganite nimekirju, ja mis eriti tähtis, keskkomiteesse “valitava” uue koosseisu nimekirja. Võrreldes eelmise kongressiga oli olukord keerulisem. Kui partei XVI kongressile läks Stalin vastu kindlustundega oma võidus, siis eelseisev kongress tekitas talle muret. Temani olid jõudnud kuuldused, ja mitte ainult kuuldused, vaid OGPU-NKVD ettekanded, et vanad leninlikud bolševikud pole rahul tema poliitikaga, tema peakursiga. 1932-1933.aasta suur näljahäda Venemaal ja Ukrainas näitas, et partei poolt kiirustades ja ülepeakaela läbi viidud põllumajanduse kollektiviseerimine oli vale samm, Stalin eksis rängalt oma põllumajanduspoliitikas. Lisaks sellele häiris vanu bolševikke asjaolu, et neid, kogemustega leninlasi ja kodusõja kangelasi, tõrjuti üha enam juhtpositsioonidelt kõrvale ja asemele edutati noori tõusikuid, ustavaid käsutäitjaid, Hrustšovi ja Ždanovi taolisi pugejaid ja tallalakkujaid. Ja mis kõige rohkem tegi Stalinile muret – tema kõrvale oli kerkinud rivaal, sõnaosav, avatud olemisega ja inimesena karismaatiline Kirov, Leningradi partei linna- ja oblastikomitee sekretär. Muutunud oli ka olukord – kui partei XVI kongressil andestati Stalinile tema jämedus ja jõhkrus põhjendusega, et võitluses trotskistlike oportunistidega oli taoline “isa” vajalik ja asjakohane, siis nüüd sooviti näha mõistlikku seltsimeest.
Stalin võttis abinõud tarvitusele. Uue keskkomitee liikmete kandidatuurid vaadati hoolega läbi, iga tulevase keskkomitee liikme ja liikmekandidaati kohta oli OGPU-NKVD kogunud mahuka jälitusmaterjali. Kongressi häältelugemiskomisjoni määrati ainult omad inimesed, põhiliselt uue põlvkonna stalinlik nomenklatuur. Möödunud kolme aasta jooksul oli tehtud ka selles valdkonnas edusamme – Stalin oli juba jõudnud valida, paigutada ja kasvatada talle ustavat noort kaadrit. Seekord võis ta juba neile toetuda; nad olid kuulekad, võlgnesid oma edu eest tänu Stalinile ja vahtisid talle andunult suhu.
Kaganovitš, Stalini esmane nõuandja, ei jätnud midagi saatuse hooleks. Kongressi esimese istungi juhatajaks määras ta Stalinile jäägitult ustava Molotovi. Lisaks sellele oli Kaganovitš välja õpetanud “küüliku”, parte Moskva linnakomitee sekretäri Nikita Hruštšovi. Talle olid antud täpsed juhised ja kongressi tööorganite nimekirjad. Lisaks sellele pidi ta läbi viima delegaatide koosolekud, iga delegatsiooniga eraldi, et agiteerida neid hääletama uue keskkomitee koosseisu poolt, täpses vastavuses hääletusbülletäänides toodud nimekirjale.
Eesmärk oli selge ja see tuli kõrvalekaldumatult täita – partei keskkomitees pidid enamuse saavutama omad inimesed, sest just nemad valivad poliitbüroo, kes kinnitab ametisse peasekretäri. Oli muidugi võimalus, et poliitbüroo enamus lööb kampa ja ei vali Stalinit peasekretäriks, või siis hiljem, nii öelda, töö käigus, vabastavad ta ametist “paleepöörde” abil, toetudes sõjaväe ja julgeolekujõudude juhtkonnale. Stalini puhul oli taoline asi välistatud, sest sõjaväge kamandas ustav Vorošilov, aga julgeolekuülemaid vahetas ta sageli, süüdistas kontrrevolutsiooni ja laskis maha; uus OGPU-NKVD ülem aga üritas olla nii truualamlik kui vähegi võimalik. Aga siiski, korra juhtus ka NSV Liidu Kommunistliku partei ajaloos partei peasekretäri “demokraatlik”, “palepöörde” abil vabastamine ametist sõjaväe ja julgeoleku toel, ja selleks oli ei keegi muu, kui Stalini “hauakaevaja” Nikita Hruštšov. Ta vabastati ametist keskkomitee pleenumil, poliitbüroo poolt organiseeritud “paleepöörde” abil, aga selleks ajaks oli parteidemokraatia saavutanud juba “tohutuid, ennenägematuid edusamme” – Hrustsovi ei lastud maha, vaid saadeti pensionile. Seda “demokraatlikku” arengut pidas Hruštšov enda teeneks, sest ei enne ega pärast teda ei lahkunud enam mitte ükski peasekretär ametist ei hääletamisel läbikukkumise läbi, ega ka mitte “paleepöörde” tagajärjel. Kõik peasekretärid enne ja pärast Hruštšovi lahkusid ametist siis, kui nende pulss enam ei löönud ja hingamine oli seiskunud. Alles siis kanti nad, jalad ees, ÜK(b)P KK Poliitbüroost välja.
ÜK(b) P XVII kongressi esimene istung toimus 26.jaanuaril 1934.
Saali sisenev Stalin võeti vastu tormiliste, kauakestvate kiiduavaldustega. Kõik tõusid püsti ja tervitasid partei juhti palavate ovatsioonidega. Kuuldus hõikeid: “Hurraa! Hurraa! Elagu seltsimees Stalin!”
Kongressi esimest istungit asus juhatama seltsimees Molotov.
“ Seltsimehed! On möödunud kolm aastat partei XVI kongressist. Laiaulatusliku kapitalistidele pealetungi lipu all toimus selle ajavahemiku jooksul võitlus kulakute kui klassi likvideerimise eesmärgil. Selle ajaloolise ülesande täitmisel me suutsime ületada palju raskusi sotsialismi ülesehitamisel külas. Meie kongress tõstab uuele, veel kõrgemale astmele masside mobiliseerimise ja koondumise ümber bolševike partei, ümber meie juhi, meie võitude organiseerija seltsimees Stalini.
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused. Kõik tõusevad püsti. On kuulda hõikeid: “Hurraa! Hurraa…“).
Seltsimehed! Käesolev kongress koguneb kümme aastat peale suure juhi, meie partei ja sotsialistliku revolutsiooni organisaatori, seltsimees Lenini surma. Meie partei ridades ei ole ja ei saa olla inimest, kes ei mõistaks, et ainult tuginedes leninlikule õpetusele, viies ellu leninlikku poliitikat, said teoks meie hiiglaslikud edusammud selle perioodi jooksul. Järjekindlal leninliku õpetuse teostamisel praktikas on hiigelsuured teened meie partei keskkomiteel, eesotsas ustava leninliku õpetuse jätkaja seltsimees Staliniga.
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused, ovatsioon kaigub saali ühest seinast teise).
Elagu leninlik partei ja tema XVII kongress!
Leninliku Keskkomitee juhtimisel eesotsas seltsimees Staliniga – edasi, uutele võitudele!”
(Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused, mis muutuvad ovatsiooniks).
Molotov jätkas kongressi juhtimist: “Kongressile on saabunud 1218 otsustava hääleõigusega delegaati, välja on antud ka 695 mandaati nõuandva hääleõigusega. Partei Keskkomitee ülesandel kuulutan kongressi avatuks“.
(Valjuhääldist kõlab “Internatsionaal. Kõik tõusevad püsti ja laulavad kaasa. Peale partei hümni lõppu kõlab kauakestev aplaus).
Kongress asus tööorganite valimise juurde. See oli väga tähtis toiming, võiks isegi öelda, et elu ja surma küsimus. See, kes sattus parteikongressi tööorganitesse, ja veelgi tähtsam, oli partei juhtorganitesse valitavate isikute nimekirjas, võis ennast tunda õnnelikuna, sest kandidaatide nimekirjas olemine oli selge märk Stalini soosingust; kommunist võis ennast juba tunda äravalitud isikuna, kuigi hääletamised seisid veel ees. Aga see isik, kes kuulus partei keskkomiteesse või teistesse partei organitesse, kuid uues juhtorganitesse valitavate kandidaatide nimekirjas enam ei figureerinud, see võis kuivikukotti valmis panna. Nende meelehärmiks tuleb isegi tõdeda, taoliste, “suure kaliibriga“ seltsimeeste juures ei piirdunud Stalin ainult arreteerimisega, vaid kinkis neile “kauakestva, kohusetundliku sotsialistliku ülesehitustöö eest” kuuli.
Kongressi juhataja Molotov jätkas: “Sõna kongressi presiidiumi kooseisu kohta saab seltsimees Hruštšov.”
Nikita Sergejevitš Hruštšov, parteis kiiresti karjääri teinud ja Stalinile piiritult ustav, oli väljaõpetatud “küülikuna” ettenägelikult paigutatud istuma saali esimesse ritta. Nüüd ajas ta oma tüseneva kogu püsti, libistas valge taskurätiga üle higist märja lauba ja sõnas:
“Seltsimehed! Kõigi oblastite, kraide ja vabariikide delegatsioonide esindajate ülesandel teen järgneva ettepaneku: presiidium valida koosseisus 45 seltsimeest.”
Molotov: “Kas on teisi ettepanekuid? Ei ole.”
Hrustšov lappas paberilehti ja hakkas lugema: “ Presiidiumi koosseisu esitatakse järgmised seltsimehed: Andrejev, Bauman, Beria, Vareikis, Vorošilov (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Ždanov, Kaganovitš, (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Kalinin (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Kirov (kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Kosior ( kiiduavaldused, kõik tõusevad), Krupskaja (kiiduavaldused, kõik tõusevad), Mikojan (kiiduavaldused), Molotov (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad), Stalin (kõik tõusevad püsti, tormilised, kestvad kiiduavaldused, mis muutuvad ovatsiooniks, hõigatakse: “Hurraa!”), Uljanova M.I. (kiiduavaldused), Hatajevitš (kiiduavaldused), Hruštšov (kiiduavaldused), Šeboldajaev, Eihe…”
Hruštsov luges paberilt kõik 45 nime ette, ei rohkem ega vähem. Pühkis otsesiselt higi ja jäi ootele.
Molotov: “Millised on veel ettepanekud presiidiumi koosseisu kohta? (Hõige saalist: “Vastu võtta nimekiri!” Kiiduavaldused.)
Molotov: “Kes on seltsimees Hruštšovi poolt esitatud presiidiumi liikmete nimekirja poolt, palun tõsta käsi. Palun käed ala lasta. Vastu võetud ühehäälselt.”
Hruštšov muudkui esitas ja esitas nimekirju. Ühehäälselt, ilma ainsagi muudatuseta valiti kongressi sekretariaat, redaktsioonikomisjon, kinnitati päevakord ja valiti mandaatkomisjon.
Molotov: “Palun presiidiumil asuda oma kohale.”
Delegaadid kiirustasid lavale, OGPU töötaja näitas igale presiidiumi liikmele tema koha kätte. Peale väikest sagimist saal rahunes, tekkis vaikus.
Istungi juhataja Vjatšeslav Molotov: “Palume saali kongressi tervitama tulnud pioneerid, töölised ja kolhoosnikud.”
Pioneerid, valgetes pluusides ja punastes kaelarättides, jooksid saali. Pioneerijuht hüüdis: “Kodumaa kaitseks, ole valmis!” Pioneerid vastasid kooris: “Alati valmis!” Käekesed tõusid pilotka juurde.
Molotov: “Sõna tervituseks saab Tuula relvatehase parteialgorganisatsiooni sekretär seltsimees Ivanov“.
Tuula relvatehase partorg tõusis poodiumile, püss seljas, justkui läheks ta jahile. OGPU esimehe asetäitja seltsimees Jagoda kihistas vaikset naeru. Partorg ulatas Stalinile Tuula relvatehase toote, uut tüüpi vintpüssi, snaiperpüssi, viielasulise. Stalin tõusis püsti, tõstis püssi silmade kõrgusele ja sihtis saali. Saal jäi hiirvaikseks. Stalin vajutas päästikule, kostis püssiluku metalne, külm klõpsatus. Stalin häälitses: “Pauh!“ Endamisi muheledes ulatas Stalin püssi Kalininile, kogu Venemaa “vanaisale”.
Külalised, olles tervitused kongressile üle andnud, lahkusid kiiresti. Molotov jätkas kindlal käel kongressi juhtimist:
“Asume kongressi päevakorra esimese punkti juurde – partei Keskkomitee aruanne. Sõna ettekandeks omab seltsimees Stalin.” (Kogu saal tõusis. Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused muutusid vaibumatuks ovatsiooniks, karjuti: “Hurraa! Elagu seltsimees Stalin!”)
Stalin tõusis laua tagant, läks paberipakk kaenla all kõnepulti, ja jäi muheldes seisma. Laskis seltsimeestel ennast tervitada, kallas karahvinist vett, jõi tubli lonksu ja ootas, lõpuks näitas peopesaga allpoole – aitab seltsimehed, aitab. Saal rahunes pikkamisi. Stalin alustas ettekandega.
“Seltsimehed! XVI parteikongressist on möödunud kolm aastat. Periood pole väga suur. Kuid see oli rohkem kui mingi teine periood täidetud sisuga. Ma mõtlen, et mitte mingi viimase kümne aasta teine periood ei olnud nii küllastatud sündmustega kui see periood.
Käesolev kongress toimub leninismi täieliku võidu lipu all, viimaste leninismivastaste jäänukite likvideerimise lipu all. On purustatud ja laialipekstud leninismivastane trotskistide grupp. Võitis kulakute likvideerimise ja täieliku kollektiviseerimise poliitika. Tema tulemused on kõigil näha. Mida võib öelda selle fakti vastu?
Meie riigi kogemused on näidanud, et sotsialismi võit ühel eraldi võetud maal on täiesti võimalik. Mida võib öelda selle fakti vastu?
Võib öelda, et partei on praegu muutunud ühtseks, nagu ei kunagi varem. (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused).
Aga tähendab see seda, et võitlus on lõppenud?
Ei, ei tähenda.
Aga tähendab see seda, et me oleme kõik vaenlased, kõik oportunistid purustanud?
Ei, ei tähenda.
Me viisime läbi puhastuse parteis, eesmärgiga paljastada ja kihutada parteist ja riiklikest organitest minema sinna pugenud kahjurid. Partei Keskkomitee juhindus seejuures Lenini geniaalsest mõttest – kõige tähtsam on kaader, kaadri valik, paigutamine ja kasvatamine.
Seltsimehed! Meie edusammud said teoks seetõttu, et töötasime Marxi, Engelsi, Lenini lipu all. Meie ülesanne on ka edaspidi olla lõpuni ustav Marxi, Engelsi, Lenini lipule. (Kestvad kiiduavaldused).
Elagu hiigelsuur ja võitmatu Marxi, Engelsi, Lenini lipp!”
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused. Kongress korraldas seltsimees Stalinile ovatsiooni. Lauldi “Internatsionaali”, ovatsioonid tekkisid uue jõuga. Hüüded: “ Hurraa Stalinile! Elagu Stalin! Elagu partei Keskkomitee!)
Stalin kordas oma ettekandes kõike seda mida oldi juba kümneid kordi kuuldud raadiost ja loetud ajalehest “Pravda”.
Kongressi töö jätkus. Delegaadid esinesid sõnavõttudega Stalini ettekande küsimustes. Ettekanne, partei keskkomitee ja isiklikult tema peasekretäri seltsimees Stalini töö kiideti igakülgselt ja täielikult heaks.
Kongressi kümnendal istungil, 31.jaanuaril, sõnavõtud lõpetati. Istungi juhataja seltsimees Postõšev andis teada:
“Sõna delegaatide esinemistest kokkuvõtete tegemiseks saab Stalin.”
(Tormilised kiiduavaldused, tormiline ovatsioon. Kogu kongress, seistes, kaua ja kärarikkalt, tervitas suurt partei ja töötava inimkonna juhti. Kiiduhüüded: “Hurraa! Elagu meie Stalin! Elagu suure proletaarlaste armee juht!)
Stalin keerutas vuntsi, muheles, tõusis presiidiumis, aga kõnetooli ei läinud:
“Seltsimehed! Kongressi sõnavõtud näitasid meie parteijuhtide täielikku vaadete ühtsust, võib öelda et kõigis parteipoliitika küsimustes. Keskkomitee aruandele, nagu te ise teate, ei olnud mitte mingeid vastuväiteid. Selgus, siinjuures, erakordne poliitilis-ideeline ja organisatsiooniline meie partei ridade tugevnemine. Tekkib küsimus, kas on peale seda vajadus kokkuvõtvaks sõnavõtuks? Ma mõtlen, et ei ole vajadust. Lubage minul seetõttu lõppsõnast ära öelda.”
(Tormiline ovatsioon, kogu kongress tõuseb, mürisev “hurraa!”, hüütakse kooris: “Elagu Stalin!” Kongress laulab püsti seistes “Internatsionaali”, pärast laulmist ovatsioon jätkub, hüütakse “hurraa!, elagu Stalin! Elagu Keskkomitee!”)
Eesistuja Postõsev: “ Sõna ettepanekuks on seltsimees Hruštšovil.”
Hruštšov: “ Moskva, Leningradi, Ukraina parteiorganisatsioonide nimel esitatakse järgnev määruse projekt:
“Olles ära kuulanud seltsimees Stalini aruande ÜK(b)P Keskkomitee tegevusest, ÜK(b)P XVII kongress määras:
1. Kiita heaks tervikuna ja täielikult ÜK(b)P KK poliitiline liin ja praktiline tegevus. (Tormilised kiiduavaldused).
2. Kiita heaks seltsimes Stalini aruandekõne (tormilised kiiduavaldused) ja teha ettepanek kõigile parteiorganisatsioonidele juhinduda oma töös seisukohtadest ja ülesannetest, millised esitati seltsimees Stalini ettekandes. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused. Hüüded: “Elagu Suur Stalin!”).
Istungi juhataja Postõsev:
“Mitte mingeid komisjone resolutsiooni osas ei moodusta?”
Hääled saalist: “Ei, ei.”
“Kas on mingeid märkusi esitatud resolutsiooni kohta?”
Stalin tõusis istmelt, ja olles nüüd kindel oma võimu püsimises, näitas üles tagasihoidlikkust ja palus kongressil tema tiitli eest sõna ”pea” ära võtta, jätta üksnes – sekretär. Taoline liigutus oli Stalini poolt lihtsalt vigurdamine – keskkomitee sekretäride hulgas oli ta kahtlemata esimene sekretär ehk peasekretär, ja ta jäi selleks oma elu lõpuni.
Istungi juhataja Postõšev:
“Kas on veel seltsimeestel ettepanekuid?”
Hääled saalist: “Ei, võtta vastu täielikult, hääletada tervikuna.”
Istungi juhataja Postõšev:
“Palun hääletada mandaatidega. Kes on aruandekõne kohta esitatud resolutsiooni ja seltsimees Stalini täiendusettepaneku poolt, palun tõsta mandaadid. Palun langetada. Kes on vastu? Ei ole. Kes jäi erapooletuks? Ei ole. Resolutsioon on vastu võetud täielikult.”
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)
Istung jätkus. Ühehäälselt kinnitati partei Keskrevisjonikomisjoni aruanne.
Aga istungi lõpus, enne õhtule minekut, juhtus asi, mida küll keegi selles täiesti ebademokraatlikus, kuid ülimalt hästi korraldatud lavastuses ei oleks osanud oodata.
Istungi juhataja Postõsev sõnas delegaatide üllatuseks: “Sõna teadaandeks omab Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee sekretär seltsimees Enukidze.”
Enukidze: “Ma loen ette väikese kurva teate. 30.jaanuaril kella 15.30 ja 17 vahel kukkus Mordovski oblastis alla stratostaat “Osoaviahim Nr 1” Gondlist leiti lennu osaliste laibad – seltsimehed Fedosejenko, Vasenko ja Usõskina. Katastroofipaigale sõitis uurimise läbiviimiseks spetsiaalne komisjon”.
Istungi juhataja Postõšev: “Teen ettepaneku mälestada hukkunud kangelasi püstitõusmisega.”
(Kõik tõusid püsti).
Istungi juhataja Postõsev: “On ettepanek matta hukkunud seltsimehed Kremli müüri. Kas vastuväiteid on?”
Hääled saalist: “Ei ole.”
Partei austas oma kangelasi.
Järgnevatel istungitel peeti kõnesid, esitati ettekandeid. Iga esineja püüdis oma kiidukõnes ületada eelnevaid.
8.veebruaril toimus kahekümne viies istung, hommikune istung. Istungit juhatas Kalinin. Arutati Kaganovitši ettekannet – organisatsioonilised küsimused. Ettekanne kiideti ühehäälselt, igakülgselt ja täielikult heaks. Istungi lõppedes sõnas selle juhataja Kalinin:
“Nüüd kuulame seltsimees Enukidze informatsiooni.”
Enukidze:
“Seltsimehed, edasine töökord saab olema järgmine: täna kongressi õhtust istungit ei toimu. Kogunevad mõned eraldivõetud delegatsioonid, vabad seltsimehed võivad minna “Dünamo” staadionile või teatrisse. Tuletan meelde, et homme täpselt kell 12.00 on paraad. Palun delegaatidel, samuti seltsimeestel külalise piletiga ilmuda Punasele väljakule mitte hiljem kui kolmveerand kaksteist. Homme õhtul toimub kongressi istung partei juhtorganite valimises. Saali lubatakse ainult delegaadid otsustava ja nõuandva hääleõigusega. Ülehomme harilik istung kongressi otsuste vastuvõtmiseks ja partei juhtorganite valimise tulemuste teatavaks tegemiseks.”
Istungi juhataja Kalinin: “Kuulutan istungi suletuks.”
Kongressi kahekümne viies, 8.veebruari hommikune istung oli lõppenud. Mis toimus 8.veebruari õhtul, kui kokku koguti mõned eraldivõetud delegatsioonid, sellest partei ajalooraamatud vaikivad. Aga veelgi huvitavam on see, et Enukidze poolt välja hõigatud homset, st. 9.veebruari, partei juhtorganite valimise õhtust istungit ei sisalda ka Poliitkirjastuse poolt 1934.aastal väljaantud “Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei 26.jaanuari – 10.veebruari 1934.a. Stenograafiline aruanne”. Selles ülimalt mahukas, seitsmesaja kolmeteistkümne leheküljelises raamatus on ära toodud ettekanded, tohutu arv sõnavõtte, aplause, ovatsioone, kongressi ja partei juhtorganitesse valitud isikute nimed, aga 9.veebruari õhtust istungit, partei juhtorganite valimise istungit see ei sisalda, justkui poleks seda toimunudki.
See mahukas “tõe ja õiguse” raamat jätkub peale 8.veebruari 25 hommikust istungit juba 10.veebruari istungiga, kusjuures selle istungi järjekorranumber on kakskümmend kuus. Kuhu kadus 9.veebruari istung, kandidaatide ülesseadmine partei keskkomitee liikmete ja liikmekandidaatide valimiseks, parteikontrolli komisjoni ja teiste parteiorganite valimiseks?
Parteikongressi kahekümne kuues, hommikune istung 10.veebruaril.
Istungit juhatas Kalinin: “Seltsimehed, kuulutan kongressi istungi avatuks. Lähme partei juhtorganite valimise tulemuste avaldamise juurde. Sõna avaldamiseks saab seltsimees Zatonski.”
Zatonski: “Partei juhtivatesse organitesse on valitud seltsimehed, kes olid esitatud kõigi delegatsioonide nõupidamistel.”
Vot nii! Kongressi 9.veebruari õhtust istungit, partei juhtorganite valimise istungit ei toimunudki. Partei juhtorganid, ja selle kõige tähtsam organ, keskkomitee, kellest sõltus Stalini jätkamine poliitbüroo liikmena ja partei peasekretärina, seati üles, “valiti” ja “hääletati” selsamal 8.veebruari õhtul, kui koguti kokku mõned eraldivõetud delegatsioonid. Aga võib ka nii ja saab ka nii – tähtis pole mitte hääletamine, tähtis on häälte lugemine.
Eesistuja Kalinin lõpetas 10.veebruari istungi ja kogu partei XVII kongressi töö:
“Seltsimehed, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongress lõpetas oma töö. Kommunistlik partei on praegu tugevam ja monoliitsem kui kunagi varem. (Kestvad kiiduavaldused). Marksismi-leninismi lipu all viib partei töölisklassi ja paljumiljonilist talupoegade massi ühelt võidult teisele. Veelgi tihedamalt koondame oma partei ridu ja koos miljoniliste Nõukogude Liidu massidega loome ümber Suure Juhi seltsimees Stalini murdmatu kalju, mille vastu purunevad kõik sotsialismile vaenulikud jõud! Edasi, uutele võitudele kommunismi eest!” (Aplodismentide mürin. Hüüded. “Hurraa!” Kõik tõusid püsti). Seltsimehed, XVII kongressi näol tervitab kogu partei oma juhti seltsimees Stalinit. (Aplodismentide mürin, hüüded: “Hurraa! Elagu seltsimees Stalin!”
Istungi eesistuja Kalinin: “Kuulutan XVII kongressi suletuks.”
(Kiiduavaldused. Delegaadid laulsid “Internatsionaali”).
Stalin oli oma sooloesinemisega saanud ühele poole. Ta oli kõigutamatu ja kindel, justkui teerull. Aga kui Stalin oli teerull, siis partei XVII kongressi delegaadid olid talle teesillutajad, ja see “teerull” sõitis hiljem, aastatel 1937-1938, neist endist üle. Suur enamus selle kongressi delegaatidest arreteeriti, paljud neist lasti maha.
Kongress kinnitas rahvamajanduse arendamise teise viisaastaku plaani aastateks 1933 – 1937 ja valis partei juhtimiseks sekretariaadi ja Poliitbüroo. Poliitbüroo suhtes suuri muudatusi ei olnud, selle koosseis jäi samaks nagu see oli valitud eelmises XVI kongressil 1930.aastal: Andrejev, Vorošilov, Kaganovitš, Kalinin, Kirov, Kosior, Kuibõšev, Molotov, Odžonikidze, Stalin. Aga et veelgi enam koondada enda ümber ustavaid inimesi, toodi mängu uustulnuk Ždanov; ta määrati Keskkomitee sekretäriks, nagu seda oli ka Kirov, kes tegutses Leningradis partei linna- ja oblastikomitee sekretärina.
Partei XVII kongressi hakati nimetama “võitjate kongressiks”. Leiti, et sotsialism oli Nõukogude Liidus lõplikult ja tagasipöördumatult võitnud, mis tõestas kogu maailmale võimalust ehitada üles sotsialism ühes eraldivõetud riigis.
Kongressi sõnavõttudes ei kritiseerinud mitte keegi mitte vähimalgi määral Stalini kursi kahjulikkust majandusele, eriti põllumajandusele. Veelgi enam, endised kiire kollektiviseerimise kritiseerijad N.I. Buhharin, G.J. Zinovjev, L.B. Kamenev, A.I.Rõkov ja M.P. Tomski esinesid kongressi kõnetoolis alandlike kahetsustega, tunnistasid oma endiste seisukohtade sügavat ekslikkust ja kinnitasid, et kollektiviseerimine oli läbi viidud seltsimees Stalini targal juhtimisel edukalt. Kõik “patukahetsejad” väitsid justkui ühest suust, et neil oli jäänud tähelepanuta leninlik juhis tööliste ja talupoegade teineteisele lähendamise kohta, nad ei mõistnud klassiteadliku külaproletariaadi tekitamise vajadust.
Kuigi partei propagandistid nimetasid XVII kongressi “võitjate kongressiks, läks see ajalukku siiski teise nime all – “mahalastute kongress“.
Kongressi 1966 delegaadist represseeriti 1103, neist lasti maha 848. Kongressil valitud 139-st keskkomitee liikmest ja liikmekandidaadist lasti maha 98. Neist olid varem Stalini võitluskaaslastena kuulunud erinevatel aegadel Poliitbüroosse K.J. Bauman, N.I. Buhharin, S.V. Kosior, P.P. Postõšev, J.E. Rudzutak, A.I.Rõkov, G.J. Sokolnikov, V.J. Tšubar, R.I. Eihe. Pilved nende ja teiste keskkomitee liikmete peakohale kerkisid juba kongressil, siis, kui kongress valis keskkomitee liikmeid ja liikmekandidaate.
Kes olid XVII kongressi delegaadi? Seitsekümmend protsenti otsustava hääleõigusega kongressi delegaatidest moodustasid need, kes olid astunud bolševike parteisse enne revolutsiooni või sellele järgnenud kodusõja ajal. Seega partei vana, võitlustes karastunud kaardivägi.
Stalin oli küll loonud totaalse parteilise ainuvalitsemise, kuid siiski pidi ta arvestama vanade leninlastega, revolutsiooni ja kodusõja veteranidega. Ja see tekitas Stalinile meelehärmi. Oli vaja astuda samm edasi. Nüüd, kui trotskistid, zinovjevlased ja buhharinlased, kogu opositsioon oli hävitatud, tuli lahti saada ka vanadest jäärapäistest bolševikest-leninlastest.
Stalin, nagu alati, tegi panuse OGPU-le ja selle järglasele NKVD-le. Repressivaparaat asus vanu bolševikke “õgima”. Keskkomitee liikmed tõstsid ühe või teise kaasvõitleja personaalküsimuse arutamisel hirmust värisedes üksmeelselt kätt, vaatamata sellele, et neid “ükshaaval nahka pandi”.
Partei XVII kongressi nimetati “võitjate kongressiks”, aga hiljem asjakohasema nimega – “mahalastute kongressiks”. Siiski pole ka see päris õige nimetus; õigem oleks partei XVII kongressi nimetada “Stalini põlvkonna kongressiks”, sest võitjaks osutus just uus, Stalini poolt edutatud kommunistide põlvkond.
XVII parteikongressi kestis pikalt, 26.jaanuarist kuni 10.veebruarini 1934, ja see oli ka arusaadav, sest põhilise osa ajast hõlmasid lipitsevad, Stalinit kiitvad ja ülistavad kõned. Eriti pikalt ajasid oma keele välja ja üritasid Stalini taldu lakkuda endised teisitimõtlejad, opositsionäärid.
Buhharin nimetas Stalinit partei liini kõige paremaks väljendajaks ja hingestajaks. Ta märkis, et Stalin käitus täiesti õigesti kui lõi pihuks ja põrmuks terve rea parempoolse kallakuga teoreetilisi seisukohti. Paatosega hüüatas Buhharin kongressi kõnepuldist:
“Meie partei võidu eeltingimuseks oli partei keskkomitee ja isiklikult seltsimees Stalini poolt kavandatud erakordselt õige suund.”
Tomski, ka üks endisi opositsionääre, kuulutas: “Seltsimees Stalin on kõige järjekindlam, kõige eredam Lenini õpilane…, ta nägi kaugemale teistest, kõrvalekaldumatult viis parteid mööda õiget leninlikku teed…”
Seltsimees Kirov, tulihingeline oraator, tõusis kongressi tribüünile, võttis teatraalse kehahoiaku ja hõikas ülima pidulikkusega: ”Võtta parteilise seadusena täitmiseks kõik seltsimees Stalini aruandekõnes esitatud seisukohad ja järeldused … Edusammud on meil tõesti hiigelsuured. Kurat teab, kui inimlikult öelda, nii tahaks elada ja elada, tõesti, vaadake, mis ümberringi toimub. See on ju fakt!”
Sellel kongressil ei väsinud Stalinit kiitmast ka isik, kes hiljem kangutas Stalini Kremli mausoleumist välja, jättes elavatest elavama Lenini oma hauakambrisse kurba üksindusse. See isik oli Nikita Sergejevitš Hruštšov. Ta esines kongressil enam kui kümme korda, peale Stalinit kiitvate sõnade ja fraaside sisuliselt mitte midagi ütlemata.
1934.aasta 1.detsembri õhtul helises partei Moskva linnakomitee sekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi kabinetis telefon.
Helistajaks osutus Kaganovitš: “Ma räägin poliitbüroost, palun teid, sõitke kohe siia.”
Hruštšov sõitis Kremlisse ja sammus mööda koridore Kaganovitši töökabineti poole. Sisse astudes seisis Kaganovitš kirjutuslaua juures. Hruštšov aimas halba, ta süda vajus saapasäärde.
Kaganovitš lausus: “On juhtunud õnnetus. Leningradis tapeti Kirov. Hiljem räägin. Praegu poliitbüroo arutab seda küsimust. Sinna kavandatakse delegatsiooni: sõidavad Stalin, nähtavasti mina, Vorošilov, Molotov ja inimesed Moskva parteiorganisatsioonist. Moskva delegatsiooni peate juhtima teie. Te seisate seal auvalves ja saadate pärast põrmu Leningradist Moskvasse.”
Hruštšov pani kiiresti delegatsiooni kokku ja sõitis samal õhtul rongiga Leningradi. Stalinit, Kaganovitšit, Vorošilovit ja Molotovi, kes samuti selles rongis Leningradi sõitsid, näha ei olnud ei rongi väljumisel ega saabumisel; nemad sõitsid eraldi, erivagunites.
Hruštšov seisis Kirovi leinatalitusel Leningradis auvalves; seisis ka Stalin, ta nägu oli täiesti läbitungimatu. Kaganovitš niheles kirstu juures, ta ilme väljendas vapustust ja isegi kohkumust.
Jõudnud tagasi Moskvasse, kutsus Stalin kokku Poliitbüroo istungi, ta soovis parteikaaslastele näidata, et võtab seoses Kirovi tapmisega tarvitusele kiired ja resoluutsed abinõud.
Poliitbüroo otsustas:
1. Uurimisorganitel – viia uurimine läbi kiirendatud korras isikute suhtes, keda süüdistatakse terroristlike aktide ettevalmistamises või sooritamises.
2. Kohtuorganitel – mitte peatada kurjategijatele mõistetud kõrgema karistusmäära kohtuotsuste täideviimist armuandmispalvete tõttu, kuna Üleliidulise Kesktäitevkomitee Presiidium ei pea võimalikuks võtta taolisi taotlusi menetlusse.
3. Siseasjade Rahvakomissariaadi organitel – kõrgema karistusemäära kohtuotsused eelnimetatud kategooria kurjategijate kohta viia täide koheselt peale kohtuotsuse kuulutamist.
Üleliidulise Kesktäitevkomitee Presiidium, lähtudes Poliitbüroo juhisest, andis koheselt välja vastava direktiivi presiidiumi sekretäri Enukidze allkirjaga.
Alustati repressioonidega, ja seda kõigepealt Leningradis – hävitati kogu Kirovi-aegne parteikaader.
Aga mis siiski Kiroviga juhtus?
1.detsembril 1934 kõlas Smolnõis, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Leningradi oblastikomitee hoones, kaks lasku. Teise sekretäri kabinetis nõupidamisel osalenud kommunistid tormasid välja, ja tardusid õudusest – koridori põrandal lebas esimene sekretär Sergei Mironovitš Kirov. Kohale kutsutud arst leidis, et surm oli silmapilkne, teda oli tulistatud tagant pähe. Kohapeal peeti kinni arvatav tapja – Leonid Vassiljevitš Nikolajev, keda tunti kui Smolnõi töötajat.
28-29.detsembril 1934 toimus Leningradis NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi väljasõiduistung. Eesistujaks oli Vassili Ulrich. Süüpingis istus väidetav tapja Leonid Nikolajev ja veel kolmteist juhtivat Leningradi komsomolitöötajat, niinimetatut “põrandaaluse Leningradi keskuse” liiget.
Kohtuistung algas 28.detsembril kell 14.20 ja kestis kuni järgmise päeva hommiku kella 5.45-ni. Koheselt tehti ka teatavaks kohtuotsus: kõigile neljateistkümnele süüdistatavale kõrgeim karistus – surmanuhtlus. Kohtuotsus viidi täide ühe tunni jooksul peale selle kuulutamist. Mahalaskmise juures viibis ka peaprokuröri asetäitja seltsimees Võšinski.
Kirovi tapmise kohtuasjaga seoses arreteeriti ka endised Stalini opositsionäärid Zinovjev ja Kamenev, aga neid selles kohtuotsuses süüdi ei tunnistatud, nad jäeti “maiuspalaks”, nende ülekuulamised jätkusid…
Järgmine kohtuprotsess Leningradis toimus 15 – 16.jaanuaril 1935. Need olid “igavad” protsessid, ilma mingi sensatsioonita. Süüdi mõisteti üheksateist inimest. Ja kuigi ajalehed nõudsid nende mahalaskmist, jäeti süüdimõistetutele siiski hing sisse, kuna leiti, et nad pole Kirovi tapmisega seotud. Kõik said erinevaid vabaduskaotuslikke karistusi poliitilistel motiividel, kusjuures veidi elevust tekitas asjaolu, et selles protsessis mõisteti süüdi ka Stalini peamised vastased ehk vaenlased: Zinovjev ja Kamenev. Kuid elevust tekitas siiski mitte nende süüdimõistmine, vaid neile määratud karistused – Zinovjevile mõisteti kümme aastat vabadusekaotust, Kamenevile viis. Stalin mängis nendega justkui kass hiirega – veel ei tahtnud hambaid sisse lüüa, vaevelgu veel…
9.märtsil 1935 toimus Leningradis järjekordne NSVL Ülemkohtu sõjakolleegiumi väljasõiduistung. Sellel istungil mõisteti terrorismile kaasaaitamises süüdi Leonid Nikolajevi abikaasa, tema õde ja õemees. Karistuseks määrati kõigile mahalaskmine.
Kirovi tapmise ümber on kogunenud palju müüte, ja oli kuidas oli, aga Stalini jaoks oli see justkui jumala kingitus. Leningradis autoriteetse, sõnaosava parteijuhti tapmine vallandas Stalini käed; nüüd andis ta piiterlastele mõista – teist pealinna, “teist” Stalinit ei tohi olla! Stalini luud tegi Leningradis puhta töö – Kirovi kaader, vana revolutsiooniline kaardivägi, asendati uue nomenklatuuriga, kes, tänutäheks edutamise eest oli valmis lakkuma Stalini käsi. Leningradist saadeti välja kõik, kelle sotsiaalne päritolu vastas kategooriale – neetud intelligent… Välja saadeti insenerid, arstid, ülikoolide õppejõud; nende lapsed heideti ülikoolist välja, ja mitte kellegi süü eraldi tõendamist ei vajanud, süü oli selge – sotsiaalne päritolu.
ÜK(b)P Keskkomitee sekretär seltsimees Stalin määras Leningradi parteiorganisatsiooni esimeseks sekretäriks Ždanovi, kes jäi ühtlasi edasi ka ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri ametikohale. Ždanov oli üldiselt hea kommunist, ta võttis napsi ja mängis päris hästi kaherealist lõõtspilli. Stalin suhtus temasse hästi. Aga Kaganovitš ütles tema kohta põlastavalt:
“Lõõtsamees! Siin pole suurt tööoskust vajagi, piisab väledast keelest, oskusest anekdoote rääkida, tšastuškasid laulda ja võib ilmas elada.”
Nikita Hruštšov kurtis Anastass Mikojanile, keda ta kui delikaatset kaukaaslast ja kristlast tavavestluses usaldas:
“Ždanov joob liialt palju ja ärgitab Stalini suvilas ka teisi seltsimehi ja poliitbüroo liikmeid jooma. Klimberdab teine klaverit ja laulab. Vorošilov ja Budjonnõi laulavad kaasa ja tantsivad ümber laua hopakki; nende laulud on nii rõvedad ja siivutud, et ei taha isegi korrata. Neid võisid kõrtsis laulda ainult sadamalaadijad. Aga Stalinile see meeldis, meeldisid laulud ja purjus peaga mürgeldamine.”

