Elu planeedil Maa

Uido Truija

Pühendan selle jutustuse oma isale,
sundkollektiviseerimisega hävitatud imeilusa Võrumaa talu
kadunud peremehele

Sisukord

Tähelaev suundub Maale.

Oli möödunud kümme Umarani aastat minu ekspeditsioonist planeedile Maa. Aeg ei olnud kustutanud minu kiindumust sellesse imepäraselt kaunisse planeeti, selle inimestesse, kes lakkamatult püüdlesid elus edasi, kuid ikka ja jälle komistasid ebaõnnestumistele, ekslesid ja põrkusid raskustele.
Olin planeedi Maa inimühiskonna elukorralduse tundmaõppimises saavutanud märgatavat edu. Samas aga tundsin, et minu teadmised on pinnapealsed ja ainult näiliselt kõikehõlmavad. Olin uurinud planeeti Maa, selle floorat, faunat, inimühiskonda globaalsetes maastaapides, kuid jätnud tähelepanuta, et inimene, kellele Maal on omistatud nimetus “tavaline inimene”, elab elu, mille sisuks on peamiselt igapäevaste olmemurede lahendamine ja unistus paremast elust. Ka inimesed Maal, kes ei pea ennast “tavaliste inimeste” hulka kuuluvateks, kes tituleerivad ennast uhke ja ebamäärase sõnaga “poliitik”, rahvas aga nimetab neid lihtsalt võimukandjateks, ei oma selget ettekujutust oma elu eesmärgist, veel vähem suudavad nad viia oma rahvast mõtestatult ja eksimatult inimväärse elu suunas. Ka nemad ekslevad kobamisi pimeduses, juhituna sageli madalatest emotsioonidest ja täitumatutest unistustest. Oma unistuste teostamiseks kasutatakse sageli vahendeid, mis on vastuolus Maal kehtestatud seadustega ning aegade jooksul tunnustatud eetika- ja moraalinormidega.
Kuritegu ja heategevus, pettus ja ausus, abivalmidus ja maaslamaja löömine – kõik on põimunud ühte nii ühes inimeses kui ka inimühiskonnas tervikuna. Nimetatu tekitas minus arusaamatust ja küsimusi, millele ma ei leidnud vastuseid, vaatamata sellele, et minu käsutuses oli tohutu informatsioon Maa toimuva kohta ning see pidevalt täienes. Ma ei tundnud Maa inimest pisidetailideni, mis kogumina moodustasid tema elu. Minul oli vaja tabada Maa inimese hingeelu väiksemaidki peegeldusi, tema emotsioonide hetkeseise, mis panevad inimest tegutsema üht või teistpidi, hea või halva suunas. Seni olin siiski uurinud planeedi Maa inimest ja inimühiskonda nagu Maa teadlane uurib sipelgapesa – ta püüab sipelgaid mitte häirides teha kindlaks sipelgapesa parameetrid, uurida sipelgate liiki, nende toidulauda, tegevuse põhiprintsiipe, mõõta ja kaaluda üksikuid sipelgaid, teha kindlaks nende anatoomiline ehitus, kuid ta ei suuda kindlaks teha sipelga hingelist seisundit, emotsioone. Ta ei suuda kindlaks teha, kas ja kui palju mõjutavad sipelga tegevust emotsioonid – kas ta tegutseb enam tunnete mõjul või juhib teda siiski geenidega omandatud või õpitud arukus.
Selleks, et eelnimetatut selgitada, peaks Maa teadlane ennast mõneks ajaks muundama sipelgaks, elama sipelgapesas tavalist sipelgaelu. Maa teadlased ei ole selleks võimelised. Meie, Umarani teadlased aga oleme võimelised elama varjatud, aga otseses kontaktis Maa inimestega. Oleme võimelised elama tavalise Maa inimese elu nii, et Maa inimesed märka, et tegemist on tulnukaga.

Tulin otsusele saata Maale Umarani inimene, kes elaks seal kümmekond aastat, mitte millegagi erinedes Maa inimesest ega kasutades neid võimeid ja tehnikat, mis on Umarani inimeste käsutuses. Samas ei olnud minu plaanis saata Maale jutlustajat- õpetajat. Taoline projekt teostati Umarani poolt juba üle 2000. aasta tagasi Jeesus Kristuse saatmisega Maale. Kuid see ettevõtmine kukkus läbi, kuna inimesed ei võtnud teda kuulda ja lõid ta risti. Seekord ei olnud eesmärgiks mitte Maa inimesi õpetada, vaid neilt õppida, õppida tundma nende tavalist elu.
Esialgu otsustasin ise minna Maa inimeste sekka, elada Maa inimese elu ja vahetult, läbi nende raskuste ja rõõmude õppida tundma inimest ja tema ühiskonnakorraldust. Kuid sellest mõttest tuli loobuda – olin liialt palju teadlasena seotud Maaga. Olid välja kujunenud selle planeediga seotud arusaamad ja seisukohad; kartsin, et see võib mõjutada minu tegevust ja suhtumist inimestesse. Ka leidsin, et naisena võib tekkida mul probleeme, kuna Maa inimesed elasid veel patriarhaalses ühiskonnas, mis küll elas parajasti läbi perekondliku elukorralduse lagunemise rasket ja murederikast protsessi, kuid naise ja mehe suhetes andis veel oluliselt tunda patriarhaalne vastuolu.
Umarani ühiskond oli juba miljoneid aastaid tagasi jätnud seljataha nii matriarhaalse kui ka patriarhaalse perekonnakorralduse. Perekond ja sellega seotud vaevad, mured ja hingepiinad olid tundmata, õigemini, selle kohta võis jälgi leida ainult teaduslikes väljaannetes.
Niisiis, otsustasin loobuda isiklikult Maale inimeste sekka minemisest. Aga seetõttu, et suhtusin Maa inimestesse nagu oma lastesse, otsustasin kloonida endale poja, kes asub koos Maa inimestega elama nendega sarnast elu ilma mingite erandite ja eelisteta.

Umarani teaduslik-tehniline tase võimaldab kloonitud inimese täiskasvanu arenguastme saavutada ühe aastaga. Vajalikud teadmised antakse talle telepaatilise õpetamise ja tehniliste vahenditega kogu arengu jooksul. Antud juhul soovisin, et tema teadmised Maa elust ja oskused vastaksid Maa gümnaasiumi lõpetanu tasemele, kusjuures talle ei antud neid teadmisi, mida omab Umarani täiskasvanud inimene. Vastasel korral oleks minu kloonitud poeg sattunud raskustesse Maa inimeste seas elamisel. Ta ei oleks suutnud Maal toimida adekvaatselt vastavalt ümbritsevale olukorrale. Tema ülesandeks oli sarnaselt Maa inimesega iseseisvalt tunnetada Maa elu läbi raskuste, eksimuste ja kannatuste, pidevalt ennast täiendades ja õppides. Samas teadsin, et minu pojal tekib elus veel enam raskusi kui Maal sündinud lapsel, kuna, nagu eelpool öeldud, mina ei teadnud kõiki Maa inimeste elu detaile, nende väiksemaid hingepeegeldusi ja tundeseisundeid. Seega puudus mul võimalus eelnimetatud teadmiste edasiandmine ka oma pojale. Ta omas Maa gümnaasiumi tasemel haridust ja samas elukogemusi vähem kui Maa kümneaastane laps.
Pojale panin nimeks Ufo Umaran. Ufo on Maal väga levinud hüüdnimi, mis sobis ka väga hästi poisslapse nimeks; perekonnanimi Umaran aga viitas meie koduplaneedile ja selle õiget tähendust teadsime ainult meie.

Ufo Umarani ülesandeks oli kümme aastat elada Maal inimeste seas. Ta oli sellest teadlik ning oma saatmist Maale võttis ta nii, nagu tavaline Maa inimene suhtub lahkumisesse oma kodust, et asuda elama ja tööle teises riigis. Peale kümne aasta möödumist naaseb ta Umaranile ja kirjeldab kõike, mida on kogenud ja õppinud planeedil Maa. Alles kogu omandatud teabe üleandmisel Umarani teadlaste käsutusse viiakse tema suhtes läbi täiendõpe ning ta saavutab Umarani inimese teadmiste taseme.

Ma ei hakka siin kirjeldama meie hüvastijättu. Kõik emad elavad lahkumise oma poegadest üle ühtviisi; iseäranis kui nad lahkuvad kauaks, kaugele maale või sõtta. Minu poja lahkumine omas kõiki eelnimetatud tunnuseid; see tegi hüvastijätu eriti raskeks ja kurvaks. Samas aga teadsin, et meie teadlased viibivad pidevalt maalähedasel orbiidil 5000 km kõrgusel ning on iga hetk võimelised aitama minu poega, kui teda ähvardab hukkumine. Kuid aitamine oli lubatud ainult surmaohu korral.

Tähelaev Umaranilt startis ja kadus silmist enne, kui jõudsin käe hüvastijätuks tõsta. Pilk vaatas otsivalt Umarani tintmusta taevasse: tuhanded tähed pilgutasid mulle julgustavalt silma; taevakaare servas paistis helendav kild, Linnutee galaktika, mille äärealas asus planeet Maa – minu poja uus kodumaa.

Esimene tutvus uue kodumaaga.

Ufo Umaran maandus metsaserval. Ta väljus kosmoseskuutrist, mis sedamaid tõusis õhku ja suundus tagasi maalähedasel orbiidil tiirlevasse tähelaeva.
Ufo vaatas ümberringi: metsatukk oli risustatud ja võssakasvanud. Põllud harimata. Ei ühtki looma, lindu ega teisi hingelisi. Saabus ta inimtühjale, asustamata planeedile? Siis aga haaras tema pilk mäekünka tagant tõusvat suitsuvinet. Ufo suundus mööda päikesest kõrbenud rohuga kaetud mäeveert suitsuvine poole ja tardus üllatusest: ta pilgule avanes idülliline vaade – väikesed, luitunud taluhooned välja serval, avar niit, mille keskel helkis järvesilm. Niidul lamasid mäletsedes kaks valgekirjut lehma. Ufole meenusid pildid, mis olid tema mällu sisestatud, õpetades teda tundma planeeti Maa. Ta imestas, kui sarnane oli tegelikkus õpetatuga.
Lehmad jõllitasid uudishimulikult Ufot. Tahtmatult heitis Ufo pilgu oma riietele ja alles nüüd märkas, et ta seisab ikka veel skafandris, millesse oli riietunud kosmoseskuutrisse istudes. Ufo oli kimbatuses. Tal ei olnud kaasas mingeid teisi riideid peale skafandri ja pesu selle all. Skafandris ta ei tohtinud maalastele ennast näidata, kuid talle oli ka teada, et pesuväel Maal ringi ei käida. Samas meenus, et järve ääres lamada võib ka pesuväel, eriti, kui kasta ennast märjaks.
Ufo pöördus tagasi metsaäärde, tiris põõsastesse peitunult skafandri seljast ja surus selle mädanenud puujuurika alla. Heitnud rahuloleva pilgu oma päevitunud musklilisele kehale, alustas Ufo sörki helkiva järvesilma poole. Aega viitmata sukeldus ta järvekesse ja nautis sooja rohulõhnalise vee mõnusat hellitust. Isu täis supelnud, ronis ta veest välja ja heitis rohule pikali. Ta vaatles üle taevakaare aeglaselt ujuvaid valgeid pilverünkaid, laskis kergel tuuleõhul paitada oma põski ja leidis, et elu Maal on ilus.
Päike vajus õhtusse. Hakkas puhuma jahe õhtutuul, mis sundis Ufot õlgu väristama ja mõtlema oma edasiste sammude üle. Oli vaja leida mingid kehakatted, et ta saaks inimeste sekka minna. Kuid kuidas neid hankida? Ta teadis, et raha eest saab, tal olid kaasas isegi mõnisada dollarit (Umaranil teati, et dollar on käibes kogu planeedil Maa), kuid raha eest saab kauplusest. Aluspesus aga kauplusesse ei minda.

“Mida sa siin alasti passid, just kui oleks sind paljaks varastatud,” kuulis Ufo äkki häält enda kohal.
Ta tõstis pea ja nägi mõne meetri kaugusel eidekest, kes oligi selle küsimuse esitanud. Ufo ei suutnud koheselt leida õiget vastust. Umaranil ei olnud teda õpetatud leidma õigeid vastuseid kõigile küsimustele, mida Maal võidakse esitada, või käituma õieti kõigis olukordades. Samas aga oli varastamine, õigemini varastamine Maal talle teada.
Ufo kogus end ja vastas haleda häälega: “Seni kuni suplesin, jõudis keegi maalastest minu riided pihta panna.”
“Ära nüüd maalapsi süüdista, nemad eriti varastama ei kipu. Siin liigub igasuguseid linnavurlesid, nii nagu silmad kõrvale pöörad, nii varastavad isegi kalossid jalast,” vastas eideke kurja häälega, samas pöörates pilgu oma rebenenud äärtega kalossidele, nagu tahaks veenduda nende allesolus. “Aga inimene ei saa ju ometi palja perssega ringi jooksta,” jätkas eideke heatahtlikult. “Tule minu tare manu, ma leian sulle mingi riidehilbu selga. Minu vanamees heitis hinge juba kaks aastat tagasi, talle enam riideid vaja pole ja kui on, siis teises ilmas antakse uhkemad riided ja peenemad söögid. Pesin vanamehest järele jäänud riidehilbud puhtaks. Pakkusin poegadele, aga nad põlgasid ära. Mu pojad on linnas täitsa hea koha peal, üks on isegi alkohoolik. Ma ei tea mis töö see on, aga eks ta üks kõva koht ole.”
Ufo ja eideke sammusid tare poole: eideke komberdas vahetpidamata vadrates ees ja Ufo uudishimulikult kuulates järel, kuigi paljutki Ufo tema jutust ei mõistnud. Eideke rääkis mingit erilist keelt, mida Ufo ei suutnud oma miniatuurse tõlkeaparaadi ega telepaatilise side abil täielikult mõista.
Tares soris eideke riidekapis ja ulatas siis Ufole paari pükse ja kirju särgi, mis lõhnasid seebi järele ja olid korralikult triigitud, kuigi riideesemetel oli lappe rohkem kui nendest puutumata kohti. Ufo tõmbas püksid jalga ja särgi selga ning pingutas muskleid, proovides, kas särk on ikka küllalt avar. Eidele ei jäänud märkamatuks tema tahtmatud liigutused ning Ufole said osaks meelitused esimeselt daamilt, keda ta Maal kohtas: ”Minu vanamees oli ka noorest peast sama sirge ja musklis poiss nagu sina.” Seda öeldes välgatas eidekese silmades mingi ammu kustunud säde.
“Kuidas sinu nimi ka on?” küsis eideke, “mina olen Järvesilma Lonny”.
“Ufo, Ufo Umaran,” vastas tulnukas.
“Umarani nimelisi ei ole ma siinkandis kuulnud. Aga Ufodest olen kuulnud raadiost. Nad nagu oleksid tagaotsitavad. Eks inimesi ole igasuguseid ja ühenimelisi on palju, ega seepärast kõiki kahtlustada või,” arutles Lonny endamisi. Seejärel, just kui öeldu pehmendamiseks, lisas ta: “Sa paistad selline rahulik ja tark noormees olevat. Ma pakun sulle tüki leiba ja klaasikese piima, enne kui kodu poole asutad.”
Ufo võttis istet ümmarguse laua ääres, mida kattis valge heegeldatud äärtega lina. Lauda kaunistas klaasvaas valgete karikakardega. Õite vahelt vaatasid välja kollased nupukesed, pöörates end kelmikalt Ufo poole. Kärbes istus Ufo käele ja keerutas seal ennast ühele ja teisele poole nagu midagi otsides.
Lonny asetas Ufo ette kruusi piimaga ja pani selle peale suure leivakääru.
“Pakun seda mis on. Pensionär eriti midagi endale lubada ei saa. Ja hea on, et olen pensionil, siin Võrumaal elavad paljud ilma tööta ja palgata.”
“Võrumaal, Võrumaal,” kordas Ufo mõttes. Talle meenus õpitu: Võrumaa, Kagu-Eesti, Eesti, Eesti Vabariik. “Tähendab, olen sattunud Kagu-Eestisse, Võrumaale,” jätkas Ufo mõtetes. “Seepärast siis oligi see keel võrdlemisi arusaamatu, kuigi eesti keelt oleks tema tõlkeaparaat pidanud mõistma.”
Lonny aga heietas oma mõtteid edasi: “Hea, et lehm on. Piim omast käest võtta. Aga ega piima peale enda kellelegi vaja ei ole. Toovad Euroopast toidu ette ja inimestel pole muud muret kui helbi sisse. Lehm rohkem ilu jaoks.”
Ufo noogutas nõusolevalt. Talle meenus maandumine, kaks mäletsevat lehma niidul ning päikeses helkiv järvesilm.
Lõpetanud viimase suutäie, tõmbas Ufo käeseljaga üle huulte, vaatas teraselt Lonny kortsulises näos asuvatesse selgetesse sinakas-hallidesse silmadesse nagu oleks tahtnud ta öelda Lonnyle midagi erilist, kuid ta ei leidnud sõnu, tal puudusid kogemused taolises olukorras käitumiseks. Ufo tõusis püsti, tänas viisakalt ning teades, et kauba eest tuleb maksta, küsis piima ja leivatüki hinda. Eidekese silmad tõmbusid niiskeks ja ta vastas värinaga hääles: “Võrumaal mahajäetud talud ja rohtukasvanud põllud maksvad vähem kui kruus piima ja tükk leiba. Sa oled paljaks varastatud nagu minagi. Meilt pole kummaltki enam midagi võtta. Ja Võrumaal ei võeta teekäijale antud piimakruusi ja leivatüki eest tasu.”
Ufo tõstis imestunult kulmud: ”Aga kes on need vargad?”
“Erinevad valitsejad tulevad ja lähevad ja raske on nende tegevusest aru saada, kes on omad , kes võõrad. Igaüks viib midagi või lõhub, püsiväärtuste loojaid ei ole kellestki. Ma sündisin veel vene tsaar Nikolai II ajal. Peale teda on riigikordi vahetatud nagu jalarätte. Mingi riigi- ja valitsemiskord võiks juba pidama ka jääda ja kauem kesta kui üks inimpõlv. Mis see siis olgu – riik elab vähem kui inimeseloom,” ei olnud Lonny rahul pidevate revolutsiooniliste muudatustega. Ta astus ohates tarest välja, andes märku, et see jutt on talle raske.
“Aga küll läheb meie maa veel hinda, maakera suuremaks ei kasva. Ainult maa omanikeks ei ole siis mitte enam meie. Saabuvad mingid tulnukad teisest maailma otsast ja krabavad maa poolmuidu endale. Meie lapsed jäävad ikka sulasteks, nagu see on olnud sajandeid,” jätkas Lonny õues, suutmata rahuneda.
Lonny saatis Ufo teerajale, näitas käega loojuva päikese suunas asuvale peateele ning soovitas enne pimedat koju jõua, sest teel möödasõitvatest autotest võidakse kallale karata ja paljaks röövida; pimedas ei märgata Ufo lapitud riideid.
Lonny sirutas Ufole käe. Ufo surus seda südamlikult, tundes kahetsust lahkumise üle, ja suundus peatee poole. Enne peateele astumist vaatas ta veel korraks tagasi ja nägi Lonnyt ikka seismas teerajal, otsekui loodaks ta Ufo tagasipöördumist.

Ufo astus reipalt kruusasel teel, mis viis käänuliselt läbi metsatukkade ja üle mäeküngaste ühest mahajäetuse hõngulisest Kagu-Eesti asulast teise.
Taamal ilmus välja esialgu halli eterniitkatuse serv, siis pikk lõhutud akendega hoone tervikuna. Mingid erilised künkad kaunistasid seda hoonet ja selle ees asuvat haisvat tiiki. Ufo vaatles seda mõistatuslikku ja mõttetut ehitist imestusega. Talle oli teadmata, et antud objekti näol oli tegemist kõigest endise sovhoosi mahajäetud sigalaga.
Sammunud veel paarsada meetrit, nägi Ufo enda ees kollast värvi luitunud puithoonet, millel ilutses hooletult maalitud viltuste tähtedega silt: ”Valge Lehma Pubi”. Sellest allpool väiksem: “Second Hand.”
“Lehmad on siin au sees,” mõtles Ufo heakskiitvalt, sest talle olid need sarvilised suurte ilusate silmadega loomad meeldima hakanud . Ta soris mälus, püüdes meenutada, mida tähendavad Eesti Vabariigis sõnad :”Second Hand”. Ka tõlkeaparaat ei leidnud eesti keeles taolist sõnapaari.
“Second Hand, Second Hand,” pomises Ufo endamisi ja astus Valge Lehma Pubi avatud uksest sisse.
Paremat kätt jääval siseuksel ilutses juba tuttav silt, mis seekord oli maalitud punase viltpliiatsiga – Second Hand. Uudishimust aetuna astus Ufo uksest sisse. Ruum oli maast laeni täidetud erinevate riideesemetega, aluspesust kasukateni. Püksid, seelikud, särgid, kampsunid, kasukad rippusid riidepuudel, olid laotud hunnikusse, pappkastidesse või vedelesid aknalaual. Rinnahoidjad ja püksikud olid pesupulkadega kinnitatud lae alla tõmmatud nöörile, püüdsid pilku ja andsid märku steriilsest puhtusest. Riideid oli igas suuruses, erineva lõike ja tegumoega, mõned eriti värvikirevad. Siin olid esindatud ilmselt kõik viimase viiekümne aasta moejooned.
Riidehunniku tagant ilmus välja naisterahvas, kes kohendas oma seelikut, nagu oleks just lõpetanud selle selga proovimise. Samast kohast vaatas välja punetava näoga habemetüügas, kes aga koheselt tõmbus tagasi varjule riidehunnikusse, otsekui pelgaks ta Ufot.
Ufo pilk peatus naise näol, millest oli hakanud noorus tasapisi lahkuma, kuid mis säilitas veel siiski jälgi möödunud ilust. Tema ülemine huul oli värvitud punaseks aga alumine omas loomulikku värvi, just kui oleks sellelt värvi maha limpsitud.
“Millega ma saan teid aidata?” küsis Limpsitud Huulega Naine, seejuures punastades, mis tõi tagasi tema kadunud veetluse.
“Ma näen, et teil on palju ilusaid riideid,” sõnas Ufo. “Ilmselt on need väga kallid, kuid ma tahaks osta ainult paari pükse, särgi ja kui võimalik, mingid kingad või midagi säärast.”
“Me võime teile pakkuda mida soovite, need on täiesti uued, ainult vähe kasutatud. Otse Saksamaalt, Euroopast,” kiitis naine oma kaupa ja asus vastust ootamata tuustima riidehunnikus nii usinasti, et tolm kirendas õhtupäikesest valgustatud õhus ja naftaliini lõhn täitis ruumi.
Tegelikult oli siin tegemist väikese valega: riideesemeid ei olnud toodud mitte ainult Saksamaalt vaid need olid humanitaarabi korras saadud Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist ja Saksamaalt. Humanitaarabi organiseerisid valla toel ja nii öelda, koduvalla ja välisvaldade sõprussidemeid ära kasutades endise kohaliku sovhoosi brigadir ja osakonnajuhata. Nad toimetasid valla finantseeritud transpordiga humanitaarabi kohale. Viisid asjaosaliste vahel läbi niinimetatud esmase sorteerimise, printsiibil: sulle-mulle. Sooritanud taolisel kujul hädavajaliku eneseabi, suunasid nad järelejäänud riidemassi ülalmärgitud, Ufole salapärase nimetusega poodi Second Hand. See osa riidetükkidest, mis müüki ei kõlvanud, aga ära visata ka ei sobinud, kuulutati vallalehes väljajagamisele.
Kohale tormanud inimesed haarasid lennult suuri musta värvi plastkotte riideesemetega ja peitusid seejärel teiste eest varjule põõsastesse, kus asuti kottide sisu revideerima ja selga passima. Kord ühe, kord teise põõsa tagant kostis helisevat naeru ja heldinut nuttu. Nutma ajas inimest leid, riideese, mis tundus talle taevaliku kingitusena ja vähemalt viimase aastakümne unistuse täitumisena. Pisut itsitava, kuid seejuures ikkagi rõõmsa naeru päästis valla avastus, mis peideti kiiresti kõrvaliste pilkude eest ära – teises nooruses endine sovhoositar oli saanud eneselegi ootamatult sekspesu omanikuks. Seda küll kohapeal jalga või selga ei proovitud, kuid seda enam kibeleti koju.

Ufo ette lauakesele laoti mitmeid pükse ja särke, nende kõrvale sätiti jalanõud. Naine pööras kombeliselt selja, kui Ufo asus pükse maha ajama, et “uusi” riideesemeid jalga ja selga proovida. Kõik oli temale nagu selga valatud ja Ufo jäi oma garderoobiga rahule. Rahuoluks oli ka põhjust: seitsmekümnendate aastate laiad püksid, mille alt piilusid välja kõrgele ülespöördunud ninadega botased, musklilisel kehal kaheksakümnendate pleekinud teksapluus – kõik see moodustas oivalise ansambli. Puudus ainult pruun täisnahast diplomaadikohver, kuid teadaolevatel põhjustel taoline aksessuaar Second Handi ei jõudnud.
Ufo õngitses oma alussärgi taskust välja dollarid ja vaatas küsivalt naisele otsa. Kogenud ärinaisena sai viimane pilgust sõnadeta aru ja vastas: “Viiskümmend krooni.”
Ufo ulatas talle sada dollarit, noogutas naisele hüvastijätuks ja väljus, jättes sajadollarist rahatähte käeshoidva naise talle jahmunult järele vahtima.

Väljas hakkas Ufo südames midagi pitsitama. Ta ei suutnud unustada naise kaunist punastust. Kuigi Umaranil oli kaklemine, eriti kaklemine naiste pärast ammu unustatud nähtus, tekkis Ufol soov tagasi minna ja Habemetüügas riidehunnikust välja visata. Mehena hakkas ta mõistma, kes oli naise alumise huule puhtaks limpsinud. Ja nagu iga mees, uskus ka tema, et vähemalt naiste ees on ta teistest meestest parim.
Ufo seisatas hetkeks, edasiste sammude üle aru pidades kui kuulis hüüet: “Külamees, kas suitsu on?”
Ufo pöördus hääle suunas ja märkas sama Habemetüügast, kes oli riidehunnikust piilunud. Mees lähenes Ufole ja kordas oma küsimust. Ta oli Ufost vanem, lühemat kasvu, kuidagi igerikuvõitu.
Ufo raputas eitavalt pead. Ta ei olnud veel midagi teinud siin maapeal ning talle olid isiklikult tundmata maapealsetest tegudest või tegevusetusest tulenev hea ja halb.
“Aga võibolla teeme sada grammi. Sul paistab raha olevat. Minu palgapäev on veel kaugel,” jätkas Habemetüügas ligitikkuvalt.
Siinjuures Habemetüügas valetas – ta oli juba aastaid töötu ning kindel palgapäev oli jäänud ainult meeldivaks unenäoks. Harvad juhutööd ja sellest saadavad sendid ei asendanud aegade hämarusse kadunud õnnelikke palgapäevi.
Ufo tammus jalalt jalale. Talle oli vastumeelt suhelda tegelasega, kes ilmselt oli punastava kaunitari alahuule puhtaks limpsinud; samas aga oli talle ebameeldiv valetada rahapuudust, kuna Ufo teadis, et tal on särgitaskus veel mõned saja dollarilised. Samuti tekkis tal mõningane kaastunne. Ufo seisis ebalevalt mehikese vastas, suutmata otsustada. Ka oli talle arusaamatu “saja grammi tegemine”, kuigi ta mõistis, et jutt käib mõõtühikust, millega arvutatakse mahtu või kaalu.
Soovimata ootamatut sõpra solvata, vastas Ufo: “Teeme ära.”
Huulelimpsija haaras Ufo särgikäisest, tiris rõõmsalt Valge Lehma Pubi uksest sisse ning surus ta lähima laua taha istuma.
Pubi oli inimtühi. Ainult nurgas asetsevast väikesest kastist kostuv lõõtspillimuusika ja laudadel sebivad kärbsed elustasid tühja ruumi. Kuid esmane mulje on petlik. Naaberlaua alt paistsid kellegi kirsasäärikutes jalad ja kostis ebamäärast mõminat, millele Ufo tõlkeaparaat reageeris lühikeste piiksudega: piiks, piiks; andes märku, et kuuldu ei ole tõlgitav. Hämara baarileti taga helkisid kellegi suured silmad. Kontuuride järgi võis arvata, et tegemist on naisterahvaga.
Maalasest sõber viipas baaridaamile käega ja varmalt ilmus teenindaja. Tema kõik mõõdud olid ühesuurused, nii et Ufo nimetas teda endamisi – Ümmargune Baaridaam. Ümmargune Baaridaam teretas meeldivalt ja rehmas seejuures käterätikuga üle laua, pühkides kärbsed Ufole sülle.
“Mida soovite?” kõnetas Ümmargune Baaridaam külastajaid ikka samas iseäralikus eesti keeles nagu Lonny, öeldes sõna “soovite” asemel “suuvite”, mille peale Ufo miniatuurne tõlkeaparaat reageeris kerge piiksuga, kuid telepaatiliselt mõistis Ufo ilma tõlkimatagi teenindaja sõnu. Seejuures pöördus ta Ufo poole, kuna mehike oli tuntud töötu oleskleja, pealegi pubipidajale võlgu; seega ebausaldusväärne, tähelepanu mittevääriv ja põlatud isik.
“Sada grammi,” vastas Ufo lühidalt.
“Kakssada kummalegi, ja pudel limonaadi,” täpsustas pubipidaja poolt põlatud isik ja ajas selja enesekindlalt sirgu. “Raha meil on,” lisas ta uhkelt.
Ümmargune Baaridaam veeres leti äärde. See oli mingi omaloominguline mööbliese – vanast puhvetkapist ja riiulist kokkuseatud moodustis, millel seisid reas mitmevärvilised tühjad pudelid ja õllepurgid. Viimaste kohta oli raske kindlalt öelda, kas nad on täis või tühjad. Teenindaja tõstis letile pealtnäha umbes kolmeliitrilise purgi mingi ollusega ja valas kaks kandilist klaasi tugevalõhnalist märjukest täis. Seejärel pistis kaenla alla limonaadipudeli ja veeres klaase pidulikult enda ees käes hoides külastajate laua juurde tagasi.
“Teie metsakohin,” sõnas teenindaja piduliku häälega, otsekui kuulutaks balli avatuks.
“Vaikne meeetsa kooohin mulle juuutustaaab, ammumööödund aegu meelde ta tuuuletaaab…..,” alustas mehike laulu, ilma, et oleks veel suudki märjaks saanud.
“Arve kohe, viiskümmend krooni,” katkestas teenindaja Habemetüüka laulu.
Mehike vakatas sõnapealt ja vaatas küsivalt Ufo poole. See pistis käe särgitasku ja ulatas pubipidajale saja dollarilise. Ümmarguse Baaridaami nägu vajus imestunult kandiliseks, kuid mehike kõrval käratas kuraasikalt:
“Tagasi pole vaja!”, heitmata seejuures pilkugi rahatähe poole.
Naine veeres rõõmsalt leti taha tagasi, asetas mõlemad rinnad teineteise kõrvale letile ja jäi uudishimulikult Ufot silmitsema.
“Ilmelt on ta Kuu pealt kukkunud,” mõtles ta endamisi.
Mehike avas hammastega limonaadipudeli, pani selle keset lauda ja tõstis klaasi: “Proosit noorus, vanadus tuleb isegi!”
Ufo ühines toostiga ja tõstis klaasi huultele. Vänge lõhn lõi ninna. Mitte soovides kaaslast solvata, rüüpas lonksu: märjuke oli põrgulikult kibe, kõrvetas sisikonda ja pani läkastama. Habemetüügas naeris heatahtlikult, märkides, et metsakohin ei ole poisikeste jook.
Ufo jätkas köhimist ja läkastamist, ning kui ta viimaks pidama sai ja silmad tõstis, märkas ta, et lauda oli tekkinud seesama punastav limpsitud huulega iludus, kes oli tema garderoobi uuendanud. Seekord aga olid tema mõlemad huuled ühtset erkpunast värvi. Daam oli enda ette pannud samasuguse kandilise klaasi läkastama paneva märjukesega, kusjuures selle kõrval asus teine kandiline klaas, millesse ta kallas limonaadi. Daam pakkus Ufole limonaadi, et see kibeda märjukese alla loksutaks, vaadates samas Ufole flirtivalt silma.
Mehike tõstis jälle klaasi ning tegi ettepaneku võtta üks kõva klõmkärakas. Ufo, et mitte näida poisikesena daami ees, võttis paraja sõõmu, mis lõppes järjekordse läkastamisega.

Kui kaua pidu kestis ja mis seal juhtus, seda Ufo enam pärast mitut klõmkärakat ei mäletanud. Ta ärkas kohaliku politseikonstaabli soolaputkas (nagu maalased seda magamiskohta nimetavad) ning talle koitis uus päev planeedil Maa. Kuid seda päeva ei alustanud ta mitte enam tulnukana, vaid illegaalina. Ta oli astumas suurt sammu Maa inimkonnale lähemale.

Illegaal.

Ufo ajas ennast soolaputkas istukile. See putka oli oma endise otstarve kaotanud vallamaja kuivpeldik, kohandatud eriotstarbeliseks riigiasutuseks. Selles hoiti isikuid, kes joobnud olekus rikkusid ühiskondlikku korda, näidates sellega üles ilmset lugupidamatust valitseva korra vastu. Lühidalt, selles hoiti joodikuid, kuni pea selginemiseni.
Ufo peaga olid tõesti kehvad lood: see lõhkus valutada ja seestpoolt pitsitas, just kui oleks Umarani teadlased talle telepaatiliselt teadmiste sisestamisega üle pingutanud, ähvardades taolise hooletusega Ufo peakolu lõhki ajada. Lisaks sellele piinas metsik janu ja sisikonnas pööritas.
Järsku kuuldus endise peldiku taga kobistamist ja keegi hüüdis teda vaikse kähinaga: ”Ufo, Ufo…!”
Hääl tuli otsekui taevast. Ufo pööras pilgu üles ja nägi eilse mehikese habemetüügast väikese klaasita peldikuakna raamide vahel.
“Kas pea lõhub?” küsis uus sõber, õigemini juba vana sõber ning ulatas vastust ootamata peldikuaknast pooleliitrise piimapudeli hägusa vedelikuga.
“Tõin sulle kurgivett. Hapukurgid said juba jaanipäeval otsa, aga kurgivett hoian ja tarvitan mõistlikult kuni järgmise saagini,” selgitas Habemetüügas endise talupidaja järeltulija asjalikkusega.
Ufo rüüpas sõõmu kurgivett ja tundis, kuidas see kohe asus sisikonnas asju klaarima.
“Oi, paharätt tuleb!” hüüatas Habemetüügas ehmunult, “ole nüüd vakka, ma teen sääred.”
Ufo piilus läbi peldikuukse hõredate laudade ja nägi vallamaja poolt tulemas imelikku olevust. Sel oli seljas nagu mingi skafander: kiilukujuline peakate, selle all kohevad karvad. Iseäraliku peakatte esiotsas asuv metallese kiirgas tõusvas hommikupäikeses. Õlad läigatasid aeg-ajalt kuldselt. Rinnal asus mingi seadeldis, mis ragises ja tõi kuuldavale ebaloomulikke häälitsusi. Aeg-ajalt pistis olend selle aparaadi otsa suhu ja liigutas oma lõugu. Vöökohta kaunistas suur metallplaat, mis andis samasugust valguskiirgust nagu mütsiesine. Vööl rippusid mitmed Ufole mõistmatud seadeldised, üks nendest meenutas kaasaskantavat teleskoopi.
See ebamäärane ja hirmuäratav olend lähenes kiirel sammul “riigiasutusele“. Ufo surus ennast renoveeritud peldiku nurka ja jäi ootama saatuse sõnumit.
Tegelikult oli aga saatus talle ette valmistanud esimese kohtumise võimuesindajaga planeedil Maa. Ja asja tegi seejuures eriti meeldivaks see, et Ufole saatuse poolt määratud Maa esimene võimukandja oli naine, kohalik konstaabel, keda külamehed kutsusid hellitavalt Paharätiks.
Paharätt avas peldiku, hm…, vabandust, riigiasutuse ukse ja Ufo kuulis esimest seadusesätet Maal:
“Välja!”
See üks sõna öeldi nii võimukalt ja käskivalt, nagu seda oskab öelda ainult naine oma mehele, kellega on kolmkümmend aastat abielus oldud ja kellelt enam midagi suuremat loota ei ole.
Ufo ronis neljakäpukil, just kui koer kuudist, välja, heitis kahetseva pilgu oma tugevalt kahjustada saanud garderoobile, mis oli kaotanud oma eilse elegantsi ja alustas koos Paharätiga Kolgata teekonda vallamaja poole.
Kuna Kolgata teekond teadagi on pikk ja vaevarikkas, siis jõuan lugejale lähemalt tutvustada seda Ufole hirmuäratavat olendit, keda külamehed kutsusid hellitavalt Paharätiks.
Tegelikult oli tegemist väga rahumeelse olendiga, endise sovhoosi endise agronoomiga, nii aastates üle neljakümne (teatud vanuses naiste kohta ei kasutata täpseid arve, vaid öeldakse viisakalt: ligikaudu, umbes, üle… jne). Agronoom konstaabli ametis oli hea leid – inimene, kes oskab kasvatada vilja, oskab kasvatada ka teist inimest. Mõlemad vajavad hoolt ja armastust. Kas vilja saab kasvatada karistamisega? Ei ole usutav. Kas inimest kasvatab karistus? Vähe tõenäoline.

Paharätt sammus ees ilmega, nagu oleks ta ükskõikne Ufo olemasolu vastu. Samas aga hoidis kätt pidevalt teleskoobisarnasel esemel ning Ufo mõistis, et põgenemisega kaugele ei jõua. Ees sammuv Paharätt hööritas tagumikku seelikus, mis oli tema ea kohta üllatavalt lühike, paljastades põlveõndlad, mis vaheldumisi näitasid Ufole oma meelitavaid lohukesi. Tagantvaates ei olnudki see sätendav olend nii kohutav, vähemalt ei pimestanud Ufo silmi tema riiete kurjakuulutavad välgatused.
“Seis, istu, lama!” kamandas Paharätt, vaevalt sisenenud oma kabinetti vallamaja välisukse läheduses. Lisaks muudele oskustele oli ta ka tunnustatud koerte treener ja need oskused tulid talle kasuks igapäevatöös. Eks inimhulkurid ole samas seisukorras kui hulkuvad koerad.
Paharätt kompas Ufo taskud läbi, libistas oma pehmete naisekätega üle Ufo keha, õlgadest jalataldadeni, kusjuures kõhust üle libisedes tekitas see Ufole kõdi. Leidmata midagi kahtlast Ufo riiete all, järgnes uus käsklus:
“Püsti, istu!”
Ufo istus taburetile ja jäi valmilt ootama edasisi käsklusi.
“Dokumendid!” käsutas Paharätt juba rahulikuma häälega.
Ufo ei saanud küsimuse sisust õieti aru, kuid arvates, et dokumentide all mõeldakse raha, asus ta pusima oma alussärgi rinnatasku kallal. Tasku oli tühi, ainult särgi kaelusel silmas ta vaevumärgatavat punast laigukest, kahtlaselt sarnane limpsitud naise huulepunaga.
“Dokumente ei ole,” vastas Ufo õlgu kehitades.
“Varastatud?” vaatas Paharätt Ufole küsivalt otsa.
Sõna “varastatud“, oli Ufole nüüd juba teada nii praktiliselt kui ka teoreetiliselt. Teoreetilise õppuse andis talle Lonny, praktilise õppuse aga teostas Limpsitud Huulega Naine.
“Teie nimi, sünnikoht, ema ja isa perekonnanimi, rahvus, haridus, töökoht, elukoht,” loetles Paharätt oma küsimusi ja jäi neile vastuseid ootama, vaadates samas Ufole läbitungivalt silma.
“Ufo, Ufo Umaran,” vastas küsitletu.
“Mis Ufo, ärge minuga lolli mängige. Ufod tulevad taevast, tulnukad. Seni ei ole politsei neid kordagi fikseerinud. Ja mida ei tea politsei, seda pole olemas,” reageeris Paharätt ägedalt, nagu oleks Ufo teda oma vastusega solvanud.
Ufo jäi endale kindlaks, et tema nimi on Ufo ja perekonnanimi Umaran.
“Umarani vastu ma ei vaidle, see on täiesti normaalne perekonnanimi, aga Ufo – see on täielik väljamõeldis,” ei leppinud Paharätt Ufo vastusega. “Aga tegelikult on kõik nimed väljamõeldised, praegu panevad paljud lapsevanemad oma lastele igasuguseid idiootlikke nimesid. Olgu, kirjutame protokolli – Ufo Umaran.”
Sünniaastaga ei olnud probleeme, samuti haridusega mitte, sest Ufo vastused rahuldasid Paharätti. Probleeme tekitas sünnikoht, samuti vanemate ees- ja perekonnanimed. Ufo ei saanud ju öelda, et ta on sündinud planeedil Umaran. Samuti ei soovinud ta avaldada oma ema nime, isa aga ei olnud tal üldse, kuna oli kloonitud.
Ufo kehitas vastuseks õlgu, teadmata, mida vastata.
“Igal lapsel on oma ema ja isa, kui ta ei ole muidugi kloonitud või lastekodust pärit,” pidas Paharätt lühikese teoreetilise loengu laste põlvnemisest.
Ufo mõistis, et Maal toimub samuti laste, inimeste kloonimine. Järelikult ei ole selles midagi ebatavaliselt.
“Olen kloonitud, jah, kloonitud,” vastas Ufo kergendustundega hääles.
“Ära aja jama. Ma tegin nalja. Üheski riigis ei ole veel inimest kloonitud. See oleks politseile kindlasti teada. Ilmselt olete lastekodust. Millisest lastekodust, selle asukoht?” ägestus Paharätt, Ufot vaheldumisi teietades ja sinatades.
“Lastekodust jah. Asukohta ei tea. Mind visati lastekodust kohe peale sündi välja”.
“Oled sa ohmoon või muidu loll; lastekodust ei visata sündinud lapsi välja. Vastupidi, sinna tuuakse kodust väljavisatud lapsed,” selgitas Paharätt nördinult.
Lõpuks lõi Paharätt lootusetult käega:
“Olgu, ilmselt oled illegaal, kas venelane või lätlane. Aktsendi järgi ilmselt lätlane. Las migratsiooniamet jahmerdab sinuga.”
Kritseldas siis tükk aega mingite paberite kallal ja ulatas Ufole allakirjutamiseks: “Kirjuta alla. Koostasin haldusõiguserikkumise protokolli kehtestatud riigikorra jämeda rikkumise ja ilmse lugupidamatuse eest ühiselu reeglite vastu. Ühesõnaga – joobnult olekus avalikus kohas viibimine. Trahv viiskümmend krooni.”
Ufo tegi näpuga näidatud kohta paar konksu, siis veel teisele samasugusele ning ulatas paberid tagasi. Paharätt tagastas nendest ühe Ufole sõnadega: “Võtta endale mälestuseks, ega sinust nagunii maksjat ole. Oota väljas. Sõidame maakonna migratsiooniosakonda.” Seejärel, nagu meenudes, et ta ei ole käesoleva hetke ametikohustusi lõpuni täitnud, lisas: “ Põgenemiskatsel tulistan.”

