Vanad Roomlased Tallinnas

Uido Truija

Sisukord

Julius, hulkur ja Tullius

Mõned aastat enne kalendritarkadele palju peamurdmist valmistanud järjekordset milleeniumivahetust, ühel haruldaselt palaval juunikuu keskpäeval, kui iidse Tallinna linnamüürid, Raekoda ja munakivisillutis Raekoja platsil õhkus kuumusest ning kõrvetav päike sundis linnakodanikke otsima varjulisemat istekohta, jäi vanalinnas uitavate turistide silme ette üksik mees. Ta oli istet võtnud Raekoja platsi ääres asuva õllekioski pingil. See pink oli meisterdatud paksudest tahutud plankudest ja, taotledes keskaegset välimust, peitsitud tumepruuniks. Pinkide juurde kuulusid samas stiilis pikad lauad, mis mahutasid enda äärde istuma tosinkond õllejoojat.
Mees istus pingil ja luges häirimatult raamatut; ainult näoilme reetis temas muutuvaid emotsioone ja tundlikku hinge. Ta suu kiskus lugedes aeg-ajalt muigele, siis omandas näoilme iroonilise varjundi, vahel väljendas varjamatut põlgust. Tema ees asetses ääreni täis õlleklaas. Paistis, nagu oleks ta unustanud sellest rüübata. Mees ei olnud enam noor, ega ka mitte liiga vana: heatahtlikud inimesed nimetavad taolist vanuselist seisundit kuldseks keskeaks. Ta näojooned olid korrapärased, mustad kulmukaared kõrged, ilus kerge kühmuga “roomlase nina”; huulte kuju järgi võis aimata, et oli aeg, kus nende suudlus oli meeldiv kingitus paljudele tüdrukutele. Juuksed pigem heledad kui pruunid, natuke keerdus, meelekohtades võis märgata hõbedat. Mehe üldine näoilme oli meeldiv, kuid karmivõitu; tema kumbagi põske kaunistas märgatav korts, justkui oleks väsinud talumees päevaloojakul künnilt naastes lasknud oma ühehobuseadral lohiseda üle veel kündmata kesapõllu. Mehe avara kaeluse ja lühikeste käistega pluus laskis mööduvatel naiskodanikel silmata sportlikku kehaehitust ja sirget selga.
Välimuse järgi võis meest pidada põliseks haritud linlaseks, kes, olles süvenenud raamatusse, on unustanud ümbritseva, kõrvetava päikese ja õlle. Kuid tähelepanelik vaatleja oleks kindlasti märganud ebakõla tema füüsilises välimuses: selleks olid käed. Päevitunud, jämedate sõrmedega käed otsekui kaks harulist kännujuurikat hoidsid õrnalt raamatut ja pöörasid ettevaatlikult selle lehti. Käte järgi võis asja tundev isik eksimatult öelda, et tegemist ei ole mitte põlise linlase, vaid esimese põlvkonna linnainimesega. Jah, siin istus igipõlise talupoja linnastunud järglane, kes XX sajandi kuuekümnendatel aastatel oli vaesunud kodukolhoosist lahkunud, omandanud pikkade õhtuste õpingutega hariduse ja jäänud linna; ta oli üks väike, aga oluline endine osake vähenevast maarahvast, iga rahvuse juurtest, andes oma praeguses seisundis juurdekasvu linnastuvale kontingendile.
Kuid vaatamata tõsisele välimusele ja haritud ilmele, istus temas ikkagi maamees: maamehe huumor, mis mõnikord pani peenema laudkonna pigem ebamugavalt nihelema kui naerma, vahetevahel järelemõtlematu tegutsemine, mõneti lihtsameelne ja usaldav suhtumine inimestesse – see oli tema olemus. Mehe eesnimeks oli Julius. Maarahvas tutvustas ennast võõrale põhiliselt eesnime pidi. Perekonnanime öeldi välja tavaliselt pidulike sündmuste puhul, näiteks kui esmakordselt kohtusid pruudi ja peigmehe vanemad või nende sugulased. Kuna meil temaga tutvumisel taolist toimingut ees ei seisa, siis piirdume meiegi eesnimega. Eesnimi Julius kõlab kahtlemata vanamoeliselt, aga mis teha – nimi pandi ajal, mil vanad nimed veel kasutusel, samas aga tekkis juba ka uuema kõlaga eesnimesid.
See esimese põlvkonna linlane, samas ka esimese põlvkonna haritlane nimega Julius, istus pingil ja luges raamatut. Raamatu oli ta ostnud 10 krooni eest ühelt eidelt. Pensionärist eideke müütas Raekoja nurga juures kolme raamatut, mis olid talle veel jäänud endisest ligi sajaköitelisest raamatukogust, mis kunagi ehtis iga endast lugupidava linnakodaniku seksioonriiulit koos mõningate nipsasjakestega. Mees ostis eidelt ühe raamatu, ja nüüd jäi neid veel kaks. Ent päike oli alles keskpäevas, loodame, et õhtuks said ka need kaks raamatut müüdud.
Nagu öeldud, mees oli süvenenud raamatusse. Raamat jutustas Vana-Rooma elust-olust. Julius luges kiiresti, silmadega üle lehekülgede libistades ja ridasid vahele jättes; see oli esmatutvus, et siis hiljem juba tõsisemalt raamat käsile võtta. Kuigi ta luges pealiskaudselt ja ridu vahele jättes, tekkis tal siiski mõningane ettekujutus vanade roomlaste elust ja tegevusest. Samas tekitasid paljud nende teod ja toimetused küsitavusi ja jäid mõistetamatuteks; kuid kas on keegi iial suutnud lõpuni mõista teise inimese püüdlusi, soove ja unistusi?

* * *

Julius luges:
“ Mithridates, kogu Väike-Aasia kuningas, saatis väed Euroopasse, ässitades egiptlasi, numiidlasi ja teisi rahvaid ühinema sõjaks Rooma vastu. Mithridates tundis arstiteadust ja mürke ning oskas valmistada tõhusaid vastumürke. Peolauas armastas ta kummutada mürgipeekreid, pakkudes neid ka oma väljavalitud külalistele. Peale mürgipeekrite tühjendamist heitsid külalised hirmastes valudes põrandal vääneldes hinge, kusjuures see vaatepilt pakkus Mithridatesele ääretut lõbu; Mithridatese lähikondsed avaldasid kuningale kiitust teravmeelse nalja eest… Rahvatribuun Servius Sulpicius, jultunud demagoog, esitas seaduseelnõu, mis sätestas tema perekonnale ja sugulastele ning nende järeltulijatele eluaegsed privileegid. Konsulid ja senat vaidlesid vihaselt vastu, nõudes samu privileege. Oma nõudmiste mittetäitmisel lubasid nad kuulutada kõik päevad pühapäevadeks, et rahvakoosolek ei saaks kokku tulla ja Servius Sulpiciuse seaduse-eelnõud heaks kiita… Sulla kuulutas ennast Rooma riigi diktaatoriks ning lõpetas parteide vahelised tülid sel teel, et käskis Sulla pooldajate partei vastased viimseni hävitada aegsasti koostatud mustade nimekirjade alusel; mustadesse nimekirjadesse sattusid peamiselt rikkad roomlased. Nende vara konfiskeeriti ja jagati välja Sulla toetajatele, soetades niiviisi Sullale ustavaid uusrikkaid… Peale Sulla surma tühistati vara konfiskeerimised ja vara tagastati endistele omanikele ja nende pärijatele. Kuna aga endised omanikud ja nende pärijad olid tapetud, siis asusid endiste omanike maade ja majadega sahkerdama uued võimumehed…”
Siinjuures tuleb märkida, et lugeja ei tohiks Sulla peale väga pahane olla, sest ilmselt ei olnud Sulla esimene ja päris kindlasti mitte viimane, kes taolisel kujul teostas varanduste krahmamist ja ümberjagamist. Selleks mõeldi välja väga mitmesuguseid ettekäändeid ja kõlavaid nimetusi – inkvisitsioon, reformatsioon, reduktsioon, restitutsioon, valgustatud absolutism, Prantsuse revolutsioon, Oktoobrirevolutsioon; ning uuema aja väljapaistev saavutus, reduktsiooni ja restitutsiooni ristsugutis – perestroika. See nimekiri ei ole kindlasti mitte täielik ega lõplik.

* * *

Julius oleks ilmselt jäänudki üksi raamatut lugema, sest viisakad linnakodanikud ei tahtnud lugejat häirida, liiati otsisid nad varjulisemat õllekioskit. Aga üks ettearvamatu käitumisega hulkur, kes vajas seltsi (tegelikult aga õlut), poetas end tagasihoidlikult Juliuse kõrvale pingiotsale. Hulkur sättis ennast istuma ja jäi ainitise pilguga vahtima Juliuse õlleklaasi, nagu laua ääres kükitav koer vahib taldrikul lebavat vorstilõiku. Raamatusse süvenenud Julius poleks äkitselt tekkinud seltsilist ilmselt märganudki, kui naabrist eralduv spetsiifiline hais poleks sundinud teda esmalt nina kirtsutama ja siis otsima silmadega selle tekitajat. Avastanud enda kõrval hulkuri, võis Juliuse näoilmest aru saada, et see isik tekitas temas pigem uudishimu, kui pahameelt; ka ei jäänud Juliusele märkamatuks hulkuri ainitine õlleklaasile suunatud pilk.
Julius tellis veel ühe õlle, asetas selle hulkuri ette, osutas silmadega õllekruusile ja süvenes uuesti raamatusse ilmse sooviga peatükk lõpetada. Kuid ta eksis: enam ei olnud ta olukorra peremees, hulkuriga toimunud ootamatu ümberkehastus sundis lugemise lõpetama ja alustama suhtlust lauakaaslasega.
Hulkur oli muutunud silmnähtavalt elavamaks, tema näoilmet valgustas õnn ja rõõm. Õhinaga asus ta pakkuma vastuteenet:
“Ei ole mõtet õlut niisama raisata. Õllele tuleb lisada kaks vurtsu dihlofossi, siis alles saab õige joogi, mis kõlbab ka mehele juua.” (Lugejale selgituseks: dihlofoss oli sovjetiajal aerosoolse pritsega balloonis ulatuslikult kasutatav väga efektiivne putukamürk; nüüd vedelesid need prügimäel ja asjatundjad tarvitasid seda õllele vajaliku kanguse andmiseks).
Hulkur koukis kärmete liigutustega määrdunud kilekotist igat sorti rämpsu seest dihlofossiballooni lagedale ja asus elavalt selgitama:
“Dihlofossi lisamisega peab olema väga täpne; näiteks, kolm vurtsu õlleklaasi võtab päkad püsti ja enam ei tõuse, kuid üks vurts jääb jälle väheseks. Kõige õigem on kaks vurtsu, kuid ainult siis, kui doseering on paigas. Vurtsu kestus ei tohi olla pikem kui veerand sekundit, aga häda on selles, et praegu veel ei ole inimkond välja mõelnud masinat, mis oskaks surtsata paraja portsu dihlofossi õlleklaasi. Siin aitavad ainult inimese vaist ja kogemused.”
Märgates lauakaaslase imestunud pilku ja mõistes teise kartust, asus hulkur Juliust rahustama:
“Ära karda, ega see haiget tee, olen kogenud vurtsutaja, viimasel ajal pole minu vurtsu tõttu enam keegi otsi ära andnud ega valudes maas vingerdanud.”
Seda kuuldes meenus Juliusele sõjajärgne lapsepõlv sünnitalus Võrumaal: ta oli umbes kuueaastane poisike; ema raputas kapsapeadele valget putukamürki DDT, kapsapead olid otsekui jahuga üle puistatud; kapsaussid vingerdasid natuke aega ja jäid siis kõveras liikumatuks.
“Kas kapsaussid haiget ka saavad?” küsis Julius emalt. Ema kehitas vastuseks õlgu ja nagu pahandas Juliuse rumala küsimuse üle.
Hulkur tõmbas esialgu enda õlleklaasi lähemale. Seadis dihlofossiballooni valmis, tema määrdunud, mustade küünealustega nimetissõrm asetus ballooni nupule. Ta keskendus hetkeks, kusjuures näoilme väljendas ääretut tõsidust ja täielikku vastutustunnet, ning tegi siis sõrmeotsaga kaks kiiret järjestikulist vajutust – vurts-vurts. Peale seda ohkas kergendatult ja rahulolevalt. Võis eksimatult öelda, et hulkur tabas nii-öelda, kümnesse. Asi õnnestus.
Olles juba eduka operatsiooni sooritanud, tõmbas hulkur enesekindlalt lähemale ka Juliuse õlleklaasi, keskendus – ja jälle kostis kaks täpselt ühetaoliselt ajastatut vurtsu. Seekord oli Juliuse õllekruusiga asi kombes.
Hulkur raputas ballonni kõrva ääres, ilmselt kontrollides, kas head kraami ikka jäi veel ka järgmisteks kordadeks. Torkas siis vurtsuballooni kilekotti tagasi ja kohendas selle endale jalge vahele, justkui kartes, et keegi võib väärtusliku sisuga kilekoti ära varastada.
“Terviseks!” ütles hulkur viisaka toosti, kolksas korraks laual asetsevat Juliuse klaasi, maigutas paar korda huuli, otsekui valmistades neid ette märjukese vastuvõtuks, ja tõstis klaasi huultele. Kõrisõlmi hakkas rahulikus tempos ühtlaselt üles-alla liikuma ja õlu voolas hulkuri kurku.
“Ääh!” röhitses hulkur rahulolevalt ja asetas tühja klaasi lauale.
Hulkur osutas peanoogutusega Juliuse klaasile. See tõstis klaasi, maigutas hulkuri eeskujul korraks huuli ja kallas aega viitmata ning klaasi suult võtmata õlleklaasi tühjaks, kusjuures kõrisõlm tegi ainult paar liigutust. Hulkur jälgis teda pingsalt ja heakskiitvalt.
“Ääh!” järgis Julius hulkuri häälitsust.
Mõnda aega istuti vaikides, jälgides teineteise näoilmet. Siis tegi hulkuri pea paar ebamäärast nõksatust. Ta püüdis selga sirgu ajada, kuid vajus siis lauale röötsakile. Varsti kuuldus ühtlast norinat, mida ebasündsalt häiris hulkuri tatise nina lörisemine.

Julius püüdis jätkata oma lugemist, kuid silmade ees võttis kirjuks, tähed veeresid laiali ja kadusid uttu. Ta tõstis pea, et silmadele veidi puhkust anda, libistas pilgu üle Raekoja platsi ja siis tagasi raamatusse. Kuid ta oli kaotanud reaalsusetaju; tema peas oli kõik segamini – Vana-Rooma, Raekoda, Tallinna linn, sajandid, aastatuhanded – kõik olid sulanud ühte ebamäärasesse milleeniumisse.

* * *

Demokraat Sullius, optimaatide partei funktsionäär, oli tõstnud parajasti mõõga, et vastaspartei jultunud oraakli pead maha raiuda, kui Juliuse pilku paelus ootamatu sagimine Raekoja peauksel.
Raekojast oli väljunud magistraat Tullius, keda maarahvas kutsus lihtsalt linnapeaks. Magistraati ümbritsesid liktorid, vitsakimbud vööl. Nende peamehe vitsakimbu sisse oli pistetud püstol-kuulipilduja.
Magistraadi kerekat kogu kattis värviliste litritega ehitud purpurpunane tooga, mida kaunistasid ametirahad. Arvukas saatjaskond vahetas linnapeaga lipitsevaid käepigistusi, heideti asjakohast nalja nagu ikka, kui kõrge ametimees asub pikale, ent meeldivale puhkusereisile. Magistraadi ümber keerles tema nooruke kolmas naine, kes nagu ei olnud veel leidnud omale õiget kohta – kas peremehest paremal või vasemal pool.
Kahjuks häiris seda meeldivat õhkkonda Raekoja esisele foorumile kogunenud vabade linnakodanike jõuk, kes vihaselt karjudes ja vastu Raekoja seinu kive pildudes osutasid Raekoja katusele. Vastu tahtmist suunas Tullius oma pilgu Raekoja tornis pöörlevale Vana Toomasele ja jäi siis juhmilt silmi pilgutades keeletuks – Raekoja katuseharjal askeldas Lepidos, kes lammutas koos orjade-töömeestega Raekoja katust.
Siinkohal vajab lugeja ilmselt väikest selgitust. Tulliuse parteikaaslane Lepidos otsustas kasutada ära linnapea pehmet iseloomu, parteilisi sidemeid ja ühiste kurtisaanidega seotud lõbustusi. Lepidos kui endine sovjetiaegne ehitusmees otsustas ehitada kõigile vanalinna majadele täiendavad korrused lamedate tõrvatud katustega, et siis luksuskorterid kasulikult välja üürida või maha müüa. Aga selleks, et tappa, nagu öeldakse, kärbes ühe hoobiga ja seejärel kohe härjal sarvist kinni haarata, võttis ta nõuks alustada Raekoja katusest: Vana Toomas maha kiskuda, Raekojale korrus peale ehitada ja katta lameda tõrvatud katusega, aga edasi läheb juba nagu lepase reega.
Tulliust tabas kohutav äkkviha. Ta vehkis Lepidose suunas rusikaga ja karjus katusele:
“Tempus edax, homo edacior – aeg on ablas, inimene aplam!”
Lepidos hõikas katuselt vastu:
“Divide et impera – jaga ja valitse! Dives qui fieri vult, et cito vulf fieri – kes tahab rikkaks saada, tahab seda kiiresti teha!” (Autori märkus: kuna selles ühiskonnas oli peale ladina keele kasutusel ka maarahva keel, siis oli ülemkonsul Populaar surma ähvardusel teinud kohustuseks kõigil alamatel ja ülematel oma ladinakeelsed esinemised ja väljendid tõlkida ka maarahva keelde, et ei tekiks kahtepidi mõistmisi ja sellest tulenevaid mässe.)
Tulliuse äkkviha lahtus niisama äkitselt nagu oli tekkinudki. Lepidos on ju siiski oma poiss, parteikaaslane erakonnast Populaarid; ehitustöö õilistab iga inimest ja lisakorrus Raekojal teeb ainult au Tallinna linnale. Tullius otsustas järgmisel linnakodanike suurkogul teha ettepaneku anda Lepidosele aunimetus – Suur Ehitaja Jumal Lepidos. Aga soome-ugrilaste Vana Toomas on seal juba küllalt kükitanud. Nagu öeldakse, aitab vahtimisest… “Si vis amari, ama – kes sõpru tahab saada, peab ka ise sõbralik olema, manus manum lavat – käsi peseb kätt,” pomises Tullius endamisi ladina keeles ja tellis mobiiltelefoniga helistades kandetooli ette.
Kandetooli oodates püüdis Tullius mängida rahvameest, üritas linnakodanikega naljatleda, määris neile isegi mett moka peale, hüüdes üle kisendava rahvamassi:
“Facile est imperium in bonis – kerge on valitseda häid inimesi!”
Kuid rahvas märatses edasi, Tulliuse suunas lendasid mõned kanamunad ja mädanenud tomatid. Olukorra päästis ette antud kandetool.

