Liivimaa neitsi

Autor: Uido Truija

“Pühendan selle raamatu liivlastele,
keda rahvusena ei ole enam olemas”

SISUKORD

Autori eessõna

Sajandite jooksul on Eestimaast üle käinud sõjad, näljad ja katkud, kaasas viletsus ja vägivald. Ajalooraamatud kirjeldavad sadade lehekülgede kaupa eelnimetatud sündmusi, loetledes külmalt ja kiretult hävitatud linnu ja külasid ning tapetud inimeste arvu, tuues seejuures ära ainult väepealikude, kuningate, tsaaride ja valitsejate nagu kangelaste nimed. Rahvast räägitakse möödaminnes, seda ka vajadusest tuua ära nälga ja katku surnud ning tapetud elanike ligikaudne arv. Ometi on sõjaväed ennast varustanud toidumoona, liiklusvahendite ja muu sõjapidamiseks vajalikuga lihtrahva arvel, neilt vara vägisi ära võttes või makstes tühiseid summasid rahas, mis juba järgmisel päeval on kaotanud oma väärtuse.
Vaatamata kõigile raskustele ja viletsusele on rahvas jäänud. Ta on tikkinud kauneid värvikirevaid rahvariideid, neid kandes tantsinud lustakaid tantse ja laulnud vallatuid laule. Kas on võimalik, et allasurutud, lootusetu, peaaegu looma tasemel elav rahvas loob kauneid rahvariideid, tantsib lustakaid tantse ja laulab rõõmsaid laule? Kahtlemata mitte. Olenemata raskustest, aeg-ajalt ülekäivatest sõdadest, näljast ja katkust, on rahvas alati oma südames säilitanud lootuse parematele aegadele. Elurõõm ja armastus on ikka ja jälle ajanud oma võrseid ning kasvatanud uusi lootusi ja unistusi.
Möödunud aastasajad, mida nimetatakse kirjutatud ajalooks ja mis kätkeb endas kultuuri ning haridust, on toonud endaga kaasa lõputuid verevalamisi ja vägivalda.
Mälestused verest ja vägivallast hägustuvad pikkamööda ja kaovad aegade hämarusse. Alles jääb kultuur, mis on ühtlasi rahva kollektiivne mälu. Üks kultuurikiht on kasvuks teisele ning areneb edasi, nii saab see kestma seni, kuni kestab rahvas, kes on selle kultuuri kandja.
Käesolevas raamatus ei ole ma seadnud eesmärgiks kirjeldada sõdu, ehkki päriselt vältida ma seda teemat ei saanud – Eesti on olnud liiga paljude sõdade tallermaaks. Ka ei näidata siin väepealikude vaprust, ei tooda esile sangarite nimesid. Tegevuse sidumiseks ja kronoloogia säilitamiseks on viidatud ajaloolistele sündmustele ja isikutele. Enamus tegelasi on välja mõeldud, kuigi usun, et nad kunagi olid olemas, elasid, armastasid, säilitasid elurõõmu ning uskusid oma laste paremasse tulevikku.
Raamat hõlmab rohkem kui seitsetsadat aastat Eesti ajalugu. Raamatu maht seadis oma raamid. Ma püüdsin anda ajaloole elulisust läbi lühikeste kirjanduslike kujundite, viia neid kasutades lugeja kaugetesse aegadesse. Kuidas see mul õnnestus, jääb teie, mu lugeja, otsustada.
Nimetasin raamatu peatükid naisenimedega. Iga peatükk on seotud ühe naisega; sellel naisel on oma nimi, oma unistused ja lootused, oma saatus. Ajaloolistes taplustes, mida nimetati sõdadeks, langes kümneid tuhandeid, tsivilisatsiooni arenedes aga juba miljoneid mehi. Jäetakse tähelepanuta, et iga mehepoja sünnitas oma üsast naine, kes toitis teda oma rinnaga, hellitas, hoolitses ja vahetas mähkmeid. Naine ei sünnita mehepoegi sõja jaoks – iga naine soovib, et meheks kasvades pakub tema poeg vastassoole sama õnne ja armastust, millest osa saades tõi ema ilmale poja. Valla päästetud taplused on toonud kõige rohkem kannatusi ja südamevalu naistele, sest sõdades hukkusid nende pojad.
Minu eesmärgiks polnud möödunud aegu õigustamatult ilustada või esitada ajalugu “uues redaktsioonis”. Kuid ma usun siiski, et pika ajaloo vältel oli ka selliseid elusaatusi, murepäevi ja üürikesi õnnehetki, millest jutustab raamat, mida te praegu käes hoiate.

Lugupidamisega
Uido Truija

Esimene peatükk. Kirjutatud ajaloo algus

Eestlaste esivanemad saabusid sellele väikesele maalapikesele, mida praegu nimetatakse Eestimaaks, enam kui 5000 aastat tagasi. On isegi välja öeldud, et enam kui 10 000 aastat tagasi. Kust sai nende tee alguse ja mispärast nad oma endistest elupaikadest liikvele asusid? Selle kohta on mitmeid arvamusi ja väited, kuid ühes võib olla kindel – mitte ükski rahvas ei lahku oma elupaigast ilma kaalukate põhjusteta. Kas asusid eestlaste esivanemad liikvele mingite väliste jõudude, teiste rahvaste pealetungi survel? Kui vaadata Eestimaa karti – Peipsi järv, Soome laht, Läänemeri, lisaks muistsel ajal veerikas Võrtsjärv, Emajõgi ja Narva jõgi ning teised jõed ja järved, samuti sood ja metsad, siis tundub, et aastatuhandeid tagasi, kui eestlaste esivanemad nendesse paikadesse saabusid, oli see hea pelgupaik. Aga pelgupaika otsitakse pealetungiva ja ülekaaluka vaenlase eest. Sellest maalapikesest, mis kujutas ennast veega ümbritsetud, veerikaste jõgede ja järvedega ning suurte metsade ja soodega poolsaart, sai eestlaste kodumaa. Osa hõimlasi läks üle veelahe maale, mis oli veel soisem, metsarikkam, järvede- ja jõgederohkem. Aga selle maa taga oli Põhja- Jäämeri. Edasi minna polnud enam kuhugi.
Olenemata sellest, kas eestlased on elanud oma praeguses elupaigas viis tuhat või kümme tuhat aastat, on see ikkagi mõõtmatult väiksem ajast, mil nad elasid paigas, kust nad liikvele asusid. Millised olid olud ja elutingimused eestlaste endises elukohas? Selle kohta on raske vastata. Kui aga teha järeldusi, arvestades eestlasele omaseid iseloomujooni, siis võib eestlaste esialgse kodupaiga kohta märkida järgmist – eestlased elasid ulatuslikul alal, kas metsaalal või metsastepis. Nad elasid sugukonniti, kuhu kuulusid ühisest esivanemast pärinevad sugulased. Elades eraldi ja hõredalt suurel maa-alal, suheldi omavahel vähe. Suhtlemine siiski toimus ja selle käigus arenesid ulatuslikul eestlaste esivanematega asustatud maa-alal ühine keel, algeline kultuur ja kombed. Samas aga ei tekkinud tihedale kooslusele omast kokkuhoidmist, rahvustunnet, ei tekkinud riiki. Võõrhõimude pealetungil asuti liikvele, taanduma oma elupaikadest lääne-loode suunas, kuni jõuti pelgupaika, praeguse Eestimaa alale, mis oma eraldatuse tõttu aastatuhandeid kaitses neid võõraste eest. Kuid ka uues paikkonnas elati üksteisest eemal, eraldatuna jõgede ja järvede, soode ja metsadega. Alles Kristuse sünnist teise aastatuhande alguses selgus, et elama oli satutud ristteele.
Kes olid need hõimud, kelle mõjul asuti oma endistest elupaikadest liikvele? Sellele on raske vastata; kõige lihtsam vastus oleks – kui liiguti idast lääne-loode suunas, siis taanduti nende hõimude eellaste eest, kes on eestlaste praegused idanaabrid.
Aja jooksul asuti elama perekonniti, suurperedena. Perekonda kuulusid mees, naine, lapsed, mehe täiskasvanud õed ja vennad, kes ei olnud veel oma perekonda loonud ning mehe isa ja ema. Kui aga mees läks koduväiks, siis kuulusid perekonda peale laste veel naise isa ja ema ning naise poolsed täiskasvanud õed ja vennad. Taolise suurperena elati veel XX. sajandi alguses.
Erinevate perekondade elupaigad asusid üksteisest kaugel. Eestlaste esivanemad hindasid iseolemist, iseseisvust, sõltumatust naabritest. Isegi talude tekkimisel asusid need ikkagi naabrist eemal – jõe, järve või metsa ääres või mäe taga, ikka ja alati teisest talust eraldatuna. Eestlastel ei tekkinud kunagi taolist tiheda asustusega, omavahelise läbikäimisega ja korraldusega külakogukonda, nagu seda oli kuni XX sajandi alguseni Venemaal ja on seda ulatuslikult veel praegugi. Küla nimetus tekis Eestimaal pigem vajadusest tähistada väiksemat haldusjaotust, omamata seejuures sellist sisulist tähendust nagu on külal Venemaal. Ainukesed tõelised külad Eestimaal on Peipsi ääres. Nende põliselanikeks ja asutajateks olid usulise tagakiusamise eest Eestimaale põgenenud vanausulised.
Eestlane oli maarahvas. Talus kehtis kindel tööjaotus. Palju lapsi tähendas palju töötegijaid – väiksemad käisid karjas, suuremad hoidsid väiksemaid lapsi, raiusid hagu, rohisid juurviljapeenraid. Lapsed tegid tööd ja teenisid ise oma leiva. Vanematele ei olnud laps ainult meelelahutuseks. Lapsed olid kasulik tööjõud majapidamises, nad tegid jõukohaseid ja väga vajalikke töid. Vanemate ja laste leivateenimine oli vastastikuline, abistav ja üksteisest hooliv.
1960.aastal leidis Nõukogude Liidu Kommunistlik partei, et kolhoosnikul ei ole vaja pidada lehma – piima saab osta poest. Lehmapidamist ja koduloomade arvu kolhoosniku majapidamises piirati. Ka vähendati kolhoosniku aiamaad, endise 0,6 hektari asemel jäeti talle 0,3 hektarit. Kolhoosniku peres oma tööjõudu ei vajatud, kolhoositöö ei olnud tasuv. Algas massiline linnastumine – eestlane võttis suuna linna.
Kümnete aastatuhandete jooksul väljakujunenud eestlase iseloomujooned ei ole aastakümnetega muutunud – eestlane ei käi linna paneelmajas naabrilt soola laenamas, tuletikke küsimas või ootamatult otsa saanud teepakki nurumas. Ta on säilitanud iseolemise ja eraldatuse soovi, ta on selline nagu olid tema esivanemad ning mõned aastakümned ei ole teda muutnud. Aga eestlane on siiski saanud targemaks – ta on olude sunnil ülikiirelt linnastunud ja tema praktiline meel ei näe tarvidust sünnitada hulgaliselt lapsi, sest talutööd ju enam ei ole. Sama pole eestlane veel kaotanud igatsust maa, oma talu, oma maja järele.
Kui luua 30-50 hektarilisi väiketalusid, loodaks ka soodus pinnas rahva järelkasvule. Maa on andnud alati rahva järelkasvu ja taastanud elanikkonna peale hävitavaid sõdu, eriti peale Liivi ja Põhjasõda. Kuid väiketalud on unistus, mille täitumine ei sõltu isegi mitte poliitikute soovist ja heast tahtest. Globaalsel tootmisel ja turumajandusel on omad käitumisreegleid, mille eiramine käib üle jõu isegi suurriikidele. Ajalooratas pöörleb ning seda peatada või tagasi kerida ei ole võimalik. Inimkonna ajalugu on sõdade ajalugu, kuid on ka rahvaste ja riikide tekkimise ja kadumise ajalugu. Inimesed, olles hõivatud igapäevaste rõõmude ja muredega, piltlikult öeldes – olles hõivatud isiklike ajaloosündmustega, ei märka protsesse, mille tagajärjed ilmutavad ennast alles sajandite pärast. Samas, ehk ei peakski rahvaste kadumises nägema ülimalt dramaatilist nähtust – rahvad ei kao ega sure välja, nad segunevad, ühilduvad, võiks öelda, et omandavad uue rahvuse. Seda on meile näidanud kogu eelnev kirjutatud ja kirjutamata maailma ajalugu. Aga siiski, eestlane ja ka iga teine inimene rahvusest olenemata, esitab endale aeg-ajalt küsimuse:
“Millisest rahvusest ma olen?
Küsimuse ei oma erilist tähtsust, küsija esitab selle nagu muuseas, oma filosoofiliste mõtiskluste käigus. Olulise tähtsusega on, millises keeles ta selle esitas, sest keel näitab kuulumist ainulaadsesse kultuuriruumi maailmas, olgu see ruum siis nii väike või suur kui tahes. Kui me esitame selle küsimuse ja anname sellele ka vastuse mingis muus kui oma esiemade keeles, siis on see selge märk, et vähemalt küsimuse esitaja on oma esiema rahvuse kaotanud. Geneetiline kood ei määratle rahvust. Rahvuse määravad kaks põhitingimust koos – emakeel ja kodumaa.
Eeltoodu oli tagasihoidlik filosoofiline sissejuhatus, eesmärgiga ärgitada mõtteid ennemuistse elu ja tänapäeva üle. Aga vahepealne aeg, enam kui seitsesada aastat kirjutatud ajalugu, on täidetud sündmustega, millest nähtub, kes, kuidas ning kellena läks ajalukku ja kelle jaoks oli valmis pandud ajaloo prügikast.

* * *

Saksa kaupmehed randusid Väina jõe suudmes 1180.aasta suvel, eesmärgiga luua siia oma koloonia ja alustada kaubavahetust kohalike rahvastega. Kohalikud elanikud, liivlased, olid õhinal jõe äärde tõtanud ja jälgisid välismaiste kaupmeeste randumist uudishimulikult ja ootusärevalt. Ka varem oli mõni kaubalootsik siia eksinud ja siis pakuti kohalikele elanikele igasugust välismaist nodi ja nänni – mitmevärvilisi helmeid, peegleid, rauast ja pronksist sõlgesid ja käevõrusid, kirjusid pearätte, uhkeid piipe ja tubakakotte, maitsvat veini või magusat likööri. Vastu said kaupmehed mett, vaha, jänese- rebase- hundi ja karunahku; jõukam liivlane vahetas suure peegli vastu isegi tohutu põdranahalahmaka.
Ronides üle kaubakottide ja tünnide, astus laevalt maha tagasihoidliku välimusega juba aastates mees. Ta oli riietunud pikka musta kuube, rinnal rippus jämeda hõbeketi otsas rist. Mees astus tõttaval sammul üle jõeäärse aasa; aeg-ajalt ta komistas lehmapasale astudes, kirus seejuures endamisi saksa keeli ja lõi seejärel risti ette, paludes jumalalt andestust oma hetkelise inimliku nõrkuse pärast. Ületanud lagendiku, asus mees ähkides ja puhkides tõusma mööda kitsast teerada liivlaste linnuse suunas. Aeg-ajalt kutsus järsk tõus esile peeretuse. Pikal merereisil oli kasin toidupoolis hapnema läinud ja mehe kõhuga ei olnud kõik korras. Iga peeretuse järel lõi mees risti ette ja jätkas peatumatult oma teekonda – mäkke üles, liivlaste linnuse suunas. Tema järel tõusid mäkke saatjad, tassides suuri kaste.
Liivlased ei pööranud sellele vanamehele suurt tähelepanu, ainult tema kõvemad peeretused panid neid naerust turtsuma ja põlglikult huuli kõverdama. Enim huvitas liivlasi iseäraliku mehe järel sammuvate saatjate kastide sisu – kas seal on ka värvilisi helmeid, pearätte, peegleid, piipe, ilusa peaga ja kaunistatud tupega nuge? Tavaliselt pakkusid juhuslikult siia kanti sattunud välismaised kaupmehed ka kahvleid, kuid taoline ese ei olnud liivlaste seas hinnas, selle otstarve oli mõistetamatu. See ei olnud nende jaoks ei iluasi ega tarbeese. Nad veel ei teadnud, et kahvel oli kultuuri tooja… Söömine on igapäevase vajaduse rahuldamine, aga kuidas, millisel viisil ja millega süüa, see on söömiskultuur, üks väike, aga oluline osa üldisest kultuurist. Liivlased ei jõudnud ära oodata eelnimetatud kultuurisaavutusest osasaamist – kui kahvel söögiriistana Liivimaal kasutusele võeti, olid liivlased rahvusena juba kadunud…
Saatjad tõusid mehe järel mäkke ja tassisid kaste. Liivlased ei teadnud, et selle tagasihoidliku ja ebahariliku vanamehe taga kõndisid relvakandjad, kusjuures see relv oli väliselt ohutu ja mittemidagiütlev, aga oma olemuselt võis ta hävitada ja luua, tuua rahvastele kultuuri ja neid põrmu paisata – selle relva nimetus oli ristiusk; kastid olid täidetud katoliku usu kirjanduse ja vastavate kultuseesemetega.
Mees asus elama Väina jõe paremale kaldale, kõrgendikule, millelt avanes imeilus vaade jõele ja ümberkaudsetele metsadele. Kõrgendikku nimetasid kohalikud liivlased Ükskülaks. Nad olid selle tippu ehitanud puitmaterjalist linnuse ja hoidsid seal oma toidutagavarasid juhuks, kui ümberkaudsed hõimud ilmuvad oma järjekordsele röövretkele ja elanikel tuleb linnusesse varjuda.
Mehe nimi oli Meinhard. Augustiinlaste ordu munk Meinhard oli Bremeni peapiiskopi õnnistusel saadetud Liivimaale misjonäriks ja ristiusu jutlustajaks. 1186.aastal pühitses Bremeni peapiiskop Hartwig II jutlustaja Meinhardi Väina jõe suudme alade piiskopiks. Teda nimetati Üksküla piiskopiks, kuid tema eesmärk oli tunduvalt avaram: ta sai ülesande asuda looma uut kirikuvaldust, piiskopkonda.
Olles juba vana mees, vajas Meinhrad endale noort ja teotahtelist abilist. Tema valik peatus energilisel ja vapral Theoderichil, tsistertslaste mungaordu liikmel.
Theoderichi peakorteriks sai liivlaste linnus Toreidas. Oma esimese ettevõtmisena nõutas Theoderich paavstilt ristisõja bulla. Saanud paavstilt õnnistuse, asus ta tegutsema – palvesõnad huultel, rist vasakus käes ja parema käega jumalasulaseid õnnistades. Kuna aga parem käsi oli siiski aktiivsest tegevusest vaba ja valmis mõõka hoidma ning liivlased olid liiga põikpäised ristiusu vastuvõtmiseks, siis asus ta risti toetama mõõga jõul.
Vana ja põdura piiskop Meinhardi järglaseks sai Berthold, kes oli enne ametikõrgendust teeninud Loccumi tsistertslaste kloostri abti kohustes. Berthold, kes oma olemuselt oli pigem sõjaväelane kui vaimulik, juhtis isiklikult sõjakäike paganlike liivlaste vastu: rist ühes, mõõk teises käes – üha laiendades oma piiskopkonna valdusi. Vallutatud alad anti lahingus enim vaprust näidanud sõjapealike valitsemise alla. Liivlased osutasid visa vastupanu sissetungijatele, kes olid sunnitud aeg-ajalt taanduma, et koguda jõudu ja alustada uusi sõjakäike ja röövretki.
1198.aastal langes Berthold võitluses liivlastega. Tema asemele määrati 1199.aastal Albert, senine Bremeni toomhärra. Piiskop Albert astus piiskopiametisse tema jaoks soodsal, võiks isegi öelda õnnelikul ajal: äsja, 1198.aastal, oli Roomas paavstitoolile asunud uus kirikujuht, senistest agressiivsem oma usulistes maailmavalitsejalikes taotlustes. Et näidata enda omakasupüüdmatust ja erapooletust vallutustea, valis ta silmakirjalikult oma paavstilikuks nimeks Innocentius, mis andis teada, et ta on omakasupüüdmatu ja olemuselt süütu. Innocentius III väljastas 5.oktoobril 1199 bulla oma vasallidest Euroopa valitsejatele üleskutsega ristisõjaks Liivimaale; uuel, vallutusteks soodsal territooriumil, mis pühendati neitsi Maarjale.
Saksi ja Elbe-äärsed maad, samuti Taanimaa, nägid paavsti bullas mitte niivõrd võimalust ristiusu laiendamiseks uutele aladele – see oli pigem paavsti auahne plaan oma mõjuvõimu suurendamiseks usumaailmas – kuivõrd paavsti heakskiitu ja võimalust uute valduste anastamiseks. Valitsejate pürgimusi asusid agaralt toetama kohalikud vürstid, rüütlid ja kaupmehed. Igaüks neist nägi uute alade vallutamises oma kasu.
Piiskop Albert, kellele paavst oli teinud ülesandeks levitada ristiusku, aga kes pidas silmas ka omaenese huve – maa vallutustega seotud varandusi – purjetas 1200.aasta kevadel laevastikuga Väina jõe suudmesse, kaasas üle viiesaja igat sorti sõdalase, kes olid valmis sõdima, sest sõdimine oli nende elukutse ning sellega seotud röövimised ja riisumised nende majandustegevus.
Väina jõe suudme lähedale, Väina jõe ja selle harujõe Rige alale asuti ehitama kindlustust nimetusega Riia. Albert nimetas ennast Riia piiskopiks. Vahepeal aga oli Theoderich pidanud maha hulgaliselt taplusi kohalike hõimudega, erilist edu saavutamata, kuid ka mitte päriselt lüüa saades. Tegemist oli pigem tavapäraste röövidega kui uute maade vallutamisega.
Teotahteline ja vapper tsistertslane Theoderich mõistis peagi, et juhuslikult kokkukogutud sõjameeste, rüütlite ja nende sõjasulastega pole pikemaajalist edu loota. Taoliste sõjameestega võis küll sooritada edukaid rüüsteretki, mis siiski sageli lõppesid valusate lüüasaamisega, kuid sihipärast edu ja uute alade vallutamist nendega ei saavuta. Theoderich otsustas luua rüütliordu, mille vaimu aluseks oleks ristiusk, jõuks mõõk ja väljaõpe selle käsitsemisel ning sõjaline distsipliin ja vastuvaidlematu allumine väeülemate korraldustele. Plaani toetas ka sõjakas vaimulik, piiskop Albert. 1202.aastal oli rüütliordu loodud, sellele andis Theoderich asjakohase nimetuse – Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordu vappi ja orduvendade mantlit kaunistas kaks ristatud mõõka, seetõttu hakati neid kutsuma lihtsalt Mõõgavendade orduks.
Mõõgavendadest rüütlid, kes moodustasid ordu põhijõu, ehtisid end valge mantliga, mida asjakohaselt kaunistas punane rist ja kaks ristamisi mõõka. Tänapäevaseid mõisteid kasutades – ordu oli nende äriühing, tapmine nende töö ja röövimine majandustegevus.
12.oktoobril 1204 andis paavst Innocentius III Mõõgavendade ordule oma kirjaliku “omakasupüüdmatu” õnnistuse. Vallutussõjad said nüüd kindla vaimse suunitluse, sõjavägi allus juhtimisele ja distsipliinile, suund oli võetud itta ja sõjakäik võis alata. 1207.aastal ehitas ordu Võnnu, vana liivlaste linnuse kohale oma tugipunkti..
Üha rohkem vallutati liivlaste alasid, pöörati neid ristiusku, ehitati kirikuid, seati ametisse preestreid, ilmalikke kohtumõistjaid ja kohalikke asevalitsejaid. Liivimaalt kandusid saksilaste vallutusretked Eestimaale, mida teisest otsast, põhja poolt, olid asunud anastama taanlased.
Mõõgavendade ordu nõudis oma valdusse üha enam vallutatud maid. See pingestas ordu läbisaamist piiskop Albertiga, kes ise oli aidanud kaasa Mõõgavendade ordu sünnile ja andnud sellele oma õnnistuse. Orduvennad ilmutasid allumatust – tekkis isegi taplusi piiskop Alberti ristisõdijate ja Mõõgavendade ordu vahel, samas aga valitses üksmeel, kui tuli tagasi tõrjuda kohalike hõimude kallaletunge.
Oma rivaalist on võimalik lahti saada kahel moel: kas teda ametiredelil allapoole lükates või ülespoole upitades. Kuna Theoderichi mõjuvõimu kõrvaldada ei olnud võimalik, tuli talle pakkuda uut, aga kõrgemat ametikohta.
Theoderich, Mõõgavendade ordu asutaja, 1205.aastast Dünamünde kloostri abt, pühitseti Alberti poolt piiskopiks ning piiskopkonnaks määrati talle Eestimaa; piiskopi asukohaks sai Lihula. Oli astutud järjekordne samm edasi – uue piiskopkonna loomiseks mõõga abil ja Eestimaa vallutamiseks.
Mõõgavendade ordu oli kaotanud oma vaimse isa ja energilise organisaatori Theoderichi, kuid vale oleks kindlalt väita, et Theoderich igaveseks oli lõpetanud oma sidemed orduga – Eestimaa vajas siiski vallutamist ja mõõgavennad olid oma võimeid taolistes asjades näidanud. Mõõgavendade ordu taotles loodava Eestimaa piiskopkonna alade andmist ordu valdustesse, kuid see taotlus lükati paavsti poolt 1212 aastal tagasi.
Liivi- ja Eestimaal osutati sissetungijatele ja nende ristiusule ägedat vastupanu, kuid sõjapidamisoskused, sõjariistad ja ka vägede hulk olid võrreldamatud. Ägedas ebavõrdses lahingus, mis kannab Madisepäeva lahingu nimetust, langes 21.septembril 1217.aastal üks muinasaja nimekamaid vanemaid ja väejuhte, Sakala vanem Lembitu. Lõuna-Eestis hakkas vastupanu raugema, kuid ikka ja jälle tekis uusi tulekoldeid, ägeda leegiga põlema lahvatades ja siis sama äkitselt kustudes.

1219.aasta juuni alguses ilmus Lindanise lahele Taani kuninga Valdemar II Võitja laevastik. Laevadelt olid valmis võitlusesse kargama mitte ainult sõjamehed – oma ristimisvahendid ja kirjutustarbed olid valmis pannud ka kuningaga kaasas olnud Lundi peapiiskop Andereas Sunesen, Schleswigi piiskop Nicolaus, kuninga kantsler ja Roskilde peapiiskop Petrus Jacobi ja veel üks, meile juba tuttav kuju – ilma piiskopkonnata Eestimaa piiskop Theoderich, kes lootis Valdemari abiga saavutada oma eesmärki. Nüüd küll võib kindlalt öelda, et ta oli Mõõgavendade ordule selja pööranud ja taanlaste leeri üle läinud, aga ka selles ei saa täiesti kindel olla, sest taanlaste väes olid ülekaalus siiski saksilased ehk sakslased.
Taani kuninga vägi randus, ronis vastupanu kohtamata suure paekalda otsa, millel asus eestlaste linnus nimetusega Lindanise, mis oli maha jäetud. Väed asusid laagrisse puhkama ja keha kinnitama, osa tegeles linnuse kindlustamisega. Kuninga juurde saabusid eestlastest vanemad läbirääkimisi pidama. Seejuures vahetati vastastikku kingitusi ning piiskopid viisid läbi talituse eestlastest vanemate ristiusku pööramiseks. Seejärel pöördusid vanemad omade juurde tagasi, kogusid Revalast ja Harjust suure sõjaväe ning tungisid mõne päeva pärast õhtu eel viiest suunast Valdemari vägedele kallale. Eestlased tungisid telgini, milles arvasid olevat kuninga, seal aga kükitas Theoderich, piiskopkonnata Eestimaa piiskop, kelle elutee sealsamas eestlaste poolt lõpetati – nii ei saanutki ta Eestimaal piiskopina valitseda.
Vaatamata eestlastele edukalt alanud lahingule ning Valdemari vägede kriitilisele olukorrale pöördus õnn ootamatult taanlaste ja nende vägedes võidelnud sakslaste poole ning eestlased kaotasid lahingu ja seega ka Revalas asuva linnuse Lindanise. Lindanise kohale ehitati taanlaste linnus, Taani linn. Paekalda künka otsa ehitatud Taanilinna ümber, paekalda jalamile, kasvas agul, all-linn, pannes aluse Tallinna sünnile.
Kuna Theoderich oli tapetud, nimetas Valdemar tema asemele oma kaplani sakslase Wescelini ning 19.märtsil 1220 kinnitati ta paavsti poolt Revala piiskopiks. Kuid taoline määramine ei meeldinud piiskop Albertile ning ta nimetas kiiresti Eestimaa piiskopiks, tapetud Theoderichi asemele, oma venna Hermanni. Valdemar tõkestas Hermanni Eestimaale tulekut, algasid diplomaatilised keerutamised ja kavaldamised.
Septembris 1219 Valdemar lahkus, jättes endast maha kindluse, garnisoni ja piiskopid. Eestimaa allutamine risti ja mõõgaga aga jätkus. Sageli toimusid niinimetatud topeltristimised ehk võiduristimised: alatihti tegutsesid piiskop Alberti preestrid ning peapiiskop Andreas Sunseni ja Revala piiskopi preestrid ühes ja samas paikkonnas ning ristisid teisepoole ristituid üle, et neid oma mõjupiirkonda tõmmata. Omavahel põrkasid kokku taanlased, rootslased, sakslased, venelased, haarates üht pisikest maalappi, mida asustas väike üht keelt kõnelev rahvakild ja keda kogumina kutsuti eestlasteks. Kohalikke elanikke värvati ühte ja teise leeri, ka püüdsid eestlased nii ühte kui teist vaenuväge oma huvides ära kasutada, kuid asjalood liikusid lõpuks ikka võõramaiste sissetungijate tahtmist ja kokkuleppeid mööda.
1224.aasta augustis jõudsid ristisõdijad piiskop Alberti ja tema venna Hermanni juhtimisel Tartu alla. Nende vägedesse kuulus peale ristisõdijate veel orduvendi, kaupmehi, Riia kodanikke, liivlasi, latgale ja igat masti teisi seiklejaid, õnneotsijaid ja röövleid, kes käisid sõjaväega kaasas, lootes oma noosi saada. Tartu vallutati.
Tartu vallutamisega oli Eesti täielikult surutud võõra võimu alla, välja arvatud Saaremaa.
1227.a. jaanuaris oli ristisõdijate tohutu vägi kogunenud Pärnu jõe äärde, tehes ettevalmistusi mööda jääd Saaremaale liikumiseks. Vägede eesotsas seisid piiskop Albert ja sakslasest ordumeister Volquin, nende tegevust aga koordineeris Itaaliast kohale tõtanud paavsti isiklik esindaja magister Johannes – kallaletung oli sanktsioneeritud kõige kõrgemal tasemel.
Mööda jääteed jõuti Muhu linnuse alla. Ehkki Muhu vanemad tegid ettepaneku läbirääkimisteks, asusid ristisõdijad rünnakule ning vaatamata muhulaste ägedale vastupanule linnus vallutati, rööviti paljaks ja põletati maha. Edasi liikus vaenlane Saaremaa suurima, Valjala linnuse alla.
Vaenuvägi asus tegema ettevalmistusi piiramiseks, seati üles kiviheitemasinad ja piiramistornid. Pikkade läbirääkimiste järel linnus alistus, kuna rahvast tulvil linnuses oleks olnud väga suured kaotused. Ristimine kestis kolm päeva, seejärel liikusid preestrid teistesse Saaremaa piirkondadesse ja jätkasid ristimist.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli lõppenud, maa oli võõrvõimu alla kistud, võõras usk tungis eestlaste vaimuellu. Pika jahmerdamise järel, mida võib, arvestades asjaolu, et lahingutes sai surma palju inimesi, nimetada ka sõdimiseks, sai Mõõgavendade ordu siiski oma tahtmise. 1227.a. suvel sakslaste ja taanlaste vahel sõlmitud kokkuleppe järgi taanlased kapituleerusid ja pöördusid Taani tagasi. Lindanise koos Revalaga, Harju, Järva ja Viruga läks Mõõgavendade ordule.
Stensby leping 1238.aastal andis Tallinna, Revala, Harju ja Viru uuesti Taanile ning Järva jäi Liivi ordule ja Läänemaa Riia piiskopile. Kujunes välja uus poliitiline kaart, jagades ilmalikku ja kiriklikku võimu. Siinjuures võib lugejal tekkida küsimus: kuhu kadus Mõõgavendade ordu. Mispärast tema midagi ei saanud?
22.septembril 1236 toimus Põhja-Leedus Saule lahing, milles ühelt poolt võitlesid leedulased ja semgalid ning teiselt poolt Mõõgavendade ordu. Seekord läks mõõgavendadel väga kehvasti – lahingus sai Mõõgavendade ordu hävitavalt lüüa, hukkus ka ordumeister Volquin. Sellega oli ordu tegevus lõppenud. Aga tühi koht ei jää täitmata. Juba järgmisel, 1237.aastal, loodi Mõõgavendade asemele Saksa ordu Liivimaa haru, mida tuntakse nimetuse all – Liivi ordu. Ordu liikmeskonna moodustasid rüütelvennad, kelle vormiriietus oli valge mantel musta ristimärgiga. Seega mantel oli saanud uued värvid, mantlikandjate teod ja eesmärgid jäänud samaks oma eelkäija, Mõõgavendade orduga.
1340.aastate alguses valitses Harju-Viru provintsis veel Taani võim, kuigi see oli juba lagunemas; ülemerevalduses läksid asjad pikem oma rada kui Taani kuninga tahtmise järgi. Kuninga vasallideks, maavaldajateks olid põhiliselt sakslased ning nad toimetasid oma äranägemise järgi. Nende kõrvu oli jõudnud kuuldus, et Taani kuningas tahab Eestimaa maha müüa, olevat isegi juba ostja leitud. Ja nagu ikka, kui maavaldus läheb müüki, ei olnud Taani kuningas enam huvitatud tegema sinna investeeringuid ega soovinud raisata oma kallist aega mingi maatükiga seotud elu-olu korraldamisele. Ja nii, nagu tänapäeval üürnikud kardavad maja müüki panekut ja on arvamusel, et uuelt omanikult võib ainult halba oodata, ei meeldinud ka saksa soost vasallidele kuninga plaan Eestimaa maha müüa. Aga asi oli juba otsustatud.
1346.aastal sõlmitud tehinguga müüs Taani kuningas Harju-Viru provintsi Saksa ordule. “Kinnisvaramaakleritena” tegutsesid Saksa keiser ja Rooma paavst, kes tehingu omavahel heaks kiitsid ja kinnituse andsid. Ent ostja leidis ostu enda jaoks mittevajaliku olevat ning müüs juba järgmisel, 1347.aastal, 20 000 hõbemarga eest Eestimaa edasi Liivi ordule, kes oli ka maa tegelik valitseja.

Baltikumis vallutatud maid nimetasid sakslased ühise nimetusega – Liivimaa, kuigi nimetatud territoorium oli oluliselt suurem kui liivlastega asustatud piirkond. Põhja-Eestit, mis oli Taani valduses, nimetati Eestimaaks. Kuna aga Liivi ordu õnneliku ostjana sai Harju-Viru provintsi omanikuks, laienes Liivimaa nimetus ka Eestimaale, hõlmates seega kogu tänapäeva Eestit ja lisaks veel maa-ala, millel praegu asub Läti.

Muinasaeg ehk iseolemine eestlastele oli lõppenud. Võõrvõim kukil ja uus vaimutoidus ehk ristiusk kaelakotis, astus eestlane, sageli nälginuna ja räbalais, uude ajastusse, mida nimetatakse kirjutatud ajalooks. Vabadusihalus aga ei kustunud ning ikka ja jälle asuti vastuhakule ja mässule. Suurim ja ajalooliselt tähtsam oli Jüriöö ülestõus.

Eestlastele algas majandusaasta, täpsemini põllumajandusaasta jüripäeval, kalendri järgi 23 aprillil. Sel päeval lasti kari välja ja alustati kevadisi põllutöid; see oli uute püüdluste ja lootuste aeg. Ajad olid toona segased: taanlased olid oma võimu Harju-Viru provintsis praktiliselt kaotanud, sakslastest vasallid toimetasid oma äranägemise järgi, Taani kuningavõimu kartmata. Valitses omavoli, rõhumine ja seadusetus. Eestlased otsustasid segast aega ära kasutada ja rõhujatest vabaneda. Aegsasti ja suure saladuskatte all asuti tegema ettevalmistusi ülestõusuks.
Jüripäeva, 23.aprilli öösel 1343 algas mäss. Harjumaal põletati maha mõisad ja kirikud, vallutati Padise klooster. Mässulised kogunesid suureks väeüksuseks ja liikusid Tallinna poole. Sakslased põgenesid suures hirmus Tallinna linnusesse, osa üritas jõuda Paide linnuse müüride varju.
Nähes, et Taani kuningas neid kaitsta ei suuda, pöördusid sakslased suures hädas Liivi ordu poole. Liivi ordumeister Burchard von Dreileben, kes parajasti kimbutas Pihkva piirkonnas venelasi, otsustas jalamaid eestlaste vastupanu maha surumiseks tegutsema asuda. Ta suunas väed tagasi Paide suunas, andes samas korralduse kutsuda eestlaste vanemad Paidesse kohtumisele ja läbirääkimistele. 4.mail 1343.aastal toimus eestlaste väepealikude kohtumine ordumeistriga Paide ordulinnuses. Kohal olid neli eestlaste kuningat koos saatjatega ühelt poolt ning ordumeister ja ordu kõrgemad isikud teiselt poolt. Sisulisi läbirääkimisi ei alustatud, eestlasi asuti süüdistama ning anti käsk nad vangistada. Eestlased haarasid relvad, tekkis kokkupõrge ning eestlaste kuningad koos kogu saatjaskonnaga tapeti ebavõrdses võitluses.
Orduväed asusid liikvele Tallinna poole ning 14.mail 1343 jõuti lahinguväljale. Eestlased, olles kaotanud oma väepealikud Paides, kaotasid ka lahingu Tallinna lähistel. Sõjamäe rabas toimunud ägedas võitluses saksa ordurüütlite ülekaalukate jõududega langes peaaegu kogu eestlaste vägi.
Jüriöö ülestõus lõppes eestlastele lüüasaamisega, kuid sellest hõõgvele läinud sädemete kustutamisega tuli ordul vaeva näha veel pikka aega nii Harjumaal, Läänemaal kui ka Saaremaal.
Taani, suutmata tagada sakslastest vasallidele ohutust Harju-Viru provintsis, andis selle Liivi ordu kaitse alla ning, nagu eespool märgitud, 1346.aastal müüs Saksa ordule, kes omakorda äris provintsi edasi oma niinimetatud tütarettevõttele, Liivi ordule.
Eduard Bornhöhe lõpetab oma Jüriöö ülestõusu kirjeldava jutustuse “Tasuja” sõnadega:
“Nii särab Eesti rannal loojaminev päike veel korra pilverüngaste vahelt ja paneb lainete vahutavad pead punetama. Siis vajub ta merre ja tuul vaikib ja mässavad lained rahunevad pikkamisi…”
Jüriöö ülestõusu järel hakkas eestlaste vastupanu raugema, kuigi Jüriööst alguse saanud vastuhakk oli visa vaibuma; Saaremaal suudeti see vaigistada alles 1345.aasta talvel. Päriselt ei raugenud vastuhakud kunagi; ikka ja jälle tõusis rahvas rõhujate vastu mässule, nõudes õiglust ja kergendust. Ihalus vabaduse järele elab iga rahva hinges igavesti ning see ei sumbu ega rahune iialgi…

Teine peatükk. Ellu

Oli 1344.aasta juulikuu soe suveõhtu. Punane päikeseketas rippus paksu kuusemetsa kohal, valgustades heledalt kõrget linnusemüüri ja väikest jõeäärset lagendikku.
Ligi kuu aega tagasi oli Vastseliina (Neuhauseni) linnusesse saabunud noor rüütel Otto von Nordeck – juhtima linnuse ehitamist ja mõisnikuna valitsema ümberkaudseid talupoegi. Nendelt saadi vajalik toidumoon ja varustus, nad olid sunnitud töötama ulatuslikel ehitustöödel.
Vastseliina linnus oli Tartu piiskopkonna itta tungimise suuna piirikindlus ja pidi olema võimas, et osutada kindlat vastupanu vaenlasele. Vastas oli Vene vürstiriik, õigeusuriik, kes pürgis vastupidises suunas – läände, Euroopasse. Vastastikku seisid mitte ainult kaks võimsat vaenuväge. Siit läks piir kahe kultuuri, ida ja lääne vahel. Siin olid teineteise vastas kaks usku – katoliku ja õigeusu kirik, kuigi mõlemal juhul oli tegemist ristiusuga.
Tartu piiskopkonna piiskop andis Vastseliina linnuse ümbruse maad Otto von Nordecki kasutusse läänimaaks ja selle eest pidi läänimees ehk vasall Otto von Nordeck piiskoppi teenima ja juhtima ning korraldama Vastseliina linnuse ehitamist. Kõik see – linnuse ehitamine, seda kaitsva sõjaväe, töid korraldavate ametnike ja linnust teenindavate preestrite ülevalpidamine nõudis suuri kulutusi, nende katmiseks pandi talupoegadele üha suuremaid kohustusi ja makse. Liivimaa talupoja iseolemine tõmbus järjest koomale, ees ootas pärisorjus.

Vastseliina linnuse ehitamisega oli alustatud 1342.aasta paastu-maarjapäeval; püsti olid juba osa kindlusemüüri, väravad ja mõned hooned linnuses. Edasiste tööde jätkamine oli tehtud ülesandeks noorele energilisele rüütlile Ottole, endise ordumeistri Walter von Nordecki pojapojale, kes aga siiski, nagu noorele inimesele kohane, ei pühendanud oma aega ainult tööle, vaid leidis mahti ka meelt lahutada või vahel lihtsalt laiselda. Otto oli pikka kasvu, laiaõlgne, pikkade tumedate vuntsidega noormees. Endise teenistuskoha, Tartu linnuse preilid olid meelitatud temaga vestlemisest, veelgi meeldivam oli silitada Otto pikki, natuke käharaid heledat tooni juukseid või tunda tema tugevate käsivarte pigistust talje ümber.
Otto oli just lõpetanud supluse linnusemüüride alt möödavoolavas jões ja püksid jalga ning särgi selga tõmmanud, kui tema tähelepanu köitis heledapäine pikas seelikus tüdruk, kes paljajalu, korvike käes, lähenes linnusemüürile. Jõudnud selle jalamile, pöördus tüdruk jalgrajalt paremale, linnusevärava suunas.
“Hei, külatüdruk!” hõikas Otto tüdrukut.
Tüdruk peatus, pööras ennast ringi ja jäi küsivalt ootele.
Otto ei teadnud õieti, mispärast ta tüdrukut hõikas; ilmselt oli see niisama suust lipsanud, nagu ikka poisid vahel tüdrukuid tülitavad. Aga olles seda teinud, tuli juttu jätkata.
“Mis asjatalitused sind linnusesse tõid?” küsis rüütel, astudes tüdrukule lähemale.
“Maasikaid tõin,” vastas tüdruk ja sirutas korvikese maasikatega noorhärra nina alla. Marjad olid mahlakad ja punased nagu külatüdruku poolavatud huuled. Otto võttis paar marja, pistis suhu, matsutas seejuures kiitvalt suud ja esitas järgneva küsimuse, et tüdrukuga juttu jätkata:
“Kas sinul on veel õdesid?”
“Üts om viil, sis viil üts ja sis viil üts,” vastas tüdruk. Neid korrapäraseid, üksteisele sarnaseid laulvaid sõnu hääldades paljastus helevalge hammasterida; tüdruku punased huuled võtsid vaheldumisi ümmarguse kuju ja tõmbusid siis jälle koomale, rüütlile tundus, justkui saadaks tüdruk talle õhusuudlusi.
“Kas sa oled esimene üts, või viimane üts?” küsis rüütel naerdes, ja tema pilk jäi peatuma tüdruku neitsilikes silmades. Tüdruku lõuaots oli pööratud ülespoole, tema sinised, tumedate ripsmetega silmad vaatasid rüütlile otsa lihtsameelselt ja avalalt.
“Viimane,”vastas tüdruk.
“Nimi?”
“Ellu.”
Seepeale sigines vaikus; rüütel ei osanud sellele lihtsameelsele külatüdrukule rohkem küsimusi esitada, ka ei teadnud ta, mis teemadel kolkatüdrukuga üldse on võimalik vestlust arendada. Lõpuks katkestas ta vaikuse:
“Hakkad minu teenijaks, pesed pesu, puhastad riideid ja minu kambrit linnuses. Kui vaja, teed ka midagi suupärast süüa, aga vaevalt sa seda oskad. Ütle isale, et asud Otto von Nordecki teenistusse. Tasu nagu tavaliselt taolisel tööl. Homme keskpäeval ole kohal.”
Rüütel tahtis oma kuue ja mõõga juurde, mis lebasid jõekaldal, tagasi pöörduda, kuid ta viivitas millegipärast, ning siis, et midagi lahkudes öelda, sõnas:
“Sa võid mind kutsuda lihtsalt Ottoks, võõraste juuresolekul aga härraks.”
Tüdruk noogutas vaikides ja asus minekule – juuksed tuules lehvimas, korvike käevangus ja pikk seelik kahisedes libisemas mööda teeäärseid nõgeseid ja ohakaid, paljad päkad välkumas seelikuserva alt. Linnusesse tulekuks oli ta selga pannud oma parimad riideesemed: jämedast linasest riidest heleda särgi, mille kaelust ja lühikesi käiseid ilustas punane pealeõmmeldud pael. Särgikaelust hoidis koomal väike hobuserauakujuline raudsõlg. Vasakut käerannet ilustas pronksvõru, sõrmes võis märgata pronksist sõrmust. Kandadeni ulatuvat hallist paksust riidest seelikut hoidis piha ümber kirju vöö, seeliku äär oli kaunistatud kirjute pookadega. Kirjatud vöö küljes rippus väike ilustustega noatupp, sellest paistis põletatud mustri ja nikerdistega puidust noapea. Tüdruk oli peapaela lahti sõlminud ja sidunud selle ilustuseks endale ümber kaela. Igatahes nägi ta välja väga moodne ja väga ilus – tänapäeva noormehed kindlasti ei jätaks taolisele tüdrukule tänaval järele vaatamata.
Kui Ellu enne linnuseväravasse sisenemist pilgu tagasi pööras, siis märkas ta, et Otto vaatas ikka veel talle järele. Ta punastas enese ette ja sisenes linnuseõuele. Ellu lootis maasikate müügist saada mõne mündi, neid koguda ja siis osta endale hõbesõlg. Seda hõbesõlge oli ta silmanud juba varem linnuses käies võõramaalase letil, kes müütas värava kõrval asetsevas putkas sõjameestele vajalikke tarbeesemeid ja igasugust kirevat kaupa, millelt Ellu ei suutnud silmi ära pöörata.

Õhtul, peale juhuslikku kohtumist Elluga istus Otto linnust kaitsvate sõjapealikega nagu tavaliselt kaardilauas, et aega viita ja kaaslastega suhelda. Kuid täna oli Otto kuidagi hajameelne. Lauakaaslastele tundus ta igava ja uimasena; võibolla tuli see mõnest peekrist veinist, mida Otto oli täna rohkem kummutanud kui tavaliselt. Juba enne keskööd viskas Otto kaardid lauale, soovis kaaslastele head ööd ja lahkus oma kambrisse. Seal vallandas ta mõõgarihma, heitis mõõga nurka, kiskus saapad jalast, sõlmis kuuepaelad lahti ja heitis lahti riietumata asemele. Tükk aega lamas ta kinnisilmi pimeduses, vähkres natuke ja vajus siis noore inimese rskesse ja värskendavasse unne. Vastu hommikut ilmutas end Ottole unes Ellu, kes jooksis, juuksed tuules lehvimas, üle päikesepaistelise lagendiku talle vastu. Rüütel oli just käed välja sirutanud, et haarata Ellu oma embusse, kui hobuste norskamine akna taga kaotas une ja unenäo.
Otto ajas ennast istuli. Liivimaa suvine hommikuvalgus paistis väikesest aknaavast sisse. Rüütel tõusis kahetsustundega südames – veel hetk, ja ta oleks püüdnud talutüdruku oma embusse…
Otto laskus jõe äärde. Ta nautis varahommikuse õhu kergust ja värskust. Vastaskalda metsast kuuldus lindude laulu ja häälitsusi. Rüütel loputas hommikujahedas vees oma nägu, viskas värskendavat vett kaelale, kuivatas kuuekäisega ja ruttas kallast pidi tagasi linnusesse. Päev oli alanud. Kokad valmistasid linnuseehitajatele ja sõjameestele linnuseväljakul hommikusööki. Kostis hõikeid, hobuste hirnumist ja mitmekeelset juttu. Esimesed päikesekiired valgustasid linnusemüüri ülaserva.
Otto einetas koos sõjapealikega kaigastest kokkuseatud varikatuse all. Pärast hommikueinet, päevakäskude jagamist ja juhtnööride andmist pöördus Otto tagasi oma kambrisse. Täna ei olnud tal tahtmist tegeleda linnuse asjadega, ta ootas Ellut.
Keskpäeval oli Ellu kohal. Täna oli ta riietunud lihtsamalt: pastlad jalas, seelik küll puhas, aga natuke kulunud, seljas pikkade varrukatega villane särk, millel puudusid kaunistused. Võrukujuline peapael hoidis juukseid koos, peapaela villasest lõngast lopsakas tutt langes kuklale ja kaelale. Eilne hobuserauakujuline raudsõlg aga oli omal kohal, varjates Ellu kõrget rinnaesist.
Teda Otto kambrisse juhatanud sõjamees tegi ukse lahti, pilgutas Ottole omamehelikult silma, millele viimane vastas kulmukortsutusega ning seejärel jättis saatja neid kahekesi.
“Tere!” sõnas Ellu, kui sõjamees oli lahkunud.
Otto noogutas vastuseks, Ellut silmitsedes. Ellu seisis tema ees nagu möödunudöine unenägu. Rüütel oleks tahtnud haarata Ellu oma käte vahel ja teda emmata, kuid ta talitses end; ta ei tahtnud olla taktitundetu, ka kartis ta Ellut solvata.

Otto andis Ellule ülesanded kätte. Neid ei olnud palju, tavaline igapäevane töö, millega Ellu oli tegelenud koduses majapidamises. Saanud töödega valmis, kõndis Ellu mööda linnuseõue, jälgis ehitustöid, kuuldes samas ka endale suunatud ehitustööliste ja sõjameeste kahemõttelisi hõikeid. Ellule oli linnus tõeline imedelinn – vastu linnusemüüri paiknesid ridamisi eluhooned, laod ja töökojad. Peahoones asetsesid kirik ja suur koosolekutesaal, samuti köök ja söögisaal ning magamisruumid. Mööda linnuseõue sagisid edasi tagasi igat sorti ametimehed, ratsutasid sõjamehed, käsitöölised ja kaupmehed vedasid kärudel oma kaupa. Peahoone all asuvasse suurde võlvitud laega keldrisse tassiti toiduainete varusid. Linnusele tiiru peale teinud, ronis Ellu kõrgesse kaitsetorni, millelt avanes avar vaade ümberkaudsetele metsadele, niitudele ja põldudele. Ellu koduküla paistis ülevalt väga pisike ja päris linnuse külje all olevat.
Lisaks nendele töödele, mis kuulusid tema kohustuste hulka, otsis Ellu ka ise tegevust, püüdes hoolitsevate naisekätega ümbrust kaunimaks muuta. Kuna linnuseõu oli lage ja kruusane, ilma ainsagi rohulibleta, kujundas Ellu peahoone seina äärde väikese lillepeenra, mida ta iga päev kastis ja korrastas.
Õhtul, olles vajalikud toimetused teinud, sättis Ellu ennast koju minekuks. Ta keeras riidetükki mõne saiakese, vahel ka kanakoiva või suitsetatud lihatüki; alati oli Ellu korvikeses midagi maitsvat koduste jaoks. Kuid sageli, kui rüütel oli kodus ja puhkas rännakuväsimust, jäi Ellu rüütli seltsi hilisõhtuni, vesteldes temaga igapäevastest asjadest. Ellu istus järil, rüütel aga külitas puitvoodile laotatud karunahal. Mõnikord venisid need vestlused hilisõhtuni ja hämaras kambrikeses süüdati küünal.
“Kas teil siin külas igav ei ole pikkadel sügis- ja talveõhtutel?” päris rüütel.
“Kuidas igav?” imestas Ellu. “Me kraasime villa, heietame kedervarrel lõnga, koome kangaid, kindaid, sokke, mõtleme välja uusi mustreid ning tikime neid särkidele ja seelikutele, laulame seejuures omi laule. Vahel jutustab vanaema muinasjuttu, ja siis kuulavad kõik hiirvaikselt – lapsed ja lapselapsed.”
“Jutusta mulle ka üks muinasjutt,” palus Otto.
“Muinasjutte räägivad vanemad inimesed, vanaema või vanaisa, aga kui sa väga soovid, siis ma räägin sulle ühe muinasjutu.”
“Jutusta,” nõudis rüütel.
Ellu alustas muinasjuttu:
“Ühel soojal suveõhtul, kui punane päikeseketas rippus paksu kuusemetsa kohal, valgustades heledalt kõrget linnusemüüri ja väikest lagendikku jõeääres, kohtusid lagendikul noor rüütel ja taluneitsi. Rüütel oli pikka kasvu, laiaõlgne, tema ninaalust kaunistasid pikad tumedad vuntsid…”
Otto kuulas Ellu muinasjuttu huviga, seejuures sõrmeotstega omi pikki tumedaid vuntse keerutades. Ellu jätkas:
“Taluneitsil oli käeotsas korvike maasikatega, mis olid punased nagu taluneitsi huuled…” Siinjuures märkas rüütel pettust, puhkes lõbusalt naerma ja haaras Ellu oma embusse. Rüütli pikad tumedad vuntsid katsid kuumas suudluses taluneitsi maasikavärvi huuled.
Pärast ootamatul kujul lõppenud muinasjuttu kaotas Ellu varsti oma neitsilikkuse ja sai Otto omaks, jäädes samas ikkagi rüütli teenijaks. Pigem siiski elukaaslaseks, kui kasutada tänapäeva väljendit. Sageli arutasid nad omavahel asju, mis puudutas neid ümbritsevat elu ja olid mõlemale mõistetavad. Ellu ei olnud näinud laia maailma, ta ei osanud endale ette kujutada suuri linnu või teist elu peale külaelu. Linnus oli talle linnaks, seega võis ta tunda ennast linnainimesena ning vähesel määral osa saada nendest uuendustest, mis linnuses toimusid.