Ufo istus vallavalitsuse trepile ja mõtles kergendustundega: “Asjad liiguvad paremuse poole. Ta ei ole enam tulnukas. Kes teab kuidas Maal nendesse suhtutakse. Illegaal siiski nagu oma inimene.”
Vallamaja nurga tagant ilmus must kass. Tema põsed ja sabaots oli valged ja nina punane.
Kass tahtis Ufo eest mööduda, üle teeraja minna, kuid mõtles siis ümber. Ligines Ufole, hõõrus ennast vastu tema jalgu. Ufo sirutas käe välja ja silitas kassi ettevaatlikult: ikka peast üle selja sabaotsani, siis uuesti ja uuesti, kusjuures kass tõstis saba püsti, just kui andes märku, et siin lõpeb silitatav pind ära ja tuleb jälle peast alustada. Kass, testinud niiviisi Ufo olemust, kargas talle sülle ja surus oma karvase ümmarguse pea vastu Ufo põske. Seejärel hüppas maha, laskis väikese lõhnasirtu Ufo püksisäärele, andes märku, et on Ufo omaks võtnud, ja läks oma teed nii ükskõikse näoga, nagu seda oskavad teeselda ainult kassid. Peab märkima, et maapeal ei ole suuremaid ükskõiksuse teesklejaid, kui kassid ja naised.
Vallamajast väljus Paharätt. Ta käskis Ufol minna auto juurde. Vallamaja nurga taga seisis vana politseivärvides “Ziguli”. Paharätt võttis kuurist kanistri ja suundus endise sovhoosi kütusetankla poole. Nimetatud tanklat kasutasid kohalikud kütuseärikad – endise sovhoosi endine direktori asetäitja ja peamehaanik. Paharätt oli otsustanud paluda ärikatelt kakskümmend liitrit bensiini, kuna talle ametisõitudeks ettenähtud bensiini limiit oli lõppenud; konstaabli palk aga ei võimaldanud oma raha eest juurde osta.
Paharätt pöördus täis kanistriga tagasi, tassides seda kehast kõveras ja ohkides. Ufo tormas talle vastu ja võttis kanistri üle. Paharätt vaatas Ufole tänulikult otsa ja sammus nüüd naiselikult taltsalt Ufo järel päevinäinud “Ziguli” juurde.
Ufo aitas bensiini paaki valada. Seejärel istus Paharätt rooli, kamandades Ufo enda kõrvale istuma, ja algas sõit maakonnalinna migratsiooniosakonda.

Jorisev “Ziguli” kihutas mööda tolmust maanteed: ikka mäest üles ja mäest alla; sööstis siis hoogsalt metsatukka, just kui kavatseks ta sellest otsejoones läbi põrutada, kuid osav Paharätt hoidis autot kindlalt käänulisel teel.
Ufo luges mööduvaid harvu teesilte: Ruusmäe, Plaani 12 km, Tsiistre, Kirikumäe, Kündja 9 km. Paharätt pööras autonina Kündja suunas.
Kündja kohal osutas Paharätt peaga ilusale metsasaludega piiratud järvekesele, künklikke põlde katvatele viljasiiludele ja sõnas teed silmist laskmata: “Üks Tallinna metalliärikas mängib siin talupidajat.”
“Aga lehmad?” küsis Ufo silmadega otsivalt mööda niitusid libistades.
“Mis lehmad, ta teeb niisama pulli,” vastas Paharätt irooniliselt naeratades.
Ufole oli selgusetu, kuidas saab pulli teha, kui lehmi ei ole. Talle oli veel paljuski arusaamatu maalaste sõnademäng ja kehakeel.
Sõit jätkus. Asulaid märkivad sildid vaheldusid üha harvemini. Ümberringi ainult võsa, umbrohus põllud, niitmata niidud ja mõned harvaks jäänud männikud ja kuusikud, milles rohkem raielanke kui puid, ja mis eemalt paistsid otsekui tühjad hambaaugud Lonny suus.
“Aga mispärast neid pullitegijaid talumehi rohkem ei ole?” küsis Ufo, jätkates katkenud juttu.
“Selleks on vaja raha. Ilma rahata ei saa pulli teha, veel vähem lehmi pidada,” vastas Paharätt, ja seekord ei paistnud tema näost irooniat.
“Vastseliina,” kuulutas järgmine teeviit.
Siseneti linna. Selle mitmekorruselised majad äratasid Ufos imestust. Majad seisid kobaras, olid roninud üksteise otsa, just kui pürgiks nad taevale lähemale. Umaranil midagi säärast ei olnud. Umaranil oldi juba ammu jõutud infoühiskonda. Seal olid majad, hooned, ehitised jaotatud ühtlaselt üle kogu planeedi. Nende ühte hunnikusse kuhjamine oli Ufo meelest mõttetu ja asjatu raiskamine. Umarani kommunikatsioonivahendid võimaldasid suhelda ilma ühest kohast teise sõitmata. Samuti oli otstarbekas ja loodusesõbralik hajutada eluasemed ja tootmishooned ühtlaselt kogu planeedil.

Siin aga tuleb märkida, et ilmselt oleks Ufo sattunud täielikku segadusse, kui ta oleks korrapealt sattunud näiteks Tallinna, või hoidku jumal – New Yorki. Õnneks toimus Ufo üleminek infoühiskonnast industriaalühiskonda sujuvalt: Ruusmäe, Tsiistre, Kündja, Vastseliina jne, kuni maakonnalinnani välja. Tee ei olnud talle suletud ka Tartu, Tallinna või Brüsselisse. Seda muidugi juhul, kui tema staatuses jõutakse selgusele. Aga seekord viis tema teekond Võrru, legaliseerimisele.

Paharätt jõudis sellest Ufole hirmuäratavast Vastseliina majaderägastikust välja ja asus koguma kiirust: “Ziguli” rahulolematu jorin muutus ühtlaseks vingumiseks. Teesildid vilksatasid mööda nii kiiresti, et Ufo ei jõudnud neid lugeda. Ka põllud ja metsatukad sulasid ta silme all ähmaseks mateeriaks, mille selget kuju oli raske eristada. Aeg-ajalt haaras Ufo kramplikult seljatoest: “Ziguli” kihutas mööda koletu suurtest palgiveokitest, et siis samas kõrvale põigata vastutulevatest samasugustest palgiveokitest. Näis, nagu oleks äsja seljataha jäänud palgimasin nendest salaja mööda kihutanud, siis otsa ringi pööranud ja narrides neile vastu tormanud otsekui harali sarvedega koletuslik lehm. Pulle ei olnud Ufo veel näinud, kuigi oli teadlik nende olemasolust ja otstarbest.
“Miks need palgimasinad keerutavad edasi tagasi, kas neil ei ole selge kuhu minna?” küsis Ufo hämmeldunult.
“Logistika, marketing,” vastas Paharätt salapäraselt.
Ufo tõlkeaparaat tegi piiks-piiks, leidmata eesti keeles vastavat tõlget. Edasi sõideti vaikides. Ufot hakkas kimbutama kerge unisus; möödunud öö uneaeg oli jäänud lühikeseks. Ta nägi isegi und: planeeti Umaran ja oma koduaeda.
Uinak ei kestnud kaua. Paharätti küünarnukiobadus Ufo ribide vahele tõi viimase jälle Maale tagasi.
“Kohal,” sõnas Paharätt lakooniliselt ja kargas esimesena autost välja. Ufo ronis kõnniteele ja jäi imestunult ümberringi vahtima: tema kohal kõrgusid hirmuäratavad ehitised, ja neid paistis olevat lõpmatult. Võru linn oli Ufole tõeline ilmaime.
“Aitab vahtimisest, lähme sisse,” sõnas Paharätt käskivalt ning avas ukse, mille kohal rippus valgel põhjal mustade tähtedega silt “Migratsiooniosakond”. Selle kõrval teine silt (ilmselt tänava nimetus) “Koidula 5”. Viimatinimetatud silt oli kirjutatud helepruunide tähtedega valgel põhjal ja kaunistatud samasuguse pruuni äärisega.
Paharätt tõusis oma kenasti höörituva tagumikuga ees ja Ufo tema järel teisele korrusele. Teise korruse vestibüülist suundusid igas suunas pikad koridorid, milles ridamisi uksi. Need pidevalt avanesid ja sulgusid, visates sisse ja välja inimesi, kes sumisesid otsekui mesilased tarulävel.
Paharätt peatus ühe ukse juures, millel ilutses maitsekas silt “Eesti Vabariigi passide väljaandmine”. Paharätt osutas käega ukse kõrval asuva tugitooli poole ja sisenes kabinetti. Ufo vajus pehmesse nahktugitooli ja jäi äraootavalt kuulatama: kabinetist kostis lõbusat jutuvada; keegi kordas mitu korda tema nime – Ufo, Ufo… Sellele järgnes vali naerulagin.
Mõne aja pärast Paharätt väljus ja käsutas lakooniliselt, ikka veel lõbusalt naerdes: “Minu järel, Ufo!”
Trepist alla minnes Paharäti tagumik enam ei hööritanud. Ilmselt on taolisi liigutusi raske sooritada trepist alla laskudes; seda võib teha ainult trepist üles minnes või tasasel maal.
Laskunud trepist alla suundus Paharätt tagahoovis asuva ühekorruselise poollagunenud puumaja poole. Sellel ilutses mittepiduliku väljanägemisega silt “Illegaalide registreerimine”. Samas kõrval “Lenini 5 A”. Tänava nimetus, mõistis Ufo. Nimetatud silt oli küllaltki roostes, kuid siiski võis märgata, et algselt oli silt maalitud valgete tähtedega sinisel põhjal. Kohati ilustas silti valge ääris. Ufole jäi arusaamatuks: mispärast on ühte tänavat tähistatud kahe erineva sildiga, kusjuures ka tänava nimetused olid täiesti erinevad. Nimi Lenin tuli Ufole nagu tuttav ette. Mingis õppeaines oli seda nagu mainitud, kuid gümnaasiumi Umaranil lõpetas ta juba aasta tagasi, enam ei mäletanud. Sõna “Koidula” oli talle aga täiesti kuulmata. Ufole oli teadmata, et selle salapärase nime sisu saab ta teada, kui läheb andma keeleksamit Eesti kodakondsuse saamiseks. Muidugi juhul, kui tal puudub raha passi ostmiseks.
Paharätt haaras ukse käepidemest, kuid see jäi talle pihku. Ta ulatas selle Ufole: “Pane tagasi.” Ise sisenes majja.
Ufo nokitses ukselingi kallal, sai selle kuidagi paika ja järgnes Paharätile. Paharätt oli kadunud ühte kabinettidest. Ufo silmitses ruumi: poolpimedas koridoris nägi ta ühte lagunenud seljatoega tooli, millel istus keegi aastates naine. Tema kõrval seisis poisike. Nad vestlesid vaikselt omavahel, kuid nende jutt oli Ufole arusaamatu. Ta ei lülitanud ka oma tõlkeaparaati otsingu peale, kuna leidis, et vajaduseta teiste jutu kuulamine on ebasünnis.
Ruum jättis Ufole kuidagi ebasõbraliku mulje, just kui annaks mõista, et ta ei ole siin teretulnud.
“Huvitav, “ mõtles Ufo, “millises ruumis võetakse vastu tulnukaid teistelt planeetidelt, kelle kohta maalased räägivad hirmu- ja õudusejutte.”
Ufo mõtted katkestas Paharätt: “Sisse, istu!”
Ufo istus. Paharätt väljus, lubades tunni aja pärast tagasi olla, kui oma asjad politseiosakonnas joonde saab.
Ufo ees teisel pool lauda istus kena noorik. Ta sobis Ufole õeks. Tema kullakarva lokid langesid õlgadele, lakitud küüntega peened päevitunud sõrmed pigistasid õrnalt-silitavalt arvutihiirt, teise käega aga püüdis varjata itsitust.
“Teie nimi?” tõi tema helevalgete hammastega suukene kuuldavale nii maheda hääle, otsekui avaldaks armastust. Samas hakkasid tema õlad itsitusest vappuma.
“Ufo, Ufo Umaran,” vastas tulnukas häirimatult.
Uks avanes ja sellest piilusid samasugused või mitte halvema välimusega noorikud. Paistis, et ka nendele oli Ufo nägemine väga lõbustav.
“Kui oled lõpetanud, tule meie tuppa. Ja võta Ufo ka kaasa!” hüüdsid nad naeru kihistades ja ust kinni paugatades.
Ufo jäi kaunitariga kahekesi. See liigutas hiirt edasi-tagasi, püüdes arvutist (mis muide, oli ka saadud humanitaarabi korras) Ufo nimelist isikut üles leida. Järsku hakkas ta energiliselt hiirt liigutama, kopsis sõrmedega närviliselt klaviatuuri, samas pomisedes endamisi: “Kinni jäi.”
Ta tonksas rusikakesega arvutit, nagu soovides selle sees midagi lahti lüüa, ja seejärel ohkas sügavalt ning kergendatult: “Lahti läks!”
Kaunitar oleks just kui saanud sellest lahtiminekust erilise meelelise ja füüsilise rahulduse.
Kuldkihar jätkas arvutis sorimist, otsides erinevatest andmebaasidest Ufot. Kusjuures veel mitu korda jäi temal kinni ja läks lahti, mida igakord saatsid samad emotsionaalsed häälitsused. Kõrvaltoast kuuldus klaaside kõlinat, mis tuli Ufole tuttav ette ja tõi meelde eileõhtuse peo. Kõrvaltoast kostis Eesti Taasiseseisvumispäeva järelheli.
Kuldkihar hakkas ilmutama kannatamatuse tundemärke: ta niheles pöördtoolil, mis iga tema tagumikukese liigutusele reageeriks teenistusvalmilt: kiiks, kiiks, kiiks… Arvuti Ufot välja ei andnud.
“Arvutis sind ei ole,” sõnas Kuldkihar.
Ufole meenusid Paharäti sõnad: “Mida ei tea politsei, seda ei ole olemas.”
Kaunitar lõi käega:
“Ma ei saa sinuga hommikuni jännata. Anname sulle ajutise isikutõendi. Eks hiljem selgub.”
Öelnud seda, tõstis ta kaks sõrme enda pea kohale, ajas need harali ja liigutas neid. Tundus, just kui teeks ta Ufole “jänest”. See viis Ufo hämmeldusse, kuid ta kogus end ja naeratas vastuseks.
Kuldkihar pani enda ette Paharätt-konstaabli poolt koostatud protokolli ja tippis sealt andmed arvutisse. Printis arvutist välja mingi täidetud blanketi. Klõpsas Polaroid aparaadiga Ufost näopildi ja kleepis selle blanketile. Käskis siis Ufol keerata ennast küljetsi ja klõpsas küljepildi. Seejärel võttis suure paberilehe (A3) ja hakkas seda rebima. Rebimine Kuldkiharal esialgu ei õnnestunud ja ta palus asetada Ufol mõlemad käed peopesadega paberile ja seda kinni hoida. Lõpuks sai paberileht pooleks rebitud. Selle paberilehe poole, mida Ufo peopesadega kinni hoidis, asetas Kuldkihar mingisse kausta, teise poole kortsutas ära ja viskas laua alla paberikorvi. Tõusis siis toolilt ja tegi enda jaoks kõigist dokumentidest koopiad, kummardudes seejuures sügavalt koopiamasina kohale, nii et tema kõrgetel kontsadel väike tagumikukene ulatus ühele tasapinnale Ufo silmadega. Ufo vahtis läbi tema jalgevahe koopiamasinat, mis surises ja laskis kuuldavale äginat, otsekui põeks see liigestehaigust. Korraga tagumik kadus nii äkitselt nagu oli ilmunud ja Ufo kuulis Kuldkihara häält: “Siia allkiri.”
Kuldkihar ulatas Ufole dokumendi, hoides näppu õiges kohas, kusjuures kirjutamisel puutus Ufo sõrmeots tema näpukesega kokku, mis tekitas Ufos kerge meeldiva värina.
“Viiskümmend krooni,” sõnas neiuke ja lisas: “Hiljem maksate, meie arve number on siin,” ulatades samas mingi paberilipaka.
Kaunitar saatis Ufo kabinetist välja, näitas hüvastijätuks talle veekord oma valgeid hambakesi ja suundus teise kabinetti. Trepist alla minnes kuulis Ufo enda järel noorikute hüüdeid:
“Kuhu sa Ufo jätsid… Ufo, Ufo, Ufo uuuuu…!”

Ufo astus tänavale ja silmitses dokumenti: sellel ilutses tema värviline pilt, mis talle enesele väga meeldis. Dokumendile oli kirjutatud tema nimi: Ufo Umaran. Sünniaeg: 22.02.1972. (tegelikult oli sünniaeg Ufo poolt valetatud; ta oli kloonitud ja kasvatatud täiskasvanuks ühe aastaga, seega natuke üle aasta vana). Väljaandmise aeg: 21.august 1992.a. Üleval suurte tähtedega: AJUTINE ISIKUTÕEND. Ufot see rahuldas – ta oligi ju Maal ajutiselt.
Ta oli astunud veel ühe olulise sammu planeedil Maa – tõusnud põlatud illegaalist auväärsesse legaliseeritud isiku staatusesse.
Ufo tõdes endamisi – esmamulje on tõesti petlik. See lobudik pakkus talle nii meeldivat teenindamist. Ta vaatas tagasi akende poole, ja märkas seal naervaid näolapikesi…

Siinjuures tuleb märkida, et vaatamata meeldivale kohtlemisele, teostati kõik taolise isiku suhtes vajalikud ranged protseduuritoimingud: Ufot pildistati eest ja profiilis, võeti tema sõrmejäljed (valge paberi rebimine) ja filmiti varjatult videokaameraga. (“Jänesega” andis Kuldkihar abilisele märku videosalvestuse lõpetamiseks).

“Ufo, siia!” kuulis ta hüüdu. Ta tundis ära Paharäti hääle ja ligines talle joostes.
“Korras?” küsis Paharätt.
“Korras,” vastas Ufo sama lakooniliselt.
“Sul on kindlasti kõht tühi?” küsis Paharätt ja viis ta vastust ootamata ühte majakesse, mille välisseina kaunistas suur, hoole ja armastusega meisterdatud ja maalitud reklaam “TOIDUTARE”.
Toidutares pani Paharätt Ufo laua taha istuma, asetas kõrvaltoolile suure kilekoti, ilmselt oli ta vahepeal jõudnud sisseoste teha, ja suundus tahapoole, kust hõljus Ufo ninasõõrmetesse isuäratavaid toidulõhnu.
Hetke pärast Paharätt naasis, kandes kahe käega suurt auravat taldrikut. Taldrikus oli hiigelkuhi nuudleid. Ta asetas taldriku Ufo ette, selle kõrvale kahvli ja käsutas: “Söö!”
Seejärel soris Paharätt oma kilekotis, võttis sealt välja mingi pakikese. Sellele pakile oli maalitud Ufole juba tuttav suurte sarvedega lehm ja kirjutatud “Taluvõi”.
Paharätt kooris paki ümbrise lahti, võttis Ufo kahvli, lõikas sellega suure tüki taluvõid ja potsatas vaikides Ufo nuudlihunniku otsa.
“Ma ei jõua oma konstaablipalgaga kõiki hulguseid toita,” lausus ta just kui enda õigustuseks, saades aru, et menüü ei ole kuigi rikkalik.
Need sõnad libisesid Ufo kõrvust mööda. Tema ülesanne oli õppida tundma elu Maal. Pirtsutamist ei saanud ta endale lubada.
Ufo laskis nuudlitel hea maitsta, kusjuures Paharätt jälgis teda emalikult ja mõtlikult.
“Aga miks sa ostsid taluvõi linnast, lehmad on ju maal?” küsis Ufo lihtsameelselt.
“Lehmad on maal aga piim linnas,” vastas Paharätt nagu pahaselt. Ufo enam küsimusi ei esitanud.
Tagasitee möödus vahejuhtumiteta; õigemini Ufo magas selle maha: täis kõht ja emalik Paharätt mõjusid uinutavalt.

Enne vallamaja juurde ära pööramist oli Paharätt sunnitud järsult pidurdama: kraavivajunud palgikoormaga metsaveoauto tõkestas tee. Järsk nõksatus lõpetas Ufo uinaku; ta ei saanud unesegaselt aru, kus ta viibib. Alles Paharäti kirumine tõi ta tagasi reaalsusse, planeedile Maa.
Seekord ei antud käsklust väljumiseks. Ufo ronis ise välja ja suundus Paharäti järel õnnetuskohale. Samas sõitsid kohale mingid nahktagides tegelased suure musta autoga. Ufo luges auto tagaotsast – BMW. Nahktagid hakkasid autojuhiga lärmama. Paistis, nagu tahaksid nad talle kätega kallale minna, kuid siiski rahunesid. Nahktagid pöördusid konstaabli poole, paludes temal saata külamehi appi, lubades neile mõnikümmend krooni või pudeli viina.
“Ole abiks,” pöördus Paharätt Ufo poole ja ronis oma “Ziguliga” vaevaliselt veoautost mööda. Ufo lehvitas Paharetile järele; see märkas teda peeglist ja viipas vastuseks. Emake Maal oli lahkunud.
Mõne aja pärast kihutasid paari mootorrattaga kohale neli kohalikku ja asusid nahktagide juhtnööre järgides askeldama ümber veoauto. Nende pisut vindine olek põhjustas küll asjatud rabelemist, kuid töö hakkas edenema. Ufo ühines nendega.
Pimeduse saabudes oli auto jälle teel: autojuht pääses terve nahaga, nahktagid osutusid rõõmsameelseteks sellideks. Nad koukisid “BMW” pagasiruumist välja kasti õlut ja mõned viinapudelid ning pidu läks lahti. Nahktagid kiitsid Ufot: kange ja hakkaja töömees ning pakkusid talle viina, kuid seekord Ufo keeldus järsult. Siis tõmbas üks neist põuest välja paksu rahakoti ja soris selles, otsides väiksemat rahatähte. Lõpuks lõi ta käega ja ulatas Ufole viiekümnekroonise.
Ufo võttis selle tänuga vastu ja oli siiralt rõõmus: nüüd saab ta ära tasuda vähemalt Paharäti poolt määratud trahvi. Järge ootas migratsiooniosakonna arve. Ufo tegi huvitava tähelepaneku: Planeedil Maa kehtis ilmselt reguleeritud turumajandus. Kõik trahvid ja arved esitati ja tasud maksti suuruses viiskümmend krooni.
“See on väga teravmeelne finants-majanduslik lahend,” märkis Ufo endamisi, “teenid viiskümmend krooni – maksad ära trahvi summas viiskümmend krooni; teenid veel viiskümmend krooni – ja arve ootab. Deebet – kreedit on omavahelises harmoonilises tasakaalus.”

Külamehed jätkasid pidu. Veoauto möiratas ja liikus paigalt. Minema asutasid ka nahktagid. Nad istusid juba autosse, kuid Viiekümne Krooni Andja küünitas ennast autost välja ja viipas Ufole: “Tule siia!”
Ufo ligines tõtates.
“Kas tahad teenida? Meil on vaja sinutaolisi metsamehi?” küsis ta auto uksevahelt. Ufo noogutas innukalt.
“Roni sisse.”
Lühikese sõidu järel keeras “BMW” metsateele ja peatus varsti raielangil. Seal põles lõke, heites tontlikult väänlevaid varje augustiöösse ja valgustades kõrgeid männilatvu. Lõkke ääres istus kolm musta kuju, kes ägedalt vehkisid kätega, nagu millegi üle vaieldes. Pudel helkis lõkkevalgel.
“Saa nendega tuttvaks,” sõnas Viiekümne Krooni Andja, “hommikul kell kuus algab töö. Tasu – viiskümmend krooni päev.”
Leping oli sõlmitud. “BMW” rebis järsult kohalt ja kadus öösse.
Ufo metsamehe elu oli alanud. Tegelikult oli ta astunud Elu Ülikooli Maal, rakendusfilosoofia teaduskonda.

Rakendusfilosoofia lühikursus.

Kolm musta kuju lõkke ääres lõpetasid kätega vehkimise nii järsult, otsekui oleks neid peatanud dirigendi taktikepp, kusjuures igaühe käed peatusid oma noodil. Käsi ikka üleval hoides, jäid nad jõllitama liginevat Ufot. Talle meenusid lehmad, kes uudistasid skafandris Ufot.
Ufo noogutas tervituseks, oodates vastust, et kindlaks teha nende keelekasutus.
“Tere ise ka!” vastasid nad peaaegu kooris, otsekui oleksid äsja harjutanud Ufot vastu võtma.
Need sõnad kõlasid selges eesti keeles, mida Ufo tõlkeaparaat piiksumata tõlkis. Käega näidati koht lõkke äärde, kuid Ufole juba harjumuspärast – seis, istu, lama – ei järgnenud. Ufo tegi asjakohase järelduse, et selles seltskonnas puudub riigiasutustele tavapärane ametlikkus. Ufo võttis istet pehmetel männiokstel.
Tükk aega istuti vaikides. Siis aga, just kui soovides piinlikku vaikust katkestada, võttis üks neist kännu otsast pudeli, rüüpas üle pudelisuu kõigepealt ise ja pakkus seejärel Ufole. Ufo raputas pead, vastates: “Aitäh!”
“Eestlane!” ühmas üks neist imestunult, otsekui oleksid nad oodanud tulnukat kosmosest.
“Jah, eestlane. Ufo Umaran,” sõnas Ufo uhkelt, sest tal oli nüüd taskus dokument, mis tõendas tema isikut. Seekord ei kuulnud ta itsitamist oma nime üle.
“Eestlane olla on uhke ja hää,” märkis temast paremat kätt istuv võrdlemisi paksu mustjashalli habemega kogu.
“Häh, rakendusfilosoof,” viskas Ufost vasakul istuv kogu irooniliselt.
Tegelikult ei olnud habemik mingi filosoof, veel vähem rakendusfilosoof, vaid endise sovhoosi endine karjabrigadir.
“Mida tead sina karjak filosoofiast,” reageeris Rakendusfilosoof Karjaku märkusele heatahtlikult. Filosoofil oli õigus nagu alati – tegemist oli tõesti karjakuga, kuigi endise sovhoosi endise karjakuga.
“Filosoofia on nagu traktor. Pealtnäha üks rauakolakas. Aga kui palju võlle ja hammasrattakesi pöörleb tema sisemuses. Neid tunneb, nende otstarvet teab ainult traktorist,” võttis sõna kogu, kellele Ufo andis endamisi nimeks “Traktorist”, mis osutus ka tõeks.
Rakendusfilosoofile ei meeldinud Traktoristi sõnavõtt, mis tungis otseselt tema valdkonda ja pani kahtluse alla habemiku eriteadmised rakendusfilosoofia akadeemilisel alal. Ta otsustas näidata koosviibijatele, ja kõigepealt uustulnukale Ufole oma diplomeeritust: “Minu haridus on ikkagi lõpetamata kõrgem, olen õppinud Marksismi Leninismi Õhtuülikooli marksistlik-leninliku filosoofia teaduskonnas.”
“Sinu haridus on huinja,” märkis Karjak.
“Mis asi on huinja?” sekkus vestlusesse Ufo.
“Huinja on asi, mis ei ole mitte midagi väärt,” selgitas Traktorist.
Filosoof ei lasknud ennast häirida, vaid asus loetlema õpitud distsipliine ja saadud teadmisi: “Marksism, leninism, teaduslik kommunism, dialektiline materialism, imperialism…”
“Onanism,” torkas Karjak järjekordse piigi Filosoofi habemesse.
Filosoof lõpetas paugupealt oma teaduslike saavutuste demonstreerimise ja jäi taolises situatsioonis vajalikku sõna otsides vakka. Filosoofi päästis täbarast olukorrast Traktorist oma tasakaalukate sõnadega: “Olgu tegemist marksismi või onanismiga. See on ainult üks tühi töö ja vaimu närimine. Kui ikka traktori käima tõmbad, siis tead, et midagi kasulikku ära teed: vead sõnnikut, künnad põldu, vahel sai äestatud viinapudeli eest ka sovhoosi vanamutikese isiklik põllulapp.”
Selle peale noogutas ka Filosoof nõusoleku märgiks, otsekui oleks ta jõudnud vahepeal oma marksistlik-leninlikke põhimõtteid ümberhinnata. Selle kinnituseks võttis ta kännult pudeli, rüüpas sellest ja sirutas Ufo poole, kuid mitte näidates üles pealetükkivust andis kohe edasi Traktoristile, kes oli öelnud viimased lepitavad sõnad.
Traktorist võttis kaks lonksu; seda märkas Ufo tema kõrisõlme liigutuste järgi. Toonud kuuldavale räige-rahuloleva häälitsuse, mille peale Ufo tõlkeaparaat tegi piiks-piiks, ulatas Traktorist pudeli Karjakule. See hoidis pudelit viisakusest natuke aega käes, uuris selle silti, otsekui tutvuks ta selle ametliku sisuga esmakordselt. Olles viisakusreeglid kombekalt täitnud, pani Karjak pudeli huultele. Filosoof ja Traktorist jälgisid teda pingsalt, ja selleks oli ka põhjust – Karjaku kõrisõlm liikus kolm korda. Rohkem kui kellelgi teisel!
“Ära siis kõike ära joo!” hüüdis Traktorist etteheitvalt. Filosoof haaras pudeli oma valdusse, takseeris seda lõkkevalguses, raputas halvakspanevalt pead ning asetas uuesti enda kõrvale kännu otsa.
“Ilma filosoofiata inimene ei saa,” alustas Filosoof poolelijäänud juttu, hoides samas pilku pudelil, nagu kardaks, et see võtab jalad alla ja kargab metsa.
“Filosoofia aitab meil elada ja võita!” pilkas Karjak järjekordselt.
“Filosoofia nimel on peetud sõdu, teostatud veriseid riigipöördeid, pandud toime massimõrvu, tehtud mida iganes,” jätkas Filosoof Karjaku märkust ignoreerides, pannes oma kohutava loeteluga Ufot õlgu väristama.
“Neid inimkonnavastaseid kuritegusid ei ole toime pandud mitte filosoofia nimel, vaid varanduse krahmamise pärast,” sekkus Traktorist. “Erinevad vallutajad ja valitsejad tulevad ja lähevad, panevad toime röövimisi ja riisumisi, teevad mida iganes ning peale seda asuvad jutlustama oma filosoofiat. See on röövlite patukahetsusjutlus, õigemini, eneseõigustus, mida iganes.”
“Mis te plätrate: mida iganes, mida iganes…,” vihastas Karjak, “mida tähendab mõiste “mida iganes”? “Kas sa oleksid nõus pea tulle pistma?” pöördus ta Filosoofi poole.
“Ei,” vastases see hämmelduses.
“Kas sa oleksid nõus ronima puu otsa ja sealt pea ees alla hüppama?” pöördus Karjak Traktoristi poole.
“Ei,” vastas Traktorist samamoodi hämmeldusega.
“Järelikult te ei tee mida iganes. Väljend “mida iganes” on pask,” jätkas Karjak. “See on puru silmaajamine ja mõttetu targutamine. Röövlite tegusid ei tule hinnata ebamääraste mitte midagi ütlevate sõnadega, vaid väljendata konkreetselt: – röövivad, tapavad, vägistavad, riisuvad, uputavad, panevad pommi…,” siinkohal sai Karjaku sõnavara otsa. “Näiteks, ma lähen praegu metsa, ja mitte “mida iganes” tegema, vaid konkreetsele asjale,” lõpetas Karjak oma ägeda filoloogilise loengu.
“Filosoofia on kõigi teaduste ema,” pöördus Filosoof häirimatult tagasi oma lemmikala juurde. “Eesti Nokia võiks olla filosoofia. Selle viljelemine ei sõltu riigi suurusest ega majanduslikust võimsusest. See vajab ainult riigi iga elaniku ajupotentsiaali,”
Ufo silme ette kerkis tohutu metsalagendik, kus hiiglasliku lõkke ümber on istet võtnud kogu Eesti Vabariigi elanikkond, olles ametis filosoofia viljelemisega.
“Filosoofia filosoofiaks, aga seejuures ei tohi ka muid tegemisi unarusse jätta,” märkis Traktorist. “Minul oli külas onupoeg, väliseestlane, elab Londonis. Käisime saunas, jõime õlut, võtsime natuke ka viina. Ja jutuks tuli – nagu ikka viinavõtmise juures – poliitika ja naised. Ta rääkis mulle, et sellal, kui Karl Marx pööningukambris oma teost “Kapital” kirjutas, sehkendas Friedrich Engels Marxi naisega. Olevat teine olnud ilus naisterahvas.”
“Nojah, eks naabri naine on ikka parem kui oma,” mainis Filosoof. “Meie endine miilitsa piirkonnainspektor pettis ka oma naist naabri naisega. Lahutas oma naisest ära ja abiellus naabri naisega. Peale seda hakkas jälle käima oma endise naise juures. Keelatud vili on alati magusam. Peab mõistma, et Marx oli siiski teoreetik, aga Engels teoinimene, kapitalist.”
„Teoreetik või asi,” lõi Traktorist käega. „Traktoristide kursustel politruk selgitas meile Marxi õpetust turgudest, et mida lähemal on tootmine turule seda odavam kaup, sest transpordikulud olla väiksemad. Tühjagi! Praegu tuuakse Võru turule kartul Poolast ja see on müügis madalama hinnaga kui Võrumaal kasvatatud kartul.”
„Ja veel kantpead, nendest ei räägi Marx sõnakestki,” sekkus koheselt Karjak. „Minu lellepoeg tõi oma autologuga, oli vist Žaporožets või Moskvitš, Tallinna turule kaks kotti omakasvatatud kartulit. Turu väravas kargasid kantpead ligi, ütlesid oma hinna, viskasid raha autokapotile ja tirisid kotid autost välja; kui lellepoeg oleks vastu hakanud, saanuks vastu lõugu.”
Sõna „kantpead” jäi Ufole selgusetuks, kuid ta ei sekkunud oma pärimistega – eks kunagi hiljem saab teada.
„Nojah,” nõustus Filosoof, „teoreetik peaks siiski omama veidikegi ettenägemisvõimet. Üks tähetark, Kopernik või kes ta oli, tegi teoreetiliselt kindlaks, et Neptuuni lähedal peab olema veel üks planeet, mida aga palja silmaga ei näe. Ja hiljem, kui leiutati teleskoop, avastatigi see planeet; nimeks pandi, kui ma ei eksi – Pluuto.”
„Selle planeedi nimi Pluuto küll ei saa olla,” vaidles Karjak jällegi vastu. „Meie endise kolhoosi pulli nimi oli Pluuto.”
Kaaslased jätsid Karjaku asjakohatu märkuse tähelepanuta ning jätkasid Karl Marxi ja Friedrich Engelsi teemadel.
“ Ma olen kuulnud, et Engels kirjutas isegi mingi raamatu grupiseksist,” sõnas Traktorist mingi ebamäärase sisemise tundega.
“Engels kirjutas raamatu nimetusega “Perekonna, eraomandi ja riigi tekkimine”. Seal kirjeldati mitte grupiseksi, vaid grupiabielu; kuigi, ega ma hästi ei tea, mis nendel asjadel vahet on,” täpsustas Filosoof häälega, mis reetis kahetsust poolelijäänud haridusteest.
“Engels vist ajas midagi segamine. Minu arvates tuleks enne soetada eraomand ja siis luua perekond. Aga mis puutub riigi tekkimisse, siis tavaline inimene saab nahutada nii riigi tekkimisel kui ka lagunemisel,” kahtles Traktorist Engelsi õpetuses. “Igal juhul oleks kasulikum luua eraomand ja võtta naine enne riigi tekkimist, sest pärast võid jääda püksata ja kes sellisele enam naiseks tuleb.”

Ufo leidis, et Traktoristil on mõnes mõttes õigus: enne Maale tulekut oli ta õppinud planeedi Maa ajalugu. Õigemini keisrite, kuningate ja muude valitsejate elu ja tegevust planeedil Maa iidsetest aegadest kuni tänapäeva välja. Ta oli tulnud mõttele, et riik ja rahvas on taolistele tegelastele vajalik ainult, nagu väljendas konstaabel Paharätt, “pulli tegemiseks”. Selleks aga, et neid ei segataks selles meeldivas tegevuses, ei oma ega võõra rahva poolt, luuakse sõjavägi, igasugused institutsioonid – politsei, prokuratuur, kohtud, piirivalved ja tollid ning maksuhaldurid rahvalt raha sissenõudmiseks, mõeldakse välja muid nippe, et saavutada vabadus “pulli tegemiseks”; nimetatud tegevus on nõudnud nii sõdades, kui ka rahuajal kümneid miljoneid inimelusid planeedil Maa, kusjuures viimased kõvemad “pullitegijad” planeedil Maa olid Stalin ja Hitler.
Aga Filosoofile ei meeldinud Traktoristi pragmaatiline lähenemine. Filosoofina paigutaks ta esimesele kohale tähtsaima – riigi tekkimise, seejärel eraomandi soetamise ja alles siis võiks mõelda naisevõtule ehk perekonna tekitamisele. “Kui ainult oma naise sabas valvata, siis küll kaugele ei jõua, rääkimata Eesti filosoofilisest Nokiast,” lõpetas ta asjatu vaidluse.
Asjalt naasnud Karjak kuulis Filosoofi viimaseid sõnu filosoofia, Eesti Nokia kohta ja sekkus kohe jutusse: “Lenin tõi oma peakolus seitsmeteistkümnendal aastal Venemaale filosoofia, ja mis välja tuli – 1/6 maakerast keeras persse.”
“Lenini filosoofilised vihikud,” kordas Filosoof endamisi kunagi õpitud teadmisi.
Traktorist pooldas Karjaku kartusi: “ Kui juba üks väike mehike oma filosoofiaga suutis maailmas niipalju sitta keerata, mis saab siis, kui Eesti Vabariik loob oma ülemaailmse kaubandusketi filosoofia ekspordiks ja müügiks. Teades meie mehi, võib olla kindel, et vabaduseleek lahvatab üle maailma, ja siis küll juba on ka naised ühised, kommunaalkasutuses. Sellega läheme kindlasti ajaloo annaalidesse.”
“Ega see Lenin nii vilets mehike ka olnud. Ma lugesin mingist ajalehest, et Lenin oli mitmenaisepidaja,” asus Filosoof Leninit kaitsma. “ Peale oma naise, Nadežda Krupskaja, oli tal käepärast võtta veel mingi kuumaverd naisterahvas, kui mälu mind ei peta, siis oli ta nimi Inessa Armand. Sellal, kui ametlik naine Zürichis, luksuskorteri köögis sukka kudus, kuulas Lenin Inessa klaverimängu, “Kuupaistesonaati”, ja ajasid muid armuasju. Ta oli kõva naistemees, olla isegi süüfilise saanud. Kellelt täpsemini, sellest ei olnud ajalehes juttu.”
“Eks Lenin sellest Engelsi raamatust õppis grupiseksi,” täpsustas Traktorist, “ainult ajalooteadus vaikis need seksiasjad maha.”
“Ajalooteadus on prostituut,” oli Karjak resoluutne. “Raha eest on ta nõus anduma kellele tahes, vahetama riidehilpe ja võtma igasuguseid poose.”
“Sul on mõningas mõttes õigus,” toetas teda Traktorist. “Näiteks vene ajal kirjutati millegipärast õpikutes ja näidati filmides, et Talvepalee vallutati punaste poolt ägeda rünnakuga. Praegu aga räägitakse, et mingit Talvepalee rünnakut ei olnud; seda valvasid ainult kuraasikad naisterahvad, kes panid kohe plehku, kui punased soldatid ja madrused üle aia kargasid.”
“Eks iga naine poeb esialgse hirmuga peitu, kui kamp madruseid üle aia kargab,” õigustas Karjak naisi. “Oleks olnud ainult üks madrus, või igale naisele üks madrus, see on iseasi,” lõpetas Karjak õpetlikult.
“Tegelikult, tuleb välja, et Lenin saadeti Venemaale spioonina revolutsiooni korraldama, koos grupi seltsimeestega. Saatjateks rühm saksa sõdureid. Vene ajal nimetati neid Läti punasteks küttideks. Ta sõitis loomavaguniga rahakottide otsas Venemaale ja pani seal revolutsiooni käima,” sõnas Traktorist mõtlikult.
“Seepärast siis säilis Leninil armastus loomavagunite vastu kogu eluks,” märkis Karjak. “Inimesi hakati pärast revolutsiooni sõidutama, õigemini küüditama ainult loomavagunites.”
“Nojah,” jätkas Traktorist, “Lenin sõlmis peale võimuletulekut sakslastega I maailmasõjas vaherahu, muidu oleks sakslased venelastelt peksa saanud. Hiljem veel Hitler Staliniga. Aga need mõlemad hakkasid koos Poolat krabama – üks ühest otsast, teine teisest otsast; said juhtumisi kokku nagu vargad võõras korteris ja pöörasid omavahel tülli; II maailmasõda läks kärinal lahti.”
“Ma lugesin kuskilt, et Rooma väejuht Aleksander Suur rajas Aleksandria linna: saabunud India sõjakäigult tagasi, mõõtis ta Vahemere ääres välja maatükid, lõi toikad püsti ja asuti linna ehitama; temanimelist linna; ise vedas ka palke ja kive,” jätkas Filosoof. “Siin paistab küll, et ajalugu on võltsitud, või lihtsalt ilustatud. Teistes raamatutes on kirjutatud, et Aleksander Suur jättis India sõjakäigu pooleli, sest sõdurid haigestusid koolerasse ja düsenteeriasse, see tähendab sita lõi lahi,” lõpetas Filosoof vajaliku täpsustusega. “Minu talupojaloogika näeb seda asja hoopis tõelisemas ja proosalisemas valguses – Aleksander Suur saabus oma väega Indiast tagasi Vahemere äärde; sõduritel oli kõht lahti ja paljud neist kooleras. Löödi laager üles. Laagriks valitakse ikka sobiv koht veekogu äärde, kas jõe, järve või mere kaldale; saab vähemalt ennast pesta. Peale puhkamist liiguti edasi, jättes maha ära pasandatud mereranna, samuti koolerasse surnud ja muidu kõngenud sõjameeste laibad. Aegamööda loodus puhastas mereranna. Sinna ilmunud inimesed leidsid sobiva koha eluasemeks, sest koht, mis sobib laagriplatsiks, sobib ka elamiseks. Asula kasvas ja võttis linna mõõtmed. Linnale nime andmisel aga tegi kohalik poliitik ettepaneku panna linna nimeks suure väejuhi järgi Aleksandria – nagu Leningrad või Stalingrad. Ega neid linnu ehitanud ka Lenin või Stalin. Ajaloolased aga hakkasid ilustamise mõttes, ja ilmselt ka kellegi ees pugedes või kellegi näpunäidete järgi jutlustama ja kirjutama, et Aleksandria linna ehitas Aleksander Suur.”
“Aga Petrogradi ehitas küll Peeter Esimene,” märkis Karjak.
“Eks Lenin tassis ka laupäevakul palki. Ajaloolased on kindlaks teinud, et seda palgijuppi, mis oli paras kahele mehele õlale võtta, tassis koos Leniniga ligi viissada meest. Vähemalt niipalju tegelasi on kinnitanud, et just nemad aitasid Leninil palki tassida. Minupärast tassigu või tuhat meest, peaasi, et palk paika sai,” lõi Filosoof käega, näidates oma nördimust ajalooteaduse vastu.
Saabus vaikus. Traktorist ja Karjak olid vapustatud Filosoofi raudsest ajaloolisest tõest. Ufo püüdis endale ette kujutada pasandavaid Aleksander Suure sõdureid, kuid tema kujutlusvõime ei suutnud hoomata Filosoofi värvikat ajalookäsitlust.
Viimaks katkestas vaikuse Traktorist: “Ajalugu on keeruline värk – see peaks nagu olema kunagi olnud või läbielatud sündmus, mida enam tagasi keerata või muuta ei saa, aga ometi on ka möödunud aeg pidevas muutumises. Millegipärast kõige sagedamini lendavad prügikasti just ajalooõpikud. Valimiste ajal pidas vallamaja saalis rahvale loengu üks kõrge päevapoliitik, nime ei mäleta, kes rääkis, et Saksa ordurüütlid ei olnud mitte vallutajad vaid investorid. Nad investeerisid oma vaba kapitali Eestimaasse – ehitasid siin mõisaid, vesiveskeid, viinavabrikuid, kõrtse ja kirikuid. Kirikutes jutlustati ja arutati filosoofilisi küsimusi ning selgitati liberaalse turumajanduse põhimõtteid. Sakslased tagasid eestlastele tööhõive; vabade töökäte igakülgse ja sihipärase kasutamise. Praegu läheb eestlane Euroopasse tööle, aga siis tuli Euroopa ise Eestimaale.”
“Aga peksmine?” sekkus vahele Karjak, “mõisnikud andsid eestlastele ihunuhtlust.”
“Mis teha,” selgitas Traktorist. “Tollal ei olnud ju seltsimeheikke kohtuid nagu Nõukogude ajal või trahvikviitungeid nagu praegu. Kes rikkus korda, sellele määrati karistus ja anti vitstega peksa.”
“Aga see ei ole ju demokraatlik. Ise määrab karistuse, ja ise viib täide ka. Kuhu jääb võimude lahususe printsiip,” näitas Karjak uuesti oma rahulolematust peksmise vastu.
“Mis vahe on, kas sa saad peksa demokraatlikult või ebademokraatlikult. Peksa saab sinusugune alati,” lõpetas Filosoof asjatu vaidluse.
“Ja sinusugune kah!” jättis Karjak vaidluses viimase sõna endale.