Kui me ratsavägi kooris,
Kubanist lõi valged välja,
terve staniitsa seejärel hooras -
munad pehmed, raske käia.

Ah-ah, ah-ha-haa,
munad pehmed, raske käia,
ah-ah, ah-ha-haa,
munad pehmed, raske käia.

Tambovis sai talunikku
pekstud püssipäraga,
sest ta eit meil näitas trääsa -
keri persse pehme karaga.

Ah-ah, ah-ha-haa,
keri persse pehme karaga,
ah-ah, ah-ha-haa,
keri persse pehme karaga.

Töölisklassi tume mass,
jookseb ringi, püksis kiim,
neil plaanitäitest tähtsam tiss -
sellest veelgi tähtsam viin.

Ah-ah, ah-ha-haa,
sellest veelgi tähtsam viin,
ah-ah, ah-ha-haa,
sellest veelgi tähtsam viin.

Siiski, Ždanov oskas ka midagi muud kui ainult klaverit klimberdada ja rõvedaid laule laulda. Massilised repressioonid suurenesid järsult ja sellele anti aina hoogu juurde.
1935.aasta maikuu viimasel päeval istusid Stalini kabinetis kolm kõrget Nõukogude Liidu partei- ja valitsustegelast ja lisaks neile üks väiksem OGPU ametnik, kes vaatamata sellele oli siiski sotsialismi ehitamise tollase epohhi oluline tegija.
Stalinile lähemal oli istet võtnud ÜK(b) P KK sekretär ja Parteikontrolli komisjoni esimees Lazar Kaganovitš. Tema tööülesannete hulka kuulus partei ülitähtsa hoova käsitsemine – julgeolekuorganite kureerimine. Aga partei, leides, et kommunist Lazar Moissejevits on tubli organiseerija ja hea kommunist, oli talle 1935. aasta jaanuaris, lisaks eelnimetatud ülesannetele, pannud veel ka Teede Rahvakomissariaadi rahvakomissari kohustused.
Kaganovitši kõrval istus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar, teenekas tšekist, Belomorkanali ehitaja ja vanglate arhipelaagi rajaja Genrihh Jagoda.
Tooli võrra edasi istus äsja ÜK(b) P Keskkomitee sekretäriks nimetatud Nikolai Ježov. Teistest eraldi, ühte tooli vahele jättes, istus tagasihoidlikult ja veidi ebalevalt NKVD töötaja Viktor Semjonovitš Abakumov.
Nikolai Ježov oli pikka aega töötanud Maaviljeluse Rahvakomissariaadis rahvakomissari asetäitjana põllumajanduse kollektiviseerimise alal ja Lazar Kaganovitši alluvuses parteikontrollis. 1.veebruaril 1935 nimetati ta ÜK (b) P Keskkomitee sekretäriks, kelle tööülesanneteks oli otsene ja vahetu NSV Liidu julgeolekuametkondade juhendamine ja suunamine. Nüüd istusid kõrvuti kolm kõrget riigiametnikku, kes Stalini geniaalse kaadripoliitika tulemil üksteist vastastikku kontrollisid ja kureerisid. Neile jäi veidi arusaamatuks, miks oli Stalini juurde kutsutud nendega võrreldes väike ja tühine ametnik Abakumov.
Viktor Semjonovitš oli alles viis aastat tagasi töötanud Üleliidulise Kooperatiivide Liidu laos pakkijana, alustas siis parteilist karjääri ja jõudis peagi tema jaoks tähtsale, samas aga partei hierarhias siiski üsna madalale redelipulgale – NKVD Paranduslike Tööde Laagrite ja Töölisasulate Peavalitsuse Operatiivosakonna ülema ametikohale. Kuid Stalin teadis, keda nõupidamisele kutsuda, ja tegelikult ei olnudki siin tegemist nõupidamisega, vaid korralduste jagamisega. Kui juba Stalin andis korraldusi isiklikult, siis tähendas nende täitmata jätmine asjaosalistele vältimatut rahvavaenlaseks kuulutamist koos mahalaskmisega.
Stalin nõjatus oma massiivse, rohelise kaleviga kaetud laua taga kaunite nikerdustega tugitooli seljatoele ja popsutas rahulolevalt piipu, aeg-ajalt muheles endamisi. Pingul olekuga kõrged riigitegelased hingasid veidi kergemalt – täna on Stalin heas meeleolus. Pisike, meeter viiekümne ühe sentimeetri pikkune Ježov venitas oma selja võimalikult sirgemaks, aga märgates Stalini iroonilist pilku, tõmbus koheselt alandlikult küüru, mistõttu ta paistis tugitoolis justkui väike roniahv, makaak. Kaganovitš, tundes põlastust oma endise alluva vastu, nihutas ennast temast veidi eemale ja vaatas Stalini suunas füsiognoomiaga, milles väljendus kohusetundlikkus ja andunud parteilisus. Teenekas tšekist Jagoda istus oma toolil enesekindlalt, tunnetades oma võimu ja parteilisi teeneid. Abakumov, viibides taolises kõrges seltskonnas esmakordselt, higistas erutusest ja hirmust.
Stalin tõusis kirjutuslaua tagant, pistis piibu suhu, tõmbas mõned pikad mahvid ja laskis siis jämeda suitsujoa õhku hõljuma – pidulikult ja riituslikult. Seejärel alustas paatosega hääles:
“Käesoleva, teise viisaastaku tähtsaim majandusülesanne on lõpule viia NSV Liidu majanduse tehniline rekonstrueerimine. Partei Keskkomitee leiab, et viisaastaku plaanis ettenähtud, riigile eluliselt tähtsa ülesande täitmine – kogu majanduse industrialiseerimine – kulgeb aeglaselt, ebarahuldavalt, kuigi on käes juba viisaastaku kolmas aasta. Tuleb viivitamatult, vaatamata raskustele, kasutusele võtta Norilski vase- ja niklileiukohad, täie võimsusega tööle panna Vorkuta söekaevandused, Magadani kullaleiukohad, Karaganda rauamaagikaevandused ja teised kasulike maavarade leiukohad kogu meie suurel kodumaal. See on parteiline ülesanne ja täitmise eest, nagu rahvas ütleb, vastutate oma peaga, ja kõigepealt teie, seltsimees Ježov.”
Ježov tõusis kohkunult püsti, ja pahvatas välja sõnad, mida ta hiljem kibedalt kahetses:
“Jossif Vissarionovitš! Taolise ülesande täitmisega võib tekkida raskusi. Rahvas ei tule tööle paikadesse, kus puuduvad vähegi elamiskõlblikud elamud, puudub varustamine toiduainetega, ja, et vältida massilist skorbuuti haigestumist on vaja puu- ja köögivilju. Lisaks kõigele pole käesoleval etapil võimalik maksta inimestele kõrgemat palka, mis meelitaks neid tööle Siberi kaevandustesse.”
Stalin kortsutas kulmu, ta silmad läigatasid pahaendeliselt. Ta astus oma grusiini pehmetallaga säärsaabastes vaikselt Ježovi seljataha, seisatas seal ja lausus külmal toonil:
“Seltsimees Ježov! Te ei mõista partei poliitikat veel täielikult ja igakülgselt. Rahvas ei pea tulema siia või tänna, rahvas peab minema sinna kuhu kommunistlik partei ta saadab. Me ju ehitasime Belomorkanali, mis mitte asjata ei kanna seltsimees Stalini nime; see ehitus väärib tema nime, olles meie rahva kangelasliku, ennastsalgava töö vääriline saavutus. Samasugust kangelaslikust tuleb nõukogude rahval üles näidata ka teistel, meie riigile olulistel objektidel. Seltsimees Stalin kordab veelkord – riigi industrialiseerimine on eluliselt tähtis, sellest sõltub meie riigi võimsus, sealhulgas kõigepealt sõjaline võimsus.”
Ježov haaras justkui uppuja õlekõrrest:
“Seltsimees Stalin! Belomorkanali ehitasid ju põhiliselt vangid, kuigi tõsi, nad töötasid kangelaslikult, ennastsalgavalt, aga neid suri seal ka mitte just vähe.”
“Seltsimees Ježov, jätke endale meelde – Belomorkanal ehitati valmis kahekümne kahe kuuga. See on tähtis, parteile on tähtis lõppresultaat. Ja teiseks, seltsimees Stalin ei jaga inimesi vangideks ja mittevangideks; seltsimees Stalini jaoks on kõik ühtemoodi nõukogude inimesed, nad kõik elavad ühtemoodi sotsialistlikus laagris. Vang või mittevang, see on teie rida, seltsimees Ježov, ja ka sinu, Lazar Moissejevitš. Aga mis puutub väitesse, et inimesi Belomorkanali ehitamisel, selle töö tegemisel suri, siis, öelge mulle, kui palju naisi sureb Venemaal sünnitamisel? Te ei tea, aga mina tean – väga palju. Vaatamata sellele, või mis seal ikka vaadata, aga ometi tehakse seda lapsetegemise tööd, meeleldi ja pidevalt, kuigi pole tegemist just industrialiseerimisega; hah- hah-haa…”
Stalin naeris lõbusalt ja südamest oma õnnestunud nalja üle ja popsutas rahulolevalt piipu. Seejärel tegi oma kuulmatul tiigrisammul ringi ümber laua, jäi parteitegelaste ette ikka veel naeruse näoga seisma, tõmbas rahuldustundega sügava mahvi, puhus suitsu üle laua ja jätkas:
“Seltsimehed, rõhutan veelkord – inimesed ei pea tulema Siberi tööstusobjektidele, vastupidi, nõukogude inimesed peavad sinna minema. Kuidas seda korraldada, see jäägu juba teie ülesandeks. Seltsimees Stalin tegeleb globaalsete küsimustega, ja seltsimees Stalinile pole tähtis, kes sotsialismi ja kommunismi ehitavad ja kuidas neid nimetatakse, tähtis on kaevandused, tehased ja vabrikud, tähtis on riigi sõjaline võimsus ja sotsialismi lõplik ja pöördumatu võit.”
Stalin vaikis, popsutas piipu, liikus hääletult ümber laua ja jäi Abakumovi selja taha seisma.
“Seltsimees Abakumov, teie olete kursis praktiliste küsimustega. Öelge, Viktor Semjonovitš, kas inimressursse paranduslike tööde laagrites ja nende juurde rajatud töölisasulates jätkub, või tunnete tööjõust puudust. Kui tarvis, võtab partei keskkomitee tarvitusele vajalikud abinõud.“
Kuuldes oma nime, kargas Abakumov välkkiirelt püsti ja jäi kangestunult seisma, julgemata Stalini poole pöörduda. Stalin hingas talle kuklasse.
“Seltsimees Stalin! Kontingenti jääb laagrites üha vähemaks. Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja järgselt laagrisse saabunud kontrevolutsionäärid ja muud nõukogude korra vastased elemendid on aastatega otsa lõppenud… ee…., otsa saanud… ee…”
Stalin köhatas heasoovlikult:
“Jätkake, seltsimees Abakumov, seltsimehed mõistavad teid poolelt sõnalt.”
“Seltsimees Stalin! Mõningat kontingenti juurdekasvu andsid põllumajanduse kollektiviseerimise käigus tekkinud sotsialismivaenulikud elemendid ja kulaklikud rahvavaenlased, aga ka sellest on möödunud peaaegu viis aastat ja ka need on…ee…”
“Otsa lõppenud,” aitas Stalin ametnikul oma sõnavõttu lõpetada.
“Just nii, seltsimees Stalin!”
“Istuge, seltsimees Abakumov, te olete hea ja aus kommunist.”
Stalin pöördus Ježovi poole:
“Seltsimees Ježov, teie tegelete kollektiviseerimisega ja veel millegagi, kui mälu mind ei peta?”
“Just nii, seltsimees Stalin! Tegelen põllumajanduse kollektiviseerimise ja vangilaagritega.”
“Suurepärane ametite ühitamine, seltsimees Ježov! Kollektiviseerimise ja põllumajanduse mehhaniseerimise tulemusel vabaneb külades palju inimjõudu; need vabanevad massid tuleb paisata seltsimees Abakumovile alluvatesse Siberi kaevandustesse: söe- vase-, nikli- ja rauamaagimaardlatesse. Partei kaalub teie suunamist veelgi vastutusrikkamale ametikohale, et te saaksite kogu oma jõu ja energia pühendada seltsimees Stalini poolt pandud ülesannete täitmisele, partei osutab teile selles vastutusrikkas, riiklikult ülitähtsas töös igakülgset abi.”
Ježov kargas püsti, et avaldada tänu ja väljendada oma ustavust parteile ja isiklikult seltsimees Stalinile, kuid Stalin peatas ta leebe käeliigutusega:
“Istuge, istuge seltsimees Ježov, partei ei kahtle teie võimetes.”
Stalin astus oma kirjutuslaua juurde, istus tugitooli ja suunas piibuotsa Kaganovitšile:
“Lazar Moissejevitš – sina vastutad ülesande täitmise eest oma peaga, Siberi tööstusobjektid ei tohi tunda kõige vähematki puudust inimressurssidest.”
Kaganovitš noogutas – ta oli oma peaga vastutanud juba kümneid ja kümneid kordi, aga ikka oli tal veel pea otsas, ja küllap jääb ka edaspidi.
Parteisekretär asus oma piipu täitma. Ta tegi seda kuidagi eriliselt. Kõigepealt võttis paberossikarbist paberossi, hästi lõhnava, ülimalt aromaatse “Zolotoje Runo”. Rebis keskendunult ja ilmset rahulolu tundes paberossi õhukese paberi lahti ja puistas tubaka piipu; surus nimetissõrmega tubaka kokku, kraapsas tikku ja süütas piibu põlema. Tõmbas järjestikku mitu tugevat mahvi, puhus suitsu välja, ja vaatas seejärel iroonilise, isegi veidi irvitava pilguga pika laua taga istuvate seltsimeeste poole.
Stalin tõmbas mõned mahvid ja suunas läbi suitsupilve oma külma iroonilise pilgu Jagodale. Genrihh Grigorjevitš oli valmis püsti kargama, et Stalini küsimustele kindlalt ja teenistusvalmilt vastata, kuid Stalin teda ei kõnetanud. Jagoda hinge puges ärevus ja hirm; oma vaikimisega oli Stalin talle andnud teada, et tema ametikoha võtab varsti üle keegi teine.
Stalin tõstis käe, et osutada uksele, kuid ootamatult muigas; just parajal hetkel meenusid talle teadmised, mille ta oli nooruses omandanud, õppides mõned aastad Gori linnakese usuteaduste seminaris, ja ta sõnas küüniliselt:
“Muide, Moissejevitš, sulle ei peaks ju olema oma rahva tõotatud maale viimine tundmatu…”
Lazar Moissejevitš Kaganovits vaikis; tal oli Vanast Testamendist siiski hoopis teine arusaamine. Stalin rehmas piibuga, andes seltsimeestele märku lahkumiseks. Ust sulgedes jõudis nende kõrvu Stalini rahulolev pomin ja naer:
”Meeldiv töö, hah-hah-haa… Pridurkad!”

Seitsmeteistkümnes peatükk. Opositsioon lastakse maha. Hruštšov kiidab surmanuhtlused heaks. Rahvusvähemusi ootab kuul.

1935.aasta esimestel septembripäevadel teatasid kõik Nõukogude Liidu ajalehed ja raadiojaamad enneolematust saavutusest: ööl vastu 31.augustil ületas kaevanduse “Tsentralnaja-Irmino” kaevur Aleksei Stahhanov vahetuse normi 14 korda!
Ajalehed kutsusid kõiki järgima, hakkama stahhaanovlaseks. Järgijaid leidus hulgaliselt, kogu Nõukogudemaal alustati stahhaanovlikku liikumist, ja juba 14.novembril 1935 toimus Moskvas stahhaanovlaste kongress, mis kestis neli päeva. Kongressil viibis kolm tuhat delegaati-stahhaanovlast. Kongressi avas rasketööstuse rahvakomissar Ordžonikidze, presiidiumis viibis ka Stalin.
Peeti sütitavaid kõnesid; esinesid töölised ja tsehhide meistrid. Gorki autotehase meister Busõgin, astudes tribüünile, lõi vedelaks. “Mul on raske rääkida, minul on kergem väntvõlle sepistada,” sai ta viimaks sõna suust. Saalis naerdi, kostis elav sumin. Presiidiumist kostis Stalini heakskiitev repliik:
“Meile pole vaja neid, kes oskavad hästi rääkida, meile on vaja neid, kes oskavad hästi töötada”
Stalin esines kõnega, tehes kongressi töö kokkuvõtte.
“Teie, stahhaanovlased, olete mitte ainult uue aja inimesed, vaid te olete uued, nõukogude inimesed. Teie, töölised ja kolhoositarid, valdate uue aja tehnikat – saduldage ta ja kihutage edasi! Selliseid inimesi meil ei olnud, või peaaegu ei olnud kolm aastat tagasi. Aga nüüd on – uued inimesed, erilised… Seltsimehed! Elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks! Aga kui lõbusalt elatakse, siis ka lõbusalt töötatakse.” (Kiiduavaldused! Kestvad kiiduavaldused! Kõik tõusid püsti. Valjuhääldist kõlas “Internatsionaal“, delegaadid laulsid kaasa).
Kommunistliku (bolševike) partei ja isiklikult seltsimees Stalin juhtimisel astus nõukogude rahvas optimistlikult uude, rõõmurikkasse 1936. aastasse. Ööl vastu 1.jaanuari toimusid kõikjal esimest korda kogu Nõukogude võimu jooksul uusaastaballid ja pidustused. Kõigile pakuti präänikut…
Stalin pakkus präänikut ka sõjaväe ja julgeoleku kõrgemale juhtkonnale. Partei Keskkomitee ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ühismäärusega 23.septembrist 1936 asutati kõrgema juhtkonna aunimetused. 20.novembril omistati viiele sõjaväejuhile: Blücherile, Budjonnõile, Vorošilovile, Jegorovile ja Tuhhatševkile marssali aukraad.
7.oktoobril 1936 viidi ka NKVD-s sisse personaalsed aukraadid. Alates 26.novembrist kandis Jagoda nimetust – Riikliku Julgeoleku Kindralkomissar, mis vastas marssali aukraadile.
Präänikut pakuti kõrgetele sõjaväelastele ja julgeolekutöötajatele, aga ka “lihtsale inimesele”.
Juba 28.veebruaril 1936 oli Poliitbüroo vastu võtnud määruse, milles sätestas:
“Teha ettepanek Siseasjade Rahvakomissariaadile ja NSV Liidu Prokuratuurile, et kõrgemates õppeasutustes õppijad ja iseseisva ühiskondlikult kasuliku tööga hõivatud isikud, kes olid küüditatud 1935.aastal Leningradist administratiivkorras koos vanematega seoses nende sotsiaalse päritoluga ja varasema elutegevusega, kuid kes isiklikult mitte milleski süüdi ei ole – nende väljasaatmine ära muuta ja lubada neil vaba elamine kogu Nõukogude Liidu territooriumil.”
Suurepärane määrus! Selle kohta on olemas vana gruusia kõnekäänd – kes süüdi ei ole, seda rangelt mitte karistada!
Partei näitas heldust veelgi enam.
23.juulil 1936 võttis Poliitbüroo vastu otsuse:
“Teha NSV Liidu Kesktäitevkomiteele ja Ametiühingute Nõukogule ettepanek, et isikuid, kes on Leningradist välja saadetud, kuid kes ei ole süüdi konkreetsetes kuritegudes, väljasaatmise ajaks mitte jätta ilma valimisõigusest.”
Kõik valima, seltsimehed! Kui ei vali teie, valib vaenlane! Ja vaenlane ei maga.