1345.aasta jaanuari õhtul, kui väljas paukus pakane, aga Otto kambrikese kaminas põlevad halud olid toa soojaks ja mõnusaks kütnud, alustas Otto uuesti juttu külaelu teemadel. Sellise jutu alustajaks oli tavaliselt Otto, kuna Ellu ei tahtnud teda oma külamuredega koormata, linna kohta aga ei osanud ta küsimusi esitada ega vestlust arendada.
“Ellu, kuidas sinu esivanemad elasid varem, enne sind, sinu vanaema-vanaisa? Millised olid nende elamud, millega tegelesid?” alustas Otto õhtust juttu Ellule ootamatu küsimusega.
“Meil on kogu aeg ühtmoodi elatud – äestatud põldu, peetud loomi, käidud jahil ja kalal, kootud kangaid ja õmmeldud riideid. Teistmoodi pole kunagi olnud,” näitas Ellu oma teadmisi. “Inimesed elasid majakestes nagu praegugi, kuidas siis teisiti saab elada,” oli tüdruk arusaamatuses.
“Siis on siinsetel inimestel küll vedanud; minu esivanemad elasid koobastes ja onnides,” vastas Otto naerdes, sest Ellu vastused olid nii lihtsameelsed ja siirad. Ellu naeris koos Ottoga, kuna ta oli arvamusel, et Otto teeb oma koobaste jutuga lihtsalt nalja ja õrritab teda. Aga Otto ei jätnud oma pärimisi.
“Ellu, kas sa tead oma isa-ema või vanavanemate või üldse külarahva ja nende esivanemate päritolu?”
“Mis tähendab – päritolu?” ei mõistnud Ellu küsimust.
“See tähendab kohta, kust esivanemad on tulnud, või inimesi, kes on olnud sinu esivanemad,” selgitas Otto. “Mina näiteks olen pärit kaugelt maalt, Saksimaalt, minu esivanemad räägivad saksa keelt, ja seda keelt me räägime praegugi omavahel või nendega, kes seda keelt oskavad. ”
“Aga Otto, mis kaugetest maadest sa räägid!” imestas Ellu. “Minu isa ja ema on sündinud siin, väikeses külakeses linnuse lähedal. Ma ei ole kuulnud, et esivanemad oleksid kuskilt tulnud või mingit teist keelt rääkinud.”
“On väga erinevaid inimesi, on isegi nahavärvilt täiesti süstimusti.”
Ellu hakkas naerma:
“Nüüd sa, Otto, räägid küll rumalat juttu. Kuidas saab inimene olla musta värvi? See on tõesti juba muinasjutt!”
Otto naeris Elluga kaasa, kuigi ta oli oma silmaga näinud musta inimest. See must mees oli mingilt sõjakäigult kaasa toodud eksootilise asjakesena; omanik vedas teda ühest linnast teise ja näitas turuplatsil raha eest uudishimulikele linnaelanikele.
“Ellu, kas teie muinasjuttudes räägitakse esivanematest, kes käisid kaugetel sõjaretkedel, panid toime sangaritegusid, võitlesid vaenlasega?”
“Meil on jutustusi vägilastest, Kalevist ja sõjamehest Lembitust, mida antakse edasi põlvest põlve,” vastas Ellu uhkusega. “Neid kuulavad põhiliselt juba suuremad lapsed või täiskasvanud. Aga väiksematele lastele meeldib kuulata jutte kodukäijatest, haldjatest, metsloomadest ja puudest, kes mõistavad inimese keelt.” Viimaste sõnade juures tasandas Ellu häält ja vaatas kartlikult pimeda nurga poole, otsekui peljates, et kodukäija või haldjas võib tema juttu pealt kuulata.
“Teis on ikka veel palju paganlust,” lõi Otto heatahtlikult käega ja viis jutu teisele teemale: “Ellu, sa ütlesid, et te laulate pikkadel talveõhtutel omi laule. Laula minule ka üks lauluke.”
Ellu kohmetus natuke, kogus aga end kiiresti ja laulis vaikse ja maheda häälega:

Paista paista päiksekene
paista meie poja pääle
anna talle hele hääle
paista meie poja pääle…

Viimaseid laulusõnu lõpetades puhkes Ellu naerma; talle tegi nalja tõsidus, millega Otto tema laulusõnu kuulas. Ta oli need leelotanud Ottole siinsamas, tunde mõjul, sõnadele tähelepanu pööramata. Siis aga Ellu tõsines, istus voodis pikutava Otto kõrvale, kattis oma juustega tema näo ja sosistas Ottole kõrva saladuse:
“Meile sünnib laps!”
Otto nägu tõmbus imestunult muigele. Oli näha, et taoline uudis teda ühtaegu rõõmustas, aga samas tekitas ka ebamääraseid tundeid.
“Mis saab tema nimeks?” küsis ta imestusest toibudes.
“Kui sünnib poeg, siis Otto,” vastas Ellu vaikselt ja vaatas rüütlile süüdlaslikult otsa.
“Kui Otto siis Otto,” vastas Otto seenior muretu naeratusega ja ajas end istukile:
“Otto poeg Otto ehk rüütli Otto.”
Juulikuus sündis Ellul poeg. Rüütli naljatades öeldud nimi sai noore Otto hüüdnimeks; kogu küla ja ka linnuserahvas hakkas väikest Ottot kutsuma Rüütli Ottoks.

Varakevadel, enne väikese Otto sündi külastas rüütel Ellu vanemaid. Uksest sisse astudes lõi ta valusalt pea vastu uksepiita ära:
“Kurat, kas ei saaks uksepiitu kõrgemaks raiuda,” vandus ta uksest sisse astudes ja hämaruses silmi kissitades. “Ja aknad justkui linnusemüüri laskeavad,” jätkas rüütel kirumist, kuid ta silmad hakkasid siiski pimedusega harjuma.
Ilmselt oli Ellu emale-isale rüütli saabumisest ette teatanud. Tuba oli äsja koristatud; lambatall ja vasikas, kes olid tarekeses oodanud kevade saabumist, olid lauta viidud. Savipõrandale oli laotatud kaltsudest punutud mitmevärviline narmastega põrandariie. Söögilaud oli koristatud ja ilustatud laualinaga, istepingid kahel pool lauda puhtaks küüritud; laua otsas asetsev suur puupakk, peremehe istekoht, kaetud linase riidetükiga. Ellu isa oli uuemad kaatsad jalga tõmmanud, ema sirget ja kaunist figuuri ilmestas vastselt paruni külastuse puhuks valmis saadud punase kaarusnööriga ilustatud pikk-kuub.
Ellu ema ja isa seisid kohkunud nägudega laua ääres ja vaatasid parunile otsa, teadmata, mida teha või öelda. Parun toetas oma istmiku kõrgele puupakule lauaotsas, mõõk kolksatas seejuures vastu istepakku. Ilmselt oli ka parunil raskusi jutu alustamisega; ta keerutas sõrmeotsaga oma pikki tumedaid vuntse, millele Ellu ema silmad olid pidama jäänud, silmitses laudlina, libistas seejärel tähelepaneliku pilgu üle kambri, peatus hetke Ellu ema ja isa näol, märkides endamisi Ellu sarnasust emaga ning pööras pilgu uuesti laudlinale.
“Hästi,” sõnas rüütel endamisi, otsekui oleks ta millegagi nõus või midagi just äsja otsustanud. Ta tõusis püsti, kummardas pea alla, et väljudes pead mitte uuesti vastu uksepiita ära lüüa, kuid peatus järsku. Rüütel pistis käe põue, tõmbas välja väikese kukru müntidega ja heitis selle kõlinal söögilauale. Seejärel väljus, sügavalt kummardudes uksepiida ees. Väljas kõlas paar saksakeelset käsklust, uks avanes uuesti, kostis taas peakolks vastu uksepiita ning sisse kargas üks rüütli saatjatest. See asetas lauale pudeli reinveini ja väljus koheselt, midagi saksakeeli omaette pomisedes või kirudes.

Aastad möödusid. Ellu toimetas linnuses, hoides korras rüütli tagasihoidlikku elamist. Erilist hoole harjas ja puhastas Ellu Otto hobust, selle tegevuse juures teda pidevalt hellitades ja silitades. Otto hobune Kõrvu – ilus valge lauguga kõrbi karva täkk, küllaltki üleannetu, vigureid täis ja keevavereline – oli Ellule justkui osa Ottost. Ellu sai need hellitused, mis Otto tagasihoidlikult kõrvale lükkas, anda tema hobuse kaudu siiski talle edasi. Eks Otto ja Kõrvu olidki lahutamatud, koos käisid nad sõjaretkel, elasid läbi ühiseid ohte ja võiduajamisi, said vahetevahel vigastusi ja veritsevaid haavu. Otto oli küll lõbusa olemisega, aga armuasjades ja tunnetes sõjamehelikult tagasihoidlik ja endasse hoidev. Ellu oleks tahtnud teda enam hellitada ja ka ise hellitusi saada, sagedamini armusõnu kuulda, kuid rüütel oli taoliste sõnadega kitsivõitu. Otto hobune aga oma tundeid ei varjanud. Ta hirnatas rõõmsalt Ellut märgates, ajas oma pikad pehmed mokad torru, et Ellu peopesalt leivatükikesi nosida, surudes seejärel oma niisked mokad Ellu põsele, maiuspala juurde norides.
Linnuse sõjamehed naersid Ellu kiindumist Otto hobusesse ja pidasid hobuse eest hoolitsemist naisterahvale mittekohaseks, ja Otto oleks selle tegevuse Ellule isegi ära keelanud, kuid ta mõistis, et sellisel moel väljendab Ellu oma armastust tema vastu.
Sõjaretkelt naastes pikutas Otto tavaliselt oma asemel, puhkas sõjaretke väsimust ja tahtis olla omaette. Taolisel hetkel võttis Ellu pisikese Otto kaasa ja nad askeldasid kahekesi sara all Otto hobuse ümber. Väikesele Ottole sai osaks isegi õnn istuda Kõrvu seljas justkui päris ratsur. Puhastamise ja kraapimise lõpetanud, tegeles Ellu hobusega niisama, ajaviiteks. See pakkus oma loomalikult südamlikku kiindumust nii Ellule kui tema väiksele pojale Ottole. Ellu uuris hobuse kõrvad läbi, puhastas neid, pühkis rääma silmast, sealjuures hobusega tasakesi rääkides. Vahel tüdines Kõrvu Ellu liigsest hoolitsusest ära ja ta tonksas Ellut ninaotsaga, et tüütusest lahti saada, samas aga, otsekui mõistes oma taktitust, surus mokad jälle Ellu põsele või kaelale. Võimalik, et kaasajal nühib armastav naine oma mehe autot sama innu ja hoolikusega; sooja hingeõhku auto esiklaasile puhudes ja seda läikima lüües…

Aeg kulges omasoodu. Väike Rüütli Otto sibas juba omapäi linnuseõuel ringi, kusjuures sõjamehed hoidsid tal aeg-ajalt silma peal, et Otto pahandustega hakkama ei saaks või endale viga ei teeks. Enam meeldis poisile toimetada koos rüütliga, esitades talle igat sorti küsimusi ja püüdes teda jäljendada töödes-tegemistes. Kõige rohkem pakkus Ottole põnevust kiviheitemasin. Alati, kui sõjamehed asusid tegema oma laskeharjutusi ja relvakatsetusi, oli Otto platis. Ta jälgis kiviheitemasina ettevalmistamist, selle lahinguvalmis sättimist. Kõige põnevam hetk saabus siis, kui kaks sõjameest asusid krigina ja käginaga linguhooba pingutama. Härjanahast punutud nöörid tõmbusid pingule ning tinisesid kumedalt justkui ähvardades iga hetk katkeda. Rüütel ise jälgis toimuvat terase pilguga, andis korraldusi küll ühele, küll teisele sõjamehele. Läbi saadi väheste sõnadega – igaüks teadis oma kohta ja ülesannet. Leides, et linguhoob on heiteasendis, tõstis rüütel käe, andes märku selle kinnitamiseks viskeasendisse. Linguhoob lukustati kaikaga ja nüüd suhtuti kiviheitemasinasse suure aukartusega – kui keegi oleks ettevaatamatult linguhoova lahti lükanud ja selle ette jäänud, siis oleks ta lennanud suures kaares üle linnusemüüri ja seda ümbritseva jõe ning maandunud tumeda mütsuga jõeäärsel lagendikul kui mitte puuladvad poleks enne maandumist tema lendu peatanud. Midagi sellist siiski ei juhtunud, kõik toimis kavakohaselt. Linguhoova otsas asuvasse kulbitaolisse õõnsusesse veeretati suur kivi ning nüüd oli kiviheitemasin valmis välja heitma oma surmatoova saadetise. Seda hetke olid oodanud ka teised kindluse asukad: rahvasumm ümbritses kiviheitemasinat ja sõjameestel oli tegemist nende ohutus kauguses hoidmisega, et nad ei takistaks kiviheitemasina meeskonna tegutsemist. Rüütel tõstis uuesti käe – ümber kiviheitemasina sigines vaikus, näod väljendasid pinevust, naised tõstsid kartlikult sõba silme ette. Rüütel rehmas käega ja samas löödi linguhooba hoidev kaigas lahti – viuhh…, kadus kivimürakas kõrges kaares üle linnusemüüri ja hetk hiljem kostis jõest vägev sulpsatus, veepritsmed lendasid linnusemüürini välja.
“Ptüi!” sülitas rüütel. Midagi oli läinud viltu; harjutust tuli alustada otsast peale, sest eesmärg oli lennutada kivi üle jõe. Ette rutates märgin, et õhtul pimenedes, kui sõjamehed oli heitmises juba päris suured asjatundjad, mässiti kivimürakas takukoonaldesse, immutati tõrvaga ning süüdati põlema. Pealtvaatajatele pakkus taevalaotusse lendava leekides kivimüraka jälgimine meeltülendavat vaadepilti, kukkudes süütas see jõeäärsel lagendikul asetseva talupoja heinasao. Kiviheitemasina meeskond oli selle päeva tegija ning linnusetüdrukud andsid kehakeelega märku, et vähemalt sellel ööl kuulub nende süda kiviheitemeestele. Meie aga jätkame juttu väikesest Ottost.
Õhtuti mängis Otto rüütli kambrikeses. Sageli ronis ta suure Otto põlvele, andis laksu mööda rüütli reit ja kappas põlveotsas justkui tulise ratsuga. Ema ei kutsunud kunagi rüütlit oma lapse isaks, ka ei pöördunud rüütel oma lapse kui poja poole. Nad olid lihtsalt kaks Ottot, kaks sõpra, üks suur ja teine väike. Kuid suuremaks sirgudes tekkis väikesel Ottol vanemate poiste sõnadest ning sõjameeste juttudest ja vihjetest arusaam, et rüütel on talle rohkem kui sõber, ta hakkas mõistma, et Otto on tema isa.
Rüütel viibis sageli ümberkaudsetes piirkondades sõjaretkel, lüües tagasi idast tema valdusse tunginud vaelase väesalku, kes üksikute gruppidena pidevalt luusisid piirialadel, röövides kohalikke elanikke ja ohustades linnust. Need retked kestsid päevi, vahel ka nädalaid, ja siis oli linnuses vaikne, inimestel rahutus südames ja pilgud suunatud linnusesse suubuvale teele. Ellu koos väikese Ottiga seisid teineteise käest kinni hoides igal õhtul kõrgel linnusemüüril ja vaatasid teele, kuni pimenes ja tee sulas kokku taamal mustendava kuusemetsaga. Öösel ärgati iga krabina peale, lootes väesalga tagasipöördumist, samas ka kardeti seda hetke, sest alati toodi sadulakaarel kaasa tapetud sõjameeste kehi. Seni olid sõjakäigud rüütel Ottole lõppenud õnnelikult, kui mitte arvestada riivamisi piigitorkeid ja väiksemaid mõõgahaavu. Ellu oli juba õppinud neid maarohtudega tohterdama ning haavad paranesid kiiresti.
Mõned päevad tagasi oli Otto väikese sõjameeste salgaga suundunud järjekordsele valveretkele Tartu piiskopkonna piirialadele. Jälle seisis Ellu koos väikese Ottoga külmal ja tuisusel veebruariõhtul kindlusemüüril, silmad suunatud teele ja südameis ärevus. Enne keskööd tuisk vaibus, taevas selgines, taevakaarel lõid särama tähed ning kuuvalgus pani kindlust ümbritseval lagendikul lume sätendama. Väike Otto oli pugenud ema sõba alla, sealt ninaotsa välja pistnud ning imetles pärani silmi taevas helklevaid tähti ja tähekujusid; taevakaar tekitas poisi südames mingi salapärase ja harda igatsuse, ta oleks otsekui tunnetanud tähtede kauget kutset. Poisi ema pidas pilku pööramata silmas mustendavast kuusemetsast väljuvat teed. Aegajalt kukkus kuusemetsa kohal täht ja siis sosistasid Ellu huuled tema suurima soovi – näha Ottot elusana ja tervena. Järjekordse tähe kukkumise ajal kihutasid metsast välja kuuvalguses helendvale lagendikule ratsanikud. Nad lähenesid kiires galopis, hobuseid piitsutades ja neid kannustega ergutades. Ratsanike taga traavis hobune, sadul tühi ja valjad libisemas mööda lund.
“Ema, Kõrvu ilma Ottota!” hüüatas väike Otto sõba alt; tema terasele pilgule ei jäänud märkamatuks nende hobu ja ratsaniku puudumine selle seljas.
Ratsanikud lähenesid kindluseväravale ja nüüd eristas silm esimese ratsaniku sadulakaarel Otto elutut keha. Kindluse väravad avati viivitamatult ja sõjamehed kandsid Otto kambrisse, seejuures kuuldus vaikset oigamist, mis andis tunnistust, et Ottol on eluvaim siiski sees. Kohale ilmus sõjameeste ravitseja, sakslasest tohter. Ellu asus täitma tohtri korraldusi – soojendas vett, otsis välja puhtad riidetükid ja oli tohtrile kindel abiline, kuigi süda rinnus peksles ja käed kippusid erutusest värisema. Vaenlase piigiots oli tunginud sügavale Otto rinda ja tekitanud laia veritseva haava. Tohter pesi ja puhastas Otto rinnahaava, asetas sellele rohtu ja jättis Ellu haiget valvama.
Terve öö ja järgmise päeva istus Ellu Otto voodi ees, kuulatas tema kähisevat ja katkendlikku hingamist ning pühkis aegajalt külma higi tema laubalt. Otto lamas meelemärkuseta ja suletud silmil. Järgmisel ööl vastu hommikut jäi Otto hingamine vaiksemaks, higipisarad laubalt kadusid, kõrva Otto rinnale asetades kuulis Ellu vaevu tema südamelööke. Ellu mõistis, et Otto on suremas. Järsku tõusis Ellu püsti, haaras sõba õlgadele ja väljus kambrist. Linnuseväravas valved pidav sõdur sai korralduse rakendada koheselt hobune ree ette ning juba mõne hetke pärast kihutas Ellu kindluseväravast välja. Naine juhtis hobust oskuslikult ja kindlalt, aegajalt sähvas piitsaga, sundides looma kiiremale jooksule – Ellu kiirustas ette surmast, kes oli juba koha sisse võtnud Otto voodipäitsis.
Ellu pööras suurelt teelt metsavahele ning varsti hakkas kuuvalguses paistma väike hütike metsalagendiku serval. Selles hütis elas kohalik ravitseja ehk posija, nagu rahvas teda kutsus. See äraarvamatus vanuses eideke, kes võis olla ligi sada aastat vana, kutsuti kohale kui tavalised rohud ja ravivõtted, mida tunti igas kodus, enam ei aidanud. Posija ravis selja ja liigesevalusid, läkaköha ja mitmesuguseid haigusi, mille olemust tundis ainult tema; ka kutsuti ta kohale, kui nurgavoodis naine vaevles raske sünnituse käes. Posija oskas mõjusaid lausumisi ja nõiasõnu, tundis ravisalve ja rohtusid, tema kätes oli tervendavat jõudu.
Vaevalt oli Ellu hüti ees peatunud, kui eideke sellest väljus, väike kott käes. Ta oli alatises koduses valves. Sõnagi lausumata istus posija rekke ning Ellu pööras hobuse tagasiteele.
Posija sisenes kambrisse, astus haige voodi juurde ja suunas oma terava, puuriva pilgu surija näole. Tervendaja huultelt kuuldus mingit arusaamatut pominat. Seejärel astus eideke lähemale ja libistas kätega üle haige rindkere ja näo – ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi… Järgnevalt vabastas posija Otto rindkere mähistest, võttis oma kotikesest väikese anuma mingi vedelikuga, niisutas mähiseotsa ja hõõrus sellega Otto palavikus õhetavat rinda. Ta kordas protseduuri mitu korda, lõpuks kuivatas haava riidetükiga ja määris haavale mingit teravalõhnalist, silmi kipitama panevat salvi. Seejärel sidus haava kinni ja kattis Otto tekiga, peale laotas nurgas vedelenud kasuka. Võttis veel näpuotsatäie teravalõhnalist salvi ja hõõrus sellega haige meelekohti. Kõige lõpus niisutas ravitseja Otto huuli ja vallas talle ka suhu natuke tervisejooki, mille koostis oli teada ainult talle.
Oma protseduurid lõpetanud, istus posija Otto voodijalutsisse taburetile. Seal istudes pomises ta vaikselt eneseette, lausus nõiasõnu ning aegajalt liigutas haige kohal oma allapoole suunatud peapesadega käsi.
Ellu istus Otto juurde voodiservale. Posija vaikne pomin, hämar küünlavalgus kambrikeses ning magamata ööd said tema üle võitu – ta pea vajus Otto kõrvale padjale. Kui Ellu hommikuvalges ärkas, kohtusid ta silmad Otto silmadega – Otto oli ennast küünarnukile toetanud ja jälgis magavat Ellut… Posija oli voodijalutsist kadunud.

Väikesel Ottol läks juba viies eluaasta, kui 1350.aasta novembris sai rüütel korralduse Vastseliina linnuse valitsemine üle anda Tartust saabunud uuele linnusevalitsejale ja ilmuda viivitamatult Tartu linnusesse piiskopi käsutusse. Pärast aastatid kestnud eemalolekut suurtest sõjakäikudest ootas Ottot ees sõjategevus piiskopivägede koosseisus.
Sombusel ja lumemärjal novembrikuu sombusel hommikul, külma tuult ja lumelörtsi trotsides seisid linnusest viiva tee ääres üksik naine ja väike poisike. Poisil oli müts tõmmatud üle kõrvade, naine oli end katnud pika narmastega leinasõbaga, mida rinnaesiselt kinnitas suur hõbesõlg. Sõba varjus leidis sooja ka poisike. Nad vaatasid järele rüütel Otto von Nordeckile, kes oli oma saatjaskonnaga kadumas mäekünka taha. Poisi silmad muutusid järjest suuremaks ja ümmargusemaks ja järsku purskusid neist pisarad, voolates mööda põski alla, niisutades ema vihmamärga sõba. Ema oli katnud näo sõbaservaga ja värises justkui külmetades. Poiss vaatas läbi pisarate eemalduvale Ottole järele, ja siis kostis tema huultelt vaevukuuldav hüüe:
“Isaaa…!”
See hüüe kõlas otsekui hundikutsika kaeblik ulgumine – täis ahastust, mahajäetust, üksindust ja kaitsetust.
Enne künkavarju kadumist tõmbas Otto järsku valjastest, peatas ratsu ja vaatas tagasi. Käskiva viipega kutsus ta enda juurde ühe saatjatest, nõudis sellelt kirjutustarbed ning kirjutas sadulas istudes poognale alljärgnevad konarlikud read:
“ Rüütli Otto, sündinud juulikuus anno 1345 Neuhauseni linnuse haldusalal, ja tema järglased kuulutatakse tänasest ja igavesteks aegadeks vabatalupoegadeks Otto von Nordecki tahte järgi. November 1350.”
Rüütel kinnitas dokumendi oma allkirjaga ja vajutas sõrmusega pitseri.
Ta ulatas poogna oma saatjale, osutas piitsaotsaga kahe teeääres seisva kössivajunud kogu suunas ja sõnas käskivalt:
“Loe ette ja anna üle!” Seejärel sähvas hobusele tugeva piitsaplaksu ja kadus mäekünka taha.

Kolmas peatükk. Tiina

Rohkem kui kakssada aastat elasid Rüütli Otto järglased Vastseliina linnuse all asuvas külakeses; harisid põldu, pidasid loomi ja kasvatasid lapsi. Mälestus rüütel Otto von Nordeckist kustus pikkamisi ja varsti ei teadnud keegi enam midagi Rüütli Otto suguvõsast ega tema priinime päritolu. Külast käisid üle sõjad: küll Liivi ordu või piiskopiväed või mõlemad koos sõjakäigul Vene vastu, üritades vallutada Irboskat ja Pihkvat, siis jälle Vene sõjasalgad eesmärgiga vallutada piiskopilinna Tartut. Mõlemad vaenupooled sundisid talupoegi moonaveole, röövisid neilt kariloomi sõjaväe varustamiseks ja põletasid vastuhakkajate elupaiku. Ühel sündmusel Vastseliina linnuse külje all elavate külaelanike elus aga tahaks peatuda pikemalt. Alustame jutustust lühikese sissejuhatusega.

Tänapäeval pürotehniliste vahendite eelkäija on VIII sajandil hiinlaste leiutatud must püssirohi. Seda kasutati peamiselt ilutulestikus. 13.sajandil jõudis püssirohi ka Euroopasse. Ajalooürikutes võib leida viiteid, et Euroopas valmistas esimesena püssirohu Freibergi frantsiskaani ordu munk Berthold Schwarz. Nimetatu võib vastata tõele – kuigi mungad olid väga jumalakartlikud ja karske eluviisiga, on just nemad saanud hakkama selliste asjadega, mida neilt küll oodata ei oleks võinud. Püssirohu valmistamist juba nimetasin, aga mungad on välja mõelnud ja tootmisse juurutanud ka väga peenemaitselisi veine, isegi viina ajamises olid nad suured meistrid, ja seda just peenviinade väljamõtlemises ja valmistamises. Kõik need magusad liköörid, nalivkad, nastoikad, mis käesoleva inimese maitsemeeltele naudingud pakuvad, on suures osas munkade mõttevili ja kätetöö. Lisaks eelnimetatule olid mungad ühes asjas veel suured meistrid – ja see oli uute seksivõtete leiutamine. Mungad olid üldjuhul karske eluviisiga, kuid leidus ka erandeid, nii mõnigi munk viljeles seksi võrdlemisi aktiivselt. Ja nagu nad olid suured meistrid veinide ja peente viinade väljamõtlemisel ning püssirohuga paugutamisel, olid nad ääretult leidlikud ja novaatorlikud ka seksis. Kirjanduse põhjal võib öelda, ei tea ainult, kas see vastab tõele, et kõik seksuaalsuhetes tänapäeval kasutusel olevad poosid, variandid ja variatsioonid on hiina munkade leiutatud ja kasutuselevõetud. Iga töö nõuab kahte asja – tahtmist ja aega; munkadel leidus neid piisavalt.
13.sajandil võeti Euroopas kasutusele püssirohi – esialgu ilutulestike korraldamiseks, inimestele rõõmu valmistamise ja meelelahutuse pakkumise otstarbel. Kuid inimkonna edusammu ja loomingut, mida on võimalik kasutada kultuuri edendamiseks, on võimalik kasutada ka vastupidisel eesmärgil – tegudeks mis kultuuri ja kultuuriloomingut hävitab – sõjaks.

1445.aasta suvel, paar päeva enne jaanipäeva läbis Vastseliina linnuse all asuvat küla Vene väesalk, mitte väga suurearvuline, silmajärgi umbes 1000 ratsameest, nende järel sammus veel paarsada jalaväelast ja liikus voor vankreid. Jõudnud Vastseliina lossi alla, jäid Vene väed laagrisse. Paistis, justkui poleks neil tormijooksuga kiiret, otsekui valmistutaks kauakestvaks piiramiseks. Sõjamehed kolasid ümberkaudsetes külades, riisudes mida võtta oli, kuigi külad olid elanikest ja kariloomadest tühjad, elanikud olid põgenenud maalinna; metsade ja soode rüpes asuvasse eestlaste linnusesse. Ainud mõned koerad hulkusid külavahel ringi. Need püüti Vene vägedes teenivate tatari-mongoli ratsanike poolt kinni ja praeti lõkkel söögipooliseks.
Lähedalasuvas metsasalus käis täie hooga puude langetamine. Palgid seoti hobuste taha ja veeti linnuse alla laagriplatsile. Meistrimehed asusid valmitama kiviheitemasinaid. Need paigutati parajate vahedega lossi idaküljel asuvale lagendikule. Lisaks kiviheitemasinatele valmistati hulgaliselt redeleid ja piiramistorne. Ülevalt linnusemüürilt Vene sõjaväe tegevust jälginud sõjandusasjatundjatele tundus redelite ja piiramistornide arv olevat liiga vähene taolise võimsa, kõrgete müüridega kindluse vallutamiseks. Nad irvitasid põlglikult, pidades Vene väejuhte natuke napakateks. Samas aga pani lossi kaitsjaid imestama vaenlase poolt valmistatud kiviheitemasinate hulk; taolist tehnikat ei peetud kuigi tõhusaks. Kuigi kivimürakas võis lossiõues pahandust teha ja mõne inimese ka surmata, ei suutnud see arvestatavat viga teha paksudele lossimüüridele ja vahitornidele. Kiviheitemasin oli sõjatehnikana juba ajast maha jäämas.
Paar nädalat kestis Vene sõjaväe askeldamine müüride all. Ühel õhtupoolikul sagimine vaibus. Laager oli asunud puhkama, ainult valverühmad seisid võitlusvalmilt juhuks, kui vastane üritab kindlusest välja tungida ja rünnakule asuda.
Pärast keskööd algas venelaste rünnak. Kuid see rünnak oli ebatavaline – kümnetest kiviheitemasinatest heideti välja väikseid puutünne, mille küljes hõõgus tõrvaga immutatud takune nöörijupp. Püssirohuga täidetud puutünnid lendasid kõrges kaares lossi suunas. Mõni neist plahvatas heleda leegi ja kohutava kärgatusega õhus, valgustades niigi valget suvetaevast ja jättes taevasse paksu suitsupilve. Paljud puutünnid aga lendasid üle kindlusemüüri ja prantsatasid linnuse puitehitistele ning inimeste ja hobuste sekka. Kõikjal kuuldus püssirohutünnide plahvatusi, lahvatasid tulekerad, lossiõue täitis paks hingemattev püssirohusuits. Hetke pärast algasid tulekahjud. Inimesed ja lossiõuele aetud loomad tormasid kabuhirmus ringi, otsides pääsu kõrvetava tule ja plahvatuste eest. Põlevad inimesed väänlesid metsikult röökides maas, üle linnuseõue levis kõrbeva liha vänge hais. Sõjamehed olid võimetud ja segaduses, kuna vaenlane rünnak oli ootamatu ja puudusid kogemused taolise relva vastu võitlemiseks. Kasutades kindluses tekkinud segadust, veeretas vaenlane piiramistorni kindluseväravate vastu. Linnuse kaitsjad olid valmis ründajaid tagasi tõrjuma, kuid venelased ei roninud piiramistornile ega toetanud ka redeleid vastu müüriseina. Askeldus käis piiramistorni jalamil. Mõne aja möödudes jooksid venelased sellest eemale ja koheselt plahvatas mitu suurt püssirohutünni. Leekides piiramistorn kerkis lossimüüride ülaservani ja prantsatas siis alla. Kindluse väravad lendasid eest, lossimüürist väljakaranud kivid veeresid müüride alt möödavoolavasse jõkke. Peale taolist ettevalmistustuld asus jalavägi rünnakule, kuid nad ei olnud arvestanud ühte lihtsat tõde – põlevast hoonest välja trügijatel on alati kiirem kui sissetungijatel. Sakslased tormasid purustatud lossiväravast välja ja asusid ägedalt raiuma, sest taganeda ei olnud neil kuhugi. Vene jalavägi raiuti surnuks, ratsanikud aga kargasid hobustele ja põgenesid tuldud teed tagasi.
Ümberkaudsete külade elanikud, kes ei olnud maalinnusesse põgenenud, said näha oma elu esimest “ilutulestikku”, aga parem oleks see ka nägemata võinud jääda, sest järgnevate sajandite jooksul pakuti neile seda vaatepilti korduvalt ja üha vägevamalt. Vastseliina kindlusevärav asendati uuega ja purustatud müüriosa laoti üles, põlenud hooned linnuses taastati. Kuni järgmise korrani…
Sõjaasjanduses oli pööratud uus lehekülg. Kui enne seda kostis võitlusväljal piikide ja mõõkade raiumist, hobuste hirnumist ja inimeste karjumist, siis nüüd olid asunud võitlusvälja tähistama kärgatused; progressi edenedes muutusid kärgatused aina kõvemaks. Inimene andis teisele inimesele tuld selle sõna otseses mõttes. Inimkonda rahuotstarbeliselt teeninud tuli oli muutunud hirmsaks hävitus- ja taparelvaks.

Vastseliina linnuse külje all asuvas külakeses kulges elu omasoodu, nii hästi kui võimalik. Aegade jooksul oli ikaldusaastaid ja nälga. Ikaldusaastatel oldi sunnitud mõisatelt vilja laenuks võtma. Võlad ja laenukoorem viisid vabatalupoeg Rüütli Otto järeltulijad tagasi teoorjusse.
Talupoegi koormati järjest enam mitmesuguste kohustustega – linnuse ja kirikuhoonete ehitamine, teede rajamine ja küttepuude tegemine, küüt isanda vilja vedamisel müügikohta ja ehitusmaterjalide vedu linnusesse. Lisaks ehitustöödele ja küüdile pidi talupoeg töötama isanda põllul ning osalema heinateol. Üsna kiiresti kujunes välja teoorjus. Vasalli nõudmised ei piirdunud ainult teoorjusega, talupoeg pidi maksma ka mitmesuguseid makse kas rahas või loonuse kujul – tooma vasallile lamba- ja härjanahku, riidekangaid, mune, võid, kanu, mett, õlut, leiba, kala, liha, praktiliselt kõike, mida võis talupojalt välja pigistada ja mida isand pidas vajalikuks saada.
Varsti arenes välja terve maksude süsteem. Talupoeg oli kohustatud kümnist maksma, andma isandale oma viljasaagist kümnendiku. Kuid sellega ei piirdutud – ta pidi andma veel iga kümnenda noorlooma, makstes karjakümnist. Kui aga kümnis loonustasuna ületas isanda vajadusi, hakkas härra nõudma karjakümnist rahas – põrsaraha, varsa-, talle- ja vasikaraha. Talupojad olid kohustatud maksukogujaid kostitama, andes neile kingitustena mitmesuguseid toiduaineid.

1550.aasta mardipäeva varahommikul sagis Vastseliina linnusevärava esisel väljakul kirev ja valjuhäälne rahvahulk. Linnus oli oma täies uhkuses ja vägevuses välja ehitatud, tema kõrged müürid ja taevasse küünitavad kaitsetornid äratasid aukartust ümberkaudsetes elanikes ja olid raskesti vallutatavad vaenlasele. Talurahvas kutsus linnust nüüd juba Vastseliina lossiks ja selle valitsejat lossihärraks.
Lossi müüridelt vaatasid lõbusa naeru ja varjamatu põlgusega alla uhketes kübarates ja kallites kasukates lossipreilid, nõjatudes oma kavaleride kaevangus müüriservale.
Lossiesisele väljakule saabus talupoegi üha juurde. Mõni lükkas enda ees käru raske koormaga, teised tassisid suuri kandameid seljas, jõukamad talupojad olid esimese novembrilumega juba saani välja võtnud ja selle kraami täis ladunud.
Talupojad kogunesid vakupeole. Kas see just neile pidupäev oli, selle üle võib vaielda, aga maksukogujatele oli see kindlasti üks aasta rõõmsamaid ja meeldejäävamaid päevi, sest sellel päeval kindlustati enda ja oma isandate jõukus terveks järgnevaks aastaks.
“Ära selgroogu ära murra!” hõikas käru lükkav talupoeg aasivalt, surudes käru küürus seljaga kraami tassivate naabrimeeste vahelt läbi.
“Eest ära oma käruloguga!” karjus jõukas talupoeg, ajades saani lossiplatsi keskkohta, auväärsemale kohale.
Matsitalu Eedi, keda külarahvas tundis kui keigarit ja eputajat, oli härrasid matkides sõnnikuree ette kaks hobust rakendanud ja trügis nüüd linnuse esisele platsile oma “linnamaasturiga“, kohalolijate saane ja kärusid nügides.
Lossi müüride ääres olid süüdatud lõkked. Nende kohal keerutati seapõrsaid, jäneseid, hanesid – üle lossiplatsi ja kõrgete müüride ülaservani välja hõljus isuäratav tules küpseva liha lõhn, mis tõi ka lossipreilidele sülje suhu. Kavalerid, soovides oma armsamaid teenindada, laskusid müürilt alla, lükkasid talumatsid põlgliku küünarnukiobadusega kõrvale ja lõikasid mõõgateraga lõkkel küpsevalt kesikult maitsvamaid lihakäntsakaid. See keerati riidetükki, haarati talupoja kärust õllelähker ja kiirustati tagasi lossimüürile. Kavalerid lõikasid mõõgateraga väikesi lihatükikesi, preili tegi suukese lahti, vaatas härrale flirtivalt silma ja, ampsti!, kadus lihatükike preili suhu. Aeg-ajalt pakkusid kavalerid oma daamidele õlut, et siis uus lihatükk kaunite huulte vahele pista. Noormehed lõid omavahel õllekappasid kokku ja naljatasid.
Maksukogujad pidutsesid lõkke ääres. Nende abiline märkis paksu kausta, vakuraamatusse, üles talu ja maksumaksjate nimed, maksu suuruse ja võlgnevuse. Teise raamatusse kanti sisse igalt maksumaksjalt saadud kingitus kaalu, koguse ja nimetuse järgi. Sakslasest maksukoguja oli korralik ja täpne ning pidas kahekordset raamatupidamist – ühte neist kanti ametlikud maksud, teise saadud kingitused ehk altkäemaksud.
Talupojad olid süüdanud lõkketule ka enda tarvis. Matkides härraseid, keerutas jõukam talupoeg seal põrsast, hane või jänest. Selle parajalt küpseks ja krõbedaks saanud, astus ta omamehelikult maksukogujale ligi ja palus alandlikult tulla ning maitsta midagi suupärast. Söögipoolise loputuseks ulatati härra maksukogujale kapatäis vahutavat õlut. Maksukoguja naeris lõbusalt ja heitis heasoovlikult nalja, notsekui oleks ta talupoja liha söömisega talle heateo teinud. Jõukas talupoeg oli juba ka ise õllest päris vindine ja rõõmus – aasta oli olnud hea, maksud said makstud, härrastele kingitused üle antud, elu võis edeneda ka tuleval aastal. Vaesemad ja võlgu jäänud talupojad kummutasid õlletoope ja rõõmustasid selle üle, et võla maksmises saadi pikendust, ehk järgmisel aastal on olud paremad, ja kui jumal annab, saavad ka võlad tasutud. Veel ei mõistnud nad, et võlaorjus oli nende jaoks juba alanud… Nüüd oldi rõõmsad ja elevil, aasta sai siiski ära elatud, ka sõjad ei käinud sellel aastal üle.
Vakupidu võttis üha enam hoogu, kuuldus laulu ja leelotamist. Meeste keskel sagisid taluneiud, peites edvistavalt oma nägu suuräti sisse ja piiludes selle vahelt noormehi. Lossimüüril kõhutavad sõjamehed viipasid tüdrukutele ja said vastuseks kelmika naeratuse. Ju olid tüdrukud neile tuttavad, võibolla olid sõjamehed isegi tüdrukute juures aidas või küünis ehal käidud. Taolised asjad jäid teadmata isegi tüdrukute isale-emale, veel vähem on alust loota, et ajaloouurija silm-kõrv selliste detailideni ulatuks.
Peo edenedes haarasid poisid tüdrukutel kätest kinni ja läks lahti lustakaks ringmänguks. Kavalerid lossimüüril tegid oma daamidele sügava kummarduse, sellele vastati kerge peanoogutusega ja naerdes ning kiljudes tormati treppidest alla lossiplatsile tantsima. Mõned talupojad aga olid ilmselt liiga tihti õlletoobi põhja vaadanud – neid nähti kasukasse mässunult regedel külitamas või selg vastu lossimüüri istumas, pea rinnal ja mütsilott silmadel.

Talupojad, olles oma kohustused isanda ees täitnud, ei saanud sellele vaatamata kergemalt hingata – oma käe sirutasid nende kukru järele ka usutalitusi läbi viivad jumalasulased. Kuigi linnuses jumalateenistust pidavad preestrid said vasallilt tasuna mõne leivapätsi ja singi, oli nende peamine sissetulekuallikas ikkagi talupoeg – ristimise, matmise, laulatuse eest pidi talupoeg andma preestrile toiduaineid või maksma rahas. Tasuna läks arvesse ka töötamine preestri põllul ja tema heaks muude tööde tegemine.

Piiskop, soovides endale ustavate toetajate arvu suurenemist, andis sõjameestest rüütlite valdusse üha enam kasutamata maad, millel talupidamised oli hävitanud sõda või katk; sageli võeti talupoegadelt maa vägivaldselt maksuvõlgade katteks või osteti rüütlite poolt tühiste summade eest. Arenes välja terve läänimaade võrk. Ehitati uhkeid elamuid ja suuri majapidamishooneid, mida hakati nimetama mõisateks ja isandaid mõisnikeks. Suutmata teoorjust taluda, lahkusid paljud talupojad oma elupaikadest, lootes leida vaba maad või asudes elama kohtadesse, kus veel läänlasi ja mõisaid ei olnud. Palju Lõuna-Eesti inimesi asus elama Setumaale, kus mõisaorjus puudus; see oli teoorjusest vaba saareke Vene vürtsiriigi ja Tartu piiskopkonna vahelisel alal. Kuid ka ümberasumisele pandi piir – talupojal keelati elukohast lahkuda, põgenenuid otsiti taga ja toodi tagasi ning anti ihunuhtlust. Mõisnikud olid omavahel kokku leppinud põgenenud talupoegade väljaandmises, ainult Setumaale ei ulatunud mõisnike käsi ja ei kehtinud nende kokkulepped. Talupoegade üle seati sunnismaisus ja sellelt jõuti üsna kiiresti pärisorjuse juurde – lisaks isanda õigusele nõuda talupojalt tööde tegemist ja teenuste osutamist ning maksude maksmist, sai mõisnik õiguse talupoega müüa, kinkida, vahetada, seejuures vahetada kas teise pärisorja, hobuse, härja või mingi muu eseme vastu. Talupoeg muutus nagu mingiks eriliseks käibevaluutaks, mis sigines iseenesest, hoolitses oma rohkenemise ja järelkasvu eest ning täitis sellega mõisniku kukrut.

Vaatamata kõigile raskustele ja sõjakoledustele, jõudis Rüütli Otto suguvõsa järjega aastasse 1558. Ees ootas raskete katsumuste aeg – Liivimaale lähenes suur sõda, hirmsam kõigist sõdadest, mis iial selle maa pinnal peetud.
Vene tsaar Ivan IV Julm alustas vallutussõda, et jätkata tungimist läände, eesmärgiga teoks teha Vene vürstide ammune unistus – vallutada Liivimaa ja saada pääs Läänemerele. Jaanuaris 1558 ületas ligi neljakümne tuhandeline Vene vägi endise Kaasani khaani Šigalei juhtimisel Tartu piiskopkonna piiri. Kuna tollal ei olnud tagalateenistust, vägede korrapärast ja planeeritud varustamist toiduainete ja hobusemoonaga ning muu sõjapidamiseks vajalikuga, luusisid suured ratsasalgad mööda Liivi- ja Eestimaad ringi, röövides ja tappes kohalikke elanikke, andmata armu naistele, lastele ja vanadusest väetitele.

* * *

Ühel veebruariööl, kui külmad tähed särasid pilvitus taevas ning kuu valgustas linnuseäärset küla ja tumedat metsa selle taga, askeldas Rüütli Jaan õues. Ta oli hobuse sara alt välja toonud, asetanud tema ette puuanuma kaertega ning sättis sadulat selga. Aeg-ajalt pühkis ta käeseljaga kortsulisele näole valgunud pisara ja jätkas oma talitust hobuse ümber. Kinnitanud sadula, sidus ta selle külge kotikese vähese toidumoonaga ja teise kompsu mõningate riideesemetega.
Uks kriuksatas ja tarest väljus suurrätti mähkunud kogu. Ta ligines kiirel sammul hobusele. Rüütli Jaan haaras toasooja tulija oma embusse ja surus habemetüükas näo vastu sõbasse peidetud palet.
“Ma tulen tagasi, isa,” sosistas Tiina, suudeldes isa habetunud põske.
“Ei Tiina, ära tule,” sõnas isa kindlalt, värinaga hääles. “Võibolla sinu lapselapsed, kui sõjad on vaibunud ja piiriääres rahulikumaks muutunud.”
Isa aitas Tiina sadulasse ning suundus hobust valjastest talutades teele, mis algas linnusest ja pöördus sisemaale. Teel heitis isa valjad Tiinale sülle, viipas hüvastijätuks ja andis tugeva laksu hobuse tagumikule. See sööstis kohalt ja kappas pikki teed mäekünka poole. Künkal Tiina peatus, vaatas korraks tagasi ja hetk hiljem paistis isale ainult lumine kuuvalguses sätendav mäeküngas.
Rüütli Otto mitmenda põlve järeltulija Jaan seisis veel kaua teeääres, veekalkvel silmad vaatamas tühjusse. Ta oli äsja teele saatnud oma ainukese lapse, seitsmeteistkümneaastase tütre Tiina, sõjapakku läheneva ohu eest.

Hommikul hakkas kogu külarahvas sagima, niipalju kui neid veel järele oli jäänud. Kuigi küla kohal kõrgus tohutu suur Neuhauseni kivilinnus, võimsate müüride ja uhkete tornidega, ei pakkunud see maarahvale kaitset; neil ei olnud sinna asja ega luba sealt vaenlase eest varju otsida. Võimas piiskopilinnus ei olnud ehitatud nende jaoks. Vaenlase kallaletungi korral jäi külarahvas kaitseta ja abita ning võis loota ainult iseendale.
Oli oodata ilmamuutust, veebruarikuu tuisku, mis katab jäljed ja teeb metsarajad läbimatuks. Külaelanikud ajasid välja kariloomi, ladusid regedele toidumoona, riideesemeid ja majapidamistarbeid ning siis suunduti eemal mustendavasse laande. Mindi mitmes grupis ja erinevates suundades sõjaohu ja röövlite eest peitu paksu laane keskel laiuvasse tohutusse sohu. Selles soos, soojärvekeste ja jõekeste vahel, paiknes soosaar mõõtmetega ligi tuhat sammu pikuti ja laiuti.
Juba ammustest aegadel oli sellele soosaarele ehitatud maalinn. Sinna viis erinevatest suundadest ainult paar kitsast ja kõverat rajakest, mis asusid vee all ja jäid võõrale täiesti märkamatuks. Mujalt ei olnud suvel mitte ainsalgi hingelisel, ei loomal ega inimesel, võimalik maalinna pääseda. Need ainukesed rajad olid tehtud veealuste postide otsa, sogase soovee all varjus ja seda teadsid ainult mõned üksikud külaelanikud, teejuhid. Saare keskele oli kuhjatud kõrge küngas, mille küljed tugevdatud puittarandiga ja siis omakorda mullaga kaetud. Künkale ehitatud puitlinnuse õuel asetsesid varjualused inimestele ja loomadele. Samuti oli linnusesse tassitud hulgaliselt kive, mida võis linnusevallilt vaenlasele kaela pilduda, kui neil siiski õnnestus soosaarele tungida.
Ööl ja päeval valvasid laande suunduvate teeradade ääres piilurid, et hoiatada ringiluusivate vaenlaste sõjasalkade eest ning võimaldada suvel metsas loomi karjatavatel või marju – seeni korjavatel inimestel õigeaegselt ja märkamatult soosaarele peitu pugeda. Talvel käidi soosaarelt väljas ainult tugevate tuiskude ajal, küttimas ja jääaugus kalastamas ning piilureid välja vahetamas; hoolitseti selle eest, et jälgi ei jääks.

Seekordne sissetungija tegutses erakordselt julmalt ja halastamatult. Kiired tatari-mongoli ratsasalgad luusisid mööda ümberkaudseid külasid, pannes toime röövimisi. Külad põletati maha, sinna veel alles jäänud elanikud tapeti ja järele jäänud kariloomad aeti peaväe laagripaika toiduks. Küla suri välja ja läks aastakümneid, enne kui samal kohal andis inimeste eluasemest märku esimene suitsuvine, et siis taas sõjajalus kaduda ning ikka ja jälle uuesti tekkida.
Nähes tühjenenud külasid, asusid Vene väes teenivad tatari-mongoli ratsasalgad otsima inimeste jälgi. Nad ratsutasid mööda metsi ja soid koertega ringi ja püüdsid inimesi nagu metsloomi. Kuid ka kohalikud elanikud osutasid vastupanu. Nad tõmbasid üle metsaradade nööre, kukutasid ratsanikke ja lõid neid siis kaigastega surnuks. Samuti paigaldati silmuseid, kaevati auke, kuhu ratsanikud takerdusid ja kukkusid, murdes oma kaelaluu.

Nüüd aga jätame enam kui neljasajaks aastaks hüvasti Vastseliina linnuse külje all asuva külakesega. Aga me ei jäta jumalaga, sest aeg-ajalt põikame siiski sisse Vastseliina külakesse. Enne lahkumist jutustan lühidalt peamistest sündmustest, mis toimusid Vastseliina kandis 1558.aasta kevadel ja suvel.

Maikuus asus suurearvuline Vene vägi Narva piiramisele. Narva kindluses puudus vajalikul hulgal laskemoon ja toiduained, kaitseüksus oli väiksearvuline, välisabi ei olnud loota.
Ivangorodi kindlusest pommitati vastasasuvat Narva kindlust. Pommid lendasid üle jõe, mõni neist kukkus suure sulpsatusega ja tossupilve tekitades jõkke. Narva kindlusest vastati samaga. Pommid lendasid kõrgelt üle jõe edasi tagasi, potsatasid vahel vastu linnusemüüre aga enamus jõudis siiski pärale – Narva või siis vastasasuva Ivangorodi kindluse õuele, olenevalt sellest, milliselt kaldalt pauk tehti. Elanikud vahtisid seda “ilutulestikku” suud ammuli; sõda on alati olnud ka vaatemäng. (Käesoleval ajal korraldatakse ju vaatemängulisi viikingite võitlusi? Ka venelased tähistavad Poltaava lahingus 27.juunil 1709 saavutatud võitu rootslase üle suurejooneliste mänguliste taplustega Poltaava nurmedel. Võiks välja pakkuda äriplaani – igal aastal 11.mail, Narva kindluse vallutamise aastapäeval, võiksid Narva ja Ivangorodi linnapead sõpruse märgiks korraldada mängulise teineteise pommitamise; tulistada mängult, ilutulestiku püraotehniliste vahenditega üle jõe teineteist. Ivangorodi kindlusest antakse tuld Narva kindluse pihta ja sealt vastatakse samaga. Rahvas aga vahib ja ahhetab, nautides vaatemängulist sõda, piletimüüjad sebivad ringi korjates raha… Vaatemängulise sõja lõppedes korraldab Narva linnapea Ivangorodi linnapeale vastuvõtu – pakutakse Saku õlut, likööri “Vana Tallinn”, teenindavad Eesti rahvariietes sinisilmsed ja linalakkjuukselised näitsikud… Järgmisel aastal aga paneb peo püsti Ivangorodi linnapea – vene viin, must ja punane kalamari, vene kaunitaride kuumad kehad… Peaks kohe põrutama Narva linnapea jutule ja idee välja pakkuma, muidugi selle eest ka raha küsima. Siis lippan kiiresti üle Narva silla, lipsan Euroopa Liidu idapiiri valvuritest mööda, kargan lõõtsutades Ivangorodi linnapea kabinetti ja surun ka talle oma äriidee pähe, enne kui tema ametivend Narvast jõuab helistada ja selle omaenese ideena edasi anda. Kindlasti tuleb ka Ivangorodi linnapeal idee eest kukrut kergendada. Kui raha käes ja kui selle raamatu autorit vahepeal Euroopa Liidu ebaseadusliku piiriületamise eest kinni ei ole pandud, siis on hea lesida sooja ahju peal – tööd pole vaja teha, raamatuid ei ole vaja kirjutada, muudkui lesi soojal ahjul ning pannkoogid meega hüppavad ise suhu…)
Kuhu see jutujärg jäigi? Ahjaa, venelased pommitasid Narva kindluse põlema, seejärel asuti tormijooksule ning Liivi ordu võimsaim idakindlus vallutati 11.mail 1558.aastal.

Narvast sai veerand sajandiks Vene riigi tähtsaim sadamalinn, mida hakkasid läbima Hansa liidu kaubavood, pakkudes Narva kaupmeestele enneolematuid võimalusi rikastumiseks.
Juunis 1558 jõudsid Vene väed Vastseliina linnuse alla. Seekord ei pillutud lossiõuele enam püssirohutünne. Nagu Narva värgist nähtus, olid juba kasutusel suurtükid, nende tule- ja purustusjõud oli oluliselt suurem kui püssirohuga täidetud puutünnidel. Kuna Liivi ordu oli praktiliselt lagunenud ja piiskopivägedele appi ei tulnud, siis lühikese piiramise järel Tartu piiskopkonna idapiiri võimsaim kindlus vallutati. Selle purustatud müüre ja mahapõlenud ehitisi lossiõues ei taastatud enam kunagi. Kindlused olid kaitseehitistena oma tähtsust kaotamas – neist kas mindi lahinguteta mööda või kõrvetati püssirohuga seest tühjaks ja kaitsemüürid lasti õhku..
Vastseliina linnuse vallutamise järel suundusid Vene väed Tartu alla. Kümnepäevase piiramise järel, juulis 1558 alistus Tartu piiskopilinnus. Piiskop Hermann II küüditati Moskvasse, kus ta 1563. aastal vangistuses suri. Piiskopkonna foogt Elert Kruse osutus reeturiks, läks venelaste teenistusse, saades reetmise eest tasuks Venemaal mitu mõisat ligi tuhande talupojaga, maja Moskvas ning siidi, sametit ja kulda. Liivi sõja lõppedes oli Tartu linn varemeis, peaaegu elaniketa, enam kui pooled linnaelanikest küüditatud Venemaale.

Kuigi Vastseliina kindlus oli hävitatud ja Vene väed selle alt lahkunud, redutasid kohalikud külaelanikud ikka veel soosaarel, oma maakindluses. Oli 1558.aasta novembrikuu esimeste päevade lumelörtsine ilm. Üks piiluritest oli roninud purustatud ja mahajäetud Vastseliina lossi varemetele ja pidas sealt ümbrust silmas. Järsku kostis piiluri kõrvu koerte klähvimist, kurguhäälseid käsklusi ja mingit ebamäärast ulgumist. See paisus ja nüüd võis kõrv eristada juba laste nuttu, naiste halamist ja meeste ägamist. Metsaäärsele mäekünkale ilmus mingi ebamäärane inimkolonn – sajad inimesed sammusid korrapäratus rivis otsekui loomakari, nende ümber jooksid haukudes koerad, ajades kõndijaid koomale ja hoides inimkarja koos. Kõrgetes mütsides, kõveraid mõõku käes hoides ratsutasid karja ümber tatari-mongoli ratsanikud, äiates lapiti mõõgateraga ühele ja teisele karjast majajäänule. Mõni inimkogu jäi teele lamama. Piilur tõmbus lossi müüride taha varju. Kolonn möödus lossivaremetest ja kadus teekäänaku tagusesse metsatukka, suunaga Petseri poole. Selle müdinat ja koerte klähvimist oli kuulda veel tükk aega, kuni kõik vaibus. Piilur ronis lossimüüridelt alla ja astus segaduses ja teadmatuses teele. Märgates teel lamavat kogu, jooksis ta lähemale – teel lamas vereloigus surnud mees; tema lähedal lebas teine, sügava kaelahaavaga naine, pigistades oma juba jahtuva rinna vastu nutvat ja vigisevat imikut. Piilur haaras surnud naise sõba, mässis imiku sellesse ja kadus paksu kuusemetsa.
Õhtuhämaruses ilmusid metsast mehed, nad toimetasid laibad metsalagendikule ja sängitasid maamulda. Terve tee – Tartust kuni Venemaa kolgasteni välja, leidsid kohalikud elanikud teeäärest tapetute ja nõrkusesse surnud inimeste laipu. Nende kohta teati, et nad on Baltikumist küüditatud liivlased, aga nende usutunnistus ei olnud teada. Surnud maeti kohaliku kombe kohaselt, aga surnuaia taha. Tartu linna saatusest ei teadnud vene inimene midagi.

* * *

Kuuvalgel ööl kappas Tiina üha kaugemale Vastseliina linnusest. Ühelt lumiselt mäekünkalt alla ja teiselt üles, läbi paksude metsade ja üle külmunud soode. Aeg-ajalt vilkusid puude vahel soekarja ärevad silmad, hobune norsatas ehmunult, kuid huntide järgnemist ei olnud karta – sõjaajal olid soed inimkorjustest söönud, rammusad ja laisad.
Tiinal seisis ees ligi kahekümneverstane teekond oma tädi Ella juurde, kes oli abiellunud kümmekond aastat tagasi ja elas paigas, kus lõppes eestlaste asustus ja algas latgalite maa. Tiina oli mitmeid kordi suviti tädil külas käinud, kõmpides jalgsi mööda metsaradu.
Tädi Ella talukoht, kus ta koos oma mehe Taaviga haris põllulappi ja kasvatas kolme last, asus kruusase künka jalamil väikese järvekese ääres. Ammustel aegadel kutsuti küngast nimetusega Kruusamäe, kuid ajapikku muutus see suupärasemaks Ruusmäeks. Mõned verstad Ruusmäelt lõuna suunas algasid latgalite asundused, kuid selget piiri ei olnud. Ruusmäe elanikud käisid läbi latgalitega, oskasid nende keelt, ka oli palju sarnasust nende riietuses, kommetes, lauludes ja pidustustes. Palju sarnasust oli ka nende saatuses. Läbi nende asunduste kulges ida-lääne sõjatee; ikka ja jälle liikusid mööda teed lõputud sõjaväeosad ja moonavoorid – küll orduväed Pihkvat piirama või siis jälle Vene vürstid oma vägedega Aluksne ja Riia suunas, möödaminnes riisudes ja röövides ümberkaudseid külasid. Tiina, tulnud Liivimaa idapiirilt sõjapakku Ruusmäele, sattus vihma käest räästa alla.
Kuid elu tahab elamist ka rasketel aegadel. Tiina abiellus 1560.aastal üheksateistkümne aastaselt naabertalu peremehe noorima poja, latgal Janisega. Janis tuli Ruusmäe tallu koduväiks, kui nii võib öelda, sest Tiina ei olnud siiski peretütar. Aga talu vajas tööjõudu ja koduväi oli teretulnud.
1564.a. sündis Tiinal ja Janisel tütar, kellele pandi nimeks Laima. Nüüd oli tegemist juba suurperega, selles räägiti nii eesti kui ka latgalite keeles. Pikkadel talveõhtutel kooti riideid, mida kaunistasid eesti ja latgalite mustrid; jaanipäeval pidutseti, lauldi eesti ja latgalite laule, tantsiti mõlema rahva tantse.