* * *

Linnapea Tullius kasutas ühte kindlat marki ja väljalaset kandetooli – tumedate kivikindlate klaasidega Jeep Land Roverit, numbrimärgiga Tullius I. Selle veojõu moodustasid kaheksa orja-kandjat. Tegelikult kasutasid taolist suure läbivusega sõidukit küll suurmaaomanikest patriitsid ja linnapeal just kui puudus vajadus taolise maasturi järele, sest ta ei väljunud kunagi oma pomeeriumi piiridest. Aga alles hiljuti vabaks lastud edasipüüdliku orjana eelmisi valitsejaid jäljendades tundis ta sisemist vajadust omada patriitsidest mitte viletsamat sõiduriista, kuna nemo bene imperat, nisi qui paruerit imperio – hästi valitseb vaid see, kes on varem ise valitsetav olnud.
Tullius ronis ähkides kandetooli. Kandjat kergitasid selle maast lahti ja valmistusid alustama sörki; samas peatas Tullius neid järsu vandesõnaga – ta oli oma noore naise maha unustanud. Krapsti! kargas noorik kandetooli Tulliuse sülle ning orjad lasksid sandaalide sahisedes kerget sörki. Seejuures võtsid Tulliuse nooriku lopsakad rinnad jooksu taktis sisse nii ägeda võppumise, et Tullius oli sunnitud neid kummagi käega kinni hoidma, mis tekitas linnakodanikes mõningat kadedust.
Siinjuures tuleb siiski täpsustada, et Tullius ei siirdunud puhkusereisile. Tema teekond viis mööda käänulist ja kõrge tõusuga kitsast Pika Jala tänavat üles Toompeale. Tal seisis ees esinemine senati ja konsulite ees, ta üritas saavutada riigikassast linnale rahaeraldist. Nagu äsjased sündmused Raekoja platsil näitasid, olid linnakodanikud juba täiest ära pööranud: ründasid kividega Tulliust ja tema ustavat parteikaaslast Lepidost; lisaks sellele varastasid, laaberdasid, kiusasid linnapead igat sorti kaebekirjadega, tungisid Tulliuse eraellu.
Linnakodanikud tundsid puudust lõbustustest: rusikavõitlusest, jalgpallilahingutest, eurolaulust; ühesõnaga – vaatemängudest ehk tsirkusest. “Habeat sibi! Saagu oma tahtmine!” otsustas Tullius. Seda enam, et Tallinn oli küll juba ligi X sajandit vana, aga tsirkuse jaoks, rahva heaks polnud mitte ükski varasem linnapea raha leidnud. Kuid juba Vana-Rooma riigimees Augustus on öelnud – panem et circenses, rahvale on vaja leiba ja tsirkust.
Tullius otsustas omaenese ja varasemate linnapeade võla rahva ees tasuda. Liiati oli ta auahne ja natuke edev mees, kes ihaldas austust ja lugupidamist, enese ülistamist. Siinjuures ei saa jätta märkimata ka magistraadi kiindumust oma sekretäridesse. Sageli ajas ta mööda raesaali marmorpõrandaid taga napis riietuses sekretäritüdrukuid, kes edvistades peitsid ennast saali sammaste taha. Dulce est desipere in loco, tore on õiges kohas õigel ajal meeletu olla. Kartes aga jääda teises ilmas märkamatuks ja samas soovides seadustada oma seiklusi naistega, oli ta juba oma eluajal lasknud endale raiuda võimsa hauamonumendi, millel seisis kiri:
“Ma olin Suur Magistraat! Ma kümblesin külluses ja peale kõige muu olid mul ka suurepärased sekretärineiud!”
Igal õhtul enne voodisse heitmist külastas ta oma palee väravas kõrguvat mälestussammast, asetas sinna lillekimbu ja pomises hingekosutuseks nagu õhtupalves:
“Exegi monumentum – olen püstitanud endale mälestussamba.”

Tulliuse kandetool Jeep Land Rover kadus käänulisse Voorimehe tänavasse, pööras siis vasakule, läbis värava, mis lahutas all-linna valitsejate linnaosast ja alustas tõusu Toompeale mööda orjadele-kandjatele ääretult ränka Pika Jala tänavat.
Rahvas Raekoja platsil asutas ennast rahumeelselt laiali minema. Ja selleks oli ka põhjust – Tullius oli asunud täitma rahva tahet, astudes samme tsirkuse ehitamiseks. Lisaks eeltoodule oli rahvas äsjasel rahvatribuunil saanud kasutada oma demokraatlikku sõnavabadust – röökida Tulliuse ning Raekoja katusel turniva Lepidose peale ja neid kividega pilduda…

* * *

Linnapea tagasihoidliku isiku võiks siinjuures jätta rahumeeli linna asju ajama, kuid väike detail tahab ärarääkimist. Nagu eespool mainitud, tekitas linnarahvale mõningat kadedust rinnakas noorik linnapea süles. See on ka arusaadav ja asjaga võiks nagu leppida, aga leidus eriti lipitsejaid linnakodanikke: jõukamad vürtspoodnikud, vaesemad pankurid, hädisemad börsimaaklerid ja osavad kelmid, kes tahtsid samuti oma naist sõidutada nagu linnapea, ise uhkelt nooriku rindadest kinni hoides. Kahjuks maksis korralik kandetool ränka raha ja taolist luksust võisid endale lubada ainult vähesed linnakodanikud. Kuid lipitseja nutikus on piiritu ning nad leidsid lahenduse – Raekoja akendest möödudes võtsid nad oma naise sülle ja tassisid üle raekoja platsi, seejuures alandlikult ja aupaklikult kummardudes Raekoja akende poole. Aga nagu igas asjas, tekkis ka antud olukorras ettenägemata tõrkeid – tähtsa näoga sammus kõhukas linnakodanik rahulolevalt jalutuskeppi viibutades mööda Kullassepa tänavat Raekoja platsi poole, käevangus korpulentne abikaasa. Enne Raekoja platsile astumist linnakodanik peatus, ajas käed laiali kavatsusega abikaasa sülle võtta, kuid jäi siis äkitselt harali kätega oma abikaasat jõllitama, just kui näeks ta teda esmakordselt. Tunnistanud oma kallist kaasat kaaluva pilguga, lõi linnakodanik käega ja pöördus kõrvale, Raekoja tagant kulgevasse Raekoja kaela põiktänavasse (rahvas kutsus seda Vangikaelaks), unustades naisukese käevangu võtmata. Samas tekitas taoline pettemanööver linnakodanikus ebamugavustunnet, tänava nimetus aga masendust ja rõhus südametunnistusele ning tuletas nii mõnelegi linnakodanikule meelde võimalikku enam kui küllaga väljateenitud elukohta Raekoja keldri vanglas.
Linnakodanike teatud ringkondades oli küpsemas otsus naistetassimise kombe lõpetamiseks, mis aga eeldas umbusalduseavaldust linnapea vastu.

* * *

Vaatamata linnakodanike mõningates ringkondades küpsevale umbusaldusavaldusele, mille õhutajateks olid põhiliselt korpulentsete naisukeste ainuomanike tundeid ärakasutavad optimaadid, populaaride igavesed vastased, jõudis Tulliuse kandetool õnnelikult kõrge künka otsa, mida kaunistas uhke tempel – senati ja konsulite asupaik.
Õigeusukiriku kõrval asetseva kullatud Toompeldiku juures sundis Tulliuse piitsaplaks juhtorja turjal kandetooli peatuma. Tulliuse nooruke naine hüppas välkkiirelt sülest maha, orjad-kandjad aitasid Tulliuse kandetoolist välja, ja hetke seisatas ta nagu segaduses – Tullius ei suutnud otsustada, kas külastada koheselt peldikut või lükata see toiming edasi.
“Tühja kah, hingehädad kõigepealt, ihuhädad oodaku!” lõi ta riigimehelikult käega ja seadis sammud valitsustempli suunas.
Templi esisel väljakul, mida maarahvas nimetas Lossi platsiks, sagis tohutu barbarite ehk võõramaalaste sülem. Barbarid tungisid pideva vooluna templi paraaduksest sisse, tekitades rüselust väljujatega ja sõimeldes omavahel. Väljakule aga saabus kasuahneid võõramaiseid nõustajaid aina juurde: ruudulistes seelikutes kelti mägilased saabusid nõustama raudtee erastamist; kõrgetes monomahhi mütsides ja sooblikasukates higistades rühkisid Toompea tänavat pidi üles slaavlased, ida-lääne transiidi nõustajad, eesmärgiga raiuda aken Euroopasse; araabia ülikud olid jätnud oma kaamelid Kiek in de Köki müüri äärde koirohtu närima, suundudes ise piki järsutõusulist Komandandi teed kohtumisele konsulitega liivaküngaste erastamise küsimustes; Palestiina põlisasukate järeltulijate pikk kolonn oli enda alla võtnud kogu Falgi tee – aeg-ajalt oma otsaesiselt käisega higi pühkides ja pigimütse kohendades tõusid nad ähkides mäkke, rutates andma hüva nõu raha keerutamise kunsti kohta.
Öeldakse, et hüva nõu on kallis. Vanasõnad peavad tõesti paika, eriti seal, kus neid järgitakse – kogu riigi eelarve oli kadumas nõustajate tasku, kuigi kasu ei olnud veel sendi eestki. Mõni kodumaine nõustaja isegi väitis, ilmselt liialdades ja sügavast kadedusest, et nõustajate äriplaan riigi kasumit ei näegi. Aga kodumaiseid kuulujutte ei saa uskuda, sest fama crescit eundo – igaüks paneb kuuldule midagi juurde.

* * *

Tullius trügis nõustajate massist ennast läbi manu militari – relva jõul; teda saatvad liktorid nähvasid vitsakimbuga aeg-ajalt paremale ja vasemale mööda ülbemate külgi, et Tulliusele teed teha. Vaevu surus ta ennast valitsustempli uksest sisse; liktorite peamees oli sunnitud isegi mõnele eriti ahnele nõustajale-trügijale vitsakimbu seest püstol-kuulipilduja toru näitama.
Tullius kõlistas valvelaua näitsiku ees oma ametirahasid. Näitsik võttis valvesse, tõstis käe kõrva äärde ja pilgutas Tulliusele silma (Tullius oli veetnud temaga möödunud öö, kusjuures selle väsimus oli veel praegugi ihuliikmetes.)
Tullius sammus üles teisele korrusele mööda treppi, mida kaunistas purpurpunane kuldse tikandiga vaip. Jõudnud teisele korrusele, pöördus ta vasemale ning sisenes senati istungitesaali.
“Vivat Populaar! Elagu Populaar!” saluteeris ta oma parteibossile, kes ülemkonsulina istus kõrgel presiidiumitroonil.
“Salve Tullius I! Tere tulemast Tullius I!” vastas boss oma parteikaaslasele sama aupaklikult.
Põlgliku käeliigutusega kihutas Populaar tribüünilt minema optimaatide oraakli Sulliuse, kes oli juba kaks tundi esinenud demagoogiaga, ja selle lõppu ei olnud veel märgata. Sulliuse kõne oli seosetu ja sisutühi, mõttetu targutamine. Võib-olla tuli see sellest, et nooruses oli ta mõõgaharjutustes oma kohmakusega vihastanud treenerit ja see virutas Sulliusele mõõgaga lapiti otsaette, et oma andetut õpilast natukenegi ärgitada. Sellest õpetusest oli vähe kasu ja ei jäänud mingitki jälge, kui mitte arvestada veripunast laiku Sulliuse otsaesisel, mis jäi talle kogu eluks. Sullius kordas tribüünil arusaamatuid sõnu ja väljendeid, neid kõige erinevamal moel ritta seades ja ümber sõnastades, samas väljendamata midagi uut, pakkumata värskeid ideid. Oma arusaamatus ja mõttetus sõnavõtus kasutas ta mingeid barbarite sõnu, mis ei kõlanud ei ladina ega maarahva keeles: perestroika, glasnost, sotsialismi teine hingamine, inimese näoga sotsialism, näoga rahva poole… Taoline esinemine vihastas senaatoreid; ilmselt tahtis Sullius anda mõista, otsekui seisaksid nad rahva poole mitte näo, vaid mingi muu kehaosaga.
Tullius kutsuti tribüünile ja kästi esitada oma tahtmine.
Tullius alustas oma kõnet, kummardudes aupaklikult ülemkonsul Populaari suunas:
“Oo, kõik te kohtumõistjad ja armuandjad konsulid, targad senaatorid, vägevad väepealikud, Suur Jumal Populaar, Alam- ja Ülem-Emajõe valitseja, Peipsi järve ohjeldaja, Suur Munamäe hoidja, Viru Väravate kaitsja, Läänemaa ja saarte pühak, kõik, kes te iganes olete siia templisse tulnud, kuulake mind, magistraat Tulliust!”
Tullius esitas oma äriplaani – ehitada linna tsirkus, sest rahvas nõuab – panem et circenses, leiba ja tsirkust! Ta kirjeldas rahvakogunemist Raekoja platsil, kus rahvas juubeldades saatis teda teele, väljendama rahva tahet senati ees. Tullius pakkus tsirkuse asukohaks linna keskel asuva Võllamäe, kust võllapuu tuleks paigutada mujale, vähem nähtvasse kohta, et see asjatult ei hirmutaks ausaid linnakodanikke. Kuid optimaadid pistsid kisma, jalgadega trampima ja Tulliust kõigi kättejuhtuvate esemetega pilduma – nad olid alati vastu, ükskõik millist seaduse-eelnõud populaarid ka välja ei pakkunud. Tullius püüdis vastu vaielda, otsis argumente, kuid tundis järku, et peab oma sõnavõtu kibekähku lõpetama. Ta oli siiski toiminud ebamõistlikult, jättes enne tribüünile tõusmist oma ihuhäda Toompeldikus õiendamata. Ja nüüd alles mõistis ta, sest empta dolore docet experientia – valus kogemus õpetab -, kui tark ja otstarbekas on ehitada peldik kiriku kõrvale. Ihuhädad siiski kõigepealt, hingehädad oodaku!
Tulliuse mõttepausi kasutas ära ülemkonsul Populaar:
“Suur Tullius, linnarahvale hirmuks peab võllapuu jääma kohale ja tõstetama taevani, Võllamäest kõrgemale. Gallialased, germaanlased ja skandinaavlased plaanivad ühispanka, ehitavad Võllamäele hirmkõrge pangatempli, ja püstitavad võllapuu selle otsa. Võin olla kindel, et võllapuu nägemine taolises taevalikus kõrguses võtab linnakodanikelt isu pahategude järele ja jätab võllapuu tühjaks, samas tuletab linnakodanikele pidevalt meelde nendel lasuvat võlakoormat ja laenu tagastamise vajadust. Ma olen rääkinud, Suur Tullius; ehita tsirkusehoone teise kohta ja fiat voluntas tua – sündigu sinu tahtmine.”
Magistraat Tullius tormas tribüünilt alla, kummardas jooksu pealt senatile ning hetk hiljem nähti teda juba ägedalt ja kannatamatult toppimas münte Toompeldiku uksepraosse… Meie aga pöördume tagasi senati istungile, kuna meil pole kuhugi kiiret.
Optimaatide demagoog oli, nagu juba varem mainitud, tribüünilt minema kihutatud. Kuna tribüün ei seisa kunagi tühjana, siis oli selle pärast Tulliuse välkkiiret lahkumist hõivanud uus oraator – Kommunistliku Partei peasekretär.
Tribüüni kõnetoolile oli toetanud oma päratu suure kõhu kiilaspäine paksude põskedega, kuid otsusekindla füsiognoomiaga kodanik, senaator Claudius. Ta punetav nägu ja ülemäärane enesekindlus viitasid asjaolule, et ta oli äsja saabunud rikkalikust söögilauast, söögi alla virutanud 200 grammi vene viina ja pärast seda tahtis hirmsasti esineda Claudius vehkis ägedalt rusikatega ja ta suu pritsis sülge, kui ta lubas kõigile näidata “kuskinu matti”. See sõnapaar ei kõlanud ei ladina ega maarahva keeles ja jäi senatile arusaamatuks, kuid kõik mõistsid – senaator Claudius selles asjas nalja ei tee. Aga kuulakem parem senaator Claudiuse esinemist:
“ Oo kõrgeaulised senaatorid! Kuulake mind, Jumal Claudiust! Kommunistlik Partei kuulutab pidulikult – käesolevale põlvkonnale saab osaks õnn elada kommunismiajal! Meie ustav parteikaaslane, mööda Euroopa Liitu luusiv Kommunismitont on saabunud Tallinna väravate alla, tõotades kõigile küllust ja jõukust! Nüüd üles, needus keda rõhub! Tiivakestega pesukaitse tagab hea enesetunde! On alanud Uue Ilma loomine! Kommunistlik Partei on inimkonna au, mõistus ja südametunnistus! Vabadus, vendlus, võrdsus! Kõigi maade proletaarlased, ühinege! Oo senaatorid, kuulake meie programme: toitlustusprogramm – söö ja joo palju jõuad ja pea kannab; elamuprogramm – kõigile korter, elamu ja garaaž kandetooli jaoks; IME programm – rahvaettevõtted. Kõige inimese heaks, kõik tema õnne nimel!”
Ülemkonsul Populaari tüütasid senaator Claudiuse loosungid lõpuks ära ja ta lõpetas Kommunistliku Partei oraatori sõnavõtu, esialgu millegipärast maarahva keeles ja siis ladina keeles:
“Aitab jamast, nec plus ultra!”

