Atlantise viimane päev

Planeet Maa on ligi 5 miljardit aastat vana, ehk kolm korda noorem kui planeet Umaran, mille vanus on 15 miljardit aastat. Maa teeb ühe tiiru ümber oma tähe (Päikese) 365 ööpäevaga ning ööpäeva pikkus on 24 tundi. Umaran teeb tiiru ümber oma tähe 1100 ööpäevaga (Umarani aasta), ööpäeva pikkus on 30 tundi.
Päike soojendab Maad ebaühtlaselt – ekvaatoril ja selle lähistel valitseb kõrvetav kuumus, põhja- ja lõunapoolustel ning polaaraladel langevad päikesekiired kaldu, soojendavad vähe ning nimetatud alad on kaetud igilume ja -jääga. Pikkadeks kuudeks mähkuvad polaaralad ning poolused pilkasesse külma pimedusse.
Umaranil puuduvad sellesarnased polaaralad. Eeltoodu on tingitud asjaolust, et lisaks peamisele päikesele, mille seniit kulgeb mööda ekvaatorit, soojendab Umarani veel kaks väiksemat päikest – üks kummagi pooluse kohal. Kuigi need on suhteliselt väikese võimsusega, on nad siiski piisavad, et hoida temperatuuri Umarani poolustel olenevalt aastaajast -20 kraadi kuni + 5 kraadi piirides. Seetõttu ei tekki Umarani poolustel Maa sarnaseid tohutu massiga igijää ja -lume mütsikesi.
Ligi 80 miljonit aastat tagasi oli Maa pöörlemine ümber oma telje saavutanud muutumatu kiiruse, tehes täispöörde 24 tunniga. Maa mass oli väljakujunenud ja tema orbiit stabiilne. Maa oli saavutanud astronoomilise küpsuse. Stabiilsuse oli saavutanud ka kogu päikesesüsteem ja Linnutee galaktika, millesse planeet Maa kuulub.
Päikesekiired langesid pooluste kohal kaldu. Maakera soojenes ebaühtlaselt – ekvaatoril kõrvetas päike; poolustel, mis mattusid mitmeks kuuks polaaröösse, paukus pakane. Maa poolustel ja selle lähedastel aladel sadas lund, mis aegamisi muutus jääks ja ladestus. Nii toimus see miljonite aastate jooksul. “Jäämütsid” poolustel järjest paksenesid, nende alad laienesid. Selle määratu jääkilbi maht ja kaal lakkamatult kasvasid, kuni lõpuks saavutasid kriitilise piiri. Tingituna jäämasside survest, Maa enda pöörlemisest tekkinud tsentrifugaaljõust ning viie planeedi – Neptuun, Uraan, Veenus, Merkuur ja Mars konjuktsioonist, mil nimetatud planeedid rivistuvad ühel joonel teisel pool Päikest asuva Maa vastu – pöördus 45 km paksune maakoor ümber oma sisemise hõõguva püdela massi. Toimus niinimetatud pooluste “kukkumine” ekvaatorile. Mandrid paigutusid ümber: pooluste kohale tõusid parasvöötme ja subtroopilised alad, poolused aga langesid madalamatele laiuskraadidele.
Nimetatud maakoore pöördumisega, mis toimus katastroofilise kiirusega, kaasnesid ülemaailmsed üleujutused, tohutute jäämasside kiired sulamised ning samas polaaraladele liikunud ulatuslike endiste parasvöötme ja subtroopiliste alade külmumine. Eeltoodut saatsid kohutavad maavärinad ja vulkaanipursked, hiiglaslikud metsatulekahjud. Elusloodus oli hävingu äärel – kogu maa loomastik ja inimkond hukkus peaaegu täielikult.
Pikkamisi maakera rahunes. Kogu ellujäänud floora ja fauna, sealhulgas inimkond asusid kohanema uute oludega. Osa olelusvõitluses allajäänud taime- ja loomaliikidest
surid välja, teised kohanesid, kolmandad aga leidsid uutes oludes omale varasemast soodsamad kasvutingimused ning arenesid jõudsalt edasi.

* * *

Pärast maakoore pöördumist muutus põhjalikult katastroofi üleelanud rahvaste elukorraldus. Paljud neist langesid põrmu, teised aga sattusid maakoore pöördumisega lõunapoolsetele, arenguks veelgi soodsamatele aladele. Kuigi maavärinate, veeuputuste, vulkaanipursete tagajärjel hukkus palju inimesi, maakeralt pühiti terved linnad ja ulatuslikud inimestega asustatud alad, säilitasid ellujäänud inimesed oma kultuuri, oskused ja teadmised. Ning sattunud uutele, lõunapoolsetele, elutegevuseks veelgi soodsamatele aladele, hakkasid jõudsalt edasi arenema kultuur, teadus, tööstus, kaubandus ja sellega seotud rahandus; suured muutused toimusid riikluse arengus ja ühiskonnakorralduses tervikuna.
Toimunud sündmustest on säilinud hulgalised pärimusi, uskumusi, mis sisaldavad õpetusi ja juhiseid järgnevatele põlvkondadele. Aga kas inimene Maal on võtnud nendest õpetust? Eelnevate tsivilisatsioonide käitumine on näidanud, et mitte. Suhtumine loodusse ja maavaradesse on jäänud iga tsivilisatsiooni ajal ikka samaks – kaevanda ja tarbida, mõtlemata tagajärgedele ja tulevikule, kuigi inimene mõistab, et maavarad on taastumatud. Siinjuures aga tuleb märkida, et pidades kivisütt, naftat, gaasi ja paljusid teisi maavarasid taastumatuteks loodusvaradeks, inimene Maal eksib. Maakoore pöördumine paigaldab ümber kontinente, ookeane, meresid. Hävinevad ulatuslikud metsa-alad, mäed paisatakse tasandikele või ookeani ja avavad oma sisemuse; ookeanide ja merede setted sattuvad mägedesse. Samas aga miski ei kao jäljetult – maapõue mattunud metsaalad muutuvad pikkamisi kivisöeks, naftaks, gaasiks; tasandikele või mägedesse paisatud meresetted annavad ennast inimkonna kasutusse; ümberpaiskunud mäed paljastavad kullaleiukohad, raua- või vasemaardlad. Protsessid Maa sisemuses jätkuvad, tootes täiendavalt loodusvarasid. Maavarad, mida inimkond oma küündimatuses heita pilku aegade taha peab taastumatuteks, taastuvad tegelikult siiski ja jätkavad looduse ringkäiku nii, nagu kõik saab kord mullaks ja muutub siis jälle elavaks. Probleem on selles, et inimene Maal kasutab loodusvarasid nii pillavalt ja järelemõtlematult, justkui toimuksid maakoore pöördumised ja sellega seotud protsessid ülepäeviti, andes pidevalt uusi ja uusi leiukohti ja maardlaid. Maavarade liigtarbimisega võib inimene ette jõuda maavarade taastekkest. Ta võib jääda tühjade kätega looduselt armuandi ootama, ja kui see ükskord saabub, ei ole vastuvõtjat.