Sõjad aga kestsid omasoodu edasi. Lisaks sakslastele, venelastele, rootslastele ja taanlastele, himustas Liivimaad ka Poola. Mööda aegade jooksul välja kujunenud Riia-Pihkva sõjateed liikusid Poola vojevoodide väesalgad, suundudes võitlusse venelastega. 1569.aastal vallutasid Poola väed Irboska. Sõjateel valitses aastaid täielik segadus. Küll liikusid seal Poola väed võitlusse venelastega, siis nähti poolakaid taganemas, kannul Vene väe tatari-mongoli ratsanikud. Seejärel kappasid tuhatnelja mööda sõjateed Rootsi väesalgad. Aeg ajalt pöörasid ratsanikud sisse taludesse, nõudes süüa ja hobustele toidumoona, vastuhakkajaid karistati peksmisega ja rööviti paljaks.
Taludest toitu leidmata pöörati segamini juurviljapeenrad, keerati pahupidi kartulivaod, sunniti talupoegi välja kaevama kõik söödav, jättes nad talvevarudeta nälgima. Talvisel ajal lasus talunaistel kohustus sõjaväe tarbeks kindaid, sokke ja salle kududa; talud pidid sõjaväele õmblema kasukaid, nendel puudusel pidid talupojad sõjaväele loovutama oma kantud, räbalates ja talutööst määrdunud kasukad. Ei põlatud ära ka kirjude tikandite ja muude ilustustega kaetud naiste sõbasid; nendesse oli sõjameestel ennast mugav mähkida, kaitseks pakaseliste talveilmade eest. Räbalates, katkiste karvatuustidega määrdunud kasukates, üle kõrvade tõmmatud talupoegade läkiläkides ning mitmevärviliste kirjadega talunaiste sõbadesse mässituna nägi sõjavägi sageli välja otsekui röövlijõuk, kusjuures oli võimatu määratleda, millise lipu all nad sõdivad. See ei omanud ka mingit tähtsust, vähemalt kohalike elanike jaoks…

Eriti rasked päevad saabusid sõjateeäärsetele elanikele 1581.aastal, millal Poola-Leedu saja tuhande meheline vägi hakkas piirama Pihkvat. Piiramise ajal muretsesid poolakad-leedulased endile ja hobustele toitu, pannes Liivimaal toime rüüsteretki kuni Tartuni välja. Poolakad nuhkisid pakku läinud inimesi mööda metsi, soid ja järvesaari ning riisusid neilt vara, hobused ja veised, inimesi aga sundisid tegema nende heaks abitöid, ehitama kindlustusi ja ründevahendeid. Talupojad omakorda jahtisid röövleid, lõid neid maha ja võtsid ära nende röövsaagi. Lisaks sõjale tabas elanike katk, mis laastas terveid külasid.

1582 hakkas Poola-Leedu valitsemine Liivimaal lõplikult maksma. Liivimaa kuulutati Grodno riigipäeval hertsogiriigiks ja igavesti ühendatuks Leedumaaga. Liivlaste elu asusid korraldama uued mõisnikud, seekord Poola-Leedu rüütlid, kellele annetati vallutatud alasid, tänutäheks sõjategevuses ülesnäidatud vapruse ja kuninga teenimise eest.
1582.aasta jaanuaris sõlmiti Jam Zapoljes Vene tsaari Ivan IV ja Poola kuninga Stefan Batory vahel rahu, kuid alles Täyssinä rahulepinguga 18.05.1595 lõpetati Liivi sõda. Sõda alustanud Venemaa ei saavutanud oma eesmärki – vallutada Eesti- ja Liivimaa, ta ei saanud siit raasugi ja oli sunnitud lahkuma tühjade kätega. Taani sai Saare- ja Muhumaa, Rootsi alla läks Põhja-Eesti ning Poola sai oma valdusse Liivimaa Lõuna-Eesti alad.
Liivimaa elanikud ei leidnud kergendust ka Poola valitsemise ajal. Algas poolastamine ja Poola huvide tagaajamine. Sakslastelt võeti laenumõisad ära ja kingiti neid poolakatele, sõjategevuses silma paistnud rüütlitele. Ametisse määrati Poola ametnikke, eelistades ametnike katoliku usku. Ametnikud tegutsesid pigem oma tahtmise kui Poola seaduste järgi. Liivimaa talupoeg orjas uusi mõisnikke endistviisi, kannatades ja käsi rusikasse pigistades. Mõisaid, ka vaba maad kingiti katoliku usku poolakatele, samuti toodi kohale võõramaa katoliku usku oskus- ja käsitöölisi. Võõrtöölised vabastati kümneks aastaks maksudest. Algas evangeeliumiusulistelt kirikute äravõtmine. Tartus võõrandati Maarja kirik. Laial tänaval haarasid jesuiitlased kõik majad ja krundid endi kätte; ainult Jaani kirik jäi evangeeliumiusuliste valdusse.
Sakslastest mõisnikud püüdsid olla uutele valitsejatele meeltmööda, et oma varandusi säilitada. Nad vahetasid parteid… ee…, hm.. vabandust, usku, minnes evangeeliumiusust üle katoliku usku. Eriti agaralt tegutses Liivimaa mõisnik Otto von Schenking, kes taganes evangeeliumist, läks üle katoliku usku ja tänutäheks määrati piiskopi abiliseks ning nagu usuvahetaja ikka, püüdis ta tõendada oma lojaalsust uutele valitsejatele endiste usukaaslaste tagakiusamisega. Eks iga valitseja püüab enda alluvusse saada ustavaid jüngreid, kes tõrkumata ja vastuvaidlemata täidavad iga käsku, või nagu Lõuna-Eestis öeldakse: “Ei purõ egä poksa.”

Von Schenking keelas Jaani kirikus Eesti keeli jumalateenistust pidada, palkas jesuiitlasi, kes Jaani kirikusse minejaid kividega pildusid ja kaigastega peksid; üritas isegi Eesti õpetajat Montanust vangi panna, kuid eestlaste äge sekkumine ja vastupanu nurjas selle plaani. Ka üritati eestlasi soldatite abil ajada katoliku kirikusse, kuid vägivalitsejad said kindla vastuse:
“Eestlased ei ole haned, vaid inimesed. Kui meie ihu puruks pekstakse, paneb Jumal nad jälle kokku, aga usuvahetuse tõttu põrgu läinud hingi ei suuda päästa ka Jumal.”

Suurt tüli tekitas Poola valitsemise ajale sattunud kalendrivahetus. Aastal 1582 võeti paavst Gregor XIII määrusega katoliku maailmas kasutusele uus kalender, kuna Julius Caesari kalender oli õigest ajaarvamisest üheksa päeva maha jäänud. Kuigi kalendrivahetus omas praktilist tähendust ja ei olnud usuga seotud ning evangeeliumi jutlustajad ei olnud selle kehtestamise vastu, nägid eestlased selles ikkagi Poola valitsuse ja katoliku kiriku kurja kätt ja tõrkusid uut kalendrit tunnustamast. Rahvas keeldus uue kalendri järgi peetavatel usupühadel kirikusse ilmumast, sageli pidasid õpetajad jutlust tühjas kirikus, vahel aga hulguste karjale, kes räuskasid, lärmasid ja roojastasid kirikut, tõrkudes oma ebasündsa käitumisega uue kalendri vastu. Lõpuks siiski võeti uus kalender omaks ja sellest juhindutakse tänase päevani.

Neljas peatükk. Laima

Juuni, 1582. Soojal keskpäeval oldi Ruusmäe talus ametis tavaliste töödega, mida suvisel ajal tehti siiski teiste tööde vahelt, kui hommikused heinakaared olid kuivama löödud ja pealelõunase heinakaarutamiseni jäi veel aega. Peremees ja Janis mässasid tara kallal – nad oli võtnud nõuks põimida ümber õunaaia männi- ja kuuseroigastest varbaia. Õue oli laotud terve hunnik kuuseroikaid, need olid vähem kui käsivarrejämedused ja mõõdult andsid välja täismehe pikkuse. Peremees painutas roikaid ümber aialattide, vahel kargas roigas ülemise latti tagant välja tegijale vastu pead ja siis kuuldus aianurgast vaoshoitud kirumist. Töö ei olnud küll raske, aga nõudis täpsust ja kannatust. Aga peremehel oli kiire, päike oli juba pooles päevas ja ees ootas järgmine töö – heina kaarutamine ja kuiva heina kärbistele seadmine.
Õhtusele ajale ei tahtnud ta seda tööd aga jätta, sest Janisega oli kokku lepitud kalalkäik, pisut enne päikseloojangut oli õige aeg. Kalapüünis, kahemeheliiv, oli juba kuuri alt välja tiritud ja varjulisse kohta valmis pandud.
Mehelemineku eas Laima askeldas kaevu juures; ta loputas kaevu äärde sätitud pesukünas villaseid lõngavihte. Terve talve oli Laima lambavilla kraasinud ja kevadepoole, kui päike käis juba kõrgemalt ja kambris oli valgem, villa kedervartel lõngaks kedranud ja lõnga vihti haspeldanud. Nüüd olid need erinevates künades mitmesugustest iseäralikest taimedest saadud leotistes nädalapäevad ligunenud ja omandanud hallikaid, pruunikaid, kollaseid värvitoone. Värvitud lõngad tuli puhtaks loputada, varjulisemas kohas kuivada lasta, natuke ka päikeses pleegitada ning kirstu sügiseootele seada, et siis kerilaudadel lõngakeraks kerida ja asuda pikkadel sügisõhtutel kuduma mitmevärvilise mustriga labakindaid, salle ja kampsuneid. Värviliste villaste lõngadega oli hea tikkida ka seelikule, särgikaelusele ja varrukaotstele kirevaid mustreid, mis tegid riideeseme ilusamaks ja rõõmustasid silma. Kaheksateistkümneaastase Laima põsed õhetasid tööst ja päikesest; ta oli seeliku seljast heitnud; õhuke linasest riidest lühikeste käistega ja avatud rinnaesisega punaste koetriipudega särgike lasi kergel tuuleõhul palavusele leevendust pakkuda. Oma särgiääre oli ta üles tõstnud ja kinnitanud vöökohal paelaga, et tuuleõhk jalasääri jahutaks. Järsku kuulis ta selja taga hobusekapjade plaginat ja kohe seejärel ratsamehe hüüet:
“Ptruu, seisa!”
“Kas vett saab?” küsis ratsamees sadulast laskumata.
Laima punetavad põsed muutuid veelgi punasemaks, sest ta ei taibanud kohe, mida ratsamees soovib.
“Nu siis saab?” kordas ratsur küsivalt ja osutas piitsaotsaga kaevule.
Laima mõistis, et ratsamees soovib juua; ta heitis pilgu noorele ratsanikule ja vastas kärmelt ja lahkelt:
“Saab ikka!”
Laima laskis kaevukoogu ridva otsas rippuva puitanuma kaevusügavusse ja oli valmis seda üles tirima. Kas soovist Laimat aidata või suurest janust ajendatuna, kargas ratsanik sadulast Laima kõrvale ja asus appi. Nende käed haarasid vaheldumisi kaevukoogu otsas rippuvast ridvast, vahetevahel isegi kokku puutudes.
Ratsanik jõi veeanumast tubli sõõmu värskendavat kaevuvett, tõmbas kuuekäisega üle oma pikkade tumedate vuntside ja peatas seejärel pilgu Laimal. Paistis, justkui puuduksid noorel ratsamehel kogemused tüdrukutega jutu alustamiseks. Et vaikimisest ja kimbatusest pääseda, istus ta kaevuäärele, vaatas mustendavasse kaevu ja mainis ninaette:
“Päris sügav.”
“Sügav jah,” oli Laima varmas vastama, sest ta ei kuulunud häbelike tüdrukute kilda.
“Rogozinsky,” tutvustas ratsanik ennast, et midagi viisakat öelda ja saada teada tüdruku nime.
“Laima.”
Jälle tekkis vaikus. Kuid see vaikus oli vägagi kõnekas – kaks noort inimest tunnetasid juba vastastikust külgetõmmet. Nad vaatasid teineteisele silma; Laima põsed õhetasid kuumused, Poola rüütel aga ei olnud ratsutamisest veel jahtunud. Rüütel tõusis kaevuäärelt, haaras ratsul valjastest ning sõnas Laimale kuidagi ebalevalt, aga siiski käskima harjunud inimese toonil:
“Laima, pese oma pesemised ära. Päikeseloojangul kohtume selle kaevu juures!” Kargas seejärel sadulasse ning ratsut teele suunates heitis üle õla:
“Olen selle kandi uus mõisnik, pan Rogozinsky.”
Laima jäi segaduses ja südame põksudes rüütlile järele vaatama, unustades särgiserva vöö vahelt vallandada.
Liivimaa talutüdruku Laima ja pan Rogozinsky romaan oli alanud.
Pan Rogozinsky tundus esialgu Laimale keigarina – suudles kätt, keerles Laima ümber otsekui kukk kana seltsis ja rapsis tiibadega. Oli ülimalt viisakas ja taktitundeline – pani Laima palun, pani Laima tänan; pani Laima, kas tohin teid saata. Kuigi saata polnud kuhugi, nad lihtsalt jalutasid õhtuhämaruses jalgrajal, mis viis kaevu juurest karjaaeda. Pani Laima, kas te ei toetuks minu käsivarrele, võibolla olete väsinud, kas te ei sooviks istuda sellele kivile; pani Laima, ega te ei külmeta. Pan Rogozinsky võttis oma mundrikuue seljast ja asetas ümber Laima õlgade, suudles ta kätt ja küsis luba suudelda põsele. Külapoisid oleks juba ammu püüdnud panna Laima istuli mäe veerul kasvavale rohule ja siis turske kehaga peale surudes ning seelikuäärt üles kerides oma kavatsustest teada andnud. Aga see, pan Rogozinsky, vaiksest heameelest Laima turtsatas endamisi, ajab ikka oma joru – palun, tänan, kas tohib suudelda teie kätt, ega teil külm ole….
Laima jalutas pan Rogozinskyga ja tundis, kuidas tema sõnadest, hellitustest, käesuudlustest ja tagasihoidlikest huulte puududustest põsele keha ootamatult kuumaks muutus ja jalad nõrgaks läksid. Laima istus luba küsimata ja vabandamata jalgrajaäärse kivi otsa ning kattis oma punetava näo kätega; ta oli õnnelik ja segaduses.

Lugeja kindlasti ootab kirjelduse jätku, aga armastusromaane on kirjutatud tuhandeid; iga armastus on erinev ja kordumatu, samas on seda võimalik igal lugejal endale ette kujutada, soovi korral ka kirjeldada, sest vaevalt leidub lugejat, kes ei ole tundnud seda imepäraselt õnnistavad, magusat ja natuke haiget tegevat tunnet…
Meie läheme oma jutustuses edasi, sest meid ootab ees veel ligi nelisada aastat kestev teekond.
Enne kui me väikese kadedustundega kahest õnnelikust armastajast lahkume, piilume siiski lühidalt nende edasist elusaatust.

Pan Rogozinky abiellus Laimaga. Ruusmäe künka jalamile, Laima vanematekodu lähedale järve äärde laskis rüütel ehitada uhked mõisahooned ning mõisat hakati kutsuma Rogozinsky, või lühidalt Rogosi mõisaks. Pan Rogozinsky valitses mõisat koos pani Laimaga nelikümmend neli aastat, kuni rootslaste tulekuni. Olles uute valitsejate ebasoosingus, müüs pan Rogozinky mõisa 1626.aastal saksa soost von Liepsdorffile ja lahkus koos Laimaga Poolamaale. Koos nendega lahkus ka nende tütar Vanda. Oma pojale, kelle Laima oli kustumatu armastuse viljana sünnitanud veel mõned aastad enne neljakümneaastaseks saamist ja kellele Laima soovil pandi vanaisa mälestuseks ja pan Rogozinsky heakskiidul nimeks Jaan, kinkis pan Rogozinky eraldi talukoha, tükikese Rogosi mõisast. Ta oli vabatalupoeg ja rassis nüüd hommikust õhtuni oma põldudel, pidades hingetõmmet ainult pühapäeval, sest pühapäevane töö pidi tooma õnnetust. Pühapäeval olid lubatud ainult hädapärased tööd – kui näiteks härg pühapäeval kaevu kukkus, siis oli lubatud ta sealt välja tirida, see oli tõesti töö, mis edasilükkamist ei kannatanud.
Pärisorjad natuke pilkasid Jaani, sest paistis, et Jaanist oli saanud iseenese ori – küll nähti teda karuäkke taga kõndimas mööda kesapõldu, hobune tülpinult seda vedamas. Siis jälle, andmata hobusele hingetõmbeaega, nähti teda askeldamas kiviveohargiga. Kui päike oli juba madalamal, leidis Jaan õige aja olevat kartulite muldamiseks. Hobune sai enne seda natuke puhkust, krõmpsutas rahulolevalt sabaga vehkides heinu süüa, Jaan aga nokitses konksadra kallal, seades seda valmis kartulivagudele minekuks. Jaan rassis ja rassis, püüdes koguda jõukust, et jõuda lõpuks niikaugele, et ka endale mõisa või vähemalt suurema talu saaks osta. Kui mitte tema, siis tema lapsed või lapselapsed kindlasti…
Kahjuks peame siiski ajaloolise tõe huvides ära märkima, et Jaani järeltulijad sattusid ajapikku võlgadesse; peale Poola aega asusid Rootsi ajal valitsema uued, Saksa mõisnikud. Nad oskasid nippe, millega vabatalupoegi pankrotti ajada ning varsti oli Poola mõisniku järeltulija Jaan jällegi tavaline pärisori.

Ent rootslaste tulekuni on veel aega. Seniks jätame pan ja pani Rogozinsky nautima oma abieluõnne ja pan… ee.. Vabandust, talupoeg Jaan Rogozinsky adrakurgesid väänama ning vaatleme suhteid, milles on vähe romantikat ja armastust hoopiski mitte.

1592 kuulutas katoliku usku Poola kuningas Sigismund end lisaks Poola kroonile ka Rootsi kuningaks. Teenides usinalt paavsti ja toetades tema usulisi maailmavallutuslikke plaane, arvas Sigismund heaks lisaks Liivimaale liita ka kogu Eestimaa Poola riigiga. Rootsi aga Sigismundi ei tunnistanud, vaid valis oma kuningaks Südermannimaa hertsogi Karl IX. Uus poolavaenulik kuningas Karl IX marssis Liivimaale, hõivas Viljandi ja 27.detsmbril 1600 Tartu. Kuid sõjaõnn pööras Karlile selja – 17.mail 1601 haarasid poolakad Viljandi enda kätte tagasi ja seejärel septembris vallutasid Paide ning detsembris Tartu.
Kakskümmend kuus aastat jahmerdasid Poola ja Rootsi omavahel, püüdes teineteiselt Liivimaad ja Eestimaad ära kiskuda ning oma võimu maksma panna; aga nende tegevuse tagajärjeks oli ainult seadusetus, omavoli ja vägivald. Kuid me teeme eelöeldud sõnadega siiski ülekohut Rootsi kuningas Karl IX-le. Püüdes oma viga parandada ja paludes Liivimaa pärisorja järeltulijana andestust, annab autor teada ka kuningas Karl IX heategudest Liivi- ja Eestimaal.
Oma sõjaretkedel mööda Liivimaad nägi ta rahva olukorda, nende harimatust ja sellest johtuvat rumalust. Ka tekitas kuningas nördimust öömajade puudumine – peale päevast rännakut oleks olnud nii mõnus leida öömaja, rüübata paar toopi õlut, klaasike viina ja seejärel tagakambris kõrtsi teenijatüdrukuga magama heita. Kõik need sõjaturismiga seotud ja vajalikud hüved Liivi- ja Eestimaal puudusid.
Karl IX oli agar tegutsema ning andis korralduse ehitada maanteede äärde öömaju, kus teelised ulualust ja kehakinnitust ning selle juurde kuuluvat leiaksid, samuti hobustele heinu ja kaeru pakutaks ning vajadusel transpordiküüti saaks. Ühesõnaga – kuninga käsk oli ehitada maanteede äärde kõrtsid vähemalt iga 25 versta järele. Taolisest äriplaanist tõusev kasu ei jäänud mõisnikele märkamatuks. Ilma sunni ja vaidluseta hakkasid koheselt kerkima teeveerde, teede ristumiskohta kõrtsid, kus pakuti kõike, mida süda soovis ja ihu himustas. Iga mõis asutas oma õlleköögi, ka viinavabriku. Mõis seadis ametisse kõrtsmikud ja kõrts hakkas tooma olulist lisatulu mõisnikule. Aga sellega äriplaan veel ei piirdunud – mõisnikud asutasid kõrtse ka kirikute juurde. Kirikulised, põhiliselt meesterahvad, astusid enne palvetama asumist kõrtsist läbi, kummutasid mõned klaasid viina hinge alla, toobi õlut peale ja seejärel suunduti kirikusse, kui jalad veel seda mõnekümnesammulist teekonda kannatasid. Need, kes siiski kõrtsist õnnelikult kirikusse jõudsid, lällasid pühakojas, ropendasid ja segasid jumalateenistust. Ka maanteede äärsetes kõrtsides purjutasid peamiselt kohalikud talupojad, sest ega sõjamehi igapäev juhtunud kõrtsist mööda marssima. Ilmselt pani Rootsi kuningas Karl IX oma heatahtliku ideega natuke mööda. Siinjuures meenuvad ühe Venemaa XX sajandi lõpu riigitegelase, peaminister Viktor Tšernomõrdini sõnad:
“Tahtsime teha paremini, aga välja tuli nagu alati…”

1611.aastal Karl IX suri ja seejärel sai Rootsi kuningaks ja Eestimaa hertsogiks tema kaheksateistkümneaastane poeg Gustav II Adolf. Oma noorusele vaatamata oli ta haritud ning oskas paljusid keeli. Ta oli tugev nii vaimult kui kehalt, meenutades vanu viikingeid. Rootsi oli sel ajal sõjas kolme riigiga – Taani, Poola ja Venemaaga.
1613.a.a sügisel tegid Rootsi väed retke Petseri alla. Oma teel Petseri suunas möödusid Rootsi väed Vastseliina lossi varemeist. Selle müürid olid osalt purustatud, osalt alla varisenud, ainult üks nurgapeale vahitorn kõrgus uhke ja võimsana, joonistades kuuvalges taevalaotusse tontliku silueti. Lossiäärsel aasal komistasid rootslaste hobused pidevalt ahervaremetele ja üksikutele mädanenud palkidele, mis andis märku, et selles kohas oli kunagi asunud küla ja elanud inimesed. Rootslased vallutasid Petseri ja süütasid selle põlema, samas suutmata ära võtta Petseri mungakloostrit. 1615.a. sügisel üritasid rootslased vallutada Pihkvat, mis oli tolle aja kohta tugev kindlus. Pihkva jäi rootslaste poolt vallutamata. 1617.aastal tehti Rootsi ja Vene vahel Stolbova rahu, mis päästis Lõuna-Eesti suuremast sõjaohust.
Juulis 1621 purjetas Gustav Adolf Pärnusse, või lihtsalt eksis asukohaga; igatahes ta randus sõjaväega Pärnus ja tegi sealt jalgsirännaku Riiga. 15.septembril 1621 vallutas ta Riia. Järgmisel aastal püüdis ta kogu Liivimaad enese alla heita, kuid ettevõtmine edenes visalt. Ometi määras ta krahv Jakob de la Gardie Eesti- ja Liivimaa kindralkuberneriks, andes talle suurearvulise sõjaväeüksuse ja vabad käed tegutsemiseks. Kuid Laisk Jaagup, nagu rahvas teda kutsus, oli sõjategevuses pikaldane, enim meeldis talle Liivimaal jahipidamisega meelt lahutada ja kohalike kaunitaride võlusid nautida.
1625 andis kuningas Jakob de la Gardiele kindla käsu Tartu vallutamiseks. 15.augustil ilmus Jakob de la Gardiele Tartu alla ja nõudis alistumist, sellega mittenõustumisel algas pommitamine ja päev hiljem andis Tartu alla. Poolakad aeti minema.
1626 aastal sõitis Gustav II Adolf ise Tartu, kus ta linnale endiseid õigusi kinnitas. 1629 sõlmiti Poolaga Preisimaal Altmargis rahu. Gustav Adolf võttis hiljem osa Saksamaal 30 aastasest sõjast ja langes 1632 Lützeni lahingus.
Gustav Adolfi valitsemise ajal asutati Eestimaal esimesed gümnaasiumid – 1630 Tartus ja järgmisel aastal Tallinnas. Kuid juba 1632, veidi aega enne lahingus langemist, jõudis ta kirjutada kirja, millega muutis Tartu gümnaasiumi ülikooliks ja sellega pani aluse Tartu Ülikoolile. Tallinna Gustav Adolfi gümnaasium aga tegutseb tänaseni.
Ülikool avati suure pidulikkusega, avaaktusel pidas kõne kindralkuberner Joh. Skytte, kes rõhutas, et Tartu Ülikoolis nähakse ette anda haridust mitte ainult aadlile, vaid sinna pidi vastu võetama ka madalamast seisusest üliõpilasi. Õppeaineteks olid usuteadus, õigusteadus, ajalugu ja arstiteadus. Esialgu õppis Tartu Ülikoolis eestlasi ainult mõni üksik, põhilise osas üliõpilastest moodustasid rootslased, oli ka arvukalt sakslasi.
Nagu eespool öeldud, kolmekümneaastasest sõjast ei jäänud kõrvale ka Rootsi. Sõda aga nõudis tohutuid kulutusi. Oli vaja leida uusi sissetulekuallikaid, ning nagu alati, leidis riik, seekord Rootsi valitsus, lihtsa ja kindla lahenduse – suurendada olemasolevaid makse ja viia sisse uusi. Seati sisse väiketoll – maks igapäevaste kaupade pealt, mida maalt linna veeti. Lisaks eelnimetatule võttis riik Põhja-Eestis veskitolli veskis jahvatatud viljalt, Lõuna-Eestis aga kehtestati majutusmaks. Rootsi sõjavägi majutati põhiliselt ümbruskonna taludesse ja pidi vastavalt seadusele maksma taludele tasu majutamise eest. Talud aga pidid maksma riigile kehtestatud suuruses makse majutustasudelt. Kuid sageli jäeti sõjaväe poolt majutustasud maksmata, lisaks sellele veristati luba küsimata ja tasumata orikaid ja lambaid, tekitades talupojale pigem kahju, kui kasu, majutusmaksu tuli maksta sellele vaatamata. Riik on maksude kehtestamisel üllatavalt nutikas. Lõuna –Eestis tekitas majutusmaks isegi nii suurt pahameelt, et paljud soovisid Poola aega tagasi.

Vaatamata 1617.aasta Rootsi-Vene Stolbova rahule ning 1629.aastal Rootsi ja Poola vahel sõlmitud Altmargi rahulepingule, algasid mõne aasta pärast uuesti kokkupõrked Rootsi ja Leedu-Poola vägede ning Vene vägede vahel. Rüüstamised käisid veel mitmeid kordi üle Liivimaa ja selle äärealas asuva külakese Vastseliina linnuse külje all. Lõpuks rüüsteretked ja vaenulike poolte kokkupõrked vaibusid ning 1629.aasta Altmargi rahuleping asus oma kohale ajaloos. Lõpptulemusena läks selle lepingu järgi kogu praeguse Eestimaa mandriala Rootsi valitsemise alla. Venemaa pidi Liivimalt lahkuma jällegi tühjade kätega, maha jätma röövitud vara, Liivimaale tarnitud varustuse ja sõjamoona.

Liivimaale tekkis mõningane hingetõmbeaeg ja teedel nähti nüüd liikumas ka inimesi, kellel ei olnud sõjaga mitte mingit pistmist.
1661.aasta soojal augustipäeval laskus Ruusamäe mäest alla ja möödus Rogosi mõisast voor, vankreid kuus või seitse, mis aga oluliselt erinesid tavalisest küüdist. Paistis, justkui sõidaksid pulmalised. Vankrite ette rakendatud hobused olid ehitud mitmevärviliste lintidega, vankrites aga istus kirju seltskond – mehed ja naised, vanurid ja lapsed. Naised olid ehitud värvikirevate pea- ja õlarättidega, mehed kandsid uhkeid laiaäärelisi kaabusid või olid hoopis palja peaga, mustad käharad juuksed sassis ja tuules lehvimas. Vankrites istujad laulsid, huilgasid, leelotasid ja tilistasid kitarri. Iga vankri külge oli seotud üks või kaks hobust, varsad jooksid vankrite kõrval, nende saatjaks paar ebamäärast tõugu koera.
Esimese teeäärse talu juures pöörati õuele. Taluperenaine tormas ähmiga tuppa ja lukustas ukse, peremees aga oli rahu ise – ta seadis sammud kaevu juurde, laskis veevõtunõu kaevu ja tõmbas selle veega täidetult kaevust välja. Teelistele tuli pakkuda juua, ka nende hobused olid ilmselt janused. Tulijateks olid mustlased.
Rootsi, olles enda võimu alla haaranud Liivimaa ja Eestimaa, hakkas teostama pagenduspoliitikat, Skandinaavia mustlasi Baltikumi siirdama. Mustlasi saadeti riigi idaossa, kaugemale metropolist. Nad saabusid Eestimaale läbi Karjala kannase ja Ingerimaa ning jäid pikemaks ajaks peatuma Laiusele. Tekkis mustlaste Laiuse koloonia. Kuid rännukihk ei lasknud neil kauemaks pidama jääda. Rännati edasi lääne suunas, jõuti välja Lääne-Euroopasse. Sealt pöörduti vastupidisele rändele –
ümber Läänemere, läbi Liivi- ja Eestimaa, mööda Ingerimaad, läbi Karjala kannase tagasi Skandinaaviasse.
Mustlased ronisid kaevu juures vankritest maha, mõned läksid põõsastesse asjale, vett joodi suurte sõõmudega ja ahnelt, jooteti ka hobuseid, seejuures kisades ja kärades, otsekui oleks neil üksteisele midagi enneolematult tähtsat öelda. Noored naised paljastasid oma rinna ja andsid lastele tissi, ise seejuures noormeestega flirtides ja naeru kõkutades. Vanemad naised pesid imikute pepusid ja mässisid neid kuivadesse riideräbalatesse.
Perenaine oli vahepeal kartusest üle saanud ja õuele ilmunud. Koheselt haaras tema käe pikas kirjus seelikus vanem mustlasnaine ja asus ennustama:
“Noorik! Sinu käejooned on keerulised, osa neist jookseb kokku, teised jälle harali laiali. Samasugune saab olema ka sinu elu – saad tunda murepäevi, aga on ka rõõmsaid hetki. Sinu mees armastab sind ja ka sina armastad teda, kuid sinu ellu tuleb ootamatult üks mustaverd mees. Ta teeb sind hetkeks ääretult õnnelikuks, kuid kaob siis sama ootamatult nagu oli ilmunud ja sa ei näe teda enam iialgi. Kuid ta jätab maha osakese endast. Aga sinu rahvas saab tunda veel palju muret ja hädapäevi…” Mustlasnaine oli ennustamise lõpetanud ja küsis raha. Perenaine, julgemata mustlasnaist solvata ja kartes ärasõnumist, kiirustas tuppa raha järele, süda erutusest põksumas. Hetke pärast ta väljus ja poetas mustlannale pihku mõned mündid.

* * *

Suured katsumused seisid Lõuna-Eestis jälle ees Vene-Rootsi sõja ajal 1656-1661.
Sõjavägede liikumised, küüdid, meeste sõjaväkke võtmine olid Lõuna-Eestile raskeks koormaks. Juba päris sõjategevuse alguses, 1655.aastal tungisid rootslased Petserisse, laastasid ümbruskonna külad ja põletasid Petseri ära. Rootslaste väeosa juhtis ooberstleitnant Tiesenhausen. Venelased aga vallutasid Tartu järgmisel, 1656.aastal.
Laiusel, Kärde mõisas 1661.aastal tehtud rahuga oli tsaar Aleksei sunnitud loobuma vallutatud aladest Eesti- ja Liivimaal, Rootsi-Vene vaheliseks piirimaaks jäi Setumaa.
Ligi kuuskümmend seitse aastat peaaegu järjest kestnud sõda oli lõppenud. Kaks kolmandikku eesti rahvast oli hävitatud. Aga elu ajas oma võrseid ikka uuesti ja uuesti.

1662.aasta juunikuus, jaanipäeva eelõhtul sättis Rogosi mõisa noorepoolne talumees ennast pikale teekonnale. Ta oli hobuse vankri ette rakendanud, tõstnud vankrisse sületäie heinu istumise aluseks ja hobusele söögipooliseks ning ladus nüüd vankrisse mitmesugust kraami – puutünne, nikerdustega õllekappasid, puulusikaid ja –kulpe, lännikuid ja lõngakudumise kedervarsi. Neid oli ta terve talve meisterdanud ja oli aeg toodang rahaks teha. Kui päike hakkas juba põlluveerel kasvava kasemetsa taha vajuma, asetas talumees vankrinurka heintesse veel korvi kanamunadega ja võipüti. Kargas seejärel vankrisse, viipas naisele ja andis hobusele piitsa. Lapsed olid juba magama läinud. Ees seisis ligi paarikümne verstane teekond Kirumpää linnuse suunas. Kirumpää linnus, mis rajati IV.sajandi alguses Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks, oli nüüd varemeis ja mahajäetud, hävitatud 1656. aastal, järjekordse Vene-Rootsi sõja ajal. Linnusemäest mööda viis pikk laugjas tee alla, see jätkus üle soo Poola valitsemise ajal asutatud Veremoiza alale, mille juurde Tamula järve kaldale oli aegade jooksul tekkinud rohkete elanikega asula ja mis rahvakeeles kandis nimetust Võro. Igal aastal peeti seal jaanilaata. Sinna vooris kokku talumehi ümberkaudsetest taludest enam kui kahekümne versta ulatuses.
Talumees keeras külavaheteelt suuremale teele ja sundis hobuse kiiremale sammule. Rogosi mõisa juures kohtas ta juudi rändkaupmeest, kes sammus talle vastu, kast pudukaupadega üle õla. Juut kergitas viisakalt kaabut ja teretas eesti keeles. Talumees tõstis käe viltkübara juurde ja ühmas vastuseks. Maamehed on teretamisel tagasihoidlikud.
Juba aastakümneid tagasi olid ilmunud Liivi- ja Eestimaa teedele need omapärased ja väsimatud rändkaupmehed. Nende kaubaränded kestsid kuni XX.sajandi keskpaika välja, mil Nõukogude võim keelustas eraettevõtluse ka Eestimaal.
Juudi kaubakastis leidus igasugust euroopalikku kraami, vajalikku ja mittevajalikku, viimases aga tuleb siiski kahelda, kuna igale kaubale on oma ostja. Aga kui arvestada tõsiasja, et iga ese on ühtlasi ka kultuurikandja, siis ei ole mõistlik kahelda euroopalike kaupade vajalikkuses. Kastis leidus mitmevärvilisi niite, erineva suuruse ja tegumoega nööpe, värvikirevaid paelu, värvilisi helmeid, käe- ja kaelavõrusid, raud- ja hõbesõlgi, pea- ja täikamme. Kondoomide järele tollal vajadust ei tuntud ja seetõttu ilmselt neid juudi kaubakastis ei olnud. Tänapäeval leiduks rändkaupmehe “kaubamajas” kindlasti ka eelnimetatud laiatarbekaup. Ka lapsi polnud unustatud – kastinurka oli rätikusse keeratud peotäis lutsukomme. Need olid pisikese pulga otsas punast või pruunikat värvi klaaskommid. Neid lapiti vaadates meenutasid nad kukke: hari punane ja harali saba uhkelt püsti, ehk seetõttu nimetatigi neid kukekommideks. Lastel oli hea neid lutsutada. Juudi kaup oli oodatud igas taluperes, eriti laste ja naiste hulgas. Meestele juudil eriti midagi pakkuda ei olnud, ehk ainult piipe ja tubakat, aga seda kaupa pidasid talumehed liiga kalliks. Nad meisterdasid piipe ja kasvatasid tubakat ise. Aegade möödudes võttis juudi kaubakastis koha sisse ka mõni raamatuke. Kui pererahvas lugeda ei osanud ja seetõttu ostuhuvi raamatu vastu puudus, siis kaubajuut, jäädes öömajale, luges ise talurahvale raamatut ette. See oli suursündmus – nii lapsed kui ka vanad kuulasid, suud ammuli, juudi lugemisi ning nende ees avanes ääretult kaunis ja huvitav imedemaa, vahel tuli raamatut lugeva juudi pisut pomisevate huulte vahelt ka päris õudus- ja hirmulugusid.
Juudi rändkaupmees sammus sajandeid, väike kaubamaja kukil, ühest talust teise ning tassis mööda Liivi- ja Eestimaad Euroopa kultuuri laiali.

Talumees jättis Rogosi mõisa seljataha ja kiirustas hobusele piitsa andes edasi, Võro laadale. Juut aga sammus rahumeeli vastassuunas. Jõudnud õhtuhämaruses esimese ettejuhtuva teeäärse taluni, keeras õhtuvidevikus õuele. Taluõuel oli vaikseks jäänud, ainult noorepoolne perenaine askeldas veel kaevuääres, loputades piimapüttisid. Lapsed olid magama läinud, peremees aga sõitnud Võro laadale.
Märgates kaubajuuti, läks perenaise nägu koheselt elevile. Ta kuivatas käed põllenurka ja ruttas rändkaupmehele vastu. Juut teretas; naistega suheldes oli tema häälekõla eriti magus ja kõrvale meeldiv. Võeti istet õuemurule, haralitüvelise kase alla. Murul oli hea kaubakasti lahti teha, ja ka pehme istuda.
Juut näppis tükk aega kasti lukkude kallal, ilmselt soovides erutatud perenaise ooteaega pikendada, mis kindlasti mõjutas ka kauba hinda. Lõpuks kaubakasti lukud lahti saanud, avas juut aeglaselt ja pidulikult selle kaane. Perenaine ahhetas ja kattis oma punetama löönud rõõsad põsed kätega. Taoline kaubaküllus ja värvikirevus pimestas tema silmi. Natuke toibunud, asus perenaine, algul ettevaatlikult, siis aga üha enam hoogu sattudes helmeid sõrmitsema, käe ja kaelavõrusid proovima ning kinnitama rinnale raud- ja hõbesõlgi. Tasapisi tema ostupalavik siiski jahtus ja ta valis kaupa juba asjalikumalt – valge ja musta niidirulli, natuke kaalunud, pani kõrvale ka punase niidi, seejärel asetati murule kirev paelarull ning torgati sellesse mõned väiksemad ja suuremad nõelad. Kaubajuut, märgates, et perenaine enam rohkemat ei raatsi välja valida, avas kommipaki – kastinurgast ilmusid välja ilusad punased kukekommid. Perenaine asetas murule, muu kauba kõrvale, ka kolm karamellist kukekest, üks igale lapsele. Tõusis siis kahetsustundega püsti ja kiirustas tuppa raha järele. Kuna päike oli loojunud ja kätte jõudmas valge suveöö, ei kiirustanud juut enam edasi. Kohaliku kombe kohaselt pakkus perenaine teekäijale öömaja heinaküünis ning tõi rändkaupmehele kruusi piima ja suure leivakääru; sellele oli ta määrinud võrdlemisi paksult ja ihnutsemata mett. Vaatamata hilisele ajale istuti ehavalges veel kaua kaubakasti juures – perenaine sõrmitses oma lõbuks kaupu, proovis käevõrusid, seejärel kinnitas küll ühe küll teise prossi oma rinnale ja lõpuks asetas endale kaela sinised kaelahelmed. Noormees tegi perenaise rinnaesiselt kaks puunööbikest lahti ja sättis natuke värisevate kätega helmekeed õigemale paigale, lõpuks leidis see õige koha perenaise lopsakate rindade vahel. Perenaine istus kaubajuudi vastas kauni ja ahvatlevana – rinnaesine avatud, sinised helmed rindade vahel, peegliks noormehe läikivad silmad. Naine kuulas mingi seletamatu erutuse ja ärevusega kaubajuudi juttu. Selle jutust võis perenaine mõista, et ega see töö meelakkumine ei ole – pidevalt iga ilmaga teel, aastaajale vaatamata. Eriti läks kuulajale südamesse juudi kurtmine oma üksinduse üle – rändav töö ei võimalda soetada perekonda, naist ja lapsi. Perenaine vaatas kaasatundvalt noore rändkaupmehe pruunidesse silmadesse ja tal tekkis kange tahtmine silitada noormehe tumedat lopsaka juuksekasvuga kräsupead.
Naabrinaine oli terve õhtu kuni hilisööni piilunud aianurgast rändkaupmehe ja perenaise olemist. Jälginud, kuidas nad, ninad kaubakastis ja pead vastamisi seal murul kükitasid; ka ei jäänud naabrinaisele märkamatuks noormehe käed perenaise kaela ümber ja suveöö hämaruses õuel liikunud vari, mis tasakesi ja vilksamisi heinaküüni lipsas.
Üheksa kuud hiljem kutsuti naabrinaine katsikutele. Kummardudes pisipoisi kohale, hüüatas naabrinaine kuidagi ebasündsalt valju ja ilmselt imestust teeskleva häälega:
“Oi! Küll sellel pisipoisil on ilusad pruunid silmad ja kui kena kräsus juuksetutike, nii süsimust, nii süsimust…”
Pisipoisi isa ja ema pilgutasid seejuures oma sinakashalle silmi ja vangutasid oma linalakkpäid, olles hämmelduses ja õnnelikud.

Viies peatükk. Mathilda

Aastal 1672 asus Rootsi troonil valitsema seitsmeteistkümneaastane kuningas Karl XI. Rootsi rahandusasjad olid viletsad, sõjad olid riigikassa tühjendanud. Eramõisatest riik olulist tulu ei saanud, riigimõisad aga olid panditud, müüdud või kingitud sõjategevuses enam silma paistnud väepealikuile või isikutele, kes toetasid Rootsi võimu ja kellest loodeti Rootsile kasu.
Kuningas Karl XI otsustas mõisad riigi omandisse tagasi võtta, viia läbi reduktsioon ehk taasriigistamine. Vaatamata Balti aadli, kes põhilises osas olid sakslased, ägedale vastuseisule, enamus erakätesse läinud mõisaid riigistati. Liivimaal võeti riigi omandisse 5/6 põllumaast ja anti rendile nende endistele omanikele. Seoses riigile rendi maksmisega nõudsid mõisnikud talupoegadelt veel rohkem makse. Et piirata mõisnike ahnust, seati sisse vakuraamatud ja sinna märgiti sisse, milliseid makse ja kui palju teopäevi võib talupojalt nõuda. Ka kärbiti mõisnike õigusi talupoegade karistamisel, nende üle kohtumõistmisel mõisnike poolt ja ihunuhtluse andmist. Kõik muu oleks sakslastest Balti parunid võinud veel välja kannatada ja Rootsi kuningale lojaalseks jääda, kuid nende silme ees terendas palju hirmsam tulevik: kuningas Karl XI tegevus, mis jõudis ka Balti aadlini, hakkas andma märke, et Rootsi poolt algatatud talurahva olukorra parandamise taotlused võivad viia pärisorjuse kaotamisele Liivi- ja Eestimaal. Aga kes või mis on mõisnik ilma pärisorjadeta? Mitte keegi; vähemalt Balti parunid arvasid nii. Ja neil oli õigus. Sellele andis väga selge tõestuse sündmus, õigemini sündmused, mis toimusid kaks sajandid hiljem ühes impeeriumis, kus valitses totalitaarne ja omanäoline XX sajandi pärisorjus. Jutt on Nõukogude Liidust.
Nõukogude Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšov, soovides olla edumeelne, õigemini läänemeelne, algatas riigis perestroika ehk ümberkujundamise. Ta alustas perestroikat, omamata selget programmi ning teadmata mida ja kuidas teha. Aga millestki peab ju alustama ja ta alustas 1987.aastal kooperatiivindusega – lubas inimestel asutada väikeettevõtteid, et rahvas saaks kustutada oma initsiatiivinälga, sebida oma eraettevõtluses ja auru välja lasta. Juhtus midagi ettearvamatut – kooperatiivindus äratas rahva, inimesed asusid tegutsema, tegutsemine soodustas mõtlemist, mõtted tahtsid väljaütlemist, väljaütlemine vajas sõnavabadust ning tulemuseks oli totalitaarse süsteemi kokkuvarisemine ja impeeriumi lagunemine. Kas just eeltoodu oli Nõukogude Liidu lagunemise peamine põhjus, see on vaieldav, aga vähemalt liberaalse turumajanduse pooldajad on seisukohal, et see toimus nimelt eeltoodud kujul ja põhjustel.
Balti parunid olid kavalamad kui Mihhail Gorbatšov. Balti aadli peamees Johann Reinhold Patkul organiseeris aadli vastuseisu Rootsi kuningas Karl XI-le. Aga kuningas oli järeleandmatu, vastates mõisnike nõudmistele kuninglikult otsekoheselt:
“Kuninglik majesteet võib teilt võtta mitte ainult mõisad, vaid ka pea.”
Karl XI kutsus Patkuli Stockholmi andma seletust oma kuningavastase tegevuse kohta. Teda süüdistati mässu õhutamises kuninga vastu ja mõisteti surma, kuid Patkulil õnnestus põgeneda välismaale. Seal hakkas ta välisriike Rootsi vastu sõjale õhutama.

* * *

Peaaegu kolm aastat oli pan Rogozinsky ja talupoeg Jaani suguvõsast pärit Mathilda elanud Tallinnas, elatudes juhutöödest. Ta oli Rogosi mõisa vaesest pärisorja talust võtnud ette pika teekonna Tallinna, sest oli kuulnud – linnaõhk teeb vabaks. Ilmselt oli tema olemuses või geenides midagi pan Rogozinskyle ettevõtlikkusest ja vaprusest, sest mitte iga Liivimaa talutüdruk ei julgenud taolist teekonda tundmatusse ette võtta.
Mathilda töötas jõukamate pürjelite aialappidel ja hooldas nende loomi. Maikuust oktoobrini ajas ta igal hommikul kariloomi mööda Tallinna tänavaid mereäärsele luhale. See teekond oli loomadel selgeks õpitud ja Mathildal ei olnud nende linnast välja saamisega raskusi. Hiljem anti taolisele teekonnale isegi oma nimetus – Suur-Karja ja Väike-Karja tänav. Mathilda ajas loomad karjamaale, kus siis karjapoiss need oma hoole alla võttis. Lõuna ajal ilmus Mathilda lüpsikuga lehmi lüpsma, põlletaskus riidenutsakasse mässitud karjapoisi söögipoolis. Õhtul aeti loomad vastupidises suunas tagasi ja tehti õhtune lüps. Mathilda pidi ka pürjeli sigade eest hoolitsema, aga nendega oli üks igavene häda. Kuigi loomi võisid Tallinnas pidada ainult need linnakodanikud, kellel oli maja ümber korralik hoov, pääsesid sead alatasa hoovisid välja ning kolasid mööda tänavaid ja turuplatse; mõni seikles isegi Raekoja platsil, pidades raehärrasid mitte milleski ja reostades Raekoja võlvialuseid. Sellest tekkinud pahandused aeti alatasa Mathilda kaela ja tulemuseks oli see, et talle öeldi töökoht üles. Mahtilda rändas ühe pürjeli loomalaudast teise ja kandis loomade eest hoolt oma parima äranägemise järgi, kuni mõni pürjeli orikas jälle sigadusega hakkama sai.
1682.aastal, päev enne hingedepäeva, leidis Mathilda endale abitöölise koha Tallinna Raekoja kööki. Pärisorjast talutüdruk Mathilda sattus otsekui taevariiki – taolist söökide ja jookide küllust, taolist õgimist ei saanud maapeal toimuda, see võis juhtuda ainult taevas või põrgus. Raeköögis praeti, keedeti ja küpsetati vahetpidamata. Raesaali oli kokku tassitud säärane kogus ja valik toite ja jooke, mis viitas, et kui juba korra on sööma asutud, siis seda niipea ei lõpetada, ehk ainult ägedad kõhuhädad panevad õgimisele piiri. Raesaali lauale oli kuhjatud praetud hanesid, selle kõrvale asetatud veerandik praetud härga, hunnik suitsukalu. Lauale olid selili laotud suitsetatud lambakered, ribivahed täidetud õunte, pähklite, küüslaugu ja peterselliga, kõik see maitsestatud nelgi, ingveri ja kaneeliga, igat sorti vürtsidega ning kergelt üle kallatud punase veiniga. Raesaali nurka oli püsti pandud õlle- ja veinivaate, nende kõrvale riiulile ritta seatud õllekappasid ja veinipeekreid. Kõrvale, eraldi lauale, mis ei olnud mitte väike, oli suupisteks laotud sinki, suitsetatud kanu, juustu, oliive ja daamidele kompvekke ning datleid. Selle kõrval asus lauake piparkookide, saiakeste ja kringlitega, nende kõrval meepeekrid.
Õgimist alustati tõsisema söömaga – mooritud liha ja tallepraega soustis, mis oli vürtsitatud teravate, janu tekitavate ja seksuaalsust tõstvate maitseainetega. Toidu kõrvale kulistati ohtralt õlut. Eriti tähtsale külalisele pakuti ka üllatuspraadi, näiteks faasani või mõne muu eksootilise linnu liha.
Söömisel kasuti keeruliste nikerduste ja kaunistustega hõbenõusid. Kõrgele külalisele ulatati veini kuldpeekriga. Söödi aga põhiliselt kätega, liha rebiti hammastega, kuigi kasutusel olid ka noad. Aga iga pidusöök saab lõpuks otsa, ja kes mõistlikult ei peatu, selle kõht hakkab protesti avaldama. Koos pidusööma lõppemisega sai otsa ka Mathilda töö abitöölisena Tallinna raeköögis.
Mathilda oli jälle töötu, hulkus ringi Tallinna agulis, kuid agul ei ole tööpakkuja, agul on pigem siiski tööotsija.
Ühel lumelörtsisel ja pilvesompus detsembripäeval 1682 sattus Mathilda tööotsingul juhuslikult mööduma pooleldi viltu vajunud kuuritaolisest ehitisest Väikeste Rannaväravate taga. Osaliselt oli see ehitis üles laotud maakividest, osalt aga jämedatest tahumata palkidest. Kuuri otsas asus kõrge korsten, millest tõusis tihedat hallikasvalget suitsu. Mathilda oleks ilmselt sellest peatumata möödunud, sest taolisi hooneid võis kohata Tallinnas igal sammul, eriti aguli ja linnamüüri vahelisel alal, kus asusid tootmishooned. Kuid tema tähelepanu köitis imelik askeldamine, õigemini, imelike meeste askeldamine kuuri ümber – meeste keha kattis pikk must mantel ja pähe oli tõmmatud mustad kapuutsid. Tegu oli Mustade munkade ordu liikmetega.
Munk, märgates matsakat piigat, kelles tema silm tundis eksimatult ära talutüdruku, viipas käega. Mathilda astus ligi, sest ta ei kuulunud kartlike näitsikute hulka. Must munk tegi Mathildale ettepaneku hakata abitööliseks viina ja õlle tootmises. Tasuks prii söök, magamiskoht valmistoodangu laos vaatide vahel ja ka üks öör iga töönädala lõpus, seega laupäeval kell 18.00. Pühapäeva oli ette nähtud puhkamiseks ja palvetamiseks.
Mustade munkade ordu liikmed olid selles hoones avanud oma õlletootmise. Põletasid ka viina, kuid seda mitte joogiks puhtal kujul, puhast viina pidasid nad põrgujoogiks, seda lisati õllele vajaliku kanguse andmiseks, samuti valmistati viinast mitmesuguseid hõrgutavaid napse – likööre, nalivkasid ja teisi heamaitselisi ja võrdlemisi kangeid jooke. Kuuris seisid reas suured tünnid täis nalivkade ja likööride toormaterjali – jõhvikaid, pihlakamarju, musti ja punased sõstraid. Nende kõrval olid punutud korvid suurte klaaspurkidega, sisuks kirsi- ja arooniamahl.
Mustade munkade erimaitselised ja värvilised joogid olid Tallinna pürjeliemandate hulgas väga hinnatud kraam. Munkade kanget õlut aga nõudsid voorimehed, sepad, kuldi munade lõikajad ja paljud teised keskmise jõukusega linnakodanikud. Õlut ei olnud lubatud pruulida mitte igaühel, Tallinna raad oli õlle pruulimise üksikasjalikult reguleerinud, eeskirjadest ülesastujad said karmilt karistada.
Õlut oma tarbeks võis pruulida iga linnakodanik, aga müügiks pruulimine oli lubatud ainult isikutel, kes kuulusid vastavasse organisatsiooni, õllepruulijate kompaniisse. Meile juba tuttavatel munkadel probleeme ei olnud, nendel oli juba oma kompanii – Mustade munkade ordu. Usulised organisatsioonid, mis oma olemuselt olid tollel aja mitte ainult usulised, vaid ka poliitilised ühendused, omasid suurt mõjuvõimu ilmalike valitsejate üle ja igasuguste lubade ja litsentside saamine ei olnud neile probleem, vajadusel anti raeametnikule altkäemaksu. Nagu alati, oli ka tollal altkäemaksude ja pististe võtmine raehärrade ja ametnike poolt laialt levinud. Seda ei võetud mitte ainult rahas; vastu võeti ka loonusandamid – lambakere, karu- või põdranahk, väiksemates küsimustes läks asja eest ka kümmekond kanamuna ja pekitükk.
Välismaistel kaupmeestel oli pakkuda häid veine, eksootilisi kuivatatud puuvilju ja euroopalikke tarbeesemeid; ka võisid nad raehärrale välja teha tasuta turismireisi ehk koolitusreisi kaubakogel mööda Läänemere hansalinnu. Merereis tehti raehärrale nii meeldivaks kui võimalik – parim kajut ja head söögid-joogid, kõik tolle aja parimal tasemel. Kahtlemata ei saanud raehärra ära öelda kaupmehele vajalikust vastuteenest. See oli hea tahtmise juures võimalik – kaubakoguseid pandi kirja tegelikust vähemas ulatuses, vähendades seeläbi makse või näidati neid odavama ja vähema maksukoormusega kauba nimetuse all.
Viinaajamine ei olnud Mathilda Tallinnas töötamise ajal eriti levinud, viinapõletamine sai hoo sisse alles järgmise sajandi alguses. Aga nagu öeldud, mustad mungad sellega siiski tegelesid, ja kuna taolist majandusharu nagu viinaajamine veel praktiliselt polnud, siis ei olnud ka vastavaid eeskirju ning mustadel munkadel olid selles majandusharus vabad käed. Eeh!, millised võimalused oleks olnud kaasaegsetel salaviina ajajatel keskaegses Tallinnas. Aga ega nad ka praegu oma elu ja tegemiste-toimetuste üle kurta saa.
Mathilda ülesandeks oli odralinnaste keetmine. Ta ladus suurde katlasse otri segamini humalatega; tõsi küll, humalaid lisas siiski üks munkadest, arvatavasti õllemeister, sest humalate lisamisega ei tohtinud üle pingutada, muidu võis õlu saada mõru maitsega. Ka lisati katlasse parajates annustes porssa ja raudrohtu. Need tegid õlle vihaseks ja panid pea pööritama.
Mathilda töötas munkade õllekojas oma paar kuud. Endisele maatüdrukule ei olnud see eriti raske, ta sai tööga ilusti hakkama. Hommikul mungad palvetasid ja ka Mathilda manas pühaliku näo ette ja pomises endamisi, kuigi ta palvesõnu eriti ei teadnud. Ka lõunane ja õhtune palvetus möödus samamoodi ja see Mathildat ei häirinud. Häirima hakkas aga asjaolu, et õllemeister, üks munkadest, tikkus odra ja humalate katlasse ladumisel ikka enam ja enam Mathildat katsuma, tagumikust näpistama ja muid üleannetusi tegema ehk ahistama, nagu kaasajal öeldakse. Mathilda oleks selle ka välja kannatanud, võibolla isegi kaasa mänginud, sest ta oli siiski juba täiskasvanud neiu koos kõige sellest tulenevaga, kuid ta oli arusaamisel, et munk ei peaks taolise asjaga tegelema. Mungaga amelemist pidas Mathilda oma lihtsameelsuses pühaduseteotuseks. Kui Mathildale oleks silma heitnud nende veevedaja Mihkel, oleks see olnud hoopis teine lugu. Mihkel oli selline tõsine, töökas maamees ja Mathilda poleks tema meelitustele ja lähenemiskatsetele vastu olnud. Aga Mihklil oli silmi ainult oma veetünni, vankri ja hobuse jaoks.
Saanud järjekordse töönädala lõpus oma öörise töötasu kätte, lahkus Mathilda vaikselt munkade õllekojast, läbis Väikese Rannavärava, pöördus seejärel vasakule ja jõudis välja Raekoja platsile. Sinna oli kogunenud mingid rahvajõugud, peamiselt keskmise jõukusega linnakodanikud – rätsepasellid, kingsepasellid ja veel sellid kõige erinevamatest tsunftidest. Peeti koosolekut – kuuldus ägedat sõnavahetust ja vehiti rusikatega. Paistis, et enne koosolekut oli nii mõnigi sell hinge alla kallanud mõned toobid mustade munkade õlut, mis tegi neid vihaseks ja tekitas peapööritust. Mathilda möödus neist suure kaarega, sisenes kitsukesse Voorimehe tänavasse ja sellest väljunud, võttis suuna Toompeale. Toompead all-linnast lahutavaid väravaid läbides sai Mathilda komplimendi osaliseks – väravavaht kraaksatas ja andis lapiti mõõgaga kerge laksu Mathilda ümmargusele tagumikule. Tüdruk punastas heameelest – see oli siiski rohkem kui mitte midagi. Mathilda rühkis mööda kitsast, kõverat ja järsutõusulist tänavat üles Toompeale. Seal elas rikas rahvas, mis andis rohkem lootust uut tööotsa leida.
1683.aasta veebruaris, pärast nädalast tööotsingut mööda Toompea härrastemaju Mathildal vedas – talle pakuti teenijakohta tallmeister Peter Brohmanni majas. Lõpuks oli Mathilda leidnud püsivama töökoha. Peab ütlema, et Mathilda oli ilus tüdruk, natuke matsakas, aga piht oli peenike. Ta meenutas Peter Brohmannile herilast; neid sumises alatasa tema heinaküünis ja mõnelt oli ta isegi nõelata saanud. Igatahes oli Mathilda ilu eriline. Oma seadusliku abikaasa ,proua Brohmanni ilu tagantpoolt imetledes kangastus Peteri silme ette pigem sajatoobrine puittünn, millest ta hobuseid jootis. Jah, aga kas on õige kahte ilu omavahel võrrelda; ilu väljendub vaataja silmades. Igatahes hobusepoiss Jaanus oli proua Brohmanni ilust vaimustuses, mida ta proua ees isegi ei varjanud. Ka proua ei olnud tänamatu: aeg-ajalt kutsus ta Jaanuse oma magamiskambrisse, et see talle massaaži teeks ja ka muid teenuseid osutaks. Jaanuse enda magamiskoht oli tõllas, õigemini tõllakuuri nurgas vedelevas vanas ilma ratasteta tõllaromus. Mathilda juurde heinaküüni viiv uks oli sealsamas, aga kas Jaanus öösel Mathildat ka külastas, selle kohta ajalooraamatutes andmed puuduvad. Nad olid mõlemad noored inimesed ja kahe noore inimesega võib öösiti kõike juhtuda. Jaanus polnud igatahes nohik, selle kohta on arhiivis säilinud kindlaid tõendeid. Mis puutub aga sellesse, et Peter külastas Mathildat, ja võrdlemisi sageli, siis see oli teada nii Toompeal kui ka väljaspool selle müüre, all-linnas. Ainult Mathilda ja Peter arvasid, et keegi ei tea, ja tallmeistriemand tegi näo, nagu poleks tal sellest aimugi. Talle oli kasulik viibida õndsas teadmatuses, kuna Jaanus…, noh, Jaanus oli lihtsalt noor tugev maapoiss ning emandat taoline lihtsus rahuldas.
Jaanuse palk oli küll väike, kuid proua leidis ikka tema töös erilisi tulemusi ja ettenägemata töid, mis andis prouale õigustuse soovituse vormis, aga vastuvaidlemist mitte taludes anda Peterile korraldus Jaanusele tulemuspalka maksta. Ka sai Jaanus loonustasu – proua pakkus talle hommikuti kohvi, mis oli härraste hommikulaualt järele jäänud, samuti rõngassaia. Seni, kuni Jaanus kohvi luristas, tegi proua mitu korda asja temast möödumiseks – libistas peopesaga pehmelt üle Jaanuse harjasjuuste, ise seejuures ebamäärast ja ergutavat naeru kihistades. Jaanus oli sattunud pealinna asjaoludel, millest ta ise ei rääkinud. Oli küll teada, et ta on eestlane ja pärit Harjumaalt, rohkemat aga midagi; prouat taolised pisiasjad ei huvitanud. Peter Brohmann armastas aga purjutada ja teenijate elu-olu üle ta pead ei vaevanud.
Nagu öeldud, tallmeister Peter Brohmann pisiasjadega ei tegelenud. Ta oli ärimees. Lisaks hobusetallidele oli ta Toompeale, sõõris ümber oma maja lasknud ridamisi ehitada heinaküünid, et täita toomhärrade ja rüütlite tellimisi hobusesöödaga varustamiseks. Tõllakuurist vasemat kätt viis uks kõrvalasuvasse heinaküüni. Selles küünis vahetati heinad kõige esimestena värskemate vastu. See oli tallmeister Peter Borhmanni lemmikküün: selles küünis magas kevadest kuni hilissügiseni tema armas Mathilda. Mathilda, lihtne Liivimaa tüdruk, olles põgenenud pärisorjuse alt pealinna, elas Tallinnas pooleldi illegaalselt, linnakodaniku õigusi omamata.
Nagu armas lugeja juba mõistis: proua Brohmannil oli Jaanus, keda ta hellitas ja poputas ning Peteril Mathilda, kellele said osaks kui mitte just hellitused, siis ikkagi mehelik hoolitsus nii, nagu tolle aja olud võimaldasid.
Käes oli järjekordne, 1684.aasta kevad. Tallinna linn oli talve õnnelikult üle elanud, Peter Brohmann oma heinatagavarad kasudega maha müünud, välja arvatud veel värskena säilinud, möödunud suve järele lõhnavad heinad Peteri lemmikküünis – tõllakuurist vasemat kätt viivast uksest sisse. Selles küünis oli oma kevad-suvis-sügise aseme teinud herilasepihaga Mathilda.
1684.aasta 6.juuni keskööl, kui aga ausalt öelda, siis tublisti peale keskööd, pöördus Peter tagasi tallmeistrite tsunfti kevadjoomingult, nagu nad isekeskis seda sündmust nimetasid. Raske öelda kaasaegsele Tallinna linnakodanikule, kas see pidu ikka andis tõsise joomingu mõõdud välja, aga püüan seda siiski natuke kirjelda, kuigi sõnad ei suuda asendada peost osasaamist.
Kui kõik peolised olid kokku kogunenud, pidas kõne tallmeistrite peamees, soliidses eas ja soliidse kõhuga uhkete vuntsidega härra. Ta tänas ülemaid ja alamaid, et nad austasid tallmeistreid oma osavõtuga peost ning manitses, et valitseks hea ja sõbralik meeleolu peo lõpuni. Vana viha teise vastu tuli unustada ja karikat tõstes kinnitada sõbrust; mida suurem karikas seda suurem sõprus. Peale sissejuhatavat sõnavõttu algas pillav söömine ja joomine. Meelelahutuseks olid kohale kutsutud pasunamehed, samuti ilmusid hea jootraha lootuses välja Toompea lossi valvavad sõjatrummarid, kes põristasid trumme, otsekui oleks vaenuvägi lähenemas. Veini ja õlut voolas ojadena ja põrand oli sellest üsna märg, pannes tantsijaid ühtelugu libastuma. Olukorra päästmiseks laotati põrandale heinu, et saaks kuivi jalu tantsida ja liikuda; mõni külalistest keeras laua alla heintele magama. See peoline, kes oskas mehiselt juua, kiruda ja kakelda, oli “kõige esimene kukk”. Ta pandi laua ülemisse otsa istuma ja talle avaldati kiitust ja austust. Sageli olid naised sunnitud kaklejate eest kiljudes, aga võibolla ka lihtsalt edvistades, põgenema. Nad ronisid pinkide ja laudade otsa ning kukutasid siis end kiljudes ja naerdes meeste kätele. Juhtus, et joodud veinist lõdvaks muutunud mehed ei suutnud kukkuvaid daame kätele haarata ja siis sadasid nad koos heintel magajatele otsa, häirides nende und. Vahel haarati tupest ka mõõgad ja löödi nii mõnelgi käsi otsast või pea lõhki.
Sööke ja jooke ei hakka siinjuures kirjeldama; oma silm on kuningas, toon ära peomenüü väljavõtte, mis oli jäänud juhuslikult Peter Brohmanni püksitaskusse ja mis Tallinna põlemisel hävingust pääses ning ajalooannaalidesse sattus:

