Eesti aastal 2044

Eesti aastal 2044
Autor: Uido Truija

Aasta 1994 esimesed päevad. Aeg teha tagasivaade minevikku, analüüsida olevikku ja prognoosida tulevikku.
Autor ei hakka siinjuures lugejat koormama mineviku silme ette manamisega. Seda on kallitel kaasmaalastel enestel võimalik teha. Kellel aga tekib raskusi, võib abiks võtta ajalooraamatud. Neid on küllaldaselt kirjutatud, ümberkirjutatud ning kirjutatakse ja ümberkirjutatakse veelgi.

Analüüsides ajaleheartikleid, televisiooni- ja raadiosaateid, parlamendisaadikute, ministrite ja teiste üleriigiliste ja kohaliku tähtsusega poliitikute esinemisi, kõnesid, sõnavõtte, repliike, tooste, tervitusi,
kõrvutades kogu informatsioonitulva, kus pakutakse puhast tõde ja otsest valet, kus lollus püüab seljatada tarkust ja vastupidi, kus küünilisus on argument – ā la “vaesuspiir on rahasumma, mida riik suudab puudustkannatavatele inimestele maksta”,
jälgides esinejate-poliitikute, ministrite ja nende väiksemate vendade ja muiduklerikaalide kõnemaneeri, näolihaste, käte ja õlanukkide tõmblemist, kogu hinge peegeldust nende füsiognoomias ja maise keha nähtavates välisvormides tervikuna,
võttes arvesse, et täiskasvanud inimene ei ole rohkem kui laps, ainsa vahega, et laps on puhas leht, täiskasvanu aga paljudel juhtudel täissoditud paberileht, millel leidub vahel ka täiesti selgelt loetav ja mõttekas rida ning väga erandlikel juhtudel kohtame selge käekirjaga inimväärset teksti,
juhindudes põhimõttest, et ka kõige täissoditum paberileht kätkeb endas püüdlust paremuse poole, enamasti iseenda jaoks, vahel ka ühiskonna huvides,
vaadeldes kõike eeltoodut analüüsis ja sünteesis, tulin täiesti ühesele järeldusele – meie sihid on selged, eesmärgid seatud, mis nagu helgiheitja valgusvihk näitab teed meie lähemasse ja kaugemasse tulevikku,
eiramata meie poliitikute noorust ning üldtuntud tõde, et ilma minevikuta/elukogemusteta ei ole võimalik näha tulevikku, ilmutan Teile, lugupeetud kaasaegsed, oma nägemuse lähemast tulevikust.

RIIK JA RAHVAS

Niisiis – on möödunud 50 aastat, käes on aasta 2044.
Arvestades asjaolu, et riigi nimetus peab sisaldama põhirahvastiku kooslust, rahvusgruppide arvulist suhet, kultuuri, harjumusi, kodust ja koduvälist kasvatust, iseloomu ja muid omadusi, mis üht rahvast maakeral eristab (mitte eraldab) teisest ning teeb kooselu huvitavaks ja mitmekesiseks, pidades silmas ühiskonna üldist sotsiaalset palet kogumina – on Eesti Vabariik Riigikogu ühehäälse otsusega ümber nimetatud Eesti Ühtsusvabariigiks.
Enne seda on Eesti Vabariigis sujuvalt ja vastuoludeta läbi viidud kodakondsuse nullvariant ja keeleseadus lubab asutustes, organisatsioonides ja äriühingutes töökeelena kasutada inglise, vene ja eesti keelt. Omavahelistes suhetes valivad inimesed ühise keele omal äranägemisel; eriti populaarne on noorte hulgas inglise-vene-eesti segakeel, ehk ingvesti keel.
Rahvusküsimused on päevakorrast täielikult kadunud, neid vaadeldakse ainult mõningates teaduslikes töödes. Seda on põgusalt käsitlenud Eesti Ühtsusvabariigi ajaloo I köite II peatükis ka ajaloolane Mark Laarihovsky pealkirja all: “Rahvusküsimuste pidurdavad mõjud Eesti Ühtsusvabariigi tekkimisel”.

Kuigi rahvusküsimusi Eesti Ühtsusvabariigis ei esine, ei tähenda see sugugi seda, et eesti ja vene rahvas vabariigis puudub. Asi on selles, et igavesti on möödas need ajad, mil arvati, et eestlane võib kaduda rahvastiku väljasuremise tõttu või eesti rahvas püüab venelast assimileerida eestlaseks. On tekkinud täiesti uus nähtus, kuigi varemtuntud mõistes – on tekkinud vene koolkond ja eesti koolkond. See on tunduvalt laiem, sügavam ja kõrgem mõiste kui omal ajal teatud tegelaste poolt välja mõeldud eesti kogukond ja vene kogukond, või eesti keelt kõnelev eestlane ja vene keelt kõnelev eestimaalane. Koolkond uues mõistes ei tähenda enam teaduslikku suunda, teatud õppejõudude ja professorite suunitlusi ning nende järgimist ja edasiandmist oma õpilastele.
Koolkond – see on rahva omapära, tema positiivsed ja negatiivsed jooned, kasvatus, harjumused, haridussuunitlus, käitumis- ja suhtlemismaneerid – tuhat erinevat suurt ja väikest detaili, mis teeb ühest indiviidist kogumina rahvuse ja rikastab sellega inimkonda. Eesti koolkond (eesti rahvas), vene koolkond (vene rahvas) – kõlab hästi, sobib kaasaegsesse (2044. aasta) ühiskonda, ei tekita pingeid rahvaste vahel ega sunni poliitikuid otsima seda õiget väljendit, et mitte solvata kedagi. Samas toob see aga välja iga rahvuse uhkuse ja omapära.