* * *

Maakoore 45 kilomeetri paksune mass oli pöördunud ümber oma sisemuse, libisedes mööda astenosfäärset plastset kihti. Nimetatud maakoore pöördumine pani otsekui hiiglaslikul karusellil liikuma kõik maakera mandrid; asukohta vahetasid ookeanid, mered ja järved; suunda muutsid jõed ning paljud neist kadusid hoopiski; samas aga tekkis uusi juurde.
Aafrikast (kõiki nimetusi kasutatakse kaasaja Maa kohanimede järgi) ja Lõuna-Euroopast eraldus tohutu maalahmakas ja liikus läände, moodustades Ameerika mandri – Lõuna- ja Põhja-Ameerika koos Kanadaga. Aafrika ja uue mandri, Ameerika vahele tekkis tohutu veekogu, Atlandi ookean. Maakoore pöördumise tagajärjel kandus Islandi ja Briti saarte vahel asunud kontinent Atlantis lõunasse, jäädes pidama piirkonda, mis hõlmab käesoleval ajal Cape Verde saared ning Assoori, Kanaari ja Madeira saared.
Aafrika oli veel ühenduses Euroopaga – Gibraltari väin, Vahemeri ja Punane meri tekkisid alles teise maakoore pöördumise ajal.
Maakoore pöördumisest vallandunud suured tõusulained, maavärinad ja vulkaanipursked nõudsid kümneid tuhandeid Atlantise inimelusid; hukkus hulgaliselt Atlantise kodu- ja metsloomi, kahjustusid põllukultuurid, purunesid linnad ja rajatised. Taevast katvad tuhapilved varjasid päikese ning tekitasid säilinud põllukultuuride ikalduse. Inimesi tabasid nälg ja katk, mille kätte suri veel kümneid tuhandeid Atlantise elanikke. Kuid tänu mägisele maastikule, mis võimaldas pääsu märatsevate veevoogude eest, pääses enamik Atlantise rahvast eluga.
Pikkamisi maakera rahunes. Veevood taandusid, taevas selgines ning Atlantise elanikud leidsid end imekombel uutes suurepärastes oludes – soe niiske mereline kliima, aasta läbi päevade viisi paistev päike, aeg-ajalt soojad kosutavad vihmahood, imepäraselt kaunid ööd tintmusta taeva ja säravate suurte tähtedega.
Atlantise preestrid seletasid seda imet Taevase Tahte väljendusena, Kõigevägevama õnnistusega, kes säilitas nende riigi, kultuuri ja rahva; kes oli nende palveid kuulda võtnud, kui nad õuduses pöördusid oma jumala poole. Atlantise rahvas hakkas ennast pidama Jumala poolt äravalitud rahvaks.
Atlantise elanikkond kohanes oma uues asukohas, mis oli neile kinkinud oluliselt paremad elutingimused võrreldes varasema asukohaga kõrgematel laiuskraadidel. Põllud andsid head saaki kaks korda aastas, kariloomadele pakkusid toitu rammusad rohumaad. Kontinenti ümbritsev soe ookean andis rikkalikku kalasaaki, mille püüdmisel atlantid olid suured meistrid. Atlantis elas ja arenes külluses ja rahulolus. Samas aga ei unustanud nad üleelatud õudusi; neid anti edasi pärimustena, kajastati kirjanduses, läbiviidavates usuriitustes ja palvetes. Pärast katastroofi muutus nende usk veelgi sügavamaks. Oma usukultuste läbiviimiseks ja tänuks jumalale ehitasid nad hiigelsuuri kõrgete tornidega templeid, kirikuid. Kuigi nad olid osavad metallitöötlejad, kasutasid atlantid oma kultusetemplite ehitamisel ainult kivi, kuna mõistsid – kivi on metallist igavikulisem.
Külluslik loodus andis üha suuremale arvule Atlantise inimestest võimaluse vabaneda tavapärasest füüsilisest tööst ning pühenduda vaimsele tegevusele – kaunite kunstide harrastamisele, teadustööle; kõigele, mis oli seotud kultuuri ja haridusega. Erilist tähelepanu pöörati matemaatikale ja astronoomiale. Atlantid tundsid nulli ja positsioonilist arvsüsteemi, mida ei tundnud isegi hilisemad tsivilisatsioonid, näiteks antiik-Roomas.
Atlantisel oli juba välja arenenud ühtne rahvas ning esines riikluse tunnuseid: riiklike maksude kogumine, riiklike ühiskondlike tööde kohustus, kohalike omavalitsusorganite valimine. Riiki valitses monarh, kelle positsiooni anti edasi pärimise teel või määras valitseja ise endale järeltulija. Atlantise ümberpaiknemise ajal valitses titaan Atlas. Monarh määras ametisse kõrgeid riigiametnikke, samuti asevalitsejaid provintsidesse.
Atlantise elanikkond jagunes mitmesse selgelt piiritlemata klassi, välja arvatud orjad, kelle seisund oli selgelt piiritletud ja eluaegne. Orjadeks olid alistatud maade elanikud, need, kes olid hakanud vastu Atlantise kolonisaatoritele. Seega orjad olid kaasaja Maa mõistes Atlantise sunnitöölised-poliitvangid.
Seoses ulatuslike maa-alade koloniseerimisega ja sellega seotud vastuhakkudega, kasvas pidevalt orjade arv Atlantisel. Orje oli seal juba peaaegu sama palju kui atlante. Neid müüdi just kui kaupa: hulgi ostes tehti ostjatele soodustusi, hinnaalandust või anti kolm-neli orja tasuta. Atlantide koloniaalalade laienedes orjade hinnad langesid. Väärtust omasid veel ainult orjad, kes valdasid oskusi sulatada rauda, ehitada laevu, hooneid; hinnas olid klaasipuhujad, muusikud, kirjaoskajad. Orjad moodustasid eraldi ühiskonna ja jagunesid seisustesse. Orjade ühiskond oli otsekui riik riigis.
Füüsiline töö oli jäetud täielikult orjade teha. Ning seda tegid ainult kõige madalama astme orjad. Nad elasid ka kõige raskemates tingimustes, looma tasemel. Orjade söötmiseks kasutati toidu ülejääke, üleküpsenud või riknenud puuvilju. Sellest tekkinud kõhuhaigused tõid kaasa orjade suure suremuse, kuid see ei valmistanud atlantidele muret – orje oli külluses. Surnud orjad aga visati selleks eraldi ettenähtud kaljult merre, kus haid tiirutasid pideval saagiootel.
Alama astme orjade riietele pöörati vähe tähelepanu – kehakatteks oli koti sarnane ürp, milles augud pea ja käte jaoks. Jalatseid orjad ei kandnud; see oleks nende omanikele toonud liigseid kulutusi. Iga atlant võis enda ümber pidada sadu ja tuhandeid orje, nagu jõukus võimaldas. Sageli oli isanda iga väiksemagi liigutuse teenindamiseks eraldi ori.
Orja ja atlandi ühendusest sündinud laps tunnistati atlantiks ning ta omas kõiki atlandi õigusi ja kohustusi. Viide tema päritolule oli range karistuse ähvardusel keelatud. Kui lapse emaks oli ori ja isaks atlant, siis anti laps atlantide kasvatada. Kui aga emaks oli atlant ja isaks ori, ei omanud isa mingeid õigusi lapsele ega kandnud ka mingeid kohustusi lapse suhtes. Atlantid soosisid taoliste vallaslaste sündi; see soodustas Atlantise rahvaarvu suurenemist, mis oli äärmiselt oluline seoses atlantide koloniaalimpeeriumi pideva laienemisega.
Nagu öeldud, klassid Atlantisel ei olnud selgelt piiritletud. Üleminek madalamast klassist kõrgemasse oli vaba, piiranguteta ning sõltus inimese enda võimetest. Elanikkonda võis tinglikult, kuna klassivahed ei olnud järsud, jagada riigiametnikeks, töölisteks, suurmaapidajateks, väikemaapidajateks, kaupmeesteks, töösturiteks, samuti teiste elukutsete esindajateks – arstid, kunstnikud, juristid, teadlased, õpetajad, usukultuste läbiviijad preestrid ja paljud teised tegevusalad.
Atlantise oskustöölised tegutsesid oma töökodades, abiks palgatöölised ja orjad. Seoses meresõidu ja kaubanduse laienemisega vajati pidevalt tooteid, mida vahetati teistes maades saadaolevate kaupade vastu – vask, kuld, hõbe, tee, maitseained, puuvill, siid, karusnahad. Atlantisele veeti sisse kõike, mis sellel mandril ei kasvanud või mida seal ei toodetud. Kusjuures kõik sisseveetav oli üliodav. See vahetati kasulikult Atlantiselt eksporditavate kaupade vastu ja reeglina tehti vahetuskaup pettusega, kuna teised rahvad ei teadnud sisseveetavate kaupade tegelikku väärtust, nende ekvivalenti võrreldes vahetuseks pakutavate kaupadega. Hiljem teostati kaupade vahetust raha abil, mis andis veel suuremaid võimalusi pettusteks, kuna raha tõelist väärtust või väärtusetust teadsid ainult atlantid. Koloniaalpiirkondade laienemine ja sellega üha suurenev ostjaskond tõstis pidevalt Atlantise jõukust. Teistes maades suruti mitmesugustel ettekäänetel maha tootmine, muutes need maad ainult tooraine allikaks ja rahvad Atlantisel toodetud kaupade tarbijateks-ostjateks; isegi, kui kohalikel maadel organiseeriti mõnede kaupade tootmine, olid vabrikute omanikeks ikkagi atlantid.
Eelnimetatud ulatusliku impordi-ekspordi teostajateks oli Atlantisel arvukas kaupmeeskond. Äri tehti kõigega, mida õnnestus anastatud maade rahvastele pähe määrida; selleks kasutati laialdaselt reklaami, mis oli pigem suunatud inimeste rumalusele kui tarkusele. Kaupmeest hinnati Atlantisel mitte tema aususe, vaid kelmuse ulatuse ja kasumi suuruse järgi. Teiste rahvaste petmist peeti auasjaks ja vastavalt sellele kasvas lugupidamine kaupmehe vastu ja tõusis tema positsioon Atlantise ühiskonnas.
Olles loonud kaubandussidemed ulatuslike aladega, mõtlesid atlantidest kaupmehed välja osava triki, kuidas petta arenemata riikidest välja toorainet, ilma kaupu või raha vastu andmata. Selleks hakkasid nad välja andma võlakirju, lubades järgmise külastuse ajal kaubad ära tuua. Järgmisel korral pakkusid Atlantise kaupmehed aga hoopis teisi kaupu ning kohalikud ärimehed, oskamata seostada võlakirjade väärtust ja erinevate kaupade omavahelist hinnaseost, olid peagi sattunud võlakirjade labürinti, millest oskasid välja tulla ja kasu lõigata ainult atlantid. Raha, võlakirjadega ja erinevate kaupadega ning nende hinnavahedega manipuleerimise oskus kulus atlantidele marjaks ära hiljem, kui nad asusid teostama oma maailmavallutusplaane.
Eriti hinnas olid Atlantisel pedagoogid, juristid, meedikud ja asjatundjad-konsultandid mitmetel aladel. Nimetatud asjaolu oli tingitud Atlantise rahvaarvu väga kiirest kasvust ja tema mõjuvõimu tõusust teiste rahvaste hulgas. Kuulsad pedagoogid elasid hästi, õpetades põhiliselt kõrgema seltskonna võsukesi. Pedagoogikas pöörati suurt tähelepanu Atlantise ja tema rahva äravalituse uskumise süvendamisele sirguvas põlvkonnas ning nendest kosmopoliitide kasvatamisele. Peamised õppeained olid paljude rahvaste keelte ja kultuuride tundmine, kaubanduse- ja ärialaste teadmiste omandamine; esikohal aga oli matemaatika ja astronoomia. Kõrgemates koolides õpiti juurat, meditsiini, loogikat ning täiendati ennast matemaatikas ja astronoomias. Eri koolituse said niinimetatud kohtukõnelejad – seda, kes esines kõnega süüaluse kaitsjaks, nimetati advokaadiks; seda aga, kes esitas süüdistust, nimetati prokuröriks, süüdistajaks. Advokaadi- ja süüdistajaamet nõudis kõnekunsti tundmist ja südametunnistuse puudumist. Sageli kasutasid advokaadid ja süüdistajad pragmaatiku ehk juristi abi, kes tundis seadusi, tunnistas ainult seadusetähte, laskumata arutlustesse seadusetähe mõtte üle. Advokaadid said süüalustelt hiigeltasu, kui neil õnnestus kaitsealune vabaks rääkida. Samas aga tuli sellest tasust lõviosa anda juristile-pragmaatikule, kuna ainult palja ilukõnega ei oleks õnnestunud protsessi võita.
Erilise riigiametnike klassi moodustasid sõjaväelased. Nende mundreid kaunistasid päikeses sillerdavad kuldsed ja hõbedased tärnid, tähekesed, kolmnurgad ja ristid – jõu ja ustavuse sümbolid. Sõjaväelased said valitsejatelt hinnalisi kingitusi ja kõrget tasu, mis kindlustas nende lojaalsuse. Aga selleks, et tõsta nende staatust ühiskonnas veelgi, oli sõjaväelastele antud õigus kohut mõista. Sageli olid nad äraostetavad, mängisid kokku advokaatide või süüdistajatega, vahel koguni mõlemaga ja võtsid tasu ette. Nimme venitasid nad protsesse ja nõudsid asjaolude tõendamist, mida ühel või teisel poolel ei olnud võimalik tõendada ning mis ei omanud protsessiga vähimatki seost. Mängides kokku advokaadiga, lubas kohtunik kohtusse kutsuda spetsiaalseid käteplaksutajaid, klakööre, kes kisa ja lärmiga toetasid advokaadi ilukõnelisi fraase, luues kohtualuses mulje advokaadi suurest tarkusest. Oma klakööride jõugu oli sageli kohtusse toimetanud ka süüdistaja. Taoline kohtupidamine lõppes tavaliselt klakööride vastastikuse kaklusega, kust võitjatena väljusid ainult advokaat ja süüdistaja ning kohtunik, kellel õnnestus protsess määramata ajaks edasi lükata. Kogu edasilükatud aja kestel olid pooled sunnitud tooma oma esindajatele hinnalisi kingitusi, kohtunik aga säilitas samal ajal riigi poolt ettenähtud õigusemõistja palga.
Atlantisel oli arenenud põllumajandus, rauatöötlemine, kivitöötlemine, ehituskunst, meresõit, kaubandus, tööstus ja kalandus. Põllumajandus oli liigkasuvõtmise kõrval üks tulusamaid tegevusalasid. Selle hulka kuulus samuti veinitööstus ja tubakakasvatus ning õllepruulimine. Veelgi suuremat tulu tõi meresõit ja sellega seotud kaubandus, kuigi nimetatud tegevusala ohustasid suured riskid. Ohud seisnesid mitte ainult loodusjõududes, vaid meredel oli väga laialt levinud piraatlus. Nimetatud tegevusalal tekitasid suuri kulutusi niinimetatud seadustatud altkäemaksud, mida tuli maksta kohalikele valitsejatele õiguse eest saada ainuõigust teatud kindlate kaupade impordiks-ekspordiks. Kõrgel tasemel oli teadus, eriti matemaatika ja astronoomia, mis soodustas meresõitu ning meresõit omakorda arendas astronoomiat ja geograafia tundmist.
Riigi poliitika oli suunatud teiste maade koloniseerimisele. Atlantis saatis kõigisse maailmajagudesse arvukalt koloniste ja misjonäre. Koloniaalekspansioonile pöörati Atlantisel ülimalt suurt tähelepanu. Atlantis oli loonud sidemed nii oma lähemate naabritega – Egiptuse, Lääne-Aafrika ja Euroopaga – kui ka kaugemate mandrite: Lõuna- ja Põhja-Ameerika, Aasia ja kogu Aafrikaga. Kõikjal, kuhu Atlantise kolonistid ja preestrid saabusid, leidsid nad eest arengutasemelt tunduvalt madalamal asuvaid rahvaid ja ühiskondi. Paljud varem eksisteerinud riigid ja rahvad olid toimunud kataklüsmi tagajärjel hävinemise äärel ning langenud tagasi algsesse primitiivsesse elukorraldusse. Sama loodusõnnetus, mis tõi Atlantisele õitsengu, tõi enamikule maailma rahvastest hävingut, surma ja viletsust, kultuurilist taandarengut. Ning kuigi kataklüsmist oli möödunud juba aastatuhandeid, ei suutnud paljud kultuurid ikka veel sellest toibuda. Nähes teistel mandritel rahvaid ja riike, mis olid toimunud katastroofi järel langenud suurde viletsusse, kaotanud oma kultuuri ja teadusesaavutused, suurenes atlantidel veelgi rohkem usk oma ainulaadsusesse; sellesse, et nad on jumala poolt äravalitud rahvas.
Atlantis otsustas koloniseerida kogu maailma, asuda maailma vallutama. Kogu maailma reaalseks, füüsiliseks vallutamiseks ei jätkunud Atlantisel jõudu, täpsemini oma rahvast. Atlantise ametnike-asevalitsejate füüsiline kohalolek kogu maailma inimestega asustatud piirkondades ei olnud eeltoodud põhjusel võimalik. Leida endale asetäitjaid, kavandatud plaanide eluviijaid teiste rahvaste seast oli aga võimatu, kuna need olid oma arengus võrreldamatult allpool atlante. Lisaks sellele olid kohalike rahvaste uskumused, religioonid madalamal Atlantise religioonist. Kui Atlantise religiooni aluseks oli juba usk kehatusse, vaimsesse universaalsesse olendisse Jumalasse, kes omab võimu kõige üle, siis teiste rahvaste religiooni aluseks olid veel mütoloogilised uskumused – tule, vee, taevakehade, pikse, Päikese ning teiste maiste ja taevaste nähtuste kummardamine. Valitses tohutu vaimne lõhe atlantide ja teiste rahvaste vahel. Teatavasti aga kõrgem religioon, ideoloogia, filosoofia võidab alamalseisva.
Oma maailmavallutamise plaanide elluviimiseks otsustas Atlantis kasutada peamiselt vaimset, ideoloogilist, religioosset koloniseerimist.
Atlantise valitsejad ja preestrid mõistsid, et vaatamata inimeste arengutasemele suundub inimene halva poole iseenesest oma sisemiste, säilinud, looduselt antud emotsioonide ajendil; hea poole aga tuleb inimest sundida. Juba aegadest, mil inimene tegutses loomakarjana, alistus ta toorele vägivaldsele võimule. Inimühiskonna arenedes sunniti teda alluma seadustele – algul vägivallaga, hiljem karistuse hirmuga. Inimeste käitumine Maal oli näidanud: seal, kus kaob karistuse vältimatuse tunnetamine, kaob ka austus seaduste vastu ning kasvab kuritegevus. Kui inimene elas veel karjaühiskonnas, oli karistus vältimatu ja kuritegevus tundmatu. Ja nii nagu algse inimühiskonna loomakarjas oli tugevamal alati õigus, on alati õigus ka sellel, kes omab võimu, kuna võimu kohaldavad tugevamad nõrgemate suhtes. Nimetatu tuleneb looduseseadustest. Aga niikaua, kuni eksisteerib võim, leidub alati soovijaid võimu üle võtta. Tung võimule on nii tugev, et raske on leida terve mõistusega inimest, kes ei oleks oma võimu maksmapanemiseks nõus loobuma ühiskonna huvidest.
Eeltoodud, inimeste olemusele iseloomulikud tungid otsustati ära kasutada Atlantise valitsejate poolt oma maailmavallutusplaanide elluviimiseks.
Teiste mandrite rahvastele asuti kultiveerima vabaduse ideid. Vabaneda oli neil võimalus ainult oma valitsejate võimu alt. Kuna aga inimühiskond (samuti nagu loomakari) ilma võimuta eksisteerida ei saa, oli vabaduseihkajatel ainuke võimalus langeda, õigemini allutada ennast vabatahtlikult Atlantise võimu alla.
Atlantide tegutsemise reegliteks teiste rahvaste valitsemisel olid kavalus, silmakirjalikkus, kahepalgelisus, äraostmine, pettus ja äraandmine. Nende käitumise deviisid moodustasid sümboolse mao – näis nagu valmistuks ta kerratõmbunult hammustama oma saba; tegelikult oli ta aga valmis surnuks kägistama kõiki, kes sattusid tema pihtide vahele. Atlantide eesmärgiks oli hävitada teiste rahvaste kultuuripärand, suunata see kadumisele. Vastu aga pakkuda “kultuuri”, mis äratab inimestes kõige algelisemaid tundeid – agressiivsust, vägivalda, sadismi, äraandmist, pornot, tapmisi. Ausus ja korralikus tehti naerualuseks. Jämedused ja jultumus, vale ja pettus, joomarlus ja narkomaania, elajalik hirm üksteise ees, rahvuslus ja rahvastevaheline vaen – kõike seda sisendati Atlantisest tulnud kolonisaatorite poolt teistele rahvastele osavalt, varjatult ja pidevalt. Kusjuures neid pakuti kui Atlantise kõrgeid kultuurisaavutusi.
Atlantise targad viisid teaduslikule tasemele kunsti valitseda massi ja isikuid osavasti koostatud võltsõpetuste, võltsteooriate ja fraseoloogiaga. Kohalikele valitsejatele anti väärnõu, mille tulemusena koostatud seadused ja eeskirjad külvasid segadust ja vaenu inimeste vahel. Atlantidest juhendajate, õpetajate nõuandeid järgides asetati vastamisi inimeste isiklikud ja rahvuslikud huvid, usulised, etnilised ja kultuurilised tõekspidamised, külvates sellega ärevust, tülisid ja vaenu terves maailmas, olles samal ajal ise näiliselt lepitaja rollis. Lepitaja roll sisendas kõikide koloniaalmaade rahvastele lugupidamist Atlantise vastu, nähes temas tarvilist jõudu, inimsoo heategijat ja päästjat. Atlantid kasutasid oma huvides ära kõik teiste rahvaste mõistuse puudujäägid, milledeks nad pidasid – ausust, otsekohesust, abivalmidust, tööarmastust.
Erilist tähelepanu pöörati iga rahva iseloomuomadustele, nende tavadele, et neid ümberkasvatades, nii öelda “uut inimest” luues saavutada soovitud tagajärgi. Tegutseti tasa ja targu, et lisada ikka uusi ja uusi rahvaid atlantide mõjusfääri. Mõnede rahvaste hulgas tuli kunstlikult tekitada Atlantise-vastasust, et siis seda enda huvides ära kasutada.
Atlantise õpetajad, nõuandjad, preestrid sekkusid õigusmõistmisse, valimiskorda, isikuvabadusse, haridusse, usukultustesse ja kasvatusse nii perekonnas kui ka väljaspool perekonda – nad sekkusid kõikjale, kus oli võimalus inimesi, nende otsuseid, käitumist, eelistusi mõjutada. Näiliselt pakkudes positiivset, kasvatasid nad inimesi kõige negatiivse omaksvõtmise vaimus. Eesmärk oli kõik segamini paisata, peapeale pöörata, et siis astuda rahva ette ja öelda: “Meie leiame pääsetee”.
Atlantid asendasid kohalike rahvaste kuningad konstitutsiooniliste monarhidega, seejärel valitavate presidentidega, kes muudeti Atlantise nõuandjate käes isiksusetuteks nukkudeks. Eriti sobilikeks kandidaatideks presidendi ametikohale olid isikud, kelle minevikus leidus mingi rahvale selgusetu, kahtlustäratav tume lugu; kes pidevalt kandis kaasas oma “ämbrit”, millesse ta oli kunagi astunud kas ettevaatamatusest või tahtlikult või mingite olude sunnil. Selline kohalik president oli alati atlantide pihus, olles kuulekas ja kartlik. Isegi, kui parlament soovis presidenti “kõigutada”, ei õnnestunud see neil, sest Atlantise nõuandjate abil konstrueeritud seadused võimaldasid jätta parlamendis vastuvõetud seadused presidendil välja kuulutamata. Atlantise tarkade poolt sõnastatud seadused andsid võimaluse pöörduda rahva, pimeda massi poole. Osava reklaamiga, milles tehti panus pigem inimeste rumalusele, kui nende tarkusele, suudeti soovitud suunas läbi viia kõik vajalikud rahvahääletused.
Atlantise nõuandjate soovitusel enamus valitsusorganite otsuseid salastati riigisaladuse hoidmise ettekäändel ning samal ettekäändel kaotati saadikute arupärimised valitsusele.
Üheks tähtsaimaks Atlantise ettevõtmiseks oli rahvaste, riikide ja valitsuste suhete segamine; püsivate vastuolude, tülide, kokkupõrgete ja vaenu tekitamine rahvaste vahel. Atlantis, olles suure osa oma rahvast nõuandjate ja õpetajatena laiali pillanud üle maakera, saavutas sellega mõjujõu, millega ei oleks toime tulnud mitte ükski
füüsilise vägivalla abil vallutaja.

