Taevatee haigla langeb koomasse


Uido Truija

Sisukord:

Esimene peatükk.
Veendunud kommunistidest saavad üleöö kasuahned kapitalistid.

Taevatee haigla oli luitunud, halli värvi, kohati maha varisenud krohviga kahekorruseline Preisimaa kasarmu tüüpi hoone. Selle olid pisut enam kui viiskümmend aastat tagasi ehitanud saksa sõjavangid. Haigemaja õues seisis väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja metskanepi tihnikuga. See oli lahutamatu osana haigla juurde kuuluv surnukuur. Mispärast on keelekasutusse juurdunud just taoline, üsna ilmetu nimetus – surnukuur, aga mitte, näiteks, õnnepalee, ee…, vabandust, surnupalee, pole teada. Kuigi, nii paljudele, väikese pensioniga vaesuses ja viletsuses virelevatele inimestele, on surnukuur pigem õnnepalee…
Haiglat piiras halliks pleekinud, värvimata plankaed. Pikki aia ülemist serva oli veetud kaks rida okastraati. Selle otstarve oli tavainimesele mõistetamatu, justkui kardeti, et keegi võib salaja haiglasse ronida ja palatis teki all ennast kerra tõmmata. Haiglast põgenemist ei kardetud – mingu, kurat teiega, üks suu jälle riigil vähem toita. Aga haigla ja selle plangu ehitasid ju vangid, eks nad enda tarbeks, et takistada põgenemist, tõmbasid ka okastraadi plangule.
Tegemist oli hooldushaiglaga, uuema nimetusega õendushaigla. Lisaks õendusele asus haigla hoones ka üldhooldekodu ehk vanadekodu; sisuliselt olid nii õendus kui ka üldhooldekodu ühtemoodi vanadekodud, ainult et õenduse eest maksis kaks kuud haigekassa ja nende tariif oli kordades suurem, mistõttu erahaiglad jagelesid omavahel, käisid kohut, et krabada riigilt õenduseks suuremat suutäit. Lisaks eelnimetatule olid haigla palgal mõned, niinimetatud gastroleerivad erialaarstid, kes põikasid nädalas korra või paar haiglasse ja tegid kiirkorras neli-viis vastuvõttu. Oli ka niinimetatud liikluskomisjon, lihtsamalt öeldes, autojuhtidele tervisetõendite väljastamise komisjon. See oli komisjoni liikmetele rahaliselt üsna tasuv teenus, kuigi tegemist polnud raviteenusega. Selleks, et komisjon oleks pädev, oli selle töösse kaasatud ka üheksakümneaastane poolpime silmaarst, kes, tõsi küll, komisjoni töös ei osalenud; autojuhtide nägemiskontrolli tegi ära medõde, aga silmaarst pidi liikluskomisjoni kuuluma, seda nõudis seadus, ja seal ta ka paberite järgi oli ja andis komisjoni protokollidele kodus voodis lamades allkirju, saades „töö“ eest armetut lisa armetule pensionile.
Patsientideks olid selles haiglas peamiselt eluõhtusse jõudnud paranemislootuseta vanurid, keda sotsiaaltöötajad omavahel nimetasid kapitalismi koormisteks. Need vanurid, ühiskonna koormised, viibisid pidevas rännakus: kaks kuud, vastavalt riigi normatiivaktides ettenähtule, lamasid haigekassa kulu ja kirjadega ühes õendushaiglas, siis teises ja kolmandas, seejärel anti nad üle sugulastele, kes leidsid neile mingi vanadekodu, jäid sellele võlgu ja vedasid siis oma koormise jälle teise vanadekodusse… Aga taolist haigete vanurite „jalgpallitamist“ praktiseerisid ka suured keskhaiglad: peale operatsiooni viibis vanur mõnda aega intensiivravis, aga kuna paraku paranemist ette näha ei olnud, pigem näitasid kõik märgid, et peatselt seisab patsiendil ees pikem, nii-öelda, tähtedevaheline teekond, siis saadeti taoline haige mingisse tühisesse, armetu olmega kohalikku haiglasse, kus siis patsient lõpetas oma rännutee. Lahkus, nagu ütlevad indiaanlased – parematele jahimaadele. Keskhaigla märkis oma elektronstatistikasse patsiendi haiglast elusana väljakirjutamise, ja ka kohalik haigla näitas oma elektronis patsiendi haiglast lahkumist, kuigi surnuna.
Surnukuuri kõrvalt viis kruusane, auklik, veeloikudes tee haigla parema tiiva varikatusega trepi juurde. See oli haigla sissepääs, siit sisenesid patsientide külastajad, siit lükati ka kanderaamil haiged esikusse ja sealt edasi vastuvõturuumi. Selles ruumis vormistas vastuvõtuõde vajalikud dokumendid ja edasi toimetati patsient palatisse. Nii mõnigi patsient ei jõudnud palatisse sooja teki alla saamist ära oodata, heitis enne hinge ja siis lükati ratastel kanderaam mööda pikka koridori haiglahoone teise otsa, vasakusse tiiba, sealt õue ja edasi juba surnukuuri.
Haigla surnukuur oli ajutine peatuspaik, sest juba järgmisel päeval tuldi surnule järele ja viidi linna surnukuuri. Haigla surnukuur, nagu iga ajutine pelgupaik, oli võrdlemisi närune: avanud esimese ukse jõudis surnu, vabandust, külastaja eeskotta. Siin oli seinte äärde ja ahju kõrvale kuhjatud terved virnad vana koli. Milleks oli surnukuuris ahi, ei ole teada; võib-olla sakslastest sõjavangid, kes haigla ja selle surnukuuri ehitasid, kasutasid surnukuuri esialgu elamiseks. Eeskojast viis pragunenud ja maha koorunud värvi all uks surnute kambrisse. Ukse roostetanud käepidet tuli tükk aega logistada enne kui krigisev link lahti kargas ja ukse avas. Surnukuuris oli nagu surnukuuris ikka: vaikne ja rahulik, aga siiski mitte Egiptuse püramiidide hauakambritele sarnaselt suursugune ja ebamaine. Ei, siinne surnute asupaik oli üsna maine. Ruumi vasakus servas paiknesid puidust lavatsid surnute jaoks, paremasse äärde aga oli kuhjatud vanad madratsid, räbaldunud halatid, sini-valgetriibulised särgid ja püksid, mitte millekski kõlvulised, ära kantud toatuhvlid ja muud jalatsid – kõik see rämps vedeles hunnikus seinaääres; kortsunud, segi läinud, mädanev ja läkastama panevalt haisev.
Rämpsuhunniku otsas vedelesid mittevajalikuks muutunud patsientide haiguslood ja muud registratuuri dokumendid. Alles hiljuti olid kasutusele võetud haigete elektroonilised, nii öelda digilood, ja registratuuri paberkandjal haigekaardid olid muutunud kasutuks. Selle rämpsu kõige huvitavamad arhivaalid aga olid, ime küll! – terved hunnikud venekeelseid Lenini ja Stalini teoseid. Muide, peamiselt töötasid haiglas vene-nõuka sõjaväe errulastud tohtrid, seetõttu on ka arusaadav, et kunagi, õndsal nõuka ajal loeti, vesteldi-vaieldi, uuriti suure elevusega originaalkeeles just neid suurepäraseid teoseid, aegumatuid arhivaalisid. Aga nüüd, mil äsjasest milleeniumivahetusest oli möödunud mõned aastad, viibis endine Nõukogude Liit ja kogu sotslaager tervikuna justkui mingi kosmilise lummuse pöörises.
Endises Nõukogude Liidus algas demokraatia ajastu. Vähemalt nõnda kuulutati: öeldi, hõigati, kirjutati, näidati. Jalamaid, otse silmapilk, ilmus avalikkusesse massiliselt demokraate. Demokraate tõusis tiibade vuhinal “Pravdast”, ajakirjast “Kommunist”, Kommunistlikeist Akadeemiaist, oblastikomiteedest, kompartei rajoonikomiteedest, aga mõned otse liiduvabariikide kompartei keskkomiteedest või NLKP Keskkomiteest. Nad lendasid, lendasid tiibade vuhinal, nende mesipuu oli erastamine-ärastamine. Eilsetest politrukkidest ei saanud lihtsalt demokraadid, vaid kõige radikaalsemad demokraadid. Seejuures nad selgitasid – meie olime kommunistlikus võimuladvikus ainult sellepärast, et meie asemel oleksid need kohad võinud hõivata hullemad. Ja kes siis veel, kui mitte meie, juhtimiskogemustega professionaalid… Neile ei tulnud pähegi peeglisse vaadata ja mõista, et professionaalsust ei tõesta mitte teenistusnimekiri, vaid tegevuse tulemus – paraku oli nende kogu eelneva tegevuse tulemuseks täielik läbikukkumine. Suur näljahäda Lõuna-Venemaa viljarikastes piirkondades ja Ukrainas, sunnitöölaagrid, sajad tuhanded vangistatud ja küüditatud, kümned tuhanded mahalastud, miljonid hukkunud, hävitatud talumajandus, virelevad kolhoosid ja sovhoosid, kompartei koosolekud ja konverentsid, pleenumid ja kongressid, poliitbüroo istungid – kõik see oli täiesti asjata. “Pardon, seltsimehed! Läks tsipa nihu.”
Demokraatlikku lambanahka mähkunud kommunistid kuulutasid välja sotsialistliku turumajanduse ja asusid riiklike ettevõtete juurde pookima eraõiguslikke väikeettevõtteid ja libakooperatiive, milledes omanikeks sama riikliku ettevõtte juhtkond ja endised partorgid. Riigiettevõtte toodang müüdi riiklike hindadega kooperatiivile, see pani kauba hinnale nulli otsa ja laskis jaemüüki. Kuritegelik hinnatõus sünnitas uusrikkaid ja lõi neile algkapitali juba suuremateks afäärideks.
Erastati-ärastati-varastati endisi riiklikke ettevõtteid – ideeline kommunistlik nomenklatuur, igat masti riigiettevõtete direktorid ja partorgid asusid tulihingeliselt ehitama kapitalismi. Kogu endises Nõukogude Liidus toimus erastamine samasuguse mõistusevastase ettevaatamatuse ning jõhkra ja purustava kiirusega, nagu oli seda 1917-1918.aasta „natsionaliseerimine“ ja 1930-ndate, Baltimaades 1948-1950-ndate kollektiviseerimine – ainult vastupidise märgiga. Ja nii nagu pärast 1917. aasta oktoobrimässu, jälle oli poliitikutele tähtis ainult üks – koheselt ja kiiresti omandivormi muutmine. Aga loosung jäi samaks – kõik inimese heaks, kõik tema õnne nimel!
Kuulutati välja – rahvaettevõtted! Aga see jäigi ainult loosungiks, millega lollitati lihtsameelseid inimesi. Peagi mõeldi välja uus loosung – vautšer! Kuulutati välja rahvusliku rikkuse võrdse jagamise põhimõte – tööaastate alusel jagada välja obligatsioonid ehk vautšerid. Nüüd võis õnnelik vautšeriinimene need paigutada fondidesse või ettevõttesse; aga kuhu ta oma vautšeri ka torkas ehk investeeris, ikka sattus see fondi, mis peagi likvideeriti, või ettevõtetesse, mis kasumit ei andnud. Ettevõtete uued omanikud, täitmatud ahnitsejad, elementaarsete tootmiskogemusteta ja sellekohaste huvidetagi, ei teinud tootmistegevuseks investeeringuid, vaid hoopis võtsid ettevõttest kõik, mis võtta andis, ja siis jäeti see sinnapaika. Väike arv osavaid, kas või väikese algkapitaliga hangeldajaid ostis võileivahinnaga kogenematute üksikisikute käest suured partiid vautšereid ja saadud patakaga omandasid suuri tükke riigivara.
Tegelikult oli riigi rahvusliku vara kõrval vautšerite kogusumma tühine. Riigivara praktiliselt tasuta laiali jagamiseks valitud ahnitsejate kätte, mõeldi välja legaalne vorm – erastamine, mida rahvas hakkas peagi nimetama ärastamiseks. Turureformi sildi all läbiviidud üksikute inimeste rikastumise hästi läbimõeldud süsteem, lääne nõustajate abil, töötas laitmatult. Endised kommunistlikud partograadid muutusid kriminaalse taustaga ärimeesteks ja eraomanikeks. Lisaks kõigele, läks galopeeriva inflatsiooni päevil lahti riigi poolt soositud kommertspankade loomine. Kommertspankade huvides kehtestati kord, et töötasud laekuksid ainult nende pankade kaudu. Pangad aga venitasid palkade väljamaksmisega ja kruvisid oma protsente üles, lisaks kõigele konverteerisid pangaomanikud panka laekunud raha dollaritesse ja viisid raha pangast välja ning paigutasid maksuvabadesse, niinimetatud offshore firmadesse. Kõige lõpuks kuulutasid pangad ennast pankrotiks olevaks, kusjuures pankrotihalduriteks olid ikka needsamad kommunistid, pankurite seltsimehed ühise koogutamise aegadest kommunistliku partei linna- või rajooniorganisatsioonis või isegi keskkomitees.
Nüüd olid uued ajad ja uued kombed. Lenini-Stalini teosed olid kaotanud oma „teadusliku“ tähenduse ja poliitilise otstarbe. Surnukuuris, Lenini-Stalini teoste kõrval, vedeles ka üks õhuke, täiesti tähelepandamatu raamatuke ehk arhivaalike – endise NSV Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi teos „Väike maa“. Kuigi Brežnev ise oli ikkagi inimene ja seega surelik, peeti tema raamatut „Väike maa“ surematuks. Just niimoodi suhtusid sellesse raamatusse, vähemalt näiliselt, partei rajoonikomitee instruktorid ja nii pidid seda raamatut võtma ka reakommunistid, ja seda mitte enam näiliselt.
Brežnevi kirjandusteose (mille, kahtlemata, oli kirjutanud keegi teine) ühislugemist toimetati omal ajal, õigemini kommunistide ajal, kohustuslikus korras kõigi ettevõtete ja organisatsioonide, õppeasutuste ja akadeemiate partei algorganisatsioonides, kusjuures lugemine toimus rajoonikomitee instruktori valvsa pilgu all. Kardeti, et järsku jäetakse lugemisel lehekülgi vahele ja Brežnevi väärtuslikud mõtteterad ja tema kangelaslikud lahinguepisoodid jäävad kommunistliku partei realiikmetele teadmata ehk lähevad kaotsi.
Ettevõtte/asutuse partorg luges hardusega hääles NSV Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi suurepärast kirjandusklassikat, nimetusega „Väike maa“. Aegajalt tõstis lugeja veeklaasi, kastis lugemisest kuiva kurku ja muudkui luges raamatukest, milles Brežnev jutustas, õigemini fantaseeris oma elamustest:
„Hea kingitus väikemaalastele tehti 1943. aasta 1. mai auks. Kui valgenes, haarasid inimesed rinnust kinni, ahhetasid, ja naeratasid heameelest. Öösel olid võitlejad mitmes kohas heisanud punased lipud. Hommikul nägid neid kõik, sealhulgas ka sakslased.
Ma mäletan, millise vapustava mulje must-valge kino ajal jättis kinofilmis „Soomuslaev Potjomkin“ ekraanil punalipu ilmumine. Siin aga, Väikesel maal, ülesküntud pommidest ja mürskudest, miinikildudest ülepuistatud, suitsenud ja verine, vaenlase piiramisrõngas, lõi punalipu heiskamine lausa pahviks. Inimeste rõõmuhüüete laine kaikus üle haavadest puretud maa. Iga inimene tunnedas midagi enda jaoks väga isiklikku. Pärast esimest rõõmupuhangut täitis inimesi õnnetunne. Naerdi rõõmust, oma jõu tunnetamisest, sõnati: „Vaata ette, neetud fašist! Säh sulle!“
Ägedad võitlused kestsid kolm päeva, kuni 20. aprillini. Selleks päevaks oli saksa fašistlik juhtkond planeerinud Väikese maa hävitamise. (Muide, Brežnevi raamatus jäetakse targu märkimata, et 20.aprillil oli Adolf Hitleri sünnipäev, aga kes lugejatest matsu jagas, sellele jõudis mõistukõne pärale).
Olles otsustanud kihutada meid merre, pani Hitler sellel rindelõigul kaardile kõik. Saabus raske olukord. Siis 18-da armee Sõjanõukogu, aga praktiliselt mina, kirjutasin kirja-pöördumise väikemaalastele. Kiri liikus käest kätte kaevikutes ja blindaažides. Inimesed lõikasid kätte ja kirjutasid vandetõotuse oma verega. Ühe eksemplari kirjast saatsin ma J. V. Stalinile, et ta mõistaks, kuidas võitlevad tõelised sõdurid. Kirjas ma kirjutasin:
„Meie poolt vaenlaselt tagasi võideldud maatükile Novorossiiski linna all me andsime nimetuse „Väike maa“. Kuigi ta on väike, on ta meie, nõukogude, ta on läbi imbunud meie higist, meie verest, ja meie teda mitte kunagi, mitte mingile vaenlasele ära ei anna… Tõotame oma lahingulippudega, oma naiste ja laste nimel, meie armastatud Kodumaa nimel, vastu pidada eesseisvates võitlustes vaenlasega, nende jõud läbijahvatada ja puhastada Taman fašistlikest lurjustest. Muudame Väikese maa hitlerlaste suureks ühishauaks!“
Varsti anti mulle teada: „Seltsimees Stalin tahab teid näha.“
Ma küsisin: „Mis, on see käsk? Andke seltsimees Stalinile edasi – kuni pole fašistlikud röövvallutajad meie maalt välja kihutatud, ma Moskvasse ei ilmu. Lähen oma vägedega Berliini, et hävitada fašistlikud elajad nende endi karukoopas.“
Peagi helistas mulle Stalin isiklikult, ja sõnas lakooniliselt, nagu tal kombes: „Tubli, seltsimees polkovnik Brežnev.““
Seltsimees Brežnevi raamatukese ühislugemine jätkus. Päike loojus, maale laskus pimedus, aga partorgid lugesid tukkuvatele kommunistidele ikka ühel ja samal monotoonsel häälel Brežnevi raamatukest:
„Ma võtsin osa enamuses väeosades läbiviidud parteikoosolekutest, või lihtsalt suhtlesin võitlejatega. Tavaliselt õnnestus minul leida soldatite ja madrustega ühine keel, kuigi mingeid erilisi võtteid ma ei kasutanud. Oli siis jutuajamine tõsistest asjadest või naljapärane vestlus, ma püüdsin olla lihtne, sõjameestega võrdne. Ja alati rääkisin tõtt, kui mõru see ka ei olnud. Märgin, et oli ka ohvitseride hulgas neid, kes tahtsid endast kujutada erilist, sellist keskaegset võitlussärgis kangelast. Võitlejad muidugi, nagu alati, tundsid ära selle ärpleja, ja siis ausameelset jutuajamist ei toimunud. Enamus meie pooliitosakonnalasi, politrukke, komsorge, agitaatoreid oskasid leida õige tooni, neil oli sõdurite hulgas autoriteeti; tähtis oli, et inimesed teaksid: raskel hetkel see, kes kutsub neid pealetungile, on nende kõrval, jääb nendega, läheb relv käes nende ees. Ja meie peamiseks relvaks oli kirglik parteiline sõna, kinnitatud tegudega – isikliku eeskujuga lahingus. Vot mispärast just poliittöötajad olid Nõukogude Armee hingeks. Sageli juhtus, et parteikoosolek tuli katkestada, anti lahinguhäire… Ma hõikasin: „Hurraaa…!“ ja jooksin piki kaevikut, õhutades võitlejaid rünnakule. Kärgatasid miinid, lõhkesid granaadid, mürsuplahvatused paiskasid üles mulla ja kivikamakaid. Ma hõikasin: „Kommunistid, eesliinile!“ Kommunistid tõusid püsti, justkui üks mees, ja tormasid täägivõitlusse… Ma jälgisin täägivõitlust kaevikust, ja südant täitis uhkustunne – minu poliitkasvatustöö oli langenud viljakale pinnasele!“
Lugemine jätkus veel kesköölgi. Aga öelda, et see ühislugemine toimus endisel kommunismi ajal, oleks vast vale, sest kogu Nõukogude Liidus ja niinimetatud sotsialistlikus laagris (Brežnevi lemmikväljend) tervikuna jäid kommunistid ikkagi võimule ka pärast Nõukogude Liidu ja sotslaagri lagunemist ning läbi erastamise-ärastamise haarasid kommunistid lisaks poliitilisele võimule ka majandusliku võimu. Seepärast ütleme selgelt – kompartei peasekretäri seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi teose „Väike maa“ ühislugemine toimus seltsimees Brežnevi valitsemise ajal; pärast tema surma viidi koos maise kehaga surnukuuri ka tema raamatuke.
Taevatee haigla surnukuuri ust ei lukustatud. Mõnikord toetas seda roostetanud, katkise varrega labidas, et uks tuulepuhangust lahti ei prantsataks. Kahtlemata, milleks lukustada surnukuuri, sest mitte ükski terve mõistusega inimene ei hakkaks surnut ära varastama, liiati kui on tegemist ühiskonna lihtliikmega, niinimetatud tavalise inimesega. Ja Lenini-Stalini teoseid, Brežnevi „Väikest maad“ ja muud surnukuuri haisvat rämpsu polnud ka mitte kellelegi vaja.
Seekord ei olnud labidas surnukuuri ust toetamas, ja asja tundvale isikule oli see selgeks märgiks, et surnukuuris on keegi sees, keegi toimetab seal, ja kahtlemata elav hing, sest surnu viibimine surnukuuris ei ärataks mitte kelleski ei uudishimu ega imestust.
Surnukuuris, vanade haisvate madratsite otsas lamas kodutu. Haigla töötajad tundsid teda. See oli Ivan, nõukaaegne linnahaigla ametiühingukomitee esimees, keda rahvas kutsus lugupidavalt – Karl Marx, sest ta võitles tulihingeliselt töölisklassi õiguste eest, võitles tööliste hea käekäigu ja õnne nimel. Aga just nende suurepäraste, inimest õilistavate omaduste tõttu olid kommunistid ta enda pundist, see tähendab haigla erastajate-ärastajate pundist, välja jätnud, ja nüüd lamas ta töötu ja kodutuna surnukuuris madratsite otsas, ebaõiglaselt hüljatuna nii kommunistide kui ka töölisklassi poolt.
Karl Marxil oli vali kõhn nägu ja longus kulmud, mis andsid talle nälginud karjakoera kurva ja väsinud ilme. Ainult punane, pisut sinakas nina andis märku, et vereringe ta soontes polnud veel lakanud. Vanadel madratsitel lamav mehike liigutas jalgu, justkui unes kassi taga ajav koer, laskis välja nõrga peeru ja ajas siis ennast ähkides istuli, seejärel tõusis vaevaliselt jalgele. Ta oli kasvult lüheldane, välimuselt kuivetu, kuid püsti seistes ja jalgel kõikudes võttis ta keha asendi, mis oli ähvardav, võitlusvalmis, käed tugevalt rusikas. Ta kuulus, õigemini oli kuulunud, nende lihtsaloomuliste, põhjalike, kohusetruude ja tömpide inimeste kilda, kes armastavad maailmas kõige rohkem korda, ja seepärast said nad ka kõige enam peksa.
Karl Marx taarus lõtvadel jalgel lavatsi juurde ja heitis ühe lavatsil lebava surnu kõrvale pikali. Ohkas raskelt endamisi; maailma ebaõiglus ja töölisklassi hädad ei andnud talle asu.
Järgmise päeva hommikul lükkasid haigla ülemõde ja sanitar surnukuuri järjekordset hooldushaiglas surnut vanainimest ja avastasid imestusega, et öö jooksul oli surnukuuri tekkinud mõningane, haigla elektroonilises statistikas kajastamata, juurdekasv. Karl Marx oli surnud.

Teine peatükk.
Taevatee haigla erastatakse-ärastatakse.

N.linnakese ainsa advokaadibüroo ainus advokaat istus laua taga ja igavles. Olud olid kehvapoolsed, rahvas linnakeses üldiselt vaesevõitu, ja kuna suur osa tööealisi inimesi sai miinimumpalka, siis joodi vähem ja sellevõrra oli vähem ka kõrtsides ja tänavatel kaklemisi ehk kriminaalasju. Tulusatest abielulahutuse asjadest aga ei tasunud unistadagi – enamus inimesi elas paariti tavapärast registreerimata kooselu; nii mõnigi tegus mees või naine jõudis kahe kuu jooksul ära pidada kolm kooselu, aga leidus ka neid, kes pidasid korraga kahte-kolme kooselu; need olid niinimetatud topeltkooselud. Karjakooseludest ehk kärgperedest selles linnakeses kuulda ei olnud, kuigi välistada ei saanud ka taoliste kooselude eksisteerimist, sest inimene on oma olemuselt ju karjaloom.
Advokaat oli vallaline, ka ei praktiseerinud ta paarilist kooselu. Kuigi täitunud oli juba kolmkümmend neli, pidas ta ikka veel õndsat poissmehepõlve. Samas, ega ta tüdrukutest ära ei öelnud, ja saanud aastakese vanemaks, valis ta omale tüdruku aastakese noorema; seda selleks, et aastate koguarv püsiks muutumatuna.
Advokaat oli just sirutamas kätt telefonitoru järele, et leppida oma tüdruksõbraga kokku järjekordne kohtamine, kui uksele koputati. Advokaat kogus end, manas näole asjaliku, töise ilme ja hõikas seatud häälel:
„Sisse!“
Tulijaks osutus väikest kasvu, üsna kõhukas, peadligi juuste ja lühikese lõuahabemega, tublisti üle keskea mehike. Ta sirutas käe:
„Linnahaigla peaarst, Mark Markovitš.“
„Advokaat Andrei Pipko.“ Advokaat osutas käega laua otsas paiknevale toolile:
„Võtke istet.“
Haigla peaarst toetas oma laia, naiseliku tagumiku toolile.
Advokaat, et julgustada klienti tegutsema, oli juba ütlemas oma tavapärast väljendit – millega saan teid aidata, aga sai viimasel hetkel sõnasabast kinni; antud kliendi puhul jääb abist väheseks, siin peab talle ka kasulik olema, siin võis haista suuremat ja pikaajalisemat teenistust. Ka märkas advokaat, et klient kokutas veidi, ilmselt oldi väljas suurema afääri peal.
„Ma sooviksin linnahaigla ehk munitsipaalhaigla, nagu seda praegu nimetatakse, erastada. Vaja oleks teha aktsiaselts, aga selleks on minul vaja teie erialaseid teadmisi, konsultatsioone ja abi, ühesõnaga – meie munitsipaalhaigla vajab nõustamisteenust.“
„Õige mõte!“ kiitis advokaat klienti. „Aga kes on erastajad?“ esitas advokaat koheselt konkreetse küsimuse, sest just erastajate-ärastajate isikutest ja nende korruptiivsetest sidemetest sõltus asja läbiviimise edukus.
„Erastajaks olen mina, nii nelikümmend viis protsenti aktsiatest, siis endine haigla kompartei algorganisatsiooni sekretär, samuti nelikümmend viis protsenti aktsiatest, ülejäänud kümme protsenti aktsiatest jagame ära minu naise, minu kolme poja, minu venna ja ka haigla töötajate vahel, et asi oleks demokraatlik.“
Advokaat muigas iseteadvalt:
„Demokraatlik või mitte, aga teie ja perekond, lähemad sugulased peavad rabama enda kätte vähemalt viiskümmend üks protsenti aktsiatest, et saaksite valida nõukogu ja juhatuse. Vastasel korral, kui enamust ei ole, on see hullumaja, aga mitte aktsiaselts.“
Haigla peaarst asus õhinal selgitama:
„Ma olen kõike ette näinud, mitmeid kordi üle arvutanud, vaaginud ja kaalunud. Küsimus on selles, kuidas teha munitsipaalhaiglast aktsiaselts ja kuidas omandada aktsiad ning millise hinnaga.“
Advokaat vangutas pead:
„Taolist asja ilma tutvusteta, korruptiivsete sidemeteta läbi ei vii. Mida sellest värgist arvab linnapea?“
„Gleb, see tähendab linnapea, on oma poiss, nõukaaegne täitevkomitee esimees ja linna kompartei büroo liige. Oleme aastaid istunud kõrvuti linna parteibüroo istungitel. Gleb on sisse õlitatud, ja kui asi ühele poole saab, õlitame veelgi.“
Advokaat muigas irooniliselt:
„Sõprus on hea, valitseja sõprus tulus, parteibossi sõprus toob rikkuse.“ Seejärel sõnas tõsiselt: „Hästi, võtan selle asja enda vedada. Juba homme hommikul astun teie juurest läbi, kogun vajalikud materjalid ja valmistan ette asjakohased dokumendid. Homme räägime ka minu teenuse tasu üle ja sõlmime vastava lepingu.“
Haigla peaarst täpsustas silmakirjalikult:
„See pole minu eraäri. Tegutseme haigla huvides. Teenuse tellija ja maksja on munitsipaalhaigla.“
Advokaat noogutas nõustuvalt, seejuures sõnas kerge iroonilise muigega hääles:
„Muidugi, kahtlemata, küsimus puudutab ju otseselt munitsipaalhaigla ja selle töötajate heaolu, käekäiku.“
Pärast erastaja-ärastaja lahkumist hõõrus advokaat käsi – ometi ka ükskord mõistlik tööots!
Tegemist oli nõuka-vene ajal üsna tuntud-teatud, õigemini taganõutud haiglaga. Selles haiglas tegutsesid peamiselt erruläinud vene sõjaväearstid. Teenides sõjaväeosades, eriti Afganistanis sõdivates vägedes, olid nad omandanud ülima osavuse käte-jalgade amputeerimisel, ja ime küll!, abortide tegemisel! Just viimatinimetatu oli nende leivanumber.
Vene sõjaväeosad jahtisid talibane kuude viisi Afganistani mäekurude nõlvadel, samal ajal kui ohvitseride naised vaevlesid inimlikes ihades. Aga seal, kus on häda kõige suurem, on abi kõige lähemal – tagalas tegutses ilmatu hulk üleajateenijaid-laojuhataid, ja ka lihtsaid ajateenijaid, soldatitest tagalarotte. Ohvitseride naised said rahuldatud, aga soldat on soldat, temal ükspuha, mis edaspidi juhtub. Ja tohtrid, tavalised sõjavälja kirurgid, spetsialiseerusid abortidele – kümme dollarit abort. Välismaal teenides maksti ka vene sõjaväelastele ja nende naistele mingi osakene palgast dollarites või siis erilistes kupongides, ja see valuuta kulus ohvitseriprouadel peamiselt kõrvalt hangitud ihuviljade likvideerimisele, ja mitte ainult…
Peagi tekkis sõjaväeosas nõudlus uue, üsna tulusa raviteenuse järele – pahade haiguste tohterdamine. Tõe huvides peab ütlema, et pahasid haigusi ei levitanud siiski mitte elujõulised, soldatite hirsipudrust ennast paksuks söönud üleajateenijad, ega ka mitte ajateenijatest tagalarotid, vaid igat masti kergemeelsed daamid, kes juba Makedoonia Aleksandri aegadest on sõjaväega kaasa liikunud, osutades sõduritele mitmesuguseid naiselikke teenuseid. Need pahade haiguste kandjad, aga ka paljud ohvitseriprouad, palusid sõjaväetohtritel, mõistaki vastava tasu eest, tagada konfidentsiaalsus, ja seda tohtrid ka tegid, sest muidu oleksid nad pidanud paha haiguse saanud patsiendilt välja pressima ja miilitsale või sõjaväeluurele teatama kõigi nende viimase kaheteistkümne kuu partnerite nimed, nagu nõudis nõukaaegne seadus; aga siis oleks saanud nimekiri üsna pikk ja kirev: kokku terve rühma, aga võib-olla isegi roodu jagu…
Armas lugeja ilmselt arvab, et autor siinjuures halvustab vene ohvitsere ja nende prouasid, ajab, nii-öelda – pada. Aga kõrged vene sõjalised eksperdid on ise väitnud, et Afganistani ei olnud mõtet saata niinimetatud „tänan-palun“ ohvitsere, sest vaenlasega võitlemiseks peavad vastased olema vaimselt ja intellektuaalselt võrdsed, olenemata relvastusest, et tappa efektiivselt. Kahtlemata, nendel, „tänan-palun“ ohvitseride kategooriatesse mittekuuluvatel olid ilmselt ka, kuigi mitte alati, vastavad prouad. Ja tegelikult, kui pöörduda paha haiguse juurde tagasi, siis haigus on haigus, mida siin halvustada, see ei ole ju kõige hullem haigus, on oluliselt hullemaid; võib isegi öelda, et paha haigus on üsna hea haigus.
Afganistani sõda lõppes ja sõjaväetohtrid saadeti teenitud pensionile. Nad seadsid ennast sisse selle väikese linnakese haiglasse. Olles rindel, lahinguolukorras, omandanud teatud kvalifikatsiooni, tegelesid sõjaväetohtrid endiselt abortide menetlemise ja pahade haiguste ravimisega – kakskümmend viis rubla seans. Hädalisi vooris hulgi lähemast ümbrusest ja ka pealinnast, sest nii mõnigi naistöökollektiivi liige oli partorgist rasedaks jäänud või oli peadirektor, partorg või komsomolisekretär hankinud endale kuskilgi saunapeol paha haiguse ja andnud selle edasi naisterahvastest koosnevale töökollektiivile. Hoidku jumal, kui taoline teave satub mendipesasse ehk miilitsasse või veelgi hullem – kompartei rajoonikomiteesse! Ajakirjandust tollal ei kardetud – tsensor poleks nagunii taolisi asju läbi lasknud – Nõukogude Liidus ju seksi polnud!
Järgmise päeva varahommikul astus advokaat haigla uksest sisse. Kõigepealt tervitas tulijat haigla menüü – haises hapukapsaste ja veel millegi järele, mis ilmselt oli jäänud ruumidesse hõljuma eelmise või üleeelmise päeva menüüst. Tunda oli ka ammoniaagi lõhna. See hais mõjus tulijasse esimesel hetkel nõnda, nagu oleks ta sisenenud loomaaeda.
Kõigepealt sattus advokaat avarasse esikusse, mis oli kohandatud haigete vastuvõtuks. Siin oli ka niinimetatud EMO – erakorralise meditsiini osakond. Seinad esikus olid võõbatud määrdunudsinise värviga, lagi hallikasvalge, justkui nõgine, nagu oleksid ahjud talvel suitsenud ja karmu sisse ajanud. Seinal rippus valge plakat, millele oli suurte mustade tähtedega maalitud kiri: „Raha on kaastunde mõõdupuu. Näita, et hoolid, saada oma tšekk juba täna.” Plakati alalaserva oli keegi kritseldanud roppuse. Vastuvõtutoa aknad olid seestpoolt raudtrellidega koledaks tehtud. Põrand oli hall, kulunud värviga, kohati linoleum rebenenud. Seina ääres, lihtsal puitpingil, istusid mõned inimesed, ilmselt saabunud EMO-sse abi saama. Ukse juurest esimene, määrdunud jopes ruskete läikivate vurrudega ja punetavate silmadega meesterahvas, istus pead kätele toetades ja köhis raiuvalt, justkui oleks koer haukunud. Tema kõrval kössutas väikese terava habeme ja mustade kahuste juustega vanamees. Ta toetas parema käega oma vasakut kätt, mis oli mähitud valgesse aga üsna määrdunud kaltsu. Ruumi keskel lamas kanderaamil vanainimene; silmad pooleldi kinni, vaikne ja liikumatu. Ta jalgele oli visatud must prügikott, mis ilmselt sisaldas ta isiklikku maist vara. Vanainimesel oli peas läki-läki, selle kõrvad olid lõua alt kinni seotud. Tundus, justkui oleks ta minemas pikale, külmale ja tuisusele rännuteele.
Vanainimese kanderaami ümber kuuldus mingit räuskamist, milles üsna ägedalt osales tublisti üle keskea valges kitlis halli kikkhabemega tohtrihärra, tema kõrval samasuguses valges kitlis noor tumedate juuste ja mukitud näoga naine, nähtavasti medõde; neile oponeeris keskealine meesterahvas ja kaks samas vanuses naisterahvast, ilmselt haige vanainimese omaksed. Välimuse järgi võis aru saada, et nad ei kuulunud uusaadlike klassi või ühiskonna eliiti; ilmselt oli tegemist tavaliste inimestega.
Seltskond jageles millegi üle. Nende jutt oli seosetu, aga äge; tundus, et kõik ajasid oma õigust taga ja väljendasid sõnades ainult puhast tõde. Advokaat trügis jagelejate vahelt läbi. Trepist üles tõustes jõudsid tema kõrvu naisterahva sõnad: „Te peate ta vastu võtma!“ Mille peale oponeeris arst kategooriliselt: „Ei pea, ravi ta enam ei vaja. Siin on haigla, aga mitte surnukuur.“ Jälle kostis naisterahva hääl: „Siin on hullumaja, aga mitte haigla.“
Jõudnud teise korruse koridori, jäi advokaat ebalevalt seisma, teadmata, kus asub haigla juhataja kabinet. Järsku kuulis ta enda seljataga meeldiva kõlaga, pehmet häält:
„Keda te soovite?“ See hääl tundus Andreile kuidagi tuttav.
„Mark Markovitši, peaarsti,“ sõnas advokaat ja pöördus hääle suunas.
“Aa, Moissei! Esimene uks…,“ hääl takerdus, ja lõpetas siis lause vaevukuuldavalt: „Paremale…“
Advokaadi ees seisis valges kitlis sale naisekuju, tema kõrget rinda kaunistas punase ristiga nimesilt: arst-ordinaator Anne.
See oli Anne, tema ülikooliaegne armastus!
Esimesena sai sõna suust Anne:
„Te olete ikka siin?“
„Siin jah, ja te olete ka siin?“
„Siin jah.“
„Aga teie mees?“
„Mees jäi pealinna. Aga teie naine?“
„Pole veel nii kaugele jõudnud.“
Üle naise kauni näo libises mingi ebamäärane varjund, justkui heameelenaeratus.
„Ma pean minema, patsiendid ootavad, aga nüüd te teate, kust mind leida.“
Anne astus kiirel kõnnakul piki koridori, tema kaunis tagumikukene pani lühikese valge kitli lehvima. Koridori lõpus vaatas Anne üle õla tagasi, naeratas ja sisenes palatisse.
Advokaat astus avatud akna juurde, ta hingas sügavalt sisse, et rahuneda.
„Anne siin, päris käeulatuses, ja mees pealinnas! Võib-olla isegi on mehest lahus?“
Andreile meenusid ammused jõulud ülikooli ühiselamu toas. Oli jõuluõhtu. Nad olid Annega jalutanud mööda linna, istunud kohvikus, joonud klaasikese veini, seisnud käest kinni hoides linna peaväljakul kuuse all ja suudelnud vargsi, süda õnnest pekslemas.
Keskööl sisenesid nad ülikooli ühiselamusse. Valitses täielik vaikus. Üliõpilased olid sõitnud jõuluvaheajaks koju, ja need kes linna jäid, tantsisid kuuse all või pidutsesid kohvikus.
Anne toas oli nagu ikka ülikoolilinna ühiselamutes: kummagi seina ääres üheinimesevoodi, akna all lauake, selle juures tool, väike riiul raamatutega.
Nad võtsid vooditel vastastikku istet. Anne ilme oli ebalev, silmad vaatasid Andreile ainiti otsa.
„Tule minu juurde. Tule!“ sõnas Andrei.
„Kas sa armastad mind?“ küsis Anne, otsekui vajaks veelkordset kinnitust.
„Armastan. Armastan kogu südamest. Ma olen sinu pärast arust ära.“
„Tunned, kuidas meie südamed löövad.“
„Las need südamed lüüa. Ma tahan sind. Ma olen sinu pärast otse meelest ära.“
„Kas sa armastad päriselt?“
„Jäta need sõnad. Tule. Palun. Palun. Anne.“
„Hea küll, aga ainult üheks minutiks.“
„ Hea küll,“ ütles Andrei. „Pane uks kinni.“
„Sa ei saa. Sa ei tohi.“
„Tule. Ära räägi. Palun tule…“
Anne kustutas tule, ühikatuppa paistis tänavalaterna tuhm valgus.

Väljas hakkas juba valgeks minema, kui Andrei ärkas. Anne istus tema kõrval voodiserval. Andrei kehast oli pöörasus kadunud, ainult hinge soojendas ääretu hellus ja armastus Anne vastu.
Anne küsis: „Kas sa nüüd usud, et ma sind armastan? Ma olen nüüd sinu naine.“
„Ma olen sinu mees.“
Noore juristi õnnetuseks ilmutas ennast peagi armastuse kolmnurk. Annesse oli armunud ka temaga samal kursusel õppiv meditsiinitudeng, teaduskonna komsomolisekretär ja eesrindlik õppur, kuigi väliselt pisut nigelavõitu. Aga sageli juhtub, et naise süda, olles hetkel armastusest küllastunud, annab järele ning tegutsema asub mõistus. Kui ülikooli suunamiskomisjon saatis noore juristi väikelinna õigusnõuandlasse ja komsomolisekretärist meediku pealinna keskhaiglasse internatuuri, ning Annele avanes võimalus abielludes järgneda meedikust mehele, siis seda ta ka tegi.
Noor jurist käis esialgu ringi murtud südamega, olles reedetud ja mahajäetud, aga siis lõi käega, järgides tudengite ütlust – armastus tuleb ja läheb, aga õlut tahaks igapäev! Käegalöömine oli siiski tühipaljas enesepettus, armastus ei ole siiski õlu. Aastaid oli Andrei hellitanud lootust veel kord kohata Annet, keda ta ikka veel armastas; mõnikord tabas Andrei ennast vastupidistelt tunnetelt – soov ja iha Annele kätte maksta! Sageli oli ta tänaval jäänud tunnistama mõnd naist, arvates, et on leidnud selle, keda otsib. Aastad möödusid. Andrei oli ikka veel poissmees. Sõpruskond mitte enam ei laienenud, vaid kahanes aasta-aastalt. Andrei jäi tihti oma seltsimehi, endisi ülikoolikaaslasi, silmitsema; vaatas kuidas nad uppusid abiellu või kängusid ametis. Ta süüdistas neid oma nooruse mõrvamises ja reetmises, enne kui see ise neid hülgas. Ka Anne vastu oli aeg ta viha sedavõrd lahutanud, et kui saatus teda selle naisega viimaks silm silma vastu pani, ei tundnudki ta algul seda raevuga segatud rõõmu, mida niisugune kohtumine oleks õieti pidanud temas äratama. Aga siiski, süda on reetlik!
Andrei asetas portfelli aknalauale, seisis haigla akna juures ja mõtiskles endamisi:
„Nüüd on Anne siin, selles armetus linnas, pealinnaga võrreldes täielikus kolkas!“ Hingas sügavalt sisse ja lisas endamisi: „Tundis mind ära! Alustas esimesena juttu!“
Andrei haaras portfelli otsustavalt pihku ja sisenes haigla juhataja Moissei kabinetti.
Nädal aega istus advokaat Mark Markovitši kabinetis arvuti taga ja valmistas ette dokumente.
Mark Markovitš oli üsna muutliku meelega mehike: kord ilmus tööle pahura ja sõjakana, andis oma juhtkonna nõupidamistel ehk pätiminutkadel imperatiivseid korraldusi, arvamuseavaldused keelas, põrutas rusikaga, võttis taskust oma jahiloerte kutsumise vile ja vilistas läbilõikavalt, et anda sõnadele rohkem kaalu; aga teinekord ilmus tööpostile jälle leebe ja naeratavana, heitis nalja ja kritiseeris kohaliku omavalitsuse ja vabariigi valitsuse poliitikat. Vaatamata kõigele, kutsusid haigla töötajad teda hellitlevalt – Moissei.
Haigla naistöötajad teadsid rääkida, et Moissei oli mõnikord tujust ära just seetõttu, et temast tublisti noorem naine lõi üleaisa – armatses suvilanaabriga, endise paadunud kommunistiga, tõelise kuldiga, kes oli nõuka ajal olnud seebivabriku direktor. Ja siis, olles öö veetnud üksinda külmas voodis, ilma naiseta, oli Moissei hommikul ülimalt ärritunud olekus; ta vilistas läbilõikavalt oma töökaaslaste ees, justkui kutsudes jahikoera vilega korrale oma alluvaid, tegelikult aga otsides vilega oma üleaisa löövat naist. Vile vileks, kuid ilmselt oli kuulujuttudel ka tõsi taga, sest üsna pea sai advokaat lisaks erastamisele-ärastamisele lisaülesande – organiseerida Mark Markovitši suvila müük. Tema naise kaitseks tuleb siiski öelda mõned klauslid. Haigla ülemõde teadis rääkida, rikkudes delikaatsete isikuandmete kaitse seadust, et Moisseil on kõrge vererõhk, aga et seda alla lüüa peab ta iga päev võtma mingi tableti; samas, see tablet lõi alla ka muu asja ehk vähendas mehe potentsiaali. Kas see oli nii või teisiti, on teadmata, aga faktid räägivad iseenda eest. Muide, naine oli tal vägev – suurt kasvu, suured rinnad, suur tagumik, ja ka muidu meeldiv näolt ja üleni.
Nooruses oli Mark Markovitš, lisaks polikliinikus päevakirurgina töötamisele, tegutsenud kohtumeditsiini eksperdina, see tähendab, et ta lahkas laipu. See amet oli nõuka-vene ajal, kui intelligentsi, sealhulgas ka arstide palgad olid nirud, väga tasuv töökoht; aga raha Moissei armastas! Seda teadsid haiglas kõik.
Nüüd Moissei, pidades peaarsti ametit, töötas ka erialaarstina, radioloogina, see tähendab uuris mingi aparaadiga inimeste sisemust, et avastada seal vähki. Kui Moissei patsientide vastuvõtult tuli, võttis ta kapist juba avatud konjakipudeli, kallas endale ja advokaadile pitsi ja alustas ilmalikku vestlust.
„Kas sa tead, mis on minu töös kõige raskem?“ küsis tohter.
Advokaat raputas pead ja kehitas õlgu – mis raskust seal ikka, aparaadi ekraanil inimese siseelundeid uurida!
„Kõige raskem on inimesele teatada, et temal on kaugele arenenud halvaloomuline vähk.“
„Tõsi see on, ega ise ka tahaks taolist uudist kuulda,“ nõustus advokaat, ja kummutas konjakipitsi põhjani. Seejärel jätkas: „Aga ütle parem, palju sa nooruses laipasid lahkasid?“
„Täpset arvu ei mäleta, aga tuhat viissada tuleb kindlasti ära.“
„Mitte just vähe,“ sõnas advokaat tunnustavalt. „Aga eks laibal ja laibal ole vahe, on häid ja halbu laipu; üht-teist õpetati kohtumeditsiinist ka juristidele.“
„Üldiselt on halvad laibad need, mida tuleb üles kaevata sinu kolleegide, uurijate või prokuröride, määruste alusel.“
„Tegelikult tavainimene ei peagi teadma, milline näeb inimene välja aja möödudes, kui ta on maha maetud,“ lõi advokaat käega.
„Mida vähem tead surmast, seda parem,“ nõustus arst, ja valas pitsid uuesti täis. Seejärel vaatas advokaadile otsa; viimasele tundus, et doktori pilgus välgatas mingi hullumeelne läige.
„Ka sa ka tead, milline on inimesele elu kõige suurem ehmatus?“
Advokaat raputas ükskõikselt pead ja tõstis konjakipitsi, valmis suhu kallama.
„Kui sa tõmbad kitli selga, venitad kindad kätte, lähed lahkamiskambrisse ja eemaldad laibalt lina – sinu ees lebab sinu elu esimene armastus!“
Advokaat pillas ehmatusest pokaali lauale.

Kahe nädala möödudes näitas advokaadi töö oma esimesi vilju. Kõigepealt muudeti munitsipaalhaigla aktsiaseltsiks, aktsiakapitaliga nelisada tuhat krooni, kusjuures linnavalitsus oli kõigi aktsiate omanik. Taoline käik oli tegelikult köki-möki, tehniline küsimus ja ülimalt seaduslik. Aktsiaseltsi tegemine käis kähku – põhikiri nagu tavaliselt, endisest haigla peaarstist sai juhatuse liige, õigemini ainujuhataja, sest juhatuses oli ainult üks liige. Endine haigla kompartei algorganisatsiooni sekretär, kes oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakanud jooma, upitati taas jalgele ja ta valiti ühehäälselt aktsiaseltsi nõukogu esimeheks. Haiglale omistati nimetus: „Taevatee haigla aktsiaselts“.
Haigla uue nimetusega, õigemini juhataja ametinimetusega, juhtus mõnikord ka
naljakaid seiku. Aktsiaseltsi juhataja Moissei armastas ikka ennast nimetada ja enda kohta kuulda nõuka-vene aegset, vene keelest tõlgitud ametinimetust – peaarst. Kord astus „Taevatee haigla aktsiaseltsi“ juhataja eesruumi noorepoolne meesterahvas ja sõnas pärast teretamist viisakalt:
„Ma olen müügiagent. Ma sooviks haigla juhataja vastuvõtule. Kas ta on kohal?“
„Peaarsti vastuvõtule?“ esitas juhataja sekretär vastuküsimuse.
„Mitte peaarsti vastuvõtule, vaid haigla juhataja vastuvõtule.“
„Nojah, ma ju küsingi, kas peaarsti vastuvõtule?“
„Kurat, ma müün seepi ja pamperseid! Mu pea on korras, olete oma peaarsti juraga lolliks läinud!“ vihastas müügiagent.
Kära peale astus oma kabinetist välja „Taevatee haigla aktsiaseltsi“ juhataja Moissei:
„Mina olen haigla peaarst.“
Müügiagent lõi vihaselt käega ja lahkus ust paugutades, seejuures endamisi pomisedes:
„Lollikari!“
Haigla peaarst ja tema sekretär kehitasid nõutult õlgu.
Moissei kandis uhkusega oma ametinimetust. Mõnikord, kui ta käis linnapea juures linna eelarvest haiglale toetust välja kauplemas, üritas ta linnapeale mett moka peale määrida. Selleks, et rõhutada linnapea suurt töökoormust ja tohutut vastutust, sõnas:
„Kas te teate, millistes ametites on inimese eluea määr kõige väiksem? Need on linnapea ja haigla peaarsti eluea määrad.“ Moissei rõhutas eriti sõna – määr, seejuures naeris ta oma teeseldut, kätteõpitut, pugejalikult külma naeru. Linnapea, keda tunti üldiselt korruptiivsete kalduvustega ametnikuna, vastas sama kätteõpitud tenoriga. Samas, mõned eriti pugejad kaastöötajad kutsusid peaarsti bossiks – ka see meeldis Moisseile.

Aktsiaselts sai tehtud. Järgmise sammuna oli vaja kantida aktsiad suurerastajate-ärastajate kontole. Kuidas seda teha, ja millise hinnaga? Aktsiaseltsi üks aktsia maksis sada krooni, kokku neli tuhat aktsiat, seega aktsiakapital nelisada tuhat krooni. Haigla peaarst, nüüd aktsiaseltsi ainujuhataja, ning nõukogu esimees, endine haigla partorg, oleks suutnud nimiväärtuse hinnaga aktsiad välja osta, aga haigla hooned, sisustus ja aparatuur maksid kokku kümneid miljoneid kroone. Seda juba välja ei käi, turuväärtusega aktsiakapitali ära ei osta, pealegi, aktsiate nimiväärtusega müügi korral eraisikute kätesse linnavalitsuse töötajad märkaksid pettust ja asi läheb suure kella külge ehk organitesse.
Advokaat Andrei istus oma kabinetis, vahtis lakke ja mõtiskles. Lõpuks võttis telefonitoru:
„Mark Markovitš? Advokaat siin. Tähtis asi. Tuleb korraldada nii, et linnale kuuluv haigla aktsiaselts ostab ise nimiväärtuse hinnaga aktsiad linnalt välja, juriidiliselt muutuvad need niinimetatud omaaktsiateks. Seejärel aga aktsiaseltsi juhatus müüb need aktsiaseltsi omaaktsiad kellele tahes, ja seda nimiväärtuse hinnaga, seadus taolist müüki ei reguleeri, ei keela ega käsi; kokku tuleb välja panna nelisada tuhat krooni. Edasine käik jääb juba minu korraldada.“
Vastuseks kostis peaarsti, tegelikult nüüd juba linnale kuuluva haigla aktsiaseltsi juhataja reibas hääl:
„Saab tehtud! Gleb, linnapea on meie paadis.“
Paar päeva hiljem helises advokaadi kabinetis telefon. Kostis linnapea töine, võimukas hääl. Linnapea Gleb oli aastakümneid istunud valitseval toolil ja omandanud kaks hääletooni: vestluseks alluvatega ehk tavainimestega ja vestluseks ülemustega. Praegu kasutas linnapea alluvate jaoks ettenähtud hääletooni:
„Härra advokaat, siin mina! Kas te ei tea, et seadusega on omaaktsiate omandamine keelatud! Te annate oma kliendile vale nõu.“
Advokaat sõnas häirimatult:
„Härra linnapea! Minul ei ole seadusesäte täht-tähelt peas, aga ma väidan, et seadus võimaldab aktsiaseltsil omaaktsiaid omandada, ja seda ka sajaprotsendiliselt.“
„Kuidas võimaldab!“ pahandas linnapea. „Minul on seadus silme ees ja loen teile ette äriseadustiku vastava sätte. Kuula hoolega: “Aktsiaselts ei või ise ega kolmanda isiku kaudu, kes tegutseb oma nimel, kuid seltsi arvel, omandada ega tagatiseks võtta oma aktsiaid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“
Linnapea tõmbas hinge ja jätkas:
„ Edasi on siin sama paragrahvi teises lõikes terve jura neid seaduses teisiti sätestatuid. Mitte ühtegi selle paragrahvi teises lõikes sätestatud tingimust meie aktsiate müümisel täita ei saa, ja kui müüme, rikume seadust.“
Advokaati vihastas linnapea liiga võimukas hääletoon, ta oli siiski advokaat, eraettevõtja, aga mitte linnapea alluv.
„Härra linnapea, teie poolt nimetatud äriseadustiku paragrahv tervikuna on mõeldud lollidele, aga te vaadake järgmist paragrahvi, erilist tähelepanu pöörake nimetatud paragrahvi lõikele kolm. Ma kuulan!“
Linnapea luges kuuldavalt:
„Kui aktsiaselts on omandanud või tagatiseks võtnud oma aktsiaid seadusevastaselt, peab need võõrandama või tagatiseks võtmise lõpetama kolme kuu jooksul omandamisest või tagatiseks võtmisest.“
„No näed!“ kuuldus advokaati võidukas hääl. „Me võõrandame need omaaktsiad juba järgmisel päeval.“
„On kurat aga seadused,“ vandus linnapea kergendust tundes. „Teeme ära.“ Linnapea lõpetas jutu ilma hüvasti jätmata. Hüvasti jätmist ja muid viisakusavaldusi kasutas vana nõuka-vene aegne linnapea ainult suurte ülemustega vestlemisel.

Advokaat viis erastamise-ärastamise läbi kõrgel seaduslikul tasemel. Moissei koos
oma perekonnaga hõivas viiskümmend üks protsenti aktsiaseltsi häältest, endine haigla partorg ja nüüdne aktsiaseltsi nõukogu esimees sai nelikümmend kaheksa protsenti ning töötajatele, järgides demokraatiat, jagati välja kokku üks protsent häältest vastavalt aktsiakapitalile. Peagi ostis Moissei töötajatelt hääled kokku, ja nüüd oli tal koos perekonnaga kokku viiskümmend kaks protsenti häältest. Parteisekretär võis oma neljakümne kaheksa protsendiga haigla juhtimisest ja kamandamisest suu puhtaks pühkida, kuigi oli nõukogu esimees. Moissei võis iga kell sellele partorgist nõukogu esimehele kinga anda, selleks vajalik enamushääli oli tal olemas!
Advokaat oli asja edukalt läbi viinud ja puhkas nüüd loorberitel. Oma ülikooliaegse, esimese tõelise armastuse Annega olid temal haiglas töötamise ajal olnud üha tihedamad ja lähedasemad kokkupuuted ja vestlused, mis muutusid peagi intiimseteks armusuheteks.
Sageli, kui Anne oli haiglas öövalves, jäi ka advokaat valvearsti seltsi. Kui väljas hämardus, kõndis Anne mööda koridori ja otsis tühja palatit. Olles selle leidnud, tervitas ta Andreid nagu tavalist külastajat, aga jõudnud temaga kohakuti, sõnas tasa: „Tule minu järel.“
Andrei järgnes naisele. Anne avas ühe palati ukse, heitis veelkord pilgu piki koridori vasakule ja paremale, ja lipsas sisse. Andrei järgnes talle. Kohe klõpsas Anne snepperluku kinni, seejärel kustutas laelambi; põlema jäi vaid hämarat valgust pakkuv öölamp. Anne libistas oma valge, siniste kantidega arstikitli seljas, laskis seelikul alla langeda ja heitis vanale reformpõhjaga voodile, mida kattis ainult madrats ja lina.
“Tule! Ma olen sinu pärast arust ära.” Anne oli justkui pöörane.
Andrei heitis pintsaku toolileenile, ajas püksid maha ja kargas Anne juurde voodisse. Haiglavoodi polnud ilmselgelt taoliseks otstarbeks mõeldud; oli liiga kitsas ja voodi reformpõhi vajus alla, Anne kadus käest ära. Anne itsitas kõlvatult naerda. Andrei heitis ennast küljeli Anne kõrvale ja sõnas kärsitult:
“Tule parem minu peale, niiviisi ei tule midagi välja.”
“Ah sina, laiskvorst!”
“Tule, ära tembuta!”
“Oh, sa oled nii magus!”
“Sina oled veelgi magusam.”
Imepärane öö möödus teineteise embuses. Akna taga valgenes. Anne sättis ennast riidesse, vaja oli teha ringkäik palatites.
„Me peame õudselt ettevaatlikud olema. See oli selge hullumeelsus. Me ei tohi seda enam teha,“ sõnas Anne teeseldud rahutusega hääles.
„Öösel tohime. Öö on meie päralt.“
„Me peame õudselt ettevaatlikud olema.“
„Ma olen.“
„Ma pean nüüd minema, kallis, ausalt.“
„Tule voodisse tagasi, Anne. Palun.“
„Ma ei saa, mul on patsiendid.“
„Kas sa saad täna õhtul ka öövalvesse jääda?“
„Arvatavasti küll. Aga sina ei taha mind. Sa oled väsinud.“
„Tahan ikka.“
„Nägemiseni.“
„Nägemiseni, kullake.“
Anne läks ära.
„Jumal ise teab, et ma ei tahtnud temasse uuesti armuda,“ mõtles Andrei.

Kolmas peatükk.
Taevatee haigla omanik-boss harrastab pätiminutkadel vaimset terrorismi.

Taevatee haigla peaarst, doktor Mark Markovitš oli omast kohast tähelepandav inimene. Ta välimus oli raske, toores, liigkasuvõtjalikult pugejalik ja libe. Oma näo, habeme, lamedate hallide juuste ja tugeva kohmaka kehaehitusega meenutas ta maanteeäärset täissöönut, taltsutamatut, toorest trahteripidajat. Nägu oli vali, kaetud siniste soonekestega, silmad väikesed, nina punane. Kuigi ta oli lühikest kasvu, olid tal laiad õlad ja tohutud käed ja õlad, otsekui ahvil; näis, et kui ta valab rusikaga – siis hing väljas. Kuid ta samm oli tasane ja kõnnak ettevaatlik, hiiliv; kohtumisel kitsas haiglakoridoris peatus ta ikka esimesena, et teed anda, ja ütles, mitte bassiga, nagu võis oodata, vaid peene, pehme, tenoriga: „Vabandage!“ Ka tema naer, mida ta sageli kasutas, et olla ligitõmbav ja hea ülemus, oli alati ühesugune: külm, rõõmutu, kätteõpitud tenor. Ja ka tema alluvad, kuus-seitse inimest vanuses kuuskümmend viis-seitsekümmend viis, vastasid talle sama, kätteõpitud tenoriga. Kas ihnusest või millestki muust, kuid ta ei rõivastanud edukale tohtrile kohaselt. Ainult vahel harva võis ta seljas kohata head sinist värvi kampsunit, mille rinnaesisel ilutses valge tikandist silt „Boss“. Ühte ja sama ülikonda kandis ta kümmekond aastat, ja uued rõivad, mis ta harilikult juudipoest ostis, näisid ta seljas niisama kantud ja kortsunud kui vanadki; ühe ja sama kuuega võttis ta vastu haigeid, sõi lõunat ja käis võõrsil, niipaljukest kui ta üldse kusagil käis. Sõpru oli tal vähe, kõige enam sõbrustas ta endiste kompartei rajoonikomitee ja KGB tegelastega; ta tundis uhkust ja enesehinnangu tõusu nendega suheldes.
Räägitakse, et varases nooruses oli Moissei olnud väga usklik, see tähendab, et ta oli eeskujulik pioneer ja komnoor, uskus kommunismi ja ta valmistus sõjaväelase karjääriks – ta astus sõjaväe meditsiiniakadeemiasse, et saada sõjaväe kirurgiks. Aga peagi tuli tal siiski õppeasutust vahetada, sest ta kokutas, ja ilmselt leiti ka mõningaid muid psüühikahäireid tema olemises. Ta astus tavalise ülikooli arstiteaduskonda, õppis hästi ja pärast lõpetamist suunati väikelinna haiglasse tööle kirurgina, niinimetatud päevakirurgina. Ta tegi väikesi, lihtsaid operatsioone, näiteks mädapaisete avamisi ja muid sääraseid. Mädapaisete avamisi tuli teha võrdlemisi palju, sest väärtuslikke toiteaineid, niinimetatud vitamiine, võis nõuka-vene ajal poelettidel näha väga vähe ja väga harva ning inimesed haigestusid mädapaisetesse vitamiinide puuduse tõttu. Taolised toitained nagu mandariinid, banaanid, apelsinid leidusid ainult leti all ja seda ka parteinomenklatuuri eripoodides. Jah, elu oli raske, aga õnnelik! Õnnelik oldi siis, kui saadi leti alt midagi suupärast või ihupärast, näiteks teksapükse.
Arstide, nagu kõikide haritud inimeste, palgad olid vene-nõukaajal väikesed, et mitte öelda närused. Selleks, et lubada endale vähegi inimväärsemat elu, asus Moissei lisaks põhitööle tegutsema kohtumedekspedina, tehes surnukuuris lahanguid. Kui temalt küsiti, palju ta palka saab selle, niiöelda, karmi töö eest, vastas ta musta huumoriga – üheksa laipa lahkad ära ja kümnenda saad endale. Nojah, huumor huumoriks, aga Moissei teenis surnukuuris kohtulahkamistega rohkem kui ülikooli kliiniku tippkirurg. Jah, sellised olid tollal ajad ja kombed, elu tahtis elamist ka nendel aegadel, ja seda nii tohtril, kui ka tema patsientidel. Tuleb märkida, et lahangukambris ei tegelenud Moissei mitte patsientidega, vaid objektidega. Surnud inimene pole siiski mitte tohtri patsient, kuigi – ei või iial teada. Saja aastaselt surnud inimesele surmatunnistust väljakirjutama asunud kiirabitohter murdis murelikult pead – millisesse haigusesse ta suri? Meil on vaja surmatunnistusse märkida diagnoos. Seda nõuab politsei.“
Lähedased avaldasid nördimust:
„Milleks on talle vaja teie diagnoosi, kas te kavatsete surnut inimest ravima asuda? Polnud talle perearsti vaja enne, pole vaja ka nüüd, pärast surma. Pange kirja – suri vanadusse.“
Kiirabitohter klõpsutas mobiiltelefoni nuppe, helistas kuhugi, rääkis pikalt, seletas midagi, vaidles, ja lõpuks lõi mobla pauguga kinni. Seejärel kirjutas surmatunnistusele – suri vanadusse.
Samas, oli ka teisi võimalusi ja lähenemisi. Kommunist Moissei, nagu öeldud, uskus ülemaailmse kommunismi võitu, või vähemalt teeskles uskumist, ja seetõttu võttis ta alati ägedalt sõna haigla kompartei algorganisatsiooni koosolekutel. Materdas imperialiste, rahaahneid kapitaliste ja naelutas neid häbiposti. Oma koosa said ka kaastöötajad, kes ei olnud nii süvausklikud ja tõsiusklikud kui tema. Moissei esinemisi kroonis edu – ta valiti partei algorganisatsiooni sekretäriks ehk haigla partorgiks. Taoline ametikoht, lisaks põhitööle, andis teatud privileege – suurema korteri eraldamine, autoostu luba ja ekskursioon vennalikku sotsmaale, Ungarisse või Tšehhoslovakkiasse. Peagi pani kompartei rajoonikomitee tema aktiivset usku tähele ja ta edutati linnakese haigla peaarstiks.
Kui Mark Markovitš õndsal nõuka-vene ajal, olles kahekümne üheksa aastane, suuresti rajooni parteikomitee ja KGB abil haigla peaarsti ametitoolile asus, oli haigemaja kohutavas olukorras. Palatites, koridorides ja haigla õues oli haisu pärast raske hingata. Haigla töölised, põetajad ja nende lapsed magasid palatites ühes haigetega. Haigla koridorid olid mõlemat seinaäärt pidi täis välivoodeid, milles ägisesid, rögisesid, köhisesid patsiendid. Haigla surnukuur oli ületäidetud, suutmata rahuldada nõudlust. Patsiendid ja haigla surnukuuris lebajad haigla olukorra kohta kaebusi ei esitanud, kuid palatites magavad haigla töötajad, nende lapsed ja naised kaebasid, et tarakanid, lutikad ja hiired ei lase neil elada. Kirgulises osakonnas õitses roostõbi. Kogu haigla kohta oli ainult kaks skapelli ja needki nürid, ainsa termomeetri oli keegi ära varastanud, operatsiooniploki vannides hoiti otsast lõigatud jäsemeid.
Oli ka teada, et hooldajad ja velskrid röövisid haigeid, tõid neile poest viina, kusjuures ostetud kahest pudelist ühe võtsid endale. Aga endine peaarst, doktor Boiko, oli pervertsete kalduvustega, korraldas enesele põetajaist ja haigetest terve haaremi, lisaks sellele müüs haigla piiritust. Kõigile oli see juba ammu teada, ka komparteile ja KGB-le, aga kuna leiti, et kõik need õnnetud, niinimetatud tavalised inimesed, elaksid kodus veelgi halvemini, siis lasti minna nii, kuis läks. Lõpuks, nagu eespool märgitud, himustas seda tulusat ametikohta endale Moissei, ja siis asus tema seljataha kompartei rajoonikomitee ja KGB. Peaarsti toolil istuva terapeudi, doktor Boiko töös leiti mõningaid puudujääke ja ta suunati EMO ehk erakorralise meditsini osakonna valvearsti ametikohale. Siin oli tema õige koht: kuigi EMO pidi töötama ööpäevaringselt, sulges doktor Boiko tublisti enne päikeseloojangut EMO välisukse, kustutas tuled ja heitis koos medõega magama. Hädalised kolasid öösel ümber haigla ringi, koputasid ustele ja akendele, aga ennem lõpetab maakera pöörlemise või saab lihte kurjategija keset ööd vanglasse sisse, kui inimene EMO vastuvõtule.
Mark Markovitš sai, nagu öeldud, ametikõrgendust. Ta vaatas haigla üle, nüüd juba range peaarsti pilguga, ja leidis, et tuleb teostada mõningaid olulisi ümberkorraldusi, sest haigla üldine olukord oli kõlblusevastane ja patsientide tervisele äärmiselt kahjulik, isegi ohtlik. Tema arvates kõige targem, mida oleks võinud teha, olnuks see, et haiged minema saata ja haigla sulgeda. Kuid ta taipas ka, et sellega kaotaks ta kompartei rajoonikomitees igasuguse lugupidamise, enam ei saaks ravida ka KGB seltsimeeste pahasid haigusi, ja üldse – ta poleks siis enam mitte keegi. Pealegi – piirituse müük oli üldiselt tulus äri, see vajas suurendamist ja laiendamist; piiritusest saab ju teha ülimagusaid ja kangeid likööre, nalivkasid, mida iganes… Ja mis kasu on taolise haigla sulgemisest: kui füüsiline ja moraalne roojus ühest kohast minema ajada, siis läheb see teise kohta. Liiatigi, kui inimesed on avanud haigla ja taluvad seda endi juures ning riik seda rahastab, siis tähendab see, et ta on neile vajalik; eelarvamused ja kõik need elu nurjatused ning sigadused on tavalisele inimesele hädavajalikud, sest ajapikku moonduvad nad millekski mõistlikuks, nagu sõnnik muutub mustmullaks.
Võtnud ameti üle, ei asunud Moissei tegema perestroikat ehk radikaalseid, kogu haigla struktuure lammutavaid reforme. Kõigepealt suurendas ta kordades haigla peaarsti, see tähendab iseenda, töötasu, soetas endale ametiautoks Ziguli-Lux. Enesega rahulolev Moissei istus peaarsti soojal ametikohal; raha laekus riigieelarvest iga kuu ladusalt, jätkus haigla majanduskuludeks ja personalile palga maksmiseks.
Aastad kulgesid omasoodu, noorest peaarstist oli saanud kuuekümne nelja aastane hallipäine vanamees, aga ikka endiselt, ikka endiselt istus ta peaarsti ametitoolil ja võttis aktiivselt sõna haigla kommunistliku partei algorganisatsiooni koosolekutel. Ja siis kärgatas perestroika, glasnost, Nõukogude Liidu lagunemine, erastamine-ärastamine. Vana ideeline kommunist Moissei ja haigla parteiorganisatsiooni sekretär teadsid mida teha – haigla tuleb tõmmata , nii-öelda, erakätesse. Nii kuidas otsustati, nii ka tehti.
Pärast haigla erastamist soetas Moissei kõigepealt viimase mudeli linnamaasturi BMW ja võttis tööle kogu suguseltsi. Vormistas tööle ka oma jõmmkärakad: kahekümne kaheksa, kolmekümne kahe ja kolmekümne nelja aasta vanused pojad, kes polnud eluski tööd teinud; ostis haigla rahadest neile kõigile kaheksasilindrilised DODGE maasturid ja optilise sihikuga Belgia snaiperpüssid, lisaks pumppüssid ja püstolid, sest armastatud pojad olid kanged jahimehed. Samuti vahetas ta ära telefonifirma: nüüd sai iga pereliikmega, niinimetatud perepaketi abil, mobiiltelefonidega tasuta rääkida nii palju kui vaja, kuigi haiglale läks see pakett kalliks maksma. Ka pani ta üürimaksu alla haigla töötajad, põetajad ja velskrid ja nende lapsed, kes nõuka-vene ajast saati haigla palatites tasuta elasid. Nüüd, pärast haigla erastamist, muutusid nad niinimetatud sundüürnikeks.
Mark Markovitšile, et säilitada korda ja autoriteeti, meeldis pidada igahommikusi juhtkonna koosolekuid ehk pätiminutkasid, nagu rahvas neid koosolekuid nimetas. Sellel koosolekul osalesid kuus-seitse alluvat, niinimetatud tippametnikku. Need olid tema ammused võitluskaaslased juba õndsast nõuk-vene ajast: seitsmekümne viie aastane, astmahaige majandusjuht Nikolai, kes töötas veerand kohaga, aga pidi juhtima kogu haldust, alates vastutusest vee ja kanalisatsiooni eest ning lõpetades tuletõrje ja elektrivarustusega. Kuigi haldusjuht mõistis, et tulekahju korral on talle käerauad ja trellid garanteeritud, kuna mittemiski selles haiglas ei vastanud ohutusnõuetele, nõustus ta siiski töötama Moissei pakutud sajaviiekümne euro eest; oli see ju kopsakas lisa ülimalt närusele riiklikule pensionile. Lisaks temale istus nõupidamislaua taga kuuekümne viie aastane naisterahvas, majandusjuht, kes hoolitses haigete toidulaua eest; neil oli Moisseiga seejuures mõningased kokkulepped toiduainetega varustamise asjus: soetati fiktiivseid arveid ja susserdati ka muud moodi, aga seda teadsid ainult nemad. Nii mõnedki surnud, kes olid läinud, nii-öelda, mullatoidule, olid haigla toidunimekirjas ikka edasi, teenides, niinimetatud mittesööjatena Moisseile hõlptulu. Haigla pearaamatupidaja, kuuekümne seitsme aasta vanune naisterahvas, koosolekutel suurt oma suud ei paotanud, märkis ainult lakooniliselt: „Raha ei ole. Palkade ja maksude maksmisega on raskusi.“
Haigla ülemõde istus peaarsti paremal käel, sest ainult tema valdas kogu informatsiooni ja seetõttu ta koosolekutel enamasti vaikis, ainult muigas irooniliselt. Aga mõnikord ei pidanud ta vastu ja käratas: „Kurat, saadan teid kõiki persse ja lähen ära Soome!“ Kuid neid perssesaatmisi oli olnud juba nii palju, et keegi ei võtnud teda tõsiselt.
Pätiminutkadel Moissei, olles mitte ainult vene-nõuka aegne haigla peaarst, vaid ka endine kompartei algorganisatsiooni sekretär, sai ennast välja elada ja läbi viia poliitõppuse – alati oli tal valmis pandud mingi ajaleheartikkel, milles oli juttu ühest või teisest poliitikust, või milles kritiseeriti valitsust. Ajalehte lehvitades väljendas Moissei emotsionaalselt, iroonilisel näol, oma kriitilisi seisukohti, väljendas resoluutselt oma arvamust, leides, et valitsuses töötavad ministrid on lollid ja profaanid, aga riigikogu on täiesti lollikari. Oma poliitilise kasvatustööga andis Moissei oma alluvatele mõista, et miinimumpalgad, ületundide mittetasustamine, koondamised ja poole palga eest sundimine tööle täiskohaga, tuleneb kõik valitsuse poliitikast, kes justkui varastaks tema erahaigla paljaks. Eriti räige igahommikuse kriitika osalisels sai haigekassa, kes kuritahtlikult ei eraldanud Moissei erahaiglale küllaldaselt raha.
Olles kümmekond minutit tegelenud endisele kommunistile omase poliitkasvatustööga, asus Moissei harrastama vaimset terrorismi oma alluvate kallal. Ilkus ühe või teise töötaja üle, näitas oma ülemuslikku olekut, alandas ja solvas oma alluvaid, teades, et inimeste pension on väike ja nad on sunnitud vaikides solvangud alla neelama ja töötama nende väheste seeklite eest, mida Moissei poetas. Muide, Moissei, tundes ebamäärast nostalgijat Nõukogude Liidu ja kompartei järele, mainis rahaühikuna ainult rublat, kuigi jutuks oli euro. Moissei sõnas: „Pampersite hinnad on tõusnud, ja seetõttu me peame õenduse ööpäevast tariifi tõstma kahe rubla võrra.“ Kõik koosolekul viibijad noogutasid nõustuvalt ja mõistvalt – tegemist polnud siiski mitte rubla ega seeklitega, vaid Moissei pidas silmas eurot.
Sageli Moissei improviseeris, näidates ennast kord karmi ja nõudliku, kord leebe ja heatahtliku ülemusena. Olles leebe ülemuse rollis, pildus ta teravmeelsusi; samas, tema naljad olid alati solvavad ja jämedad; karmi ülemuse rollis viibides ähvardas ta töötajaid trahvida, vallandada, kinga anda, kusjuures rõhutas:
„Minu haigla on eraettevõte ja mingid seadused mind ei koti, ma pole kunagi seadusi täitnud üle kahekümne viie protsendi.“
Moissei pätiminutkatel esinemist jälgides kerkis advokaadi silme ette üleilmselt tuntud sketš, kus Adolf Hitlerit kujutav Charlie Chaplin mängib maakeraga jalgpalli. Moissei jalgpalliks oli Taevatee haigla. Ta koondas, andis jalaga, vähendas palka, võttis tööle ja samas ka vallandas; sõimas, irvitas, naeris ja viskas musta huumorit, sest – oli ta ju haigla suuromanik. Samas, koosolekud lõpetas Moissei alati sõnadega:
„Ma armastan väga arukust ja ausust.“ Sõnad sõnadeks, aga et korraldada enda ümber ausat ja arukat elu, selleks ei piisanud tal iseloomu, ka ei suutnud ta pidurdada oma ahnust.
Koosolekul osalejad vajusid peaarsti kabinetist välja ja pobisesid endamisi:
„Hull Napoleon, isevalitseja!“
Moissei, olles oma igahommikustel koosolekutel resoluutne, justkui partorg kompartei algorganisatsiooni koosolekul, oli üldiselt inimesena kõhklev, ebakindel, kartlik. Isegi, kui ta tuli haigla kööki, et haigla lobist kõht täis süüa, ei kasutanud ta käskivat kõneviisi, talle oli raske öelda „anna“ või „too“, võib-olla seepärast, et see tundus palumisena, aga ta oli ju ülemus… Selle asemel, et süüa küsida, ta köhatas, ja vaatas justkui koer köögitüdrukule otsa. Kui haiged kaebasid nälja või tooreste põetajate üle, siis oli tal piinlik ja ta pomises süüdlaslikult:
„Hea küll, hea küll, ma vaatan hiljem järele… Siin on tegemist vist valestimõistmisega…“ Üldse, kõiges, mis puudutas haigla elamist-olemist, oli tema esmaseks reageeringuks asja otsustamise edasilükkamine, kusjuures ta märkis targalt: „Haigla juhtimises ei saa tegutseda uisapäisa, tuleb mõelda, kaaluda, mitte rutata…“ Seejuures andis ta ülesande kõigile, ja mitte kellelegi konkreetselt: „Kõigil tuleb mõelda selle asja üle…“ Aga neis asjades, mis puudutasid teda ennast, tema perekonda – autode remont haigla kulul, kummide vahetus, uued telefonid jne jne, – neis küsimustes oli ta resoluutne:
„Otsus on vastu võetud, olen peaarst ja otsustan, selles küsimuses ma sõna ei anna.“
Pearaamatupidaja muigas ja kõverdas põlglikult huuli – jällegi tuleb palga väljamaksmisega viivitada, maksta kahes jaos…, aga midagi öelda ka ei julgenud; ikkagi juba pensionieas naisterahvas, pension väike…
Kogu haigla kõrges eas „juhtkond“ viibis justkui mingis nõiaringis – mõistis, et haigla omanik, peaarst on kehv ja iseloomutu juhtija, samas varastab, petab, maksab tühiseid palkasid; aga midagi vastu rääkida ei juletud – ka paarsada eurot on tuntav lisa närusele pensionile. Advokaat, kes mõnikord viibis taolistel nõupidamistel, jälgis toimuvat imestunult ja õlgu kehitades – taoline kaadripoliitika on ju perspekpiivitu! Ükskord viskvad need penskarid otsad ära või tõmbuvad haiguse tõttu kõrvale, kuid noort järelkasvu ei ole ning taoliste palkadega ka ei tule…
Ühel hommikul sai advokaat Moisseilt ülesande – minna ja võtta doktor Boikolt, EMO valvearstilt, seletus – jälle oli ta öösel koos medõega maganud, aga hädalised kolasid ümber maja, prõmmisid ustele ja akendele, saamata abi.
Tegelikult seletus seletuseks, aga asi oli selles, et haigekassa enam seda peaaegu olematut EMO-t ei rahastanud, ja vaja oli dr. Boiko koos oma medõega koondada. Koondamisrahasid polnud ja ei olnud ka tahtmist kolme-nelja kuu koondamishüvitisi välja maksta. Lihtsam ja odavam oli Boikole ja tema medõele kinga anda töödistsipliini rikkumise pärast.
Advokaat koputas EMO vastuvõtutoa uksele. Seekord oli see lukustamata ja advokaat astus sisse. Toa parema seina ääres paikneva voodil istus valvearst Boiko. Tal oli seljas valge alussärk ja jalas valged pikad aluspüksid. Paljad jalad rippusid voodiäärelt alla. Kuigi kell oli juba üheksa, oli voodi veel üles tegemata. Teise seina ääres voodis magas kogu, kes oli tirinud teki silmini ja piilus selle serva alt advokaati. Ilmselt oli tegemist EMO medõega.
Pärast põgusat teretust selgitas advokaat oma tuleku põhjust: „On vaja seletust möödunud öö kohta.“ Seejuures asetas ta lauale puhta paberilehe ja pastaka.
Doktor Boiko koristas voodi ääres paiknevalt toolilt medõe rinnahoidja ja püksikud ning sõnas viisakalt: „Istuge palun.“ Seejärel küsis: „Kas te soovite seletust selle kohta, kuidas ma möödunud ööl medõega seksisin?“
Advokaat kehitas õlgu:
„Seks huvitab mind antud olukorras vähe, aga ülemus, haigla peaarst, tahab teada, mispärast oli EMO uks kinni ja toad pimedad, kuigi on ööpäevaringne vastuvõtt.“
„Ah või peaarst! Mis kuradi peaarst, tavaline varas ja korruptant, ärastas haigla sentide eest!“ sõnas doktor Boiko vihaselt. Seejärel asus esinema pika ja ülevoolava kõnega, mis tormas justkui tammist vallapäästetud vetevoog.
„Palgaraha ei ole! Aga kui palju haigekassa raha läheb, nii-öelda, haiglavälistele kulutustele: haigla peaarsti ja tema poegade autode remondid, kummide vahetused, jahiretked autodega mööda metsi, bensiin, telefoniarved, sõidud Pihkvasse, Piiterisse, Moskvasse, Ukrainasse, Soome, Saksamaale, Pariisi… Kõike, mis on vaja koduses majapidamises, isegi nuge ja kahvleid, soola ja sitta, ostetakse haigekassa rahade eest haigla arvele, aga endale. Kurat, alles nüüd, pärast ärastamist, sai see endine kommunist endale tõelise kommunismi – kõik on tasuta! Samas, aina töötajate koondamised, kinga andmised, töötajate rakendamine poole koormusega, veerand koormusega, et siis maksta ka pool või veerand valitsuse poolt ettenähtud miinimumpalgast, kuigi inimesed teevad ära täistöö. Lisaks ületunnid, mis makstakse ikkagi tavalise tariifi järgi. Moissei naine koos mingi kahtlase tohtriga teevad operatsiooniplokis, mis on kirjade järgi ammu käibelt kõrvaldatud ja suletud, põrandaaluseid iluoperatsioone; sisuliselt on tegemist kriminaalkuriteoga, aga raha ei haise…“
„Eks Moissei tegutseb oma lähedaste heaks,“ sõnas asdvokaat, et midagi öelda.
Valvearst muutis ootamatult jututeemat:
„Nojah, enne inimest nõudis kõik elav Maa peal ainult üht: “Anna!“ Soojätkamise instinkt samastus jõhkra omamise instinktiga. Ei võinud juttugi olla, et kellelgi, kas või kõige arenenumatel loomadel, oleks tekkinud vajadus midagi oma soo, järglaste jaoks kõrvale panna.“
Medõde sõnas tekialt:
„Kaasajal pole tegemist soo jätkamise, vaid armastusega.“ Seejuures pistis ta oma palja jala teki alt välja ja liigutas varbaid, otsekui kutsudes advokaati voodisse. Valvearsti karm köhatus sundis jala teki alla tagasi.
Olles medõe jala teki alla tagasi peletanud, jätkas valvearst mõtteavaldust:
„Tegelikult, Lenin on öelnud, et armastusest võtavad osa kaks, ja tekib kolmas – uus elu. Siia on kätketud ühiskondlik huvi, siin tekib kohustus ühiskonna vastu.“
Medõde teki all turtsus naerda:
„ Armastusest võtavad osa kaks, ja tekib kolmas… Lubage naerda…. Armastusest võib osa võtta ka neli-viis või rohkem, ja kui kasutada kondoome või tablette, ei teki midagi… Lenin oli ikka üks üdini primitiivne vanamees.“
Valvearst Boiko, olles unustanud advokaadi kohalolu, asus oma medõega vaidlema:
„Lenin on öelnud, et kommunism peab endaga kaasa tooma mitte asketismi, vaid elurõõmu ja reipuse, mille üks esilekutsujaid on ka täiuslik armuelu. See tähendab, et tas peituvad ka sotsiaalset laadi jõud, ning need on tohutu suured.“
Medõde sõnas teki alt võidurõõmsalt:
„Ma olen alati öelnud, et kirglik seks on tervislik. See on termodünaamika teine seadus.“
Advokaat köhatas, et anda kahele armastajale märku enda olemasolust.
Valvearst Boiko pöördus koheselt endisele lainele tagasi:
„Mina ja minu medõde oleme valves kuuskümmend tundi nädalas, aga seaduses ettenähtud ületunni tariifi ei maksta. Kurat, lähen kohe tööinspektsiooni kaebama! Ja kui asjad nii edasi lähevad, tuleb peaarstil ise asuda pakse lamatistega voodihaigeid ümber keerama ja patsientidel pamperseid vahetama, või hakkab haigla haisema üle linna.“
Medõde toetas oma ülemust teki alt:
„Moissei teeb näo, justkui maksaks ta medõdedele palka, me teeme näo, et teeme tööd. Kurradi kommunistist ärastaja!“
„Kui kommunistlikule nomenklatuurile endises Nõukogude Liidus ja kogu niinimetatud sotslaagris, Ida-Saksmaalt alates ja lõpetades Taga-Kaukaasiaga, poleks antud võimalust erastada-ärastada-varastada, oleks läinud kodusõjaks lahti,“ sõnas advokaat rahulikult, et vestlust jätkata pingevabamas õhkkonnas.
„Ah soo! Nüüd ilmselt peame jumalat tänama, et ta laskis kommunistlikul nomenklatuuril riiki varastada, või muidu oleks meid kõiki maha tapetud,“ sõnas doktor Boiko irooniliselt.
Medõde toetas teda teki alt: „Aga nüüd – paljud ärastajad kukkusid jooma, laristasid erastatud ettevõtted maha või sõid ennast lõhki. Õiglus pole veel maapealt kadunud.“
„Jah, Lääne nõustajad teadsid, et kui mitte anda kommunistlikule nomenklatuurile võimalust ärastada, siis asi ainult laulu ja tantsuga ei lõpe; nad olid ju ikka veel mõjuvõimsalt pumba juures,“ nõustus advokaat.
Medõde oli uuesti jala teki alt välja sirutanud ja liigutas varbaid. Advokaat muigas ja lisas: „Nüüd vähemalt on hing sees, võite voodi äärel jalgu kõlgutada ning tekialt varbaid näidata, ja ka seks läheb palgapäeval kirja öövalve tööna, topeltkoefitsendiga.“
Advokaat võttis laualt sulepea ja puhta paberilehe ning lahkus sõnagi lausumata.
Elu polnud vist kuskil teises kohas nii ühetooniline kui selles haiglas. Hommikul haiged, väljaarvatud voodihaiged, pesid ennast suures ruumis, kus reas kümmekond kraanikaussi. Seejärel jõid teed – igaühele oli määratud üks kruusitäis. Keskpäeval sõid nad hapukapsasuppi ja putru, õhtul aga putru, mis oli lõunast üle jäänud. Haigla omanik, peaarst Moissei järgis ranget kokkuhoidu haigekassa rahadega ümberkäimisel. Lisaks haigetele tuli ju nendest rahadest tasuda ka muid kulutusi; kütust poiste autodele kulus nii röögatult palju, justkui oleks olnud autobaas aga mitte haigla. Poisijõmmid kolasid oma DODGE maasturitega mööda metsi, lõhkusid autosid ja kumme, põletasid hullumoodi kütust ja lisaks veel nende pidevad sõidud autodega Venemaale ja Ukrainasse kaugete sugulaste juurde ja mujale üle terve Euroopa…
Haigekassa rahasid tuli kogu aeg puudu. Moissei astus päevas mitu korda pearaamatupidaja kabinetti et teada saada, kas haigekassa on järjekordse paketi rahasid üle kandnud. Tegelikult oli ta vanaldase pearaamatupidaja ära tüüdanud oma pärismistega, kusjuures tal oli alati kaks küsimust: „Kas te minu naist olete näinud? Kas haigekassa raha saatis?“
Oma naise ja rahadega oli Moisseil üks igavene häda: alatasa oli naine kuhugi kadunud; alatasa oli raha vähe, palkade väljamaksmine hilines ja seda tuli tasuda mitmes jaos; kütusefirma nõudis kohest raha ülekandmist, kuna limiit oli täis, ähvardas kütusekraanid kinni keerata, kui raha koheselt ei laeku. Liisingufirma pommitas e-kirjadega: haigla nimele ostetud maasturite liisingutasude maksmise tähtaeg oli ületatud…
Taevatee haiglas oli kaks osakonda: esimesel korrusel õendusosakond ja teisel korrusel üldhooldus ehk vanadekodu. Esimesel korrusel lamasid need õendushaigla patsiendid, kes viibisid haiglas haigekassa rahade eest. Neid külastas vahete-vahel raviarst, mõnikord ka ravijuht. Teisel korrusel aga asusid need patsiendid, kes tasusid ise või kelle eest maksid sugulased või mõni vald. Ka nemad olid justkui hooldushaiglas ehk uuema nimega õendushaiglas, aga siiski vanadekodus, kuna haigekassa nende eest ei maksnud ja neile polnud arstide visiidid seadusega ette nähtud. Ravijuht pidas neid Moissei isiklikuks äriks ja ennast nende palatitesse ei näidanud. Seda, niinimetatud Moisse isiklikku äri, vedas haigla ülemõde, kes omakorda ei näidanud oma nägu haigla esimesele korrusele, haigekassa poolt rahastavatesse palatitesse. Kuigi teise korruse eraäri patsiente ehk kliente praktiliselt ei ravitud, jälgis ülemõde väga põhjalikult, kartes terviseameti või sotsiaalameti kontrolli, et iga patsiendi-kliendi kohta peetavaid haiguslugusid/hoolduslugusid peetaks nõuetekohaselt. Selleks oli tööle võetud noor fantaasiaküllane medõde, kes siis iga päev istus tunde laua taga ja täitis vormi- ja nõuetekohaselt patsientide (haigus)lugusid ilma, et oleks neid kordagi elusast peast näinud.
Mõnikord sisenes palatitesse, õigemini üldhoolduse tuppa, advokaat Andrei, et anda patsientidele nende palvel selgitusi päranduse asjades ja ka muudes juriidilistes küsimustes. Järsku, olles palati voodiserval istuvale vanainimesele selgitused andnud, märkas ta kõrvalvoodis silmi – nii sügavad, sinised ja selged, justkui peitus neis kogu maailma arm. Voodis lamav vana naine vaatas teda üksisilmi ja mingi erilise lummava pilguga. Tema kohal rippuv trapets andis teada, et patsient on voodihaige, ainult trapetsi abil suudab ta vinnata ennast istuli, et veidi selga sirutada. Andrei naeratas, vastuseks silmadele; naeratas kuidagi nurgeliselt, arusaamatult tekkinud tundest ajendatuna. Voodihaige ütles vaikselt oma nime: “Leonida.” Andrei noogutas, pööras ringi ja kiirustas palatist lahkuma. Ukse sulgenud, ei andnud talle asu mõte: kas voodis lamav eluõhtusse jõudnud naine nägi temas meest? Kas nähes noort, terves elujõus meest, kerkisid naise mällu mälestused noorusest, esimesest armastusest, seksist? Aga kas meie, noored, suudame mõista, et vaatamata vanusele, kortsus palgele, töntsile kõnnakule, on ka vana inimene hingelt noor, altis elule ja tundlik ning vastuvõtlik hingeliselt kõigele, mis teda ümbriteb. Vanainimesed mõistavad noori, aga enamus noori neid mitte, ja alles siis, kui noor ise on jõunud vanadusse, mõistab ta, et oleks võinud ja pidanud oma isale ja emale, vanaemale ja vanaisale tegema ja ütlema midagi teisiti, midagi hoopis teisiti…
Advokaat ajas omi tavapäraseid asju, teenindades õiguslikult Taevatee haiglat. Ühel hommikupoolikul astus tema kabinetti korpulentne, rohke värvi- ja muu kihi all daam, ja sõnas ilma pikema sissejuhatuseta:
“Te olete advokaat! Öelge, kui palju te mulle annate?”
Advokaat sattus esialgu hämmingusse, aga olles professionaalne ja harjunud kohtusaalis oma kolleegide ootamatute küsimustega, sõnas:
“Ma annaks teile viiskümmend.”
“Ah, te annate viiskümmend! Aga Stalini ajal andsid kommunistid kakskümmend viis pluss viis. Ma sain uueaasta ööl kuuskümmend, ja siis see juhtuski, ilutulestiku kärgatuste saatel.”
“Mis juhtus?”
“Mis juhtus, mis juhtus! Kast te ise ei tea? Ilutulestik, sampanja, konjak, oma mees jäi täis ja vajus ära, naabrimees külas – ja nii see juhtuski.”
“Ja mis juhtus?”
“Noh, seksisime naabrimehega pisut, et meenutada noorust, mees on mul ju nohik, ja nii see juhtuski.”
“Ja mis juhtus?”
“Ma jäin rasedaks, lollpea! Ja ise advokaat.”
“Kui te tulite siia loba ajama, siis see on teie õigus, aga vandeadvokaadi tund maksab sadaviiskümmend eurot.”
“Mis loba! Teie kretiinist günekoloog andis tõendi, et ma olen rase. Säh, vahi! Nüüd saan töölt vabastuse, aga ma olen töötu ja pensionieelik.”
“Õnnitlen! Aga mida te soovite advokaadilt?”
“Seksi ma teilt ei soovi, isegi kui tahaks; te olete minu jaoks liialt noor. Aga ma tahaks teada, millised on minu, kui noore ema õigused? Millised on riigipoolsed soodustused, ja kas ma saan nõuda naabrimehelt alimente, sest minu nohik ju last üleval ei pea, ta on kõigest närune penskar?”
“Lugupeetud noor, tulevane ema! Teil saavad olema kõikvõimalikult riigipoolsed soodustused. Minu lahkel kaasabil nõuame naabrimehelt alimendid välja, teeme DNA testi, leiame tunnistajad, pealtnägijad, nagu tavaliselt. Samas soovitan – edaspidiselt kasutage seksimisel kaitsevahendeid, sest riik jääb aina vaesemaks, ja ka teie parteneritest penskarid, alimentide maksjad, muutuvad üha vanemaks ja väetimateks ning seeläbi kannatavad kõigepealt teie tulevased lapsed – nende stardipakk on oluliselt kaugemal teiste, noorte ja ilusate tehtud laste positsioonidest. Kondoome võite saada hädaabist tasuta. Neid antakse arvestusega üks kondoom nädalas.”
„Koonerdavad isegi kondoomidega!“ Daam kehitas nördinult õlgu ja lahkus pahasena, saamata advokaadilt rahuldavat abi.

Esialgu, pärast haigla erastamist, üritas Moissei haigeid ravida, anda tõelist arstiabi, ravida neid teaduse reeglite järgi, kuigi jah, reeglid olid selles haiglas olemas, aga teadust polnud. Haigete raviks on vaja värsket õhku, puhtust, tervet toitu, aga mitte haisvat hapukapsasuppi; on vaja häid abilisi, aga mitte vargaid. Aga kust taolisi inimesi leida, ja nagu teada, ei kuulunud Moissei ka ise nende õilsate mittevarastest inimeste hulka. Lisaks kõigele muule, tassis ta igal hommikul haigla apteeki oma mahuka portfelliga kuskilt Venemaa kolkast hangitud võltrohtusid, õigemini jahust ja lubjapulbrist kokkupressitud võltstablette, et need siis õigete pähe vanuritest patsientidele sisse sööta, haigekassa poolt rohtudele ettenähtud rahad aga kõrvale kantida. Need tabletid ei olnud üldsegi mitte vanurite tervisele kahjulikud, pigem tõid surma lähemale. Ja milleks takistadagi inimest suremast, kui surm on kord igaühe normaalne ning seadusepärane lõpp? Mis kasu sellest on, et mõni kaubitseja või suurärimees, mingi väike või suur ametnik elab viis või kümme aastat kauem? Nende kohad ju tühjaks ei jää, asendamatuid inimesi, pealegi asendamatuid kaubitsejaid või ametnikke ju ei ole! Kui aga näha arstiteaduse eesmärki selles, et rohud kergendavad kannatusi, siis tekib tahtmatagi küsimus: aga milleks neid kergendada? Kannatused ju lähendavad inimkonda täiusele, ja kui inimkond tõepoolest õpib kannatusi vähendama pillide ja tilkadega, siis ta sootuks loobub uskumast Jumalasse; loobub usust, kuigi paljud, miljonid inimesed on leidnud usus mitte ainult leevendust kannatustele, vaid isegi õnne. Paljud inimkonda rikastanud inimesed on tundnud haigevoodis tohutuid kannatusi, on lamanud aastaid halvatuna; miks ei peaks siis põdema mingi tühine kaubitseja või riigiametnik, kelle elu on ju tegelikult olnud sisutu ja mõttetu ning oleks hoopis tühi ning sarnaseks amööbi omaga, kui poleks kannatusi.
Masendatud taolistest mõtetest, sirutas Moissei käe telefoni järele.
„Hallo, kas kindlustusfirma. Siin mina, Taevatee haigla peaarst. Ma sooviks järgmiseks aastaks pikendada kahe järelkäru kindlustuspoliisi. Hästi, saatke arve haigla nimele.“
Laua taga arvude tulpasid kokku lööv pearaamatupidaja tõstis pea:
„Meil on ju haiglal ainult üks järelkäru?“
„Suvel ostsime veel ühe, presentkattega,“ sõnas Moissei ükskõikselt, haaras oma mahuka, võltsrohtusid täis portfelli ja väljus pearaamatupidaja kabinetist.
„Milleks kuradi pärast haiglale haigekassa rahade eest ostetud järelkärud. Veab, kurradi jahimees, koos oma poegadega, tapetud põtru ja metssigu,“ porises pearaamatupidaja eneseette.
Haigekassa Taevatee haigla majandustegevust ega haigekassa poolt eraldatud rahade kulutamist ei kontrollinud – haigla sai oma paketi rahasid kätte, ja tehku või tõrva! Ei, valetan! Korra siiski käisid haigekassa ja terviseameti töötajad kontrollimas Taevatee haigla majandustegevust; õigemini, kontrolliti mitte haigekassa rahade sihipärast kasutamist, vaid kontrollijaid huvitas lingvistika, ja mitte lihtsalt lingvistika, vaid kognitiivne lingvistika. Kontrollijad tundsid huvi vastuvõtutoa seinale paigutatud majajuhi vastu. Kolm spetsialisti, kaks tüdrukut haigekassast ja noormees terviseametist, vaatlesid majajuhti, pildistasid seda mitme kandi pealt, ja vangutasid nördinult pead – majajuht ei vastanud nende ootustele. Selles esines ortograafia, sealhulgas algustäheortograafia reeglite rikkumisi, samuti torkasid majajuhis silma eksimused kokku- ja lahkukirjutamises ning morfoloogias: morfeem ja formatiiv ei vastanud nõuetele; kõrvalekaldeid esines morfoloogilistes kategooriates, aga morfoloogiline paradigma oli majajuhises täiesti käest ära. Majajuhise all paiknevaid, külastajatele suunatud selgitusi lugedes tekkis kontrollijates halvamaitseline mulje, justkui ei oleks selle juhise koostajad teadnud mitte midagi verbimoodustustest: kausatiivi- ja faktitiiviliidetest, refleksiiviliidetest, translatiiviliidetest, kontinuatiiviliidetest, momentaaniliidetest ja frekventatiiviliidetest. Kusjuures mitte ainult: kontrollijad esitasid haigla juhtkonnale etteheiteid ka formaaljuriidilistes küsimustes. Nimelt, parajasti oli jõustunud seadus, mille kohaselt riigikogu tühistas seadusesätte hooldushaigla staatuse kohta ja selle asemel viidi seadusesse uus säte – õendushaigla. Samas aga ilutses Taevatee haigla majajuhis ikka veel kirjutis – hooldusravi osakond. Kontrollijad leidsid, et märkida majajuhis – hooldusravi osakond – on ilmselge patsientides eksitamine, sest neis võib tekkida lootus ja asjatu ootus, et haiglas teostatakse ka ravi. Lisaks sellele sisendas kontrollijatesse pahameeletunnet kirjutis majajuhises – nina-kurgu-kõrvaarst. Kõrge komisjon leidis, et terves Euroopa Liidus kasutatakse eelmärgitud spetsialisti nimetusena – otorinolarüngoloog ehk LOR, aga siin, Taevatee haiglas, mingi arhailine, isegi matslik – nina-kurgu-kõrvaarst! Häh, haigla juhtkond ei valda õigekeelset terminoloogiat!
Kontrollijad koostasid protokolli ja lahkusid.

Neljas peatükk.
Haigla torujüri onu Vasja saab politseilt neljakümne euroga vastu tagumikku.

Haigla ravijuht Stepan, kuuekümne kuue aastane meesterahvas, kes tegutses ka praktiseeriva neuroloogina, oli oma eluga üldiselt rahul. Harilikult tõusis ta kell kaheksa hommikul, rõivastus ja jõi teed. Pärast seda luges ajalehti, peamiselt surmakuulutusi, sest teda huvitasid, kes tema ülikoolikaaslastest on juba surnud. Neist, kes veel elus olid, kuulutusi ei avaldatud. Lugedes kuulutust oma kursuse endise komsomolisekretäri ootamatust, enneaegsest surmast, rüüpas ta mõnuga teed ja mõtles kahjurõõmsalt: „Igal oinal oma mihklipäev!“ Samas, ka ravijuht ise ei jätnud iial, isegi varasemail üliõpilasaastail, terve inimese muljet. Ta oli kahvatu, kõhn, külmaarg, sõi vähe, magas halvasti. Pärast kahesaja grammi viina ära joomist tekkis tal hüsteerika. Teda tõmbas ikka inimeste poole, kuid oma ärrituva ja järsu iseloomu ja umbusklikkuse tõttu ei õnnestunud tal kellegagi lähemat tutvust luua ning sõpru tal polnud. Ta silmavaade oli halb, ei näidanud, mis südames. Oma kolleegidest väljendus ta ikka põlgusega, öeldes, et nende toores harimatus ja unine ning loomalik elu paistavad talle läiladena ning vastikuina. Ta kõneles tenoriga, valjusti, tuliselt ning mitte teisiti kui põlastades ja protestides, või joovastuse ning imetlusega, ja alati siiralt, kusjuures joovastus võis muutuda otsemaid põlastuseks.
Ükskõik millest juhtusid temaga rääkima, ikka jõudis ta ühe ja sama juurde: selles väikelinnas on lämmatav ja igav elada, seltskonnal pole kõrgemaid huvisid, elatakse tuhmi, mõttetut elu, mitmekesistades seda vägivalla, toore liiderlikkuse ja variserlusega; lurjused on söönud ja hästi riides, aga ausad elavad koorukestest; vajatakse koole ja ausasuunalist kohalikku ajalehte, teatrit, avalikke loenguid, haritlasjõudude liitumist. On tarvis, et seltskond hariks ennast vaimselt, hingeliselt, sest kui inimene suudaks piiluda oma hinge, siis ta kohkuks. Oma inimestehinnangus tarvitas ta pakse värve, ainult valget ja musta, tunnustamata mingeid varjundeid; inimkond jagunes tal ausaiks ja kaabakaiks; vahemist polnud. Naistest ja armastusest kõneles ta alati kirglikult, vaimustusega, kuid polnud kunagi armunud.
Olles surmakuulutused läbi lugenud, heitis Stepan ajalehe kõrvale, kobistas veel natuke oma korteris ringi ja suundus haiglasse. Siin, haiglas, istusid pimedas kitsas koridoris ambulatoorsed patsiendid, kibeledes vastuvõtule. Seina ääres kanderaamidel lamasid õnnetud haiged, oodates millal mõnes palatis koht vabaneb. Neist mööda jooksid põetajad ja medõed, trampides oma puukottadega kivipõrandal. Tasakesi, justkui varjud, kõndisid hallides halattides haiged, kanti välja laipu ja nõusid roojusega, lapsed nutsid, tõmbetuul sundis õlgu väristama… Järsku jooksis halati lehvides piki koridori kidura väljanägemisega meesterahvas ja röökis elajalikult: „Varganäod! Varganäod! Varastavad patsientide sitta!“ Ta kargas uksest välja ja kadus põiktänavasse. Keegi teda püüdma ei tõtanud. Haigla ravijuht Stepan kõverdas põlglikult huuli ja rehmas vasaku, mustas kindas käega: „ Asjatu on takistada inimest hulluks minemast.“ Muide, ravijuht Stepan kandis alati vasakus käes musta kinnast – aastaid tagasi, töötades Siberi vangilaagris metsatöödel, oli ta kolm sõrme ära külmetanud ja need olid amputeeritud. Nüüd ta häbenes, ja varjas vigastatut kätt.
Suuri halatihõlmu lehvitades astus mööda koridori ligi kahemeetrine mehekolask. Ta võttis enda alla kogu koridori. Ta sorakil süsimustad juuksed langesid õlgadele, tõmmus näos välkusid valged silmamunad. Sünnitusosakonna medõde, hoides enda ees steriliseeritud meditsiiniriistade karpi, üritas mehemürakast mööduda, Aga see, justkui selksuaalhull, haaras medõe oma kämmalde vahele, keeras ta tagurpidi ja surus vastu seina, tagumik püsti. Ravijuht Stepan reageeris kiiresti – virutas mehejurakale vaskse laualambiga vastu pead. Naisterahva ahistaja kukkus pikali. Ravijuht Stepan ei üritanudki teda ellu äratada, vaid sõnas sanitaridele lakooniliselt: „Viige surnukuuri.“ Seejärel pöördus vastuvõtutoa medõe poole: „Märkige žurnaali – saabus vastuvõtule surnuna.“
Vastuvõtutuppa astus santehnik, keda haiglarahvas kutsus millegipärast – onu Vasja. Ta oli väike paks mees, ümmarguse korralikult rasseritud näoga ja uues tumedas ülikonnas, valges päevasärgis, kikilips ees. Onu Vasja astus pehmete nõtkete liigutustega ja sarnanes pigem senaatorile kui santehnikule. Talle meeldis kontrast: olla päeval santehnik, tegeleda valamute, torude, kraanide ja vetsupottidega; pärast tööd aga olla härrasmees. Ja ta oligi härrasmees: ainukesena kogu haigla personalist külastas ta sümfooniakontserte, teratrietendusi, oskas isegi endale pääsme hankida ooperiteatris peetavatele riiklike pühade aktustele ja presidendi vastuvõtule. Santehnik onu Vasja oli mõtlev ja süvenev inimene. Tema vaba ja sügav mõtlemine tugines elu mõistmisele ja maailma rumala alpuse täielikule põlgamisele. Need on kaks andi, millest kõrgemat pole inimene kunagi tundnud. Samas pesitses temas siiski kahtlus – kuidas suudab inimene mõista õpetust, mis propageerib ükskõiksust rikkuse ja elu mõnude vastu, kui inimene ise pole olnud kunagi rikas ega tundnud elust mõnu? Onu Vasja oli kunagi õppinud ülikoolis filosoofiat, kuid ei lõpetanud, tema haridus oli lõpetamata kõrgem.
Onu Vasja parandas hommikul ära mõned tilkuvad kraanid, puhastas ühe umbe läinud tualetipoti ja otsustas veidi jalutada – oli päikeseline kevadhommik. Kell oli juba kümme ja ta ostis poest möödaminnes 0,33 l purgi long drinki.
Nüüd istus ta pargpingil ja libistas long drinki. Hommik oli imekena: kased helerohelises hiirekõrvus, taevas erksinine, mitte ainsatki pilveviirgu. Linnud vidistasid kirglikult, otsides paarilist. Park oli inimtühi, kui mitte arvata inimesteks seltskonda, kes sadakond meetrit eemal räuskas, sõimles ja peksis klaaspudeleid vastu betoonprügikasti puruks. Onu Vasjat taoline asi ei häirinud, ta oli juba harjunud – neid tänaval ja parkides lällavaid pätte olid kõik kohad täis, laamendasid narkouimas. Järsku peatus pargiteel politseiauto ning noor politseinik kiirustas nuuti vibutades pättide poole. Need aga virutasid veel viimase tühja õllepudeli politseiniku suunas ja pistsid läbi põõsaste putku. Politsei sörkis neile järele kümmekond meetrid, aga jäi siis ebalevalt seisma, justkui jälje kaotanud koer. Vaatas aeglaselt ringi ja peatas oma pilgu pargipingil long dringi purki käes hoidval Vasjal. Politsei ligines otsustaval sammul ja käratas võimukalt:
“Kas te ei tea, et avalikus kohas on alkoholi tarvitamine keelatud?”
“Mis avalik koht see ikka on, pigem võsa.”
“See on park ja siin jalutavad inimesed.”
“Siin laamendavad pätid.”
“Tulge autosse!”
Autos surus politseinik Vasjale suhu mingi vanaaegse alkomeetri ja laskis puhuda. Vasja puhus, puhus mitu korda, aga alkomeeter ei näidanud tuhkagi. Politseinik kirus, sättis oma ürgaegset aparaati ja andis uuesti puhuda. Ikkagi ei midagi. “Kas ei tööta või?” sõnas politseinik vihaselt, ja puhus ise. “Näe, töötab küll!” sõnas politseinik võidurõõmsaly, “0,5 promilli. Aga tühja sellest. Avalikus kohas joomise kaasuses pole tähtis joobe aste, vaid alkoholi tarvitamine kui selline iseenesest. Koostan väärteo protokolli. Teie dokumendid.”
“Pole mingeid dokumente kaasas, peale pangakaardi.”
“Noh, siis koostame kõigepealt isiku tuvastamise protolli ja siis väärteoprotokolli. Kas oma süüd tunnistad.”
“Ei tunnista, alkoholi on selles long drinkis vähem kui hapupiimas.”
Rooli taga istuv vanem seltsimees sõnas pahaselt: “Mis sa sitaga jändad, töö ootab.”
“See on ka töö,” sõnas noorem seltsimees, “ma viin asja lõpuni.”
Ligikaudu poolteist tundi jahmerdas noor karjäärihimuline politseinik onu Vasjaga. Kogu selle aja vilkus politseiautol sinine tuluke, justkui 0,33 l long dringi purk, andes linnakodanikele märku, et politsei on hõivatud ülimalt raske kuriteokaasusega.
Politseinik käskis kirjutada väärteoprotokolli vastavasse lahtrisse seletuse asjaolude kohta. Aga see lahter jäi Vasjale väheseks, ta palus politseinikult paar lehte valget paberit ja asus kirjutama seletust:
“Tegin oma töös väikese pausi. Mõtlesin, et jalutan veidi väljas. Kell kümme tehti pood lahti ja võtsin 0,33 l long dringi ning tulin siia parki, et veidike unistada ja lõõgustada. Hommik oli ääretult ilus: päike säras, kohati sillerdas kaste, õhus oli värskust ja leebust. Hiirekõrvus kased seisid liikumatult, polnud tunda vähemadki tuulehingust, taevas oli täiesti helesinine ja pilvitu, mitte ainsatki pilverüngast, mitte ainsatki pilveviirgu. Libistasin väikeste lonksukesdega long drinki ja mõtlesin – kui hea on elada vaba inimesena vabal maal! Järsku sekkusid sellesse idüllilisse olemisse tumedad jõud – kamp purjus pätte asusid pargipinki lõhkuma, räuskasid ja sõimlesid ning kaklesid omavahel ja peksid pudeleid puruks. Minu õnneks peatus pättide juures politseiauto, aga mu õnn oli üürike – pätid pistsid jooksu ja mind võeti kinni, justkui oleks ma mingi kodutu parm. Eks loodetakse minult trahviraha saada, sest pättidelt ja narkomaadidelt ei saa trahve sisse nõuda niikuinii…”
Vasja heietas veel pikalt ja laialt oma kurba saatust, kirjeldas ära igivana alkomeetri ja sellega seotud ebaõnnestunud protseduurid. Politsei kiirustas takka ja käskis lõpetada, aeg jookseb, aga Vasja sõnas asjatundlikult: “Minul on õigus kirjutada seletus nii, nagu asi oli.”
Pärast ligi poolteist tundi kestnud menetlust lasti süüdlane minema või tulema, kurat seda teab, sest Vasjal polnud kiiret kuhugi. Kuu aja pärast sai Vasja väärteos tehtud otsuse – nelikümmend eurot trahvi avalikus kohas alkoholi pruukimise eest. Trahviotsus sisaldas ka politseiniku e-maili aadressi ja Vasja otsustas saata talle e-kirja,

Tere hr. politseinikk!

Sind tervitab väärteos represseeritu, torujüri Vasja.

Sulle on ilmselt teada sinu poolt minu suhtes algatatud väärteomenetluse, nn long dringi kaasuse lahend – sain neljakümne euroga vastu tagumikku. Aga tühja kah, see väike asi ei ole meie kahe haritud inimese vahelises suhtluses mainimist väärt. Muide, olen lõpetanud santehnilise rakenduskõrgkooli ja ka muid koole ning eks sa ise ka ilmselt oled kuskilt mingi tunnistuse saanud. Kuigi, pean tõdema, et igat masti ülikoolid ja akadeemiad annavad küll mõningaid teadmisi ja diplomeid, eriti raha eest, aga nad ei anna inimesele mõistust. Ilmselt sai mulle saatuslikuks asjaolu, et istusin pargipingil tööriietes, kuigi need olid puhtad ja üsna korralikud. Teatavasti praegu enam töölisklass võimul ei ole, nüüd saab tööinimene alampalka ja kinga, kui palju möliseb. Ajalugu on liikunud mööda spiraali, ja jälle on võimul kikilipslased. Muide, ka mina kannan tööst vabal ajal tumedat ülikonda, valget puhast särki ja kikilipsu. See selleks, ajal, mil sa vormistasid minu suhtes väärteomenetluse pabereid 0,33 l long dringi mekkimise eest pargipingil, seejuures tegid kindlaks minu isikut ja tuvastasid mingi enneveeuputuseaegse, puuküttel ja auru jõul töötava aparaadiga minu joovet, oli meil aega vestelda ka muudel teemadel, sealhulgas kirjandusest. Ma märkisin, et olen kirjutanud novelle ja jutustusi, seda küll praegu veel sahtlisse. Tahaksin kirjutada ka romaani. Valmis on isegi pealkiri: “Kui võim läheb hulluks”. Tahaks selle üles panna internetti. Nagu ütlesin, kirjutan novelle; aga novelli kaasuste leidmisega on raskusi, kuna novell peab olema tõsieluline, kiire ja ootamatu olukorra muutusega; novell peaks lugejale olema usutav ja lugemiseks huvitav. Väljamõeldud kaasuse tunneb lugeja ära ja see ei paku huvi.
Olen rõõmus, et sinuga suheldes leidsin eneselegi ootamatult mitte ainult sõbra, vaid ka uue novelli kaasuse, selle teematika. Nagu näed, on tavalisel inimesel mendiga suhtlemisest alati kasu, isegi, kui ta saab selle suhtluse käigus kumminuiaga üle kühmu või neljakümne euroga vastu perset. Minu uue novelli pealkiri oleks: “Politsei ja penskar ehk kerge saak. Tõsieluline novell”. Kuna sa oled oma ala professionaal, kõrgelt haritud, suure intellektuaalase tasemega spetsialist, siis saadan sulle selle novelli kavandi tutvumiseks ja ootan sult asjatundlikku arvamust ja kirjanduslikku konsultatsiooni spetsiifilistes küsimustes.
Uue novelli sündmustik oleks järgmine:
Noor, äsja politseikooli lõpetanud patrullteenistuse politseinik Kärbes, soovides teha karjääri ja pakkuda ülemustele häid töötulemusi, mõtleb pingeliselt selle üle, kuidas saavutada suuri töönäitajaid vähese tööga, ehk nagu rahvasuu ütleb: riik teeb näo nagu maksaks ta politseile palka, politsei teeb näo nagu teeks ta tööd. Tegeleda igapäevaselt mööda tänavaid ja pargipõõsaid jõlkuvate alkoholi- ja narkouimas noorukitega pole huvitav ja töönäitajaid saab vähem kui sealt villa. Ka väärteomenetlused ja trahvid ei anna tulemust, sest kõiki kinni ei pane, vanglad on pätte täis ja trahvid jäetakse maksmata, sest pättidel puudub vara ja tööl nad ei käi. Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb minu novelli kangelane, noor politseinik Kärbes, geniaalsele mõttele – asuda tegelema vanuritega, penskaritega. Penskar on kerge ja niiöelda tänuväärne saak: ta on elust ja pidevatest muutustest muserdatud, võimu suhtes kartlik ja väeti, nagu kärbes mere ääres, samas laekub penskari kontole küll närune, aga siiski mingi pensionisumma; ta maksab oma väikesest pensionist ära määratud trahvid või tõmbab need penskari kontolt kohtutäitur, nagu lehm keelega.
Novelli kangelane Kärbes asub jälgima penskarite liikumist tänaval, pargis ja iga väiksemagi rikkumise kohta koostama väärteoprotokolle ja määrama trahve, ikka trahve ja trahve. Teda hakatakse linnas kutsuma “austava” nimega – Penskarite Hirm.
Samas, taoline tegevus annab küll näitajaid, ka trahviraha laekub riigikassasse kenasti, aga ülemus, vana kogenud politseinik, ei hinda oma noore kolleegi taolist, politsei nimele just mitte auväärset tegevust kuigi kõrgelt, suhtub temasse põlgusega. Noort politseinikku ei edutata, ta jääb ikka endiselt madalapalgaliseks patrullpolitseinikuks ja tegeleb oma “elutööga” – penskarite trahvimisega. Kodus naine irvitab oma mehe, noore politseiniku üle, peab teda äbarikuks ja politseiluuseriks. Ämm märgib porisedes, et mees peab teenima palka, millega pere ära toita, mitte jamama penskaritega, nende kasvatamisega, sest nad lähevad nagunii varsti mulla alla ilma politsei abitagi.
Kirjandusteose kangelast Kärbest tabavad südametunnistuse piinad, alaväärsuskompleks, pereelu hakkab murenema, kolleegid naeravad tema üle; noor politseinik hakkab salaja, varjatult jooma – novelli kangelane on asunud alakäigutrepile…
Ja nagu ikka heas novellis, tšehhovlikus novellis – saabub kiire ja ootamatu lõpp: novelli kangelane Kärbes saab politseist kinga. Edaspidiselt hakkab ta elatist teenima juhutöödel torujürina, puhastades santehniku abilisena peldikupotte… Aga võib-olla oleks etem, et salajoodikust politseinik poob ennast üles, ei, see ei sobi, ikkagi politseinik!, parem vast oleks, et laseb ennast maha alkoholi deliiriumis…
Selline oleks lühidat minu uue novelli tegevustik. Mida sa sellest arvad, kuidas oleks parem? Sa oled tark inimene, õppinud igasuguseid kriminaale ja kohtuniku meditsiini. Kahtlemata, tegevustik on palju laiem, huvitavam, sest selle kavandi, luukere, ümber kasvatatakse, nö, kirjanduslik liha, et siis pakkuda lugejale vaimset toitu.
Aga tegelikult – selles loos on ülimalt vähe kriminulli, pigem tavapärane väikese inimese mannetu elu. Ehk teeks midagi ägedamat. Näiteks – väike kidur politseinik (väikese palga peale suure söömaga inimesi ju ei leia) ligineb pargipingil long dringi joojale tagaselja, üritab ta haarata surmahaardesse, aga võta näpust: long dringi jooja, turske santehnik, heidab politseiniku üle selja, rabab tema teenistuspüstoli, tulistab pähe ja põgeneb. Käivitub politseioperatsioon, relvastatud torujüri aetakse taga. KA-komando piirab põgeneja ümber, aga see, justkui jänes, lippab linnapargi põõsaste vahel. Tekib tulevahetus; tulevahetuse käigus saab valangu kõhtu pargis jalutav rase naine, tabamuse saab ka tema poolteiseaastane lapsevankris magav laps; pihta saab pargis invaliiditoolis istuv sõjaveteran – automaadivalang purustab ta puidust jalaproteesid. Long drinki rüübanud santehnik põgeneb läbi pargi, aga kukub ootamatult lahtisesse kanalisatsioonikaevu. Samas läheduses põõsa all pikutav eluheidik, märgates tagaajajaid ja kanalisatsioonikaevu kukkuvat tagaaetavat, lükkab koheselt kanalisatsioonikaevule luugi peale ja keeldub politseinikele oma saaki välja andmast enne, kui talle pole antud 0,33 L troinoi odekolonni.
Noh, kuidas oleks, hr. politseinikk? Äge! Ma arvan, et kahepeale me saame ühe korraliku asja, targad ja haritud inimesed nagu me oleme.
Kui leiad mahti oma tänuväärse ja vastutusrikka töö kõrvalt kirjutada mõne asjakohase rea, märkuse, soovituse eelnimetatud novellikavandi kohta, oleksin sulle väga tänulik.

Lugupidamisega, algaja kirjanik, torujüri Vasja.

Pöördume nüüd tagasi umbsesse, inimeste ihueritistest ja arstirohtudest küllastunud õhuga haiglasse, sellesse hädaorgu, kus kõigest tunti puudust, kõike oli vähe. Patsiendid tundsid puudust tervisest, vanad tundsid puudust noorusest, haigla töötajatel oli väike palk, Moissei ja tema pojad tundsid puudust rahast, haigekassa eraldas liiga vähe raha, ülemõel ei jätkunud pamperseid ning ravijuht Stepan tundis puudust intelligentsest seltskonnast. Lisaks kõigele otsis peaarst Moissei alatasa oma naist, vaevles armukadeduse ja kahtlustuste küüsis.
Haigla ravijuht Stepan oli nõuka ajal töötanud samas haiglas neuroloogina. Haritud inimestel oli nõuka-vene ajal elu üldiselt sitt, kuna palgad olid väikesed, ja seda ka arstidel. Näiteks haigla santehnik onu Vasja teenis nõuka ajal kaks korda rohkem kui neuroloog Stepan. Selleks, et oma elu-olu natuke kohendada ja ennast inimese moodi tunda, hakkas neuroloog Stepan raha eest, ehk altkäemaksu eest, välja andma haiguslehti, kakskümend viis rubla tükk. Kokku jõudis ta välja anda haiguslehti üheksasaja kahekümne viie rubla eest; summa tegelikult tühine aga tegemist oli ju jätkuva, suure episoodide arvuga kuriteoga. Neuroloog Stepan sai kümme aastat paranduslikke töid Siberis, Novosibirski oblasti vangilaagris. Muidugi, võib arvata, et ta sai ka seal sooja raviarsti koha vangilaagri laatsaretis, aga võta näpust, vangilaager oli neid neurolooge, haiguslehtede väljakirjutajaid, pungil täis, kõigile ei jätkunud kohti laatsaretis. Ta suunati, õigemini konvoeeriti Smirnõhhi metsapunkti. Seal polnud enam tegemist asumisele saadetutega – see oli tõeline vangilaager. Keset taigat ootas ees kolm barakki, numbrid katusel; okastraataed, vahitornid ja verekoerad, õhtune ja hommikune rivistus neljakümne kraadises pakases, loendus; püssimeestest konvoi saatel metsalangile ja tagasi.
Baraki seinad olid ehitatud õhukestest laudadest, keset ruumi raudahi. Baraki sees oli sooja veidi üle paari kraadi. Suures ruumis paiknesid kahekordsed puitnarid kahesajale inimesele, läbikäiguvahedega. Pehmest padjast-tekist võis ainult unistada, külje alla pandi mõni kaasasolnud riideese, vatijope, pea alla padjaks vangimüts. Lähestikku magasid koos surnud ja surevad, lisaks tühi kõht ja nälg, pesemisvõimaluste äärmine piiratus, täide ja lutikate regulaarne otsimine ja tapmine, käimlaks barakiukse kõrval külmunud väljaheidete püramiid. Lisaks kõigele blatnoid, igipõlised, ühest vangilaagrist teise rändavad kriminaalkurjategijad, kes terroriseerisid teisi, alama astme vange. Ainult need vangid, kes magasid naride all, kuigi külmal põrandal, olid õnnega koos, sest seal oli veidikenegi varju blatnoide eest, kes tugevama ja pussnoa õigusega võtsid vangidelt paremaid hilpe ja muud silmahakanut. Elu ja tervis olid vangilaagris pidevas hädaohus, sest ka valvurid ei suutnud blatnoidest jagu saada, aga võibolla ka ei tahtnud – las valitsevad ja hoiavad korda…
Režiim metsapunkti laagris oli vali. Kell kuus aeti üles ja kohe, olenemata ilmast, õue loendusele. Õhtul jälle loendamine. Ööseks toodi barakki suur tünn – paraška – ja lukustati uksed. Toidu hulk ja väärtus olenes täiesti laagrijuhtide südametunnistusest, pigem selle puudumisest. Mõnikord anti lõunaks kolm nädalat järjest kaeratangust valmistatud körti, teinekord jälle paar nädalat järjest mingist rämpskalast keedetud supilurri.
Metsalangetajad liikusid metsa-all laiade lühikeste suuskadega või sumasid lumes. Lumi oli sügav, sest Siberi taigas polnud septembrist alates kordagi sula.
Stepan, sumades sügavas lumes, saagis koos teise neuroloogiga puid. Metsatöö oli lihtne, aga äärmiselt raske. Tuli kahlata taigas sügavas lumes raielangile. Tööks ainsad tehnilised vahendid olid kahemehesaag ja kirves. Puude langetamine, laasimine, kuue meetri pikkusteks palkideks saagimine, virnadesse ladumine ja siis virnadest kohaliku jõe jääle parveks seadmine – see oli viletsal toidul meestele mitte ainult üle jõu käiv, vaid tappev töö. Paljud sandistusid, paljud surid.
Stepan istus, õigemini saagis oma kümme aastat ära kellast kellani. Välja tulles oli Nõukogude Liit parajasti lagunenud, erastamine-ärastamine täies hoos ja Stepanile, kui elukogenud inimesele, pakkus haigla värske omanik Moissei juba kõrgemat, ravijuhi ametikoha. Oli nüüd ju turumajandus, arstiabi, ka haiguslehed toimisid raha eest. Samas, tema kolleegid andsid kümme aastat ära istunud neuroloog Stepanile austava nimetuse – maailma kõige lollim altkäemaksuvõtja!
Haigla ravijuhi tööpäev algas nagu tavaliselt. Kõigepealt ootasid teda ukse taga mõned tuttavad, kes vajasid ühel või teisel põhjusel haiguslehte. Muide, neid tuttavaid oli iga jumala päev, õigemini iga jumala hommik ukse taga neli-viis, mõnikord ka rohkem, viiekümne eurone taskus krabisemas. Pärast haiguslehtede väljakirjutamist, nüüd juba elektrooniliselt, andis Stepan allkirjad kahele-kolmele surmatõendile, ilma et oleks isiklikult veendunud, kas haige on ikkagi päriselt surnud või lihtsalt koomasse langenud. Siberi vangilaagris olid ju asjad käinud niimoodi ja kümme aastat, mis ta ära istus, oli ikkagi kümme aastat, mis ei olnud möödunud jälgi jätmata. Polnud ju tegemist sanatooriumiga.
Palatites hommikuse ringkäigu tegemisest Stepan loobus – mis seda voodis lamavat kontingenti ikka vahtida, ega vanadus pole haigus. Siiski, mõnes palatis ta käis, nii moepärast, et kolleegid ja alluvad ei saaks talle midagi ette heita, lamasid ju seal patsiendid, niinimetatud hooldusravihaiged, haigekassa kulu ja kirjadega. Aga teise korruse palateid keeldus ravijuht külastamast põhimõtteliselt – seal lamasid haiged oma raha eest ja ta pidas seda kontingenti haigla peaarsti Moissei eraäriks.
Ravijuhti olid surmani ära tüüdanud haigete juhm lipitsemine, abi anuvad silmad, nende argus elu ja surma ees. Voodihaiged vahtisid anuvate pilkudega teda kui lunastajat; ikka oodati abi, paranemist, sooviti näha uut kevadet, suve, sügist, talve.
Stepanil oli haigetega suhtlemisel tekkinud üleolekukompleks ja sellest johtuvalt põlgus teda ümbritsevate inimeste, eriti haigete vastu. Oma patsientidest rääkis ta üleolevalt, naerdes, pidades neid jobudeks.
Ravijuht kõndis kivistunud näol mööda koridori, pea kõrgel püsti; tervitas vaevumärgatava peanoogutusega vastutulevaid medõdesid, hooldajaid, santehnik onu Vasjat. Ainuke, kes sai ravijuhilt naeratuse, õigemini kahemõttelise naeratuse, oli sünnitusosakonna medõde Niina. Ravijuht kutsus korra nädalas, neljapäeviti pärast lõunat kell pool kaks ja kümme minutit, Niina oma kabinetti ja seksis. Aga see polnud mitte tõeline, kirglik, tundeline seks, vaid pigem ülemuse ja alluva vaheline tavapärane suhe, või nagu targalt ütles üks kõrge poliitik, riigikogu liige – pankrot on meie vabariigis tavapärane majandustegevus.
Ravijuht astus üle palatiläve. Uksel seistes libistas ta kõrgi pilgu üle voodis lamavate kogude, justkui tahtes öelda – ah, te sunnikud, olete ikka veel elus! Ukse pealt ennast välja tagurdanud, sõnas ravijuht medõele: “Mõõtke nende pulssi ja kehatemperatuuri.”
Öeldakse, et võim rikub inimest. Võim inimese elu ja surma üle rikub absoluutselt. Haige inimene on ju alandlik, väeti, tänulik…
Teinud lühikese ringkäigu, naases ravijuht oma kabinetti ja asus lugema kriminaalromaani. Selles romaanis kirjeldati väga värvikirevalt, kuidas ühe maahaigla arst, et saada kätte patsientide kinnisvara, süstis neile narkootikume ja viinud nad meeltesegaduse, sai allkirja vara käsutamise kohta, sealghulgas müügi õiguse. Tegemist oli täiesti jabura raamatuga, aga ravijuhile meeldis, meeldis teema asetus ja selle teravus. Ravijuhi ees laual asetses viinakarahvin ja selle kõrval ajalehepaberil hapukurk. Iga poole tunni tagant valas ta enesele pitsi viina, silmi raamatult tõstmata, ja viskas selle ära, siis võttis kobamisi, ilma vaatamata kurgi ja hammustas sellest tükikese. Aeg-ajalt katkestasid selle ülimalt idüllilise olemise külastajad – igat masti inimesed astusid tagasihoidlikult koputades ravijuhi kabinetti, tõid talle jahu, mune, võid, singitüki, paljud ka raha, ja palusid haiguslehte, mida nad ka said. Oli ka neid, kes krabistades sajalisega, lunisid narkootiliste ainete retsepti väljakirjutamist. Ka nemad ei lahkunud tühjade kätega.
Sisse astus lihtsa maamehe olemisega meesterahvas, talupidaja linnalähedasest vallast. Kõigepealt, ilma teretamata, seiras ta üle ravijuhi valge kitli purke ja pudeleid tohtri klaaskapis.
“Kui palju oled sa terveks arstinud? Või tuleb surnuaial üle lugeda?”
Arst säilitas enesevalitsuse:
“Eks ole neid surnuaialgi, aga mõned said abi ka. Maainimesi on raske arstida, elavad vaeselt. Linnainimesed on veidi jõukamad.”
“Eks sa siis semmi nendega, rikastega, kui semmid, aga mulle anna mingit pulbrit, sees põleb.”
“Näete, pole rohtusid.”
“Aga kuhu nad kadusid? Otsi üles! Või sõi rikaste klass kõik ära?”
“Haigla peaarst tassib salakaubana Venemaa kolkas toodetud, mingeid jahust ja kriidist tablette, aga haigekassa poolt eraldatud õigete rohtude rahad paneb kõrvale. Teid on vaja läbi kuulata ja koputada.”
“Mis siin koputada! On juba koputatud. Anna rohtu, et oleks kergem hingata. Parema abaluu all torgib kui naaskliga.” Ja talumees hakkas vappuva kehaga köhima, tema silmad läksid pungi.
“Teil on kopsud tõbised. Tuleb hästi süüa, ennast mitte väsitada.”
“Olgu pealegi, heitan kohe sinu kibineti sohvale ja too mulle ette head ja paremat. Minu kibineti seintest puhub tuul läbi, õlekott on õhuke ja süüa põle mitte sittagi. Anna miskit jooki! Põle aega tühja juttu ajada!”
Arst kehitas õlgu, võttis riiulilt pudelikese ja segas midagi sellesse, kogu aeg kiirustades – laual lebav kriminaalromaan ei andnud asu.
Ravijuht ulatas rohupudeli talumehele ja sõnas:
“Võta kolm korda päevas teelusikatäis, kuni pudel on tühi.”
“Mis tast sitast teelusikaga, rüüpan niisama pudelisuust.” Talumees pistis pudeli taskusse ja lahkus ilma tänamata.
Ravijuht istus uuesti laua taha, kallas endale pitsi, kummutas ära, hammustas kurki peale ja võttis raamatu kätte, et jätkata lugemist. Võimas raksatus uksele sundis ravijuhti võpatama. Uks paiskus lahti ja sisse kargas mustas näomaskis K-komando võitleja, hoides enda ees kuulikindlat kilpi; selle tagant turritas püstolkuulipilduja toru. K-komando võitleja virutas kilbiga ravijuhile vastu pead ja kamandas: “Pikali! Jalad laiali, käed seljataha!” Tema kaasvõitleja toetas oma tüseda põlve vastu neuroloog Stepani tagumikku ja sulges ümber randmete käerauad.
Juba mitmeid kuid, olles saanud anonüümset informatsiooni ravijuhi altkäemaksude võtmise kohta, oli politsei hoidnud Stepani sihikul: kuulanud pealt telefonikõnesid, paigaldanud tema kabinetti lutikaid, ja nüüd saabus tõehetk – nüüd tuli tal jällegi veeta mõned aastad tasuta riigi leival, seejuures makse maksmata. Aga Stepanil vedas: tegemist oli Euroopa Liidu riigiga, ja erinevalt Nõukogude Liidu aegsest Novosibirski Smirnõhhi metsapunkti vangilaagrist, tuli temal nüüd oma aeg ära istuda eurovangla hotellitoas, sisustades oma elamist altkäemaksudest saadud rahadega.

Viies peatükk.
Kirglik armastus öises palatis. Roheliselt helendavat Tšernobõli veterani häirib kõrvalpalati voodi kriuksumine.

Tööpäev oli juba ammu lõppenud, kui advokaat Andrei peaarsti kabinetist välja astus. Ta jäi haigla koridori seisma, teadmata, mida ette võtta, kas minna koju või astuda baarist läbi. Ootamatult avanes ühe palati uks ja väljus Anne. Märgates koridoris seisvat Andreid, tõttas ta kiirel sammul lähemale. Anne võttis Andreil käest kinni, heitis pilgu seljataha, surus ennast mehele ligi ja sosistas:
“Andrei, kallis, meil vedas. Täna suri privaatpalatis ära mingi transiidiärimees, endine kommunistist nomenklatuur, oli vähihaige. Ma lasksin hooldajal ruumi õhutada, vahetada voodipesu ja muu; surnud ärimehe külmkappis on head ja paremat, ka veini ja konjakit. Olen täna öövalves, saame koos veeta terve öö ja pikemalt jahmerdada.”
Anne viis Andrei privaatpalatisse. See oli pigem hotelli lux-tuba kui palat: lai voodi, televiisor, peegel ja kirjutuslaud, selle kohal väike kapike pokaalidega, nurgas külmkapp, akna ees maitsekates värvitoonides kardinad, eraldi vannituba ja WC. Muide, privaatpalati õhukese seina taga, armetu sisustusega, niinimetatud tavalise inimese palatis, lamas koikus Tšernobõli veteran Jefim. Teda hoiti teistest haigetest eraldi, sest keegi ei tahnud Tšernobõli veteraniga ühes palatis lamada; kardeti, et temast eritub surmavat kiirgust. Keegi oli isegi uksevahelt näinud, kuidas ta öösel voodis rohekalt helendas.
Olles Andrei privaatpalatisse sisse seadnud, Anne väljus, et teha enne öörahu veel ring patsientide palatites, ja hoiatada valveõde, et vajadusel helistaks ta Anne mobiiltelefonile.
Peagi kuulis Andrei Anne lähenevaid samme. Uks läks lahti. Anne istus voodiäärele Andrei kõrvale, seejuures sõnas:
“Kõik on korras, patsiendid magavad, õde on valves.” Võttis aeglaselt, endamisi muiates, kitli seljast ja asus pluusinööpe lahti tegema, aga puhkes äkitselt naerma: “Kuhu me kiirustame, terve öö on ees.”
Anne sättis lauale viinamarju, šokolaadikarbi ja mõned tordilõigud ning singiviilud meesterahva jaoks. Andrei avas veinipudeli, kallas pokaalid täis ja ütles toosti:
“ Meie öö terviseks.”
“Meie imekauni öö terviseks,” toetas Anne meest.
Joodi veel mõned klaasid. Siis Anne tõusis, riietas ennast lahti, seisatas hetkeks alasti Andrei ees, justkui oleks aktimaalilt välja astunud, ja heitis voodisse pikali. Andrei asus erutusest värisevate kätega pükse jalast ajama.
Oli juba kesköö. Andrei oli avanud teise veinipudeli.
Anne vaatas üle pokaaliserva Andreile silma:
“Ütle mulle üht. Kui paljusid naisi oled sa oma elus armastanud?”
“Mitte ühtegi.”
“Valetad!”
“Sina olid mu esimene ja viimane armastus.”
“Kui paljudega oled sa – kuidas seda öeldakse? – ühte saanud?”
“Mitte kellegagi. Ainult sinuga.”
“Luiskad.”
“Jah.”
“Ei sest pole midagi. Luiska aga luiska edasi. Seda ma sinult ootangi. Kas nad olid ilusad?”
“Ma ei ole kunagi mitte kellegagi ühte saanud.”
“Õigus. Kas nad olid veetlevad? Kas nad tegid hästi?”
“Ma ei tea sest asjast mitte kui midagi.”
“Sina oled minu. See on tõsi ja sa ei ole mitte kunagi mitte kellelegi teisele kuulunud. Aga mind see ei sega, kui sa ka oled. Ainult ära mulle nendest rääkima hakka, tegelikult ma ei taha nendest teada mitte midagi.”
“Sa oled minu ainuke armastus.”
“Ma tean seda. Aga ütle, kui mees tüdrukuga ühte saab, millal see tüdruk siis ütleb, kui palju maksta tuleb?”
“Ma ei tea.”
“Muidugi sa ei tea. Kas tüdruk ütleb mehele, et ta teda armastab? Ütle ainult seda. Ma tahan teada.”
”Siis ütleb, kui mees tahab, et ta ütleb.”
“Kas mees ütleb tüdrukule, et ta teda armastab? Kas mees ütleb, et tüdruk on magus? Vasta palun. See on tähtis.”
“Siis ütleb, kui öelda tahab.”
“Aga sina ei ole kunagi öelnud? Ausalt?”
“Ei ole.”
“Ausalt ei ole? Tunnista mulle tõtt.”
“Ei ole,” valetas Andrei.
“Sa poleks saanud,” ütles Anne. “Ma tean, sa poleks saanud öelda, sest sa armastad ju ainult mind. Ja mina armastan sind, kallis!”
Kuu paistis aknast sisse ja valgustas alasti voodil lamavat Annet. Ta paistis kuuvalguses nii ebamaiselt sinakasvalge.
“Nõnda siis,” jätkas Anne. “Tüdruk ütleb just seda, mida mees kuulda tahab?”
“Mitte alati.”
“Aga mina küll ütlen. Mina ütlen, mida sa just soovid, ja teen, mida sa soovid, ja sina ei taha siis enam kunagi ühtegi teist tüdrukut, ega ju?” Anne vaatas Andreile õnneliku näoga otsa. “Mina teen, mida sa tahad, ja ütlen, mida sa tahad, ja olen siis suures hinnas, eks ju?”
“Jah.”
“Ma teen kõik, mis sa tahad.”
“Tule mulle peale, kallis. Oh, sa oled võrratu!”
“Ma tahan sedasama, mis sina tahad. Mind ei ole enam olemas. On ainult see, mis sina tahad.”
“Mu kullake.”
“Ma olen hea. Kas ma pole hea? Sa ei taha enam ühtegi teist tüdrukut, ega ju?”
“Ei taha.”
“Näed isegi. Ma olen hea. Ma teen, mis sina tahad. Kas nii on hea?”
Öö haigla privaatpalatis oli armastajatele õdus. Oli hämar tuba, ja värsked erutavad linad ja hubane voodi, ja akna taga ladisev vihm tegi olemise veelgi õdusamaks.
Anne ja Andrei jäid magama, kui ära väsisid, ja kui üks üles ärkas, ärkas ka teine üles ja nad ei olnud hetkegi üksi.
Andrei oli paljude tüdrukutega olnud ja nende kõrval ikka üksindust tundnud, aga nüüd, kui ta oli Annega, ei olnud ta kunagi üksinda.
Andreile meeldis Anne juukseid lahti võtta, neid siluda, suudelda. Anne istus voodi serval ja oli täiesti liikumatu, ainult vahetevahel kummardus äkki, et Andreid suudelda. Andrei tõmbas juustest nõelad välja, juuksed tulid lahti ja vajusid alla ja Anne kummardus Andrei kohale ja juuksed varjasid neid mõlemat ja nad olid nagu mõnes telgis või kose taga.
Anne ja Andrei ööd olid võrratud ja juba teineteise puudutamisest piisas neile, et õnnelik olla. Koidikul nad uinusid.
Ülesärkamine ja hommik oli imeline. Anne magas ja varajane suvehommikune päike paistis aknast palatisse. Vihm oli üle läinud. Andrei tõusis voodist ja läks akna juurde. All oli aed, rohelised põõsad, värvilised lillepeenrad. Andrei seisis ja vaatas aknast välja, kui ta ümber pööras, nägi, et Anne oli ärganud ja jälgis teda.
“Kuidas on, kallis?” küsis Anne. “Kas pole kaunis hommik?”
“Kuidas sina ennast tunned?”
“Ma tunnen ennast suurepäraselt. Meil oli võrratu öö.”