Vaatamata sellele, et on olemas kaks koolkonda, ei esine nende suhetes vastuolusid – vastupidi, kuna rahvusprobleeme ei esine, siis ei esine ka poolt- ja vastuväiteid. Noori ühendab, nagu eelpool öeldud, ühine ingvesti keel, samuti (mis seal salata), tõmbab noori ka vastastikune seksuaalhuvi erineva (mitte vastas-) koolkonna vastu.
Poliitikud on ühinenud kõige erinevamate nimedega parteidesse, milles ei oma tähtsust koolkonnad, vaid ärihuvid. Enne valimisi on kogu linn dekoreeritud valimisplakatitega, värvilise neoonreklaamiga, kus saadikukandidaadid teevad striptiisi, vahetavad ja demonstreerivad riideid, sõidavad juuste lehvides kabriolettautodega, naeravad, tõstavad klaasi, tantsivad, räägivad anekdoote ja uskumatuid lugusid – inimesed annavad oma hääle selle saadikukandidaadi poolt, kes on kõige ilusam ja lõbusam. Kellele on vaja kurba ja inetut saadikut? Vaatad taolist televiisorist ja ka endal läheb meel kurvaks, või tuleb tahtmine oma lõusta peeglist kontrollida. Ilus, lõbus saadik Riigikogus, see on suur asi, eriti naine, eriti nabaseelikuga…
Kuigi valimisreklaam täidab kogu linna, on targad ja tagasihoidlikud linnaisad teinud otsuse mitte paigaldada reklaami pühale Vabaduse väljakule, välja arvatud kahe koolkonna sõprust ülistav reklaam – tervenisti üle suure hoone fassaadi, kohvik Moskva kohale on paigutatud kõrge kunstiväärtusega pannoo, millel kahe koolkonna esindajad säravvalge sõbraliku naeratusega ulatavad teineteisele oma monetaarse terekäe viiesajalise rahatähega. (Autori märkus: monetaarse terekäe kohta vaata peatükis “Teadussaavutused”)

Eeltoodu oli kokkuvõtlik nägemus teemal “Riik ja rahvas”.

Järgnevalt esitaks ülevaatliku lühinägemuse “Eesti Ühtsusvabariigi sise- ja välispoliitikast aastal 2044”.

Riigikogus on enam-vähem võrdselt esindatud vene koolkond ja eesti koolkond, mõningase enamusega vene koolkonna kasuks. Töökeelteks, nagu eespool märgitud, on inglise, vene ja eesti keel, kuid mõned nooremad rahvaesindajad kasutavad üha agaramalt kõnetoolis ingvesti keelt, millesse saadikud suhtuvad üldiselt mõistvalt (välja arvatud 3-4 saadikut, keda mingitel arusaamatutel põhjustel kutsutakse isamaalasteks; need on sümboolsed rahvaasemikud ehk Eesti järjepidevuse kandjad juba 50 aastat järjest, kellel on raske mõista ümbritsevat aega ja ruumi adekvaatselt).
Viiekümne aasta jooksul on praktiliselt kõik seadused vastu võetud, seaduse parandused parandatud, täiendamised täiendatud, tühistamised tühistatud.
Riik on stabiilne ja elujõuline. Riiki ei ähvarda miski ei põhjast ega lõunast, läänest ega idast, sest need, kes pidid tulema on tulnud, kes pidid kohal olema, on kohal, kes pidid minema, on läinud. Maailma välispoliitika on jõudnud uuele tasandile ja arusaamisele – ei ole vaja pidevaid sõdasid, rünnakuid ja taandumisi, tulemisi ja minemisi; on vaja tulla ja jääda, küll aeg paneb mõningad ebakõlad paika.
Eesti Ühtsusvabariik on musternäidis selles uues mõtlemises, teda seatakse eeskujuks teistele riikidele. Eesti Ühtsusvabariigi esindajad istuvad eesistujatena paljudes maailmaorganisatsioonides, -ühendustes, -komisjonides. Nende sõna kuulatakse, neid hinnatakse, neid austatakse.

Kuid ilmselt huvitab lugejat ka midagi konkreetsemalt. Näiteks, mida arutatakse Riigikogus 10.jaanuaril 2044.aastal?
Riigikogus on parajasti arutusel küsimus – seaduseeelnõu kvootide vähendamisest alaliseks elamiseks sissesõiduks Eesti Ühtsusvabariiki. (Päevakorrapunkti sõnastus on küll veidi raskevõitu, aga mis teha, bürokraatial on üks igavene haruldane omadus – ta on võimeline arenema ainult kvantitatiivselt, mitte kvalitatiivselt.)
Niisiis spiiker (muide, kaunis ja asjakohaselt üpris võimukas naisterahvas) on päevakorrapunkti ette lugenud ja teinud teatavaks, et nimetatud seaduseeelnõu on esitanud vene koolkond. Spiiker palub kõnetooli vene koolkonna esindaja, et see põhjendaks ja selgitaks nimetatud seaduse vajalikkust.
Kõnetooli astub keskmist kasvu, enesekindel, mustade juuste ja vuntsidega täitsamees-rahvaasemik (naisdeputaate haarab elevus!) ja alustab inglise keeles, et toonitada oma erapooletust ja rõhutada ainult seaduse vajalikkust riigile:
“Me oleme siia tulnud ja siia jäänud, me ei näe mingit vajadust, et nii väikesesse riiki nagu Eesti Ühtsusvabariik tuleks veel keegi juurde, tulgu ta siis põhjast või lõunast, idast või läänest.”
Kohe aga kargab kohalt üles seni vaikselt tukkunud isamaalane ja ehmatusega hääles protesteerib:
“Aga kas me äkki idanaabrit ei pahanda, ja mida ütleb maailma üldsus, lisaks kõigele lakkavad teatud rahavood Venemaalt!”
Vuntsidega täitsamees kõnepuldis kohendab enesekindlalt lipsu ja vastab eesti keeles:
“Idanaabrit pole vaja karta. Kui näitavad üles rahulolematust, ütleme neile täiesti selgelt ja üheselt mõistetavalt: “Me paneme koli kokku nagu üks mees ja läheme üle Narva silla; meil on piisavalt dollareid, et osta teisel pool Narva silda maad ja majad, aga mis saab idanaabri lähivälismaa poliitikast, kui meie lahkume?” Mis puutub aga maailma üldsusesse, siis küll idanaaber neile mõistuse pähe paneb.”
Kergendusohkega istub isamaalane pingile tagasi. Ühehäälselt võetakse seaduseeelnõu vastu seadusena.