Atlantise targad asutasid võimu ekvivalendi, milleks sai raha. Esialgu kasutati raha asemel kulda, kuldmünte, kuid õige pea vahetas selle välja raha, sealhulgas eriti suure tähenduse maailmavallutamise plaanide elluviimisel omandas paberraha.
Raha ja sellega teostatavate operatsioonide piiramatud võimalused olid vaimse vallutamise kõrval teiseks ülioluliseks teguriks Atlantise ülemvõimu saavutamiseks maailmas. Raha lasti ringlusesse ja koondati siis täielikult atlantide kätte, jättes teistele rahvastele ainult igapäevaseid vajadusi vaevu katvad summad. Kunstlikult tekitati raha defitsiiti ja raha üleküllust, mis pani rahvaid meeletuses rabelema inflatsiooni tingimustes, mis sõi nende säästusid ja andis atlantidele võimaluse tegutseda niiditõmbajana, suunates rahavooge oma äranägemise järgi. Maailma pankurid, rahavahetajad, spekulandid – kõik nimetatud tegelased olid Atlantise esindajad, kelle võimuses oli tekitada pankrotte ja finantskatastroofe; kes andsid pistiseid erakondadele ja riigiametnikele, nõudes selle eest vajalikke vastuteeneid. Raha ei tundnud tõkkeid, rahal ei olnud rahvust, õigemini rahal oli ainult üks rahvus – Atlantis. Raha nimel aeti tülli rahvaid ja riike, alustati sõdu; ja kui sõdade alustamiseks ei olnud teisi põhjusi, siis kasutati selleks rahvaste rassilisi, etnilisi, usulisi ja kultuurilisi erisusi.
Selleks, et luua veel suuremad võimalused finantsspekulatsioonideks ja -pettusteks asutati atlantide poolt väärtpaberiturg. Nimetatud väärtpaberiturg asus täielikult atlantide kontrolli all. Konkreetsete väärtpaberite tegelikku väärtust antud ajahetkel teadsid ainult nemad. Atlantis valmistas ette majanduskriise, tõmmates raha ja väärtpabereid koomale ja paisates siis jälle turule. Eeltoodu tekitas tõmblemisi riikide finantssüsteemides, sundides riike võtma ebasoodsaid laene. Laenude andmise üheks oluliseks tingimuseks oli atlantide juhiste ja nõudmiste täpne täitmine. Riikide aastaeelarvetes tekitati segadust, sundides neid vastu võtma iga kolme kuu tagant täiendavaid lisaeelarveid. Lõpuks kaotas eelarve mõtte ning riiki ohustas pankrot. Jällegi oli Atlantis see, kes osutas pankrotistunud riikidele tõhusat, aga omakasupüüdlikku abi laenude kujul.
Terve maailm ägas vastastikuste suurte võlakoormate, intresside ja viiviste all. Ikka ja jälle sirutusid abivajavate riikide tühjad käed raha anudes Atlantise poole. Pikkamisi, aga näiliselt vabatahtlikult olid kallutatud kõik riigid Atlantise võimu alla. Selleks ei olnud vaja füüsilist vägivalda, teiste maade vallutamist relva abil. Piisas rahvaste vaimsest anastamisest ja rahaga manipuleerimisest.