4 tünni kanget õlut
1 tünn kannuõlut
2 tünni veini
1 tünn mõdu
7 veerandikku liha
4 lammast
3 oinast
pool härga
5 sinki
9 keelt
10 suitsuvorsti
2 jänest
3 sookurge
värsked kalad
4 luike
nael safranit
või
juust
almuseleib
saiakesed
piparkoogid
leisikas rosinaid
4 loodi nelki
2 naela ingveripulbrit
5 loodi kaneeli
leisikas mandleid
mesi
nael kristallsuhkrut
1 külimit petersellijuuri
äädikas
oliivid
veerandik pipart
sibulad
1 külimit peent ja 1 külimit jämedat soola
õli
7 naela pekki
sinep
nael rooma köömneid
munad
rukkijahu
leisikas datleid
küüslauk
pähklid

Palju eeltoodud menüüst Peter oma vatsa pistis, on raske tagantjärele kindaks teha, aga oma kogemustest lähtudes võib iga kaasaegne linnakodanik kinnitada, et ega alla kümne toobi õlle ja paari toobi veini Peteril küll sees ei olnud. Ajaloolise tõe huvides peab märkima, et Tallinna korravalvuritel ei olnud siis veel aparaate, mis ebasündsalt nuusutavad, palju linnakodanik õlut või veini omale sisse on kaaninud. Aga jumal sellega. Peter jõudis õnnelikult oma valdusse ilma, et teda oleks teel koju paljaks varastatud või röövitud. Aga edasiselt peaksime delikaatselt häält tasandama ja rääkima sosinal, andes teavet ainult oma lähematele tuttavatele. Ajalugu, õigemini asjalugu, oli nimelt nii, et Peter, selle asemel, et prõmmida…, hm…, vabandust, avada vaikselt oma proua magamistoa uks, asus prõmmima talliust, ilmse sooviga siseneda hobusetalli.
“Kus kuradis see Jaanus jälle magab?” esitas ta rahulolematu küsimuse, ja kavatses juba ukse maha murda, kui see äkitselt avanes ja uksel paistis Mathilda herilasepiht.
“Tasa, tasa, ajad proua ja Jaanuse…, ee.., jahmerdad kõik üles,” manitses ta Peterit tasakaalukusele.
Peter kobas talli uksenurgas käsikaudu, leidis küünla ja selle läitnud, sisenes Mathilda järel tõllakuurist vasemat kätt uksest heinaküüni. Küünal asetati ukse juurde puupakule, kuigi edaspidisteks toiminguteks puudus vajadus lisavalgustuse järele; kuid Peter oli korralik linnakodanik, ka ei sooritanud ta enda teada valgustkartvaid toiminguid ning küünal leidis koha seal, kuhu iga korraarmastaja linnakodanik selle asetab. Mathilda oli heitnud ennast juba heintesse tehtud asemele ja haigutas mõnusas ootuses, kuni Peteri turske kogu ta külje alla vajus.
Lugeja ilmselt ootab veel mõningaid selgitusi ja kirjeldusi, kuid on asju, mida ei kirjeldata, vaid mida kogetakse. Seetõttu jätame oma jutu ja lähme ajaloos edasi. Ahjaa… Juhtus küllaltki ebameeldiv lugu, ja sellest tuleb siiski rääkida. Alustame pisut kaugemalt.
1684.aasta kevad oli vihmavaene, õigemini esines ainult paar vihmasadu, mis ei kustutanud isegi hobusekapjade alt üleskeerutatud tolmu. Äsja tärganud vili põldudel kuivas, metsatulekahjusid lõõmasid terves Eestimaa kindralkubermangus. Kaevud kuivasid, Tallinna linnaelanikud olid sunnitud vett ammutama vallikäärust ja tarima seda lähkrites Toompea mäkke üles. Linnakodanikud vaevlesid janus.
Eeltoodu aga ei kehti kõigi kohta. Tallmeister Peter Brohmann janus ei vaevelnud; varsti peale Mathilda kõrvale heitmist ei vaevelnud ta enam mitte millegi janus ja magas norinal õndsa und. Küünal aga oli oma põlemist lõpule põlemas, vajus siis kuumusest longu ja kukkus puupakku kõrval lebavatele heinakõrtele. Ilmselt oleksid Mathilda ja Peter heinaküüni sisse põlenud, kui hobuste ehmunud hirnumine ja korskamine poleks Mathildat äratanud. Aega viitmata tiris lapsepõlvemuredes karastunud Liivimaa tüdruk Peteri heinaküünist välja ja pistis peadpidi hobuste jootmise veetünni.
Tugeva lõunatuule tõttu võttis tuli üha enam hoogu, levis kõrvalküünidele ja naaberhoonetele. Tuli tekitas järsu õhuvoolu ja üha enam puithooneid Toompeal võttis tuld. Unesegased linnakodanikud kargasid majadest välja ja asusid tuld kustutama, kuid kaevud olid tühjad ja Toompea nõlvast vee ülestassimisega ei suudetud tulele piiri panna. Sädemetepilv kattis kogu Toompea. Tuld võtsid Toomkiriku puittorn, Toomkool, rüütelkonnamaja ja kõik puithooned Toompeal. Tuli lõikas ära all-linna viivad teed, inimesed ronisid Toompead all-linnast lahutavatele müüridele ja hüppasid sealt tulehirmus alla.
Peter oli sellest tulemöllust pääsenud eluga. Kartmatu Mathilda kastis Peteri veetünnist ammutatud veega üleni märjaks, kallas toobritäie vett ka iseendale pähe ning upitas Peteri linnamüürile, kust see all-linna poolele potsatas, nii vaikselt ja pehmelt, nagu seda juhtub ainult joodikutega. Peale Peteri allapotsatamist libistas ka Mathilda ennast mööda linnamüüri alla. Suur aga oli mõlema imestus ja ehmatus, kui nad juhtusid kükitama linnamüüri ääres koos proua tallmeistri ja Jaanusega, kes olid selle hädaohtliku ronimise sooritanud juba varem.
“Said nüüd, vana jäär!” parastas tallmeistriproua, oma tünnitaolist kere mugavamalt vastu linnamüüri toetades. Natuke segaduses ja suures pohmellis härra Brohmann sügas oma kõrbenud kukalt ega hakanud emandale vastu vaidlema.
Toompeal aga kestis paaniline sagimine omasoodu edasi. Sakslasest veinikaupmees Shneider, lootes päästa oma reinveini vaate, veeretas neid üle müüri all-linna. Need veeresid mööda Pikka Jalga kõrinal juubeldavate linnakodanike kätevahele, viimaste rõõmuks ja õnnistuseks. Vaatidel, millel ei olnud sellel teekonnal veel kaaned maha põrganud, löödi kirvega vaadilaud lõhki ja linnakodanikud võisid tõsta toosti toompeahärrade terviseks. Mõni toomhärra kargas kabuhirmus üle Toompead all-linnast lahutava müüri ja sattus korrapealt all-linna kaupmehe valdusele. Selline ebaseaduslik sissetung eravaldusse pani ausa linnakodaniku vihaselt müristama ning toomhärral tuli kukrut kergendada, et pääseda keretäie saamisest.
Toompea põles maha. Tallmeister Peter Brohmann ja tema proua alustasid elu otsast peale, nagu ikka põlenud inimesed. Jaanus, kes oli Tallinna linnas samasugune illegaal nagu Mathildagi, otsustas võtta Mathilda endale elukaaslaseks. Mathilda, kartes kättemaksu proualt, pakkis oma kasina kraami ja võttis koos Jaanusega jalge alla pika teekonna, tagasi oma kodukanti, Liivimaale Rogosi mõisa. Linnaõhk ei olnud teinud vabaks ei teda ega Jaanust.

* * *

1685.aasta kolmekuningapäeval sai Mathilda maha tüdruklapsega, kellele pani nimeks Ursula. Mathilda oli lootnud, et sünnib poisslaps, siis oleks talle nimeks pandud Peter, sest ikka viibisid Mathilda mõtted maatööd tehes Tallinnas, üleannetu ja lõbusa Peter Brohmanni juures. Õhtuti rändasid ta mõtted üle Liivi- ja Eestimaa kaugele Toompeale, hobusetalli kõrval asetsevasse küüni. Peter oli küll võibolla liialt kergemeelse olemisega, ka armastas napsitada, kuid tema lõbusus ja muretu suhtumine tegid ka Mathilda elu päikselisemaks. Samas aga pidi Mathilda iseendale tunnistama, et needsamad Peteri head ja Mathildale meelepärased iseloomujooned viisid asja lõpuks selleni, et Toompea põles maja ja Mathilda oli sunnitud vaesesse kodukülla tagasi pöörduma. Aga ta ei süüdistanud Peterit, isegi õigustas – purjus peaga võib inimesel paljugi mis juhtuda.
Elu oli Mathilda ja Jaanuse vastu armuline: mõned aastat hiljem suri Mathilda onu Uustalu Jürgen otseseid pärijaid jätmata ning pärijaks määrati Mathilda, kes asus koos Jaanusega talu pidama. Talu nime järgi hakati peremeest lugupidavalt Uustalu Jaanuseks nimetama.

Kuues peatükk. Ursula

Karl XI jätkas oma eelkäija Gustav Adolfi püüdlusi anda rahvale veidigi vaimuvalgust. Rootsi valitsus nõudis köstrite ametisse nimetamist, kes aitaks kirikuõpetajal rahvale kirikulaule ning lapsi lugema õpetada. Probleem aga oli selles, et köstreid oli raske leida. Õigemini, raske oli leida eestlast, kes lugeda oskas. Kuid asi siiski liikus tasapisi edasi ja aastal 1680 leidus Lõuna-Eestis juba ligi kümme köstrit, kes kirjatähti tundsid ja lugeda veerisid. Nad püüdsid ka lapsi lugema õpetada, peamiselt muidugi pühakirja ja jumalasõna. Kuid tulemused olid päris nigelad, ainult mõni üksik laps õppis lugema.

1684.aasta kadripäeval pärastlõunal kihutas Vastseliina lossivaremetest mööda regi, mille sõnnikusele põhjale laotud õlgedel põlvitas võrdlemisi määrdunud ja katkises kasukas ning higist võidunud läkiläkis talupoeg. Ta andis kondisele hobusele armutult piitsa, sundides teda kiiremale galopile. Paistis, et tal on kiire ülesande täitmisega. Kui tal oleks olnud käepärast kaasaegsed politsei alarmseadmed – sinine vilkur ja sireen – oleks ta need kindlasti sisse lülitanud. Kihutajaks ei olnud pärisorjast talupoeg, vaid seisuselt tunduvalt kõrgem mees – köster oli kutsutud surija juurde, kergendama tema lahkumist hädaorust, milleks oli seesinane maailm, ja teda ette valmistama Jumala palge ette astumiseks.

Surija lamas hämara tarekese nurgas puuvoodil. Hämaruses helkis neli paari uudishimulikke silmi, väikesed lapsed istusid reas soojal ahjutruubil, täiskasvanud seisid voodijalutsis. Köster oli kasukahõlmad laiali lükanud ja toetanud ennast surija voodiäärele.
“Isa nimel, poya nimel ja püha vaymu nimel õnnistan sinu lahkumist sestsinatsest patusest maailmast,” lausus köster päheõpitud jumalasõnu. Kuid ilmselt sellega piirduski köstri jumalasõna oskus, sest edasi improviseeris ta juba vabas vormis: “Taevas ootavad sind pudrumäed ja piimajõed, pakutakse magusat taevamannat.” Köstri viimaste sõnade juures kikitasid lapsed kõrvu – taevamanna tähendust nad ei teadnud, kuid sõna “magus” tõi sülje suhu. “Sa lahkud issanda viinamäele ja sa ei tunne enam janu.” Nende sõnade juures kuuldus voodijalutsis meeste köhatusi; Rootsi kuninga Karl IX käsuga maanteede äärde rajatud kõrtsid olid issanda viinamäe teinud talupoegadele kättesaadavaks juba nende eluajal. “Sa istud Jumala paremal käel inglite seltsis ja kõlistad kannelt.” Vanamutike voodijalutsis, ilmselt lahkuja naine, krimpsutas nina ja kõverdas põlglikult huuli, talle vist ei meeldinud seltskond, kuhu vanamees pidi kõige lähemal ajal sattuma. Oma eluajal oli vanamees olnud kõva naistemees ja ega ta ei jäta hooramata ka taevas, kes neid ingleid teab…
Köster kavatses juba teha ristimärki, et jutlus lõpetada, kuid peaaegu oleks ta unustama kõige tähtsama: “Ja taevariigis pead sa Jumala heaks teopäevi tegema ainult paar päeva nädalas.”
Köstri paatosega öeldud sõnad tõid surijale kergendust. Ta köhatas tekiräbala all rahulolevalt, ilmselt oleks ka naeratanud ja viibanud hüvastijätuks, aga jõuraasukest oli järele jäänud üsna napilt; tulevik paistis pärisorja eluga võrreldes küllaltki roosiline. Köstri lausumised olid asjakohased, positiivse suunitlusega ja surija lahkumist kergendavad, mis sest, et mahajääjates tekitasid need mõningat kadedust.
Oma pooleldi ilmaliku jumalasõna lõpetuseks luges köster ette meie-isa-palve. Ta deklameeris seda veatult ja komistamata, sest pastorid ei olnud selle köstritele pähetuupimisel armu andnud:

Isa nimi, poya nimi, püha vaymu nimi. Amen
Isa meie, egas sina oles, taiva sise,
Pühas sako sinu nimi,
Tulku meile sinu rikus,
sinu melevalt sündke
kui teine rikus maa paal.
Meie ega peiwe leib ana meile tanapeiw.
Nink ana meile andis meie süt,
Kui meie aname andis medi südlaste wasta.
Nink erra saata meid sisse kurya hukatusse
Errapaasta meid kikist kuriast. Amen.

Kuna köstri eestikeelne palvetamine ei pruugi tänapäeval enam arusaadav olla, toome lugejale ära köstri loetud meie-isa-palve kaasaegses kirjapildis ja sõnastuses:

Meie Isa, kes sa oled taevas!
Pühitsetud olgu sinu nimi!
Sinu riik tulgu,
Sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast!
Sest sinu päralt on riik ja vägi
ja au igavesti. Aamen.

Hämaras tarekeses kuulati köstri viimaseid sõnumisi hardusega; lapsed olid kohkunud, neis oli tekkinud ebamäärane kartus ja nad tõmbusid truubil koomale, väiksemad pugesid suuremate selja taha. Köstri viimastes lausumistes oli juba Euroopa tase! Ka eestlaste taarausus oli vägevaid sõnumisi, keerukaid lausumisi, kuid nii mõjusate sõnaseadmisteni ei olnud taarausus jõutud. Ristiusu sõnaseadmisi oli lihvitud enam kui tuhat aastat Euroopas ja veel tuhat aastat enne Euroopasse jõudmist. Liivi- ja Eestimaal tuli ristiusu lausumistel läbi teha kohaliku keele kiirkursus, enne kui nad saavutasid oma mõjususe ja vägevuse. Seni aga toimetasid köstrid oma parema äranägemise järgi, tasapisi õppides ka ise kirjatarkust ja jumalasõna juurde. Algul sattus ristiusu jutlustesse paganlikke sõnumisi ja mõisteid, vahel toimetati ristusu rituaale segamini taara omadega. Mõnikord tuli pastoritel jõulisemalt sekkuda, et vältida ristiusukommete lahustumist rahvalikes riitustes.
Köstrite haridustaseme tõustes järjest vähenes Jumalale tehtavate teopäevade arv; kahelt korralt nädalas paarile korrale kuus, kuni kadus hoopis. Samas aga lubati teises maailmas üha peenemaid sööke ja jooke, isegi veini ja maitsvaid saiakesi. Jutlus muutus ilukõnelisemaks ja asjakohasemaks, see tähendab ristiusukohasemaks, järgides pühakirja. Nendes jutlustustes oli talupoeg taevariigis vaba ja õnnelik, istus Jumala paremal käel, tilistas kannelt; aga inglid olid jäänud alles… Ilmselt ei saa mehed olla õnnelikud seal, kus ei ole naisi ja seda mõistis ka ristiusk…
Aegade jooksul tegid usutalitused läbi veel mitmeid muutusi. Alati leiti, et see endine usk ei ole ikka see õige usk. Tegelikult ei maksa usuvahetusega kiirustada ja parem, kui neid vahetusi üldse ei tehtaks. Usu vahetus tekitab inimestes ebakindlust, väheneb lootus, koos lootusega kaob usk hoopiski ja see on juba halvim variant. Seega, jumalasõna õpetavad pastorid, kaotades taevariigis teopäevad Jumala heaks, vast ei toiminud kõige mõistlikumalt; oleks võinud jätta mõne teopäevagi aastas, siis oleks olnud mingi konkreetne pidepunkt maapealse eluga, oleks olnud hea võrrelda seda taevariigi elukorraldusega ja näidata näpuga – vaat siin on nii, aga seal hoopis parem… Siin tuleb teha kuus teopäeva nädalas, aga seal ainult paar teopäeva aastas. Eesti talupoeg oli ju ometi praktilise meele ja mõistusega ja seda ei oleks tohtinud jätta tähelepanuta, aga kirikuõpetajad tahtsid teisiti… Tuleb tõdeda, et kirjaoskamatud eesti soost köstrid olid ikkagi tükk maad targemad, kui nende haritud pastorid.
Köster tegi surija kohal viimase ristimärgi ja tõusis. Ta tõmbas kasukahõlmad koomale; sellel oli paar kinnituspulka rinnaeest puudu, rebenenud kasukakäiselt turritas välja villatort; köstri pastlad olid soojas toas üles sulanud ja nüüd olid need ebameeldivalt märjad. Köstri tõustes asus perenaine kiirelt sebima. Ta astus sahvrisse, haaras sealt köstri jaoks valmis pandud suitsulihatüki ja leivapätsi ning esikus kuuldus nagu väikest rüselemist. Köster punnis andamile esialgu vastu, kuid ilmselt tegi ta seda just mitte eriti ägedalt, aga võibolla ka kogenematult – riidetükki keeratud lihatükk ja leivapäts kadusid õige varsti köstri kasukahõlmade vahele.

1684.aastal hakkas hariduse andmine edenema, kui soomlasest kirikuõpetaja poeg Bengt Gottfried Forselius asutas Tartu lähedale Piiskopimõisa rahvakoolmeistrite seminari. Õpilasteks olid põhiliselt neljateistkümne-viieteistkümneaastased talulapsed, aga oli ka vanemaealisi. Õpetati lugemist, kirjutamist, laulmist ja usuõpetust. Õpetajaks oli Forselius üksi, kes suhtus oma töösse suure armastuse ja andumusega.
Õpilased ja õpetaja olid kroonu toidul. Kaheaastase õpiaja järel suunati värsked koolmeistrid kohtadele, tööle köstritena ja külakooli õpetajatena.
Koolid ise, kus noored rahvavalgustajad tööle pidid hakkama, aga puudusid, õpiti jõukama taluniku elutoas või rehetoas. Mõisnikud ei pooldanud talupoegadele hariduse andmist, kartes, et haridus kasvatab mässuvaimu; harimatut on kergem valitseda ja kuulekusele sundida. Neid, kes koolitarkust saada tahtsid, jagus aga küll. Kohale ilmus noori ja päris habemikke, enamuses mõisa asjamehed – kupjad, kiltrid, aidamehed ja muud tegijad. Haridus hakkas vedu võtma. 1685 ilmus Bengt Forseliuse eestikeelne aabits, mida kasutati õppevahendina ka õpetajate seminaris.

1686.aasta jõululaupäeval oli Vastseliina kirik rahvast puupüsti täis. See jämedatest tahutud palkidest puitkirik oli ehitatud varemeis linnuse esisele platsile, kus peeti ka vakupidusid. Inimesed istusid tahutud puupinkidel hardas ja pühalikus vaikuses. Silmitseti altarit ja selle kohale seatud pühapilte, natuke võõristust tekitas ristilöödu kuju – habetunud, peaaegu alasti mees. Tagumistes ridades istuvad noormehed näitasid näpuga ristilöödule, müksasid üksteist küünarnukiga ja hoidsid itsitust tagasi, nende kõrval istuvad tüdrukud punastasid häbelikult. Köster liikus tasakesi ja viisakalt ühe küünlajala man`t teise manu, pani küünlaid juurde, sättis ja süütas neid, kirikut täitis pühalik küünlavalgus.

Hea lugeja ilmselt manab oma silme ette ka jõulukuuse kiriku nurgas, küünlad põlemas, ehitud kuusekäbide ja präänikutega. Kahjuks pean lugejat natuke kurvastama – jõulukuusk toodi kirikusse ja tuppa alles paar sajandit hiljem.
Kirik pidas kuuse tuppatoomist pikka aega lastemänguks ja saatana asja ajamiseks ning ebajumalakummardamiseks. Aga kuusk oli Põhjala rahvaste maailmapuu, nende ohvripuu ja elupuu. Keskajal peeti Euroopas jõulukuuske algselt narripuuks ja lastele naljategemise vahendiks ning pandi välja linnaväljakule. Ka 1686.aasta jõululaupäeval oli Tallinna Mustpeade vennaskond kuuse lastele rõõmuks välja pannud Raekoja platsile. Kuusk ehiti ja selle ümber mängiti narri, tantsiti ja lauldi, õrritati Tallinna raehärrasid. Mustpead olid kõigile oma tõsistele ettevõtmistele vaatamata elurõõmsad ja leidlikud naljamehed, samas tundsid nad hästi ka kohaliku rahva tavandeid ja kombeid. Eesti maarahva kiindumus kuuske ei olnud jäänud neile märkamatuks.

Köster tervitas tuttavaid tagasihoidliku peanoogutusega, silitas möödaminnes väikese poisikese peakest; rahvas istus vaikses ootuses. Pidulikku ootust häirisid ainult köstri uute säärsaabaste kriuksatused. Ta oli need saanud kirikuõpetajalt jõulukingituseks, preemiaks hea töö eest. Köster oli seesmiselt ärevil, kuigi ta näost võis välja lugeda ainult hingestatud rahu. Täna oli ette nähtud tema parimate õpilaste esinemine rahva ees.
Peale pikale veninud ettevalmistusi ilmus kantslisse kirikuõpetaja. Ta libistas isaliku pilgu üle rahva ja langetas pea, justkui mõttesse jäädes, huulte liigutuste järgi võis siiski järeldada, et ta luges enne jutluse algust endamisi palvesõnu. Seejärel tõstis kirikuõpetaja pea ja alustas jõululaupäevale kohast jutlust. Jutlus oli pikk, kuid rahvale siiski huvipakkuv – kuulajad olid otsekui teises maailmas, kus eluraskused sai vähemalt selleks hetkeks unustata, kõlasid pühalikud sõnad, aeg-ajalt mängis jutluse vahele harmoonium.
Jutluse lõpetanud, luges kirikuõpetaja meie-isa-palve ja rahvas pobises kaasa – kes kõvemini, kes ainult huuli liigutades, teeseldes palvetamist. Seejärel noogutas kirikuõpetaja köstrile, kes oli näost juba natuke punetama löönud ja oodanud kogu jutluse kestel õpetaja märguannet. Köster väljus altaritagusest uksest ja hetke pärast naasis nelja lapsega – kaks tüdrukut ja kaks samas vanuses poissi, aastaid mitte rohkem kui 7-8, parajas karjalapseeas. Lapsed rivistusid altari ette. Nad olid riietatud eriti pidulikult – nii tüdrukutel kui ka poistel olid ühesugused peenest linasest riidest valgeks pleegitatud pluusid. Pluusid olid taluperenaistele uudisriietus, neid oli nähtud ainult mõisapreilide ja noorhärrade seljas. Tüdrukute peenest villasest riidest musta värvi seelikud ulatusid kandadeni, poistel olid jalas sama värvi villased põlvpüksid ja jalas villased valged põlvikud. Jalatsiteks olid lastel uued, ilusad, pruuni värvi pastlad. Tüdrukute pastlaninadele oli ilustuseks kinnitatud naharibadest meisterdatud tutt. Tüdrukute juuksed langesid õlgadele, need olid korralikult lahku kammitud, võidega oli juustele antud kerge läige, millelt küünlaleek vahetevahel vastu peegeldus. Poiste pead olid hoolikalt pöetud, ainult väike tutike jäetud ilustuseks otsaette.
Köster astus lastele ligi, kuuldus tasast sosistamist, ilmselt köster julgustas lapsi ja ka iseennast; sosistamise juures pistis köster igale lapsele pihku paberilehe. Ette rutates peab ütlema, et ega lastele paberilehekest laulutekstiga vaja läinudki: nad olid nädalaid väsimatult köstri käe all harjutanud, õppides lauluteksti ja püüdes selgeks saada pühalikumat laulukõla ja õiget viisi. Aga peast oli rahvas laulnud aastasadu, raamatust või laululehelt laulmine näitas haritust, see oli hoopis midagi muud. Tollel ammusel jõululaupäeval ei olnud see nii nagu praegu, kus paberilipakalt laulmine tõendab, et laulja ei ole viitsinud laulusõnu pähe tuupida.
Köster astus mõned sammud eemale ja natuke kõrvale, et lapsi rahva eest mitte ära varjata, tõstis käed ja lapsed alustasid laulujuhataja takti jälgides laulu:

Issand om mu karjanõ,
Mul olõ-õi millestki puudus.
Haljalõ aasalõ pandsõ ta mu lebämä,
Hingamisviile saat`se ta minno;
Timä kosutas` mo hinge.

Ta juht minno õigusõ rüüpässe,
Uma nime peräst.
Kui ma ka kõnni` pümmen oron.
Ma karda-ei`kurja, selle et sa `olõt mu`ga;
Su karjatsõkepp ja su sau, neo`trööstva`minno.

Sa katad mu ette laua`
Mo vainlase silmi ala`;
Sa võiat mo pääd õliga,
Mo karik om pilku täus`.

Ynnõ häädus ja heldüs
Umma mu man elopäiva`
Ja ma jää`Issanda kotta eloajas`.

Laulu ajal kostis kirikus vaikset sosistamist – see on Ülemäe Mari; ei see ei ole Mari, vist Mäetaguse Anne; too teine tüdruk on selle esireas istuva paksu peremehe tütar. Aga see nöbininaga poiss on küll naabri Ats, teine poiss on vist naaberkülast…
Naised pistsid päid kokku, mõni isegi osutas näpuga esireas istujate suunas, tunti kadedust laste riiete, lugemis- ja laulmisoskuse üle, aga püüti olla siiski hästi vaiksed, sest lapsed laulsid ilusa kõrge häälega. Nende laul kerkis kiriku võlvideni ja kaikus sealt vastu võimendatuna ja ülevalt otsekui taevast.
Esireas istusid jõukamad taluperemehed ja perenaised. Nad kuulasid heldimuspisarais oma laste laulu. Kahlemata tõi pisara silma ka uhkus oma laste üle – nad paistsid nii haritud, nii kättesaamatus kõrguses, justkui ei lahutakski neid isa-emast ainult paari sammu jagu kirikupõrandat.
Laulu lõppedes poisid kummardasid tõsiste nägudega, tüdrukud tegid kniksu ja naeratasid, eks tüdrukud ole ikka edevamad kui poisid. Köster pöördus kirikuliste poole pika pühaliku kummardusega, ise näost tulipunane. Õpetaja tänas esinejaid kiriku ja kõigi koosolijate nimel, luges lõpupalve ning soovis kõigile häid Jõule.

Kuningas Karl XI nõudel võttis Liivimaa maapäev 1687. aastal vastu otsuse, mis seadis koolitamisele riikliku aluse. Eelnimetatud otsuse järgi tuli iga maakoguduse juurde ametisse seada köster, kes kirikuõpetaja juhendamisel täitis kooliõpetaja ülesandeid. Iga maakoguduse kiriku juurde tuli ehitada koolimaja. Nimetatuga asusid tegutsema köstrikoolid, milles maalapsed alustasid oma esimesi samme haridusteel. Enamik õpilasi olid poisid, tüdrukutele hariduse andmist ei peetud veel eriti vajalikuks. Kord oli koolis vali, peale kõva sõna kasutati ohtralt ka vitsa ja keppi. Pühapäeval näitasid lapsed oma teadmisi kirikus, lugedes õpetaja juhendamisel rahvale ette epistleid ja evangeeliume.

* * *

1688.aastal siirdus Forselius oma kahe parima õpilasega Stockholmi, sooviga saada kaitset mõisnike takistuste vastu hariduse andmisel ja leida kuninga toetust. Stockholmis esitles ta kuningas Karl XI-le oma kahe andekamat õpilast Jaaku ja Jürit. Kuningas küsitles poisse – need vastasid hästi ning ladusasti ja jätsid kuningale hea mulje, õpetaja Forselius pälvis kuninga kiituse ning sai loa avada talurahvakoole kõikjal, kus tarvilikuks pidas.
Septembri lõpus, olles oma asjatoimetustega Stockholmis ühele pole saanud ja märgates, et poisid on suurlinnas jalutamisest ja selle uhkete hoonete imetlemisest juba väsinud ja igatsesid kodu järele, seati sammud sadamasse – oli tarvis leida laev, mis viiks neid Pärnu või Tallinna ja millel reisimine oleks ka taskukohane.
Stockholmi sadamat täitis tihe mastidemets, uhked vimplid mastitippudel lehvimas. Laevad väljusid, võttes tuult heisatud purjedesse ja kiirustades avamerele. Kurss võeti läände või itta. Lääne poole purjetajaid ootasid ees Saksa hansalinnad, itta suundujaid tervitasid õige pea Riia või Tallinna uhked tornid ja kõrged linnusemüürid.
Merele tõttajatele liikusid vastu meredel ja ookeanidel parkunud ja tormituultes räsitud purjekad, suundudes vähendatud purjede all sadamasse. Nad vedasid ennast aeglaselt sadama poole, justkui väsinutena pikast merereisist. Kuid merelt saabunud laeva välimus on petlik – madrused turnisid purjeid rehvides raadel, kuuldus käsklusi, hõikeid, heideti nalja ja oldi rõõmsad – merereis oli õnnelikult lõppenud, ees ootas sadamakõrts, kuumad naised, hea vein, laul ja tants.
Forselius seisis poistega kail ja vaatas lahkuvatele laevadele järele, reis nendel iludustel ei olnud talle ja tema kahele õpilasele taskukohane. Tuli leida mingi väiksem ja odavam sõiduriist. Kai lõpus märgati koget, mis lösutas vees otsekui hädine part – väike, kõhukas ja vana. Veel sajand tagasi seilas Läänemerel hulgaliselt neid lihtsaid, ühe- või kahemastilisi võrdlemisi merekindlaid raapurjega laevu, vedades kaupu ühest hansalinnast teise. Kuid nüüd oli hansakogede aeg otsa saamas.
Kogele laoti kirveid, vikateid ja muidugi kuulsaid Gotlandi käiasid, sest seal, kus on kirved ja vikatid, peavad nende teritamiseks olema ka käiad. Koge vööriossa tassiti kaubakaste ja tünne. Kuid paistis, et hinnalisemaid ja peenemaid kaupu kogele vedada enam ei usaldatud; kallima kraami ja jõukamate reisijate tarvis olid meredel seilamas juba uhked purjelaevad.
Forseliuse pärimise peale andis koge kipper teada, et ees ootab pikem merereis; seekord mitte Gotlandi pealinna Visbysse, kus meisterdati kõigis Läänemere maades hinnatud käiasid, vaid reisisihiks oli Tallinn.
Tallinna nime juures pilgutasid kaks noorepoolset madrust teineteisele silma ja itsitasid riivatult, tõstes pöidla üles – ju oli neil varasematest reisidest Tallinna midagi iseäralikku ja meeldivat meenutada. Kuid kahe madruse saladust on väga lihtne ära arvata: mida ikka saab noor madrus merereisidest ja sadamatest meenutada kui mitte kõrtsi, kaklusi, veini, õlut ja naisi.
Varahommikul võttis koge suuna merele – kipper tüüripinni hoidmas, kaks noormeest madrustena abistamas, reisijateks paar vaesemat kaupmeest ning lisaks neile Forselius oma kahe õpilasega. Rauakaupade ja käiadega koormatud koge vedas ennast raskelt edasi, loovides ettevaatlikult raudkivist saarekeste vahel. Valges loodeti jõuda skääridest välja avamerele, et siis öö hakul ja hea õnne korral taganttuules võtta kurss Tallinna.
Forselius imetles koos oma kahe maapoisist õpilasega üha kaugenevat Stockholmi – selle ilusad punaste katustega terava viiluga majad ja kõrged kirikutornid pakkusid imepärast vaatepilti. Kuigi poisse oli viimastel päevadel tabanud koduigatsus, tekitas üha kaugenev linn nende südameis kahjutunde, nad lootsid, et võibolla kunagi, ehk siis, kui on Forseliuse kooli lõpetanud ja õpetajaks saanud, külastavad nad uuesti seda kaunist linna, võibolla isegi jätkavad siin oma õpinguid…
Avamerel sõideti terve öö parajas tuules, kuid vastu hommikut hakkas tuul muutuma väikseks tormiks, pöördudes ikka enam ja enam vasakusse pardasse, kuni oldi sunnitud asuda loovimisele, et edasi jõuda. Hommikuks oli tuul lained üles tõstnud, laineharjadel jooksid valged jänesed. Tuul puhus nüüd otse idast ja ikka sagedamini oli kipper sunnitud pautima, et loovides hoida peakursi Tallinna poole. Pautimine võttis Forseliuse poistel südame alt kõhedaks, sest laevuke vajus sügavasse kreeni, suur purjelahmakas lõi tuules loperdama ja käändus siis raapuu krigisedes üle poiste peade teise pardasse. Ühemastilistel kogedel oli kõigi heade omaduste kõrval üks meresõidu seisukohalt halb omadus – temaga ei saanud vastutuult pautida ning seetõttu tuli loovimisel pautida pärituult, tehes tugevas tuules ja lainetuses ohtlikke kannapöördeid ümber ahtri. Ühel järjekordsel kannapöördel vajus ülekoormatud koge raskelt paremasse pardasse, haaras pardaga vett ja jäi siis laineorgu passima, suutmata enam selle harjale tõusta. Järgnev laine täitis koge veega, rauakaubad ja kivist käiad kukkusid paremasse pardasse ja sellega olid koge sõidud sõidetud. Utö saare traaversil vajus vana hansakoge Läänemerre, viies kaasa kõik, kes olid ennast usaldanud tema viimasele reisile.
Laev hukkus ja Forselius kadus koos oma andekate õpilastega merevoogudesse. Tema surmaga lakkas rahvakoolmeistrite seminari tegevus. Forseliuse töö oli siiski vilja kandnud ja arenes edasi. Tema seminaris oli õpetust saanud enam kui sada kuuskümmend eestlasest õpilast, kes talurahva juurde köstritena või kooliõpetajatena tagasi minnes edendasid rahvale lugemisoskuse andmisega haridust.

1695 ilmus Karula õpetaja Johan Hornungi poolt eestikeelne kirikulaulude raamat; paar aastat enne seda oli ilmunud Hornungi koostatud Eesti keele grammatika.
Inimesed tunnetasid hariduse vajalikkust ja püüdlesid selle poole. Rahva haridustase tõusis aegamööda ja juba XVII sajandi lõpul oskas enamik nooremaid eestlasi-liivlasi lugeda. Eestlane tungis väsimatult ja jonnakalt hariduse poole, kuid ikka ja jälle tekkis ettenägematuid takistusi ja raskusi, mis surusid maarahvast tagasi vaimupimeduse suunas. Olulist osa etendas selles nälg ja seejärel puhkenud Põhjasõda.

* * *

Aastatel 1695-1697 valitses Eestimaal kohutav nälg. 1695.aasta talv oli pikk ja pakaseline, lumi ei kadunud isegi maikuus, kogu kevade ja suve kallas vihma. Heinategu jäi tegemata, juba niidetud heinasaod mädanesid niitudel, vili ikaldus täiesti. Sügis oli lühike, saabus varajane lumerikas ja külm talv; lund sadas pidevalt kuni jõuludeni. Jaanuaris ilmad soojenesid, kuid seejärel lumesadu jätkus, lumi püsis jällegi kuni maikuuni ja seejärel algasid pidevad vihmasajud, mis muutsid niidud järvedeks ning jõed ujutasid üle heina- ja karjamaad. Viljalõikust ja saagikoristust ei toimunud, sest polnud mida koristada. Järgnev talv andis endast märku jällegi varakult ja oli seekord eriti pakaseline, lumerikas ja tuisune. Mingeid tagavarasid enam ei olnud, ei inimestele toiduks ega loomasöödaks.
Aiateibad ja majaseinad pragunesid ja paukusid pakases, loomad kõngesid lautades külma kätte, linnud kukkusid lennates surnuks. Inimesed olid näljast hullumas, söödi aganat, sõnnikut ja raipeid. Surm möllas näljaste seas ja kogus rohket saaki. Surnud vedelesid matmata, kuna näljast nõrkenud inimesed ei olnud võimelised neid paksu lume, käreda külma ja külmunud maa tõttu matma. Kevadel korjati surnud kokku ja viidi ühishauda. Alles 1698.aasta kevadel andis loodus inimestele hingetõmmet ja lootust viljasaagile.
1698.aasta maikuu algas soojade päikesepaisteliste ilmadega. Juba mai alguses olid kased hiirekõrvus, rohulibled sirutasid ennast päikese poole. Linnud laulsid vahetpidamata, kõlavalt ja mitmehäälselt. Näljaaeg oli ka lindudele raske olnud, nüüd tundsid nad õige aja olevat pesa teha ja nagu kartes oma õnne lühidust, kiirustasid lakkamatu lõõritamise ja vidistamisega otsima paarilist.

Rogosi mõisa väljasurnud külakese hämaras tares lamas laudadest kokkulöödud voodis umbes kolmeaastane poisike. Ta pea paistis kehaga võrreldes ebaloomulikult suur. Poisi silmad olid peast välja tungimas, põsesarnad naha alt väljas. Käed-jalad meenutasid pikem nahaga kaetuid luid kui jäsemeid. Poiss oli suremas. Oli kevad ja loodus ärkas, aga tema aeg oli otsa saamas. Nälg oli kustutamas tema eluküünalt, vikatimees oli juba kohal. Ema, kooljanäoga ja kondine, istus ilma pisarateta voodi ees ja jälgis hullunud silmadega poisi kustumist. Ta oli õue komberdanud, kaselt hiirekõrvu katkunud, mõne rohulible kitkunud ja need poisi suhu toppinud, kuid laps ei haaranud enam toitu, tema elujanu oli lakanud. Emasüda oli lootust kaotamas, näljast ja murest jõuetuna istus ema sureva lapse voodi ees. Järsku ajas ta ennast sirgu, tema silmad läigatasid metsikult ja hirmuäratavalt. Ema astus tulekolde kohal rippuvate köögitarvete juurde, võttis terava lihanoa ning pöördus tagasi poja juurde. Ta istus voodiservale ja kummardus poja kohale, nuga käes, olles hetke veel kahevahel ja kartuses. Järsu liigutusega sirutas ema vasaku käe välja ning tõmbas noateraga otsustavalt ja vaikse oiatusega üle oma randmel sinetava veresoone. Soe veri purskus veresoonest. Ema asetas verise randme poisi suule; laps hakkas seda ahnelt lutsutama.

1698.aasta kevad äratas elule ka need, kes olid suremas. Usuti, et halbade aegade järel on oodata kergemaid, kuid ka see lootus oli üürike. Algamas olid uued katsumused, mille põhjustajaks ei olnud enam ilmastikuolud, need sõltusid inimeste tahtest – algamas oli Põhjasõda.

* * *

Meile juba tuntud Patkul astus Saksa teenistusse. Sakslased soovisid taastada oma orduaegseid õigusi Liivi- ja Eestimaal, millest nad olid Rootsi valitsuse all ilma jäänud. Taani himustas tagasi Lõuna-Rootsi maakondi, Poolale ei andnud asu Liivimaa kaotus ning Venemaa üritas jätkuvalt täide viia oma ammust unistust – raiuda aken Euroopasse. Eelnimetatud riigid otsustasid tegutseda Rootsi vastu koos ning 1699.aastal loodi Taani, Poola ja Venemaa vahel liit Rootsi vastu. Nimetatud liidu loomisele andis oma tõhusa panuse Balti rüütelkonna peamees Patkul. Ta hoidis alati selle valitseja poole, kellest oli näha enim kasu endale ja sakslastest mõisnikele, ning nähes, et Peeter Esimene teeb sõjalisi edusamme, läks üle Venemaa teenistusse.
Patkul õhutas Venemaad Rootsi vastu sõtta, et taastada Balti parunite eesõigused ja tagastada neile mõisad. Peeter Esimene määras Patkuli Poolamaale sõjaväe juhataja abiliseks. Seal olevat ta ligi tikkunud ühele abielunaisele, kes juhtumisi osutus Saksi kuninga abikaasaks ning naist ihaldanud Patkul pandi vangi. Rootslased nõudsid Patkuli väljaandmist ning lõpuks oligi too ringiga jälle Stockholmis tagasi, ainult et seekord jalaraudades. Ette rutates pean märkima, et kohus mõistis Patkuli Rootsi reetmise ja Põhjasõja õhutamise eest surma piinamise ja rattale tõmbamise läbi.

Teotahteline ning talupoegade hariduse kasvule igati kaasa aidanud Karl XI suri 1697.aastal. Rootsi troonile asus viieteistaastane Karl XII. Ta oli pigem ulakas noormees kui kuningas. Riigivalitsemise vastutust ta veel ei tunnetanud, rohkem meeldis talle karujaht, vallatused ja lõbutsemised. Noormehe lõbutsemised aga katkesid järsku ja märku andsid temas peitunud andeka väejuhi omadused. 1700 tungis Rootsi vastasesse liitu kuulunud Poola Riia alla ja üritas seda vallutada. Kuigi Riia vallutamine ei õnnestunud, oli sõjaleek süüdatud ning Suur Põhjasõda alanud.
Karl XII, mõistes olukorra ohtlikkust, andis ennetava löögi Rootsi vastase liidu liikmele – Taanile. Selle väed said lüüa ning Taani oli sunnitud sõlmima rahu ja Rootsi vastasest liidust välja astuma.
Samal ajal asus tegutsema kolmas Rootsi vastase liidu osaline – Venemaa.
Peeter Esimene, olles endale saanud Balti parunite toetuse, asus 1700.aastal raiuma “akent Euroopasse”. Ta seadis eesmärgiks vallutada Eesti- ja Liivimaa ning saada väljapääs Läänemerele. Tegelikult ei olnud see uus idee – sama asjaga olid tegelenud tsaar Ivan IV Julm Liivi sõjas ja veel mitmed väiksemad tegelased. Mõni neist väiksematest tegelastest oli siiski piisavalt suur, et teda siin meeles pidada. Ühte tuleks nimetada päris kindlasti – see oli Jaroslav Tark.

1030.aastal vallutasid Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed eestlaste Tarbatu linnuse, mis asus praegusel Toomemäel ja rajasid sinna oma kindluse, andes sellele nimeks Jurjev. Vallutajad on ikka püüdnud nimetada kindlusi ja linnu oma nimedega. Näiteks Aleksander Suur, rännates ida poole oma kümne tuhande igat sorti sõdalastega, kes võrreldes kohalike elanikega olid siiski hästi relvastatud ja sõdades kogenud, lõi aeg ajalt laagriplatsi üles, et varustada sõjaväge toidumoonaga. Muidugi tahtsid sõdurid peatuste ajal ka naistes käija. Laagrikoht kindlustati, käidi röövimas ümberkaudseid elanikke, moonastati sõjaväge ning kasutati kohalike naiste kallal vägivalda. Aleksander Suur nimetas oma laagripaiku, neid oli ligi 70, uhke nimetusega – Aleksandria.
Viimane taoline laaripaik löödi üles vahemere rannikule Egiptuses, kuhu Aleksander Suure väed vedasid ennast hädavaevu tagasi India sõjakäigult – kooleras ja kõhud lahti. Varsti pärast oma viimasesse laagripaika ehk viimasesse Aleksandriasse jõudmist suri suur väejuht – mille üle võib vaielda, aga suur röövel oli ta kindlasti – koolerasse või malaariasse või mõlemasse. Eks nende väejuhtide ja sõdadega ole alati küsitavusi. Faktilised asjaolud on nagu samad, aga olustik ja oreool pidevas muutumises ühes või teises suunas.
Prantslased kutsuvad Napoleon Bonaparte`i Prantsusmaa Suureks Pojaks. Ta olevat olnud isegi vabastaja. Napoleoni sõdurid tormasid tõesti lahingusse hüüetega – vabadus! Pärast niinimetatud vabastamist aga pani Napoleon alistatud maades ametisse oma asevalitsejad ja sundis elanikele peale ränga maksukoormuse. Napoleoni sõjad lõppesid aastal 1815. Need olid nõudnud sadu tuhandeid inimelusid ja tekitasid tohutuid purustusi ja hävingut, ka oli Prantsusmaa territoorium oluliselt väiksem kui sõdade alustamisel aastal 1804. Suur Poeg!?
Kindlasti meenub lugejale Napoleoni koodeks, isiklikud vabadused, kuningavõimu ja ainuvalitsuse kaotamine … Sõna vabadus on sobilik kasutada igal elujuhtumil, nagu ka sõnu tänan või palun, mis iseenesest ei tähenda midagi, ent on kontekstis kasutamiseks väga sobilikud. Naistele Napoleon Bonaparte üldiselt meeldis ja eks ta meeldib veel praegugi – filmikangelasena. Samas pean ajaloolise tõe huvides naisterahvaist lugejaid natuke kurvastama. Asjalugu on säärane, et täites Napoleon Bonaparte`i suusõnalist dekreeti, võttis konstitutsiooninõukogu 18.mail 1804 vastu otsuse, mis küll Bonaprte`ile õrnema soo ees sugugi au ei tee, pigem on tegemist naissoost olendite, õigemini kodanike, ahistamisega.
Võttes kuulda Napoleon Bonaparte`i suulist dekreeti, otsustas konstitutsiooninõukogu:
“Napoleon Bonaparte, praegune vabariigi esimene konsul, on prantslaste imperaator.
Imperaatori tiitel antakse edasi pärimise teel Napoleon Bonaparte`i veresugulaste ja seaduslike pärijate meesliinis esmasündinu õigusega, pidevalt välja jättes naisi ja nende järeltulijaid…”

Hm…, paistab, et Napoleon Bonaparte ikkagi ei kaotanud kuningavõimu ja ainuvalitsemist, vaid asendas selle iseendaga. Miks ikkagi kiidavad Napoleon Bonaparte`i nii kommunistid kui ka kodanlased ehk kapitalistid? Põhjus on väga lihtne – kuningavõimu kukutamine avas tee uutele mänguritele; täringuid heitsid uued tegijad sõnadega – vabadus, vendlus, võrdsus, ühtsus, demokraatia, turumajandus ja vaba ettevõtlus. Ainult tänu 1789.aasta Prantsuse revolutsioonile võisid uued eredad mängurid esile kerkida. Nende hulgas oli – nagu mängurite hulgas alati – veendunud ja edukaid mängureid, petiseid, lollpäid, auahneid türanne ja hädavareseid, manipuleeritavaid ja joodikuid. Nimelised võiks nimetada neist mõned – Bismarck, Lenin, Kerenski, Stalin, Adolf Hitler, Gorbatšov, Boris Jeltsin. Siinjuures märgiks ära ühe ajaloole omase fenomeni – aegade möödudes saavad süüalustest kangelased ja kangelastest süüalused.
Aga siiski, siiski! Napoleon Bonaparte`i sõdadest oli ikka väheke kasu ka – Venemaa sai endale ilusad lipuvärvid ja sellele lisaks dekabristid, Prantsusmaa aga bistroo. Kui venelased 1812.aastal prantslasi taga ajades Pariisi jõudsid, olid nad väga näljased ja kiirustasid ettekandjaid, kenasid seksikaid prantslannasid, tagant: bõstra, bõstra, bõstra! ( kiiresti, kiiresti, kiiresti! (vene k.). Ettekandjad Pariisi kohvikutes jooksid jalad rakku, et bistroo teenindada Vene armee ohvitsere. Kiirtoitlustuskoht oli käima lükatud.

Jaroslav Tark valitses Tartut ja Tartu ümbruskonda kolmkümmend aastat, jõudis sinna ehitada isegi mõned õigeusukirikud ning üritas laiendada õigeusku edasi, Põhja-Eesti suunas. 1061.aasta kevadel asusid eestlased mässama, abiks oli ilmselt ka saarlasi ja võibolla isegi sakslasi ning Jaroslav Tark kihutati minema. Tema Jurjev põletati maha ja Jaroslav Targa vägesid aeti taga kuni Pihkvani välja.

Niisiis, 1700.aasta novembris saatis Vene tsaar Peeter Esimene oma väed Virumaale. Vene väesalgad luusisid mööda Virumaad ringi, riisudes ja röövides kohalikke elanike; osa sõjaväest asus Narvat piirama, mille tõttu seal asunud Rootsi väeüksuse olukord muutus üpris kriitiliseks. Oodati abi. Karl XII, kes oli Taaniga ühele poolele saanud, puretas üle Läänemere ja maabus oma sõjaväega Pärnus. Sealt suunduti Tallinna ja edasi Rakverre, mis sai Rootsi vägede kogunemiskohaks ja kuhu rajati sõjaväe varustuse magasinid.
1700.aasta 19.novembri hommikul koondusid Rootsi väed Narva all ning lumelörtsis astuti lahingusse Vene vägedega, keda juhtis vürst Šeremetjev. Lahingu algus oli venelastele ootamatu. Vaatamata Vene vägede suurele arvulisele ülekaalule said nad lüüa, osa põgenes üle Narva silla, mis kokku vajus, viies sõjamehed endaga kaasa jõevoogudesse, osa Vene väest võeti vangi. Vürst Šeremetjevil õnnestus põgeneda.