Tšernobõli veteran Jefim lamas terve öö avatud silmil. Und ei tulnud, liigesed valutasid, ka ei lasknud uinuda seina tagant kostvad oiged, armuohked ja voodi kriuksumine. Aga koidikud olid siin vaiksed.
Jefimi tabasid uuesti mälestused aastakümneid tagasi toimunud koletuslikest sündmustest. Ta üritas Tšernobõli mälestusi eemale tõrjuda, mõelda lapsepõlvele, aga kohutavad pildid Tšernobõli katastroofist ei andnud asu, vajusid peale justkui õudusunenägu.
Tuumakatastroof leidis aset 1986. aasta 26. aprillil. Kaks nädalat hiljem koputati öösel kell veerand neli Jefmi korteri uksele ning kästi tulla hommikul kella seitsmeks sõjakomissariaati. Kahekümnenelja aastasel noormehel polnud õrna aimugi, kuhu ja miks ta välja aeti. Sellest, et tegu pole tavalise kuuajalise kordusõppusega, andsid aimu sõjakomissariaadi kinnised uksed ja aknad, mida valvasid militsionäärid. Päev otsa käis mingi sagimine, dokumentide vormistamine; meestele anti lõuna paiku ka taldrikutäis hernesuppi ja leivaviil. Õhtul pandi mehed viide LAZ-bussi, mis võtsid suuna raudteejaama poole. Öö veedeti sõjaväeosa kasarmus ja järgmisel päeval aeti mehed loomavagunitesse narisid ehitama. Paistis, et ees ootab pikk sõit. Infot ei jaganud endiselt keegi.
Kolmandal päeval asusid mehed teele. Ees ootas eluohtlik Tšernobõli tuumajaama katastroofi tagajärgede likvideerimine, kuid sellest ei teadnud veel mitte ükski vaguninaridel külitavatest meestest. Kaks ööd-päeva logistati raudteel; rongisõidul kaanisid mehed kõvasti viina. Viimaks jõudsid nad ööpimeduses kohale. Kui rong sihtkoha lähedases teivasjaamas peatus, käsutati nad presendiga kaetud veoautokasti ja sõit läks majutuskohta.
Osa telke oli juba püsti ning väsinud seltskond keeras end magama.
Siis koitis hommik. Ees avanes kummaline, isegi jube vaatepilt, mis võttis meestel hinge alt kõhedaks. Kõikjal valitses tühjus ja vaikus, mitte ainsatki häält. Kuigi oli kevad, polnud kuulda isegi lindude vidistamist. Majade uksed seisid lahti; majad olid alles, aga mida polnud, olid inimesed. Kõige jubedam oligi just vaikus ja tühjus. Lisaks sellele maikuus silmale võõristust tekitavad punaseks värvunud, kõrbenud metsad.
Tšernobõli tuumaõnnetust likvideerima saabunud mehed, likvidaatorid, nagu neid nüüd nimetama hakati, paigutati laagrisse tohutu humalapõllu äärde kolmekümne kilomeetri tsooni. Reaktori poole betooni ja veega teel olevad kümned helikopterid paistsid neile ilusasti kätte.
Valitsesid kuumus ja põud, kõik tolmas. Meestel olid kaitseks ainult marlist respiraatorid. Marlimask võttis tolmu kinni, aga murule pikali ei tasunud heita. Likvidaatorid toodi kohale ilma igasuguse ettevalmistuseta, iga mees pidi oma tervise eest ise hoolt kandma. Isegi kiirgustaset ei mõõdetud.
Kaks päeva hiljem viidi mehed endisesse kolhoosikeskusesse, mis oli kohalikest elanikest tühjaks tehtud. Keskusehoonest oli tehtud staabihoone, lasteaiast söökla, koolimajast kasarmu. Klassiruumides ootasid kahekordsed raudvoodid. Kogu elutarviliku varustuse, aluspesust hambaharjani, said uued tulijad sõjaväelt. Ja siis läks meeste jagamiseks – kes kuhu.
Esialgu saadeti Jefim koos kaaslastega majade välisseinu pesema. Jefim määrati rühmakomandöriks. Tuletõrjeautod lasksid seinad veega üle – see pidi radioaktiivsuse maha pesema. Jefimi brigaadi ülesanne oli pinnas majade servadest meetri laiuselt ja viieteistkümne sentimeetri sügavuselt labidatega ära koorida. Selle töö juures oli peamine kaitsevahend lihtne vati-marlimask ja paljud ei kasutanud sedagi.
Pinnas laoti tavalistele kanderaamidele, sest midagi muud lihtsalt polnud, ja kallati need autokasti tühjaks. Nii möödus nelikümmend viis päeva. Siis ehitati kolmekümne kilomeetri tsoonile traataed ümber ning mehed seati telkidesse kümme-viisteist kilomeetrit edasi. Nüüd tehti neile ülesandeks hermetiseerida kaevud. Kuigi mitu kuud pärast katastroofi oli seegi tühi töö. Tegelikult oli kõik, mida Tšernobõlis esialgu tehti, täiesti mõttetu. Kaevude kilega katmisel ja pinnase koorimisel polnud päästmisega mingit pistmist.
Vahepeal saadeti Jefimi rühm Pripjati linnakesse, kus neile anti ülesanne koristada elumajade rõdusid, kõik, mis rõdudel lahtiselt vedeles, tuli ära viia. Pripjatis nähtu oli Jefimile unustamatu vaatepilt. Elu tuumajaamast kolme kilomeetri kaugusele jäävas linnas oleks nagu hetke pealt seiskunud. Inimesed lahkusid ja jätsid kõik maha.
Majade vahele peitus lasteaed. Selle rühmatuppa jäid laiali mänguasjad – nukud, autod, karud. Magamisruumis vedelesid põrandal gaasimaskid. Üks neist oli sätitud kenasti voodi kõrvale. Eestoas asetsesid gaasimask, auto ja papist mängumaja kõrvuti ühel laual.
Enamik maju olid kõrged korterelamud, kuhu mahtus palju inimesi. Linn polnud küll suur, kuid seal elas üle neljakümne viie tuhande inimese.
Jefimil tuli ära käia ka surmakatusel, nagu seda tööd ja töökohta nimetati. Äraseletatult tähendas see kolme minuti kestel elektrijaama katuselt prahi allaloopimist. Robotid, mis seal algul töötasid, andsid radiatsiooni tõttu kiiresti otsad. Katusele minekuks tõmmati selga kolmkümmend kilogrammi kaaluv tinariietus ning juhatati kaamerapildi vahendusel kätte betoonikamakas, mille pidid alla heitma. Seejärel kiiresti liftiga tagasi. Üle katuse lendasid pidevalt helikopterid, mis elektrijaama rusudele tina viskasid. Koormad olid rängad, sest mootorid olid kuuldavalt ülekoormatud. See oli jube kogemus, lennumasinad voorisid pidevalt madallennul. See helikopteritelt tsemendikottide loopimine rusudele oli täiesti mõttetu, ei pidanud kiirgust kinni. Kõik need helikopteripiloodid ja kes seal helikopteris olid, surid peagi. Surid kõik tuletõrjujad, kes esimestena tormasid katastroofipaika. Esimestel nädalatel nõudis Tšernobõl palju asjatuid ohvreid, kuna ei teatud ohu suurust, ei osatud tarvitusele võtta vajalikke kaitsevahendeid. Alles hiljem tulid teadlased kohale ja hakkasid arutama – mida teha, kuidas teha.
Likvideerijad pidid pesema linnu ja külasid tänavatest pisidetailideni välja, vahetama pinnast ja tegema muud sellist teadmises, et seejärel pääsevad inimesed kodudesse tagasi.
Seda, et enamikku plahvatuse üle elanud inimesi ootab surm või rasked haigused, sest nad evakueeriti liiga hilja, et radiatsioon püsib piirkonnas üle kuuesaja aasta, ei ole maha pestav ega maetav, ei rääkinud keegi. Kuigi likvideerijate baaslaagrid paiknesid kolmekümne kilomeetri ohualast kümneid kilomeetreid eemal, ei tähendanud see, et sealsed elutingimused olid radiatsioonivabad. Puud, mida kütteks kasutati, kontrolliti enne mõõturiga üle. Aga kui kütet nappis, läksid ka kiiritatud puud tulle. Söökla aknad hoiti rangelt kinni ja kiletati veel igaks juhuks üle. Kõik teadsid, et ei tohi kohalikku vett juua, puuvilju, juurvilju ja seeni süüa, kala püüda ning mida vähem saastatud esemete ja ümbrusega kokku puutuda, seda parem.
Söök ja jook toodi laagritesse väljastpoolt ja pidi olema radiatsioonivaba, kuid katastroofipiirkonnas koristati samal sügisel kõik saagid. Osa sellest jõudis ka likvidaatorite toidulauale. Polnud kahtlustki, et mingil määral sõid mehed endale ikka kiiritatud toitu sisse, isegi siis, kui püüdsid end hoida. Leidus ka mehi, kes lõid käega ja võtsid hoiatustest hoolimata puu otsast vilju, jõid kaevust vett ja leevendasid muret kohaliku puskariga. Puskar oli üldse valus teema, sest seda aeti saastatud puuviljadest ja selle mõju meestele oli ettearvamatu. Palgapäevi kutsuti «den kaskadjörov», mõttega, kas mehed elavad selle üle või mitte. Töö eest tasuks saadud rahaga ostetud radioaktiivne puskar ajas mehed täiesti segi. Kes jõid, läksid hulluks, vehkisid kirveste ja nugadega, märatsesid ja käitusid nagu metslased. Järgmisel päeval ei mäletanud midagi.
Kaks kuud hiljem määrati Jefim autojuhtide roodu. Autojuhte, kes radioaktiivset rämpsu mahamatmiseks minema veaks, oli kõige rohkem tarvis. Nüüd hakkas elu käima selle järgi, kui palju ohtlikku kiirgust keegi sai. Enne koju tagasi ei pääsenud, kui vastav kogus käes. Selle kohta käis iga päev tahvlil arvepidamine, mis oli pigem siiski näiline. Enamik mehi sai oma piirdoosi kätte kahe kuuga, mõni töötas ohtlikus tsoonis ka kaks-kolm korda kauem.
Töö käis mitmes vahetuses, kaheteistkümne tunni kaupa. Vabal ajal logeleti niisama, või püüti tuumajaama jahutusveekanalitest karpkalu. Need olid pärast avariid hakanud kiiresti kasvama. Ja aplaks muutunud. Kui mõni mees nööri otsas kõvera naela nende sekka viskas, sai kohe kala konksu otsa. Aga süüa nad ei kõlvanud. Isegi hulkuvad kassid põlgasid need ära.
Metsades, mis olid ümbritsetud okastraadiga, valitses harukordne vaikus. Puuladvad olid kollased. Kõik linnud olid lahkunud, või hukkunud.
Kõige kurvem oli vaadata, kuidas mahajäetud majadest kogu sisustus välja lõhuti ning hüljatud sõiduautodest tankidega üle sõideti, enne kui need maha maeti. Tõsi, enamikul masinail olid klaasid eest ja mootorid maha võetud. Nendega, nagu kuulda oli, tegid ohvitserid Kiievi turul kasulikku äri. Liikus jutte kaukaaslastest, kes olid ostnud tsoonist musta Volga, ja paarsada kilomeetrit kaugemal oli see leitud kraavist, kõik sõitjad surnud.
Vaatamata igat masti koledatele kuulujuttudele, haihtus hirm, mida enamik Tšernobõli saabudes tundis, võrdlemisi kiirelt. Autojuhid pidid sõitma kinniste akendega, marlimask suu ja nina ees, aga väljas valitses kuumus ning mehed lõid peagi ohtudele käega – ohul polnud maitset ega lõhna, justkui polnudki teda olemas. Aga oht oli siiski olemas. Üks mees oli leidnud tuvimunasuuruse musta sileda läikiva kivi ja pistnud selle taskusse. Paar päeva hiljem tekkis jalale üüratu vesivill. Selgus, et ta oli taskus kandnud sulanud grafiidi tükki. Autojuhte hoiatati, et auto alla ei tohi ronida, sinna kogunes radioaktiivne tolm, olgugi et teid pidevalt kasteti. Vaatamata hoiatusele, puges üks mees ikka oma veoauto alla, et seal midagi parandada. Tal hakkasid juuksed välja kukkuma ja paar päeva hiljem viidi ta ruttu Kiievi haiglasse. Autod kiirgasid, radioaktiivne tolm ladestus auto alla.
Kuigi oht ei olnud silmaga nähtav, tajuti ometi selle olemasolu. Hommikuti oli õhk veel värske ja kosutav. Aga lõunaks muutus õhk iseäralikult teravamalt tajutavaks, õhus oleks olnud justkui metalli, midagi hapukat. Suus ja hammaste taga oli hapukas maitse.
Jefimi kaaslane ronis puhkepäeval kella kaheteistkümne paiku katusele, läks ujumispükste väel päikest võtma. Paari tunni pärast, katuselt alla ronides kiitles, et päevitus tekib kiiresti. Nahk hakkas kohe kõrbehaisu välja ajama. Ja tuju läks heaks nagu oleks pitsikese sisse võtnud. Õhtul hakkas mehel tugev iiveldus, ta viidi arstipunkti ja sealt juba edasi kuhugi sõjaväehospidali, katsejänesena uuringutele.
Jefim töötas likvideerijate pataljonis. Pataljoni koosseisu kuulusid nii radioaktiivset rämpsu matmispaika vedavad autojuhid kui ka need, kes pidid pesema linna ja külatänavaid, vahetama pinnast ja tegema muud sellist teadmises, et sellega puhastatakse loodust. Kuigi, taoline tegevus oli pigem näiline looduse puhastamine.
Jefim vedas oma „Ural“ autoga tuumajaama katastroofi risu selle matmispaika. See oli ilmselgelt vedamine vedamise pärast, mitte aga tõeliselt, vastavalt nõuetele, radioaktiivsete ainetega saastatud materjali mahamatmine. Kiiruga olid kaevatud sügavad kraavid, sinna kallutati isekallutajatelt saastatud materjal, peale lükati buldooseriga kiht savi ja see kaeti mullaga. Sageli olid saastatud materjali matmiskohad kaevatud kohtadesse, milles pinnavesi, läbinud radioaktiivse materjali, jõudis edasi jõgedesse ja järvedesse. Samuti sattus vihmavesi radioaktiivsete materjalide matmispaika ja sealt veekogudesse, auras pilvedesse ja kandus edasi.
Jefim vedas saastanud jäätmeid kolmekümne kilomeetri kaugusele Pripjatist, mööda Ivankovoni maanteed. Piki maanteed sammusid suured inimhulgad, kergelt rõivastatud, lapsed käekõrval ja kotid-kompsud seljas. Masinad ei pääsenud inimmassist läbi, takerdusid justkui loomakarjas. Inimesed rühkisid Kiievi poole.
Inimeste järel jooksid koerad ja kassid. Kassid, sabad püsti, vaatasid inimestele silma, näugusid. Koerad ulgusid, vingusid ja purelesid. Miilitsad üritasid neid püstolitest ja jahipüssidest maha lasta.
Koeri ja kasse, kes just lastele kõige lähedasemad olid, kaasa võtta ei tohtinud. Nende karv oli ülimalt radioaktiivne, nagu inimestel juuksedki. Ja loomad olid ju pidevalt väljas.
Kaua jooksid mahajäetud koerad järele oma peremeestele, Pripjatist lahkuvale inimkolonnile. Kuid asjatult. Nad peletati eemale, nad jäid maha ja läksid tagasi mahajäetud linna ning ühinesid karjadeks.
Kunagi lugesid arheoloogid huvitava kirjutise babüloni savitahvlitelt: “Kui koerad linnas kogunevad karjadesse, linn hukkub ja laguneb.“ Pripjati linn jäi mahajäetuks, kiirgusega konserveerituks aastakümneks, muutus viirastuslinnaks.
Evakueerimisele kuulusid ka lähedalasuvate külade ja talude elanikud. Kuid inimesed ei saanud aru, ei tahtnud saada. Päike ju paistab, rohi on roheline, kõik kasvab, õitseb, aiad on piduehtes, kuidas saab olla kõik nii ohtlik. Paljud elanikud, kuulnud, et rohuga ei tohi loomi sööta, ajasid lehmad, lambad ja kitsed kaldteid pidi sarade ja kuuride katustele, et nad rohtu ei puutuks. Arvati, et see ei kesta kaua. Päeva või paar, siis võib jälle rohuga sööta. Aga õudus jäi kestma aastakümneteks. Loomad lasti maha, inimesed viidi ohutusse paika…
Kõikjal, tänavatel ja hoonetes, oli õhk küllastunud radioaktiivsusest, kiirgas gamma- ja beetakiirgust ja neil kiirtel on täiesti ükskõik, keda kiiritada – vanakuradit ennast, ministrit või lihtsurelikku.
Radioktiivne kiirgus mõjub inimrakkude geneetilisele struktuurile- kromosoomidele, geenidele. Kui kahjustatud rakk paljuneb, võib uus rakk olla normaalsest erinev. Eriti rikub radiatsioon kiiresti paljunevaid sugurakke.
Ivankovo rajoonis, kuhu jääb ka Tšernobõl, ei sündinud 1986. aastal maikuus enam lapsi. Kõik tollased rasedad saadeti sundkorras aborti tegema. Hoolimatta sellest, kas tapetav loode oli kolm nädalat või kaheksa kuud vana. Surnuaiast, mis rajati kaheksakümnendate algul, loodeti et jätkub sajaks aastaks. Mõne aastaga pärast Tšernobõli katastroofi oli surnuaed täis. Suur enamus ohvreid olid noored ja nad surid perekonndade viisi. Kõigil haudadel on elusuuruses musta marmorisse raiutud pildid. Nad vaatavad küsivate silmadega. Maa on seal surnuist nii radioaktiivne, et rahvas saab lilli viia salaja. Surnute ümbermatmine on keelatud, radioaktiivset laipa ei tohi trantsportida.
Kõik likvidaatorid püüdsid saatusega leppida ja võimalikult vähe mõelda, mis saab edasi. Osa murdus kohapeal ja lõi elule käega, osa jõudis selleni koju naastes. Mure ja valu oli meeste südames ja jäi sinna elupäevade lõpuni.
Nelja kuuga sai Jefim ettenähtud kiirgusdoosi kätte. Сумма доза 2,938 (два) бэр – nii seisab kirjas tema sõjaväepiletis. Ülemused ulatasid paberi – võib koju sõita. Käisid jutud, et tagasi tulles on Tšernobõli mehed kangelased. Saavad auto- ja korteriostu eelisõiguse ja palju muid hüvesid.
Jõudnud kodulinna, seadis Jefim sammud sõjakomissariaati, et küsida, mida oli lubatud: korterit ja autoostuluba. Aga kuulis seal, et vahepeal olla mingit seadust muudetud ja fonde ka pole, nii et, lühidalt, ei saa midagi. Siiski, mõni aasta hiljem sai ta Tšernobõli veterani mälestusmedali.
Kolm-neli aastat hiljem hakkas Jefim tundma, et tasakaaluga on raskusi. Ta kippus talvel üha sagedamini kukkuma. Algul kahtlustas, et äkki on kingatallad libedad või on kojamehed teinud kehva tööd. Ent siis, kui ilmnes, et ta ei kannata ehitustöödel enam kõrgust, vaid pea hakkab tellinguil turnides ringi käima, läks arsti juurde.
„Mida siin ravida?“ sõnas arst. „Sa oled ju Tšernobõlis käinud. Kesknärvisüsteem on saanud kahjustada. Teeme sulle invaliidsusgrupi.“
Tegigi. Algul sai töövõimetuseks 100 protsenti, hiljem 80. Sest tööd ju Jefim ikkagi teha suutis. Kui Jefim kodunt välja läks, toetus ta alati kepile.
Pärast Tšernobõlist naasmist Jefim abiellus. Naine Maria sünnitas mehele kaks last. Mõlemad lapsed, praeguseks 18-aastane Anna ja 20-aastane Aleksei on invaliidid just isa saadud kiirituse tõttu. Jefim ei osanud kahtlustada, et ta on vigastatud geneetilise koodi kandja ning et see vigastatud geen kandub üle lastele ja lastelastele…
Maria sõnul ei hoiatanud teda Tšernobõli veteraniga laste saamise eest toona keegi. Pärast laste sündi aga lubasid arstid, et nende tervisehädad taanduvad viie aastaga, hiljem juba lubati, et viieteistkümne aastaga, kuid tegelikult läks laste tervis järjest halvemaks. Naine ei osanud enne laste sündi oma mehe terviseprobleemidele tähelepanu pöörata, kuid pärast hakkas märkama, et mehel langesid välja juuksed ja hambad lagunesid, mehe kõnnak muutus aeglaseks ja töntsiks, justkui oleks ta sajaaastane.
Jefimi tervis halvenes. Kas oli tegemist Tšernobõli tagajärgede või millegi muuga, seda ei soovinud keegi tõestada. Jefimil vahetati mitu korda verd, paigaldati hambaproteese ja raviti kilpnääret. Kõige hullem oli vaimne tervis – erinevate haiguste korral puges ikka ja jälle kahtlus, et äkki vähk…
Nüüd saatis Jefim oma elupäevi mööda hooldushaiglas. Pension läks hooldushaigla tasudeks, puudujääva summa maksis naine juurde, kuigi kooselu polnud neil enam aastaid ja ka sellest üürikesest kooselust olid sündinud vigased lapsed just Jefimi geneetilise koodi vea tõttu…
Jefim oli aastaid lamanud haiglas. Jalad ei kandnud, tunda andis immuunpuudulikkus, igat masti nakkused hakkasid kergesti külge: ülemiste hingamisteede põletikud, valud maos ja soolestikus, südame rütmihäired; mõistus jättis teda aegajalt maha ja mõnikord oli tunne, justkui oleks ta elusalt maha maetud…

Kuues peatükk.
Advokaadi silmanägemine halveneb. Mõrv vanadekodus.

Eneselegi ootamatult märkas advokaat Andrei, et vasak silm kipitab ja on hägune. Taevatee haiglast abi loota ei olnud. Haigekassa oli Taevatee haigla silmaarsti rahastamise lõpetanud, viidates asjaolule, et haigla vastav erialaarst on ülikõrges vanuses, pole enam aastaid käinud täienduskursustel ja seetõttu on tema kvalifikatsioon küsitav. Ka olid haigekassasse jõudnud kuuldused, et Taevatee haigla silmaarst, selleks, et saada haigekassa poolt ravijuhtude finantseerimist, näitab aruannetes fiktiivseid külastusi, märkides patsientidena oma tuttavaid. Nüüd lamas Taevatee haigla ülikõrges vanuses silmaarst kodus voodis ja andis ainult allkirju niinimetatud liikluskomisjoni protokollidele, saades sellega armetut lisa armetule pensionile.
Andrei üritas saada oma perearsti vastuvõtule, aga telefonile vastas perearsti medõde; vastas otsekoheselt ja ausalt: “Meie perearst teeb Soomes haltuurat, enne kahte nädalat ta siia oma nägu ei näita.” Taoline haltuura, ilma jutumärkideta, oli Haigekassa poolt aktsepteeritud – vastasel korral lähevad perearstid päriselt ära Soome. Andrei üritas läbi digiregistratuuri ennast vastuvõtule kirja panna, aga seal olid üleval ainult tasulised vastuvõtud, justkui oleks Haigekassa silmaarstide rahastamise üldse lõpetanud. Andrei valis mobiilil pealinna keskhaigla registratuuri. Talle vastas automaatvastaja: “Oodake, telefon on hõivatud.” Seejärel kostis vaikne, rahustav muusika. Mõne aja pärast kostis uuesti: “Oodake, telefon on hõivatud.” Umbes viis minutid kuulas Andrei muusikat ja lootustandvaid sõnu: “Oodake…” Seejärel ühendus katkes. Andrei valis uuesti, ja jälle algas otsast peale: “Oodake, telefon on hõivatud…”, seejärel vaikne muusika ning mõne aja pärast ühenduse katkemine.
Olles peaaegu pool tundi üritanud ühendust saada, lõi Andrei käega – kui keskajal peitusid ülikud ja ametnikud kuue meetri paksuste ja kahekümne meetri kõrguste müüridega piiratud lossidesse, kuhu pääs tavalisele inimesele oli suletud, siis nüüd peituvad igat masti riigiametnikud brauserite, portaalide, äppide, automaatvastajate ja e-kirjade taha. Isegi, kui lähed ametniku vastuvõtule, siis vaatab ametnik sulle näkku, nagu lollile, ja sõnab tõsisel ametnikuhäälel:
“Mine koju tagasi ja saada e-kiri või külasta meie kodulehte. Meil on ju e-riik!”
Advokaat Andrei üritas silmaarstiga ühendust saada haigla kodulehe kaudu. Saatis läbi interneti lühiteate, et mitte koormata asjatult haigla serverit:
“Silm näeb kehvalt.”
Koheselt saabus keskhaiglalt meeldiv vastus:
“Täname, et te võtsite meiega ühendust. Palun täpsustage oma isikuandmeid ja asukohta. Selleks vajutage kastile: “Minu olemasolu”, ja seejärel kastile: “Minu asukoht”.
Andrei vajutas kastile “Minu olemasolu” ja sai koheselt vastuse:
“Valige kasti nimekirjas olevast kolmest miljardist nimest oma nimi ja seejärel vajutage OK”.
Andrei libistas hiirega mööda nimesid alla, ja oli juba käega löömas, nii võib jääda oma nime otsima viimsepäevani, kui ekraanile ilmus kiri – kasutage kiirotsingut. Andrei kirjutas otsingusse oma nime “Andrei Pipko”, ja vajutas OK. Väljal “minu olemasolu”, ilmus nimi “Adolf Hitler”. Advokaat muigas irooniliselt, ja vajutas hiirega kasti: “Minu asukoht”, seejärel OK. Koheselt andis arvuti teada: “Adolf Hitler, Argentina, Buenos Dias mägiküla, maja number 13. Haigekassa kaarti ei oma. Kas soovite selle omandada? Täitke juuresolev ankeet”.
Andrei üritas ikka uuesti ja uuesti sisestada otsingusse oma nime, et saada kontakti keskhaigla silmaarsti või vähemalt registratuuriga. Arvuti Andrei olemasolu ja asukohta ei tuvastanud. Pärast mitmeid katseid andis arvuti teada: “Teie programm on vananenud, värskendage või ostke uus prorgramm, kõvaketas või arvuti. Müügiagendi andmed saate meie leheküljelt, viitega: “Myyk.arvutimats”. Täname!”
Advokaat lõi elektronsuhtlusele käega. Haigla peab haigekassa kulu ja kirjadega üleval IT spetsialisti, ja see, et õigustada oma olemasolu ja asukohta, muudkui uuendab ja uuendab haigekassa rahade eest programme ja arvutividinaid. Eraisik on pääle Kristuse sündimist sattunud justkui kahekümne esimese sajandi orjusesse, IT orjusesse, mis on isegi rängem kui esimese sajandi Vana-Rooma orjus. Ta on kukkunud otsekui kaheksa või kümne meetri sügavusse Windowsi luuki, millest väljapääsu ei ole; muudkui uuenda programme, kõvakettaid, arvuteid, sest IT tegelased ajavad oma uuenduste ja programmidega sinu arvuti kõvaketta lõhkemiseni täis. Ja penskar, selleks, et suhelda ametiisikutega, peab oma niigi peaaegu olematu pensioni kulutama arvutiprogrammide ja arvutite uuendamisele; seejärel, oskamata ja tundmata uute programmide käsitsemist, klõbistab arvutinuppe, kirub, vannub, sülitab, kuni viskab arvuti taga hinge välja. Surnule teatavasti riik pensioni ei maksa.
Advokaat Andrei võttis kaasa oma väikese jack russelli koeranässi Jacky, istus autosse ja suundus pealinna, keskhaiglasse. Parkinud auto, silitas ja patsutas ta koera, seejuures sõnas:
“Oota vanapoiss, silmadega käib mul asi kiiresti”.
Jacky jäi autosse ootama ja Andrei kiirustas haigla peauksest sisse. Eneselegi ootamatult sattus ta otsekui tipptunnil Moskva metroojaama: rahvast sagis kui murdu, kuuldus jutuvada, hõikumist, laste nuttu, iga natukese aja tagant valjuhääldist kutsuti kedagi või loeti reklaami, anti meditsiinilisi soovitusi ja juhiseid, sooviti ka head tervist. Õhk ruumis oli lämbe ja raske, registratuuris lookles pikk järjekord, selle leti ees sõimeldi ja käratseti. Andrei seisis tunnikese järjekorras ja jõudis lõpuks registratuuri luugi juurde. Luugi taga istus sügavas pensionieas pahase olemisega mammi, niinimetatud klienditeenindaja. Penskarist klienditeenindaja oleks parema meelega tuhninud oma vene-nõukaaegse aianduskooperatiivi maalapikesel mulda ja kastnud lilli, aga pension oli väike – tuli leida lisateenistust. Õnneks oli tutvusi, ja ta sai kohakese – miinumpalgaga ja sellestki poole kohaga. Korralikku teenistust ei olnud ja päev läks persse niikuinii, aga lilled aianduskooperatiivi putka akna all närbusid janus! Loll olukord, aga mis teha – häda ajab härja kaevu. Nüüd istus ta luugi taga, justkui kaevikus, ja iga külastaja oli tema jaoks otsekui täägivõitlusse tormav vaenlane.
“ Mid te soovite?”
“Soovin silmaarsti juurde.”
“Mitte silmaarst vaid oftalmoloog,” täpsustas pahane klienditeenindaja targalt.
“Ilus poisslapse nimi,” teravmeelitses Andrei.
“Kui te tulite siia nalja tegema, siis te veel surema ei hakka,” sõnas klienditeenindaja ninakalt. Samas jätkas: “Oftalmoloogi juurde numbreid ei ole; võime pakkuda otorinolarüngoloogi ehk LORi.”
“Mida ta ravib?”
“Ta ravib kõike: kõrvu, ninasid ja kurke.”
“Kurke?”
“Mitte kurke vaid kurku.”
Andrei kehitas õlgu: „Ei, selle otorinolarü…, selle lorri juurde minul siiski asja ei ole, ma sooviks ikka seda, seda…, ofmatood, seda silmaarsti.“
„Numbreid silmaarsti juurde ei ole ega tule, haigekassa rahad on otsas. Tulge teisel poolaastal, ehk siis saab.“
“Selle ajaga jään ma vast oma silmast hoopis ilma.”
“Kui kardate silmadest ilma jääda, minge eraarsti juurde.”
“Kustkohast teda leida?”
“Ta on siinsamas, meie arst, makske kassasse viiskümmend eurot ja minge.”
Andrei maksis kassasse nõutud summa ja tõusis teisele korrusele silmaarsti vastuvõtule.
Silmaarsti ukse taga koridoris seisid tühjad toolid, polnud mitte ainsatki patsienti. Oftalmoloogi kabineti uks oli avatud. Veidi üle keskea, täidlase olemisega naisarst mängis arvutis kaarte. Silmates Andreid, küsis pahaselt: “Mida te soovite?”
“Soovin arstiabi, vasak silm,” sõnas Andrei üle ukseläve.
“Haigekassa limiit on läbi, rahad otsas, me enam järjekorda ei pane, helistage järgmisel poolaastal, siis selgub palju meile silmade jaoks raha antakse ja palju ja keda saame järjekorda võtta,” vuristas arst päheõpitud teksti.
“Ma tulin oma raha eest, näe, siin on kviitug, maksin kassasse.”
Üle arsti näo valgus rõõmuhelk: “Astuge sisse, võtke istet.”
Andrei istus toolile, põlved arsti põlvedega vastamisi. Selleks, et patsiendile lähemale saada, ajas oftalmoloog jalad laiali ja võttis Andrei põlve oma reite vahele.
“Mille üle kaebate?”
“Vasak silm ei näe hästi.”
“Silm näeb alati hästi, aga signaal ei jõu sinna kuhu vaja,” sõnas arst targalt.
Seejärel otsis laualt, igat masti läikivate asjade seast, ühe torukujulise riistapuu ja uuris sellega Andrei vasakut silma.
“Kas te mõnikord silmi loputate ka?” küsis arst.
“Pesen hommikul ja õhtul, nägu, kõrvu ja silmi, käin dušši all, korra kuus ka saunas”
“Ma ei mõelnud välist pesemest. Silmi tuleb vahel ka tilgutada.”
Andrei kehitas vastuseks õlgu. Arst võttis mingi pudelikese ja tilgutas silma. Andrei tundis, kuidas mingi vedelik mööda põske alla voolas. Ta pühkis taskurätiga põske.
“Ärge rabelege!” kurjustas oftalmoloog.
Uurinud silma veel mingi aparaadiga, sõnas arst:
“Panin rohtu. Silm on korras. Kuidas näete?”
“Paremini kui enne.”
“Otseloomulikult!” Arst jäi oma tööga rahule, vabastas Andrei põlve oma reite vahelt, pööras Andreile selja ja asus ühe sõrmega toksima arvutiklahve, seejuures sõnas üle õla:
“Teinekord, kui rahast kahju on, peske silmi perearsti juures, saate tasuta.”
Andrei muigas irooniliselt:
“Perearsti näed samahästi kui oma kõrvu ja silmi; võtab nädal aega vastu, siis on kaks nädalat Soomes tööl, siis asendab nädal aega kusagil oma kolleegi, kes on ka Soomes tööl.”
“Selline on kaasaegne tervishoiusüsteemi mudel.”
“Mudel on, aga süsteemi ei ole. Aga tänud sellegi eest.”
“Tänud öelge siis, kui saate tasuta medteenust,” sõnas arst. Andrei oli juba uksel, kui arst andis veel viimased juhised: “Ostke silmatilku ja tilgutage silma, see teeb silmale head.”
Andrei väljus. Haigla allkorrusel paiknes apteek. Kaunis, sinivalges kitlis tumedate juustega tüdruk leti taga vaatas oma suurte pruunide silmadega Andreile küsivalt otsa.
“Tulin silmarsti juurest. See soovitas silmatilku osta ja tilgutada.”
“Kas arst ei tilgutanud? Muidugi, tegemist oli ju eraarstiga, ega nemad juba lisakulutusi ei tee. Siin on teile pudelike silmatilkadega, viis eurot. Aga minul on juba lahtine pudelike, ma panen teile omalt poolt esimese tilga.”
Tüdruk tuli leti tagant välja, surus ennast Andrei vastu ja tilgutas silma. Tüdruku soe lähedus pani Andrei südame põksuma ja hinge tekkis hellus. Ta oleks tahtnud tüdrukut tänutäheks õrnalt emmata, aga hoidis ennast tagasi – teda võidakse pidada naisteahistajaks.
Tüdruk läks letitaha tagasi, võttis Andreilt raha vastu ja andis kviitungi. Andrei vaatas veelkord tüdruku sügavatesse pruunidesse silmadesse, tänas ja väljus. Auto juurde suundudes hingas sügavalt sisse ja mõtles endamisi:
“Sellise tüdruku võtaks küll endale naiseks; aga temal on kindlasti oma kallim juba olemas, taolised tüdrukud maas ei vedele.”
Samal ajal, kui advokaat silma ravis, istus Taevatee haigla peaarst Moissei oma külmas ja kõledas kabinetis. See kabinet oli justkui mingi needus. Paremal ja vasemal olid ruumid soojad, ka kabineti ees paiknev sekretäri tuba oli soe, aga siin oli alati külm ja kõle, nii suvel kui talvel.
Moissei istus kabinetis ja mõlgutas kurbi mõtteid. Poole aasta pärast on ta seitsekümmend täis, süda jukerdab, haigla käib alla, kõik püüdlused on perspektiivitud ja mõttetud, puudub igasugune lootus millelegi. Aga pojad, juba üle kolmekümne mehejõmmid, ei mõtlegi tulevikule, ei mõtlegi elada oma elu. Elavad oma isa, täpsemni haigla haigekassa rahade kulul, midagi vastu andmata. Põletavad haigekassa poolt õendushoolduse haigetele ettenähtud rahasid, kimavad oma DODGE maasturitega mööda metsi ja metsaradu, vintpüssid õieli ja püstolid paukumas. Kõvad mehed! Aga elu läheb peatumatult, varsti paneb ka tema, Moissei, kõrvad külje alla, ja kes siis poegi toidab, katab.
Moissei vaatas kurvalt aknast välja. Sadas aeglast, laia lund. Puid kaunistas härmatis, põõsaid, justkui Jõululinik, kattis puhtus ja valgus. Varsti on Jõulud, Jumalapoja, Jeesus Kristuse sündimine. Jeesus tegi heategusid, tervendas inimesi neilt midagi vastu saamata; ta soovis muuta inimkonda paremaks, inimesi aidata puhtast ligimesearmastusest. Aga tema ise, Moissei, ja pojad? Mida tema ja ta pojad annavad oma kaasinimestele ligimesearmastusest? Poegadele ainult anna, anna ja anna, ja seda haigekassa rahadest, voodis ägavate vanainimeste, nende söögi ja pampersite arvelt. Ja noorem poeg Matvei? Jõi ennast kõrtsis täis ja hakkas kaklema. Virutas kellelegi vastu lõugu, sirutas pikali. Üldiselt tubli poiss! Aga sai endale kaela röövimise – võttis justkui muuseas kaasa maha löödud seltsimehe mobiiltelefoni, mingi vana mudelilogu. Õnneks tundis advokaat prokuröri ja kohtunikku, sai kokkuleppemenetluse käigus poisile välja rääkida röövimise eest tingimisi kolm aastat vangistust kaheaastase katseajaga. Kusjuures advokaat selgitas Moisseile, justkui oleks tema röövellike kalduvustega:
“Kui tahad anda vastu lõugu, siis anna, aga ära võta midagi ära, mobiiltelefoni või rahakotti. Muidu on tegemist röövimisega ja selle paragrahv on kordades karmim. Kui aga tahad ära võtta telefoni või rahakotti, siis varasta, võta salaja, ja ära anna vastu lõugu, sest muidu on jällegi röövimine…”
Moissei kehitas advokaadi taolise lohutava selgituse peale kurvalt õlgu – tema nooremal, ärahellitatud pojal on ilmselgelt päti kalduvused, ja ükskord lõpetab ta vanglas, sest vangla uks pole mitte kellegi ees suletud….
Moissei slime ette kerkis iseenda noorus: üllad tulevikuplaanid, sõjaväe meditsiiniakadeemia, soov saada tunnustatud sõjaväljakirurgiks, meditsiinipolkovnikuks, võibolla isegi meditsiinikindraliks. Aga pojad? Kõige suurem eesmärk nende elus – lasta maha mingi kärnane metssiga!
Haigla peaarsti äratas mõtetest mingi kisa-kära koridoris, mis kostis kirurgi kabineti ukse juurest.
Santehnik onu Vasjal oli torutangidega mutreid keerates juhtunud tööõnnetus – tangid pääsesiud mutri küljest ootamatult lahti ja väänasid Vasja parema käe pöidla tagurpidi. Vasja pani ennast kirja Taevatee haigla ambulatoorse ehk päevakirurgi juurde, nagu seda ametit nüüd uudsemalt nimetati. Vastuvõtu aeg oli märgitud kell kolm pärast lõunat. Vasja istus aegsasti kirurgi ukse taha, lõdises valust ja hoidis vasaku käe pihus parema käe pöialt. Pool tundi oli möödunud, hädalisi kogunes üha juurde – kes kepi najal longates, kes karkudel, mõni oli kõhust kõveras või sammus lühikeste sammudega põlved koos, justkui oleks püksi teinud. Kõik need hädalised istusid õnnetute ja alandlike nägudega ukse taga toolidel ja ootasid arsti vastuvõttu. Möödus veel pool tundi. Lõpuks ilmus välja õde ja teatas jahmatama paneva uudise:
“Patsiendid, meie gastroleeriv arst helistas just praegu; ta oli teel siia, aga auto käigukast hakkas jukerdama, sõidab teenindusse remonti. Ütles, et viib ühtlasi ka televiisori parandusse. Täna arst ei tule, võite laiali minna.”
Ukse taga tõusis hädakisa: “Ei tule, ei tulee, enam ei tulee…, ee… Millal tuleb?”
Õde kehitas õlgu: “Küsige midagi lihtsamat. Kirurgi gastrollide graafik on selle neetud käigukasti pärast täiesti segamini; kus ta on homme, ülehomme või nädala pärast, seda teab ainult jumal. Helistage registratuuri nädala, ei, parem kahe nädala pärast, vast siis on midagi selgunud. Tegelikult oli kirurgil planeeritud lähiajal Egiptuse reis ja pärast seda mingi tööots Soomes. Aga praegu minge kõik röntgeni, tehke oma hädadest pildid, nende ilmutamine võtab ka aega.”
Patsiendid asutasid endamisi kobisedes minekule sama targalt nagu olid tulnudki: kes kepi najal longates, kes karkudel, mõni oli kõhust kõveras või sammus lühikeste sammudega põlved koos, justkui oleks püksi teinud… Patsiendid koputasid röntgenikabineti uksele. Pikka aega ei avatud, siis paotati uks ja röntgeniõe abi küsis vihaselt:
“Mida teie siin kolgite?”
“Me tulime pilti tegema.”
“Mis pilti? Ilma arsti suunamiskirjata ei saa mingit pilti.”
Vaevalt oli kisa koridoris vaibunud, kui peaarsti kabinetti tormas sünnitusosakonna medõde. Ta silmad olid pisarais ja huuled värisesid:
“Ta viskas mind vastsündinuga…, ta viskas mind vastsündinuga…”
Medõde rahunes veidi ja asus selgitama: noor tüdruk oli sünnitanud. Sündis tore, terve poisslaps. Medpersonal pesi poisi puhtaks, mähkis valgetesse mähkmetesse ja viis ema juurde sööma. Ema võttis poisi kätele ja virutas äkki medõele tagasi:
“Koristage ära! Koristage ära…, ma ei taha teda…!”
Õnneks püüdis medõde ärapõlatud poisi kinni, ja leidus ka üks äsja sünnitanud naine, kes oli nõus tasuta poissi toitma, kuna, nagu ta ise naljaga pooleks ütles: “Minu rinnad on nii suured, et toidan ära mitu last ja ka töötu mehe!”
Moissei asus noort medõde lohutama:
“Ära võtta südamesse, see on ilmselt sünnitusjärgne stress, aga võibolla oli tegemist lihtsalt tööõnnetusega, last ei soovitud. Oldi oma tegevuses hooletud: mees ei kasutanud kontoomi, tüdruk tablette või muid ohutusvahendeid, ja nii see tööõnnetus juhtuski… Ära võtta südamesse, sellega tuleb harjuda… Elu on selline…”
Medõde pühkis silmist pisarad, ohkas ja sõnas enne lahkumist:
“Mis stress, mis tööõnnetus… Tavaline narkomaan, süstis isegi sünnituse ajal…”
Vaevalt oli sünnitusosakonna medõde lahkunud, kui sekretär pistis oma pea Moissei kabineti ukse vahelt sisse ja sosistas ehmunult:
“Haiglasse saabus politsei!”
Väljakutsele saabunud politseikonstaabel tõusis haigla teisele korrusele. Palati ukse juures seisis keskealine naisterahvas, haigla ülemõde. Ta oli väärikas, mornivõitu ja täiesti ebahuvitav. Haigla juhataja Moissei piidles politseid eemalt; ta hoidus ametimeestega suhtlemisest, kuna olles oma olemuselt varas, põdes ta seetõttu teatud alaväärsuskompleksi.
Palat, kuhu politseiinspektor juhatati, oli täis päikesepaistet ning akendest võis näha lumekatte alla mattunud sireleid. Ruum oli kasina mööbliga: kummagi seina ääres päevinäinud haiglavoodi, selle kõrval sõjaväekasarmu tumbotška, akna all laud. Televiisorit või raadiot ei olnud. Aga laual oli päevinäinud, võiks isegi öelda – vanaaegne, grammofon, mõned laokilvedelevad plaadid ning pisut raamatuid. Palati parema seina äärres voodis lebas vanainimene, näoga seina poole, tekk tõmmatud üle pea. Vasaku seina äärses voodis lamas naispatsient – kõri läbi lõigatud, padi, voodi ja voodiesine verega määrdunud.
Politeiniku järel sisenes palatisse ka Andrei, haiglat teenindav advokaat, administratsiooni esindaja juriidilistes kaasustes.
Konstaabel ragistas raadiotelefoniga, kutsudes välja mõrvagruppi. Palatisviibijad said käsu mitte midagi puutuda, jääda kohtadele ja oodata. Valitses täielik vaikus. Värske vere imal lõhn tekitas Andreil kerget peapööritust. Vanainimene palati parema seina äärses voodis liigutas end ja hakkas unesegaselt pobisema, justkui oleks riielnud kellegagi. Olles tükk aega pomisenud, jäi ta uuesti vait ja lamas justkui surnu, isegi tema hingamist polnud kuulda. Õnneks saabus mõrvagrupp kohale paarikümne minutiga, ja nüüd võisid kohalolijad kergemini hingata.
“Kas on mingeid niidiotsi, motiive?” pöördus mõrvagrupi ülem konstaabli poole, olles elevil, otsekui koer enne jahi algust.
Konstaabel raputas pead: “Mitte midagi.”
“Pole viga,” sõnas mõrvagrupi ülem asjalikult. “Meil on laip, ja seda polegi nii vähe.”
Konstaabel sai mõrgvagrupi ülemuselt juhised kätte ja asus tegutsema. Kõigepealt võeti seletus ülemõelt ja hooldajalt, kes olidki laiba hommikust ringkäiku tehes avastanud. Konstaabel tahtis seletust võtta ka Andreilt, kuid mõrvagrupi ülem sõnas autoriteetselt:
“Advokaat ei puutu asjasse.”
Uurimine jätkus uues mõõtes. Tunnistajate ülekuulamise võttis enda kätte mõrvagrupi ülem. Kõigepealt võeti ette ülemõde.
Mõrvagrupi juht, ülemkomissar, viitas surnule ja sõnas:
“Kas ta soovis kellegagi abielluda, mis?”
Ülemõde kehitas hämmeldunult õlgu ja sõnas:
“Seks on meie haiglas keelatud. Aga Zinaida tegi sellest pidevalt juttu. Siis, kui hommik hakkas lähenema, või pärast seda, kui oli joonud kaks klaasi portveini.”
“Kas on võimalik, et vanadaam tegi enesetapu, lõikas iseenesel kõri läbi?”
Ülemõde väristas õlgu:
“ Kas te… Kast te tõesti arvate, et see oli niimoodi?” Ülemõde laiutas ehmunult käsi: “Ma ei suuda seda kuidagi uskuda, et Zinaida ise…, see tundub…, mõttetuna.”
Ülemkomissar vaatles laipa, tema kätte asendit, ja leidis voodist laia lihalõikamise noa:
“Näete, siin on asitõend!”
Ülemõde sõnas õudusega hääles: “Ta pidi enne enesetappu hulluks minema.”
“Võimalik. See on huvitav teema pärastlõunavestluseks – enesetapjad pole päriselt adekvaatsed ja ka kurjaegijad on tegelikult hullumeelsed, eriti puudutab see niinimetatud korruptiivseid, kõrgete ametimeeste kuritegusid. Nende väikestes hallides ajurakukestes võib mingisugune väärareng olla, see on väga tõenäoline.”
Jutusse sekkus uuesti ülemõde:
“Temal oli pimesoolepõletik. Keegi ütles, et ta peaks testamendi tegema. Kutsuti notar, ja tehtigi.”
“Ja testamendi tingimused?” päris ülemkomissar.
“Testamendi tingimused on, nagu praegu öeldakse, konfidentsiaalsed, aga niipalju, nagu ma vanamemme jutust aru sain, kardan et – kuidas seda nüüd nimetataksegi – passiva ületab aktiva. Siiski, ta pärandas oma korteri mitte oma pojale Maksimile, vaid elukaaslasele.” Ülemõde pidas pausi ja lisas: “Siiski, pigem oli see päranduse saaja Zinaida joomakaaslane kui elukaaslane.”
“Ja pärandusest ilmajäänu, aga võibolla isegi pärija, et pärandvara kiiremini kätte saada, soovis vanamemme surma?” sõnastas mõrvagrupi ülem järjestikku kõik pähe tulnud mõrva motiivid ja versioonid. Ta oli läbi lugenud terve hunniku Agatha Christie kriminaalromaane, ja see oli jätnud kustumatu ja pöördumatu jälje tema teadvusse.
Palatisse astus noor, kaunis medõde, kes kuuldes ülemkomissari viimaseid sõnu, lausus:
“Mõelge süütu, mitte süüdlase peale; mõelge ohvri, mitte kurjategija peale.”
“Preili,” sõnas ülemkomissar. “Te olete noor ja ilus, päike paistab, maailm on kaunis, elu ja armastus on teil veel ees. Ja just seepärast ma tahangi teada, mis juhtus: kas on tegemist enesetapu või mõrvaga. Ja kui ma selle kõige jälile saan, tean ma ka, mis võib teid elus ees oodata, preili. Olge ettevaatlik.”
“Mille suhtes?”
“Elu suhtes.”
“Kas selle ajani, mil te asja uurite, pean ma hoiduma mürgist, pommidest, revolvrilaskudest, autoõnnetustest, indiaanlaste saladuslikest surmanooltest, armastusest ja seksist?” küsis noor medõde õlgu kehitades ja keeras politsei ülemkomissarile demonstratiivselt selja.
Järsku kostis koridorist kaeblik, külmavärinaid tekitav ulgumine:
“Uuu…, uuu…, uu-uuu, ei taha…, ei tahaaa…, appi…, appiii…”
Mõrvagrupi ülem asetas käe püstolipärale, aga säilitas meelekindluse.
“Mis ulgumine see on?” küsis ta, pöördudes advokaadi poole. Se kehitas õlgu ja laiutas käsi. Advokaadi eest vastas ülemõde:
“Ulub patsient, ta viiakse teise haiglasse või vanadekodusse.”
Mõrvagrupi ülem kergitas kulme:
“Aga miks ta ulub?”
“Ei taha minna, on kolmeses palatis oma kaaslastega ära harjunud.”
“Jäägu siis siia.”
“Ei saa, Moissei tõstis ööpäeva tariifi kahe euro võrra, aga vald ei taha oma patsiendi eest juurde maksta, viib kuhugi odavamasse vanadekodusse.”
Ülemkomissar vangutas pead:
“No on ikka kombed! Kas taoline vanurite solgutamine ühest haiglast teise, ühest vanadekodust teise, pole mitte inimõiguste rikkumine. Laske vanainimesel rahus surra.”
“Ei ole,” sõnas ülemõde enesekindlalt. “Meid käis kontrollimas õiguskantsler, noorepoolne naisterahvas. Ta leidis, et taoliste juhtumite puhul on tegemist tavapärase majandustegevusega. Õiguskantsler kinnitas, et meditsiiniteenused on riigis kõrgel tasemel ja tasuta kättesaadavad kõigile.”
Mõrvagrupi ülem viipas käega voodis lamavale läbilõigatud kõriga laibale:
“Aga võibolla selles kaasuses on samuti tegemist tavapärase kõrgel tasemel majandustegevusega, üks kasutu suu riigil jälle vähem toita?” Ülemkomissar lõi nördinult käega.
Koridorist kostuv ulgumine ja appihüüd üha kaugenes ja lõpuks vaibus. Patsient lükati haigla uksest välja.
Mõrvagrupp, olles teinud kõik vajalikud esialgsed uurimistoimingud: pildistanud, võtnud sõrmejälgi, otsinud mikroosakesi ja teinud muid, ainult neile teadaolevaid toiminguid, lahkus. Laip viidi palatist välja, esialgu haigla surnukuuri.
Pärast politsei lahkumist hingas Moissei kergendust tundes ja valas endale pitsi-kaks konjakit. Ootamatult helises tema mobiiltelefon: “Moissei!” Peaarst tundis ära oma naise ehmunud hääle. “Moissei, meil läks operatsioon persse, klient oleks peaaegu otsad ära andnud.” Moissei mõistis oma naist poolelt sõnalt – nüüd on jama kaelas! Haigla operatsiooniplokk enam ametlikult ei töötanud. Tuletõrje ja tööohutuse inspektorid leidsid, et see vana, vene-nõukaaegne operplokk ei vasta enam kaasaja nõuetele ja tegevusluba ei antud. Operploki silt võeti maha, uks suleti. Aga Moissei naine, kellel oli medõe haridus ja kes kunagi nooruses oli tegutsenud keskhaigla operatsioonisaalis anestesioloogi abilisena, mõtles välja kavala haltuura: hakata selles Moissei haigla suletud, niiöelda põrandaaluses operplokis tegema iluoperatsioone. Operatsioone asus tegema üks gastroleeriv kirurg ja Moissei naine hakkas narkoosiandjaks. Operatsioon iseenesest oli lihtsamast lihtsam: patsient pandi operatsioonilaual narkoosi alla ja näokortsude alla süstiti neid siluvaid manuseid. Aga seekord juhtus nii, et midagi läks viltu, soomlannast vanadaam ärkas keset operatsiooni narkoosist, tõusis istuli, ja enda ümber toimuvat mõistmata, ehmus, haaras südamest ja langes teadvusetult operatsioonilauale … Õnneks saabus kiirabi koheselt… Moissei oskas oma korruptsioonisidemeid kasutades asja nii sättida, et seda ei pandud suure kella külge… Oldi ju kõik ühe Alma Materi kasvandikud! Tegelikult oli selle igivana, ajast-arust vene-nõukaaegse operplokiga üks häda ja viletsus. Alatasa kuuldus sealt soomekeelset kiledat röökimist:
“Huono…, huono…! Kutsukaa ambulanssi!”
Taolise kisa peale laususid haigla töötajad iroonilise muigega:
“Moissei naine jälle tembutab oma iluoperatsioonidega.”
Moissei oleks parema meelega sellest operplokist teinud kolikambri, kus hoida põrandalappe ja patsientide musta pesu, aga naine oli vastu; ta oli nagu hull nende iluoperatsioonide peale – honorarid olid suured ja klientidest polnud ka puudus, mõnikord saabus üle lahe terve laevatäis ebamäärases vanuses naisi, kes soovisid ennast nooreks ja ilusaks teha. Aga sageli juhtus, nagu ka täna, et midagi läks viltu, patsient ärkas äkki narkoosist ja laskis operplokist jalga. Ja siis ajas kogu haigla personal, eesotsas Moisseiga, seda ära pööranud patsienti taga.
“Pidage kinni…, pidage kinni…!” karjus Moissei. Seejärel kordas millegipärast kehvas soome keeles: “Lyöty maahan…, lyöty maahan…!”
Sinised haiglakiled jalge otsas, ümber pea valge rätik, millest paistis välja ainult süstidest punsunud, õudustäratav näolapp, tormas iluoperatsiooni patsient jänesehaake tehes mööda tänavaid. Team järel jooksis Moissei, stetoskoop kaelas ripendamas. Muide, Moissei, kuigi enam ammu ei kuulanud naispatsientide südamelööke, polnud ammu enam asetanud stetoskoopi naispatsiendi rinnanibule, nii, naljapärast, kandis rinnal ikka stetoskoopi – arsti tunnusatribuuti. Moissei jooksis stetoskoobi lehvides ja kisendas nii kuidas kopsud võtsid:
“Lyöty maahan…, lyöty maahan…!”
Moissei järel tormasid sini-valgetes kitlites õed ja rohelistes tööriietes hooldajad. Moissei naine sulges pahaselt hapnikuballooni kraani ja sõnas nördinult:
“Jälle üks jänes! Lahkus ilma maksmata. Niiviisi pane varsti kerjakott kaela.”
Õnneks saadi patsient kätte enne, kui ta jõudis karata Soome suunduvale laevale.

Seitsmes peatükk.
1949.aasta Märtsiküüditamises ellujäänu mälestused.

Jõululaupäeval toimus Taevatee haiglas tantsupidu. Niimoodi seda peoõhtut nimetati, kuigi tantsijad istusid ratastoolides, mõned “tantsijad” olid ka kanderaamidel lükatud “ballisaali”, haigla teise korruse koridori. Moissei pidas kõnet, soovis kontingendile Head Uut Aastat! Soovis edu ja õnne Uuel Aastal, kusjuures mainis, et pampersite ja muude hügieenivahendite hinnad ja ka personali miinumpalgad uuel aastal tõusevad, seega tuleb sugulastel rahakoti rauad laiemalt lahti teha – vanadekodu tariifid tõusevad, ja seda mitte sentides. Haiged vanainimesed, kuuldes taolist jõulutervitust, porisesid omaette – pampersite ja muu hinnad tõusevad, aga pensione ei tõsta keegi, parem surra kui elada sellises vaesuses… Aga Moissei oli peoõhtule kutsunud flöödimängija. See, et summutada vanurite porinat, alustas flöödiviisi: “Tuhat kaitseinglit laulis, taevas unelaulu sääl…”
Tegelikult, flöödimängija olid kutsutud omaksed, et tähistada üldhooldekodu elaniku Liina seitsmekümne viie aasta sünnipäeva. Kaunis kleidis Liina istus tugutoolis justkui kuninganna. Ta nägu oli veidi jumestatud, hallid tihedad juuksed seatud kaunisse soengusse. Süles hoidis Liina erksavärvilist lillekimpu. Tema tugutooli taga seisid kaks täismeheeas poega, kummalgi naine käevangus. Tütar oma mehega paiknes paremal käel. Tütar hoidis rinnal sülelast. Viis igas vanuses lapselast olid võtnud ritta vanaema vasakul käel. Flöödimängija mängis, fotograaf tegi pilti. Liina ja tema tugutooli ümber seisvad lapsed ja lapselapsed naeratasid õnnelikult. Ratastoolis istuvad, ilma perekonnata, laste ja lastelasteta üksildased vanurid pühkisid heldimusest pisaraid ja ohkasid raskelt – kui saaks elu uuesti alustada, elaks teisiti. Hoopis teisiti!
Liina istus tugitoolis ja naeratas õnnelikult – kuigi saatus polnud pakkunud talle ilusat lapsepõlve, oli elu, justkui heastades ebaõiglust ja ülekohut, andnud talle toredad lapsed ja lapselapsed, oli andnud kauni vanaduspõlve.
Uuesti möödus Liina silme eest lapsepõlv, kogu elatud elu.
Vabarna talu, Liina sünnitalu, oli jõukas ja sammus pärast vanaperemehe surma ja Liina isa Villemi peremeheks saamist aina tõusuteed. Ehitati kaasaegne plekk-katusega ja klaasist verandaga elumaja. Koos nooremate vendadega, Vidriku ja Viktoriga, ehitati uus lehmalaut, sealaut, küünid, ait ja võlvkelder. Talus peeti nelja-viit lehma, kahte hobust, noorloomi, kuus-seitse siga, lambaid. Talul oli umbes kolmkümmend hektarit põldu, lisaks mõned hektarid heinamaad. Põllul kasvatati vikki, ristikut, lina, kaera, rukist, vähesel määral nisu ja otra. Tallu rajati suur õunaaed, maja taha päikesepoolsele küljele kirsiaed. Olid kaevatud sookuivenduskraavid ja rajatud talutee. Talu oli ümbruskonna üks suuremaid ja korras-olevamaid. Taluperemees Villem oli töökas ja tagasihoidlik mees, samas põhimõttekindel, oli osalenud Vabadussõjas ja pidas lugu oma riigist.
Nõukogude võimu poolt 1940-41. aastal läbi viidud maareform Vabarna talu eriti ei puudutanud, vaid talu looduslikust heinamaast lõigati uusmaasaajale nelja hektari suurune maatükk.
Kommunistlik partei otsustas jõukad, töökad ja arukad talupidajad kodudest välja saata, küüditada Siberisse, et nad ei oleks jalus kehvikutest, loodritest ja joodikutest koosnevate põllumajanduslike artellide, niinimetatud kolhooside moodustamisele.
25.märtsi 1949 varahommikul peatusid Vabarna talust mööduval teel veoautod. Autodel kükitasid mingid tumedad kogud, nende kõrval, veokasti tagumises otsas, istusid püssimehed ja tõmbasid ükskõikselt ja tuimalt paberosse. Ühelt veoautolt kargasid automaatidega sõdurid maha ja hargnesid laiali, asudes talu ümber piirama. Kaks sõdurit tirisid endaga kaasa suuri pulstunud karvaga hundikoeri; väljaõpetatud koerad hüplesid kohevas lumes ja haukusid ärevalt, olles valmis inimjahiks.
Seekord oldi talu piiramisel ja sellele lähenemisel eriti ettevaatlikud. Küüditamist juhtivale partorgile ja julgeoleku operatiivvolinikule oli teada, et talus elavad lisaks peremehele, endisele kaitseliidu liikmele, ja perenaisele ning nende kolmele alaealisele lapsele ja kaheksakümneaastasele vanaemale, veel taluperemehe kaks poissmehest venda, endised kaitseliidu liikmed ja üks neist, Vidrik, oli kohaliku maleva pealik. Siin võis minna vastuhakuks ja tulevahetuseks.
Sõduritest eraldus väiksem rühm ja suundus talu värava poole. Ees sibas kiirel hüpleval sammul erariietes meesterahvas, valla partorg. Tema riietus pärineks otsekui mitmest, omavahel sobimatust garderoobist – jalas sõjaväe kirsasaapad, seljas pikk tumedat tooni võrdlemisi uus härrasmehe sügispalitu ning peas ümmargune talvemüts, mida tavaliselt kandsid jõukamad talumehed. Tema selja taga astus raskel sõjamehesammul läikivate pagunitega vene ohvitser ja seejärel kaks sõdurit automaatidega. Kõige lõpus sammusid õhinal ja tõtlikult, tunnetades oma ülesande tähtsust, kolm komsomoliaktivisti: kaks noormeest ja neiu.
Talu koer haugatas mõned korrad, märgates lähenejaid või tundes nende lõhna, kuid puges siis hirmunult kuuti; karjakoer inimesi ei usaldanud.
Kui küüditajad õuele astusid, seisis taluperemees Villem juba õues ja tõreles koeraga, käskides tal püsida kuudis.
Julgeoleku operatiivvolinik ütles oma “tere”, ainsa eestikeelse sõna mida ta oskas, ja sellega oli ta oma ülesanded täitnud. Olukorra kontrolli ja juhtimise võttis enda peale valla partorg, aga ta hääl oli rabe ja kuidagi ebalev kui ta sõnas:
“Tulime väljasaatmise asjus, valla kehvikute koosolek on kandnud teie pere kulakute nimekirja.”
Partorg, tühipaljas külakingsepp, tundis koguka, ümbruskonnas lugupeetud ja jõuka talu peremehe ees ennast ebakindlana, välja lõi alaväärsustunne.
“Aga nii tähtsat juttu ei saa ju ajada väljas, püsti seistes,” sõnas taluperemees Villem rahulikult, ja näitas käega ukse suunas: “Palume külalistel sisse astuda.”
Valla julgeolekuvolinik Pjotr Vassiljev ja partorg Maltsa Aadu astusid üle ukseläve. Nende järel sisenesid, pead madala uksepiida kohal sügavalt alla kummardades, kaks poisikeseohtu sõdurit, automaadid enda ette sirutatud, justkui tungiksid nad vaenlase kaevikusse; seejärel aktivistid, kommunistlikud noored. Komnoored pugesid ukseavast sisse vaikselt ja pisut ebalevalt, sest olukord oli nende jaoks siiski üpris uudne.
“Külalised” astusid elutuppa parajasti siis, kui pere võttis hommikueinet. Laua taga istusid kaheksakümne aastane vanaema Loreida ning kuueteistkümne aastane perepoeg Jüri ja üheksa-aastane Liina. Kolmeaastane Liisi põdes ägedat angiini ja lebas kõrge palavikuga voodis. Ema Ilse viibis laudas ja hoolitses poegiva emise eest. Terve öö oli ema lauda vahet jooksnud ja nõnda polnud ta sellel märtsihommikul veel magama jõudnudki. Laudast korraks tuppa naastes leidis ta eest kutsumata “külalised“.
Sõdurid said julgeolekuvolinikult käsu seista esikusse viiva ukse juurde ja valvata väljapääsu. Poisikeseohtu sõdurid võtsid kohad sisse uksepiida juures ja jäid liikumatult seisma. Julgeolekuvolinik libistas pilgu üle tagasihoidliku sisustusega eestoa ja istus sõnagi lausumata pingiotsale; asetas oma vormimütsi laule, kobas taskust tikud ja paberossipaki ning pani suitsu ette; suitsu tehes köhatas pidevalt ja aeg ajalt sülitas põrandale. Julgeolekuvoliniku ülesanne oli teostada kontrolli ja vajadusel juhendada, kõige muuga pidi tegelema valla partorg.
Partorg Aadu kohta võiks lühidalt mainida niipalju, et ta pidas ennast proletaarlaseks. Kuigi, oleks ta lugenud Karl Marxi “Kapitali”, siis oleks ta teadnud , et proletaarlane on isik, kes müüb oma tööjõudu. Maltsa Aadu aga oli kingsepp, müüs oma toodangut ja oli isegi pidanud üht palgalist abimeest; seega pigem kuulus ta “neetud” kapitalistide klassi. Aga vaese kingsepa ideoloogia oli lihtne – rikastelt tuleb vara ära võtta.
Kuigi Vabarna talu oli jõukuselt ainult veidi üle keskmise – suure töö ja vaevaga olid ehitatud hädavajalikud taluhooned – oli Vabarna Villem siiski kingsepast varakam, ja see ei mahtunud kingsepp Maltsa Aadule pähe. Väljapääsu nägi ta Kommunistliku Partei Manifestis – jõukamatelt tuli vara ära võtta, et kõik oleksid ühtemoodi vaesed.
Taluperemees Villem sõnas külalistele:
“Võtke laua taha, seltsimehed, pakume seda, mis on – odraputru piimaga. Lehm tuli just äsja lüpsma.”
“Meil pole aega istuda,” sõnas partorg külmalt. “Valla kehvikute koosolek otsustas sind, kodanik Vabarna Villem, kulakuks teha, arreteerida, pere majast välja ajada ja küüditada; kogu vara konfiskeerida, samuti loomad. Nii et lõpeta oma söömine, ja käi välja. Me kirjutame vara üles.
Villem laiutas imestunult käsi ja küsis:
“Kuidas nii, kulak? Ma pole ju kunagi ühtegi sulast pidanud.”
Partorg välgutas klassivihast läikivaid silmi ja sõnas ägedalt:
“Sulaseid pole pidanud, aga majakatus on plekist ja lisaks sellele olete soetanud rehepeksumasina. Kõik, kelle majal on plekist katus, kuuluvat kulakluse alla, aga rehepeksumasina omanikud on partei otsustanud arreteerida, kobi välja!”
“Hävitame sinu kui klassivaenlase,” lisas üks komnoortest, et ka sõna sekka öelda.
Villem astus saabaste kriuksudes kapi juurde ja võttis paberi:
“Siin on paber.”
“Mis paber?” kehitas partorg õlgu.
“See on paber selle kohta, et olen kõik maksud maksnud ja kohustused leivavilja osas täitnud. Näe, valla täitevkomitee esimehe allkiri on all ja petsat peal.”
“Leib ei puutu asjasse, ja selle paberiga pühi perset!” sõnas partorg ägedalt.
“Kuidas nii,” kehitas Villem imestunult õlgu, “selle paberi on ju andnud kohalik valitsus, nõukogude võim?”
Partorg Aadu sõnas mürgiselt:
“Nõukogude võim on partei, kohalik valitsus viib ellu partei juhiseid.”
“Aga mille eest mind siis majast välja ajada ja vara konfiskeerida?”
“Ma ju ütlesin, et valla kehvikute koosolek otsustas,” ägestus partorg.
“Lurjused olete, lurjused!” Villem kaotas enesevalitsuse, ja ilmselt oleks ta parteilase kõri pihku võtnud, aga sõdurid lõid talle püssipäraga selga, paiskasid maha ja igaks juhuks lõid veel korra püssipäraga vastu pead. Villem jäi meelemärkusetult lamama. Lapsed kisasid ja karjusid, väike Liisi nuttis ema käte vahel hüsteeriliselt.
Partorg Maltsa Aadu pöördus perenaise Ilse poole:
“Ma ei näe siin Viktorit ja Vidrikut, taluperemehe vendi. Nende asukoht?”
Ilse vaatas pisaraist läikivail silmil partorgile otsa ja sõnas värinaga hääles:
“Poissmeeste asi, jumal teab kus nad hulguvad. Viimasel ajal on nad rohkem kodust väljas kui kodus.”
“Varjad klassivaenlasi!” käratas partorg ja virutas rusikaga naisele näkku. Pööramata tähelepanu laste karjetele ja nutule, lisas ta:
“Aga küll me oskame rahvavaenlasi rääkima panna ja ennast nõukogude võimu eest varjajad üles leida.”
Komsomoliaktivistid kolasid mööda tube ringi, vaatasid, otsisid midagi, meelepärase pistsid tasku, põue, saapasäärde. Ilse seisis toa keskel kahe püssimehe vahel. Partorg Maltsa Aadu istus laua taha ja luges kiretu häälega ette Siberisse administratiivkorras väljasaatmise otsuse; tõusis siis püsti ja käskis Ilsel mingile paberile alla kirjutada. Olles saanud allkirja, vuristas ette loetelu, mida Siberisse minnes võib ja mida ei või kaasa võtta. Seejärel pistis paberid tasku ja sõnas võimukalt:
“Asume vara üles kirjutama!” Vaatas elutoas ringi, astus üle põrandal lamava Villemi ja heitis pilgu magamistuppa, takseeris voodit:
“Voodi, rauast, madrats, tekk ja kolm patja, riidekapp. Kirjutaja, pane kirja!”
Lükkas lastetoa ukse lahti ja sõnas:
“Veel kaks väiksemat puitvoodit, tekk ja kummaski padi. Pane kirja!”
Partorg Maltsa Aadu komistas põrandal lamavale Villemile, kes oigas ja hakkas ilmutama elumärke.
“Viige raibe välja!”
Sõdurid kergitasid Villemi üles, haarasid tal kätest ja lohistasid välja.
“Teeskleb! Seda ta oskab, aga parteid, nõukogude võimu ei austa,” urises partorg.
“Söögilaud ja kuus tooli, kõik puidust. Pane kirja!”
Kogu vara pandi kirja, seejärel asuti kappe tühjendama. Riided pilluti välja, sahtlid tühjendati. Komsomoliaktivistid asusid sealsamas Villemi pükse jalga ning pintsakuid ja päevasärke selga proovima, seejuures nääklesid omavahel. Väike Liisi istus oma toas voodikesel. Liisi heledad, lokkis juuksed langesid õlgadele, suured sinised silmad jälgisid ainiti elutoas ringi liikuvaid röövleid. Hiljukesi ja ettevaatlikult võttis ta padjal lebava nukukese ja peitis oma kleidikese alla.
“Lambanahkne naiste poolkasukas! Kaks paari vilte kalossidega! Ülikonnariide palakas. Pane kirja!”
Olles toa segamini paisanud ja kõik mis võtta andis kaasa võtnud, vajus nõukogude võim partei juhtimisel majast välja. Nüüd asuti tuuseldama aidas, pandi kirja laetala küljes rippuvad singitükid ja riiulil asetsevad meepotid, loeti jahukotte ja mõõdeti üle viljasalved. Seejärel siirdus kogu seltskond lauta; pandi kirja loomad: neli lehma, mullikas, kümme lammast ja kaks emist, üks kult või orikas – kurat teda teab! Kaks hobust: üks tallis ja üks küünis. Üles kirjutati vanker, saan ja regi ning vedruvanker.
Küüditajad pöördusid majja tagasi. Pereema Ilse sai korralduse asuda teele, Siberisse. Kaasa võis võtta ainult hädapärased asjad ja kandami toiduaineid.
Julgeolekuvolinik kiskus ükskõikse näoga paberossi, kingsepast partorg Maltsa Aadu aga oli asunud uurima seinal rippuvat pommidega seinakella, justkui selle väärtust hinnates.
Ilse jooksis meeltesegaduses mööda maja ringi, teadmata, mida peab kaasa võtma inimene, kelle pere küüditatakse Siberisse. Haaras kummutilt väikese kotikese ja kühveldas peoga sellesse pliiditruubil asetsevast kastist ube. Aga Jüri, kasutades majas valitsevat segadust, oli tagatoas tasakesi akna lahti teinud ja roomanud läbi paksu lumevaiba talutagusesse metsatukka. Mõne aja pärast pöördus partorg nõutult julgeolekuvoliniku poole ja rääkis midagi kehvas vene keeles, sageli kordus sõna – Jüri, Jüri…. Julgeolekuvolinik kuulas ükskõikse näoga partorgi hädaldamist, tõmbas paberossist veel mõned sügavad mahvid, viskas koni põrandale, kustutas saapatallaga ja rehmas käega: “Pohui!”
Aeg täis saanud, paotasid julgeolekuvolinik ja partorg välisukse ning astusid kargesse märtsihommikusse; sõdurid väljusid nende järel. Komnoored vaatasid veel toas ringi.
Ilse komberdas uksepakult alla, ühes käes kott hädavajalike asjadega, teises oakotike.
“Mis siin on?” esitas partorg kahtlustava küsimuse ja mudis käega kotikest.
“Oad.”
Kui Ilse koos lastega õue astus, oli Villem juba ära viidud. Vanaema Loreida sammus kepi najale toetudes, mõistmata päriselt, mis toimub. Ilse kandis õlal kotti mõne leivapätsi ja singitükiga, käeotsas rippus väike kotike. Liina tassis riidepampu, väike Liisi seisis palavikust värisevatel jalgel ja pigistas kätevahel nukku… Ilse oli lastele paksult riideid selga ajanud, sest kaasa lubati võtta ainult üks riidekomps.
Ilse astus koera kuudi juurde ja päästis koera ketist lahti. Krants Muki, kes oli küll kärmas lehmade peale haukuma ja lambaid kokku ajama, kui neil tekkis tahtmine värsket rukkiorast maitsta, oli pelglik aga samas ka tark koeranäss – saades ketist lahti, ei kiirustanud ta kuudist väljaronimisega.
Perenaine Ilse palus küüditajaid, et nad lubaksid loomadega hüvasti jätta. Julgeolekutöötaja noogutas vaikides ja Ilse astus sõduri saatel lauta. Ilmselt loomad tundsid ära, mis teoksil, sest nad häälitsesid ärevalt. Noorel hobusel veeresid suured pärlid silmadest. Siga poegis, lehmad inisesid. Öösel olid nad olnud rahulikud, nüüd aga nuttis perenaine koos loomadega.
Julgeolekuvolinik hakkas astuma; talle kui endisele vene sõjaväeluure rühmaülemale tundus see partorgi pidulik jahmerdamine nõmedana – siin oli rahvavaenlane kinni võetud, kiiremini järgmisele objektile, laadida subjektid autodele ja raudteejaamas paigutada loomavagunitesse. Kõik! Ülesanne oli lihtne ja teostatav ilma liigse jahmerdamiseta; kui asi aetud, siis majutuskohta, sada grammi hinge alla, süüa ja magama.
Julgeolekuvolinik astus ees, tõmbas paberossi ja sülitas valgele lumele. Ilsel olid kotid heidetud üle õla, süles tassis ta haiget Liisit. Tema järel sammus oma kompsukestega Liina, kepile toetudes komberdas vanaema Loreida, nende järel partorg ja komnoored; kõige lõpus, automaadid õieli ees, sammusid sõdurid. Krants Muki oli kuudist välja roninud ja tuli mööda jälgi järele. Metsavahel jäi ta istuma ja vaatas imestunult ja pingsalt lahkujate poole, aimates halba, kuid mõistmata, mis toimub.
“Mis saab lehmast?” alustas Ilse hädaldamist, olles natuke toibunud. “Äsjasündinud vasikas tahab hoolitsemist. Ka lambatallesid on oodata. Emis tahab süüa, põrsad ei saa ilma abita hakkama.”
“Ära muretse, juba homme on kogu sinu rikkus üldrahvalik omand, kolhoosi laudas,” vastas partorg parastava häälega.
Tükk aega sammuti vaikides, ainult lumi krudises jalge all; julgeolekuvolinik sülitas – pabeross polnud vist kõige paremat sorti.
“Üks kana hakkas juba munele, tegi pesa laudalae nurka; munad lähevad raisku,” jätkas Ilse oma nutulaulu. “Ka kass jäi vist tuppa, kes ta välja laseb?”
“Ole mureta, homme tuleme loomadele järele, siis korjame munad ära ja laseme ka kassiraipe välja,” kostus üle lumise lagendiku partorgi lõõpiv hääl.
“Nojah, aga kass tahab talvel ka sooja tuppa saada,” ei andud Ilse hinges asu kassi saatus.
“Tohoo kurat, kas me peame siis hakkama siin jõlkuma kassi tuppa ja välja laskmas, või hakkad ise Siberist käima kassi sisse ja välja laskmas!” vandus partorg pahaselt. “Kurradi kulakud!”
Püssimees, mõistmata naisterahva hädaldamist ja partorgi ägedaid sõnu, asetas igaks juhuks nimetissõrme päästikule.
Edasi sammuti vaikides. Suurel teel ootasid veoautod: eraldi vangistatute ja küüditamisele kuuluvate inimeste jaoks. Veoautode kastid olid juba poolenisti inimestega täidetud. Vabarna Ilse lastega aeti veoautole. Autokasti tõsteti ka vanaema Loreida ja heideti talle kepp järele. Küüditamisele kuuluva kontingendi veoauto kastis istusid oma kompsude otsas juba naabripered: Põlsu Liine, Vahtra Teele kuueaastase Heino ja seitsmeaastase Antsuga ning Kesa Manni, rinnalaps süles. Mööda Manni põski veeresid pisarad, kuid ta hoidis nuukseid tagasi, et mitte rinnal magavad last äratada. Manni poisse, kuueteistkümneaastast Märti ja neljateistkümneaastast Karli näha ei olnud. Ilse istus lastega Manni kõrvale riidepambu otsa ja küsis sosinal:
“Kus poisid on?”
“Põgenesid metsa.” Manni nägu selgines veidi, kui ta lisas: “Hiljem üritavad linna pääseda, ehk saavad jalad alla… Aga sinu Jüri?”
“Puges vaikselt läbi akna välja ja hiilis minema. Vist pääses, igatahes laskmist polnud kuulda…”
Sõdurpoisid heitsid kõigepealt püssid üle kastiääre ja vinnasid siis ka ennast autokasti, jäädes kükitades ja selg vastu tagaluuki valvesse. Julgeolekuohvitser istus juhi kõrvale kabiini. Auto veeres kohalt ja võttis suuna järgmisele objektile. Teel läbi külade võeti rahvast juurde. Peagi saadi kokku täiskoorem – autokast oli nutvaid naisi ja lapsi pilgeni täis, nende seas ka mõned vanemad mehed. Teel lisandus üha uusi veoautosid küüditatutega ja varsti venis pikk ja kurb autokolonn vinge tuule käes autokastis kükitavate inimestega raudteejaama poole.
Liina ja Liisi nutsid. Ilse lohutas lapsi: “Sõidame isa juurde, saame pika rongisõidu.”
Jaamaesist platsi ümbritses sõdurite ahelik. Mõned sõduritest hoidsid rihma otsas suuri, lõrisevaid koeri. Verekoerad rabelesid ja urisesid küüditatute peale, kui need autodelt maha ronisid ja segaduses seisatusid, teadmata, mida edasi teha. Aga kohe kõlas konvoiülema käsklus:
“Rivistuda! Viiekaupa, viiekapa kolonni!”
Külarahvas, kes polnud iial kolonni rivistunud ega teadnud, kuidas seda teha, tungles ja trügis üksteise seljas; lõpuks joonistus midagi kolonnitaolist.
“Edasi, sammu…, marss!” kamandas konvoiülem. Koertele oli see käsklus teada, nad hakkasid vihaselt haukuma, vahisõdurid lasid rihma järele. Kolonn liikus läbi lumelobjaka paigast; konvoiülem astus ees, raudteel seisvate loomavagunite suunas. Vagunitel olid valged kirjad võõras keeles; sees kohti kariloomadele, latreid lammastele ja hobustele; inimesi pandi vagunitesse viiskümmend. Vagunite ustel rippusid rauast riivid, ahtaid aknaid katsid okastraadist trellid.
Inimeste vagunitesse paigutamine käis kiiresti. Täpselt kell kaksteist öösel, Moskva aja järgi, hakkas valjuhääldi raudteejaama ees mängima Nõukogude Liidu hümni. Krabisev muusika kostus ka inimesteni, kes olid suletud raudteel seisvasse küüdirongi. Helilooja Aleksandrovi loodud Nõukogude Liidu hümni võimukate helide saatel, mis küüditatavatele ja vangistatuile tähendas kodust lahkumist, omaste kaotust, viletust ja surma, nõksatas rong liikvele ja algas ligi kuu aega kestev reis Siberisse.

On vabade riikide murdmatu liidu
loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.
Sest elagu rahvastest võidule viidud
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim!

Au sulle, Isamaa, vaba ja võitmatu,
rahvaste sõpruse vendluse maa!
Kõrgel me Nõukogu rahvalipp lehvigu,
võidult meid võidule juhtigu ta!

Meil tormides helendas vabaduspäike,
suur Lenin meil valgustas võitluste teid.
Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki,
tööks, kangelastegudeks innustas meid…

Pärast Ilse küüditamist ja Villemi vangistamist tiriti talu loomad kolhoosi ühislauta. Taluhooned jäeti laokile. Ainult talupere koer hulkus üksildasena mööda küla ringi, igatsedes perenaise järele. Öösiti magas ta ikka oma kuudis, aeg-ajalt kurblikult niutsudes. Igal hommikul pistis koer nina alumiiniumkaussi, ja sealt midagi leidmata jäi tühja kaussi imestunult ja mõtlikult silmitsema… Kass oli koduhoidja. Ta istus majatrepil ja jälgis üksisilmi ja kaasatundvalt koera, kes igal hommikul ärkas lootusega kohata õues perenaist ja ääreni täis söögikaussi. Kass oli oma tunnetes vaoshoitum ja ilmselt jõudnud arusaamisele, et koera lootused ei täitu enam iialgi…
Aastate möödudes langesid Vabarna Villemi talu hoonete katused sisse, seinad tassiti laiali küttepuudeks ning kivimüürid kanguti lahti ja veeti minema kolhoosi silotornide ehitamiseks; alles jäi vaid maja taha kaldaveerele kaevatud maakivist kelder. Ja ainult mõned õunapuud ja kirsid näitasid veel aastaid taluhoonete asukohta, kuni ka need kõdunesid või küttepuudeks maha raiuti. Aga üksik sirelipõõsas, millele kunagi avanesid Ilse ja Villemi magamiskambri aknad, puhkeb igal kevadel õide ja levitab oma hurmavat õitelõhna, mis aastakümneid tagasi täitis kevadöödel Ilse ja Villemi kambrikest. Ainult sirelipõõsas mäletab neid unistusi ja lootusi, mida heietati hämaras kambrikeses kevadöödel, enne uinumist.

* * *

Tuhandete inimestega koormatud ešelon logistas mööda Venemaa raudteed; vahel aeglaselt, vahel kiirel sõidul, mõnikord seisis päevade viisi mingil haruteel. Inimeste kannatusi ja südamevalu sellel pisarate teel on võimatu kirjeldada. Igaüks vaevles oma kaotusvalus: kes oli kaotanud abikaasa, kes lapsed, kes kogu perekonna, aga üks kannatus oli kõigil ühine – kõik nad olid kaotanud oma kodu ja kodupaiga.
Punane rong kihutas aina edasi. Väljastpoolt oli ta nagu rong ikka, täistuubitud vagunites aga vaakusid inimesed elu ja surma vahel. Küüditatud – mehed, naised ja lapsed – lamasid naridel ja vaguni põrandal, külje all kodust kaasavõetud riidetükid. Vagunis oli umbne, hingeaurust rõske ja külm; tohutu suur toober, parask, inimeste ihuhädade õiendamise nõu, levitas vänget haisu. Ajuti kaotas üks või teine inimene meelemõistuse ja kisendas kileda, elajaliku häälega; mõni üritas enesetappu ja mõnel see ka õnnestus.
Ešelon liikus ikka edasi ja edasi Venemaale, Siberisse. Kord päevas anti leemesuppi mõlkilöödud “miška” sees ja veidi vett, seda toodi pikemates peatustes. Inimesed tukkusid pimedates vagunites. Häda ei häbenenud teiste silme all teha keegi.
Väike Liisi vaevlesin ikka valus ja palavikus, lämbumisohus ja teadvuseta. Ühes peatuses astus vange saatev valvur Liisi juurde ja tahtis teda välja tõsta. Algas äge võitlus: vahisõdur rebis Liisit ukse poole, ema Ilse kisendas metsiku häälega ja hoidis jõuga tagasi; appi tulid ka teised naised. Sõdur lõi käega ja väljus vihase ilmega, justkui saagist ilma jäänud näljane šaakal. Ema rahunes pikkamisi, otsis puupulga, lõikas Liisi peast juuksetuti, sidus selle puupulga külge ja vajutas Liisile kurku – mäda purskas kurgust välja. Seepeale tuli haige teadvusele, küsis juua ja vajus peagi sügavasse unne. Liisi hakkas toibuma ja jäi ellu, aga väga palju haigeid lapsi ja vanainimesi viidi vagunitest välja, teadmata, mis neist sai, mida nendega tehti. Välja tassiti ka vanaema Loreida surnukeha, kes oli juba nädala jagu päevi poolteadvusetult lamanud vaguni nurgas riideräbalatel.
Pika reisi lõpupoole muutus vagunites üha vaiksemaks, nõrkenud inimesed lamasid apaatselt põrandal, paljud keeldusid söömast. Ja mis söögist saabki siin rääkida? Süüa anti tükike leiba päevas, vedelat kapsaleent ja pool kruusi vett. Ainult siis, kui ešelon seisis kusagil haruteel, toodi kohalikust sööklast mingit supilurri, mis pigem oli siiski söökla jäätmetepaagi sisu.
Inimesed hakkasid surema. Elavad inimesed ja juba lagunema hakkavad laibad sõitsid rahumeeli koos, sest mitte keegi elavatest ei teadnud, kas ta on homme veel elus või juba surnud. Surnud oli vanamemm Loreida ja suri ka Kesa Manni rinnalaps, kuna murest murtud ja nälginud ema oli kaotanud rinnapiima. Järjekordses peatuses, kui laipu vagunitest välja tassiti, heitis vangivalvur laibaraasukese söeämbrisse ja viis välja. Pärast pisitüdruku nii kohutavat kaotust läks Manni hulluks. Ta istus pärani silmil vaguninurgas, vahetevahel kisendas läbilõikavalt ja metsikult. Oma rinnale pigistas ta kramplikult riidepampu, kussutas ja äiutas teda.
Emad hakkasid meeleheitlikult otsima võimalusi oma väikeste laste päästmiseks. Aknaauke katvad trellid painutati veidi kõrvale, ja kui ešelon liikus aeglaselt läbi asustatud paikade, upitasid emad oma viie-kuue aastasi lapsi läbi trellide välja – ehk leidub häid inimesi, või kerjake! – peaasi, et ei peaks surema selles haisvas vagunis… Oma kaks poissi, kuueaastase Heino ja seitsmeaastase Antsu, upitas läbi aknatrellide välja ka Vahtra Teele. Olles lapsed läbi trellide välja surunud, jäi Teele pisarais silmil ja kivistunud näol möödalibisevat asulat vahtima – siin, selles tundmatus Venemaa kolkas, asuvad tema lapsed kerjama….
Rong lähenes Novosibirski jaamale ja peatus. Ešelon jõudis kohale. Oli öö. Rongid vangidega lahkuvad ja saabuvad alati öösel. Vagunite uksed tehti lahti. Inimesed aeti vagunitest välja ja rivistati suurele, valvuritest ja koertest valvatud platsile. Algas sorteerimine – terved, tugevad mehed ja naised eraldati üldisest massist ja viidi minema. Neil seis ees sunnitöö taigas, metsalangetajatena.
Naised lastega ja vanad seati kolonni ja algas rännak sihtpunkti – Novosibirski oblasti Barabinski rajooni, kus küüditatuid ootas ees kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite orjaturg.
Küüditatud naiste, laste ja vanade ning haigete meeste kolonn vantsis jalgsi sihtkoha, Novosibirski oblasti Barabinski asula suunas. Pambud seljas, saatjateks poolkasukates püssimehed, liikus pikk vangiderodu mööda täistuisanud rada. Viletsusele ja hukule määratud vangid vantsisid kergetes riietes ja Siberi talvele mittevastavates jalanõudes; nad komberdasid sügavas lumes kuhugi pimedusse, ähmasel kuuvalgel mustendava metsa suunas…
Ilse tassis süles suurrätti mässitud Liisit, kes tukkus jõuetult ema kätel. Liina vantsis apaatselt ema kõrval, silmad pooleldi kinni. Aeg-ajalt võtsid Põlsu Liine ja Vahtra Teele Liisi enda sülle, et Ilse võiks natuke puhata. Kesa Manni liikus teiste järel, midagi mõistmata ja nägemata, aegajalt kussutas ja äiutas riidepambukest enda rinnal.
Ees paistis mingi asula. Vangid jõudsid pärale, suurele lumisele Barabinski asula turuplatsile.
Turuplatsi ääres kössitasid hallid, madalad palkmajakesed. Majad olid vajunud, mistõttu lumehangest väljavaatav pisikeste ruutudega akna alumine äär ulatus peaaegu maapinnani. Maja, pigem siiski onni, lummetuisanud ukseava tähistas ainult selle ees istuv koheva karvaga koer, sõbraliku olemisega laika.
Pimenes. Saabujaid võttis vastu rodu pikki regesid, nende ees halli värvi härjad. Plats läks äkki tõrvikutuledest ja petroolilaternatest valgeks. Südaööl pandi püsti orjaturg. Otsiti osavaid, tugevaid töötajaid kolhoosidesse. Nõrgemaid ei tahetud, lastega peresid hoopiski mitte. Ilset lastega ei tahtnud keegi, kui aga “orjakauplejate” ette astusid tugeva kondiga Põlsu Liine ja Vahtra Teele, nõustuti kaasa võtma ka Ilse lastega, samuti Kesa Manni. “Orjakaupleja” heitis kahtlustava pilgu Mannile, kes parajasti oma pambukest kohendas ja äiutas, aga nähes, et seal väikelast ei ole, käsutas kõik naised lastega ühele reele hunnikusse. Sõit läks lahti.
Kõrgete lumehangede vahel liikusid härjad terve öö. Oli külm, lapsed suurrättide sees värisesid, naiste südameid läbis ahastus ja valu. Kurnatud lapsed, Liisi ja Liina, tundsid piinavat janu. Kusagil väikese maja juures peeti härjad kinni. Põlsu Liine läks tuppa vett paluma, tuligi suure kruusi sooja veega; nüüd said kõik veidi juua.
Hommikuks jõuti külmast kangetena kohale, Sbornoe külla. Sbornoe tähendab tõlgitult – kokkukogutud. See küla oli tekkinud inimtühja steppi kohutavatel kolmekümnendatel aastatel. Elanikud olid toodud siia Ukrainast, Venemaalt, Kasahstanist ja teistest Nõukogude Liidu “vennalikest” liiduvabariikidest aastatel 1929-1933 läbi viidud kollektiviseerimise ja kulaklike elementide küüditamise käigus. Pered pandi tühjale kohale maha, paljud neist surid.
Sbornoe uued, seekord Baltikumist pärit elanikud – Vahtra Teele, Põlsu Liine, Kesa Manni ja Vabarna Ilse lastega – käsutati väiksesse onni, mis meenutas lambalauta; härmatis seintel, vasikas norutas nurgas. Selles onnikeses elasid ukrainlasest mees ja naine, kelle väike laps oli surnud.
Naised lastega, olles kohale jõudnud, vajusid ahju äärde teadvusetult magama; õnneks oli ahi soe. Keskpäeval ärkasid naised piitsa plaksumise ja kõva mehehääle peale, mis karjus “stavaite”. Küüditatud olid veel unesegaselt uimased ega taibanud äkki, mis toimub, kus ollakse. Naised aeti üles ja piitsaga mees viis nad kontorisse.
Kolhoosi kontoris tehti küüditatuile sissekirjutus ja kohustati korra kuus komandandi juurest läbi käima. Komandant, üle keskea, kõhukas ja hea toitumusega siseministeeriumi vormis mees, käskis naistel mingile venekeelsele paberile alla kirjutada. Naised andsid allkirja – nagunii ei austa nõukogude võim omaenese seadusi, ja ka see paber võidakse juba järgmisel hetkel ahju visata.
Endised jõukade perede talunaised olid sattunud viletsasse Venemaa kolhoosi, nimetusega “Stalini tee“. Ümberringi lage stepp, väikesed onnid, mida raske oli inimeste eluasemeks pidada, hundid ulgusid stepis. Võimatu on sõnades väljendada, mida need, alles hiljuti õitsva tervisega, elurõõmsad ja õnnelikud, korralike talude naised siin pidid nii hingeliselt kui füüsiliselt läbi elama ja välja kannatama. See oli kui halb unenägu.
Naistest töötegijaid esialgu ei olnud; nädala jagu päevi võttis toibumiseks ja enda sisse seadmiseks, kuigi, mida siin ikka sisse seada; ikka ja jälle, üks ja teine jäi masenduses seisma, silmad pärani, justkui veel mitte uskudes, et kõik see toimub ilmsi. Üksikud kohalikud inimesed käisid uustulnukaid vaatamas, tõid neile veidi leiba ja kartuleid, aga nad olid ise ka väga vaesed.
Vabarna Ilse määrati seatalitajaks, tema hoole alla anti viiskümmend siga; koos temaga talitas sigu kohalik venelanna Ziina. Viimase pere oli kakskümmend aastat tagasi Kesk-Venemaal kulakuks tehtud, isa vangistatud ja Ziina väikese tüdrukuna küüditatud koos ema ja vennaga siia Siberi elutusse steppi.
Vahtra Teele ja Põlsu Liine määrati karjatalitajateks, nende hoole alla anti kakskümmend lehma.
Kesa Mannist enam elulooma ei saanutki. Istus päevad otsa hütis ja kussutas ja äiutas oma pambukest ega lahkunud sellest hetkekski. Ööseks asetas selle enda kõrvale. Sedagi vähest sööki, mida naistel talle pakkuda oli, ta peaaegu ei puutunudki.
Nädal pärast jaanipäeva tabas naisi kohutav õnnetus – Kesa Manni oli ennast kuuri all üles poonud. Ta oli heitnud nöörijupi ümber tala, selle korralikult sidunud ja astunud siis palgijupile… Naised märkasid õudusega, et enne seda, kui ta ennast üles poos, oli Manni oma pambukese lahti harutanud – kuuri põrandal riidetüki sees vedeles tühi lutipudel, pundar mähkmeid ja pisikesed siputuspüksid.
Manni maeti küla taha lagedale väljale, venelaste surnuaiast eraldi. Sinna oli juba tekkinud värske surnuaiake, mis jõudsasti kasvas. Baltikumist saabunud uustulnukad ehitasid surnuaiale lattidest tara ümber, et kaitsta omaloodud püha maalapikest hulkuvate kariloomade eest.
Kohalike matmispaigad olid väga korrast ära. Lambakarjad käisid päeva jooksul mitu korda üle kalmistu. Olid ainult künkad, mõnel harval künkal ka rist püsti. Ei kasvanud seal lilled ega puud…
Sbornoe külas oli palav Siberi suvi. Baltikumist küüditatud talunaised rabelesid “Stalini tee” kolhoosis elu eest, et mitte nälga surra. Õnneks oli suvi, ja vähemalt toiduks sai midagi rohelist lisaks. Mullapind oli siin haruldaselt ilus: rammus mustmuld, ei ainsatki kivi. Suvel õitsesid aasadel pojengid, mille pungi kohalikud toiduks kasutasid. Toiduks kõlbas muugi: noored männikasvud, nurmenukulehed, koerputke noored varred.
Suved on Siberis palavad ja päikesepaistelised. Mõnikord tuleb äikesevihma ja jälle paistab päike. Pikka vihmast aega pole suvel kunagi, pigem kimbutab põud.
Põhiline töö suvel oli heinategu. Puisniitudel ja metsaheinamaal niitsid mehed ja naised käsitsi. Kolhoosil oli üks endise kulaku hobuniiduk, millega niideti lagedamatel kohtadel. Metsa ääres kasvavaid mehekõrgusi putki ja muud suurelehelist rohtu, mis heinaks ei kõlvanud, niideti siloks. Naised kaevasid maasse viiemeetrise läbimõõduga ja kahe meetri sügavuse augu ja härgadega veeti silomass kohale. Silo tegemine oli palavatel suvepäevadel naistele väga kurnav – õhtuks keskpaik nii valu täis, et vähkresid asemel kogu öö. Hommikul tuli olla uuesti platsis, kusjuures kannatusi valmistasid mitte ainult valutavad käed ja piht, vaid lisaks kõigele piinasid hullusti sääsed. Kuigi naistel olid neljakümne kraadises palavuses pearätid silmini, pikad püksid jalas ja ka pikkade varrukatega särgid, tungisid parves lendlevad suured kollased Siberi sääsed riiete alla ja nõelasid ka läbi riiete. Siberi inimestel oli sellise olukorra leevendamiseks oma nipp – nad hüppasid koos riietega jõkke. Märjast riidest ei saanud sääsk jagu. Ja nii kui riided ära kuivasid, uuesti jõkke!
Suvel anti suurematele lastele ülesandeks teha lammastele talveks haavavihtu. Ka Liina lülitati sellesse “alaealiste lööktööliste” brigaadi. Norm oli sada vihta päevas, mille eest anti nelisada grammi turvasmusta leiba. Aga Liina jõudis õhtuks suure vaevaga ära teha kõigest kakskümmend vihta. Selle eest poleks saanud isegi sadat grammi, kuid kohaliku brigadiri armust midagi ikka anti.
Peagi selgus, et Vabarna Teele oli olnud rase juba mitu kuud enne küüditamist.
Septembris sünnitas Teele samas onnis tütarlapse, kes sai nimeks Endla. Sünnitus oli raske, arsti ei olnud, ainult üks posija moodi vana naine aitas sünnitamisel. Teele karjed kostsid üle küla. Pärast sünnitust, septembri lõpus, saadeti Teele lambakarja. Karjamaal korjas ta villatorte, millest tahtis lõnga teha, lootes, et kellelgi kohalikest naistest on vokk. Aga seda nähti ja kaevati brigadirile. Siis tuldi ja pandi Teelel käed raudu ning viidi Novosibirskisse vangi. Süüdistus – ühisvara riisumine. Vahtra Teelele määrati viis aastat vanglat. Selle teate peale naised justkui tardusid, teadmata, kuidas edasi elada, sest imik karjus, piima polnud, tüdrukud Liisi ja Liina ning naised ise pooleldi näljas. Põlsu Liine, riskides ise vangi sattuda, hakkas iga päev, pudelike põues, lapsele piima tooma.
Kohalikel olid koduloomadeks igas peres lehm ja mõnel pool ka kanad. Rohkem lehmi ei tohtinud olla kui üks. Lehmad olid karvased, ega nad muidu poleks välja kannatanud talvel kuni 50-kraadise külmaga väljas jalutamist. Peeti veel ka palju hanesid. Neid oli väga hea pidada – hommikul läksid jõe äärde ja õhtul tulid ise koju.
Esialgu soetasid Teele, Liine ja Ilse kamba peale kitse. Ilse käis rajoonikeskuses ja tõi üheksa kanatibu, igale naisele kolm. Põlsu Liine hankis ühest kümne kilomeetri kaugusel asuvast kehvast kolhoosist endale virila põrsa. Sügiseks oli sada kilo liha käes. Liha jagati parajateks portsjoniteks ja riputati riidekotis külmunult kuuri seinale. Samuti tegi Liine ka piimaga – külmutas piima liitrilises kausis kettakesteks ja asetas samuti rippuma. See polnud siiski Põlsu Liine väljamõeldis, ka kohalikud kasutasid taolist moodust piima säilitamiseks.
Ühel päeval jäi Vahtra Teele laps kõrvapõletikku. Ilse ja Liine nägid palju vaeva, ravisid teda mitmesuguste looduslike vahenditega ja puhusid lapsele sooja õhku kõrva. Õnneks sai ta terveks. Siis tekkis Ilse vanemal tütrel Liinal alatoitlusest suur paise põsele, seda ravis üks posijast naine, plekk aga jäi tüdruku põsele alatiseks.
Sageli rääkisid naised omavahel, kuidas ometi ellu jääda, kust veidigi süüa saada. Korjati kokku oma kleidid ning mindi mööda küla pakkuma – vahel ikka saadi mõned kartulid, sibulapea, jahu ja soola. Liina leidis stepist suure tiigi, milles ujusid mingid kalakesed. Ta püüdis neid kleidiga ja siis sai keeta uhhaaleent. Mõnikord tõi Ilse sigalast põue peidetuna seatoiduks mõeldud nisukliisid ja pudelikesega lõssi Teele väikelapsele.
Sügisel algas õppetöö. Koolimaja oli, nagu kõik küla kaks-kolm suuremat hoonet, endise jõuka talumehe maja, kes oli siin jõukust kogunud ja siis uuesti kulakuks tehtud ja edasi põhja poole kupatatud. Nõukogude võim ju jõukust ei sallinud. Kulaku elumaja kõpitseti ümber koolimajaks.
Liina käis vene külakoolis. Kuna ta vene keelt ei osanud, alustas ta esimesest klassist, aga selles koolis ainult kolm klassi oligi. “Stalini tee” kolhoosi rahvas oli kokku kogutud Nõukogude Liidu erinevatest nurkadest, kollektiviseerimise käigus kolmekümnendatel aastatel küüditatud Ukraina ja Venemaa talupojad ja nende järglased. Seetõttu täiskasvanud inimesed uute tulijate peale halvasti ei vaadanud, kuna aga paljud lapsed olid sõjas kaotanud oma isa, kiusasid poisid Baltikumist saabunuid halvustavate sõnadega: “fašistid”, “Hitler Kaput“. Vene poisid sõimasid Liinat bandiiditüdrukuks, aga et Liina oli neist vanem ja tugevat kasvu, siis poisid kätega kallale tulla ei julgenud.
Sügisel hakkasid kodumaalt saabuma ka pakid. Nende saatjateks olid naiste sugulased, naabrid või lihtsalt head tuttavad kodukülast. Need olid peamiselt toidupakid. Pakisaamise päeval praadis Ilse mõnikord isegi suitsuliha. Teistel päevadel lõikas ta lihatüki küljest ainult õhukese viilu ja sellega määris mitme-setme erineva toidukorra eel ainult panni. Väike Liisi jälgis silmadega seda pannimäärimise lihatükki, sest ta teadis, et kui lihatükk jääb nii väikeseks, et enam ema näppude vahel ei püsi, siis saab ta lihakillukese endale.
Vahel olid pakkides ka kampsunid, villased sokid ja kindad. Mõned pakid olid täis talveõunu.
Sügisel toimus rõõmus sündmus – Ilse lastega, koos Põlsu Liine ja Vahtra Teelega said omaette elamise. See muldonn oli peaaegu üleni maa sees, ainult väike osa oli maa peal. Talvel juhtus, et hommikuti oli onni ukseauk läbipaistmatult kinni tuisanud, väljapääsu tuli uuristada ähmase valguse suunas ja siis roniti välja justkui laest.
Onnil oli väike aken. Seinad ja lagi olid valged nagu korralikus majas, aga põrandat ei olnud – oli muldpõrand. Onni sisustuseks oli nari ja puitvoodi, laud, pink ja pliit. Sealsete olude kohta täiesti korralik elamine! Pliidiraua peal sai küpsetada jämedast rukkijahust mõru maitsega pätsikesi.
Onniga ühe katuse all paiknes mingi lauda moodi nurgake; seal oli hea pidada kitse, siga ja kanu.
Novembris õnnestus Ilsel läkitada kiri kodumaale, naabertalu perenaisele Anettele. Südamlik venelanna Ziina võttis linna sõites kirja kaasa ja pani Novosibrskis posti.

Siberist 25 nov 1949.a.

Tervist kallis Anette!

On tükk aega möödas kui Sinu saadetud paki kätte sain, ole tuhat korda tänatud kallis, sest see on siberlasele väga suureks abiks. Meil on siin päris vana talv käes meie kodumaa järgi, aga siin ütlevad, et see on veel noor talv 25 pügalat külma, siis veel need hirmsad lumetuisud ja vinged tuuled. Karjad käivad kõik väljas, sest veel on mõni koirohu ja kanepi kõrs lumest väljas; küll need vaesed Siberi loomad saavad palju külmetada, aga nad on vist sellega harjunud ja on väga kannatlikud. Omal on nõnda külm, sest olen väga kehva riidega; kui hommikult välja tulen, siis ei tunne kas seljas on midagi ja tõesti ei ole mul paksemat kui üks paar vanu lapitud pükse all ja peal punased Ainolt saadetud dressipüksid, alus- ja pealiskleiti ei ole, sest need on suvega ära peetud, jalga andis üks heainimene oma säärsaapad, sest temale olid väiksed. Siin peab riides olema vateeritud pükstes ja fufaikas, siis veel head vildid.
Olen omale ära teeninud 2,50 kg häid nisuteri, siis veel prahti peale, mis kõlbavad kanadele, kui palju veel saame, eks seda aasta lõpul näe. Pühiks, siin peetakse oktoobripühi, tapeti siga, ja igaüks sai tööpäeva eest 50 grammi, nõnda sain 500 grammi liha ja 400 grammi rasva, siis paar liitrit riisiku õli, see on venelaste rasvaine, ja on päris hää praadida ehk pudru sisse panda. Maha arvestati septembrikuu tööpäevad, suvel saadud leiva ja jahu eest.
Ootan pikisilmil, millal jõuab aasta lõpp, siis viiakse sead tapale ja lõpeb ära see sigade talitamine, ei jõua kuidagi vana inimene sellele külmale vastu panna, sest jaanuaris olevat 50 pügalat külma; kui sooja vee üles viskad, siis jääterad tulevad alla. Praegu oleme kohaliku naise Ziinaga kolhoosi seatalitajad ja keeta on 50 seale iga päev, üle poole kilomeetri kanna kartulid pangedega käte otsas, siis veel kaugemalt too vesi, muretse küte kust leiad mõne toore hao ehk põhku. Kartulid on väljas ära külmunud, kunas need keema lähevad, nõnda käib kõik see talitus üle jõu. Ma oleks vast saanud aasta lõpuks põrsa preemiaks, aga suvel kadunud põrsas tõmbas kriipsu peale, esimees tahab karistuseks nõuda põrsa eest kolmekordse hinna, ostaks turult asemele, aga kust saada raha põrsa ostmiseks. Põrsas jooksis karjast eemale, lapsed olid karjas ning ilmselt eksis steppi ära, koju enam ei tulnud. Veel on mul kaks kana ja kukk, andsin nende eest ära oma viimase sametkleidi ja kingad. Üks kana ei ole üldse munenud aga teine on päris hää kana. Kui oleks kanu siis müüks mune, kümme muna maksab 8 rbl. Liinel on kaks kana, Teelel on kolm kana ja noor kass. Ostsime ühelt venelannalt võla peale kitse, nüüd on piim omast käest võtta. Aga jutt on, et hakatakse ühiselt söömist ja ühist elu elama, ei tea kuidas see välja näeb? Kas teil ka seal kodumaal nii elu sisse seatakse?
Nüüd on minul üks palve teile mõlemale, Sulle ja Klaarale. Anette kallis, sa oled rikas rabarberitest, saada mulle mõni juur, meil ei ole peale hapuoblika midagi, millest natuke magusat teha. Kui paljuks ei lähe, saada ka talve sibulaid, floksi ja talvejorjeni juurt või mingi talve lill. Pane kasti niiske vähese mullaga, siis märg paksem lapp ümber, jõuab vast kohale ja panen kasvama. Vahel on hing nii haige ja igatsus kodumaa järele, et tahaks ära surra, võibolla aitavad kodumaa lilled natuke südamevalu kergendada. Ah jaa, Vahtra Teelel käis kurg külas, tõi septembri algul tütre, nimeks pandi Endla. Aga naabri Kalju on Omskis, see asub meist mitmesaja kilomeetri kaugusel, traktori kursustel, kuid kirjutas, et ei oska keelt, ei saa midagi aru.
Anette, päris hirm on, suur talv on veel ees. Suvi oli lühike, väga põuane ja palav, mitte miski ei läinud kasvama. Panin mulda kaks peenart ube, tassisin pangega poole kilomeetri tagant vett ja kastsin, ajas välja päris ilusad võrsed, aga siis tuli hirmus rahe ja peksis kõik ära. Jäin ka ubadest ilma.
Nädal pärast jaanipäeva matsime Kesa Manni. Ta väike pojakene suri loomavagunis teel Siberisse; Mannil kadus peale seda elujõud ja enam tast elulooma ei saanudki. Siia on tekkinud juba väike küüditatute surnuaiake, mis jõudsasti kasvab, paljude tervis ei pane siinsele külmale vastu. Räägitakse, et Baltikumist tuuakse inimesi veel juurde. Kui see asi nii juhtub olema, siis naised võtku kindlasti kaasa õmblusmasin, siin on õmblejad väga hinnas. Mehed aga korjaku kokku kõik puutööriistad, höövlid, peitlid, saed; ka puutöömehed ja mööblimeistrid on siin tehtud mehed, alati leidub tahtjaid, kellele midagi meisterdada ja siis saab tasuna lihatüki, mune või mõne rubla. Kõik, mis vaatad, on sada aastat ajast maha jäänud. Üks küüditatud taluperemees tegi siin harkadra ja muldas kartuleid; siis tulid kõik ülemad ja alamad seda imelooma vaatama ja telliti mehelt kolhoosi jaoks ka harkader.
Kuidas Teie kõikide tervis on? Ütle Annale, kui ta seal on, minu poolt tervisi. Ootan Sinu käest kirja, aga eks teil ole ka kibe uute valitsejate all. Soovin Teile kõikidele Häid Jõulu Pühi, millest me võime ainult unistada, siin ei ole kuuski ka. Ole kallis ja anna Männiku Lainele see kiri edasi, mul ei ole marki talle eraldi saata ja ma usun, et ta ei pahanda. Tervita ka pr. Pirni.

Sind ja kõiki tervitades

Ilse

Ilse hooldas koos venelannast Ziinaga sigu. Aga ega teistelgi naistel kergem polnud. Nad töötasid lehmalaudas, talitasid ja lüpsid loomi. Laut oli jääkülm, lehmade nisad väiksed ja karvased. Küll said naised külma tunda, nad olid sini-lillakirjud, käed aina külmetasid lüpstes. Vahepeal soojendasid end lehmade vastas, peopesad lehmade kõhul. Lõpuks üks vanem vene naine õpetas: kastku käed vahepeal piima sisse. Naised ei uskunud seda, aga proovisid ja õige see oli: kuigi piim polnud ämbris soe, oli ta rammus ja jättis kätele koorekihi, mis hoidis külmetuse eemale. Vene naised pesid lüpsi ajal endal piimaga ka nägu, et kenamad ja valgemad välja paista. Kuigi, ega kenadusel polnudki eriti hindajaid: sõja algul mobiliseeriti külast kakssada meest, tagasi tuli viiskümmend invaliidi. Külas tunnustati küüditatuid kui tublisid tööinimesi, samas neid avalikult ei kiidetud – ikkagi väljasaadetud-kurjategijad. Ei sobinud neid pildistada ega autahvlile panna, sinna sätiti kohalikke komsomole ja parteilasi.
Kevade saabudes asusid pooleldi talveunes viibinud kolhoosnikud jälle kärmemalt tegutsema. Kevad saabub Siberisse kiiresti, lumeveed lahmavad voolamist, jõgedel algab suurvesi. Kui lumeveed on ära jooksnud, läheb maa mõne päevaga roheliseks. Aprilli viimastel päevadel minnakse juba kogu “tehnikaga” põllule: ühe sahaga ader ja härgade paarisrakend.
Tüdrukud Liisi ja Liina määrati härgade vemmeldajaks, anti piits kätte. Adra ees olid paarisrakendis härjad, tuimad ja ükskõiksed elajad. Kookus kündja adra taga sõimas härgasid, tüdrukud pidid neid piitsaga ergutama. See töö käis lastele täiesti üle jõu, pärast pikka päeva jõudsid nad vaevalt käia. Põlsu Liine oli keetnud hernepudru palja veega, tüdrukud helpisid selle kõhtu ja heitsid magama. Teele lapsekene nuttis, temalegi oli veidi piima ja jahuputru. Väike Liisi ei läinud enam põllule, ei jaksanud, ei aetud ka.
Need, kes käisid tööl, said päevas viissada grammi leiba, see oli kogu tasu. Leib oli kibe, sest põllul kasvas vilja sees palju umbrohtu, sealhulgas koirohtu. Aga ka seda kibedat leiba imeti suus nagu komme, et maitse kauem püsiks. Päris nälga siiski tunda ei saanud. Kevadel olid künkad ja seljandikud iiristest kirjud. Olles leidlikud toiduvalmistajad, keedeti kevadel maltsa- ja nõgesesuppi, suvel hapuoblikaid. Kuivatatud metsmaasikatest keedeti talvel teed. Suhkrut ei näinud nad kaks-kolm aastat. Magusad suutäied korjati veest – kõrkjate veealused pehmed osad maitsesid mesiselt. Metsa all kasvasid maasikad, metsmurulauk, hapuoblikad, seened, kaugemal ka mustsõstraid. Punane- ja mustsõstar olid siin metsamarjad ja keegi oma aiamaal neid ei kasvatanud.
Metsas marjul käimine oli peamiselt laste töö. Metsaviirg paistis külast eemal, põhjapool. Tundus, et mets on üsna lähedal, aga sinna jõudmiseks kulus pool päeva jalgsi kõndimist. Lapsed käisid metsas sageli. Marju – mustikaid, pohli ja maasikaid – oli metsa all palju. Suhkrut moosi keetmiseks ei olnud, kuid pohlad pandi veega suurde tünni. Vesi külmus koos marjadega, talvel raiuti jääkamaka küljest tükke ja sulatati ära. Lapsed käisid metsas mitte ainult marju korjamas. Suviti joosti paljajalu metsa pidi, mängiti sõnajalgade vahel peitust ja punuti okstest onne, kus siis pundikaupa üksteisel külas käidi. Ehkki metsas oli palju usse ja mõni neist sattus vahel varba lähedalegi, lastest keegi imekombel nõelata ei saanud. Kohalikele meeldis süüa sihvkasid, nende koori osavalt suust välja sülitades ja seejuures pidevalt lobiseda. Seetõttu kasvatati kõikjal onnide ümber päevalilli.
Liina sai suveks tööd kokaabilisena. Kümne kilomeetri kaugusel paiknevale brigaadile tuli valmistada süüa; iga päev keeta kakskümmend portsu borši ja teed, õhtuks putru. Ööbimise koht oli mingi sara all kõvade naride peal.
Töölisteks olid kohalikud venelased, samuti Baltikumist küüditatud, juba vanemad mehed ja üksikud ukrainlased, kelle esivanemad olid kunagi Siberisse asumisele saadetud.
Liinale meeldis joonistada, tavalise pliiatsiga ükskõik millisele paberitükile. Juhtus aga nii, et kolhoosi osakonnajuhatajal, kohalikul venelasel, suri mingisse lastehaigusesse tema kuueaastane tüdruk. Ta tahtis lapsest mälestuseks pilti, aga kolhoosis polnud ainsatki fotoaparaati. Saades teada, et Liina joonistab, kutsus ta Liina oma tarre, et see joonistaks pildi lavatsil surnuna lamavast lapsest. Liina istus mitu tundi taburetil lapse surnukeha ees ja joonistas. Lõpuks oli pilt valmis. Lapse ema ja isa tänasid Liinat pisarsilmil ja andsid talle terve pätsi leiba ning mõned sibulamugulad, kuid mis kõige tähtsam – lapse isa, kolhoosi osakonnajuhataja, kinkis Liinale mõned pliiatsid ja tõelise joonistusbloki.
Liina tuntus kunstnikuna üha kasvas ja teda kutsuti alatasa joonistama surnuid, vastsündinuid, isegi noorpaare. Portreteerimise tasuks anti noorele kunstnikule kohapeal süüa ja sageli ka seenepirukas ja mõned suured sibulamugulad kojuviimiseks.
Liina sai kutse Volga-sakslaste vanapaarilt, tulla ja joonistada neist kuldpulmade puhkus portree, et jääks mälestus lastele ja lastelastele. Nende, Volga-sakslaste, esivanemad olid tulnud Saksamaalt Volga-äärsetele tühjadele maadele juba Katariina II ajal. Tsarinna soodustas oma riigi ääremaade asustamist töökate ja korralike sakslastega. Aga kommunistidel olid omad, kommunistlikud eesmärgid. Venemaa talude kollektiviseerimise ajal, aastatel 1930-33, küüditati paljud jõukad talupidajad Siberisse, sealhulgas Volga-sakslased. Neile toodi veel lisa aastatel 1937-38, kui kommunistlik partei alustas rahvusvähemuste hävitamist ja küüditamist. Selle kampaania ajal sattus ka juba üsna eakas sakslastest abielupaar siia Venemaa kolkasse.
Liina astus sakslaste väikese savimajakese uksest sisse. Esimene, mis temas üllatust tekitas, oli ülim puhtus toas. Oli ainult üks tuba. Toa seinad ja lagi olid lumivalged. Laudpõrand oli värvimata, aga väga puhas. Üle põranda oli laotatud kitsas värvikirev kaltsuvaip. Nurgas oli kaks padjavirnadega voodit, pikk pink akna all ja söögilaud. Seintel väljaõmmeldud linikud, mille otstes pitsid. Teises nurgas paiknes ülimalt suur ahi. Ahi küdes, ahjusuust õhkus õdusat soojust. Ja mis kõige põnevam – toas oli vasikas. Ilmselt oli ta hiljuti sündinud ja tuppa sooja toodud. Uskumatu, et vasikaga ühes toas nii puhtalt elati.
Sakslastest vanapaar tervitas Liinat sõbralikult vene keeles, kuid nende kõnes kõlas kuidagi tuttav aktsent, justkui oleks nende kodupaik olnud Baltikumis.
Vanapaar sättis pingi seina äärde, kauni tikandiga liniku alla. Liina jaoks asetati järi keset tuba. Vanapaar võttis pingil teineteise kõrval istet. Liina võis portreteerimisega alustada. Sakslastest vanapaar istus pingil tõsiste ja pühalike nägudega, nende jaoks oli see ülimalt tähtis toiming. Tund aega istusid nad liikumatult, siis tehti vaheaeg. Vanapaar asus tegema oma toimetusi.
Vanamees lükkas ahjus söed tahapoole, silus luuaga ahjupõrandat. Vanamemm asetas kapsad, porgandid, punast peeti ja mõned lihatükikesed ümmargusse sangadeta potti, lisas kapatäie vett, võttis siis pika varrega hargi ja lükkas poti ahju. Seejärel tõstis leivaastlast tainast, vormis laual suured pätsid, asetas need kapsalehele ja lükkas puulabidaga ka leivad ahju. Toimetamised tehtud, istus vanapaar uuesti pingile ja nüüd või Liina oma tööd jätkata. Seanss kestis jällegi tunni, siis oli vanapaari ühisportree joonistatud ja selleks ajaks oli ka toit valmis.
Vanamemm katis laua: asetas puhtale laudlinale kolm kausikest, kõrvale puulusika. Vanamees lõikas iga kausi kõrvale suure kääru värsket, veel ahjusooja leiba. Liina paluti sööma. See oli temal esimene “inimese moodi” söömine ajast, mil ta kodutalust välja aeti.
Kui Liina oli söögi eest tänanud ja valmistus lahkuma, pistis sakslasest vanamemm talle kaenla alla väikese linasse mähitud pakikese – see oli leib, mõnusalt soe, hingele soe.
Aeg läks, Teele teatas, et ta on vangist vabastatud ja suunatud töölaagrisse ning saab nüüd aastas kirjutada kaks kirja. Peagi tuli Teelelt rõõmus teate – ta vabaneb, sest Stalin suri.
Kui Teele tagasi jõudis, oli tal kaasas suur kotitäis kuivatatud leiba, mille ta oli kõrvale pannud ja kuivatanud talle söögiks antud leivaportsudest. Nüüd olid kodukandi naised jälle koos ja tekkis lootus, et ühiselt saadakse hakkama.
Paari aasta möödudes oldi koolis juba eestlaste, lätlaste ja leedukatega harjutud ja enam ei kiusatud ega narritud, ei kutsutud fašistiks. Baltikumi lapsed olid omavahel väga sõbralikud. Koos käisid poolest ööst leiva- ja suhkrusabas seismas ja ühtemoodi olid nad sellest ka kümneid kordi ilma jäänud. Üheskoos käidi kottidega kütteks „lehmakooke“ korjamas ja jõest pearätikuga väikseid kalu traalimas. Jõgi oli lähedal. Kevadise suurvee ja jäämineku ajal käisid lapsed suurtel ja vägevatel jääpankadel turnimas. Jääpangad kogunesid silla juurde, neid keegi eemaldada ei viitsinud, ja mõne aja pärast oli jää koos sillaga kadunud…
Ilse töötas sigalas. Kui emistel olid põrsad, pidi seatalitaja ka öösiti sigalas olema. Emal olid abiks Liisi ja Liina. Koolist vabal ajal nad põhiliselt sigalas olidki, aitasid emal väikseid põrsaid kastidest emiste juurde sööma panna ning peale söömist jälle kastidesse tagasi. Kastid tõsteti suure katla ümber. Osa põrsaid, kellele emise piima ei jagunud, lutitati pudelist. See töö meeldis tüdrukutele kõige enam.
Suvel sigu karjatati. Karjas käisid Liisi ja Liina. Seakarjas polnud raske käija, aga häda oli selles, et sead ei tahtnud koju tulla – kui sigadel oli koju lauta tulemise aeg, siis ei aidanud vitsaga vehkimine, karjumine ega nutmine – sead jooksid lihtsalt minema. Aga sigade kõrval oli ka laste elu natuke lahedam. Sigadele toodi piima, lõssi ja mingisuguseid maisi-õli kooke. Need olid isegi magusad ja kõlbasid inimeselegi süüa. Sigade kõrvalt said ka lapsed kõhu täis.
Siberisse küüditatud naised kujundasid oma onni taha väikese aiamaa. Kui kodumaalt saadeti mingisuguseid seemneid, siis paluti kindlasti ka kapsa-, kaalika-, peedi- ja porgandiseemneid ja istutati maha, aga põhiliselt kasvatati aiamaal siiski kartulit, sest muld oli Siberis rammus ja kartul andis väga head saaki. Kartuleid pandi siinkandis terved põllud labidatega maha. Nõndasamuti ka koduaias. Põllu sisse tehti augurida, pandi kartul auku ja see muld, mis teise augurea tegemisega tuli, pandi eelmises reas oleva kartuli peale. Ja nii kogu aeg edasi. Teravilja kasvatamine oma aiamaal oli keelatud. Leib on püha ja leivaandja on kolhoos!
Kodumaalt saadeti ka lilleseemneid. Onni ette, aknakese alla, istutasid naised kodumaa lilled. Kohalikud naersid – põld ja mets on lilli täis, milleks veel lilled maja ees? Naljakad inimesed need Baltikumist küüditatud!
1955.aasta oktoobripühade peoõhtul oli kolhoosi “Stalini tee” kultuurimaja saal rahvast täis. Peosaali pinkidel olid istet võtnud aastakümnete jooksul siia tühja steppi küüditatud; saalis oli venelasi, ukrainlasi, eestlasi, leedulasi ja lätlasi ja veel palju teisi rahvaid.
Lava tagaseinas olid ritta seatud punalipud. Lava kohal rippus loosung: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Loosungit kaunistasid partei sümbolid: sirp ja vasar ning viisnurgad. Lava keskele, peaaegu lae alla, oli nööriga üles tõmmatud NLKP Keskkomitee peasekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi portree. Tema suur, täidlane, ilmetu nägu oli nii tugevalt retušeeritud ja silutud, et paistis, justkui oleks lava kohale üles riputatud hea toitumusega inimese perse.
Peoõhtu programmis oli kunstiline isetegevus. Aga enne seda teadustas kultorg, et kõne peab kolhoosi esimees, kommunist Pjotr Ivanov.
Kultorg tassis lava keskele mingi iseäraliku, punase sitsriidega ületõmmatud puldi. Seejärel pöördus lava taha tagasi ja tõi kohale tooli, millel asetses grammofon.
Saali astus kiirete tippivate sammudega kolhoosi „Stalini tee“ esimees Pjotr Ivanov, jäi puldi ette seisma ja võttis valveseisaku. Ta nägi oma frentšis, kalifeedes ja nahksäärikutes välja soliidsena, samas ka sõjaväelaslikult tagasihoidlikuna. Ta ninaalust kaunistasid mustad vuntsid.
Saali täitis tugev, kauakestev aplaus. Kolhoosi esimees noogutas kultorgile. See asus keerutama grammofoni vänta. Üle saali kostis kahin, krõpsatused, iseäralik pragin, ja siis kõlas Nõukogude Liidu hümn. Kõik tõusid püsti.

On vabade riikide murdmatu liidu
loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.
Sest elagu rahvastest võidule viidud
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim…

Kolhoosi esimees Pjotr Ivanov, olles viibinud paljudel parteikonferentsidel ja kongressidel, oli hümni viisi ja sõnad selgeks saanud ning laulis täiel rinnal, seda enam, et ta oli enne esinemist kakssada grammi viina hinge alla visanud. Rahvas saalis seisis liikumatult, mõni ümises kaasa laulda, aga enamus maigutas lihtsalt huuli, teeseldes laulmist.
Hümni lõppedes kostis jälle ebamäärast kahinat, praksatusi ja grammofon vaikis. Kultorg astus kõnepuldi kõrvale ja teadustas piduliku häälega:
„Päevakohase ettekandega esineb teile „Stalini tee“ kolhoosi esimees, kommunist, seltsimees Pjotr Ivanov“.
Saal tervitas kolhoosi esimeest tugeva aplausiga, nii mõnigi üritades esile paista, plaksutas eriti ägedalt. Pjotr Ivanov alustas sõnavõtuga.
„Seltsimehed kolhoosnikud, töötav intelligents ja haritlased! Seltsimehed kommunistid ja komnoored! Tänane pidulik aktus on pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni kolmekümne kaheksandale aastapäevale.
Seltsimehed! Suur ja lai on meie maa, Nõukogude kodumaa. Partei häälekandja, ajaleht “Pravda” ja meie kohaliku partei- ja nõukogude organite ajalehed raporteerivad üha uutest ja uutest töösaavutustest. Kõigil ehitistel, kõigil töörinnetel on saavutatud erakordseid, enneolematult suuri rekordeid. Nii näiteks kommunistlik noor Bõkovin, Kuznetski gigandi sulatusahju ehitusel, ladus vahetuses 4795 kuumuskindlat tellist. Juba teisel päeval teatas “Pravda”, et kommunistlik noor Gavrilov, Magnitogorskis, ületas selle rekordi saja tellise võrra. Aga traktorist Mõkulo Bašta (Ukraina) saavutas maailmarekordi traktoriga külvis.
Seltsimehed! Kerkivad uued linnad, mitmekorruselised ühiselamud, mille tubades noored võivad kodumaa hüvanguks tehtavast raskest, kuid tänuväärsest ja vastutusrikkast tööst puhata, õppida ja armastada. Värske asfaldi järele lõhnavad tänavad kulgevad seal, kus varem laiusid kapsapõllud. Peaväljakutel kostab valjuhäälditest ülev, võitlusele kutsuv muusika, seda on kuulda igas linnas ja alevis. Kõlavad patriootilised laulud ja tšastuškad, mis innustavad noori sooritama kangelastegusid. Iga tunni järel teatab TASS üha uutest ja uutest töövõitudest. Miljonid inimesed on asunud liikvele Siberi suurehitistele ja kaevandustesse. Neid saadab, juhib, suunab ööl ja päeval, päevast päeva suur leninlik bolševike partei eesotsas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšoviga.
Seltsimehed! Kommunistliku partei ja isiklikult seltsimees Hruštšovi targal juhtimisel oleme saavutatud enneolematuid edusamme, samas aga esineb meie töös ka mõningaid üksikuid puudusi ja vajakajäämisi, mis vajavad kõrvaldamist; mitte kõik partei juhised ei jõua massideni, ja kui need ka jõuavad, ei saada aru, et need tuleb tervikuna ja täielikult heaks kiita ja vastavalt tegutseda.
Seltsimehed põllumajanduserindel võitlejad! Kolhoosi “Stalini tee” töötajate kangelaslik kollektiiv, pidades silmas asjaolu, et käesolev aktus on pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni kolmekümne kaheksandale aastapäevale, tegi aastakokkuvõtted juba aktusele eelneval nädalal, ja pühendab oma saavutused meie partei suurele juhile, seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovile. (Maruline aplaus, kõik tõusevad püsti).
Seltsimehed, tahan rõhutada, et kolhoosi aastaaruande koostamisel lähtuti kriitika ja enesekriitika põhimõtetest, et vältida liigset enesekiitmist. Seltsimehed! Mida öelda kolhoosi aruande-valimiskoosoleku kohta. Öelda võib ainult häid, kiitvaid sõnu. Kolhoosnikud tegid rõõmuga kokkuvõtteid möödunud põllumajandusaasta saavutustest. Vastavalt põllumajandusliku artelli põhikirjale toimuvad kolhoosides iga aasta aruande- ja valimiskoosolekud, ja need on erilise tähtsusega majanduslikud ja poliitilised üritused. Kokkuvõtete tegemisel põllumajanduslike artellide tööst möödunud aasta jooksul on suur tähtsus kolhoosikorra edasisel tugevdamisel, põllukultuuride viljakuse tõstmisel, ühisloomakasvatuse edasiarendamisel ning kolhoosnikute ainelise heaolu ja kultuuritaseme pideval tõstmisel.
Seltsimehed kolhoosnikud, kommunistid ja komnoored! Kolhoosi “Stalini tee” aastaaruande koosolekul arutati üksikasjalikult läbi möödunud põllumajandusaastal saavutatud edusammud ja puudujäägid. Nagu kolhoosi aruande-valimiskoosolekul mitmed sõnavõtnud kolhoosnikud näitasid, oleks möödunud aasta töötulemused võinud kolhoosis olla veelgi paremad, kui kolhoosi juhatus oleks tõsiselt võidelnud põlluviljakuse ja loomakasvatuse produktiivsuse tõstmise eest. Möödunud aastal ei suutnud kolhoos täita põldude viljakuse plaani. See oli tingitud peamiselt just sellest, et kolhoosis ei kasutatud kõiki sisemisi reserve ja võimalusi põldude viljakuse tõstmiseks. Kolhoosi juhatus ega põllundusbrigaadide brigadirid ei võidelnud järjekindlalt uute töövõtete, eesrindlike kogemuste propageerimise ja levitamisega, ja kui sellega isegi mõnedel juhtudel tegeleti, siis viidi need läbi juhuslikult ja väheses ulatuses. Koosolekul sõnavõtnud kolhoosnikud näitasid kujukalt, missugusteks oleks võinud kujuneda saagid, kui eesrindlike kogemuste propageerimine oleks olnud õieti lahendatud. Peab ütlema, et loomakasvatusfarmides puudus peaaegu täielikult poliitpropaganda ja agitatsioon ning vastavasisuline võitlus, mistõttu kolhoosis lüpsti aasta jooksul ühe lehma kohta tunduvalt vähem piima kui see oli tootmisplaanis ette nähtud. See omakorda tingis ka loomakasvatusest saadavate normipäevade vähenemise. See on halb, seltsimehed, me peame paremini töötama! Samas, vaatamata mõningatele puudustele, tegi meie kolhoos kommunistliku partei juhtimisel enneolematult suuri edusamme, saavutas erakordseid töönäitajaid, ja seda tänu kolhoosnike kangelaslikule võitlusele kõigil rinnetel: kolhoosipõllul, sigalas ja loomalaudas.
Seltsimehed! Kolhoosi aruandekoosolekul võeti vastu konkreetne otsus esinenud puuduste kõrvaldamiseks ning töö edasiseks parandamiseks, et saavutada veelgi suuremaid töönäitajaid. Tööle seltsimehed! Loovalt ja entusiastlikult! Võitlus jätkub laial rindel! Täna tuleb teha rohkem kui eile, homme rohkem kui täna!” (Kolhoosi esimehe sõnavõttu tervitati marulise aplausiga.)
Esimees polnud veel jõudnud oma sõnavõttu lõpetada, kui lava taga hakkasid kolisema klaasid ja pudelid, sekka ka üksildane alumiiniumtaldriku tuhm kolksatus ja noa külm heli – kaeti lauda tähtsamatele külalistele. Lauale laoti kohalikud looduseannid: hapukapsas, soolakurk, kuivatatud vobla ja kartulisamagon. Esimees oli lasknud veristada oina, et pakkuda külalistele siinkandis uudset hõrgutist – šašlõkki.
Lava tagant ilmus välja kultorg, kes oli õige aja maha maganud, ja keerutas kiirustades grammofonivänta. Kostis jällegi ebamäärane kahin, ja seejärel Nõukogude Liidu hümn.
Pidulikule aktusele järgnes isetegevus. Saali lavale astus viieteistkümneaastane Liina. Ta seis laval oma päevinäinud lubjaviltides ja õhukeses sitskleidis. Liina kõigutas ennast sitsikleidi lehvides laulu rütmis ja laulis maheda, meeliülendava häälega rahvalikku laulu. Teda saatis venelasest karmoškamees, kes üritas trillerite ja mitmete viguritega ühtlaselt voolavad laulu muuta veidike venepärasemaks.

On saatus kaugele mind ära viinud
ja maha jäänud kallis koduke,
kus lapsepõlves ringi olen jooksnud
ma üle nurme üle aasade.

Need haljad põllud kuldsed rukkiväljad
ei unune mul meelest iialgi,
ma kuulen kuidas kohisevad metsad
nad kutsuvad mind koju tagasi.

Mu armsam minust kaugele on jäänud
kes vallutas kord minu südame
ei tea kas säravad veel tema silmad
kui jõuan ükskord koju tagasi.

Nii tasa kohisevad kevadtuuled
nii tasa tuksumas on kalli rind,
ja ainult talle sosistavad huuled
nad küsivad – kas armastad sa mind.

Nüüd rändan üksi võõrsil laias ilmas
ja sünges pilves tihti päikene,
kuid kodukoht mul ikka vaimusilmas
ei lapsepõli meelest unune.

Laulja sai südamliku aplausi osaliseks. Saal plaksutas pikalt ja tuliselt, nõudes kordamist, paljud pühkisid pisara…
Möödusid päevad. Kirjavahetus kodumaaga oli nüüd juba vabam, iga kuu võis kirjutada kirja. Vabarna Ilse oli kirjavahetuses naabertalu perenaise Anettega. Midagi rõõmustavat ei olnud ka Anette kirjades – kolhoosielu vireles ka neil, töötasu ei makstud ja töö kolhoosis vindus iga kandi pealt. Põlsu Liine ja Vabarna Ilse said teada, et nende taluhooned lagunesid, aknad elumajal olid sisse pekstud, uksed eest kangutatud.
1955.aasta detsembri algul kutsuti naised “Stalini tee” kolhoosi kontorisse, komandandi juurde, kus toimusid naiste igakuised märkimised. Neile kõigile anti käsk kirjutada oma elulookirjeldused – et kella viieks olgu kõigil toodud!
23.veebruaril 1956 kutsuti naised uuesti kolhoosi kontorisse komandandi juurde, teatati, et olete vabad ja anti passid. Naised jäid tummaks, sõnu ei leidunud, et seda kõike uskuda.
Paar nädalat toimetati veel kolhoosis. Asjad korjati vaikselt kokku, neid polnud ju palju, jäeti jumalaga nendega, kel tuli veel Siberisse jääda. Käidi surnuaial, jäeti jumalaga ka nendega, kes jäid igaveseks Siberi mulda.
Üks karm elulõik jäi küüditatud naistel seljataha. Nad küpsetasid enne teeleasumist veel viimase ahjutäie leiba. See leib oli ette nähtud pika tagasitee jaoks. Kui on leib, siis nälga ei jää, vett ehk saab ikka kusagilt.
Kolhoosist anti veoauto. Põlsu Liine, Vahtra Teele ja tema tütar Endla ning Vabarna Ilse ja juba üsna suured tüdrukud Liina ja Liisi viidi Novosibirski raudteejaama. Naised ostsid piletid, aga Moskva poole väljuv rong oli nii täis, et nad ei mahtunud peale. Oodati kolm päeva jaamas, koos paljude teiste, asumiselt vabaks saanutega; siis jaamaülem viimaks halastas, haakis ešeloni juurde loomavaguni ja pani reisijad koos kompsude ja kottidega sellesse, enamusele reisijatele üsna tuttavasse vagunisse. Küll oli seal palju rahvast… Aga vaatamata sellele, istudes ilma saatjateta loomavagunis kompsude otsas, mõisteti – seekord sõidab rong kodumaa poole.
Olles terve päeva sõitnud, rong ühes väikeses jaamas peatus. Selgus, et õnnetu loomavagun on katki ja edasi sõita ei saa. Seekord oli jaamaülem asjalikum ja paigutas osa loomavaguni reisijaid sõjaväeešeloni vagunisse; sinna sattusid ka Põlsu Liine, Teele tütar Endlaga ja Ilse oma tütardega. Naised istusid mõtetes, peas vagunirataste monotoonne kolksumine; viieaastane Endla tukkus, aga Liisi ja Liina mängisid sõduritega kaarte, kuni rong jõudis Moskvasse. Seal said “rändurid” edasi juba kodumaale sõitvale rongile. Pihkvas tuli rongi piletikontroll. Liina, juba suur tüdruk, sõitis lapsepiletiga – see oli odavam. Liina istus ema jalgade juures põrandal. Pingid olid kõik rahvast täis. Kontroll raputas Liinat mitu korda ja tugevalt, aga Liina ei teinud väljagi. Viimaks ütles üks venelanna, et las ta magab.
Seda tunnet, mis eksirändajaid valdas, kui rong ületas Vene piiri ja kodumaa taevas sinetas, on raske sõnadesse panna. Äkki laskus Liinele, Teelele ja Ilsele üle paljude aastate jälle rahu hinge. Aga kas nende südameid täitis õnnetunne? Kodumaad rõhus endiselt punarežiimi ike, õitsvad talud olid hävitatud; vanaema Loreida ja Manni püsitütar surid loomavagunis; Teele, soovides päästa oma alaealisi poisse Heinot ja Antsu loomavagunis suremisest, saatis nad kerjama Venemaa kolkas; Manni surm, Ilse alaealiste tütarde kannatused, poeg Jüri ja abikaasa Villemi vendade Vidriku ja Villemi hukkumine metsavendadena, Manni poiste Märdi ja Karli vägivaldne välja kiskumine kodupaigast ja kõigi naiste Venemaa vangilaagrite mülkasse kadunud mehed… Need olid naistele kommunistliku režiimi poolt tekitatud hingehaavad, nii sügavad ja kohutavad, et ei paranenud iialgi…
Pärast aastaid kestnud kannatusi, olid naised tagasi kodumaal. Aga kuidas alustada uut elu, oli teadmata. Meestest polnud midagi teada. Ei teatud, kas nad on elus või surnud, igatahes naabrinaine Anette oli Ilsele kirjutanud, et mitte ükski vangistatud peremees koju tagasi ei pöördunud. Samuti oli Anette andnud teada, et ehk leiavad naised töö mingi tehases või vabrikus, saavad koha ühiselamus, aga armetusse kolhoosi, oma kodupaika, pole mõtet tagasi pöörduda – ees ootab samasugune sunnitöö nagu Siberiski.
Pärast Siberit pööras elu Liinale oma õnnelikuma palge. Ta töötas tarbijate kooperatiivi kaupluses müüjana, lõpetas õhtuste õpingutega kunstikooli ning abiellus kunstikooli sama kursuse noormehega. Pärast kunstikooli asus tööle kohalikku tarbijate kooperatiivi kunstnikuna. Maalis vaateakendele kauneid singitükke ja vorstilõike, kuigi poeletid olid üsna tühjad. Siiski, Liina töö ei piirdunud mitte ainult singitükkide ja vorstilõikude maalimisega vaateakendele. Eales poleks ta osanud Siberis arvata, et kunagi tuleb tal maalida punastele riidetükkidele kommunistlikku parteid ülistavaid loosungeid. Samas, elu tahtis elamist, lapsed kasvatamist ja koolitamist, ja Liina maalis kõike, mis talle ülesandeks tehti. Aga hingele ja südamele meelepärasem oli siiski maastikumaal, millega ta tegeles vaba ajal ja osales isegi kohalikel näitustel. Liina üritas astuda Kunstiinstituuti, aga temale, vangilaagris surnud „rahvavaenlase“ tütrele ja Siberisse küüditatule, jäid Kunstiinstituudi uksed suletuks.
Vanemaks saades tekkisid Liinal tervisemured, rängad siberiaastad olid jätnud oma jälje. Aga pere aitas teda igati; jah, ka ratastoolis võis nautida kaunist vanadust, lapsed ja lapselapsed ei lasknud tunda üksindust ja kurbust.

Kaheksas peatükk.
Leningradi blokaad. Vanadekodu elanik läheb vabasurma.