1936.aasta 27.juulil kogunes Kremlisse, Stalini kabinetti, väike seltskond, niiöelda kitsaste isikute ring: Kaganovitš, Vorošilov, Molotov, Ježov, Jagoda. Ees seisis ülimalt tähtis nõupidamine, selle päevakorras seisis ainuke teema – Trotski süüasi.
Teades, kui suurt tähelepanu osutab Stalin oma vana rivaali Trotski küsimusele, oli NKVD rahvakomissar Jagoda teenistusvalmilt ja ettenägelikult joonistanud suure värvilise kaardi, mis hästi ja eredates värvides näitas, millal, kelle kaudu ja kuskohas Trotski osales ja organiseeris “terroristlikku vandenõu”. Erivärviliste joonte ämblikuvõrk kattis tihedalt kogu Nõukogude Liidu territooriumi; tundus, justkui oleks kogu Nõukogude Liit olnud üks suur terroristlik organisatsioon. Kaardile oli kantud hulgaliselt nimesid, aga need ei olnud linnade, asulate nimetused. Need olid vanade parteilaste, revolutsionääride, Lenini ja Stalini võitluskaaslaste nimed, ja kaardil märgitud nimed näitasid grupeeringute peamehi; näitasid, kes neist olid juba arreteeritud ja andnud vajalikke ütlusi Trotski vastu, ja keda tuleks veel arreteerida.
Kaart oli väga veenev, kõik niidid tervest Nõukogude Liidust kulgesid ühte punkti – Trotski nimele kaardil.
Stalin popsutas piipu, seisatus kaardi ees ja muheles:
“Seltsimees Jagoda! Ma ei teadnudki, et te nii hästi joonistada oskate, te olete suur kunstnik.”
Stalin armastas vahel heita nalja, iroonilist nalja, mis enamasti tõi kuulajatele külmavärinad ihule.
“Tänan, seltsimees Stalin!” vastas Jagoda tagasihoidlikult.
“Nu hästi, hästi, seda ma niisama,” sõnas Stalin leebelt. “Seltsimees Jagoda, alustage ettekandega.”
Jagoda tõusis püsti, ja astus kaardi juurde. Kremlisse tulles oli ta olnud oma kaardi üle väga uhke. Ta oli selle kaardi kokkupanemise juures istunud tunde, oli oma kaastöölistega arutanud siit ja sealt kandist, justkui maalikunstnikud, värve lisades ja teisalt jälle toone pehmendades, ja lõpuks hakkas ta isegi uskuma oma “teosesse”, “kunstilooming” oli muutumas reaalsuseks. Aga nüüd, kui Stalini terav silm ja vahe mõistus selle kaardi olemuse koheselt ära tabas, tundis ta ennast ebamugavalt. Oma ettekandes ta kaardile viiteid ei teinud, vaid rääkis asjast ja tõenditest.
“Seltsimehed! NKVD-l on olemas tõendeid selle kohta, et Trotski saatis Nõukogude Liitu oma inimesi, et siin toime panna terroristlikke akte. Need inimesed pugesid meie võimuorganitesse, nad töötavad ettevõtetes, ja mitte töölistena vaid direktoritena, nad on astunud kommunistlikku parteisse ja teesklevad andunud kommuniste. Üks sellistest on kosmopoliit-internatsionalist, Saksamaalt Nõukogude Liitu pugenud ja kommunistlikku parteisse astunud Olberg. Ta on arreteeritud, viibib Lubjanka türmis ja on andnud vastavaid ütlusi.”
Siin oli Stalinil järjekordne võimalus demonstreerida oma suurepärast mälu.
“Seltsimees Jagoda,” sekkus Stalin ettekandesse. “Olberg on ju kauaaegne OGPU agent ja tema ütlustest nähtub, et ta sai ülesande mitte otse Trotskilt, vaid tema pojalt – Sedovilt. Meil on vaja tõendeid, mis näitavad, et Trotski ise, vahetult, saatis Nõukogude Liitu terroristlikke gruppe eesmärgiga tappa partei- ja valitsusjuhte.”
“Seltsimees Stalin! Pole ju mingit probleemi Olbergi ütlused ümber kirjutada, ta paneb oma käe alla ükskõik millistele ütlustele. Olbergi ülestunnistuses võiks olla kirjas, et enne Nõukogude Liitu saabumist oli temal kokkusaamine Trotskiga ja ta sai otse temalt vastavad instruktsioonid terroristlike aktide toimepanemiseks.“
Stalin vangutas pead:
“Ühest Olbergist jääb väheseks, tema ütluste ümberkirjutamine ei lahenda probleemi, oleks vajalik leida veel kaks või kolm Olbergi-taolist tunnistajat. Need tunnistajad annaksid otseseid ütlusi, et nimelt Trotski isiklikult saatis nad Nõukogude Liitu ja tegi ülesandeks korraldada terroristlikke akte.”
Nõupidamisel tekkis hetkeline vaikus. Stalin kõndis vaikselt kaardi ees edasi-tagasi, heitis möödaminnes pilgu kaardile ja igakord libises üle tema näo irooniavari.
“Seltsimees Stalin!” kostis ootamatult Kaganovitši hääl. “Minul on ettepanek!”
“Räägi, Lazar Moissejevitš! Istu, istu!”
“Seltsimees Stalin! Kuna mina vastavalt oma ametiülesannetele kureerin ka julgeoleku ja luureorganeid, siis minul on teada mitmed salaagendid, kes võiksid imehästi seda rolli täita. Kuigi nad ei ole lihtsad agendid, vaid Siseasjade Rahvakomissariaadi salajase poliitvalitsuse agendid – sokutasime nad Saksamaa kompartei juhtorganeisse. Nüüd on nad tagasi Moskvas. Need on – keegi Frits David ja Berman-Jurin. Neid on iseloomustatud kui distsiplineeritud ja andnud kompartei liikmeid, ja taolisi tegelasi on meil veel teisigi.”
Jagoda tõusis nördinult püsti:
“Seltsimees Stalin! Need kaks tšekisti oskasid organiseerida oma luuretööd Kominterni siseselt nii peenelt, et me teame kõike, mis seal toimub. Tänu neile on meil võimalus jälgida ohtlike fraktsioonide tegevust Kominternis, välismaiste Kominterni liikmete kõikumisi ühele või teisele poole. Need kaks tunnevad peensusteni Kominterni kööki, neil on palju sõpru, seltsimehi välismaiste komparteide juhtkonnas, ja raske oleks neid asendada.“
Stalin rehmas piibuga:
“Genrihh.Geršonovitš, ära ihnutse, neid kosmopoliite-internastsionaliste on terve Euroopa täis, hulguvad ühest komparteist teise; leiame asendajad, pealegi, nad võivad mängida kahepalgelist mängu ja on hoopis lääneriikide mõjuagendid.”
Asi oli otsustatud. Kaganovitši süda rõõmustas – jällegi oli ta teeninud Stalini ees olulisi plusspunkte!
Kahtlemata oli ka Jagodal omajagu õigus, aga seda mitte sellepärast, et neile kosmopoliitidele oleks olnud raske leida asendajaid – Stalin tundis olukorda mitte halvemini kui Jagoda. Aga need kosmopoliidid-internatsionalistid olid siiski NKVD tähtsad figuurid, mitte mingid etturid. Nad olid Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei liikmed, ja tuues neid ohvriks, võis see mõjutada kogu Kominternis pesitseva NKVD agentuuri tegevust.
“Seltsimees Stalin, lubage küsida!” sõnas Jagoda ebakindlalt.
“Kuulan, Genrihh Geršonovitš.”
“Me kahtlemata tõmbame Frits Davidi ja Berman-Jurini ja veel mõned kommunistid, ülejooksikud Saksamaalt, protsessi, aga nad satuvad automaatselt süüdistatavate ringi… Mis saab neist edasi? Ei tahaks kaotada ka OGPU ammust ja väga väärtuslikku agenti Olbergi.”
Stalin mõistis küsimust väga hästi; taolisi mänge oli mängitud ka varem.
“Seltsimees Jagoda, uurimine näitab, mis saab neist edasi, eks seda otsustab kohus, aga ära liialt muretse, Genrihh Geršonovitš – metsa raiutakse, laastud lendavad!”
Ei möödunud kuud aegagi, kui Frits David ja Berman Jurin ning veel kolm Saksamaalt Nõukogude Liitu saabunud internatsionalisti olid arreteeritud. Vangidele selgitati, et partei keskkomitee osutas neile suurt usaldust, valides neid fiktiivsete süüdistatavate rolli, kellel eesseisvas protsessis tuleb väljendada partei tahet vaenlane paljastada.
NKVD operatiivtöötaja etteütlemise järgi andsid nad ütlusi, mille kohaselt nemad, alates 1932.aasta novembrist, igaüks neist iseseisvalt, teistest eraldi, külastasid Trotskit Kopenhaagenis ja said ülesande siirduda Nõukogude Liitu ja tappa Stalin ja Vorošilov. Lisaks sellele andsid nad valeütlusi kaasosaliste kohta, kelle nimed öeldi NKVD uurija poolt ette. Uurija pani ütlused kirja, “süüdistatavad” kirjutasid protokollile alla.
29.juulil 1936 kinnitas Poliitbüroo salajase kirja teksti, mis oli ettenähtud esitamiseks partei keskkomiteele. See kiri kandis nimetust: “Troskistide-zinovjevlaste kontrevolutsioonilise keskuse terroristlikust tegevusest”.
Kirjas andis Poliitbüroo Keskkomiteele teada, et jooksval aastal avastas Siseasjade Rahvakomissariaat mitmeid terroristlikke gruppe Moskvas, Leningradis, Gorkis, Minskis, Kiievis, Bakuus ja teistes linnades. Neid juhtis trotskistide-zinovjevlaste grupp, eesotsas Zinovjevi, Kamenevi ja Ter-Vaganjaniga. Terroristide eesmärgiks oli tappa Stalin ja Vorošilov. Lisaks nimetatule märgiti kirjas, et trotskistide-zinovjevlaste grupp organiseeris ka Kirovi tapmise.
“Terroristide” arreteerimised toimusid juba mais, ja kui kõik, keda peeti vajalikuks, olid kindlas kohas, võis alustada kohtuistungi ettevalmistamist. Eeluurimise peale palju aega ei raisatud – kõik süüdistatavad tunnistasid oma süüd kõigis süüdistuse punktides, andsid vajalikke ütlusi teiste peale, kahetsesid oma süüd, kahetsesid ka neid tegusid, mida nad polnud toime pannud. Süüdistatavate endi loodud, vähemalt nende osalusel loodud masinavärk töötas justkui õlitatult, NKVD ja isiklikult rahvakomissar Jagoda olid asja hästi ette valmistanud.
Avatud kohtuistungid, kuhu olid lubatud ainult kutsutud isikud, toimusid 19 – 24.augustini 1936. Kohus toimus Ametiühingute Nõukogu majas, Oktoobri saalis.
Kohtunikud istusid punase kaleviga kaetud pika laua taga; nad istusid massiivsetes tugitoolides, mis olid kaunistatud riigivapiga. Kohtualused istusid puitbarjääri taga. Etenduse peategelasteks olid Zinovjev Grigori Jevsejevitš ja Kamenev Lev Borisovitš, kõrvalosatäitjatena istusid kohtupingis seltsimehed-kommunistid, Energiavõrkude peavalitsuse direktor G.E. Jevdokimov, I.N. Smirnov, teatritsensuuri töötaja R.V.Pikel,
I. N. Bakajev, S.V. Mratškovski, V.A. Ter-Vaganjan, põllumajanduse rahvakomissari asetäitja I.I. Reingold, väliskaubanduse rahvakomissariaadi töötaja E.S. Goltsman ja veel grupp seltsimehi, lisaks neile kosmopoliidid-internatsionalistid Frits David, K.B. Berman-Jurin, M.I..Lurje, H. L.Lurje ja OGPU agent V.P. Olberg.
Süüdistatavate kõrval ja taga seisid punaarmeelaset vintpüssidega, millede otsas täägid.
NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi eesistuja oli Ulrich. Riikliku süüdistajana esines NSV Liidu peaprokurör Võšinski.
Nendel päevadel Stalinit Moskvas ei olnud, ta puhkas Sotšis; seltsimehed poliitbüroost ja keskkomiteest hoidsid teda asjadega kursis.
17.augusti saatsid Kaganovitš ja Ježov Stalinile telegrammi: “Pressi esindajatest lubatakse protsessi: a) suurimate keskajalehtede peatoimetajad, “Pravda” ja “Ižvestija” korrespondendid; b) korrespondendi, kes teenindavad välismaiseid kommunistlikke ajalehti. Tahavad tulla ka mõned saatkondadest. Peame võimalikuks välismaa saadikutele anda sissepääsu piletid personaalselt.”
Vastus Sotšist tuli juba järgmisel päeval: “Nõus. Stalin”.
Etendus algas. Ja koheselt asusid endised võitluskaaslased, “ideelised” kommunistid, süüdistatavaid materdama.
Pjatakov avaldas Kommunistliku (bolševike) Partei häälekandjas “Pravda” artikli, milles kirjutas vihaselt ja emotsionaalselt:
“Peale puhast, värsket õhku, mida hingab meie imekaunis, õitsev sotsialistlik kodumaa, puhus ootamatult vastikut laibalõhna. Inimesed, kes juba ammu olid poliitilised laibad, lagunesid ja mädanesid, mürgitades enda ümber õhku… Need on inimesed, kes olid kaotanud täielikult inimliku näo. Neid tuleb hävitada kui raipeid, mis mürgitavad puhast, head nõukogudemaa õhku… Hea, et NKVD paljastas selle bande… Au ja kuulsus Siseasjade rahvakomissariaadi töötajatele!”
Samal “Pravda” leheküljel torkas silma ka Karl Radeki artikkel:
“Kohtusaalist kandub üle maailma laibalõhna. Inimesed, olles tõstnud relva armastatud proletariaadi juhtide vastu, peavad vastutama peaga oma mõõtmatu süü eest”.
Aga pugemine ei päästnud enam ka nende seltsimeeste hingi. Kohtuistungil teatas prokurör A.I. Võšinski iroonilise muigega: “Lisaks käesolevale protsessile, seltsimehed, andsin ma käsu alustada uurimist ka Tomski, Rõkovi, Buhharini, Uglovi, Radeki, Pjatakovi suhtes.”
NSV Liidu peaprokuröril tööd ja leiba jätkus, kuigi nii mõnigi tegelane laskis näitelavalt jalga ilma Võšinski abita – 22.augustil lõpetas Tomski oma elu enesetapuga. Samal päeval saatsid Kaganovits ja Nikolai Ježov Stalinile telegrammi:
“Saadame Teile šifreeritult kohtuotsuse projekti teksti, formaalse osa – süüdistatavate nimekirja välja jättes. Palume teatada Teie juhised”.
Stalin vastas aega viitmata juba järgmisel päeval:
“Esiteks – kohtuotsuse projekt on sisuliselt õige, kuid vajab stiililist silumist. Teiseks – tuleb kohtuotsuses eraldi realt näidata, et Trotski ja Sedov kuuluvad kohtu alla andmisele, või asuvad kohtu all, või midagi niisugust. See omab Euroopa jaoks suurt tähendust, nii nagu kodanlasele, nii ka töölisklassile”.
Siinjuures tuleb kahetsusega märkida, et ega Stalini elu ja töö polnud ka kuigi kiita, või nagu rahvasuu ütleb – koera amet. Olles puhkusel Sotšis, pidi ta toimetama, redigeerima mingit kohtuotsuse projekti, kusjuures tegema seda nii, et mõistaks töölisklass, aga samas poleks ka liialt primitiivne, et neetud intelligents ja välismaa kodanlane naerma ei hakkaks. Taoline redigeerimine, õigete sõnade leidmine, ei olegi nii lihtne, nagu mõni võiks arvata. Mis aga puutub sellese, et Kaganovitš ja Jažov ei saatnud süüdimõistetavate ja mahalaskmisele kuuluvate isikute nimekirja, siis see on arusaadav – Stalin teadis nende nimesid juba enne kohtuistungi algust, ja teadis ka kohtuotsuses ettenähtud karistusi.
Kõigile kuueteistkümnele süüdistatavale mõisteti 24.augustil 1936 surmanuhtlus. Nad esitasid armuandmispalve.
24.augustil saatsid Kaganovits ja Ježov Stalinile Sotši telegrammi, milles teatasid:
“Poliitbüroo teeb ettepaneku süüdistatavate armuandmise palve tagasi lükata ja viia surmaotsus täide järgneval ööl. Homme avaldame ajalehtedes teate taotluse tagasilükkamisest ja kohtuotsuse täideviimisest”.
Stalin vastas lühidalt: “Nõus.”
Partei oli surmaotsuse teinud, ja see kuulus täitmisele.
Kõik kuusteist niinimetatud trotskistide-zinovjevlaste keskuse tegelast lasti juba järgneval ööl maha. Ja kuigi Zinovjev ja Kamenev olid selle etenduse peategelased, kõlas “aplaus” kõigile osatäitjatele ühtemoodi.
Kohtuprotsessil püüdsid kosmopoliidid-internatsionalistid Frits David ja Berman-Jurin, V.P. Olberg, M.I.Lurje ja N.L.Lurje kõigiti aidata riiklikul süüdistajal läbi viia hoolikalt läbimõeldud näitemängu. Ja kuigi nad olid selles protsessis marionetid, ei takistanud see kohut ka neid süüdi mõistmast terroristlike aktide ettevalmistamises. Ka neile mõisteti surmanuhtlus ja “organid” sai käsu nad koos teiste süüdimõistetutega maha lasta. Metsa raiutakse – laastud lendavad!
Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkovi süüasjas andis parteisekretär Stalin käsu uurimist jätkata – kass tahtis hiirtega veel veidi mängida…
Stalin oli oma tahtmise saanud, kahe päeva pärast kadus kohtuprotsessi teema täielikult ajalehtede lehekülgedelt.
Aga siiski, milles seisnes Zinovjevi, Kamenevi ja nende poolehoidjate tegelik süü?
Süü seisnes selles, et nad olid parteisekretär Stalini jaoks oportunistid, opositsionäärid, teisitimõtlejad. Kuigi peab ütlema, et tegemist oli, nii öelda, hapuks läinud probleemiga. Stalini lokomotiiv kihutas sotsialismi suunas juba täie auruga, ta oli saavutanud ainuvalitseja positsiooni ning Zinovjest ja Kamenevist ei sõltunud enam mitte midagi. Vaatamata sellele olid nad ikkagi Kommunistliku (bolševike) partei sekretärile seltsimees Stalinile pinnuks silmas, ja nad tuli kõrvaldada. Pole inimest, pole probleemi!
Niisiis, milles seisnes süü?
Kamenev ja Zinovjev olid Lenini ja Stalini kaasvõitlejad, revolutsiooni eelsed ja selle järgsed dinosaurused, vanad peerud, nagu rahvas armastab öelda. Nad olid teinud revolutsiooni ja sellega taganud endale masside tähelepanu, nad olid justkui staarid, kuigi vanad staarid…
Pärast Oktoobrimässu tulid võimule bolševikud. Puhkes kodusõda. Sõja ajal viidi bolševike poolt sisse sõjakommunism – kõigilt võeti ära kõik mis võtta andis. Riigistati mitte ainult suurettevõtted, vaid ka väikeettevõtted, talupidajatelt võeti väevõimuga ära põllumajandussaadused.
Kodusõjas saavutasid punased küll võidu, kuid seisid lõhkise küna ees – majandus ei võtnud vedu, inimestel puudus huvi, sest nagunii võetakse kõik ära. Revolutsiooni ähvardas põhjakõrbemine omaenese katlas… Et olukorda päästa, oli Lenin sunnitud osaliselt tagasi pöörduma juba järeleproovitud vana juurde: lubati väikeettevõtlus, talupoegadele pandi peale enam-vähem talutav põllumajandussaaduste riigile andmise plaaniülesanne. Oma toodangu ülejääke võisid põllupidajad müüa turul. Ja turg elavnes justkui nõiaväel. Linnades ilmusid müügile isegi taolised, juba ammu unustatud toidukaubad nagu: suitsusink ja -vorst, kanad, haned, juustud. Hinnad olid odavad, sest talumehel oli hädavajalike tarbeesemete ostmiseks raha vaja; nüüd oli ka töölistel mida oma väheste kopikate eest osta ja toidulauale panna. Polnud paha, elada võis! Sellele osaliselt taastatud vanale turumajandusele anti nimetus – uus majanduspoliitika (novaja ekonomitšeskaja politika – NEP). Rahvasuu hakkas uusi äritegelasi kutsuma nepmanideks.
1929.aastal leidis partei peasekretär Stalin, et aitab, vaja anda täiskäik sotsialismile – vastasel korral harjuvad raiped veel oma NEP-iga ära! Kommunistlik (bolševike) Partei, eesotsas peasekretär Staliniga, võttis räige suuna – eraettevõtlus kõigis tema ilmingutes keelata, talud kui tootmisüksused likvideerida, põllumajandus kollektiviseerida. Sihid olid selged, edasi seltsimehed! Aga vanad leninlased, Kamenev ja Zinovjev, esitasid ikka veel oma lolle küsimus. Olid kõikuvad, ebakindlad, partei liini pisut mittetoetavad, kaldusid pigem veidi teises suunas, paremale… Lisaks kõigele näitasid nad näpuga – me ju ütlesime, et kollektiviseerida tuleb järk-järgult, evolutsiooniliselt; meid ei kuulatud, ja nüüd saite oma ülepeakaela kollektiviseerimisega, saite näljahäda Nõukogude Liidu kõige viljarikkamates piirkondades – Ukrainas, Kesk-Venemaal, Kubanis ja Donimaal.
Kamenev, Zinovjev, Tomski, Rõkov ja veel grupp seltsimehi pooldasid NEP-i jätkamist ja põllumajanduse ning loomapidamise kollektiviseerimist aeglasemas tempos, etapiliselt. Aga Stalin jäi iseendale kindlaks – põllumajanduse kollekiviseerimine on teine revolutsioon, ja see tuleb võita, maksku mis maksab; metsa raiutakse, laastud lendavad!
Seega olid Zinovjev ja Kamenejev ja neid toetav grupp seltsimehi Stalini jaoks teisitimõtlejad partei sees, nad olid partei lõhestajad. Nimetatu oli eriti ränk kuritegu, samas mingit teist parteid, peale Kommunistliku (bolševike) Partei ei olnud ega saanudki olla, sest teised parteid, nende liikmed – menševikud, katetid, Tööstuspartei, Töörahvapartei – olid juba Lenini eluajal kas maha tapetud või Solovetsi vangilaagrisse, Lenini asutatud koonduslaagrisse, saadetud.
Stalin keerutas vihaselt vuntsi – vastasparteidest saime lahti, ja nüüd – kommunistid, omad seltsimehed, ja opositsioonis partei sees!
Kõige lihtsam, efektiivsem viis opositsiooni vaikima sundida on nad maha lasta!
See oli kommunistlik, bolševistlik lähenemine asjale. Kahtlemata Kamenevile ja Zinovjevile ja neid toetavatele seltsimeestele olnuks parem, kuid nad poleks sellesse kommunismi jamasse üldse sattunud, kui nad poleks “Kommunistliku Partei Manifesti” ja Karl Marxi “Kapitali” lugedes lolliks läinud… Aga tagantjärele on kõik targad.
Kommunistliku Partei ja isiklikult seltsimees Stalini käepikendus NKVD ja selle komissar Jagoda tegi oma töö hästi – Stalini vanad seltsimehed, samas ka kõige kaalukamad opositsionäärid Kamenjev ja Zinovjev lasti maha.
25.septembril 1936 saabus Sotšist Poliitbüroo nimele šifreeritud telegramm, mis oli allkirjastatud Ülevenemaalise Kommunistliku (bolševike) Partei sekretäri seltsimees Stalini ja tema noore, hea toitumusega ja elurõõmsa, napsulembelise seltsimehe, Keskkomitee sekretäri ja Leningradi parteikomitee sekretäri Ždanovi poolt:
“Esiteks. Loeme absoluutselt vajalikuks ja kiireks asjaks määrata seltsimees Ježov siseasjade rahvakomissariks. Jagoda ilmselgelt osutus olevat oma ülesannete mittekõrgusel trotskistide-zinovjevlaste bloki paljastamisel. OGPU hilines selles asjas neli aastat. Sellest räägivad kõik parteitöötajad ja enamus Siseasjade Rahvakomissariaadi oblastikomiteede töötajaid. Ježovi asetäitjaks Siseasjade Rahvakomissariaadis võib jätta Jakov Saulovitš Agranovi.
Teiseks. Loeme hädavajalikuks ja kiireks asjaks Rõkov side rahvakomissari ametist maha võtta ja määrata sellele postile side rahvakomissarina Jagoda. Me arvame, et asi ei vaja motiveerimist, kuna niigi on kõik selge.
Kolmandaks. Loeme absoluutselt kiireks asjaks Lobov maha võtta ja määrata Metsa Rahvakomissariaadi ametipostile seltsimees Ivanov, Põhja kraikomitee sekretäri. Ivanov teab metsandust ja on operatiivne inimene; Lobov, olles narkom, ei tulnud asjaga toime ja on kõik need aastad maha maganud. Teeme ettepaneku jätta Lobov Metsa rahvakomissari esimeseks asetäitjaks.
Neljandaks. Mis puudutab Parteikontrolli Komisjoni, siis Ježov tuleb jätta kohakaasluse alusel Parteikontrolli Komisjoni esimeheks sellise arvestusega, et ta 9/10 oma tööajast annaks Siseasjade Rahvakomissariaadile, ja Jezovi esimeseks asetäitjaks komisjonis võib edutada Jakovlevi (Eptšteini) Jakov Arkadjevitši.
Viiendaks. Ježov on nõus meie ettepanekutega.
Kuuendaks. Iseenesest mõista, et Ježov jääb edasi Keskkomitee sekretäriks.”
Stalin tegi kaugeleulatuvate tagajärgedega kaadri ümberpaigutused. Kaadrid otsustavad kõik! Stalin ei vajanud enda kõrvale poliitikuid, talle piisas käsutäitjatest.
Juba järgmisel päeval peale Stalini telegrammi saamist, võttis Poliitbüroo vastu määruse, milles “edutati” Jagoda side rahvakomissariks ja Ježov kinnitati NSV Liidu Siseasjade rahvakomissariks. Jagoda kaotas oma riikliku julgeoleku kindralkomissari nimetuse, ja et veidike sellest löögist toibuda, läks puhkusele. Aga ka pärast puhkust ei tulnud tal uues ametis töötada kuigi kaua – 29.jaanuaril 1937 saadeti Jagoda erru. Ta ei olnud enam Stalini kaader – kes pole meiega, on meie vastu! Stalini kirves tõusis Jagoda peakohale ja jäi sinna hõljuma…
Poliitbüroo andis uuele siseasjade rahvakomissarile, seltsimees Ježovile, vajaliku juhise – uuesti läbi vaadata kõigi vanglas istuvate opositsionääride asjad.
Ježov kääris käised üles. Juba 29.septembril 1936 alustati represseeritud opositsionääride ületoomist väljasaatmiskohtadest ja laagritest türmidesse. “Liberaalne” suhtumine opositsiooni oli lõppenud.
1937.aasta partei keskkomitee jaanuaripleenumil tegi NKVD rahvakomissar Ježov Stalini juhistest lähtudes ettekande “Õppetunnid kahjurlusest, diversioonidest ja jaapani-saksa trotskistlike agentide spionaažist”.
Ježov kandis pleenumile ette, et arreteeritud on hulgaliselt trotskiste, uurimine on lõppjärgus. NKVD ootas partei seisukohta selles küsimuses.
Pleenumil võttis sõna ka staažikas bolševik Eihe, ilmse sooviga lipitseda Stalini ees, sest ta ju mõistis kuhupoole asjad liiguvad.
“Faktid, mis uurimisega tuvastati, paljastasid kogu maailma ees trotskistide elajaliku näo… Juhin tähelepanu, seltsimes Stalin, vangilaagritesse saadeti mitu ešeloni trotskiste, aga ma ei ole kuulnud midagi halvustavamat sellest, mida rääkisid Kolõmale saadetavad trotskistid. Nad karjusid punaarmeelastele: “Jaapanlased ja fašistid hakkavad teil kõrisid läbi lõikama, ja me hakkame neid aitama”. Mis kuradi pärast, seltsimehed, saata selliseid inimesi vangilaagritesse. Nad tuleb maha lasta. Seltsimees Stalin, me suhtume neisse liialt pehmelt…”
Pleenum, ära kuulanud seltsimees Ježovi ettekande ja keskkomitee liikmete, sealhulgas ka seltsimees Eihe sõnavõtu, võttis vastu resolutsiooni:
“Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee leiab, et kõik faktid, mis on selgunud nõukogudevastase trotskistliku keskuse ja tema pooldajate tegevuse uurimisel, näitavad, et nende vihasemate rahvavaenlaste paljastamisel Siseasjade Rahvakomissariaat hilines mitte vähem kui neli aastat. Nüüd on selles töös saavutatud teatud edu, kurjategijad tuleb anda kohtu all.“
Tegelikult oli taolist resolutsiooni vaja kõigepealt parteisekretärile Stalinile endale, et õigustada toimuvaid ja eesseisvaid repressioone ja selle tohutut ulatust. Mis aga puutub trotskistidesse, siis selle kümne aasta jooksul, mis oli möödunud partei XV kongressist, olid trotskistid juba täiesti purustatud; paljud neist olid oma tegevust kahetsenud ja tunnistanud oma seisukohtade ekslikust; nad vandusid igal võimalikul moel truudust Stalinile.
Ježovi “raudkinnastes” käed asusid pigistama.
28.jaanuaril 1937 algas Moskvas kohtuprotsess “paralleelsete nõukogudevastase trotskistide laagri” üle. Süüdistatavaid olid üheksateist kommunisti-seltsimeest, endist partei ja nõukogude organite töötajat, nende hulgas Rasketööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Georgi Pjatakov, partei keskkomitee rahvusvahelise informatsiooni büroo juhataja Karl Radek (Karol Sobelsohn), Siseasjade rahvakomissariaadi maanteede Peavalitsuse ülem L. Serebrjakov, Metsatööstuse rahvakomissari asetäitja Grigori Sokolnikov (Griša Jankelevitš Brilianta) ja mitmed teised.
Selles lavastuses oli peategelaseks siiski kosmopoliit-internatsionalist Karl Radek, kes enne aresti töötas Ülevenemaalise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee rahvusvahelise informatsiooni büroo juhatajana.
29.jaanuaril kuulutati kohtuotsus – Radek ja Sokolnikov – kümme aastat türmi; ülejäänutele, kokku viisteist, mahalaskmine; kohtuotsus viidi täide koheselt.
See protsess oli juba nii tavaline, et ajakirjandus valgustas seda väga loiult. Aga siiski: Nikita Sergejevitš Hruštšov, Kommunistliku (bolševike) Partei Moskva linnakomitee esimene sekretär, organiseeris 31.jaanuaril Moskvas hiigelsuure miitingu, mille eesmärgiks oli hukkamised heaks kiita. Rahvas aeti miitingule tehastest ja vabrikutest käsu korras; miilitsad ajasid ka tänaval jalutavaid või lonkivaid inimesi Punasele väljakule – miitingule. Nikita Hruštšov esines miitingul tulise kõnega, milles kiitis igakülgselt ja täielikult heaks surmaotsused.
Päast miitingut polnud suurt osa sellest “rahvarämpsust” Hruštšovile enam vaja.
Partei Moskva linnakomitee sekretär leidis, et Moskva on “risustatud”: palju mittetöötavaid ja parasiitlikke elemente, igasuguseid spekulante ja prostituute. NKVD Moskva valitsuse ülem seltsimees Redens sai parteilise ülesande – linn “puhastada”! NKVD töötas hästi, Redens oli “hea” kommunist – asuti koheselt koostama väljasaadetavate nimekirju. Plaani täitmise ja ületamise nimel saatis NKVD, lisaks “parasiitidele“, Moskvast välja ka töötud, vigased ja kroonilised haiged.
Trotskistide ja “parasiitidega” oli asi ühelpool, aga siiski – kes oli Karl Radek, eeltoodud lavastuse peategelane?
Radek oli pseudonüüm, võetud populaarse Austria huumoritegelase nimest, tegelik nimi oli Karol Sobelsohn.
Aastatel 1919-1924 oli Radek Ülevenemaalise Töölis-Talupoegade Partei (bolševike) Keskkomitee liige, samuti 1920 – 1924 III Kominterni (III Internatsionaali) täitevkomitee liige, ajalehe “Pravda” kaastööline. Alates 1923 toetas aktiivselt Trotskit. 1927 heideti Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Parteist välja ja OGPU Erikomisjoni otsusega mõisteti 4 aastat asumist, saadeti Krasnojarski.
1930.aastal saatis Karl Radek partei keskkomiteele kirja, kus teatas lahtiütlemisest trotskismist, ja seda nii ideeliselt kui ka organisatsiooniliselt. Avalikult, pikalt ja leidlikult andis ta ajakirjanduses oma imepärasest muundumisest teada ja vandus truudust Stalinile. Samal aastal taastati temale partei liikmelisus. Radek ei pöördunud Moskvasse tagasi siiski mitte tühjade kätega – ta oli tõlkinud saksa keelest vene keelde Adolf Hitleri teose “Mein Kampf“. See oli mõeldud tööalaseks kasutamiseks partei kitsamale ringile, poliitbüroo liikmetele ja keskkomitee sekretäridele.
Radek pidas ennast poeediks ja maailmaparandajaks. Venemaa bolševikud suhtusid esialgu temasse kui Euroopast uute, üllaste kommunismiideede toojasse, eesliini võitlejasse.
Juba Lenin kasutas teda ära kui poliitilist prostituuti, tehes talle ülesandeks kirjutada artikleid poliitilistes küsimustes, et siis näha, kuidas välismaal sellele reageeritakse – kui reaktsioon oli negatiivne, anti ajakirjanduses teada, et Radeki artikkel ei väljenda valitsuse seisukohta. Seejärel kirjutas Radek uusi artikleid, muutes oma arvamusi ja järeldusi. Oma olemuselt oli ta pidevalt tõmblev ja muutuv kosmopoliitiline aferist.
Pikapeale jõudis Radek jällegi seltsimeestele tüütuks muutuda. 1936 heideti ta uuesti kommunistlikust (bolševike) parteist välja ja 16.septembril 1936 arreteeriti. Olles uurimise all, oli ta valmis rääkima ükskõik mida ja andma ütlusi ükskõik kelle vastu, eriti väärtuslikud olid tema ütlused Buhharini süüdimõistmiseks.
Eelnimetatud, 30.jaanuaril 1937 kohtuprotsessil, mõisteti Radek süüdi ja määrati karistuseks kümme aastat vanglat. Tolle aja kohta ülimalt leebe karistuse (mahalaskmise asemel) teenis ta ära just sellega, et tegi koostööd uurijatega ja aitas tõhusalt kaasa Buhharini “paljastamisele“.
Radek saadeti Verhneuralski poliitvanglasse. Seal ta tapeti 19.mail 1939 kaasvangide poolt; kelle käsul või millistel asjaoludel, see ei oma mitte mingit tähtsust – nii, kuidas ta elas, nii ka suri.
Trotskistid said karistuse, aga kuidas käis Trotski enda käsi, ja mispärast ta Stalinile nii väga vastukarva oli?
Trotski Lev Davidovitš (Leiba Davidovitš Bronštein) oli niinimetatud esimese koosseisu Poliitbüroo liige.
Alates 25.märtsist 1919 kuulusid Keskkomitee Poliitbüroo liikmete hulka Lev Borisovitš Kamenev, Nikolai Nikolaevitš Krestinski, Vladimir Iljitš Lenin, Jossif Vissarionovitš Stalin ja Lev Davidovitš Trotski. 1921 märtsis võeti juurde Grigori Jevsejevitš Zinovjev, aprillis 1922 Aleksei Ivanovitš Rõkov ja Mihhail Pavlovitš Tomski ning juunis 1924 Nikolai Ivanovitš Buhharin.
1926 1.jaanuaril tehti “kingitused” veel kolmele seltsimehele – Keskkomitee Poliitbüroo liikmeks võeti Kliment Jefremovitš Vorošilov, Mihhail Ivanovitš Kalinin, Vjatšeslav Mihhailovits Molotov ja juunis 1926 Jan Ernestovitš Rudzutak.
Need seltsimehed korraldasid riigi asju Lenini eluajal ja pärast tema surma.
Trotski Lev Davidovitš toetas “punast terrorit” – massilisi repressioone. Tema sellekohaseid juhiseid Venemaa kodusõja käigus ka järgiti. Mõiste “punane terror” leiutas Trotski ja see tähendas “relva, mida kasutatakse hukkumisele määratud klassi vastu, kuna ta ei taha hukkuda.“
Juba 17.detsembril 1917, Trotski, pöördudes katettide poole, teatas massilise terrori algusest revolutsiooni vaenlaste vastu kõige julmemas vormis:
“Te peate teadma, et vähem kui kuu aja pärast võtab terror väga jõulise vormi suurte prantsuse revolutsionääride eeskujul. Meie vaenlasi ootab ees mitte vangla, vaid giljotiin.”
Trotski ja Stalini vahel tekkisid vastuolud juba Lenini eluajal. Lev Davidovitši süüdistati diktaatorlikes kalduvustes, bonapartismis. Samad iseloomujooned olid ka Stalinil, aga seni oli ta suutnud neid varjata, kuna oli oma olemuselt kaval ja varjatuma käitumise ja ütlemisega vähemalt seni, kuni polnud veel täie võimu juures. Trotski ja Stalini vahelised vastuolud ei tulenenud siiski mitte olulistest erinevustest partei kursi määramisel või ideeliste seisukohtade lahknevusest. Tegemist oli kõige tavalisema võitlusega võimu pärast. Nad olid justkui kaks jäärapäist oinast purdel – kumbki ei soovinud taganeda, mõlemad kogusid enda selja taha oma “oinaid” või “lambaid“.
1920.aastate keskel ühinesid Trotskiga Zinovjev ja Kamenev ning Radek, Rudzutak, Antonov-Ovsejenko ja veel mõned vähem tähtsad parteitegelased, tekitades parteisisese fraktsiooni. Aga Stalin oli juba võimu haaramas ja saavutatut kindlustamas. Ta oli partei peasekretär, tema teostas kaadri valikut ja paigutamist – kaadrid otsustavad kõik! Pikkamisi koondas ta enda ümber hulgaliselt ustavaid seltsimehi, paigutas neid tähtsatele kohtadele sõjaväes ja julgeolekuorganites.
Aastal 1926 võttis Stalin Trotski ja tema toetajad käsile. 23.oktoobril 1926 viidi Trotski Poliitbüroo liikmest välja, novembris 1927 heideti välja parteist ja samal aastal saadeti koos perekonnaga asumisele Alma-Atasse. Juba varem, 1.jaanuaril 1926, viidi Poliitbüroo koosseisust välja Lev Kamenev ning 23.juulil 1926 Grigori Zinovjev. Nimetatud seltsimehed kahetsesid oma süüd, ja nad jäeti esialgu rahule.
1929.aastal saadeti Trotski OGPU töötajate kaasabil Türki ja 1932 jäeti ta Nõukogude Liidu kodakondsusest ilma.
Lev Trotski alustas pikka rännakut ühest riigist teise. Ta ei teinud seda mitte tühjade kätega – olles mitmetel kõrgetel ametipostidel, oli ta jõudnud sokutada tugevat valuutat, kümneid miljoneid, välismaa pankadesse. 1933. aastal reisis Trotski Prantsusmaale, 1934 Taani, 1935 Norrasse, ja igal pool kirjutas ta artikleid ja esines Stalini vastaste kõnedega.
Norra, kartes Nõukogude Liiduga suhteid halvendada, üritas kõigi vahenditega ebasoovitavast külalisest vabaneda: konfiskeeris Trotski trükiseid ja paigutas ta koduaresti, ähvardas isegi teda nõukogude valitsusele välja anda.
Trotski asus jällegi teele, seekord Mehhikosse, kus asus elama trotskismi pooldajate, kunstnike Frida Kalo ja Diego Rivera perekonda, nende majasse Kaioakane asulas.
1937.aasta jaanuari kohtuprotsessil Moskvas mõisteti Trotskile tagaselja surmanuhtlus. Vastuseks sellele organiseeris ta IV Internatsionaali. Trotski valmistas pidevalt Stalinile peavalu ja tekitas meelehärmi, aina peavalu ja meelehärmi… Oli vaja ta kiiremas korras likvideerida: pole inimest – pole probleemi.
Mais 1940 üritati Trotskit NKVD agentide poolt tappa, kui ta peitus voodi taha ja käparditest tapjad, olles tulistanud välja hulga kuule, ei saanud talle ikkagi pihta. Trotski, tema naine ja pojapoeg pääsesid ehmatusega.
Nüüd valmistas NKVD asja ette hoolikamalt. Ramon Merkaderi nimeline NKVD agent mängis Trotski veendunud pooldajat ja võitis tema usalduse. Selle tõenduseks kirjutas mõned artiklid ja andis Trotskile lugemiseks. Kui Trotski asus järjekordset Merkaderi kirjatööd lugema, astus Merkader ta selja taha, võttis mantli alt alpinistikirve ja virutas sellega Trotskile pähe. Kirves tungis pähe seitsme sentimeetri sügavuselt, aga vana karastatud kommunist näitas ka nüüd üles kangust – ta suri selle hirmsa haava kätte alles ööpäev hiljem, 21.augustil 1940.