* * *

Tulenevalt oma noorusest või mingitest muudest ainult kuningale teadaolevatest asjaoludest, suhtus noor kuningas Eestimaa kaitsmisse ja ida poolt ähvardavasse ohtu võrdlemisi pealiskaudselt. Pärast võitu Narva all suundus ta talvekorterisse endisesse Laiuse ordulossi, mida rahvasuus nimetati lihtsalt Laiuse mõisaks. Seal veetis kuningas aega peamiselt jahipidamisega, vahel külastas ka mõnda kohalike elanike pidu või pulma.

1700 jõulude ajal sõitis kuninga saan, kaks paari hobuseid ees, tuhatnelja mööda Laiuse mõisa külavaheteed. Kuninga saanile järgnes Laiuse mõisniku saan, milles külitas mugavalt soojade lambanahast saanitekkide all juba võrdlemisi vanapoolne, kõhukas mõisnik von Schwilling. Sellele järgnes veel tosinkond saani, lisaks salk ratsamehi. Seltskond kihutas talupoja pulma. Kõige ees kappas kohaliku pulmakombe kohaselt torupillimees, puhudes torupilli; tema kõrval kihutasid kaks peiupoissi, mõõgad vööl ja valge rätt üle õla. Pulmalised lähenesid müra ja käraga, hõisates ja kelli helistades. Külavaheteelt keerati väikese järve kaldal puudesalus paistva talu poole. Enne talu juurde jõudmist ratsanikud ja saanid peatusid. Üks peiupoistest andis hobusele tugeva piitsaplaksu ja kihutas pulmaliste saabumisest teatama. Peiupoisile, kes esindas kuningat ehk peigmeest, pakuti õlut ja anti seda kapaga kaasa saajarahva kostitamiseks. Peiupoiss ratsutas tagasi ja ulatas kuningale ääreni täis vahutava õllekapa. Kuningas rüüpas tubli sõõmu, libistas kasukakäisega üle õllest märgade vuntside ja ulatas kapa saatjatele. Seejärel liikus kogu seltskond aiavärava suunas. See oli suletud. Tulijatele esitati range küsimus:
“Kes tuleb, ja kas on ka asja?”
“Tuleb Rootsi kuningas Karl XII ja asja on oma mõrsja järele!”
“Miks nii hilja õhtul?” esitati uus küsimus, pigem selleks, et vanadest kommetest kinni pidada.
“Aeg kulus Venega taplemisele!” hõikas kuningas vastu, täites pulmakombeid. “Laske peigmees õuele!”
Algas kauplemine, saateks laul, milles kirjeldati kauplemise käiku. Kuningas, järgides lunaraha maksmise kommet, ulatas üle aia suure rahapunga, milles oli hulgaliselt münte, põhilise osa rahapunga sisust moodustas aga igasugune träni – klaasikillud, nööbid ja rauatükid. Nii nõudis komme, rahapung pidi olema suur ja raske. Väravad tehti lahti. Saanid peatusid õuel, seesistujad kargasid välja, saanidest veeretati maha õllevaate, tõsteti lumele veinilähker. Ratsanikud sidusid hobuste valjad õunapuuharude külge. Enne tuppa astumist lõi kuningas mõõgaga, mängides peigmeest, uksele risti.
Toas istuti lauda, kuid kuningast peiu oli kärsitu, sööma ei hakanud, nõudis mõrsjat näha. Asjakohase laulu saatel toodi kuninga ette naiseks riietatud vanamees, kuid see ebamõrsja ei läinud läbi – mõõga otsaga näitas kuningas laudkonna kauneimale neitsile, kes osutuski mõrsjaks. Mõrsja istus kuninga kõrvale, algas söömine: alustuseks andis kaasanaine mõrsjale ja peiupoiss kuningale kolm suutäit.
Söömist sisustati regivärsis ühislauludega, mida aeg-ajalt katkestasid pulmahuiked või vigurimeeste poolt esitatud meelelahutuslikud peibutusviisid ja häälitsused, jäljendades linnulaulu, vankrirataste põrinat või kirikukellade helinat. Õlletoop liikus ringi, härrastest pulmalised aga olid otsustanud mängida kohalikele vingerpussi ja kallanud õlletoopidesse aastaid seisnud kanget reinveini. Nüüd rüüpasid talupojad koos naistega paha aimamata heamaitselist veini ning varsti langesid lauakaaslased üksteisele kaela, mõned naised kippusid ka musitama, vaatamata seisusele. Välja ilmusid pillimängijad. Iga pill, karjasepill, jahimeeste peibutuspillid – sokusarv ja jänesehuik – ajasid oma joru ja vilet; kui aga jantpillimehed vakatasid, et kappa kummutada ja suupistet võtta, kõlas lauas kandle kaunikõlaline helin, mida saatis kahehäälne piibar. Peale kannelt asus oma kunsti pakkuma torupillimängija ja see oli ka algussignaal tantsuks. Eestlaste ülemeelikud tantsud kütsid noore kuninga nii üles, et ta vahetpidamata kargles koos pulmalistega karutantsu ja sokutantsu, ristitantsu ja kepitantsu.

Tublisti peale keskööd asusid pulmalised tõrvikute valgel sättima ennast koduteele. Ratsanikud päästsid valjad õunapuuharudelt valla ja kargasid sadulasse, saatjaskond – võrdlemisi vindine ja ülemeelik – oli valmis võiduajamiseks. Õues kisati ja käratseti, visati nalja ja naerdi seepeale laginal. Pulmapidu oli igati korda läinud. Kuninga kutsar pingutas ohjaharusid – hobused olid möllust ärevaks ja peruks muutunud. Kuninga kannupoiss lükkas saaniteki kõrvale, oodates kuningat saani. Kuid kuningal olid teised plaanid. Mõisnik von Schwilling, mängides oma kaaslastega mõrsja varastamist, aga tegelikult pidades silmas oma esimese öö õigust, väljus noorikuga tarest ja istus saani. Kuningas lähenes kiirel sammul saanile, asetas käe mõisniku õlale ja sõnas vastuvaidlemist mittesallival toonil:
“Kuninga vasallil ei saa olla enim õigusi kui kuningal.”
Laiuse mõisnik vedas vaikselt nohisedes oma kereka kogu saanist välja. Noor kuningas istus taluneitsi, seekord küll juba äsja tanu alla saanud nooriku kõrvale ning kutsar andis hobustele piitsa, võttes suuna kuninga peakorteri asupaika. Värskel abielumehel aga tuli vähemalt sellel ööl piirduda kuningalt pulmakingiks saadud uhke jahinoa imetlemisega.

* * *

Laiuselt saatis kuningas oma väeüksusi sõjaretkedele Petseri-Pihkva suunas.
Veebruaris 1701 vallutasid rootslased kindralmajor Jakob Spensi juhtimisel Petseri ja pöördusid tagasi rohke sõjasaagiga. Kuid sõjasaaki ei jagunud kõigile. Sõda oli talurahva nii välja kurnanud, et sõjakoormised osutusid talupoegadele järgnevate sõja-aastate jooksul täiesti üle jõu käivateks. Vaatamata sellele liikusid maad mööda ringi Rootsi väesalgad, kes rüüstasid, värbasid sunniviisiliselt talupoegi sõjaväkke ja nõudsid sõjakoormist.

23. mail 1701 arutas maakohus Uustalu talukoha peremehe Jaanuse kaebust.
Uustalu Jaanus kaebas, et leitnant Carl G. von Rosenthal, olles hommikul koidu ajal väljunud heinaküünist tema tütre Ursula juurest, oli mõõgaga läbi pistnud küüni ees jooksva kahekuise põrsa, selle kaenlasse võtnud ja hobuse selga karanud. Leitnandi hobusepoiss aga, kes öösel heinaküüni taga oli hobuseid valvanud, haaras enne sadulasse hüppamist hane kaelapidi pihku ning mõlemat kihutasid minema ilma põrsast ja hane hindamata, maksmata ning kviitungit andmata. Tunnistajana palus Uustalu Jaanus üle kuulata oma tütre Ursula.
Kohus esitas Ursulale küsimuse tema kristlikkuse kohta. Saanud Ursulalt jaatava vastuse ja kinnituse, et ta on armulaual käinud, võeti temalt tunnistaja vanne ja küsiti, mida ta teab põrsa ja hane kohta.
Ursula alustas juttu leitnandi saabumisest ehavalges tema juurde heinaküüni ja tahtis jätkata kirjeldusega leitnandiga veedetud ööst, kuid range kohtunik katkestas teda küsimusega:
“Pörsas, hani?”
Ursula näppis rätikunurka, punastas, pühkis siis rätinurgaga oma veekalkvel sinisilmi ja vastas kohtunikule läbi pisarate:
“Kui ma leitnandiga heintel magasin, kuulsin põrsa ruigamist ja hane kaagutamist, aga kui leitnant oli läinud, olid läinud ka põrsas ja hani.”
“Oli nii?” pööras kohtunik oma karmi pilgu leitnandile.
“Nii,” vastas leitnant sõjaväelaslikult otsekoheselt ja lühidalt.
Kohtunik köhatas hääle karmimaks:
“Kuulake otsust! Leitnant Carl G. von Rosenthal peab maksma Uustalu Jaanusele pörsa ja hane eest mõistliku ja õiglase hinna.”
Kohtunik tahtis kuulutada kohtuotsuse jõustunuks, kuid siis sattus tema pilk Ursula katkistele pasteldele, millest väikesed roosad varbakesed välja paistsid; oma mõju olid avaldanud ka Ursula nutused sinisilmad, mis aegade algusest on olnud naiste tõhusaim suhtlemisvahend meestega, ning kohtunik jätkas: “Ursulale uued pastlad. Kohtuotsus on jõustunud ja kuulub kohesele täitmisele.”
Haamer kolksatas vastu lauda.
Leitnant tõmbas põuetaskust ümmarguse nahkpauna, luges sealt münte, seejärel võttis Ursula parema käe oma pihku ning sõnadega – pörsas, hani – poetas sinna mõned mündid. Surus siis Ursula pihu kokku ja võttis Ursula vasaku käe, torkas sinna ühe mündi, seejuures lakooniliselt märkides: “Pastlad”, ja surus ka selle pihu kinni.
Kohtuotsuse täitnud, tundis leitnant kergendust; oleks kohtuniku tuju olnud kehvem, sadanuks talle kaela süüdistus röövimises. Ta tõstis käe, et anda laks kõrvalseisva Ursula ümmargusele tagumikule, kuid märgates kohtuniku muigvel pilku, talitses end ja väljus kohtumajast, Ursula tema järel.
Vaevalt trepile väljunud, andis leitnant Ursula tagumikule kohtusaalis andmata jäänud laksu, millele viimane vastas kerge itsitusega, ise heameelest punastades. Seejärel sähvas leitnant piitsaga üle oma hobusepoisi turja.
“Mille eest?” imestas nooruke hobusepoiss nutuse häälega.
“Hane eest,” vastas leitnant, kargas sadulasse ning hobust kannustades hõikas Ursulale üle õla: “Täna õhtul korista oma pörsad ja haned küüni eest ära!”
Sellega võiks nagu loo lõpetada, aga oleme tähelepanuta jätnud ühe väikese vahejuhtumi. Öösel, kui leitnant Carl G. von Rosenthali hobusepoiss leitnandi hobust valvas, olid Ursula küüni taha ilmunud kaks külameest. Märgates hobusepoissi, olid nad arvamusel, et too on tulnud noolima nende külatüdrukut. Maamatsid tungisid talle rusikatega kallale – hobusepoiss sai isegi ühe korraliku obaduse silma alla. Aga õnneks oli leitnant Carl G. von Rosenthali hobusepiits tema alluva käeulatuses, mis lasti käiku oskuslikult ja otstarbekohaselt. Aga maailmas ei olnud sellega veel õigus jalule seatud – sama piitsaga sai ka hobusepoiss leitnandilt üle turja. Jah, ebaõiglust esines ka Rootsi sõjaväes, aga mida on väärt üks hani, võrreldes Ursula punetavate põskede ja ümara tagumikuga …

* * *

Juuli algul kutsuti leitnant Carl G.von Rosenthal teenistusse kuningas Karl XII peakorterisse.
1701.aasta kesksuvel lahkus Rootsi kuningas Karl XII oma peavägedega Eesti- ja Liivimaalt, suundudes Poolasse. Koos kuninga peakorteriga lahkus ka leitnant Carl G. von Rosenthal. Enne lahkumist, 1701 maikuus, kutsus kuningas Laiuse kirikumõisa noorpaari, kelle pulmas ta oli käinud. Kirikumõisa aias ulatas ta labida värskele abielumehele, teise labida võttis enda kätte; seejärel tõstis käe, paludes vaikust ning pidas lühikese kõne:
“Me istutame täna siia kolm pärna. Üks pärn olen mina – kuningas ja valitseja, teine pärn on noorpaar, mees ja naine, kes peavad hoidma ühte ja olema lahutamatud igavesti ning kolmas pärn on laps, kes kasvab nooriku üsas. Me kõik peame toetama üksteist ja hoidma kokku: valitseja, mees ja naine ning järeltulev põlvkond, kui me tahame, et meie kõigi käsi hästi käiks.”

Jõulude paiku sünnitas Ursula poisslapse, kes sai endale nimeks Karl, täisnimega Uustalu Karl. Karli isa, Rootsi kuningliku sõjaväe leitnant von Rosenthal aga kadus Poolamaa avarustesse, teadmata, et talle oli sündinud poeg; temast ei olnud enam midagi kuulda.
Kogu talve kudus Ursula Rootsi vägedele sokke, kindaid, kaelarätte, õmbles relvataskuid. Iga soki- või kindapaari lõpetades lootis ta, et ehk saavad need soojendama tema armsa Carli käsi või jalgu. Ta ei lootnud, et nad veel kunagi kohtuvad, kuid ikka veel tundis Ursula Carli kuuma sosinat oma kõrva ääres ja tema silitusi oma kehal.

Aastaid kestva Rootsi vallutussõja jaoks Poolas ja Saksis ning hiljem Venemaal ja Ukrainas oli vaja üha enam mehi, raha ja toidumoona. Eesti- ja Liivimaa moodustasid Poolas tegutseva Rootsi armee tagala, tagades Rootsi armee varustamise. Samas pidid talupojad moonastama ka Vene sõjaväge, sattudes seega kahekordse sõjakoormise alla.
Talupoegade deserteerimine Rootsi sõjaväest oli massiline, väejooksikud leidsid alati ka varjajaid ja peitjaid. Nendel aladel aga, mis oli sattunud Vene vägede kätte, kasvas venevaenulikkus. Uued tulijad, Vene väed koormasid talupoegi samasuguste nõudmistega nagu seda olid teinud Rootsi väed, kui Karl XII peajõud viibisid Eesti territooriumil. Kuid Rootsi valitsemine oli kestnud siiski pikemat aega: olid juba loodud kohtud, kehtis seadus, mille järgi sõjavägi võis talupoegadelt sõjakoormist võtta ainult vastava käsu olemasolul, talupoegadelt vara äravõtmisel aga tuli see hinnata ja maksta õiglast tasu.

Sel ajal, kui Ursula kudus väsimatult Rootsi sõjaväele kindaid, sokke, kaelarätte, õmbles padrunikotte ning meenutas Carli, vandus tema isa Uustalu Jaanus sõjaväge maa põhja, kirudes abitöid ja sõjakoormiseid, mis ähvardasid talu laostada ja pere nälga jätta. Juba oli võetud Rootsi maamiilitsasse nende sulane, maamiilitsa varustamiseks loonuskoormisena hobune ja lehm, kaks lammast ja üks orikas. Kuid sõjaväe nõudmistel ei näinud lõppu tulevat. Eriti raskelt lasus talupoegadel küütide koormis. Talve saabudes hakati nõudma sõjaväele kasukaid, aga kust neid kasukaid võtta, kui lambad on sõjaväe poolt ära söödud. Koos ümberkaudsete talupoegadega, nii palju kui neid veel oli jäänud, asuti pikale teekonnale, otsiti üles Otepää pastor Virginius, kirjatundja ja isamaalane, kellel paluti sepitseda kaebekiri ülemale, kelle meelevallas oli sõjaväe moonaga varustamine ja koormiste määramine, sest ülekohtune koormis ähvardas talud tühjaks jätta.
Pastor, kuulanud ära talupoegade kaebused ja küsitlenud neid, samas võttes arvesse ka iseenda kogemusi ning kuuldut-nähtut, koostas kirja Liivimaa Eesti distrikti majandushaldurile alljärgneva sisuga:

“Teatan truualamlikult teie kõrgeaulisele ekstsellentsile, kuidas meid, selle paiga vaeseid inimesi, kes me iga tund vaenlase sissetungi peame kartma, meie endi nõndanimetatud moonamuretsejad selliselt kohtlevad, et paljud on sunnitud mitte nii väga vaenlase kui meie oma inimeste eest ära jooksma ning maja ja õue maha jätma. Ma tahaks loota, et see nõndanimetatud furažeerimine, mille juures tuleb ette kõige suuremaid korrarikkumisi, lõpetataks. Tahaks loota, et te, kõrgeauline ekstsellents, teatate sellest härra kindralmajor von Schilppenbachile, kelle ülemjuhatuse all Rootsi vägede koosseisus olevad soome ratsamehed ja tragunid, kes ilma ohvitserideta ja ilma, et neil oleks kaasas mingit kirjalikku käsku, igal pool ringi hulguvad, riisuvad ja röövivad, mis nad leiavad, inimestele kallale lähevad, neid peksavad ja löövad, kusjuures mõned kaotavad seejuures ka elu või leitakse surnuna. Mis puutub kasukatesse, sukkadesse ja kinnastesse, siis on kõik tagavarad härra kindralmajor von Schilppenbachi käsul sõjaväele välja antud, kes on olnud täiesti räbalais ja riieteta. Teie ekstsellents on hiljuti patendi kaudu, mis kõikides kirikutes on avalikult teada antud, nõudnud iga adramaa pealt eespool nimetatud riietusesemeid. Ometigi ei ole mõisad suutnud neid kokku koguda. Ma kardan, et saadakse vähe või mitte midagi kokku, sest möödunud sügisel on pidanud enamik talupoegi andma maamiilitsale oma vanad kasukad seljast, kuna nad ei saanud muretseda uusi. Sööda puudusel on väga palju lambaid nälga surnud, ja väeosad on üsna suurel määral aidanud lambaid ära süüa. Saapaid ja kingi on võimatu muretseda. Nii mõistab teie ekstsellents, et vaevalt on võimalik muretseda soovitud riideesemeid. Mis puutub küüti, siis peab vist asi, paraku, minema nii kaugele, et maalt pole võimalik saada enam ühtki küüdihobust, kuna neid vägede pideva läbimarssimise jaoks ülemääraselt kaua kasutatakse, kuni nad maha kukuvad või küüdimehed vankrid või reed ja veoloomad sinnapaika seisma jätavad ning metsa pagevad. Kohalikke talupoegi kurnavad pidevad järelveod sõjakäikudele Aluksne sõjatandrile meie vaenlaste moskoviitide ja saksilaste vastu, lisaks moona kohalevedu Tartu moonalattu ja Rakvere kuninglikku magasini, küüdid sõjaväerännakuteks Rakverre, Rakverest Narva. 4-5 nädalased järeleveod armeele ja sõjaväkke sundvärbamised on jätnud talud hobustest ja talumeestest tühjaks ja seadnud need laostumise äärele. Seoses üldise laostumisega ei ole võimalik täita sõjaväele leivakuivikute ja lihasuitsetamise kohustust, sest leiba, liha teps mitte ainult ei ole, vaid talupojad on juba unustanud selle olemasolu. Seda olen pidanud teie ekstsellentsile kõige sõnakuulelikumalt ette kandma ja üksikasjaliselt silme ette seadma. Meie issand jumal aga seisku meie eest ja lasku vaenlase ettevõttel nurjuda.”

Kiri oli teele läinud ja väsinud talupojad võisid ühe öö rahulikumalt magada, kuid sõjaväed marssisid endiselt edasi-tagasi, risti-põiki üle Liivi- ja Eestimaa ning sellel ei tundunud lõppu tulevat. Rootslased raiusid akent ida poole, venelased läände, Euroopasse. Kogu see lõputu raiumine toimus Eesti- ja Liivimaa pinnal.

5.juunil 1704 ilmus Vene vägi Šeremetjevi juhtimisel Ropkasse, et alustada siit Tartu piiramist. Emajõe suudmesse oli sisenenud vene laevastik ja lähenes linnale. Linna kaitses 6000 meest, ümberpiirajate arv aga oli ligi 20 000. Linna piiramine ja pommitamine kestis ligi kümme ööpäeva, 13.juulil 1704 Tartu alistus.
Venelased seadsid sisse hirmuvalitsemise. Otepää kirikuõpetaja Virginius ja tema köster Erdmann heideti vanglasse, piinati ja hukati 27.juunil 1706 Tartu turul. Talle pandi süüks koostööd rootslastega, samuti seda, et tema usuks ei olnud õigeusk ja et ta usuvahetusest keeldus.

Põhjasõda jätkas Liivimaa laastamist, lisaks katk ja nälg ning paljud talud jäid inimtühjaks. Näljast ei jäänud puutumata ka Uustalu Jaanuse pere – kogu vili, hobune ja kariloomad olid sõjaväe poolt ära võetud. Järel oli ainult õlgede alla peidetud väike kuhi kartuleid, mis aitas perel kevadeni hinges püsida. 1706.aasta suvel, enne jaanipäeva, asus Ursula pikale teele – Rogosist Tartusse. Ta kõmpis jalgsi, Karl ühe käe otsas ja teises käes väike riidekomps hädavajalike esemetega. Kirikumäe järve teeristil paikneva talu aidanurga juures, kust paremale mäest alla ja järvest mööda viis tee Vastseliina linnuse suunas, vasakule aga jätkus tee Võrru ja edasi Tartusse, jäid nad jalgu puhkama. Ursula toetus lamedale kivile, väike Karl kükitas tema kõrval. Talust väljus kirjus seelikus ja tikanditega kaunistatud pluusis meheleminekueas tüdruk, hoides ühes käes piimakannu, teises meega määritud kahte leivakääru. Teekäijale pakuti kehakinnitust, sest nii oli Liivimaal kombeks; see tõi kodule õnne ja hoidis ära kurjade vaimude külastused. Peale puhkust sammuti edasi. Öö veedeti ettejuhtuvas heinasaos. Vahel õnnestus neil saada ka külamehe vankripärale ja niiviisi mõne versta kergemalt edasi. Ursulat ootas ees teenijatüdruku amet Tartus sakslasest nahaparkali Peter Schultzi perekonnas. Selle koha oli talle leidnud tädi Amalie, kes elas oma mehe Jüri ja nelja lapsega Emajõe äärses agulis. Amalie teenis leiba Tartu jõukamate kodanike pesu pesemisega, Jüri aga oli veevedaja; ta vedas vankrile asetatud suures tünnis vett linnaelanike majapidamistesse.

1707.aasta aprilli lõpus hakkasid Tartus ringi keerlema jutud, nagu kavatseks vene valitsus küüditada linnaelanikud Venemaale. Need jutud muutusid pidevalt ja keegi linnaelanikest ei teadnud õieti, mis neid ees ootab. Liikus mitmesuguseid jutte, kusjuures oldi arvamusel, et aguli elanikke ehk ei küüditata. 10.mail, peale päikeseloojangut, mässis Ursula oma kuueaastase Karli suurrätti, võttis ta käekõrvale ja kiirustas pimeduse katte all Emajõe äärde. Seal leidis ta hilise paadimehe, poetas talle mündi pihku ja see viis Ursula ja tema väikese poja teisele kaldale, agulisse. Karl käeotsas, sammus Ursula kiirustades mööda räpaseid ja kitsaid agulitänavaid, kuni jõudis ühe põiktänava lõpus asetseva pisikese majalobudiku ette. Siin koputas Ursula vaikselt uksele. Amalie, kes oli Ursula tulekust teadlik, paotas ukse. Ursula langes Karli ette põlvile ja surus ta oma rinna vastu, niisutades pisaratega Karli pisikest näolappi.
“Karlike, ma tulen sulle varsti järele,” sõnas ta vaikselt, nuttu tagasi hoides, et Karli mitte kurvastada.
Amalie võttis poisi oma käte vahele ja uks sulgus. Ursula kiirustas tagasi, sest ta kartis, et perenaine märkab tema äraolekut, tõuseb pahandus ja ta võib kaotada töökoha.
Ursula oli toimetanud Karli ohutumasse kohta, lootes, niipea kui küüditamisoht möödub, jälle Karli enda juurde võtta. Kuid saatus oli otsustanud teisiti – Ursula ei näinud oma väikest poega enam iialgi…

13.mail 1707, teisipäeval, hommikul kell 8.30 kihutas Tartu Raekoja treppi grupp ratsanikke. Vahimehed tormasid koheselt kahe ratsanike juurde, aitasid nad sadulast maha ning võtsid hobused oma hoole alla. Vahimehi tervitamata ja nendega sõnagi vahetamata tõusid kõrgest soost ohvitserid raekoja trepist üles ja sisenesid oma kabinetti. Neil oli kiire tööpäeva alustamisega, sest ees seisid tähtsad ülesanded, mis ei kannatanud viivitamist ega edasilükkamist – tegu oli tema suure tsaariliku majesteedi Peeter Esimese käsuga. Kõrgesti sündinud härra polkovnik Friedrich Balck ja Tartu linna komandant kiirustasid käsu täitmisele asumisega.
Pool tundi hiljem andis kõrgesti sündinud härra polkovnik Friedrich Balck platsmajorile käsu kutsuda koheselt raekotta ametikohuseid täitev bürgermeister Michael Bohle. Veel pool tundi hiljem, kui bürgermeister oli kahe ohvitseri juhatusel sisse astunud, sai platsmajor korralduse viivitamatult kutsuda raekotta bürgermeister Johan Remmin. Viimase saabumisel asus härra polkovnik koheselt asja juurde. Auväärt linnakodanikele istet pakkumata tegi ta teatavaks tsaar Peeteri käsu, mille kohaselt Tartu elanikkond, väljaarvatud agulirahvas, tuleb saata Venemaale. Härra polkovnik Friedrich Balck andis bürgermeistritele alljärgneva ülesande:

1) nõutakse aadlikke, kaupmehi, käsitöölisi, ülem- ja allohvitsere, kapraleid, lihtsoldateid; kõik koos naiste ja lastega, nagu nad on olemas;
2) nimeliselt tõldsepp Henrich Schlütter naise ja lastega, parkal Peter Schultz naise ja lastega ning köösner Johan Arendts; kõik koos teenijatega, nagu nad on olemas.

Seejärel andis härra polkovnik mõlemale bürgermeistrile korralduse otsekohe
valmistada talle väljasaadetavate nimekiri. Bürgermeistrid Michael Bohle ja Johan Remmin suunati väikesesse kõrvalkabinetti; nad võtsid teineteise kõrval istet ja varsti jooksid nende suled krabisedes mööda paberit. Aeg-ajalt vaatasid nad üleõla teineteise paberit, justkui koolipoisid spikerdades ning tõmbasid oma nimekirjas ühe või teise nime maha, märgates, et kolleeg oli selle juba oma nimekirja kandnud.
Komandant vaatas nimekirjad üle, arutas seda härra polkovnikuga ja laskis seejärel mõlema bürgermeistri nimekirjas üht-teist muuta ja juurde kirjutada. Paranduste ja muudatuste tegemine võttis aega keskpäevani. See tehtud, andis kõrgesti sündinud härra polkovnik Friedrich Balck bürgermeister Remminile, kes oli osutunud usinamaks nimekirja kirjutajaks, käsu kirjutada kogu nimekiri uuesti ümber, kusjuures kahe nimekirja alusel tuli koostada üks nimekiri. Bürgermeister Remmin kergitas väsinult oma laia tagumikku, toetas kõhu mugavamini põlvedele ja asus ohates tööle. Kõht oli tühi, aga süüa küsida ka ei sobinud. Ta silme ette tikkus alatihti praetud hane kuju, koos ahjukartulitega ja segas inimeste nimede ülesmärkimist. Härra polkovnik ei lasknud kumbagi bürgermeistrit enda juurest ära enne, kui bürgermeister Remmin oli nimekirja uuesti ümber kirjutanud; see töö võttis aega kuni kella kaheksani õhtul.
Õhtul kella kümne paiku saatis komandant härra rittmeister Strahlborni ja härra kapten von Schwengelmi küüditatavate Henrich Schlütteri, Peter Schultzi ja Johan Arendtsi elupaika ülesandega teatada neile tema suure tsaariliku majesteedi käsku ja seada härraste, nende perekonna ja teenijate üle valve, hommikul aga tuua nad raekotta.
Järgmisel päeval lasksid mõlemad bürgermeistrid härra polkovniku ning komandandi käsu peale küüditamisele kuuluva rahva koos naiste ja lastega Toome peale aiaga piiratud alale kokku koguda, kuhu siis esiteks härra platsmajor ja hiljem kõrgesti sündinud härra polkovnik ning komandant ise ilmusid ning kõlbmatud välja praakisid, mille kohta sekretär Kellner tegi nimekirja vastava märke. Öö veetis rahvas Toomel soldatite valve all.
Hommikul asuti tegema ettevalmistusi inimeste laevadele paigutamiseks. Laevad olid juba Raekoja vastas Emajõel ootamas.
Lühikese jumalateenistuse järel said mõlemad bürgermeistrid härra polkovnikult ning komandandilt käsu ühes sekretäriga värava ette minna ja inimesed nimekirja järgi välja hüüda ning üles tähendada lasta, mis selle juures vaja märkida. Härra platsmajoril oli käsk seal juures olla, kontrollida asjade käiku ning juhendada härra tõlgi Johannes Heeri ja kahe vene kirjutaja tööd. Inimesed astusid Toome aia väravast välja niipea, kui neid oli nimetatud ja pidid kohe soldatite valve all laevale minema.
“Tõldsepp Heinrich Schlütteri kutsar Rüütli Madis!” hõikas bürgermeister Remmin järjekordset küüditatut.
Iga nime juures tekkis Toome aias väike kahin, otsekui kergendusohe: igaüks lootis, et järsku teda ei hõigata ja ta saab jääda koju.
Väravast astus välja pasteldes, pükstele keritud linastes sääremähistes ja kaaruspaelaga kuues noormees; tema kuuekaelusest paistis linane tikandiga ääristatud rümpega särk. Noormees oli ettenägelikult pähe tõmmanud lontmütsi, kuigi oli soe kevadpäev; selga oli ta tarinud niinesugedest märsi. Märsi järgi võis arvata, nagu läheks ta seenele või kalale, samas aga tikandiga ääristatud rümpega särk viitas pidulikumale sündmusele. Konvoisoldat võttis valvekoha sisse küüditatava taga, teine soldat sammus ees ning järjekordne küüditatu alustas oma viimset teekonda Eestimaal – Toomelt alla, Raekojast mööda Emajõel ootavale pargasele.
“ Parkal Peter Schultzi teenija Uustalu Ursula!”
Ursula astus väravast välja. Rüütli Madist saatev konvoisoldat pöördus ümber, ajas Ursula kiiremale sammule, ja nüüd laskusid Toomelt alla noor mees ja naine; meesterahvas ees ja naine tema järel. Naise pead ehtis lilleline rätik, seljas kandadeni ulatuv lätilapiline seelik, millele oli seotud puusapõll; tema kaunikujulisi õlgu ja kõrget rinnaesist kattis ruudulise mustriga hallikates toonides suurrätt, jalgu kaunistasid uued pruunikat värvi pastlad. Paistis, justkui suunduks äsja abiellunud paar pühapäevariietes kirikusse. Aga kaks soldatit nende taga, märss noormehe õlal ning kompsuke naise käevangus ja pisarad tema silmis andsid märku, et neil seisab ees siiski teistmoodi teekond. Rüütel Otto von Nordecki järeltulija Rüütli Madise ja tema kauge sugulase Ursula teekond viis Venemaa kolkasse.

Ursula seisis pargase ahtris, süda pekslemas valus ja ahastuses; tundus, et veel hetk, ja see rebeneb lõhki või ta kaotab mõistuse. Klaasistunud silmadega, midagi enda ümber märkamata jälgis Ursula üha kaugenevat Tartu agulit, kus muretult jooksis ringi ja mängis tema väike Karl, teadmata, et ema ei tule enam kunagi tagasi.

Pärast laevade lahkumist esitati väljasaadetud isikute nimekiri auväärt raele kinnitamiseks ja allakirjutamiseks ning ärakiri sellest lisati rae protokolli juurde.

* * *

1707.aasta juunikuu madala pilvitusega vihmasel hommikul kogunes Stockholmis kuningalossi esise väljaku äärde kogunenud tohutu rahvahulk. Linnarahva hulgas oli liikunud kumu, et täna viiakse täide Rootsi riigi reetja ja Põhjasõja õhutaja Patkuli surmaotsus. Rahvas sumises erutatult, trügiti ettepoole, aga vahimehed hoidsid neid jõuga tagasi, mõni ägedam trügija sai ka nuiaga üle selja.
Kella kümne paiku asuti väljaku keskel askeldama. Kuus sõdurit tassisid rasket piinapinki, mille küljes rippusid nöörid ja nahkrihmad. Seejärel veeretati kohale ratas ja asetati posti otsa; prooviti, kas on ikka kindlalt paigas, korraks pandi ratas isegi keerlema. Rahvas jälgis kõike teraselt, südamete põksudes, nii mõnigi peenem daam haaras äkitselt südamest ja minestas erutusest. Ettevalmistused tehtud, rivistusid sõdurid nelinurkselt ümber hukkamispaiga, paljastatud mõõgad käes. Nende taga võttis koha sisse trummarite rivi. Tekkis ärev vaikus. Äkitselt lõid trummid põrisema, põrin üha valjenes, kajas vastu kuningalossi müüridelt, ja vakatas järsku – kahe mustas rüüs ja peakottides timuka vahel talutati Patkulit. Kolmas timukas astus nende järel. Patkul liikus ebakindlal sammul, komistas ja siis vedasid timukad teda edasi käealt toetades. Jõudnud Patkuliga piinapingi juurde, timukad peatusid; Patkul oli leidnud endas jõudu iseseisvalt jalgel seista. Jällegi kajas ootamatu trummipõrin, see üha kasvas ja kasvas, mattis enda alla rahvamassi, kaikus lossiväljaku hoonetelt, ja vakatas paari järsu taktiga. Hukkamõistetu ette astus pastor; tema pominat ei olnud kuulda, näha võis ainult rituaalseid liigutusi. Teinud ristimärgi, pastor taandus, piinapingi äärde jäid kolm timukat ja Patkul. Trummaritelt kostus kolm järsku takti, märguanne alustada hukkamistoiminguga. Kaks timukat haarasid Patkulist kinni ja hetkega lamas ta näoli piinapingil; kolmas timukas sidus hukatava kiiresti, osavalt ja vilunud liigutustega kinni. Lühike trummipõrin andis käsu jätkata hukkamist. Üks timukas haaras Patkulil ühest käest ja teine teisest – üle väljaku kostis Patkuli murduvate luude ragin ja koheselt Patkuli metsik hädakisa, mis oli nii hirmuäratav ja õudne, et paljud daamid kukkusid minestusse, mõned meesoost pealtvaatajad ei pidanud vastu ja hakkasid kaasa röökima otsekui hulludes. Järsku hädakisa katkes – piinatav oli valust minestusse langenud. Jalgade murdmine toimus täielikus vaiguses, ainult kontide iseäralik ragin jõudis pealtvaatajateni ja pani nende vere õudusest tarretuma. Timukad tõmbasid korraks hinge, seistes piinapingi ääres ja välgutades musta peakatte aukudes oma silmamunasid. Jällegi kostis kolm katkendlikku trummipõrinat. Patkul sõlmiti piinapingilt lahti, tema elutu, lõtv keha asetati rattale, selgroo ragisedes tõmmati jalad kukla taha ja seoti nööriga kinni. Ka kinnitati keha mitmest kohast kodarate külge. Üks timukatest pööras aeglaselt ratast – Patkul oli meelemärkusele tulnud, kuid kaotanud kõnevõime; tema hullunud, pealuust väljatungivad silmad vahtisid rahvale näkku, aeg-ajalt kostis tema suust korinat ja susinat. Trummarid tõid kuuldavale hukkamise lõpusignaali, tagusid marssi ja vahtkond lahkus. Nende järel sammusid timukad, pastor ja kõige lõpus tassisid sõdurid piinapinki. Rattale tõmmatud Patkuli juurde jäid valvet pidama kuus paljastatud mõõkadega vahisõdurit. Rahvale anti võimalus lähemale astuda – pikas rongkäigus, vaikides ja kohkumusega näos mööduti Patkulist, kes pööritas neile rattalt oma verd täis valgunud silmi…

* * *

Vaatamata sellele, et kõik ettevõtlikumad Tartu elanikud olid küüditatud, tundus uutele Eestimaa valitsejatele kohalik elanikkond ikkagi kahtlase ja mitteusaldusväärsena, seetõttu andis tema kõrgeauline majesteet tsaar Peeter Esimene välja alltoodud korralduse:

Tsaari korraldus F.M.Apraksinile ja A.D.Mensikovile
Vilnius, 3.veebruar 1708

Kõik Narva elanikud kõigega välja saata Vologdasse, samuti ka eesti pastorid ja mõisavalitsejad ning komandandiks sinna saata Vassiili Zotov.
Suurtükid ja kõik muu Tartust välja vedada Pihkvasse, aga kindlus õhku lasta ja purustada, ja elanikud koos narvalastega Vologdasse välja saata.

Eeltoodu täitmisega ei viivitatud; mööda Emajõge liikusid allavoolu inimestest täiskiilutud pargased, sihtkohaks Pihkva ja sealt edasi Voroneži, Ustjugi, Kaasanisse, Vologdasse ja mujale Venemaa nurkadesse. Juba vähem kui kolme nädala pärast võidi tsaarile edusammudest ette kanda:

Pihkva ja Tartu ülemkomandandi K.A.Narõškini kiri tsaarile.

17.veebruaril 1708

“Teatan teie majesteedile: Tartu elanike ärasaatmiseks tuli Tartusse härra admiral Apraksin. Tema käsu kohaselt on Vologdasse saadetud bürgermeistreid ja raehärrasid ja igasuguse elukutsega kodanikke, mehi ja naisi ning teenijaid. Välja on saadetud meistrimehi: sadulseppi, nööbitegijaid, treialeid, tislereid, seemisnaha parkaleid, ratasseppi, pottseppi, kingseppi, kübarseppi, moosekante ja nende õpilasi, kullaseppi, raamatuköitjaid, parukategijaid, tõldseppi, köösnereid, lukkseppi, püssitegijaid, püssilaadide tegijaid, klaasseppi, neile lisaks 5 hoora ja 2 sibivedajat. Maha on jäetud 1 nööbitegija ja 1 parukameister, samuti 1 tisler ja moosekant orelite koost lahtivõtmiseks ning Peterburisse ärasaatmiseks ja et nad need orelid Peterburis endistviisi kokku paneksid. 2 soldatinaist pugesid peitu, neid otsima saadetud vahimehed tulid tühjade kätega tagasi. Härra admirali käsul on püssirohi miinidesse pandud. Saatsin joonise, kui palju on miine ja kus kohal nad asuvad, selles kirjas kaasa. Härra admirali enda käsu järgi on suurtükid Tartust Pihkvasse ära saadetud, selle kirja juures on nimekiri, kui palju on saadetud.”

Peale linnaelanike küüditamist õhkisid venelased Tartu kindluse, hävitasid majad ning, olles linna täielikult purustanud, lahkusid linnast, jättes endast maha varemed.
Ursulast ei olnud kodustel pikka aega midagi kuulda. Alles kümme aastat hiljem, kui küüditatud hakkasid vähehaaval Tartusse tagasi saabuma, sai Amalie teate – Ursula suri Venemaal nälga. Taoline lihtne teave jõudis omasteni. Aga meil on ka täpsemaid andmeid Ursula saatusest.
Jõudnud peale pikka teekonda, pärast raskeid vintsutusi ja kannatusi Venemaa kolkasse Ustjugi, asus Peter Schultz tegutsema nahaparkalina sõjaväe tarbeks. Kuna olud olid kehvad ja teenija ülalpidamine koormaks, öeldi Ursulale töökoht, elamine ja ulualune üles. Sõjas kurnatud, näljas ja räpane Venemaa täienes veel ühe hulguse võrra. Ursula liikus ringi kerjusena, südames valu ja igatsus kodumaa, omaste ja väikese Karli järele. 1710.aasta talvel leiti ühe Venemaa postijaama trepilt noor naine, kes palavikus sonis mingis tundmatus keeles. Kaastundlikud ristinimesed tassisid ta postijaama tõllakuuri heintele ja pakkusid kuuma piparmünditeed. Mõistusele tulles andis ta küsimustele oma päritolu kohta vaevalise vastuse:
“Ursula, Liivimaa.”
Aga taolisi hetki jäi üha harvemaks; naine lamas pooleldi meelemärkuseta ja sonides heintel, aeg-ajalt korrates:
“Karl, Karlike.”
Kas kangastus tema kustuvate silme ette leitnant Carl G. von Rozenthal või väike pojake Karl või mõlemad, ei ole teada. Nii lamas ta mitmeid päevi ja igal hommikul jooksid postimaja emanda lapsed tõllakuuri vaatama, kas Liivimaa tüdruk, nii kutsusid nad teda omavahel, on veel elus või juba surnud. Ühel hommikul tormasid lapsed erutatult kilgates tuppa tagasi, juba eemalt hüüdes:
“Mamma, mamma, Liivimaa tüdruk on surnud!”
Keskpäeval, kui Venemaa rõõmutut talvepäeva soojendas hetkeline päikesepaiste, sängitasid küüdist vabad kutsarid Liivimaa tüdruku maamulda. Talle kaevati ase surnuaia taha künkale, kuna tema usutunnistus ei olnud teada. Kutsarid olid selleks puhuks saanud postimaja emandalt pudeli viina. Kääpa tasandanud, rüüpasid nad pudelisuust kordamisi paraja lonksu, lõid õigeusureeglite kohaselt risti ette ja laususid kombekohased hüvastijätusõnad:
“Olgu muld talle kergem kui elu.”
Kevadel tärkas Ursula hauapaigas rohi ja puhkesid õitsele põllulilled.

* * *

Uustalu Jaanus elas Mathildaga Põhjasõja hädavaevu üle, ja jätkas nii hästi kui võimalik pärisorjaelu oma majapidamises, mis kuulus Rogosinsky mõisniku Herman von Liepsdorffi valitsemise alla. Nimetatud mõisnik oli selle mõisa ostnud 1626 aastal Stanislaus Rogosinsky,lt, kes oli Liivi sõja ajal siia trehvanud Poola vaesunud aadliku järeltulija. Pärast Uustalu Jaanuse surma läks talu pärandina üle Ursula pojale Karlile, kelle olid üles kasvatanud Karli vanaema Mathilda ja vanaisa Jaanus.
Karl oli ilus tugeva kehaehitusega pikka kasvu mees, heledapäine ja sinisilmne nagu Ursula. Ta hoiakust ja rühist aga paistis midagi suursugust, mis eristas teda teistest talupoegadest; ka paistis ta silma terava mõistuse ja asjaliku jutuga. Teda vaadeldes kerkis Jaanuse ja Mathilda silme ette nii nende ainuke tütar, Venemaal üksinduses nälga surnud Ursula, kui ka leitnant Carl G.von Rosenthal, kes oli nende põrsa pihta pannud, lisaks sellele tema hobusepoiss veel hanel kaela kahekorra käänanud…

* * *

Põhjasõja järel andis Peeter Esimene Eestimaa aadlile tagasi need poliitilised eelisõigused, mille Rootsi võim neilt oli ära võtnud. Peeter Esimese valitsus ja siinsed tsiviilvõimud, keda määrati tavaliselt kohalike balti mõisnike hulgast, kandsid hoolt selle eest, et Eesti- ja Liivimaa valitseva klassi seisuslikud privileegid ning siinsetes provintsides väljakujunenud pärisorjuslik süsteem jääksid puutumatult ja kindlalt püsima. 1710 kinnitati Eesti- ja Liivimaa aadli seisuslikud eesõigused, privileegide süsteem, mida hiljem hakati nimetama Balti erikorraks.
Siinjuures aga peab märkima, et Vene tsaar Peeter Esimene ei taastanud balti mõisnikele nende privileege ega tagastanud nende mõisaid pärusomandisse, mille Rootsi võim oli ära võtnud, mitte saksa parunite siniste silmade pärast. Kahlemata mitte. Põhjasõja alguses asus balti aadel sobingusse Venemaaga, lubades Peeter Esimesele toetust, sealhulgas ka sõjamoona ja varustust, kui see taastab nende endise olukorra, mis kehtis enne Eestimaa Rootsi alla minekut. Eriti agaralt tegutses taolisel suunal Eesti ja Liivimaa rüütelkonna peamees, meile juba tuttav Patkul.
Peeter Esimene tagastas Balti parunitele mõisad, koos mõisnike õigusega talupoegadele peksa anda. Aga pidage, siinjuures tuleb midagi väga tuttavat ette… Kui vedada paralleele ajalooga, siis tundub, et Molotov-Ribbentrop olid Baltikumi üle kaubeldes ainult Patkuli ja Peeter Esimese agarad järgijad ja usinad õpilased. Samas aga kuulen juba oponentide vastuväiteid: sobing sobinguks, aga Eestimaa sai kahesajaks aastaks rahu. Õige, sõdu ei peetud Eestimaa pinnal tõesti ligi kakssada aastat, kuigi aeg-ajalt esines mässe rõhujate vastu. Kahtlemata on alust arvata, et sõjad oleksid kestnud edasi, kui balti aadel ei oleks toetanud Peeter Esimest, sest ega ta ei oleks oma tungist Euroopasse loobunud. Aga “oleksid” ei ole ajaloo küsimus, see on pigem poliitikute pärusmaa; “olekseid” on vaja püstitada vaid seepärast, et võtta õppust minevikust ja prognoosida tulevikku. Siinjuures ei tohiks unustada ka väga olulist asjaolu – vaatamata Vene alluvusele, oli tegelik võim Eestimaal ikkagi balti aadli käes, mis ei jätnud oma mõju avaldamata kultuurile ja haridusele. Seega, vaatamata Vene ukaasidele, asus Eestimaa ikkagi Euroopa kultuuriruumis. Mõisate kaudu levis Eestimaal euroopalik maaviljelus ja vastavate põllutööriistade kasutamine; mõisnikud nõudsid euroopalikku töökultuuri, kuigi nii mõnigi kord tuli see piitsa abil peale sundida. Jõukamad taluperemehed ja perenaised soetasid endale euroopalikke riideesemeid, võttes oma võimaluste piires üle mõisahärrade ja prouade riietumiskultuuri. Ka püüti omavahelistes suhetes matkida mõisas pruugitavaid viisakus- ja käitumiskombeid. Nii mõnigi talutüdruk omandas paar aastat mõisas toateenijana töötades vägagi-peene-preili olemise ja väljanägemise. Ja mis kõige tähtsam – Eestimaa vaimne ja kultuuriline areng toimus lääne kiriku, peamiselt luteri usu ja vähemal määral katoliku usu alusel.
Ahjaa…! Läks täitsa meelest: Peeter Esimene külastas peale võitu rootslaste üle Tallinnat. Tallinna raad ja Balti aadel, soovides näidata üles lugupidamist ja austust võitja vastu, aga ilmselt ka pugedes, käskis ehitada Peeter Esimese auks Raekoja platsile triumfikaare. Kui aga saabus Tallinnasse külaskäigule tsaarinna Jelizaveta Petrovna, siis Balti aadel ja Tallinna raad ehitasid Raekoja platsile purskkaevu, kus ühest torust tuli punast veini ja teisest torust valget veini.
Vaevalt et lihtinimene sellele purskkaevule ligi pääses ja veini rüübata sai ning seetõttu ei ole meil sellest, nagu rahvasuu ütleb, ei sooja ega külma. Pöördume tagasi oma igapäevamurede ja –rõõmude juurde. Aga enne tavapärase elu juurde asumist lõpetame Põhjasõja siiski ära.

1721 Uusikaupunki rahuga kaotas Rootsi Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning Karjala Venemaale. Uuesti sattus Eestimaa sõja tallermaaks 200 aastat hiljem. Selleks ajaks olid liivlased ja Liivimaa juba kadunud.

Seitsmes peatükk. Theresa

Aastal 1727 võttis Karl endale naiseks Rogozinsky mõisa aidamehe 17-aastase tütre Mari, kes oli ümbruskonna ilusaim tüdruk, kelmikas ja naeruhimuline. Kuigi, naiseks võtmisega on siin ilmselt ülepakutud – ju oli ikkagi Mari see, kes Karli ära võlus, külakiigel naeru lõkerdades ja hirmunut teeseldes Karli kaela ümbert kinni haarates. Naisel piisab mehe ära võlumiseks ühest silmavaatest, juuksekiharast kõrvaääres, tagasihoidlikust punastusest, üleannetust liigutusest; piisab väga vähesest ning mees on veendunud, et on leidnud täiuslikku, maailma kauneima ja võluvaima naise, oma unelmate naise. Aga Mari oli tõesti imeväärne naine, Karlile kindlasti.
Mari sai hakkama kolme pojaga, kes olid justkui isa suust kukkunud. Olles juba ligi viiskümmend aastat vana, sai Karl veelkord isarõõmu tunda – Mari sünnitas talle lõpuks tütre, kellele pandi nimeks Theresa. Tüdruk sirgus, ja seekord võib küll öelda, et ta oli nagu ema suust kukkunud – noor Theresa oli koopia oma emast, kelmikast ja naeruhimulisest Marist.

* * *

1776.aastal kevadel kihlas Rogozinsky mõisnik Herman von Liepsdorff, kes oli Tartus kuninglik kohtuassessor ja hiljem ühe Berliini gümnaasiumi rektor, oma vanema tütre, keda ähvardas juba vanatüdrukuks jäämine, oma hea sõbra von Glasenappi noorema pojaga, Heinrich von Glasenappiga. Pruut ei olnud küll kes teab mis iludus, ka natuke vanavõitu meheleminekuks ja seetõttu jõudnud juba omandada tusase olemise, kuid kindlasti aitas Heinrichi valikule kaasa asjaolu, et kaasavaraks oma tütrele lubas vana Herman von Liepsdorff Rogozinky ehk Rogosi mõisa, nagu maarahvas seda nimetas.
Suvel sõitsid pruut ja peigmees Tartust tõllaga või lahtises vedruvankris Rogozinsky mõisasse valgeid suveöid nautima. Peigmees armastas kahe hurdakoera saatel mööda ümberkaudseid põlde ja metsatukki ratsutada. Pruut taolistest retkedest tavaliselt osa ei võtnud, kuna kannatas sageli migreenivaevustes.

1776.aasta juunikuu viimasel nädalal oli Uustalu Karli heinamaal parajasti käsil heinte kokku riisumine ja koormasse tõstmine, kui Heinrich juhtus sealt oma hurtadega mööda ratsutama. Karl ja tema kolm täiskasvanud poega askeldasid agaralt hangudega, tõstes heinu koormasse, seda ühelt ja teiselt poolt sättides. Karli nooruke tütar Theresa, rinnaesine palavuse tõttu lahtisõlmitud, riisus punetaval näol ja higistades heinu kokku. Üks hurdakoertest jooksis tüdruku juurde ja torkas oma niiske külma nina tüdruku seeliku alla, soovides tüdrukuga lähemalt tutvust teha.
“Aih!” kõlas tüdruku ehmunud hüüatus ja ta kukkus heinasaole istuli. Märgates koera, kes oli innukalt-sõbralikult asunud tema nägu limpsima, puhkes tüdruk heleda häälega naeru lõkerdama. Heinrich aga oli vahepeal sadulast maha karanud ja tüdruku juurde tõtanud. Heinrich kummardus, haaras tüdruku õlgade ümbert kinni ja aitas ta härrasmehelikult jalgele. Theresa jätkas naermist, surudes oma tugevad neitsilikud rinnad Heinrichi näo vastu. Koerad aga karglesid rõõmsalt nende ümber, arvates, et see kõik toimub nende lõbustamiseks. Koerad said käsu tüdruk rahule jätta.
“Minu nimi on Heinrich,” tutvustas noormees end , ja lisas, soovides tüdrukule muljet avaldada: “ Heinrich von Glasenapp, Rogozinsky mõisa tulevane peremees.”
“Theresa,” vastas tüdruk naeratades. Ta jälgis naeruse näoga noorhärrat. See ei suutnud pöörata pilku tüdruku päevitunud kaelalt, rindadelt, meelalt avatud huultelt ja silmadest, mis helkisid päikeses.
Lõpuks noormees toibus, kutsus koerad kaasa, hüppas hobuse selga ja kappas hüvasti jätmata minema.
Theresa jätkas heinte riisumist, kuid ta oli muutunud kuidagi unistavaks, tema rinda oli tunginud mingi senitundmata magus igatsus. Ta oli sirgunud neiuks ja süda igatses armastuse järele. Selle tunde oli temas ootamatult ja hetkega äratanud Heinrich von Glasenapp.
Sügisel pidi Theresa mehele minema, ta oli juba 19-aastane neiu ning temale oli välja valitud tubli noormees, naaberküla noor taluperemees Mihkel. Kuid ta ei olnud valmis meheleminekuks, tema tunded Mihkli vastu ei olnud ärganud.
Ilusad suveilmad püsisid ning heinategu jätkus. Ikka sagedamini heitis Theresa pilgu heinamaa äärsele teele, oodates kedagi või midagi. Ta südames oli ärevus ja igatsus. Vennad panid pahaks, et Theresa oli kuidagi laisaks ja uimaseks muutunud – heina koormase tõstmisel jäi Theresa pidevalt vendadele jalgu, jõudmata seinasaadu õigeks ajaks kokku riisuda. Aga Theresa isale ei olnud jäänud märkamatuks Heinrich von Glasenappi lühike külaskäik ja sellega seotud vahejuhtum. Ta silitas aeg- ajalt muigvel näoga oma habemetüügast, libistas isalikult armastava pilgu üle kuidagi ootamatult täiskasvanuks sirgunud tütre ning muheles omaette, teades, et tütre rinnas on ärkamas armastus ja samas ka mõistes, kes oli selle ärataja.
Laupäeva pärastlõunal, peale mitmepäevast pikka ootamist, märkas Theresa heinamaa äärsel teel oma unelmate ratsanikku – Heinrich ratsutas seekord ilma koerteta ja tasasel sammul. Ta nagu kõhkles – kas pöörata heinamaale Theresa juurde või ratsutada ükskõiksel ilmel heinalistest mööda.
Theresa südant läbis erutusevärin, ta püüdis mitte vaadata teele ja jätkas heinte riisumist, kuid tunnetes valitses segadus ning käed ei kuulanud sõna. Naiseliku vaistuga tundis Theresa noormehe kimbatust ja iseeneselegi ootamatult tegi ta asja heinasao kaugemasse otsa, et Heinrichi olukorda natuke kergendada. Ka oleksid vennad olnud uudishimulikud pealtkuulajad ja ei oleks jätnud kasutamata juhust, et hiljem lõõpida ja Theresat narrida.
Heinrich nähvas otsustavalt hobust piitsaotsaga, ajas ta kiiremale sammule ja võttis suuna heinamaale, Theresa juurde. Theresa tegi näo, nagu ei märkaks ta ratsanikku, endal süda erutusest värisemas. Alles hobuse puristamine, kellele oli Theresa rehalt värske heina tolm ninna karanud, sundis teda pead tõstma. Theresa silmad kohtusid Heinrichi pilguga, mõlemad vaikisid kohmetult, suutmata alustada vestlust.
“Theresa, kohtume päikeseloojangul selle suure kivi juures,” sõnas noor mõisnik Heinrich, osutades piitsaotsaga heinamaa ääres lebavale päratu suurele kivile. Andis seejärel hobusele tugeva piitsalaksu, tundes kergendust ja kiirustades täbarast olukorrast pääsemisel. Heinrich, oles küll julge ja elav suheldes Tartu linnapreilidega, oli iseeneselegi ootamatult muutunud araks ja kidakeelseks selle tavalise talutüdruku ees. Aga ilmselt armastus teeb oma korrektiive inimese olemuses, eriti, kui nad on väga noored…
Siit algas noore paruni ja talutüdruku romaan, mis oli kaunis ja ebatavaline justkui muinasjutt. Aga eks armastus ole alati ebatavaline ja kordumatu, eriti esimene armastus. Heinrich ja Theresa kohtusid õhtuti suure kivi juures, vestlesid tühjast-tähjast nagu ikka noored inimesed, vaatasid koos päikeseloojanguid, suudlesid ja hoidsid teineteise ümbert kinni. Vahel pühapäeviti võttis Heinrich Theresa sadulasse oma sülle ja siis ratsutati koos mööda Haanjamaa mäekünkaid ja metsaradu, joodeti hobust väikeses järvekeses ja istuti selle kaldal. Oldi õnnelikud ja armunud.