Hommikul, pärast jõulupidu, istus Moissei haigla terrassil. Kell oli umbes pool kümme. Järsku astus tema juurde selle piirkonna uus konstaabel: noor, suure juuksepahmagaga, ligi meeter kaheksakümnene türukumürakas.
“Tulge, mu sõber! Teeme ühe väikese eksperimendi. Plats on puhas.”
“Mille jaoks puhas?”
“Küll te varsti näete.”
Konstaabel astus rindade rappudes kindlal ja kaunil sammul trepist alla; jändrik, lühikeste jalgadega ja pikkade kätega Moissei järgnes talle justkui kuulekas ahv. Nad läksid väravani, kust viis käänuline teerada haigla tagaõue. Mõned patsiendid, kes olid käinud parajasti jalutamas, tulid neile lobisedes ja naeru kihistades vastu. Nad astusid teerajalt kõrvale, lumme, et lasta konstaabel ja Moissei mööda, seejuures olid nad arusaamisel, et tegemist on kahe armastajaga.
Haigla tagaõues ilutses silt “ERAVALDUS”. Astudes konstaabli saatel, tundus Moisseile, justkui polekski see enam tema eraomand. Konstaabel ja Moissei läksid väravast sisse. Järgmisel hetkel olid nad juba majaesisel, lumest puhastatud sillutisel. Seal polnud hingelistki. Verandauksed olid lahti ja konstaabel ja Moissei läksid sealtkaudu otse haigla teisele korrusele. Konstaabel avas ühe palati ukse, istus tühja voodi servale ja sõnas irooniliselt muiates:
“Kas nägite, mu sõber, kui lihtne see on. Mitte keegi ei näinud meie sisenemist hoonesse, ja keegi ei näe ka meie minekut. Me võiksime siin teha mida tahes, ilma et keegi meid segaks. Näiteks, võid ennast üles puua, kui sa seda soovid, või sind puuakse üles ilma, et keegi seda märkaks.”
Moissei kehitas arusaamatuses ja üsna ehmunult õlgu; talle tundus, et noor, erootilise olemisega konstaabel tegeleb mingi spirituaalse, ebamaise müstikaga.
Konstaabel sõlmis lahti oma vormipluusi nööbid, avas pluusikaeluse, tehes rindadele rohkem ruumi ja sõnas ebamäärase muigega:
“Lähme kõrvalpalatisse.”
Konstaabel avas ukse. Palati hämaras valguses rippus poodu, ta rippus peaaegu põlvili voodis, trapetsi küljes.
“Noh, mida sa ütled, Moissei?” sõnas politseinik.
Moissei jõllitas tükk aega, justkui kuutõbine, trapetsi küljes rippuvat patsienti.
“Te tahate öelda, et mina poosin?”
“Ei, aga ma tahan öelda, et me võime võõrad kõrvale jätta. Meie tulekut ju ei märganud keegi. Märkamatult majja siseneda oskavad ainult omad või need, kes on varem selles hoones viibinud. Peame otsima maja lähikondlaste hulgast.”
“Mis lähikondlased talle selles majas, võibolla ehk sotsiaaltöötaja või sugulased.”
“Just-just, seda ma mõtlesin, Moissei. Antud juhul pole tegemist mingi äraeksinud kuutõbisega, peame otsima surnu lähikondlaste hulgast.”
Konstaabel ragistas oma raadiotelefoniga, kutsudes mõrvagruppi.
Vähem kui poole tunni pärast sõitis haigla ette siniste vilkurite välkudes politseibuss. Kohale saabus mõrvagrupp. Moisseil lubati lahkuda, teda hakkas administratsiooni nimel esindama advokaat Andrei. Ehmatusega märkas Andrei, et poodu oli talle tuttav – see oli kauni, selge silmavaatega Leonida.
Seitsmekümne kaheksa aastane Leonida oli lamanud selles haiglas juba viis aastat. Ta oli voodihaige, ainult käte jõul ja trapetsi abil suutis ta ennast üles kergitada, et veidike sirutada selga ja istuda.
Leonida lamas voodis. Päevad möödusid ühetaoliselt ja mõttetult, aga süda töötas, ja surm teda endale ei tahtnud. Eriti rasked olid unetud ööd – vanas eas meenuvad millegipärast kauged, ammumöödunud sündmused, meenub lapsepõlv. Aga just lapsepõlv oli see, mida Leonida oleks tahtnud meenutada kõige vähem. Tema lapsepõlv jäi Leningradi blokaadi; ta oli blokaadi alguspäevadel saanud üheksa aastaseks, ja teist lapsepõlve polnud talle antud. Ikka ja jälle ilmutasid ennast lapsena mällu talletunud kohutavad ja armutud mälestused blokaadist: koletult külm, lumine ning näljane sõjatalv vaenlase poolt ümberpiiratud linnas.
Mälestusid tulid ikka ja alati öösel, tulid nii selgelt ja eredalt, otsekui oleks kõik toimunud ilmsi.
1941. aasta suvi oli kuum, ka sügis läks pikale. Päevad püsisid päikeselised ja miski ei ennustanud eesootavat hirmsat häda. Raadioteated võtsid täiskasvanuid küll tõsiseks, kuid hirmu veel ei tuntud. Minsk, Novgorod ja Pihkva olid vaenlase käes, aga inimestele sisendati: “Meie võitlus on õiglane, meie võidame!”
Leonida elas ema ja temast kolm aastat noorema vennaga Obvodnõi kanali lähedal kuuekorruselise maja kolmandal korrusel kommunaalkorteris; see tähendab, et köök, vannituba ja WC oli üks mitme pere peale. Isa, punaarmee leitnant, oli oma rühmaga läinud Leningradi kaitsel sakslaste positsioonide luurele ja jäänud kadunuks sõja esimestel kuudel.
1941. aasta 8. september jäi Leonidale mällu Badajevski ladude pommitamisega. Blokaadirõngas oli kaks päeva tagasi sulgunud. Siis juba teadsid õues mängivad lapsed rääkida, et pommitatakse Petrogradi linnaosa, kus olid põlema süttinud ameerika mäed ning surma oli saanud ka üks elevant. Selle tunnistajaks Leonida ei olnud, seevastu kaheksas september jäi meelde kogu eluks.
Päev oli päikeseline, taevas selge. Pool kuus õhtul, kui Leonida pesi põrandat, kuulis ta järsku kohutavat mürinat. Ta jooksin akna juurde – kolmanda korruse aknad avanesid tänavale – ja nägi tervet armaadat lennukeid. Lennukid lendasid madalalt, aeglaselt. Neid oli tohutult, nende sabadel ja tiibadel võis näha musti riste ja haakriste. Sakslased lendasid nagu paraadil, peaaegu ligi maad. Linna kaitseks polnud näha ainsatki lennukit, ei ainsatki lasku.
Leonida haaras venna kaasa ja tormas kabuhirmus majast välja, varjendi poole. Kui ta tänavale jõudis, siis nägi, et lennukid laskusid veelgi madalamale ja lendasid piki tänavat üle Obvodnõi kanali Badajevski ladude poole. Seal sadasid lennukitelt alla konteinerid, mille luukidest paiskusid enne kokkupuudet maaga välja süütepommid ja langesid Badajevski ladudele, kus hoiti tohututes kogustes toiduaineid. Pomme oli nii palju, et eemalt paistis, nagu oleks seal hiiglaslik parv rasvaseid musti kärbseid. Varjendisse jõudnud, tuli Leonidale meelde, et ta oli toidukaardid koju unustanud. Ta pöördus tagasi, et need ära tuua. Toas tundus, nagu oleks saabunud öö. Leonida võtis kapisahtlist kaardid ja jooksis välja. Jõudnud taas tänavale, ei tundnud ta tänavat ära – ümberringi oli täielik pimedus, õhk oli süsimust oranžika helgiga. Obvodnõi kanali tagant tõusis musta suitsu ja tulepahvakuid. Seal põles Leningradi toidutagavara: leib, suhkur, või ja teised toiduained. See oli keskladu ja peaaegu ainus kogu linna peale. Korraga hävines tuhandeid tonne jahu ja suhkrut. Suhkur imbus pinnasesse, hiljem käisid inimesed seda sealt toomas, panid kodus vette, lasid settida, kuumutasid ja jõid nagu teed, magusat teed. Aga ladu oli hävitatud, ees ootas kohutav nälg.
Õhuhäiret seekord välja ei kuulutatudki, rohkem Saksa lennukeid näha ei olnud. Pärast seda hakati linna pommitama mitu korda päevas. Oli päevi, mil häire kuulutati välja kaheksateist korda ööpäevas – ühed lennukid jõudsid pommilasti vaevalt maha heita ja ära lennata, kui juba tulid uued. Pommitati nii, et tervelt kaks kvartalit Klinski prospektist Obvodnõi kanalini oli maatasa tehtud.
Kirovi tehasest eesliinini oli ainult neli kilomeetrit, Narva väravad olid piiriks ja sealt pääses läbi vaid eriloaga. Vaatamata kõigele jätkus Kirovi tehases töö. Seal remontisid naised, vanurid ja noorukid tanke ja muud sõjatehnikat.
Septembri keskpaiku viidi sisse toidukaardid. Suleti sööklad ja restoranid. Tegevust jätkasid ainult tehaste töölissööklad, kus anti sooja suppi range nimekirja alusel. Iga päevaga muutus supileem aina lahjemaks ja lahjemaks, liha ja rasvained selles peaaegu puudusid.
Piiramisrõngasse jäänud linnalähedaste kolhooside kariloomad tapeti ja anti Leningadi lihakombinaatidele ümbertöötlemiseks. Loomasöödaks ettenähtud vili jahvatati jahuks ja seda kasutati rukijahule lisamiseks. Haiglates viibivatele inimestele, samuti lastekodu lastele toidukaarte ei antud, nad said ettenähtud pajuki oma asukohas. Inimeste meeleolu langes. Blokaadilinnast väljasaadetavaid kirju kontrollis sõjaväetsensuur; kõik kirjad, mis sisaldasid negatiivseid meeleolusid, hävitati.
Inimesed hakkasid üles paistetama, kuna sõid sinepist tehtud pannkooke. Linnaelanikud kolasid mööda prügimägesid ja korjasid üles kõik, mis vähegi kõlbas hamba alla panna: mädanenud juurviljad ja kapsalehed, veel enne blokaadi prügimäele sattunud hallitanud leivatükid. Kui tänaval hobusemehe nälginud hobune ree ees maha kukkus, tormasid nugade ja kirvestega ligi näljast hullunud inimesed ja hakkasid hobuselt lõikama lihatükke veel enne, kui see oli päriselt hinge heitnud. Aga paari kuu pärast, 1941. aasta detsembris, algas tõeline nälg. Kõigepealt, detsembris ja jaanuaris, hakkasid linnas surema mehed; märtsis surid juba lapsed ja naised, suremine oli massiline. Tänavad oli laipu täis. Kui Leonida läks emaga leiva järele, ei olnud emal jõudu inimestest üle astuda, nad pidid kogu aeg ringe tegema. Kes elas kevadeni, see ei surnud; siis tärkas rohi, sealt sai vitamiine.
Kõige raskem oligi Leningradi elanikele esimene talv. Veevärk, kanalisatsioon ja küttesüsteem ei töötanud. Vett ammutasid inimesed Neeva jõe jäässe raiutud aukudest. Tubade kütteks paigutati korterisse raudvaatidest meisterdatud ajutised küttekehad, niinimetatud buržuikad; köeti millega juhtus, ka mööbel läks soojasaamiseks, aga ikka olid toad kõledad ja külmad. Emad õmblesid lastele vatitekkidest puhvaikasid.
Leivakaardiga sai tööl käiv täiskasvanu blokaadi ajal Leningradis kakssada viiskümmend grammi leiba päevas. Teenistujate, ülalpeetavate ja kuni kaheteistaastaste laste päevane leivaports oli sadakakskümmend viis grammi ehk laias laastus viil leiba, mis rohkete lisandite tõttu nägi välja nagu savitükk ja maitses kui seep. Leonida ema keetis lastele tapeediliimist ja kummiliimist körti, kuhu pudistas leiba sisse. Kusagilt sai ta hobuste sööki, millest tegi kooki.
Esimesena suri nälga Leonida väike, kuueaastane vend. Ta suri 1942. aasta väga külma talve lõpus. Ema istus oma pojakese kõrval voodiserval, pisaraist kuivad silmad pärani, võimetuna midagi ette võtma. Leonida mässis oma väikese vennakese teki sisse. Tema matmiseks polnud emal jõudu, ja ta andis korterinaabrile oma leivaportsu, et naaber surnu ära viiks. Naaber, ligi kuuekümneaastane meesterahvas, sõjatehase tööline, võttis laibaraasukese kaenla alla ja väljus. Leonida kuulas südame põksudes, kuidas ta mööda trepiastmeid alla astus; sammud üha kaugenesid ja jäid vaiksemaks, kuni kustusid hoopiski. Tema väike vennake oli lahkunud… Kuhu ta viidi, seda ei saanudki Leonida teada.
Leonida majas elasid kommunaalkorterites suured pered; üheealisi oli palju, ikka ja jälle kutsuti Leonida ema naabrite juurde: vaata, Veerake sureb, ei räägi enam … Nälga suri kogu trepikoda. Naaberkorteris elas naine kahe väikese lapsega. Ta ei kannatanud näljapiina välja ja tappis enda ja oma kaks väikest last ära. Naabrinaine küttis ahju, pani siibri enne õiget aega kinni, heitis koos lastega voodisse ja ving võttis nad ära.
Karjuvalt tühja kõhu kõrval harjusid Neevalinna lapsed pommitamisega ning teadsid täpselt, millisel tänavapoolel on ohutum käia, vältimaks Saksa haubitsate tuld. Sihikul olid hospidalid, vaksalid, kasarmud, väljakud. Majadele kinnitati tahvlid kirjaga “Kodanikud, suurtükitule ajal on see tänavapool rohkem ohus”.
Lapsed tundsid lennukeid hääle järgi, eristasid, kas pea kohale on oodata Henkeleid või Messerschmidte, ja oskasid arvestada, kui kaugele üks või teine pomm kukkus. Teismelised pidasid valvet pööningutel, jälgisid, kuhu kukuvad fugasspommid, ja pidid need kohe kustutama kas märgade linade või liivaga.
Mida aeg edasi, seda karmimaks elu läks. Elektrit ei olnud, veetorustikud olid rivist väljas, kütet ei olnud, ühistransport ei töötanud, koolimajad olid muudetud hospidaliks.
Detsembrist 1941 kuni veebruarini 1942 sai kaardiga vaid leiba. Blokaadileib meenutas oma koostiselt ja välimuselt savi, aga seegi pisuke – sadakakskümmend viis grammi päevas lapse kohta – oli vaja teha tükikesteks nii, et jätkuks terve päeva peale.
Leonida ema töötas Skorohodi saapavabrikus, selle laos oli virnade viisi töödeldud naturaalset nahka, seda jagati töölistele nagu preemiaks. Ema tükeldas kodus nahad ära, leotas, keetis, praadis kastoorõliga ja söödi. Peagi hakati kaardileivasse jahvatama puuokkaid, et nendes sisalduvad vitamiinid näljast nõrku kosutaksid. Enam polnud näha koeri-kasse ega lennanud tuvisid, sest need olid ära söödud. Linna tekkisid tohutud rottide hordid. Kõige rohkem kannatatusi tekitasid rotid lastele ja näljast nõrkenud vanuritele. Rotid leidsid üles ja hävitasid iga toiduraasukese, lisaks sellele suurendasid katkuohtu. Rotte püüti, neid üritati ka mürgitada, kuid müritamine lõpetati peagi, sest inimesed olid hakanud rotte sööma ja tekkis oht saada mürgitus. Lõpuks kasutasid sanitaararstid tuntud võtet: kinni püütud rotid nakatati rotitüüfusesse, mis on ohtlik ainult loomadele, ja lasti nakatanud rotid tagasi rottide asupaika.
Suurim defitsiit oli mööbliliim ja jahust valmistatud tapeediliim, mida samuti toiduks tarvitati. Ema ei rääkinud, aga ometigi polnud ka lastele saladus see, et lumme lebama jäänud laipadelt võeti kehakatteid ja lõigati pehmemaid kehaosi. Nälg oli see, mis surus alla kaastunde ja mille varju jäi hirmutunne üksteisele järgnevate pommirünnakute all.
1942. aasta 25. märtsil võttis Leningradi linna täitevkomitee vastu otsuse mobiliseerida vähegi elujõulised inimesed linna õuesid, väljakuid ja Neeva kaldapealseid puhastama; kevad ligines ja oli karta epideemiate puhkemist.
Blokaadist vaevatud elanikud asusid linna puhastama lumevallidest, jääst, mustusest ja laipadest. Majade vahel sõitsid suured veoautod. Surnumatjate brigaadid korjasid hoovidest laipu kokku ja loopisid need kastidesse. Lisaks välitöödele käisid surnumatjad majast majja, korterist korterisse ja heitsid akendest alla korteritesse vedelema jäänud, külmunud laibad. Paljud olid näljast nõrkenud, ei jaksanud enam normileiva järele minna ja surid oma toas, hoides leivakaarti krampitõmbunud käes.
Leonida ema ei elanud 1942. aasta kevadeni. Märtsis oli ta nagu luu ja nahk. Ta enam oma leivapajukit ei söönud, andis selle Leonidale, seejuures sõnas pisarais silmil:
„Kullake, pea kevadeni vastu. Siis tärkavad esimesed magusad rohulibled, puudel puhkevad pungad, söö neid, ja sa jääd ellu. Sul on veel ees pikk ja kaunis elu.“
Ema lebas nädala jagu päevi kerratõmbunult külmas toas vatiteki all, kuni kustus vaikselt.

Leonida virgus mälestustest. Oli kesköö. Haigla keldrikorruselt kostis mingi müra: räige muusika segamine kisa ja käraga. Seejärel paukusid teise korruse koridori uksed, kostsid naerupahvakud ja jalgade müdin.
„Jälle Moissei poisid pidutsevad,“ mõtles Leonida nördimusega. „Ei lase vanuritel ka rahus surra.“
Moissei, kuigi tundis alatist puudust haigekassa rahadest, oli siiski parandanud haigla materiaalset baasi. Keldrikorrusele, milles asus bassein suurusega kolm korda neli meetrit, ja kus varem olid paiknenud taastusravi kabinetid koos mudavannidega, oli ta lasknud ehitada sauna. See oli, niiöelda, perekondlik saun; haigla töötajatele oli sinna ligipääs suletud.
Moisseid pojad, kolm suurt mehejõmmi, pidutsesid saunas vähemalt korra nädalas. Tellisid pealinnast kohale tüdrukuid, niinimetatud massööre, ja trallitasid kuni koiduni. Nautisid saunamõnusid, kargasid koos alasti tüdrukutega basseini – nii hea on olla peaarsti poeg! Vahepeal rüübati õlut, sauna eesruumi seinal paiknevast baarikapist oli lauale asetatud ka konjakipudel. Moissei, olles hoolitsev isa, täiendas baari järjekindlalt, et poegadel ei tuleks baariust avades pettuda. Saunapeo tõmbenumber kandis nimetust – neeger. Moissei pojad ja alasti tüdrukud määrisid ennast keldriruumi nurgas vedeleva ravimudaga üleni mustaks, ainult valged silmamunad välkusid mudasest näost, ja hakkasid jooksma mööda haigla koridore, ehmatades öösel valves olevaid hooldajaid ja medõdesid.
Koidikul saabus haiglasse vaikus ja Leonida silme ette kerkisid uuesti mälestused kaugest lapsepõlvest.
1942. aasta aprillis, jäätee viimastel päevadel, kui kevadist trassi kattis juba paks veekiht, viidi Leonida koos paljude teiste lastega blokaadirõngast välja. Teekonda alustati öösel. Autod sõitsid väikese kiirusega ja tuledeta. Saksa vägede lennukid pommitasid jääd, lendasid piki jäätrassi ja valasid kuulipildujast üle kõik, mis lumisel jääl näha oli. Kolonn peatati ja autokastis istunud lastele anti korraldus maha hüpata ja minna trassist eemale. Lapsed jooksid jäätrassist eemale, istusid jääle ning varjasid end valgete linade all, et jääda lenduritele märkamatuks. Lisaks lennukitele tulistasid sakslased jääteed suurtükkidest. Paljud veokid lastega said pihta ja vajusid läbi jää. Leonidal kumises kõrvus siiani jääaugus uppuvate laste hädakisa: „Ema, emaa…, emaaa…!“ Lapsed hüüdsid appi ema, ikka ema, kes oli olnud alati lähedal ja hoolitsev. Nüüd lamas nälga surnud ema tühjas, jääkülmas Leningradi korteris.
Jääle märgiti uus tee ja sõit läks edasi. Olid veel mõned peatused, mille ajal ehitati puruks pommitatud jääteele sillad. Veoauto, mille veokastis koos teiste lastega istus Leonida, jõudis tervena Laadoga teisele kaldale. Lapsed paigutati lastekodusse.
Sõda võttis Leonidalt lapsepõlve, võttis venna, võttis isa ja ema, ka haridustee jäi lühikeseks. Leonida lõpetas seitsmeklassilise kooli ja asus tööle jõusöödatehasesse; seisis aastakümneid jahutolmuses veskis ja sättis kotte veskiluugi alla. Koti täis saanud, upitas selle vagonetti. Sinna õblukese naisterahva tervis jäigi, lisaks Leningradi blokaad. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jõusöödatehas erastati ja peagi lasti pankrotti. Seejärel oli Leonida mõned aastat töötu, vireles juhutöödest, kuni hakkas saama pensioni, millega vaevalt tuli ots otsaga kokku. Leonida abikaasa, samuti blokaadnik ja lastekodulaps, oli surnud juba aastaid tagasi. Ja alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist sai Leonida isa kohta teada kogu tõe, kohutava tõe – isa suri Venemaa vangilaagris kui kodumaa reetur.
Leonida isa, punaarmee luurerühma leitnant, suundus 1941. aasta novembriööl läbi paksu lume luurele, et teha kindlaks sakslaste eelpostide asukohad. Öö oli külm ja pilvine. Ootamatult taevas selgines, täiskuu valgustas lagedat lumevälja. Luurajad tardusid paigale ja silmitsesid ümbrust. Midagi kahtlast märkamata, liikusid nad hanereas edasi. Ootamatult avati luurajate pihta automaadituli ja heideti granaate. Leonida isa, rühmakomandör, sai haavata ja granaadi lõhkemisest kaotas teadvuse. Uuesti teadvusele tulles mõistis, et on langenud vangi, viibib saksa välihospitalis. Sakslased olid sõja algul üsna leebed, täitsid sõjapidamise reegleid ja ravisid ka venelastest sõjavange. Olles enam-vähem paranenud, viidi Leonida isa Saksmaale sunnitöölaagrisse, mille juures paiknes maa-alune tehas. Selles valmistati mingeid lennukite tagavaraosasid; seal töötasid treialid, lukksepad ja teised oskustöölised, seetõttu oli ka nende toit ja elamistingimused veidi paremad, kui lihttöölistest sõjavangidel.
Leonida isa jäi Saksa vangilaagris ellu. 1945.aasta aprillis tungisid Nõukogude väed laagrisse; nälginud ja räbalais vangid võtsid neid vastu rõõmuhõisetega, aga vange ei vabastatud. Sakslastest tunnimehed olid põgenenud ja need asendati punaarmeelastest tunnimeestega. Kõik sõjavangid läbisid filtreerimiskomisjoni – ohvitseridele pandi süüks vangi langemist; nad oleks pidanud ennast maha laskma, mitte määrima nõukogude ohvitseri au ja ennast vangi andma. Stalini ukaasi järgi loeti ohvitseri vangi langemist kodumaa reetmiseks. Leonida isa selgitusi, et ta oli vangi võtmise hetkel teadvuseta olekus, arvesse ei võetud. Õnneks olid ka julgeoleku- ja kohtuorganid pärast võidukat sõja lõppu kõrgendatud meeleolus – Leonida isa surmaotsust ei saanud, talle mõisteti kümme aastat sunnitööd Vorkuta söekaevanduses. Kõigest kaks aastat suutis ta näljast nõrkenenuna rügada kaksteist tundi ööpäevas külmas ja märjas Vorkuta söekaevanduses, siis varises ta kokku ja suri. Tema kohta ei antud välja mitte mingisugust rehabiliteerimisdokumenti.

Seitsmekümne kaheksa aasta vanune Leonida, kauni silmavaate ja selge mõistusega naine, lamas õendushaigla palatis ja pigistas peos mälestusmedalit “65 aastat täielikust Leningradi vabastamisest fašistlikust blokaadist”. Aumärgi esiküljel ilutses Peeter-Pauli kindluse siluett koos aastaarvudega 1941-1944. Leonida oli aastaid lamanud niiviisi, peos mälestusmedal. Üle kahe nädala külastas teda tütar Maria, kaasas kuueaastane poeg Dimitri. Tütre elukaaslane oli jobu ja töötu, ei suutnud elatada isegi ennast, lapse jaoks elatisraha andmisest rääkimata. Leonida väike pension kattis vaevalt poole tasulise hooldushaigla kuutasust, ülejäänud summa, nelisada eurot, maksis tütar juurde. Tütar rabeles tööd teha mitmel töökohal, saades siin ja seal riigi poolt kehtestatud miiniumpalka. Riik, määrates palga alammääraks veidi üle neljasaja euro kuus, tahab, et inimene sellest rahast elataks ära iseennast, kasvataks ja koolitaks oma lapsed ja maksaks ka oma isa või ema hooldushaigla või hooldekodu kulud. Riik võib oma otsustes olla ülimalt küüniline.
Tütar, väsinud ja tüdinenud ilme näol, istus kurvalt ema voodiäärel; mõnikord hoidus emale silma vaatamast. Asetas vaikides ema rinnale kaasa võetud banaani või apelsiini. Leonida võttis banaani vastu ja ulatas selle tütrepojale. Dimitri naeratas heameelest ja asus koheselt banaani koorima. Murdis banaani pooleks ja ulatas tükikese vanaemale. Olles kümmekond minutit ema voodiäärel istunud, Maria lahkus. Väike Dimitri veel lehvitas vanaemale uksevahelt, ja siis olid nad läinud.
Jälle lamas Leonida voodis, hinges valu ja üksindus, peas kurvad mõtted. Tütar Maria kurnab ennast, töötades hommikust õhtuni mitmel töökohal, ja makstes saadud palgast ema hooldushaigla kuutasud. Tütrel puudub oma, inimväärne elu, ta elab selleks, et ema oleks hooldatud, toidetud. Aga praegu on ju maailm lahti, nii paljud käivad reisimas, lendavad Kanaari saartele, Madeirale, Taisse; reisivad, lapsed käekõrval.
Leonidale meenus jällegi ema surm blokaadirõngas Leningradis. 1942. aasta märtsis oli ta nagu luu ja nahk. Ema enam oma leivapajukit ei söönud, andis selle Leonidale, seejuures sõnas pisarais silmil: „Kullake, pea kevadeni vastu. Siis tärkavad esimesed magusad rohulibled, puudel puhkevad pungad, söö neid, ja sa jääd ellu. Sul on veel ees pikk ja kaunis elu.“
Nüüd, aastakümneid hiljem, ohkas haigevoodis lamav Leonida raskelt – ema andis oma väikese, armetu, seebimaitselise leivatükikese talle, tütrele, lootuses, et see aitab tütrel kevadeni vastu pidada, ise aga suri nälga. Aga mida teeb Leonida ise, nüüd, praegu – ta on pannud oma tütre olukorda, kus see on sunnitud andma oma viimase palukese temale, seitsmekümne kaheksa aasta vanusele voodihaigele.
Palatis oli hämar, ainult kuu valgustas kardinate vahelt voodeid. Haiged kõrvalvoodites magasid, kuulda oli nende vaikset, rahulikku hingamist. Leonida sirutas käe välja, haaras voodi kohal rippuvast trapetsist ja vinnas ennast üles. Seejärel sidus nöörijupi trapetsi külge, asetas silmuse kaela, laskus põlvili ja vajus trapetsile rippu…

Üheksas peatükk.
Advokaadi armastusse tekivad mõrad. Linnavalitsus asub looma Tervisekeskust. Advokaat ja haigla boss joovad konjakit ja arendavad filosoofilist vestlust.

Anne käis enne Andrei juurde tulekut alati haigete palatid läbi. Andrei heitis end privaatpalati laia voodisse ja ootas kannatamatult Annet. Viimaks, kui kõik olid haiglas magama jäänud ja Anne oli kindel, et keegi ei kutsu teda enam, tuli ta Andrei juurde. Erinevalt varasematest kordadest oli Anne seekord hajevil ja sõnakehv, ei kippunud õrnutsema ja Andreid üles kütma. Ta istus voodi servale, langetas oma paksud juuksed Andrei näole ja sõnas:
“Andrei, kas sa andestad mulle, et ma sind ülikooliajal reetsin? Ka sa suudad andestada?”
Andrei vaikis.
“Ütle mulle!”
“Jah,” sõnas Andrei vaikselt.
“Ei, Andrei, sinu vastus on kõhklev. Kui ma oma mehest ära lahutan ja me abielluksime, kas sa jääd mind sama palavalt armastama, ka sa ei hakka mulle ette heitma seda, mis juhtus aastaid tagasi?”
“Mis juhtus?”
“Juhtus see, et ma reetsin sind. Kas sa suudad andesta ja unustada?”
Andrei ei vastanud. Põimis käed ümber Anne kaela ja peitis näo tema paksudesse kohevatesse juustesse. Ta ei tahtnud, et Anne näeks tema pisaraid. Pärast pikka vaikimist lusus Andrei Anne juuste seest:
”Meid oli siis ainult kaks terve maailma vastu. Meie vahele tuli kolmas ja maailm neelas meid.”
“Ei ei, kallis, nüüd ei ole meie vahel enam kolmandat. Kui soovid, ma tulen mehe juurest tulema, päriselt, ja läheme kuhugi ära.”
“Kuhu me minna võiksime?”
“Minul on ükskõik. Kuhu sina tahad. Lähme sinna, kus meid ei tunta.”
“Sul on ükskõik, kuhu me läheme?”
“Täiesti. Mulle meeldib igal pool.” Anne suudles Andreid põsele, ja sõnas ebalevalt:
“Andrei! Ma olen sulle hea, sest olen sinu armuke, aga kui abiellun sinuga, kas suudad mind võtta sama heana, kas suudad?
“Anne, sa oled kuidagi pingul ja hajevil, sa tahaksid kuhugu põgeneda, kelle ja mille eest? Mis viga on, Anne?”
“Mitte midagi. Mitte midagi pole viga.”
“On küll.”
“Ei ole. Ausalt ei ole.”
“Ma tean, et on. Räägi kallis. Sa võid mulle ometi rääkida.”
“Mitte midagi ei ole.”
“Räägi.”
“Ei taha. Ma kardan, ma kardan, et teen sinu õnnetuks või sa hakkad muretsema.”
“Ei hakka.”
“Oled sa kindel? Mina ei muretse, aga ma kardan, et sina hakkad.”
“Kui sina ei muretse, siis ei hakka ka mina.”
“Ma ei taha rääkda.”
“Räägi.”
“Kas ma pean?”
“Jah.”
“Ma saan lapse, kallis. Peaaegu kolm kuud on möödas. Ega sa ei hakka muretsema, ega ju? Palun, palun ära hakka. Ei tohi muretseda.”
“Hea küll.”
“Kas kõik on korras?”
“Loomulikult.”
“Mina ei muretse.”
“Ma olen ainult sinu pärst mures.”
“Seda ma kartsingi. Just seda ei tohi sa olla. Lapsi sünnib kogu aeg. Igaühel on lapsed. See on täiesti loomulik asi.”
“Aga sul on ju mees, ametlik mees!”
“Me oleme olnud ligi viis aastat abielus, aga ei midagi. Lapsed sünnvad ju armastusest!”
“Jah, aga nüüd?”
“Nüüd olen ma rase mehest, keda ma armastan.”
“Anne! Sa oled selge ime.”
“Ei, ei ole. Aga sina ei tohi lasta ennast häirida, kallis. Ma katsusin nii teha, et sul ei oleks minust tüli. Kui sain teada, et olen rase, käisin mehe juures, ja nüüd arvab ta igal juhul, et tegemist on tema lapsega. Ole mureta kallis, see nohik on ainult õnnelik, et saab lapse, rohkem teda ei huvita, teda huvitab ainult karjäär.”
Andrei tundis, kuidas tal südame all külmaks läks – Anne käis vahepeal oma seadusliku mehega magamas, et põjendada oma rasedust!
“Tahaksid sa midagi juua, kallis? Ma tean, juba klaasist veinist läheb sul tuju heaks.”
“Ei taha. Mul on väga hea tuju. Ja sina oled selge ime.”
Andrei ja Anne olid tükk aega täiesti vaiksed ega rääkinud midagi. Siis heitsid nad magama, teineteisele õrnusi ütlemata.
Hommikul istus Anne voodiserval ja Andrei pilk püsis kogu aeg temal, aga nad ei puudutanud teineteist. Nende vahele oli tekkinud nagu mingi sein, nagu oleks keegi kolmas tuppa tulnud ja nad eraldanud. Siis sirutas Anne käe ja võttis Andrei pihu enda kätte.
“Ega sa pahane ei ole, kallis?”
“Ei.”
“Ja sellist tunnet ei ole, nagu oleksid sa lõksu langenud?”
“Võib-olla väheke. Aga mitte sinu tõttu.”
“Aga saa aru, mul ei ole kunagi varem last olnud ja ma ei ole kunagi varem kedagi armstanud; olen armastanud ainult sind, alates meie esimesest kohtumisest, meie esimesest ööst ülikooli ühiselamu toas.”
“Anna andeks.”
“Oh kallis! Tegelikult oleme mõlemd ju üks, ja kui me saame kaheks, oleme samahästi kui surnud.”
“Ei saagi.”
“Sa oled julge?”
“Me oleme mõlemad julged,” ütles Andrei. “Ja kui ma viina olen joonud, siis olen eriti julge.”
Anne astus surnud palatiperemehe kapikese juurde ja tõi Andreile konjakipudeli ning klaasi. “Joo, kallis,” ütles Anne. “Sa oled õudselt pai ja magus poiss olnud.”
Andrei tundis Anne hääles ebakõla sõnadele, justkui kurbust või kahetsust.
“Tegelikult pole nagu tahtmist.”
“Võta ikka.”
“Hea küll.” Andrei valas kolmandiku veeklaasi konjakit täis ja jõi selle ära.
“See oli kõva ports,” märkis Anne. “Aga ehk leevendab südant.”
Andrei võttis voodi kõrvalt pudeli ja valas uue portsu. Anne võttis pudeli, asetas selle kappi ja sõnas:
“Ma lähen parem ja vaatan patsiendid üle.”
“Pead sa tingimata minema.”
“Kui mitte praegu, siis hiljem.”
“Hea küll. Siis juba praegu. Ka mina pean minema.”
“Oled magusast küllastunud?”
“Anne, minul oli sinuga hea, kuid ma pean minema. Linnavolikogus on arutustel Euroopa Liidu rahadega tervisekeskuse kaasajastamise ja rajamise küsimus. Olen kutsutud volikogu istungile spetsialistina, et tutvustada vastavat sotsiaalministri määrust.”
Anne puhkes üleannetult naerma:
“Kõige parem ravim on ihast tulvil seks. Tehku parem bordell.”

* * *

Linnavolikogu liikmed oli istungitesaali pika laua taga pehmetes tugitoolides istet võtnud. Advokaat Andreile ja Taevatee haigla juhataja Mark Markovitšile ning teistele volikogu istungile kutsutud isikutele näidati koht kätte seina äärde, kõvade vineerpõhjadega toolidele. Volikogu liikmed, enamuses tublisti üle keskea mehed ja naised, istusid soliidsete ja pühalike nägudega ja vestlesid vaikselt tühjast-tähjast. Volikogu esimees vasakpoolses laua otsas sirvis tõsisel ilmel pabereid. Kõik justkui ootasid midagi. Möödus kümme minutit. Istungisaali uks avanes, sisenes abilinnapea, kes hoidis aupaklikult ust lahti. Ukse vahelt ilmus linnapea Gleb – ta noogutas tervituseks, kõigile ja mitte kellelegi personaalselt, ja sammus soliidselt kepile toetudes koosolekulaua teise otsa. Linnapea oli keskmist kasvu, kuuekümne-seitsmekümnene aastane, äsja iluoperatsiooni läbiteinud mees. Ta tumedad värvitud juuksed olid kammitud peadligi, kattes nii ära lagipeal asetseva paljandiku. Linnapea must ülikond, must lips ja valge päevasärk jätsid mulje, justkui oleks ta saabunud peielauda.
Linnapea võttis ägisedes laua taga istet ja suunas pilgu volikogu esimehele. See mõistis peremehe sõnatut käsku – alustada päevakorraga. Volikogu esimees oli tegelikult marionet, sest linnapea, omades volikogus oma toetajate rõhuvat enamust, võis iga kell ise asuda volikogu esimehe ametitoolile ja sealt jälle tagasi linnapea toolile, seejures kabinetti ja tugitooli vahetamata; mida ta ka mõnikord tegi.
Volikogu esimees, endine kompartei linnakomitee esimene sekretär, tõusis laua tagant püsti ja sõnas tähtsal, kaunil, hästi seatud häälel:
“Seltsimehed kommunistid…, ee…, lugupeetud volikogu liikmed. Päevakord ja materjalid on teile välja jagatud. Esimene päevakorrapunkt, nagu teile teada, on “Esmatasandi tervisekeskuse rajamine ja kaasajastamine.” Anname selles päevakorrapunktis sõna volikogu istungile kutsutud spetsialistile, härra …, kuidas teie nimi oligi? ahjaa, Pupko. Palun, selgitage küsimust linna volikogu liikmetele.”
Advokaat Andrei asus energiliselt rääkima, tutvustas vastavat sotsiaalministri määrust perearstide ja meditsiiniasutuste esmatasandi tervisekeskuste kaasajastamise ja rajamise kohta. Ta märkis, et Euroopa Liit on selleks otstarbeks eraldanud enam kui sada miljonit eurot, ja mis eriti tähtis – ka meie linnal on võimalus saada ligi poolteist miljonit, kui koostada vastav taotlus ja dokumendid. Siinjuures advokaat rõhutas, et nõuetekohased dokumendid on võimeline koostama ainult antud tegevusalal tegutsev konsultatsioonibüroo. Selle töö tegemiseks on vaja volikogul eraldada eelarveväliselt kümme tuhat eurot. Konsultatsioonibüroolt tuleks tellida eurorahade taotlus koos lisadega, mis sisaldavad järgmisi dokumente: investeeringute kava taotlus, tasuvus- ja teostatavusanalüüs, finantsanalüüs, esmatasandi tervisekeskuse arengukava, sõlmitud eellepingud, teenuste mahud ja personal ja andmed projekti võimalike keskkonnamõjude kohta. Advokaat rõhutas – kusjuures märgin, et mitmed kohalikud omavalitsused on juba asunud eeltoodud eurotoetuste taotlemiseks vastavaid ettevalmistusi tegema.
Advokaat, olles uuema aja mängur, sattus hoogu ja puistas erialaseid termineid justkui käisest. Volikogu liikmed, enamus kõrges vanuses endine kommunistliku partei nomenklatuur, kuulasid juhmi näoga, midagi mõistmata.
“Lugupeetud volikogu liikmed! Ma tahan rõhutada, et nimetatud Euroopa Liidu toetusmeetme eesmärk on: esmatasandi tervisekeskuste infrastruktuuri ehitamine tõmbekeskustesse, tagades kättesaadavad, jätkusuutlikud ja mitmekülgsed esmatasandi tervishoiuteenused, parandades juurdepääsu meditsiiniteenustele, vähendades seeläbi tervisealast ebavõrdsust ning edendades sotsiaalset kaasatust. Meetme raames toetatakse esmatasandi tervisekeskuse ehitamist või rekonstrueerimist. Kokku on plaanis Euroopa Liidu summadega kümne aasta jooksul ehitada või renoveerida vähemalt viiskümmend esmatasandi tervisekeskust. Sotsiaalministri määruse lisas number üks on ära toodud tõmbekeskused, on näidatud, kuhu on ettenähtud rajada piirkondliku või kohaliku staatusega tervisekeskused. Meie linna on ministri määrusega ette nähtud rajada piirkondlik tervisekeskus kohaliku haigla ja perearstide baasil. Siinjuures märgin, et meie linnas on vastav taristu ja tervisekeskus praktiliselt juba olemas Taevatee haigla näol, mille hoones üürivad ruume perearstid, samuti omab haigla laboratooriumi, röntgenikabinetti; on olemas vastavad eriarstid, samuti õendushooldus ja võimalused taastusraviks. Lisaks eelnimetatule asuvad haigla ruumides apteek, hambaravi ja proteeside teenus. Kohaliku haigla poolt on välja töötatud esialgne Tervisekeskuse arengukava projekt, mis on meie poolt linnavalitsusele esitatud. Samas, täna linnas tegutsevas Taevatee haigla tervisekeskuses on mõned murekohad, esineb mitmeid puudujääke, mis eurotoetuste kaasabil leiaksid hõlpsa lahenduse. Haigekassa poolt rahastavatest summadest ei jätku hoonete renoveerimiseks energiasäästlikkuse põhimõttel. Tervisekeskuse kaasajastamiseks eraldatavate summade raames on perearstidel võimalik oma töökohti parendada, muretseda vajalikku aparatuuri ja seadmeid. Eelnevalt tuleks nii perearstide ja ka erialaspetsialistide, päevakirurgide ja suguhaiguste arstidega sõlmida lepingud, et nad on nõus vähemalt kakskümmend aastat töötama rajatavas tervisekeskuses. Kahtlemata, tervisekeskuse rajamiseks Taevatee haigla hoones, selle ruumides, tuleb seada pikajaline kasutusõigus või hoonestusõigus linnavalitsuse kasuks, kuna eurorahade taotleja on linnavalitsus. Samuti peab elanikel olema lihtne tervisekeskusele ligi pääseda, see tähendab, et bussiliinid peaksid tervisekeskuse juurest läbi jooksma.”
Advokaat pidas lühikese pausi ja sõnas:
“Kas volikogu liikmetel on küsimusi. Võin selgitada, täiendada oma esinemist.”
Mõnda aega valitses täielik vaikus. Keegi ei osanud küsimusi esitada, sest mitte ükski volikogu liikmetest ei olnud viitsinud tutvuda kümneid lehekülgi hõlmava sotsiaalministri määrusega tervisekeskuse rajamise küsimustes. Kõik nad kuulusid vene-nõuka aegsesse nomenklatuuri, kes armastasid pikalt ja laialt sõna võtta, ilma et oleks sisuliselt asja tundnud. Olla asjatundja, polnud tähtis, tähtis oli sõna võtta, ja ikka töölisklassi huvides, nende õnne nimel.
Vaikuse katkestas linnavolikogu liige, perearst Sidorov. Ta ajas oma tüseda kogu laua tagant püsti, võttis prillid eest, et paremini näha pika laua otsas istuvat linnapead, ja sõnas:
“Meie perearstid on enamus vanuses kuuskümmend-seitsekümmend, noori arste peale ei tule. Ja milleks siia väikelinna tulla, iga aasta lahkub viissada-kuussada noort inimest, kas tööle ja elama pealinna või välismaale. Perearstide nimestikud tõmbuvad järjest koomale, kontingent väheneb, varsti on linn noortest tühi; aga, meie, vanuritest perearstid, paneme peagi hõlmad vöö vahele või kõrvad külje alla. Mis kahekümneaastastest lepingust saab siin olla juttu. Ja erialaarstid, päevakirurgid ja suguhaiguste arstid, nagu härra advokaat märkis, ka nemad on juba üsna vanad, lisaks sellele on nad gastroleerivad arstid – täna siin, homme seal, ükskord tüütab neid ära see pidev sõitmine, ja pole enam sedagi spetsialisti. Kahekümneaastased lepingud? Ja mis suguhaigustest siin rääkida, kui noori pole! Häh!” Perearst Sidorov lõi käega ja istus.
Istungisaali täitis kerge kahin; polnud aru saada, kas väljendati kiitust või laitust perearsti sõnavõtule.
Kui segav häältevada oli vaibunud, võttis sõna linnavalitsuse õigusnõunik, ebamäärases eas, enesega rahuloleva ilmega naisterahvas; ta ju ikkagi pädev isik juriidilistes küsimustes.
“Härra advokaat! Kui ma õieti aru sain, siis see euroraha läheb perearstide ja ka nendega seotud kohaliku haigla kaasajastamiseks. Aga meie perearstide osaühingud ja ka haigla on ju eraettevõtted. Eraisikud saavad raha, aga mida saab linnavalitsus?”
Üle advokaadi näo libises irooniline muie:
“Linnavalitsus, õigemini linn, saab oma elanikele, valijatele, korraliku, kaasajastatud meditsiiniteenuse. Ja see ju ongi volikogu, rahavaesindajate ülesanne – seista hea oma valijate tervise ja käekäigu eest; see pole enam mingi tühipaljas detailplaneeringutega trikitamine. Kahtlemata, postsovietlikus ühiskonnas on raske mõista asjaolu, et eraettevõtte saab toetusi Euroopa Liidu fondidest, aga Lääne-Euroopas, kus kommunismi ei ehitatud, taolisi küsimusi ei teki. Lisaks tervisekeskusele on võimalik nimetatud summade eest linnal korrastada tervisekeskuse, sealhulgas haigla ümbrust, ehitada lastele mänguväljakuid ja liivakaste…., ee…, õigemini, paigaldada pinke vanuritele puhkamiseks, rajada haigla ette purskkaev, teha muid vajalikke heakorratöid. Vanurid vajavad ju hoolt, seda enam, nagu väga õieti märkis lugupeetud linnavolikogu liige härra Sidorov, linna vanurite lapsed, lapselapsed on teadmata kus, Austraalias või Lõuna-Aafrikas.”
Õigusnõuniku kohta võib täpsustuseks märkida niipalju, et vene-nõuka ajal oli ta töötanud linna jurviljabaasis pretensionistina – vorpis vennasvabariikidest saabunud riknenud tomatite, arbuuside, melonite kohta pretensioone. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi ta töötuks. Aga kuna ta oli olnud juurviljabaasi direktori armuke, kes oli erastanud juurviljabaasi ja omades raha, saanud demokraatlikel valmistel abilinnapeaks, siis tõi abilinnapea oma armukese endaga linnavalitsusse kaasa ja pani õigusnõuniku soojale ametikohale. Kuigi armuke sai palka õigusnõuniku ametikoha järgi, oli talle enim südame järgi siiski armukese töö, pealegi, juura oli talle täiesti võõraks jäänud.
Nüüd, volikogu istungil, omades seljataga abilinnapea toetust, ei jätnud õigusnõunik jonni. Energiliselt üritas ta advokaati linnavolikogu liikmete ees lolliks teha:
“Härra advokaat, te ju peaks teadma, et pärast tervisekeskuse rajamise kohta taotluse esitamist algab ju tegelik töö: renoveerimistööde kohta riigihangete esitamine, hangete analüüs, teostamine, finantsanalüüs ja rahade kulutamise eeskirjade järgimise kontroll, ettekanded, aruanded jne, jne. Te advokaadina peaks ju teadma, et Euroopa Liit teostab oma rahade kulutamise üle ülimalt ranget kontrolli? Kes kogu selle töö ära teeb?”
Advokaat muigas, ja sõnas rahulikult:
“Teie, lugupeetud linnavalitsuse õigusnõunik, teie teete ära kogu selle töö. Taotluse esitaja on ju linnavalitsus.”
Abilinnapea asus koheselt oma armukest kaitsma. Kuigi ta ei teadnud midagi tervisekeskustest, hoonestusõigusest, aga bussiliinid ja bussipeatused oli valdkond, mida ta tundis. Nüüd otsustas ta omakorda advokaati lollitada:
“Härra advokaat! Nagu te märkisite, tervisekeskus peaks olema linnaelanikele kergesti kättesaadav, bussiliinid peaksid jooksma tervisekeskusest mööda ja peatused paiknema selle ees. Aga tervisekeskus tuleb ju Taevatee haiglasse. Kas teie lähete, ja loete üle kõik linna bussipeatuste asukohad?”
Üle advokaadi näo libises vihalaine, kuid ta talitses oma häält kui sõnas:
“Miks ka mitte, härra abilinnapea, miks ka mitte! Ma olen advokaat ja kui bussipeatuste asukohtade kindlaks tegemine ja üleslugemine on vajalik juriidiline toiming, siis ma seda ka teen. Ma võin lisaks veel üles lugeda kõik koerte kusemise postid linnas, aga arvestage sellega, et advokaadi töö on kallis, sadaviiskümmend eurot tund. Kui linnavalitsus minult selle teenuse tellib ja maksab, siis ma selle ka teen.”
Abilinnapea läks näost siniseks, aga saades aru, et oli ma rumala ja tühise küsimusega ämbrisse astunud, vaikis. Moissei advokaadi kõrval niheles, ilmselt tahtis piinlikku olukorda veidi parandada, siluda, sest advokaat oli ilmselgelt andnud abilinnapeale kõrvakiilu, kuid Moissei ei saanud sõna suust, maigutas ainult huuli ja vaikis. Ebamugava olukorra päästis linna kommunaalosakonna juhataja, kes istus seina ääres Moissei paremal käel.
Hallipäine linna kommunaalosakonna juhataja, kes kandis ka nüüd, aastakümneid pärast Nõukogude Liidu lagunemist ja NLKP hingusele minekut, pintsaku vasakus rinnataskus, südamele lähemal, ikka veel punast kommunistliku partei liikmepiletit, tõusis püsti, köhatas ja esines sisulise, kuigi kriitilise sõnavõtuga:
“Kommunist Moissei…, ee …, seltsimees…, ee…, härra Mark Markovitš! Lugupeetud parteibüroo, õigemini, linnavolikogu liikmed. Ega see niinimetatud tervisekeskus ka asja muuda. Töölisklassi osaks on jäänud lahjad arstimismeetodid, vananenud ravimid, liig piinarikkad lõikused, ning igasugused transfusioonidki on kättesaadavad eelkõige vähestele, hästi toime tulevatele inimestele. Ülejäänud peavad lohutust leidma preesterlikest, valuvaigistavatest kõnedest, lõputust sõnamulinast, mille tegelik ülesanne on hoopis vaikuse täitmine, karmi tegelikkuse ning õuduse varjamine. Me jätkuvalt eitame ummikseisu nii perearstinduses kui ka tervishoiusüsteemis tervikuna ja väidame selle asemel, et tegemist on vaid pisieksimustega ja mööduvate ebameeldivustega, milledele peatselt lahendus leitakse. Aga lugupeetud advokaat oma targutustega, milles puutub vähemgi materialism, esinegu kohtus, mitte siin, meie kompartei rajoonikomitee büroo istungil.”
Kommunaalosakonna juhataja võttis taskust valge taskurätiku, pühkis silmi, nuuskas kärarikkalt nina ja võttis istet, seejuures kompas vaistlikult vasakut rinnataskut, milles lebas, oodates oma aega, kommunistliku partei liikme punane, Lenini bareljeviga pilet.
Uuesti tekkis pikk, ebamugav vaikus. Linnavolikogu liikmed, endised kommunistid, olid alati olnud varmad sõna võtma, kuid antud teema oli nende jaoks liialt uudne, ja see kurradi advokaat oma targutustega!
Lõpuks kolistas laua teises otsas istuv linnapea Gleb kepiga, ja olles eluaegne linna täitevkomitee esimees, sissejuurdunud vanaaja mängur, sõnas autoriteetselt:
“Rahva tervise eest peab hea seisma, tuleb võidelda esinevate puudustega. Teen ettepaneku eraldada tervisekeskuse loomiseks, selleks vajaliku dokumentatsiooni ja taotluse koostamise tööks kümme tuhat eurot eelarveväliselt.”
Volikogu esimees pani küsimuse hääletusele – linnapea ettepanek võeti vastu ühehäälselt; vastu ja erapooletuid ei olnud.
Advokaat ja haigla juhataja Mark Markovits naasesid oma tööpostile. Mossei rõõmustas – esimene käik oli tehtud, asi läks liikvele. Advokaat nii optimistlik ei olnud – kindlasti hakkavad linnavalitsuse ametnikud venitama, pingpongitama, sest tervisekeskuse rajamisega alustamine, selle töölerakendamine tähendas ju neile palju senitundmatut, võõrast tööd: igat masti riigihanked, töövõtulepingud, hoonestusõiguse seadmine, lepingud perearstide ja eralaarstidega, finantskontroll, aruanded raha kasutamise kohta, põhjendused jne jne. Aga mida saavad selle lisatöö eest nemad, linnavalitsuse ametnikud? Mitte midagi.
Kahjuks oli advokaadil õigus – tervisekeskuse kaasajastamise ja rajamisega ei hakkanud linnavalitsuses tegelema mitte keegi, sõnamulinast kaugemale ei jõutud… Ja alles siis mõistis advokaat, mispärast Nõukogude Liit tegelikult ära lagunes. Selle linnakese juhtkond oli justkui Nõukogude Liidu kõrgema juhtkonna nanokoopia: sama harimatu, lodev ja tömp.
Haigla juhataja koukis oma kabinetis rohukapist välja konjakipudeli, leidis ka pealehammustamiseks patsientide toodud šokolaaditahvli ja valas pokaalid täis. Moissei tõstis klaasi ja ütles toosti:
“Eurohade terviseks, meie haiglahoone soojustuse ja katuse remondi ning uue röntgeniaparaadi terviseks! Proosit!”
“Proosit,” toetas advokaat Moissei toosti. Seejärel jätkas: “Huvitav, et volikogu laua taga istuv perearst nii leigelt tervisekeskusesse suhtus. Aga tegelikult, milleks neile mingi sotsiaalministri määrus ja tervisekeskus. Saavad praegu oma pearaha ja asi vask. Kõigil ju uued linnamaasturid perse all, aga koduvisiite ei tee. Mis neil linnast ja selle elanikkonnast. Enamus penionieas, elavad oma aja ära, ja pärast neid tulgu või veeuputus.”
Moissei kallas vaikides pitsid uuesti täis. Olid ju need perearstid varem olnud Taevatee haigla polikliiniku töötajad, tema alluvad, palgatöölised, aga nüüd – ninad püsti, kõigil oma OÜ-d, eraettevõtjad, ja jõukamad kui Taevatee haigla peaarst. “Peaks neid pigistama üürihinna tõstmisega,” mõtles Moissei. “Kuhu neil kuraditel ikka minna on!”
Seekord joodi ilma toostita.
“Imelik värk,” sõnas advokaat õlgu kehitades. “Ma olen oma perearsti juures käinud senini ainult ühe kora – autojuhtimise tarbeks õiendit saamas, ja seegi on tasuline teenus. Aga minu pearaha laekub perearstile järjekindlalt. Kuhu see kaob?”
“Siin on tegemist ühiskonna solidaarsusega – sina ei käi aga mõni istub perearsti ukse taga hommikust õhtuni ja nii iga jumala päev.”
“Nojah,” nõustus advokaat, “peavadki istuma, sest küll on perearst Soomes tööotsa tegemas, siis teist perearsti asendamas, siis puhkusel või plaanivälisel turismireisil, mõnikord ka ise nohune.”
“Eks perearstid gastroleerivad ka nagu meie erialaarstid,” lõi haigla juhataja käega. “Aeg on selline, kõik tahavad ruttu rikkaks saada, elu on ju lühike.”
“Ausalt öeldes, minul on perearstindusest siiski jäänud ainult kõige paremad mälestused,” alustas advokaat heldinult pärast järjekorse pitsi kummutamist. “Asi oli nimelt säärane, et minu korteri all elab just minu perearst. Olin pisut tõbine, palavik, helistasin perearstile, et tuleks trepimademe võrra ülespoole, vaataks-kuulaks, äkki midagi tõsist. Aga ta ei tulnud, ütles, et pole aega. Hilja õhtul saatis oma niinimetatud pereõe. Ja õieti tegi. Tšukside meditsiinis on taoline ravivõte, et kui mehel on külmetushaigus, palavik, siis köetakse jurta palavaks ja mees võtab ennast riidest lahti ning heidab siis kahe alasti tüdruku vahele põdranahkade alla magama. Mehe organism hakkab vaistlikult koguma elujõudu ja peletab viiruse minema. Ka mina magasin selle õega kuni hommikuni, ja palavik oli justkui peoga pühitud.”
“See on üldiselt ammu järeleproovitud ja tõhus rahvameditsiini ravivõte,” kiitis haigla peaarst tšukside meditsiini, ”aga sellega ei tohi üle pingutada, et mitte organismi nõrgestada.”
“Ravivahendeid tuleb tarbida mõistlikult ja pidada nõu arsti või apteekriga,” nõustus advokaat. “Mulle rääkis üks sõber, meremees, sõidab ookeanipüügi kalalaevadel, et ta oli südame rütmihäirega haiglas. Lebas paar nädalat, sai õdedega tuttavaks, rääkis neile meremeeste anektoode, ja ühel ööl puges valveõde tema teki alla, ja ütles et poiss, ole vagusi, nüüd ma panen sul rütmi paika. Ja panigi!”
“Meditsiiniliselt on see täiesti võimalik,” nõustus peaarst advokaadiga. “Meil oli üks õde, igavesti vahva tüdruk, nii seesmiselt kui välimuselt. Tema ainult noori südamehäirega patsiente niiviisi raviski – teatud emotsionaalne ja füüsiline pingutus mõjub südametegevust stimuleerivalt.”
“Kus see tüdruk praegu on?” küsis advokaat justkui muuseas.
“Meil enam ei tööta. Haigla partorg ja komsomoli algorganisatsiooni sekretär kasuatasid ka tema ravivõtteid, nii-öelda, profülaktika mõttes, ja saanud teada, et see õde semmib ka patsientidega, panid kättemaksuks õele sule sappa.”
“Siis küll läks sel kenal tüdrukul kehvasti,” märkis advokaat kaastundlikult.
Peaarst rüüpas konjakipitsi tühjaks ja sõnas reipalt:
“Üldsegi mitte. Tüdruk läks tööle pealinna keskhaiglasse; seal on südame rütmihäirega patsiente kordades rohkem ja tööd ka sellevõrra enam.”
“Ilmselt, kui tekkis eraettevõtlus, teeb õde seda ravi ka raha eest,” märkis advokaat, sest advokaadid ju ei tee ilma rahata midagi.
“Miks ka mitte, miks ka mitte,” nõustus peaarst. “Töövahendid olid temal ju käepärast ja töö tuttav. Aga millegipärast ajavad igat masti kontrollorganid taga just väikeettevõtjaid, kes teenivad omale elatist, niiöelda, kümne küünega; neid tembeldatakse isegi kurjategijateks, aga igat masti erastajad-ärastajad, suurvarastajad on eliit, neid nomineeritakse Aasta Ettevõtjaks.”
Advokaat esitas riigiorganite kohta oma seisukoha:
“Tegelikult, ega riik ega riigiusk ei tekkinudki vaeste kaitseks. Napoleon on öelnud, et Uus Testament loodi selleks, et vaesed rikkaid maha ei tapaks. Kui viitsid kuulata, ma räägiks sulle riigi tekkimisest, sest juura on ikkagi poliitiline distsipliin, ja ma jagan poliitikast üht-koma-teist. Aga võtame enne ühe pitsi.”
Siinkohal oleks asjakohane märkida järgmist. Enne haigla erastamist oli Moissei tavaline palgatööline, kuigi peaarst. Sai ettenähtud palka ja istus oma ametitoolil, kuni lasti istuda, samas võis ka iga hetk selle kaotada. Aga olles saanud haigla omanikuks ja selle ainujuhatajaks, muutus Moissei olemus tundmatuseni: kasutas autoritaarseid juhtimisvõtteid, ei talunud vastuväiteid, nõudis alandlikkust. Ja kuigi vanad-roomlased on öelnud – Nemo bene imperat, niši qui paruerit imperio – hästi valitseb vaid see, kes on varem ise valitsetav olnud, ei kehtinud see Moissei kohta. Vaatamata sellele, et ta oli aastakümneid töötanud orjana kommunistliku partei juhtimisel, oli ta nüüd, omanikuks ja kapitalistiks saades, kordades hullem kui ükskõik milline Vana-Rooma ojapidaja. Isegi, kui ta juhtus kellegagi vestlema, siis huvitas teda ainult omaenese arvamus, maldamata isegi teist tähelepanelikult ära kuulata. Ka nüüd toimus vestlus taolise malli järgi. Kui keegi kolmas isik oleks pealt kuulanud advokaadi ja peaarsti vestlust, siis oleks talle jäänud mulje, justkui kaks inimesed räägivad korraga kahel erineval teemal.
Vestlejad kummutasid pitsi, ja advokaat alustas mõtteavaldust riigi ja eraomandi tekkimise küsimustes.
„Inimene pärineb kiskjaahvist. Seega, inimene on osa loodusest. Inimühiskond on selle looduse osa elukorraldus. Inimühiskond toimib vastavalt looduseseadustele, mis ei tee erandeid kellelegi ega millelegi. Niikaua, kuni kiskjaahv elas loomana ja hävitas oma liigikaaslasi olelusvõitluse seadustest lähtudes, kus võitis ja andis järglasi tugevam, ei olnud see vastuolus looduseseadustega. Kiskjaahvi areng jätkus, jätkus inimeseks arenemise suunas. Inimene, jõudes oma arengus tasemele, kus võis juba rääkida ühiskonnast, ei järginud oma tegevuses enam looduseseadusi. Ta kasutas tugevama õigust mitte ainult elu säilitamise ja järglaste saamise eesmärgil, vaid oma heaolu suurendamiseks lisaväärtuste tarbimise kaudu.“
Moissei vangutas kahtlevalt pead:
„Kui ka üks inimene on füüsiliselt teisest üle, siis lõppkokkuvõttes ei anna see kellelegi olulisi eeliseid. Füüsilist nõrkust saab kompenseerida salakavaluse, petmiste, valetamiste, altkäemaksu andmiste ja võtmiste, tutvuste ja teiste omasuguste lurjuste abiga, see tähendab korruptiivsete sidemete abil. Oma vaimsete võimetega ehk arunatukesega on igaüks rahul. Ma pole veel kohanud inimest, kes poleks rahul oma vaimsete võimetega. Samas aga võib tekkida olukord, kus kaks või enam inimest ihaldavad üht ja sama asja, mida nad korraga ei saa omandada, näiteks teatud naist, ning muutuvad seetõttu vaenlasteks. Inimesed võistlevad pidevalt üksteisega au, karjääri ja raha pärast ning sellest tekivad kadedus ja üksteise vihkamine. Isegi, kui inimesel läheb kõik hästi, muutub ta rahutuks just siis, kui ta võib elust mõnu tunda, sest ta tahab näidata oma tarkust ja mõjutada neid, kes juhivad riiki. Inimene, vallates sõnakunsti ja lähtudes oma soovidest ja kirgedest, on võimeline head kujutama kurjana ning kurja heana, eksitades nii teisi inimesi. Oma rumalusest hindame kedagi kõrgelt ainult positiivse avaliku arvamuse tõttu, kuigi me ise ei saa millestki aru. Lõpuks veendub igaüks, et ta ise ei vääri sugugi vähem austust kui kõik meedia poolt üles haibitud kuulsused summa summarum. Inimesed kiitlevad kõigega: ühed uhkeldavad nürimeelsusega, nimetades seda arukuseks, teised oma iluga; mõni on uhke oma varandusele, pidades juhuslikke hüvesid oma mõistuse ja arukuse teeneks. Räägitakse, et suurkuju ei ole seda oma naise ega lakei silmis. Aga suurkuju pole ka see, kelle loob meedia, sest kas võib imetleda inimest, kellest tuleks liiga tihti vaimustuda. Aga siiski, lähedus, sarnasus autoriteediga on tõesuse kriteerium. Igasugune uuenduslikkus annab aga tunnistust upsakusest, tähendab taganemist autoriteedist ning järelikult ka tõest. Igasugune muutus viib paratamatult langusele. Kõik, mis muutub, kaotab oma väärtuse.“
Advokaadile ei pakkunud suurkujud ja Moissei mittemuutused vähimatki huvi, sest varas on ja jääb vargaks, ja ta jäkas oma mõtteavaldust:
„Lisaväärtuste tarbimine heaolu suurendamise nimel tekitab kurjuse. Kurjus ei tulene looduseseadustest vaid vastupidi, looduseseaduste eiramisest. Heaolu suurendamise nimel inimene pidevalt otsib võimalusi lisaväärtuste tarbimiseks ja seda vahendeid valimata. Lisaväärtuste tarbimise suurenemisega kaasneb kurjuse suurenemine, mis muutub ohtlikuks kogu elusloodusele, sealhulgas inimkonnale tervikuna. Võitlus heaolu suurenemise nimel ei ole enam olelusvõitlus. Loodus ei tunne arengut heaolu nimel. Heaolu tähendab omada, saada midagi rohkem, midagi taolist, mis ei ole vajalik olelusvõitluses võitjaks tulemiseks ja soo jätkamiseks. Heaolu annab üleolekutunde, pakub meelelist rahuldust ja naudingut ükskõik millises vormis. Heaolupüüdlus on loodusest eraldunud inimühiskonna tunnus, see on egoismi tunnus. See on inimkonna arengut kindlustav jõud, samas ka vastuolude allikas. Tekkib vastuolu inimesele omase normaalse heaolupüüdluse ja kiskjaahvi ürgsete tungide vahel. Kiskjaahvi emotsioonid sunnivad inimest tegutsema vahendeid valimata nii, nagu sõltuks heaolust ellujäämine ja soo jätkamine, kuigi heaolul ei ole sellega midagi ühist. Kusjuures muret teeb asjaolu, et heaolupüüdlusi reguleeriv “mõtlev aju” jääb üha enam alla kiskjaahvi ürgsele murdmistungile. Kiskjaahvide karjas oli tervem, tugevam, osavam karja valitsejaks, juhiks. Nimetatu on omane kõigi loomaliikide kooslusele, sealhulgas inimkarjale ehk karjaühiskonnale.“
Moissei sekkus vahele:
„Eva ei pakkunud Adamile õuna mitte seepärast, et ta tahtis seksi. Ei, Eva soovis saada uusi teadmisi ja kogemusi, ta tahtis teada, kuidas käitub Adam, kui ta on maitsnud Hea ja Kurja Tundmise Puu vilja. Aga Jumalale polnud meelepärane nende teadmistejanu, ja nad kihutati paradiisist välja. Tegelikult see paradiisist välja kihutamine on ka hinnanguline; elame me ju kõik erinevates maailmades: rõõmsameelne inimene elab teistsuguses maailmas kui kurvameelne, ühele näib maailm talutavam kui teisele. Jumal on oma olemuselt skolastiline ehk jõudeolekuline, justkui valitsuskoalitsioon. On arusaadav, et valitsus elab Brüsseli koopaiidoli mõju all, mis kõige enam mõistust rikub ja risustab, aga millise koopaiidoli mõju all elab Jumal?“
Advokaat ei lasknud ennast häirida:
„Inimeste tööjõudluse tõusuga kasvas eluks vajalike varude hulk. Inimeste karjaühiskonnas tekkisid mõningad materiaalsete väärtuste ülejäägid. Karja juht, kasutades tugevama õigust, omas võimalust omastada väärtuste ülejääke ning jagada neid oma äranägemise järgi. Tekkis materiaalsete väärtuste ümberjagamine, mis põhines jõul. Hiljem hakkas väärtuste ümberjagamine põhinema rahal, mis on jõu, mitte aga materiaalsete väärtuste ekvivalent nagu ekslikult arvatakse. Raha muutus järjest rohkem jõu ekvivalendiks inimkonna arenguteel. Kui jõu tarvitamisel arvestati väljakujunenud tavasid, moraalinorme, siis raha, mis on täielikult asendamas füüsilist jõudu, on üha enam asendamas ka eetikanõudeid ja moraalinorme ning seadusesätteid. Raha juurest, õigemini raha abil jõuame justkui iseenesest ostetava seksi juurde. Karjatingimustes oli suguline vahekord reguleerimata. Isased, sealhulgas karja juht, ei teadnud oma lapsi. Lapsed olid kõigile isastele ühised. Emased aga ei teadnud, kes on nende laste isa.“
„Pea hoogu, võtame vahepeal ka ühe pitsi,“ sekkus Moissei.
Olles pärast pitsi veidi ähkinud ja šokolaadi peale hammustanud, võttis Moissei sõnajärje enda kätte:
„Arvamust, et kired leiavad aset südames, ei saa tõsiselt võtta, sest see tugineb ainult tähelepanekule, et kirgede mõjul tuntakse südames mingit erutust. See erutus näib paiknevat südames vaid närvi tõttu, mis ühendab teda ajuga – sarnaselt sellega, et näiteks valu jalas tunneme jala närvide tõttu ning tähtesid tajume taevas asuvatena tänu tema valgusele ja oma nägemisnärvidele. Tähendab, selleks et hing saaks tunda kirgesid, ei pea ta asuma südames – nii nagu taevatähtede nägemiseks pole tarvis olla taevas. Ja üldse, toon ühe näite – üks isend ei saa käia, sest tema põlve- ja puusaliigesed on haiged, aga teine ei saa käia, sest ta on maani juua täis. Kumma olukord on parem? Sina ei tea, aga mina tean – purjus isend saab varem või hiljem kaineks, võtab jalad alla ja hakkab jälle käima, aga haigega need asjad nii lihtsalt ei käi.“
„Ei käi, ei käi…,“ sõnas advokaat kannatamatult ja jätkas sealt, kus tal pooleli jäi.
„Inimene jõudis ürgaega. Tekkis ürgkogukondlik kord. Ajajooksul inimese enesetundmine arenes. Emased ehk naised võisid juba teada, kes konkreetsetest isastest on laste isa. Karja-kogukonna juht, jagades materiaalsete väärtuste ülejääke, lähtudes väljakujunenud tavadest ja oma emotsioonidest, eelistas väärtuste ülejääkide jagamisel oma lapsi ja nende ema. Seega kogukonna juhi käsutuses olevate väärtuste ülejääkide ehk eraomandi tekkimine ja emase iseenese tunnetamine ning sellega seonduv oma laste isa teadmine lõid aluse perekonna tekkimiseks. Kuna aga isaduse tuvastamine toimus ema ütluste järgi, siis siduvaks teguriks lapse ema ning lapse ja isa vahel oli ema ütlus, ema sõna. Seetõttu hakkas ühiskonnakorraldus edasi arenema ema liinis, tekkis matriarhaalne ühiskond. Perekonnapea oli ema. Samas aga isase tähelepanu, olles küll emase valvsa silma all, peatus aina sagedamini koopanurgas lamaval rinnakal olendil, kes lõkkes küpseva liha lõhnast puhevil sõõrmetega jälgis erutatult lihapalasid jaotava isase tegevust – koopanurgast vaatas vastu maailma esimese prostituudi himur pilk.“
Moissei kibeles oma jutuga ja sekkus vahele:
„Kas sina ka tead, mispärast ühed naised, kohates tänaval meesterahvast naeratavad, aga teised mitte“?
Advokaat kehitas õlgu, ta oleks tahtnud ikkagi kuulda midagi riigiõigusest või vähemalt perekonnaõigusest.
Moissei selgitas:
„Tänaval vastutuleva mehega kohakuti jõudes naeratavad haritud naised, aga enamus vähese haridusega daame manavad endale ette ükskõikse või isegi morni näo.“
Advokaat kergitas imestunult kulme:
„Mis kuradi jura see veel on?“
Doktor ei lasknud ennast advokaadi sõnadest heidutada:
„Haritud naised nareratavad vastutulevale meesterahvale seetõttu, et see on ilus, naeratus teeb igas vanuses naise näo ilusaks ja veetlevaks.“
Advokaat noogutas: „Selge see, ei vaidle vastu. Aga mispärast need sinu nimetatud vähese haridusega naised ei naerata?“
„Nad ei naerata vastutulevale meesterahvale seetõttu, et peavad seda ebasündsaks, see oleks justkui kutse seksile, isegi mitte justkui – kui nad naeratavad, siis ongi see kutse seksile.“
Advokaat jäi mõttesse:
„Tegelikult, tema büroo sekretär-masinakirjutaja naeratas talle igal hommikul tööle tulles, ja naeratas ka töölt lahkudes, naeratas asju kirjutuslaual kokku pannes ja naeratas veel ka uksevahelt!?“ Advokaat muheles endamisi: „Ei mäleta enam tema CV-d. Milline haridus temal on? Peaks seda kaasust analüüsima.“
Moissei aga jätkas oma joru uue teemaga:
„Enesearmastus või armastus iseenda vastu ei ole midagi muud kui looduselt saadud tunne, mis kujuneb inimese vooruseks või paheks sõltuvalt teda hingestavatest kirgedest. Enesearmastus võib olla nii uhkuse kui ka alistuvuse allikas ja egoism ehk isiklik huvi ei välista ühiskonnakasulikke tegusid. Huvi on võimas stiimul, mis võib viia nii vooruse kui ka paheni. Egoism ei välista isegi selliseid tegusid, mida tavaliselt nimetatakse eneseohveduseks. Inimene võib teadlikult hukkuda, võideldes mingite ideaalide nimel, sest ta lihtsalt ei suuda teisiti. See ainult näib nii, et mõnikord me ohverdame oma õnne teiste õnne nimel. Tegelikult me ei ohverda teda iialgi. Mõnikord on armastus naiste vastu innustanud mehi kangelastegudele, aga seda ikka oma egost lähtudes. Iga asi, mis võib esile kutsuda püüdlusi, võib saada vooruslike tegude stiimuliks. Inimene võib eelistada surma vääritule elule. Mis sunnib mõningaid inimesi liha suretama? Selleks on soov paradiisi pääseda. Ja hirm surma ees on irratsionaalne, sellel ei ole mingeid ratsionaalseid õigustusi. Kui see, mis meid surmas hirmutab, on mõte mitteolemisele, siis peaksime õudust tundma ka sellele ajale mõeldes, mil meid veel ei olnud. Mitteolemine pärast surma ei erine mitteolemisest enne sündi. Oli möödunud terve igavik, enne kui me sündisime, aga see ei häiri meid. Miks peaks meid siis häirima mõte sellele, et meie olemasolule järgneb jällegi terve igavik, mil meid ei ole? Muidugi, mineviku kohta me saame teadmisi ajalooraamatutest, aga ka see pole midagi enamat kui tulevikku kirjeldav fantastika. Ja üldse, ahvid, lambad ja sead ja ka inimesed, kes sünnivad ja surevad, pole midagi enamat kui veevoolust tekkiv vaht.“
Advokaat, et peatada Moissei targutamist, valas pitsid täis ja noogutas Moisseile: “Joo.“ Vaevalt oli peaarst pitsi huultele tõstnud, kui advokaat jätkas koheslt oma teemaga:
„Perekond hakkas reguleerima väärtuste ümberjagamist, hoidmist, suurendamist, kaitsmist ja pärimist. Nimetatud väärtuste ümberjagamist, sellega seonduvaid õigusi ja kohustusi reguleeris hiljem riigi tekkides perekonnaseadus ja pärimisseadus. Armastusest ei ole nimetatud seadustes mitte ühtegi sõna. Ja ei saagi olla, kuna nagu eeltoodust nähtub – perekond ei ole tekkinud armastusest. Perekondlike sidemete arenedes – kus isaduse tuvastamise aluseks ei olnud enam ema ütlus, vaid ühine kooselu – läks perekonnapea tugevama õiguse alusel üle isasele, kes hakkas juhtima perekonnas materiaalsete väärtuste kasutamist ja tarbimist. Tekkis kaasaja tunnustega perekond, patriarhaat. Siinkohal tuleb märkida, et samad tingimused on loonud aluse ka perekonna kui institutsiooni kadumisele. Ühiskond, milles elutingimused on korraldatud selliselt, et materiaalsete väärtuste ülejääke ei teki, ei rutata looma perekonda. Seksuaalvahekorra vajadus ei tingi perekonna tekkimist; nimetatud vajaduse rahuldamine on tagatud ürgse karjaelu reguleerimata suhete pinnal.“
Moissei vangutas kahtlevalt pead:
„Me võime märgata, et paljud asjad näivad meile olevat hoopis teistsugused, kui nad tegelikult on: tornid, mis kaugelt näivad ümmargused, võivad tegelikult olla neljakandilised, sirge aer tundub poolenisti vees olles murdununa, päike ja tähed näivad meile väikesena jne, jne. Meil võivad tekkida ka lausa ekslikud aistingud, näiteks neilt, kellel jalg või käsi on ära lõigatud, neile näib, et nad tunnevad siiamaani vahel valu või sügelust kehaosas, millest nad on ilma jäänud. Ja abielu on omamoodi lõks, mille loodus meestele seab. Loodus on naise teinud selliseks, et ta mõne aasta jooksul suudab köita mehe kujutlusvõimet niivõrd, et see ilma sunduseta võtab endale kohustuse teha lapsi ning hoolitseda laste ja naise eest kogu ülejäänud elu. Tegemist on emastega, daamid on mehe mõttekujutluste vili.“
Advokaat ei lasknud ennast sügelustest ja daamidest häirida ning jätkas:
„Kogu perekonna eksisteerimise aja jooksul on inimene tundnud vajadust karjasuhete järele seksuaalvaldkonnas; sellest vastuolu perekonna ja ürgse karjainstinkti vahel, sellest vajadus vabaneda perekonna piiratusest ja tegutseda vaba karja tingimustes. Tekib küsimus: miks ei lagunenud perekonnad nii tormiliselt saja või rohkem aastat tagasi? Mis ikkagi hoidis perekonda koos? Kas usk, armastus? Ei üks ega teine. Inimeste ühiskonnakorralduse arenedes oldi jõutud tasemele, kus ilma perekonnata oli ühiskonna ja inimese eksisteerimine võimatu. Põhiline osa inimkonnast tegeles põlluharimisega ja karjakasvatusega. Enda toitmise, elukorralduse säilimise ja arenemise tagas perekond ja tööjaotus perekonnas. Mees haris põldu või karjatas loomi, naine aga talitas kodus, hooldas koduloomi, kasvatas lapsi. Üks ei saanud ilma teiseta. Üksijäämine oleks tähendanud elukvaliteedi langust, väljumist ühiskonna normaalsest elukorraldusest, virelemist ja hukku. Tööjaotus kindlustas perekonna säilimise ja arenemise.“
Moissei, kelle naine pidevalt tegi kõrvalhüppeid, ja ajas sellega tal hinge täis, asus arendama oma seisukohti hingest:
„Hing on seotud keha kui tervikuga ning seepärast ei saa öelda, et ta asub just ühes kehaosas, mitte aga teistes. Keha on ju terviklik ning teataval viisil jagamatu, sest organid paiknevad ning on omavahel seotud nii, et kui eemaldada üks neist, siis toob see kahju kogu kehale. Lisaks sellele ei ole hingel loomupäraselt mingit seost ei ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega mingite muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Hing on seotud vaid kehaorganite tervikuga. See on ilmselge, sest mitte kuidagi poleks võimalik endale ette kujutada poolt või kolmandikku hingest või siis kohta ruumis, kus ta asuks. Hing ei muutu väiksemaks, kui eraldada mingi kehaosa, kuid hing lahkub kehast, kui hävitada keha organite omavaheline seos.“
Advokaat, kes veel polnud abielus ning kellele olid sellega seotud hingevalud tundmata, jätkas oma teaduslikku arutlust:
„Käesoleval ajal palgatöö, äri, ei vaja perekonda vaid spetsialiste. Vastupidi, sageli on edukale palgatööle või ärile takistuseks just naise rasedus, laste eest hoolitsemine, mure laste tervise ja käekäigu pärast – seega perekond. Me märkame murega perekonna kui institutsiooni hääbumist. Muret aga ei peaks tekitama nimetatud protsess, kuna inimkond on oma arengus jõudnud sinna kuhu ta pidi jõudma – tööjaotuse kadumisele perekonnas. Tööjaotusest perekonnas ei sõltu enam inimese elukvaliteet. Muret peaks aga tekitama nimetatud protsessi katastroofiline kiirus viimastel aastakümnetel; inimkond ei ole selleks veel valmis. Perekond kui institutsioon kaob. Sünnib üha enam lapsi, keda ei saa nimetada perekonnas sündinuiks, niinimetatud vallasemade lapsed. Veel teab ema nimetada lapse isa. Lapsi kasvatavad vanaemad ja vanaisad. Lapsi antakse kasvatada võõrastele. Riik soosib laste kasvatamist võõrastes perekondades – lapsi hakkab kasvatama ühiskond. Mööduvad aastakümned ning seksuaalsuhted on muutunud nii vabaks, et neid võiks nimetada karjasuheteks – ema ei tea enam nimetada oma lapse isa, ja selleks pole ka mingit vajadust. Laps on ühiskonna vili, nagu oli ta inimkonna arengu algetapil.“
Moissei vangutas mõtlikult pead ja valas endale pitsi, sest ta polnud päriselt kindel, kas need peaaegu kahemeetrised pojajõmmid, kes tal olid, on ikka tema tehtud. Enda lohutuseks tõstis ta toosti:
„Joome mõistuse terviseks. Ainus tee, kuidas mõistust kõigist eksimustest puhastada, on täielik kahtlemine kõiges. Kahtlemine ei tähenda vastupidise väitmist. Kui ma näiteks kahtlen, kas Maa on ümmargune, siis ei tähenda see veel, et ma väidan, et Maa ei ole ümmargune. Mingi arvamuse üldine tunnustamine pole mingi autoriteet. Tõde ei saa tunnistada häälteenamusega.“
Advokaat jõi pitsi põhjani ja laskis ikka oma joru, olles juba üsna täis.
„ Areng alustab aga uut spiraali – tulemuseks on ema, kui lapse kasvataja rolli kadumine; edasi kaotab naine oma ürgse lapsesünnitaja rolli; järglasi saadakse teaduslik – tehniliste vahendite abil – siirdamised, kloonimised… Pöördugem veelkord tagasi perekonna tekkimise juurde. Tekkis perekond. Tugevamad isendid, tugevamad perekonnad kogusid järjest rohkem materiaalseid väärtusi ning pärandasid neid oma järglastele. Tekkis vajadus kogutud väärtuste hoidmiseks ja kaitseks, tekkis vajadus institutsiooni järele, mis tagaks perekonna väärtuste kaitse – tekkis riik. Seega isendi käsutuses olevate materiaalsete väärtuste ülejääk tingis perekonna tekkimise ning perekonna materiaalsete väärtuste ülejäägi ehk eraomandi kaitse vajadus põhjustas riigi tekkimise. Veel praegugi võib leida ühiskondi, kus puudub riik kui institutsioon, sest puuduvad materiaalsete väärtuste ülejäägid perekonnas, mis vajaksid kaitset; veelgi enam – enamikul juhtudel perekond nimetatud ühiskonnas on välja kujunemata, kuna eraomand perekonnas piirdub mõne tarbeesemega. Perekond kaob, aga mitte täielikult. Toimub ka mõningane vastupidine nähtus – perekonna osatähtsuse suurenemine. Varandusi omavad isikud on mures oma varanduse saatuse pärast peale nende surma. Läbi perekonna on võimalik tagada vara üleminek järglastele. Varandus aitab kaasa perekonna kui institutsiooni säilimisele, kuid ei anna kindlustunnet omanikule vara säilimises ja rohkendamises järgnevate põlvkondade jooksul. Eriti teeb vara saatus muret suurte, õitsvate perefirmade puhul – vanaisa sooviks, et tema loodud, tema nime ja firmamärki kandev ettevõte tegutseks ja areneks ka pärast tema surma. Aga mis saab siis, kui järglane osutub kergemeelseks, hooletuks, andetuks, või veel hullem, armastatud tütre armastatud mees osutub alkohoolikuks või narkomaaniks? Varandus võib kaduda jäljetult ja koos sellega ka mälestus selle loojast. Mis aitaks ärahoida soovimatuid tagajärgi? Lahendus leitakse – inimene õpib iseennast kloonima, valmistama iseenda koopiaid. Kloonimine annab perekonnale lõpliku hoobi – inimene pärandab oma vara iseendale. Otstarbe kaotavad perekond, naine, lapsed. Veel mõneks ajaks säilub ürgne seksuaalvajadus, kuni mandub seegi.“
Vahepeal oli üsna jommis Moissei pea lauale toetanud ja tukkus. Kuuldes sõna – seksuaalvajadus – ta ärkas ja küsis:
„Kas sa mu naist oled näinud?“
Advokaat kummutas pitsi põhjani, pistis šokolaaditüki suhu ja sõnas pehme keelega:
„Ei ole, ja ei tahagi.“
Moissei, olles solvunud advokaadi resoluutset äraütlemist tema naisest, ajas ennast laua taga sirgu ja asus selgitama :
„Meie arvamused sõltuvad meie huvidest. Me austame neid ideesid, mõtteid, arusaamu, mille austamisest me oleme huvitatud. Iga inimene on endast kõige paremal arvamusel ning teistes hindab ta vaid sarnasust iseendaga. Igaüks peab end vaimselt teistest kõrgemaks ning lollpead ei jää selles mõttes teistest maha.“
Advokaat lõi selle jutu peale käega ja valas endale pitsi, Moisseid tähelepanuta jättes. Tõstis konjakiklaasi kõrgele, tõusis laua tagant püsti, kõikus veidi edasi-tagasi, võttis Rooma imperaatori poosi ja esines Moissei ees majesteetliku sõnavõtuga:
„Perekonna kadumisega kirjutatakse alla riigi kui institutsiooni surmaotsusele, mille täideviimine on küll ajatatud, kuid kohtuotsus viiakse täide niikuinii. Riigi asemele tekib finantsoligarhia, kes otsustab küsimusi iseenese huvidest lähtudes, määrates sellega kõigi ühiskonnaliikmete käekäigu. Teised ühiskonnaliikmed on kiskjaahvist finatsoligarhia pantvangid ja toidulaud ning teiste ühiskonnaliikmete eest hoolitsetakse niivõrd, kuivõrd see on vajalik oligarhia eksisteerimiseks ja nende huvides tegutsemiseks. Finatsoligarhia täideviivad organid meenutavad mõningal määral riigvalitsemisorganeid, kuid nendel ei ole midagi ühist demokraatlikult valitud riigivõimuorganitega ja selle poolt moodustatud valitsemisasutustega.“
Advokaat lõpetas ja kummutas klaasi tilgatumaks. Peaarst vangutas hämmeldunult pead, kuuldust veidi segaduses. Aga Moissei, olles ikkagi, lisaks ülikoolile, nõukaajal lõpetanud marksismi-leninismi õhtuülikooli, kordas oma mõtet:
„Ainus tee, kuidas mõistust kõigist eksimustest puhastada, on täielik kahtlemine kõiges. Kahtlemine ei tähenda vastupidise väitmist. Mingi arvamuse üldine tunnustamine pole mingi autoriteet. Tõde ei saa tunnistada häälteenamusega. Sinu seisukohad äratavad kahtlust, sest nad erinevad tublisti Karl Marxi ja Friedrich Engelsi postulaatidest eraomandi ja riigi tekkimise küsimustes.”
Advokaat kõrgendas häält:
“Minu postulaadid on tõesed, aga need Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini targutused osutusid tühipaljaks demagoogiaks. Praktika kinnitab teooriat, aga nende seltsimeeste teooria ei pidanud ajaloo katsumustele vastu. Nõukogude Liit ja kogu sotslaager vajus laiali justkui pask, ilma mingi jõulise sekkumiseta.”
Moissei üritas vastu vaielda, kuid leidmata midagi targemat, sõnas:
„Tegelikult maailm toetub elevandile ja elevant kilpkonnale“
„Aga millel seisab kilpkonn?“
„Nina on loodud prillide kandmiseks.“
Advokaat lõi käega – Moissei hakkas juba pahna panema.
„Kalla välja, saab taara vabaks. Joome pitsid põhjani ja lähme laiali.“
Pitsid kallati täis ja joodi vaikides põhjani. Andrei väljus koridori. Anne juba ootas ja kiiresti kadusid nad oma armupessa, enneaegselt ja ootamatult surnud suurärimehe privaatpalatisse. Aga õnn on alati üürike. Kahe armastaja unelmate ööd privaatpalatis lõppesid üsna peagi. Välja ilmusid vähki surnud transiidiärimehe pärijad, ja asusid privaatpalati sisustust kui pärandvara välja nõudma. Peaarst Moissei üritas küll vastu vaielda, sõnades, et enne surma pärandas suurärimees privaatpalati kogu sisustuse Taevatee haiglale. Aga pärijad karjusid vastu:
“Näita paber! Paksmagu! Oled haigete lobist oma tagumiku laiaks söönud. See suurärimehest jäär ja maffiooso alustas nõukaajal kelnerist sullerina, ja olles saanud oma esimesed juudaseeklid, hakkas hoorama, käis litsides ja lahutas oma vanast naisest ära. Jättis teismelised lapsed ilma abita. Kerigu persse või mingu põrgu, aga tema voodi ja muu kraami me tassime palatist välja. See on pärandvara.”
Moissei kehitas nördinult õlgu ja laiutas käsi. Anne ja Andrei, kes trehvasid parajasti kõrvuti seisma, vaatasid seda üliägedat vara jagamist jahmunult pealt.
“Kuidas küll inimesed neile täiesti võõrast inimest nii ropult sõimavad,” sõnas Anne nördinult.
“Milline pärandaja, sellised ka pärijad. Geenid ei peta,“ sõnas Andrei muiates.
Neil oli sellese varasse ja voodisse oma suhtumine. Anne pigistas vargsi Andrei kätt ja sosistas: “Andrei, ära muretse, keppi saab teha ka auto tagaistmel.”

Kümnes peatükk.
Afganistani sõjaveteran läheb hulluks.

Taevatee haigla vanadekodu kolmekohalises toas lamas patsient Matvei. Tema koltunud ja kortsulise näo, halli habeme ja hallide hõredate juuste järgi võis arvata, et vanust on tal tublisti üle seitsmekümne. Tegelikult oli tal äsja täitunud viiskümmend. Patsient oli voodihaige Afganistani sõja veteran. Afganistani mägedes peetud lahingus oli ta kaotanud vasaku jala, see oli põlvest saati amputeeritud. Ka oli tema keha parem pool halvatud, sest ikka endiselt asus tema selgroos mudžahiidi tulistatud kuul, ja arstid ei riskeerinud opereerida – elagu niisama, niikaua kuni elab!
Suurema osa päevast Matvei tukkus teki all, justkui vigastatud koer oma asemel. Külalisi tema juures ei käinud, palatikaaslastega ta ei suhelnud, pigem ootasid need tema surma.
Pärast kella kuut jäi haiglas vaikseks. Valvearst sättis ennast oma kabinetis televiisori ette järjekordset „seebiseriaali“ vaatama, olles enne seda ükskõiksel ilmel jälginud riigitelevisioonis mingeid imelikke satiirinumbreid, kus esinejad läbi satiiri kiitsid valitsuskoalitsiooni ja selle poliitikuid. Pugejalikud vaimuinimesed, soovides saada palukesi valitsejate laualt, olid välja mõelnud uue žanri – kiitev satiir.
Haiglas oli vaikne. Medõed lobisesid õdede toas neile külla tulnud noormeestega. Kavalerid valasid pokaalidesse punast veini ja puistasid teravmeelsusi, üritades olla ülimalt galantsed ja vaimukad. Õdede südamed põksusid eesseisva öö ootuses.
Haigla vaikus tegi Matvei ärksaks. Ta andis hooldajale kaksteist eurot ja tavapärase ülesande – minna haigla õuel asuvasse Moissei naise viinapoodi ja tuua kaks pudelit viina. Neist kahest pudelist viinast sai hooldaja teenustasuna ühe endale.
Pudel viina oli leitnant Matveile nüüdse elu ainuke rõõm. Ta pakkus, olles lihtne sõjamees, pudelisuust rüübata ka kahele teisele kõrvalvoodis lebavale haigele. Need võtsid viisakusest pudeli vastu, maitsesid moepärast ja ulatasid vaikides Matveile tagasi. Matvei jõi aegamisi viina, ja seda ilma suupisteta. Ja mida oligi temal suhu pista, lõunast jäänud leivatükk?, sest sugulasi ega lähedasi temal polnud, keegi teda ei külastanud. Vanadekodusse oli tema paigutanud kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakond, kes siis lisaks Matvei vanaduspensionile tasus puuduva summa. Aga mingil imelikul kombel, lähtudes Venemaa seadustest, sai Matvei lisaks vanaduspensionile veel sõjaväelase invaliidsuspensioni, mis ametliku sissetulekuna arvesse ei läinud. Ja kuna ta oli invaliidistunud lahingus, kaitstes Afganistani mägedes Venemaa elulisi huve, tema kodanike vabadusi ja põhiseaduslikke õigusi, siis oli tema ohvitseripension küllaltki kopsakas, ja selle jõi Matvei maha.
Viina juues kerkisid Matvei silme ette Afganistani mäed, mäekurud ja väikesed külmaveelised jõekesed, ja lahingud, lahingud, aina lahingud… Aga sageli, olles viina ära joonud, kukkus Matvei märatsema, viskles voodis, ronis käte jõul voodist välja ja roomas justkui mingi kole elukas mööda palatit ringi. Hooldajad tormasid kohale, upitasid röökiva Matvei voodisse tagasi ja sidusid ta kätest ja jalgadest, õigemini ühest jalast kinni. Hooldajad oleks heameelega röökivale Matveile ka marlist prundi suhu torganud, kuid palatit teenindav medõde oli selle kategooriliselt ära keelanud.
Seekord oli Matvei viinapudelist ainult poole ära joodud, ja märatsemisest oli asi veel kaugel; nüüd laskus ta mälestustesse, ta silme ette kerkisid sündmused, mil ta noore Vene armee leitnandina võitles Afganistani mägedes.

Varajane detsembrihommik. Külmas Afganistani taevas kustusid üksteise järel tähed. Päike polnud veel tõusnud. Ainult kaugeid, ähvardavaid mäetippe ja ridamisi mäeharju kattis roosakaspunane valgus. Möödus veel mõni minut ja mäetagant näitas ennast tulipunane päikeseserv. Päev oli algamas. Veel üks päev Afganistani sõjas.
Leitnant Matvei ei arvestanud ammu enam mitte sõjapäevi Afganistanis; arvepidamine käis juba kuude kaupa. Isegi kohalik loodus, mis esialgu tundus olevat eksootiline, oli muutunud harjumuspäraseks ja harva pani ennast imetlema. Imetlemiseks polnud ka aega. Juba varahommikust peale toimus staabi juures sagimine. Käskjalg jooksis edasi-tagasi, tassides oma süles kaarte. Oli selge, et toimub lahinguoperatsiooni ettevalmistamine. Staabi suurde, kuuritaolisse ruumi olid kutsutud roodukomandörid, lisaks rühmakomandörid, nende seas leitnant Matvei.
Pataljonikomandör selgitas eesseisvat ülesannet. Hiiglasuur, väikesemastaabiline kaart lebas otse põrandal, sellele oli joonistatud hulgaliselt nooli ja ringe, tähistades marsruute ja valveposte. Dessantpataljoni komandörid kükitasid kaardi ees, koostades lahinguoperatsiooni plaani. Kõik nooled viisid Kandahari. Sellele keskusele lähenemist ja mudžahiidide tungimist sisemaale takistasid kolm vene vägede valveposti, aga vahetult linna kaitset teostasid Afganistani julgeolekujõud. Kuid nende tulejõud ja väljaõpe oli nõrk, nad ei olnud võimelised Kandahari kaitsma – paar kuud tagasi mudžahiidid sõna otseses mõttes lõikasid julgeolekujõudude valvepostidel kõrid maha. Nüüd tuli need valvepostid taastada. Muide, vene sõjaväelased, ajendatuna Venemaa kahekümnenda sajandi alguse kodusõja nostalgiast, kasutasid mudžahiidide kohta nimetust – dušman.
Soomustranportöörid ja suured sõjaväeautod „Ural“, kastides täies lahinguvarustuses dessantväelased, asusid teele. Olles sõitnud vähem kui pool kilomeetrit, kolonn peatus. Mis juhtus? Selgus, et ühes roodus oli vesi maha unustatud. Toodi ära, ja liiguti edasi, aga peagi – uus peatus. Tundus, justkui üritati igat viisi operatsioonile sõitu venitada, edasi lükata… Komandörid muutusid närviliseks, sõdurid pigistasid kramplikult automaaditorusid. Seekordne väljasõit oli eriti vastumeelne – kõigest nädal oli jäänud uue aastani, aga oli selge, et paljut operatsioonile sõitjad uut, 1988. aastat ei näe.
Lõpuks rivistus kolonn ühtsesse ritta ja liikus aeglaselt edasi. Kõige ees sõitis sapöörirühm tankil T-62, mille ette oli monteeritud tohutu suur ja raske raudrull, mis sõites maamiinile, pani selle lõhkema. Aga siin oli tee puhas, veel liiguti omade poolt kontrollitaval alal. Eespool aga oli tee mineeritud nii omade kui ka dušmanide poolt ja keegi ei teadnud, kui palju miine on ja kus nad asuvad.
Kolonn liikus aeglaselt edasi. Sisenedes mäekurusse, seadsid sõdurid ilma käsuta relvad lahingukorda; siin ohutu tsoon lõppes, siin võis juba oodata dušmanite kallaletungi. Aga veel oli vaikne, kuigi ohvitserid ja kogenud dessantväelased teadsid – mudžahiidid on nad juba sihikule võtnud.
Kolonn liikus mäekuru kitsal teel, võitlejad veoauto kastides ja soomustransportööridel hoidsid sõrme relvade päästikutel, kuid veel oli kõik vaikne. Järsku vingusid miinid ja kärgatasid granaadid, puistates kildudega üle kolonni autod ja soomustransportöörid. Leitnaant Matvei kõrval kramplikult relva pigistav sõdur sai mürsukillu unearterisse ja jooksis verest tühjaks mõne hetkega. Haavatutele abi osutada isegi ei üritatud, ja selleks polnud ka aega ega võimalust – sõdurid hüppasid autodelt maha ja otsisid kaljurüngaste taga varju. Sapööride masin kolonni ees, ja veel mitu masinat kolonnis, põlesid suure leegiga.
Pataljoni raadiojaamad töötasid ühel sagedusel. Eetris oli kuulda mitte niivõrd käsklusi, kuivõrd räiget sõimu ja seosetuid karjeid. Teise roodu komandöri soomustransportööri kukkus dušmanite granaadiheitjast tulistatud granaat. Komandöril rebis plahvatus pea otsast, kuulipildur lendas plahvatuses masinast välja ja jäi teepeenrale teadvusetult lamama. Veel mitu masinat süttis granaadiplahvatustest. Võitlejad seadsid ennast positsioonidele kaljunukkide taha, oodata oli dušmanite lausrünnakut. Aga äkitselt saabus vaikus. Dušmanid lõpetasid rünnaku sama järsku nagu olid alustanud, ning kasutades oma tavalist taktikat, kadusid mägedesse. Kolonn korjas kokkku oma surnud ja haavatud ning liikus edasi. Peagi jõuti esimese valvepostini. Sõdurid tardusid õudusest: valveposti sõdurid, juba üsna lagunenud ja haisvad, lebasid reas üksteise kõrval, igaühe kaenla alla oli asetatud nende keha küljest ära lõigatud pea. Taoline kohutav pilt võttis dessantväelasi vastu ka teise valveposti juures. Dušmanid olid rünnanud ülekaalukate jõududega, valvepostid hävitati vange võtmata.
Pataljonikomandör andis korralduse valvepostid taastada. Lahingumoon, proviant ja muu varustus laaditi autodelt maha ja väeosa liikus viiel soomustransportööril ja kahel veoautol „Ural“ edasi.
Vana-aasta õhtul sattus operatiivgrupp ühe kišlaki juures varitsusse. Esimene granaadiheitjate kogupauk tabas leitnant Matvei soomusmasinat. Soomustransportöör süttis. Õnneks jõudsid kõik maha hüpata, kuna istusid soomusmasina äärtel. Reageeriti kiiresti ja seekord pääseti kaotusteta. Kuid ainult seekord. Soomusmasinad hakkasid ringi pöörama. Järgmise kogupauguga dušmanid hävitasid teise soomustransportööri. Osa dessantväelasi jõudis hüpata maha, aga kahte tabas fosformürsk ja nad põlesid ära elusalt. Hukkus ka transportööri juht, kuna üks granaat sattus otse läbi luugi juhikabiini. Luugist paiskusid välja pikad tuleleegid. Kõik, mis asus soomustransportööris – leegiheitjad, granaadid ja lõhkeaine – detoneeris ja rebis soobustransportööri lõhki.
Matvei üritas haavatuid soomustransportöörist välja kiskuda. Silmi kaitsesid spetsiaalsed prillid, kuid nägu sai leekidest kõrvetada. Peagi vigastasid granaadikillud ta paremast kätt, hetk hiljem tabasid kuulid jalgu. Aga lahing jätkus. Leitnant Matveil lamas maas, talle oli jäänud veel viimane granaat F-1. Matvei võttis selle vasakusse kätte ja heitis. Kostis võimas plahvatus, dušmanid tõmbusid tagasi.
Matvei rühmal lõppesid padrunid. Võitlejad hoidsid käes viimaseid granaate, oldi valmis ennast koos dušmanidega õhku laskma, et mitte sattuda vangi ja lasta dušmanidel pea otsast lõigata. Äkitselt saabusid helikopterid, ilmusid tankid. Kuskilt eemalt andis vaenlase pihta tuld haubits D-30, kuid selle tuli oli kaootiline ja ebatäpne. Appi saabus ka soomusgrupp kahe soomustransportööriga.
Vaatamata oluliselt suurenenud tulejõule vaenlane ei taganenud. Ka neile saabus täiendust ja vastupanu osutati marulise tulega automaatidest, kuulipildujatest ja miinipildujatest. Luurerühma võitlejaid koos abiväega oli ligikaudu viiskümmend, aga dušmanite arvu polnud teada ja neid tuli aina juurde. Dessantväelastest oli lahingus hukkunud juba seitse ja kolmteist saanud raskelt haavata, kusjuures ühel võitlejal rebis miinipilduja mürsk otsast mõlemad jalad. Lahingus hukkus ka soomusgrupi komandör.
Pataljonikomandör andis käsu kaasa võtta haavatud ja surnud ning taganeda, pöörduda tagasi baasi. Soomustransportöörid põlesid nii ereda leegiga, et neile oli võimatu ligineda. Tuli oodata, millal leek väheneb ja siis soomustransportööridest välja kiskuda põlenud seltsimeeste laibad. Ümber soomustransportööride seati üles kuulipildujad ja neist anti vahetpidamata tuld. Selle katte varjus oli võimalik mõne aja pärast labidate ja märjaks kastetud sinelite abil põlevatest soomustransportööridest välja tirida põlenud sõdurite jäänused. Need keerati telkmantlitesse ja laaditi käigus olevale soomustransportöörile.
Luurajatele appi tulnud kolm helikopterit MI-24 tegid mitu rünnakut, kuid raskekuulipildujast lasti üks neist alla; pärast seda helikopterid kadusid ja enam tagasi ei pöördunud.
Hukkunud seati soomustransportööridele ja luurerühm taandus soomustransportööri kaitse all haubitsa D-30 asukohta. Olukord muutus ka siin palavaks, dušmanid võtsid haubitsa miinipildujatule alla, miinid lõhkesid üha lähemal. Meeskond oli sunnitud haubitsa maha jätma ja varjuma. Mõne hetke pärast lendas haubits miiniplahvatusest õhku.
Juba pimenes, kui luuarajad jõudsid tagasi baasi. Haavatud ja põrutada saanud viidi väeosa medpunkti ja pärast esmaabi andmist laaditi nad transpordihelikopterile MI-8, et saata haavatud sõjaväehospitali. Samale helikopterile paigutati ka põlenud laibad. Lisaks neile ronisid helikopterisse brigaadi komandör ja poliitosakonna ülem, et minna ettekandega väeosa komanöri juurde. Leitnant Matvei oli kergemini haavatud ja temale selles helikopteris kohta ei jätkunud.
Helikopter tõusis õhku, kogus kõrgust, libises siis külg ees vasakule ja kukkus kummuli maha. Helikopteri meeskond ja haavatuid saatev sõjaväearst paiskusid helikopterist välja ja hukkusid kohe. Haavatud sõdurid, brigaadi komandör ja poliitosakonna ülem ning soobustransportööris põlenud sõdurite laibad jäid purunenud helikopterisse. Hetke pärast täis paakidega helikopter plahvatas, taevasse tõusis tohutu tulekera. Soomustransportööris põlenud laibad hukkusid kaks korda, teistele saatus taolist võimalust ei andnud.

* * *

Vastu hommikut keegi raputas leitnant Matveid õlast. Raske oli silmi avada, üleväsimusest oli keha justkui tina täis. Uuesti raputati. Rühmakomandör ajas ennast istuli ja nägi enda ees seersant Sergei jändrikku kuju.
“Staabi käsk – rühm maast lahti. Valmistuda operatsiooniks,” andis jooksust hingeldav seersant teate edasi.
Leitnant Matvei tõusis püsti ja väristas õlgu, mööda keha jooksis hommikune jahedus. Seersant seisis Matvei ees ja ootas edasisi korraldusi.
“Ärata rühm! Võtke kahekordne lahingukomplekt. Lähen staapi lahinguülesannet saama.”
Seersant pöördus minekule ja varsti oli kuulda tema röökimist:
“Teine rühm – tõusta! Võtta relvad ja kahekordne lahingukomplekt. Mehaanikud – masinaparki.”
Matvei võttis oma automaadi, täitis dessantniku seljakoti lahingumoonaga ja väljus telgist. Oli veel pime, kuid mägede tumedat siluetid eraldusid koidukumas taeva taustal. Juba kümne minuti pärast seisid täies lahinguvarustuses võitlejad telkide ees ja suitsetasid. Nende nägudel, lisaks rahulolematusele ja pahameelele, peegeldus taolises olukorras tavaline ärevus. Kuigi sõdurid olid juba harjunud ootamatute äratuste ja kiirete väljasõitudega lahinguoperatsioonidele, tekitas see ikkagi hinge alla külmatunnet, sest teati – paljud sellest rühmast enam tagasi ei pöördu.
Leitnant Matvei saabus staabist ja andis teda ootavale Sergeile edasi lahingukäsu:
“Suundume Dželalabadi mäekurusse. Seal võtsid dušmanid meie kolonni pihtide vahele. Olukord on katastroofiline, on kümneid tapetuid ja haavatuid. Kohapeal otsustame edasise tegevuse. Meil tuleb seal seni vastu pidada, kuni saabub abivägi.”
Matvei ja Sergei suundusid oma rühmaga autoparki. Sõdurid said käsu istuda masinatele. Juba viie minuti pärast kaks dessantlahingumasinat ja üks soomustransportöör, jättes enda taha tiheda tolmu- ja suitsupilve, kihutasid lennuväljast mööda Kabuli suunas. Raadiojaamad töötasid lahingurežiimil, ja sealt kuuldud käskudest, vandesõnadest ja hõigetest
võis järeldada, et kolonn Dželalabadi mäekurus on hävingu äärel.
Koidikul jõudis operatiivgrupp mäekurusse, ja jälle pimedusse. Kuristik oli sügav ja valgus sinna ei ulatunud. Võtlejatel tõmbus südame alt külmaks – kaljudele ja mäekurusse viivale kitsale teele oli laskunud surmahingus. Siit tagasiteed ei olnud; ainult edasi, edasi lahingutega läbi mäekuru. Peagi nähti trassi ääres põlenud soomustransportööri. Jäi mulje, justkui oleks see põlenud mitmeid päevi tagasi või isegi kuude tagustes lahingutes, kuid värsked laibad masina kõrval tõendasid, et masinat oli tabanud vaenlase tankirusikas mõned tunnid tagasi. Dessant jätkas peatumatult liikumist. Kurvi tagant ilmus nähtavale pikk roheline autokolonn, mis lebas kõveral teel justkui koletu suur boamadu. Masinad seisid sisselülitatud tuledega, mootorid töötasid. Näha polnud mitte ainsatki elavat hingelist.
Dessantmasinad seisatusid. Leitnant Matvei ja seersant Sergei uurisid olukorda ja arutasid, mida ette võtta. Valitses täielik vaikus, aga kõik teadsid – dušmanid mäekülgedel on nad juba sihikule võtnud. Matvei andis korralduse saata igast soomustransportöörist üks võitleja luurele. Luurajad ja seersant Sergei väljusid tagaluugi kaudu masinatest ja sööstsid pikkade hüpetega ja põigeldes jänese moodi, kolonni suunas. Minuti pärast kandis Sergei raadio teel ette:
“Kolonni isikkoosseis on peitunud kaljude taha, dušmane on ilmatu hulk, on tapetuid ja haavatuid.”
Matvei pistis korraks pea dessantmasina luugist välja. Vaikus oli kohutav, masinate vaikne surin tegi ümbruse veelgi elutumaks. Matvei tõmbas pea tagasi, ja õigeaegselt – vastu soomust rabises kuulirahe. Tulistati ülevalt, mäeveerult, ja lähedalt.
Leitnant Matvei andis mehaanik-juhile käsu sõita veidi edasi ja peituda kaljunuki alla. Vaevalt oli masin jõudnud ohutumasse kohta, kui ülevalt lendas alla kaks granaati ja lõhkesid teeosal, kus alles pool minutit tagasi oli seisnud dessantmasin. Matvei andis käsu kõigil võitlejatel väljuda masinatest, hargneda lahingukorda ja alustada operatsiooni. Võitlejad väljusid tagaluugi kaudu ja liikusid soomusmasinate varjus edasi. Seersant Sergei sai ülesande pöörduda tagasi soomustransportööri ja sellega liikuda kolonni keskkoha pole, et uurida olukorda kogu kolonni pikkuses. Matvei ise aga asus oma lahingumasina raskekuulipilduja taha, et julgestada Sergeid. Samal ajal võttis Sergei raadio kaudu ühenduse oma dessantmasinaga ja käsiks avada alumise luugi. Seejärel roomas seersant piki mäeveeru, kaljude all, oma masina suunas, aeg-ajalt peatus ja tulistas mäekülge pikkade valangutega. Ümber seersandi vihisesid kuulid, põrkusid kaljudel ja pildusid sädemeid. “Ainult mitte granaat, ainult mitte granaat!” mõtles Sergei ja roomas edasi, päästvale soomusmasinale aina lähemale, ja hetke pärast lipsas ta masina põrandaluugist sisse. Alles nüüd tundis ta, milline oli olnud närvipinge – lahingukostüüm oli seljas higist läbimärg ja vaevas janu. Mõistes oma komandöri, ulatas mehaanik-juht seersandile plastikust veepudeli.
“Eh, praegu klaasike viinakest või Tambovi samagonni!” sõnas seersant pudelisuust rüübates.
Läbi lahingumüra oli kuulda, kuidas üle mäekuru lendasid lennukid. Aga mida suutsid nad siin teha? Isegi korralikku vaatlust mitte, rääkimata rünnakust, sest mäekuru oli kitsas, järskude külgedega, käänuline ja hämar ning dušmaneid täis, lisaks läbisegi omad. Kuid lennukite ilmumine mõjus siiski julgustavalt – see oli märk, et väeosa juhtkond otsib väljapääsu kujunenud olukorrast, surmalõksust.
Seersant Sergei võttis ühendust rühmakomandör Matveiga, ja saanud nõusoleku, kogus oma meeskonna kokku ja liikus dessantmasinaga edasi, mäekuru kitsast teed mööda allapoole. Peagi takistas tema edasiliikumist põlenud KaMaz. Soomustransportöör lükkas purustatud masina kõrvale ja jäädes selle taha seisma, avas raskekuulipildujast tule mäeveerul paiknevatele dušmanite tulepesadele. Seejuures avasid võitlejad masina alumise luugi, et oleks lahti põgenemistee, kui soomustransportööri kukkub vaenlase granaat või miin. Kümmekond minutit kestis maruline tulevahetus, aga lahingumoon hakkas lõppema, ja soomusmasin ilma tuld sülgavate relvadeta on lihtsalt hunnik rauda. Äkitselt kuuldus reaktiivmürskude vingumist ja määveerul paiskusid üles tulekerad, mulla- ja kaljude kamakad ning inimkehad, mis alla langesid juba mitmes tükis. Kohale oli jõudnud tugevdatud tulejõuga dessantväelaste polk, mis pühkis dušmanid mäeküljelt minema.
Kuni hilja õhtuni pukseerisid soomustransportöörid purustatud tehnikat mäekurust välja. Võitlejad kogusid kokku oma surnud ja haavatud seltsimehed ja paigutasid nad veoautodele. Mäekuru läbiv tee puhastati igat masti lahingujäänustest.
Keskööl jõudis leitnant Matvei operatiivgrupp baasi tagasi. Rühma kolmekümnest võitlejast pöördus elusana tagasi üheksa.

* * *

Täna seisis ees raske ülesanne – uuesti hõivata dušmanite poolt nädal tagasi purustatud valvepost Salangi mäekurus. Pataljon liikus positsioonidele. Kümmekond võimast „Urali“, veokastides sõdurid, relvastus ja laskemoon, ronisid mööda mäekülge vingerdavat kitsast teed ülespoole. Esimese masina kabiinis istus pataljonikomandör major Sergejev, järgnevate masinate kabiinides istusid roodukomandörid, aga rühmakomandörid olid kohad sisse võtnud oma rühmade juures veoauto kastides; kõigil võitlejatel automaadid laskevalmilt põlvedel.
Autokolonn ronis mootorite möirates mööda mäekülge edasi. Salangi mäekuru on ohtlik, järskude nõlvade ja sügavate kuristikega. Kaljudel oli näha võitluse märke: rahnud olid täksitud kuulipildujatulest, hulgaliselt oli näha miiniplahvatuste jälgi. Nõlvadel ja kuristikus vedelesid roostetanud, mürsuplahvatustest purustatud ja põlenud sõjaväeautod ning soomustransportöörid. Kolonn sisenes tunnelisse. Autodel süüdati laternad. Masinad liikusid kaua, tundus, et terve igaviku, hämaras tunnelis. Olles jälle valguse kätte jõudnud, kissitasid võitlejad eredas päikeses silmi ja enne veel, kui nad jõudsid valgusega harjuda, ragisesid automaadi ja kuulipildujavalangud, kõrvulukustava kärgatusega lõhkesid miinid. Dušmanite rünnak! Kolonni esimene „Ural“ pöördus äkitselt paremale ja langes kuristikku koos pataljonikomandöri ja kastitäie sõduritega. Kuristikust kostis plahvatus, koletuslik leek haaras veoauto endasse, laskemoon paiskus laiali ja lõhkes kaljude vahel.
Mäeküljele maha viskunud võitlejad andsid tuld automaatidest ja kuulipildujatest, seati üles miinipildujad. Pärast lühikest lahingut tõmbusid dušmanid mägedesse tagasi, et seal ennast korrastada, täiendada lahingumoonavarusid, seejärel uuesti varitseda ja rünnata…
Pataljoni juhtimise võttis enda peale leitnant Matvei. Võitlejad ronisid uuesti autodele, võttes kaasa lahingus haavatud ja hukkunud, ning autokolonn jätkas liikumist mööda mäekülge ülespoole, et siis laskuda, tõusta ja laskuda… Kaks tundi rühkis väeüksus edasi. Dušmanid enam ei rünnanud. Leitnant Matvei, olles valvepostid välja pannud ja tulepesad ettevalmistanud, asus oma rühmaga valvele. Pataljon liikus kolmanda roodu komandöri Ivanovi juhtimisel edasi; neile anti raadio teel uus ülesanne – puhastada lähedalasuv kišlak dušmanidest.

* * *

Leitnant Matveid piinas rühma valvepostil uni, silmad vajusid kinni, aga magada ei tohtinud, magama jäämine tähendas suikumist igavesse unne läbi dušmani noa. Matvei rühm oli juba kolm nädalat olnud ilma vahetuseta valvepostil. Võitlejad said üksteisele pakkuda ainult lühikesi unehetki. Nüüd oli oluline koidikuni vastu pidada, siis vahetab Matvei rühma välja leitnant Valentini rühm. Matvei toetas korraks pea automaadipärale ja justkui kukkus hetkeks kuhugi sügavasse tühjusesse; samas virgus, pilgutas unesegaselt silmi, kallas pläskust peotäie vett ja niisutas nägu. Matvei toetas selja vastu kaljunukki, mille taga ta istus ja et peletada und, viis mõtted kodustele ja kaugesse lapsepõlve, üritades meenutada midagi head ja lõbusat. Samal ajal pidas ta silmas oma radisti, kes lamas viis-kuus meetrit eemal raadiosaatja kõrval ja pidas silmas tagalat. Ka radist jõnksutas pidevalt ninaga, ja siis viskas Matvei teda kivikesega. Radist ehmus, vaatas ümberringi ja jõnksutas varsti edasi, kuni ehmus uue Matvei visatud kivikese peale… Mäekuru valveposti võitlejaid vaevasid nädalaid kestnud valvamisega tekkinud väsimus, kehavapoolne, ainult konservidest koosnev ninaesine ja pidev, lakkamatu närvipinge.
Ootamatult keegi langes tagant Matveile peale ja hakkas kägistama. Matvei kukkus selili ja üritas kallaletungijat eemale paisata, et vabastada kaela ümber pigistatud higised käed. Matvei üritas karjuda, appi hüüda, kuid käed pigistasid kõri üha tugevamini ja kõrist tuli ainult ebamäärane korin. Olles muutunud juba täiesti jõuetuks ja teadvust kaotamas, meenus Matveile vööle kinnitatud laia teraga dessantväelase nuga. Ta lasi kallaetungija käe lahti, haaras treenitud liigutusega tupest noa ja lõi kolm korda noaga alt ülespoole. Dušman vajus talle lõdvalt peale, veri lahises Matvei mundrile. Ta ronis turske keha alt välja, tõusis kõikuvatele jalgele, kuid löök pähe paiskas ta uuesti maha. Seekord sai ta automaadipäraga vastu pead. Samas kuuldus automaadivalang; tärina järgi võis aru saada, et tulistati mitmest relvast korraga. Äkitselt tulistamine lakkas. Matvei ajas ennast istuli, mõistmata, mis toimub. Vaadanud enda ümber ringi, nägi ta kägarasse kiskunud radisti liikumatut kogu ja temast paar meetrit eemal dušmani lamams, pea üleni verine. Pärast seda, kui dušman oli tulistanud radisti kõhtu, andis radist talle valangu näkku.
Hetke valitses ärev vaikus, ja siis dušmanite rünnak valvepostile jätkus. Miski lõi valusalt vastu Matvei paremat jalga ja õlga. Ta kaotas valust teadvuse. Uuesti teadvusele tulles kuulis ta endiselt lahingukära: üksteist tapvate inimeste karjed, vandumine ja hüüded. Leitnant Matvei, suutmata enam parema käega hoida automaati, võttis vasaku käega kabuurist püstoli ja kahe lasuga tappis tema suunas hüpanud dušmani.
Matvei pea käis ringi, valu ei lasknud lahingut juhtida, kuid oli ometigi vaja midagi teha! Ta mõistis, et isegi tema hüüded võivad võitluskaaslasi ergutada, tõsta nende võitlusvõimet. Ta kogus kokku oma viimased jõuraasukesed ja hüüdis rämeda, elajaliku häälega:
“Tuld! Rünnakule! Rünnakule, edasi!” Samas suruti talle automaaditoru selga, ja kehvas vene keeles karjuti ähvardusi:
“Anna alla, roheline barett! Võtame vangi, lõikme pea maha!”
Matvei pööras labakätt püstoliga ja tulistas selja taha – see oli tema ainuke ja viimane võimalus. Dušman värahtas, automaaditoru nihkus paigast, kõlas lask, kuul vihises Matvei kõrvast mööda, lasu leek kõrvetas Matvei juukseid. Dušman oli saanud kuuli munadesse ja vingerdas maas. Matvei tulistas talle püstolist pähe.
Automaadivalangutesse sekkusid äkitselt granaadiplahvatused, kuristikust tõusis paks suitsupilv. Kaljudel asuva rühma tule kaitsel, aga peamiselt suitsukatte all, tungisid kuristikku kaks soomustransportööri. Nad avasid oma suurekaliibrilistest kuulipildujatest tapva tule otse vaenlase tulepesade pihta, ja siis saabus täielik vaikus. Abiväed jõudsid kohale viimasel hetkel ja sundisid dušmanid taganema.
Öine pimedus loovutas oma positsioonid koidule, mägede kohale tõusis hommikupuna. Algamas oli uus päev. Jällegi üks päev elu, ja see elu tuli elada Afganistani sõjas. Aga surm võis saabuda veel täna, homme või hiljemalt ülehomme…

* * *

Koidikutuul tõi sooja ja leitnant Matvei kuulis, kuidas öösel sadanud värske lumi okstel sulama hakkas ning potsatades maha langes. Oli varakevade hommik. Leitnant Matveile oli tänane operatsioon viimane; ta oli oma aja Afganistani ära teeninud, nädala pärast saabub vahetus, pärast seda puhkus ja juba uus lähetus tavalisse sõjaväegarnisoni, ning seda juba vanemleitnandi aukraadis.
Matvei põlvitas väikese mägijõe äärde, lükkas rihma külge kinnitatud Kalašnikovi automaadi selja taha, et see märjaks ei saaks, ja toetudes kahele kivirahnule, kummardus ning jõi jõest. Külmast veest hakkas suulagi kipitama. Matvei lükkas end käte jõul üles, pööras pead, ja nägi vanameest mööda kaljut alla tulemas. Vanamees kandis talupoja musta pealissärki ning tumehalle pükse. Ta pead kattis hallist materjalist suur ümmargune müts, ümber kaela oli keeratud sall. Jalas olid mehel nöörtallaga santaalid ja seljal rippus karabiin. Vanamehega oli kaasas noormees. Ta kandis samasuguseid halle riideid. Neid kandsid kõik siinsed karjakasvatajad ja mida võinuks peaaegu et selle maakonna rahvariieteks pidada.
Noormees oli paljajalu. Mõlemad kargasid nagu kitsed ühelt kaljunukilt teisele. Ja siis märkasid nad Matveid. Vanamees haaras karabiini. Hetkega tõmbas Matvei kabuurist püstoli, sihtis vanameest keset rinda ja tulistas. Noormees sööstis kohalt ja kadus kaljunuki taha.
Leitnant Matvei seadis automaadi laskevalmilt rinnale. Seejärel tõmbas püstoli pideme välja, vajutas kabuuri padrunitaskust võetud uue padruni pidemesse ja lükkas pideme püstolipärasse tagasi. Seejärel hüppas madalal jõekesel kivilt kivile, astus teele ja pöördus tagasi oma pataljoni juurde. Täies lahinguvarustuses pataljon marssis mööda mägiteed positsioonidele. “Mudžahiidid on liikvel…” sõnas ta pataljonikomandörile.
Kahe tunni pärast jõuti positsioonidele. Silmaga oli näha, et siin olid asjad väga tõsised olnud. Mägede nõlvad ja veerud olid täis kaevikuid, mis jooksid tolmuse maantee kõrval ühest kaljunuki juurest teise, kahel pool teed olid suured mürsulehtrid. Kogu mäeveeru all laiuv org oli üles küntud ja segi pööratud, justkui oleks seal töötanud hiigelmuttide armee. Sild üle madala veega jõe oli üles songitud ja purustatud. Vihmad olid toonud mürskudest tekitatud trehtrite äärtes nähtavale Vene sõdurimundrite räbalaid. Vana kõrbenud mägimänni okste vahel tolknes Vene sõjaväelase saabas koos jalaga. Siin oli veel nädal tagasi asunud Vene valvepost, mis kontrollis ja hoidis tule all all mäekurus kaljude vahel looklevat kitsast maanteed.
Mudžahiidid olid rünnanud ootamatult ja suurte jõududega, kasutades miinipildujaid ja kergesuurtükke. Venelaste valvepost hävitati täielikult, kusjuures mudžahiidide komandör andis käsu:
“Venelastel pead otsast maha raiuda, siis võib kindle olla, et nad on surnud.”
Äsja kohale jõudnud Vene sõjaväeosa võttis kohad sisse kaljude vahel, kahel pool teed; mäekülgedele seati üles kuulipildujad.
Kaks päeva ja ööd valvasid tunnimehed vahipostidel, ehmudes iga mägedest veereva kivikese ja öökulli hõike peale. Kaljude vahel telkides magavad sõdurid ei suutnud närvipinge tõttu uinuda – iga hetk võis oodata mudžahiidide kallaletungi; nad võisid ilmuda otsekui maa-alt. Mudžahiidid võisid rünnata mägedest, venelaste positsioonidest kõrgemalt, või kaljurüngaste tagant, või alt orust. Nende luurajad, kelle olemasolu oli võimatu märgata, võisid eelnevalt kindlaks teha venelaste tulepesad, kuuli- ja miinipildujate asukohad. Need võeti sihikule, ja oodati rünnakukäsku. Ja kui see algas, olid vene tunnimehed juba surnud enne, kui nad mõistsid, et mudžahiidide rünnak on alanud.
1988. aasta kaheksanda märtsi varavalges afganistani mudžahiidid ründasid. Esialgu liginesid nad ülevalt mäeveerult, justkui saaki hiilivad šaakalid, peitudes kaljurüngaste taha. Mõne hetkega jõudsid mudžahiidid märkamatult kahesaja meetri kaugusele venelaste positsioonidest. Nende eesmärk oli venelaste valvepataljon hävitada ja avada läbipääs Gordez-Hosti maanteele. Olles liikunud veel ligikaudu viiskümmend meetrit, alustasid mudžahiidid rünnakut: avasid marulise tule miinipildujatest, automaatidest ja kuulipildujatest. Olles tõmmanud vene võitlejate tähelepanu ja tulejõu üles, mägedesse, ründasid mudžahiidid vene pataljoni külgedelt ja alt orust. Mudžahiidide risttule alla sattunud pataljoni juhtkonnal, roodude ja rühmade komandöridel, puudus igasugune võimalus lahingut juhtida, valitses täielik kaos. Sõdurid võitlesid oma elu eest ja andsid tuld huupi, et takistada mudžahiidide liginemist. Vaenupooli varjas tihe suitsupilv ja selle katte all jõudsid mudžahiidid kuuekümne meetri kaugusele venelaste positsioonidest. Ja kuigi mudžahiidide vastas olid Vene väed, andsid nad venelastele tuld ikka nendest samadest Vene relvadest, vene Dašakadest, suurekaliibrilistest kuulipildujatest. Üldiselt oli teada, et Vene kõrgemad ohvitserid, ajades Afganistanis, niiöelda eraäri, müüsid mudžahiididele relvi, milledest need siis tapsid Vene polkovnikute ja kindralite alluvaid, tavalisi reamehi vene küladest…
Enam kui pool tundi kestnud lahingu käigus hukkus mõlemal poolel kümneid võitlejaid. Teiste hulgas sai Vene poolel surma vasakul tiival võidelnud seersant Ivanov, suurekaliibrilise kuulipildujameeskonna komandör. Kuulipilduja langes rivist välja, positsioonile tormanud mudžahiidid tapsid granaatidega kogu meeskonna ja raiusid neil matšeetedega pead maha. Vaatamata suurtele kaotustele, andsid venelased marulist vastutuld ja rünnak löödi tagasi.
Tund aega hiljem alustasid mudžahiidid teistkordset rünnakut. Seekord koondasid nad kogu tulejõu venelaste vasakule tiivale, mille suurekaliibriline kuulipilduja oli rivist välja löödud. Mudžahiidid kasutasid ära kaljurüngaste taga tekivaid, niinimetatud surnud tsoone, ja üha liiginesid, sealhulgas üle miinivälja, vaatamata kaotustele. Peagi jõudsid nad granaadiviske kaugusele. Vene sõduritel hakkas otsa lõppema laskemoon, ohvitserid heitsid Kalašnikovi automaadid kõrvale ja tulistasid püstolitest. Olukord oli ülimalt kriitiline. Ootamatult ilmusid mäetippude tagant vene helikopterid. Kolm ründekoperit lendasid piki mäenõlva ja hetke pärast välgatasid rakettide tulejoad. Reaktiivmürsud paiskasid segamini mudžahiidide positsioonid. “Hurraaa…” kaikus vene võitlejate juubeldav hüüd. Omad olid neile viimasel hetkel appi jõudnud. Hurraahüüd polnud veel lõppenud, kui üks helikopter äkitselt plahvatas, tema propeller lendas keereldes eemale ja helikopter kukkus tulekerana alla kuristikku. Koheselt plahvatas teine ja kolmaski ning leekides helikopterid kadusid kuristikku. Venelased vaatasid õuduses seda hävitustööd. Nad veel ei teadnud, et mudžahiidid olid oma valdusse saanud uusimad relvad – õlalt tulistatavad raketiseadeldised, Ameerika “Stingerid”. Nüüd oli vene helikopteritele Afganistani mägede vahel lendamistel lõpp; nüüd tähendas helikopteri lend mägedes kindlat enesetappu, sest võimatu oli helikopteri piloodil tuvastada kaljurünka taha varjuvat mudžahiidi, “Stinger” õlal.
Helikoperid alla tulistanud, alustasid mudžahiidid veelgi ägedamat pealetungi. Venelaste taganemistee lõigati ära; neil jäi üle, et mitte lasta endal pead otsast lõigata, viimane võimalus – võidelda lõpuni, ja viimane padrun või granaat hoida enda jaoks.
Pataljonikomandör võttis vastu meeleheitliku otsuse – tõmmata omade suurtükituli enda peale, ohverdada enda ja oma sõdurite elud, samas viia kaasa ka mudžahiididest ründajate hinged. Tavaline, nõukogude kasvatuse saanud, vene külast pärit major teadis, et tõmmates tule enda peale hukkuvad nii tema sõdurid, kui ka tema ise kangelastena, aga ta ei teadnud, et uskumatutega peetud lahingutes hukkunud mudžahiidid pääsevad paradiisi…
Lahingupaigale antud vene suurtükituli oli maruline. Tuld andsid kolm haubitsat D-30 ja kolm iseliikuvat suurtükki “Akaatsia”, lastes välja enam kui kuussada mürsku. Kaugemalt mäetipult jälgis suurtükituld Afganistanis paikneva neljakümnenda armee polgukomandör polkovnik Voronin.
Leitnant Matvei asetas oma Makarovi püstolisse viimase pideme padruneid ja kobas viimast granaati – enda jaoks, kui algas polkovnik Voronini juhitud suurtükituli nende positsioonide pihta. Paljud Matvei kaaslastest enam mürsu lõhkemist ei kuulnud, sest sellel momendil ei asunud nende hinged enam siin ilmas, ja kuna mürsud lõhkesid tihedalt ja täpselt pataljoni ridade keskel, ei olnud neile lõhkemistele ka kuigi palju pealtvaatajaid. Mürsu lõhkemisest paiskusid kehad maapinnalt õhku ja langesid siis mitmes tükis tagasi, ning polnud enam tähtsust, kas need kehaosad kuulusid reamehele või leitnandile.
Üheaegselt mürsuplahvatusega sai Matvei mudžahiidi automaadist kuuli selga, ja koheselt paiskas kohutav kärgatus ta õhku. Kui leitnant Matvei jälle maapeale tagasi sai, polnud temal vasakut jalga enam olemas – see oli lennanud koos kirsasäärikuga mäeveerult alla jõkke.
Mudžahiidid taandusid oma surnuid ja haavatuid kaasa võttes ning kadusid mägedesse. Lahingupaika saabus täiendus – langevarjurite dessantpataljon; kohale sõitsid sõjaväe sanitraarautod ja surnute koristajad. Koristada polnud just vähe. Lahinguväli oli täis surnukehi. Mõnes kohas vedeles ainult pea, teisal jällegi peata keha; eriti palju leidus keha küljest ära rebitud käsi ja jalgu. Laipade juures vedelesid relvad, padrunitaskud ja mürsukildude poolt räbalateks rebitud mundritaskutest välja kukkunud sõdurite lähedaste ja armsamate kirjad.
Lahinguväljal liikusid kanderaamiga mehed, korjasid üles ja viisid sanitaarautodesse ära neid väheseid, kes veel elumärke ilmutasid. Enamik haavatuid oli surnud esmaabi puudusel, sest kui käib lahing, peavad haavatud ootama. Käsi ja jalgu kokku korjates koristajad oma pead eriti ei vaevanud – need sobitati laipade juurde, kellel või millel üks või teine ihuliige parajasti puudu oli; koristajate imestuseks ei tulnud kätest ja jalgadest puudu, aga ei jäänud ka üle… Pead keha juurde asetades ei olnud koristajad kindlad, kas see ikka sai õigesse kohta, sest ainult jumal üksi teadis, millise keha juurde see või teine pea kuulus.
Lahingus hukkunud vaenlase sõjameeste isikut kindlaks teha eriti ei püütud, piisas loendamisest, samas nende arvudega ei koonerdatud – võitja poole väeülema ametlik aruanne väljendas pigem soovunelmat kui tegelikkust.
Kellaosutid lähenesid juba keskööle, aga polkovnik Voronin istus ikka veel oma telgis väikese kokkupandava lauakese ääres ja koostas Afganistanis sõdiva neljakümnenda armee komandörile raportit. Tema ulualune oli tavaline kümne ruutmeetrine sõjaväetelk, mida valgustas petrooleumilatern.
Öö oli pime ja tormine. Vihm rabistas telgipuldanil ja voolas ojadena alla, kohati tilkus vett telgisiilude vahelt läbi. Tugevad tuuleiilid raputasid aeg-ajalt seda üsna viletsat peavarju, ähvardades seda ümber lükata või minema kanda. Polkovnik Voronin mõtiskles veidi, ja lõpetas raporti sõnadega: “Viimaste ööpäevade jooksul tegelesime peamiselt positsioneerimisega. Esines mitteolulisi kokkupõrkeid vaenlasega, väeosa märkimisväärseid kaotusi ei kandnud.”
Raporti lõpetanud, ulatas polkovnik selle käsundusohvitserile:
“Hommikuse postiga saada teele.”
Seejärel ringutas, haigutas ja asus lahti harutama väikest jõupaberisse mässitud pakikest – välja ilmus pruunikas singitükk. Polkovnik võttis laualt noa, mis oli pigem siiski matšeete kui lauanuga, ja lõikas priske viilu sinki. Käsundusohvitser asetas polkovniku ette leivakääru ja kallas pudelist klaasikese viina. Polkovnik hammustas suure suutäie sinki, seejärel leiba, rüüpas viina peale ja pomises täie suuga:
“Tänan, Stjopa.”
Ootamatult lükati telgiava kattev riidetükk kõrvale ja sisse astus väeosa luureohvitser leitnant Afanassi. Ta munder oli läbimärg ja tema ninaotsast tilkus vett. Leitnant andis au ja kandis ette:
“Härra polkovnik! Luurerühm pidas kinni afgaani mudžahiidi.”
Polkovnik rüüpas pika sõõmu viina, mälus suu tühjaks ja sõnas pahaselt:
“Kurat! Kolavad öösel ringi, selle asemel, et rahus magada, too mudžahiid sisse.”
See oli keskealine, üsna räbalais mees. Ta vaatas polkovnikule otsa vihkamist täis silmadega.
Polkovnik libistas pilgu üle mudžahiidi ja küsis:
“Vang, mis su nimi on?”
“Kuna mind lastakse nagunii maha, pole minu nimel enam tähtsust,” sõnas mudžahiid, ja tema näos ei liikunud ainuski lihas.
Polkovnik ühmas endamisi pahaselt ja sõnas:
“Olgu. Millise ülesandega saabusid meie positsioonidele?”
“Luurama.”
“Mida luurama ja kelle huvides?”
“Enda huvides, luurama seda, kuidas mudžahiidid mitteusklikke tapavad.”
Polkovnik kehitas õlgu ja küsis käsundusohvitserilt:
“Kuidas väljas ilm on?”
“Tormituul on vaibunud, vihm lakanud ja kuu paistab.”
“Hästi. Viige mudžahiid välja ja laske maha.”
Mudžahiid seisis liikumatult paigal. Ohvitser haaras vasaku käega tal kraest ja tõukas teda edasi. Äkitselt pöördus mudžahiid ringi, lükkas käsundusohvitseri kõrvale ja sööstis metsiku raevuga polkovniku suunas; paiskas ta koos lauaga pikali, haaras laualt matšeete ja langes lauda ümber lükates polkovnikule peale. Latern kustus ja telk jäi täielikku pimedusse. Käsundusohvitser ja sõdurid kobasid pimeduses, luureohvitser üritas osutada polkovnikule abi, kuid nad kukkusid pimeduses vähkrevatele kogudele ja telgivaiadele; telk langes meestele peale. Kostis vandumist, raevu- ja valukarjatusi. Telgiava juures seisnud vahisõdurid viskasid automaadid käest; mõned neist üritasid telgiriide alla polkovnikule appi pugeda, teised jälle asusid kõigest väest tirima laperdavat telgiriiet. Selles tavatus, ennenägematus lahinguolukorras püüdis igaüks üles näidata initsiatiivi ja nutikust. Keegi tulistas õhku. Kõlanud püssipauk ajas ärevusse kogu laagri, anti üleüldine häire. “Staabi” juurde kiirustasid aluspesus ohvitserid, nende järel seersandid. Väeosa kokk sulges suure paugatusega paja kaane ja kustutas väliköögis tule, olles valmis kiireks taandumiseks.
Vahisõdurid jätkasid telgiriide sikutamist, et vabastada lahinguväli. Lõpuks see neil ka õnnestus: luureohvitser ajas ennast vaevaliselt istuli, ta nägu oli verine, munder räbalais, kuid tundus, et ta polnud haavatud, igatahes mitte surmavalt. Käsundusohvitseri nägu “kaunistas” pikk verine noahaav. Polkovnik Voronin oli surnud – tema kõri oli pikalt ja sügavalt läbi lõigatud.
Käsundusohvitser kandis ette juurde tõtanud alampolkovnikule, polkovnik Voronini asetäitjale:
“Seltsimees alampolkovnik! Singitükk on alles, viinapudel on katki ja viin maha jooksnud, polkovnik on surnud, aga matšeete ja mudžahiid on kadunud.”
Mägedest alla toodud haavatud paigutati mingi hõreda kuuri alla, mis kujutas endast sõjaväehaiglat. Seal oli umbes viiskümmend-kuuskümmend haavatut sõdurit. Kuigi õhk käis kuurist läbi, haises mäda järele, muldpõrand oli pühkimata, kõik oli uskumatult räpane ja nukker. Valves oli ainult kaks arsti, ning nendel abiks kaks velskrit, kolm sanitari ja mõned tagalanaised, kel polnud mingeid põetamisalaseid teadmisi. Seal oli ka üks mudžahiidist vang. Tal oli jalg amputeeritud ning ta arvas, et kui ta oleks venelane, oleks jalg talle alles jäetud. Velsker üritas mehele selgitada, et eelkõige oli oluline tema elu päästa, kuna jalg oli olnud kohutavas olukorras. Vang oli mornilt vakka. Ta kannatas vangilangemise all. Seal ta lamas, üleni kollane, nägu korratusse habemesse kasvanud, kurb ja metsistunud vaade silmis. Püüdes teda aidata, pani arst tema kõrvale venelase, kel oli samuti jalg amputeeritud, näitamaks, et venelasega toimiti samamoodi; ja venelane lamas oma madratsil rõõmsa ja õnnelikuna.
Selles, niinimetatud, haiglas oli patsiente igasuguste kohutavate haavadega: siin oli suuri õlahaavu, luu täiesti puru, millest voolas haisvat mäda; oli suuri lahtiseid seljahaavu; oli haavu, kus kuul oli läbinud kopsu; oli täiesti purustatud jalgu, aga ikkagi üritasid arstid jalgu kuidagi päästa.
Haavatud lamasid piki kuuri seinaääri pikkade ridade kaupa, nii et nende vahel võis vaevu leida kohta, kuhu astuda. Ukse juurde oli kogunenud grupp suitsetavaid ja omavahel vestlevaid sõdureid, kes aeg-ajalt haavatute poole kurbi pilke heitsid; siin-seal kõndis ringi mõni sõdur, otsides haavatut seltsimeest, vahetevahel peatudes ja mõne käest nende haavade kohta pärides; haiglasanitarid jagasid maaslamajatele vett ja suppi; kanderaamikandjad liikusid inimeste vahel ülima ettevaatlikkusega, viies oma kandamit operatsiooniplokki. Vestlus segunes oiete ja surmahalaga; mõned, kaassõduritest kergemini haavata saanud, naersid, sest nad olid õnnelikud, et olid elus. Enamus meestest näisid olevat raskelt haavatud ja lamasid seal vormitus ebamäärasuses, mida võis märgata surnute juures.
Öösel oli vihma sadanud ja kogu kuuri esine oli terve öö murul kõndinud kanderaamikandjate ja esmaabiautode raskete rataste all üles songitud. Kõrvalhoonesse olid surnud külg külje kõrval ritta laotud; nii need, kes olid surnult haiglasse jõudnud kui ka need, kes olid surnud öösel. Nad olid kokku pakitud kõige kentsamates poosides, nende mundrid olid mudast ja verest määrdunud, mõned olid kummaliselt moondunud, nagu oleksid nad surnud agoonias; mõned olid kokkuvajunud justkui riidekuhi ilma kehata seal sees.
Hoone seina vastu toetudes istus teistest veidi eemal üks mees, tuhkja näoga, habetunud, kurnatud ja kõhn; ta ei teinud häält ega liigutanud end, vaid vahtis ainiti pahasena enese ette, justkui mõistes, et surm on möödapääsmatu, ja tema hinge täitis viha. Kõhus laius tal kohutav haav, ja tema heaks polnud võimalik enam midagi teha; ta ootas surma. Seina ääres maas lamas üks väga noor, poisikeseliku ümmarguse näo ja kissis silmadega haavatu, ja ka tema oli eluohtlikult haavata saanud; ka tema teadis, et sureb, aga tal oli kohutav hirm. Üks sõdur seisis poisi peatsis, kummardudes tema kohale, ning poiss klammerdus tema käte külge, nuttes: “Oh, Issand, ma suren.” Ta nuuksus südantlõhestavalt, ning rasked pisarad veeresid üle ta määrdunud, nutust virila poisikeseliku näo, ja ta kordas aina: “Ma olen nii õnnetu, oh Issand, nii õnnetu. Ema, emaa, emaaa..” Sõdur püüdis teda lohutada, silitas poisi nägu: “Pole midagi, vanapoiss, sa vapper sõjamees.”
Sõdur, olles õpetatud tapma ja teades, et ka teda võidakse tappa, hüüdis surmahetkel ema; ta hüüdis ema, kes oli ta sünnitanud, toitnud teda oma rinnaga, kelle süles ta õppis tundma maailma. Samas – ema ei sünnita oma poega sõja jaoks. Iga ema soovib, et meheks kasvades pakub tema poeg vastassoole sama õnne ja armastust, millest osa saades tõi ema ilmale poja. Aga inimkond ei ole saanud hakkama ilma sõjata, ei saa ilma sõjata läbi praegu, ja ilmselt ka tulevikus…
Poisi kõrval istus vastu kuuriseina nõjatudes leitnant Matvei ja suitsetas sigaretti. Ta vaatas külmalt ümberringi toimuvat; ta põsed roosatasid, ta ei paistnud haigegi olevat; kui keegi astus talle ligi, siis ta naeratas rõõmsalt. Ta käsi oli sidemeis ja küsimusele, kas ta on raskelt haavata saanud, vastas ta naerdes, otsekui segane:
“Oh, siis poleks midagi, kui see ainuke häda oleks! Mu selgroo sees on kuul, ja vasak jalg jäi mägedesse.” Minut hiljem minestas ta valust ja palavikust.
Pärast kümme aastat kestnud veriseid lahinguid ja karistusoperatsioone, mille käigus hukkus ka palju rahulikke elanikke, oli Nõukogude Liit sunnitud Afganistanist taanduma, täitmata seatud ülesannet – hoida kogu riigi territooriumil võimul stabiilset kommunistlikku režiimi ja suruda maha opositsioon. Nõukogude vägede lahkumise momendil valitsesid mudžahiidid enam kui seitsekümmend protsenti Afganistani territooriumist. Afganistani kommunistlik režiim ja Nõukogude Liit olid sõja kaotanud.
1989. aasta 15.aprillil ületas Nõukogude Liidu sõjaväekontingendi mitme kilomeetri pikkune auto- ja tankikolonn Termezi linna lähedal Afganistani ja Nõukogude Liidu piirijõe Amudarja. Sõjaväeautod, vedades taga kahureid, liikusid katkematu vooluna üle silla. Autodel ja tankidel lehvisid punalipud, ohvitserid andsid sillal seisvale neljakümnenda armee ülemjuhatajale au. Televisioon filmis Nõukogude Liidu vägede “kangelaslikku” lahkumist Afganistanist.
Suurtes sõjaväeautodes, roheliste presentkatete all, paiknesid riita laotud kirstud hukkunutega; nende peale oli seatud veel mitu rida laibakotte viimastes lahingutes hukkunud sõdurite laipadega. Kümned presentkattega kaetud autod, ilma punase risti eraldusmärkideta, olid täidetud haavatutega. Nende ägamise ja hala summutas mootorimürin ja sillal mängiva puhkpilliorkestri mürtsuv muusika.
Teiste haavatute seas, rappudes autokastis, ägas leitnant Matvei. Aeg-ajalt ta minestas valust, aga noore inimese organism avaldas vastupanu, ei lasknud surmal võimust võtta. Paljud raskelt haavatud seltsimehed ei pidanud katsumustele vastu ja heitsid hinge sealsamas autokastis. Ja nüüd sõitsid üle Amudarja silla puhkpilliorgestri mürtsumise saatel surnud ja haavatud autokastis segamini.
Pika kolonnina liikusid masinad. Tee äärde olid paigutatud julgestuseks soomustransportöörid, raskekuulipildujate torud pööratud tagalasse, Afganistani territooriumile. Komandöridele oli antud range käsk – provokatsioonidele mitte alluda, mitte tulistada; me oleme lahkujad, võitlus on rahvusvahelise kokkuleppe kohaselt lõppenud. Aga lahingutes karastunud ohvitserid ja sõdurid, teades dušmaneid ja nende võitlusviise, olid valvel, seniitkahurid olid valmis tuld andma. Ja siis see algas, algas hüvastijätt! Kolonni ees paiskusid üles tihedad musta suitsu pilved, kostsid plahvatused, miinipildujamürsud lendasid jubeda ulgumise saatel. Miinid tabasid nii lahingumoona vedavaid kui ka surnute ja haavatutega täidetud veoautosid. Ja nüüd surid mõned sõdurid teistkordselt, aga need, veel elavad, kes ei surnud Afganistanis, surid teisel pool Amudarja jõge.
Tee äärde paigutatud soomutransportöörid avasid vastutule, tuld anti kolonni rivistunud tankidest ja „Ural“ autode kastidesse paigutatud zeniitkahuritest. Mõlema poole tuli oli metsik, armutu, täis viha ja nördimust, sest mitte kummagi poole võitlejad ei olnudki aru saanud, mille nimel seda sõda peeti.
Venelased, vedades kaasa oma surnuid ja haavatuid, lahkusid. Afganistani kodusõda aga jätkus ja muutus aina verisemaks.
Olles saabunud sõjaväe lennuväljale Tuzel, anti väikeses eraldiseisvas majakeses läbi kassaluugi erru lastud sõdritele ja invaliididele kätte haledad haavata saamise ja lahingurahad. Kellele viiskümmend, kellele sada, kakssada või kolmsada rubla. Seejärel näidati pimedusse: „Seal on Taškent“. Sõdurite ja sõjainvaliidide kojusaatmist korraldavatele ülemustele oli täiesti pohhui sõjameeste autasud, medalid ja ordenid, sidemetes käed ja pead, kargud kaenla all…
Leitnant Matvei väljus Tuzelist Taškenti viivale teele ja jäi kargu najale toetudes ootama Taškendi suunas sõitvat autot. Tema kõrvale seadsid ritta samasugused sõjasandid – karkudega või kepi najal. Õnneks on tavalised inimesed, väljaspool sõjatandrit, nagu inimesed ikka – nähes tee ääres seda, jämedalt öeldes, sandikarja, peatasid auto ja upitasid hääletajad autokasti. Kahekümne rubla eest viidi nad Taškendi lennujaama. Seal oli juba ligikaudu seitsesada taolist sõjast väsinud inimest ootamas prii piletit oma kodupaiga lähemasse lennujaama. Leitnant Matvei vahetas oma Afganistanist jäänud tšekid ära üks-kolmele lennujaama sööklas. Söögipoolist peaaegu polnud, viina ja õlut ei olnud. Kõik oli ära söödud ja joodud. Paljud sõdurid istusid lennujaamas ja ootasid tasuta pileteid juba mitu nädalat. Ohvitsere näha ei olnud, ja kui neid oligi, siis olid nad invaliidid, karkudega ja sama õnnetud nagu Matveigi.
Sõduritele ettenähtud tasuta pileteid ei olnud; igale reisile, justkui armuandi, võeti peale ainult neli-viis Afganistani sõjameest.