Ufol oli kahju Filosoofist ja Karjakust, kes alati peksa said, ning et neid natukenegi lohutada sõnas: “Kui peksmiseks läheb, on alati parem jalga lasta.”
Selle peale ei kostnud mehed midagi. Kõik vahtisid ühtmoodi mõtlikult lõkkesse, nagu otsiksid nad sealt ajaloolist tõde.
“Peksmise kohta on üks vana anekdoot,” võttis jutuotsa uuesti üles Traktorist. “Heliseb uksekell, sisse astuvad valged, kamandavad püksid maha ja hakkavad peksma; lahkuvad. Heliseb uksekell, sisse astuvad punased, kamandavad püksid maha ja hakkavad peksma; lahkuvad. Heliseb uksekell, võtan püksid maha ja avan ukse – ukse taga seisavad külalised.”
Anekdoot tegi Ufole nalja ja ta turtsus naerda koos teistega.
Filosoof jätkas ajaloolise tõe otsingutega: “Mis puutub punastesse, siis nad tulid võimule eesmärgiga haarata varandused endale. Peale võimuhaaramist sahkerdasid kogu varanduse Läände: Venemaa kulla, kalliskivid ja kultuuriväärtused, kirikute vara. Kes vastu hakkas, lasti maha. Rahvale aga jutlustasid, et tsaaririik oli mäda, ja võim tuli üle võtta, et anda talurahvale maa, töölistele tehased, kõigile rahu.”
“ Ei andnud aga mitte persetki,” märkis Karjak.
“Praegu aga jutlustatakse, et Nõukogude Liit oli mäda,” torkas Traktorist vahele.
“See oli Lenini ajal, kui varastati ja poolmuidu Läände tassiti. Lenin oli ka poolenisti ärika verd, aga Stalini ajal pandi vargustele käpp peale,” täpsustas Karjak, Traktoristi märkuse tähelepanuta jättes. “Oleks Stalinil olnud kübetki ärika verd, oleks ta olnud Lenini kõrval mausoleumis, mitte pandud selle seina äärde.”
“Ega kaks ärikat ei oleks ühte mausoleumi sobinudki,” arvas Traktorist, “siis oleks nad seal vaielnud ja kaubelnud viimsepäevani. Ja üldse: ärikatega on selline lugu, et kui sa nende jutust pool usud, siis ikkagi saad poole petta.”
“Mis puutub sellesse, et Nõukogude Liit oli mäda ja seetõttu vajus kokku, siis see on ka vaieldav,” ei olnud Filosoof jätnud kahesilma vahele Traktoristi märkust. “Asi oli ilmselt muus: peale Stalinit hakkas varastamine uuesti pihta. Eriti Breznevi ajal. Andropov küll püüdis seda piirata, aga ta vist saadeti selle eest teise ilma.”
“Andropov püüdis jah piirata, tema ajal lasti isegi maha üks Liidu Kalamajanduse ministri asetäitja, kes saatis vagunitäite kaupa konserve Läände: karbi peale oli kirjutatud “Sprotid”, aga sees oli must kalamari,” sekkus filosoofi jutusse Traktorist.
“Vat asi selles oligi: kalamari saadeti sprottide pähe Läände; raha laekus sprottide eest Liitu, aga karbi sisu tegelik hind, kalamarja eest, kanti sullerite arvele Lääne panka,” toetas Karjak Traktoristi. “Seda raha kogunes aastate jooksul nii palju, et oli vaja selle kasutamiseks saada vabad käed; ainult üksikud välissõidud ja nänni ja videomakkide ostmine sullereid ei rahuldanud. Tuli kaotada totaalne riigikord ja minna üle turumajandusele.”
“Raha avalikult pööritamiseks, või nagu praegu öeldakse – legaliseerimiseks asutati välismaa firmadega ühisettevõtteid; see oli aastatel 1987-88. Ühisettevõtted andsid varastele vabamad käed raha ringlusse laskmiseks ja kasu saamiseks,” jätkas Traktorist Filosoofi algatatud Nõukogude Liidu lagundamise arutelu.
“Perestroika,” torkas Karjak vahele.
Filosoof vaatas Karjaku nagu tüütu segaja poole, kes häirib kahe targa inimese vestlust ja jätkas Traktoristi mõtet: “Eesmärk oligi varastatud raha ringlusse lasta, teenima panna ja seda sai teha ainult seda takistava süsteemi lagundamisega. Raha võim oli nii tugev, et Nõukogude Liit lasti maoli mõne kuuga. Kogu see möll, mis Moskvas toimus rahvamasside osavõtul oli ainult kattevari; sooviti näidata, just kui oleks rahvas Nõukogude Liidule otsa peale teinud.”
“Moskva elanikkond võitles kangelaslikult ja ennastsalgavalt, et vabaneda teda okupeerivast Nõukogude Liidust,” segas Karjak jultunult kahe targa juttu.
“Huvitav, ka meil läks iseseisvumise asjaajamine lahti just 1987-88, kui Moskva asus ühisettevõtteid tegema ja raha ning varandusi välismaale kantima. Eks meie parteituusad, kes juba varakult nägid, millises suunas Moskvas asjad liiguvad, hakkasid ajama sama joont ja koondasid ka rahva oma perse taha,” toetas Traktorist seekord Karjaku mõtet. “Kes nobedamad ja julgemad olid, kargasid õigel ajal rekke ja on praegu piruka juures.”
“Ära sa arva, ega kihutavasse rekke ei olegi nii lihtne karata ja edasi põrutada, eriti kui ei tea, kuhu regi välja jõuab,” kiitis Karjak rekkekargajaid.
Traktorist ei vaielnud vastu, ainult märkis mõtlikult: “Küll teati kuhu viib… Rahapaja juurde. Rahvas näeb ainult revolutsiooni välist külge. Ta ei tea selle sisemisi liikumapanevaid jõude ja tõelisi eesmärke. Rahvas on kõigis revolutsioonides olnud ainult dekoratsiooniks. Peale etendust võetakse dekoratsioonid maha ja heidetakse kõrvale.”
Nende ilusate sõnade peale ei osanud enam keegi midagi öelda. Ufo püüdis endale ette kujutada rahva kui dekoratsioonide mahakiskumist ja kõrvaleheitmist, kuid tal ei tulnud midagi silme ette.
Filosoof heitis lõkkesse mõned männioksad, otsekui tahaks ta kustuma hakkavat revolutsioonituld uuesti leegitsema panna, ja alustas natuke teise kandi pealt, suundudes uuesti ajalukku:
“Öeldakse küll, et inimesed ei võtta õppust ajaloost, aga vahel siiski võtavad. Oktoobrirevolutsiooni järel võeti omanikelt kogu varandus käest ja tassiti laiali – tehased, pangad, majad, isegi maja sisustus. Kuid omanikud hakkasid vastu ja Venemaal puhkes äge kodusõda, mis nõudis miljoneid elusid. Oleks kommunistid jätnud kasvõi poole varandusest endistele alles, ei oleks kodusõda puhkenud. Peale Nõukogude Liidu lagundamist tegid uued krabajad targasti: nad hakkasid koos endistega vara jagama: ikka sulle-mulle; mulle – sulle, nagu vallamajas jagatakse humanitaarabi, ise kiivalt jälgides, et teinepool sohki ei teeks. Kodusõda hoiti taolise targa tegutsemisega ära. Tublid poisid.”
“Erastamine-ärastamine,” märkis Karjak.
“ Selle erastamisega on ka imelikud lood,” alustas Traktorist. “Meie sovhoosi töökoda kuulutati ka erastamiseks või ärastamiseks, kuda ta nüüd õigem on öelda – kirjaliku enampakkumise teel. Ega see töökoda suurt asja ei olnud, aga veel võis tegutseda, remontida kohalike talunike ja põllumajandusühistute traktoreid ja muud tehnikat. Need ju vene tooted. Töökotta oli aastate jooksul kogunenud ilmatu hulk treipinke, teate küll, need kolm-neli tonni kaaluvad rauakolakad, peale selle remondis olevad või muidu seisma jäänud traktorid DT-54. Juba nende veolint kaalub oma pool tonni. Peale selle muud tehnikat. Rauda oli palju.
Nojah, tegid siis sovhoosi mehaanik ja paar hakkajamat kombainerit ja üks elektrik ka osaühingu, et osaleda enampakkumisel. Koostasid äriplaani, nagu kord nõudis. Istusid öid äriplaani kallal ja arvutasid, et kõik äriplaanis esitatud andmed vastaksid tegelikele võimalustele ja oleksid tõesed. Nägid ette töötajate arvu vähendamise paari töötaja võrra – need olid küll veel endise sovhoosi töökoja koosseisunimekirjas, kuid olid juba ära surnud. Panid kirja täpse investeeringu summa: igal aastal 10 000 krooni ja nii viie aasta jooksul.
Nojah, sellest kirjalikust enampakkumisest võttis osa ka üks soomlane, või oli ta itaallane; sõitis tumedate klaasidega dziibis ringi, ega me tema näovärvi ei näinud. Ühesõnaga, välismaine investor. Erastamise võitja kuulutati välja – selleks osutus välismaalane. Ta oli kavalam kui meie kodukootud investorid – lubas tööhõivet suurendada kohe kümne inimese võrra ja igal aastal veel kümme inimest. Nägi oma äriplaanis ette töökoja renoveerimise ja laiendamise ja selleks investeeringud igal aastal kaks miljonit krooni ja nii viie aasta jooksul.
“Kust sinna seda kõike nii täpselt tead?” sekkus Karjak Traktoristi jutusse.
“Oota, las ma räägin,” tõrjus Traktorist Karjaku uudishimu. “Pärast Erastamisagentuuriga erastamise ostu-müügilepingu allakirjutamist viis see välismaa investor kogu töökoja sisutuse, tööpingid, remondis olnud traktorid metallikokkuostu ja kadus. Kiskus isegi malmradiaatorid, millega töökoda köeti, seinalt maha ja andis kokkuostu. Tegi puhta töö. Minu õetütar rääkis seda, ta oli välismaise investori juures sekretär-tõlgiks, sest välismaalane eesti keelt ei osanud.”
“Jah, Eesti on väike, siin põrsast kotis ei hoia,” märkis Karjak.
“Mis keeles sinu õetütar siis temaga suhtles?” tundis Ufo huvi.
“Vene keeles. See välismaalane oskas vene keelt, ja meie siin Võrumaal, pooleldi setud, oskame ikka vene keelt töngata,” täpsustas Traktorist.
“Kas seda välismaa investorit kinni ei pandud?” küsis Ufo naiivselt.
“Kinni panna saab ainult kuriteo eest, mitte selle eest, kui inimesega juhtub õnnetus,” selgitas Filosoof. “Kindlasti leidis tollel investoril aset äriplaani nurjumine; ega inimene ole ka võimeline kõike ette nägema, mis elus võib juhtuda, näiteks, gaasi- ja elektrihinna tõus, Talse kukkumine, Libori jõnksumine, sulgemishindade korrigeerimine, turusituatsiooni kõikumine, konjunktuuri langus, börsi meeleolude muutus. Aga peamine, omandivormi muutus, saavutati. Stalin tegi vastupidise omandireformi – eratalude asemele kolhoosid. Omandivormi muutmine tekitab alati jama; selle käigus võib juhtuda mida iganes”.
Ufo märkis endamisi, et siinkohal tarvitas Filosoof küll õigesti väljendit “mida iganes”. Omandivormi muutmine on keeruline värk, ja seal võib juhtuda tõesti mida iganes.
“Pole viga, erastamine läks persse, aga omandivormi muutus toimus ikkagi edukalt,” väljendas Karjak oma poolehoidu omandireformile, “aga kuidas see jama lõppes?” ei suutnud ta siiski taltsutada oma uudishimu.
“Asi lõppes nagu kinos,” jätkas Traktorist. “Minu õetütar, välisinvestori sekretär, pidas aastaid kirjavahetust Erastamisagentuuriga, see nõudis ostu-müügilepingu järgi saadaolevat kümmet tuhandet krooni ja trahve investeerimiskohustuse täitmata jätmise eest. Välisinvestor aga viitas nendele samadele ettenägemata asjaoludele, mida meile äsja loetles Filosoof. Kuulutati küll välja selle investori firma pankrott, kuid pankrott lõpetati ära raugemise tõttu, sest kust ikka midagi võtta ei ole, sealt ei võtta surm kah,” lõpetas Traktorist, lõi käega ja vaikis hetkeks. “Meie kodukootud erastajajad, kes töökoja erastamisel kaotasid, passisid tükk aega poe juures seda välismaa investorist sullerit, et talle kere peale anda. Ükskord õhtul olekski Kombainer ja Elektrik sulleri peaaegu kätte saanud, kuid see jõudis karata oma dziipi ja minema kihutada. Mehed jälitasid teda mootorratastel, kuid dziipi ikka kinni ei püüa, eriti liivastel külavaheteedel. Jälitajad lendasid kõhuli kraavi; hea veel, et kaelaluu terveks jäi,” lõpetas Traktorist oma jutu.
“Eks see meie investeerijate vaheline võitlus ole sama, mis õhtumaa ja hommikumaa finantside võitlus,” alustas Filosoof jälle väga kaugelt ja teaduslikult. “Varsti on araabia maad naftast tühjad; veel aastat 30 – 50, ja siis söö liiva. Praegu naftast saadav raha tuleb panna kasumit tootma; investeerimine on moslemitele elu ja surma küsimus. Aga kuhu sa teda ikka mujale investeerid kui läänemaailmaga samadele finantsturgudele. Ega lääne rahajõmmidele meeldi, et araabia raha hakkab nende finantse kõrvale tõrjuma; eks püütakse teha igasuguseid takistusi ja omameeste ringkäendusega hoida naftariike läänemaailma poolt hõivatud turgudest eemal. Võib minna madinaks, nagu meie kodukootud investorite ja välismaa sullerite vahel sovhoosi töökoja erastamisel. Muidugi, ega keegi otse välja ei ütle, et madistatakse finantside päras; ikka leitakse mingi teine põhjendus; näiteks, nägu ei meeldi või usk on teine.”
Traktorist pöördus Filosoofi poole: “Sinul tuleb see jutt päris targalt välja. Võiksid kirjutada raamatu oma arutluste kohta; oma rakendusfilosoofia põhiküsimustes. Aga ära väga paksu kirjuta, see läheb igavaks.”
“Hea raamat on nagu üks korralik seksuaalvahekord – kaks tundi,” võttis Karjak öisele ajale kohase jututeema üles. “ Pool tunnikest sisejuhatust, tund teema arendust ja pool tunnikest lõppsõnale.”
“See seksijutt on üks kahtlane värk,” ei olnud Traktorist Karjakuga nõus. “Meil külas oli üks mees, Volli nimeline. Tema põhiline jutt oligi naistest ja seksist. Alati võttis ta selle teema üles, olgu siis tööl või poe juures meestega õlut juues. Nii nagu praegu ajalehtedes ja televiisoris. Külanaised aga teadsid rääkida, et ei olnud ta mingi nii kõva seksimees, nagu tema jutust paistis; vastupidi, ta olevat selles asjas võrdlemisi kehv tegija. Eks igaüks räägib sellest, millest ta parajasti puudust tunneb. Aga raamat võiks pigem olla nagu bussisõit Tallinnast Tartu – 2 tundi. Ostad Tallinnast raamatu, loed bussis läbi ja viskad Tartu bussijaamas prügikasti. Tallinnasse sõitja kougib selle raamatu prügikastist välja, loeb bussis läbi ja viskab Tallinnas prügikasti. Tekib, nii öelda, pidev ja teineteist abistav kultuurivahetus kahe konkureeriva kultuurimetropoli vahel. Ja et raamatut loetaks, peab see olema hea raamat – elu peab selles raamatus olema ilus nagu filmis, olgu siis juttu rakendusfilosoofiast või millest tahes.”
“Elu võib olla sitt, aga raamat olgu ilus,” tsiteeris Karjak. “Minu arvates peaks raamat olema siiski just kui üks soolane suutäis. Magusal on küll alul hea minek, aga pärast hakkab vastu ja ajab südame pahaks.”
“Nojah, neid magusaid raamatuid ilmub praegu otsekui seeni peale sooja augustivihama. Ma kuulen peaaegu iga pühapäeva hommiku raadiost, kus hõigatakse välja, et see ja see poliitik on kirjutanud raamatu oma elust. Ma ühte lugesin: alul kiitleb, kui hea on rahva praegune elu, siis kirjeldab oma võitlust rahva veel parema tuleviku nimel ja lõpuks esitab oma programmilisi nägemusi,” ei olnud Traktorist rahul loetud kirjandusega.
“Mein Kampf,” pomises Filosoof endamisi habemesse.
“Misasja?” jäid Karjakule need sõnad arusaamatuks.
“Ei midagi,” lõi Filosoof käega, “sa nagunii ei ole selle raamatu käsikirja lugenud.”
“Käsikirjad ei põle,” märkis Karjak, korrates üht kuuldud ütlust.
“Äh, aitab tänaseks filosoofiast, filoloogiast, ajaloost ja raamatute kirjutamisest. Keedame teed ja heidame magama,” tegi Filosoof maise ettepaneku.
Traktorist haaras mõlkis alumiiniumteekannu ja suundus vee järele. Ta koperdas käsikaudu, okste ragisedes väikese metsaojakese poole.
Karjak sättis lõkke kohale kaks oksatüügast püsti, asetas nende harude vahele horisontaalselt kolmanda ja istus uuesti kuuseokstele. Filosoof harutas lahti mingi kompsu: sellest ilmus välja leivapäts, jupp vorsti ja väike teepakike.
“Suhkur on otsas,” pomises ta kahetsevalt, kellegi poole pöördumata.
Traktorist ilmus teekannuga ja see asetati tulele. Viinapudel tegi veel ühe ringi; mehed rüüpasid vaikides.
Ufos tekitasid Maa inimesed arusaamatust ja imetlust: ta oli vaevalt kaks päeva planeedil Maa, aga kui palju inimtüüpe, karaktereid, emotsioone ja hingepeegeldusi ta oli näinud. Ta silme eest möödusid Lonny, Limpsitud Huulega Naine, Habemetüügas, Ümmargune Baaridaam, Paharätt, Kuldkihar, Viiekümne Krooni Andja. Tema kõrval istusid Traktorist, Filosoof, Karjak. Nad olid kõik just kui ühe ema lapsed, aga siiski ääretult erinevad.
Umaranil saadi järglasi kloonimise teel. Kloonimine oli aegade jooksul kaotanud isikute vahel nii välise kui ka sisemise omapära: kõik olid täpselt ühetaolised otsekui Kuldkihara poolt tehtud Ufo isikutõendi koopiad.
Ufo mõtisklused katkestas Filosoofi hääl, kes pöördus Ufo poole: “Ufo, tutvustame mõningaid, niiöelda sisekorra eeskirju. Me elame siin nagu kommuunis, toit on ühine…”
“Ainult naised ei ole ühised,” kraaksatas Karjak vahele.
“Kahju,” märkis Traktorist, “sinu naine on veel päris kenakene.”
“Toit on ühine,” kordas Filosoof häirimatult. “Iga mees annab päevanormi ostmiseks 15 krooni; kes soovib head ja paremat, ostku ise juurde ja see toit on tema eraomand.”
“Püha ja puutumatu,” ei jätnud Karjak ironiseerimata.
“Kurat, ise peab viieteist krooniga läbi ajama, aga vangide päevanorm on kolmkümmend krooni,” sülgas Traktorist.
“Ma olen kuulnud, ei tea ainult, kas see on tõsi, et loomaaias on elevantide päevanorm kakssada krooni,” näitas Karjak oma teadmisi.
“Tõde on võimatu varjata,” sõnas Filosoof paatosega, “aga siin peab arvestama asjaoluga, et aus tööinimene ei ole kurjategija ega loom.”
Jälle sigines vaikus. Filosoof lõikas neli leivakääru, asetas iga leivakääru peale kaks vorstiviilu, sättis need oma krobeliste kätega ilusasti paika ja ulatas järgemisi kõigile, alustades Ufost. Karjak seadis ritta kruusid ning Traktorist valas need tulist teevett täis.
Kõik kolm tõstsid üksteisele otsa vaadates leivakääru suu äärde, alustades oma tagasihoidlikku Püha Söömaaega.
Ufo järgis neid, kuid poolel teel suule jäi tema käsi peatuma.
“Ma ei ole söögi eest maksnud?” vaatas ta küsivalt kõigi kolme poole.
“Täna me näitame üles külalislahkust uustulnukale,” vastas Filosoof kõigi eest.
”Söö Jumala rahus.”
Peale söömaaega asutati magama. Magamiskohaks oli meisterdatud männi- ja kuuseokstest onn. See oli algul üheinimese eluase. Teiste juurdetulekul eluaset laiendati, ja nüüd koosnes see juba kolmesektsioonilisest ühekorruselisest ridaelamust.
“Ufo, sa pead homme meie ridaelamule ühe sektsiooni juurde ehitama. Täna pakun sulle oma tagasihoidlikku eluaset, kuna olen kõige pisem,” näitas Karjak üles vastutulelikkust.
Ufo ronis Karjaku kõrvale kuuseokstele. Karjak vähkres kuuseokstel natuke aega, justkui otsides pehmemat küljealust, ja jäi siis magama. Ufo kuulatas Karjaku hingamist: too magas nii vaikselt ja rahulikult, nagu magab ainult inimene, kellel ei ole elus enam midagi kaotada või võita. Samas Karjak ohkas unes, nii raskelt ja sügavalt, et Ufol hakkas mehest kahju. Ta kompas pimedas onnis, et Karjakut millegagi kinni katta, et tal soojem ja parem oleks, kuid pihku ei puutunud ühtegi riidetükki. Ufo sättis oma külje alt Karjakule peale mõned kuuseoksad. Sulges siis silmad ja püüdis uinuda, aga jälle möödusid tema eest Maa tavalise elu peategelased: Lonny, Limpsitud Huulega Naine, Habemetüügas, Ümmargune Baaridaam… Uni võttis Ufo oma embusse. Rakendusfilosoofia sissejuhatav loeng oli lõppenud.

* * *

Hommikul kell kuu kajas äratussignaal. Selleks oli peaaegu üheaegselt käivitatud metsamasinate möirgamine. Paistis just kui oleks tehtud ettevalmistusi suureks tankilahinguks. Filosoof, Traktorist, Karjak ja Ufo tormasid oma kohtadele masinate kõrval ja võtsid sisse lähtepositsiooni. (Siinkohal ilmselt esitab korralik perekonnainimene küsimuse: “Aga hommikusöök, või vähemalt hommikusöögi kirjeldus?” – Hommikusöök nende toidukaardil puudus.)
“Oma elu eest hoolitsege ise! Meil ei ole aega teid jälgida!” hõikasid masinamehed neile ja sööstsid lahingusse.
Üks masinatest haaras oma koletute hammastega jämedast männitüvest kinni, pures selle juurte lähedalt läbi, tõstis siis õhku otsekui vitsarao ja limpsas hammaste vahelt läbi. Puu oli paugupealt okstest puhas ja parajad palgijupid kukkusid maha. Teine masin haaras kärsitult mitu maaslamavat palki korraga ning virutas need, ennast pööramata, üle pea palgiveokisse. Kolmas masin nuuskis just nagu siil okste ja risuhunnikus ringi ja õgis need endasse. Siil-masina tagaotsast lendas välja peenestatud puumass, mis kukkus tema taga tolgendavasse kärusse. See kõik toimus kohutava mürina ja raginaga.
See möll oleks olnud veel talutav, aga häda oli selles, et kogu raielangil möllas kolm komplekti taolisi masin-elukaid. Paistis, et nad tegutsevad meeltesegaduses ja täiesti kontrollimatult, ajades Ufole hirmu nahka. Kuid ometi ei põrganud nad üksteisega kokku ega tekitanud muud häda üksteisele. Lõpuks Ufo isegi märkas, et vaatamata masinameeste hoiatusele: “Oma elu eest hoolitsege ise!” ei jäänud nende tähelepanuta Filosoofi, Karjaku, Traktoristi ja Ufo asukoht ja käsilolev tegevus. Iga kord, kui Ufole paistis, et nüüd haarab hirmuäratav lõug Filosoofi kinni ja limpsab ta läbi hammaste, jäid eluka lõuad pidama. Ka siil-masin, tormanud Karjakule kallale, pööras ennast viimasel hetkel kõrvale ilma, et Karjak oleks peente tükkidena siili taguotsast välja lennanud.
Pikkamisi Ufo harjus ja tema töö hakkas laabuma. Töö oli lihtne – aegajalt jäid siil-masina hammaste vahele kinni suuremad oksaraod ja mõnikord isegi kännujuurikad. Siil hakkas ragistama ja abitult lõugu liigutama, pööritas ennast igale poole, kuid hambaid puhtaks ei saanud. Tal oli sama häda nagu juhtub vahel peene daamiga soliidses restoranis: lihatükike jääb hambavahesse kinni. Daamike häbeneb hambatikku tarvitada. Selle asemel hakkab ta keelega hammast lutsima, pead pööritama ja nägu krimpsutama, viies vastasistuva härrasmehe segadusse – too ei tea, kas tehakse talle silma või mängitakse lolli.
Antud juhul aga mingit häbenemist, lollimängimist ja silmategemist ei olnud. Ufo ja Karjak, või ükskõik kes neist neljast hädalisele lähemal asus, kargasid viivitamatult siil-masinale appi. Suurte toigastega rassisid nad siili lõugade vahel, kangutades lahti siili hambavahesid. Ega neil ei olnudki mahti hädalist siili otsida, ühe abivajajaga lõpetanud, tormas kohe ligi teine. Vahel oli ka puujärajatel midagi viltu läinud, rattad liialt masse vajunud või lõuad kinni kiilunud; ka neile tuli anda vältimatut esmaabi.
Taoline oli siis nende töö: lihte ja väheloominguline, see eest aga täis ohtusid ja romantikat.
Lõunavahet kuulutas enam mitte masinate möiratus, vaid äkitselt saabuv vaikus. Kell 14.00 vakatasid masinad: siil-masina lõuad jäi äkitselt laiali ja enam ei sulgunud; puumass jäi tagumikku kinni. Puudejäraja limpsas oksi ja järsku peatus, otsekui poleks nende maitse talle enam meeldinud. Tõstuk tõstis puud peakohale ja tardus, just kui korvpallur, kes kaalub, kas visata pall rõngasse või anda edasi.
Lõuna tabas ka Filosoofi, Traktoristi, Karjakut ja Ufot äkitselt ja asendis, milles nad parajasti olid.

Masinamehed suundusid kokkupandud puitmajakese poole. Nende jaoks oli seal kaetud lõunalaud. Neli jalameest, õigemini käsitöölist (ka see on tegelikult vale; õige on öelda – neli töölooma) lonkisid lõkkeaseme poole. Kaks nendest võtsid mingi korvitaolise nõu ja suundusid metsa. Filosoof soris jälle oma kotis ja kraamis sealt välja eilse, nüüd juba pooliku leivapätsi, mõned sibulad ja tüki pekki. Pidas natuke aru ja võttis välja veel neli kartulit. Seejärel ulatas Ufole teekannu, saatis ta vee järele ja asus ise lõket süütama.
Kui Ufo teekannuga tagasi jõudis, oli lõke juba süüdatud (muide, Oskar Luts on kirjutanud täpselt samataolise lause, ainult natuke teistmoodi, sest siis oli Esimese Eesti Vabariigi aeg). Filosoof kallas vee plekkpange ja asetas selle tulele. Kui Karjak ja Traktorist seenekorviga tagasi jõudsid, oli vesi juba keemas (hm…, jälle Oskar Luts; paistab, nagu jälgiks ta seda tegevust oma tarkade, muhedate silmadega). Seente puhastamine ei võtnud kaua aega. Filosoof viskas seened, mõned sibulad ja tüki pekki ning neli kartulit pange.
Seenesupp oli varsi valmis. Filosoof tõmbas kotist välja neli õhukest valget plasttaldrikut, neli samast materjalist lusikat (õnnelik leid valla abil Euroopast saabunud humanitaarabikotist) ja tõstis kulbiga igaühe taldrikkusse isuäratavalt lõhnavat seenesuppi.
Söödi vaikselt nohisedes. Aeg-ajalt katkestas vaikuse puhkimine – kuum supp kõrvetas huuli ja sundis lusikale puhuma. Leiba haugati peale, mahakukkunud leivaraasud korjati üles ja pisteti suhu.
Söök söödud, korjati lauanõud kokku ja saadeti Ufo neid ojakese äärde pesema.
Lõunavaheaeg sai läbi. Töö jätkus samas tempos ja samas vaimus. Täpselt kell kaheksa jäid masinad jälle äkitselt tardunud asendisse. Tööpäev oli lõppenud.
Sekund hiljem sõitis raielangile sama eilne “BMW”. Sellest väljus Viiekümne Krooni Andja. Ta ulatas Filosoofile, Traktoristile, Karjakule ja Ufole igaühele viiskümmend krooni.
Raha anti üle vaikides ning see võeti vastu vaikides ja tänamata. “BMW” lahkus ja raha saanud mehed kogunesid lõkeaseme juurde. Ufo ulatas raha Filosoofile: “Tänane söögiraha, 15 krooni.”
Filosoof võttis määrdunud koolivihiku ja avas seal uue rea:
Nr.4. Ufo Umaran 15 krooni 22.08.1992.
Peale seda soris ta oma leivakotis, võttis välja kaltsutüki ja luges Ufole tagasi 35 krooni, viiekroonistes rahatähtedes. Sama protseduur toimus Traktoristi, Karjaku ja Filosoofi endaga.
Arvepidamist peeti täpselt, kuna see ei olnud panga ega kindlustusseltsi arvepidamine, kus kümme miljonit siia-sinna on loomulik puudujääk või ülejääk.
Söögiraha oli koos. Selle järgnevalt ulatas iga mees Filosoofile viiekroonise – puskaripudeli ostmiseks. Ufo jäeti välja – ei joo. Nüüd oli õhtusöögi rahaline pool klaaritud. Jäi üle ainult rahavoogude otstarbekas suunamine. Tükk aega arutasid mehed, kust ja kelle käest oleks mõistlikum osta söögikraami (kokku 60 krooni) ja puskaripudel (15 krooni). Lõpuks jõuti otsusele. Traktorist ja Karjak asusid kotiga teele (kahekesi on kindlam, ja seda näevad ette ka Eesti Panga poolt kehtestatud rahaveo eeskirjad). Enne teeleasumist andis Filosoof traktoristi kätte neli viiekümnekroonist ja käskis vahetada viielisteks – homme seisab jälle ees ostukorvi kokkuseadmine. “Vaadake, et raha ära ei kaota!” hõikas Filosoof neile veel kindluse mõttes järele.
See oli asjatu kartus – raha oli kindlas kohas Traktoristi tagataskus ja selle nööp kinni. Panga raha 10 miljonit dollarit võib teel kaduma minna, seda juhtub ikka aeg-ajalt; aga siin oli taoline kadumine välistatud, sest karistus oleks olnud vältimatu ja sanktsioonid karmid.
Peale nende lahkumist küsis Ufo:
“Kas Eesti Vabariigis on käibel ainult viie ja viiekümnekroonised?”
“On veel sajakroonised, Koidula pildiga; need on vahel minu käest kah läbi käinud. Pidid olema ka viiesajakroonised, aga neid ei ole ma näinud.”
“Koidula pildiga,” mõtles Ufo ja talle tuli meelde maakonna migratsiooniosakonna aadress “Koidula 5”. “Ilmselt suhtuvad eestlased rahasse suure lugupidamisega, kui nimetavad rahatähtedega oma linnade peatänavaid.”
Tema mõtisklused katkestas Filosoofi hääl: “Ufo, hakka lõket üles tegema, varsti on mehed tagasi, selleks ajaks peab vesi keema.”
Ufo oli jälginud lõkke tegemist ja see ei võtnud tal kaua aega.
Filosoofil oli õigus: vaevalt hakkas vesi keema, kui metsast astusid välja Traktorist ja Karjak. Viimane viskas kõhna söögikoti lõkke äärde. Filosoof sirutas Traktoristi poole käe, see ulatas Filosoofile viieste paki, peeneks vahetatud neli viiekümnekroonist. Raha kadus viivitamatult Filosoofi salapärasesse kotti.
Ma ei hakka lugejat vaevama meeste õhtumenüü kirjeldamisega. Ja ega 20 krooni eest, mis nad õhtusöögile võisid kulutada, ei olegi midagi eriti kirjeldada; aga puskaripudel on nagu puskaripudel ikka, seda ei kirjeldata, seda rüübatakse.

KGB.