Emilius ja Berenike

Juliuse peas tekkis mõningane selginemine, tähed omandasid eristatavama kuju ning ta püüdis jätkata lugemist:
“Antonius kutsus Egiptuse kuninganna Kleopatra Tarsosesse. Kleopatra saabus sinna uhkel purpurpunaste purjedega laeval. Antonius soovis Kleopatralt aru pärida, miks see toetas Roomas Brutust ja Cassiust. Tarsoses palus Kleopatra Antoniust külastada tema laeva. Laevas viis Kleopatra Antoniuse oma kajutisse…”
Siinjuures läks Juliusel jällegi silme ees hägusaks, kuid ta püüdis teemat jätkata, see tähendab “lugeda” ilma lugemata:
“Kajutis laskis Kleopatra tuunikal langeda põrandale, heitis püksikud ja rinnahoidja toolile, puistas oma rinnanibudele uimastavat mürri ning kargas Antoniusele kelmikalt keelt näidates kullakarvalise baldahhiini all lebavate sulgpatjade otsa. Antonius heitis automaadi… ee, hm.. mõõga ja kilbi põrandale ning haaras Kleopatra oma embusse…”
Juliuse nägemine muutus just kui selgemaks ning ta suutis juba raamatu teksti järgida:
“Antoinius jäi Kleopatra juurde kogu ööks. Antonius armus Kleopatrasse, kuigi mõned ajaloolased väidavad, et Antoniuse suhtumisel Kleopatrasse olid esiplaanil siiski majanduslikud huvid. Aga Kleopatra oli ilus naine ja armumine või vähemalt armusuhted ei ole taolisel juhtumil kunagi välistatud. Kui Kleopatra Egiptusesse tagasi pöördus, järgnes Antonius talle. Antonius unustas riigiasjad täielikult; ta pesi Kleopatra jalgu ja kirjutas talle armastuskirju, mida nad siis koos lugesid. Kui oldi armatsemisest väsinud, lõbustati teineteist hoogsa pillerkaaritamisega tantsijannade seltsis, jälgiti orjade mõõgavõitlusi või vaadati teatrietendusi.
Octavius randus oma vägedega Egiptuses Aleksandria all. Antoniuse sõdalased jooksid Octaviuse poolele üle. Kleopatra pages paleesse ja käskis ukse kindlalt sulgeda. Antonius, arvates, et Kleopatra on endalt elu võtnud, püüdis ennast tappa, kuid tekitas vaid raske kõhuhaava. Kleopatra käskis sureva Antoniuse köite abil üle müüri templisse tõsta. Antonius suri, toetades pea Kleopatra põlvedele. Kleopatra lasi ustavatel teenritel tuua endale korviga viigimarju, millesse oli peidetud kobra. Kleopatra sulgus magamistuppa, laskis ennast kobral hammustada, ja suri.”

* * *

Siinjuures valdas Juliust uuesti peapööritus; tundus, nagu oleks teda ennast tabanud maohammustus, selle mürk ähvardas röövida Juliuselt mitte ainult silmanägemise, vaid ka mõistuse.
Julius pingutas oma tahtejõudu, et mitte hulkuri kõrvale kokku vajuda. Ta ajas selja sirgu, kõikus kahele poole nagu unes ja saavutas lõpuks tasakaalu, avas siis silmad ja nägi üle Raekoja platsi liikumas imelikku kuju: põiki üle raekoja platsi, Kullassepa tänava otsast suunaga Apteegi tänavale sammus mustas toogas noormees, peos kimp närtsinud sireleid. Ta näol oli kannataja ilme; paistis, nagu tuleks ta teisest ilmast või äsja Niguliste kirikust Surmatantsu tantsimast. Igatahes oli näha, et ta ei tule just Paradiisist, ega ole tema olek ka eriti roosiline. Ta sammus jalgsi, ilma kõige odavamatki kandetooli kasutamata. Selle isiku näol oli tegemist endise Toetusfondi endise laekahoidjaga ehk juhatuse esimehega. Tegu oli isand Emiliusega. Mis vaevas Emiliust, mis oli tema kurbuse ja vaevatud oleku põhjus?
Ette rutates peab ütlema, et Emiliuse puhul ei olnud tegemist maohammustusega, metanooli- või dihlofossimürgitusega. Teda vaevas 100 miljonit krooni maksvast villast ilmajäämine. Aga nüüd küll oleks õige aeg rääkida kõike järjest, see tähendab algusest peale, pajatada lugejale kurb Emiliuse ja Berenike lugu ipso fakto, fakti enese põhjal.
* * *

Isand Emilius, kolmekümne aastane linnakodanik, erakonna Populaarid liige, oli mõjuka parteikaaslase magistraat Tulliuse soovitusel määratud Toetusfondi laekahoidjaks, kvestoriks. Taolist otsust ei langetatud rahvakoosolekul ega senati istungil; kõik otsused, mis olid seotud raha, maade ja varanduste ning kõrgemate ametikohtade jagamisega, langetati parajasti võimul oleva partei eravilla tagatubades.
Emiliust sellele tulusale kohale soovitades esines Tullius parteikaaslaste ees Emiliust ülistava kõnega, tuues esile Emiliuse erakordseid võimeid. Et anda oma sõnadele erilist kaalu, lõpetas ta oma sõnavõtu ladina keeles: “Ex fructibus arborem cognoscimus, ex cantu avem – puud tuntakse viljast, meest tegudest.”
Toetusfond andis madalate protsentidega ulatuslikke laene erakonna Populaarid liikmetele ja toetajatele. Parteilastel oli hästi teada – mida rohkem kapitali oma toetajate ettevõtmistesse paigutada, seda suurem on nende surve igale riigimehele eraldi.

* * *

Emiliuse sekretäriks oli kahekümneaastane, tumesiniste silmade ja blondide pikkade juustega sihvakas neiu Berenike; tema elu eesmärk oli saada endale mees, kelle rahakott võimaldaks muretu elu. Tulevane mees pidi olema nii rikkas, et abikaasa võiks oma sõbrannadele uhkusega öelda: “Minu mees on nii rikas, et ma ei oska isegi mune praadida!” Nii nägi oma eesseisvat õnnelikku abielunaise elu blondijuukseline Berenike, viikingite kauge järeltulija.
Igal hommikul võttis Berenike oma tööle saabunud ülemust vastu armunu pilguga. Ta rinnad läbipaistva tülli all kerkisid erutusest värisedes ja levitasid mürri ning muude erutavate ainete aroomi. Aga armastuse lõhn jäi Emiliusele märkamatuks, ka Berenike rindade palavikuline värelus ei köitnud tema tähelepanu. Nii möödusid päevad, nädalad, nädalatest said kuud. Berenikel tekkis kartus, et ta ei saavuta oma eesmärki iialgi. Ta oleks ilmselt langenud melanhooliasse, üritanud isegi endalt elu võtta, kui temas peas poleks tärganud jumalik mõte – mees pole mitte ainult mees, see tähendab rahakott, vaid ta on ka isane…
Ühel hommikul, kui Emilius oli parajasti avanud oma kabineti ukse ja tema pilk peatus harjumuspäraselt sekretäri laual, ei vaadanud talle enam vastu kõrged rinnad ja tumesinised silmad. See ootamatu ilmajäämine hommikusest kehakeelsest tervitusest tekitas Emiliuse hinges tühjuse ja alles nüüd mõistis ta, kui palju see talle tähendas. Kuid hetke pärast kerkis tema silme ette mingi heleroosa laigukene, mis ennast liigutas ja ähkis vaikselt. Samas märkas ta Berenike rindu, õhetavat näolapikest, sellele vajunud blondi juuksepahmakut ja tumedaid silmi, mis jalgevahelt jälgisid liikumatult Emiliust.
“Mis juhtus, Berenike?” hüüatas Emilius ehmunult.
“Sulepea kukkus maha,” vastas Berenike õnnetu häälega, ja turnis laua all edasi, roosades püksikutes tagumikukene püsti.
Emilius viskas portfelli diivanile ja heitis ennast kõhuli Berenike kõrvale laua alla, olles mehelikult abivalmis ja hoolitsev. Mõnda aega otsiti koos, siis äkitselt pigistas Berenike peos oma kadunud sulepead, kuid ta juba teadis – teises peos on Emilius… Berenike lasi Emiliusel ennast jalgele tõsta, seejuures surus end Emiliuse rinnale ja põimis käed ümber ta kaela. Emilius asetas Berenike õrnalt jalgele, vabastas kohmetult tema käed ning haaranud diivanilt portfelli, kadus kähku oma kabinetti. Seal istus ta vaikselt ja väljumata, nõudmata isegi igahommikust kohvi ja posti. Berenike näitas üles omapoolset tagasihoidlikkust, et mitte olla pealetükkiv ja taktitu. Romaan vajas arenemiseks aega.
Pool päeva ei näidanud Emilius nägugi. Pärast lõunat lahkus Emilius töölt. Ta kutsus ette oma kandetooli, mark Mercedes Bens Lux 6 kandjaga, ja sandaalide krigisedes sööstis kandetool paigalt. Emilius kihutas erakonna Populaarid tagatoa koosolekule.
Järgmisel hommikul asetas Emilius sekretäri ette äsja õide puhkenud hurmavalt lõhnava toomingakimbu. Berenike heitis Emiliusele tänuliku pilgu, punastas tagasihoidlikult ja peitis oma näo toomingaõitesse, sealjuures salapäraselt naeratades.
Nii kestis see terve maikuu: igal hommikul toomingaõied, Emiliuse kohmetus ja toomingaõitesse peitunud Berenike naeratus, mis siiski hakkas ilmutama juba murelikke varjundeid. Kui aga juunikuus jätkus kõik endistviisi, ainult toomingaõied vahetas välja sirelikimp, siis oli Berenikel selge, et ta peab astuma järjekordse sammukese lähemale oma õnnele. Jäi üle ainult otsustada, milline ja kui kaugeleulatuv see saab olema.
Aga Berenike eest otsustas juhus, ehk saatus.
Ühel hommikul, nädal enne jaanipäeva, astus Emilus nagu harilikult kell 9 uksest sisse, ulatas Berenikele sirelikimbu ja kadus kiiremini kui tavaliselt oma kabinetti. Berenike pistis juba harjumuseks saanud liigutusega oma ninakese sirelikimpu, kuid seekord torkas talle midagi ninna – sirelikimbust paistis maitsekalt kujundatud kutse, kutse jaanitulele…

* * *

Jaanilaupäeva hommikul tõusis Berenike varakult ja astus õue riietumata, ainult õhukeses läbipaistvas valges öösärgis. Ta tundis kogu oma kehaga varahommikuse õhu karget värskust, mida tõusev päike oli siiski jõudnud juba natuke soojendada. Berenike jooksis palja jalu mööda kastest õue ringi, pesi kastega silmi – see hoiab kauni ja tervena. Berenike pritsis õuel asuvast pesukünast peopesadega vett kõrgele õhku. Vesi langes hommikupäikeses sätendades Berenike juustele, õlgadele ja öösärgile – vesi puhastab ihu ja hinge, samuti hoiab veepritsimine ära liialt põuase suve.
Kombetalitused täitnud, oli Berenike valmis tuppa tagasi pöörduma, kuid ta viivitas. Berenike ootas lõokesi; kes näeb kaht lõokest ligistikku taeva all lõõritamas, sel on õnne oodata. Ja nagu vastuseks Berenike armunud hinge ootustele kuuldus äkitselt lõokeste lõõritamist; kõrgel sinise pilvitu taeva all märkas Berenike kaht ligistikku lõokest, kes rippusid ühe koha peal ja lõõritasid, lõõritasid teineteisele… Berenike tormas maja uksest sisse, embas õnnelikult ja säravana ema ja isa ning kadus oma tuppa. Ema ja isa vaatasid teineteisele hämmeldunult otsa, kuid siis mõistsid – avatud köögiaknast kuuldus lõokeste laulu.

* * *

Emiliuse äratas magamistoa aknast sisse piiluv hommikune koidukiir. Ta riietus kähku, pistis linnupetteks suhu köögilauale vedelema jäänud eileõhtuse pirukatüki ja väljus õue. Kastene rohi niisutas ta botaseid ja püksisääri, kuid ta ei pannud seda tähelegi – tõusvas päikeses suvehommik tegi hinge kergeks ja õnnelikuks. Emilius tegi tiiru ümber oma maja ja pistis pihlaoksi krundi iga nurga sisse, et umbrohi maalapil kasvama ei hakkaks. Seejärel avas ta kriuksatades kuuriukse, haaras sealt kirve ja väljus väravast. Sulgenud enda järel korralikult värava, pöördus ta teerajale, mis viis läbi kõrge rohuga kaetud kastese heinamaa väikesesse metsatukka, mida hulgaliselt ääristasid noored valgetüvelised kased. Emilius valis neis välja väiksemad ja tema enda meelest ilusamad ning raius viis kasepuukest, sealjuures iga puult endamisi andestust paludes. Seejärel võttis Emilius välja taskunoa ja lõikus kaskedelt värskeid oksi, ise jälgides, et ta kaskedele liiga ei teeks. Saanud saunavihaks paraja koguse, sidus Emilius need kimpu ja sättis endale vööle.
Emilius pistis kirve vöö vahele kaseviha kõrvale ja oli valmis kasepuukesed endale selga laduma, kui järsku kuulis lõokeste lõõritamist – kõrgel sinavas taevas, aeg-ajalt päikeses helkides, laulsid teineteise kõrval kaks lõokest.
Emilius jälgis neid mõnda aega, muheles endamisi, korjas siis kased endale selga ja suundus rõõmsalt maja poole.
Kodus avas Emilius aknad; kogu maja täitis sirelilõhn, mis segunes tubadesse paigutatud värskete kaskede salapärase metsahõnguga.
Peale väikest hommikueinet asus Emilius askeldama sauna juures: valis välja ilusamad ja kuivemad kasehalud, millest mõned vajasid kirvega pooleks löömist. Ta tassis need süles sauna ja seadis saunaahju valmis. Peale seda kolistas kuuris ämbritega ja leidnud paar vettpidavat pange, ruttas kaevu äärde. Kõrge kaevukook kadus kaevu; sügav kaev peegeldas vastu Emiliuse ähkimist ja siis ilmus kaevust välja pang puhta karastava veega; Emilius jõi kõigepealt üle pangeääre paraja sõõmu värskendavat vett ning kallas siis ämbritesse; tassis sauna veekatla ääreni vett täis ja valas ka külmaveetoobrisse mitu pange – nüüd võis saunaahju küdema panna.
Tund hiljem sättis Emilius ennast sauna: pesunutsakas ja viht kaenla alla, käe otsas väike lähker koduõllega, sammus ta sauna poole.
Saunas viskas Emilius mitu kopsikutäit leili, vihtles ennast vähkpunaseks, ise seejuures ähkides ja puhkides, uhas lõpuks üle külmaveetoobrist ammutatud mitme kapatäie veega. Seejärel istus saunalävele ennast jahutama, rüüpas õlut, tõmbas kasevihast suvaliselt peotäie vihalehti, mõtles välja salasoovi ja luges vihalehed üle –
kui oli paarisarv, siis pidi mõeldud salasoov täide minema. Emiliusel oli paarisarv.
Rüübanud õllekapa tühjaks, asus Emilius ennast riidesse sättima: ta tõmbas selga linasest riidest alussärgi ja jalga samast materjalist pikad valged aluspüksid. Ta soovis jaaniööl olla riides nagu mees muiste.

Emilius ootas kannatamatult õhtut, kohtumist Berenikega. Lõpuks, kui päike juba kaotanud oma erksuse ning õue ääristavad vahtra- ja tammepuude varjud katnud kogu muruplatsi, asutas Emilius ennast kohtumisele Berenikega. Ta valis hoolikalt pluusi, vaatas juba mitmendat korda üle, kas püksiviik on ikka küllalt sirge, kammis juukseid küll ühele, küll teisele poolele, soovides luua uudset, Bereniket üllatavat soengut. Lõpuks jättis kõik sinnapaika ja ruttas kohtamisele, suure kivi juurde Rocca al Mare metsapargis. Siin, imeilusas pargis merekaldal, pidi toimuma hiigelsuur jaanituli.

* * *

Berenike oli juba suure kivi juures. Soovides Emiliust üllatada, oli ta ohvrikivile katnud tagasihoidliku laua – puuvilju, maasikaid, paar maitsvat lihatükki meesterahva jaoks, mõned leivakäärud. Nende vahele oli ta asetanud pudeli punast veini ja kaunistanud selle metsalilledega.
Emilius suudles Bereniket õrnalt ja tagasihoidlikult põsele. Berenike oli kuidagi uje ja ebalev. Kõrvuti istuti kivil. Aeg-ajalt pistis Berenike Emiliusele suhu maasikaid, Emilius aga pakkus Berenikele veini, mida rüübati pudelisuust. Korraks jäid nad vaikseks, kumbki pöördus mõttes surnud hingede ja haldjatele poole, just nagu paludes andestust oma õnne eest. Lahkudes jätsid nad kivile natuke toitu ja punast veini haldjatele.