Tekib küsimus: milleks oli Atlantisel vaja vallutada teisi rahvaid oma mõjuvõimule
ja kontrollile? Millist eesmärki taotleti maailmavallutamisega? Kas eesmärgiks oli ainult rikkus, Atlantise rahvale jõuka, muretu elu saavutamine? Ei, see ei olnud kaugeltki peamine, kuigi Atlantis armastas elada toreduses ja külluses, nautida elu, mis ei ole igavene. Üksikisiku igavene elu ja surm ei olnud Atlantise filosoofias põhiküsimused. Atlantis muretses oluliselt tõsisema probleemi pärast – kõik märgid näitasid, et saabumas on järjekordne kataklüsm, maakoore pöördumine ning sellega seotud veeuputused, maavärinad ja vulkaanipursked. Atlantis muretses oma rahva kui terviku igavese elu pärast. Teda huvitas riigi ja rahva õitseng ning järjepidevus igavesteks aegadeks.
Atlantise teadlased olid jõudnud järeldusele, et järgmine maakera pöördumine võib paisata Atlantise veelgi enam lõuna poole ning matta igaveseks ookeanivetesse. Nende teadlaste uurimused näitasid, et peale ümberasetumist eelmise maakoore pöördumise ajal oli Atlantis sattunud geoloogiliselt ülimalt kriitilisele alale, mis soodustas maakoore libisemist, maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Atlantise manner, riik ja rahvas elas pidevas surmaohus, kuna ei olnud teada, kas kataklüsm toimub täna, homme või sadade, tuhandete aastate pärast. Aga viimsepäeva, apokalüpsise saabumises olid nad veendunud; seda näitasid ka nende poolt teostatud ülipõhjalikud ja keerulised matemaatilised ning astronoomilised arvutused. Samas aga ei suutnud nad välja arvutada kataklüsmi saabumise täpset kuupäeva.
Lähtudes eeltoodust, otsustas Atlantise riik teha kõik, mis tema võimuses, et päästa Atlantise manner, riik, rahvas läheneva ohu eest. Eesmärgiks seati peatada Maa pooluste edasine jäätumine; samuti ka nende sulamine, mis ajuti tekkis ulatusliku kliima soojenemise tõttu inimtegevuse tagajärjel. Otsustati stabiliseerida maakera, hoida see tasakaalus, arvestades kõiki tegureid; sealhulgas viie planeedi konjuktsiooni, mis rivistuvad aeg-ajalt ühte ritta Maa vastu teisel pool Päikest ja mõjutavad maakera gravitatsiooni. Maakera stabiliseerimise vajadus tekkis ka suurest ohust, mis tulenes niinimetatud Suurest Ristist. Siinjuures kirjeldan lühidalt Suure Risti olemust ja selle mõju maakerale
Nagu teada, liiguvad planeedid oma kindlatel orbiitidel, kusjuures orbiidid võivad liikuda üksteise suhtes kõige erinevamate nurkade all, sealjuures perioodiliselt ristuda. Orbiitide ristumisel võib esineda olukordi, kus kaks või enam planeeti kohtuvad ühes orbiitide ristumispunktis. Tulemuseks on kokkupõrge, mille tagajärjel võib väiksem planeet kukkuda suuremale või purunevad kokkupõrganud planeedid tuhandeteks tükkideks, asteroidideks. Samas aga võivad oma orbiitidel liikuvad planeedid tekitada olukordi, kus nad asuvad ühele joonele või moodustavad mitmesuguseid kujundeid, tähekujusid. Näiteks perioodiliselt toimuvate kosmiliste protsesside tulemil, mille kestus on kümneid tuhandeid aastaid, võivad ühte ritta rivistuda Päike, Kuu, Maa, Uraan ja Neptuun. Nendega üheksakümnekraadise nurga all asetuvad ühelt poolt Jupiter ja Saturn ning teiselt poolt Mars. Taolist planeetide seisu nimetataksegi Suureks Ristiks. Selline Maale lähimate planeetide eriline asetus avaldab tugevat gravitatsioonilist mõju Maale ning võib esile kutsuda Maa telje nihkumise. Maa telje nihkumine tekitaks tohutuid ookeanilaineid, tsunamisid, mis rulluksid üle kallaste ning mataksid enda alla kõik mereäärsed linnad ja madalamad alad. Lisaks eeltoodule tekiks tohutuid maavärinaid ja vulkaanipurskeid, kuna maakoor asub liikvele, et tasakaalustudes võtta uus asend Maa telje suhtes. Samuti kutsub Suur Rist esile ümber Päikese tiirlevate komeetide orbiitide ning Marsi ja Jupiteri vahelises ruumis tiirlevate asteroidide orbiitide muutusi nii, et need ristuvad Maa orbiidiga ja põrkuvad kokku Maaga. Taolised kokkupõrked võivad Maal hävitada kogu eluslooduse, kuna plahvatustest tekkinud atmosfääri reostus varjutab täielikult taevakaare – maakera mattub pilkasesse külma pimedusse.
Maakera, eriti maakoore tasakaalus hoidmiseks ning selle tasakaalu reguleerimiseks pooluste jäämasside suurendamise või vähendamise abil, oli vaja ehitada tõkketamme – reguleerida veevoogude, hoovuste liikumist pooluste suunas ja sealt tagasi. Oli vaja muuta jõgede suunda, tekitada täiendavaid jõgesid; ühes kohas niisutada alasid, teisal kuivendada. Maakera kliima kujundamine oli vaja võtta täielikult Atlantise inimeste kontrolli alla, et reguleerida sademeid poolustel ja sellega ka jäämasside paksust ja kaalu. Võimalust oma eesmärgile jõudmiseks nägid atlantid ainult läbi maailmavallutamise. Saavutades maailmavalitsemise vaimse ja rahalise anastamise abil, lootsid nad panna maailma rahvad tegutsema ühise eesmärgi nimel – inimese poolt maakera kliima reguleerimise, hävingu ja kataklüsmi ärahoidmise nimel. Aga nad eksisid…
Kuigi universumis, maailmas, looduses ei tunta vabadust, kõik siin ilmas on üksteisest sõltuvuses, nii elus kui eluta loodus, samuti ka taevakehad, on ainult inimene see, kes eirates sellega looduseseadusi, kannab endas vabaduse ideed ning ei suuda surma ähvarduselgi sellest loobuda.
Atlantis saavutas maailmavalitsemise vaimse anastamise ja raha jõu abil. Aga see ei jäänud Maa rahvastele märkamatuks. Nad tundsid ennast alistatu ja alandatuna. Rahvaste mõtetes ja tunnetes valitses korratus ja abitus. Eneseväärikuseta, abitu ja alandatud rahvas ei olnud võimeline tegutsema ühise suure eesmärgi nimel, kogu maailma hüvanguks, selle päästmise nimel.
Atlantid, olles praktilised teoinimesed, head matemaatikud ja astronoomid, olid samas viletsad filosoofid. Nad ei suutnud mõista ega tunnistada inimese hinge peenemaid keeli, mille helin erineb tunduvalt raha kõlinast ning mille helisema panemiseks rahast ei piisa. Atlantide püüdlused suunata rahvaid ühisele tegutsemisele kandsid vähe vilja; nende poolt maailmavallutamise nimel kultiveeritud korratus ja põlgus headuse vastu oli oma juured ajanud liiga sügavale ning hakkas andma soovitule vastupidiseid tulemusi. Ning kuigi tõkketammide ehitamises, hoovuste ja jõgede pööramises oldi saavutatud mõningaid edusamme, ei olnud need veel kaugeltki piisavad kliima reguleerimiseks Maal. Maa lõuna- ja põhjapooluste jäämassides toimusid katastroofilised muutused, iga hetk võis maakera kaotada tasakaalu ja vallanduda järjekordne kataklüsm.
Atlandid teostasid pidevalt astronoomilisi vaatlusi ja matemaatilisi arvutusi, et kindlaks teha viimsepäeva tund, järjekordne maakoore pöördumine. Neil oli vähe lootust Maa kliima oma kontrolli alla saada enne järgmist kataklüsmi, mille saabumist nad oskasid juba ette öelda tuhandeaastase täpsusega. See aga võis tähendada, et järjekordne Suur Veeuputus võib saabuda täna, homme, ülehomme või tuhande aasta pärast…
Atlantid mõistsid: olles peaaegu saavutanud maailmavalitsemise, ei olnud nad mitte lähenenud oma põhieesmärgile, vaid sellest hoopiski kaugenenud; nad said aru, et suurteks tegudeks, mis toovad kasu tervele maailmale, on võimelised ainult rahvad, kelle vabadusideed ei ole mahasurutud; kes ei ole rõhutud ei oma valitsejate ega võõramaalastest vallutajate poolt.

Atlantid jätkasid meeleheitlikult püüdlusi maakera kliima kontrolli alla saamiseks.
Kõik katkes äkitselt. Maa värahtas, Akopana püramiidis asunud veetõkked purunesid, veevood pääsesid valla ennustades Suure Katastroofi saabumist; vulkaanid alustasid tegevust, Maale saabus pimedus… ;Egiptuses Giza platool tukkuv truu valvekoer Sfinks tõstis järsku koonu, justkui kavatseks ta jalgadele karata, kuid samas uhkasid märatsevad vetevood temast üle…; Päikeseväravate ehitus Mehhikos jäi pooleli nii järsku, otsekui oleks ehitajatel redel jalgealt ära kukkunud… Maakoor pöördus järjekordselt ümber oma püdela hõõguva sisemuse.