Matvei ärkas oma mälestustest, ja rüüpas pudelisuust. Olles kolmveerand pudelit viina ära joonud, jäi ta täis ja kukkus hooplema:
“Nojah, siis hüpati kaevikust välja. Tervelt kahe kilomeetri pikkusel mäekurul roomasid mehed läbi traattõkete ja üle miiniväljade ja tormasid dušmanidele kallale. Käsigranaadid haarati vöö vahelt, automaadid seati valmis tuld andma, tääk torgati kohale, oldi valmis täägivõitlusse astuma. Kuulid aina vingusid. Üks sõdur langes parajasti kaevikust väljaronimise peal, teine langes rinnatisel, kolmas langes mõni samm kaugemal; sõdurite mass aga vajus hurraaga edasi, edasi suitsu ja tolmu sees. Vaenlane andis igast küljest tuld, kaevikutest, mürsuaukudest, ja sihtis meie peale kuulipildujatest. Jälle langes sõdureid. Üks meie rühm tahtis vallutada vaenlase kuulipildujat. Ühed langesid, aga teised olid juba kaugel ees. Hurraa! Üks ohvitser langes… Enam polnud kuulda jalaväe püssituld, see tõotas midagi hirmsat. Jälle langes terve rühm ja kuulda oli vaenlase kuulipilduja raginat: ratatatata… Plahvatasid granaadid, vingudes lendasid miinid, ja enne kui sa nende plahvatust kuulsid, olid sa surnud… ”
Afganistani veteran kukkus märatsema:
“Sõdurid! Edasi! Granaadid valmis panna! Miinipilduja, tuld! Pikali, edasi, hurraaa!”
Matvei veeretas ennast voodist välja, vingerdas oma ainsat jalga taga vedades mööda palati põrandat, ja röökis: “Rünnakule! Rünnakule…” Äkitselt haaras ta kätega aknalauast, vinnas ennast üles, purustas peaga aknaklaasi ja viskus haigla teise korruse aknast välja.
“Rünnakule…, hurraaa..ah!” Huraahüüd lõppes järsku, justkui noaga lõigatult. Saabus täielik vaikus.
Oli möödunud pisut enam kui kakskümmend aastat Nõukogude vägede taandumisest Afganistani mägedest, ja nüüd oli ka leitnant Matvei jaoks Afganistani sõda lõppenud.

Üheteistkümnes peatükk.
Mõrvariks ei sünnita.

Zinaida oli kuuekümne seitsme aastane voodihaige. Ta suunati vanadekodusse linna sotsiaalosakonna poolt. Tema pensionist jätkus hoolduse kuutasu maksmiseks ainult pool, ülejäänud summa tasus linnavalitsus, sest seaduse järgi kuulusid taolised asjad, omasteta haiged ja väetid, kohaliku omavalitsuse pädevusse ja kohustustesse.
Zinaida oli lamanud hoolduses juba üle nelja aasta; ta süda oli terve, ainult maks jukerdas veidi, ja kõik märgid viitasid sellele, et ta võib lamada veel teist niipalju. Aga saatus pööras Zinaida elule teise lehekülje, ja see ei tõotanud mida head; kuigi, kas Zinaida elus üldse oligi millalgi olnud midagi head?
Pärast nõukaaegse, õigemini, eluaegse, linnapea enneaegset, ootamatut surma tekkis linna volikogus võimuvaakum: parteide ja valimisliitude vahel puhkes äge võitlus; jahmerdati selle nimel, et sokutada linnapea toolile oma mees, kes siis teeks nendele, nende toetajatele ja sponsoritele kasulikke otsuseid. Võitlus, ülejooksikute värbamine ja häälete ülesostmine, kestis nädala jagu päevi, ja siis võidi linnapea valimine panna volikogus hääletamisele. Linnapea toolile upitati noor, energiline, veidi üle kolmekümne aasta vanune marionett.
Linnavalitsuse istungil, soovides näidata iseseisvat tegutsemist ja otsustamist, valis ta oma rünnakute objektiks kõige väetimad, niinimetatud eluheidikud. Punetaval näol ja hasartselt pöördus uus mängur linnavalitsuse liikmete poole:
“Linna rahade ebamõistlikule kulutamisele tuleb teha lõpp! Milleks me peame üleval vanureid? Linnavalitsus maksab hooldushaiglale, pealegi erahaiglale, hooldustasu mingi joodikust vanainimese eest, ja seda juba aastaid. Selle raha võime kulutada hoopis otstarbekohasemalt, näiteks külastada õppe- ja töökogemuste vahetamise eesmärgil meie sõpruslinna Veneetsiat.”
Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja sai ülesande – välja otsida Zinaida sugulased, ja kasvõi kohtu korras panna nad maksma Zinaida hooldustasu. Linn tuli vabastada sellest mittevajalikust ja asjatust koormisest.
Sotsiaalosakonna juhataja asus energiliselt tegutsema, kaasas otsingutesse politsei ja eradedektiivid ning peagi leiti üles Zinaida poeg Maksim; tõsi küll, Maksimi polnud kasvatanud mitte ema Zinaida, vaid lastekodu ja vangla.

Maksim sündis nõuka-vene ajal, majahoidja perekonnas, kuigi öelda, et sündis perekonnas, oleks vast vale, sest Zinaida oli niinimetatud üksikema. Ja kui Maksimi mängukaaslased tundsid huvi, kes on ta isa, vastas Maksim lapselikult ausalt: “Isa minul ei ole.” Bioloogilisest isast ei olnud lapsed tollal midagi kuulnud.
Maksimi ema töötas majahoidjana, nõuka-vene ajal oli see justkui vabakutseline ametikoht. Kui mõnikord jäigi majaesine kõnnitee pühkimata, polnud sellest lugu, majavalitseja sõimas näo täis ja sellega asi piirdus. Muidugi, talvel, lumekoristuse ajal, oli olukord veidi teine, siis sai majahoidja oluliselt enam sõimata… Siinjuures tuleb märkida, et tollal ajakirjandus ehk meedia nõukogude organeid ja nende ametnikke üldiselt kritiseerida ei tohtinud, aga majavalitsus oli kõige madalam nõukogude organ, ja majahoidjaid ja santehnikuid võis kritiseerida, ja seda ka mitte nende töö organiseerituse või organiseerimatuse kandi pealt, vaid viidata tuli sellele, et nad olid vähese vastutustundega alkoholilembelised töötajad; ja nad olidki seda, töötasid pigem näiliselt, ja näiline oli ka nende töötasu.
Zinaida oli, nagu öeldud, üksikema. Kes oli see torujüri, kes talle lapse ära tegi, seda ei teadnud Zinaida isegi, ja eks neid tegijaid ühiste joomingute käigus oli mitmeid…
Kuni seitsme aastani elutses Maksim oma ema ühetoalises, räpases majavalitsuse poolt eraldatud keldrikorteris. Väikese lapsena magas ta täiskustuna külmas voodinurgas, suuremaks kasvades kannatas nälga ja teiste laste mõnitusi, kes näitasid näpuga tema määrdunud ja auklikele pükstele ning katkistele santaalidele. Kooli teda ei viidud.
Maksimi ema Zinaida käis aina rohkem alla, jõi üha rohkem, ja sai tegemata töö eest majavalitsejalt ka aina rohkem sõimata. Ühel päeval saabus linna täitevkomitee hoolekandeametnik koos miilitsa piirkonnainspektoriga, võtsid Maksimi käekõrvale ja suundusid veidi eemal seisva miilitsaauto suunas. Maksim puikles vastu, vehkis jalgadega, röökis, üritas hammustada hoolekandetöötaja ja miilitsa kätt, aga need lohistasid teda taga, ja Maksimi pingutused ei päästnud teda röövlite käest.
Maksim paigutati lastekodusse. Zinaidalt kohtu korras vanemlike õiguste äravõtmisega ei viitsinud mitte keegi tegeleda, ja nii jäigi.
Veidi enam kui aasta istus Maksim lastekodus vagusi, tutvus olukorraga, sõi niipalju kui jaksas, õigemini, niipaljukest kui ette anti. Kogus jõudu, mõtles, nuputas, ja otsustas põgeneda – lastekodu oli tema kannatustest hellaks muutunud hingele tõeline vangla. Maikuus, kui ilmad olid juba üsna soojad ja kased õrnrohelises hiirekõrvus ning aasu kattis pehme rohuvaip, Maksim põgenes. Nüüd oli ta juba kaheksa-aastane poiss ja elu vallandus ta ees kogu oma avaruses. Terve suve hulkus ta ringi, mõnikord peitis end kaubavaguni nurka ja tegi pikema reisi, ja aina varastas, varastas, varastas…
Maksim võeti kinni raudteejaamas. Raudteemiilitsa patrull haaras tal tugevalt õlast ja küsis: “Kuhu lähed, seltsimees?”
“Kuhu viid, sinna lähen, seltsimees.”
Teine miilits sülitas üllatusest.
“Vana kala! Näha, et on igal pool olnud.”
Viidi miilitsajaoskonda.
“Kust pärit?”
“Lastekodust.”
“Millisest lastekodust?”
“Ei tea. Kaugelt. Nüüd ei oskaks küll sinna änam minnagi.”
“Kuidas sa siia kaugesse raudteejaama sattusid, ümberringi pole ainsatki lastekodu?”
“Mis kaugus nüüd see! On kaugemalgi käidud.” Maksim sülitas soliidse pläraka miilitsa jalge ette.
“Mida sa suvel tegid?”
“Olin ühe kommunisti juures sulaseks, karjatasin lambaid. Ta ise ei viitsinud lambaid valvata, pidas aina parteikoosolekuid. Aga ma olen töö peale kange!” valetas Maksim oskuslikult.
“Läbi otsida.”
Maksim laskis ennast vastutulelikult läbi otsida, ta oli seda varemgi teinud. Tõstis käed harjunult üles. Kahkjas lapsenäos läikisid lõbusalt suured hallid silmad, justkui päikesesära, mis kaunistasid nii äranälginud ja vaevatud nägu kui ka määrdunud, õlekarva juustega, täitanud pead. Poisi taskust leiti kaks roostetanud raudnaela, üks vasknööp ja mingi kodusoojust tekitav roosa pael, lisaks sellele kortsunud sigaret.
“Üsna vaene sell!” märkis üks läbiotsijatest. “Kus su vanemad on?”
“Isa mul ei ole, ema on purjus.”
Teine läbiotsija sõnas: “Kadunud hing.”
Maksim jättis miilitsa sõnad tähelepanuta, võttis laualt kortsunud sigareti, sättis seda ja sõnas: “Lubage tuld.”
“Naha peale tuleks sulle anda selle suitsetamise eest. Säh, võta. Kui vana sa oled?”
“Ei tea, ema teadis, aga ta on purjus.”
Miilitsad lõid käega: “Noh, aitab! Peame sind kinni pidama. Esialgu paigutame vangimajasse…”
“Vangimajasse? Söök on seal niru, hullem kui lastekodus. Aga hea küll, kui vangimajasse siis vangimajasse…”
Vanglast kutsuti ta varsti alaealiste asjade komisjoni. Komisjonis istusid kõik, nii mehed kui naised, ka tohter, kurbade nägudega, justkui oleks otsustatud nende, aga mitte Maksimi saatust.
Aga õhtul, alaealiste varjupaigas, oli Maksim jälle rõõmus. Toidu kiitis heaks: anti piima, magusat putru. Supis ujusid lihanarmad. Hüva roog!
Öösel oleks tahtnud magada, aga poisid, kah jooksikud, hullasid. Lõpuks kõik rahunesid, uinusid, kuid Maksim ei jäänud hulk aega magama, oli padjast ära võõrdunud. Lõpuks uinus, unes nägi ema. Ema kammis ta pead ja ütles:
“Kasva suureks ja tugevaks pojaks, ja siis oled mulle abiks, aitad mind, kui ma olen vana, väeti ja haige.”
Hommikul Maksim ärkas ja sai aru – pole siin mingit kodu. Aga põse peal oli tunda: ema andis suud. Nutt kippus peale.
Maksim viidi tagasi lastekodu. Kuidagi olid miilitsad teada saanud, millisest lastekodust oli ta ära jooksnud.
Päev läks päeva järel. Elu oli igav. Hommikul anti süüa ja viidi suurde ruumi. Õpetaja, tublisti üle keskea, juba pisut koltunud näoga pedagoog, sõnas kutsuvalt, aga samas ilma soojuseta hääles:
“Lapsed, hakkame mängima ja laulma. Noh, tulge, teeme ringi.”
Tehtigi. Saalis oldi plikadega koos. Plikad kekutasid, laulsid mingit tobedat jänku-laulu, ajasid käed laiali ja näpistasid poisse küünarnukist. Täitsa lollakad!
Maksimis küpses mõte: jalga lasta. Kõige rohkem igavuse pärast.
Kevad oli käes, tekitas igatsust. Sõõrmed hakkasid liikuma kui hagijal, tahaks jooksu pista… Lumi oli pehmeks muutunud, kohati kattis kõnniteed imeõhuke jääkirme, mille all voolas vesi. Puude oksad olid paljad ja peened, imeliselt kerged. Sügisel lipendasid nende küljes kollased surnud lehed, talvel kattis neid lumi. Nüüd olid puud kõik lehed maha heitnud. Olemine oli neil kergeks läinud, just nagu oleksid haigevoodist üles tõusnud.
Oh kuidas tahaks jalga lasta!
Purjus valvur magas lastekodu väravas. Maksim lipsas väravast välja ja lidus piki teed nii kuis jalad võtsid, ja kadus siis surnuaia põõsaste vahele.
Hakkas juba hämarduma, aga Maksim kõndis ikka mööda teed, vastutulevaid inimesi nähes peitus põõsastesse. Istus põõsastes ja kuulas, kuidas soolikad korisevad. Aga tagasi minna siiski ei tahtnud. Kuigi – lastekodus antakse praegu makarone ja teed! Oli juba pime, kui Maksim jõudis mingisse asulasse. Söökla oli veel avatud. Ta astus mustade toidunõude laua juurde ja asus isukalt sööma toidujäänuseid. Leti tagant tuli välja kõhukas baaridaam ja käratas:
“Keri minema, koerapoeg! Käivad siin igasugused.”
Maksim väjus tänavale. Oli vaja leida mingi ulualune. Äkitselt tundis ta juba tuttavat pigistust oma õlalal – miilitsa piirkonnainspektor oli õhtuhämaruses hulkuvat poissi märganud.
Maksim istus koos igat masti pättidega öö kartsas ära. Hommikul viidi haridusosakonda. Neid, hulkuvaid lapsi, oli viis tükki – kaks tüdrukut ja kolm poissi. Neid viidi kolme miilitsa saatel. Vanem neist köhis kogu tee, sülitas ja noomis lapsi:
“No mis inimeseloomad teist kasvavad, kui maast madalast käite konvoi all? Sõnnik olete, muud midagi!”
Miilits nuuskas enda jalge ette nina tühjaks ja jätkas nördinult:
“Ja misjaoks teid sünnitati? Ptüi.” Pöördus siis nutva tüdruku poole: “Kuuled sa, pudilõug, ära tihu! Mul sinutagi paha.”
Seltsimees, kompartei linnakomitee osakonnajuhataja, kes kandis ka sooja ilmaga ülestõstetut karakullkraega palitut, jäi kõnniteel seisma, vangutas pead ja ütles valjusti:
“Jõledus! Lapsi viiakse püsside all. Ilmselt olete neile ka peksa andnud.”
Konvoi vanem kihvatas talle vastu:
“Ise olete neid teinud. Kui hale hakkab, võta endale! Iga päev viime. Haletsete, aga sööta ei taha?”
Seltsimees kehitas nördinult õlgu.
Haridusosakonnas paigutati lapsed eraldi tuppa, mille uksel ilutses silt “Alaealiste tuba”. Vanapoolne asjaajaja uppus paberitesse. Ta otsis midagi, pillas pabereid põrandale ja korjas neid toolilt tõusmata üles, lai tagumik urvakil. Lokitud ja mukitud preili otsis midagi kapist. Kolmas naisterahvas rippus telefoni otsas ja vestles kellegagi koogiretseptidest, seejuures heitis vihaseid pilke lastele, keda toodi aina juurde. Õhus hõljus tigedust ja tüdimust. Kuigi ametnikud olid selleks, et lastega tegeleda, olid just lapsed need, kes ei lasknud ametnikel rahulikult teed juua ja lobiseda.
Vanem naisametnik korjas paberid põrandalt üles, ajas end ähkides sirgu ja sõnas vihaselt:
“Saadan nad kõik linnapea kabinetti. Pangu kuhu tahavad! Tassivad siia igasugust rämpsu…”
Konvoi lõi käega ja läks minema. Lapsed istusid seina ääres paiknevatele vineerpõhjaga toolidele, vahtisid lakke ja kõlgutasid jalgu. Maksimil hakkas pea ringi käima. Näljast ja toa umbsest õhust. Ta pigistas huuled kramplikult kokku ja hoidis toolist kinni. Ta nägu muutus vanainimeselikult nukraks.
Tuppa astus paljaks aetud näoga, pika nina ja peenikeste huultega kiitsakas mees. Ta pead kattis ilmatu laia põhjaga soni, jalas olid läikivad säärikud, mis aga oli ära tallatud nagu loomakäpad.
“Noh, kuidas on? Aina paprid? Ahju tuleks ajada kõik need paprid.” Seejärel pöördus Maksimi poole: “Ja mida sina nukrutsed? Pole eluga rahul? Otsi siis paremat elu! Ehk leiad.”
Mees irivitas laialt, tema jaoks oli kõik üks lollimäng, kogu see alaealiste asjade komisjon.
“Oodake, seltsimees,” sõnas mukitud näoga preili haleda häälega. “Te alati ainult naerate. Aga kuhu me nad paneme?”
“Peldikuid puhastama, maad kaevama… Kuhu? Küll kohti leidub. Võtan teilt kümme tükki neid kaltsakaid. Kümme tükki saan võtta, ja punkt.”
“Kümme tükki!” rõõmustas vanem ametnik. “See on hea, ma valin kohe ankeedid välja.”
“Pole vaja, ma valin ise, ilma ankeedita.”
Mees pöördus Maksimi poole:
“Hei sina, töllamokk! Kas kakelda oskad?”
Maksim välgutas vihaselt silmi:
“Kaklen niipalju kui vaja. Kui tahad, löön ka sinu molli sisse!”
Mees pöördus vanema ametniku poole:
“Selle võtan, ja ka need kolm pikkade kätega plikat, justkui ahvid.”
Vanem ametnik lappas heameelest nohisedes pabereid ja tegi märkusi, seejärel sõnas:
“Nüüd on neli. Veel kuus?”
“No võtame siis järjest veel kuus tükki.”
“Need on defektiivsed.”
“Eks me kõik ole omamoodi defektiivsed. Läki!”
“Aga nimekiri, allkiri?” paanitses noorem ametnik haleda häälega.
“Nimekiri tehke endale, ja andke ka allkiri, mina söödan lastel kõhud täis.”
Kuuldes viimaseid sõnu, kargasid lapsed, kes oli saanud kutse kaasa tulla, koheselt toolidelt püsti. Nad, justkui koerakutsikad, reageerisid söögi peale.
Pika ninaga kiitsakas mees võttis lapsed kaasa ja viis nad, seekord mitte lastekodusse, vaid alaealiste töökolooniasse. See paiknes linnataguses suures sammastega hoones, oli olnud mingi mõisniku häärber.
Kevad lähenes, maa juba tahenes. Puudelt tuli magusat kevadehõngu. Päike muutus heldeks, soojendas peaaegu terve päeva. Kui vihma sadaski, siis mahedalt. Pesi ainult õhu ja värske roheluse puhtaks ja lasi päikesel jälle kõik ära kuivatada. Igas asjas võbisesid siin elusad sooned. See polnud nagu linnas, kus kõikjal kisa ja kära, samas ümbrus hall ja elutu. Ja mererand! Vahva oli kivil seista. Päike polnud jõudnud veel kuumaks minna, aga kivi oli soe. Polnud eilset soojust öö jooksul ära pillanud. Lained sööstsid kivi peale, kohisesid lakkamatult. Üks suur laine paisus, kõmises ja kastis Maksimi paljad jalad märjaks. Need olid kividest ja põõsastest üleni kriimud. Kui päike kuivatama hakkas, siis kipitasid.
Kevadest sai suvi. Lühikesed püksid jalast, ja vette! Särke poisid palavatel päevadel ei kandnud. Vesi võttis ümbert kinni, liibus ligi. Hea oli, ja meri sinetas rõõmsalt! Aga vahel hakkas meri juba hommikust perutama. Tigetses ja sülgas valget vahtu. Muutus halliks ja aina kohises. Aga ikkagi oli ilus. Kui vaigulõhnalisest kuuse- ja männimetsast tema kaldale jõudsid, tekkis kohe avar ja vaba tunne, ja seda suurendasid veelgi taeva all liuglevad kajakad. Veepiiril kaunistas kallast mitmevärviline serv, ümmargused hallid ja valged kivikesed ning päikese käes kullendav liiv.
Laulvalt, kuid käskivalt puhus sarv: “Tu-ru-ru-turu-ru-turu.” Kõik lõunale! Terassil kattis toimkond lauda: tüdrukud kandsid leiba laiali, poised tassisid supitirinaid.
Pärast lõunat tööle: juurviljapõllule rohima, kartulivagusid umbrohust puhtaks kitkuma; tööd jätkus kõigile, aga see töö polnud raske, vaid rõõmus, tegi hinge kergeks; lapsed tundsid, et nad on vajalikud, nad on töötegijad. Töökoloonia ülem Artjom õpetas, juhendas ja kiitis; kiita said kõik ja igaüks eraldi. Mitte kunagi varem polnud need lapsed kiita saanud, nad isegi ei teadnud varem, kui hea on saada kiita!
Kaks aastat elas ja töötas Maksim Artjomi töökoloonias. Talvel oli tööd vähem, siis kulus aeg õppetundidele.
Järjekordne suvi hakkas lõpule jõudma. Päike muutus nõrgemaks ja põduramaks. Soojendas, soojendas ja kiirustas siis puhkama. Härmavõrgud võbisesid ja sätendasid puude vahel. Puud, esimeste külmade ootel, ehtisid ennast kuldse rüüga, et siis pärast esimest külma ööd see langetada ja jääda raagus okstega ootama uut kevadet ja soojust.
Töökolooniat hakkasid külastama komisjonid haridusosakonnast. Komisjoni esimees sõnas räige häälega, otsekui järaks ta rauda:
“Haridustöö on nõrk. Lapsed on liigselt hõivatud tööga.”
Teda toetas punapäine eit, komisjoni liige pealinnast:
“Siin on defektiivseid, neid on vaja ravida. Nad tuleb paigutada eriasutusse.”
Artjom sõnas vihaselt:
“Te tahate minu lapsed paigutada hullumajja! Aga mina valmistun talveks, kogun varusid, ja siis on aega ka õppimiseks.”
Komisjon lahkus. Töökoloonia ülema Artjomi kõrvu jäid kõlama komisjoni esimehe sõnad:
“Asi on otsustatud, enne uut aastat koloonia suletakse, lapsed viiakse eriinternaati.”
Külm vihm rabises aknaklaasil, tuul undas korstnas. Hilissügisene päev oli lühike, koloonia häärber mattus pimedusse. Lapsed ei suutnud uinuda – ka nendeni olid jõudnud kuuldused koloonia sulgemisest. Ja kuna nad kõik olid varem viibinud mitmetes lastekodudes ja eriinternaatides, siis nad teadsid, et midagi head loota neil ei ole. Maksim, ja temaga koos veel kaks tugevat poissi, otsustasid põgeneda. Vastu talve ootas neid ees teadmatus, kodutus ja nälgimine. Ees ootasid vargused, aina vargused, ja seejärel juba etapid ühest vangimajast teise.

Vaevaline on reisida vangivagunis, talumatu vangiautos ja ka tapivangla piinab su varsti hoopis ära. Aga Maksim oli kõik need läbi teinud kümneid ja kümneid kordi. Vangivagun sõidab kindla graafiku järgi, kindlas suunas ja tema sihtpunktiks peab olema jaam, mingi kas või armetu linnake ja vangimaja, millel on katus peal. Vangid, olles koerte haukumise saatel vagunisse kupatatud, hingasid kergendust tundes, aga kus on see kergendus, kus on soojus? Vang on jälle nagu pihtide vahel: külm ja nälg, janu ja hirm, blatnoid ja konvoi. Kui vagunis on blatnoid, asuvad need oma traditsioonilistele parematele kohtadele – ülemistele naridele akna alla. Nii on see suvel. Talvel on blatnoide kohad ahju ümber, tihedas kobaras ümber ahju. Lisaks võtsid nad noa ähvardusel nõrgematelt, niinimetatud tavalistelt varastelt, seljast ära soojemat riided, vatijoped või puhvaikad. Ka leivatükist pidid tavalised vargad loovutama poole blatnoidele – see oli tapivaguni maksusüsteem. Aga kui keegi üritas vastu hakata, kasutati lihtlabast röövimist: hulgakesi kallale, vastu lõugu, hambad sisse ja leivatükk käest või puhvaika seljast; see oli veel hea lahendus, enamasti anti nuga…
Mingit leiget lobi toodi vangivagunisse söeämbritega; söetükid krigisesid hammaste vahel, ja võisid olla õnnelik, kui krigisesid, sest plekk-kausse toodi vähem kui vaja, tuli oodata kuni teine oli oma lobi ära helpinud ja kausi puhtaks lakkunud, siis said ka kulbitäie, seda juhul, kui söeämbri põhja veel midagi oli jäänud.
Rong aeglustas kiirust ja peatus, siin oli lõppjaam. Vagunitest väljaaetud vangid käsutati viiekaupa ritta, ikka viiekaupa…, ja hakati üle lugema; loeti kaua, eksiti ja loeti uuesti. Siis seati vangid ritta ja nüüd tuli sumada viis kilomeetrit paksus lumes, katkistes saabastes, paljud ka päris suvistes santaalides. Koerad haukusid kolonni külgedel ja taga, aegajalt hüppasid käppadega vangile selga, aga veel ei pure, veel polnud antud käsku. Vangid taarusid läbi lume. Lõpuks jõudsid nad pärale, Siberi vangilaagrisse.
Laagri vastuvõtusaun: ühes onnis võta riidest lahti, ja nüüd lippa paljana üle õue pesema. Riided läbivad seni täisauna, aga pigem saavad riided ainult kerget auru, mis mitte ei hävita täisid, vaid muudab nad elavamaks, näljasemaks.
Vangid aeti laagri barakki, ja nüüd küll võis kergemalt hingata, aga siiski vara veel: barakk oli ette valmistamata. Narid olid küll sees, aknad ka ees, aga puudus ahi. Ja nii siis konutasid äsja täisaunast tulnud vangid külmast lõdisedes öö otsa; hommikul anti kuivatatud kala ja kruusitäis sooja vett. Seejärel töökoosolek: uustulnukad jagati brigaadidesse, brigadirideks vanad laagrimehed, kes kähku õpetasid uustulnukatele selgeks töölaagri reeglid: ellu jäävad need, kes oskavad ennast väledasti liigutada ja sohki teha. Päevanormi täitmisest sõltus leivapajuki suurus, leivapajukist elu; vastutus oli kollektiivne, brigaadiline: kõik ühe eest, üks kõigi eest; kui üks päevanormi ei täida, jääb kogu brigaad lisapajukist ilma või vähendatakse pajukit hoopiski. Vang kõikus jalgel, värises palavikus, saag kukkus käest, aga teised vangid ajasid takka: rüga, roju, sinu pärast peame me kõik kannatama nälga, kollektiivne vastutus!
Töö tegi ahvist inimese, sunnitöövangla teeb inimeset elaja! Vangi elus, kui seda võib eluks nimetada, pole ainsatki helget hetke, ei kuule mitte ühtegi head sõna, kiitust; karm tegelikkus tapab vähemagi kaastunde… Pidevalt, äratusest kuni õhtuse uinumiseni, räige sõim, ropendamine, vihkavad pilgud ja vastu lõugu andmised…
Aga ainult algus on raske. Viieteistaastasena oli Maksimil veel kuidagi harjumatu kinni minna. Kuid hiljem sai ta viie karistusajaga peaaegu pool sajandit kätte, seejuures veetis sadu päevi kartserites. Tema noored kopsud võtsid vangla kartserites tuberkuloosi külge. Tal oli nüüd üks kops ja vanglas peksmiste tagajärjel oli puudu kolm ribi. Lisaks vanglatele oli Maksim neli aastat tagaotsitav ja kaks korda süüdi mõistetud põgenemise eest.

Maksim oli järjekordse aja vanglas ära istunud ja vabanes. Nõukogude Liit oli lagunenud, ees ootasid suured muutused, ja Maksim lootis, et paremuse poole. Ta otsustas kindlalt – viimane karistus jäägu viimaseks. Nüüd ligines ta keskeale; aeg oli luua perekond ja elada ka teistsugust elu, vaba inimese elu. Maksim asus tööle väikesesse ehitusfirmasse, miiniumpalga eest. Ta otsis ema üles: enneaegselt vananenud naisterahvas, pea hall, silme all kotid, ära joonud näoga ja ikka purjus, nagu aastaid tagasi, nagu alati… Elas uberikus keldrikorteris.
Ema vaatas külmalt ja ükskõikselt Maksimile otsa, ainsatki ematunnet ilmutamata. Ei võtnud Maksimi omaks, ei tahtnud ära tunda, ja võibolla ei tundnudki. Maksim pöördus minekule. Uksel kuulis ta ema pominat: “Tahab olla poeg, aga oleks jätnud kasvõi pudeli viina raha…”
Aastad möödusid. Ootamatult sai Maksim kutse kohtusse. Arutusel oli kohaliku omavalitsuse, eestkostja, hagi elatise väljamõistmiseks Maksimilt tema emale Zinaidale, hooldushaigla teovõimetule patsiendile. Tehti DNA analüüs, tuvastati bioloogiline side poja ja ema vahel. Kohalikku omavalitsust esindav advokaat esines pikalt ja keeruliselt:
“Lugupeetud kohus! Arhiivist väljastatud sünniaktist nähtub, et Maksimi sünniakti on kantud emana Zinaida. Isa nime kohta kanne puudub. Sünniakti õigsuses vaidlust ei ole. Samuti näitas DNA ekspertiis põlvnemist sünniaktis märgitud emast. Seaduses sätestatud korras põlvnemise kindlakstegemisega on nii emal kui lapsel tekkinud vastastikused õigused ja kohustused. Seaduse järgi on lapsel kohustus anda oma töövõimetule vanemale ülalpidamist, kui selleks on tekkinud põhjendatud vajadus. Antud kaasuses ei jätku Zinaida pensionist, mis on kolmsada eurot, et tasuda täies ulatuses hooldushaiglas viibimise kulud. Asjaolu, et ema ei hoolitsenud lapse eest, ei ole aluseks täiskasvanud lapse keeldumiseks anda oma vanemale ülalpidamist, seda enam, et emalt ei ole vanemlikke õigusi ära võetud seaduses sätestatud korras. Vanema kannet lapse sünniaktis ei saa muuta tagasiulatuvalt kehtetuks, vaid selle võib tunnistada ebaõigeks, kui esinevad vastavad asjaolud, samas, taolisi asjaolusid ei esine. Kostjalt elatise nõudmiseks on seaduslikud alused olemas ja leian, et elatise suurus peaks olema nelisada eurot kuus, et katta ära Zinaida hooldushaiglas viibimise kuutasu puudujääv summa.”
Maksim üritas vastu vaielda:
“Minule makstakse miinimumpalka, saan kätte alla neljasaja euro kuus.”
Kohtunik sõnas õpetlikult:
“See, et te töötate miinimumpalga eest, on teie enda asi, keegi ei keela teil asuda tasuvamale tööle, et maksta emale elatusraha. Kui aga teil on pretensioone oma ema vastu, võite esitada vastuhagi oma õiguste kaitseks.”
“Austatud kohus,” sõnas Maksim. “Ma ei tea, mida tähendab vastuhagi, ja ei tahagi teada – mind on elu õpetanud oma õigusi kaitsma ilma kohtu abita; senini on kohtu abi piirdunud minu vangi panemisega.”

Maksim, kasutades ära asjaolu, et valvearst vaatas oma kabinetis diivanil lamades ”seebikat” ja medõed jõid õdede toas oma noormeestega veini, ronis haigla palatiaknast sisse ja…; lugejale on juba teada, mis juhtus ja kes oli kurjategija. Ainult mõrvagrupi ülema jaoks oli asi veel täiesti “pime”. Operatiivtöötajad jooksid jalad rakku, kontrollides mitmeid versioone ja motiive. Aga armas lugeja, raamat, mida te käes hoiate, ei ole siiski mitte kriminaalromaan a la Agatha Christie. Autor ei ole seadnud endale eesmärgiks pakkuda lugejale sisutühja, kuid südant erutavat kriminaalromaani. Selle raamatu tegevus ei toimu mitte päikeselises Egiptuses, Niiluse roheliste kallaste vahel voogavatel päikeses sillerdavatel vetel või eliithotelli hubases numbritoas. Selle raamatu tegevus toimub ühes väikeses ja igivaeses riigis, opositsiooni radikaalide arvates – rämpsriigis, madalhalli taeva all, omanike poolt paljaks varastatud kohalikus haiglas.

Kaheteistkümnes peatükk.
Taevatee haigla boss annab altkäemaksu.

Seekord tõusis Moissei varem kui tavaliselt, ja naise imestuseks nõudis uut päevasärki, kuigi ta vahetas särki ainult korra nädalas; aga täna oli alles reede. Moissei riietus pikalt, tõsisel ilmel. Sama tõsiselt ja mõtteis sõi hommikupudru ja haaras siis oma mahuka portfelli. Kobistas seejärel seksioonikapi juures ja asetas oma niigi võltsrohtudest pungil portfelli kaks pudelit Hennessy konjakit, šokolaadikarbi, ja sulges otsusekindla plõksuga portfelli. Täna seis ees kohtumine haigekassa piirkonnadirektoriga. Oli vaja pidada läbirääkimisi ja kaubelda ravi rahastamise lepingute üle. Haigekassa poolt ravijuhtude tellimiste mahud vähenesid aasta-aastalt, aga lepingute mahud arvuliselt ja rahaliselt olid haiglale elu ja surma küsimus.
Haigekassa direktor, tõsise, töise ametnikunäoga ja läbitungimatu pilguga keskealine kõhukas mees, võttis konjakipudelid sõna lausumata ja tänamata vastu, justkui kuulus see protseduur igapäevaste tööülesannete juurde nii andjale kui võtjale. Olles, nii möödaminnes, heitnud lühikese pilgu konjakipudelite sildile, asetas direktor pudelid kirjutuslaua jala taha. Seejärel kohendas ennast tugitoolis mugavasse asendisse ja alustas loenguga. Kuigi kuulajaks oli ainult üks inimene, väikese ja tühise kohaliku haigla peaarst Moissei, rääkis direktor ilmse mõnuga, otsekui oleks tegemist kuulajaist tulvil auditooriumiga.
„Ministeerium on suve edenedes üha innukamalt asunud maakonnahaiglaid enda alla koondama ehk ametlikus kõnepruugis võrgustama. Vormiliselt näeb see välja nii, et keskhaigla saab üldhaigla sihtasutuses endale enamusosaluse, pakkudes selle eest investeeringuraha ning lubades lahendada maakonnahaigla personaliprobleeme. Probleem on rohkem maakonnahaiglate endi õuel: eelkõige järelkasvu puudumine arstide, aga osaliselt juba ka õdede osas. Arstide tööjõudu napib ning haavatavas olukorras võivad olla eriti kitsamad erialad. Teisalt teame, et kuna erialaarste on vähe ja neid oodatakse igale poole, teevad arstid, niinimetatud gastroleerivad arstid, vastuvõtte mitmes kohas, sõidavad ringi ühest haiglast teise, pikemalt mitte kuskilgi peatumata, patsientide hädadesse süüvimata.“
Direktor tõmbas sügavalt hinge, et jätkata, kuid Moissei kasutas juhust ja alustas omapoolset sõnavõttu.
„Arstiabi läheb patsiendist üha kaugemale, koondub keskustesse, patsiendid sellest ei võida. Ka need niinimetatud gastroleerivad arstid pole väljapääs – nad on enamus aega autoroolis, justkui rekamehed, sõidavad siia ja sinna, saavad vastuvõtu tunnikese-teise kirja ja jälle edasi järgmisesse haiglasse. Arst läheb kahe palja käega maakonnahaiglasse või tervisekeskusse, kus puuduvad tasemel seadmed ja aparatuur, teeb seal vastuvõtu, ja kiiresti edasi. Õhtul jõuab koju surmväsinuna, mitte arstitööst, vaid päev otsa kestnud autosõidust. Kirurg ei tee kusagil tervisekeskuses üksi midagi, ta võib seal konsulteerimas käia, esmase diagnoosi panna, kui sedagi, või järelravi ajal patsiendile silma peale visata, aga vaevalt kirurgid tahavad taolist tööd teha. Kui kirurgil kaob haigla tagant ära, siis on ta maakonnast läinud. Tänapäeva erakorraline meditsiin aga vajab tuge kogu haigla struktuurilt – operatsioonitoad, sisearstid, kirurgid, anestesioloogid, ilma nendeta muutub kohapealne vähegi tõsisem arstiabi mõttetuks. Poliitiliste tõmbetuulte keerises on patsientide vajadused tegelikult tahaplaanile jäetud. Kui haigekassa ravi rahastamise lepinguid ei sõlmi, või kui nende mahud on tühised, surevad väiksemad haiglad ise välja, täpsemini, lähevad pankrotti.“
Üle haigekassa direktori näo libises pahameelevarjund:
„Senini on selgelt välja ütlemata, kuid kaude on riik väiksemaid maakonnahaiglaid juba suunanud oma profiili muutma. Teie haiglale, kuna olete kohaliku haigla staatuses, litsentsi enam ei pikendata, sest teie haigla ei vasta sellele staatusele, olete liialt kokku kuivanud; puudub EMO, taastusravi, laboratoorium, röntgen ja mitmed erialaarstid; lisaks kõigele olete erahaigla, aktsiaselts – teie eksisteerimist haiglavõrgu arengukava ette ei näe, see tähendab, et haigekassa ei sõlmi edaspidiselt teie haiglaga ravi rahastamise lepinguid. Samas, te võite edasi eksisteerida oma kulu ja kirjadega, kui raviteenus vastab seaduse nõuetele ja kui teil on olemas vastavad erialaspetsialistid ja jõukad kliendid, olete ju erahaigla. Muide, Euroopa Liidu raha toel on kohalikke haiglaid õendushoolduse haiglateks ümber ehitatud või veel ehitatakse. Ainus kohalik haigla, mis on tõrkunud õendushooldusele orienteerumast, on just teie, Taevatee haigla.“
„Meie pole tõrkunud,“ sõnas Moissei õlgu kehitades.
„Kuidas nii!“ imestas haigekassa direktor. „Viimasel õendusabi rahastamise lepingute riigihanke konkursil, panite te õenduse hinnakoefitsendiks 1,0; te ei lasknud mitte sentigi alla, ja saite null punkti ning jäite konkursil viimaseks. Tegelikult kukutasite ise oma õenduse läbi.“
„Nojah, meie ravijuhataja ja veel üks sisearst tahtsid endale järelravi, seal on arstid ette nähtud. Õenduses, õendushaiglas, nagu te isegi teate, arste koosseisus ei nõuta ega rahastata haigekassa poolt. Aga vanadekodus on arstiabi peaaegu olematu, antakse nii, kuidas Jumal juhatab.“
„Ma tean. Ma tean ka seda, et järelravi konkursil panite hinnakoefitsendiks 0,89 ja võitsite, saades endale paarkümmend koikut, et siis teie tohtrid võiksid magada järelravi öövalvetes ja saada öövalve tasu.“
Haigekassa direktor pidas lühikese pausi ja lisas:
„Noortele arstidele taoline olesklemine ilmselt ei meeldi, aga penskaritest arstidele on üsna mokamööda.“
„Nojah, aga meile antud järelravi koikude arv jääb väheseks, ei kata ära isegi köögi ülalpidamise kulusid, Ja mis järelravi, puha vanurid – nädala jagu päevi lamavad, ja siis lähevad teise ilma.“ Moissei lõi nördinult käega.
Haigekassa direktor, soovides Moisse olukorda natuke leevendada, asus jagama õpetussõnu:
„Tegelikult, see haigete saatmine keskhaiglast järelravile teise, mingisse kohalikku haiglasse, on arstieedika kohaselt üldse küsitav. Inimest peaks ka järelravi korras ravitama seal kus talle tehti operatsioon või kus ta oli intensiivravis. Ja kui inimene paraneb, läheb ta koju perearsti hoole alla, kui aga on paranemislootuseta vanainimene, siis juba edasi õendushaiglasse. Aga noh, kui patsient sureb järelravis ära, siis juhtugu see ka samas haiglas, kus ta oli intensiivravil. Mis see siis olgu – keskhaigla saadab oma patsiendi, kes vaagub hinge, surema mingisse teise haiglasse, justkui järelravile. Ja need kurradi kirurgid! Selle asemel, et lasta vanainimesel kristlikult surra, teevad mingeid tobedaid operatsioone, et aga haigekassalt operatsiooniraha kätte saada! Pärast nende operatsiooni mingu vanainimene teise ilma või tulgu veeuputus või mingu teile, mingisse kohalikusse haiglasse „järelravile“, enne pikka tähtedevahelist teekonda.“
Haigekassa direktor pidas pausi, ja jätkas juba teisel toonil:
„Oleksite pidanud panema õenduse konkursil hinnakoefitsendi 0,89, nagu teil jätkus oidu seda panna järelravi konkursil, ja sellisel juhul oleksite pakkumise võitnud ning haigekassalt tellitud õendusabiteenusega haigla koikud puupüsti täis saanud. Nüüd aga, tegemist on haigla juhtkonna ilmselge juhtimisveaga, täitsa ohmud; ja haigekassat või vabariigi valitsust, poliitikuid süüdistada pole küll alust. Me andsime teile näpuotsaga ka õendust, aga juba esitasid teised, konkursi võitnud haiglad, meie vastu hagiavalduse kohtusse. Need kuradi intrigandid leidsid, et enne peavad saama täieliku rahastuse konkursi tulemusena paremjärjestuses eespool olevad õendushaiglad, ja kui üle jääb, siis antagu neile, kes jäid konkursil viimaseks. Mis kurradi õendushaiglad, ühed vanadekodud kõik, ainult riigi kulul; õendushaigla tariif on kolm korda suurem vanadekodust, kuigi kontigent on sama. Pole siis ka ime, et erahaiglad, niinimetatud haigekassa valikulised lepingupartnerid, omavahel ja haigekassaga kohut käivat ja rahade pärast purelevat. Kurat, kui on erahaigla, erakliinik, siis ärgu juragu haigekassaga rahapaki pärast. Nõuka-vene ajal peeti hooldushaiglat alaväärseks asutuseks, aga nüüd – haigekassa valikupartnerid, purelevad omavahel ja käivad haigekassaga kohut mamonna pärast! Kui juba erahaigla, siis olgu erahaigla kui on vastavad ruumid, aparatuur ja personal; jõukas patsient võtab puuga rahakoti selga ja läheb erakliinikusse. Aga nüüd tantsitakse tangot – riik kasseerib inimeste töövaevaga teenitud raha läbi ettevõtete sotsiaalmaksuna sisse ja puistab selle laiali mingitele eraettevõtetest valikupartneritele. No tule taevas appi! See on kapitalistlik sotsialism! Nonsenss! Seejuures otsatud ja lõputud riigihanke kohtuvaidlused!“
Moissei, vastates haigekassa direktori ägedale esinemisele, sõnas üsna leebelt ja alalhoitult:
„Haigla on tervikorganism, mis koosneb nii ambulatoorsest ravist, statsionaarsest ravist kui ka päevaravist.“
Haigekassa direktor kehitas õlgu ja lausus autoriteetselt:
„Me järgime riigi tervishoiupoliitikat. Haigekassa planeerib suuri ümberkorraldusi, eriarstiabis kavandadakse suuremahulisi lepingumuudatusi, vähendadakse maakonnahaiglatest ehk üldhaiglatest ostetavate ravijuhtude arvu ja rahastamise mahtu. Seame sisse üleriigilise digiregistratuuri – inimesed otsivad interneti kaudu vaba vastuvõtu aja riigi ükskõik millises otsas, broneerivad selle, istuvad autorooli või bussi, sõit on meil ju tasuta, ja sõidavad vastuvõtule; muidugi, kui nad teepeal juhuslikult enne ära ei sure. Aga kohalikel haiglatel, eriti neil, mis ei kuulu haiglavõrku arengukavasse, pole edaspidi enam lootust saada haigekassalt ravi rahastamise lepinguid, väljaarvatud õendushoolduse lepingud, aga teie, jäädes oma rumaluse tõttu konkursil viimaseks, lasite ju statsionaarse õendushoolduse allavett. Ja üleriigiline digiregistratuur! Teil on ju see sisse jurutamata.“
Moissei kehitas nördinult õlgu:
„Meile on eriarstidest haigekassa valikulise lepingupartnerina jäänud ainult dermatoveneroloog. Kas te arvate, et riigi teisest otsast sõidavad inimesed meile tripperit ravima, kuna meil on vabu numbreid? Meile on see üleriigiline digiregistratuur vajalik justkui seale sadul.“ Moissei ägestus: „Ja üldse, seda e-tervist peaks arendama evolutsiooniliselt, aga mitte revolutsiooniliselt. Kõik revolutsioonid on läinud omadega perse.“ Moissei tõmbas veidi hinge ja jätkas:
„Kui ma arstidele selgitasin, et paljude erialade teenuseid haigekassa meilt enam ei telli, puhkesid mitmed haigla teenekad digiregistratuur! Teil on see ju sisse jjurutamata.“tohtrid nutma – õendushoolduse asutuseks, sisuliselt vanadekoduks, muutumine ja erialaarstide kaotamine on suure hulga inimeste elutöö hävitamine.“
Haigekassa direktor vaatas iroonilise pilguga Moisseile otsa ja sõnas:
„Meieni on jõudnud kuuldused, et te kasutate haigekassa rahasid mittesihipäraselt.“
Moisseil tõmbus hinge alt külmaks:
„Mis tähendab – mittesihipäraselt?“
„See tähendab seda, et suur osa haigekassa poolt eraldatud rahast läheb, nii-öelda, haiglavälisteks kulutusteks. Samas, tervishoid on üks suurimaid, peaaegu et ainuke riigieelarve rida, kus maksumaksja raha läheb haigekassa kaudu tagasi eraisikute taskusse, erahaiglatele ja perearstide OÜ-dele. Me peaks haigekassa poolt eraldatud rahade kulutamist nendes erastruktuurides kontrollima, aga senini pole valitsus pidanud vajalikuks luua haigekassa juurde finantskontrolli ja revisjoni üksusi. Muidugi, kui laekub anonüümne signaal politseisse või prokuratuuri, siis on iseasi… “
Moissei mõistis, et siin on tegemist oluliselt suurema mänguriga, siin jääb ainuüksi kahest pudelist Hennessyst väheseks… Aga ta üritas hädiselt ennast siiski kaitsta:
„Nojah, aga kuidagimoodi, raha ja sissetulekute ümberjagamise kaudu, peab ju riik tekitama endale laialdast ja lojaalset keskklassi…“
Haigekassa piirkonnadirektor vaikis. Moissei võttis salamisi taskust juba varem valmis pandud rahapaki ja libistas selle direktori laual lebavate paberite alla. Viimane tegi näo, justkui ei märkaks midagi.
Moissei väljus haigekassa direktori kabinetist. Välistrepil ta seisatus ja hingas mitmeid kordi pikalt ja sügavalt sisse, et süda jälle rahulikumas tempos tööle saada. Ja kui ta kodu poole sõites kujutles tähelepanelikku murelikku nägu, millega abikaasa Manja teda ootab, kindlasti rahutu ja valvel, kordas ta endamisi:
„Peaasi, et ma teisi kannatama ei pane; aitab sellest, kui ma ise kannatan; peaasi, et ma teisi kannatama ei pane…“
Kodus tundis Moissei ennast lakkamatu uurimisobjektina.
„Ta teeb mulle muret,“ üles doktoriproua ämmale. „Olete teie aga õnnelik inimene, et suudate seda rahulikult pealt vaadata. Kadestan teisesuguste inimeste iseloomu.“
„Mark on pisut kurnatud, ta töötab liiga palju, seda on näha; aga tal on tegelikult raudne tervis, see rahustab mind…“
„Selge tõend, et ta ise ka ennast haigeks peab,“ ütles Manja ämmale. „Eile tabasin ta peegli eest. Siiamaani pole ta iial oma välimusest hoolinud, aga nüüd uuris ta oma nägu päris lähedalt, katsus sõrmega; paistis, nagu oleks ta tahtnud laubalt ja meelekohtadelt kortse ära siluda; ta tegi koguni suu lahti ja uuris hambaid, urgitses näpuga kõrvu.“
Vanake pomises endamisi: „Ta ei ole haige, aga tal on tõesti midagi viga.“
Proua Markovitš kordas: „Kõige vähem hoolitsevad oma tervise eest arstid ise.“
Moissei võttis söögilaua taga istet. Õhtueinele oli kogunenud terve pere: kolm poega oma naistega ja veel viis igas vanusest lapselast ning ämm.
Söögilauas luuras Manja oma meest.
„Sa näed täna õhtul veel halvem välja. Mida sa ometi ootad, et sa doktor Smithi juurde ei lähe? Kui sa ei tee seda enda pärst, siis mõtle vähemalt meie peale. Küsimus ei ole ju ainult sinus; see puudutab meid kõiki.“
Pojad ja pojanaised, kes istusid söögilaua taga, noogutasid nõustuvalt. Tegelikult nad olidki doktori ülalpeetavad: kõik kolm poega olid haigla töötajate nimekirjas, kes ökonomistina, kes vanemraamatupidajana või konsultandina. Nad said palka, aga mingit tööd ei teinud; mõnikord ilmusid välja, käisid mööda maja tähtsate nägudega ringi, ikkagi peaarsti pojad!, ja kadusid jälle. Poegade naised ei töötanud kusagil, tegelesid peamiselt iseenda välimusega. Nüüd lausus üks neist südamlikult:
„Muidugi, isa, me kõik soovime, et sa oleksid meil võimalikult kaua olemas.“
Manja toetas oma miniat:
„Jah, muidugi, isa, sa pead ennast ravima oma laste pärast.“
Doktor vastas talle näokrimpsutusega.
„Täna on ju reede. Mispärast siis kotlet!“
„Sul on tarvis rammusamat dieeti.“
„Mis sina sellest tead?“
„Miks sa ei lähe doktor Smithi juurde läbivaatusele? Arst ei saa ju ennast ise ravida.“
„Miks sa ometi arvad, armas Manja, et ma haige olen?“
„Sa ise ei näe ennast, aga su nägu ajab hirmu peale. Kõik panevad seda tähele. Ma ei mäleta, kes see oli, kes alles eile küsis: „Mis teie abikaasal viga on?“ Sa peaks koleiini võtma… Ma olen kindel, et see on maks…“
„Miks nimelt maks ja mitte mõni muu organ?“
„Mul on nimelt niisugune mulje,“ kuulutas naine kategooriliselt. Manjal oli kindel tunne, et see on maks, ja miski ei suutnud tema arvamust kõigutada. Ta piinas meest manitsustega, mis olid tüütumad kui kärbsed:
„Sa jõid ju kaks tassi kohvi, ja ma ütlen köögis, et nad enam uut kohvi ei tooks; see oli sul lõunast peale juba kolmas sigaret, ära vaidle, näe, tuhatoosis on kolm koni.“
Naine uskus ainult kehalist tõbe ja kui mees kätega üle piinatud näo tõmbas, kordas ta:
„See on meie kõigi ühine arvamine: sa pead doktor Smithiga nõu pidama.“
„Smith ei ütle mulle midagi, mida ma ise ei tea.“
„Kas sa saad ennast ise läbi kuulata?“
Doktor ei vastanud, jälgides tähelepanelikult oma südame ängistavat survet, mida keegi nagu peos oleks hoidnud ja kergesti pigistanud. Oh, muidugi võis ta selle lööke täpsemini lugeda kui võõra oma.
„Pole vast enam vaja seda haiglat nii palju koorida, saaksime läbi ka vähemaga,“ sõnas noorim poeg, soovides üles näidata heatahtlikkust.
„Ah koorida, koorida! Sa kollanokk julget mind õpetada elama!“
„Kollanokk? Korda seda!“
Mõlemad, isa ja poeg, kargasid püsti. Manja hüüdis mehele:
„Ära vasta talle, see ei tasu vaeva; sellel, mis tema ütleb, pole mingit kaalu, tühikargaja!“
Doktor palus oma pojal istuda:
„Istu ja söö, ja olgu sellel jutul lõpp.“
Poeg võttis istet, segas lusikaga supitaldrikus ja porises omaette:
„Kollanokk! Ma teile veel näitan, kes on kollanokk.“
Siis võtsid kõik jälle istet: mingi salajane liitlus sundis neid kõiki ühisel jõul tuld kustutama. Perekonnavaim tegi neile sügavalt vastumeelseks kõik, mis ähvardas nende sisemist tasakaalu. Alalhoiuinstinkt tegi eluks ajaks ühele galeerile mõistetud meeskonna valvsaks vähemagi tuleohu suhtes pardal.
Söögitoas tekkis vaikus. Terrasiastmetel krabisenud kerge vihm lakkas äkki ja aroom, mida see oli lendu tõstnud, hõljus vaikiva perekonna ümber. Keegi ütles rutates: „On juba jahedamaks läinud.“ Selle peale vastas teine hääl, et niisugusest vihmast pole abi, see ei löö tolmu kinni.
Kui pojad ja miniad olid lauast lahkunud ja siirdunud enda tubadesse, rääkis doktor naisele oma külaskäigust haigekassa direktori juurde ja haigla majandusprobleemidest.
„Manja, kuna haigekassa meie haiglat enam ei rahasta, meditsiinilisi teenuseid ei telli, ei erialaarstidelt ega õendust, läheb haigla pankrotti. Võimalik, et minul, kui haigla juhatajal, tuleb kanda vastutust.“
Tekkis pikk vaikus. Siis küsis Manja. „Kas see maja kuulub abikaasade ühisvara hulka?“

Kolmeteistkümnes peatükk.
Advokaat ja santehnik onu Vasja arendavad seksuaalvähemuste kohvikus ilmalikku vestlust.

Oli reede pärastlõuna. Advokaat Andrei oli haiglas oma asjad ära ajanud ja otsustas töönädala lõppu tähistada väikese kohvikus istumisega. Haigla plankaia taga asus punastest tellistest tähelepandamatu hoone – kohvik. Andrei polnud seda kunagi külastanud, sest kohvik paistis väljastpoolt kuidagi imelik: nii ööl kui päeval katsid kohviku suuri aknaid paksud tumepruunid kardinad. Andrei kehitas õlgu – miks peaksid ühe kohviku aknad olema nii paksult suletud? Seekord oli kõht eriti tühi ja ka uudishimu ajas teda sellesse iseäralikku kohvikusse sisse astuma.
Pärastlõunane kohvik oli inimtühi. Ruum oli hämar, pehmelt valgustatud, justkui daami magamistuba. Ootamatult märkas Andrei poolpimedas nurgalauas santehnik onu Vasjat. Tumedas ülikonnas, valges särgis ja kikilipsus torujüri istus üksi laua taga, õlleklaas ees, justkui kedagi või midagi oodates. Andrei astus ligi:
„Kas võib pakkuda seltsi?“
„Olge lahked,“ sõnas onu Vasja viisakalt.
„Saite haigla santehnikaga tänaseks ühele poole,“ sõnas advokaat, et midagi öelda ja alustada vestlust.
„Kraanid, peldikud said korda, nüüd istun siin, selles seksuaalvähemuste kohvikus ja filosofeerin.“
Advokaat noogutas:
„Seksuaalvähemus või mitte, ega see õlle maitset ei riku. Olete filosoofiahuviline?“
„Lõpetasin ülikooli filosoofiateaduskonnas kolm kursust.“
Adokaat Andrei muigas kergelt ja sõnas heatahtlikult:
„Siis on sul ju hea haridus – lõpetamata kõrgem. Vene-nõuka ajal oli see ju kõva sõna, enamusel nõukogude- ja parteiorganite töötajatel oli ju, vähemalt ankeedis, lõpetamata kõrgem, lisaks marksismi-leninismi õhtuülikool; kahtlemata, see ülikool oli lõpetatud, kusjuures kiitusega. Aga miks sa ei lõpetanud?“
Santehnik onu Vasja lõi nördinult käega, kohendas oma kikilipsu ja sõnas tõsiselt:
„Sain aru, et filosoof võib küll palju möliseda, aga kuigipalju elatist ta ei teeni. Samas, ma mäletan, et meie õppejõud, ilmselt soovides iseenese tähtsust tõsta, rõhutas korduvalt auditooriumi ees: „Filosoofia hõlmab kõiki inimteadmisi ning ainult filosoofia meid metslastest ja barbaritest eristabki. Rahvas on seda tsiviliseeritum ja haritum, mida paremini riigis filosofeeritakse. Filosoofia on kõigi teaduste ema.“ Ma arvan, et see oli puhas soov iseenese tähtsust tõsta, sest tegelikult oli ta üsna kasimatu välimusega: pikad juuksed sorakil, särgikaelus lahti ja üsna määrdunud; ta nägi välja pigem metslase ja barbari moodi, samas, mölises hästi.“
Advokaat Andrei noogutas mõistvalt ja sõnas:
„Nojah, aga mispärast tema arvates on filosoofia kõigi teaduste ema, aga mitte isa? Aga see selleks, möliseks ka veidi, ma teen välja.“
Seejärel viipas kelneri: „Kaks jänesepraadi ja pudel viina. Mina maksan!“
Juurde astunud kelner raputas kahetsevalt pead:
„Jänesepraadi ei ole, on küülikupraad.“
„Mis vahet on nendel praadidel?“
„Jänes on jänes ja küülik on küülik.“
Advokaat üritas säilitada enesevalitsemise:
„Väga veenev, aga siiski on oluline vahe – jänes võib plehku pista, aga küülik laseb ennast kõrvupidi kinni võtta ja ei tee teist nägugi.“
Kelneri näos püsis liikumatu ilme: „Midagi veel?“
„Kummalegi õlu.“
Kelner asus minekule, kuid pöördus tagasi ja küsis:
„Kas tüdrukuid soovite?“
Advokaat kergitas kahtlevalt kulme:
„On siin naturaalsed tüdrukud?“
„Ikka naturaalsed, kuidas siis muidu.“
Andrei vangutas imestunult pead, aga kogus end ja sõnas viisakalt:
„Aitäh! Ma just äsja seksisin, kunagi vast hiljem.“ Samas, soovides kelnerit veidi kiusata, küsis: „Kas te teate, mispärast on haiglas juristina hea töötada?“
Kelner raputas vaikides pead.
„Haiglas on palju koikusid ja palju medõdesid.“ Advokaat puhkes oma õnnestunud nalja üle häälekalt naerma. Kelner, mõistmata nalja, säilitas kivise näo ja pöördus minekule.
Advokaat Andrei sättis ennast pehmele diivanile mugavamalt istuma ja alustas „mölisemist“.
„Ütle, onu Vasja, mida sa arvad mõistusega inimesest?“
Üle onu Vasja näo libises teadja inimese tark muie:
„Päris terve mõistusega inimest pole olemas, on erinevad inimesed: ühed omavad rohkem teadmisi, teised vähem, samas suurte teadmistega inimene võib käituda palju lollimalt kui väheste teadmistega inimene. Piiratud on inimese mõistus, kuid seevastu piiramatu on inimmõistus, see tähendab inimkonna mõistus.“
„Järelikult, mina võin teatud tingimustel, mingites olukordades, olla palju lollim kui sina?“
„Kahtlemata, kui sa just arvad, et sinul on teadmisi rohkem kui minul. Aga sa võid, lähtudes saadud haridusest ja kodusest kasvatusest, ka hoiduda lollustest.“
„Sa arvad, et lollilt käitumine, tegutsemine, lollide otsuste vastuvõtmine sõltub paljudest teguritest, seejuures inimese iseloomust, aga ka juhuslikest ja mittejuhuslikest asjaoludest?“
„Just, just! Samas, kõige tähtsam on aju. Võtame kasvõi meie Moissei; kuigi ta on doktor, haritud inimene, käitub ta justkui oleks kiskjaahv – muudkui krabab endale, murrab oma liigikaaslasi, sunnib töötajaid tegema ületunde ilma selle eest õiglaselt maksmata, kulutab haigekassa raha enda ja oma pere isiklikeks vajaduseks; need, kes pole temaga rahul, saavad kinga. Tal on küll teadmised, aga tundub, et aju tal pole, või on see liialt väike.“
Advokaat muigas:
„Võib-olla sa muretsed liialt. Darwini järgi muutub ja areneb elus loodus lakkamatult, ja kuigi väga aeglaselt, aga pidevalt kaovad vanad liigid, nende asemele tekivad uued, kõrgema arenguastmega liigid. Ehk sureb Moissei ka välja?“
„Looda sa! Ta on justkui umbrohi, ei tema välja sure. Aastatuhandeid tulevad inimesed ilmale ühe ja sellesama teadvusega, umbes ühesuguse mõistusevaruga. Aga kui võrrelda teadmisi, siis millise killukese sai endale mõni vaaraode-aegne fellah ja kui palju teadmisi haarab üldiselt samasuguse ajuga kaasaja keskmine inimene niisama pika elatud aja jooksul! Ime, et meie vaene aju suurest ülekoormusest veel lõhki pole läinud!“
Kelner asetas lauale küülikuprae, pudeli viina ja kummagi ette klaasi õlut. Valas pitsid täis.
Advokaat tõstis pitsi:
„Tänase päeva terviseks!“ Pitsid joodi põjani. Andrei pistis suhu tüki küülikupraadi, mälus pikalt, ja sõnas:
„Sul on õigus, Moisseid ei muuda miski. See sinu nimetatud vaaraode-aegne fellah omas ainult killukese neist teadmistest, mida omab meie haigla peaarst, aga olen kindel, et ometi käitus see fellah nii sõnas kui teos palju inimlikumalt; ta võis olla vägagi korralik, eetiline inimene, kuigi ei teadnud eetikast mitte mõhkugi.“
Santehnik onu Vasja nõustus advokaadiga:
„Nojah, teatavasti ka Vana-Rooma vajus kokku seetõttu, et igat masti tarkpäid tekkis liiga palju, aga torujürisid ei jätkunud või jäi väheseks. Siit tuleneb järeldus evolutsiooni tagasikäigust.“
Advokaat jätkas oma mõtet:
„Interneti tekkimise etapil olid suurem osa interneti külastajatest tarbijad, ja ainult väike osa loojad. Interneti arenedes aga jõutakse sinnani, et interneti tarbijaid on võrdselt loojatega.“
Onu Vasja vangutas kahtlevalt pead:
„Aga mis juhtub siis, kui loojaid on rohkem kui tarbijaid?“
„See on küsimuste küsimus, aga enne kui sellele vastata, teeme ühe pitsi, värskendame mälu ehk teeme restardi, nagu praegu öeldakse.“ Mehed kummutasid pitsid põhjani ja advokaat jätkas poolelijäänud mõtet:
„Siis algab taandareng. Muusikud vajavad ju kuulajaid, kirjanikud lugejaid, maalikunstnikud vaatlejaid, teatrid vaatajaid…“
Onu Vasja täiendas advokaadi loetelu:
„Haiglad oma sadade kraanide, valamute ja peldikupottidega vajavad torujürisid.“
Advokaat noogutas nõusolevalt:
„Väga õige võrdlus. Parteijuht, olgu tal aju milline tahes, pole miski ilma parteisõduriteta, riigivalitseja on null ilma alamateta. Paljud parteid on tekkinud; aga ajapikku sisemiste vastuolude tõttu, kui neis on tekkinud rivaalitsevaid tarkpäid liiga palju, on parteid läinud lõhki ja lõpuks kadunud.“
Onu Vasja valas advokaadile ja siis endale, noogutas pitsile, tõstis selle pühalikult huultele, peatus hetkeks, ja kallas viina kurku. Hoidis tükk aega hinge kinni, ja pistis suhu suure tüki küülikupraadi. Seejärel sõnas täis suuga:
„Kui tulla tagasi aju juurde, siis Friedrich Engels ütles, et töö tegi ahvist inimese. Seega töö arendas ka ahvi aju. Aga kui töö mõjub nii soodsalt, miks siis vaid üksainus loomaliik omandas inimmõistuse? Püstitavad ju mingeid ehitisi, see tähendab – teevad omamoodi tööd, paljud loomad: koprad, pääsukesed, mesilased, sipelgad… Miks ükski neist pole rabelenud välja insinktide hämarast maailmast? Ja miks pole pääsukesel arenenud käsi, kuigi juba miljoneid aastaid on tal olnud neid oma töö tegemiseks vaja?”
“Ta on saanud ilma käteta hakkama,” sõnas advokaat ükskõikselt ja haaras kätega suure tüki küülikupraadi.
“Tegelikult oleks pääsukestel ju kätega parem oma tööd teha. Näiteks mina, torujüri, tahaks vahel, et minul oleks mitte kaks, vaid kolm-neli kätt.”
“Pääsukene teeb ju alati ühte ja sama tööd – ehitab pesa. Aga sina, torujüri, teed igasuguseid töid: vahetad kraane, keerad torusid, puhastad peldikupotte ja palju muud. Sinu töö on mitmekesine, ja just see arendas ja arendab sinu aju.”
“Ahhaa!” sõnas onu Vasja võidurõõmsalt. “Järelikult, mitte lihtsalt töö ei teinud ahvist inimest, vaid mitmekesine, loominguline töö. Looming tegi ahvist inimese. Aga miks siis Moissei aju edasi ei arene?”
Advokaat sõnas autoriteetselt, kuna ta valdas ettevõttesisest konfidentsiaalset informatsiooni:
“Moissei töö on primitiivne, ühetaoline, selles puudub täielikult looming – haigekassa kannab raha haigla kontole ja Moissei paneb pihta, haigekassa annab raha, Moissei paneb pihta… Moissei pääsupesa on vargused ja petmised; ta oli, on ja jääb ahviks.”
Advokaat pidas pausi, kummutas vahepeal pitsi ja jätkas vestlust veidi teise kandi pealt:
“Ainus, mida tänapäeval võib nähtavasti kindlalt öelda, on see, et pärilikkuse teel antakse paremini üle neid oskusi, mis on iidsemad, korduvad ja hõlmavad suurt hulka isendeid.”
Onu Vasja raputas kahtlevalt pead:
“Miks ei ole päritav, näiteks autojuhtimise oskus ja liikluseeskirjade tundmine. Ometi on sellega seotud tänapäeval enamus inimesi.”
Advokaat muigas iseteadvalt:
“Nimetatud oskused ja teadmised ei saa muutuda pärilikeks seetõttu, et neid muudetakse liiga palju, riigikogu võtab pidevalt vastu seaduse muutmise seadusi…”
Onu Vasjale ei andnud ikkagi asu haigla peaarst Moissei, kes maksis talle poole miinimumpalgast, justkui töötaks ta poole koormusega. Samas aga Moissei, eirates seadust, sundis santehnikut töötama kogu tööpäeva, töötama täie koormusega, ära parandama kõik haigla kraanid ja torud ning puhastama peldikupotid. Onu Vasja sõnas nördinult:
“Aga Moissei on ise varas, ja ka ta pojad on petised. Näiteks, ta vanem poeg, selleks, et DODGE maasturi tuhmiks muutunud esiklaasi oma rahade eest mitte vahetada, lõi selle puruks ja laskis kindlustuse kulu ja kirjadega panna uue klaasi. On siin tegemist pärilikkuse või kehva koduse kasvatusega või hoopis aju väärarenguga?”
Advokaat lõi põlglikult käega: “Siin on tegemist lurjustega.”
Advokaat oli juba viipamas käega, et kutsuda kelnerit ja laiali minna, kui sisse astus uus külastaja. Ta oli riietunud kiirabi töövormi, samas näis ta väljastpoolt üsna naiselik, õigemini – tütarlapselik. Tütarlaps, ee…, kiirabitöötaja astus kergel kõnnakul ettepoole ja vaatas ringi, küsis ligi astunud kelnerilt, kerget niksu tehes: “Kuhu ma võiks istuda?”
Advokaat, olles oma olemuselt lihtne inimene, hõikas üle tühja saali tütarlast….,eee…., kiirabitöötajat:
“Istuge meie lauda, ega me teid ära ei söö!”
Täpsustuseks tuleb märkida, et kiirabibrigaad ega kiirabitöötaja ei kuulunud enam Taevatee haigla struktuuri; haigekassa oli kiirabilepingu selle haiglaga üles öelnud – liiga palju varastavad! Oli toimunud kaadrite koondamine. Nüüd oli haigla juurde, ruumide üürniku staatuses, ennast sisse seadnud pealinna kiirabibrigaad.
Kiirabitöötaja istus lauda, asetas oma peened, läbipaistvalt siniste sõrmedega käed lauale ja sõnas:
“Ma jooks ainult ühe kohvi.”
Advokaadile oli selle kiirabitöötaja nägu tuttav. Igal hommikul, kui polnud parajasti väljasõitu, tegid kiirabitöötajad haigla tagatrepil suitsu, ja advokaat, tulles Moisseid teenindama, teretas neid lugupidavalt ja viisakalt. Selleks oli ka oma maine põhjus – advokaat oli tudengina, niiöelda haltuura korras, et teenida stipile lisa, sõitnud öösiti ülikoolilinnas kiirabi autojuhina, päeval aga tukkus loengutes.
Kiirabitöötaja tutvustas ennast:
“Jakov. Olen medõde, õigemini medvend kiirabis. Sõjaväes sain parameetiku kutse.”
Advokaat kergitas imestunult kulme:
”Teie! Ja sõjaväes!”
“Jah, nüüd kiirabis. Lõpetasin medõdede rakenduskõrgkooli.”
Onu Vasja lausus kiitvalt:
“Tubli tüdruk…, eee…, poiss! Minagi lõpetasin santehnikute kõrgkooli.”
Medvend naeratas kaunilt, pisut häbelikult ja lõi silmad maha.
Advokaat, tundes, et asi muutub haridusalaseks kemplemiseks, esitas asjakohase küsimuse:
“Mida võiks teile pakkuda, härra medõde…, eee… hr. medvend? Valget või punast veini, konjakit, viskit, viina?”
“Ma pigem punast veini.”
“Pudel punast veini,” hõikas advokaat baarileti ees igavlevale kelnerile.
“Ei, ei!” protesteetris medõde…, ee… medvend. “Kakssada grammi on rohkem kui küll, see parandab punaste vereliblede seisu ja on muidu kasulik.”
Kelner tõi pudeli punase veniga, asetas lauale pokaali ja valas veini välja, seejuues põlglikult huuli krimpsutades. Valas möödaminnes ka advokaadi ja santehniku pitsid viina täis, jättis veinipudeli lauale ja pöördus tagasi baarileti juurde.
Advokaat tõstis pitsi ja sõnas:
“Kiire meditsiinilise teenidamise terviseks!”
Advokaat ja santehnik jõid pitsid põhjani, medvend maitses kergelt, tütarlapselikult, oma veini. Päev oli kaldumas õhtusse.
Advokaat võttis õhtujuhtimise enda peale:
“Öelge, mu daamid ja härrad! Kust on pärit inimene?”
Kiirabi medtöötaja, olles oma olemuselt väikesepalgaline ja seega sotsialist, võttis kohe tuld.
“Inimene on niivõrd väärtusetu, et temast rääkimiseks kasutatakse, vähemasti prantsuse keeles, vaid mõnetähelisi lühendeid, nagu SDF (kodutu), RM (minimaalne sotsiaaltoetus), SMIC (miinimumpalk). Me näeme televiisoris nii inimeste nägusid kui ka võikaid stseene; jälgime näljahädaliste ja pagulaste hulki; vaatame tapatalgute ja piinamiste võikaid stseene – ikka mugavas tugitoolis istudes, ohutus kauguses ja ekraanilt.”
Advokaat toetas sotsialisti: “Õhus on kui mitte just revolutsiooni, siis vähemalt kriisi hõngu.”
Santehnik onu Vasja nihutas ennast tugitoolis ebamugavalt, oli ta ju selles lauas ainuke töölisklassi esindaja; talle tundus, justkui oleksid need sõnad suunatud temale, ja ta sõnas tasakaalukalt:
“Kui see on kriis, siis just sellises kriisis ma tahakski elada.”
Kiirabi medvend ei lasknud ennast neist sõnadest häirida:
“Terroriseerijate ja jõhkrate narritajate sihtmärgiks on kõige sagedamini vaesed; neid rõhutakse, türanniseeritakse, piinatakse ja hüljatakse. Kas keegi on eales kuulnud mõnest emiirist, keda oleks käeraudadesse aheldatud ning tšarterlennukiga riigist vägisi minema saadetud?”
Kelner astus laua juurde, kummardus, ja hoides vasakut kätt valge salvrätikuga seljal, valas medvenna pokaali punast veini juurde.
Medvend sõnas viisakalt, pehme, tütarlapseliku häälga:
“Tänan! Ma poleks seda osanud oodata.”
Advokaat muigas ja sõnas:
“Tõstame pokaali vaeste terviseks!”
Medvend, olles veidi segaduses, kuuldes taolist otsekohest toosti, tõstis veiniklaasi ja niisutas huuli. Asetas seejärel pokaal lauale ja jätkas oma sotsialistlikku sõnavõttu.
“Mida ühist on meil tõeliselt vaestega, kui välja arvata televisioon, tänavareklaam ning tööbörs? Üldjuhul õnnestubki meil neid näha üksnes televisioonis ja loomaaias. Või etnoloogia ja folkloori erisaadetes, kuhu siis asja elavdamise huvides ning issanda loomaaia kirevuse demonstreerimiseks tuuakse mõned vaesed või vaesusepiiril isendid.”
Advokaat, kasutades ära sotsialisti hingetõmmet, sekkus vahele:
“Idee järgi on meie riigivalitsemissüsteemi alustoeks poliitikute, niinimetatud otsustajate, piiritu armastus ligimeste vastu. Kas seda polegi olemas?”
Väljast kuuldus kiirabiauto ärev, kutsuv sireen. Sotsialistist kiirabitöötaja kargas lauast:
“Mind kutsutakse. Pean nüüd minema. Ilmselt laip või autoavarii!”
Kiirabivend jooksis kergelt, tütarlapselikult, kiirabiauto seisukoha suunas.

Neljateistkümnes peatükk.
Taevatee haigla läheb pankrotti.

Taevatee haiglas kulges elu omasoodu. Peaarst Moissei pidas järjekordset hommikust pätiminutkat. Täna oli ta ebamäärases tujus, polnud aru saada, kas ta oli oma naise leidnud või jäänud leidmata. Igatahes oma pätiminutkat alustas ta üsna sõjakalt:
“Meile patsiente juurde ei tooda, järelravile siia ei saadeta, pigem viiakse minema või lähevad teise ilma. Kuhu vaatavad ülemõe silmad, on ta ju aktsiaseltsi nõukogu liige!”
Ülemõde, olles oma mehega öösel tühja-tähja pärast tülli pööranud, oli hommikul eriti närviline. Ta kargas püsti, justkui emalõvi, ja käratas:
“Ah, et mina olen nüüd süüdi, sa kurradi pamperside varas! Ah, et mina olen nüüd nõukogu liige! Noh, kui nõukogu liige, siis kergita oma perse toolilt ja keri minema. Ma olen täna nõukogu liige; homme, ülehomme, sa kurradi suuraktsionär, võid mind maha võtta, aga nüüd – keri persse.”
Moissei penskaritest nomenklatuursed alluvad tardusid õudusest; tundus, justkui oleks neile saabinud viimnepäev või Messias. Aga ka see perssesaatmine jäi lihtsalt järjekordseks perssesaatmiseks, nagu neid oli olnud varemgi. Siiski, veel samal päeval läkitas ülemõde, nõukogu liige, äriregistrile avalduse – Taevatee haigla on omadega põhjas, saatku kohtulik likvidaator. Avalduses teatas ta enda tagasiastumisest nõukogu liikme ametkohalt.
Vaevalt möödus nädal ebameeldivast intsidendist, kui Taevatee haigla sai kutse ilmuda töövaidluskomisjoni istungle. Kutsel seisis, et haigla on vastaspool. Avaldajana märgiti kutsel medõde Veerat ja tema nõuet – töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja hüvitis, viivised.
Blond medõde Veera, avaldaja, ilmus töövaidluskomisjoni istungile koos advokaadiga. Ta oli riietunud oma kaunimasse kleiti, justkui oleks saabunud Uusaastaballile, ja tundis ennast noore, tumedapäise advokaadi kõrval printsessina, aga võibolla isegi kuningannana.
Taevatee haiglat, vastaspoolt, esindas komisjonis haiglat teenindav advokaat Andrei.
Töövaidluskomisjon koosnes kolmest, parimas naiseeas, justkui valatult ligi meeter kaheksakümnestest kaunitaridest. “Kolm graatsiat,” märkis advokaat Andrei endamisi.
Advokaatide jaoks oli kaasus, õigemini vaidlust tekitanud töölepingu seaduse paragrahv üsna lihtne, kuid rahaline, see tähendab, et see paragrahv kuulus advokaatide leivanumbrite hulka. Nimelt sätestas töölepingu seaduse paragrahv:
“Kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludes tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks kaheteistkümne kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööanjale ebamõistlikult koormav.”
Nimetatud paragrahvi kolmas lõige sätestas: “Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega.”
Asja iva oli selles, et tööandja, Taevatee haigla, tegi nagu vajadus oli ja seadus sätestas – vähendas medõe kuu töötasu poole võrra, ja ka medõe valvekordade arvu ehk koormust poole võrra. Lihne ja selge; kõik vastavalt seadusesätele. Aga võta näpust! Paragrahv on ju kõver! Selles on tingimused, mis kehtivad tööandjale raudselt ja vastuvaidlematult: “ettenägematud, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevad”, ja veel: ”kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav”.
Just need, selle neetud töölepingu seaduse paragrahvi ebamäärased, niinimetatud kummist sätted, andsidki advokaatidele võimaluse vaidlusteks ning teenistuseks. Eelnimetatud mõisted on ju hinnangulised, neid tuleb vaagida kaalutlusõiguse alusel, aga kaalutlusõigus on üks kõige ebaõiglasemaid õigusi maapeal.
Kõigepealt sai komisjonis sõna avaldaja, medõe advokaat. See ütles oma tavapärase, riitusliku lause: “Jääme oma avalduse juurde, midagi lisada ei soovi.” Pärast seda nihutas advokaat ennast medõele lähemale, ja jäi nautima tema kaunis kleidis nooruslikku, kuuma keha.
Sõna anti Taevatee haiglat, vastaspoolt, esindavale advokaadile.
Seekord oli advokaat Andrei ülesanne, erinevalt kolleegist, tunduvalt vastutusrikkam – vajas sõnaosavust, hääleseadet, miimikat, retoorikat ja kehakeelt.
Advkaat Andrei ajas ennast laua taga sirgu, võttis Rooma imperaatori poosi, et esineda seisusekohaselt, aga kolm graatsiat sõnasid justkui ühest suust: “Istuge, istuge! Meil käib see asi lihtsamalt.”
Andrei istus ja asus oma seisukohti kaitsma: veenvalt ja tuliselt, sest Moissei oli lubanud asja võitmise korral talle korraliku preemia.
„Haigekassa poolt antud lepingulised mahud on väga ebaühtlased: aasta algul on mõnikord suured mahud ja haigla peab töötajaid juurde võtma, teisel poolaastal aga on lepingulised mahud väiksemad ja siis tekib probleem töötajate töökoormusega. Nõuab väga suuri pingutusi, et selliste haigekassa lepingute puhul majandada haiglat stabiilselt, kuna abistruktuurid: köök, majandusosakond, varustus, peab töötama ühtlaselt olenemata lepingumahtude kõikumisest. Haiglad peavad töötama alatises ebamäärases olukorras, mitte omades haigekassaga stabiilseid lepinguid, kusjuures lepingumahtusid vähendatakse ilma ette teatamata. Lepingumahtudest, mis pidevalt kõiguvad, sõltub voodikohtade arv ja vastavalt sellele hooldajate ja õdede arv kooskõlas normatiivaktidega, seega lepingumahtude kõikumine tekitab pideva vajaduse kas töötajaid juurde võtta või vastupidi – vajadus töötajate arvu vähendada.“
Üks „kolmest graatsiast“ katkestas advokaat Andrei kaitsekõne, märkides targalt:
„Seadus näeb ette, et tööandja peab toimima heas usus ja mõistlikult.“
„Kuidas on võimalik, et töötandja toimiks mõistlikult, kui riik, kes võtab vastu seadusi, ei täida omaenese seadusi ja toimib ebamõistlikult. Praegu on juba veebruari teine pool, aga aasta- või poolaasta lepinguid haigekassaga ei ole, millised saavad olema tellimuste arvulised ja rahalised mahud, ei ole teada. Kas koondada ja keda koondada, ei ole teada. Mingitest koondamiste etteütlemiste tähtaegadest ei saa juttugi olla, sest võib ka juhtuda nii, et polegi vaja koondada, ja siis on vaja leida koondatud medõdede asemele uued. Ja kust neid leida, ja millistest allikatest saada koondamisraha. Haigekassa ju ravijuhtumeid pole tellinud, arveid haigekassale esitada ei ole alust, raha ei laeku, reserve pole, sest haigla ei ole tulu taotlev ettevõte. Mis kasu on seadustest, kui haiglate rahastamise süsteem ei toimi ja haiglatel on võimatu täita seaduse sätteid? Täielik hullumaja! Nii toimib ainult rämpsriik.“
Kolmas graatsia, see, kes istus pika komisjonilaua paremal tiival, sõnas silmi välgutades:
„Advokaat, te olge oma sõnadega tagasihoidlikum, siin on ju töövaidluskomisjon, riigi institutsioon, aga mitte hullumaja.”
“Riik nõuab inimestelt, ettevõtjatelt seaduste täitmist, aga ise ei austa omaenese kehtestatud seadusi. Täielik hullumaja,” jäi advokaat iseendale kindlaks.
“Me saadame vastava esildise advokatuuri juhatusele, et kaalutaks teie sobivust advokaadina edasi töötama.”
“Minupärast kaevake kasvõi Nõukogude Liidu kompartei peasekretärile, seltsimees Leonid Iljitš Brežnevile.”
“Brežnev on ju surnud ja Nõukogude Liit lagunenud!”
“Mis mul sellest.”
Töövaidluskomisjon lõpetas oma istungi. “Kolm graatsiat” läksid otsust tegema, kaalutlusõiguse alusel – kas antud kaasuses ikka oli tegemist tööandja ettenägematute, temast mitteolenevate majanduslike asjaoludega; kas kokkulepitud töötasu maksmine oli tööandjale ebamõistlikult koormav? Nojah, aga rahaga on nii: kas teda on, või teda ei ole.
Olles töövaidluskomisjoni istungilt tagasi pöördunud, märkas advokaat Andrei iseäralikku sebimist Taevatee haigla õuel. Ja seda sebimist juhatas Andrei kolleeg, vandeadvokaat, kes tegutses pankrotihaldurina. Ta tegeles, nagu väga targalt märkis pankrottide kohta üks koalitsiooniparteisse kuuluv riigikogu liige – tavapärase majandustegevusega…
Pankrotihaldur vehkis kätega, jooksis haigla vasakult tiivalt paremale ja paremalt vasakule ning kärkis kolmes kohalikus keeles – toimus Taevatee haigla pankrotivara jagamine: elavad patsiendid paremale, surnud vasakule…
Haigla ette sõitis väikebuss. Selle järel rida sõiduautosid. Autod peatusid haigla peaukse ees ja kõigepealt pudenes autodest välja kari igas suuruses lapsi. Seejärel astusid autost välja kaks härrasmeest ja naine lapsega süles. Üks meestest tõmbas autobussist välja ratastooli. Mehed ja naine sülelapsega sisenesid haiglasse. Lapsed jäid õue ja hakkasid kilgates ja naerdes üksteist mööda õue taga ajama. Mõne aja pärast lükati haiglast välja ratastool. Selles istus Liina. Ta oli saanud Taevatee haigla õenduses viibida kõigest kolm kuud. Nüüd olid tulnud lapsed ja lapselapsed, et viia ta elujõulisse, hoolivasse õendushaiglasse. Liina lehvitas hüvastijätuks Moisseile ja naeratas. Ratastool lükati bussi ja pikk autoderivi sõitis minema.
Perearstid tassisid haigla ruumidest välja oma varanatukest: hoones lülitatakse elekter ja küte välja, oli vaja leida uus ulualune.
Advokaat Andrei mõtles irooniliselt: „Säh sulle, tervisekeskus!“
Haigla juurde sõitis koorem laudadega; töömehed asusid laudu saagima ja haigla aknaid-uksi laudadega kinni taguma. Kühmus seljaga ja kuidagi väga väikseks mehikeseks muutunud Moissei kõndis haigla juures edasi-tagasi, otsekui oleks segaduses või mõistuse kaotanud. Tema elutöö lootus oli kadunud. Ta tahtis olla austusväärne haigla omanik, lugupeetud tohter, aga aasta-aastalt kadusid erialaspetsialistid, kadus kiirabi, erakorralise meditsiini osakond, taastusravi, sünnitusosakond. Jäi ainult järelravi kümmekond koikut, ja sedagi keskhaigla armust, kes rikkudes arstieedikat, tassis oma suremisel patsiente sellesse väikesesse ja armetusse haiglasse, et mitte saada surmajuhtumeid oma statistikasse.
Moissei kõndis haigla ees edasi-tagasi. Tema unistus, omada lugupeetud, sugulaste ja sõprade juures austust ja kadedust tekitavat haiglat, oli varisenud põrmuks. Ja mis saab tema perekonnast: naisest, enam kui täiskasvanud, neljakümnendates aastates poegadest, kes polnud Nõukogude Liidu lagunemise aegadest peale endale taeadvustanud, mida tähendab töö; mis saab poegade elukaaslastest, lastelastest. Pojad pidasid ennast haigla omaniku poegadeks, playboydeks; nad oskasid ainult kulutada, ja nende taskus pidi alati olema kaks kõige moodsamat mobiiltelefoni. Armastava isana oli Moissei üritanud poegadele pakkuda kõike, et nad oleksid ja elaksid ühiskonna kõrgklassile ehk eliidile, nagu endine kommunistlik nomenklatuur nüüd ennast nimetas, vähemalt ligilähedasel tasemel. Aga selleks oli ta sunnitud haiglast välja pigistama kõik, mis võimalik: kohaldama töötajatele miinimumtasu, vormistama neid tööle poole kohaga, makstes poole miinimumtasust, samas sundides neid ära tegema kogu töö. Ta oli pannud inimesed tegema ületunde, töötama kahekordse koormusega, samas makstes ainult ühekordset tariifi. Vastutasuks sai ta tunda vihkamist: vihased pilgud, solvavad repliigid, põlglikud füsiognoomiad… Samas töötajad, kes just kinga polnud saanud, ei avaldanud olukorra vastu vähematki avalikku protesti, sest kartsid tööst ja sellest vähesestki palgast, mida nad said, ilma jääda ning viletsate hulka sattuda. Tegelikult, need niinimetatud viletsad ei olnud ühiskonnas mitte teisejärgulised ega põlatud, vaid ülearused. Veel ei olnud neid liiga palju, veel ei olnud nad kahjulikud. Veel ei olnud nad ohuks poliitikutele, veel mitte…
Poliitikutele on oluline kõik ebaolulised probleemid avalikustada ning tegelikke ja tõsiseid varjata. Eks poliitikute pisiponnistused olegi ju suunatud eelkõige jõuetu süsteemi näilisele funktsioneerimisele ja võimumängudele ning hierarhia probleemide lahendamisele.
Moisseile pakkus vähe lohutust ühe poliitiku esinemine televiisoris, kes rõõmsa näoga väitis, et pankrotis pole midagi taunimisväärset, pankrot on tavapärane majandustegevus ja iga ärimees peaks korra-paar läbi tegema pankroti. Nimetatud poliitik oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel kasutanud ära võimuvaakumit, riigi peataolekut; oli tegelenud väljapressimiste, katusepakkumiste, ärastamiste ja muu kriminaalsega; oli omale raha kokku ajanud ja raha toel poliitikasse trüginud, et läbi poliitika kühveldada veelgi rohkem raha. Ja nüüd ei tulnud temale pähegi, õigemini temale oli täiesti ükskõik, et tegelikult tähendas pankrot maksmata võlgu, täitmata kohustusi; teda ei huvitanud, et teised-kolmandad isikud, nii ettevõtted kui lihtinimesed, jäid pankrotimeistrite kaasustes ilma tellitud kaubast ja ettemaksuna tasutud rahast.
Moissei kõndis haigla ees edasi-tagasi. Ta oli küll selle haigla, selle aktsiaseltsi suuromanik, viiekümne kahe protsendi aktsiakapitali omanik, aga ta polnud enam peremees – haiglas toimetas pankrotihaldur.
Äkitselt tundis Moissei südames pitsitust, nii tugevat, justkui üritaks keegi elavast peast südant tema rinnust välja kiskuda. Moissei vaarus ja kukkus haigla ette maha. Kohale tõttas seitsmekümne viie aastane haldusjuht Nikolai, kes töötas veerandi ametikohaga ja sai palka sada viiskümmend eurot kuus. Lisaks oma haldusjuhi ametikohustustele, toimetas ta haigete musta, roojast ja kusest läbiimbunud pesu pesumajasse.
“Moissei! Kas on abi vaja?” Ülekaaluline ja astmahaige Nikolai oli ma tööandja armetut seisundit nähes meelt heitmas. “Moissei, ma kutsun kiirabi!”
“Nikola, pole vaja. Upita mind oma autosse ja vii keskhaiglasse. Ega see pole minul esimene kord, süda streigib; kurrat, naine on jälle kuskil ära, juba mitmendat päeva! Ja haigekassa pole ka raha saatnud.”
Tegelikult Moissei siinkohal pahandas oma naisega ilmaasjata. Moissei naist ründas lihtsalt tung. Maailmakuulsa teadlase Sigmund Freudi tarkade seisukohtade kohaselt – tung ei ründa väljaspoolt, vaid keha sisemusest, ja seetõttu ei saa tema vastu kasutada ka mingit põgenemist. Pigem on tungiärritus vajadus. Ja see, mis selle vajaduse kaotab, on rahuldamine. Moissei naine ei saanud ju tungi eest kuhugi põgeneda! Vastupidi, valikut polnud, jäi ainult võimalikult kiire järeleandmine libiido nõudmistele. Samas, Moissei naine oli alati ja pidevalt, oskuslikult ja veenvalt tõrjunud oma mehe kahtlustusi ja etteheiteid:
“Moissei silmad pole õiged, nad moonutavad. Mehest on raske aru saada, ta näeb iga kord isemoodi välja, ta on teeskleja, valetaja, silmamoondaja; ta on oma naise silmad ära moonutanud, naisel on nüüd moondunud silmad, need polegi enam tema silmad, ta näeb nüüd maailma teiste silmadega, ja need teised silmad on avali, ja näevad, et Moissei armastus on võlts, ja temaga seksimine ei vähenda seesmist tungi; ihu ja hing vajavad rahuldamist läbi meelelise iha ja lihalise armastuse… “
Naine asus oma mõtetes meest süüdistama kõiges. Ta leidis, et Moissei on labane sahkerdaja, tühise nõuka-veneaegse abortide- ja tripperiravihaigla peaarst, kes muutis ka noore, peene loomuga medõe labaseks narkoosiandjaks, primitiivse ilukirurgiaga manipuleerijaks, ja seda oma põrandaalsuse operatsiooniploki lampide all. Hiljaaegu jäi vähe puudu, et soome mutt oleks operatsioonilaual otsad ära andnud, ja kogu kamp opereerijaid kriminaalkaristuse kaela saanud! Õnneks suutis Moissei, kasutades ära oma korruptiivseid sidemeid kiirabis ja terviseametis, hullema ära hoida.
“Kurradi impotent” mõtles Moissei naine, “ja seejuures ei lase ka oma armsal abikaasal tunda puhast armastust!”
Impotentsuse asjus oli naisel mõningane, kuigi mitte täielik meditsiiniline õigus – Moisseil oli kõrgvererõhutõbi ja ta pidi iga päev võtma vastava tableti, mis tegi talle head, aga naisele halba – räägiti, et se tablet vähendas mehe potentsiaali. Ja et see kuulujutt vastas tõele, seda kinnitasid ka medõdede konfidentsiaalsed omavahelised vestlused, millest selgus, et nende peaarstil, Moisseil, üle ühe korra kuus ei tõuse. Kahtlemata jäi sellest väheseks temast ligi kakskümmend aastat nooremale, täiesti tervele ja elujõulisele naisele, niiöelda ürgemasele. Naine oli taolise abielulise olukorraga juba nii harjunud, et see polnudki tema jaoks enam tragöödia, vaid komöödia. Tegelikult selles polnud ju midagi hullu, on veelgi hullemaid komöödiaid. Näiteks, Tšehhovi teos “Kajakas” on täis enesetapukatseid ja enesetappe, aga Tšehhov ütleb, et see on komöödia neljas vaatuses.
Muide, Sigmund Freud ise ka polnud suurt asja naistemees, ta oli pigem füüsik…, ei keemik…, ei seksuoloog, ei, sest ta polnud naistemees, ta oli pigem teoreetik. Kui rääkida kuulujutte, siis peab tõdema, et Sigmund Freudi psühhoanalüütilise ringi liikmed – Viktor Tausk, Paul Federn, Max Kahane, Herbert Silberer, Klus Schötte jt lõpetasid oma elu enesetappudega. Siiski, Sigmund Freudi meeletult armunud Viktor Tausk jätkas veidi pikemalt. Pärast lühikest advokaadikarjääri Jugoslaavias ja lahutust, suundus ta Berliini, et alustada uut elu muusikaõpetaja, lavastaja ja ajakirjanikuna. Aga tung sundis teda liikuma edasi – 1905.aastal tuli ta Viini, Freudile lähemale, et õppida psühhoanalüüsi, ja alustada oma võrgutustegevust. Kuid Sigmund oli kättesaamatu, ta tundis ennast Tauski juuresolekul ebamugavalt. Selleks, et ebameeldivast, südamele mittelähedasest austajast vabaneda, suunas Sigmund Freud temast neurootilisse sõltuvusse sattunud Tauski hoopis Helene Deutschi kätte vahele. Aga Helene, naisiludus, kes võis purustada kildudeks iga normaalse ja mittenormaalse mehe südame, ei suutnud kustutada Tauski kirge Sigmundi vastu. 3.juuli hommikul 1919, olles veetnud tühipalja, kasutu ja mõttetu öö Helena juures, otsustas Tausk lõpetada oma elu enesetapuga. Ta lasi ennast maha sõjaväerevolvrist, ja see oli ka tema ainuke mehelik tegu.
Sigmund Freud, saades teada oma austaja surmast, langes sügavatesse teoreetilistesse mõtisklustesse; ta leidis, et lisaks materiaalseid naudinguid pakkuvale tungile raha ja rikkuse järele ning ülimalt meelelisele armuiharuse ehk erose tungile, võib inimest vallata teatud olukordades veel kolmas, seni teaduslikult väga vähe uuritud tung – surmatung. Surmatungi ülesandeks on viia orgaaniline elu tagasi elutusse seisundisse, samas kui Erose eesmärk on elu jätkata ja muuta elutegevust mitmekesisemaks.
Tegelikult on Freudi taolistes arutlustes teatud iva. Olid ju Moissei ja tema pojad käinud jahil, tapnud loomi ja sellega rahuldanud oma surmatungi, samas olid nad rahuldanud ka teisi tunge – kimanud DODGE maasturitel mööda metsi, lõhkunud autosid ja remontinud neid haigekassa rahade eest; see tähendab, nad olid rahuldanud tungi muuta elu mitmekesisemaks. Kusjuures mõlemad tungid käitusid kõige rangemas mõttes konservatiivselt, kuna nad püüdsid taastada seisundit, mis sai elu tekkega häiritud. Seega, Eros oleks elu jätkamise põhjuseks ja samal ajal ka surmapüüdluse põhjuseks, elu aga võitlus ja kompromiss selle kahe püüdluse ehk, kujundlikult öeldes – kahe DODGE maasturi vahel.
Elu näitas, et ülimalt teoreetilisi, teaduslikke seisukohti võivad mõnikord raputada täiesti maised ehk materialistlikud, esmapilgul tühipaljad asjaolud, mis on võimelised põrmustama ka kõige põhjapanemavamaid teoreetilisi arutlusi ja postulaade.
Taevatee haigla peaarst Moissei lamas teadvusetult haigla ees maas. Kohale tõtanud haigla pesuvedaja Nikolai tiris Moissei oma autosse, määrdunud ja haisvate pesukottide otsa ja kargas rooli taha. Oma ehmatuseks märkas ta, et bensiininäitur on punases. Nikolai andis autoromule gaasi ja suundus tanklasse. Moissei paks, elutu keha hüples ebasündsalt haigla pesukottide otsas, kui Nikolai oma päevinäinud furgoonautoga mööda auklikku teed tankla suunas kihutas. Tanklas esitas Nikolai haigla kliendikaardi; ta omas teatud limiiti, kuid kas oli pankrotihaldur limiidi sulgenud või olid Moissei jobudest pojad limiidi tühjaks tõmmanud, nagu nad oli seda teinud kordi varemgi, aga tankla teenindaja, noor kaunis tüdruk, sõnas meeldiva klienditeenindaja häälega:
“Meil on väga kahju, aga teie kliendikaart on suletud.”
Viimases hädas pahvatas Nikolai välja:
“Aga minu autos on ju südamehaige! Meil on kiire.”
Noor klienditeenindaja, olles oma ametipostil elukogenud inimene, vastas viisakal hääletoonil:
“Pigem on teie auto sõnnikuvanker, kui kiirabi.”
Nikolai kobas taskutes, et osta oma isikliku raha eest kütust, aga see oli kõigest harjumuspärane liigutus – haigla polnud talle enam kui kaks kuud töötasu maksnud; taskud olid tühjad.
Nikolai pööras otsa ringi, lootuses haigla juures saada kellekti natuke raha bensiini ostmiseks, et siis sõita pealinna keskhaiglasse. Taevatee haigla ülemõde, kuuldes Nikolai hädaldamist, võttis välja oma rahakoti, aga erialaselt ajendatuna avas auto tagaluugi, ronis ähkides autosse, katsus haige pulssi ja sõnas asjatundlikult:
“Sellel patsiendil pole vaja enam kuhugi sõita. Viige Moissei meie surnukuuri, hommikul lahkub parematele jahimaadele.”
Taevatee haigla ülemõde polnud unustanud, et nende haigla peaarst ja suuromanik oli olnud kirglik jahimees, kes kolas haigla maasturiga päevast-päeva mööda metsi; tema järel sõitsid laskevalmis vintpüssidega tema kolm jorsist poega, kes olid haigla palgal, aga tööd ei teinud. Alatasa olid jahimeeste autod haigla kulul remondis ja bensiini arved olid sellised, otsekui poleks olnud haigla, vaid autobaas… Peaarsti ja tema poegade jahikirg lennutas haigekassa rahad tuulde; samas, aastate jooksul polnud haigekassa teinud kohapeal rahade kulutamise revideerimist, sest valitses ju demokraatia, mitte politseiriik.
Moissei lükati surnukuuri. Pankrotiga seotud kolimisega oli haigla surnukuur laipu täis, kõik riiulid olid täidetud isegi mitmelt realt. Moissei asetati külmale betoonpõrandale ja lahkudes surus sanitar katkise varrega labida vastu surnukuuri ust, et tuul ust lahti ei paiskaks ja hulkuvad koerad sisse ei saaks.
Moissei lamas külmal põrandal. Äkitselt tuli talle eluvaim sisse, süda hakkas tööle, elutegevus taastus. Moissei ajas ennast istuli, saamata aru, kus ta viibib. Oli väga pime ja külm. Ta otsis käsikaudu väljapääsu, sai pihku kellegi jääkülma jäseme, puudutas käega mingi laiba kubemet, libistas sõrmedega üle kellegi näo, jõudis lõpuks ukseni ja asus seda taguma, kisendas metsikult: “Laske välja, ma olen elus! Laske mind välja!” Pankrotihaldur, kes oli, justkui kindral võitlusväljal, järjekordset laipa surnukuuri juhatamas, tõmbas labida surnukuuri ukse eest, olles arusaamisel, et keegi sanitar või töömees on eksituse tõttu sinna sisse unustatud. Aga ta pidi ennast surnuks ehmatama, kui surnukuurist astus välja täies elujõus pankrotti läinud haigla peaarst Moissei.
“Kas minu naist olete näinud? Kas haigekassa raha saatis?” küsis Moissei, otsekui mõistmata, kus ta viibib või mis temaga toimub.
Pankrotihaldur keerutas sõrmega meelekohas, ja olles oma praktikas näinud igat masti pankrotimeistreid, sõnas mürgiselt:
“Kui sa oma naist surnukuurist ei leidnud, siis otsi teda armukese juurest. Aga haigekassa saatis sulle käerauad.”
Haigla peaarst võpatas üle keha, hakkas äkitselt ühe koha peal keerlema, ajas silmad pärani, haaras rinnust kinni ja kukkus näoli maha. Ülemõde kükitas ta kõrvale, seejuures tõmbas mugavuse mõttes kitliserva ja seeliku üle põlvede üles ning katsus peaarsti tuiksoont. Juures viibiv pankrotihaldur jäi mõtlikult ülemõe põlvi silmitsema. Olles vaatluse lõpetanud, silus ülemõde kitlit, tõusis püsti ja heitis pisut häbeliku pilgu pankrotihaldurile, seejuures sõnas ilmel, justkui oleks tegemist järjekordse vanurist patsiendiga: “Nüüd on ta küll päriselt surnud.”
Moissei tõsteti raamile ja lükati uuesti surnukuuri, hommikul, enne päikesetõusu surnud Tšernobõli veterani kõrvale.
Advokaat Andrei vaatas haigla ümber toimuvat segadust pealt, mõtetes arusaamatus ja nõutus. Anne oli läinud tagasi oma mehe juurde. Mees oli saanud pealinna keskhaigla peaarstiks, ja nüüd leidis ta soliidse ametikoha ka oma naisele Annele.
“Kurrati komsomolikarjerist!” mõtles Andrei vihaselt. “Võttis minult Anne, ja nüüd saab endale ka minu tehtud lapse.”
Andreile pakkusid vähe lohutust Anne sõnad, mida ta oli kunagi öelnud, nähes surnud suurärimehe voodi, nende armupesa, väljatassimist haigla palatist. “Andrei, ära muretse, keppi saab teha ka auto tagaistmel.” Võib-olla oli ka see, mis juhtus ühel jõululaupäeval ülikooli ühiselamis, Anne jaoks kõigest “kepp auto tagaistmel”, ja kõik edasine olid ainult sõnad, sõnad, sõnad…
Üksildasena haigla ees seisvale advokaadile astus ligi santehnik onu Vasja. Andrei, et kergendada veidi hinge, sõnas:
“Näed nüüd, onu Vasja. See Moissei keeras oma erastamise-ärastamisega haigla täiesti persse, varastas tühjaks. Nüüd lüüakse aknad-uksed laudadega kinni ja sa ei pääse oma torudele-kraanidele enam ligi.”
“Minu eluajal jätkub torusid ja kraane ka mujal,” sõnas onu Vasja rahulikult. “See Taevatee haigla oli justkui mingi rämpsriik Euroopa Liidu ääremail. Taolist haiglat, nagu Taevatee haigla, ei peaks maapeal üldse olema.”
Taevatee haigla oli langenud koomasse. Pankrotihaldur tõmbas otsi kokku. Ta lõpetas oma kolleegi teenistuslepingu Taevatee haiglaga ja maksis Andrei advokaadibüroole välja lõpparve. Andrei lõi tüdinenult käega: Taevatee haigla oli kõigest üks tema paljudest klientidest, ja advokaat on kaks korda rõõmus oma kliendi üle – siis, kui sa ta saad, ja siis, kui sa tast lahti saad. Samas, kuidas ka Andrei ei üritanud enda meeleolu tõsta, nukrust eemale peletada, vaevas ta südant ikkagi mingi seletamatu kahetsus, süütunne haigla töötajate ja vanuritest patsientide ees. Oli ju tema mõelnud välja skeemi, kuidas haigla erastada. Tema oli see, kelle nõu järgi said haigla suuromanikeks inimesed, kelle eesmärgiks polnud hoopiski mitte haigla elujõu kasvatamine, vaid enda jõukuse suurendamine, ja seda haigla koomasse langemise hinnaga. Jah, oleks Moissei ja ta naine olnud taolised kenad inimesed, nagu olid vana, kuid väga lõbus juut Fagin ja miss Nancy inglise kirjaniku Charles Dickensi suurepärases teoses „Oliver Twisti seiklused“, siis oleks Taevatee haigla saatus teine, hoopis teine… Kuid Moisseid ja tema naist valdasid Sigmund Freudi teooriast lähtuvalt sisemised tungid, mille eest polnud võimalik põgeneda: mehel tung raha järele, naisel seksuaaliharus; need mõlemad tungid eraldivõetuna vajasid rahuldamist.
Taevatee haigla peaarst Moissei lamas surnukuuris lavatsil, silmad lahti ja öösel valgustas teda läbi pisikese aknaaugu kuu. Hommikul lükkas haigla sanitar surnukuuri veel viimase Taevatee haigla patsiendi, ja siis sulges sanitar ka oma ülemuse silmad.

* * *

Advertisements

Eesti presidendi teekond


Uido Truija

Sisukord:

*   *   *

Pühendan kõigile neile, kelle elu ülim hüve on
vabadus. Vabadus minna ja tulla, vabadus elada omal
maal oma rahva keskel, vabadus armastada ja olla
armastatud, vabadus öelda oma mõtteid kirjasõnas,
tantsus, muusikas, laulus, pildis, maalikunstis ja
kõigis teistes kunstiliikides, milleni inimkond on
jõudnud.

Pühendan neile, kes tahavad elada nii, et elu oleks
meeldiv, ja kes pakuvad ka teistele inimestele
meeldivaid kohtumisi, tundeid, mälestusi.

Esimene peatükk.
Autoritaarne president Konstantin Päts kaotab oma võimu ja riigi.

20.oktoobril 1939 seisid Tsiistre kooli kuuenda klassi õpilased koos oma õpetajaga Suur-Munamäe tornis ja vaatasid alla üle kauni Eestimaa. Tornivaht ulatas neile pikksilma, ja nüüd võisid lapsed imetluse ja hellusega vaadelda metsade vahel helklevaid järvesilmi ja künklikul põlluveerel paiknevaid talusid.
Lapsed rõõmustasid: „Õpetaja, õpetaja, vaata! Näe, seal on meie talu!“ Õpetaja suunas pikksilma kaugusse – silme ette kerkis elumaja, ait, heinaküün ja pikk lehmalaut. Õpetaja tõstis pikksilma kõrgemale, ja ehmatusega märkas ta Irboska suunalt tõusvaid tolmupilvi, mis nagu looklevad mürkmaod suundusid Eestimaa südamesse…
Iseseisev, suveräänne Eesti Vabariik oli avanud piirid ja punaväed sisenesid lõputu voorina Eestimaale. Eesti valitsus oli tohutu diplomaatilise surve all, milles esitati ka vihjeid sõjalise jõu kasutamise võimalikkusele, nõustunud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisega Eestimaa pinnale. Eesti oli faktiliselt oma iseseisvuse kaotanud.
Pöördume ajaloos tagasi. Vabadussõda oli lõppenud. Eesti rahvas oli võõrväed minema kihutanud ja loonud oma riigi. Eesti Vabariik asus iseseisva, vaba arengu teele, sõltumata võõrvõimust, olles juhitud eesti rahvusest valitsejate poolt. Tulevik oli lootusrikas. Kuid ees ootas ka palju nääklemist võimu ja varade ümberjagamisel. Need, kes sõja ajal olid tagalas või sõjast hoopis eemal, trügisid nüüd etteotsa. Mõisate ja aadli majade natsionaliseerimine ja müük ning ümberjaotamine soodustas saagiahnust, korruptsiooni, hämaraid tehinguid. Tallinna kohvikud ja restoranid olid klientidest tulvil – uusrikkad pühitsesid ootamatult sülle sadanud õnne. Nii mõnigi restoranikülastaja võis endale lubada luksust õhtu jooksul lagedaks lüüa üle kümne tuhande marga, mis kokku andis tolle aja töölise kahe kuu palga. Salapiiritusega hangeldajad moodustasid omaette eliidi, kes pildusid raha ja seda teenides riskisid eluga. Raha lõhna peale ilmusid välja prostituudid, kuid riigivõim suhtus sellesse mõistvalt – prostituudid olid legaliseeritud ja pidid läbima range arstliku kontrolli. Tallinna hotellid, öömajad pakkusid lisaks peavarjule ja magamisasemele ka prostituuti küljesoojenduseks.
Nii mõnestki endisest pärisorjast oli üleöö saanud mõisaomanik või oli ta soetanud endale aadliku maja Toompeal. Asutati panku, osaleti börsil, tehti pankrotte. Kellel rohkem võimu, see püüdis enda kätte haarata monopoolset naftaäri Nõukogude Venemaaga. Kõvemad tegijad vahendasid bolševike röövitud kulda lääne valuuta vastu. Sellest tegevusest ei jäänud kõrvale ka nii mõnedki kõrgemad riigiametnikud. Rahvavõim oli muutumas rahavõimuks. Toimus pidev võimuvõitlus – nagu uus valitsus ametisse astus, nii asuti talle hauda kaevama; võimule trügisid üha uued ja uued tegijad. Taoline näotu tegevus ei jäänud märkamatuks aatelistele Vabadussõjas võidelnuile.
Eesti Vabadussõjalaste Liit, kelle liikmeid kutsuti lühidalt ja mõningal määral ka halvustavalt vapsideks, ja kes olid endas veel säilitanud Vabadussõjaaegsed aatelised põhimõtted Eesti Vabariigi ülesehitamises, astusid teravalt vastu korruptsiooniilmingutele ja ahnitsemistele ning kiire rikastumise püüetele riigi ja rahva arvel. Tehti vastavat propagandat, kutsuti üles tagasi pöörduma Vabadussõjaaegsete põhimõtete juurde. Kõik märgid näitasid, et aatelised vabadussõjalased hakkavad rahavõimule jalgu jääma.
Vastulöök oli kiire, tõhus ja ootamatu -12.märtsil 1934 õhtupoolikul, kella nelja paiku, saabus täies lahinguvarustuses Tondi sõjakooli kompanii Vabadussõjalaste Liidu maja ette Narva maanteel. Politsei tormas majja ja mõne aja pärast väljuti käeraudades Vabadussõjalaste Liidu juhtidega. Vabadussõjalaste arreteerimised toimusid terves Tallinnas, samuti teistes linnades – Tartus, Narvas, Viljandis, Haapsalus, kõigis maakondades.
Kaitseliidust ja Kaitseväest aeti massiliselt vabadussõjalasi minema, paljud neist pandi pikaks ajaks vangi, alles jäid käsutäitjad ja oma mõtte mitteväljaütlejad. Vabadussõjalaste häälekandja „Võitlus“ suleti. Need kooliõpetajad, ajakirjanikud ja teised ühiskonnategelased, kes kaldusid vabadussõjalaste poole, kõrvaldati töölt. Juba tükk aega enne vabadussõjalaste vastu suunatud aktsiooni, ütles riigivanem Päts, kehva tervisega ja juba võrdlemisi vana mees, Sirgu kohta: “Sellele poisikesele ma panen päitsed pähe.“ Kolmekümne nelja aastane vandeadvokaat Artur Sirk, koolipoisina Vabadussõjast osavõtnu, oli Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees ja rahva hulgas väga populaarne.
12.märtsi 1934 hilisõhtul kogunes valitsus Toompeale ja väriseva hääle ning punetava näoga peaminister Konstantin Päts kuulutas välja kaitseseisukorra. Tema kõrval istet võtnud kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli samuti ärevil ja võrdlemisi ebakindel. Riigipöörajate olukord on siiski noateral kõndimine, mitte alati see ei õnnestu ja siis võivad käerauad klõpsatada juba ümber riigipöörajate randmete. Kuid seekord oli asi hästi ette valmistatud, sõjavägi täitis käsku vastuvaidlemata ja isegi teadmata, mis õieti toimus.
Esmaspäeval, 25.mail 1934 , ilusa päikesepaistelise päeva hommikul, olid arreteeritud vabadussõjalased, kellele Pätsi propagandatalitus oli andnud halvustava kõlaga nimetuse – vapsid, üles rivistatud kohtusaalis; nad olid läbi otsitud ja nende käed olid raudus, pidevalt kõlasid käsklused: „Ärge rääkige, ärge rääkige!“ Justkui oleks vahialustel veel midagi kokku rääkida, kui kõik oli juba öeldud nii kaebaja kui kaebealuste poolt.
Kell kümme käsutati kõik püsti, ja kohtusaali lavale ilmus kohtunik kahe saatjaga ning hakkas monotoonse häälega ette lugema valmiskirjutatud otsust. Ta esines justkui oleks tundide kaupa selle otsuse ettelugemist enne harjutanud – näoilme sünge, paatoslik; otsekui kohtuotsust loeks surm, aga mitte inimene. Aga kohtuotsus oli tõepoolest sünge: üheksa vabadussõjast osavõtnud meest mõisteti kahekümneks aastaks sunnitööle, viieteistkümneks aastaks mõisteti sunnitööle kakskümmend vabadussõjast osavõtnud meest, kaheteistkümne aastase sunnitöö said neli meest, kümme aastat kakskümmend üheksa meest, kuus aastat nelikümmend üks meest, neli aastat neliteist meest, vangimajja kolmeks aastaks neliteist isikut, kaheks aastaks vangimajja tingimisi kaksteist inimest.
Kohtualused kuulasid otsuse ära vaikides, ainult saalis seisvate kohtualuste lähedastest mõned, naised või tütred, kuuldes taolist ränka ja ilmselgelt ebaõiglast kohtuotsust, langesid minestusse. Pätsile Riigikogu valimistel tugevat konkurentsi pakkuv patriootiline, vabaduse küsimustes kompromissitu Vabadussõjalaste liit oli hävitatud. Paljud patriootiliselt meelestatud vabadussõjalased töötasid Vasalemma kivimurrus sunnitöölistena või istusid Patarei vanglas.
Keskvangla ehk Patarei vangla rajati Tallinna sadamakvartalis asuvasse vanasse merekindlusesse 1920.aastal. Vabadussõda oli võidetud, riik hakkas looma oma institutsioone. Karl Marxi määratluse järgi on üks tähtsamaid iseseisva riigi tunnuseid oma türmid. 1932.-1933.aastal, kui Pätsi meeles mõlkus juba mingid isevärki mõtted, kui niinimetatud vapsid ehk vabadussõjalased, Vabadussõjast osavõtnud kõrgemad ohvitserid hakkasid Pätsile pinda käima ja riigivalitsemises konkurentsi pakkuma, ehitati Patareile ettenägelikult teine järk, püstitati uued osakonnad, nimetusega sidehoone ja üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kambrite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud veeklosetiga. Vana patareihoone aga jäigi poolpimedaks, paraskihaisus kambritega vanglakorpuseks.
Tavaliselt viibis vanglas 900 – 1000 vangi, kuid vaikival ajastul, pärast Pätsi riigipööret aastal 1934, ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka vangide kontingendi valve eest hoolitses ümmarguselt 250-pealine ametkond – valvurid ja muu personal. Eesti Vabariigi poolt kehtestatud määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti talle päevas pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2-3 kartulit, mõni silk; hommikul viljakohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett. Silk on silk, ja sellega võiks nagu rahul olla, aga see oli tavaliselt mädanenud või hapuks läinud, räidikuks muutunud. Supikeetmiseks kasutati Patareis liha, mis oli juba oma paremad päevad mööda saatnud ja kõlbas maiuspalana koertele. Sisehoovi nurgas, vana Patarei alumisel korrusel asuv köök ei pakkunud puhtuse mõttes silmale ilu ega ninale meeldivaid aroome – sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk – söödi haput silku ja suppi, mille maitse kirjeldamiseks on vajalik omada väga laialdast ja värvikirevat kulinaariaalast sõnavara, milles aga käesoleva teose autor ei ole kuigi tugev.
Patarei vanglas ei tehtud vahet poliitiliste ja mittepoliitiliste vangide vahel, kuna 1934.aasta märtsini olid vangla ainsateks poliitilisteks elanikeks kommunistid. Neid peeti tavalisteks kurjategijateks, kuna nende mõjujõud ühiskonnas ja ka vanglas oli praktiliselt olematu. Pärast Pätsi riigipööret märtsis 1934, ilmusid Patarei vanglasse juba tõelised poliitilised vangid; nende kohta kehtis erirežiim, erinõuded ja järelevalve. Vabadussõjalaste vanglasse paigutamisel tehti nende jaoks ruumi uues, elitaarses üksikkorpuses, aga ime küll, sellest võitsid olmeliselt ka kommunistid, keda nagu öeldud, ei eristatud kriminaalkurjategijatest, mida enamus neist ka olid. Ümberpaigutused üksikkorpuses tehti järgmiselt: vabadussõjalane üksinda omaette kambris, selle kõrval kamber kahe kommunistiga, siis jälle üksik vabadussõjalane, tema kõrval jälle kamber kahe kommunistiga ja nii edasi…Sellise hamburgeri kihilise konstruktsiooni idee oli, et kommunistide paigutamisega vabadussõjalaste vahele teha võimatuks vabadussõjalaste omavaheline ühendusepidamine. Peab märkima, et üsna nutikas süsteem, paneb isegi veidi muigama – kommunistid ja vabadussõjalased kõrvuti kambrites -, aga Päts ise oli ka istunud korduvalt vanglates, tundis asja, ja selles lahendis väljendus ka Pätsi omapärane huumorisoon, kuigi teda üldiselt peeti vähese huumorimeelega meheks.
Siinjuures peab ajaloolise tõe huvides märkima veel järgmist.
Kõiki kommuniste ei saadud ruumipuudusel paigutada „hamburgeri“ meeldivasse olmesse. Need tõsteti üksikkorpuse elupaikadest välja ja paigutati Patarei vanasse vanglasse, mis sellest peale jäigi kommunistide ja mõrvarite (märja töö meeste) kinnihoidmise kohaks ja mida kohalikus vanglakeeles kutsuti „surnuaiaks“. Taoline elupaiga muutus, nende võrdsustamine kriminaalkurjategijatega, tekitas kommunistides erilist meelekibedust.
Kommunistid istusid mõrvarite kõrvalkambrites kaheteistkümne kuni viieteistkümne nariga varustatud üldkambrites, ja võisid segamatult arutada Karl Marxi „Kapitali“ postulaatide üle. Taoline arutelu, arutelu helgest tulevikust, kommunismist, pakkus neile hingekosutust, sest „surnuaia“ sünge ümbrus, koridorid ja kambrid, olid enam kui masendavad. Pätsi ajal eluaegsele vangistusele mõistetud kommunistidest olid paljud jõudnud juba ära istuda enam kui kümme aastat, olid näost ära langenud, muutunud tuhakarvalisteks, nende näovärvus oli omandanud juba samased toonid kui nende kongide räpased seinadki. Viletsast toidust ja alatoitlusest olid nad kokku kuivanud ja küüru vajunud, hambutud. Enam poleks paljud neist suutnud isegi hea tahtmise korral selga sirgeks ajada, rusikas käe üles tõsta ja hüüda: „Elagu ülemaailme revolutsioon! Elagu ülemaailme kommunism!“
1940.aasta juunipöörde ajal vabastati mässajate nõudmisel Patarei vanglast ka need kommunistid, kes olid sinna istuma jäänud või istuma pandud pärast 1938.aasta amnestiat. Huvitaval kombel oli nende vabastatud kommunistide hulgas palju vene nimega isendeid, ja arvestades niinimetatud inimhinge anatoomiat, asusid nii mõnedki kommunistid, kes selleks veel võimelised olid, tegutsema viisil, mis oluliselt mõjutas Pätsi ja kogu eesti rahva saatust. Kättemaksurõõm ei ole inimhinge anatoomiale võõras.
Kaitseseisukorra ajaks nimetas peaminister Päts kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri ühtlasi ka Sisekaitse Ülemaks. Viidi sisse tsensuur, poliitiline tegevus suruti maha. Vabadussõjalaste Liidu liikmed vabastati Kaitseliidu juhtkonnast, riigiametitest, Eesti Kaitseväest ja nad sattusid põlu alla, kui mitte just vanglasse. Saabus vaikiv ajastu, mis praktiliselt kestis kuni 1940.aasta juunipöördeni, mil võimule tulid kommunistid.
Eesti Vabariigi peaminister Päts (alates 24.04.1938 kuni kommunistide poolt ametist kõrvaldamiseni 21.07.1940 – Eesti Vabariigi President), seades sisse vaikiva ajastu, mis oli väga lähedane diktatuurile, sisuliselt hävitas demokraatia. Suruti nurka haritlaskond, intelligents pidi hoidma moka maas, parteide tegevus piirati, viies nende toime nullini. Ajalehtedele kehtestati tsensuur, pannes sellega lühikesse ketti Pätsile ja teda toetavatele lähikondlastele ohtliku ja ebameeldiva ning pidevalt ringi nuuskiva ja haukuva demokraatliku koera ehk vaba ajakirjanduse.
Sõna said mitut masti kaasajooksjad, lipitsejad; neile pakuti tänutäheks sooje ja hästitasustatud ametnikekohti, nende korruptsioonitoimingutele ja finantsmahhinatsioonidele vaadati läbi sõrmede. Aga need toimusid kõrgemal tasandil, rahvas, eriti maarahvas, ei teadnud nendest asjadest midagi; seda enam, et Vaikiv ajastu oli ajakirjandusele mitte ainult suukorvi pähe pannud, vaid suunas meedia valetamise ja Pätsi ülistamise, Pätsi isikukultuse teele.
16.juunil 1940 kutsus Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov enda juurde Eesti Vabariigi saadiku Moskvas August Rei ja esitas talle ultimaatumi – Eesti Vabariik peab moodustama valitsuse, kes täidab Moskvast saadud korraldusi ja võimaldab takistamatult Nõukogude Liidu relvajõudude sissepääsu tähtsamatesse Eesti keskustesse hulgal, mida Nõukogude Liit vajalikuks peab. Sisuliselt tähendas see Eesti okupeerimist. Päts otsustas ultimaatumi vastu võtta, põhjusel, et vastuhakk tooks endaga kaas suure verevalamise ja Eesti rahva hävingu. Kusjuures vaieldamatu fakt on see, et Eesti Vabariigi president Konstantin Päts mitte ainult ei võtnud ultimaatumit vastu, vaid kasutades oma võimu, tegi vastavad juriidilised toimingud, et anda võim üle okupantide valitsusele. Sisuliselt Päts legaliseeris võimu üleandmise-ülevõtmise ja Eesti astumise Nõukogude Liidu sotsialistlikku laagrisse.
Hääletu alistumine ei päästnud kodumaad okupatsioonist; okupatsiooni tagajärjed annavad endast tunda ka praegu, kuigi on möödunud peaaegu kolmkümmend aastat Eesti taasiseseisvumisest, ja ei ole teada, kas Eesti jääb rahvusriigina kestma, või muutub kakskeelseks, kusjuures üks osa elanikkonnast vaatab läände, teine itta.
Väidetakse, et Konstantin Päts, ohverdades vabaduse, päästis suure hulga inimesi ja kodumaa. Tegelikult viidi vanglatesse, sunnitöölaagritesse, lasti maha ja küüditati Siberisse väga suur hulk süütuid inimesi, sealhulgas talunikke, kelle „süü“ seisnes selles, et põlvest põlve oli tööd rügatud ja talu korrastatud. Väidetakse, et President Konstantin Päts loovutas vabaduse, aga säilitas eestlastele kodumaa. Tegelikkus räägib teist keelt: Pätsi ajal elas Ida-Virumaal üheksakümmend viis protsenti eestlasi, praegu on üheksakümmend viis protsenti elanikest need, kes asusid sinna elama pärast okupatsiooni ja tulid ida suunalt; Tallinnas ja Eestis kokku on üks kolmandik elanikest need, kelle süda ei löö ühes rütmis Eestimaa põliselanikega. Ja nad arvavad, et nii peabki olema! Pätsi Vabariigi ajal oli Eesti inimeste elatustase enam-vähem võrdne Soomega, veidi ühele või teisele poole; nüüd, pärast okupatsiooni ja peaaegu kolmkümmend aastat pärast taasiseseisvumist, on Eesti inimeste elatustase kordades madalam Soomest; Eesti inimesed lahkuvad riigist, lahkuvad tööle Soome ja teistesse välisriikidesse. Paljud pöörduvad tagasi kodumaale; paljud mehed, naised ja pered lahkuvad jäädavalt… Kas Eesti põliselanike arv väheneb jätkuvalt, või asub kunagi tõusuteele…, see on küsimuste küsimus. Vene tsaari ajast püsis Vastseliina vald oma kümnete külade ja sadade rahvarohkete taludega. Soojadel suveöödel, laupäeviti, tantsiti küla tantsuplatsil; noori oli simmanil kui murdu, ja teppo lõõtsa helid kandusid mitme kilomeetri kaugusele. Vaesest Vastseliina vallast olid paljud maainimesed, eriti sulased ja popsid, osalenud Vabadussõjas, sest Päts lubas maad. Lubas, ja andiski soo või raba äärde tükikese riigimaast seal, kus veel saada oli. Inimesed asusid rügama, juurima kände ja kangutama kive, kaevama kraave, et siis sellele maalapikesele rajada oma pisike talu; pisike küll, aga siiski oma talu! Nüüd aga, Eesti Vabariigi 100ndal aastapäeval, Vastseliina vald kadus. Ei, koolimajade ja endiste talude varemed, kivimüürid, võsastunud niidud ja põllud, mäekünkad, metsatukad, järvesilmad, Piusa jõgi ja Vastseliina lossivaremed jäid alles, aga kadusid inimesed ja koos nendega Vastseliina vald. Pole inimesi, pole valda. Aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli. Kes tuleb inimestest tühjaks jäänud, Venemaa piiriäärsesse, endisesse Vastseliina valda? Kes tulid Ida-Virumaale, seda me teame.
Kui Eesti põliselanike vähenemine jätkub, siis on meie esivanemate vabadusepüüdlused, välise sunni alt vabanemise vastuhakud, kannatused, lugematud ohvrid ja iseolemise taotlused muistsetest aegadest alates ning möödunud sajandi Vabadussõda olnud täiesti asjatud. Kui ühel rahvakillul pole tulevikku, kaotab tähenduse ka selle rahva olevik ja minevik.
Võidulootust aastatel 1939-1940 ei olnud, aga rahvad on võidelnud ka siis, kui olukord on lootusetu. Arvatakse, et vastuhaku korral oleks kogu Eesti rahvas tervikuna küüditatud Siberisse, nagu seda tegi 1944.aasta veebruaris Nõukogude Liit tšetšeenide ja inguššidega. Tšetšeenid, 393 000 inimest, ja ingušid, 91 000 inimest, küüditati Kasahhi ja Kirgiisi NSVsse. Kümned tuhanded hukkusid küüditamise käigus. Samas, Baltikum pole siiski Tšetšeenia, siin jooksevad jõujooned hoopis teisiti; naabriteks on Põhjamaad, ka Euroopa riigid on lähedal. Rahvusvahelises suhtluses täielikku isolatsiooni langemist ei saanud endale lubada ka Nõukogude Liit. Aga jällegi – lääneriigid jätsid ju sõjaaegsetel ja sõjajärgsetel konverentsidel Balti riigid Nõukogude Liidu huvisfääri.
Kahtlemata mõjutas Konstantin Pätsi otsust 1940.aastal asjaolu, et juba oli käimas kahe suurriigi: Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liidu vahel maade ja rahvaste jagamine. Stalin krabas Poolat ühelt poolt, Hitler teiselt poolt ja Poola oli alla neelatud. Tšehhoslovakkia oli langenud Hitleri kätte, Austria oli liidetud Saksamaaga, 14.juunil 1940 olid Hitleri Saksamaa väed tunginud Pariisi, Prantsusmaa alistus 22.juunil 1940. Nüüd oli siis Stalini kord teha järgmine käik – suund võeti läände, esialgu Baltikumi.
Aga kas ikkagi oli Ida-Euroopas ja lääneriikides toimuv Pätsi hääletu alistumise peamine argument? Kas Päts ei uskunud oma rahvasse, kelle suu ta oli sulgenud, kaotades demokraatia ja sõnavabaduse? Kas ta oli jõudnud arusaamisele, et oli 1934.aastal valinud vale riigivalitsemise taktika, mis viis väikeriigi kõige rängemate tagajärgedeni – valitsemiseni ilma rahva toetuseta? Kas Päts arvas, et hävitades Vabadussõja veteranide organisatsiooni, tagab ta Eesti rahvale vabaduse ja õitsengu? Kas Päts, asudes Staliniga mängima poliitilisi mänge, arvas, et Stalin on džentelmen, et ta on Stalinile, nii-öelda, parketikõlbulik? Kas Eesti Vabariigi luureorganid viibisid uinuvas olekus? Kas Pätsile oli teadmata kommunistide poolt loodud GULagi arhipelaag – tohutu sunnitöölaagrite võrgustik üle Nõukogude Liidu. Kas Päts ei olnud kuulnud vangide tööga aastatel 1932-33 Belomorkanali ja seejärel 1933-1937 Moskva-Volga kanali ehitusest, sundkollektiviseerimisest ja sellega seotud vangistamistest ja küüditamistest, Suurest Näljahädast, genotsiidist Venemaa vähemusrahvuste vastu ja Suurest Terrorist aastatel 1937-1938?
Kuigi Pätsil olid „erilised suhted“ Nõukogude saatkonnaga, ei andnud see alati soovitud tulemusi, demokraatlik ühiskond ei võimaldanud seda. Samas, nii mõnelgi juhul suutis Nõukogude saatkond Pätsi kaudu mõjutada Eesti poliitikuid, parteisid, valitsust, Riigikogu ja kohtumõistmist. Kas ta arvas, et tema eraõiguslike aktsiaseltside äritegevus Venemaa naftafirmadega ja muude Venemaa eksport-importfirmadega tagab talle füüsilise ja majandusliku puutumatuse? Konstantin Päts oli mitte ainult poliitik, ta oli ka suurärimees. Tegelikult, enne, kui analüüsida, kes oli Päts poliitikuna, oleks asjakohane vaadelda, kes ta oli ärimehena. Kas ta oli aus, põhimõttekindel, oma äripartnerist ja klientidest lugupidav ärimees? Või oli siiski tegemist kasuahne, pettusele kalduva, oma ametipositsiooni ära kasutava pankrotimeistrist äritegelasega. Ühes inimeses asub siiski ainult üks iksus, kuigi sageli üritatakse ennast näidada nii- ja naasugusena Siinjuures võib üsna kindlalt väita, et Päts luges ajalehte „Pravda“ ja talle oli teada, et tema peamised äripartnerid Venemaal Kamenev (Rozenfeld) Lev Borisovitš ja Zinovjev Grigori Jevsejevitš (Radomõslski Ovsei-Gerš Aronovitš Alfelbaum) lasti Erikohtu otsusega 25.augustil 1936.aastal maha. Kamenev istus väga tulusatel ametipostidel: jaanuarist 1926 oli ta Nõukogude Liidu välis- ja sisekaubanduse rahvakomissar ning maist 1929 kõrgus ta Nõukogude Liidu Rahvamajanduse Nõukogu Kontsessioonide Peakomitee esimehe kõrgel ja tohutute korruptiivsete võimalustega ametitoolil. Muide, Zinovjev Ovsei-Gerš oli tema asetäitja. Väike selgitus lugejale – kontsessioonide puhul on tegemist riigihangetega, aga riigihanked on juba Vana-Rooma aegadest olnud üks väga tume ja korruptiivne valdkond.
Pätsi pokkerimäng Staliniga jäi üsna lühikeseks. Enne mängu alustamist oleks Pätsil olnud otstarbekohane lasta kaitsepolitseil koostada ettekandeid-analüüse Stalini Suure-Terrori kohta aastatel 1937-1938, samuti Venemaa vähemusrahvuste suhtes toime pandud terrori kohta. Aga ilmselt oleks Pätsil õigem olnud tutvuda kõigepealt Lenini kogutud teostega, siis oleks ta saanud teada, et kommunistid ehitavad mitte sotsialismi ega kommunismi, vaid Kurjuse Impeeriumi. Veelgi parem – enne kui Päts otsustas lubada Nõukogude Liidul luua oma sõjaväebaasid Eestimaale, oleks ta pidanud tutvuma Kommunistliku Partei ajaloo lühikursusega. Siis ta oleks näinud, et kommunistid, tulles 1917.aastal võimule, vangistasid või tapsid kõigepealt tsaarivalitsuse ametnikud, sõjaväelased, riigistasid tehased ja vabrikud, vabrikuomanikud saadeti sunnitöölaagrisse või lasti maha, vene õigeusu preestrid saadeti Solovetsi vangilaagrisse või lasti maha, jõukad talupojad tehti kulakus ja vangistati või lasti maha. Kusjuures, iga jumala päev pasundas „Moskva Raadio“ ja kirjutas ajaleht „Pravda“, et edasiliikumisel sotsialismile klassivõitlus tugevneb. President Päts olles oma ametikohal, võis ja pidi teadma mis toimub Venemaal, samuti võis ja pidi teadma, et samamoodi saavad kommunistid toimima ka okupeerituid riikides. Kui ta seda ei teadnud või sellega ei arvestanud, siis oli Päts vale mees vales kohas. Sest kõik see kohutav, mis juhtus Venemaal ja Ukrainas kõigest kümme-kakskümmend aastat varem, juhtus – parteilist kõnepruuki kasutades – täielikult ja tervikuna ka Eestis, Lätis, Leedus. Ja siinjuures tekib küsimus – miks ühed rahvad on arvult väikesed, ja ka nende territooriumid on väikesed? Ilmselt tuleneb taoline olukord sellest, et ühed rahvad tõmbavad võõraste rahvaste ees hõlmu koomale, aga teised rahvad, vastupidi, muudkui nügivad ja nügivad oma territooriumi suuremaks naabrite arvelt.
Diplomaatiline sebimine aastatel 1938-1939 toimus üliaktiivselt, aga siseriiklik diskussioon puudus täielikult. Kusjuures vaikis mitte ainult ajakirjandus, vaikisid ka poliitikud. Kas Pätsi poolt vabadussõjalastele lajatatud kõrvakiil, ülimalt ranged karistused, olid ühiskonna nii ära heidutanud, et isegi poliitikud Toompeal ei julgenud suud lahti teha. Mitte keegi valitsuse liikmetest või Riigikogu liikmetest ei tõusnud kabinetiistungil või Riigikogus püsti ega öelnud: „Ma tean mis meiega juhtub, kui võimule tuleb kommunistlik valitsus – meid kõiki lastakse maha. Ma tean mis juhtub vabrikute ja tehastega – need võetakse ära, aga omanikud saadetakse sunnitööle või lastakse maha. Ma tean, mis juhtub jõukate talupoegade, kes ei taha astuda kolhoosi – talud võetakse ära, taluperemees viiakse vangi või lastakse maha, taluperenaine lastega ja vanurid küüditatakse Siberisse. Ma tean, mis juhtub majaomanikega – Tallinna kesklinna parkettpõranda ja keskküttega, kõrgete lagedega kaunitesse korteritesse asuvad elama kommunistidest okupandid, aga majaomanikud viiakse vangi või lastakse maha. Ma tean seda, sest täpselt niimoodi toimisid kommunistid Venemaal, oma kodumaal kümme aastat tagasi. Ma tean ka seda, et okupantidel on kombeks võõral maal toimida veelgi räigemalt.“
Ei, mitte keegi poliitikutest ei tõusnud ei valitsuse istungil ega Riigikogus julgelt püsti ega öelnud avalikult välja neid lihtsaid, tõepäraseid, aga kohutavaid sõnu. Selle asemel kuulati aruandeid tühipaljastest diplomaatilistest sebimistest.
On isegi kohutav mõelda, et president Konstantin Päts ja Kaitseväe Ülemjuhataja Johan Laidoner oma luureorganite kaudu kõike seda Venemaal toimuvat teadsid; nad teadsid, milline saatus ootab okupeerimise korral eesti rahvast, aga lasid kõigel sellel toimuda, sest oma nahk on ihule ligemal. Kas Päts ja Laidoner arvasid, et lubades Nõukogude Liidul luua sõjaväebaasid ja lennuväljad Eesti Vabariigi territooriumile ja võimaldades neilt lennuväljadelt Punaarmee lennukitel ilma sõda kuulutamata lennata pommitama Helsingit, pälvisid nad sellega ära Stalini tänu? Jah, nad pälvisid Stalini tänu – Pätsi ja Laidoneri ei lastud pärast arreteerimist maha.
Huvitaval kombel ei tõstnud häirekella ka suurärimehed! Vennad Puhkid olid pistnud oma tasku Eesti Panga ja peaaegu kogu Eesti Vabariigi, aga mitte mingit survet Pätsile ja valitsusele ei avaldanud. Kas nad lootsid oma sidemetele Venemaa äriringkondades, kas nad lootsid ise pääseda ja päästa ka oma hiigelsuure varanduse? Viiest vennast üks suri enne sõda 1937.aastal, teine viibis Soomes ja pääses vahistamisest, kolm venda vahistati ja surid Venemaa vangilaagrites. Kas Puhkid arvasid, et nende äritegevus skeemil – osta siit tänavalt seepi odavamalt ja müü kõrvaltänavas kallimalt, on täiesti mittepoliitiline tegevus? Puhkid ei olnud ilmselt jälginud 1934.aasta Üleliidulise Kommunistliku Partei XVII kongressi materjale. Selle kongressi käigus tulid võimule need, kelle ainuke varandus oli kroonu kalifee püksid, kimjastjorka, see tähendab pükstel kantav rihmaga kinnitõmmatud puuvillane vene pluus, pilotka ja kirsasäärikud, ning mõnekümne rublane kuupalk. Neil oli Puhki äridest teine arusaamine – spekulant, kuul kuklasse…
Legendaarse admiral Pitka kaks ärimehest poega vangistati. August Andrea Pitka hukati Butõrka vanglas 14.juulil 1942 ja Edward Oliver Pitka hukati 3.septembril 1942 Permi krais Solikamski vanglas. Siinjuures võib ära tuua sadu ja tuhandeid kõrgeid Eestimaa inimeste nimesid, kes oma passiivsuse tõttu lasid ennast ilma puiklemata kommunistlikul võimul vangistada ja viia hukkamisele. Nad oleksid juba 1938-1939. aastal pidanud Pätsiga opositsioonis olema ja nägema ja ütlema avalikult, milline saatus eesti rahvast ootab kommunistide võimuletulekul, ja see saatus oli teada, oli teada Pätsile ja Laidonerile, see oli Venemaa ja Ukraina korralike, töökate ja edumeelsete inimeste saatus – sunnitöölaager või mahalaskmine. Kas edukaid suurärimehi, poliitikuid arriteeriti Eestimaal nagu Venemaa kolhoosnikke – hakka veel südaööl mööda viletsat teed tema hurtsiku juurde sõitma. Lihtsam on kutsuda ta külanõukogusse, ja seal käed raudu panna. Vagusale lambale hakkab hundi hammas paremini peale. Need, kellel oli julgust kohe, veel enne esimest ülekuulamist põgeneda – need pääsesid. Aga need, kes jäid õiglust ootama, kes pidasid ennast ülal aralt, abitult, paratamatusele alistudes, said oma aastad või kuuli kuklasse… Seni aga olid nad endamisi loitsinud – see on eksitus, kohe selgub kõik ja mind lastakse lahti… Nemad, Eestimaa ärimehed, ei teadnud NKVD ametimeeste motot – iga ärimees peab vanglast läbi käima, juhul, kui tema jaoks pole valmis pandud nagaanikuul…
Sageli on vaieldud selle üle, kuidas tunnetada sõna – okupant. Mida mõistab ja ütleb selle kohta inimhinge anatoomia? Nõuka-vene ajal mitte ükski inimhing ei solvunud, kui talle ütlesid – okupant! Okupant jah, noh, ja mis siis? Okupant-võitja. Tore! Ammustest aegadest on okupandid kehtestanud allutatud territooriumidel oma seadusi, samuti asjaajamise okupandi enda keeles. Milleks õppida allutatud rahva keelt, ei, see pole prežtiisikas. On ju ajalooliselt tavapärane, et okupeeritud aladel pannakse maksma vallutaja keel ja kombed, samuti usk. Okupant olla on uhke ja hää! On olnud hulgi idamaiseid okupante, keda ajalookirjutajad ülistavad siiani; Tšingis-Khaan oli okupant, Makedoonia Aleksander oli okupant. Selle legendaarse isiku imepärane okupeerimisretk on tekitanud sajandeid maailmavalitsemisest unistavate vallutajate hinges imetlust ja ärgitanud kadedust. Sajandite jooksul muinasjutt Makedoonia Aleksandrist üha täienes, kasvatas enda ümber uusi detaile ja legende, mis omandasid aegade möödudes sündinud faktide tähenduse. Legendides pole tähtsust asjaolul, et Makedoonia Aleksander, olles pideval ja lõputul sõjateel, ei saanud oma „impeeriumile” luua piiritletud ja kontrollitavat territooriumi, funktsioneerivat tagalat, riiklikku halduskorda, toimivat maksusüsteemi, tagada maksukogujate ehk tölnerite kaitse ja kontroll. Et valitseda vallutatud, koloniseeritud, hõivatud, okupeeritud, „vabastatud” valdusi, on iga okupandi jaoks olulise tähtsusega ümbritseda end piisaval hulgal igat masti kohalike kaasajooksikutega, kollaboratsionistidega, kes vahetult suhtlevad, mõjutavad oma kaasmaalasi „parema tuleviku nimel”, viies ellu okupandi tahet. Neid kahtlemata Makedoonia Aleksandri pikal teekonnal leidus, aga siiski mitte kõikjal, ka olid paljud allutatud rahvad oma arengus makedoonlastest tunduvalt madalamal tasemel.
Makedoonia Aleksandri poolt vallutatud territooriumil, õigem oleks siiski öelda – läbitud aladel – puudus tugev haldussüsteem, mis sajandeid hiljem oli omane Rooma Impeeriumile ja Nõukogude Liidule ehk Kurjuse Impeeriumile.
Aleksander Suurele on omistatud ka rahvaste ühtesulatamise „heategu“, mis toimus ümberasustamise ehk küüditamise teel; rahvaste ühtesulatamine tähendas siiski teiste rahvuste sulandumist makedoonlastega. Lisaks omistatakse Makedoonia Aleksandrile veel järgmised suurteod: impeeriumis ühtse rahasüsteemi loomine, mis pani aluse maailmamajandusele, teaduslikud vaatlused, sealhulgas Niiluse muda ja üleujutuste põhjuste uurimine, seitsmekümne linna asutamine, mis olevat loonud eeldused hiljem tekkinud kristliku kultuuri levikule. Eriti rõhutatakse Aleksander Suure teenena Vahemere äärde Aleksandria asutamist, kuhu hiljem loodi tollaste aegade suurim raamatukogu. Makedoonia Aleksander olevat andnud vasallriikide noormeestele võimaluse teenida Makedoonia sõjaväes, muutes selle hiiglasliku impeeriumi ühtseks sõjajõuks. Tähelepanuväärne on see, et kõik eeltoodud hiiglaslikud ettevõtmised teostas Aleksander enam kui 2000 aastat tagasi mõne aastaga, seejuures olles pidevalt rännakul ja lüües lahinguid kohalike hõimudega. Kusjuures mõned ajaloolased on kirjeldanud Aleksander Suurt kui õrnade käte ja tütarlapselike näojoontega ning pisut naiselike kehakumerustega väejuhti, kes pigem armatses noorte meeste ja poistega, kui naistega. Aga miks ka mitte? Võib ka nii, ja saab ka nii… Sõdade ajaloos on põhiline osa väejuhte olnud ikkagi karmiilmelised mehed, harva leiavad sõdalastena ülistamist naised. Ära võiks märkida Lotringist pärit prantsuse talutüdruku Jeanne d`Arc`i ehk Orlèansi neitsi, kuid seksuaalvähemuste osatähtsusele väejuhi rollis on ajaloolased pööranud mitte ainult vähe tähelepanu, vaid jätnud üldse tähelepanuta… Makedoonia Aleksander ehk Aleksander Suur sobis suurepäraselt selle sõjaajaloo tühimiku täitmiseks. Mõned ajaloolased on teinud veelgi suurejoonelisemaid järeldusi – ei ole mitte kuidagi võimalik mõista peale Makedoonia Aleksandrit maailmas sajandite jooksul toimunud suuri poliitilisi ja eredaid kultuurilisi sündmusi, vaadeldes neid lahus Makedoonia Aleksandri isiksusest ja tegevusest. Suurepärane järeldus! Aleksandrit ülistades minnakse veelgi kaugemale. On tehtud järeldus, mille kohaselt Aleksandri hiilgavad vallutused soodustasid oluliselt kristluse levikut selle sünnikohast Juudamaal kogu Rooma riigi territooriumile ja sealt veelgi kaugemale, sest kunagine Aleksandri riik sattus hiljem Rooma võimu alla. Eeltoodu põhjal tehakse üldistus – ilma Aleksandrita ja tema riigita poleks kristlus maailmausundiks muutunud. Kahtlemata tuleks seejuures Makedoonia Aleksandri „teeneteks” lugeda ka enam kui kaks tuhat aastat hiljem toimunud Napoleoni sõdu, samuti Esimest ja Teist Maailmasõda, Nõukogude Liidu tekkimist ja selle kokkuvarisemist.
Nagu eeltoodust nähtub, okupante on ülistatud juba enne Kristuse sündi, nende ülistamine on jätkunud pärast Kristuse sündi, ja okupandid ise on tundnud ainult uhkust oma kõrge ja kadestamist vääriva staatuse üle. Aga olukord muutus drastiliselt, kui Nõukogude Liidu lagunemisel sai kõigis iseseisvunud riikides endisest okupant-võitjast üleöö okupant-kaotaja. Vot nüüd läks nutulaul lahti; okupant-kaotaja pole üldsegi mitte olla uhke ja hää. Okupant-kaotaja hingelisi seisundeid teab ja tunneb inimhinge anatoomia hoopis teisiti; hoopis teisiti…
Tulles tagasi inimhinge anatoomia juurest reaalsesse ellu, pakun siinjuures lugejale mõned „väärtuslikud“ seisukohad Lenini kogutud teostest.
Olles pärast oktoobrimässu saanud võimule, ei tegelenud Lenin mitte seaduseloomega, et juhtida riiki seaduste abil, vaid andis korraldusi ja käske, nimetades neid parteilisteks juhisteks. Kõigepealt, olles vaevalt võimule saanud, andis ta käsu iga kümnes looder ja muidusööja Petrogradis ja kogu Venemaal maha lasta. Taoline, pehmelt öeldes, range käsk tuli ajal, kui valitses tohutu tööpuudus. Küsimus polnud mitte loodrites ega muidusööjates, põhjus oli Lenini inimvihkajalikus olemuses. Leninit huvitasid massid, ainult massid, ja veelkord massid, sest need, ja ainult need võisid ellu viia tema haiglasi ideid.
Lenin saatis telegraafilisi kirju, andes niimoodi edasi oma juhised ja käske.
Nižni-Novgorodi saadeti telegramm:
“Viia sisse massiline terror, maha lasta ja linnast välja saata kõik prostituudid, soldatite jootjad; maha lasta endised ohvitserid. Viivitada ei tohi minutitki!”
Saraatovisse lendas telegramm:
“Maha lasta vandenõulased ja nõukogude võimu suhtes kahtlejad; midagi pole vaja selgitada ja mitte lubada vene inimesele omast idiootlikku venitamist”.
11.augustil 1918 saatis Lenin Pensa bolševikele korralduse:
“Üles puua (tingimata üles puua), et rahvas näeks, mitte vähem kui sada jõukat talupoega. Hukkamiste läbiviimiseks leidke kindakäelisi inimesi. Makse igaühele sada rubla.”
Need sada rubla olid esimesed “Lenini preemiad”.
1.mail 1919 kirjutas Lenin Džerzinskile kirja nr 13666/2, milles nõudis:
“Tuleb võimalikult kiiresti lõpetada pappide ja religiooniga. Pappe tuleb areteerida kui kontrrevolutsionääre ja sabotaažnikke, nad maha lasta halastamatult ja kõikjal. Ja võimalikult rohkem. Kirikud tuleb sulgeda. Pühakojad kinni pitseerida ja muuta laoruumideks“.
Trotski, Sverdlov ja Džerzinski tegelesid pärast revolutsiooni Kaukaasias, Kubanis ja Donimaal kasakate vastupanu mahasurumisega.
19.detsembril 1919 saatis Džerzinski Leninile kirja, paludes selgitust, mida teha tuhandete vangistatud kasakatega? Lenin telegrafeeris koheselt vastuse:
“Lõigake kõrid maha, tapke kõik kuni viimseni! Midagi pole vaja karta – teie seljataga on partei.”
25.detsembril 1919 andis Lenin käsu nende õigeusklike mahalaskmise kohta, kellel usk ei lubanud töötada Nikolai Imetegija päeval, 19.detsembril.
“Lollus on “Nikolaga” leppida, tuleb kõik tšekistid jalgele panna, et maha lasta kõik, kes ei tulnud tööle, söevaguneid laadima“.
Lenin oli resoluutne juht ja õpetaja kõiges. Ja nagu peagi selgus, oli Stalin tema usin õpilane, kes, nagu ikka juhtub andeka õpilasega – ületas oma õpetajat kordades.