Jaanituli oli juba süüdatud, rahvas laulis ja tantsis. Kiik kiikus kõrgelt ning poisid andsid aina hoogu juurde, tuues esile tüdrukute hirmunud kiljatusi ja rõõmsat naeru. Lõõtspillid, torupillid, vilepillid, parmupillid mängisid kõik koos ja eraldi, vahetevahel kuuldus ainult lõputut üürgamist.
Rahvast vooris aga igast kandist aina juurde. Paistis, et terve Tallinna linn ruttas siia kokku. Esimese põlve linlased olid tulnud rahvariietes; asjatundjad võisid siin märgata endisi saarlasi, muhulasi, hiidlasi, samuti Sakalamaa ja Läänemaa, Tartumaa, Järvamaa, Põlvamaa ja Võrumaa, Ida- ja Lääne-Virumaa ning Harjumaa põlluharijate linnastunud järeltulijaid.
Oma Jeep Land Roveri kaheksa paari sandaalidega värsket muru kündes pööras uhkelt lõkkeplatsile magistraat Tullius I, nooruke naisuke süles, saatjateks kamp juba õlleseid liktoreid. Seejärel kuuldus fanfaaride hüüdu, maratonijooksja tormas lõkkeplatsile ja kuulutas ülemkonsul Populaari saabumist; hetke pärast kihutas pargipuude vahelt välja ülemkonsul Populaari päratu suur, soomustatud, tumedate kivikindlate klaasidega kandetool. Temale järgnes terve trobikond nõustajaid: ruudulistes seelikutes kelti mägilased; kõrgetes monomahhi mütsides ja sooblinahksetes kasukates slaavlased. Araabia ülikud troonisid uhkelt kaamelite seljas, neile järgnesid jalgsi pigimütsides palestiina põlisasukate järeltulijad. Kirju seltskonnana, lauldes, tantsides ja muidu kareldes ligines lõkkeplatsile aafrika mustanahaliste lõbus seltskond, käed-jalad ehitud elevandiluust võrudega, pärlid sätendamas mitmevärvilistel niudevöödel.
Eraldi seltskonnana võis märgata ka optimaate, rahvapartei juhtfiguure ning Kommunistliku Partei funktsionääre, kuid opositsioonis olek on isetaoline tähelepandamatu, võiks isegi öelda, õnnetu olek. Olla võimu juures, see on juba hoopis midagi muud.

* * *

Magistraat Tullius I andis käsu katta lauad ning kostitada kõiki linlasi ja külalisi. Hetkega täitusid lauad kõigi maailmas mõeldavate hõrgutistega, mille kirjeldamiseks ei jätku fantaasiat. Tulliuse korraldusel kutsuti laudade juurde ka kohalik maarahvas. Läks lahti ennenägematuks pidusööminguks ja -joominguks: eestlased kallasid endale kõrri kappade viisi õlut; slaavlased ei koonerdanud viinaga; kelti mägilased olid kõrvale jätnud oma viskiga peenutsemise, jõid seda ise mehemoodi ja pakkusid teistele; araabia ülikud ja palestiina põlisasukad, kes alkoholi ei pruukinud, tõmbasid üksteisele pakkudes kallihinnalisi uimastava tubakaga piipe ja sigareid; aafrika mustanahalised maitsesid naiivselt nii ühte kui teist jooki, ja jäid nii purju, et neid nähti esimestena, trotsides kõrget tuleleeki, hüppamas üle jaanitule.
Ülemkonsul Populaari, magistraat Tulliuse ja isand Lepidose jaoks oli jaanitule äärde sätitud kolm söömaaset pehme sulgpolstri ja imepeenest purpurist kattega. Toetanud ennast mugavalt vasakule käele, lebasid patriitsid (täpsemalt siiski – esimese põlvkonna patriitsid) söömaasemetel, soojendasid ennast lõkketule paistel ning nautisid parimaid veine ja maitsvaid hõrgutisi. Nad olid ümber riietunud valgetesse söögiriietesse, päid kaunistasid loorberist ja roosidest pärjad. Patriitsid alustasid sundimatut, olukorrale sobilikku vestlust.
“Hoc est vivere bis, vita posse priore frui – osata elu nautida tähendab kaks korda elada,” ohkas magistraat Tullius rahulolevalt ja rüüpas hõbepeekrist paraja sõõmu head falerni veini.
“Primum vivere, edinde philosophari – enne elada, siis filosofeerida,” sõnas ülemkonsul Populaar, nagu tahtes näidata alluvale tema õiget kohta. Nende sõnade järel toppis ta suhu suure tüki suitsuangerjat. Angerjas oli alles hommikul ujunud Võrtsjärve kaldatihnikus, siis kinni püütud ja maratonijooksja seljakotis jõudnud salakaubana Tallinna patriitside söögilauale.
“Ante senectutem curavi, ut bene viverem, in senectute, ut bene moriar – enne vanadust hoolitsen, et hästi elada, vanaduses, et hästi surra,” jäi Lepidos kindlaks oma põhimõtetele, sest temal ei läinud ka pidusöögi juures meelest Tallinna vanalinna katused. Lepidos kartis, et keegi võib jaanipäeva pidutsemisi mala fide, pahatahtlikult ära kasutada ja tema eest vanalinna katused ära virutada; need maha kiskuda ja vanalinn paar korrust kõrgemaks ehitada, nurjates sellega Lepidose äriplaani.
“Si fueris Romae, Romano vivito more – kui elad Roomas, ela Rooma kommete kohaselt,” jättis ülemkonsul Populaar ülemuslikult viimase sõna endale, korrates üht tuntud ütlust, ja alustas uut teemat.

* * *

Pidu aga sai järjest hoogu juurde: rahvas oli võtnud üksteisel kätest kinni ning kõige erinevamates keeltes lauldes ja Aafrika rituaaltantsu tantsides karglesid nad ümber jaanitule. Kiigemäel olid uljamad maapoisid asunud keerutama kiike üle võlli, mis võttis linnavurledel suud ammuli. Araabia ülikud korraldasid liivasel mererannal kaamelite võiduajamise. Tullius ja Populaar, olles maitsvatest toitudest ja joodud veinist muutunud eriti ülemeelikuks ja ärplevaks, otsustasid korraldada omavahel kandetoolide võidujooksu. Kuigi Tullius istus oma kandetoolis koos naisega, oli ta siiski kiirem, ent enne lõpujoont laskis delikaatselt Populaari ette. Monomahhi mütsides ja sooblinahkades slaavlased kutsusid vägikaigast vedama kõiki, kellel oli selleks jaksu ja julgust. Heinamaal olid kaks harjumaalast pööranud omavahel tüdrukute pärast tülli ja andsid teineteisele mehemoodi vastu lõugu. Kelti mägilased, kes olid rusikavõitluses asjatundjad, jälgisid neid ergutades ja kaasa elades, hoides pöialt küll ühele, küll teisele kaklejale…
Optimaadid vaatasid seda janti kõrvalt ja vangutasid kadestavalt pead: o tempora, o mores, oh ajad, oh kombed!

* * *

Berenike ja Emilius tantsisid ja hullasid koos teistega. Et natuke hinge tõmmata, siirdusid peolaudade juurde ning Berenike pistis Emiliusele suhu head ja paremat, seejuures naeru kõkutades sõnades: “Kui mees sööb, siis mees jõuab!” Emilius jõi õlut, Berenikele aga pakkus veini. Varsti muutus Berenike nii ülemeelikuks, et kella poole ühe paiku kutsus Emiliuse enesega kaasa metsa, otsima sõnajalaõit, mis pidi tooma igavese õnne ja armastuse.
Nad kõndisid teineteisel käest kinni hoides metsatuka suunas. Emiliuse hingamine muutus millegipärast kiiremaks, Berenike värises kergelt, kuigi oli soe suveöö.
Metsaääres märkas Berenike sõnajalal helendavat jaaniussi:
“Ma leidsin sõnajalaõie!” hüüatas ta õnnelikult ja pistis jaaniussi endale juustesse. Emilius leidis veel ja kaunistas nendega Berenike blonde juukseid. Berenike jäi kuidagi vaikseks, surudes ennast õnnelikult vastu Emiliust.
“Kas jaaniussid ka lendavad?” küsis Berenike, pigem selleks, et katkestada vaikimine ja öelda midagi luulelist.
“Ei, mis sa nüüd, Berenike,” vastas Emilius õrnalt.
“Aga isa ütles, et lendavad,” vaidles Berenike tütarlapselikult vastu.
“Nojah, üldiselt lendavad; aga hästi-hästi madalalt,” nõustus Emilius, et mitte sattuda vastuollu oma tulevase äiapapaga.
“Isa ütles, et lendavad ainult isased jaanimardikad, aga valgust kiirgavad emased, et peibutada isaseid,” ajas Berenike mingit kahemõttelist juttu. “Emilius, mängime meie ka jaaniusse. Mina olen emane valgust kiirgav jaaniuss, sina aga lendled sõnajalgade vahel ringi ja otsid mind taga.”
Nende sõnade juures sättis Berenike oma juustesse helendavaid jaaniusse juurde ja kadus sõnajalgade vahele. Emilius aga, soovides välja näha ehtsa emast otsiva jaanimardikana, tõmbas pluusi seljast, ajas püksid maha ja jäi linases alussärgis ning pikkades valgetes aluspükstes sõnajalgade vahele ootele, lootes märgata helendavat jaaniussi. Järsku nägi ta eemal mingit valget helendavad laigukest. Ta ajas käed laiali, sumises lendava jaanimardikana ja tormas läbi sõnajalgade helendava laigu suunas. Helendav laik sõnajalgade vahel liikus siksakiliselt, vahel kadudes ja siis jälle nähtavale ilmudes. Valges suveöös märkas Emilius alasti sõnajalgade vahel jooksvat Bereniket, kelle juustes helendasid jaaniussid. Esialgu lõi see Emiliusel hinge kinni, kuid siis tundis ta ennast tõelise isase jaanimardikana. Emiliuses tekkis vastupandamatu tung saada jaaniuss kätte. Ta jooksis just kui meeletu, midagi enda ees nägemata ja mõistmata, silme ees ainult helendav jaaniuss. Peale lühikest tormamist ja siksakitamist sõnajalgade vahel sai jaanimardikas jaaniussi kätte ja haaras ta oma embusse. Nende huuled sulasid üheks palavaks suudluseks ning jaaniuss ja jaanimardikas vajusid vaikselt ohates pehmele samblale sõnajalgade alla.
Siinjuures võiks nagu tagasi pöörduda jaanitule juurde ning jätta jaaniussi ja jaanimardika delikaatselt omaette, aga per iocum, naljapärast, pean ära märkima järgmist – kuigi armastus, õigemini armatsemine on tõsine asi, tekkis asja käigus Emiliusel ülimalt jumalavallatu mõte: teatud olukordades kuluks meesterahvale siiski saba ära, sest kihulased tegid tema taguotsale hirmsasti liiga. Daami olukord oli mõneti parem, kuigi rohi oli veidi kastene.

* * *

Valge suveöö oli muutunud veelgi valgemaks, aga jaanipidu kestis omasoodu edasi. Populaar keerutas tantsu Tulliuse noorikuga, Tullius aga kargles valge söögitooga lehvides kahe mustanahalise niudevöödes tüdrukuga. Liktorid olid kaklevad Harjumaa mehed paari vitsasähvatusega mööda sääri lõpuks ära lahutanud ja nüüd jõi nad vennastunult õlut, unustades neid tülli ajanud tüdrukute olemasolu.
Armunult teineteise kaenlas rippudes, märkamata kastest märga rohtu, pöördusid jaanitule juurde tagasi Berenike ja Emilius. Pisut väsinuna, kuid õnnelikena istusid nad jaanitule äärde. Berenike palus Emiliusel natuke oodata ning suundus üksi hiieallikale. Teel noppis ta valge karikakra, rebis sellelt ühekaupa õilelehti sõnadega: armastab, ei armasta, armastab, ei armasta… Viimane õieleheke sattus sõnale “armastab“. Berenike viskas allikasse peotäie münte kaunile näkile kingituseks ja pesi ennast. Jaaniööl allikas pesemine pidi neiu ilusaks tegema ja jätma kauaks nooreks.
Allikalt tulles korjas Berenike lilli ja jälgis hoolikalt, et neid oleks üheksa liiki, sealhulgas jaanilill, koirohi, kaetisrohi, piibeleht, palderjan, ja veel mõned lilled, milledel igaühel oli oma tähendus – pidid tooma õnne, hoidma noorust ja viljakust.
Berenike punus lilled pärjaks, asetas pähe ning ilmus puhta ja kaunina Emiliuse ette, kes ootas teda väljasirutatud käsi.

* * *

Esimene tööpäev peale jaanipäeva algas Berenikele ja Emiliusele nagu tavaliselt. Siiski oli palju muutunud: Emilius oli tööle tulnud enne Bereniket ja asetanud vaasi kimbu põllulilli, Berenike aga riputas oma kirjutuslaua kohale jaaniöise kuivanud lillepärja – õnne hoidja.
Emilius ja Berenike nautisid oma õnne ja armastust. Neile pakkusid rõõmu koos veedetud tööpäev ja ühiselt veedetud õhtud. Sageli kutsus Emilius Berenike endale külla oma väikesesse linnalähedasse majakesse metsa ääres, oma poissmehekoju. Emiliusse üha enam kiindudes ja pidades teda juba enda omaks, mängis Berenike Emiliuse poissmehekodus perenaist, tihti jäi ka tema juurde ööseks. Kuid Berenikele tegi muret asjaolu, et Emilius ei olnud mitte kordagi külastanud tema kodu ega kohtunud tema vanematega. Alati leidis Emilius mingi põhjenduse, lubades külastada kindlasti, kuid mõni teine kord.
Ühel hommikul tööle saabudes lehvitas Emilius juba ukselt mingeid suuri paberipoognaid ja kuulutas uhkelt:
“Minu villa projekt!”
Berenike süda võpatas kergelt; ta oleks heameelega tahtnud kuulda:
“Meie villa projekt!”
Emilius asus õhinaga jutustama, kui ilusa, suure ja kalli maja ta kavatseb endale ehitada: vähemalt kolmekorruselise; rõdude, verandade ja suure magamistoaga, sauna ja mullivanniga, vaatega saali rõdult merele… Berenike toetas teda selles suurepärases ettevõtmises: kiitis kõiki arhitektuurilisi ja sisekujunduslikke lahendusi, mida Emilius välja pakkus, seejuures neid vahetpidamata muutes ja ikka uuesti ja uuesti arutades, mis ja kuidas oleks uhkem ja omapärasem. Samas tundis aga Berenike, et Emilius ei seosta seda villat tema, Berenikega. Juba peaaegu aasta oli möödas jaanipäevast, kui ta oli saanud Emiliuse omaks, aga Emilius ei andnud millegagi märku, et soovib Bereniket endale naiseks võtta. Ta ei olnud sel teemal kordagi vestelnud, mitte sõnakesegagi märku andnud. Ta ei andnud Berenikele isegi võimalust natuke vastu olla, paluda veel veidi oodata, et veenduda teineteise tunnetes. Emilius ei andnud mingit vihjet, mis oleks kinnitanud Berenike lootusi. Kuid siiski Berenike lootis, sest ta armastas Emiliust ja uskus, et ka Emilius armastab teda. Igal hommikul Emiliuse tööle saabudes või päeval koos lõunatades, õhtul ööklubi külastades ja öösel teineteise kaisus voodis ootas Berenike ühte Emiliuse sosinal öeldut lauset: “Tule mulle naiseks.” Aga taolist lauset Emiliuse huultelt ei tulnud.
Berenikele tegi muret ka asjaolu, et üha harvemini kutsus Emilius teda enda juurde koju, harvemaks jäid ka ühised lõunad ja õhtused ööklubi külastused. Berenike tundis ajuti südames ärevust, siis jälle ebamäärast nukrust.

* * *

Järjekordse tööpäeva lõuna ajal tormas Emilius ähmi täis näoga kabinetti, asetas Berenike ette lauale ilusa väikese lillekimbu ja hüüdis Berenike jaoks kaks õnnetoovat sõna:
“Lähme registreerima!”
Heitnud pilgu Berenike lühikesele kleidile, milles ta nägi välja väga lihtne ja tütarlapselik, sõnas:
“Astu kodust läbi ja pane midagi teist selga.”

Jätame nüüd Berenike riideid vahetama ning räägime, mis oli Emiliuse meelemuutuse põhjuseks ja mida ta tahtis öelda sõnadega:
“Lähme registreerima.”
Emilius oli kantinud Toetusfondist sadu miljoneid välja off-shore firmadesse, et siis sealt keeruliste skeemide kaudu finantseerida oma villa ehitust. Magistraat Tullius oli andnud talle aga märku, et maksupolitsei on asunud tema kannule. Magistraat soovitas anda amet formaal-juriidiliselt üle anda kellelegi teisele, keda ta usaldab ja kes talle kuuletub ning ise juhtida Toetusfondi nii öelda varjust.
Emilius võttis magistraat Tulliuse tarka nõu kuulda, kuna magistraat oli taolistes finantsskeemides tunnustatud spetsialist. Ta otsustas fondi ainujuhatajaks registreerida Berenike ning ennast juhatusest välja arvata.
Raekojast, magistraat Tulliuse juurest tulles oli ta kiirustades astunud sisse Müürivahe tänava lillepoodi ja osutanud ühele väiksemat sorti, mitte kallile lillekimbule. Müüja naeratas mõistvalt ja pakkis lillekimbu kärmelt ilusasse kilesse – juhuslikult oli Emilius osutanud pruudikimbule.
Kahtlemata ei olnud Emiliusel plaanis kinkida Berenikele pruudikimpu ega kutsuda teda perekonnaseisuametniku juurde abielu registreerima; ta tahtis lillekimbuga Berenikele natuke rõõmustada ja kutsuda ta notari juurde, et vormistada Berenike fondi juhatajaks ehk, nagu maarahvas ütleb, tankistiks.
Nüüd aga pöördume tagasi Berenike juurde.

