Popullo

Autor: Uido Truija

I

Päike sillerdas toas. Popullo rüüpas kiirustades kohvi, pistis suhu pirukatüki ja korjas käigupealt spordikotti riideesemeid – ees seisis väljasõit sõpradega. Tänavalt kuuldus kannatamatut autosignaali, sõbrad juba ootasid!
Popullo Boticelano oli 23-aastane noormees ja elu avardus ta ees justkui helesinine laguun – kutsuv, erutav, paljulubav ja näiliselt lõputu; silmapiiril polnud ees ühtegi pilverüngast. Äsja oli toimunud kõrgkooli diplomite kätteandmine ja lõpupidu. Ees seisis pangatöötaja karjäär; tööpakkumine tõotas helget tulevikku, eneseteostust ja lahedat elu. Tööleping oli sõlmitud, teda ootas panga laenuosakonna juhataja ametitool. Kuid nüüd oli aeg lõbutseda, nautida elu ja tunda rõõmu igast elatud päevast.
Popullo tormas majast välja, spordikott üle õla, naerul nägu sõpru tervitamas. Lahtises autos istusid ülikoolikaaslased ja sõbrad: Giuseppe kabrioleti rooli taga, kõrvalistmel tema tüdruk Wanda, tagaistmel Edward oma pruudi Ninettaga. Ja Caterina – Popullo tüdruk… Imeilus pikkade süsimustade uustega neiu – äsja lõpetanud Muusikaakadeemia laulja-näitleja erialal. Töölepingki sõlmitud – laulja-näitlejanna Rahvusooperis. Selles teatris lavastati ka operette ja Caterinale oli tehtud juba mitu osapakkumist.

Popullo heitis spordikoti autosse, hüppas autoust avamata Caterina kõrvale istmele, suudles Caterinat põgusalt huultele ning kabriolett sööstis kohalt. Auto kogus kiirust, väljus linnast, jättis enese taha aguli viltuvajunud osmikud ja kihutas piki mereranda edasi. Tuul sasis Caterina juukseid, ta naeris õnnelikuna, nõjatus vastu Popullo õlga ja suudles teda õrnalt põsele.
Kihutanud kümmekond kilomeetrit piki mereranda, pöördus auto paremale, mererannal paistva hoone suunas. Puudesalus maja säras tuledes, kutsudes möödujaid ja ahvatledes meelelahutustele. Auto peatus diskobaari trepi ees ning noored kargasid autost välja. Lõbusalt naerdes ja naljatades sukeldus seltskond diskobaari melusse – telliti kokteilid, löödi baarileti ees klaase kokku ning ühineti tantsijatega. Baari hämaras valguses helklevad mitmevärvilised tuled, vali muusika ja kokteil ning kaunis Caterina tekitasid Popullo hinges imelise õnnetunde – ta suudles Caterinat, surudes teda enda vastu. Caterina vastas omakorda suudlustega, kirglikult ja kuumalt.

Tantsimisest küllastunud, väljusid Popullo ja Caterina trepile, laskusid trepist alla puudevahelisele jalgteele ja suundusid kuupaistes sätendavale mererannale. Teineteise ümbert kinni hoides ja aegajalt suudeldes jalutasid nad mererannal. Soe mereõhk pakkus värskendust, hingele hellust ja kergust. Luited olid inimtühjad, ainult täiskuu peegeldus vaiksel veel ning mõni üksik merelind istus rannakividel, nautides sooja suveööd. Popullo ja Caterina laskusid liivale istuma. Popullo suudles kirglikult Caterinat kaelale ja huultele. Caterina vajus tasakesi liivale, põimis käed Popullo kaela ümber ja sosistas talle kõrva:
“Ma olen valmis sinu eest surema.”

* * *

Popullo astus suurde ellu tema jaoks soodsal, võiks isegi öelda – õnnelikul ajal. Kindlustusseltsid, pangad, börsitegelased ja pankrotihaldurid olid selle aja edukamad ettevõtjad, nad kuulusid TOP kümnesse. Suurettevõtted sirutasid oma tiibu ja kerisid kaubanduskette risti-põiki üle E-riigi, väikeettevõtjad tõmbasid hõlmu koomale, andes tööd pankrotihalduritele. Pankrotte ei pandud pahaks, leiti, et see on E-riigis tavapärane majandustegevus.
E-riik viis läbi haldusreformi – riigiasutused laienesid ja nõudsid üha rohkem ja rohkem noori haritud töötajaid. Moes oli seks. Iga endast lugupidav avaliku elu tegelane püüdis rõhutada oma seksihuvi, teavitades sellest üldsust igal võimalikul viisil. Võrdlemisi täidlane, üle keskea, kuid hea väljanägemisega parlamendiliige, naiskomisjoni esinaine, esinedes televisioonis sotsiaalküsimustes ja lahates töötute probleemi, ei jätnud rõhutamata, ilmselt olles saatejuhiga eelnevalt kokku leppinud, et viljeleb seksi regulaarselt, see on üks oluline, aga mitte väike osa tema elust. Taolist avatust peeti heaks tooniks, see tõi riigiametniku rahvale lähemale. Samas ei jätnud esinaine murelikult mainimata, et meeste eluiga on naistest kümme aastat lühem ja et laste sündivus on viimase kümne aastaga vähenenud ligi kaks korda. Tema sõnadest võis mõista, justkui oleks meeste keskmise eluea lühenemine otseses seoses naiste suurenenud seksihuviga, aga madal iive tingitud meeste liigsest koormusest.
Riigitelevisioon alustas hommikust saadet söögi näitamisega, õigemini demonstreeris kõige erinevamaid eksootilisi hõrgutisi, ohtrate täiendsõnadega õpetades – võtke üks kilo head veiseliha, riivige peale teravamaitselist seda, lisage sada grammi magusat toda, küpsetage kergel tulel, kallake üle punase või valge veiniga vastavalt soovile, raputage peale maitseaineid: ohtralt ühte ja teist, laske natuke aega seista ja tõstke lauale… E-riik pakkus oma elanikkonnale tasuta virtuaalset hommikusööki.
Õhtul näitas kommertstelevisioon jõuka olemisega, natuke laiskade, kuid heaolust küllastunud inimeste elamist-olemist ja tühja-tähja üle vaidlemist või siis kirglikku õnnetut armastust, mis tavaliselt lõppes õnneliku vara jagamisega. Taolise “kunstilise filmi“ eesmärgiks oli ennekõike siiski varjatud reklaam.
Ajalehtedes trükiti ära suured värvilised pildid isikutest, kes olid edukad seksis ja söömises või kes olid toime pannud suure maksupettuse või ulatusliku riigivarguse. Mediteeritud ühiskonna suhtumine neisse oli soosiv, kuigi tekitas mõningat kadedust; karistused petturitele olid pigem sümboolsed kui repressiivsed.
Pangad andsid madalaprotsendilisi laene; liising oli kujunenud elu normiks, liisiti üha suuremaid ja kallimaid autosid. Laenurahadega ehitati vatist ja plankudest ühepõlvkonna eramaju, tagatiseks hüpoteek panga kasuks. Eramaja elutoa seinal ei rippunud vanu perekonnapilte, aga ka mitte uusi, samuti mitte pühakute pilte. Seinal võis näha mõnda nipsasjakest, mis välisreisilt kaasa toodud ja mille aegajalt vahetas välja uuem ja värskem iluasjake.
Hüpoteek liikus mööda E-riigi territooriumi otsekui rändrohutirtsude parv – kõigepealt mattis enda alla saared, siis rannajoone ning tungis laienedes ikka edasi ja edasi sisemaale, lähemale pealinnale. Aga see ei olnud häiriv, seda ei pandud tähelegi – elati siin ja praegu, viidet tulevikule peeti vanamoeliseks.

II

Popullo ja Caterina olid alustanud kooselu, kuigi ei olnud veel ametlikult registreeritud või laulatatud. Sõnapaar – ametlikult registreeritud – kõlab raskepäraselt ning bürokraatlikult ja riivab armastusest rääkides kõrva. Laulatus kõlab hoopis paremini, kuigi noorpaar ei olnud veel laulatatud. Aga see ei seganud neid elamast koos abielupaarina – armastades ja hoolitsedes teineteise eest.

Nende üürikorter asus kümnekorruselise maja viimasel korrusel. Akendest avanes imeilus vaade väikesele järvekesele ja mägedele, mille jalamil kasvas tihe männimets. Tõusev päike pani lumised mäetipud sädelema, liikus piki mäekülge, piilus Popullo ja Caterina magamistuppa ning äratas nad oma hellitlevate kiirtega; pöördus seejärel ümber majanurga ning valgustas kööki ja elutuba.
Pühapäevasel soojal suvehommikul meeldis Popullole ja Caterinale, käterätid üle õla, teineteise käest kinni hoides joosta järve äärde ja sukelduda öösel natuke jahtunud, kargesse järvevette. Supeldes pritsisid nad teineteist üleannetult veega, naersid õnnelikult ja, olles vees isu täis vallatlenud ronisid kaldale. Caterina tõmbas märja supeltrikoo seljast, paludes enne seda Popullol selja keerata; nende armastus oli veel väga noor ja Caterina natuke häbenes. Vaevalt oli Caterina trikoo seljast tõmmanud, kui Popullo ennast ringi keeras, alasti Caterina oma embusse haaras ning kirglikult ja kuumalt tema kaela ja rindu suudles. Caterina naeris – edvistavalt ja õnnelikult.

Koju tagasi pöördunud, riietus Caterina õhukesse läbipaistvasse hommikumantlisse ja asus valmistama hommikusööki, mantlihõlmad hooletult laiali.
Popullo istus köögis laua taga, jälgis Caterina toimetusi ja tundis, kuidas iha naise järele temas üha kasvas ja pöörasemaks muutus. Caterina toimetas pliidi juures, möödaminnes silitas Popullo pead, suudles teda põsele ja kihistas kahemõttelist naeru.
Caterina asetas Popullo ette köögilauale pekiga praetud munad, kõrvale kohvitassi ja mikrolaineahjus soojendatud saiakesed ning endale ja Popullole pokaali punast veini. Popullo asus isukalt sööma. Caterina istus tema vastu, tõstis aegajalt veinipokaali huultele, vaatas Popullole flirtivalt silma ja itsitas vahetevahel, viies Popullo oma naeruga segadusse. Hommikumantel libises kõrvale, paljastades Caterina kaunid reied. Popullo haaras Caterina käe, pigistas seda õrnalt ja üritas söömist jätkata. Kuid Caterina ebalev olek, tema itsitused ja paljastunud reied viisid Popullo täiesti endast välja. Ta tõusis püsti, astus ümber laua Caterina juurde, surus oma pea tema juustesse, ohkas õnnetulvas ja asus naist kirglikult ning südamevärinal suudlema. Suutmata ennast talitseda, haaras Popullo Caterina sülle ja suundus oma kandamiga magamistuppa. Caterina põimis käed ümber Popullo kaela, alistunult ja valmis mehele anduma.

Nädalavahetustel, kui Caterina juhtus teatrietendustest vaba olema, sõideti linnast välja, loodusesse. Popullo istus auto roolis, kruttis vahetevahel autoraadiot ja kihutas mööda maanteed – autoraadio mängis, aknast puhus sisse värske heina lõhna, aegajalt vilksatas puude vahel helesinine mererand. Auto sööstis läbi metsatuka, tõusis mäkke, läbis mäekuru ja lipsas tunnelisse; sealt väljudes alustas hoogsat laskumist mere suunas; seejärel jätkus sõit piki päikeses sätendavat mereranda.
Caterina nõjatus vastu Popullot ja naeratas õnnelikult. Ta oleks tahtnud niiviisi, koos Populloga, sõita terve elu – muretult, kiires tempos, õnnelikena ja lõputult.
Kihutanud paar tundi, keeras Popullo maanteelt kõrvale, sõitis mööda liivast randa ja jäi peatuma metsatuka äärde, millest voolas välja väike jõeke, suubudes õhtupäikesest kullatud lahekesse. Popullo kargas autost välja ja viskas paar hundiratast, et kondid liikvele saada. Haaras autost väljunud Caterina sülle ja keerutas teda; Caterina kiljus ja siputas jalgadega, hoides kahe käega Popullo kaela ümbert kinni.

Caterina sõlmis õhukese suvekleidi paelad rinna eest lahti, heitis Popullole üleannetu pilgu ja tõmbas ühe liigutusega kleidi seljast. Sama kiiresti, justkui kartes, et võib ümber mõelda, heitis kleidile rinnahoidja ja püksikud ning tormas pritsmete lenneldes soojasse lahevette. Populla tardus üllatusest, kuid toibus koheselt, riietus kiiresti lahti ja järgnes Caterinale.
Caterina asus energiliselt pritsima, loopides kätega vett, seejuures kilgates nagu laps ja vahetpidamata naerdes. Popullo üritas Caterinat kinni püüda, kuid Caterina oli kiirem – alatasa jõudis ta Popullo käeulatusest kõrvale põigata, vahel sukeldus vee alla ja jäi sinna kauaks, nii et Popullo oli sunnitud talle järele sukelduma. Pinnale tõustes võis ta veel märgata Caterina peanupu vilksatust ja jällegi kadus vallatu kaunitar vee alla. Lõpuks õnnestus Popullol Caterina vee all kätte saada ja nad suudlesid vees kaua ja pikalt, kuni õhupuudus sundis neid pinnale tõusma. Popullo läkastas, aevastas ja turtsus, olles vett sisse tõmmanud. Caterina naeris – näkineiu suudlused võivad lämmatada!
Veel kaua jooksid ja hullasid Popullo ja Caterina õhtupäikesest valgustatud rannal, pritsisid teineteist vee ja liivaga, vahel huilgasid otsekui metslased ja siis naersid laginal. Lõpuks Caterina väsis, heitis ennast Popullo kaela ja jäi sinna rippuma. Popullo haaras Caterina sülle, tassis auto juurde ja asetas autoistmele. Kuivatas teda käterätikuga – hoolikalt ja õrnalt, justkui väikest last.

Soojemalt riietunud, tassis Caterina autost välja toidukorvi, Popullo süütas lõkke. Päike vajus erkpunase kerana merelahte, õhk jahenes, kalda äärest hakkas lahe kohale vajuma uduvine. Taevasse oli ilmunud esimene täht. Pimenes kiiresti, varsti täitus terve mustav taevalaotus suurte erksalt vilkuvate tähtedega. Caterina toimetas lõkkevalguses – tule kohal vardas küpsevad lihatükid levitasid isuäratavat lõhna; Popullo kallas aegajalt neid veiniga üle. Asetanud küpsenud lihalõigud papptaldrikutele, sättis Caterina lõkke kohale kohvikannu. Popullo korkis veinipudeli lahti ja valas veini plasttopsidesse.
“Meie imeilusa õhtu terviseks,” ütles Popullo toosti.
“Meie imeilusa öö terviseks,” sõnas Caterina vastutoosti.
Popullo ja Caterina istusid vee kaua lõkkevalguses – kahekesi, armunute ja õnnelikena – ja lobisesid muretult. Tublisti pärast keskööd ronisid nad suurde magamiskotti ja jäid, pead väljas, silmitsema tähesäras taevalaotust. Aegajalt langes täht. Caterina jälgis tähe teekonda murega, kartes, et pikkamisi kukub terve taevas tähtedest tühjaks.
“Popullo, kas kunagi saabub aeg, mil terve taevas on tähtedest tühi?”
“Ei, Caterinake, tähed langevad ja samas tekib jälle uusi juurde. Nii on see kestnud miljardeid aastaid ja kestab edasi.”
“Popullo, kui täht kukub, mõtle oma salasoov, ja mina mõtlen oma.”
Täht langes, ja siis veel üks.
Popullo küsis esimesena:
“Caterina, milline salasoov sinul oli?”
Naine vaikis hetke. “Kui kunagi meie aeg otsa saab, siis tahaksin langeda kohe sinu järel, nagu need kaks tähte.” Mõistes, et tema sõnad võivad tekitada Popullos kurbust, jätkas ta, osutades näpuga taevalaotuses säravatele tähtedele:
“Popullo, kas sa tead selle tähekuju nimetust? Vaata seda, natuke vasakul, peaaegu meie kohal.”
“Suur Vanker.”
“Aga Popullo, kus on Väike Vanker?”
“Väike Vanker on siin, minu kõrval magamiskotis.”
Caterina naeris Popullo nalja üle, müksates seejuures meest üleannetult ribidesse.
“Popullo, kas teistel planeetidel on elu, inimesetaolisi olevusi?”
“Kui on planeedil Maa, võib olla ka mujal.”
“Aga Popullo, mispärast ulmeraamatutes ja –filmides alati näidatakse võitlust tulnukatega? Miks ei võiks tulnukaid vastu võtta soolaleiva, orkestri ja lilledega? Ja tüdrukud suudleksid tulnukaid põsele…?”
“Tulnukad on Maa inimestele võõras hõim; ka Maal on erinevad hõimud pidevalt omavahel sõdinud ja kahjuks sõdivad edasi.”
“Aga Popullo, ehk on keegi tulnukas mind välja valinud, minusse kõrvuni armunud ja teel minu juurde, minuga kohtama?”
“Caterinake, sa mõtle, mida sa räägid! Kas sa ka tead, kallike, kui palju see maksma läheb – tulla miljonite valgusaastate kauguselt sinuga kohtama!”
“Popullo, kullake, sa hindad kõike rahas nagu ehtne pankur! Kas siis armastust on võimalik mõõta rahas?” Caterina keeras magamiskotis solvunult Popullole selja. Mõnda aega lamati vaikides. Popullo kahetses, et oli mõtlematult ja tahtmatult Caterinat solvanud. Kuid vaikimine ei kestnud kaua. Caterina keeras ennast uuesti näoga Popullo poole, surus ennast tema vastu, itsitas kergelt ja esitas uue õrritava küsimuse:
“Populloke, ütle, mida sa teeksid, kui tulnukas minuga kohtama tuleb?”
“Mingist orkestrist ja soolaleivast ei saa siis juttugi olla – ma annaksin talle kõva keretäie.”
Caterina asus Popullot suudlema – kuumalt ja kirglikult, justkui oleks tema kõrvale magamiskotti pugenud kauaoodatud kõrvuni armunud tulnukas.

III

Puhkepäevale järgnenud nädal möödus töistes askeldamistes. Popullo sõlmis laenulepinguid, seadis hüpoteeke, pante, tagatisi. Ta mitte ainult ei sõlminud, vaid täiendas lepinguid uute keeruliste sanktsioonidega; kudus oma ämblikuvõrku, sest see oli tema töö, sellest sõltus tema edukus oma ametikohal. Caterina käis teatris proovidel, kuid suvisele ajale omaselt kulgesid need loiult – etendusi oli suvel vähe ja needki peamiselt juba kümneid kordi läbimängitud operetid.

Kui järjekordne töönädal otsa sai, meeldis Popullole Caterinat uute ettepanekutega üllatada – Caterina, homme sõidame mägedesse, või siis – Caterina, võtame telgid kaasa ja põrutame kuhugi metsajärve äärde, kuhugi maailma otsa, kust meid keegi ei leia.
Popullo oli hakkaja, ettevõtlik, ja ka Caterinale meeldisid väljasõidud. Seikluste olmelised ebamugavused ei olnud talle koormaks. Vastupidi, pooleldi metsik ja mugavusteta olemine pakkus meeldivat vaheldust. Pärast väljasõitu oli nii hubane tunne kodus vanni võtta ja siis lesida diivanil televiisori ees, tunda ennast tsiviliseerituna.

Sügisel, kui kastanimetsad hakkasid kolletuma ja valminud viinamarjad ootasid koristajaid, pakkus Popullo reede õhtul töölt koju jõudes välja täiesti ootamatu reisi, kuigi, tõsi, Caterina oli taolist ettepanekut sisimas juba kaua oodanud:
“Caterina, võtsin nädala tööst vabaks; homme sõidame külla minu vanematele.”
Caterina läks ähmi täis, oskamata esialgu midagi öelda või ette võtta.
Esmakordne mehe vanemate külastamine on nagu õnnemäng – meeldib, ei meeldi; aga Caterina oli otsustanud vaekausi enda kasuks pöörata. Meeldida tuli mitte ainult ämmale, vaid ka äiapapale. Ämm kindlasti tahab oma pojakese naisena näha töökat, lihtsat, abivalmis, hoolitsevat ja ämmale meelepärast perenaist. Äi on meesterahvas, ja pole kahtlust, et kõigepealt libistab ta, vahest varjatult, aga siiski tähelepanelikult hindava pilgu üle Caterina – alustab jalgadest, neid takseerides ja kergelt muheledes, siis jõuab puusadeni, peatub seal nagu mõõtu võttes või võrreldes oma kalli eide mõõtudega kolmkümmend aastat tagasi, libistab siis pilgu kergelt ja pehmelt üle piha ja jääb peatuma rindadel, pilgutab üllatunult silmi ja köhatab heakskiitvalt. Alles siis kohtub äia pilk Caterina silmadega – talle vaatavad vastu tema kalli eide silmad: kelmikad ja säravad. Äi näeb Caterinas kaunist ja kütkestavat naist ning on uhke oma poja valiku üle!

“Popullo, oled sa ikka rumal,” alustas ähmi täis Caterina vaidlust külaskäigu üle. “Ma pean endaga midagi ette võtma, soengu tegema. Ega ma sa ämma ette ilmuda soenguta, justkui mingi lohakas, endast mittehooliv naisterahvas. Ja millise pilguga vaatab mind äi?”
“Caterinake, hommikul vara lase endale teha lokid, selline hästi kähar soeng, nagu estraadinäitlejatel.”
“Popullo! Hulluks oled läinud! Ma ei saa ämma ja äia ette ilmuda nagu vana lits; soeng peab olema tagasihoidlik, samas maitsekas ja kaunis.”
“Tee siis poisipea.”
“Popullo, mida sa räägid! Isa kindlasti arvab, et oled homoks hakanud, ja oma meessõbra kaasa tarinud. Vaevalt, et see on sinu isa maitse.”
Popullo lõi käega – Caterina on vist ähmiga natuke ära pööranud.
Caterina asus köögis toimetama – vaja ämmale viia kringel, enda küpsetatud. Ämmale tuleb perenaise oskustest hea mulje jätta. Caterina segas tainast, otsis kapist välja maitseained, luges vahetevahel kokaraamatut ja toimetas üha innukamalt edasi. Üsna varsti tungis köögist Popullo ninasõõrmetesse isuäratav, kaneeli ja muude hõrgutavate maitseainete järele lõhnava kringli aroom.

Hommikul vara kiirustas Caterina juuksurisse. Naasis Popullole natuke tundmatu, samas aga väga kaunis ja ääretult armas naine. Caterina pikad juuksed olid lühemaks lõigatud; nad langesid üle otsaesise kergelt vasakut silma kattes alla, sihvakale ja kaunikujulisele kaelale, juukseotsad üleannetult keerdus ülespoole.
“Caterinake!” hüüatas Popullo, “sa oled võrratult kaunis!”
“Ma olen täna võrratult kaunis oma äiapapale!”
Caterina kadus magamistuppa ja asus riietuma külaskäiguks ämma ja äia juurde. Ta kohmitses seal kaua, endamisi midagi rääkides, ilmselt koheselt vajalikku riideeset leidmata. Lõpuks ilmus Caterina magamistoa uksele. Popullo ajas ennast diivanilt püsti, segaduses ja hämmeldunud – tema ette oli ilmunud kuninganna: väärikas ja uhke, samas lihtne ja kaunis. Ta kandis kõrgekontsalisi kingi, sihvakad jalad olid pingul ja elegantsed.
Caterina oli riietunud lihtsasse, aga väga kaunisse kleiti. Tema põlved olid katmata, kuid siiski mitte eriti kõrgelt. Piht joonistus selgelt esile, kõrged rinnad rõhutasid naise väärikust. Kleidi kaelus algas rindade vahelt, jättes vabaks Caterina kaunikujulise kaela. Popullo ja Caterina silmad kohtusid ning Popullo märkas imestusega, et on neid silmi näinud juba varem, kauges lapsepõlves.

IV

Auto kihutas mööda maanteed, suunaga lõunasse, sisemaale. Mööda vilksatasid sügiseselt kollased kastanimetsad ja viinamarjaistandused. Popullo hoidis kindlalt rooli; vajutas gaasipedaali, sooritas kiire möödasõidu ning jätkas Caterinaga alustatud vestlust.
“Caterina, koju jõudes lähen isaga linnujahile. Praegu on algamas jahihooaeg – linnud söövad viinamarju ja sel aastaajal on linnuliha eriti maitsev.”
“Popullo, ma tean lindu, kelle liha on maitsev aasta läbi.”
Popullo oli ametis auto juhtimisega ja seetõttu ei pööranud ta ta vestlusele kuigivõrd tähelepanu; tema jaoks oli see tavaline sõiduvestlus.
“Huvitav, mis lind see on,” sõnas Popullo masinlikult, keerates autorooli.
“Mina.” Caterina naeris üleannetult. Popullo punastas häbelikult ja keeras autoraadios hääle tugevamaks, otsekui kartes, et Caterina võib öelda veel midagi taolist, mis ta kohmetuma paneb.

Auto jätkas sõitu – üle mägede ja läbi tunnelite sisemaa suunas. Pärast mõnetunnilist kihutamist keeras Popullo suurelt teelt ära. Asfalt lõppes ning siit algas külavahetee – mööda rohelusse uppunud taludest, viinamarjaistandustest ja apelsinipuude saludest. Kõrvetav päike oli jõudmas keskpäeva. Avatud autoaknast puhus sisse värskendav õhk, tuues kaasa koristatud põldude, värske heina, küpsevate viinamarjade ja apelsinide lõhna. Järsku Popullo pidurdas, tolmupilv kattis auto ja hajus siis tuules laiali – teele lähenes lambakari. Uhke ja iseteadva olekuga juhtoinas ees, ligines umbes sajapealine kari maanteele. Lambad sammusid natuke tobedate nägudega ühtses kolmnurkses rivis – paksud valged villakuhilad, sekka mõni mustakirju ja ka päris must. Lammaste taga, kummalgi pool lambakarja, astusid pehmelt, natuke küürus seljaga lambakoerad, tõsised ja töised näod ees. Kõige lõpus sammus muretult vitsaraagu viibutades noormees – tal olid jalas heledad, peaaegu valged püksid ja seljas valge särk, selle peal tume vest. Ta oli paljaste jalge otsa tõmmanud sandaalid, peas aga oli tal paks laiaäärne viltkübar, mille alt paistsid välja õlgadeni ulatuvad juuksed. Noormehe nägu oli päikesest pruuniks põlenud. Popullo peatas auto. Caterina jälgis huviga teed ületavat lambakarja ja seda saatvat karjust. Jõudnud teele, tõstis lambakarjus kaabu, paljastades seejuures oma süsimustad natuke käharad lokid. Tema päevitunud näos välgatas valge hammasterida – maapoiss kinkis Caterinale kauni naeratuse. Caterina viipas käega ja naeratas vastu. Popullo lülitas käigu sisse ning auto liikus kohalt, jättes lambakarjuse seljataha.
“Popullo, sellesse karjusesse ei ole raske armuda.”
“Caterinake, sa oled valmis armuma ka igasse möödavilksatavasse telefoniposti.”
“Populloke! Armunud naise hing on avatud kõigile. Aga Popullo, kullake, minu südames oled ainult sina!”
Popullo vajutas gaasipedaali alla, telefonipostid vilksatasid mööda ja auto sööstis tolmupilve enda järele jättes edasi. Kihutanud veel kümmekond kilomeetrit, võttis Popullo kiiruse maha ja keeras maanteelt kitsale teele, mis viis puudesalus paistva talu suunas. Talu taga metsa ääres helkles päikeses väike järveke.
“Oleme kodus,” sõnas Popullo rõõmsa naeratusega.
Caterina süda täitus ärevusega – veel mõni hetk ja ta kohtub Popullo vanematega.

Auto tegi veel paar jõnksu kitsukesel teel ja pöördus õueväravast sisse. Õuemurul seisis teineteise kõrval sirge rühiga naine ja mitte vähem rühikas aga tiheda halli habemega meesterahvas, kõver piip suus. “Hemingway,” märkis Caterina endamisi, ning itsitas kergendatult – sellise äiapapaga leiab ta kindlasti kontakti!
Popullo ronis autost maha, suudles ema põsele ja ka isa, kusjuures isa oli sunnitud selle toimingu juures piibu ühest suunurgast teise lükkama.
Cateina avas autoukse ja laskus autoastmelt aeglaselt ja graatsiliselt – tema sihvakas jalg sirutus pikalt välja, otsekui otsides tuge maapinnast. Äiapapa pilgule ei jäänud see tähelepanuta – tema piibust kerkis järjestikku mitu suitsupahvakut, andes märku erutatud olekust; esmakohtumine poja naisega ei ole naljaasi.
Caterina väljus autost ning astus sirge rühiga, rinnad väljendusrikkalt ees – justkui lavalaudadel – ja sirutas äiapapale käe:
“Caterina.”
Äiapapa haaras Caterina käe, teise käega rabas piibu suust ning sõnas ilma ülemäärase edvistuseta, maamehelikult:
“Jimmy, Popullo isa.”
Seejärel sirutas Caterina käe Popullo emale:
“Caterina, Popullo naine.”
Ema võttis Caterina käe, libistas seejuures põllenurgaga üle silmade ja sõnas:
“Popullokese ema.” Seejärel pühiks veelkord põlleotsaga silmi – tema väikesel Popullol on nii armas ja kena naine!

Popullo ema asus askeldama, lauda katma. Äiapapa laskus oma veinikeldrisse. Seekord ei olnud tal valikuga raskusi – lauale tuli tuua kõige parem vein.
“No küll on poisikesel naiste suhtes maitset,” pomises ta veinipudeleid valides heakskiitvalt, justkui poleks tal poja maitsesse usku olnud. “Täpselt nagu minu eit kolmkümmend aastat tagasi.”

Äiapapa paremal käel istus Caterina, vasemal äiapapa nägus ja elurõõmus eit ning ema kõrval Popullo.
“Populloke,” sõnas ema, “söö linnuliha, metskurvitsad on praegusel aastaajal väga maitsvad, söövad küpsenud viinamarju. Caterinake! Kas Popullo armastab linnuliha?”
“Jah, emake, ma pakun talle seda igal õhtul.”
Äiapapa tõstis pokaali veiniga huultele ja muheles endamisi – ta sai aru Caterina sõnademängust.
“Caterina,” sõnas ema, pigem selleks, et seltskondlikku vestlust jätkata, “sinu kringlis on kaneeli hästi mõõdukalt ja parajalt, aga rosinaid oleks ma pannud vähem.”
“Emake! Popullole meeldivad väga rosinad, ja ka magus linnuliha.” Naiselikust edevusest tulenevalt ei suutnud Caterina jätta viimatinimetatut rõhutamata. Äiapapa muheles omaette, naeratas seejärel avalalt ja pani ette juua kalli Caterina ja Popullo – kes oli leidnud endale tõelise naise – terviseks. Pokaalid joodi põhjani, ema pühkis rätikuotsaga silmi.
“Täna õhtul on külas simman, “ sõnas äiapapa. “Eit!, kui läheks ka trallitama?” Äiapapa oli öelnud need sõnad justkui muuseas, et pakkuda seltskonnale elevust.
“Vanamees! Sind on vein täitsa pööraseks ajanud,” sõnas ema nagu kergelt häbenedes, aga väga õnnelikult, “las noored lähevad, nemad on parajas kepsutamise eas.”
Caterina haaras õhinal äiapapa mõttest kinni:
“Popullo, lähme simmanile, ma pole eluski külasimmanil tantsinud! Kas sa Populloke ka tead, et opereti alguslätted on külasimman?” Caterina ilmutas oma akadeemilisi teadmisi.
Laudkond asus õhinal sebima – äiapapa lükkas ärevalt mitu korda piipu ühest suunurgast teise, teadmata, mida Caterina soovi täitmiseks ette võtta. Ema aga oli praktilisema mõistusega:
“Caterina, nendes kingades on raske tantsida. Ja ka kleit pole simmanile sobiv.”
Ema ja Caterina asusid arutama simmanile sobiva riietuse üle. Isa kallas Popullo pokaali veini ääreni täis, pilgutas pojale usalduslikult ja mehelikult mõistvalt silma, tõstis pöidla ja sõnas:
“Joome põhjani!”
“Joome põhjani selle, mis meile on antud!”
Poja toost puudutas isa südant. Võibolla vanadusest tulenev tundlikkus, või hoopis elukogemus, aga ehk ka Popullo toosti tõsidus oli see, mis sundis isa toosti ümber sõnastama:
“Poeg, armastus jääb alati sinuga.”

Ema ja Caterina olid eemaldunud tagatuppa. Ema sobitas Caterinale selga oma rahvariideid, mida ta oli kandnud aastakümneid tagasi, abielludes. Ema roheliste-, punaste- ja valgete värvitoonidega pihtseelik istus otsekui valatult Caterina taljesse. Ka kingad – madala tugeva kontsaga – sobisid Caterina jalga nagu tellitud.
Caterina astus elutuppa. Äiapapa tõstis imestunult kulmud, piipki jäi hambus ripakile – Caterina nägi välja justkui tema eit kolmkümmend aastat tagasi.

Päike loojus, valgustades veel kuldselt mäetippe. Orgudesse ja Popullo isatalu järvekesele vajus uduvine. Mäeveerul paiknevast külakesest kuuldus akordioni, kitarri ja viiuli hääli ning neidude laulu. Caterina ja Popullo astusid teineteise käealt kinni hoides mööda mäekülge tantsuplatsi suunas, vahetevahel peatudes ja suudeldes. Caterina oli elevil – kuigi ta oli tantsinud lavalaudadel ja teatrietendustel, polnud ta kunagi tantsinud külasimmanil. Caterina oli erutatud, ärevil ja õnnelik – otsekui enne esietendust.

Tantsuplatsil jalutasid ringi sinisest, punasest, rohelisest ja kollasest satiinist kleitides tüdrukud. Lisaks neile rohelise-, punase- ja valgete värvitoonidega triibulised pihtseelikud. Noormehed heledates, peaaegu valgetes pükstes ja valgetes särkides, mille peal must vest; paljaste jalgade otsas sandaalid, peas laiaäärsed viltkübarad.
Noormehed naersid valgete hammaste välkudes ja vahtisid tüdrukuid, oma eelistusi häbenemata.
Caterina istus lihtsale pingile tantsuplatsi ääres. Popullo toetus tema kõrvale. Caterina süda peksis erutatult – külakapelli muusika äratas temas seletamatuid tundeid; kogu esivanemate armastus oli ühtäkki saanud tema pärisosaks.
Caterina embas Popullot ja suudles teda hellalt. Külapoisid pistsid pead kokku ja naersid, osutades peaga Caterinale.
Akordionimängija sõrmitses pilliklahve ja alustas; viiuldaja nihutas kaabu kuklasse ja tõmbas pika romantilise poogna, kuid kitarr ja trumm tegid lõpu kurblik-romantilisele avamängule – koheselt lõi orkester lahti tantsuloo: temperamentselt, üleannetult ja tantsule kutsuvalt.
Külapoisid kargasid pinkidelt, tormasid üle tantsuplatsi, justkui võidujooksus oma kallimate pärast, ja koheselt täitis tantsuplatsi üleannetu karglemine, keerutamine ja huilgamine. Popullo vahtis imestunult ja kohmetult seda tralli, hoides Caterina kätt. Ja siis seisis Caterina ees noormees, päikesepaisteline lambakarjus, aga võibolla ka keegi teine. Ta tõstis viltkaabu ja kummardus Caterinale – senjoriita!, samas tehes peanoogutuse Popullole.
Caterina surus Popullo kätt. Popullo noogutas ja Caterina tõusis pingilt – rühikalt, kõrge rind eneseteadvalt esil; ulatas noormehele käe ja sammus tantsuplatsi keskele. Orkester korraks vakatas. Seejärel libistas akordionimängiga sõrmedega üle klahvide, viiuldaja tõmbas poognaga ja trummar põristas kergelt trummi. Caterina seisatus – käed külgedele surutud, keha sirutatud ette – oodates õiget takti. Ja siis lõi Caterina lahti tantsu – ta andus jäägitult muusikale ja rütmile, enda teadmata, et kasutas neid tantsusamme ja elemente, mida oli õppinud Muusikaakadeemias. Ka sisaldas tema tants rahvatantsule omaseid liigutusi ja loomulikult ka tantsija fantaasiat; Caterina tants oli kaunis ja hingestatud. Ta tantsis kirglikult ja lõunamaise temperamendiga. Caterina pihtseelik lainetas tantsukeerises, tõusis kõrgele ja sillerdas mitmevärvilises valguses. Ta sooritas hoogsaid ringe ja spiraale, naeratus huultel.
Caterina tants üllatas vaatajaid; pealtvaatajad saatsid tantsu tuliste käteplaksutustega, nii mõnedki pistsid tantsuplatsi ääres pead kokku ja sosistasid kadetsevalt. Orkester tabas iga Caterina liigutuse ja hoidis vajalikku rütmi. Caterina lambakarjusest partner oli osav improviseerija – ta sai meesosaga hakkama andekalt, vastates Caterina kirglikule tantsule; keerles ja kargles tantsurütmis ümber Caterina. Orkester tõstis tempot, Caterine keerles metsikus rütmis, enam polnud võimalik samme eristada. Järsku kostus karjuse kirglik hõige, orkester vakatas ja Caterina partner langes ta jalge ette põlvele, käed efektselt üles sirutatud. Caterinale ja karjusele sai osaks maruline aplaus ja kiiduhüüded See oli tantsijanna elu üks kaunimaid hetki.
Tantsu lõppedes saatis karjus Caterina oma kohale, kummardus ta ees sügavalt ja naeratas, noogutas Popullole ning sammus uhke kõnnakuga üle tantsupõranda – ta oli kauni linnatüdrukuga esitanud oma elu ilusaima tantsu.

Orkester jätkas mängimist ja nüüd Popullo enam ei viivitanud tantsule minekuga. Ta haaras Caterinal käes. Seekord tantsiti tavalist lõbusat ja kergemeelset diskotantsu. Koheselt täitus tantsuplats tantsijatega.
Idataevasse oli tõusnud koidukuma. Caterina ja Popullo pöördusid külasimmanilt koju, tantsust natuke väsinute, aga õnnelikena. Ema oli teinud neile aseme küüni, värskelt lõhnavatele heintele.

V

Õhtul, kui päike oli juba kadumas järveäärse metsatuka taha ja uduvine laskunud järvele, sättis ema ennast lehma järveäärselt niidult koju tooma.
“Ema!” hüüatas Popullo, “meie Caterinaga toome lehma koju, sina aga pane seni lüpsik valmis.”
Caterina ja Popullo astusid mööda õhtukastest märga heinamaad. Nende lähenedes tõstis lehm pea, pööras sarved vastu ja keerutas pead – ta võõristas tulijaid.
“Vissi-vissi-vissi,” püüdis Caterina lehma rahustada. Kuuldes sõbralikku naisehäält, lehm rahunes ja lubas Popullol ennast keti otsas koju talutada. Caterina astus tagapool, vahel lehma patsutades: “Vissi-vissi-vissi.”

Ema sättis väikese lehmalüpsipingi mugavamini tagumiku alla, kergitas seeliku ülespoole ja pistis lüpsiku jalgade vahele. Tõmbas niiske lapiga üle nisade ja asus lehma lüpsma – sorr-sorr-sorr. Caterina seisis kõrval ja jälgis lehmalüpsmist. Ema tõmbas pikalt ja tugevalt nisasid – algul ühe käega ja siis vaheldumisi kahe käega. Lõpuks käis veel korra nisad üle. Caterina nina hoomas lüpsikust tõusva sooja piima lõhna, see oli kuidagi iseäraliku, ihu lõhnaga.

Järgmisel õhtul, toonud koos Populloga lehma koju, palus Caterina emalt luba ise lehma lüpsta. Popullo jälgis Caterina toimetusi imestuse ja huviga – kas ta tõesti saab sellega hakkama.
Caterina sättis pingi istme alla, keris õhukese suvekleidi üle põlvede, paljastades seejuures püksikud ja lükkas lüpsiku jalge vahele. Tõmbas lapiga üle iga nisa. Ettevalmistused teinud, heitis ta kergelt itsitades pilgu kõrvalseisvale Popullole ja võttis lehmanisa kahe sõrme vahele – tõmbas nisa pikalt ja tugevalt. Lehm pööras uudishimulikult pead – ju oli taoline lähenemine talle üllatuseks. Piima pritsis lüpsikust mööda, Caterina sülle, tema reitele ja püksikutele. Caterina itsitas endamisi, heites pilke Popullole, justkui õrritades teda. Tundes piinlikkust, astus Popullo ümber lehma tagumiku ja jäi lüpsmist jälgima teisel pool lehma – nüüd paistsid talle ainult Caterina sääred ja lüpsik jalgevahel ja naise käed, mis nisa tõmbasid. Caterina oli kiiresti asja selgeks saanud – jäljendades ema, tõmbas ta ühe käega, siis vaheldumisi kahe käega; lehm oli rahunenud ja vehkis heakskiitvalt sabaga. Sorr-sorr-sorr, langes piim lüpsikusse, levitades sooja ihulõhnalist aroomi. Caterina käis veel korra sõrmedega kõik neli nisa üle ja tõusis siis püsti – näost punasena, natuke higisena ja kergelt läikivate silmadega. Popullo hoidus talle silma vaatamast, otsekui oleks Caterina saanud hakkama mingi üleannetu, võibolla isegi kõlvatu teoga. Caterina võttis lüpsiku, patsutas veel korraks lehma, lausus talle meelitusi ja suundus kaevu poole, et värskelt lüpstud piim piimatoobrisse kurnata ja kaevu jahtuma lasta.
Popullo avas kaevukaane ja seadis piimatoobri valmis, kuid järsku Caterina peatas oma toimetamise lüpsikuga ja sõnas kelmika häälega, meelitades:
“Popullo, joo sooja piima!”
“Mis sa nüüd, Caterinake! Mulle ei maitse soe, äsjalüpstud piim.”
“Joo ikka Populloke, joo! Võibolla kunagi, kui sa hea poiss oled, annan sulle maitsta ka enda rinnapiima:”
Caterina asetas lüpsiku kaevuäärele ja Popullo jõi üle lüpsikuääre justkui vasikas. Caterina silitas seejuures Popullo pead, kihistas naerda ja rääkis meelitussõnu.

VI

Popullo võttis pangast laenu, seadis hüpoteegi panga kasuks ning ostis väikese, viietoalise maja mere kaldale. Ka liisis ta uue sõiduauto. Elu näitas oma helget külge, ilma pisemagi varjuta. Õnn oli laotanud oma kaitsvad tiivad üle Popullo ja Caterina ning neile tundus, et nende muinasjutuline õnn on lõputu, nende armastus on kustumatu – ja nii saab see olema igavesti.

Ühel õhtul peale päevatööd, kui Caterina oli õhtusest etendusest teatris vaba, võttis Popullo suures elutoas Caterina vastas istet ja jagas temaga oma salajast plaani. Võib-olla oli taoline tegu liiga ennatlik, ehk oleks tulnud Caterina teavitamisega veel oodata, kuid Popullo ei suutnud hoida saladusi endas, ta oli avatud hingega ja tahtis oma unistusi jagada armsa Caterinaga.
“Caterina, kallike!” sõnas Popullo elevusega hääles. “Caterina, meie panga hüpoteek on hõlmanud juba üle poole riigi territooriumist, veel paar aastat, ja oleme pealinnas.”
“Populloke!, mina ei tea neist hüpoteekidest midagi ega tahagi teada, mina olen laulja-näitlejanna, kunst on minule üle kõige.”
“Caterina, kuula mind tähelepanelikult.” Popullo alustas otsekui parteiaktivist kihutuskõnet: “Püüa natukenegi aru saada poliitikast – kui hüpoteek on vallutanud terve riigi, seame meie tingimusi. Minust võib saada E-riigi peaminister või president! Kas sa mõistad mind, kallike?”
Caterina naisesüda mõistis kõrgpoliitikat eksimatult. Juba sündimisest saati on naistel oma eelistused teada:
“Popullo, ei mingit peaministrit! Hull oled, jännata mõttetute päevaprobleemidega! Nagu praegugi, laenuosakonna juhatajana… Käivad igasugused tüübid santimas – anna raha, võta käendus, lepingu sõlmimise tasu, pandi aktsiad, intressid…”
“Oota nüüd Caterinake!” püüdis Popullo oma armast naisukest peatada.
Aga naine oli hoogu sattunud ja jätkas mehelt kuuldud pangaterminite väljaladumist, lisades ka omalt poolt juurde:
“Maksa intresse, viiviseid, alimente… Lepingu lõpetamise tasu, abieluvaralepingu nõuded ja kohustused, kulutused preservatiividele…”
Siinjuures Caterina tarkused finantsküsimustes lõppesid, mis andis võimaluse sõna sekka öelda ka armsal abikaasal.
“Caterina, kallis, ega ma paha pärast, aga president on meil ju sümboolne esinduskuju, ei midagi enamat, käib välisvisiitidel ja moos.”
“Popullo, aga mida minul enamat vaja on? Kas satikaid, mida sinu laenutahtjad kaasa tassivad? Sina ihaldad võimu, aga mina ihaldan armastust ja hellust, ilu ja lugupidamist, olgu see kasvõi näiline. Ma ole ju näitleja, ja pean näitekunstist lugu!”
Caterina silmist veeres kerge pisar, tema täidlased, meelad huuled tõmbusid solvunult prunti. Popullo pidi neid suudlusega siluma.
“Caterina, kullake, mis satikatest sa räägid! Meie äripartnerid ja personaalpanganduse kliendid on väga jõukad ja soliidsed inimesed. Ja satikaid võib saada ka välisreisidel, eriti troopikamaades.”
“Popullo,” tõstis Caterina ootamatult pea, ja vaatas mehele otsusekindlat silma: “Sa unustasid, et presidendi pilt pannakse kohustuslikus korras välja iga ametimehe kabinetti, teistesse siseruumidesse, tänavatele, platsidele ja väljakutele.”
Viimase argumendi vastu ei olnud Popullol enam midagi väita. Naise loogikale on raske seista vastu isegi paeministril – ehk saab sellega hakkama ainult president – ning Popullo nõustus Caterina soovi, pigem siiski nõudmisega: kui hüpoteek on jõudnud pealinna, saadab ta Riigipangale ja koalitsiooniparteile memorandumi nõudmisega, et teda valitaks presidendiks. Äraütlemise võimalust Popullo ei näinud, valimiste läbiviimine oli tehniline küsimus, valimiskomisjoni mure.

* * *

Pärast “koduseid presidendivalimisi“ ehk pärast Caterina teavitamist oma tulevasest edust presidendivalimistel, elas Popullo tavalist abielumehe elu – töölt saabumisel sõi kerge õhtusöögi, lappas ajalehte ja vahtis tülpinult televiisorit, isegi varjatud reklaami märkamata.
Ühel õhtul, jõudnult töölt koju hiljem kui tavaliselt, pidi Popullo ootamatusest oma portfelli maha pillama – elutoas seisis pikas, maani ulatuvas kleidis daam, huuled helepunased, silmalaud erkrohelised, ripsmed süsimustad, kaelas kuldkeed ja sõrmed täis jämedaid kuldsõrmuseid, laubal punane täpp. Popullo jäi natuke ehmunult ja arusaamatuses daami silmitsema, unustades isegi tere öelda.
“Populloke!” tundis ta ära Caterina hääle. “Kas pole ma uhke presidendiproua? Ma valmistu India visiidiks.”
Popullo seisis hämmelduses, natuke võõristades presidendiprouat. Lõpuks sai ta sõnad suunast.
“Jah, olete küll, olete ääretult kaunis ja huvitav,” leidis ta presidendile kohased meelitussõnad, märkamata ise, et oli oma naisukest teietama asunud.
Natuke toibunud, astus Popullo Caterinale lähemale ja üritas anda naisele oma tavapärast töölt-tuleku põsemusi, kuid Caterina viibutas Popullo silme ees sõrme – ei, kullake, ei, India naised on kombekad ja tagasihoidlikud, anduvad ainult siis, kui on mehe täielikult oma meelevalla alla saanud.
Magama heites riietus Caterina end lahti tavapärasest kauem – India naine ei torma ülepeakaela voodisse, aga olles kord juba voodis, ei kiirusta ta sealt väljumisega.