* * *

Parteisekretär Stalin Kremlis ei maganud, ei maganud ka tema käepikendus – NKVD rahvakomissar Ježov.
Pilved hakkasid kogunema Stalini ammuse võitluskaaslase, rasketööstuse rahvakomissari Sergo Ordžonikidze peakohale. Uurimisorganid kogusid tema kohta materjali, kaastöötajaid kuulati üle. Aga seekord jõudis vana bolševik Stalinist ette – 18.veebruaril 1937 laskis ta ennast oma Moskva korteris maha.
23.veebruaril 1937 kutsuti kokku järjekordne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum. See kestis kuni 5.märtsini ja pleenum sai nimetuse – märtsipleenum. Nimetus oleks justkui pidanud inimestes esile kutsuma kevadeaistingu: uue elu alguse, tärkamise, õitsemise ja uute lootuste tunnetuse, kuid sellest pleenumist õhkus surmahõngu… See oli vaenlaste otsimise ja vaenlaste leidmise pleenum.
Esimesena esines Siseasjade rahvakomissar Ježov, kes tegi ettekande Buhharini ja Rõkovi küsimuses.
“Seltsimehed! Selleks, et kontrollida Buhharini ütluste objektiivsust, organiseeris Poliitbüroo Buhharini vastastamise Pjatakovi, Radeki, Sosnovski, Kulikovi ja Astrobiga. Vastastamise juures viibisid seltsimehed Stalin, Molotov, Kaganovitš, Vorošilov, Mikojan ja teised.
Kõik vastastamise juures viibinud Poliitbüroo ja Keskkomitee liikmed esitasid korduvalt arreteeritutele küsimuse, kas nad pole andnud Buhharini ja Rõkovi vastu valeütlusi, kas nad pole midagi liigset enda peale võtnud. Kõik arreteeritud kinnitasid täielikult oma ütlusi ja jäid nende juurde. Teen ettepaneku Buhharin ja Rõkov kohtu alla anda ja maha lasta.” (Kiiduavaldused saalis).
Stalini siiski otsustas Buhharinit ja Rõkovit veel veidi “praadida”. Ta tegi ettepaneku nende asjas uurimist jätkata, kusjuures rõhutas, et seltsimees Ježov peab seda tööd tõhustama. Keskkomitee liikmed nõustusid Stalini ettepanekuga – las raisad piinlevad veel mõnda aega, maha lasta jõuab alati! Stalin muheles – maiuspalu ei pisteta koheselt nahka!
Pleenumi “töö” jätkus. Molotov ja Kaganovitš esinesid teemal: “Kahjurluse õppetunnid”.
Molotov oma ettekandes rõhutas:
“Partei on selles küsimuses ära teinud teatud töö, kahjurite ja terroristide ninamehed on maha lastud, kuid veelgi suurem töö seisab ees – kahjurid on pugenud põranda alla, luuravad, passivad, ja jätkavat oma nõukogudevastast tegevust.“
Kaganovits esines pikema sõnavõtuga:
“Raudteetranspordis on meil tegemist sügavale varjunud bandiitide-diversantidega, jaapani-saksa agentidega. Nad tegutsevad kõigil liinidel: Turkestani – Siberi raudteel, Karaganda-Petropavlovski raudteel; Moskva-Donbasi magistraal on ehitatud kahjurlust silmas pidades, raudteede projekteerimises tegutsevad kahjurid. Me ei ole veel jõudnud kõiki kahjureid paljastada, kuigi selles valdkonnas on ära tehtud suur töö, ja seda just kõrgemate ešelonide puhastamisel. Nüüd tuleb selle töö kogu teravus suunata kohtadele: liiduvabariikidesse, kraidesse, oblastitesse ja rajoonidesse. Me peame kahjurid, spioonid, diversandid välja juurima rohujuure tasandil, kusjuures tuleb silmas pidada, et kõige enam nõukogudevastaseid elemente pesitseb rahvusvähemuste hulgas. Me peame oma relva, milleks on Siseasjade rahvakomissariaat, suunama just sellele kõikuvale mädasoole, kelleks on rahvusvähemused“. (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused).
Pleenumil võttis sõna ka partei Kuibõševi oblastikomitee sekretär seltsimees Postõšev Pavel Petrovitš.
“Tšapajevski ja Sõzrani linnade kauplustes ilmusid müügile isemoodi tikud, inimesed esitasid parteikomiteesse kaebusi nende kohta. Milles asi? Selgus, et tegutsema olid asunud kahjurid. Tikutoosi etikettide vaatlus näitas, et neil oli selgesti näha Trotski profiil.
Teine näide. Kauplustes oli müügil keeduvorst. Kui vorstijupp pooleks lõigati, siis oli vorsti läbilõikes selgesti näha fašistlik haakrist.
Selliseid kahjurluse näiteid on veelgi. Teen NKVD-le ettepaneku panna taolised kaubandustegelastest kahjurid istuma, nii inimest kakssada, viia läbi näidiskohtuprotsess, ja paarkümmend või enam kaubandustegelast maha lasta.”
3.märtsil esines pleenumil ettekandega parteisekretär Stalin, teemal “Parteilise töö puudustest trotskistlike ja muude võõrkehade likvideerimisel”. Oma ettekandes Stalin rõhutas:
“Välismaiste riikide mõjuagentide, kahurite ja diversantide-spioonide töö, kellede hulgas küllaltki suurt rolli mängisid trotskistid, puudutasid vähemal või suuremal määral kõiki või peaaegu kõiki meie organisatsioone – nii majandusorganisatsioone, kui ka administratiivseid ja parteilisi; nad tungisid mitte ainult allpool seisvatesse organisatsioonidesse, vaid ka mõningatele vastutusrikastele postidele. Seetõttu – tuleb olla valvas. Valvas tuleb olla kõikjal, valvsust ei tohi kaotada hetkekski! Me peame puhastama oma organisatsioonid kahtlastest tegelastest ja tooma nende asemele värskeid jõude“. (Kestvad kiiduavaldused. Kiiduavaldused lähevad üle ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti).
Vana põikpäine, iseteadlik, revolutsioonis ja kodusõjas karastunud kaader hakkas Stalinile jalgu jääma. Stalini luud asus pühkima, suurpuhastus algas… Sellest ei jäänud puutumata ka armee.
Punaarmees asusid kõrgematel kohtadel põhiliselt need, kes olid osa võtnud kodusõjast, ja paljud neist olid osalenud revolutsioonilises võitluses koos Leniniga. See oli nii poliitiliste kui ka sõjaliste kogemustega kaader: kartmatu, näinud surma ja olnud ka ise elu ja surma piiril.
Stalin ei vajanud poliitikuid, neid oli liigagi palju, ta vajas pehmet “materjali”, vajas käsutäitjaid, vajas neid, kes võlgnevad edutamise eest tänu temale, ja ainult temale. Aga selleks, et kedagi edutada, peab talle koha looma või eelnevalt koha vabastama.
Stalini luud asus pühkima. Poliitbüroo ja isiklikult parteisekretär Stalin töötasid palehigis. Stalini ja poliitbüroo liikmete lauale laekusid pikad nimekirjad, kus hukkamisele määratud väejuhtide nimed.
Vastavalt Poliitbüroo kodukorrale, pidid need nimekirjad olema eelnevalt viseeritud Poliitbüroo liikme, Kaitseväe rahvakomissari Klement Vorošilovi ja Siseasjade rahvakomissari Nikolai Ježovi poolt.
Kõrgete sõjaväelaste mahalaskmisel juhinduti ikka sellest samast 10.juulil 1931.aastal vastu võetud Poliitbüroo otsusest “Poliitbüroo määrus OGPU küsimustes”, mille kohaselt mahalaskmisele kuuluvate kõrgete partei- ja riigiametnike nimekirjad kuulusid kinnitamisele Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitees, selle poliitbüroos.
Kõrgete partei- ja riigiametnike ning sõjaväejuhtide mahalaskmise otsustamise monopoli partei ja isiklikult parteisekretär Stalin käest anda ei tahtnud – see tagas alistumise ja hirmu. Kes oli alandlik, sellele pakuti “präänikut”.
Partei teostas kaadri valikut ja paigutamist. Partei heakskiiduta ja ilma NKVD eelneva kontrolli ja kooskõlastuseta ei edutatud kedagi ega kinnitatud ametikohale, ja seda ülalt alla. Stalin, olles ainupartei juht, omistas endale riigivõimu just läbi kaadri, kogudes enda ümber ustavaid ja andunud poliitprostituute. Kasutades ära kõrgema ešeloni kaadri pehmet olemust, kes kõik kuulusid oma ametikohtadest johtuvalt ka partei keskkomitee koosseisu, võis Stalin riiki valitseda ainuisikuliselt ja talle omase jõhkrusega – metsa raiutakse, laastud lendavad!
Kommunistid armastasid suuri, ülespuhutud arve. Järgnevad arvud on küll suured, aga mitte ülespuhutud, pigem mittetäielikud.
Aastatel 1936 – 1938 hukati Nõukogude Liidus viiest marssalist – kolm; viiest I järgu armeekomandörist – kolm; kõik kümme II järgu armeekomandöri; 57-st korpusekomandörist – 50; üheksast admiralist – 8, 186-st diviisikomandörist – 154; 16-st I ja II järgu armeekomissarist kõik; 28-st korpusekomissarist 25; 64-st diviisikomissarist 53; 456-st polkovnikust 401.
Kaitseministri asetäitjatest hukati kõik, kõrgema sõjanõukogu 108-st liikmest hukati 98.
Need arvud kajastavad armee kõrgema juhtkonna saatust, aga totalitaarse Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri, seltsimees Stalini luud pühkis laiemalt – ainuüksi 27.veebruarist 1937 kuni 12.novembrini 1938 sai Siseasjade Rahvakomissariaat Stalinilt, Molotovilt ja Kaganovitšilt sanktsioone 38 679 sõjaväelase mahalaskmiseks. Nendele arvudele tuleb lisada ka kolm tuhat represseeritud, tapetud Sõja-Merelaevastiku mereväelast.
Siinjuures tuleb silmas pidada, et sõjaväekaadri hävitamine toimus ka enne 27.veebruari 1937 ning jätkus pärast 12.novembrit 1938.
Hävitatud kaadri asemele paigutati uued inimesed, niinimetatud “Stalinlik noorus”, aga Punaarmees ikkagi ei jätkunud komandöre, ja needki, kes olid ametipostile edutatud, omasid väheseid erialaseid teadmisi ja kogemusi ning vahetuid sõjalisi kogemusi hoopiski mitte.
Sõjaväekaadrist oli Stalini luud üle käinud, nüüd võttis Kommunistliku (bolševike) Partei käsile Nõukogude Liidu kõige erinevamates paikades elavad rahvusvähemused. Juba 9.märtsil 1936 oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo andnud välja määruse:
“Abinõudest kaitseks NSV Liitu sissetungivate spioonide, terroristlike ja diversiooniliste elementide eest”.
Sisseasjade rahvakomissar tõhustas oma tööd, NKVD koosseisu kuuluvad julgeolekuorganid tegutsesid ööl ja päeval, jahtisid spioone ja diversante, ja ka leidsid – suures osas olid need täiesti süütud nõukogude kodanikud. Aga siiski, nad said oma võrku ka ühe “suure kala” – selleks osutus Genrihh Geršenovitš Jagoda. Tal pandi käed raudu 4.aprillil 1937 otse Kremli korteris.
Kehvasti läks ka kollektiviseerimise tulihingelisel propageerijal Grigori Naumovitš Kaminskil; õnnetuse tõi talle kaela keelevääratus partei keskkomitee pleenumil.
23 – 29.juunil 1937 toimus ÜK(b) P KK pleenum teemal “Abinõudest teraviljakultuuride seemnevilja parandamisel.”
Grigori Kaminski, üritades õigustada kevadkülvi läbikukkumist kolhoosides, kuna puudus seemnevili, märkis pleenumi kõnetoolis sinisilmselt:
“Polnud mida külvata. Seemnevili korjati varumisvolinike poolt kokku, veeti linnadesse ja söödi ära.”
Selle ettevaatamatu repliigiga kuulutas ta ise endale surmaotsuse – ta arreteeriti 25.juunil 1937 otse pleenumi saalis.
Veebruaris 1938 mõisteti Jagoda üle kohut. Ta istus süüpingis kõrvuti Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkoviga. Neid süüdistati kuulumises “nõukogudevastasesse parempoolsete trotskistide blokki”. Lisaks sellele esitati Jagodale süüdistus ka osaluses Sergei Kirovi tapmises ja Maksim Gorki mürgitamises.
13.märtsil 1938 mõistis NSVL Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Jagodale, Buhharinile ja Rõkovile surmanuhtluse. Sõjakolleegiumi koosseisu kuulusid Beria, Ježov, Krupskaja ja Hruštšov.
Armuandmispalved jäeti poliitbüroo seltsimeeste poolt rahuldamata ning kaks päeva hiljem lasti Buhharin ja Rõkov Moskva lähedase Kommunarka küla karjääris maha. Sinna nad ka maeti.
Genrihh Jagoda lasti maha temale meelepärases keskkonnas – Lubjanka vanglas.
Milles seisnes Buhharini tegelik süü partei ja Stalini ees?
Buhharin Nikolai Ivanovitš oli 1928.aastal vastu jõuliselt läbiviidavale kollektiviseerimisele, toetas evolutsioonilist teed, mille käigus kooperatiivne ja ühiskondlik sektor järk-järgult ja pidevalt tõrjub arengu käigus kõrvale individuaalsed põllupidajad. Buhharin ei pooldanud ka kulakute kui klassi füüsilist likvideerimist, vaid tegi ettepaneku maksude abil teha jõukatele talupidajatele mittekasulikuks tegelemine oma majapidamisega. Oma artiklis “Ökonomisti märkused”, mis avaldati “Pravdas”, kinnitas Buhharin, et evolutsiooniline areng on ainus tee agraarmajanduse kriisideta arenguks; kõiki teisi mooduseid pidas ta avantüristlikeks. Taoline seisukoht oli otse vastu Stalini kursile, kes toetas põllumajanduse kiiret ja jõulist kollektiviseerimist, mis muide, olid olnud ka Trotski vaated.
Nädal hiljem mõistis Poliitbüroo Buhharini artikli hukka ja küsimus pandi keskkomitee pleenumile.
1928.aasta novembris toimunud ÜK (b) P Keskkomitee pleenum võttis vastu otsuse, milles mõistis Buhharini, Rõkovi ja Tomski seisukohad “kaldeks paremale” ja hoiatas seltsimehi võimalike tagajärgede eest. Buhharin jätkas oma “kallet paremale”.
1929.aasta aprillipleenumil võeti abinõud tarvitusele – Buhharin vabastati kõigilt ametipostidelt. Kuna ta aga kahetsust ei avaldanud ja jäi oma seisukohtadele kindlaks, viidi ta 17.novembri 1929.aasta pleenumi otsusega Poliitbüroost välja, jättes ta ainult partei keskkomitee liikmekandidaadiks nõuandva häälega. Aga juba nädala pärast, kartes sattuda partei prügikasti, tunnistas Buhharin oma vigu, ja teatas, et hakkab pidama otsustavat võitlust kõigi suundadega, millised eemalduvad partei pealiinist, ja kõigepealt astub võitlusse parempoolse kallakuga. Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII Kongressil 1934.aastal teatas Buhharin oma esinemises:
“Iga parteiliikme kohuseks on kindlalt ja kõrvalekaldumatult toetada Stalinit, kui personaalselt kontsentreeritud partei mõistust ja tahet.”
Esinemine andis soovitud tulemuse – Buhharin sai tagasi partei keskkomitee liikme staatuse. Nüüd oli Buhharin jälle täieõiguslik võimur otsustava hääleõigusega. Kahetsemine siiski Buhharinit enam ei aidanud, tema “parempoolsele kallakule” lisati veel kontrrevolutsiooniline tegevus. Ta mõisteti süüdi 13.märtsil 1938 ja lasti Moskva lähedases Kommunarka küla karjääris maha. Sinna ta ka maeti.
NKVD oli ära teinud teatud töö, aga ikka veel esines mõningaid üksikuid puudusi. Poliitbüroo andis korralduse haaret laiendada.
Uuesti asuti läbi vaatama niinimetatud kulakute asju: neile pandi karistust juurde või asendati vangistus mahalaskmisega. NSV Liidu peaprokuröri Võšinski heakskiidul loobuti protsessuaalsete normide täitmisest arreteerimisel ning siseasjade rahvakomissar Ježov lõi uue “uurimisskeemi ”- “juurdluse” käigus tuvastatud “kuritegelikud” seosed käivitasid järgmise “süüasja”.
Kohtupidamise lihtsustamiseks kehtestati mõõdikud – määrati, kui palju vaenlasi tuleb igas piirkonnas kahjutuks teha. Lisaks seati sisse kategooriad – esimesse kuulujad saadeti mahalaskmisele, teise kuulujad vangilaagrisse.
Järgnevalt andis kompartei poliitbüroo NKVD-le korralduse käivitada operatsioon “sabotööride ja spioonide” hävitamiseks sakslaste, eestlaste, lätlaste, soomlaste ja teiste Venemaal elavate rahvusvähemuste seas.
Partei sirutas oma käed Venemaal elavate rahvusvähemuste kõri järele. Ježovi “raudkindad” asusid pigistama uue jõuga.
Väike, meetri ja viiekümne ühe sentimeetrine Ježov kannatas pidevalt alaväärsuskompleksi all, eriti seda naistega suhtlemisel. Vene naised, vaatamata sellele, et ta oli NKVD mõjuvõimas rahvakomissar, seirasid teda ikka ülalt alla. Taoline suhtumine ajas Ježovi marru, tekitas vajaduse pidevalt ja kõigile näidata, et ta on Stalini järel “kõrguselt” teine mees. Ja et veelgi enam tõsta oma enesetunnet, jõi ta vahetpidamata, ajuti tundus, et ta on hulluks läinud.

Vene naine, kaunis, sihvakas,
rinnad suured, naerul huul.
Minust üle vaatab, seksikas,
ma talle ebardolend, hull.

Ma teile näitan, kes enamus,
ma teile näitan, kust puhub tuul.
Mu kirg on rahvusvähemus,
mul neile pakkuda on kuul…

Vaatamata joomisele, tegutses Ježov hullumeelse energiaga. Üksteise järel andis ta välja direktiive ja käskkirju. Ja nagu kord nõudis, laekusid ettekanded arreteerimistest, süüdimõistmistest ja mahalaskmistest poliitbüroo liikmete lauale ja isiklikult parteijuht Stalini soliidsele, rohelise kaleviga kaetud kirjutuslauale.
Krasnojarski krai parteijuht Sobolev, kelle tööpiirkonnas elas palju juba enne revolutsiooni Eestist ja Lätist Venemaale ümberasunud eestlasi ja lätlasi, teatas rahvusvähemuste represseerimise kampaaniast kuuldes küüniliselt:
“Ongi aeg lõpetada see internatsionalismi mängimine! Nad tuleb hävitada nagu hullud koerad.”
Represseeriti tuhandeid “kontrrevolutsioonilisi, nõukogudevastaseid, trotskistlikke, natsionalistlikke ja fašistlikke agitaatoreid, propagandiste, vandenõulasi, sabotööre, kahjureid, luurajaid ja terroriste“. Neile pandi süüks tegutsemine Eesti ja Läti huvides. Lisaks eestlastele ja lätlastele arreteeriti ka mõned “Jaapani, Poola, Rumeenia ja Itaalia spioonid.”
Huvitav oli süüdistuses asjaolu, et lisaks “luuramisele” tegelesid eestlastest ja lätlastest “luurajad” veel ka legaalse nõukogudevastase agitatsiooni ja propagandaga ning terrorismiga. Mida ja kelle järele need Krasnojarski kolkaküla lihtsad inimesed luurasid ja keda nad agiteerisid või terroriseerisid, see jäi uurimise käigus selgusetuks. See ei omanud ka tähtsust; peaasi oli, et luurasid, agiteerisid ja terroriseerisid, tähtis oli, et Ježovi poolt etteantud spioonide püüdmise plaan sai täidetud ja ületatud…
11.augustil 1937 allkirjastas Ježov käskkirja nr 00485, milles käskis 20. augustil alustada laialdast ja kiiret NSV Liidus elavatele poolakatele suunatud operatsiooni. Nende organisatsioonid kuulusid täielikule likvideerimisele. Operatsioon kohustati lõpule viia kolmekuulise tähtaja jooksul.
Operatsiooni tulemusel mõisteti süüdi 103 489 inimest, neist 84 471 kuulusid mahalaskmisele.
30.novembril 1937 andis Ježov välja direktiivi alustada operatsiooni Nõukogude Liidus elavate lätlaste vastu, likvideerida nende klubid ja ühingud. Operatsiooni tulemusena mõisteti süüdi 21 300 inimest, neist 16 575 lasti maha.
14.detsembril “lätlaste direktiivi” täiendati. Nüüd laienes lätlaste liinis antud direktiiv ka Nõukogude Liidus elavatele eestlastele, leedulastele, soomlastele ja ka bulgaarlastele. “Eestlaste liinis” mõisteti süüdi 9 735 inimest, neist 7 998 lasti maha, “soomlaste liinis” mõisteti süüdi 11 066 inimest ja neist 9 078 lasti maha.
Siseasjade Rahvakomissariaadi direktiivide väljaandmine jätkus. 1938.aastal viidi läbi laiaulatuslikke operatsioone, millede tulemusena mõisteti süüdi ja lasti maha kümneid tuhandeid inimesi, nende hulgas kreeklasi, makedoonlasi, iraanlasi ja afgaane.
Aastatel 1937-1938 hakkas paranduslike tööde laagritesse saabuma väga eriline kontingent vange. Saabunutel olid seljas nahkpalitud, karusnahksed jopid, jalas mudelsaapad ja poolsaapad või läikivad säärikud; paljudel ohvitseririietus, maharebitud lõkmejäljed veel kraenurkadel, käistel pleekimata jälg viisnurgast. Kuna nad olid hästi riides, siis neile tööriideid ei antud.
1937.aastaks olid leninlikud seltsimehed, vana kaadri bolševikud, oma töö teinud, nad kas pandi istuma või lasti maha, et nad enam Stalinil jalus ei tolgendaks. Oma “palga” said kätte leninlikud liiduvabariikide keskkomiteede sekretärid, krai- ja oblastikomiteede parteisekretärid, oblastitäitevkomiteede esimehed, rajoonikomiteede sekretärid ja rajoonitäitevkomiteede esimehed, kõrgemad sõjaväelased.
Nüüd ei olnud nad enam kommunistid vaid kontrad, rahvavaenlased, spioonid, reeturid; nende kohta nimetust “zek“ (zakljutšennõi – vang, vangistatud), kasutati hoopis teises tähenduses – zek, zakljutšennõi kommunist – vangistatud kommunist, vanglakommunist.
Nüüd istusid kongis, sõitsid tapiešelonides vangilaagrisse või sammusid noruspäi mööda treppe Butõrka keldrisse mahalaskmisele need, kes olid aidanud purustada opositsiooni, kes olid hääletanud keskkomitees, olles veel ametipostil, oma parteikaaslaste arreteerimise poolt.
Neist igaüks oli hoidnud oma nahka, oli tõstnud kätt partei pleenumitel ja kongressidel, ja kõik nad nopiti kiiresti, ühekaupa või gruppidena, kaasvõitlejate ühehäälsel heakskiidul välja – ja lasti maha.
Noor, energiline väejuht Tuhhatševski oli kuusteist aastat varem saabunud võidukana Moskvasse, olles veriselt ja halastamatult 1921.aastal maha surunud Tambovi laostunud talupoegade meeleheitliku mässu. Tuhanded talumehed, naised ja lapsed tapeti, hävitati terved külad. Tuhhatševski, olles endine tsaari Venemaa allohvitser, tõestas oma ustavust bolševikele mitte oma, vaid Tambovi talupoegade verega. Kusjuures haritud Tuhhatševski selgitas seltsimeestele oma eriti julma tegevust üsna pragmaatiliselt – tapmine on majanduslikult odavam, kui inimeste ellu jätmine:
“Kahtlemata oleks tulnud kõne alla võimalus organiseerida mässajate ja nende perekondade ulatuslik väljasaatmine, organiseerida suured koonduslaagrid. Ainult kohapeal mahalaskmise mugavus, selle asemel et inimesi kuhugi viia, ja neid tee peal valvata ja toita, ja siis elama paigutada ja jälle valvata, – ainult see mugavus üksi takistas sundasumist rakendamast”.
Nüüd, 1938.aastal, oli usalduse limiit Tuhhatševski suhtes otsas ja ta tuli veristada, et tema verega saaksid oma usaldust parteile ja Stalinile tõestada teised. Selleks olid tema revolutsioonilised kaasvõitlejad Budjonnõi, Blücher ja Jegorov, kes moodustasid erikohtu, millel Tuhhatševski ja Jakir mõisteti surma. Ja “üksnes mahalaskmise mugavus” oli see, mispärast Tuhhatševskit ja Jakiri ei saadetud vangilaagrisse, vaid lasti maha.
Mõni aeg hiljem lasti maha ka Blücher ja Jegorov.
1937.aastal toimusid partei rajooni-, linna- ja oblastiorganisatsioonides valimised. Algasid parteikoosolekud ja konverentsid. Need toimusid väga tormiliselt. Ka Moskva linna parteiorganisatsiooni konverents toimus tormiliselt, seati üles kandidaadid partei Moskva linnakomiteesse. Partei linnakomitee liikme kandidaatide nimekirjas oli ka kodusõja veteran, Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem August Jaani poeg Kork. Enne hääletamist tehti väike vaheaeg. Partei linnakomitee esimene sekretär Nikita Hruštšov läks oma kabinetti ja hõõrus heameelest käsi – kõik laabus justkui õlitatult. Nikita kallas endale karahvinist pool klaasi viina ja jõi selle ühe sõõmuga ära, ähkis mõnusalt. Tahtis veel pisut viina klaasi läigitada, aga ootamatult helises telefon, keskkomitee telefon.
Hruštšov võttis toru. Meeldiv naisehääl ütles ainult kaks sõna: “Helistage Ježovile!” ja pani toru ära. Nikitat taoline telefonikõne ei üllatanud – tal olid Ježoviga head suhted. Ježov oli hea kommunist.
Hruštšov helistas Ježovile, aga seekord pakkus kena seltsimees talle ebameeldiva üllatuse.
“Nikita! Tee kõik, et seda Korki, Frunze ülemat, mitte otseselt taandada, vaid ta läbi kukutada, kuna me arreteerime ta. Kork on seotud vaenlastega. See on hästimaskeeritud vaenlane.”
Hruštšov kukkus hädaldama:
“Mida ma siin teha saan? Hääletamisnimekirjad on kinnitatud, on jäänud ainult bülletäänid välja jagada ja hääletada. See ei sõltu enam minust.”
“On tarvis teha nii, et teda ei valitaks,” jäi Ježov endale kindlaks.
“No hästi,” vastas Hruštšov, “mõtlen järele ja teen ära.”
Vaevalt oli see kõnelus lõppenud, kui helistas Malenkov, Ježovi asetäitja, faktiliselt aga ÜK(b)P Keskkomitee kaadriosakonna juhataja.
Malenkov asus koheselt rääkima resoluutse ja võimuka häälega, nii nagu seda oskavad ainult parteiliste kaadritega töötavad isikud, sest suuresti nemad teevad ettepanekuid keda edutada, keda nihutada, kellele kinga anda…
“On tarvis teha kõik nii, et Jaroslavski läbi kukutada, kuid ainult korralikult.”
Hruštšov sattus segadusse:
“Kuidas seda võib? Jaroslavski on vana bolševik, kogu parteis lugupeetav inimene, töötab parteikolleegiumis.”
Hruštšovil oli teataval määral isegi õigus. Jaroslavskit hüüti “nõukogude papiks”, st inimeseks, kes toetas ja kaitses parteiliikmete moraal-poliitilisi alustugesid. Jaroslavski tegeles kommunistide mitmesuguste personaalküsimuste uurimisega, mis olid jõudnud partei keskkomiteesse.
Malenkov kõrgendas häält veelgi enam:
“Sa pead seda tegema! Meil on Jemeljani vastu andmeid, kuid on vaja, et ta seda ei teaks.”
Hruštšov puikles ikka veel:
“Me oleme juba Jaroslavski kandidatuuri läbi arutanud ja vastu ei antud ühtki häält.”
“Sa siiski tee seda,” sõnas Malenkov, ja sellega oli jutul lõpp.
Hruštšovile oli selge, et keskkomitee liikmed Ježov ja Malenkov ei andnud näpunäiteid omal initsiatiivil, nad ei teinud midagi ilma Stalini heakskiidu või korralduseta.
Nikita kutsus kokku Moskva linna parteikomitee sekretärid ja rääkis, et vot nii ja naa, seltsimeeste Korki ja Jaroslavski kohta on näpunäited ja tuleb teha kõik, kuid ettevaatlikult, et nad hääletamisel maha tõmmataks.
Moskva linna parteiorganisatsiooni konverents jätkus. Uue parteikomitee koosseisu nimekirjad jagati välja, algas hääletamine, bülletäänid visati urni.
Häältelugemiskomisjon luges hääled kokku ja kandis konverentsile tulemused ette. Seltsimehed Kork ja Jaroslavski polnud saanud enamust ja jäid valimata. See tähendas neile surmaotsust, mis peagi ka täide viidi.
Hruštšov oli ülesandega hästi hakkama saanud ja seda ei jäetud tähelepanuta. Mõne kuu pärast kutsus Stalin Hruštšovi Kremlisse, ja sõnas ilma pikema jututa:
“Me tahame teid saata Ukrainasse, et asuksite seal parteiorganisatsiooni etteotsa. Kosior tuleb Moskvasse Molotovi juurde Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks ja nõukogude kontrollkomisjoni esimeheks.”
Hruštšov punnis moepärast vastu:
“Olen venelane, ei oska ukraina keelt.”
Stalin jäi enda juurde kindlaks:
“Olen grusiinlane ja juhin Nõukogude Liidu parteiorganisatsiooni. Suhtle tihedamini ukrainlannadega, saad keele ruttu selgeks.”
Hruštšov määrati Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei esimeseks sekretäriks, lisaks sellele partei Kiievi oblasti- ning Kiievi linnakomitee sekretäriks. Koos Hruštšoviga sõitsid Ukrainasse ka 20-30 parteilast Moskvast kaadri tugevdamiseks.
Peagi kohalik parteikaader arreteeriti, paljud neist lasti maha kui rahvavaenlased. Hävitati Ukraina juhtladviku mitu korrust, kaader vahetus ning neid arreteeriti jätkuvalt. Ka Ukraina haritlasi, eriti kirjanikke, heliloojaid, näitlejaid ja arste jälgiti, arreteeriti ning nendega õiendati arveid.
Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema võitlusorgan Poliitbüroo jätkas tööd.
23.märtsil 1938 võttis Poliitbüroo vastu määruse “Kaitsetööstuse puhastamisest isikutest, kes kuuluvad represseeritavatesse rahvusvähemustesse“.
Siseasjade rahvakomissari Nikolai Ježovi “raudsed kindad” jätkasid pigistamist, aga ka tema “elutöö” hakkas lõpule jõudma.
22.augustil 1938 määrati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissari, see tähendab Ježovi, esimeseks asetäitjaks Lavrenti Pavlovits Beria. Nikolai Ježov suruti tööülesannete täitmisest kõrvale ja peagi vabastati ametist.
25.novembril asus NSV Liidu Siseasjade rahvakomissari ametikohale juba Lavrenti Beria. Partei ulatas oma käepikendusele, NKVD-le, pihku uue luua.
Stalin Kremlis ei maganud. Tema kirves tõusis järjekordse ohvri: usina, ülipüüdliku, aga joodiku ja alaväärsuskompleksides vaevleva Nikolai Jezovi peakohale.
Kõigepealt otsustas Stalin, nii naljaviluks, anda Ježovile kõrvakiil – Beria sai käsu arreteerida Ježovi naine; õnneks sai naine sellest teada ja võttis mürki.
10.aprillil 1939 Ježov arreteeriti. Talle esitati süüdistus välismaa luureorganisatsioonidega koostöö tegemises. Ježov selles ennast süüdi ei tunnistanud, küll aga rääkis ülekuulamisel oma sidemetest “ebateadlike elementidega“:
“1930.aastal läksin oma naisest Titovast lahku. Hakkasin kokku elama Jevgenija Solomonova Hajutiniga, sünnijärgselt – Feigenberg, kes oli diplomaat Aleksei Fjodorovitš Gladuna endine naine. Aga enne seda oli ta olnud Isaak Emanuilovitš Babeli armuke ja mulle tundus, et naine jätkas endiselt suhteid Babeliga ka siis, kui ta oli minu naine.”
Tegelikult polnud neis suhtes, kommunistlikes suhetes, neis naisevahetamistes, mitte midagi erakordset ega taunimistväärivat; peegeldus ju neis suhetes naiste-meeste võrdõiguslikkus, puudus sooline diskrimineerimine. Näiteks keskkomitee liikme Pjatnitski naine Tarisa läks üle poliitbüroo liikme Rõkovi naiseks (ikkagi, n.ö. ametikõrgendus!), keskkomitee liikme Serebrjakovi naine, kirjanik Galina Jossifovna Serebrjakova, läks poliitbüroo liikme Sokolnikov-Briljanti kätevahele (jällegi “ametikõrgendus“). Selliseid naistevahetusi praktiseerisid partei keskkomitee ja poliitbüroo liikmed aktiivselt ja sagedasti, ning kuna need Stalin huve ei kahjustanud, siis polnud karta ka karistusi…
Ježovi üle mõisteti kohut. Oma viimases sõnas lausus Ježov enda kaitseks nördinult:
“Mulle tundub, et Kommunistlik Partei on asunud teadlikult ja sihikindlalt jälgi segama, oma rolli repressioonides ja GULag-is vähendama, üritades jäljed üldse kaotada, ajades kõik oma käsutäitja – OGPU, NKVD, KGB kaela. Partei mitte ainult ei andnud julgeolekuorganitele poliitilisi juhiseid, vaid andis otseseid käske, mis kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Kas ma oleksin pidanud partei juhised ja käsud täitmata jätma? Ma olen kommunist, ma täitsin partei poolt antud ülesanded täpselt ja püüdlikult. Palun lugeda see minu karistust kergendavaks asjaoluks.”
Nikolai Ježov mõisteti 3.veebruaril 1940 süüdi ja järgmisel päeval lasti maha.
Lavrenti Beriat pani tema eelkäija poolt öeldud karistuse kergendamise palve veidi muigama – kas tõesti vana kala Ježov ei teadnud, et parteil oli vaja patuoinast.
Beria polnud siiski eriti tark, või oli ta lihtsalt liialt enesekindel, kuid talle ei tulnud pähegi, et parteil on vaja patuoinast ka edaspidi.