Berenike oli parajasti ümberrõivastamist lõpetamas: ta oli ennast ehtinud kaunisse valgesse pruudikleiti, mis oli juba pikka aega rippunud kapis, ootamas oma aega. Läbipaistev loor kattis tema hingestatud, armastusest kaunist nägu, mis tõsi küll, erutusest natuke õhetas, aga see ta tema veelgi veetlevamaks, tütarlapselikumaks.
Pruudikimp käes, valge loor tuules lehvimas, tõttas Berenike rõõmsa ja õnnelikuna tänavale, viipas esimese ettejuhtuva kandetooli ja käskis nii kiiresti kui jalad võtavad kihutada Emiliuse nimetatud aadressil, registreerima.
Emilius juba ootas tavalises tööülikonnas, mis tekitas Berenikes väikese pettumuse, sest ta arvas, et Emiluski on jõudnud riietada pidulikku ülikonda. Emilius võttis Berenikel loori peast, asetas selle kõrvale kandetooli ka pruudikimbu, heitis korraks pilgu Berenike valgele pruudikleidile, kehitas õlgu ja viis Berenike uksest sisse, notari juurde. Nagu unes kuulas Berenike notari selgitusi, kirjutas alla mingitele dokumentidele ja väljus Emiliuse järel notari kabinetist. Väljas haaras Emilius mobiiltelefoni, valis numbri ja kuulutas õnnelikult:
“Tankist on paigas!”
Emilius kandis magistraat Tulliusele ette olukorrast Toetusfondi juhtimisel ning seejärel pöördus Berenike poole:
“Berenike, hiljem räägin pikemalt. Võtta vaba õhtupoolik ja ära ennast täna rohkem tööga koorma, sa oled ju nüüd Toetusfondi ainujuhataja.”
Öelnud need rahustavad sõnad, kargas Emilius oma kandetooli BMW ja kihutas minema, jättes valges pruudikleidis, loori ja pruudikimpu käes hoidva Berenike jahmunult tänavale seisma. Mis toimus Berenike hinges? Sõnadega kirjeldamisest on targem hoiduda, sest raske on sõnades kirjeldada armastust, veel raskem selle purunemist…

* * *

Peale notari külastust möödusid tööpäevad ikka endist viisi. Berenike oli sekretär ja Emilius faktiliselt fondi juhataja, kuigi üha harvem ja harvem võis teda näha oma kabinetis töötamas, kuni lõpuks ei ilmunud ta sinna üldse, ajas mingeid omi asju. Berenike aga fondi juhatajana vastas mõnedele kirjadele ja telefonikõnedele nii nagu oskas. Vahetevahel kutsus Emilius Berenike lõunale ja vestles temaga tühjast-tähjast, ennast Berenikele avamata. Mõnikord kutsus niisama jalutama, küsitledes Bereniket fondi asjade kohta.
Järjekordse taolise jalutuskäigu ajal möödusid Emilius ja Berenike Balti jaama taga paiknevast turust. Emilius peatus:
“Berenike, lähme turule; siin müüakse igasugust nodi, võib-olla leiame midagi huvitavat.”
Nad jalutasid turu putkade vahel. Müügil oli igat sorti kola: vanu riideid, pakendatud toiduaineid, uusi ja vanu raamatuid. Ringi liikus igasuguseid inimesi; nad just kui otsisid midagi või ootasid kedagi, sisseoste tegid vähesed. Ka Emiliusel jäi ost tegemata, midagi huvitavat ta ei leidnud.
Turult väljunud, tegi Emilius Berenikele ettepaneku astuda sisse mõnda söögikohtadest, mis ümbritsesid turgu ja pakkusid oma teenuseid. Nad avasid esimese ettejuhtuva söögikoha ukse ja astusid sisse. Sees ei olnud näha ühtegi hingelist, välja arvatud tuima näoga müüja. Berenike istus lauda ja palus võtta endale ainult klaas mahla. Emilius astus leti äärde ja tellis kaks apelsinimahla ning midagi süüa.
“Meil on ainult böfstrogonov,” vastas teenindaja ükskõikselt. Otsis siis tükk aega sobivaid klaase, millesse kallata apelsinimahla, ning neid leidmata valas apelsinimahla erineva suuruse ja otstarbega klaasidesse. Peale väikest ooteaega asetati Emiliuse ette böfstrogonov keedetud kartulitega ja tass kahe leivatükiga.
Emilius asus sööma, kuid samas tema söögiisu kustus – söök lõhnas ebameeldivalt ja oli maitsetu, ka ei olnud silmailukski lisatud midagi rohelist. Emilius nokitses ühest ja teisest taldriku äärest, heitis siis pahaselt noa ja kahvli taldrikusse ning viis pooleli jäänud toidu pesemata nõude lauale. Emiliusel tekkis mõte, et antud söögikoht ei olnud ilmselt asutatud külastajate teenindamiseks, vaid rahapesu eesmärgil; selle kaudu sai näidata sularaha liikumist.
Emilius ja Berenike istusid vaikides, aeg-ajalt huultele mahlaklaasi tõstes. Emilius tegeles oma ärimõtetega. Berenike silmad aga olid peatunud ühel noormehel: äsja uksest sisse astunud, ligi kolmekümneaastane iseäraliku näoilmega noormees heitis pilgu mustade nõude lauale, lõi suurest rõõmust käsi kokku ja rääkis midagi teenindajaga, näidates käega Emiliuse pooleldi söödud toidule. Teenindaja noogutas nõusolevalt. Noormees haaras Emiliuse toidunõu, istus lauda, hõõrus enne noa ja kahvli kätte võtmist heameelest käsi ja asus isukalt sööma. Taldriku kiiresti tühjaks teinud, viis ta selle mustade nõude lauale tagasi, tänas teenindajat ja väljus söönud inimese rõõmsal ilmel.
Berenikel tekkis ootamatu süütunne noormehe ees. Ka tundis ta häbi, mitte noormehe pärast, vaid iseenda ees. Noormehe näoilmest ja käitumisest paistis, et ta ei olnud päris terve aruga, samas ka mitte täiesti loll, kui nii võib inimese kohta öelda. Ta oli seadusekuulekas – küsis luba süüa toidujäätmeid; ta ei olnud ka emotsionaalselt labiilne – rõõmustas pooleldi söödud toitu nähes, lõi käsi kokku ja väljendas heameelt enne sööma asumist; ka oli ta korralik ja viisakas – koristas enda järel toidunõud ja tänas südamlikult toidu eest. Muidugi, kui ühiskond on oma arengus jõudnud tasemeni, kus seadusekuulekust, korralikust ja viisakust peetakse lolluseks, siis oli see noormees kahtlemata loll.
“Kas me saame olla õnnelikud, kui ümberringi on nii palju õnnetuid inimesi?” küsis Berenike iseendalt. “Kõigil inimestel, kes on ilma sündinud, on õigus elule, järelikult ka söögile. Kas me võime pidada end tsiviliseerituiks, eirates samas teiste inimeste vajadusi?” mõtiskles Berenike endamisi.
Emiliusele tundus, et Berenike oli millegipärast muutunud kurvaks ja vaikseks ning ta kahetses, et oli toonud Berenike sellesse ebasõbralikku söögikohta. Ta ei olnud märganud, et mõnele inimesele oli see vägagi sõbralik söögikoht.

* * *

Emiliuse villa, domus, sai valmis vähem kui poole aastaga. Asjatundjate hinnangul võis selle maksumuseks kujuneda ligi 100 miljoni krooni. Emilius oli sinna paigutanud kogu raha, mis ta Toetusfondist läbi off-shore firmade välja kantis. Maja oli ehitatud, jämedalt öeldes, ilmse suurushullustuse mõjul. Taolist maja võib ehitada ainult inimene, kes ei ole raha adekvaatse tööga teeninud ega oska seetõttu seda ka mõistlikult kulutada. Maarahvas nimetas seda tabava nimetusega – lollimaja. Maja kaunistas tohutu arv kupleid, torne, rõdusid. Maja nurkades paiknesid vahitornid, milles ööl ja päeval tukkusid relvastatud valvurid. Paraadukse ees seisis malakaga ori, et peletada kutsumata külalisi ja abielumehi, kel tuli pähe mõte otsida siit oma üleaisa löövaid abikaasasid.
Esikust ehk vestibulumist, mille põrandat ehtisid mosaiikplaadid sõnadega cave canem! – hoidu koera eest!, viis nikerduste ja mitmesuguste kujukestega kaunistatud lai trepp teisele korrusele – aatriumi. Sellest hiigelsuurest rõduga saalist, läbi trellitatud akende ja üle kõrge plangu avanes imeilus vaade merele ja Tallinna vanalinnale. Aatriumist viisid uksed trikliiniumi ehk söögituppa ja magamistuppa. Avaras trellitatud akendega magamistoas paiknes hiigelsuurte mõõtmetega purpurse baldahhiiniga kaunistatud voodi, sulgpatjade mägi ahvatlevalt keset voodit. Trellide vahelt paistis kaunis roosipeenar. Laiadesse koridoridesse oli paigutatud hulgaliselt küsitava väärtusega kunsti, mis just kui rõhutas peremehe jõukust, ilumeelt ja kunstimaitset. Koridorist viis lai kahepoolne värviliste klaasidega uks peristüüli, kaheksa sambaga nelinurksesse õue. Sammaste külge kinnitus kolmemeetrise kõrgusega roheliseks värvitud plankaed.
Maja kütteks kasutati hüpokausti, maarahva keeles keskkütet. Soe õhk juhiti põranda all asuvatesse soojenduskanalitesse. Katusekambrites, orjade ruumides kasutati kütteks söepanne.
Külalistele oli trikliiniumi kaetud rikkalik laud. Raske oli anda kõigile hõrgutistele nime või mõistatada, millest olid nad valmistatud; samas kõik ääretult maitsvad. Jooke võis valida igaüks oma soovi järgi, alates veinidest ja lõpetades kallimate viskidega. Kohalviibijad õgisid ennast kõrini täis – sellega väljendati lugupidamist võõrustajale. Mõni eriti pugeja külaline ajas endale toitu sisse kuni oksendamiseni, avaldades ülimat austust majaisandale. Oksendamiseks oli arhitekti poolt projekteeritud trikliiniumi eraldi nurgake – vomitoorium.
Kutsutud oli ka Berenike. Ta kõndis mööda tube, vaatles kunstiesemeid, maale seintel. Suur magamistuba baldahhiinvoodiga jättis ta täiesti külmaks. Ta kõndis nagu muuseumis, seostamata ümbritsevat ei enda, Emiliuse ega nende möödunud armastusega. Tema südames valitses tühjus; ta teadis, et mitte kunagi ei saa ta enam olema endine usaldav ja siiras Berenike. Emiliuse roosamannaline villa ei ärgitanud temas kadedust – on asju, mida ei saa asendada ega osta raha eest.

* * *

Sellesuvise jaanipäevani oli jäänud ainult nädala päevad. Bereniket valdas nukrus ja ärevus – ta ei teadnud, kuidas veeta jaanipäev, kas Emilius kutsub teda jaanitulele, nagu aasta tagasi?
Berenike eest otsustas jällegi saatus; tema töökabinetti astus politsei, teostas läbiotsimise, asetas ta käed raudu ja viis arestikambrisse. Berenike veetis seal jaanipäeva, seejärel vabastati eeluurimise ajaks, andes allkirja elukohast mittelahkumise kohta.
Uurimise lõppedes anti toimik üle kohtule ja kohus mõistis karistuse: kolm aastat vabadusekaotust kinnises vanglas fondi raha eriti suures ulatuses riisumise eest.
Siinjuures tuleb Berenike õigustuseks märkida, et ta ei olnud varastanud mitte ühtegi münti fondi raha. Ta oli ainult kirjutanud allkirju paberitele, mida kallis Emilius, keda ta ikka veel armastas, talle ette andis.
Berenike istus kodus, ja ootas, millal tullakse teda vangi viima, karistust kandma.

* * *

Emiliuse järjekordne tööpäev, finantsiliste skeemide kavandamine ja kalkuleerimine, oli lõppenud. Rahul päevatööga istus ta oma kandetooli BMW ja suundus koju, trellitatud villasse mere kaldal, haarates teeäärsest selverist kaasa mõned kimbud õlut. Enne väravat vajutas ta võtmehoidja küljes rippuvat elektroonilist võtit, kuid värav ei avanenud. Ta vajutas veel mitmeid kordi, kuid värav jäi suletuks.
“Ilmselt elektroonika nässus,” mõtles Emilius endamisi kirudes, “homme kutsun firma esindaja kohale.” Ronis kandetoolist välja, otsis taskust värava võtme ja surus selle lukuauku. Samas tundis ta rasket kätt oma õlal.
“Mis asja sa, tainapea, siin kougid?” esitati talle räme küsimus.
“Ma tulin oma koju, elektroonika ei tööta,” vastas Emilius hirmunud häälega, sest ta ei kuulunud just eriti julgete meeste kilda ja taoline olukord oli talle ootamatu.
“Mis kuradi koju!” käratas teine ligi astunud mehemürakas. “See on juba ligi pool aastat meie bossi maja. Käi kus kurat!” ja Emilius sai jalahoobi tagumikku, kusjuures esimene meestest tagus oma lõbuks jalgadega Emiliuse kandetooli ukseplekki.
Siinjuures, taotledes olukorra kiiret lahendamist, tuleb selgitada järgmisi seadusel põhinevaid asjaolusid mõningate väikeste eranditega.
Emiliuse villal olid teatud isikud hoidnud silma peal selle nurgakivist saati. Vaevalt olid viimased villa avamispeol viibinud külalised lahkunud, kui mobiiltelefonil anti üks ainus sõnum:
“Lase käija!”
Nimetatud sõnum tähendas , et Emiliuse valepassi omav isik kui müüja ja üks paadialune õiget passi omav isik kui ostja pidid astuma sisse notari uksest ja asuma vormistama Emiliuse kinnistu müüki koos selle oluliste osadega, see tähendab koos villaga. Notar, kontrollinud ostja ja müüja isikusamasust ja teovõimet, leidis, et tehing võib toimida. Tehing vormistati ja värske paadialune villaomanik pandi dieedile – 250 grammi vinna päevas ja kogu lugu, ninaesine ja tasuta madrats. Kolme kuu pärast oli paadialune kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna koos kõige sellel asuvaga, see tähendab villaga. Peale seda teostati uus käik notari juurde – paadialusest villa omanik vormistas testamendi teatud isikute nimele, tasuks 500 krooni. Saades taolise ennenägematult suure rahasumma, kukkus paadialune jooma ja jõi ennast surnuks. Pärand kuulutati avatuks ja testament pöörati täitmisele. Teatud isikud said pärandi kätte ja müüsid kinnistu koos villaga veel mitmeid kordi edasi, kuni lõplikuks heauskseks omanikuks sai eelnimetatud turvameeste boss. Lihtne ja seaduslik, väikeste eranditega.
Emilius oli nüüd ilma villata ja rahata. Kahtlemata võib väita, et temal on ju kandetool BMW! Oli jah, aga pätid tahtsid kandetooliga sõita, ärandasid kandetooli ja põrutasid purjus peaga hunnikusse. Ise vaevalt pääsesid eluga, aga kandetoolist BMW jäi järele ainult, nagu maarahvas ütleb, number ja ämber.