* * *

Kell kuus hommikul kõlas trummipõrin. Orjadele- rauasulatajatele anti äratussignaal. Kuigi nii oli see kestnud juba varsti viis aastat, kõlas trummipõrin ikkagi veel ängistavalt ja raskelt. Ärgates hämaras barakis, mis oli troopikapalavusest ja vängest higilõhnast lämbe, tundus Cesarile, otsekui kistaks teda surnuist, igavesest rahust ja õndsusest tagasi siia ränkraskesse ja ebaõiglasesse maailma. Tõusta aga tuli viivitamatult; juba oli kuulda järelevaataja härjanahast punutud piitsa plaksatusi hilinejate higist märgadel turjadel.
Cesar tõusis niinematil istukile, vahtis tuima tülpimusega inimvarje, mille hulka, nende kaootilist liikumist kahekordistasid suitsevate tõrvikute joonistatud pikad varjud. Tundus, justkui oleks ta sattunud põrgu eeskotta; veel hetk, ja avatakse väravad. Tänane tõusmine oli Cesarile eriti raske – kas tuli see algavast troopikapalavikust, ülekurnatusest või vaimsest pingest, millest ta ei olnud suutnud vabaneda ega harjuda Atlantise orjapõlve pikkade aastate jooksul. Tänase tõusmisega ei kaasnenud mitte tavapärane ängistus, mida tekitas vangipõlves ärkamine, vaid mingi suure ja kohutava õnnetuse eelaimus.
Cesari mõtted katkestas järelevaataja kriiskav käsklus barakist väljuda, mida saatsid piitsahoobid ja sõimlemine. Orjad suundusid mere kohale kaljupangale ehitatud suurele platvormile, välipeldikusse, et ennast kergendada enne hommikusöögi juurde asumist. Välipeldik oli oma otstarbelt universaalne – siin oli võimalik keha kergendada, siit pilluti alla igasugust rämpsu, vana koli ja muid oma aja ära teeninud ja kasutuskõlbmatuid esemeid, sealhulgas surnud või raskelt haigeid orje.
Cesar seisis platvormi äärel, hoides põikpuust kinni, et mitte unisest peast kaljult alla merre kukkuda; kuigi, kui palju kordi oli tekkinud kiusatus – laseks käed lahti, saaks tunda viimast korda vabadust; vabadust langeda mitmesaja meetri kõrguselt alla mere; langeda, ja keegi ei saa takistada, keelata ega käskida. Aga ikka võitis elujanu, käed ei avanenud.
Igal hommikul saatis merelt, silmapiiri tagant tõusev päike koidutaevasse kollakaspunast valgust, mis üha laienedes võõpas kohati veripunase värviga üle idataevas säravad tähed, kustutades esimeste hulgas päikesetõusu kohal rippuva Veevalaja tähtkuju. Cesar oli seda tähtkuju alati imetlenud, seistes suurel ümmargusel kaljuserval, näoga päikesetõusu poole. See oli nagu hommikune kohtumine sõbraga, kes on alati kohal ega reeda kunagi, vaatamata sinu orjaseisundile ja haletsusväärsele olukorrale. Sõber tervitas teda esimesena, igal hommikul, lahkelt ja julgustavalt. Täna aga, kuigi äratus oli toimunud täpselt samal ajal nagu alati ja orjade väljumine barakist platvormile ei olnud minutitki hilinenud, ei olnud Veevalaja tähtkuju enam näha; päike oli oma lõõmava serva juba horisondi tagant välja pistnud ning kõik tähed kustutanud. See pani Cesari imestunult otsima oma vana tuttavat Veevalaja tähtkuju idataevas – kuid silmad haarasid ainult sinakas-hallikat hommikutaevast, tähed olid kustunud ja ümberringi selle varajase hommikutunni kohta ebatavaliselt valge. Tundus, justkui oleks maakera oma pöörlemist kiirendanud, rutates vastu tõusvale päikesele.
Järelevaataja Cremoni piitsakõrvetus Cesari turjal pani ta võpatama ja tõi tagasi reaalsusse. Järgnes hommikusöök, mis ei erinenud milleski loomade söötmisest. Suurest tõrrest tõsteti pikkadesse künadesse lurri, mis kujutas endast segu atlantide toidujäätmetest ja riknenud puuviljadest. Orjad kühveldasid toitu kätega endale suhu; mõnda ajas aga sealsamas oksele, kuna nõrgestunud organism ja haavades magu ei võtnud riknenud puuvilju vastu. See, kes jäi “söögilaua” äärde meelemärkusetult lamama, visati kaljult alla.
Järelevaataja Cremoni piitsaplaks Cesari naabri seljal andis kõigile märku söömine lõpetada, rivistuda ja asuda teele paari versta kaugusel asuvasse rauamaagikaevandusse.
Cremoni vangipõlv oli kestnud juba ligi 12 aastat, järelevaataja ametit pidas viiendat aastat. Ta ei olnud kõige tigedam – oma piitsa plaksutas ta mitte vihaga, see oli rohkem suhtlemisviis; märguandeks järgmisteks toiminguteks, mis olid kõigile teada, kuid mille ajalist kulgu märkisid piitsaplaksud ühe või teise orja seljal. Kuna aga orja päev sisaldas väga vähe erinevaid toimingud, siis võis ka Cremoni piits üsna sageli puhata. Seda ei saanud öelda aga teiste järelevaatajate kohta, kes alles hiljuti olid tõstetud madalaimast astmest kõrgemale, järelevaataja seisusesse. Need toonitasid igati oma üleolekut ja kuritarvitasid ametit, saades sellest rahuldust ja teenides ära oma ülemuste, orjade-vanemjärelevaatajate heakskiidu.
Atlantisel oli loodud teravmeelne orjade valitsemise süsteem – orjade ühiskonnakorraldus. Atlantisel eksisteeris kaks eraldiseisvat ühiskonda – orjade ja atlantide oma. Nende ühiskondade kokkupuutepunktid olid minimaalsed. Ainult kõrgeimas seisuses orjad suhtlesid atlantidega. Kuna aga orjad moodustasid tohutu massi, siis ka igat masti ülemusi-orje oli arvukalt. Orjade ühiskonnas olid oma orjad-meistrid, orjad-töödejuhatajad, orjad-direktorid, orjad-linnapead, orjad-maavanemad, orjad-ministrid, ori-peaminister ja ori-president. Lisaks nimetatud ametimeeste vahel veel tohutu hulk suuremaid või väiksemaid orje-ülemusi. Orjade ühiskonnas olid oma kohtunikud, prokurörid, advokaadid. Nende tegevusse atlantid ei sekkunud. Tähtis oli rangelt ja kõrvalekaldumatult täita Atlantise valitsejatelt arutul hulgal saabuvaid juhiseid, eeskirju, normatiive, käske, keelde, lubasid, litsentse, kvoote ja teisi nõudeid orjade elu kõige pisemateski valdkondades.
Lahendus oli teravmeelne ning tänu taolisele ühiskonnakorraldusele Atlantise riigis
ning saadud kogemustele orjade valitsemisel, viidi atlantide poolt väga edukalt läbi teiste rahvaste koloniseerimist ja anastamist maailmavalitsemise eesmärgil.
Orjad pandi, nagu vabaski ühiskonnas, tegutsema valitsemise ja võimu nimel, hüvede nimel. Jäämine esimesele astmele tähendas rasket tööd ja ebainimlikke elamistingimusi, alandusi ja peksu ning kiiret hukkumist. Järgmine, järelevaataja aste andis küll väikese, aga siiski võimu, võimaluse kahmata alamate orjade toidukünast suurem suutäis ning vahel tööajal ka varjulises kohas tukastada. Orjades pesitses pidevalt soov jõuda oma orjaelus edasi, ikka kõrgemale astmele, kõrgemasse seisusse, millega kaasnes parem orjaelu – parem toit, paremad kehakatted, suurem võim ja ühiskondlik orjapositsioon. Elus edasijõudmine, sellega kaasnevad hüved – see oli eesmärk, mille poole püüdles iga ori. Selle nimel kasutati kõiki võtteid nagu tavalises, normaalses vabas atlantide ühiskonnas – pealekaebamised, altkäemaksud, vägivald, pugemine, pettused, ähvardamine ja terror. Riik riigis toimis edukalt, tõrgeteta; andis atlantidele võimaluse vabaneda tülikast ja põlastavast tegevusest, mida oleks pakkunud orjadega tegelemine, nende elu korraldamine. Orjade töö tõi kasumit ja tõstis Atlantise riigi võimsust. Ilmselt on iga valitseja unistuseks luua ühiskond, mis toimiks iseseisvalt, ilma riigi abi ja sekkumiseta, samas aga looks valitsejatele hüvesid ja võimalusi teostada oma auahneid plaane. Nende plaanide nurjumisel aga süüdistada vastasparteisid, ettenägemata, force majeure asjaolusid, viidata rahva rumalusele jne., sest valitsejad küll toonitavad igal võimalikul viisil oma kõrget vastutust, kuid ei kanna vastutust. Olles jõudnud valitsejate karusellile, lendab inimene ringiratast; ikka üles ja alla, aga karusellilt välja ei kuku kunagi, sest ringkäenduse köidikud on seotud tugevalt.

Järelevaataja Cremon tammus orjade kolonni järel, andes piitsaga märku sammu kiirendamiseks, kuna päike kõrvetas aina tugevamini. Cremonile tundus, justkui oleks ta täna oma orjakarjaga tööle hilinemas – päike oli kuidagi arusaamatult kõrgel, kuigi äratus oli antud õigel ajal ning hommikused toimetused ei olnud nõudnud rohkem aega kui tavaliselt. Kohale tõttas vanemjärelevaataja Zoilos, virutas piitsaga Cremonile ja andis korralduse alustada sörki; millegipärast hilinesid täna kõik orjade kolonnid oma töökohtadele maagikaevanduses. Zoilos kiirustas kolonne tagant, ähvardas kõiki järelevaatajaid ametist lahti lasta ja sõimas vängelt.
Jõudnud koos kolonnidega kaevanduse väravast sisse, heitis vanemjärelevaataja pilgu päikesekellale ning ei suutnud uskuda oma silmi – kell näitas juba keskpäeva. Talle oli arusaamatu, kuidas sai paariverstalise teekonna läbimiseks kuluda kolonnidel terve hommikupoolik. Raske südamega sammus Zoilos ori-töödejuhataja Lepidose juurde. Ta oli hirmul – kolonnid saabusid hilinemisega ning see võis talle maksta vanemjärelevaataja koha. Kuid seekord Zoilosel vedas. Lepidos oli veetnud tormilise öö – mekkinud oma töödejuhataja palmionnis palmiviina ja nautinud noore orjatari võlusid, kes Zoilost häbenemata lebas ikka veel onninurgas madratsil, välgutades jultunult süsimusti silmi. Kallanud Zoilosele klaasikese palmiviina, seejuures ennast mitte unustades, andis Lepidos üldsõnalisi korraldusi, tundmata vähimatki huvi töö vastu. Ta ei teadnud, et päike on juba ületamas keskpäeva – onnil puudusid aknad; ainult väike valguskiir tungis onni uksepilu katvate palmiokste vahelt sisse, lõigates pooleks madratsil lebava kaunitari. Lebidos ja tema võluv kaunitar, karistused pääsenuna rõõmsalt maagimaardlasse rühkiv Zoilos, surma elust paremaks pidav ori Cesar – nad veel ei teadnud, et see päev jääb neile lühikeseks ja viimaseks.