Pöördume nüüd tagasi Pätsi juurde. Pätsi tegevuse kohta võib esitada hulgaliselt küsimusi, ja võib esitada ka süüdistusi, aga ajaloo kulgu need enam ei muuda – järgneva kuu jooksul pärast juunipööred 1940 Konstantin Päts vormistas juriidiliselt Eesti okupeerimise Nõukogude Liidu poolt. Paljud eestlased hukkusid Venemaa vangilaagrites, paljud küüditati Siberisse; tehased, vabrikud ja majad riigistati, omanikud vangistati või lasti maha; õitsvad talud hävitati, omanikud vangistati või lasti maha; kes suutsid, põgenesid Läände.
17.juunil 1940 oli Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner sunnitud Narvas alla kirjutama uutele NSV Liidu nõudmistele – Eesti Kaitseliit pidi relvad käest andma.
Kaitseliidu ülem, kindralmajor Johannes Orasmaa, täites Laidoneri käsku, saatis 17.juunil raadiogrammi kõigile maleva pealikutele:

17.06.40 kell 19.00
Kaitseliidu ülema raadiogramm nr. 418.

Kõik Kaitseliidu käes ja Kaitseliidu ladudes olevad relvad ja laskemoon ära anda maleva ladudesse hiljemalt 19.06.1940 kell 12.00, kaasa arvatud ka isiklikud relvad.

Kaitseliidu malevate pealikel oli raske uskuda taolist raadiogrammi ja seda küsiti üle mitmel korral. Aga alati tuli vastus – raadiogramm on õige.
Vastseliina valla kompanii kaitseliitlased tõid oma relvad kokku Vastseliina vallamajja. Mehed olid pettunud ja masendunud. Nende ja teiste kaitseliitlaste relvad viidi koheselt Võrru, kus need võeti vastu Kaitseliidu likvideerimiskomisjoni esindaja juuresolekul. Vastuvõetud relvad ja laskemoon paigutati 7.jalaväerügemendi relvalattu. Aga isiklikke relvi, mis ei olnud Kaitseliidus arvel, ka padruneid, anti üle võimalikult vähe – erinevalt Pätsist ja Laidonerist, arvasid Kaitseliidu realiikmed, et peagi võib neid vaja minna.
19.juunil 1940 kandis Laidoner käsu täitmisest ette Eestis paiknevate Vene baasivägede ülemjuhatajale kindral A. Tjurinile kirjalikult. Järgmisena pidi punaväelastele relvad loovutama Eesti Kaitsevägi. Ja sellest hetkest ei olnud eesti rahval võimalik enam nimetada Johan Laidoneri Eesti Kaitseväe Ülemjuhatajaks, kuigi ta ei olnud veel ametist tagandatud.
17.juunil teavitas ajaleht “Elu” oma Võrumaa lugejaid:
“On sõlmitud täiendav lepe Nõukogude Liidu vägede paigutamise asjus. Nõukogude Liidu valitsus esitas eile, pühapäeval, Eesti Valitsusele nõudmisi, millede sihiks on Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti täitmise kindlustamine.
Eesti Valitsus Vabariigi Presidendi Pätsi eesistumisel võttis esitatud nõudmised vastu ja teatas sellest Nõukogude Liidu valitsusele. Ühenduses sellega esitas Vabariigi Valitsus lahkumispalve, mille Vabariigi President Päts vastu võttis, astudes ühtlasi viivitamata samme uue valitsuse kujundamiseks.
Nõukogude Valitsusega saavutatud kokkuleppe tagajärjel asutab Nõukogude Liit vägesid mitmetesse keskustesse Eestis, kus neid seni ei olnud.
Vabariigi valitsus on kindel, et kõik kodanikud suhtuvad Nõukogude Liidu vägede tulekusse uutesse asupaikadesse tavalise vastutulelikkusega ja rahuga.”

19.juunil 1940 asetas Moskvast saabunud Stalini eriesindaja, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär poliitika ja ideoloogia küsimustes, Andrei Ždanov Pätsi ette punase valitsuse ministrite nimekirja. Ždanov hingas president Pätsile kuklasse, osutades oma nimetissõrmega ministrite nimedele ja tehes seejuures veel viimaseid muudatusi. Sellega ühele poole saanud, peatus Ždanovi musta küünealusega nimetissõrm nimekirja lõpus – president Päts pani sinna oma allkirja.
Ministrite kabinet oli kinnitatud, jäi üle veel uue peaministri ametisse vannutamine. Selleks oli Ždanovil kohalike kommunistide abiga välja valitud luulekunsti harrastaja Johannes Vares-Barbarus. President Päts võttis uuelt peaministrilt vande vastu; seega oli valitsuse vahetus toimunud näiliselt seaduslikult ja protokollireegleid järgides. Vares andis vande nagu kord ja kohus, tõotades olla ustav eesti rahvale ja kodumaale – parem käsi tõstetud. Poeedina oli ta emotsionaalne, vannet andes valgusid talle pisarad silma või mõistis ta siiski, et vanne Eesti Vabariigile ja rahvale oli muutunud käesoleval silmapilgul ja olukorras tühipaljasteks sõnadeks… Ametis olnud peaminister Jüri Uluots andis asjad üle.
Varsti asuti koostama uut nimekirja, sinna Pätsi allkirja enam ei vajatud. Selles nimekirjas kandis Konstantin Päts numbrit 1 ja Johan Laidoner seisis numbri all 2. See oli Siberisse küüditatavate ja vangilaagritesse saadetavate nimekiri. Aga sinnani oli veel veidi aega – kommunistid vajasid oma võimu kindlustamiseks Pätsi abi.
President Konstantin Pätsi edasine tegevus on aga täiesti mõistetamatu, selle üle arutlemine kuulub pigem psühholoogide ja psühhiaatrite valdkonda. Päts oleks võinud peale uue kommunistliku valitsuse kinnitamist ja peaministri ametisse vannutamist oma ameti resoluutselt maha panna; ta oleks võinud Eesti talupoja kombel Ždanovi lihtsalt põrgu saata ja edasisest koostööst loobuda või keelduda, sest Eesti rahva olukord selle tagajärjel ei oleks enam võinud halvemaks muutuda. Päts oli nüüd formaalne, õigusteta ja valitsemisohjadeta president, Ždanovi käsualune. Kuid Päts ei saatnud Ždanovit sinna kuhu vaja! Miks? Kas lootus kustub viimasena? Võibolla ta siiski lootis, et oma autoriteediga ja Nõukogude Liidu äriringkondades tutvusi omades suudab siiski veel midagi ära teha oma rahva saatuse kergendamiseks? Ei ole ka välistatud, et Päts, olles kõigest vana inimene, lootis viimases hädas kergendada enda ja oma perekonna saatust.
1940.aasta 21.juuni soojal päikesepaistelisel päeval sammus Tallinnas kommunistide juhtimisel ja ärgitamisel mööda Narva maanteed Kadrioru presidendilossi poole kirju seltskond: kommunismipisikust nakatunud proletaarlased, erariides vene sõjaväelased ja igat sorti tegelased, kes toetavad igat riigipööret, toimugu see millistel eesmärkidel tahes. Meeleavaldajaid julgestasid mõned Punaarmee soomusautod kahurite ja kuulipildujatega.
Rahvas seisis vaikides tänavaääres ja jälgis meeleavaldust. Üha enam rahvast kogunes tänavale: paljud pühkisid pisaraid, aga nii mõnigi muigas parastavalt ja kahjurõõmsalt, sest võis arvata, et Pätsi Vaikival ajastul on nüüd lõpp ja ehk ka Pätsil endal. Rahvas veel ei teadnud – ees ootas aastakümneid kestev kommunistide poolt suunatav ja kontrollitav Vaikiv ajastu, mahalaskmised, küüditamised Siberisse ja vangilaagrid. Aga nüüd karjuti ja kuulati loosungeid, mis olid populaarsed ja laialdaselt kasutusel Prantsuse revolutsioonist saati – vabadus, vendlus, võrdsus. Rahvas ei teadnud, et Prantsuse revolutsiooni järel sai tööline kakskümmend korda vähem palka, aga talupoeg oli revolutsionääride poolt täiesti paljaks röövitud ning tuhanded jätsid oma elu.
Meeleavaldajate taga lonkis hulgaliselt uudishimutsejaid – oli huvitav teada saada, mis sünnib. Kas Eesti sõjavägi või kaitsepolitsei sekkub? Teel Kadriorgu haarati ettejuhtuvast poest paar pudeli õlut, mõni võttis isegi viinapudeli. Rahvas sai pärast pikki aastaid kestnud vaikimist suu lahti teha, ja see oli nii mõnelegi pidupäev… Suhu kallati õlut ja viina, suust lasti kuuldavale ebamääraseid hõikumisi ja üleskutseid. Poeomanikud rõõmustasid – õlle ja viina läbimüük kasvas hüppeliselt, õhtul võis kokku lugeda kenakese kasumi. Nad veel ei teadnud, et läheb natuke aega ja siis pannakse pood kinni, või õigemini – pood võetakse ära ja poeomanik pannakse kinni.
Kadrioru lossi ees, õhtuvidevikus, lällas rahvahulk – käputäis miitingulisi, nende seas paar teadlikku ja kogenud Nõukogude Venemaa poolt juhised kätte saanud eestlastest punakommunisti – eestvedajat ja organisaatorit, lisaks mõni tööpõlgur ja kommunistlikust katkust nakatunud proletaarlane või üksik pooliku haridusega haritlane, vaikivast ajastust kibestunud literaat, julgestuseks Vene soomusauto suurtüki ja kuulipildujaga. Taoline relvastus oli küll ilmne liialdus ja näitas pigem miitingu organiseeriate argust. Eesti Kaitsevägi asus kasarmutes, kaitseliidult olid relvad ära korjatud, Pätsi vaikivat ajastut usinalt valvanud kaitsepolitseiametnikud seisid erariietes nõutult ja vaikides lällava rahva seas. Rahvast oli kogunenud hulganisti, paljud joobnud õllest, viinast ja vaikiva ajastu lõppemisest. Osa neist oli trüginud otse Kadrioru lossi sissekäigu ette, teised istusid lossi piiraval müüril, jõid õlut ja naersid.
President Päts väljus lossi rõdule ja üritas alustada kõnet. Kuid teda katkestati vahelehüüetega, karjuti roppusi – see, mis president Päts Ždanovile ütlemata jättis, ei jäänud rahvajõugu poolt Pätsile hõikamata. Päts hüüdis üle märatseva rahvahulga: „Kas te arvate, et saate mind oma karjumisega teisiti mõtlema panna? Ärge arvake, et ma seisan siin sellepärast, et kellelegi meelejärele olla. Olen täitnud oma kohuse rahva vastu, ja kui te ei taha, et ma teiega rahulikult kõnelen, siis ma lõpetan.“
Päts oli sunnitud oma alustamata kõne lõpetama. Tema sõnad polnud midagi muu kui vana mehe meeleheitlik hingekarje, sest ta nägi, et Eesti Vabariik kistakse tal käest. Päts lahkus lossirõdult, sisenes oma töökabinetti, istus tugitooli ja jäi vaikides enese ette põrnitsema. Ilma sõjaväeta kindral, kaitseväe ülemjuhataja Laidoner seisis sõnatult kõrval. Päts oli jäänud üksi.
Pärast Kadriorgu suundus kamp miitingulisi Patarei vangla juurde ja nõudis kõigi kommunistide vabastamist. Vangivalvurid, nähes, et võib minna kähmluseks, tõid vangid kongidest välja.
Tegelikult oli miiting Kadriorus teatraalne jant, sest Vene sõjaväebaasides Eestimaa pinnal oli antud lahinguhäire, vastuhaku korral oleks alustatud viivitamatult sõda Eesti vastu. Kardioru miiting oli Nõukogude Liidul vajalik selleks, et näidata “rahva tahet”. Rahva toetus, olgugi näiline, on vajalik igale valitsejale, et teiste riikide ja rahvaste ees õigustada oma toiminguid ja tegemisi. Oma rahva ees ei vaevuta ennast õigustama, eriti kui selles riigis ei tunnistada demokraatlikke põhimõtteid. Ždanov korraldas Kadriorus oskusliku miitingujandi, mida aastakümneid pakuti Nõukogude Liidu ja Eesti NSV valitsuse ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee poolt tervele maailmale kui Eesti töötajate, haritlaste, maarahva ja töötava intelligentsi soovi asuda sotsialismiteele ja ühineda Nõukogude Liiduga.
26.juunil 1940, järgides Ždanovilt saadud juhiseid, suleti erakond “Isamaaliit”. 27.juunil andis president Päts välja Eesti Kaitseliidu likvideerimise dekreedi. Samal päeval alustas oma aktiivset tegevust riiklik Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei. 5.juulil kuulutas Päts välja Riigivolikogu valimised, kuigi selle ettevalmistamiseks antud aeg oli lühem kui seaduses ette nähtud. Pätsi dekreediga muudeti valimiste seadust, kuigi seda sai muuta ainult parlamendi otsusega.
Asuti Riigikogu valimisteks kandidaatide ülesseadmisele. Võru Maakonna ajaleht “Elu” selgitas:
“Erakordsete aegade tõttu valimiste kiiremaks läbiviimiseks pannakse maksma uus lühemate tähtaegadega ja vajalikkude muudatustega valimiskord, mis ei oleks nii raskepärane ega aeganõudev.“
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee esimene sekretär August Kuhlberg kontrollis nimekirju ja andis korralduse ühe või teise kandidaadi nimekirjast kustutamiseks. Kuna kandidaadid olid esitatud seadusepäraselt, siis oli raskusi nende kustutamisega nimekirjast. Aga vanad tegelased valimiskomisjonis tulid kompartei esimesele sekretärile appi. Võru linnapea, kes komisjoniliikmena juba Eesti Vabariigis Pätsi vaikival ajastul omas hulgaliselt valimiste läbiviimise kogemusi, oskas kombineerida mitmete Riigikogu kandidaatide nimekirjast tühistamise motiivid ja põhjused.
9.juulil 1940 lõpetati kandidaatide ülesseadmine, sest nimekirjad olid juba enne valimiste väljakuulutamist kokku seatud.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee esimene sekretär August Kuhlberg, kes oli ühtlasi ka Võrumaa valimiste ringkonnakomitee esimees, saatis enne valimisi vallavalitsustele alljärgneva sisuga telefonogrammi:

1. Kaunistada kõik avalikud kohad punaste lippudega ja lintkaunistustega valimiste ajaks.
2. Hääletamise kohad kaunistada peale selle lilledega, vanikutega jne.
3. Valimisplakateid olgu pandud üles kõigis suuremates liiklemiskohtades ja asutustes.
4. Kõik kohalikud orkestrid välja avalikkudele platsidele.
5. Samades kohtades organiseerida koosviibimisi rahva meeleolu tõstmiseks, muusika, laulu ja tantsuga.
6. Kus on punaväe üksusi, seal paluda kaasa aidata ka neil.
7. Kasutamiseks võtta kõik vahendid rahva valimistele toimetamiseks. Samuti paluda ka punaväe üksusi.

14. Ja 15.juulil 1940 toimunud Eesti Riigivolikogu valimiste tulemuste kohta kirjutas ajaleht “Elu”:
“Võrumaa valimisringkonnas 48 881 hääleõiguslikust kodanikust võttis hääletusest osa 41 674 ehk 85,3 prots. Antud häälte arvust 41 674 hääletas Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt 39 031 kodanikku ehk 93,6 prots. valimistest osa võtnud hääleõiguslike kodanike arvust.”
Valimistel saatis kommuniste edu, osavõtt oli kõrge, kogu see värk oli võltsitud. Päts kinnitas protesteerimata valimistulemused. Eesti Vabariigi parlamendi teist koda, Riiginõukogu, valimistega ei moodustatud. Selleks polnud ka vajadust – parlamendi teist koda asendas äsja täie hooga tegutsema asunud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee, mis toimis nimetatud rollis kuni Eesti taasiseseisvumiseni 20.augustil 1991.a.
Enne Riigivolikogu uue koosseisu istungit, 19.juulil 1940, küüditati Laidoner Venemaale ja ta suri vangistuses.
Pühapäeval, 21.juulil 1940 avati Toompeal pidulikult, kommunistidele meelepäraselt punaseks ehitud koosolekusaalis, uue Riigivolikogu esimene istung. Istungil tervitati Kommunistlikku Parteid ja tema peasekretäri seltsimees Stalinit palavate, kauakestvate ovatsioonidega, kõik tõusid püsti.
Ajaleht “Elu” andis Võrumaa inimestele teada:
“Eile, 21.juulil astus kokku äsjavalitud Riigikogu. Riigikogu saal ja hoone olid piduliku sündmuse puhul dekoreeritud. Koosoleku saali ehtisid Stalini, Lenini, Marxi ja Engelsi pildid ja Stalini ning Lenini büstid. Seintele olid asetatud loosungid, nagu “Elagu N. Liidu rahvaste ja maailma töötava rahva juht suur Stalin!”, “Eesti sammub ühes Sotsialistlikkude Vabariikide Liiduga!”, “Elagu tööliste, talurahva ja sõdurite saadikute nõukogud!”, “Elagu kommunistlik partei!”

1940.aasta 21.juuli hilisõhtul kirjutas Päts omakäelise käskkirja. See on kirjutatud käsitsi Vabariigi Presidendi blanketile.

VABARIIGI PRESIDENDI
KÄSKKIRI

Nr. 185

21.juulil 1940. kell 23

Riigivolikogu uue koosseisu kokkutulek, mis toimus vastavalt minu otsusele N 175, 5.juulist 1940, ja N 205, 19.juulist 1940, tähistab uut ajajärku Eesti riigielu korraldamisel.
Kuna minu ülesanded Vabariigi Presidendina olid määratud senises Eesti Vabariigi Põhiseaduses, siis uuele põhikorrale ülemineku puhul loen mina tarvilikuks oma volitused maha panna ja anda Vabariigi Presidendi ülesanded üle hr. Joh. Vares`le.
Ühtlasi pöördun mina kõigi Eesti Vabariigi kodanikkude poole üleskutsega suhtuda täie usaldusega ja anda täit toetust Vabariigi Presidendi asetäitjale kõigis sammudes, mis ta peab tarvilikuks ette võtta Eesti riigi ja rahva üldiseks heaoluks ning tänan kogu Eesti rahvast kõrge usalduse eest, mis minule minu ametis oleku aja kestel osaks on saanud.

K. Päts

Riigivolikogu uue, punase, koosseisu esimesel istungil kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 22.juulil 1940 võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV soovist astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vennalikku perre.
23.juulil 1940 vabastas Riigivolikogu Konstantin Pätsi presidendi ametikohalt.

Teine peatükk.
Pätsi Kloostrimetsa talu väravas peatub vangiauto.

1940.aasta 30.juuli koidikul peatus Konstantin Pätsi Kloostrimetsa kodutalu värava ees must vangiauto. Venemaal juba teati selle transpordivahendi hirmuäratavat tähendust, see kandis nimetust – must ronk. Eestlastel tuli alles õppida tundma, mida tähendab musta ronga peatumine öösel akna all või talu õueväravate taga ( vangistajad hiilivad alati koidikul, ööpimeduses). Ja nüüd juhtus nii, et Eesti Vabariigi President Konstantin Päts ja Eesti Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner olid esimesed, kellele tutvustati NKVD musta ronga koletuslikku tähendust. Musta ronga tagumine luuk paiskus lahti ja konkust ronis välja kümmekond NKVD sõdurit automaatidega. Kostis venekeelseid käsklusi, sõdurite kirsasäärikud krigisesid kruusasel tänaval, automaadilukud kõlksatasid ja sõdurid hargnesid laiali ümber taluõue.
Musta ronga taga peatus tossu välja ajav ja turtsuv sõiduauto, mis oli justkui pahane, et teda keset ööd üles aeti ja hääled sisse pandi. See autologu oli samuti musta värvi, mis oleks asjatundjatele pealtvaatajatele teada andnud, et limusiinis istub kõrge ülemus. Aga oli koidik, kõige magusama une aeg, mil isegi koerad magavad, aeg-ajalt niutsudes ja jalgadega rapsides, ajades unenägudes kassi taga. Sellel magusal uneajal pealtnägijaid ei olnud.
Sõiduauto esiistmelt kargas maha NKVD vormis ohvitser ja avas aupaklikult auto tagaukse:
“Oleme kohal, Maksim Ioganovitš!”
Autost väljus läikivates säärikutes ja NKVD vormimütsis mees, kes kandis isegi soojal suveööl musta, üsna kulunud nahkmantlit. Vanust paistis tal olevat nelikümmend-viiskümmend. Kõrge ülemus astus tähtsal, pisut keigarlikul sammul talu aia taha kastemärjale rohule ja viipas käega. NKVD vanemohvitser avas värava ja sammus kahe nooremohvitseri ning nelja automaatidega relvastatud sõduri saatel maja suunas. Maja trepil seltskond peatus ja kogus end, justkui tundes veidi kõhedust või kartust. Vanemohvitser asus rusikaga taguma, sõdurid suunasid automaaditorud uksele, nooremohvitserid tõmbasid kabuurist püstolid ja seadsid laskevalmiks.
Uks avati, seestpoolt küsiti eesti keeles: “Mis juhtus?”, otsekui arvates, et keegi on hädas ja on abi vaja.
Sõnagi lausumata tõmbas vanemohvitser ukse valla ja sõdurid tungisid automaate enda ees hoides avarasse esikusse. Rohkem küsimusi ei esitatud – inimesed majas mõistsid mis toimub ja kes on öised „külalised“.
Kümmekonna minuti pärast jooksis üks nooremohvitseridest aia taga seisva kõrge ülemuse juurde, andis au ja sõnas lõõtsutades:
“Seltsimees Unt! Päts palus anda perele aega kaks tundi asjade kokkupanekuks ja kohvrite pakkimiseks.”
“Poolteist tundi ja mitte minutitki rohkem,” sõnas siseminister Unt resoluutselt. Unt, kelle oli ametisse kinnitanud President Päts, tuli arreteerima oma presidenti, kusjuures ta ei teadnud isegi, millise süüteo eest. Moskva käsk!
Arreteerimine! Kas on mõtet hingeahastuses karjatada: „Mina! Mille eest!“ Arreteerimine on silmapilkne, rabav tõuge, lüke ühest seisundist teise – isiksusest saab objekt! Traditsiooniline arreteerimine, see on äraviidavate värisevi käsi asjade kokkupanemine: vahetuspesu, tükk seepi, midagi veel… Traditsiooniline arreteerimine on kalgi võõra vägivaldse jõu mitmetunnine peremehetsemine talus, majas, korteris. See on lahtimurdmine, lahtilõikamine, seinalt allakiskumine, kapist ja laualt mahaloopimine, väljaraputamine, laialipuistamine, tükkideks käristamine; see on ragin kirsasaapa talla all…
Päts tegi ise endale pakikese – üks vahetus pesu, käterätik, seep, natuke niiti, nõel, pliiats, natuke kirjutuspaberit. NKVD ohvitser kontrollis Pätsi kirjutuslauda ja võttis sealt kaasa ainult kartoteegina järjestatud aadressid. Nende hulgas oli üsna palju välismaiseid. Vahistajad käisid kõik toad läbi, pistsid käe ka raamatu- ja pesuriiulitesse ning riidekappi, põhjalikku puistamist ei tehtud – sellega oli aega. Veel enne, kui auto Pätsiga jõudis minema sõita, ilmus kohale kolmas auto NKVD vormis ja erariietes tegelastega ning algas Pätsi maja põhjalik läbiotsimine.

Maksim Unt oli, niiöelda, sündinud aferist ja varas; ta pidas ennast kommunistiks, kuigi oli oma olemuselt poliitiline pätt. Ta sündis 22.jaanuaril 1898.aastal Pärnus. Vene kodusõja ajal tegutses ta Venemaal, töötades 1919.aastal, kahekümne ühe aastasena, Saraatovi oblastis maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana. Kasutades ära kodusõja aegset segadust, punaste ja valgete pidevaid pealetunge ja taandumisi, pani ta toime suurriisumise, aga jäi punastele vahele ja põgenes valgekaartlaste juurde Denikini väkke. Punaste revolutsiooniline tribunal mõistis ta reetmise ja varguse eest tagaselja surma. Peagi Denikini armee lagunes ja aferist Maksim Unt põgenes Balkanile. Aga ta ei suutnud rahulikult, inimesemoodi elada. Aastal 1920 naases ta Eestisse ja asus tegutsema Pärnus; astus Eesti Sotsialistlikkusse Tööparteisse, oli isegi nimetatud partei vasakpoolse tiiva üks juhte. Olles psüühiliselt tasakaalutu ja ülimalt aktiivne, nagu nii mõnedki poliitikud, sokutas ta ennast Kaitseliitu, kogus oma parteilastest toetajate hulgas populaarsust, trügis Pärnu maavalitsuse ja linnavolikogu liikmeks ning saavutas isegi enda valimise Riigikogusse. Koheselt, kui avanes võimalus, astus Maksim Unt Üleliidulise Kommunistlikku (bolševike) Parteisse, millel oli oma harukontor ka Eestis.
1940.aasta juunis Päts, lähtudes Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri seltsimees Ždanovi juhistest, kinnitas ametisse Johannes Vares-Barbaruse valitsuse, milles Eesti NSV siseministri ehk siseasjade rahvakomissari ameti sai kommunist Maksim Unt. Mõni kuu hiljem määrati ta töö rahvakomissariks.
22.mail 1941 näidati Maksim Untile bordoopunast ametitõendit, see oli isegi punasem kui tema Kommunistliku Partei liikmepilet. Ta arreteeriti ja viidi Moskvasse Lubjanka kõrvaltänavas asuvasse Butõrka vanglasse. Aga enne teekonda Moskvasse tapivaguni trellitatud puuris, tahaks seltsimees Unti varustada mõningate parteiliste dokumentidega, väärtuslike juhistega.
26.juunist 1930 kuni 13.juulini 1930 toimus Moskvas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongress. Kongressile järgneval päeval saatis OGPU esimehe kohusetäitja Enoh Geršenovitš Ieguda (Jagoda) kõikidele OGPU kraide, oblastite, rajoonide ja linnade osakondadele välja šifreeritud telegrammi:

Juhindudes Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi otsustest ja isiklikult peasekretär seltsimees Stalini poolt antud juhistest,
KÄSIN:
Tõhustada võitlust kulakute ja teiste sotsialismivastaste elementide vastu. Kohtadel moodustada partei, kohalike täitevorganite ja OGPU töötajatest koosnevad kolmeliikmelised kolleegiumid (troikad), kellele antakse käesoleva käskkirjaga volitused mõista süüdlastele karistusi, sealhulgas kohaldada kõrgeimat karistusmäära.
Oma töös arvestage seda, et kõige suurem kahjur ja rahvavaenlane on isik, kelle vastu süütõendid puuduvad. Seetõttu süütõendite otsimisele aega mitte raisata, piisab isiku poolt oma süü tunnistamisest.
JAGODA

10.jaanuaril 1939 saatis kompartei keskkomitee sekretär seltsimees Stalin poliitbüroo nimel šifreeritud telegrammi partei krai- ja oblastikomiteede sekretäridele, liiduvabariikide parteikomiteede sekretäridele ja siseasjade rahvakomissaridele, milles andis alljärgnevaid parteilisi juhiseid ja selgitusi:

“Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee selgitab, et füüsilise mõjutamise vahend NKVD tegevuse praktikas oli ÜK(b) P KK poolt lubatud alates 1937.aastast. ÜK(b) P KK leiab, et füüsilise mõjutamise meetodeid tuleb kohustuslikult kasutada ka edaspidi ilmselgete ja mittealistuvate rahvavaenlaste vastu.”

Vot nii, seltsimees Unt! Head teed! Ja võtke teadmiseks – Moskva pisaraid ei usu.
Eelnimetatud juhised olid jõus ka 1941.aastal ja kauemgi – kuni Stalini surmani. Seltsimees Undil oli Moskvas Butõrka vanglas soodne võimalus isiklikult osa saada ja tundma õppida NKVD uurijate töömeetodeid ja üsna tulemuslikke töövõtteid.
Mais-juunis 1941 talutati Unti korduvalt ülekuulamistele Butõrka vangla keldrikorrusel paiknevasse, spetsialiseeritud, mitmete piinamisvahenditega varustatud ülekuulamiskambrisse. NKVD ülekuulajad, lähtudes kehtivatest OGPU ülema Jagoda (mahalastud 13.märtsil 1938 Lubjanka vanglas) ja veel elava Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Stalini juhistest, kasutasid füüsilise mõjutamise vahendeid, taotledes süü ülestunnistamist, sest kõige suurem kahjur ja rahvavaenlane on isik, kelle vastu süütõendid puuduvad. Seetõttu süütõendite otsimisele aega ei raisatud, piisas isiku poolt oma süü tunnistamisest.
7.juunil 1941 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Erikolleegium Maksim Undi surma riigi vara riisumise ja kontrrevolutsioonilise tegevuse pärast. Muide, tollal loeti ka riigi vara vargust kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks; selles, kui hästi järele mõelda, on isegi teatud iva, sest, riigi vara vargus on ju riigi ja rahva vastane tegevus. Oma viimases sõnas lausus Unt enda kaitseks nördinult:
“Mulle tundub, et Kommunistlik Partei on asunud teadlikult ja sihikindlalt jälgi segama, oma rolli repressioonides ja GULag-is vähendama, üritades jäljed üldse kaotada, ajades kõik oma käsutäitja – NKVD, KGB kaela. Partei mitte ainult ei andnud julgeolekuorganitele poliitilisi juhiseid, vaid andis otseseid käske, mis kuulusid vastuvaidlematule täitmisele. Kas ma oleksin pidanud partei juhised ja käsud täitmata jätma? Ma olen kommunist, ma täitsin partei poolt antud ülesanded täpselt ja püüdlikult. Palun lugeda see minu karistust kergendavaks asjaoluks.” Nii või teisiti, 1941. aasta 30.juuli koidikul käsutati Maksim Unt Butõrka surmamõistetute kambrist välja. Sisselöödud nina ja verevalumites silmadega Unti viidi kahe vangivalvuri saatel mööda pikka Butõrka koridori. Talle sammus vastu, samuti kahe vangivalvuri saatel, vangiriietuses hallipäine, suure pea ja kõrge otsaesisega vanamees – Unt tundis vangi ära. See oli Päts! Pätsi viidi Butõrka keldrisse ülekuulamisele. Jõudnud kohakuti, vangid hetkeks peatusid ja puurisid pilgud teineteisesse. NKVD vangivalvurid tonksasid vangidele nagaanitorudega ribidesse ja käratasid: “Mitte seista, edasi!”
Vastu hommikut väljus must ronk Butõrka vangla väravast ja suundus Moskva lähedase Kommunarka küla juures asuvasse kruusakarjääri. Maksim Unt käsutati rongast välja ja viidi valmis kaevatud kraavi kaldale. Selles lamasid juba mõned inimkogud. Unt käsutati kraavi kaldale seisma. Aferistist kommunist ja NKVD-lane Unt teadis, mis toimub. Ta jalad ja pärakulihased muutusid nõrgaks, ta tegi ennast täis enne, kui sai nagaanikuuli kuklasse. Mahalaskmisel järgiti karistusökonoomikat – juba 1934.aastal oli NSV Liidu siseasjade (NKVD) rahvakomissar Enoh Geršenovitš Ieguda (Jagoda) kõigile rahvakomissaridele välja saatnud ringkirja: mahalaskmistel padruneid mitte raisata, karistused viia täide ökonoomselt. Nimetatud juhist järgiti rangelt ka 1941.aastal, kui NKVD rahvakomissar oli kommunist Lavrenti Beria. Seega, üks kommunist kinkis teisele kommunistile väga vähese – ainult ühe kuuli…, kuklasse.
Aga sinnani oli veel veidi aega. Unt tegutses seni aktiivselt nii, nagu on kohane kommunistile ja tšekistile.

President Konstantin Päts väljus majast. Temaga koos, kandes kohvreid ja kompse sammusid poeg Viktor, tema abikaasa Helga, käekõrval väikesed pojad: seitsme aastane Matti ja nelja aastane Henn. Vabatahtlikult läks nendega kaasa ka koduabiline Olga Tünder.
Päts oli lesk; tema abikaasa Wilhelmine Ida Emilie, igapäevases kõnepruugis -Helma, oli surnud tuberkuloosi 1910. aastal, kolmekümne ühe aastasena, olles jõudnud Konstantin Pätsiga abielus olla kõigest kaheksa aastat. Neil sündisid pojad Leo ja Viktor. Helma oli ainuke naine, kellesse Päts oli sügavalt kiindunud ja kellega ta arvestas. Pärast naise surma ta uuesti ei abiellunud. Pätsi arreteerimise ajaks, 1940.aastal, oli ta poeg Leo Päts jõudnud põgeneda Soome ja sealt edasi Rootsi.
Päts seisatas koduväravas, pööras näo maja poole ja asus innukalt õigeusu kombe kohaselt risti ette lööma. Unt astus Pätsi ette ja sõnas, seejuures, et näidata enda ülemuslikkust ja Presidenti alandada, sinatas:
„Kuule Päts! Mis sa sellest ristist ette taod? Sinu kõned ja jutlused on lõppenud, nüüd jutlustame meie, ja meil on teine usk – kommunism.“
Päts säilitas rahu ja väärikuse: „Ei ole sünnis inimese usu üle ironiseerida; sellel teemal võib ju vestelda, või hoopis vaikida.“
„Nojah, ilmselt aitasid sa ka Jeesusel Kolgata teel risti kanda,“ jätkas Unt lõõpimist.
„Minul seisab Kolgata teekond ees, ja ma ei tea kui raske ja pikk see saab olema,“ sõnas Päts. Pärast hetkelist vaikust Päts jätkas: „Ka teie ei näe ette oma Kolgata teed, ega tea kus ja millega see lõpeb. Igaüks peab oma risti kandma.“
Kogenud aferist Unt sai vihjest aru ja vaikis.

Logisev ja rappuv must ronk põristas mööda Tallinna tänavaid Balti jaama suunas. Päts vaatles läbi trellitatud konkaakna uue päeva valguses tänavaid, äride vitriine, kioske lilledega, möödaminejate salku, kergetes suvekleitides naisi.
Päike tõusis Toompea tornide tagant, kuldas kirikute tornitippe ja õigeusu katedraali kupleid. Algas uus päev. Juba avati esimesi varajasi kohvikuid. Aga armunud paarid, kes olid terve sooja suveöö mööda pargiteid käest kinni hoides jalutanud, suudlesid ikka veel januselt koduväravas, raatsimata teineteisest lahkuda terveks pikaks päevaks.
Töölised lähevad tööle ja tulevad töölt koju, lapsed lähevad kooli ja tulevad koolist, ärides kaubeldakse, kodudes keedetakse lõunat, aga kuuekümne kuue aastasel President Konstantin Pätsil – Eesti Vabariigi loojal, eestlastele vabaduse toojal – tuli alustada pikka ja rasket teekonda. See oli peaaegu kuusteist aastat kestev teekond ühest vanglast teise, ühest Venemaa eriotstarbelisest psühhiaatriahaiglast teise, ilma vabanemise lootuseta. See oli peaaegu sama pikk, nagu oli olnud tema valitsemine Eesti Vabariigi riigivanemana ja presidendina.
Must ronk sõitis Balti jaama perroonile ja peatus kupeevaguni ees. Vaguni kummagi otsa juures seisid vintpüssidega NKVD sõdurid. Inimeste liikumine perroonil oli keelatud. Päts ja tema pereliikmed väljusid autost ja kohe juhatati nad kupeevaguni trepist üles. Pätsi ja tema perekonnaliikmete kasutusse anti kaks kupeed; erariides ja NKVD vormis saatjad võtsid kohad sisse kõrvalkupeedes. Vahisõdurid püssidega seisid vaguni kummaski otsas.
Vedur andis vilet, vaguniterivi jõnksatas ja rong hakkas liikuma. Rattad kolksusid rööpastel üha kiiremini ja kiiremini; peagi kadusid silmist Toompea tornid, seljataha jäi kaunis Tallinna äärelinn oma roheliste, lilleõites aedade ja väikeste kollaste majakestega.
Rong oli sõitnud juba kolm tundi. Päts palus luba tualetti minekuks. Vahisõdur järgnes talle, surus jala uksevahele ja sisenes Pätsi järel tualetti. Päts pöördus imestunult sõduri poole – tõmmu kaukaaslase välimusega vahisõdur surus põlve vastu Pätsi kõhtu ja rapsas Pätsi vestitaskust välja rippuva jämeda hõbedast uuriketi koos kallihinnalise Sveitši uuriga. Vahisõdur näitas Pätsile nuga, asetas nimetissõrme huultele ja sõnas ähvardavalt vene keeles: „Pea suu, vanamees!“
Päts vaatas õudusega röövli kiretusse näkku – nüüd ta mõistis, milline saab olema tema teekond.
Päts oli asunud pikale ja raskele teekonnale. Pikk ja raske teekond seisis ees ka Eestimaa elanikel.

* * *

1940.aasta augusti algul sõitis grupp seltsimehi, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi delegatsioon, Moskvasse, et paluda NSV Liidu Ülemnõukogu võtta Eesti NSV vastu Nõukogude Liidu vennalikku perre. Palve rahuldati suure rahuldustundega ja rõõmsal meelel ning 6.augusti 1940.aasta õhtupoolikul patsutas Stalin delegatsiooni liikmete õlale – molotsõõ, estontsõ!

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu
S E A D U S

6.august 1940

1. Rahuldada Eesti Riigituuma palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu võrdõiguslikku Liitu Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina.
2. Viia läbi vastavalt NSVL Konstitutsiooni (Põhiseaduse) paragrahvidele 34 ja 35 valimised NSVL Ülemnõukokku Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist.
3. Teha ülesandeks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogule määrata valimiste päev.
Eeltoodust nähtub, justkui oleks asju korraldanud NSV Liidu kõrgemad võimuorganid, rahvaesindajad. Tegelikult riigi mastaabis kamandas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee poliitbüroo, eesotsas peasekretäri seltsimees Jossif Staliniga, järgmine aste oli NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu, mille esimees samuti seltsimees Jossif Stalin, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium kui näiline rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud ja kes sai kõige viimasena teada, milliseid seadusi või seadlusi tuleb tal vastu võtta käetõstmisega, ühehäälselt.
Siinjuures tuleb märkida, et taolise parteilise ülemvõimu printsiibi kohaselt olid asjad korraldatud ka Eesti NSV-s alates Eesti taasokupeerimisest aastal 1944, kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni ja Eesti taasiseseisvumiseni.

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi

S E A D L U S

7.september 1940

1. Vastavalt seaduse 19.augustist 1938 “ Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodakondsusest” paragrahvile 1, määrata, et Leedu, Läti ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanikud on nende NSV Liitu vastuvõtmise päevast NSV Liidu kodanikud.

Samas, mitte kõiki Eestimaa inimesi ei võetud NSV Liidu “vennalikku perre”. Vallutajad teavad – ei ole midagi ohtlikumat kui allutatud maade eliit.
Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (peasekretär Jossif Stalin) ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (esimees Jossif Stalin) võttis 14.mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526 (märkusega – täiesti salajane): „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. Nimetatu oli kommunistliku partei korraldus küüditamise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Kusjuures, et küüditamise operatsioon kulgeks edukalt, andis NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja, 3. järgu riikliku julgeoleku komissar Serov välja vastava instruktsiooni.

NSVL NKGB rahvakomissari asetäitja Ivan Serovi instruktsioon Leedust, Lätist ja Eestist nõukogudevastase elemendi väljasaatmise operatsiooni läbiviimise korra kohta.

16. mai – 4. juuni 1941

TÄIESTI SALAJANE.

I N S T R U K T S I O O N

Leedust, Lätist ja Eestist nõukogudevastase elemendi väljasaatmise operatsiooni läbiviimise korra kohta.
1. Üldine määratlus. Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Balti liiduvabariikidest on suure poliitilise tähtsusega ülesanne. Selle edukas lahendamine sõltub sellest, kuivõrd maakondlikud operatiivtroikad ja operatiivstaabid suudavad operatsiooni läbiviimise plaani hoolikalt välja töötada ja selles eelnevalt kõike hädavajalikku ette näha. Seejuures tuleb lähtuda sellest, et operatsioon toimuks ilma kära ja paanikata nii, et mitte lubada mingeid väljaastumisi ja muid ekstsesse mitte ainult väljasaadetavate, vaid ka ümbruse elanikkonna teatud osa poolt, kes on vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu suhtes.
2. Instrueerimise kord. Väljasaatmiskomisjonid viivad operatiivgruppide instruktaaži läbi võimalikult vahetult enne väljasaatmisoperatsiooni algust, arvestades operatsioonipaigale jõudmiseks vajalikku aega. Instruktaažil viibivate (kohalike) partei- ja nõukogude töötajate erilist tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et väljasaadetavad on nõukogude rahva vaenlased, kelle puhul ei saa välistada ka relvastatud vastupanu.
3. Dokumentide kättesaamise kord. Operatiivgruppidele jagatakse peale üldinstruktaaži dokumendid väljasaadetavate kohta. Operatiivgrupi ülem tutvub nende kodanike isiklike toimikutega, keda ta peab välja saatma. Seejuures peab ta kindlaks tegema perekonna koosseisu, võtma tühja blanketi iga väljasaadetava kohta ja saama ammendavad vastused kõigile küsimustele.
4. Väljasaatmise läbiviimise kord. Operatsiooni alustatakse koidikul. Kohe peale väljasaadetava majja sisenemist peab operatiivgrupi vanem kõik pere liikmed ühte tuppa koguma, võttes sealjuures tarvitusele hädatarvilikud abinõud kõikvõimalike ekstsesside vältimiseks. Tuleb nimekirja järgi kontrollida pere koosseisu, selgitada välja puuduvate perekonnaliikmete asupaik ja haigete olemasolu, misjärel tehakse ettepanek relvad ära anda. Sõltumata sellest, kas relvi antakse või mitte, otsitakse kõik väljasaadetavad relvade avastamise eesmärgil läbi ja hiljem ka kõik ruumid. Väljasaadetavatel lubatakse kaasa võtta isiklikke asju mitte üle 100 kg: 1. Riided. 2. Jalanõud. 3. Pesu. 4. Voodiriided. 5. Sööginõud. 6. Teenõud. 7. Köögiriistad. 8. Toiduained – perekonna ühe kuu vajaduseks. 9. Raha. 10. Kohver või kast asjade paigutamiseks. Suuremõõdulisi asju ei soovitata kaasa võtta.
5. Väljasaadetava perekonna lahutamine perekonnapeast. Arvesse võttes, et suur hulk väljasaadetavaid kuulub arreteerimisele ja paigutamisele spetsiaalsetesse laagritesse, aga nende perekonnad järgnevad neile selleks ettenähtud asumispiirkondadesse erinevates oblastites, peab perekonna ja perekonnapea kinnivõtmine toimuma üheaegselt, eelseisvast lahkuminekust teatamata.
6. Väljasaadetavate konvoeerimine. Väljasaadetavate transportimisel läbi asustatud punktide, aga ka vastutulijatest möödumisel, tuleb olla eriti tähelepanelik, jälgida, et keegi ei põgeneks, ei tohi lubada väljasaadetavatel vastutulijatega rääkida.
7. Ešeloni laadimine. Väljasaadetavad laaditakse vagunitesse perekondade kaupa, perekonda lahutada pole lubatud (ainult siis, kui perekonnapea kuulub arreteerimisele). Tuleb arvestada kuni 25 inimest vaguni kohta.

NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja,
3. järgu riikliku julgeoleku komissar /SEROV/

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee I sekretär Karl Säre, riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm ja siseasjade rahvakomissar Andrei Murro.
Partei üldjuhtimisele lisaks juhtis küüditamist kogu Eesti ulatuses Operatiivstaap, mille eesotsas oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boriss Kumm, Operatiivstaabi liikmeteks olid kõrged NKVD ja julgeoleku ametnikud:

1) Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro;
2) Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissari asetäitja Aleksei Škurin;
3) Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst;
4) Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James.

Võrumaal oli küüditamiste ja vangistamiste peadirigent Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võru maakonnakomitee esimene sekretär seltsimees August Kuhlberg.
Enne küüditamise operatsiooni kutsuti kompartei maakondade ja linnade sekretärid, sealhulgas ka August Kuhlbeg, Tallinnasse kompartei keskkomiteesse koosolekule. Kohal olid partei keskkomiteest Karl Säre, Nikolai Karotamm, julgeoleku ülem Boriss Kumm, sel ajal EK(b)P KK organiseerimis- ja instrueerimisosakonna juhataja Aleksander Resev (peagi sai ametikõrgendust) ja veel mõned venelastest seltsimehed.
Säre pidas sissejuhatava tervituskõne, milles rõhutas, et Eesti Sotsialistlik Vabariik peab resoluutselt vabanema varjatud vaenlastest ja kahjuritest. Seejärel rääkis eelseisvatest ülesannetest juba pikemalt Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm, kes selgitas:
“Eestist kuuluvad väljasaatmisele kõik endised Kaitseliidu juhid kompaniipealikest alates, aktiivsed Isamaaliidu tegelased, poliitilise politsei ja teised politseiametnikud, vabadussõjalaste juhid ja aktivistid, suurtöösturid ja suurtalunikud, ühiskonnategelased.
Operatsioon viiakse läbi partei juhistest lähtuvalt. Kompartei maakohtade esimesed sekretärid vastutavad ülesande täitmise eest. Eesseisev operatsioon tuleb hoida salajas.”
Küüditamise läbiviimisele asuti 1941.aasta 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Enne seda, keskpäeval, oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid”, mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Brigaade julgestasid sisevägede sõdurid automaatitega.
14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saatmisele kuuluvateks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi.
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised, lapsed ja vanurid. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda.
Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.
17.juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle viiekümne inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.
Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.
Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi sunnitöölaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel.
Pärast Teise Maailmasõja algust, 1941. aasta lõpul, asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada. Tugevad, haritud, ettevõtlikud Eestimaa mehed kadusid GULagi arhipelaagi mülkasse.
B-vagunitesse paigutatud naised, lapsed ja vanurid viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Vanurid surid aga peaaegu kohe, pärast Siberisse saabumist. Jätkusid ka täiendavad ülekuulamised ja arreteerimised kohapeal, mistõttu nii mõnigi küüditatud mees või naine sattus asumiselt vangilaagrisse.
15.juunil 1941 saatis kompartei Võrumaa komitee esimene sekretär August Kuhlberg ettekande Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimesele sekretärile seltsimees Karl Särele, milles teatas:
“Operatsioon õnnestus rahuldavalt. Arreteeritute kohaletoimetamise tööga hilinesid ligi 10 brigaadi, kuid kohaletoimetamine ja arreteeritute vagunitesse paigutamine läks organiseeritult ja kiiresti ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Samas, kõigi nimekirjas seisvate inimeste aadressid ei olnud kontrollitud; juhtus, et inimene ei elanud nimekirjas märgitud aadressil, või elas, kuid see polnud see, keda tarvis; aga üldiselt kulges töö edukalt. Ühes kodus tuli ette enesetapmine poomise teel. Halba muljet tekitas ka see, et vagunid arreteeritutega seisid Võru raudteejaama peateel. Nii võis näha inimeste kogunemist raudteevaksali juurde. Küüditatute vara konfiskeeriti ning selle realiseerimine partei- ja nõukogude organitele jäi kohalike täitevkomiteede esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada.”

* * *

Tallinn – Moskva reisirong, mille ühe vaguni kupees paiknes NKVD ohvitseride valve all President Konstantin Pätsi pere, lähenes Moskvale. Juba paistsid kõrged, sakilised Kremli müürid ja tornid, millede tipus särasid viisnurksed rubiinid. Siin, punastest tellistest müüriga ümbritsetud suursugustes hoonetes paiknesid suure, geniaalse juhi, Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini töö- ja eluruumid. Siin asus Venemaa, kogu Nõukogude Liidu au, mõistus ja südametunnistus.
Moskva oli 1940.aasta suvel imetlusväärselt kaunis. Prostituute võis ka hea tahtmise juures märgata ainult mõnel üksikul tänavanurgal või kangialuses; vargapoisid hoidusid varju. Lõplikult ja tagasipöördumatult olid linnatänavatelt kadunud täissöönud, kallites kasukates härrad ja prouad, rõõmsalt naervad preilid. Nad olid nüüd seal, kus oli nende õige koht – NKVD paranduslike tööde laagrites ümberkasvatamisel. Kapitalisti lõust, mida võis roiskuvate lääneriikide linnatänavatel kohata igal sammul, oli linnapildist kadunud. Siin võis kõik näod tuua ühise nimetuse alla – sotsialismiehitaja. Näiteks see – rohelise vene särgi kaelus laialt lahti, rihm vööl, jalas kalifeed ja säärikud, jändrik, võrdlemisi jämedate näojoontega, läbitungiv pilk, käed taskus, kindel samm – mööda tänavat astus NKVD vastuluure töötaja. Aga see seal, õhukeses suvepalitus, veidi küürus – see võis olla marksismi-leninismi filosoofia professor. Ta elas pingelist intellektuaalset elu, tema mõistuse olid vallutanud käesoleva epohhi suured ideed. Koju jõudes võttis naine teda vastu rõõmsa teatega:
“Kas sa kuulsid, Fedja! Ökonoomikaprofessor Siiberman on arreteeritud. Erikolleegium, troika, määras talle kümme aastat paranduslikke töid töölisklassi vastu suunatud kuritegude eest!“
Vastutulija, prillidega ja kaabus, andis viisakalt teed. Ilmselt oli tegemist artistiga, aga võibolla siiski astus mööda tänavat hoolas arvepidaja. Kuid kogenud nõukogude inimene vaatas tähelepanelikult ja ta märkas inimjõugus ka erinevusi ja ta sõnas endamisi:
“See on meie inimene, aga too seal ei ole meie inimene, ta on vaenlane, kahjur.”
Mitte alati ei olnud võimalik tõelist nõukogude inimest eristada kahjurist. Näiteks insener. Tööl kandis ta sinist särki, justkui proletaarlane. Tema kõne oli täis epohhiloovaid loosungeid, nägu paistis olevat avatud ja aus. Kuid tema tšehhis juhtus sageli avariisid – see insener sokutas masinate hammasrataste vahele raudpolte. Tulles töölt koju, heitis ta sinise töösärgi nurka ja kergendustundest ohates tõmbas selga valge särgi ja sidus kaela kikilipsu. Tõeline kahjur, aga oskas oma nägu varjata!
Rong vähendas kiirust ja jäi seisma Leningradi vaksali haruteel. Pätsi kupeevaguni ette sõitis must ronk, Päts koos perekonnaga käsutati vagunist välja ja paigutati kinnisesse furgooni. Seekord kestis sõit ainult mõne minuti – üle Komsomolski väljaku Kaasani vaksali haruteele. Seal seisis samasugune kupeevagun, kohandatuna Eesti Vabariigi Presidendi ja tema perekonna veoks. Kui Päts oma kompsudega vagunisse astus, oli seal juba ees kamp NKVD ohvitsere ja mõni automaadiga relvastatud sõdur. Ohvitserid jõid viina ja hammustasid peale leiba, millele oli asetatud sibularõngas. Pätsi perekonna sisenedes tõstsid nad korraks pead, justkui oleks saabunud tüütu reisija, kes häirib nende ülimalt õdusat viinavõtmist. Sõdurile anti käsk ja see juhatas Pätsile ja tema pereliikmetele kohad kätte. Peagi vagun nõksatas, kolksatasid puhvrid ja aegamisi hakkas rong liikuma. Pätsil ja tema perekonnal seisis ees pikk rongisõit, ees ootas Ufa.

Kolmas peatükk.
Ufa linnas asumisel ja türmis.

Vedur andis vilet, rong sõitis, rattad veeresid. Teekond jätkus. See oli tavaline reisirong, milliseid logistas Venemaa raudteel sadu, isegi tuhandeid. Taoline rong liikus ka trassil Tallinn-Moskva, ja tagasi; samas, mitte igaühele polnud antud õnn saada Moskvast tagasisõidu piletit – pajudele, ka Eesti kommunistidele, lõppes reis Butõrka vanglas, täpsemini Moskva külje all paikneva Kommunarka küla liivakarjääris. Kusjuures, täpsustan, vastavalt kompartei ja valitsuse juhistele, pidi mahalaskmine olema karistusökonoomne – üks nagaanikuul kuklasse… Siinjuures ei tehtud vahet – olid sa rahvavaenlane või kommunist. Stalin teadis, kes on kes…, Stalin teadis – ühest kuulist piisab.
Rong sõitis, rattad veeresid, vedur andis vilet. Päts istus kupeevaguni akna all ja vaatas aknast välja. See, mida ta nägi, olid justkui vene romaani kirjelduste pildid. Vaguniaknast möödusid vene külad, majahurtsikud, lääbakil kuurid ja lehmalaudad; tolmusel külatänaval kõndisid lehmad, veised ja lambad. Turuplatsil oli näha ringi kakerdavaid ja kaklevaid mehi. Jõe ääres paterdas hanekari, selle järel poiss, vits peos. Siin ja seal võis näha põllumehi – härg adra ees, paljasjalgne habetunud kolhoosnik hoidmas adrakurgesid, jäme härjapiits õieli käes.
Konstantin Päts vangutas imestunult pead: „Meil, Eestimaal, juba sajandeid ei kasutatud härgi põllutöödel, meil ikka hobused, kas ühehobuseader või siis kahehobuseader, kuidas kellelgi jõukust ja põllumaad oli, aga ikka hobused…“
Rong jõudis vahejaamadesse alati öösel. Pidurid kriuksusid, vagunid nõksatasid, liitekohad kolksatasid, ja lõpuks jäi rong seisma; vedur andis veel lühikese törtsu vilet, justkui hobuse hirnatuse, otsekui heameelest, et on jõudnud kohale, ja nüüd saab veidike hinge tõmmata.
Vagunis algas sagimine. Kupeevaguni vahekäigus kuuldus jalgade müdinat – keegi kiirustas väljapääsu poole. Seejärel oli Pätsi kupeesse kuulda mingit madistamist, karjumist, koera haukumist – ilmselt NKVD tõi kedagi vagunisse, või vastupidi, lohistas sellest kedagi välja, kes aga ei tahtnud minna, punnis vastu… Väljast kuuldus hõikeid, vandumist, meeste robustseid naljatusi ja naiste rõvedat naeru. Keegi käis haamriga piki rongi ja muudkui koputas…, koputas vagunite rattaid; ju tal oli ülihea kuulmine, ja ta teadis, mida ja kuhu koputada…
Vedur andis vilet, vagunid nõksatasid ja rong liikus paigast. Öösel Päts tukkus, aga magada oli võimatu – Venemaa raudtee oli liialt „auklik“, muudkui raputas ja kolistas. Aga rong ei teinud kehvast teest väljagi, muudkui logistas ühe kindla eesmärgi poole. Hommikul vaatas Päts aknast välja – kõik märgid viitasid sellele, et rong sõitis lõuna suunas. Ilmusid välja eeslid, lambakarjad ja kuivanud rohust pruunikad künkad; nende vahel jõekesed ja luhad erkroheliste lapikestega, millel parajasti maiustasid kitsed ja hirved. Päts meenutas härdusega – see oli justkui vanaema voodikohal rippuv vaibake, mille vanaema oli ise tikkinud linasele põhjale mitmevärviliste siidniitidega.
Vahepeatustes võis üha enam kuulda kurguhäälseid hõikeid ja jutuvada. Väljaspool NKVD valve all olevat vagunit arutlesid naised midagi elavalt ja kirglikult, justkui oleks kaalul olnud elu, õnn ja armastus. Ja need idamaa naised! Nad kandsid kauneid puhvpükse, ja selle peal ülimalt värvikirevaid halatte. Päts ohkas – kõik see on nii kaunis ja idamaine, aga ta ei ole ju turist Idaekspressis.
Hommikusöök, samuti lõuna ja õhtusöök toodi Pätsi perele restoranvagunist. Restoranvagunist! See kõlab hästi aga restoranimenüüst oli asi kaugel. Hommikul teevesi klaasis, mis oli asetatud käepidemega metallümbrisesse. Väga nutikas leiutis! Muide, tsaariaegne leiutis. Lisaks teeveele tükk leiba, muna ja vorstijupp. Pole paha! Lõunaks aga oli kotlett kartulitega ja kompott. Õhtueineks pakuti hirsiputru, milles oli ka pisike võisilm. Lisaks teevesi. Vagunisaatjad oskasid keeta väga värskendavat, isegi maitsvat teed. Taolist teed pakuti nõuka-vene ajal ka Tallinn-Moskva rongis.
Konstantin Päts istus Viktoriga ühes kupees, Viktori abikaasa Helga lastega kõrvalkupees. Seal, alumisel riiulil, pikutas ka koduabiline Olga Tünder.
Poistel oli igav, ja nad jooksid ajaviiteks mööda vaguni pikka koridori edasi-tagasi ja ajasid teineteist taga. Jõudnud koridori lõpus NKVD valvesõduri juurde, tehti ring ümber püssiga soldati ja jooksti suure kisaga koridori teises otsas seisva sõduri juurde. Ka sõduritele oli see mingisugune vaheldus igavas tunnimehe ametis.
Helga ja Olga Tünder arutasid vagunirataste kolksumise saatel tavalisi perega seotud asju, kuigi olukord oli üsna ebatavaline; muretsesid, millised saavad olema uues elupaigas olmetingimused lastele, ja kauaks neid sinna jäetakse.
Konstantin Päts arutas poeg Viktoriga juba hoopis tõsisemaid asju. Kas nad on arreteeritud? Kas on mingi võimalus, et neile antakse luba perega välismaale lahkuda? Võib-olla vahetatakse kellegi välismaal vangistatud Nõukogude Liidu spiooni vastu välja? Arutati, kes välisriikidest astuks Eesti Presidendi ja tema perekonna kaitseks välja. Tundus, et taolisi riike oli üpris vähe, võib-olla ehk Ungari? Aga Ungari on liialt nõrk. Samas, suurriigid ilmselt ei taha Staliniga mingi väikeriigi presidendi pärast jageleda. Päts ohkas – suurriikidel on omad huvid ja eesmärgid, ja kui vaja, sõidetakse väikeriikidest üle või jäetakse nad saatuse hooleks.
Rong aeglustas liikumist. Ilmusid eeslinna väikesed majakesed. Seejärel juba suuremad, kahekorruselised. Siin ja seal suitsesid vabrikukorstnad.
Rong peatus. Konstantin Päts laskus vagunitrepist alla. Temaga koos, kandes kohvreid ja kompse, astusid perroonile poeg Viktor, tema abikaasa Helga, käekõrval väikesed pojad Matti ja Henn ning kõige viimasena koduabiline Olga Tünder. Kogu seltskond seisatus Ufaa vaksal perroonil. Nende järel väljusid vagunist neli NKVD sõdurit automaatidega ja kaks ohvitseri.
Auto sõitis ette ja küüditatud viidi ühe kehvakese maja värava ette. Päts perega paigutati kahetoalisse korterisse Stalini tänaval. Aga ilmselt tulid Moskvast täiendavad juhised ja peagi paigutati Päts perega juba Lenini tänava eluhoone hoovimajja. Seal said nad enda kasutusse viietoalise korteri, või nagu kuuekümnendatel aastatel öeldi Tallinnas Mustamäel – kõigi mugavustega korter, tualett koridoris. Raadio küll korteris oli, aga see võeti ära, asemele pandi krapp, imeline leiutis – mööda juhtmeid tuli ainult üks raadiokanal, „Moskva Raadio“. Ilmselt toimis krapp ka pealtkuulamisseadmena, sest tihtipeale ta vaikis, kuigi keegi polnud teda välja lülitanud. Konstantin Päts istus sageli krapi ees ja kuulas „Moskva Raadio“ uudiseid – ikkagi rohkem kui mitte midagi. Sama krapp, nüüd juba valjuhääldi, seisis ka Ufa peaväljakul posti otsas. Konstantin Päts, tulles ennast NKVD operatiivtöötaja juures märkimast või tulles-minnes turule, vahel ka kaupluse leivasabas seistes, kuulas ahnelt krapist tulevaid uudiseid, otsekui midagi oodates…
Väikese hoovimajakese, Pätsi pere elupaiga juurde kuulus aiake õuna- ja kirsipuude ning sõstrapõõsastega. See oli naistele ja lastele imekaunis koht, kus küüditatud võisid ennast tunda peaaegu nagu kodus. Ja neid ei häirinud see, et aeda ümbritses kõrge ja tihe plankudest tara, mille peale oli tõmmatud mitu rida okastraati. Nad nägid ainult aia ilu, nägid seda, mis oli hea ja kaunis hingele ja südamele.
Ufa (endise nimega – Ufaa) asub Kama lisajõe Belaja jõe keskjooksul Ufa jõe suudmes. Oli 1865.aastast Ufa kubermangu keskus. 1922.aastast sai Baskiiri ANSV pealinnaks. Peaaegu poole linnaelanikest moodustasid 1940.aastal venelased, lisaks neile elasid linnas tatarlased, baškiirid, ukrainlased, tšuvašid ja marid.
Ufad läbis raudtee, jõel liikusid praamid mitmesuguste ehitusmaterjalide ja kaupadega, milledel leidsid koha ka reisijad.
1920.aastal loodi Ufaas Eesti Komitee Ufaa eestlaste Eestimaale opteerimise küsimustes. Nimetatud komitee pidas kirjavahetust Ufaa Kubermangu Täitevkomitee ja Moskva Kontroll-Opteerimise Komisjoniga Ufaa eestlaste opteerimise organiseerimiseks.
Kliima üldiselt soodne. Suvel keskmine temperatuur +17 kuni +19 kraadi C, talvel külma -12 kuni – 15 kraadi C. Väga harva esineb ka suvel tunduvalt soojemaid ja talvel külmemaid perioode.
Ufa linn sai hoogsa arengu sisse Teise Maailmasõja ajal, kui Moskvast, Leningradist ning Nõukogude läänerajoonidest evakueeriti Ufasse kümneid suuri tööstusettevõtteid, sõjatehaseid, samuti toodi ešelonidega kohale tuhandeid oskustöölisi ja põgenikke aladelt, milledele lähenes Saksa armee. Aga 1940.aasta augustil, kui Ufasse toodi Eesti Vabariigi President Konstantin Päts, oli Ufa veel üpris mahajäänud Venemaa linnake, kuigi Baškiiri ANSV pealinn. Samas, enne revolutsiooni oli Ufaa jõukas ja ennasttäis Ufaa kubermangu keskus.
Kunagi oli linnake puhas olnud. Nüüd, kui ametimajadele olid kerkinud punased lipud ja ilmunud arusaamatute nimetustega sildid, oli linn turri läinud, soldatisinelitest halliks muutunud. Rahvarohketel päevalilleseemneid ja pähklikoori täis puistatud, mustadel, sõnnikustel tänavatel oli rahvaski enamasti hall. Silma ei hakanud kallites mantlites ja uhketes kübarais daame, ega härrasmehe olemisega meesterahvaid nende kõrval jalutuskeppi vibutamas. Kõik oli kuidagi tuhmiks ja vaeseks jäänud.
Päts elas oma perega eraldi majakeses NKVD töötajate igapäevase jälgimise all. Nad jälgisid Eesti Vabariigi presidendi liikumist nii päeval kui ööl ja fikseerisid kellajaliselt kõik toimuva.
Kirju võis Päts ja tema kaaslased Eestisse saata, kuid need läbisid NKVD kontrolli; kirjades värviti mitmed kohad mustaks, nii et sageli oli raske mõista kirja sisu, aga paljud kirjad jäeti ka saatmata ja lisati jälgimistoimikusse.
Päts lootis, et tal on võimalus vabanemiseks ning saatis hulga vastavaid taotlusi NKVD ametiisikutele, kuid taotlused jäid vastuseta.
Konstantin Päts pidi iga kahe nädala järel käima Ufa linna NKVD osakonnas ennast näitamas, ära märkimas.
Päts sisenes järjekordselt linna NKVD osakonda. Seal võtsid teda vastu automaatide ja vintpüssidega punaväelased, nahkkuubedes ülemused, igaühel revolver vööl; lisaks iiveldama panev mahorkaving, pügatud juustega ja meheliku käitumisega naised, paberossid ja plärud suus, lärmakas jutuvada, konid põrandal ja prahihunnikud nurgas. Paistis, justkui oleks pererahvas sellest majast välja aetud ja uued elanikud ainult üürilised, kes ei teadnud isegi, kas jäävad siia pikemaks ajaks või kolivad peagi välja.
Ei, ei meeldinud see linn, see ametkond Pätsile. Eesti Vabariigi riigiasutustes oli kord ja puhtus, siin aga – justkui sealaut. Päts arutles endamisi:
“Kõige hullem, et ei saa aru, missugune ülemus on teisest kõrgem! Kõik vehivad kätega, kõik annavad käskusid, kõik peavad kõnesid, kõigil on revolvrid. Naisterahvastel pole naisterahva tegu ega nägu, baba justkui polekski baba…, selline ei tekita ihalust hinges ega kehas… No kuhu see kõlbab: pahvivad suitsu, kalifeepüksid jalas, kisavad kõigest kõrist suitsetamisest jämeda häälega ja ronivad igale poole nagu mehed, ei häbi ega kombeid. Ptüi!”
Päts sisenes piirkonna operatiivvoliniku kabinetti. Laua taga istus noor, poisikeseohtu NKVD vormis ametimees. Ta oli alles mõni kuu tagasi saabunud vene külast, astunud NKVD ridadesse, ja ei teadnud isegi, kes ta on – kolhoosi karjak või NKVD uurija. Ta liikus kohaliku NKVD koridorides tasakesi, ebakindlate hiilivate sammudega, rääkis iseendaga ja vahtis alalõpmata enda ümber. Ta oli otsekui juhuslik külastaja, kes on koridoride ja trepikodade keerdkäikudesse ära eksinud. Samas oskas ta kiiresti ja kuulmatud võtit vangikambri lukuauku pista ning kongi ukse avada – nagu kõige ehtsam vangivalvur. Ta oskas inimestele läheneda, enda ligi aga ta kedagi ei lase. Ta oli kogu aeg õnnetu, virildunud näoga, justkui piinaks teda mingi mure. Ilmselt toimus tema hinges võitlus – ühelt poolt vene kolhoosnik, teiselt poolt NKVD operatiivtöötaja, uurija. Aga nagaanikabuur tema tagumikul tuletas meelde – sa oled tšekist!
Pätsi sisse astudes ei kergitanud ta ennast istmelt, vaid, keerutades padruneid nagaanitrumlis, sõnas lühidalt: “Istuge ja rääkige.”
Päts kehitas ükskõikselt õlgu, mida siin rääkida, on ju räägitud küll!
Operatiivvolinik täpsustas: “Te olite Eesti Vabariigi president! Rääkige, kellega, millise riigi diplomaatidega, presidentidega te viimasel ajal, enne kinnipidamist, kohtusite, millest rääkisite?”
Pätsile olid need küsimused juba eelmistest, NKVD ülekuulajatele ees istumistest tuttavad ja ta alustas ütluste andmisega, justkui oleks ta korranud kätteõpitud laulusõnu:
“Ma olen Eesti Vabariigi president. Nõukogude Liit tunnustas Eesti Vabariiki. Viimasel ajal kohtusin peamiselt Ždanoviga. Kes ta tegelikult oli, ei ole minule teada, ennast tutvustas kui Stalini eriesindaja, kompartei keskkomitee sekretär. Rääkisime rahvusvahelisest olukorrast, Nõukogude relvajõudude baasidest, uue kommunistliku valitsuse moodustamisest ja Riigikogu uue koosseisu valimistest.”
“Aitab, aitab küll,” sõnas noor operatiivvolinik kärsitult. “See on meile teada, aga mida te veel tegite?”
“Minu käsundusohvitser pakkus Ždanovile kohvi ja konjakit, aga ta põlgas konjaki ära, eelistas Smirnoffi vodkat. Noh, vestlesime niisama tühjast-tähjast, ka naistest; mina mekkisin konjakit, Ždanov jõi viina, jäi purju ja hakkas laulma tšastuškasid. Ma teadsin, et Ždanov on kõva laulu ja pillimees, kinkisin talle karmoška.”
Operatiivvolinik kergitas kulme: “Karmoška? See on ju vene pill! Kust te selle saite?”
Päts sõnas rahulikult: “Minu käsundusohvitser, vallutades punastelt Petseri, võttis selle pillilogu sõjasaagina kaasa; vedeles teine mingis mahajäetud hütis.”
Operatiivvolinik kargas ähvardavalt püsti: “Ah nii, röövisite rahulikku elanikkonda, naisi, lapsi ja vanureid!”
Päts säilitas enesevalitsuse: “Karmoška vedeles ju mingis mahajäetud, ilma katuseta hütis, ja lõppude lõpuks sai ta ju õige omaniku, läks töölis-talupoegade klassi esindaja, kommunistliku partei sekretäri seltsimees Ždanovi kätesse. Uue valitsuse kokkupanemisel ja Riigikogu valimiste ettevalmistamisel kohtusime Ždanoviga sageli. Ma pakkusin talle viina ja head suupistet. Ždanov jõi viina, sattus kõrgendatud meeleollu ja lõi karmoška saatel lahti laulu. Ta nimetas seda tšastuškaks. See laul olevat olnud Venemaa Kodusõja ajal väga populaarne ja seda lauldi ikka ja jälle Budjonnõi ja Vorošilovi ratsaväe eskadronides. Ždanov laulis minu juures Kadrioru presidendilossis seda laulu nii sageli, et minul on see siiani peas.“
„Noh, eks laula siis“, sõnas NKVD uurija irooniliselt.
Päts kogus ennast, jorises veidi, et häält sättida ja lõi lahti laulu, jäljendades Ždanovit:

Kui me ratsavägi kooris
Kubanist lõi valged välja,
terve staniitsa seejärel hooras –
munad pehmed, raske käia.

Ah-ah, ah-ha-haa,
munad pehmed, raske käia,
ah-ah, ah-ha-haa,
munad pehmed, raske käia.

Tambovis sai talunikku
pekstud püssipäraga,
sest ta eit meil näitas trääsa –
keri persse pehme karaga.

Ah-ah, ah-ha-haa,
keri persse pehme karaga,
ah-ah, ah-ha-haa,
keri persse pehme karaga.

Töölisklassi tume mass,
jookseb ringi, püksis kiim,
neil plaanitäitest tähtsam tiss –
sellest veelgi tähtsam viin.

Ah-ah, ah-ha-haa,
sellest veelgi tähtsam viin,
ah-ah, ah-ha-haa,
sellest veelgi tähtsam viin.

“Nojah, nojah…., pole paha, no võite minna,” sõnas noor kolhoosnikust NKVD operatiivvolinik, olles kuuldust veidi segaduses.
Selle teose autor, soovides olla president Konstantin Pätsi personaalküsimuses (nagu öeldi nõuka-vene aegses parteikomitees) erapooletu, soovib siiski öelda mõne sõna president Pätsi kaitseks. Muidugi, kui te lubate, seltsimehed kommunistid!
Ždanov, Stalini poolt edutatud kommunist, jõi mitte pitsi või kaks, vaid armastas purjutada ja pälvis sellega Stalini heakskiidu, sest joodik kardab alati oma ametikoha pärast ja on seetõttu pugejalikult lojaalne. Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretär seltsimees Stalin määras Ždanovi Leningradi parteiorganisatsiooni esimeseks sekretäriks, kes jäi ühtlasi edasi ka ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri ametikohale. Ždanov võttis napsi, laulis ja mängis kaherealist lõõtspilli ehk karmoškat. Stalin suhtus temasse hästi, aga juut Kaganovitš ütles Ždanovi kohta põlastavalt:
“Lõõtsamees! Siin pole suurt tööoskust vajagi, piisab väledast keelest, oskusest anekdoote rääkida, tšastuškasid laulda ja võib ilmas elada.”
Nikita Hruštšov kurtis Anastass Mikojanile, keda ta kui delikaatset kaukaaslast ja kristlast tavavestluses usaldas:
“Ždanov joob liialt palju ja ärgitab Stalini suvilas ka teisi seltsimehi ja poliitbüroo liikmeid jooma. Tõmbab teine lõõtsa ja laulab. Vorošilov ja Budjonnõi laulavad kaasa ja tantsivad ümber laua hopakki; nende laulud on nii rõvedad ja siivutud, et ei taha isegi korrata. Neid võisid kõrtsis laulda ainult sadamalaadijad. Aga Stalinile see meeldis, meeldisid laulud ja purjus peaga mürgeldamine.”

Ždanovi lõõtspillimäng Kadrioru lossis oli juba vajumas aegade hämarusse. Päts käis Ufas regulaarselt ennast näitamas, mõnikord tehti ka midagi ülekuulamise taolist. Siin, Ufas, polnudki NKVD operatiivvolinikele antud käsku viia läbi tõsiseid ülekuulamisi. Neil puudusid ka vastavad teadmised ja oskused. Veel suhtuti Pätsi kui endisesse Eesti Vabariigi presidenti. Veel polnud alanud Teine Maailmasõda, veel polnud Hitler ja Stalin läinud karvupidi kokku, veel polnud Balti riigid jäänud kahe veskikivi vahele. Pätsi ootasid ees Moskva Butõrka ülekuulamised, ja see oli teine tase. Hoopis teine! Kordades teine tase!
Päts, olles ennast NKVD piirkonnavoliniku juures ära märkinud, suundus turule. Talle anti iga kuu jooksvates kulutusteks kaks tuhat rubla elatusraha, mis olid veel kulutamata.
Turupoodides olid riiulid ja letid nukralt avarad ja tühjad. Turule oli jäänud ainult vähese valikuga söögikraam. Mõnes kioskis müüdi nipet-näpet ja sellegi valik oli nigel. Selles linnakeses oli NEP kaotatud juba kümmekond aastat tagasi, aga sotsialistlik kaubandus kiratses. NEPi ajal toimis isereguleeriv turumajandus, millel olid omad traditsioonilised reeglid, oli kasvupinda, aga nüüd – kõik segamini: turumajandus ja nõukogude võim, spekulandid-kokkuostjad ja varumiskontorite volinikud, kes võtsid väikest põllulappi pidavalt kolhoosnikult, aina võtsid oma osa, maksudeks ja tasuta. Ufa linna ümberkaudsed kolhoosid kiratsesid, mitte kuidagi ei saadud jalgu alla, aga aina võeti ja nõuti, võeti ja nõuti; proletariaadi käsi oli kord pikalt ees – anna, anna…, kord jälle rusikas – ma sulle näitan, maamats…
Ühes turuputkas oli klaaspurgis välja pandud klaaskommid. Päts palus kolmsada grammi kommi, pojapoegadele Mattile ja Hennule lutsutamiseks.
Punetava näoga turueit pistis pea luugist välja ja sõnas vihaselt, justkui oleks ostja saanud hakkama mingi sündsusetu palvega:
“Ega siin pole kauplus! Pole minul mingit kaalu, keeran tuutu ajalehepaberist – kakskümmend rubla.”
Päts ulatas kakskümmend rubla ja sai pahaselt turueidelt läbi luugi tuututäie klaaskomme. Päts kehitas hämmeldunult õlgu, tänas vene keeles, pistis tuutu taskusse ja suundus turu väljapääsu poole.
Ootamatult sattus ta meestekambale, kes vehkisid kätega ja rääkisid omavahel erutatult: “Spekulandid ostavad kolhoosnikelt sealiha kokku ja veavad turule. Parteikomitee olevat ära keelanud sealiha kokkuostu – kolhoosnik võib liha müüa ainult varumiskontorile. Teedele olevat pandud valve. Täna, koidikul, võeti spekulandid kinni. Miilitsad võtsid liha käest. Nüüd veetakse spekulante mööda tänavat ja antakse peksa. Puha meie omad linnainimesed peksavad! Läki vaatama!”
Igalt poolt jooksis peauulitsale kokku uudishimulikke. Kostis hüüdeid: “Peksa anda! Peksa anda spekulantidele!“ Trügiti lähemale. Trügisid need, kes tahtsid vaadata, ja trügisid need, kes tahtsid spekulantidele peksa anda. Häältekõmin üha valjenes, nüüd olid juba uudishimulikud vaatlejad omavahel tülli pööranud ja sõimasid üksteist, vibutati rusikaid. Paks naine, kes turul suppi müüs, ähvardas suure kulbiga:
“Virutage spekulantidele! Linnas pole jahu kördileeme keetmiseks, aga nemad raisad, ostavad liha kokku ja müüvad kaks korda kallimalt edasi.”
“Õigeusklikud! Laske lähemale, laske vaadata! Pressite ribid sisse, hing jääb kinni!”
“Mida siin vaadata, siin tuleb peksa anda!”
“Need pole kohalikud, kurradi Mihailovka tolgused, tulevad siia kohalikke nöörima.”
“Kodanikud! Vaadake! Näete, needsamad ostavad liha kokku! Vaadake! Nemad müüvad meile sandikopikate eest ostetud liha kümnekordse hinnaga, nemad on buržuid, riisujad!”
Üks neist spekulantidest, suure kõhuga, üle keskea mees, astus küürus seljaga, jõllitas rahvast verd täis valgunud, punetavate silmadega ja palus arglikult, allasurutult, justkui näugudes:
“Vennad!… Seltsimehed!”
Talle anti jalaga tagumikku, keegi virutas rusikaga vastu lõugu, ninast hakkas verd voolama. Spekulant pühkis verist nina, määris kogu näo verega kokku ja nägi nüüd välja justkui kloun.
“Klouni” järel komberdasid kaks spekulanti, ilmselt isa ja poeg. Neid tundsid linnainimesed kui ammuseid loomade ülesostjaid – kolhoosnikud turul loomi müüa ei tohtinud, aga nemad, raisad, ostsid kopikate eest loomi kokku, tapsid lihaks ja müütasid turul. Nende jaoks olid nõukogude võimul teised seadused! Isa ja poeg olid vöörihmaga kokku seotud ja nüüd koperdasid nad kõveras ja neljal jalal; aegajalt kukkusid ninuli, aga aeti jalahoopidega püsti. Vanamees sõimas ropult ja väristas pead, poeg aga vaatas uudistavalt ringi, justkui mitte tema polnud see, keda vahiti ja kellele peksa anti. Vanamehe kalevist kuub ja see, mis kuue all, olid pooleks rebitud. Lõhest paistis vanainimese kollane selg. Nende järel astus jässakas, laiaõlgne spekulant, jalas määrdunud püksid, seljas puruks rebitud alussärk ja selle peal traksid. Ta oli teistest tugevam ja hoidis selja sirgu, kiristas hambaid ja ulgus mitte valust, vaid vihast.
Spekulantide taga astus räpases sinelis soldat, paun seljas. Ta pungitas silmi, vehkis kätega ja karjus metsikult:
“Võtsime imperialistid kinni! Saime sakstest jagu! Näe, siin nad lähevad! Anname imperialistidele tappa!”
Rahvas ulgus. Kostsid parastavad hüüded, sekka mõned kaastundeavaldused.
“Tappa rasvalõugadele! Nepmanid ahju! Haa-aaa!”
“Soolikad välja lasta!”
“Missugune metsikus! Koletised! Tapavad ära! Kuule, ära trügi, mida siin vaadata, pole peksmist enne näinud või?”
Süsimustade juustega baškiirlanna vingus üle teiste:
“Mul põle juuretiseks jahu! Juuretiseks ei jätku!”
“Issand, mis see siis olgu? Issand, mis see siis olgu? Kas neid on juba pekstud või?” haletses keegi õrnahingeline naine.
“Tappa neile lurjustele!”
Kõhn, ühe jalaga ja räbaldunud palitus invaliid astus kiiresti karguga sebides spekulantide järel ja seletas valjusti rõõmsa õhinaga:
“Tõepoolest, neil seal igasugust õli pähe ja jalgevahele määrida, aga meil põle kübetki pekki! Pekki, pekki! Ja kuidas osta, kui iga jumala päev hind tõuseb! Iga jummala päiv! Vaja neile tappa anda, küll siis hinnad langevad! Mina olen nõus!”
Käratsev jõuk liikus mööda tänavat edasi. Apteegi kõrgel trepil seisis pikk, kõrendlik mees, nägu sinikahvatu ja silmad põlemas, läkiläki üks kõrv püsti, teine longus allapoole. Ta pidas kõnet.
“Seltsimehed! Marx, Engels, Lenin ja Stalin on näidanud meile kätte õige tee, on andnud juhised! Edasi seltsimehed! Elagu proletariaadi diktatuur, elagu töölis-talurahva ühtsus!“
Kohale kihutas ratsamiilits. Ta lükkas hobusega rahvast laiali ja karjus:
“Kuulge teie, jätke järele! Hei teie, kurr…”
Ta ei jõudnud lõpetada. Paks supijagaja haaras tal paremast jalast kinni ja rebis miilitsa hobuse seljast maha – miilits lendas sadulast pea ees alla. Aga ta jõudis supijagajast kinni rabada ja nüüd rabelesid nad mõlemad teineteise kaisus, miilits all ja paks supijagaja tema peal. Naise tohutu tagumik oli urvakil püsti, ta roosad aluspüksid olid üle tagumiku alla vajunud, miilits rebis meeleheitlikult naise seelikut. Baškiirlanna pildus miilitsale pähe hobusesõnnikut:
“Säh sulle komander! Söö õige sitta!“
“Ha-ha-haa…Ho-ho-hoo…”
Miilits pääses suure hädaga naiste käest lahti. Püksid lõhki kistud, ise läbi klobitud. Oli õnnelik, et revolvrit ei olnud imekombel nööri otsast ära kistud. Laskma ei söandanud ta siiski hakata, vaid jooksis parteikomiteesse. Seal kandis linna parteikomitee sekretärile, nahkkuues seltsimehele, kõigest ette. Õigustas ennast:
“Mis ma seal lasen? Rebitakse tükkideks, kui lasen. Olen üleni siniseid plekke täis. Näpistasid, riivatud!”
Parteisekretär, suurt kasvu ja prillidega mees, naeris:
“Noh, kuidas naised teid õpetasid? Ah?”
Parteisekretär väljus parteikomiteest, astus apteegi välistrepile, kust just enne seda oli kõrendist propagandist maha kistud, ja küsis mehise läbitungiva häälega:
“Seltsimehed, mis te teete? Naised, mis teil arus on? Kas kodus oma meeste klohmimisest jäi väheseks?“
Ning selle küsimuse lihtsuses ja külmas selguses oli kummaline rahulik veendumus.
Hakati rahunema, tõmbuti ohvritest eemale.
Ebalevalt kostis üksik mehehääl:
“See tuleks ka maha kiskuda!” Samas hõikas sõjakas naishääl:
“Ei, las seisab, hea vaadata! Kohe näha, et pole mingi luru.”
Parteisekretär heitis naiste poole tänuliku pilgu, ja vastas rahulikult:
“Kiskuge maha. Ma ei hakka vastu, aga naiste eest, soolise võrdsuse eest, sooneutraalsuse eest seisan kui müür.”
Naised kisasid ja kiljusid meelitatult.
Parteisekretär, olles kiiresti saavutanud naiste poolehoiu, jätkas rahulikku juttu:
“Mis kuradi pärast te nendega jändama hakkasite? Küll me nendest jagu saame, ja peagi teeme lõpu kogu sellele spekulantide värgile, ega praegu pole enam nepiaeg.
Viige spekulandid vanglasse. Seal võetakse vastu. Praegu nabisime veel kümmekond tükki kinni. Küll me neid õpetame, ärge muretsege. Seda me oskame!“
Külmalt prille välgutades, rahulikult, justkui polekski midagi juhtunud, endas kindel nagu taltsutaja, tuli mees trepilt alla ja läks tagasi parteikomiteesse.
Konstantin Päts pühkis varrukaga higi, justkui oleks ta ka ise pursuisid klohminud, ja vangutas kahtlevalt pead.
Ufa peaväljakul üürgas postiotsas valjuhääldi. Linna raadiosõlm edestas “Moskva Raadio” saateid kella kuuest hommikul kuni kella kaheteistkümneni öösel.
Päts jäi tahtmatult kuulatama kindlat, sõjaväelaslikku häält. Esines NSV Liidu peaprokurör Konstantin Mihailovitš Boškov:
“ Seltsimehed! Teie kangelaslik, ennastsalgav töö sulandub üheks suureks, enneolematult suureks, kogu Nõukogude Liitu hõlmavaks lööktööks. Me kujundame ümber maailmakaardi. Me hõivame lähemal ajal kogu Põhja, ehitame sinna tehased, elektrijaamad, anname käiku söekaevandused ja vase-, nikli- ja rauamaagi maardlad. Selle kolossaalse töö põhiraskus langeb meie kuulsusrikka NKVD GULag-i süsteemi õlgadele. Me võidame selle võitluse, NKVD on karastunud võitluses ja näidanud ennast oskusliku organisaatorina kommunistliku partei juhtimisel. Meie peaülesanne on jõuda lähemal ajal maailma viie rikkama riigi hulka ja kümne aastaga jõuda ette Ameerika Ühendriikidest. Seltsimehed! Pärast Ameerika kodusõda hõivasid päevitunud, karmi, vasekarva näoga ameeriklased Lääne ja tapsid mõne aastaga ära kõik piisonid. Nad tegid seda colt-revolvrite ja orjastatud neegrite abil, keda nad Aafrikas püüdsid ja laevade trümmides Ameerika mandrile vedasid. Aga nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, näeb maailm hoopis teist riiki, sotsialistlikku riiki. Me oleme pannud liikvele palju suuremad rahvamassid, kui seda suutsid teha Ameerika imperialistid. Ööl ja päeval liiguvad ešelonid itta, Siberi karmidele avarustele; vagunid on täidetud teotahtelise, kuigi veel ebakindla ja sotsialistliku ülesehitustöö kõiki aspekte mittemõistva kontingendiga. NKVD GULag-il seisab ees suur ja tänuväärne kasvatustöö paranduslike tööde laagrites, et pöörata see veel paljuski kõikuv, ebakindel mass sotsialistlikult kasulikule ülesehitustööle. Ameerika kapitalistid kasutasid oma ülesehitustöös neegrite tööd ja colt-revolvreid, meie relvaks on ümberkasvatamine NKVD kõrgetasemeliste spetsialistide tõhusal kaasabil, ja meie tapame ainult neid rahvavaenlasi, kes osutavat vastupanu. Meie sotsialistlik ülesehitustöö saab olema eeskujuks kogu maailmale, kogu inimkonnale, ja õige pea mõistavad paljud rahvad, mis on hea ja mis on halb, ning neid rahvaid, kes meiega ühinevad, saab olema palju.
Seltsimehed! Üle kogu meie suure kodumaa Nõukogude Liidu on hoogu võtmas üllas liikumine: õigusrikkujad hoiduvad kuritegudest ja asuvad tööle. Kuritegelik maailm jääb tühjaks ja kuritegevusele tuleb lõpp. Kodanikud! Kurjategijad võivad mõnda aega hoiduda NKVD operatiivvolinike silme alla sattumast, aga nad ei saa kõrvale hoiduda tänaval, asulas, raudteejaama platvormil tuhandetest tavalistest, lihtsatest nõukogude inimestest. Nad võivad kohata põllul kaunist tüdrukut helesines rätis, aga ta on – kommunistlik noor! Nad võivad kohata asula tänaval mängimas poisikest, aga ta on – pioneer! Kurjategijatel pole kuhugi peituda, nõukogude inimesed panevad kõike tähele, märkavad juba eemalt rahvavaenlast, ja teatavad kuhu vaja…”
Päts mõtles endamisi irooniliselt: “Jah, siit Venemaa kolkast, tuhandete kilomeetrite kaugusel Eestimaast, juba ei põgene – sind märkab tüdruk helesinises rätis või pioneer…”
Valjuhääldi aga jätkas peaprokuröri kõne edastamist:
“Seltsimehed! Me nõukogude vangilaagrites sunnime inimesi, kes ise ei ole võimelised ennast ümber kasvatama, elama nõukogude elu; sunnime neid seni, kuni nad hakkavad seda ise tegema vabatahtlikult. Ja pidage meeles – meil töötavad laagrites väga erinevad vangid. Seal on elusad krahvid ja parunid, on elusad mõisnikud, vürstinnad, aadlipreilid, prostituudid, mungad ja preestrid ning kulakud; on ka nõukogude võimu kõige õelamad vaenlased – kahjurid, terroristid ja spioonid. Samas tuleb mõista, et igasse vangi tuleb suhtuda siiski individuaalselt. Võtame näiteks kriminaalkurjategija; ta oli kolhoosnik, kes lõi maha kohaliku preestri, samuti tappis ära tema naise ja kaks alaealist last, röövis vara ja pani kirikule tule otsa. Jah, tegemist on mõrtsuka ja röövliga, kuid klassiteadlikult on ta meie südamele siiski lähem kui samas laagris istuvad kümned ja kümned preestrid ja mungad. Mulle kirjutas Magnitogorski laagri ülem. Neile saabus Taganrogist ehtne bandiit – kümned süüdimõistmised, ja seda nii enne revolutsiooni kui ka pärast seda. Ja mida te arvate – nüüd on temast saanud kultuuritöötaja, on laagri kultuuriosakonna juhataja. Ta on ise ümberkasvanud ja nüüd kasvatab teisi. Või teine näide. Minule kirjutas naine, vanust neljakümne ringis, Vjatlagist. Ta kirjutas, et juba lapsena anti ta kloostrisse, viibis seal kakskümmend kuus aastat, aga ta vihkas jumalat. Lõpuks lõi ta ühe nunna maha, pääses kloostrist välja ja hakkas prostituudiks ja taskuvargaks. Nüüd on ta Vjatlagis ja tunneb hinges suurt, enneolematult suur vabadust. Vot nii on lood, seltsimehed, ja seda ei tohi hetkekski unustada ega silmist lasta igapäevases kommunistlikus kasvatustöös. Just nimelt tänu kasvatuslikule ülesandele on meie nõukogude paranduslike tööde laagrid põhimõtteliselt vastandlikud kodanlikele vanglatele, kus valitseb alasti vägivald. Vastandina kodanlikele riikidele mängib meil vägivald võitluses kuritegevusega teisejärgulist rolli, raskuspunkt on üle viidud organisatsioonilis-materiaalsetele, kultuurhariduslikele ja poliitkasvatuslikele abinõudele. Sotsialismi edusammud avaldavad oma nõiduslikku mõju ka võitlusele kuritegevusega.
Toome veel ühe näite. Minule kui peaprokurörile kirjutati ühest vangist, kuigi, kahtlemata ei ole see ainujuhtum, taolisi näiteid võiks tuua tuhandeid, isegi sadu tuhandeid, kui soovite. Niisiis, oli üks varas. Ta oli varas, kellel seljataga kümneid süüdimõistmisi. Nüüd on ta paranduslike tööde laagris. Ta valiti töökollektiivi juhiks, brigadiriks. Ja töötab hästi, tema brigaad ületab pidevalt päevanorme. Ta esineb sõnavõttudega punanurgas peetavatel nõupidamistel, lahtistel parteikoosolekutel. Tšekistid on temaga rahul, patsutavad õlale – tubli, jätka samas vaimus! Varganägu, mis temas pesitses, oli parandusliku töö laagris leidnud oma kuulsusetu lõpu. Aga pole vaja liialt kiita, inimene võib muutuda uhkeks, eneseimetlejaks. Kiita tuleb ainult niipalju, et see ergutaks inimest tegema tööd, ületama plaani. Tšekistid oskavad kiita, samas jälgivad tähelepanelikult iga väikestki muudatust inimese hinges, ja nad ei kaota valvsust. Vaat nii, seltsimehed, töötavad meie nõukogude sotsialistlikud karistusasutused.“
NSV Liidu peaprokurör lõpetas esinemise. Valjuhääldi Ufa peaväljakul aina üürgas, “kasvatades” , õpetades, suunates linnaelanikke sotsialistlikus ülesehitustöös. Aga et Nõukogude Liit tervikuna oli üks tohutu suur, okastraadiga piiratud vangilaager, mille ülemaks Kommunistliku Partei peasekretär seltsimees Stalin, siis oli “Moskva Raadio” meelisteemaks vangid ja vangilaagrid ning sellega seotud oma ala asjatundjad. Ufa linna elanikele kõlas valjuhääldist järjekordne ühiskondlik-poliitiline saade. „Moskva Raadio“ teadustas:
“Seltsimehed! Täna esinevad teie ees vangid, kes on täielikult ümber kasvanud ja asunud sotsialistliku ülesehitustöö kangelaslikele radadele. See ei olnud kerge, nende hinges toimus võitlus, aga nad võitsid vaenlase oma hinges. Seltsimehed! Sissejuhatava sõnavõtuga esineb teile vang number 5678, Vjatlagi kasvatustöö instruktor.”
Vang nr 5678, endine ÜK(b)P KK välissektori juhataja, süüdistuse järgi spioon ja terrorist, alustas enesekindlalt ja vilunult. Temale oli raadioesinemine köki-möki, oli ta ju seda teinud partei keskkomitees tuhandeid kordi.
“Seltsimehed maa ja linna töörinnetel võitlejad, töötav intelligents! Kodanikud vangilaagrites viibivad karistusalused! Täna räägin ma teile kodanlike, röövellike kapitalistlike riikide karistusviisidest.
Seltsimehed! Ainult meie kodumaal, Nõukogude Liidus, Kommunistliku partei targal juhtimisel, mõistetakse süüdlastele õiglasi ja humaanseid karistusi, kusjuures peamine on sotsialistlik seaduslikkus ja ebateadlike, kontrevolutsiooniliste elementide ümberkasvatamine paranduslike tööde abil või eriotstarbelistes psühhiaatriahaiglates antava tõhusa meditsiinilise raviga. Mis toimub aga kodanlikes riikides? Seal tallatakse jalge alla kõik inimlikud õigused ja pannakse toime tõelisi piinamisi ning tapmisi. Eriti elajalikult kohtlevad oma vange Jaapani imperialistid. Näiteks, Jaapani saarel Riu-Kiu harrastatakse erilist poksi, mis kannab nimetust riu-kiu poks. See toimub järgmiselt: inimene riputatakse jalgupidi lakke. Ta on vatijopes ja viltides. Seda õnnetut inimest, kes ripub pea alaspidi, taotakse rusikate ja jalgadega. Poksija materdab inimest oma jõudu säästmata, ainult et ta kuidagi eriliselt pööritab rusikaid. Ta kargab kahe jalaga õhku ja artistlikult, kuke moodi, taob jalgadega õnnetut vangi. Vangivalvurid peksavad erilisel viisil, riu-kiu võitluskunsti kasutades, vangi niikaua, kuni tema roided, kopsud, maksad, kõik siseelundid on segi paisatud, aga vangi nahk jääb terveks ja väliselt ei ole vangil mitte mingeid vigastusi. Jaapanlased on meistrid välja mõtlema igasuguseid peeneid nippe oma vangide kohtlemisel, seal pole nii nagu meil, Nõukogude Liidus, kus vangi kaitseb sotsialistlik seaduslikkus.
Sellised on lood Aasias. Aga kuidas koheldakse vange Euroopas? Inglismaal mõisteti 1926.aastal Inglise Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed surma 1798.aasta seaduse järgi. Kusjuures enne surma ei antud neile lugeda mitte ainsatki raamatut, mingeid raamatukogusid vanglas pole ette nähtud, ajakirjad ei käi, kirjutusvahendeid pole, ja niiviisi, viimaseid uudiseid lugemata, peavad surmamõistetud kommunistid lahkuma oma elust. Londoni advokaat, professor Folgen, astus türmis oma kaitsealuse number 4567 juurde kambrisse. Kaitsealuse nime ta ei teadnud, ka kaitsealune ise oli juba unustanud oma nime ega teadnud, mille eest ta oli süüdi mõistetud, kuigi kandis 99 aastast karistust. Advokaat teostas temale kui määratud korras kaitsjale antud kohustusi, arvates, et tegemist on tavalise taskuvargaga. Aga enne, kui ta jõudis asuda oma kaitsja kohustusi täitma, astus kambrisse vangivalvur, pöördus vangi poole ja teatas: ”Vabandust, söör, me peksime teid, et saada puhtsüdamlik ülestunnistus, aga see eelmine peksmine ei läinud arvesse, kuna Inglise parlament ei kinnitanud seda ära; me peame teid uuesti peksma, söör.”
Lähme edasi, Saksamaale, Baieri liidumaale. 1876.aastal tappis nooruk, nimega Pomroi, armukadedusehoos oma seltsimehe. Ta paigutati üksikkambrisse. Ta oli alles 14.aastane. Kaks aastat hiljem tekkisid tal esimesed mõtted naistest, kolm aastat hiljem ilmusid tal välja esimesed habeme tunnused, veel neli aastat hiljem oli talle vaja uut kehakatet – ta oli kasvanud. Ta ei teadnud mitte midagi sõdadest, revolutsioonidest, automobiilidest, kinematograafiast, aviatsioonist, raadiost ja naistest. Ta jäi vanaks ja suri ning maeti 1936.aastal vangla müüride taha. Ta elas nelikümmend kuus aastat üksikkambris, ja seda ainult seepärast, et puudus sotsialistlik seaduslikkus.
Seltsimehed! Rändur, kes külastas 1928.aastal New Yorgi Sing-Singi vanglat, uuris vangide toimikuid. Ja mida ta märkas? Enamus vangistatuist olid istuma pandud 1880 aastal, kusjuures kõigil üks ja sama süüdistus – lehmavargus. Rändur veendus oma silmaga, et enamus vangidest olid juba hulluks läinud, paljud hulluks minemas. Nagu te ise eeltoodust võisite järeldada, seltsimehed, Ameerika türmid ajavad inimesed hulluks. Tuleb pidada silmas tõsiasja – kui kodanlik kohus ei leia olevat võimalust kommunisti tappa, siis mõistab ta kommunisti eluaegsesse türmi või hullumajja. Kaheteistkümne aastane laps, kommunist, müüs Brüsseli tänaval kodanike õiguste eest seisvat ajalehte, ja talle mõisteti eluaegne vanglakaristus.
Vaat selline on kokkuvõtlikult kodanlike türmide olukord. Aga see ei ole veel kõik.
Kapitalistlikes riikides saavad kriminaalkurjategijad vanglates endale luua eriolukorra, kui neil on küllaldaselt raha. Prantsuse türmides on võimalik saada hea, kõigi mugavustega tuba, seda nimetatakse – cellule de pistole, ja seda kahe ja poole frangi eest päevas, mis sisaldab kütet ja valgustust, aga poolteise frangi eest saab toa ilma kütte ja valgustuseta. Kui maksta veel juurde kaks franki, võib vang endale kambrisse tellida ka naise igas vanuses. Vaat siin väljendub selgelt klassivahe, vaeste türanniseerimine. Kodanlikes riikides, mis nimetavad ennast õigusriigiks, on tööline türmis sama õigusetu nagu ta oli väljaspool selle seinu. Sotsialistlikkust seaduslikkusest pole seal jälgegi.
Nüüd tuleme tagasi Tsaari-Venemaa karistusasutuste juurde.
Venemaal võeti karistusaluseid, seda eriti kommuniste, vastu saunas. Anti käsk ennast alasti riietada, peale seda aeti neid läbi rivi, kus neid juba ootas kuuskümmend kuni seitsekümmend vangivalvurit. Vangidel peksti puruks ribid, kopsud ja maksad, moonutati nägu, taoti välja hambad. Aga need, kes jäid meelemärkusetult lamama, valati üle külma veega, ja peksti uuesti. Veri voolas ojadena, verega olid määritud seinad, verd oli näha kõikjal. Lisaks sellele kasutati moraalset piinamist: inimesele joodeti sisse kastoorõli, peksmise ajal tegi ta ennast täis. Eesmärk oli inimest häbistada, moraalselt laostada ja ta tahtejõud purustada.
Aga võtame kodanliku Soome, kunagise Venemaa koloonia. Mitte kaugel Nõukogude Karjalast voolab revolutsiooniliste tööliste veri. Soome! See on järvede, jõgede ja metsade maa, hing võiks hingata kergelt. Aga mis toimub tegelikkuses? Ekansi türmis on 500 poliitvangi, kõik eluaegsed. Türmis on rõsked seinad, tuberkuloos; söögiks mädanenud kala, sedagi vähe. 17.juulil 1938.aastal haigestus enamus vangidest toidumürgistusse mittesöödava toidu tõttu. Haiged vangid aeti tööle, ja polnud tähtis, kes sa oled: advokaat, raamatupidaja, insener, teadlane, õpetaja, preester, raiu metsa, kui ei jõua – kartser. Normi ei täida – kartser ja söögipajukist ilma. Kõik kartserid Soome vanglas on ületäidetud, sisse saab ainult erandjuhtudel, tutvuse kaudu, või muidu oota väljaspool kartserit, ja seal pole pajukit üldse ette nähtud. Aga blatnoid saavad kartserisse väljaspool järjekorda, kommunistid peavad ootama. Näiteks Rovaniemi asulas puhkes tulekahju, saematerjali ladu põles. See oli 1937.aasta augustis. Valvurid püüdsid kinni esimesed ettejuhtuvad, need osutusid kommunistideks. Nad polnud milleski süüdi, pidasid ladude juures parteirakukese koosolekut ja jõid kolme peale ära kõigest kaks pudelit viina. Aga politsei, pidades silmas, et nad on revolutsioonilised tegelased, sidusid nende käed selja taha. Öösel väljus üks Rovaniemi elanik oma majast asjale ja kuulis mingit oigamist. Ta nihutas põõsad eemale, hiilis lähemale ja tardus hirmust: suure lõke ääres rabeles kinniseotud inimene, ta oli alasti. Tulekeeled neelasid ta keha – praeti kommunisti! Kas te kujutate seda endale ette? Soomes praetakse ainult kommuniste ja proletaarlasi, teised kurjategijad, rikkad, pääsevad tühise karistusega või jäävad hoopiski karistamata. Aga jätkame nüüd kommunisti praadimisega. Inimene karjus. Tema ümber seisvad politseinikud peksid teda kaigastega, mitte lastes tal lõkkest eemalduda. Aga hädaline üha karjus: “Seda ei teinud mina!” Edasi veelgi hullem – õnnetu asetati palja tagumikuga sipelgapesale. Sipelgad katsid paksu kihina tema alasti keha, seejärel hädaline karjus: “Hästi! Jah, mina panin laualao põlema!” Vaat nii käib õigusemõistmine kodanlikus Soomes, sest selles riigis puudub sotsialistlik seaduslikkus; selline on Soome kohtumõistmine, kus inimlikkuse asemel on ainult graniit, järved ja mets.
Seltsimehed! Vot nii näevad välja kodanlikud türmid ja sellised on seal karistused, sest seal puudub sotsialistlik seaduslikkus.”
Valjuhääldi krabises mõnda aega ja jäi vait, aga mitte kauaks, peagi elustus uuesti ja „Moskva Raadio“ teadustas uuest esinejast.
“Seltsimehed! Nüüd anname sõna kinnipeetavatele, kes on Vjatlagis elades ümberkasvanud, kes on muutunud uueks inimeseks, nõukogude inimeseks. Oma kogemusi jagab teiega vang number 54932.“
Valjuhääldis kostis mitu praksatust ja siis kõlas lõunavenemaalase dialektiga hääl:
“Olin kulak, kahe käega oma maalapi küljes kinni. Algas kollektiviseerimine, kolhoosi ei tahtnud astuda, olin jätkuvalt kahe käega maalapi küljes, justkui tarakan. Arreteeriti, sain mõned müksud kuklasse ja anti kümme aastat, et mõistusele tuleks. Nüüd töötan siin, Vjatlagis, olen puusepp, õpetan teisi, sain preemia – suurendati leivanormi. Olen oma eluga rahul, siin on hea ja rahulik, enam ei sunni mind miski vägi kolhoosi tagasi pöörduma, seal on kümme korda hullem kui siin. Seal polnud ma mingi töötaja, aga siin – olen puusepp! Võin puusepp olla igal pool, igas laagris, ja niipalju kui vaja; laagreid on ju meil palju, jätkub kõigile. Aga maalapil töötades ei leia ma mingit rõõmu, ptüi!, parem nina urgitseda.”
Valjuhääldi prõksus ja ragises ja koheselt andis „Moskva Raadio“ teadustaja, vilunud propagandist, teada järjekordsest esinejast:
“Teiega vahetab kogemusi Vjatlagi vang nr 39503.”
“Vedelesin kodus niisama, tööd ei teinud. Kõht valutas, sõin ennast rasva. Pidevalt ajas oksele. Mida ka ei söönud – kõik tuli tagasi. Enam kui poolteist aastat toitusin ainult piimast ja pudrust, aga ikkagi oli soolikates valu, justkui oleks klaasi söönud. Muutusin vihaseks ja küüniliseks, ei lasknud kellelgi rahus elada, muudkui norisin tüli ja kaklesin, justkui lolliks läksin; loll ja kõik! Lollusest tegin igasuguseid tempe: peksin läbi kohaliku ajalehe kirjasaatja, oli teine parteilane, varastasin mis kätte juhtus, keelitasin ühte suli, et ta kolhoosi heinaküüni põlema paneks. Tõsi see, et kolhoosi heinaküün põletati maha, aga põlema pani mitte see, keda ma kuriteole kihutasin, vaid keegi teine. Aga mind võeti kinni, ja asja eest; siin ma nüüd olen, lollpea, istun oma kümmet aastat, või mis siin istuda: töötan kangelaslikult, palehigis, et ümber kasvada ja saada eeskujulikuks sotsialismiehitajaks. Õppisin elu tundma ja nüüd, alles siin, laagris, mõistsin, milline on tõeline nõukogude inimese elu – see on suurepärane laagrielu, varem polnud mulle sellist elu antud. Nooruses sai ka ringi kolatud ja röövitud, jõin ja laaberdasin. Aga siin on juhtivtöötajad hoopis teised: inimlikud, korralikud, distsiplineeritud; vahel vangivalvurid annavad küll vastu lõugu, aga asja eest, ikka asja eest. NKVD operatiivtöötajad ei joo, ei aja naistega ringi ega midagi. Kuigi, mis seal salata, naisukesed on siin sellised, et vaatad, ja oled omadega läbi, löö või risti ette.”
Tekkis jällegi lühike, krabisev paus, valjuhääldi elustus ja teadustati järjekordsest esinejast: “Seltsimehed! Teile räägib oma kogemustest ja ümberkasvamisest endine prostituut, vang number 49584.”
“Ma olen vang nr 49584, minu nimi on Nadja, ma tulen Moskvast,” kõlas üle Ufa linna Nadja õrn, pisut peibutav hääl. Naisena ei suutnud ta ka siin jätta oma nime ütlemata ja flirtimata, justkui ahvatlenuks ta järjekordset meesklienti.
Nadja jätkas:
“Jäin töötuks, mind visati ühiselamust välja, hakkasin prostituudiks. Aelesin mööda Moskvat ringi, Tagankal ja Arbatil, mõnikord ka Punase väljaku kangialustes ja Lenini mausoleumi nurga taga; kleepisin ennast meestele külge justkui takjas, müüsin oma keha ja teenisin sandikopikaid. Mehed kasutasid mind ära, ahistasid ja ekspluateerisid ühtejärge, aga siin, laagris, suhtuvad kõik meesvangid minusse heatahtlikult, nad näevad minus mitte naist, vaid seltsimeest. Siin, Vjatlagis, olen ümber kasvanud, olen justkui süütu, olen täiesti süütu…”
Ootamatult kostsid valjuhääldist krõpsatused ja valjuhääldi vakatas. Valitses vaikus. Propagandist oli Nadja kõne ettevalmistamisel teinud apsaka; Nadja sõnad – olen täiesti süütu – võisid kuulajates tekitada vääritimõistmist, võidi arvata, et mitte tema üksi ei ole Vjatlagis täiesti süütu…
Segadus „Moskva Raadios“ ei kestnud siiski kuigi kaua, koheselt kõlas üle Ufa peaväljaku pedofiilias, spionaažis ning terrorismis süüdistatava, endise NSV Liidu Kultuuriministeeriumi pedagoogikaosakonna juhataja, vangi number 79569 kõlav, enesekindel hääl:
“Seltsimehed! Me töötame Vjatlagis, oleme läbinud karmi, kuid õiglase kooli: me oleme saanud targemaks, meie hing on muutunud puhtamaks. Oleme vabanenud mädasest väikekodanlikust kitsarinnalisusest, mida, justkui paha haigust, kandsid endas enne Oktoobrirevolutsiooni miljonid inimesed. Me oleme vabanenud taolisest haigusest ainult tänu parteile ja valitsusele, kelle abil avanes meil võimalus saavutada kangelaslikke ja üllaid töövõite. Mitte keegi meie vanglates ei jää tähelepanuta, mitte kedagi ei ahistata, ei anta vastu lõugu ega visata barakist välja. Paljud meist on oma tööga ära teeninud selle, et karistust vähendataks. See ei ole mitte armu andmine, mitte kaastunne, vaid see on autasu eeskujuliku, kangelasliku töö eest, see on autasu töö eest, mida tehakse ühiskonna huvides, kõigi sotsialismiehitajate huvides. Te teate, et isegi isevalitsuslikul Tsaari-Venemaal ei poodud ühte ja sama inimest kaks korda; sotsialistlik seaduslikkus mitte ainult ei tee seda, vaid annab eksinud inimesele võimaluse ümber kasvada, saada tõeliseks, omakasupüüdmatuks ja andunud sotsialismiehitajaks. Ja kuigi haige ei pea teadma, kuidas tunneb ennast doktor, on hea, et kõik vangid suhtuvad suure lugupidamisega meie eesrindlikesse ja abivalmidesse laagriülematesse, sealhulgas vangivalvuritesse ja NKVD töötajatesse.“
Hetkeks valjuhääldi vakatas, ja siis anti teada: „ „Moskva Raadio“ sellega lõpetab oma tänase saate vangide ümberkasvamisest, ümbersepistamisest, ja jätkame homme samal ajal. Jõudu tööle, seltsimehed!“
Päts oli kogu saateaja seisnud kõnnitee ääres ja süvenenult kuulanud “Moskva Raadio” saadet. Ta ei märganud, kuidas kamp kaheksa kuni kümne aasta vanuseid, üsna räbaldunud ja määrdunud välimusega poisikesi seisatusid ja arutasid midagi omavahel. Aegajalt heitsid nad pilke kõnniteel seisva vanamehe poole, kes lõug ülespoole suunatud, kuulas postiotsas pragisevat plärakasti. Jõudnud kokkuleppele, astusid kaks poisikest Pätsi pole ja jäid umbes kahekümne meetri kaugusel Pätsi ette seisma. Vehkisid kätega ja vaidlesid omavahel, et vanamees, kui plärakastist tüdineb, pööraks tähelepanu neile. Poistekambast kaks asusid positsioonidele kümnekonna meetri kaugusele Pätsi kummalegi küljele, aga kaks poisikest hakkasid Pätsi seljatagant talle lähenema. Üks neist jäi kümnekonna meetri kaugusel seisma, teine lähenes justkui hiiri püüdev kass, libistas silmad üle Pätsi taskute, märkas pintsaku küljetaskus midagi punnitavad ja libistas käe tasku. Hetke pärast oli poiss juba eemal ja ulatas saagi teda ootavale kambajõmmile; see pistis kommituutuga jooksu, teised poisid aga tegid näo, justkui polekski midagi juhtunud.
Valjuhääldist hakkas kostma muusikat, esines sümfooniaorkester. Päts virgus, vaatas ebalevalt ringi, otsekui meenutades, kuhupoole ta pidi minema. Kompas siis käega taskut – kompvekituutut ei olnud, keegi oli salamisi käe tasku ajanud ja lastelastele mõeldud kompvekid ära varastanud. Aga rublad oli Päts ettenägelikult peitnud rinnale vestitaskusse, ja need olid alles. Kompvekid olid läinud, ja pealtnägijaid ei olnud. Siiski! Pätsi saatis kogu aeg NKVD varjatud jälgija. Saatis teda NKVD majasse, ootas ära väljumise, saatis turule ja jäi varjatult seisma, kui Päts süvenes raadio kuulamisse. Ta nägi poistekampa, ja olles varem töötanud miilitsa piirkonnavolinikuna, mõistis, mis hakkab toimuma. Ta jälgis endamisi muiates poiste tegevust, kiitis nende taktikat – tegemist oli klassikalise vargajõugu koostööga – tähtis oli märkamatult varastada ja anda varastatu koheselt edasi teisele, kelle ülesanne oli viivitamatult jooksu pista ja kaduda põõsaste vahele. Isegi, kui käe taskuajanud varas oleks kinni püütud, poleks tema juurest varastatud eset leitud. Varjatud jälgija köhatas lugupidavalt – nendest poistest saavad kunagi veel seaduslikud vargad, muidugi, kui neid enne seda maha ei lööda.
Varjatud jälgija ei sekkunud – see pole tema rida. Tema asi oli jälgida Pätsi: kuhu läheb, mida teeb, kellega kohtub? Põgenemist ei kardetud – kuhu see vanamees siit Venemaa kolkast ikka põgeneb; teekond Baltikumi on pikk, püütakse kinni niikuinii.
1941.aasta talvel kirikupühade ajal jalutas Konstantin Päts lastelaste Matti ja Hennuga linnas. Kirikupühadega seoses toimusid Ufa kirikuaia taga suured laadapidustuste taolised rahvakogunemised. Töölised, ametnikud, kommunistid ja parteitud, vargad ja sandid sagisid justkui meeltesegaduses. Üle rahvahulga hõljus hapukapsaste, küüslaugu, sibula, tökatiga võõbatud kirsasäärikute, õlle, viina ja poslamaslaga küpsetatud pirukate lõhna. Aeg-ajalt kostis siit-sealt joobnu lällamist ja kaklejate räuskamist; teisal alustati venivat laulu, mille refräänile üritas rahvas kaasa laulda; lauljate ette kargas kirsasäärikutes, läkiläkis ja puhvaikas mees. Ta silitas uljalt oma kaarjat habet, tagus mõned korrad peopesadega vastu reisi ja säärikuid ning asus hoogsalt jalgadega trampima ja kätega vehkima. Tantsijaga ühinesid mõned neiud ja naised. Nad liikusid graatsiliselt puusi hõljutades ümber saabastega porist lund üles loopiva, viinast keevaliseks muutunud solisti. Poolkasukates, viltides ja suurte lilledega pearättides naised tantsisid kombekalt, pea langetatud, seejuures värvikirevate rätikutega nägu peites, justkui õrnad neitsililled. Naiste hingestatud, kaunis ja tagasihoidlik tants oligi sellel võrdlemisi räigel laadapeol ainus, mis lõi euroopalikumate kommete ja tunnetega harjunud Konstantin Pätsi hinges rahvapeo meeleolu, pani ta rõõmsalt, kuigi kerge muigega naeratama. Tundus, et ainult tänu tundlikule, õrnale ja rõõmsameelsele, vastupidavale ja kaunile, kõike taluvale vene naisele võiski muretu ja hoolimatu, alkoholiga liialdav ja sageli vägivaldne vene mees oma üpris mõttetu elu ära elada.
Päts ostis Mattile ja Hennule kummalegi kaks karamellist kukekommi ja endale toobi õlut. Tema õigeusklikule hingele oli see siiski tõeline kirikupüha, kuigi kodus, Eestis, olid need veidi teise kallakuga.
Päts käis kogu talve kohusetundlikult, iga kahe nädala järel, esmaspäeviti, ennast NKVD osakonnas näitamas. Olles NKVD hoonest väljunud, jäi Päts alati peaväljaku äärde kuulama „Moskva Raadiot“. Tahtmine teada saada, mis maailmas toimub oli suur, isegi olenemata sellest, et posti otsast tuli valet ja kommunistlikku propagandat. Seekord oli 1941.aasta 1. mai, venelastele töörahva pidupäev.
„Moskva Raadio“ andis teada: „Lugupeetud raadiokuulajad! Teile esineb kõnega Kodusõja kangelane Vorošilov Kliment Jefremovitš, Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Poliitbüroo liige.“
Vorošilov alustas oma kõnet kuidagi leebelt, isegi isalikult heldinult. Ilmselt oli ta koos Staliniga pühade puhul hinge alla visanud paarsada grammi vene viina, saanud Stalinilt kiita ja tunda pärikarva silitamist, ja nüüd tõttas ta „Moskva Raadiosse“ mikrofoni ette, et esineda valitsejale meelepärase tekstiga, või nagu praegu öeldakse – parketikõlbuliku tekstiga, mis siiski oli ilmselge Stalini ees pugemine ja lipitsemine.
„ Seltsimehed! Mulle meenub, kuidas kümme-kaksteist aastat tagasi meie koos Staliniga astusime sisse seltsimees Sergo korterisse ja kohtasime seal ühte maailmanimega nõukogude teadlast. Vestluses Staliniga see teadlane üldiselt kiitis meie edusamme sotsialistlikus ülesehitustöös, samas aga ütles: „Mis puutub aga talupoegadesse ja põlluharimisse, siis, mulle tundub, et teie suund pole õige, võite oma kollektiviseerimisega rappa minna.“
Stalin küsis rahulikult: „Miks te nii arvate, seltsimees teadlane?“
Teadlane ütles, et ta tunneb hästi talupoegi; talupoeg oma olemuselt, oma psüühikalt, kogu oma sajandite pikkuse elu-olu tõttu ei ole kõlbulik sotsialistlikuks põllumajanduseks. Talupoeg on omanik, ta hoiab oma maalapist kinni justkui tarakan.
Seltsimees Stalin vastas: “Proovime, järsku midagi ehk sellest asjast tuleb.“
Seltsimehed! Tuligi, ja terve maailm teab, et välja kukkus mitte halvasti! Kolhoosid ja sovhoosid – see on meie suurim võit sotsialistlikus ülesehitustöös, see on meie kommunistliku partei suurim võit, see on kommunismi suurim võit, see on seltsimees Stalini suurim võit!
Seltsimehed! Kommunistliku Partei Keskkomitee ja isiklikult seltsimees Stalin on pööranud suurt tähelepanu kolhoosipõllu peamise veojõu, hobuste järelkasvule. Kõik, mis on tehtud hobuste arvukuse tõstmiseks, tema taastootmiseks, otstarbekohaseks ekspluateerimiseks ja hooldamiseks – tuleneb Kommunistliku Partei Keskkomitee ja isiklikult seltsimees Stalini hoolitsusest. Samas, esineb juhtumeid, oblasteid ja rajoone, kus hobuste arvukus on oluliselt vähenenud. Milles on põhjus, milles asi? Mulle tundub, et põhjus seisneb kahjulike, kontrevolutsiooniliste elementide tegevuses külas, rajoonis, ja oblastis tervikuna. Esile on kerkinud lugematul arvul tarkpäid, kes arvavad, et hobune on mineviku nähtus, hobujõudu suudavad asendada traktorid ja muud hobujõudu eiravad seadeldised. Taolised arusaamad, taoliste mõtete viljelejad on otsesed ja räiged kontrad, ja nende koht on seal, kus päike ei paista ja jääkarud nuusutavad rahvavaenlaste lõhna. On selge, nagu jumala päev, et hobune mitte ainult ei konkureeri traktoriga, vaid vastupidi, täiendab traktorit ja aitab teda. Ja mitte ainult hobune; ka härg, kes kahjuks on sattunud meie kolhoosikülas põlu alla, on mitte traktori konkurent, vaid aitab nii hobust kui ka traktorit, kõnnib traktori ees ja näitab teed. Mõningate ebateadlike seltsimeeste väide, et põllumajanduses kõik tööd saab ära tehtud traktoriga, on ilmselge partei ja valitsuse eksitamine. See on ebareaalne, see on lubamatu, see on ilmselge jõhkrus! Meile on vajalik nii härg, kui ka tööline, see tähendab rabsila ehk lojus, ja seda enam – hobune. Kusjuures hobune on vajalik mitte ainult külas, põllumajanduses, vaid ka tööstuses ja linnas. Tuleb osata hobust mitte ainult sööta, joota ja hooldada, vaid kõigepealt teda ratsionaalselt kasutada. Kuigi me oleme juba praegu õppinud ratsionaalselt ja õieti kasutama mootorit traktoril, masinal, kõikjal, kuhu ta on asetatud, siiski me oleme kohustatud mõistma üht lihtsat tõde – hobune ei ole mootor, vaid ta on elus olend, kes nõuab teda ekspluateeriva inimese tähelepanu isegi rohkem kui mootor. Hobuselt tuleb nõuda niipalju, kui tal jõudu on; ei tohi temalt nõuda enamat.
Seltsimehed! Teie ilmselt teate hästi, millist tähendust omas Punane Ratsavägi meie Kodusõjas. Kuid te peaksite ka kindlalt teadma, et ülisuurt tähendust omab hobune endiselt ka Nõukogude Armees! Hobune on eelseisvates lahingutes potentsiaalse vaenlasega peamine ja otsustav löögijõud ja seetõttu vajame hobuseid suurel hulgal, kusjuures hobuseid häid; hobuseid, millised vastavad täies ulatuses meie lahingulise armee nõuetele. Mida see tähendab? See tähendab seda, et hobuse taastootmine ja edasiarendamine tuleb võtta Kommunistliku Partei tähelepanu keskpunkti. Tuleb lõplikult ja alatiseks lõpetada kahjurlikud „teooriad“, justkui oleks hobune eilne päev, justkui masin suudaks asendada hobust! Täielik lollus!
Ma olen veendunud, et hobusekasvandus, millele on pööranud erakordset tähelepanu ka seltsimees Stalin, saab olema üks meie kõige teravamaid lahingulisi ülesandeid ja Kommunistlik Partei lahendab need küsimused kiiremas korras.“
(Kompartei Poliitbüroo liige Kliment Vorošilov lõpetas oma esinemise. Raadiost kostus kauakestev aplaus. Ilmselt pidas saatejuht vajalikuks monteerida esinemise lõppu ka aplausi, et oleks soliidsem).

Veel mitmeid kordi viibis Konstantin Päts Ufa NKVD osakonnas ülekuulamistel. Uurija, olles saanud kõrgemalt poolt vastavad juhised, sõnas:
“Konstantin Päts! Olles Eesti Vabariigi President ja seotud NSV Liiduga sõlmitud vastastikuse sõbralikkuse ja koostöö lepinguga, viljelesite te välispoliitikat, mis oli suunatud Saksamaale. Eesti Vabariigi majanduslik koostöö Saksamaaga toimus Nõukogude Liidu nõrgestamise taotlusega, pidades lõppeesmärgina silmas Saksamaa võimalikku kallaletungi Nõukogude Liidule. Te abistasite välisriike nende katsetes kukutada nõukogude võimu. Tegelesite kontrevolutsioonilise sabotaažiga, ja olles juba saadetud siia Ufasse asumisele, jätkate te ikka oma kontrevolutsioonilist tegevust.”
Päts kehitas vastuseks õlgu ja vaikis. Ja mida ta võiski vastata uurija taolise jabura jutu peale. Lõpuks, et mitte sattuda uurijaga räigesse vastuollu, sõnas Päts rahulikult: “Ma täitsin Eesti Vabariigi Presidendi ülesandeid, ja nende ülesannete hulka kuulus ka luure ja vastuluure töö koordineerimine. Sisuliselt samu ülesandeid täidab ka seltsimees Stalin.”
Taoline vastus võttis NKVD kogenematu uurija sõnatuks. Ülekuulamine lõpetati. Uurijal kiirustas ettekandega kõrgema ülemuse juurde; see aga võttis ühenduse Moskvaga, sest mitte keegi kohalikest Ufa NKVD ülemustest ei teadnud, milliseid ülesandeid luure ja vastuluure küsimustes täidab seltsimees Stalin.

Neljas peatükk.
Päts Moskva Butõrka vanglas.

1941. aasta suvi oli Ufa inimestele päikesepaisteline ja kaunis. Noored pered koos lastega päevitasid ja suplesid Belaja jõe kallastele rajatud supluskohtades. Lapsed jõid limonaadi, naised said müügipunktidest kosutavat kalja, mehed aga rüüpasid kannude kaupa õlut. Noori ootas ees kaunis, rõõmus, õnnelik ja armuküllane elu. Lapsed nautisid turvalist lapsepõlve.
Konstantin Päts elas koos perega Baškiirias, Ufas vabakäiguvangina. Ta võis koos lastelastega linnas jalutada, kuigi, kahekesi poeg Viktoriga majast väljumine oli keelatud; ka olmel polnud viga, söök isegi oli korralikum, kui paljudel Ufa elanikel. Elu oli üldiselt talutav, kuivõrd üldse saab olla ühe iseseisva vabariigi Presidendi elu talutav, kes on viidud vägivaldselt Venemaale.
Äkitselt muutus kõik. 22.juunil 1941 jalutas Konstantin Päts Belaja kaldapealsel, käekõrval lapselapsed Matti ja Henn. Päts jalutas nagu ikka: kõvakübar ehk silinder katmas tema suurt, võimukat pead, must pikkkuub, valge siidist triiksärk, ees must kikilips, jalas hallid triibulised püksid; lakkkingad läikisid päikeses; käes vibutas ta jalutuskeppi, aegajalt osutas sellega jões ujuvatele partidele. Kohates mõnda tuttavat, NKVD ohvitseri või perele toidumoona toojat, tõstis silindrit. Inimesed kaldapealsel vaatasid möödudes tagasi – see imepärane vanamees oli justkui tollal ajalehtedes „Pravda“ ja „Ižvestia“ joonistatud karikatuurilt maha astunud kapitalist. „Buržui!“ heitsid nad üleõla. Tollal oli ju kogu Venemaal üks ja ainus riietus, justkui rahvariie: rihmaga ületõmmatud lahtise kaelusega vene särk, kalifee püksid ja kirsasäärikud. Aga see siin – buržui! Vastutulevad naised siiski itsitasid ja koketeerisid Pätsi ees – see vanamees oli üsna huvitav, vast keegi välismaalasest miljonär! Ufa naised nägid välja üpris kenakesed; nende näod olid terve ja värske jumega. Naiste kostüüm meenutas kotti, seejuures ilma vähemagi viiteta taljele. Naiste päid ehtisid kirevad, lõua alt kinni seotud pearätid, mille alt langesid õlgadele pikad ja paksud kergelt lokis juuksed. Sageli tuli Pätsile vastu erakordselt kauneid naisi: nende näoilme oli väga leebe ja pehme, neil olid säravvalged hambad ja kaunikujuline suu; silmad põhiliselt tumepruunid, peaaegu mustad, kuid veidi mandlikujulise lõikega.
Kaupluse juures, lehtlates, võis siin ja seal kohata seltskondi, kes istusid puupinkidel robustsete lauakeste taga, tagusid doominod ja jõid viina vähese sakuskaga. Venelased rääkisid vähe ja jõid palju, aga purju jäädes muutusid jutukateks ja nende mõttevälgatused olid üpris kõrgelennulised. Naised jõid koos meestega, aga vähe, kauni tagasihoidlikkusega; väikese „kilgi“ all laulsid naised venivaid meloodilisi laule. Nende laulud olid kurvad ja igatsevad, samas kui mehed purju jäädes olid uljad, ülemeelikud ja mõnikord üsnagi armukadedad ja sellest tulenevalt vägivaldsed.
Ühe kaupluse juures seisis hulk inimesi; seisti liikumatult, silmad suunatud posti otsast kõlavale valjuhääldile. Mehed seisid tõsiste nägudega, naised nutsid – oli alanud sõda. Kõige hirmsam ja ohvriterikkam sõda inimkonna ajaloos. Peagi kadusid Ufa linnast toredad, rõõmsad, alles ellu astunud noormehed; seejärel üha vanemad ja vanemad mehed – nad läksid sõtta, ja tagasi pöördusid vähesed, needki santidena. Aga veel säilis inimestes lootus, veel usuti kommunistlikku propagandat – kui sõda, siis seda peetakse ainult vaenlase territooriumil. Samas, raadioteated, mis olid küll heroilised – meie võitlus on õiglane, meie võidame – võtsid täiskasvanuid siiski tõsiseks, kuid hirmu veel ei tuntud.
Päts, kuuldes valjuhääldist teadet sõja algusest, Saksamaa sissetungist Venemaale üle Poola ja Balti riikide, mõtles: „Säh sulle rahulepingud, diplomaatilised sebimised ja Rahvasteliidu pakti 10., 11. ja 16.artiklite sätted ühise vastuhaku kohta agressorile.“
Sõda aga oli juba oma esimestest tundidest toimumas Nõukogude Liidu pinnal, ja liikus tankide toel ja tõsist vastupanu tundmata riigi sisemaale. Minsk, Novgorod ja Pihkva olid vaenlase käes, aga valjuhääldi posti otsas karjus ikka endiselt: “Meie väed ei taandu!“

26. juunil 1941 väljusid Päts ja tema poeg Viktor NKVD sõdurite saatel Ufa majast.
Omaksed nägid neid viimast korda.
Kõik Pätsi lähedased pilluti laiali. Alaealised lapsed lahutati emast – Matti ja Henn viidi erinevatesse lastekodudesse. Uuesti õnnestus neil kohtuda juulis 1944, nädal enne Hennu suremist düsenteeriasse. Kaheksa aastane Henn suri oma venna, üheteistkümne aastase Matti kätevahel.
Matti isa Viktor Päts suri 4.märtsil 1952 Butõrka vanglas neljakümne kuue aastasena.
Viktori abikaasa Helga jõudis koos Mattiga 1946.aastal tagasi Eestisse, aga ta arreteeriti uuesti 1950.aastal, kui võimule tuli Ivan Kebini poolt juhitud ja suunatud kompartei keskkomitee. Helga Pätsile mõisteti kümme aastat kinnipidamist ja ta viidi Kasahstani. Mida küll võis tunda oma südames, oma hinges ilma süüta naine, kes oli kaotanud peaaegu kõik oma lähedased, ja pidi nüüd jällegi ette võtma teekonna tundmatusse.
Koju tagasi õnnestus Helgal pöörduda 1955.aastal.