* * *

Kuna Emiliuse laul oli lauldud, nagu tavatsevad nii mõnedki kahjurõõmsalt öelda, pöördume tagasi Berenike juurde.
Berenikel tekkis juba lootus, et kohtuotsust tema vangi panekuks võib-olla ei pööratigi täitmisele, võis ka juhtuda, et ta oli ära unustatud, või täitevametnikel kahe silma vahele jäänud. Mingist ajalehest oli ta lugenud, et taoline imepärane lugu oli juhtunud. Kuid Berenike lootus oli asjatu. Imeilusa sügise varahommikul koputati tema uksele, sisse astus politseinik, deus ex machina – jumal masinast -, teretas viisakalt ja käskis Berenikel panna ennast valmis vanglasse minekuks, ise istus luba küsimata ukse lähedale taburetile, just nagu valvates väljapääsu.
“Kaasa võtta kaks paari pesu, sokid, hambahari ja – pasta, tükk seepi, käterätik, aega kakskümmend minutit,” luges politseinik automaatselt pähekulunud teksti. Siis aga meenus talle, et kodus näppis naine alatasa tema habemeajamisaparaati ning ajas mingeid ebamääraseid karvu täis, ja ta täpsustas: “Žiletiaparaat ega habemenuga ei ole lubatud.”
Berenike hakkas palavikuliselt ja ähmi täis askeldama, teadmata millest alustada. Ta jooksis ühest toast teise, tõmbas lahti riidesahtleid, teadmata isegi, mida otsis. Politseinik taburetil muigas ja andis õige juhtnööri kätte:
“Kui soovid, võid käia ära duši all.”
See oli õige soovitus, teele asumise ettevalmistused algavad ikka sealt. Berenike järgis soovitust, pesi ennast alul sooja veega, siis karastava külma veega ja tundis, kuidas enesevalitsemine tasapisi taastub. Kuivatas juba rahunenult, mässis ennast froteerätikusse ja astus pesukapi juurde. Tükk aega valis ta pesu, kuid ta ei suutnud otsustada, milline pesu oleks kõige sobilikum vanglasse minekuks. Sekspesu lükkas ta iroonilise muigega kõrvale. Lõpuks valis ta pesu, mis sobis tööle minekuks. Mõnda aega arutles, kuidas riietuda: peokleit kindlasti ei sobi, samas ka väga rangesse tumedasse riietumine oli talle ebameeldiv. Valik jäi pidama hallil kostüümil. Kingad valis mitte väga kõrge kontsaga, samas ka mitte liiga madalad.
Seejärel jändas Berenike meikimisega: liiga esiletungivat meiki pidas ta antud olukorras ebasobivaks, samas aga ei tahtnud ta kodust välja minna, ennast naiselikult ilustamata. Lõpuks omandasid silmad ja kulmukaared tagasihoidlikud toonid, huuled aga tumedama värvingu; erkpunased huuled oleksid viidanud kinninabitud litsile, Berenike aga tahtis välja näha lihtsalt tagasihoidliku naisena, ehkki vangistatud naisena. Endaga hakkama saanud, tekkis probleem reisikotiga. Berenike ei leidnud vanglasse minekuks sobivat reisikotti – ja kas on üldse maailmas olemas firmasid, mis toodavad daamidele reisikotte vanglasse minekuks? Lõpuks otsustas ta kilekoti kasuks, seda enam, et kraami lubati kaasa võtta väga vähe. Valmis saanud, vaatas ta toas veel ringi nagu hüvasti jättes ja astus esikusse. Politseinik tõstis korraks imestunult kulmud ja kohmetus, nähes enda ees kaunist, maitsekalt riietatud daami.
Akendel kõhutavad pensionäridest mutid nägid trepikojast väljumas õitsvas meheeas politseinikku noore nägusa naisega; nende silme ette kerkis stseen televiisoris nähtud filmist, kus jõuline, naistele huvi pakkuv politseinik ning kena seksikas kohtuuurija on edukalt lõpetanud järjekordse politseioperatsiooni ja pöörduvad tagasi jaoskonda, teel õhtuse kohtumise ajas kokku leppides.
Politseinik avas eravärvides auto ukse, daam istus autosse, seejuures tänades, ja auto võttis kohalt. Seekord aga erines tõsielu oluliselt filmis näidatust; auto kogus kiirust ja võttis suuna Suur-Patarei vanglale. Berenike silme eest möödusid sadamas seisvad laevad, Paks Margareeta, uusrikaste elamurajoon. Nimetatud elamurajooni asukad olid lühemaid või pikemaid tähtaegu veetnud Suur-Patarei vanglas ja tundsid ennast koduselt, sest siit avanes nagu Suur-Patarei vanglastki vaade vanglale ja merele. Berenike silmad libisesid üle hommikupäikesest valgustatud teeäärsete puude ja põõsaste, nagu jätnuks ta hüvasti vabaduse ja kogu elava loodusega. Juba kollaseks muutunud vahtralehed tekitasid temas nii sügava nukrustunde, et südamel hakkas valus.
Politseinik andis vangla ukse taga kella. Mõnda aega kuuldus kobistamist ja võtmetega kõlistamist, siis paistis pisikesest luugist vangivalvuri nina. Politseinik pistis nina alla töötõendi. Nina nuhutas seda uurivalt, siis krigises üks ukselukk, seejärel teine ja veel kolmaski. Lõpuks uks avanes. Politseinik laskis viisakalt kõigepealt daamil enda ees sisse astuda ja järgnes talle, vangivalvur aga oli juba asunud järgmise ukse, täpsemini trellidest ukse luku kallal pusima.
Berenike hinge lämmatas mingi omapärane spetsiifiline lõhn, ta ei osanud seda millegagi seostada. Tegelikult oli see kõige tavalisem Suur-Patarei vangla lõhn: segu kapsasupi ja vangikongide paraskite haisust.
Trepist üles minnes sammus politseinik ees ja Berenike tema järel. Hetk hiljem koputas saatja vanglaülema uksele ja astus vastust ootamata sisse, andis mingid paberid üle, sai allkirja ja lahkus, Berenikele noogutades.
Vanglaülem oli üle keskea härrasmees, uhkes mundris ohvitser. Ta tõusis külalist vastu võttes püsti, teretas Bereniket kättpidi ja palus istuda tugitooli tema kirjutuslaua kõrval. Jäi mulje, nagu oleks naisteajakirja korrespondent tulnud vanglaülemalt intervjuud võtma. Nii naiivne vanglaülem siiski ei olnud: tal oli täpselt teada päevas saabujate ja lahkujate kontingent, samuti andsid valvurid ja vastav valvesüsteem teada igast liikumisest alates vangla väravast kuni tema kabinetini. Aga täna tundis vanglaülem ennast tõelise härrasmehena – kauni vangi kujul ei olnud tegemist igapäevaste libudega. Tema külaline oli siiski naine, vaatamata sellele, et antud juhul oli tegemist vangiga. Soovides jutuajamist alustada asjakohase naljaga ja võib-olla ka kontrollides daami teadmisi, küsis vanglaülem heatujuliselt:
“Kas teate, kus on vanglas see koht, kus daamidele kohvi pakutakse?” ja vastas ise: ”Vanglaülema kabinet.” Seejärel puhkes ta oma õnnestud nalja üle lõbusalt naerma.
Vanglaülem kallas Berenikele kohvi, asetas suhkrutoosi selle kõrvale ja alustas daamiga vestlust:
“Meie elamist-olemist, eeskirju tutvustavad minu alluvad. Teil on alati õigus pöörduda suuliselt või kirjalikult minu poole. Häbeneda pole midagi, elu tahab elamist ka vanglas ja seejuures nii hästi kui võimalik.”
Vanglaülem tegi pausi. Berenike noogutas mõistvalt ja, kartes ülemust pahandada, rüüpas lonksu kohvi. See oli sama hea, kui parimates kohvikuteski. Paistis, et kohvikeetmises oli vanglaülem meister.
Vanglaülem jätkas:
“Ma ei hakka teie aega asjatult raiskama, seadke ennast sisse,” pidas hetkelise pausi ja jätkas: “Vanglas on mõtete mujale juhtimiseks kõige parem lugeda raamatut. Meie raamatukogus võib leida Dostojevskit, “Anna Kareninat”, meil on palju raamatuid.”
“Dostojevskit ja “Anna Kareninat” ma praegu parema meelega ei loeks,” võttis nüüd ka Berenike sõna, jätkates kirjanduslikku vestlust.
“Teil võib olla õigus, antud kohas on see kirjandus veidi raskevõitu,” nõustus vanglaülem. “Aga siin viibides on kõige sobilikum lugeda, näiteks, indiaanijutte, reisikirju. Seal on palju loodusekirjeldusi, aktiivset tegevust, julged hakkajad meeskangelased.”
“Ma loeks reisikirjeldusi,” nõustus Berenike vanglaülemaga.
Vanglaülem võttis telefonitoru, vajutas mõnele numbrile, valides ilmselt raamatukogu ja andis korralduse tuua üks reisikiri. Seejuures luges ta telefonitorusse pika numbriterea, vangi koodnumbri, mis sisaldas endas kõiki andmeid: vangi vanus, sugu, kriminaalkoodeksi paragrahv, istumiseks määratud tähtaeg ja veel mõned ainult spetsialistile teadaolevad tähendused.
Vanglaülem vahetas raamatukoguhoidjat oodates Berenikega veel mõned, taolises olukorras pigem viisakussõnad. Puudutas ka ilma, kahetsedes, et möödunud jaanipäev oli olnud liialt vihmane.
Raamatukoguhoidja, pöetud peaga, tätoveeringutes randmetega turske noorepoolne mehemürakas astus sisse ja asetas Berenike ette raamatu, libistades seejuures hindava ja jultunud pilgu üle Berenike. Vanglaülema karm käeliigutus sundis raamatukoguhoidja lahkuma kiiremini, kui see ise oleks tahtnud.
Berenike luges raamatu pealkirja: “Robinson Crusoe.”
“Parem meremees, kui äpardunud ärimees,” mõtles ta endamisi, ja asetas raamatu kilekotti.
“Hea raamat, juttu on soojadest maadest ja meredest. Meie kliimas, kus pidevalt lörtsine ja külm, on seda raamatut väga hea lugeda,” kiitis vanglaülem toodut ja tõusis püsti, andes mõista, et vastuvõtt on lõppenud. “Ma ei hakka kättpidi hüvasti jätma, elame ju nüüd ühes majas,” sõnas ta naeratades ja vajutas kellanupule.
Sisse astus naisvangivalvur. Ta oli kuidagi tusane ja pahura olemisega, just kui oleks mees temaga möödunud ööl liiga vähe tegelenud, või hoopis tähelepanuta jätnud. Berenike viidi vangikongi.

* * *

Järgnevalt selgitan lugejale mõningaid olulisi vangla sisekorraeeskirju.
Suur-Patarei vanglast lubati kord nädalas üheks õhtuks kuni kella kaheteistkümneni öösel kinnipeetavaid välja tingimusel, et vabasse ühiskonda astudes oleks temal vähemalt 100 krooni taskus. Taoline ettenägelikkus hoidis ära vanglast väljunute poolt varguste toimepanemise vabas maailmas.
Ka Berenike kasutas taolist võimalust linnas jalutamiseks. Vahetevahel astus ta sisse esimesse ettejuhtuvasse vanalinna kohvikusse ja istus seal nukralt, juues oma kohvi ja jälgides väikese kadedusega muretult kohvikus istuvaid õnnelikke noormehi ja neide.
Emilius oli teada saanud, et Bereniket võib vangla väravas kohata ja igal õhtul juba kella kuuest alates ootas ta Bereniket vangla väravas, näpus närtsinud sireliõis – selle oli ta murdnud juba aegsasti, keskpäeval. Ka oli Emiliusel Berenike jaoks taskus 100 krooni. Kuid Emilius ei teadnud, et peale pahurate vangivalvurite on maailmas ka häid ja paremaid. Heasüdamlik ja abivalmis vangivalvur oli Berenikele juhatanud teise väljapääsu vanglast, ilma et ta oleks pidanud Emiliusega kokku juhtuma, kuna Berenike ei soovinud Emiliust enam näha.
Emilius aga jätkas oma ootamist vangla väravas. Linnakodanikud võisid iga päev ühel ja samal kellaajal näha üht kurva kuju ärimeest ületamas Raekoja platsi. Kuna ta kõndis nagu unes, oli tema teekond võrdlemisi keeruline, kuigi vanglasse viis ka lühem tee.
Ületanud Raekoja platsi ja läbinud Apteekri tänava, pöördus Emilius vasakule Vene tänavale. Ta sammus endassetõmbunult ja midagi enda ümber märkamata, närtsinud sireliõis näpuvahel. Dominiiklaste kloostri juures keeras uuesti vasakule ja rühkis mööda Pühavaimu tänavat üles. Jõudnud mäeotsa, heitis ta korraks pilgu Pühavaimu kiriku kellale, pööras paremale ja jätkas oma teekonda kühmus seljaga ning aeg-ajalt komistades mööda Pikka tänavat. Emilius möödus Mustpeade majast, Rohelisest turust, Politseimaja juures nagu korraks ehmatas ja pöördus järsult nurga taha, Pagari tänavale. Olles õnnelikult Politseimajast eemale jõudnud, kõndis ta piki Laia tänavat, möödus Oleviste kirikust ja jõudis peale mõningat siksakitamist lühikestes põiktänavates välja Paksu Margareeta juurde. Läbis Rannavärava, ületas trammitee ja Põhja puiestee ning kõndis mööda Suur-Patarei tänavat otse edasi. Ta oli jõudmas oma teekonna sihtpunkti – Suur-Patarei vangla väravasse.
Emilius võttis vangla väravas valveposti sisse ja jäi ootama Bereniket.

* * *
Seni, kuni Emilius seal asjata Bereniket ootab, kasutame meie aega otstarbekamalt ja jätkame vangla elu-olu teemal.
Selleks, et vangla seinad ei tekitaks kinnipeetavas ahistustunnet, võimaldati vangidel vaadata videofilme, mille kaadrid olid filmitud nende endi kirjutatud stsenaariumi järgi.
Näiteks tundis vanglas kinnipeetav puudust Viimsi poolsaarel asuvast villast. Ta tundis puudust oma villat ümbritsevast ligi 10 000 m2 suurusest pargist, pargiteedest ja sellel ringi lippavast rõõmsast koerakesest; väikesest tehisjärvest sellel ujuvate valgete luikedega ja neile seltsi pakkuvast mustast luigest; igatses näha pargipuudel hüppavat oravat ja tunda sõõrmetes lõkkel küpseva, valge veiniga ülekallatud lihatüki hõrgutavat lõhna.
Kõike seda võimaldas nüüd näha ja kõigi meeltega tajuda vangi enda poolt mina-kangelase vormis kirjutatud stsenaarium ja selle järgi tehtud videofilm. Omaenese videofilmi vaadates tundis vang jälle ennast koduvilla pargiteedel jalutamas, koerake hüplemas ta ees, kui see just parajasti ei haukunud orava peale. Valged luiged lehvitasid tiibu, vahel kuuldus ka varese kraaksatust; küpseva liha lõhn kõditas meeldivalt ninasõõrmeid, tõrjudes kõrvale vangla makaronidest tulenevad aistingud.
Vangide ahistustunne kadus täielikult, videofilm tugevdas iseenesest nende psüühilist tervist, seega oli taoliste videofilmide produtseerimine ja näitamine psühholoogiliselt õige lähenemine asjale. Kuid igas asjas on oma erandid, õigemini, nulla regula sine exceptione – ükski reegel pole erandita. Esines kahjuks selliseid vange, kellede elukäik ja miljöö koosnes põhiliselt vargustest, röövimistest, vägistamistest ja tapmistest. Kahtlemata ei hakka ükski normaalne inimene iseenda kohta kirjutama stsenaariumi – ja veel mina-vormis -, mis sisaldab eelnimetatud pahategusid. Vanglasse satuvad ju normaalsed inimesed, psüühiliselt haigeid süüdi ei mõisteta.
Eeltoodust lähtudes, või arvestades eeltoodut, nagu öeldakse kohtuotsustes, asusid ülalmärgitud pahategusid toime pannud vangid – riigi vara suures ulatuses riisujad, röövlid, tapjad, vägistajad – kirjutama enda kohta filmistsenaariume, mis kippusid kujunema kangelaseeposteks või oodideks; esines ka armastuslüürikat.
Probleem tekkis aga sellest, et taoliste stsenaariumide järgi enda kohta kokku seatud videofilmi vaadates kippusid pahategijad ennast lõhki naerma, esines isegi üks surmajuhtum.
Riigi kohustus on kaitsta oma kodanike elu ja tervist, sest, lex recte facere iubet, vetat delinquere – seadus käsib toimida õigesti. Lahendus leiti: riigi eelarvest asuti finantseerima palgalisi stsenaariumikirjutajaid. Nende ülesandeks oli kirjutada vägistajatele, röövlitele, varastele ja tapjatele inimlikult vastuvõetav autobiograafiline stsenaarium, samas aga vältida odioossust, pompöössust ja ülepakutud armastuslüürikat.
Stsenaariumikirjutajad asusid tööle. Kuna aga riigi rahaga tasustatav töö on kallis, siis kirjutasid riiklikud stsenaariumikirjutajad näiteks ühe riigivarga kohta ligi sada seeriat inimlikku videofilmi, et aga rohkem pappi kokku ajada. Need kulutused oleks riik ehk veel välja kannatanud, aga ikkagi kippusid stsenaariumistseenid sisaldama ilmseid liialdusi: mõni mõrvar paistis selle järgi nagu kaitseingel, vägistaja tagasihoidlikult punastava esimese armastajana, riigi vara riisuja oli omandanud pühaku oreooli.
Et taolisi riigi kulu ja kirjadega liialdusi vältida, viidi sisse tsensuur. Tsensoriks määrati Suur-Patarei vangla ülem. Igal hommikul kell üheksa ja viis minutit asetas tsensor enese ette tassi musta kohvi (nagu päris kirjanik), hõõrus heameelest käsi ja asus lugema stsenaariume. Ees ootasid päeva kõige meeldivamad töötunnid.
Tsensor luges stsenaariume huviga; vahel pööraselt naeru lagistades, mis tekitas vangivalvurites, kes kõrv vastu ust kuulasid, kartuse, et ta võib naerust lõhki käriseda. Siis jälle põrutas tsensor rusikaga vastu lauda nagu millelegi vastu vaieldes; kohati peatus hetkeks ja jäi unistavalt-armunult lakke vahtima. Aeg-ajalt tegi ta märkusi stsenaariumi käsikirja paremale veerule. Näiteks sarimõrvari autobiograafilisele stsenaariumile, mis sisaldas ainult heategevusepisoode, tegi tsensor märkuse – siia paigutada üks rutiine olmeline mahakoksamine. Vägistaja stsenaariumile, milles peakangelane esines ääretult tagasihoidliku ja saamatu esimese armastajana, kirjutas tsensor rasvases kirjas üle teksti – luban esimesel armastajal asja lõpuni viia, aga ainult hästi-hästi õrnalt. Pühakust riigi vara suures ulatuses riisuja autobiograafiline stsenaarium, milles vargustest ei olnud märgitud sõnakestki, tekitas tsensoris nördimust ja sundis rusikaga vastu lauda põrutama. Stsenaarium sai ettekirjutuse – lisada paar pisikest taskuvargust.
Berenike loobus iseendale filmistsenaariumi kirjutamisest, sest see oleks saanud liialt kurb. Elukutseliste stsenaariumikirjutajate kätte ta aga oma armastust ei usaldanud.

* * *

Juluse pea hakkas jällegi ilmutama selginemise märke. Ta suutis juba eristada kirjatähti raamatus ja lugeda. Seetõttu püüame teda mitte segada ning jätame Berenike ja Emiliusega hüvasti, kuigi mitte jumalaga, sest loodame, et me kohtume veel.

Ecce homo – ennäe inimest!