* * *

Rogosi mõisa söögisaalis olid ühel augustikuu päikeselisel õhtul teelauas istet võtnud parun Herman von Liepsdorff, tema abikaasa ehk vanaproua, nagu mõisateenijad teda omavahel kutsusid, kuigi noorprouat veel majas ei olnud, Heinrich ja tema pruut Rosalinde von Liepsdorff. Teenijad olid teetassid täis kallanud, kuumade pirukate vaagna lauale asetanud ning käeviipega lubati neil lahkuda.
Mõnda aega istus seltskond vaikides, mida aeg-ajalt katkestasid viisakusavaldused, mis kaasnesid üksteisele pirukate pakkumisega. Paistis, et parunil oli midagi südamel, ta tahtis alustada sellel teemal vestlust või midagi otse välja öelda, kuid tal oli raske alustada. Samas võis tähelepanelik vaatleja aru saada, et kõigil lauasistujatel oli teema teada ja nad olid valmis oma seisukohti kaitsma.
Lõpuks oli parun sunnitud siiski alustama, sest vaikus venis liiga pikaks ja ebamugavaks. Ta asetas teetassi lauale, pirukatüki taldrikule, tupsutas salvrätikuga huuli, köhatas hääle puhtaks ja alustas:
“Hm, Heinrich, kallis Rosalinde, ma olen tulnud arvamusele, et oleks meie seisusele kohane ja teile meeldiv, kui kohe peale pulmi asuksite pulmareisile Euroopasse, Saksimaale, oma esiisade maale, nii kuuks neljaks kuni viieks, ja siis tagasi pöördudes võtate mõisas asjaajamise üle.”
Öelnud need sõnad, libistas parun pilgu üle lauasistujate, tupsutas veel korra salvrätikuga üle huulte, otsekui oleksid sõnad taolise vajaduse tekitanud ning tõstis teetassi huultele.
Vanaproua ei viivitanud vastusega. Ilma et oleks kombekalt salvätti kasutanud ja jõudmata isegi suud tühjaks mäluda, asus ta vastupealetungile:
“Aga Herman, Herman, noorparun peaks ikkagi valitsemisohjad enda kätte võtma koheselt peale pulmi, pruudi kaasavara tuleb ju üle anda de facto, kuidas siis muidu. Vastasel juhul võib Heinrich mõelda, et me oleme petised”. Viimaseid sõnu öeldes pidi pirukatükk vanaprouale kurku kinni jääma, sest ta mõistis, et oli muutunud ebaviisakaks ja ägeduses liialdanud. Kuid sõna on justkui linnuke, kord lausutut enam kinni ei püüa.
“Aga ema, Heinrich ei ole üldse kaasavarast huvitatud, ta armastab mind, kaasavara on ainult teie suuremeelne lahkus.”
Nende sõnadega püüdis Rosalinde ema taktituid sõnu natuke siluda, aga kuna ta oma arvamust pulmareisi kohta veel ei väljendanud, siis ta jätkas:
“Paruni ettepanek asuda kohe peale pulmi pulmareisile on väga tänulik ettepanek ja kindlasti meeldib see Heinrichile väga. Eks ole, kallis Heinrich?” Nende sõnade juures nõjatus Rosalinde vastu Heinrichi õlga ja suudles teda õrnalt põsele.
Heinrich tõmbus Rosalindest eemale, võibolla isegi järsemalt kui see oleks sünnis olnud, ja avaldas oma arvamust:
“Mõisas on vaja sügisesed tööd lõpetada, samuti teha vajalikud ümberkorraldused vastavalt kaasaja Euroopa maaviljelusvormidele. Tahan asuda kohe oma ülesandeid täitma, jätkata paruni töid ja tegemisi, mõnda asja ka oma käe järgi seades.”
Heinrich püüdis rääkida asjalikult, isegi maamehelikult, valides sõnu, et mitte näida ebaviisaka või pealetükkivana.
Paruni nägu varjutas tusapilv. Paistis, et Heinrichi plaan ei meeldinud talle, kuigi see oleks pidanud teda ainult rõõmustama ja kiitvaid sõnu pälvima. Laudkonnas sigines pinev vaikus. Seltskond oli lõhenenud kahte leeri: isa ja tütar pooldasid peale pulmi kohest pulmareisile asumist, ämm ja väimees aga mõisa ohjade edasilükkamatut üle andmist noorparunile.
“Kurradi-kurat,” vandus vanaparun mõttes maarahva väljenditega. “Sai tütre, noh heakene küll, et on natuke vanavõitu ja pole ka mingi iludus, aga ikkagi, lisaks veel tütre kaasvara, terve mõisa, nüüd tahab veel Theresat ka saada.”
Vanaproua aga suutis vaevu ennast talitseda, et oma mõtteid mitte kuuldvale tuua:
“Küll ma tean mida sa vanatoi pulmareisi all mõtled. Sind ei huvita mitte väimehe ja tütre pulmareis, vaid noolid Theresat, kes ka sügisel mehele läheb. Nagu oleks veel vähe oma eluajal noori külatüdrukuid katsunud, ei saa veel vanas eas ka küllalt! Hea, et Heinrich Rosalinde naiseks võtab, muidu jääks vaeseke vanatüdrukuks. Takistada noorparunil täitmast oma mõisahärra kohust, esimese öö õiguse kohaselt magada Theresaga, on täiesti sündsusetu. Kaasavara antakse üle ju kõigi õiguste ja kohustustega.”
Kahtlemata ei valutanud vanaproua südant niivõrd noorparuni kohustuste ja õiguste täitmine pärast, kuivõrd urgitses tema hinges ikkagi armukadedus, mis ei olnud kustunud ka eas, mil nagu peaks tunded vaibuma. Oma eluajal ei olnud parun jätnud kunagi esimese öö õigust kasutamata. Külades oli noort rahvast palju ning sügisel peale viljakoristust ja kartulivõttu algas trallitamine ja pulmade pidamine pihta, mis kestis kuni jõuludeni välja. Paruniproual tuli sel ajal, nagu öeldakse, mehest suu puhtaks pühkida; viimane oli ametis oma esimese öö kohustuste täitmisega.
Rosalindet rõhus sama mure mis emagi, ainult nüüd oli paruniks saamas Heinrich, koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustega. Rosalinde pidi sellega leppima. Ammustest aegadest oli kestnud esimese öö õiguse tava. Külatüdrukutest mõisa salongides ei räägitud, ehk ainult mehed omavahel, kui ümberkaudsed parunid kogunesid omakeskis kaarte mängima või proovisid suitsetamissalongis välisreisidelt kaasatoodud piipe ja maitsesid veine. Ikkagi näris armukadedus Rosalinde hinge. Oleks olnud mingi matsakas külatüdruk, võibolla poleks Heinrich oma õigust kasutanudki, kuid Rosalindele oli teada, et Heinrich liialt tihti kohtub Theresaga, tihedamini, kui see on kohane tulevasele mõisahärrale. Rosalinde oli leidnud ettekäände ja Theresa mõisa kutsunud – Theresat nähes mõistis naisesüda eksimatult, et sellisesse tüdrukusse võis Heinrich isegi armuda. Kuid parunite armastus on alati leidnud väljundi ja mingeid kahjulikke tagajärgi oma tulevasele abielule ei kartnud Rosalinde sellest tekkivat. Aga nägus, rõõmsameelne Theresa Heinrichi käte vahel kohe peale Rosalinde pulmi, see ei mahtunud vananeva pruudi hinge.
Heinrich aga oli otsustanud, maksku mis maksab, mitte anda oma armast Theresat vanaparuni käte vahele. Isegi paljas mõtte sellele oli talle vastuvõetamatu. Heakene küll, talupoeg Mihkel, Theresa tulevane abikaasa ei tekitanud Heinrihi südames armukadedust; nii oli see olnud sajandeid. Ka muutis tema südame kergemaks teadmine, et Theresa kingib oma süütuse temale ja alles siis heidab abielusängi.
Heinrich, mõistes, et otsustav sõna peab jääma temale, katkestas esimesena piinlikuks veninud vaikimise:
“Võibolla oleks õigem veel mõneks ajaks jätta mõisa valitsemine papale (ta püüdis öelda meelitusi ning nimetas vanaparunit papaks), mina aga astun sõjaväeteenistusse, et täita oma kohust isamaa ees. Väike-Aasias on segased olud, lähiajal võib puhkeda Vene sõda türklastega ja sõda vajab minutaolisi noori ohvitsere, on tarvis tõestada truudust isamaale oma verega.”
Kahtlemata ei olnud Heinrichil kavatsustki sõjaväkke astuda, ta ei olnud sõjamehe tüüpi ega omanud kutsumust sangaritegudeks; oma sõjaväelise aunimetusegi sai ta tänu paruni tiitlile.
Taoline pööre ehmatas lauasolijaid: need jäid Heinricht vahtima otsekui ilmutust, nagu oleks ta juba sõjaväljal langenud ja äkitselt nende ette ilmunud. Rosalinde kukkus nuuksudes Heinrichi rinnale; ema pühkis silmi, varjates taskurätikuga oma kahjurõõmsat muiet. Vanaparun köhatas hääle puhtaks ja alustas leplikult:
“Ei-noh, ma niisama, heast tahtest tegin oma ettepaneku. Muidugi vajab mõis ümberkorraldusi, uuendusi, Euroopaga tuleb kaasas käia, kuidas muidu, ega saa ajast maha jääda. Peale Rosalinde ja Heinrichi pulmi sõidan koos oma armsa prouakesega Tartu linnamajja, et puhata veidike sest pulmatrallist ja eks jõulude ajal, saaniteega, külastame teid.”
Seega oli asi otsustatud ja Heinrich saavutanud võidu juba oma esimeses lahingus. Ja ega vanaparun nii väga ka Theresast hoolinud; polnud ta ju siiski enam esimeses nooruses. Pigem oli temaga asi nii, nagu praegugi juhtub, kui töökollektiivi ülemused vahetuvad või saabub uus peadirektori asetäitja. Peadirektoril on töökollektiivis oma lemmiknaine…, ee…, hm, lemmiknaistöötaja, kes ka omalt poolt ei ole sugugi ükskõikne suure ülemuse vastu. Naised on läbi aegade suuri ülemusi aktsepteerinud, ja eks mõisaparun oli ka suur ülemus, justkui peadirektor või midagi sarnast. Naisterahva meeskaastöötaja, eriti alamal ametipulgal seisev või istuv, saab märksa vähema tähelepanu osaliseks, kui üldse saab… Ja kujutage nüüd ette – saabub uus peadirektori asetäitja ja hakkab noolima sedasama peadirektori lemmiknaist, vabandust…, lemmiknaistöötajat! Hm…, eeltoodu siiski ei olnud vist kõige parem võrdlus. Aga ikkagi, kust pärines taoline, võrdlemisi barbaarne esimese öö õigus. See ei olnud ju seadusest tulenev õigus, tegemist oli tavaõigusega. See oli justkui mingi parunite ürginstinkt, mis ju kuidagi ei oleks tohtinud mahtuda nende kultuuriruumi. Ürginstinkt!? Võibolla siin peitubki mõistatuse võti? Ürgajal, karjaühiskonnas, istus karja juht – suur isane, kes kahtlemata oli tolle aja kohta ka suur ülemus – kivi otsas, nui käes. Ta jälgis, et kiskjad või vaenulik hõim märkamatult karjale kallale ei tungiks ja kahtlemata ka seda, et poisinolgid tema emasolenditele ligi ei pääseks; karja juht kaitses oma “esimese öö õigust” kasvõi-nui-neljaks. Nojah, Heinrichi ja Theresa juhtumi puhul ei olnud tegemist meesolendist suure ülemuse ja temale alluva naisolendi suhtega ehk esimese öö õigusega; siin oli mängus siiski armastus.

1776.aasta novembris, mardipäeval peeti Theresa ja Mihkli pulmi. Hea vilja-aasta võimaldas pulmad pidada uhked – rikkaliku söögilaua ja rohke õllega. Saagirohke aasta, head tulevikulootused ja kahtlemata suured ääreni täis vahutavad õllekapad olid peoliste tuju üles kütnud. Pillid mängisid, rahvas tantsis, laulis ja hõikus pulmahõikeid. Tavaliselt tagasihoidlik Mihkel oli ilmselt õnnest joobnud, aga ka ülemäärasest õllest ülemeelikuks muutunud ja kargles ringmängus, märkamata, et pruuti ei olegi enam tema kõrval.
Karglemist ja pulmatralli ära kasutades oli pulmaliste sekka astunud kasukas külamees, lambanahkne talimüts üle silmade. Kui Theresa oli tantsides ukse juurde jõudnud, haaras külamees Theresal käest ja hetkega olid nad kadunud.
Mööda külavaheteed kihutas tuhatnelja Rogosi mõisa suunas kahehobusesaan, milles kasukate all istusid teineteise kaisus kaks armunut, vahetpidamata kirglikult ja kannatamatult suudeldes. Kutsar plaksutas piitsa ja karjus järelejätmatult: “Nõõ…, nõõõ…, nõõõõ!” ajades hobuseid üha kiiremale sõidule. Kutsaril oli loota kopsakat jootraha…
Varsti aga läks pulmaliste seas lahti ärev sebimine, kostis hüüdeid: “Pruut on varastatud! Pruut on varastatud, ruttu pruuti otsima!”
Mehed hüppasid saduldamata hobuste selga, mõned ei suutnud hobuse turjale pidama jääda ja potsatasid teisele poole ratsut värskele lumele. Need, kellel õnnestus selga jääda, tagusid kandadega hobust ja kappasid pruudi varastajat taga ajama, isegi teadmata, kuhu suund võtta.
Theresa isa tõstis laualt õllekapa ja muheles selle varjus – tema teadis, kes oli pruudi varastaja.

Juulis 1777 sündis Theresal poeg, kellele pandi nimeks Henri. Kui Henril täitus kakskümmend eluaastat, andis Heinrich talle aidamehe koha, sealjuures sõnades:
“Minule on teada, et sinu suguvõsas on ka varem olnud aidamehi ja see suguvõsa traditsiooniline amet peab jätkuma.”
Heinrichile oli teadmata, et oma ema liinis pärineb Henri kuulsast Carl G. von Rosenthalide suguvõsast. Isa suhtes küsimusi ei tekkinud – kui parun Heinrich ja aidamees Henri aidatrepil vestlesid, siis võis eksimatult öelda, et siin arutavad äriasju isa ja poeg.
1796.aasta jõulude ajal abiellus Henri mõisa teenijatüdruku Amandaga. Neile sündis tütar, kes sai nimeks Tiina. Kaks aastat hiljem sündis poeg, kelle pandi juba uuem ja kaasaegsem nimi – Julius.

1816.aasta talurahvaseadusega kaotati pärisorjus. Kuigi maa tunnistati mõisniku omandiks, said talupojad isiklikult priiks. Talupoegadel tekkis võimalus mõisnikelt maad rendile võtta. Kuna aga neil raha renditasu maksmiseks puudus, tuli rendi eest tasuda mõisnikule teopäevade tegemisega. Sisuliselt oli pärisorjus küll natuke taandunud, muutudes tagasi teoorjuseks, kuid erilist kergendust ja vabadust see talupoegadele ei toonud; siiski oli see oluline samm vabaduse suunas.
Rogosi mõisnik Henrich von Glasenapp kinkis oma sugulasele, õigemini pojapoeg Juliusele Rogosi mõisa küljest väikese maalapi ja andis Juliusele ka priinime – Rogosi. Seega oli Rogosi mõisas tekkinud esimene talupoeg, keda ei kutsutud mitte ainult eesnime pidi või talu nime järgi, vaid kellel oli oma priinimi ehk perekonnanimi; taluperemees Rogosi Julius, seltsimees Rogosi Julius, härra Rogosi Julius…
Vaatamata kõigile raskustele, oli talupoegadel nüüd siiski oma maavaldus, kuigi see ei olnud nende omandis. Rügati tööd teha, jõukust kasvatada ja ajapikku suutis nii mõnigi talupoeg juba pakkuda mõisnikule teopäevade tegemise asemel raha.
1856.aastal anti tsaaririigi poolt välja talurahvaseadus. Sellega olid loodud õiguslikud alused raharendile üleminekuks ning talude pärisomandisse ostmiseks. 1863.aasta passiseadus ja 1866.aasta vallaseadus andsid talupojale juba suurema liikumisvabaduse, kuid talude väljaostmine edenes visalt. Renditasud ja väljaostumaksed olid suured, mõisnikud pidasid silmas oma kasu. Eesti talupoeg rügas edasi, tehes teopäevi ja kogudes raha, et tema valduses olev maalapike mõisnikult välja osta. Tänapäeval üldtuntud liising istus talupoja turjal täie koormusega. Sellele tegi lõpu alles Eesti Vabadussõda aastatel 1918-1920.

Kuna Rogosi mõisniku faktilise poja Henri lugu jäi lõpetamata, siis jätkame. Kui Henri oli juba paar aastat üle neljakümne, kinkis Amanda talle veel ühe poja, kellele pandi nimeks Jüri. Kui Jüril täitus kuusteist aastat, asusid hoolitsevad vanemad otsima talle, kui pesamunale kergemat ja puhtamat ametikohta. Ilmselt kasutati siin ära tutvused ja sugulussidemed; igatahes, kui Rogosi mõisnik Heinrich von Glasenapp, omavahel öeldes – Jüri tegelik vanaisa, kohtas 1836.aasta jaanipäeva paiku Tartus oma head tuttavat, Pühajärve mõisnikku krahv von Stackelbergi, siis poetas ta sõnakese, et pole paha, kui tema aidamehe noorim poeg Jüri saaks hea peremehe juurde kutsariks või toapoisiks. Krahv sai vihjest ilma pikema jututa aru, märkides, et tulgu poiss juba kõige lähemal ajal tema palge ette.
Kuueteistkümneaastane Jüri võttis koti õlale ja alustas pikka teekonda Otepää kanti, Pühajärve mõisa. Suurema osa teest kõmpis ta jalgsi, vahel sai ka külamehe vankriotsal mõne versta edasi. Pärast mõnepäevast rännakut ja heinasaadudes ööbimist oli Jüri kohal, valmis asuma toapoisina krahv von Stackelbergi teenistusse.

Kaheksas peatükk. Krahvinna von Stackelberg

Krahvinna von Stackelberg istus 1840.aasta päikesepaistesil juunipäeval lehtlas ja luges raamatut. Tegelikult ta püüdis lugeda, kuid mõtted olid hajali ning nägu varjutas kurbus. Teenijate lapsed jooksid hulgakesi ümber lehtla, kilgates ja rõõmsalt mängides. Iga nende rõõmus kilge tegi talle valu ning suurendas kurbust ja igatsust. Ta oli olnud krahviga juba aastaid abielus, aga jumal ei olnud talle lapsi andnud. Ta naisesüda igatses emaõnne järele; aeg-ajalt pigistas südant hirm, et ta ei saagi emaks.
Nähes oma abikaasat nukralt ja üksildasena lehtlas, tundis Pühajärve mõisa omanik krahv von Stackelberg, muidu rikas ja lõbus mõisahärra, süütunnet. Ta oli tulnud järeldusele, et viga on temas, mitte tema naises. Ta oli oma võimeid proovile pannud igati, või nagu praegu öeldakse – ennast testinud; oli isegi ühele noorele lesknaisele, kellel juba kari lapsi, lubanud suure summa raha, kui too temalt lapse saab. Mitu kuud käis ta öösiti lesknaise juures magamas, oma võimeid kontrollimas, kuid möödusid nädalad, isegi kuud, aga viljakas lesknaine vastas iga krahvi pärimise peale: “Kas on juba midagi?” ikka õlakehituse ja kättelaiutamisega.
Lõpuks lõi krahv praktilistele katsetustele käega, käskis toapoiss Jüril hobuse kalessi ette rakendada ning kihutas koos Jüriga Tartusse, tohtri juurde.
Tohtrihärra kuulas krahvi seletused ära ja asus panema diagnoosi:
“Jaa…, hm…,” tohter püüdis alustada ettevaatlikult, kuid ei leidnud sobivaid sõnu; seetõttu jätkas juba otsekohesemalt:” Kuigi harva, aga siiski esineb olukordi, meesterahvaid, kelle seeme ei suuda naist rasestada. Kahjuks on praeguse aja meditsiin selles asjas võimetu.”
Krahvi nägu tõmbus pilve.
“Aga ma ei saa ju ilma pärijata jääda, milleks mulle siis mõis ja vara ja kogu minu elu?” hüüatas ta nördinult ja vihaselt.
“Ega asi ikka nii hull ka ei ole,” püüdis tohter krahvi rahustada. “Ka sellele asjale on siiski rohi olemas,” lõpetas ta oma jutu kerge muigega.
Krahvis tekitas segadust tohtri muretu muie ja ta sõnas ägedalt:
“Ma palun siis see rohi mulle välja kirjutada.”
“Kulla krahv, enne kui asume rohu väljakirjutamise juurde, pean ma selgitama rohu olemust, selle kõrvalmõjusid ja kõike, mis on sellega seotud.”
“Kuulan, härra doktor,” sõnas krahv nüüd juba natuke rahunenult.
Doktor köhatas hääle puhtamaks ja alustas pikemat loengut:
“Ma tahan juhtida teie tähelepanu asjaolule, et mees ainult viljastab lapse, inimeseks kasvatab tema ikkagi vastav keskkond, samuti haridus, teda ümbritsev kultuuriruum ja tuhat väiksemat ja suuremat asja, mis kõik vormivad, üks suuremal, teine väiksemal määral, tema iseloomuomadusi, mis määravad hiljem juba ka tema käekäigu, elutee ja seisuse.”
Tohter tegi pausi. Mehed vaatasid vaikides teineteise otsa. Lõpuks sõnas krahv esimesena:
“Ma olen teiega päri, doktor, kuid mis seos on eelöeldul minu olukorraga?”
“Eelöeldu on otseses seoses sinuga,” vastas doktor kindlalt, sest ta oli otsustanud kaardid lauale visata. “Sa pead leidma tubli, terve noormehe, kes sinu eest selle viljastamise töö ära teeb, aga edasi läheb kõik juba nagu tavaliselt.”
Öelnud need sõnad, jäi doktor krahvi küsivalt silmitsema, oodates vastust. Krahvi natuke üllatas doktori otsekohesus, kuid viimatiöeldu ei olnud talle uudis. Pikkadel öödel, lamades unetult krahvinna kõrval või kõndides öö otsa mööda oma kabinetti, oli ta ka ise sellel üle mõelnud.
“Aga doktor, see on võimatu, aadlikest noormehed ei jätta taolist asja enda teada; ka ei soovi ma jätta Pühajärve mõisat ja siitkandist lahkuda,” oli krahv nördimuses.
“Milleks lahkuda, ja ega aadlinoormehed selleks asjaks hästi ei kõlbagi, neil on liialt tihedalt ühiseid esivanemaid, kõige parem oleks tubli, terve, talupoja perest pärit noormees.” Tohter pidas väikese pausi ja jätkas:” Kahtlemata peaks ta olema ka nägus nii näolt kui kehalt, et see prouale, tead ju isegi, meeldiks.” Viimaste sõnade juures hakkas doktor omamehelikult naeru kihistama, kuid samas tõsines ja lõpetas oma selgituskõne: “Muidugi vali ikka selline poiss, kes ka sulle endale südame järgi on, kes on hakkaja, mõistab nalja ja oleks igati traks ja viks.”
“Nojah, aga kust taolist võtta?” kahtles krahv
“Aga kuule, kes sul seal ooteruumis istub? Selline heledapäine, laiaõlgne, ilusa silmavaate ja tugeva lõuaga; päris sünnis mehepoeg.”
“Ah, tühja, see ju toapoiss Jüri,” lõi krahv käega.
“Jüri, tule siia!” hõikas doktor esikusse.
Jüri tõusis kärmelt toolilt ja sisenes tohtrihärra kabinetti. Ta jäi küsivalt tohtri laua ette seisma, otsekui ootaks ta mingit ülesannet. Tema hallid suured silmad vaatasid uudistavalt tohtri laual lebavaid mitmesuguseid läikivaid esemeid ja peatusid siis tohtri näol. Raske öelda, kas olid need Carl G. von Rosenthali silmad või siiski Heinrich von Glasenappi või Theresa, Ursula, Uustalu Jaanuse…, või Ellu või hoopiski Otto von Nordecki silmad, mis doktoril peatusid, kuid doktorile paistis Jüri silmavaade tagasihoidliku, usaldusväärse ja sõbralikuna.
“Jüri, näe, sinu härra on natuke tõbine, kuidas sinu tervis ka on?” esitas doktor küsimuse.
“Minu tervisel ei ole kunagi mingit häda olnud,” vastas Jüri siiralt ja maamehelikult otsekoheselt, seejuures paljastus tema tugevate valgete hammaste rida.
“Jaa, jaa…, ma näen, et sa oled tugev terve poiss,” märkis doktor rahulolevalt ja jätkas: “Kuule Jüri, härra peab natuke maatööst hoiduma, läheb kuuks-paariks Tartusse oma linnamajja, et väheke puhkust saada. Sa aita prouat majapidamises, ja kuula tema käsku, ja ole siis nagu, ee…., nagu talle härra eest.”
Nende sõnade järel vaatasid kaks meest – doktor ja patsient – teineteisele otsa ja puhkesid kahemõtteliselt naerma; ka Jüri naeris taktitundest kaasa, kuigi ta ei mõistnud, mis öeldus nii naljakat oli.
Krahv ladus doktori lauale mõned rahatähed, jättis hüvasti ja väljus koos Jüriga kabinetist. Krahv von Stackelberg tundis südames kergendust. Asi oli otsustatud, doktor oli andnud talle rohuretsepti, teinud selgeks selle kasutamisjuhised ja ajakava.
Õhtul palus ta teenijatel lauale tuua pudeli reinveini, pakkus krahvinnale ja peale mitut pokaalitäit jutustas talle doktori antud retseptist. Tõtt öelda, taoline retsept ei olnud krahvinnale uudis, haritud naisena oli ta ise ka sellele mõelnud. Kuid kristliku kasvatuse saanuna ja truu abielunaisena ei söandanud ta ise sellel teemal juttu alustada.
Järgmisel päeval istus krahv üksinda, ilma kutsari ja toapoisita kalessi, andis hobusele piitsa ja kihutas Tartu poole. Me jätame nüüd krahvinna ja toapoiss Jüri delikaatselt kahekesi ega hakka oma jutuga nende asjadesse sekkuma. Võibolla ütleks ainult niipalju, et tegelikult meeldis see ilus laiaõlgne heledasilmne maapoiss noorele krahvinnale juba ammu, aga ta vaatles noormeest kui kunstiteost, mille selle loomisel ei olnud looja oma armastust kokku hoidnud.
Krahvi kohta mainiks vast niipalju, et ega ta Tartus muremõtetes ja armukadetsedes ei istunud. Kuigi ta oli pigem tagasihoidlik kui pillerkaaritav härrasmees, nautis ta seekord oma ootamatut ravipuhkust Tartu linnamajas täie rinnaga, kutsudes endale külla sõpru koos sõbrannadega ning külastades ka ise kõige erinevamaid salonge ja meelelahutusi. Krahvile võib taolise pidutsemise siiski andeks anda, sest küllap kripeldas tema südames ka väike armukadedus. Aga vaatamata sellele oli krahvil ikkagi hinges hea ja kindel tunne, sest ta uskus – Jüri teeb asja ära.
1841 .aasta ambrusepäeval sündis krahvinna von Stackelbergil, ja muidugi ka krahvil, poisslaps, kellele pandi nimeks Georg; nii oli krahvinna tahe ja krahvil ei olnud ka midagi selle vastu. Lapse sündimine täitis krahv von Stackelbergi südame heameele ja rõõmuga. Ilmselt samamoodi tundis ennast Jumal, kui ta kuue päevaga lõi maailma, ja nägi, et see sai hää… Seoses sellega tekkis krahvil täiesti jumalavallatu ja mõttetu mõte – kes lõi Jumala? Ega ometi tema toapoiss Jüri…

* * *

Vaatamata sellele, et krahv oli oma murest lahti saanud, Jüri aga krahvinna õnnelikuks emaks teinud, ägas Pühajärve valla talurahvas ikka endiselt raske teoorjuse all. Rahvale lubati olude paranemist, aga teda söödeti ainult lubadustega, asjatult oodati olukorra leevenemist. Talupojad tõrkusid mõisa kohustusi täitmast ja kippusid vastuhakule. 1841.aasta sügisel kutsuti Tartust kohale kohtunik, talurahvale seadusi ja nende kohustusi selgitama. Valla elanikud kogunesid parvena Pühajärve mõisa kokku. Nad seletasid kohtunikule, et nad enam orjata ja maksukohustusi täita ei suuda, palusid seadusemuudatusi. Mingile kokkuleppele aga ei jõutud. Selleks, et ära hoida rahutusi ja kaitsta mõisat, määrati paar roodu soldateid valla talupoegade juurde “söögile”. Soldatid hakkasid omavolitsema, veristasid talupoegade lambaid ja sigu, keerasid hanedel kaela kahekorra ja keetsid hanesuppi. Talupojad asusid oma vara kaitsele, tümitades soldateid nuiade ja malakatega. Soldatid olid sunnitud taganema, kuid talupojad olid hoogu sattunud ning ajasid neid taga. Arula väljal läks lahti ägedaks kähmluseks, Pühajärve sõjaks. Sajad talupojad tungisid nuiadega peale, soldatid kaitsesid end püssipäradega. Selle kähmluse keskele oli sattunud, kas nooruserumalusest või seiklushimust, ka toapoiss Jüri. Mõlemal pool oli haavatuid, Jüril nina veriseks löödud.
Peagi aga suutsid soldatid ja neid juhtinud ohvitserid end koguda ning mässajad peksti laiali, kõige ägedamad neist või keda õnnestus ära tunda nägu- või nimepidi, võeti kinni. Pühajärvele saabus kõrge kohus, kes asus õigust mõistma. Umbes kolmesajale mehele määrati ihunuhtlus ja nad aeti mõisa aidaesisel platsil läbi verise kadalipu. Need aga, kes leiti suuremad süüdlased olevat, sealhulgas ka Jüri, said karistuseks sunnitöö Siberi kaevandustes. Vangistatud pandi mõisa aita kinni ning järgmise päeva hommikul, 4.detsembril 1841 asus konvoi teele. Mõisahoone akende eest möödudes tõstis ahelais Jüri pilgu – krahvi kabineti aken oli kaetud paksude kardinatega; krahvinna akent kattis peen pitskardin, kardina taga paistis krahvinna kuju, laps süles. Jüri möödudes tõmbas krahvinna kardinad eest ja tõstis lapse kõrgele. Laps vehkis käekestega, justkui lehvitades Jürile hüvastijätuks. Jüri oli tõstmas kätt, et vastu viibata, kuid konvoisoldati hõige sundis ta kiiremale sammule. Kahekümne ühe aastane heledasilme Liivimaa noormees Jüri kadus igaveseks Siberi sunnitöölaagri mülkasse.

1844.aasta suvepäeval istus krahvinna von Stakcelberg lehtlas, raamat käes; tema ümber jooksis ja mängis väike pojake Georg. Krahvinna silmad olid suunatud raamatusse, kuid tähelepanelik vaatleja oleks märganud, et ta mitte ei loe raamatut, vaid viibib oma mõtetes kaugel raamatu tegelastest ja Pühajärve mõisast. Järsku krahvinna otsekui ärkas:
“Jüri, Jüri, kus sa oled!” hüüdis krahvinna.
Tema väike pojake mõistis, et ema hüüdis teda, sest keda teist ta ikka võis hüüda.
“Ema, ema! Sa hüüdsid mind Jüriks!” kilkas väike Georg naeruse häälega. Temale tundus väga naljakas, et ema ajas tema nime segamini. Märgates isa veduvankriga mõisaõue sõitvat, tormas poiss isale vastu ja kuulutas lõbusalt naerdes juba eemalt:
“Isa, isa! Ema hüüdis mind Jüriks! Aga mina olen ju Georg!”
Krahv von Stackelberg ronis vedruvankrist välja, haaras poisi kätele, hüpitas paar korda, suudles põsele ja pani hellalt jalgele. Seejärel vangutas pead ja pomises eneseette:
“Jumal neid naisi tunneb, võtavad kõike südamesse; meestel käib see asi lihtsamini.”

* * *

1861.aasta maikuu keskpaiku, toomingate õitsemise ajal, sõitis Pühajärve mõisa küngaste ja põldude vahel vedruvanker, mida vedasid kaks kõrbi mära.
Vedruvankris kutsari taga istusid Pühajärve mõisa omanik krahv von Stackelberg ja tema kõrval Sangaste mõisnik Gustav Gotthard von Berg. Nende taga olid aga istet võtnud uhke rühiga suursugune krahvinna von Stackelberg, kes vaatamata sellele, et oli jõudnud vanusesse, mil arvudest enam ei räägita, oli siiski säilitanud oma kauniduse, mida ta omas kakskümmend aastat tagasi. Krahvinna kõrval istus krahvi toapoiss Jüri. Aga ei…, see ei saa ju olla Jüri…! Jüri viidi kakskümmend aastat tagasi Siberisse sunnitöölaagrisse ja ei ole kuulda olnud, et ta oleks sealt tagasi pöördunud; paljukest neid on, kes Siberi sunnitöölt eluga naasevad. Aga Issand Jumal…! See noorhärra on ju krahv von Stackelbergi poeg, see on ju Georg! Issand Jumal…! Täpselt Jüri, võta või jäta, sarnane Jüriga nagu kaks tilka vett!
Vedruvanker vuras omasoodu rataste põrinal mööda külavaheteed ja põlluvahesid edasi. Aeg-ajalt peatuti, et imetleda juba tärganud talivilju, vaadeldi lehmakarja, kes pigem oli välja lastud kevadisele jalutuskäigule kui sööma, sest rohi oli heinamaa äärsel kesal siiski veel madalavõitu. Hobuste kopli juurde jõudes käskis krahv kutsaril hobused peatada. Kaks vanapoolset mõisnikku ronisid rahulolevalt ähkides ja puhkides vedruvankrist maha, üks ühelt poolt vankrit, teine teiselt poolt. Noorhärra kargas tagaistmelt ning ulatas krahvinnale käe. Krahvinna tänas ja laskus vedruvankri astmelauale ning sealt maapinnale tütarlapseliku kerguse ja graatsiaga.
Hobuste koppel oli krahv von Stackelbergi meelispaik; aprillist alates, kui hobused lasti koplisse, oli ta seal igapäevane külaline, taskus tükk leiba oma lemmikhobuse jaoks. Aprillikuu lõpust tekkis talle aga uus lemmik, ligi kuuvanune vars, kes rõõmsalt koplis ringi kappas. Noorhärra astus isalt saadud leivatükiga tara äärde ja sirutas käe leivapalukesega välja. Vars jooksis rõõmsa traaviga ligi ja asus peopesalt leivatükikesi nosima. Noorhärra silitas ja hellitas teda ning see paistis varsale väga meeldivat.
Krahv, krahvinna von Stackelberg ja Sangaste mõisnik Gustav Gotthard von Berg jälgisid Georgi peopesalt leiba nosivat varssa heldimuse ja imetlusega.
“Jaa…, jaa,” alustas von Berg juttu, pöördudes krahvi poole. “Sul tõesti on täkuga vedanud; saada nii ilus ja terve vars ei ole naljategu.”
“Nojah, aga ega kõik ainult täkust sõltu, mära peab ka ikka tasemel olema,” ei nõustunud Pühajärve krahv päriselt naabriga, asudes kaitsma oma mära.
“Mära märaks,” jäi naaberparun siiski oma arvamuse juurde. “Aga varsa järgi otsustades, on sul tõesti täkuga vedanud.”
Tahtmatult pööras krahv oma pilgu krahvinna poole – see oli käe suu ette tõstnud ja hoidis vaevu itsitust tagasi. Mõistes, et eelnev jutt oli muutunud liialt kahemõtteliseks, viis krahv juttu mujale:
“Khm, khm…, ee…, talivili paistab tänavu õige ilus olevat…”

* * *

1904.aasta. Vene impeerium ägas omaenese raskuse all. Lootes tõsta rahva vaimu ja patriotismi ning seades eesmärgiks kindlustada oma Kaug-Ida positsioone, asus Venemaa sõjakäigule Jaapani vastu. Sõjalaevade armaada saadeti pikale teekonnale – üle Atlandi ookeani, ümber Aafrika, sealt India ookeani ja lõpuks Vaiksesse ookeani Jaapani rannikumeredele. Loodeti lühikest ja võidukat sõda.
Kuid loodetud sõjaline edu jäi saavutamata; Vene laevastik purustati 1905.aastal Tsushima väinas jaapanlaste poolt täielikult. Sõjaline kaotus viskas kogu Vene riigi elu roobastelt välja, kõik krigises ja kärises. Riigiasutustes vohas omavoli, seadusetus ja altkäemaksu võtmine. Kõik see tõi endaga kaasa riigi kui institutsiooni autoriteedi langemise, rahvas hakkas omapäi otsima väljapääsu kujunenud olukorrast.

Taolist segaduste aega kasutasid Vene impeeriumi Eestimaa kubermangus ära “Uue evangeeliumi”, sotsialismi jutlustajad. See levis Tartu Ülikooli vene üliõpilastelt Tallinna tööliste hulkadesse ja sealt edasi maapiirkondadesse ja valdadesse. Segadust kasutasid ära ka igat sorti õnnekütid, kes trügisid järjekordset reduktsiooni ja varade ümberjaotamist haistes riigiametitesse, võtsid altkäemaksu ja sülitasid seaduste peale. Ringi liikusid lurjused, kes õigluse ja vabaduse nimel röövisid viinapoode, purustasid ja röövisid relvakauplusi. Rahvas viibis segaduses, osales miitingutel, teadmata õieti, mida nõuda ja keda toetada. 16.oktoobril 1905 kihasid Tallinna tänavad inimestest; peeti kõnesid, kutsuti üles, anti lubadusi, räägiti rahust, vabadusest, varade ümberjaotamisest, vannuti kättemaksu. Sel ajal, kui Tallinna Linnavalitsus kuberneri juures olukorda arutas, puhkes Vene turul verepulm – teadmata kelle käsul avasid soldatid rahva pihta tule, tapeti mitukümmend inimest, sadu inimesi sai haavata.
Tallinnast ja teistest suurematest linnadest suundus suur hulk igat masti seiklejaid –
idealiste, utopiste, röövleid, vanglatest vabanenud kurjategijaid – kes nimetasid ennast sotsialistideks, parvena maapiirkondadesse, eesmärgiks mõisate ülevõtmine. Paljud mõisnikud olid juba aegsasti oma perega põgenenud, igasugune valve või vastupanu puudus ja seetõttu olid mõisad seiklejatele kergeks saagiks. Mõisates asuti lõhkuma mööblit, kunstiteoseid, otsiti kulda ja raha, sageli pandi lahkudes tuli otsa. Seejärel murti sisse viinavabrikutesse ja –ladudesse, joodi ennast täis, paugutati püsse ja laamendati.

20.oktoobril 1905 seisis tublisti üle keskea, juba hõbedaste juustega Pühajärve mõisnik krahv Georg von Stackelberg mõisahoone kabineti akna all, raamat käes; ta oli unustanud selle lauale asetamata. Krahv puhkas silmi sügiskollast lehtlat ja mõisast Sangaste poole viivat puudealleed vaadeldes ning mõtiskles loetu üle. Järsku köitis tema tähelepanu rodu tuhatnelja kihutavad vankreid, täis mingeid ebamääraseid inimesi, kes vehkisid püssidega, kummutasid üle pudelisuu ja karjusid midagi. Vankrit kihutasid treppi ja hobused peatati robustsete vandesõnade ja röökimise saatel. Hetk hiljem valgus jõuk saali, kabinetiuks löödi jalaga lahti.
“Välja vereimeja!” röökis ukseavasse ilmunud pulstunud habemega ja määrdunud pükstes sissetungija, ilmselt jõugu peamees, seejuures enda julgustuseks krahvi püssiga sihtides.
“Sotsialism, vabadus!” karjusid teised läbisegi, kusjuures üks nendest purustas püssipäraga raamatukapi klaasid.
Krahv seadis raamatu vahele järjehoidja, võttis selle kaenlasse ja suundus sõnagi lausumata väljapääsu suunas. Püssiga uksevahel seisnud joobnud sotsialist astus tahtmatult, kuidagi vaistlikult kõrvale ja lasi krahvil mööduda – seitsesada aastat mõisaorjust oli jätnud oma jälje tema meeltesse ja see säilis ka alkoholist läbiimbunud ajus.
Pikakasvuline sirge seljaga krahv sammus mõõdukal sammul üle saali sotsialistide jõugu vahelt läbi, kusjuures sissetungijad olid äkitselt vaikseks jäänud. Kohkunud pilguga jälgis igaüks neist lähenevat krahvi, otsekui kartes, et veel hetk ja krahv haarab sissetungijal kraest kinni ning saadab talli peksupingile…
Vaevalt oli Georg von Stackelberg välisukse sulgenud, kui mõisahoones algas taas märatsemine; oli kuulda lõhkumist, klaasikirinat, kappide lahtikangutamist ning purjus inimeste lällamist ja röökimist.
Krahv suundus lehtlasse, istus pingile, avas raamatu ja jätkas lugemist. Sellel pingil oli armastanud istuda, raamat käes, tema ema, krahvinna von Stackelberg, jälgides samas ümber lehtla ringilippavat väikest Georgi.
Vähem kui tunni pärast valgus kogu jõuk uuesti trepile, tassides seljas kotte röövitud esemetega. Nad heitsid kotid vankritesse, kargasid ise otsa, ning püsse paugutades ja loosungeid – sotsialism, vabadus, võrdsus – röökides kihutasid järgmisse mõisa – viima vabadust, võrdsust ja sotsialismi.

Mässajate ohjeldamiseks kuulutas Vene Impeerium Läänemere provintsis välja sõjaseisukorra. Loodi välikohtud ja karistussalklased asusid Vene kindralite juhatusel mässajaid ohjeldama. Karistussalklasi asusid toetama ka mõned baltisaksa aadlikud, olles saanud kannatada vägivallatsejate poolt. Tuhandeid mõisteti surma ja saadeti Siberisse. Sadu inimesi hukkus ja sai haavata kokkupõrgetes mässulistega.

Üheksas peatükk. Maria

Verevalamised jätkusid. 1914.aasta suvel puhkes Esimene maailmasõda. Selles sõjas läksid omavahel, pehmelt öeldes, karvupidi kokku Saksamaa ja Venemaa, tõmmates kaasa teisi ümberkaudseid riike. Kuigi baltisakslased olid alati hiilgavalt teeninud Vene tsaari nii merel kui maal, oli nende positsioon nüüd tunduvalt nõrgenenud. Nad ei olnud enam tsaariarmees usaldusväärsed. Seevastu eesti soost soldatid ja ohvitserid olid kahtlustustest puhtad ja kõlbasid Esimese maailmasõja kahurilihaks ilma erimärgistuseta. Maailmasõjas, kus esimest korda võeti kasutusele ka kaasaegsemaid, uue tehnoloogia relvi – näiteks mürkgaasi, saavutati sõjas tapetud inimeste rekordarv. Miljoneid tapeti ja sandistati; inimkonna progress näitas oma hirmsaimat palet. Lisaks inimeludele kaotas inimkond selles sõjas ka mõõtmatult materiaalseid väärtusi, mis oli loodud kümnete ja sadade aastate jooksul. Sõda kiskus riigid, rahvad, inimesed vaesusse ja vastuoludesse.

Nõrgenenud riigikorda ära kasutades üritas grupp tsaarivalitsuse vastaseid Venemaal võimu enda kätte haarata. 1917.aasta veebruaris moodustati Petrogradis Venemaa Ajutine Valitsus. Paraku ei teadnud selle liikmed, mida võimuga peale hakata, kui neil seda üldse oli ja ei omanud tulevikuprogrammi. Ajutise Valitsuse saamatust ära kasutades astus areenile uus jõuk avantüriste, kes nimetasid ennast enamlasteks. Nad tegutsesid röövlite julmuse ja otsustavusega. 1917.aasta oktoobris peksti enamlaste poolt Ajutine Valitsus laiali ja asuti tegema seda, mis Ajutisel Valitsusel oma saamatuse tõttu tegemata jäi ja mida alati peavad tegema isikud või isikute grupid, kes tahavad võimule pääseda – rahvale pakuti lubadusi; töölistele tehased, talupoegadele maa, rindel sõdivatele soldatitele rahu. Aga selleks, et midagi jagada, tuleb kõigepealt kelleltki ära võtta. Enamlased tulid selle ülesandega hiilgavalt toime – kõik rööviti paljaks, vastu aga pakuti sunnitöölaagreid ning nälga Venemaal ja isegi Ukrainas, mis oli alati olnud Euroopa viljaait. Võimule tulid punased, et ehitada kommunismi.
Enamlased tõstsid pead ka Eestis. Nad moodustasid Tallinnas revolutsioonikomitee ja haarasid Vene mässuliste soldatite tääkidele toetudes võimu enda kätte. Hakati arreteerima Eesti iseseisvumise eest seisvate organisatsioonide juhte ja sulgema rahvuslikult meelestatud ajalehti. 28.jaanuaril 1918.aastal kuulutas Eesti punane tööliste ja soldatite nõukogu välja deklaratsiooni, millega tunnistati baltisaksa aadli maaomand ja eriõigused lõppenuks, aadlit aga asuti küüditama Siberisse. Terror märatses ligi kuu aega, kuni saabusid aadlit päästvad Saksa keisririigi väed ja puhastasid Eestimaa bolševikest. 25.veebruaril 1918.a. saabusid Saksa okupatsiooniväed Saksa põhjaarmee juhataja kindralleitnant Adolf von Seckendorffi juhatusel Tallinna. Seati sisse karm kord, mille raskust sai oma turjal tunda iga eestlane. Põlisrahvast ootas ees tume tulevik. Sakslased kavatsesid luua Balti hertsogiriigi ja taastada aadli õigused ja omandi. Kuid see soovunelm ei täitunud – sõjas nõrgestunud Saksa keisririik varises 11.novembril 1918.aastal kokku ja koos sellega tuli ka Balti aadlil suu Eestimaast puhtaks pühkida.

* * *

Peaaegu tuhat aastat olid eestlased võidelnud oma iseolemise eest. Kord olid lootused seotud venelastega, võideldes kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt koos nende väesalkadega Saksa ordurüütlite vastu, siis aga pettuti oma lootustes ja olles reedetud, astuti koos sakslastega vene vägede vastu; siis jälle võideldi rootsi vägedes Vene vastu ja vene vägedes Rootsi vastu; eestlasi sunniti võitlema kaTaani ja Poola vägedes. Alati säilis naiivne lootus, et uus valitseja annab kergendust ja vabadust, kuid ikka ja jälle osututi kaotajateks ja petetuks.
1918.aasta veebruaris, kasutades ära bolševike lahkumise järel ja sakslaste saabumisel tekkinud segadust ja võimuvaakumit, asus eestlane otsustavalt ja täis usku võidusse oma saatust ise määrama.
24.veebruaril 1918.aastal kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik. Iseseisvumismanifesti kohaselt oli Eestimaa erapooletu iseseisev demokraatlik vabariik. Päästekomitee seadis kokku ajutise valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Esimene otsustav samm iseseisvumise teel oli tehtud, vaatamata sellele, et Eestimaad püüdis enda alla rebida nii Saksamaa kui ka Venemaa. Muistse vabadusvõitleja Lembitu järeltulijad asusid oma sõjapealike Johan Laidoneri, Johan Pitka, Aleksander Tõnissoni juhtimisel pressima vene vägesid Eestimaa pinnalt välja ida suunas ning sakslaste vägesid lääne suunas. Vabadussõda ühendas kogu Eesti rahva, sest eesmärk – vaba, iseseisev Eesti – oli arusaadav ja südamelähedane igale inimesele, kes pidas oma koduks Eestimaad.

1919.aasta jaanuaris asusid Eesti väed vastupealetungile. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner seadis vägedele ülesandeks vabastada Põhja-Eesti. Nimetatud strateegilise ülesande täitmiseks, Nõukogude-Vene 6.diviisi vastupanu murdmiseks koondati kõik vabad jõud. Sõjaväe ülejuhataja poolt oli planeeritud löök kolmest küljest – otse ida suunas tungis peale kindralmajor Aleksander Tõnissoni 1.diviis; põhjast asusid pealetungile merejõud mereväekapten Johan Pitka juhtimisel; lõunast tungis peale olulist täiendust saanud ratsapolk.
Kindralmajor Aleksander Tõnissoni diviisi kuulusid soomusrongid, suurtükivägi ja jalaväepolgud, mille koosseisus sõdis ka meie hõimurahvas, Soome kompanii. Eesti merejõudusid toetas Inglise laevastik admiral J.A.Sinclairi juhatusel.
Kolmest küljest antud löökidega asuti Nõukogude-Vene vägesid “kotti tõmbama”. 18.jaanuaril 1919 vabastati punastest Narva. Vältides piiramisrõngasse sattumist, põgenesid venelased üle Narva jõe. Eesti väed asusid neid jälitama, surudes vaenlast üha kaugemale Eestimaa pinnalt. Lahingud jätkusid Narva-Oudova ja Narva-Jamburgi liinil.

Ratsapolgu esimene eskadron krahv Georg von Stackelbergi pojapoja leitnant Herman Stackelbergi juhtimisel asus rünnakule raudteesillale. Eskadron hajus laiali, haarates vaenlast kahest küljest. Paljastatud mõõkadega kihutas eskadron raudteesillale, vasakult küljelt lähenenud ratsanike mõõgad lajatasid juba silda kaitsvate punaväelaste pähe. Järsku haugatas sillalt haubits – eskadroniülema Herman Stackelbergi hobune komistas ja lendas ülepeakaela, pillates ratsaniku lumisele väljale. Eskadroniülema taga kihutanud Rüütli Elmar peatas järsult oma ratsu, kargas sadulast ja tormas eskadroniülema juurde. See lamas liikumatult ja meelemärkuseta, tema suunurgast immitses verd. Rüütli Elmar heitis eskadroniülema oma ratsu selga, kargas sadulasse ja kihutas võitlusvälja äärsesse metsatukka, milles olid ootevalmis reed haavatute jaoks.
Narva sõjaväehospidalis tuli Herman meelemärkusele. Silmi avades vaatasid talle vastu Maria hallikassinised silmad. Halastajaõde Maria oli ligi ööpäeva istunud eskadroniülema voodi ääres, pühkinud tema näolt külma higi, kuulatanud tema hingamist ja oodanud meelemärkusele tulemist.
Vabaduse ja iseseisvuse eest oli asunud võitlema kogu eesti rahvas – töölised, talupojad, haritlased, üliõpilased ja kooliõpilased. Naised ja neiud teenisid tagalas ja sõjaväehospidalides. Talutütar Maria oli koos paljude teiste tüdrukutega maalt ja linnast asunud oma kodumaa kaitsele, hoolitsedes haavatute eest ja aidates kaasa nende paranemisele.
Veel nädala lamas Herman haiglavoodis, hoolitseva Maria kaitse all. Mürsukild rinnus oli välja opereeritud, saadud põrutus hakkas taanduma. Herman lamas voodis ja naeratas Mariale. Maria tupsutas vatitükiga Hermani higist nägu; tema pehme, soe käsi paitas aeg-ajalt Hermani põski. Herman surus oma huuled vastu Maria peopesa, ja siis käsi peatus, natuke ehmunult, ebalevalt ja segaduses…

Põhja-Eesti oli vaenlasest puhastatud, Eesti piir nihutatud Narva jõest ida poole, kuid lõunast ähvardas uus oht. Baltisakslased, kes ei soovinud loobuda oma eriõigustest ja omandist Lätis ja Eestis, organiseerisid Landeswehri ja asusid kindral krahv Rüdiger von der Goltzi juhtimisel marsile Liibavist Eesti suunas. Sakslased vallutasid Riia ja võtsid suuna Võnnule. Nendele ruttasid vastu kindralmajor Ernst Põdderi väeosad. Landeswehri ja saksa Rauddiviisi väed ning Eesti väed kohtusid Võnnu all 19.juunil 1919. Sakslased asusid rünnakule, kuid löödi tagasi. 23.juunil 1919 otsustas kindral Põdder asuda vastupealetungile. Sakslased sunniti põgenema. Eestlaste väed jõudsid Riia alla. 2.juulil 1919 sõlmiti rahuleping, sakslased jäid ilma Lätist ja Eestist. Nõukogude Venemaa oli sunnitud astuma läbirääkimistesse Eestiga ning 2.veebruaril 1920 kirjutati Tartus rahulepingule alla. Vabadussõda oli lõppenud eestlaste võiduga, oli saavutatud omariiklus, iseseisvus ja vabadus.
Talupojad pöördusid tagasi talutöödele, töölised tehastesse, kooliõpilased olid püssi vahetanud sulpea ja õpetajad kaardikepi vastu; Eesti Vabariik asus oma iseseisva arengu teele.

Eesti Vabariik viis läbi reduktsiooni, mõisad natsionaliseeriti. Krahv Georg von Stackelbergi pojale, Johann Georg von Stackelbergile jäeti Pühajärve mõisas tema isa töökabinet ja raamatukapp. Pühajärve mõis muudeti Eesti Vabariigi puhkekoduks ja seal võtsid kohad sisse tolle aja kunstnikud ja kirjanikud. Johann Georg von Stackelbergi poeg Herman jätkas teenistust Eesti Kaitseväe ratsapolgus, mis oli majutatud kasarmutesse Tartu linnas. Endine talutüdruk ning Vabadussõjas halastajaõena teeninud Maria astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.
1923.aasta sügise kolletavate lehtede aegu nähti Tartu Toomemäel sageli jalutamas imekaunist paari – noor uhkes mundris ratsaväeleitnant ja tema kõrval sale elegantse hoiakuga tudengimütsis neiu. Aegajalt nad peatusid ja suudlesid, seejuures toetas neiu vasaku käega oma värvimütsi, mis alatasa kippus suudlemise ajal peast kukkuma, parema käsivarre aga oli ta põiminud ümber noormehe kaela. Möödusid aastaajad, aga neid nähti ikka jalutamas Toomemäel, armunutena ja janustena teineteise järele. Paar kursust enne ülikooli lõpetamist Maria ja Herman abiellusid. Talutüdruk Mariast oli saanud krahvinna Maria von Stackelberg; aga aadlitiitleid kasutada ei olnud Eesti Vabariigis enam moes.