Möödus nädal või paar ja töölt tulles leidis Popullo ikka eest tavapärase Caterina – järgmise välisvisiidini oli veel aega. Siis tabas tulevast presidenti järjekordne üllatus. Tööpäeva lõpetanud ja oma pisikese auto maja ette parkinud, avas Popullo majaukse eriti reipalt, heitis portfelli esikupingile, tõmbas kingad jalast ja astus enesekindlalt ning lõbusalt elutuppa – täna oli tal plaanis minna koos Caterinaga vaatama jalgpalli esiliiga võistlust, natuke koos perekonnaga lõõgastuda. Vahetevahel nimetas ta Caterinat ja ennast perekonnaks, kuigi järelkasvu veel ei olnud.
Astunud käigupealt lipsu lahti sõlmides elutuppa, kangestus Popullo soolasambaks – elutoas istus laua taga natuke kooku vajanud, mustas riietuses ja musta peakotiga või pearätiga olevus, ainult kuidagi tuttavad silmaterad välkusid peakoti aukudes. Olevus kergitas korraks pead, aga langetas selle samas tagasihoidlikult. Tema ees lebas paks kuldkirjas raamat. Popullo märkas raamatu pealkirja – “1001 ööd.”
“Teed jood?” küsis olevus vaikse, alandliku häälega.
Popullo tundis ehmatusega ära Caterina hääle.
“Caterina, kas sa oled haigeks jäänud? Ma kutsun arsti!”
“Mees, andesta mulle, väetile naisterahvale. Ma teenin sind truult ja väsimatult, haigust ei saa ma endale lubada.”
“Aga Caterina, mis rüü sul üll on? Mida see peab tähendama, ja mis kirjandust sa loed?”
“Populloke, oled ikka veel lollikene, ise veel presidendihakatis!” hakkas Caterina üleannetult naeru lõkerdama. “Ma ju valmistun järjekordseks visiidiks, seekord Araabiamaadesse.”
Popullo astus heldinult Caterinale ligi, nihutas musta pearäti suu eest eemale ja tahtis oma naist suudelda, kuid Caterina pani keelavalt käe huultele:
“Ei, idamaa naine on öösel voodis kuninganna; naise öö on üheksa korda pikem ja üheksa korda nauditavam kui mehel!”

Peale “reisi Araabiamaadesse” tekkis Popullole väike hingetõmbeaeg, pikad idamaised ööd olid Caterinat natuke väsitanud, naine puhkas reisiväsimust. Aga hingetõmbeaeg ei kestnud kaua, presidenti ootas ees uus välisvisiit.
Popullo, jõudnud pangatöölt koju ja, ehkki olles juba oma naise “välisreisidega” harjumas, pidi seekord saama südameataki – elutoas seisis ebasündsas poosis süsimust naisterahvas; paljajalu, kõht punnis, jalgade ja käte ümber värvilised võrud, peas mitmevärvilised suled ja litrid, lühike palminiinest seelik vaevu kattis ümarat tagumikku, ninna oli pistetud mingi puupulk või tükk elevandiluud, täidlane alumine mokk oli töllakil. Popullo sisenedes hakkas must naine ennast hööritama, tagus mingit trummitaolist eset ja huilgas rõveda häälega. Ainult pikk abieluline kooselu laskis Popullol kehavorme ja hääletooni ära tundes aimata, et tegemist on tema naise Caterinaga.
“Caterina! Oled sa hulluks läinud?” hüüatas Popullo siiralt ehmunult.
Neegrinaine ei teinud Popullo ehmatusest väljagi – hööritas ennast ikka rõvedamalt ja pöörasemalt, justkui ekstaasis, tema silmad läikisid himuralt. Tantsiv neegrinaine lähenes Popullole, heitis niudevöö kõrvale ja haaras mehe oma embusse.
“Caterina, oled täiesti pööraseks muutunud! Mis sulle sisse on läinud?” Popullot otsekui oleks pahandanud Caterina tembutamine; või hakkas erinevast rassist naiste temperament tal üle jõua käima.
“Populloke! Ma olen valmis asuma lennukile, lendame välisvisiidile Kesk-Aafrikasse!” Caterina surus end vastu meest justkui kleepudes ja rebis tema särki seljast. Popullo tundis tõrget, ta lükkas naise õrnalt eemale, pani ta toolile istuma, kattis hommikumantliga ja alustas seekord tõsist pangaametniku juttu:
“Caterina, need kostüümid maksavad ju roppu raha. Sa kulutad kogu minu palga sellele maskeraadile. Kas poleks parem, kui sa nii väga tahad, laenutada selleks otstarbeks garderoobi või butafoori teatrist, tuleb odavam?”
“Aga Popullo, mis presidendiproua ma olen, kui laenutan garderoobi teatrist? Kas sa ka mõtled, mida rahvas minust võib arvata? Mis Esimene Leedi ma siis enam olen.”
“Aga sa ju ei ole veel Esimene Leedi,” lipsas Popullol suust, ja see oli viga. Seda ei tohiks mitte ükski mees oma naisele öelda, isegi kui naine ei ole Esimene Leedi.
Caterina tõusis sõnagi lausumata, tõmbas hommikumantli hõlmad järsu liigutusega koomale ja suundus puusi hööritamata magamistuppa. Popullo kuulis vaid lukuklõpsatust.

Popullo istus diivanile, võttis hajameelselt ja murelikuna ajalehe kätte ning lülitas televiisori sisse. Siis meenus talle midagi – ta astus kööki ja võttis külmkapist kaks purki õlut. Sättinud ennast mugavamini elutoa diivanile, avas ta prõksuga ühe õllepurgi ja rüüpas tubli sõõmu. Haaras seejärel ajalehe ja libistas pilgu üle ridade; midagi paeluvat leidmata heitis ajalehe nördinult kõrvale ning jäi tuimalt teleriekraani passima.
Televiisoris istus diivanil mees ja luges ajalehte. Tõusis siis, läks kööki, avas külmkapi ja võttis sealt kaks purki õlut. Kaamera libises üle köögimööbli, jäädes möödaminnes peatuma firmasiltidel.
“Aeg ka omal köögimööbel välja vahetada. Sellil päris huvitav köögisisustus,” märkis Popullo endamisi.
Naasnud elutuppa, asetas tõsielufilmi näitleja õllepurgid lauale. Kaamera näitas suures plaanis ja pikalt nende etikette. Mees istus uuesti diivanile, avas ühe purkidest kena plaksuga ning jõi januselt ja mõnuga.
“Paistab teisel päris mõnus õlu olevat, peaks ka seda marki proovima,” mõtles Popullo masinlikult.
Asetanud õllepurgi lauale, nimesildiga kaamerasse, süvenes ekraanitagune mees ajalehte. Ta luges huviga ja süvenenult; korraks täitis ajalehe nimetus suure plaani. Mees muudkui luges, muigas seejuures pidevalt ja korra puhkes isegi laginal naerma.
“Järgmisest kuust tellin sama ajalehe,” otsustas Popullo.
Järsku avanes televiisoris magamistoa uks ja sealt väljus elutuppa kena noor naine, seljas maani ulatuv siidjalt läikiv hommikumantel. Naine kõndis kiiresti elutoas edasi-tagasi, seletas midagi ägedalt otsekui armukadedushoos ja vehkis lehte lugeva mehe ees kätega. Mees ei teinud naisest väljagi, jätkas häirimatult ajalehe lugemist. Naine pöördus äkitselt ringi ja sulgus ust paugutades magamistuppa.
“Kahju, et Caterina seda hommikumantlit ei näinud!” kahetses Popullo.
Pärast naise lahkumist võttis mees televiisoris õllepurgi uuesti pihku, uuris selle silti ja muheles, rüüpas seejärel tubli sõõmu ja asetas õllepurgi lauale, ikka nimesildiga kaamerasse. Seejärel haaras laualt moodsa mobiiltelefoni ja helistas.
“Kindlasti ostan homme seda õlut,” tuletas Popullo endale meelde äsja antud lubadust. “Ka mobiiltelefon tuleks kaasaegsema vastu välja vahetada.”
Kaameraobjektiiv libises mööda elutuba – peatus hetkeks tugitoolidel ja lauakesel ning jäi siis suures plaanis peatuma sektsioonkapil, uurides selle firmamärki.
“Omal on ka aeg elutoa mööbel välja vahetada,” möönis Popullo. “Ostaks sama firma elutoakomplekti.”
Mees televiisoris viskas ajalehe diivanile, jõi viimase õllepurgi tühjaks ja suundus esikusse. Seal avas ta WC ukse – kaamera näitas suures plaanis WC poti firmamärki. Mees sisenes tualetti ja sulges ukse. Filmikaamera jäi passima WC ukse taha, justkui oleks ka tema õlut joonud ja momendil pissihädas. Tualetist kuuldus vee solinat ja koheselt avanes uks, mees väljus. Kaamera libises veel korra üle WC poti firmamärgi.
“Peaks WC poti uuema vastu vahetama; see seal oli võrdlemisi huvitava disainiga,” kommenteeris Popullo kunstilist filmi televiisoris.
Mees televiisoris lülitas televiisori välja, haigutas, kustutas elutoas diivanilambi ja kadus magamistuppa. Film oli läbi. Popullo klõpsas televiisori kinni, seejärel jõi oma õllepurgi tühjaks, käis ära WC-s ja suundus magamistoa ukse juurde. Uks oli lukus. Nördinult istus ta diivanile tagasi, lappas ajalehte ja vaatas aeg-ajalt kella. Aeg oli juba magama heita, kuid magamistoa uks seisis ikka lukus. Neegrinaine oli sulgunud magamistuppa, aga tema kehakuju, puusade hööritamine, himur, natuke rõve naeratus tekitas Popullos vastupandamatut tungi tema juurde pääseda. Samas tundis mees Caterina ees pisut hirmugi. Lõpuks oli Popullo sunnitud läbirääkimisi alustama:
“Caterinake! Võibolla on sinul isegi õigus. Garderoob võiks tõesti valmis olla, hüpoteek juba varsti pealinnas ja koheselt ka presidendivalimised.”
Magamistoast kuuldus nagu väikest sahistamist, justkui märku andes, et ukse taga seisjat on kuulda võetud.
“Caterina! Tegelikult on sinul täiesti õigus, garderoob peaks alati olema käepärast, veel parem, kui juba seljas. Ma kuulsin televiisorist, et Aafrikas, või oli see Ameerikas, kukkus presidendilennuk alla ja kõik said surma, kuna Esimene Leedi ei suutnud kuidagi enne maandumist õiget tualetti välja valida. Lennuk tiirutas mitu tundi lennuvälja kohal kuni presidendiproua rõivaid valis.”
“Ega lennuk pea sellepärast veel alla kukkuma,” kuuldus Caterina õrn ja naiselikult naiivne hääl seestpoolt.
“Kütus sai otsa.”
“Aga see on juba lennuki komandöri mure.”
“Niiviisi ütleski Esimene Leedi oma mehele enne lennuki allakukkumist,” sõnas Popullo vaikselt ja alandlikult.
Peale lennukitragöödiat kuuldus ukseluku klõpsatus – uks pöörati seespool lukust lahti, kuid avali ei lükatud. Popullo poetas ennast tasahiljukesi magamistuppa.

Lennukikatastroof avas Popullole pääsu oma naise magamistuppa ja abielu laabus endist viisi, kuigi üha enam andis perekonnasuhetes tunda asjaolu, et enam polnud Caterina lihtsalt armas naisuke, tegemist oli siiski Esimese Leediga. Õhtuti, peale teatrietendusi, armastas Caterina vestelda enda kui presidendiproua elust-olust lähimas tulevikus.
“Popullo, me peaksime minema tantsukursustele,” alustas Caterina tavaliselt esimesena. “Oleks tarvis selgeks õppida mõned vanaaegsed tantsud, näiteks valss ja tango.”
“Milleks!” imestas Popullo. Ta hakkas juba natuke kartma naise üha omapärasemaid tahtmisi ja nõudmisi. “Me oskame tantsida niigi, kaasaegseid diskotantse.”
“Rumaluke! President peab ju oma prouaga tantsima Vabaduspäeva pidustustel avavalssi. Me ei oska isegi paremale poole valssi keerutada. Aga vasakule? Kas sa oskad vasakule valssi keerutada?”
Popullo kehitas õlgu.
“Aga tango! Kas tangot oskad?”
Popullo lõi leebelt käega.
“Ei, Popullo, see on riikliku tähtsusega oskus. Presidendi tants peab olema efektne ja kaunis!”
Caterina tõusis, võttis Popullol kätest kinni ja püüdis Populloga elutoas valssi keerutada, kuid sellest ei tulnud midagi välja – Popullo koperdas saamatult ja astus lõpuks valusalt Caterina jalale, nii et mõlemad oleks peaaegu pikali kukkunud.
“No näed! Kujuta ette, kui taoline äpardus peaks juhtuma Vabaduspäeva avavalsil.”
Popullo oli sunnitud naisega nõustuma ja lubas leida aega tantsukursustel käimiseks. Aga sellega asi veel ei piirdunud. Peaaegu iga päev, õigemini peale ränka tööpäeva igal õhtul, valmistas Caterina Popullole üha uusi ja uusi üllatusi.
“Popullo! Täna harjutame presidendi vastuvõttu Vabaduspäeval.”
Caterina astus elutoa suure peegli ette:
“Popullo, tule minu kõrvale, vaatame kuidas me kahekesi välja näeme!”
Popullo viskas ajalehe pahaselt käest. Täna oli postkasti ilmunud äsja tellitud uus ajaleht ja ta oli seadnud ennast mõnuga lugema, ka oli tavaevalt jõudnud avada õllepurgi, ja nüüd – Vabaduspäeva vastuvõtt!
Popullo astus tusaselt Caterina kõrvale suure peegli ette ja jäi sinna seisma.
“Ei-ei, Popullo, sellise näoga küll ei saa välismaa suursaadikuid vastu võtta! Näoilme peab olema sõbralik, isegi rõõmus, tuleb pidevalt naeratada; isegi siis, kui oled surmani väsinud ja neist saadikuist kõrini.”
Popullo püüdis naeratada, tema tuju paranes, ta võttis õrnalt Caterina piha ümbert kinni ja püüdis teda põsele suudelda, too aga katkestas teda tõredalt:
“Mitte mingil juhul, Popullo! Vastuvõtul on presidendipaari taoline käitumine täiesti sündsusetu, isegi labane. Taolist amelemist, musitamist ja katsumist võib presidendipaar endale lubada ainult erandjuhtudel – rahva ees esinedes või valimisüritustel, see toob neid rahvale lähemale.”
Paistis, et vastuvõtt sai selleks korraks läbi. Popullo ohkas kergendatult. Ta sättis ennast diivanile ning haaras ajalehe ja õllepurgi järele, kuid Caterina oli hoogu sattunud ja jätkas Popullo vastupunnimist tähele panemata:
“Popullo, harjutame natuke Vabaduspäeva õnnitluste vastuvõttu. Sa seisa siia elutoa keskele, mina olen suursaadik ja õnnitlen sind. Sa pead vastama minu õnnitlustele ja seejärel lausuma paar diplomaatilist viisakusavaldust”
Caterina eemaldus esikusse, Popullo aga manas näole virila naeratuse, olles valmis õnnitlusi vastu võtma. Hetke pärast sisenes suursaadik; ta astus suursuguse rühiga, pea uhkelt püsti ja sirutas Popullole käe:
“Palju õnne härra President! Edu Teie E-riigile!”
“Tänan, proua suursaadik! Ma kuulsin, et külastasite hiljuti oma kodumaad, kuidas seal ka ilm oli?”
“Tänan küsimast, härra President! Ilm oli hea, aga teie ilm on parem.”

* * *

Caterina jäi mehe edusammudega presidenditöös rahule, Popullo sai isegi kiita. Sel õhtul oli presidendiproua magamistoa uks mitte ainult lukust lahti, vaid ka kutsuvalt paokil…
Aga sellega asi siiski ei piirdunud – tulevane presidendiproua kavandas üha uusi ja uusi vastuvõtte ja pidustusi, kusjuures iga järgnev oli pöörasem eelmisest. Popullo kogu õhtune vaba aeg oli hõivatud eelnimetatud ürituste arutamisega, kusjuures Caterinale jäi alati õigus.
“Popullo, kullake! Möödunud Vabaduspäeval võtsime me vastu suursaadikuid, parlamendiliikmeid, ministreid, ärimehi ja igat masti tegelasi. Aga me oleme jätnud tähelepanuta kõike väetimad – kodutud. Peaks ka neile Vabaduspäeval vastuvõtu korraldama.”
“Caterinake, hulluks oled läinud või! Tulevad oma katkiste määrdunud botastega, haisvate riiete ja pesemata kehadega meie suurde ballisaali. Mis pärast seda kallist parketist järele jääb?”
“Popullo, sul pole üldse tehnilist taipu – paneme põrandale mingi kile või midagi säärast, kaasajal on ju ometi vastavad materjalid olemas. Sa ei kujuta ettegi, kui südantliigutav kõik saab olema – kodutud seisavad presidendi vastuvõtul järjekorras: kilekotid käes, erutatult, siluvad veel viimasel silmapilgul enne väljahõikamist oma riideid, kohendavat üle kõrvade vajunud mütsi, mõni pühib vesitsevaid silmi. Erakordne ja meeldejääv!”
“Caterina, kallis, turvanõudeid järgides tuleks kilekotid küll garderoobi jätta. Ei ole võimatu, et kodutute sekka poetab ennast ka mingi terrorist.”
“Aga Popullo! Milleks siis turvaülem presidendikantselei palgal on? Hea küll, Populloke, las jätavad kilekotid garderoobi, pole tassimist.”
“Caterinake, ma ei näe mingit mõtet sel vastuvõtul, noh, tulevad kokku, ja mis siis?”
“Eks sellel vastuvõtul ole sama mõte mis kõigi samasugustel – suursaadikute, parlamendiliikmete, ministrite ja muude sääraste vastuvõttudel. Inimesed suhtlevad, loovad uusi kontakte, arutavad tulevikuplaane, heidavad nalja. Kõik läheb tavapäraselt, pidulikult: presidendipaar võtab vastu nende õnnitlusi, surutakse kätt, naeratatakse vastastikku. Pärast seda astuvad kodutud laudade juurde – söövad, joovad, vestlevad omavahel, tõstavad tooste Vabaduspäeva tervituseks. Nagu ikka!”
“Caterina, aga see läheb ju ropult kalliks maksma!”
“Ega Vabaduspäeva vastuvõtt peagi odav üritus olema. Miljon, paar, riigi kohta ei ole see midagi, aga mõtle, milline pidu!”
“Aga Caterinake, noh, kodutud söövad, joovad, aga mis edasi, millega pidu lõpeb?”
“Pidu lõpeb nagu tavaliselt, aga ega nad ainult söö ja joo. Säravvalgetes särkides ja kikilipsus orkester mängib, saali laevalgustus sätendab kristalselt, kodutud keerutavad tantsu. Ah, ma kujutan ette, kui kaunis see on – orkester mängib “Hulkuri valssi” ja kõik kodutud tantsivad; keerutavad valssi paremale ja vasemale, rõõmsalt ja hingestatult. Võrratu!”

VII

Ühel reedeõhtul oli ka Popullol oma armsale naisele üllatus valmis varutud:
“Caterina, ma liisisin uue auto.”
“Aga Popullo, meil juba on auto, milleks veel üks!” imestas Caterina, tundmata huvi Popullo auto vastu.
“See ka mõni auto! Neli ratast, mootor ja kere. Käru! Kohe näed, milline peab olema auto!””
Popullo harutas Caterina silme all lahti suure paki. Sealt ilmusid välja tohutute mõõtmetega, paksu tallaga ja kõrgelt kinninööritavad sõjaväesaapad. Seejärel rohekas-pruunide laikudega vormipüksid ja pluus, siis suure pandlaga vöörihm ja kõige lõpuks panama kübar, laiaääreline sõjaväe troopikamüts, mille disainis võis asjatundja leida palju ühist kauboikaabuga.
Caterina jälgis keeletult Popullo toimetamisi; paistis, otsekui askeldaks elutoas hoopis keegi võõras, Caterinale tundmatu mees. Tegemata Caterinast väljagi, haaras Popullo kogu kraami sülle ja kadus oma kabinetti, uksel siiski sõnades: “Oota natuke, Caterinake!”

Popullo kabinetist kuuldus ebamäärast ähkimist ja puhkimist, riiete sahinat ja seejärel raskete saabaste trampimist, justkui proovitaks, kas saapad on ikka ka parajad.
Trampimine läks ootamatult üle sõjaväelaslikuks sammuks ja kabineti uks avanes. Caterina lõi ahhetades käsi kokku – tema ees seisis sirge rühiga uhkes vormis sõjaväelane! Mitte miski ei meenutanud temas endist Popullot – tavalist kantseleirotti.
Sõjaväelane astus Caterinale ligi ning embas teda – sõjaväelaslikult, mehiselt ja jõuliselt, sõnades seejuures lakooniliselt ja lühidalt:
“Caterina, sa peaksid ju teadma, et president on ühtlasi ka Sõjaväe Ülemjuhataja.”
Caterina natuke võõristas Sõjaväe Ülemjuhataja kallistusi, samas oli see ka lõpmata erutav. Caterina keha läbis kerge värin ja ta jalad muutusid nõrgaks. Ta justkui oleks hetkega kirglikult armunud võõrasse sõjaväelasse, kaotanud pea ja valmis anduma – kohe ja siinsamas. Kuid sõjaväelane jättis naise armunud pilgu tähelepanuta ning, andmata isegi aega toibumiseks, sõnas käskivalt:
“Caterina, auto on ukse ees. Lähme proovisõidule!” Sõjaväe Ülemjuhataja väljus, Caterina vaguralt tema järel.

Maja trepis seisis tohutu suur, läikivmust, pisikeste tumedate klaasidega “Hummer”. Auto sisendas aukartust ja andis märku tema kõrval seisvate inimeste väiksusest ja tühisusest. Kuid taoline seisund ei kestnud kaua. Popullo avas autoukse ja aitas naise pihast toetades autosse.
Sulgenud plaksuga autoukse, sammus Popullo ümber “Hummeri” ja istus rooli. Võimas mootor möiratas ja siis kuuldus kapoti alt ühtlast jõulist lõrinat, justkui oleks kümme isalõvi seal vihaselt kraapides väljapääsu otsinud.
Caterina heitis pilgu Popullole – see istus enesekindlalt roolis nagu Sõjaväe Ülemjuhatajale kohane ja vajutas mingeid nuppe. Armatuurlaual süttisid mitmevärviliselt tulukesed ja siis lõi helendama autoarvuti ekraan. Popullo valis GPS Galileo-süsteemis välja marsruudi – see joonistus arvuti ekraanile, näidates ära nende maja ja auto selle ees. Satelliitside ja asukoha positsioneerimine töötasid laitmatult, meetrise täpsusega.
Popullo lülitas automaatkäigukasti kangi edasisõidu-asendisse ning andis gaasi, auto sööstis kohalt. Caterina klammerdus käetugede külge, kuid pikkamisi rahunes. Popullo juhtis autot enesekindlalt, auto kuuletus igale tema väikemalegi liigutusele, mootor jõrises rahustavalt. Sõjaväe Ülemjuhataja tekitas naises turvalise, kaitstuse tunde. Caterina vaatas pisikesest küljeaknast välja – kõrvalsõitjad tundusid talle nii väikeste, tühiste ja mannetutena, et tal hakkas neist isegi kahju. Vahepeal andis Popullo signaali – see kostis autosse otsekui elevandi pasundamine, eessõitvad autod põikasid ehmunult kõrvale. Vahel jäi mõni ette koperdama ja siis kuuldus Sõjaväe Ülemjuhataja heatahtlikku kirumist, pigem selleks, et Caterinale muljet avaldada –
põrutaks raiskadest üle või annaks paar kuulipildujavalangut! Kuid seda siiski ei juhtunud – Popullo kihutas üle tänava äärekivide, piki kõnniteed ja surus ennast tagasi autoderivvi, hoolimata nende piiksutamistest. Sõit jätkus edasi Galileo-süsteemis ettenähtud marsruudil, juba rahulikumalt ja ilma järskude jõnksudeta. Caterina hinges tekkis imelikult magus, senini läbielamata õnnetunne – talle tundus, justkui oleks ta Popullo armuke ja Popullo sõidutab teda ringi oma uues autos. Erakordne armupuhang täitis Caterina südame ja ta ei olnud enam võimeline ennast talitsema:
“Popullo, kallis! Minu kindralikene, keera kuhugi kõrvaltänavasse või parki, ja ronime siis “Hummeri” tagaistmele.”

Juba hämardus, kui Galileo-süsteem tõi “Hummeri” tagasi kodumaja ette ja tulevane presidendipaar väljus õnnelike ja armunutena autost. Toas avas Popullo koheselt õllepurgi ning läitis tohutu suure sigari, kuigi ta oli mittesuitsetaja. Asetanud sõjaväesaabastes jalad diivanilauale, jäi ta kergelt üleoleva näoga passima televiisorit, kauboikübar peas. Parajasti käis järjekordne kunstiline tõsielufilm – mees luges tusaselt ajalehte ja jõi hapu näoga õlut. Täna see Popullot ei häirinud ega kutsunud ka kaasa elama.

Caterina toimetas oma õhtused toimetamised erakordselt kiiresti ja kadus magamistuppa, jättes ukse mitte ainult paokile, vaid kutsuvalt avali, otsekui soovides Sõjaväe Ülemjuhatajaga “Hummeri” tagaistmel alanud romaani jätkata.
Popullo jõi õlle lõpuni, lülitas televiisori välja, käis ära WC-s ning astus täies lahinguvormis oma naise magamistuppa. Istus voodi servale ja nööpis aeglaselt ja rahulolevalt vormipluusi nööpe lahti – justkui sõdur pärast päevatööd. Heitis pluusi hooletult toolile ja asus kiirustamata saapaid lahti nöörima. Caterina vähkres kannatamatult voodis. Suutmata ennast talitseda, kriipis ta küüntega Sõjaväe Ülemjuhataja selga ja ratsutas siis sõrmeotstega mööda Popullo selgroogu – ikka üles ja alla, üles ja alla. Viimaste saapanööride lahtisõlmimine läks Popullol juba päris kähku; vormipüksid kadusid ühe ropsuga jalast ning hetke pärast haarati Sõjaväe Ülemjuhataja kuuma ja kirglikku kaissu.

* * *
“Hummeriga” sõidust oli möödunud ligi kuu. End õhtuselt hämaras magamistoas voodisse sättides oli Caterina kuidagi iseäraliku näoga. Ta libistas pilgu üle Popullo – pealaest jalatallani, nagu hindavalt, või justkui näeks ta seda meest esimest korda. Caterina silmadest paistis, et ta mitte ainult ei olnud selle mehega rahul, vaid ta oli temast vaimustuses ja ülimalt õnnelik. Caterina põimis käed ümber Popullo kaela, suudles teda põsele ja ütles kolm kaunist sõna: “Ma olen rase.”

VIII

Popullo jätkas tööd panga laenuosakonna juhataja üha innukamalt. Ta rügas tööd teha, et tasuda maja laenusummat, autoliisingu makseid ja intresse. Ta mõistis, et tagasiteed enam ei ole. Naine on oma rolli liialt sisse elanud. Ka tema ise mõistis, et ei ole enam pikalt võimeline tegemata oma igapäevast, rutiinset pangaametniku tööd – laenutama rahasummasid närvilistele, äraaetud olemisega ja higi järele lõhnavatele klientidele. Aeg oli asuda presidenditoolile. Popullo mõtles välja ikka enam ja enam sanktsioone. Laenuleping täienes üha uute ja uute punktidega, keelates laenusaajal teha seda ja toda, kusjuures mitte ainult seda ja toda; kohustas laenusaajat teavitama sellest ja tollest, kusjuures mitte ainult sellest ja tollest. Laenusaaja oli kohustatud laenuandjale ette kandma oma intiimsematestki suhetest, mis võisid ohustada tema teovõimet; näitama ära iga oma sammu, käigu, sealhulgas ka lähikondlaste osas nii alanevas kui ka ülenevas liinis, mida iganes…, – vastasel korral ähvardasid sanktsioonid või lepingu ennetähtaegne lõpetamine. Eesmärk oli jõuda pealinnani ja siis hüpoteegid käiku lasta. Või alternatiiv – presidenditool.

Ühel imeilusa oktoobrikuu laupäevahommikul, kui Caterina oli juba kiirustanud teatrisse peaproovile, märkas Popullo Caterina poolt valmis pandud kohvitassi kõrval maitsekalt kujundatud kutset – opereti “Karneval Roomas” esietendusele, milles peaosa, Beppinot, mängis Caterina.

Teatrimaja ees tungles rahvas. Piletitega äritsemine oli täies hoos, käest-kätte müüdavate piletite hinnad üha tõusid, ületades enam kui kümnekordselt nende esialgse hinna.
Jalutussaalis kõndis tähtsa näoga ringi linna koorekiht – pankurid, tuntud poliitikud, linnapea abikaasaga, ministrid elukaaslastega, ärimehed armukestega. Rõdul tunglesid alalised teatrifännid – tudengid ja igat masti boheemlased, samuti etendusest vabad näitlejad.
Popullo istus parteris, kallimal istekohal, võrdlemisi lähedal lavale, süda erutusest põksumas, hinges õnnetunne ja uhkus kalli Caterina, oma Beppino üle.
Dirigent astus dirigendipulti, teda tervitati vägeva aplausiga. Orkester alustas avamängu.
Etendus kogus hoogu ja avanes kogu oma ilus, sellele aitas kaasa uhke lavakujundus. Kõlasid meeleolukad rahvalikud viisid ja tantsud. Sündmustik arenes, pakkudes nii koomilisele operetile omast rütmi ja elavust, kui ka lüürilise opereti hingestatud armastust ja õrnust. Operett valmistas naudingut igale kuulajale-vaatajale – kuuldus võimsaid, militaarseid marsse, lõbusaid kupleesid, kõlavat koorilaulu ja joodeldustoonis tertsetti.
Teises vaatuses Popullo süda lausa paisus õnnest – lavalt kandus saali imekauni Beppino ja krahvi armastusduett. Caterina säras laval, võlus vaatajaid oma lihtsuse ja südamlikkusega, oma hingestatud armastusega. Eriti meeldis Popullole Beppino tarantella. Teise vaatuse lõppedes oli aplaus vägev, Caterinale avaldati kiitust “braavo” hüüete ja vilistamisega.
Viimases vaatuses valgus Popullole pisar silma ja südant täitis õnnelik härdus – Arthur tunneb karnevali ajal õpipoiss Beppinos ära oma noorusaja külatüdruku Marie, kellesse ta oli meeletult armunud, kuid Roomas unustanud. Arthuri ja Beppino duett kruvis publiku meeleolu nii üles, et dueti lõppedes plaksutati meeletult ja hõiguti kiiduhüüdeid; orkester oli sunnitud natuke improviseerima, et täita etenduses tekkinud väikest segadust.
Etenduse lõppedes tervitati osatäitjaid, aga eriti Arthuri ja Beppinot kauakestvate kiiduavalduste, aplausi ja “braavodega”, publik tõusis püsti ja aina plaksutas…
Popullo saatis Caterinale tohutu kimbu erkpunaseid roose, mille sisse oli torgatud väike kaart ja sellel ainult üks, aga Caterinale nii armas sõna – Popullo.

IX.

Esietendusest oli möödunud paar kuud; Caterina oli saavutamas edu, tema näitlejakarjäär oli alanud hiilgavalt. Ka tegi ta edusamme naisena – Caterina oli märgatavalt paksemaks muutunud, laps temas elas oma elu, rahulolevana ja kaitstuna.

Ühel õhtul, parkinud “Hummeri” maja ette, esikus sõdurisaapad lahti nöörinud ja sõduripluusi seljast kiskunud, istus Popullo elutoas laua taha Caterina vastu. Neile meeldis vestelda. Seekord alustas juttu Popullo:
“Caterina, kallikene! Teeks siiski pulmad ära, nii väga tahaks näha sind valges kleidis, läbipaistvas õrnas looris, pruudikimp käes… Ja ega mina ka kehva väljanägemisega peigmees saa olema,” sõnas Popullo lõpetuseks, et ennast natuke kergitada.
“Populloke! Sa oled iga naise unistus! Aga minu jaoks oled sa terves maailmas ainuke!” Caterina oli silmnähtavalt liigutatud, ta võttis Popullo käe pihku, surus seda hellalt, tema silmanurgas võis märgata kerget pisarat.

Rohkem sel õhtul pulmadest ei räägitud. Popullo mõistis – Caterinale tähendas abielu mõõtmatult rohkem kui temale, mehele. Naise jaoks on abielu kaitsus, naise ja laste turvalisus, kodusoojus, õnn ja üksteisest hoolimine. Popullo soovis pakkuda seda kõike Caterinale ja oma tulevastele lastele, ning pöördus järgnevatel päevadel ikka ja jälle abielu teema juurde tagasi.
“Caterina, teeme väikesed pulmad, nii inimest kolmkümmend kuni nelikümmend, kõige lähedasemad sõbrad, ja meie mõlema vanemad.”
“Popullo, ei tea, kas sinu vanematest on tulijaid,” vaidles Caterina kergelt vastu. “Logistada rongiga ühest riigi otsast teise – see on neile natuke raskevõitu.”
“Caterinake, milles küsimus? Ma saadan “Hummeri” neile vastu ja toon siia.”
Caterina hakkas üleannetult naerma; ju talle meenus midagi väga meeldivat ja siivutut seoses “Hummeriga”. Pulmapidu oli otsustatud.

* * *

Märtsikuu imeilusal päikselisel päeval sammusid Caterina ja Popullo mööda tänavat. Täna oli Popullo pangast lahkunud enne tööpäeva lõppu, Caterinal oli etendusest vaba päev. Caterina tegi juba hommikul ettepaneku kolada mööda kauplusi ja välja vaadata meelepärane pruudikomplekt. Kõige enam huvitas Caterinat Popullo riietus – ta tahtis teda näha pulmapäeval tõeliselt elegantse, kadedust äratava peigmehena, mida ta tegelikult ka oli. Seejuures pidas Caterina silmas ka nende tulevast last – oli tarvis vajalik beebivarustus valmis panna; ta juba teadis, et neile sünnib poeg.
“Caterinake, ostame pojale ilusad roosad siputuspüksid ja heleroosa beebikoti,” pakkus Popullo välja oma nägemuse beebi garderoobi kohta.
“Popullo, lollike!” vaidles Caterina leebelt vastu. “Ega siis poisile osteta roosasid riideesemeid; poiss tuleb riietada ikka sinist või tumedamat värvi riietesse, ta on ju ometi tulevane mees!”
“Caterinake,” sõnas Popullo leebelt, “kui poiss kasvab, riietan ta rohekas-pruunilaigulisse vormi ja panen ta “Hummeri” rooli.”
“Jah, ja õige varsti ronib ta koos oma tüdrukuga “Hummeri” tagaistmele.” Caterina naeris õnnelikult nagu armastav ema, kes annab andeks kõik oma kalli pojakese üleannetused.
Nad sammusid mööda tänavat, õnnelikena ja teineteist usaldades. Veel mõned kuud, ja siis on neid kolm – tõeline perekond!
“Popullo,” jätkas Caterina vestlust. “Järgmisel laupäeval külastame minu ema. Pole ilus, kui õnnelikul tütrel on juba kõht ees, aga “süüdlast” pole ämm veel oma ihusilmaga näinudki.” Popullo noogutas nõusolevalt – aga muidugi, Caterinake, ämm peab oma tulevase väimehe üle vaatama, talle hinnangu andma, tütar peab asuma kindlates kätes.

Caterina ja Popullo astusid teineteise käevangus. Nende ees sammus lapsevankrit lükkav naine. Tema kõrval tippis väike, umbes kolmeaastane tüdruk. Ühe käega aitas tüdruk emal lükata vankrit, milles lesis ligi aastavanune vennake, teise käega hoidis tüdruk kaenla all palli.
Caterina osutas peaga lapsevankrile ja tõstis Popullo silme ette kaks sõrme – ta andis märku, et soovib samuti kahte last. Poullo näitas kolme sõrme – kolm last, ja mitte vähem. Caterina ja Popullo naeratasid teineteisele, naersid heameelest, müksasid teineteist usaldavalt ribidesse ja sammusid lapsevankri taga.
Järsku kukkus pall tüdruku kaenlast; laps tormas tänavale pallile järele. Popullo reageeris välkkiirelt – ühe hüppega oli tüdruku juures ja lükkas ta kõnniteele. Samas kuuldus autopidurite kriginat…
Popullo paisati õhku, ta lendas üle autokapoti, järelsõitev auto sõitis tast üle. Siis saabus vaikus – Popullo jäi meelemärkusetult tänavale lebama.

X

Popullo lamas haiglavoodis, pea sidemeis, jalg üles tõstetud, suur kaaluviht raskuseks selle otsas. Ta lebas vaikselt ja vaatas Caterinale otsa ebatavaliselt suurte, kurbade lapsemeelsete silmadega. Taoline silmavaade ei olnud omane tema kallile Popullole – Caterina armastas Popullo sihikindlat, julget silmavaadet, lõbusaid sädemeid silmades, tema otsusekindlust. Naisena tundis Caterina ennast Popullo kõrval kaitstuna ja turvaliselt.
Popullo suurte lapsemeelsete silmade vaade tekitas Caterinas kaastunnet ja seletamatut hirmu. Naisesüda adus ebamäärast, kohutavat eelaimust…

Kolleegid pangast külastasid Popullot sageli; tõid lilli, midagi maitsvat. Popullo kuulas oma kolleegide juttu vaikselt, vestlusesse laskumata. Toodud söökidest maitses talle ainult kreemikook – seda sõi ta isukalt ja lapselikult mõnuledes.
Vaatamata sellele, et Popullo oli haigevoodis lamanud juba nädalaid ja tublisti paranenud – jalg oli kaaluvihi otsast maha võetud ja ka peasidemeid vähemaks keritud ning ta võis isegi karkude najal palatis ringi komberdada – lamas ta Caterina külastuste ajal ikka endiselt, lapsemeelselt suurte silmadega, tõsiselt ja kurvalt, püüdmata Caterinat emmata, andmata talle märku mehelikest tunnetest.
Veel polnud Caterina endale teadvustanud: Popullo silmades väljendus jäädavalt kadunud õnneaeg ja möödapääsmatu hüvastijätt – hüvasti armastus, õnnelik elu, kodusoojus ja lapsed. Hüvasti kõik, millele oli rajatud nende õnn.
Caterina langes Popullo rinnale ja tihkus nutta, lohutamatult ja kaitsetult.

* * *

Möödus paar kuud, Popullo lubati haiglast koju. Caterina hoolitses ta eest, poputas teda, püüdis ärgitada vestlusele. Samas aga tegi Caterinale üha enam muret asjaolu, et Popullo olemus näitas täiesti uut, naisele tundmatut, harjumatut ja teda meeleheitele viivat isiksust – Popullo käitumine, sõnad, suhtumine Caterinasse väljendasid mitte mehelikkust, vaid siirast ja õrna lapsemeelset kiindumust.
Popullo lamas öösiti oma avara maja kabinetis diivanil, pärani silmi ja pühkis tasakesi pisaraid – magamistoast kuuldus Caterina vaikset nuttu.

Sõbrad pangast pakkusid Popullole tööd – kuigi oma endist, panga laenuosakonna juhataja ametit tervislikel põhjustel ta enam tagasi ei saanud.
Popullo istus arvuti ees ja jälgis laenutähtaegu – märkis iga päev arvutis laenulepingute kätte jõudnud laenutähtajad punaseks ja edastas need laenuosakonna juhataja arvutisse. Päevast päeva klikkis ta justkui väike laps arvutihiirt, tehes seda lihtsat, kuid vajalikku tööd.
Ühel hommikupoolikul, kui Poullo oli parajasti ametis laenu- ja hüpoteegitähtaegade punaseks klikkimisega, asetas tema töökaaslane – noor tüdruk, tüüplepingute väljaprintija ja paljundaja – oma töölauale kohvitassi ja kreemikoogi. Popullo piilus silmanurgast koogi poole. Järsku tüdruk tõusis ja kiirustas WC-sse. Popullo niheles, püüdis mitte kreemikooki vaadata ja üritas arvutisse süveneda, kuid vastupandamatu koogihimu sai temast võitu – ta astus kaastöötaja laua juurde, haaras tassilt kreemikoogi ja pistis suhu; seejärel istus tagasi oma laua juurde. WC-st naasnud laenulepingute paljundaja jõudis veel märgata Popullo viimaseid lõualiigutusi ja kreemi jäänuseid Popullo huultel. Popullo süvenes arvutisse, tehes näo, justkui ei teaks ta kadunud maiusest midagi… Ka tüdruk manas ette ükskõikse näo, samas piidles silmanurgast Popullot, otsekui kaheldes tema mõistuses.

Nädalajagu päevi laabus töö panga laenuosakonnas vaikselt, ilma vahejuhtumiteta, Popullo klikkis punaseid laenu- ja hüpoteegitähtaegu, tüdruk printis välja ja paljundas laenulepinguid. Kuid teatud asjaoludel on kombeks korduda – tüdruk asetas kohvitassi ja kreemikoogi lauale ja valmistus einet nautima. Järsku pistis pea uksevahelt sisse ülemus – tüdrukul paluti koheselt tuua väljaprinditud tüüplepingud. Tüdruk haaras lepingutepaki kaenlasse ja väljus, heites enne väljumist kahetseva pilgu söömata jäänud kreemikoogile. Äraolek ei kestnud kaua. Töölaua juurde tagasi pöördunud ja istet võtnud, valmistus tüdruk nautima kreemikooki, kuid tardus siis üllatusest – kook oli tassilt kadunud. Välkkiirelt pöördus tüdruk Popullo poole – see matsutas veel suud ja pühkis käeseljaga kreemist läikivat lõuaotsa.
“Kuradi tola!” kaikus üle laenuosakonna tüdruku vihane hääl. “Panid minu kreemikoogi nahka, debiil selline!” Seekord oli tüdruku kannatus otsa saanud.
Laenuosakonna juhataja kutsus Popullo oma kabinetti, rääkis sõbralikult ja kaasatundvalt, kuid samas resoluutselt, andes teada, et panga töötajad peavad olema ausad ja usaldusväärsed ning ei saa endale lubada varastamist ja pettust, see võib kahjustada panga usaldusväärsust klientide silmis. Popullole maksti välja lõpparve, koondamistasu ja kasutamata puhkuse kompensatsioon. E-riik oli saanud rikkamaks ühe töötu võrra.

Paar kuud istus Popullo kodus, elatus lõpparvest, lisa andis ka Caterina väike palgake teatritööl. Tegevuseta ta ei olnud – Caterina oli äsja sünnitanud ilusa, terve ja tugeva poisslapse. Popullo istus lapse voodi ääres ja jälgis last; kui laps vigisema kippus, pistis Popullo talle suhu lutipudeli. Lapse voodi ees, Popullo kõrval, kükitas väike valge puudel, otsekui kontrollides, kas Popullo teeb ikka kõike õigesti ja viivituseta. Kui Popullo mõnikord lapse voodi ees tukkuma jäi ja lapse vigisemise tähelepanuta jättis, ei jäänud see märkamata puudlile – paari haugatusega kutsuti lapsevalvur korrale. Caterina elas oma elu, hoolitses lapse ja ka Popullo eest, ruttas hommikupoolikul teatrisse operetiproovidele, kiirustas vahepeal koju lapse juurde ja siis jälle õhtustele etendustele. Öösiti nuttis üksi oma magamistoas.
Möödus vähem kui aasta. Popullo nimele saabus teade pangast – laenusummad ja intressid on maksmata, hüpoteek pööratakse täitmisele, maja pannakse kohtutäituri poolt müüki võlasummade katteks.
Caterina ladus oma kasina liisingu alla mittekuuluva kraami autosse, tagaistmele mahtusid ära veel Popullo ja laps, istmevahel võttis koha sisse valge puudel. Caterina istus “Hummeri” rooli ja auto liikus paigast – Popullole sai osaks õnn hakata elama koos ämmaga.

Paar nädalat hiljem ilmus kohale liisingufirma esindaja. Caterina ulatas talle “Hummeri” võtmed ja vaatas pisarais silmis autole järele; ei, ta ei nutnud auto pärast -koos “Hummeriga” lahkusid tema elu õnnehetked ja mälestused…

Ämm oli mõistlik ja hoolitsev naisterahvas. Ta kallas puudli söögikaussi eilse supipõhja ja sõnas heldinult:
“Söö, kullake!” Seejärel valas ka Popullo taldriku ääreni suppi täis, asetas leivaviiluka kõrvale ja käsutas lakooniliselt:
“Söö!”
Caterina viibis tööl. Popullo istus lapse voodi ees, puudel tema kõrval. Popullo oli läbi voodipulkade ulatanud oma käe lapsele – poiss võttis Popullo väikese sõrme oma sooja pisikesse pihku, hoidis sõrme tugevalt ja usalduslikult ning naeratas Popullole justkui vana semu.

Kord õhtul kuulis Popullo ämma ja Caterina juttu köögis:
“Caterina, kas on ikka ohutu jätta last Popullo hooleks? Mingu parem tööle.”
“Aga ema!” hüüatas Caterina kuidagi heitunult. “Ega Popullo ole ju mingi vägivaldne hull, ta on ainult natuke lapsemeelne” Seejärel kuuldus köögist Caterina lohutamatut nuttu.

Järgmisel päeval asus Popullo tööotsingutele. Ta esitas oma CV – viimased kolm aastat panga laenuosakonna juhataja ja pool aastat laenuosakonna operaator.
Tööhõiveameti neiu, Popullost paar aastat noorem, rääkis temaga õelikult, hoolitsevalt ja kaasatundvalt:
“Popullo, sinu CV on väga hea, aga ma täpsustan asjaolusid.” Seejärel kadus kõrvalkabinetti ja helistas kuhugi. Mõne minuti pärast ta naases ja jätkas õelikku vestlust:
“Popullo, erialast tööd meil momendil pakkuda ei ole, ja vaevalt ka kunagi saame sulle taolise pakkumise teha. Asjaolud ei võimalda. Sinul on võib-olla raske seda mõista, aga pank on sulle igavesti suletud.”
“Ma mõistan,” vastas Popullo leebelt ja vaikselt. “Aga kas on pakkuda mingi lihtsam töö?”
“Kas sa armastad loodudust, koeri, kõike, mis on seotud puhta keskkonna ja haljastusega?”
“Minul on väike valge puudel,” sõnas Popullo lihtsameelselt ja vaatas lapselike silmadega tööhõiveameti töötajale otsa. “Minu vanemad elavad maal, olen sündinud ja kasvanud ilusa järve kaldal, metsa ääres väikeses majakeses.”
“Siis oled sa ju sündinud haljastustöötaja!” rõõmustas neiu.

Popullo asus tööle – tal olid seljas rohelised tööriided, rinnal nimesilt – Popullo, haljastustöötaja; justkui panga telleritel. Popullo korjas linnavalitsuse esises pargis sigaretikonisid ja koerajunne. Tema kannul kõndis rohelises univormis roheline politsei – jälgis ja kontrollis Popullo iga pisematki liigutust või tähelepanematust. Roheline politsei täitis oma ametiülesandeid.