Julius jätkas lugemist:
“Rooma elus hakkasid ilmnema selged allakäigu tunnused. Kuritegevus võttis võimust. Juba enne päikeseloojangut, kui punane päikeseketas valgustas veel Rooma künkaid, asusid linnakodanikud ennast kindlustama varaste ja röövlite jõukude vastu. Väravad suleti. Need linnakodanikud, kel puudus jõukus muretseda akende ette raudtrelle, lükkasid kinni massiivsed puidust aknakatted ja sulgesid need riividega. Linnakodanikud kiirustasid, et jõuda enne pimedust koju. Tänavad jäid inimtühjaks, ainult prostituudid pakkusid oma kasinat kaupa, mida nad endaga pidevalt kaasas kandsid, hoolimata ööst ja päevast. Veel võis kohata elupõlguritest joodikuid, kes lällasid tänaval, olles välja visatud odavast joomakohast ja leidmata koduteed, kui see neil üldse oli…
Keiser Nero, kes oli muutunud juba täiesti segaseks, läks ümberriietanuna Rooma tänavatele hulkuma, noris riidu ja laskis oma saatjatel joodikutele ning prostituutidele peksa anda. Enda lõbustamiseks kangutas lahti rikaste linnakodanike trellitatud aknaid ja vaesemate aknaluuke. Keiser rüüstas poode ja korraldas röövitud kauba oksjoneid, pekstes linnakodanikke öösel kodudest välja osalema oksjonil. Peale oksjoni kiskus ta ennast alasti ja suples Marsi väljaku purskkaevus…”

* * *

Kas tuli see Marsi väljaku purskkaevu soojast veest või siiski dihlofossiga segatud õllest, aga Juliuse peas pöördus kõik jällegi pahupidi. Ta püüdis lugeda, kuid suutmata kirjaridu eristada, pööras pilgu Raekoja esisele foorumile, et silmadele veidike puhkust anda.
Üle Raekoja platsi, suunaga Kinga tänavale, läks parajasti barbarite jõuk, häälekalt naerdes ja üleolevalt vastutulijaid tõugeldes. Nende keha katsid ühesuguse tegumoega tuunikad, külgedel kolm laia valget triipu, tuunika tagumikul Adidase võltsembleem; seljas pruunid nahktagid, jalas võltsbotased. Raekoja liktorid jälgisid neid hirmunult, peitudes Raekoja massiivsete sammaste taha. Barbarite jõuk läbis Kinga tänava, liikus edasi piki Nunne tänavat, lõhkus teel mõned betoonprügikastid ja kadus Balti jaama taha.
Vanaturu tänavast ronis taarudes välja väliskonsuli nõunik Popilius, kandetool seljas. Ta oli purjus peaga kandjatega tülli läinud, need minema kihutanud ja tassis nüüd ise kandetooli. Ette rutates tuleb mainida, et väliskonsulit nõunik Popiliuse purjus peaga kakerdamine ei häirinud: vaba kodanik vabal maal, ise otsustab, kas istub kandetooli sees või tassib seda seljas. Nõunik Popilius taarus oma kandamiga Voorimehe tänavasse, tuigerdas natuke Pikal tänaval ja võttis siis õige suuna, et välja jõuda Pika Jala otsa; seal jäi ta korraks oma kandetooliga linnaväravate vahele kinni, togis sellega mööda väravapiitasid, heitis kandetooli kolinaga maha ja istus väravate najale jalgu puhkama. Vaevalt oli Popilius jõudnud silmad sulgeda, et veidike tukastada, kui ligi kargasid mingid tüübid – keerasid kandetoolil jalad alt, kobasid Popiliuse taskud läbi, haarasid tal mütsi peast, ja kadusid sama märkamatult nagu olid ilmunudki. Jahe õhtutuul värskendas natuke Popiluse pead; ta ajas ennast püstakile, upitas kandetooli selga, mis oli mõnevõrra kergemaks muutunud, ning alustas rasket tõusu Toompeale.
Kisades ja kärades tormas Mündi tänavalt foorumile grupp plebeisid, tekid ja padjad kaasas, tõugates enda ees majanduskonsul Mettiust. Kasuahne majanduskonsul Mettius oli plebeide eluasemeks olnud ühiselamud maha parseldanud ja nüüd koputasid plebeid Raekoja uksele, nõudes ulualust. Raekoda valvavad liktorid kargasid Mettiusele ligi, tirisid ta Raekoja seina äärde ning aheldasid Mettiuse Raekoja seina külge kaelaraudadesse. Plebeid tonksisid Mettiust jalgadega ja sülitasid tema kiilaspeale; naised tõstsid tuunika üles ja näitasid tagumikku.
Silmad pungis ja läikimas, käed õieli, möödus Juliuse pingist narkomaan; peatas korraks oma klaasistunud pilgu magava hulkuri kilekotil, kuid ilmselt leides, et siit pole midagi saada, võttis suuna Dunkri tänava otsas seisvale välisturistide grupile. Tema järel lonkis varjuna prostituut; raske öelda, mis huvi võis pakkuda prostituudile narkomaan, või vastupidi.
Selle võrdlemisi üksluise pildi muutis värvikamaks uhke kandetool, mis tasakesi kuue kandja õlgadel hõljudes sisenes Raekoja kaela ehk Vangikaela tänavalt Raekoja platsile ja peatus hetkeks, nagu esinedes austusavaldusega raehärradele. Kandetooli juure tormas üks Raekoja paraadust valvavatest liktoritest ja pistis midagi hõlma alla, mille andjaks oli kandetoolis istuja karvane käsi. Kandetool pöördus aeglaselt ringi ja võttis suuna vanale Raeapteegile, möödus sellest, kadus kitsukesse Apteegi tänavasse ja väljus Vene uulitsale. Rahvapartei boss Metrobius, kelle kandetool oli täis laaditud tema enese poolt aetud salaviina, suundus Tallinna sadamasse, et alustada oma õhtust salaviinaäri Põhjala soome-ugrilastega.
Selle vaikse, juba õhtusse kiskuva olemise katkestas ootamatu rahvahulga juubeldamine ja kiiduhüüded. Advokaat Lentulus saabus võidetud kohtuprotsessilt. Tänulikud kaitsealused, nende sugulased ja sõbrad saatsid advokaati koju. Õigeksmõistetud kaebealused, tähistades oma pääsemist, olid lasknud pea paljaks pügada, nende kaaslannad aga olid tänutäheks advokaadile sõlminud lahti oma juuksed ja paljastanud rinnad. Paljud kandsid loorberipärgi, et naelutada need advokaadi majale, tähistamaks triumfi.
Mõnda aega ei toimunud Raekoja platsil midagi. Raekoda valvavad liktorid olid toetanud oma tagumiku trepiastmele, vitsakimbu kõrvale asetanud ja lobisesid omavahel, ulatades teineteisele aeg-ajalt pudelit Metrobiuselt saadud märjukesega.
Siis aga paelus nende tähelepanu imelik mees keset Raekoja platsi. See mees ei sammunud, ei jooksnud, ei hüpanud ega seisnud ka paigal. Liktoritele paistis, just kui oleks tegemist miimiga. Miim kummardus järsku ette ja mingi nähtamatu jõud, arvatavasti maa külgetõmbejõud, kiskus teda ikka rohkem ja rohkem küüru. Paistis, et veel hetk, ja ta prantsatab pea ees munakivisillutisele. Kuid miim hakkas kiiresti jalgadega sibama, liikus mõned meetrid pea õieli edasi ja saavutas tasakaalu. Ajas ennast sirgu, kuid ilmselt liiga sirgu, sest kohe hakkas tema keha kiskuma tahapoole kõverasse – ikka allapoole ja allapoole; paistis, et veel hetk ja ta selgroog murdub. Aga miim kordas sama võtet, ainult tagurpidi – hakkas kiiresti tagurpidi sibama ja saavutas jällegi tasakaalu. Mõnda aega kõikus ta peaaegu ühes ja samas punktis, ainult veidike tammudes. Siis aga hakkas teda järsult kiskuma paremale. Ta kõverdus, kõverdus allapoole ja paistis, et nüüd küll prantsatab ta külitsi sillutisele, sest vaevalt ta külitsi sibada suudab. Kuid miim leidis väljapääsu – ta kargles paremal jalal kõverduse suunas ja suutis ennast uuesti tasakaalustada, kuid ainult hetkeks; koheselt hakkas teda kiskuma vasakule. Ta tegi meeleheitlikke pingutusi, vehkis kätega, nägu moondus metsikult, ent ilmselt vajas ühel jalal kõverdatud olekus vasakule kargamine miimil veel harjutamist – vasak jalg takerdus parema taha ning miim prantsatas näoli Raekoja munakivisillutisele. Kukkumise mats kajas õõnsalt Raekoja võlvide all.
Miimi naerdes ja kõhtu kinni hoides jälginud liktorid olid pettunud – vahtkonna vahetuseni oli jäänud veel pool tundi aega ja nad lootsid selle lõbusalt mööda saata, aga nüüd, säh sulle…. Kah miim või asi! Üks liktoritest jooksis miimi juurde ja vedas ta lähemasse kangialusesse purjus pead välja magama.
Jälle valitses Raekoja esisel vaikus ja rahu, kui mitte arvestada mõnda valge põlle ja pearätiga teenijatüdrukut, kes toidukorvi kaenla all hoides ruttasid üle Raekoja platsi koju, tulles õhtusi sisseoste tegemast.
Järsku hakkas Vanaturu tänavalt kostma vankrirataste põrinat munakivisillutisel, hobuste nõõtamist – lõputu voorina ligines Raekoja turule sõnnikuvankrite rodu. Vankritele olid kõrgesse kuhja laotud sovjetiaegsed rublad, mis ülemkonsuli dekreediga rahvalt kokku kogutud. Vankrid paigutati tiheda ringina ümber turuplatsi keskel asetseva kaevu. Hobused rakendati lahti, neile visati heinatuustid ette ja joodeti kaevust ammutatud veega. Ärimehed Castor ja Pollux valmistusid hommikuseks rublamüügi oksjoniks. Pollux kooris riided seljast, väristas õhtujaheduses õlgu ja ronis Raekoja platsi kaevu, et ennast natuke värskendada.

Mammona ekspansioon

Päike kaldus õhtusse. Raekoja platsile tekkisid pikad varjud, ainult Tallinna iidsed tornid helkisid loojuvas päikeses. Merelt langes linnale õhtune jahedus, mis pani Juliuse kergelt õlgu väristama. Hulkur magas õndsalt edasi.
Juba tükk aega oli eelnimetatud kahe auväärse linnakodaniku ümber tiirelnud üksik politseinik, nagu kass ümber palava pudru. Et endale tähelepanu tõmmata, laksutas ta nuuti vastu oma peopesa, kuid linnakodanike asend jäi muutumatuks, just kui oleksid nad raidkujud, milledele politseiniku nuut ei avalda oma ergutavat mõju.
Politseinik oli segaduses – haridust saanud inimesena oli temal vastumeelt kasutada nuuti linnakodaniku vastu, kes istus pingil, raamat käes. Samas aga äratas taoline isik kahtlust. Tegemist võis olla isegi varjatud salanõuga, võib-olla terroristliku rünnakuga Raekojale, mille algussignaaliks kokkulepitud kehaasend. Paraku ei suutnud ta otsustada. Hulkuri võis politseinik liigitada temale juba ülimalt tuttava kontingendi hulka, kuigi ka selles ei saanud olla täiesti kindel. Võib-olla magas raamatut käes hoidva linnakodaniku kõrval keegi tuntud kirjanik, kes oli aga Kulka toetusest ilma jäänud, sattunud viletsusse ja jooma hakanud. Taoline isik võis olla ettearvamatu – kaineks saades sepistab sinu kohta mingi paskvilli ja katsu siis politsei ülemkomissari ees ennast puhtaks pesta.
Aga politseinikule makstakse palka selle eest, et ta otsustab ja tegutseb, sest – dum deliberamus, quando incipiendum, incipere iam serum fit – kuni me kaalutleme, millal peaks algama, võib juba hilja olla.
Lõpuks astus politseinik enesekindlalt lähemale ja nügis nuudiotsaga hulkurit abaluude vahele, torgates vahetevahel ka tagumiku piirkonda. Esialgu kehitas hulkur õlgu, otsekui oleks tal parmud kallal ja sügas siis unesegaselt selga; ootamatult tuli talle eluvaim sisse. Hulkur haaras oma jalgevahelt kilekoti, röhatas korraks ning suundus politseinikku märkamata lähimate majade varju. Tema kramplik, nurgeline kõnnak jättis mulje, nagu oleks ta üleskeeratava vedruga robot. “Polynearopathia alcoholico, sündroom “sokid-kindad””, märkis Julius endamisi. Esimese maja juures pööras hulkur vasakule ja kadus Saiakangi majade vahele…
Politseinik jäi oma päevatööga rahule ja eemaldus.

* * *

Jahedus aitas kaasa Juliuse pea selginemisele. Märgates pikenenud varje Raekoja platsil, otsustas ta lugemise lõpetada ja siirduda koju. Ta sulges kahetsustundega raamatu, tõusis pingilt ja sammus üle Raekoja platsi, läbis Vanaturu tänava ning sammus edasi piki Viru uulitsat Viruvärava suunas. Raekoja kell andis linnakodanikele oma metallsete kellalöökidega märku, et aeg on istuda perega õhtusesse teelauda, noormehed otsigu välja preservatiivid ja tüdrukud sekspesu. Vana Toomas keeras vuntsid kikimaks, just kui ootaks ta külla Paksu Margareetat.
Julius läbis Viru värava, möödus klaasist baarihoonest, mis meenutas täispuhutud kondoomi. Kondoomi sees istusid läbisegi mehed ja naised.
“Väga teravmeelne ja sügavmõtteline arhitektuuriline lahend!” kiitis Julius arhitekti.
Julius seisatus bussipeatuses, mis asetses kõrge sammaspalee nurga juures. Nimetatud palees ajasid slaavi õigeusklikud oma ilmalikke asju. Hoone ees paiknesid kaks Põhjasõja-aegset kahurit, torud suunatud Tallinna sadamale.
Kuna bussipeatuse pingid olid just värskelt ära lõhutud, toetas Julius ennast külilikeeratud betoonprügikastile ja jäi kannatlikult ootama nr.8 bussi saabumist, silmitsedes ajaviiteks ümbruskonda.
Bussipeatuses seisis pikas, selle aastaaja kohta liiga soojas mantlis eideke. Ta jalge ette oli laotud mingi kraam: nööriga kokku seotud potid-pannid, puidust katkiste pulkadega riidenagi, kokkuseotud riietepundar, pungil kilekott; nööriotsas pisike koeranäss. Eideke seisis mureliku näoga ja ka koeranäss oli oma näole, perenaist matkides, mananud mureliku ilme, kuigi vaevalt sai ta aru olukorra tõsidusest. Eideke oli nimelt üürimaksu võlglane pensionär, kes oli äsja tänavale tõstetud ja nüüd oli ta teel, uut elupaika otsides. Eideke käis riigiametniku vastuvõtul oma muret kurtmas. See kuulas kaasatundvalt ja osavõtlikult ning arutles endamisi:
“Jah, jah, kahju küll… Eks elu juba on nii seatud, et teinepool võetakse ära ilma luba küsimata või kooskõlastama… Muidugi, kahekesi pensionäridena oleks üüri maksta kergem, aga paraku on ikka nii, et üks läheb teise ilma varem, teine hiljem… Nojah, elate koeraga kahekesi, aga koerale pole pensioni ette nähtud, seadus seda ei võimalda… Oleks koeral ka pension, hoiaks kokku, pigistaks siit ja sealt, saaks kahekesi kuidagi hakkama…”
Lasnamäe buss sõitis ette; koeranäss kargas bussi ning pensionär järgnes talle oma kilinate-kolinatega.
Sadamast paistis hiiglaslik mastidemets, purjed rehvitud ja kinnitatud raadele. Merelt aga ligines lugematul hulgal laevu, nende arv ei olnud määratav, horisondi tagant kerkis üha uusi ja uusi… Neid oli igat masti – suuri ja väikeseid, purjede all sõitvaid fregatte ja aerude abil liikuvaid galeere. Oli näha ka kiireid kanuusid, milles istusid uhkete värviliste suletuttidega punanahksed indiaanlased, kes huilgasid läbilõikavalt, tomahoogid ähvardavalt pea kohal. Vaikselt ja tõsiste nägudega sõudsid eskimod oma hülgenahast paatides. Kõik nad liginesid kiires tempos, nagu võiduajamisel, Tallinna sadamale.
Sadamas toimus meeletu sebimine: punanahad laadisid oma kanuudest välja orava- ja jänesenahku; eskimod olid ladunud hülgenahad kaile hunnikusse, nende otsa potid hülgerasvaga; soome-ugri põhjapoolsed hõimud tassisid laevadelt põdrasarvi; araabia ülikud veeretasid kaile õlitünne; Aafrika mustanahalised olid rivistanud kaile väljapakkumiseks orjade kolonnid; Euroopa fregattidelt laaditi maha igasugust nänni, nätsu, pamperseid ja hunnikute viisi tualettpaberit. Näis, nagu oleks Tallinna auväärt linnakodanikel kõigil ühtäkki kõht lahti läinud ja Euroopa omakasupüüdmatu abi saabus just viimasel hetkel. Iisraeli pojad ladusid kaile hunnikusse päratu suuri rahakotte. Mammona ekspansioon Tallinnasse oli alanud.
Julius tähelepanu köitis ligiduses kõlav lapse kilkamine ja võõrkeelne jutuvada. Ta pööras pilgu hääle suunas ja märkas Põhjasõja-aegse kahuri juures ebatavalist askeldamist – pikkade hallide juustega ja halli habemega vanamees laadis kahurit. Kahurimehel oli seljas hall pintsak ning jalas rohelist värvi kalifeed, mille otsad torgatud säärikutesse. Ta rind oli üleni täis medaleid ja ordeneid (kui Julius oleks lähemale astunud, siis ta oleks võinud lugeda medalitel ja ordenitel kirju: “Bütsantsi vallutamise eest”, “Võit Jurjevi all”, “Põhjasõja kangelane”, “Peipsi Jäälahingu sangar”, “Sevastoopoli kaitsja” jne.jne.)
Kahurimehe tegevust segas pidevalt väike roosas kleidikeses tüdrukutirts. Tema riietus ei vastanud jahedale õhtule. Hoolitsevad vanemad olid ajapuuduses andnud tüdrukukese vanaisa hoolde, kuid unustanud tüdruku garderoobi lisada midagi soojemat. Tüdrukut see ei häirinud, vanaisa aga oli liiga hõivatud oma kahuriga. Tüdruk segas teda pidevalt, esitas igasuguseid tarku küsimusi ja nõudis vastuseid. Lõpuks sai vanaisal villand nendest pärimistest. Ta haaras tüdruku kätele ja istutas kaksiratsa kahuritorule, pihku aga pistis jäätisetorbiku. Tüdruk istus nüüd rahulolevalt jalgu kõigutades kahuritorul ja limpsis jäätist.
Kahurimees puistas kahuritorusse püssirohtu, võttis peoga lähedalasuvast prügikastist igasugust rämpsu, plekkpurke ja tühe pudeleid ning toppis ka need kahuritorru. Tõmbas siis sääriku jalast, harutas jalaräti lahti, torkas palja jala säärikusse tagasi, jalarätti aga surus kahuritoru tropiks. Puistas veel peoga püssirohtu otsa.
Kahur oli laetud. Kodakondsuseta patriootiliselt meelestatud Tallinna linnaelanik oli valmis Tallinnat kaitsma mammona pealetungi eest.
Kahuriväelane krapsas tikust tuld, süütas tõrviku ja suunas selle silmi kissitades kahuritoru otsale, olles valmis tuld andma, unustades samas tüdruku kahuritorult tõstmata. Kuid tüdrukutirts, kas matkides vanaisa või otsustades vanaisale vingerpussi mängida, pistis kärme liigutusega jäätisetopsiku kahuritorru. Vanaisa käsi peatus, heitke seisis ta nõutult, heitis siis nördinult tõrviku prügikasti ja avaldas ilmset pahameelt lapselapse rumala tegevuse üle:
“Ptüi, jolki-palki.”
Pauk jäi tulemata, laevastik Tallinna sadamas hävitamata, mammona tee Tallinnasse oli avatud.
Number 8 buss sõitis peatusse. Julius ronis bussi, et sõita koju.