Konstantin Päts ja Viktor viidi Ufa vanglasse. See vangla oli tsaariaegne ehitis, kuid ehitatud vastavalt kõigile euroopalikele nõuetele. Iga riigikorra valitsejad, kes tahavad ennast tunda valitsejatena, ehitavad kõigepealt vanglad, ja seejärel alles vanadekodud ja hooldekodud. Vangla kogu territooriumi suurus oli kakssada kord kakssada meetrid. Selle ümber oli ehitatud kolmemeetrine telliskividest laotud müür, mille peal mitu rida okastraati. Igas müüri nurgas paiknes kõrge varikatusega vahitorn, milles vintpüssiga vahisõdur pidas valvet. Käepärast oli ka automaat, kui peaks tekkima vajadus anda tihedamat tuld. Müürist seespool, kümne meetri kaugusel, jooksis piki müüri tugev okastraadist tara. Müüri ja tara vahel karglesid ringi verekoerad. Vangla ise oli kahekorruseline siseõuega tellistest laotud ehitis. Tema meetripaksuste seinte vahele olid müüritud heast terasest raudvõred. Vang, kes oli suutnud tellistest vanglamüüri augu uuristada, jäi ehmatusega oma kätetööd silmitsema – raudvõrest läbimurda poleks aidanud mitte mingi vägi. Vangla väikseid aknaid kaunistasid trellid.
Selles võrdlemisi kaasaegses vanglas olid üldkambrid kahekümnele – kolmekümnele vangile, peamiselt väiksematele sulidele ja varastele; olid kambrid kümnele-kaheteistkümnele kinnipeetule ja üksikkambrid. Üksikkambrites istusid tähtsamad rahvavaenlased, kontrrevolutsionäärid ja teised nõukogude võimu ja kommunistliku partei vastased.
Konstantin Päts ja Viktor lahutati teineteisest. Päts läbis tavapärase vangidele ettenähtud protseduuri, kuid siiski käituti temaga veel kui endise Eesti Vabariigi presidendiga. Vangivalvurid hoidsid ennast tagasi, täitsid käsku – mitte laamendada, mitte ropendada, tegemist on isiklikult seltsimees Stalini vangiga.
Päts pidi loobuma oma heast triibulisest riidest inglise ülikonnast, valgest siidtriiksärgist ja kikilipsust, viigipükstest ja kingadest; tuli ära anda ka jalutuskepp. Kaabu võeti ära, kuigi Päts tundis ennast ilma kõrge kaabuta ja kikilipsuta, justkui oleks ta alasti. Asemele anti robustne mustast riidest vangla kurtka ja samast materjalist püksid ning vangimüts. Pätsi ette visati ka saapad, mis olid siiski juba kellegi poolt kantud. Saabaste juurde oli ette nähtud üks paar jalarätte.
Pätsi üksikkamber oli nagu üksikkamber ikka: seinaääres koiku, koiku kõrval tumbotška ja trellitatud akna all väike lauake. Ukse juures nurgas paraška. See tagasihoidlik sisustus täitis kogu kongi, nii et teise seinani jäi ruumi vähem kui meeter.
Ja alles nüüd jõudis Pätsini kindel teadmine, et ta on vang, kuigi juba Kloostrimetsa talus 1940. aasta 30.juuli koidikul mõistis ta, et kommunistlik valitsus on ta Moskva käsul arreteerinud.
Päts istus Ufa vangla üksikkambris; mõtted keerlesid peas, ei andnud asu päeval ega ööl. Mida ta oli teinud valesti? Mida oleks saanud teha teisiti?
Pätsi kantseleiülem Tambek oli juba juunis-juulis 1940 korduvalt alustanud juttu tema põgenemisest välismaale; mitte Pätsi loobumisest presidendi ülesannetest, vaid põgenemisest välismaale presidendina, kuna tema ametitöö jätkamine oma riigis osutus võimatuks. Päts ei põgenenud välismaale, kuigi võimalusi oli mitmeid. Teda oleksid vastu võtnud Ameerika Ühendriigid, Soome, Rootsi, Ungari… Kas oli tegemist patriotismiga, või lihtsalt jäärapäisusega, uhkusega? Päts keeldus, isegi vihastas taolise ettepaneku peale. Kas Pätsile ja Laidonerile oli midagi lubatud? Kas Pätsile oli lubatud Eesti NSV Ülenõukogu Presiidiumi esimehe soliidne aga tähtsusetu ametikoht ja kindral Laidonerile Eesti Rahvuskorpuse ülema kõrge, tema auastmele vastav ametikoht? Pole usutav, aga välistada ei saa midagi… Inimhinge anatoomia on väga eripärane. Hilisem ajalugu on näidanud, et ka kompartei kõrgnomenklatuursetest tulihingelistest sotsialismiehitajatest võisid üleöö saada hoopis teise inimhinge anatoomiaga andunud kapitalismiehitajad… Endises Nõukogude Liidus algas demokraatia ajastu. Vähemalt nõnda kuulutati: öeldi, hõigati, kirjutati, näidati. Jalamaid, otse silmapilk, ilmus avalikkusesse massiliselt demokraate. Demokraate tõusis tiibade vuhinal “Pravdast”, ajakirjast “Kommunist”, Kommunistlikest Akadeemiaist, oblastikomiteedest, kompartei rajoonikomiteedest, aga mõned otse liiduvabariikide kompartei keskkomiteedest või NLKP Keskkomiteest. Nad lendasid, lendasid erastama, ärastama, ja alles kapitalistidena elasid nad tõelises kommunismis – kõik oli tasuta. Eilsetest politrukkidest ei saanud lihtsalt demokraadid, vaid kõige radikaalsemad demokraadid. Seejuures nad selgitasid – meie olime kommunistlikus võimuladvikus ainult sellepärast, et meie asemel oleksid need kohad võinud hõivata hullemad. Parem siis juba mina, hea inimene, kui mõni teine, halb. Ja kes siis veel, kui mitte meie, juhtimiskogemustega professionaalid… Neile ei tulnud pähegi peeglisse vaadata ja mõista, et professionaalsust ei tõesta mitte teenistusnimekiri, vaid tegevuse tulemus – paraku oli nende kogu eelneva tegevuse tulemuseks täielik läbikukkumine. Suur näljahäda Lõuna-Venemaa viljarikastes piirkondades ja Ukrainas, sunnitöölaagrid, sajad tuhanded vangistatud ja küüditatud, kümned tuhanded mahalastud, miljonid hukkunud, hävitatud talumajandus, virelevad kolhoosid ja sovhoosid, kompartei koosolekud ja konverentsid, pleenumid ja kongressid, poliitbüroo istungid – kõik see oli täiesti asjata. “Pardon, seltsimehed! Läks tsipa nihu.”
Päts ilmselt ei uskunud, et teda võidakse küüditada, viia Venemaale, olid ju temal nooruses, Soomes maapaos viibides, olnud head isiklikud suhted Staliniga. Ka oli ta ju lubanud 1939.aastal ehitada Nõukogude Liidul baasid ja lennuväljad Eestimaale, milledelt punalendurid startisid pommitama Helsingit. Aga Päts unustas ära, et vene kommunistid olid juba omal maal 1930.aastatel harrastanud ja lihvinud küüditamiskunsti, arendanud välja laiaulatusliku sunnitöölaagrite võrgustiku – GULagi arhipelaagi, ja juurutanud karistusökonoomse mahalaskmise – üks nagaanikuul kuklasse… Pätsil ja Laidoneril siiski vedas – nad ei saanud nagaanikuuli kulklassse. Kas Stalin oli siiski džentelmen? Ei unustanud kunagisi teeneid?
Päts ei põgenenud välismaale. Eesti Vabariik kaotas riigipea, kes oleks välismaal võinud olla eestlaste ühendaja ja pagulasvalitsuse juht. Korralik, igati legitiimne pagulasvalitsus oleks saanud tegutseda Eesti riikliku staatuse heaks nii sõja-aastatel kui ka pärast sõda. Päts ei põgenenud, ja järgnevalt pole vähetähtis ka asjaolu, kuidas Päts oli toiminud Eesti sovetiseerimisel, olenemata sellest, kui suur või väike see surve Stalini ja Ždanovi poolt Pätsile oli. Pätsi allkirju Eesti sovetiseerimise dokumentidel ei saa muuta olematuks, ja need on kaalukamad kui mistahes arvamused või müüdid. Hääletu alistumine rahvast ei päästnud. Eesti rahval tuli juua oma kannatustekarikas põhjani. Sovetiseerimise vilju said enda nahal kõige erineval moel tunda veel mitmed põlvkonnad eestlasi, elades vanglarežiimil, väljasõidu keeldudega kasvõi teaduslikule konverentsile, turismireisile või kaubalaeva meremehena. Ja pole veel üldsegi kindel, millised on sovetiseerimise tegelikud tagajärjed; need viljad alles idanevad, ja valmivad aastakümnete pärast…
Ufa vanglas toimusid lõputud öised ülekuulamised. Küsimus oli alati üks:
„Kas Päts teadis, et Saksamaa rikub Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelist rahulepingut ja tungib ootamatult ja reeturlikult Nõukogude Liidule kallale?“
Mida oli Pätsil vastata taolisele küsimusele. Mõlemad suurriigid, Saksamaa ja Nõukogude Liit rikkusid kõiki lepinguid; need lepingud polnud suurriikidele midagi enamat kui tühipaljas paber, mida lehvitati maailma üldsuse lollitamiseks.

* * *

Ufas valmistati ette vaguneid. Need olid punased loomavagunid. Kuna aga kontingent, keda veeti, oli hullem kui loomad, tuli vagunid korralikult ette valmistada. See ei tähendanud siiski mitte vaguniseintes pilude tihtimist, et külm tuul sisse ei puhuks, see ei tähendanud naride sisseehitamist ega sooja õhkuva metallahju paika panemist. Inimeste veoks ettenähtud loomavaguneid valmistati ette hoopis isemoodi: kontrolliti, kas vaguni põrand, seinad ja lagi on ikka tugevad ja aukudeta; kas õhuava on ikka kindlalt trellitatud; parask paigutati vaguni keskele; kontrolliti, kas käepidemed on tugevad, sest peldiku otstarvet täitev raudtünn oli suur, mahukas. Seejärel seisis ees keeruline lahinguoperatsioon – vangide vagunitesse paigutamine. Kuid selleks, et öö hakul tuhat inimest vagunitesse paigutada, tuli vanglas hakata neid kongidest välja nõudma ja tapi tarvis töötlema juba hommikul.
Konvoi võttis vange terve päeva rangelt ja suure põhjalikkusega vastu, jättes juba vastuvõetud pikkadeks tundideks mitte enam kongidesse, vaid hoovi istuma, et nad vanglasse jääjatega ei seguneks.
Vangid võtsid oma varanatukese kaasa. Nende kohvrid, kotid puistati tühjaks ja visati minema; portsigarid, rahataskud, kellad ja muud vangide armetud “väärisesemed” korjati kõik ära ja visati siinsamas seisvasse tünni. Kui vangide kolonn oli vanglaväravast koerte klähvimise ja konvoi räige sõimu saatel väljunud, tormasid tünni juurde vangivalvurid ja kõik tapivangla pridurkad. Õhtuhämaruses aeti vangide mustendav tapikolonn läbi linna raudteejaama
Vangidega täidetud loomavaguneid ei olnud palju – “kõigest” kaheksa punast vagunit, mis haagiti Moskvasse suunduva kaubarongi taha.
Ešelon asus teele. Pikk vaguniterivi eemaldus Ufaa raudteejaamast. Etapi ülem, nahkne väliranits üle õla ja nagaanikabuur tagumikul, hüppas viimase vaguni valveplatvormile Perroon jäi tühjaks, saatjaid ei olnud. Punastes loomavagunites olid inimesed, töölisriigi vastased Nõukogude Liidu kõigist “vennalikest” vabariikidest, sealhulgas ka äsja okupeeritud Balti riikidest ja Nõukogude Liidu lõunapoolsetest piirkondadest. Neid oli vagunitesse kokku kogutud Taškendist, Stalinabadist, Samarkandist, Katta-Kurganist, Krasnodarist, Põhja-Kaukaasia mägipiirkonnast ja Stavropoli kraist ning Krasnovodski laagritest, vange oli Eestist, Lätist ja Leedust, oli Lvovi poolakaid ja Volga-äärseid sakslasi. Vangide kuritegude nimestik oli kirju: basmatševsto, kontrrevolutsiooniline agitatsioon, side välismaiste vaenlastega, spionaaž, sabotaaž, terrorism. Need ei olnud lihtsad, tavalised seaduslikud vargad, need olid, lähtudes Kommunistliku Partei ja isiklikult tema peasekretäri seltsimees Stalini juhistest, tunnistatud kontrrevolutsionäärides, terroristideks ja rahvavaenlasteks. NKVD tegi oma tööd hästi, tõhusalt, sest juhised olid täpsed ja konkreetsed – kõige suurem kahjur ja rahvavaenlane on isik, kelle vastu süütõendid puuduvad. Seetõttu süütõendite otsimisele aega ei raisatud, piisas isiku poolt oma süü tunnistamisest.
Üks neist vagunitest oli “eliitvagun” – ta oli jagatud raudpuuridega seksioonideks. Puuride ees kulges pikk koridor, nagu see on euroopalikes kupeevagunites. Vaguni ühes nurgas, raudvõrega puuris, teistest puuridest eraldatult, istus põrandal suure kandilise näoga ja hõredate juustega hallipäine mees. Ta raskepärane vaade põrnitses ainiti puuri ühte nurka. See oli Konstantin Päts – Eesti Vabariigi president. Poeg Viktor oli temast eraldatud, ta külitas kuskilgi ühisvagunis, õhupuudusest lõõtsutavate ja hädaldavate õnnetute seas, paraskist paiskuva haisu lämbuses…
Saatemeeskonna ehk konvoi moodustasid tapiešelonis NKVD vägede ajateenijad, siseministeeriumi siniste pagunitega noored komsomolid, kes olid saanud spetsiaalse väljaõppe vangide transportimiseks ja valvamiseks. Nad teenisid oma aega vangilaagrite piirkondades Kaug-Põhjas ja mujal, sest vange oli Nõukogude Liidus miljoneid. Need poisid valvasid vangilaagreid ja saatsid vangitappe teel türmi või türmist laagritesse ja laagrist laagrisse. Enamikus olid nad robustsed poisid Venemaa kolkast, õpetatud vangidega käituma, nagu oleks tegemist loomakarjaga. Juba esimesel päeval pärast väljasõitu Ufast hakkasid vangid omal nahal tunda saama nende komnoortest vangivalvurite ülbet ja vastikut käitumist ning viise, kuidas vangide alandamiseks oma võimu näidata. Siinjuures tuleb siiski märkida, et vange transporditi oluliselt paremates tingimustes kui 1941. ja 1949.aastal loomavagunites Siberisse küüditavaid naisi, lapsi ja vanureid. Ja see oli ka arusaadav. Enamus vange sõitsid ju Siberi sunnitöölaagritesse sotsialistlikele objektidele! Vangid olid ju tööjõud, kelle abil GULagi arhipelaagi sunnitöölaagrites – söe- ja kullakaevandustes, vase- ja rauamaagi maardlates ehitati sotsialismi, kommunistliku ühiskonna esimest faasi. Küüditatud naised, lapsed ja vanurid olid nõukogude kommunistlikule režiimile lihtsalt ebavajalik, koormav kontingent, liiatigi olid nad pärit maalt. Kuradi kulakud! Oli ju proletaarne kommunistlik partei maaelanikega pidevas vastuolus ehk sõjas alates oktoobrimässu esimestest päevadest aastal 1917. Kompartei ei sallinud talupoega – maainimene võis läbi saada ilma kommunistliku (bolševike) parteita, aga kompartei ilma leivata mitte.
Konstantin Pätsi teekond oli pikk. Vagunis oli palav ja lämbe. Päike küttis vaguni plekkkatuse kuumaks, väike trellitatud õhuava ei suutnud inimeste higi- ja hingeauru ventileerida, lisaks paraskist tõusev vänge lehk. Päts kükitas „eliitvaguni“ trellitatud puuris omaette, ja oli seega privilegeeritud seisundis, aga üldvagunis oli olukord kordades hullem. Igal õhtul ja hommikul toimus üldvagunis loendus. Selleks aeti vangid vaguni ühte otsa kokku ja kupatati siis ühekaupa vaguni teise otsa. Kes jäi koperdama või polnud küllalt kiire, sai vahisõdurilt jalaga tagumikku. Mingit leiget lobi toodi üldvagunisse söeämbritega; söetükid krigisesid hammaste vahel, ja võisid olla õnnelik, kui krigisesid, sest plekk-kausse toodi vähem kui vaja, tuli oodata kuni teine oli oma lobi ära helpinud ja kausi puhtaks lakkunud, siis said ka kulbitäie, seda juhul, kui söeämbri põhja veel midagi oli jäänud.
Pätsi vaguni väikesest õhuaugust võis silmata möödalibisevaid maastikke, aeg-ajalt vilksatasid asulad: savist kokkumätsitud majalobudikud, auklikud, veeloikudes tänavad hüttide vahel; tänaval lonkisid lehmad ja kitsed, emised põrsastega lebasid tänava poriloikudes; räpane turuplats, millel mõni müügilaud, selle ees seismas longus kõrvadega eeslid, pambud turjal. Inimesed kõndisid tänaval ka suvel viltides ja läkiläkides! Ilmselt olid need inimeste ainsad jalanõud ja peakatted.
Asula taha loojus kaunis purpurpunane päike, tema ereduse kaotanud kiired valgustasid taevast, värvides selle kuni horisondini kollakaspunaselt helklevaks kangaks.
Päts vaatas läbi pisikese õhuaugu päikeseloojangut ja mõtles irooniliselt: “Veel ei ole kommunistid jõudnud taevakaart üle võõbata süngeks tormitaevaks. Kommunistidele meeldib torm, meeldivad verevalamised, reetmised ja laim, kommunistidele meeldib segadus…”
Rong liikus rataste mürinal edasi. Konstantin Pätsi ette asetati läbi puurivõre metallkauss õhtuse lobiga. Selle kõrvale heideti leivatükk. Päts lõi risti ette, võttis lusika ja tõstis leivatüki suu juurde, et asuda sööma seda, mille Jumal oli talle saatnud. Ootamatult kostis hämarasse vangivagunisse pikeeriva lennuki kohutav ulgumine, ja koheselt rabises mööda vagunikatust kuulirahe. Pätsi ees olnud lobikaussi tabas kuul, kauss paiskus õhku ja veeres kolinal mööda puuri ringi. Rong pidurdas järsult, vagunid kolksusid ja kriuksusid, lõpuks jäi ešelon seisma. Konvoi kargas vagunitest välja ja lidus ešelonist eemale, nii kuidas jalad võtsid. Konstantin Päts vaatas vagunipilust välja – haakristidega ründelennuk tõusis taevasse, tegi pöörde ja võttis uuesti suuna piki rongi. Kuulipilduja tärises, kuulirahe krabises vagunikatusel, vangid karjusid ja oigasid… Lennukimootori ulgumine kaugenes. Tegemist oli Saksa luurelennukiga, kellele oli antud luba pärast luureülesande täitmist tegeleda “vaba jahipidamisega”. Konvoi pöördus peidukohtadest tagasi, ešelon jätkas sõitu. Vagunites tekkinud vaikust katkestasid aeg-ajalt haavatute ja surijate oiged ning hala. Sanitaarteenistust polnud ešelonis ette nähtud. Päts puuris muigas irooniliselt: “Lõpuks ometi jõudis Hitler ka pärale, ja laskis minu lobikausi auklikuks. Teist korda meile siin, vangivagunis, õhtusööki ei pakuta, sõjakahjusid ei hüvitata…”
Rong lähenes Moskvale. Päts piilus vagunilaudade vahelt välja. Vastu õhtut olid Moskva tänavad elavnenud. Trammipeatustes rüseldi, sõimati ja lasti käiku rusikad. Värvitud näoga naine, ka soojal suveõhtul kulunud karvaga kasukas, räuskas, kuna ei pääsenud kuidagi trammi. Ta jäi platvormile, ja nii peabki olema – kõigepealt sõidab töölisklass, ja siis prostituudid. Juba kahe tunni pärast oli ta arreteeritud. Selgus, et prostituutidel 1941.aasta Moskvas enam tööd ei olnud ja nad olid hakanud taskuvarasteks.
Aga Stalin Kremlis ei maganud – Kommunistliku Partei, tema Poliitbüroo ja isiklikult seltsimees Stalin võtavad abinõud tarvitusele; tõhustatakse võitlust ühiskonnavastaste, ebateadlike elementide vastu. Raudteejaamades üle kogu Nõukogude liidu juba seisid pikad ešelonid; loomavagunid olid valmis pandud. Ees seisis järjekordne Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenum, oodati partei sõna; ja siis asub tegutsema kangelaslik NKVD. Ja siis laabub kõik – vagunid on peagi ebateadlikke, rahvavaenulikke elemente täis, rong annab vilet ja ešelonid võtavad suuna Siberisse. Ees ootavad sunnitöölaagrid, söekaevandused ja maagimaardlad. Aga veel oli aega, veel polnud partei, ja tema suur juht, peasekretär Stalin oma sõna öelnud.
Konstantin Päts piilus trellide vahelt välja – juba helklesid punaselt Kremli tornide rubiinid. Päts ühmatas endamisi: „Siin, nende rubiinide all, haub oma kuritegelikke, inimsusevastaseid plaane NSV Liidu Kommunistliku Partei peasekretär Stalin, diktaator ja lurjus!“ Päts ohkas: „Kas ka mina, Eesti Vabariigi president, seades sisse vaikiva ajastu, olin diktaator?“
Ešelon vähendas kiirust ja jäi vagunite kolksudes seisma Kaasani vaksali haruteel. Rong peatus, tapivagunite uksed tehti lahti, püssimehed viitasid automaaditoruga – väljuda! Koerad vahisõdurite kõrval tõmbasid rihmad pingule. Ette olid antud kinnised veoautod. Vangid aidati jalahoopidega autosse ja said käsu heita põrandale pikali. Vappuvas ja põruvas veokastis lamades üritasid vangid omavahel arutada sõidusuunda, kuid ukse kõrval kükitav vahisõdur käratas: “Lõuad pidada!“
Enam kui tunnise sõitmise järel auto peatus, oli kuulda avatava värava kriuksumist, hõikeid ja räiget vandumist, ning järsu jõnksatusega liikus auto paigast, sisenes vanglaesisele platsile. Vangid olid jõudnud pärale – Butõrka vanglasse.
Lubjankale ja Butõrkasse sõitsid isegi päisel päeval kongid, sõiduautod, kinnised veoautod, vange toodi kohale isegi voorimehetroskaga. Ummistus väravas, ummistus õues. Vangidel käsutati käed seljataha ja viidi püssimeeste vahel vangla kaarja peaukse suunas. Aga seda suurt paraadust ei avatud, vangid pugesid sisse ukse sisse tehtud väikesest plekiga ülelöödud ukseavast, justkui rotid urgu. Nende seljataga langes ka see uksepragu pauguga kinni. Nüüd seisid vangid silmitsi järgmise uksega – see oli tervikuna valmistatud raudvarbadest; teiselpool paistsid vangide pudrust ennast täis õginud vangivalvurite lõustad ja läikivad pagunid, viisnurgad õlgadel.
Vangivalvur ragistas raudpuuri ukselukus võtmetega, kirus endamisi, olles lukuauku vale võtme torganud; lõpuks sai värava lahti ja näitas käega – astuge sisse! Ta näoilmest oli näha, justkui oleks ta hakkama saanud mingi heateoga.
Eesti Vabariigi President Konstantin Päts oli jõudnud oma teekonnal Butõrka „vaksalisse“. Selle väga tabava nimetuse olid ruumile andnud vangid, kes olid seda „vaksalit“ külastanud mitmeid ja mitmeid kordi, kuni lahkusid jäädavalt… Butõrka peavestibüül sarnanes tõepoolsest avara, kõrge kuppellaega vaksaliga. Ruumis oli hämar, kuid õhk oli puhas ja värske: ruumi trellitatud aknad olid suured ja need olid kastiga katmata. Aknad avanesid päikesepaistelisse aeda ning läbi lahtise aknapilu kostev lindude sädin oli meeldiv ja rahustav muusika vangide kõrvadele.
Vaksali vaheseina ukselukus ragistati võtmega, uks lükati lahti. „Edasi, mitte ringi vahtida, lõuad pidada!“ Olles sisenenud, käsutati vangidel jällegi käed seljataha; püssimees ees ja teine taga, laskusid vangid hanereas trepist alla keldrisse, kus nad rivistati üles: „Nägu vastu seina, jalad harki, käed seljataha!“ Olles ridu korrastanud, järgnes käsklus: „Edasi! Mitte ringi vahtida.“
Vangid viidi Butõrka „vaksalist“ väiksemasse, madalasse võlvitud ruumi. See oli läbiotsimisruum, milles paiknes neli-viis rohmakat lauad, iga laua taga NKVD vormis ametimees. Vangid seati laua ette üksteise taha ritta, ja niiviisi sai töödelda mitut vangi korraga. Algas läbiotsimine. Vangil kästi püksid alla lasta ja kummarduda ette, tagumik urvakil, keel välja ajada. Läbiotsija käratas mõnele laiema tagumikuga vangile: „Kuule sina, orikas! Tõmba oma persepooled laiali, niiviisi ei näe ma mitte sittagi.“ Mida vangi tagumikust otsiti, seda teab ainult Jumal.
Masinavärk töötas korralikult, ühes rütmis: püksid maha, tagumik urvakile, keel välja; püksid maha, tagumik urvakile, keel välja…
Vangid otsiti hoolikalt läbi, võeti ära püksirihmad ja saapapaelad, pandi nimi kirja, pildistati eestvaates ja küljelt, number rinnal; võrreldi nime mingite paberitega. Seejärel kästi vangil asetada kordamööda näpud templipadjale ja seejärel paberile.
“Järgmine!” kamandas vangivalvur.
Pätsil käsutati püksid maha, valvur vaatas suhu, kas seal pole midagi kahtlast; siis pidi Päts kükitama, vaadati, kas taguotsa või jalgade vahele pole midagi peidetud. Päts muheles endamisi: „Mina, õigeusklik Eesti Vabariigi President, poleks iialgi osanud arvata, et mul kästakse näidata venelasele perset!“ Tegelikult oli Päts sellega hiljaks jäänud. Seejärel otsis vangivalvur Pätsi riided põhjalikult läbi. Kõik, mis taskutes leiti, võeti ära, voodrivahed katsuti läbi, kõik metallnööbid lõigati ära, nii et Päts oli sunnitud oma pükse kahe käega üleval hoidma.
Nüüd võis Konstantin Päts siseneda Venemaa valitsejate pühamusse – Butõrka türmi. Butõrka türmi sisenejaid võttis vastu kõigile Venemaa vanglatele igiomane hais – see oli esimeselt korruselt, vangla köögist tõusev hais. Aastakümneid pesemata kateldes keedeti vangidele riknenud kapsalehtedest ja mädanenud kalast supilurri. See hais tõusis mööda Butõrka raudkivist keerdtreppe ja lõputuid koridore aina ülespoole, kuni viimaste katusealuste kongisoppideni, segunedes oma teel kambriparaskite vänge aroomiga.
Butõrka robustsed, kühmulised, vanglahaisust läbiimbunud seinad olid värvitud mürkroheliseks; kohati oli värvi üles kobrutanud ja krohvi maha koorinud niiskusest tekkinud majaseen. Laed olid lubjatud, kuid nimetada neid valgeks oleks ilmne ülepakkumine; laed olid pigem hallid, siin ja seal ripnesid lubjakillud ja ämblikuvõrgud. Aga mitte vangla interjöör ei tekitanud esmakordselt Butõrkasse sattunud inimesele õudust. Ei, õudust ja hirmu tekitasid NKVD vangivalvurite lõustad: vangide pudrust paisunud ja pundunud, kaelad jämedad ja higised, kõigil näod ühtemoodi punased, kõik ühtemoodi purjus. Kusjuures õudust ei tekitanud ainult lõustad, vaid kogu nende välimus: NKVD vorm lotendamas seljas, kraenööbid lahti, kaelusest paistmas määrdunud, mitmeid kuid pesemata särk, kirsasaapad puhastamata. Kõige suuremat imestust tekitasid vangivalvurite ja niinimetatud ohvitseride pagunid: kulunud ja võidunud. Püha taevas! Kuidas saavad pagunid olla võidunud!? Ilmselt vangivalvurid, olles valvekorras ja pohmellis, pikutasid öösiti täies mundris mõnes tühjas kambris, kui taolist leidus. Aga tülgastav vanglahais oli kõikjal, vanglahaisu õhkus ka vangivalvurite ja igat masti asjameeste riietest. Kusjuures, see hais oli tunginud mitte ainult NKVD vangivalvurite riietesse, vaid see elajalik hais oli tunginud ka nende hinge, sest kuidas muidu seletada vangla koridorides kostvaid hingekarjatusi: rõvedat vandumist omavahelises suhtluses, ropendamist, käratsemist ja hõikumist ühest koridoriotsast teise. See ei olnud mitte kirjanduses ülistatud vene keel; Dostojevski, Turgenevi, Tolstoi keel, see oli segu blatnoide, vene kolkaküla joodikute ja vene kasarmu keelest. Ja vangla naised! Naisvangivalvurid! Samuti robustsetes kirsasäärikutes, haisvad, rõvedalt ropendavad ja samagonnist purjus nagu mehedki, silmad iharalt vilamas. Samas, nagu hiljem selgus, on ka vanglas, nii sees- kui väljaspool vangikambrit, inimesi igasuguseid, on neid, kellele kaastunne pole võõras.
Vangla elab kaht elu, kaks erinevat inimhinge anatoomiat. Üks möödub lukustatud kongides, hoolikalt isoleerituna välismaailmast, ja teine kulgeb väljaspool konge pikkades koridorides, kitsas poolhämaruses; see on endasse sulgunud maailm, mundrisse suletud, isoleeritum kui see, mis on kongidesse lukustatud, see on hulga marionettide ja väheste inimolendite maailm. Samas, nad on siiski erinevad – üks annab lõunaportsule lisa, teine virutab vastu kõrvu. Mõni seisab tundide kaupa kambri ukse taga, kuulab vangide juttu ja kannab ülemusele ette kõige tühisemadki pisiasjad! Aga teine, kah vangivalvur, sisenedes vangide kambrisse, hakkab südant puistama: „Kuidas ma selleni jõudsin? Aga mõnikümmend rubla nädalas terve pere peale – saad ise aru, on see mõni elu? Siis aga tulevad bolševikud, NKVD, ja ütlevad: meie anname sulle tööd, tule meie juurde. Tulingi. Kõht on täis. Katus on pea kohal. Sotsialism! Ma muidugi arvasin, et vanglas toimivad asjad kuidagi teisiti.“
Päts viidi mööda koridori edasi, siseneti mingisse esikusse, ja sealt saunaruumi. Aur hõljus sauna lae all, solgine vesi plärtsus jalgeall. Pätsil kästi riided seljast võtta – need läksid niinimetatud täisauna, täitapjasse, kus kõrges temperatuuris pidid hävima kõik pisikud ja putukad; tegelikult polnud see temperatuur üldsegi nii kõrge – putukad said ainult veidi sooja ja muutusid erksamaks.
Vangla saunas paljastusid kõik Butõrka inimliku viletsuse ja häda märgid. Seal nähti siniseks pekstud selgi, väänatud käsivarsi ja vigastatud kehaliikmeid.
Seni kuni täisid soojendati, pesi Päts ennast leige veega, ilma seebita. Seejärel pandi alasti Päts taburetile istuma ja vang, pridurka, nüsis nürida, käsitsi käivitatava peapügamismasinaga Pätsi peakolu paljaks, niipaljukest kui tal neid juukseid oligi.
Päts istus taburetil, pridurka nüsis tema halle juuksekarvakesi. See toiming polnud Pätsile võõras – ka oma sünnikodus, Tahkurannas, oli ikka poistel päid nüsitud taolise, käsitsi ajamiga peapügamismasinaga. Ja nüüd, selles Butõrka vanglas, tundus Pätsile, justkui istuks ta Tahkuranna sauna esikus taburetil ja isa pügab tema juukseid. Neil Tahkurannas oli veel suitsusaun. Sauna köeti pool päeva. Hiiglasuures pajas, mis asus saunaahju sisse müürituna, vesi soojenes, võis isegi keema minna. Paja kõrval oli keris, suur kuhi raudkive. Tuli kõrvetas veepada ja kerist, suits käis mööda sauna ringi ja väljus väikese avause kaudu katuslaes. Seinad olid nõgised, külge puutudes said kohe mustaks, aga see nõgi oli puhas ja lõhnas hästi. Enne sauna sisenemist tegi isa sauna ukse lahti ja viskas kerisele paar toopi külma vett – keris praksus ja särises, tohutu aurupahvakas paiskus saunauksest välja, viies endaga kaasa suitsu ja karmu. Nüüd võis sauna astuda ja pesema asuda. Enne seda kooris Konstantin ennast külmas esikus paljaks kui porgand, ja kargas siis tulikuuma sauna, mille suurel laval isa juba vihtles end kasevihaga. See lõhnas nii hästi ja värskelt, justkui oleks alles eileõhtuse kaste ajal lõigatud ja kimpu seatud.
Konstantin Päts viidi vangivalvuri saatel minema, seekord mööda keerdtreppi üles ja siis mööda pikka ja sopilist koridori, milles kummalgi pool vangikongid. Lõpuks vangivalvur peatus, kõlistas võtmetega, ragistas luku kallal ja tõmbas ukse lahti. Päts lükati kongi. Uks kõmatas kinni, kõlises riiv ja ragisesid lukumuugid. Eesti Vabariigi president Konstantin Päts oli sattunud vähem kui kümneruutmeetrisse ruumi. Läppunud õhk ja paraski hais võttis harjumatusest hinge kinni.
Kamber oli väike – viis sammu ukse juurest aknaaluseni, viis sammu lae all paikneva pisikese akna alt ukseni. Kambri sisustus oli tagasihoidlik: kummagi seina ääres koiku, mis oli pigem lavats kui voodi, kruvitud tugevalt seina külge. Lavatsite vahel paiknes pisike, samuti seina külge kinnitatud, üsna kulunud ja supileemest korbatunud lauake. Kummagi koiku otsas robustne tumbotška. Ukse kõrval kaanega paraška. Kõrgel lae all väike trellitatud aken.
Kambri koikul istus vang. Päts teretas, vang noogutas. Ta istus sirge seljaga, tema käed toetusid koiku servale ja tema kristallselged silmad vaatasid ainiti Pätsile otsa. Samas aga näitas ta kortsuline nägu, et ta oli nii vana kui üks inimene vangis üldse saab vana olla. Polnud võimalik öelda, et ta pea oli täiesti hall, sest ta paljal peal ei leidunud ainsatki juuksekarva. Vanamehe silmad ei vilanud vangi kombel, vaid vahtisid tühjal pilgul üle Pätsi pea.
Kambri ukseluuk avanes ja toidujagaja, kah vang, asetas luugile alumiiniumkausi lobiga, kausi kõrvale pani leivatüki. Päts viipas kambrikaaslasele. See tõusis, võttis alumiiniumkausikese ja leivatüki ja asetas need lauakesele. Madratsi alt võttis välja alumiiniumlusika, nühkis seda varrukaga. Segas kausis lusikaga, aga mida siin segada – vanglalobi ei muutu paksemaks ka segades.
Ukseluuk lükati kinni, ja tundus, et Pätsile polnudki söögikorda ette nähtud, või arvas toidujagaja, et kambris viibib ainult üks söögikõlbulik vang.
Kiilakas vang asus sööma. Ta sõi kulunud alumiiniumlusikaga rahumeeli oma lahjat lobi. Ta ei pugenud ninapidi kaussi nagu vangid tavaliselt, vaid lusikas käis kaares suu ja kausi vahet. Ainsatki hammast polnud tal ei üleval ega all: hammaste asemel näsisid leiba luukõvad igemed. Tema käed, kopras ja musti kriime täis, olid sellest hoolimata kaunid, pikkade sõrmedega, justkui pianistil või viiulimängijal. Ja oma kahtesadat grammi leiba ei asetanud ta mitte korbatanud lauale, vaid puhtale valgele riidetükile. Ilmselt istus siin inimene, kellele nõukogude võim oli pakkunud ainult vangistust, ja ta ei osanud loota ega oodata nõukogude võimult midagi muud.
Uuesti kuuldus riivi kriuksumist ja ukseluuk lükati alla. Nüüd asetati ka Pätsi jaoks toiduports luugile, sellele lisaks alumiiniumlusikas. Päts võttis toidukausi, leivatüki ja lusika ning asetas lauakesele. Nühkis, jäljendades kaaslast, käisega lusikat ja asus sööma.
Noor, äsja NKVD vangivalvurite kooli lõpetanud, veel masinavärgi poolt rikkumata nooremleitnant, piilus uudishimulikult läbi ukses paikneva klaasitud vaateava, niinimetatud pullisilma, kongi. Talle oli saanud teatavaks, et kambris istub ühe endise iseseisva riigi president. Milline näeb välja vangistatud president?
Koikuserval laua taga istus suure pea, kõrge lauba ja hõredate hallide juustega vangiriietuses vanamees. Tema tugevad lõuapärad liikusid aeglaselt ja tugevalt, justkui näriks ta rauda. Aegajalt ta käsi lusikaga peatus, leivatükk jäi suu juurde tõstmata, ja president jäi liikumatult kambrinurka põrnitsema, otsekui näeks ta seal lutikaid või vaime. Hetke istus ta liikumatult, ja jätkas siis söömist. NKVD nooremleitnant jälgis teda huviga.
Kõigepealt sõi Päts ära mustaks tõmbunud kapsalehed. Kartuleid oli üksainus. Sihuke keskmine kartulinubul, külmavõetud, seest kõva ja magusaks viirutunud. Kala aga peaaegu polnudki, haruharva vilksatas mõni paljas rootsuke. Rootsu juuspeente piide külge ainsatki lemmekest või kiukest jätmata lüdis Päts rootsu hammaste vahel, imes puhtaks ja sülgas siis laua peale. Kongikaaslane vaatas seda toimingut etteheitvalt! Päts püüdis lusikasse supilurris ringiujuvad kala lõpused, saba ja silmad ja sõi ka need ära. Seejärel lutsis ära iga rootsukese ja uimeotsa; see võttis aega, aga tal polnud kuhugi kiiret. Peagi vaatas vastu läikiv kausipõhi, kuigi kõht jäi endiselt heledaks. Päts lakkus lusika puhtaks ja, järgides elukogenud kongikaaslast, pistis lusika koiku madratsi alla.
NKVD nooremleitnant sulges luugi, ja ohkas endamisi. Ju talle meenus kaugel vene külas oma vanaduspäevi õhtusse saatev isa – sama vana ja vaene, nagu see president siin kambris.
Söök Butõrkas oli üldiselt niru: hommikul toodi vangidele keedetut vett, killuke leiba ja tükk suhkrut. Lõunaks anti supilaga ja leivatükk. Õhtusöögiks lajatas toidujagaja kaussi kulbitäie hirsiputru. Lobi oli päevast päeva ühesugune; kõik olenes sellest, mida parajasti talveks oli varutud ja kui palju oli sellest ära varastatud. Praegu oli mustaks tõmbunud, külmunud kapsas. Kalast võis lobis leida ainult luid; liha oli luudelt lahti kaabitud ja kõrvale pandud, ainult pea ja saba külge oli jäetud teda raasike. Pridurkast kokk, soovides säilitada oma sooja kohta, kostitas vangla ülemusi, igat masti operatiivvolinikke ja partorge vangide kõhu arvelt, käis enne kala katlasse panemist kala noaga üle, lõikus paremad tükid ära. Aga söögiga on võimalik inimest ka piinata, kusjuures piinata maitsva söögiga. Korra kuus lajatas toidujagaja vangi kaussi kartulipudru ja valas sellele otsa lusikatäie kastet mõne lihakiuga. Küll see maitses hästi! Kuid asi polnud ainult selles: see oli elav meeldetuletus vabadusest, oli selleks, et vang ei unustaks vabadust, ei harjuks ära vangieluga, vangilobiga, et ta elaks pideva vaimse pinge all. Põhiline menüü Butõrkas oli siiski mädanenud kapsalehtedest, tursapeadest ja – sabadest keedetud lobi. Inimesed nälgisid, jutt keerles sageli toidu ümber. Nälja tagajärjeks oli peapööritus, virvendus silmade ees, lõpuks jalgade turse.
Näljased vangid läksid meeletuseni – petsid end veega. Pudistasid leivapaika alumiiniumkaussi, lahustasid veega ja helpisid ära. Tagajärjeks oli veetõbi – näonahk paisus pallina läbipaistvaks kileks, kuni lõhkes ja mädanes ning lõpuks mürgitas vere. Nälg oli sõjaaja vanglas domineeriv, kuid lisaks toidunäljale oli veel teine nälg – vaimu- ehk hingenälg. Elu, mille moraaliks oli “sure sina täna, mina suren homme”, välistas igasuguse inimlikkuse. Ei mingit vaimutoitu, ei ühtegi head sõna.
Butõrka oli ja on ka praegu üks vanemaid ja kurikuulsamaid vanglaid Venemaal. Nime sai ta Moskva linnas asunud Butõrski värava järgi. Esialgselt kavandati 18.sajandil ehitada Butõrski värava lähedale Butõrki husaaripolgu kasarmu, aga olud Venemaal nõudsid vanglate laiendamist ja uute ehitamist. 1784. aastal saatis Venemaa valitseja Katariina II kirja Moskva kindral-kubernerile Zahar Tšernõšovile , milles andis nõusoleku ehitada Butõrka värava juurde kivimüüridega kubermangutürm. Kirjale oli lisatud tulevase türmi plaan, mille oli joonistanud arhitekt Matvei Kazakov. Valitsejanna ukaas täideti ilma igasuguste viivitusteta; Moskva ümbruse talupojad pandi tööle ja juba detsembris 1791 avati pidulikult türmi uksed. Esimesena sisenes sinna Moskva kindral-kuberner Zahar Tšernõšov (tõsi, mitte vangina, kuigi, eks tal oli ka hingepeal nii üht kui teist). Butõrkasse toodi esimesed üheksasada kuuskümmend üheksa vangi. Peakorpuses võttis kohad sisse administratsioon: türmi ülem oma abilisega, velsker, hingeravitseja-laululugeja ja vaimulik.
Pärast bolševike Oktoobrimässu 1917.aastal kuni tänase päevani on Butõrka toiminud peamiselt kui eeluurimis- ja transiitvangla. Bolševike ajal viis siit välja kaks teed: kas kuul pähe ja teise ilma või Siberi sunnitöölaagrisse. Kolmandat teed ei olnud.
Butõrka vangla koosneb kahekümnest korpusest. Kokku on Butõrka türmis nelisada kolmkümmend neli kambrit neist sada üks üldkambrit, mõõtmetega kuus korda kaksteist meetrit. Esialgsete plaanide kohaselt oli taolises kambris ette nähtud kinni hoida kakskümmend-kakskümmend viis vangi, kuid Suure Terrori ajal aastatel 1937 – 1938 olid kaamerad paksult inimesi täis, kuni sada vangi. Lisaks nimetatule oli Butõrkas veel kolmsada üks väiksemat kambrit, milledesse paigutati kuni neli inimest. Neid kambreid kasutati ka üksikkongidena. Kokku viibis Butõrka vanglas Suure Terrori ajal kuni kakskümmend tuhat vangi. Tuhanded vangid lasti maha, tuhanded konvoeeriti Siberi sunnitöölaagritesse. Tollal liikus ringi must huumor: „Nõukogude Liidus pool elanikkonda istub vangilaagrites ja teine pool elanikkonda valvab neid.“
Represseeriti tuhandeid “kontrrevolutsioonilisi, nõukogudevastaseid, trotskistlikke, natsionalistlikke ja fašistlikke agitaatoreid, propagandiste, vandenõulasi, šabotööre, kahjureid, luurajaid ja terroriste“. Neile pandi süüks tegutsemine lääneriikide huvides.
11.augustil 1937 allkirjastas Ježov käskkirja nr 00485, milles käskis 20. augustil alustada laialdast ja kiiret NSV Liidus elavatele poolakatele suunatud operatsiooni. Nende organisatsioonid kuulusid täielikule likvideerimisele. Operatsioon kohustati lõpule viia kolmekuulise tähtaja jooksul.
Operatsiooni tulemusel mõisteti süüdi 103 489 inimest, neist 84 471 kuulusid mahalaskmisele.
30.novembril 1937 andis Ježov välja direktiivi alustada operatsiooni Nõukogude Liidus elavate lätlaste vastu, likvideerida nende klubid ja ühingud. Operatsiooni tulemusena mõisteti süüdi 21 300 inimest, neist 16 575 lasti maha.
14.detsembril “lätlaste direktiivi” täiendati. Nüüd laienes lätlaste liinis antud direktiiv ka Nõukogude Liidus elavatele eestlastele, leedulastele, soomlastele ja ka bulgaarlastele. “Eestlaste liinis” mõisteti süüdi 9 735 inimest, neist 7 998 lasti maha, “soomlaste liinis” mõisteti süüdi 11 066 inimest ja neist 9 078 lasti maha.
Huvitav oli süüdistuses asjaolu, et lisaks “luuramisele” tegelesid eestlastest ja lätlastest “luurajad” veel ka legaalse nõukogudevastase agitatsiooni ja propagandaga ning terrorismiga. Mida ja kelle järele need Venemaa eestlased, Krasnojarski kolkaküla lihtsad inimesed luurasid ja keda nad agiteerisid või terroriseerisid, see jäi uurimise käigus selgusetuks. See ei omanud ka tähtsust; peaasi oli, et luurasid, agiteerisid ja terroriseerisid, tähtis oli, et Ježovi poolt etteantud spioonide püüdmise plaan sai täidetud ja ületatud…
Aastatel 1937-1938 hakkas vanglatesse ja sunnitöölaagritesse saabuma väga eriline kontingent vange. Saabunutel olid seljas nahkpalitud, karusnahksed joped, jalas mudelsaapad ja poolsaapad või läikivad säärikud; paljudel ohvitseririietus, maharebitud lõkmejäljed veel kraenurkadel, käistel pleekimata jälg viisnurgast. Kuna nad olid hästi riides, siis neile tööriideid ei antud.
1937.aastaks olid leninlikud seltsimehed, vana kaadri bolševikud, oma töö teinud, nad kas pandi istuma või lasti maha, et nad enam Stalinil jalus ei tolgendaks. Oma “palga” said kätte leninlikud liiduvabariikide keskkomiteede sekretärid, krai- ja oblastikomiteede parteisekretärid, oblasti täitevkomiteede esimehed, rajoonikomiteede sekretärid ja rajooni täitevkomiteede esimehed, kõrgemad sõjaväelased.
Nüüd ei olnud nad enam kommunistid vaid kontrad, rahvavaenlased, spioonid, reeturid; nende kohta nimetust “zek“ (zakljutšennõi – vang, vangistatud), kasutati hoopis teises tähenduses – zek, zakljutšennõi kommunist – vangistatud kommunist, vanglakommunist.
Nüüd istusid kongis, sõitsid tapiešelonides vangilaagrisse või sammusid noruspäi mööda treppe Butõrka keldrisse mahalaskmisele need, kes olid aidanud purustada opositsiooni, kes olid hääletanud keskkomitees, olles veel ametipostil, oma parteikaaslaste arreteerimise poolt.
Neist igaüks oli hoidnud oma nahka, oli tõstnud kätt partei pleenumitel ja kongressidel, ja kõik nad nopiti kiiresti, ühekaupa või gruppidena, kaasvõitlejate ühehäälsel heakskiidul välja – ja lasti maha.
Noor, energiline väejuht Tuhhatševski oli kuusteist aastat varem saabunud võidukana Moskvasse, olles veriselt ja halastamatult 1921.aastal maha surunud Tambovi laostunud talupoegade meeleheitliku mässu. Tuhanded talumehed, naised ja lapsed tapeti, hävitati terved külad. Tuhhatševski, olles endine tsaari Venemaa allohvitser, tõestas oma ustavust bolševikele mitte oma, vaid Tambovi talupoegade verega. Kusjuures haritud Tuhhatševski selgitas seltsimeestele oma eriti julma tegevust üsna pragmaatiliselt – tapmine on majanduslikult odavam, kui inimeste ellu jätmine:
“Kahtlemata oleks tulnud kõne alla võimalus organiseerida mässajate ja nende perekondade ulatuslik väljasaatmine, organiseerida suured koonduslaagrid. Ainult kohapeal mahalaskmise mugavus, selle asemel et inimesi kuhugi viia, ja neid tee peal valvata ja toita, ja siis elama paigutada ja jälle valvata, – ainult see mugavus üksi takistas sundasumist rakendamast”.
Jah, ainult karistamise mugavus tegi võimalikus asjaolu, et Tuhhatševskit ei poodud üles ega pandud istuma kakskümmend viis pluss viis, vaid talle lasti kommunistide poolt kuklasse üks kuul, kõigest üks kuul nagaanitrumlist, aga järele jäi veel viis…, sotsialistlik seaduslikkus võis jätkuda…
Mitte alati ja mitte kõikjal ei järgitud Tuhhatševski praktilist suunist kohapeal mahalaskmise mugavusest. Suurest Terrorist tulenevalt oli Butõrka tugevasti ülerahvastatud; viibimine taolises keskkonnas oli inimesele juba iseenesest tõeline piinamine. Sanitaarkontrolli amet koostas 1939.aasta oktoobris Butõrka vangla kohta järgmise akti:
„Seoses ülerahvastuse ja pindala puudumisega pole kambritesse võimalik paigutada koikusid, vangid magavad põrandal. Kambrite õhutamist praktiliselt ei toimu, paljudes kambrites puuduvad õhuaknad täiesti. Õhk kambrites on väga raske, koikude pragudes elutsevad lutikad, mööda seinu ronivad prussakad, kambrites puuduvad süljekausid. Temperatuur on kambrites väga madal, kuna ei jätku küttepuid. Kambrid on enamuses väga rõsked, seda eriti naiste osakonnas. Paljudes kambrites on vangid peaaegu alasti. Pesu pestakse ainult neil vangidel, kes on hõivatud administratsiooni teenindamisega. Seetõttu on vangid täitanud ja kratsivad ennast veriseks. Kambrite koristamine on organiseeritud halvasti, kuna ei jätku luudasid. Vangivalvurite ja velskrite poolt tassitakse vanglasse veini, viina ja narkootikume. Seaduslikud vargad, omades väljaspool vanglamüüre ebaseaduslikku raha, on isegi organiseerinud prostituutide toimetamise vanglasse; mõned neist on elutsenud kahekümne-kolmekümnemehelises kambris enam kui kolm kuud, osutades raha eest oma teenuseid ja väljunud vanglast miljonäridena.“ Vot nii!
Oma alguspäevadest peale hõljus Butõrka ümber ebausust tingitud paine: usuti, et isegi lühiajalisel viibimisel Butõrka vanglas võib inimene hulluks minna. Butõrkast elusana väljunud rääkisid, et nende kongidesse kandus öösiti pidevalt mingeid ebamääraseid karjeid ja oigeid; vaikuses oli koridoris kuulda rasket hingamist ja eemalduvaid samme, kuigi inimest polnud näha…
Türmide kohta võiks teadmishimulisele lugejale öelda veel järgmist.
Ajalooliselt oli türm vajalik selleks, et hoida seal pantvangis võlglast – võib-olla ehk sugulased koguvad raha kokku ja maksavad võla ära. Kurjategijatega oli asi lihtsam – maha raiuda sõrm, käsi, pea, ja kogu lugu… Aga uuemal ajal tuli kellelegi pähe kurjategijat hoida elus, ja teda veel joota, sööta. Arusaadav, et poliitilised vangid – neid oli otstarbekas mõnda aega kinni hoida, pressida välja informatsiooni, või siis lihtsalt vajalikke ülestunnistusi ja enda süüdi tunnistamist, mis siis paisati koheselt meediasse… Noh, ja edasi – Ülemkohtu eriotstarbeline kolleegium, Moskva lähedase Kommunarka küla karjäär ja mahalaskmine. Lihtne, eks? Aga Kommunistliku Partei peasekretär seltsimees Stalin oli ju ka ise lihtne, jämedakoeline inimene.
Pätsi saabumisest Butõrka vanglasse oli möödunud kümmekond päeva. Vangivalvur kõlistas võtmega, ragistas lukuaugus, avas raske, raudplekiga ülelöödud ukse ja hõikas räigel häälel:
“Konstantin Päts, väljuda! Ülekuulamisele.”
Päts oli ülekuulamiseks valmis. Tema kogenud kambrikaaslane õpetas:
“Sind süüdistatakse igasuguses juras. Pole mõtet vastu ajada ega eitada – pekstakse surnuks. Kui tunnistad ennast süüdi, ükskõik milles, jääd vähemalt elama, aga kakskümmend viis aastat sunnitööd ja viis aastat asumist saad niikuinii.”
Siinjuures väikesed mitteolulised selgitused. Õigusriigis eelneb ülekuulamisele juurdlus. Juurdleja selgitab, kas üldse on midagi ülekuulata, kas tegemist on tunnistaja, kannatanu või kahtlustatavaga. Alles siis, kui juurdleja on leidnud, et antud asjas on seotus ühe või teise kuriteoga, antakse asi üle uurijale. Aga tollel hämaral ajal, Stalini ajal, kui võimutses bolševike uus, nooruslik, Stalinile ülimalt andunud nomenklatuur, polnud ju süütõendeid tarvis, piisas süü ülestunnistamisest. Sageli vaimselt nõrk inimene võttis süü omaks, et aga pääseda sellest ülekuulamiste karusellist, peksmistest, piinamistest. Pääseda sellest põrgust, minna vangilaagrisse ja istuda või rügada oma aeg ära; seal ellu jäädes väljuda vaba inimesena. Kuid inimene on ekslik – uurija jätkas ülekuulamist: kes veel, kes on kaasosalised? Nende nimed…? Peksti niikaua, kuni ütlesid järgmise süütu inimese nime: oma töökaaslase, naabri, alluva või ülemuse, sageli ka oma pereliikme nime. Karusell kogus järjest tuure: uued lõputud ülekuulamised, vastastamised, ülestunnistused…
Kahe vangivalvuri saatel laskus Konstantin Päts mööda Butõrka keerdtreppe alla, keldrikorrusele. Ta laskus pimedasse sügavikku, justkui põrgusse…, all ei paistnud ainsatki tulukest.
Päts lõi risti ette ja palvetas eneseette:
„Ma armastasin teid, mu kallid Eestimaa inimesed, ja olin rõõmus kui te minule samaga vastasite, ja kannatasin, kui te mind ei mõistnud. Kellele ülekohut tegin, andku andeks, keda rõõmustasin, ärgu unustagu. Ärgu mu surm kellelegi nukrust tekitagu, ärgu mu nimi kelleleski halvakspanu äratagu. See on mu testament teile, armas eesti rahvas.“
Butõrka ülekuulamisruumi astudes ei teadnud vang iialgi, mis teda ees ootab, sest see ruum oli ühtlasi ka piinakamber. Sinna läksid tugevad, terved, reipad inimesed ja pärast kahe-kolmetunnist ülekuulamist lohistati tagasi kambrisse sandid, poolsurnud. Oli ka niisuguseid, kes läksid ülekuulamisele selge ja otsese vaatega, aga tagasi tulles ei vaata nad oma kambrikaaslastele silma. Kuskil seal all, keldris, tekkis võib-olla üksainus nõrkusemoment, üksainus kõhklus, hirmupuhang – ja selle tagajärjel tuuakse täna või homme Butõrkasse uusi inimesi, kes peavad algusest lõpuni läbi käima kõik need õudused… Murtud südametunnistusega inimest, vangi, oli veelgi hirmsam näha, kui näha teda läbipekstuna – argpüks kaotab enam kui oma elu. Ja NKVD piinajad! Mitte kõik ei tegutsenud ülla eesmärgi nimel, kodumaa kaitseks, kompartei ja Stalini nimel. Oli ka neid, kes piinasid ja tapsid lihtsalt sadismist. Nad peksid hambaid sisse, nende hoopide all rebenes kõrva trumminahk, nad pigistasid välja silmamune, lõid kontsadega kubemesse, purustasid pealuid, peksid surnuks kujuteldamatu julmusega, millel polnud muud ajendit kui ainult toores elajalikkus.
Vangivalvurid tõukasid Pätsi ülekuulamise ruumi uksest sisse ja jäid ise ukse taha valvesse. Ruumis, mis oli sama suur nagu neljamehe, õigemini nelja vangi kamber, istus laua taga NKVD vormis mees, ilmselt ohvitser, ülekuulaja. Tema selja taga paistis täiesti puhas, lage sein, justkui kinoekraan. Päts puuris silmad sellesse puhtasse, paljasse, alasti seina, millel joonistus elektrilambi valguses ülekuulaja NKVD vormimütsis pea. Kui palju pilte on projekteerinud sellele seinale uut ülekuulamist, uusi piinamisi ja surma ootavate inimeste silmad! Sellel seinal võis näha terveid elulugusid, väiksemaidki episoode möödunud elust; võis näha pilte kodust, emast-isast, naisest, lastest, rüüstatud taludest, hävitatud õnnest. Elust äralõigatuna olid sellele seinale kümnete, sadade inimeste silmad jätnud pildid õudusest ja meelekindlusest, vihkamisest ja armastusest, kartusest ja lootusest, ja oma surmast.
Uurija laua ees paiknes põranda külge kinnitatud robustne taburet.
Uurija asus kohe asja juurde:
„Istu! Räägi, millega tegelesid viimasel ajal, enne Eesti astumist Nõukogude Liidu koosseisu. Milliste välismaa riigitegelastega kohtusid?“
„Kohtusin Ždanoviga, ta oli NSV Liidu Kommunistliku Partei sekretär, Stalini eriesindaja.“
Ždanovi ja Stalini nime kuuldes uurija justkui ehmatas, ja muutis ülekuulamise suunda, seejuures võttis hääletooni veidi madalamaks: “ Kas tunnistad ennast süüdi, et Eesti Vabariigis ekspluateeriti töölisi ja taludes kasutati orjatööd?”
“Tunnistan ennast süüdi, et olin Eesti Vabariigi president ja ei suutnud ära hoida Eesti okupeerimist.”
“Kes oli okupeerija?”
“Vaenlane. Kes konkreetselt, seda teab täpsemalt Kommunistliku Partei sekretär seltsimees Ždanov. Mis puutub aga ekspluateerimisse, siis Eesti Vabariigis olid palgatöölised ja tasu said nad vastavalt kokkuleppele tööandja ja töötaja vahel; taludes oli ka sulane palgatööline, aga orjadest ei tea ma midagi.“
„Teie ei tea aga meie teame – orjadeks olid kommunistid,“ sõnas uurija iseteadvalt. Seejärel jätkas: „ Öelge, Päts, kas poliitik võib varastada?“
Päts kehitas hämmeldunult õlgu: „Kas NKVD uurija võib varastada?“
„Miks ka mitte, miks ka mitte, kõik oleneb kellelt ja kui palju,“ sõnas uurija imestunult. „Varastada töölisklassilt, seda ei või, ja sealt polegi midagi varastada, aga varastada buržuilt, röövida panka – seda võib.“
„Nojah, nojah,“ nõustus Päts.
Uurija muutis ootamatult ülekuulamise suunda ja tonaalsust:
„Kas te olite teadlik, kas te teadsite, et Saksamaa tungib ootamatult ja reeturlikult Nõukogude Liidule kallale, ja miks te sellest organitele teada ei andnud?“
„Kui ma oleksin olnud jätkuvalt Eesti Vabariigi president, ilmselt oleks üht-teist teadnud ja sellest võib olla Ždanovile ka ette kandnud. Ufas, asumisel, olin ma oma luureorganitest lahutatud.“
„Luure on meie silmad ja kõrvad,“ sõnas uurija, olles Pätsi viimastest sõnadest meelitatud. „Edaspidi annate meile teada kõigest, mis toimub nii siin kui sealpool vanglamüüre. Ja pidage silmas – puhtsüdamlik süü ülestunnistamine kergendab karistust. Maha teid ei lasta, saate kakskümmend viis pluss viis. Kui esimesed kümme aastat hästi töötate, ja veel elus olete, võidakse karistust vähendada. Nõukogude võim on karm, aga õiglane.”
Tundus, et sellele noorukesele ülekuulajale oli tehtud ülesandeks Pätsi kombata, teha kindlaks Pätsi olek, vaimne seisund, tema suhtlusvõime. See NKVD uurija oli väike hammasratas suures masinavärgis, kuid siiski oluliselt suurem ja tähtsam, kui Moskva agulielanikust tööline või Moskva oblasti kolhoosnik. Kindlaid veendumusi taolisel uurijal ei olnud, nagu seda polnud ka teistel organite ehk NKVD töötajatel. Kui mõnel neist vahest veendumusi oligi, siis seoses nende rumalusega, mitte mõistuse, teoreetilise ettevalmistuse või inimeste tundmisega.
Pätsi vastused ülekuulajale olid üsna siirad, ja tõele vastas tema tunnistus – ma ei suutnud ära hoida Eesti okupeerimist. Päts ei soovinud süveneda või ei näinud ette niisuguste sündmuste võimalust, millised leidsid aset 1940.aasta juunis-juulis. Neid sündmusi oleks võinud ja pidanud riigijuht nägema ette ja nende võimalustega tõsiselt arvestama ning astuma kaalukaid diplomaatilisi samme nii ida kui lääne suunas, et ära hoida eesti rahvale kõige halvemad tagajärjed. Oleks pidanud välja kuulutama kui mitte üldmobilisatsiooni, siis vähemalt suurõppuse, et veidikegi heidutada agressorit ja saavutada läbirääkimisel kasvõi midagi oma riigi kasuks. Oleks võinud taotleda, et Eesti lülitamisel Nõukogue Liidu koosseisu ei moodustaks sunniviisiliselt kolhoose, ei küüditataks jõukaid talupoegi, ettevõtjaid, ärimehi, kedagi-midagi veel… Ei, ei mingeid, kõige väiksemaidki vastuaktsioone. On tõsiasi, et Päts oma allkirjadega sanktsioneeris kogu paketi dokumente Ždanovi dikteerimisel, mis olid suunatud Eesti Vabariigi lammutamisele ja iseseisvuse kaotamisele.

Butõrkas viidi Pätsi sageli ülekuulamisele, ja see sündis alati öösel pärast kella kahteteist, samuti ka hommikupoole ööd. Ülekuulamised kestsid kaua, teinekord paigutati Päts koridoris olevasse kappi, buksi ja lukustati sinna seniks, kuni ülekuulamise järjekord temani jõudis. Kapp oli kitsas, istuda ega kükitada polnud võimalik, teinekord oli ka väga külm. Kord külmetas Päts selles buksis nõnda, et oli terve nädala ränga palavikuga laatsaretis. Butõrka vangla laatsaretis olid kohutavad tingimused. Tegelikku ravi seal polnudki, kuna puudusid kõige hädavajalikumad arstimid. Keegi röövel, kes oli saanud kinnipidamisel haavata, otsekui mädanes elavalt. Haavad läksid mädanema ning vastik lõhn täitis kogu ruumi. Haavade raviks puudusid vahendid. Suureks hädaks olid laatsaretis lutikad, neid oli musttuhat, ja öösel asusid nad kõik rünnakule. Elu oli Butõrka laatsaretis mitte raviks, vaid piinaks.
Päevakord Butõrkas oli järgmine. Kell kuus üles, kell kümme magama, päeval magada ei tohtinud. Seda valvas koridoris valvur, kes sageli ukseaugust sisse vaatas. Kära oli palju, kui keegi magas, järgnes sõim ja ähvardamine kartseriga, või kartserisse saatmine, olenevalt vangivalvurist. Häda oli, kui keegi kartserisse sattus. Seal tegi külm liiga. Mõnikord inimene isegi unustati kartserisse.
Päts istus kambris, ja iga kord, kui kambri uks lahti tehti, nägi ta üle koridori nagis rippumas trakse. Talle tundus, et need on tema traksid. See andis lootust! Kui sinu traksid ripuvad nagis, siis oled sa veel elus, ja võib-olla kunagi ulatatakse need traksid sulle tagasi ja öeldakse: „Säh, võta traksid ja mine, oled vaba.“ Samas, traksid võidakse sulle ulatada ka siis, kui sind viiakse sunnitöölaagrisse või tapalavale…
Videvikus tuli kõige tihedamini peale igatsus omaste järele, mure nende käekäigu pärast, surutis üksilduse tundest. Sageli ilmus Pätsi silme ette tema südamele nii armas Kloostrimetsa talu, milles ta viibis riigitööst vabal ajal nii tihti kui võimalik. Juhendas isiklikult talu rajamist, põldude ja heinamaa kuivendamiseks kraavide kaevamist ning puude ja põõsaste istutamist, ilu- ja viljapuuaia rajamist. Mõnikord nägi Päts ennast külas viibivat Viimsi mõisas, Johan Laidoneri ja tema abikaasa Maria kodus. Neiupõlvenimega Maria Kruszewska sündis Poola aadliperekonnas.
Päts ja Laidoner istusid suures saalis lauakese taga tugitoolides, vestlesid poliitikast, aegajalt tõstsid huultele peekri veiniga, Maria aga laulis poola keeles romansse ja saatis ennast klaveril.

Tasa heliseb kelluke väljal,
Kerge tolm keerleb hämaral teel,
Laulab küüdimees nukralt ja vaikselt,
Kaua laul kajab väljadel veel.

Selles laulus on on tundeid nii palju,
Nõnda lihtne ja liigutav see,
Et mu tardunud süda lööb valjult,
Ja tas uuesti loitma lööb leek.

Teised ööd mulle tõuseb meelde,
Kodumetsad ja haljendav niit.
Ammu kuivanud silmadest veereb
Jälle pisara põletav piisk.

Tasa heliseb kelluke väljal,
Kerge tolm keerleb hämaral teel.
Vaikind küüdimees, maantee nüüd tundub
Mul nii lõputu, lõputu ees…

Külalisi oli erinevatel päevadel teisigi: Poola president Ignacy Mošicicki, Soome president Pehr Evind Svinhufvud, Saksa maaväe kindralstaabi ülem Franz Halder, Poola välisminister Jozef Beck ja mitmed teised erinevate maade riigitegelased.
Viimsi mõis asutati 1471.aastal. Aastast 1882 kuni 1919 oli mõis Emil-Felix Schottländeri ja tema pärijate omandis. 1919.aastal maaseaduse alusel võõrandati Viimsi mõis parunitelt Eesti Vabariigi omandisse. Riigikogu otsusel kingiti mõis 1923.aastal teenete eest Vabadussõjas kindralleitnant Johan Laidonerile; mõis kuulus Laidonerile kuni tema arreteerimiseni kommunistliku valitsuse poolt 19.juulil 1940. Tema arreteerijaks oli siseminister Maksim Unt, kes saabus Viimsi mõisa koos vene sõduritega, kuigi Eesti polnud veel NSV Liitu võetud. Maria kohta polnud Undile korraldusi antud, kuna aga Maria soovis mehega kaasa minna, siis kästi ka temal asjad kokku panna.
Johan Laidoner ja Maria lahutati teineteisest. Nad mõlemad said tunda Butõrka ja Vladimiri vangla õudusi. Laidoner suri Vladimiri vanglas 13.märtsil 1953, olles viibinud vangistuses kolmteist aastat. Tema matmispaika pole leitud. Maria jõudis pärast pikki vintsutusi tagasi Eestimaale.
Sageli jalutasid kõik koos: Päts, Laidoner ja Maria läbi Viimsi pargi mere äärde. Vastu tulevad inimesed tervitasid neid aupaklikult, Päts kergitas oma kõvakübarat.
Lihtrahvas armastas ja austas Pätsi, vaatamata sellele, et tal oli diktaatorlikke kalduvusi. Pätsi valitsemise ajal arenes ettevõtlus, uusi talusid tekkis juurde nagu seeni pärast sooja augustivihma; sellele aitas kaasa ka äsja jõustunud maaseadus ja oskuslikult läbi viidud maareform. Päts viis jõuliselt läbi üleriigilise poliitilise aktsiooni – perekonnanimede eestistamise; saksapärased nimed pidid kaduma, riigiametnikele oli perekonnanimede eestistamine kohustuslik. Üsna sageli sõitis Päts Kadriorust, mööda Narva maanteed, Toompeale, Riiginõukogu istungile. Ta sõitis niklist läikivas lahtises Mercedeses. Päts istus koos ohvitserist ihukaitsjaga tagaistmel, käsundusohvitser oli istet võtnud kaitseliidu vormis autojuhi kõrval. Kummalgi pool autot ratsutas eskort: neli kaunites mundrites ratsanikku. Auto liikus aeglaselt, inimesed kõnniteel seisatusid ja lehvitasid presidendile, Päts tõstis oma musta kõvakübarat.
Jõudnud Viimsi rannale, Päts, Laidoner ja Maria seisatusid ja jäid imetlema kaunist päikeseloojangut.
Punane päikeseketas rippus tohutu lõõmava kerana läänekaarel. Tema mahedad, ereduse kaotanud kiired värvisid sileda mere kuni horisondini kauniks kollakaspunaselt helklevaks kangaks. Meri oli peegelsile ja türkiissinine taevas, peaaegu poolest saadik kaetud õrna purpurpunase loojanguvärviga, vaatas merd leebelt ja rahulikult. Siin-seal mustendasid merel kaluripaadid ja rannaäärsetel päikesesoojadel kividel istusid kajakad. Üle lahe, kõrgel künkal paiknev puhas ja ilus Tallinna vanalinn hakkas juba kattuma õhtuse uduga. Linna kirikute sihvakad tornid, aknad ja rohelus peegeldasid loojuvat päikest, kumasid ja hõõgusid nagu sulav kuld…
Konstantin Pätsile meenus Helma. Oleks tahtnud, et ka Helma oleks näinud seda imekaunist päikeseloojangud. Päts ohkas: “Helma suri nii noorelt, elu jäigi elamata, ja mina jäin üksi… Igale inimesele antakse Jumala poolt ainult üks armastus – kui sa sellest ilma jääd, kui sa seda ära ei tunne või sellest kergekäeliselt loobud, siis sa jäädki üksi… Paljud tunnevad oma ainsama armastuse ära alles siis, kui on sellest ilma jäänud.”
Aegamisi ja märkamatult vajus päike merre; tema ringtee mööda taevakaart oli selleks korraks otsa saanud. Päike enam ei soojendanud, aegamisi asendus päevane leitsak tüüne õhtuse jahedusega. Viimsi pargist kandus mereranda äsjaniidetud rohu imeliselt kerge, õhtust taluniitu meenutav värskus. Laidoner võttis Marie käed oma pihku, vaatas talle otsa ja sõnas: “Ma armastan sind ja armastan igavesti. Ja ma tunnen end hästi ainult siis, kui me oleme koos, ja kõige paremini, kui me oleme kahekesi.”

* * *

Pätsi kongi päike ei paistnud, ainult harva tekkis mingi heledam laik seinale koos aknavõre varjuga. „Tahaks veel kasvõi korraks näha päikesetõusu ja loojangut! Kasvõi korraks!“ mõtles Päts valulise igatsusega.
Vaatamata kambri hämarusele, oli elu Pätsi kongis „sündmusterikas“. Peaaegu iga tund avati kongiukse pullisilm ja sisse piilus järjekordne uudishimulik vangivalvur – taheti näha, milline näeb välja üks elus President! Pätsi kambrit teenindav vangivalvur päris sageli, kas Presidendile midagi vaja ei lähe. Päts tänas, talle oli vaja ainult ühte – vabadust, aga seda ei saa talle anda väike mutrike suures masinavärgis. Aga siiski, ühel päeval tõi vangivalvur endaga kaasa habemeajaja, see oli samuti vang, mingist teisest kongist. Habemeajaja kraapis üsna nürida habemenoaga Pätsi lõua puhtaks, seejuures ta ainult nohises endamisi, rääkimine oli rangelt keelatud. See inimlikkust ilmutav vangivalvur osutas Pätsile veel ühe teene – tõi kohale hambaarsti. Mööda vangimajasid rännates oli Pätsi suu jäänud üsna hõredaks: mõne logisema hakanud hamba kangutas ta ise välja, mõne jälle aitasid välja kiskuda kambrikaaslased. Aga õnneks polnud Pätsil mitte ühtegi hammast, tõsi, neid peaaegu polnudki, välja löödud NKVD ülekuulajate poolt. Aga seekord oli mingi juurikas, mis hirmsasti valutas ja ei lasknud magada õndsat und, kui taolist und vangil üldse on… „Hea“ vangivalvur tõi kohale hambaarsti. See oli, nagu kõik pridurkad, samuti vang, aga eraelus, õigemini vabaduses, oli ta olnud hambaarst. Ta oli kord vihahoos, õigemini purjus peaga, saatnud Stalini persse. Sellest emotsionaalsest väljendist teatati sinna kuhu vaja – inimesed on oma olemuselt ju valvsad!
Hambaarst ilmus vangivalvuri saatel Pätsi kambrisse. Tema käeotsas rippus väike kohvrike arstiriistade ja medikamentidega. Vangivalvur hoiatas – rääkida võib ainult erialastel teemadel. Päts tegi oma harvade hammastega suu lahti ja näitas valutavat hambakontsu. Hambaarst vahtis Pätsi suhu, asetas siis käe oma lõuale, silitas lõuga ja mõtiskles – diagnoos oli selge, aga kaasus keeruline. Selle vanamehe lõualuus võis istuda üsna tugev juurikas, võib-olla isegi ristamisi juurtega! Tõmmata see hambakonts välja nii, et vanamees valust röökima ei hakkaks, või mis veel hullem, kätega kallale ei tuleks, oleks praktiliselt võimatu. Hambaarst tuli otsusele. Avas oma kohvrikese: seal, mitmesuguste tangide seas, lebas ka pooleliitrine, peaaegu täis piiritusepudel. See oli talle vangla varustusosakonna poolt välja antud, nii-öelda kohaliku narkoosi tegemiseks, kusjuures hoiatati – kui jääb aruandluses puudu kasvõi viiskümmend grammi piiritust, saate olemasolevale lisakaristuse – kakskümmend viis pluss viis. Muide saadud karistus oli hambaarsti muutnud täiskarsklaseks – olles sattunud vanglasse, ta enam alkoholi ei pruukinud, ja polnudki millest juua – vanglas pistiseid ei antud; polnud enam seda toiduahelat, millega hambaarstid vabaduses olid nii harjunud!
Hambaarst kallas klaasmensuuri viiskümmend grammi piiritust ja käsutas: „Patsient! Võtke see suhu ja hoidke mõni aeg haige hamba peal, siis neelake alla.“
Päts tundis, kuidas piiritus suud kõrvetas ja igemed tuimaks muutusid.“
„Neelake alla!“ käsutas arst.
Päts neelas piirituse alla, ja olles aastaid olnud kehva toidu peal, ilma tilkagi alkoholi pruukimata, tundis, kuidas üle kogu keha valgus soe, meeldiv laine, silmad kippusid kinni vajuma.
Narkoos mõjus. Arst asus kärmelt tegutsema.
„Hoia vanameest kinni!“ käsutas arst vangivalvurit, justkui oleks ta vangla ülem. Arst lükkas tangid Pätsile suhu – ja Päts kuulis, kuidas miski ta suus krigises ja ragises, üle keha kandus valusööst. Arst surus põlve vastu Pätsi kõhtu, tegi ühe jõulise liigutuse, ja näitas võidukalt Pätsile hambakontsu: „Käes!“
Kell kuus hommikul kõlas Butõrkas äratus: vangivalvur tagus haamriga vastu vangla esimesel korrusel rippuvat relsijuppi. Löögid kostsid loiult, pikkade vahedega, vangivalvur justkui kuulatas või imetles relsi meloodilist hälinat, või üritas ta jäljendada vene külakiriku kellameest. Iga löögi juures kambri väikese akna klaasid värisesid tuhmilt, hääl tungis nõrgalt läbi paksu metallukse.
Valvur andis veel mõned kiired, üksteisele järgnevad löögid, tagus relssi ülevalt ja altpoolt, et saada erinevaid toone, ja virutas siis jõulise lõpulöögi.
Hälin soikus. Alati oli Päts tõusnud koheselt peale esimesi haamrilööke vastu relsi, kuid nüüd ei olnud vaim tõusmiseks valmis, ega ka mitte keha. Juba õhtul võbisesid üle keha külmavärinad ja öö lisas külma kontidesse veelgi juurde. Esialgu, tekiräbala ja vatijope all lamades, tekkis ihusse veidi soojust, kuid seegi haihtus vastu hommikut, kui kogu vangla oma sadade kambritega justkui tardus – soojus oli seintesse imendunud ja lahtunud.
Päts tundis ennast haigena; oleks veel tahtnud lamada, kerratõmbunult ja midagi mõtlemata, olla justkui ära sellest hirmsast, ebaõiglasest maailmast.
Päts ei tõusnud. Ta lamas naril, pea teki all, mõlemad jalad vatikuue käistes. Aga sellest maailmast ei olnud võimalik põgeneda. Kuigi ta ei näinud, andsid hääled teada, mis toimus kõrvalkambrites: blatnoid jagelesid omavahel, nende öine kaardimäng oli lõppenud, nüüd seadsid nad ennast magama; nendega vangivalvurid ei soovinud tegeleda – tõmbavad veel nüri noaga või klaasikilluga kõri maha!
Konstantin Päts ajas ennast naril pikkamisi istuli ja jäi masenduses enese ette põrnitsema. Kui prooviks ennast sättida laatsaretti? Küsija suu peale ei lööda – proovida võiks, ehk annab velskriga rääkida. Kere kohe nii tuld täis, liikmetes justkui tina… Päts laskus tagasi oma liistakuks vajunud saepurumadratsile, tõmbas teki lõuani ja kattis näo vatijopega: olla veel kasvõi mõni hetk, mõni väike hetkeke eemal sellest kohutavast maailmast. Vaim tahtis põgeneda, aga keha, väsinud, näljast roidunud ja haigusest kurnatud keha lebas jõuetult madratsil, ei allunud vaimu tahtele.
Päts jõudis otsusele: tuleb ikkagi üritada laatsaretti saada. Kuid just siis kiskus kellegi võimukas käsi tal tekiräbala pealt. Päts lükkas vatijope näolt ära ja ajas end istukile. Tema aseme ääres, pea õieli, seisis vilavate silmadega tõmmunäoline vangivalvur.
“Üks tuhat kolmsada nelikümmend viis!” luges vangivalvur Pätsi vatijope valgelt riidelapilt numbrit. “Kolm päeva kartsa!”
Päts üritas ennast vangivalvuri ees õigustada, manades niigi hädisele näole veelgi hädisema ilme ja tehes hääle alandlikuks: “Mille eest, kodanik ülem?”
“Äratus oli, aga ei tõusnud, mis?” selgitas vangivalvur ükskõikselt, sest nii temale kui Pätsile oli selge, mis eest karts määrati.
Vangivalvur seisis endiselt Pätsi nari kõrval; karistus oli määratud ja see tuli täide viia. Konstantin Päts tõusis oma haigusest võbisevatele jalgele, otsis nari alt saapanärud, mässis jalaräti ümber jala ja tõmbas saapa otsa; asus kobama teist saabast.
“Tee kiiremini, sa tainapea!” Vangivalvuril oli kiire, hommikusele lobile ei tohtinud hilineda, õgitakse teiste valvurite poolt kõik ära.
Päts keerutas jalaräti kuidagimoodi ümber jala, sai ka teise saapanäru jalga ja haaras narilt jope. Valvur viitas peaga – lähme!
Oli tavaline Butõrka vangla hommik: kurb, trööstitu ja mõttetu; uuel päeval polnud pakkuda mitte kellelegi mitte midagi head, mitte midagi ilusat. Nii oli see alati olnud ja oli ka täna. Ainult Konstantin Pätsi jaoks polnud see tavaline hommik – teda ootas ees kartsakamber, jääkülm, ilma narita betoonpunker.
„Käed seljataja! Mitte ringi vahtida! Vastutulijaga mitte rääkida! Edasi!“ luges vangivalvur oma pähekulunud psalmi. Vangivalvur sammus Pätsi järel mööda pikka koridori. Raudse vaheukse juures kamandas valvur: „Seis, näoga seina poole.“ Teisel pool ust avati vaateluuk: „Kes tuleb?“
Vangivalvur vastas lühidalt: „Vang kartsa.“
Võti torgati lukuauku, kostis kriginat, suur lukk kolksatas lahti, riivid tõmmati eest ja teiselt poolt tehti uks lahti.
„Uksest sisse, seis, näoga seina poole. Käed hoida seljal.“ Päts jäi seisma.
Koridori kaugemast otsast ligines teine vangivalvur.
„Kuhu minek?“
„Kartsa.“
„Kartser on täis, sisse ei mahu enam isegi täi.“
Pätsi saatev vangivalvur kehitas nõutult õlgu: „Ma ei saa ju korrarikkujat ilma karistuseta jätta.“
„Paneme ta surmamõistetute kambrisse. Öösel viidi mõned mahalaskmisele, ja nüüd on seal ruumi laialt.“
„Hakka astuma.“ Vangivalvurid liikusid Pätsiga koridori teise otsa. Surmamõistetute kambri uks tehti lahti ja Päts lükati sisse.
Kamber oli peaaegu pime, ainult väike trellitatud aknake lae all heitis ruumi vähest valgust. Konstantin Päts seisis liikumatult ukse juures, silmad vajasid veidi kohanemist. Olles mõne aja seisnud, libistas Päts pilgu üle vangikongi. Selles puudus täielikult kõige tavalisemgi vangikambri sisustus, polnud koikusid, taburetti ega lauakest. Ainsaks „mööbliesemeks“ oli parask nurgas.
Keset kambrit istusid türklase moodi, jalad risti tagumiku all, kolm surmamõistetut. Ja nad olidki justkui türklased: kõigil ees pikad mustad habemed, tõmmus näos välkusid kurjalt valged silmamunad. Need kõik olid kriminaalkurjategijad, kes suhtusid oma peatsesse hukkamisse niisamasuguse stoilise ükskõiksusega kui nende inimeste surmasse, kes olid nende käe läbi oma elu jätnud. Kambri nurgas konutas veel kaks surmamõistetut. Nad istusid liikumatult külmal betoonpõrandal justkui kivikujud, jalad ette sirutatud ja selg vastu seina.
Päts sammus oma palavikust värisevail jalgel nende kahe juurde ja istus nende kõrvale. Kivikujud ei teinud ainsatki liigutust.
Päev otsa ei toimunud kambris mitte mingisugust tegevust, ainult üks ja teine käis paraskil asjal. „Türklased“ vestlesid vaikselt omavahel Pätsile arusaamatus kurguhäälses keeles, kaks kivikuju konutasid vaikselt.
Õhtul anti läbi luugi alumiiniumkausid mingi sogase lobiga. Lusikaid ei antud, lobi tuli rüübata üle kausiääre.
Surmamõistetute hukkamisele viimisel oli kindel kord – õnnetu vang hõigati välja keskööl. Kui keskööl kuuldus vangla koridoris samme, võtmete kõlinat ja peagi ragistati kongi lukuaugus võtit, siis teati – kellelegi jäävad need tavapärased vanglahelid viimaseks.
Surmamõistetud. Surm tähendab igavesti eluga hüvastijätmist. Looduse poolt on see mõeldud vabanemisena jõuetust vanadusest. Inimene sureb sängis, tööjuures, teel kuhugi, või kangelastegu korda saates. Surmamõistetud aga surevad sellepärast, et neil pole enam õigust elada, nad on muutunud ühiskonnale ohtlikuks, ühiskond eitab neid, kas eitab õiglaselt või ebaõiglaselt – see polegi tähtis, inimesed heidavad nad enda keskelt ära, heidavad sinna, kust pole enam tagasipöördumist. Aga siin, surmamõistetute kongis, mida nad mõtlevad oma viimast tundi oodates? Ka neil on kusagil murest murtud emad, võib-olla naised ja lapsedki. Kas nad meenutavad elatud elu? Kahetsevat tehtut? Kas nad kardavad surma?
Pätsile tundus, et need kaks kivikuju ei mõtle midagi, ju nad olid juba teises maailmas. Aga „türklased“ arutasid oma kurguhäälses kiirkõnes ikka endiselt, justkui seaduslikud vargad arutavad omavahel, mida nad olid valesti teinud, et sisse kukkusid, ning mida nad teevad teisiti, et viga mitte korrata. Olles uurija juures ülekuulamisel, ei huvita seaduslikku varast karistuse määr, ei huvita millisesse vanglasse saadetakse, ta pärib uurijalt ainult ühte: „Ütle, mida ma tegin valesti, et sisse kukkusin?“
Konstantin Päts istus surmamõistetute kambris põrandal, selg vastu seina. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu. Pole ju kuigi mõnus omada naabreid, kellel seisab ees viimne teekond, ja olla ise nii lähedal selle teekonna lähtekohale. Päts asus taguma kartseri ukseluuki. Valvur avas luugi ja küsis räigelt: „Mida sa vanamees kolgid.“ Päts seletas, et tal on raske olla koos inimestega, kes on samahästi kui surnud ja palus ennast viia teise kohta. Valvur jättis palve rahuldamata põhjendusega, et Päts viibib „kartseri olukorras“ ja seda olukorda ei saavat muuta enne karistusaja möödumist.
Keskööl kuuldus koridoris samme, võtmete kõlinat. Surmamõistetud kangestusid, „türklased“ lõpetasid oma jutu, kambrisse tekkis surmavaikus – ainult hiir krõbistas kambrinurgas. Kambriuks avati ja vangivalvur näitas näpuga ühele „kivikujule“: „Lähme!“ Õnnetu surmamõistetu tõusis, ja liikus nõrkadel jalgadel, justkui joobnu, kambri väljapääsu poole. Uks suleti, võti keeras lukku. Järsku kuuldus koridoris trampimist, rüselemist ja vandumist. Siis kõlas üle selle madina hirmu ja meeleheite ürgjõust kantud, luusse ja lihasse lõikav karje: „Ema! Ema! Appi!“ Täiskasvanud inimene, kui ta on suures hädas, hüüab appi ema; hüüab viimases lootuses appi ema, kes on teda alati kaitsnud, on hoolitsenud ja hellitanud… Kostis tugev mütsatus, ja appihüüded raugesid.
Päts oli hingepõhjani vapustatud. On kohutav kuulda täiskasvanud mehe häält, mis kisab täis ängistust ja abitusetunnet.
See erakorraline sündmus jäi Pätsi kummitama veel kauaks.
Hommikul ragistati jällegi lukuaugus. Vangid teadsid – hommikul ei viida mahalaskmisele! Ilmselt tuleb minna ülekuulamisele.
„Päts, väljuda!“ kõlas vangivalvuri lakooniline käsklus.
Konstantin Päts viidi Butõrka keldrisse ülekuulamisele. See oli järjekordne, juba rutiinseks muutunud ülekuulamine, arvult kümnes, või kahekümnes…
Pärast ülekuulamist Pätsi enam surmamõistetute kambrisse tagasi ei viidud. Ilmselt arvati, et ta oli oma karistuse ära istunud; nüüd paigutati Päts üldkambrisse.
Kambrisse tulnud uus vang sai koha haisva paraski kõrval. Ka Pätsile näidati koheselt kätte tema õige koht. Paraskist sai ta eemalduda vastavalt sellele, kuidas kambrist vange lahkus ja uusi juurde tuli. Magati põrandal. Külje all ja peal olid ainult oma riided. Mehi oli nii palju, et magati ainult külje peal. Külge keerati käskluse peale, terve magavate meeste rida korraga. Ööseks olid paraski juurde pääsemiseks kahe magajate rea vahele pandud pikad pingid. Neid pidi sai magajaid segamata liikuda paraskini ja tagasi oma magamiskohta.
Elu üldkambris kulges teisiti kui kaheses või neljases kambris. Siin olid loodud suurepärased tingimused inimese väsitamiseks ja vaimu suretamiseks. Ööd möödusid tapvais ülekuulamistes, päeval ei tohtinud magada ega tukkuda, selle järele valvati karmilt. Üksikud ööd, mil mõnd vahialust ei viidud ülekuulamisele, möödusid siiski ärevuses ja puuduliku unega, sest öösel häiriti alatasa. Küll teostati kambrite läbiotsimisi või käsutati kõiki üles, otsides mõnda, keda oli vaja ülekuulamisele viia.
Konstantin Pätsil, vanal mehel, oli raske terve päeva üleval olla – ta võttis püksid maha ja kasutas paraskit tukkumiseks. Kui kambri uks ootamatult lahti tehti, siis paistis, justkui istuks Päts asjal. Lisaks kõigele väsitas hommikust õhtuni kestev kambrikaaslaste tühi loba, lõpmatu keelepeks, väikesed alatud intriigid, kaardimängu juures tekkivad kaklused. Pidev kära, rämpstoidust tekkinud sagedased peeretused, ümberringi mustus ja hais… Isegi vanglas ei saa inimene rahu…, ja pageda pole kuhugi. Kambrites taoti hommikust õhtuni vastu uksi: üks arvab leivaportsjoni kahtlaselt väikese olevat, teine on mahorkast ilma jäänud, kolmas karjub ja röögib hullumeelset teeseldes, neljas ongi hull, viies arutab valju häälega kogu päeva, kui palju ta sööb.
Päts viibis üldkongis, kus oli kokku kolmkümmend kaks selli. See oli metsik kamp, kellel oli tulnud kõigist mõeldavatest mülgastest maoli läbi ronida. Tavaline teema neil oli armastus, loomulikult liiderlik! Nad oleksid nagu jäänud armupalavikku: lõputud jutud naistest, seda saatsid nilbed žestid ja miimika. Jutustaja igasuguseid väljamõeldisi kuulati mingi elajaliku põnevusega, kuigi kõik jutustaja ümber istujad mõistsid, et need on täielik vale. Jutustaja väljamõeldisi tervitati küünilise naeruga, ja see, saades innustust, laskis tulla järjekordsel väljamõeldisel, ja nii kestis see alalõpmata, päevast päeva.
Päts oli väga tõsine mees, naljasoon puudus tal peaaegu täielikult. Talle ei meeldinud sugugi krõbedad anekdoodid, mida vangikongis räägiti. Samas, vangikambri lihtsatest meelelahutustest võttis ta osa. Oli üks mäng, kus vastased istusid põrandal, teineteisest kolme-nelja meetri kaugusel. Harkis jalgade ees oli serviti püsti tikutops, selle pihta veeretati leivast kuulikesi. Võitis see, kes kindla arvu visete järel sai rohkem tabamusi. Sellest võtsid osa kõik, sõltumata vanusest.
Omaette nähtus vanglas olid platnoid (vorõ v zakone) – seaduslikud vargad. Oma seaduste kohaselt ei tohtinud nad vanglas tööd teha ega ka teisi tööle sundida, s.o. töötada mingitel juhtivatel kohtadel. Vabanedes pidid nad pidevalt oma liinis tegutsema, sõltumata sellest, kui suur „sissetulek“ kellelgi oli. Nad pidid vabadusest saatma pakke neile, kes jäid veel istuma; kes seda ei teinud, sellest anti teada vabaduses viibivale teisele seaduslikule vargale, kes lõikas „seaduserikkujal“ kõri läbi. Kui suure toobriga tõsteti kambrisse puder, siis seaduslikud vargad sõid pealt poslamaslaga leemendava korra ja alles siis lükati peaaegu tühi tünn poliitiliste ette – võtke, vabadusvõitlejad!
Need inimesed, elukutselised kambriinimesed, olid sammhaaval ühiskonnast välja lülitatud: algul kolooniasse, siis range režiimiga kolooniasse, seejärel erirežiimiga kolooniasse ning lõpuks tõusid raudus käsi üles mööda sama Butõrka treppi, mida mööda oli sammunud president Konstantin Päts. Ainuke oluline vahe oli see, et need seaduslikud vargad olid sattunud Butõrka vanglasse, liikudes mööda oma elu allakäigutreppi, Päts aga toodi Butõrkasse, nende pättide juurde, oma elu kõrghetkel – Eesti Vabariigi presidendina.
Vangid on üksteisest väga erinevad, kuid nende elu on väga sarnane. Ei ole palju erinevusi Dostojevski, Tolstoi ja Solženitsõni kirjeldustel vangide elust. Eriti selles osas, mida vangid vanglas üle elavad. Inimene mitte ei harju vangla eluga, sest vabaduseiha säilib, kuid inimese psüühika deformeerub pikemaajalisel vanglas hoidmisel. Pikemajalisel vanglas viibimisel tekib psüühikas jääv deformatsioon. Aga siiski on isikuid, kes tunnevad vanglas ennast justkui kodus – need on kriminaalkurjategijad, kellele vangla ongi kodu. Isegi rändamised ühest vanglast teise, istumised kartsas, ei kaota neis kodutunnet. Olles pääsenud vabadusse, tunnevad nad ennast ebakindlalt, käituvad ettearvamatult, ja peagi astuvad uuesti vangla uksest sisse, kergendatult hingates – oh, olen jälle kodus! Ja kuna viiekümnendatel aastatel olid Nõukogude Liidus karistused iga tühisemagi varguse eest üsna rängad, kolm kuni kümme aastat, siis paljud vangid olid jäävalt deformeeritud psüühikaga inimesed. Neile ei olnud uus järjekordne kuritegu ja sellele peaaegu alati järgnev karistus mitte mingi jubedus. Nad kavandasid kogu vangisoleku aja uusi kuritegusid, ja arutasid iga kandi pealt, kuidas panna neid toime nii, et enam sisse ei kukuks.
Seaduslik varas, olles kambris ümbritsetud omasugustest, rääkis pikalt ja laialt, õhinaga hääles, kuidas ta põgenes ja sisse kukkus.
„Olin vangilaagris ülemuse usaldusalune. Kord tuli laagrisse abiprokurör, võtsid ülemusega viina. Pärast seda riietus prokurör lahti ja heitis koikule magama. Ma panin abiprokuröri riided selga ja põgenesin laagrist. Terve päeva liikusin mööda metsaradu, õhtul jõudsin mingisse asulasse, seal oli vangilaager. Läksin oma punase prokuröri ametitõendiga väravast sisse. Sõin vangla ülemaga õhtust ja jõime viina. Ööbisin laagri vabas kambris. Järgmisel päeval jätkasin põgenemist. Jõudsin õhtul ühe majakese juurde taigas. Ööbisin seal koos põgenenud vange tagaotsiva operatiivvolinikuga. Varastasin öösel tolle vormiriietuse, püstoli ja koera. Aga järgmisel päeval, koer, kurinahk, märkas oma peremeest, rebis ennast lahti ja jooksis operatiivvoliniku juurde. See aga ässitas koera mulle kallale. Niiviisi mind kinni võetigi.“
Ilus muinasjutt; kõik teadsid, et varganägu valetab nii et suu suitseb, aga see on ju nii tore: varastada paljaks prokurör, seejärel panna pihta põgenenud vange tagaotsiva operatiivvoliniku vormiriietus ja püstol, ja ka tema verekoer…
Seaduslikud vargad asusid elavalt arutama, mida põgenik valesti tegi. Ühes olid nad täiesti kindlad – koera oleks pidanud lahti laskma koheselt pärast varastamist, veelgi parem, kui poleks üldse koera varastanud. Aga varas pole siis varas, kui ta oleks jätnud koera varastamata; pealegi, see polnud ju mitte tavaline koer, vaid jälituskoer!
Pärast hommikust ülelugemist läks üldkambri kontingent pesemisruumi-väljakäigukohta. Kaasa võeti parask, mida järjekorras kandis kaks meest. Ka Pätsil tuli seda mitmeid ja mitmeid kordi kanda. Ühes seinas oli roostetanud plekist renn paarikümne veekraaniga, millest pooled olid umbsed. Pesemise järjekorda oodates pidi seisma sabas külmas, madala võlvistikuga ruumis. Teises seinas seisis kümmekond klosetti, millel mitte ei istutud, vaid kükitati. Need ei olnud täidetud roojaga mitte üksi kuhjaga, vaid seda oli ka külluses ümberringi kivipõrandal, mis oli ligane mingisugusest saastast. Lisaks vähesele silmailule, tekitas negatiivseid emotsioone ka jälk hais, mis hõljus võlvlaega ruumis.
Jalutusele minekuks seati mehed haneritta. Jalutuspaigaks oli suur raudpuur mõõtmetega kakskümmend kord kakskümmend meetrit. Puuri kattis ka ülevalt raudvõre. Vangivalvur püssiga jalutas piki võre ülemist äärt ja pidas jalutajaid hoolega silmas. Puuri puudus põrand, seetõttu pidid jalutajad pahatihti trampima poris. Jalutamise ajal tuli käed hoida seljal ja liikuma hanereas, ringiratast mööda sõõri. Kõnelemine oli keelatud, keelu vastu eksijad viidi peale jalutamist koheselt kartsa. Jalutusaeg kestis viisteist minutit.
Kord kambrikaaslastega väljas ringiratast jalutades märkas Päts puuri võre juures pisikest, peaaegu ilma sulgedeta linnupoega. See oli varblane, ilmselt pesast välja kukkunud, pesad on hallivatimeestel ju igal sammul – nad pole elu ega elamispinna suhtes eriti nõudlikud, neile sobib iga enam-vähem kõlbulik toiuduraasuke, elamiseks iga seinapragu.
Päts tõstis selle õnnetu linnupoja üles ja tõi kambrisse. Toitis teda leivaraasukestega ja ka supilagast õngitses välja midagi, mida linnuke ära ei põlanud. Kõhu täis söönud, istus linnuke Pätsi nimetissõrmele ja ütles tänusõnu: „Sirts,sirts!“ Päts vastas samaga, üritades tema häälitsust täpselt järele teha. Ligi kuu aega elas linnuke muret tundmata Pätsi juures, aegajalt lendas mööda kambrit ringi ja istus aknavõrele. Vaatas aknast välja. „Linnuke tahab välja!“ mõistis Päts. Järgmise jalutuskorra ajal võttis ta varblase kaasa ja avas peo. Varblane tõusis õhku, tegi mõned ringid Pätsi kohal, vidistas rõõmsalt ja lendas minema. Päts vaatas kadedusega tema äralendu, ja ohkas …
Pätsil hakkas nahk hirmsasti sügelema. Kui velsker, pridurka, kes oli üsna arukas mees, tuli, siis leidis ta, et Pätsil on kolm nahahaigust: sügelised, mingisugune kärntõbi ja närvidest tingitud punetused. Päts võeti kaasa ja viidi valvuri saatel „sügelistekambrisse“. Päts lükati uksest sisse ja uks suleti. Kogu kambri põrand oli täis magavaid mehi, polnud kohta isegi istumiseks. Viimaks tõusis üks mees püsti ja ütles: „Poisid seina ääres, tehke vanamehele ruumi, aga sina, noormees, heida paraski juurde, mujal ruumi pole.“
Selles sügelistekambris oli parask eriti tähelepanuväärne – suur haisev puitlippidest kokkuseatud ja raudvitstega ümbritsetud toober, ilma kaaneta. Kui Päts selle juurde astus, oli see ääreni täis, iga hetk võis hakata üle ääre ajama.
Järgmisel hommikul tõi pridurkast velsker potitäie mingit vänget musta salvi ja käskis igaühel ennast sellega üle määrida. Terve kamber ajast riidenärud seljast ja asus ennast selle haisva ollusega sisse määrima. Peagi istusid kõik alasti kambris nagu mustad läikivad murjamid. Õhtul aeti riided selga, ja aluspesu muutus mustaks, justkui oleks seda tõrvaga üle määritud. Järgmisel päeval korrati raviprotseduuri. Pätsil hakkas nahk lõpuks kestendama ja koorus keha pinnalt lahti. Nädala pärast tuli velsker vaatama ja märkis nende meeste nimed paberile, kellel oli keha sügelistest ja kärnadest puhas. Päts sattus ka nende õnnelike inimeste nimekirja ja ta suunati tagasi tavaliste vangide kambrisse. Aga puhta pesu sai ta alles järgmisel saunapäeval – kuu aja pärast.
22.veebruaril 1942 pandi kogu Butõrka vanglas käima suur puhastustöö, kuna administratsioon oli saanud sõna, et järgmisel päeval tuleb vanglat külastama Nõukogude Liidu peaprokurör Konstantin Boškov ja NKVD rahvakomissar Lavrenti Beria. Mehed nägid „kodukaunistamisega“ suurt vaeva, isegi klosetiruumile anti selleks korraks inimväärsem nägu. Need vangid, kellel olid seljas eriti räbaldunud riided, said veidike paremad, kellegi surnud vangi omad, mis aga olid kahjuks täie täis. Aga kõrged ülemused ju täisid ei märka, ja ega täi pole vang!
Hiired tegid kambris tõsist muret. Neid tuli püüda. Vangid püüdsid neid alumiiniumkausiga. Kauss paigutati kummuli põrandale ja selle sisse leivakild. Puutikk hoidis kausi serva üleval ja hiired said sealt minna kausi all oleva sööda juurde. Tiku külge oli pandud nöör. Kui kausi all oli hiir, tõmmati tikk kausi serva alt nööri abil ära. Nüüd uputati püütud hiir paraskisse. Vahel ujusid nad seal hommikuni. Hiiri püüti kordamööda – igaüks pidi niikaua püüdma, kuni vähemalt ühe hiire kätte sai. Konstantin Pätsil läks hiire püüdmisega üpris kaua, terve õhtu, kuna ta polnud tiku äratõmbamisega küllalt kiire ja hiir lipsas alati enne kausiserva kukkumist selle alt välja. Lõpuks püüdis Päts siiski hiire kinni. Ta kergitas kaussi, hoidis peopesad kausi serva ees ja lupsti!, hüppas hiir talle pihku. Pisike karvakera oli Pätsi peos; Päts tundis, kuidas hiirekese süda peopesas lõi – kiirelt ja ärevalt. Nüüd oli tarvis hiireke paraskisse ära uputada. Päts astus paraski juurde; ta ei suutnud seda väikest vaesekest paraskisse visata. Päts võttis paraskil kaane pealt, kummardus paraski kohale ja poetas hiirekese märkamatult paraski taha – hiir kadus nii kiiresti, otsekui polekski teda olnudki… Päts muheles endamisi:“ Kui saaks ka ise nii kiiresti kaduda olematusse…“
1942.aasta talvel kandusid Butõrkas ühest kambrist teise, ühelt vangilt teisele sõnumid, et NKVD on asunud Balti riikidest Butõrkasse toodud vange likvideerima – toimumas on ulatuslikud mahalaskmised. Erinõupidamiste otsustega mõisteti surma ja lasti maha mitte ainult Butõrkas, vaid ka teistes Nõukogude Liidu vanglates Eesti, Läti ja Leedu riigitegelasi, ministreid, kõrgemaid ametnikke, sõjaväelasi, kaitseliitlasi ja ärimehi. Hitleri Saksamaa väed oli tunginud sügavale Venemaale, ja kommunistliku partei poliitbüroo valas oma viha välja Baltikumist toodud vangidele, kellel puudus Nõukogude Liidu ees väiksemgi süü. Oluliselt muutus ka vangivalvurite suhtumine Baltikumist pärit vangidesse; nende suhtes hakati kasutama sõimusõna – neetud fašist, ja vastavalt sellele ka käituti.
Igal reedel viidi Butõrkast välja ešelonitäied vahialuseid, igal ühel oma saatus – kes viidi mahalaskmisele, kes saadeti Nõukogude Liidu teiste piirkondade vanglatesse või sunnitöölaagritesse. Aga kambrid täitusid uuesti, ja ülekuulamiste, piinamiste konveier töötas edasi.

Viies peatükk.
Konstantin Päts saab tunda Kirovi oblasti vanglariigi, Vjatlagi, elukorraldust.

1942. aasta detsember. Moskvast hakkas kahekümne vaguniga tapirong sõitma detsembri keskpaiku. Väljas oli karge talveilm, üle kahekümne kraadi külma. Punaseid loomavaguneid vedav vedur paiskas üles suitsupahvakaid ja kogus kiirust. Igas vagunis oli kokku kolmkümmend meest, peaaegu pooled neist niinimetatud poliitvangid, nende hulgas Eesti Vabariigi President Konstantin Päts. Poliitvangid hoidusid kriminaalidest omaette. Selles tapivagunis sõitsid poliitvangid, kellest enamus olid kätte saanud oma kakskümmend viis pluss viis; ainult Eesti president Konstantin Päts oli justkui mitte keegi, ta oli ilma karistuseta vang. Aga see, et ta oli ka ilma süüta vang, see polnud tähtis – nii selles ešelonis kui ja Gulagi arhipelaagis istusid türmis ja rügasid vangilaagrites peamiselt ilma süüta inimesed, niinimetatud poliitilised vangid.
Ešelon vangidega sõitis rataste mürinal. Põhiline osa vange oli Balti riikidest pärit endised kaadrisõjaväelased, kaitseliitlased ja riigiametnikud, olid need, keda polnud Butõrkas maha lastud. Nagu kõik, korralikud ja oma riiki armastavad kodanikud olid nad teeninud oma kodumaad sõjaväes, kaitseliidus. Oma kodu, oma kodumaa kaitsmine pole ju üheski õigusriigis tunnistatud kriminaalseks; aga Nõukogude Liidu näol oli ju tegemist kommunistliku režiimiga, nendel valitses sotsialistlik seaduslikkus ehk kompartei vägivald ja terror.
Erinevalt Butõrka vangla kambrist, oli tapivagun paljudele vangidele järjekordselt uus ümbrus, uus kommunistliku partei poolt pakutud kogemus, millega neil tuli harjuda.
Tapivagun oli spetsiaalselt ümber ehitatud vangide veoks. Vaguni otstes ja külgedel paiknesid kahekordsed narid, keskel buržuika, mille suitsutoru oli välja viidud läbi vaguni katuse. Buržuika, nagu venelased seda tehnikaimet nimetasid, polnud midagi muud kui raudvaat, millele oli suitsutoru peale keevitatud ja ukseava sisse lõigatud. Köeti seda kivisöega. Vaguni seina ääres seisis kahe kandepuuga tõrs, parask, haisev elajas, mida päeval peatustes tühjendati. Mitme vaguni järel oli vagunite vahele tehtud valvurile kõrgendus, kust ta sai jälgida vagunite katuseid. Juhuks, kui keegi püüdis põgeneda vaguni põranda kaudu, oli rongi lõpus, madalal raudtee kohal, purustusreha. See pidi põgeniku puruks kiskuma.
Nüüd siis olid vangid, nii-öelda, ratastel, ja see oli hoopis midagi muud kui vangikong. Kui sõit algas, ei olnud mitte kellelgi ettekujutust, milliseks kujuneb reis. Ei olnud teada, kuidas käituvad vagunikaaslased, milline on ninaesine, kuidas toimetada oma elulisi vajadusi ja veel palju muud, mida ette ennustada oli võimatu.
Söömiseks anti vagunisse igale mehele alumiiniumkauss ja lusikas. Leivaports oli juba varem parajateks tükkideks lõigatud. Nuga ei tohtinud vagunis olla. Toitu anti kord päevas; pool liitrit vedelat suppi, mis maitses isegi näljasele nagu nõudepesuvesi ja veidi hirsiputru koos kolmesaja grammi tainase leivaga. Sellega pidi omal elu sees hoidma, aga suremine polnud sotsialistliku seaduslikkusega keelatud. Hommikuti ja õhtuti oli võimalik saada kuuma vett ehk kipjatokki, mis oli nii leige, et tekkis kahtlus, kas seda üldse keedetud oli.
Päev möödus päeva järel. Vangide sõit jätkus teadmatusse. Vähehaaval vangid harjusid raske ja ebamugava olukorraga. Häälte ja hüüete järgi peatustes hakati aru saama, millal oli oodata toitu, millal anti kipjatokki ja millal avatakse uks mõneks muuks toiminguks. Kui kuuldi, et kõrvalvaguni uks raginal lahti tõmmati, võis oodata ka järgmise vaguni ukse avamist. Tihti võis sellele järgneda mõni vangide jaoks ebameeldiv toiming – paraski väljatassimine või mõne surnud vangi välja lohistamine; igatahes vaguniuste avamine ei tähendanud vabadust.
Ühel esimesel päevasel peatusel kuuldus väljast kopsimist, justkui lõhutaks seal puid. Õige pea taipasid vangid, et löögid tabavad kahelt poolt vagunite seinu. Seinad klopiti läbi, et kontrollida kõla järgi, kas seestpoolt ei ole põgenemist ette valmistades seina lõhutud. Klopiti puidust haamriga, millel taga kahe meetri pikkune vars. Kaks sõdurit, teine teisel pool rongi, kloppisid selle suure kolakaga vagunite seinad kogu rongi ulatuses läbi. Inimene, kes taolise, üsna primitiivse kontrollimise välja mõtles, pidi olema eriti suure peakoluga!
Rong sõitis kagusse, jooksis rataste kolksudes mööda terasest rööpaid, ta ei eksinud kordagi teelt, tema sihiks oli Kirov.
Iga nädal tehti vagunis läbiotsimine. Läbiotsimisel avati vaguni uks, sõdur ronis uksele ja käsutas kõik vangid vaguni ühele poolele. Seal pidid kõik lahti riietuma ja aluspesu väel vaguni teisele poolele minema. Vagunisse tulid veel kaks sõdurit, kes riided läbi otsisid. Vahisõdur otsis ükshaaval läbi vangid, milleks ta läbiotsitava pealaest jalatallani läbi kobas ja seda tegevust rõvedate sõimusõnadega täiendas. Läbiotsitud pidid nüüd teisel pool ootama riiete sobramise lõpetamist.
Siiani oli vangide reis möödunud ilma eriliste vahejuhtumiteta. Päevakorraga oldi juba harjunud, nõukogude kommunistliku võimuga mitte. Siiski, kohaliku võimu, konvoi sigatsemine jättis neid külmaks. Vangivalvurite sõimlemine ja ropendamine ei näidanud arengu märke, oli reisipäevadega muutunud tavaliseks, rutiinseks ja igapäevaseks.
Aga kompartei poolt vangistatud inimeste elu vagunis oli ikkagi sitt, nagu seda oli kõigil, kus ja keda valitses kompartei. Möödunud päevad olid vange tublisti muserdanud, näljatunne vaevas pidevalt. Saadud toitu võis pidada ainult hinge sees hoidmise vahendiks. Kõik ootasid, et see neetud reis kiiremini lõpeks.
Ühel päeval tulid kriminaalid ideele, et on vaja põgeneda. Tegelikult oligi viimane aeg seda teha, sest kaugemale Venemaa kolkasse jõudes poleks põgenemisel üle inimtühja ja lageda stepi või läbi taiga mõtet olnud – enne tsivilisatsiooni jõudmist kõnged lumehange.
Vangi jaoks on põgenemise õige koht seal, kus liiguvad rongid, kus sagivad inimhulgad: töölised, talupojad, kolhoosnikud, kus sirutavad kätt kerjused ja paljastavad oma reit prostituudid, kus raudtee perroonil venivad vangide kolonnid, klähvivad koerad ja sõimlevad vangivalvurid, kus jalutavad veel vabad ja mahalaskmata kommunistid ja parteitud – kõigi nende hulka võib peituda ka üks põgenenud vang.
Kaubarongidesse peitumine oli Venemaal ainsaks põgenemise võimaluseks. Õnnestumise tõenäosus oli 50:50. Nõu pidades rääkisid retsid, et vaguni seina läbipääsu tegemisel ei ole erilist mõtet. Konvoi oleks selle kiiresti avastanud. Ka väljumisel oleksid põgenikud kergemini konvoi nägemispiirkonda sattunud. Vabadusse pääseda otsustati läbi vaguni põranda. Selleks tuli põrandasse lõigata auk, mille kaudu saaks mingis peatuses, enne edasisõitu, väljuda. Nii oleks olnud vähem võimalusi konvoi silma alla sattuda.
Auk põrandasse otsustati teha täpselt ümariku raudahju alla. Selleks kasutati ühe retsi läbiotsimisel leidmata jäänud nuga. Öösel lükati ahi veidi kõrvale ja kohal, kus tavaliselt seisis ahi, lõigati vaguni põranda lauad ringikujuliselt läbi. Igal ööl töötati vahetustega kuni hommikuni. Siis peideti väljalõigatud laastud paraskisse, situti peale, ja valvurid viisid kogu sisu välja. Tainase leiva või sitaga määriti lõikekohad kinni, puistati praht peale ja paigutati ahi tagasi endisele kohale. Ka kõige terasem vaatleja ei oleks siin midagi kahtlast märganud.
Põrandasse augu lõikamist alustati igal õhtul ja lõpetati hommikul. Päeval istusid retsid ninapidi koos ja arutasid edaspidist tegevust ja põgenemisplaane. Kõigile oli selge, et põgeneda võib ainult väike arv vagunis olevatest meestest. Poliitilised hoidusid sellest ettevõtmisest algusest peale kõrvale, sest loodeti veel, et vangistamise puhul on tegemist arusaamatusega, asi vaadatakse uuesti läbi, kuna süüd nad endal ei tundnud.
Lõpuks jäi põgenemissoovile kindlaks kuus retsi. Teisi hoiatati, et tuleb suu pidada. Poliitilistele oli niigi selge, et tuleb suu pidada, kuid neid vaevas mõte, mida tehakse vagunisse jäänud vangidega, kui retsidel põgenemine õnnestub ja väljapääs avastatakse. Võis arvata, et kõiki vaguni vange süüdistatakse vaikimisi kaasaaitamises, kui mitte enamas.
Nädalase öise lööktööga oli auk põrandas valmis, põgenemistee avatud. Läbilõigatud ringi hoidsid koos ainult mõned nõrgad kohad, nii et ainus jalalöök oleks avanud tee vabadusse. Auk maskeeriti, ahi paigutati endisele kohale. Põgeneda otsustati järgmisel ööl.
Tapiešelon lähenes ühele väikese asula raudteejaamale, vähendas kiirust ja liikus rataste kolksudes tasasel käigul üle pöörangute. Vangide südamed põksusid ärevalt, retsid olid ootel ja valmis põgenemiseks. Aga rong jaamahoone ees ei peatunud, liikus aina edasi, läbis asula, pööras mingile haruteele, sõitis veel tunnikese tasasel käigul ja jäi rataste kriuksudes seisma. Koheselt kuuldus ümberringi koerte haukumist, vahisõdurite hõikeid, ülemuste käsklusi – ešelon vangidega oli sõitnud otse “peresõlasse“, ehk sorteerimise, ümberjaotuse laagrisse. Vangid võeti rongilt maha ja konvoeeriti barakkidesse. Põgenemiseks valmistumine oli hetkega muutunud tühjaks tööks. Retsid olid mornid ja vihased, aga peagi astusid nende juurde vahisõdurid, kamandasid käed seljataha ja viisid kaasa. Keegi oli siiski koputanud ja põgenemisplaani teatavaks teinud.
Poliitilised istusid vaikselt koos ühes baraki nurgas. President Konstantin Pätsi jaoks barakis sobivat, eraldatud ruumi ei leitud, ja seda ka ei otsitud; ta kükitas koos teiste poliitilistega barakinurgas. Oli teadmata, kauaks sellesse “peresõlasse“ jäädakse. Seati ennast naridele sisse, kuigi sisse seadmine tähendas ainult vatijope narilaudadele laiali laotamist ja vangimütsi pea alla panemist. Öö möödus vaikselt. Kõik magasid, olles väsinud pidevast vagunirataste kolksumisest ja vagunite rappumisest Venemaa “auklikul” raudteel.
Hommikul anti vangidele kipjatokki ja tükk leiba, lõunaks toodi mingit lobi, õhtueinet polnut ette nähtud. Kolmandal päeval tekkis vahejuhtum, mis juba hakkas näitama Venemaa vangilaagrite tõelist palet ja ka poliitiliste olme mõneks ajaks raskemaks muutis.
Vange hakati barakist välja viima, edasisaatmiseks teise laagrisse. Ilmselt taheti mõnd ohtlikku retside gruppi teistest eraldada ja sel juhul oli saatmine vahelaagrist rangema režiimiga laagrisse päris tavaline. Retsid näitasid üles rahulolematust, barakis tekkis segadus, karjumine, vahisõdurite ja tšekistide sõimamine. Vahisõdurid ja operatiivtöötajad löödi barakist välja, uksed ja aknad suleti puruks pekstud puitnaridega.
Algas mäss, vangid keeldusid barakist väljumast. Laagri valvurite ja tšekistide veenmised ja selgitused ei aidanud. Automaatidega relvastatud sõdurid piirasid baraki ümber. Videviku saabumisel toodi kohale tuletõrjemasin veega. Baraki otsaaknast torgati vooliku ots sisse ja lasti vesi täie survega barakki. Juga oli nii tugev, et ulatus peaaegu läbi kogu baraki selle teise seinani. Poliitilised asusid õnneks baraki kaugemas nurgas, peitusid naride taha ja said vähem märjaks. Valitses metsik segadus, kõik püüdsid veejoa eest varjuda, tormasid siia-sinna ja varsti oli kriminaalidel mässuhimu kadunud. Mõne minutiga ujus kogu põrand veest ja selle segaduse keskel sagisid läbimärjad vangid justkui kaltsakad või paduvihma kätte jäänud kanad. Väljast teatati, et uks tuleb avada ja kõigil väljuda, käed pealaele tõstetud.
Väljunud vangidest moodustati kuni kümnemehelised grupid ja lõrisevate koerte ja vangivalvurite saatel viidi nad mööda territooriumi laiali. Poliitilised väljusid barakist viimastena ja neist moodustati omaette grupp. Valvurid mõistsid, et tegemist on Baltikumist saabunud poliitilistega, ja eriti vaenulikud ei olnud. Ette anti jällegi punased loomavagunid ja sõit jätkus.
Peagi jõudis ešelon Vjatka linna, mis nüüd kandis nime – Kirov. Leningradi parteiorganisatsiooni juht oli karismaatiline ja tulihingeline kommunist Sergei Kirov. Ta oli pärit Vjatka kubermangust, ja 1934.aastal, pärast Kirovi tapmist Leningradis, taotles kohaliku kompartei linnakomitee Vjatka linna ümbernimetamist, andes nimeks – Kirov. Kahtlemata, ilma Stalini nõusolekuta, temaga kooskõlastamata, tema juhistest lähtumata ei toimunud ei kõrgemates ega madalamates parteiorganisatsioonides mitte midagi. Ja huvitav on Stalini küünilisus – pärast oma kõrgemate võitluskaaslaste-parteilaste tapmist, milles enamasti oli ka Stalini käsi mängus, anti ohvrite nimed linnadele, justkui selleks, et roimaritel ei läheks ohvrite nimed meelest. Nimetame siin mõned nimed:
Kuibõševi linn. Kuibõšev Valerian Vladimirovitš – 1926-1930 Üleliidulise Rahvamajanduse Nõukogu esimees, alates 1930 NSV Liidu Riigipanga esimees. Asuti süüdistama trotskismis ja 25.jaanuaril 1935 suri “ootamatult”. Kuibõševi esimene naine Jevgenia Solomonovna Kogan ja Kuibõševi vend Vladimir Kuibõšev lasti 1937.aastal Suure Terrori ajal maha.
Ordžonikidze linn. Ordžonikidze Grigori (Sergo) Konstantinovitš – grusiin, aadliku poeg. Koos Staliniga istus tsaari türmides. Kodusõja ajal oli mimete rinnete revolutsioonilise sõjanõukogu liige. 1930.aasta lõpus sai Poliitbüroo liikmeks ja hiljem ka rasketööstuse rahvakomissariks. Tema peakohale kerkisid trotskismis süüdistuse pilved. 18.veebruaril 1937, Suure Terrori ajal, laskis ennast oma korteris maha. Enesetapu kohta on ajaloolased esitatud kahtlusi.
Tomski linn. – Tomski (Jefremov) Mihhail Pavlovitš – ÜK (b)P KK Poliitbüroo liige aprillist 1922 kuni 13.juulini 1930; seejärel järjest allapoole – keskkomitee liige kuni 1934 ja edasi keskkomitee liikmekandidaat. Sattus Stalini põlu alla ning väidetavalt tappis ennast. 22. augustil 1936 leiti kodus surnuna, kuulihaav peas.
Gorki linn… Aga ilmselt aitab, see nimekiri tuleks liialt pikk ja oleks lugejale asjatult koormav.
Saades uue nime – Kirov – läks see linn Nõukogude Liidu ajalukku kui Stalini laagrite pealinn. Ešelonid vangidega, kümnete tuhandete vangidega, aina saabusid ja saabusid Kirovi linna.
Moskvast saabunud ešelon vangidega peatus. Vange asuti toitma, suurte söeämbritega toodi supilaket. Vangivalvurid kiirustasid takka: “Kähku, Kähku! Teised tahavad ka süüa, ega teie pole ainukesed!“ Varganäod, blatnoid, asusid jagama, küünitasid kulbiga ämbripõhjast paksemat kõigepealt endale. Olles oma plekkausid täis laadinud, lasti ämbri juurde ka teised. Kuuldus hüüdeid: “Sega läbi, sega läbi!” Milleks segada – ega vesi segamisel paksemaks muutu.
Oli öö. Rongid vangidega lahkuvad ja saabuvad alati öösel. Vagunite uksed tehti lahti. Valvurid seisid, püssid laskevalmis, koerad lühikese rihma otsas urisesid vihaselt – nad tundsid rahvavaenlast juba lõhnast.
Ešelonist väljusid vangid. Vangid rivistati viiekaupa, loeti üle, eksiti lugemisel, korrastati ridu, jälle ülelugemine. Külma oli kolmkümmend kaks kraadi. Vangid olid tavalistes vanglariietes, jalas poolsaapad, kingaräbalad või sandaalid, seljas vangla kurtka, mõnel ka vatijope, aga mõned olid paljajalu – saapad olid juba teel blatnoide poolt noa ähvardusel röövitud.
Vangid püüdsid end lõkete ääres soojendada, aga nad aeti minema – lõkked pole selle jaoks, lõkked on valgustuse jaoks. Vangide sõrmed kangestusid peaaegu otsekohe, jalad läksid esialgu punaseks, siis siniseks, peagi olid jalad külmunud, vangid varisesid maha ja jäid lebama.
“Rivistu! Kolonni! Viiekaupa, viiekaupa! Samm paremale või vasakule loetakse põgenemiseks! Tulistame hoiatuseta… Marss!” Koerad keti otsas, kuuldes oma lemmikkäsklust, pistsid ulguma ja rabelesid vangide suunas. Koerad olid õpetatud purema, aga nad siiski ei purenud – inimene ei vehi kätega, ei jookse ega rabele; koer on vangivalvurist targem ja teab millal on vaja pureda.
Vangide kolonn venis läbi Kirovi linna raudteejaama teise külge – sealt sai alguse kitsrööpmeline raudtee. Mööda seda kitsarööpmelist, spetsiaalselt Vjatlagi jaoks ehitatud raudteed veeti vanglatele varustust, sütt ja vange. See kitsarööpmeline raudtee viis vangid lõppjaama, Kirovi oblasti põhjaosas Omutninski rajoonis asuvasse GuLagi Arhipelaagi saarekesele – Vjatlagi. Vjatlag asus oblastikeskusest Kirovist sada seitsekümmend neli kilomeetrit põhja poole, keset Vjatka metsi.
Vangide kolonn jõudis kitsarööpalise raudtee alguspunkti, Vjatlagi harutee esisele platsile, mille ühes nurgas paiknes NKVD sõdurite kasarmu.
Sõdurid väljusid kasarmust ja koerte haukumise, räige vandumise ja püssipärahoopide saatel aeti vangid platvormvagunitele, mis olid haagitud söerongi taha.
Terve päeva seisis rong haruteel. Vedurit ei tulnud, söerong koos selle taha haagitud platvormvagunitega seisis paigal. Konstantin Päts istus lahtisel platvormvagunil terve päeva koos saatusekaaslastega. Platvormile oli kuhjatud ka kamp elukutselisi vargaid ja teisi igat masti retsidiviste. Need seadsid ennast sisse poliitvangide keskel, et oleks soojem. Päts, kui üks õnnetu vanamehenäru, suruti päris platvormi äärele. Lõpuks ilmus vedur, haakis kolksatustega vagunid taha ja hakkas liikuma. Ähkis ja puhkis vaevaliselt, paiskas üles suitsu- ja tossupilvi ning kogus aegamisi kiirust.
Päts kükitas vagunil. Jäine tuul puhus näkku, tuhkpeenet lund keerutav tuisk puges kraevahele. Lambanahksetes kasukates konvoisõdurid olid tõstnud kraed üles ja läkiläki kõrvad alla lasknud. Verekoerad pugesid konvoisõdurite kasukahõlmade vahele. Ainult automaaditoru ei kartnud külma, sihtis valvsalt vange, liikudes ühelt vangilt teisele. Platvorm raksus ja õõtsus, vagunirattad kolksusid, vangide hambad plagisesid külmast…
Pätsile meenus ammune sõit vana-aasta õhtul Toilasse, Oru lossi. Ta sõitis oma limusiinis koos käsundusohvitseri ja sõjaväelasest ihukaitsjaga. Auto kõrval ratsutas kaitseliitlastest eskort – neli ratsanikku kummalgi pool autot. Iga kahekümne viie kilomeetri järel ratsanikud ja hobused vahetusid, väsinud hobused ja kaitseliitlased võeti kohaliku maleva hoole alla. Päts aga jätkas uue eskordiga sõitu. Mõned kilomeetrit enne Oru lossi jäi auto seisma, mootor suri välja. Auto seisis keset lumist ja tuulist lagendikku. Limusiini salongis istuval Pätsil hakkas külm, kasukas ei pakkunud sooja, külmavärinad raputasid keha. Autojuht oli kapoti üles tõstnud ja nokitses mootori kallal. Ratsaeskordi ülem pakkus Pätsile hobust – istuda sadulasse ja ratsa läbida need mõned kilomeetrid Oru lossini. Konstantin Päts keeldus – ta polnud kunagi olnud suurt asja ratsutaja. Eskordi ülem saatis ratsaniku Oru lossi. See naases peagi kahehobuse saaniga, kaasas lambanahkne saanitekk ja hõbeplasku prantsuse konjakiga.
Pätsil, olles plaskust ära joonud mõned tugevad punnsuutäied head prantsuse konjakit, hakkas soe, talle meenus äsjane maksuseadusandlust käsitlev esinemine Riigikogus. Päts köhatas endamisi muheledes – ta oli enda arvates pidanud väga emotsionaalse, pisut siivutu, aga siiski tugeva kõne:
„Kui oma keha müümisel ehk prostitutsiooniga tegelevatel isikutel tekib käive, siis kuulub see täiesti arusaadavalt riigi poolt käibemaksuga maksustamisele, aga kui tekib tulu, siis tuleb maksta ka tulumaksu. Miks peaks üks ettevõtja olema teisest halvemas või paremas positsioonis. Ja oma keha müümine? Mida see endast õieti kujutab? Kaks tundi prostituudi juures on oma keha müümine, aga armukese kaks kuud oma „heategijaga“, kes samuti annab raha, teeb hinnalisi kingitusi, see on justkui armastus. No tule taevas appi! Mõni uusrikkurist ärimees vahetab kahe kuu jooksul kolm armukest, ja ikka on armastus, ainult armastus! Paneks need naistevahetajad õige tulumaksu alla, ja kui on käive, maksku ka käibemaksu. Ühesõnaga – prostitutsioon tuleks legaliseerida, ettevõtlus on ettevõtlus.“
Pätsile meenus uusrikkuri pulmapidu, kuhu ta oli kutsutud aukülalisena. See uusrikkur oli oma varasemast kolmest abielust ära lahutanud, ja nüüd abiellus noorema naisega, kuigi, tõtt öelda, üsna pruugitud välimusega. Ja see niinimetatud suurärimees, olles varastamise, salakaubanduse ja samagonni ajamisega ennast jõukaks kergitanud, kutsus oma pulma ka need kolm varasemat naist. No tule taevas appi – ja need tulidki! Varasemad naised punases – punane väljendab ju kustumatut kirge, aga see noor naine oli valges pruudikleidis; valge teadagi, väljendab puhtust süütust…“

Vjatlagi suunduva platvormi kõrval jooksid hundid. Rong logistas suitsupilve mähkudes aina edasi ja edasi, rattad kolksusid rööbaste liitekohtades, külm puges lahtisel platvormil kükitavate vangide vatijopede ja kurtkade alla, aga hundid muudkui jooksid ja jooksid platvormi kõrval, jäämata sellest sammugi maha. Hundid on üldiselt arukad ja õppimisvõimelised loomad. Ilmselt nad teadsid midagi niisugust, mida ei teadnud platvormvagunil külmetavad vangid. Ka varasemalt oli mööda lumist välja, läbi põõsaste ja metsasalude sõitnud rong, selle sabas platvormvagun vangidega. Nii mõnigi vang oli külmast ja kurnatusest hinge heitnud, ja siis lükkasid vahisõdurid ta sõidu ajal platvormilt maha – milleks vedada raibet kaasa! Teinekord aga ei pidanud platvormil jõetult lebav vang vastu, kaotas külmast ja kurnatusest viimasegi arunatukese ja viskus platvormilt teeäärsesse lumme; jäi sinna liikumatult lebama, rong aga sõitis enda järel tossupilve vedades edasi. Peagi saabusid kohale hundid.
Söerong koos selle taha haagitud platvormvagunitega, millel konutasid külmast lõdisevad vangid, peatus. Ešelon jõudis kohale. Siin asus lõppjaam. Ajapikku tekkis raudteejaama ümber asula, mis sai nimeks Vostotšnõi. Selle elanikeks olid peamiselt Vjatlagi vangivalvurid ja teised vangla asjamehed perekondadega. Vjatlag laienes jõudsalt ja jõudsalt laienes ka Vostotšnõi asula. Elanikud nimetasid oma linnakest uhkuse ja heldimusega – sotsgorodok. Aga see polnud veel Vjatlag, laager asus paarkümmend kilomeetrit eemal, keset metsa.
Vjatlag oli terve omaette vanglariik – kaksteist tuhat ruutkilomeetrit, piiratud okastraadiga. Lõpmatu rodu tsoonide vahitorne ja kõikjal okastraat, aina okastraat… Tsoonid olid põhiplaanilt ristkülikud, igas nurgas kõrge vahitorn prožektorite ja relvastatud vahisõduriga. Igat tsooni ümbritses kolme meetri kõrgune plankaed, selle peal mitu rida okastraati. Kummalgi pool plankaeda oli siledaks rehitsetud liivatatud eraldusriba, mis samuti okastraadiga piiratud. Plankaia väliskülgedel oli terastraat, mille külge ketiga kinnitatud koer jooksis edasi-tagasi piki keelutsooni. Vang, kes astus keelutsooni, lasti maa ilma hoiatamata. Taolisi tsoone oli siin kümneid, terve tsoonide linnak. Linnaku alt läks väike jõgi, mis tegi suure ringi ja tuli linnaku alla tagasi.
Siin virelesid hiiglaslikes vanglakorpustes venelased, ukrainlased, sakslased, eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, ka hiinlased ja korealased jt. Kokku kaheksakümmend rahvust.
Vangid aeti platvormidelt maha. Oli öö. Pikki rongi põlesid lõkked, ja nende juures vangivalvurid püssidega, justkui rituaalsed tulekummardajad.
Vangid rivistati viiekaupa, loeti üle, eksiti lugemisel, sõimeldi, korrastati ridu, jälle ülelugemine.
“Rivistu! Kolonni! Viiekaupa, viiekaupa! Samm paremale või vasakule loetakse põgenemiseks! Tulistame hoiatuseta… Suundur ette! Marss!” Koerad pistsid ulguma ja rabelesid vangide suunas. Konvoisõdurid, pihtkasukates või maani kasukates, seadsid ennast kolonni külgedele: paar sammu kolonnist eemal, iga kümne sammu järel sõdur, laskevalmis vintpüss suunatud kolonnile.
Kolonn asus liikvele. Ees ootas ligi kahekümne kilomeetri pikkune teekond, ees ootasid Vjatlagi vanglakorpused, barakid. Nendeni ei viinud raudtee, mida mööda tuiskaks rõõmsat galoppi raudne hobune, sülitades tuld ja puhudes oma sõõrmetest suitsupilvi. Sinna ei viinud ka teed, laia ja sirget – suvel tasandatud, talvel lumest puhtaks roogitud. Vjatlagi viis rada, kannatuste rada, pisarate rada… Siin asutakse vange ümberkasvatama, ümbersepistama, aga kes ei allu ümbersepistamisele – need lastakse maha.
Pambud seljas, saatjateks poolkasukates konvoi ja haukuvad koerad, liikus pikk vangiderodu mööda täistuisanud rada. Surmale määratud vangid vantsisid närustes vangiriietes ja katkistes jalanõudes, nad vantsisid sügavas lumes kuhugi pimedusse, ähmasel kuuvalgel mustendava metsa suunas… Ees ei paistnud ainsatki tulukest.
Üle vangide kolonni kiskus tuult ja pures pakane. Konstantin Päts sidus lapikese näo ette. Tapivangid olid juba üht-teist õppinud. Talvisel tapil oli Pätsil ja teistel vangidel alati vastutuule jaoks kaasas lapike kahe pika paelaga. Kogemused näitasid, et niisugune lapike aitab. Päts kattis näo päris silmini, vedas paelad kõrvade alt läbi ja sõlmis kukla taga kinni. Siis tõmbas vanglamütsi ääre kukla peale ja tõstis vatijope krae üles. Nii jäid välja üksnes silmad. Tuul kõrvetas vähem, ainult labakud olid viletsad ja käed juba kohmetasid.
Justkui tohutu must koletis roomas pikk inimkolonn mööda lumist ja auklikku teed, väänles mändide vahel, keerdus ümber graniitrahnude, ronis mööda mäekülge üles ja laskus jälle alla orgu, et siis uuesti tõusta ja laskuda. Ta ei peatunud kordagi: muudkui liikus ja liikus edasi, roomas ainult temale teadaoleva eesmärgi poole. Koletise kõrval, kummalgi pool, justkui oleks ta sajajalgne, sammusid valvurid, vintpüssid õieli. Koletise taga lõrisesid koerad, aeg-ajalt näksisid nad selle saba.
Taevas vehklesid virmalised. Nõukogude Liidu lõunarajoonidest saabunud vangid said nüüd näha esimest korda virmalisi, ja paljud neist ka viimast korda oma maises elus. Virmalised olid ilusad, nad helklesid kutsuvalt – õnnetud hinged, tõuske üles, tõuske taevasse, siin on teine maailm, siin on teine riik! Kuused paukusid pakases. Inimesed sumasid lumes, labajalad ja sääred külmast kanged. Vangid venisid läbi tiheda metsa. Nad olid väsinud pikast tapist, nad olid söömata, joomata, pesemata…
Lõpuks jõudsid vangid pärale, okastraataiaga piiratud laagri ette, suurele lumisele platsile. Koletise pea sirutus pikalt ette, roomas veel veidi edasi, ja tõmbus siis okastraadi ees kerra. Oli pakane koos jäise tohuga, mis lõi hingamise kinni. Kaks suurt helgiheitjat äärmistest nurgatornidest sagisid ristamisi mööda tsooni. Põlesid keelutsooni laternad; tsooni laternad valgustasid tuhmilt. Tähed taevas olid kustumas, idataevas oli värvunud roosakaks.
Okastraataia ja kõrge plangu taga paiknev vangilaager oli elukogunenud, mitmeid kordi karistatud kinnipeetavate hulgas kurikuulus oma ebainimlike ja julmade vanglakommete poolest. Igaüks, kes astus vangla territooriumile, võis juba vanglaesisel platsil jätta oma tervise, inimväärikuse ja isegi elu. Vangivalvuritel oli kombeks saabunuid nüpeldada, alandada, et neil kaoks igasugune isu hakata taga nõudma oma õigusi või esitada kaebusi. Kui sa juba saabudes lamad platsil omaenese vereloigus sissepekstud ribide ja hammastega – siis oled küps astuma üle vangla läve sissepoole.
Seekordsel tapil “vedas” – kolonn piirati NKVD sõduri aheliku poolt ümber, koerad lõrisesid ähvardavalt. Kriminaalide korpuse vangivalvurid ja neid “abistavad” kriminaalidest autoriteedid, kes olid relvastatud kaigaste ja rauajuppidega ning valmis saabunud vange paljaks röövima, tõrjuti vahisõdurite poolt eemale, mõnel koeral lasti karata ka kriminaali tagumikku. Teistele hoiatuseks! Kolonni ülem oli saanud vahimajakeses käsu viia kontingent kurikuulsa vangla eest peatumatult läbi järgmisse korpusesse, kus peeti kinni poliitilisi.
Laagri väravad avanevad sissepoole, ainult sissepoole. “Viiekaupa, viiekaupa rivistuda!”
Algas ülelugemine, eksiti, vannuti ja alustati lugemisega uuesti. Külm puges Pätsi särgi alla, ihu värises – algamas oli palavik. Vangid seisid värava ees, nööpisid, sidusid hõlmu koomale, mõnd vaevas häda, kõht oli korrast ära… Konvoi karjus:
“Davai! Davai! Kuradi perse!”
Läbiti väravad. Läbilasketsoon. Teised väravad. Ja edasi vahimaja juures mõlemat kätt tõkkepuud.
“Seis!” lõugas vahimees. “Nagu lambakari! Võtta viiekaupa!”
Juba hahetas. Vahimaja taga oli konvoi lõke lõpukorral. Öösel süütasid nad alati lõkke – et ennast soojendada ja et loendusel oleks valgem.
Üks vahimees luges järsult ja valju häälega:
“Esimene! Teine! Kolmas!”
Julgeoleku operatiivvolinik jälgis kõrvalt. Tema täitis “eriülesannet“, tema kontrollis kõike, tema jaoks polnud vahet – kes on vang, kes valvur. Kõik peab klappima, jääb laagrisse sisenedes kolonnist üks pea puudu, tuleb vangivalvurite hulgast asemele võtta.
Midagi ei klappinud, konvoiülem luges uuesti:
“Esimene! Teine! Kolmas!”
Ja jälle astuti viiekaupa ette ja seati ritta. Lõpuks kõik klappis, ei tulnud puudu, ei jäänud ka üle.
„Sammu, marss!“ Kolonn lõi eespool lainetama, õlgademets hakkas õõtsuma; koerad, kuuldes tuttavat käsklust, tirisid kõiges väest rihma, klähvisid ja kiunusid. Vangid alustasid liikumist, tunglesid üksteise seljas ja sammusid härgamisi edasi, kael tuule eest õlgade vahel. Päts kuulis kõrvalsammujate vaikset juttu:
“Meie ühiskambris Butõrkas tapeti üks Leningradi kommunist, Punase Putilovi tehase proletaarlane, une pealt. Löödi läbi madratsi nuga rindu, veri lahises allmagajale selga.”
“Tapeti mitte inimene, vaid koputaja,” täpsustas tema kõrval astuv mustade vuntsidega grusiinlane, ja jätkas: “Nuga sai ka paar nari edasi magav ilmsüüta noormees – blatnoid läksid asemega sampsu. Üks koputaja aga plagas ise ülemate juurde, peideti kartsa ära…”
„Lõuad pidada!“ käratas konvoisõdur.
Järjekordse värava ees kamandati kolonn peatuma. “Seis, hoorapojad!” röökis konvoiülem ja vibutas malakat. “Seis! Või ma äestan mõnel näo segi!” Kolonn jäi seisma.
Konvoisõdurid lonkisid üle platsi vahitornide poole. Konvoiülem, nagaanikabuur tagumikul tolknemas, läks vahimajakesse. Selle korstnast tõusis sutsu, väike raudahi küdes seal ööpäev läbi, sügisest kevadeni.
Lõpuks ometi! Konvoiülem ja julgeoleku operatiivvolinik väljusid vahimajast, olid oma paberid korda saanud. Järjekordse tsooni väravad tehti lahti.
“Viiekaupa r-r-ritaa! Es-si-mene! Tei-ne!” “Viiekaupa, lambapead, mitu korda ma pean rääkima?! Lasen väravast sisse siis, kui on vaja! Aga kuhu sina poed, raibe?” Vahisõdur virutas Konstantin Pätsile rusikaga kuklasse. “Viiekaupa väravast sisse, väravast sisse, lambapead!”
Püssipäraga aidati kaasa ja esimesed viisikud astusid kergendustundest ohates vangilaagi väravast sisse. Nuttev, ägisev, oigav, kaeblev inimkolonn oli Vjatlagi kohale jõudnud.
Esimesed viisikud suunati vastuvõtusauna, ja seda mitte vangivalvurite või laagri ülemuste heast tahtest, kaastundest, vaid täideti Laagrite Peavalitsuse ülema ranget käsku – kardeti düsenteeriat, seda vangilaagrite nuhtlust, mis andis aeg-ajalt surmavaid hoope mitte ainult korraga barakitäiele vangidele, vaid takistas uute barakkide ja vanglakorpuste ehitamist – plaanid jäid täitmata ja tähtajad läksid lõhki.
Saun ei näinud sugugi sauna moodi välja – ühes onnis võeti riidest lahti ja lipati siis teise onni pesema. Peale pesemist aeti pead paljaks; nüri, käsitsi käivitatav peapügamismasin rebis juukseid, vangil jooksid pisarad silmist – teadmisest, et nüüd on ta lõpuks tõesti vang kõige selle juurde kuuluvaga. Pätsil oli lihtsam – tema hallidest, hõredatest juustest jooksis peapügamismasin läbi ilma suuremate rebimisteta.
Saunas vahetati “garderoobi”. Aeti selga robustsed, jämedast kotiriidest musta värvi vangiriided, lisaks vatijoped; mõned said jalga katkised saapad, mõned kulunud vildid, jagati välja jalarätid ja riidest mütsid.
Peale sauna rivistati kõik jälle üles – viiekaupa, viiekaupa… Aga selgus, et barakk ei olnud tapi vastuvõtmiseks valmis. Oodati, vangivalvurid vandusid, igat sorti ülemused sagisid edasi-tagasi, organiseerisid midagi. Lõpuks leiti enam vähem elamiskõlbulik barakk – seinad ja põrand olid olemas, samuti katus, lagi puudus. Tassiti kohale väike raudahi, mille juurde seadsid ennast mugavalt järidele neli blatnoid ja asusid kaarte mängima. “Tavalised” vangid aeti noa ähvardusel eemale.
Tapp oli kindlas kohas. Konvoisõdurid kogunesid oma barakki, et soojendada, süüa ja heita riidest lahti võtmata naridele magama. Ka neil, vene külast pärid punaarmeelastel, polnud elu kerge, aga nii see kõik juba kord oli – partei poolt seatud ja NKVD poolt korraldatud.
Peagi inimesed, olles pikast reisist väsinud, muutusid uniseks, katsid ennast tekiräbalaga ja uinusid riidest lahti võtmata.
Läbi väikese barakiakna paistis sisse kirgas Venemaa kuu. Vangid nägid oma esimesi, vangilaagri unenägusid – usbekkidele ilmutasid ennast unes arbuusid, venelastele kevadine toomeõites külatänav, ukrainlastele kuldsed nisuväljad, jakuutidele tundra ja põhjapõdrad, juutidele väike õdus nepiaegne pudupoeke Odessa põiktänavas, Pätsile Kloostrimetsa kodutalu…
Konstantin Pätsil seisis ees pikk, alandav ja kurnav vangipõli, lootuseta vabanemisele. Vangi elus, kui seda võib eluks nimetada, pole ainsatki helget hetke, ei kuule mitte ühtegi head sõna, kiitust; karm tegelikkus tapab vähemagi kaastunde… Pidevalt, äratusest kuni õhtuse uinumiseni, vangivalvurite räige sõim, ropendamine, vihkavad pilgud ja vastu lõugu andmised… Omaette, suletud, kuid ääretult mõjuvõimsa klanni moodustasid vangilaagris blatnoid. See, kuritegelik, vangla võimude poolt soositud sündikaat on tegutsenud Venemaa vangilaagrites juba igivanast ajast. Sellest leidub kirjeldusi vene kirjanduse klassikas, sellest on kirjutanud Dostojevski, Tolstoi.
Järgmisel päeval pärast päralejõudmist paigutati Konstantin Päts ja teised “kõrgemad” poliitvangid ja pikaajalise karistusega kriminaalid barakist suurde, tugevate müüridega vanglakorpusesse. Kambris, mis sai Konstantin Pätsi eluasemeks, oli kakskümmend viis-kolmkümmend nari ehk magamiskohta. Kambris oli arvuline vahekord kriminaalvangidega väga erinev – mõnikord olid enamuses poliitvangid, teinekord jällegi kriminaalid. Kriminaalvangid olid peaasjalikult “märja töö” mehed, st mõrtsukad või nendega karistusmäära poolest samastatud, kakskümmend aastat vangistust või eluaegsed.
Paigutades poliitilised segamine kriminaalidega, ja neid pidevalt segades justkui mängukaarte, pidevalt vahetades erineva kontingendi suhet, sooviti ilmselget tekitada vangides omavahelist vastuolu, vägivalda ja kriminaalide terrorit poliitvangide suhtes. Taolise kontingendiga kambritel olid seinad kõige paksemad ja trellid kõige tugevamad. Nendes kambrites istusid NSV Liidu kõrgemad partei- ja valitsustegelased, Balti riikide endised valitsuse liikmed ja teised riigitegelased ning kõrgemad sõjaväelased, samuti välismaa riigitegelased – kõik, keda Stalini režiim pidas kahtlasteks ja keda oli õnnestunud kinni nabida.
Läbi kambriukses paikneva luugi kongi pistetud toidukauss oli küll viletsa sisuga, aga näljasurm veel ligi ei astunud. Toit oli üksluine, kuigi kasutada sõna – luine, oleks kohatu, kuna supilögas konte polnudki, rääkimata lihast. Hommikusöök koosnes mingitest rohttaimedest keedetud teeveest ja tükist suhkrust. Lõunaks anti kakssada grammi musta, üsna robustset leiba ja väike kausitäis supilöga. Õhtueineks serveeriti teevett ja selle juurde killuke leiba.
Juba vangistuse esimesel nädalal sai Päts pidevalt toimiva kasvatustöö, ümbersepistamse osaliseks, mida pakkus vangla koridori valjuhääldi, mis edastas peamiselt “Moskva Raadio” saateid.
Vangla koridoris kostis praginat ja krõpsatusi ning kõigis koridorides ja korrustel kõlas NSV Liidu peaprokuröri Konstantin Botšovi võimukas hääl:
„Täna ma tahaksin pikemalt peatuda meie kinnipidamiskohtade, paranduslike tööde laagrite ehk kasvatusasutuste töödel ja tegemistel. Just nimelt tänu kasvatuslikule ülesandele on meie paranduslike tööde laagrid põhimõtteliselt vastandlikud kodanlikele vanglatele, kus valitseb alasti vägivald. Vastandina kodanlikele riikidele mängib meil vägivald võitluses kuritegevusega teisejärgulist rolli, raskuspunkt on üle viidud organisatsioonilis-materiaalsetele, kultuurhariduslikele ja poliitkasvatuslikele abinõudele. Sotsialismi edusammud avaldavad oma nõiduslikku mõju ka võitlusele kuritegevusega.
Toome ühe näite. Minule, kui peaprokurörile, kirjutati ühest vangist, kuigi, kahtlemata ei ole see ainujuhtum, taolisi näiteid võiks tuua tuhandeid, isegi sadu tuhandeid, kui soovite. Niisiis, oli üks varas, Peredelkin, lühike, jändriku olemisega noormees. Tema käte liigutused olid kiired ja osavad. Ta oli varas, kellel seljataga kümneid süüdimõistmisi. Isegi teadlased uurisid teda iga kandi pealt, et kindlaks teha, mispärast on üks inimene toime pannud nii palju kuritegusid. Millest on tingitud tema kuritegelik käitumine? Teadlased tahtsid teda aidata. Nad uurisid teda päeval ja ööl, tungisid igasse pisiasja, uurisid tema siseorganeid: pead, silmi ja kõrvu. Tundide viisi kuulasid nad Peredelkini juttu lapsepõlvest, vargustest, kuritegelikust käitumisest. Teadlased olid temaga väga kannatlikud, isegi liiga hellitavad, nad tahtsid väga teda aidata. Teadlaste soovitusel vabastati Peredelkin vanglast ennetähtaegselt ja ta paigutati tööle kompvekivabrikusse. Tundus, et kõik on hästi – lutsuta kompvekke ja kuu lõpus võta vastu palk. Aga ei, juba esimese tööpäeva lõpus haaras Peredelkin kaasa koti kompvekkidega ja põgenes varastatud kraamiga üle aia.
Nüüd on Peredelkin paranduslike tööde laagris. Ta valiti töökollektiivi juhiks, brigadiriks, tema brigaad ületab pidevalt päevanorme. Peredelkin esineb sõnavõttudega punanurgas peetavatel nõupidamistel, lahtistel parteikoosolekutel. Tšekistid on temaga rahul, patsutavad õlale – tubli, jätka samas vaimus! Varganägu, mis temas pesitses, oli parandusliku töö laagris leidnud oma kuulsusetu lõpu.
Seltsimehed! Uus maailm tungib otsustavalt peale vaenulikele elementidele, kuid neid liigub ikka veel väga palju vabaduses ringi ja nende vastupanu on vihane, kasutatakse kõikvõimalikke rahvavaenulikke võtteid. Nii näiteks toodi ühe vabriku kooperatiivi terve hobuveokitäis lihakonserve. Partei näitas üles hoolitsust rahva eest ja andis korralduse müüa neid madala, töötavale rahvale vastuvõetava hinnaga. Müük toimus tormiliselt, töörahvas oli konservidest huvitatud, sest igaüks soovis pakkuda oma perele maitsvat suutäit. Kuid õhtul kogunesid naised kooperatiivi kauplusesse, karjusid vihaselt ja pildusid müügilaua alla peitunut müüjat konservikarpidega. Peagi selgus, et karpides asusid haisvad jäätmed: loomade hambad, karvad ja pulli suguelundid. Selles diversiooniaktis viiakse läbi uurimist, kuid juba on meie julgeolekuorganid välja selgitanud, et konservid valmistasid kahjurlikud elemendid, kes töötasid konservitehase juhtkonnas. Kahjurid on oma süü üles tunnistanud ja saavad peagi teenitud karistuse. Edasi veelgi hullem. Nadgornõi asulas lebas haiglas kolm naistöölist, kes toodi sinna lähedalasuvast kolhoosist. Nende mao tühjendamine näitas, et naiskolhoosnikud olid mürgitatud mingi tundmatu vedelikuga.
Kohtadelt saabuvad signaalid, milledes on juttu suurtest kahjurluse ilmingutest – tonnide viisi rikutud sealihast, hapuks läinud piimast ja mädanenud puuviljadest. See on uut tüüpi kahjurlus! Varem tulenes kahjurlus ülevalt, insenerid koostöös välismaiste kapitalistidega seadsid enese ette eesmärgi paralüseerida riigi tootmistegevus, nüüd aga on selge, et see vähkkasvaja on tunginud kõikjale. Seltsimehed, te kindlasti mäletate kommunistliku partei peasekretäri seltsimees Stalini viimast kõnet? Ta rääkis kulakutest ja kohalikest väikekaliibrilistest kahjuritest, kes tahavad riiki näljast paiste ajada, seejärel esile kutsuda mässu, ja kõige lõpus välismaise interventsiooni. Meie ülesanne on täita partei juhiseid ja asuda laiaulatuslikule ja kõikehõlmavale pealetungile, et kulaklus ja kahjurlus välja juurida rohujuure tasandil. Mitte keegi ei tohi jääda sellest puutumata, mitte kellegi pole õigust oma süüd eitada. Siinjuures tuletan veelkord meelde – me ei pea aega raiskama tõendite kogumisele, tõendid on niigi nähtavad. Me peame saavutama, et lurjus süü omaks võtab ja puhtsüdamlikult kahetseb.
Seltsimehed! Meid ootab ees suur tööpõld. Objektiivsete asjaolude tõttu vangide arv Nõukogude Liidus mitmekordistub, see on fakt. Kõik kahjurid peavad istuma trellide taga, ja selles suhtes ei tohi me tunda mitte mingit halastust. Samas aga, tuleb silmas pidada, et iga vang läheb riigile aastas maksma 500 rubla. Mis kuradi pärast peavad nõukogude töölised ja kolhoosnikud toitma ja jootma seda kolossaalset muidusööjate massi, neid rahvavaenlasi, kahureid, terroriste ja kontrrevolutsionääre. Ei, me läheme teist teed, me kasvatame nad tööga ümber, aga need, kes ei taha asuda ainuõigele teele, laseme maha. Me saadame need, kes näitavad üles soovi paranemisele ja on oma süüd tunnistanud, GULagi paranduslike tööde laagritesse ja ütleme: “Vaat siin on sulle labidas, siin on sulle kirka. Tahad süüa – tööta. See on kõigi meie riigi inimeste eksisteerimise alus, ja ka teie, vangid, pole erandid.“ Seltsimehed! Me laagrites sunnime inimesi, kes ise ei ole võimelised ennast ümber kasvatama, elama nõukogude elu; sunnime neid seni, kuni nad hakkavad seda ise tegema vabatahtlikult. Ja pidage meeles – meil töötavad laagrites väga erinevad vangid. Seal on elusad krahvid ja parunid, on elusad mõisnikud, vürstinnad, aadlipreilid, prostituudid, mungad ja preestrid ning kulakud; on ka nõukogude võimu kõige õelamad vaenlased – kahjurid, terroristid ja spioonid. Samas tuleb mõista, et igasse vangi tuleb suhtuda siiski individuaalselt. Võtame näiteks kriminaalkurjategija; ta oli kolhoosnik, kes lõi maha kohaliku preestri, samuti tappis ära tema naise ja kaks alaealist last, röövis vara ja pani kirikule tule otsa. Jah, tegemist on mõrtsuka ja röövliga, kuid klassiteadlikult on ta meie südamele siiski lähem kui samas laagris istuvad kümned ja kümned preestrid ja mungad. Mulle kirjutas Magnitogorski laagri ülem. Neile saabus Taganrogist ehtne bandiit – kümned süüdimõistmised, ja seda nii enne revolutsiooni kui ka pärast seda. Ja mida te arvate – nüüd on temast saanud kultuuritöötaja, on laagri kultuuriosakonna juhataja. Ta on ise ümberkasvanud ja nüüd kasvatab teisi. Või teine näide. Minule kirjutas naine, vanust neljakümne ringis, Solovetsi laagrist. Ta kirjutas, et juba lapsena anti ta kloostrisse, viibis seal kakskümmend kuus aastat, aga ta vihkas jumalat. Lõpuks lõi ta ühe nunna maha, pääses kloostrist välja ja hakkas prostituudiks ja taskuvargaks. Nüüd on ta Solovetsi laagris ja tunneb hinges suurt, enneolematult suurt vabadust. Vot nii on lood, seltsimehed, ja seda ei tohi hetkekski unustada ega silmist lasta igapäevases kommunistlikus kasvatustöös.
Seltsimehed! Ajalehtedes võib sageli leida teateid kahjurite tegevusest ja diversioonidest meie sotsialistlikul kodumaal, peamistel endistes kodanlikes Balti riigikestes, mis nüüd kuuluvad sotsialistlike vabariikidena Nõukogude Liidu vennalikku perre. Parteipropagandistid, sõites kolhoosikülla, kohtavad kulaklike terroristide vastupanu. Kolhoosnikud töötavad rõõmsalt ja lauldes varahommikust hilisõhtuni, aga vaevalt on kolhoosnikud oma hüttidest lahkunud, kui nende kanakuutidesse ja seasulgudesse tungivad tundmatud isikud ja viivad minema kogu kolhoosniku vara. Kohalik julgeoleku operatiivvolinik asus asja uurima. Korrektse, asjaliku, tõelisele tšekistile omase järjekindlusega selgitas ta välja kahjurid ja tabas nad teolt parajasti siis, kui rahvavaenlased viisid komnoor Antip Fjodorovi hütist välja patja ja teki. Aga pole vaja liialt kiita, inimene võib muutuda uhkeks, eneseimetlejaks. Kiita tuleb ainult niipalju, et see ergutaks inimest tegema tööd, ületama plaani. Tšekistid oskavad kiita, samas jälgivad tähelepanelikult iga väikestki muudatust inimese hinges, ja nad ei kaota valvsust. Vaat nii, seltsimehed, töötavad meie nõukogude sotsialistlikud karistusasutused.“
Propagandistlikud raadiosaated, partei-poliitiline kasvatustöö kostis vanglakoridori valjuhääldist hommikust õhtuni, hetkekski vaikimata. Konstantin Päts kehitas nördinult õlgu, kuulates taolisi hullumeelseid, propagandistlikke esinemisi. Kõigis neis kõnedes paistis selgelt propagandist harimatus ja küünilisus, karjeristi auahnus. Kuuldes tööpingi tagant äsja kompartei propaganda ja ideoloogiasektorisse tööle tulnud “uue aja haritlase” esinemist, vangutas Päts imestunult pead ja kehitas õlgu – talle tundus, justkui oleks keegi hull mikrofoni ette sattunud. “Propagandist” kasutas küll ohtralt sõnu marksism-leninism, dialektiline materialism, demokraatlik tsentralism, teaduslik kommunism, proletariaadi diktatuur, kuid sageli olid tema väited seosetud ja segased, üks lause oli vastuolus teisega ja järgnev kummutas varemöeldu. Ilmselt oli propaganda ja agitatsioon, mida ta päevast päeva suust välja ajas, ka propagandisti enda hulluks ajanud või hulluks teinud. Aga mida tahta ühelt parteile andunud, piiratud mõttemaalilma ja nürida hingega karjeristilt? Milleks talle filosoofia ajalugu, see “vana lits“.