Kaheksateistkümnes peatükk. Põhja-Kaukaasia Uus-Viru küla küüditamine. Kommunismi unelmad ja Nõukogude Liit varisevad põrmu.

1938.aasta kevadet alustasid Põhja-Kaukaasia Uus-Viru kolhoosnikud lootusrikkalt. Kolhoos oli väike, moodustatud juba aastaid tegutsenud Uus-Viru kommuunist. 1930. aasta repressioonid hakkasid pikkamisi juba unustusehõlma vajuma, elu läks edasi. Ja ega kolhoos kommuunist suurt ei erinenudki, ainult töö ja tasu arvestus käis normipäevades. Samas, pidev ohutunne pesitses külaelanike hinges jätkuvalt kaheksa aasta jooksul, ja seda toitsid kuuldused, mis tekitasid ärevust ja hirmu.
Mägede taga, stepis paiknevad suured staniitsad olid küüditamiste ja näljahäda tagajärjel välja surnud. Mehed, kes Otradnaja linnakeses turul käisid, tõid uudiseid – üks hirmsam kui teine. Mitte ainult kuulujutud ei jõudnud Uus-Viru külla, aeg-ajalt vedasid ennast külatänavale nälginud inimesed. Aidati kuidas suudeti, aga kõigi aitamiseks ei jätkunud ka külarahval võimalusi.
Uus-Viru justkui unustati. Elati vaikselt, esile ei tikutud. Kolhoos maksis riigile maksud ära ning normipäevade eest antud viljast jätkus mitte ainult talve üleelamiseks ja järgmiseks külviks, vaid jäi ülegi; vilja eest sai osta tarbekaupu.
Külatänavatele ilmusid uudsed sõiduvahendid – jalgrattad. Külanõukogu poolt tõmmati kolhoosi telefonijuhtmed ja pandi küla keskele posti otsa valjuhääldi. See röökis hommikust õhtuni hüüdlauseid, vahel tuli ka võimsat laulu või mängis sümfooniaorkester. Ka majadesse tõmmati juhtmed ja pandi üles raadiovastuvõtjad ehk plärakastid, nagu rahvas neid pidevalt üürgavaid kaste nimetas. Põhiliselt anti raadio kaudu külarahvale teada sotsialistliku ülesehitustöö saavutustest ja partei keskkomitee järjekordsetest otsusest, eesmärgiga tõsta nõukogude rahva heaolu.
Külainimesed tegid kolhoositööd usinalt. Hommikul rutati üksteise võidu põllule, et tööots kätte saada; hilinejad võisid ka tööst ilma jääda.
Kolhoosi esimees Raudsepa Jaan oli olnud tubli talupidaja ja nüüd toimetas ta ka kolhoosis justkui oma talus, otsekui peremees. Temasse suhtuti lugupidamisega, tema sõnal oli kaalu.
Kolhoos kogus tasapisi jõukust. Ehitati ajakohane loomalaut, sigala, kaks hobusetalli, tehti korda vanglasse viidud Allika Aadu vesiveski. Seda täiendati elektriturbiiniga, mis tootis elektrivoolu, mis käivitas masinad töökojas. Lõpuks ehitati uus klubihoone, kuhu mahtusid ka raamatukogu ja kolhoosi kontoriruumid. Klubisse ehitati püsiv lava. Kohalik kunstnik kujundas klubi jaoks korralikud dekoratsioonid. Äsja loodud puhkpilliorkestrile ehitati lavaalune harjutusruum.
Lõunamaa pimedatel õhtutel helkisid klubi suured akna keskööni: harjutati näitemängu ja eesti rahvatantse. Raamatukogus loeti Leningradis väljaantavaid eesti ajalehti ja ajakirju, samuti ilukirjandust. Palju oli kodudes säilinud emakeelset lugemisvara veel vanast ajast ja need raamatud asusid nüüd raamatukogu riiulitel. Küla vaimuelu valitses eesti keel ja eesti meel. Samas, kuigi oldi Venemaa rahvusvähemus, tunti ennast ikkagi osana suurest Venemaast, tunti ennast Venemaa kodanikena ja aktsepteeriti nõukogude võimu.
1934.aasta kevadel tegi Maksim Gorki ringsõidu mööda Põhja-Kaukaasiat. Peatus ka Uus-Viru kolhoosis; kooliõpetaja Hilda oli organiseerinud kirjaniku kohtumise lugejatega.
Klubi saal oli rahvast tulvil. Maksim Gorki rääkis üht-teist kirjandusest ja Stalinist ning luges ette katkendi oma uuest jutustusest.
“…aga kaugel, kaugel mõõtmatu Nõukogudemaa avarustes, Ukrainas, oli 1933.aasta talvel kollektiviseerimine kulgenud edukalt, ja nüüd, märtsikuu viimasel nädalal asutavad “Tee kommunismile” kolhoosi kolhoosnikud aovalges end oma esimesele, sotsialistlikule kevadkülvile. Nad lähevad hoogsa marsilaulu saatel ja punalippude lehvides; kõige ees sammub puhkpilliorkester.
Masinatraktorijaama traktoristid olid juba öösel, enne teisi, põllule sõitnud ja kogu öö traktorilaternate valguses kündnud, pöörates ümber musta, hästilõhnavat ja viljakat sotsialistlikku mulda. Nüüd, kui saabus koit, traktorid vaikisid, nende tuled kustusid.
Kolhoosnikud asuvad põllul ritta. Vankritest tõstetakse maha kotid seemneviljaga, kuldne nisu valatakse ämbritesse, ja kolhoosnikud reas, üksteise kõrval, hakkavad astuma: krobelised, kevadpäikesest juba pisut pragunenud nahaga pihud võtavad hellalt pangest seemet ja heidavad mulda; puhkpilliorgester mängib, kõige ees astub külanõukogu parteiorganisaator, kahekümneviietuhandeline. Inimesed laulavad ja naeratavad ning mitte keegi ei pööra tähelepanu päikeses sätendavatele veeloikudele, ei märka jalas poriseid, märgi pastlaid.
Kulakud ja igat masti kahjurid piiluvad vargsi ja naeravad; aga partorg muheleb endamisi: naerge, naerge pealegi, varsti asute teele, sõidate trellitatud loomavagunites sinna, kus päike paistab ainult korra aastas, ja sinu, täitmatu orika, sõbraks saab jääkaru.
Proletariaat-diktaator linnas ütleb – kolhoosnik anna vilja! Kolhoosnik vastab – sõber, oota veidi, oota sügist; maaproletariaat kostitab sind varsti uudseviljast küpsetatud kakuga. Võta, võitluskaaslane!”
Gorki lõpetas lugemise, kõik kolhoosnikud plaksutasid üksmeelselt, samas kehitasid paljud arusaamatuses õlgu – nad oli “plärakastist” kuulnud Maksim Gorki sotsialistliku realismi kirjandusest, aga et see isevärki kirjandus just selline oli, justkui muinasjutt, seda ei osanud küll keegi arvata…
Põhjalikult muutus küla vaimuelu. Noored hakkasid tegelema neile seni tundmatuga. Levis malemäng, millest varem aimugi polnud. Õhtuti käisid klubis hoogsad male-kabe-doomino-piljardilahingud. Ilmus võrkpall. Kolhoosis moodustati oma jalgpallimeeskond; primitiivse, enda tehtud palli tagaajamine asendus juba küllaltki korraliku jalgpallimänguga. Treenerit küll ei olnud, aga mängiti raamatureeglite järgi. Kolhoosi jalgpallimeeskond võttis osa 2.mail 1938 rajooni spordivõitlustest Otradnajas. Võistkonnal oli kaunis, sinise kaelusega valge puuvillane vormipluus ja samast materjalist valged püksid.
Uus-Viru külas oli neljaklassiline eestikeelne algkool. Paljud küla noored jätkasid õpinguid neljakümne kilomeetri kaugusel asuva Livonia küla eestikeelses seitsmeklassilises mittetäilikus keskkoolis. Seal võis kohata õpilasi Musta mere äärsetest eesti küladest, aga ka mitusada kilomeetrit põhja pool asuvast Esto-Haginskist. Mitmed külanoored läksid edasi õppima Leningradi Eesti Pedagoogika Tehnikumi.
Eluga oldi rahul iga kandi pealt. Arvati isegi, et vanaviisi ei oskaks ega tahakski enam elada. Paraku oli tekkinud liialt terav kontrast ümbruskonna staniitsade kolhoosidega, mis kiratsesid ega võtnud kuidagi vedu. Staniitsades olid endised elanikud kas nälga surnud või küüditatud, paljud taluperemehed ka mahalastud. Kevadeti võis Otradnaja turule sõitja kohata mäealustes jäärakutes lebavaid, juba lagunenud laipu. Endistesse jõukatesse, õitsvatesse staniitsadesse olid ilmunud võõrad, paljud neist töötud ja muidulogelejad linnast, kes ei teadnud põllutööst mitte midagi ega tahtnudki seda teha.
13.märtsil 1937 nimetati Põhja-Kaukaasia krai ümber Ordžonikidze kraiks ja 13.septembril 1937 moodustati sellest eraldi haldusüksus – Krasnodari krai. Uue haldusüksuse tekkimisega asutati ka sellele vastav Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Krasnodari kraikomitee. Värskelt ametisse määratud kraikomitee sekretär Leonid Gazov, endine OGPU ja NKVD töötaja, teeneline tšekist, noor Stalini kaader ja kollektiviseerimise ning kolhooside-gigantide tulihingeline pooldaja, asus oma valdustega tutvuma; sealhulgas tegi ringsõidu ka Otradnaja rajoonis, ja suur oli tema imestus, kui ta avastas mägede vahele peitunud eestlaste asundusi, eestlaste kolhoosikesi.
1938.aasta juunis jõudis partei kraikomitee sekretär oma ringsõidul Uus-Viru kolhoosi. Kolhoosnikud koguti klubisse kokku ja parteisekretär esines kolhoosnike ees kõnega. See, mida nad kuulsid, tekitas nende hinges hirmu ja õudust, sest uuesti kerkisid silme ette juba ununema kippunud 1930.aasta kevade kohutavad sündmused: vangistamised ja küüditamised.
Kraikomitee esimene sekretär tõusis lavale ja alustas ilma pikema sissejuhatuseta.
“Seltsimehed kolhoosnikud! Krasnodari krai Otradnaja rajoonis Novo-Estonovka külas paljastati suur, 1934.aastal asutatud “Eesti kontrrevolutsioonilise diversiooni-spionaažiorganisatsioon”, liikmeteks kolhoosi Uus Tee kolhoosnikud, brigadirid, palgaarvestaja, sepp, puusepp ja valvur. Nõukogude võimu vaenlased on arreteeritud.
Seltsimehed! Sellisele külaelule, nagu see on olnud siiani, tuleb teha otsustav lõpp. See on partei keskkomitee otsus, see on stalinlik sotsialistliku põllumajanduse kurss. Meil saavad olema suured kolhoosid, kelle kasutada on tuhandeid hektareid riigi maad. Ehitame kolhoosikeskuse, kus hakkavad elama kõik kolhoosnikud, justkui linnas. Need majad, hooned külades, mis kõlbavad vedada kolhoosi keskusesse, veame sinna; mis ei kõlba, lõhume maha. Ehitame ühiselamu kolhoosnikele; seal on sööklad.
Need suured kolhoosid on justkui suur mõis ja mõisnikud olete teie, maatöölised. Teie olete omanikud, teil tekib omanikutunne. Põllumajandustoodangu ja loomakasvatussaadused annate riigile vastavalt normidele, ja mis üle jääb, saate kõik endale. Edaspidi aga hakkate oma kolhoosis palka saama juba rublades, naturaalne tasu kaob täielikult, siis saavad teist maaproletaarlased ja ühtse rindena, koos linnaproletaarlastega, viite ellu proletaarlaste diktatuuri. Milleks peab maaproletaarlasel olema isiklik põllulapp või lehm, siga? Täielik mõttetus, toiduaineid saab ju osta kolhoosi poest.
Seltsimehed! Ma olen teinud juba vastavad korraldused. Lähemate nädalate jooksul saabuvad siia, Uus-Viru kolhoosi, partei Otradnaja rajoonikomitee instruktorid, kes aitavad teil organiseeruda ja ühineda naaberstaniitsade kolhoosiga üheks suureks, gigantseks, sõbralikuks pereks. Hurraa, seltsimehed!”

Põhja-Kaukaasia suveööd, kuni kuu pole tõusnud, on pimedad.
1938.aasta 28.juuli öö oli sama pime, kuigi taevas särasid tähed. Taevas polnud ainsatki pilve. Uus-Viru küla oli suikumas sooja, vaiksesse unne. Päevatööst väsinud naised olid juba läinud koos lastega magama. Meestest viibisid paljud heinateol või karjatasid mägedes loomi.
Noored keerutasid klubis tantsu. Õhtu oli tavaline, nagu alati – kuid öö enam tavaline ei olnud.
Ootamatult märkasid veel õues istuvad külaelanikud autolaternate kuma, ja peagi ilmus mäeharja tagant nähtavale paljude tulede säras autokolonn. Oldi arvamusel, et ilmselt tuldi kolhoosi vilja järele – võimudel oli pidevalt kiire riigile määratud vilja äravedamisega.
Autokolonn sõitis klubi ette. Esimeselt autodelt hüppasid maha miilitsad ja sõjaväelased, püssid laskevalmis. NKVD vormis ülemus sisenes kahe miilitsa saatel klubisse ja käskis klubiruumid vabastada – saali paigutatakse sõjaväeosa.
Noored vajusid vastumeelselt laiali, kuid jäid siiski klubi lähedusse, et näha, mis seal toimuma hakkab. Püssimehed ajasid nad minema, aga ikkagi jäid noormehed kaugemal, pimeduses, põõsa või puu taha passima – uudishimu ei andnud asu…
Kostsid venekeelsed käsklused ja vandesõnad. Presendiga kaetud autokastidest hakkasid üksteise järel maha hüppama inimesed, ja õudusega märkasid põõsastes passivad noored, et need olid oma küla mehed, paljud tundsid ära oma isa või vanema venna. Nad olid mägedes või heinateol kinni püütud, kokku korjatud, autodele aetud ja püssimeeste vahel siia toodud.
Autolaternate valguses võeti kõigilt meestelt ära püksirihmad ja kellel olid jalas saapad, neilt ka saapapaelad. Sõdurite ja miilitsate valve all viidi kõik mehed klubi uksest sisse. Mõned poisid hiilisid klubi akna alla ja piilusid – mehed istusid tihedalt üksteise vastas põrandal, pea põlvede vahe; püssimehed nende ümber.
Uudis levis külas kiiresti, nüüd juba teati mis toimub – jällegi arreteerimised, nii nagu see oli olnud 1930.aastal.
Peagi hakati kolkima majade ustele, kõigile külamajade ustele korraga – ikka kaks püssimeest ja ülemus, kaks püssimeest ja ülemus – ja nii igasse majja. Iga meessoost isik, kes oli vanem kui kaheksateist aastat, viidi püsimeeste vahel ära, klubisse.
Terve küla mattus halinasse ja kurba masendusse. Väikesed lapsed olid kära peale üles ja nutsid.
Õpetaja Hilda viibis lastega külaserval jõeääres paiknevas telklaagris, niinimetatud pioneerilaagris. Hommikul vara, koiduvalges, jooksis otse läbi surnuaia ja maisipõllu telklaagrisse ähmi täis neljanda klassi poiss ja teatas hirmsa uudise – kõigi laste isad on vangistatud.
Õpetaja äratas õndsas lapsepõlveunes magavad lapsed. Veel unesegastena, aga tunnetades kohutavat õnnetust, haarasid lapsed kes padja, kes teki, ja jooksid hirmunud nutu ja kaebekisaga üle luha koju. Õnnelik lapsepõlv oli läbi.
Oli veel pime, kui naised leivakottide ja riidekompsudega klubihoone juurde kogunesid, et need meestele teele kaasa anda. Midagi vastu ei võetud, nutvad ja meeleheitel naised kihutati eemale. Peagi sõitsid autod minema, mehed autokasti presendi all. Nii mõnigi jõudis veel hõigata hüvastijätusõnu, ja need jäid ka viimaseks – mitte ükski äraviidud meestest ei pöördunud enam kodukülla tagasi.
Juba enne keskpäeva olid Uus-Viru naised söögikottide ja pampudega Otradnaja vangla ukse taga. Neile meeste kohta midagi teada ei antud, söögikotte ja riideid vastu ei võetud. GULag-i mülgas oli imenud mehed endasse ja sealt tagasiteed ei olnud.
Igast Uus-Viru perest oli kas isa, vend või vanaisa ära viidud. Mõnest perest viidi ära isa ja kaks täiskasvanud poega, mõnest väimees ja isegi kaheksakümne aastane vanaisa. NKVD täitis lihtsate Uus-Viru elanike arvel oma rahvusvähemustega “võitlemise” plaani. Aga võitlus jätkus – ka need mehed, keda esimese korraga kätte ei saadud, püüti hiljem kinni ja viidi vangi. Ja justkui selleks, et külanaised hetkekski ei unustaks oma vangi viidud mehi, kostis küla peatänavale ülesseatud valjuhääldist NSV Liidu peaprokuröri Võšinski õpelik kõne:
“Just nimelt tänu kasvatuslikule ülesandele on meie paranduslike tööde laagrid põhimõtteliselt vastandlikud kodanlikele vanglatele, kus valitseb alasti vägivald. Vastandina kodanlikele riikidele mängib meil vägivald võitluses kuritegevusega teisejärgulist rolli, raskuspunkt on üle viidud organisatsioonilis-materiaalsetele, kultuurhariduslikele ja poliitkasvatuslikele abinõudele. Sotsialismi edusammud avaldavad oma nõiduslikku mõju ka võitlusele kuritegevusega.
Toome ühe näite. Minule, kui peaprokurörile, kirjutati ühest vangist, kuigi, kahtlemata ei ole see ainujuhtum, taolisi näiteid võiks tuua tuhandeid, isegi sadu tuhandeid, kui soovite. Niisiis, oli üks varas, Peredelkin, lühike, jändriku olemisega noormees. Tema käte liigutused olid kiired ja osavad. Ta oli varas, kellel seljataga kümneid süüdimõistmisi. Isegi teadlased uurisid teda iga kandi pealt, et kindlaks teha, mispärast on üks inimene toime pannud nii palju kuritegusid. Millest on tingitud tema kuritegelik käitumine? Teadlased tahtsid teda aidata. Nad uurisid teda päeval ja ööl, tungisid igasse pisiasja, uurisid tema siseorganeid: pead, silmi ja kõrvu. Tundide viisi kuulasid nad Peredelkini juttu lapsepõlvest, vargustest, kuritegelikust käitumisest. Teadlased olid temaga väga kannatlikud, isegi liiga hellitavad, nad tahtsid väga teda aidata. Teadlaste soovitusel vabastati Peredelkin vanglast ennetähtaegselt ja ta paigutati tööle kompvekivabrikusse. Tundus, et kõik on hästi – lutsuta kompvekke ja kuu lõpus võta vastu palk. Aga ei, juba esimese tööpäeva lõpus haaras Peredelkin kaasa koti kompvekkidega ja põgenes varastatud kraamiga üle aia.
Nüüd on Peredelkin paranduslike tööde laagris. Ta valiti töökollektiivi juhiks, brigadiriks. Ja töötab hästi, tema brigaad ületab pidevalt päevanorme. Peredelkin esineb sõnavõttudega punanurgas peetavatel nõupidamistel, lahtistel parteikoosolekutel. Tšekistid on temaga rahul, patsutavad õlale – tubli, jätka samas vaimus!
Varganägu, mis temas pesitses, oli parandusliku töö laagris leidnud oma kuulsusetu lõpu. Aga pole vaja liialt kiita, inimene võib muutuda uhkeks, eneseimetlejaks. Kiita tuleb ainult niipalju, et see ergutaks inimest tegema tööd, ületama plaani. Tšekistid oskavad kiita, samas jälgivad tähelepanelikult iga väikestki muudatust inimese hinges, ja nad ei kaota valvsust. Vaat nii, seltsimehed, töötavad meie nõukogude sotsialistlikud karistusasutused.“
Naised kuulasid seda propagandistlikku loba ja pühkisid pisaraid. Mehed kodukülla tagasi ei pöördunud, küla oli jäänud meestest tühjaks. Nüüd algas naistel tõeline kolhoosikord – võitlus ellujäämise ja laste kasvatamise nimel. Siiski elati esialgu lootuses, et arusaamatus laheneb ja mehed lastakse koju. Hiljem juba oodati enam mitte “arusaamatuse lahenemist“, vaid oodati mehi vangist koju, aga ka need lootused ei täitunud kunagi…
Elu tahtis elamist, lapsed kasvatamist. Ära oli viidud ka kolhoosi esimees Raudsepa Jaan ja kolhoosielu asus juhtima keegi Piiteri tööline, kes ei teadnud kolhoosielust ja põllumajandusest midagi. Ja see polnudki enam tähtis – Uus-Viru väike kolhoosike liideti mitmeid staniitsasid ühendava kolhoosiga.
Enam ei saadud kolhoositöö eest tasuks midagi. Uus-Viru inimesed elasid oma isiklikust väikesest majapidamisest. Igal perel oli vaid lehm, siga, mõned lambad, kanad ja väike aiamaa. Siin pidi oskuslikult majandama, kõike hästi arvestama, et välja tulla. Krooniline puudus oli heinast. Kolhoosi heinamaalt niita ei lubatud, inimestel oma heinamaad ei olnud. Niideti rohututte, kust saadi, kuivatati ja koguti talveks lehmale ja paarile lambale.
Heina tehti vähe ka kolhoosile. Külale, kus mehed puudusid, polnud heinategemine enam see kaunis ja romantiline aeg, kus mägedes, peale päevatööd, istuti lõkke ääres, praeti lihatükke ja rüübati kodus tehtud viinamarjaveini. Kolhoosi kari üritati juhtkonna poolt elus hoida kuni 1.jaanuarini, aruannete esitamise päevani. Peale selle algas loomade lõppemine ja kevadeks olid laudad pooltühjad. Kevadel hangiti kolhoosnikelt vasikaid ja järgmiseks 1.jaanuariks saadi jälle ilusti aruanne kokku. Aga lüpsikarja ei olnud, ega saanudki taolise “majandamise” juures olla.
Kolhoosnikud elasid vaeselt, isegi toitusid viletsalt. Võid enda toiduks palju ei kasutatud, see müüdi Otradnaja turul maha. Oli ju rahagi vaja. Munade vastu sai kooperatiivist veidi riiet. Peamine, millest tollal elati, oli kartul. Kartulil oli tähtis koht eestlaste toidulaual ja ka raha hankimisel. Staniitsades pandi paremal juhul kevadel maha ämbritäis kalli hinna eest ostetud seemnekartulit ja selle saak oli septembris otsas.
Inimesed olid aetud kolhoosi vägivaldselt, vägivallaga oli hävitatud nende elu ja õnnelootus. Töö selles tohutu suures ja viletsas “Stalini tee” kolhoosis oli muutunud tõeliseks sunnitööks, ei pakkunud rõõmu südamele ega kasvatanud jõukust. Noored, kes olid noormeheks või neiuks sirgunud, kadusid linnadesse; iga aastaga lahkus neid kolhoosist aina rohkem. Endine rahvarohke ja elurõõmus Uus-Viru küla tühjenes, muutus vaikseks ja rõõmutuks.
Ilmusid välja võõrad, kes elasid mahajäetud majades mõnda aega, lagastasid ja lõhkusid neid, lammutasid kõrvalhooned küttepuudeks, ja siis, kui enam midagi võtta polnud, kadusid.
1960.aastal, Hruštšovi ajal, piirati kolhoosniku elu igati, elu külas muutus võimatuks – kolhoos praktiliselt tasu ei maksnud, oma majapidamine keelustati. Nüüd lahkusid Uus-Viru külast ka viimased eestlastest põliselanikud, lahkusid ka venelastest uustulnukad.
Küla jäi tühjaks. Majad, hooned lagunesid või lõhuti. Küla kasvas rohtu. Aastate pärast nägi see mägede vahel, Urupi jõekese kaldal paiknev maalapp välja nii, nagu ta oli olnud enne eestlaste poolt küla asutamist. Küla, kus elati täisverelist elu, tehti tööd ja lõbutseti, koguti kooli- ja elutarkust, unistati paremast elust ja usuti selle saavutamisse, poleks nagu olnudki. Ainult kauge Elbruse mäetipp vaatas ülevalt alla, vaatas kohkunult ja imestunult – oli küla, ja enam ei ole…