Eesti Vabariik oli asunud oma iseseisva, vaba arengu teele, sõltumata võõrvõimust, olles juhitud eesti rahvusest valitsejate poolt. Tulevik oli lootusrikas ja pilvitu. Kuid ees ootas ka palju nääklemist võimu ja varade ümberjagamisel. Need, kes sõja ajal olid tagalas või sõjast hoopis eemal, trügisid nüüd etteotsa. Mõisate ja aadli majade natsionaliseerimine ja müük ning ümberjaotamine soodustas saagiahnust, korruptsiooni, hämaraid tehinguid. Tallina kohvikud ja restoranid olid klientidest tulvil – uusrikkad pühitsesid ootamatult sülle sadanud õnne. Nii mõnigi restoranikülastaja võis endale lubada luksust õhtu jooksul lagedaks lüüa üle 10 000 marga, mis kokku andis tolle aja töölise kahe kuu palga. Salapiiritusega hangeldajad moodustasid omaette eliidi, kes pildusid raha ja seda teenides riskisid eluga. Raha lõhna peale ilmusid välja prostituudid, kuid riigivõim suhtus sellesse mõistvalt – prostituudid olid legaliseeritud ja pidid läbima range arstliku kontrolli. Tallinna hotellid, öömajad pakkusid lisaks peavarjule ja magamisasemele ka prostituuti küljesoojenduseks.
Nii mõnestki endisest pärisorjast oli üleöö saanud mõisaomanik või oli ta soetanud endale aadliku maja Toompeal. Asutati panku, osaleti börsil, tehti pankrotte. Kellel rohkem võimu, see püüdis enda kätte haarata monopoolset naftaäri Nõukogude Venemaaga. Kõvemad tegijad vahendasid bolševike röövitud kulda lääne valuuta vastu. Sellest tegevusest ei jäänud kõrvale ka nii mõnedki kõrgemad riigiametnikud. Rahvavõim oli muutumas rahavõimuks. Toimus pidev võimuvõitlus – nagu uus valitsus ametisse astus, nii asuti talle hauda kaevama; võimule trügisid üha uued ja uued tegijad. Taoline näotu tegevus ei jäänud märkamatuks aatelistele Vabadussõjas võidelnuile. Eesti Vabadussõjalaste Liit, kelle liikmeid kutsuti lühidalt ja mõningal määral ka halvustavalt vapsideks, ja kes olid endas veel säilitanud Vabadussõjaaegsed aatelised põhimõtted Eesti Vabariigi ülesehitamises, astusid teravalt vastu korruptsiooniilmingutele ja ahnitsemistele ning kiire rikastumise püüetele riigi ja rahva arvel. Tehti vastavat propagandat, kutsuti üles tagasi pöörduma Vabadussõjaaegsete aateliste põhimõtete juurde. Kõik märgid näitasid, et aatelised vabadussõjalased hakkavad rahavõimule jalgu jääma. Vastulöök oli kiire, tõhus ja ootamatu -12.märtsil 1934 õhtupoolikul, kella nelja paiku saabus täies lahinguvarustuses Tondi sõjakooli kompanii Vabadussõjalaste Liidu maja ette Narva maanteel. Politsei tormas majja ja mõne aja pärast väljuti käeraudades Vabadussõjalaste Liidu juhtidega. Arreteerimised toimusid terves Tallinnas, samuti teistes linnades –Tartus, Narvas, Viljandis, Haapsalus, kõigis maakondades.
Õhtul kogunes valitsus Toompeale ja väriseva hääle ning punetava näoga Päts kuulutas välja kaitseseisukorra. Tema kõrval istet võtnud Laidoner oli samuti ärevil ja võrdlemisi ebakindel. Riigipöörajate olukord on ju alati noateral kõndimine, mitte alati see ei õnnestu ja siis võivad käerauad klõpsatada juba ümber riigipöörajate randmete. Kuid seekord oli asi hästi ette valmistatud, sõjavägi täitis käsku vastuvaidlemata ja isegi teadmata, mis õieti toimus.
Kaitseseisukorra ajaks nimetas Päts ülemjuhatajaks kindralleitnant Johan Laidoneri. Viidi sisse tsensuur, poliitiline tegevus suruti maha. Vabadussõjalaste Liidu liikmed vabastati Kaitseliidu juhtkonnast, riigiametitest, Eesti Kaitseväest ja nad sattusid põlu alla, kui mitte just vanglasse. Saabus Vaikiv ajastu, mis praktiliselt kestis kuni 1940.aasta juunipöördeni, mil võimule tulid kommunistid.
Võõrvallutajad, enne kui asuvad hõivama uusi alasid, on ammustest aegadest eelnevalt uurinud anastatava maa elanike meelsust – nende suhtumist oma valitsusse ja valitsejatesse Uuritakse rahva toetust või põlgust selle suuruse, sügavuse ja laiuse järgi. Kohalike elanike hulgas liigutakse ringi mungarüüs, diplomaadipassiga või ärimehe sildi taha peitudes.
Eesti Vabariigi president Päts, seades sisse Vaikiva ajastu, mis oli väga lähedane diktatuurile, sisuliselt hävitas demokraatia. Suruti nurka haritlaskond, intelligents pidi hoidma moka maas, parteide tegevus piirati, viies nende toime nullini, ajalehtedele kehtestati tsensuur, pannes sellega lühikesse ketti Pätsile ja teda toetavatele lähikondlastele ohtliku ja ebameeldiva ning pidevalt ringi nuuskiva ja haukuva demokraatliku koera ehk vaba ajakirjanduse. Sõna said mitut masti kaasajooksjad, lipitsejad; neile pakuti tänutäheks sooje ja hästitasustatud ametnikekohti, nende korruptsioonitoimingutele ja finantsmahhinatsioonidele vaadati läbi sõrmede. Aga need olid üksikjuhtumid ja toimusid kõrgemal tasandil. Rahvas, eriti maarahvas ei teadnud nendest asjadest midagi, seda enam, et Vaikiv ajastu oli ajakirjandusele suukorvi pähe pannud.
Iseseisvus ja omariiklus andis rahvale vabad käed tegutsemiseks. Rahvas kosus aegamisi. Näidati üles leidlikkust ja ettevõtlikkust. Ärisid tekkis juurde justkui seeni peale sooja augustivihma. Avati väiksemaid ja suuremaid töökodasid, vabrikuid, kohalik eraettevõtlus kogus hoogu. Riigikogu võttis vastu maaseaduse, viidi läbi maareform. Pärast mõisnike maavalduste natsionaliseerimist tekkis inimestel võimalus omandada maad – riigilt osta või võtta rendile väljaostu õigusega; Vabadussõjast osavõtnuile anti ka tasuta talukohti ja maatükke. Iga aastaga tekkis juurde tuhandeid talusid. Inimesed rügasid tööd teha, lootes saada jõukaks, et siis kindlustada oma lastele parem tulevik, kergem elu, anda neile haridus. Eesti eksportis põllumajandustooteid välismaale – Eesti või ja peekon oli Inglismaal nõutud kaup.
Kõigele vaatamata, ei jäänud rahvale märkamatuks Pätsi Vaikiva ajastu piirangud. Eestlane, olles peale aastasadu kestnud pärisorjust saanud vabaks, oli eriti tundlik vabaduste piiramise vastu. Valitseja, kes hävitab rahva toetuse riigi ja valitseja vastu, purustab sellega ka rahva tahte eneseohverduseks ja vastupanuks võõrvallutajatele. Aastasadade, aastatuhandete jooksul on vallutajad tulnud, vägivallatsenud, aga lõpuks on sunnitud taanduma ja kaduma, suutmata välja kannatada rahva lakkamatut, igakülgset ja leppimatut vastupanu tervikuna ja iga patriootlikult meelestatud inimese poolt eraldi.

* * *

1939.aasta 6.oktoobril peetud kõnes esitas Saksamaa füürer Adolf Hitler kutse sakslastele – kõik sakslased koju. See oli siiski pigem käsk kui kutse. Sakslased olid kohustatud ümber asuma emamaale ja seda ülesannet asuti koheselt ellu viima.
Tallinnas asuv Lutheri vabrik haistis eksimatult ärivõimalusi ja asus hoogsalt valmistama vineerist kohvreid. Abielubürood olid üle koormatud – paljud eesti soost isikud soovisid oma kooselu sakslasega registreerida, vastasel korral oleks neid oodanud pealesunnitud lahusolek.
Asuti kokku ostma kaupu, mis olid Eestis odavad, aga Saksamaal väga nõutud. Emailnõud kadusid lettidelt kiiresti – sinna oli hea pakkida võid ja pekki, kanamune. Hea minek oli Eesti kiludel; plekktoosides kilusid osteti kastide kaupa. Ka seep oli minev kaup. Töömeestel olid kiired päevad – toimus ümberasujate mööbli ja majakraami pakkimine ja nende sadamasse toimetamine. Tollis olid lauale kuhjatud kulla, hõbeda ja briljantide hunnikud – lubatust suuremad väärtasjade kogused konfiskeeriti. Sakslastele kuulunud mõisad ja majad ostis ära riik, ka võõrandati neid vabamüügil; saadud rahasummad kanti saksa usaldusvalitsuse arvele. Sularaha võis ümberasujal kaasas olla ainult kuni 50 krooni.

1939.aasta 18.oktoobril toimus Tallinna sadamas tohutu rüselemine. Voorimehed vedasid majakraami, pakke, kotte. Töömehed pingutasid muskleid, upitades kraami mööda laevatreppi üles; nii mõnigi kohver pudenes maha, puistates sisu kaile laiali. Rahvas trügis Saksamaale väljuvale laevale “Der Deutsche”, mis pidi viima sakslased tagasi nende kodumaale, kust paljude esivanemad olid lahkunud ligi seitsesada aastat tagasi. Teiste seas tõusis mööda laevatreppi soliidses eas sirgeseljaline krahv Johann Georg von Stackelberg, käes väike kohvrike isiklike esmavajalike asjadega. See kohvrike ei sisaldanud rohkem kraami, kui Otto von Nordecki kotike, mis kõlkus sadula küljes, kui ta ratsutas 1344.aasta suvel väikese Vastseliina külakese suunas, käsuga ehitada Tartu piiskopkonna idapiiride kaitseks Neuhauseni kindlus.
Krahv Johann Georg von Stackelberi poeg Herman aga jäi Eestisse. Teenides Eesti kaitseväe ratsapolgus ohvitserina, ei pidanud ta võimalikuks lahkuda kaitseväest ja jätta oma esiisade maa. Talle oli teada perekonnasaladus – vanaisa põlvnemine talupoeg Jürist. Seega oli krahvide sugupuu võrdlemisi mitmekesine, aga üks tunnus oli nende esivanematel ühine – kõik nad olid sündinud ja kasvanud Liivi- ja Eestimaal ning kõnelesid eesti keelt, seejuures oma kauge päritolumaa keelt ja kombeid unustamata.

* * *

Septembris 1939 avati Eesti piirid ja Nõukogude Liidu väed sisenesid lõputu voorina Eestimaa territooriumile. Eesti valitsus oli tohutu diplomaatilise surve all, milles esitati ka vihjeid sõjalise jõu kasutamise võimalikkusele, nõustunud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisega Eestimaa pinnale. Eesti oli faktiliselt oma iseseisvuse kaotanud.

Vaikiv ajastu kestis 1940.aasta juunini, mil võim punaste poolt üle võeti ja Eesti iseseisvuse kaotas. Kas iseseisvus kaotati 1940.aasta juunis või siiski 1939.aasta septembris? Kas relvastatud vastupanu oleks olnud parem lahendus või oleks olnud õigem, mõistes kaotuste suurust, alistumine ilma vastupanuta? Kas 1939.aasta septembris ja 1940.aasta juunis Päts ei uskunud oma rahva toetusse? Kas ta oli jõudnud arusaamisele, et oli 1934.aastal valinud vale riigivalitsemise taktika, mis viis väikeriigi kõige rängemate tagajärgedeni – valitsemiseni ilma rahva toetuseta? Kas Vabadussõjalaste Liidu purustamine ja nende juhtide vangistamine oli ainuke viis vabaneda konkurentidest valitsemistoolile? Kas oleks siiski õigem olnud kasutada demokraatlikke vahendeid, pidada konkurentidega läbirääkimisi, sõlmida ühiskondlikke kokkuleppeid? Kas polnud võimalik seadusandlike demokraatlike vahenditega, läbi rahva toetuse ja Riigikogu tõkestada radikaalsete, võibolla isegi fašistlike meeleolude levimist? Kas võimu püüti säilitada selle nimel, mille nimel see oli toimunud läbi aegade – varanduse suurendamise ja selle lähikondlastega jagamise nimel? Kas ka seekord toimis vana ja tuntud ütlus – jaga ja valitse?
Küsimusi on palju ja võib esitada ka süüdistusi. Aga käesoleva raamatu autor ei ole kohtumõistja. Eesti riigijuhid tegutsesid ja võtsid vastu otsuseid olukorras, kus Teine Maailmasõda oli juba alanud. Mitmekümnemiljonilise elanikkonnaga Poola oli Saksamaa poolt alistatud, lisaks Hitlerile krabas Poolat teisest otsast Stalin. Hitleri tankiarmee liikus täiskiirusel Prantsusmaa suunas. Stalin sirutas käe Baltikumi järele, millega Saksamaa ka nõustus – vähemalt esialgu.
Olukord oli raske ja keeruline, aga ajaloolised faktid on siiski sellised: Vabadussõjalaste Liit, presidendi loodetav toetajaskond kriitilisel ajal, oli hävitatud Pätsi enese poolt 1934.aastal. 16.juunil 1940 kutsus Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov enda juurde Eesti Vabariigi saadiku Moskvas August Rei ja esitas talle ultimaatumi – Eesti Vabariik peab moodustama valitsuse, kes täidab Moskvast saadud korraldusi ja võimaldaks takistamatult Nõukogude Liidu relvajõudude sissepääsu tähtsamatesse Eesti keskustesse hulgal, mida Nõukogude Liit vajalikuks peab. Sisuliselt tähendas see Eesti okupeerimist. Päts otsustas ultimaatumi vastu võtta, põhjusel, et vastuhakk tooks endaga kaas suure verevalamise ja Eesti rahva hävingu. 1940.aasta 19.juunil kell 15.00 loovutas Eesti Kaitseliit Johan Laidoneri käsul relvad. Laidoner pidi käsu täitmisest ette kandma Eestis asetsevate Vene baasivägede ülemjuhatajale kindral A.Tjurinile kirjalikult. Järgmisena pidi punaväelastele relvad loovutama Eesti Kaitsevägi.

19.juunil 1940 asetas Moskvast saabunud Stalini eriesindaja Ždanov Pätsi ette punase valitsuse ministrite nimekirja. Ždanov hingas president Pätsile kuklasse, osutades oma nimetissõrmega ministrite nimedele ja tehes nimekirjas veel viimaseid muudatusi. Sellega ühele poole saanud, peatus Ždanovi musta küünealusega nimetissõrm nimekirja lõpus – Päts pani sinna oma allkirja.
Ministrite kabinet oli kinnitatud, jäi üle veel uue peaministri ametisse vannutamine. Selleks oli Ždanovil kohalike kommunistide abiga välja valitud luulekunsti harrastaja Johannes Vares-Barbarus. President Päts võttis uuelt peaministrilt vande vastu, seega oli valitsuse vahetus toimunud näiliselt seaduslikult ja protokollireegleid järgides. Vares andis vande nagu kord ja kohus – parem käsi tõstetud. Poeedina oli ta emotsionaalne, vannet andes valgusid talle pisarad silma või mõistis ta siiski, et vanne Eesti Vabariigile ja rahvale oli muutunud käesoleval silmapilgul ja olukorras tühipaljasteks sõnadeks… Ametis olnud peaminister Jüri Uluots andis asjad üle.
Varsti asuti koostama uut nimekirja, sinna Pätsi allkirja enam ei vajatud. Selles nimekirjas kandis Konstantin Päts numbrit 1 ja Johan Laidoner seisis numbri all 2. See oli Siberisse küüditatavate ja vangilaagritesse saadetavate nimekiri.

President Konstantin Pätsi edasine tegevus on aga täiesti mõistetamatu, selle üle arutlemine kuulub pigem psühholoogide ja psühhiaatrite valdkonda. Päts oleks võinud peale uue kommunistliku valitsuse kinnitamist ja peaministri ametisse vannutamist oma ameti resoluutselt maha panna, ta oleks võinud Eesti talupoja kombel Ždanovi lihtsalt persse saata ja edasisest koostööst loobuda või keelduda, sest Eesti rahva olukord selle tagajärjel ei oleks enam võinud halvemaks muutuda. Päts oli nüüd formaalne, õigusteta ja valitsemisohjadeta president, Ždanovi käsualune. Kuid Päts ei saatnud Ždanovit persse! Miks? Kas lootus kustub viimasena? Võibolla ta siiski lootis, et oma autoriteediga ja Nõukogude Liidu äriringkondades tutvusi omades suudab siiski veel midagi ära teha oma rahva saatuse kergendamiseks? Võibolla hoidis Pätsi tagasi kõige tavalisem inimlik hirm iseenda ja oma lähedaste saatuse pärast? Ja kas Pätsi tõrkumine oleks midagi muutnud või muutmata jätnud? Meie ei saa midagi väita ega eitada, sest ka Päts oli kõigest inimene… . Kui vaadata ajaloos tagasi, siis ka 1707.aasta 13.mai küüditatute nimekirjad esitati auväärt Tartu raele kinnitamiseks ja allakirjutamiseks alles siis, kui pargased küüditatavatega olid Tartu alt juba lahkunud ja teel Venemaale…

1940.aasta 21.juuni soojal päikesepaistelisel päeval sammus Tallinnas mööda Narva maanteed Kadrioru presidendilossi poole kirju seltskond: kommunismipisikust nakatunud proletaarlased, erariides vene sõjaväelased ja igat sorti tegelased, kes toetavad igat riigipööret, toimugu see millistel eesmärkidel tahes. Meeleavaldajaid julgestasid mõned Punaarmee soomusautod, millel kahurisuurtükid ja kuulipildujad.
Taolisel ilusal suvepäeval on hea matuseid pidada. Kadunu lähemad sugulased rõõmustavad sisimas – said haige vanuri lõpuks kaelast ära, aga seda välja näidata ei ole sünnis. Kuid vägisi kipub näole rõõmus ilme, nägu on hinge peegel. Pinev ja pikaajaline kurva ilme näole manamine on aga koormav ja näole võib kogemata siiski vilksatada kontrollimatu hingepeegeldus. Aga ilm on nii ilus, soe, päike paistab, linnud laulavad.
“Jah, kadunukesel vedas vähemalt ilmaga,” sõnab kadunukese lähem sugulane teisele lähedasele sugulasele, seejuures kergelt naeratades.
“Jah, saab veel viimased tunnikesed maapeal veeta ilusa ilmaga,” vastab teine, ja tema nägu valgustab lai naeratus, kuid siiski mitte ületades sündsuse piire. Aegamisi omandavad kõigi matuseliste näod rõõmsama ilme – sellisel kaunil suvepäeval on kadunukesel tõesti hea lahkuda teise ilma.

Rahvas seisis vaikides tänavaääres ja jälgis meeleavaldust. Nende seas Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi maksude osakonna juhataja asetäitja, mitte just noor, aga mitte ka vana, nii aastates üle neljakümne viie. Ta oli näole mananud tõsise ilme. Ametniku juurde astus kolleeg, sama ministeeriumi revisjoniosakonna juhataja asetäitja, umbes sama vana, või paar aastat vanem. Mõlemad olid ministeeriumis töötanud ligi paarkümmend aastat, ihaldanud osakonnajuhataja ametikohta. Kuid ikka oli keegi ministri sugulane või tuttav selle sooja ja hästitasustatava koha endale napsanud; asetäitja jäi ikka istuma oma toolile, omamata lootustki saada ameti- ja palgakõrgendust. Personaliasjades valitses onupojapoliitika. See tekitas klerkides kibestumist, hinge kogunes sappi. Aeg-ajalt pigistati käsi taskus rusikasse:
“Et saatan neid söögu! Kuluks neile korruptantidele ja onupojapoliitikutele ära üks tõrvatilk meepotti!”
Vahepeal rahuneti maha ja löödi käega: “Sitta kah, õgigu ennast lõhki, igal oinal oma mihklipäev!”
Kaks väikest riigiametnikku tänaval kergitasid teineteisele kaabut, sest soliidne riigiametnik peab kaabut kandma ka palaval suvepäeval, ja teretasid kättpidi. Üks neist kohendas lipsu; kui härrasmehel lipsu ees ei ole, siis tunneb ta end tänaval nagu alasti. Teretused vahetatud ja lips kohendatud, jätkati demonstratsiooni vahtimist. Nende jaoks ei olnud Vaikiv ajastu veel lõppenud, kes teab, millises suunas asjalood liiguvad; kindlasti sebib tänavalseisjate seas ringi kaitsepolitseiametnikke ja koputajaid. Näod olid klerkidel tõsised, hoiduti sõnu tegemast. Lõpuks ei pidanud üks neist enam vastu ja kõnetas esimesena:
“Ilm täna ilus.” Seejuures naeratas.
“Jah, sellise ilmaga kisub vägisi kontorist välja.”
Ametnikud vaatasid teineteisele otsa ja itsitasid kergelt, sündsuse piires.
Üha enam rahvast kogunes tänavale: mõni neist pühkis pisaraid, aga nii mõnigi muigas parastavalt ja kahjurõõmsalt, sest võis arvata, et Pätsi Vaikival ajastul on nüüd lõpp ja ehk ka Pätsil endal. Rahvas veel ei teadnud – ees ootas aastakümneid kestev punane Vaikiv ajastu, küüditamised Siberisse ja vangilaagrid. Karjuti loosungeid, mis olid populaarsed ja laialdaselt kasutusel Prantsuse revolutsioonist saati – vabadus, vendlus, võrdsus. Rahvas ei teadnud, et Prantsuse revolutsiooni järgselt sai tööline kakskümmend korda vähem palka, aga talupoeg oli revolutsionääride poolt täiesti paljaks röövitud ning tuhanded jätsid oma elu. Aga mis sest – kuningas oli kukutatud, tema pea langes giljotiini all proletariaadi jalge ette. Ja see oli hea…
Meeleavaldajate taga lonkis hulgaliselt uudishimutsejaid – oli huvitav teada saada, mis sünnib. Kas Eesti sõjavägi või kaitsepolitsei sekkub? Teel Kadriorgu haarati ettejuhtuvast poest paar pudeli õlut, mõni võttis isegi viinapudeli. Rahvas sai peale pikki aastaid kestnud vaikimist suu lahti teha, ja see oli nii mõnelegi pidupäev…Suhu kallati õlut ja viina, suust lasti kuuldavale ebamääraseid hõikumisi ja üleskutseid. Poeomanikud rõõmustasid – õlle ja viina läbimüük kasvas hüppeliselt, õhtul võis kokku lugeda kõva kasumi. Nad veel ei teadnud – veel natuke aega ja siis pannakse pood kinni, või õigemini – pood võetakse ära ja poeomanikud pannakse kinni.
Kadrioru lossi ees, õhtuvidevikus, lällas rahvahulk – käputäis miitingulisi, nende seas paar teadlikku ja kogenud Nõukogude Venemaa poolt juhised kätte saanud eestvedajat-organisaatorit, mõni tööpõlgur ja punasest katkust nakatunud proletaarlane, üksik pooliku haridusega haritlane, Vaikivast ajastust kibestunud literaat, lisaks Vene soomusauto suurtüki ja kuulipildujaga. Viimatinimetatu oli küll ilmne liialdus ja näitas pigem miitingu organiseeriate argust. Eesti Kaitsevägi asus kasarmutes, kaitseliidult olid relvad ära korjatud, Pätsi Vaikivat ajastut usinalt valvanud kaitsepolitseiametnikud seisid erariietes nõutult ja vaikides lällava rahva seas. Rahvast oli kogunenud hulganisti, paljud joobnud õllest, viinast ja Vaikiva ajastu lõppemisest. Osa neist oli trüginud otse Kadrioru lossi sissekäigu ette, teised istusid lossi piiraval müüril, jõid õlut, naersid, üldist segadust ära kasutades ajas nii mõnigi üleannetu noormees oma käe kõrvalistuva tüdruku seeliku alla.
President Päts väljus lossi rõdule ja püüdis alustada kõnet. Kuid teda katkestati vahelehüüetega, karjuti roppusi – see, mis Päts Ždanovile ütlemata jättis, ei jäänud rahvajõugu poolt Pätsile hõikamata. Ta oli sunnitud oma alustamata kõne lõpetama. Päts lahkus lossirõdult, sisenes oma töökabinetti, istus tugitooli ja jäi vaikides eneseette põrnitsema. Laidoner seisis sõnatult kõrval. Päts oli jäänud üksi.
Tegelikult oli miiting Kadriorus teatraalne jant, sest Vene sõjaväebaasides Eestimaa pinnal oli antud lahinguhäire, vastuhaku korral oleks alustatud viivitamatult sõda Eesti vastu. Kardioru miiting oli Nõukogude Liidul vajalik selleks, et näidata “rahva tahet”. Rahva toetus, olgugi näiline, on vajalik igale valitsejale, et teiste riikide ja rahvaste ees õigustada oma toiminguid ja tegemisi. Oma rahva ees ei vaevuta ennast õigustama, eriti kui selles riigis ei tunnistada demokraatlikke põhimõtteid. Ždanovi korraldas Kadriorus oskusliku miitingujandi, mida aastakümneid pakuti Nõukogude Liidu ja Eesti NSV valitsuse ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee poolt tervele maailmale kui Eesti töötajate, haritlaste ja töötava intelligentsi soovi asuda sotsialismiteele ja ühineda Nõukogude Liiduga. Kas Eesti Vabariigi juhtidel oleks tulnud 1939.aasta septembris samaväärne “jant” korraldada? Võibolla oleks olnud tookord otstarbekohane oma maamehelik ausus ja tõsidus kõrvale jätta ja Eesti Kaitseväel või Kaitseliidul anda paar kuulipildujavalangut Eesti piiri ületavate vene sõjaväekolonnide pihta, ja siis taanduda. Okupatsioon on okupatsioon, olgu siis pauguga või ilma. Aga ilma püssipauguta ei ole võimalik kapituleeruda, küll aga on ilma pauguta võimalik vaikselt alistuda, mida võidakse isegi pidada nõustumiseks, sest vaikimine on nõusolek. Vähemalt daamidega on see nii. Nojah, sõjavägi ei ole daam, seal valitseb käsu- ja keeluliin. Laidoneri poolt tuli keelav käsk; igaks juhuks võeti kaitseliit kontrolli alla ja saadeti teedest eemale, et jumal hoidku, keegi üksik patriootlikult meelestatud kaitseliitlane vene sõjaväekolonni pihta pauku ära ei teeks. Ajalehtedel ja raadiol kästi suumulk kinni hoida. Jah, aga jälle tekib kahtlus – võibolla oleks sellel “jandil” olnud eesti rahvale väga rasked tagajärjed? Kuid ka Ždanovi “jant” Kadriorus oli eest rahvale väga raskete tagajärgedega, sest loomavagunid olid juba ette antud, küüditavate nimekirjad koostamisel…

26.juunil 1940, järgides Ždanovilt saadud juhiseid, suleti erakond “Isamaaliit”, 27.juunil andis president Päts välja Eesti Kaitseliidu likvideerimise dekreedi. Samal päeval alustas oma aktiivset tegevust riiklik Eestimaa Kommunistlik Partei. 5.juulil kuulutas Päts välja Riigivolikogu valimised, kuigi selle ettevalmistamiseks antud aeg oli lühem, kui seaduses ette nähtud. Pätsi dekreediga muudeti valimiste seadust, kuigi seda sai muuta ainult parlamendi otsusega. 9.juulil lõpetati kandidaatide ülesseadmine, sest nimekirjad olid juba enne valimiste väljakuulutamist kokku seatud. Valimistel saatis kommuniste edu, osavõtt oli kõrge, kogu see värk oli võltsitud. Päts kinnitas protesteerimata valimistulemused. Eesti Vabariigi parlamendi teist koda, Riiginõukogu, valimistega ei moodustatud. Selleks polnud ka vajadust – parlamendi teist koda asendas äsja täie hooga tegutsema asunud Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee, mis tegutses nimetatud rollis kuni Eesti taasiseseisvumiseni 20.augustil 1991.a.
19.juulil 1940 küüditati Laidoner Venemaale ja ta suri vangistuses. 21.juulil toimus Riigivolikogu esimene istungjärk – kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 22.juulil võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV soovist astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vennalikku perre. 23.juulil vabastas Riigivolikogu Konstantin Pätsi presidendi kohalt. 30.juulil 1940 saadeti Päts Venemaale ja ta suri vangistuses, täpsemini psühhiaatriahaiglaks maskeeritud vanglas.
1940.aasta augusti algul sõitis grupp seltsimehi, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi delegatsioon, Moskvasse, et paluda NSV Liidu Ülemnõukogu võtta Eesti NSV suure Nõukogude Liidu koosseisu. Palve rahuldati suure rahuldustundega ja rõõmsal meelel ning 6.augusti 1940.aasta õhtupoolikul patsutas Stalin delegatsiooni liikmete õlale – molotsõõ, estontsõ!

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu

S E A D U S

6.august 1940

1. Rahuldada Eesti Riigituuma palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu võrdõiguslikku Liitu Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina.
2. Viia läbi vastavalt NSVL Konstitutsiooni (Põhiseaduse) paragrahvidele 34 ja 35 valimised NSVL Ülemnõukokku Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist.
3. Teha ülesandeks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogule määrata valimiste päev.

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi

S E A D L U S

7.september 1940

1. Vastavalt seaduse 19.augustist 1938 “ Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodakondsusest” paragrahvile 1, määrata, et Leedu, Läti ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanikud on nende NSV Liitu vastuvõtmise päevast NSV Liidu kodanikud.

Eesti iseseisvus oli kadunud, olles jõudnud kesta vaevalt kakskümmend aastat. Eesti relvajõud saadeti laiali.
Ratsaväeohvitser Herman Stackelberg harjas veel viimast korda oma hobust, patsutas teda ja silitas, poetas kaeru ette ja väljus siis pisarais silmil kiirel sammul tallist. Tema Eesti Kaitseväe sõjaväelase karjäär oli otsa saanud koos Eesti iseseisvuse kaotamisega.

1941.aasta 17.juuli hilisõhtul sõitis Pühajärve lossi ette kinnine vene sõjaväeauto. Sellest kargas välja trobikond püssimehi ning kummargil joostes võeti valve alla mõisa väljapääsud ja aknaalused. Seejärel taoti püssipäraga Herman Stackelbergi kabineti uksele ja karjuti vene keeles:
“Välja, Stackelberg!”
Uksele ilmus täies ratsapolgu paraadmundris Eesti Kaitseväe ohvitser ja sõnas võimukal häälel:
“Ma ei ole teile mitte Stackelberg, vaid Eesti Kaitseväe ohvitser krahv Herman von Stackelberg.”
Ohvitseri kõrvale trepile astus tema poeg Jüri, kuueteistkümneaastane sihvakas noormees, ning seejärel väljus pikas tumedas kleidis daam. Daami peent pihta ilustas lai hõbepandlaga vöö. Kõrge kontsaga kingad andsid talle elegantse ja suursuguse rühi. Pead kattis kaunistustega kübar, millelt langes alla tume näosirm. Õlgadele oli heidetud kerge rätik. Seekord seisis vene soldatite ja neid kamandava lääpas kirsasäärikutega seersandi ees mitte eesti talutüdruk Maria, vaid doktor krahvinna Maria von Stackelberg.

1941.aasta juuliküüditamisega hävitati kõigepealt eesti ohvitserkond, haritlased, kõrgemad riigiametnikud. Vallutajad teavad – ei ole midagi ohtlikumat kui allutatud maade eliit.

Kümnes peatükk. Liina

Vabadussõja lõppedes pöördus Rüütli Elmar tagasi oma väikesesse popsitallu Vastseliina lossivaremete külje all. Asjad liikusid siiski paremuse poole – mõned aastat peale sõda õnnestus Elmaril kui Vabadussõjast osavõtnul, saada vallalt oma popsitalu juurde maad, ligi 15 hektarit. Rüütli Elmar asus oma noore naise Liinaga rajama talu. Elati ikka majakeses, milles väike tagakamber ja elutuba-köök. Kogu jõud läks talu väljaehitamisele – ehitati heinaküün, ait, laut neljale lehmale ja kümnele lambale, laudanurgas leidis oma koha ka emis põrsastega, kanad kükitasid õrrel. Lauda juurde kuulus hobusetall kahele hobusele ja troskakuur. Lauda taha rajas Liina köögiviljaaia, Elmar aga pani kasvama noored õuna- ja ploomipuud, aiaäärde istutas rea kirsse. Alles peale hädavajalike tootmishoonete valmimist loodeti asuda uue maja ehitamisele.

Kakskümmend aastat rassiti talus. Vahepeal oli Liina maha saanud kahe poisslapse ja ühe tüdrukuga. Poisid said põhihariduse ja seejärel lõpetasid põllumajanduskooli, tütar aga õppis Tartu Ülikoolis arstiks, lõpetamise järel soovis ta pöörduda tagasi kodukanti ning Vastseliina alevikus tohtrina tööle asuda.
Külamehed arendasid jõudsasti ühistegevust – Vastseliina lossivaremete alt möödavoolavale Piusa jõele ehitati kokkupandud rahadega vesiveski, piimaühistu rajas jõe äärde meierei, kehvemate talude veojõuga teenindamiseks hobulaenutusjaam. Juba soetati esimesed kuumpääd – nii kutsusid talumehed neid inglise traktoreid, mis töötasid petroolil ja mille käivitamiseks tuli mootori esiotsa paks raudplaat leeklambiga punaseks ajada. Riskialtimad noormehed olid võtnud pangalaenu ja ostnud rehepeksumasina – sügisel liikus aurumasin rehepeksumasinat vedades ühest talust teise, varahommikust hilisõhtuni kaikus üle Vastseliina lossivaremete rehepeksumasina undamine.
Talumeestel hakkas juba liikuma raha – piim anti meiereisse ja tehti võiks, peekon ja munad viidi kokkuostu ning läbi Tallinna vahendajate eksporditi kaup Inglismaale, Venemaale ja Saksamaale. Head raha andis ka kartuli – ja linakasvatus.
Taluperemehed – neist suurem osa Vabadussõjast läbi käinud – kuulusid Kaitseliitu, tunnetades vajadust kaitsta oma talu, vara ja riiki. Pühade ajal, eriti Võidupühal, nähti külavahel liikumas uhkes kaitseliidu vormis taluperemehi, säärikud läikimas ja püss õlal, kõrval daamid kõrgeis kübarais. Rahvale pakuti vaatemängu kaitseliitlaste ja kohalike tuletõrjujate ehk pritsumeeste ühiste pidustustega – mängis puhkpilliorgester, lauldi isamaalisi laule, saluteerisid skaudid ja kodutütred, Maapartei pidas kihutuskõnet (kuni Päts parteilise tegevuse keelustas), töötas puhvet, joodi õlut, lapsed lutsutasid kommi, keerutati tantsu, peale keskööd kobisid poisid tüdrukute juurde heinaküüni.

1940.aasta juunimässust teati külas ainult kuulujuttude tasemel. Esialgu läks kõik vanaviisi edasi, kuigi jah, Eesti NSV-s. Vaid mõned suurtalunikud – Maapartei või kaitseliidu endised asjamehed – olid kutsutud Võrru, ametivõimude juurde, ja enam koju tagasi ei tulnud. Olevat küüditatud või vangi pandud…

Teise maailmasõja tapatalgutest õnnestus Rüütli Elmaril kõrvale hiilida. 1941.aasta suvel ei jõudnud venelased maapiirkondades mobilisatsiooni läbi viia, sakslane tungis liiga kiiresti peale. Sakslaste valitsemise ajal pidas Elmar oma talu ja täitis mitmesuguseid sõjakoormiseid – rassis metsatöödel sõjaväe tarbeks ja täitis muid kohustusi. Sõda oli veel noor, suurtükiliha jätkus ning sakslased ligi neljakümne viie aastast Elmarit sõtta ei kiskunud. Sõja lõpupoole, enne sakslaste taandumist, sai Elmar saksa mobilisatsioonikäsu, kuid varjus metsa. Pealetungiv venelane oli sakslaste taandumisest joovastuses ja koheselt mobilisatsiooni ei korraldanud. Sõja lõpupoole vajas ka venelane värskemat kahuriliha ja kuulutas mobilisatsiooni välja, kuid Elmar oli juba aegsasti jõudnud ära kaduda. Tema naine Liina kaebas sundvärbajatele pisarsilmil:
“Vanamees on täitsa lolliks läinud, joob aga puskarit ja ajab litsidega ringi. Ei tea kuhu ta on kadunud?”.
Sõjaajast tingituna ei olnud Elmari litsilöömine siiski tavapärane. Ta põõnutas küünis heinte alla tehtud pesas; öösel tuli ka Liina tema juurde, sest tuppa ei julgenud Elmar tulla. Ta kartis naabruses asuvat popsitalu naist. See käis alatasa Elmarilt soola ja tuletikke laenamas, vahel palus ka mõne rubla raha. Tema mees oli ennast nimetanud kommunistiks, võitles maailmarevolutsiooni eest ja oli läinud Vene sõjaväkke, Eestit vabastama kapitali orjusest. Aga teine Elmari krundi naaber, suurtalu perepoeg, kelle rehepeksumasin seisis veel praegugi aiaääres, asus toetama Hitlerit, kuna nimetatud isik lubas Euroopa vabastada kommunismitondist. Naabertalu perepoeg kartis, et tema rehepeksumasin kommunistide poolt natsionaliseeritakse – tema äriplaan oli ülesehitatud just rehepeksumasinale, ilma selleta polnuks ta keegi. Naabertalu perepoeg saatis jõuludeks oma pildi, uhkes sõjaväevormis, käsi tervituseks üleval – Eesti vabaduse eest. Ka luusis ümber talu igasuguseid hulguseid, keda oli sundvärbamise korras kistud nii Vene kui Saksa sõjaväkke ja kes olid sealt põgenenud, ainult jumal teadis, mis nende mõtetes mõlkus.
Vabadussõjast osavõtnuna, võideldes Läänerindel Landeshweri ja Idarindel punaste vastu, ei lootnud Rüütli Elmar vabadust ei Hitlerilt ega Stalinilt. Pätsis ja Laidoneris oli ta aga pettunud. Nüüd püüdis Elmar olla erapooletu, või nagu ta ütles – Hitler või Stalin, üte sita mõlõmba. Kahjuks oli Elmar siiski kehv poliitik – erapooletu ei ole võimalik olla ühepoolse tahteavalduse alusel, seda peavad aktsepteerima kõik asjast huvitatud. Üsna varsti tehti talle see selgeks.
Kui Elmar kuulis sõja lõppemisest, sai ta paugupealt kaineks ja jättis “litsid” rahule.
Sakslased olid läinud, venelased tulnud ning Eesti NSV kestis edasi. Talupoegadele pandi peale igasuguseid makse, mis aina suurenesid. Kõige nõmedam oli kohustus ära anda tapetud sea nahk. Sea nülgimine oli ränk töö, sest kogemused ja vastavad noad puudusid. Püüdes võimalikult vähem pekikihti seanahaga kaasa anda, üritati hästi õhukeselt nülgida, aga nuga kargas nahast läbi ja vastuvõtupunktis tunnistati nahk praagiks, kuigi ka praaknahk tuli ära anda. Kuidagimoodi elati ikka edasi. Hakkasid levima kuuldused talude kaotamisest ja kolhooside moodustamisest; külas räägiti vaikselt ja kahtlustavalt ringi vaadates, et olevat oodata uusi küüditamisi. Rüütli Elmar küüditamist eriti ei kartnud – sulast ei olnud ta pidanud, tal oli tavaline alla keskmise jõukusega talu; Vabadussõjast osavõtt aga oli jäänud kaugele, see oli pigem ilus unenägu, mis silmi avades kaob. Vabadussõjalase medali oli Elmar mässinud taskurätikusse ja peitnud igaks juhuks aita vana riidekirstu nurka.

* * *

Kuuvalgel märtsiööl sammusid mööda kitsukest saaniteed metsaäärse talu suunas kolm meest. Ees sibas kiirel hüpleval sammul erariietes meesterahvas. Tema riietus pärineks otsekui mitmest, omavahel sobimatust garderoobist – jalas sõjaväe kirsasaapad, seljas pikk tumedat tooni võrdlemisi uus härrasmehe sügispalitu ning peas ümmargune talvemüts, mida tavaliselt kandsid jõukamad talumehed. Tema selja taga astus raskel sõjamehesammul kuuvalgel läikivate pagunitega vene ohvitser ja seejärel sõdur püssiga. Kuna viimaste kehakatteks olid vormiriided, siis puudub vajadus kirjeldamiseks, sinel jääb sineliks igas olukorras. Püssi otstarve on ka kõigile teada, kuigi praegu ei mindud lahinguväljale ja vaenlane oli pigem kujuteldav. Mööda teed sammusid 1949.aasta märtsiküüditajad. .
Talu koer haugatas mõned korrad, märgates lähenejaid või tundes nende lõhna, kuid puges siis hirmunult kuuti; karjakoer inimesi ei usaldanud. Aiavärav tehti haagist lahti ja varsti kajas öises õues nõudlik, üha valjenev koputus talumaja esikuuksele. Taluperemees Elmar avas koheselt ukse, justkui oleks ta öiseid külalisi oodanud. Sisse astus Vastseliina külanõukogu partorg, endine kingsepp Matsi Aadu ja Vastseliina külanõukogu juurde määratud julgeolekuvolinik Pjotr Vassiljev; nende järel sisenes pead madala uksepiida kohal sügavalt alla kummardades poisikeseohtu sõdur, vintpüss enda ette sirutatud. Sõdur sai julgeolekuvolinikult venekeelse käsu seista esikusse viiva ukse juurde ja valvata väljapääsu. Julgeolekuvolinik, kelle eesti keele oskus piirdus “terega”, ütles oma “tere” ja jäi keset tuba seisma – tema ülesanne oli teostada kontrolli ja vajadusel juhendada, kõige muuga pidi tegelema külanõukogu partorg Matsi Aadu. Aadu kohta võiks lühidalt mainida niipalju, et ta pidas ennast proletaarlaseks. Ehki, kui ta oleks lugenud või tähelepanelikumalt lugenud Karl Marxi “Kapitali”, oleks ta pidanud mõistma, et proletaarlane on isik, kes müüb oma tööjõudu. Matsi Aadu aga oli kingsepp, müüs oma toodangut ja oli isegi pidanud üht palgalist abimeest, seega pigem kuulus ta pigem kapitalistide klassi. Aga vaese kingsepa ideoloogia oli lihtne – rikastelt tuleb vara ära võtta.
Kuigi Rüütli Elmari talu oli jõukuselt alla keskmise – suure töö ja vaevaga soetatud kaks lehma, hobune, emis ja kümmekond lammast, mõni kana, ehitatud hädavajalikud taluhooned – oli Elmar siiski kingsepast varakam ja see ei mahtunud kingsepp Matsi Aadule pähe. Väljapääsu nägi ta ainult Kommunistliku Partei Manifestis.
“Pange riidesse, sõit läheb Siberisse, kaasa võtta kõige hädavajalikum, aega kakskümmend minutit!” hüüdis partorg piduliku ja võiduka häälega, pöördudes toasolijate poole.
Sõdur võttis koha sisse uksepiida juures ja jäi liikumatult seisma. Julgeolekuvolinik libistas pilgu üle tagasihoidliku sisustusega eestoa ja istus sõnagi lausumata pingiotsale; asetas oma vormimütsi laule, kobas taskust tikud ja paberossipaki ning pani suitsu ette; suitsu tehes köhatas pidevalt ja aeg ajalt sülitas põrandale.
Elmar oli toetanud ennast taburetile, istus sellel liikumatult, pea norgus, otsekui ei seisakski tal ees pikk teekond. Ta vahtis tühja pilguga enese ette, katkendlikud mõtted peas:
“Kaasa võtta kõige hädavajalikum? Talus on kõige hädavajalikum korralik laut, küün, ait. Neid kaasa ei võtta. Mida kaasa võtta…? Pühapäevariided selga panna? Ega praegu kirikusse minda… Tööriided on seljas… Hobune kaasa võtta, lehm ja mullikas või siga? Kõige hädavajalikum…?” Samal ajal aga sibas Liina justkui peata kana mööda eestuba ringi, põikas ka tagakambrisse sisse. Ta ei suutnud otsustada, mis on Siberisse minekuks kõige hädavajalikum. Lõpuks taipas haarata suurräti, veel paar riidehilpu, Elmari püksid, mis olid õhtul pestud ja nüüd ahjukonksu küljes kuivasid. Seejärel hakkas ta otsima söögikraami, aga lihatükk oli aidas, kurgi- ja kapsatünn keldris, püssimees ukse ees… Köögis hakkasid silma ainult eilne supipõhi ja õhtul küpsetatud värsked leivapätsid, veel ahjusoojad. Supipõhja kaasa võtta pidas taluperenaine sobimatuks, paar leivapätsi aga torkas Liina Elmari pükste peale kotti ja pusis kotisuu kinni. Kahetsustundega võttis ta ahjupealselt sinna jäänud viimase sooja leivapätsi, ega teadnud, mida sellega peale hakata. Liina pilk langes noorukesele ukse juures valvet pidavale vahisõdurile. Poisikeseohtu sõdur oli kuidagi uimane, vahtis unisel pilgul enese ette pooleldi tukkudes – ju tuli talle soojas kambris uni peale või meenus selles soojas, äsjaküpsetatud leiva järele lõhnavas kambrikeses kodutare – ema ja isa ja suur vene ahi, millest ema leibu välja tõstab. Liina murdis leivapätsi pooleks, haaras poisil sineliservast ja torkas talle põue sooja pooliku leivapätsi. Sõdur pilgutas imestunult silmi, ja ebamääraste liigutustega püüdis nagu tõrjuda, kuid kas segas teda selgemalt väljendamast üle õla rippuv püss või lihtsalt kohmetus, aga tulemus oli nagu ikka taolistel puhkudel – poiss surus käe rinnale, et leivatükk maha ei kukuks. Liina asetas leivapätsi teise poole julgeolekuvoliniku ette lauale. See kiskus ükskõikse näoga paberossi, kingsepast partorg aga oli asunud uurima seinal rippuvat pommidega seinakella, justkui selle väärtust hinnates.
Liina sibas ikka veel toas ringi, kuid tema näoilmest ja tegevusest oli näha, et mõistus hakkab teda maha jätma. Järsku tuli Liinale nagu midagi meelde – ta leidis väikse kotikese ja hakkas sinna kamaluga kühveldama toanurgas asetsevast kahepuudasest kotist ube.
Aeg täis saanud, paotasid julgeolekuvolinik ja partorg välisukse ning astusid kargesse tähistaevas märtsiööse; sõdurpoiss väljus nende järel – ühe käega püssi hoides ja teisega leivatükki vastu rinda surudes.
Partorg Matsi Aadu võttis väliukse juures koha sisse, tõmbas taskust paberilehe mingi nimekirjaga ning hüüdis tähtsal ja enesekindlal häälel märtsiöösse:
“Rüütli Elmar, Siberisse saatmiseks väljuda!”
Elmar väljus tarest. Ta oli vana kasukaräbala õlgadele visanud, tõmmanud pähe läkiläki, mille üks kõrv hoidis kikki ülepoole, teine oli longu vajunud; jalas samad paigatud püksid, milles oli istunud eestoas taburetil; lääpa tallatud töösaabaste paelad olid lahti unustatud.
“Rüütli Liina, Siberisse saatmiseks väljuda,” hõikas partorg pidulikult järjekordset küüditatut. Nagu öeldakse – lõpuks oli saabunud pidupäev ka kingsepa õuele.
Liina komberdas uksepakult alla, ühes käes kott hädavajalike asjadega, teises oakotike.
“Mis siin on?” esitas partorg kahtlustava küsimuse ja mudis käega kotikest.
“Oad.”
Julgeolekuvolinik hakkas astuma; talle kui endisele vene sõjaväeluure rühmaülemale tundus see partorgi pidulik jahmerdamine nõmedana – ülesanne oli täidetud, saaks kiiremini majutuskohta, sada grammi hinge alla, süüa ja magama.
Kui aga ausalt rääkida, siis ega julgeolekuvolinkiul magama minekuga nii kiire ka ei olnud. Enne küüditama tulekut kohtas ta külanõukogus partorgi naist – too oli kena välimusega ja paistis üsna keevaline.
“Kak dela?” esitas julgeolekuvolinik küsimuse, et naisterahvaga kontakti saada.
“Ni kak, muž poliitik,” vastas partorgi kaasa ja vaatas volinikule paljulubavalt silma.
“Kui astuks partorgi naise juurest läbi, muž poliitik, ega temal muu jaoks aega ja tahtmist jätku,” heietas volinik õuelt välja sammudes meeldivaid mõtteid.
Elmar astus koera kuudi juurde ja päästis koera ketist lahti. Krants Muki, kes oli küll kärmas lehmade peale haukuma ja lambaid kokku ajama kui neil tekkis tahtmine värsket rukkiorast maitsta, oli pelglik aga samas ka tark koeranäss – saades ketist lahti, ei kiirustanud ta kuudist väljaronimisega.
Julgeolekuvolinik astus ees, kiskus paberossi, köhatas aeg-ajalt ja sülitas kuuvalguses sätendavale lumele. Tema järel sammus Elmar, seejärel Liina, siis partorg Matsi Aadu ja kõige lõpus sõdurpoiss püssiga. Aeg-ajalt torkas püssimees käe põue, murdis leivapätsist tükikese ja pistis suhu.
“Mis saab lehmast?” alustas Liina hädaldamist, olles natuke toibunud. “Varsti peaks ilmale tulema vasikas. Ka lambatallesid on oodata. Emis tahab süüa, aprillis peaks põrsad käes olema.”
“Ära muretse, juba homme on kogu sinu rikkus üldrahvalik omand, kolhoosi laudas,” vastas partorg parastava häälega.
Tükk aega sammuti vaikides, ainult lumi krudises jalge all; julgeolekuvolinik sülitas – pabeross polnud vist kõige paremat sorti.
“Üks kana hakkas juba munele, tegi pesa laudalae nurka; munad lähevad raisku,” jätkas Liina oma nutulaulu. “Ka kass jäi vist tuppa, kes ta välja laseb?”
“Ole mureta, homme tuleme loomadele järele, siis korjame munad ära ja laseme ka kassiraipe välja,” kostus üle lumise lagendiku partorgi lõõpiv hääl.
“Nojah, aga kass tahab talvel ka sooja tuppa saada,” ei andud Liina hinges asu kassi saatus.
“Tohoo kurat, kas me peame siis hakkama siin jõlkuma kassi tuppa ja välja laskmas, või hakkad ise Siberist käima kassi sisse ja välja laskmas!” vandus partorg pahaselt. “Kurradi kulakud!”
Püssimees, mõistmata naisterahva hädaldamist ja partorgi ägedaid sõnu, asetas igaks juhuks nimetissõrme päästikule.
Edasi sammuti juba vaikides. Suurel teel ootas neid veoauto, mille kast oli inimestega täidetud. Partorg upitas Elmari ja Liina autole ja ronis kärmelt järele, kartes küüditatuid hetkekski silmist lasta. Sõdurpoiss heitis enne püssi ja siis vinnas ka ennast autokasti, jäädes kükitades ja selg vastu tagaluuki valvesse. Vintpüssi asetas mugavalt risti üle põlvedele ja hoidis seda ühe käega kinni, teise käega asus sooja leiba mudima. Veoauto oli koorma täis saanud. Julgeolekuohvitser istus juhi kõrvale kabiini. Auto veeres kohalt ja võttis suuna Võru raudteejaama; seal ootasid Siberisse sõitjaid loomavagunid.

Venelaste poolt toime pandud küüditamised olid neljasaja aastaga teinud siiski läbi olulise arengu – kui 1558.aasta sügisel ajasid Vene sõjaväes teenivad tatari-mongoli ratsanikud Tartu elanikke Venemaale nagu loomakarja, vahetpidamata ratsutades ümber inimkolonni, neid piitsa ja lapiti mõõgaga pekstes ja neile koeri kallale ässitades, siis 1707.aasta kevadel Tartu küüditamise ajal viidi linnaelanikke Venemaale otsekui kaupa, pargastel mööda Emajõge, üle Peipsi ja Pihkva järve; 1940-1941.aasta ja 1949.aasta küüditamised aga olid hoopis kõrgemal tasemel – inimesi veeti raudteel loomavagunites, aga siiski jälle justkui loomi.

* * *

Peale Liina ja Elmari küüditamist tiriti nende loomad kolhoosi ühislauta, taluhooned jäeti laokile. Ainult talupere koer hulkus üksildasena mööda küla ringi, igatsedes peremehe ja perenaise järele. Öösiti magas ta ikka oma kuudis, aeg-ajalt kurblikult niutsudes. Igal hommikul pistis koer nina alumiiniumkaussi, ja sealt midagi leidmata jäi tühja kaussi imestunult ja mõtlikult vahtima… Kass oli koduhoidja. Ta istus majatrepil, jälgides üksisilmi ja kaasatundvalt koera, kes igal hommikul ärkas lootusega kohata õues peremeest, perenaist ja ääreni täis söögikaussi. Kass oli oma tunnetes vaoshoitum ja ilmselt jõudnud arusaamisele, et koera lootused ei täitu enam iialgi…

Siberist 25 nov 1949.a.

Tervist kallis Anette!

On tükk aega möödas kui Sinu saadetud paki kätte sain, ole tuhat korda tänatud kallis, sest see on siberlasele väga suureks abiks. Meil on siin päris vana talv käes meie kodumaa järgi, aga siin ütlevad, et see on veel noor talv 25 pügalat külma, siis veel need hirmsad lumetuisud ja vinged tuuled. Karjad käivad kõik väljas, sest veel on mõni koirohu ja kanepi kõrs lumest väljas; küll need vaesed Siberi loomad saavad palju külmetada, aga nad on vist sellega harjunud ja on väga kannatlikud. Omal on nõnda külm, sest olen väga kehva riidega; kui hommikult välja tulen, siis ei tunne kas seljas on midagi ja tõesti ei ole mul paksemat kui üks paar vanu lapitud pükse all ja peal punased Ainolt saadetud dressipüksid, alus- ja pealiskleiti ei ole, sest need on suvega ära peetud, jalga andis üks heainimene oma säärsaapad, sest temale olid väiksed. Siin peab riides olema vateeritud pükstes ja fufaikas, siis veel head vildid.
Olen omale ära teeninud 2,50 kg häid nisuteri, siis veel prahti peale, mis kõlbavad kanadele, kui palju veel saame, eks seda aasta lõpul näe. Pühiks, siin peetakse oktoobripühi, tapeti siga, ja igaüks sai tööpäeva eest 50 grammi, nõnda sain 500 grammi liha ja 400 grammi rasva, siis paar liitrit riisiku õli, see on venelaste rasvaine, ja on päris hää praadida ehk pudru sisse panda. Maha arvestati septembrikuu tööpäevad, suvel saadud leiva ja jahu eest.
Ootan pikisilmil, millal jõuab aasta lõpp, siis viiakse sead tapale ja lõpeb ära see sigade talitamine, ei jõua kuidagi vana inimene sellele külmale vastu panna, sest jaanuaris olevat 50 pügalat külma; kui sooja vee üles viskad, siis jääterad tulevad alla. Praegu oleme Kasemetsa Martaga kahekesi kolhoosi seatalitajad ja keeta on 50 seale iga päev, üle poole kilomeetri kanna kartulid pangedega käte otsas, siis veel kaugemalt too vesi, muretse küte kust leiad mõne toore hao ehk põhku. Kartulid on väljas ära külmunud, kunas need keema lähevad, nõnda käib kõik see talitus üle jõu. Ma oleks vast saanud aasta lõpuks põrsa preemiaks, aga suvel kadunud põrsas tõmbas kriipsu peale, esimees tahab karistuseks nõuda põrsa eest kolmekordse hinna, ostaks turult asemele, aga kust saada raha põrsa ostmiseks. Põrsas jooksis karjast eemale, lapsed olid karjas ning ilmselt eksis steppi ära, koju enam ei tulnud. Veel on mull 2 kana ja kukk, andsin nende eest ära oma viimase sametkleidi ja kingad. Üks kana ei ole üldse munenud aga teine on päris hää kana. Kui oleks kanu siis müüks mune, kümme muna maksab 8 rbl. Martal on 2 kana, Heldel kolm kana ja noor kass. Tahame kord kitse osta, kui jõud jaksab. Aga jutt on, et hakatakse ühiselt söömist ja ühist elu elama, ei tea kuidas see välja näeb? Kas teil ka seal kodumaal nii elu sisse seatakse?
Nüüd on minul üks palve teile mõlemale, Sulle ja Ellile. Anette kallis, sa oled rikas rabarberitest, saada mulle mõni juur, meil ei ole peale hapuoblika midagi, millest natuke magusat teha. Kui paljuks ei lähe, saada ka talve sibulaid, floksi ja talvejorjeni juurt või mingi talve lill. Pane kasti niiske vähese mullaga, siis märg paksem lapp ümber, jõuab vast kohale ja panen kasvama. Vahel on hing nii haige ja igatsus kodumaa järele, et tahaks ära surra, võibolla aitavad kodumaa lilled natuke südamevalu kergendada. Ah jaa, Leheste Virvel käis kurg külas, tõi septembri lõpus poisi, nimeks pandi Mati. Aga naabri Kalju on Omskis, see asub meist 300 km kaugusel, traktori kursustel, kuid kirjutas, et ei oska keelt, ei saa midagi aru.
Anette, päris hirm on, suur talv on veel ees. Suvi oli lühike, väga põuane ja palav, mitte miski ei läinud kasvama. Panin mulda kaks peenart ube, tassisin pangega poole kilomeetri tagant vett ja kastsin, ajas välja päris ilusad võrsed, aga siis tuli hirmus rahe ja peksis kõik ära. Jäin ka ubadest ilma.
Nädal peale jaanipäeva matsime Aliide. Ta väike pojakene suri loomavagunis teel Siberisse; Aliidel kadus peale seda elujõud ja enam tast elulooma ei saanudki. Siia on tekkinud juba väike eestlaste surnuaiake, mis jõudsasti kasvab, paljude tervis ei pane siinsele külmale vastu. Räägitakse, et eestlasi tuuakse veel juurde. Kui see asi nii juhtub olema, siis naised võtku kindlasti kaasa õmblusmasin, siin on õmblejad väga hinnas. Mehed aga korjaku kokku kõik puutööriistad, höövlid, peitlid, saed; ka puutöömehed ja mööblimeistrid on siin tehtud mehed, alati leidub tahtjaid, kellele midagi meisterdada ja siis saab tasuna lihatüki, mune või mõne rubla. Kõik, mis vaatad, on sada aastat ajast maha jäänud. Üks Võnnu peremees tegi harkadra ja muldas kartuleid; siis tulid kõik ülemad ja alamad seda imelooma vaatama ja telliti Võnnu mehelt kolhoosi jaoks ka harkader.
Kuidas Teie kõikide tervis on? Ütle Annale, kui ta seal on, minu poolt tervisi. Ootan Sinu käest kirja, aga eks teil ole ka kibe uute valitsejate all. Soovin Teile kõikidele Häid Jõulu Pühi, millest me võime ainult unistada, siin ei ole kuuski ka. Ole kallis ja anna Piliste Ellile see kiri edasi, mul ei ole marki talle eraldi saata ja ma usun, et ta ei pahanda. Tervita ka pr.Pirni.

Sind ja kõiki tervitades
Liina

Aastate möödudes langesid Siberisse küüditatud Rüütli Elmari taluhoonete katused sisse, seinad tassiti laiali küttepuudeks ning kivimüürid kanguti lahti ja veeti minema kolhoosi silotornide ehitamiseks. Ainult mõned õunapuud ja kirsid näitasid veel aastaid taluhoonete asukohta, kuni ka need kõdunesid või küttepuudeks maha raiuti. Vaid üksik sirelipõõsas, millele kunagi avanesid Liina ja Elmari magamiskambri aknad, puhkeb igal kevadel õide ja levitab oma hurmavat õitelõhna, mis aastakümneid tagasi täitis kevadöödel Liina ja Elmari kambrikest. Ainult sirelipõõsas mäletab neid unistusi ja lootusi, mida heietati hämaras kambrikeses kevadöödel, enne uinumist.