Aga mis toimub 14.jaanuaril 2044.aastal Eesti Ühtsusvabariigi Valitsuses?
Eelnevalt peab kallile kaasaegsele (kah hea sõna, see hõlmab meid kõiki) selgitama vabariigi majandussituatsiooni aastal 2044.
Aastaks 2044 on Eesti Ühtsusvabariigis täielikult ja pöördumatult võitnud litsentseeritud turumajandus. Nii juriidiliste kui füüsiliste isikute elu ja tegevus on igakülgselt ja kõikehõlmavalt litsentseeritud. Nimetatu tagab riigi ja tema elanike jätkusuutlikkuse, välistab finantsturgude tõmblemise ja hoiab turusituatsioonis osalejate bilansid heas meeleolus.
Niisiis, valitsuse istung, aasta 2044, 14.jaanuar. Päevakorras – sugulise vahekorra litsentseerimine. Aga enne, kui asume päevakorrapunkti juurde, tuleks lugejal pöörduda tagasi ajalukku, õigemini olevikku.
50 aastat enne 2044.aastat tekkis Eesti Vabariigis riiklikul tasandil küsimus – prostitutsioon legaliseerida või mitte, olla või mitte olla, ja kui, siis kellega. Küsimus oli tõesti kõva pähkel, kuid see langes ära.
Tööstuse, tootmise ja kaubavahetuse arenedes, jõukuse tõustes jõudsid meessoost ühiskonnaliikmed tõdemusele, et parem on omada särtsakat, seksikat, hoolitsevat, kaasatundvat armukest, kelle juures vahel tunned ennast nagu laps ema rinnal, vahel kui lõvi või möiraahv, vahel kui paadis vaiksel kodulahel või lainetaval tormisel merel. Mis on sellega võrreldes 300-500 kroonise libu teeseldud seksikus ja rahaahne pilk. Kuigi jah, armuke läheb tunduvalt kallimaks, teda juba pudelikorjamisega või pisivargustega üleval ei pea, omale ei hoia.
Aga nagu öeldud, tööstus, tootmine, kaubavahetus arenesid, jõukus kasvas ning ka illegaalsed libud hakkasid ümber kvalifitseeruma armukesteks; illegaalne prostitutsioon kadus, jõudmata välja kasvada legaliseeritud prostitutsiooni kui riiklikult aktsepteeritud sotsiaalsesse väärnähtusesse.
Pöördume nüüd tagasi, õigemini astume edasi valitsuse istungi juurde.
Päevakorrapunkt on teatavaks tehtud. Ettekande teeb küsimuse ettevalmistanud noorepoolne klerk, kes märgib järgmist:
“Tänu meie parteide ja valitsuse hoolitsusele, on meie ühiskonnas saavutatud täielikult litsentseeritud turumajanduse võidukäik. Samas esineb meie töös veel mõningaid üksikuid puudujääke, ei ole saavutatud kõigi küsimuste igakülgset ja täielikku lahendamist. Nii on meil litsentseerimisel kahe silma vahele jäänud mõningad olulised inimtegevuse valdkonnad, mis, arvestades nende globaalset ulatust ehk liialdamata öeldes, millesse on hõlmatud kogu vabariigi töövõimeline elanikkond, samuti pidades silmas selle töömahukust, peaksid olema rangelt litsentseeritud ja reglementeeritud. Jutt on sugulise vahekorra litsentseerimisest. Palun öelda valitsuse liikmetel ja kutsutud isikutel oma arvamus.”
Sõna saab siseminister, kes rõhutab küsimuse tõsidust ja vajalikkust, samas ei jäta märkimata, et siseministeerium on selles valdkonnas teinud ära tohutu töö.
Sotsiaalminister vaidleb vastu, toonitades, et intiimelu kuulub rohkem sotsiaalsfääri (pidades silmas, et intiimküsimustes rahaga ei koonerdata ning tema alluvad tahavad ka litsentside väljaandmisega mõningat tulumaksuvaba palgalisa teenida).
Kohalike omavalitsuste esindajad aga protesteerivad kategooriliselt – valdade, linnade rahakotid on niigi kõhnukesed; kui ka litsentside väljaandmisest laekuv enam kui kindel tulu Toompeale ära võetakse, siis pane kerjakott kaela. Pealegi, ega siis eelnimetatud litsentseerimisele kuuluv tegevus ainult Toompeal toimu, põhiline raskuskese langeb siiski valdade, linnade haldusterritooriumile.
Tagumistest ridadest tõuseb keskealine, meelade huultega daam (portfellita jooksvate asjade minister, kes on hakanud portfellita jooksvaks ministriks nii naljapärast, et proovida, mis välja tuleb). Kergelt punastades täpsustab ministriproua, et sugulise vahekorra liike ja alaliike ning mooduseid on palju; kas litsents annab õiguse tegelda kõigi variantide ja variatsioonidega või antakse see ainult ühe konkreetse mooduse kohta?
Üksmeelse heakskiiduga otsustati – et oleks kord riigis, antakse litsents ainult ühe mooduse kohta; õigus tegelda kõigi teadaolevate variantidega antakse välja ainult erandkorras.
Siiski otsustati päevapunkti arutelu hiljem jätkata, kuna ei jõutud selgusele, kellele anda õigus litsentse väljastada; ka nimetatud tegevuse variantide ja variatsioonide kohta ei osanud ettekandja anda elukogenud ministrite küsimustele arusaadavaid ja üheseltmõistetavaid selgitusi.

MAJANDUS AASTAL 2044

Nagu märgitud, majandus asub jätkuval tõusuteel. Erastamine on lõppenud aastakümneid tagasi, üheaegselt oli lakanud ka ärastamine, või nagu ettenägelikult kuulutas üks minister juba 1994.aastal – kui erastatavad objektid on otsas, lõpeb ka ärastamine.
Majanduses teeb ilma vene koolkond. Omades etnilisi sidemeid Venemaal, tegutsedes seadusekartmatult ja ainult sellele koolkonnale omaste võtetega, käib tihe kaubavahetus ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel. Kaupu veetakse edasi-tagasi, ringiratast, nii et maksuametil võtab silmad kirjuks ja tekitab peapööritust.
Eesti koolkond püüab leida oma nišši selles virrvarris, lööb kaasa, kus vähegi võimalik, teist eestlast küünarnukkidega kõrvale togides. Usinamad on asunud õppima, pannakse pihta inglise keelele ja lauldakse – teele, teele kurekesed, üle mere maa… Need aga, kellel tiivad ei kanna, meenutavad ohates ammumöödunud aegu – oli kunagi ajakene, mil käidi Soomes maasikaid korjamas…