E-riigi roheline politsei oli lähetatud Hiinasse ja läbinud seal pikemajalise erialase väljaõppe. Hiinas oli saavutatud rohelise politsei tegevuses enneolematut edu. Näiteks, hotelli ees seisis tänavapühkija, luud käes ja pang jalge ees. Tema kõrval roheline politsei, ja nende kõrval välismaalasest suitsumees. Välismaalane tõmbas suitsu – tänavapühkija jälgis suitsetaja igat mahvi tähelepanelikult, roheline politsei jälgis tänavapühkijat. Välismaalane lõpetas suitsu, viskas koni maha ja koheselt naelutus rohelise politsei pilk sutsukonile, kuid mitte kauaks – tänavapühkija luud tegi viuhh!, ja koni kadus pange. Tänavapühkija ja rohelise politsei teenistus ja koostöö jätkus pinge languseta kuni tööpäeva lõpuni, ja nii iga päev…

Erilisi mugavusi pakkus E-riigi rohelise politsei praktikantidele Hiina hotelliteenindus – igal õhtul, saabudes õpingutelt hotelli, leidsid nad eest termoses kuuma vee, teepakikesed ja paari värskeid paberist toasusse. Tualetiruumis oli peegli alla asetatud komplekt tualettvahendeid – pisike seebitükk, hambapasta tuubike ja hambahari. Iga päev ikka uued ja uued toasussid ja uus komplekt hügieenivahendeid. Koju, E-riiki tagasi lennates olid praktikantidest rohelise politsei kohvrid pungil täis paberist toasusse ja hügieenikomplekte; nad tahtsid koduseid kingitustega üllatada ja seetõttu olid kuu aega ühe komplektiga läbi ajanud.
Hommikusöök Hiina hotellis aga valmistas E-riigi rohelisele politseile tõelist meelelist naudingut – restorani pikk laud oli täis laotud igat sorti seninägemata ja -maitsmata hõrgutisi. Laua ääres seisid külg-külje kõrval noored nägusad hiinlannad, silmad seksikalt pilukil, seljas valged pluusid ja mustad lühikesed seelikud. Otsekui pääsukesed telefonitraadil. Silma järgi oli neid tükki kümme või üle selle. E-riigi roheline politseinik sirutas käe, et avada kohviautomaadi kraan, kuid koheselt mõistatas näitsik ära tema soovi, naeratas, vajutas kohviautomaadi nuppu ja hetkega oli kohvitass täidetud. Näitsik vaatas äraootavalt rohelisele politseile silma – see sirutas käe, et lisada lusikatäis suhkrut; tütarlaps reageeris viivitamata, naeratas ja kallas lusikatäie suhkrut kohvitassi. Teenindaja pilutas oma niigi pilukil silmi, naeratas ja hoidis lusikalt endiselt käes, justkui küsides – kas härra soovib ka teist lusikatäit suhkrut. Härra raputas pead, tüdruk naeratas. Roheline politsei astus sammu edasi. Tema vastas seisis uus, aga sama kaunis ja sama seksikalt pilukil silmadega neiu ja naeratas. Roheline politseinik sirutas käe, et võtta teo- või ussi-, see tähendab lihapirukas, kuid teenindaja tõstis viivitamata tema tassile piruka ja vaatas küsivalt silma – kas härra soovib veel? Härra naeratas, ja raputas pead, tüdruk naeratas. Härra astus edasi, tüdrukud naeratasid ja asetasid tema taldrikule aina juurde hõrgutisi, üks isuäratavam kui teine, lisaks naeratused, naeratused, naeratused… Toidu lauale asetanud, säras roheline politseinik inimlikust õnnest – lisaks hommikusöögile oli ta saanud, liialdamata öeldes, tuhat siirast ja kirjeldamatult kaunist naeratust.

* * *

Popullo jätkas oma lihtsat haljastustöötaja ametit, roheline politsei tema kannul. Kuid politseinik noris tema kallal alatasa – tegi suulisi märkusi ja kirjutas ettekandeid. Popullo püüdis üles näidata hoolikust, kuid enda tahtest sõltumata ja iseeneselegi märkamatult jäi ta sageli üksisilmi põrnitsema sigaretikoni või koerajunni – otsekui segaduses, justkui ekseldes ajas ja ruumis, teadmata, mida koerajunniga peale hakata. Ülemused suhtusid taolistesse kõrvalekalletesse tööülesannete täitmisel esialgu heatahtliku suulise noomimisega, seejärel kirjaliku käskkirjaga, kuid lõpuks järgnes vallandamine. Popullo oli jällegi töötu ja elatusrahata.
Ta külastas uuesti tööhõiveametit. Noor mees, Popullost paar aastat vanem, rääkis temaga nagu vanem vend – heasüdamlikult, aga karmilt, selgitas töökohustuste kõrvalekaldumatu ja täpse täitmise vajadust, tundis kaasa, kirus millegipärast endamisi, justkuiPopullo ees süüd tundes. Palus Popullol külastada neid jälle, sest kahjuks momendil ei ole midagi pakkuda…

XI

Caterina suhtles Populloga üha vähem, ja ka taolistel vestlustel piirdus nende jutt mõningate väheste lausetega, Popullo enamasti vaikis. Nii Caterina kui ka Popullo mõistsid, et lähedus, mis omane armastavale mehele ja naisele, on hääbunud, nad on möödapääsmatult ja jäädavalt teineteisest eemaldumas. Ämm oli võtnud lapse oma hoole alla, võimaldamata Popullol ulatada oma näppu lapse sojasse pisikesse pihku, mille pigistus oli nii usalduslik ja hinge kergendav. Üha harvemini anti talle võimalus oma lapse naeratust näha.

Popullo liikus töötuna linnas ringi, üksi ja ebamäärase ilmega näol, sageli poole ööni. Ta ei suutnud enam taluda ämma iroonilist pilku ja kahemõttelist pominat. Caterina nutt magamistoas tekitas Popullos ahastus ja meeleheidet. Popullo kolas tänaval. Vahel, tundes nälga, avas ta mõne prügikasti kaane – esialgu arglikult, piinlikkust tundes soris ta selles, et midagi söödavat leida. Pikkamisi Popullo harjus prügikastidega ja tänav sai tema teiseks koduks. Varsti lahkus ta jäädavalt Caterina juurest, et mitte valmistada talle oma kohalolekuga südamevalu; ta soovis anda Caterinale võimaluse unustada kõik, mis oli.
Caterina elu veeres ilma Popullota oma tavalist rada – hommikul teatrisse operetiproovidele, siis kiiresti koju – pisipoeg Tom nõudis hoolitsemist, õhtul etendusele. Igal õhtul etenduse järel koju jõudes heitis ta üksi voodisse ja meenutas vaikselt patja nuuksudes Popullot.

Oli möödunud enam kui kaks aastat. Tom jooksis juba lõbusalt mööda tuba ringi, aga isa kohta ei osanud veel küsimusi esitada. Caterina ema ei suutnud kuidagi rahuneda ning leppida oma kallile tütrele osaks saanud õnnetusega – ikka sagedamini ja sagedamini andis ta oma pobisemisega mõista, et süüdi oli Popullo. Oleks pidanud mõtlema oma naisele, oma tulevasele lapsele, mitte lasta ennast nii mõttetult sandistada… Ema võttis alatasa selle jututeema üles, tundes vajadust tütre õnnetuses kedagi süüdi mõista. Ikka enam kaldus vaekauss Popullo kahjuks, vaatamata sellele, et Caterina püüdis Popullot õigustada – see oli ju hetkeotsus, mees poleks saanudki teisiti toimida; see oli ju tema Popullo, energiline, tugev, abivalmis ja alati otsustusvõimeline. Aga ema jaoks omasid tähendust ainult reaalsed tagajärjed ja sellest tulenevad kalli tütre kannatused; muu ei puudutanud tema südant ega mõistust.

Suutmata etteheiteid ja Popullo süüdistamist taluda, üüris Caterina väikese kahetoalise korteri, samasuguse, milles nad olid Populloga oma kooselu alustanud. Kuid see korter asus esimesel korrusel, selle akendesse ei paistnud päike ega avanenud ka vaadet lumistele mäetippudele. Nüüd elasid nad korteris jälle kahekesi, Caterina ja väike Tom.
Mingi arusaamatu tunde mõjul, märgates turuputkas seinavaipa – mererannal palmi all pikutav kähara lakaga isalõvi – ostis Caterina selle odava ja võrdlemisi maitsetu seinavaiba ning riputas elutoa seinale, diivani kohale.
Tom, astunud lasteaiast koju jõudes elutuppa, lõi imestunult käsi kokku:
“Ohoo! Kes see on?”
“Popullo.” Iseeneselegi ootamatult oli Caterinal see sõna suust välja lipsanud, ja samas ta kahetses öeldut.
“Popullo! Armas Populloke!” kilkas poisipõnn, ronis diivanile ja asus Popullot katsuma ja silitama. “Kas ta on ka kuri?”
“Ei, vaata, kui head armsad silmad tal on,” vastas Caterina Tomi pärimisele, ja ta silmi valgusid pisarad.
Alati, lasteaiast koju jõudnud ja elutuppa astunud, tervitas Tom Popullot:
“Tere Popullo! Ega sinul ilma minuta igav olnud?” Ronis siis diivanile ja silitas, musitas ning hellitas Popullot.

XII

Popullo hulkus tänaval, hankis söögipoolist prügikastidest ja korjas taarat nagu paljud teised tema saatusekaaslased. Talle oli juba tekkinud tuttavaid, kellega võis mõne sõna vahetada või koos rännata ühe prügikonteineri juurest teise manu. Mõni kutsus ka enda juurde öömajale, mingisse vanasse puukuuri või majalobudikku. Sellised olid eluasemed paariks päevaks, kuni ööbijad sealt omanike poolt välja aeti.
Kõige lähemaks sai Popullole heasüdamlik, natuke naiivne ja olukorra kohta isegi liialt lõbusa olemisega mees, kelle kohta tänaval öeldi Vovka-Metallist. Küllap seepärast, et ta korjas iga sorti rauajuppe, alumiiniumist ja vasest esemeid ning andis need metalli kokkuostu, teenides teiste kodututega võrreldes päris kenasid penne.
Ühel õhtul, olles roninud oma viimase aja ööbimiskohta – soojatrassi tunnelisse, alustas Vovka-Metallist ärijuttu, eesmärgiga tõmmata ka Popullo suurematesse, tulutoovamatesse äritehingutesse.
“Popullo,” kuuldus pimeduses Vovka-Metallisti hääl. “Aitab sulle tavapärasest klaas- või plastikpudelite korjamisest, sul on ju ometi kõrgem haridus – tuleb oma ajud tööle panna.”
“Minu ajusid pole enam kellelegi vaja.”
“Ma hindan sinu haridust väga kõrgelt,” sõnas Vovka-Metallist siiralt. “Pangandust mul sulle pakkuda ei ole, kuid metalliäris võiksid küll kaasa lüüa – ma tunnen juba ammu puudust korralikkust äripartnerist, kes ei joo ega nuusuta; metalliäris ei saa tegutseda alkoholiuimas.”
“Popullo,” jätkas Vovka-Metallist oma äriplaani tutvustamist. “Elektrivõrgu alajaamades on palju vasest lüliteid ja igasugust muud vasest kraami, võiksime need maha monteerida ja kokkuostu anda.”
“Aga Vovka, see on ju varastamine!” vaidles Popullo ehmunult vastu. “Ja pealegi on kogu see värk voolu all.”
“Mis varastamine?” ei nõustunud Vovka-Metallist oma tulevase äripartneriga. “Ja pealegi on tegemist ainult madalpingega. Võtame seda, mis ei ole voolu all, mida pole enam kellelegi vaja. Praegu on ju digitaalsed lülitid, vasklülitid seisavad niisama tarbetult alajaamades. Monteerime maha ja anname kokkuostu; ühiskonnale on sellest ainult kasu – vask läheb ju uuesti ringlusse.”
Popullole tundusid Vovka-Metallisti argumendid veenvad ja põhjendatud. Ta nõustus, kuigi natuke vastumeelselt.

Järgmise päeva õhtul enne pimenemist tegi Vovka-Metallist ettevalmistusi äriplaani realiseerimiseks – ladus vanasse prügikastist leitud kotti tööriistu: mutrivõtmeid mitut sorti, haamri, tangid, rauasae ja veel mitmes suuruses kruvikeerajaid. Vaatas üle kokkupandava redeli: tegi selle mitu korda lahti ja pani uuesti kokku. Korraks asetas redeli seina najale ja ronis üles ning kõigutas redelit, justkui proovides selle tugevust.
“Popullo!” hõikas ta redeli otsast. “Õpi ametit, hoia redelit kinni.” Popullo kargas ligi ja klammerdus kahe käega redeli külge.
“Popullo, ulata mulle tangid! Hästi! Anna nüüd võti number 22. Kurat, see on number 16, ma ütlesin – võti number 22. Hästi! Ulata keskmine kruvikeeraja, keskmine, ütlesin.”
Popullo jooksis püüdlikult ümber redeli ja ulatas Vovka-Metallistile kord üht kord teist tööriista, sageli eksides, saades seejuures Vovka heatahtliku sõimu osaliseks. Õppust korrati ikka uuesti ja uuesti. Lõpuks jäi Vovka-Metallist oma äripartneriga rahule – Popullo kõrgem haridus oli asjale kasuks tulnud, ta võttis õppust kiiresti, jättis meelde mutrivõtmed number 22 ja 16, tegi vahet väikese, suure ja keskmise kruvikeeraja vahel; redeligi hoidis tugevalt ja kindlalt paigas.

Peale keskööd asuti teele. Ees astus Vovka-Metallist, kandes kotti tööriistadega, tema järel sammus Popullo, redel üle õla. Öö oli kuupaisteta, pilvine, tibutas külma lumelörtsist vihma. Liiguti mööda aguli kehva valgustusega tänavaid, vahetevahel roniti üle plankaia, läbiti räämas eramu aiakrunt ja väljuti põiktänavasse, mille lõpus paistis alajaam – valgustamata ja üksildane, otsekui mahajäetud lobudik. Esmamulje oli petlik: alajaam urises ja värises justkui kuri koer, tekitades Popullo südames ebamäärast kartust.
“Vovka, võibolla jätaks asja pooleli,” sõnas Popullo tasakesi. “Vool paistab olevat väga tugev.”
“Tühiasi!”
Vovka-Metallist pistis raudkangi alajaama uksepiida vahele ja sikutas kõigest jõust – uks paiskus tugeva krääksuga valla.
“Korras!” sõnas Vovka-Metallist rahulolevalt.
Vovka sisenes pimedasse alajaama, Popullo redelit tassides tema järel. Vovka asetas kotti põrandale ja sobras käsikaudu kotis – hetke pärast süttis patareilamp.
“Ohoo!” hüüatas Vovka-Metallist kiitvalt. “Siin on vaske nii et tapab.”
Vovka toetas redeli alajaama seinale ja ronis üles. Uuris tähelepanelikult mõõteriistu, lüliteid, kontakte ja juhtmeid, ja tuli siis otsusele.
“Popullo! Võta lamp ja näita tuld!” Sellele järgnes uus käsklus: “Popullo, võti number 22.” Popullo ulatas viivitamata nõutud võtme ja seejärel klammerdus kahe käega redeli külge. Vovka-Mettalist kruvis sel ajal vasklülitit lahti.
“Popullo, ulata keskmine kruvikeeraja!” Hetkega oli nõutav kruvikeeraja leitud ja Popullo ulatas selle Vovkale. Vovka pusis ähkides lüliti kallal, aegajalt vandus – mutrid ja kruvid olid kinni roostetanud.
Järsku sähvatas silmipimestav sädemetevihk, redeliotsast kostus meeleheitlik karjatus ja tumedalt mütsatades kukkus Vovka-Metallist alajaama põrandale. Popullo valgustas patareilambiga Vovka keha – see tõmbles ja väänles ning jäi siis vaikselt lamama, mustaks kõrbenud sõrmed harali püsti. Poullo karjatas õudusest, viskas lambi maha ja põgenes alajaamast. Ta jooksis justkui hullunu – kargas üle aedade, tormas läbi põõsaste, midagi enda ümber märkamata, silme ees Vovka-Metallisti söestunud, harali sõrmedega käsi.

Kogu linn mattus pimedusse. Digitaalsed lülitid toimisid ahelreaktsioonis – tunnetades ülemäärast koormust, katkestas iga järgnev lüliti vooluringi, hoides sellega ära suuremad rikked.
Üheksa kuu pärast märkasid statistikud sündide olulist kasvu – ja, täiesti õigesti, seostasid selle suure elektrikatkestusega, mis toimus täpselt üheksa kuud tagasi. Aga mispärast sellest erakorralisest elektrikatkestusest sündinud enamus poisslapsi said nimeks Vovka, seda ei osanud statistikud küll teaduslikult ära seletada.

* * *

Popullo oli kaotanud oma äripartneri ja luusis jälle üksi mööda linna ringi. Prügikastide juures kohtas ta siiski omataolisi ning vahetevahel jäädi ka pikemalt vestlema. Jutuks oli põhiliselt olme ja sellega seonduv. Popullo kurtis oma häda – talle antakse pidevalt mõista, et ta on loll. Kuuldes Popullo lugu, andis üks teadlikum kodutu Popullole hüva nõu:
“Sa mine käi ära psühhiaatri juures, vahest tunnistatakse invaliidiks, saaksid pensioni.”
Psühhiaater oli natuke üle keskea mees, sokuhabe lõua otsas. Ta liigutused olid kuidagi järsud, jutt elav, samas aga kuidagi hüplev, üleminekud ühelt teemalt teisele ootamatud ja ettearvamatud. Teda abistas noor meditsiiniõde. Doktor sinatas oma abilist, möödaminnes patsutas üle laua sulepead küünitavat abilist tagumikule, mille peale viimane kihistas kahemõttelist naeru:
“Kannata vähemalt vastuvõtu lõpuni!”
Doktor jättis abilisega mehkeldamise järele ja pöördus patsiendi poole:
“Ah, et nimi on Popullo? Huvitav nimi! Ollakse arvamusel, et inimese nimi määrab tema elutee, saatuse, aga mina seda seisukohta üldiselt ei jaga.”
Popullo kehitas õlgu, oskamata midagi vastata.
Doktor jäi Popullot tähelepanelikult silmitsema – jälgis tema silmaterasid, pupillide seisukorda, silmade pilgutusi, suunurkade asetust teineteise suhtes, käte ja õlanukkide liigutusi. Leidmata psüühilise haiguse diagnoosimiseks vajalikke väliseid tunnuseid, jätkas doktor küsimustega:
“Tarvitate alkoholi, narkootikume, nuusutate?”
“Ei,” vastas Popullo lühidalt. “Nuuskan nina.”
“Nohu ei kuulu meie raviteenuste hulka, haigekassa selleks raha ei eralda.” Doktor püüdis ärgitada Popullot pikemale vestlusele, et siis õige diagnoos panna, kuid esialgu jäi analüüsiks materjali liiga väheseks.
Doktor jätkas patsiendi uurimist:
“Mis teile meeldib, mis ei meeldi? Kas esineb lühemaid või pikemaajalisi kartusi, ängistust, ebamäärast ärritust, suitsiidimõtteid, äkilisi vihapurskeid?”
“Meeldib kreemikook, ei meeldi hull olla; kardan, et saan peksa kreemikoogi ärasöömise pärast, ängistust ja ebamäärast ärritust ei ole tundnud, minu peas ei ole suitsiidimõtteid ega muid halbu mõtteid, ei vihastu üldse.”
“Ei vihastu üldse?” Doktoris oli tekkinud erialane huvi – mittevihastuv inimene on erakordne nähtus. Ta vahetas abilisega pilgu, andes mõista, et on avastanud vaevumärgatava, seni tundmatu, kuid vaiksele hullule omase tunnuse.
“Kas on keegi ähvardanud kreemikoogi ärasöömise eest peksa anda?”
“Ei ole, aga mind löödi kreemikoogi pärast pangast minema.”
Doktor muutus elavamaks, ta lootis avastada uut senitundmatut psüühilise haiguse juhtumit, millele ta oleks asjaolude soodsal kokkulangevusel saanud anda oma nime. Teatud tunnustega hulle oleks üle maailma hakatud nimetama doktori, esmaavastaja nimega.
“Kui palju te kreemikooke päevas sööte, kakskümmend, sada…, või rohkem?”
“Ühe, kaks kõige rohkem, kui käepärast on; viimasel ajal pole söönud enam mitte ühtegi kooki.”
Doktori nägu venis pikaks ja väljendas pettumust – see ka mõni haigus. Ta tõusis, astus oma abilise laua juurde, võttis õe õlgade ümbert kinni ja püüdis teda kaelale suudelda, kuid õde hoidus osavalt, aga heameelt tundes hellitustest kõrvale – ta oli alles teist nädalat tööl ega polnud veel päriselt oma tööga harjunud. Doktor võttis õe laualt suure torditüki näppude vahele ja pistis suhu, matsutas seepeale nautides suud.
“Sa õgid kogu mulle toodud tordi ära!” pahandas õde heatahtlikult.
“Meile toodud tort,” parandas doktor õde, ja pöördus uuesti patsiendi poole:
“Ma loen ette ühe kaasuse, kuulake tähelepanelikult, pärast vastate minu küsimusele. See on kaasusega seotud.”
“Kuulan, doktor.”
“Sa istud poissmehest taluperemehena soojal suveõhtul oma talumaja trepil. Majal lehvib rahvuslipp. Kiigemäel mängib lõõtspill, tantsitakse, kuuldub laulu ja neidude naeru. Päike loojub, käes on ehavalgus.”
Doktor lõpetas kaasuse ettelugemise, andis Popullole aega mõtisklemiseks kuuldu üle, ja esitas siis küsimuse:
“Mida sa kavatsed ehavalges teha?”
“Lähen magama.”
“Üksi?”
“Üksi.”
“Loll,” pomises doktor oma habemetutti.
“Mispärast loll?” sekkus õde. “Ega siis igaüks ole selline jäär nagu sina.”
“Hea küll…, hea küll,” leebus doktor. “Võib-olla on temal seljataga raske tööpäev…” Seejärel jätkas ta patsiendi küsitlemist:
“Töötate?”
“Ei.”
“Mispärast?”
“Peetakse lolliks.”
“Mispärast?”
“Seda ma tahangi teilt teada. Võibolla saate anda invaliidsuse.”
Doktor vaatas Popullole kahetsevalt ja kaasatundvalt otsa:
“Selleks, et saada invaliidsust, tuleb märatseda otsekui parlamendis – ja ka sellest jääb teinekord väheseks.” Pöördus siis õe poole: “Märgi registrikaardile – kergekujuline lapsemeelsus.”
“Nagu sinulgi,” sõnas õde muiates ja vaikselt naeru itsitades.

Populle väljus kahetsustundega psühhiaatri juurest. Kuigi ühiskond pidas teda lolliks, leidis psühhiaater ta terve olevat, igatahes invaliidsuspensioniks jäi lollust väheseks. Aga seal, kus on häda, on alati ka aitajaid. Prügikastituttavad soovitasid pöörduda arstliku komisjoni poole, kus menetletakse füüsilise puudega haigeid.
Popullo seisis aastates, tõsise ilmega doktori ees. Karmivõitu olemisega, paljukogenud doktor palus teha paar kükki. Popullo asus innukalt ja kiiresti kükke sooritama, hoides käsi enese ees.
“Hästi…, hästi, aitab…, aitab juba,” peatas doktor Popullo kükitamised, seejuures vaatas ta Popullole otsa, natuke imestunult ja arusaamatuses, justkui kahtleks ta Popullo mõistuses.
Kükitamise järel palus doktor Popullot hüpelda esialgu vasakul, seejärel paremal jalal. Vasakul jalal hüplemine rahuldas doktorit täielikult, parem jalg aga tekitas doktorile mõningast muret:
“Traumajärgsed tüsistused. Ei ole välistatud, et tuleb longata hauani.”
Doktor pidas pausi, jäi mõttesse, ohkas endamisi ja pani diagnoosi:
“Eks igaüks pea oma risti kandma. Kes lonkab paremat jalga, kes vasakut, kes mõlemat jalga korraga.”
Doktor lappas mingeid dokumente, otsis tükk aega oma prille, lappas uuesti ja vajalikku leidmata, astus vasakut jalga järele vedades õe laua juurde. Leidnud vajaliku, pöördus ta pooleldi küljetsi ja longates oma töölaua juurde tagasi.
“Popullo,” lausus ta otsusekindlalt, samas ka kaasatundvalt. “Ma ei saa sulle invaliidsust anda, eeskirjad ei luba.” Tundes otsekui süütunnet inimese ees või soovides oma sõnu pehmendada ja Popullo olukorda kergendada, esitas ta isaliku küsimuse:
“Kas sa oled vasaku- või paremakäeline?”
“Vasakukäeline.”
“Ahaa!, siis sul vedas. Vasakukäelised tarvitavad enam ka vasakut jalga. Kui sa tahad midagi jalaga lükata või tekib hädavajadus kellelegi jalaga anda, siis kasutad alati vasakut jalga.”

XIII

Linnvalitsus oli kogunenud istungitesaali nõupidamisele. Laua otsas istus linnapea – keskmistes aastates, kergelt kiilakas, liialt esiletungiva nina ja peast eemalehoiduvate kõrvadega meesterahvas. Tema välimus ei vastanud iga ettejuhtuva naise maitsele, aga samas ei saanud ta ka kurta – ka tema jaoks oli olemas naine, kes teda armastas. Ta oli nõjatunud mugavalt ja heatahtliku ülemuse naeratusega tugitooli; tema istmikualune kõrge seljatoega hiiglasuur tugitool jättis kõik puudused ja välised ebakõlad varju, rõhutades linnapea suursugust olemust tervikuna.
Pika laua ümber olid istet võtnud alluvad – linnapeale lähematel toolidel abilinnapead, kaugemal osakonnajuhatajad ja direktorid.
Päevakord oli kõigile eelnevalt teada – materjalipakid nõupidamisest osavõtjate nina alla laualegi laotud.
Linnapea pidas asjakohase sissejuhatava kõne. Ta rääkis lühidalt ja erilist huvi ilmutamata; võrreldes muude probleemidega, oli tegemist siiski väheolulise, kuigi tüütu küsimusega :
“Kodutute varjupaik on täis. Kui paar aastat tagasi arvati, et tegemist on ajutise nähtusega, siis olukord näitab vastupidist – iga aastaga on vaja kolmkümmend kuni viiskümmend kohta juurde. On vaja ehitada angaare, kuhu paigutada, et nad oleks vähemalt vihma ja lume eest kaitstud.”
Linnapea pidas pausi, et siis jätkata, kuid ilmselt leidis, et aitab öeldustki, las teised targutavad sel teemal, sõnas:
“Palun abilinnapeade ja kohalolijate arvamusi ja ettepanekuid päevakorraküsimuses!”
“Tuleb tõhustada võitlust taoliste ebateadlike elementidega! Ülemöödunud aastal ehitasime ühe varjupaiga, möödunud aastal teise juurde ja nüüd anna neile juba terve angaar!” hüüatas peremehe paremal käel istuv abilinnapea vihaselt ja põrutas rusikaga vastu lauda.
Suutmata rahuneda, abilinnapea jätkas:
“Seltsimehed…, ee…, härrased! Aitab koera saba jupikaupa raiumisest, kodututesse suhtumise kursi tuleb muuta 360 kraadi.”
Abilinnapea kohta võiks öelda niipalju: ta istus justkui tola linnavalitsuse noorte ametnike seas istungitesaali laua taga – vana, loll ja paks. Endise riikliku merelaevanduse ülemana oli tal õnnestunud terve laevandus läbi off-shore firmade maha parseldada. Rahast ta eriti lugu ei pidanud, kuna tema põhivajadus oli tegutseda ülemusena …. Ta finantseeris heldelt kohalike võimuorganite valimisi ja nüüd istus ta abilinnapeana laua taga – vana, loll ja paks. Aga kas ikka on eetiline inimese kohta nii halvasti öelda, et vana, loll ja paks? Tegemist on ikkagi inimesega, kuigi väljamõeldud kirjandusliku kujuga. Vana ei ole siiski sõimusõna. Inimene on looduse väike, kuigi võrdlemisi isepäine osake. Vananevad puud, põlistammed kõdunevad ja langevad jalalt; mäed jäävad vananedes väiksemaks, kantakse tuulte poolt laiali, kuni kaovad hoopiski. Tähed kustuvad aegade möödudes ja langevad olematusse, galaktikad ja universumid kaovad jälgi jätmata.
Ah et loll! Kuid kas on inimene selles süüdi – mõistus pole ju oma teha!
Paks? Inimesi on ju igasuguseid, nii pakse kui ka peenikesi; ega siis seetõttu üks pole parem teisest.
Võtame, näiteks Popullo. Tõsi, ei ole ilus teist inimest taga rääkida, aga heas mõttes siiski võib. Popullot tahaks küll näha täidlasemana, isegi paksuna, tervema nahajume ja elujõust pakatavana. Mitte nagu praegu – püksid ümber peenikeste säärte tuules loperdamas, näost kahvatu ja kleenukesed õlanukid jope alt turritamas.
Südametunnistuseta impotent, võiks abilinnapea kohta veel öelda.
No kuulge – leidub naisi, kelle jaoks iga mees on jõuetu impotent, ja südametunnistus, kas teda on või ei ole, ei aita selles asjas küll mitte üks raas.
Võibolla oli ta lihtsalt õigel ajal õiges kohas? Võibolla oleks igaüks tema olukorras, õigemini tema võimaluste juures toiminud täpselt samamoodi. Aga kas ikka oleks? Üks inimene leiab tänavalt rahakotti, selles 1000 USA dollarit. Ta oli õigel ajal õiges kohas. Mida ta selle rahakotiga teeb? Õige! Rahakoti viskab prügikasti ja dollarid pistab tasku. See on üks variant ja võimalus. Aga teine variant? Mis juhtub, kui rahakoti 1000 dollariga leiab hoopis teine inimene? Mis tema teeb? Ta viib rahakoti koos rahaga leiubüroosse. Ka tema oli õigel ajal õiges kohas.
Tuleb välja, et selleks, et tegutseda üht- või teistmoodi, on vaja veel midagi lisaks sellele, et olla õigel ajal õiges kohas. Ilmselt see midagi on – südametunnistus või selle puudumine…

* * *

Kodutud hulgas oli juba mitu päeva ringi liikunud kumu uue öise varjupaiga avamisest. Teati rääkida, et avamistseremooniale saabub ka väliskülalisi. Kodutud, ligi sada isendit, kogunes ukse taha, teiste seas ka Popullo.
Sadas vaikset lund, külma oli üle kahekümne pügala, jalad külmetasid, kuid oodati kannatlikult. Kell üheksa õhtul ilmus trepile öise varjupaiga direktor oma abilisega ning asus kodutute hulgast välja valima sobivaid elemente. Näpuga viibates kutsuti üks ja teine väljavalitu trepile, tehti alkomeetri test ja kui hulkur osutus täiesti kaineks, suunati ta varjupaiga uksest sisse. Välja valiti mitte ainult kaineid, vaid seejuures ka tervema ja parema väljanägemisega isendeid – mehi ja naisi, vanemas eas, keskealisi ja päris noori ning lapsi. Kokku moodustas ligi neljakümnepealine isendite grupp otsekui pisikese ühiskonnamudeli. Neile, mingitel teadmatutel asjaoludel tänavale sattunutele ulatas ühiskond oma omakasupüüdmatu abistava käe. Ka Popullole langes õnn sattuda väljavalitute hulka ja viibida varjupaiga avatseremoonial ning veeta öö selles õndsas paigas.
Kui Popullo sisse astus, valitses varjupaiga söögisaalis vaikus, kuigi sööginõud olid juba pikale valge laudlinaga kaetud söögilauale ritta seatud – puhtusest särav plastnuga ja -kahvel iga papptaldriku kõrval, selle ees ääreni täis punane morsiklaas, paberist salvrätik peal, justkui kaitseks kärbeste eest.
Avatud vannitoa uksest silmas Popullo talle natuke harjumatut vaatepilti – kaks hoolekandeasutuse naistöötajad püüdsid meeleheitlikult keelitada meeskodutut mullivanni astuma. Mees oli paljas nagu porgand, vesi mulises ja vahutas kenasti, aga mees punnis vastu justkui koer, keda esmakordselt üritatakse vannitada. Kodutule oli mullivann võõras, ta kartis …
Nähes, et meest ei õnnestu vägisi mullivanni tirida, otsustas üks hoolekandeasutuse naistöötajatest näidata isiklikku eeskuju – ta riietus kiiresti lahti, jättes viisakusest püksikud jalga ja ka rinnahoidja oma kohale. Napp riietus oli meeldivas kontrastis tema võrdlemisi täidlase, kuid korrapärase ja kauni kehaga. Hoolekandja sukeldus mullivanni, pöördus seal selili ja püüdis kogu oma olekuga anda kodutule mõista, kui ääretult hea, meeldiv ja ohutu on seal sulistada. Naistöötaja ohkis mõnust, manas ette õndsaliku näo ja vaatas seejuures meelitavalt ja kutsuvalt kodutule silma. Kodutu hirm hajus tasapisi; kogunud julgust, asetas ta parema jala suure varba mullivanni. Ilmselt mullivann kõditas tema jalatalda, sest ta itsitas kergelt. Seejärel, veendunud mullivanni ohutuses, sulpsatas ta hoolekandeasutuse naistöötaja juurde. Väliskülaliste sisse astudes kuuldus vannitoast kodutu rõõmsat kilkamist, ähkimist ja ebamäärast naeru – mullivann kõditas teda igast kandist; kodutu muutus õnnest ja heaolutundest pööraseks, pritsis vett ja lagistas rõõmsalt naerda. Väliskülalised noogutasid kiitvalt pead – võrreldes eelmise külastusega on E-riik teinud hoolekandes olulisi edusamme…

Hommikul tuli kodututel lahkuda sellest maapealest paradiisiaiast. Enam neil sinna asja ei olnud – teati rääkida, et varjupaik oli müüdud kellelegi ärimehele eravillaks.

XIV

Popullo üle oli sisse seatud varjatud jälgimine. Mingi tüüp liikus päevade kaupa Popullo kannul; märkamatult, hoidudes parajasse kaugusse, kuid laskmata teda hetkekski silmist. Lõpuks võis jälgija tulemustest oma ülemusele ette kanda. Ta võttis mantlitaskust kalli, viimase mudeli mobiiltelefoni ja helistas:
“Tüüp on meile täiesti sobiv – ei joo, ei suitseta ega tarvita narkootikume. On alust arvata, et tema neerud on täiesti korras. Lonkab pisut paremat jalga.”
Helistaja sai heakskiitva vastuse:
“Väärt kraam! Lonkamine meid ei häiri, vastupidi, selle kasutame ära, aga see pole telefonijutt. Kohtume tunni aja pärast endises kohas.”
Helistaja tegi Popullost mõned fotod – eest-, tagant- ja külgvaates, pistis fotoaparaadi taskusse ja kiirustas oma auto juurde. Võimas BMW sööstis kohalt ja võttis suuna eramute rajooni.
Corrazi parkis auto kõrge eramu ukse ette ja tormas trepist üles. Avas kella andmata ja koputamata välisukse ning sammus üleriideid maha võtmata suurde valgusküllasse elutuppa:
“Tervitus, Angelo! Üks objekt on leitud, erakordselt väärtuslik kaup – kodutu, naisega side puudub, kergelt debiilne autoavarii tagajärjel, neerud korras.”
“Hüva Corrazi!” kiitis ülemus. “Lonkamine tuleb meile kasuks – viime ta välismaale jäsemeoperatsioonile kui muud ettekäänet ei leia.” Mehed naersid seepeale lõbusalt, justkui oleks tegemist vaimuka naljaga. Angelo kallas klaasidesse viskit:
“Meie ettevõtmise terviseks!”
Peale mitut lonksu viskit jätkas ülemus ärijuttu:
“Üks on olemas, kuid ühega välismaale neeruoperatsioonile sõites läheb kauba omahind liiga kalliks, kasum jääb nadiks – vaja oleks veel kahte või kolme doonorit.”
“Angelo, sa tead ju isegi, et korralikku kodutut on raske leida – neerud on enamusel alkoholiga või rämpsöögiga ära rikutud, mõned panevad ka narkotsi või nuusutavad igasugust rämpsu.”
“Hea küll, hea küll Corrazi, turul on tohutu nõudlus ka laste neerude järele.”
“Angelo, ole selles osas mureta – lapsi kolab tänaval karjade viisi, ilma kodu ja vanemateta.”
“Ära unusta, et meile sobib täiesti terve doonor – kes ei joo, ei suitseta, ei pane narkotsi; tänavalapsed on oma tervise ära rikkunud.”
“Küll leidub ka terveid lapsi, äsja tänavale sattunud, kes pole veel jõudnud neid pahesid endale külge saada. Ma korraldan selle asja ära, nuusin vajalikud eksemplarid välja.”
” Okey Corrazi! Vali välja kaks poissi ja üks tüdrukut, nojah…, ja sealhulgas ka see tobe…”
“Saab tehtud, boss!”
“Üks hetk, Corrazi! Me peame mõtlema oma äri laiendamisele, panema aluse teaduslikule konveiersüsteemile. Jääda lootma ainult tänavalastele või põrutada saanutele on lühinägelik, see on äri ülesehitamine savijalgadele. Aids ja narkootikumid teevad oma töö, head materjali saada läheb üha raskemaks ja raskemaks. Vaesest E-riigist tuleb pumbata välja kõik, mis võimalik. Me peame oma pilgud suunama väikelastekodudele – olgu seal debiilikud või mitte, peaasi, et neerud oleks korras. Veame välja, kasvatame minimaalsete kulutustega vajaliku vanuseni – ja doonor läheb käiku.”
“Mõistan, boss! Minu heategevuslik mittetulundusühing juba homme hakkab selle asjaga tegelema.”

Ühel päeval astus Popullo juurde korralikult riides, meeldiva hääletooniga ja väga viisakas härrasmees. Ta tutvustas ennast:
“Heategevusliku mittetulundusühingu juhatuse esimees.”
MTÜ esimees ulatas Popullole oma võimsa kämbla ja surus Popullo kätt südamlikult, pööramata tähelepanu asjaolule, et Popullo oli äsja sorinud prügikastis ja polnud veel jõudnud oma käsi vastu pükse puhtaks pühkida.
“Ma näen, et te lonkate pisut, tervis pole vist kõige paremas korras.”
“Tervis on igati korras, lonkan pisut pärast auto alla jäämist ja jalg teeb vahetevahel valu, aga muidu on kõik korras,” vastas Popullo heategija küsimusele ja vaatas talle oma lihtsameelsete, pisut lapselike silmadega otsa.
“Viina jood, narkotsi paned, nuusutad?” esitas heategija Popullole ootamatud küsimused.
“Mis te nüüd, härra,” vastas Popullo viisakalt. “ Ma ei ole allakäinud, minu elu lihtsalt on selline.”
“Olgu…, olgu, ma tean, igaüks peab oma risti kandma,” ohkas heategija kaastundlikult, ja jätkas: “Meie heategevuslik mittetulundusühing püüab aidata kõiki, kes on hätta sattunud. Meil ei ole väga palju vahendeid, aga püüame anda oma parima. Teie jala me teeme terveks, vähemalt valu püüame ära võtta.”
“Olen teile tuhat korda tänulik,” sõnas Popullo heldinult. “Mõnikord magan soojatrassi tunnelis, on nii hea ja mõnus tunne, aga jalg valutab ja sunnib ennast kogu aeg masseerima.”
“Ole mureta, me teeme asja korda,” sõnas MTÜ juhatuse esimees. “Tule minuga kaasa, organiseerime operatsiooni välismaal, kõige kõrgemal tasemel.”
Heategija talutas Popullo oma autoni. Popullo tahtis ka oma kilekotti autosse, oma jalgevahele torgata, kuid heategija võttis Popullolt kilekotti ja viskas selle põlglikult üle auto katuse.
Sõideti läbi linna, siis prügimäest mööda ja edasi paar kilomeetrit mööda laia maanteed eramute rajooni. Auto peatus tuledes särava maja ees. Heategija hoidis Popullot kaenla alt kinni, hoolitsevalt ja ettevaatlikult, justkui oleks tegemist väga kallihinnalise esemega, ning talutas ta kõrgest trepist üles.
Esikus astus neile vastu meeldiva olemisega, lõbus, pisut vindine härrasmees:
“Tere, minu nimi on Angelo! Kuidas sinu nimi on?”
“Popullo.”
“Väga meeldiv! Pese ennast puhtaks. Corrazi, anna talle ettenähtud komplekt riideid. Vanad viska prügikasti.”
Popullole pisteti riidepamp sülle, juhatati vannituppa ja jäeti omapead.
Tagatoas asuti vahepael arutama äriplaani detaile.
“Corrazi,” sõnas Angelo otsustavalt, “Popullo paistab olevat täiesti terve, ainult väikese kiiksuga. Ideaalne materjal, võtaks temalt mõlemad neerud.”
“Hull oled, liiga suur risk. Tal on mingi naine; jumal teab, mõnikord läheb sugulastel surnud inimest rohkem vaja kui elavat, igasugused pärandi asjad ja muu jura…”
“Hea küll…, Corrazi, võtame ühe neeru, mängime põlve operatsiooni, eks hiljem näeb; kui ta ikka veel ringi kolab, ehk võtame ka teise…, kui ta vahepeal jooma ei hakka.”
Popullo väljus vannist, puhas ja seebi järele lõhnav; valge särk seljas ja tumedad viigipüksid jalas. Rahulolevana istus ta diivanile televiisori ette. Corrazi naeratas Popullole ja kallas talle klaasitäie limonaadi:
“Peale sauna kulub limonaad marjaks ära.”
Popullo naeratas vastuseks ja tänas.

* * *

Popullo elas oma heategijate juures, õnnelik ja rahulolev – üle hulga aja tundis ta ennast jälle inimesena. Tema eest hoolitseti, temaga vesteldi ja tunti huvi tema tervise üle. Ta oli leidnud endale kodu ja kaks südamlikult hoolitsevat venda. Nad lubasid Popullole ka tööotsa leida – tasuva ja Popullo haridusele vastava.
Mõne päeva pärast sai Popullo endale seltsilised – umbes kaheteistkümne aastase tüdruku Kristine ja kaks samas vanuses poissi: lastekodulaps Willy ja tänavapoiss Dega. Tüdruk oli väga viisakas ja tagasihoidlik. Ta oli alles lühikest aega viibinud tänaval ja ei olnud veel jõudnud omandada tänavalastele omast enesekindlust ja jultumust. Kristinele anti nägusad puhtad riided ja mõned tüdrukule kohased nipsasjakesed – paar odavat sõrmust, kõrvarõngad ja muud tühja-tähja, mis tema meele väga rõõmsaks tegid.
Poisid olid juba tänavaeluga harjunud, aga siiski mitte veel päriselt – tegid küll suitsu, aga alkoholi ei pruukinud, samuti ei nuusanud ega tarvitanud narkotsi.
Heategijad olid lapsed tänavalt üles korjanud, lubasid neile välismaareisi ilusal kruiisilaeval. Ka lubasid nad seista selle eest, et laste koolitee jätkuks.
Poisid tundsid ennast nagu kodus. Päeval vedelesid voodis, oodates kruiisilaeva väljasõitu, õhtul vaatasid televiisorit või mängisid malenuppudega kabet, hasartselt ja laginal naerdes, eriti rõõmustas lastekodulaps Willy, kui temal õnnestus Degale ära teha.
Tüdruk luges päevad läbi raamatut, vaatas televiisorit või vestles Populloga. Üle hulga aja oli Popullol vestluskaaslane, kes teda mõistis, märku andmata, et Popullo ei ole päris täisväärtuslik. Popullo rääkis temaga justkui oma hästi noore ja väga armsa õega. Kristine oli õppinud kunstikoolis, aga isa jättis perekonna maha, ema hakkas jooma. Tüdrukul ei jätkunud raha värvide, lõuendi ja pintslite jaoks ja ta pidi kunstikoolist lahkuma. Lõpuks kolis ta vanaema juurde. Lõunasöögiraha vanaema pensionist ei jätkunud, tüdruk käis kooli lõunavaheajal lähedalasuvast poest saia varastamas, kuid seda pandi tähele ja teda enam poodi ei lubatud. Suures toidupoes oli varastamine lihtsam, kuid see asus koolist eemal, ta ei jõudnud õigel ajal tundidesse, õpetajad heitsid tundidest puudumist ette ja lõpuks tüdruk loobus koolis käimisest.

Tagatoas arutasid ärimehed oma asju.
“Angelo, Populloga on asi selge, võtame esialgu ühe neeru. Aga mida teha tüdrukuga? Väga hea materjal.”
“Corrazi, ise sa ütlesid, et äririskiga ei tohi üle pingutada. Tüdrukul on isa ja ema, mine tea millal nad teda otsima hakkavad. Võtame ühe neeru ja jutul lõpp.”
“Aga Angelo, kuidas jääb poistega? Üks on lastekodust, ilma vanemateta, teisel samasugused joodikud nagu tüdrukul.”
“Lastekodupoisi neerud lähevad mõlemad käiku ja asi maetud. Teiselt poisilt üks neer – see on käsk. Minu äri on üles ehitatud pikemajalisele plaanile, mitte ühekordsele vargusele.”
“Mõistan, boss, saab tehtud!”
“Corrazi, kuula mind tähelepanelikult.” Boss pidas väikese pausi, soovides anda oma sõnadele enamat kaalu: “Tuleb olla ääretult ettevaatlik. Mitte mingil juhul ei tohi konkureeriv maffiagrupp meie ärist haisu ninna saada. Pea meeles – elundite doonorlus on elu ja surma küsimus, siin ei lööda risti ette mitte millegi ees.”

* * *

Populost ja lastest tehti pilti, neile mälestuseks, nagu heategijad ütlesid, kuid tegelikult oli tegemist passipiltidega. Mõne päeva pärast näidati neile ilusaid uhiuusi punaseid passe – pildid sees. Popullo nägi passipildil välja väga soliidse härrasmehena, ainult silmad vaatasid objektiivi tema vanuse kohta liiga lapselikult ja usaldavalt. Willy ja Dega ning Kristine tundsid heameelt oma uute passide üle – nüüd oli kindel, et varsti läheb välismaasõiduks.
Varsti peale passide saamist asuti teele – Popullole ja lastele pandi kaasa paar puhast pesu, seebitükk, hambahari ja väike hambapastatuubike. Kristinel lubati kaasa võtta ka raamat, poisid pistsid kotti malelaua, et teel malenditega kabet mängida.
Toll läbiti tõrgeteta – saatjad esitasid tollile ja piirivalvele Popullo, Willy, Dega ja Kristine passid, neile heideti põgus pilk ja peanoogutusega lubati edasi astuda, nende kilekotte kontrollimata.
Saatjad viisid oma neerudoonorid neljandale tekile, kuid siis avastasid enda meelehärmiks, et vabu kajutikohti ei ole. Laevas oli neile pakkuda ainult kajut esimesel dekil, allpool veepiiri, autodeki all.
Laev väljus päikesepaistelise suvepäeva hommikul. Oli pühapäev. Inimesed olid töömured kõrvale heitnud, tundsid ennast vabade ja rõõmsatena. Piirivalvekaater möödus kruiisilaevast. Pühapäevale omaselt oli kaatrile võetud tüdrukuid ja naisi koos lastega. Merepolitsei kihutas laevast mööda; mootorpaadi roolis istuva tüdruku blondid juuksed lehvisid tuules. Laeva reelingule nõjatunud Popullo viipas käega ja sai vastuseks ääretult kauni naeratuse. Mootorpaat joonistas reidil pika kaare ning sööstis veepritsmeid kahele poole heites sadamasse tagasi.
Terve päev sõideti vaikses tuules. Popullo veetis kogu päeva laevalael, käies ära ainult lõunatamas – saatjad oli tellinud kajutisse Popullole ning lastele rikkaliku lõunalaua. Popullole meenus Caterina – ta oleks nii väga tahtnud, et Caterina oleks viibinud tema kõrval, sellel imeilusal kruiisil.
Pärast imepärast roosat päikeseloojangut tõusis taevasse kuu, helkides lainetel. Öösel tuul tugevnes, kuuvalges jooksid merel valged jänesed. Keskööl andis endast märku väike torm. Tuul üha tugevnes, puhus paremasse pardasse, tekitades laevale vaevumärgatava kreeni, kuid vahitüürimees kaptenisillal parandas selle koheselt kütuse ümberpumpamisega ära ja suur reisilaev liikus tasakesi küljelt küljele õõtsudes täiskiirusel edasi, pidades peakurssi sihtsadamasse. Kella kahe paiku öösel lõõtsusid laevalael üsna valjud tuuleiilid, aga tõelisest tormist oli asi veel kaugel – kapten, vana merekaru, oli näinud möirgavaid lõunalaiuse neljakümnendaid, Arktika ja Antarktika jäämägede keskel lumetuisku mattunud mitmekümne meetri kõrgusi lainevalle ning möllavaid troopikataifuune; taoline väike tormimoodi ilm ei sundinud teda isegi piipu ühest suunurgast teise lükkama.