* * *

Stalin Kremlis ei maganud.
10.jaanuaril 1939 saatis partei keskkomitee sekretär seltsimees Stalin poliitbüroo nimel šifreeritud telegrammi partei krai- ja oblastikomiteede sekretäridele, liiduvabariikide parteikomiteede sekretäridele ja siseasjade rahvakomissaridele, milles andis parteilisi juhiseid ja selgitusi.
“ÜK(b) P KK selgitab, et füüsilise mõjutamise vahend NKVD tegevuse praktikas oli ÜK(b) P KK poolt lubatud alates 1937.aastast. On teada, et kõik kodanlikud luured kasutavad füüsilist mõjutamist sotsialistliku proletariaadi esindajate vastu ja seejuures kohaldavad seda kõige julmemas vormis. Tekib küsimus, mispärast nõukogude luure peab olema enam humaanne kodanluse jõhkrate agentide vastu, tööliste ja kolhoosnikute klassi verivaenlaste vastu. ÜK(b) P KK leiab, et füüsilise mõjutamise meetodeid tuleb kohustuslikult kasutada ka edaspidi ilmselgete ja mittealistuvate rahvavaenlaste vastu.”
Represseerimised ei raugenud. Poliitbüroo ja partei ladvik jätkas oma igapäevaseid toimetusi. Selle aja kohta rääkis Üleliidulise tähtsusega personaalpensionär Nikita Hruštšov “Pravda” korrespondendile nostalgiliselt:
“Elasime kehvalt, kuigi olin kõrge parteitöötaja. Igatahes mina olin enne sotsialistlikku revolutsiooni töölisena töötades materiaalselt paremini kindlustatud kui ajal, mil olin partei Moskva linna- ja oblastikomiteede sekretär. Käisime lihtsalt riides ja ma ei tea, kas kellelgi meist oli kaht paari kingi. Ülikonda selle praeguses tähenduses meil aga polnud: sõduripluus, püksid, vöörihm, soni, vene särk oligi tegelikult meie ainus rõivas.
Stalin oli ka selles suhtes heaks eeskujuks. Ta kandis suvel valgeid pükse ja valget lahtise kaelusega vene särki. Saapad olid tal lihtsad. Kaganovitš kandis sõduripluusi, Molotov frentši. Aga hiljem kui keskkomiteesse tuli Mikojan, leiti, et kõrgemad parteitöötajad peavad olema viisakama väljanägemisega, sest sageli tuli neil suhelda välismaalastega. Tekkisid erikauplused, nii toiduainete kui tööstuskauplused, Kremli söökla ja puhvet said erivarustuse, ka oblasti ja kraikomiteede juurde tekkisid omad erikauplused, peagi suvilad ja puhkemajad.
Moskva ehitas, ehitas palju. Ehitustöölised värvati küladest ja pandi elama barakkidesse. Barakkides elasid inimesed mõeldamatutes tingimustes: mustus, lutikad, prussakad, igasugune muu ilgus ja peamine – kehv toit ja halb varustamine töörõivastega. Üldse oli tollal vajalikke rõivaid raske muretseda.
Moskva parteikomitee sekretärina pidin jälgima ka NKVD Moskva valitsuse tegevust. Jälgimine seisnes selles, et lugesin ettekandeid, sain informatsiooni töölistelt.
Kokkuvõtted suure asula elust olid mõnikord kohutavad. Kokkuvõtetes linna kohta esitati küllalt palju ebameeldivaid ütlusi partei kohta ja solvavaid väljendeid tema juhtide kohta, ka Stalini kohta. Agendid kandsid ette ka neile teadaolevate konkreetsete inimeste kohta nende nimede, aadresside ja muuga. Võtsime muidugi abinõud tarvitusele. NKVD töötas hästi, seal oli palju häid kommuniste. Saatsime kõik ebateadlikud elemendid Moskvast välja, kuhu nad saadeti, seda ma ei tea.“
Kuhu kõik need õnnetud inimesed saadeti, seda parteisekretär Hruštšov ei teadnud, ja tal polnudki vaja teada – NKVD teadis, seal oli ju palju häid kommuniste…
Elu Kremlis oli muutunud paremaks, elu oli muutunud lõbusamaks. Ilmusid eripuhvetid, erikauplused ja valitseva kõrgkihi suvilad.
Kremli “blatnoid”: Stalin, Kaganovitš, Vorošilov, Molotov ja Kalinin mängisid kaarte. Kui Belomori barakis mängisid blatnoid kaarte “mundri” ja “ankru” peale, siis siin, Kremlis, käisid panused kordades kõrgemalt: mängiti oma rahva peale, mängiti kõrgemate sõjaväelaste peale ja siis, et mängu veidike elavdada, tehti panuseid oma seltsimeeste naiste peale.
Stalin võis julgelt oma kaardid lauale laksata, tal polnud midagi kaotada, sest tema naine Nadežda Sergejevna Allilujeva oli ennast juba 1932.aastal, ööl vastu 9.novembrit, maha lasknud. Ta leiti 9.novembri hommikul Kremli korteris surnuna, kuuliauk meelekohas, vereloik voodis ja väike brauning vedelemas voodi kõrval põrandal.
Oli toimunud “lahutus Itaalia moodi”. Stalin oli jällegi vallaline, juba mitmendat korda.
Kaardid laksatasid lauale, panused naiste peale käidi välja.
Budjonnõi naine – Budjonnaja-Mihhailova Olga Stefanova – Suure Teatri laulja, arreteeriti augustis 1937. 1939.aastal sai ta 8 aastat. Hoiti Butõrka türmis, 1948.aastal viidi Krasnojarski krai laagrisse. Vabanes juulis 1955.
Mihhail Kalinini naine – Jekaterina Kalinina (sünnipärase nimega – Jekaterina Iogannovna Lorberg) arreteeriti 25.oktoobril 1938. Sai 15.aastat aastat. Ustvõmlaagris pesi vangide pesu. Vabanes armuandmisega 11.06.1945.
Molotovi naine – Žemtšužina Polina Semjonovna (sünnipäraselt Peri Semjonovna Karpovskaja) – arreteeriti 29.jaanuaril 1949, sai 5 aastat väljasaatmist Kustanai oblastisse. Pärast Stalini surma vabanes.
Järgmisena ootas “mahamängimist” Vorošilovi naine Jekaterina Davidovna (sünnipärase nimega Golda Gorbman). Stalin kibeles kangesti temale panuse tegemisega, et vana sõber ja võitluskaaslane Kliment teaks kes on kes, aga siiski hoidus – kartis kaotada ustavat parteikaaslast, sest Kliment oli teda alati toetanud parteisiseses võitluses, võitluses Trotski opositsiooniga.
Stalin oli aastaid tagasi, juba Lenini eluajal, üritanud “maha mängida“ ka Lenini abikaasat Krupskajat. Aga nii imelikuna kui see ka ei tundu, just Lenin andis ägeda vastulöögi, kuigi ta oli kahenaisepidaja, kelledeks olid Nadežda Krupskaja ja Inessa Armand.
Stalin, olles naistega suhtlemisel üpris jämeda käitumise ja sõnakasutusega, ei hoidnud ennast tagasi ka väitluses Krupskajaga. Aga Lenin põrutas talle otse “lagipähe”, dikteerides Krupskajale alljärgneva kirja:

SELTSIMEES STALINILE
Täiesti salajane
Isiklik
Ärakiri sm. Kamenevile ja sm. Zinovjevil

Lugupeetud sm. Stalin
Teil jätkus jämedust kutsuda minu naine telefoni juurde ja teda sõimata. Ehkki ta andis Teile nõusoleku öeldu unustada, sai see fakt ometi tema enda kaudu teatavaks Zinovjevile ja Kamenevile. Ma ei kavatse nii kergesti unustada seda, mis minu vastu on tehtud, sellest aga ei maksa rääkidagi, et see, mis on tehtud minu naise vastu, on tehtud ka minu vastu. Sellepärast palun Teid kaaluda, kas Te olete nõus öeldut tagasi võtma ja vabandama või eelistate katkestada suhted meie vahel.

Lugupidamisega Lenin
5.märtsil 1923

Vot nii! Kuigi Lenin oli juba peaaegu aasta aega füüsiliselt ja vaimsel haige, esines temal siiski vahetevahel selgeid hetki ja siis asus ta usinasti ja kahekordse innuga ajama riigiasju. Tekib küsimus, mispärast Krupskaja, väeti naine, Stalini käest nii ropult sõimata sai. Vastus on lihtne – haritud, hea kasvatusega Krupskaja ei sallinud Stalinit, pidas teda matsiks ja jõhkardiks. Hoopis teine asi oli Trotski, samuti Zinovjev ja Kamenev – need olid Staliniga võrreldes härrasmehed.
Lenin oli oma naisega päri, kuidas siis teisiti, lubas see ju pidada tal armukest, ja seda veel oma kodus, kõrvaltoas.
Selge mõistuse hetkel dikteeris Lenin Krupskajale kirju, kõnesid, korraldusi. Krupskaja pani kõik kirja, kohendas sõnastust ja saatis kirjad neile, kellele vaja. Stalin aga oli andnud arstidele korralduse jälgida, juhi tervise huvides kahtlemata, et Lenin ennast tööga ei koormaks ja mingeid kirju ei kirjutaks. Krupskaja seda korraldust eiras ja arstid ei suutnud teda takistada.
5.märtsil 1923 dikteeriski Lenin Krupskajale kirja, millest teada saades kaotas Stalin enesevalitsemise ja sõimas vaese naisterahva, Lenini naise, armutult läbi. Aga mida see kiri, mis Stalini nii endast välja viis, sisaldas?

L.D. TROTSKILE

Täiesti salajane
Isiklik

Lugupeetud sm. Trotski!
Ma paluksin Teid väga võtta enda peale Gruusia asja kaitsmine partei Keskkomitees. See asi on praegu Stalinil ja Dzeržinskil “tagakiusamise” objektiks, ja ma ei saa loota nende erapooletusele. Isegi hoopis vastupidi. Kui Te nõustuksite selle kaitsmise enda peale võtma, siis võiksin ma olla rahulik. Kui Te millegipärast ei nõustu, siis tagastage mulle kogu asi. Ma pean seda siis Teie mittenõustumise märgiks.

Parima seltsimeheliku tervitusega Lenin
5.märtsil 1923

Lenin, olles Stalinile koha kätte näidanud, jätkas tema tagumikku togimist. Krupskaja aga oli usin dikteeritut kirja panema ja teele läkitama.

P.G. MDIVANILE, F.J. MAHARADZELE JT.

Seltsimeestele Mdivanile, Maharadzele jt.
Ärakiri seltsimeestele Trotskile ja Kamenevile

Lugupeetud seltsimehed!
Jälgin kogu hingest teie asja. Olen nördinud Ordžonikidze jämedustest ning Stalini ja Dzeržinski mahitustest. Valmistan teie jaoks kirju ja kõnet.

Lugupidamisega Lenin
6.märtsil 23

Olles taolise ägeda sõnalahinguga, Stalini poolt Krupskaja solvamise ning Taga-Kaukaasia Föderatsiooni ja NSV Liidu moodustamise küsimustes, hakkama saanud, Lenini tervis 10.märtsil halvenes järsult. 6.märtsil 1923 dikteerinud kiri jäi ta elu viimaseks. Edasiselt, kuni surmani, polnud Lenin enam mõistuse juures. Aga kas Lenin üldse kunagi oligi vaimselt täiesti terve? Maailmarevolutsioon! Ülemaailmne Föderatiivne Nõukogude Vabariik! Suurushullustus? Või on vaimsete häiretega isikutel patoloogiline vajadus võimu juurde saada, võimul olla, võimu juurde jääda? Kas ka Stalini vaimne tervis tekitab küsitavusi? Stalini poolt hullumeelse järjekindlusega läbi viidud kollektiviseerimine, Ukrainas näljahäda tekitamine, vene küla hävitamine ja põllumajanduse laostamine riigis – kõik see ei viita arukusele. Aga see, mis toimus aastatel 1937-1938 Suure Terrori ajal – mis kord vaibudes, kord ägenedes, justkui krooniline vaimuhaigus, pani Stalini tegutsema ettearvamatult ja ebaadekvaatselt, ja mis jätkus kuni Stalini surmani – kas see ikka ongi poliitilise arutluse teema, või kuulub pigem siiski meditsiinilise diagnoosi alla?
Milline oli elavamast elavama Vladimir Iljitš Lenini haigus? Kahtlemata meditsiiniline diagnoos, aga milline?
Lenin oli 1922.aasta märtsist juba haige inimene, parema käe tundetus ja üleminev halvatus (transient paresis). Samuti ilmnesid tal kõnehäired. Lenini haigus kandis üldise paralüüsi – paralysis progressiva – tundemärke; säärase füüsilise ja vaimse haiguse peapõhjuseks peetakse süüfilist, mis võis 10-20 aastat tagasi Leninit tabada.
16.detsembril 1922 rabas Leninit uus atakk, mille tagajärjel ta paremat kehapoolt tabas halvatus. Oma kirjutisi oli ta sunnitud dikteerima.
Ametlikel andmetel dikteeris Lenin 1922.aasta detsembrist kuni 1923 märtsini oma viimased kirjad. Sealhulgas ka niinimetatud Poliitiliseks Testamendiks ristitud kirjutised, mille hulgast kõige huvitavama saatusega on niinimetatud “Kiri kongressile“. Nimetatud kirjutised dikteeris ta väidetavalt Krupskajale, teise versiooni kohaselt sekretär Fotijevale. Kirjades iseloomustas ta partei kõrgemaid juhte, sealhulgas Stalinit ning soovitas parteil kaaluda Stalini sobivust partei peasekretäri ametikohale. Kiri oli ette nähtud avaldamiseks partei XII kongressil, mis toimus 17.04 – 25.04.1923, kuid seda ei tehtud, kuna väidetavalt Krupskaja otsustas selle salastada. Huvitav siinjuures on see, et haige inimene, peaaegu hull, andis iseloomustusi väidetavalt vaimselt “tervete” inimeste kohta!?
“Kiri kongressile” ilmus välja alles pärast Lenini surma, selle olevat andnud Krupskaja Zinovjevile ja seejärel osaliselt loeti see ette 23.05. – 31.05.1924 toimunud partei XIII kongressil, poolteist aastat hiljem.
Mitu kuud enne kongressi käis tihe aruelu Poliitbüroo ja Lenini lese Nadežda Krupskaja vahel, “Lenini testamendi” ehk “Kiri kongressile” avaldamise küsimustes. Kõik poliitbüroo liikmed, peale Trotski, olid vastu. Vaatamata sellele andis Krupskaja nimetatud kirja enne kongressi Zinovjevile, leninliku pärandi komisjoni liikmele. Nimetatud komisjoni kuulusid: Zinovjev, Stalin ja Kamenev. Kaks päeva enne kongressi avamist, 21.mail 1924, avaldati kiri Vanemate nõukogus, mis polnud partei ametlik, põhikirjaline organ, aga taoline nõuandev nõukogu oli olemas, sinna kuulusid mõned keskkomitee liikmed ja kohalike parteiorganisatsioonide juhid, peamiselt vanad bolševikud.
Vanemate nõukogu otsustas, et Lenini kiri tuleb keskkomiteele teatavaks teha. Kamenevile tehti kohustuseks selleks küsimuses sõna võtta. Stalinil tuli kuuletuda, sest veel ei olnud ta saavutanud parteis ainuvalitseja mõjuvõimu.
Kiri loeti keskkomitee istungil ette ainult osaliselt. See kiri, nagu paranematu haiguse käes vaevleva poliitikategelase kiri ikka, ei sisaldanud midagi erilist, aga kaks momenti kirjas tekitas üldist ärevust: esiteks, Lenin iseloomustas Trotskit kui “kõige võimekamat inimest keskkomitee käesolevas koosseisus”, ja teiseks – tegi ettepaneku kaaluda Stalini ümberpaigutamist keskkomitee peasekretäri ametikohalt, kuna ta on inimestega suhtlemisel jäme, lojaalsusest tuleb puudu ja kaldub võimu kuritarvitama.
Peale seda, kui kiri oli keskkomitee liikmetele ette loetud, sõnas Radek tema kõrval istuvale Trotskile:
“Nüüd Stalin ei julge enam teid kimbutada.”
Trotski vangutas kahtlevalt pead: “Vastupidi, nüüd me peame minema oma seisukohtades lõpuni, ja mida varem seda parem.”
Stalin, enne veel, kui avati selles küsimuses sõnavõtud, tõusis püsti ja sõnas:
“Mis seal ikka, seltsimehed, ma vist tõesti olen jäme… Iljitš tegi teile ettepaneku leida keegi teine, kelle on ainult üks hea omadus – ta on üliviisakas. Olgu, katsuge taoline leida.”
Saalist kostis hõige: “Pole viga, meid jämedustega ei heiduta, kogu meie partei on jämedakoeline, proletaarne. Arutelu mitte alustada.”

* * *

Kaganovitši naist – Maria Markovna Kaganovitšit – Stalin hoidus “mahamängimast“, kuna Kaganovitši noorem õde Roza Moissejevna Kaganovitš oli vallaline ja Maria Markovnale suur sõbranna. Roza oli noorest tüdrukust sirgunud kauniks neiuks, imepäraselt võluva kehakeelega kütkestavaks naiseks – suured mustad ja kirge täis silmad, tumedad paksud juuksed, peen talje ja sirged, kaunid jalad ning imetlusväärne, võrratu tagumik… Stalin aga oli poissmees, tegelikult küll lesk, aga milline lesk – üüratu võimuga, tegelikult tsaar, samas armastas nalja visata, kuigi tema naljad kaldusid pigem siiski niinimetatud musta huumori poole ja naistega suhtlemisel oli ta räme ja jõhkravõitu, justkui metsaline.
Lazar Kaganovitš, olles juba pikemat aega, pärast Trotski minemakihutamist üks tähtsamaid tegelasi Stalini kõrval, püüdis igati oma õde Stalini silma all hoida, teda Stalinile naiseks sokutada, seda enam, et Stalini tütar Svetlana oli kuueaastane ja vajas emalikku hoolitsust. Roza esialgu punnis vastu, tahtis nooremat, tahtis armastust, aga Kaganovitšite peres kestis juba iidsetest aegadest reegel, et noorematel õdedel ja vendadel tuleb vanema venna sõnale kuuletuda.
Abikaasat Rozast Stalinile ei saanud, aga midagi ikka sai, nagu Kremlis teati rääkida, ja seda midagi jätkus pikemaks ajaks…
Mängud Kremlis jätkusid. Nõukogude rahvas, need, keda polnud saadetud vangilaagrisse orjatööle või maha lastud, töötasid tehastes, vabrikutes ja kolhoosipõldudel; nad ehitasid sotsialismi, peagi võeti suund kommunismile – see ei olnud enam mägede taga, juba paistis horisondil…

* * *

Rong sõidab mööda tundrat, kari põhjapõtru põgeneb raudteest eemale, jääb ebalevalt seisma ja vahib imestunult seda pikka, mürisevat ja tuldsülgavat elukat. Karjus, vana tunguus, peatab oma narta, astub maha, noogutab tunnustavalt peaga ja lausub väärikalt talle veel ikka uudseid sõnu – vagun, rong, vedur, sõidab mööda raudteed, vagunites inimesed; tähendab – jälle üks laager ja tehas; laagri juurde tekkib asula, sealt saab viina…
Tunguus veel ei tea, et tulemas on uued ajad, ja pehmete, soojade, veekindlate, rohke värvikireva tikandi ja jänesenahast tupsukestega saabaste asemele pakub Nõukogude valitsus hoopis teise jalanõu – kummisääriku. Tunguusil tuleb juba lähemas tulevikus neljakümne viie kraadises külmas joosta põhjapõtrade järel kummisäärikuis, põdranahad aga on ta kohustatud andma vangilaagrite juurde asutatud varumiskontoritesse, kui just ta ei taha, et ise satub sissepoole okastraati.
Rong jõuab Magnitnaja mäe jalamile ja peatub. Inimesed väljuvad, lüüakse üles telgid, asutakse ehitama barakke, tõmmatakse okastraati. Alustatakse Magnitogorski rauasulatusahjude ehitamisega.
Kommunistlikud noored Magnitnaja mäel lähevad rivisammul ja lauldes öisesse vahetusse, öisele rünnakule. Kõik on erutatud. Need on noored, kes on igast Nõukogude Liidu kolkast siia sõitnud või jalgsi läbinud tuhandeid kilomeetreid teedeta maastikku, et ühineda kommunistlikule lööktööga. Palju on pasteldes ja sääremähistes maanoori; räbalates lapseohtu kodutuid. Nad kõik on tulnud siia õhinal, täis entusiasmi, sest ees ootavad kangelasteod, suured, enneolematud töörinde võidud. Nende keskel on endisi rahvavaenlasi, insenere ja teadlasi, kes on paranduslike tööde laagrites oma eriala peenusteni tundvate ja oma tööd armastavate OGPU seltsimeestest kasvatajate poolt ümber sepistatud; nad on võtnud tõeliselt omaks sotsialistlikku, kommunistliku mõttelaadi ja andunud kogu hingega sotsialismiehitamisele neljakümnekraadises külmas. Külm neid ei murra, ainult karastab, ja ei loe, et eririietust ei jätku; selle on laiali tassinud igat masti kulakud ja spekulandid, kes Magnitogorski töölaagri ümber luusivad. Sellest pole midagi- veel leidub nagaanisalves padruneid!
Komnoored näitavad eeskuju. Nende kõrval, nende juhendamisel töötavad veel mittetäielikult ümberkasvanud, veel mitte väikekodanlikust haigusest paranenud parandusliku töö laagri asukad – noored ja vanad, mehed ja naised. Nad mässivad oma jalad riideräbalaisse, teise samasugusega katavad näo, kaitstes end nõelteravat jääkirmest lennutava tuule eest, ja sammuvad edasi, aina edasi…
Komnoorte nooruslikult punased põsed õhetavad, töö käib täie hooga: energiline, entusiastlik füüsiline töö annab sooja kehale, pakub rõõmu südamele, paneb vere keema, ergutab armastust…. Ehitustandrile üles seatud valjuhääldist kostab pidulik, ülev, kangelastegudele kutsuv laul.

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit oli jõudnud pöördumatult sotsialismi ja sammus kommunismile, see juba terendas horisondil… Mahalastute ja vangilaagrites istuvate vanemate lapsed elasid ja kasvasid lastekodudes. Õnnelikud lapsed, need, kellede vanemad pääsesid vangilaagrist, küüditamisest või mahalaskmisest, sammusid punaste kaelarättide lehvides rivisammul ja laulsid rõõmsal häälel; laulu laulsid ka lastekodude lapsed.

Me süda kerge on lõbusast laulust,
ta iial igatsust tunda ei saa.
Ja linnad laulavad meiega laulu
ja laulu laulavad tehased ja maa.

Refr: Meil laulud aitavad elada, võita,
sest laul kui seltsimees kutsub ja viib.
Ja neid, kes lauluga sammuvad kõikjal,
ei iial kohuta lahingud ja piin.

* * *

Kremli “blatnoid” jätkasid kaardimängu. Mõeldi välja üha uusi, enneolematuid panuseid. Lazar Moissejevitš Kaganovitšil trehvasid alati olema käes head kaardid. Siiski polnud asi ainult kaartides, tal oli kaasasündinud hoolsus, püüdlikkus ja visadus – kõik inimest õilistavad ja edasiviivad omadused. Kui tema suguvõsas oli juuksur, siis oli ta hea juuksur, kui habemeajaja, siis hea habemeajaja, kui viiuldaja, siis suurepärane kunstnik, kui väikeärimees, siis osav ärimees, kui raamatupidaja, siis täpne raamatupidaja, kes alluvate vastu nõudlik ning ülemuste ees alandlik. Ja kui Lazar sirgus, astus bolševike parteisse ja asus ehitama sotsialismi, rajama paranduslike tööde laagreid, läbi viima põllumajanduse kollektiviseerimist, siis tegi ta seda sama innu ja hoolega, nagu see talle Looja poolt oli antud. Need suurepärased omadused aitasid temal, usinal iseõppijal, kes polnud päevagi koolis käinud, olla pikki aastaid Stalini paremaks käeks, olla kindel ja nutikas, samas kuulekas mängupartner; ta oli, nagu Hruštšov armastas öelda – hea kommunist.
Lisaks igapäevastele Stalini mängupartneritele olid laua taga istet võtnud uued mängurid, õnnistatud ja ihaldatud poliitbüroo uued liikmed Nikita Hruštšov ja Lavrenti Beria. Ootamatult, 5.märtsil 1953, astus kaardilaua juurde hoopis isevärki mängur – selleks oli Surm. Stalinil oli äss. Surm käis välja punase jokkeri, ja nõudis panusena Stalini elu. Stalin, enne kui ta hinge heitis, jõudis veel ähvardada Hruštšovi ja Beriat sõrmega, justkui oleksid nad sohki teinud ja Surmaga kokku mänginud.
Surmaga kokkumängus oli teatud iva, ja nüüd juba Hruštšov, et jälgi segada, käis välja musta jokkeri ja käskis maha tappa kompartei viimased “patuoinad” – NSVL NKVD rahvakomissar Beria lasti maha 23.detsembril 1953 ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister Viktor Semjonovitš Abakumov lasti maha 19.detsembril 1954.
Lazar Kaganovitš jäi veel mõneks ajaks mängima ja kaarte segama, kuid mitte kauaks. 29.juunil 1957 arvati ta NLKP KK Poliitbüroo liikmest välja – tema mängud olid mängitud.
Nikita Hruštšov segas kaarte ja jätkas mängu. 1956.aasta 25.veebruaril, partei XX kongressi hommikusel kinnisel istungil tegi NLKP Keskkomitee esimene sekretär Nikita Sergejevitš Hruštšov eriettekande teemal “Stalini isikukultusest ja selle tagajärgedest”.
Hruštšov valas “krokodillipisaraid”, süüdistas kõiges Stalinit, õigustas ennast ja oma seltsimehi.
“Stalini tekitatud kurjus tegi meie maale suurt kahju, hukkus sadu partei- ja nõukogude töötajaid, kõrgeid sõjaväejuhte, sealhulgas Tuhhatševski, andekas väejuht. Igasugust kurjust tuleb häbimärgistada. Ei tohi loota sellele, et kõik oleks nagu juba minevikus. Meile on vaja partei puhastamist, on vaja näidata, et nõukogude võimu kindlustamiseks ja marksismi-leninismi ideede kindlustamiseks ei olnud vaja niisugust verevalamist. Teine lugu, kui toimus revolutsioon ja küsimus seisnes võimu vallutamises töölisklassi poolt. Siis olid ohvrid vältimatud, oli käimas läbimurre, murdus ja varises kapitalistlik kord, kinnistati uut ideoloogiat. Need olid õigustatud ohvrid – neid nõudis revolutsiooniline otstarbekus.”
Nikita Hruštsov oma ettekandes nuttis taga Stalini repressioonides tapetud parteitegelasi ja väejuhte. Samas ei maininud ta kordagi, et nende samade parteijuhtide ja kodusõjaveteranide käed olid küünarnukini lihtsate, süütute inimeste verega määritud; ka sellesama Tuhhatševski käed. Venemaa kodusõjas tapeti miljoneid, miljonites perekondades oli lein, sajad tuhanded pered hävitati, sajad tuhanded lapsed kerjasid karjadena mööda Venemaad ringi, majanduses valitses kaos. Õigustatud ohvrid?
Siinjuures tahaks öelda Hrustšovile – Nikita, sa oled ju leninlane! Aga mäletad mida ütles Vladimir Iljitš Lenin, esinedes kõnega III Internatsiooni kongressil 4.märtsil 1919. Ei tule meelde, või ei taha mäletada? Tuletan meelde – Lenin ütles järgmist, ütles sütitavalt ja veenvalt:
“Ees seisab maailmarevolutsioon. Meie, bolševikud, nõuame ei vähemat ega rohkemat, me nõuame ülemaailmset kommunismi, me nõuame Ülemaailmset Föderatiivset Nõukogude Vabariiki.”
Nu, Nikita, mida sa selle peale ütled? Ah?
Maailmarevolutsioon oleks endaga kaasa toonud ülemaailmse kodusõja, selles oleks tapetud sadu miljoneid inimesi: vend venna vastu, pojad isade vastu; oleks hävitatud sadu tuhandeid kodusid; kodusõda oleks tähendanud kümneid miljoneid lesestunud naisi ja sadu miljoneid kodutuid lapsi, lisaks kõigele rusudes majandus kogu maailmas.
Nikita, mida sa selle peale kostad, vana leninlane? Revolutsiooniline otstarbekus?
1960.aasta. “Neetud” intelligents tundis mõningat kergendust – kommunistlik partei laskis kaelarihma lõdvemaks, kuigi keti pikkus jäi samaks. Rõõmustati: “Sula, sula…!“ 1962.aastal avaldas Riiklik Kirjastus kompartei peasekretäri Nikita Hruštšovi loal Aleksander Solženitsõni teose “Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ Raamatu peategelasteks on positiivsed poliitvangid ja pahad vangivalvurid, aga kommunistlikku parteid, vangilaagrite “peakonstruktorit”, ei mainitud selles jutustuses kordagi. Nõukogude kirjanik Aleksandr Tvardovski kirjutas raamatule eessõna, aga ka selles ei mainitud kommunistlikku parteid, justkui puudus sunnitöölaagritel vähemgi seos komparteiga, otsekui oleksid laagrid rajanud ja täie võimsusega tööle rakendanud ainuüksi isepäised NKVD vangivalvurid.
Sula, sula… Linnades oli tunda kevade hõngu… Maal aga puhusid hoopis teised tuuled. Kolhoosnikute kaela ümber tõmmati rihm pingule: isiklikuks kasutamiseks põllulapp – 0,6 ha asemel vaid 0,3; üks lehm, mitte rohkem; lehmale luhal heina tegemine – mitte lubada. Revolutsiooniline otstarbekus?
Pärast taolist “otstarbekat” keeldu külad inimestest tühjenesid, ja tekkis pidev toiduainete nappus kogu Nõukogude Liidus kuni selle “õigusriigi” lagunemiseni.
Ja lõpetuseks Nikita, mäletad mida sa ütlesid partei XX kongressi kinnisel istungil 25.veebruaril 1956? Sa ütlesid: “Ei tohi loota sellele, et kõik oleks nagu juba minevikus…” See kehtib ka sinu kohta, Nikita.

* * *

Lazar Kaganovits, tänu sellele, et tema õde oli imekaunis Roza, kes Stalinile, tagasihoidlikult öeldes, meeldis, ei saanud tunda tragöödiat – mahalaskmist või naise vangistamist. Küll aga, elades üheksakümne seitsme aasta vanuseni, sai edaspidiselt temale osaks kohutav meelehärm. Meelehärmi tekitas peasekretär Brežnevi tühipaljas, tunde kestev loba. Seejärel, pärast Brežnevi kolksuga haudaviskamist, tekitasid meelehärmi kaks elavat laipa, Andropov ja Tšernenko, kah kommunistliku partei peasekretärid, ja seejärel peasekretär Gorbatšov oma glasnostiga; rahvale arusaamatud loosungid, uued, kapitalistlikud hüüdlaused… Riik pudenes laiali, justkui liiv sõrmede vahelt. Kõik see tekitas vanale bolševikule meelehärmi.
Lazar Kaganovits kõndis käed seljal, küll mitte raudus, oma korteri lähedasel puiesteel, Frunze kaldapealsel Moskvas, ja mida ta nägi – igal pool müügiputkad, šašlõtsnajad, pelmennajad ja kooperatiivid – jälle neetud NEP tagasi! See tekitas meelehärmi. Mille nimel sai elatud? Kas ainult selleks, et osaleda Poliitbüroo istungitel, juua Stalini linnalähedases suvilas viina, seda karskele inimesele jälki vene viina, seksida Poliitbüroo istungite vahelisel ajal, kui mahti sai, oma naise Mariaga, seejuures saada hakkama ainult ühe tütrega? Jah, Maia on hea tütar, aga ikkagi… Kas sai istutatud puu, ehitatud maja, tehtud poeg? Mitte midagi! Lööktööga, vangide orjatöö abil ehitati kaevandused, tehased ja vabrikud. See oli hea, oli otstarbekohane ja vajalik. Aga perestroika? Sotsialism hävines, ja selle idioodi Hruštšovi ajal silmapiirile kerkinud kommunism oli juba ammugi vajunud tagasi horisondi taha. See tekitas meelehärmi, kohutavat meelehärmi…
1991.aastal, vahetult enne surma, nägi Lazar Kaganovits ära Nõukogude Liidu lagunemise. See ei olnud tragöödia, sest vana bolševik märkas ja tundis, kuhupoole asjad liiguvad; ei, see polnud tragöödia. Tragöödia oleks olnud Lubjanka või Butõrka vangla, Belomori paranduslike tööde laager, mahalaskmine Moskva lähedasel Kommunarka küla karjääris; aga neetud perestroika, hullem kui NEP, ja glasnosti möla – see tekitas meelehärmi, kohutavat meelehärmi…
Surres ohkas üheksakümne seitsme aasta vanune Lazar Moissejevitš Kaganovitš raskelt, justkui hinge puhastuseks, ja pomises andekspaluvalt:
“Oh, minu armas õeke Roza! Sinu eneseohverdused, armumängud, andumused Stalinile, ja kõik muu säärane…; näljahäda, sajad tuhanded vangistatud ja küüditatud, kümned tuhanded mahalastud, miljonid hukkunud, kolhoosid ja sovhoosid, partei koosolekud ja konverentsid, pleenumid ja kongressid, poliitbüroo istungid – kõik see oli täiesti asjata…”

Viimsis, 2011

Isikuandmed, sõnaseletused ja dokumendid.