Kolm kuud oli möödunud otsekui lennates. (Taolise sõnastusega on metsatööliste vaevarikka elu kulgemist mõõtes siiski kõvasti ülepakutud. Lennates kulgeb Eesti euroametniku komandeering Brüsselisse ja seal sebimine; metsamehe elu kulgemise kohta oleks sobilikum kasutada maisemaid väljendeid). Aga nii või teisiti, kolm kuud oli möödunud päevast, mil Ufo võeti vastu metsameeste sõbralikku perre. Ufo oli saanud juba paljuski targemaks; tema küsimused olid muutunud, nagu öeldakse kohtus, asjakohasemaks. Arutlused arendasid tema silmaringi; ja mis seal salata – kujundasid ka tema maailmavaadet. Kindlasti oleks tema silmaring olnud tunduvalt avaram ja maailmavaade vastanud käesoleva aja nõuetele, kui vestlustes, loengutes ei oleks tekkinud kahetsusväärseid pause – kord oli Filosoofil tervis kehv, siis jälle Traktorist tõbine; sügise saabudes ja ilmade külmenedes oli aga Karjak muutunud täiesti hädiseks.
Tänane õhtu oli ilusa päikeseloojanguga karge novembriõhtu (mida küll Eesti kliimavööndis juhtub haruharva) ning meestel tuju nagu parem – selgema ilmaga ei anna tõved ennast nii pealetükkivalt tunda.
Pärast kasinat õhtusööki võttis puskaripudel jälle kännu otsas aukoha sisse ja Filosoof avas teema, mille juurde jõutakse varem või hiljem igas aktiivse eluhoiakuga laudkonnas: “Sotsialismi ajal oleks võinud ka elada küll, kui kruvid ei oleks nii jäigalt kinni keeratud: maad võis olla talumehel ainult 0,3 hektarit, seapõrsaid mitte üle kümne; kui emis sai sellise sigadusega hakkama, et sünnitas, näituseks, kaksteist põrsast, siis tuli liigsed kaks riigile ära anda. Meie emisel juhtus nagu kiuste olema kaksteist põrsast. Kui ema põrsaloendajaid märkas, siis pistis meile vennaga kummalegi põrsa põue ja me lidusime metsa; meil oli siis vanust kuus või seitse aastakest. Redutasime põrsastega seni, kuni loendajad olid läinud. Aga kanu võis olla kümme; kukkede kohta seadus midagi ei sätestanud; meie praegused ärimehed oleks kindlasti seda auku seadusandluses ära kasutanud ja pidanud kanade asemel oma tuhatkond kukke; lehmi üks, pluss mullikas.”
“See oli kõik KGB kuritegelik sepitsus,” oli Karjakul kohe asjakohane selgitus valmis. “Nemad olid need kruvide keerajad.”
“Eks nad keerasid sitta kokku küll,” nõustus Traktorist. “Mina tahtsin peale seitsmenda klassi lõpetamist minna Tallinna Merekooli. Andsin dokumendid sisse ja tegin eksamitki ära, aga mandaatkomisjonis (nii nimetati tollal vastuvõtukomisjoni) ütles üks hallipäine kaptenipaeltega eestlane: “Poja, kas sul on mõtet merekooli astuda. Sa Siberis sündinud, nagunii viisat ei saa”. Kurat, kas mina olin süüdi, et vanaisa oli talupidaja ja kulakuks tehti. Kogu meie pere – vanaisa, vanaema ja isa-ema küüditati loomavagunis Siberisse. Tõsi küll, õnneliku juhuse tõttu reisisin ma platskaardiga, ema kõhus. Jätsin merekooli astumata; hakkasin traktoristiks, sest naaberpõllule sõiduks viisat ei nõutud.”
“Meie perel läks natuke paremini,” jätkas Filosoof. “Kui 1949. aasta märtsis kolhoose hakati tegema, siis minu isa mõtles omaarust kavala nipi välja – otsustasid koos naabertalunikuga moodustada koos kahe talu peale kolhoosi; seejuures lehmad, lambad ja hobused ning põllutööriistad jäid kummalgi oma tallu, samuti haris kumbki oma põllud ise; ainult makse ja igat sorti andameid näidati ja maksti kolhoosi nimel. Oli kolhoosi pitsat ja kõik, nagu peab. Ma mäletan pitsatit; sellel oli välisel ringil tekst “Põllumajandusartell” ning ringi sees “Kolhoos Linnamägi”. Kuid rajoonis taibati kavalus ära ning aasta pärast ühendati see valekolhoos suurema, päriskolhoosiga. Aga isa, kuna oli hakkaja mees ja tundis kirjatööd, määrati selle suure kolhoosi brigadiriks, kuigi tal oli kuus klassi haridust. Ta oskas teha igasuguseid rehkendusi, näiteks arvutada välja heinakuhja mahu. Kas keegi teist oskab välja arvutada heinakuhja mahtu, see käib valemi järgi?” lõpetas Filosoof oma jutu küsimusega.
Traktorist ja Karjak vaatasid teineteise otsa, siis pöörasid pilgud Ufole, kuid keegi ei teadnud valemit, mille järgi arvutatakse heinakuhja mahtu.
“Nojah,” jätkas Filosoof, “see valekolhoos liideti suure kolhoosiga. Seal oli esimeheks Tallinnast saadetud tegelane, endine Eesti Rahvuskorpuse mees, suurtükiväelane, võitles koos venelastega sakslaste vastu. Ta ei teadnud põllumajandusest tuhkagi, kuid akordioni mängis hästi. Ka lauluhäälel polnud viga. Küla simmanitel oli tal naiste seas kõva minek. Tegi kahele karjanaisele lapse ja kadus. Kohalikus rajoonilehes ilmus kuulutus, et see ja see vabastatud esimehe kohustest omal soovil tervislikel põhjustel.”
“Kas ta sai tripperi või?” tundis Karjak huvi.
“Mis tripperi,” ei olnud Filosoof rahul Karjaku rumala küsimusega. “Taolist haigust maarahva seas ei levinud; see rohkem linnainimeste jagu. Aga, kes teab, ta käis sageli Tallinnas komandeeringutes, nõupidamistel ja partei konverentsidel, võis ka tripperi saada.”
Ufol hakkas kahju sellest toredast kolhoosiesimehest, kes mängis ilusasti akordioni ja laulis, aga kelle töö oli nii raske ja tervistkahjustav, et võis tripperi saada.
“Ega käbi ei kukku kännust kaugele,” ei jätnud Karjak märkimata, pöördudes Filosoofi poole, “eks seetõttu ka sina neid marksismi-leninismi koole lõpetasid, et karjabrigadiriks saada.”
“Kuidagi peab ju elus hakkama saama,” oli Filosoof Karjaku sõnadest nördinud. “Oleks isal rohkem haridust olnud, oleks ta ka vene ajal kõva mees olnud, võib olla isegi sovhoosi peaagronoom. Aga tal tuli piirduda ainult normipäevade arvutamisega. Heinakuhja tegemine maksis – näiteks – viis normipäeva, koorma sõnniku põllule vedamine kaks normipäeva. Iga töö kohta oli oma normipäevade arv. Need olid tööde järgi kirjas paksus raamatus – põllumajandusministeeriumi väljamõeldis. Peale selle, et isa mööda põlde jooksis ja töid juhatas, arvutas ta poole ööni neid normipäevi.”
“Noh, palju ta siis endale ka arvutas?” küsis Traktorist.
“Ma ei mäleta, palju brigadiri tööpäev normipäevades oli. Aga normipäevade eest maksti tasu välja detsembris, enne aastavahetust, siis selgusid kolhoosi kulud ja tulud ehk edusammud sotsialistlikus ülesehitustöös,” selgitas Filosoof.
“Kuidas isal aastateenistus oli?” päris Ufo.
“Ma mäletan, et ühe normipäeva kohta sai aasta tulemuste põhjal välja käia 200 grammi vilja ja 3 kopikat raha. Isa sai aasta tasuna kaks kotti vilja, rukist leivajahuks; rahasummat ei mäleta, aga ta ostis minule ja vennale uued kalossid ning õele sitsist kleidikesele,” andis Filosoof Ufole põhjalikke selgitusi.
“See oli hea, et sa kalossid said,” sõnas Karjak väikese kadedusega hääles. “Mina käisin kuni neljanda klassini pasteldes, alles siis sain esimesed kalossid. Aga ega ei aidanud kalossid ka; sügisel ja kevadel oli külavahetee nii porine, traktorite poolt segi pööratud, et pori tuli üle kalosside. Kui olid viis kilomeetrit kooli ära kõmpinud, siis astusid klassi – porirada järel. Tunnis hakkasid jalad higistama ja haisema; õpetaja, noor linnapreili, kirtsutas nina: “Ei tea, kellel need jalad nii hirmsasti haisevad?” Ma istusin hiirvaikselt, ise näost punane. Kurat, oli ikka elukene! Ega koolis süüa saanud, kodust kaasa ka ei olnud midagi võtta. Nii kükitasid tühja kõhuga tundides päeva lõpuni ja alles õhtul kell kuus koju jõudes pani ema nina ette taldrikutäie piimaga keedetud klimbisuppi. Aga sügisel oli koolilapse kõht natuke päikselisem – kolhoosis kasvatati loomasöödaks kaera segamini hernega; koolist tulles oli mõnus kaerapõllul herneid nosida. Oma koolis käimisest mäletan kõige enam suurt vahetundi. See oli ette nähtud söömiseks. Meie klassijuhataja, ajalooõpetaja, seadis sisse korra, et kõik pidid istuma klassis ja sööma kombekalt nagu kord ja kohus. Lapsed koorisid pabernutsakute seest võileivad lagedale, mõnel oli sinna susatud ka hapukurk, ja asusid mugima. Minul ja veel mõnel teisel süüa ei olnud, aga pidime ikka istuma koos teistega. Oli kole häbi, et süüa ei olnud, lisaks nälg, aga nutta ka ei võinud – olin juba kolmanda klassi poiss. Pisarad veeresid vaikselt mööda põske vihikule. Sain hiljem kodus sõimata, et olin vihiku ära määrinud.”
“Ka praegi lähevad mitmest perest lapsed tühja kõhuga kooli. Jalavarje saavad vähemalt humanitaarabi korras; nii need tulevased dissidendid kasvavad. Ega laps midagi unusta. Suureks saades hakkab põlgama iga valitsust, olgu ta valge või punane. Eks seetõttu olekski riigil vaja omada võimalikult laiemat lojaalset elanikkonda, olenemata kodakondsusest; see on kõige kindlam kaitse või julgeolekugarantii, nagu praegu öeldakse,” lõpetas Traktorist sügavmõtteliselt.
“Oma valitsejatele lojaalne rahvas on just kui ustav sõber, kellele võid kindel olla,” tõi Filosoof ilusa võrdluse. “Kunagi koolis ajalooõpetaja ütles, et püssitääkidel võib küll võimule tulla, kuid tääkidel ei saa võimul istuda.” Peale seda kutsuti ta kagebeesse selgitama, mida ta nende sõnadega mõtles.”
“Ainult lollid on tasuta lojaalsed,” torkas Karjak jälle Filosoofile habemesse.
Filosoof ainult nohises selle peale solvunult.
“Kurat, kunagi võiks need revolutsioonid, perestroikad ja võimule tulemised ja minemised ka ära lõppeda,” sülgas Traktorist vihaselt. “Nii nagu enam-vähem supikausi täis saad, nii jälle lükatakse söögilaud kummuli ja asutakse tühja kõhuga kuhugi teele – kommunismile või Euroopasse. Sealt tulles aga soovitatakse süüa kartulikoori, kuni järgmise teeleasumiseni. Elu võiks kulgeda ikkagi evolutsiooniliselt, mitte alatiste revolutsioonidega,” avaldas Traktorist oma rahulolematust.
“Mis asi on “evolutsioon”?” küsis Ufo talle tundmata sõna tähendust, kuna tõlkeaparaat oli jännis selle tõlkimisega.
“Evolutsiooni all mõistetakse normaalset arengut ja igapäevast tööd ilma et peaks püksirihma pingutama, kartulikoori sööma, onnis külmetama, ja kus kõik on võrdsed,” selgitas Karjak Ufo poole pöördudes.
Filosoofile taoline evolutsioon ei meeldinud. “Minul ikka Marksismi-Leninis…, nagu kõrgem haridus, ma peaks midagi rohkem saama kui näiteks, Karjak,” protesteeris Filosoof võrdsuse vastu. “Aga revolutsioonidest, perestroikadest ja minekutest-tulekutest tõesti aitab. Neid on olnud ühe inimpõlve kohta juba liialt. Lapsena, peale sõda, sai nälga kannatatud nii et seda nägu,” ohkas Filosoof kehva lapsepõlve meenutades.
Ufol hakkas Filosoofist kahju. Samas ta mõistis, et planeedil Maa ei tule võrdsusest midagi välja, kuna Filosoof ei soovi Karjakuga võrdne olla ja võrdselt saada. Umaranil oli mõnevõrra lihtsam – kõik ühe DNA lapsed, ühesuguse kasvatuse ja haridusega. Üksteisega võrdlemine oli seal tundmata.
“Eks aeg oli kehv, aga avalikult nuriseda ka ei tohtinud, KGB, tollal vist veel GPU või NKVD, oli kohe kraes ja hästi, kui said 10 aastat Siberit, tavaliselt ikka 25 pluss 5,” võttis Traktorist otsad kokku.
“Minul olid ka mõned tuttavad kagebees. Tundsin hästi meie sovhoosi kureerivat operatiivvolinikku; ta oli kas venelane või juut või mingi muulane, igatahes eesti keelt rääkis kõva aktsendiga,” kiitles Karjak. “Võtsime temaga sageli koos viina.”
“Juudid ei joo,” täpsustas Filosoof.
“Joovad küll,” selgitas Traktorist, “sovhoosi osakonna majas asuva kooperatiivkaupluse kaupmees oli juut, Emmanuel…”
“Emmanuel Kant,” pomises Filosoof.
“Mida?” küsis Karjak.
“Ah, ei midagi, sina nagunii seda meest ei tunne,” lõi Filosoof käega.
“Emmanuel pani kärakat kõvasi,” jätkas Traktorist häirimatult. “Kui ta ennast kaupluse leti all välja magas, siis riputas uksele sildi “Inventuur”. Alatasa oli kauplus inventuuris.”
“Ega ühe inimese käitumise järgi saa anda hinnangut tervele rahvusele. Eks iga rahva hulgas on häid ja halbu inimesi, joodikuid ja muidu logardeid,” sõnas Filosoof. “Kahtlemata on mõne rahva hulgas joodikuid rohkem ja teisal vähem. Aga seal pannakse jälle narkotsi või tehakse muid sigadusi,” lisas Filosoof öeldu täpsustamiseks.
Ufo leidis, et Filosoof räägib õiget juttu – ta jõi ennast juba esimesel Maale saabumise päeval täis ja sattus soolaputkasse; tegelikult ei jooda Umaranil üldse ega panda ka narkotsi. Mida mõtles Filosoof muude sigaduste all, see jäi Ufole arusaamatuks. Kuid ta arvas, et Filosoof mõtles muude sigaduste all “kehtestatud ühiskondliku korra jämedat rikkumist ja ilmse lugupidamatuse ülesnäitamist ühiselu reeglite vastu”, nagu väljendas konstaabel Paharätt Ufo kohta.
“Kagebeelaste hulgas oli joodikuid palju; töö ikkagi salajane, luuretöö, raske,” toetas Traktorist Karjakut. “Minu onupoeg oli Valgas operatiivvolinik, usuasjade peal. Tema töö paistis küll väga närviline olevat. Nagu keegi vanamutt kuskil kogemata peeretas ja sellest ehmununa risti ette lõi, nii kohe hakkas minu onupoeg jooksma, et kindlaks teha, ega vanamutt mingisse keelatud usulahku ei kuulu. See vastutusekoorem ajas teda jooma. Lõpuks jõi ta ennast nii põhja, et löödi kagebeest minema.”
Ufol hakkas kahju sellest usinast kagebeelasest, keda raske töö ajas jooma, mistõttu ta kagebeest minema löödi. “Planeedil Maa on ebaõiglust veel palju,” mõtles Ufo.
“Ma olen kuulnud,” sekkus jutuajamisse jälle Filosoof, “et need operatiivvolinikud jõid agenditasud maha, aga operatiivtoimikusse tegid märkuse, nagu oleksid raha agendile välja maksnud.”
Siinjuures kikitas Karjak kõrvu. Oli ka põhjust. Ühe joomingu käigus oli sovhoosi kureeriv kagebeelane ta agendiks värvanud, lubades korraliku agenditasu. Seejuures joonistas ta Karjaku silme ette värvika pildi agendi ohtlikust, salajasest aga kuulsusrikkast elust. Kagebeelane seadis agent Karjakule ülesandeks anda igasugust informatsiooni, mis saab talle teatavaks kahtlastest tegudest osakonnas, sovhoosis tervikuna või Eesti NSV-s ja kogu maailmas.
Karjakul ei olnud raske seda ülesannet täita. Põhilise informatsiooni sai ta ajalehest ja raadiost. Liigitas informatsiooni salajasuse astmete järgi: salajane, eriti salajane, ülisalajane, ainult ühes eksemplaris, ja andis Keskusesse, see tähendab operatiivvolinikule edasi. Vahel esines ka, nagu iga luuraja töös, sisekukkumisi. Näiteks põles nende osakonnas maha sovhoosi uus sigala. Karjak-agent oli otsene ja esmane pealtnägija, väljaarvatud tuletõrjujad, kes kihutasid temast mööda, kui ta jalgrattaga tulekahju poole väntas. Ta vahtis terve päeva õnnetuskohal, ja alles magama heites tuli talle meelde, et oli unustanud tähtsa, riiki ohustava sündmuse kohta teate saatmata. Tegemist võis olla isegi poliitilise tulekahjuga, varjatud vastuhakuga nõukogude võimule.
Karjak ei viitsinud enam voodist tõusta. “Ega teade ei põle,” otsustas ta, “hommikul teatan.”
Hommikul asus Karjak oma luuraja ülesandeid täitma. Kõigepealt astus ta osakonna kontoriga ühes majas asuvasse kooperatiivkauplusse (seekord ei olnud see inventuuris), jõi Emmanueli juures ära ühe õlle ja seejärel sisenes osakonna kontorisse. Valis esikus rippuvas telefonis ainult temale teadaoleva numbri, vaatas kahtlustavalt ringi ning andis edasi agenditeate: “Seltsimees Tamm (kagebeelase varjunimi), räägib seltsimees Kask (agendi varjunimi), ma pean teile kurvastusega teatama, et eile põles meil sovhoosi sigala maani maha.”
Telefonist kostis paar venekeelset vandesõna ja Karjakule maksti kohe agenditasu välja: “Mine persse, ma nägin küll, kuda sa lõuad pärani tulekahju vahtisid!” Telefonist kostis klõpsatus, ja jutt katkes.
Hiljem viinavõtu käigus toonitas kagebeelane alati, et Karjak on pask, mitte agent.
“Vot Stirlitz, see oli luuraja”.
Karjak teadis, et Stirlitz oli luuraja tollal populaarsest filmist “Seitseteist kevadist hetke”.
“Ega sina ka Stirlitz ole,” leidis Karjak õige vastuse.
“Oleks väga huvitav neid KGB toimkuid näha,” jätkas Filosoof, “saaks teada, mida nad seal kokku ajasid.”
“KGB toimikud on pask,” sõnas Karjak asjatundlikult, sest samade sõnadega oli kagebeelane ise andnud autoriteetse hinnangu tema agenditööle. “Aga agendirahade kulutamise aruandeid tahaks küll näha. Saaks teada, palju kagebeelased neid maha jõid,” ei andnud Karjakule rahu teadmine, et temale ette nähtud rahad võis kagebeelane maha juua.
“Ära ütle,” kahtles Traktorist, “kui juba agenditasu kulutamise aruandeid võltsiti, võidi ka igaühe kohta toimik kokku seada. Võidi isegi sind enda teadmata agendiks vormistada ja sulle agenditasu väljamaksmist näidata.” Traktorist jätkas: “Näiteks, agent Kase teadete kohaselt hoiab see ja see pööningul sini-must-valget lippu. Selle ja selle magamistoas ripub Lenini pildi taga hoopis Pätsi pilt. See ja see laulab igal õhtul koos perega enne magamaminekut Eesti Vabariigi hümni: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm…” Taolised teated läksid tollal hästi peale ja KGB sai näidata, et nad on tööga kõvasti hõivatud. Muidu oleks neid koondatud, või KGB üldse likvideeritud.”
Traktorist sattus hoogu ja jätkas kagebeelaste raske töö kirjeldamist:
“Nimetatud teadete vihikusse, parempoolsele veerule aga märkis operatiivvolinik: “Selle ja selle isiku pööningul teostatud salajane läbiotsimine, lippu ei leitud, pööningu tolmukorral avastatud lipu vari, mida jätab pööningul aastaid heisatud lipp, jätkame luuramist. Varjatud tungimisel selle ja selle magamistuppa tuvastati – Leninit seinal ei esine, seinal haigutab pildikujuline laik, põrandal vedelevad klaasikillud, katkine pildiraam ja puruksrebitud Lenin, Pätsi magamistoas ei olnud, teisi isikuid samuti mitte, kontrollime, kas Lenini puruksrebimine toimus kuritahtlikul eesmärgil või lõi naine Leniniga mehele pähe abieluvoodis tekkinud ebakõla tõttu.
Selle ja selle korter võeti jälgimise alla, majale lähenemisel laul vakatas, kas oli tegemist kodanliku Eesti Vabariigi hümniga või lauldi Eesti NSV hümni, ei õnnestunud kindlaks teha, aknapiida külge paigutati lutikas, lindistame kahtlase hümni, agendile välja makstud 10 rubla.”
“Jah,” ohkas Filosoof raskelt, just kui oleks tal midagi südamel. “Ei ole välistatud, et Kapo kutsub sind ühel heal päeval välja, ja sul tuleb vastust anda raskete inimsusvastaste kuritegude eest.”
Ka Karjaku süda vajus saapasäärde. Asi võib tõesti võtta tõsise pöörde, kagebeelane võis tema toimikusse kirjutada kurat- teab-mida.
Traktorist alustas uuesti, nagu soovides kaaslasi lohutada:
“Kuuldavast tahetakse Tartusse eurovanglat ehitada. Seal pidavat elamistingimused paremad saama kui mõnes neljatärni hotellis.”
Karjakut lohutas see vähe, ikkagi vangla.
Filosoofil oli pakkuda siiski midagi rõõmustavamat: “Ma lugesin lehest, et sakslased tahavad Venemaal Siberis rentida ühe mahajäetud gulaagi, vene Lenini-Stalini aegse koonduslaagri, oma vangide ümberkasvatamiseks. Seal on barakid, okastraat ja tuhandete kilomeetite ulatuses taiga. Vangivalvureid ei ole; kuhu sa taigas ikka põgened. Lühikese suvega ei jõua kaugele, enne tuleb talv kätte ja kõnged lumehange ära.”
“Eesti võiks ka Venemaal ühe väikese gulaagi rentida, tuleks odavam kui eurovangla,” kiitis Traktorist sakslasi.
Taoline perspektiiv tegi Karjaku meele rõõmsamaks. Eesti oma gulaag Siberis oleks ikkagi parem kui eurovangla. Ega nende praegunegi elu erinenud palju gulaagist; hea, et okastraati ei olnud, aga see eest ei olnud kahjuks ka barakke.
Ufo kuulas nende juttu ja ta tundis ennast ebamugavalt. Ta oli tulnud planeedile Maa samuti inimeste elu jälgima, luurama nagu kagebeelane. Ta lohutas ennast mõttega, et ta tuli siiski õppima: ta ei soovinud kellelegi halba, tema eesmärgiks ei olnud kellegi viisa kinni panna või agendirahad ära juua.
“Aga need kagebeelased,” jätkas Filosoof katkenud juttu, “kes teenisid luurajatena välismaal, pidid küll olema kanged mehed. Nad pidid olema haritud, oskama keeli, sest sellel nähtamatul vastasrindel ei võidelnud enam usklikud mutikesed.”
Traktorist toetas Filosoofi seisukohta:
“Ma olen kinos näinud neid tegutsemas. Näiteks Stirlitz. Kange mees.”
“Eks neid püüti kinni ka ja koergi ei haukunud. Said eluaegse välismaa türmis, või lasti maha,” märkis Karjak. “Mõned pääsesid siiski koju,” jätkas Karjak, “ma nägin ühte filmi, kus nõukogude luuraja, Abel, vist eestlane, vahetati välja ameerika luuraja Pooversi vastu. Teate küll, luurelennuk U-2, mille Hruštšov oma jutu järgi esimese raketiga alla lasi.”
“Poovers?” sekkus Traktorist, “kas ta oli lätlane või?”
“Mis lätlane, ameeriklane. Aga võib-olla oli ka lätlane. Lätlane on ainult Lätis lätlane, Ameerikas on kõik lätlased ameeriklased,” selgitas Karjak.
“Aga mispärast Eestis lätlased on lätlased, ameeriklased on ameeriklased ja sakslased on sakslased,” ei jätnud oma jonni Traktorist.
“Ameerika on suurriik, selleparast. Seal käivad kõik asjad teistmoodi,” oli Filosoofi autoriteetne arvamus.
“Ameerika on rikas riik. Seal on kõigil suud hamburgerit täis, ja seetõttu pole tähtis, mis rahvusest keegi on. Vaat kui hamburgerit enam suus ei ole, siis läheb kisaks lahti ja hakatakse üksteiselt ära rabama. Siis alles selgub, kes on lätlane, kes ameeriklane, kes neeger. Öeldakse küll, et sõdu ja revolutsioone alustatakse naiste pärast; see on ilus öelda, aga tegelikult läheb märul lahti ikka hamburgerijagamise pärast,” selgitas Karjak sõdade liikumapanevaid jõude.
Traktorist jätkas spioonijuttu: “Ega Hruštšov ikka esimese raketiga sellele lennukile piha ei saanud. Terve tee, ta vist startis Türgist, kuni Venemaa keskkohta välja põmmutati seda Pooversit rakettidega, kuni see püksid täis tegi ja ise alla kukkus.”
“Katsu ise lennata, kui sind rakettidega kõmmutatakse,” õigustas Karjak Pooversit.
“Kobina peale võib ka varblase ilma sihtimata katuselt alla lasta,” leidis Filosoof.
“Aga mäletate, kuidas selles filmis Abel koju saabus?” küsis Karjak heldimusega hääles. “Astus lennukist välja, lux-Tšaika ootas ees. Istus Tšaika tagaistmel ja vaatas liigutatult kodumetsi, niitusid, pisar veeres üle põse. Mehel võis päris hea meel olla, et välismaa türmist ära pääses.”
“Jah, aga meie inimesed jälle tahavad pääseda välismaa türmi. Inimesi on igasuguseid,” märkis Traktorist.
“Türmist tulek on ikkagi midagi muud, kui türmi minek,” vaidles Karjak vastu.
“Eks kagebeelaste hulgas oli ka igasuguseid inimesi, mõni oli päris mõistlik mees. Kahtlemata liikus ka Eestis välismaa spioone, aga nende vastas olid juba kõvemat masti kagebeelased, mitte taolised, kes jahmerdasid anekdoodirääkijate, usklike ja muude selliste teisitimõtlejatega,” võttis Filosoof uuesti KGB teema üles.
“Spioone on igal pool alati olnud. Aga dissidentidele tegid kagebeelased küll säru,” torkas Karjak vahele, ja jätkas: ”Kagebeelaste jõud peitus selle organisatsiooni massilisuses, või nagu praegu öeldakse totaalsuses. Ei olnud asutust, ettevõtet, organisatsiooni, millel nad silma peal ei hoidnud. Ja kahtlemata oli inimestes veel pikki aastaid sees Lenini-Stalini terrori hirm.”
“Neid dissidente oli ka igasuguseid. Mõni oli ideeline isamaa vabaduse eest võitleja, mõni lihtsalt hädavares,” ei olnud Traktorist Karjakuga päriselt nõus. “Meil oli algkoolis vene keele õpetaja. Ta tahtis sada koolidirektori kohta. Siis nõuti, et juhtival kohal peab olema partei liige, nagu praegugi. Intelligentsil oli aga tollal raske parteisse pääseda, ei olnud limiiti. Enim võeti parteisse töölisi, kuna oli töölis-talupoegade partei. Talupoegadega ei olnud probleemi, sest korralikud talupojad olid viidud Siberisse ja enamik suridki seal. Nojah, see intelligent püüdis neli korda parteisse astuda, aga ikka ei võetud. Siis hakkas ta igale pole kirjutama ja kaeblema. Ega vihane inimene ju sõnu ei vali, varsti oli KGB tal kraes. See ju neile nagu maiuspala, jälle tööd ja tegemist. Ta saadeti mõneks aastaks Siberisse kinnisesse asutusse vene keele täiendõppele. Ega tal nii hullusti ei oleks läinud, aga ta näitas oma kirju kooli kehalise kasvatuse õpetajannale (kellega tal olid, muide, intiimsuhted), see aga osutus koputajaks ja teatas kuhu vaja. Vene keele õpetaja sai endale kraesse kriminaalkoodeksi paragrahvi, mis sätestas karistuse nõukogudevastase propaganda ja agitatsiooni eest.”
“Eestlane on üldse kõva kaebaja,” sõnas Filosoof. “Mis on eestlase rahvustoit?,” küsis Filosoof. Saamata vastust, vastas ise: “Mulgi kapsad. Aga magustoit?” Jälle vaatas Filosoof küsivalt vestluskaaslaste peale, need aga vahtisid äraootavalt küsijale otsa.
“Teine eestlane,” kuulutas Filosoof ja jätkas oma juttu. “Sovhoosi osakonnajuhataja eramajast paar maja edasi elas sovhoosi partorg. See esitas kagebesse kaebuse oma naabri peale, et naaber olevat õpetanud oma koera tema peale haukuma: mitte ühegi teise naabri peale ei haukunud, aga tema peale haukus. Partorg kirjutas oma kaebuses, et taolisel kujul väljendab naaber oma viha Nõukogude korra ja kuulsusrikka Nõukogude Liidu Leninliku Kommunistliku Partei vastu. KGB muidugi pistis sebima – tegi vajalikud operatiivjälituslikud toimingud, küsitles inimesi, mitte otseselt, vaid nagu muu jutu sees, uuris parteid mitteaustava naabri tausta ja minevikku, ja mis tuli välja? Kui naabri koer veel päris kutsikaohtu oli, niutsus ta naabri aia taga ja ajas ennast aia peale püsti iga kord, kui partorgi nägi; kutsikas ju teadagi – peab iga inimest oma sõbraks ja tahab nendega mängida. Partorg aga, kes oli endine linnamees ja koera olemust ei tundnud, arvas, et see koeranärakas tahab temale kallale karata ning virutas kutsikale kaikaga vastu pead. Koer võib küll olla inimesest lollim, aga mälu on temal hea – jättis partorgi näo, õigemini tema lõhna meelde ja iga kord, kui partorgi teiselpool aeda nägi, kasvõi tema lõhnagi tundis, hakkas kohe jõledalt lõrisema.”
“Aga kas see naaber, see koeraomanik pandi kinni?” küsis Ufo huvitatult.
“Ei” selgitas Filosoof. “ KGB saatis kaebuse vastavalt uurimisalluvusele ENSV Prokuratuuri, kuna ei leidnud koeraomaniku teos või tegevusetuses poliitilise kuriteo koosseisu. Sellest asjas andis hädakorral välja imeda koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise. Tegelikult selle loo jutustaski minule õemehe vennanaise teine abikaasa, kes töötas ENSV Prokuratuuris kodanike kirjadele, avaldustele ja kaebustele vastamise osakonnas. Minu õemehe vennanaise teine abikaasa oli kõva lõuapoolik ja kui ta ennast kuskilgi sünnipäeval või pulmas purju jõi, siis võis ta kuni hommikuni plädrata nendest elanikkonna poolt prokuratuuri saadetud kaebustest. Mõni võib tundide viisi rääkida anekdoote, kuid anekdoodid on kahvatu vari võrreldes mahlaste tõsieluliste elanikkonna kaebustega. Kui minu õemehe vennanaise teine abikaasa meie külas pulma trehvas, siis ei olnud vaja ei pulmaisa ega pulmatola, noorpaar ja külalised võisid ennast märjaks naerda.”
“Jah,” jätkas Traktorist tõsisemat juttu, “ kui eestlased poleks nii suured kaebajad, oleks meid olnud vähemalt sada miljonit ja piir vastu Hiina müüri, aga praegu…”
“Praegu on nii, et polegi Eesti riigipiiri, mingi majanduspiir, huinja,” sülitas Karjak.
Ufole oli juba teada, mis on huinja, ja temal oli väga kahju, et Eestil on riigipiiri asemel huinja.
“Tegelikult riigipiir on väga tähtis riigiõiguslikust aspektist vaadatuna” alustas Filosoof nii äkitselt targalt, et Ufo jäi teda imestunult vahtima. “Riigipiir on nagu ringjoon, kõik mis sellest sissepoole jääb, on riigi territoorium. Kõik inimesed, kes sellel territooriumil elavad, moodustavad tema elanikkonna. Elanikkonna need inimesed, kes on saanud kodakondsuse või muidu valimisõiguse, moodustavad valijaskonna. Valijad valivad Riigikogu. See omakorda paneb paika peaministri ja valitsuse. Aga kui riigipiiri ei ole ja on huin..(Filosoof sai sõnasabast kinni, haritud inimesena ei kasutanud ta Karjaku termineid), aga kui riigipiiri ei ole ja on vaid mingi majanduspiir, kas siis on valijaskond ja sellest tulenevalt Riigikogu, peaminister ja valitsus õigesti paigas?” lõpetas ta oma jutu küsimusega.
Kõik nohisesid vaikides, just kui klass, kellele õpetaja on esitanud eriti konksuga küsimuse. Karjak oli aga kaval (nagu eestlaste lemmikanekdootides Juku) ja asus vastuse asemel tegema teist juttu: “Muidugi, kui moodustada mööda Eesti piiri, olgu ta majanduspiir või mis tahes, Eesti talud, siis pole piirivalvet vajagi, talumehed peksavad kaigastega oma maa pealt kõik piiririkkujad ja spioonid minema.”
“Ma kuulsin, et üks tegelane, nimi ei tule meelde, see kes EVP-de eest autobaasi ja mingi suure endise Liidulise alluvusega tehase erastas, olevat ostnud endale isikliku saare Tallinna lähedal,” teadis Traktorist täpsustada.
“Saaremaa ja Muhumaa rannik olevat juba tervenisti soomlastele müüdud, nüüd peavad nemad piiririkkujaid ja spioone tagasi peksma ja kinni nabima,” oli Karjak kahjurõõmus.
Traktorist käis välja idee: “Tegelikult võiks Eesti panna Soomega leivad ühte kappi. Nagunii spioone püütakse juba koos ja Saaremaa ning Muhumaa on neile maha müüdud.”
“Ei saa, dissidendid hakkavad vastu – iseseisvuse kaotamine ja puha,” kahtles Filosoof.
Karjak haaras kohe oma lemmikteemast kinni ja jätkas kagebeelastega, otsekui poleks vahepealset, Eesti mahamüümise juttu olnudki: “Sama lugu juhtus lasteaia katlakütjaga. Tal oli kahetoaline korter, kuid arvas, et tema kui töölisklassi esindaja peab saama riigilt suurema korteri. Tahtis kolmetoalist. Hakkas ka kirjutama ja kaeblema; vaevalt ta oskas ennast diplomaatiliselt väljendada. Jälle oli KGB kaelas ja dissident valmis. Ma kuulsin, et teda oli 19 korda kagebees üle kuulatud (seda rääkis Karjakule operatiivvolinik purjus peaga). Kas ta kinni läks, see ei ole teada. Siis aeti neid asju vaikselt. Igatahes vaesekesest pole enam kuulda midagi. Teadagi, Butõrka.”
Karjak tegelikult liialdas väitega, et kagebeelane purjus peaga rääkis – kagebeelased võtsid küll viina, aga siiski operatiivsetel vajadustel: jootes inimese täis, oli temalt võimalik välja meelitada salajasi andmeid või, mis peamine, õnnestus agendiks värvata (peab märkima, et ega purjus peaga inimese informatsioon eriti tõepärane ja väärtuslik ei ole, aga operatiivtoimikusse ja agendirahade mahakandmiseks mahajoomise eesmärgil kõlbas küll). Aga, et olla lõpuni aus, tuleb öelda, et kagebeelased ei joonudki nii hullusti nagu tavalised inimesed: sada krammi ja kohvi, veel sada krammi ja kohvi ning selle juures lobiseti tunde. Nende operatiivtaktika oli teine: pandi liitrine pudel lauale, hapukurk ja leivatükk, esimese saja grammiga tõmmati lauakaaslaselt (joomakaaslane öelda oleks viisakusetu) informatsioon välja ja siis läks lahti õigeks jutuks: võtame, hauka peale kah; võtame, hauka peale kah… Juttu aeti seni, kuni pudel tühi ja jutumehed külili seal, kuhu kukkusid. Kuid, nagu lugeja oma kogemusteski teab – taolise jutuajamise kestust võis mõõta minutitega. See oli riigisaladuse kaitse seisukohalt äärmiselt otstarbekas: vältis kagebeelase keelepaelte lahtipääsemist purjus peaga.
Filosoof jätkas juttu dissidentidest. Tema, olles ennast marksismist-leninismist järsult ära pööranud, ei olnud rahul Karjaku ja Traktoristi seisukohtadega: “Muidugi ei saa dissidentide panust Eesti iseseisvuse taastamiseks vajaliku eelneva olukorra loomisel lugeda iseseisvumise otsustavaks teguriks. Samas aga iseseisvuse taastamisel tehtud organiseerimistöö, nende aktiivne osavõtt sellest keerulisest protsessist oli oluline, ja selle eest tuleb nende ees müts maha võtta ja nad väärivad Eesti Vabariigi aurahasid ja monumente.”
Traktorist, Karjak, ja ka Ufo nõustusid sellega.
Ufo püüdis endale ette kujutada, milline peaks välja nägema dissidendi monument: kas selline kurvalt istuv filosoof, nagu Ufo oli näinud piltidel, õppides tundma Maa kultuuri või siiski ratsa hobuse seljas ja mõõgaga. Ilmselt ikka hobuse seljas ratsutamas, võidurõõmsalt ja uhkelt – vabadus on ju käes!
“Eks see riigi ja ühiskonna tegutsemine ole üks keeruline värk, nagu traktor. Mis vahe on totaalse sotsialismi ja vaba turumajanduse vahel?” küsis Traktorist, ja vastas samas, “totaalses ühiskonnas on inimene hammasrataste lähedal, sinna vahele ei jää aga välja ka ei pääse. Vabas turumajanduse ühiskonnas on inimene väljaspool hammasrattaid, võib elada oma elu, kuid võib väga kergesti ka hammasrataste vahele jääda.”
See traktori värk tundus keeruline isegi Filosoofile ja Karjakule, Ufo ei mõistnud sellest midagi.

Ufo esimene armastus.

Terve talve töötasid Filosoof, Traktorist, Karjak ja Ufo metsatööl. Ööbisid peamiselt onnis. Laupäev oli ka tööpäev. Pühapäeval aga külastas Karjak koduseid (ta oli naisemees), Traktorist läks tädiranda (nagu ta ise oma käimisi nimetas; tema juurest oli naine ära jooksnud), Filosoof aga oma käimistest midagi ei rääkinud.
Ufo veetis oma pühapäevad mööda lõkketule ääres või onnisuul vana akudel töötavat raadiot Spidoola kuulates. Mida see Spidoola tähendas, seda ei osanud ka Filosoof öelda.
Kas on mõtet kirjeldada nende talvist elu metsas? Karjak küll oli varasemas jutuajamises avaldanud arvamust, et raamat peab olema nagu üks soolane suutäis, ja Traktorist nõustus sellega; aga keegi neist ei olnud seisukohal, et raamat peab olema just kui üks mõru suutäis. Mida annab lugejale kirjeldus: onnis nöörile riputatud jalarätid haisesid; magajate und häiris pidev köhimine ja läkastamine küll ühes, küll teises ridaelamu sektsioonis; külma tuisuse ilmaga oli metsas asjalkäimine võrdlemisi ebamugav jne. jne. Kas mõistab täissöönu näljast? Ilmselt jääb kirjeldustest siin väheseks, vaja läheks lugeja praktilisi kogemusi. Seega jätkame kohe kevadega.
Maikuu lõpp oli täies õiteehtes. Toomingad olid küll õitsemist lõpetamas, kuid loodus pakkus ikka uut ja uut silma- ja ninarõõmu: niidul, metsaserval ja põlluveerul lõid õitsele ja lõhnama üha uued ja uued lilleõied. Lindude armuvalu otsis väljapääsu – nende laulul ja vidistamisel ei olnud otsa ega äärt. (Siinkohal kirjelduse lõpetan; lugeja tundis nagunii juba esimestest sõnadest kevade ära; kevad ei ole nälg. Oht on ka, et kirjeldus muutub liiga “kuldseks”. Kunagi koolipõlves kirjandusõpetaja kiitis autori kirjandit teemal “Kuldne sügis”: “Kirjand on muidu hea, aga liialt kuldne.”).
Kevade saabumine tõi kaasa armuvalu ka masinameestele ja Viiekümne Krooni Andjale. Laupäev kuulutati puhkepäevaks; ühelt poolt tõi see kergendust metsameestele, teiselt poolt võttes aga jäi viiskümmend krooni saamata.
Kaaslased vajusid nüüd igaüks omale poolele laiali kaheks puhkepäevaks ja Ufo jäi üksi. Üksindus sünnitab mõtteid, ja nii tärkas ka Ufol mõte käia ära Võru linnas diskol. Seda enam, et teenitud rahaga oli ta endale muretsenud korralikumad riided, kui oli pakkuda “Second Handi” Limpsitud Huulega Naisel. Need olid pakitud vanasse raudnurkadega kohvrisse, ja ootasid pidulikku sündmust.

Laupäeva keskpäeval tegi Ufo lähedases metsajärves oma esimese sellesuvise supluse.
Juba tunni aja pärast seisis nägus laiaõlgne, juba päevitunud noormees maanteel, bussipeatuse sildi all. Kui sellele kirjeldusele lisada veel Ufo uued riided, siis saame noormehe, kes ei jäta ühegi noore tüdruku südant külmaks.
Esmalt kuuldus turtsumist ja kolinat, siis ilmus teekäänaku tagant välja ka loodusrahu rikkuja ise: päevinäinud väiksemat sorti “Scania” buss ühe reisijaga; füüsilisest isikust ettevõtja tegi valla dotatsioonil oma tavalist reisi liinil: Ruusmäe – Haanja – Võru.
Ufo ostis pileti, 15 krooni, ja istus teise ritta. Üksik reisija, keskealine naisterahvas, oli ennast sisse seadnud bussi keskel, andes kogu oma olekuga mõista – see on tema ametialane personaalauto.
Sõit kulges üle Haanja kõrgustiku (selle kirjeldusi leidub paljudes Võrumaad tutvustavates koduloolistes raamatutes ja seetõttu sellel pikemalt ei peatu. Mainin ainult, et maikuus on Haanjamaa imeliselt ilus; oma silmaga nägemist ei asenda ükski kirjeldus). Aeg-ajalt tegi buss peatuse, võttes peale neid väheseid inimesi, kes olid selles piirkonnas veel võimelised liikuma – põhiliselt mõned noored, kes olid tööst vabadel päevadel kodus käinud. Ufo vaatles neid, ja tegi ainuõige järelduse: “Sõidavad ka Võrru diskole.”
Mõned kilomeetrit enne Võru linna, enne viimast mäeküngast, kus oleks alanud pikk laugjas laskumine ja “Scania” oleks saanud veidike hinge tõmmata, sai bussi jõud otsa. Bussijuht andis ebamäärase kirumisega mõista, et seekord on sõidud sõidetud ja tegi bussiukse lahti. Noored kargasid välja esimesena (personaalauto omanikust naisterahvas oli juba varem ühes peatuses “maha lastud”) ja nende järel väljus ka Ufo.
Noored kasutasid pöidlaküüdiks juba kõigile tuntud, kuid autojuhtidele igavesti tundmatut võtet: tüdrukud võtsid teeääres sisse mitte-äraütleva-poosi, poisid aga peitusid maanteekraavi. Vaevalt oli pahaaimamatu sõidukijuht oma auto peatanud ja tüdrukud autoukse lahti saanud, kui hetkega oli auto rahvast täis; tüdrukud poiste süles. Kuna valitsemiseohjad on alati enamuse käes, siis tuli autojuhil vaikselt alistuda ja seekord ahvatlustest suu puhtaks pühkida.
Ufol taoliseks otstarbeks tüdrukut käepärast ei olnud ning seetõttu jäi temal üle ainult teha peaga ebamääraseid liigutusi: esmalt vasakule, jälgides lähenevat autot pöial püsti, ja seejärel paremale, jälgides kaugenevat autot, pöial langetatud.
Taoline olukord kestis juba tunni. Olles lootuse kaotanud ja peakeerutamise ning pöidlatõstmise lõpetanud, kuulis Ufo järsku pidurite kriginat – tema ees peatus takso märki kandev sõiduauto “Ford Sierra”.
Juht pistis pea aknast välja: “Võrru, 10 krooni!”
Ufo pidas seda alul kalliks ning ei suutnud hetkega otsustada, kuid taksijuht lükkas esiukse lahti ja Ufo istus taksojuhi kõrvale.
Võru linnas algas hirmuäratav autode rebimine: ikka püüdis keegi eesliikujast mööda sõita. Jäi mulje, et mitte kellelegi ei meeldi teise sabas sõita. Samas aga pani Ufo tähele huvitavat fenomeni: “Opel Omega”, jõudnud “Ford Sierrast” ette, rahunes maha ja jätkas rahulikult sõitu suure dziibi taga. Tagant lähenenud veel suurem dziib kihutas “Ford Sierrast” ja “Opel Omegast” mööda, pidas maha ägeda kahevõitluse eessõitva väiksema dziibiga ning saamata temast vasakult mööda, põrutas paremalt poolt üle kõnnitee äärekivide ja, jõudnud väiksemast dziibist ette, rahunes.
“Mispärast “Opel Omega” ei taha sõita meie auto taga ja suurele dziibile ei meeldi sõita ei meie auto ega “Opel Omega” ja väiksema dziibi taga?” küsis Ufo taksojuhilt.
“See on inimese Ego, mis ajab teda niimoodi tegutsema,” vastas taksojuht.
Märganud Ufo mõistmatut näoilmed jätkas: “Igal inimesel on oma peenise pikendus, või ta vähemalt tahab, et see tal oleks. Nõukogude ajal oli inimesel ülim peenise pikendus sõiduauto, ja nii on see jäänud ka praeguseks. Nõukogude aja ei tahtnud “Moskvitš” sõita “Zaporožetsi” taga; “Žiguli” ei tahtnud sõita “Zaporožetsi” ja “Moskvitši” taga ning “Volga” jälle ei tahtnud sõita “Zaporožetsi”, “Moskvitši” ja “Žiguli” taga. Linnas või maanteel sõites hoiti kiivalt kinni eeltoodud järjekorrast. Kuna aga automarke on nüüd tohutult palju, siis ei suudeta neid peeniseid, õigemini peenise pikendusi õigesti ära reastada ja käib hirmus sebimine.”
“Aga milline on sinu peenise pikendus?” küsis Ufo lihtsameelselt, “kas see “Ford Sierra?”
“Ei,” vastas taksojuht. “Minul on midagi säärast, mida aeg ei vananda ja rooste ei riku. Minu peenise pikendus on raamat. Olen endine insener-konstruktor.”
Nende sõnadega avas taksojuht auto reisijapoolse laeka, võttis sealt välja raamatu ja ulatas Ufole. Ufo luges pealkirja: “Betooni- ja armatuuritööd.” (Siinjuures tuleb märkida, et nimetatud raamatu autoril tekkis ka mõningaid sekeldusi, peale raamatu ilmumist. Nimelt üks teine kirjanik, nimega Tömp, esitas Taksojuht-Kirjaniku vastu hagiavalduse kohtusse, kaebusega, et on rikutud tema autoriõigusi. Oma hagiavalduses väitis kirjanik Tömp, et tema on oma teoses “Müüritööd”, esimesena kasutanud taolisi mõtekaid sõnaleide nagu “betoon” ja “armatuur”. Taksojuht-Kirjaniku raamat oli kõvade kaantega, kuid mitte väga paks. Selle tagaküljel oli autori pilt ja lühike elulookirjeldus.
“Ega elulookirjeldus ei peagi olema pikk; ühel inimesel on elu pikk, aga elulookirjeldus lühike, teisel elu lühike, aga elulookirjeldus pikk,” mõtles Ufo endamisi.
Tema mõtted katkestas Taksojuht-Kirjanik: “Need “Omegad” ja dziibid on ammu ära roostetanud, omanike peenistki pole enam, aga minu peenise pikendus on ikka alles, kuskilgi riiulinurgas. Võibolla saja aasta pärast, kui kliima ikka halveneb samas tempos nagu praegu ja tuulispasad hakkavad neid vatist ja prussidest ehitatud euromaju laiali pilduma, tuleb hakata ehitama betoonist maju. Siis otsitakse minu raamat välja, ja see on jälle asja eest.”
Ufo vaatles imetlusega Taksojuht-Kirjanikku, kes oli välja mõelnud nii vägeva peenise pikenduse.
Takso peatus kiriku ees väljakul. Ufo ulatas taksojuhile 10 krooni, pani ka raamatu taksjuhile sülle, kuid see sõnas: “Jäta endale, võibolla läheb vaja.”
Ufo võttis tänuga raamatu ja väljus taksost. Ufol oli hea meel – nüüd on Karjakul ja Traktoristil lugemist; raamat ei olnud ka väga mahukas. Traktoristile ja Karjakule ei meeldi paksud raamatud.

Disko alguseni oli jäänud veel paar tundi ning Ufo tegi aega parajaks jalutamisega Tamula järve äärses pargis. Ta pilk peatus monumendil: tugitoolis istus meesterahvas; ta nägu oli kuidagi mõtlik ja kurb. Ufo luges monumendi jalamilt: “F. R. Kreutzwald”
“Huvitav, kes see mees võiks olla. Saaks teada, kes see mees on, võib olla selgub siis ka tema kurbuse põhjus.”
Teineteise kaenla alt kinni hoides ligines üks paarike; Ufot silmates võtsid nad sündsalt käest kinni ja tegid näo, just kui poleks Ufot märganud.
“Vabandage, kas te ei ütleks, kes see mees on?” kõnetas Ufo paarikest, näidates käega monumendile.
Need jäid imestusega monumenti vahtima, otsekui näeks nad seda esimest korda.
Noormees asus selgitama: “Eks ikka mingi väejuht.”
Neiu vaidles ägedalt vastu: “Väejuht see ei ole. Väejuhid on mõõgaga ja hobuse seljas.”
“Mis hobusest sa räägid!. Väejuhid sõidavad autoga,” ägestus noormees.
“Väejuhid sõidavad auto ja helikopteriga ainult filmis, aga muidu on nad hobuse seljas, “ ei jätnud tüdruk oma jonni.
Ufo astus edasi. Ta kahetses, et oli paarikese eneselegi tahtmatult tülli ajanud.

Ufo sisenes Võru Kultuurimaja eesruumi. Ostis kümnekroonise diskopileti.
Saal oli juba noori täis. Muusika mängis. Saali ähmases mitmevärvilises valgustuses, mis keerles ja sähvis, oli Ufol raske eristada nägusid. Pikkamisi silmad harjusid. Ufo jälgis imestusega tantsijaid: metsatööga võrreldes oli see hoopis teine maailm. Noored karglesid, väänlesid; osa neid aga olid klammerdunud teineteise külge. Ufole paistis, just kui ei oleks tegemist inimestega planeedilt Maa, vaid tulnukatega teiselt planeedilt, kus elavad ja tegutsevad taolised neljajalgsed olendid. Kuid see tunne haitus, kui muusika hetkeks vakatas: olendid pooldusid kaheks ja Ufo nägi, et üks neist oli tüdruk ja teine poiss.
Hetkese pausi järel algas kõik otsast peale. Ufo oleks tahtnud ka tantsima minna, kuid ta ei teadnud, kuidas toimida. Järsku tundis ta puudutust käisest: tema ees seisis värvitud süsimustade juustega tüdruk. Tüdruk tõmbas Ufo sõnagi lausumata tantsupõrandale ja asus karglema. Ta kargles ja väänles nii ägedalt, et Ufol tekkis hirm: kas ta endale haiget ei tee. Kuid muusika ergutas ka Ufot – ta hakkas samuti karglema ja väänlema; algul küll arglikult ja nurgeliselt, kuid sattus üha enam hoogu. Tantsimisel pani ta tähele, et tüdrukul puudusid rinnahoidja ja püksikud. Tants kestis vahetpidamata, ainult hetkes vaibudes, kui diskor vahetas plaati ja esines ühe või teise muusikapala tutvustamisega. Nad ei lahkunud hetkeski tantsupõrandalt. Lõpuks langes Mustajuukseline Ufole kaela; surus ennast vastu Ufot nii tugevalt ja kirglikult, otsekui tahaks temaga ühte sulada, temasse tungida. Olles ilmselt ennast palavas tantsuruumis liialt üles kütnud, tõmbas Mustajuukseline Ufo endaga kaasa, saali väljapääsu poole. Nad väljusid kultuurimajast ja suundusid parki. Teel suudles Mustajuukseline Ufot nii tugevalt ja kirglikult, nagu kohtunuks ta peale lahusviibimist kauaoodatud armastatuga.
Ikka veel sõnagi lausumata (Ufol puudusid täielikult taoliste olukordade kogemused) suunas Mustajuukseline Ufo Tamula järve äärde, teel pidevalt Ufot suudeldes ja tema riideid rebides, just kui tahaks ta Ufot lahti riietada. Järve ääres istus Mustajuukseline värskele kevadisele rohule, langes siis selili ja tõmbas Ufo endale peale. Ufole tundus, otsekui sukelduks ta sooja rohulõhnalisse järvevette, nagu see oli peaaegu aasta tagasi, peale maandumist planeedil Maa. Külalislahke Maa neiu pakkus Ufole esimest armastust.

Ufo ja Mustajuukseline kõndisid veel kaua järveäärses kasteses rohus. Nende janu oli kustutamatu, suudlused kuumad. Koiduvalges saatis Ufo oma esimese armastuse Kreutzwaldi kuju juurde: nad leppisid kokku kohtuda samas kohas järgmisel laupäeval kell kuus õhtul; neiu kinkis Ufole veel viimase palava suudluse ja kadus väikeste majakeste vahele.