Saatjad käsutasid koheselt peale päikeseloojangut Popullo ja tema kolm alaealist kaaslast magama ning suundusid siis karaokebaari, et veeta seal meeldivalt aega ja kummutada paar klaasikest viskit. Meeleolu oli suurepärane, äriplaan laabus – last oli kohale paigutatud, ettenägemata asjaolud olid merel välistatud.
Kraokebaaris esines tuntud laulja, seksposti ümber väänles kaunite kehavormidega napis riietuses tüdruk, kes hetkeks viskas ka viimased, niigi peaaegu olematud riideesemed kõrvale, paljastas korras häbemetuti ja kadus siis malbe naeratusega tagaruumi. Publik plaksutas ülemeelikult, naerdi lõbusalt, tantsiti ja lauldi.
Popullo saatjatele oli jäänud tähelepanuta sadamas viimasena autodekile sisenenud väike päevinäinud sõiduk. Sellest astus välja kaks tursket pöetud peaga kogu, kolmas jäi pikutama autosse. Tublisti peale keskööd, kui laeval oli lõbutsemine täies hoos, laskusid kantpead autodekile, äratasid kaubikus pikutanud kaaslase ning tassisid vöörirambi äärde ühe paki. Kohmitsesid selle kallal ning seejärel lahkusid kõik kolm kiirustades ja endaga kahte tohutu suurt ja rasket kotti kaasa tassides. Nad tõusid ülemisele dekile. Laevalagi oli vinge tuule tõttu inimtühi. Kolm kantpead tassisid kotid laevakorstna taha, allatuult pardasse ja askeldasid kottide juures. Ühest kotist ilmus välja paadi päramootor, teisest täispuhutav merekindel kummipaat, mis sedamaid suruõhuballoonist õhuga täideti. Kaks kantpead laskusid esimesele dekile, tirisid Popullo ja tema kolm kaaslast koikudest välja ning tõusid nendega ülemisele dekile.
Üks kantpeadest võttis taskust mobiiltelefoni ja vajutas selle nuppe. Koheselt kostus altpoolt, esimese deki ja autodeki piirkonnast, vööriosast tume mürtsatus, justkui oleks suur laine ootamatult vastu laevaparrast ramminud; selle vibratsioon kandus üladekini välja. Kantpead noogutasid üksteisele rahulolevalt – asi toimib. Seejärel asetasid nad endale ja oma neljale kaaslasele ümber päästevestid – ees seisis laeva mahajätmine. Laev oli määratud hukule.

Lööke kuulsid ka karaokebaaris lärmakas muusikas istuvad neeruärikad Corrazi ja Angelo. Klaasid baaris klirisesid ja kukkusid baariletilt. Nad tundsid põrutust, kuid kuna nad ei olnud meremehed, seostasid nad selle meresõiduga seotud ootamatustega – tormilainete löökidega vastu parrast. Karaokebaaris jätkus laul ja tants.
Ootamatult kaldus laev paremasse pardasse. Angelo kõikus baaripukil, haaras Corrazi randmest, nende alkoholist lõdvad käed libisesid küünte kraapides mööda baariletti ja mõlemad kukkusid teineteise otsa baari põrandale. Laev ajas uuesti ennast püsti. Neeruärikad tõusid vandudes istuli, upitasid ennast baariletist kinni hoides püsti ja otsisid silmadega viskiklaase. Kuid laev kaldus uuesti, mehed haarasid seekord baariletist kätega kinni ja jäid ehmunult teineteise otsa põrnitsema, mõistmata, kas nad on liialt purjus, võib toimub laevaga kurat teab mis… Aega selle üle mõtisklemiseks ei antud – laevu vajus ikka enam ja enam küljeli, kostus klaaside klirinat, baarikapist kukkuvate pudelite kolinat ja reisijate südantlõhestavat, verd tarretama panevat karjumist, nuttu ja appihüüdeid…
Angelo ja Corrazi tormasid baarist välja, libastudes ümberpaiskunud viskiklaasidel, toidunõudel ning üritasid ronida ülespoole, avadekile. Laev oli külili, põrand muutunud seinaks ja käsipuud olid laes. Inimesed klammerdusid üksteise külge, paljud istusid maas, nuttes ja meelt heites, võimetud enda päästmiseks midagi ette võtma.
Laeva kreen paremasse pardasse üha suurenes. Inimesed kukkusid vahekäikudesse, inimkehad ummistasid kogu kajutite vahelise läbikäigu. Vesi jõudis neile järele, ujutas nad üle ja tõusis üha kõrgemale. Laev vajus jätkuvalt paremasse pardasse, saavutas 90 kraadi kalde, peatus hetkeks ja keeras siis järsult põhja ülespoole. Seisis niiviisi veel kümmekond minutit ja vajus siis aeglaselt, ahter ees meresügavusse.

Samal ajal kihutas laevast eemale mootorpaat, milles istusid kolm kantpead, Popullo ja tema alaealised kaaslased. Kantpead esitlesid end päästjatena, tegelikult aga oli konkureerival maffiagrupil õnnestunud Angelo ja Corrazi last üle lüüa. Neerudoonorid olid nüüd uute kurjategijate meelevallas.
Mootorpaat kihutas kõrgetes lainetes hüpeldes ranniku suunas. Popullol ja lastel oli süda paha. Nad lebasid pooleldi teadvusetuna paadis, aeg-ajalt oksendasid paadipõhja. Vastu hommikut sööstsid üle põgenike peade helikopterid – nad kiirustasid laeva hukkumispaigale. Rannavalve oli ähmi täis, kogu tähelepanu oli laevahukul – merepiir ja rannavalve oli selles olukorras vähetähtis.
Kantpead pidasid mobiiltelefoniga lühikesi kodeeritud kõnelusi. Paari tunni pärast randus mootorpaat väikeses, suurte kaljudega piiratud lahes. Paat lasti õhust tühjaks, pakiti kokku ja pisteti suurde kotti; päramootor tariti selga ja asuti vaevarikkale tõusule mäekurul paiknevale teele. Üks kandpeadest toetas Popullot kaenla alt, teine tiris lapsi kättpidi, pidades silmas, et saak kaotsi ei läheks, kolmas, turske vend, taris oma turjal mootorpaadikotti ja päramootorit.
Mäerinnakul ootas kantpäid auto. Popullo ja lapsed lükati kaubikusse, neile järele mootorpaadikott ja päramootor. Kantpead surusid ennast kabiini. Kaubik sööstis kohalt. Ta kogus kiirust ja tõusis mööda mäekülge siksakitades ning ohtlikke kurve võttes üha kõrgemale. Jõudnud mäest üle, alustas kaubik laskumist – kurvides pidurite kriginal kiirus vähendades ja seejärel jälle võimsa mootori vingudes edasi sööstes laskus ikka allapoole ja allapoole, lausmaale.
Jõudnud mäestikust alla, kihutas kaubik üha kiirust kogudes mööda lausmaad. Mererannal puudesalus paistis mingi majalobudik – katus sisse vajunud, räämas ja mahajäetud. Auto peatus majalobudiku ees. Kantpead avasid tagaluugi – Popullo ja lapsed tiriti välja. Neid käealt talutades siseneti majalobudikku. Uksest sisse astudes pimestas Popullot ere valgus – ruumides särasid eredad laelambid, seinad olid kaetud kahhelkividega; kõikjal valitses steriilne puhtus, justkui operatsioonisaalis. Tegelikult olidki Popullo ja tema kaaslased sattunud operatsioonisaali – siin opereeriti doonoritelt neerud ja siirati need uutele omanikele.
Must elundiäri toimis. Spetsiaalse väljaõppe saanud ja maailma parimates kliinikutes praktilise õppe läbinud kurjategijad-spetsialistid sooritasid operatsioone – doonorite elu hinnaga anti uus elu rahakatele, kuid surmale määratud kundedele.

Paar päeva anti laevahukust pääsenutele puhkuseks, nende organismi talituse taastamiseks. Popullo ja Kiristine vaatasid televiisorit ja lobisesid omavahel, poisid mängisid malenuppudega kabet. Mingit muutust ei toimunud ka järgnevatel päevadel, kui mitte arvestada väikest, võrdlemisi ebameeldivat vahejuhtumit – valges kitlis doktor avas ukse, köhatas, et tõmmata televiisorit vaatava Popullo tähelepanu endale ja sõnas vaikselt aga käskivalt:
“Popullo! Aeg tulla tervisekontrollile.”
Popullo tõusis kärmelt – doktorile vasturääkimist pidas ta ebasündsaks.
Popullo talutati operatsioonisaali. Kümned aparaadid surisesid ja vilgutasid oma mitmevärvilisi tulesid. Leebe käsuga paluti Popullol heita aparaatide alla, tervisekoontrolli läbiviimiseks.
Järgmisel päeval läbisid taolise tervisekontrolli Katerine, Willy ja Dego. Willy peale terviskontrolli enam elutuppa tagasi ei tulnud, tema olukord olevat halvenenud ja ta saadetud edasi suuremasse kliinikusse.
Popullo viibis kliinikus veel nädalajagu päevi. Seejärel pöördus välismaareisilt tagasi, temaga koos Dega ja Kristine, saatjateks kolm kantpead. Lastekodulaps Willy oli kadunud.
Tagasisõidul katsus Popullo aegajalt sõrmeotstega oma paremat külge. Allpool ribisid tegi miski talle natuke haiget. Ka Dega ja Kristine kurtsid valu kõhu piirkonnas, kuid arvasid, et see tulenes laevaõnnetusel üleelatust, mille tagajärjel nad olid sunnitud nädala haiglas veetma.
Laev saabus kodusadamasse vahejuhtumiteta, ka ilm oli merereisiks soodus –
päikesepaisteline ja tuuletu. Sadamasse jõudes pistsid kantpead Popullole ja lastele igaühele pihku kilekoti, milles oli pudel limonaadi ja üks sai. Jätsid meeldivalt hüvasti ja lubasid lähemal ajal ühendust võtta. Seejärel lahkusid. Popullo vaatas neile järele otsekui koer, kes on leidnud uue peremehe, aga kes jälle maha jäetakse. Pisar veeres Popullo põsele. Lapsed avasid koheselt limonaadipudelid.

XV

Popullo oli enda jaoks avastanud jäätmete konteineri koolimaja tagahoovis. See oli väga kasulik avastus. Laste sööklas jäi alati midagi üle – küll leivatükk või pirukas, vahel isegi priske lihalõik… Teised kodutud hoidusid koolimajast eemale – kartsid kooli turvameest; ka kippusid nii mõnedki ulakad poisid kodutuid narrima, mõni viskas isegi kiviga. Popullo oli tagasihoidlik ja viisakas – kui turvamees või keegi lastest viibis juhuslikult jäätmete konteineri läheduses, küsis ta alati luba, et konteinerist leivatükk või midagi muud söödavat võtta. Temaga harjuti ära, ta kuulus jäätmekonteineri juurde nagu selle kaanel kükitavad kassidki.
“Võileiba tahad?” kuulis jäätmekonteineris tuhniv Popullo äkitselt oma seljataga küsimust.
Popullo pöördus hääle suunas ja nägi koolikotiga tüdrukut, vanuses 14-15, võileib väljasirutatud käes. Popullo kohmetus. Teda ei olnud enam ammu keegi kõnetanud, võileiva pakkumisest rääkimata. Ta ei leidnud esialgu sõnu, et vastata. Kuid ilmselt oli tema peas veel midagi endise elu keelepruugist ja viisakussõnadest alles, sest eneselegi ootamatult leidis ta vastuseks õiged sõnad:
“Ei, aitäh! Ma just äsja sõin, jäta endale, sul ju endal kõht tühi.”
“Kui sa tervet võileiba ei taha, võta pool!”
“Poole võiks vast võtta…”
“Aga kas sa soovid võileiva alumist või ülemist poolt?”
“Mis vahet sellel on?”
“Alumisel poolel on vorst, ülemisel ei ole.”
“Jäta vorstiga pool endale.”
Tüdruk murdis võileiva pooleks, nii et ka Popullo sai poole vorstilõigust, seejärel küsis:
“Kas sa kirjandit kirjutada oskad?”
“Kunagi oskasin.”
“Aita mul pildi järgi kirjand kirjutada, et oleks ohtralt täiendeid.”
Tüdruk ulatas õpiku. Popullo võttis õpiku ettevaatlikult oma määrdunud käte vahele ja uuris isukalt võileiba nosides etteantud ülesannet – koosta pildi järgi terviklik kirjeldus pealkirjaga “Vana ja uus”, milles oleks ohtralt täiendeid. Alusta üldisemast ja liigu detailide suunas. Lõpplause olgu jälle üldistav: millise mulje pilt sulle jätab.
Popullo vaatles õpiku pilti: vana lagunenud majake, katus sisse langenud, kaks korstnat püsti, raagus puud; taamal ilus värviliste rõdudega viiekorruseline maja.
Popullo istus konteineri juures vedeleva puunoti otsa. Tüdruk ulatas talle paberilehe ja pliiatsi ning Popullo kirjutas:

VANA JA UUS

Hilissügis, raagus puud, maas kolletunud lehed. Väike lagunenud maja räämas tühermaal. Kaks toasoojuseta katkist korstnat nagu kahevahel – kas anda alla ajahambale või siiski keegi läidab veel tule jahtunud koldesse? Vanad tuultest räsitud põlispuud, kes üheealised majaga, seisvad veel püsti, et kaduda koos ahervartes majaga. Ainult üksik sirelipõõsas, millele avanesid väikese tagakambri aknakesed, jääb, et puhkeda igal kevadel õide ja levitada oma hurmavat õitelõhna. Ainult sirelipõõsas jääb mäletama neid unistusi ja lootusi, mida heietati hämaras kambrikeses soojal kevadõhtul, enne uinumist.
Kuid taamal on juba kerkinud uus kõrge maja. Tal on uhked rõdud, avar vaade akendest – üle vana maja varemete. Sel majal pole sõpru: punamarjus pihlapuid, valgetüvelisi kaski ega toomepuud. Ta rahulolev endaga – viis korrust üksteise peal, värvilised rõdud kaunistuseks küljes, suured aknad sillerdamas päikeses.
Suur maja elanikke täis, rauduksed lukus. Kas maja pakub soojust südamele, kas toas hõljub maikuu toomeõite lõhn või vaatab aknast sisse õites sirel?
Kaks maja. Üks pakub sooja nukrust ja näitab aja väsimatut kulgu. Teine on uus ja uhke, lootusrikas, kuid ilma kõigest sellest, mida oli pakkuda oma elanikele vanal ajahambast puretud majal. Tema tubades ei istuta pikkadel külmadel talveõhtutel kamina ees. Tema suurte akende taga ei kohise kased, ei puneta küpsed pihlamarjad ega vaata aknast sisse õitekobarais sirel.

Tüdruk luges kirjandi kiiresti läbi, naeratas heameelest, viipas Popullole hüvastijätuks käega ja jooksis rõõmsalt minema.
“Oota!” hõikas Popullo tüdrukule järele. “Ega sa ei tea, kus see mahajäetud maja asub?”
“Milline maja?”
“Noh, see vana maja?”
“See on ju ainult raamatus, õppimise jaoks!”

* * *

Püüdes peletada üksindust ja tundes vajadust suhelda inimestega, kasvõi omataoliste hulkuritega, luusis Popullo üha sagedamini ümber raudteevaksali, vahel põikas ka jaamatagusele turuplatsile. Seal võis alati kohata koduta ja tööta mehi ja naisi, kes kogunesid turuputka taha; vestlesid, arutasid midagi, jõid ära kamba peale klapitatud pudeli viina ja vajusid siis jälle laiali, igaüks ise suunas, kindlat sihti omamata. Mõne aja pärast koguneti uuesti, seisti, vahiti sõnagi lausumata ringi ja üksteisele otsa ja mindi jällegi laiali. Raudteevaksal ja turuplats tekitasid neis kodutunnet, nad pöördusid ikka ja jälle sinna tagasi.
Kodutunne ei tekkinud selles õdusas paigas mitte ainult täiskasvanud hulkuritel – ka tänavalapsed armastasid koguneda raudteejaama varjualusesse, luusida turuplatsil. Seal võis leida müügilaualt mahakukkunud apelsini või äsja prügikasti visatud, tumedaks tõmbunud, aga seejuures siiski täiesti söödava banaanikimbu.
Tingituna Popullo natuke naiivsest lapselikust olemisest, või mingitest muudest põhjustest armastasid lapsed vahetevahel koguneda Popullo ümber, pidades teda nagu oma vanemaks vennaks. Nad esitasid talle lihtsaid lapselikke küsimusi, millele Popullol oli kerge vastata. Ta vestles lastega, leebelt ja vaikselt – nagu omavanustega. Samas aga olid lapsed oluliselt aktiivsemad ja hakkajamad. Sageli andsid nad Popullole hüva nõu ja õpetasid, kuidas tänaval paremini toime tulla.
“Popullo, kas sa hommikul kohvi jood?”
“Kunagi jõin.”
“Sa võid ka praegu hommikul kohvi juua, kasvõi igal hommikul.”
“Ei anna mulle keegi kohvi.”
“Andmist polegi vaja, võtad ise. Mine sellesse suurde toidupoodi raudteejaama kõrval, seal on saia- ja kohviautomaat, sealt saad.”
“Ilma ei anna ka automaat.”
“Annab küll – saia eest tuleb maksta, aga kes võtab saia, saab kohvi tasuta.”
“Aga saia eest tuleb ju maksta?”
“Sa passi peale – kui keegi onu või tädi läheb saia ja kohvi võtma, siis mine temaga kaasa justkui tema sõber või sugulane. Kui ta oma saia ja kohvi on kätte saanud, siis vajuta kohviautomaadi nupule ja lase ka oma plasttopsik täis.”
Lapsed asusid õhinal seletama, kuidas nad kohvi joovad. Vahel, kui ei ole onusid ja tädisid, kes saia ja kohvi ostavad ja kelle sappa oleks hea end seada, lähevad nad ise kohviautomaadi juurde, aga ühekaupa – lasevad automaadist plastiktopsi kohvi täis. Turvamees ei viitsi selle ühe topsiku pärast oma valveruumist välja ronida, kuigi televiisorist näeb, et kohvi varastatakse. Poole tunni pärast läheb jälle teine laps kohviautomaadi juurde ja vajutab nuppu – niiviisi saab turvamehe ära petta.
“Kõige parem on enne kohvi võtmist kauplusest sai või pirukas varastada, tasku pista ja siis automaadist kohvi lasta.”
“Aga ära kahekesi saia varasta, siis on grupp – ja karistus rangem.”
”Kes on juba vargusega vahele jäänud, see peaks katseaja jooksul hoiduma – teised varastavad ja annavad talle ka saia, ega ta siis katseaja pärast söömata saa olla.”
Võttes laste nõu kuulda, üritas Popullo ennast ühele daamile sappa seada, kuid see hakkas nina kirtsutama, haaras kahe käega oma käekotist kinni, vaatas Popullole põlglikult otsa ja lahkus pobisedes saia-kohviautomaadi juurest. Rohkem Popullo kohvi juua ei üritanud.
Järjekordsel vestlusel lastega ütles Popullo sõnad, mis said talle saatuslikuks:
“Tahaks ennast pesta.”
“Ei ole midagi lihtsamat, pesta saab igal pool.”
“Mismoodi igal pool?” küsis Popullo üllatunult.
“Inimesed on päeval tööl, korterid vabad, pese niipalju kui süda soovib.”
“Aga need on ju võõrad korterid?”
“Mis sest, ega sa pea midagi varastama, ainult pesed, ega pesemise eest vangi panda.”
Tänavalapsed olid seadustega päris hästi kursis, aga siiski ei tundnud nad kõiki karistusseadustiku paragrahve – neile oli teadmata, et vangi saab panna mitte ainult korterist varastamise eest, vaid ka võõrasse valdusse omavolilise tungimise eest.
Soovides Popullole head, selgitasid nad õhinal ja üksteist täiendades võõras korteris pesemise võimalusi – me otsime välja korteri; soovitav esimesel korrusel, kus kedagi ei ole, inimesed on tööle läinud. Muugime ukse lahti, ja sa pese palju tahad, aga ära ainult midagi varasta, muidu pannakse vangi.
Õige pea oli lastel sobiv korter leitud ja uks lahti muugitud. Kuigi Popullo esialgu kartis võõrasse korterisse minekut ja punnis vastu, tuli tal siiski olukorraga leppida – lapsed olid oma ideest haaratud ja põnevil, tirisid Popullot käest ja talutasid korteri ukse taha. Lapsed tõmbasid vaikselt ukse paokile, lükkasid Popullo esikusse, sulgesid ukse ja jooksid minema, oma kordaläinud ürituse üle heameelt tundes.

Popullo seisis arglikult esikus. Kilekoti prügikastist leitud võrdlemisi uue pesuga oli ta asetanud esiku põrandale. Talle meenus kodu, oma kunagine kahetoaline üürikorter, milles nad olid alustanud kooselu Caterinaga. Kodustest lõhnadest võõrdunud nina tundis kerget lõhnaõli lõhna. Ta piilus esikuuksest elutuppa – väike toake, sektsioonkapp, sellel mitmed iluasjakesed. Seinavaip, millel pikutas palmide all lõvi. Diivani ees lapse mänguasjad – ilma ratasteta mänguauto, vurr, pall ja veel mõned asjakesed. Diivanil paar padjakest. Popullo astus edasi, ajendatuna mingist seletamatust tundest või vajadusest kodusoojuse järele. Popullo heitis pilgu magamistuppa – akna ees rippusid õrnad, läbipaistvad roosade lillekestega kardinad. Ilmselt oldi hommikul tõusmisega hilinetud – voodi oli üles tegemata, sellele oli heidetud roosa pitsikestega öösärk. Voodi kõrval lauakesel äratuskell, väike lillevaas lilledega ning selle kõrval pildiraamis väikese poisikese pilt. Popullo märkas imestusega, et korteris ei olnud mitte ühtegi eset, mis oleks viidanud, et seal elab ka meesterahvas – kui mitte arvestada seinavaibal palmide all pikutavat suurt kähara lakaga isalõvi.
Popullo astus vannituppa – peeglialune riiul oli täis mitmesuguseid naiste asjakesi, olemas olid hambapasta ja seep. Käterätid rippusid vanni kõrval.
Popullo kooris ennast riietest lahti, astus vanni ja seal seistes asus ettevaatlikult kraane keerama – ta oli juba võõrdunud taolise tehnika käsitsemisest. Soe vesi uhas mõnusalt üle Popullo keha, ta ähkis ja puhkis ning võttis siis seebi, et asuda pead seebitama. Järsku kuuldus ukse tagant koera haukumist; koer haukus ja urises vihaselt ning kraapis käppadega ust; naaberkorteri kodune pensionär oli väljunud koeraga jalutama. Popullo kangestus hirmust – seep käes, vesi endiselt uhamas üle ta keha. Õige varsti avati järsu liigutusega vannitoa uks ja nooruke naispolitseinik sihtis teda püstoliga otse meelekohta.
“Seep maha! Käed üles! Vannist välja!” käsutas politseinik trepikoja kajades. “Riided selga!” järgnes uus käsklus.
Popullo asus värisevate kätega ennast riietama. Samal ajal piilusid naabrid uksest sisse. Politseinik oli olukorrast aru saanud, püstoli kabuuri pistnud ja itsitas endamisi naerda. Riietamisega valmis saanud, tahtis Popullo haarata kilekotti, et väljuda, kuid politseinik käratas:
“Asitõendeid mitte puutuda!”
Popullot käe alt kinni hoides talutas politseinik ta autoni, avas tagaluugi ja lükkas kinnipeetu sisse, heitis talle järele kilekoti pesuga ja lõi pauguga tagaluugi kinni.
Politseinik pöördus esikusse tagasi ja andis korterinaabrile korralduse valvata korteriust omaniku saabumiseni. Pensionär võttis tähtsa näoga ukse taga valveposti sisse, olles meelitatud, et talle usaldati nii tähtis ja vastutusrikas ülesanne.

Olles töötu ja kodutu, kuulus Popullo vahi alla võtmise, sest ta võib uurimisest ja kohtust kõrvale hoiduda ja panna toime uusi kuritegusid. Süüdistus – võõrasse valdusse omavoliline tungimine ja seal pesemise katse.

* * *

Teatri valvuritädi jooksis hingeldades proovisaali ja kuulutas üle saali, kõlavalt ja traagilise häälega, justkui oleks temal selles lavatükis peaosa täita:
“Caterina! Politsei kutsub sind telefoni juurde. Vargad varastasid sinu korteri tühjaks!” Viimased sõnad oli valvuritädi ähmiga omast peast juurde pannud.
Caterina jooksil telefoni juurde.
“Räägib teie piirkonna politseikonstaabel. Teie korterisse murti sisse. Minge koju, vaadake üle, kas on midagi varastatud või kahju tekitatud ja tulge siis politseiosakonda – teeme ülekuulamise ja tunnistame teid kannatanuks.”
Caterina tormas koju. Naabrinaine andis oma valveposti üle, seejuures kaasatundvalt sõnades:
“Igasuguseid pätte luusib ringi, tungivad korterisse, varastavad, hea, et minu koer haisu ninna sai.”
Caterina sisenes korterisse – elutoas ja magamistoas, samuti köögis olid asjad omal kohal. Caterina tõmbas kapisahtli lahti – tema vähesed väärtasjad: paar kaelakeed, mõned ilusõrmused ja kõrvarõngad olid alles. Vannitoas märkas põrandal seepi.
Politseiosakonna uurija küsitles Caterina isikuandmeid ja pani lühidalt kirja Caterina ütlused:
“Tulin hilja õhtul teatrist, oli etendus. Hommikul jäin lapse lasteaeda viimisega hiljaks, magasime sisse. Viisin lapse lasteaeda. Peale seda läksin tööle.”
“Kas midagi varastati, kahju tekitati, ukselukk lõhuti, kahtlustate kedagi? Me saime kuriteopaigas päti kätte, aga tema isik on veel väljaselgitamisel.”
“Mitte midagi ei varastatud, ukselukk oli korras, ilmselt lahti muugitud, kahju ei tekitatud. Ei oska kedagi kahtlustada.”
“Aga seep?” täpsustas uurija. “Ega te selle seebiga, mis päti – vist mingi kodutu – käest läbi käinud, ometi ennast pesta ei kavatse? Seebi võib tsiviilhagina kirja panna, öelge seebi maksumus?”
“Ma ei nõua seebi maksumuse hüvitamist.”

* * *

Vangikongi uks avati, valvur andis peanoogutuse käsu astuda vangikongi. Rauduks kolksatas ja raske riiv lükati Popullo selja taga kinni.
Kambris istus kümmekond kinnipeetud. Iga uus nägu oli neile suursündmus, pakkus vaheldust nende üksluises elus, kui taolist olukorda eluks võib nimetada. Kambris istujad jäid üksisilmi ja küsivalt Popullot silmitsema, otsekui mõistatades, kas on tegemist ohtliku sarimõrtsukaga või tavalise varganäoga.
“Paragrahv?” tegi esimesena suu lahti üks turskem kuju, kes ilmselt oli hakanud ennast pidama ülemuseks.
“Mis paragrahv?” ei saanud Popullo aru.
“Seda ma tahangi teada – mis paragrahv? Millise kuriteo sa toime panid?”
“Pesin ennast.”
“Ära aja lolli juttu, räägi kõik ausalt otsast lõpuni ära või muidu saad tappa. Mis nimi?”
“Popullo.”
Vangid puhkesid lõbusalt naerma:
“Popullo! Ilus poisslapse nimi. Noh, räägi nüüd, Popullo!”
Populla rääkis kõik ära, otsast lõpuni, midagi varjamata. Pätid kambris jäid hetkeks mõttesse ja asusid siis asjatundlikult ja elavalt Popullo juhtumit arutama.
“Pesemise katse, häh! Katse on alati kõige lollim asi.”
“Kui ikka asja lõpuni viid, siis tead mille eest istud, aga katse…”
“Popullo, sa panid ikka täiesti kapitaalselt mööda, absoluutselt… Tuleb koostada korralik äriplaan, teha vastav analüüs, riskide hindamine ja nende maandamine, aga nüüd – katse…”
“Tuleb arvestada, et meie äri ei ole pangandus, kus seatakse hüpoteeke, pante ja muid tagatisi, siin aitavad ainult ajud.”
“Popullo, alati tuleb ette näha ettenägemata asjaolusid. Koer on ju kõige ettearvamatum loom, tema lõhnatundmine on tuhat korda inimese omast tugevam.”
“Koheselt korterisse astudes oleks pidanud piserdama korteriperenaise lõhnaõli oma riietele, naabri koer on selle lõhnaõliga harjunud.”
“Nojah, seda enam, et eks Popullo aroom ikka väheke erines ka perenaise ihulõhnadest.”
“Kui teine kord pesema lähed, pane uks seestpoolt korralikult lukku. Seni, kuni politsei ukse kallal pusib ja selle maha murrab, jõuab pea ära seebitada ja ennast puhtaks pesta. Aga praegu – pesemise katse – ja ikka vangis. Kui istuda, siis juba asja eest.”
“Hea, et see politseinikust plika ei tulistanud – praegu on sellised kuulid, mis lähevad rinnust sisse ja tagumikust välja.”
“Kumulatiivsed…”
“Need on vist rahvusvaheliselt keelatud.”

Kongikaaslased arutasid veel kaua Popullo vigu; neid kogunes üha rohkem ja rohkem, samas andsid nad ka häid soovitusi, kuidas edaspidi pesemine paremini ette valmistada ja edukalt läbi viia. Neile ei jäänud märkamata ka Popullo iseäralik olemine, tema vaikne leebus. Pätid ei olnud veel otsusele jõudnud, mis Populloga peale hakata – kas teha temast naerualune, keda on mõnus ajaviiteks kiusata, või jätta rahule. Kuulanud ära Popullo kurvavõitu jutustuse auto alla jäämisest, märkisid kaasatundvalt: “Näha jah, et põrutada saanud, aga eks igaüks meist ole natuke põrunud.” Popullo võeti omaks ilma pikema jututa.
Paar päeva möödus vahejuhtumiteta. Kongikaaslased mängisid ajaviiteks kaarte, seejuures jätmata kasutamata võimalust üksteist narrida ja kiusata, suuremaks löömaks ei läinud – tegemist oli siiski tavaliste varganägudega. Kuid ootamatult muutus nende elu lõbusaks ja huvitavaks.
Kongiukse taga lõgistati võtmetega, pöörati lukku ja kongiuks avanes. Sisse astus noormees – pikad käharad juuksed õlgadeni, naiselikult kaunis nägu, pikad tumedad ripsmed ja suured helesinised silmad; mööda keha liibuv kampsun rõhutas tema kauneid puusi. Kongisistujad jäi teda silmitsema justkui ilmutust, suud ammuli, suutmata esialgu sõnagi öelda. Lõpuks Ülemus kogus end ja esitas tavapärase küsimuse:
“Mis paragrahv?”
Noormees tabas küsimust ilma, et seda oleks olnud vaja korrata ja vastas peenikese, plikaliku häälega:
“Narkootikud.”
Kambris istujad puhkesid tema hääletämbrit kuuldes pööraselt naerma.
“Narkoootikud! Määääää……, määäää….,” osatas Ülemus ja määgis seejuures otsekui lambatall. Kongikaaslased hoidsid naeru käes vappudes kõhtu kinni ja määgisid läbisegi:
“Määää…., määää…., määäääää….!”
Olles natuke rahunenud pöördus Ülemus kõigepealt Popullo poole:
“Popullo, kas sind huvitab Plika?” Ta osutas peaga noormehe suunas. Popullo, ilma et oleks küsimust mõistnud, raputas pead.
“Poisid, kas tahate Plikaga hullata?” esitas Ülemus küsimuse teistele kongikaaslastele.
“Ei-ei, me oleme süütud poisid, me ei ole veel selles eas!”. Kambrit täitis jällegi mürisev naer, aga Plikat käperdama keegi ei kippunud.
Natuke rahunenud, jäi Ülemus Plikat üksisilmi passima, silmitses teda pealaest jalatallani, haudus mingit plaani.
“Poisid, kas viina tahate?” Ülemus oli otsusele jõudnud.
“Milleks küsida, kalla välja!”
“Popullo! Viina jood?” pöördus ülemus Popullo poole. Saanud vastuseks pearaputuse, asus Ülemus kongikaaslastega arutama oma äriplaani, Popullot mängust välja jättes. Arutleti pikalt-laialt, aegajalt peatuti ja jäädi Plikat hindavalt silmitsema.
“Plika, seisa siia, keset kongi!” andis Ülemus käsu. “Kiiremini, või muidu saad vastu tatti!”
Noormees astus kongi keskele.
“Tee mõned sammud ja höörita puusi!”
Noormees esialgu kohmetus, aga mõistes, et Ülemus nalja ei tee, tegi paar sammu ja hööritas puusi – väga naiselikult ja kaunilt. Pätid lagistasid meeletult naerda, ohkisid naerust ja pühkisid pisaraid.
“Väga hea! Väga hea, haruldaselt kaunis, võrratu!” kiitis Ülemus.
Järgnes arupidamine, pätid sosistasid ja vaidlesid, ilmselt päriselt mõistmata, mis vaja oleks, et äriplaan tõrgeteta käiku läheks. Kaalunud omavahel kõiki ettepanekuid ja vastuväiteid, võttis jällegi sõna Ülemus.
“Plika, kas sa silmi teha oskad?”
Noormees kehitas õlgu, hämmelduses ja silmnähtavalt hirmununa.
“Aja silmad pärani ja pöörita neid!”
Noormees ajas oma suurte tumedate ripsmetega silmad punni ja pööritas neid. Kambrit täitis metsik naerulagin. Oli kuulda, kuidas avati kambriukse luuk ja selles paistis vangivalvuri silm. Ilmselt midagi kahtlast märkamata, kolksas vangivalvur luugi kinni.
Jäänud tulemustega rahule asus Ülemus Plikat õpetama:
“Mehe võlumiseks peab naine mängu panema kõik oma võlud, kogu arsenali korraga, muidu on see ainult ressursside raiskamine. Said aru?”
Noormees noogutas nõusolevalt, ilmselt mõistes, et vastu vaieldes võib saada mööda tatti.
“Kuula nüüd hoolega,” jätkas Ülemus. “Me usaldame sulle ääretult tähtsa ülesande – sul tuleb keegi vangivalvuritest ära võluda, viia asi selleni, et ta oleks sinusse kõrvuni armunud, täiesti pea kaotanud.”
Ülemuse viimased sõnu saatsid kongikaaslaste naeruturtsatused, ohkimised ja rõvedad vahemärkused.
“Kas sa tead, mis tähendab andumine? Tead seda, oled kunagi andunud?”
Paistis, et viimased küsimused noormeest ei üllatanud, sest ta noogutas koheselt pead ja isegi naeratas, tagasihoidlikult aga väga kaunilt.
“Tore,” jäi Ülemus vastusega rahule. “Sul tuleb vangivalvur ära võluda ja talle anduda. Võlumisega alustad kohe esimesel korralisel või mittekorralisel kongi läbiotsimisel. Selge?” Noormees noogutas.

Möödus paar päeva. Kongi ukse taga kuuldus võtmete kõlinat, mitmehäälset juttu ja jalgade trampimist.
“Tulevad läbiotsimisele!” sosistas keegi kongisistujatest põnevusega hääles ja kihistas kergelt naerda. Ülemuse karm kulmukortsutus sundis itsitaja vaikima.
Kaks vangivalvurit jäid julgestuseks ukse juurde seisma, kolmas asus toimetama läbiotsimist – tuustis madratsites, mudis sõrmedega patju, ronis koiku alla, nuuskis otsekui koer mööda nurki ja kapialuseid.
Ülemus müksas küünarnukiga Plikat – aeg on alustada võlumist.
Plika asus sujuvalt ja naiselikult puusi hööritama, tegi paar sammu mööda kongi, ajas silmad suureks ja pilgutas oma pikki ripsmeid, aegajalt hoidis edvistavalt juuksekiharat näo ees. Julgestajad vaatasid esialgu imestunult ja midagi mõistmata puusi hööritavat noormeest; aga tema silmade pööritamine ja ripsmete välgutamine oli ilmselt vangivalvuritele piisav diagnoosi panemiseks. Üks julgestajates osutas peaga veiderdaja suunas ja sõnas lakooniliselt:
“Debiil.” Teine noogutas vastuseks.
Plika kepslemine, kaunite puusade hööritused ja ilusate pikkade ripsemetega helesiniste silmade pilgutused ei olnud jäänud märkamatuks ka kolmandale vangivalvurile – läbiotsijale. Silmi Plikalt pööramata mudis ta kuidagi hajameelselt patju, katsus veelkord möödaminnes madratseid, kuid paistis, et seekord ei tule tööst midagi välja – ta oli Plikast sisse võetud, aga võib-olla isegi hetkega meeletult ja lootusetult armunud.

Järgmise päeva õhtul avati kongi uks kuidagi harjumatult vaikselt, tasakesi, otsekui hiiliks külapoiss tüdruku juurde heinaküüni ehale. Lävel seisis läbiotsimist teinud vangivalvur ja vahtis armunud pilgul Plikat. See pilgutas vastuseks oma pikki ripsmeid, pööritas korraks silmi ja tegi puusadega paar kahemõttelist liigutust. Vangivalvur viipas käega, kutsudes Plika endaga kaasa. Kui nad lahkusid, kukkusid kongikaaslased üleannetult naerma, röökisid rõõmsalt ja lõid heameelest käsi kokku – asi toimis!

Enne järjekordset kohtamist sai Plika Ülemuselt range korralduse:
“Ütle oma kallimale edasi – toogu vastuvaidlematult ja lolli mängimata kambrisse joodavat. Vastasel korral anname armatsemise üles ja asi muutub kriminaalseks. Meid haneks püüda pole võimalik. Selge!”
Seekord ootasid pätid Plika armusuhtelt tagasipöördumist kannatamatult ja ärevusega – kas õnnestub konks vangivalvuri lõpustesse haakida või mitte?
Saatnud Plika kongi nagu tavaliselt, jäi vangivalvur ukse juurde seisma, viisakalt ja küsivalt, justkui kelner.
“Viina, konjakit, viskit, šampanjat?” võttis kelner tellimust vastu.
“Viina,” sõnas Ülemus tõsise näoga. Ka kambrikaaslased olid mananud endale tõsise ja karmi näo ette, kuigi oli raskusi, et mitte naerma purskuda.
“Kui palju?” täpsustas kelner.
“Liiter!”
“Kuulen!”
“Tänan, olete vaba!” sõnas Ülemus armulikult.
Kelner lahkus, unustades isegi kongiukse lukku keeramata. Hetke pärast ta naases kongi ja asetas taburetile liitrise viinapudeli. Pudel võeti vastu vaikides ja tänamata, sest tegemist oli mõlemale poolele kasuliku äritehinguga; tänusõnad on taolisel silmapilgul liigne eputamine.
Enne avamist käis pudel käest kätte, seda vaadeldi hellitlevalt, uuriti silti ja tehti heakskiitvaid märkusi. Ülemus andis korralduse pudel avada. Viin kallati suurde kandilisse klaasi. Selleks, et keegi vähem või rohkem ei saaks, et valitseks võrdsus, asetati tikutoos klaasi kõrvale püsti. Viina kallati tikutoosi ülemise ääreni. Esimesena jõi Ülemus. Ta tõstis pidulikult klaasi ja ütles toosti:
“Joome vangivalvuri terviseks – kui vangivalvur on terve, on ka Plika terve, kui Plika on terve, ei lõpe viin selles kongis iialgi otsa. Proosit!”
“Proosit…, proosit…, proosit!” toetasid kongikaaslased toosti.
Ülemus kallas klaasi kurku, ähkis peale viina allakulistamist, nuusutas särgivarrukat peale ja andis märjukesele hinnangu: “Paistab, et mitte salaviin. No küll lõi lambi soojaks!”
Seejärel kallati tikutoosi ääreni teisele, kolmandale ja kõigile kambrikaaslastele järgemööda, kõigile peale Popullo, kes alkoholi ei tarvitanud. Kõik ähkisid vaikselt ja pühalike nägudega ja nuusutasid viinale särgikäist peale. Järgmise ringi alustamiseks asetati tikutoos klaasi kõrvale serviti, ja jällegi joodi järgemööda. Pudeli lõpetamiseks sätiti tikutoos mõõduks juba lapiti – ring tehtud, oli liitrine viinapudel tühi ja viin võrdselt jaotatud.
Varsti kaikus üle arestimaja pättide mitmehäälne rahvalik laul:

“Keskõitsvaid lilli,
lehm otsis pulli.
Kesk õitsvaid lilli,
ma leidsin sinu.

Lä-lä, lää läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää, läää.
Lä-lä, lää läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää läää.

Kesk õitsvaid lilli,
meile laulis ööbik.
Kesk õitsvaid lilli,
sind ma suudlesin.

Lä-lä, lää, läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää, läää.
Lä-lä, lää läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää läää.

Sinu väike suuke,
ei iial väsi.
Suudlusi jagab,
ta mulle miljoneid.

Lä-lä, lää, läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää, läää.
Lä-lä, lää läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää, läää.

Kui kell on neli,
mul süda mures.
Kus viibid sa ,
küll minu kallike.

Lä-lä, lää, läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää, läää.
Lä-lä, lää läää, lääää,
lä-lä-lä, lääää, läää…

Pärast joomist ja lällutamist vesteldi poole ööni elavalt ja rõõmsameelselt. Naerdi ja vaieldi, kuid siis hakkasid lällutajad rivist välja langema – üksteise järel vajusid nad koikule külili. Üsna varsti kuuldus kambrist ühtlast norinat, sekka unesegast pominat ja peeretusi.
Õnneaeg – laul ja lällutamine – kestis ligi nädala. Plika käis vangivalvuriga kohtamas, õigemini vangivalvur kutsus Plika kohtamisele, juba kongiuksel teda hellitlevalt käest kinni võttes ja põsele suudeldes.
Kohtamise lõpetanud ja saatnud oma armukese kongi, asetas vangivalvur taburetile liitrise viinapudeli nagu kokku lepitud. Ta oli selles suhtes korralik ja sõnapidaja. Aga iga õnneaeg saab ükskord otsa – vahe on ainult selles, kui õnnetult see kellelegi lõpeb.
Kambrisse astus kõrge ülemus, pagunid läigatasid hämaras kambrivalguses, saatjaks kaks vangivalvurit. Plika oma kallimat nende seas ei silmanud. Plikale viibati käega ja tal tuli oma kongikaaslastest lahkuda. Poole tunni pärast hõigati välja Ülemus. Nende tee viis kongikaaslastest jäädavalt lahku. Ka kelnerist vangivalvurit ei nähtud enam. Plika ja vangivalvuri armastusse sekkus kolmas ja see sai armunutele saatuslikuks.

XVI

Popullo istus vangikongis. Päevad venisid aeglaselt ja igavalt. Vangid vahetusid kambris pidevalt – ühed olid aja ära istunud ja said vabadusse, mõned viidi üle teise vanglasse, nii mõnigi mõisteti õigeks. Põhilise osa vahialustest moodustasid paadunud vargad, istunud varguste eest kinni varasest noorusest saati – kuu või paar vabaduses ja siis aasta või kaks vanglas – ja nii juba aastakümneid.
Vangid vahetusid, kuid alati leidus kambris tüüp, kes hakkas ennast Ülemuseks pidama, surudes teisi oma meelevalla alla. Kuigi Popullo oli alaline kongielanik, ei pürginud ta Ülemuse staatusse, ka ei vastanud tema kuritegelik CV kaasaja nõuetele. Liiga talle ei tehtud, saadi aru, et õnnetus võib juhtuda igaühega, põrutada saamise eest ei ole keegi kaitstud.