Laulev mäss

Autobuss möödus põlispuude rohelusse uppuvast iidsest Kadrioru pargist, jättis vasemale merekaldal kõrguva mälestussamba, millel tiivuline neitsi oli sirutanud välja risti hukkunud meremeeste hingede kaitseks ning jätkas sõitu piki kaunist mereranda.
Julius avas uuesti raamatu ja püüdis lugeda:
“Esimesel sajandil enne Kristuse sündi puhkes Vana-Rooma ähvardav orjade ülestõus. Mässu tõstsid gladiaatorid, roomlaste kätte vangi langenud võõramaised sõdurid, keda sunniti tsirkuses rahva lõbuks üksteist tapma. Gladiaatoritega liitusid orjad ja vaene maarahvas. Ülestõusu juhtis gladiaator Spartacus, võimsa kehaehitusega tahtejõuline mees. Spartacuse vastu välja astuvad Rooma eliitväed said rängalt lüüa, Spartacuse armee aga kasvas iga päevaga; mässajad lähenesid juba Roomale…”
Juluse lugemise katkestas autobussi järsk pidurdamine, väljast kostev kisa ja kära. Julius tõstis silmad, ja kohkus koledasti – autobussi ümbritses tohutu rahvahulk, kes kõik karglesid ja karjusid täiest kõrist. Rahvast oli arutu hulk, ligi miljon või enamgi, nende kolonnidel ei olnud näha algust ega lõppu. Russalka vastas, teisel pool teed asuvast peldikust hõljus üle rahvamassi vänge hais.
“Mäss!” tõdes Julius hirmuga.
Juliusel oli õigus: tegemist oli laulva mässuga; maarahval oli saanud kõrini pealinna eputamistest, optimaatide demagoogiast, segastest senati seadustest, populaaride korruptsioonist, konsulite maarahvast eiravatest ediktidest ja Kommunistliku Partei loosungitest ning rahvaparteilaste salaviinast. Mõnele ei meeldinud ka Tulliuse praalimine jaanitulel ja tema ringi aelemine niudevöös aafrika mustanahaliste neidudega. Sageli nähti tema kandetoolis mitte enam tema noort naisukest, vaid kandetooli niigi tumedate toonitud klaaside taga võis märgata süsimusta näolappi, säravvalgete hammaste ja valgete silmamunade välkumist.
Maarahvas ei suutnud enam seda välja kannatada; ka ihaldas nii mõnigi maamees tõmmunahalist niudevöös tüdrukut. Nad tõusid üles, laulvale mässule.
Mööda Pirita teed liikusid võitlustandrile, Lauluväljakule, mässajate kolonnid: kõige ees sammusid leelotades ja sarafanivarrukaid lehvitades setu naised, kõrgetel rindadel hõbedased kuhiksõled, kaelarahad; helmekõrd, lehekõrd ja muu hõpõkraam ähvardavalt kõlisemas. Liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleiti kõrgele tõstes ja “Savikoja venelast” tantsides möödus Ida-Virumaa maanaiste kolonn, põlvpükstes ja vatist ülikondades Harjumaa mehed ning potisinistes pikitriibulistes seelikutes ja pottmütsides harju naised aga keerutasid “Viru valtsi”. Protestides maarahva panga pankroti ja rahavõimu liialduste vastu, karglesid ümber autobussi lätilapilistes seelikutes, puusapõlledes ja pearätikutes Rogosi-Ruusmäe naised ning pikkades pükstes ja punase kaaruspaelaga kuubedes Vahtseliina mehed, tantsides lustakalt “Juudipolkat”. Kuumade leibade abil kurrutatud põikitriibulistes seelikutes, vitsarao abil toestatud tanudes ning tõrvatud taldadega pättedes Saaremaa ja Muhumaa naised ründasid “Dollarilooga”, Suure-Jaani mässajate ansambel aga vihtus vaipseelikute ja pikk-kuubede lehvides “Kaera-Jaani”. Kirjudes pearättides Mustjala naised olid üksteisel kätest kinni haaranud ja keerutasid “Mustjala madalat”. Pasteldes Haanjamehed tantsisid ähvardavalt “Kiigadi-kaagadi”, neile aitasid kaasa triibulistes körtides, sitsjakkides ja sitspearättides Kihnu naised tantsides “Killadi-kõlladit”. Rümpega särkides Võrokesed said hakkama isegi kahe protestiaktsiooniga: “Võrokeste tantsu” ja “Wõro polkaga”.
Maarahvale olid abiks saabunud väeüksused ümberkaudsetest ja kaugematestki sõbralikest maadest. Ungarlased toetasid maarahvast “Csàrdasiga”, venelased uhasid “Novgorodskoje guljaniet”, germaanlaste “Esseni süit” ja hutsuulide “Koritška” olid tõhusaks abiks otsustaval momendil. Mässajate seljatagust kattis “Labajalg 6-le paarile”.
Mässajad liikusid aeglaselt, kuid kindlat edasi, Lauluväljaku suunas, kuigi neile osutasid meeleheitlikku vastupanu ülemkonsul Populaari leegion, magistraat Tulliuse kohort ja isand Lepidose maniipul. Populaari leegioni hõrenevad read vihtusid viimast jõudu kokku võttes “Paigalejäämisepolkat”, Tulliuse kohort püüdis osutada vastupanu “Tallinna tantsuga”, kuid see oli asjatu – isand Lepidose maniipul oli alustanud “Jooksupolkat”. Kabuhirmus ning segaduses järgnesid neile Populaari leegionärid ja Tulliuse väed, taganedes Lauluväljaku mäeveerule, püüdes strateegilist asukohta enda kasuks pöörata.
Populaar paigutas ustavaks jäänud leegionärid künka tsentrisse, paremat falangi toetas oma kohordi eesotsas magistraat Tullius, vasakule aga oli rivistanud oma väed isand Lepidos; oldi valmis viimaseks otsustavaks võitluseks.

* * *

Siinkohal, teeme väikese hingetõmbe seniks, kuni mässajad on hõivatud Lauluväljaku väravate mahamurdmisega, ning vaatame, mis on saanud Berenikest ja Emiliusest. Kuidas on käinud nende käsi mässu ajal?
Tartumaa naisõiguslased, saanud kuulda Berenike kurvast loost ja kasutades ära mässule kogunenud rahvamasse, korraldasid Suur-Patarei vangla esisel väljakul ägeda protestimiitingu, nõudes Berenike vabastamist. Alludes mässajate survele ja olles hirmul oma elu ja ametikoha pärast, andis vanglaülem käsu Berenike vabastada. Berenike kanti mässajate kätel vangla väravast välja, Emilius aga kihutati vangla väravast minema.
Nüüd aga pöördume tagasi Lauluväljakule.

* * *

Maarahva esimestes ridades sammuvad Jüri väesalgad murdsid ennast Lauluväljaku väravast sisse, ja koheselt kuulus esialgu vaikset, aga üha kasvavat sõjakära:

Oh seda vaesta Vaida valda,
hädalista härra valda:
härjad sõivad ikke`essa,
ruunad raugad rakke`essa…

Jüri väesalga toetuseks sekkus paremat tiivalt Jõhvi malev:

Oh seda vaesta Kohtla valda,
õnnetuda Õtra valda!
Pill sääl hüüab, piits sääl plaksub,
nutt sääl kuulus nurme`eie…

Vasakult asus rünnakule Simuna:

Kuradi kodu kõmakse,
põrgu akkenad põlevad,
juuda tornid tolgendavad.
Nuttu kuulub Nurmetuise,
haledus Alutahaje,
naiste kalju kauge`eni,
vitsavingu Viiburisse…

Lahingusse astusid üha uued malevad, võitlus muutus aina ägedamaks, eriti vihaselt võitlesid Kuusalu mehepojad:

Ülemällä istub ülbe,
ülemällä ülbe lapsi,
ülemällä süömisella,
ülemälla juomisella…

Terve mässuliste mass asus nüüd rünnakule. Hummuli malev oli ennast murdnud Populaari leegioni ridade ette ja võitles täiest kõrist:

Kus see kõrtsmik rikkaks jäi
ning see suure vara sai?
Õlletoop oli uurakile –
sealt see kõrtsmik rikkaks jäi
ning see suure vara sai…

Ülemkonsul Populaar laskis puhuda pasunat ning suunas oma leegioni vasturünnakule:

Oh ti hullu, Hummuli rahvas,
muutnigu, musta särgi!
Kes teid, kurat, siiä kuts,
näl`lä peräst nätä tahtse?
Võenu olla oman kotun,
saesta oma sainaveeren!

Hummuli maleva esimesed read lõid kõikuma; Harju-Jaani mässulised, kohkudes Populaari ägedast rünnakust, asusid paaniliselt taganema:

Läksin Soome salaja,
läksin Rootsi redusse.
Soomes sain ma suureks meheks,
Rootsis sain ma rikkaks meheks.
Tulin Tallinna tagasi.
Kas see Tallinn tahab minda,
Tudulinna tunneb minda,
Võru linn mind võtab vasta?
Kui ei taha Tallinna
ega tunne Tudulinna,
Võru linn ei võta vasta –
kohe lähen Läti poole,
sammun jälle Soome poole,
varsti Vaasa linna poole…

Ülemkonsul Populaar, saanud julgust Harju-Jaani mässajate taganemisest, andis märku üldiseks pealetungiks; Tullius, Lepidos ja nende väeosad tungisid täiest kõrist maarahva malevatele peale:

Ei ma hooli õigusest,
karda kohtukäskudest!
Mul on õigus hõlma all,
kohus kuuekäises sees.
Kui mind kohtu kutsutakse,
õige ede aetakse,
siis võtan õlgu hõlma alt
ja kohtu kuuekäise seest.
Meil on palju pearaha,
hirmus palju õueraha –
ons meil see järel maid ka?
Oleks meie õues õunapuud,
kambri otsas kallid puud,
reegid, loomid, maripuud!
Õunte eest saaks hõberaha,
marjatoop – see maksab palju…

Olukord kippus maarahvale muutuma juba katastroofiliseks, kuid üldisest taganemisest päästsid Haljala vanemad, kes olid õigel ajal saabunud oma malevatega:

Kubjas on kuradi poiga,
kilter kirju litsi poiga!
Sõi minu seljasta lihada,
imes peki perse`sta,
kohu päält sai koogirasva,
mau päält sai maukurasva,
kül`le päält sai küünlarasva,
selja päält sai seebirasva!

Harju-Jaani malev oli jõudnud ennast vahepeal koguda ning asus koos Haljala meestega uuesti pealetungile, nendega ühinesid kõik kokkutulnud malevad ja väesalgad:

Os sa kubjas, koeranahka,
kilter kirju litsi lehma!
Sõi mu seljast seebirasva,
kubemest said koogirasva,
perse pealt said peki paksu.
Oh kubjas kuradi poega,
kilter kirju lehma poega,
aidamees hagija poega!
Sõi mu seljast seitse nahka,
kaela pealt kaheksa nahka,
õla pealt üheksa nahka,
kül`le pealta kümme nahka…

Ülemkonsul Populaari, Tulliuse ja Lepidose väed said hävitavalt lüüa ja olid sunnitud häbiga taanduma. Maarahvas aga alustas nüüd ülemeelikult tantsu ja laulu, juubeldades oma võidu üle:

Ärap mina nägin neegi päevad,
nägin neegi nädalad,
kui ju tetti Riia linna,
koeti kümme kiriku,
vana Talina tahuti,
vana Vil`länt vitsutati…

Sangaste tüdrukud aga muutusid täiesti ülemeelikuks:

Näiokõsõ noorekõsõ,
kabokõsõ käpekõsõ,
kelles te hoiate huulesid,
piät peenühtä palõt?
Hoiat poisi pettüses,
hahasärgi haugutusõs…

Audru tüdrukud asusid neid toetama, õhutades lustipidu, ja varsti voogas üle Lauluväljaku üks otsatu laul ja leelotamine, mis ei tahtnud lõppeda isegi ehavalges:

Külatüdrukud, õesed:
nüüd on luba lüüa lusti,
luba lusti sees elada!
Nüüd pole suu sulgujat,
keele kinniköitjat,
ohjaharu hoidijat,
valjaste varu pidajat,
peitsede pähä panejat…

* * *

Autobuss nõksatas liikuma. Julius hõõrus silmi; nägemus kadus silme eest. Lauluväljakul laulis ja tantsis tohutu rahvahulk, õllekapad käes ja sarvedega plastikkiivrid peas. Õllekappasid löödi kokku, tõsteti kõrgele ja siis, nagu toimetades mingit paganausu riitust, kallati õlu kurku, saateks pealvaatajate ja kaasosaliste juubeldused, kiiduhüüded, karglemine ja tants. Need, kes ei viitsinud karelda ega osanud tantsida, pildusid õhku plastpudeleid ja loopisid muud rämpsu, tundes ennast riituse asjaosalistena. Õllesummer! mõistis Julius.
Julius pööras pilgu merele: Tallinna sadamale liginesid kaunid valged reisilaevad, samas väljumas kiired katamaraanid ja tiiburlaevad. Reidil seisid ankrus suured kaubalaevad, heites pikki varje vaiksele punases õhtupäikeses sillerdavale merepinnale.
Julius heitis pilgu tahapoole, linnale: kenasti sõbralikult koos helkisid loojuvas päikeses iidse linna vanad ja uued hooned; ta märkas heameelega, et vanalinn oli säilitanud oma ilusad teravaviilused punased kivikatused, just kui oleks ta näinud Lepidose poolt vanalinna katuste lõhkumist ainult unes. Järsku hakkas talle silma kõrge õhtupäikeses säravate klaasidega pangahoone, mille otsas võllapuu… Julius pilgutas silmi nagu arusaamatuses, muigas siis endamisi ja pööras pilgu uuesti merele.
Buss jõudis Mähe Aedlinna peatusse. Julius sammus koju. Dulce Domum – meeldiv on koju tulla.

Tänuavaldused ja vabandusväljendid

Autor tänab usinaid rahvakommete ja rahvaluule kogujaid, kelle tööviljast autor noppis mõned asjakohased palad selle jutustuse jaoks.
Ei saa jätta tähelepanuta ka neid poliitikategelasi, äri- ja ametimehi, kelle ennastsalgav, kuigi sageli inimlikult mõistetav omakasupüüdlik tegevus andis autorile mõtteainet, millest ainult tühine osa leidis kajastamist selles jutustuses. Samas ei tee autor kellelegi mitte milleski etteheiteid, ega ärgita kadedust, sest molestum est ferre invidiam, sed multo molestius nihil habere invidendum – raske on taluda kadedust, kuid palju raskem oleks, kui polekski midagi kadestusväärset.
Ühtlasi pöördub autor vabandusväljenditega nende eelnimetatud tegelaste poole, kelle ergas kuju jäi millegipärast märkamatuks käesoleva jutustuse ridade vahel, kuid nec vixit male, qui natus moriensque fefellit – ka see pole elanud halvasti, kes sündis ja suri tundmatuna.
Loodan, et leian andestust, sest, – kõiki maailma rikkusi ei ole võimalik laduda ühe eesli selga…

Lugupidamisega

Uido Truija

Anno Domini 2002, taasiseseisvumiskuu 3.päeval

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s