Kõige huvitavamad ümberkorraldused on toimunud põllumajanduses. Aastate vältel jäi see majandusharu võimumeeste vaateväljast kõrvale. See ei toonud kellelegi populaarsust, samuti ei olnud seal midagi näidata väliskülalistele, kellega nii meeldiv šampanjat mekkida (nagu tudengid ütlevad – armastus tuleb ja läheb, aga õlut tahaks iga päev).
Põllumajandus kiratses ja kängus seni, kuni ilmutas end maailmas senitundmatu ja ainult väikesele Eesti Ühtsusvabariigile omane põllumajanduse fenomen – hakkasid tekkima harrastustalud, mis aegapidi katsid kogu maa. Uusrikkad, samuti tulnukad idast ja läänest, põhjast ja lõunast, kodanikud, kodakondsuseta isikud ja välismaalased ostsid põllu- ja metsamaad, järvi ja jõgesid, mererandu ja saarekesi, et rahuldada oma ürgset tungi maa ja looduse järele.
Põllumajandus oma senitundmata ja –nägemata vormis arenes ja laienes. Eriti hoogne areng toimus Lõuna-Eestimaa idüllilistel mäekõrgendike, järvesilmade ja metsatukkadega kaunistatud peisaažidel.
Äsjarajatud põllusiilud meenutavad Hispaania Andaluusia maakonna oliivi-, meloni- ja apelsiniistandusi. Kõikjale on rajatud tamme-, kastani-, saare- ja kuusepuude istandusi, mille istikute müük on tähtsamaid põllumajanduse ekspordiartikleid. Eriti nõutavad Ladina-Ameerikas, Austraalias ja Hommikumaades on eriliselt kultiveeritavad-kasvatatavad jõulukuused. Pikaajalise aretustöö tulemusena, spetsiaalseid väetisi, keemilisi vahendeid ja biotehnoloogia võimalusi kasutades jõuti jõulukuuse erisortide väljaaretamiseni, mille oksad säilitavad aastaid värskuse ja ainulaadse loodusliku aroomi. Jõulude ajal võib kuusekese panipaigast välja võtta, kuuma veega tolmukorra maha pesta ning jälle täitub tuba kordumatu, harda värske kuuse aroomiga, mis oma naturaalsuselt ületab mitmekordselt praeguse aja äsja metsast toodud kuuselõhna.
Koduloomadest kasvatatakse põhiliselt karusid. Pruunkaru ümberkujundamisega jõuti niikaugele, et ta annab järglasi, kes oma olemuselt on täiesti taltsad, ütleksin isegi – lapsikud. Paljudes Euroopa ja Ameerika peredes on karupojad laste eest, kes müravad ja teevad koerust mitte vähem, samas aga mitte kunagi ei vingu-virise ega tüüta “vanemaid” oma nutupirinaga. Täiskasvanud karusid aga hoitakse kodus vanaemade ja vanaisade asemel, kes vaatavad satelliittelevisiooni saateid ilma valiku ja vahetpidamata, unustades isegi talveune.
Lisaks eeltoodule on loomakasvatuses enam levinud ponide kasvatus ja aretamine. Aretustöös saavutati hämmastav tulemus – see hobuse moodi olend ei ole suurem kui kass. Terves maailmas hoiavad parlamendiliikmed, ministrid, suurärimehed ja pankurid neid oma kabinettides kirjutuslaudadel ja raamaturiiulitel elusate kujukestena, millel istub uhkelt sadulas tema peremehe miniatuurne vahakuju, paljastatud mõõk uljalt käes, mundripagunid helkimas.
Mulgi kuubedes, kintspükstes, valgetes sukkades ja pasteldes Aafrika mustanahalised tunnevad Eesti lõunamaa soojas kliimas ennast eriti koduselt. Nad on Lõuna-Eestis ostnud kokku hulgaliselt põllu- ja metsamaad ja aretavad ning kasvatavad oma endise, kauge kodumaa eksootilisi loomi, linde ja põllukultuure. Ahvid karglevad rõõmsalt õunapuude otsas ja rapsavad õunu; neid süües aga teevad hirmsaid nägusid, sest meie kliimas kasvavad õunad on nende jaoks siiski hapuvõitu.
Banaanid on küll natuke väiksemad kui Aafrikas, kuid see-eest paras amps suhu pista, ja ka nende kobarad on suuremad kui Aafrika sortidel. Kuid meie jahedamas kliimas kasvanud kohviuba on mõrudama maitsega; samas omab ehtsat kohvikus lahjendamata kohvi maitset, ainult veelgi paremat. Kohvi märgistati uue, alles hiljuti Eesti Ühtsusvabariigis kasutusele võetud trendika markeeringuga “ESTonia”. Kuigi, tõsi, keegi maailmas ei ole suutnud ära mõistatada, mida paganat see “ESTonia” peaks tähendama ja kus kuradi kohas nii head kohvi kasvatatakse.
India uusasukad kasvatavad elevante. Naftaväljade tühjakspumpamine Araabiamaades tekitas diiselkütuse kallinemise, seetõttu on elevant muutumas hinnatud veovahendiks, mis töötab nii vedelal kui ka tahkel kütusel. Samuti ei saasta elevant õhku. Muide, eestimaalastest lugejatele teadmiseks – teadlased on kindlaks teinud, et elevandi väljalasketorust tulevad puuksud ehk gaasid ei ole tervisele kahjulikud.

Lugeja tahab kindlasti detailsemalt tungida selle tuleviku talupidamise idüllilis-intiimsesse olevikku. Olgu, imetleme siis koos juhuslike kõrvaltvaatajatena.