Järjekordse vahialuse kambrisse astudes jätkas uus Ülemus vanu, kambris väljakujunenud traditsioone:
“Paragrahv?”
“Munade vargus.” Pätid naersid üksmeelselt – selle eest võib minna elektritoolile.
“Räägi täpsemalt, või muidu saad vastu tatti, ilalõug!”
“Varastasin taluperemehe munad ära…”
“See ka mõni vargus, need munad ei maksnud pennigi.”
“Töötasin orjana…”
“Orjus on rahvusvaheliste seadustega keelatud…”
“Talus ei olnud orjus keelatud, töötasin söögi eest, sain ka ulualuse.”
“Õige, orjapidaja kohustus on orjale söök ja ulualune pakkuda.”
“Toit oli kehv, varastasin viis orjapidaja muna, aga see süüdistas, et varastasin kümme…”
“No küll sel orjapidajal oli palju mune, meil ei tule terve kambri peale niipalju kokku!”
“Võtsin orjapidaja keedukatla, sületäie puid ja läksin teise orjaga metsa mune keetma.”
“Noh, ja mis seal siis kuritegelikku oli?”
“Orjapidaja esitas avalduse politseisse – varastatud katel väärtusega 5000 dollarit, koorem puid väärtusega 3000 dollarit ja kümme muna väärtusega 5000 dollarit; kokku kahju 13 000 dollarit.”
“Kas see katel oli Egiptuse vaaraode katel, et maksis 5000 dollarit?”
“Ilmselt oli puude sisse peidetud rahapakk. Või olid munad nii rängalt toored, et keetmiseks läks terve koorem puid?”
“Need munad olid vist kuldmunad.”
“Orjapidaja selgitas, et tema kakskümmend kana ei munenud viis aastat ja siis hakkasid munema ja mina panin kohe kõik kümme muna pihta.”
“Orjapidaja ajas möla…?”
“Ei ajanud möla. Audiitor andis munade hinna kohta järeldusotsuse – arvestades rahvusvahelist head raamatupidamise tava ja pidades silmas Raamatupidamise Toimkonna juhiseid, audiitor leiab, et kanu oli vaja toita ja hooldada, nende üle järelevalvet teostada viis aastat enne, kui marginaal asus tõusuteele. Viie aasta kulutused kasvatasid objektiivsetest asjaoludest tulenevalt tulevaste munade hinda, mis kogumine langesid kogu munandikoti kultustesse – seega 10 muna hind kokku 5000 dollarit on tõene, õige ja mõistlik.”
“Tohohh kurat! Isegi orjapidaja ja audiitori munad kokku ei maksa tõeselt ja mõistlikult võttes 5000 dollarit.”
“Aga saage aru inimesest – audiitor on eraettevõtja, tema tahab ka elada.”
“Hea küll, varastasid orjapidaja munad ära, aga miks kohe vahi alla, töökoht ja ulualune oli ju olemas.”
“Sain kutse uurija juurde, aga orjapidaja sõiduraha ei andnud.”
“Ma olen kuulnud, et Vanas-Roomas pidi orjapidaja orjale uurija juurde sõiduks päevase toidumoona kaasa panema ja ka kaameli kahe päevateekonna pikkuse sõiduraha andma.”
“See oli Vanas-Roomas, aga E-riigis käib asi teistmoodi.”
“Nojah, varsti oli politsei kohal, pani käed raudu – hoidub uurimise eest kõrvale ja võib toime panna uusi kuritegusid – võeti vahi alla.”
Pätid vangikongis tunnetasid, et selles asjas on midagi mäda – ilmselt tahab orjapidaja, kannatanu, varga kulul teenida; orjapidaja kasutas ärivõimalust, kannatu oli hindade juurdekirjutamisega muutunud ise vargaks.
Terve öö arutati kaasust, andes orjale asjalikke juhiseid enda kaitsmiseks.
“Tuleb esitada taotlus kohtuekspertiisi määramiseks; ekspertiis on kõige kindlam vahend tõe tuvastamiseks.”
“Ega ekspert ise tee midagi, talle tuleb kõik ette joonistada, küsimused formuleerida.”
“Tuleb küsida – kas kanad elavad viis aastat?”
“Kindlaks teha kanade sünniaasta.”
“Aga kuulge! Kanad on ju emased, ega nad ilma kuketa mune!”
Pätid vaidlesid pikalt ja ägedalt, kas kana muneb ilma et kukk teda sabistaks. Enamus oli arvamusel, et see on võimatu, looduses ei saa sellist asja olla. Aga vähemus ei andnud alla, viitas koolis õpitud teadmistele, kinnitades, et kana muneb ka ilma kuketa, ainult siis ei ole munades munakollast ja need munad ei ole söödavad. Lõpuks otsustati esitada eksperdile vastav küsimus.
“Küsimus – kas kanad munevad ilma kuketa, ja kui, siis millistel tingimustel ning kas ilma kuketa munetud munad on söödavad?”
“Ekspert annab vastuse teoreetiliselt, arvutuste kujul – vaja kindlaks teha, kas orjapidajal üldse kukkesid oli.”
“Taotlus uurijale – mitu kukke oli orjapidajal?”
“Küsimus eksperdile – kui kõrge vanuseni on kukk võimeline kanu sabistama?”
“Eksperdile täiendav küsimus – mitu kana on võimeline üks kukk rahuldama päevas?”
“Kindlaks teha – kas kana muneb iga päev?”
“Küsimus uurijale – millal ja milline orjapidaja kana munes esimese muna?”
“Küsimata ei tohiks jätta ka traditsioonilist ekspertidele esitatavat küsimust – mis oli enne: kana või muna?”
“Küsimused peavad olema väga selged ja loogilised, iga koma võib asja muuta ja hoopis teistmoodi tähenduse anda.”
“Omavahel öeldes – enne, kui politsei jõudis käed raudu panna, andsin orjapidajale vastu lõugu nii et proteesid lendasid…”
“Õieti tegid, aga nüüd tuleb ka proteesid kinni maksta.”
“Loodan, et need ei olnud kuldproteesid…”
“Looda sa…”

* * *

Ühel päeval said varganäod ehmatuse osaliseks. Kambriuksest astus sisse turske kuju. Rebis särgi seljast ja heitis selle esimesele ettejuhtuvale koikule. Paljastunud käsivartel, rinnaesisel ja seljal oli näha paljutähendavaid tätoveeringuid – käsivartel ümber õlipuuoksa põimunud madu; seljal ebamäärased ristid, kolmnurgad ja kaks ristamisi mõõka; rinnal näkineitsi, käes verine süda, millel pussnuga sees.
Ülemus nihkus koikul koomale, andes mõista, et loovutab oma ametiposti vabatahtlikult – kambrisse oli astunud tõeline rets. Uustulnuk soris oma kotis ja tõmbas sealt välja triibulise madrusesärgi; ajas selle üle pea selga, toppis pükstesse ja istus luba küsimata Ülemuse kõrvale koikuservale.
“Meremees?” üritas Ülemus tagasihoidlikult juttu alustada.
“Endine meremees.”
“Andsid kellelegi vastu tatti?”
“Tapsin maha.”
“Asja eest…?”
“Rohkem kui asja eest. Väikeettevõtja, maarott, palkas tööle lepingut sõlmimata, esialgu maksis, alla miinimumpalga, pärast jättis hoopis maksmata ja tuli kätega kallale.”
“Tegid lõpparve?”
“Virutasin lauajupiga vastu pead.”
“Päris korralik lõpparve…”
“Korralik jah.”
“Lasid jalga…?”
“Ei, läksin politseisse.”
“Ja mis edasi sai?”
“Siin ma nüüd olen.”
“Sa virutasid talle vist serviti, et kohe mättasse lõid? Oleks pidanud lapiti…”
“Praegu ongi neid petiseid ettevõtjaid, tellijaid, vahendajaid siginenud ülemäära palju. Teed töö ära, omanik saab objekti kätte, vahendaja aga jätab töö eest maksmata ja tõmbab uttu või teeb pankroti.”
“See pankrott on naljamäng – taolisel vahendajal on ainuke tootmisvahend mobiiltelefon ja seegi ämma nimele registreeritud.”
“Kui kõigile vahendajaraiskadele ja pankrotimeistritele lapiti uhada, ei jätku laudu niipalju…”
“Eks vangis istuvadki meiesugused kehvemad tegijad, väikesed varganäod.”
“Mis selles uudist? Juba vana rahvatarkus ütles – väikesed vargad ripuvad võllas, suured vargad sõidavad tõllas.”

* * *
Meremees viskas ennast vabale koikule pikali. Ta oli aastaid sõitnud kalalaevadel kuuemehekajutis ning teda ei paistnud häirivat kitsad olud, täissuitsetaud ruum ja meeste seosetu jutuvada selles.
“Tühja sellest vanglast,” sekkus meremees ilma võõristuseta kambrisolijate jutusse. “Siin kindel pind jalge all, vangivalvur ukse taga ja katus peakohal. Aga seilata kalalaevaga möirgavatel neljakümnendatel lõunalaiustel või läbipaistmatus lumetuisus Antarktika jäämägede vahel, see ei ole võrreldav vangisistumisega. Ja kus ikka olid eided! Poleks iialgi osanud arvata, et maailmas on nii palju kuumi ja kirglikke naisi – väikesi kollaseid, silmad pilukil vilkumas, justkui teeks sulle kutsuvalt silma; kohvipruune ja isegi süsimusti. Musta naist on kottpimedas troopikaöös võimatu näha, ainult silmade välkumine tähesäras näitab ära, kus on pea ja kus jalad.”
Vangid lõpetasid oma jutuvada, panid suitsud ette, et ennast mugavamini tunda ja jäid huviga kuulama meremehe heietusi.
“Seda musta naist ei tohikski troopikaöös käeulatusest välja lasta…” tegi keegi kuulajatest asjakohase vahemärkuse.
“Aga pärast pikemaajalist musta naise seltskonda ei ole midagi õnnestavamat ja erutavamat kui Põhjamaa neiu; ta paistab hämaral suveööl otsekui valge haldjas uduvines järve kohal.” Meremees oli oma hingelt tundlik ja mõttelaadilt luuleline.
“Sõitime välja mingist Läänemere sadamast, nimi ei tule praegu meelde… Väga meeldiv linnake – mäe otsas kirikud hulganisti koos, linnamüür kõrgete tornidega, ja tohutu arv kõrtse. Naistest seal puudust ei tuntud… Olid sellised heledapäised, pikka kasvu tugevad naised.”
“Tugevad naised? See on hea, et tugevad. Tugev naine sisendab mehele kindlustunnet.”
“Vastu ööd väljusime sadamast. Oli paras veebruarikuu pakane. Merel sattusime lumetormi; päris koerailm, nagu maamehed ütlevad. Oleksime peaaegu pootsmanist ilma jäänud.”
“Kas torm tahtis teda üle parda viia?”
“Ah, mis torm! Kõik juua täis – pootsman pööras madrustega tülli. Ma läksin öösel välja, et alttuule pardas vett lasta ja vaatan – kaks madrust on pootsmani pea kohale tõstnud, otsekui oleks ta mingi olümpiavõitja, ja valmis üle parda heitma. Jumal tänatud, et õigel ajal jaole sain – kargasin ligi ja andsin kummalegi korraliku kolaka vastu lõugu; madrused lasid pootsmani lahti, see potsatas laevalaele justkui jahukott.”
“Vedas sellel pootsmanil…”
“Ei vedanud tal midagi. Ronis kaptenisillale ja hakkas räuskama – pööraku laev ots tagasi sadamasse, tema sellise seakarjaga merele ei lähe; kui ringi ei keera – hüppab üle parda ja ujub kaldale.”
“Küll oli kange mees see pootsman!”
“Mis kange, juua täis nagu tarakan.”
“Kas kapten pööras otsa tagasi?”
“Ei, vanemtüürimes, kah juua täis, virutas pootsmanile vastu lõugu ja pani ta kapteni korraldusel külmkambrisse seakerede vahele kainenema.”
“Kapten laevas, jumal taevas…”
“Kaks ööpäeva kestis laevas möll ja trall. Kui Sundi väinadest läbi saime, olid viinad joodud, laevas rahu ja vaikus. Kokad ei pannud isegi pada pliidile – sööjaid polnud, kõik magasid väljasõiduväsimust. Ainsad elumärke ilmutavad hingelised olid laevas vahitüürimees ja roolimees kaptenisillal, ja muidugi ka kapten, aga see ei pistnud peadki oma kajutist välja – nautis parajasti mesinädalaid oma uue kajutiteenijannaga.”
“No küll ikka kaptenil on laevas hea elu!”
“Head oli selles asjas siiski vähe. Nagu Sundist välja saime ja nina Põhjamerele pistsime, nii hakkasime vastu hambaid saama – sattusime ilgesse tormi. Purjus madrused olid jätnud väljasõidul lasti korralikult kinnitamata, kogu laevalagi oli varustust ja kraami täis. Nüüd vajus kogu krempel vasakusse pardasse, laev rullus vasaku parda peal justkui vana pastel.”
“Torm keeras ka kapteni mesinädalad nässu…”
“Katsu ise nautida mesinädalaid, kui koiku sinu all kogu aeg kõigub, üles ja alla, paremale ja vasakule. Pead kahe käega koikuservadest kinni hoidma, et mitte välja kukkuda.”
“Aga vastu pidas see vana pastal. Inglise kanalisse jõudes oli meri juba rahulikum; ka madrused olid asunud laevalael toimetama ja varustust paika sättima.”
“Tulite eluga sest tormist välja…”
“Eluga on välja tuldud sadadest tormidest. Biskaia lahel saime jälle vett ja vilet, aga laev oli lõpuks välja rihitud, enam ei löperdanud pardaga vett kahmates lainete vahel.”
“Mis kuradi pärast see Biskaia nii tormine on?”
“Seal saavad kokku ülevalt, Põhja-Jäämerelt tulevad külmad ja lõunalaiustelt kerkivad soojad õhumassid, ja siis läheb mölluks lahti.”
“Gibraltari väina traaversil oli juba päris mõnus – mehed töötasid kergetes särkides laevalael, mõni oli särgi kõrvale heitnud ja laskis ennast päikesel pleegitada. Mehed heitsid nalja ja aasisid üksteist heatujuliselt.”
“Taolistel laiustel on meresõit lust ja lillepidu.”
“Meresõit meresõiduks, aga kui Kanaari saared silmapiirile kerkivad – küll võtab südame põksuma. Algul märkad helesinises taevas silmapiiril justkui väikest pilvekest või sutsuvinet. See üha suureneb, nähtvale ilmuvad lumised mäetipud ja seejärel tumedad mäed. Veel lähemale sõites hakkavad paistma imeilusad tumerohelised metsatukad mäejalamil ja seejärel lööb päikeses sätendama Las Palmas. Selles linnas on maailma parimad naised – lahked, seltsivad, heatujulised ja odavad.”
“Kapten võib endale lubada igat kaupa, ilma tingimata; madrus peab ikka hinda ka küsima…”
“Ka keerasite Las Palmasesse sisse?”
“Ei, seekord põrutas kapten ilma käiku vähendamata Kanaari saartest mööda.”
“Nojah, temal mesinädalad oma uue kajutiteenijannaga alles pooleli…”
“Kapten seletas, et eelmisel reisil oli ta talitanud lollisti – teinud sissesõidu Las Palmase sadamasse. Kaks nädalat ei saanud mehi pardale – nagu paar tükki politsei abiga kuskilt kõrtsist kätte said, nii kohe oli samapalju ka laevast kadunud.”
“Ega ise ka kiirustaks paradiisiaiast lahkumisega…”
“Aga kuidas siis lõpuks õnnestus meeskond kokku korjata?”
“Kapten viis laeva reidile ja seejärel korjas mehi ühe- ja mitmekaupa kõrtsidest ja bordellidest ja viis paadiga laevale. Lõpuks oli meeskond õnnelikult koos ja võis ankru hiivata.”
“Küll meestel võis süda verd tilkuda – kahe nädalaga jõuab kõrvuni armuda.”
“Oli kuidas oli, aga nüüd võeti juba otsekurss põiki üle Atlandi ookeani Argentiina ranniku suunas ja sealt edasi Antarktikasse. Ekvaatoril pidasime kõva peo – nädalapäevad hoidsime veini kokku, et siis ekvaatoril pidu panna.”
“Kust see vein välja ilmus?”
“Troopikas antakse iga päev kahe mehe peale pudel kuiva veini; see ei aura kehast nii hoobilt välja; seadused näevad ette.”
“Ka välismaa vanglates antavat päevas klaas veini…”
“Pidasime vägeva peo – kostüümid, Neptun kolmhargiga ja kotermannid, näod masuudiga mustaks võõbatud; kapteni kajutiteenijanna oli näkineitsi – päris ilusad kehavormid teisel.”
“Kas tõmbasite kedagi kiilu alt läbi ka?”
“Mootorlaeval ei tõmmata kiilu alt läbi; ehitasime laevalaele presendist basseini ja pumpasime merevett täis; no küll kurat oli mõnus hullata ja lolli mängida. Päike kõrvetas otse lagipähe – kõik punased nagu vähid. Nädala päevi sõitsime peegelsiledal merel – pilvitu taevas, mitte väiksematki lainetust, ainult lendkalad kargavad laeva eest põgenedes veest välja ja vehivad oma läbipaistvate päikeses sillerdavate tiibadega.”
“Fantastiline…”
“Ekvaatorilähedastes vetes sõitmine on tõeline õnn – mõõtmatu ja tundub lõputuna. Siis alles tunned, mis on elamisrõõm! Kes tahab rõõmu tunda elamisest – peesitagu keset ookeani laevalael; oled saanud tõelise jumala armu osaliseks.”
“Kas ekvaator on ka palja silmaga nähta?”
“Vanemmehaanik ütles, et tema nägi. Aga ta võis ka eksida – jõi troopikas lisaks paarile liitrile veinile veel toobi piiritust; äärepealt oleks otsad ära andnud.”
“Toop piiritust pöörab ilma ekvaatoritagi lambi teistpidi…”
“Ühel päeval, päike oli ennast tagurdanud juba keskpäeva, umbes kümnendal lõunalaiusel…”
“Ega päike ometi tagurpidi käi…?
“Lõunalaiustel käib päike tagurpidi – tõuseb idast, läheb üle põhjakaare ja loojub läände.”
“Oh sa kurat, isegi päike käib ekvaatoril teistpidi…!”
“Ainult ekvaatoril käibki päike õigetpidi – keskelt ümber maakera. Päikese tõus, loojumine, lõunapäike, see on puhas belletristika, luuletajate jaoks. Kui oled ikka uurinud maakera ülevalt ja altpoolt, siis alles saad aru, kuidas lood on – päike ei tõuse, ega looju kuhugi, me ise keerleme koos maakeraga otsekui sitasitikas palli peal. Aga mis seal salata, päiksetõusud ja loojangud on troopilisel merel muinasjutuliselt ilusad – alul lööb idakaares hahetama, taevas muutub üha heledamaks, siis roosaks, ja äkitselt kerkib tohutu tulipunane päikeseketas silmapiirile, nii kiiresti, justkui lükkaks keegi teda tagant.”
“Aga loojang, kuidas näeb välja päikeseloojang ekvaatoril?”
“Loojang näeb välja täpselt samamoodi nagu tõus, ainult vastupidises järjekorras – punane päikeseketas sulpsatab ookeani…”
“Nii et pritsmed taga…”
“Sõitsime veel mõned päevad ja siis sattusime laevaga saunalavale…”
“Mis kuradi saunast sa räägid? Laevaga sauna!”
“Jõudsime Guinea lahele. No on ikka kliima – tappev palavus ja tohutu niiskus. Koikulinad läbimärjad, higi jookseb, vähkred alasti koikus, umbne, magada ei saa, mitte väiksematki tuulehõngu – hinge tahtis välja võtta. Tõeline põrgupalavus. Lõpuks kuumenesid peamasinad üle, jäime triivi, mehaanikud sättisid midagi.”
“Minul oli üks vana autoromu, alatasa kippus teine üle kuumenema.”
“Laev oli triivis, mehed päevitasid ja molutasid niisama, palavusega ei tule tööst ka midagi välja. Vähe puudus, et oleks kalameister ära söödud…”
“Kas toit sai otsa…?
“Toitu veel jätkus, aga kalameister tahtis hirmsasti ujuma minna, käis otsekui uni peale – laev triivis, teeme värskendava supluse parda ääres. Mehed hakkasid keelitama – loll oled, meri haisid täis, panevad sinu nahka kõige täiega. Aga see praalis edasi – tema on kalameister, tema teab, mis kala kuskilgi ujub, siin pole ühtegi haid.”
“Eks kalameister muidugi teab…”
“Kalameister kooris ennast paljaks ronis reelingule ja oli just valmis vette hüppama, kui kokapoiss väljus kambüüsist ja heitis pangetäie toidujäätmeid ja veriseid lehmakonte üle parda. Koheselt oli platsis üks tohutu suur pruunhai ja asus otsekui koer konte rabama.”
“Ah sa poiss, kalameister oleks just hüpanud hai lõugade vahele!”
“Nojah, eks see kalameister tundis ja teadis väiksemate kalade asukohta; ega siis inimene jõu kõiki kalu meres üle lugeda.”
“Varsti said mehaanikud masinad korda ja põrutasime edasi. Kuid sellega jama veel ei lõppenud – ühel ööl tabas meid hirmus äike. Taevas oli ainult üks suur tulemeri – välgud sähvisid risti ja põiki üle taeva. Mõni sähvatus oli selline hästi jäme, mitmeharuline, vingerdas taevas justkui koletu mitme peaga meremadu. Vahel põrutas otsejoones merre. Ookean oli valge nagu päeval. Ja oh seda müristamist, sa Püha Jüri! Vahel tundus küll, et viimnepäev on käes – veel paar kärgatust ja taevas vajub kolinal kokku. Naised olid koikus pikali ja hoidsid patju kõrvade peal. Vanemmehaanik tiris välja piiritusekanistri ja jõi lolli moodi – kui juba põrgusse minna, siis vähemalt mitte kaine peaga. Ka kapten oli seekord oma kajutist välja roninud; seisis kaptenisillal, vahtis lolli näoga aknast välja ja rahustas noori tüürimehi – kui välk meile sisse lööb, siis on see vana pastal laiali. Aga lõpuks hakkas sadama, kallas ilgelt tihedat troopikavihma, hullemini kui pangest, ja see jahutas taeva maha. Lõpuks õnnestus sellest põrgukatlast välja ronida. Ilm muutus natuke jahedamaks – laevalael oli peale päikeseloojangut imeliselt mõnus: tintmust troopikataevas, sellel hiiglasuured säravad tähed, nii madalal, otsekui ripuks otse mastide kohal.
Olime sõitnud nädala, nägemata silmapiiril mitte ühtegi laeva. Vahitüürimees pani automaatrooli peale, seadis laevalaele maki üles ja keris lõunamaist muusikat, mõned tirtsutasid ka tantsida. Meid oli meeskonnas kaheksakümmend meest ja kolmteist naist – kaks puhvetipidajat, üks neist blond ja teine brünett…”
“Igale maitsele…”
“Peale selle kaks pesunaist ja see kapteni kajutiteenija, aga teda meie hulgas ei olnud, siis veel kokk ja paar koristajat.”
“Naisi nagu vähevõitu, kaheksakümnele mehele…”
“Ei olnud vähe, hiljem selgus, et liigagi palju. Nojah, kuulasime makki, tegime naistega lähemalt tutvust ja molutasime niisama soojal ööl tähtede all. Järsku kaldus laev ootamatult paremasse poordi kreeni, tegi suure kaare ja vajus siis vasakule ning seejärel võttis jälle püstise asendi. Meist kihutas mööda ilmatu mölakas laev – oleksime peaaegu kokku põrganud. Vahitüürimees tormas sillale, ja õigel ajal – aluspüksteta kapten pistis pea roolikambrisse ja käratas vahitüürimehele: “Mida kuradit sa siin loksutad!” Vahitüürimees kukkus ennast õigustama: “Ah, ei midagi, kontrollisime roolisüsteemi töökindlust.”
“Hea, et automaatrool peal oli – pööras laeva õigel ajal kõrvale.”
“Automaatrool ei pööra ise midagi, ta hoiab ainult etteantud kurssi. Aga meil oli noor kokapoiss, kes tahtis kangesti merekooli astuda. Alatasa jõlkus ta kaptenisillal jalus. Ka nüüd oli ta roninud rooliratta taha kõrge pukki otsa ja kuigi automaatrool oli peal, hoidis ta roolipulkadest kinni ja kujutles, et ta juhib laeva. Kui ta siis märkas paremast pardast lähenevat seda laevamölakat, keris nii kiiresti kui vähegi suutis rooli vasakule pardasse lõpuni välja ja põikas kõrvale. Seejärel kruttis jälle tagasi.”
“Oo! Sellest saab küll kunagi ehtne kapten, tema juba palja persega kajutis ei moluta.”
“Eks seal teisel laeval ka tantsiti või magati või pandi tina.”
“Selge märk, et valvsust ei tohi kunagi kaotada, aga hädaohu puudumine uinutab valvsuse.”
“Jah, seekord pääsesime üle noatera, tänu kokapoisile. Sõitsime päevi rahulikult, aga ühel öösel, Namiibia traaversil, läks meri põlema.”
“Täitsa lõpp! Tulekahju laevas on hull asi, aga kui juba meri ümberringi põleb, siis varsti pole see enam laev, vaid konservikarp praetud räimedega.”
“Oli ilus kuuvalge öö. Kerge madalal lainetus. Tublisti enne keskööd lõi meri helendama – rohekalt, siis täiesti heledalt, pildus punaseid sädemeid. Vaatepilt oli lummavalt ilus, aga samas tekitas ka hirmu.”
“Mis kuradi tuli see oli, naftareostus põles?”
“Ei, kalameister teadis rääkida, et see on külm valgus, see tuli ei kõrveta.” Tuli välja, et need on mikroorganismid, helendavad otsekui fosfor. Kuuvalgel ööl, enne keskööd tõusevad nad pinnale toituma. Neid oli tohutult palju ja panid terve mere ümberringi särama oma kummalise, ärevust tekitava saladusliku valgusega.”
“Tuleb välja, et kalameister tõesti tundis väikseid kalu, aga oma elu ja tervise huvides oleks võinud ka haikalad selgeks õppida.”
“Sõitsime mitu ööpäeva täie vaardiga edasi, suunaga otse lõunasse. Ja siis ilmus öisesse taevasse Lõunarist – natuke vasakule viltu, alul vaevu märgatav, päris veepiiri kohal, aga mida päev edasi, seda kõrgemale kerkis. Ilm muutus üha külmemaks, tuli välja otsida vatid ja talvemütsid – Antarktika külm hingus andis endast märku. Eest ootasid tuuled ja tormid ning Antarktika jäämäed.”
“Ja pingviinid…”
“Jah, ka pingviinid. Aga enne Antarktikat tuli laeva kütusemahutid pilgeni täita. Ilmselt oli kaptenil tankeri asukoht teada. Ühel võrdlemisi tormisel päeval lähenesime tankerile. Kapten kirus mis kole – ilm ei olnud merel tankimiseks kuigi soodus. Kuid laev ilma kütuseta ei sõida. Riputasime vasaku parda meetrijämedusi täispuhutavaid vendreid täis ja sõitsime tankeri pardasse.”
“Tormiga ei ole see naljaasi…”
“ Tõmbasime otsad kinni ja hakkasime kütuse pumpamisega pihta. Ilm kiskus ikka rohkem tormisemaks. Pumbad töötasid täisvõimsusel, aga iga töö tegemiseks on kindel aeg, lihtsalt kiiremini ei saa. Järsku käis hirmus kõmakas, ja seejärel teine, veel hullem – täispuhutud vendrid ei pidanud vastu. Laevade metallkered hakkasid käima vastu teineteist. Veel hetk – ja laevakere oleks löönud lõhki nagu vana paja. Laeva sisemuses tundus, justkui istuksid metalltünnis ja keegi peksab seda suure sepahaamriga. Kapten kargas oma kajutist välja, sillale, andis komando masinate käivitamiseks – juraki!, käivitus üks peamasinatest ja seejärel juraki!, lõi paksu suitsupilve korstnast välja paisates hääled sisse teine peamasin. Mõlema laeva valjuhääldist kostus vali käsk – kõik parda äärest eemale! Seejärel tõmbas kapten käigukangi põhja ja me sööstsime terastrosside vingudes ja otsi lahti andmata minema.”
“No küll oli minek…!
“Jumal tänatud, saime õigel ajal minema. Aga kapten läks lolliks.”
“Tohho kurat, pööras täitsa ära?”
“Ära ei pööranud, aga istus kajutipõrandal, hoidis pead kinni ja nuttis. Nädala päevad ei tulnud komandosillale, kartis illuminaatorist merd vaadata; jõi ainult viina – kajuti põrand oli viinapudelitega otsekui vaibaga kaetud.”
“Teinekord aitab viin stressi maandada küll…”
“Jah, aga temal ei läinud see kartus üle. Põrutasime Antarktika poole edasi, aga paarkümmend miili enne püügikohta ja jäämägesid võttis kapten käigu maha ja käskis traali sisse lasta. Triikisime nädala päevad Lõuna-Georgia saarte juures edasi-tagasi, kalapoegagi saamata – ei olnud õiges püügikohas. Meeskond hakkas nurisema, võis minna märuliks, ja lõpuks andis vanemtüürimees laevaomanikule raadiogrammi, et kapten on haige, et nii ja naa, väheke peast nikastanud. Ega ta kehvade närvidega mees olnud, aga peale viimast reisi oli puhkuse ajal kolm kuud iga päev tina pannud – organism ei jõudnud veel taastuda.”
“Kahju, oleks ta paar kuud merel vastu pidanud, poleks mingi torm ega jäämägi teda ära nihutanud.”
“Saatsime kapteni esimese baaslaevaga kodu poole teele. Aga tühja, kuue kuu pärast, kui Antarktikast tagasi pöördusime, põrutas ta La Manches juba meile vastu – jällegi kaptenisillal ja teel Antarktikasse.”
“Kange mees, võibolla seekord jõi ka vähem…”
“Nojah, vanemtüürimes pandi kapteniks. Ta oli ka varem kaptenina merd sõitnud, kuid maha võetud – virutas purjus peaga Luanda sadamas kellelegi vastu hambaid, ja see keegi osutus kohaliku suguharu pealikuks; kaptenil tuli sekeldusi, seekord rohkem kui muidu…”
“Eks seal Aafrikas näevad kõik pealiku moodi välja, võta sa kinni…”
“Uus kapten võttis otsekursi püügirajooni, Lõuna-Orkney saarte taha, jäämägede vahele; seal kihas püügilaevadest otsekui sipelgapesa.”
“Lisaks veel pingviinid…”
“Pingviinid olid kõik jäämäed punaseks sittunud…”
“Tohhoh, kas neil oli tervis korrast ära, punast sitta…?
“Ei, nad sõid mingeid krevetitaolisi koorikloomi, sõrmepikkused, punase koorega, nagu vähid. Pingviinid lasksid ennast lainetel paisata jäämäe küljele, nii kõrgele kui laine neid virutada jõudis ja siis haakisid noka jäämäe külge ning ronisid mööda külge üles; vahtisid sealt ümberringi seilavaid laevu. Nad on kuradi uudishimulikud, mõni ronis isegi mööda traali laeva, üritas isegi kaptenisillale pääseda.”
“Vaata, kus nahhaalid…!
“Aga nüüd siis saite lõpuks kalapüügi ja traalimisega pihta hakata. Uus kapten pani asjad paika?”
“Paika jah, ta sai kajutiteenijanna endale, kudrutas sellega oma kajutis ja vahel mängis temaga turakat. Noored poisid, tüürimehed, jahmerdasid kaptenisillal justkui hullud – manööverdasid lumesajus ja tormis laevade ja jäämägede vahel, jälgisid traali, niimoodi ööd ja päevad kuus kuud järjest.”
“See kapten oli küll kõva närviga.”
“Jah, see oli liigagi kõva närviga. Aga jamasid oli ilma kaptenitagi…”
“Tohhoh! Mis siis veel juhtus?”
“Nagu ma juba ütlesin, meid oli meeskonnas kaheksakümmend meest ja kolmteist naist. Kaks naist – kokk ja puhvetpidaja, ta teenindas ohvitseride salongi – läksid ühe motoristi pärast kaklema, armukadedus…”
“Nii palju mehi, ja ikka kaklevad…?”
“Armukadedus on hirmus asi…”
“Öösel läks see armukade puhvetipidaja koka kajutisse, virutas kokale paar korda kööginoaga ja hüppas siis meeltesegaduses ahtrist üle parda…”
“Kaks laipa taga…”
“Jah, aga mitte päriselt. Tuli välja, et see kokk oli millegipärast, võib-olla tormi tõttu, heitnud koikusse magama teistpidi kui tavaliselt. Puhvetipidaja näksis noaga ainult tema jalasääri…”
“Aga see teine, see puhvetipidaja ise, ega teda saadud selles tormis ja tuules jääsupist enam välja ei õngitseda?”
“Oli just traali väljatõmbamise aeg. Vahitüürimees sillalt vaatas, et pingviin on traali sattunud ja keris traali rahumeeli ikka ülespoole ja ülespoole. Kui see pingviin lõpuks laevalaele jõudis, kargas ta püsti ning pistis hirmsasti kisades ja nuttes oma kajuti poole jooksu. Puhvetipidaja oli hüpanud küll üle parda, kuid sattunud traali trossidesse.”
“Vaata, kus eidel vedas!”
“Armunutel veab teinekord hullupööra…”
“Ega armastus ka alati aita – äärepealt oleksime terve laevaga põhja läinud…”
“Tohhoh pagan! Kas hüppasite üle parda?
“Seal oli hüppamisest asi kaugel – jäämägi vajus peale. Asi on selles, et jäämäel on üheksa kümnendikku vee all ja ülejäänud osa, meetrit kolmkümmend või nelikümmend veepeal. Aga merevesi uhab veealust osa ikka õhemaks ja õhemaks, külgedelt pudeneb tükke maja – jäämägi seisab püsti veel jumala armust. Kui siis traaliga jäämäest mööda sõitsime, sai jumala arm otsa ja jäämägi hakkas ennast ringi pöörama – vajus parema parda peale, aga õnneks ainult riivamisi, lõhkus reelingu ära ja rebis laevadekki, kuid parras jäi terveks. Aga pootsman oli oma tööpüksid ja vatijope reelingule kuivama seadnud – need viis jäämägi kaasa.”
“Pootsman jäi pükstest ilma…”
“Need jäämäed on ikka hullud küll…”
“Jäämäed on väga ilusad, eriti päikesepaistes – helgivad rohekalt, sinakalt, tõusvas hommikupäikese on roosad või lausa punased. Võrratu vaade! Meri oleks otsekui tohutu suuri kalliskive täis puistatud. Ja siis veel jääfiguurid! Tormilained ja tuuled voolivad jäämäge igast kandist; ei ole maailmas suuremat fantaasiat kui loodusel – mõni jäämägi nägi välja nagu jääkaru…”
“Aga Antarktikas ei ole ju jääkarusid!”
“Ei ole jah, aga näe, looduse fantaasia mõtles välja. Teine jäämägi oli saanud pingviini kuju, kolmas justkui triumfikaar, sõida või laevaga läbi. Aga ühel hommikul laevalaele tõustes ei uskunud ma oma silmi – ookeanis kõrgus naisekuju: pea kõrgel, pikk sihvakas kael, ilusad ümarad õlad ja siis kaks hiigelsuurt kaunilt voolitud tissi; puusad ümarad, pehmete joontega. No küll oli ilus! Isegi tume häbemetutt paistis kaugelt kätte…”
“Mis jutt see on – häbemetutt jäämäel? Uskumatu!”
“Häbemetutt jah; pingviin oli roninud sellele figuurile ja koha sisse võtnud.”
“Leidis ka, naljamees, õige koha kätte!”
“Pingviinid on suured naljamehed – lasevad ennast tormilainel virutada poolde jäämäkke ja siis sõidavad sealt tagumikul alla nagu koolipoisid liumäel. Nad võivad tundide kaupa niiviisi lõbutseda, ei väsi ära ega midagi. Küll oli naljaks neid vaadata! Täpselt nagu lapsed liumäel.”
“Kus paganast neid jäämägesid tuleb, et nad ka viimaks otsa ei lõpe.”
“Antarktika jääliustikud toodavad üha juurde. Nägin oma silmaga, kuidas Lõuna-Orkney mäeküljelt hakkas jää libisema ja potsatas siis vette, paisates pritsmeid mitmesaja meetri kõrgusel. Kukkumiskohale kerkis tihe aurupilv, justkui oleks saunakerisele vett visatud. Jällegi oli üks jäämägi juures. Aga see oleks peaaegu ühele vaalaskalale kaela sadanud.”
“Tohhoh, oleks vaala ära tapnud!”
“Jah, vaal ilmus järsku veepinnale, ujus meie tuulepealses pardas saare külje alt läbi parajasti siis, kui jäämägi kukkus. Kui ta vett välja purskas, siis levis meieni selline vänge hais, otsekui meie vangikongi paraskist, kui kaas pealt ära võtta.”
“Mis selle vaala nimi oli?”
“Nime ma ei tea, aga kalameister ütles, et sinivaal; kuid ega ta suuri kalu hästi tundnud.”
“Jah, sedasi juhtus. Aga iga asi saab kord otsa, nii ka see reis. Kuus kuud sai läbi ja ots keerati põhjakaarde; seekord tuli Atlandi ookean ületada vastupidisel kursil. Aga sinnamaani oli veel aega, peakurssi hoiti Buenos Airesele – plaanikohane sissesõit ja puhkus enne Atlandi ületamist. Kapten tahtis küll sissesõidu teha mingisse Patagoonia rannikukülla, või oli ta linn, nimi oli Puerto Deseado, kui mälu mind ei peta, igatahes merekaardilt ei õnnestunud seda isegi luubiga üles leida. Laevaomanik pidas Buenos Airese sissesõitu liiga kalliks. Aga meeskond tõstis märulit: kuus kuud sai tuules ja tormis jäämägede vahel veetud elu ja surmaga vägikaigast ja nüüd – sissesõit rannakülla. Tänu jumalale, ka radist lõi meiega kampa, ütles kaptenile, et Falklandi saarte pärast vist käib jälle sõda, seetõttu on sõit Puerto Deseadosse ääretult ohtlik. Kapten, viidates sõjaolukorrale, otsustas laevaomaniku käsku eirata ja pani peakursi maha otsejoones Buenos Airesele. Ees ootasid Buenos Airese senjoriitad, soojad lõunamaised ööd, vein ja tants.”
“Kas vihtusid kõvasti tantsida?”
“Oh, küll Buenos Airese sadamakõrtsis sai tantsitud! Oh sa püha jumal! Ma pole eluski nii palju tangot tantsinud kui Buenos Aireses; oma kümmekond, mis kümmekond, enam kui sada meremiili sai maha tantsitud.”
“Argentina tango…”
“Tango rütmis, kuum Lõunamaa tüdruk käte vahel, kaovad meremiilid otsekui lennates! Ah jaa! Pidasime Buenos Aireses ka pulmad ära.”
”Ohoo! Kas võtsid argentiinlanna naiseks?”
“Ei, seekord oli armastuse kolmnurki rohkem kui üks. Asi oli sedamoodi, et, nagu ma juba rääkisin, kapten sehkendas oma kajutiteenijannaga. Reisi lõpus, kuu aega jäi veel möllata jäämägede vahel, hakkas kajutiteenijanna silma heitma ühele noorukesele madrusele – päris kena poiss, esimest reisi, vist endine maapoiss. Kajutiteenijanna tegi poisile silmi, hööritas puusi, vahel haaras poisi ümbert justkui naljatades kinni ja sosistas kõrva, nii et kõik kuuleksid – oh, sa mu armas poisu! Teate küll seda naiste värki ja võlumisi – ei saa arugi, kui oled kõrvuni armunud. Nii juhtus ka selle noorukese madrusega; muidugi, selge see, viis kuud merel ilma naisterahva hellitusi tundmata teeb meesterahva südame armastusele eriti vastuvõtlikuks. Kajutiteenijanna meelitas poisi oma kajutisse…”
“Ohoo! No kes ei läheks…”
“Selge see. Aga kapten sattus peale, vist oli selle teenijannaga kokku mänginud. Kus tõusis märul: “Kurat, rikud noore tüdruku ära! Ega laev ole litsimaja!” Kapten andis poisile vastu kõrvu ja käskis tüdruku kohemaid naiseks võtta.”
“Vaata aga vaata, või kohe nii röögatult rangelt.”
“Aga tegelikult oli asi hoopis teisiti. Kajutiteenijannal oli väike kõhuke ette tekkinud…”
“Viie kuuga peab ju midagi tekkima…”
“Kajutiteenijanna käis kaptenile peale, et lahutagu oma naisest ära ja võtku teda naiseks, või muidu paneb asja suure kella külge.”
“Ise küll ei tahaks selle kapteni nahas olla…”
“Kapten punnis vastu. Ütles, et see pole mitte tema laps, vaid esimese kapteni, selle, kes hulluks läks, selle laps. Madrused küll olid arvamusel, et lapse tegi siiski mitte see kapten, kes hulluks läks, vaid praegune kapten, sest esimesel kaptenil polnud lihtsalt niipalju aega, et lapse tegemisega valmis jõuda. Masinamehed, kellel oli rohkem inseneritaipu, olid kindlad, et lapse võis teha ka esimene kapten, see hull, sest lapse tegemine käib lihtsalt ja ei võta palju aega. Aga laeva radist, kellel oli laialt aega käes ja kes kolas ööl ja päeval mööda laeva ringi, teadis, et lapse isa on hoopiski kas teine mehaanik või pootsman – kuidagi liialt sageli trehvas ta öösel küll üht, küll teist kajutiteenijanna ukse taga. Samas ei saa ka radisti ennast patust puhtaks pidada ja võis vabalt olla lapse isa, sest mis ta muidu selle kajutiteenijanna ukse taga kolas.”
“Küll oli seal neid armastuse kolmnurki, ilma otsa ja ääreta! Justkui Ladina-Ameerika filmiseriaalis.”
“Jah, kuid fakti ei saa tunnistada olematuks – kajutiteenijannal oli kena kõhuke ees, mida tema peenike piht ei suutnud varjata. Laeva naispere – koristajad, pesunaised ja puhvetipidajad suhtusid asja mõistvalt ja olid seisukohal, et pole tähtis, kes lapse tegi; oluline on – kes saab lapse isaks.”
“Õige küll, igale lapsele on ju isa vaja. Tegija võib mingil määral tema ema huvitada, aga lapsele ei ole sellest mingit tolku.”
“Lõpuks leidis kajutiteenijanna ning kapteni tüli abielu ja lapse asjus mõistliku lahenduse – kapten pakkus välja selle noore sümpaatse madruse, endise maapoisi, keda ma juba mainisin. Naisterahva ülesandeks jäi poiss ära võluda, kapten lubas omalt poolt vajalikud formaalsused korda ajada.”
“Õige küll – kaptenil laevas on õigus maha matta ja paari panna.”
“Kas kaptenil kahju ei olnud oma kajutiteenijannat ära anda?”
“Eks tal ikka natuke kahju ka oli, kuid tüdruk jäi ju kapteni kajutiteenijannaks edasi.”
“Buenos Airese sadamakõrtsis pidasime võimsa pulmapeo. Kogu meeskond oli pulmas. Lauad lookas, orkester mängis, argentiinlannad vihtusid rahvatantse. Pruut oli pikas punases kleidis…”
“Miks punases? Pruudikleit on ju valge.”
“Valge on süütuse värv, aga punane väljendab lõõmavat armastust.”
“Nojah, süütust siin vist enam mitte…”
“Küll oli vägev pulmapidu! Kitarrimees rebis kitarri otsekui pöörane ja laulis – ta laul muutus üha südantlõhestavamaks, täis igatsust ja meeleheidet; tundus, et veel hetk, ja hing lendab koos meloodiaga taevasse. Kuid siis põrutas laulja kõikidele kitarrikeeltele ning alustas uues toonis – mehelikult otsustavalt, samas hääl täis kirge ja armastust. Viiuldaja saagis meeletult, trummar oli langenud ekstaasi ja tagus hullumeelselt trumme; akordionimängiga aga oli mananud näole vaikse õnnetu armastaja ilme ja sõrmitses unistavalt klahve, laskmata ennast üldisel möllul häirida. Argentiinlannad tantsisid pikkades värvikirevates seelikutes ja maani kleitides, selg paljas, tissid kleidikaelusest välja kukkumas; hööritasid puusi ja väristasid kirehoos rindu. Aga pruut oli ikka üle kõige – ta kargas pulmalauale, tõstis oma punase kleidi kõrgele üle põlvede ja lõi lahti tantsu, mida võis võrrelda ainult Antarktika kõige marulisema tormihooga. Laskis seejärel kleidi lahti, tõstis oma kaunikujulised käed peakohale ja lõi tantsides plaksu. Terve kõrtsitäis rahvast plaksutas pööraselt kaasa; lendlev kleidiäär pühkis laua veini ja konjakipokaalidest puhtaks…”
“Täitsa lõpp! Jäite viinast ilma…”
“Tühiasi! Hetkega täideti pokaalid uuesti ja pidu jätkus täie hooga Buenos Airese koiduvalguseni välja. Oh, küll oli alles pulmapidu! Sellist pidu ei ole iial varem näinud, ja vaevalt, et veel kunagi näen.”
“Rahad jõite maha?”
“Tühja sellest rahast – laevas toit ja riie prii, nagu vanglaski.”
“Raha on alati vähe.”
“Aga mis, pagana päralt, pani sind seda orjapidajat teenima? Oleksid võinud merd edasi künda.”
“Merel juhtub asju, mida ei oska uneski näha. Töötasime laevalael, korrastasime traali, ja siis tuli üks hulkuv laine…”
“Mis asi on hulkuv laine?”
“See on kuskil maailmamerel möllanud taifuuni jäänuk, mis veereb teinekord tuhandete miilide kaugusele. Aga mõnikord paneb ookeanipõhjas toimunud maavärin või vulkaanipurse veemassi liikuma; ta läbib mitmeid tuhandeid miile, kogub kiirust ja madalamal kohal ajab ennast äkitselt püsti justkui hobune tagajalgadele. Üks säärane laine tuligi üle India ookeani, jõudis Antarktikasse ja uhas järsku üle laevalae; laevalael olid kõik ühes puntras – veemass, tünnid, traal ja traali ballast, suured rauakolakad. Minul oli neli ribi sees ja ka selgroogu ei olnud just paitatud. Sellega olid minu sõidud sõidetud ja pidin hakkama maarotiks. Pensioni ei antud – ribid paranesid, aga seljaga polevat asi veel nii hull, nagu seadus nõuab.”

* * *

Meremees pakkus vangidele oma merejuttudega vaheldust, viis nende mõtted vangikongist välja – kaugetele maadele ja meredele. See oli elu täis seiklusi ja ohtusid, tuult ja tormi. Silme ette joonistusid eksootilised maad, rahvarohked linnad, kärarikkad kõrtsid; laul ja tants, kirglikud naised ning mehised löömingud nende pärast.
Popullo kuulas meremehe jutustusi vaikselt kõrvalt, küsimusi esitamata ja jutusse sekkumata. Lõpuks hakkas ka meremehe jutt korduma, ühe koha peal keerlema – vangikong ei pakkunud talle värsket merehõngulist materjali. Paraski vänge hais ja vangikongi läppunud õhk ei soodustanud luulelist mõttelendu.
Elu kulges võrdlemisi üksluiselt – vangid küll vahetusid, aga põhiliselt tavapärased varganäod; eredad kurjategijad sellesse kambrisse millegipärast ei sattunud. Vaid ühel erandlikul päeval toodi tõeliselt silmapaistev kurjategija – otsekui filmilinalt maha astunud. Kambrisse sisenes noor, kauni kehaehitusega, pikka kasvu sportlik noormees. Andmata Ülemusele võimalust esitada oma ranget küsimust: “Mis paragrahv?”, sirutas ta meremehele käe, pidades teda kambri autoriteediks ja surus seda mehiselt. Lõi seejärel rusikaga endale vastu rinda ja asus energiliselt seletama:
“Kurat! Peksin terve baari segamini. Andsin baarimehele vastu hambaid! Baarimees lendas üle baarileti, pudelid pudenesid talle kaela, nii et klirin taga! Köki-möki! Põrutasin paarile-kolmele tattninale pudeliga pähe, uhasin mõne viskipudeli ka võmmidele, aga lõpuks said nad raisad minust jagu. Kohtunik mõistis aasta vangistust. Päris noor, täitsa pandav eit. Kurat, kui vabaks saan, panen ennast riidesse nagu härrasmees, otsin selle kohtunikuneitsi kuskilt baarist või diskolt üles, saadan koju ja panen talle siis hommikuni taha; ikka ette ja taha, nii ja naa. Köki-möki! Kui ta siis vastu hommikut rahuldatult magama jääb, lahkun vaikselt magamistoast ja jätan oma kohtuotsuse tema magamistoa öökapile.”
“Jutumees,” lõi meremees käega, “tee enne ära ja siis räägi.”

XVII

Popullo lamas kambris koikul. Väike lambike, mis andis tuhmi valgust päeval ja ööl, segas uinumist. Pätid magasid. Kuriteokaasuste ja paragrahvide arutamine oli neid väsitanud, vaim tahtis puhata. Kambri õhk oli paks; kehv vangitoit ei tahtnud püsida sees, otsis gaasilisel kujul väljapääsu, et hajuda siis läbi pisikese õhuava kosmosesse.
Popullo sulges silmad. Läbi värevil laugude paistev lambivalgus tekitas ebamäärase ruumitu ja ajatu tunde. Popullole tundus, otsekui oleks ta hing kehast väljunud ja hõljub nüüd omapäi mööda kambrit, aeg-ajalt põigates ajas tagasi, kaugesse lapsepõlve ja ülikooliaega. Popullo silme ette kerkis isamaja – väike majake järve kaldal, metsa ääres. Katus tahtis vahetamist, aga alatasa tuli kiiremaid toimetusi ette. Ema, saates poega järjekordse koduskäiku järel ülikoolilinna, toppis ikka tema taskusse mõne rahatähe. Isale märkamatult, sest vanamees oli arvamusel, et tudengid pidutsevad niigi liialt; selle asemel, et aega õppimisele pühendada. Poega kooli saates pühkis ema pisaraid, seejuures õnnelikult naeratades – poeg õpib ülikoolis! Popullo silme eest möödus kogu tema elatud elu – kohtumine Caterinaga, öö mererannal, külasimman, Caterina vigurdamised Esimese Leedi rollis, “Hummeri” sõit ja “Karneval Roomas” esietendus. Popullo silme ette ilmus väike pojakene hällis. Popullo kattis silmad kätega, vähkres koikul, püüdis rahuneda, kuid südamevalu ja ahastustunne oli võitmas elutahet – ta kahetses, et ei surnud koheselt, autorataste all.