* * *

Terve nädala viibis Ufo just kui unes. Ta mõtted pöördusid ikka ja jälle tagasi armastatu juurde. Kaaslased heitsid üksteisele tähendusrikkaid pilke ja lubasid endale kahemõttelisi väljendeid – nad said aru, et Ufo on armunud. Nendele tegi see natuke nalja, kuid milles oli ka terake kadedust. Armastusest ei saa kellelegi küllalt… Ufole jäi esimene armastus aga ebaõiglaselt lühikeseks. Armastuses on sõna ebaõiglus igati asjakohane, kuna armastuse kolmnurk sisaldab endas alati kannatajat; aga armastus ilma kolmnurgata ei ole see päris… Igatahes armastusest filmi vändata või romaani kirjutada ei ole ilma kolmnurgata võimalik.
Ufo armastuse kolmnurk ei erinenud milleski samataolistest: järgmisel laupäeval Mustajuukseline kohtumispaika ei ilmunud. Park nägi seekord kahte kurba ja mõtlikku meest – tugitoolis istuvat Kreutzwaldi ja selle ees seisvat Ufot.
Ufo, arvates, et ta eksis kohtumispäevaga, oli platsis ka järgmisel laupäeval. Õnneliku kohtamise asemel ilmutas ennast armastuse kolmnurk: Mustajuukseline väljus majadevahelt, heitis ennast kaela värava ees seisvale noormehele, ja nad suundusid järveäärsesse parki. Kas Mustajuukselisel olid seekord jalas püksikud või mitte, see Ufot enam ei huvitanud…

Töönädalad veeresid üksteise järel. Need olid nagu töönädalad ikka, kuid peale Mustajuukselise kaotust tundis Ufo ennast Maal mahajäetuna ja üksildasena. Ilmselt oleks Ufo igatsuse ja armuvalu kätte surnud, kui poleks olnud mõningat seiklust nende igapäevases metsamehe töös. Nimelt kutsuti Filosoof ootamatult masinameeste juurde nõupidamisele. Seal viibis ka Viiekümne Krooni Andja. Poole tunni pärast Filosoof naasis ja ütles: “Täna kell 12.00. Lõpp 15.00.”
Ufole jäid need sõnad mõistetamatuks, kuigi asjassepühendatule oli kõik selge. Sõnad “Täna kell 12.00” tähendasid, et läheb lahti metsavarguseks. Metsa varastamiseks kasutati lihtsalt, kuid teravmeelset nippi – Viiekümne Krooni Andja ostis seaduslikul teel ümberkaudsetelt metsaomanikelt metsa, kinnistuid. Sellega seadustati antud piirkonnas metsatööd ja metsavedu. Kuid nimetatust ei saadud põhitulu. Peamise kasumi andsid äkkrünnakud riigimetsa, kust metsavahid olid koondatud; samuti metsadesse, millede omanikud olid maa tagastamisest loobunud ja võtnud EVP-d; samuti ka metsadesse, millede omanikud alles ajasid metsa ja maa tagastamise dokumente. Taolised tulevased omanikud elasid ja töötasid põhiliselt linnades, enamus Tallinnas. Võrumaale sattusid ainult hädavajalike asjaajamiste tõttu – metsad olid praktiliselt valveta.
Niisiis, valmistuti metsavarguseks. Viiekümne Krooni Andja andis juhiseid ja jagas korraldusi. Masinamehed möiratasid masinaid, kontrollides veel viimast korda mootorite korrasolekut, justkui lendurid enne õhkutõusmist. Kahekümne kilomeetri raadiuses olid kõigile, ka kõige väiksematele teedele paigutatud piilurid, kes kogu aeg mobiiltelefonidega informeerisid Viiekümne Krooni Andjat inimeste ja ametimeeste liikumisest teedel. Iga teedel liikuva sõiduki number kirjutati üles ja kontrolliti kaasasoleva sülearvuti andmebaasist järele auto omanik ja tema amet. Suur-Munamäe tornis asuvad piilurid olid laenutanud tornivahilt binoklid ja hoidsid silma peal igaüks oma ilmakaare järgi. Nende peamees aga keerutas tornis suurt teleskoopbinoklit, kontrollides omakorda piilurite hoolsust.
Jaganud välja viimased korraldused, heitis Viiekümne Krooni Andja nahktagi kõrvale ja tõmbas selga politseiniku jope. Pähe politseiniku vormimütsi. Püstol, käerauad ja nuut, mida ta kogu aeg oli kandnud varjatult nahktagi all, kinnitati nüüd avatult ja väljakutsuvalt vööle. Viiekümne Krooni Andja valmistus julgestuseks, kui peaks keegi kahe silma vahele jääma ja satub nende töötsooni. Sellisel juhul nägi plaan ette järgmise tegevuskava: Viiekümne Krooni Andja peab sõiduki koos juhi ja reisijatega kinni nende dokumentide kontrolliks ja isiku tuvastamiseks. Seadus lubab taolistel juhtudel inimesi kinni pidada kuni 3 tundi. Seega varguse kestus 12.00 kuni 15.00.
Viiekümne Krooni Andja tõmbas jopekäise ülespoole, kuldkäekell läigatas päikeses ja seier luges viimaseid sekundeid: “Läks!” Viiekümne Krooni Andja rehmas käega. Masinad tormasid kilomeetreid eemal asuva, aegsasti väljavalitud metsalangi suunas. Mis sellele järgnes, on raske kirjeldada. Kõige täpsema ettekujutuse saab, kui lugeda Teise Maailmasõja kõige suurema tankilahingu, Kurski lahingu kirjeldust. Taolist põrgut ei olnud Ufo maapeal veel näinud. Paistis, et tavaline, niiöelda seadustatud metsalõikus oli ainult treening ja eelsoojendus tõeliseks metsaraieks, mis praegu käsil oli.
Siin enam ei olnud ametis okstekoristusmasinaid. Need oleks selles möllus lömastatud koos Filosoofi, Traktoristi, Karjaku ja Ufoga. Metsatöölised-jalamehed jälgisid nüüd ainult metsalõikus-tükeldusmasinaid – kui mõnel neist palk kurku kinni jäi, kangutasid selle lahti.
Kümme minutit enne kella 15, laskis Viiekümne Krooni Andja õhku ühe püstolipaugu ning koheselt lõppes töö. 15.00 valitses täielik vaikus.
Üks Suur-Munamäe tornis olev piilur libistas hüvastijätuks binokliga üle Võrumaa hõrenevate metsade ja pomises endamisi luuleliselt: “Veel ilus oled, Isamaa…”

* * *

Metsavargusel ülesnäidatud vapruse ja ennastsalgavuse eest premeeris Viiekümne Krooni Andja metsatöölisi topeltpalgaga: Filooof, Traktorist, Karjak ja Ufo said igaüks sajakroonise. Ufo nägi esimest korda Koidulat. “Ilus naine,” märkis ta endamisi. Koidula oli rahatähel väga sarnane tema esimese armastuse, Mustajuukselisega.
Seekord oli õhtusöök rikkalikum, ning ühe puskaripudeli asemel kaks. Mehed olid silmnähtavalt rõõmsamad kui tavalistel õhtutel. Pudel käis tihedamini ringi, ja nagu tavaliselt sellistel puhkudel, kui tuju on hea ja kilk peas, võeti üles igivana teema – naised.
“Inimesel on täielikuks õnneks väga vähe vaja,” alustas Filosoof, “täis kõht, soe lõkketuli ja pudel viina.”
“Pluss naised,” täpsustas Karjak.
“Naine toob ainult pahandust,” ei olnud Traktorist Karjakuga päri. “Räägitakse, et kõiki sõdu on alustatud ainult naiste pärast. See võib olla õige küll, sest kui ma nooruses käisin küla simmanitel, siis oli seal alatasa naiste pärast kaklusi.”
“Kaklemine kuulus asja juurde. Kes teisel nina veriseks lõi ja tüdruku endale sai ning peale simmanit koos tüdrukuga küünilakka heintele magama kobis, sel oli ikka hea ja õnnelik tunne küll,” meenutas Karjak möödunud noorust.
“Eks loomariigis kakelda ka emaste pärast, see on nii juba seatud,” tõi Filosoof antud vestluses siiski kohatu võrdluse.
“Loomariigis on isased isegi paremas olukorras kui meesteks nimetatavad inimloomad. Isane sai emase kätte ja asi korras, aga meestel peale abiellumist on otsekui rõngas ninas ja veskikivi kaelas. Ei jõu naise tahtmisi ja nõudmisi ära rahuldada. Lõpuks paneb naine asjad kokku ja kolib minema, laps käekõrval,” ei olnud Traktorist seekord Filosoofiga päri.
“Sina ju endise kulaku, suure talupidaja lapselaps. Oma tagastatud taluga võiksid või kümme naist üleval pidada,” märkis Karjak.
“Talumees olen ainult tiitli järgi, justkui paruni vaesunud järeltulija,” ei olnud Traktorist Karjakuga nõus. “Naine tütrega elavad eraldi; naine on Tallinnas õpetaja. Maale tagasi ei tule, talutöö ei tasuvat ära. Loobusin talu tagasi võtmast ja sain vastu peotäie EVP-sid. Kui minu vaarisa, kes suure rügamise peale parunilt renditalu välja ostis, teaks, et talu niisama ära andsin, roniks ta küll hauast välja ja annaks mulle korraliku keretäie.”
“Nojah,” ei jätnud Karjak Traktoristi rahule, “kui sina sovhoosi eesrindlik traktorist olid ja kõva palka said ning naine siin oma õpetajakopikaid luges, siis jätkus küll armastust.”
“See on kaheotsaga asi,” sekkus Filosoof. “Praegu püüavad kõik iseseisvad olla, nii naine kui ka mees. Kui naisel on korralik töö, siis ta vilistab mehe peale, eriti taolise peale, kes on töötu. Kui aga mees teenib hästi, siis tahab ta, et naine kodu korras hoiaks, aga ei jõlguks oma väikese palga eest tööl. Naine jälle ei taha ainult mehe ja laste pärast kodus istuda, olla kodus teenijaks, keda kutsutakse aeg–ajalt ka voodisse.”
“Ega iga naine ei sobigi abieluinimeseks,” täpsustas Karjak. “Mõnel on selline ärivaim sees, et ta ei suuda elada abielunaisena. Kui hakati tegema neid aktsiaseltse, siis meie osakonna endine raamatupidaja registreeris omale siinkandis esimese aktsiaseltsi, aktsiakapitaliga 300 krooni. Pärast seda aga pani ajalehte kuulutuse: “Aktsiaselts müüb aktsiaid, 100 krooni tükk. Dividendid 200 % aastas” Ümberkaudsed külamehed ja naised tormasid ostma: mõni ostis 10 aktsiat, mõni isegi rohkem. Ta võttis aktsiate eest raha vastu, täitis kassa sissetuleku orderi: see ja see tasunud aktsiate eest, aktsia 100 krooni, 4 aktsiat, kokku 400 krooni; lõi pitsati peale ja ulatas värskele aktsionärile. Kassa sissetuleku order asendas aktsiatähte.”
“Mis sest ärinaisest praegu on saanud?” tundis Ufo huvi.
“Pidavat olema Tallinnas mingi hulgilao omanik. Ta kordas sama nippi aktsiatega mitu korda, erinevates kohtades ja kadus siis silmist. Taoline naine võiks aktsiabörsil läbi lüüa, kaubelda aktsiatega; börsil tegutsevad eriti peened petturid,” lõpetas Karjak oma jutu.
Siinkohal peab tõe huvides siiski täpsustama, et asi ikkagi nii lihte ka ei olnud, et ainult ühe naise aktsiaselts. Tegelikult tegi see osakonna raamatupidaja aktsiaseltsi koos oma armukesega: aktsiakapital 300 krooni, võrdselt kummagi osalus 150 krooni ning mõlemad juhatuse liikmed, kusjuures nad ei nimetanud ennast mitte juhatuse liikmeteks vaid aktsiaseltsi Presidentideks (tarvitada ainult suure algustähega). Kuna see teine President ehk armuke oli möku kõigis asjus, siis naine President viskas talle 150 krooni lauale ja teatas, et on aktsiaseltsist välja heidetud. Mis oli, muidugi, täiesti seadusevastane: nii nagu NLKP-st ei saanud välja astuda, vaid ainult välja heita, nii ei näe seadus ette aktsiaseltsist välja heitmist, vaid ainult välja astumist.
Nojah, kõik oleks lahenenud lihtsalt, eksarmukeset President oleks aktsiaseltsist välja astunud, raha vastu võtnud ja selle maha joonud, aga ta tahtis jätta endale Presidendi nimetust. Naisterahvast President püüdis oma eksarmukesele, Presidendile selgeks teha, et Eestis on aktsiaseltsis ikka üks President korraga, kuid eksarmuke, kuigi ta oli rauganõtrusest veel kaugel, ajas ikka oma joru – tahan jääda Presidendiks ja kogu lugu. Lõpuks lõi endine raamatupidaja käega: “Olgu siis President, peaasi, et sitast lahti saab. Aga mina olen ikkagi Aktsiaseltsi President.”
Aga pöördume nüüd tagasi asja juurde.
Filosoofi oli samuti naine maha jätnud: endisest auväärsest Kommunistliku Partei liikmest, Marksismi-Leninismi Õhtuülikooli lõpetanud karjabrigadirist oli saanud armetu juhutööline, kellel oli raskusi enda elatamisegagi, rääkimata perekonna ülevalpidamisest. Seetõttu ta ohkas raskelt, võttis pudelist suure punnsuutäie ja avaldas oma, teistele täiesti ootamatu arvamuse: “Tegelikult, peaks naise endale kloonima; meelepärase ja taolise iseloomuga, et kokku sobiks.”
Uus teema pakkus kõigile huvi ja seda asuti usinasti lahkama, kusjuures pudel tegi kiiremaid ringe kui muidu. Tavalise kloonimise juurest jõuti peagi välja salapärase geenitehnoloogiani.

Otsekui läbi une kuulis Ufo kaaslaste jutuajamist, tabades ainult üksikuid sõnu : aktsiate müük…., börsil kauplemine…., abielunaine…., kloonimine. Meeste jutt naistest oli talle uuesti silme ette toonud Mustajuukselise, kes ikka ja jälle hõivas ta mõtted ja meele. Kuuldes aga sõna “kloonimine”, muutus Ufo tähelepanelikus. Umaranil oli geenitehnoloogia muutunud laialt rakendatavaks tootmistehnoloogiaks – klooniti nii taimi, loomi, kui ka inimesi. Filosoofi, Karjaku, Traktoristi jutust sai Ufole selgeks, milliseid plaane peavad inimesed Maal geenitehnoloogiat arendades. Kaaslaste arutlused hämmastasid Ufot. Tal tekkis kartus inimkonna ja kogu eluslooduse tuleviku pärast Maal. Üha tähelepanelikumalt jälgis ta metsameeste vestlust.
“Kurat” sõnas Karjak vihaselt, “vähe sellest, et erastamisega on kogu vara laiali tassitud, nüüd hakatakse geenihaaval ka eestlast ennast maha parseldama, see on veel ainuke vara, mis on jäänud. Eestlaste kallis geenivaramu privatiseeritakse; tassitakse tema geenid mööda maailma laiali ja müüakse maha.”
“Vaevalt, et eestlase geene tervikuna keegi ostma hakkab,” kahtles Traktorist, “näiteks eestlase geen, mis reguleerib pealekaebamist, kindlasti ei leia turgu.”
“Ära ole nii kindel,” vaidles Karjak vastu. “Maailmas on palju luureorganisatsioone, neile kuluvad pealekaebajad ja koputajad marjaks ära. Kui mõnes riigis ei õnnestu agente värvata, kloonitakse juurde. Raha liigub neil kõvasti.”
Siinkohal tabas Ufo end mõttelt, et sisuliselt on tema ju ka kloonitud agent, spioon Umaranilt, kuigi mitte pahatahtlikel eesmärkidel. Aga eks sellega lohutavad end kõik agendid…
Filosoof oli Karjaku ja Traktoristi juttu kuulanud juba tükk aega vaikides, valmistudes pikemaks sõnavõtuks. Lõpuks avas ta suu ja alustas: “Ilmselt on eesmärgiks luua maailmas ühtne, monokultuurne ja ühtse geenikoodiga “täiuslik inimene” ehk uus inimene, millest valitsejad on unistanud juba sajandeid. Ega see ei juhtu ainult inimesega. Ka taime- ja loomariigis jäetakse alles, õigemini modifitseeritakse kõige tulutoovamad liigid või heidetakse kõik kõrvale ja asendatakse need ühe universaalse taime ja loomaliigiga. Sellega loodetakse lõpule viia Jumala poolt alustatud Maailma Loomine, õigemini, see tehakse kardinaalselt ümber, kuna Jumal suhtus oma loomingusse liiga heldekäeliselt ja ebapraktiliselt. Kistakse maja, heidetakse kõrvale kõik Jumala poolt loodud, piltlikult öeldes, pitsid-satsid, paelad ja vööd, säravad litrid ja uhked kübarad. Uuesti disainitud, või nagu teadlased ütlevad – eugeeniline maailm – peab välja nägema just kui sõduri sinel: lihtne ja praktiline. Vahepeal aga vusserdatakse igasuguste fantaasiarikaste katsetustega, luues taimi ja loomi, nende hübriide ja kimääre vastavalt tujule ja hetkevajadusele.”
“Mis asjad need hübriidid ja kimäärid on?” ei saanud Karjak aru.
“Hübriid on, näiteks, inimese ja looma ristsugutis”, selgitas Filosoof. “Et ära kasutada loomade eeliseid ühe või teise töö tegemisel, soovides anda temale enam mõistust, kui looduse poolt kaasa antud, asutakse geenide abil kombineerima inimese ja looma ristsugutist, saadakse hübriid. Näiteks, et saavutada hobuse poolt iseseisev töö põllul, lisatakse tema järglase geenikoodi vastavaid inimese geene, mis annab hobusele vajaliku mõistuse iseseisvaks tööks. Võidakse toimida ka vastupidiselt: geenitehnoloogia abil inimese mõistust vähendatakse, andes talle võimaluse teha kõige lihtsamaid olmetöid tõrkumata ja mõtlemata, noh, kas või hobuse tööd. Kimäär on, kui ma ei eksi, looma ja taime või puu ristsugutis. Näiteks, üks õues kasvav kask ristatakse geneetiliste vigurite abil hobusega, saadakse kimäär: alumine osa on nagu kask, aga ülemine osa on hobune; ta hirnub, pööritab silmi ja vehib esikapjadega. On väga dekoratiivne, aga samas ei saa ära joosta. Toidu saab mullast, juurte abil. Luuakse eriliselt andunud, ülima riigitruudusega inimesi, ülemusele andunult kuuletuvaid riigiametnikke, nende alamliikidena aga selekteeritakse ühe või teise partei, erakonnatruuduse tunnustega isendeid. Käib pidev võitlus parteide vahel, eesmärgiga saavutada oma partei toetajate arvu kasv kloonimise ja geneetiliste manipulatsioonide abil. Kellel rohkem raha, või kes parajasti võimul, see saavutab ka suuremat edu selles tegevuses.”
Traktorist kasutas ära hetkeks tekkinud pausi oma fantaasia ilmutamiseks: “Maailmas luuakse kloonitud inimeste süsteem, kus paaritudes annavad järglasi ainult samasse seisundisse kuuluvad isendid. Sellega on välistatud lapsevanemate jaoks soovimatud abielud ja pärijad – vaese neiu abiellumine kõrgest soost rikka peiuga või vastupidi. Ilmselt jäävad alles ka mõned looduslikku päritolu inimesed, kelle rahakott ei võimalda enda või oma laste geenikoodi parendada- madalapalgalised teenistujad ja lihttöölised.”
Karjak, kes juba tükk aega kibeles sõnavõtuga, jätkas Filosoofi ja Traktoristi fantaasialendu: “Aretatakse inimesi, kes kasvavad ilma peata kui organite doonorid, eesmärgiga saada neilt olendeilt vajalikke tagavaraosi. Loomadega tehakse ka igasuguseid vigureid. Näiteks selleks, et kaitsta lambaid huntide eest, luuakse lamba ja hundi hübriid, kellel on hundile omane agressiivsus ja lamba villakasv. Las siis purelevad need hübriidlambad huntidega. Lisaks sellele eraldatakse jaanimardikalt geen, mille ülesandeks on valguse kiirgamise reguleerimine ning lisatakse see lamba geneetilisse koodi. Saadakse agressiivne pimeduses valgust kiirgav lammas, proovigu hundid taolisele kallale karata.”
“Ma lugesin ajalehest,” jätkas jälle Filosoof, “et käesoleval ajal sureb maakeral igas tunnis välja kolm liiki. Aga kui läheb lahti kloonimiseks, siis luuakse igas minutis juurde ja heidetakse kõrvale sadu tuhandeid taime- ja loomaliike. Täpselt nii nagu toodetakse ja heidetakse kõrvale mitmesuguseid ühekordseks kasutamiseks mõeldud ja sageli mõttetuid tarbeesemeid.”
Traktorist jätkas tuleviku kuulutamist: “Aeg-ajalt korraldatakse ulatuslikke koristustöid, et vabaneda mittevajalikest taime- ja loomaliikidest. Neid püütakse nagu hulkuvaid kasse ja koeri. Peetakse tõelisi ajujahte, hävitades inimese enda loodud igat liiki olendeid, mille järele puudub nõudlus. Ja nii nagu äravisatud, kõlbmatuks muutunud, nõudluseta kauba hulgas võib leida kõikvõimalikke tooteid, esemeid, mille kohta on raske öelda milleks ja kelle jaoks neid toodeti, nii ka kloonitud taimede ja olendite näol võib kohata kõikvõimalikke inimese fantaasiavälgatusi ja mõttetusi.”
“Sellest kloonimisest või geenide müügist võib tulla hea äri,” avaldas Karjak oma ärisoont. “Geene võiks patenteerida, kuulutada eraomandiks ja toota ning müüa neid hulgi- või tükikaupa, või osadena või hoopis turustada geene just kui seemneid aianduskaupluses. Eestlased on juba ennemuiste olnud kõvad geeniärikad. Eesti rahva muinasjuttudes kirjeldatakse sageli, kuidas vaene mees täiskuu ajal läks keskööl ristteele, et anda kuradile kolm tilka verd. Vanakurat pidi ta selle eest rikkaks tegema, kuid mehike sai alati petta.”
Filosoof alustas jälle pikema sõnavõtuga: “See vanakuradile vere andmine või geenimüük on nii kuda on. Aga ma arvan, et praegu tehakse veel ainult luuret; käib geenisõja ettevalmistamine. Selle tegevusele varjamiseks antakse ilusa kõlaga nimetusi: elanikkonna genoomi sekvereerimine, skriinimine, geeniteraapia, DNA kiipide koostamine. Tegelikult käib halbade ja heade geenide sorteerimine, seega heade ja halbade inimeste sorteerimine. Kusjuures sorteerijateks on ikka needsamad heade ja halbade geenidega inimesed. Saadud andmete põhjal otsustatakse millistele rassidele, rahvastele, elanikkonnakihtidele suunata varjatud, näiliselt heategev geneetiline löögirusikas. Sellega loodetakse lahendada kõik sotsiaalsed probleemid maailmas. Sealhulgas likvideerida vaesus, viletsus, tööpuudus, kuritegevus. Ka jõgede voolu pööramine vastupidises suunas, ulatuslik niisutamine ja kuivendamine, vihmametsade maharaiumine toimub samade üllaste loosungite all, inimkonna heaolu nimel, aga tulemused on enamusele inimestele vastupidised, ja ainult vähestele jõukust toonud. Inimkond on juba tunda saanud bioterrorismi. Järge ootab geeniterrorism. Kusjuures taolise relva kohaletoimetamiseks ei ole vaja lennukeid või tiibrakette. Sobib ka söök, jook, või kogu elusloodusele omane sugutung. Kahe inimese kõige üllam, ihaldusväärsem, intiimsem tunne – armastus, muudetakse kolmandate isikute poolt surmatoovaks…”

Ufo kuulas oma kaaslaste õudustäratavat juttu ja tal tekkis hirm inimkonna tuleviku pärast. Kui kaugele viib inimkonna biotehnoloogiaajastu, ja mis ootab teda tunneli lõpus – pimedus või valgus? Inimkond jõuab lõpuks tõdemusele, et taime-ja loomariik, sealhulgas ka inimene, ei kujuta endast midagi enamat kui informatsiooni, mille kandjaks on nende maine keha. Informatsiooni võib kaasa võtta, ümber paigutada, viia teistele planeetidele, ilma et oleks vaja tülikat, sageli vana ja kulunud keha kaasa vedada. Kas inimkond Maal, olles jõudnud biotehnoloogiaajastu lõppjaama peatub ja ütleb: “Oleme kohal, edasi teed ei ole” Vaevalt. See oleks vastuolus inimnatuuriga. Lisaks sellele on tema taskus mälupulk informatsiooniga enda kohta, mis annab temale surematuse. Aga mis mõte on olla surematu, kui ei ole teed edasi, kui oled jõudnud tupikusse. Inimene leiab väljapääsu – Jumal lõi maailma, oma näo järgi; inimene asub kloonima Jumalat, oma näo järgi; ja see Uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.

“Aga naist ei hakka ma siiski endale kloonima,” jäi Karjak kindlaks. “Ükskord ma proovisin remontida televiisorit; naabrimees õpetas, et pööra siit ja keera sealt. Televiisorist kadus seepeale nii hääl, kui pilt.”
Ufo silme ette kerkis Mustajuukseline neiu ja ta nõustus Karjakuga – kloonitud naine ei too tagasi esimest armastust…

Ärikas.

Oli möödunud aasta päevast, mil Ufo astus esimest korda planeedile Maa. Ufo teadis elust Maal juba nii mõndagi, kuid ta ei saanud piirduda ainult nende teadmiste ja kogemustega, mis ta oli omandanud metsatööl ja oma kaaslastega suheldes. Tuli teha samm edasi ja proovida oma võimeid teistel elualadel – nagu ikka noored inimesed planeedil Maa.
Ufo oli väga hoolikalt oma teenistusega ümber käinud: aastaga oli ta kogunud juba 7000 krooni. Ta otsustas metsatöölise eluga lõpetada, suunduda pealinna ja asuda otsima pealinnas teisi tegutsemisvõimalusi. Ta otsustas oma uut elu planeedil Maa alustada ühe eraldivõetud väikeriigi pealinnas. Peab mainima, et see väikeriik oli alles äsja vabanenud suure naabri valitsemise alt, ja seetõttu küllaltki riiakas – just kui väike puudel perenaise süles klähvib üle aia naabri hundikoera peale. Kuid Ufo oli riigiasjadesse sekkumisest veel kaugel, tal tuli läbi käia pikk tee, jõudmaks tavalise inimese seisundist võimukandja aujärjele.

Viimasel õhtul enne lahkumist istuti lõkke ääres vaiksemalt kui tavaliselt; meenutati koos veedetud päevi, ja väljendati lootust, et elu viib neid veel kokku. Filosoofile, Traktoristile ja Karjakule oli hakanud meeldima see lihtne, pisut naiivne, kuid tagasihoidlik ja vähenõudlik noormees.
Esimese hommikuse bussiga Ufo lahkus, kaenlas pisike komps isiklike asjadega.
Teel bussipeatusse jagas Filosoof Ufole isalikult õpetusi: “Hoia oma asjadel silma peal; rahanutsakas pane riiete sisetaskusse ja suru küünarnukk selle vastu, et varas oma näppe ligi ei saaks ajada. See pealinn pole muud kui üks suur vargapesa.”
Ufo istus bussi. Filosoof, Traktorist ja Karjak lehvitasid talle järele. Ufo lahkus neist raske südamega, olles veendunud, et ta ei näe neid lihtsaid, heasüdamlikke, kuid elu hammasrataste vahele jäänud Võrumaa inimesi enam kunagi. Ta ei teadnud, et saatus oli otsustanud teisiti…

Varahommikune autobuss ligines pealinnale. Noolsirge tee tõi Ufot ikka lähemale ja lähemale uuele elule ja see pani Ufo südame ärevusest põksuma. Lai maantee möödus lennuväljast; lennukid maandusid ja startisid kohutava mürina ja suitsupilvega.
“Maa lennumasinad on siiski võrdlemisi algelised,” märkis Ufo endamisi.
Vasakut kätt jäi ilus järveke, kuid see polnud enam nii kaunis, nagu Lonny talujärv. Pealinna järve ümbritses okastraataed ja selle kallastel paiknesid mitmesugused robustsed ehitised.
Autobuss sisenes pealinna. Linna peaväravad asetsesid kõrgel mäekünkal, millelt avanes imeilus vaade: päikesetõusus säravad kirikutornid, kõrghooned, veel kustutamata öised reklaamtuled. Taamal, kõrgendikul, hakkas silma uhke loss, mis just kui edvistas oma kaunidusega, häirides sellega kõrvalasuvat kullatud kuplitega kirikut.
Ufo väljus autobussist ja seisatas nõutult. Ta ei teadnud mida ette võtta. Tal puudus igasugune ettekujutus oma edasistest sammudest. Järsku märkas Ufo imelikku inimest: tal oli seljas korralikult triigitud püksid ja pintsak, selle all lumivalge särk ja kaela seotud maitsekas kaelaside. Taolisi inimesi oli ta näinud Võru linnas: nad kõndisid tähtsalt diplomaatkohvritega vehkides, avasid autoukse uhke piiksatusega ja kihutasid kiirustades minema. See pealinna Härrasmees aga oli tõesti imelik: temal oli käe otsas võrdlemisi katkine ja määrdunud kilekott, ta käis ühe prügikasti juurest teise juurde, soris seal, tõmbas raudkonksuga prügikastist välja plekkpurgi, lõi selle jalga laiaks ja pistis kilekotti. Vahel leidis see imelik Härrasmees prügikonteinerist midagi söödavat, uuris seda natuke, ja pistis suhu. Temal ei paistnud kuhugi kiiret olevat; ka ei olnud ta nii uhke ja ülbe olemisega, nagu Võru linnas dziibiga sõitjad. Ufo ligines Härrasmehele. Seejuures märkas Ufo, et Härrasmehe särgikrae oli siiski küllaltki kulunud, ka ülikond ei olnud enam esimeses nooruses.
Ufo teretas viisakalt ja küsis: “Kuidas saaks siit kesklinna?”
Härrasmees ajas selja sirgu, kohendas oma natuke viltuvajunud lipsu ja vastas omakorda küsimusega: “Aga kuhu te täpsemalt soovite sõita?”
Ufo kehitas ebamääraselt õlgu, ta ei teadnud seda isegi. Härrasmees libistas terase pilgu üle Ufo riiete, tema kaenla all oleva pisikese kompsu ja vastas kahetsusega hääles: “Sõitke Teenindusmaja juurde; seal liigub kõige rohkem omasuguseid; tramm number neli, kolm peatust,” ja näitas käega trammipeatuse asukoha.
Ufo tänas Härrasmeest, sättis kompsu kõvemini kaenlasse ja sammus trammipeatusse. Ta sisenes trammi. Teise ja kolmanda peatuse vahel algas trammis äge sebimine ja sõimlemine – trammi oli sisenenud piletikontrolör. Ufo oli samuti ilma piletita, ta ei tundnud veel kõiki pealinlase õigusi ja kohustusi. Õnneks jõudis tramm kolmandasse peatusse; Ufo kargas koos teiste “jänestega” trammist välja.
Teenindusmaja leidis Ufo hõlpsasti üles: hall, võrdlemisi eemaletõukava väljanägemisega mitmekorruseline hoone, mille katusel ilutses punases neoonkirjas “TEENINDUSMAJA”. Selle ees peatusid ja lahkusid autobussid, sagis tohutu rahvahulk. Ufo pani tähele, et siiski mitte kõigil ei olnud kiiret; noormehed seisid kambas, arutlesid midagi, silmitsesid uurivalt reisijaid, ja märganud midagi sobivat, hüppasid bussi, eelistades inimestest eriti täiskiilutud bussi. Mõned nahktagides ja dressides noorukid kõndisid ebamääraselt edasi-tagasi, otsekui otsiks midagi või kedagi. Ufo kõrvu kostis mitmehäälne ja mitmekeelne jutuvada. Ta tegi kiiresti kindlaks, et pealinnas on kasutusel põhiliselt kolm keelt – soome, eesti ja venekeel ning sättis oma tõlkeaparaadi neile kolmele kohalikule keelele.
Ufo, leides, et edasi-tagasi jalutamine omab mingit konkreetset eesmärki, jalutas samuti: algul postimaja poole, ja siis jälle tagasi, Teenindusmaja teise otsa. Järsku jäi ta silm peatuma kahel pisikesel putkal: ühes neist istus üle keskea naine.
“Just kui kägu oma pesas,” mõtles Ufo, ja see võrdlus tõi tema silme ette Võrumaa metsa, kust ta oli äsja lahkunud.
Aeg-ajalt naine müüs midagi. Putka oli maast laeni täidetud mingi pudi-padi kaubaga.
Putkakäo pesa kõrval asetses teine samasugune, kuid see oli suletud, aknad laudadega kaetud ja nähtavale kohale riputatud silt – “For sale”. Ufo tegi tõlkeaparaadiga kiiresti kindaks, et seekord on tegemist inglise keelega; ta imestas, et selles väikeriigis on kasutusel nii palju riigikeeli.
Ootamatult tekkis Ufol äriplaan – osta putka ära, ja asuda kauplema Putkakäo kõrval. Nii mõnus ja rahulik oleks istuda selles pisikeses mugavas putkas, vaadelda ümberringi sagivaid inimesi ja ajada oma tagasihoidlikku äri: “Palun, tänan; tänan, palun.”
Ta astus Putkakäo juurde ja küsis viisakalt eesti keeles: “Kas te ei ütleks, kes on selle müügikioski omanik, ma näen, et kiosk on müügiks.”
Putkakägu haaras sõna lausumata mobiiltelefoni ja rääkis midagi. Ufo mõistis, et ta rääkis vene keeles.
“Tuleb kohe,” sõnas ta lühidalt, aktsendiga hääles.
Ei läinud kaua, kui kohale ilmus putkaomanik: nahktagis ja dressides nooruk. Kauplemine algas vene keeles. Ufole ei tekitanud see probleeme; tema tõlkeaparaat tõlkis koheselt ja veatult. Nooruk soovis putka eest 7000 krooni, seejuures kiites selle head asukohta, mis võimaldab suurt läbimüüki. “Käive on võimas!” sõnas noormees asjatundlikult ja kiitvalt.
Ufole hind ei sobinud – nii palju tal ainult oligi ja osa raha pidi ta jätma ka kauba ostmiseks, et äri alustada. Peale pikka kauplemist löödi käed – viie tuhande krooniga sai Ufo müügikioski uueks omanikuks.

Öö veetis Ufo ühes lagunenud ja poolpõlenud puumajas, mis asus teiste samasuguste keskel ühes pargis presidendilossi läheduses. Hommikul tõusis Ufo varakult – tuli valmistuda äri avamiseks. Ta loputas roostetanud torust niriseva veega natuke nägu, kuivatas särgikäisega ja oli valmis tegutsema. Habemeajamisega ei olnud muret; see kasvas veel külaltki aeglaselt ja hõredalt. Hommikusöögimõtted tõrjus Ufo kõrvale – rahaga pidi olema kokkuhoidlik.
Rõõmsalt ja optimistlikult sammus Ufo oma ärikeskuse poole. Päev tõotas tulla päikesepaisteline, otsekui andes märku, et samasugune saab olema ka Ufo äri.
Putkakägu oli samuti varajane. Ta püüdis hommikusi tööleruttajaid; kes ostis suitsu, kes pisikese šokolaadi, et esimest nälga kustutada; kooli ruttavad lapsed küsisid lagritsakomme; mõni aga vajas hommikust “Long drinki”.
Ufo tegi kiiresti kindlaks Putkakäo kaubasortimendi ja otsustas pakkuda konkurentsi sama kaubaga. Lähedalasuvast poest ostis kokku vajaliku kraami ning tassis kilekottides putkasse. Sättinud kauba ilusasti riiulitele, oli Ufo valmis ostjaid teenindama. Kaubale oli ta teinud 10 %-lise juurdehindluse, et saada edaspidiseks äriks vajalikku kasumit ja endale elatusraha. Taolist tarkust oli Ufole õpetatud enne tema saatmist planeedile Maa.
Koheselt peale äri avamist astusid putka juurde nahktagides ja dressides noormehed, ja küsisid kauba hindu. Kuuldes Ufo hinnataset, vangutasid nad imestunult pead, näitasid nimetissõrmega oma meelekohta ja eemaldusid naerdes.
Ufot see ei häirinud. Ta võttis mugavalt koha sisse, kuigi putka oli kitsas ja umbne. Aegajalt ligines ostjaid; küsiti ühe või teise kauba hinda, pööritati silmi ja eemalduti, seejuures midagi endamisi pobisedes.
Aeg läks, aga äri ei edenenud. Igavusest vaatles Ufo Teenindusmaja ees suurel väljakul sagivaid inimesi. Kõik kuhugi ruttasid erinevas suunas; ainult üks inimkontingent tegutses kahesuunalisel marsruudil: Teenindusmaja juurde, selle esimesel korrusel asuvasse viinkauplusse. Mõni aeg hiljem väljuti rõõmsalt ja elavalt vesteldes (soome keel, tegi Ufo kindlaks) ning suunduti suuri kotte tassides üle väljaku. Hetk hiljem nägi Ufo neid sisenemas hirmkõrgesse hotelli. Taoline tegevus toimus pidevalt ühtlase voorina: ikka tühjade kottidega viinakauplusse ja täiskottidega tagasi hotelli. Just kui mesilinnud – tarust välja ja meekoormaga tagasi. Ufo silme ette kerkis teda ennastki kohutav kujutlus: hotell täitub õlle ja viinapudelitega, see ikka paisub ja paisub, ning läheb siis hirmsa kärgatusega lõhki, paisates viina- ja õllepudelid väljakule laiali.

Hommikust sai keskpäev, ja keskpäevast õhtu. Ufol ei olnud õnnestunud teha mitte midagi müüa. Kurvalt ja pettunult asutas ta putkat sulgema. Kõht andis korinaga märku, et teda tuleb aeg ajalt millegagi täita. Ufo võttis riiulilt ühe snickersi, seejuures kahetsedes, et peab kaubale hambad sisse lööma, kuid nälg sai võimust.
Järgmisel hommikul avas Ufo jälle oma putka lootuses, et päevad ei ole vennad, ehk tänane päev tuleb parem. Ja see ostuski tõeks. Ta kuulis oma kõrva juures naabrinaise, Putkakäo häält, kes küsis vene keeles: “Kuidas äri läheb?”
“Esialgu viletsalt,” vastas Ufo samuti vene keeles.
“Kust te kauba saite, kui tohib küsida?” jätkas Putkakägu oma pärimisi.
“Kauplusest ostsin,” vastas Ufo, sest tal ei olnud midagi varjata.
“Siis te jääte küll nälga või lähete pankrotti,” kuulutas Putkakägu Ufole tulevikku. “Kaup tuleb osta salakaubavedajatelt, nendelt saab tunduvalt odavamalt. Ja siis panete oma protsendikese otsa ning äri lööb õitsele.”
“Ma ei tunne salakaubavedajaid,” vastas Ufo kahetsusega hääles.
“Ma tellin nad kohale,” oli Putkakägu abivalmis, kartmata konkurentsi. Ta rääkis kellegagi mobiiltelefoniga, ja noogutas Ufole, sõnades seekord eesti keeles: “Tuleb kohe.”
Ei möödunud poolt tundigi, kui putka taha veeres vana päevinäinud kaubik. Ikka sama vormiriietust – nahktagi ja dresse kandvad noorukid väljusid kaubikust ja pakkusid Ufole peaaegu sama kaupa, mis oli Ufolgi müügiks, ainult poole odavamalt. Nad olid kolmekesi: üks neist rääkis vene keeles, teine eesti ja kolmas soome keeles. Paistis olevat internatsionaalne seltskond. Ufo mõistis nende kõigi juttu; omavahel rääkisid nad mingis arusaamatus segakeeles, mille peale Ufo tõlkeaparaat tegi alatasa: piiks, piiks, piiks, olles jännis tõlkimisega.
“Aga mida teha olemasoleva kaubaga?” küsis Ufo arusaamatuses.
“See tuleb anda kauplusesse tagasi, samuti raha tagasi nõuda” vastas üks neist.
“Vaevalt et tagasi võetakse,” kahtles Ufo.
“Meilt nad võtvad, meid nähes lähevad nende südamed härdaks,” olid noormehed kindlad; ise nende sõnade juures üksteisele silma pilgutades ja naerdes. “Kauba annad meile, ja meie kauba saad tasuta; järgmise partii eest aga tuleb juba maksta.”

Mitu nädalat möödusid vahejuhtumiteta. Ufo äri edenes. Kui mitte arvestada ühte ebameeldivat lugu.
Ufo tegeles parajasti oma kaupade sättimisega riiulitele, kui kuulis püstolipauke. Luugist välja vaadates nägi ta kõrvalasuva kaubamaja nurgajuures maas verist meest. Osa inimesi tormas sündmuskohalt eemale, teised jälle uudistades lähemale. Kaks meesterahvast haarasid püstolit käes hoidvast mehest kinni ja virutasid ta asfaldile, kusjuures püstol veeres eemale. :Maaslamajale anti jalgadega paar korralikku hoopi ja väänati käsi. Kohale saabus kiirabi, seejärel väikese hilinemisega politsei ning mõne minuti pärast lahkusid nii kiirabi kui ka politsei sireenide huilates.
Niisiis, Ufo äri tasapisi laabus, kuigi läbimüük oli väike ja kasum pisuke. Aga siiski oli võimalus kaupa juurde osta; natuke jäi üle ka toidurahaks ja mõningate hädavajalike asjade ostmiseks. Seda enam, et eluase poolpõlenud puumajas oli tasuta.
Aga jälle tuletati talle meelde, et päevad ei ole vennad, iga uus päev võib pakkuda ootamatusi.
Ühel päeval, mil Ufo oli lõpetanud järjekordse ostja teenindamise, pisteti putkaluugist sisse kandiline pöetud peaga lõust, kes käratas vene keeles Permi kubermangu murrakus (seda teadustas Ufo tõlkeaparaat, kes oli juba õppinud eristama mitte ainult keeli, vaid ka erinevaid murrakuid): “Aeg on hakata maksma katuseraha! Esimene makse järgneva kuu esimesel päeval. Kuumaks tuhat krooni.”
Kantpea kadus. Ufo oli segaduses; ta ei teadnud, mida need sõnad peaksid tähendama. Talle tuli appi Putkakägu: “Sinu hea elu on kahjuks lõppenud. Nüüd tuleb osa niigi pisikeset kasumist ära anda kantpeadele, nendele katusepakkujatele. Ma maksan juba ammu.”
“Mille eest?” küsis Ufo nördinult, “ma ei vaja mingit katust.”
Putkakägu ei vastanud midagi. Ainult muigas kibedalt. Ufo otsustas mitte maksta, sest see oleks ju selge röövimine.
Järgmise kuu esimesel päeval oli Kantpea jälle platsis. Pistis pea putkaavast sisse ja ütles ühe, kuid ähvardava sõna: “Noh!?”
“Ei!,” vastas Ufo samas toonis ja lõi putkaluugi kinni, kolksatades sellega Kantpea lagipähe.
Vaevalt oli Kantpea kadunud, kui Putkakägu pistis pea luugist välja ja hüüdis ehmunud häälega: “Lase jalga!”
Seejärel väljus Putkakägu kiirustades pesast, haakis oma kioski lähedalseisva roostes Nissani taha ja vedas kioski Ufo putkast ligi 20 meetrit eemale. Ufo vaatas oma putkalävelt seda naabrinaise peataolekut ja sebimist ega suutnud mõista, mis toimub. Kuid mõistatamiseks ei olnud talle aega antud: Ufol haarati kahelt poolt kinni, lohistati tänava ääres seisva auto juurde; Ufo silme ees vilksatasid auto tagaotsal paistvad tähed “BMW” ning hetkega oli Ufo auto tagaistmel kägaras.
Kummide vingudes võttis auto paigalt. Kantpea istus roolis, kaks samasugust Ufo kõrval: üks ühel-, teine teiselpool. Auto keeras postimaja juures vasakule, sööstis üle väikese platsi, valgusfoori punase tule alt läbi ja kihutas mööda laia tänavat edasi. Ühel väljakul kontrollis politseinik autosid. Roolis istuv kantpea viipas politseile tervituseks, see viipas omamehelikult vastu ja näitas käega – sõitke edasi. Ufo luges masinlikult väljaku nime – “Vabaduse väljak”.
“Väljak ei anna veel vabadust,” mõtles Ufo kibestunult.
Sõit jätkus üle raudteeviadukti, mööduti suurest bensiinijaamast ja seejärel keerati vasakule. Oles jõudnud linnast välja, vajutas Kantpea gaasi põhja, kiirusenäitaja ligines lõppnäidule. Kihutanud niiviisi mõned minutid, vajutas Kantpea pidureid, auto vähendas krigisedes kiirust, lõi korraks loperdama, ja keeras seejärel metsa. Seal sõideti mõnisada meetrit rahulikumalt ning auto peatus. Ufo oli jõudnud lõppjaama, kust vähesed on eluga tagasi pöördunud – Männiku karjääri.
Ufo tiriti autost välja. Üks neist, väikest kasvu ja kleenuke virutas Ufole kõigepealt vastu lõugu, lüües vere ninast välja. Seejärel kuuldus Kantpea kõuehääl: “Valik ei ole lai: kas maksad või lähed taevasse! Sa peaksid meie mängureegleid teadma.”
Pisike Nahktagi andis Ufole veel ühe obaduse, kusjuures kolmas võttis välja püstoli: “Mis me temaga jandime, saadame teise ilma ja valmis.”
“Ei, selle pisikese putka pärast me märjale asjale ei lähe. Teeme tema elu niisama tuliseks,” astus Kantpea vahele. Ta oli teistest pikem, kõhukas kogu. Autoriteet omasuguste seas.
Ufo oli märganud, et mõnikord näitavad paksud inimesed Maal üles enim heasüdamlikkust. Ka seekord osutus Ufo tähelepanek õigeks. Kantpea istus autosse ja viipas teistele käega: “Sõidame!”.
Pisike Nahktagi tahtis Ufole veelkord vastu lõugu anda, et tõestada enda ees oma inimväärikust, kuid Püstoliga Kantpea peatas ta: “Bossi käsk!”
BMW rebis kohalt ja kadus metsateel silmist. Ufo jäi üksi.