AASTA 2044, 24. JUUNI

Õhtupäike vajub Haanjamaa kuplite taha. Sulane Jaan teeb minitraktor Belarusiga viimaseid vaheltharimise otsi porgandipeenarde vahel, põristades kord mäkke üles ja siis jälle alla metsaveerde välja.
Lugejale selgituseks mõni sõna metsast. Metsad on looduspildist üldiselt kadunud, säilides põhiliselt pargimetsana. Krooni garantiiks ja sidumiseks Saksa margaga (tõsi, vahepeal ka Euroga) kasutatakse mäe otsas kasvavat vana tamme. Kuna aga see kõigub tuules, soovitab pangandustegelane Boo kasutada krooni garantiiks telefoniposti. Nimetatud Boo arvates on niinimetatud sidumine finants-rahalises mõttes täiesti sümboolne asi. Põhiliseks krooni stabiilsuse garantiiks oli aastakümneid määratav-käskiv vaesuspiir, mitte midagi andev sotsiaalabi ning rahatu, aga tasuline kultuur.
Ikka enam kalduvad rahandustegelaste mõtted krooni sidumisele telefonipostiga. Seda enam, et telefoniposti on kerge vahetada, kui ta pehkib ja ümber kukub; ka on mobiiltelefonide ajastul kasutamata telefoniposte rohkem kui küllalt. Asja teeb kergemaks veel see, et määratavat-käskivat vaesuspiiri mäletavad veel mõned üksikud väga vanad inimesed (Eesti Ühtsusvabariigis elavad ainult nooremad ja keskealised inimesed, kuna leiti, et pensionäride eksistents ei ole mitte millegagi põhjendatav).
Sotsiaalabist, elatusrahadest ja pensionidest ei ole enam ammu keegi midagi kuulnud; kultuuri aga imporditakse välismaalt – tuleb odavam kui omatoodang. Kultuuriministeerium on likvideeritud, tema funktsioonid antud tolliametile.

Niisiis, Jaan on oma traktoriga jõudnud metsaveerde välja ja keerab otsa ringi, põristades jälle mäkke üles. Metsaääres, porgandipeenarde vahel jalutab taluproua Veera Ivanovna (täisnimi – Veera Ivanovna Cornelius, sest jõukamad eestimaalased kasutavad juba aastakümneid ladinapäraseid perekonnanimesid), rõõmustades porgandikasvu ja nende ilusa väljanägemise üle.
Teadmiseks lugejale. Uus porgandisort ei kasva mitte nii nagu praegu – juur allapoole ja pealsed ülespoole, vaid vastupidi, pealsed allapoole, maasse, aga punane paraja jämedusega juurikas ülespoole, mullast väljas. See annab võimaluse jälgida porgandite kasvu, läheneda igaühele niiöelda individuaalselt – mõnel liigset mulda sõrmeotstega kõrvale silitada, teisele jälle mulda juurde lisada. Kõik see pakub pereprouale rõõmu ja meeldivaid elamusi, kuigi naabriprouad Pekkanen ja Winnetoy teda seetõttu narrivad. Eriti sageli norib Veeraga tüli noor hindulanna Maharaa, kes on Jaanisse armunud ja kardab, et Jaan petab teda Veeraga. Mis on ka tõsi. Neegrinaine Ga-Ga aga ei tee sellest numbrit, sest Jaan ei jäta öösiti ka tema onnikest tähelepanuta. Ga-Ga kodukülas elasid mehed naistest eraldi onnides, aga külanaised ei olnud mehi omavahel ära jaganud – kellel oli aega ja tahtmist, see astus öösel naisterahva onnist läbi. Ga-Ga silitas õnnelikult oma heledanahalise sinisilmse ja kräsupeaga poisipõnni pead, keda ta hellitavalt kutsus väikeseks Jaanikeseks, sest ta teadis – erinevalt teistest külameestest, külastas tema onni sulane Jaan kõige tihedamini…
Alles jaanipäev, aga porgandid on nii ühtlaselt suured ja punased, et taluproua Veera tunneb midagi imelikult magusat hakkavat rinde alt allapoole liikuma, eriti kui heledapäine, päevitunud, palja lihaselise ülakehaga sulane Jaan oma põrnika otsas tema juurde metsaveerule välja jõuab.
Veera Ivanovna abikaasa Vassili Petrovits Cornelius on juba mitmendat kuud hõivatud äritegevusega Pariisis, Moskvas, Berliinis, ka Helsingis. Taluproua on sellega juba harjunud. Ka pole perehärra äraoleku vastu midagi sulasel Jaanil. Härra äraolek on pakkunud palju unustamatuid hetki nii prouale kui Jaanile, mille tõenduseks mõned heledapäised poisipõnnid ja tüdrukutirtsud proua isiklikus lasteaias. Taluhärra ei teinud sellest numbrit – ega jõmpsikal ole sündides isanimi otsaette kirjutatud, ja eks ka temast jääb Pariisi, Moskvasse, Berliini, võib-olla ka Helsingi midagi-kedagi mälestuseks maha. (Seksiajalugu on jõudnud ringiga tagasi, ainult teisel tasandil – kui aastasadu enne Eesti Ühtsusvabariigi tekkimist Balti parunid, mõisnikud võrgutasid meie maasugu toatüdrukuid, siis praegu, aastal 2044, meie maatõugu sulased võrgutavad taluprouasid, ja võib olla täiesti kindel – üks talusulane jõuab rohkem kui käputäis Balti paruneid).
Jaan põristab jälle mäest alla, saades maha viimase vaoga. Päike on vajunud mäekupli taha, Veera Ivanovna laskunud metsa äärde tihedale pehmele samblale. Põt-põt-põt, teeb traktor viimaseid häälitsusi, ja hetk hiljem pusib sulane Jaan oma jämedate erutusest värisevate, natuke masinaõlist määrdunud sõrmedega Veera prantsuse päritolu rinnahoidja kallal. Kuulda on vaid lähedalasuvas koplis karude mõminat ja minihobuste hirnumist, rukkiräägu laulu ja Jaani nohinat. Vahel harva viskab mõni üleannetu, unevaevas ahvipärdik maaslamajate pihta kättejuhtunud kuusekäbi või segab õnnelikku vaikust elevandi pasundamine.
Suveöö Haanjamaal, aastal 2044, on võtnud kõik oma soojasse, salapärasesse embusse.