Abakumov Viktor Semjonovitš – aastast 1934 Paranduslike Tööde Laagrite ja Töölisasulate Peavalitsuse 3.Operatiivosakonna 3.jaoskonna volinik ja operatiivvolinik. Alates 25.veebruarist 1941 NSV Liidu siseasjade rahvakomissari (Beria) asetäitja. 4.maist 1946 NSV Liidu riikliku julgeoleku minister. Vahistati 12.juulil 1951 süüdistatuna “sionistliku vandenõu” varjamises. Kohus toimus Leningradis 12-14.detsembrini 1954 ning hoolimata vahepeal toimunud Jossif Stalini surmast ning Lavrenti Beria hukkamisest, mõisteti Abakumov uue NSV Liidu juhtkonna, Nikita Hruštšovi heakskiidul NSV Liidu Ülemkohtu väljasõiduistungil süüdi 19.detsembril 1954 ja samal päeval ka hukati.
Andrejev Andrei Andrejevitš – enne revolutsiooni Peterburgi padrunitehase tööline. 1920 – 1922 Ülevenemaalise Ametiühingute Kesknõukogu sekretär. 1922 – 1927 Raudteelaste ametiühingute liidu keskkomitee esimees ja ühtlasi 1924 – 1925 ÜK(b)P KK sekretär. 1926-1930 kommunistliku (bolševike) partei poliitbüroo liikmekandidaat, 1932 – 1952 poliitbüroo liige. 1927 – 1930 partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. Viis läbi vägivaldse ja rohkete repressioonidega põllumajanduse kollektiviseerimise Põhja-Kaukaasias, laostas õitsvad staniitsad, mille tulemusena tekitati Donimaal ja Kubanis suur näljahäda. 1931 – 1935 NSV Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitja. 1935 – 1945 ÜK(b)P KK sekretär.
Andrejev ise repressioonide alla ei sattunud, suri loomulikku surma.
Averbahh Leopold Leonidovitš – kirjanduskriitik ja publitsist, parteilise kirjanduse aktiivne toetaja, koos Maksim Gorki ja Semjon Firiniga toimetas raamatu “Stalini-nimeline Valge Mere – Balti mere kanal. Ehituse ajalugu”. 26.05.1937 heideti Kirjanike Liidust välja , arreteeriti süüdistatuna “kirjanduslikus trotskismis” ja 14.augustil 1939 lasti maha.
Bauman Karl Janovitš – 29.aprillist 1929 kuni 26. juunini 1930 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat, 29.aprillist 1929 kuni 4.veebruarini 1932 ÜK(b)P KK sekretär. Ta oli tulihingeline, iga hinna eest ja vahendeid valimata põllumajanduse kollektiviseerimise pooldaja; üks kaalukamatest näljahäda põhjustajatest Venemaal ja Ukrainas. 1934-1937 ÜK(b)P KK osakonnajuhataja. Arreteeriti 12.oktoobril 1937 ja uurimise käigus suri Lefortovo vanglas Moskvas.
Beria Lavrenti Pavlovitš – alates 1932 ÜK(b) Taga-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. 1938.aastast NKVD rahvakomissar. 26.06.1953 arreteeriti, mõisteti surma ja hukati 23.detsembril 1953.
Berman Matvei (Mota) Davõdovitš (Davidovitš) – alates 15.juulist 1930 Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) Laagrite Peavalitsuse ( GULag) ülema asetäitja, 9.juunist 1932 OGPU GULag-i ülem. Alates 1936.aastast ühtlasi NKVD rahvakomissari asetäitja küüditamiste alal. Berman oli üks aktiivsemaid sunnitöölaagrite (paranduslike tööde laagrite) laialdase võrgu asutajaid kogu Nõukogude Liidu territooriumil. Nimetatud laagrites hakati ulatuslikult kasutama vangide orjatööd “sotsialistlikus ülesehitustöös“. Aastatel 1936 -1937 juhtis sadu tuhandeid inimelusid nõudnud Moskva – Volga kanali ehitamist. Augustist 1937 – detsember 1938 NSV Liidu Side rahvakomissar. 24.detsembril 1938 arreteeriti otse Georg Malenkovi kabinetis ja hoiti Lubjanka vanglas. Mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses ja 7.märtsil 1939 lasti Kommunarka küla karjääris maha.
Blücher Vassili Konstantinovitš – 1921-1922 Kaug-Ida Vabariigi sõjaväe rahvakomissar ja rahvarevolutsioonilise armee ülemjuhataja. 1923-1927 peamine nõukogude sõjaline nõuandja Hiina revolutsioonilise valitsuse juures Kantonis. 1929-1938 Kaug-Ida Eriarmee juhataja. Blücher arreteeriti 22.oktoobril 1938 ja piinati surnuks. Peale surma, 10.märtsil 1939 võeti talt postuumselt Nõukogude Liidu marssali auaste ning ta mõisteti surma spionaaži eest Jaapani kasuks ja osaluse eest parempoolses nõukogudevastases organisatsioonis.
Blücher oli kolm korda abielus. Tema esimene ja teine naine ning vend lasti maha, kolmas naine sai kaheksa aastat sunnitööd.
Buhharin Nikolai Ivanovitš – Oktoobrirevolutsioonist osavõtja, ÜK(b) P KK Poliitbüroo liige 02.06.1924 – 17.11.1929, 1926-1929 Kominterni juht. Sattus Staliniga vastuollu ja hukati 1938.aasta märtsis.
Bulganin Nikolai Aleksandrovitš – aastatel 1931-1937 Moskva Nõukogu esimees, 1937-1938 Vene Föderatsiooni Rahvakomissaride Nõukogu esimees, 1938-1945 NSV Liidu Riigipanga juhatuse esimees. Suri loomulikku surma 24.veebruaril 1975.
Dzeržinski Feliks Edmundovitš (Feliks Dzieržyński) – peale Oktoobrirevolutsiooni asus Lenini initsiatiivil looma Ülevenemaalist kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni. 20.detsembril 1917 kinnitas Rahvakomissaride Nõukogu Ülevenemaalise Erakorralise komisjoni (ВЧК) asutamise ja selle esimeheks määrati Dzeržinski, seega oli ta esimene tšekist. Hiljem, kui erakorraline komisjon reorganiseeriti GPU-ks, siis OGPU-ks ja KGB-ks, nimetasid nende organite töötajad ikka end tšekistideks. Dzeržinski viis läbi julmi repressioone teisitimõtlejate vastu, kasutas massilist terrorit ja provokatsioone. Seisis selle eest, et tšekistidel oleks õigus kohaldada mahalaskmisi ilma kohtuta. Peale atentaati Leninile, väidetavalt menševik Kaplani poolt 1918.aastal, viis läbi “punase terrori”. 1922 – 1926 GPU (OGPU) esimees. 1923.aastal juhatas komisjoni, mis uuris konflikti partei Taga-Kaukaasia kraikomitee ja gruusia kommunistide vahel seoses astumisega Nõukogude Liitu. Olles repressioonides halastamatu ja arvestades ulatuslikku korralagedust ja vargusi raudteel, anti Dzeržinskile lisaülesandena teede rahvakomissari ametikoht. Pooldas riigiaparaadi ja majanduse karmikäelist juhtimist ning halastamatut võitlust igat masti kontrrevolutsionääridega. 20.juulil 1926 esines ägeda kõnega partei keskkomitee pleenumil, seejärel tundis ennast halvasti ja sama päeval suri südamerabandusse. Maeti Kremli müüri äärde.
Džugašvili (Stalin) Jossif Vissarionovitš – 1917 – 1923 rahvusasjade rahvakomissar, 1919 – 1920 riigikontrolli rahvakomissar, 1920 – 1922 Vene Föderatsiooni töölis-talupoegade inspektsiooni rahvakomissar, 1922 – 1925 Üleliidulise Töölis-Talupoegade Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretär, 1925 – 1934 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär, 1934 – 1952 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei sekretär, 1952 – 1953 NSV Liidu Kommunistliku Partei sekretär. Poliitbüroo liige 25.03.1919 – 05.03.1953. Suri väidetavalt loomulikku surma 5.märtsil 1953.
Enukidze Avel Safronovits – alates oktoobrist 1918 Ülevenemaalise ja hiljem Üleliidulise Kesktäitevkomitee liige ja sekretär. 1937.aastal arreteeriti süüdistatuna spionaažis ja 30.10.1937 lasti maha.
Eihe Robert (Roberts) Indrikovitš – alates 1925.aastast partei keskkomitee liikmekandidaat, juulist 1930 ÜK(b)P KK liige, veebruarist 1935 poliitbüroo liikmekandidaat. Alates 1929.aastast – partei Siberi kraikomitee esimene sekretär, alates 1930 – partei Lääne-Siberi kraikomitee esimene sekretär. Kollektiviseerimise ja talupoegade kulakuks tegemise aktiivne organisaator. Üks olulistest näljahäda põhjustajatest Venemaal ja Ukrainas. 7.märtsil 1933 tegi Eihe Stalinile ettepaneku asutada põhjapiirkonda, Narõmi, küüditatute eriasundus 500 000-le inimesele. Tema juhendamisel represseeriti Siberis kümneid tuhandeid inimesi, tuhanded neist lasti maha; ta kuulus ka ise OGPU “troikasse“. Eihe ja Nikita Sergejevitš Hruštšov olid “absoluutsed rekordiomanikud” poliitbüroole taotluste esitamises mahalaskmisele kuuluvate isikute limiitide suurendamiseks. Seejuures toetuti NKVD käskkirjale nr 00447, mis nägi ette, et mahalastavate limiidid kehtestab partei keskkomitee ja tema poliitbüroo. 29.aprillil 1938 Eihe arreteeriti, teda süüdistati “läti fašistliku organisatsiooni” asutamises. Teda kuulati üle korduvalt Beria osavõtul, piinati ja peksti silm välja. 2.veebruaril 1940 mõisteti Eihele surmanuhtlus ja samal päeval lasti maha.
Eihmans Fjodor Ivanovitš (Eihmans Teodor) – 13.oktoobrist 1923 Solovetsi Erilaagri ülem. (Mais 1926 Eihmansi taotlusel vähendati poole võrra röövimistes ja banditismis süüdistatud vangi Frenkeli karistust ja aasta pärast ta vabastati karistusest ennetähtaegselt ning endine vang asus OGPU teenistusse. Frenkel lõpetas oma karjääri NKVD kindral-leitnandi auastmes). Maist 1929 edutati Eihmans OGPU Eriosakonna ülemaks (vastuluure). 25.aprillist kuni 16.juunini 1930 OGPU GULagi ülem. 1930 – 1932 juhtis OGPU ekspeditsiooni Kara mere äärde. Selles piirkonnas oli leitud värviliste metallide maardlaid ning OGPU asus organiseerima sunnitöö (parandusliku töö) laagreid, et kindlustada kaevandused tööjõuga. Aastatel 1932 – 1937 juhtis Eihmans NKVD keskaparaadis šifreerimisega seotud osakondi. 22.juulil 1937 arreteeriti, NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium mõistis ta süüdi “NKVD-sisese vandenõu” organiseerimises ja 3.septembril 1938 lasti Eihmans maha.
Firin (Pupko) Semjon Grigorjevitš – 1930.aastal OGPU eriosakonna ülem. Alates 1932.aastast OGPU GULagi ülema asetäitja ja BelBaltLag-i (Belomorkanali vangilaagrite) ülem. Peale Belomorkanali valmimist määrati OGPU käskkirjaga nr 0107 28.septembrist 1933 Moskva-Volga kanali ehitamist alustava vangilaagri Dmitlag-i ülemaks ja ühtlasi oli ka GULagi Peavalitsuse ülema asetäitjaks. Firin oli üks Belomorkanali ehitamist ülistava raamatu “Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehituse ajalugu” toimetajatest (teised kaks olid Gorki ja Averbahh). Nimetatud toimetajad kirjutasid ka eelnimetatud raamatu mõned peatükid. 9.mail 1937.a.kõrvaldati Firin kõigilt ametipostidelt, 28.mail 1937 arreteeriti, mõisteti süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses ja 14.augustil 1937 lasti maha Moskva lähedases Kommunarka küla karjääris.
Frenkel Naftali Aronovitš – arreteeriti 1923.aastal OGPU poolt süüdistatuna banditismis. 14.jaanuaril 1924 mõisteti surmanuhtlus, mis asendati 10-aastase vangistusega. Saadeti karistust kandma Solovetsi erilaagrisse. Laari ülema F.I. Eihmansi taotlusel vähendati 1926.aastal karistust poole võrra ja 1927.aastal vabastati karistusest ennetähtaegselt ning 5.mail 1927 võeti tööle OGPU organitesse. Töötas Moskvas OGPU Laagrite Valitsuses tootmiseosakonna juhatajana, seejärel Belomorkanali ehitusel tööde juhataja alates 1931 kuni kanali valmimiseni 1933. 28.augustil 1933 määrati Baikali-Amuuri raudteed ehitava vangilaagri ülemaks, samal ajal oli ka Baikali-Amuuri OGPU-NKVD ülem kuni 22.maini 1938. Seejärel Kaug-Ida NKVD raudteid ehitava peavalitsuse ülem. 26.veebruaril moodustati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus raudteid ehitavate vangilaagrite peavalitsus Moskvas ja Frenkel määrati selle ülemaks, ühtlasi oli ta NKVD GULagi ülema asetäitja. Teenis KGB kindralleitnandi auastmeni. 28.aprillil 1947 läks erru tervislikel põhjustel. Organitest saadeti ta pensionile auavalduste ja aumärkidega. Suri loomulikku surma 1960.aastal Moskvas.
Gološtšekin Filipp (Šaja) Isaakovitš – Jekaterinburgis ööl vastu 17.juulit 1918 tsaariperekonna tapmise organiseerija; 1924-1933 Kasahstani Kommunistliku Partei esimene sekretär. Kollektiviseerimise käigus hävitas kasahhide loomapidamise. Nälga suri 1 miljon 750 tuhat kasahhi ja teisi kohalikke rahvaid, tuhandeid inimesi tapeti. Rändrahvad pidid ühismajandisse ära andma mitte ainult lehmad, lambad ja hobused, vaid ka koerad, kassid ja haned. 1933-1939 NSV Liidu Peaarbiiter. Arreteeriti 15.10.1939, viidi Kuibõševi ja hukati 28.10.1941 Barboši küla lähedal.
Hatajevitš Mendel Markovitš – 1925 partei Tatari oblastikomitee esimene sekretär, 1928 partei Kesk-Volga kraikomitee esimene sekretär, 1933 partei Dnepropetrovski oblastikomitee esimene sekretär, alates 17.03.1937 Ukraina Kommunistliku partei teine sekretär; 1932-1937 Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige. Saatis 5.novembril 1937 koos Vjatšeslav Molotoviga partei oblastikomiteedele direktiivi, milles nõuti iga hinna eest, kiirete ja halastamatute repressioonidega, viljavarumise plaani täitmist. Hatajevitš arreteeriti 09.juulil 1937, 27.oktoobril 1937 mõisteti süüdi kontrrevolutsioonilises terroristlikus tegevuses ja 30.oktoobril 1937 lasti maha.
Hruštšov Nikita Sergejevitš – 1929 astus Stalini-nimelisse Tööstusakadeemiasse Moskvas, kus valiti parteikomitee sekretäriks. Jaanuarist 1931 kuni 1932 partei Moskva Baumani ja seejärel Krasnaja Presnja rajoonikomitee sekretär, 1932 – 1934 Moskva parteikomitee teine, ja seejärel esimene sekretär ja Moskva oblastikomitee teine sekretär, 1935 – 1938 Moskva oblastikomitee ja linnakomitee esimene sekretär. Jaanuarist 1938 kuni märtsini 1947 Ukraina Kommunistliku partei esimene sekretär. Poliitbüroo liige 22.03.1939 – 14.10.1964. Võttis aktiivselt osa repressioonidest Ukrainas, taotles pidevalt Poliitbüroolt mahalaskmisele kuuluvate isikute limiitide suurendamist.
Peale Stalini surma sai NSV Liidu Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks.
Partei XX kongressil (14-25.02.1956) esines Hruštšov ettekandega “Stalini isikukultusest”. Ettekandes üritas ta Kommunistlikku parteid ja iseennast puhtaks pesta Stalini valitsemise ajal toimunud repressioonidest. Ettekande kohaselt olid kõiges süüdi isiklikult Stalin ja OGPU, KGB kõrgemad juhid – Jagoda, Ježov, Beria, aga mitte Kommunistlik Partei, tema juhtorganite ja juhtorganitesse valitud isikute näol. Ettekandes ei maininud Hruštšov kollektiviseerimisel toimunud repressioone ega näljahäda Venemaal ja Ukrainas, ja ka 1937-1938 terrorit lahates pööras tähelepanu ainult kõrgemate partei- ja riigiorganite ning sõjaväejuhtide represseerimisele, kuigi vangistati ja hukati miljoneid süütuid inimesi. Hruštšov jättis XX kongressi ettekandes targu mainimata, et kõik Stalini valitsemise ajal toimunud kohutavad ja ulatuslikud repressioonid algatati ja viidi läbi juhindudes Kommunistliku partei kongressidel välja öeldud seisukohtadest, partei kongresside ja konverentside resolutsioonidest, keskkomitee ja poliitbüroo otsustest ja määrustest. Lisaks sellele andis repressioonidele hoogu massiline parteiline propaganda ajalehtedes ja raadios, kihutuskõned ja pealekaebajate, “Pavel Morožovite” heroiseerimine.
Hruštšov suri loomulikku surma.
Inber Vera (sünnilt – Špentser) – elas koos esimese mehe Natan Inberiga 1910-1914 Pariisis ja Šveitsis. Pariisis avaldas ka oma esimese luulekogumiku. 1914 saabus Moskvasse, kuulus mitmetesse kirjanduslikesse gruppidesse, 1924-1926 töötas ajalehekorrespondendina Pariisis, Brüsselis ja Berliinis. Toetas parteilist kirjandust. Suri loomulikku surma.
Jagoda Genrihh Grigorjevitš (Enoh Geršenovitš Ieguda, Genah Girševitš Ieguda) – 1921.aastal määrati Genrihh Jagoda NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) esimehe Vjatseslav Menžinski esimeseks asetäitjaks ja nõukogude sõjaväes ja laevastikus lojaalsuskontrolli teostava Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse eriosakonna ülemaks. Sisuliselt oli Jagoda OGPU ülem juba 1926.aastast, kuna OGPU juht Vjatšeslav Menžinski põdes ja viibis pidevalt tööst eemal.
Jagoda otsesel juhendamisel asutati BelBaltLag Belomorkanali ehitamiseks ja DmitrLag Moskva – Volga kanali ehitamiseks.
Oma kiire karjääri eest võlgnes Genrihh (Enoh) tänu Üleliidulise Kesktäitekomitee esimehe Jakov Sverdlovi perekonnale. Nooruses töötas ta Sverdlovi isa graveerimistöökojas. Jagoda naine oli Ida Averbahh (Sverdlovi sugulane).
1934.aastal, pärast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) moodustamist ja Menžinski surma, tõusis Jagoda siseasjade rahvakomissariks. 1936.aastal arreteeriti. NKVD rahvakomissariks määrati Ježov. Jagoda mõisteti süüdi “paremtrotskistide bloki “ asjas ja lasti maha.
Jakovlev (Epštein) Jakov Arkadjevitš – 1927 – 1930 ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni presiidiumi liige, Alates 8.detsembril 1929 NSV Liidu Maaviljeluse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, ühtlasi Ülevenemaalise Põllumajanduskollektiivide Nõukogu (“Kolhoostsentr”) esimees. Viis aktiivselt ja vahetult läbi põllumajanduse kollektiviseerimist, pooldas selle kiiret teostamist. Omas olulist rolli näljahäda tekkimises Venemaal ja Ukrainas aastatel 1932 – 1933. 10.aprillist 1934 ÜK(b)P KK põllumajandusosakonna juhataja, alates 27.juulist kuni 8.augustini 1937 täitis ajutiselt Valgevene Kommunistliku (bolševike) Partei esimese sekretäri kohuseid, viis Valgevenes läbi ulatuslikke repressioone, arestides niinimetatud “natsionaal-fašiste”. 12.oktoobril 1937 Jakovlev (Epštein) arreteeriti, mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt süüdi kuulumises kontrrevolutsioonilisse terroristlikku organisatsiooni ja 29.juulil 1938 lasti maha.
Ježov Nikolai Ivanovits – 1927-1929 ÜK(b)P KK osakonnajuhataja asetäitja; 1929-1934 Maaharimise rahvakomissari asetäitja (kollektiviseerimise kõrgperioodil) ja samal ajal ÜK(b) P Parteikontrolli komisjonis Lazar Kaganovitši asetäitja. 1934.a partei XVII kongressil valiti keskkomitee liikmeks, alates 01.02.1935 keskkomitee sekretär, kureeris julgeolekuorganeid. 26.septembrist 1936 NKVD rahvakomissar, vahetades välja Jagoda. Novembrist 1938 Veetranspordi Rahvakomissariaadi rahvakomissar. Tema asemel asus NKVD rahvakomissarina tegutsema Lavrenti Beria. 10.aprillil 1939 Ježov arreteeriti, 3.veebruaril 1940 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Ježovi surma ja ta hukati 4.veebruaril 1940.
Kaganovitš (Kogan) Lazar Moissejevitš – 1925.aastast Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär. 1926.aastast ÜKP (B) KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja 1930 Poliitbüroo liige. 1928.aasta juulist kuni 1939 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei sekretär. Stalini veendunud pooldaja. Aprillist 1930 kuni märts 1935 Moskva linnakomitee esimene sekretär. Olles Keskkomitee sekretär ja KK põllumajandusosakonna juhataja aastast 1929 – 1934, juhtis vahetult kolhooside ja sovhooside moodustamist.
1934-35 KK Parteikontrolli komisjoni esimees. 1934 juhtis keskkomitee transpordiosakonda ja 1935 NSV Liidu Teede Rahvakomissariaadi rahvakomissar ning ühtlasi 1937.aastast NSV Liidu Rasketööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissar. 1939.aastast NSV Liidu Kütuse ja Naftatööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissar ja 1938.aastat ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja.
1946 – 1947 Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ning märtsist 1946 lisakohustusena Ehitusmaterjalide tööstuse minister.
Alates 1947 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, märtsist 1953 esimehe esimene asetäitja. 1952 aastast KP KK Presiidiumi liige.
Juulist 1930 kuni 1952 Poliitbüroo liige.
1955 – 1956 NSV Liidu Ministrite Nõukogu töö- ja töötasu Komitee esimees, 1956 – 1957 Ehitusmaterjalide tööstuse minister.
Suure Terrori ajal oli Kaganovitš Stalinile kõige lähedasem kaastöötaja ja osales mahalaskmisele määratud isikute nimekirjade kinnitamisel koos parteisekretär Staliniga. Kaganovitši allkiri on 189 nimekirjal, mille järgi mõisteti süüdi ja lasti maha enam kui 19 000 inimest.
Näiteks, 26.aprillil 1938 Kaganovitš koos Stalini, Molotovi, Vorošilovi ja Ježoviga viseeris nõustuvalt Irkutski oblastikomitee sekretäri Filippovi taotluse suurendada mahalaskmisele kuuluvate isikute limiiti veel 4000 isiku võrra.
1957.aastal tunnistati ta Molotov-Malenkov-Kaganovitši parteivastase grupeeringu liikmeks ja saadeti väikestele ametikohtadele. Detsembris 1961 heideti parteist välja. Suri 25 juulil 1991 üheksakümne seitsme aasta vanuselt. Maetud Novodevitsje kalmistule.
NSV Liidu Kommunistliku Partei peasekretär ja Nõukogude Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšov sõnas teleesinemises õudusega hääles:
“Stalin – see oli üleni verega määrdunud inimene. Ma nägin tema resolutsioone surmamõistetute nimekirjadel, mida ta viseeris pakkide kaupa koos Molotovi, Vorošilovi, Kaganovitši ja Ždanoviga.”
Kalinin Mihhail Ivanovitš – peale Sverdlovi surma 1919.aastal, määrati Lenini initsiatiivil Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks. 1922.aastast NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimees ja jaanuarist 1938 – NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. 1926 – 1946 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. 25.oktoobril 1938 arreteeriti Kalinini naine Jekaterina (sünnipärase nimega – Jekaterina Iogannovna Lorberg). Määrati viisteist aastat vangistust. Ustvõmlaagris pesi vangide pesu. Vabanes armuandmisega 11.06.1945. Naisel polnud mingit süütegu, ta arreteeriti Stalini ja tema kamba poolt lihtsalt selleks, et teha Kalininile ninanipsu. 1940.aastal hääletas Kalinin Poliitbüroos Poola vangide Katõnis mahalaskmise poolt. Oli kuulekas Stalini käsutäitja. Kuigi faktiliselt Nõukogude Liidu president, ei omanud ta mingit praktilist võimu; määrustes, seadlustes ja seadustes kordas tema juhitav riigiorgan kõrvalekaldumatult partei direktiive ja määruseid. Ja mis võimu saigi olla mehel, presidendil, kes oma ilmsüüta naist, oma Jekaterinat, oma armast eestlannat ei suutnud päästa vangistusest. Kalinin suri 1946.aastal ja maeti Kremli müüri äärde.
Kamenev (Rozenfeld) Lev Borisovitš – märtsist 1919 kuni 1.januarini 1926 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. Aastatel 1924 – 1925 toetas Stalinit, peale seda ilmnesid nende vaadetes erinevused ja tekkis vastasseis. Alates 1924.aastast kuni 16.jaanuarini 1926 oli Kamenev NSV Liitu Töö- ja Kaitsenõukogu esimees. 1927.aastal, XV parteikongressil, heideti parteist välja. 1928 taastati partei liikmelisus. 1932.aastal heideti uuesti parteist välja, 1933.aastal võeti parteisse tagasi. Detsembris 1934 Kamenev arreteeriti ja 16.jaanuaril 1935 süüdistatuna kuulumises gruppi “Moskva keskus”, mõisteti viis aastat türmi. 27.juunil 1935 esitati süüdistus “Kremli raamatukogu ja Kremli komendatuuri” asjas ja mõisteti kümme aastat türmi. Augustis 1936 esitati süüdistus kuulumises “Trotskistide-zinovjevlaste ühendkeskusesse” ja 25.augustil 1936 lasti Kamenev ja Zinovjev maha.
Kaminski (Gofman) Grigori Naumovitš – alates 1929.aatast Ülevenemaalise Põllumajanduskollektiivide Nõukogu (“Kolhoostsentr”) esimees. Oli aktiivne kollektiviseerimise läbiviija. Partei keskkomitee 1929.aasta novembripleenumil sõnas: “Talupoegade massi kollektiivsete relssidele üleviimine tuleb läbiviia kuudega, mitte aastatega”. 1929 – 1930 partei keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhataja, alates 1930 Moskva partei linnakomitee sekretär, 1932 -1934 Moskva oblastinõukogu täitevkomitee esimees. Veebruarist 1934 kuni 15.märtsini 1937 Vene Föderatsiooni tervishoiu rahvakomissar ja alates 20.juulist 1936 samuti ka NSV Liidu tervishoiu rahvakomissar. Oli üks neist, kes 17.02.1937 kinnitas Ordžonikidze surma südamerabandusse. ÜK(b)P KK pleenumil 25.juunil 1937 heideti parteist välja ja seejärel arreteeriti. 8.veebruaril 1938 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Kaminski surma süüdistatuna rahvavaenulikus kontrrevolutsioonilises tegevuses. Lasti maha 10veebruaril 1938 Kommunarka küla karjääris ja maeti sinna.
Kostrikov (Kirov) Sergei Mironovitš – metsavahi poeg, oli lastekodus. Kodusõjas armee revolutsioonilise sõjanõukogu liige Kaukaasias. 1926.aastast Kommunistliku (bolševike) Partei Leningradi linnakomitee ja oblastikomitee esimene sekretär. Tapeti 1.detsembril 1934 Leningradis Smolnõis.
Kogan Lazar Jossifovitš – 1932-1932 OGPU GULag-i ülema asetäitja, 1931-1932 Belomorkanali ehituse ülem. Alates 1932 Moskva-Volga kanali ehituse ülem. Arreteeriti süüdistatuna kontrevolutsioonilises tegevuses ja 3.märtsil 1939 lasti maha.
Kork August Jaani poeg – 1929 – 1935 Moskva sõjaväeringkonna juhataja. 1935 – 1937 Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülem. August Korgile esitati süüdistus ja mõisteti Eriistungi poolt süüdi “sõjalis-fašistlikus vandenõus” koos Mihhail Tuhhatševski, Iona Jakiri, Jeronimas Ubarevićiuse, Roberts Eidemanise, Boriss Feldmani, Vitali Primakovi ja Vytautas Putnaga. 11.juunil 1937 lasti maha.
Kosarev Aleksandr Vassiljevitš – märtsis 1927 Üleliidulise komsomoliorganisatsiooni sekretär, märtsis 1929 peasekretär. Toetas repressioone ja Buhharini ja Rõkovi mahalaskmist. Arreteeriti 01.detsembril 1938 ja 23.veebruaril 1939 Lefortovo vanglas lasti maha.
Kosior Stanislav Vikentjevitš – 1925 -1928 ÜK(b)P KK sekretär ja Orgbüroo liige, 1928 -1938 Ukraina Kommunistliku (bolševike) partei esimene sekretär. Oli aktiivne põlumajanduse kollektiviseerija Ukrainas, üks tähtsamaid tegelasi Ukrainas näljahäda põhjustamises aastatel 1932-1933; arendas Ukrainas omaenese isikukultust. Alates 1930.aaast ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. 1938.aasta algul kutsuti Moskvasse ja määrati Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitjaks, kuid tööülesandeid ei antud. 3.mail 1938 arreteeriti süüdistatuna kuulumises “Poola sõjaväelisse organisatsiooni“. 26.veebruaril 1939 mõisteti mahalaskmisele ja samal päeval viidi otsus täide.
Krupskaja Nadežda Konstantinovna – 1891 – 1896 õpetas tööliskoolis, külastas marksistlikke ringe. 1894 tutvus marksisti Vladimir Uljanoviga (Lenin). 1896.aastal arreteeriti ja 1897.a. saadeti asumisele Siberisse Šušenski asulasse, kus viibis asumisel ka Vladimir Uljanov. Seal Krupskaja ja Uljanov abiellusid. Asumisel elasid korralikus majas, kirjutasid artikleid, jalutasid ja aitasid rahaliselt kohalikke elanikke, kuna raha oli piisavalt – tsaarivalitsus maksis asumisele saadetuile korralikku päevaraha. Alates 1917.aastast Riikliku hariduskomisjoni liige, alates 1924.aastast partei Keskkontrollkomisjoni liige. Partei XIV kongressil Krupskaja toetas Zinovjevit ja Kamenevi, sattudes sellega vastasseisu Staliniga. Aga peagi tunnistas ta oma seisukohtade ekslikkust ja asus Stalinit toetama. 1929.aastal määrati rahvahariduse komissari asetäitjaks. Toetas aktiivselt religioonivastast agitatsiooni ja nõukogude tsensuuri. Suri loomulikku surma 1939.aastal. Tema põrm paigutati Kremli müüri.
Kuibõšev Valerian Vladimirovitš – 1923-1926 Töölis-Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissar, 1926-1930 Üleliidulise Rahvamajanduse Nõukogu esimees, alates 1930 NSV Liidu Riigipanga esimees. Suri ootamatult 25.01.1935. Enne surma asuti teda süüdistama trotskismis. Kuibõševi esimene naine Jevgenia Solomonovna Kogan ja Kuibõševi vend Vladimir Kuibõšev lasti 1937.aastal maha.
Malenkov Georgi Maksimilianovitš – 1920 – 1927 ÜK(b) P KK orgosakonna töötaja, 1927 poliitbüroo tehniline sekretär, 1934 – 1939 keskkomitee osakonnajuhataja kaadri alal, 1939 keskkomitee liige, alates 22.03.1939 – 1946 partei keskkomitee sekretär.
Suri loomulikku surma.
Mehlis Lev Zahharovitš – 1922 -1926 partei keskkomitee sekretäri abi ja keskkomitee sekretariaadi juhataja – faktiliselt Stalini isiklik sekretär. 1926 -1930 õppis Kommunistlikus punases akadeemias. 1930.aastast partei keskkomitee trükisõna osakonna juhataja ja hiljem ajalehe “Pravda” peatoimetaja. Repressioonides ei kannatanud, suri loomulikku surma.
Menžinski Vjatšeslav Rudolfovitš (Wiaczeslaw Mienžynski) – alates 1923.aastast OGPU ülema Dzeržinski esimene asetäitja. Dzeržinski suri 20.juulil 1926 ja OGPU esimeheks (ülemaks) määrati Menžinski. OGPU oli partei ustav tööriist ja käepikendus. Menžinski juhitud OGPU aitas repressiivmeetodite abil ellu viia kommunistliku partei NEP-i ja eraomandi likvideerimise poliitikat nii maal kui linnas, viis läbi rahvavaenlaste-kulakute hävitamise operatsioone, asutas sunnitöölaagrite võrgu – Gulagi arhipelaagi, sealhulgas laagrid Belomorkanali ja Moskva – Volga kanali ehitamiseks. Menžinski juhtimisel viidi sisse “näitlike poliitiliste protsesside“ praktika.
Oma viimastel eluaastatel lamas OGPU boss pidevalt haigevoodis ja viis OGPU kolleegiumi istungeid läbi kodus voodil lesides; kogu faktilise töö tegi ära tema esimene asetäitja Jagoda. Menžinski suri 10.mail 1934 ja tema põrm paigutati Kremli müüri. Samal aastal OGPU reorganiseeriti ja läks NKVD alluvusse kui Riikliku julgeoleku peavalitsus. Selle peavalitsuse ülemaks ja ühtlasi NKVD rahvakomissariks sai Jagoda.
1938.aastal tegi niinimetatud “Kolmas moskva protsess“ kohtuotsuse, milles asus seisukohale, et Menžinski oli surmatud tahtlikult ebaõige ravimisega Jagoda käsul, kellele taolise ülesande andis paremtrotskistlik blokk.
Mikojan Anastass Ivanovitš – õppis ususeminaris, 1915.aastal astus sotsiaaldemokraatliku (bolševike) töölispartei liikmeks. 1916.aastal õppis usuakadeemias, samal ajal tegeles parteitööga. 1919.aastal kutsuti Moskvasse ja määrati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. 1922.aasta suvest ÜK(b)P KK Lõuna-Ida büroo sekretär ja Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. 1926 – 1930 välis- ja sisekaubanduse rahvakomissar. 1930-1934 varustuse rahvakomissar, 1934 – 1937 toiduainetetööstuse rahvakomissar, alates 1937.aastast Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Osales aktiivselt repressioonides. 15.juulil 1937.aasta kirjutas NKVD rahvakomissarile Ježovile kirja, milles tegi ettepaneku represseerida mitmeid toiduainetetööstuse teadusasutuste juhtivaid töötajaid. Taolise kirja kirjutas ta ka Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi töötajate kohta. 1937.aasta suvel sõitsid Mikojan ja Malenkov ning grupp NKVD töötajaid Armeeniasse, et läbi viia kohalike partei- ja nõukogude töötajate puhastus. Selle komandeeringu käigus arreteeriti üle tuhande inimese. Mikojan juhatas komisjoni, mis tegeles kõrgemate partei- ja nõukogude töötajate süüdistamisega kontrrevolutsioonilises tegevuses. Ta esines ettekandega ÜK(b)P KK 1937.aasta veebruari-märtsipleenumil Buhharini küsimuses. Esinedes 20.detsembri 1937.aastal Poliitbüroo nimel NKVD aktiivil, mis oli pühendatud Tšeka 20-le aastapäevale, materdas Mikojan tuliselt “rahvavaenlasi” kelle hulka olid selleks ajaks sattunud enamus partei XVII kongressi delegaate ja kongressil valitud keskkomitee liikmeid. Mikojan kiitis pidulikul aktusel tšekiste ja eriti “stalinliku NKVD rahvakomissari“ Ježovi: “Õppige seltsimees Ježovilt stalinlikku tööstiili nii nagu tema õppis, õppis seda seltsimees Stalinilt. Rahvakomissar Ježov on suutnud oma alluvaid kasvatada bolševistlikult, Dzeržinski vaimus. Seltsimehed! Tõhusalt ja kuulsusrikkalt tegutses NKVD selle aasta rasketes võitlustes”.
Aastatel 1938 – 1949 oli Mikojan väliskaubanduse rahvakomissar. 1929 – 1935 Poliitbüroo liikmekandidaat, 1935 – 1966 poliitbüroo liige. Suri loomulikku surma.
Ordžonikidze Grigori (Sergo) Konstantinovitš – grusiinlane, aadliku poeg. Koos Staliniga istus tsaari türmides. Kodusõja ajal oli mitmete rinnete revolutsioonilise sõjanõukogu liige.1930 .aasta lõpus sai Poliitbüroo liikmeks ja hiljem ka rasketööstuse rahvakomissariks. 18.veebruaril 1937 laskis ennast maha.
Peškov Maksim Maksimovitš (Gorki) – Maksim Gorki suhtus esialgu skeptiliselt bolševike revolutsiooni. Töötas Petrogradis, seejärel välismaal kuni 1932 (Sorrento, Gapri saar), tuli tagasi Nõukogude Liitu 1932, temast sai “revolutsiooni tormilind” ja “suur proletaarne kirjanik”, sotsialistliku realismi rajaja. Suri kahtlastel asjaoludel 1936.
Pjatnitski Jossif (Pjatnitski Ossip, Iosel Orolovits Taršis) – aastast 1923 Kominterni Täitevkomitee sekretär, 1924-1927 ÜK(b) P Keskkontrollkomisjoni liige; 1927-1938 ÜK(b) P KK liige. Süüdistatuna kontrrevolutsioonilises tegevuses, lasti maha 29.juulil 1938.
Pjatakov Georgi Leonidovitš – 1931 – 1932 Üleliidulise Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitja, 1932 – 1936 NSV Liidu rasketööstuse rahvakomissari asetäitja. 12.septembril 1936 arreteeriti süüdistatuna kuulumises “Paralleelsesse nõukogudevastasesse trotskistlikku keskusesse“. 30.jaanuaril 1937 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium surmanuhtluse ja lasti maha.
Poskrebõšev Aleksandr Nikolajevitš – 1928 – 1952 ÜK(b)P KK erisektori, Stalini sekretariaadi juhataja, Stalini erasekretär. Suri loomuliku surma 3.jaanuaril 1965.
Postõšev Pavel Petrovitš – 1926-1930 Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee sekretär, 1930-1933 Ülevenemaalise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär, 1934-1937 partei Kuibõševi oblastikomitee sekretär, alates 1934 Poliitbüroo liikmekandidaat. 26.veebruaril 1938 võeti kõigilt ametipostidelt maha, arreteeriti ja hoiti Butõrka vanglas. Esitati süüdistus kontrrevolutsioonilises tegevuses ja 26.veebruaril 1939 lasti maha.
Radek Karl Berngardovitš (Korol Sobelsohn) – 1927. aastal heideti parteist välja ja saadeti asumisele. Tõlkis vene keelde, lugemiseks kõrgematele parteijuhtidele, Adolf Hitleri “Mein Kampf`i”. 1932.aastal taastati partei liikmelisus. 1936.aasta alul heideti uuesti parteist välja ja 16.septembril 1936 arreteeriti süüdistatuna kuulumises “Paralleelsesse nõukogudevastasesse trotskistlikku keskusesse”. Protsessis ajas kogu süü oma kaasvõitlejate peale, andis valeütlusi teiste süüaluste kohta, pääses surmanuhtlusest ja 30.jaanuaril 1937 mõisteti kümme aastat türmi. 19.mail 1939 peksti Verhneuralski poliitisolaatoris surnuks.
Rappoport Jakov Davõdovitš – 1932 – 1940 OGPU, hiljem NKVD GULagi Peavalitsuse ülema asetäitja. Belomorkanali ehituse ülema asetäitja 1931 – 1933, seejärel Moskva – Volga ja Volga – Doni kanali ehituse ülema asetäitja, hiljem NKVD ehitusobjektide ülem. Teenis kindralmajaori aukraadini. Suri loomulikku surma.
Rudzutak Jan Ernestovitš (Jànis Rudzutaks) – 1924-1930 Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, alates 1931 ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni esimees. 23.07.1926-04.02.1932 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. Arreteeriti 24.mail 1937 süüdistatuna trotskismis ja spionaažis Saksamaa kasuks. 29.juulil 1938 lasti maha.
Rõkov Aleksei Ivanovitš – 2.veebruaril 1924 määrati NSV Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks. Toetas aktiivselt Stalinit. ÜK(b)P XV kongressil 1927.aastal sõnas: “Ma annan luua üle seltsimees Stalinile, las tema teeb meie vaenlastest puhta töö”. 19.detsembril 1930 võeti Rahvamajanduse Nõukogu esimehe ametikohalt maha, 21.detsembril 1930 viidi Poliitbüroost välja. Alates 30.jaanuarist 1931 posti ja telegraafi rahvakomissar. Partei XVII kongressil 1934 esines kiidukõnega Stalinile, 26.septembril 1936 vabastati rahvakomissari ametist. Veebruaris 1937 heideti Rõkov parteist välja ja 27.veebruaril arreteeriti. Istus Lubjanka türmis seoses “Paremtrotskistide nõukogudevastase blokiga”. 13.märtsil 1938 mõisteti surmanuhtlus ja 15.märtsil lasti maha Kommunarka küla karjääris.
Skrjabin (Molotov) Vjatšeslav Mihhailovitš – toetas peale Lenini surma aktiivselt Stalinit tema vastuoludes Trotski, Zinovjevi ja Kameneviga. 1924 – 1927 Üleliidulise Kesktäitevkomitee Presiidiumi liikmekandidaat ja alates 1927 kuni 1931 presiidiumi liige. 1927 – 1929 Moskva parteikomitee esimene sekretär, 1930 aasta lõpust NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees, 1939.aastal anti talle lisaks välisministri ametipost. ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige 01.01.1926 – 29.06.1957. Viis aktiivselt ellu partei ja Stalini poolt püstitatud põllumajanduse kiire kollektiviseerimise kurssi, mille tagajärjel tekkis Venemaal ja Ukrainas suur näljahäda. Detsembris 1931, poliitbüroo istungil, nõudis viljavarumisel erimeetmete kohaldamist ja “suur valvsust klassivaenlase suhtes”. Molotov osales välisministrina otseselt Stalini-Hitleri sobingutes, mis aga ei hoidnud II Maailmasõda ära, vaid kiirendasid selle puhkemist.
Molotov oli Stalini truu käsutäitja, pidevalt vangistuse hirmus elav mees, kes vaikis isegi siis, kui Poliitbüroo otsustas vahistada tema naise Polina. Repressioonide oht rippus mitmeid kordi Molotovi peakohal, aga teda ennast ei represseeritud, ta suri loomulikku surma.
Žemtšužina Polina Semjonovna (sünnipäraselt – Peri Semjonovna Karpovskaja) arreteeriti 29.01.1949 süüdistati rahvavaenulikus tegevuses ja mõisteti 5 aastat väljasaatmist Kustanai oblastisse. Peale Stalini surma vabanes.
Sverdlov (Jankel) Jakov Mihhailovitš – peale oktoobrirevolutsiooni määras Lenin Sverdlovi Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks. Kesktäitevkomitee istungil 20.mail 1918 kuulutas Sverdlov esmakordselt välja küla jagunemise kaheks omavahel vaenutsevaks laagriks – kehvikud ja kulakud. Sverdlov töötas välja Töölis-talupoegade (bolševike) Partei Keskkomitee 24.jaanuari 1919.aasta direktiivi, mis nägi ette kohaldada karme karistusabinõusid nõukogude võimu vastu välja astunud Doni kasakate suhtes. Direktiivi täitmisel pandi toime julm veresaun, mille käigus tapeti mitmete staniitsade elanikud.
Peale 30.augustil 1918.a. Leninile sooritatud atentaati kirjutas Sverdlov 2.septembril Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee pöördumise – “Muuta nõukogude vabariik üheks suureks sõjaväelaagriks”, täiendades sellega Rahvakomissaride Nõukogu poolt 5.septembril välja antud määrust: “Punasest terrorist”. Nimetatud dokumentidega kuulutati välja massiline punane terror kõigi Revolutsiooni vaenlaste vastu. Vaenlaste hulga võis sattuda kes iganes, sest vaenlase olemus oli neis dokumentides määratlemata.
Sverdlov organiseeris kesktäitevkomitee juurde proletaarlastest instruktorite ja agitaatorite kooli, mis 1919.aastal nimetati Sverdlovi-nimeliseks Kommunistlikuks Ülikooliks ja 1939.aastal reorganiseeriti partei keskkomitee juures asuvaks Kõrgemaks Parteikooliks.
Sverdlov organiseeris 1919 III Internatsionaali kongressi, millel Lenin kuulutas lahkulöömist sotsiaaldemokraatidest, kuna need olevat üle läinud kapitalistide poolele ja reetnud töölisklassi. III Internatsionaal sai nimeks Kommunistlik Internatsionaal ja selle pooldajad hakkasid ennast nimetama kommunistideks. 6.märtsil 1919 Sverdlov haigestus ja 16.märtsil 1919 suri. Maeti Kremli müüri äärde.
Šeboldajev Boris Petrovitš – 1925- 1928 ÜK(b)P KK osakonnajuhataja asetäitja, 1928 – 1930 partei Alam-Volga partei kraikomitee esimene sekretär, 1931 – 1934 partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär, 1934 – 1937 Aasovi-Musta mere partei kraikomitee esimene sekretär. Viis läbi terrorikampaania Kubanis. 10.juunil 1937 arreteeriti, 30.oktoobril 1937 mõisteti surma ja samal päeval viidi otsus täide.
Zatonski Vladimir Petrovitš – oli aastatel 1933-1938 Ukraina rahvahariduse komissar, ÜK(b)P XVII kongressil sai ÜK(b)P KK liikmekandidaadiks, oli ÜK(b)P XVI ja XVII kongressil partei keskkomitee ja teiste juhtorganite valimise häältelugemise komisjoni esimees. 29.juulil 1938 mõisteti surma ja lasti maha.
Zinovjev Grigori Jevsejevitš (Radomõslski Ovsei-Gerš Aronovitš) – kuni 1926.aastani Petrogradi Nõukogu esimees ja Kominterni juhatuse liige. Üritas peale Lenini surma saada partei liidriks, sattus Staliniga vastuollu, kaotas võimuvõitluses ja 1926 vabastati kõigilt ametikohalt ning arvati välja poliitbüroost ja parteist. 1928 tunnistas oma seisukohtade ekslikkust, vandus truudust Stalinile ja ta võeti parteisse tagasi. Samal aastal määrati Kaasani ülikooli rektoriks. 1936.aastal mõisteti surma “trotskistlik-zinovjevlikus vandenõus” ja lasti maha.
Ždanov Andrei Aleksandrovitš -1922 – 1924 Tveri kubermangu Täitevkomitee esimees, 1924 – 1934 ÜK(b) P Nižni Novgorodi kubermangu-, oblasti- ja karikomitee sekretär, 1934-1948 ÜK(b) P KK sekretär poliitika ja ideoloogia küsimustes. Peale Kirovi tapmist detsembris 1934, sai Ždanovist partei Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee esimene sekretär. Poliitbüroo liige 22.03.1939 – 31.08.1948.
Suri 1948.aastal ootamatu tervise halvenemise tõttu.
Tomski (Jefremov) Mihhail Pavlovitš – ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige aprillist 1922 kuni 13.juulini 1930. Aastast 1922 kuni 1934 keskkomitee liige, seejärel partei keskkomitee liikmekandidaat. Sattus Stalini põlu alla ning väidetavalt tappis ennast. Leiti kodus surnuna, kuulihaav peas, 22.augustil 1936.
Trillisser Meer Abramovitš – 1926 – 1928 OGPU ülema asetäitja, alates 1928 OGPU täievoliline esindaja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures, samal ajal juhtis välisluuret kuni 1929.aastani. 1929 – 1935 Töölis-Talupoegade Inspektsiooni rahvakomissari asetäitja. Alates 1935 Kominterni Täitekomitee sekretär, kus kureeris eriteenistusi Mihhail Aleksandrovitš Moskvini nime all. Mais 1938 arreteeriti. NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium mõistis ta surma ja 2.veebruaril 1940 lasti maha Kommunarka karjääris.
Tšubar Vlas Jakovlevitš – 1920-1934 Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige. 1923-1934 Ukraina Rahvakomissaride Nõukogu esimees. Üks peamisi Ukrainas näljahäda tekitajaid. 01.02.1935-16.06.1938 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. Arreteeriti 28.11.1938 ja 26.02.1939 lasti maha.
Trotski Lev Davidovitš (sünnipärane nimi – Leiba Davidovitš Bronštein). Hüüdnime “Trotski” võttis ta endale 1902.aastal, kui kasutas võltsitud, Trotski nimele vormistatud passi. Organiseeris revolutsiooni Venemaal 1905.aastal, andis aastatel 1908 -1912 välja ajalehte “Pravda”, milles propageeriti kommunistlikke ideid ja õhutati rahvast mässule. 1916.aastal lahkus Trotski Ameerikasse. Saanud teada Veebruarirevolutsioonist, saabus kohe Jacob Schiffi kaasabil tagasi Venemaale ja asus looma paramilitaarseid üksusi, eesmärgiga haarata võim vägivalla abil. 25.oktoobril 1917 asus juhtima Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomiteed. Trotski Lev Davidovitš toetas “punast terrorit” – massilisi repressioone. Mõiste “puane terror” leiutas Trotski ja see tähendas “relva, mida kasutatakse hukkumisele määratud klassi vastu, kuna ta ei taha hukkuda.”
Trotski ja Stalini vahel tekkisid vastuolud juba Lenini eluajal. Trotski ja Stalini vahelised vastuolud ei tulenenud siiski mitte olulistest erinevustest partei kursi määramisel või ideeliste seisukohtade lahknevustest. Tegemist oli kõige tavalisema võitlusega võimu pärast.
Aastal 1926 võttis Stalin Trotski ja tema toetajad käsile. 23.oktoobril 1926 viidi Trotski Poliitbüroo liikmest välja, novembris 1927 heideti välja parteist ja samal aastal saadeti koos perekonnaga asumisele Alma-Atasse. Juba varem, 1.jaanuaril 1926, viidi Poliitbüroo koosseisust välja Lev Kamenev ning 23.juulil 1926 Grigori Zinovjev. Nimetatud seltsimehed kahetsesid oma süüd, ja nad jäeti esialgu rahule.
1929.aastal saadeti Trotski OGPU töötajate kaasabil Türki ja 1932 jäeti ta Nõukogude Liidu kodakondsusest ilma.
Lev Trotski alustas pikka rännakut ühest riigist teise. 1933.aastal reisis Trotski Prantsusmaale, 1934 Taani, 1935 Norrasse, ja igal pool kirjutas ta artikleid ja esines Stalini vastaste kõnedega.
Norra, kartes Nõukogude Liiduga suhteid halvenada, üritas kõigi vahenditega ebasoovitavast külalisest vabaneda, ähvardas isegi teda nõukogude valitsusele välja anda.
Trotski asus jällgi teele, seekord Mehhikosse, kus asus elama trotskismi pooldajate, kunstnike Frida Kalo ja Diego Rivera perekonda, nende majasse Kaioakane asulas.
1937.aasta jaanuari kohtuprotsessil Moskvas mõisteti Trotskile tagaselja surmanuhtlus. Vastuseks sellele organiseeris ta IV Internatsionaali.
Mais 1940 üritati Trotskit NKVD agentide poolt tappa, kuid ta peitus voodi taha ja käparditest tapjad, olles tulistanud välja hulga kuule, ei saanud talle ikkagi pihta. Trotski, tema naine ja pojapoeg pääsesid ehmatusega.
Nüüd valmistas NKVD asja ette hoolikamalt. Ramon Merkaderi nimeline NKVD agent mängis Trotski veendunud pooldajat ja võitis tema usalduse. Selle tõenduseks kirjutas mõned artiklid ja andis Totskile lugemiseks. Kui Trotski asus järjekordset Merkaderi kirjatööd lugema, astus Merkader ta selja taha, võttis mantli alt alpinistikirve ja virutas sellega Trotskile pähe. Kirves tungis pähe seitsme sentimeetri sügavuselt, aga vana karastatud kommunist näitas ka nüüd üles kangust – ta suri selle hirmsa haava kätte alles ööpäev hiljem, 21.augustil 1940.
Truija Eduard Mihkli poeg – selles raamatus nimetamata inimene; sündis 1896.a., eestlane, kirjaoskaja, talupoeg. Novgorodi oblasti Limani küla elanik. Hukati 8.oktoobril 1938 vähemusrahvaste (“spioonide, trotskistide”) hävitamise plaani täiteks.
Uljanov (Lenin) Vladimir Iljitš – 1895.aastal tegutses marksistlikkus ringis “Töölisklassi vabastamise võitlusliit”. Detsembris 1895 arreteeriti tsaarivalitsuse poolt ja saadeti kolmeks aastaks asumisele Siberisse Šušenski asulasse. Sinna saabus 1897.aastal ka tema võitluskaaslane Nadežda Krupskaja. 1898.a. Uljanov ja Krupskaja abiellusid. 1898.aastal toimus Minskis marksistide kogunemine, mida hiljem hakati nimetama Venemaa sotsialistliku töölispartei I kongressiks. Uljanovit seal ei olnud, kuna viibis asumisel. Detsembris 1901 avaldati marksistlikus ajalehes “Iskra” tema artikkel esimest korda pseudonüümi all “Lenin”.
Aastatel 1905 – 1907, kuuludes marksistlikku Venemaa sotsiaaldemokraatlikku töölisparteisse, pooldas revolutsioonilist terrorit, kutsus marksiste üles tapma kasakaid ja politseinikke ning ründama pommidega riigiasutusi, samas rõhutas, et individuaalse terroriga peab kaasnema massiliikumine.
17.07. – 10.08.1903 toimus Londonis Venemaa sotsiaaldemokraatlikku töölispartei II kongress; sellest võttis Lenin aktiivselt osa. See sotsiaaldemokraatide kongress pani paika peaeesmärgi – sotsialistlik revolutsioon ja proletariaadi diktatuur. Kusjuures Lenin rõhutas, et diktatuuri meetodid peavad kehtima partei sees ja väljaspool seda. Taolist diktatuuri ei toetanud kongressil Martov, Martõnov, Akselrod, Plehhanov jt. Aga nad jäid selles küsimused vähemusse, neist said “menševikud“, kes asutasid hiljem oma partei, pooldasid veebruarirevolutsiooni. Lenini toetajad jäid aga kongressil enamusse, neist said “bolševikud”, nende töömeetodiks oli proletariaadi diktatuur, võitlusse tuli kaasata töölised ja kehvikutest talurahvas.
1908.aastal sõitis Lenin koos Zinovjevi ja Kameneviga Pariisi. Siin kohtas ta Inessa Armandi, kellest sai Lenini abiline ja armuke ning Krupskaja sõbranna.
1917.aasta revolutsiooni Lenin ei oodanud, leides, et Venemaa pole sotsialistlikus revolutsiooniks veel valmis. Kui aga sai selgeks, et revolutsioon Venemaal on vältimatu, ja olles mahitatud välismaiste poliitikute poolt, kes olid huvitatud Venemaa nõrgestamisest, saabus Lenin aprillis 1917 Šveitsist läbi Saksamaa Petrogradi. Temaga koos reisis 35 revolutsionääri-võitluskaaslast, nende seas Krupskaja, Inessa Armand, Zinovjev, Radek.
Niinimetatud Oktoobrirevolutsiooni ettevalmistamises ja läbiviimises oli Lenini roll üsna tähtsusetu, kuid omades parteis autoriteeti, haaras ta ohjad koheselt peale oktoobrimässu enda kätte ja asus Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ametikohale, ühtlasi säilitades ka partei liidri positsiooni. Saatis tsaariperekonna Jekaterinburgi, kus perekond tapeti süüdistust esitamata ja kohtuta.
Enne surma, alates 1922.aasta detsembrist, oli Lenin raskesti haige, praktiliselt teovõimetu. Lenin suri 21.jaanuaril 1924. Kui vaadata Lenini viimaste elukuude fotosid – ülimalt kõhna palgega, suurte hullumeelsete silmadega mehike, ja silmitseda Kremli müüri ääres asuvas mausoleumis klaasi all lebavat hea toitumusega “härrasmeest”, siis jääb mulje, justkui oleks Lenin peale oma surma kaalus kõvasti juurde võtnud ja palge siledaks söönud; otsekui lamaks klaasi all oma parimas elujõus äkitselt surnud jõuka vene kaupmehe, nepmani vahakuju.
Ulrich Vassili Vassiljevitš- NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi esimees 1923-1948. Tegi kohtuotsuseid lähtudes poliitbüroo ja kompartei sekretäri Stalini juhistest.
Suri loomulikku surma.
Vareikis Jossif Mihhailovitš (Vareikis Juozas) – alates 15.jaanuarist 1937 partei Kaug-Ida kraikomitee esimene sekretär, viis läbi ulatuslikke repressioone “rahvavaenlaste” vastu; vastavalt ÜK(b)P KK määrusele 21.08.1937, küüditas korealased Kaug-Idast välja Kesk-Aasiasse. 3.oktoobril 1937 kutsuti Vareikis Moskvasse, vabastati ametist ja 10.oktoobril arreteeriti süüdistatuna trotskistlikus kontrevolutsioonilises tegevuses. Mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt süüdi ja 29.juulil 1939 lasti maha Kommunarka küla karjääris Moskva lähedal.
Vorošilov Kliment Jefremovitš – novembrist 1925 Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige ja sõja-mereväe rahvakomissar, 1934 – 1940 Kaitse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, poliitbüroo liige 01.01.1926 – 16.07.1960. Stalini ustav toetaja ja repressioonide läbiviija. Olles ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige, kinnitas mahalaskmisele kuuluvate isikute nimekirju ja kvoote. Näiteks: 26.aprillil 1938 saatis partei Irkutski oblastikomitee sekretär Filippov Stalini ja Ježovi nimele telegrammi, milles taotles I kategooria elementide ja kulakute limiidi suurendamist 4000 inimese võrra. I kategooria alla kuuluvad isikud lasti reeglina maha. Nimetatud telegrammil on Poliitbüroo liikmete Stalini, Molotovi ja Kaganovitši allkirja kõrval ka Vorošilovi allkiri, millega seltsimehed andsid nõusoleku mahalaskmisele kuuluvate isikute limiidi suurendamise kohta.
Olles Kaitse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, võttis aktiivselt osa temale alluvate kõrgemate sõjaväelaste represseerimisest. Nimekirjale 26 kõrgema sõjaväelase represseerimise kohta, mis saadeti 28.05.1937 NKVD-st Vorošilovile kinnitamiseks, kirjutas ta resolutsiooni: “Seltsimees Ježovile. Võtke kõik need lurjused. 28.V.1937.aasta. K. Vorošilov”. Teisel nimekirjal, mis koosnes 142 komandöri nimest, piirdub Vorošilov lühema resolutsiooniga: “Arreteerida. K.V.“.
Vorošilov suri loomulikku surma.
Võšinski Andrei Januarjevitš (Andrzej Wyszyński) – 1935-1939 NSV Liidu peaprokurör. 1953-1954 Nõukogude Liidu alaline esindaja ÜRO-s. 22.novembril 1954 sooritas New Yorgis enesetapu.