Kuues peatükk.
Elu Kaasani psühhiaatriavanglas.
Pätsile tutvustatakse Tšistopoli hullumaja.

1943.aasta märts. Kümnetest loomavagunitest koosnev rong liikus visalt mööda magistraale, haruteid ja ümbersõite ainult temale teadaoleva eesmärgi suunas. Masinist lisas auru, kütja heitis koldesse sütt juurde – vaguneid oli palju, koorem oli raske. Ešelon kihutas rataste mürinal.
Vangivagun, vangiešelon sõidab kindla graafiku järgi, kindlas suunas ja tema sihtpunktiks peab olema jaam, mingi kas või armetu linnake ja vangimaja, millel on katus peal. Vangid, olles koerte haukumise saatel vagunisse kupatatud, hingasid kergendust tundes, aga kus on see kergendus, kus on soojus? Vang on jälle nagu pihtide vahel: külm ja nälg, janu ja hirm, blatnoid ja konvoi. Kui vagunis on blatnoid, asuvad need oma traditsioonilistele parematele kohtadele – ülemistele naridele akna alla. Nii on see suvel. Talvel on blatnoide kohad ahju ümber, tihedas kobaras ümber ahju. Lisaks võtsid nad noa ähvardusel nõrgematelt, niinimetatud tavalistelt varastelt ja poliitvangidelt, seljast ära soojemat riided, vatijoped või puhvaikad. Ka leivatükist pidid tavalised vangid loovutama poole blatnoidele – see oli tapivaguni maksusüsteem. Aga kui keegi üritas vastu hakata, kasutati lihtlabast röövimist: hulgakesi kallale, vastu lõugu, hambad sisse ja leivatükk käest või puhvaika seljast; see oli veel hea lahendus, enamasti anti nuga…
Poolpimedas vagunis istusid ja lamasid üksteise vastu kiilutuna mehed, vanad ja noored; paljud neist haiged, mõned suremas või juba surnud. Vagunis oli raske hingata, väljaheidetest ja kuse aurudest paks õhk ei suutnud läbida kopsusid, janused suud ahmisid õhku. Kostis hädaldamist, vandumist ja kaeblikke ohkeid. Need, kellel veel silm seletas, piilusid vaguniseinte pragudest välja – kuhu viiakse, mis ootab ees? Aga milleks pärida, milleks uudishimutseda – viiakse sinna kuhu vaja!
Tuhandete inimestega koormatud ešelon logistas mööda Venemaa raudteed; vahel aeglaselt, vahel kiirel sõidul, mõnikord seisis päevade viisi mingil haruteel. Inimeste kannatusi ja südamevalu sellel pisarate teel on võimatu kirjeldada. Igaüks vaevles oma kaotusvalus: kes oli kaotanud abikaasa, kes lapsed, kes kogu perekonna, aga üks kannatus oli kõigil ühine – kõik nad olid kaotanud oma kodu ja kodupaiga. Ainult blatnoid ei muretsenud – see kõik ju oligi nende tavaline elu! Vagunites lamasid küüditatud, keda ootas ees elupaik inimtühjas stepis, vagunites ägasid poliitvangid, kes olid veetnuid aastaid vangis ja keda ikka ja jälle veeti ühest vanglast teise, ühest vangilaagrist teise.
Punane rong kihutas aina edasi. Väljastpoolt oli ta nagu rong ikka, täistuubitud vagunites aga vaakusid inimesed elu ja surma vahel. Küüditatud – mehed, naised ja lapsed – lamasid naridel ja vaguni põrandal, külje all kodust kaasavõetud riidetükid. Poliitvangid külitasid põrandal, külje all puhvaika ja peaall vangimüts. Riietus oli kõigil vangidel ühesugune: jämedast riidest püksid, särk, mis nädalaid pesemata, ja selle peal vatikuub ehk puhvaika, jalas saapanärud. Oli arusaamatu, kes neid saapaid uuest peast kandis, aga kõigil vangidel olid ikka ja ainult katkised jalavarjud. Ilmselt võttis vangla varustaja (et mitte öelda – varastaja) uued saapad endale ärilistel eesmärkidel, vastu aga sai kuskiltki ja kelleltki vanad kantud saapanärud. Suurärimees!
Vagunis oli umbne, hingeaurust rõske ja külm; tohutu suur toober, parask, inimeste ihuhädade õiendamise nõu, levitas vänget haisu. Ajuti kaotas üks või teine inimene meelemõistuse ja kisendas kileda, elajaliku häälega; mõni üritas enesetappu ja mõnel see ka õnnestus.
Rong, olles nädala jagu päevi kolksunud Venemaa „auklikul“ raudteel vähendas kiirust ja peatus. Kaasan! Vangid aeti vagunitest välja, koerad haukusid, tõmmunäolised konvoisõdurid kärkisid ja ropendasid, silmis sajandite viha; ei tea isegi mille või kelle vastu. Tatari-mongoli ratsanike järeltulijad!
Küüditatud – naised, lapsed ja vanurid, aeti vangidest eraldi suurele platsile. Neid ootas teine tee, teine elu. Aga ka sellesse ellu kuulusid kannatused: ebainimlikud elamistingimused, nälg, peaaegu tasuta raske töö, haigused ja surm.
Konvoiülem luges ette Konstantin Pätsile juba tüdimuseks muutunud laagri “õigeusu hingepalve”:
“Vangid, tähelepanu! Territooriumil liikumise käigus rangelt kinni pidada kolonni korrast! Mitte maha jääda, mitte kokku joosta, ühest viisikust teise mitte üle minna, mitte rääkida, mitte ringi vaadata, käsi hoida ainult seljal! Samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks, konvoi avab tule ilma hoiatuseta! Suundur ette, sammu marss!”
Kaasani vangla ametlik nimetus oli – Kaasani tugevdatud järelvalvega eriotstarbeline psühhiaatriline haigla (statsionaar). Kõlab ilusasti! Eks, seltsimehed kommunistid!
Haiglaks nimetatud vangla hoone oli ehitatud 1869.aastal. Arhitektiks oli Pavel Timofejevitš Žukovski, Kaasani linna ja hiljem ka Kaasani kubermangu arhitekt. Mõistusest ilmajäetute hoonet, nagu seda tollal nimetati, ehitati kümme aastat, aga asjast sai asja: paksud müürid, trellitatud aknad, rauduksed – haigla nagu üks haigla peab olema! Juba kolm kuud pärast haigla pidulikku avamist, nimetati see – Mõistusest ilmajäetute hoone – ümber Kõigi Muserdatute Jumalaema Ringkonnahaiglaks. Otsekui oleks Jumal ette näinud, et bolševikel läheb taolist „haiglat“ hädasti vaja. Ja tõesti, alates 1917. aastast ja eriti 1934.aastast, hakkasid ešelonid siia toimetama niinimetatud poliitilisi „hulle“, kes olid ühel või teisel määral eksinud Kommunistliku Partei suuniste vastu või kes olid lihtsalt Stalinile jalgu jäänud, eriti Lenini aegne kompartei vana kaader, kõrgem nomenklatuur. Siinjuures tuleks pikemalt peatuda Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongressil, mida esialgu nimetati – võitjate kongress, ja hiljem – mahalastute kongress.
Kallis lugeja! Toon selle kongressi kulgemise ära pikemalt, sest sellel kongressil võetud suund – Kommunistliku Partei suund vägivallale, mõjutas oluliselt ka Eesti Vabariigi, tema presidendi Konstantin Pätsi ja eesti rahva saatust. Poliitmaailmas on kõik protsessid omavahel suuremal või väiksemal määral seotud. Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongress algas Moskvas 26.jaanuaril ja lõppes 10.veebruaril 1934. Kongressi materjalid avaldati ajalehes „Pravda“ ja need trükiti ära eraldi mahuka raamatuna. Kõigil maailma poliitikutel oli võimalus tutvuda bolševike partei suunistega, ja kindlasti tegi seda ka Konstantin Päts. Kuu aega pärast Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongressi, 12. märtsil 1934 pani Konstantin Päts sõjaväe ülemjuhataja Laidoneri kaasabil toime riigipöörde, luues valitsemiskorra, millel olid suuresti diktatuuri tunnused: parteide tegevus keelustati; tegutsema jäi ainult üks partei, Pätsi taktikepi all tegutsev „Isamaa“, ajalehtede materjalidele kehtestati tsensuur. Kas taoline kokkusattumus – bolševike partei ülimalt räige ja sõjakas XVII kongress ja Pätsi riigipööre – oli juhuslik? Muide, paralleele võib tuua teisigi. 1932.aasta Riigipäeva valimistel sai Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP ehk natsid) suurimaks parlamendiparteiks ja 1933.aasta jaanuaris oli president Hindenburg sunnitud määrama Hitleri kantsleriks. Koheselt asus ta demokraatlikke vabadusi piirama. 1933.a. märtsis loobus Riigipäev võimust ja Hitler sai erakorralised volitused. Kehtestati üheparteisüsteem ja kõik parteid peale NSDAP saadeti laiali. 1934.a. pärast president Hindenburgi surma võttis Hitler üle ka presidendiameti, ja nüüd oli temal kogu võimutäius – ta oli Saksamaa füürer, diktaator. 1934.aastal likvideeris Hitler ka oma siseopositsiooni natside endi ridades – niinimetatud Pikkade nugade öö rünnakus juulis 1934 lasi Hitler tappa oma peamise rivaali, paramilitaarsete rünnakrühmlaste (Sturmabteilungi – SA) juhi Ernst Röhmi ja veel sadu ammuseid võitluskaaslasi võimu haaramise päevadelt. Kindlasti kannustas ka Stalinit oma võimu tugevdama ja leninlikke võitluskaaslasi hävitama tema kolleegi Hitleri ülimalt diktaatorlik riigivalitsemine Saksamaal, ja eks ka Eesti president, samuti Läti ja Leedu presidendid võtsid omaks maailmas toimuvad uue riigivalitsemise mallid, kuigi Hitleri ja Staliniga võrreldes tegid nad seda oluliselt pehmemal moel. Läti Vabariigi peaminister Karlis Ulmanis koos sõjaväe ülemjuhataja Janis Balodisega viis autoritaarse riigipöörde läbi 1934.aasta 15.mail. Riigipöörde järel saatis Ulmanis laiali seimi ning keelustas parteide tegevuse. 1936.aastal liitis Ulmanis peaministri ametiga ka presidendi ameti, tõustes nõnda riigipeaks kogu võimutäiusega. Leedu Vabariigi president Antanas Smetona oli haaranud endale autoritaarse võimu juba tunduvalt varem, riigipöördega 17. detsembril 1926. Kõigis kolmes Balti riigis oli autoritaarsete, diktaatorlike valitsejate poolt likvideeritud demokraatlik riigivalitsemine, ja kõik kolm Balti riiki neelati ühel ja samal moel alla veelgi suurema diktaatorliku riigi poolt ilma, et oleks osutatud või tehtud katsetki osutada vähematki vastupanu.
Nüüd aga tutvume lähemalt bolševike XVII kongressil toimuvaga.
1934.aasta jaanuari keskpaiku kogunesid Moskvasse Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongressi delegaadid. Pajud neist viibisid oma elus esimest korda Moskvas, oma kodumaa pealinnas. Olles ennast võõrastemajas sisse seadnud, jalutasid delegaadid – töölised, kolhoosnikud, parteisekretärid, täitevkomiteede esimehed, – mööda Moskva linna. Ja nagu inimestel ikka, tekkis ka neil ajuti vajadus minna asjale, aga kuhu, kas hoovi? Käimlate asukohta ei teadnud isegi igipõlised moskvalased ja Moskva majade ees lund rookivad majahoidjad. Olukord oli keeruluine, vajas lahendamist, aga selle “pissiasjaga” ei soovinud tegeleda mitte keegi Moskva linna juhtidest.
Partei Moskva linnakomitee esimese sekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi kabinetis helises telefon. Helistajaks ostus Stalin:
“Seltsimees Hruštšov, minuni on jõudnud kuuldusi, et teil Moskvas pole tualettidega asjad korras. Isegi “väikese asja” pärast jooksevad inimesed ringi ega tea, kust leida kohta, et vabaneda. Tekib halb, piinlik olukord. Mõelge koos Bulganiniga selle üle, et luua linnas sobivad tingimused.” Stalin pidas pausi ja lisas: “Pöörake tähelepanu kangialustele”.
“Mõistan, seltsimees Stalin, võtame kõik abinõud tarvitusele,” vastas Hruštšov ja võttis laua taga valvelseisaku. Seejärel lisas: “Olen ka ise mõnikord hädas olnud.”
“No näed,” lõpetas Stalin jutu irooniaga hääles ja asetas toru hargile.
Hruštšov seisis veel tükk aega valvelseisakus, toru kõrva ääres – tohutu armastuse tunne juhi, seltsimees Stalini vastu tulvas ta südamesse; kui palju inimlikkust, hoolitsust oma rahva eest väljendus nendes lihtsates Stalini sõnades.
Hruštšov oli hea kommunist, ka Moskva Linnanõukogu esimees seltsimees Nikolai Aleksandrovitš Bulganin oli väga hea kommunist. Peale taolist telefonikõnet alustas Hruštšov koos Bulganiniga pöörast tegevust: lülitas töösse NKVD keskorganid ja kohaliku miilitsa. Majahoidjad ja majavalitsejad said ülesande uurida kõiki maju ning hoove, erilist tähelepanu pöörati kangialustele. Arreteeriti terve rida majavalitsejaid, ka mõned majahoidjad, süüdistatuna sabotaažis ja rahvavaenulikes tegevuses. Kangialustest püüti kinni hulgaliselt “asjaajajaid”. Hiljem, juba peale partei XVII kongressi, helistas Stalin uuesti ja täpsustas ülesannet: “Seltsimees Hruštšov, ma pean teile tegema parteilise märkuse. Ikkagi pole Moskvas tualettidega asjad korras. Ehitage kultuursed, tasuta, sotsialistlikud tualetid.” Hruštšov tundis, et tema peakohale kogunevad pilved, jalgealune kõigub. Kiiremas korras anti vastavad ülesanded, ja Lenini mausoleumi lähedale, Kremli müüri alla, ehitati tohutu suur maa-alaune, sotsialistlik tualett. Aga tualettpaberit selles tualetis ikkagi ei tuntud. Tualettpaberit ei olnud, aga selle kohta polnud antud ka vastavaid parteilisi juhiseid.
Tegelikult oli Stalin hea kommunist. Seltsimees Hruštšov, rääkides “Pravda” korrespondendile Stalinist, leidis tema kohta aina kiitvaid, või mis kiitvaid, väga inimlikke, südamest tulevaid sõnu.
“Mulle meeldis Stalini olmeline külg. Kui töötasin juba Ukrainas, juhtus, et sõitsin tema juurde suvilasse Volõnški teel, see oli lähedal – linnast viisteist minutit sõitu. Stalin lõunatas. Suvel sõi ta alati vabas õhus, verandal. Ta istus tavaliselt üksi. Pakuti suppi, tavalist vene leent; laual seisid viinakarahvin ja veekarahvin, pits oli mõõduka suurusega. Astud sisse, teretad, tema ütleb: “Kas süüa tahate? Võtke istet.” Aga “võtke istet” tähendas, et võta taldrik (tirin seisis sealsamas), tõsta ette, palju tahad, ja söö. Kui tahad napsi – võta karahvin, kalla pits täis ja joo. Kui tahad teist, siis otsusta ise, süda teab, niiöelda, mõõtu. Kui ei taha, võid ka joomata jätta. Stalin oli inimlikus plaanis väga hea kommunist.”
26.jaanuaril 1934 algas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongress. Kongressi avamispäeval avaldas partei häälekandja “Pravda” esiküljel suurelt artikli, pealkirjaga “Võitjate kongress“. Artiklis kirjutati piduliku paatosega: “Täna, XVII parteikongressi avamise päeval, täpselt kümme aastat tagasi, andis seltsimees Stalin tõotuse täita Lenini viimne tahe – ehitada sotsialism. Vaadates tagasi, läbikäidud kümne aasta pikkusele teele, omab partei õiguse teatada, et Stalini tõotus on auga täidetud. Kümneaastak peale Lenini surma oli hiiglasuure töö kümneaastak – leninismi ajalooline võit. Seltsimees Stalini juhtimisel saavutasid bolševikud selle, et SOTSIALISM MEIE MAAL VÕITIS.”
Valmistudes partei XVII kongressiks, istus peasekretär Stalin koos oma seltsimeeste, poliitbüroo liikmetega, poole ööni rohelise kaleviga kaetud laua taga. Arutati kongressi tööorganite nimekirju, ja mis eriti tähtis, keskkomiteesse “valitava” uue koosseisu nimekirja. Võrreldes eelmise kongressiga oli olukord keerulisem. Kui partei XVI kongressile läks Stalin vastu kindlustundega oma võidus, siis eelseisev kongress tekitas talle muret. Temani olid jõudnud kuuldused, ja mitte ainult kuuldused, vaid OGPU-NKVD ettekanded, et vanad leninlikud bolševikud pole rahul tema poliitikaga, tema peakursiga. 1932-1933.aasta suur näljahäda Venemaal ja Ukrainas näitas, et partei poolt kiirustades ja ülepeakaela läbi viidud põllumajanduse kollektiviseerimine oli vale samm, Stalin eksis rängalt oma põllumajanduspoliitikas. Lisaks sellele häiris vanu bolševikke asjaolu, et neid, kogemustega leninlasi ja kodusõja kangelasi, tõrjuti üha enam juhtpositsioonidelt kõrvale ja asemele edutati noori tõusikuid, ustavaid käsutäitjaid, Hruštšovi ja Ždanovi taolisi pugejaid ja tallalakkujaid. Ja mis kõige rohkem tegi Stalinile muret – tema kõrvale oli kerkinud rivaal, sõnaosav, avatud olemisega ja inimesena karismaatiline Kirov, Leningradi partei linna- ja oblastikomitee sekretär. Muutunud oli ka olukord – kui partei XVI kongressil andestati Stalinile tema jämedus ja jõhkrus põhjendusega, et võitluses trotskistlike oportunistidega oli taoline “isa” vajalik ja asjakohane, siis nüüd sooviti näha mõistlikku seltsimeest.
Stalin võttis abinõud tarvitusele. Uue keskkomitee liikmete kandidatuurid vaadati hoolega läbi, iga tulevase keskkomitee liikme ja liikmekandidaati kohta oli OGPU-NKVD kogunud mahuka jälitusmaterjali. Kongressi häältelugemiskomisjoni määrati ainult omad inimesed, põhiliselt uue põlvkonna stalinlik nomenklatuur. Möödunud kolme aasta jooksul oli tehtud ka selles valdkonnas edusamme – Stalin oli juba jõudnud valida, paigutada ja kasvatada talle ustavat noort kaadrit. Seekord võis ta juba neile toetuda; nad olid kuulekad, võlgnesid oma edu eest tänu Stalinile ja vahtisid talle andunult suhu.
Kaganovitš (Kogan) Lazar Moissejevitš, Stalini esimene ja tähtsaim nõuandja, ei jätnud midagi saatuse hooleks. Kongressi esimese istungi juhatajaks määras ta Stalinile jäägitult ustava Molotovi. Lisaks sellele oli Kaganovitš välja õpetanud “küüliku”, partei Moskva linnakomitee sekretäri Nikita Hruštšovi. Talle olid antud täpsed juhised ja kongressi tööorganite nimekirjad. Lisaks sellele pidi ta läbi viima delegaatide koosolekud, iga delegatsiooniga eraldi, et agiteerida neid hääletama uue keskkomitee koosseisu poolt, täpses vastavuses hääletusbülletäänides toodud nimekirjale.
Eesmärk oli selge ja see tuli kõrvalekaldumatult täita – partei keskkomitees pidid enamuse saavutama omad inimesed, sest just nemad valivad poliitbüroo, kes kinnitab ametisse peasekretäri. Oli muidugi võimalus, et poliitbüroo enamus lööb kampa ja ei vali Stalinit peasekretäriks, või siis hiljem, nii öelda, töö käigus, vabastavad ta ametist “paleepöörde” abil, toetudes sõjaväe ja julgeolekujõudude juhtkonnale. Stalini puhul oli taoline asi välistatud, sest sõjaväge kamandas ustav Vorošilov, aga julgeolekuülemaid vahetas ta sageli, süüdistas kontrrevolutsioonis ja laskis maha; uus OGPU-NKVD ülem aga üritas olla nii truualamlik kui vähegi võimalik. Aga siiski, korra, hiljem, juhtus ka NSV Liidu Kommunistliku partei ajaloos partei peasekretäri “demokraatlik”, “paleepöörde” abil vabastamine ametist sõjaväe ja julgeoleku toel, ja selleks oli ei keegi muu, kui Stalini “hauakaevaja” Nikita Hruštšov. Ta vabastati ametist keskkomitee pleenumil, poliitbüroo poolt organiseeritud “paleepöörde” abil, aga selleks ajaks oli parteidemokraatia saavutanud juba “tohutuid, ennenägematuid edusamme” – Hruštšovi ei lastud maha, vaid saadeti pensionile. Seda “demokraatlikku” arengut pidas Hruštšov enda teeneks, sest ei enne ega pärast teda ei lahkunud enam mitte ükski peasekretär ametist ei hääletamisel läbikukkumise läbi, ega ka mitte “paleepöörde” tagajärjel. Kõik peasekretärid enne ja pärast Hruštšovi lahkusid ametist siis, kui nende pulss enam ei löönud ja hingamine oli seiskunud. Alles siis kanti nad, jalad ees, ÜK(b)P KK Poliitbüroost välja.
ÜK(b) P XVII kongressi esimene istung toimus 26.jaanuaril 1934.
Saali sisenev Stalin võeti vastu tormiliste, kauakestvate kiiduavaldustega. Kõik tõusid püsti ja tervitasid partei juhti palavate ovatsioonidega. Kuuldus hõikeid: “Hurraa! Hurraa! Elagu seltsimees Stalin!”
Kongressi esimest istungit asus juhatama seltsimees Molotov.
“ Seltsimehed! On möödunud kolm aastat partei XVI kongressist. Laiaulatusliku kapitalistidele pealetungi lipu all toimus selle ajavahemiku jooksul võitlus kulakute kui klassi likvideerimise eesmärgil. Selle ajaloolise ülesande täitmisel me suutsime ületada palju raskusi sotsialismi ülesehitamisel külas. Meie kongress tõstab uuele, veel kõrgemale astmele masside mobiliseerimise ja koondumise ümber bolševike partei, ümber meie juhi, meie võitude organiseerija seltsimees Stalini.“
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused. Kõik tõusevad püsti. On kuulda hõikeid: “Hurraa! Hurraa…“).
„Seltsimehed! Käesolev kongress koguneb kümme aastat peale suure juhi, meie partei ja sotsialistliku revolutsiooni organisaatori, seltsimees Lenini surma. Meie partei ridades ei ole ja ei saa olla inimest, kes ei mõistaks, et ainult tuginedes leninlikule õpetusele, viies ellu leninlikku poliitikat, said teoks meie hiiglaslikud edusammud selle perioodi jooksul. Järjekindlal leninliku õpetuse teostamisel praktikas on hiigelsuured teened meie partei keskkomiteel, eesotsas ustava leninliku õpetuse jätkaja seltsimees Staliniga.“
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused, ovatsioon kaigub saali ühest seinast teise).
„Elagu leninlik partei ja tema XVII kongress! Leninliku Keskkomitee juhtimisel eesotsas seltsimees Staliniga – edasi, uutele võitudele!”
(Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused, mis muutuvad ovatsiooniks).
Molotov jätkas kongressi juhtimist: “Kongressile on saabunud 1218 otsustava hääleõigusega delegaati, välja on antud ka 695 mandaati nõuandva hääleõigusega. Partei Keskkomitee ülesandel kuulutan kongressi avatuks“.
(Valjuhääldist kõlab “Internatsionaal. Kõik tõusevad püsti ja laulavad kaasa. Peale partei hümni lõppu kõlab kauakestev aplaus).
Kongress asus tööorganite valimise juurde. See oli väga tähtis toiming, võiks isegi öelda, et elu ja surma küsimus. See, kes sattus parteikongressi tööorganitesse, ja veelgi tähtsam, oli partei juhtorganitesse valitavate isikute nimekirjas, võis ennast tunda õnnelikuna, sest kandidaatide nimekirjas olemine oli selge märk Stalini soosingust; kommunist võis ennast juba tunda äravalitud isikuna, kuigi hääletamised seisid veel ees. Aga see isik, kes kuulus partei keskkomiteesse või teistesse partei organitesse, kuid uues juhtorganitesse valitavate kandidaatide nimekirjas enam ei figureerinud, see võis kuivikukotti valmis panna. Nende meelehärmiks tuleb isegi tõdeda – taoliste, “suure kaliibriga“ seltsimeeste juures ei piirdunud Stalin ainult arreteerimisega, vaid kinkis neile “kauakestva, kohusetundliku sotsialistliku ülesehitustöö eest” ühe nagaanikuuli – kuklasse…
Kongressi juhataja Molotov jätkas: “Sõna kongressi presiidiumi kooseisu kohta saab seltsimees Hruštšov.”
Nikita Sergejevitš Hruštšov, parteis kiiresti karjääri teinud ja Stalinile piiritult ustav, oli väljaõpetatud “küülikuna” ettenägelikult paigutatud istuma saali esimesse ritta. Nüüd ajas ta oma tüseneva kogu püsti, libistas valge taskurätiga üle higist märja lauba ja sõnas:
“Seltsimehed! Kõigi oblastite, kraide ja vabariikide delegatsioonide esindajate ülesandel teen järgneva ettepaneku: presiidium valida koosseisus 45 seltsimeest.”
Molotov: “Kas on teisi ettepanekuid? Ei ole.”
Hruštšov lappas paberilehti ja hakkas lugema: “ Presiidiumi koosseisu esitatakse järgmised seltsimehed: Andrejev, Bauman, Beria, Vareikis, Vorošilov (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Ždanov, Kaganovitš, (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Kalinin (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Kirov (kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti), Kosior ( kiiduavaldused, kõik tõusevad), Krupskaja (kiiduavaldused, kõik tõusevad), Mikojan (kiiduavaldused), Molotov (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad), Stalin (kõik tõusevad püsti, tormilised, kestvad kiiduavaldused, mis muutuvad ovatsiooniks, hõigatakse: “Hurraa!”), Uljanova M.I. (kiiduavaldused), Hatajevitš (kiiduavaldused), Hruštšov (kiiduavaldused), Šeboldajaev, Eihe…”
Hruštsov luges paberilt kõik nelikümmend viis nime ette, ei rohkem ega vähem. Pühkis otsesiselt higi ja jäi ootele.
Molotov: “Millised on veel ettepanekud presiidiumi koosseisu kohta? (Hõige saalist: “Vastu võtta nimekiri!” Kiiduavaldused.)
Molotov: “Kes on seltsimees Hruštšovi poolt esitatud presiidiumi liikmete nimekirja poolt, palun tõsta käsi. Palun käed ala lasta. Vastu võetud ühehäälselt.”
Hruštšov muudkui esitas ja esitas nimekirju. Ühehäälselt, ilma ainsagi muudatuseta valiti kongressi sekretariaat, redaktsioonikomisjon, kinnitati päevakord ja valiti mandaatkomisjon.
Molotov: “Palun presiidiumil asuda oma kohale.”
Delegaadid kiirustasid lavale, OGPU töötaja näitas igale presiidiumi liikmele tema koha kätte. Peale väikest sagimist saal rahunes, tekkis vaikus.
Istungi juhataja Vjatšeslav Molotov: “Palume saali kongressi tervitama tulnud pioneerid, töölised ja kolhoosnikud.”
Pioneerid, valgetes pluusides ja punastes kaelarättides, jooksid saali. Pioneerijuht hüüdis: “Kodumaa kaitseks, ole valmis!” Pioneerid vastasid kooris: “Alati valmis!” Käekesed tõusid pilotka juurde.
Molotov: “Sõna tervituseks saab Tuula relvatehase parteialgorganisatsiooni sekretär seltsimees Ivanov“.
Tuula relvatehase partorg tõusis poodiumile, püss seljas, justkui läheks ta jahile. OGPU esimehe asetäitja seltsimees Jagoda kihistas vaikset naeru. Partorg ulatas Stalinile Tuula relvatehase toote, uut tüüpi vintpüssi, snaiperpüssi, viielasulise. Stalin tõusis püsti, tõstis püssi silmade kõrgusele ja sihtis saali. Saal jäi hiirvaikseks. Stalin vajutas päästikule, kostis püssiluku metalne, külm klõpsatus. Stalin häälitses: “Pauh!“ Endamisi muheledes ulatas Stalin püssi Kalininile, kogu Venemaa “vanaisale”.
Külalised, olles tervitused kongressile üle andnud, lahkusid kiiresti. Molotov jätkas kindlal käel kongressi juhtimist:
“Asume kongressi päevakorra esimese punkti juurde – partei Keskkomitee aruanne. Sõna ettekandeks omab seltsimees Stalin.” (Kogu saal tõusis. Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused muutusid vaibumatuks ovatsiooniks, karjuti: “Hurraa! Elagu seltsimees Stalin!”)
Stalin tõusis laua tagant, läks paberipakk kaenla all kõnepulti, ja jäi muheldes seisma. Laskis seltsimeestel ennast tervitada, kallas karahvinist vett, jõi tubli lonksu ja ootas, lõpuks näitas peopesaga allpoole – aitab seltsimehed, aitab. Saal rahunes pikkamisi. Stalin alustas ettekandega.
“Seltsimehed! XVI parteikongressist on möödunud kolm aastat. Periood pole väga suur. Kuid see oli rohkem kui mingi teine periood täidetud sisuga. Ma mõtlen, et mitte mingi viimase kümne aasta teine periood ei olnud nii küllastatud sündmustega kui see periood.
Käesolev kongress toimub leninismi täieliku võidu lipu all, viimaste leninismivastaste jäänukite likvideerimise lipu all. On purustatud ja laialipekstud leninismivastane trotskistide grupp. Võitis kulakute likvideerimise ja täieliku kollektiviseerimise poliitika. Tema tulemused on kõigil näha. Mida võib öelda selle fakti vastu?
Meie riigi kogemused on näidanud, et sotsialismi võit ühel eraldi võetud maal on täiesti võimalik. Mida võib öelda selle fakti vastu?
Võib öelda, et partei on praegu muutunud ühtseks, nagu ei kunagi varem. (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused).
Aga tähendab see seda, et võitlus on lõppenud?
Ei, ei tähenda.
Aga tähendab see seda, et me oleme kõik vaenlased, kõik oportunistid purustanud?
Ei, ei tähenda.
Me viisime läbi puhastuse parteis, eesmärgiga paljastada ja kihutada parteist ja riiklikest organitest minema sinna pugenud kahjurid. Partei Keskkomitee juhindus seejuures Lenini geniaalsest mõttest – kõige tähtsam on kaader, kaadri valik, paigutamine ja kasvatamine.
Seltsimehed! Meie edusammud said teoks seetõttu, et töötasime Marxi, Engelsi, Lenini lipu all. Meie ülesanne on ka edaspidi olla lõpuni ustav Marxi, Engelsi, Lenini lipule. (Kestvad kiiduavaldused).
Elagu hiigelsuur ja võitmatu Marxi, Engelsi, Lenini lipp!”
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused. Kongress korraldas seltsimees Stalinile ovatsiooni. Lauldi “Internatsionaali”, ovatsioonid tekkisid uue jõuga. Hüüded: “ Hurraa Stalinile! Elagu Stalin! Elagu partei Keskkomitee!)
Stalin kordas oma ettekandes kõike seda mida oldi juba kümneid kordi kuuldud raadiost ja loetud ajalehest “Pravda”.
Kongressi töö jätkus. Delegaadid esinesid sõnavõttudega Stalini ettekande küsimustes. Ettekanne, partei keskkomitee ja isiklikult tema peasekretäri seltsimees Stalini töö kiideti igakülgselt ja täielikult heaks.
Kongressi kümnendal istungil, 31.jaanuaril, sõnavõtud lõpetati. Istungi juhataja seltsimees Postõšev andis teada:
“Sõna delegaatide esinemistest kokkuvõtete tegemiseks saab Stalin.”
(Tormilised kiiduavaldused, tormiline ovatsioon. Kogu kongress, seistes, kaua ja kärarikkalt, tervitas suurt partei ja töötava inimkonna juhti. Kiiduhüüded: “Hurraa! Elagu meie Stalin! Elagu suure proletaarlaste armee juht!)
Stalin keerutas vuntsi, muheles, tõusis presiidiumis, aga kõnetooli ei läinud:
“Seltsimehed! Kongressi sõnavõtud näitasid meie parteijuhtide täielikku vaadete ühtsust, võib öelda et kõigis parteipoliitika küsimustes. Keskkomitee aruandele, nagu te ise teate, ei olnud mitte mingeid vastuväiteid. Selgus, siinjuures, et on toimunud erakordne poliitilis-ideeline ja organisatsiooniline meie partei ridade tugevnemine. Tekkib küsimus, kas on peale seda vajadus kokkuvõtvaks sõnavõtuks? Ma mõtlen, et ei ole vajadust. Lubage minul seetõttu lõppsõnast ära öelda.”
(Tormiline ovatsioon, kogu kongress tõuseb, mürisev “hurraa!”, hüütakse kooris: “Elagu Stalin!” Kongress laulab püsti seistes “Internatsionaali”, pärast laulmist ovatsioon jätkub, hüütakse “hurraa!, elagu Stalin! Elagu Keskkomitee!”)
Eesistuja Postõsev: “ Sõna ettepanekuks on seltsimees Hruštšovil.”
Hruštšov: “ Moskva, Leningradi, Ukraina parteiorganisatsioonide nimel esitatakse järgnev määruse projekt:
“Olles ära kuulanud seltsimees Stalini aruande ÜK(b)P Keskkomitee tegevusest, ÜK(b)P XVII kongress määras:
1. Kiita heaks tervikuna ja täielikult ÜK(b)P KK poliitiline liin ja praktiline tegevus. (Tormilised kiiduavaldused).
2. Kiita heaks seltsimes Stalini aruandekõne (tormilised kiiduavaldused) ja teha ettepanek kõigile parteiorganisatsioonidele juhinduda oma töös seisukohtadest ja ülesannetest, millised esitati seltsimees Stalini ettekandes. (Tormilised, kestvad kiiduavaldused. Hüüded: “Elagu Suur Stalin!”).
Istungi juhataja Postõsev:
“Mitte mingeid komisjone resolutsiooni osas ei moodusta?”
Hääled saalist: “Ei, ei.”
“Kas on mingeid märkusi esitatud resolutsiooni kohta?”
Stalin tõusis istmelt, ja olles nüüd kindel oma võimu püsimises, näitas üles tagasihoidlikkust ja palus kongressil tema tiitli eest sõna ”pea” ära võtta, jätta üksnes – sekretär. Taoline liigutus oli Stalini poolt lihtsalt vigurdamine – keskkomitee sekretäride hulgas oli ta kahtlemata esimene sekretär ehk peasekretär, ja ta jäi selleks oma elu lõpuni.
Istungi juhataja Postõšev:
“Kas on veel seltsimeestel ettepanekuid?”
Hääled saalist: “Ei, võtta vastu täielikult, hääletada tervikuna.”
Istungi juhataja Postõšev:
“Palun hääletada mandaatidega. Kes on aruandekõne kohta esitatud resolutsiooni ja seltsimees Stalini täiendusettepaneku poolt, palun tõsta mandaadid. Palun langetada. Kes on vastu? Ei ole. Kes jäi erapooletuks? Ei ole. Resolutsioon on vastu võetud täielikult ja ühehäälselt.”
(Tormilised, kestvad kiiduavaldused.)
Istung jätkus. Ühehäälselt kinnitati partei Keskrevisjonikomisjoni aruanne.
Aga istungi lõpus, enne õhtule minekut, juhtus asi, mida küll keegi selles täiesti ebademokraatlikus, kuid ülimalt hästi korraldatud lavastuses ei oleks osanud oodata.
Istungi juhataja Postõsev sõnas delegaatide üllatuseks: “Sõna teadaandeks omab Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee sekretär seltsimees Enukidze.”
Enukidze: “Ma loen ette väikese kurva teate. 30.jaanuaril kella 15.30 ja 17 vahel kukkus Mordovski oblastis alla stratostaat “Osoaviahim Nr 1”. Gondlist leiti lennu osaliste laibad – seltsimehed Fedosejenko, Vasenko ja Usõskina. Katastroofipaigale sõitis uurimise läbiviimiseks spetsiaalne komisjon”.
Istungi juhataja Postõšev: “Teen ettepaneku mälestada hukkunud kangelasi püstitõusmisega.”
(Kõik tõusid püsti).
Istungi juhataja Postõsev: “On ettepanek matta hukkunud seltsimehed Kremli müüri. Kas vastuväiteid on?”
Hääled saalist: “Ei ole.”
Partei austas oma kangelasi.
Järgnevatel istungitel peeti kõnesid, esitati ettekandeid. Iga esineja püüdis oma kiidukõnes ületada eelnevaid.
8.veebruaril toimus kahekümne viies istung, hommikune istung. Istungit juhatas Kalinin. Arutati Kaganovitši ettekannet – organisatsioonilised küsimused. Ettekanne kiideti ühehäälselt, igakülgselt ja täielikult heaks. Istungi lõppedes sõnas selle juhataja Kalinin:
“Nüüd kuulame seltsimees Enukidze informatsiooni.”
Enukidze:
“Seltsimehed, edasine töökord saab olema järgmine – täna õhtul kogunevad mõned eraldivõetud delegatsioonid, vabad seltsimehed võivad minna “Dünamo” staadionile või teatrisse. Tuletan meelde, et homme täpselt kell 12.00 on paraad. Palun delegaatidel, samuti seltsimeestel külalise piletiga ilmuda Punasele väljakule mitte hiljem kui kolmveerand kaksteist. Teen teatavaks, et homme õhtul toimub kongressi istung partei juhtorganite valimises. Saali lubatakse ainult delegaadid otsustava ja nõuandva hääleõigusega. Ülehomme toimub harilik istung kongressi otsuste vastuvõtmiseks ja partei juhtorganite valimise tulemuste teatavaks tegemiseks.”
Istungi juhataja Kalinin: “Kuulutan istungi suletuks.”
Kongressi kahekümne viies, 8.veebruari hommikune istung oli lõppenud. Mis toimus 8.veebruari õhtul, kui kokku koguti mõned eraldivõetud delegatsioonid, sellest partei ajalooraamatud vaikivad.
Parteikongressi kahekümne kuues, hommikune istung 10.veebruaril.
Istungit juhatas Kalinin: “Seltsimehed, kuulutan kongressi istungi avatuks. Lähme partei juhtorganite valimise tulemuste avaldamise juurde. Sõna avaldamiseks saab seltsimees Zatonski.”
Zatonski: “Partei juhtivatesse organitesse on valitud seltsimehed, kes olid esitatud kõigi delegatsioonide nõupidamistel.”
Vot nii! Partei juhtorganite valimise 9. veebruari istungit ei toimunudki. Partei juhtorganid, ja selle kõige tähtsam organ, keskkomitee, kellest sõltus Stalini jätkamine poliitbüroo liikmena ja partei peasekretärina, seati üles, “valiti” ja “hääletati” selsamal 8.veebruari õhtul, kui koguti kokku mõned eraldivõetud delegatsioonid. Aga võib ka nii ja saab ka nii – tähtis pole mitte hääletamine, tähtis on häälte lugemine.
Eesistuja Kalinin lõpetas 10.veebruari istungi ja kogu partei XVII kongressi töö:
“Seltsimehed, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongress lõpetas oma töö. Kommunistlik partei on praegu tugevam ja monoliitsem kui kunagi varem. (Kestvad kiiduavaldused). Marksismi-leninismi lipu all viib partei töölisklassi ja paljumiljonilist talupoegade massi ühelt võidult teisele. Veelgi tihedamalt koondame oma partei ridu ja koos miljoniliste Nõukogude Liidu massidega loome ümber Suure Juhi seltsimees Stalini murdmatu kalju, mille vastu purunevad kõik sotsialismile vaenulikud jõud! Edasi, uutele võitudele kommunismi eest!” (Aplodismentide mürin. Hüüded: “Hurraa!” Kõik tõusid püsti). Seltsimehed, XVII kongressi näol tervitab kogu partei oma juhti seltsimees Stalinit. (Aplodismentide mürin, hüüded: “Hurraa! Elagu seltsimees Stalin!”).
Istungi eesistuja Kalinin: “Kuulutan XVII kongressi suletuks.”
(Kiiduavaldused. Delegaadid laulsid “Internatsionaali”).
Stalin oli oma sooloesinemisega saanud ühele poole. Ta oli kõigutamatu ja kindel, justkui teerull. Aga kui Stalin oli teerull, siis partei XVII kongressi delegaadid olid talle teesillutajad, ja see “teerull” sõitis hiljem, aastatel 1937-1938, neist endist üle. Suur enamus selle kongressi delegaatidest arreteeriti, paljud neist lasti maha.
Kongress kinnitas rahvamajanduse arendamise teise viisaastaku plaani aastateks 1933 – 1937 ja valis partei juhtimiseks sekretariaadi ja Poliitbüroo. Poliitbüroo suhtes suuri muudatusi ei olnud, selle koosseis jäi samaks nagu see oli valitud eelmises XVI kongressil 1930.aastal: Andrejev, Vorošilov, Kaganovitš, Kalinin, Kirov, Kosior, Kuibõšev, Molotov, Odžonikidze, Stalin. Aga et veelgi enam koondada enda ümber ustavaid inimesi, toodi mängu uustulnuk Ždanov; ta määrati Keskkomitee sekretäriks, nagu seda oli ka Kirov, kes tegutses Leningradis partei linna- ja oblastikomitee sekretärina.
Partei XVII kongressi hakati nimetama “võitjate kongressiks”. Leiti, et sotsialism oli Nõukogude Liidus lõplikult ja tagasipöördumatult võitnud, mis tõestas kogu maailmale võimalust ehitada üles sotsialism ühes eraldivõetud riigis.
Kongressi sõnavõttudes ei kritiseerinud mitte keegi mitte vähimalgi määral Stalini kursi kahjulikkust majandusele, eriti põllumajandusele. Veelgi enam, endised kiire kollektiviseerimise kritiseerijad N.I. Buhharin, G.J. Zinovjev, L.B. Kamenev, A.I.Rõkov ja M.P. Tomski esinesid kongressi kõnetoolis alandlike kahetsustega, tunnistasid oma endiste seisukohtade sügavat ekslikkust ja kinnitasid, et kollektiviseerimine oli läbi viidud seltsimees Stalini targal juhtimisel edukalt. Kõik “patukahetsejad” väitsid justkui ühest suust, et neil oli jäänud tähelepanuta leninlik juhis tööliste ja talupoegade teineteisele lähendamise kohta, nad ei mõistnud klassiteadliku külaproletariaadi tekitamise vajadust.
Kuigi partei propagandistid nimetasid XVII kongressi “võitjate kongressiks, läks see ajalukku siiski teise nime all – “mahalastute kongress“.
Kongressi 1966 delegaadist represseeriti 1103, neist lasti maha 848. Kongressil valitud 139-st keskkomitee liikmest ja liikmekandidaadist lasti maha 98. Neist olid varem Stalini võitluskaaslastena kuulunud erinevatel aegadel Poliitbüroosse K.J. Bauman, N.I. Buhharin, S.V. Kosior, P.P. Postõšev, J.E. Rudzutak, A.I.Rõkov, G.J. Sokolnikov, V.J. Tšubar, R.I. Eihe. Pilved nende ja teiste keskkomitee liikmete peakohale kerkisid juba kongressil, siis, kui kongress valis keskkomitee liikmeid ja liikmekandidaate.
Stalin oli küll loonud totaalse parteilise ainuvalitsemise, kuid siiski pidi ta arvestama vanade leninlastega, revolutsiooni ja kodusõja veteranidega. Ja see tekitas Stalinile meelehärmi. Oli vaja astuda samm edasi. Nüüd, kui trotskistid, zinovjevlased ja buhharinlased, kogu opositsioon oli hävitatud, tuli lahti saada ka vanadest jäärapäistest bolševikest-leninlastest.
Stalin, nagu alati, tegi panuse OGPU-le ja selle järglasele NKVD-le. Repressivaparaat asus vanu bolševikke “õgima”. Keskkomitee liikmed tõstsid ühe või teise kaasvõitleja personaalküsimuse arutamisel hirmust värisedes üksmeelselt kätt, vaatamata sellele, et neid “ükshaaval nahka pandi”.
Partei XVII kongressi nimetati “võitjate kongressiks”, aga hiljem asjakohasema nimega – “mahalastute kongressiks”. Siiski pole ka see päris õige nimetus; õigem oleks partei XVII kongressi nimetada “Stalini põlvkonna kongressiks”, sest võitjaks osutus just uus, Stalini poolt edutatud kommunistide põlvkond.
XVII parteikongressi kestis pikalt, 26.jaanuarist kuni 10.veebruarini 1934, ja see oli ka arusaadav, sest põhilise osa ajast hõlmasid lipitsevad, Stalinit kiitvad ja ülistavad kõned. Eriti pikalt ajasid oma keele välja ja üritasid Stalini taldu lakkuda endised teisitimõtlejad, opositsionäärid. Delegaadid elasid hotellides, söök ja jook, viin ja õlu – kõik oli tasuta. Õhtul tantsiti kasatšokki, möllati naisdelegaatidega. Järgmisel päeval tukuti kongressi saalis toolidel kaasseltsimeeste selja taga. Kompartei oli ju tööliste partei, ja töölised ju ongi sellised lihtsad, jämedakoelised…
Buhharin nimetas Stalinit partei liini kõige paremaks väljendajaks ja hingestajaks. Ta märkis, et Stalin käitus täiesti õigesti kui lõi pihuks ja põrmuks terve rea parempoolse kallakuga teoreetilisi seisukohti. Paatosega hüüatas Buhharin kongressi kõnepuldist:
“Meie partei võidu eeltingimuseks oli partei keskkomitee ja isiklikult seltsimees Stalini poolt kavandatud erakordselt õige suund!”
Tomski, ka üks endisi opositsionääre, kuulutas: “Seltsimees Stalin on kõige järjekindlam, kõige eredam Lenini õpilane…, ta nägi kaugemale teistest, kõrvalekaldumatult viis parteid mööda õiget leninlikku teed…”
Seltsimees Kirov, tulihingeline oraator, tõusis kongressi tribüünile, võttis teatraalse kehahoiaku ja hõikas ülima pidulikkusega: ”Võtta parteilise seadusena täitmiseks kõik seltsimees Stalini aruandekõnes esitatud seisukohad ja järeldused … Edusammud on meil tõesti hiigelsuured. Kurat teab, kui inimlikult öelda, nii tahaks elada ja elada, tõesti, vaadake, mis ümberringi toimub! See on ju fakt!”
Sellel kongressil ei väsinud Stalinit kiitmast ka isik, kes hiljem kangutas Stalini Kremli mausoleumist välja, jättes elavatest elavama Lenini oma hauakambrisse kurba üksindusse. See isik oli Nikita Sergejevitš Hruštšov. Ta esines kongressil enam kui kümme korda, peale Stalinit kiitvate sõnade ja fraaside sisuliselt mitte midagi ütlemata.
Parteisekretär Stalin Kremlis ei maganud, ei maganud ka tema käepikendus – NKVD rahvakomissar Ježov.
Pilved hakkasid kogunema Stalini ammuse võitluskaaslase, rasketööstuse rahvakomissari Sergo Ordžonikidze peakohale. Uurimisorganid kogusid tema kohta materjali, kaastöötajaid kuulati üle. Aga seekord jõudis vana bolševik Stalinist ette – 18.veebruaril 1937 laskis ta ennast oma Moskva korteris maha.
23.veebruaril 1937 kutsuti kokku järjekordne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum. See kestis kuni 5.märtsini ja pleenum sai nimetuse – märtsipleenum. Nimetus oleks justkui pidanud inimestes esile kutsuma kevadeaistingu: uue elu alguse, tärkamise, õitsemise ja uute lootuste tunnetuse, kuid sellest pleenumist õhkus surmahõngu… See oli vaenlaste otsimise ja vaenlaste leidmise pleenum.
Esimesena esines Siseasjade rahvakomissar Ježov, kes tegi ettekande arreteeritud Buhharini ja Rõkovi küsimuses.
“Seltsimehed! Selleks, et kontrollida Buhharini ütluste objektiivsust, organiseeris Poliitbüroo Buhharini vastastamise Pjatakovi, Radeki, Sosnovski, Kulikovi ja Astrobiga. Vastastamise juures viibisid seltsimehed Stalin, Molotov, Kaganovitš, Vorošilov, Mikojan ja teised.
Kõik vastastamise juures viibinud Poliitbüroo ja Keskkomitee liikmed esitasid korduvalt arreteeritutele küsimuse, kas nad pole andnud Buhharini ja Rõkovi vastu valeütlusi, kas nad pole midagi liigset enda peale võtnud. Kõik arreteeritud kinnitasid täielikult oma ütlusi ja jäid nende juurde. Teen ettepaneku Buhharin ja Rõkov kohtu alla anda ja maha lasta.” (Kiiduavaldused saalis).
Stalini siiski otsustas Buhharinit ja Rõkovit veel veidi “praadida”. Ta tegi ettepaneku nende asjas uurimist jätkata, kusjuures rõhutas, et seltsimees Ježov peab seda tööd tõhustama. Keskkomitee liikmed nõustusid Stalini ettepanekuga – las raisad piinlevad veel mõnda aega, maha lasta jõuab alati! Stalin muheles – maiuspalu ei pisteta koheselt nahka!
Pleenumi “töö” jätkus. Molotov ja Kaganovitš esinesid teemal: “Kahjurluse õppetunnid”.
Molotov oma ettekandes rõhutas:
“Partei on selles küsimuses ära teinud teatud töö, kahjurite ja terroristide ninamehed on maha lastud, kuid veelgi suurem töö seisab ees – kahjurid on pugenud põranda alla, luuravad, passivad, ja jätkavat oma nõukogudevastast tegevust.“
Kaganovitš esines pikema sõnavõtuga:
“Raudteetranspordis on meil tegemist sügavale varjunud bandiitide-diversantidega, jaapani-saksa agentidega. Nad tegutsevad kõigil liinidel: Turkestani – Siberi raudteel, Karaganda-Petropavlovski raudteel. Moskva-Donbassi magistraal on ehitatud kahjurlust silmas pidades, raudteede projekteerimises tegutsevad kahjurid. Me ei ole veel jõudnud kõiki kahjureid paljastada, kuigi selles valdkonnas on ära tehtud suur töö, ja seda just kõrgemate ešelonide puhastamisel. Nüüd tuleb selle töö kogu teravus suunata kohtadele: liiduvabariikidesse, kraidesse, oblastitesse ja rajoonidesse. Me peame kahjurid, spioonid, diversandid välja juurima rohujuure tasandil, kusjuures tuleb silmas pidada, et kõige enam nõukogudevastaseid elemente pesitseb rahvusvähemuste hulgas. Me peame oma relva, milleks on Siseasjade rahvakomissariaat, suunama just sellele kõikuvale mädasoole, kelleks on rahvusvähemused“. (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused).
Pleenumil võttis sõna ka partei Kuibõševi oblastikomitee sekretär seltsimees Postõšev Pavel Petrovitš.
“Tšapajevski ja Sõzrani linnade kauplustes ilmusid müügile isemoodi tikud, inimesed esitasid parteikomiteesse kaebusi nende kohta. Milles asi? Selgus, et tegutsema olid asunud kahjurid. Tikutoosi etikettide vaatlus näitas, et neil oli selgesti näha Trotski profiil.
Teine näide. Kauplustes oli müügil keeduvorst. Kui vorstijupp pooleks lõigati, siis oli vorsti läbilõikes selgesti näha fašistlik haakrist.
Selliseid kahjurluse näiteid on veelgi. Teen NKVD-le ettepaneku panna taolised kaubandustegelastest kahjurid istuma, nii inimest kakssada, viia läbi näidiskohtuprotsess, ja paarkümmend või enam kaubandustegelast maha lasta.”
3.märtsil 1937 esines pleenumil ettekandega parteisekretär Stalin, teemal “Parteilise töö puudustest trotskistlike ja muude võõrkehade likvideerimisel”. Oma ettekandes Stalin rõhutas:
“Välismaiste riikide mõjuagentide, kahurite ja diversantide-spioonide töö, kellede hulgas küllaltki suurt rolli mängisid trotskistid, puudutasid vähemal või suuremal määral kõiki või peaaegu kõiki meie organisatsioone – nii majandusorganisatsioone, kui ka administratiivseid ja parteilisi; nad tungisid mitte ainult allpool seisvatesse organisatsioonidesse, vaid ka mõningatele vastutusrikastele postidele. Seetõttu – tuleb olla valvas. Valvas tuleb olla kõikjal, valvsust ei tohi kaotada hetkekski! Me peame puhastama oma organisatsioonid kahtlastest tegelastest ja tooma nende asemele värskeid jõude“. (Kestvad kiiduavaldused. Kiiduavaldused lähevad üle ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti).
Vana põikpäine, iseteadlik, revolutsioonis ja kodusõjas karastunud kaader hakkas Stalinile jalgu jääma. Stalini luud asus pühkima, suurpuhastus algas… Sellest ei jäänud puutumata ka armee.
Punaarmees asusid kõrgematel kohtadel põhiliselt need, kes olid osa võtnud kodusõjast, paljud neist olid osalenud revolutsioonilises võitluses koos Leniniga. See oli nii poliitiliste kui ka sõjaliste kogemustega kaader: kartmatu, näinud surma ja olnud ka ise elu ja surma piiril.
Stalin ei vajanud poliitikuid, neid oli liigagi palju, ta vajas pehmet “materjali”, vajas käsutäitjaid, vajas neid, kes võlgnevad edutamise eest tänu temale, ja ainult temale. Aga selleks, et kedagi edutada, peab talle koha looma või eelnevalt koha vabastama.
Stalini luud asus pühkima. Poliitbüroo ja isiklikult parteisekretär Stalin töötasid palehigis. Stalini ja poliitbüroo liikmete lauale laekusid pikad nimekirjad, kus hukkamisele määratud väejuhtide nimed.
Vastavalt Poliitbüroo kodukorrale, pidid need nimekirjad olema eelnevalt viseeritud Poliitbüroo liikme, Kaitseväe rahvakomissari Klement Vorošilovi ja Siseasjade rahvakomissari Nikolai Ježovi poolt.
Kõrgete sõjaväelaste mahalaskmisel juhinduti ikka sellest samast 10.juulil 1931.aastal vastu võetud Poliitbüroo otsusest “Poliitbüroo määrus OGPU küsimustes”, mille kohaselt mahalaskmisele kuuluvate kõrgete partei- ja riigiametnike nimekirjad kuulusid kinnitamisele Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitees, selle poliitbüroos.
Kõrgete partei- ja riigiametnike ning sõjaväejuhtide mahalaskmise otsustamise monopoli partei ja isiklikult parteisekretär Stalin käest anda ei tahtnud – see tagas alistumise ja hirmu. Kes oli alandlik, sellele pakuti “präänikut”.
Partei teostas kaadri valikut ja paigutamist. Partei heakskiiduta ja ilma NKVD eelneva kontrolli ja kooskõlastuseta ei edutatud kedagi ega kinnitatud ametikohale, ja seda ülalt alla. Stalin, olles ainupartei juht, omistas endale riigivõimu just läbi kaadri, kogudes enda ümber ustavaid ja andunud poliitprostituute. Kasutades ära kõrgema ešeloni kaadri pehmet olemust, kes kõik kuulusid oma ametikohtadest johtuvalt ka partei keskkomitee koosseisu, võis Stalin riiki valitseda ainuisikuliselt ja talle omase jõhkrusega – metsa raiutakse, laastud lendavad!
Kommunistid armastasid suuri, ülespuhutud arve. Järgnevad arvud on küll suured, aga mitte ülespuhutud, pigem mittetäielikud. Vaatleme kommunistide hinge anatoomiat arvnäitajates.
Aastatel 1936 – 1938 hukati Nõukogude Liidus viiest marssalist – kolm; viiest I järgu armeekomandörist – kolm; kõik kümme II järgu armeekomandöri; 57-st korpusekomandörist – 50; üheksast admiralist – 8, 186-st diviisikomandörist – 154; 16-st I ja II järgu armeekomissarist kõik; 28-st korpusekomissarist 25; 64-st diviisikomissarist 53; 456-st polkovnikust 401.
Kaitseministri asetäitjatest hukati kõik, kõrgema sõjanõukogu 108-st liikmest hukati 98.
Need arvud kajastavad armee kõrgema juhtkonna saatust, aga totalitaarse Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri, seltsimees Stalini luud pühkis laiemalt – ainuüksi 27.veebruarist 1937 kuni 12.novembrini 1938 sai Siseasjade Rahvakomissariaat Stalinilt, Molotovilt ja Kaganovitšilt sanktsioone 38 679 sõjaväelase mahalaskmiseks. Nendele arvudele tuleb lisada ka kolm tuhat represseeritud, tapetud Sõja-Merelaevastiku komandöri.
Siinjuures tuleb silmas pidada, et sõjaväekaadri hävitamine toimus ka enne 1937.aasta veebruari ning jätkus pärast 1938.aasta novembrit.
Hävitatud kaadri asemele paigutati uued inimesed, niinimetatud “Stalinlik noorus”, aga Punaarmees ikkagi ei jätkunud komandöre, ja needki, kes olid ametipostile edutatud, omasid väheseid erialaseid teadmisi ja kogemusi ning vahetuid sõjalisi kogemusi hoopiski mitte.
Sõjaväekaadrist oli Stalini luud üle käinud, nüüd võttis Kommunistliku (bolševike) Partei käsile Nõukogude Liidu kõige erinevamates paikades elavad rahvusvähemused. Juba 9.märtsil 1936 oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo andnud välja määruse:
“Abinõudest kaitseks NSV Liitu sissetungivate spioonide, terroristlike ja diversiooniliste elementide eest”.
Sisseasjade rahvakomissar tõhustas oma tööd, NKVD koosseisu kuuluvad julgeolekuorganid tegutsesid ööl ja päeval, jahtisid spioone ja diversante, ja ka leidsid – suures osas olid need täiesti süütud nõukogude kodanikud. Aga siiski, nad said oma võrku ka ühe “suure kala” – selleks osutus Genrihh Geršenovitš Jagoda (Ieguda). Tal pandi käed raudu 4.aprillil 1937 otse Kremli korteris.
Kehvasti läks ka kollektiviseerimise tulihingelisel propageerijal Grigori Naumovitš Kaminskil; õnnetuse tõi talle kaela keelevääratus partei keskkomitee pleenumil.
23 – 29.juunil 1937 toimus ÜK(b) P KK pleenum teemal “Abinõudest teraviljakultuuride seemnevilja parandamisel.”
Grigori Kaminski, üritades õigustada kevadkülvi läbikukkumist kolhoosides, kuna puudus seemnevili, märkis pleenumi kõnetoolis sinisilmselt:
“Polnud mida külvata. Seemnevili korjati varumisvolinike poolt kokku, veeti linnadesse ja söödi ära.”
Selle ettevaatamatu repliigiga kuulutas ta ise endale surmaotsuse – ta arreteeriti 25.juunil 1937 otse pleenumi saalis.
Veebruaris 1938 mõisteti Jagoda üle kohut. Ta istus süüpingis kõrvuti Nikolai Buhharini ja Aleksei Rõkoviga. Neid süüdistati kuulumises “nõukogudevastasesse parempoolsete trotskistide blokki”. Lisaks sellele esitati Jagodale süüdistus ka osaluses Sergei Kirovi tapmises ja Maksim Gorki mürgitamises.
13.märtsil 1938 mõistis NSVL Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Jagodale, Buhharinile ja Rõkovile surmanuhtluse. Sõjakolleegiumi koosseisu kuulusid Beria, Ježov, Krupskaja ja Hruštšov.
Armuandmispalved jäeti poliitbüroo seltsimeeste poolt rahuldamata ning kaks päeva hiljem lasti Buhharin ja Rõkov Moskva lähedase Kommunarka küla karjääris maha. Sinna nad ka maeti.
Genrihh Jagoda lasti maha temale meelepärases keskkonnas – Lubjanka vanglas.

* * *

Vene ajalookirjutajad märgivad tõsimeeli, et 1941.aastal paigutati Kaasani psühhiaatriahaiglasse poliitilistel motiividel Eesti president Konstantin Päts. Vaata aga vaata! Vähe sellest, et vene ajalookirjutajad puterdavad vangistamise motiividega, eksivad nad ka Pätsi Kaasani vanglasse paigutamise aastaarvus – Kaasani vanglasse paigutati president Päts 24.märtsil 1943. Poliitiline motiiv! President Päts polnud kolhoosi karjak, kes läks teise karjakuga lüpsinaiste pärast kaklema; ta ju oligi poliitik. Nimetatud ajaloolased märgivad ka, et selles vanglas viibis vaimselt täiesti terve Poola riigitegelane Jan Pilsudski. Nad ei ütle, et Pilsudski vangistati NKVD poolt pärast Nõukogude Armee tungimist Poola 1939.aastal. Pilsudski peagi vabastati, juba 1941.aastal. Vene ajaloolased jätavad märkimata, et Pilsudski vabastamist nõudis Poola eksiilvalitsus Londonis, ja tulemusi andis Suurbritannia valitsuse jõuline pöördumine Stalini poole. Siinjuures peab märkima, et Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi vabastamiseks vene vanglast Suurbritannia valitsus jõulisi toiminguid ei teinud.
Kaasani vangla eriotstarbelises psühhiaatriahaiglas veeres elu tavapärast rada. Kuigi arstideks-psühhiaatriteks olid siin NKVD ohvitserid ja sanitarideks kriminaalkurjategijad, ei olnud see vangla, kommunistid olid andnud sellele nimetuse – raviasutus. Ravimina kasutati peamiselt hullusärki, aga sageli ka niinimetatud ukrutkat – „haige“ mässiti märga voodilinasse, mis siis kuivades kokku tõmbus ja patsiendil hinge kinni nööris. Arstirohtusid haiglas ei tarvitatud, selleks otstarbeks eraldatud raha pani administratsioon oma taskusse ja rahustava arstirohuna kasutati laialdaselt vastu lõugu andmist, lahtisteid ja muid odavamaid ja käepärasemaid arstirohtusid. Patsient söödeti unerohtusid nii täis, et ta magas justkui surnu, tõusmata isegi selleks, et minna asjale… Kuid mitte kõik patsiendid ei maganud, või ei maganud nii, nagu seda soovis Kommunistlik Partei.
1947. aasta jaanuaris avaldati Nõukogude Liidu keskajalehes „Izvestija“ NSV Liidu Ülemnõukogu seadlus, mille alusel kuulutati amnestia kõigile vangistuses viibivatele naistele, kes olid emaks saamas. Kuigi see seadlus hõlmas ainult kriminaalkuritegude eest karistatuid, kohaldati seadlust ka nende õnnistatud olekus naiste vastu, kes viibisid sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglas. Ja neid naisi, kes olid emaks saamas, kes olid oma õnnistatud seisundi omandanud enne arreteerimist või pärast seda, oli väga palju. Kuigi armastust vaadeldi vanglates kui rangelt keelatud „salakaupa, narkootikumi“, leidsid naised ometi võimaluse ka seal oma kirge rahuldada, tõsi küll, seekord vabaduskirge.
Kaasani vangla eriotstarbelises haiglas viibisid naiste osakonnas enamuses niinimetatud poliitilised vangid ehk patsiendid. Ja juhtus nii, et üks Lõuna-Venemaalt pärit poliitvang, kes töötas vangla laatsaretis medõena, üritas ahvatleda vangivalvureid, ühte ja teist, et teha kedagi neist isaks. Aga need, jobud, olles naisvangivalvuritest ennast küllastanud, ei pööranud naisvangist kaunitarile tähelepanu; aga siiski, pigem kartsid provokatsiooni, sest vahelejäämise korral oleks vangivalvur saanud oma kakskümmend viis pluss viis Siberit.
Mõnikord, tundes ennast ülimalt sandisti, palus Päts vangivalvurit viia teda laatsaretti läbivaatusele, ja seda ka tehti – tegemist oli ju ikkagi Eesti Vabariigi presidendiga.
Koheselt, kui vangivalvur oli väljunud, ja jätnud Pätsi lõunamaa kaunitariga kahekesi, sõnas tõmmunäoline ja ülimalt kauni kehakujuga kaunitar, kelle nimi oli Veera:
„Tahan last.“
Päts esialgu hämmastus, samas mõistis – naine tahab vabadusse. Aga niimoodi, siin, ja ka juba vana mees, kuigi… Päts oli kimbatuses. Ühelt poolt oleks väga tahtnud seda noort, kaunist, õnnetut naist aidata pääseda vabadusse, teiselt poolt aga moraal ja eetika…
Naine vaatas Pätsile paluvalt otsa ja sõnas: „Ma tahan, et sina mind aitad.“
Päts ei teadnud, mida vastata. Presidendina polnud tema iial olla sellises olukorras, ja ega ta polnud ka nooruses olnud suurt asja naistemees, pigem ikkagi riigimees…
Olukorra lahendas tagasi pöördunud vangivalvur:
„Noh, aitab siin kudrutamisest! Said vanamees oma süsti tagumikku kätte ja padavai, tagasi kambrisse!“
Medõde pistis Pätsile pihku ühe tableti: „Võta, see alandab vererõhku.“
1948.aastal võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu määruse, mis põhjustas Gulagi arhipelaagi vangilaagrites üsna olulised ümberkorraldused – kõik seni vangilaagrites, sunnitöölaagrites koos viibinud nais- ja meesvangid eraldati täiesti lahus seisvatesse laagritesse. Ilmselt, nagu tavaliselt ikka, jõudis seaduseandja tagantjärele arusaamisele, et seadlus, mis andis amnestia kaudu vabaduse õnnelikele emadele, oli liialt kaugeleulatuv ja suunas naisvange seksuaalsetele liialdustele – Nõukogude Liidu sunnitöölaagrid hakkasid naisvangidest tühjenema üha enam ja enam… Ohtu sattus sotsialistlik ülesehitustöö, plaanitäitmine; tootmistöö näitajad sunnitöö kaevandustes ja maardlates vähenesid, NSV Liidu Plaanikomitee lõi häirekella.
Konstantin Päts, olles üsna tõbine, palus järjekordselt vangivalvurit, et too viiks tema laatsaretti.
Pätsi asus läbi vaatama velsker, kriminaalkurjategija. Ta oli suurt kasvu, kiilaspäine, jämeda rasvase kaelaga, ennast kaasvangide pudrust täissöönud pridurka. Velsker pistis Pätsile kraadiklaasi suhu ja asus arendama ilmalikku vestlust:
„Ma kuulsin kambrikaaslastelt, et te olite Eesti Vabariigi president.“
Päts, hoides kraadiklaasi suus, sõnas läbi hammaste: „Ma olen Eesti Vabariigi president.“
„Nojah,“ nõustus kerekas pridurka, „eks me kõik olime kunagi keegi.“
Päts libistas silmad üle laatsareti, ja küsis, üritades olla üsna tundetu:
„Kas Veera enam laatsaretis ei tööta?“
„Veera vabastati amnestiaga.“
„Nojah, nojah,“ sõnas Päts, tundes oma hinges sügavat kergendust. Keegi oli ometi aidanud seda kaunist, siirast, armast, õnnetut vabadusse ihkavat naist!
Päts ühmatas endamisi heameelt tundes ja lõi risti ette: „Jumal tänatud, et Veera ikkagi jõudis selle asja ära teha…“
Pridurka, märgates Pätsi ristilöömist, sõnas irooniliselt: „Kui sa ise ei aita ennast, ei aita sind ka Jumal.“ Velsker puistas Pätsi pihku mõned terad C vitamiine ja saatis ta vangikongi tagasi.
Kaasani vangla eriotstarbelise psühhiaatriahaigla korpuses polnud kõige suurem ülemus mitte vangla ülem, vaid peaarst, kes tegelikult oligi vangla ülem, ja kontingenti ei nimetatud mitte – kodanikud kinnipeetavad, vaid – nõukogude patsiendid. NKVD vanemohvitser Boiko, vangikorpuse ülem, vabandust – peaarst, lubas enda poole pöörduda ainult lugupidavas vormis – seltsimees doktor. See niinimetatud doktor armastas nõukogude patsientidele pidada loenguid teemal – inimhinge anatoomia. Ta oli selleks otstarbeks oma korpuses sisse seadnud kohaliku raadiosõlme, kust kandusid targad, õpetlikud sõnad kõikide koridoride valjuhäälditesse. Loengud toimusid kord nädalas esmaspäeviti. Lisaks loengutele, kandis psühhiaatriahaigla raadiosõlm üle ka “Moskva Raadio” saateid.
Stalini sünniaastapäeval, 18.detsembril 1948, oli Eesti Vabariigi presidendil Konstantin Pätsil au kuulda psühhiaatriahaigla peaarsti, seltsimees Boiko tarka, põhjapanevat, Stalinit ülistavat sünnipäevakõnet. Valjuhääldi kahises, pragises ja raadiosõlme kultorg, pridurka, erialalt hulluks läinud ja eraelus Stalinit ropult sõimanud matemaatik, teadustas, seejuures oma häält nautides:
“Nõukogude patsiendid! Täna, seltsimees Stalini, Kommunistliku Partei peasekretäri sünnipäeval, esineb teile päevakohase loenguga meie psühhiaatriahaigla peaarst, doktor Boiko”.
Mikrofonist kuuldus köhatusi – doktor kontrollis mikrofoni tööd, ja alustas kõnega.
“Seltsimehed Kaasani psühhiaatriahaigla teenistujad, nõukogude patsientide hooldajad-valvajad ja operatiivtöötajad! Nõukogude patsiendid! Juba kakskümmend neli aastat elab kommunistlik partei, mis kätkeb endas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu tahet, mõistust ja südametunnistust, ilma Vladimir Iljitš Leninita. Kuid iga aastaga üha eredamalt avaneb Iljitši organisatsioonilise töö maht ja tähendus, tema erakordne mõttejulgus, tema eksimatu võime näha ette tulevikku.
Sama järjekindlalt ja kiirelt on kasvanud maailmas meie kuulsusrikka Kommunistliku Partei peasekretäri, seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini mõjujõud. Stalin on inimene, kes kõige andekamalt omandas oma suure õpetaja energia ja julguse, ja nüüd juba enam kui kakskümmend neli aastat seisab ta meie partei raskel, vastutusrikkal ametipostil. Stalini hiilgavalt organiseeritud tahtejõud, suure teoreetiku terav mõistus, julge peremehe anne, tõelise revolutsionääri vaist, kes suudab imepäraselt hästi mõista iga inimese peeni iseloomuomadusi, kasvatades ja edasi arendades neis tõelisi võitlejaomadusi – kõik see on asetanud Stalini Lenini asemele.
Meie kodumaal pannakse iga päev toime sadu ja sadu kangelastegusid, üks taolistest eredatest kangelastegudest on Vorkuta söe- ja niklikaevandused, mida sotsialismiehitajad oma ennastsalgava tööga üha laiendavad, andes meie armastatud kodumaale ikka enam ja enam väärtuslikku toorainet. Seltsimehed tšekistid ja meie ravialused, nõukogude patsiendid! Sotsialismiehitajate kangelasteos on hindamatu osa kuulsusrikkal riiklikul julgeolekul, siseministeeriumil ja tema GULag-il. Aga kõik need enneolematud kangelasteod ei oleks saanud teoks ilma Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteita, ja eeskätt tema peasekretäri seltsimees Stalini juhtimiseta. Elagu elavatest elavam Vladimir Iljitš Lenin, elagu seltsimees Stalin, meie suur juht ja õpetaja! Seltsimees Stalin juhib meid uutele võitudele. Hurraa!”

Vangla ülem ehk peaarst, nagu ta ennast nimetas, külastas mõnikord vangide kambreid, et näidata oma hoolitsust „patsientide“ vastu ja isiklikult tutvuda olukorraga: kas on kaebusi, vajakajäämisi, kas patsiendid on oma eluga rahul, kas nad on jätkusuutlikud ja läbipaistvad…
Peaarst doktor Boiko astus koos vangivalvuriga kambrisse. Ta oli lüheldast kasvu, aga elegantselt riietatud – ta tüsedat keha kattis rätsepa õmmeldud NKVD alampolkovniku vorm. Ta oli kombekas, endaga rahulolev inimene, armastas koeri ja naisi. See oli tema üks külg, mis ei puutunud vangidesse. Teine külg aga oli temas äraarvamatu, ja see polnud isegi mitte iseloomuomadus, vaid diagnoos, psühhiaatriline diagnoos, mis lõi temas välja kõige ootamatumal ajal ja moel – toores, julm, harimatu NKVD lõust, kes on valmis ükskõik keda ohvriks tooma, et aga ennast alal hoida. Ta nägi ainult ennast. Oma praegust kohta taotles ta ainult isikliku kasu pärast ja isikliku kasu pärast jääb ta Kommunistlikule Parteile truuks viimse minutini, kui aga tuul peaks pöörduma, hüppab ta kärmesti uude rekke…
Seekord oli nõukogude patsientidele nähtav doktor Boiko hea külg. Ta libistas silmad üle kambri hämaruses istuvate ja lebavate kogude. Suunas pilgu ukse juures koikul istuvale tõmmunäolisele vangile ja sõnas:
“Tere-bõrõ!”
“Tere, ülemus!”
“Oled Ferganast?”
“Ferganast.”
“Ma näen, lõust selline. Kuidas istumine edeneb?”
“Hästi istume; sööme, joome, mitte millegi üle ei kaeba. Kõik ülemused on head, ei anna vastu lõugu ega midagi, ainult eesleid ei ole.”
“Eeslid leiame, aga kustkohast sina oled?” Peaarst suunas pilgu järgmisele vangile.
“Leningradist.”
“Ah Leningradist! Leningradis tapetakse kiroveid.”
Pöördus siis vangi poole, kelle koiku paiknes paraski kõrval.
“Kas paraskit tühjendatakse regulaarselt?”
“Regulaarselt, kodanik ülemus.”
“See on hea, see on hea; halb on, kui parask üle ääre ajab.”
Märgates kambri pimedas nurgas koikul istuvat Pätsi, küsis:
“Kes see suure peakoluga vanamees on?”
“See on President,” kostis üheaegselt mitmest suust.
“President? Noh, hästi, hästi, meil on siin ka mõni Napoleon.”
Päts, mõistes, et jutt käib temast, üritas ülemuse ees koikult tõusta.
“Istu, istu,” sõnas peaarst leebelt.
“On juba istutud kah,” vastas Päts irooniliselt muiates.
“Nu olgu.” Vangla ülem sättis ennast minekule, aga olles ikkagi doktor sõnas:
“Kunagi ehk paistab vabaduspäike ka teile, kui mitte siin ilmas, siis teises, paremas.”
Vangla ülem väljus kõrgendatud meeleolus kambrist. Sammus tähtsalt, selg sirge ja punnis kõht ees, mööda pikka koridori. Vastu tuleva vangivalvuriga kohakuti jõudes kõrge ülemus seisatus ja pöördus isalikult oma noore alluva poole:
“Kas oled komsomol?”
“Komsomol.”
“Kas jalarätid vahetasid?”
“Vahetasin.”
“Tubli poiss, teeni edasi.”

Möödus nädal. Esmaspäeval, täpselt kell kümme kostis psühhiaatriahaigla valjuhäälditest praksatusi, krõpsatusi ja kahinaid – peaarst alustas oma järjekordse loenguga.
“Nõukogude patsiendid! Täna tahan ma rääkida teile meie ravialustest, kelle elule, tegevusele ja ravile pöörab meie haigla parteiorganisatsioon erilist tähelepanu. Tahan rääkida esinenud puudujääkidest, kõrvalekalletest mõnede patsientide igapäevases töös oma riigi ja rahva valitsemisel, mis lõppude lõpuks viis selleni, et nad viibivad praegu ravil meie suurepärases närvikliinikus.
Nõukogude patsiendid! Meie närvihaiglas viibib ravil juba elatanud meesisik, kes arvab veel praegugi, et ta on ühe riigi, mitte eriti suure, aga samas iseseisva riigi president. Ma jätan tema nime nimetamata, sest tegemist on delikaatsete isikuandmetega, ma olen ikkagi arst, vastava kutseeetika ja moraaliga, ja see nimi pole ka eriti oluline, sest on ju kõik kapitalistlike riikide presidendid varganäod. Oluline on mõista, kui räpaselt tegutsevad kodanlike riikide valitsejad, riisudes riigi vara, seega röövides oma rahvast. See isik, niinimetatud president, viibib praegu meie haiglas ravil, sest tema poolt suures ulatuses toime pandud riisumised viitavad hullumeelsuse tunnustele. Tema suhtes viiakse läbi tavapäraseid, taolises olukorras patsiendile vajalikke ja tervislikke, raviarsti poolt ettenähtud protseduure, süste ja kliistreid, manustatakse tablette. Isik viibib rahuldavas olekus, on söönud ja joonud, üldiselt võttes, võiks oma eluga rahul olla nii, kuidas üks tavaline patsient haiglas üldse võib oma eluga rahul olla.
Ma lehitsesin tema toimikut! Ja mis tuleb välja – see isik pole mitte ainult olnud ühe väikese Venemaa naaberriigi president, vaid on Trotski, Zinovjevi ja Kamenevi mahitusel vahendanud Venemaa kulla tarnimist vaheltkasu eest Lääneriikidele, kusjuures saadud tulu on pistnud oma taskusse; on müünud Venemaa naftat althõlma, on asutanud panku ja aktsiaseltse ning lasknud neid pankrotti, kusjuures NKVD ülekuulamistel, nagu nähtub toimikust, ta väidab, et pankrot on kodanlikus riigis tavapärane majandustegevus. No tule taevas appi! Selline arusaam on ju puhas hullumeelsus! Pankrotimeistrid jätavad ostjad ilma rahast ja kaubast, jätavad maksmata võlad, toimub inimeste paljaksvarastamine, nende petmine, vaesuses nutvad naised, lapsed, nälgivad vanurid – ja see kapitalistliku riigi president leiab, et see kõik on tavapärane majandustegevus! Seejuures need kapitalistlikud poliitikud purelevad omavahel, pilluvad tühje valimisloosungeid, vahetavaid valitsusi justkui jalarätte, aga ikka jätkates samas vaimus – see on nende meelest demokraatia. Õnneks on selles õnnetus riigikeses nüüd võimul kommunistid, ehitatakse sotsialismi, suund on võetud kommunismile. Nüüd asub see ärikas, niinimetatud president, meie haiglas, saab vastavaid ravimeid ja protseduure, kuulab meie suurepäraseid, kasvatuslikke, kommunismi ülesehitamisele suunatud raadiosaateid, ja me kõik loodame, et ta vaimne tervis paraneb, tema vargalik maailmavaade muutub ning ta lahkub meie raviasutusest vaimselt tervena ja astub kommunismiehitajate ühtsesse, kindlalt tsementeeritud ridadesse. Meil, erinevalt kapitalistlikust demokraatiast, mis omab sada erinevat palet, on üks demokraatia – on üks partei, on üks pale, on ajaleht „Pravda“ ja seltsimees Stalin.“
Kostis klõpsatusi, praginat… Raadiosõlme kultorg jäi nupule vajutamisega hiljaks – peaarst kallas kurku pitsi viina ja ähkis; tema ähkimine kostus üle kogu vangla ja seejärel võis kuulda: krõmps, krõmps, krõmps; vangid teadsid – peaarst hammustas viina peale soolakurki…
Päts istus oma kambris koiku äärel ja põrnitses endamisi põrandat, olles kuuldust vihane ja nördinud.
„See kuradi peaarst on uurinud minu toimikut! NKVD tegelased võisid sinna toppida igasugust pahna. Targutada on kerge, aga katsu sa ise olla president! Igasugused ärikad, mahhinaatorid ja pugejad ronivad külje alla, pakuvad, keelitavad: „Võta meie firma aktsiaid, võta tasuta, hakka nõukogu, juhatuse liikmeks, see on meie firmale väga tähtis. Autoriteetne isik, president või kaitseväe ülemjuhataja aktsionärina, nõukogu või juhatuse liikmena tõstab oluliselt firmaväärtust.“ Ise aga sebivad need tegelased omaette, ajavad raha tasku, teevad pankrotte, ega siis riigi president või kaitseväe ülemjuhataja Laidoner, olles küll aktsionär, saa kõigil nende ärikate tegemistel-toimetamistel silma peal hoida. Aga pankroti korral jääb paha hais ikka külge, hõõrutakse kahjurõõmsalt käsi – näe president ja kaitseväe ülemjuhataja ka pätipundis. Olen korduvalt öelnud propaganda talitusele, et nad sellist pahna läbi ei laseks, aga ikka ilmub ühes või teises ajalehes artiklike, nupuke, mis määrib presidendi ja kaitseväe ülemjuhataja head nime. Ja need ahned ja täitmatud Puhkid – tahavad kogu Eesti Vabariiki pista oma tasku!“
Päts tõusis koikult püsti, otsekui sätiks ta koheselt minekule, ja rääkis ägedalt kätega vehkides vene keeles:
„Aitab, aitab! Annan kõik oma aktsiad ära vaestele või vanadekodudele, ja Laidoner – valigu, kas loobub äridest või hakkab reameheks, kas teenib mammonat või riiki; kahte Jumalat teenida pole võimalik.“ Päts lõi rusikaga vihaselt vastu koiku otsas paiknevat lauakest, nii et plekist toidukausid lendasid kolinal põrandale:
“Kurat, lähen kohe Riigikogu istungile ja esitan seaduseeelnõu, mis keelab riigitöötajatel osaleda ükskõik mil viisil äriühingutes.“
Äkitselt lükati kambriukse luuk lahti ja vangivalvur käratas:
„Kuule vanamees, kui sa oma röökimist ja kätega vehkimist ei lõpeta, paneme sulle hullusärgi selga!“
Päts vakatas koheselt ja istus koikuservale. Vangid kambris vaatasid nüüd Pätsi justkui uue pilguga – see hull pole mitte ainult President, see on ju päris Stalin!
Vahepeal aga oli doktor Boiko oma loenguga tükk maad edasi jõudnud:
„Nüüd tahan ma ühe konkreetse näite varal rääkida rahvavaenlase hinge anatoomiast. Nõukogude patsiendid! Ühes vene külas kulak Stepan Borodatõi, kahtlemata nutikas sell, mõtles välja hoopis iseäraliku kahjurluse. Ta võitles hobusega käratult, varjatult, rikkus seda pruuni, elavat kolhoosi vara kiirustamata, ilma liigsete haavandite ja sebimiseta. Ta kasutas hobuse vaimset mõjutamist, rõhus tema psüühikale ja mõistusele.
Borodatõi hirmutas hobust, kui see sõi. Vaevalt asus pruun elajas heinu krõmpsutama, kui kulak Stepan Borodatõi karjus tema peale ja vehkis kätega. Hirmutatud hobune eemaldus söögi juurest. Seejärel, sabaga vehkides, norsates ja Borodatõi poole vaadates, lähenes ta uuesti heintele. Tohutu usk inimesse pesitses selles hobuses, tal oli raske mõista Borodatõi olemust. Hobune mõtles, et selle inimese tegevus tuleneb mingist uuest, keerulisest ja iseäralikust süsteemist, mis on suunatud tema kaitsele. Ja, pilgutades korraks silmi, surus hobune uuesti oma lõuad heintesse. Aga kulak Borodatõi ehmatas hobust uuesti.
Hobuse kannatused sellega ei lõppenud. Metsas, kus kedagi läheduses polnud, peksis kulak Borodatõi hobust nuudiga, peksis kaua ja armutult. Vaene kolhoosi hobune tormas edasi, olles arusaamisel, et temalt nõutakse kiiret sõitu. Ta oli valmis kogu oma jõu andma selle inimese rõõmuks, kogu inimkonna õnne nimel. Aga ohjad hoidsid hobust tagasi, ta pea oli tõmmatud üles, taevasse. Kulak Borodatõi, olles pärilikult omandanud kulaklikud instinktid, nõudis üheaegselt hobuselt nii kiiret sõitu kui paigalpüsimist.
Möödus kuu. Kulak Borodatõi vihkas hobuseid. Nad näisid olevat liialt rõõmsad, töötades kolhoosipõllul. Teda häiris taoline hobuste käitumine, ta oleks tahtnud, et ka hobused oleksid nukrutsenud ja kahetsenud taga möödunud aegu, seda aega, kus nad veel ei olnud kolhoosi hobused. Kulak Borodatõi soovis, et hobused oleksid olnud meeleheitel, soovis kuulda nende rahuolematut hirnumist. Eriti vihkas Borodatõi ühte pruuni tööhobust. See, kuigi oli nüüd kolhoosi hobune, elas ja rõõmustas, justkui poleks tema jaoks üldse midagi halvemaks muutunud, otsekui elaks ta ikka veel kapitalismis. Ta sõi endal puusad ümaraks ja kõhu punni, justkui endistel aegadel. See hobune oli ilmselgelt Nõukogude võimu poolt ja soovis ehitada sotsialismi. Ta oli kulak Borodatõi jaoks äraandja, vaenlane. Ja Borodatõi peksis teda, peksis, et temast välja ajada rahulikkus ja heaolutunne, ta peksis temasse kurbust ja haledust – peksis hommikul ja õhtul, peksis hiiglasuurtes annustes. Hobune kõhnus, ta muutus nõrgaks, tema töönäitajad aina halvenesid ja halvenesid, kulak oli saavutamas oma eesmärke. Aga kulak Borodatõi oli siiski loll – samas vähenes ka tema normipäevade hulk. Stepan Borodatõi jäi iga päevaga üha kõhnemaks ja kõhnemaks, töötas üha vähem ja vähem, ja ka normipäevade hulk muutus aina pisemaks ja pisemaks, ta nälgis. Lõpuks ei suutnud kulak enam narilt tõusta, tööle ei läinud ja leiba ei saanud. Paar päeva hiljem kulak Stepan Borodatõi suri.
Borodatõi hobune sai uue peremehe. See oli endine Putilovi tööline, kes, juhtumisi oli purjus peaga oma tšehhi meistri maha löönud. Ta oli saadetud asumisele kolhoosi, karistuseks. Kuigi ta oli mõrtsukas, oli ta siiski oma, töölisklassi esindaja, ta suhtus hästi hobusesse ja inimestesse. “Punase Putilovi” tööline, olles inimene aga mitte kulak, andis hobusele oma krobeliselt peopesalt leivapalu, silitas hobust ja hellitas. Juba mõne päeva möödudes hobuse välimus muutus märgatavalt, ja peagi oli ta jällegi endine, elurõõmus ja pisut vallatu kolhoosi hobune.”
Kambrites viibivad „nõukogude patsiendid“, vangid: füüsikud, matemaatikud, kirjanikud, presidendid, kindralid, teadlased ja paljud teised „neetud“ intelligendid mõistsid – inimest võib tappa mitut moodi: võib talle kuuli pähe kihutada, aga võib tappa tema hinge, võib tappa tema südametunnistuse, võib tappa temas eneseväärikuse. Kuid üha enam ja enam hakkas neile, neetud intelligentidele, huvi pakkuma võimu vaim. Kuna selles niinimetatud psühhiaatriahaiglas viibivad „nõukogude patsiendid“ olid kõrgesti haritud, siis polnud neile niivõrd tähtsad võimu teod, sest neid võis igaüks oma silmaga näha ja käega katsuda; neile, „neetud intelligentidele”, pakkus intellektuaalset huvi võimu vaim. Üha enam sai neile selgeks, et võimul on soodumus hulluks minna, ja seda igal tasandil. Aga kui võim läheb hulluks üleval, hakkab see katkuna kanduma üha allapoole, seejuures hargneb laiali ja jõuab vältimatult välja ka kõige väiksema ja tühisema võimurini.

* * *

1951.aasta augustis, pärast lõunast lobi, tehti kambriuks äkitselt lahti ja hõigati: „Konstantin Päts, väljuda koos asjadega!“ Taoline kutsung oli üsna ebatavaline, kuna tavaliselt pärast lõunat vange välja ei hõigatud, tegelikult polnud enam mitte kellegi nendega mitte mingisugust asja – kui olete istuma pandud, istuge!
Konstantin Päts võttis oma kurtka, rohkem asju tal polnud, ja väljus kambrist. Vangivalvuri saatel viidi Päts mööda vangla treppe alla, läbi mitmest raudväravast, ja eneselegi ootamatult oli ta õues. Värske õhk lõi pähe ja võttis jalad nõrgaks! „Mitte seista, mitte ringi vahtida!“ kõlas valvuri käsklus. Päts viidi vangla nurga taga seisva musta ronga juurde. Uks avati ja Päts lükati tapikongi. Auto logistas Kaasani vangla väravast välja ja väljus maanteele. Teekond, Pätsi järjekordne teekond, jätkus marsruudil Kaasan – Tšistopol. See oli lühike, kõigest saja kolmekümne viie kilomeetrine teekond. Tšistopoli psühhiaatriahaigla ees kong peatus ja Päts käsutati välja. Täpsustuseks tuleb märkida, et Tšistopoli psühhiaatriahaigla polnud enam üldsegi mitte kõigest vaimuhaiglaks maskeeritud vangla, vaid see oli tõeline, raskete vaimsete kõrvalekalletega inimeste kinnipidamise asutus ehk hullumaja.
Konstantin Päts otsiti läbi ja aeti sauna. Saunaks nimetatud ruum kujutas endast ridamisi dušše ja veerand tikutopsi suurust seebitükki. Kui Konstantin Päts oli end paljaks koorinud, lasti tal kükitada, vaadati tagumikku, otsiti midagi… Pärast sauna anti Pätsile mingit valget möksi, vist täide vastu, karvaste ihupindade võidmiseks, ja lisaks veel tehti priske süst tagumikku; milleks, seda Pätsile ei seletatud, seda võis ainult aimata – oli ta ju sattunud hullumajja; ja tõesti, Päts tundis pärast süsti endas täielikku ükskõiksust ja südames tühjust.
Pätsi talutati mööda pikki koridore, mis on trellidega jaotatud lühemateks lõikudeks ja mille külgedel asusid kambrite uksed, igaühes neljakandiline luuk ja ümar piilumisaken, pullisilm. Konvoi peatus ühe kambri ukse taga. Pätsile anti korraldus pöörata nina vastu seina ja esitada personaalandmed. Päts vastas: „Konstantin Päts, sündinud 23.veebruaril 1874.aastal, Eesti Vabariigi president.“
Konvoi puhkes naerma: „Ha-ha-haa…! Hull mis hull!“ Päts lükati kambrisse.
Kamber oli puupüsti mehi täis. Päts ütles vene keeles:
„Tere!“
„Tere tulemast! Tere tulemast!“ vastati mitmest suust. Oli kuulda naeru. Keegi selgitas kambri korda. Igas kambris oli kambrivanem; siin olid vanad olijad ja uustulnukad, olid noored ja eakad, olid lollid ja targad. Uustulnuka magamiskoht on kambris alati paraskile kõige lähemal ja nihkub uue tulija – õigemini oleks, toodava – võrra. Pätsile näidati koht paraski kõrvale.
Algas Pätsi „ravi“, seekord juba tõelises hullumajas. Ravi olemus seisis pidevas jälgimises: läbi ukses oleva pullisilma jälgiti kõiki ravialuseid ja igat ühte eraldi. Päts, olles uustulnuk, sattus eriti tähelepaneliku jälgimise alla. Lisaks jälgimisele viibisid kambris ka mõned koputajad, kes andsid vangla „doktoritele“ teavet ühe või teise patsiendi käitumise kohta, ja selle kohta, mida üks või teine patsient rääkis, mida ütles, kuidas suhtub nõukogude võimu, kommunistlikku parteisse ja isiklikult seltsimees Stalinisse. Selle patsiendiga, kes kirus kõva häälega hommikust õhtuni nõukogude võimu, kommunistlikku parteid ja Stalinit, probleeme ei olnud – hull mis hull! Aga need, kes istusid vaikides naril, vot nendega oli tegemist, neile oli raske panna õiget diagnoosi…
Selles psühhiaatriahaiglas ei toodud „nõukogude patsientidele“ lobi ette vangikongi, vaid vangid sõid oma vangilobi sööklas. Seal olid pikad ligased plankudest kokkulöödud lauad ja samasugused pingid nende ees kaheteistkümnele inimesele siin ja sealpool lauda.
Sööklas oli tossune justkui saunas, mädanenud kapsalehtedest keedetud lobi võigas aur tõusis laeni. Mehed istusid laudade taga külg külje vastas koos justkui heeringad tünnis; laudade vahel sagiti ja tõugeldi, mõni puges supikausiga vahelt läbi.
Luuke oli kokku viis: kolm üldist toidujagamise luuki, üks nende jaoks, kes nimekirja järgi said – igat masti vangidest ametimehed-pridurkad, ja üks kausside tagasiandmiseks. Kokka ennast polnud näha, ainult ta käed – suured ja karvased – liikusid läbi luugi edasi-tagasi.
Konstantin Pätsil õnnestus ühe lakkuja käest kauss rabada ja luugist sisse pista. Kokk virutas justkui südametäiega tema kausi supilurri täis – tänase päeva suurim vedamine! Päts kobis ühele vabale pinginurgale laua ääres. Võttis mütsi peast ja pani põlvedele. Kobas saapast lusika ja nühkis seda käisega. Segas lusikaga, aga mida siin segada – vees keedetud kapsalehed ja mõni kild mädanenud kala.
Vangid istusid kambrite kaupa pikkade, supilörtsiste laudade taga või tõuklesid vahekäikudes, oodates vabu kohti. Valju hõikamisega endale selles rüsinas teed tehes kandsid vangid – paar tükki igast kambrist – puust kandikuil kausse lobiga ja otsisid nende jaoks laudade peal ruumi.
Vangide näoilmetes peegeldus kogu selle maailma valu ja viletsus: kes seisis kühmus seljaga murelikult, pilk tönts; teine oli justkui tardunud, hinges lootusetus ja valu; kolmas oli ennast toetanud vastu lae tugisammast ja vahtis hullumeelsel ilmel ligast põrandat; neljanda silmad vilasid mööda sööjate kausse – ehk jätab keegi midagi kausipõhja, saab välkkiirelt haarata ja puhtaks lakkuda. Äkitselt tekkis sööklas rüselemine. Keegi, juba oma lobi ära söönud, haaras laualt võõra leivatüki ja tormas väljapääsu poole. Leivast ilmajäänu jooksis järele, paiskas varga maha ja hakkas taguma; ligi tõttasid ka teised vangid – varast peksti käte ja jalgadega, tema aga lamas kõhuli maas ja muudkui mugis leiba…
Kas on võimalik kirjeldada, mis toimub kambris, kus on koos kakskümmend ja enam hullu? Kahtlemata, iga enam-vähem andekas kirjamees saab sellega hakkama, aga kas on vaja ja kellele on vaja, et seda tehtaks. Ei, jätame hullumaja kambri, selle asukate kirjelduse ja nende arutelude, vestluste edasiandmise vast teiseks korraks… Aga siiski tuleb märkida järgmist.
Seadusetähe järgi oli ette nähtud Pätsi suhtes teostada kohtupsühhiaatriline ekspertiis, kuigi, ka ekspertiisi määrajad ise ei teadnud, mida sellega taheti saavutada, sest Pätsi poleks vabastatud, teda poleks koju lastud niikuinii.
Päts istus selles hullumajas, hullumaja kambris koos tõeliste hulludega kuni aprillini 1952, ja siis viidi ta tagasi Kaasani vanglasse, ikka samasse niinimetatud psühhiaatriakliinikusse. Diagnoosiks märgiti – mõningad vanuselised kõrvalekalded psüühikas.
Kas taolise vaimse terrori eesmärgiks oli murda Konstantin Pätsi vaim, või oli ajendiks mingite NKVD tegelaste, või isegi oluliselt kõrgemal seisvate NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmete väärastunud soov Eesti Vabariigi presidenti Konstantin Pätsi alandada – ei ole teada. Aga teada on see, et Pätsi suhtes ei olnud vaja teostada mitte mingit kohtupsühhiaatrilist ekspertiisi. Kompartei, oma käsilaste NKVD ja KGB kaudu, on nii enne Pätsi ja ka pärast Pätsi üritanud oma poliitilisi vastaseid hulluks ajada, hulluks teha, hulluks tembeldada. Kõigest aasta hiljem, Hruštšov, saades NLKP Keskkomitee peasekretäriks, kuulutas: „Kes ei taha ehitada sotsialismi, kes ei taha elada kommunismis, on hullud. Nende koht on hullumajas!“
1952.a. maikuus toodi Kaasani vangla kambrisse, kus paiknes Päts, ligi seitsmekümne aastane intelligentse olemisega, pisut juudi füsiognoomiaga mees. See oli Aleksandr Goihbarg. Ta oli lõpetanud Sankt-Peterburgi ülikooli õigusteaduskonna, seega Pätsi kolleeg hariduselt. Pärast oktoobrimässu ühines bolševikega, tegi suurepärast karjääri nõukogude organites, oli Moskva Ülikooli juriidilis-poliitilise osakonna professor, töötas Väliskaubanduse rahvakomissariaadis juriidilise osakonna juhatajana ja paljudes teistes kõrgetes ametites. 1947.aastal ta arreteeriti süüdistatuna nõukogudevastases agitatsioonis, tehti psüühiline ekspertiis, tunnistati hulluks ja saadeti sundravile Kaasani vangla psühhiaatrilisse haiglasse, kus alates jaanuarist 1948 kuni detsembrini 1955 sai psühhiaatrilist „ravi“. Aleksandr Goihbarg vabanes pärast Stalini surma.
Päts ja Goihbarg istusid teineteise vastas koikuservadel ja põrnitsesid teineteisele otsa. Kumbki ei teadnud, millisel teemal juttu alustada, ja enese tutvustamisel polnud ka mingit mõtet, sest vangide nimed sageli ei vastanud tegelikkusele, seda enam, et vanginumber oli ju mõlema vangi rinnal nähtav.
Õigel ajal, nagu ikka, hakkas koridori valjuhääldi kahisema ja pragisema. Vangla raadiosõlm alustas oma kasvatustööd, et vormida „nõukogude patsientidest“ teadlikud ja tulihingelised kommunismiehitajad, ajada neist välja vaenlane, kes nende hinges pesitses.
Valjuhääldist kostus vangla raadiosõlme kultorgi tuttav hääl:
„Kodanikud vangid! Edestame teile „Moskva Raadio“ saateid. Kuulake hoolega ja jätke meelde, sest kõigest öeldust sõltub teie vaimne paranemine ja seejärel saate haiglast väljuda tervete ja elurõõmsate sotsialismiehitajatena“. Valjuhääldi vakatas, pragises ja krõpsus, ja siis kostis juba kaunis naisehääl:
„Siin „Moskva Raadio“! Kallid kuulajad! Täna esineb teile Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Ivan Kebin. Ta räägib teile, kuidas edeneb kevadkülv Eestimaa kolhoosides ja sovhoosides.“
Konstantin Päts justkui ehmatas kuuldust, tegi järsu liigutuse, otsekui kavatseks püsti tõusta.
„Mis teiega juhtus?“ küsis kongikaaslane kaastundlikult.
„Ma olen Eestimaalt,“ sõnas Päts lühidalt.
„Ma mõistan,“ lausus Goihbarg, ja vaikis.
Valjuhääldis alustas Ivan Kebin oma kõnet; ta rääkis vene keeles.
„Seltsimehed! Suur ja lai on meie maa, Nõukogude kodumaa. Partei häälekandja, ajaleht “Pravda” ja „Moskva Raadio“ raporteerivad üha uutest ja uutest töösaavutustest. Kõigil ehitistel, kõigil töörinnetel on saavutatud erakordseid, enneolematult suuri rekordeid. Nii näiteks kommunistlik noor Bõkovin, Kuznetski gigandi sulatusahju ehitusel, ladus vahetuses 4795 kuumuskindlat tellist. Juba teisel päeval teatas “Pravda”, et kommunistlik noor Gavrilov, Magnitogorskis, ületas selle rekordi saja tellise võrra. Aga traktorist Mõkulo Bašta (Ukraina) saavutas maailmarekordi traktoriga külvis.
Seltsimehed! Kerkivad uued linnad, mitmekorruselised ühiselamud, kus noored võivad kodumaa hüvanguks tehtavast raskest, kuid tänuväärsest ja vastutusrikkast tööst puhata, õppida ja armastada. Värske asfaldi järele lõhnavad tänavad kulgevad seal, kus varem laiusid kapsapõllud. Peaväljakutel kostab valjuhäälditest ülev, võitlusele kutsuv muusika, seda on kuulda igas linnas ja alevis. Kõlavad patriootilised laulud ja tšastuškad, mis innustavad noori sooritama kangelastegusid. Iga tunni järel teatab TASS üha uutest ja uutest töövõitudest. Miljonid inimesed on asunud liikvele, ešelonid sõidavad mööda raudteed, viies noori ja vanu Siberi suurehitistele ja kaevandustesse. Neid saadab, juhib, suunab ööl ja päeval, päevast päeva suur leninlik bolševike partei eesotsas seltsimees Staliniga.
Seltsimehed! Kommunistliku partei ja isiklikult seltsimees Stalini targal juhtimisel oleme saavutatud enneolematuid edusamme, samas aga esineb meie töös ka mõningaid üksikuid puudusi ja vajakajäämisi, mis vajavad kõrvaldamist; mitte kõik partei juhised ei jõua massideni, ja kui need ka jõuavad, ei saada aru, et need tuleb tervikuna ja täielikult heaks kiita ja vastavalt sellele tegutseda; aga tervikuna on olukord hea, isegi kiiduväärt. Seltsimehed, tahaksin pikemalt peatuda Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi töödel ja tegemistel kommunistliku Partei juhtimisel.
Käesoleva, 1952.aasta talvel oli kollektiviseerimine Eestimaal kulgenud edukalt. Ja nüüd räägiks ma teile kuidas kolhoosnikud lähevad oma esimesele sotsialistlikule kevadkülvile. Ma räägiks seda ühe konkreetse kolhoosi näite varal.
Aprillikuu viimasel nädalal asutasid “Tee kommunismile” kolhoosi kolhoosnikud aovalges end oma esimesele, kulaku orjamisest vabale, sotsialistlikule kevadkülvile. Nad läksid hoogsa marsilaulu saatel ja punalippude lehvides; kõige ees sammus puhkpilliorkester. Masinatraktorijaama traktoristid olid juba öösel, enne teisi, põllule sõitnud ja kogu öö traktorilaternate valguses kündnud, pöörates ümber musta, hästilõhnavat ja viljakat sotsialistlikku mulda; kui saabus koit, traktorid vaikisid, nende tuled kustusid.
Kolhoosnikud asusid põllul ritta. Vankritest tõsteti maha kotid seemneviljaga, kuldne nisu valati ämbritesse, ja kolhoosnikud reas, üksteise kõrval, hakkasid astuma: krobelised, kevadpäikesest juba pisut pragunenud nahaga pihud võtsid hellalt pangest seemet ja heitsid mulda; puhkpilliorgester mängis, kõige ees astus külanõukogu parteiorganisaator, staažikas kommunist. Inimesed laulsid ja naeratasid ning mitte keegi ei pööranud tähelepanu päikeses sätendavatele veeloikudele, ei märganud jalas poriseid, märgi pastlaid.
Kulakud ja igat masti kahjurid piilusid vargsi ja naersid; aga partorg muheles endamisi: naerge, naerge pealegi, varsti asute teele, sõidate trellitatud loomavagunites sinna, kus päike paistab ainult korra aastas, ja sinu, täitmatu orika, sõbraks saab jääkaru.
Proletariaat-diktaator linnas ütleb – kolhoosnik anna vilja! Kolhoosnik vastab – sõber, oota veidi, oota sügist; maaproletariaat kostitab sind varsti uudseviljast küpsetatud kakuga. Võta, võitluskaaslane! Seltsimehed, ma tahaks lühidalt rääkida kirjanduse ja ajakirjanduse mõjust isiku kujunemisele kodanlikus ühiskonnas. Kodanlikus ühiskonnas tirib press avalikkuse ette mingi tühise detaili, nime, isiku, seob suured massid selle tühise sündmuse või isikuga. Loob selle isiku ümber niisugune populaarsuse, mida pole tundnud tõeliselt suured inimesed. Sündmus, isik, kellest veel mõnda aega tagasi keegi midagi ei teadnud, saavutavad tohutu tuntuse, samal ajal kui tõelised riiklikud probleemid jäetakse kajastusest välja või näidatakse ainult möödaminnes. Must räägitakse valgeks ja valge mustaks, porine inimene pestakse puhtaks, aus ja korralik inimene külvatakse poriga üle. Sotsialistlik ajakirjandus on hoopis teine: sündmusi kajastatakse ausalt ja tõepäraselt, südametunnistuse järgi. See on sotsialistlik realism ajakirjanduses ja kirjanduses, kunstis ja heliloomingus. Seltsimehed! Lugeja kasvab. Kogu maa on võimsasse tööhoogu tõmmatud. Meie maa töötab hullupööra! Maailmas pole iialgi midagi niisugust olnud. Luuakse hämmastamapanevaid asju. Seda on tarvis teada. Nendest protsessidest on vaja osa võtta, neid tuleb uurida. Kui me seda ei tee, siis ei kirjuta me midagi, see tähendab ei kirjuta midagi niisugust, mis peegeldaks tõsielu nii väärikalt, realistlikult, nagu ta pälvib. Ja see, seltsimehed, ongi sotsialistlik realism. Nii et näete, seltsimehed, meil seisab ees tohutu ja suurepärane töö, ja kogu seda tööd peame meie, küllaldasel määral tugevad inimesed, tegema hakkama kogu jõuga, täie aususega, kogu selle energiaga, milleks me oleme suutelised. Ma kutsun teid väga, seltsimehed, sellele tööle. Kahekümnes sajand astub täiel sammul. Mida toob see sajand inimkonnale? Kas viletsust või õnne? Täie selgusega vastas sellele küsimusele Vladimir Iljitš Lenin, vastasid leninlased, kommunistid. Sihikindlalt asusid nad maailma uueks looma, et muuta kahekümnes sajand kommunismi võidu sajandiks.“
Ivan Kebin lõpetas esinemise. “Moskva Raadios” hakkas mängima sümfooniaorkester.
Aleksandr Goihbarg kehitas arusaamatuses õlgu – ta oli “plärakastist” palju kuulnud kolhoosikorrast, kuigi ise polnud oma jalga vene külasse tõstnud, aga et see kolhooside värk Eestimaal selline on, justkui muinasjutt, seda ei osanud ta küll arvata…
Päts vaikis ja vahtis põrandat – järsku ongi elu Eestimaa kolhoosis selline…
Pätsi äratas mõtetest Goihbargi ootamatu küsimus:
“ Mispärast Balti riigid alistusid Nõukogude Liidule ilma väiksemagi vastupanuta?”
“Balti riike polnud olemas,” vastas Päts külmal toonil. “Olid Eesti, Läti ja Leedu vabariigid.”
“Ja mitte keegi neist ei teinud ainsatki püssipauku?”
“Meie, kõik kolm väikest riiki, olime jäänud üksi. Igaüks otsustas oma äranägemise järgi.”
“Eesti otsustas allkirjastada baaside lepingu, mis praktiliselt tähenas võõrväe sisenemist Eestisse, ohustades sellega riigi iseseisvust ja suveräänsust. Miks?”
“Vastuhakk oleks tähendanud sõda. Sõja perspektiivi otsustavad kindralid. Ülemjuhataja Laidoner leidis, et sõjas Nõukogude Liiduga pole Eestil võiduks, isegi mitte vaenlase peatamiseks või taganema sundimiseks mitte vähematki võimalust. Aga kindralid ei saada oma sõdureid lahingusse, kui nad ei näe väiksematki võimalust vaenlase peatamiseks. Kindralid ei korralda oma sõdurite tapatalguid.”
“Kindralid tapatalguid ei korralda, aga teie olite poliitik, president?”
“Ma olin poliitik ja olen Eesti Vabariigi President ka praegu. Poliitikud ei ole kindralid, poliitikutele on omane usk ja lootus. Poliitikute mõtted, arusaamad, kõned väljendavad lootust ja usku. Uskusin, et Stalin piirdub baaside rajamisega. Aga lootused tihtipeale ei täitu. Järgmise käiguna korraldati Eestis bolševistlik riigipööre. Lootsin ja uskusin ka pärast seda, et eesti inimeste kallal ei panda toime neid kohutavaid repressioone, küüditamisi, mis toimusid Venemaal, Ukrainas ja teistes liiduvabariikides. Ma lootsin, uskusin ja üritasin igati pehmendada Eesti vältimatut ühinemist Nõukogude Liiduga, aga ma eksisin – bolševikud toimisid nii, nagu nad olid tegutsenud Venemaal, Ukrainas ja kõikjal allutatud maadel pärast 1917.aasta oktoobrimässu.”
“Ka mina uskusin ja lootsin,” sõnas Goihbarg, ja rohkem küsimusi ei esitanud. Konstantin Pätsile jäigi arusaamatuks, mida uskus ja lootis endine bolševik ja kompartei nomenklatuuri kõrge ametnik Aleksandr Goihbarg
Juulis 1952 paigutati Goihbarg kuhugi teise kambrisse. Oli arusaamatu, milleks ta Pätsi juurde kambrisse toodi ja siis jälle ära viidi. Aga Päts, olles nooruses viibinud korduvalt vanglates ja teades uurijate töövõtteid, pikemalt oma suud ei paotanud. Oma mõtted hääletu alistumise kohta oli ta juba varem välja öelnud NKVD uurijatele, neid kümneid kordi korranud, ja ta ei pidanud vajalikuks neid varjata ka Goihbargi ees. Aga poliitikast nad enam edaspidi ei rääkinud; vesteldi niisama tühjast-tähjast, tutvustati ennast ja oma elukäiku; nad olid siiski liiga erinevad vangid – üks Eesti Vabariigi President, teine Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kõrgnomenklatuuri kuulunud ametnik. Kumbki ei küsinud teiselt tema süü ja karistuse kohta, sest mitte kumbki ei teadnud, milles seisnes süü, ka polnud neile esitatud süüdistust ega loetud ette kohtuotsust.
Päts istus edasi. Kuigi kambris oli kokku kaksteist inimest, tundis Päts ennast üksildasena. Aeg enam ei veninud, ta lihtsalt liikus edasi; elu möödus märkamatult, sest üksluisus ei paku vaimule vaheldust, mõtteainet; päevad on sarnased, nädalad on sarnased, kõik on justkui üks päev. Ainult esmaspäeviti koridori valjuhääldist kostuv poliitiline „kasvatustöö“ pakkus mõningat vaheldust. Aga elukogenud Päts, kuigi oli välismaailmast ära lõigatud ja viibis sõna otseses mõttes suletud ruumis, ei uskunud „Moskva Raadio“ propagandistide esinemisi, sõnavõtte, kuigi aegajalt tekkisid kahtlused ja masendavad mõtted…

Seitsmes peatükk.
Kaasani hullumaja patsientid inkorporeeritakse Marksismi-Leninismi Ülikooli.
Stalin ootamatult sureb.
Hruštšov üritab oma küünarnukkideni veriseid käsi puhtaks pesta.

1952.aasta 1.september oli pidulik päev kogu Nõukogude Liidu elanikkonnale – sellel päeval algas uus õppeaasta. Kümned tuhanded, sajad tuhanded tüdrukud ja poisid alustasid sellel päeval oma esimest kooliteed, sajad tuhanded läksid põhikooli või keskkooli lõpuklassi; õppetööd alustasid kutsekoolid, tehnikumid ja ülikoolid. Õppetööga alustati ka Kaasani eriotstarbelises psühhiaatriahaiglas. Seinal paiknevast valjuhääldist kandus piki vangla koridore, tungis kõigisse kambritesse ja vangikongidesse haigla juhataja Boiko kaunikõlaline bariton:
“Nõukogude patsiendid. Meie psühhiaatriahaigla juhtkond, juhindudes Kommunistliku Partei Keskkomitee suunistest, otsustas avada haiglas Marksismi-Leninismi Ülikooli filiaali, et viia teieni, nõukogude patsiendid, need kõrged ühiskonnateaduste saavutused, milleni on jõudnud Marxi, Engelsi, Lenini, Stalini teoreetiliste postulaatide edasiarendamisel Nõukogude Liidu Ühiskonnateaduste Akadeemia. Meie haiglas viibib ravil märkimisväärne ühiskonnateadlaste kaader, professorid ja dotsendid marksismi-leninismi teoreetilistes küsimustes, samuti kõrge kvalifikatsiooniga õppejõud teadusliku kommunismi ja sotsialistliku poliitökonoomia teoreetilistes ja praktilistes valdkondades. Marksismi-Leninismi Ülikooli viieaastane kursus on jaotatud semestriteks, et teil, nõukogude patsiendid, oleks kergem kuuldu omandada. Avaldan veendumust, et te olete usinad õppurid, ja et mitte keegi teist ei jää kursust kordama, või istuma, nagu koolipoistel on kombeks öelda. Head õppeaasta algust!”
Valjuhääldi vangla koridoris krabises mõnda aega, ja siis teadustas raadiosõlme kultorg, pridurka:
“Nõukogude patsiendid, Marksismi-Leninismi Ülikooli kuulajad. Ülikool meie psühhiaatriahaiglas on alustanud oma õppetööd. Sissejuhatava loenguga esineb teile haigla juhataja, doktor Boiko. Tema loengu teemaks on “Inimhinge anatoomia”.
Valjuhääldi krõpsatas, ja koheselt kostis doktor Boiko enesekindel reibas hääl:
“Nõukogude psühhiaatriahaigla patsiendid! Igal ajastul on oma ettekujutus sellest, milline on inimene. Keskaeg lõi usuinimese ideaali, kes leiab oma õnne vaid siis, kui ta on oma suhted Jumalaga hästi korraldanud. Aga usuinimese silmad pole õiged, nad moonutavad, inimene näeb maailma moondunud silmadega. Preestrid on teesklejad, valetajad ja silmamoondajad, nad on inimeste silmad ära moondanud, inimesel on moondunud silmad, need polegi enam tema silmad, ja kuigi need silmad on avali, näevad nad ainult seda, mida neil lastakse näha, mida neil lubatakse näha, mida nad saavad näha.
Valgustusaeg viis täide liberalismi ideaali ja sünnitas majandusinimese, homo economicus, kes ratsionaalselt kalkuleerib, mis talle kasulik on. Ta teeb ainult seda, mis on talle kasulik, ja mõtleb ainult ühte – kas ma mitte ei jää seda tehes vahele, kas mind ei panda türmi. Homo economicus on oma olemuselt varganägu, ja tema koht ongi türmis. Kahekümnes sajand tõi ilmale uue inimtüübi – psühholoogilise inimese, homo psychologicus, kes ei ole enam looduse, vaid tehnoloogia laps. Psühholoogilisel inimesel pole paganlikke ega religioosseid ideaale, mis sunnivad teda pühenduma ühiskonnale. Ta ei meenuta millegagi usuinimest, kuna tal puudub igasugune arusaamine pühadusest. Psühholoogiline inimene ei ela enam maailmas, mida valitseb kirik või börs. Psühholoogilise inimese kõrgeim ja viimane aste on nõukogude inimene, homo sovieticus, kelle kodumaa on Nõukogude Liit ja kes Suure Oktoobrirevolutsiooni järgselt astus uude reipasse maailma. Selles uues maailmas on parlamendi- ja kohtuhoone kõrvale kerkinud kõrgemale tsivilisatsioonile omane, uus arhetüüpne rajatis – psühhiaatriahaigla. Ühiskonnas, kus elab, töötab, võitleb homo sovieticus, on protestandlikku eetikat hakanud tasapisi välja vahetama ilmalik hospitaalne, marksistlik-leninlik kultuur, mille kohaselt kogu elu on psühhopatoloogiline ja vajab pidevat ravi. Kuid, nagu juba ülalpool öeldut, psühhoanalüüs nõukogude ühiskonnas ei ravi usku, vaid õpetab, kuidas ilma selleta elus hakkama saada; selles ühiskonnas pole kohta pühakutel. Vaimuhaigete ühiskonnas ei saa keegi loota lõplikule paranemisele, kui tal ole usku marksismi-leninismi.”
Lektor lõpetas oma esinemise. Raadiosõlme pridurka, soovides ilmselt pakkuda kuulajatele vaheldust, pani grammofonile plaadi lõbusate, veidi siivutute lookestega – kõlasid vene tšastuškad.
1952.a. detsembris hakkas ootamatult vangla raadiosõlme valjuhääldi krõbisema teisipäeval, mil tegelikult polnud ette nähtud ei „Moskva Raadio“ saateid ega Marksismi-Leninismi Ülikooli loenguid. Vangid mõistsid – seekord kantakse ette midagi tähtsat, programmivälist. Koheselt kostis vangla raadiosõlme kultorgi tuttav hääl:
„Nõukogude patsiendid! Edestame teile „Moskva Raadio“ saateid. Kuulake hoolega ja jätke meelde, sest kõigest, mida te kuulete „Moskva Raadiost“, sõltub teie vaimne paranemine ja seejärel saate haiglast väljuda tervete, elurõõmsate ja andunud sotsialismiehitajatena“. Valjuhääldi vakatas, pragises ja krõpsus, ja siis teadustas kaunis naisehääl:
„Siin „Moskva Raadio“! Kallid kuulajad! Täna teeme teile raadioülekande Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu oblasti parteiorganisatsiooni konverentsilt.“
Valjuhääldi hakkas värisema, vangla koridori seinad kajasid vastu – kostus võimas muusika ja mitmehäälne laulujorin:

Nüüd üles, keda needus rõhub,
nälg, orjus ikkes hoiavad,
keeb mässul rind ja võitlus lõhub
me orjakütked, ahelad!
Me vägivalla hävitame,
uus, parem ilm on meie püüd,
uus ilm, kus võidul ülendame
neid, keda orjus rõhub nüüd.
Viimse võitluse maale
lahing otsustav toob…,

Ülekanne jätkus:

„Seltsimehed kommunistid, parteikonverentsi delegaadid. Äsja said valitud parteikonverentsi tööorganid ja nüüd anname sõna ettekandeks Kommunistliku Partei Tartu oblastikomitee esimesele sekretärile, seltsimees Alabaster Mahmutovile. Ettekande teema on “Olukorrast riigis”. Teie lahkel nõusolekul viime konverentsi läbi vene keeles, meie suure kodumaa vennalike rahvaste ühises keeles.“ (Kuuldusid kiiduavaldused, mis paisusid ovatsiooniks).
Valjuhääldist kuuldus samme. Oblastikomitee esimene sekretär astus säärikute kriuksudes kõnepulti. Vangikongis koikuserval istuv Konstantin Päts märkis endamisi kiitvalt – ilmselt heast kroomnahast säärikud!
Kuulda oli, kuidas karahvinist kallati vett, ja seejärel kostis ähkimist, justkui oleks esimene sekretär joonud viina. Pärast mõningaid köhatusi alustas Tartu oblasti kompartei esimene sekretär seltsimees Mahmutov ettekandega:
“Seltsimehed parteikonverentsi delegaadid, asume koheselt asja juurde, et aega kasutada otstarbekohaselt, ratsionaalselt.
Seltsimehed! Ma tahan kõigepealt juhtida tähelepanu sellele, et külas tuleb kõrvalekaldumatult, halastust tundmata juhinduda Lenini suunistest, mida ta esitas Üleliidulise Kesktäitekomitee 2.veebruari 1920 istungil: “Meie vajame revolutsioonilist terrorit selleks, et suruda maha ekspluataatorid, suurmaapidajad ja kapitalistid.” Siinjuures, seltsimehed, tuleb juhinduda kommunistliku teooria ja praktika esiisade Karl Marxi ja Friedrich Engelsi surematu teose „Kommunistliku partei manifest“ postulaatidest, milles on öeldud: „Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid ja kavatsusi. Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid on saavutatavad ainult kogu senise ühiskonnakorra vägivaldse kukutamisega.“ Vot nii seltsimehed konverentsi delegaadid! Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga mässu kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu, ja seda ka meil, Tartu oblastis ja Eesti NSV-s tervikuna.
Seltsimehed! Partei on oma olemuselt tark! Partei juhtimisel edukalt läbiviidud kulaklike elementide hävitamine, kulaklike perede küüditamine ja nende talude natsionaliseerimine näitas, et kompartei teoreetilised, marksismil-leninismil põhinevad seisukohad leidsid kinnitust ka praktikas.
Seltsimehed! Tuleb, lähtudes Lenini õpetusest, rohkem ja tõhusamalt kohaldada repressiivseid meetodeid – küüditamisi, ennetavaid vangistusi ja ennetavaid mahalaskmisi. Me ei tohi jääda ootama, kuni kulak jälle kogub jõukust, kaupmees avab oma poekese või kontra tõstab pead. Me peame ennetama sotsialistlikku seaduslikkuse rikkumisi. See on partei ja tema abilise julgeolekuorganite esmaülesanne, sellele tuleb suunata seaduse kogu teravus ja löögijõud.
Seltsimehed delegaadid! Tuleb kasutada kõikvõimalike abinõusid nende kolhooside vastu, kes leivavilja varumise plaani pole täitnud. Need tuleb kanda “musta nimekirja“. Mida tähendab “must nimekiri“? See tähendab järgmisi abinõusid:
1) kohtadel viivitamatult lõpetada kauplemine kooperatiivsetes ja riiklikes kauplustes ja mitte tuua nimetatud kauplustesse tööstuskaupu ega teisi kaupu;
2) täielikult lõpetada kolhooside kauplemine oma kaubaga, ja seda peavad tegema nii kolhoosid, kolhoosnikud kui ka üksiktalupidajad, niipaljukest kui neid veel olemas on;
3) igasuguste krediitide andmise kolhoosidele lõpetada ja laenusummad ja teised finantsilised kohustused ennetähtaegselt sisse nõuda;
4) julgeolekuorganitel tuleb tõhustada kolhooside, kooperatiivide ja riigiaparaadi kontrolli ja puhastada need kõigist vaenulikest ja nõukogude võimule võõrastest elementidest.
Seltsimehed! Erakorraliste abinõude kohaldamisega tuleb alustada koheselt, ja pidage silmas – need on Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee tegevusjuhised kohalikele parteiorganisatsioonidele, ja mitte ainult tegevusjuhised – see on käsk, Stalini käsk.” (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis lähevad üle ovatsiooniks).
Raadios oli kuulda oli konverentsi juhataja hääl:
“Alustame sõnavõttudega. Sõna saab partei Võru rajoonikomitee esimene sekretär, seltsimees Pjotr Augustovitš Puskar.” (Kiiduavaldused).
“ Seltsimehed konverentsi delegaadid, maa ja linna töötav rahvas, seltsimehed parteile ustavad propagandarinde võitlejad, niiöelda meie hääletorud: ajalehe- ja raadiotöötajad, seltsimehed rabkorid ja selkorid!
Seltsimehed! Agroteaduslikus ajakirjas ilmus ühe hädavaresest teadlase kirjutis, milles tunnistati otstarbetuks partei juhis alustada Eesti NSV-s kevadkülvi oluliselt varem kui seda seni on tehtud. Partei juhistes kahtlemine on juba iseenesest kuritegu, aga lisaks sellele lõi taoline pseudoteaduslik artikkel olukorra, mille tõttu paljudes rajoonides kukkus varasem kevadkülviga alustamine läbi. Äärmiselt kahetsusväärne juhtum, te nõustute minuga, seltsimehed?”
Raadios oli kuulda hüüdeid: “Pseudoteadlased asendada klassiteadlike töölistega! Parem trükkida marksistlikke lendlehti, kui raisata paberit taolise jama peale! Loll teadlane Siberisse!”
Esineja võimas oraatorihääl summutas vahelehüüded:
“Partei on teie, masside, soovitused juba arvesse võtnud ja see, nagu te õieti ütlesite – loll teadlane – teeb oma “teaduslikke” eksperimente Siberis kirka ja labidaga. Aga nüüd, jätkame oma tööd.
Parteikomiteesse saabus valvsa kodaniku kaebus, et Obinitsa külanõukogu esimees on pidevalt purjus, terve päeva istub Anja Pšenitsnaja juures, kelle mees, olles kulak, kannab GULagi sunnitöölaagris karistust rahvavaenuliku tegevuse eest. Partei võttis abinõud tarvitusele, riikliku julgeoleku organid, lähtudes partei juhistest, reageerisid kiirelt ja tõhusalt. Nüüd istub see hädavaresest külanõukogu esimees naril. Läbi ta kongi lae all paikneva pisikese akna paistavad kauge Siberi lumised mäed, mäejalamil kõiguvad vinges tuules poolpõlenud männid ja barakitaguselt väljalt tõuseb mädasoo aur.
Seltsimehed! Meie suur juht seltsimees Stalin on öelnud: “Teel sotsialismi kõrgustele klassivõitlus üha tugevneb.“ Me ei tohi hetkekski kaotada valvsust, vaenlane võib asuda sinu kõrval, sinu ees või taga.
Seltsimehed delegaadid! Me ei tohi ära unustada ka välisvaenlast. Vaenlane asub meie piiride taga. Juba nad täristavad relvi Pärsias ja Afganistani mägedes, Kaug-Ida Vaikse ookeani rannikul ja Balti mere sogastel voogudel. Imperialistlikud spioonid liiguvad ringi, hiilivad nurga taga, vaatavad, kuulatavad; nende kõrvad on püsti, silmad vilavad kahjurõõmsalt. Seltsimehed! Meie esmaülesanne on valvsus, valvsus ja veelkord valvsus! Hurraa, seltsimehed!” (Saalist kostis vastuseks – hurraa, hurraaa, hurraa! Tormilised kiiduavaldused).
Konverentsi juhataja: “Sõna saab Vastseliina rajooni parteikomitee sekretär, seltsimees Artjom Oinas.”
“Seltsimehed! Valisime kolhoosi “Lenini tee” esimeheks Kužma Tolbuhhini. Meile tundus, et ta on klassiteadlik, sest ta esitas meile tõendi, et tema poeg on juba varasemalt moodustatud põllumajanduskooperatiivi liige. Ja mis tuli välja? See tõend oli vale. Läbiotsimisel leidsime kodust kirja järgmise sisuga: “Kallis poeg, sa oled nüüd linnas, võibolla saad jalad alla, aga meil siin kolhoosis läheb elu aina sitemaks ja sitemaks… Suudleme lugematuid kordi! Sinu vanemad.“ Vaat mis kirjast selgub…. Esimees heideti kolhoosist välja ja talle esitati süüdistus valede dokumentide abil kolhoosi astumises.
Seltsimehed parteikonverentsi delegaadid, seltsimehed põllumajanduserindel võitlejad! Nüüd räägin teile olukorrast ühes teises kolhoosis, „Stalini tee“ kolhoosis. “Stalini tee” kolhoosi töötajate kangelaslik kollektiiv, pidades silmas asjaolu, et rajooni parteiorganisatsiooni konverents on pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni kolmekümne viiendale aastapäevale, tegi aastakokkuvõtted juba konverentsile eelneval nädalal, ja pühendab oma saavutused meie partei suurele juhile, seltsimees Jossif Stalinile. (Maruline aplaus).
Seltsimehed, tahan rõhutada, et kolhoosi aastaaruande koostamisel lähtuti kriitika ja enesekriitika põhimõtetest, et vältida liigset enesekiitmist. Seltsimehed! Mida öelda kolhoosi aruande-valimiskoosoleku kohta. Öelda võib ainult häid, kiitvaid sõnu. Kolhoosnikud tegid rõõmuga kokkuvõtteid möödunud põllumajandusaasta saavutustest. Vastavalt põllumajandusliku artelli põhikirjale toimuvad kolhoosides iga aasta aruande ja valimiskoosolekud, ja need on erilise tähtsusega majanduslikud ja poliitilised üritused. Kokkuvõtete tegemisel põllumajanduslike artellide tööst möödunud aasta jooksul on suur tähtsus kolhoosikorra edasisel tugevdamisel, põllukultuuride viljakuse tõstmisel, ühisloomakasvatuse edasiarendamisel ning kolhoosnikute ainelise heaolu ja kultuuritaseme pideval tõstmisel.
Seltsimehed kommunistid ja komnoored! Kolhoosi “Stalini tee” aastaaruande koosolekul arutati üksikasjalikult läbi möödunud põllumajandusaastal saavutatud edusammud ja puudujäägid. Nagu kolhoosi aruande-valimiskoosolekul kolhoosi esimees seltsimees Pjotr Vanamölder ja mitmed sõnavõtnud kolhoosnikud näitasid, oleks möödunud aasta töötulemused võinud kolhoosis olla veelgi paremad, kui kolhoosi juhatus oleks tõsiselt võidelnud põlluviljakuse ja loomakasvatuse produktiivsuse tõstmise eest. Möödunud aastal ei suutnud kolhoos täita põldude viljakuse plaani. See oli tingitud peamiselt just sellest, et kolhoosis ei kasutatud kõiki sisemisi reserve ja võimalusi põldude viljakuse tõstmiseks. Kolhoosi juhatus ega põllundusbrigaadide brigadirid ei võidelnud järjekindlalt uute töövõtete, eesrindlike kogemuste propageerimise ja levitamisega, ja kui sellega isegi mõnedel juhtudel tegeleti, siis viidi need läbi juhuslikult ja väheses ulatuses. Koosolekul sõnavõtnud kolhoosnikud näitasid kujukalt, missugusteks oleks võinud kujuneda saagid, kui eesrindlike kogemuste propageerimine oleks õieti lahendatud.
Kolhoosi esimees, kommunist Pjotr Vanamölder analüüsis oma aruandes ka loomakasvatuse olukorda. Ta näitas, et loomakasvatusfarmides puudus peaaegu täielikult poliitpropaganda ja agitatsioon ning vastavasisuline võitlus, mistõttu kolhoosis lüpsti aasta jooksul ühe lehma kohta tunduvalt vähem piima kui see oli tootmisplaanis ette nähtud. See omakorda tingis ka loomakasvatusest saadavate normipäevade vähenemise. See on halb, seltsimehed, me peame paremini töötama!
Seltsimehed! Kasutades ära parteikonverentsi austavat tribüüni, tahaks anda mõningad soovitused kolhoosi edasiarengu tagamiseks. Kolhoos “Stalini tee”, milline asub rajoonikeskuse ligidal, peaks pöörama tõsist tähelepanu lillekasvatuse arendamisele ja edasiarendamisele. Iga jumala päev toimub meil rõõmsaid sündmusi, saavutatakse suuri, enneolematult suuri töövõite, inimesed on rõõmsad, õnnelikud, tahaksid kinkida üksteisele lilli, aga lilli pole kuskiltki saada! See on halb, seltsimehed, lilli peab saama igal pool ja igal kellaajal. See küsimus oli kolhoosis peaaegu täiesti unustatud, võitlus lillekasvatuse eest polnud mitte ainult unarusse jäetud, vaid see oli praktiliselt olematu, ja selle eest kritiseerisid kolhoosnikud aruandekoosolekul teravalt kolhoosi juhatust.
Seltsimehed! Lisaks eelöeldule, peaks kolhoos, et suurendada normipäevade hulka, asuma kultiveerima karusloomakasvatust: kasvatama jäneseid, küülikuid ja teisi väärtusliku kasukaga närilisi.
Seltsimehed kommunistid! Põllumajanduse edasiarendamise seisukohalt etendab kolhoositootmises eriti tähtsat osa töödistsipliin. Ka selles osas esineb kolhoosis “Stalini tee” veel puudusi. Terve rida kolhoosnikuid ei võtnud kogu põllumajandusaasta jooksul tõsiselt osa ühistööst, mis takistas hooajaliste tööde õigeaegset läbiviimist. Kümme tööjõulist kolhoosnikut ei suutnud aasta jooksul välja töötada miinimum normipäevi. Näiteks, kolhoosi liige Zinaida Hõbekänd; samal ajal, kui teised kolhoosnikud võtsid osa heinatööst, võitlesid plaanitäitmise tulemuste eest, pole Zinaida Hõbekänd töötanud kolhoosipõllul ühtki päeva. Tööst kõrvalejäämist vabandab ta haigusega, kuid kolhoosnikud näevad, et see „haige“ inimene töötab usinalt oma aiamaal ning teeb oma lehmale heina. Looder tuleb kiiresti korrale kutsuda. Seltsimehed! Kõik see oli tingitud ka sellest, et kolhoosi juhatus ei kontrollinud vajalikul määral loodrite tegevust, ei kohaldanud sotsialistlikke mõjutusvahendeid, sotsialistlikku seaduslikkust.
Seltsimehed parteikonverentsi tööst osavõtjad! Aruandekoosolekul tehti teatavaks, et vastavalt kolhoosi sissetulekutele on kujunenud normipäevade eest makstav tasu küllaltki rikkalikuks. Nii saavad kolhoosnikud iga normipäeva kohta kakssada grammi teravilja, veerand kilo kartuleid, kolmkümmend viis kopikat raha ja sada grammi heinu.
Seltsimehed! Kolhoosi aruandekoosolekul võeti vastu konkreetne otsus puuduste kõrvaldamiseks ning töö edasiseks parandamiseks. Tööle seltsimehed! Loovalt ja entusiastlikult! Võitlus kolhoosipõllul jätkub laial rindel! Täna tuleb teha rohkem kui eile, homme rohkem kui täna!” (Maruline aplaus).
Konverentsi juhataja: “Sõna saab Vastseliina masina-traktorijaama partorg Ivan Petrovitš Šapožnik.
“Seltsimehed delegaadid! Tšukside keeles on kakskümmend mõistet, millega määratletakse hülgeid igas vanuses, kolmekümne viie mõistetega nimetavad nad erinevaid jääpanku, harpuuni otsikuid määratlevad nad seitsmeteistkümne nimetusega, aga kuni nõukogude võimu kehtestamiseni ei teadnud nad mõisteid: “vankriratas”, “vedur”, “kummisäärikud”, “riikliku julgeoleku organ”, “partei“, “kolhoos”, “partorg.” Nüüd kõlavad need uued sõnad igas jurtas ja kasutatakse tšukside keeles igapäevasel suhtlemisel. See ei näita mitte ainult tohutuid edusamme selle varasemalt alaarenenud rahva igapäevaelus, vaid on selge näide vene keele viljastavast mõjust tšuksi kõnekeele arengule. Ja asi pole mitte ainult kõnekeeles – varem jooksid tšuksid neljakümnekraadises pakases põhjapõtrade järel pasteldes, nüüd aga on nõukogude võim neile andnud kummisäärikud.
Seltsimehed! Rahuloluga teatan teile, et hiljuti on Politizdat kirjastanud poliithariduse tarvis õpikuid kõigis peamistes alaarenenud rahvaste keeltes, sealhulgas ka eesti keeles. Mõisted: “proletariaat”, “revolutsioon”, “kollektiiv”, “parteisekretär”, “komnoor”, “Riikliku Julgeoleku Ministeerium” on nüüd juurdunud kõigi vennalike Nõukogude Liidu rahvaste keeltesse.
Seltsimehed! Siinjuures tahaks peatuda pikemalt kultuurielu rinnetel.
Kommunistlik noor Leena Rõbnikova on töötanud Tartu oblasti parteiharidusvõrgu raamatukogu juhatajana lühikest aega, kuid vaatamata sellele on ta suutnud ära teha suure töö nõukogude poliitkirjanduse tutvustamisel. Tõsist tähelepanu osutab raamatukogu juhataja töö süstematiseerimisele ja mitmekesistamisele. Raamatukogus on organiseeritud erilaud põllumajandusliku kirjandusega, kus on välja pandud ligi viiskümmend brošüüri ja raamatut. Huvitavalt on kujundatud raamatukogus plakat sellest, kuidas lugeda raamatut. Erilaud on raamatukogus pühendatud agitaatoreile. Sellel on raamatud ja brošüürid pealkirja all „Kirjandust agitaatorile“. Samas on ka mitmesugused kaustad, nagu „Võitlus karja produktiivsuse tõstmise eest“, „Võitlus kõrgete saakide eest kolhoosipõldudel“, eraldi on kaust “Võitlus kartuli saagikuse tõstmise eest”. Rikkaliku fotomaterjaliga on illustreeritud ajalehe väljalõigete kaust, mis kannab pealkirja „Stalini preemia laureaatide teosed“. Raamatukogu pole unustanud oblasti kolhooside vahel peetava sotsialistliku võistluse valgustamist. Seda tehakse raamatukogu seinalehes „Helge Tee Kommunismile” ning autahvlil, kuhu on kantud söödavarumise eesrindlaste nimed. Suurt tähelepanu pööratakse näitlikule agitatsioonile.
Poliitraamatukogu juhataja Leena Rõbnikova, olles aktiivne komnoor, organiseerib oma põhitöö kõrvalt massilist poliitilist tööd kolhoositalurahva hulgas. Pidevalt on ta viinud läbi vestlusi kolhoosnikega. Vestluste läbiviimisele tõmbab ta kaasa külaintelligentsi, kolhooside ja sovhooside juhatuse liikmeid ja põllumajanduse eriteadlasi. Vestlusi on läbi viidud järgmistel teemadel: „Kuidas kindlustada suuri põldheinasaake“, „Uute söödakultuuride kasvatamisega suurendame söödabaasi“, „Võitlus suurte saakide eest on ühismajapidamise kõigi tootmisharude arendamise aluseks“. Kevadtööde, ja ka saagikoristuse ajal, mil kolhoosnikutel pole aega külastada raamatukogu, viib poliitraamatukogu juhataja raamatute ettelugemisi läbi põllul. Toetudes oma töös komsomoliaktiivile, eesrindlikule külaproletariaadile, võitleb poliitharitusvõrgu raamatukogu juhataja Leena Rõbnikova kõigiti selle eest, et kiiremini ellu viia partei ja valitsuse ajaloolisi otsuseid sotsialistliku põllumajanduse edasiarendamise kohta.
Seltsimehed! On imetlusväärne, milliseid edusamme teeb meie kirjandus. Hiljuti juhtusin lugema suurepärast teost “Poeem Stalinile”, mille on 1949.aastal välja andnud kõvakaanelise raamatuna Eesti Riiklik Kirjastus. Ja te kujutate ette, selle on loonud vähese haridusega, peaaegu kirjaoskamatu, mingilt pisikeselt Balti mere saarelt pärit proletaarne luuletaja Johannes Schmuul. Vot nii taovad sulesepad tõelist Nõukogude Eesti kirjandust! Vot millistele loomingulistele kõrgustele on võimeline tõusma vaba inimene sotsialismi viljastavates tingimustes! Mul on au parteikonverentsile teatada, et olen otsustanud selle suurepärase teose viisistada, luua luuletusele “Poeem Stalinile” muusika ja laulda seda akordioni saatel.” (Mürisev aplaus, mis kasvab üle ovatsioonideks).
Päts vangikambris märkis endamisi irooniliselt: “Tsaari-Venemaal loeti Karl Marxi kapitali nii, et viinapudel oli laua peal ja „Kapital“ laua all, nüüd ilmselt loetakse vastupidi – „Kapital“ laua peal ja viinapudel laua all. Aga see kirjanik Juhan Scmuul? Kes ta säärane on? Mida kirjutanud? “Poeem Stalinile”? Ilmselt pani kommunistide präänik ka kunsti- ja kirjandusinimeste suu vett jooksma ning partei ja valitsuse peajoont järgima. Samas, taolised kirjandusmaailma suurkujud nagu Anton Tšehhov ja Honore de Balzac on mõistnud teravalt hukka kunstnike ja kirjanike igasuguse lömitamise valitsejate ees.”
Päts olles juba peaaegu neliteist aastat olnud, niiöelda suurest poliitikast eemal, olles pigem poliitika objekt kui subjekt, ei arutlenud ammu enam poliitika üle, ja Eesti Wabariik – kas oli see unes või ilmsi? Päts, istudes vangikongi koikul, langes kirjanduslikesse mõtisklustesse. “Semper oli sotsialist ja hakkas punaseks, ja mida ta on kirjutanud?, puha targutused. Aga “Väike Illimar”, ei mäleta hästi, kes oli selle autor, see on hea kirjatükk. Oskar Lutsu “Kevad” sattus väga heasse ajastusse – tegevus toimus sajandi alguses Vene Tsaaririigi ajal, mil nii eestlased kui ka venelased ei sallinud sakslasi ja saksa koolipoistele anti kere peale; pärast Vabadussõja võitu ja Võnnu lahingut oli Eesti Wabariigi ajal Lutsu “Kevade” jälle ideeliselt hinnas, ning, nüüd, pärast punaste võitu Hitleri Saksamaa üle, on Lutsu teos ilmselt jälle omal kohal. Luts oli tubli mees, aga võibolla temal lihtsalt vedas; vaevalt, et ta oskas ajaloo kulgu ette näha. Jah, seda ei osanud ette näha isegi mina, Päts, Eesti Vabariigi President! Kahtlemata, Anton Tammsaare, oli hea kirjanik, näitas Eesti Wabariigi elu-olu, Vabadussõjas võidelnutele maatükkide eraldamist, neil maadel soode kuivendamist, kändude juurimist ja kivide kangutamist. Suurepärased teosed Tammsaarelt, ja eks neid Jürkasid ja Põrgupõhja Uusi Vanapaganaid oli peale Vabadussõda Eestis tuhandeid ja tuhandeid. Päts ohkas – jah olid ajad! Eesti talupoeg kogus jõukust, saatis oma ärksamaid poegi linna õppima, eks sellest järsust elu- ja olukorra muutusest tekkisid noortel ka vastuolud linnaruumis; samas armastus, armastus saksa preilide ja vene kaunitaride vastu… No mis teha, noorus on noorus, armastus on armastus, ja Tammsaare oskas kõik selle ilusasti ja kombekalt paberile panna ehk nagu ta ise ütles: “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.” Aga see Scmuul, ja tema “Poeem Stalinile”? Ilmselt mingi tallalakkujast poisikese üllitis! No mina küll poleks lasknud oma Riiklikul Propaganda Talitusel kirjutada mingit poeemi endast, “Poeemi Pätsile”, isegi, kui nad oleksid seda väga tahtnud. Jah, Anna Haava, tema oli hea luuletaja ja ilus naine – kaunist ja tarka naist saadab elus alati edu, kuigi, mine tea…”
Pätsile meenus üks Anna Haava luuletus ja ta asus tasakesi laulma, hääl aina paisus ja muutus tugevamaks:

Oh ära karda, kallim, ei sind ma tülita,
Ei iialgi su armu ma taha kerjata.