TEADUSESAAVUTUSED

Enneolematule tasemele on tõusnud Eesti Ühtsusvabariigi teadus. Eriti suurt edu on saavutatud geeniteaduses. Inimeste ehk FIE (füüsilistest isikutest ettevõtjate) põhitegevuse moodustab äritsemine geenidega. FIE-d kolavad mööda arhiive, istuvad päevade ja ööde viisi arhiivides ja lappavad tolmunud kaustu, otsides oma esivanemates mingeid erilisi omadusi, iseloomujooni, andeid, käitumise eripära ehk erilisi geene, et siis enda oma pähe need kasudega maha müüa.
Üks Võrumaa mees avastas, et tema esiema oli 16.sajandil tunnistatud nõiaks ja põletatud tuleriidal. Selle kohta anti talle arhiivist vastav paber. Nõia järeltulija asus tõendama, et ta valdab samuti nõia ja selgeltnägija erilist geeni, seetõttu omab võimet ette kuulutada, ära sõnuda ja kutsuda vaime välja. Välismaa geeniteadlased asusid üksteise võidu jahtima nõia järeltulijat, et osta temalt kolm tilka verd, selekteerida välja see nõiageen ja patenteerida. Räägitakse, et võrumees sai selle geeni eest kopsaka pakki dollareid, kuid ta hoiab summa nii suures saladuses, et isegi maksuametil ei ole sellest õrna aimugi.
Keegi olevat leidnud arhiivis sobrades dokumendi, millest nähtus, et Liivi sõja ajal, 1573.aasta jaanuaris, Paide piiramise puhkepausi ära kasutades oli üks kohalik taluneitsi andunud Rootsi väejuhile, endisele Saaremaa valitsejale hertsog Magnusele. Taluneitsi tänane järglane väidab, et tema veri sisaldab suure sõjamehe hertsog Magnuse geene. Lootuses kõva pappi saada, pakkus hertsog Magnuse järeltulija hertsogi geene Eesti Kaitseväele. Kaitseväe operatiiv-luureohvitserid aga tegid kohe küsitluste ja Venemaalt saadud arhiivimaterjalide põhjal kindlaks, et see hertsog Magnus oli 1573.aasta jaanuaris kell 13 ja 15 minutit Paide all jooksnud üle venelaste poolele ja elas koos oma talutüdrukuga Ivan Julma telgis ning Ivani pealekäimisel oli Magnus sunnitud loovutama tüdruku Vene suurvürst Ivanile. Vastutasuks andis Ivan hertsog Magnusele Eestimaa kuninga tiitli. Nagu kaitseväe luurajatel õnnestus selgitada, olid talutüdrukus suurvürst Ivan Julma geenid segamini läinud hertsog Magnuse geenidega, kes oli pealegi äraandja ja seega ei pakkunud ajaloolise talutüdruku järeletulija geenid kaitseväele huvi. Küll aga ostis need paarisaja krooni eest ära üks Rüütli tänava arhivaar Tallinnas ja müüs päris soodsalt edasi juhuslikult antiigikauplusesse sisseastunud soome turistile.
Kelle käes need väidetavad hertsog Magnuse geenid praegu on, ei ole autoril õnnestunud välja selgitada. Võibolla sattusid need Magnuse naise Maria pärijate kätte, kes viskasid geenid minema, et tüütust sugulasest lahti saada. Igatahes 1573.aasta aprillis, kui Novgorodis peeti hertsog Magnuse pulmi, kellele oli Ivan Julm naiseks sokutanud oma onupoja kolmeteistaastase tütre, sellesama Maria, ei nähtud küll eelmärgitud taluneitsit katoliku kirikliku laulatuse juures.(Selle tegid Eesti Kaitseväe luureohvitserid kindlaks). Aga võibolla oli ta õigeusu kirikus koos Ivan Julmaga, sest noorpaari erineva usu tõttu peeti Magnuse ja Maria laulatustalitused eraldi kirikutes. Ilmselt oli taluneitsi Ivaniga õigeusu kirikus, seistes Maria seljataga; ju Ivan sellepärast sokutaski oma onupoja tütre Magnusele, et viimane ei käiks noolimas Ivani armastatut Eestimaa taluneitsit, paraku küll vist mitte enam neitsit, aga ikkagi… ja kes neid ammuseid asju täpselt teab.
Üks Pärnumaa tüdruk aga oli Läti Henriku kroonikat sirvides avastanud lõigu, kus kirjeldati üleni karvast meest, kelle peale olid sattunud Saksa ordurüütlid 1210.aastal, liikudes peale Ümera lahingut läbi metsade ja soode Võnnu ordulinnusesse talvekorterisse. Karvane eestlane tiriti ordulinnusesse. See pika pulstunud pruunja karvkattega mees olla pakkunud ülimat seksuaalhuvi Võnnu ordulinnuse komtuuri Bertoldi kahele täiskasvanud tütrele. Pärnumaa tüdruk väidab, et temal on kindlaid tõendeid pärinemise kohta sellest üleni karvasest esiisast, ta sisaldab karvase esiisa geene. Geenimaaklerid olevad küll avaldanud kahtlust – ilmselt tahab tüdruk lihtsalt geenivaramu kaasabil, nii öelda ilma rahata, teha DNA testi, et saada von Bertoldi pärijaks ja pärijale ettenähtud varad endale nõutada. Eks selles oli ka terake tõtt. Kuid Pärnumaa tüdruk kinnitas vihaselt läbi pisarate, et teda ei huvita von Bertoldi tütarde litsilöömine tema karvase esiisaga, ega taha saada ka päritavat vonni tiitlit ja Bertoldi varasid. Ta omab karvase esiisa geene, mis annavad teadlastele võimaluse lõplikult lahendada küsimuse – kas inimene on Jumala loodud, või pärineb siiski ahvist? Lisaks mõningatele arhiivist saadud dokumentidele oli tüdrukul asitõendina ette näidata oma tõeliselt haruldaselt paks, veidi pulstunud pruunikat tooni juuksepahmaks, mida ta edvistavalt ümber pea keerutas. Aga tal oli tõendusmaterjali veel enamgi; tüdruk nimelt väitis, et omab vägevat karvakasvu mujalgi ning selle tõenduseks tõstis kleidiääre nabani üles. Noormeestest geenimaaklerid jäid keeletuks – karvakasv oli ennenägematu ja muljetavaldav! Aega viitmata võeti tüdrukul õrnalt käest kinni ja kiirustati Tartu Toomemäe geenivaramu poole kaupa tegema. Geenimaakleritel oli oodata kopsakat vahendustasu…
Otepää talumees aga oli arhiividest välja nuhkinud, et kui 1225.aastal saabus paavsti legaat Modena Guillelmus suure ristirüütlitest saatjaskonnaga Liivimaa visiidile ja jõudis lõpuks ka Otepääle ning asus eelmärgitud Otepää talumehe esiema ristima, laskus Jeesus Kristus taevast, astus veetoobri juurde ja lükkas legaat Modena Guillelmuse pahaselt kõrvale, nimetades viimast Antikristuseks, kuna see saabus tule ja mõõgaga. Jeesus Kristus viis isiklikult läbi Otepää talumehe esiema ristiusku pööramise talituse. Otepää talumees tõendas arhiividokumentidega ja tunnistajate ütlustega, et Jeesus nimetas tema esiema õeks, kinkides seejuures ühe taevaliku geeni, mis võib pärineda Jumalalt endalt. Nimetatut taevalikku geeni on pärandatud põlvest põlve ning nüüd tahab talumees seda maha müüa, et saada raha sealauda katuse remondiks ja osta Ford Sierrale uus käigukast. Geenimaaklerid on praegu ametis tõendite kogumisega, samas aga sõlmisid igaks juhuks geeni ostu-müügi eellepingu, et teised geenimaaklerid taevalikku ehk Jumalikku geeni ära ei napsaks. Talumees aga pandi seniks sealauta luku taha.