* * *

Popullo vahi all pidamise tähtaeg hakkas lõppema. Kohtu ülesanne oli vahi all pidamise tähtaega pikendada või asi sisuliselt läbi arutada. Popullo vahi all oleku tähtaja lõppemist märkas oma arvutis ka prokurör.
Caterina sai kutse ilmuda prokuröri juurde.
Kabinetti sisenedes leidis Caterina prokuröri täies tööhoos püstijalu kabinetis toimetavat – prokurör otsis midagi, sättis ninal prille ja kirus endamisi.
“Kurat! On seda rämpsu siia kogunenud, siga ka ei söö!”
Prokuröri kirjutuslaud oli täis toimikuid, neid jagus aknalauale, riiulitele, osa vedeles hunnikus kirjutuslaua kõrval.
Märgates Caterinat, tõstis prokurör korraks pea:
“Ahaa! Kannatanu. Me peame selle pesejaga, selle Pulloga, või mis ta nimi oligi, ühele poole saama, pätt istub juba ligi pool aastat kinni. Aga pole viga, istumine läheb karistuse sisse. Kas soovid toimikuga tutvuda, tegelikult seal polegi, millega tutvuda. Kas soovid kohtus osaleda, karistust nõuda, kas kahju hüvitamist nõuad, oled lühimenetlusega nõus? “
Prokurör pildus toimikuid ühest hunnikust teise ja pomises endamisi:
“Kurat teab, kuhu see Pullo on kadunud!”
Ilmselt soovis prokurör anda Caterinale aega küsimuste üle järelemõtlemiseks, sest ta haaras telefonitoru, valis numbri ja helistas kellelegi:
“Minul on siin üks päti asi, ronis võõrasse korterisse ja üritas ennast pesta. Kahju ei paista olevat. Pätt on vahi all, kuus kuud saab varsti täis. Vahi all pidamise tähtaja pikendamisel pole mõtet. Võib-olla leiad kalendris augu, kümmekond minutit, teeme selle asja kähku ära. Ma tellin advokaadi. Laseme tühja kohtusaalis lahti. Kannatanu on siin, paistab, et on lühimenetlusega nõus. Okey, teeme ära, ma panen kellaaja kirja.”
Caterina oli jõudnud vahepeal ennast koguda. Ta köhatas, et võita prokuröri tähelepanu. Too soris vikka toimikute hunnikutes, märkamata Caterinale istet pakkuda.
Prokuröri tõstis pilgu:
“Noh, oled otsustanud?”
“Ma ei soovi toimikuga tutvuda, eks kohus otsustab karistuse, kahju hüvitamist ei nõua. Ma ei tea, mis on lühimenetlus?”
“Ah, see pole midagi. Tunnistajaid kohale ei kutsuta, kannatanu võib kohtuistungile tulla kui soovib, prokurör nõuab karistuse ja kohus lühendab seda ühe kolmandiku võrra. Kümmekond minutit ja asi tehtud!”
Ootamatult meenus Caterinale Popullo – kodutu ja õnnetu. Caterinale valgusid pisarad silma, ta hakkas vaikselt nuuksuma, vaatas prokurörile otsa ja sõnas läbi pisarate:
“Ma ei tea, kes oli see kurjategija, aga ma ei soovi, et teda karistataks. Ma ei soovi temale halba, minul ei ole tema vastu mingeid nõudeid, ma pigem tunnen ennast süüdlasena.”
Prokurör tõstis pea ja jäi Caterinat pikemalt silmitsema, justkui alles nüüd märgates Caterina olemasolu.
“Võta istet,” osutas prokurör peanoogutusega laua otsas asetsevale toolile. “Kahjuks on elu selline nagu ta on. Kui iga õnnetu pärast nutma hakata, siis peaksid prokurörid oma tööpäeva alustama nutmisega, kogu päeva nutma ja õhtul nutmisega ka lõpetama. Pakkuda kõigile õnnetutele öömaja ja sööki on E-riigile ilmselt liiga kallis ja nõuab sekeldusi; neid süüdi mõista on lihtsam ja odavam. Iga asja taga on matemaatiline arvestus. Ja kahjuks seadused ei näe ette kriminaalasja lõpetamist kannatanu avalduse alusel.”
Caterina kirjutas prokuröri sõnade järgi avalduse, et ei soovi kohtuistungil osaleda, jääb oma ütluste juurde, tsiviilhagi ei esita, on nõus lühimenetlusega ning jätab karistuse kohtu otsustada. Pannud avaldusele oma allkirja ja kuupäeva, väljus Caterina nuuksudes prokuröri kabinetist ja laskus kiirustades trepiastmeid vahele jättes alla vestibüüli – ta oli teatrisse hilinemas. Vestibüülis heitis pilgu ukse kohal rippuvale ümmargusele seinakellale – selle punane sekundiosuti liikus tagurpidi, kerides aega tagasi. Caterina muigas kurvalt läbi pisarate ja sulges enda järel prokuratuuri ukse.

* * *

Kohus, lõpetanud Popullo kuriteo sisulise arutamise, alustas kohtulike vaidlustega. Esimesena sai sõna süüdistaja:
“Prokurör leiab, et süüdistatavat tuleb karistada ja mõista karistuseks kuus kuud vangistust. Arvestades asjaolu, et ta on vahi all oma karistuse juba ära istunud, siis vabastada kohtusaalis koheselt peale kohtuotsuse väljakuulutamist.”
Kaitsja ütles oma tavakohase, riitusliku kaitsekõne:
“Palun kaitsealusele kergemat karistust.” Advokaadid paluvad alati kergemat ja kergemat, ikka vähem ja vähem…
Kohtunik, kuulanud ära prokuröri ja kaitsja seisukohad, lõpetas kohtuprotsessi:
“Süüdistatav, mida te soovite öelda oma viimases sõnas?”
“Austatud kohus! Kell üks on vanglas lõuna, süüa antakse makarone hakkliha kastega. Kas oleks võimalik, et mind viidaks vanglasse tagasi ja vabastataks peale lõunasööki.”
Kohtunik köhatas, et varjata muiet:
“Kohus lahkub nõupidamisele, kohtuotsus kuulutatakse poole tunni pärast.”
Konvoiülem pani kohtuotsuse ootel Popullo käed igaks juhuks raudu; pole vaja valvel olla ja peale passida. Vaatas seejärel kella, kuigi puudus vajadus – lõunani oli jäänud tunnikene ja kõht andis sellest selgelt märku.
Kohus naases kohtusaali, konvoiülem klõpsas Popullo käerauad lahti.
Kohtunik libistas pilgu üle kohtusaali, justkui oleks see rahvast täis, kuigi saalis viibisid ainult prokurör, advokaat, Popullo ja konvoi, ning kuulutas kohtuotsuse:
“Süüdi mõista Popullo Boticelano ilma loata võõrasse valdusse tungimise ja seal pesemise katse eest. Karistuseks mõista kuus kuud vangistust. Arvestades vahi all viibimist viis kuud ja kolmkümmend päeva, lugeda karistus ära kantuks ja vabastada süüdistatav vahi alt täna kell 2.00 peale lõunat.”

XVIII

Julgestuspolitsei peadirektor istus oma avaras kabinetis ovaalse kirjutuslaua taga, suur punane värvipliiats otsekui sigar suus. Ta oli enese ette laotanud pealinna värvikireva kaardi.
Julgestuspolitsei peadirektori kabinetti oli kutsutud nõupidamisele ja juhendite saamiseks kõrgem juhtkond.
Peadirektor Jack Sterling ehk Suur Jack, nagu teda kolleegid omavahel kutsusid, tõusis kolleegide sisenedes aeglaselt kirjutuslaua tagant – ta purpurpunane rohkete kuldtikanditega kaunistatud vormikuues kogu muudkui tõusis ja tõusis, aeglaselt ja väärikalt. Kogu muutus ikka kõrgemaks ja laiemaks, kabinetis lõi helendama erepunane valgus. Kabinetti sisenejatele paistis, et sellele kasvule ja laienemisele ei näigi lõppu tulevat.
VIP-de eskordirühma komandör Abdud Kebdud, pikka kasvu ja sportliku kehaehitusega uhkes univormis politseiohvitser püüdis samuti pilke. Tänaval kõndides aeti Abdudi tihti segamini ühe tuntud mustanahalise korvpalluriga. Abdud püüdis küll seletada, et ta ei ole korvpallur, kuid ei saanud öelda, kes ta on, see oli ametisaladus. Lõpuks lõi ta käega ja andis ilma seletamiseta autogramme igale vastutulejale, kes seda soovisid. Abdudi musta värvi pale ja sportlik kehaehitus andsid selget tõendust sellest, et tema lähedased esivanemad olid alles hiljuti harrastanud Kesk-Aafrika savannis või raskesti ligipääsetavas džunglis tervislikku, ehk nagu kaasaegselt öeldakse – rohelist eluviisi.
Kõrgemate väliskülaliste ehk VIP osakonna ülem Tsau Li oli teistest lühem, aga ikkagi väga kõrge politseiohvitser. Tsau Li oli jässakas ja kiire reaktsiooniga; ta oli ka julgestuspolitseis võitluskunstide instruktor-peaspetsialist.
Tõmmunäolist Pedro Almodorest, varjatud jälgimise osakonna ülemat ja inkade kauget järeltulijat võisid mehed pidada täiesti tähelepandamatuks kujuks, kuid naiste silmad leidsid ta eksimatult üles ka kõige suuremast rahvasummast. Tema süsimustad, natuke läikivad juuksed, kohvipruun nägu, must vuntsitriip nina all, pruunid säravad silmad, mille vaade võttis naistel jalad nõrgaks – see kõik kokku oli daamidele justkui viitsütikuga pomm. See võis küll hetke viivituda, aga kirgas tulelõõm järgnes ja kõrvetas daamide tiivad, kui väljenduda luuleliselt.
Presidentide eskordi strateegilise planeerimise osakonna ülem, noor Melanie Bromkwist kujutas endast Põhjamaa neiu musternäidist. Kaunite õlad ja pikk ilus valge kael, ümarad puusad ja paras tagumik, kõrgel vasakul rinnal ilutsemas helkiv silt – Melanie. Paremale rinnale on langenud blond juuksepahmakas.
Suure Jacki hirmuäratavale kasvamisele tegi lõpu tema lühike käsk:
“Istuge kolleegid!” Samas ei unustanud ta daami poole eraldi pöörduda:
“Melanie, istu siia minule lähemale.”
Jack libistas pilgu üle kolleegide, köhatas, rahule jäädes oma alluvate välise olemisega, kuid ei jätnud siiski naiskolleegi komplimendita:
“Melanie, sa muutud üha kaunimaks ja kaunimaks!”
Melanie punastas meelitatult, kolleegid naeratasid, toetades ülemuse komplimenti.
Suur Jack manas ette asjakohase näoilme:
“Alustame nõupidamist. Kolleegid, paari päeva pärast saabub külaskäigule naaberriigi president. Teile ei ole väliskülaliste eskort ja julgestamine esmakordne, kuid me ei tohi kaotada valvsust. Peame tegema ettevalmistusi sama hoolikalt nagu alati – iga pisidetaili silmas pidades. Ma rõhutan – meile on tähtis iga pisiasi, sest meie töös pisiasju ei ole. Tuleb osata kõike ette näha, ka neid olukordi, millede ettenägemine tundub esmapilgul olevat võimatu.”
Peadirektor pidas pausi. Kolleegid noogutasid mõistvalt ja tõsiste nägudega. Tegelikult oli see sissejuhatav kõne neile juba pähe kulunud – peadirektor alustas alati oma sissejuhatust ühtede ja samade sõnadega, midagi lisamata või välja jätmata. Ju oli see ka temale endale märkamatult pähe kulunud.
Peadirektor jätkas:
“Eriti tuleb silmas pidada hulkuvaid kasse ja koeri, kodutuid, vanainimesi, lapsi – nimetatud isikud tegutsevad alati kõige ettearvamatumalt. Pidevalt hoida silmi peal katustel, rõdudel, avatud akendel – need on head tulepositsioonid ja terroristide meelispaigad. Tuleb ronida katustele, peituda korstnate taha ja marsruuti hoolikalt silmas pidada. Et terrorist ei saaks korstnast välja ronida ja eskordi pihta tuld avada, tuleb korstna sisemust aeg-ajalt kontrollida, mitte harvem kui kord iga kahe minuti tagant. Selleks võtta kasutusele meie uusimad tehnikavahendid, kuid mitte ära põlata ka lihtsaid, kuid kindlaid ja äraproovitud vahendeid – kulpe.”
Selgituseks – kulpideks nimetati julgestuspolitseis kulbitaolisi kõvera varrega peegleid. Nendega sai korstna tagant ennast näitamata korstnasse piiluda.
“Melanie, mis sulle nalja teeb? Kuulake tähelepanelikumalt! Politseile tuleb anda korraldus kanalisatsioon läbi kontrollida ja kõigi kanalisatsioonikaevude kaaned kinni keevitada; terroristid on viimasel ajal varjunud maa alla ja panevad pomme kanalisatsioonikaevudesse. Pedro, sa oled lähemal, lülita arvutisüsteem sisse”
Pedro tõusis kärmelt ja hetke pärast lõi seinal helendama suur arvutiekraan.
“Kolleegid,” sõnas peadirektor keskendudes. “Mängime arvutil virtuaalselt kogu programmi läbi. Olge maksimaalselt tähelepanelikud, reageerige vastavalt olukorrale. Ülesanne – presidentide eskort peab läbima tee punktist A punkti B ilma ühegi takistuse ja tõrketa, vähemalt ei tohi need olla presidentidele märgatavad ja tunnetatavad, mis ka ei juhtuks. Ülesanne arusaadav?”
Kolleegid noogutasid vaikides. Sülearvutid olid juba käeulatuses, sõrmed arvutihiire nupul.
Peadirektor klõpsas hiirt – ekraanile ilmus pikk tänav, mis algas laugjalt mäelt lennuvälja suunast ja laskus kõrgete majade vahel loogeldes alla linnapoole. Rahvast oli kogunenud tänava äärde murdu, oodati kõrgete külaliste eskordi saabumist. Iga paarikümne meetri järel seisis tee ääres politseinik, viled suus. Aeg-ajalt kostis vilistamist ja hõikeid – politseinikud manitsesid liialt ette trüginuid astuma tagasi kõnniteele.
Kõrged politseiülemad arvutite taga pigistasid hiirt, oldi valmis iga hetk tegutsema. Kuid kõik oli veel rahulik, tava- ja kavakohane. Valitses vaikne, aga ärev ootus, silmanurgast piiluti peadirektori näppu hiirel.
Ja siis läks lahti! Võiks isegi öelda – ootamatult, kuigi kõik olid stardivalmis. Aga ka sprinterid hilinevad mõnikord, kuigi on stardipaugu ootel pingul justkui vibunöör.
Peadirektori näpp klõpsas arvutihiirt. Kohe sööstis mäe otsa politseiauto siniste vilkurite välkudes ja sireeni üürates. Tema järel teine ja siis kolmaski. Nad laskusid hoogsalt mööda laugjat tänavat; üks piki tänava paremat äärt, teine kihutas vasakul äärel ja kolmas põrutas keset tänavat. Toimus otsekui kolme politseiauto tänavasõidu kiiruskatse. See ei olnud veel eskort, vaid tavapärane marsruudi kontroll.
Melanie klõpsas hiirt, et olukorda keerulisemaks teha. Pealtvaatajate vahelt lipsas tänavale must, valge sabaotsa ja valgete käpakestega kass. Ähmi täis Pedro klikkis arvutihiirt, kuid vist mitte väga õnnestunult, sest tema klõpsu peale ajas üks tänava ääres seisev politseinik põsed punni ja kukkus meeleheitlikult vilistama, otsekui püüdes vilistamisega kassi korrale kutsuda. Melanie klõpsas uuesti – kass sattus veelompi, mis oli tekkinud äsjasest tänavakastmisest ja jäi keset teed oma käppi raputama. Tsau Li klikkis – politseinik tegi hoogsa võitlusvõtte, karates mõlema jalaga kõrgele õhku. Ta püüdis jalalöögiga kassi tänavalt minema peletada. Kuid võitlusvõte ebaõnnestus – politseinik libastus banaanikoorel ja kukkus selili veelompi. Kolm kihutavat politseiautot laskusid täie vaardiga mäest ja aina lähenesid. Pedro oli ennast kogunud, klõpsas hiirt ning vilistav politseinik sööstis paigalt, et ametikaaslast aidata ja kass teelt koristada, kuid Abdud oli kiirem – ta saatis lapse kassi päästma. Laps jõudis politseinikust ette ja haaras kassi sülle. Melanie klikkis – lapse järel sööstis tänavale kahe suure kilekotiga vanaema, olles hirmul oma lapselapse elu pärast. Politseinik rabas lapse sülle, see pigistas kassi vastu rinda. Vanaema pillas kotid maha ja politseiniku jopesiilust kinni hoides tormati kõnniteele tagasi, vaevu jõudes tee vabastada. Politseiautod kihutasid kiirust vähendamata edasi, keskmine neist tegi kilekottide juures kummide vilistades järsu jõnksu, lõi korraks laperdama, kuid sai juhitavuse tagasi ja kadus teekäänaku taha.
Julgestuspolitsei peadirektor lõi nördinult käega ja klikkis arvutihiirt – julgestusautod pöördusid ümber ja kihutasid tuldud teed tagasi. Seekord keegi enam arvutihiirt ei klõpsanud ja politseiautod kadusid segamatult – üürates ja vilkurite välkudes mäekünka taha lennujaama suunas. Täielikus vaikuses kuuldus peadirektori klõpsatus – arvutiekraan tardus, rahvas seisis liikumatult, vilistava politseiniku põsed jäid punni, keset tänavat vedeles kaks kilekotti. Julgestuspolitsei peadirektori pilk püsis neil justkui naelutatult, tema jäme kael muutus ikka punasemaks ja punasemaks. Ootamatult klikkis Melanie – ekraan elustus, kostis rahva suminat, punnis põskedega politseinik tõi kuuldavale vile ning sammus kilekottide juurde. Ta tõstis need üles ja viis vanaemale, kelle kõrval seisis lapselaps, valgete käpakestega ja valge sabaotsaga must kass süles. Peadirektor klõpsas hiirt – arvutiekraan tardus uuesti.

“Jah!” ohkas peadirektor. “Arutame olukorda, esimestena annate oma arvamuse teie. Tooge välja – ilma peenutsemata! – iseenda ja oma kolleegide vead tegutsemisel.”
Järgnes vaikus. Koguti mõtteid või julgust alustamiseks. Juba pikaks ja piinlikus kujunenud vaikuse katkestas Melanie:
“ Leian, et Pedro tegutses ebaadekvaatselt. Ta pani politseiniku kassi peale vilistama. Vilistada võib inimese peale ja ka siis pole sellest enamusel juhtudel mingit tolku. Aga vilistada kassi peale, täielik rumalus…”
“ Melaniel on õigus,” võttis Pedro koheselt oma vea omaks. “Ma oleks pidanud koheselt saatma politseiniku, et ta kassiniru ära koristaks.”
“Nende mustade kassidega on alati üks häda,” toetas kolleege Abdud. “Kui ma veel väike olin, oli meil ka üks must kassipoeg. Ta ronis kõrge õunapuu otsa ja ei julgenud enam alla tulla. Ma läksin teda päästma, sain kätte, kuid õunapuu oks murdus ja ma kukkusin koos kassiga alla. Kassil polnud häda midagi, aga ma väänasin jala välja.”
“Loba jätta!” sekkus peadirektor karmilt.
Sigines uuesti vaikus. Selle katkestas Tsau Li:
“Aga banaanikoored võiks küll väliskülaliste saabumise puhuks tänavalt ära korjata…”
Peadirektor klikkis arvutihiirt, keris näpuga selle nuppu ning kõik nägid, kuidas politseinik haaras vanaemalt kaks kilekotti, sammus tagurpidi tänavale, jättis kotid sinna, liikus tagurpidi trotuaarile tagasi ning ajas põsed punni, vile suus.
Politsei peadirektor klikkis hiirt, vedas ekraanil noole kottideni ja hakkas nende ümber noolega ringe joonistama, lõpuks peatas noole ühel kottidest:
“Aga mis siis, kui nendes kottides olid pommid? Ah, mis te sellepeale ütlete?”
“Aga härra peadirektor!” hüüatas Melanie nördinult, “ need olid ju vanaema kotid, ja tema lapselaps sealsamas!”
“Ei tea midagi, aeg on selline, terroristid ei hooli millestki. Võib-olla sokutati kass teadlikult ja ettekavatsetult tänavale, et siis otsekui teda päästma minnes kotid autode ette maha poetada. Me ei tohi oma töös mitte midagi välistada, saate aru – mitte midagi välistada,” rõhutas peadirektor.
“Olgu,” jätkas peadirektor juba rahunenult. “Mängime kogu programmi uuesti läbi. Ja nüüd juba täies ulatuses. Olge tähelepanelikult, keskenduge ja tegutsege adekvaatselt, vastavalt olukorrale; meie töös pisiasju ei ole.”

Peadirektor klikkis – arvutiekraan elustus; rahvas sumises tänaval, trügiti ettepoole, et paremini näha, politseinikud vilistasid ja vehkisid sauaga. Kõiki oli vallanud ärev ootus. Tsau Li tegi ootamatu klõpsu, kuigi peadirektor ei olnud veel eskorti käivitanud – üks politseinik sammus rahulikult sõidutee keskele, korjas üles teel lebava banaanikoore ja viis selle prügikasti. Tänaval sumises rahvas edasi, aeti kaelu õieli, oodati. Julgestuspolitsei peadirektor viivitas järgmise klõpsuga – paistis, et ka tema oli natuke erutatud, võib-olla hakkas märku andma mänguhasart. Kolleegid ootasid südamete põksudes – näpp arvutihiirel.
Peadirektor klõpsas. Koheselt ilmusid mäeotsa kolm politseiautot, samuti nagu esimese mängu ajal. Huilates tormasid nad mäest alla. Paarisaja meetrise vahega sööstis mäe tagant välja veel kaks vilkuritega politseiautot, kuid ilma sireeni andmata, nende järel paar vilkuritega musta maasturit ja seejärel kaks pikka musta tumedate klaasidega limusiini – presidentide autod.
Eskort laskus mäest alla. Pedro, kes oli kassi tegevusest nördinud, klikkis esimesena arvutihiirt – otse lähenevate julgestusautode ette sööstis koer. Pedro klõpsas uuesti hiirt – koer sattus sireenidest segadusse ja hakkas keset tänavat autode ees jooksma, need olid sunnitud pidurdama ja kiirust aeglustama. Koheselt klikkis Melanie – üks politseinik ajas põsed punni, kuid Melanie välkkiire klõpsatus laskis põsed õhust tühjaks ja uus Melanie klõps pani politseiniku tegutsema mõistlikult – ta haaras ühelt lapselt jäätisetorbiku ja viskas selle kõnniteele maha. Koer tormas jäätise juurde ja kugistas jäätise ühe ampsuga alla. Pedro, olles ikka veel kassi mõju all, klikkis – koer hüppas politseiniku rinnale ja asus innukalt tema nägu limpsima. Eskordi julgestusautod möödusid õnnelikult koerast.
Abdud kasutas ära tekkinud rahulikuma olukorra ja klõpsas omakorda arvutihiirt – tänaväärsetel katustel võis märgata liikumist – terrorismivastase võitluse löögirühm Märuli-Komando oli asunud positsioonidele korstnate juures. Abdud klikkis uuesti – korstnate kohal välgatasid peeglid, uurides nende sisemust.
Peadirektor otsustas olukorda keerulisemaks muuta. Ta klõpsas hiirt – ühe korstna sisemusest pistis pea välja tõmmu lõust. Abdud reageeris välgukiirusel – klikkiga sundis ta löögirühma tegutsema. Mustas maskis Märuli-Komando ülem heitis peegli kõrvale, see veeres kolinal mööda plekk-katust alla ja kukkus pealtvaatajaile pähe. Hetkega sulgusid Märuli-Komando ülema käed terroristi kaela ümber. Nüüd klikkis Pedro – üks ülemusele appirutanud märulimees komistas katusel ja libises, käed-jalad laiali, mööda plekk-katust alla. Tsau Li reageeris silmapilkselt ja klõpsas – märulimees suutis katuseservast kinni haarata ja jäi niiviisi rippuma. Eskort kihutas sündmuskohast täie kiirusega mööda. Peadirektor muheles – kõik sujus plaanipäraselt. Ta tegi ühe klõpsu, nii naljapärast, pealvaatajad pöörasid oma näod üles katuste suunas ja jäid suud ammuli jälgima katuseräästa küljes rippuvat mustas maskis märulimeest. Kuuldus ahhetamist ja ohhetamist – hinge kinni pidades jälgiti katuseserval rippujat. Melanie itsitas vaikselt ja tegi klõpsu – koheselt heitis üks võitleja hädasolijale köie ning hetkega tiriti ta katusele tagasi. Eskort aga oli juba eemaldunud ja pööranud kõrvaltänavale, kust algas lai presidendilossi suunduv kastaniallee.
Peadirektor klikkis operatsiooni lõpetuseks – Märuli-Komando ülem laskis käed terroristi kaela ümbert lahti ja see kukkus kolinal korstnasse. Järgmine klõps sulges programmi.

Saabus vaikus. Ärevalt oodati ülemuse seisukohta.
“Hm, ja…jaa…, üldiselt ei olnud viga, ei sugugi mitte!” alustas peadirektor kiitvalt. “Kuigi esines ka mõningaid puudusi, aga mitte olulisi.”
Peadirektor pöördus Melanie poole ja viibutas heatahtlikult sõrme:
“Melanie, kullake, ma nägin küll, kuidas sa politseiniku põsed punni ajasid, äärepealt oleks ta vilistama hakanud – looma peale pole ju mõtet vilistada. Aga jäätis oli küll asjakohane, väga adekvaatne, väga-väga adekvaatne, loom reageerib ainult suutäiele.”
Julgestuspolitsei peadirektor tegi väikese pausi, muheles ja klõpsas programmi uuesti tööle. Jälle ilmus ekraanile tänav, presidendi eskort oli möödunud, rahvas valgus aegamisi laiali. Seekord olid vaatamised vaadatud.
Peadirektor klikkis arvutihiirt ja kruttis sõrmeotsaga selle nuppu – üks politseinikest suundus jäätiseputka juurde, ostis kaks suurt jäätisetorbikut ja sammus neid pidulikult käes hoides lapse juurde, kelle jäätis oli koera saagiks langenud.
Saalisolijad naersid üksmeelselt, olles rõõmsad peadirektori väikese viguri üle; samas nad mõistsid – politseinik peab olema kodanike suhtes tähelepanelik ja abivalmis igas olukorras.
Politseidirektori tuju oli märgatavalt paranenud ja ta jätkas heatahtlikult:
“Pedro, see sinu politseiniku lakkumine, see koera poolt politseiniku lakkumine vast oli üleliigne, liialt mänguline; aga mine tea, meie töös ei ole pisiasju, igatahes koera tähelepanu oli tükiks ajaks kõrvale juhitud ja eskort sai takistamatult mööduda. Väga hea, Pedro!”
Peadirektor suunas oma tunnustava pilgu Abdudile:
“Abdud, väga kiiduväärt, et sa selles möllus ei unustanud ära katuseid ja korstnaid. Terroristidest snaiprid tegutsevad alati katustelt, kas siis korstna tagant või korstna seest. Aga peeglid tuleb nööriga vöörihma külge siduda – ma palun kõigil see arvesse võtta ja meelde jätta!” Peadirektori viimastes sõnades oli tunda rangust ja nõudlikust.
Peadirektor jätkas, kusjuures tema nägu venis laiaks naeratuseks:
“Aga Märuli-Komano ülem, küll tegutses kiirelt, nagu välk! Ja tema haare, oh sa kurat!, ma kujutan ette mis tunne on, kui sinu kõri niiviisi pihku võetakse!”
Kolleegid noogutasid mõistvalt pead.
“ Pedro, see oli hea, et sa olukorra ohtlikumaks, teravamaks tegid; ega katustel tegutsemine ole lapsemäng. Melanie, sa vist natuke hilinesid köie viskamisega. Teinekord olgu köis alati käepärast! Hädasolija peab köiest enne kinni saama kui ta katuse servale rippu jääb; kes neid roostetanud katuseräästaid teab…”
“Tsau Li, sa tegutsesid mõistlikult, et banaanikoore ära koristasid. Seekord sinu võitluskunsti vaja ei läinud, kuid alati peab valmis olema!”
Peadirektor libistas tunnustava pilgu üle kolleegide, kusjuures nad vastasid talle julge, enesekindla ja avala silmavaatega – õppus oli igati korda läinud; häbeneda ja silmi maha lüüa ei olnud põhjust.
Julgestuspolitsei peadirektor lausus lõpusõnad:
“Ma näen, et ka teie jäite õppusega rahule. See on hea, see annab kindlustunnet tegutsemiseks juba reaalses olukorras. Homme läheb tööks. Viige läbi vastavad õppused ja ärge unustage kanalisatsiooniluuke. Paar päeva on veel visiidini aega. Kellaaeg juba hiline – on aeg puhata.”
“Aga härra peadirektor,” püüdis esitada oma vastuväiteid Melania. “Marsruut nr 2 on meil ju täielikult läbi töötamata, peaks ka selle kasvõi lühidalt läbi mängima!”
“Armas Melania,” sõnas peadirektor leebelt. “Sa ju tead, et meil ei jätku jõudusid üheaegselt kaks marsruuti turvamiseks. Olen korduvalt palunud siseministeeriumilt summasid ja lisajõude tagavaramarsruudi käigus hoidmiseks, kuid ikka peetakse seda ülearuseks raiskamiseks; poliitilistes ringkondades vihjatakse isegi meie ametkonna liigsele ohukartusele. Kolleegid, marsruut nr 2 on teile teada, kui vaja reageerime ja tegutseme operatiivselt. Käsin kuni visiidini ära jätta kohvikud, kohtamised ja kõik muu selle juurde kuuluv, magage end korralikult välja!”
Kolleegid tõusid arvutite tagant püsti. Nad ringutasid ennast rahulolevalt ja keerutasid treenitud õlgu, et ihuliikmeid liikuma saada. Melanie silus püsti tõustes oma lühikest vormiseelikut. Peadirektor tundis Melanie ihusoojust, mis oli pikast istumisest tema vee-ja tuulekindlast materjalist mundri alla kogunenud. See soojus pani järjekordselt peadirektori südame sulama, ja ta sõnas – mitte nõudvalt, aga siiski ülemuslikult kindlalt:
“Melanie, sinul palun jääda!”

XIX

Naaberriigi presidendi visiidi päeval kulges elu linnas nagu tavaliselt – linnaelanikud kiirustasid ühest kauplusest teise; väiksemad ametnikud, olles tööülesannete sunnil külastanud vastavat asutust, ei kiirustanud töökabinetti naasmisega, sest ilm oli ilus, võis kiirustamata jalutada, palk jooksis edasi. Päiksepaisteline ilm raskendas koolilaste kooliminekut – suurem osa neist oli takerdunud tänavale. Kõnniteedel sagis rahvast, paljud jooksid autode vahelt üle tänava, viitsimata ära oodata rohelist foorituld.
Tähelepanelikum vaatleja aga oleks märganud, et erakorraliselt palju oli välja ilmunud kahtlasi tüüpe – kõik ühesuguse tegumoega pikkades sügismantlites, mida sai kanda praktiliselt igal aastaajal; kõigil peas ühetaolised tumedat tooni kaabud ja suus sirged tossavad piibud. Suitsu aroom andis märku, et kõik need mehed kasutavad ühist tubakakotti, otsekui oleks see kroonu tubakakott. Nad seisid justkui ennast imetledes kaubamajade ja kaupluste vaateakende ees, aegajalt piilusid vargsi ülestõstetud mantlikrae varjust. Lugeja ilmselt arvab, et tegemist oli kuritegelike tüüpidega, maffiajõugu liikmetega. Seekord lugeja eksib rängalt – tegemist oli julgestuspolitsei varjatud jälgijatega.
Tänavatele ilmusid politseiautod. Politsei asus marsruudil nr 1 ristteid sulgema ja liiklust ümber korraldama. Aeg-ajalt sõitsid mööda tänavat mustad läikivad tumedate klaasidega maasturid ja aeglustasid piibumeeste juures käiku; need noogutasid kraevarjust ja tõstsid pöidla püsti – kõik kulgeb plaanikohaselt.
Keskpäeva paiku kuuldus lennuvälja suunas viivalt teelt sireeni huilgamist ja koheselt sööstis mäe otsa siniste ja kollaste vilkurite välkudes politseiauto, kihutas keset teed. Järgnes veel kaks samasugust – üks kihutas mööda tänava paremat äärt, teine piki vasakut. Politseiautod kihutasid mööda trassi, kõnniteele kogunenud rahva vahelt läbi. Ristteel, millelt algas lai presidendilossi viiv allee, pöörasid politseiautod justkui käsu peale üheaegselt ringi ja kihutasid tuldud teed tagasi.
Rahvas sumises erutatult, aeti kaelu õieli, oodati presidentide korteeži saabumist.
Politseinikud vilistasid ja vehkisid sauaga. Lapsed olid ostnud jäätist ja sõid mõnuga, samal ajal teraselt tänavat silmas pidades.
Kasutades ära tekkinud pausi, teen lugejale saladuskatte all teatavaks, et soovides näidata üles ülimat lugupidamist vastuvõtva presidendi, tema maa ja rahva suhtes, oli külalispresident istunud vastuvõtumaa presidendi juurde, tema limusiini, kuigi julgestusülem oli sellele porisedes vastu vaielnud. Lisaks eelnimetatule avaldan lugejale veel ühe saladuse, kuigi see ei ole riigisaladus. Asjalugu oli nimelt järgmine – kõik kanalisatsioonikaevude kaaned olid kinni keevitatud. Kuid julgestuspolitsei töötajatel, oma pingelise töö iseloomust tulenevalt, ei jätkunud aega kirjandusklassikute lugemiseks ja seetõttu olid nad jätnud kahe silma vahele ühe kanalisatsiooniluugi – lennujaamast linna viiva magistraaltänava äärses väikeses pargis, paarikümne meetri kaugusel tänavast, seisis suure vene kirjaniku Fjodor Dostojevski kuju, tema jalge ees kanalisatsioonikaev, mille peal, jumal hoidku! – kinnikeevitamata kaas. Pean oma jutu lõpetama, sest nüüd läheb põnevaks vaatamiseks – presidentide eskort juba tuleb.
Presidentide eskort kihutas mäest alla. Kõige ees politseiautod vilkuritega, kuid sireeni ei antud. Nende taga paar tumedate klaasidega maasturit siniste vilkuritega, järgnesid kaks tohutu pikka musta läikivat limusiini, seejärel jällegi kolm hiiglasuurt maasturit, väikebuss, ilmselt istusid seal väiksemad VIP ametnikud, seejärel mõned politseiautod ja kõige lõpus justkui loomakarjast mahajäävat haiget looma passiv hüään – kollane kiirabiauto.
Kogu see rodu autosid lähenes kummide vingudes. Korteeži jälgivate vaatajate südameis tekkis ebamäärane kõhedus, aga samas ka ülevustunne. Võim oli, nagu öeldakse – silmnähtavalt tunnetatav ja peaaegu et käegakatsutav.
Äkitselt kargas inimmassist tänavale koer ja hakkas jooksma presidendilimusiini kõrval, vahtides jooksu pealt autoaknast sisse. Üks politseinik ajas põsed punni ja vilistas. Koer ei teinud vilistamisest väljagi. Siis jooksis teine politseinik tänavaääres seisva tüdrukutirtsu juurde; see jälgis pärani silmi presidendi eskorti, samal ajal masinlikult jäätist limpsides. Politseinik üritas haarata lapselt jäätist, kuid tüdrukutirts pigistas jäätise pihku, hoidis seda kõvasti kinni ja vehkis kätega, jäätis lendas politseiniku vormipükstele. Kõrvalseisev vanaema ruttas lapselapsele appi, asudes käekotiga politseinikku nüpeldama. Koer jooksis limusiini kõrval edasi, kuid märkas siis tänava ääres kassi, ja tormas teda taga ajama.
Eskort liikus mööda ettenähtud marsruuti nr 1 edasi, pööras ristteel vasakule. Sellele tänavale, mille äärde jäi väike pargike Dostojevski mälestussambaga.
Äkitselt kuulis Dostojevskist paar meetri kaugusel valvet pidav Märuli-Komando võitleja mingit metalset kolksatust, otsekui oleks keegi püssilukku klõpsanud. Professionaali kõrv tundis eksimatult ära selle lühikese, metalse, surma kuulutava heli.
Välkkiirelt pöördus Märuli-Komando võitleja hääle suunas; olnuks tema väljaõpe kehvem, oleks ta tardunud soolasambaks – Dostojevski jalge ees asuvast kanalisatsioonikaevust vaatas välja tõmmu habetunud nägu, peas must barett, kanalisatsioonikaevu serval lebas kollane kilekott. Hetkega oli nägu kadunud, kuid ilmus siis äkitselt uuesti, haaras kollase kilekoti ja sukeldus kanalisatsioonikaevu.
Märuli-Komando võitleja jõudis vaevu märgata kollasel kilekotil kirja “Hullud…”
Hetkegi viivitamata järgnes Märuli-Komando võitleja kollase kilekotiga mehele, asudes kitsas ja pimedas kanalisatsiooni- ja soojustrassitunnelis jälitama kahtlast isikut. Jooksu pealt kandis ta käsuliini pidi ette: marsruudil nr 1 kanalisatsioonitrassis kahtlane isik, kes põgeneb. Erilised tundemärgid: tumeda habetunud näoga, peas must barett, käes kollane kilekott, millel kiri “Hullud”.

* * *

Julgestuspolitsei peadirektor istus oma kabinetis arvuti taga. Seinal helendas hiiglasuur arvutiekraan, millel reaalajas liikus presidendi eskort. Ta jälgis eskordi kulgu, teostas kontrolli ja juhendamist. Temani jõudis kogu marsruudil toimuv – nii pildis, kui ka sõnas ja helis.
Arvutist kostus Märuli-Komando võitleja ähkimine kanalisatsioonitunnelis, vahetevahel kuuldus vandumist, ilmselt lõi võitleja oma pea valusalt vastu torusid või sattus kanalisatsioonist välja valgunud fekaalide sisse. Äkitselt kuulis peadirektor Märuli-Komando võitleja suust hirmuäratavaid sõnu:
“Kurradi terrorist…”
Peadirektor reageeris momentaalselt:
“Käsk eskordi ülemale – viivitamatult pöörata marsruudile nr 2! Kordan – viivitamatult pöörata marsruudile nr 2, marsruut nr 1 võib olla mineeritud.”
Peadirektor suurus lõuapärad kokku, käed tõmbusid rusikasse ning raadiotelefoni kaudu anti uus käsk:
“Kõigile julgestuspolitsei üksustele, agentidele, varjatud jälgijatele – otsige terroristi; erilised tundemärgid: näost tõmmu, habetunud, peas must barett, käes kollane kilekott, millel kiri “Hullud”. Ta varjab ennast kanalisatsioonitrassis, ei ole välistatud, et on kanalisatsioonist juba väljunud. Terrorist kinni pidada, relvastatud vastupanu korral hävitada. Kogu operatsiooni juhtimise eest vastutab Märuli-Komando ülem isiklikult.”
Julgestuspolitsei peadirektor kandis käsuliini pidi olukorrast ette siseministrile ja kaitseministrile; kaitseminister teavitas peaministrit, peaminister üritas võtta ühendust presidendiga, kuid tema käsundusohvitser teatas, et mõlemad presidendid on kaduma läinud.
Peaminister võttis sõjaväe ülemjuhataja kohustused ajutiselt enda kanda – kaitseminister ja Kaitsejõudude Ülem said käsu avada nende seifis oma aega oodanud pitseeritud ümbrik nr 1. Nimetatud ümbriku avamise käsk tähendas valmisolekut nr 1 ja ümbrik sisaldas tegutsemisjuhiseid.
Kaitsejõudude Ülem helistas kellukest, kutsudes oma käsundusohvitseri.
Sisenedes kabinetti, lõi käsundusohvitser kannad kokku ja andis au; kindral vastas hooletu käetõstmisega; olukord oli kriitiline, nõudis riigimehelikku otsusekindlust:
“Kuulata sõjakäsku: lahinguolukord nr 1 kõigile väeliikidele – maa-, mere- ja lennuväele. Aatomiallveelaevad saata välja etteantud marsruudil. Kaugpommitajad tõsta õhku ja suunata sihtmärkidele. Merevägi sulgegu pääs sisemerele, jalavägi asugu positsioonidele! Tööle, härrased!”
“Kuulen!” Käsundusohvitser andis au, tegi täispöörde ja suundus minekule.
“Üks hetk, leitnant! “
“Kuulen, kindral!”
“Viivitamatult viigu autojuht minu naine juuksurisse! Kui on naisel veel mingeid soove, siis rahuldada! Täitmisest ettekanda! Korda käsku!”
“Kuulen, härra kindral – lennukid õhku, laevad merele, jalavägi positsioonidele, naine rahuldada.”
Samal ajal kulges liiklus marsruudil nr 2 nagu tavaliselt – valgusfoorid reguleerisid liiklust ja jalakäijad ületasid tänavat, mõned kiirustajad lipsasid ka punase tule ajal üle tee. Autojuhid aeg-ajalt vandusid – millegipärast oli täna sellel tänaval autosid rohkem kui tavaliselt. Liikluspolitseinikud julgestasid endiselt marsruuti nr 1, mis oli autodest tühi.
Äkitselt tormas punase tule ajal marsruudile nr 2 vilkurite ja sireeni üürates politseiauto, selle järel teine, vaevu hoides ära eessõitjale otsasõidu, sest see oli sunnitud pidurdama, kuna jalakäijate vool oli rohelise tule ajal asunud ületama tänavat. Tagant lähenenud siniste vilkuritega maasturid trügisid üle kõnnitee äärekivide ja üritasid mööda kõnniteed edasi saada, kuid ka tavalised linnakodanike sõidukid olid asunud otsima edasipääsu võimalust mööda kõnniteed. Tekkis tohutu ummik, presidendi limusiin takerdus igat sorti autode vahele, olles kergeks saagiks terroristile, sest pole midagi lihtsamat, kui hävitada seisev sihtmärk. Julgestuspolitseinikud möllasid autode- ja rahvasummas, püüdes teed vabaks teha, kuid rahvast ja autosid surus peale ikka enam ja enam.
Kui presidentide ihukaitsjad märkasid, et olukord on kontrolli alt väljunud, tirisid nad presidendid limusiinist välja ning trügisid autode ja rahva vahelt läbi. Mõle,a presidendi kõlkusid kahe turske ihukaitsja vahel õhus. Riigipead talutati kõrvalasuva maja trepikoja ukse juurde – tarvis oli kiiresti varjuda, enne kui granaadilahvatus oma töö teeb. Trepikoja lukus uks löödi tugeva õlalöögiga lahti ja hetkega oldi esikus, ihukaitsjad hoidsid presidente kinni; väljast kostus kisa ja kära, mis kaikus mööda trepikoda üles.
Kodused majaelanikud, põhiliselt pensionärid, kuuldes müra ja ukselõhkumist esikus, tormasid korteritest välja. Märgates trepikojas “kaklejaid”, asusid nad tegutsema – üks pensionärist mutike tormas kööki, haaras äsja pliidile asetatud kohvikannu ja kallutas vee sissetungijatele pähe. Ilmselt oleks sissetungijatele ka ööpotid kaela lennanud, kuid õnneks neid selles majas lihtsalt polnud.
Viienda korruse pensionär, vana jahimees, haaras jahipüssi ja laadis selle soolalaenguga – loomale soolalaeng ei mõju, aga inimese vastu on see kõige tõhusam. Ühe soolalaengu kõmmutas hoiatuseks lakke. Turvamehed viskusid pikali, kattes presidente oma kehaga. Igas juhuks laskis pensionär oma kaheraudsest teise laengu lamajate taguotsa, et halvata kogu nende edasine tegevus. Turvamehed, saanud vajaliku väljaõppe, mõistsid, et praeguses olukorras on kõige parem vagusi lamada, kui ei taha, et tagumik soolapekiks muutuks.
Pensionärid olid asunud usinasti vajutama telefoninuppe, kutsudes välja politsei, et sissetungijad kinni krabada.
Õige varsti saabus kohale kohalik konstaabel, õbluke lühikeses vormiseelikus tüdruk, kes oli eskordi ajaks määratud piirkonda valvama. Ta käsutas pensionärid korteritesse, andes lubaduse, et sissetungijad saavad seaduses sätestatud karistuse.
Väliskülalise ihukaitsjad tegid ainuõige otsuse – nad peatasid ühe päevinäinud Ford Sierra, tirisid omaniku rooli tagant välja ja lükkasid oma presidendi tagaistmele. Ihukaitsja istus rooli, kaks ihukaitsjat kummalegi poole presidenti ja auto sööstis kohalt. Seekord sõideti eskordita, politsei sireenita ja vilkuriteta. Suunda ei võetud mitte vastuvõtva presidendi lossi, vaid siksakitati mööda väikesi kõrvaltänavaid lennuväljale tagasi.
Terroristi jälitamisse olid tõmmatud kõik olemasolevad jõud. Tema jälitamine käis täie hooga, kuid mitte kaua – juba vähem kui kümne minuti möödudes teatas julgestuspolitsei agent, et on kinni nabinud ühe nimetatud tundemärkidega terroristi. Kohe seejärel teatas liikluspolitsei patrull, et on kätte saanud kolm terroristi, kes kannavad kollaseid kilekotte, millel kiri “Hullud” Üks konstaabel teavitas, et on tabanud kümme kollaste kilekootidega terroristi. Kinninabitud terroristide arv üha suurenes. Olukord muutus üha ähvardavamaks, õhus oli tunda katastroofi hõngu…
Julgestuspolitsei peadirektor mõistis, et tema koht ei ole taolises erakorraliselt kriitilises olukorras mitte enam kabinetis arvutiekraani taga, vaid aeg on asuda võitlusväljale. Ta heitis püstolkuulipilduja rihmapidi õlale, pistis taskusse paar granaati ja väljus, olles eelnevalt raadiotelefonid lülitanud ümber autos asetsevale vastuvõtjale.
Julgestuspolitsei hoone tagaküljel, raudvõrega piiratud hoovis seisis peadirektori tumedate klaasidega maastur, võtmed ees, kuid autojuht Jimmy oli kuhugi kadunud. Autojuhtide ja sekretäridega on selline häda, et nad kaovad alati ära just siis, kui neid eriti kiiresti vaja läheb. Nii ka seekord. Võiks taolisele autojuhile või sekretärile sule sappa panna ja töölt minema lüüa, aga see oleks ääretult vale samm, sest nimetatud töötajad on kõige enim informeeritud isikud. Informeeritud isikuid naljalt ei vahetada, täpsemini, nende ringi ilma äärmise hädavajaduseta ei laiendata. Ülemuse autojuht teab üht koma teist ja usaldab seda suure saladuskatte all sekretärile. Sekretär, mitte soovides jääda võlgu, ja ajendatuna naistele omasest lobisemishimust, pakub jälle autojuhile omi saladusi, õigemini, talle teatavaks saanud riigisaladusi.
“Ah seepärast sekretäri polnudki eestoas näha,” käis autoust avades peadirektori peast läbi valgustav mõte. “Jälle kudrutab autojuhtide toas Jimmy põlvedel!”
Soovimata Jimmy otsimisega aega viita, istus peadirektor vandudes rooli, vaevu surudes ennast rooli ja istme vahele – istme reguleerimiseks polnud enam aega. Peadirektor lülitas sireeni sisse ja sinised vilkurid tööle, klõpsas väravate avamise pulti ning maastur sööstis kohalt, automaatväravad jõudsid vaevu lahti karata.
Vaatamata kiirele sõidule, pidas peadirektor hoolikalt silmas mitte ainult sõiduteed, vaid ka kõnniteid, katuseid ja korstnaid, möödalipsavaid majadevahelisi kangialuseid ja kaupluste vaateaknaid. Ühest suurest kaubamajast mööda kihutades märkas ta tohutut rahvahulka, kõigil kollased kilekotid käes. Kihutavast autost jõudis peadirektor vaevu lugeda – “Hullud”. Auto kihutas edasi, sireen hulgas, kuid järsku peadirektor vajutas pidurit. Ta pähe kerkis kohutav mõte – mis siis, kui kõik need terroristid kollaste kilekottidega on kaubamaja odava väljamüügi ostupalavikust haaratud kliendid? Tuleks koheselt anda signaal terroristide püüdmine lõpetada, vastasel korral on ta homsete kollaste ajalehtede esikülje kangelane. Aga, kui terrorist kasutas enda maskeerimiseks, ostjate sekka pugemiseks ja end nende massi ära peitmiseks spetsiaalselt kollast kilekotti kirjaga “Hullud”?
Peadirektor oli esmakordselt paljude tööaastate jooksul täielikus segaduses – tegutsemiseks oli kaks võimalust ja mõlemad ühtviisi riskantsed. Andes käsu operatsioon lõpetada, on teda terroristi poolt otseselt haneks tõmmatud. Kui ta aga operatsiooni ei lõpeta, siis püüab politsei, Märuli-Komando, sõjaväe eriüksused ja usinad konstaablid kinni oma tuhatkont niinimetatud terroristi, kelle seas, täiesti võimalik, pole ühtegi tõelist. Mida teha? Ühelt poolt terendas naerualuse staatus, teisalt võis ta sattuda terroristi kavaldamise ohvriks. Peadirektori päästis kimbatusest raadiotelefonist kostev Märuli-Komando ülema hääl, kuid see oli kuidagi irvitav, oli tunda, et ta vaevu hoidis end tagasi, et mitte kõuehäälel naerma puhkeda:
“Püüdsime maa-alusesse kommunikatsioonitunnelisse varjunud terroristi kinni. Tema tundemärgid: peas must barett, nägu poriga määrdunud, käes kollane kilekott, millel kiri “Hullud”. Võtsime sõrmejäljed, saatsime need teie autoarvutisse.” Raadiosaatja plõksatas, lõpetades kõne.
Ilmselt ei suutnud Märuli-Komando ülem enam naeru pidada ja lülitas raaditelefoni koheselt välja.
Peadirektor klõpsutas sõidu pealt autos asetseva arvuti klahve ning ekraanile ilmus kiri:
“Sõrmejälgede identifitseerimine: kuuluvus – Popullo Boticelano, elukohata, töökohata, karistatud 6 kuu vangistusega, kuritegu – tungimine võõrasse korterisse omaniku loata ja seal pesemise katse”.
“Mida teha Populloga?” kostis raadiotelefonist Märuli-Komando ülema küsimus.
“Jalaga persse!” käratas peadirektor vihaselt raadiotelefoni, kuid seejärel parandas ennast: “Ei, las läheb niisama, kuid oma pagunid võid lahti harutada.”
Märuli-Komando ülem oli juba valmistunud ülemuse sõnu täitma, kuid viimaseid sõnu kuuldes tõmbas kopsud õhku täis, osa õhust mahtus ära ka kõhtu. Popullole anti teada otsus: “Välja!”
Popullo haaras kollase kilekoti kirjaga “Hullud” ja tahtis uksest välja lipsata, kuid Märuli-Komando ülem paiskas talle järele viimase õhutagavara, mis oli kõhtu punnis hoidnud:
“Ei, kott jäta siia…!”
Paedirektor kandis olukorrast ette siseministrile ning kaitseministrile ja sai sõimata; need raporteerisid peaministrile ja said noomida; peaminister teavitas presidenti ja sai halvustava köhatuse osaliseks. Õhtustes teleuudistes kõrge väliskülalise äpardunud visiidist juttu ei olnud, küll aga anti edasi lühike pressiteade – teavitati edukalt läbiviidud terrorismivastasest õppusest. Pressiteade rõhutas, et tegemist oli tegelikule olukorrale võimalikult lähedase õppusega. Õppuste juhtkonda ja paljusid võitlejaid autasustatakse teenetemärkide ja medalitega.