Ei Ufo, ega kantpead polnud märganud, et karjääri ja metsatuka kohal tiirles ümmargune taldrikukujuline tundmatu lendav objekt, otsekui jälgides Maal toimuvat. Intsidendi lõppedes sööstis see järsult üles ja kadus taevalaotusse.

Ufo kogus end, loputas karjäärist peoga vett ammutades oma näo verest puhtaks ja suundus maantee poole. Ta ei üritanud peatada autosid; ta tahtis olla üksi. Ta tahtis praegu kasvõi hetkeski vältida planeedi Maa inimesi.
Ufo sammus piki maanteed; ta pea oli tühi ja enesetunne vilets. Jõudnud linna piiridesse, ronis ta bussi. Seal istus ta endassetõmbunult ja kurvalt, mõtted laokil, märkamata ümbritsevaid inimesi.
Buss jõudis kesklinna. Tegi järsu vasakpöörde Teenindusmaa poole. Ufo heitis pilgu aknasse: Teenindusmaja ees sagisid tuletõrjujad; nad kastsid Putkakäo kioskit, et “naaberhoone” tuld ei võtaks. Ufo putkast olid järel ainult tossavad tukid. Kilekottidega naised ja mehed sagisid Ufo putka varemete juures, korjates põlenud kaubajäänuseid. Need kilekottidega mehed ei olnud enam valgetes särkides ega triigitud pükstega ülikondades.

* * *

Tülpinult lonkis Ufo koju, mahajäetud poolpõlenud majja presidendilossi naabruses. Öö saatis ta mööda unetult ja raskelt ohkides, just nagu Karjak Võrumaal metsaonnis. Seekord ei olnud kedagi, kes oleks talle kasvõi kuuseoksigi peale laotanud.
Hommikul ärkas ta raske peaga ja tundis, et on haige. Abi ei olnud temal loota, kuna tegemist ei olnud siiski traumaga; raviarsti juurde pöördumiseks oleks läinud tarvis haigekassa kaarti, mida Ufol loomulikult ei olnud. Ta asutas ennast minekule, teadmata isegi kuhu. Jalad tõid ta nagu iseenesest Teenindusmaja juurde. Teda märkas Putkakägu, ja kutsus käeviipega sõbralikult enda juurde. Pakkus Ufole ühe snickersi hommikusöödaks ja hakkas seejärel mobiiltelefoniga helistama. Ufole jäid kõrvu sõnad: “…inimest aidata…, hädas…, hea inimene…” Lõpetanud helistamise, palus Putkakägu Ufot oodata putka juures.
Varsti ilmusid kohale samad dressides noormehed, kes olid talle salakaupa toonud.
See, kes rääkis eesti keelt sõnas: “Sa jäid meile viimase kaubapartii eest võlgu, putka põles maha.”
Vene keelt kõnelev jätkas: “Sa võid meile tööga võla ära tasuda ja ka natuke juurde teenida.”
Soome keelt rääkiv lisas: “Söök on meie poolt. Anname ka uuemad riided.”
Ufo oli üllatunud taolisest vastutulelikkusest. Ta enesetunne paranes, stress hakkas taganema.
“Ma olen iga tööga nõus. Öelge ainult, mida ma pean tegema?” küsis Ufo.
“Hakkad koos meiega salakaubavedajaks,” vastas Eestlane. “Sõidame välismaale, Soome.”
Ufole meenus, et välismaa sõiduks on tarvis passi; seda oli talle rääkinud Filosoof.
“Ma ei saa teie tööpakkumist vastu võtta,” sõnas Ufo kahetsusega hääles, “minul ei ole passi.”
“Passi me organiseerime,” lohutas Eestlane Ufot. “Aga see asjaajamine maksab raha. Sa pead sellisel juhul pool aastat meie juures palgata tööd tegema.”
“Söögi saad ikkagi,” julgustas Soomlane.
“Ja riided ka,” lisas Venelane.
Ufo tundis, et päev muutus rõõmsamaks.
Paari päeva pärast ulatas Eestlane Ufole passi: see oli ilus siniste kaantega dokument; kaane esiküljel kolm tundmatud elukat, keeled suust väljas; sees Ufo pilt, täpselt samasugune, nagu oli teinud Kuldkihar.

Järgmisel päeval asuti teele – Helsingisse kauba järele. Piiri- ja tollikontroll läbiti lihtsalt, ilma eriliste formaalsusteta. Piirivalvenoorik vaatas Ufo näopilti ja naeratas. Ufo märkas heameelega, et Piirivalvenoorik ei naeratanud mitte igaühele.
Selles äsja võõrriigi valitsemise alt vabanenud väikeriigis alles loodi piirivalvet ja tolli – katse-eksituse meetodil.
Kaubik sõitis laeva trümmi, autodekile. Reisijad sisenesid laeva, kus käis vilgas sagimine – kõik olid rõõmsad, ülemeelikud ja elevil. Paljudele oli see esimene reis välismaale, vabasse maailma.
Ufo kaaslased aga ei väljendanud mingeid emotsioone, nad olid reisinud juba kümneid kordi; see oli järjekordne tüütu, aga vajalik ärireis. Kaaslased sammusid enesekindlalt laevatreppidest üles ja sisenesid saali, mille uksel silt “Restoran Sinine Taevas”, võtsid sõnalausumata istet ümmarguse laua ääres ning Ufo sättis ennast ka nende kõrvale, vabale toolile.
“Viina jood?” küsis venelane.
Ufo raputas eitavalt pead.
“Õlut?” pakkus Soomlane.
Ufo ei soovinud ka õlut. Karjak oli andnud talle kunagi proovida. Õlu tegi pea uimaseks.
“Veini, punast?” käis Eestlane välja viimase pakkumise. “Kurat, ega seamoodi saa sööma hakata.”
Ufo ei tahtnud kaaslasi pahandada ja nõustus. Lisaks sellele ärkas temas ka uudishimu – veini ei olnud ta kunagi proovind. Söökide kohta Ufolt nõu ega nõusolekut ei küsitud. Soomlane andis tellimuse ja kelner lahkus kiirustades. Ta teadis, et nendelt poistelt on loota kopsakat jootraha.
Saal täitus kiiresti külastajatega ning varsti olid kõik lauad hõivatud. Mängis vaikne muusika, oli natuke hämar, värvilised tuled valgustasid aeg-ajalt saalisistujate nägusid. Ufo jäi silmitsema laudkondi, püüdes seejuures oma uudishimu mitte eriti välja näidata. Seltskond oli küllaltki kirju: laudade taga istus palju tema kaaslastega sarnaseid noormehi, nad viipasid üksteisele tervituseks. Teisal olid istet võtnud veel võrdlemisi noored, kuid täissöönud, paksu seakaelaga, endaga rahulolevad härrasmehed. Nende kõrval istusid sirge seljaga peened daamid, libistades pilgu Ufost üle, just kui oleks ta läbipaistev. Kõrvallauas olid seitse tüdrukut. Nad olid küll välimuselt erinevad, kuid millegipärast siiski väga sarnased: tugevalt värvitud erkpunased huuled, lühikesed seelikud või suure dekolteega lühikesed kleidid. Hoiak ükskõikne ja ümbritseva vastu põlgav, silmad mitte–midagi–ütlevad. Ufole oli teadmata – need olid Euroopasse tööle sõitvad prostituudid.
Kelner tõi toidu. Asetas Ufo ette tohutu vaagna. Seda täitis suur lihatükk, ümber praetud kartulid, tomatid, midagi rohelist ja selle otsas marjad, mis meenutasid ube (oliivid). Ufo mõistis, et see tohutu toidumägi toodi neile kõigile ja tal oli hea meel, et nüüd saavad kõik korraliku kõhutäie. Kuid kelner ladus kõigi ette samasugused toiduvaagnad. Ufol jäid üllatusest silmad pärani, ja talle tuli meelde söögilaud Võrumaal – ta oleks oma toitu tahtnud jagada Filosoofi, Traktoristi ja Karjakuga.
Lõpetanud toidujagamise, asetas kelner meeste ette klaasid ja valas need täis: kaaslastele viina, väljaarvatud Eestlane, tema oli autojuht ja sai mahla; Ufole punast veini; see helkles mitmevärviliselt keerlevas prožektorivalguses ja tundus Ufole väga salapärane.
Orkester seadis pillid mänguvalmis. Lavale tuli kogukas, heasüdamliku näoga mees ja alustas laulu: “Seitse valget kivist inglit, seitse tumma iludust…”
Ufole tundus, et laul oli pühendatud neile seitsmele neiule, kes nukralt istusid kõrvallauas ning see tegi talle rõõmu. Laulu lõppedes kostis tugev aplaus; Ufo plaksutas kaasa – südamest ja siiralt.
Kaaslased sõid vaikides, vahetades ainult mõned harvad laused, põhiliselt oma töö asjus. Aeg-ajalt tõstsid sama vaikides klaasid, seejuures üksteisele noogutades. Eestlane tõstis mahlaklaasi, kuid paistis, et ta ei olnud sellest eriti vaimustatud. Ufo tõsis ka oma klaasi ja maitses: vein oli natuke hapukas, kuid ikkagi väga meeldiv. Pikkamisi tekkis Ufol soe ja hea tunne südames ja ta mõtles: “Elu planeedil Maa on siiski suurepärane.”
Seltskonnad muutusid järjest lõbusamaks, mõni laudkond alustas laulu. Orkester lõi lahti tantsuloo. Lava ees algas hoogne keerutamine, aga Ufo märkas, et see ei olnud siiski taoline karglemine nagu Võru Kultuurimajas diskol. Talle meeldis rahulikum tants isegi rohkem, kuigi, nii hea oli diskol Mustajuukselisega karelda. Ufo tantsima ei läinud ja mitte ükski neiu ei tulnud ka teda tantsima paluma. Ufole paistis, et selles saalis suhtles igaüks oma seltskonnaga.
Söögiga jõuti lõpule; ka Ufo sai hädavaevu oma taldriku tühjaks, kuigi see valmistas talle raskusi. Varsti anti valjuhääldist teada, et poole tunni pärast jõutakse sadamasse, paluti valmistuda maaleminekuks.
Ufo vahtis laevalael aina lähemale jõudvat linna – merelt paistis Helsingi suursugune ja võimas.
“Ikkagi välismaa,” mõtles Ufo. Talle meenus, et Filosoof, Traktorist ja Karjak olid lõkke ääres alati rääkinud välismaast kui millestki kättesaamatust ja ihaldatavast unelmatemaast.
Kaubik veeres laevalt kaile. Soome toll ja piirivalve heitsid pealiskaudse pilgu auto sisemusse. Soomlane vahetas nendega mõne soomekeelse lause, Ufo mõistis, et need olid pigem viisakusavaldused ja paar naljasõna. Piirivalve kopsas templi passi – teine maailm oli avatud.
Auto keerutas mööda Helsingi tänavaid. Ufo vahtis suu ammuli ühele ja teisele poole; ta püüdis ühekorraga hoomata kõike ümberringi, kuid peas tekis täielik virrvarr; reklaamtuled kirendasid, välkusid, sähvisid, süttisid ja kustusid, keerlesid ringirattast; paistis, et nad on väljunud täielikult kontrolli alt ja tegutsevad omapäi, inimesi narritades ja ennast lõbustades.
Viimaks sõitis kaubik ühte võrdlemisi räpase väljanägemisega hoovi. Seal asetses hiigelsuur viletsa olemisega kuur. Ufot pani imestama kontrast peatänavate luksusliku ilu ja hoovi armetuse vahel.
Kuuri uksed avanesid ning kaubik sisenes. Kuuri sisemuses valitses täielik Paabeli segadus; Võrumaal Limpsitud Huulega Naise “Second Hand” oli sellega võrreldes lapsemäng. Kaupu oli sellises külluses ja sortimendis, et pani Ufol silmad kirendama; kusjuures tundus, otsekui oleks need kokku kuhjatud prügimäele viimiseks. Riideesemed olid segamini pakendatud toidu- ja muude olmekaupadega: õrnadel kleitidel pesitsesid mitmesugused potid ja pannid; meeste viigipükstele olid asetunud naiste rinnahoidjad ja püksikud, just kui moodustaksid need ühtse garderoobi; nende vahel hulgaliselt konservikarpe, osa neist laotud pappkastidesse. Ufo luges pappkastil kirja – US ARMY 1943.
Ufole anti käsk alustada kauba pealelaadimist.
“Mida võtta?” küsis Ufo segaduses
“Võta järjest,” andis Venelane Ufole juhtnöörid kätte.
Ufo hakkas hunniku äärest kaupa autosse tassima: konservid US ARMY 1943, otsa rinnahoidjad, püksikud; siis sattusid kätte kleidid, potid, pannid, toidupakid, šokolaadid, lagritsakommid, saapad, mingisugused vidinad Made in Hongong, laste mänguasjad, Long Dringid. Ufo tassis ja tassis. Kui kaubik hakkas täis saama, pildus veel niisama oma äranägemise järgi värvilisemaid ja meeldima hakanud asju otsa. Kaubik oli täis. Venelane ja Eestlane pressisid kahekesi kaubiku ukse kinni. Soomlane vormistas laonurgas väikese lauakese taga mingeid pabereid ja luges laomehele rahatähti pihku.
Autole löödi hääled sisse, mehed ronisid kaubikusse ning raskelt ja vihaselt urisedes veeres see laost välja.
“Hyvä päivä!” kuulis Ufo laomehe hüvastijättu
Sadamas avas Soome toll kaubiku juhipoolse ukse ja vaatas üle juhi õla kaubiku sisemusse.
“Mis seal on?” küsis kõrvalseisev tolliametnik
“Pask!” vastas kauba ülevaatust teinud tollametnik emotsionaalselt ja lõi kaubiku ukse pauguga kinni.
Soomlane läks tolliametnikuga kaasa tema tööruumi; hetke pärast väljus, lehvitades pabereid:
“Korras.”

Paar tundi passiti sadamas, oodates autode pealelaadimist. Laeva väljumiseni oli veel aega. Ufo oleks tahtnud mina Helsingisse jalutama; ta tahtis kasvõi natukenegi tundma õppida selle suurlinna elu, vaadata lähemalt uhkeid hooneid, kauneid kaupluseaknaid; vestelda mõnega linnaelanikest. Kuid ta ei julgenud selleks luba küsida; kaaslased pikutasid sadama haljasalal, auto läheduses. Venelane jõi viina, Soomlane õlut ning Eestlane imes hapu näoga pisikesest mahlapakendist mahla. Ufo istus nende kõrval segaduses ja nõutuna – Maa inimeste elu paistis siiski kuidagi imelik…
Tagasitee möödus sama stsenaariumi järgi: restoran, muusika, söömine, joomine, nahktagides noormehed, kaunid naised, täissöönud härrasmehed. Ainult prostituute ei olnud. Ka ei olnud näha kogukat, heasüdamliku näoga lauljat. “Seitse valget kivist inglit, seitse tumma iludust…” jäi Ufol seekord kuulmata.
Laev randus. Toll heitis sama ükskõikse pilgu kaubikusse nagu Soomeski, käskis auto tolliplatsilt välja ajada ning tulla dokumente vormistama, ise aga asusid järgmist autot kontrollima.
“Põrutame edasi,” sõnas Eestlane. “Oleme tollist väljas, keegi enam meie vastu huvi ei tunne.”
“Ei,” vaidles Venelane vastu, “Ufo läheb vormistab dokumendid ära.”
Nende sõnade peale koukis Soomlane dokumendid välja ja ulatas Ufole: “Ütle, et oled aktsiaseltsi juhatuse esimees. Selle kohta on siin vastav paber.”
Ufo võttis dokumendid ja suundus tolliputkasse, see oli laudadest kokkulöödud autine ehitis. Tolliametnik võttis Ufolt dokumendid: libistas üle nende ükskõikse pilgu; osa neist korjas ära, osa andis Ufole tagasi ja täitis mingi kaardi. Ufo luges: A KAART.
“Selle kaardiga tulete kümne päeva jooksul tagasi. Enne seda tasute ära importmaksu, 18 % kauba väärtusest, siis vormistamine kauba sissetoomise vabaks ringluseks, see tähendab müügiks. Enne seda ei tohi kaupa realiseerida,” luges tollitöötaja Ufole ette tema õigused ja kohustused.
Ufo väljus tolliputkast, lehvitas nagu Soomlane Soome tollis pabereid ja sõnas rõõmsalt:
“Korras!”
Eestlane võttis Ufolt paberid ja viskas neile pilku heitmata auto kõrval olevasse prügikonteinerisse, sõnades: “Tolliprotseduur vabaks ringluseks on teostatud.”
Ufo ajas imestunult silmad punni. Kuid talle ei antud aega kaua mõtiskleda.
“Sõidame!” kõlas autojuhi käsklus.
Kui Ufo oleks olnud natukenegi teadlikum, siis ei oleks tal tulnud imestada; ärimehed kasutasid lihtsalt ära seadusandluse auke: tollal ei nõutud aktsiaseltside linnavalitsuses registreerimisel aktsiaseltsi asukoha dokumentaalset tõendamist ega asutajate või juhatuse isikuandmeid, passi koopiaid. Taolised nõuded tekkisid alles aastaid hiljem. Seetõttu asutati 300 kroonise aktsiakapitaliga ühe-operatsiooni firmasid. Kõik andmed: nii aktsiaseltsi asukoht, asutajad, kui ka juhatuse liikmete nimed võeti laest. See laest võetud aktsiaselts registreeriti linnavalitsuses nagu kord ja kohus. Registreerimistunnistus oli ehtne. Tollist väljumisel visati dokumendid lihtsalt prügikasti, nagu seda tegid Ufo kaaslased. Importmaks jäeti maksmata ning järgmiseks reisiks asutati jälle uus aktsiaselts. Arvutid trükkisid neid välja hunnikute kaupa. Selle toimingu juures oli kõige ebameeldivam ainult asjaolu, et linnavalitsuse registreerimistalituses olid pikad järjekorrad – ka teised aferistid olid taolise importmaksust kõrvalehoidumise nipi üles leidnud. Kuid ka järjekordadest saadi jagu: tutvuse kaudu saadi väljaspool järjekorda ja erandkorras; linnavalitsuse otsustesse aktsiaseltside asutamise kohta, tippisid asju vahetult korraldavad neiud lihtsalt aktsiaseltse oma suva järgi juurde – ega linnavalitsus oma istungil suutnud meelde jätta kõiki aktsiaseltside nimetusi selles pikas, vahel kümne leheküljelises nimekirjas.
Registreerimistunnistus anti välja, dokumendid visati kausta. Ja sinna nad jäid kuni sundlõpetamiseni kui äriregistrisse ümberregistreerimata jäetud äriühingud. Riik aga teavitas aastaid, pikkade nimekirjadega Teatajas, ettevõtete surmast, õigemini sundlõpetamisest; kuigi see oli puhas formaalsus nagu iga nekroloog, mis ei tähenda surnule midagi. Ühe-operatsiooni aktsiaseltsid puhkasid juba ammu prügimäel, järelehüüdjateks maksmata riigimaksud ja tasumata võlad.

Aga selleni oli veel aega. Seni sõelusid ärikad edasi–tagasi välisriikide vahet, tassides seal seisma jäänud, peaaegu nullväärtusega kaupa. Ufo kaaslased asutasid hulgilao. Elu oli edasi läinud. Äri õitses. Vastselt võõrvõimust vabanenud riigi elanikkond nõudis välismaist kaupa, väärtushinnangud ei olnud veel paigas.
Hulgiladu kujundati uhke: suur endise ühiselamu alakorruse saal; see jaotati mitmeks ruumiks. Kõigepealt avanes esikust uks baari, selle kõrval olid lauakesed külastajatele ja välja pandud kaubanäidised. Baaris istudes võis silmitseda püksikesi, rinnahoidjaid, pükse, särke, potte, panne, kommipakendeid. Kõik ilusasti oma kohal: riidepuudel või riiulitel, ei mingit segadust. Ufo vaatles rõõmuga seda moondumist, milles oli osake ka tema kätetööd – see, mis vedeles välismaal otsekui ootamas prügimäele viimist, oli omandanud jälle kaubandusliku välimuse.
Ühel pärastlõunal astus Eestlane pahuralt hulgilao baari ja viskas baariletile aktsiaseltsi asutamisdokumendid; ta oli äsja käinud linnavalitsuses järjekordset ühe operatsiooni aktsiaseltsi registreerimas. Nüüd tellis ta vihase näoga omale sada grammi konjakit ja ütles kaaslastele kolm kohutavat sõna: “Lips on läbi.”
“Räägi selgemalt,” nõudsid Venelane ja Soomlane kärsitult.
“Linnavalitsuses on asutud nõudma aktsiaseltsi asukohta tõendavaid dokumente, juhatuse liikmete isikuandmeid ja nende passi koopiaid; ühe-operatsiooni aktsiaseltse asutada ei ole enam võimalik,” selgitas Eestlane.
Kaaslased vahtisid teda jahmunult, just kui oleks ta kuulutanud viimsetpäeva.

Sellest kahetsusväärsest päevast alates hakkas ärikate elu allamäge minema ja Ufo elu samuti. Kaupa enam juurde ei toodud. Lisaks sellele olid neile paljud jaemüüjad võlgu; need tegutsesid samuti ühe-operatsiooni aktsiaseltside põhimõttel: ladusid hulgilaos kauba peale, tasumine peale realiseerimist – ja kadusid.
Ufo kaaslased muutusid pahuraks, sageli tülitsesid omavahel raha jagades ja üksteist pettustes süüdistades. Lõpuks oli hulgiladu kaubast tühi, baarilett maha müüdud ning hulgiladu, ka ühe-operatsiooni aktsiaseltsina registreeritud – lõpetas oma tegevuse, jättes laouksed pärani ja majaomanikule viimaste kuude renditasud ja elektriarved maksmata.

Laoukse ees mindi sõnatult laiali. Ufo asutas ennast minema koju, mahajäetud poolpõlenud hoonesse pargis, presidendilossi lähedal. Viimasel ajal oli ta ööbinud hulgilaos, seal leidus isegi välismaalt toodud, vähetarvitatud madrats.

* * *

Nädalaid hulkus Ufo linnas sihitult ringi, teadmata, mida ette võtta. Veel oli tal natuke raha, kuid seda oli ainult mõnisada krooni ja see kahanes silmnähtavalt, vaatamata Ufo kokkuhoidlikkusele.
Ühel õhtul linnast koju pöördunud, märkas Ufo oma eluasemes Eestlast. Too istus vanal lagunenud taburetil ja arutles midagi vastasistujaga, kes oli Ufole tundmatu. Eestlase väljanägemine oli viletsamaks jäänud: nahktagi asemel oli tal seljas mingi määrdunud jope, kuigi dressid olid samad. Ühel botasel oli tald lahti tulnud.
“Saa tuttavaks,” sõnas Eestlane tervituse asemel, “meil on täna külas omandireformi spetsialist.”
Ufo tervitas Omandireformi Spetsialisti kättpidi, ja mehed võtsid istet, kes kuhu.
“Teile on ilmselt teada, et Riigikogu on vastu võtnud Omandireformi aluste seaduse,” jätkas Omandireformi Spetsialist korraks katkenud vestlust. “Nimetatud seadus näeb ette, et kõigile neile, kellelt Nõukogude võim ebaseaduslikult võttis ära varanduse, sealhulgas hooned, ehitised ja rajatised, tuleb need tagastada.”
Omandireformi spetsialist tõmbas korraks hinge ja jätkas: “Minule on linna endises elamuekspluatatsioonivalitsuses töötamisest saanud teatavaks, et see maja, milles me praegu asume, ja veel kaks kõrvalmaja kuuluvad tagastamisele endistele omanikele või nende järeltulijatele, koos kruntidega. Minule on samuti saanud teatavaks, et pärijatest on praegu elus üks, ta elab kuskilgi kolkas, aga siiski mitte kaugel pealinnast, nii kilomeetrit sada seitsekümmend.”
Omandreformi Spetsialist tegi kõnes pausi, vaatas ringi, just kui otsiks ta veeklaasi, millest huuli niisutada, kuid seda leidmata, jätkas: “ Plaan on järgmine: otsida see pärija üles, tirida notari juurde ja teha täisvolikiri. See annab meile õiguse omandireformi õigustatud subjekti nimel, see tähendab pärija nimel ajada hoonete ja kruntide tagastamise asju, kanda need kinnistusregistrisse ja maha müüa. Hooned väärtust ei oma, kuuluvad lammutamisele. Aga ma olen uurinud: nende lobudike all asuvad kolm kinnistut maksvad kokku vähemalt 6 miljonit.”
Ufo ja Eestlane jäid keeletuks. Omandireformi Spetsialist aga jätkas:
“Pärijale anname saadust mingi summa, nii protsenti üks kuni kaks,” Omandireformi Spetsialist tegi pausi, “aga protsent pole tähtis, anname mingi summa,” parandas ta ennast. “Teie aga saate igaüks viis protsenti müügisummast, see teeb mitu sada tuhat krooni.”
Eestlane ja Ufo ei hakanud tagasihoidlikkusest täpsustama, kelle jääb ülejäänu: mitu sada tuhat krooni on isegi suur summa. Lepiti kokku välja sõita kohe, sest Omandireformi Spetsialist täpsustas: “Mul on andmeid, et ka teised omandireformi tegelased himustavad neid krunte. Võib minna löömaks ja seetõttu on minul vaja teie abi.”
Lausunud need rahustavad sõnad, kutsus Omandireformi Spetsialist neid käeviipega oma auto juurde. See oli pisike Subaru. Ta nägi nii armetu ja kandiline välja, otsekui oleks teda vaesekest mootorsaega lõigutud.

Sõideti linnast välja. Mõnda aega kulges teekond mööda asfaltmaanteed, kuid varsti keerati kruusateele. See meenutas Ufole mõneti Võrumaa teid, kuid künkaid oli vähem ja ka metsad ei olnud nii ilusad. Tee ääres paistis aeg–ajalt lagunenud endiste kolhooside ja sovhooside hooneid: karjalaudad, sigalad, küünid, silohoidlad. Sekka ka talumaju, mis ei olnud värvi näinud vähemalt viimased viiskümmend aastat. Kõik oli kuidagi laokil ja unarul.
Lõpuks jõuti ühte asustatud punkti, mis oli sama räämas nagu eelkirjeldatu. Kohalik elanik lõhkus ühe maja õuel puid. Piirdeaed ja ka õunaaed ning ilupuud maja ümber puudusid. Värava kohta ei saa öelda, et see oli kinni või avatud, kuna värav puudus. Omandireformi Spetsialist sõitis oma Subaruga ligi ja küsis teed, täpsemini Omandireformi Õigustatud Subjekti asukohta. Pika seletamise peale külamees taipas ja näitas käega ühe väikese majakese poole. Omandireformi Spetsialist keeras kuraasikalt, majaomaniku muru kündes Subaru ringi ning põrutas otsemat teed subjekti majakese suunas. Enne seda jäädi porri kinni, kuid sellest ei hoolitud. Omandireformi Spetsialist kargas autost välja, Ufo ja Eestlane tema järel ning läbi pori sumati majakese poole.
Majake nägi välja otsekui endiseaegse jõuka talupidaja saun. Tegelikult see oligi saun. Selle sauna juurde kuulunud talu tehti kulakuks ja talupidaja perekond küüditati Siberisse. Talu sauna aga said praeguse Omandireformi Õigustatud Subjekti vanemad oma ulualuseks, kuna nende majad linnas natsionaliseeriti ja omanikud jäeti peavarjuta. Subjekti elupäevad möödusid kolhoosi põllutööl ja tasapisi kustus mälestus vanemate majadest pealinnas.
Omandireformi Spetsialist koputas enesekindlalt. Seest kostis mingit pominat. Omandireformi Spetsialist paotas ukse ja astus sisse, Ufo ja Eestlane tema järel.
Toas oli hämar. Silmade harjudes märkas Ufo kasimata tuba, laual tühja viinapudelit ning poolikut leivapätsi, millest oli järatud. Selle kõrval väike läbipaistev kilekotike jõhvikatega. Toanurgas puidust voodis lesis kogu, kes aga ajas külaliste saabudes end istukile.
Omandireformi Spetsialist tervitas viisakalt; Ufo ja Eestlane noogutasid kaasa.
Omandireformi Õigustatud Subjekt libistas silmadega üle laua, just kui tahaks sisseastujatele suupistet pakkuda, sest nii on maarahval kombeks. Leides, et järatud leiba ei ole sobiv pakkuda, viin aga oli otsas, sõnas: “Võtke jõhvikaid. Ise korjasin.”
Kuna keeldumine on ebaviisakas, lisaks sellele olid Omandireformi Spetsialistil ja Eestlasel kõhud tühjad, siis ei lasknud nad end kahte korda paluda. Käed sukeldusid kilekotti ning varsti matsutasid nad suud, sealjuures hirmsasti nägu krimpsutades; jõhvikad on ju teadagi hapud. Ufo võttis ka viisakusest ühe marja.
Olles esimese nälja, nagu öeldakse raamatutes, kustutanud, alustas Omandireformi Spetsialist juttu: ta tutvustas põhjalikult Omandireformi aluste seaduse sätteid, tuletas meelde, et vastavalt Põhiseadusele on eraomand püha ja puutumatu, kiitis ennast kui omandireformi tunnustatud spetsialisti, ei jätnud märkimata ka oma abiliste Ufo ja Eestlase kompetentsust omandireformiga seotud asjaajamistes, kinnitades, et nimetatud isikute näol on tegemist Omandireformi Kohustatud Subjekti esindajatega, ning lõpus käis välja – oleks vaja täisvolitust tema nimele majade ja kinnistuste tagastamise asjaajamiseks ning vara valdamiseks ja käsutamiseks.
Omandireformi Õigustatud Subjekt maigutas korraks suud, otsekui oleks see tal kinni kuivanud ja sõnas: “Te olete hiljaks jäänud. Kuu aega tagasi käisid siin kolm teisesugust noormeest. Ma tegin täisvolituse nende peamehe nimele. Nad lubasid mulle iga kuu viissada krooni. Millegipärast pole veel toonud.”
Lausunud need epohhiloovad sõnad, keeras Omandireformi Õigustatud Subjekt ennast uuesti puuvoodile kerra. Tal ei olnud enam tuju nendega rääkida.
Omandireformi tegelased jäid keeletuks, ja vaikseks. Tasakesi kobiti uksest välja. Väike Subaru päästeti porist lahti ja algas kurb teekond, just kui Napoleoni taganemine Moskva alt. Poolel teel tagasi tegi Omandireformi Spetsialist viimaks suu lahti: “Võiks sõita välismaale ja seal volikirju hankida. Tagastamata maju ja krunte on linnas veel palju. Paljud välismaa pärijad ei tea omandireformist midagi. Ma uurisin linnavalitsusest järele: vara tagastamisel ei nõuta, et välismaised volikirjad oleksid notariaalsed ja välisministeeriumis või konsulaarosakondades legaliseeritud. Käivad isegi, näiteks, Venemaa elamuekspluatatsioonivalitsuses tõestatud volikirjad. Peaks enne asjad klaariks tegema, kuni taibatakse pettuste võimalusi ja välismaal väljaantud volikirjade legaliseerimist hakatakse nõudma.”
Ufole meenus ühe-operatsiooni aktsiaseltside asutamine ja selle tegevuse äkiline lõpetamine ning ta leidis, et Omandireformi Spetsialist räägib õiget juttu – venitada ei tohi. “Siis on lips läbi,” kordas ta mõttes varemkuuldut. Samas aga kerkisid Ufole silme ette jõhvikad, Omandireformi Õigustatud Subjekti õnnetu kogu puitvoodil, tema nördimus noormeeste pärast, kes olid talle jätnud viissada krooni toomata. Ufole tundus Omandireformi Spetsialisti tegevus kuidagi arusaamatu, ebaõiglane ja nõme.
“Jah, aga välismaale sõit nõuab raha,” jätkas Omandireformi Spetsialist oma mõtisklusi. “Taolisi komandeeringuid saavad ette võtta ainult kõvemad tegijad, kellel on juba vajalik algkapital.”
Omandireformi Spetsialist arutas kogu tagasitee küll nii ja naapidi, aga lõpuks jäi asi ikka raha taha kinni. Ta muutus kurvaks ja vaikseks. Subaru sisenes linna, veeres tasakesi lagunenud ja poolpõlenud majalobudiku ette, kust oldi lootusrikkalt äriplaani alustatud.
Ufo ja Eestlane kobisid käsikaudu majalobudiku sisemusse; väljas oli juba pime, tänavalaternate valgus siia ei ulatunud. Mõnda aega istusid nad pimeduses vaikselt. Siis aga küsis Eestlane äkitselt: “Sinul on nagu mingisugune aktsent. Oled sa tegelikult lätlane, leedulane või ukrainlane?”
Ufo oli hämmelduses. Ta ei olnud taolist küsimust oodanud. Eneselegi ootamatult kinnitas ta Eestlase sõnu: “Ukrainlane.”
“Aga kaua sa kavatsed veel siinmaal viibida, või jääd päriseks?
“Päriseks ma ei jää. Veel mõned aastad ja siis lähen koju.”
Siinkohal Ufo ei valetanud. Ta saabus Maale ju ajutiseks, et siis tagasi pöörduda Umaranile, oma koduplaneedile.
“Minul on üks äriplaan,” sõnas Eestlane. “Oleks vaja teha aktsiaselts. Seekord juba päris aktsiaselts, nagu kord ja kohus. Aga selleks on vaja sinu passi.”
Ufo oli sellega päri. Mis võiski tal olla selle vastu, kui kõik dokumendid vormistatakse nii nagu seadused Maal ette näevad. Ufo ulatas oma passi Eestlasele. See võttis passi ja tegi sääred, lubades kahe nädala pärast aktsiaseltsi dokumentidega tagasi olla.
Eestlane oli sõnapidaja vend; kahe nädala möödudes oligi ta tagasi, kaasas patakas aktsiaseltsi dokumente: asutamisotsus, põhikiri, registreerimistunnistus, ainuaktsionäri otsus Ufo valimise kohta juhatajaks, rendileping, mis näitas aktsiaseltsi ametlikku asukohta (sama poolpõlenud puulobudik) ja pitsat. Kõik nagu kord ja kohus.
“Homme lähme panka, võtame kaks miljonit krooni laenu,” kuulutas ta uhkelt.
“Kes meile laenu annab?” kahtles Ufo, “me ju rohkem näljarotid.”
“Meile ei anta, aga aktsiaseltsile antakse, minul on pangas tutvusi,” jäi Eestlane endale kindlaks.
Järgmisel päeval suunduti panka: Eestlane sammus ees, must mapp dokumentidega kaenla all. Ufo kui aktsiaseltsi juhatuse liige tema järel.
Pangas juhatati nad viivitamatult ühte kabinetti. Laua tagant tõusis sirge rühiga prillidega noormees ja palus neid siirduda nõupidamistuppa. Sekretär tõi kohe kohvi.
Eestlane istus tähtsa näoga pehmel välismaisel toolil; naeratas Pankurile, ütles mõne vaimukuse – nagu ikka sellistel puhkudel. Viisakusavalduste järel asuti asja juurde.
Sekretärile esitati Ufo pass, samuti aktsiaseltsi dokumendid. See tegi kähku neist koopiad ja tagastas originaalid ning passi. Hetke pärast asetati lauale laenulepingu projekt ja Eestlane luges seda tähelepanelikult (ausalt öeldes oli talle pohui, nagu väljendas Venelane, mis seal kirjutatud oli), tegi mõningad mitteolulised märkused. Ufo ette lepingut ei asetatud, ilmselt ei peetud seda vajalikuks. Eestlane, lõpetanud oma näilise lugemise, lükkas lepingu mõlemad eksemplarid Ufo ette: “Kõik on okey, kirjuta alla.” Ufo kirjutas lepingutele alla ja üks eksemplar lepingust jäi Eestlase kätte; see pistis lepingu mappi.
“Raha saate alt kassast,” sõnas Pankur, “siis tulge minu kabinetti.”
Ufo ja Eestlane väljusid. Eestlane pistis lepingu ja Ufo passi kassaluuki, seal igavlevale neiule. Neiu vaatas lepingut, trükkis midagi sellest arvutisse, heitis korra pilgu Ufole, võrreldes originaali passipildiga ja andis passi laksuga tagasi. Seejärel võttis seifist pataka viiesajalisi ja hakkas laadima rahalugemismasinat: tsirrr…, tsirrr…, tsirrr…, tsirrr… tegi masin meeldivat rahalugemishäält. Neli tsirri ning kaks miljonit krooni olid loetud.
“Kirjutage siia allkiri,” sõnas neiu.
Ufo kirjutas raha vastuvõtmise dokumendile alla. Hetkega olid kummiga kokkuköidetud neli viiesaja tuhande kroonist rahapakki teisel pool luuki ja kadusid Eestlase mappi.
“Klaarime nüüd Pankuriga asjad ära,” sõnas Eestlane, suundudes uuesti Pankuri kabineti poole. See juba ootas ukselävel. Sõna lausumata heitis Eestlane kaks rahapakki Pankuri kirjutuslauale, noogutas ja väljus.
“Millegipärast on inimesed planeedil Maa tulles viisakamad kui minnes,” mõtles Ufo. Sama küsis: “Mispärast sa poole rahast Pankurile tagasi andsid?”
“Nii oli eelnevalt kokku lepitud,” sõnas Eestlane pikemalt seletamata..
Pangast väljunud, luges Eestlane Ufole sada tuhat krooni peopeale. Võttis mapist laenulepingu ja viskas selle panga ukse juures asuvasse prügikasti. Natuke kaalunud, heitis ta samasse ka aktsiaseltsi dokumendid. Pitsati pistis igaks juhuks tasku. Ufo küsivale pilgule aga vastas:
“Ühe-operatsiooni aktsiaseltse ei saa enam asutada. Aga ettevõtte pankrotiminekut ei saa keegi takistada.” Nähes Ufo ehmunud pilku lisas: “Ära muretse, pankrotini on veel aega, seniks oled sina ammu siitmailt kadunud.” Viipas Ufole hüvastijätuks ja kadus panga nurga taha.
Panga bilanss oli täienenud veel ühe halva laenuportfelli jagu.

* * *

Eestlane oli lahkunud, Ufo jäi üksi. Päev oli alles alanud. Nõutult jäi ta vahtima vastasmaja seina. Ufo silma hakkas silt “Kohvik”. Ta ei olnud varem kohvikus käinud. Ufo ületas tänava ja sisenes kohvikusse. Kohviku baarileti kohal ilutses silt “Tualett ja suitsetamine tasuline. Jootraha andmine lubatud.” Ufo ei suitsetanud, ega olnud tal parajasti ka pissihäda, jootraha andmine aga ei olnud kohustuslik.
Kena naisterahvas tundis huvi tema soovi vastu. Ufo tellis kohvi ja ühe ümmarguse saiakese nimetusega “Moosipomm”. Kena Naisterahvas tõi kohvi, moosipommi ning asetas Ufo ette ajalehe.
Esimest korda planeedil Maa istus Ufo kohvikus ja luges ajalehte. Taskus 100 000 krooni. Ta tundis ennast nagu päris inimene Maal.
Ufo libistas silmadega üle ajaleheveergude: “Purjus väimees pani toime pahateo, tappes oma ämma, naise ja kaks last”, “Stressis politseinik sõitis autoga kraavi; tuvastati keskmine joove”, “ Neiu seksis järjest 300 mehega”, “NATO sirutab tiibu”, “Mees valmistub seksima 100 naisega”, ”Erastajatel lasub altkäemaksukahtlus”, “Partei läks lõhki”, “Inimene hammustas koera”, “Tee Euroopasse on avatud”…
Ufo püüdis lugeda, kuid tal oli raske mõista nende artiklite mõtet ja sisu. Elu Maal oli talle ikkagi veel väga võõras ja arusaamatu.
Ajalehe viimasel leheküljel märkas ta kuulutust:

“Linnavalitsus korraldab rendile andmise avalikul kirjalikul enampakkumisel:
Kõrgemäe tee 33 kinnistule, rendi algsuurus 160 000 krooni aastas.
Enampakkumine toimub 11.juulil k.a. kell 10.30 linnavalitsuse saalis. Tagatisraha
suurus 80 000 krooni, osavõtumaksu suurus on 8000 krooni; kinnistu pindala
7000 m2, maakasutuse sihtotstarve transpordimaa, rendi tähtaeg 2 aastat; rendile
andmise otstarve – sõidukite tasulise parkimise korraldamine ja valve tagamine.
Enampakkumisest osavõtt avatud kõigile juriidilistele ja füüsilistele isikutele”

Ufol tärkas äriidee, tema esimene suuremahuline äriprojekt planeedil Maa – osaleda enampakkumisel!?
Tal oli taskus 100 000 krooni, seega raha taha asi seisma ei jää. Kantpead? Parkimisplatsi ei saa maha põletada või ära viia. Hetkeks tekkis küll kartus: järsku keegi pakub enampakkumisel üle alghinna? Siis on osavõtumaks 8000 krooni läinud. Kuid nagu öeldakse Maal: “Jänes šampanjat ei joo.” Tuleb riskida.
Ufo käis objektiga tutvumas kohapeal: parkimisplats asus kõrgete elamute vahel, mis tõotas rohket klientuuri. Plats ise oli korralikult asfalteeritud. Piirdeaed ja valvuriputka olid küll võrdlemisi lagunenud, kui Ufo otsustas need välja vahetada; teha euronõuetele vastav piirdeaed ja valvuriputka.
Enampakkumise päeva hommikul tõusis Ufo varakult. Pesi end torust niriseva veega hoolikamalt kui tavaliselt ning otsis oma kompsust välja puhtama särgi ja püksid, mida Ufo kasutas eriti tähtsate sündmuste puhul – pangas laenulepingule allakirjutamine, või nüüd, enampakkumisest osavõtmine.
Juba enne oksjoni algust oli Ufo kohal. Ta istus üksi saali ukse taga ja jälgis südame põksudes elektronkella osuti liikumist saali eesruumi seinal. Ta oli erutatud, otsekui sprinter stardi ootel: 10.15, 10.20, 10.25, 10.30, läks…, aga ei mingit liikumist. Alles viisteist minutit hiljem ilmus saali eesruumi mingi seltskond: ametliku välimusega noormees ja sama välimusega noor neiu ning keskeas naisterahvas, dokumentide pakk kaenla all. Nendega olid kaasas neli nahktagides ja dressides Kaukaasia välimusega isikut. Kõik jäid Ufot imestunult vahtima, justkui oleks ta tulnukas: roheline ja ühesilmne.
“Kurat, üks siiski on!” väljendas oma rahulolematust Ametliku Välimusega Noormees. Seltskond sisenes rahulolematult mõmisedes saali, Ufo jäi välja.
Ufo kutsuti saali. Saalis, seinte ääres istusid Kaukaasia välimusega isikud. Laua taga olid aset võtnud Ametliku Välimusega Noormees, Ametliku Välimusega Neiu ja Ametliku Välimusega Keskeas Naine.
Ametniku Välimusega Noormees näitas käega toolile pika laua juures. Ufo istus. Ametliku Välimusega Keskeas Naine võttis Ufot allkirja selle kohta, et ta on tutvunud enampakkumise tingimustega, enampakkumisele tuleva objektiga ning enampakkumise võitmise korral kohustub sõlmima rendilepingu. Kõigi ametnike näod olid selle ettevalmistava toimingu juures tõsised ja karmid.
Allkiri võetud, vaatas Ametliku Välimusega Noormees üle tühja saali, just kui pastor enne jutlust ja alustas paatosega hääles: “Avan enampakkumise. Enampakkumisele tuleb kinnistu Kõrgemäe tee 33. Sihtotstarve sõidukite tasulise parkimise korraldamine ja valve tagamine….” Ta luges ette kogu enampakkumise kuulutuse teksti ja jätkas:
“Enampakkumisele on registreerinud üks füüsiline isik, Ufo Umaran. Alustan enampakkumist: aasta renditasu alghind 160 000 krooni esimest korda… .”
Ufo tõstis talle antud kaardi numbriga 1.
Oksjon jätkus: “ Renditasu 160 000 krooni teist korda,” oksjonipidaja vaatas saalis ringi, nagu oodates, et keegi pakub üle, kuigi oli registreeritud ainult üks osaleja, “renditasu aastas 160 000 krooni kolmandat korda, ülepakkujaid ei olnud, võitis Ufo Umaran.”
Kolksti! lõi haamer vastu lauda, kuulutades välja võitja ja enampakkumise lõppenuks.
Ametliku Välimusega Neiu täitis protokolli. Ufo kirjutas alla. “Rendilepingu vormistame kuu aja jooksul,” selgitas Ametliku Välimusega Neiu Ufolt protokolli tagasi võttes.