Geenidega äritsemise kohta aastal 2044 võiks kirjutada terve ärilise bestselleri, kuid käesoleva jutustuse eesmärgiks ei ole ärialane nõustamine, vaid lugejate tutvustamine Eesti eluga aastal 2044. Seega jätkame teiste teadusesaavutuste kirjeldamisega. Järgnevalt räägime Eesti teadlaste eriti suurest, võiks isegi öelda, jahmatama panevast avastusest. Aga oot-oot, pea hoogu! Litzmann-Valgatabalve-Neuhaisen-Neuhausen-Vastseliina! Autor on ju ka Vastseliina miis. Hee-hee…! Balti eraõigus, esimese öö õigus? Ohoo! Ju kutsuti ka autori esiema Vastseliina lossi parun Litzmanni juurde, et täita oma esimese öö kohustust ja anda parunile kasutada seaduslikke esimese öö õigusi. Kindlasti oli see nii, kuidas siis muidu! Ega siis autori esiema olnud kehvema väljanägemisega kui teised tüdrukud ümberkaudsetest küladest. Võin pea anda, et temaga paari pandud harimatu abikaasa, olgu ta nimi siis Jüri või Jaan, ei teadnud geenidest mitte mõhkugi.
Palun lugejal oodata üks hetk, käin korraks peegli juures ära… Jaa-jaa, hm…, parun mis parun… Kurat, tuleks tuuseldada arhiive, käia ära Saksmaal. Kuigi Vastseliina lossist on jäänud ainud varemed, on Litzmannil Saksamaal ka teisi losse; kindlasti on see nii. Ei tea, kas sellel Litzmannil on ka palju pärijaid? Üks Litzmann, Karli nimeline, oli 1944.aastal sakslaste ajal Eestis kindralkomissar. Ei tea kas ta on veel elus? Tegelikult pommitati Berliini päris kõvasti… Kõigepealt põrutan Tartusse geenivaramusse verd andma, saaks tasuta DNA testi. Seejärel DNA ampull taskusse ja Saksamaale; oma pärijaõigused tuleb maksma panna. Võtan advokaadi; ei advokaati ei võta, need tahavad õigusabi eest 1500 krooni tund pluss käibemaks, saan ise hakkama… Kurradi-kurat… Surun Bundessratis, või mis nendel seal on, läbi seaduse muutmise seaduse, kohaldan restitutsiooni…, võtan kaasa paar pudelit Vana Tallinnat, Valga sealihakonserve, peekonit, kümmekond kanamuna…; küll ma tean, mida Litzmannid himustavad… Keelebarjäär? Häh, autor kui endine meremees oskab kõiki maailma keeli, libudega sai igas maailma keeles loba aetud. Ega siis Saksamaale minda loba ajama… Oh mu meri mu meriii.. Oli ikka ilus Vene aeg. Seisad Tallinna Merekooli õppepurjelaeva “Vega” fox masti raal, pom-bramselil; merre vajuva punase õhtupäikese taustal ligineb täies purjes barkantiin Tallinna sadamale, kaugelt helendab sinine rätt…. Pootsmani vile, ja hetkega on purjed rehvitud. Nüüd seisavad rehvitud purjedega raadel tikksirged paraadmundris poisid, südamed põksumas – viimane suudlus jäi kuude tagusesse Riia loomaaeda.(Autori selgitus: Riia loomaaiaks nimetasid merekooli poisid Riia suveteatri ehk Lunapargi tantsulava. Kui parajasti raha ei olnud, aga seda õndsal Vene ajal kursandil enamasti ei olnud, siis saadi tüdrukutega silmside läbi tantsulava piirava traatvõrgu. Muide, “loomaaiad” on ka praeguste rahaliste ürituste ajal jälle moodi läinud).
Jaa, Vene aeg, Vene aeg… Noored tüdrukud, põsed punased, uhke merekooli kursandi munder, romantika… Kord esitas roodukomandör, maarott, autorile, tollal aastapraktikalt äsjanaasnud 5.kursuse kursandile, kes viibis merekooli üldrivistusel katmata peaga, ebasündsa küsimuse:
“Kus on teie furaska ?(Eesti keeles –vormimüts).
Küll oli uhke tunne terve merekooli ees sellele maarotile vastata:
“Minu furaska seilab tormisel India ookeanil.”
Jaa Vene aeg, Vene aeg… Riia “loomaaed”, soojad niiskevõitu huuled, uje pilk…

Nüüd küll kukkusin nostalgitsema. Palun vabandust! Aga kuhu ma jäin? Esimene öö, või viimane öö? Ahjaa, lubasin rääkida teadusest.