* * *

Atlantise riigi ülemrahahoidja Zenon lebas büroo tagaruumis, puhketoas lamamistoolil ja mõtiskles.
Zenonile ei andnud rahu teadmine, et teda peeti Atlantisel teisejärguliseks tegelaseks; samuti polnud ta kuigi rikas. Zenon põdes mõningat alaväärsuskompleksi, mida aga ei põhjustanud ainult väheste võimalustega riigi rahahoidja amet ega vähene jõukus; talle ei andnud rahu teadmine, et oma päritolult ei olnud ta päris atlant. Zenoni ema oli orjatar ja isa atlant. Kuigi Atlantisel oli keelatud teha vahet ja suhtuda tõrjuvalt inimestesse, kes olid sündinud orja ja atlandi ühendusest, suhtuti taolistesse järeltulijatesse siiski varjatud põlgusega. Zenoni unistuseks oli jõuda varanduslikule positsioonile, kus ta oma jõukusega võiks kõigile ülevalt alla vaadata. Tema suurimaks sooviks oli avada oma isiklik pank – suurim kõigist pankadest Atlantisel ja selle kolooniates. Pangandusega alustamiseks oli vaja aga tohutuid rahasummasid, mida ta poleks suutnud koguda riigipanga juhatajana, ülemrahahoidja ametis ka terve elu jooksul. Samas aga näris teda üha tugevamini soov läbi murda rutiinsest ametnikutööst suurde ärisse; seltskonda, kus inimest mõõdeti tema rahakoti paksuse järgi, kus päritolu jäi tahaplaanile. Zenoni unistuseks oli saada finantside käsutajaks, kelle vastu näidatakse üles lugupidamist, kelle poole pöördutakse alandlike abipalvetega. Tema võimuses oleks siis abipalveid rahuldada või neid tagasi lükata; näidata üles armulikkust või üleolekut.
Zenon rüüpas veinipeekrist sõõmu, asetas peekri tagasi lauakesele lamamistooli kõrval ja laskus uuesti unistustesse. Tema silme ette visandus tulevik. Ta nägi ennast jõuka, kõigist lugupeetud isikuna, kelle ees aupaklikult kummardasid parlamendi- ja valitsuseliikmed, kelle osavõttu kõrgema seltskonna tordipidudest peeti suureks auks, mis tõstis kohalviibijate enesehinnangut – näe, Zenon siin, ja mina ka siin…
Zenon lamas poolsuletud silmadega, olles täielikult hõivatud tulevikunägemustest. Toas oli jahe ja hämar, paksud kardinad varjasid peaaegu täielikult päikesevalguse. Zenon viibis otsekui väljaspool aega ja ruumi; ta ei teadnud, kas päike on veel hommikutundides või jõudnud keskpäeva. Tema jaoks ei olnud enam tähtis käesolev ajahetk, ta elas tulevikus, mis nii suuresti erines rutiinsest ametnikuelust.
Zenon avas silmad. Järsu käeliigutusega küünitas ta lauakese poole ja helistas kellukest. Ta vajas pragmaatiku nõu.
Ukseava katvat eesriiet kõrvale lükates astus sisse jurist Lucius. Tema punnis, ümmargused öökullisilmad püüdsid harjuda toas valitseva hämarusega; pilk jäi kõigepealt peatuma veinilähkril lauakese kõrval ja rändas sealt edasi Zenoni suurele kõhule, mis nagu oleks andnud talle märku – isiksus olen mina. Lucius hoidus inimestele silma vaatamast – pragmaatikuna ta teadis, et petised ei talu seda; see tekitab neis ebamugavustunnet. Oma töös oli ta seotud ainult sedalaadi inimestega ning ka Zenonist ei arvanud ta midagi paremat. Zenonile ei jäänud tema pilk märkamatuks ja see suurendas veelgi otsustavust.
Kõht pöördus Luciuse poole: ”Lucius, ma tahan sinuga nõu pidada. Aga see peab jääma täiesti konfidentsiaalseks.”
Lucius pilgutas kõhule silmi, aga ei lausunud sõnagi, oodates jätku.
“Jutt tuleb ärist. Raha peab tegema raha. Riigipangas seisab kümneid miljoneid hõbeseekleid puutumata tagavara, mida aastaid pole liigutatud. Seisev raha ei ole raha, tema väärtus seisneb käibes.”
Lausunud need targad ettevalmistavad sõnad, küünitas Zenon lühikeste rasvunud sõrmedega kämbla veinipeekri järele ja rüüpas sõõmu. Luciuse pilk rändas koos veinipeekriga Zenoni huulteni ja sealt koos peekriga tagasi lauale. Samas hakkas ta mõistma, kuhupoole vana suli Zenon sihib: tagavarad tuleb käiku lasta. Aga ta ei lausunud ikka veel sõnakestki. Luciusele ei olnud selge, kelle huvides hõbeseeklite, puutumatu tagavara kallale asutakse.
Zenon jätkas: “Raha tuleks välja laenata protsente kandma, ja seda mitte Atlantisel, vaid kuhugi kaugemale, kolooniasse.”
Öelnud seda, tõusis Zenon lamamistoolil istukile, kõht toetamas ennast mugavalt veinilähkrile.
“Sinul Lucius, tuleb asi ettevalmistada, sõlmida vastav leping, et formaal-juriidiliselt oleks kõik JOKK. Kahtlemata kuulub saadud tulust osa sulle, nii protsenti kümme-kakskümmend.”
Lucius köhatas tagasihoidlikult, väljendades heakskiitu.
Kõht kergitas ennast veinilähkril ja langes siis tagasi – Zenon rüüpas järjekordse veinisõõmu ja jätkas: “Ma sooviksin teada, millised on riskid selle tehingu juures?”
Seekord ei saanud Lucius piirduda ainult köhatamisega, tuli asuda pragmaatiliste selgituste juurde: “Risk seisneb selles, et välja laenatud rahal ei ole kombeks tagasi pöörduda. Laenu võtmisel ja laenu tagasi maksmisel viibib laenaja täiesti erinevates psüühilistes seisundeis, samuti on need ka juriidiliselt eraldi menetletavad toimingud, mida omavahel kindlalt siduda on peaaegu võimatu. Nende omavahelise seotuse nõrkusest või tugevusest tulenebki riski suurus. Kui välja laenates arvestada kõiki asjaolusid – uurida laenu võtja tausta, tema maksevõimet, isikut, seada pant, hüpoteek või saada garantii teiselt aktsepteeritavalt isikult, siis võib riski pidada minimaalseks. Kui aga laenu andes jätta tähelepanuta eeltoodu, eirata kõiki laenu andmisega seotud ettevaatusabinõusid – siis on risk maksimaalne ja võib olla enam kui kindel, et raha tagasi ei pöördu. Seda nimetatakse halvaks laenuportfelliks.”
Öelnud seda, jäi Lucius vait, jälgides tähelepanelikult kõhtu, mis oli veinilähkri ohtlikult kaldesse lükanud.
Zenon kummutas järjekordselt veinipeekrit. Tema peas hakkas visanduma tegevuskava. Kaval pragmaatik oli andnud talle nõu, ilma seda otseselt välja ütlemata. Anda laenu, teenida protsente ja saada laen tagasi? Protsendid saab Atlantise riik. Aga mida saab tema, Zenon? Võiks leida, nii öelda, oma laenuvõtja, kellele laenata väiksema protsendiga, saades selle eest kopsaka altkäemaksu? Altkäemaksudega võib küll hästi ära elada, aga Zenonil olid teised eesmärgid, hästi äraelamisest jäi talle väheseks. Halb laenuportfell! Kellele halb? Riik ei saa laenu tagasi? Riik ei ole Zenon, aga Zenon võiks olla rohkem kui riik. Riigile halva laenuportfelli võiks muuta temale, Zenonile heaks ja väga tulusaks laenuportfelliks. Kui annaks laenu, nii protsendiga viis, oma heale sõbrale pankur Crassiusele, seda enam, et ta ei pista oma nägugi Atlantisele, pööritab raha kaugel koloonias. Crassiusele võiks anda edasilaenamise õiguse; raha peaks liikuma ja jäljetult haihtuma, et siis leida kindel pelgupaik Zenoni kontol pangas, kus osatakse hoida saladusi. Riik aga võiks mõni aeg, kuni raha jäljetu kadumiseni, oma protsendikesi saada.
Zenon lõpetas arutlused. Kõht jättis veinilähkri rahule ja pöördus siis pragmaatiku poole: “Lucius, aga millised ohud varitsevad mind halva laenuportfelli korral? Ega ometi vangla?”
Lucius köhatas jällegi ning Zenonile jäi arusaamatuks, kas seekordne köhatus tähendas jaatust või eitust. Õnneks avas pragmaatik oma suu laiemalt: “Halb laenuportfell võib tekkida mitmetel asjaoludel. Kui laen jääb tagasi saamata asjaoludel, mida laenu andja ei võinud ega pidanud ette nägema, see tähendab ettenägemata, force majeure asjaoludel, mille hulka kuuluvad – maavärin, vulkaanipursked, veeuputus, siis laenu andja vabaneb vastutusest. Kui aga halb laen tekkis asjaoludel, mida laenu andja võis ja pidi ette nägema, siis on tegemist ametialase lohakusega. Atlantise riigis ametniku lohakust praktiliselt ei karistata, seda enam, et kõrge ametniku lohakust tõendada ei olegi nii lihtne, alati võib süü alluvate kraesse ajada. Kohtukõnelejad-advokaadid oskavad selles kaasuses süüdlase puhtaks pesta, liiati on Atlantise kohtusüsteem küllaltki mäda. Kui aga halb laen anti välja otsese tahtlusega mitte tagasi saada, raha kellegi isiklikku taskusse pööramisse eesmärgil, siis, ee.., hm, ee.. on tegemist vargusega. Vargust aga tõendada on peaaegu võimatu, vaevalt et asi üldse kohtusse jõuabki ja ka siis on ametnike ringkäendusega võimalik vargus olematuks muuta.”
Pragmaatiku suumulk sulgus; paistis, et sealt ei tule enam midagi. Zenon ei oodanudki rohkemat. Juristi selgituste vormis antud nõu rahuldas teda täielikult – otsest tahtlust raha varastada ei tõendata ära; viidata halva laenuportfelli õigustamiseks sündmustele, mida ta ei võinud ega pidanud ette nägema, või nagu punnsilme pragmaatik targutavalt väljendas, force majeure asjaoludele, on vähe lootust – veeuputustest ja viimsestpäevast jutlustavad ainult preestrid, pankurid taolistesse asjadesse ei usu. Jääb ainult kolmas variant – halb laenuportfell asjaoludel, mida ta võis ja pidi ette nägema, see tähendab ametialane lohakus, mille eest Atlantisel ei karistata.
Zenon andis Luciusele korralduse ette valmistada laenuleping ja laenusumma , kümme miljonit hõbeseeklit juba täna ülekanda pankurist sõbra Crassiuse panka.
Olles silmnähtavalt erksamaks ja rõõmsamaks muutunud, ja seda mitte ainult joodud veinist, asetas Zenon lauakesele oma peekri kõrvale veel teise ning valas need ääreni veini täis. Ta tänas pragmaatikut hüva nõu eest, soovis edu ja pikka iga ning tegi ettepaneku juua nende ettevõtmiste terviseks.
Lucius ja Zenon sirutasid üksmeelselt käe veinipeekrite järele. Samas lõid peekrid lauakesel kõlisema, vein loksus üle äärte ja pangaametnike käed tardusid kohkunult paigale.
Maakoore pöördumine andis endast märku. Force majeure ilmutas ennast…

* * *

Ori-alampastor Lucihver, pikas mustas valge kaelusega rüüs, pidas kantslis orjadele hilisõhtust jutlust. Ta oli ennast jutlusega üles kütnud. Ümmargune lihav nägu punetas ja leemendas higist. Oma mõju hakkas avaldama ka vein, mida ta oli enne kantslisse ronimist ohtralt pruukinud. Lucihveri jaoks valmistati erilist, palmiviinaga kõvendatud veinimarki, parmatuhhat. Täna oli ori-teenija Laberius olnud eriti usin, täites suure hõbepeekri rohkem palmiviina kui veiniga. Laberiusele pakkus naudingut kuulata Lucihveri jutlusi – see asendas talle teatrit, millest ta oli Atlantise vangipõlve sattudes ilma jäänud.
Lucihver sattus üha enam hoogu. Ta noomis pühalike, kuid vaevu naeru tagasihoidvate nägudega parteris istuvaid orje – kutsus üles maha suruma lihahimu, nõudis karskust, taunis nende alkoholilembelisust, laiskust ja silmakirjalikkust. Lucihver ähvardas sõnakuulmatuid põrgu, veeuputuse ja viimsepäeva kohtuga. Lubas alandlikele paradiisi ja igavest õndsust inglite seltsis. Paljud orjad olidki juba seal – mida kinnitas tagumistest ridadest kuulduv norskamine ja unesegused haigutused.
Rääkides inglitest, meenus Lucihverile kiriku kõrval asetsev bordell ja sellega seotud naudingud. Ta kaotas huvi jutluse vastu, liiati andis pohmell endast tunda. Lucihver pildus kiriku avarate võlvide alla veel mõned õpetus ja ähvardussõnad, mis põrkusid seinast seina ja langesid siis orjade päid riivates põrandale. Viimse palvega kuulutas Lucihver jutluse lõppenuks, valmistades sellega pettumuse Laberiusele, kes oli sättinud ennast nautima etendust. Orjad tõusid istekohtadelt rahulolematult mõmisedes; alati oli jutlus olnud lõpmatult pikk, andes orjadele võimaluse jätkata katkestatud und.
Lucihver komberdas kantslist alla, vajus käärkambri uksest sisse, võttis sügava sõõmu parmatuhhat ja väljus reipamaks muutunult kirikust, unustades pastorirüü seljast võtmata. Ta seadis sammud bordelli poole.
Olles küll alatine bordellikülastaja ja pakutavates teenustes suur asjatundja, sattus Lucihverile tänane kaunitar olema tõeline üllatus ja oma ala erakordne meister. Kohati tundis ta ennast viibivat juba täielises paradiisis; paradiisis maapeal ja soovis, et see kestaks igavesti. Aga miski ei ole igavene. Tema tunnid olid siiski loetud – koidikul sai aeg täis ning härjakerega eunuhh-järelevaataja kiskus ta kraedpidi paradiisiaiast, mustade kiharatega kaunitari käte vahelt välja, hoolimata Lucihveri meeleheitlikust vastupanust. Andes hüvastijätuks mõned põlvepõnksud tagumikku, saatis eunuhh Lucihveri tänavale.
Tuima pilguga põrnitses Lucihver päikesetõusu kohal rippuvat Veevalaja tähtkuju, imestades, et tänane öö oli jäänud nii lühikeseks. Tema joovastus oli raugenud. Ta tundis ennast nii väsinu ja väetina. Kaunitar oli võtnud temalt viimase, jättes taskusse ainult mõned seeklid. Natuke toibudes asus ta teele, silme ees kodune käärkambri rogusk. Teel tekkis küll ahvatlus sisse astuda ettejäävasse kõrtsi, kuid Lucihver lõi tülpinult käega – aitab tänaseks, ega ees ei ole siiski viimnepäev…
Väsinult vajus ta kiriku käärkambri uksest sisse ja heitis lahti riietumata roguskile, millel ta tavatses jutluste vaheaegadel pikutada. Vaatamata väsimusele und ei tulnud. Lucihver tundis ennast hädavaresena, kellel kuidagi ei õnnestu elus edasi jõuda – vähemalt ori-ülempreestri auväärsesse ametisse. Või siis mingisse jõukamasse kogudusse; aga alati näpatakse paremad kohad ametivendade poolt ära. Alles see oli, kui Atlantist tabas järjekordne usuvaimustus – korjati raha, annetusi, asutati fonde uute kirikute ehitamiseks. Ta kadestas ametivendi, kellel õnnestus nimetatud fondide etteotsa saada. Omada tagumiku all ükskõik millist fondi on väga tulus – alati õnnestub kämblaga ka omale sealt kopsakaid summasid krahmata, kõrvale kantida, sõpradele laenata ja raha pööritada. Fond on tegelikult isiksusetu raha, mille kasutamine toimub fondi omameeste suva järgi, annetajatel puudub väiksemgi võimalus seda kontrollida.
Lucihver ohkas raskelt. Halbadel meenutustel ei näinud lõppu tulevat. See oli justkui eile, kui ta riputas pastorirüü varna ja tõmbas ülle viinavabrikandi valge tooga. See sobis talle nii hästi. Ta nägi selles välja otsekui Jeesus Kristus viinamäel.
Viina voolas ojana, mis tõotas talle suuri pudrumägesid ja piimajõgesid. Seda enam, et toota ei olnud vajagi – orjadelt-salaviinakaubitsejatelt, valeviinaajajatelt konfiskeeritud viin, mis sageli oli tõeline rämps, tuli ainult teistesse lähkritesse ümber villida ja lasta jälle käibesse. Orjade suur suremus rämpsviina surma ei teinud talle muret – orjad ei olnud Atlantisel loetud, nende arvu ei teadnud keegi.
Lucihverile pakkus lõbu kord nädalas, pühapäeviti, koguda orjad-viinavillijad jutlusele suurde ringauditooriumi viinatehase avaral väljakul. Sinna oli ta lasknud ehitada hiigelsuure kantsli, mis kõrgus üle patuste orjademassi, sisendades aukartust ja tõstes Lucihveri isiksuse taevalikku kõrgusse. Pühapäeval ronis valgesse toogasse riietatud viinavabrikant Lucihver kantslisse, heitis toogaserva üle lihava kaela ja alustas jutlust. Ta palus orjade-viinavillijate eest Kõigevägevamalt andestust nende patutöös – erinevalt viinatootmise juhtimisest, mis kindlasti oli Kõigevägevamale meelepärane tegevus, tegelesid orjad tööga, mis oli otsene patt; kallates viina, sageli konfiskeeritud rämpsu lähkritesse joomiseks samasugustele orjadele-patustele, panid nad toime otsese jumalateotuse. Lucihver palus orjade eest andestust, rõhutades seejuures: lastes kätel kärmelt käia, mitte näidates oma töös üles laiskust ja looderdamist, saate kindlasti Kõigevägevama lunastuse osaliseks. Oma jutluse lõpetuseks – olles kindel, et orjad-viinavillijad on teadlikud tema seiklustest bordellides, – ei unustanud Lucihver lisamast: te ei pea mitte käima minu tegude, vaid minu sõnade järgi. Kahjuks jäi Lucihveri viinamäe pastori seisund lühikeseks. Variserid himustasid tema valget toogat ja sellega kaasnevaid hüvesid ning taandasid Lucihveri endisse vaesesse kogudusse ori-alampastoriks.
Lucihver ohkas, sulges silmad ja püüdis uinuda. Järsku tundus talle, justkui oleks härjakerega eunuhh uuesti temal kraest haaranud ja tonksinud põlvega tagumikku, püüdes teda roguskilt maha tirida. Seinad lõid kõikuma… Kirikukellad hakkasid lööma… Lucihver jõudis vaevu teha ristimärgi, ja see jäi ka viimseks mõistlikuks liigutuseks tema maises elus.