Ufo väljus linnavalitsuse hoonest. Ta oli rahul ja õnnelik. Lõpuks ometi hakkab tema elu planeedil Maa minema normaalses suunas, saab alustada korraliku ettevõtlusega, osutada inimestele vajalikku teenust – autode valvet ja parkimist.
Jõudnud vaevalt mõne sammu kaugusele linnavalitsuse hoonest, pandi Ufole raske käsi õlale ja tõmmati nurga taha:
“Räägime juttu!”
Ufo ei osutanud vastupanu, kuna taolisi kombeid Maal ta juba tundis.
“Sa sitapea, keerasid meie äriplaani tuksi,” alustas üks Kaukaasia välimusega isikutest. Ta rääkis vene keeles, kuid Ufo tõlkeaparaadile raskestijälgitava aktsendiga, nii et aparaat pidi aeg ajalt kurtma oma raskusi tõlkimisega: piiks, piiks, piiks…
Kaukaasia välimusega isik jätkas: “ Kas sa lambapea ka teadsid, et praegu toimus samas asjas juba teine oksjon. Selle nurjumisel, vastavalt seadustele, poleks kolmandat enampakkumist enam peetud ja parkimisplats oleks rendile antud läbirääkimiste korras. Meil olid linnavalitsusega läbirääkimised juba peetud – mitte 160 000 krooni renditasu aastas, vaid 30 000 krooni, pluss altkäemaks. Sa keerasid kõik persse!”
“Aitab loengust,” sõnas teine Kaukaasia välimusega isik, “ me kasutasime seda platsi juba varem ilma rendilepinguta, ei maksnud mingit renti, kui mitte arvestada altkäemaksu, asfalteerisime platsi. Tasugu asfalteerimise kulud 300 000 krooni ja käigu kuradile.”
Kolmas Kaukaasia välimusega isik nimetas konkreetse tähtaja: “Nädala jooksul olgu makstud. Täpsemalt, järgmisel pühapäeval kell 12.00 olgu rahakotiga parkimisplatsil. Kui ei, künname parkimisplatsi üles.”
Neljas Kaukaasia välimusega isik andis Ufole jalaga hoobi tagumikku, kinnitades sellega kaaslaste sõnu.

Ufo mõistis, et tema rõõm ja õnn oli üürike. Ta hakkas kahtlema, kas planeedil Maa saab inimene üldse õnnelik olla; võib olla ehk ainult mõningad õnnehetked? Inimesed õnnitlevad üksteist lapse sündimise puhul. Kas ei peaks siiski isa ja ema kõigepealt oma lapselt andestust paluma, et on sigitanud ja sünnitanud ta sellesse ebaõiglasesse ja ebasõbralikku maailma?
Vaatamata vahejuhtumile otsustas Ufo siiski toimida vastavalt Maa seadustele ning mitte rahuldada ebaseaduslikke nõudmisi, seda enam, et tal ei olnud 300 000 krooni mitte kusagilt võtta. Ufo käis iga päev vaatamas, kas parkimisplats on ikka alles. Kartes, et võidakse ähvardus täide viia, kurtis oma muret isegi linnavalitsuses. Sealt vastati kahjurõõmsa muigega: “Lepingutega tegelev jurist on puhkusel, tulge kuu aja pärast.”
Järgmisel pühapäeval piilus Ufo eemalt, mis toimub parkimisplatsil. Ta süda peksles ärevalt. Täpselt kell 12.00 veeres sinna Ufole juba hästituntud automark “BMW”, seisis siis minutit 20 keset parkimisplatsi, ja kihutas minema.
Esmaspäeval hommikul rühkis Ufo juba varakult oma parkimisplatsi poole: kas parkimisplats on alles või ülesküntud? Ta kartused osutusid tõeks: Kaukaasia välimusega isikud olid olnud veel varasemad – ekskavaator oli alustanud asfaldi lahtikangutamist. Esimese ehmatusega kutsus Ufo välja politsei. See tuligi. Nõudis Ufolt parkimisplatsi omandiõigust või rentimist tõendavaid dokumente. Ufol ei olnud midagi ette näidata.
“Kui leidub omanik ja teeb vastava avalduse, siis hakkame asja lahendama,” ütles viisakas politseinoormees asjatundlikult ja sõitis ilusa sini-valge autoga minema.
Ufo kiirustas linnavalitsusse; ta süda ähvardas erutusest seiskuda. Peale pikka ja segast seletamist lubati Ufo linnavalitsuse õigusnõuniku vastuvõtule. Õigusnõunikul oli asi kohe selge: “Mis, kurat! Asfalt on maaga püsivalt ühendatud kinnistu lahutamatu osa. Võtku oma putkalobudik ja katkine piirdeaed, aga asfalti ei tohi puutuda. See on saanud linna omandiks eelmise rendilepingu lõppedes, kuna vastavalt rendiseadusele, vara, mida ei ole võimalik kaasa võtta ilma rendiobjekti kahjustamata, jääb rendileandja omandisse” selgitas Õigusnõunik teaduslikult ja veendunult. “Ma lähen kohe abilinnapea juurde, et see parkimisplatsi, linna vara lõhkumise kohe seisma paneks.”
Õigusnõunik väljus. Ufo jäi ootama. Hajameelselt libistas ta pilgu üle kabineti: hunnik toimikuid kappides, laual, aknal, mõned isegi laua kõrval põrandal. “Otsekui Limpsitud Huulega Naise “Second Hand,”” mõtles Ufo.
Õigusnõunik oli kaua ära. Lõpuks ilmus. Endisest enesekindlast ja teaduslikust Õigusnõunikust oli säilinud ainult samad püksid, milledes ta kabinetist väljus. Õigusnõunik istus oma tugitooli, vaatas kuidagi kaasatundvalt ja pikalt Ufole otsa, viskas vihaselt paar toimikut ühest hunnikust teise. Paistis, et tal on ebameeldiv juttu alustada. Viimaks oli ta siiski sunnitud ütlema: “Teisest küljest võttes on asfalt siiski endise rentniku vara. Linnavalitsus ei hakka takistama selle äraviimist. Tõsi küll, enampakkumise teates ei olnud selgesõnaliselt öeldud, et asfalt võetakse üles.”
Õigusnõunik nämmutas veel midagi, teadmata isegi, mida peaks ütlema.
“Aga ma poleks enampakkumisel osalenud, kui oleks teadnud, et parkimisplats ära lõhutakse. Kõrval on asfalteeritud parklad, kes hakkab parkima minu lõhutud platsile,” sõnas Ufo, olles nördinud ja endast väljas; kui ta oleks olnud naisterahvas, oleks ta ilmselt nutma puhkenud.
Õigusnõunikul hakkas Ufost hale: “Kahtlemata on see küsimus komplitseeritud ja vaieldav, aga abilinnapea seisukoht on kindel – linn ei takista asfaldi ülesvõtmist. Pöördugu Ufo kohtusse kui tahab.”
Jutt oli lõppenud. Ufo komberdas linnavalitsusest välja. Jalad leidsid just kui iseenesest õige suuna: koju, poolpõlenud majalobudiku poole. Taru tänaval sattus Ufo pilk juhuslikult sildile “Advokaadibüroo”. Ta astus sisse. Keskealine, lühikeste harjasjuustega advokaat palus istet võtta, küsides: “Mis muret on?”
Küsimus oli asjakohane: advokaadi juurde tullakse murega.
“Mulle tehakse liiga; see on üsna ebameeldiv lugu, “ alustas Ufo.
Advokaat noogutas mõistvalt. Ufo jutustas oma loo. Advokaat kuulas. Kuigi tal oli Ufo esimestest sõnadest asi selge, ei sekkunud ta vahele ega katkestanud Ufo juttu – kliendil oli vaja südant kergendada. Kuulanud Ufo jutu lõpuni, asus advokaat selgitama: “Kahtlemata on asfalteeritud plats rajatis, mis on maaga püsivalt ühendatud. Kuna nagu teie jutust selgus, on see rajatis olnud seal üle viie aasta, siis ei ole tegemist ka ajutise ehitisega. Seega ei kuulu asfalt ülesvõtmisele endise rentniku poolt; see on linna vara, seda enam, et rajatise sihtotstarve – autoparkla, jäi endiseks. Igal juhul on teil seaduslik alus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse, ja nõuda linnavalitsuselt tagasi vähemalt enampakkumise tagatisraha 80 000 krooni ja osavõtumaks 8000 krooni, kuna rendile andja on rendiobjekti seisukorda lasknud oluliselt muuta halvemaks, mistõttu enampakkumise võitjal ei ole enam majanduslikku huvitatust rendilepingut sõlmida.”
Lõpetanud oma pika konsultatsiooni, jäi advokaat Ufot küsivalt silmitsema: kas Ufo ikka mõistis öeldut?
“Ma mõistan teid,” vastas Ufo, “aga minu raha on linnavalitsuse käes; kaua kohtuskäimine aega võtab, et ma teaks, millal raha tagasi saan, kui protsessi võidan.”
Advokaat jäi mõttesse, ja hakkas siis endamisi kuuldavalt arvutama protsessi tähtaegu: “Hagiavalduse sisseandmisest kuni eelistungi määramiseni tavaliselt kuus kuud; eelistungile linnavalitsuse esindaja ei ilmu, jääb haigeks, kuna protsessi võivad nad kergesti kaotada, seega protsess lükatakse edasi veel vähemalt kuueks kuuks; kokku aasta. Esimesel eelistungil selgub, et on vaja esitada täiendavaid dokumente, seega määratakse uus eelistung; kokku aasta ja kuu kuud. Peale eelistungitega lõpetamist põhiistungile kohe üle ei minda, kostjal on seaduslik õigus seda teha, määratakse põhiistung kuue kuu pärast; kokku kaks aastat. Põhiistungile linnavalitsuse esindaja ei ilmu – väliskomandeering; uus istung kuue kuu pärast; kokku kaks aastat ja kuus kuud. Tehakse otsus. Teine pool kaebab edasi apellatsioonikohtusse; asi võetakse ette, mitte varem kui kuue kuu jooksul; kokku kolm aastat. Apellatsioonikohtu otsus kaevatakse edasi kassatsioonikohtusse. Noh, Riigikohtu loakogu võtab asja ette kolme-nelja kuu jooksul, ja ilmselt menetlusluba ei anna, sinna jääb asi pidama; edasi kaevata ei saa.” Advokaat oli lõpetanud oma peast arvutamisülesande, tõstis silmad, vaatas Ufole kahetsevalt osa ja sõnas:
“Kui hästi läheb, näete oma rahasid mitte varem kui nelja aasta pärast, sest ega linnavalitsus vabatahtlikult kohtuotsust täida. Kohtutäitur samuti jahmerdab linnavalitsusega oma kolm-neli kuud. Aga võib minna ka kauem, kui asi kukub teise või esimese astme kohtusse tagasi.”
“Aga mis saab siis, kui asi tagasi kukub?” päris Ufo.
“Midagi ei saa, asi hakkab jälle otsast peale,” vastas Advokaat häirimatult.
Ufo oli segaduses – seni, kuni asi jõuab lõpliku lahendini, on ta juba tagasi oma päriskodus, planeedil Umaran, ja seal ei kehti Maal käibel olevad rahad ega pöörata täitmisele planeedi Maa kohtute otsuseid. Kuna aga ülekohus nõudis kohtulikku õigusemõistmist (kantpeade võtted Ufole ei meeldinud), otsustas ta asja siiski kohtusse anda.
“Ma sooviks, et võidutseks õiglus,” sõnas Ufo, “anname asja kohtu otsustada.”
Advokaat rääkis protseduurireeglitest; selgitas, et hagi koostamine ja esindamine kohtus maksab raha. “Muidugi, odavam tuleb, kui ma koostan ainult hagiavalduse, aga kohtus esinete te ise,” selgitas ta Ufole odavamaid õigusemõistmise variante.
Lepiti kokku, et Advokaat koostab hagiavalduse, aga kohtus kaitseb Ufo ise oma õigusi.
“Tulge kolme tunni pärast tagasi. Saate hagiavalduse kätte ja viite kohtusse. Enne seda aga makske ära hagi esitamise riigilõiv”. Nende sõnadega ulatas Advokaat Ufole paberitüki, millel oli kirjas riigilõivu summa, saaja pank ja arve number. Ufot pani imestama, et saajaks oli sama linna maksuamet, kelle esindajad olid Ufot nii haledalt petnud. Tal tekkis mõningane kahtlus asja lahendi üle, kuid tuli siiski riskida. Lisaks eelnimetatule esitas Advokaat teise arve oma teenuste eest tasumiseks.
Ufo luges oma rahatagavarad üle ja leidis, et riigilõiv ja Advokaadi arve saavad tasutud, kuid lõunasöögist tuleb suu puhtaks pühkida; jäi ainult 10 krooni moosipommi jaoks.
Kolme tunni pärast sai Ufo hagiavalduse kätte, tasus Advokaadi arve, tänas ja suundus kohtumajja.
Hagi anti Pimeda Kaaluja meelevalda. Ufo jäi ootama kohtukutset ja õiglast lahendit, sest lootus kustub alati viimasena. Ühel päeval, kohtumajast möödudes nägi ta sealt väljumas Linnavalitsuse Õigusnõuniku. Ufos tärkas kustuma hakkav lootus: järsku käis Õigusnõunik kohtunikuga rääkimas Ufole raha tagastamise asjus.
Ufo oli siiski lihtsameelne: rahalistes asjades loota planeedil Maa õnnele on otsekui hasartmäng – tühisele osale mängijatest toob õnne, suurele enamusele pettust…

Seadustatud pangarööv.

Järjekordselt seisis Ufo “lõhkise küna ees”, nagu on Maal kombeks öelda. Ta ei teadnud mida teha. Kõik asjad kippusid siin planeedil Maa viltu minema, vaatamata püüdlustele. Siis meenus talle kohvik, kus pakuti moosipommi ja anti tasuta ajalehte lugeda. Eelmisel korral, ajalehte sirvides, oli Ufo märganud, et lisaks enampakkumise kuulutustele esines seal ka mõni tööpakkumine, kuigi tõsi, tööotsijate kuulutused täitsid mitut lehekülge.
Ufo seadis sammud kohviku poole. Ta möödus pangast, kus Eestlane oli laenu saanud. Panga uksel ilutses silt: “Moratoorium”; panga tegevus oli peatatud. (Hiljem vahetati see välja sildiga “Pankrott” ja veel hiljem “Likvideeritud”). Halvad laenuportfellid olid teinud oma töö. Kuigi, mis seal salata, kõiki kolme silti oleks võinud asendada üks konkreetne tõele vastav ja kõigile arusaadav “Pank omanike poolt paljaks varastatud”.
Ufo sisenes kohvikusse. Kena Naisterahvas tundis ta ära, just kui oleks ta igapäevane külaline: “Kohvi, moosipomm, ajaleht?”
“Tänan!” andis Ufo kinnituse.
Olles vaevalt jõudnud hambad moosipommi lüüa, kui kohvikusse astus Pankur. Ufot silmates jäi ta esialgu nõutuks, kuid siis, otsekui oleks tal tekkinud mingi plaan, astus Ufo laua juurde.
“Kas tohib istuda?” küsis ta viisakalt. Ufo noogutas. Pankur tellis sama menüü, mis oli Ufo ees, väljendades sellega oma solidaarsust Ufole. Ajalehest ütles ära.
Pankur alustas juttu: “Ilmselt sa märkasid, meie pank on moratooriumis. Tegelikult on pank rahast tühi; pankrott ja likvideerimine on aja küsimus. Aga me asutame uue panga, õigemini ostame ühe tegutseva panga aktsiaid, enamusaktsiad, saame aktsiate kontrollpaki omale ja valime ise uue nõukogu ja juhatuse. Meil oleks tarvis juhatuse esimeest; kas oleksid nõus?”
Tegelikult ei olnud Pankuril vaja juhatuse esimeest vaid “tankisti”. Ufo muidugi ei teadnud Maa ärimeeste keerdkäike ja ärikavalusi, seetõttu vastas lihtsameelselt: “Ma ei tunne hästi pangandust ja selle juhtimist.”
“Ega ei olegi vaja tunda pangandust ja juhtimist ega vastu võtta otsuseid, on vaja anda allkirju teile etteantavatele dokumentidele ja see on kogu tarkus,” selgitas Pankur.
Ufole meenus laenuvõtmine: ta andis seal allkirja, Eestlane näitas näpuga koha, kuhu alla kirjutada; asi oli väga lihtne. Ta kuulis Pankuri häält: “Me maksame sulle tuhat krooni kuus, puhtalt kätte.”
See otsustas asja. Ufost sai panga juhatuse esimees. Pankur andis Ufole piipari, et ta oleks iga kell käepärast.
Järgmisel hommikul Ufol kuhugi kiiret ei olnud. Ta oli ju panga juhatuse esimees. Ufo põõnas parajasti lagunenud ja poolpõlenud puumajas, mingil räpasel ja kõrbenud madratsil, kui piipar tegi oma nõudlikku ja vastuvaidlemist mittesallivat häält: Piii…”
Ufo vajutas piipari nupu kuuldele.
“Täna kell 10.00 kohtume Väetitele ja Vaestele Raha Kogumise ja Petetutele Hüvitamise Fondi peasissekäigu juures,” kõlas Pankuri hääl.
Ufo seadis end valmis. Vaatas katkises peeglikillus oma näo üle ja jäi enesega rahule.
Tükk aega eksles ta linnas, otsides selle pika nimega fondi asukohata. Ilmselt ajas ta nime segamine, kuna alatasa juhatati teda kõikvõimalike fondide juurde. Lõpuks leidis ta otsitava: oli ka viimane aeg, kell sai kümne minuti pärast kümme.
Siseneti fondi. Pankur ees ja Ufo tema järel. Eesruumist liftiga 23dale korrusele ja siis paremat kätt vasakule, fondi juhataja kabinetti. Fondi Juhataja oli noorepoolne äkiliste enesekindlate liigutustega pidevalt naeratav mees; üks suupool kiskus kergelt viltu.
Korra oli Ufot külla kutsunud üks hulkur, kes elas tema kodumaja kõrvalmajas, sama poollagunenud ja põlenud nagu Ufo oma; sellel hulkuril aga oli televiisor, voolu varastas tänavavalgustuse posti otsast. Hulkuri televiisorist nägi Ufo päevauudiseid: kõrged poliitikud, vist ÜRO Peaassamblee või euroametnikud, või isegi riigipead, Ufo hästi ei mäletanud, kogunesid nõupidamisele – tervitasid üksteist, naeratasid vahetpidamata, olid elevil, paljudel suu tõmblemas ja viltu peas, täpselt nagu sellel Fondi Juhatajal.
“Ega ole kerge ennast valitseda, kui ümberringi on nii palju tähtsaid isikuid; ja eks võim lööb inimeseloomale pähe ja kisub suu viltu,” mõtles Ufo, tundes kaasa riigipeadele ja Fondi Juhatajale.
Pankur tutvustas Ufot: “Rahvapanga juhatuse tulevane esimees,” seejuures vahetasid Pankur ja Fondi Juhataja irvitades pilke. Fondi Juhataja Ufole kätt ei andnud, samuti asetas ta tooli endast kaugemale, just kui kardaks, et Ufol on täid. Paistis, et Pankur ja Fondi Juhataja on vanad semud.
Ufo võttis istet. Pankur alustas juttu, pöördudes Fondi Juhataja poole; see kõne kõlas kuidagi mitteametlikult ja omamehelikult: “Sa kutsu fondi nõukogu ja juhatus kokku. Selgita, et taotletakse laenu, 60 miljonit krooni. Avalik-õiguslikul fondil on õigus anda laenu. Ma selgitan laenu eesmärke, tagatisi ja ajan muud lora, las nõukogu ja juhatus kuulab, ega nad asja tegelikku sisu ei tea. Sina aga saad, nagu lubatud, laenusummast 10 miljonit krooni puhtalt tasku.”
“Okei,” nõustus Fondi Juhataja, “aga see niinimetatud panga juhatuse esimees, tankist, see Ufo pidagu lõuad, ee…, pidagu suu,” parandas ta ennast.
“Pole viga, ta kaob varsti minema, ta on migrant,” rahustas Pankur Fondi Juhatajat.

Nõukogu ja juhatus kutsuti kiirkorras kokku. Seal oli igasuguseid inimesi; noori ja vanu, mehi ja naisi, viltuse suuga ja ilma selleta. Kõik teretasid üksteist rõõmsalt, naeratasid, olid elevil; olles ühes tsunftis, tundsid inimesed ennast võrdsetena võrdsete seas.
Fondi Juhataja tutvustas Pankurit kui firma “Prii Kapital” esindajat, kui Rahvapanga eelseisva aktsiaemissiooni sajaprotsendilist märkijat.
“Ühesõnaga”, selgitas Fondi Juhataja nõukogu ja juhatuse liikmetele, “Pankur esindab firmat “Prii Kapital”, kes ostab kõik Rahvapanga poolt täiendavalt väljalastavad aktsiad ära ja saab Rahvapanga aktsiate kontrollpaki omale ning valib ise uue panga nõukogu ja juhatuse. Isik, keda määratakse Rahvapanga uueks juhatuse esimeheks, istub teie ees,” ja ta viipas Ufo poole.
Kõik pöörasid oma pilgud Ufole: ta naeratas kõigile, tegi rõõmsa ja elevil näo; tema üks suupool kiskus viltu.
Pankur alustas selgitustega: “Laenu oleks tarvis 60 miljonit krooni. Meie firma on igati usaldusväärne. Alles hiljuti tegi audiitorfirma “Prais Mathaus” meile täieliku auditi ja leidis, et meie firma bilanss viibib heas meeleolus. Muide, arvestades audiitorfirma teenustasu suurust, ei ole “Prais Mathaus” järeldusotsus saadud ilmaasjata”
Pankur astus nõupidamissaalis asetseva tahvli juurde, keeras seal ette puhta paberilehe, võttis viltpliiatsi, ja asus joonistama rahavoogude liikumise skeeme. Fondile makstavaks intressiks lubas ta 20 % aastas, kusjuures selgitas, et laen on täielikult tagatud hüpoteegiga.
“Meie firmal on kinnisvara 100 miljoni krooni väärtuses…” Tegelikult oli see tuttava kinnisvara hindamisfirma poolt tugevalt ülehinnatud. “Me seame kinnistule hüpoteegi fondi kasuks, millega tagame laenu maksmise…” Tegelikult oli samal kinnistul juba esimese järjekorra hüpoteek seatud Pankuri isikliku ühemehe aktsiaseltsi kasuks; fondi sai seada ainult teisele järjekohale, aga teise järjekorra hüpoteegipidaja võis suu puhtaks pühkida.
“Prii Kapitali” esindaja jätkas: “Kuna Rahvapanga täiendava aktsiaemissioonini on veel aega, see toimub kuue kuu pärast, laename me saadud raha edasi Kariibi mere saarel Delawar registreeritud maksuvabale firmale “Rapson Co Matson L.L.C”. Nemad maksvad meile intresse 10 % kuus, seega saame me ainuüksi kuue kuuga kuuskümmend protsenti intresse, ehk summa, mis ületab kolmekordselt fondile aastas makstavad intressid. Kahtlemata saab taoline kasulik tehing teoks ainult seetõttu, et ühel meie mehel on hea tuttav, kes tunneb eelnimetatud saare kuberneri”
“Prii Kapitali” esindaja jahvatas järelejätmatult; joonistas rahavoogude liikumise skeeme; viis nooleotsad kokku ja siis jälle lahku, pani nad hargnema mitmes suunas; selgitustes kasutas ohtralt inglisekeelseid väljendeid.
Ufo oli lülitanud oma tõlkeaparaadi režiimile, mis tõlkis kohe ka inglise keelt, kuid tõlkeaparaat tegi “Prii Kapitali” esindaja inglisekeelsete terminite ja sõnade juures: piiks…, piiks…, mistõttu Ufo mõistis, et Pankur ajab möla; tema ingliskeelsed sõnad olid väljamõeldud häälitsused.
Õues pimenes. Fondi nõukogu ja juhatuse liikmed hakkasid haigutama ja kella vaatama. Vanematel meesliikmetel tekkis eesnäärme tursumise tõttu vajadus minna vett laskma, nooremate silme ette kerkisid ööklubi virvatuled. Kõik ootasid ettekande lõppu.
Väetitele ja Vaestele Raha Kogumise ja Petetutele Hüvitamise Fondi juhataja mõistis, et on õige aeg otsi kokku tõmmata: “Lugupeetud fondi nõukogu ja juhatuse liikmed. Ma leian, et fondi vaba raha paigutamine, see tähendab laenamine firmale “Prii Kapital” on hea investeering. Tagatised ja garantiid on küllaldased ja usaldusväärsed; nagu kuulsite, on firma bilanss heas meeleolus, ja ka meie võiksime anda laenu heas meeleolus,” lõpetas ta oma ettepaneku asjakohase naljaga.
Ettepanekuga nõustumise märgina kuuldus heakskiitev mõmin.
“Paneme hääletamisele. Kes on poolt, palun käega märku anda!”.
Käed tõusid.
“Poolt ühehäälselt, vastu ja erapooletuid ei ole. Õnnitleme mõlemapoolse kasuliku tehingu puhul!” Viimaste sõnadega pöördus Fondi Juhataja Pankuri, firma “Prii Kapital” esindaja poole. See muigas mõistvalt ja surus fondi juhatajal kätt.
“Homme tulge laenulepingule alla kirjutama, ja siis saab ka rahadega klaariks,” pöördus Fondi Juhataja viimaste hüvastijätusõnadega Pankuri poole.

Ufo kõndis koju. Talle käis üle mõistuse – kuuskümmend miljonit krooni. Ta ei kujutanud ette taolist rahasummat.
Aga see oli alles õieke. “Prii Kapital” ostis ära Rahvapanga täiendava aktsiaemissiooni. Saavutas omameeste valimise nõukogusse ja juhatusse (Ufo juhatuse esimees), kantis pangast välja 600 miljonit krooni. Varsti ilutses Rahvapanga uksel silt “Moratoorium”, siis “Pankrott” ja seejärel “Likvideeritud”.
Mõni aeg hiljem ilmusid sildid “Pankrott”, seejärel “Likvideeritud” ka heas meeleolus bilansiga firma “Prii Kapital” välisuksele ning Väetitele ja Vaestele Raha Kogumise ja Petetutele Hüvitamise Fond nägi oma raha vähem kui Fondi Juhataja oma kõrvu – neid saab vähemalt peeglist vaadata.
Lugejal tekib küsimus: kuidas ikka oli võimalik 600 miljonit krooni pangast välja kantida? See ju tohutu suur summa. Ja kust see raha tuli? Et pangast raha välja kantida, peab ju kõigepealt sinna midagi sisse tulema. Tulebki. Elanike hoiused. Küll väikesed summad, nii 1000 krooni näo pealt. Aga teeme väikese arvutuse: 1000 krooni korrutame 100 000 hoiustajaga, võrdub 100 miljonit. Õige? Õige. Aktsiaseltside ja osaühingute jooksvad arved, keskmine saldo 10 000 krooni; 10 000 arveomanikku korrutame 10 000 krooniga, saame 100 miljonit krooni. Õige? Õige. Väetitele ja Vaestele Raha Kogumise ja Petetutele Hüvitamise Fond viis oma arve Hoidiste Pangast üle Rahvapanka – 400 miljonid krooni.
Pärast Rahvapanga pankrotti ilmus ka fondi uksele silt “Pankrott”, ja seejärel “Likvideeritud”. Fondi Juhataja erafirma arve aga täienes 10 miljoni laenurahaga, mis talle anti Rahvapangast. Muide, Fondi Juhataja erafirma lasti ka pankrotti, et Rahvapanga pankrotihaldur ei saaks raha tagasi nõuda, või tagasi võita, nagu sätestab seaduseandja kahemõtteliselt. “Mispärast kahemõtteliselt?” küsib lugeja. Aga sellepärast, et võitmine tähendab alati võitlust; aga võitluses võib ka kaotada. Pankrotihaldur kaotas võitluse.
Seega, kokku võeti võõraid vahendid Rahvapanga juhtkonna poolt omavahenditena arvele 600 miljonit, arvestamata teisi sissetulevaid summasid ja muid laekumisi.
Tegelikult ei ole see mingi summa. Vanarahvas ütleb – sada sõpra on etem kui sada krooni. Kellel meist ei oleks sõpru, eriti neid, kes raha tahaksid laenuks võtta. Sada saab kokku küll. Pank asus välja laenama (enne moratooriumi muidugi); selles vastutusrikkas töös oli Pankur suur meister, nagu oli näidanud kogu tema eelnev tegevus; kuigi, jah, tema laenud kippusid alatasa sattuma halba laenuportfelli.
Sama lugu juhtus ka firmaga “Prii Kapital”, mille ainuomanik härra Pankur oli: võttis laene ja laenas ise välja. Kõigepealt oli “Prii Kapitalil” vaja Rahvapangast kätte saada need 60 miljonit krooni, mis ta aktsiaemissiooni ostes panka investeeris. Kahtlemata kätte saada enne moratooriumi. See käis lihtsalt, meile kõigile teadaoleva kahepoolse tehingu abil: “Prii Kapital” võttis Rahvapangast laenu, 60 miljonit. Seega, investeeritud raha oli käes. Mured murtud. Edasi.
Edasi võttis 30 miljonit krooni laenu sellelt samalt tuttavalt off-shore firmalt “Rapson Co Matson L.L.C.”, mis registreeritud Kariibi mere saarel Delawar. (Tegelikult laen võeti ainult paberi peal, vormistati leping ja vajalikud dokumendid). Nüüd asus “Prii Kapital” usinasti laenu ja intresse firmale “Rapson Co Matson L.L.C.” tagasi maksma. Seekord liikus juba reaalne raja “Prii Kapitali” arvelt välja, aga laekus juba “Prii Kapitali” bossi Delawari saarel registreeritud erafirmasse “Rapson Co Matson L.L.C.”
Lugeja küsib ilmselt heitunult: Aga 30 miljonit? 30 miljonit mis Merepangalt saadud laenust “Prii Kapitalil” üle jäi? See tuleb ju enne “Prii Kapitali” pankrotilaskmist kuhugi ülekantida!
Täiesti õige! Tundub, et lugejal on ärisoont. Asi käis väga lihtsalt: “Prii Kapital” tellis firmalt “Rapson Co Matson L.L.C.” tohutu suure, ligi saja meetrise läbimõõduga kokkumonteeritava klaaskupli. Äriplaan nägi ette, et see pannakse Lossiplatsile üles; külastajad, sealhulgas välisturistid ronivad läbi väikese augu klaaskupli sisse, ja vaatavad läbi selle taevast ning enesestmõistetav: ka väljaspool kuplit seisvaid inimesi. On ikkagi vaks vahet – kas sa vaatad maailma kupli seest või väljaspool kuplit. Aga milles on point? Point on selles, et kupli augu juures (seespool) istub kassiir ja korjab piletiraha. Kupli sisse saab tasuta, aga välja tasuliselt.
Tellimus klaaskupli ostmiseks läks teele ning koos sellega kanti müüjale, firmale “Rapson Co Matson L.L.C.” üle ka kauba eest ettemaks 100 % ulatuses, seega 30 miljonit krooni (lugeja arvas õieti, see laekus “Prii Kapitali” bossi, härra Pankuri erafirma kontole Delawari saarel). Nagu arvata ja loota võis, firma “Rapson Co Matson L.L.C.” klaaskuplit ei saatnud; jättis “Prii Kapitali” tellimise täitmata, sest nii oli eelnevalt kokku lepitud.
Lugeja arvab, et nüüd on kõik, härra Pankuril oli 60 miljonit välismaa pangas, ja ta võis olla rahul ja õnnelik. Võta näpust, ei olnud! “Prii Kapitalil” oli veel arveldusarvel kaks miljonit krooni, aga pankrott lähenes. Vaja oli ka need kaks miljonit läbi lüüa. Härra Pankur leidis teravmeelse väljapääsu: ta andis firma “Rapson Co Matson L.L.C.” kohtusse klaaskupli tarnimata jätmise eest. Kahtlemata esitati hagiavaldus Delawari saare kohtusse, kostja asukoha kohtusse, täpselt nii nagu seda nõuab rahvusvaheline õigus.
Siinjuures võib tähelepanelik lugeja kehitada õlgu – milleks kohtusse anda? “Prii Kapital” oleks võinud jätta firmale “Rapson Co Matson L.L.C.” laenu, 30 miljonit krooni tagastamata, ja sellega oleks tasaarveldatud “Rapson Co Matson L.L.C.” võlgnevus 30 miljonit krooni “Prii Kapitalile” ettemakstud tarnimata klaaskupli eest.
Loogiliselt võttes on see nii, kuid seadus (seadusi ei ehitata üles loogika põhimõtteid järgides, vaid huvigruppide tahtmisi arvestades) ei näe ette eriliigiliste nõuete tasaarveldamist. Laen on ühte liiki nõue, mis tuleneb laenulepingust; aga kupli tellimine on hoopis teist liiki nõue , mis tuleneb hankelepingust. Rahvastevahelise tsiviilkoodeksi paragrahv 1246 lõige128 punkt 136 alapunkt 74 sätestab konkreetselt ja üheselt mõistetavalt: “Eriliigiliste nõuete tasaarveldamine ei ole lubatud”. Kusjuures seadusandja, otsekui kartes, et “Prii Kapitali” rahakantimine ei ole täielikult seadusandlusega kaetud, sätestab täiendavalt: “Tasaarveldamiseks peab olema mõlema poole kirjalik nõusolek.” No nüüd on küll “Prii Kapitali” rahakantimine seadusandlusega tagatud 200 protsendiliselt. Mingid nõusolekut “Prii Kapital “ei anna, kuna pole midagi tasaarveldada. Loogiline ja seaduslik.
Aga ikkagi, mispärast hagiavaldus kohtusse? Aga selleks, et kohtus käia Kariibi mere troopilisel Delawari saarel, vähemalt kolm korda aastas. Muidugi naine kaasa; iga terve mõistusega inimene teab, milleks naist vaja läheb; seda enam, et Kariibi merel möllavad sageli taifuunikujulised spetsiifilised troopilised haigused. Muidugi võeti ka lapsed kaasa. Siin küsimusi ei teki: lapsi ei saa ju koju järelevalveta jätta; see on seadusega karistatav.
Härra Pankur sai kohtus käia kõigest poolteist aastat. Siis olid läbi ka need viimased 2 miljonit krooni. “Prii Kapital” oli jõudnud sinna kuhu vaja – pankrotti.

Heades jutustustes, just nagu filmiski, on kombeks pakkuda õnnelikku lõppu.
Lugeja nõuab: andku autor hea lõpp, niigi on ajalehed neid pankrotte ja varastamisi täis!
“Palun, siin teie moosipomm!” sõnas kohviku Kena Naisterahvas Ufot teenindades.
Pankur oli aumees: enne Rahvapangale moratooriumi kehtestamist maksti Ufole, kui panga juhatuse esimehele (tegelikult “tankistile”) välja lõpparve – Ufo pangaarvele(mitte enam Rahvapanka) laekus üks miljon sada tuhat krooni. Pankur andis piipariga viimase korralduse: “Võta raha pangast kohe välja. Me ostame ära ka selle panga aktsiaemissiooni.” Seejärel piipar vaikis, ja seekord igaveseks.

Ufo oli nüüd rahamees. Ta üüris ühe väikese ühetoalise korteri ja elas mõned nädalad midagi tegemata. Luges ainult ajalehti. Ajalehed, kogu meedia, omavad inimese üle tohutut võimu: ta võib panna inimese pea tulle pistma, või aknast alla hüppama. Ka Ufo oli kaitsetu meedia võimu ees. Õnneks ta pead tulle ei pistnud, ega hüpanud ka aknast välja – ta otsustas astuda parteisse, hakata poliitikuks. Ufo oli juba jõudnud äratundmisele, et poliitika on üks äritegevuse vorme; äritegevus sellele vormile omaste spetsiifiliste vahenditega.
Muide, vahepeal sai Ufo kutse kohtusse: ilmuda kohale kell 10.00, mitteilmumisel võidakse jätta hagi läbi vaatamata, trahvida või kohaldada sundtoomist.
Ufo oli kohtu ukse taga pool tundi enne kümmet. Ta tundis ennast ebamugavalt: selle maja aura oli kuidagi ebasõbralik, vaenulik, täis valet ja ebaõiglust.
Ufo kutsuti kohtusaali, avati eelistung, loeti ette õigused ja kohustused. Peale seda teatas kohtunik, et linnavalitsus, kostja ei ole ilmunud; on saabunud faks, et esindaja on haige, haiguslehe esitab järgmisel istungil. Istung lükati edasi 8 kuud. Ufo kehitas selle peale õlgu ja laiutas käsi. Kohtuistung oli lõppenud.

Poliitik.

Juba varahommikul, enne kella üheksat rühkis Ufo mööda Pikaneitsi Jalga üles. Ta suundus erakonna Isamaa Üle Kõige peakorterisse. Täna pidi toimuma Ufo elus tähtis sündmus – parteisse vastuvõtmine.
Tänav oli pikk, käänuline ja järsku tõusuga; pani Ufo hingeldama.
“Ega tõus karjääriredelil peagi olema kerge,” mõtles Ufo endamisi muiates.
Jõudnud mäeotsa, avanes Ufole majesteetlik vaade: otse ees parlamendihoone ja peaministri residents, vasakut kätt vene õigeusu kirik, paremat kätt katoliku kirik. Kõik kenasti koos otsekui kamp poisiohtu taskuvargaid, kes peaministri residentsi ees suitsetades ja lobisedes ootasid varajasi välisturiste. Kõrge torni otsas lehvis vabas tuules riigilipp.
Ufo oli just haaranud kinni partei Isamaa Üle Kõige peakorteri välisukse käepidemest, kui lööma hakkasid vene õigeusu kiriku kellad: põmm, põmm, põmm, killa-kolla-killa-kolla-killa-kolla…, justkui kuulutaks linnaelanikele Ufo saabumist partei peakorterisse.