Eesti kahe koolkonna teadlaste koostöös avastati, et maailm ei ole mitte kolmemõõtmeline, nagu kinnitasid marksistlikud teadusemehed, vaid ühemõõtmeline – monetaarne. Uus epohhiloov avastus juurdus kiiresti praktikasse, tungis igasse eluvaldkonda. Käibelt kadusid taolised kolmemõõtmelisele maailmale omased, ebateaduslikud verbaalsed väljendid nagu – palun vabandust, tänan, tere. Elutegevus käis ühemõõtmelise, monetaarse maailma reeglite kohaselt. Näiteks, kui trammis astus keegi kaassõitja varbale, siis avaldas eksinu oma viisakust ja kahetsust sellega, et torkas kannatanu taskusse viiekroonise. Teinepool võttis vabanduse vastu, ulatades selle märgiks kahekroonise. Ametiasutusse sisse astudes ei öeldud mitte verbaalset tere, vaid asetati ametiisiku lauale viiesajaline rahatäht. Ametiisik võttis, nii öelda, moka otsast, monetaarse tere vastu, ulatades käepäraselt paiknevast rahapatakast kolmekroonise (muide, neid kolmekrooniseid trükkis ametiisik öösiti oma eramaja keldris, et päeva jooksul jälle vastata kõigile abivajajatele kombekohase ja viisaka monetaarse terega).
Ühemõõtmeline monetaarne maailm on väga praktiline ja otstarbekohane, nimetatut asuti Eesti Ühtsusvabariigi eeskujul juurutama kogu maailmas. Kuna aga ühemõõtmeline maailm on samas ka ääretult primitiivne ja tundevaene, siis ei peatu sellel pikemalt ja pöördume veel kord tagasi majandusküsimuste juurde aastal 2044.

Nagu juba selgus, ärastamine-erastamine on lõppenud juba aastakümneid tagasi. (Räägitakse, et ärastamis-erastamisminister olevat põgenenud edasi (tagasi) läände, saates hiljem lahkumisavalduse Tallinna Peapostkontorisse nõudmiseni). Lähtudes asjaõigusseadusest, mis annab omanikele võimaluse oma vara takistuseta kasutada, käsutada, vallata ja võõrandada, on ärastajad-erastajad vara juba mitmeid kordi müünud ja edasi müünud; kord lääne ärimehed ida ärimeestele, need edasi lõuna maakleritele, olenevalt pakkumise-nõudluse olukorrast. Kes aga tüütu ostu-müügiga ei viitsinud tegeleda, see lõpetas kasuliku ja muretu pankrotiga.
Asjad Eesti Ühtsusvabariigis arenevad, elu muutub ilusamas, elu muutub lõbusamaks. 2044.aasta viimastel kuudel esitab Maadevahetuse Erakond Riigikogule seaduseelnõu, mis näeb ette tunnistada kogu riigi territoorium looduskaitse all olevaks, et siis vahetada see maalapike, mida nimetatakse Eestimaaks, Palestiinas asuva kõrbelagendiku vastu. Aga Maadevahetajate Erakond jääb parlamendis vähemusse, demokraatliku hääletusega võetakse maadevahetuse eelnõu päevakorrast maha. Maadevahetuse Erakond kaotab oma toetajaskonna ja läheb peagi allavett, kadudes jälgi jätmata igavikku.
Eesti Ühtsusvabariigi parlament ja valitsus jätkavad tööd. Õige pea esitleb grupp mõjukaid ida ja lääne ärimehi valitsusele ühisprojekti – müüa Eesti Ühtsusvabariik maha tervikvarana. Selleks otsustatakse projektipõhiselt reorganiseerida Eesti Ühtsusvabariik aktsiaseltsiks, et müüa niiöelda, riiulifirmana. Aktsiaseltsi nimetuseks pannakse – AS “Eesti Ühtsusvabariik” Ltd, mille põhiseadust asendab põhikiri. Dokumendid on esitatud registreerimiseks. Kuna aga registriametnik leiab põhikirja paaris lauses stiilivigu ja üks koma oli valele kohale sattunud, jäävad paberid toppama. Pärast vastavat telefonikõnet teatud isikule lubatakse asi erandkorras joonde ajada. Ühe kohaliku kinnisvaramaakleri kuulutuse peale ilmub juba välja ka tõmmunäoline ostja oma seitsme naise ja seitsme ämmaga. Ostja peab küll AS “Eesti Ühtsusvabariik” Ltd aktsiakapitali liiga väikeseks, aga vähemalt ühe naise koos ämmaga saab jätta siia juhtima ja korraldama – see kah asi.
Esimese ettevõtmisena otsustab see toimekas palestiina ämm lasta Soome lahe katta klaaskupliga ja paigaldada lahte veesoojenduse, sest ta oli harjunud Punase mere soojade vetega; Tallinna lahe põhjatuuled ajasid Pirital vee põrgulikult külmaks. Oma lossiesise Kadriorus ja ka Kardioru pargi plaanis ta puudest, põõsastest ja muust võsast puhastada ning katta Sahaara kõrbest tarnitud liivaga, sest oma endise kodupaiga lossiaknast avanes talle avar vaade kõrbeliivadele; ta oli sellega harjunud ning inimlikult soovis oma uut elupaika kodusemaks muuta. Palestiina ämm asus lahendama ka muid probleeme – nähes, et eestlased on sellised vaiksed nohikud, kellega ei saa isegi korralikult tülitseta, tellis ta kohale suure seltskonna oma endisi naabreid palestiina päevilt, kellega ta siis hommikust õhtuni tülitses, keda sajatas ja ähvardas, saades vastu samas mõõdus ja vormis, süüdistades üksteist vastastikku agressioonis ja terrorismis.

PIIRIKÜSIMUSED AASTAL 2044

Venemaa riigipiiril ja Eesti Ühtsusvabariigi Militärgrenzel on rahulik – ei esine probleeme, keelde, käske, areste ega laske.
2044.aasta 20.augusti koidikul kõnnib eesti koolkonnast pärit sõdurpoiss Narova jõe kaldal, seljas automaat (Israeli päritolu, Venemaal valmistatud), mille pärasse monteeritud minimagnetofonist tuleb mahedat kaitseliitlaste marssi, et hoida sõdurpoissi ärkvel.
“Koidikud on siin vaiksed,” sõnab sõdurpoiss endamisi.
“Ära kurat karju, lase magada,” kostab teiselt poolt jõge vene piirivalvuri pahur-sõbralik manitsus, ja jälle on kõik rahulik…

Autor soovib Teile kõigile head 1994. ja 2044 aastat ning märgib, et esitatud nägemus ei pea kokku langema Toompea ametliku nägemusega tulevikust. Aga haanjamees võtab seda asja lihtsamalt: “Mingu kuidas tahes, peaasi, et sitemas ei läheks.”

Jaanuar, 1994

Advertisements

One comment on “Eesti aastal 2044

  1. Vallo Luisk ütles:

    lihtsalt huvitav arusaam

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s