* * *

Ori-peaminister Marcus istus oma kabinetis kõrges tugitoolis, mis jäljendas titaan Atlase trooni. Ta oli enesega rahulolev. Tegelikult viibis ta pidevalt õnnelikus seisundis. Psühhiaatrid annavad taolisele seisundile diagnoosi “õnnelik idioot”.
Marcus võis tõesti õnnelik olla – eile oli teda, orjade ühiskonna peaministrit, külastanud atlantide ühiskonna orjade asjade ülemnõunik Styllius. Kohtumine toimus soojas sõbralikus õhkkonnas, nagu on kombeks taolisi kohtumisi nimetada. Kohati tundus Marcusele, justkui vestleks võrdne võrdsega – par in parem non habet potestatem – võrdsel ei ole võimu võrdse üle.
Styllius naljatas, kiitis Marcuse tarkust orjade ühiskonna valitsemisel; püüdis ori-peaministrit igati suunata sundimatule vestlusele. Tal oli selleks ka põhjust. Viimasel ajal olid orjad asunud usinasti rajama oma maalapikesi, kus kasvatasid mitmesuguseid puu- ja köögivilju, kartulit; pidasid koduloomi. Saades toidu oma, orjade ühiskonna majapidamisest, ostsid orjad väga vähe atlantide toodangut. Või nagu Styllius atlantlikult haritult väljendas – orjade oma toodangu tarbimise kasvuga on oluliselt vähenenud atlantide toodangu importimine orjade ühiskonda; on ära langenud mitmed atlantide eksportartiklid – köögivili, liha, piim, leib, samuti kotiriie orjade ürpide jaoks. Orjade oma tootmise litsentse, kvoote oli vaja tunduvalt vähendata, samas tugevdada toodangut reguleerivaid normatiive, atlantostandardeid. Ja üldse – orjad on hakanud unustama, kes nad on; aastatuhandeid pole orjad midagi omatarbeks tootnud, alati teinud tööd atlantidele ja kasvatanud nende jõukust, nüüd äkki… Styllius sai sõnasabast kinni. Ta oli muutunud liiga ägedaks; praegu ei ole õige aeg orjale koha kättenäitamiseks. Marcus oli siiski oma poiss – lasknud viimseni maha raiuda orjade hüttide ees kasvavad puud ja vahetanud need atlantide kotiriide vastu.
Milleks orjadele puud? Seda enam, et mõni oli oma hüti ümber juba terve metsa, ligi kümmekond puud istutanud. Kus seda ennem nähtud, et Atlantise orjadel mingi vara on, aga siin juba mets, kinnisvara… Hea, et see asi klaariks sai. Nüüd jälle koduloomad, kapsad, kartul. Ajavad kartulist puskarit ja joovad, selmet atlantidele tööd teha. Atlantid vajavad odavaid töökäsi. Liiga palju, ebaloomulikult palju on orjade ühiskonnas juba teise, kolmanda astme seisusse jõudnuid. Niimoodi enam jätkata ei saa, varsti on orjad loonud oma stabiilse keskklassi, ja katsu siis neid vaos hoida. Orjade põhimassi peab moodustama kõige alam seisus – tööloomast madalamal.
Styllius sundis ennast vaoshoitusele ja jätkas sundimatut vestlust. Lubas Marcust toetada orjade ühiskonna presidendivalimistel. See tuli Marcusele tõelise üllatusena, kuigi sisimas oli ta unistanud presidenditoolist. Siis oleks ta juba peaaegu nagu päris atlant – vähemalt etiketinõuded ja protokollireeglid ei luba kellelgi tema vastu lugupidamatust üles näidata; ka atlantidel mitte, mõelgu nad sisimas temast mida tahes.
Marcuse ümmargune nägu venis orjalikuks naeratuseks. Ta tänas Stylliust usalduse eest ja lubas teha kõik endast oleneva, et orjade ühiskonnas oleks kanadest, kitsedest, samuti kapsastest ja kartulitest plats puhas.
Peale Stylliuse lahkumist kõndis Marcus oma kabinetis erutatult edasi-tagasi. Ta ei suutnud kuidagi rahuneda – temast, Marcusest saab president. Nüüd alles mõistis ta, kui tugevalt oli see soov temas istunud.
Lõpuks rahunenud, istus Marcus tagasi oma tugitooli, titaan Atlase troonile, nagu ta isegi vahetevahel oma istmealust nimetas. Kui ta saab presidendiks, laseb ta ehitada endale tõelise, ülekullatud Atlase trooni. Marcus ühmatas heameelest… Samas tõmbus ta otsaette murekorts. Õnnelik naeratus kustus. Viimane asjaolu andis tunnistust, et ta siiski ei kuulunud diagnoosi alla “õnnelik idioot”. Muret tegi talle orjade-kitsepidajate, kapsa- ja kartulikasvatajate vastuseisu tekkimine, kui ta kuulutaks välja nende majapidamiste likvideerimise kampaania.
Marcus otsustas suurendada orjade korrakaitseorganeid. Selleks aga oli vaja osta täiendavalt relvi. Relvade ostmine sai toimuda ainult atlantidelt. Marcus kutsus enda juurde ori-nõunik Brutuse. Brutus sai ülesande uurida relvade ostmise võimalusi. Koheselt kappas Brutus ülesannet täitma, relvaostu vahendajaid otsima.
Möödusid tunnid. Brutus ei tulnud ega tulnud. Marcus muutus juba kärsituks. Lõpuks paiskus uks valla ning nõunik astus hingeldades sisse, kaasas relvaparseldaja Cassius.
Vahendaja võttis märguannet ootamata istet, olles hetke kaalunud, kas istuda Marcuse tugitooli, millelt viimane oli parseldaja tervituseks tõusnud. Tema valik langes siiski lähemale tugitoolile, kus mõni aeg tagasi oli istunud Styllius. Cassius asus kohe asja juurde. Ta teadis relvameistrit, kellel oli relvi müüa suuremas koguses. Cassius kiitis relvade suurepäraseid omadusi ja nende madalat hinda. Peale lühikest, vormikohast tingimist löödi käed. Kaup oli koos. Vahendaja Cassius väljus, pidades seejuures ori-peaministrit isegi hüvastijätu peanoogutuse vääriliseks.
Vaevalt sai Cassius väljuda, kui sisse tormas Caius; samuti relvaärikas-vahendaja. Ta oli tuntud oma eriti libeda keelega ja oskusega müüa relvade pähe isegi panne ja muud rämpsu. Caius asus Marcust veenma relvi ostma tema tuttavalt relvameistrilt, kes annab poole odavamalt. Ta tõmbas tooli lähemale, hingas Marcusele ninna küüslauguhaisu ja jätkas peaaegu sosinal: “Ostame relvad poole odavamalt aga sama hinnaga”.
Marcus pilgutas mõistmatult silmi.
Caius täpsustas: “Ostes relvad poole odavamalt, jagame kokkuhoitud summa omavahel pooleks.”
Marcuse orjapeas hakkas selginema.
Caius jätkas: “Teie orjaühiskonna rahahoidjale aga ütleme, et maksime täis hinna, sama, mida pakkus Cassius.”
“Vaata kuradit, või tema teab juba ka Cassiuse pakkumist”, mõtles Marcus nördinult. Samas aga oli Caiuse ettepanek ülimalt ahvatlev. Peale mitmeid kaalumisi ja ettevaatusabinõude läbiarutamist löödi käed.
Marcus virgus tagasi tänasesse päeva. Jah, eilne päev oli õnnelik, ja Marcusel oli alust loota, et tänane tuleb veelgi parem – Caius pidi iga minut ilmuma rahaga, kuigi käes ei olnud veel keskpäevgi.
Ukse taga kuuldus samme. Marcus kargas tugitoolist ust avama ning põrkus kokku Stylliusega. Orjade asjade ülemnõunik astus Marcust kõrvale lükates kabinetti ja prantsatas istuma. Ta nägu punetas, veresooned punasel kaelal ähvardasid lõhkeda. Styllius avas suu, kuid sõnu oli suhu kogunenud liiga palju ja nad trügisid korraga välja, pannes Stylliuse läkastama ja köhima.
“Marcus, ori, sa petsid oma isandat,” sai Styllius lõpuks sõnad suust. “Minu sõber Cassius oli juba relvakoormaga teel, kui sai teada tehingust Caiusega. Kas niiviisi teenid sa minu usaldust?”
Marcuse nägu muutus ehmatusest kaameks; ta käed hakkasid värisema, otsekui oleks teda tabanud äge palavikuhoog.
Ülemnõunik Styllius jätkas: “Juba täna teeme sinust kõige madalama astme orja, ja sellena sa ka sured.”
Marcus hakkas kogu kehast vabisema, justkui oleks tema jalgealust tabanud maavärin. Lõpuks ta kogus end; maigutas alul suud, otsekui oleks sõnad talle kurku kinni jäänud ja häälitses: “Ma maksan, ma annan kogu saadava raha sulle, isand Styllius, ja veel poole juurde”. Ta vaatas anuvalt Stylliuse silmadesse, nagu pahandust teinud peni vaatab otsa oma peremehele.
Stylliuse punetus hakkas taanduma, nägu selgines, ta naeratas lepitavalt: “Olgu Marcus, ma andestan; aga orjade peaministriks sa ei saa jääda, asi võib suure kella külge minna, Cassius seda asja nii ei jäta. Ma pakun lahenduse: kuulutame sind surnuks. Teeme uhked, austusavaldustega matused; kogu orjariik leinab; pillid mängivad. Sa võid ka ise oma matuseid pealt vaadata. Grimeerime sind ära, nii et keegi ei tunne sind. Hiljem leiame sulle kohakese ühel kaugel Atlantise saarel; anname saare sinu omandisse koos tuhandete orjadega, ilusate orjatüdrukutega”.
Marcus ohkas kergendatult. See oli ikkagi parem lahendus, kui kõige madalama astme orjaseisus; lisaks veel uhked matused – ega igaühele ei anta võimalust viibida iseenda matustel.
Sisse astus Caius, kaks rasket kotti hõbeseeklitega üle õla. Ta kohmetus ja tammus jalalt jalale, teadmata, kuidas Stylliuse juuresolekul käituda.
Marcus näitas käega Stylliusele, käskides rahakotid anda ülemnõunikule. See haaras kotid ja upitas endale õlale; järsku hakkas ta kõikuma, otsekui vaaruks ta kottide raskuse all… Marcuse suur, titaan Atlase trooni meenutav tugitool paiskus ümber, mattes Marcuse ja Caiuse enda alla. Samal hetkel varises tervenisti kokku ori-peaminister Marcuse valitsustempel.
Marcus oskas kõigega arvestada ja kõigist olukordadest terve nahaga pääseda, aga talle oli teadmata – kaht surma ei ole, ühest ei pääse.