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan.

Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata,
Võin vaikselt nii kui vari sinust mööda minna.

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan.

Võin teistel suud ka anda ja teisi armasta,
Kuid südames vaid siiski ma olen sinuga.

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan.

Võin vaikselt rannal sõuda ka ilma sinuta,
Võin aga põuepõhjas sind kanda lõpmata.

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan.

Päts laulis, tugevalt ja hingestatult. Hullud kambris, mõistmata eestikeelse laulu sõnu, vaatasid kohkunult üksteisele otsa: “Vanamees, see eestlasest President, on lolliks läinud!”
Konstantin Päts aga laulis aina edasi. Hullud, lummatud Pätsi laulust, olles justkui ärapööranud, laulsid kaasa, mõistmata sõnu:

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan…

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan…,

ja veelkord:

Las jääda nii, kuis oli, las jääda nii, kui on,
Las jääda saladuseks, et sind ma armastan…

Valjuhääldi vangla koridoris edestas endiselt Tartu oblasti kommunistide konverentsi, sõnavõtud järgnesid sõnavõttudele, kommunistid olid meelestatud üsna sõjakalt, valmis asuma rünnakule.
Koosoleku juhataja: “Sõna saab Tartu linna varumiskontori direktor, kommunist Moissei Abramovitš.”
“Seltsimehed poliitrindel võitlejad! Olgu tervitatud seltsimees Stalin ja tema poolt juhitud Kommunistliku Partei Poliitbüroo! Sellelt kõrgelt tribüünilt tahan ma rääkida, juhtida konverentsi delegaatide tähelepanu meie elu põletavatele, sotsialismi ülesehitamist kõige enam takistavatele väärnähtustele.
Seltsimehed! Sõitsin hiljuti raudteel. Olin teel Tallinnasse, Plaanikomiteesse. Inimesed vagunites naeratasid, mängisid heatahtlikult turakat ja arendasid filosoofilist vestlust. Kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks heitis teisele ette, et ta on antidialektik, aga see jälle süüdistas vastast eklektika toetamises. Inimesed on huvitatud poliitikast, kommunistliku partei suunistest. See on hea, see on kommunistlik. Aga ma nägin vagunis ka hoopis teist masti reisijaid. Need istusid omaette nurgas, vaatasid kahtlustavalt ringi ja sosistasid omavahel. Ma läksin märkamatult nende selja taha ja kuulatasin. Ja mis selgus? Need olid jumalasulased! Nende jalge vahel oli suur kott. Ilmselt tassisid nad rahvalt annetustena riisutud mune, leiba, liha ja sibulaid turule. Seega tegemist oli hoopis rahvavaenlastest spekulantidega. Nii nagu nad mind märkasid, hakkasid jälle silmapetteks oma joru ajama – rahu ja rõõmu meie jumalalt Jeesus Kristuselt igavesti ja aamen, soodoma ja komorra ja pomisesid midagi seal veel….
Nägin üht kahtlast meest Tallinnas Balti vaksali ühiskondliku kemmergu juurde jooksmas. Ta vaatas hiilivalt ringi, jooksis uksest sisse. Ma piilusin ukseaugust. Mees hoidis ühe käega oma pükse ja teise käega kirjutas seinale: “Võta teadmiseks, kommunist, siin oli metsavend, varsti tõmmatakse teid kõiki võlla.” Selle rahvavaenuliku teksti juurde joonistas haakristi. Vaat selline on varjatud vaenlane; teda ei tunne keegi, pealtnäha harilik inimene, aga ta võib sõita Tallinnasse, asuda tööle tehases ja panna toime ulatusliku kahjurluse.
Seltsimehed kommunistid! Varumisülesannete täitmine kulgeb üldiselt hästi, aga esineb ka mõningaid üksikuid puudusi, mis vajavad kõrvaldamist. Nii näiteks, kolhoosnikud tappes oma isikliku sea, jätavad sea nülgimata ja naha varumiskontorisse andmata, kuigi partei ja valitsuse direktiivid seda nõuavad. Oleme andnud selle küsimuse julgeolekuorganite kompetentsi.
Seltsimehed, tuleb olla valvas ja astuda vastu rahvavaenlasele. Surudes maha sotsialismi vaenlaste vastupanu, mida kohtame kõikjal, viib partei meie kodumaad ja nõukogude inimesi edasi uutele võitudele nõukogude inimeste õnne nimel. Olgu tervitatud Stalin ja tema poolt juhitud Poliitbüroo!” (Kiiduavaldused).
Koosoleku juhataja:
“Sõna saab kompartei Tartu oblastikomitee instruktor seltsimees Pjotr Ivanov, ja kui ma ei eksi, siis ta on meie nimekirjas ka viimane.”
Raadiost kostis Ivanovi võimukas hääl:
“Veel ei ole kõik puudused kõrvaldatud! Tuleb kohtadel tööle asuda, saavutada partei poolt seatud ülesannete igakülgne ja täielik täitmine. Meile osutatakse vastupanu, vihast vastupanu, aga ka meie ei maga, me oleme valvsad. Näiteks, Otepää rajooni põllumajandusosakonna juhataja Kuuse Jaan, endine talunik, väikemaapidaja, paistis olevat igati nõukogude korra pooldaja, maakorralduse aktivist. Aga mis tuli välja? Kui me läksime arreteerima kohalikku möldrit ja küla seppa, avaldas endine talunik Kuuse Jaan arvamust, et külale on neid spetsialiste vaja, neid vast poleks vaja arreteerida. No tule taevas appi! Rahvavaenlane tuleb jätta arreteerimata seepärast, et ta jahvatab jahu või rautab hobuseid! Põllumajandusosakonna juhataja arreteeriti, rahvavaenlased saadeti Siberisse. Ja nii saab see toimuma ka edaspidiselt. Seltsimehed! Meie suur juht ja õpetaja seltsimees Stalin on öelnud: “Teel sotsialismi kõrgustele klassivõitlus üha tugevneb.“ Me ei tohi hetkekski kaotada valvsust, vaenlane võib asuda sinu kõrval, sinu ees või taga.“ (Tormilised, kestvad kiiduavaldused).
Konverentsi juhataja: “Sellega on sõnavõtud lõppenud. Sõna konverentsi resolutsiooni ettelugemiseks annan partei oblastikomitee esimesele sekretärile.”

“Seltsimehed delegaadid! Loen ette parteikonverentsi resolutsiooni. Tartu oblasti parteiorganisatsiooni konverents otsustas:
1. Parteiorganisatsioonidel kõikidel tasanditel tõhustada võitlust kahjurite ja rahvavaenulike elementide vastu. Kohalikel julgeoleku ministeeriumi osakondadel, jaoskondadel kohaldada karme repressioone rahvavaenlaste vastu: määrata maksimaalseid karistusi, eriti raevukad vaenlased hävitada.
2. Poliitpropagandistel: ajakirjanikel, raadio ja kinematograafia töötajatel, kirjanduse ja kunstitegelastel, tõsta esile sotsialistlikku lööktöö eesrindlasi, samas propagandavahendite puhastavat luuda kasutades tuua rahva ette muidusööjad, kahjurid, ja naelutada nad häbiposti. Kirjandus- ja kunstitegelastel luua teoseid lähtudes sotsialistliku realismi põhimõtetest.
3. Kõigis sovhoosides ja kolhoosides, asutustes ja organisatsioonides, käitistes, tehastes ja vabrikutes avada õhtused Marksismi-Leninismi Ülikooli filiaalid. Õppetöös juhinduda Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee poolt kinnitatud õppeprogrammidest ja juhistest.”

Konverentsi juhataja : „Kuulutan Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu oblastikomitee konverentsi töö lõppenuks! Elagu Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei! Elagu seltsimees Stalin! Au töörahvale! Hurraa…! (Raadiost oli kuulda tugevaid, kauakestvaid, tormilisi aplause, mis läks üle ovatsiooniks. Jälle kõlas „Internatsionaal).

Nüüd üles, keda needus rõhub,
nälg, orjus ikkes hoiavad,
keeb mässul rind ja võitlus lõhub
me orjakütked, ahelad!
Me vägivalla hävitame,
uus, parem ilm on meie püüd,
uus ilm, kus võidul ülendame
neid, keda orjus rõhub nüüd.
Viimse võitluse maale
lahing otsustav toob…,

Konstantin Päts vangikambris kuulas tähelepanelikult parteikonverentsil esinejate ettekandeid ja sõnavõtte. Märkis endamisi ära oraatorite esinemiskunstis esinenud miinused ja plussid – üldiselt esineti oskuslikult, kõned olid hästi ettevalmistatud, kuigi tühipaljas sõnamulin. Aga põllumajandusega seotud küsimustes unustasid nii ettekandja kui ka sõnavõtjad hoopis ära põldude väetamise, sõnniku, loomade korraliku söötmise. Unustasid eestlaste vanasõna – lehm lüpsab suust, kana muneb nokast; sigadest polnud üldse juttu, kuigi venelane armastab pekki… Peatähelepanu oli suunatud vaenlase otsimisele ja selle hävitamisele…
Konstantin Päts lõi käega ja heitis ennast vanglakoikule pikale.
„Moskva Raadio“ kaunis naishääl teadustas uue esineja:
„Seoses Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu oblasti parteiorganisatsiooni konverentsiga, toome teieni meie Eesti korrespondendi seltsimees Valdur Pundi külaskäigu „Stalini tee“ kolhoosi.“
Päts kergitas ennast õlgpadjal istuli – ehk kuuleb Eesti korrespondendilt midagi konkreetsemat, tõelähedasemat…
“Lugupeetud raadiokuulajad! Siin „Moskva Raadio“ Eesti korrespondent Valdur Punt. Pakun teile kuulamiseks minu poolt kuuldut ja nähtut külaskäigul “Stalini tee” kolhoosi; te saate teada, kuidas töötab ja võitleb, mida mõtleb kolhoosi eesrindlik seatalitaja Aliide Tõnoja. Me räägime Aliidega vene keeles, sest ta on sündinud ja kasvanud Vana-Vastseliinas, põlisel piirialal Venemaaga, ja seal oskavad kõik nii eesti, kui ka vene keelt, ja nii peabki olema, sest elame me ju kõik vennalike nõukogude vabariikide peres ja suhtleme viljastavas vene keeles.“
Raadio praksatas mõned korrad, vilistas pikalt ja pehme, meelitav tenor jätkas, otsekui voodiserval istuv häbelik noormees üritaks noorele neiule meeldida; tenor alustas luuleliselt:
“Kaua mäletas Pearu, kuidas Vargamäe Krõõt oma heleda häälega tema rukkist sigu kutsus, ikka „põssa-põssa, kotsu-kotsu“. Ja seda, kuidas sead üksteise sabas rukkist välja tulid ning Krõõda järel vagusalt kodu poole võnnisid. Küllap võnniksid need nelikümmend „Stalini tee” kolhoosi seamammat kõige neljasaja põrsaga oma talitaja Aliide Tõnoja taga, kui nad vaid sulust lahti pääseksid. Räägi Aliide, kuidas on lood sinu sigadega?”
„Loomi peab armastama, muidu ei tohi talitajaks hakata. Kohe kolhoosi asutamisest peale hakkasin seatalitajaks, olen kogu selle aja sigadega tegelenud. On pakutud küll teisi ameteid, aga ei taha. Siin olen harjunud, ja kuhu sa kolhoosist ikka põgened.“
Korrespondent võttis jutuotsa jälle enda kätte:
“Seatalitaja Aliide tööpäev algab hommikul kell viis ja lõpeb õhtul seitsme-kaheksa ajal. Lõuna paiku on mõni vaba tund. Laudas on kaks gruppi ja kaks talitajat. Poegimise ajal tuleb teine-teise alla ka ööd ära valvata. Puhkepäevadega on nii, et neid ei saa võtta, on ju põrsas kapriisne loom. Juhtub natuke hooletum puhkepäevaandja või toit natuke normist kõrvale – võib terve laudatäie põrsaid ära rikkuda. Tõsi küll, laut ei ole kõige moodsam. Palju töid tuleb käsitsi teha. Aga nii on harjutud ja kui kergemat kätte ei ole saadud, ei osata seda ehk nõudagi. Tööd on tehtud mehemoodi, nurisemata. Tulemused räägivad enda eest ise: aastaid on Aliide Tõnoja nimi olnud Vastseliina rajoonis emisetalitajate edetabeli esimeste seas, tema pilt ilutseb kolhoosi eesrindlaste autahvlil. Kui sigalal oleks moodsam sisseseade ja vähem käsitsitööd, küllap siis oleksid tulemused veelgi paremad; eks ole, Aliide?”
„Jah õige see on, sigala on vana kulaku laut, eks nad rügasid siin looma moodi. Jah, töö on raske, kartuleid tuleb tassida pangega saja meetri kauguselt kuhjast, kartulid on külmunud, kunas nad keema lähevad; ka vett tassi mäealusest kaevust kaelkookudega üles. Jah on raske, aga raskused selleks ongi, et neid ületada. Ei saa ükskõik kuidas töötada, hästi peab tegema, seda nõuab partei. Aega kulub palju küll, aga sedavõrd on kergem, et ema hoiab kodu ja oma maalapi korras, on mida talvel suhu pista; ega normipäevade eest ju suurt midagi saa.”
Raadio vakatas korraks, otsekui ehmudes, siis aga kuuldus uuesti tenori pehme, meelitav hääl:
“No nii. See on hea, et partei poolt püstitatud ülesanded täidetakse ja ületatakse, aga nüüd vahetaksime teemat. Kolhoosi keskuses teati öelda, et Tõnojadel on väga ilus kodu, kõige ilusam „Stalini tee” kolhoosis, endise kulaku maja, mis nüüd kuulub töölisklassile; eks ole, Aliide?”
“Seda nüüd küll, jah.”
“No nii. Tõnojade võõrastetoas kamina ees on alati ruumi omadele, aga ka võõrale, kes uudishimust sisse astub, pakutakse tass kohvi, sest ema on omal ajal lastele õpetanud: „Paku külalisele kasvõi leiba ja tass teed, ära häbene, kui sul muud kodus ei ole.“ Kust sai alguse armastus töö vastu, looduse ja loomade vastu, kõige ilusa vastu? “
“Küllap aastaid tagasi Vana-Vastseliinas, lapsepõlvekodus. Õed-vennad olid kuuekesi veel väga madalakesed, kui isa tervise kaotas. Kodu oli kehv, emal tuli riigimõisas töötades sentide eest kõvasti pingutada, nagu praegu kolhoosiski.”
“No nii. Jah, teil oli üksmeelne pere; kes lastest küündima hakkas, see läks tööle. Nii nad kasvasid üksteist toetades ja ema eeskujuks pidades. Täna on kõik tunnustatud tööinimesed, kes Tallinnas, kes Pärnus, kes Valgas või Võrus. Enam ei taha keegi kodukohas, kolhoosis püsida, kõik trügivad laia maailma. Aga kas ikka kodu ka külastavad, Aliide?”
“Vana aasta lõpus tulevad kõik oma perega koju, “Stalini tee” kolhoosi, sest teavad, et igat neist oodatakse ja siin suures kulaku majas leidub ruumi kõigile.”
“No nii. Aga öelge Aliide hüvastijätuks – kuidas elaksid, kui saaksid elu uuesti alustada?”
“Elaks ikka samamoodi, astuks kolhoosi ja hakkaks seatalitajaks. Ei oska muud tahtagi, kui ainult tervis vastu peaks, sest see pangedega vee ja kartulite tassimine neljakümnele seale on tõeline sunnitöö ja võtab ikka hinge välja küll.”
No nii. Raadio prõksatas, vaikis hetke ja seejärel algas sümfooniakontsert.

Konstantin Päts vangikongis kehitas nördinult ja kahtlevalt õlgu, olles kuuldust üsna segaduses. Sigade talitame vastas tegelikkusele, seakasvatuse teema polnud Pätsile võõras, aga see muu jutt, et astuks kolhoosi ja hakkaks seatalitajaks, kui saaks elu uuesti alustada; ja inimene elab võõras majas, justkui oma kodus…
Kasvatustöö Kaasani psühhiaatriahaiglas jätkus ikka endiselt, ikka endiselt… Teemad olid justkui erinevad, aga jura ikka sama. Ühe järjekordse seansi ajal esines „Moskva Raadios“ seltsimees Stalin, Kommunistliku Partei peasekretär, ja Stalini seekordne kõne pani küll Pätsi oma kambris õlgu kehitama ja hämmeldunult pead vangutama.
Stalin rääkis rahulikult, aga veenvalt, tugeva gruusia aktsendiga:
“Seltsimehed! Rahvas, selle asemel, et käia poliitloengutel, selle asemel, et õppida tundma marksismi-leninismi põhialuseid, käib kirikus, kuulab seal pappide jutlusi. Vähe sellest, et see on ainult asjatu ajaraiskamine, aetakse nende peadesse asju, mida nad ei suuda mõista ega hoomata. Ma ei tõstata siinjuures küsimust, kas Jumal on olemas või mitte, aga igal juhul on ta kaugel, kättesaamatus kõrguses ja inimene, vaatamata oma pingutustele, ei suuda siin maises elus ennast küünitada tema palge ette. Mis aga toimub peale inimese surma, see on iseasi. Maapealses elus on kristlik usk oopium rahvale, nagu õieti märkis Karl Marx. Meie, bolševikud, pakume rahvale teist usku, me pakume usku, mis on käega katsutav ja silmaga nähtav, me pakume marksismi-leninismi. See on kõigile mõistetav usk, see on usk, mis taotleb inimeste heaolu, kõigi heaolu, aga taoline heaolu saab olla ainult sotsialistlikus, klassideta ühiskonnas, mille kõrgem ja viimane aste on kommunism. Lisaks sellele, seltsimehed, asub meie Jumal, kui nii öelda, rahvale palju lähemal, võiks isegi liialdamata öelda, et meie maapealne Jumal ja rahvas on ühtne ja lahutamatu. Seltsimehed! Kirikumehed ütlevad, et Jumal on kõikjal, ainult me ei näe teda. Noh, kui ei näe siis ei näe, meie, kommunistid, oma jumalaid ei peida, ja nendeks on meie parteiorganid, alates Kommunistliku Partei Keskkomiteest ja tema Poliitbüroost ning lõpetades parteirakukestega tehastes, vabrikutes ja kolhoosides.
Seltsimehed! Vaenulikke elemente tuleb ümber kasvatada sundkasvatussüsteemiga? Aga kuidas on võimalik teadvust sotsialistlikuks ümber teha, kui see on juba vabaduses sotsialismile vaenulikuks kujunenud ning tajub laagrisundi kui vägivalda, mis võib vaenu ainult süvendada? Väga lihtsalt – seda tuleb teha mõtestatud tööga, mil on ülev eesmärk! See teeb ümber iga vaenuliku või ebakindla teadvuse. Ja selleks on vajalik tööde kontsentreerimine hiiglaslikele objektidele, mis rabavad kujutlusvõimet oma suurejoonelisusega. Sellega saavutatakse töö näitlikkus, efektiivsus ja paatos. Kusjuures, tingimata on vajalik töö nullist kuni lõpetamiseni, et iga laagrisolija tajuks oma isikliku töö poliitilist resonantsi, kogu maa huvitatust tema tööst.
Käesoleva viisaastaku tähtsaim majandusülesanne on lõpule viia NSV Liidu majanduse tehniline rekonstrueerimine. Partei Keskkomitee leiab, et viisaastaku plaanis ettenähtud, riigile eluliselt tähtsa ülesande täitmine – kogu majanduse industrialiseerimine – kulgeb aeglaselt, ebarahuldavalt, kuigi on käes juba viisaastaku kolmas aasta. Tuleb viivitamatult, vaatamata raskustele, kasutusele võtta Norilski vase- ja niklileiukohad, täie võimsusega tööle panna Vorkuta söekaevandused, Magadani kullaleiukohad, Karaganda rauamaagikaevandused ja teised kasulike maavarade leiukohad kogu meie suurel kodumaal. See on parteiline ülesanne. Kõigil kommunistidel tuleb mõista partei ülesannet ja poliitikat täielikult ja igakülgselt. Mis puutub aga sellesse, et rahvas eriti ei taha minna tööle põhjarajoonidesse, siis rõhutan – rahvas ei pea tulema või minema sinna või tänna, rahvas peab minema sinna kuhu kommunistlik partei ta saadab. Me ju ehitasime Belomorkanali, mis mitte asjata ei kanna seltsimees Stalini nime; see ehitus väärib tema nime, olles meie rahva kangelasliku, ennastsalgava töö vääriline saavutus. Samasugust kangelaslikust tuleb nõukogude rahval üles näidata ka teistel, meie riigile olulistel objektidel. Seltsimees Stalin kordab veelkord – riigi industrialiseerimine on eluliselt tähtis, sellest sõltub meie riigi võimsus, sealhulgas kõigepealt sõjaline võimsus. Asjaolu, et Belomorkanali ehitasid vangid, ei oma tähtsust. Belomorkanal ehitati valmis kahekümne kahe kuuga. See on tähtis, parteile on tähtis lõppresultaat. Ja teiseks, seltsimees Stalin ei jaga inimesi vangideks ja mittevangideks; seltsimees Stalini jaoks on kõik ühtemoodi nõukogude inimesed, nad kõik elavad ühtemoodi sotsialistlikus laagris. Vang või mittevang, see on NKVD, KGB rida. Aga mis puutub väitesse, et inimesi Belomorkanali ehitamisel, selle töö tegemisel suri, siis, öelge mulle, kui palju naisi sureb Venemaal sünnitamisel? Te ei tea, aga mina tean – väga palju. Vaatamata sellele, või mis seal ikka vaadata, aga ometi tehakse seda lapsetegemise tööd, meeleldi ja pidevalt, kuigi pole tegemist just industrialiseerimisega; hah- hah-haa…”
Valjuhääldist kuuldus Stalini lõbus, südamest tulev naer. Hullud vangikongis vaatasid üksteisele imestunult otsa. Päts kambrinurgas, omal koikul istudes, lõi härdalt risti ette.
Stalin jätkas oma raadioesinemist:
“Seltsimehed, rõhutan veelkord – inimesed ei pea tulema Siberi tööstusobjektidele, vastupidi, nõukogude inimesed peavad sinna minema. Kuidas seda korraldada, see jäägu juba tšekistide ülesandeks. Seltsimees Stalin tegeleb globaalsete küsimustega, ja seltsimees Stalinile pole tähtis, kes sotsialismi ja kommunismi ehitavad ja kuidas neid nimetatakse, tähtis on kaevandused, tehased ja vabrikud, tähtis on riigi sõjaline võimsus ja sotsialismi lõplik ja pöördumatu võit.“
Stalini sõnavõtu järel võttis vangla raadiosõlmes esinemise üle peaarst Boiko:
„Lähtudes seltsimees Stalini põhjapanevast, suunda näitavast kõnest, tahaksin ma rääkida armastusest kui niisugusest ja armastusest ühe eraldivõetava isiku vastu konkreetselt.
Nõukogude patsiendid! Armastatu kuju on fantoom, mille inimene on oma vaigistamatu iha õhutusel loonud. Terapeutiline toime saab olla selles, kui inimene hakkab armastama teist inimest, suurt eeskuju, suurt juhti, mitte aga oma enda kujutluse loodud imagot. Kujutage ette, nõukogude patsiendid, kui teie pärast põgusat kohtumist noore naisega loote endale ideaalkuju, inspiratsiooniallika, ja väidate seejuures, et teie hinge on tekkinud armastus. Mingi naise nägemine õhukeses läbipaistvas sitskleidis vallandab teis seksuaalse energia paine, mis hiljem ei leia endale muud avaldusteed kui kompulsiivses armastuses. Päeva jooksul ladestunud psüühiline energia, mis on väljatõrjutud teadvustamata hinge osasse, muutub öösel unenägusid põhjustavaks jõuks. Teadvustamata salasoovid kutsuvad esile kirjavigu, sõnavääratusi ja argielu äpardusi. Just seetõttu, nõukogude patsiendid, argielu äparduste tõttu viibite te siin, ravil meie kõrgekvaliteedilises psühhiaatriahaiglas.
Nõukogude patsiendid! Naised sageli kaebavad, et neid on ahistatud, ja seda räägivad peamiselt need naised, kes pole saanud tunda mehe jõulist, tugevat kätt. Ahistamine ei ole enamasti reaalne sündmus, vaid patsiendi fantaasia vili, nagu seda arvavad ja tunnevad ka paljud teist, kes te oma argielu äparduste tõttu olete siin, teie enda arvates vangistatud. Vangistuses viibimise tunnetus on kahtlemata teie pettekujutluse vili.
Nõukogude patsiendid! Armastus naise vastu, tema imetlemine, jumaldamine, on ainult mehe, rõhutan – nõrga, õnnetu mehe pettekujutlus, ei midagi enamat. Tõepoolest, ka vene keeles armastatakse mitte ainult naist, vaid armastatakse süüa, juua ja lõbutseda; mõni armastab kaalikat, mõni kapsast; armastatakse kõike seda, mida on hea vaadata, omada, maitsta ja käega katsuda. Võtame näiteks rinnalapse armastuse oma ema vastu. Neelamine, imemine, lutsutamine on universaalne mudel, mida teised käitumised üritavad matkida. Mingi asi saab tõeliselt omaks, kui ta on suus, alla neelatud ja ära seeditud. Lapse esimeseks kiindumuse objektiks on ema rind, mis ühel või teisel viisil jääb selleks prototüübiks, mille põhjal inimene oma järgnevas elus valib oma armastuse objekti. Kuivõrd aja möödudes lapse kiindumus oma emasse, kes teda toidab, üha suureneb, siis hakkab ta nägema isas rivaali, kes ähvardab talt ära võtta objekti, millega tal on seotud kõige õrnemad tunded – ähvardab ära võtta söögianuma. Rivaliteet isaga sünnitab vaenulikkuse, kuna aga isa on füüsiliselt tugevam ja sotsiaalset domineerivam, siis tekitab temaga võistlus hirmutunnet: poisid hakkavad kartma kastreerimist.
Nõukogude patsiendid! Armastus ei saa toimida paarisrakendis, taoline seos viib vältimatu armastuse hävinguni ja toob õnnetust ja kannatusi mitte ainult ühele rakendis osalejale, vaid mõlemale. Tuleb pidada silmas, et seltsimees Stalin ei täida mitte ainult isa rolli, vaid temal on täita ka ema funktsioonid; kujundlikult öeldes, ta toidab teid oma rinnaga. Ja seetõttu saab ainuke tõeline ja siiras armastus olla vaid Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Stalini vastu. Temale on suunatud meie kõigi – tööliste, talurahva ja töötava intelligentsi, armastus. See ei ole paarisrakendis armastus, see ei ole lapse armastus ema vastu, see on omakasupüüdmatu ja sooneutraalne armastus inimese vastu, kes õpetab meid ja juhib meid ilma et ta selle eest midagi vastu sooviks.“
Vangla peaarst lõpetas oma loengu teemal „Inimhinge anatoomia“. Raadiosõlme kultorg pani keerlema grammofoniplaadi sümfooniakontserdiga.

Konstantin Pätsi kambrikaaslased selles suures üldkambris olid väga erinevad, aga kõik ühtemoodi õnnetud, Stalini režiimi poolt vaimselt ja füüsiliselt sandistatud. Paremalt ukse juurest esimene, nurkmisel koikul lamav, pikk kõhetu, umbes keskealine mees ruskete läikivate vurrudega ja nutetud silmadega, istus päevad otsa pead kätele toetudes ja vahtis ühte punkti. Ta saabus kongi kaugele arenenud kopsuabstsessiga; teisi vange ajas iiveldama tema kopsudest erituv mäda, kuna sellel on abstsessi puhul teatud iseloomulik talumatu lõhn. Ta nukrutses ööd ja päevad läbi, kõngutas pead, õhkas ja naeratas kibedalt, seejuures pomises midagi eneseette. Ta ei võtnud kõnelustest osa ega vastanud ka küsimustele. Sööklas sõi ta masinlikult aga aplalt, lõmpsides, justkui siga. Kambrikaaslased kutsusid teda – seltsimees Kindral. Vanemad kambrikaaslased teadsid rääkida, et ta oli juba noorukina võidelnud Kodusõjas, lõpetanud sõjaväeakadeemia ja saanud kindraliks, aga 1941.aasta suvel oli tema väeüksus, suutmata osutada sakslastele vastupanu, taganenud kuni Smolenskini, mil sõitis kohale isiklikult Stalini eriesindaja Žukov ja väeosa komandöri, selle kindrali, arreteeris, kui argpüksi. Žukov oleks hea meelega ta kohapeal maha lasknud, aga tegemist oli siiski Kodusõja kangelasega, ja Žukov piirdus arreteerimisega. Nüüd oli ta siin, eriotstarbelises „hullumajas“, raskelt kopsuhaige ja hulluks minemas või juba hulluks läinud; väga raske on inimesele panna diagnoosi – kes on hull, kes hulluks minemas… Vangid hoidusid temaga kõnelemast surma üle – kiiduväärt ligimesearmastus! – ja nii-siis ta taipas õige pea, et temaga on lahti midagi tõsist, kui mitte arvestada seda, et ta oli vang. Samas, kui otsustada tema jutu järgi, mida ta alatasa, päevast päeva eneseette pomises, siis oli ta kahtlemata hull: „ Minu ajus ei ole mitte midagi muutunud. Olen ikka seesama kommunist. Mind on aidanud usk parteisse, teadmine, et kurja ei tee partei ja valitsus, vaid mingite inimeste kuri tahe; nad tulevad ja lähevad, neid on kõikjal ümberringi, nad tulevad mulle kallale, rebivad…, appi…, appi…!“ Sanitarid tormasid kambrisse ja tõmbasid „veendunud kommunistile“ selga hullusärgi.
Järgmises koikus külitas pikkade hallide juustega väike kuivetunud vanamees, kes kandis austavat nime – Teadlane. See oli juut Moissei, kes läks lolliks siis, kui Stalini korraldusel 1947.aastal Leningradi Ülikoolis tema semiootika kateeder suleti ja kõik tudengid saadeti tootvale tööle Norilski vangilaagri niklikaevandustesse. Kuna ta oli juba siis vana mees, siis teda tootvale tööle ei saadetud, vaid suunati ravile. Stalin ja Beria uskusid, et inimest on võimalik semiootikast terveks ravida. Ptüi! Tühi töö ja vaimu närimine, sest inimene ise ongi semiootika. Pole inimest, pole semiootikat. Moissei, olles ülikooli õppejõud, pidas ennast ka praegu, siin, vangikongis, ülikooli õppejõuks. Ta istus voodile, tõmbas jalad türklase moodi enda alla, osutas alumiiniumlusika varrega vastaskoikul istuvale täiesti terve mõistusega patsiendile ja küsis rangelt: „Üliõpilane Sidorov! Öelge, millega tegeleb semiootika, mis on tema aines?“
Üliõpilane Sidorov, kes polnud hoopiski mitte Sidorov vaid Petrov, ja istus kinni ei-tea-mille-eest, vastas üleolevalt, kuid targalt: „Semiootika on õpetus sellest, kuidas rääkida, esineda nii, et mitte keegi, mitte millestki, mitte sittagi aru ei saa.“
Õpetaja nägu valgustas rõõmuhelk: „Õige, väga õige! Aga mis veel?“
Vasaku koikurea ülemiselt narilt kostis hõige: „Semiootika on õpetus sellest, kuidas sõnadega ülemusel perset lakkuda.“
„Üldiselt õige, aga lugupeetud üliõpilane – haridustemplis tuleb ennast väljendada pisut teaduslikumalt.“
Vene talumees, kes oli kulakuks tehtud ja vangi pistetud juba 1930.aasta märtsis sundkollektiviseerimise käigus, esitas õpetajale küsimuse:
„Kas semiootika asendab sõnnikut, kas semiootikaga on võimalik põldu väetada? Kas semiootika on sõnnik?“
Teadlane maigutas kimbatuses oma hambutut suud. Oli talle ju pärast arreteerimist antud NKVD ülekuulamiskambris vastu lõugu, seejuures sõnatud: „Sinu semiootika on sõnnik!“ Nüüd, siin, vangikambris, pidi ta andma põllumehest „üliõpilase“ küsimusele konkreetse, üliõpilast rahuldava vastuse. Samas ta teadis, et kambris on ka koputajaid ja tema loengule võib järgneda istumine kartsa külmal betoonpõrandal. „Jah, üldiselt on semiootika sõnnik, aga seda tuleb laiali laotada hästi paksult, ja mitte iga viljatera ei võta seda omaks, ei hakka idanema, ei aja juuri alla.“
Moissei pidas oma loenguid semiootikast alati pärast lõunat, kui oli oma kausi sööklas lobist tühjaks helpinud ja leivatüki ära söönud. Iga kord, enne loengut, istus ta voodile, tõmbas jalad enda alla ja alustas. Mõnikord alustas ta koheselt „üliõpilastele“ küsimuste esitamisega, teinekord pidas pika ja põhjaliku teemasse sissejuhatava loengu. Lõpuks tüütas tema „teaduslik“ loba koikudel pikutajaid ära ja paraski kõrval asetsevast koikust kostis hõige: „Stalin ütles, et sinu semiootika on pask.“
Teadlane vakatas, justkui ehmudes või mõtiskledes taolise pseudoteadusliku seisukoha üle. Vastu vaielda oli ohtlik, sest keegi võis vangla ülemustele koputada, et juut Moissei kahtleb kommunistliku partei peasekretäri seltsimees Stalini seisukohtades semiootika küsimustes. Olles veidi mõelnud, sõnas Teadlane: „Ei vaidle vastu, aga ka pask on väetis, ja kui ta sattub tervele, elujõulisele viljaterale, ajab see välja idu ja talle kasvavad alla tugevad juured.“
Konstantin Päts semiootika alastes vaidlustes ei osalenud – ka tema, range riigijuht, riigimees, kes ei sallinud tühja loba, oli seisukohal, et semiootika on pask.
Teadlase koiku ülemisel korrusel lamaskles noorepoolne mees. Lõunalobi oli söödud, ning miks mitte lamaskleda! Isegi vangla üksikkambris on vangil ööaeg ja omaaeg. Noormees oli selles vanglas, korrektsemalt – psühhiaatriahaiglas, veetnud kõigest seitse aastat, aga juba olid ta näole tekkinud peened kortsud, samas olid need intelligentsed ja kaunid, ja tema silmades oli soe ja terve läige, kuigi pisut hullumeelne. Ta oli viisakas, teenistusvalmis ja haruldaselt delikaatne kõigi vastu. Räägiti, et ta oli olnud üliõpilane Moskva Ülikoolis, aga armastas kitarril laulda igasuguseid omaloomingulisi laule, mille eest tekkis temal pahandusi NKVD-ga, ja lõpuks pandi ta hullumajja. Päts eriti kellegagi ei suhelnud, aga see noormees temale meeldis – ta millegipärast sarnanes poeg Viktorile. Aga võibolla Pätsile lihtsalt tundus nii, sest ta igatses väga oma perekonna, laste ja lastelaste järele…
Ühel aprillikuu hommikul avastasid Pätsi kambrielanikud jubedusega: semiootikaprofessor, juut Moissei, oli ennast kambris üles poonud. Ta oli riideräbalatest valmistanud köie, õigemini nööri ja sidunud selle kambri uksepiida nurga taha. Ilmselt oli talle muutunud tülgastavalt vastuvõetamatuks see kommunistide igapäevade propaganda, inimese vaimne vägistamine, see kommunistlik „semiootika“, ja ta ei näinud edaspidisel elul enam mingit mõtet. Juut rippus nööri otsas, ta näol oli rahulik, peaaegu põlastav ilme, mille tagant veel vaevu võis aimata surma valusse ja hirmu kangestanud maski.
Vangid kolkisid uksele. Ilmus vangivalvur, see vaatas poonut, ja vandus ning ropendas südamest, justkui loeks lahkunule hingepalvet. Nöör lõigati katki ja surnu viidi minema. Mingeid küsimusi sellel teemal enam keegi, ei vangid üksteisele ega vangivalvurid vangidele, ei esitanud. Kõik oli niigi selge!
Aga nöör, mis jäigi uksepiida külge ripnema, oli punutud ju väga põhjalikult, hoolikalt, armastusega; selleks oli kulunud mitmeid ja mitmeid öid; ja mida tunneb ja mõtleb inimene, kes punub endale vanglas poomisnööri! Kas nöör oli juudile viimane pääsetee, tema Messias?
Moissei surnukeha viidi vangla väravast välja, vabadusse. Ta viidi vangla taga paiknevale tühermaale, seal oli lai nimetu kalmistu tuulisel lagendikul. Moissei asetati hauda, või mis hauda, kraavi, mida ei aetud koheselt kinni, sest päeva-kahe jooksul tuuakse siia veel selliseid, lahkunuid – kes on lihtsalt surnud, surnuks pekstud või ennast üles poonud.
6.märtsil 1953 hakkas psühhiaatriahaigla ehk hullumaja raadiosõlme valjuhääldi koridoris ootamatult pragisema juba kell kümme hommikul. Seekord raadiosõlme moderaator, pridurka, ei teadustanud midagi, kohe alustas tööd „Moskva Raadio“.

„Siin „Moskva Raadio“, edestame tähtsa partei ja valitsuse teate:
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomiteelt,
NSV Liidu Ministrite Nõukogult ja
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumilt

KÕIGILE KOMPARTEI LIIKMETELE,
KÕIGILE NÕUKOGUDE LIIDU TÖÖTAJATELE

Kallid seltsimehed ja sõbrad!

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium tohutu kurbuse tunnetusega teatavad parteile ja kõigile Nõukogude Liidu töötajatele, et 5.märtsil kell 9 ja 50 minutit õhtul pärast rasket haigust suri NSV Liidu Ministrite Nõukogu Esimees ja NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Sekretär Jossif Vissarionovitš STALIN.
Seiskus Lenini kaasvõitleja ja tema töö geniaalse jätkaja, Kommunistliku Partei ja nõukogude rahva targa juhi ja õpetaja Jossif Vissarionovitš STALINi süda.
STALINI nimi – on lõpmatult kallis meie parteile, nõukogude rahvale, kogu maailma töötajatele. Koos Leniniga seltsimees STALIN lõi võimsa kommunistide partei, kasvatas ja karastas teda; koos Leniniga seltsimees STALIN oli Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni õhutaja ja juht, maailma esimesele sotsialistlikule riigile alusepanija. Jätkates Lenini surematut tööd, tõi seltsimees STALIN nõukogude rahva ülemaailmse-ajaloolise sotsialismi võidule meie maal. Seltsimees STALIN tõi meie riigi võidule võitluses fašismiga teises maailmasõjas, mis kardinaalselt muutis kogu rahvusvahelist olukorda. Seltsimees STALIN relvastas parteid ja kogu rahvast suure ja selge NSV Liidus kommunismi ehitamise programmiga.
Seltsimees STALINI surm, kes omakasupüüdmatult andis kogu oma elu suure eesmärgi kommunismi teenistusse, on tohutu kaotus parteile, Nõukogudemaa töötajatele ja kogu maailmale.
Teade seltsimees STALINI surmast tabas sügava valuga tööliste, kolhoosnikute, intelligentsi ja kõigi meie Kodumaa töötajate südames, meie vaprate Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku võitlejate südames, kogu maailma miljonite töötajate südames.
Nendel leinapäevadel kõik meie maa rahvad veelgi tihedamalt koonduvad suureks vennalikuks pereks Kommunistliku Partei järeleproovitud juhtimisel, mille on loonud ja kasvatanud Lenin ja Stalin.
Nõukogude rahvas tunnetab lahutamatut usaldust ja on läbi imbunud palavast armastusest oma kalli Kommunistliku Partei vastu, kuna ta teab, et kogu partei tegevuse kõrgemaks seaduseks on oma rahva teenimine.
Töölised, kolhoosnikud, nõukogude intelligendid, kõik meie kodumaa töötajad järgivad kõrvalekaldumatult poliitikat, mis on välja töötatud meie partei poolt ja vastab kõigi töötajate elulistele huvidele ja on suunatud meie sotsialistliku kodumaa võimsuse edasisele tugevnemisele. Selle poliitika õigsus on kontrollitud aastakümnete võitluses, see tõi Nõukogude riigi sotsialismi ajaloolise võiduni. Olles hingestatud sellest poliitikast sammuvad Nõukogude Liidu rahvad partei juhtimisel kindlalt edasi uutele võitudele kommunismi ehitamises meie maal.
Meie kodumaa töötajad teavad, et materiaalse heaolu suurendamine kõigi elanikkonna kihtide – tööliste, kolhoosnike, intelligentide hulgas, nende pidevalt kasvavate materiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamine on alati olnud ja on Kommunistliku Partei ja Nõukogude valitsuse tähelepanu keskpunktis.
Nõukogude rahvas teab, et Nõukogude riigi kaitsevõime ja löögijõud kasvab ja tugevneb, et partei igakülgselt tugevdab Nõukogude Armeed, Sõja-Merelaevastikku ja luureorganeid selleks, et pidevalt tõsta meie valmisolekut hävitavale vastulöögile ükskõik millisele agressorile.
Kommunistliku Partei ja Nõukogude Liidu valitsuse välispoliitikaks oli ja on kõrvalekaldumatu rahu säilitamise ja tugevdamise poliitika, võitlus uueks sõjaks valmistumise ja vallapäästmise vastu, rahvusvahelise koostöö poliitika ja koostöö arendamine kõigi maadega.
Nõukogude Liidu rahvad, olles truud proletaarse internatsionalismi lipule, tugevdavad ja arendavat vennalikku sõprust suure hiina rahvaga, kõigi rahvademokraatia maade töötajatega, arendavad sõprussidemeid kapitalistlike ja koloniaalmaade töötajatega, kes võitlevad rahu, demokraatia ja sotsialismi eest.

Kallid seltsimehed ja sõbrad!
Suureks suunavaks, juhtivaks jõuks nõukogude rahva võitluses kommunismi ehitamisel on meie Kommunistlik Partei. Raudne ühtsus ja monoliitne kooskõla partei ridades – peamine tingimus tema jõuks ja võimsuseks. Meie ülesanne – nagu silmatera hoida partei ühtsust, kasvatada kommuniste kui aktiivseid poliitilisi võitlejaid partei poliitika ja otsuste elluviimisel, veelgi enam tugevdada partei seost kõigi töötajatega, töölistega, kolhoosnikega, intelligentsiga, sest selles katkematus seoses rahvaga – on meie partei jõud ja võitmatus.
Partei näeb ühe oma tähtsaima ülesandena seda, et kasvatada kommuniste ja kõiki töötajaid kõrge poliitilise valvsuse õhkkonnas, et rangelt ja kompromissitult võidelda sisemise ja välise vaenlasega.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium, pöördudes nendel leinapäevadel partei ja rahva poole, väljendavad kindlat veendumust selles, et partei ja kõik meie kodumaa töötajad veelgi tihedamalt koonduvad ümber Keskkomitee ja Nõukogude valitsuse, mobiliseerivad kogu oma jõu ja loomingulise energia suure eesmärgi, meie maal kommunismi ehitamise nimel.
STALINI surematu nimi saab igavesti elama nõukogude rahva ja kogu progressiivse inimkonna südames.
Elagu suur, kõikevõitev Marksi – Engelsi – Lenini – Stalini õpetus!
Elagu meie võimas sotsialistlik kodumaa!
Elagu meie kangelaslik nõukogude rahvas!
Elagu hiiglasuur Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei!

NÕUKOGUDE LIIDU NSV LIIDU NSV LIIDU
KOMMUNISTLIKU PARTEI MINISTRITE ÜLEMNÕUKOGU
KESKKOMITEE NÕUKOGU PRESIIDIUM

Kaasani vangla kambris kuulati teadet ülima tähelepanuga, täielikus vaikuses. Teate lõppedes valitses kambris ikkagi vaikus, paljudel jooksid silmist pisarad; ei, need ei olnud leinapisarad; vangide näoilmed reetsid, et üle kortsuliste ja määrdunud põskede jooksid rõõmupisarad. Keegi ei lausunud sõnagi, sest teati – Stalin on surnud, aga kommunistlik partei, repressioonide peadirigent, tegutseb edasi. See tekst, mis kuulajateni toodi, oli keerulisem ja segasem kui ükskõik milline seni kuuldud Moissei semiootikaloeng, aga üks asi oli kõigile kuulajatele selge – Stalin oli surnud!
Hämaras kambrinurgas koikul istuv Konstantin Päts lõi õigeusu kombe kohaselt risti ette ja luges endamisi tänupalve Jumalale.
Pärast Stalini surma „Moskva Raadio“ vaikis. Vaikis ka vangla raadiosõlm – doktor Boiko, psühhiaatriavangla ülem, ei esinenud oma tavapäraste „Inimhinge anatoomia“ loengutega. Moskva propagandistid, ja ka doktor Boiko, viibisid justkui mingis ootuses, teadmata, kuhu poole tuul pöördub, millisesse rekke karata…
14.märtsil 1953 vangla raadiosõlm elustus pärast pikka vaikimist ja koheselt teadustas „Moskva Raadio“: „Anname edasi informatsioonilise teate Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumist.“

14.märtsil 1953 toimus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenum, millel võeti vastu järgmised otsused:
1. Rahuldada NSV Liidu Ministrite Nõukogu Esimehe seltsimees G.M. Malenkovi palve tema vabastamiseks NLKP KK sekretäri kohustest.
2. Valida NLKP KK Sekretariaat järgmises koosseisus: sm. Hruštšov N.S., Suslov M.A., Pospelov P.N., sm. Šatalin N.N., Ignatjev S.D.
3. Vastavalt Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei põhikirja paragrahvile 32, viia sm. Šatalin N.N. kanditaatitest üle NLKP KK liikmeks.

Midagi nagu susises Kommunistliku Partei tagatubades, aga nõukogude rahvas viibis ikka veel teadmatuses – kellest saab uus Kommunistliku Partei peasekretär?
Seltsimees Stalin oli suikunud igavesele unele. Ka vangla raadiosõlm oli justkui uinunud, ei edastanud mitte ühtegi „Moskva Raadio“ teadet ega ka kohalikke vangla saateid. Aga Nikita Hruštšov Kremlis ei maganud. 10.juulil 1953 Kaasani psühhiaatriahaigla raadiosõlm elustus ja edasi anti „Moskva Raadio“ informatsiooniline teadaanne:
„Viimastel päevadel toimus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenum. NLKP KK pleenum ära kuulanud ja läbi arutanud Keskkomitee Presiidiumi, sm. Malenkovi G.M. ettekande L.P.Beria kuritegelikust parteivastasest ja riigivastasest tegevusest, mis oli suunatud Nõukogude riigi aluste õõnestamiseks väliskapitali huvides ja üritades reeturlikult asetada NSV Liidu Siseasjade Ministeerium valitsusest ja Nõukogude Liidu Kommunistlikust Parteist kõrgemale, võttis vastu otsuse – arvata L.P.Beria välja NLKP KK koosseisust ja välja heita ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ridadest, kui Kommunistliku Partei ja nõukogude rahva vaenlane.“

Vot nii! Lavrenti Beria, Hruštšovi kõige suurem ja ohtlikum rivaal, arreteeriti NSV Liidu kaitseministri, II Maailmasõja kangelase Georgi Žukovi kaasabil 26.juunil 1953 ja hukati 23.detsembril 1953.
Beriaga oli asi ühel pool, ja nüüd tegi Suur Kombinaator Nikita Hruštšov järgmise käigu.
Septembris 1953 kuulsid Kaasani psühhiaatriahaigla patsiendid vangla koridori valjuhääldist järjekordset informatsioonilist teadaannet:
Viimastel päevadel toimus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenum.
1. Pleenum kuulas ära ja arutas sm. Hruštšovi N.S. ettekannet abinõudest
põllumajanduse edasiarendamisel Nõukogude Liidus ja võttis vastu vastava määruse.
2. Pleenum valis NLKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks Hruštšovi N.S.

Läbi keeruliste keerdkäikude, läbi Beria tapmise, läbi Stalini surma, milles väga tõenäoliselt oli mängus Beria ja Hruštšovi käsi, jõudis Hruštšov oma eesmärgini – Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri ametitoolile. See oli tsaari-diktaatori troon, ja vastavalt sellele käitusid ka sellel istujad.

Hruštšov oli 1932 – 1934 Moskva parteikomitee teine, ja seejärel esimene sekretär ja Moskva oblastikomitee teine sekretär, 1935 – 1938 Moskva oblastikomitee ja linnakomitee esimene sekretär. Jaanuarist 1938 kuni märtsini 1947 Ukraina Kommunistliku partei esimene sekretär. Võttis aktiivselt osa repressioonidest Ukrainas. Taotles pidevalt Poliitbüroolt ja Stalinilt mahalaskmisele kuuluvate isikute limiitide suurendamist. Esimene Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov märkis ühes oma teleesinemises: „Ma olen neid mahalastute nimekirju näinud. Hruštšovi käed on küünarnukini süütute inimeste verega määrdunud.“

Hruštšov üritas ennast puhtaks pesta, ajada kommunistliku partei juhtimisel toime pandud inimsusevastased kuriteod kõik Stalini kaela. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi kinnisel istungil 25.veebruaril 1956 vehkis Hruštšov kõnepuldis rusikaga, materdas Stalini isikukultust, justkui ta ise polekski osalenud repressioonides, ja sõnas sülge pritsides: „Ei tohi loota sellele, et kõik oleks nagu juba minevikus…“
Ei, ei tohi! Samas, kompartei ju jätkas oma tegutsemist! Aga siiski, vanasõna ütleb: „Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!“ Ainult et vanasõna lõpetab: „Aga kes unustab, sel mõlemad silmad peast välja!“ Ja ikka leidub neid, käeraudade kruvijaid, või nende järglasi, kes ütlevad, justkui lepitavalt: „Pole vaja!… Pole vaja minevikus sorida…!“ Nüüd, aastakümneid hiljem, pärast süütute inimeste küüditamisi, vangistamisi ja mahalaskmisi on ilmunud hulgaliselt mälestusteraamatuid nendest kohutavatest aegadest. Samas tekitab imestust mõnede mälestusteraamatute tonaalsus: „ Mind küüditati Siberisse, sattusin jõukasse kolhoosi, töötasin traktoristina, ehitasin endale maja. Leidsin metsast viielasulise vintpüssi, kolasin sellega taigas ja külavahel ringi… 1959.aastal lubati Eestisse tagasi pöörduda, müüsin Siberis maja maha ja asusin teele… Tallinna elamisluba ei antud, ostsin Keilasse maja, töötasin tarbijate kooperatiivis autojuhina ja sõitsin ametiühingu tuusikuga kogu Nõukogude Liidu läbi…“ Tore! Küüditamine justkui turismireis, võiks korrata! Ja okupatsioon? Nojah, üldiselt oli, aga ega ta nii hull ka polnud… Sunnitöölaagris hukkunud ja mahalastud? Need olid keegi teised, neil lihtsalt ei vedanud…
Kahtlemata oli ka taolisi õnnelikke küüditatuid, aga siinjuures tuleb meeles pidada – õnnelikke sunnitöölaagris surnuid ja mahalastuid ei ole. Vangilaagris surnud ja mahalastud ei kirjuta ka mälestusi, isegi mitte mälestusi iseenda surmast. Nende mäletamiseks peavad mälestusi kirjutama elavad. Kirjutatakse selleks, et mitte unustada vägivalda, sest mis on juhtunud korra, võib väga kergesti juhtuda ka teist korda…
Hruštšovi aeg! Ilus aeg! Hruštšov suutis ikkagi lihtsameelse intelligentsi ära lollitada. „Neetud” intelligents tundis mõningat kergendust. Rõõmustati: “Sula, sula…!“ Kommunistlik partei laskis kaelarihma lõdvemaks, kuigi keti pikkus jäi samaks. Riiklik Kirjastus kirjastas kompartei peasekretäri Nikita Hruštšovi loal Aleksander Solženitsõni teose “Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ Raamatu peategelasteks on positiivsed poliitvangid ja pahad vangivalvurid, aga kommunistlikku parteid, vangilaagrite “peakonstruktorit”, ei mainitud selles jutustuses kordagi. Nõukogude kirjanik Aleksandr Tvardovski kirjutas raamatukesele eessõna, aga ka selles ei mainitud kommunistlikku parteid, justkui puudus sunnitöölaagritel vähemgi seos komparteiga, otsekui oleksid laagrid rajanud ja täie võimsusega tööle rakendanud ainuüksi isepäised NKVD vangivalvurid.
Hruštšovi „sula“ ei piirdunud ainult „neetud“ intelligentsi kaelarihma lõdvemaks laskmisega. Kolhoosnikul vähendati isiklikku põllulappi 0,6 hektarilt 0,3 hektarini; pidada võis ainult ühte lehma – piima saab ju osta poest! Ka sellele ainsale lehmale luhalt heina tegemine oli keelatud. Ja milleks kolhoosnikule üldse lehm – kõnnib oma lehma perse taga, selle asemel, et kolhoosipõllul normipäevi teenida. Kuna aga veel polnud nõukogude teadlased leiutanud sellist veskit, mis normipäevi jahvataks, siis hakkasid inimesed kolhoosidest põgenema linnadesse; külad aina tühjenesid, taluhooned jäid tühjaks, lagunesid, ja peagi kukkusid katused sisse.
Hikita Sergejevitš Hruštšov, juhtides Poliitbüroo istungeid, põrutas rusikaga lauale: „Mis kuradi pärast on meil nii palju dissidente ja igasuguseid poliitilisi kontraid? Kes nad on, ja miks nad istuvad vanglates? Kui inimene ei taha ehitada sotsialismi ja elada kommunismis, siis on ta psüühiliselt haige. Kus on psüühiliselt haigete inimeste koht?“
Hruštšov libistas pilgu üle ümmarguse laua taga istuvate poliitbüroo liikmete. Kõik vaikisid ja tegid näo, justkui nad ei teaks, kus on psüühiliselt haigete inimeste koht; ilmselt taheti anda Hruštšovile võimalus välja öelda need targad sõnad.
Hruštšov jätkas resoluutselt: „Inimene, kes ei taha ehitada sotsialismi ja elada kommunismis – on hull. Tema koht on hullumajas!“ (Kostis tugev, kauakestev aplaus).
Sellega oli alanud Hruštšovi tõeline „sula“. Kui Stalin oli saatnud nõukogude korra kritiseerijaid, poliitiliste anekdootide rääkijaid, poliitiliste laulude ja jutukeste sepitsejaid vangilaagritesse, siis Hruštšovi sula järel hakati neid paigutama hullumajadesse.
Hruštšov, võttes arvesse, et Stalin, ja ka tema ise, olid Üleliidulise Kommunistliku Partei XVII kongressil jaanuaris-veebruaris 1934.aastal pidulikult kuulutanud – Nõukogude Liidus on sotsialism saavutanud täieliku ja pöördumatu võidu, asus viljelema kommunismi. Hruštšovi jutlus kommunismist oli segane, arusaamatu, täis kõlavaid loosungeid, see oli justkui Kommunistliku Partei „semiootika“. See oli mingi segu Marksi – Engelsi – Lenini – Stalini teostest ja sõnavõttudest, mis oli viinud vähese haridusega Hruštšovi mõttemaailma täieliku kaoseni; ta oli kaotanud parteilise kursi, ta enam ei teadnud, kuidas kulgeb tee kommunismile, ei teadnud, mida endast üldse kujutab kommunism; ja kas kommunism on vabas, normaalselt toimivas inimühiskonnas üldse võimalik? Kas Hruštšov soovis vanglakommunismi, või kasarmukommunismi? Jah, taolised kommunismid on võimalikud nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt.
Hruštšov tegi panuse totaalsele, kõikehõlmavale propagandale. Iga päev aina loosungid, loosungid ja pikad kõned, kommunistliku partei konverentsid ja parteikoosolekud, partei-majandusaktiivi massiseansid suurtes saalides. Sinna aeti lisaks kommunistidele ja komsomolile ka tehaste, asutuste, organisatsioonide töötajaid, kes ei olnud kompartei liikmed. Kõrgetelt tribüünidelt paiskasid kompartei ja komsomoli aktivistid sülge pritsides saali inimese hinge sandistavat, terve mõistusega vastuolus olevat Kommunistliku Partei „semiootikat“. Iga päev, päevast päeva, ajalehes, raadios, televisioonis – aina Kommunistliku Partei ülistamine, kutse võitlusele ja kangelastegudele – sõnamulin, mis risustas inimeste hinge ja mõtteid. Samas olid kauplustes riiulid enamuses tühjad ja meelepärast riideeset või toidupala said ainult tutvuse kaudu altleti.
Taoline ajude loputamine toimus Venemaal seitsekümmend aastat ja Eestimaal viiskümmend aastat. Aga juhtus midagi erakordset. Moskvast asusid puhuma uued tuuled, ja kohalik kommunistlik nomenklatuur, vallates informatsiooni, kargas teise rekke… Perestroika, glasnost… Mitte perestroika ei hävitanud Nõukogude Liitu, vaid glasnost… Perestroikat tehakse ka mujal, näites Hiinas, aga glasnostit mitte – tee äri, tegutse, aga hoia oma suumulk kinni… Gorbatšov, olles ise haiglasliku mölapidamatusega, laskis glasnostil ajada üle ääre… Aga olgu, läks kuidas läks, Eestil läks isegi hästi. Samas, tuumaarsenaliga riigijuht ei tohiks oma haiglasliku mölapidamatusega viia riiki kodusõja äärele… Ajaloost on teada riigitegelasi, kelle ees tuleb müts maha võtta, ja on ka neid, kelle kohta öeldakse – oleks võinud veelgi hullemini minna.
Nikita Hruštšov mängis „sula“. Saades Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks üritas Hruštšov ennast rahvale näidata hea isakesena, viis isegi läbi valikulise amnestia, vabastades neid süütuid inimesi, keda ta oli ise Stalini ajal kinni pannud ja kes olid kümme aastat paranduslike tööde laagrites ära rüganud ja ellu jäänud.
Hruštšovi „sula“ sai tunda ka Konstantin Päts. Kui ta siiani oli istunud Kaasani psühhiaatriahaigla kambrites sageli nelja-viiekesi, mõnikord oli kambris ka kümmekond vangi, siis nüüd, Hruštšovi “sula” saabudes, olid tema elupaigaks üha suuremad kambrid, kahekümnele-kolmekümnele patsiendile – Hruštšovi hullule, poolhullule või täiesti tervele inimesele. Ja tõepoolest, kambrites oli kinnipeetavaid, niinimetatud poliitilisi, kes olid ilma kohtuta vangi pistetud juba Stalini Suure Terrori ajal; mõned talupojad saabusid siia sundkollektiviseerimise käigus, sest inimene, kes ei taha astuda kolhoosi, on ju hull! Enamus neist olid selge mõistusega, aga oli ka neid, kes olid vangikambrisse suletuna hulluks läinud või hulluks minemas Ja ka Päts ise oli kaotanud ajataju ja arusaamise väljaspool vanglamüüre toimuvast. Ta oli ühiskonnast isoleeritud juba enam kui kaksteist aastat, tal polnud vähematki aimu mis toimub maailmas, millised tuuled puhuvad… Pikkade aastate jooksul olid tema mõtted suunatud ainult ühele – mida oleks pidanud 1939.aastal teisiti tegema? Lisaks taolistele mõtetele vaevas pidevalt tühi kõht, täpsemini – nälg ja kambrikaaslaste soigumised, mõttetu, sageli hullumeelne loba või kaeblemine.
Viimastel aastatel mõtles Päts siiski üha vähem teemal “Mida oleks pidanud teisiti tegema?” Mõtted olid ajapikku tuhmunud, varasem elu oli jäänud kaugele minevikku, ajuti tundus, justkui oleks Vabadussõda ja Eesti Vabariigi loomine olnud kõigest unenägu…
Poliitiliselt vastuoluliste isikute hullumajja pistmise praktika kestis ka pärast Hruštšovi, Brežnevi ajal, ja edasi, kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Aga muutused siiski toimusid: kui varem oli Kaasani psühhiaatriahaigla peaarst pidanud loenguid teemal „Inimhinge anatoomia“, siis nüüd, Hruštšovi „sula“ ajal, oli tema temaatika muutunud kardinaalselt, nüüd pidas ta vangidele loenguid teemal – hinge süütunne.
Valjuhääldi vangla koridoris pragises nagu tavaliselt enne saadet, ja siis teadustas kultorg kaunil, hästi seatud häälel:
„Nõukogude patsiendid! Teile esineb loenguga meie psühhiaatriahaigla peaarst doktor Boiko.“
Valjuhääldist hakkas kostma doktor Boiko tavapärane ennast imetlev hääl. Tundus, justkui ta ise usub seda, mida räägib:
„Nõukogude patsiendid! Igale inimesele on omane füsioloogiline anatoomia, võtame näiteks meesterahva: tal on pea, jalad, munandid, perse ja peenis. Kõigil meestel on need organid olemas, mõningane vahe on ainult selles, kui suur või väike see ese kellegi on. Sama on ka inimhinge anatoomiaga. Iga inimene tunneb viha, armastust, kadedust, kättemaksurõõmu ja süütunnet, küsimus on ainult selles, kui suured, laiad, sügavad need tunded ühel või teisel inimisendil on.
Psühhoanalüüsi praktikas räägime teadvustamata armastusest, vihast, raevust jne ning me ei suuda vältida sellist hämmastavat kooslust nagu „teadvustamata süütunne“. See uus arusaam, „teadvustamata süütunne“, ajab meid veel rohkem segadusse ja seab meid uue mõistatuse ette, eriti kui me hakkame vähehaaval aru saama, et selline teadvustamata süütunne etendab paljude neurooside puhul ökonoomiliselt otsustavat osa. Pinget Kommunistliku Partei suuniste, nõuete ja oma mõttemaailma vahel tunnetatakse süütundena. Aga normaalse, teadvustatud süütunde (südametunnistuse) seletamine ei tohiks teile, nõukogude patsiendid, valmistada mingeid raskusi – selleks tuleb lihtsalt järgida meie kalli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi näpunäiteid ja juhiseid. Südametunnistuse häired on sageli seotud Oidipuse kompleksiga – normaalne inimene on palju moraalsem kui ta ei tea, ja palju ebamoraalsem kui ta teab. Seega, nõukogude patsiendid, te ei peaks eriti oma pead vaevama, NLKP Keskkomitee ja tema Poliitbüroo teab teie eest.
Nõukogude patsiendid! Armastust Kommunistliku Partei ja tema peasekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi vastu ei tohi hoida tagasi, seda ei tohi peita, vastasel juhul kujuneb välja sügav neuroos. Toon lihtsa näite. Proletaarlase tütar regulaarselt, ilma igasuguse süütundeta tegeleb masturbeerimisega ja suguküpsuse saabudes loobub sellest tugeva, elujõulise töölisklassi esindaja kasuks ilma eriliste raskusteta. Kodanlase tütar aga võitleb oma süütundega, ja pöördub eemale kõigest, mis on seotud seksuaalsusega. Selle tulemusel kujuneb tal välja ulatuslik neuroos.
Nõukogude patsiendid! Kommunistlik Partei on alati mõistnud süütunde rolli kultuuris – see on tagurlik, inimarengut pidurdav jõud. Kristlased paluvad Jumalat, et ta lunastaks inimkonna sellest süütundest, mida nad nimetavad patuks, samas teadmata, mis on patt. Ja kui lähtuda viisist, kuidas kristluses selle lunastuseni jõutakse – üksikisiku mõrvaga, siis peab ütlema, et Kommunistlik Partei on võrreldes kristlusega, saavutanud süü lunastamises võrreldamatult suuri, erakordselt suuri edusamme: kümned tuhanded, sajad tuhanded, miljonid, kui soovite, on löödud risti.“
Valjuhääldi vakatas. Kostis kahinat ja kriginat. Mängima hakkas sümfooniaorkester.
Vangid kambris kehitasid arusaamatuses õlgu – Kommunistliku Partei „semiootika“ käis neile üle mõistuse. Konstantin Päts lõi risti ette.

Kaheksas peatükk.
President Päts külastab kommunistide poolt äralagastatud Petergofi vanglat Leningradis.

Hruštšovi „sula“ tõi Eesti Vabariigi President Konstantin Pätsi ellu olulise pöörde, pöörde paremuse poole. Kõrgemates instantsides oli otsustatud saata ta kodule lähemale, isegi koju. Arvestades asjaolu, et Päts oli oma karistuse, mida polnudki, järgides sotsialistlikku seaduslikkust, seadusesätete kohaselt määratud, peaaegu neliteist aastat erinevates vanglates ja eriotstarbelistes psühhiaatriahaiglates ära istunud, saadeti ta järjekordsele teekonnale – läbi Moskva Leningradi. Sealt oli ettenähtud teekond Jämejalasse, Eesti NSV Viljandi linna külje all paiknevasse psühhiaatriahaiglasse.
1954. aasta mais väljus Kaasanist reisirong. See oli nagu reisirong ikka, taoline ilmetute vagunitega rohekas-määrdunud rong sõitis nõukogude-vene ajal ka liinil Tallinn-Moskva. Selles niinimetatud Moskva rongis olid kupeevagunid ja üldvagunid ehk platskaardivagunid; olid veel mõned niinimetatud lux-kupeed kahe magamiskohaga. Rongi koosseisu kuulus ka vastavalt vajadusele, Eesti NSV kõrgemaid ametimehi, partei ja nõukogude tegelasi Moskvasse vedav erivagun. Nad sõitsid Moskvasse juhiste saamiseks, aga milliste juhiste saamiseks, sellest ajalugu vaikib…
Erivagun kuulus ka reisrong Kaasan-Moskva koosseisu. See oli erivagun vangide vedamiseks. Väliselt oli ta nagu tavaline reisirongi vagun, ainult aknad olid kaetud ja seespool paiknesid tugevad trellid. Vaguni kummaski otsas oli puur vangivalvuritele, vagunis endas aga paiknesid piki seinu lavatsid vangidele. Vaguni keskel ilutses parask, sest vange vaguni tualetti ja tagasi talutada oleks olnud liialt tülikas.
Vangide jaoks keedeti „erimenüü“ alusel toitu restoranvagunis. Restoranvaguni kokad, tavalised vene naised, keetsid vangisupi paksema kui vanglas kombeks, pudistasid sinna ka lihatükke või viskasid mõne kondi. Vangivalvurid selle peale ei protesteerinud, sest sõid ju nemadki sama vangisuppi.
Kirjeldada sõitu liinil Kaasan-Moskva, pole vist erilist mõtet, sest paljud vanemad inimesed on nõuka-vene ajal loksunud taolises räpases, ülerahvastatud rongis Tallinnast Moskvasse ja tagasi, ja ega Pätsi loksumine Moskvasse sellest suuresti ei erinenud. Selles eriotstarbelises vagunis viibisid ainult poliitilised vangid ja seetõttu mingeid verd tarretama panevaid, kriminaalidega seotud ekstsesse teel ei esinenud.
Moskvas Kaasani vaksalis osa „reisijaid“ väljus, must ronk sõitis ette ja nad viidi Butõrkasse. Vagun ülejäänud vangidega, mille lavatsil külitas ka President Päts, manööverdati Leningradi vaksalisse ja sõit jätkus Leningradi. Reisijaid ootas Leningradi äärelinnas Špalernoi tänavas paiknev Petergofi vangla. See jaotusvangla oli suur tsaariaegne kindlusetaoline mürakas. Koridoripoolne sein oli laest põrandani metallvarbadest, keskel ilutses trellidest uks, kust kohalejõudnud tapp terves koosseisus sisse suruti.
1872.aastal kirjutati Sankt-Peterburgi ajalehes suures kirjas, et on alustatud uue vangla ehitamist, milles saavad olema kambrid meestele, naistele ja õiguserikkumise toime pannud alaealistele. Ruumid on ettenähtud seitsmesajale vangile ja sajale administratsiooni töötajale. Eraldi, täiesti isoleeritud kambrid nähti ette ka neile, keda tuli pidada üksikvangistuses. Vangla ehitamise eelarve oli 702 084 rubla.
Kogu majandusosakond kavandati ehitada võimalikult kaasaegsemalt, arvestades välismaa kogemusi. Läbi kogu hoone oli ette nähtud viia gaas ja vesi, vanglat köeti läbi õhutorustike; vangla keldris paiknevast suurest ahjust tõusis soe õhk mööda tellistest laotud kanaleid üles. Projekti järgi pidi konvoi vangidega kohtumajja pääsema läbi tunneli, kuid seda siiski ei ehitatud.
Kambrite suuruseks nähti ette kaks ruutsülda vangi kohta, kambris kokku kaheksateist kuni kakskümmend vangi. Igas kambris oli vangi jaoks koiku, kambris kraanikauss, waterclosett ja pissuaar. Kambris oli iga vangi jaoks tumbotška ja taburet. Kambrid olid õhutatavad.
Vangla planeeriti ehitati tulekindel: kivimüürid ja raudbetoonist laed. Vanglasse pääses kõigepealt läbi administratsiooni õue, sealt ka algas türm; edasi aga viidi vangid läbi raudväravate teise õue – see oli vangide vastuvõtu plats. Platsilt, läbiotsimise järel, sisenesid vangid türmi. Aga selleks pidid nad hanereas läbima valvekorras oleva vangivalvuri toa. Mitte keegi, ka vangla töötajad, ei saanud vanglasse siseneda või sealt lahkuda, läbimata vangivalvuri tuba.
Vanglas oli õigeusu kirik. See oli ristkülikukujuline ruum, mis oli kahe meetri kõrguste vaheseintega eraldatud üldrežiimiga vangide ja üksikkambri vangide jaoks, kes seisid justkui teatri loožis. Kiriku aknad olid trellitatud.
Vangid kandsid kirikus näokatteid, et teistest kambritest vangide ees ennast varjata, kuid samas nägid läbi silmaaukude kõike kirikus toimuvat. Samas asjas arestitud vangid paigutati üksteisest eemale, rääkimine omavahel oli keelatud, palvetati kõlatul pominal.
Köök paiknes vangla keskel. Söögi tõstmiseks korrustele olid ette nähtud vastavad käsitsi käivitatavad pöördvõlliga liftid; supipajade laialivedamiseks piki koridore kasutati vastavaid kärusid.
Kui Eesti Vabariigi President Konstantin Päts 1954.aasta mais Petergofi vangla rauduksest sisse astus, oli nõukogude võim kommunistliku partei juhtimisel teinud selles suurepärases, tsaariaegses vanglas oma hävitusliku töö: küttesüsteemi torustikud olid sisse langenud, veevärk ja kanalisatsioon ei töötanud, watercloseti asemel oli kambris parask, kahekümne vangi asemel oli kambrisse surutud kolmkümmend vangi.
Oli sügav öö. Igal pool põlesid lambid. Päts viidi mööda keerulist, siseõuedega labürinti vangla peaukse juurde. Konvoi pistis läbi luugi dokumendid. Võti krigises, avati üks lukk, siis teinegi, riivid kriuksusid, ja vangla rauduks vajus paokile – tulge sisse, vangla uks pole mitte kellegi ees suletud! Päts viidi mingisse, paekivist võlvitud laega, ruumi, kus kambrite ridade vahele jäi saalitaoline avaram osa. Vaikus, mis valitses, tundus eriliselt õudne, ometi hingasid nende kambriuste taga elavad inimesed, mõned ehk kuulatasid mööduvaid samme koridoris.
Konvoi sammus ühest laiemast trepist üles, Päts tema järel, ja Pätsi järel teine vahisõdur. Vangla teisele korrusele jõudes oli neil vastas trepimademel tugevatest raudvarbadest sein samasugustest raudvarbadest lukustatud uksega. Kui konvoi Pätsiga ukse taha ilmus, tõusis läbi raudvarbade paistva laua äärest valvur ning keeras konvoile ja Pätsile ukse lahti. Kahele poole hargnes lõpmatult pikk koridor, selle lõpus paistis valvuri ähmane kuju.
Valves olev vangivalvur käsutas Pätsi näoga vastu seina, keeras ühe kambriukse lahti ja lükkas Pätsi sisse.
Võis olla kaugelt üle kesköö. Kõigest üleelatust sel õhtul ja eelmistel päevadel, oli Päts kaotanud õige orienteerumise, oli raske mõista, mis ümberringi toimus. See oli nagu unenägu, mingi hingemattev, unenäotaoline poolteadvus.
Päts jäi ukse juurde seisma. Kambrit valgustas tuhm elektripirn lae all. Kambri pikas seinas, kummalgi pool ja ka kambri aknapoolses otsas paiknesid kahekordsed narid tihedalt üksteise kõrval. Alumised narid, mis päeval tõsteti üles vastu seina, täitsid nüüd öösel peaaegu terve kambri pinna. Igal asemel magas kaks inimest, nii et ühe jalad olid teise pea või õlgade kõrval. Jalgu liigutades pidid need paratamatult tõukama või asetuma teise magaja õlgade või näo vastu. Ukse vastas, kambri teises otsaseinas paiknes trellidega aken.
Keegi kergitas end ja lausus uniselt: „Heida aknaalusele platele magama, heida platele, plate…“ Viimased sõnad sumbusid arusaamatusse pominasse.
Päts pani oma vangimütsi pea alla, kiskus kurtka endale peale ja heitis aknaaluse plate peale magama. Plate oli küllaltki lai, samas lühike ja valusalt kõva, aga olles läbielatust muserdatud ja väsinud, uinus Päts üsna kiiresti. Vastu hommikut ärkas ta ehmatusega: koridorist kostus kirjeldamatu kolin, mis aina lähenes. See oli öises vaikuses nii jube, et võttis külmavärinad ihule, tundus, justkui mingi koletis roniks mööda treppe üles ja roomaks piki koridore. Ta tuli aeglaselt mööda kiviastmeid õudse metallikolinaga, see kolin ületas taluvuse piiri ja võis ajada inimese hulluks. Kolin kestis kaua, tundus, et iga hetk on see koletis kas kambriuksest või läbi seina sisse vajumas. Äkitselt kolin lakkas.
Siis tuli hommik. Koridoris oli kuulda liikumist ja anti äratussignaal – valvur tagus esimesel korrusel haamriga vastu relsijupikest. Kell võis olla viis või kuus. Riidekuhjade all hakkasid vangid ennast liigutama ja tõusid aeglaselt üles. Päts ütles vene keeles „Tere hommikust!“, kuid keegi ei teinud temast väljagi. Vanglas ei tervitata hommikul, ja õhtul ei öelda head ööd! Kui narid olid üles tõstetud ja lae all seinal oleva metalltoru külge kinnitatud, peitis igaüks oma lahtise riidekraami, mis magajaid öösel ühtlase kihina oli katnud, nari puldankoti taha. Vangla poolt ei olnud antud kellelgi ei õlekotti ega tekki, linadest ja padjast rääkimata – oli ju siin tapivangla; peagi saadetakse edasi, kuhugi teise vanglasse või sunnitöö laagrisse, küll seal antakse head ja paremat!
Tapikamber oli kinnipeetuid puupüsti täis. Tapikamber tuleneb sõnast tapp ehk etapp, antud juhul ajavahemik mingi liikumise või protsessi arenemises. Konstantin Päts vaatas kambris ringi: kambri pikkus umbes kaksteist meetrit, laius kuus ja kõrgus neli meetrit. Laed olid võlvitud, aken oli Neeva poole, küllaltki suur ristkülikukujulise raamiga. Aken oli väljastpoolt trellitatud ja seestpoolt traatvõrguga kaetud, läbi akna paistsid mõned puuoksad. Puuoksal istus väike lind. Tähendab, see pidi olema välissein.
Akna vastas olevas seinas oli uks, selles oli ümar klaasitud vaateava ehk pullisilm, mida sai väljastpoolt katta. Ukselukk oli võimas ja selle suure rauast võtme pikkus võis olla vähemalt viisteist sentimeetrit.
Mööbliesemetest polnud kambris muud kui vaid üks või kaks järi ja parask, kui ka seda pidada mööbliks. Laua aset täitis paekiviplaadist aknaaluselaud, mis oli küllalt suur ja lai, kuna kivimüürid, eriti Neeva-poolsed seinad, olid paksud. Tapikambri seinad olid lubjatud või kriiditatud ja lutikate tapmise veristest jälgedest kirjutriibulise dekooriga.
Kambris oli umbes kolmkümmend meest. Vangid käisid igaüks kambri külmaveekraani all natuke nägu kastmas, sellest virgusid kõik ja muutusid elavamaks. Kambri ukse kõrval seisis parask – umbes sajaliitrine puust kaanega puutünn, millel kandmiseks rauast käepidemed. Kaks korda päevas tühjendati see kambri korrapidaja poolt väljakäigu põrandas olevasse auku, kust see voolas otse Neevasse. Asuti paraski järjekorda, rüseleti, tõugeldi, sest igaüks arvas, et tema häda on kõige suurem. Paraski kaas tõsteti pealt. Sellesse laia, metallkõrvadega tünni aeti kõik oma suuremad ja väiksemad asjad. Kambrit täitis vänge hais ja vangide peeretused – vanglatoidust ei saa ju korralikku asja. Ka Päts võttis paraski järjekorda – vintsutused teekonnal ja kehv lobi olid kõhu üsna lahtiseks teinud.
Pätsile ei pööranud keegi tähelepanu, ei küsitud, kes ta on või kust tuleb. Vangid tulid ja läksid, ja need kes jäid, olid häälestatud tavalise halli igapäeva alustamiseks.
Siis lükati ukseluuk lahti ning keegi andis sõnalausumata sisse kahesaja viiekümnegrammised rukkileivaportsjonid, igaühele tema päevanorm. Veidi hiljem tehti ukseluuk jälle lahti, ja sõnatult, justkui vaim, ulatas keegi läbi luugi kruusi keedetud veega; igale vangile kruus. See oli hommikueine.
Lõuna ajal avanes jälle ukseluuk ja sõnatu vaim pistis sisse kausi balandaga, see oli rukkijahukört, milles ka mõni mädanenud kalapea, või saba. Õhtul seisti uuesti ukse taga järjekorras oma alumiiniumkausiga, mis oli universaalne „lauanõu“ – sellesse saadi hommikueine, lõunane balanda ja õhtune „teevesi“. Õhtusöök oli ilmselt kõige tervislikum. See toodi kohale suures ratastel paiknevas puupütis, tarataikas, ja seda jagati otse avatud kambriukselt iga vangi alumiiniumkaussi – see oli täiesti puhas, ilma ainsagi lisandita kuum vesi. Tarataika taga seisev õhtusöögi kätteandja, kriminaal, nimetas seda teeks!
Videvikus, nagu alati, tabas Pätsi melanhoolia ja igatsus kodu ja perekonna järele. Ja nälg, pidev soov midagi süüa, ei andnud järele, ei lasknud uinuda. Pätsile meenusid pidulikud õhtusöögid Kadrioru lossi suures saalis. Lühtrid valgustasid saali aknaid, maalidega dekoreeritud seinu ja koosviibijate õnnelikke, naeratavaid nägusid. Kristalsed pokaalid, hõbedased lauanõud ja portselantaldrikud helklesid kaunilt ja suursuguselt. Kutsutud oli kogu tollane eliit: riigikogu liikmed oma abikaasadega, ministrid abikaasadega, diplomaatiline korpus abikaasadega ja suurärimehed abikaasadega. Tollal, Eesti Wabariigi ajal, ei tulnud mitte keegi Presidendi vastuvõtule üksi või mingi tundmatu naiserahvaga. Taoline käitumine oleks olnud üsna sündsusetu; kuigi, jah, Eesti Wabariigi lõpuaastatel, esines juba juhtumeid, kus keegi ministritest või suurärimees istus Presidendi vastuvõtu õhtusöögile kellegi hoopis tundmatu naisterahvaga, keda nimetas elukaaslaseks, aga võib-olla isegi litsiga… Aga siiski, president Päts, tahtes olla rahvamees, käskis oma pressinõunikul kutsuda 1938.aasta Jõululaupäeva õhtusöömaajale ka kümmekond töölisklassi esindajat, ehk lihtsamini öeldes – töölist. Pressinõunik, olles oma olemuselt laisk ja lohakas, või nagu ütles üks Pätsi-aegne laulusalm: Oskar, Oskar Ohakas – oli laisk ja lohakas, soovides ülesannet täita kõige jätkusuutlikumal ja innovaatilisemal moel, saatis telefonogrammi Pärnu maanteel asuva tuntud Lutheri vineeri- ja möölivabriku personaliosakonda korraldusega – saata kümmekond töölist Kardiorgu Jõululaupäeva õhtusöömaajale. Personalijuht edastas käsu tšehhijuhatajale. See, lihtne eesti mees, teades taoliste söömaaegade olemust, ja olles kindel, et pärast Kadrioru söömat-joomat mehed järgmisel päeval tööle ei ilmu, saatis Kardiorgu oma vineeritšehhi kümme kõige kehvemat töötajat, et ei esineks järgmisel päeval tööviljakuse langust. Hoidku jumal selle eest – vana Luther seda joomat-söömat juba niisama ei kingi!
Ja söögid Kardiorus! Pätsile, kes üldiselt oli võrdlemisi ihne, sööbis 1938.aasta Jõululaupäeva õhtusöögi arve igaveseks mällu, sest see jäi tema viimaseks rahuaja Jõululaupäeva õhtusöögiks. Arve oli suur, aga külalisi oli ka palju: kolmkümmend kaks kana, kuusteist hane, kaks lammast, veiseliha, või, sink, keeled, suitsuvorst, kakskümmend neli seajalga, pekk, praeliha, metseakints, wreuen leib, stackelwegge, kala, ingver, safran, pipar, petersellijuured, küüslauk, juust, pähklid , kolm tünni õlut, kaks kasti Smirnoffi vodkat, kolm kasti Madeira veini, kast kanget Reinveini.
Valgetes pluusides, mustades pükstes ja valgete siidist põlledega, lahkukammitud tumedate juustega kelnerid – noored, külaliste emandatele ülimalt atraktiivsed poisid – muudkui tassisid ja tassisid emandatele hõrgutisi, kallasid veini, ja härradele vahedati viinakarahvine üksteise järel.
Läti ja Leedu suursaadikud istusid kõrvuti. Selleks, et oleks mugavam vestelda, vahetasid emandad kohad, ja nüüd istusid kahe suursaadiku prouad teineteise kõrval; nad lobisesid tühjast-tähjast, nagu naised ikka, kui nad on kõrgseltskonnas ja nende ees kristallpokaalides helkleb punane vein. Naiste näod õhetasid, nad olid õnnelikud ja kaunid. Naised rääkisid söömisest, söökidest, kookidest, ja sellest, kuidas pidada dieeti, kuidas ootamatult tekkinud liigsetest kehalistest ümarustest kiiremini ja tõhusalt lahti saada.
Läti ja Leedu suursaadikutel aga oli käsil hoopis tõsisem teema, selleks oli Rahvasteliidu pakti 16.artikkel. Kahe vennasrahva suursaadikud olid juba üsna tugeva auru all, ja nüüd arutlesid nad tuliselt Rahvasteliidu põhikirja 16.artikli üle. Aga selleks, et kallis lugeja mõistaks, mille üle vaidlus toimus, mis oli see aines, mis pani mehed nii tuliselt vaidlema, tuleks tutvustada Rahvasteliidu põhikirja artiklit 16.
Rahvasteliidu pakti kõige olulisemad artiklid olid 10., 11. ja 16. 10.artikli kohaselt olid Rahvasteliidu liikmed kohustatud hoidma kõigi liidu liikmete territooriumi puutumatust ja iseseisvust. 11.artikliga sätestati, et iga sõda või sõjahädaoht, vaatamata sellele, kas see vahetult puudutab mõnd liidu liiget, puudutab kogu liitu ning liit peab seepärast kohe tarvitusele võtma abinõud, et kaitsta rahu. Pakti 16.artikkel oli kõige olulisem, sest see nõudis sanktsioone riigi vastu, kes toimib liidu põhikirja vastu või on alustanud sõda mõne liidu liikme vastu. Liidu liikmetel tuli katkestada majanduslikud suhted ja takistada oma kodanike läbikäimist süüdlasega. Sanktsioonide eesmärgiks oli kindlustada kollektiivset julgeolekut. Liidu liikmetel tuli võimaldada liikmesriikide tegevuses osalevatele üksustele läbimarsi õigus, see tähendab, et liidu liikmesriigid olid kohustatud sõja korral läbi laskma oma territooriumilt mõne teise liikmesriigi sõjavägesid.
Taoline Rahvasteliidu põhikirjaga loodud julgeolekukorraldus eeldanuks solidaarsust ja iga liidu liikme poolt tingimusteta põhikirja täitmist. Tegelikult jäi eelnimetatu saavutamata, Rahvasteliit oli oma olemusest „vedel“ juba selle loomisest peale. Asjaolu, et Ameerika Ühendriigid Rahvasteliidus ei osalenud, vähendas oluliselt majanduslike sanktsioonide tõhusust. Rahvasteliit ei suutnud takistada Jaapani agressiooni Hiinas, Itaalia vallutusi Abessiinias, Reinimaa remilitariseerimist. Mussolini tegi desarmeerimiskonverentsil ettepaneku Rahvasteliit reformida, muuta see suuriikidekeskseks, ja väikeriikide huve arvestataks niivõrd, kuivõrd see on kasulik suurriikidele. Etteruttes tuleb mainida, et kõigil Teise Maailmasõja aegsetel ja selle järgsetel konverentsidel, kus osalesid Nõukogude Liit, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, seda, juba 1936.aastal Mussolini tehtud ettepanekut ka järgiti, kuigi Rahvasteliit oli selleks ajaks juba lastud allavett.
Põhjamaad läksid veelgi kaugemale kui Mussolini. Taani, Rootsi, Soome, Norra, samuti Holland, Šveits ja Hispaania allkirjastasid 1.juulil 1936 Genfis deklaratsiooni, mille peamine mõte oli järgmine – Rahvasteliidu liikmesriikidelt ei saa nõuda 16.artikli rakendamist, see tähendab sanktsioonide rakendamist agressori vastu, ilma iga liikmesriigi otsese nõusolekuta. Taolise deklaratsiooniga oli võetud suund Rahvasteliidu lagunemisele. Põhjamaad astusid veel ühe sammu, ja ikka Rahvasteliidu lammutamise suunas – 5.-6.aprillini 1938 Oslos toimunud Põhjamaade välisministrite kohtumisel võeti vastu deklaratsioon, milles tehti ettepanek tagasi pöörduda neutraliteedi juurde ja rõhutati Rahvasteliidu sanktsioonide vabatahtlikkust. Sama aasta 13.mail võtsid Rootsi, Norra, Taani, Islandi ja Soome parlamendid vastu uued neutraliteedireeglid. 19.septembril 1938 Rahvasteliidu Täiskogu istungil teatasid Eesti ja Läti välisminister, et nende valitsused jätavad endale õiguse igal erijuhul ise otsustada, mil määral rakendada 16.artikli sätteid. Leedu välisminister tegi samasisulise avalduse koos Poola ja Rumeeniaga 22.septembril 1938. Rahvasteliidu lagunemise suunas astuti veel üks oluline samm. Eesti Riigikogu mõlemad kojad kinnitasid 3.novembril 1938 neutraliteediseaduse, Läti ministrite kabinet tegi seda 21.detsembril 1938 ja Leedu Seim alles 21.jaanuaril 1939.
Kõige kõvemini kõigutas Rahvasteliidu paati ja 16.artiklit Saksamaa. Saksamaa sihiks oli eluruumi suurendamine, suund itta ja lõunasse, seejuures alla neelata ka ümberkaudsed väikeriigid. Kuna aga Saksamaa polnud esialgu võimeline sõdima riikide koalitsiooniga, tahtis ta, et agressiooni ohver jääks üksi. 6.juulil 1938 saatis Saksamaa väikeriikide diplomaatilistele esindajatele ringkirja, milles teatas, et väikeriikide ainus võimalus tulevastest konfliktidest kõrvale jääda on jääda erapooletuks ja öelda tingimusteta lahti 16.artiklist.
Nõukogude Liit, kes oli samuti Rahvasteliidu liige, keerutas igatpidi, lubades täita 16. artiklit, rõhutades, et Nõukogude Liit täidab Tšehhoslovakkiale antud abistamise lubaduse, seejuures märkides, et Balti riikide neutraliteet on täiesti illusoorne. Nõukogude Liidu lubadus täita Rahvasteliidu 16.artiklit oli antud Rahvasteliidu surivoodil ja sellel lubadusel polnud enam mingit tähtsust. Ühes langesid Nõukogude Liidu ja Saksamaa seisukohad ühte: kes ei ole Nõukogude liidu poolt, see on tema vastu; kes ei ole Saksamaa poolt, see on tema vastu. Moskvas ja Berliinis peeti Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahele jäävate riikide neutraalseks jäämist sõja korral täiesti võimatuks. Ja see lugeski – kõik ülejäänu oli lihtsalt Balti riikide diplomaatiline sebimine, mida tuli küll teha, kuni veel ollakse iseseisev riik. Aga edasised sündmused näitasid, et diplomaatilised sebimised jäidki sebimisteks – Nõukogude Liit ja Saksamaa sõitsid väikeriikidest tankidega lihtsalt üle.
Eesti okupeerimiseni ja Teise Maailmasõja alguseni aga oli veel aega. Seni jätkati diplomaatilist sebimist, mis tegelikkuses polnud midagi enamat kui väikeriikide rahustamine, aga võib-olla isegi – uinutamine.
29.-30. septembril 1938 toimus Münchenis Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia valitsusjuhtide konverents. Tšehhoslovakkia esindajaid Münchenisse ei kutsutud. Konverents lõppes lääneriikide nõusolekuga eraldada Tšehhoslovakkiast Sudeedimaa. Inglise-Saksa deklaratsioonis fikseeriti Hitleri lubadus mitte rünnata Inglismaad. Suurbritannia peaminister, saabudes pärast Müncheni kokkulepet koju tagasi, lehvitas kokkuleppe teksti peakohal ja hõikas rahvamassidele võidujoovastuses: „Ma tõin teile rahu!“ Tegelikult oleks ta võinud selle paberiga juba teel koju peldikus ära käia. Hiljem, 6.detsembril 1938 kirjutati alla samasugune deklaratsioon Prantsusmaa ja Saksamaa vahel. Kah veel üks peldikupaber!
7.juunil 1939 allkirjastati Berliinis ühel ajal Eesti-Saksa ja Läti-Saksa mittekallaletungileping. 23.augustil 1939 sõlmiti Moskvas Nõukogude Liidu ja Saksamaa mittekallaletungileping, niinimetatud Molotov-Ribbentropi pakt, ja selle juurde salajane lisaprotokoll, millega jäeti Balti riigid Nõukogude Liidu huvisfääri.
5.oktoobril 1939 allkirjastati Moskvas Nõukogude Liidu ja Läti vastastikuse abistamise leping.
10.oktoobril 1939 kirjutasid Moskvas Nõukogude Liit ja Leedu alla vastastikuse abistamise paktile.
Veelgi varem, 1939.aasta 28.septembri keskööl sõlmiti Moskva Kremlis Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk niinimetatud baaside leping ja selle juurde kuuluv salajane protokoll baaside asukohtade kohta. Lepingule kirjutasid alla Eesti Vabariigi nimel välisminister Karl Selter ühelt poolt ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogude esimees ja Väliskomissar V.M. Molotoff teiselt poolt.
Vot nii! Nüüd siis olid asjad korras. Eesti Vabariik asus kindlalt Nõukogude Liidu kaitse all! Võis rahulikult magama heita.
Kallis lugeja! Lubasin teieni tuua Läti ja Leedu suursaadiku tormilise poliitilise vestluse Kadrioru Jõululauas, Eesti Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi korraldatud vastuvõtul 1938.aasta detsembris. Aga nagu hilisemad sündmused näitasid, või nagu ütleb rahvasuu – jutt on hea aga jalavarjud kehvad – nimetatud suursaadikute vaidlus jäigi auru all olevate inimeste väitluseks.
Juba 17.veebruaril 1938 avaldas ajaleht „Vaba Maa“ tuntud karikaturisti Gori karikatuuri puruksrebitud paberitükkide peal trampivast Hitlerist. Välisminister Akel pöördus 18.veebruaril kirjaga siseministri poole, milles kaebas, et ajalehe „Vaba Maa“ peatoimetaja Eduart Laaman on korduvalt eiranud välisministeeriumi nõuet vältida kriitiliste artiklite avaldamist suurte naabrite kohta. Kirjas nõuti ajalehe sulgemist, ja see ka suleti. Siinjuures üks väike täiendus: mitte ainuüksi Hitler Berliinis ei trampinud eelnimetatud „kõrgete osapoolte“ poolt allakirjutatud ja koheselt puruksrebitud lepingute, paktide, kokkulepete peal, vaid seda tegi ka Stalin Kremlis, tantsides mittekalletungi – ja sõpruslepingutel vene kasatšokki.
1938.aasta suvel peeti Vabaduse väljakul paraadi. Eesti Vabariigi loomisest oli möödunud kakskümmend aastat. Päts pidas kõne, raputas rusikat peakohal, ja kinnitas – riiki kaitstakse kuni viimse veretilgani. Eesti Vabariigi 21.aastapäeval 24.veebruaril 1939, oli Konstantin Päts oma kõnes juba hoopis tagasihoidlikum – väljendas soovi elada rahus, soovis rahu tervele ilmale. Riigi kaitse kohta ei kõlanud enam ainsatki sõna.
1939.aasta suvel pidas kauni kõne Jaan Tõnisson. Ta rääkis ülimalt intelligentsetes toonides hästi seatud häälel, valides ilusaid sõnu, valitsedes ja nautides oma häält. Avaldas veendumust, et Suurbritannia ilmariik toetab Eestit, kaitseb eesti rahvast, et temal oleks hää ja turvaline tulevik. Tõnissoni kõne oli tühipaljas sõnadega eputamine, täiesti sisutühi.
1938.aasta tõi endaga kaasa ajakirjandusvabaduse ja informatsiooni vaba leviku edasise piiramise, samas diplomaatiline sebimine oli ülimalt aktiivne. Igat masti Eesti, Läti, Leedu diplomaadid, riigitegelased, atašeed, delegatsioonid sõitsid, lendasid, kihutasid mööda Baltikumi, Ida- ja Lääne-Euroopat ringi, jõudsid Põhjamaadesse, Balkanile ja Itaaliasse. Auvahtkonnad, vastuvõtud, käepigistused, naeratused, kõrgele tõstetud pokaalid; härrad silindrites või aumärkidest säravas mundris, nende kõrval imekaunid daamid, Pariisi viimase moe järgi õmmeldud kleitides või kostüümides ja moekates soengutes. Lisaks isiklikele suhetele kihutasid diplomaatilised kullerid ühest riigist teise, pitseeritud postipaunas salajased kirjad, tagataskus püstol. Kirjades ja nootides kirjutati: avaldame lootust…, väljendame nördimust…, väärib hukkamõistu…, oleme veendunud…, jäädes Teie…, kinnitame neutraliteedi ja suveräänsuse rippumatust…, avaldame valmidust toetada…, tuleb kasutada kollektiivseid heidutusmeetmeid…, siiralt Teie…, olukord on närb… Samas kõik „kõrged osapooled“ teadsid – kui Hitleri Saksamaa hakkab tegutsema, ärkab koheselt ka vene karu, kes oli juba pikalt õhku nuusutanud, ja siis kihutavad tankid üle suuremate ja väiksemate riikide siia-sinna ning diplomaatiast ei jää jälgegi.
Sellised olid lood Tallinnas, Euroopas ja mujal laias maailmas. Aga Võrumaa Vastseliina valla rahvas ei teadnud eelnimetatud diplomaatilisest sebimisest peaaegu mitte midagi, seda enam, et põhiline osa diplomaatilistest kirjadest, nootidest, kohtumistest olid salastatud, ja ajakirjandusel oli suukorv mitte ainult peas, vaid lõuad tihedalt kinnitõmmatud. Tegelikult, see niinimetatud Pätsi aeg, Eesti aeg, jäi niivõrd lühikeseks, et ega Eesti Wabariik õieti Vastseliina ei jõudnudki. Juba tsaariajal oli olemas Vastseliina vald mõne ametnikuga – inimesed ajasid oma asjad ära vallamajas; mis neil asja Tallinna. Tallinnas elati teist, hoopis teist Eesti elu; elati Toompea elu, elati alllinna elu…, aga ikkagi Tallinna elu. Vastseliina kandis polnud ka mõisaid, mida jagada või krabada; Vastseliina ehk Neuhauseni piiskopilinnus oli venelaste poolt hävitatud juba sajandeid tagasi, Liivi sõja ajal; Põhjasõda aga muutis selle varemetehunnikuks. Tõsi. Vastseliina taluperemehed olid aktiivsed Kaitseliidu tegelased, olid valmis kaitsma oma maalappi, talu, kodumaad, aga Laidoner käskis relvad maha panna…
Praegu, peaaegu sajand hiljem, on kombeks arutada – mis oleks olnud, kui oleks olnud…? Kirjutatakse kilogrammide kaupa niinimetatud ajalooraamatuid, üksteisega äravahetamiseni sarnased, ainult üks paksem teisest, ja ikka teemal – mis oleks olnud, kui oleks olnud? Arutatakse iga dokumendi, iga diplomaatilise noodi üle, analüüsitakse esinemisi, vestlusi, kohtumisi. Tegelikult kilode kaupa tagantjärele ühel ja samal teemal, ühtede ja samade faktide, dokumentide üle targutamine, nende õigeksvõtmine ühtede poolt ja ümberlükkamine teiste poolt, pole enam ei õpetlik ega teadmisi ja tarkust jagav, pigem teeb asja segasemaks. Üks ajaloolane süüdistab teist, et see ei saa Moskva arhiivides leiduvatest dokumentidest, Pätsi asjaajamistest Nõukogude Venemaaga, õieti aru, tõlgendab neid valesti või lähtub mingitest ainult temale teadaolevatest suunistest või kohaldab niinimetatud uut lähenemist faktidele. Samas, mis oleks lihtsam, kui avaldada Venemaa suunalisi Pätsi ja Laidoneri asjaajamisi käsitlevate dokumentide kogumik; eestlane on kirjaoskaja, haritud, saab ise otsustada, kes on kes ja mis on mis. Veelgi enam – avaldage ka eestlastest kompartei kõrgnomenklatuuri kuulunud tegelaste kõned, esinemised nõuka-vene ajal, siis saavad inimesed ise otsustada, kes neist oli eestimeelne, kes venemeelne ja mida ta silmas pidas. Pole vaja pakkuda inimestele, et väljast oli punane, aga tegelikult sisemine kõhutuul oli hoopis sini-must-valge…
Nii või teisiti, vaagida möödunud aegu kaasaja vaatenurgast lähtuvalt, ei anna õiget järeldust, sest käesoleva maailma olud, poliitilised kombed, riikide huvid, ökonoomika ja isegi inimeste moraal on teised, hoopis teised… Riikide rahvastikukooslused muutuvad, muutuvad katastroofilise kiirusega. Väikeriigid soovivad veel ikka meeleheitlikult säilitada rahvusriiklust, aga kui taoline soov ja meelekindlus ükskord kaob, siis – siis tantsitakse kasatšokki…
Eesti, Läti, Leedu iseseisvus hävitati nii, nagu agressorile kohane – vägivallaga ähvardamise ja vägivallaga. Suurriikidel on alati käepärast diplomaatia viimane võimalus – tankid, praegu juba raketid. Ja tagantjärele targutamine ei muuda olematuks ajaloo kulgu. Eesti Vabariigi diplomaatiline sebimine läks, nagu on kombes öelda maamatsidel: „Läks kassi saba alla.“ Stalin ütles veelgi paremini, ütles riigimehelikult: „Kui pea on maha võetud, siis juukste üle ei nuteta.“
Aga nüüd, enne „pea mahavõtmist“ – vaatame pilte. Jummal küll, kui pidulik, kui ilus pildiraamat vanal kummutil! Eesti sõjavägede staabi ülem kindralleitnant Nikolai Reek õnnitleb 20.aprillil 1939 Hitlerit tema 50.sünnipäeva puhul. Hitler on hallis pintsakus, seisab sirgelt; Reek, küllaltki kõhukas, on sõjaväelasele omaselt kõigis regaalides, kummardub ettepoole; nad suruvad teineteisel kätt, näol midagi naeratusetaolist.
7.juunil 1939 Eesti-Saksa ja Läti-Saksa mittekallaletungi lepingu allakirjutamine Berliinis: istuvad vastakuti Eesti välisminister Karl Selter ja Läti välisminister Wilhelms Munters; laua otsas, nagu peremees ikka, istub Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop. Nende seljataga assistendid. Ministrid, justkui esimese klassi õpilased, veavad sulepeaga püüdlikult oma varesejalgu. Ja ainult üks kohalviibijatest, Ribbentrop, teadis, et see on kõigest tühipaljas paber, mis kaotas oma tähenduse koheselt peale allakirjutamist.
5.oktoobril 1939 Nõukogude Liidu ja Läti vastastikuse abistamise lepingu allakirjutamine Kremlis. Läti välisminister Wilhelms Munters istub laua taga ja maalib erutusest väriseva käega oma allkirja. Nõukogude liidu Riia saadik Ivan Zotov, ilusa väljanägemisega noorepoolne mees, seisab Stalini kõrval. Stalin vaatab kuidagi kavalalt, ülalt alla, justkui tahaks öelda: „Kuule Wilhelms, sinu käekiri tahab veel harjutamist; sinu „O“ on liialt lapik, „O“ kirjutatakse nagu null.“ Aga välisasjade rahvakomissar Molotov on rahuliku, isegi ükskõikse ilmega – kirjutagu kuidas tahes, mis tähtsust sel on! Läti Moskva saadik Molotovi kõrval Fricis Kocinš on lapselikult rõõmus.
Jah, ilus pildiraamat!
Pidu Kadrioru Presidendilossis kogus aina hoogu. Lauasistujad, riigikogu liikmed, ministrid ja suurärimehed, alustasid ülemeelikult eesti regilaulu.

Ei ma hooli õigusest,
karda kohtukäskudest!
Mul on õigus hõlma all,
kohus kuuekäises sees.
Kui mind kohtu kutsutakse,
õige ede aetakse,
siis võtan õlgu hõlma alt
ja kohtu kuuekäise seest.
Meil on palju pearaha,
hirmus palju õueraha –
ons meil see järel maid ka?
Oleks meie õues õunapuud,
kambri otsas kallid puud,
reegid, loomid, maripuud!
Õunte eest saaks hõberaha,
marjatoop – see maksab palju…

Seltskond oli ülevas meeleolus. Veel oli Eestimaa kohal taevas pilvitu. Mitte miski ei ennustanud katastroofi. Need, kes olid pärast Eesti iseseisvumist sobivate asjaolude kokkulangevuse tõttu omandanud varandused, olles nüüd eliit, alustasid üht laulu teise järel.

Kus see kõrtsmik rikkaks jäi
ning see suure vara sai?
Õlletoop oli uurakile –
sealt see kõrtsmik rikkaks jäi
ning see suure vara sai…

Kümmekond peolauas istuvat Lutheri vineeri- ja mööblivabriku töölist, olles joodud viinadest juba üsna täis, alustasid oma laulu, mis sundis suurettevõtjatest eliidi suud vakatama:

Läksin Soome salaja,
läksin Rootsi redusse.
Soomes sain ma suureks meheks,
Rootsis sain ma rikkaks meheks.
Tulin Tallinna tagasi.
Kas see Tallinn tahab minda,
Tudulinna tunneb minda,
Võru linn mind võtab vasta?
Kui ei taha Tallinna
ega tunne Tudulinna,
Võru linn ei võta vasta –
kohe lähen Läti poole,
sammun jälle Soome poole,
varsti Vaasa linna poole…

Konstantin Päts, õigeusklik kristlane, armastas väga mitmehäälseid setu laule. Ja nüüd, olles hinge alla visanud mõned üsna tublid stopkad vene viina, alustas Päts setu laulu, esines eeslauljana; tema viisi jätkas peolauas istujate koor ehk torrõ, millega liitus Vene suursaadiku kõrge killõ.

Näiokõsõ noorekõsõ,
kabokõsõ käpekõsõ,
kelles te hoiate huulesid,
piät peenühtä palõt?
Hoiat poisi pettüses,
hahasärgi haugutusõs…

Laulu saatis viiuli ja kandle koosmäng, millega peagi ühines kuulus pillimees August Teppo oma lõõtsaga. Vene suursaadik, olles juba tubli auru all, kargas püsti ja kutsus tantsule Läti suursaadiku emanda. Vene suursaadik lõi lahti temperamentse vene pljaska. Läti suursaadiku emandal, Vene piiri äärsest Ladgaliast pärit talutütrel, polnud raskusi oma partneriga takti pidada ja pljaskat tantsida. Vene suursaadik sattus ülimasse vaimustusse oma partnerist; ta haaras läti naise oma kaenlasse, ja asus tantsima kasatšokki.

Kasatšoki keerutades kiirelt möödub öö,
idakaares päev peagi koitma lööb.
Väsimust ei tunne jalad,
vastu peame veel,
seni, kuni mängib pillimees.
Veidi veel kulutame kingi,
mis meil sest, kui ka pea käib ringi.
Kasatšokki keerutades kiirelt möödub öö,
idakaares peagi loitma lööb.

Aga Läti suursaadiku naine, olles ikkagi Pätsi Jõuluõhtu külaline ja soovides Pätsile avaldada muljet, rebis ennast Vene karu käppade vahelt lahti ja alustas setu paabapraasniku soolot. Läti naise temperament, tema kaunite säärte välkumine ja ilmselge kehakeel viis Vene suursaadiku ekstaasi ja üsna riigireeturlikule mõttele – kas üldse peakski Lätit nii vägivaldselt okupeerima nagu Stalin on kavandanud, vast ehk saaks ka kuidagi teistmoodi…
Pärast taolist õhtut lõi riigikogu liikmete, ministrite, suurärimeeste ja nende emandate armastus lõkkele, ja Eestimaale oli peagi oodata uut, jätkusuutlikku, innovaatilist järelkasvu…
Eesti Kaitseväe Ülemjuhataja kindral Johan Laidoner oma abikaasa Mariaga peol ei viibinud. Kindral Laidoner kontrollis parajasti Narva taguseid piirialasid ja kindlustusi, sest üks oli selge – kui läheb sõjaks, hakkame vastu niikuinii.

Päts vangikambris ohkas – jah, olid ilusad ajad! Praegu kuluks ära kasvõi veerand kana, toobist õllest rääkimata!
Tapikambrisse toodi vange juurde, see oli ülerahvastatud ja seetõttu polnud kambri asukatel kindlaid magamiskohti, rääkimata asemest. Öösiti magati kahes vahetuses, sest narisid ja põrandapinda lamamiseks kõigile ei jätkunud. Pätsil, juba vanal mehel, oli raske taluda öist magamata olekut. Ta kasutas magamiseks siledat aknaalust, platet, mis öösiti oli vaba. Päts tõmbas jalad kõveraks ja magas sellel, kuigi ase oli kõva ja külm, pani kondid valutama, ei lasknud uinuda. Kambrikaaslased samal ajal vähkresid põrandal ja vahetasid magamiskohti, öiseid vahetusi. Hommikuti oli Pätsil väga raske ennast üles ajada, sest et vastu jäist paekivist alust olnud kehapool oli muutunud tuimaks ja kangeks, justkui halvatuks.
Tõsised probleemid olid suitsetajatel. Sest suitsu polnud, ja polnud ka tikke – need olid tapikambris keelatud. Päts polnud suitsumees, polnud kunagi olnud, võib-olla ehk nooruses sai proovitud, ja nüüd teda suitsunälg ei vaevanud.
Põhiliseks Pätsi ja teiste kambrikaaslaste tegevuseks oli päeval aluspesus täide otsimine, aga öösel ärkvelolijail lutikate tapmine. Mõnikord õnnestus kätte saada isegi kirp.
Kambris valitses täielikult krimkade ülevõim. Nende „ataman“ käis ülemiselt narilt alla ainult asjale paraski peale. Kannupoisid tõstsid kaane ära ja panid pärast seda, kui ataman, vargapealik, oli asja ära ajanud, kaane tagasi peale. Tema kõrgus ronis siis tagasi narile, et jätkata kaardimängu. Seda taoti seal varavalgest hilisööni. Vahel mindi karvupidi kokku, sest mängijad olid osavad sullerid. Kui ilmus mängu mingi lisakaart, siis läks tüli nugadeni välja. Pisisulid seisid vastasmängijate selja taga ja andsid kokkulepitud silmapilgutuste või nina nühkimisega oma kamba pealikule kaartide seisust ülevaate.
Kaarte ei mängita vanglas niisama, lihtsalt meelelahutuseks, vaid ikka millegi peale; seekord mängiti “mundri” ja “ankru” peale. Kriminaalide peamees, “ataman”, ronis seekord narilt alla ja mäng algas. Palja ülakehaga, püksid rebadel, istusid blatnoid järidel ja tagusid kaarte. Kes kaotas, sellele õmmeldi läikiv NKVD mundrinööp paljale kõhule; mõnel oli üsna pea juba “täismunder” – kuus nööpi kahes reas. Seejärel jätkus mäng “ankru” peale – kaotajal löödi roostetanud nael läbi suguelundi eesnaha järi külge. Kellel oli “täismunder” ja kes veel peale selle “istus” ankrus, oli sunnitud mängu jälgima kõrvalt, kordagi ennast liigutamata. Aga mäng kestis kaua, väga kaua, hommikuni välja… Kambri väiksemad sulid, ka poliitilised, ei saanud sõba silmale, sest magamise põrandapinna olid hõivanud blatnoid; kaardimängijate käratsemine, sõimlemine ja ropp vandumiine ei andnud isegi võimalust tukkumiseks.
Blatnoide teenrid, pisisulid, hoolitsesid selle eest, et panka pandavad esemed oleksid õigel ajal kohal. Kambrisse lükatud uued mehed vaadati kohe üle, et mida kellelt võtta annaks. Kui kellelgi oli kaasas mingi kott, siis kisti see käest ja sisu oli hetkega läinud. Ükski hääl ei protesteerinud, kui seda saaki kaardilauas maha mängiti. Mängu lõpus kraabiti kõik kokku ja läks vangivalvurite kaudu Leningradi turule.
Lisaks kriminaalidele oli kambris väga kirju seltskond niinimetatud Hruštšovi hulle: anekdoodirääkijad, laulude loojad, Stalinist karikatuuride joonistajad; oli ka neid kindraleid, kes olid vallutanud Berliini, aga ikkagi sattunud siia Leningradi türmi, kuna olid suures võidujoovastuses ja purjus peaga joomingulauas kiitnud Žukovit ja Stalini kohta öelnud mõne laitva sõna – see ei jäänud tähelepanuta, teatati sinna, kuhu vaja. Oli ka selliseid, kellele ei meeldinud nõukogude võim, ja mispärast pidigi ta meeldima? Mis oli selles võimus meeldivat? Mahalaskmised, küüditamised, vangistamised, näljahäda Nõukogude Liidu viljarikastes piirkondades? See nõukogude võim kommunistliku partei juhtimisel solgutas nüüd neid õnnetuid, „eksinud“ inimesi ühest vanglast teise, nad olid kogu aeg teel. Enamus neist olid jõudnud juba vangistuses vananeda, muutuda halliks ja hambutuks, aga kommunistlik partei muudkui vedas ja vedas oma truu ketikoera NKVD kaasabil neid ära vaevatud, pooleldi hulle või hulluks minemas inimesi ikka edasi ja edasi, edasi ja tagasi, ei tea kuhu… Oleks ju võinud nendele enamuses vanadele inimestele, selle asemel, et nendega tegeleda, keeta neile lobi, neid valvata – anda jalaga tagumikku ja öelda: „Minge nelja tuule poole, ja et me teid enam ei näeks ega teist kuuleks!“ Ei, kompartei leidis, et nendega tuleb tegeleda, nad on ühiskonnaohtlikud, nende vastu on ühiskondlik huvi! Tühja! Selles kambris oli vast ainuke kinnipeetav, kelle vastu oli ühiskondlik huvi, ja seda ka Eestis, ja seda ka lihtsalt inimeste uudishimust ja kaastundest – see oli Eesti Vabariigi President Konstantin Päts – vana, hall ja hambutu mees.

Üheksas peatükk.
President Konstantin Päts sõidab läbi Eestimaa Jämejala psühhiaatriahaiglasse.

1954.aasta detsember. Konstantin Päts oli jällegi teel. Seekord sõitis ta kupeevagunis Leningradist Tallinnasse. Tema saatjaks oli ainult üks NKVD ohvitser ja automaadiga relvastatud ajateenija. Automaat oli küll ilmne liialdus, piisas NKVD ohvitseri tagumikul rippuvast püstolist.
Sõideti kupeevagunis. Päts istus akna all ja vaatas aknast välja. Narva jõe ületanud, muutus Pätsi süda härdaks, pisarad veeresid alla mööda kortsulist vanainimesenägu. NKVD ohvitser kehitas õlgu ja pööras pilgu kõrvale; noorukese sõduri silmalaud värelesid, justkui oleks ka tema nutma puhkemas.
Pärast Narva silda, Toila kandis, oli Pätsil raske ära tunda Eestimaad – Kohtla-Järve suunalt kandus vagunisse vänget haisu, tuhamäed suitsesid ja tossasid. Eestimaa oli looritatud paraskihaisuga!
Rong logistas edasi, ikka Tallinna poole, läbi Virumaa, läbi Harjumaa. Kupeevagunis istuti vaikselt – mida on NKVD noorel ohvitseril rääkida ühe vanamehega, olgugi et endise Eesti Vabariigi Presidendiga. Kas ajastule võõraks jäänud inimene, kes on istunud neliteist aastat vanglates ja vaimuhaiglates, teab midagi Eesti NSVst? Sotsialismiehitamisest? Kolhoosidest ja sovhoosidest, Eestimaa Kommunistliku Partei suunistest?
„Palju kell on?“ küsis Päts.
Neliteist aastat polnud Konstantin Päts vaadanud kella, ja tal polnudki kella, selle oli tatarlasest vangivalvur röövinud vangivagunis juba esimesel vangistuspäeval. Ja vanglas – milleks vangile kell, kellaaeg, vangivalvurid tundsid kella, kõik toimus õigel ajal või natuke hiljem… Milleks vangile kellaaeg?
„Milleks teile kellaaeg?“ sõnas NKVD ohvitser ükskõikselt.
„ Ma sooviks teada, mis kell me jõuame Viljandi.“
„Mis tähtsust sellel on?“
„Inimene tahab ikka teada, kas ta jõuab õhtuks koju.“
„Vana mees tahab koju,“ mõtles NKVD ohvitser irooniliselt. „Millal jõuab ta koju, ja kas üldse jõuab…“
NKVD ohvitser kiskus paberossi ja sõnas justkui muuseas: „Sina tahad koju, aga Läti president Ulmanis suri neljakümne teisel aastal Krasnovodski vanglas.“
Päts võpatas ootamatusest: „Kas suri või tapeti?“
„Surm on surm,“ sõnas NKVD ohvitser ükskõikselt ja viskas paberossikoni vagunipõrandale.
Tallinnas ootas Balti vaksali perroonil Pätsi tavaline sõiduauto „Pobeda“. NKVD ohvitser istus juhi kõrvale, Päts ja sõdur oma automaadiga seadsid ennast sisse tagaistmele.
Auto vuras mööda maanteed. Hakkas hämarduma. Päts vaatas autoaknast välja. Talud nagu talud ikka, miski ei meenutanud „Moskva Raadiost“ kuuldud ülistusi kolhoosikorrast. Järsku märkas ta midagi enda jaoks täiesti ootamatut – tee ääres paikneval, Eesti Wabariigi aegsel korralikul talul olid maja aknad sisse pekstud, uks eest kangutatud, lauda katus sisse langenud ning õuevärav ripakil. Õues polnud näha mitte ainsatki hingelist. Varsti silmas Päts eemal künka jalamil, väikese järvekese kaldal, teist samasugust elutut tondilossi, ja siis veel kolmaski… Konstantin Pätsile olid vangis istudes jõudnud kuuldused kommunistliku valitsuse poolt läbi viidud küüditamistest Eestimaal, aga ta ei teadnud selle ulatust ja küünilist julmust.

Juuni 1940. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei asus ehitama kommunismi esimest faasi – sotsialismi. Sihid olid selged, ülesanded julgeolekuorganitele jagatud. Lenini-Stalini partei lipu all, edasi seltsimehed! Aga selleks, et ehitada kommunismi, vajas partei kommunismiehitajaid. Töölistega oli asi lihtne, nad juba töötasid loosungi all “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Nüüd oli järg maarahva käes, oli tarvis talupidajad muuta külaproletariaadiks.
Kommunistlik partei kuulutas pidulikult – talurahva kolhoosidesse ühendamine on vabatahtlik, kolhoosikord toob õnne meie õuele! Tegelikult aga tegeles partei skeemitamisega. Skeem nägi ette, et agara selgitustööga, parteipoliitilise propagandaga, organisatsiooniliste abinõudega, meelitamiste, petmiste ja hirmutamisega saavutada kehvik- ja keskmiktalupoegade valmisolek ühinemiseks kolhoosi. Samas järjekindla piiramise ja väljatõrjumispoliitikaga nõrgestada maksimaalselt jõukamat talurahvast, kolhoosikorra kindlat vastast. Jõukamat talurahvast hakati nimetama vene laensõnaga – kulak, ja selle sõna tõelist tähendust saadi Eestimaal peagi tunda.
Eestis algas jõukate ehk uue sõna kohaselt kulakute talude piiramine 1940. aasta maareformiga. Maaomanikelt võeti ilma mingi kompensatsioonita ära maa, mis ületas 30 hektarit. Võõrandatud maa jagati maata sulastele ja popsidele. Samas aga maareformi käigus laiali jagatud põllutükid, kuni kaksteist hektarit, olid korraliku talu loomiseks ja pere ülalpidamiseks liiga väikesed. Maareform kujutas endast vaid poliitilist manöövrit, eesmärgiga nõrgestada suurtalunike majapidamisi, seejuures uusi, mõistlikult majandatavaid talusid loomata.
Pärast sõda ja Eestimaa taasvallutamist kommunistliku valitsuse poolt 1944. aastal kollektiviseerimisega ei kiirustatud, sest vene impeeriumi ehk NSV Liidu poolt ametisse määratud kommunistliku partei esindajate mõjuvõim oli maakohtades veel nõrk ning eestlaste seas ebapopulaarse kolhoosikorra juurutamine oleks seda veelgi nõrgesdanud. Et võita maata või vähese maaga elanikkonna osa toetust, viidi lõpuni maareform, mis 1940.aastal pooleli jäi. Reformiga püüti talupidajatele näidata, justkui oleks uus võim huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest, ega kavatsegi hakata kolhoose moodustama. Esmalt uusmaasaajatele ja teises järjekorras ka varasematele talupidajatele anti kätte põlise maakasutamise õigust tõendavad dokumendid ja rõhutati miitingutel, koosolekutel ning ajalehtedes, et ühtegi maakasutajat ei sunnita ei nüüd ega tulevikus maapidajate tahtmise vastu astuma kolhoosidesse ega sovhoosidesse. Tekitati igati (õieti küll taheti tekitada) muljet, et maauuendusega on tõsi taga ning et nii uusmaasaajad, kui ka varasemad talupidajad võivad julgesti oma tööd uutes taludes alustada ning juba töötavates taludes jätkata.
Samal ajal kehtestati aga progresseeruv maksusüsteem, mis määras suurema põllumaaga taludele kõrgemad maksud. Just maksusüsteemi loodeti kasutada peamise survevahendina kolhooside moodustamiseks. Põllumajandustoodete kohustuslike müüginormide kokkuostuhinnad hoiti keskvõimu poolt madalal. Nii tekitati kunstlikult olukord, kus talude tootmisvõimest ei piisanud maksude tasumiseks. Talud jäid võlgu ning maksuvõlad tõid kaasa kriminaalvastutuse. Raskustesse sattunud taluomanikel jäi ainult üle loobuda oma talust ja loomadest. Kogu see julm ja küüniline jant võeti kompartei poolt ette selleks, et näidata kolhooside loomist vormiliselt vabatahtlikuna. Selle mõistmiseks tuleb teada, et kommunistlikule režiimile, kelle eesmärgiks oli maailmarevolutsioon, oli väga oluline maailmale näidata kõike riigis toimuvat loomulikuna ja inimeste omal tahtel toimuvana ning samal ajal varjata oma tegelikku inimvaenulikku, kogu ühiskonda kontrollivat palet.
Teostatud „maareform” riivas sügavalt enam kui 35 tuhande talu elujõudu, kes kohalike maakomiteede äranägemise järgi pidid loovutama suure osa oma paremaist tarbemaa-aladest uusmaasaajatele ja seda äärmiselt juhuslikul ja plaanitul maade tükeldamisel. Need kommunistliku maareformiga tükeldatud 35 464 talu, mis moodustasid 25% Eesti talundite üldarvust, andsid peamise osa põllumajanduslikust turutoodangust ja nende tarbemaa-alade äralõikamine halvas sügavalt paljude talundite elujõudu. Lisaks sellele pidi osaliselt sundvõõrandamisele määratud vanatalu mahutama oma hoonetesse ka uusmaasaaja põllumajandusliku inventari ja uusmaasaaja perekonna.
Säärase maareformi teostamisega süvendati tahtlikult ja teadlikult ühiskondlikke vastuolusid külaühiskonnas, mõjudes lõhkuvalt endisele eluolule, olemasolevatele peresuhetele ja sõprusvahekordadele. See kõik aga oli vesi kompartei propaganda veskile, kes ei väsinud korrutamast juttu „kulakute” saboteerimiskatsetest ja nende poolt nõukogude võimu õõnestamise püüetest.
Kommunistliku maareformiga oli endine keskmise ja suurema talu omanik asetatud „rahvavaenlase” olukorda, kelle varanatukest ähvardas iga hetk konfiskeerimine punase võimu poolt ja kelle elu ühes isikliku vabadusega rippus juuksekarva otsas.
Laiaulatuslikum talupidamise väljatõrjumine ehk Venemaalt saabunud kommunistidest terroristide suurrünnak Eestimaa talupidamisele algas 1947. aasta sügisel, kui kõigil taludel tõsteti põllumajandusmaksu. Seati sisse ametlik kulaku nimetus ning hakati paremaid talunikke vastava määruse alusel kulakuks kuulutama. Neile määrati teiste talunikega võrreldes palju suurem maks. Nõukogude okupatsioonivõim kohustas talurahvast andma sümboolse hinna eest riigile teravilja, kartulit, heina, piima, liha, mune, villa, lehma- ja seanahka. Sundnormid olid diferentseeritud – jõukamatelt taludelt nõuti rohkem. Kulakuks kuulutatute norme suurendati aga eriti järsult.
Kommunistlik partei tegi järgmise sammu – asus korraldama niinimetatud kehvikute koosolekuid, kus peamiseks arutamise aineks oli jõukamate talunike kulakuteks tunnistamine. Otsused nendel koosolekutel protokolliti ja protokollid esitati kohalikule võimuorganile, rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteedele kinnitamiseks. Kehvikute koosolekute otsused olid küllaldaseks argumendiks, et hiljem, kui asuti küüditamise operatsiooni läbi viima, kanda need niinimetatud kulakud Siberisse saatmisele kuuluvate inimeste nimekirja.

Protokoll

Varstu valla Krabi külanõukogu kehvikute koosoleku kohta 28.veebr. 1948.a kell 16.
Koos olid: Ilves Karl, Raju Eduard, Kuus Eduard, Kersma Jaan, Põder Akeksander, Migul Eduard, Põldsep August, Peeras Jaan, Ploom August, Rumpe Minna, Pikk Endel, Maantee Hans, Kripp Hilda, Nurk Olga ja Teder Aliide.

Koosolekut juhatas sms Karl Ilves
protokollis sms Raju Eduard

Päevakord

1. Kulakute kindlaks tegemine Krabi külanõukogus.

Koosolek otsustas tunnistada kulaklikuks majapidamiseks Mürk Karl.
Sõnavõtud:
Sms Pikk Endel iseloomustas Karl Mürki kui kodanlikul ajal kolme talu omanikku, pidades üht ise, andes teised rendile, saades raha renti ja ka tööpäevi.
Sms Ploom August iseloomustas teda kui isikud, kes on kogu aeg pidanud võõrast tööjõudu alaliselt. Sakslaste ajal teenis tema juures Kalnin Alviine perekonnaga ning on tema juures teenimas ka praegu.
Sms Peerna Jaan iseloomustas Karl Mürki kelle perekonnast üks poeg oli Saksa Armees ning üks poeg põgenes punaarmeest varjates ennast üle kahe aasta metsas.
O t s u s: Tunnistada kulakuks Karl Mürk Jakobi pg.

Koosoleku juhataja /K. Ilves/
Protokollija /E. Raju/
Väljavõte õige
19.nov. 1948.a
Pitsat, allkiri
TK asjaajaja

26. jaanuaril 1948 võttis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastu otsuse “Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside organiseerimisel Eesti NSV-s”.
Hakati looma esimesi kolhoose. Talupidajad üritasid neist kõrvale hoida, seejuures olid kolhooside vastaste hulgas silmapaistval kohal uusmaasaajad. Vaene pops, olles saanud enda valdusesse maalapi, hoidis sellest kümne küünega kinni. Oli ta ju saanud nõukogude võimult “petsatiga paberi“, et see maatükk antakse talle põliseks kasutamiseks talumaana. Igaveseks ja aamen! Aga võta näpust, nõukogude võim on õiglane, aga kaval!
1948. aastal kasvas põllumajandusmaks nii palju, et tavalisedki talud jäid raskustesse. Kes kulakuks kuulutati, nende maks ja normikohustused tõsteti aga ülikõrgeks. Kulakutalude kõik maksud ja kohustused kokku ületasid nende talude tootmisvõime poolteist-kaks korda. Paljud hakkasid oma taludest loobuma, maksu- ja normivõlgu oli neil kõigil. Enamik anti kohtu alla, kus langetati sundsissenõudmise otsused. Järgnes talu vara üleskirjutamine ja sundvõõrandamine, peremees vangistati süüdistatuna sabotaažis. Kõik käis sama malli järgi nii, nagu kommunistid olid toiminud Venemaal, Ukrainas ja teistes liiduvabariikides aastatel 1928-1935.
Kulakuks kuulutatute talud olid 1948. aasta lõpuks majanduslikult purustatud. Nende sama aasta põllumajandusmaksust jäi riigil pool ikkagi saamata ning see summa kustutati seoses maksualuste küüditamisega.
Kompartei tegutses küüniliselt – kümnete tuhandete majanduslikult elujõuetute väikekohtade loomise eesmärgiks oli vastuvõtliku pinna loomine üleminekuks seniselt üksiktalundite süsteemilt bolševistliku suurmaapidamise – kolhooside – süsteemile. Seda tähistas ka punase propagandaaparaadi üha süvenev „selgitustöö” kolhoosi kasuks:
„Väikemaapidamine ei suuda kindlustada talupojale jõukat elu”,
„Väikemaapidamise süsteem pole suuteline inimkonda päästma masside viletsusest ja kurnamisest”,
„Sotsialistlike suurmaapidamiste – kolhooside – rajamine on ainuõige küla arenemistee.”
Need hüüdlaused muutusid punase kihutuskirjanduse veergudel üha sagedasemaks.
Talupidajate poolt normide täitmist jälgiti rangelt. Maksuteatisel seisis hoiatus:
“Käesoleva müügikohustuse mittetäitmise korral langete Teie vastutuse alla, loomasaaduste riigile kohustusliku müügi määruse alusel.” Lisaks seisis teatisel kirjas:
“Peale selle peab Teie poolt ära antud olema maksmatised.”
Mida see “maksmatis” tähendas, selle kohta võis vene keelt oskav inimene selguse saada teatise teisel poolel asuvast venekeelsest tekstist – maksmatis tähendas maksuvõlga. Aga vastutusele võtmine tähendas vangistamist või küüditamist Siberisse; kui aga keerati kraesse poliitiline paragrahv – sabotaaž, siis võis karistuseks olla mitte ainult vangistamine, vaid mahalaskmine. Igatahes küladest kadus maksuvõlgades peremehi – kes viidi ära käeraudades, kes põgenes metsa, ja enam nad kodukülla tagasi ei pöördunud.
17. jaanuaril 1949 kirjutas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär Nikolai Karotamm Moskvasse Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomiteele kirja, milles selgitas parteipoliitilisi seisukohti: “Kollektiviseerimise teostamiseks Eestimaal on vajalik kulakluse kui klassi likvideerimine, milleks tuleb jõukad talupidajad kuulutada rahvavaenlaseks ja saata välja Eesti NSV-st kaugetesse Nõukogude Liidu põhjarajoonidesse.”
Kirjas paluti osutada selles küsimuses Eestimaa Kommunistlikule (bolševike) Parteile vajalikku abi.
Karjerist Nikolai Karotamm, soovides Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri seltsimees Stalini ees pugeda, ütles Moskvasse saadetud kirjas välja justkui omaenese seisukohad kollektiviseerimise läbiviimise kohta, kuigi need seisukohad olid Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema poliitbüroo direktiivides sätestatud ja praktikas Venemaal, Ukrainas, Kaukaasias ja Kasahstanis järele proovitud enam kui kümme aastat tagasi. Kahtlemata teadis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär seltsimees Karotamm eelnimetatud kompartei direktiive ja nende praktilisi tagajärgi ja nüüd kulusid need teadmised Eesti NSV kommunistidele parteipoliitilises töös marjaks ära.
Moskva reageeris abipalvele kiiresti. 29.jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse ulatusliku küüditamise läbiviimse kohta.

NSVL Ministrite Nõukogu 29. jaanuari 1949. aasta määrus „Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdi-mõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta”

Täiesti salajane (Erikaust)
Määrus Nr. 390-138

1. Vastu võtta Leedu NSV, Läti NSV ning Eesti NSV Ministrite Nõukogude ning Leedu, Läti ja Eesti Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomiteede ettepanekud välja saata kulakud koos perekondadega, illegaalselt elavad, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekonnad, vastupanu-tegevust jätkavad legaliseeritud bandiidid ning nende perekonnad, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekonnad.
Välja saata kokku 29 000 perekonda, mis koosnevad 87 000 inimesest, nendest Leedu NSV-st – 8500 perekonda, 25 500 inimest, Läti NSV-st 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Eesti NSV-st – 7500 perekonda, 22 500 inimest.
2. Eelmainitud kategooriatesse kuuluvad isikud välja saata alaliselt Jakuutia ANSV-sse, Krasnojarski ja Habarovski kraidesse, Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastitesse.
3. Kohustada NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeeriumit (seltsimees Abakumov) käesoleva otsuse 1. punktis nimetatud isikute Leedust, Lätist ja Eestist väljasaatmist läbi viima ajavahemikul 20.–25. märts 1949.
4. Kohustada NSVL Siseministeeriumi (sm. Kruglov) tagama Leedust, Lätist ja Eestist välja saadetute konvoeerimise ning kohaletoimetamise raudtee ja veetranspordil nende pagendamise kohtadeni; välja saadetute hoolika valve teekonnal; pagendatute administratiivse järelevalve pagendamiskohtadel ning looma sobiva arvestuse – viia sisse selline režiim, et keegi ei põgeneks; pagendatutele töö põllumajanduses (kolhoosides ja sovhoosides ning metsavarumis- ja kullakaevandustööstuses).

Kommunistlik partei ja nõukogude valitsus oli oma suunava ja juhendava sõna öelnud, tegutsema asus kompartei käepikendus – riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi organid.
12.märtsil 1949 andis NSV Liidu siseminister välja käskkirja nr 00225 “Leedu, Läti ja Eesti territooriumilt kulakute, nende perede, bandiitide perede ja natsionalistide väljasaatmise kohta.”
Nimetatud käskkiri saadeti Eesti NSV kollaborantidest võimumeestele ja juba 14.märtsil 1949, juhindudes kompartei suunistest, andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse nr. 014 “Kulakute ja nende perede välja saatmise kohta Eesti NSV-st.”
Esmalt määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Kuna aga nime