* * *

Kuna naaberriigi presidendi visiidi kohta telemajja infot ei laekunud, jäi planeeritud pressikonverentsi kohale saatekavasse auk. Selle sisustamiseks oli stuudiosse kutsutud üks ufoloog, kes oli alati valmis ufodest rääkima, kas või une pealt, ja seega täitis telesaadete ootamatuid “aukusid”. Ta rääkis pikalt-laialt kõikvõimalikest sorti paranähtustest. Ka ufoloog oli oma silmaga märganud silmipimestavaid välgatusi korstnate kohal, kuid ta rääkis kuidagi ebalevalt ja puiklevalt, väites, et tegemist võis olla harukordse loodusnähtusega, aga samas ei välistanud ka ufosid. Ka oli saatesse kutsutud mõned linnakodanikud, kes olid telemajja helistanud, väites, et nägid ufosid.
Telesaate külalised rääkisid õhinal ja erutatult, et nägid presidendi eskordi ajal katuste ja korstnate kohal ufosid. Nood paistsid sellised läikivad, vahel helklesid korstnate kohal silmipimestavalt. Üks linnakodanik helistas saatesse ja väitis, et ta nägi korstna taga ka lendavast taldrikust väljunud olevust – ta oli süsimustas kostüümis, süsimust nägu, ainult silmmunad välkusid ja suu kohal oli heledam triip, mis ulatus kõrvuni. Saatekülalised seda helistajat ei uskunud, saatejuht naeris helistaja sõna otseses mõttes välja.
Ufoloog toetas saatejuhti, soovides ka edaspidi olla kutsutud saatesse:
“Mis aga puutub lugupeetud linnakodaniku telefonikõnesse, et ta nägi lendavast taldrikust väljunud mustas lendurikostüümis tulnukat korstna taga, siis võin kindlalt väita, et antud juhul oli tegemist korstnapühkijaga.”
Ka linnavalitsus ja politsei said imeliku nähtuse kohta hulgaliselt teateid, kuid ametiisikud kordasid nagu ühest suust, et taolisi nähtusi ei ole ametlikult fikseeritud.
Ilmajaam ei olnud registreerinud mitte ühtegi paranähtust, lennujaam aga teatas, et lennukite saabumine ja väljumine toimus lennuplaani kohaselt, kui mitte arvestada ühe lennuki plaanivälist starti, mis tekitas lennukoridorides väikese ümberpaigutuse.

* * *

Välismaise presidendi äpardunud külaskäik on alati hullem kui ärajäänud visiit.
Veel mitmeid aastatid alustas solvunud külaline oma sõnavõtte Euroopa Nõukogus ikka ühes ja samas stiilis:
“Ma ei ole küll naaberriigi ettepanekute vastu, kuid leian, et selles asjas peaksid nad siiski veel järele mõtlema, või veel parem – suu kinni pidama.”
Püha jumal! Küll mõni inimene võib olla pika vihaga. See naaberriigi president oleks võinud juba asja unustada, juhtunu maha matta, aga ikka ajas oma kahemõttelist, ainult temale teadaolevat loba:
“Ma ei ole küll naaberriigi ettepanekute vastu, kuid… blää-blää-blää…”
Noh, ja mida see kannutäis leiget vett kraevahele ikka ära tegi? Või mõni soolatera tagumikku – mis see ka ära ei ole? Tegelikult peaks iga president vahetevahel paar soolatera tagumikku saama, see kuluks neile, nagu öeldakse, marjaks ära… Aga siiski, kui järele mõelda, kas ikka on sünnis presidentidega seoses kasutada eeltoodud väljendusviise ja sõnavara, kuigi on tegemist väljamõeldud, nii öelda, kirjanduslike kujunditega. Ah olgu! Las jääda nii nagu oli, kunst nõuab ohvreid.

Pärast äpardunud visiiti kogunes julgestuspolitsei juhtkond peadirektori kabinetti nõupidamisele. Kolleegide sisenedes peadirektor ei tõusnud. Oli pahura olemisega, uuris pingsalt linna kaarti.
“Istuge,” lausus peadirektor pead tõstmata.
Ta jätkas kaardi uurimist ja sõnas siis ägedalt, kellegi poole pöördumata:
“Kust kuradist see Dostojevski välja ilmus? Minu kaardil taolist mälestusmärki ei ole. Kes teist annab selgitusi?”
Peadirektor libistas küsiva, nõudliku pilgu üle kolleegide. Kõik vaikisid nõutult ja pöörasid siis otsekui käsu peale oma pilgud varjatud jälgimise osakonna ülemale – pargid, pargipingid, nurgatagused, kangialused, magamistoad, tualettruumid olid siiski tema rida. Pedro alustas ebakindlalt, tundes, et süükoorem võib langeda tema õlgadele:
“Üldiselt ma jälgin siiski parkides jalutavaid ja pargipinkidel istuvaid elusaid inimesi, mitte nende kujusid või mälestusmärke. Aga see Dostojevski võis välja ilmuda umbes nädal tagasi.”
“Miks te ette ei kandnud?” küsis peadirektor rangelt, asudes eneselegi ootamatult Pedrot teietama.
“Ma ju selgitasin, et ma kujudega ei tegele.”
“Noh, hästi, teie kujudega ei tegele, aga kuidas te siiski selle Dostojevski jälgedele sattusite?” Oli tunda, et peadirektor on kannatust kaotamas.
“Ma jälgisin varjatult ühte objekti, esmapilgul võis neid pidada näiliselt armastajapaariks.”
“Mis kuradi sõnastus see on – esmapilgul näiline armastajapaar? Rääkige selgemalt!” Paistis, et asi läheb kätte päris hulluks, sest peadirektor polnud kunagi nii närvis olnud.
“Operatiivandmetel oli tegemist kahe välismaa spiooniga, ma teostasin varjatud jälitustoiminguid. Nad lonkisid mööda linna teineteise kaenlas ringi, kolasid mööda parke, seejuures jalutasid ühest kujust mööda… Nüüd tuleb minule meelde, et see oli vist Dostojevski. Paar nädalat varem, teist jälitustoimingut tehes ma seda kuju ei näinud. Dostojevski taga suudles armastajapaar pikalt ja kirglikult, mees ajas käe naise pluusi alla.”
“Aga kuidas sa nägid, et nad kuju taga suudlesid ja mees naist katsus?” esitas Melanie täpsustava küsimuse.
“Ühelt suurelt vaateaknalt peegeldus kogu see toiming vastu.”
“Hästi, hästi, täpsustavad küsimused hiljem,” kutsus peadirektor vahelesegaja korrale. “Rääkige edasi!”
“Võrdlemisi varakult, tublisti enne hämarikku, muutus mees ilmselt liialt kärsituks või kannatamatuks ja nad sisenesid kiirel sammul hotelli ja astusid kohvikusse. Ma vaevalt jõudsin lutikad ja videokaamerad üles panna, kui nad sisenesid numbrituppa ja hakkasid hingeldades ennast paljaks koorima. Ma peitusin kapi taha, sest tehnika peale ei saa alati kindel olla.”
“Noh, ja mis edasi sai,” kiirustas ülemus oma alluvat tagant.
“Midagi ikka vist sai, nagu hiljem selgus. Aga nad jahmerdasid igat moodi, nagu tavaliselt taolistel puhkudel. Alles vastu hommikut rahunesid, ja siis ma kuulsin naise sõnu: “Aga mis siis, kui ma sinult lapse saan? Mida minu mees seepeale ütleb?” Alles nüüd hakkasin taipama, et olin sattunud vale jälje otsa ja tõelise spioonipaari käest lasknud. Hiljem kontrollisin – need armatsejad olid oma riigis tuntud tegelased ja korralikud abieluinimesed, aga abielurikkumisi panid toime välisriigis. Vähemalt korra nädalas sõitsid tiiburlaevaga üle lahe siia oma tempusid tegema. Aga saage minust aru, mis tunne on taolises olukorras kogu öö voodi kõrval kapi taga kükitada,” lõpetas Pedro oma jutu sooviga süükoormat vähendada ja kolleegides kaastunnet esile kutsuda.”
Ainult Melaniel jätkus südant kaastundeks.
“Vaene Pedro,” sõnas ta vaikselt, kerge itsitusega.
Peadirektor kopsis sõrmeotstega mõtlikult vastu lauda, püüdes jõuda selgusele, mis ikkagi tingis julgestusoperatsiooni nurjumise. Tarvitusele olid võetud kõik abinõud. Oli arvestatud väiksemaidki pisiasju, aga nüüd, säh sulle – Dostojevski ja kanalisatsioonikaevu luuk! Pigem harjumusest kui vajadusest esitas ta täpsustava küsimuse, minnes Pedroga jälle sina peale:
“Pedro, ütle, miks sa seda kanalisatsiooniluuki siis tähele ei pannud, kui armastajapaar Dostojevski taga suudles?”
“Kust mina võisin teada, et keegi lollpea projekteerib ja ehitab kanalisatsioonikaevu Dostojevski nina ette!” hüüatas Pedro nördinult. “Ja pealegi – minul ei ole aega käia niisama parkides jalutamas ja kanalisatsiooniluukidel suudlemas!” Pedro oli silmnähtavalt vihane ja tundis piinlikkust oma ebaõnnestunud jälitustoimingu pärast.
Peale Pedro taolisi ägedaid sõnu järgnes pikk vaikus. Peadirektor mõtiskles endamisi. Tõstis seejärel silmad ja vaatas töökaaslastele küsivalt otsa:
“Pagan võtaks, ega Dostojevski siis taevast kukkunud! Kuidas ta ootamatult sinna sattus ja miks ikkagi ei ole teda minu kaardil?”
Kolleegid nihelesid ebamugavalt, leidmata vastust. Pärast piinlikuks veninud vaikust alustas Tsau Li oma tavalisel vaiksel häälel:
“Kuskil kuu aega tagasi kuulsin ma autoraadiost mingit jama linnapeaga. Ta justkui olevat mingil esinemisel öelnud, et ta ei ole lugenud seitse aastat mitte ühtegi raamatut.”
Peadirektor katkestas kärsitult:
“Noh, ja mis puutub siia linnapea lugemine või mittelugemine?”
“Asi olevat olnud selles, et linnapea olevat tahtnud noortele meeldida, ta arvas, et selline asi läheb noortele valijatele hästi peale. Nood aga tundsid ennast solvatuna, kuna seitse aastat mitte lugeda ühtegi raamatut on sama hea kui seitse aastat ennast mitte pesta. Olevat läinud lahti jamaks, ja et asja parandada, otsustas linnapea mingi kirjaniku kuju püsti panna. Ilmselt see oligi Dostojevski.”
“Idioot!” vandus peadirektor linnapead. “Leidis ka, tola, millega hoobelda!” Seejärel esitas uue küsimuse:
“Hästi, Dostojevski, aga kellel kuradil tuli pähe Dostojevski kuju eest kanalisatsioonitrass läbi vedada ja lisaks kõigele tema nina alla kanalisatsioonikaev seada?”
Kõik vaatasid hämmelduses üksteise otsa. Melanie, kes naisena tunnetas inimhinge rohkem, ka oli tal kunstikalduvusi, pakkus välja oma versiooni:
“Ju linnaplaneerija, ilmselt kunstnikuhingega, otsustas taotluslikult paigutada kanalisatsioonikaevu Dostojevski jalge ette. Ilmselt tahtis ta Dostojevski kirjanduslikku loomingut, temaatikat seostada olustikuga, mälestussamba kunstilise lahendusega, sest inimese, eriti poliitikute elu on nagu kanalisatsioonikaevu luugil seismine – hetkel seisad selle peal, aga järgmisel hetkel võid kukkuda kanalisatsioonikaevu põhja.”
“Kurat võtaks neid kunstnikke ja kirjanikke!” sõnas peadirektor ägedalt, kuid ootamatult taltus ning jätkas juba rahulikumalt ja pisut mõtlikult: “Jumal neid kunstnikuhingi teab, mis on nende mõtetes või taotlustes… Meie asi on kanalisatsiooniluugid.”
Peadirektor lõi tüdinult käega, lugedes arutelu lõppenuks. Ta tõstis pea ja naeratas kolleegidele. Õhus hõljunud pinge haitus silmapilkselt, kolleegid võisid jälle vabamalt hingata.
“Kolleegid!” alustas peadirektor juba täiesti teises toonis, mida oldi harjutud kuulma ühistel nõupidamistel, kuid seekord veidike pidulikumalt, ta isegi muheles seejuures: “Kolleegid, igal halval asjal on ka oma hea külg. Loll pole see, kes komistab reha otsa, vaid see, kes komistab kaks korda ühe ja sama reha otsa. Melanie, ole hea, tee vahepeal kohvi!”
Melanie tõusis kärmelt, kohendades seejuures peadirektori näo ees oma uut soengut. Ta lülitas kohviautomaadi sisse, avas kapiukse ja tõstis kohvitassid lauale, tundes ennast peadirektori kabinetis perenaisena.
Peadirektor võttis kapist konjakipudeli ja sättis peremehena Melanie kõrval konjakiklaase lauale. Kolleegid vestlesid omavahel tühjast-tähjast, hoidudes tööalastest teemadest.
“Abdud, sinul kindlam käsi, vala pitsid täis,” andis ülemus heatahtliku käsu.
Seejärel tõstis hea tuju omandanud Suur Jack konjakiklaasi ja sõnas:
“Kolleegid, minul on teile meeldiv uudis!” Ta libistas piduliku pilgu üle kaastöötajate – need tõusid klaase käes hoides püsti.
Peadirektor jätkas:
“Minul on heameel teile teatada, et siseministeerium lõpuks siiski eraldas meile täiendavaid rahalisi ressursse. Saame kaadrit juurde võtta ja tagada VIP eskordi tagavaramarsruudi julgestuse ettenähtud korras.”
Suur Jack pidas väikese pausi ja lõpetas efektselt:
“Ka palgatõusuks on ette nähtud päris priske summake!”
Kolleegid lõid klaase kokku. Melanie vaatas seejuures kõigile meeskolleegidele võrdselt flirtivalt silma, kuid paistis, et peadirektori silmad said taolise meelituse osaliseks siiski teistest kauem.
Rüübati kohvi ja heideti asjakohast nalja. Abdud, olles tööasjades vägagi ärksa vaimuga, ilmutas seltskondlikus vestluses mõnikord lihtsameelsust:
“Aga see Popullo…”
“Ah jäta!” katkestas ülemus järsult, aga mitte vihaselt. “Ma ei taha sellest õnnetust Popullost enam midagi kuulda.”
Olles joonud paar pitsi konjakit ja rüübanud mõned lonksud kohvi, muutus peadirektor jälle ülemuslikult asjalikuks:
“Kolleegid, aeg on hiline ja ei tahaks teid enam kauem kinni pidada, kuid pean siiski vajalikuks teavitada teid lühidalt lähimate päevade tööülesannetest. Valitsus on otsustanud ajutiselt VIP-ide vastuvõtud peatada, nii nädalaks-paariks, kuni kaader komplekteeritud ja eskordi tagavaramarsruut ehk marsruut number kaks ette valmistatud.”
Kõik lauasolijad kuulasid mõningase imestusega, mõistmata, kuhupoole ülemus sihib.
“Asjalugu on säärane, et saate kõik nädal aega puhkust; aga pidage meeles -julgestustöötaja on ka puhkuse ajal kakskümmend neli tundi ööpäevas tööl. Kolage linnas ringi, jalutage parkides, istuge pargipinkidel, imetlege parkidesse ülesseatud kujusid, suudelge oma tüdrukuid…, tehke mida tahes, aga…, aga ärge unustage kanalisatsioonikaevusid!”.
Kolleegid naersid tagasihoidlikult; nad ei mõistnud päriselt, kas ülemus viskas kerget nalja või anti neile siiski uudne tööülesanne.
“Olete vabad, kolleegid! Ah-jaa, kulla Melanie! Me peame sinuga veel tundi-paar töötama; on tarvis see park, see kuju, see Dostojevski, õigemini sündmuskoht veelkord isiklikult üle vaadata.” Suur Jack seekord millegipärast puterdas sõnadega, kuigi paar pitsi konjakit tema koguka kere juures ei oleks pidanud küll keelt sõlme tõmbama.

XX

Jacques Beabou ja tema noor naine Sylvie istusid kõrvuti suures, kalli mööbliga sisustatud elutoas söögilaua taga. See söögilaud mahutanuks enda taha istuma enam kui kümmekond hingelist, aga nad istusid kahekesi, kui mitte arvestada pisikest valget puudlit, kes laua ääres kükitas ja imestunud ilmega perenaist ja peremeest jälgis.
Nende perekond koosnes momendil ainult neist endist. Nad istusid kõrvuti, kuid millegipärast oli Sylvia enda ja oma mehe vahele sättinud ühe tühi tooli, temale endale sümboolse tähendusega. Mees ei pööranud tühjale toolile tähelepanu – ta noor naine oli täna kuidagi iseäralik ja saladusliku olemisega, või nagu öeldakse – naine oli kogu tähelepanu tõmmanud endale. Natuke arusaamatuses, kuid sooja meeldiva tundega silmitses Jacques oma naist, kes istus toolil, seljas siidjas heleroosa hommikumandel, jalg üle põlve. Hommikumantel oli kõrvale libisenud ja paljastanud naise kaunikujulise reie; imestusega märkas mees, et naine oli jalga tõmmanud sukad, mis lõppesid põlvest kõrgemal; sukki hoidis üleval roosa sukatripp. Mees polnud kunagi varem märganud, et tema noor naine kannab sukki ja sukahoidjaid.
Laud oli kaetud. Menüü koosnes eranditult maitsvatest, kaloririkastest ja teravamaitselistest toitudest: must ja punane kalamari, vürtsitatud lõhe, oliivid, viinamarjad, suitsusink, pasteeti mitut sorti ja veel üht-teist head ja paremat. Laual oli avatud punane ja valge vein, kangem alkohol puudus. Tuba valgustas ainult väike seinalamp, laevalgustus oli kustutatud. Laual põlesid küünlad, kahe suure küünla vahele oli naine sättinud väikese küünla. Hämaras toas mängis vaikne muusika.
Naine oli palunud, et mees riietuks pidulikult, kuigi mitte ülikonda. Nüüd istus mees laua taga otsekui peigmees – jalas musta värvi viigipüksid, seljas valge särk ja kaelas punane kikilips. Särgikäistel kiiskasid värvikirevalt mansetinööbid. Jalas lakk-kingad.
Punane ja valge vein oli valatud klaasidesse; veinipeeker helkles küünlavalguses. Naine tõstis veinipokaali, naeratas ja vaatas mehele flirtivalt silma. Mees istus kerges hämmelduses, nagu kaheldes, kas tegemist on ikka tema oma naisega – nii uudne, aga samas ka armsalt lähedane tundus Sylvie täna õhtul.
Mehel tekkis tahtmine teha üks väike viski, sest vein pole meeste õige jook, aga naine keelas leebelt, kuid siiski küllalt otsustavalt – ei, ei kullake!, praegu mitte, võibolla ehk pärast…
Naine teadis, et tänane õhtu ja öö saab olema midagi oluliselt enamat, kui esimene pulma aastapäev; ka mees mõistis, et midagi on teoksil, kuid ta ei esitanud küsimusi, laskis oma naisel olukorda juhtida, olles ainult andunud kaasamängija ja armastav mees.
Pärast abiellumist oli naine terve aasta hoolikalt hoidunud rasestumisest. Oli vaja meest lähemalt tundma õppida, teda igal viisil testida, avastada varjatuid häid, aga ka halbu külgi, sest ka oma mees on ikkagi inimene, koos kõige sellest tulenevaga. Nüüd oli aasta möödas ja mees testitud ning naine otsustas sünnitada nende esimese lapse. Päeval oli ta käinud oma arsti juures – see oli noor, ilus, tõmmu verd meesterahvas. Kuigi naine natuke häbenes noort meesarsti, õigemini – noort naistearsti, tegi see oma töö professionaalselt korrektselt, vältides igati patsiendi panekut piinlikku olukorda. Lõpetanud patsiendi läbivaatuse, vaatas noor doktor talle silma ja andis ta paljale tagumikule kerge laksu:
“Võid jalad pukilt maha tõsta, oled rasestumiseks valmis nagu küpse ladvaõun!”
Sylvie oli koolis joonistamisõpetaja, ka maalis vahetevahel, enda jaoks, oli kunstnikuhingega. Ta tahtis, et igal asjal oleks oma tähendus, tunnusmärk, et sündmus räägiks enda eest otsekui maal lõuendil. Ta tahtis, et oleks hea sõbrannade küsimustele:
“Kuidas see juhtus?” või õigemini: “Millal see juhtus?” vastata:
“See juhtus meie esimese pulma aastapäeva ööl!”

* * *

Naine oli õhtu juhtimise enda peale võtnud. Ta tõstis mehele kalamarja, vürtsitatud sinki, pasteeti, oliive, kõkutas seejuures ebamäärast naeru:
“Kui mees sööb, siis mees jõuab!”
Väike puudel kargas esikäppaega naise põlvedele ja lakkus naise suka ja püksikute vahel paljastunud reit. Naine naeris kuidagi riivatult, justkui oleks tal kõdi. Puudel aevastas ägedalt, laskus põrandale ja hõõrus käpaotsaga nina. Ju oli perenaise tänane lõhnaõli tugevama toimega. Nüüd ei pidanud mees enam vastu: ta kummardus alla ja suudles naist sinna, kuhu just äsja oli oma armastust avaldanud nende pisike puudel. Mees suudles kirglikult, ta jõulist keha läbis kerge värin. Naine puudutas mehe juukseid huultega, silus neid ja sosistas:
“Oh sa minu väike, väike puudlikene!”
Tabanud sobiva hetke, seadis naine üles fotoaparaadi, vinnastas katiku; see asus kuulekalt sirisema. Naine sättis ennast mehe põlvedele. Fotoaparaadi tundlik objektiiv märkas naise silmis kerget läiget, mehe nägu väljendas iseäralikku himurust; mehe kerge punetus sundis automaatobjektiivi ennast vastavalt sättima. Välklamp sähvatas – perekonna ajaloosündmus oli jäädvustatud. Hiljem, peale keskööd, aga võib-olla isegi vastu hommikut, olenevalt mehest…, peale seda…, plaanis naine paluda mehe taas laua äärde, süüdata lisaks kahele suurele küünlale ka üks väike küünal ja juua klaas veini nende juba olemasoleva, kuigi veel sündimata lapse terviseks. Kindlasti oleks ta lubanud nüüd mehel juua ka pitsi konjakit või klaasikese viskit, kui too seda oleks soovinud…
Aastate möödudes, kui laps on jõudnud ikka, kus tuleb alustada seksuaalkasvatusega, on hea fotomaterjali põhjal lapsele näitlikult seletada – vaata, sellel pildil sind veel ei ole. Laps vaatab – kaks küünalt põlevad, ema seletamatult ujeda näoilmega isa põlvedel, heleroosa hommikumantel kõrvale libisenud, paljastades ema sukatrippides reied ja pakatanud rinnad. Isa natuke tobeda, kuid himura olemisega, nägu punetamas, punane kikilips ees.
Ema asetab lapse ette järgmise pildi – ema istub isa najale nõjatunult toolil, hommikumantli hõlmad kombekalt üle põlvede, õnnistatud ja rahuldatud näoilmega; isa koduses halatis, hoiab ema talje ümbert kinni, samas natuke väsinud ja roidunud väljanägemisega; laual kaks pooleldi põlenud küünalt ja nende vahel väike, äsjasüüdatud küünal. Ema seletab oma teismelisele lapsele – aga sellel pildil oled sa juba olemas.

Mees ja naine vestlesid teineteisega, kuid täiesti tühistest asjadest, sõnad ei omanud tähtsust. Aegajalt rüübati veini, naine pistis väikese lusikaga mehele, justkui lapsele, suhu punast kalamarja, seejuures meest põsele suudeldes.
Enne keskööd käis naine vannitoas, ta jäi võrdlemisi kauaks; kuulda oli vee kahinat; ta kuivatas ennast, tema figuur joonistus vannitoa mattklaasist uksele; siis väljus ja kadus vaikselt magamistuppa. Mees jõudis vahepeal kikilipsu kõrvale heita ja särgi seljast võtta. Seejärel leidis ka tualetti asja olevat, pesi hambaid hoolikalt ja kaua, muheles peegli ees; ta olekust võis mõista, et täna on ta kõva tegija… Magamistuppa sisenedes leidis mees naise õrnalt läbipaistva sirmi taga kohmitsemas. Kaasaja suurtes magamistubades olid jälle moodi läinud vanaaegsed sirmid, mis lahutasid abieluvoodit naise nurgakeset, kus asusid suur peegel ja tualettlauake, millel äraarvamatus koguses naisele vajalikke kreeme, salve, lõhnaõlisid; sahtlid täis igat sorti sidemed, tiivakestega ja ilma.
Mees lamas erutatult voodis ja kuulatas iga kahinat ja naise vaikset hingeldust sirmi taga.
Plõks – kostis sirmi tagant.
“Ahaa, võttis sukatripi lahti!” märkis mees endamisi erutatult.
Siuhh – tõmmati sirmi taga sukk jalast.
Kostis teine plõksatus – teine sukk päästeti tripist lahti, ja seejärel uuesti siuhh – ka see sukk kadus jalast. Seejärel valitses natuke aega vaikus, kuulda oli vaid vaikset nohinat – ilmselt naine pusis millegi kallal, ja siis kostis tugev senitundmatu plõksatus.
“Nüüd võttis vist selle sukahoidja ära,” märkis mees endamisi, patja tugevalt kätte vahele pigistades. Oli näha, et sirmi taga pandi midagi toolile.
Järgnes hetkeline vaikus ja seejärel väiksem, kuidagi tuttav prõks – rinnahoidja päästeti valla. Mehe silme ette kerkisid naise kõrged rinnad, rinnanibud ülespoole pööratud, nende ümber tume ring, pakkudes kontrasti valgel rinnal. Mehe kärsitus tõusis haripunkti, talle tundus kogu see protseduur lõpmatult pikana, otsekui ei tuleks sellele iialgi lõppu. Aga justkui mehe tundeid mõistes, kummardus kogu sügavalt ettepoole, vari liikus ja midagi asetati toolile.
“Ahaa!, võttis püksikud jalast.” Nüüd ei jäänud enam kaua oodata. Mehe silme ette joonistus naise kolmnurkne häbemekink.
“Päris karvane teine…,” muheles mees heldinult, otsekui tõdedes seda esmakordselt.
Sirmi tagant kuuldus mingit sahistamist, kreemitoos keerati lahti – naine kreemitas ennast. Kreemitamine tundus mehele meeletult pikana. Seejärel kostus samasugune sain – kreemitoos pandi kinni. Jälle sigines vaikus, aga samas tundis mees lõhnaõli hõngu:
“Niisutab lõhnaõliga kõrvataguseid ja kaela,” märkis mees heldinult, samas tundes, et veel hetk, ja ta läheb kärsitusest lõhki.
Sirmi tagant kuuldus – siuh, siuh, siuh; naine kammis oma brünette juukseid.
Mees keeras ennast kannatamatult kõhuli, kuid tundes partnerita ebamugavust, pöördus külili ja suunas silmad ootusärevalt sirmi suunas. Järsku talle midagi meenus. Mees ronis voodist välja, kattis suurte peopesadega oma meheliku uhkuse – paisunud riist võinuks naist kohutada, ja suundus akna juurde. Mees vaatas magamistoa aknast välja ja ühmas rahulolevalt – tema äsjaliisitud tumedate klaasidega maastur seisis kindlalt paigas, kahe prügikonteineri kõrval. Mees naases voodisse, hoides ikka peopesi enese ees. Heitnud voodisse ja tõmmanud teki mõnusalt lõuani, pöördusid ta mõtted tagasi naise juurde:
“Minu brünetike! Minu armas mustlannakene!”
Lõpuks tualetiga ühele poole saanud, astus naine sirmi tagant välja. Tal oli üll peaaegu põrandani ulatuv öösärk, kuid see ei tohiks kedagi eksitada – öösärgi kummalgi küljel ilutses pikk lõhik, mis võimaldas öösärgi kuni rindadeni üles kerida, jättes samas kombekalt riietatuse mulje. Öösärki hoidis rinna ees koos väike, kergesti lahtisõlmitav paelake.
Naine puges mehe kõrvale teki alla. Mees haaras himuralt ja kannatamatult naise ümbert kinni, asus teda suudlema, samas üritades teise käega öösärki ülespoole kerida. Naine surus ennast kuumalt mehe vastu, olles valmis anduma. Äkitselt kostis magamistoa akna alt robustne, kriipiv heli, otsekui nihutaks keegi metalset prügikonteinerit:
“Krääks!”
Mehe käed lõtvusid naise talje ümber; naise keha tardus liikumatult. Akna alt kostev heli oli nii asjakohatu, jõle ja inetu, et mõjus tundeid pärssivalt.
Pimedas öös askeldas uhke maja akende taga mees. Ta oli avastanud metallist prügikonteinerite vahel pooliku leivapätsi. Mees asetas kilekoti maha ja küünitas leivatüki poole; see oli kukkunud prügikonteinerist välja, kahe suure sodinõu vahele.
Mees kükitas maha, sirutas kätt, kuid leivatükk jäi käeulatusest välja. Ta tõusis püsti ja tegi ringi ümber prügikastide. Tulnud otsusele, toetas käed vastu konteinerit.
Mees ja naine olid magamistoas esmasest ehmatusest ja ebamugavusest üle saanud. Mees asus uuesti naist suudlema; naine oli öösärgi rinna eest lahti päästnud ja ennast selili keeranud.
“Krääks!” nihutas mees õues uuesti konteinerit. Laskus seejärel kõhuli sodinõu külje alla ja haaras seda kätega küll ühelt, küll teiselt poolt, justkui kallistades. Leivatükk jäi ikkagi haardeulatusest välja. Mees lamas jõuetult prügikonteineri taga, teadmata, mida teha.
Mees magamistoas laskis naise ümbert käed lahti ja keeras ennast nördinult selili, naine pöördus küljele, nägu mehe poole; naine itsitas kergelt. Naise itsitus solvas partneri mehelikku uhkust – ta haaras naise oma embusse, suudles ägedalt, naine pöördus selili.
Mees prügikasti juures tõusis otsustavalt püsti, viimast jõudu kokku võttes lükkas ta uuesti konteinerit, tema kõhnukesed sääred ähvardasid pingutusest murduda – rauakobakas liikus paigast ja põrkus vastu kõrval seisvat tumedate klaasidega maasturit.
Kahe metalli kriiksuv kohtumine ja kohe seejärel kostuv maasturi hädasignaal vallandas magamistoas mehe käed. Vihast ja nördimusest pöörasena tõmbas ta paljale kehale halati, haaras kamina eest ahjuroobi ja tormas majast välja, pisike valge puudel tema kannul.
Mees tormas konteineri juures askeldava kogu suunas, kuid see märkas kallaletungijat, haaras kilekoti ja üritas põgenedes hüpata üle maasturi kapoti, kuid tema kondine tagumik maandus kapotil, lüües sinna kaks lohku. Mees püüdis kaminaroobiga äiata rahurikkujale üle kühmu, kuid põrutas hoopis maasturi esiklaasi, purustades selle pisikesteks kildudeks. Mees tormas konteineris nuuskijale järele, kuid väike puudel takerdus mehe jalgesse ja mees prantsatas kõhuli porilompi, roop käes, puudel rõõmsalt karglemas tema kõrval.
Popullo heitis kilekoti maha, kargas osavalt üle aia ja kadus pimedasse öösse.
Valvsad naabrid olid vahepeal jõudnud politseisse appikutse saata. Politseipatrull saabus hetkegi viivitamata, isegi enne, kui kinnisvarafirma peadirektor Jacques Beabou jõudis ennast porilombist üles kergitada. Ta peeti politsei poolt kinni, toimetati kainestusmajja, tuvastati kerge joove ja jäeti ta hommikuni puuri, et tuvastada isik ja auto lõhkumise asjaolud. Ka kardeti, et tegemist võib olla hulluga, sest normaalne kurjategija ei peksa peaaegu alasti, ainult halatis, asja-eest-teist-taga autode esiklaase puruks. Tabatu küll õigustas ennast, väites, et on peadirektor, kuid politsei seda plära ei uskunud.
Kainestusmaja korrapidaja Ricardo Eskobar oli noor, äsja Politseiakadeemia lõpetanud ohvitser. Talle tundus veidi imelik, võibolla tulenes see kogemuste puudumisest, et inimene – olgugi et kerges joobes – alasti tänaval möllab, autoklaase ajuroobiga sisse taob ja porilombis püherdab. Igaks juhuks otsustas ta konsulteerida psühhiaatriga:
“Hallo, kas hullumaja…, ee…, kas psühhiaatriakliinik? Ah, et kuulete! Väga hea! Siin kainestusmaja korrapidaja politseileitnant Ricardo Eskobar!”
“Doktor Smith kuulab teid tähelepanelikult.”
“Ma paluks, kui võimalik, anda telefonitsi diagnoos. Patsiendi välised nähud on järgmised – kerges joobes, alasti, ainult koduses halatis, taob ahjuroobiga keset ööd autoklaase ja püherdab porilombis, nimetab ennast peadirektoriks.”
Telefonist ei vastatud koheselt; doktor mõtiskles väliste nähtude üle, et seejärel panna õige diagnoos. Kuid seekord paistis, et parajasti valves olev doktor oli oma diagnoosiga eriti ettevaatlik:
“Üldiselt peadirektorid ei ole meie patsiendid, väga harva tuleb ette, et nii väikese kaliibriga vennikesed meie teenuseid vajavad. Põhiline klientuur on ikkagi mitut masti Leninid, Hitlerid, Stalinid, ka Napoleonitest ei ole puudus… Praegu vist on kaks-kolm Leninit teenuseid saamas.” Doktor pidas pausi ja jätkas: “Ah et kerge joove! Noh, las istub hommikuni ära, ja kui saab vahepeal Napoleoniks või Staliniks, siis tooge meile, meil on meeldiv temaga vestelda, nii-öelda – näost-näkku. Noh nägudeni! Ah jaa, ära toru hargile pane! On sul seal kaineris palju tööd?”
“Ah, mis tööd siin vastu hommikut ikka enam, kõik möllajad on oma möllud juba möllanud!”
“Okei, hullumajas on koidikud nii vaiksed, ma räägin sulle ühe vana anekdoodi.”
“Lase käia!”
“Üks hull otsustati hullumajast välja lasta, kuna leiti, et ta on juba täiesti terve. Koguneb kõrge komisjon. Komisjoni esinaine hakkab esitama küsimusi:
“Mida sa kõigepealt teed, kui välja saad?”
“Lähen tuttavale naisterahvale külla.”
Kõik komisjoni meessoost liikmed noogutavad rahulolevalt ja kiitvalt pead – õige mõte, väga asjakohane ja arukas tegu. Esinaine esitab uue küsimuse:
“Noh, ja mida sa siis teed?”
“Lähen naisterahvaga magama.”
Komisjoni liikmed kiidavad endist patsienti – täiesti tervenenud, mõtleb adekvaatselt, mehelikult sihikindlad plaanid, mis siin enam pärida. Komisjoni esinaine ei jäta järele ja jätkab küsitlust:
“Aga mis edasi saab?”
Komisjoni liikmed avaldavad rahulolematust – no kas siis ei ole teada, mis edasi saab? Ei ole sobilik intiimseid asju peensusteni küsitleda, on ju igatpidi näha, et mees on terve ja plaanib käituda olukorrale vastavalt. Esinaine aga ei jäta küsitlemist:
“Noh, vasta, mis edasi saab?
“Võtan naisterahval püksikud maha.”
Komisjoni liikmed on ülimalt rahul – patsient tegutseb järjekindlalt, jätkusuutlikult, mida siin enam; aitab juba, aitab, jätke üks normaalne inimene rahule, saab kiiremini hullumajast välja! Komisjoni esinaine ajab ikka oma jonni:
“Hästi, aga mis edasi saab?”
Komisjoni liikmed löövad käega, raputavad nördinult pead ja hakkavad kahtlema psühhiaatriakomisjoni esinaise mõistuses – kas ta siis ei tea, mis edasi saab! Aga esinaine jääb endale kindlaks:
“Vasta, mis edasi saab?”
“Noh, siis tõmban püksikutest kummi välja, teen ragulka ja kus põrutan sellele naisele silmade vahele!”
“Hah..hah… haaa!” puhkes kaineri politseinik telefoniotsas mürinal naerma. “Kurradi loll, tasus nüüd selle ragulka tegemisega niipalju vaeva näha! Kui talle see naine ei meeldinud, oleks võinud ju niisama vastu vahtimist anda.”
Doktor jäi telefonitorus vaikseks. Köhatas siis justkui kahtlevalt ja sõnas:
“Olgu, hommikul saada Napoleon siia, ja tule ise ka minu vastuvõtule.”
Hommikul, koheselt tööpäeva alguses, enne psühhiaatri vastuvõtule sõitmist püüdis noor kogenematu politseinik ühendust võtta prokuröriga, et konsulteerida avaliku korra rikkumise asjas väärteo- või kriminaalasja algatamise küsimuses. Prokuröri telefon oli pidevalt kinni. Lõpuks lõi politseinik käega:
“Jumal temaga, käin Napoleoniga hullumajas ära, siis helistan.”
Samal ajal rippus prokurör telefoni otsas ja püüdis veenda kahtlustavat prokuratuuri ilmuma:
“Härra kahtlustatav, kas te saite kätte minu kutse palvega ilmuda prokuratuuri kokkuleppemenetlusele, karistuse kohta kokkulepet sõlmima.”
“Kahjuks ma ei saa teie palvele vastu tulla, minul on muudki teha, kui mööda prokuratuure ja kohtuid jõlkuda.”
“Jah, aga, ma kutsusin advokaadi ka. Advokaat on juba siin, minu kõrval. Kui teie ei tule, siis ei saa talle ka maksta”
“Mina ei ole advokaati kutsunud.”
“Nojah, aga seadus näeb ette.”
“Kui seadus näeb ette, las siis seadus ka maksab.”
“Olgu, olgu, advokaat on eraettevõtja, tasu saamine või mittesaamine on tema äririsk, aga millal te siiski tulete?”
“Kui aega saan, siis tulen. Aga üldiselt, mina riigiga kaarte ei mängi – nagunii saad petta…” Telefonitorus kuuldus klõpsatus.
“Võtaks kuradi vahi alla…,” pöördus prokurör nördinult advokaadi poole. “Või teeks sundtoomise. Saad sina ka oma tasu kätte.”
“Kuidagi imelik on tuua inimene raudus käsi kokkulepet sõlmima,” kahtles advokaat. “See ei lähe kokkuleppemenetluse ideoloogiaga kokku.”
“Mis kuradi ideoloogia, minul on juba hunnikute viisi neid kokkuleppetoimikuid,” ägestus prokurör. “Vahepeal jõuavad veel oma kümmekond sigadust toime panna!”
“Eks ta ole,” sõnas advokaat rahulikult. “Kogu see kokkuleppemenetlus on otsekui nässu läinud pulmapidu – prokurör on kohal, advokaat on kohal, kohus on istet võtnud, aga peigmeest, süüdistavat ei ole.”
“Pole viga, ega seepärast söögid söömata ja joogid joomata jää.”
“Sa oled kuupalgaline, mis sinul viga! Aga minul jäävad küll söögid söömata ja joogid joomata,” sõnas advokaat pahaselt. Samas aga jätkas justkui prokuröri õrritades: “Aga igas halvas asjas on ka midagi head – kogud kõik sigadused ühte toimikusse ja teed ühe kokkuleppe. Muidu pead iga episoodi kohta eraldi kokkuleppe sõlmima, ja siis kahtlemata upud toimikute sisse ära.”
Mehed vaikisid nördinult – ühel nina ees hunnik toimikuid, teisel hingel kripeldamas asjatult raisatud aeg ja saamata tasu. Advokaat tegi esimesena suu lahti:
“Ega pätid ka käed rüpes istu. Kuulsid ju – ei ole aega. Kui kõik nende vahepealsed toimetamised ja tegemised kokku liita, kas enam kokkuleppest midagi välja tulebki.”
“Nojah, sina tahaks muudkui pikki protsesse – kümmekond pätti kambas, 30-40 episoodi, ja siis sitsid kaks nädalat kohtusaalis tagumikkugi kergitamata – aeg jookseb ja raha tuleb.”
Advokaat hakkas naerma:
“Ma näen, et ka riigiametnikul on natuke ärivaistu, vähemalt turumajanduse põhitunnus – aeg on raha – on teada. Aga sa unustad asjaolu, et advokaadi tasust läheb pool riigile tagasi ja sellest makstakse välja sinu palk.”
Prokurör lõi käega:
“Riik jääb küll pika ninaga – suuremalt osalt pättidelt pole midagi võtta. Aga nii või teisiti, ega meie inimene ilma käeraudadeta kokkuleppemenetlusele tule…”
“Sa luba talle tasuta lõuna, küll siis tuleb,” jättis advokaat viimase sõna endale.

XXI

Ühel novembrikuu lumelörtsisel päeval sammus Popullo mööda oma tavalist marsruuti – koolimaja taguse prügikasti juurest kohviku prügikonteinerini, sealt kaubamaja juurde ja edasi seadis sammud turuhoone ja raudteejaama suunas. Ta astus mööda tänavat, kühmus ja külmunud, silmad läikvel ja vesised, kilekott käes. Vastassuunast lähenes talle kiirel sammul naine, karusnahkne krae tuulevarjuks üles tõstetud, laps käeotsas lippamas. Popullo tundis naises ära Caterina. Ta tõmbus veel rohkem kühmu ja peitis pea õlgade vahele, püüdes jääda märkamatuks. Naise möödudes vaatas Popullo tagasi. Naine kiirustas, kuid järsku tema kõnnak aeglustus; ta jäi seisma, pöördus ringi, ning tema pilk kohtus Popullo vesiste silmadega. Caterina vaatas sügavalt, kahetsevalt ja valulikult Popullo ähmastesse silmadesse. Naine ja mees vaatasid teineteisele otsa, Caterina külmast punetavale põsele veeres pisar. Äkitselt keeras naine selja ning eemaldus kiirelt, laps käekõrval jooksmas.
“Caterinake… Minu Beppino…” sositas Popullo talle järele.