* * *

Atlantise kirjamees Claudius istus raamatukogu keldris oma väikeses toapugerikus kirjutuslaua taga ja pingutas ajusid. Keldris oli natuke rõske, kuid meeldivalt jahe. Ta oli juba terve hommikupooliku istunud laua taga, aga paberile saanud ainult üksikud seosetud read – mitte kuidagi ei tahtnud asi edeneda. Claudius oli otsustanud kirjutada põneva jutustuse maavärinatest, vulkaanipursetest, veeuputustest, ühesõnaga maailmalõpust, apokalüpsisest, millest nii palju pajatasid Atlantise pärimused ja mütoloogilised uskumused. Peas keerles mitmesuguseid formuleeringuid, kuid sõnad paberile ei asetunud. Ta oli suur sõnaseadja filosoofilistes targutustes; oskas kokku panna pikki poeeme armastusest; apokalüpsist ei suutnud Claudius ette kujutada, veel vähem kirjeldada. Kas seda saab kirjeldada nagu naist, armastust? Ta pilk langes kirjutuslaua kõrval lebava orjatari kõrgetele rindadele. Jah, neid ta tunneb, teab nende väge ja võimu; ta võib neid katsuda, silitada, kirjutada verd tarretama panevaid poeeme, jutustusi. Aga apokalüpsis? Claudius tõusis, justkui oleks tal kavatsus madratsil lamavalt väikeselt orjatar-apokalüpsiselt inspiratsiooni nõutada, kui järsku värises põrand ta all. Ruumi tungis paks tolmupilv… Claudius haaras orjatari sülle ja tormas väljapääsu poole. Raamatukogu täitis kisa ja appihüüded; inimesed ekslesid segaduses edasi-tagasi, leidmata väljapääsu hiigelsuure templi treppiderägastikust. Keegi langes talle otsa, lükates orjatari ta kätelt trepist alla.
Claudius tormas ülepeakaela edasi, jõudes lõpuks väljapääsuni. Kirikukellad helisesid. Maapind lainetas ja kobrutas otsekui keev vedelik. Majad varisesid kokku nagu mänguklotsid, mähkudes tihedasse tolmupilve, mis oli katnud juba taeva ja sundis läkastama. Maa alt kostis kõminat, see üha paisus ning oli tugevam kui seni kogetud troopika kõuemürin. Näha võis emasid, kes jooksid meeltesegaduses ringi, hoides kätel oma laste laipu. Varemete alla jäänud kutsusid valju häälega appi, aga nende hüüded sumbusid kohutavas mürinas.
Claudius põgenes linnast välja, mererannale, kuid tardus õudusest – ookeanilt lähenes ligi saja meetri kõrgune hiidlaine. Hetke pärast mattus Claudius veevoogudesse… Tema kirjutamata jutustus apokalüpsisest sai teoks.

* * *

Oli toimunud järjekordne Suur Veeuputus. Atlantise manner liikus paigast ja mattus siis täielikult Atlandi ookeani voogudesse. Peruu Andides tõusis Titicaca järv üle kallaste ja sööstis Con Ticci Viracocha pealinnast üle, pühkides oma teelt kõik elava ja mattes linna rusudesse, langedes siis tagasi mitmeid kilomeetreid allapoole. Ainult kõige tugevamad ehitised jäid püsima, andes möödunud aegadest märku järeltulevatele tsivilisatsioonidele. Egiptuse püramiide uhtusid tugevad veevood. Veeuputus kattis enamuse maapinnast, jättes puutumata ainult kõrgemad mägialad. Maakera poolused paiknesid ümber ekvaatorilähistele aladele; madalate laiuskraadide mandrid aga nihkusid kõrgematele laiustele – poolustele ja polaaraladele. Nimetatud aladele sattunud floora ja fauna, olles jäänud puutumata vulkaanipursetest, maavärinatest ja veeuputusest hävis, külmudes kiiresti tekkivasse igijäässe, igikeltsa ja lumme. Ainult mõningad taime ja loomaliigid säilisid polaaraladel, kohanesid uute oludega ja saavutasid püsiva eksistentsi. Enamus kataklüsmist pääsenud linde suundus lõunasse soojadele maadele, kuid ajendatuna kodukoha instinktist, pöörduvad nad põhjamaadel ilmade soojenedes tagasi oma kodukohta pesitsema. Et siis külmade saabudes jällegi suunduda katastroofiteekonnale, põgeneda parvedes, nagu see toimus kümneid tuhandeid aastaid tagasi, Suure Katastroofi ajal. Veel praegugi vaatavad põhjamaade inimesed nukruse ja mingi seletamatu ärevusega sügisel lahkuvaid linnuparvi. Just kui tuletaks igal aastal korduv lindude äralend neile meelde ammutoimunud õudusi. Kevadel, lindude saabumisel tagasi oma päriskodusse põhjamaale (mis enne kataklüsmi asus hoopiski soojadel laiustel), valdab inimesi jälle rõõmus elevus ja lootus parematele aegadele.
Koos maakoore pöördumisega poolustele sattunud inimesed hukkusid, hukkus kogu seal paiknev elav loodus. Polaaraladele kandunud inimestest tugevamad elasid katastroofi üle; nendest osa kohanesid uute oludega, osa aga võtsid ette pikki retki lõuna poole, koos lõunasse suunduvate loomakarjadega, pidades teel ränki taplusi teiste rahvastega kellede maa-aladele põgenikud sattusid.
Aafrika manner rebiti Euroopast lahti. Tekkis tohutu maalõhe, mis veega täitudes moodustas Gibraltari väina, Vahemere ja Punase mere kuni India ookeanini.

Pikkamisi tulvaveed alanesid ja jälle asus valvele meie truu valvekoer Sfinks ning püramiidid olid valmis avama oma saladusi järgmistele põlvedele.
Enamus Maa inimkonnast oli hukkunud. Need, kes ellu jäid, säilitasid igaveseks mälestused Suurest Veeuputusest, maavärinatest, vulkaanipursetest ning andsid neid pärimustena edasi. Lisaks katastroofile kirjeldati pärimustes ammumöödunud aegu, kus jumalad laskusid Maa peale ja ehitasid vägevaid templeid ja püramiide; rajasid teid ja veehoidlaid, õpetasid kirjaoskust, ravisid haigeid, tegid imetegusid ning soovisid, et inimesed oleksid neile kuulekad teenrid, kelle ülesandeks on käia jumalate õpetussõnade järgi.
Raske on vahet teha, kas nende pärimuste aluseks on sündmused esimesest maakera pöördumisest või teisest, mis eelnes käesolevale tsivilisatsioonile ning mille kirjeldusi leidub inimkonna targas raamatus Piiblis.
Teine tsivilisatsioon ja koos sellega ka Atlantise riik hävis. Nende sõnum, ideed pillutati mööda maailma laiali. Kuid sõnum ja ideed ei hävi. Need korjatakse üles järeltulijate poolt ning ikka ja jälle hakkab mingi rahvas pidama ennast äravalitud rahvaks, kellel on õigus asuda maailma valitsema; teadmata seejuures, et nad lõpetavad möödapääsmatult sama traagiliselt nagu Atlantise rahvas. Nende riik hävis ja rahvast pääsesid ainult need, kes asusid teistes maailmakaartes, mida kohutav kataklüsm laastas vähem. Atlantise rahvas jäi mööda maailma laiali. Veel aastatuhandeid püüdsid nad esineda äravalitud rahvana ja igaüks, kes seda ei tunnistanud, oli nende vastane. Veel püüdsid nad finants- ja pangapettuste abil saavutada rahalist ülemvõimu, pidades ennast teistest targemaks. Kuid enam ei väljendanud taoline tegevus tarkust, vaid jultumust ja omasuguste ringkäendust. Aegade jooksul omandasid tarkust ka teised rahvad ning atlantide mõjuvõim hääbus.

Inimkond Maa on üleelanud ränki katsumusi. Nende tsivilisatsioonid on tekkinud ja hukkunud ning keegi ei tea, millal toimub järgmine kataklüsm ning kui kohutav see saab olema. Inimkond Maal ei tea, kas katastroofi põhjustab maakoore pöördumine, Maa kohtumine komeediga või osutuvad saatuslikeks Maale kukkuvad suured meteoriidid, asteroidid, mis on eriti ohtlikud, sattudes Maal asuvatele aatomijõujaamadele, energiasüsteemidele. Kuigi meie, Umarani teadlased viibime pidevalt maalähedasel orbiidil ja kaitseme Maad komeetide, meteoriitide ja asteroidide eest, ei saa me seda teha igavesti. Maa inimestel tuleb ise hoolitseda oma ohutuse eest. Aga mitte ükski maailmavalitseja ei suuda seda tagada, sest ta valitseb rahva, inimkonna toetuseta. Rahvad, keda on alandanud omad valitsejad või võõrvallutajad, on purustatud hingeeluga alamad. Tee kõrgemasse, teise dimensiooni tsivilisatsiooni on suletud nii taolistele alamatele kui ka nende valitsejatele. Ainult teise dimensiooni tsivilisatsioon on võimeline ennetama ja ära hoidma kataklüsme.
Inimene, jõudes teise dimensiooni, on vaimselt võimeline vastu võtma Universumi sünni saladusi. Tema ees avatakse elu mõte. Kaasaja inimkond Maal ei ole selleks veel valmis.
Kui inimkond Maal ei pööraks liialt tähelepanu oma mugavusele, oleks vähem hõivatud naudingutele suunatud tegevusega, tühiste meelelahutuste ja rahaahnusega, näeksid nad palju märke, mis osutavad nende tulevikule. Inimene Maal ei peaks sodiaagi tähtkujudest otsima tühiseid vastuseid, vaid leidma vastuse peamisele küsimusele – millal lüüakse talle hingekella. Sest nagu ütles Maa praeguse tsivilisatsiooni tuntud kirjanik Ernest Hemingway: “Ära küsi, kellele lüüakse hingekella. Seda lüüakse sinule”.

Kosmoseränduri Ufo Umarani jutustus kirja pandud
Võrumaal Luhtõ külas Issanda Aastal 1999

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s