Astunud partei peakorteri uksest sisse, koputas Ufo paremat kätt esimesele uksele sildiga “Peasekretär”, ja paotas ukse. Kabinetis istus nägus neiu, kes oli just parajasti lõpetamas tööleasumise huultevärvimist. Laskmata ennast häirida, noogutas ta Ufole tugitooli suunas. Tõmmanud veel mõned jooned, libistanud korraks keelega üle oma meeleliste huulte ja ajanud korraks isegi keele välja, nagu Ufot õrritades, pani näitsik endamisi kelmikalt naeratades huulepulga lauasahtlisse. Seejärel heitis jala üle põlve, tõstes seejuures lühikese seeliku nii kõrgele, et tema valged pitsilised püksikud jäid Ufot küsivalt silmitsema.
“Eurobeibi,” mõtles Ufo tunnustavalt.
“Millega saan teid aidata,” sõnas Eurobeibi maheda häälega.
“Ma sooviksin astuda parteisse,” sõnas Ufo tagasihoidlikult.
“Ei ole midagi lihtsamat. Täitke ankeet,” nende sõnadega ulatas ta Ufole ankeedi. See oli lühike, isegi lühem, kui konstaabel – Paharäti poolt Ufo kohta koostatud haldusõiguserikkumise protokoll.
Ufo täitis ankeedi, kirjutas alla ja ulatas Eurobeibile tagasi.
“Liikmemaks kaks krooni aastas, koosolekutel käimine ei ole kohustuslik,” sõnas Eurobeibi, tõusis siis püsti ja surus Ufol kätt, õnnitledes teda parteisse astumise puhul. Ufo alustas asjakohast vastukõnet, kuid Eurobeibi tõmbas lahti lausahtli ja võttis uuesti välja huulepulga; tema huulevärv oli Ufoga vesteldes kannatada saanud. Huultevärvimisega anti ka üheselt mõistetavalt teada, et parteiline jutt on selleks korraks lõppenud.
Ufo kogus end natuke ja sõnas: “Ma ei sooviks olla kõigest partei reamees. Tahaksin partei nimekirjas Riigikogusse pääseda.”
Eurobeibi käsi jäi huulepulgaga õhku rippuma; korrapealt lõpetas ta meikimise ja viskas huulepulga sahtlisse.
Eurobeibi palus Ufol uuesti istet võtta, ja nüüd alles algas tõsine parteiline jutt.
“Meil on partei Riigikogu fraktsiooni noort järelkasvu vaja, “ alustas Eurobeibi ilmega, just kui oleks ta juba vana parteiveteran, kes on auga ära teeninud partei teenetemärgi “Sukapaela Ordeni.”
Parteiveteranist Eurobeibi jätkas: “Riigikogusse pääsemine sõltub sellest, kui edukas on meie partei järgmistel Riigikogu valimistel. Kui läheb hästi, saame, näiteks, 20 kohta, siis on nimekirjas esimesed 20 partei liiget Riigikogus sees. Kui aga läheb kehvasti, ja saame ainult, näiteks, 7 kohta, siis saab Riigikokku kõigest 7 partei nimekirja esimest liiget.”
“Sellisel juhul sooviksin mina partei nimekirjas olla vähemalt viies,” sõnas Ufo, et olla kindel Riigikokku pääsemises.
Eurobeibi ajas silmad imestunult pärani; ta oli küll näinud igasuguseid parteilasi, kuid nii jultunut nagu see noormees, kohtas ta esmakordselt. Aga karastunud parteiveteran ei lasknud ennast heidutada:
“Kui osutate parteile vajalikku sponsorabi, siis on see võimalik.”
“Summa?” küsis Ufo lakooniliselt.
Eurobeibi lõi arvutis lahti partei nimekirja ning hakkas seda hiirega liigutama, ise endamisi pomisedes:
“Boss on tasuta…, esimene number 5 miljonit, teine number 4 miljonit, kolmas number 3 miljonit, neljas number 2 miljonit, viies number 1 miljon.”
Eurobeibi jäi mõttesse; paistis, et ta oli matemaatikaga kimbatuses.
Hetke endamisi arutlenud, vaatas Eurobeibi Ufole otsa:
“Viies number on maksnud ühe miljoni. Järelikult, selleks, et teie saaksite nimekirjas viiendaks numbriks, tuleb teil maksta vähemalt üks miljon ja üks kroon; sellisel juhul praegune viies nihkub kuuendaks ja ka kõik järgnevad numbrid kukkuvad ühe numbri võrra allapoole.”
Kuulanud ära taolise matemaatilise selgituse, noogutas Ufo nõusoleku märgiks. Eurobeibi liigutas arvutihiirt ja klikkis – otsekui nõiaväel kukkusid kõik parteilased koos viiendaga ühe numbri võrra nimekirjas allapoole. Viienda asemele aga ilmus Ufo nimi. Ufo vahtis imestunult arvutiekraani, olles vaimustuses Maal tehtavatest edusammudest.
“Korras,” sõnas Eurobeibi, “aga te peate läbima sobivustesti. “Riigikogu liige peab olema igas olukorras valmis sõna võtma ja vastama küsimustele, vahel ka valetama, ühiskonna huvides,” selgitas Eurobeibi, ja jätkas: “Siinjuures oleks kohane meenutada Lenini õpetust. Leninilt küsiti: “Kas kommunist tohib valetada?” Lenin vastas: “Kui valetamine tuleb kasuks töölis-talupoegade ja soldatite parteile, siis tohib. Kui aga valetamine tuleb kahjuks töölis-talupoegade ja soldatite parteile, siis kommunist ei tohi valetada.”
Ufot hämmastas taoline lähenemine asjale. Ta asus ägedalt vastu vaidlema: “Aga varem oli ainult üks valetaja partei, oli võimalik pettusest aru saada. Praegu on kümmekond parteid ja kui kõik valetama hakkavad, mis siis välja tuleb?.
“Pluralismis seisnebki demokraatia võlu,” vastas Eurobeibi enesekindlalt ja lisas õpetlikult: “Rahvas tuleb alati valimistele poliitikutele rusikat viibutades: “Nüüd me teile alles näitame!” Tegelikult aga juhtub nii, et üks õnnelik valimispäev ja neli aastat õnnetut kirumist.
Loengu lõpetanud võttis Eurobeibi lauasahtlist välja stopperi ja sõnas: “Ma annan teile aega kolm sekundit; selle ajaga peate välja mõtlema anekdoodi ja valmis mulle esitama. Läks!”
Eurobeidi vajutas stopperi käima, ja mõne hetke pärast kinni: “Kuulan!”
Ufo esitas oma anekdoodi, mis tal ei olnud mõttessegi tulnud enne stopperi käivitamist: “Mees kahtlustas, et naine petab teda armukesega. Hommikul kodust väljudes ütles naisele, et sõidab paariks päevaks välismaale komandeeringusse. Õhtul kella kümne ajal aga ilmus ootamatult koju. Naine ajas ust avades ehmatusest silmad pärani: “Sa pidid ju komandeeringus olema?” Mees vastu: “Lennuk, millega ma komandeeringusse lendasin, kukkus alla, täiesti sodiks ja ma pidin jalgsi poolelt teelt koju tagasi tulema.”
“Aga armuke? “ küsis Eurobeibi ahastuses, “mis sai armukeset, ta oli ju ometi selle naise juures?”
“See on juba teine anekdoot,” vastas Ufo kõigutamatult.
Eurobeibi oli pettunud. “Teie jätsite oma anekdoodis armukese tähelepanuta,” sõnas ta etteheitvalt, “seetõttu tuleb meil läbi viia veel täiendav, tähelepanelikkuse test.”
Eurobeibi võttis lauasahtlist paberilehe, mis oli täidetud tekstiga.
“Ma loen teile ette kaasuse, sellest tulenevalt tuleb teil vastata küsimusele. Kuulake hoolega!”
Eurobeibi alustas kaasuse ettelugemisega: “Riigikogu saalis istuvad kolm riigikogulast. Nad vahivad saalis ringi, haigutavad, sügavad selga, urgitsevad nina, piiluvad dokumente jagavate tüdrukute sääri, köhivad, aevastavad, loevad ajalehte, hääletavad, vaidlevad, ronivad kõnepulti ja sealt kohale tagasi; üks neist istub paremal, teine tsentris ja kolmas vasakul; nad väljuvad, käivad jõusaalis, saunas, joovad puhvetis pitsi konjakit, tulevad saalis tagasi, teine tegi “õk”, magavad, norskavad, ärkavad üles, jalutavad saalis ringi, vestlevad, naeravad, löövad naistele külge, lappavad dokumente, vaatavad kella, haigutavad, sügavad selga, urgitsevad nina, väljuvad, joovad puhvetis pudeli õlut, suitsetavad, tulevad tagasi saali, hääletavad, panevad paberid portfelli, helistavad mobiiltelefoniga, sätivad koju minema.”
Eurobeibi lõpetas selle iseäraliku testi ettelugemise ja esitas Ufole küsimuse: “Milles need eelnimetatud kolm Riigikogu liiget erinevad üksteisest?”
Ufo mõtles hetke ja vastas: “Üks neist istus paremal, teine tsentris ja kolmas vasakul pool.”
Eurobeibi raputas nördinult pead: “Rahvale on ükskamakõik, kes on parempoolne, kes tsentrist ja kes vasakpoolne. Aga te jätsite tähelepanuta, et üks neist tegi “õk”. Kes tegi “õk?”
“Teine tegi “õk,” vastas Ufo ebalevalt.
“Õige,” kiitis Eurobeibi Ufot, “edaspidi, juba Riigikogus töötades katsuge olla tähelepanelikum.” Eurobeibi libistas silmad üle Ufo, ja milleski kaheldes, sõnas: “Teeme lisaks veel teadmiste kontrolli. Mida ma tahan öelda sõnadega – Riigikogu liikmeks tuleb saada rahvast sine prece, sine pretio, sine poculo?”
Ufo muigas tahtmatult – tõlkeaparaat tõlkis talle ladina keele koheselt ja veatult: “Riigikogu liikmeks tuleb saada rahvast palumata, ära ostmata, jootmata, ehk ilma kolme p-ta.”
“See poiss ei olegi nii lihtsameelne,” märkis Eurobeibi endamisi, ja esitas juba asjalikuma küsimuse: “kuidas rahaga on?”.
Ufo pistis käe põue, tõmbas välja mitu pakki viiesajastega ja asetas Eurobeibi ette lauale. Soris siis taskutes ja viskas rahapatakate otsa ühe kortsunud kroonise.
Eurobeibi heitis krooni põlglikult kõrvale, keerutas rahapakke natuke käes ning sõnadega: “Panga pakend,” viskas rahapakid huulepulga kõrvale sahtlisse.

Kuigi valimisteni oli veel aega, oli Ufo samahästi kui Riigikogus sees.
Tõe huvides tuleb märkida, et Ufo kaalus ka teist Riigikogusse pääsemise moodust. Nimelt oli ta ajalehti lugedes pannud tähele, et Riigikogusse võib pääseda ka promomise abil: mingit selgrootut ja tühist isikut asutakse ajalehtedes, raadios ja televisioonis promoma, see tähendab, hakatakse temast tegema just kui mingit isiksust, rahvale vajalikku, usaldusväärset, hoolitsevat jne., jne. Eesmärgiks on luua taoline kunstlik isiksus, nagu, noh, ee.., kuidas oleks õigem öelda või millega võrrelda?…, pumbata ta üles nagu, noh, kunstlik peenis või midagi taolist. Asja mõte on aga lihte, aga mitte kõigile arusaadav – Riigikogusse saades hakkab taoline kunstlik peenis, vabandust, isiksus, hääletama nii nagu vaja fraktsiooni esimese kolme numbri ja nende sponsorite huvides.
Ufo otsustas ikkagi raha, kui kindlama variandi kasuks, kuna valimised olid siiski juba ukse ees ning oli karta, et teda ei jõuta valimiste päevaks vajalikul määral üles promoda. “Väikesed investeeringud lendavad vastu taevast, suured tasuvad ennast alati ära, isegi läbi pankroti” meenus Ufole Pankuri ütlus, ja ta käis välja panuse “täis panga” peale.

* * *

Riigikogu saal sumises, otsekui erutatud mesilasesülem – parlamendiliikmed asutasid end kohtadele. Ufo võttis isted laua taga, millel ilutses nimesilt – Ufo Umaran. Saali tuiskas Eurobeibi. Ta sosistas Ufost paar pingirida eespool istuvale Isamaa Üle Kõige bossile midagi kõrva, ja kiirustas saalist välja. Ufost möödudes ei unustanud ta Ufole silma pilgutamast.
Ufo kõrval istuv mees keerutas ennast pideval oma istekohal: ikka paremalt vasakule ja vasakult paremale, piilus tsentrisse, just kui otsiks ta mõttekaaslasi. Lõpuks kummardus ta Ufole lähemale ja sosistas talle kõrva: “Ma olen soo.”
Ufo, mõistes, et naaber tutvustas ennast, vastas sama viisakusavaldusega: “Ufo Umaran.” Hetkelise pausi järel lisas: “Erakonnast Isamaa Üle Kõige.”
Järsku jäi saal vaikseks. Kõik tõusid püsti. Saalis kõlas riigihümn. Riigikogulased laulsid üksmeelselt kaasa; Ufo jorutas ka, kuigi ta ei teadnud sõnu ega pidanud viisi. Riigikogu 2.koosseisu I istungjärk kuulutati avatuks.
Siinjuures toon ära istungjärgu toimetamata stenogrammi, sest iga kirjeldus on ainult abitu püüdlus tegelikkust kopeerida.

RIIGIKOGU 2.KOOSSEISU I ISTUNGJÄRK

Kell 15.00

ESIMEES
Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Kas me võime avada tänase piduliku koosoleku? Nii oleks õigem nimetada, istung eeldaks reglemendist, kodukorraseadusest kinnipidamist. Mulle tunduks, lugupeetud kolleegid, kuidas te suhtute sellesse, kui me ei pea täna sellel koosolekul kinni rangelt kodukorraseadusest, vaid juhindume omavahelistest heatahtlikest kokkulepetest, mida me vajaduse korral võime koosoleku käigus täpsustada? Kuidas te suhtuksite sellesse, lugupeetud kolleegid, kui ma paluksin teilt luba esineda väikese kõnega teie ees ja heita pilk nii lähi-, kui ka kaugemasse tulevikku ja proovida kuidagi otsi kokku tõmmata, arvesse võttes Riigikogu selle koosseisu veel tegemata töid, tulevasi tegemisi ja saavutusi? Võib – olla võiksid ka fraktsioonide esindajad, liidrid, oma arvamust avaldada, kui nad seda soovivad. Ja kui see nii võiks välja kukkuda, võib–olla me planeeriksime siis selle koosoleku pikkuseks tunni või natuke isegi rohkem ja seejärel jätkaksime, nagu te kõik teate, juba mitteametlikus miljöös Punapeade Majas pool seitse. Kallid kolleegid, kas võiks nii sobida? Ma tänan teid, kolleegid! Teie lahkel loal ma tulen kõnetooli. Kolleeg Priit Petlik?
P. PETLIK
Aitäh, härra esimees! Me oleme unustanud kohaloleku kontrolli. Aitäh! (Naer saalis)
ESIMEES
Aitäh! Kui see on Riigikogu soov, viime ikkagi läbi. Kallid kolleegid, kontrollime kohalolekut. Kohal on 86 Riigikogu liiget, puudub 15. Kas kolleeg Mati Metsal on küsimus? (ei ole kuulda saalist) See ilmselt tuli kohaloleku kontrolli käigus. Ilmselt vajutas kogemata nupule või ajas nupu segamini. Kolleeg Oskar Sool on küsimus?
O. SOO
Aitäh, härra juhataja! Mul oleks niisugune küsimus, et kas oleks ka võimalik organiseerida selle tunni aja jooksul üks hääletamine, siis oleks võimalik saada ka seda esimest trükiprotokolli, sest kohaloleku kontrolliga ainult me ei saa. Siis saaks nagu väikese suveniiri ka, esimene hääletus. Ma olen nõus ükskõik mida hääletama, kasvõi seda, et…. (ei ole kuulda, naer saalis).
ESIMEES
Kolleeg Mark Mõistlikul on küsimus?
M. MÕISTLIK
Aitäh, härra juhataja! Praegu kipub asi sinnapoole minema, et mul on reglemendi kohane küsimus. Kas antud koosolek teha kinnisena või jätta avalikuks? Aitäh!
ESIMEES
Aitäh, härra Mõistlik. 2/3 peab olema nagu te teate. Kolleeg Jüri Jõgi?
J. JÕGI
Aitäh, härra esimees! Küsimus just tekkis ja ma arvan, et milles me võiksime võrdlemisi üksmeelsed olla, kuna me kõik, nagu me teame, oleme selle Riigikogu liikmed, et me võiks kinnitada, et me tõepoolest oleme 2. Riigikogu ja mitte 1. Aitäh!
ESIMEES
Aitäh, härra Jõgi! See ei ole üldse keerukas. Riigikogu on selle otsuse ise langetanud. See akt ongi mul juhtumisi olemas. Me oleme tõesti 2. Kas me jääme selle juurde, et me ikka hääletame? Kolleeg Juhan Juurikas?
J. JUURIKAS
Aitäh, härra esimees! Ma pakuksin enne selle küsimuse hääletamisele asumist veel ühe hääletamise. Nimelt pakun alternatiivse hääletamise ainese, et siis enne seda oleks võimalik hääletada, kas hääletada seda või toda. Aitäh!
ESIMEES
Aitäh! See on ka hea mõte.
J. JUURIKAS
Aitäh! Ma pakun hääletada seda, kas kevad tuleb või ei tule. Aitäh!
ESIMEES
No nii. Kolleeg Albert Aeglane?
A. AEGLANE
Aitäh, härra juhataja. Enne Juurika parandusettepaneku hääletust palun 5 sekundit vaheaega. Aitäh!
ESIMEES
Aitäh, härra Aeglane! Kolleeg Kalev Kärsitu?
K. KÄRSITU
Suur tänu, härra juhataja! Mul on ettepanek lõpetada läbirääkimised. Tänan!
ESIMEES
Tänan! Kolleeg Peeter Punane tahab veel midagi öelda?
P. PUNANE
Aitäh, härra esimees! Ma teeks sellise ettepaneku. Iga Riigikogu liige vajutab oma südametunnistusele tuginedes kas punasele või rohelisele nupule ja väljendab sellega oma seisukohta oma isikliku panuse suhtes Riigikogu tulevasse töösse, kas see saab olema positiivne või negatiivne. Aitäh!
ESIMEES
Nii võiks küll kolleegid. Kuulame viimast korda Robert Rauda.
R. RAUD
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kolleeg Oskar Soo ütles väga selgesti – hääletada tuleb ükskõik, mille poolt. Järelikult, tabloole tuleb kiri “ükskõik, mille poolt” ja alla hääletamise tulemused. Aitäh!
ESIMEES
Kallid sõbrad, kõigele vaatamata see kõik ju läheb stenogrammi ja protokolli. Aga meie lapselapsed seda loevad. Jääme selle juurde, et me hääletame hinnangu andmise poolt oma tulevasele tööle. Ja kuna kokkulepe on selline, et me sõna-sõnalt reglemendist kinni ei pea, ei saa ma ometi ka esitada teile küsimust, kes on selle poolt, vaid ma lihtsalt viin läbi protseduuri. Sisu on meil teada, me anname selle kaudu hinnangu oma tulevasele tööle. Palun hääletada! No niisugune on see protokoll: 48 on oma tulevase tööga rahul, 1 ei ole, 37 suhtus oma tulevasse töösse erapooletult. Kolleegid, kuna hääletamine sõi ära olulise osa meie ajast, mina ettekandega ei esine, vaid annan sõna fraktsioonidele lühikesteks programmilisteks kõnedeks. Kolleeg Kaido Kõnemees, palun!
K. KÕNEMEES
Aitäh, härra esimees. Austatud juhatus, austatud kolleegid! Ma tahaksin tänada kõiki siin saalis viibijaid selle eest, et tulevikus partei Liberaalid hootine tekkimine, uuesti kadumine ja taastekkimine ei peaks tekitama lugupeetud kolleegide hulgas suurt segatust, ning et Liberaalide väike, aga täpselt meile jõukohane panus Riigikogu üldisesse töösse saab kolleegide poolt piisavalt märgatud. Meie mõnesid samme kiidetakse heaks, mõnedele seistakse ägedalt vastu ja väga vähe saab olema neid samme, mis jäävad päris märkamata. Ma arvan, et ka seda ei soovi me mitte teistele ette heita, vaid tõepoolest mõned meie sammud saavad olema natuke liiga väikesed ja liiga märkamatuks jäävad. Märkamatuks jäävad ilmselt objektiivselt. Ma tahaksin tänada Liberaalide nimel Riigikogu juhatust, sest meie meelest Riigikogu töö juhtimine saab olema küllaltki stabiilne ja annab võimaluse kõigil selle väga suurel töö virnal, mis meie ees saab olema ja mis me saame toime panema, tõepoolest enamvähem ilusasti tööpäevade peale ära jagada ja selle tööga tööpäeva lõpuks ka õigeaegselt toime tulla. Aitäh! Suur tänu kõikidele tulevase koostöö ja meeldiva õhkkonna eest!
ESIMEES
Aitäh kolleeg Kõnemees!. Kas on veel sõnasoovijaid. (tõuseb kätemets).
Ma tuletan meelde, lugupeetud kolleegid, et meid ootab Punapeade Majas pidulik õhtusöök, seal pakutakse ka šampanjat, (hetkelise pausi järel) avatud on ka puhvet. (kätemets langeb). No nii, ma näen, et sõnasoovijaid ei ole. Tänan kolleegid, istung on lõppenud. Ma arvan, et jätkame sõnavõttudega Punapeade Majas. (naer saalis, aplaus).

Istungi lõpp 17.00

* * *

Ufo rutiine, aga vastutusrikas riigikogulase töö oli alanud.
Riigikogu töö on rahvale avatud, seetõttu puudub vajadus kirjeldada Ufo tööpäevi Riigikogus. Pealegi muutuks see lugejale igavavaks ja ajaks haigutama, nii nagu riigikogulast pikaleveninud istungil.
Ufo tegevus riigikogulasena jäi aga üürikeseks, ja selles on küll alust otseselt süüdistada tema pinginaabrit, härra Sood. Nimelt püüdis Soo läbi suruda talle ja tema suguseltsile ning tuttavatele vajalikke seaduseelnõusid. Ta pidas alatasa kellegagi sosinal läbirääkimisi: küll parempoolsete, küll vasakpoolsete naabritega, trügis ringi tsentris, sealjuures paberrahadega krabistades. Ta oli mässinud ka Ufo oma ambitsioonide ämblikuvõrku, nii et Ufo ei teadnud enam, millisele hääletusnupule vajutada. Alatasa kuulis ta enda kõrva taga Soo käsklusi: vajuta punasele, vajuta rohelisele, vajuta kollasele; vajuta, ära vajuta; vajuta, ära vajuta; kurat, valesti vajutasid…
Õnnetus juhtus ühel istungil, kui oli arutusel seaduseeelnõu: “Abortide lubamise keelamise seadus.” Soo sahkerdas jälle ümberringi, agiteeris riigikogulasi ja krabistas rahadega. Oli ka põhjust: eelnimetatud seaduseelnõu pidi iga hinna eest seadusena vastu võetama. Nimelt oli Soo korterinaabri naine sünnitanud juba kümme poisslast. Naabrimees tahtis veel, et saaks oma poistest jalgpallimeeskonna kokku panna, ja sellega suurt pappi kokku ajada. Naine aga oli vastu, öeldes mehele kategooriliselt:
“Aitab jamast! Kui veel midagi juhtub, teen abordi.”
Naabrimees aga tülitas ikka edasi oma naist igal õhtul enne magamajäämist järelejätmatult ja järjekindlalt soovide ja tegudega, et jalgpallimeeskond kokku lüüa; ning oli alust arvata, et naisel võiski olla “midagi juhtunud” või juhtumas. Olukorda, õigemini jalgpallimeeskonda võis päästa ainult abordi keelustamine, see tähendab “Abordi lubamise keelamise seaduse” Riigikogus vastuvõtmine ja selle kiire väljakuulutamine Presidendi poolt.
Siinjuures peab tõe huvides märkima, et asi ei olnud siiski mitte ainult Soo heasüdamlikkuses, armastuses laste vastu või soovis naabrit aidata. Eelnimetatud seaduse vastuvõtmisel oleks oluliselt suurenenud mitmete juhtivate mähkmefirmade kasumid. Konfidentsiaalsed eellepingud nägid ette Soole soliidse protsendi saadavast kasumist.
Aga pöördume tagasi Riigikogu istungisaali. Parajasti lõpetas oma sõnavõttu viimane esineja ja kohe-kohe pidi minema lahti hääletamiseks. Soo torkas Ufo rinnatasku mõned suuremat sorti paberrahad ja kamandas: “Rohelisele!”
“Palun hääletada, “ sõnas Riigikogu esimees. Tablool hakkasid rohelised numbrid kasvama. Punaseid ei paistnud. Erapooletuid oli üks.
“No nii” sõnas Riigikogu juhataja. “Niisugune on see protokoll: poolt 52, vastu ei ole, hääletamisest ei võtnud osa 30, erapooletuid 1”. (Hiljem istungjärgu protokollist selgus, et seaduseelnõu poolt olid põhiliselt mehed, kuna nendel ei olnud rasestumist karta; hääletamisest ei võtnud osa enamus naisriigikogulasi ning erapooletuks jäi üks 70-ne aastane naisriigikogulane).
Kõmmaki! lõi esimehe haamer vastu lauda – seaduseeelnõu oli vastu võetud seadusena. Soo agitatsiooni- ja propagandatöö oli kandnud vilja. Oma osa mängis ka materiaalne huvitatus, mida Sool oli pakkuda.
Haamrikaja ei olnud veel vaibunud istungisaali võlvide all, kui Soo haaras mobiiltelefoni, valis erutusest värisevate kätega korterinaabri numbri ja kuulutas õnnelikult: “Meie seadus võeti vastu. Anna aga takka!”
Tegelikult ei pannud Soo käsi rõõmust värisema mitte telefonikõne naabrile, vaid need kõned, mis teda ootasid: saabuma hakkasid tänusõnad titemähkmete valmistajatelt, Soo sponsorfirmadelt.
Ufo rõõmustas koos Sooga, tal oli heameel tulevaste laste üle. Aga naeratus kustus sealsamas: tema ees seisis Eurobeibi; tõmmates näpuga, kutsus ta Ufot endaga kaasa. Seekord oli Ufol tunne, just kui ei sammuks ta Eurobeibi kõrval, vaid konstaabel – Paharätt viib teda ülekuulamisele vallamajja. Keegi parteikaaslastest oli Soo poolt Ufo taskusse Jakobsonide torkamist pealt näinud ja koputanud partei Peasekretärile.
Partei peakorteris pikka juttu ei olnud: Eurobeibi keelas partei nimel Ufol osalemise Riigikogu töös, kuni asjaolude selgitamiseni.
Tulemus selgus varsti: Ufo jaoks moodustati uus portfellita ministri koht: seadustega reguleerimata küsimuste minister. Ta lahkus Riigikogust ning tema kohale istus partei asendusliige. Varsti nähti asendusliiget Sooga midagi sosistamas, pead sõbralikult koos.
Ufole anti personaalauto, sekretär ja töökabinet ning mobiiltelefon piiramatu limiidiga: helistagu või Kuu peale. Loodeti, et ta enam oma nina partei ja riigiasjadesse ei topi. Kuid see lootus oli asjatu.
Kodanikud ja mittekodanikud, aktsiaseltsid ja osaühingud hakkasid oma küsimustega ja probleemidega pöörduma minister Ufo pole, sest nad leidsid, et nende probleemid ei ole seadusega reguleeritud. Ufo taotles töökohti ja tööruume aina juurde ja juurde; tema portfellita ministeerium aina paisus. Varsti ei pöördunud enam keegi riigi teiste ministeeriumide poole; nad jäi tööta, ilma oma, niiöelda klientuurist, mis õigustas nende olemasolu ja keda teenima nad olid pandud.
Ministreid ähvardas hirmus perspektiiv – töökoha kaotamine. Ühiste jõupingutustega saavutati seadustega reguleerimata küsimuste ministri ametikoha likvideerimine.
Ufole maksti välja koondamistasu kolme aasta ametipalga ulatuses ja partei suunas ta vähem vastutavale tööle: riigiaktsiaseltsi peadirektoriks. Ufole tehti ülesandeks peatada oma parteiline tegevus, istudes riigiettevõtte peadirektori vastutusrikkale ametitoolile. “Huvitav,” mõtles Ufo, “kas välisluure agendid ja koputajad peatavad ka oma tegevuse, võttes vastu asukohamaa riigiteenistuja auväärse ametikoha.”

Riigiaktsiaseltsi peadirektor.

Hommikul sõitis Ufo maja ette ametiauto – Mercedez Bens S Lux. Ufo oli üürinud vanalinnas kuuetoalise korteri. Ta ei teadnud ise ka milleks, aga nii oli kõigil riigiaktsiaseltside peadirektoritel; nii oli kombeks.
Autojuht viis ta tööle asutusse, millel oli pikk uhke nimi: Kuivpeldikute Ekspluateerimise, Saneerimise ja Renoveerimise Riigiaktsiaselts. (See nimi oli küll, nii öelda, natuke haisev, kuid nagu on öelnud üks tuntud Rooma riigimees – raha ei haise).
Autojuhti ei ole lugejale tarvis pikemalt tutvustada, lugeja taipab isegi – see oli Traktorist. Nimelt käisid riigiaktsiaseltsi nõukogu ja juhatuse liikmed Ufole, kui peadirektorile, peale, et ta võtaks riigiaktsiaseltsi juhtivatele ametikohtadele tööle nende tuttavaid ja tuttavate tuttavaid; ja sugulasi ja sugulaste sugulasi; ja onupoegi ja onupoegade lellepoegi. Varsti olid kõik riigiaktsiaseltsi juhtivad ametikohad, ka kõige väiksematest ametnikest kuni tippjuhtideni välja, täidetud eelnimetatud tuttavate, sugulaste, onupoegade ja lellepoegadega; lisaks sellele veel täditütred, täditütre tütred. Mõni ei käinudki tööl, oli ainult koosseisunimekirjas, kelle palk kanti iga kuu regulaarselt pangaarvele; lisaks sellele sai haigekassa kaardi.
Siinjuures tuleb lugeja ees vabandada, sest jutt pidi tulema siiski autojuhist. Nimelt eelkirjeldatud asjaolud juhtisid Ufo mõttele, et võiks oma sõbrad ka riigiaktsiaseltsi tööle võtta. Tal ei olnud planeedil Maa sugulasi: onupoegi, täditütreid jne., kuid sõpru oli kogunenud rohkesti.
Niisis Traktorist sai autojuhi auväärse ametikoha, ja oli ühtlasi ka Ufo usaldusmees (personaalauto autojuht teab kõike ja peab olema ustav). Muide, konstaabel Paharätile pakkus Ufo turvaülema kohta, kuid see keeldus viisakalt, kuna oli politsei kõrgendatud pensioni ootel. Lonnyle oleks ka koha leidnud, kuid see ei tahtnud oma talust lahkuda, ettekäändeks aga tõi kõrge vanaduse. Migratsiooniameti Kuldkihar hakkas sekretäriks-asjaajajaks, kuna peadirektor Ufo pakkus kolm korda kõvemat palka, kui võimaldas Kuldkihara endine töökoht.
Mustajuukselisele Ufo tööd ei pakkunud: temast sai lihtsalt Ufo armuke. Aga temaga tekkis probleeme, nagu ikka armukesega: alul armuke keeldus – ta ei ole mitte mingi selline… Ufo, mõistes daami komplitseeritud olukorda, ei käinud peale. Ühel hommikul (ametlike asju aetakse hommikul) ilmus aga Mustajuukseline välja tunnistades, et ta on Ufot armastanud kogu aeg ja kõigeks valmis. Ufo ei olnud ikka veel arusaanud planeedi Maa naiste valmidusest nr.1, aga ta sai aru, et Mustajuukseline on valmis tööle asuma. Ta palus personalijuhatajal leida sobiv ametikoht, kusjuures andis mõista, et Mustajuukseline ei ole mingi selline… Alluv sai peadirektori sõnadest aru poolelt sõnalt: võtame Mustajuukseliselt avalduse, ja vormistame tööle.
Õhtul, enne tööpäeva lõppu, istus Ufo oma hiigelsuure kirjutuslaua taga pehmes tugitoolis, kauboikaabu sügavalt silmadel (taolist trendi oli ta näidud televiisoris, Ameerika filmides). Ta oli sirutanud kauboisaabastes jalad lauale, kõrgete paberihunnikute otsa. (Igal hommikul vahetas sekretär Ufo saabaste poolt kannatada saanud dokumendid uute, värskemate vastu; paberite lugemisega Ufo ennast ei vaevanud: peldikutööstus funktsioneeris laitmatult ja bilanss püsis heas meeleolus). Ufo ees laual asetses poolik viskiklaas ja suus tossas päratu suur sigar. Ufo oli just asunud lehitsema telefoniraamatut, et leida tutvumisteenindust, või midagi taolist, kui sisse astus personalijuhataja ja asetas lauale Mustajuukselise avalduse: “Palun mind tööle võtta PR-iks”. Ufole oli teadmata, mida see PR tähendab; ta märkis endamisi: “Naised planeedil Maa jäävad naisteks, olgu nad PR või kes tahes.” Ta kirjutas avaldusele resolutsiooni: “Nõus. Tööle vormistada alates tänasest õhtust. 10 000 krooni kuus puhtalt kätte.”
Kõik Ufo sõbrad said väärilised töökohad, nagu öeldakse: vastavalt saadud haridusele ja omandatud elukogemustele. Limpsitud Huulega Naine juhatas spetsialiseeritud kuivpeldikutarvikute kauplust koos Habemetüükaga, kes oli asejuhataja. Filosoof oli Ufo eranõunik ja Karjak tema palgaline oponent – sellega välistati nõu andmine omakasu ajendil. Ümmargune Baaridaam, teadagi, pidas riigiaktsiaseltsi peahoones baari. Venelane ja Soomlane ning Putkakägu tegelesid varustus- turustusküsimustega.
Omandireformi Spetsialist, Eestlane ja Pankur ning linnavalitsuse ametnikud tööd ei saanud, kuna Ufo pidas neid varganägudeks ja altkäemaksuvõtjateks. Samuti keeldus Ufo Kantpäid tööle võtmast: “Röövlid, keelduda!” kirjutas Ufo resolutsiooni nende avaldustele. Eurobeibi jäi edasi partei peasekretäri ametikohale, kuid pidas Ufoga häid suhteid; juhuks kui partei laguneb ja tekib vajadus uut töökohta otsida ning Brüssel jääb ära. Ufo tema peale viha ei kandnud, sest tegelikult oli riigiaktsiaseltsi peadirektori ametipalk tunduvalt kõrgem kui riigikogulase sissetulek. Siia ei ole juurde lisatud muid hüvesid: suvine ja talvine puhkus, töö- ja õppelähetus vähemalt kaks korda aastas soojadele maadele, lisatasud, mobla piiramatu limiidiga, personaalautost oli juba juttu…
Kahtemata ei ole siin ära toodud kõiki Ufole tuttavaid ja teadaolevaid isikuid, keda ta tööle võttis või ei võtnud; Ufol endalgi oli see arvestus täiesti sassis. Kuid asi toimis. “Elu läheb edasi,” ütles kompartei rajoonikomitee I sekretär bürooliikmetele, kui kuulis, et Breznev on surnud. (Tegelikult ta eksis: Breznev oli surnud, seega selle seltsimehega oli asi ühelpool; esimene sekretär aga saadeti pensionile, kuna oli sovhoosi kulul ja materjalidest lasknud ehitada endale suvila).
Ka Ufoga juhtus nagu endise kompartei rajoonikomitee I sekretäriga; ainult teda ei saadetud pensionile, vaid vabastati ametikohalt, välja makstes kaheksa kuupalga ulatuses kompensatsiooni. Ufo vabastas samas korras töölt oma tuttavad ja sõbrad, makstes ka neile riigiaktsiaseltsi kassast välja igaühele kompensatsiooni 8 kuupalga ulatuses.
Siinjuures võib tekkida küsimus: “ Mispärast Ufo ametist vabastati, millest taoline ebaõiglus? Noh, hästi, Breznev sai ametist priiks surma tõttu, oli ka aeg; kompartei liige jäi vahele vargusega – paras talle! Aga Ufo, peadirektor?
Asi oli tegelikult lihtsamast lihtsam: erakond Isamaa Üle Kõige pidi loovutama selle sooja, tõsi küll, natuke haisva koha opositsioonile. Vastasel juhul oleks Riigikogus läinud lahti umbusaldushääletuseks ning Soo abil oleks valitsuskoalitsioon kukkunud. Ka tahtis opositsioon säilitada nimetatut pika ja natuke haisva nimega aktsiaseltsi riigi omandina, sest välismaalastele müük (nagu seda taotles valitsev koalitsioonipartei) oleks võtnud riigilt kindla tuluallika.
“Teeme lihtsa arvutuse,” sõnas opositsioonipartei boss ägedalt, vaieldes valitseva koalitsioonipartei peasekretäri Eurobeibiga. “Üldiselt on ju teada, palju üks inimene keskmiselt päevas sööb. See ei ole tähtis, et üks sööb ainult, näiteks, kolm korda nädalas, ja teine kolm korda päevas. Statistiline keskmine on alati täpne ja usaldusväärne näitaja. Kes vähegi tunneb inimese anatoomiat, see teab, et ega kogu toit, mis inimene sisse ajab, ei jää sinna pidama; osa tuleb ka teatud kohast välja, mis kukub, potsti, meie kuivpeldikusse. Seega on võimalik täpselt välja arvutada kuivpeldikute statistiline vajadus, nende mahud, tühjendamise sagedus ja selle äritegevusega seotud kulud, tulud ja riskid. See on palju kindlam kui viinatootmine: vahel jääb inimene purju enne, kui viinapudel tühjaks saab; kunagi ei tea alkoholi täpset käivet; lisaks salaviin. Aga siin – inimese anatoomia töötab ka siis, kui ta täis peaga magab. Riigile tulutoova ettevõtte mahaparseldamine välismaa investorile ei tule kõne allagi.”
Europeibile oli see peldikujutt kuidagi vastumeelt.
“Matsid jäävad matsideks,” meenusid talle sõnad ühest filmist. “Tuleks see Euroopaga liitumine juba varem, sätiks ennast Brüsselisse euroametnikuks, saaks nendest peldikuparunitest lahti,” mõtles ta endamisi, kuid väliselt tuli jääda soliidseks ja asjalikuks.
“Ja pealegi,” jätkas oma agitatsiooni ja propagandat Opositsioonipartei Boss, “tuleb arvestada, et tegemist on siiski meie inimestele, kodanikele intiimse asutusega. Kardan, et rahvas ei mõista meid; riigile lojaalne kodanik ei taha, et mingid välismaalased nende peldikus askeldavad; omad inimesed, see on iseasi…”
“Euroopa Liitu minekul võivad meie saneerimata peldikud saada takistuseks”, püüdis Europeibi vastu vaielda.
“Mind ei huvita, kuidas me näeme välja Euroopa Liitu minekul, mulle on tähtis, kuidas on lood sealt tulekul, sest miski ei ole igavene,” jäi Opositsioonipartei Boss enesele kindlaks.

Tulemuseks oli, et Kuivpeldikute Ekspluateerimise, Saneerimise ja Renoveerimise Riigiaktsiaselts läks opositsioonipartei juhtkonna tuttavate juhtimise alla. Valiti uus nõukogu ja juhatus; määrati ametisse uus peadirektor. Ufole anti kinga.
“Välja!” käratas Opositsioonipartei Boss, korrates esimest seadusesätet, millega Ufot võeti vastu planeedil Maa.
Aga Ufo oli siiski vahepeal targemaks saanud: ta oli juba eelnevalt sõlminud vastava endale kasuliku töölepingu; sai märkimisväärse koondamistasu; seega nagu öeldakse – tühjade kätega ei lahkunud. Ka olid tal tekkinud väikesed rahatagavarad, mida ta aga hoidis sukasääres. Tal olid selleks omad, ainult temale teadaolevad põhjused…

Lõppsõna.

Viimased aastad oma elust Maal veetis Ufo ärist ja poliitikast tagasitõmbununa Võrumaal. Ta oli üürinud Lonny talus ühe toakese ja pani seal kirja oma meenutusi elust planeedil Maa.

Vahepeal kutsuti Ufo veelkord kohtusse. Ta seletas, et sai petta, maapeal on veel liiga palju ebaõiglust: tema müügiputka põletati maha, parkimisplatsi asfalt virutati ära, Riigikogust visati välja, ministri ametikohalt vallandati koondamisega ja peldikufirmast sai kinga; sugulasi siin ilmas ei ole ning tuttavad on ka vaesed; palus raha tagasi anda (selle jutu juures kohtu sekretärineiu turtsatas; talle tundus, et hageja on kas natuke ohmu või tulnukas teiselt planeedilt. Kohtunik, umbes ehk orienteeruvalt üle neljakümne, veel nii mõnelegi meesterahvale ahvatlusi tekitav naisterahvas, kattis oma meelad huuled käega, just kui kardaks, et Ufo võib kippuda neid suudlema). Linnavalitsuse esindaja, noor tüdruk, ütles moka otsast paar sõna, seletas, et jääb oma kirjaliku seisukoha juurde – Ufo ei tunne maaga seotud seadusi ega tegelikke olusid ja seaduse mittetundmine ei ole vastutust vabandav asjaolu.
Kohtunik noogutas selle peale kiitvalt pead ja läks üle kohtulikule arutelule, andes sõna Ufole. Ufo hakkas nördinult ja haleda häälega rääkima, kuid kohtunik katkestas teda ootamatu küsimusega:
“Kas linnavalitsus, kostja, ütles selge sõnaga, et Ufole rendile andmisel parkimisplatsilt asfalti ära ei võeta?”.
Ufo oli kimbatuses: seda tõesti ei öeldud. Ta vastas ausalt: “Ei”, vaadates samas oma sinisilmse Umarani inimese pilguga otsa planeedi Maa kohtunikule.
Taoline vastus otsustas tema saatuse. Ufole tehti teatavas kohtuotsus: “Jätta Ufo Umarani hagiavaldus rahuldamata täies ulatuses. Kohtukulud hageja kanda. Edasikaebamine 20 päeva jooksul sama kohtu kaudu.”
Ufo andis apellatsioonikaebuse; see on praegu menetluses.
Mis puutub aga Ufo väitesse kohtus, et ta on vaene, siis see vastas tõele: Ufol ei olnud au tunda kuningas Leari, kes oleks talle võinud jagada oma kurbi kogemusi varanduse ja rahaga ümberkäimisel, seetõttu oli Ufo oma raha sõpradele välja laenanud. Raha lubati tagastada nii kiiresti kui võimalik…

Paljutki inimeste elust Maal Ufo ei mõistnud, aga samas oli talle selgeks saanud, et ka elades tuhat aastat Maal, ei mõistaks ta Maa inimeste kõiki hingepeegeldusi ja emotsioonivarjundeid. Kloonitud inimesele oli see kättesaamatu.
Ufo pilk langes tema kirjutuslaua kõrval lebavale koerale, kes oli toetanud oma pea Ufo jalale ja vahtis altkulmu andunult Ufot.
Ufole kinkis koerakutsika Karjak, öeldes: “Koer on truum kui naine.” Nende sõnade juures käis Ufol värin läbi südame (vana arm ei roosteta). Karjak oli kutsikale pannud nimeks Rommi. See oli pitt-bullterjer. Väga tark, sõbralik, lõbus ja mänguhimuline koeratõug, kuid ääretult tundliku hingega. Ta võib isegi kõvema sõna peale, mis ei ole üldse temale suunatud, solvuda, ja lamab siis üksildase ja õnnetuna oma madratsil niikaua, kuni teda ei tulda lohutama ja silitama. Kärkimine, või hoidku jumal, löömine või ketis hoidmine on taolise koera puhul välistatud. Inimesed Maal aga ei arvesta sellega, kohtlevad seda tundlikku koera jämedalt. Selle tulemusena muutub ta tigedaks ja allumatuks, nagu tundliku hingeeluga ja madala valulävega inimene, keda elu on muserdanud, kes on saanud tunda ebaõiglust. Maal on hakatud neid koeri keelustama ja isegi hävitama, mõistmata, et süüdi ei ole mitte koer. Kuigi Rommi ei olnud kloonitud, oli ta siiski inimese poolt aretatud koeratõug.
Peale Rommi oli Ufol veel üks loom: sama kass, kes oli ta vallamaja trepil omaks võtnud ilma pikemate formaalsusteta. Ufo andis talle nimeks Süssi, sest ta oli süsimust, väljaarvatud põsed ja sabaots. Nad olid tema lähemad sõbrad ja seltsilised; kuigi peab ütlema, et Süssi oli suur seikleja: alatasa kolas ta omapäi ringi, kuigi see ei tähendanud, et ta poleks Ufot armastanud – aeg-ajalt hüppas ta Ufole sülle ja surus oma karvase ümmarguse pea vastu Ufo põske, väljendades niiviisi oma kiindumust.

Aastad Maal möödusid kirjatöös. Aeg oli pöörduda koju, Umaranile. Tähelaev saatis välja kosmoseskuutri, mis maandus samal metsaserval, kus Ufo oli teinud oma esimese sammu planeedil Maa.
Ufo libistas viimast korda silmad üle talle koduseks saanud maastiku: hallid taluhooned, järvesilm, niidul mäletsevad kaks sarvilist lehma (kes küll tegelikult olid Ufot saabumisel uudistanud lehmade järeltulijad). Ufo pilgutas lehmadele vandeseltslaslikult silma, lehvitas hüvastijätuks Lonnyle (kes oli vanadusest juba päris väetiks jäänud), otsis silmadega kassi, et ka temaga hüvasti jätta, kuid teda leidmata, astus kahetsustundega südames kosmoseskuutrile; Rommi hüppas talle järele, otsekui mõistes, et talle ei ole kohta planeedil Maa.

Kosmoseskuuter viis Ufo ja Rommi tähelaeva.
Tähelaev võttis suuna Umaranile. Ufo istus allalastud seljatoega tugitoolis, Rommi tema kõrval; ta mõtted pöördusid tagasi Maale; silme eest möödusid Lonny, Limpsitud Huulega Naine, Habemetüügas, Ümmargune Baaridaam, Paharätt, Kuldkihar, Filosoof, Traktorist, Karjak… Mustajuukseline, sajad südames head inimesed planeedilt Maa. Ta hinge sigines kurbus. Järsku tundis ta midagi pehmet ja sooja oma põsel: kass Süssi surus oma karvase pea vastu Ufo otsaesist ja nurrus rahulolevalt; Süssi, kui tuntud seikleja, oli kõigile märkamatult pugenud Ufo jalgevahelt kosmoseskuutrisse ja sealt tähelaeva.

Tähelaev kihutas aina lähemale Umaranile ning Ufo mõtted pöördusid peatsele kohtumisele emaga ja Umarani teadlastega. Ta aimas ette nende esimest küsimust: “Mida ta arvab inimeste elust planeedil Maa?”
Siinjuures meenus Ufole Maal kuuldud lugu:
“Kahekümnenda sajandi kolmekümnendatel aastatel, Stalini valitsemise ajal puhkes Ukrainas suur nälg talude sundkollektiviseerimise tagajärjel. Üks külamees otsustas välja kaevata kartulid, mis olid jäänud varajaste novembrikülmade tõttu kolhoosi kartulipõllule. Külamees otsustas korjata pangetäie kartuleid, oma nälgivatele lastele toiduks. Vaevalt pange täis korjanud, võeti ta kinni. Talle esitati süüdistus ühiskonna vara riisumises eriti raskendavatel asjaoludel – koristamata kolhoosipõllult pangetäie külmunud kartulite korjamine näljaajal.
Külamees mõisteti surma mahalaskmise läbi. Peale kohtuotsuse väljakuulutamist andis kohtunik kohtualusele viimase sõna. Kohtualune kehitas viimase sõna asemel õlgu ja laiutas käsi; ta ei osanud midagi öelda, sest kohtuotsus tundus talle nii ebaõiglane, arusaamatu ja nõme.”
Vastuseks Umarani teadlaste küsimusele: “Mida ta arvab inimeste elust planeedil Maa?” kehitaks Ufo ilmselt õlgu ja laiutaks käsi. Kui ta mõistaks kohut Maa inimeste elu ja tegevuse üle, oleks see otsus sama ebaõiglane, arusaamatu ja nõme, nagu kohtuniku otsus planeedil Maa tolles kurvas loos.

Anno Domini 2001

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s