* * *

Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, (VK (b) P) – Российская Коммунистическая партия большевиков, РКП(б), 1918 – 1925.
Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, (ÜK (b) P) – Всесоюзная Коммунистическая партия (большевиков) – BКП(б), 1925 – 1952.
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, ( NLKP) – Коммунистическая партия Советского Союза – КПСС, 1952 – 1991.
Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsus, (kasutusel ka eesti keeles lühendina OGPU) – Oбъединенное Государственное Политическое Управление, ОГПУ, 1923-1934.
Siseasjade Rahvakomissariaat, (kasutusel ka eesti keeles lühendina NKVD) – Народный Комиссариат Внутренних Дел, НКВД.
Alates 1934 läks OGPU struktuurüksusena NKVD koosseisu Riikliku Julgeoleku Peavalitsusena – Главное Управление Государственной Безопасности, ГУГБ.
Veebruaris 1941 viidi OGPU NKVD koosseisust välja ja moodustati Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Juulis 1941 ühendati NKVD ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat üheks NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadiks. Aprillis 1943 moodustati uuesti NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat ja 1946 nimetati ümber – NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium. Uue nimetuse sai ka NKVD – NSV Liidu Siseministeerium (Министерство Внутренних Дел, МВД).
1953.aasta märtsis ühendati Siseministeerium ja Riikliku Julgeoleku Ministeerium üheks – NSV Liidu Siseministeerium, МВД CCCP.
13.märtsil 1954 eraldati riikliku julgeoleku üksus siseministeeriumist ja moodustati Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, eesti keeles kasutusel lühendina KGB – Комитет Государственной Безопасностию, КГБ.
Laagrite Peavalitsus (eesti keeles kasutusel lühendina GULag) – Главное управление лагерей, ГУЛаг. Oli kuni 1934.aastani OGPU alluvuses, peale seda NKVD ja МВД alluvuses.
Agitbrigaad – agiteerimisega tegelev rühm, brigaad.
Basmatšid – kesk-aasialased, kes ei võtnud omaks nõukogude võimu ja võitlesid selle vastu.
Batenka (v.k. батенька) – isake, taadike.
Blatnoi – varas kes on korduvalt kinni istunud, seaduslik varas, suhtub teistesse üleolevalt, põlglikult, enesekindel, järgib varaste reegleid; blatnoideks kutsuti ka paadunud röövleid, bandiite ja kõiki kriminaale, kes olid korduvalt vanglas istunud, rännanud ühest türmist teise ja vanglaelu omaks võtnud, kes tundsid ennast vanglas justkui kodus.
Hlopets – (kõnekeeles) noormees, nooruk, poiss.
Kultbarakk – kultuuritöö barakk.
Kultorg – kultuuriorganisaator.
Kultprosvet – kultuurharidus.
Komsorg – komsomoli organisaator.
Likbez – kirjaoskamatuse likvideerimine.
Marusja – vangid kutsusid marusjaks mullakäru; sellega nad töötasid, selle kõrval nad ka surid.
Natšprod – toitlustuse ülem.
Partorg – parteiorganisaator.
Politiždat – poliitkirjastus.
Pridurka – vene keeles придурок -totakas, napakas; vangla oludes ka teeskleja, pugeja, tallalakkuja, koputaja. Kõiki laagri asjamehi-vange, kutsuti pridurkadeks. Tsooni asjameestest, meistrimeestest vangide elu oli tunduvalt kergem üldtööle viidavatest: ta ei pidanud tulema rivistustele ja võis seega hiljem üles tõusta, tema jaoks pandi omasuguste poolt söök kõrvale. Ta ei pidanud kõmpima konvoi saatel tööobjektile ja tagasi, vähem oli tema suhtes rangust, vähem külmetamist, vähem jõukulu; tema tööpäev lõppes varem, ja ta töötas kas soojas ruumis või oli tal alati võimalik end soojendama minna. Tema töö ei olnud brigaaditöö, ta tegutses põhiliselt omaette või väikeses grupis, teda ei olnud kaaslased taga sundimas, ainult ülemused. Ja kuna ta tegi üsna sageli midagi just nendesamade ülemuste isiklikul tellimisel, siis tagasundimise asemel võisid talle osaks saada koguni toidupalad ja soodustused. Tal oli hea võimalus lisa teenida ka teiste vangide tellimiste täitmisega. Kui lukksepp, tisler ja pottsepp polnud veel pridurkad kõiges oma täiuses, siis kingsepp, eriti rätsep olid juba kõrgema klassi pridurkad. Pesunaine, sanitar, nõudepesija, kütja, saunatöölised, veekeetjad, barakkide päevnikud olid samuti pridurkad, kuid kuulusid madalamasse klassi.
Tsooni pärispridurkad aga olid kokad, leivalõikajad, laohoidjad, arstid, velskrid, juuksurid, kultuuri- ja kasvatusosakonna “kasvatajad”, sauna juhataja, pagaritöökoja juhataja, ladude juhatajad, pakilao juhataja, barakkide vanemad, komandandid, töökorraldajad , raamatupidajad, päevanormide arvestajad, staabibaraki kirjutajad, masinakirjutajad, sekretärid, normeerijad, plaanijad …
Pridurkade hulgas oli nii mehi kui ka naisi, sest niinimetatud segalaagrid olid Nõukogude Liidus kuni Teise Maailmasõja lõpuni.
Siiski polnud priturkade põhiprivileegideks väikesed hüved, mõningad mugavused võrreldes tsoonist väljas tööl käivate vangidega. Peamine oli – lootus ellujäämisele. Ellujäänute, elusana vabakssaanute hulgast moodustasid pridurkad väga kaaluka osa – peaaegu iga pika karistusajaga vang, kes ellu jäi, oli pridurka, sest paranduslike tööde laager, ka BelBaltLag, oli ju surmalaager!
Kuigi vangilaagris asus sadu arste, insenere, raamatupidajaid, kirjanikke ja kunstnikke, tuhandeid tehnikuid, arvepidajaid, velskreid ja palju teisi oskustöölisi, said vangla teeninduspersonali soojad, ellujäämise ametid endale ikkagi need, kes nõustusid olema OGPU koputajad.
Proletkult – proletaarne kultuur.
Rabkrin – tööliste ja talupoegade inspektsioon.
Rabkor – tööliskorrespondent.
Rabsila – tööjõud.
Sillakohus – madalama astme politseikohus (saksa keeles – Ordnungsgericht), kasutati ka nimetust – maakohus.
Selkor – külakorrespondent.
Zek (z/k) – vene keeles “зек» заклюяенный – vang zakljutsennõi, samuti Z/K – zakljutsennõi kommunist, vanglakommunist.
Voentorg – sõjaväekaubastu.

* * *

Valik dokumente.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s