* * *

Popullo istus prügimäe serval lagunenud puukastil ja nosis endamisi kreemikooki. Ta määrdunud käed hoidsid seda õrnalt ja ettevaatlikult, et koogiraasukesi maha ei pudeneks. Kreemikoogi oli ta äsja leidnud, värskelt mahakallatud prügihunnikust.
Popullo sõi kreemikooki, aeg-ajalt ajaviiteks ringi vahtides. Näoilmest võis paista, et ta on oma eluga rahul. Oli soe kevadõhtu, kased hiirekõrvus, mäejalamilt algava heinamaa ääres õitses toomepuu. Heinamaa taguses metsatukas sädistasid vahetpidamata linnud. Metsa piiril, heinamaa servas voolas väike ojake, selle keskel mõned veest väljaulatuvad kivid, millel istusid linnud. Päike laskus aegamisi ja väärikalt prügimäe taha, joonistades niidule pikki varje. Viimased päikesekiired helkisid puudeladvus, sügavas kontrastis juba tumenenud metsaga.
Kuskil metsatuka taga kruttis keegi raadiot: “Jah, see on, see on armastus…, sinu süda kuulub mulle…, Ukraina presidendivalimistel läks mürgitamiseks…, autoavariis hukkus purjus kihutaja…” Ilmselt ei leidnud raadio kruttija endale midagi sobivat ja keeras raadio kinni. Seejärel kuuldus viiuli kääksatusi ja siis hästi pikalt: viuuu…, viuuuu…, viuuuuu… Viiuli toon ronis üha kõrgemale ja kõrgemale… Popullo kastil ootas, ehk nüüd lõpetab mängija poognatõmbe efektse piiksuga ja alustab siis madalamal toonil. Popullol oli veel endises elus kontserdil käidust meeles, et nii ikka viiulit mängides tehti. Siin aga kuuldus ikka ja jälle: viuuuu…., viuuuuu, viuuuuuu…. Heli krutiti ikka kõrgemaks ja kõrgemaks… Paistis, et sellel vingumisel ei tule lõppu iialgi.
“Ju on vanemad kodust ära ja andnud vanaisale-vanaemale korralduse jälgida lapselapse viiuliõpinguid. Ilmselt on see tüdimusest ja vastikusest viiuli vastu leidnud endale meeldiva ja vanaema-vanaisa õrritava meelelahutuse: viuuuu…, viuuuuu…, viuuuuuu…Vanaisa-vanaema aga jälgivad lapselast arusaamatuses ja imetlusega, taipamata viilikunstist mitte mõhkugi.” Üle Popullo näo libises naeratus – ta silme ette kerkis tüdrukutirts, kes viiuliga õrritab vanaema-vanaisa. Aga siis meenus talle ammune, koos Caterinaga nähtud teatrietendus, ja ta pomises: “Viiuldaja katusel.”
Üle Popullo pea lendas vares. Ta lendas kuidagi imelikult ja naljakalt – ikka jõnksti ja jõnksti. Pea kaldus pidevalt allapoole ning vares püüdis tiibade ja sabasulgede vehkimisega tasakaalu säilitada, et mitte uperpalli lennata. Popullo jälgis varest ja muheles; samas avastas ka varese imeliku lendamise põhjuse – vares hoidis noka vahel kanamuna. Ilmselt oli muna liiga raske ja ka ebamugav, kuid vares ei andnud alla – ikka jõnksti ja jõnksti jätkas ta oma lendu, kuni kadus tumedasse metsatukka.
Popullo hakkas tasakesi naeru pugistama, tundes heameelt varese üle.
“Mida sa siin omaette naerad?” kuuldus naisterahva hääl.
Popullo tõstis silmad – tema ees seisis noorepoolne naine, kaks kilekotti klaastaaraga käeotsas. Välimuselt ei sarnanenud ta tavaliste prügimäe naistega. Riided puhtad, kuigi mitte peoriided; juuksed lihtsas aga korralikus soengus. Kätte olid tõmmatud töökindad.
Popullo vaatas naisele otsa justkui midagi meenutades ja sõnas:
“Varest.”
“Mis varest?” ei saanud naine aru.
“Varest naeran.”
“Mida sest varesest ikka naerda on,” kehitas naine arusaamatuses õlgu.
“Mõnikord ikka on,” sõnas Popullo ja üle ta näo libises muhelus. Seejärel hammustas suure tüki kreemikooki.
“Sulle vist meeldib kreemikook?” esitas naine uue, kuid ilmselt tarbetu küsimuse. Popullo noogutas vaikides, sest küsimus oli tõesti tarbetu.
“Oled töötu?” päris naine edasi. Paistis, et ta esitas küsimusi, et lihtsalt vestlust jätkata. Mehe välimusest võis ilma küsimatagi mõista, et ta on mitte ainult töötu, vaid ka kodutu.
”Mind löödi minema.”
Naine ei lausunud selle peale midagi.
Popullo täpsustas:
“Mind löödi minema, sest ma sõin töökaaslase kreemikoogi ära.”
Naine naeratas. Tal oli ilus naeratus, silmades lõi helklema kelmikas sära. Naine naeratas uuesti; ju oli mehe vastuses midagi väga naljakat.
Naine vaatas rõõmsamaks muutunud näol mehele otsa ja küsis:
“Kuidas sinu nimi on?”
“Popullo. Aga sinu nimi?”
“Marta.”
Sigines vaikus. Paistis, et kumbki ei osanud leida õiget vestluse teemat. Maikuu suveõhtu oli sõnadetagi ilus, seega ilmast rääkida oleks olnud kohatu. Popullo alustas tööteemal, nagu ikka inimesed, kellel on ühine amet või eriala:
“Korjad taarat?”
“Jah, väikese palgaga ei kasvata ega koolita kahte last ära, tuleb lisa teenida.”
“Aga mees?”
“Mees laskis jalga.”
“Ma võin sulle taarat korjata, minu kasvatada lapsi ei ole.”
Naine vaikis. Võttis siis kilekotid käeotsa ja noogutas Popullole hüvastijätuks. Ta laskus prügimäe nõlvast alla ja sammus edasi mööda niiduvahelist teerada. Popullo vaatas talle järele, kahetsedes Marta lahkumist. Ta istus liikumatult kastiotsas hilisööni, seejärel sammus aeglaselt toomepuuni ja heitis selle alla magama.
Pärast ootamatut kohtumist Martaga istus Popullo ka järgnevatel õhtutel kasti otsas. Ta ootas Martat. Popullo oli korjanud paar kilekotitäit taarat. Möödus mitmeid päevi, enne kui Popullo märkas Martat prügimäelt tulemas, kaks kilekotti kaasas. Naine peatus Popullo juures nagu esimeselgi korral, asetas kilekotid maha ja sirutas selga.
Seekord alustas Popullo esimesena vestlust:
“Olid kaua ära! Korjasin vahepeal sulle paar kilekotti taarat. Kui aega leiad, vii ära.”
Marta naeratas vastuseks, kuidagi kurvalt ja kaasatundvalt. Ta silmitses mõtlikult taarakotte oma jalge ees, tõstis siis pea ja vaatas Popullole otsa:
“Sa oled veel päris noor mees. Kui ära pesta ja paremad riided selga panna, näed välja võrdlemisi sümpaatse meesterahvana.”
“Mis mees ma ikka olen,” vastas Popullo kahetsusega hääles. “Ma ei tea, kas ma enam inimenegi olen.”
“Noh, pesta ikka võiksid. Ma kütan laupäeval sauna. Mul on väike majapidamine selle metsatuka taga.”
“Ei, pesta ma ei taha,” raputas Popullo ägedalt pead.
“Mispärast?”
“Ma istusin pesemise eest kinni.”
“Mine nüüd, ega siis pesemise eest vangi panda!” hüüatas naine imestunult.
“Pannakse küll, vangi võidakse panna iga asja eest.”
Marta seisis vaikides Popullo ees, silmitses teda tähelepanelikult ja esitas siis ootamatu küsimuse:
“Kuidas sa naistesse suhtud?”
“Hästi,” vastas Popullo imestust avaldamata, seejärel vaatas taevasse ja sõnas: “Täna õhtul vareseid ei lendagi.”
Marta vaikis. Ta heitis veel korraks pilgu Popullole, ohkas vaikselt, võttis kilekotid, ütles Popullole hüvasti ja sammus prügimäelt alla üle niidu viivale teerajale.

* * *

Popullo oli prügimäel uustulnukas. Ta tundis ennast esialgu võõrana. Ta nagu ei sobinud nende asjalike ja töökate, pidevalt ringisibavate inimeste sekka. Ka evis põhiline osa prügimäe elanikest isiklikke elamuid – pappkastidest, vineeritükkidest ja plekiribadest kokkuseatud onne. Popullo ei olnud veel jõudnud endale kindlat eluaset soetada – tema magas, kus juhtus. Peamiselt metsatukas, tihedama põõsa all, ilma kindla elukohata. Õnneks püsisid ilmad pikemat aega kuivad ja soojad. Kuid järsku ilm muutus – juba kolmandat päeva sadas peenikest tihedat vihma. Taevast kattis hall ühtlane pilvitus, ilma ainsagi pilverebendita.
Popullo kannatas veel päeva, kuid lõpuks suutis tagasihoidlikkuse alla suruda. Tasakesi poetas ta ennast ühe vineeritahvlitest ja kiletükkidest onni ukseavast sisse.
Onnis istus ebamäärases vanuses mees ja kirjutas. Mehe alalõuga kaunistas tihe hallikas-must hoolitsetud habe. Ta oli onni omanik, monsieur Charles Bienvenu; endises elus ühe võrdlemisi populaarse kollase ajakirja väljaandja, kuni konkurendid talle jala taha panid. Kui Popullo sisse astus, tõstis mees korraks silmad, noogutas ja osutas peaga nurgas seisvale vanale taburetile.
Popullo istus. Mees jätkas häirimatult kirjutamist. Krabisedes ja kiiresti libises pliiats mööda paberit. Hetkeks jäi kirjutaja mõttesse, siis krabistas jälle ühtlases tempos kuni järgmise mõttepausini…
Popullo tundis ennast ebamugavalt. Ta niheles taburetil, tulles arusaamisele, et võõrasse elamisse sisse astudes peaks külaline siiski esimesena juttu alustama.
“Kirjutad,” sõnas Popullo tagasihoidlikult, kui mees järjekordseks mõttepausiks oma krabistamise peatas.
“Kirjutan,” sõnas mees, pistis pliiatsiotsa suhu ja keerutas seda huulte vahel.
“Kirja?”
“Ei, raamatut.”
“Kas tõesti prügimäel on võimalik raamatut kirjutada!” imestas Popullo.
Mees tõstis pilgu, vaatas Popullole esmakordselt pikemalt otsa ja sõnas õpetlikult:
“Raamatut on võimalik kirjuta kus tahes – prokuratuuri fuajees heleroosal plüüšdiivanil süüdistusakti oodates, politsei arestikambris, kohtusaali süüpingis, vangla paraskil istudes ja prügimäel.” Nähes Popullo imestunud pilku jätkas:
“Või nagu ütles Ernest Hemingway: kirjutamiseks pole palju vaja – tükike paberit ja pliiatsijupp.”
“Kes see Hemingway on?”
“Ah, on üks tuttav mees.”
“Mis ta praegu teeb, kirjutab?”
“Raske öelda, võib-olla…”
“Aga kellest sa kirjutad? Ministritest?”
“Ei, kirjutan sinust, endast, kõigist…”
“Miks sa ministritest ei kirjuta?”
“Kirjaniku jaoks ei ole ministreid, peaministreid, presidente, prokuröre, kohtunikke, advokaate, kurjategijaid, kodutuid, kerjuseid, joodikuid, narkomaane; on vaid raamatu kangelased.”
“Ah et, kangelased! Kõik on kangelased? ”
“Jah, kangelased. Kõik on kangelased…”
“Kas selles raamatus on palju halbu inimesi?”
“Ei, selles raamatus on kõik head inimesed.”
“Kuidas on see võimalik, et kõik ainult head…?
“Raamatus on kõik võimalik.”
Hemingway rahulik ja sõbralik olemine äratas Popullos usaldust, temalt võis loota vastust igale küsimusele. Popullole meenus Marta; eneselegi ootamatult esitas ta Hemingwayle küsimuse:
“Kuidas sa naistesse suhtud?”
Hemingway tõstis pilgu, naeratas Popullole ja vastas rahuloleva muigega:
“Naistest kirjutamine on palsam minu südamele. Kauneid ja kirglikke naiskaraktereid võib luua ka kõrges vanuses.”

* * *

Popullo leidis endale sõbra. Kuid see kõlaks liialt ülepakutult – prügimäel on tunded vaoshoitud. Seetõttu ütleme lihtsamalt – Popullo leidis endale tuttava, või õigemini – ta sai tuttavaks Hemingwayga. Niiviisi kutsusid teda prügimäe elanikud. Kes oli talle taolise nime andnud, seda ei teadnud keegi. Ilmselt anti kellegi poolt talle taoline hüüdnimi sellepärast, et monsieur Charles Bienvenu oli Hemingway veendunud austaja ja igal võimalusel tsiteeris oma lemmikkirjanikku.
Popullo jäi prügimäele pidama. Prügimäe elanikud lubasid tal ööbida oma onnides. Ta ööbis küll ühe, küll teise uures, omamata kindlat elukohta. Kõige enam meeldis talle viibida Hemingway onnis – see rääkis vähe, oli vaikne, ainult alatasa krabistas kirjutada. Sageli kogunesid prügimäe asukad Hemingway onni ja siis vesteldi omavahel. Nende jutt oli kaootiline, sageli räägiti üksteisele vahele, jäeti teise jutt tähelepanuta ja alustati oma probleemiga, olenevalt sellest, mis kellegi südame peal kripeldas.
Sellel korral olid onnis istet võtnud – kes vanal taburetil, kes kasti otsas või lihtsalt mingil poroloonitükil – prügimäe, nii öelda, immatrikuleeritud põliselanikud: endises elus eraettevõtja William Simanson, pankrotti läinud suusavabriku lakkija Hung Hu, rikka perekonna endine koduväi Giovanni Paricello ja uustulnuk Popullo Boticelano, pangandustegelane, nagu lugejale juba teada. Muidugi istus oma tavalisel kohal onni peremees, monsieur Charles Bienvenu ehk Hemingway, ja krabistas kirjutada.
Sageli, väga sageli alustasid prügimäe elanikud oma jutustusi sõnadega:
“Siis, kui ma veel elus olin…”
“Ma võtsin laenu, siis, kui ma veel elus olin,” alustas endine väikeettevõtja William Simanson, “et avada oma äri – väike kauplus. Seadsin pandiks korteri.”
“Õige tegu, ega äris ilma laenuta saa.”
“Laenuleping oli justkui Piibliraamat; paarkümmend lehekülge ja ligi sada punkti, milles pandi minule peale leppetrahvid, viivised, muud sanktsioonid; lepingu sõlmimise tasu ja mitte ainult…”
“Leping peabki olema soliidne.”
“Ma sain aru küll, et see Piibliraamat, see leping on nõme, aga mis teha? Raha oli hädasti vaja.”
“Raha on alati hädasti vaja.”
“Vaevalt sai kauplus avatud, kui kõrvale kerkis paari kuuga tohutu kauplusemürakas. Minu klientuur oli hoobiga kadunud.”
“Otsekui lehm tõmbas keelega ostjad ära!”
“Jah, olin ostjatest ilma, aga laen tahtis tagasimaksmist. Korter läks haamri alla.”
“Tohoo kurat, või kohe haamri alla!”
“Haamri alla jah…”
“Kas rabelesid välja?”
“Andsin asja kohtusse.”
“Ja kuidas see kohtujama lõppes?”
“Jurasime tükk aega. Peale mitmeid istungeid ja edasilükkamisi lõpuks kohus tühistas selle lepingu ära.”
“Noh, ja mida kohus siis välja mõtles?”
“Kohus leidis, et see laenuleping oli ääretult kliendivaenulik, vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ja tunnistas lepingu õigustühiseks.”
“Oh sa kurat! Vaata aga vaata! No kus pani pangale nätaka! Oli ikka sel inimesel, sellel kohtunikul julgust panga vastu minna!”
“Jah, aga laenu pidin ikkagi tagasi maksma. Aga millest mul maksta, jäin korterist ilma… Siin ma nüüd olen.”
“Nojah, eks ta ole – võlg on võõra oma.”
“Kuradi kurat! Ma loputasin oma särgi ojas puhtamaks. Panin nöörile kuivama, aga kajakaraisad sittusid jälle täis.”
“Ega siin tule pesemisest midagi välja, etem on prügihunnikust uus otsida.”
“Mis neid kajakaid siia ajab? Võiksid kuhugi ära lennata, soojemale maale või parematesse oludesse.”
“Kajaks ei ole rändlind, ja ka rändlinnud pöörduvad oma koju, oma pesitsemiskohta tagasi.”
“Eks me tahame kõik tagasi oma lapsepõlve…”
“Ah, kui saaks lennata justkui polaarviires…!”
“Kes see polaarviires selline on?”
“Polaarviires on merepääsuke. Kui Arktikas algab talv, suunduvad merepääsukesed lõunasse. Nad lendavad Gröönimaalt Inglismaa suunas, siis piki Euroopa rannikut, seejärel hoiduvad Aafrika ranniku lähedale ja lendavad ikka edasi ning ei rahune enne, kui ees valendab Antarktika igilumi. Seal on parajasti suvi. Nad talvituvad liustike jalamil.”
“No mis suvi see on…”
“Igal aastal tuleb viirestel läbi lennata kuuskümmend tuhat kilomeetrit. Ainuüksi teekonna üks ots arktilistest saartest kuni Antarktika kaljudeni kestab ligi kolm kuud. Poole oma elust saadavad viiresed mööda rännul, teise poole aga lume keskel, kas Arktikas või maakera teisel poolel Antarkitikas.”
“Eks me veeda ka poole oma elust lume keskel…, Ja teise poole rännul prügimäel või ühe prügikasti juurest teise juurde.”
“Jah, aga ega nende marsruut ikka nii üksluine ka ole. Vahel muudavad nad kursi ja lendavad üle Atlandi ookeani ning suunduvad piki Brasiilia rannikut lõunasse. Mõnikord põikavad Euroopa rannikult sisemaale, ületavad Vahemere ja lendavad üle Iraagi ja Aafrika lõunasse, Antarktika mandrile.”
“Ah, et lendavad üle Iraagi! Aga seal käib ju sõda, kõmmutvad kogemata veel mõne pääsukese maha?”
“Ei seal hoolita pääsukestest. Kadunud Vovka-Metallistist jäi maha raadio… Seal öeldi, et Ameerika sõjaväeauto sõitis Iraagis pommi otsa, kolm sõdurit said surma ja viis haavata, aga palju Iraagi inimesi pommiplahvatuses hukkus, ei ole teada.”
“Kuidas ei ole teada! Kas nad ei oska lugeda või?”
“Eks turumajanduse reeglid kehtivad ka sõjas – üks inimelu maksab vähem, teine rohkem…”
“Kui neid ikka palju õhku lendas, ega olegi nii kerge kokku lugeda ja ära hinnata.”
“Mis jutt see on? Kui ma veel elus olin, käisin Brüsselis töölähetuses. Lennuki salongiteenindaja, väga ilus tüdruk, luges enne väljalendu reisijaid mitu korda üle, klõpsutas mingi aparaadiga – iga reisija juures tegi plõks ja pärast vaatas näiturilt, palju päid, see tähendab reisijaid kokku sai.”
“Ega reisijad ole laibad…”
“Mis vahet sel on! Aparaadiga võib teha plõksu ka laiba juures – iga laiba juures plõks, ikka plõks ja plõks, näitur ütleb täpse summa.”
“Aga võibolla ameeriklastel ei ole neid reisijate…, ee…, laibalugemise aparaate.”
“Ära aja jama! Praegu on müügil kõike, ja kui raha ei ole, võib ju laenuks võtta.”
“Ega igaühele ikka ei laenata ka. Ma palusin ühes toidukaupluses leivapätsi laenuks; lubasin paari päeva pärast tagasi tuua, aga ei antud. Müüja, kena viisakas näitsik seletas, et leib on äratarvitatav asi ja seda ei saa laenata. Ajas mingit lolli juttu. Kui ma veel elus olin, siis korterinaaber käis kogu aeg minult soola ja tuletikke laenamas.”
“Jäid leivapätsita?”
“Ei, ma läksin välja, aga tulin natukese aja pärast tagasi ning pistsin leivapätsi hõlma alla, laenuks.”
“Kas oled laenu tagastanud?”
“Ei jõudnud tagastada, enne nabiti kinni ja tembeldati vargaks.”
“Kas uurija andis peksa ka?”
“Ei, oli väga meeldiv uurija, noor tüdruk. Vormipluusi õlakutel pikk rida kuldtärne, seelik kõrgel üle põlvede. Tal olid ääretult käharad, blondid lokkis juuksed. Helesinised tohutu suured mustade ripsmetega silmad. Küll oli kaunis! Kuigi ma olin must ja räämas kodutu, lõi temas ikkagi naiselikkus välja – ta pööritas silmi ja koketeeris minuga.”
“Jah, naine jääb naiseks alati, ega ta selle vastu ei saa…”
“Rääkis vaikse häälega. Ma jäin teda mokk töllakil vahtima, otsekui oleksin hüpnotiseeritud…”
“Räägi lähemalt, räägi veel midagi sellest kaunist politseiuurijast!”
“Tal olid noorele inimesele omased lihtsameelsed silmad; jälgis arvutiekraani. Meelad, pooleldi avatud huuled vahetevahel sulgusid, justkui musitades, vahel ajas ka keeleotsakese suust välja. Näitsiku näpp liigutas õrnalt hiirt, olles ülimalt hõivatud arvutiga.”
“Noh, ja mis edasi sai…?”
“Ta pakkus mulle kommi. Esimene komm lupsas minul kohe kurgust alla, polnud magusat enam ammu saanud. Uurija naeratas mõistvalt ja andis teise kommi; seda lutsutasin juba aeglaselt ja kombekalt kuni ülekuulamise lõpuni. Kabinetis oli soe ja hea, vaikne muusika mängis… Soovisin, et sellel ülekuulamisel ei tulekski lõppu. Vahepeal isegi tukkusin toolil. Aga uurija torkas mulle pliiatsiga ribide vahele ja naeris seepeale heleda häälega.”
“Nalja kuipalju…!”
“Ma küsisin, et mida sa naerad…? Ta ütles – ah, ei midagi; see on naer läbi pisarate.”
“Aga mida ta teada tahtis?”
“Küsis, kas võtsin leivapätsi? Ütlesin, et võtsin jah, laenuks.”
“Noh…?”
“Uurija esitas uue küsimuse – aga vorstijupp? Ma mõistsin, et tal on kõik teada, vastu punnida pole mõtet, parem kõik üles tunnistada ja puhtsüdamlikult kahetseda, saab kokkuleppemenetluse.”
“Aga milleks sulle kokkulepe. Vanglas on ju parem: saab süüa, soe, katus peakohal.”
“Jah, muidugi, aga kevad oli; sügisel poleks ma kokkuleppest juttugi teinud.”
“Õige küll. Mina jäin vahele sügisel. Prokurör pakkus kokkulepet – kuus kuud vangistust kaheaastase katseajaga. Käis nagu uni peale.”
“Noh, ja kes siis peale jäi?”
“Ma ütlesin, et ei taha katseaega. Lepime kokku, et pangu mind vangi, talv ukse ees, saab ulualla.”
“Aga prokurör…?”
“Mis prokurör? Prokurör ajas sõrad vastu – kui kõik kodutud kinni panna, siis pole see enam vangimaja vaid vaestemaja.”
“Prokuröril oli ju jumala õigus!”
“ Aga kuidas selle tüdrukuga, selle uurijaga asi jäi?”
“Ta ütles, et hakkame otsast peale – mis kell sa hommikul ärkasid?”
“Ma ei tea, mida ta sellega mõtles, aga ma ütlesin, et ärkasin hommikul kella viie-kuu paiku, aga tõusin kell kümme.”
“Kas sa tööle hiljaks ei jäänud?” küsis uurija naiivselt, aga samas parandas ennast: “Ah jaa, arusaadav… ”
“Milleks tal seda kõike vaja teada oli?”
“Ei tea. Ma siis rääkisin – võtsin letist jupi vorsti, pistsin hõlma alla, väljas ukse juures hakkasin sööma, aga turvamees rabas käest ära…”
“Kas vorst oli suur?”
“Ei, selline pisike eurojunn.”
“Mis uurija selle peale ütles?”
“Uurija ütles – võta veel kommi. Siis helises telefon, näitsik võttis toru ja rääkis kellelegi telefonisse: “Oota nüüd, kullake, ära ole nii kannatamatu. Ma kuulan leivapätsi üle ja siis lõpetan; tule mulle vastu, musi-musi…””
“Kas sa võtsid veel kommi?”
“Mul oli see vana komm veel suus, aga ma võtsin ja pistsin taskusse.”
“Kuidas prokuröriga asi jäi? Kas pani kinni või andis tingimisi? Said kokkuleppele?”
“Ei saanud. Ma tahtsin vangi minna, aga ta ei tahtnud sellest kuuldagi, ütles, et vangla pole meiesuguste jaoks. Muidu hea mees see prokurör, aga vangi ei tahtnud mind kuidagi panna.”
“Kuidas see jama lõppes?”
“Advokaat tuli appi…”
“Mis abi sest riigi poolt määratud advokaadist…?”
“Seekord oli isegi väga palju abi – sain siiski vanglasse talveks sisse.”
“Tohoh! Küll vedas! Kuidas see juhtus?”
“Advokaat selgitas seadust. Ütles, et kui ma prokuröri juures kokkulepet ei sõlmi ja kohtusse ka ei ilmu, siis võetakse mind vahi alla ja pannakse vangi; kuue kuu jooksul ei liiguta keegi lillegi. Seniks on kevad käes, kuus kuud leivapätsi ja vorstijupi eest ära istutud ja saan ilusti välja. Nii ka läks.”
“No küll mõni advokaat võib ikka tark olla, jumal küll!”
“See oli väga õige otsus. Eks kohtunik sai ka aru, et määrata minule katseaeg on selge mõttetus – ega ma saa kahte aastat ilma söömata olla.”
“Meiesuguste üle kohtupidamine on otsekui kärbeste tapmine – tolku mitte midagi.”
“Mul juhtus ka jama. Töötasin ühes talus orjana, noh, ilma vormistamata, söögi eest. Keegi pani talust pihta orjapidaja munad…?”
“Mis jutt see on…?”
“Ligi kümmekond kanamuna varastati ära. Uurija käis kohal ja kuulas mind üle, aga mina ei varastanud, olin tunnistaja.”
“Sul vedas, et jäid ainult tunnistajaks…”
“Vedas jah. Aga siis sain kohtukutse – ilmuda kohtusse tunnistajana. Kurat küll, bussiraha ei olnud, ega ma ei saa ilmuda kohtusse otsekui vaim – lennata läbi õhtu…”
“Vaimud lendavad luuavarre otsas…”
“Nojah, minul raha ei olnud, orjapidaja ka raha ei andnud, ei saanud minna. Kohtuasi lükati vist edasi, paari nädala pärast oli politsei kohal ja esitas määruse – sundtoomine kohtusse.”
“Vaata kurat, kui rangelt…”
“Mind nabiti otse kartulivaolt kinni, ja lükati autosse. Kohtus võeti minult vanne, et räägiks tõtt, ja ainult tõtt. Aga mis mul rääkida, kehitasin ainult õlgu, polnud orjapidaja munadest midagi kuulnud.”
“Kuidas see kohtuprotsess kulges, sattusid ristküsitluse alla?”
“Noor naisprokurör, süütute puhaste silmadega, vaatas mulle otsa ja küsis – kas orjapidaja, see tähendab, peremehe mune oled näinud? Ma ütlesin, et ei ole. Prokurör muigas endamisi ja tegi minule ristküsitluse – kas peremehe esikus kaste nägid? Tahtis mind vist vahele tõmmata. Ütlesin, et esikus seisid kastid, igasugune rämps ja tühjad õlle- ning viinapudelid. Prokurör tõmbas minu kaela ümber silmust üha koomale – palju peremehe mune kastis oli – kümme, kakskümmend? Ma ütlesin, et ei tea, ma pole peremehe mune kordagi katsunud ega lugenud, pole unes näinud ega isegi neist mitte kuulnud. Prokurör ütles, et temal rohkem küsimusi ei ole, asi on niigi selge. Ilmselt kohtunikule polnud asi selge, sest ta küsis – kas peremehel ikka kanu oli või ei olnud? Ma ütlesin, et oli, ligi kakskümmend kana, aga palju kukkesid, ma ei tea. Seepeale ütles kohtunik, et kuked kohut ei huvita.”
“Imelik, miks kohut kuked ei huvitanud; kukesupp on väga hea, eriti supileem, mul ilma hammasteta väga hea luristada.”
“Kohus laskis mu minema, ütles, et võite minna, uks on seal, aga ma hakkasin nutma, pisarad voolasid justkui iseenesest, pühkisin kätega pisaraid ja määrisin oma mustade kätega terve näo ära; pätid süüpingis hakkasid minu üle naerma. Ütlesin kohtunikule, et olen võõras linnas, pole ühtegi tuttavat või sugulast ega pennigi taskus – kuidas ma koju saan? Kohus selgitas, et seadus ei näe ette sundtoomisel koju tagasi viimist. Ma nutsin ikka härdamalt, ei saanud kuidagi pidama.”
“Sa oleks võinud prügimäele tulla, me vast oleks oma pennidest sõiduraha kokku saanud.”
“Samale mõttele tuli ka kohtusekretär, kena naisterahvas, vist usklik – ta tegi kohtusaalis korjanduse.”
“Korjandus oli hea mõte…”
“Kõik annetasid niipalju kuidas rahakott võimaldas – kohtusekretär, kohtunik, kohtu kaasistujad, prokurör, advokaadid, kannatanud, pätid süüpingis ja ka mõned saalis istuvad tunnistajad ja pealtvaatajad.”
“Said päris kopsaka summa?”
“Jah, ostsin kojusõidu pileti, raha jäi ühe saia ja pudeli õlle jagu ülegi.”
“On ikka veel maailmas häid inimesi!”
“Hing on vahel nii tühi… Peaks ka hakkama usklikuks.”
“Ega alati usk aita. Kui kõht on täis, on ka hingel hea ja kerge peesitada, pole vaja usku ega midagi; aga tühja kõhtu ei täida ka usk.”
“Õige ta on. Jeesus Kristus oli usklik, aga ikka üks jama teise otsa; teda kiusati taga, püüti kinni ja mõisteti kohut, olevat saanud kõrgeima karistusmäära.”
“Kas ta lasti maha või pandi elektritoolile?”
“Ta löödi risti…”
“Veel hullem! Peab ikka inimestel peakolu olema, et igasuguseid karistusi välja mõelda.”
“Jeesus olevat veel enne surma öelnud – te ei ole minu üle kohtumõistjad. Neid, tema viimaseid sõna ei pannud keegi tähelegi.”
“Nagu hane selga vesi…”
“Kahju, et siis veel ei olnud kokkuleppemenetlust…”
“Kui ma veel elus olin, siis käisin riigi kulul kahetunnisel töötute täienduskoolitusel; seal õpetati meile selgeks kolm mõistet – jätkusuutlikkus, talumiskohustus ja rahavoogude tootlikkus. Ma nüüd mõtlen, saadud teadmisi kasutades, et leivatükist või vorstijupist ilma jäämine peaks olema ühiskonna talumiskohustus ja sellist asja ei uurita ega jandita meiesugustega. Söönuna oleme ka jätkusuutlikumad.”
“Õige küll, aga mis rahavoogude tootlikkus siia puutub?”
“Riik võiks oma rahavood mujale, palju tootlikumale alale suunata.”
“Oma tootlikkuse kohta kõige odavam karistusvahend on giljotiin.”
“Ma olen vahel käinud ennast soojendamas mõnes pangas või postkontoris. Ka seal on head inimesed pannud kommid kliendi nina alla – võta niipalju kui süda kutsub.”
“Oled sa pangas kommi võtnud?”
“Ma ei olnud panga klient, minul ei sobinud neid komme võtta. Ka turvakaamera pööritas oma silma ja sihtis kogu aeg minu peale, justkui olnuks ma mõni pätt või varas. Aga tüdrukud olid seal kõik ilusad, ühetaolised, väljavalitud!”
“Tellerid.”
“Tellerid jah. Turvakaamera jõllitas oma klükoobisilmaga täiesti häbematult ja taktitundetult.”
“Tehnikavahendid on palju jultunumad kui inimesed – turvamees oleks kindlasti jälginud sind silmanurgast, tagasihoidlikult piiludes; turvakaamera, vana tõbras, ei tunne mingit häbi ega tagasihoidlikkust.”
“Ega ilmaasjata daamid ole vihased naistepesu proovikabiinide turvakaamerate peale, mõnel olevat isegi silm sisse löödud.”
“Parlament võiks vastu võtta seaduse, et kodutute magamine võõras valduses – keldris, pööningul, trepikojas – kuulub ühiskonna talumiskohustuste hulka.”
“Jumala õige! Ka võiks parlament oma seadusega paika panna, et ühiskonnaliikme ilmajäämine leivapätsist või vorstijupist või ühest sibulast, kapsapeast ja kolmest porgandist….”
“Mitte kolmest porgandist, vaid kahest…”
“Jah, kahest porgandist ilmajäämine kuulub ühiskonna talumiskohustuste hulka.”
“Oh, tahaks olla eesel!”
“Mispärast just eesel?”
“Eesel on väga kannatlik ja vähenõudlik loom.”
“Aga eesel on ju loll!”
“Eesel on väga tark – ta on üle maailma loonud pettekujutluse, et kui ta kabjad vastu ajab, siis ta edasi ei lähe, peksa või ära peksa. Ja teda ei pekstagi.”
Vestluse käigus sisenes onni koer. Ta oli läbimärg, kuid rõõmsa ilmega. Koer sisenes asjalikult, sättis ennast toimekalt teiste vahele, istus maha ja jäi huviga kuulama. Ta ilme seltsiv, korraks tõmbas ta keelega otsekui tervituseks, üle kõrvalkükitava kaaslase põse. Koer ei olnud kellegi oma, aga ta ei teadnud, et on kodutu. Onn oli paksult täis odava suitsu vingu. Aeg-ajalt ajas koer nina püsti ja tõmbas sügavalt sisse õhus hõljuvat tubakasuitsu, seejärel laskis suitsu läbi nina välja. Ajapikku oli koer kodutute seltsis muutunud toksikomaaniks, aga see teda ei häirinud.
“Vaata, kus ikka tossutab!”
“Ära looma üle naera, ega loom süüdi ole.”
“Meie, inimesed, mõistame loomi täiesti valesti, ainult me ei saa sellest aru, aga võib-olla ka ei soovi seda tunnistada, sest meile pole see kasulik.”
“Jah, kui me teaks, mida loomad meist arvavad, siis oleksime ilmselt jahmatusest keeletud.”
“Nojah, mitte ainult loom, vaid igaüks meist võib muutuda väga kergesti toksikomaaniks. Jumal tänatud, et ma sellest hädast lahti sain.”
“Kuidas sulle see pahe külge hakkas?”
“Mis ta ikka hakkas. Töötasin suusavabrikus lakkijana. Oli mingi väga tugeva lõhnaga lakk. Terve päeva nuusutasin seda lakki. Lõunaks olin juba pilves. Peale tööd jõudsin vaevu koju komberdada.”
“Ah sa kurat! Hullem kui viin…”
“Sada korda hullem. Lõpuks hakkas nii külge, et juba hommikul vara, enne teisi, kiirustasin tööle, ja kohe nina lakipurki.”
“Tõmbasid nina täis…”
“Tõmbasin nina täis ja alles siis olin võimeline tööle asuma.”
“Töö ajal said kaifi juurde…”
“Kaifisin ja töötasin, kuni suusavabrik läks pankrotti.”
“Siis oli sinu lips läbi!”
“Tasuta enam nuusutada ei saanud.”
“ Ostsin vähehaaval lakki ja nuusutasin, aga tööst ei tulnud enam midagi välja.”
“Ei leidnud sobivat tööd, kus laki nuusutada saanuks?”
“Nojah. Lõpuks jäin üürivõlgadesse ja korter läks võlgade katteks.”
“Nuusutasid korteri ära?”
“Ära jah, aga tegelikult oli tegemist kutsehaigusega – töö tegi mind toksikomaaniks.”
“Oleks pidanud ametniku juures käima; ehk oleks pension antud?”
“Käisin, aga ametnik arvas, et kui igale nuusutajale või aevastajale pension määrata, siis enam töötegijaid ei olegi.”
“Väga õige. Mis viga pensioni peal lulli lüüa; korjad pudeleid lisaks ja elad lahedat elu, kuid keegi peab tööd ka tegema.”
“Aga kuidas sa sellest toksikomaania pahest, sellest kutsehaigusest lahti said?”
“Prügimäe värske õhk tegi mind terveks.”
“Said terveks! Aga mispärast tööle ei lähe?”
“Nõutakse viimase viie aasta CV-d, aga minul on ette näidata ainult prügimäe CV.”
“Pole viga, veel seitse-kaheksa aastakest prügimäel, vead pensionini kuidagi välja.”
“Kas mulle pension üldse antaksegi?”
“Nojah, praegu jaotub inimese elu natuke teisiti kui varem – nüüd on lapseiga, noorukiiga, keskiga, vanaks pidamise iga ja pensionär.”
“Ma küll võiks veel tööd rabada, nii et maa müttab!”
“Sinu müttamine ei maksa midagi, ühiskond paneb asjad paika – paar kortsu näos, peas mõni karv halle juukseid – ja keri persse.”
“Enne kärvad prügimäel ära, kui pensioniaeg kätte jõuab.”
“Head asjad mõlemad.”
“Kuidas vanglas söök ka oli?”
“Väga hea, parem kui siin. Lõunaks anti pastat hakklihaga.”
“Mis söök see pasta on?”
“Makaronid.”
“Ah makaronid! Jaa…, jaa…, tegelikult maitsevad makaronid väga hästi ka ilma hakklihata.”
“Oh, tuleks juba kiiremini Jõulud! Saaks prügimäel korralikult kõhu täis süüa.”
Ootuspäraselt võinuks arvata, et nüüd pöördub jutt söögile, sest see teema oli kodutute üks põhilisemaid arutlusaineid. Kuid ilmselt ei olnud õigusemõistmine siiski veel lõppenud ja ärijutud räägitud – seekord ei langenud seltskond pikkadesse söögiteemalistesse arutlustesse.
“Olen kuulnud, et hiinlased kogu külaga korjavad ühele omainimesele raha ja saadavad ta siis Ameerikasse, et ta seal äri avaks. Rikkaks saades abistab see tervet oma koduküla, saates iga kuu rahapataka koju.”
“Peaksime ka raha koguma ja saatma siis ühe meist linna, et ta seal äri avaks ja raha meile saadaks.”
“Võibolla raha polekski vaja – las avab mingi söökla, saame seal tasuta söömas käia.”
“Tasuta saab süüa ainult kellegi kulul. Kelle kulul me sööme?”
“Jah, kui kaks vaest kokku heidavad, ega nad rikkamaks saa.”
“Popullo, räägi sina ka midagi endast, meie jutud hakkavad juba keerlema ühe koha peal otsekui vana plaat plaadimängijal.”
Popullo oli juba võõrdunud nii suure hulga inimeste ees rääkimisest, kuid tahtmata teisi solvata ja järgides väljakujunenud korda, alustas:
“Siis kui ma veel elus olin…” Tahtmatult alustas ta oma juttu nagu kõik teisedki.
“Siis kui ma veel elus olin, töötasin ma panga laenuosakonna juhatajana…”
“Ei, ei, ei, ära sellest räägi! Pangandusest ei tea me midagi, meil pole isegi hoiuraamatut olnud, rääkimata pangakaardist!” hakkasid kõik koosolijad Popullo jutu peale tõrjuvalt kätega vehkima.
“Räägi parem oma kinnikukkumisest, sa olevat pesemise eest vangis istunud. Kuidas see juhtus?”
Popullo rääkis oma kuriteosündmuse otsast lõpuni, midagi varjamata. Eriti heldinult kuulati Popullo kirjeldusi elutoast, nipsasjakestest selle riiulitel; kuulajate hinge liigutas magamistoa õdus soojus ja lillelised kardinad selle akende ees.
“Miks pesemise katse?”
“Ma jõudsin vaevalt kraanist vett lasta, kui mind kinni nabiti. Seepi ei jõudnud veel pähe määrida…”
“Õige küll, ilma seebita ei olnud see lõpuleviidud kuritegu.”
“Kas sulle meeldis vanglas?”
“Ei meeldinud.”
“Nojah, inimesi on igasuguseid, mõnele on vangla elu parem kui kodune.”
“Suvel küll ei tahaks vanglas istuda.”
“Suvel on väljas hea – päike paistab, käid metsas marjul, linnud laulavad, sügise poole korjad seeni.”
“Tänavu tuleb vist hea seeneaasta…”
“Jah, on olnud päris soe suvi ja ka vihma tulnud parajalt.”
“Aga Popullo, kuidas sa ikka said reaalselt kuus kuud istumist?”
“Mind võeti vahi alla vana seaduse järgi.”
“Vana Testament…”
“Nüüd uue seaduse järgi sõlmitakse kokkuleppeid.”
“Uus Testament…”
“Eks ta ole…” võttis lõpuks sõna ka senini vaikinud ja pliiatsit krabistanud Hemingway. “Elu on viimasel otsekui kahekorruseline kuivpeldik kasarmu taga – nende elu, kes kükitavad all, pole just meelakkumine.”
Kuigi Hemngway sügavmõtteline filosoofiline väljend jäi onnisistujatele arusaamatuks, noogutasid kõik vaikides pead.
“Hea, et on demokraatia,” sõnas üks onnistujatest, arvatavasti endine valitsuspartei liige. “Saad kokku leppida karistuse suhtes, vaielda, kaubelda, nagu inimene.”
Hemingwayil oli demokraatia kohta siiski täiesti erinev, ja kuulajatele ootamatu arvamus:
“Kogu see demokraatia jura hakkab juba kaotama oma esialgset tähendust – avalik valimine ja avalik valitsemine. Kandidaate ostetakse ära, mürgitatakse… Ükskord saavad inimest sellest mögast aru ja järgneb tagasilöök; iga endast lugupidav poliitik püüab vältida demokraatia-sõna, et mitte sattuda naerualuseks.”
Kodutud onnis jäid ootamatult vaikseks, justkui kartes, et demokraatia hääbumine võib kaotada prügimäe, prügikastid ja põrmu paisata kogu nende elu.
“Kas demokraatia tõesti kaob,” kuuldus onninurgast arglikke hääli.
“Ei, vastupidi, kõik jätkub samas vaimus, üha laienedes ja arenedes, järjest suuremad summad käiakse valimistel välja; mäng toimub üha kõrgemal tasemel, aga sõna demokraatia asemel mõeldakse välja uuem, kaasaegsem termin, mõiste, mis vastab aja nõuetele.”
Kodutud ohkasid kergendatult – tänu jumalale demokraatia jääb; jääb prügimägi, jäävad ääreni täis prügikastid, toidujäätmed, jääb kõik, mis kuulus nende harjumuspärase elu juurde. Aga uus termin – see ei puutu neisse, see on neile liialt kauge, argielu mittesegav mõiste.
“Aga see mürgitamine, see kandidaadi mürgitamine…” püüdis keegi onnisistuja veel juttu jätkata.
“Mürgitatud on alati, olgu demokraatia või mitte.”
“Ja-jah, mürgitamine ei kao kuhugi.”

* * *

Popullo istus kasti otsas prügimäe serval, nukralt ja üksinduses. Tibutas külma sügisvihma. Populla oli jalgade otsa tõmmanud kilekotid ja need ümber säärte kinni sidunud – kilekotid hoidsid katkised botased kuivad. Samal kastil oli ta istunud kevadel, hinges vaevu tunnetatav lootus. Kevad sai mööda, samuti suvi, ja nüüd keerutas tuul veel üksikuid langevaid lehti ning pillutas raagus metsa kohal lendlevaid vareseid. “Hilissügis, raagus puud, maas kolletunud lehed…,” sosistas Popullo endamisi. Tema silme ette kerkis võileiba andnud koolitüdruk: “Ei tea, kas ta sai kirjandi eest ka hea hinde?” Kõrgel taevas lendas linnuparv – pikk viirg pisikesi täppe. Linnuparv suundus lõunasse. Lindude äralend tekitas Popullo südames kurbust ja mingit senitundmatud igatsust, justkui soovinuks ta lahkuda koos lindudega – kaugetele maadele, ära siit prügimäelt, pakku lumelörtsi ja külma talve eest.
“Merepääsukesed lendavad lõunasse,” meenus Popullole Hemingway onnis kuuldud viireste lend. “Lennake piki Brasiilia rannikut…, piki Brasiilia rannikut,” soovis Popullo lindudele ohutumad teed.

* * *

Prügimäe elanikud leidsid prügimäelt laiba. Nad kogunesid laiba ümber, arutledes kujunenud olukorda.
“Peaks kutsuma kiirabi.”
“Milleks, ta on juba päev või enam surnud, ega kiirabi temale enam hinge sisse ei puhu.”
“Nojah, aga siis helistame politseisse.”
“Kutsuda välja politsei? Mis mõtet sellel on? Tegemist pole ju kurjategijaga, ja kui olekski, surnud inimest vangi ei pane…”
“Aga järsku arvatakse, et me oleme ta tapnud?”
Pikka aega arutati nii- ja naapidi, kuni jõutu otsusele – kalmistule koha ostmiseks puudub raha, krematooriumi teenus maksab ka kenakese summa – matame õhtupimeduses prügimäe äärsesse metsatukka.
Terve päeva kostus üle prügimäe kopsimine – löödi surnule prügimäelt leitud lauajuppidest kirstu kokku. Kadunuke kaeti seniks kiletüki ja muu prügimäe rämpsuga kaitseks lumelörtsise vihma eest, ja ka ettevaatusest, et keegi ei märkaks ja politseiga sekeldusi ei tuleks.
Pimenes, tumeda metsa kohale oli tõusnud kuu ja selginenud taevalaotuses süttisid tähed; Suur Vanker säras heledalt ja kaunilt. Surnukeha tassiti metsa, talle kaevati haud ja sängitati maamulda.
Kirstu hauda lasknud, seisid matuselised vaikides, pead langetatud, viivitades mulla pealeviskamisega. Siis nagu meenus neile midagi – igaüks võttis peoga mulda ja viskas kolm peotäit…
Monsieur Charles Bienvenu köhatas hääle puhtaks, kogus end natuke, astus sammu ettepoole ja luges hüvastijätuluuletuse. Millegipärast ei tsiteerinud ta seekord Hemingwayd, vaid oli valinud lõigu William Shakespeare komöödiast “Veneetsia kaupmees”; ju talle meeldisid need ilusad, lihtsad sõnad:

Kuu paistab heledalt… Nii vaiksel ööl,
kui mahe tuul nii õrnalt suudles puid,
et nad ei mühanud, – nii vaiksel ööl
noor Troilus tõusis Trooja müüridele
ja küllap õhkas, nähes kreeka telke,
kus puhkas Cressida.

Deklamaator vaikis, andes kuulajatele viivuks aega mõtisklusteks, ja jätkas:

Kui magusalt kuuvalgus kingul suigub!
Siin istugem. Las hiilib muusika
me kõrvadesse. Öö ja mahe vaikus
on veetleva harmoonia akordid…
Siin, Jessica. Näe, kuidas taevalagi
kuldnaaste lausa täis on tipitud!
Ja vähim taevatähtki, mida näed,
seal liikudes eks laula nagu ingel
ses särasilmses keerubite kooris!
Harmoonias on surematud vaimud;
kui aga kõduv mudarüü me eest
nii jõhkralt seda varjab, me ei kuule.
(Tõlge G.Meri)

Kääpa tasandanud, selle leherisu ja samblaga katnud, seisid matuselised veel kaua kääpa ees, pead langetatud. Ootamatult ilmus välja koer. Ta tormas ähkides hauale otsekui hilinenud matuseline. Nuuskis kääbast, tõstis jala, kuid mõtles ümber; astus kõrvale ja laskis väikese lõhnasirtsu. Seejärel kraapis tagakäppadega – innukalt ja tõsiselt. Selle paiga enda jaoks igaveseks märgistanud, jooksis koer rahuloleva näoga minema.
Olles muldasängitamise talitusega lõpule jõudnud, jäid matuselised kombekalt vestlema, justkui kauged sugulased, olles üle pika aja matustel kokku saanud.
“Jaah…,” ohati raskelt. “Sünd ja surm ei ole inimese enda teha, kõik vahepealne on nii nagu ta on…”
“Jaa-jaa…, kahju Popullost, oleks võinud veel elada. Oli hea inimene.”
“Keegi ei oska oma eluteed ette arvata, kadunukesele sai saatuslikuks kreemikook.”
“Jah, ta armastas kreemikooke väga, aga ma olen alati öelnud, et magusad asjad meie menüüsse ei kõlba, võib mürgituse saada.”
“Ma olen viimasel ajal üldse loobunud magusast, kohupiimatoitudest ja muust säärasest kiiresti riknevast kraamist.”
“Nojah, ega me sa ka toidu osas väga nõudlikud olla.”
“Eks ta ole – talvel maitseb hästi ka suvine sitt.”
“Hea, et meid ei ohusta anoreksia või buliimia…”
“Kõige kindlam söögipoolis on täissuitsu vorst. Kougid prügihunnikust välja, koorid naha maha, ja ta ei ole mitte midagi kaotanud oma maitseomadustest ega isuäratavast lõhnast.”
“Ka koera- või kassikonserv on väga maitsev, selline mahe ja tervislik…”
“Ma eelistaks siiski kassikonservi…”
“Ei ole ohutumat suupistet kui sõjaväe konserv. Isegi kui tank sellest üle sõidab, ei juhtu konserviga midagi, karp on natuke mõlkis, aga sisu alati söögikõlbulik ja maitsev.”
“Tegelikult võib inimene kõike süüa, aga peab kõvasti viina peale jooma, siis pole mürgitust karta. Meiesugune nagu ei tohiks ilma viinata suutäitki võtta, aga ju on meie kõht rämpsuga harjunud, ja ega prügimäelt viina leia.”
Matuseliselt vestlesid veel kaua omavahel, elavalt ja üksteist mõistes: vorstilõik…, broileri wok…, riksa salat…, maksapasteet…, pasta…, basmati…,sült…, suitsusink…, mul pole hambaid…, mannapuder…

Lõpp
Tallinnas, 2005

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s