Üheteistkümnes peatükk. Linda

Seitse aastat oli möödunud XX sajandi ja ka inimkonna kõige verisemast sõjast – Teisest maailmasõjast. Mida kaugemale jõudis inimkond tsivilisatsiooni arengus, seda rohkem inimesi tapeti sõdades. Kümnetelt tuhandetelt jõuti üsna varsti miljoniteni ja ikka oldi seisukohal, et sõda ei ole kuritegu inimsuse vastu, ikka leiti õigustust sõdade alustamiseks. Aga eelöeldu kuulub pigem filosoofia valdkonda, seega pöördume tagasi ajaloo argipäeva juurde.
Endise jõuka, kuid keskmise suurusega talu peremees Männitalu Eduard ehk Eedu, nagu teda külarahvas kutsus, ja perenaine Linda olid oma lastega sõja kuidagi üle elanud, ka Siberisse küüditamisest pääsenud ja kiratsesid nüüd vaeste kolhoosnikena, mõistmata oma elu eesmärke ja omamata ettekujutust tulevikust.

1952 jaanipäeva hommikul kõlasid Männitalu põhjaserva ääristavas metsasalus automaadivalangud. Miilitsad andsid tuld puskariaparaadi pihta, tikkisid valanguga läbi vanast autoradiaatorist meisterdatud jahuti ja meskitünni. Mõned tünnilauad lendasid pilbasteks ja meski voolas vänget puskarihaisu levitades männijuurtele laiali.
Ilmselt püssipaugud olidki Oti äratajaks. Ta tõusis voodis istukile, hõõrus unesegaselt silmi, kuna ei olnud jõudnud und täis magada. Õuest kostus valjuhäälset juttu, koer Traksi haukumist ja isa tõrelemist koeraga.
Kaksikvend Enno oli juba Oti kõrvalt voodist kadunud. Aknast paistis sisse juunihommiku päiksekiir. Järsku hakkas Otil endast kahju. Talle tundus, otsekui oleks ta oma elus maha maganud midagi väga tähtsat, mida ei saa enam kunagi tagasi. Väljas oli juba elu saanud sisse oma täie hoo, tema aga sel ajal põõnutanud voodis. Ott oli veidike pahane oma kaksikvenna peale, kes oli voodist välja karanud enne teda ja seetõttu oluliselt enam tegutseda jõudnud. Ott tõmbas selga puhta särgi, mille ema oli jaanipäevaks toolileenile valmis pannud ja jalga põlvpüksid. Särki üle pea tõmmates märkas ta ema poolt lauale asetatud hapupiimakruusi ja selle peal suurt leivakääru. Ott rüüpas suurte sõõmudega kruusi tühjaks, mugis leiba peale ja tormas leivaviilukat käes hoides toast välja.
Õueesist täitis kamp ilusates puna-mustades mundrites miilitsaid, automaadid rihmapidi kaelas. Isa seisis nende ees ja seletas midagi; ta laiutas aeg-ajalt käsi ja näitas käega väikese tütre peale, kes seisis paljajalu õuemurul, seljas lilleline pühapäevane sitskleit; Elle oli juba kümneaastane. Seejärel suunas isa oma pilgu Ennole ja näitas näpuga Otile, kes oli äsja sündmuskohale tormanud. Isa rääkis midagi ja tema häälest võis aru saada, justkui oleks ta püüdnud ennast õigustada. Ema seisis kõrval ja pühkis rätiotsaga pisaraid.
Ott jälgis toimuvat huviga, kuid ta ei suutnud mõista selle tähendust. Kui ta oleks natuke vanem ja targem olnud, siis ehk oleks ta taibanud. Aga tegelikult, ega siin ei olnudki suurt midagi mõista. Isa – 36 hektarilise talu endine peremees, kelle esivanemad alates mõisa renditalust ja selle väljaostmisest pärisomandisse kuni kolhooside asutamiseni olid talu jõukust tasapisi kasvatanud – oli nüüd vaene kolhoosnik. Kogu talu liikuv vara – vankrid, põllutööriistad ja loomad ning kinnisvara – maa hoonetega, olid võetud kolhoosi omandisse. Isa seletas, et talu ei ole, lapsed tahavad süüa ja ta pidi puskarit ajama, et mitte koos lastega päris hätta jääda. Siinjuures tuleb märkida, et endise Võrumaa taluperemehe Männitalu Eedu poolt aetud puskar oli tõesti head marki, oma 56 kraadi kange. Ta müüs seda ühe samast külast pärit üleajateenija kaudu vene sõjaväe Võru linna garnisoni allohvitseridele, ja need nõudsid ainult Eedu puskarit. Rikkaks selle äriga ei saanud, kuna puskaripudeli hind oli pärast sõda ääretult madal, pakkumine ületas nõudluse, kuid siiski võis osta hädapäraseid majapidamisasju: ühele ainsale alles jäetud lehmale uue keti, vikati heina niitmiseks, uue taskunoa, sitsrätiku naisele, tütrele paksust riidematerjalist kingad ehk tennised ja poisipõnnidele kommi. Kui raha üle jäi, sai endine taluperemees endale osta ka uued kummisäärikud.
Miilitsad rääkisid mingist kuriteost ja kurjategijast; Ott mõistis ehmatusega, et kurjategija on tema isa. Mõned miilitsad tuulasid ringi elutoas, rehetares ja reheall, vaatasid sisse lauata ja küüni, kolistasid pikemat aega aidas, lõid siis käega ja heitsid õuemurule külili.
Miilitsad külitasid õuemurul, automaadid hooletult jalge ees vedelemas. Kurjategija oli kinnipüütud; oli näha, et too ei kavatsenud põgeneda. Läbiotsimise käigus olid miilitsad avastanud paar puskaripudelit ja nüüd käis see ringiratast käest kätte. Siis Ott veel ei teadnud, et toimus asitõendi vaatlus ja degusteerimine. Ema oli toonud keldrist kausitäie hapukurke puskarile pealehammustamiseks; isa püüdis mõne nalja ja omamehelike sõnadega miilitsatega kontakti saada, et olukorda kuidagi rahumeeli lahendada.
Oli jaanipäev 1952. Kuigi miilitsad ei kuulunud ei Taara ega Luteri ega mingisse muusse usulahku, olid ka nemad ikkagi eestlased ja jaanipäev ei jätnud neid täiesti ükskõikseks. Mingi esivanematelt päritud hardusega jõid nad puskarit, haukasid ema toodud hapukurki peale, kissitasid eredas juunipäikeses silmi ja tundsid – täna on tõeliselt ilus jaanipäev.

Pärast keskpäeva, kui õues kasvav tihe vahtrapuu oli heitnud murul lamavatele miilitsatele oma tiheda varju, hakkasid nad end rohukamaralt üles kergitama. Isale anti käsk organiseerida veel üks hobusega vanker, kuna sellesse vankrisse, millega miilitsad olid saabunud, ei olnud arreteeritule enam ruumi. Isa vaatas segaduses ringi – tuli saata keegi kolhoosi talli juurde hobuse ja vankri järele. Ta pilk libises Otile, kuid teades, et poeg Ott on nohikuvõitu, loeb ainult oma juturaamatuid, andis ta käsu Ennole minna kolhoosi talli juurde ja tuua hobune vankriga, et isa vangi viia.
Paljaste päkkade välkude punus Enno talli poole minekut. Ott jooksin talle järele, sest nad olid kaksikud.
“Anna hobune ja vanker,” sõnas Enno hingeldades kolhoosi tallimehele, kümme aastat Siberi vangilaagris istunud endisele jõukale taluperemehele. “Isa tuleb vangi viia, miilitsate käsk.”
Tallimees jõllitas ehmunult Enno suunas, pööras siis pilgu Otile, justkui oleks too ohtlik tunnistaja-pealekaebaja ja näitas hobusetalli ukse poole; ta ei esitanud liigseid küsimusi, aeg oli selline. Tallimees oli endine kohaliku kaitseliidu malevapealik. Kuigi enne Eesti astumist Nõukogude Liitu 1940.aastal, oli Eesti Kaitseliit president Konstantin Pätsi dekreediga laiali saadetud, sai kaitseliidu malevapealik nõukogude võimult siiski koheselt oma 10 aastat Siberit kätte ja nüüd istus ta talli ees puupakul, põlglikult endamisi sülitades nii paremale kui vasemale poole.
Tallis valis Enno välja temale juba tuttava hobuse – see oli nende oma hobune, suurt kasvu pruunika karvaga Karbo, kes oli võetud isa talust kolhoosi ühistalli. Karbo hirnatas perepoegi ära tundes rõõmsalt, lasi taltsalt ennast tallist välja tuua, ronis asjatundlikult, ilma sundimata vankri aisade vahele ja kallutas abivalmilt pea alla, kui poisid kahekesi talle taoseid pähe surusid. Hobuse vankri ette rakendamine oli neile selge juba ammusest ajast, mis sest et nad olid alles seitsmeaastased poisikesed. Karbo oli silmnähtavalt rõõmus poisse kohates, ja ilmselt aimas – sõit läheb koju; ta oli seda kaua taga igatsenud. Kahjuks heasüdamlik ja abivalmis Karbo ei teadnud, et ta läheb oma endist peremeest vangi viima…
Karbo vankri ette saanud, ronisid kaksikud vankrisse, enne seda oli tallimees siiski ennast pakult üles kergitanud ja visanud sületäie põhku vankripõhja; kolhoosnik oli sõnnikuveolt naastes jätnud vankri puhastamata ja lehmapask oleks ära määrinud poiste jaanipäevaselt puhtad põlvpüksid ja alles pestud särgid.
Enno võttis ohjad kätte, laksas korra ohjaharuga mööda Karbo laia tagumikku ning Karbo laskis rõõmsat sörki kodu poole.
Koduõuel otsis isa rehetarest mingi lauajupi, pani selle endise talupidaja asjalikkusega risti üle sõnnikuvankri istmealuseks teda valvavale miilitsale ja et saaks ka ennast istmele toetada. Enno kükitas põlvili vankri põrandale, nina vastu Karbo tagumikku ja hoidis ohje käes, olles valmis täitma isa käsku – teda vangi viima. Isa oli veidi segaduses; ta sisenes köögi esikusse, vaatas otsekui midagi otsides või hüvasti jättes ringi, tõstis kapaga ämbrist vett, jõi paar sügavat sõõmu ja astus uksest välja.
Miilitsad asutasid minekule; ronisid oma vankrisse, jättes tühja puskaripudeli õuemurule vedelema, pooleldi joomata pudeli aga võtsid asitõendina vankrisse kaasa. Isa ronis vankrisse. Emale hakkas silma isa puuvillaste tööpükste paigatud tagumik; ta tahtis nagu midagi öelda, kuid peitis silmad rätikunurka ja tihkus vaikselt nutta. Isa toetas ennast vankrile asetatud lauajupile, Ennoga seljad vastamisi. Ott sättis ennast venna külje alla vankripõhjale. Miilits heitis automaadi kuivamata lehmasõnnikust määrdunud vankripõhja, istus isa kõrvale ja kamandas:
“Sõidame!”
Karbo liikus kohalt, vaevu kuuldes Enno vaikset “nõõd.” Isa heitis emale pilgu, mille tähendust oli raske mõista. Ema pühkis rätikunurgaga silmi; ta ühtäkki väikeseks muutunud õnnetu kogu seisis liikumatult taluõuel ja saatis silmadega üha kaugenevat vankrit. Koer Traks jooksis natuke maad vankrile järele ja pöördus siis koju tagasi.
Karbo vedas rõõmsalt vankrit, kuna vankris istus peremees ja tema kaks väikest poega, kes Karbole väga meeldisid. Miilits ei omanud Karbo jaoks tähtsust; see oli lihtsalt peremehe vankrisse võetud reisija, neid oli ka varem kümnete kaupa nähtud ja veetud. Karbo vedas vankrit, vehkis oma lõbuks sabaga ja aeg-ajalt peeretas; kolhoosi talli menüü enam kaeru ei sisaldanud, läppunud õled aga ajasid kõhu punni ja tekitasid loomale vaevusi.
Isa silmad libisesid üle kodutalu nurmede, korraks peatus ta pilk niiduäärele püstilöödud vikatil; ilmselt ta kahetses, et oli varahommikul niitmist lõpetades jätnud vikati heinakaarele. Hommikul oli isal olnud kindel plaan õhtukastes niitmist jätkata.
“Kui koju tagasi jõuate, tooge vikat heinamaalt ära,” sõnas isa Enno poole pöördudes. Isa jagas poistele käske alati mitmuses, kuid samas ikka Enno poole pöördudes, sest Ott oli selline unistaja, kes unustas käsu täitmata.
Raske ohkega jäi isa ainitise pilguga enda ette silmitsema, justkui imetleks oma katkisi kalosse, mis olid tõmmatud paljaste jalgade otsa, et mitte paljajalu linnasõitu ette võtta. Juba päev varem, õhtul heinamaalt tulles, oli ta andnud poistele korralduse otsida mingi kummitükk, vana jalgratta õhukumm, et siis kalossile paik peale liimida. Kuigi eestiaegne jalgratas oli segastel sõja-aastatel kaduma läinud, vedeles mõni katkine õhukumm ikka veel aidanurgas, muu vana ja nostalgiat tekitava eestiaegse kraami hulgas – vanad hobusepäitsed, mõned pika kaela ja portselankorgiga õllepudelid, kolme sinise lõviga kindlustusseltsi silt; neid enam vaja ei läinud, aga ära visata ka ei raatsitud. Isa kalossile paiga otsimise oli poistel plaanitud jaanipäeva hommikupoolikuks, kuid ootamatu miilitsate ilmumine jättis ka selle töö tegemata. Nüüd vahtis kalossininast välja isa musta küünealusega suur varvas, justkui koer kuudist. Märgates miilitsa kroomnahast säärsaabastel lehmasitta, sõnas isa kahetsevalt, pöörduses miilitsa poole:
“Sinu säärikud on sitaseks saanud.”
“Kroonu säärikud,” ühmas miilits ükskõikselt.

* * *

Isa oli miilitsate vahel ära viidud ja oli teadmata, kui kauaks ja kas ta üldse enam kunagi koju jõuab; aga vabaduses viibivate inimeste elu tahab ikkagi elamist, olenemata sellest, kas see elu on hea või halb, kas isa on või ei ole. Poisid käisid karjas edasi, vaatamata sellele, et isa oli ära viidud.
Ott ja Enno istusid karjamaal suure kivi otsas ja jälgisid, et lehm ja viis lammast ei läheks oma piiridest välja naabri põllule. Kuigi ka naabri maa oli samasugune kündmata kesapõld nagu nendegi endine talumaa, oli ema kõvasti ära keelanud loomade karjatamise naabri maadel. Vaatamata sellele, et maa oli riigistatud ja kolhoosi omand, pidasid endised talumehed omavahelistes suhetes rangelt kinni endistest piiridest. Loomi karjatati ainult oma, kuigi endise talu piirides. Ja seda mitte ainult maaküsimustes. Ka enda tarbeks ühistallist hobust võttes võeti oma hobune, kuigi endine. Teise vara ei tahtnud keegi kasutada, seda tegid ehk ainult need, kellel varem vara või hobust ei olnud, kes olid astunud kolhoosi paljakäsi. Neile oli ükspuha, kelle hobune või milline hobune. Peremees, toonud endise oma hobuse koju, et ajada mõned kartulivaod, andis talle peost leivatükke, kontrollis, kas kabjad on korras, otsis aidanurgast välja hobuseharja ja harjas hobust heldinult, justkui andeks paludes looma ees, nagu süütundes, et on jätnud ta ühiskonna meelevalda.

Päike oli juba kaldumas õhtusse, kui karjamaad ääristava metsatuka tagant astus välja ema. Ta tuli Võru linnast. Pisike komps käes, ligines ta poistele; kaksikud märkasid tema nutetud nägu ja kurba pilku. Väsinuna toetas ta ennast kiviservale, võttis poegade ümbert kinni ja hoidis neid niiviisi; harutas siis kompsu lahti ja ulatas neile kummalegi kaks kompvekki. Poisid koorisid kompveki aega viitmaa paberist lahti ja hakkasid seda heameelega lutsutama, unustades pärida emalt linnaskäigu kohta.
“Isa pandi vangi, kaheks aastaks,” sõnas ema vaikselt, ja hakkas tasakesi nuuksuma.
Kaksikute lutsutamine katkes äkitselt; nad küll ei mõistnud öeldu tõelist tähendust, aga sõna vangla mõjus hirmutavalt, ka mõistsid nad, et ei näe isa enam pikka aega.
Ema soris veel oma kompsus ja võttis välja mingid jalatsid. Need olid ilusad, pehmest nahast. Ta proovis Otile jalga, torgates ühe nendest Oti võrdlemisi musta palja jala otsa. Leidnud parajad olevat, pistis ta jalanõud kompsu tagasi.
“Need on teile kooliskäimiseks, head kerged,” sõnas ema selgituseks ja ta nägu muutus natuke rõõmsamaks.
Ette rutates peab ütlema, et ema oli ostuga siiski eksinud; need olid tavalised toasussid, aga taolised jalanõud olid maainimesele tundmata. Koolitee Tsiistre seitsmeklassilisse kooli oli viis kilomeetrit pikk – mööda külavaheteed, siis paar kilomeetrid jalgteed läbi paksu metsa naaberkülasse välja. Juba esimesel koolipäeval koju jõudes avastasid poisid susside päkkades augud.
Koolikotiga kaksikutel vedas, sest neil oli kahepeale üks kott ja seda tassisid vennad vaheldumisi: hommikul tassis kotti Enno, koolist koju Ott; järgmisel päeval toimus kõik vastupidi; nende vahel oli taoline kokkulepe – selleks, et oleks võrdselt.
Pärast tunde asus õde Elle koolitükke tegema, Ott läks karja ja Enno toimetas kodus – raius hagu, lõhkus puid ja tassis neid pliidi ette, sest isa oli vangis. Ka niitis ta lehmale heinu, kuna karjamaa oli vilets; et rohkem piima saada, pidi lehmale õhtul lisasööta andma. Heina tassisid poisid õhtul koju kahekesi, suur heinakorv kahevahel kõlkumas. Õppimiseks kaksikutel aega kuigivõrd ei jäänud, aga hädapärased koolitööd said tehtud.
Umbes kaks nädalat pidasid poiste sussid vastu. Kuigi päkad ja varbad olid täitsa väljas, seisid nad siiski veel jalas, kuna poisid ei olnud lampjalgsed ja labajala keskel säilis õhuke riba sussitalda, mis hoidis tuhvlit jalas. Siis katkes ka see. Kaksikud kartsid emale öelda, et sussid on läbi ja ei püsi jalas. Nad tegid näo, nagu oleks kõik korras. Kooli mindi paljajalu ja enne klassituppa sisenemist tõmmati jalavarjud jala otsa, need kannatasid kuidagi klassitoa ukselt pingi juurde mineku ära. Vahetunni ajal istusid poisid pingis edasi, kuna nende jalanõud jooksmist ei kannatanud. Lõpuks ajas klassijuhataja nad siiski suure vahetunni ajal klassist välja, koos teistega jooksma, ja siis sai klassijuhataja haisu ninna, et poisid on praktiliselt paljajalu. Ta saatis emale noomiva kirja, milles andis korralduse lastele jalanõud muretseda. Oleks ta kirja poiste kätte andnud, siis nad oleks selle minema visanud, aga ta andis kirja nende õe kätte. Tulemus oli kaksikutele soodus – paar nädalat ei saatnud ema neid üldse kooli, kuna õpetaja korraldust oli võimatu täita. Siis aga tõi õde koolist uue kirja, kus ähvardati haridusinspektoriga kui poisse kooli ei saadeta. Viimases hädas võttis ema kaksikud kaasa ja läks naabrilt abi paluma. Naabrimees leidis paraja tüki lehmanahka, käskis Otil asetada jalg lehmanahatükile ja joonistas pliiatsiga Oti jala nahatükile. Siis kontrollis üle, kas Enno jalg on samas mõõdus. Järgmisel päeval said kumbki poistest paari värskelt lõhnavaid pehmeid pastlaid; naabrimees oli need mingi määrde või vahaga üle tõmmanud. Ema viis naabrimehele pudeli puskarit tasuks pastelde eest; isa oli igaks juhuks puskarikanistri ära peitnud ja miilitsad ei olnud seda üles leidnud; ta oli kuidagimoodi vanglast emale puskarikanistri asukoha teada andnud või oli emal see juba varem teada. Nüüd olid poistel korralikud jalanõud ja hea koolis käia. Ausalt öeldes ega pasteldes meeste peale koolis eriti hästi ei vaadatud, ka õpetajad mitte. Ilmselt sellepärast, et pastlakandjad olid vähemuses. Lisaks kaksikute kandsid pastlaid veel ühe naaberküla kaks poissi, kellede isa oli olnud sepp, aga sepapada võeti kolhoosi ja seal toimetasid juba uued tegijad.
Septembri lõpp ja oktoobri esimesed nädalad kulusid põllutöödele: poisid võtsid oma põllulapilt kartuleid; naabrimees oli vaod lahti ajanud, ta sai selle eest asuniku puskarit. Naabrimees oli juba võrdlemisi vana mees ja vagude lahtiajamine talle raske, kuid Karbo astus rahulikult mööda vagu, ema juhtis teda päitstest ja kartulivaod said ilusti lahti. Kartuleid nopiti kolmekesi: Ott, Enno ja ema; õde käis koolis. Kartulid tassiti suurde hunnikusse, ööseks kaeti õlgedega, et järsk öökülm liiga ei teeks. Hiljem toodi kolhoosi tallist Karbo, poisid ladusid kartulid vankrisse ja Karbo vedas koju, keldrisuu ette. Sealt oli juba neid kerge keldrisse tassida. Pärast kartulivõttu järgnes kapsaste koristamine, kaalikate, peetide ja porgandite üleskiskumine ja pealsetest puhastamine. Karbo tõi kogu kraami koju, jäi üle ainult keldrisse tassimise vaev. Tallimees oli hea, ei keelanud kunagi hobust, kuigi ta võis seda teha. Kolhoosi brigadir jändas samuti omal põllulapil ega sekkunud teiste kolhoosnike toimetamistesse. Esimees aga oli linnamees, ta kas sehkendas karjanaistega või veetis nädalavahetused linnas. Kolhoosi tööd tehti jõudumööda, ja ega suurt saaki kolhoosipõllult loota olnudki. Kolhoosikord oli välja kujunemata ja ligadi-logadi. Keegi ei uskunud, et selline asi pidama jääb. Külapeal käisid jutud, et tuleb mingi Valge Laev, kõik muutub endiseks, talud antakse tagasi.
Novembris ilmad külmenesid. Ema saatis poisid tädi Ella juurde küsima, kas ei ole mingeid riidetükke, mis sobiks neile selga panna.
“Võib-olla leidub isegi mõni vana talvemüts pähe panna,” tuletas ta poistele meelde enne Ella juurde saatmist.
Tädi Ella elas üksinda talus, mille hooned hakkasid juba lagunema. Endine õitsev keskmise suurusega talu oli rahvast tühjaks jäänud. Taluperemees ja –perenaine küüditati 1949.aasta märtsis Siberisse, kuna nad olid pidanud ühte sulast ja sulane oli esitanud vastava kaebuse sinna, kuhu vaja. Taluomanikud surid Siberis. Taluperemehe kaks täiskasvanud poega said küüditamisööl põgenema ja hakkasid metsavendadeks. 1950.aastal lumerikkal talvel nende punker avastati ja peale lühikest ägedat lahingut miilitsate ja julgeoleku sõduritega langesid mõlemad. Taluperenaise õde Ella oli küüditamisest pääsenud, kuna teda kaebus ei puudutanud, ka ei olnud ta taluomanik. Nüüd elas Ella üksi selles mäeküngaste ja metsatukkade vahele peitunud talus, pidades ühte lehma ja mõnda lammast. Ta elas üksi, kuna paljud mehed olid tapetud metsavendadena, paljud aga langenud Teises maailmasõjas kas siis venelaste või sakslaste poolel. Mehi oli ümbruskonda jäänud vähe, needki juba vanemas eas.
Ella juurde jõudes sõnas Enno ilma pikema jututa: “Tädi Ella, ema ütles, et sa annaksid meile midagi selga, ja kui on, siis mütsid pähe.” Enno oli ärksama ja julgema olemisega, Ott oleksin hakanud kokutama ja punastama; punastamise pärast oli temal ka koolis igavene häda.
Ella viis kaksikud aita, avas igivana, esivanematelt põlvest põlve päritud riidekirstu ja hakkas seal sobrama. Ta võttis sealt välja pulstunud, rebenenud varrukatega kasuka, proovis seda Ottole selga, mõõtis silmadega ka Enno kidurat kogu, kuid leidis selle siiski neile liiga suure olevat. Ella heitis kasukanäru kõrvale ja sobras riidekirstus edasi. Kirstu põhjas jäi talle kätte paar talvemütsi – üks oli vene sõduri talvemüts ja teine saksa sõduri peakatte. Raske arvata, milliseid teid pidi sattusid need kaks nii erinevat peakatet sellesse eesti talupoja igivanasse riidekirstu, kuid siin nad olid.
“Ehk jäid need sõdurid oma peast ilma ja siis muidugi pole enam mütsi vaja,” mõtles Ott kahetsustundega.
Ella tõmbas vene sõduri talvemütsi Ennole pähe, sidus nöörid lõua alt kokku ja leidis, et see on Ennole täitsa paras. Saksa sõduri müts sobitati Oti pähe. See ei olnud nii sooja olemisega nagu Enno oma, aga kõrvasiilud käisid ka sellel alla ja sai lõua alt kinni siduda. Päris sooje müts. Poisid jätsid mütsid endale pähe; nüüd olid mütsidel jälle omanikud ja nad olid asja eest. Ella tuustis veel riidekirstus, kuid peale riideräbalate ei paistnud seal enam midagi kasutamiskõlblikku olevat. Järsku jäi talle pihku saabas ja selle kõrval teinegi. Need olid head paksude taldadega saksa sõduri saapad. Rohkem saapaid ei olnud. Ella andis ühe saapa Ennole ja teise Otile ning käskis neid vaheldumisi kanda. Köögis lõikas Ella suure kääru omaküpsetatud leiba, pistis kummalegi poisile leivakääru pihku ja saatis neid kuni õueväravani. Poisid sammusid rõõmsalt kodu poole, soojad talvemütsid peas. Enno pidas ennast vene sõduriks ja Ott saksa sõduriks. Ühe peos hoidsid nad leivatükki, teises pihus rippus nöörepidi kummalgi saabas.
Detsembris 1952, jõulude paiku tekkisid kaksikute pähe täid. Täid ilmuvad ikka sinna, kus on nälg ja kurbus, ometigi on jõukamates majades täidel süüa hoopis rohkem. Ema saatis poisid naabritallu, seal oli peapügamismasin, selline käsitsi toimiv, mis aeg-ajalt haaras oma hammaste vahele juuksetuuste ja rebis valusalt, otsekui ei suudaks neid korralikult läbi närida. Aga pea sai selle võrdlemisi vana ja nürida peapügamismasinaga siiski ära pügatud, kuigi peanahk hiljem veel tükk aega kipitas. Kuid see polnud midagi – täid peas on palju tüütumad, alatasa sunnivad pead kratsima.
Sageli istus Ott söögilaua äärde ja kammis oma pöetud pead; mitte selleks, et omale ilusamat soengut teha, juukseid ju polnudki, vaid ta kraapis täikammiga täisid. Neid kukkus lauale päris rohkesti; mõni oli selline hästi turske, täissöönud. Ott litsus neid sõrmeküünega puruks; täid praksusid küüne all. Teisel pool lauda krõpsutas kaksikvend oma täisid.

Rehetarest kuuldus ema nuttu. Viimasel ajal nuttis ta tihti üksinda rehetares. Poisid istusid kahekesi külmas toas. Õde viibis koolis. Oli külm ja kõle, poiste kõhus näpistas, oleks tahtnud midagi süüa. Kaksikud istusid kõrvuti suure söögilaua ääres pingil, pigistasid aeg-ajalt kõrvu kinni ja hoidusid teineteisele otsa vaatamast. Nad olid ema nutuga juba natuke harjunud, kuid ikkagi oli poistel kuidagi kõhe ja paha tunne. Nad teadsid, et ema nutab sellepärast, et isa ei ole, puid ei ole, maja on tühi ja kõle.
Ema tuli rehetoast tuppa, pühkis rätikunurgaga pisaraid, silitas poiste pöetud päid ja istus nende kõrvale pingiotsale. Ta vaatas kahetsevalt ja kurvalt neile otsa, justkui kaaludes midagi, ja sõnas:
“Võibolla võtate sae ja kirve, ning proovite meie kaasikus puu maha saagida; puud on otsas, ei ole millegagi ahju kütta ega pliidi alla tuld teha. Ma kutsun vahepeal kuldi munade lõikaja; lasen temal lamba ära tappa, saab jõuludeks praetud ahjukartuleid lambaribiga.”
Poisid olid varem ahjukartuleid lambaribiga söönud, aasta tagasi, kui isa veel kodus oli. Neile meenus ahjus praetud kartulite ja lambaribi isuäratav lõhn ja nad muutusid koheselt rõõmsateks ja toimekateks.
Ema mässis Oti jalgade ümber paksult jalarätte ja tõmbas siis oma villased sokid nendele peale, kõige otsa surus oma kalossid. Enno aga sai jalga isa vanad vildid. Kaksikute selga leidis ka ema midagi soojemat: Otole tõmmati selga ema vana palitu, Enno mässis ema sooja suurräti sisse, jättes ainult käed vabaks ja ninaotsa välja. Villased labakindad olid poistel korralikud, ilma aukudeta, ema kootud.
Poisid olid valmis metsa minekuks. Ema aga pistis kindasse asuniku puskarit ja ruttas lambatapjat otsima; kuldi munade lõikaja oli üldiselt odav tegija, aga lambanaha parkimine oli peenem töö, ja parkal asunikuga ei leppinud, see nõudis juba pooliku.
Enno võttis enda kätte kirve ja sae, Ott vedas kelku. Isa oli neile kelgu meisterdanud juba möödunud talvel, selle lauajuppidest kokku löönud, ilma raudjalasteta, kuid külmast krudisevas lumes libises kenasti ja oli kerge vedada.
Poisid sumasid rinnuli lumes metsa poole. Metsa jõudes oli nende nahk märg, ka olid nad lumes sumamisest natuke väsinud; poisid viskasid ennast jämeda kase alla lumme pikali, et natuke hinge tõmmata. Vaatlesid kõrget haralist kaselatva, mis otsekui kadus lõputusse taevaslaotusse.
“Kui õige roniks sinna üles,” sõnas Ott puulatva osutades, “ja hüppaks siis alla, siia pehmesse lumme.”
“Ei tea, lumi ei ole veel nii paks. Kevade poole, siis on lumi kõige paksem,” laitis Enno selle plaani maha, sest tema oli praktilisema meelega.

* * *

Talvel istusid kaksikud kodus, sest koolis käimiseks puudusid riided ja jalanõud. Enno meisterdas midagi, Ott aga luges õe kooliraamatuid. Emakeele lugemik oli juba läbi loetud, nüüd oli käsil geograafia õpik. Lugemine läks Otil hästi, ta oli selle selgeks saanud juba kuueaastaselt. Enno lugemisest eriti ei hoolinud, temale meeldis rohkem meisterdamine.
Ühel veebruarikuu talveõhtul, kui ema asus ahjust leibu välja võtma, pöördus ta poiste poole ja ütles sõnad, mis poistes natuke hämmeldust tekitasid:
“Teil on täna sünnipäev. Te saate kaheksa aastaseks.”
Poisid vaatasid teineteise otsa. Nad tundsid, et ema sõnades on midagi väga tähtsat, aga ikkagi ei suutnud nad mõista nende sõnade tegelikku tähendust. Ema tõstis leivad välja, seejärel kobas ahjuroobiga ahjus nagu midagi otsides ning ahjust ilmus välja leivast meisterdatud jänku: ümmargune väike leivapäts, pikad kõrvad kikis, käpakesed ja sabajupats. Jänku seljalohukeses lebas küpsenud kanamuna. Ema ulatas jänku Ennole, kobas uuesti ahjus ja tõmbas roobiga välja teise, samasuguse jänku. See oli Otile sünnipäevakingituseks.
Poisid asetasid jänku lauale. Enno lükkas jänkut mööda lauda edasi-tagasi, keerutas seda kohapeal, kuid ilmselt himustas ta siiski muna maitsta, sest varsti kangutas ta muna pesast lahti ja asus seda koorima. Enno matsutas muna süües suud, seejärel murdis jänkult sabajuppi ja pistis suhu. Ott silmitses üksisilmi jänkut, ta hinge sigines mingi seletamatu nukrus, silmanurgast veeres väike pisar mööda põske alla…
Pärast sünnipäeva muutusid päevad pikemaks, valgemaks ja soojemaks. Märtsi esimestel päevadel kippus Ott kooli. Ka oli ta kooli raamatukogust võetud raamatud läbi lugenud, ja kibeles neid uute vastu vahetama. Enno aga oli kodus istumisega väga rahul ja kooli ei kippunud.
1953.aasta 6.märtsi hommikul mässis ema Otile suurräti ümber, aitas ranitsa selga, pistis paberitükki keeratud leivatüki ja hapukurgi koolikotti raamatute juurde ning saatis Oti väravani. Väljas hakkas valgeks minema, märtsihommik oli selge ja külm. Otil seisis ees ligi viie kilomeetri pikkune koolitee.
Ott astus mööda hobusekapjadest kõvaks tambitud külavaheteed, ikka ühest mäekünkast alla ja teisest üles, siis läbi paksu kuusemetsa. Teeäärsed talumajad olid ustkui välja surnud, ainult mõne üksiku majakese korstnast tõusis suitsuvinet, andes märku hingelistest ja toasoojusest. Mõned teeäärsed talud olid rüüstatud, aknad sisse pekstud ja uksed eest kangutatud. Kõhedustundega ja sammu kiirendades möödus Ott nendest tondimajadest. Ta teadis, et inimesed nendest majadest olid Siberisse küüditatud, kuigi ta ei mõistnud küüditamise tõelist tähendust.
Kiirest kõndimisest hakkasid jalad higistama, pastlaäärtest tungis lumi sisse, mis jala soojusest veeks muutus. Poolel teel hakkas Otti kimbutama väsimus, ta istus lumehange jalgu puhkama. Edasi liikus ta juba aeglasemalt, koolikott raamatutega oli muutunud tohutu raskeks, ka pastlad tundusid otsekui pommid jalge otsas – pastlad olid jalas külmunud ja kivikõvaks muutunud, suurrätt oli nina ees härmatisest valge.
Kooli ust avades märkas Ott, et ta oli kooli hilinenud, koridoris valitses vaikus, ainult klassitubadest kuuldus hääli, koridori lõpus asuvast lauluklassist kostis klaverimäng ja laste laul: “Küll on kena kelguga…a, hangest alla lastaa…” Ott kuulatas talle nii meeldivaid koolimaja hääli, aga samas tundis kohmetust ja ebakindlust – pika puudumisega koolist oli koolimaja talle võõraks jäänud, klassituba tekitas kartust.
Järsku avanes õpetajatetoa uks. Sellest astus välja eesti keele õpetaja. Märgates ebalevalt ja üksinda koridoris seisvat suurrätikusse mässitud Otti, astus ta kiirel sammul Oti juurde, kattis oma soojade peopesadega tema külmast punased põsed ja naeratas. Õpetaja silmist veeresid suured pisarad ja kukkusid Oti suurätile, härmatis hakkas pisaratest sulama. Ott oli hämmelduses – õpetaja nuttis, aga samas nägi ta välja nii rõõmus, õnnelik ja kaunis. Surunud kergelt Oti põski, pöördus õpetaja ringi ja astus kiirel sammul ühte klassidest. Hetke pärast tormas klassist välja kooli korrapidaja; suur, täiskasvanu olemisega seitsmenda klassi poiss ja vajutas pikalt kellanuppu, kuulutades vaheaega. Lapsed valgusid klassidest välja, kuid ei hakanud tavapäraselt koridoris ringi jooksma ja käratsema, vaid suundusid kõik lauluklassi, mis oli kõige suurem klassituba ja mida kasutati kooli pidulikeks üldkogunemisteks.
Direktor, vanem hallipäine meesterahvas, astus kooli ette. Lapsed jäid hiirvaikseks. Lauluõpetaja tõstis käed ja kool alustas Nõukogude Liidu hümni. Vanemad poisid jorutasid niisama kaasa ja nügisid üksteist, kuid itsitamist, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, seekord kuulda ei olnud. Väiksemad lapsed laulsid innukalt ja kõva häälega – laul on laul, selle sõnad ja viis olid neile selgeks õpetatud, aga laulu sõnade tähendust nad ei mõistnud.
Laulu lõppedes sigines pikk ebamugav vaikus. Direktor kogus end, tema nägu väljendas kurbust. Lõpuks avas ta suu ja sõnas vaikse väriseva häälega:
“Meie juht ja õpetaja, kallis Jossif Vissarionovitš Stalin on surnud.”
Nende sõnade järel hakkasid direktori õlad vappuva, ta otsis taskust välja valge taskurätiku ja nuuskas nina. Õpetajad seisid vaikselt laste keskel ja hoidsid neil õlgade ümbert kinni. Üle õpetajate nägude libises kõige erinevamaid hingepeegeldusi, kuid kõik püüdsid oma tundeid varjata, ainult nende käte pigistused laste õlgade ümber reetsid ärevust hinges ja sõnulseletamatuid tundeid.
“Lapsed, täna jäävad tunnid ära, ja kuulutan koolivaheaja kuni järgmise esmaspäevani,” sõnas direktor vaikselt, midagi lisamata. Aktuse lõppedes hümni enam ei lauldud.
Varsti peale Stalini surma, 25.aprillil 1953, likvideeriti ka Tartu oblast nagu muutunuks see peale Suure Juhi surma mõtetuks ja mittevajalikuks. Lastel ei olnud oblastist sooja ega külma, täiskasvanud kehitasid õlgu selle moodustamisel 10.mail 1952.aastal, ja samamoodi kehitasid nad õlgu ka oblasti likvideerimisel. Eestlane on iseolija rahvas ning sajandite jooksul tunnistas ta ainult ühte haldusüksust – talu.

Kevade poole talve valmistus siga poegimiseks. Otil ja Ennol tuli vaheldumisi siga valvata, et emale teatada, kui ta poegima hakkab. Nelja tunni kaupa oldi valves: keskööni valvas ema, keskööst kella neljani Enno ja neljast kaheksani hommikul Ott. Aastakümnete möödudes, seistes tüürimehena kaptenisillal koeravahis – nii nimetasid meremehed seda öist vahti kella neljast kaheksani – meenutas Ott kerge muigega lapsepõlve öiseid seavalvamisi. Hämar kaptenisild, vaikselt surisevad navigatsiooniseadmed, nende mitmevärvilised signaaltulukesed ja rohekas lokaatoriekraan tegid olemise õdusaks ja uniseks; Atlandi ookeani süsimustas troopikataevas säravad tähed tekitasid koduigatsust ja viisid mõtted kaugesse lapsepõlve.
1953.aasta märtsiöö. Ott lamas laudas õlgedele laotatud vanal hobusetekil, peale oli ta tõmmanud isa kasuka. Lamamiskoht oli tehtud lammaste juurde, nii oli soojem. Väike ilma klaasita petrooleumilamp, tattnina, valgustas lauta. Hämaras laudas oli soe ja õdus; lehm puhkis aeg-ajalt, emis ohkas rahulolevalt, mõni kana tegi korraks kaa…kaaa…, lambad aga lamasid vaikselt. Loomad olid oma eluga rahul, aga võibolla isegi õnnelikud… Otile kippus uni peale; aeg-ajalt ta tukastas, aga magama ei tohtinud jääda, ikka ja jälle kiskus ta silmad lahti ja tunnistas unisel pilgul emist, oodates poegimist. Ott ei teadnud, kuidas poegimine peaks välja nägema, ta ootas justkui mingit imet. Järjekordse tukastamise järel silmi avades märkas Ott pisikest roosat põrsakest põhus. Põrsas leidis emise nisa ja asus seda isukalt lutsutama. Ott kargas püsti, heitis kasuka lammastele ja tormas natuke paanikas ja heitunult laudast välja:
“Ema! Ema! Emis sünnitas poja!” kaikus tähistaevas märtsiöös Otti ähmi täis hääl.
Põrsaste sünd tõi endaga kaasa perekonna jõukuse kasvu; kuna aga tollal taolisi väljendeid ei kasutatud, siis väljendame ajakohasemalt – põrsaste sünd tõi endaga kaasa töötava kolhoosipere heaolu märgatava paranemise.
Põrsaid oli kaksteist tükki ja juba paari nädala pärast müüs ema kaks põrsast ära. Põrsaste rahaga, õigemini põrsaste müügist saadud rahaga ostis ema poistele kalossid – ilusad läikivad, seest pehme punase voodriga. Nüüd olid poistel korralikud jalanõud nagu kõigil ja enam ei narritud neid koolis pastlakandjaiks. Aga esimese koolipäeva õhtuks oli pöiakont veriseks hõõrdunud – kalossi serv käis vastu konti. Enno parandas koheselt ja nutikalt kalossi tehnoloogilise vea ära – tegi kääridega kalossidele pöiakondi kohale ümmarguse väljalõike. Nüüd olid kalossid mugavad, ilusad, hoidsid jalad kuivad ja ka soojad, kui kaks paari villaseid sokke jalga tõmbasid.

Ajast ette rutates tuleb kalosside kohta märkida järgmist. Kalossidest on õigustamatult vähe kirjutatud: nendele ei ole ajalooraamatutes pühendatud mitte ainsatki rida; kalossidest ei ole kirjutatud poeeme ega oode, proosas kohtame kalosse juhuslikult ja sedagi ainult siis, kui jutuks on härrasmehe lakk-kingad.
Kalossid olid tõesti algselt ette nähtud kaitsta härrasmehe lakk-kingi märja ilma puhul, näiteks teatrisse või restorani minnes. Alles Nõukogude võim ja sotsialistlik ülesehitustöö Kommunistliku Partei juhtimisel näitas kalossile kätte tema õige koha ajaloos, asetas ta kõrgemale kõigist teistest jalanõudest. Näiteks kummisäärikuid kanti sotsialismi algusaastatel ainult pidupäevadel või linna minnes, aga kaloss oli masside jalanõu, ta andis selle kandjale pidevalt märku partei ja valitsuse hoolitsusest töötava rahva käekäigu, õigemini, jalakäigu eest. Kalossi hiilgeajad Eestimaal langesid kokku kolhooside võidukäiguga aastatel 1949 kuni 1961. Kaloss oli igapäevane ja väga hinnatud ning odav jalanõu igas kolhoosniku peres. Kalosside tootmises saavutas kummivabrik “Põhjala” enneolematuid edusamme. Kalosse toodeti väga erineva tegumoega – madalad kalossid ja kõrgete äärtega kalossid, punase voodriga ja musta või sinise voodriga; mõned kalossid olid seest vooderdatud nii pehme ja karvase voodriga, et kätt sellesse kalossi pistes tekkis kolhoosnikul seletamatult soe ja imelik tunne…
Nagu öeldud, kalossid saavutasid oma õitsengu 1961.aastal, nende hiilgeaeg langes kokku partei XXII kongressiga, mil Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei kuulutas kongressi avakõnes pidulikult – kommunistliku partei äraproovitud juhtimisel, marksismi-leninismi lipu all ehitas nõukogude rahvas üles sotsialismi. Me ütleme kaloss ja mõtleme sotsialism, me ütleme sotsialism ja mõtleme kaloss. Aga kolhoosnik ei saanud siiski rahus ja vaikuses neid kalossimõtteid mõelda ja sotsialismilausumisi öelda – kalossiajastut raputas ootamatu kärgatus. 7.mail 1960 võttis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu vastu otsuse:
“Kiita heaks NSV Liidu Ministrite Nõukogu ettepanek alates 1.jaanuarist 1961 muuta hindu kümme korda ja vahetada raha uute vastu.”
Taoline hinnapomm tuli nagu välk selgest taevast. Ähmi täis kolhoosnik haaras kapinurgast rublanutsaka, mis oli just äsja mullika müügist saadud, ja kiirustas mis jalad võtsid lähimasse tarbijate kooperatiivi kauplusse. Seal haaras ta koheselt suure tsinkplekist pesuvanni ja ladus selle ääreni kalosse täis. Peale seda sirutas selga ning ohkas südamest ja hingepõhjast:
“Jumal tänatud! Mullikaraha õnnestus päästa; üks rahavahetus on hullem kui kaks põlengut.”
NLKP Keskkomitee püstitas XXII kongressil uue ülesande – partei juhtimisel, marksismi-leninismi lipu all ehitab nõukogude rahvas üles kommunismi.
Rahval enamusel, kalossikandjatel tekkis aga kohe küsimus:
“Milline on kommunism tegelikkuses, millised saavad olema uued kalossid?”
Tollal ei osanud isegi kogenud kommunismiideoloogid anda sellele selget vastust, aeti mingit sisutut ja arusaamatut loba. Ajalugu andis ka sellele väga konkreetse ja lihtsa vastuse – kommunismi kalossid on botased. Kommunism = nõukogude võim + kogu Nõukogude Liidu elanikkonna botaseerimine. Me ütleme botased, mõtleme kommunism; ütleme kommunism, mõtleme botased. Kahjuks ei saavutatud Nõukogude Liidus botaste tootmises vajalikku ulatust; kogu elanikkonda ei õnnestunud botaseerida ja kõigi vajadusi botaste järele rahuldada. Rahvas näitas üles rahulolematust, hakkas sõnavabalt, õigemini sõnu valimata lõugama ja Nõukogude Liit varises kokku.
Botased ei muutunud ühe ühiskonnaformatsiooni tunnuseks, nad ei saavutanud seda õitsengut, mis langes osaks kalossidele. Kalossiajastu ehk sotsialism tähendab tervet epohhi inimkonna ajaloos. Ilmselt oleks otstarbekas, mõistlik ja tänuväärne püstitada Kagu-Eestis mäekünkale mälestussammas Kalossile. Sotsialismiaegne külaarhitektuuri kaob aegade hämarusse. Pikad eterniitkatustega sigalad aegamisi varisevad kokku, nende juures asuvad sõnnikuhunnikud tasanduvad valjudes sügistuultes, sõnnikuhunnikute vahelised virtsatiigid kasvavad kinni, aga kalossipaar postamendi otsas jääb. Turismibussid peatuvad monumendi juures, ning kuulda on giidide seletusi kõigis maailma keeltes – kalossiajastu Eestimaal, aastatel 1949 kuni 1961, jalanõu, väga erineva tegumoega, seest pehmed ja karvased, iga ilmaga, suvel ja talvel, suvel madalama äärega, kevad-sügishooajal kõrgema servaga, verine pöiakont, talvel kaloss 3-4 numbrit suurem ja siis keerati jala ümber jalarätt ning tõmmati villane sokk otsa, koolilapsed ja kolhoosnikud kalossides, sotsialismi täielik ja tagasipöördumatu võit…

* * *

Oli möödunud aasta isa vangi viimisest ja ühel juunikuu pärastlõunal ilmus ta ootamatult koju. Kuigi öelda – ootamatult, ei ole päris õige: poisid olid oodanud ja igatsenud isa järele iga päev, aga nad teadsid, et tal on jäänud istuda veel aasta. Selgus, et amnestia tõttu oli ta vabastatud enne tähtaega. Hiljem isa seletas, et ta oli hästi tööd teinud, leiba vedanud, sellepärast. Isa näost oli näha, et ta oli tõesti hästi leiba vedanud: ta nägu oli poistele võõristust tekitavalt ümmargune, kael jämedavõitu. Kolhoosnikuna vanglasse minnes oli ta pigem kõhnapoolne.
Ott veeretas parajasti oma lõbuks õues vana vankriratast, kui isa õuele ilmus. Too tõstis Oti kõrgele õhku, surus enda vastu ja pani siis õrnalt maha. Oti õde tormas ligi ja isa tõstis ka tema kätele. Ajas siis käed laiali, nagu tahaks ta ka Enno sülle võtta, kuid teda ei olnud. Ott jooksis tuppa, emale teatama.
“Ema, ema, isa tuli koju!” hüüdsin ta ukselt ja tormas õue tagasi.
Isa embas ema, aga Ott kibeles Ennole isa kojutulekust teatamisega. Enno oli antud tädi Ella juurde karjakuks ja Ott punus minema, et Ennole isa saabumisest teada anda ja Enno koju kutsuda; ka lootis Ott, et ehk nüüd, kui isa kodus, ei peagi Enno enam tädi Ella juures karjakuks olema. Otil oli Ennota igav ja ta tahtis, et nad oleksid koos, sest nad olid kaksikud. Ott jooksis kõigest väest mäekünka taga asuva Ella talu poole. Künka otsast märkas ta Ennot koos tädi Ellaga parajasti karjaväravast lehma ja lambaid välja ajamas.
“Enno, Enno, tule koju, isa tuli tagasi!” hüüdis Ott juba eemalt.
Ennot justkui ehmatas esialgu ootamatusest, viskas siis vitsarao maha ja kaksikud lippasid kodupoole, seljatagant kostmas tädi Ella pahasevõitu hüüatus:
“Aga kes karja valvab?”

Järgmisel hommikul istus isa õuemurule asetatud paku otsas, mähkis ümber jala jalaräti ja torkas jala kirsasäärikusse. Poisid seisid kõrval ja jälgisid, kuidas isa osavalt jalarätti ümber jala keerutas. Tõmmanud mõlema jala otsa kirsasäärikud, vaatles isa neid mõlemalt poolt ja ühmas rahulolevalt. Isal oli seljas roheline sõduripluus, aga paguneid peal ei olnud, mis poisse natuke kurvastas. Nad olid aabitsas pildil näinud sõduri pilti ja teadsid, milline on sõduripluus. Otil oli hea meel, et isa kannab sõdurpluusi, ja üldse, et vangid on riides nagu sõdurid. Püksid olid isal rohelist värvi, ainult põlvedel millegipärast suured kolmnurksed paigad.
“Sõduri kalifeed,” sosistas Ott Ennole salapäraselt kõrva.
“Aga paigad?” oli Enno hämmelduses.
“Sõjaväe kalifeedel on juba uuelt paigad, see on nii ette nähtud. Aga tagumik ei ole paigatud,” andis Ott vaikselt selgitusi.
Poisid jäid isa seljataga ootama, et isa pakult tõuseks. Nad tahtsid veenduda, kas isa tagumik on paigatud. Ja kui isa lõpuks ennast pakult kergitas, siis poisid veendusid, et püksitagumik tõesti oli ilma paigata. See tegi neile heameelt, sest nad teadsid, et paigatud püksid on vaestel; nüüd kus isa kodus, ei tahtnud nad enam vaesed olla.
Ott soovis isalt pärida kalosside kohta, milledes ta vanglasse viidi, kuid häbenes. Isa oli alles teist päeva kodus ja Ott võõristas teda veidi.
Isa rääkis uhkusega, et ta oli vabakäiguvang, vedas hobusega leivatehasest vangidele leiba. Ainult öösel pidi vangikongis magama koos teiste vangidega. Veel rääkis ta vaimustusega raudkonstruktsioonist, tohutu kõrge teletorni ehitamisest Tallinna kesklinna. See pidi hakkama mingeid pilte näitama, kuid vangid, kes teletorni üle mõtteid vahetasid, ei uskunud seda pildiloba ja arvasid, et eks see ikka üks Vene sõjaväe värk ole.
Isa ütles:
“Raudkonstruktsioon.”
See sõna tekitas poistes aukartust. Sõna “teletorn“ jättis neid ükskõikseks, ilmselt sellepärast, et see sõna oli liiga pehme kõlaga. Isa rääkis raudkonstruktsioonist otsekui ilmaimest. See raudkonstruktsioonist teletorn oli olnud Vasalemma vangilaagrisse näha, ehitajad turnisid justkui putukad teletorni raudkonstruktsioonil ja see kasvas iga päevaga üha kõrgemaks ja kõrgemaks. Kui isal külameestega juttu tuli vangis istumisest, siis rääkis ta kõigepealt teletorni ehitamisest, raudkonstruktsioonist ja siis alles sellest, et ta oli vabakäiguvang. Otil oli hea meel, et isa oli näinud Tallinna teletorni ehitamist ja et ta oli vabakäiguvang. Endise talu maadel, Kõrgemäel, lehma, mullikat ja viit lammast karjatades hõikas Ott sageli täiest kõrist, pöördudes mäeveerul kasvava kuusiku poole:
“Raudkonstruktsioon! Vabakäigu vang!”
Kuusik vastas talle jämeda mehehäälega:
“Raudkonstruktsioooon….vabakäigu vaaang…”
Siis pöördus Ott mäeveeru teise külge, kaasiku suunas, ja hõikas uuesti:
“Raudkonstruktsioon, vabakäigu vang!”
Kaasik vastas pehme naisterahva häälega:
“Raudkonstruktsiooon…vabakäigu vaaang…”
Nii tegi Ott mitu korda, pöördudes vaheldumisi kuusiku ja kaasiku poole ja alati sai vastuseks nende heatahtliku kinnituse. Ka oli Otil hea meel, et isa vedas vangidele leiba; ju sai ta ka ise leivapätsist tükikese murda ja suhu pista. Võibolla isegi terve pätsi riiete alla ära peita; öösel hea vangikongis leiba mugida ja ka teistele vangidele pakkuda. Kindlasti andis isa leiba ka hobusele, ega vangimaja hobuse toit ole rammusam kui kolhoosi läppunud õled. Isa vangimaja hobune oli Oti silme ees samasugune nagu Karbo – suure kondiga, pruuni pulstunud karvaga ja väga sõbralik. Tegelikult, kui isa kraaprauaga ja harjaga Karbo ära kammis, nägi ta väga sile ja ilus välja. Aga kolhoosi tallis hobuseid kahjuks ei harjatud…
“Ei tea, kas isa vangidele saia ka vedas?” mõtles Ott. Ta tahtis seda isalt küsida, kuid millegipärast pelgas. Võibolla kartis, et isa saia ei vedanud ja seda poleks Ott tahtnud.

Ühel õhtul kuulis Ott ema ja isa juttu. Isa rääkis, et ta pandi kinni naabrimehe kaebuse peale. Mäe taga asus naabri talu, seal elasid oma peredega kaks venda: August ja Ruudi. Nad olid kaks venda, aga väga erinevad, ka oli neil suur vanusevahe – August oli juba seitsmekümne ligidal, aga tema vennal Ruudil oli täitunud viiskümmend viis. Kahtlemata oli tegemist pesamunaga ja sellega seotud hellitatusega. Ott oleks väga tahtnud teada, kumb nendest vendadest pealekaebaja oli, aga isa oma jutus nime ei maininud, vähemalt Ott nime ei kuulnud. Ta ei suutnud uskuda, et pealekaebajaks võis olla August. August oli mõnusa jutuga, rääkis Türgi sõjast, oli teeninud Vene tsaari sõjaväes, mängis kannelt ja oli isegi Otile mõned kandletuurid selgeks õpetanud. Aga Ruudi oli kinnine ja vähese jutuga, lastele külavaheteel vastu tulles ei vastanud ta nende tervitusele kunagi.
1953.aasta ühel sombusel novembrihommikul ärgates nägi Ott läbi akna, kuidas suur sanitaarauto ja veoauto sõjaväelaste ning koertega pööras naabri talu suunas. Isa väljus õue, oli kaua ära ja kui ta tuppa tuli, sõnas kuidagi salapäraselt emale:
“Täna öösel käisid naabrite juures metsavennad, Ruudi peksti armutult läbi.”
Ruudi viibis haiglas enam kui kuu.
“Ruudile olevat nii hullusti peksa antud, et teda saadi haiglas ainult linade vahel ringi pöörata,” rääkis isa tasakesi emale mõni aeg hiljem.
Peale haiglast naasmist nähti Ruudit oma majaõuel komberdamas veel paar kuud, siis kolis ta ära mujale.
Metsamehed istusid Võrumaa metsades kümmekond aastat peale sõja lõppemist. Põhiliselt olid need inimesed, kellel süüd seaduse ees ei olnudki. Nende hulgas oli jõukaid taluperemehi ja endisi Eesti Kaitseliidu liikmeid, paar veskiomanikku, üks rehepeksumasina omanik ja üks rahvuslikult meelestatud sulane, kes oli kuulunud Omakaitsesse. 1940. ja 1941.aasta küüditamised olid neid õpetanud kartma Nõukogude võimu, kuna nad olid aru saanud, et see võim seadustest eriti ei hooli. Nõukogude võim mõistis Eesti inimesi süüdi seaduste järgi, mida Eestimaal ei olnud kunagi põhiseaduses sätestatud korras kehtestatud – Eesti inimesi mõisteti süüdi Vene Nõukogude Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi kriminaalkoodeksi järgi.
Metsamehed istusid metsas ja ootasid “Valged Laeva” – Eesti vabastamist lääneriikide poolt. Aegajalt tehti metsameestele haaranguid koerte ja julgeolekusõduritega. Igas tulevahetuses metsameeste arv vähenes. Nende laibad pandi Võru linnas miilitsa hoovis lumele – sugulastele äratundmiseks, isikute tuvastamiseks. “Valge Laev” jäi tulemata.
1954.aasta veebruaris sai isa venekeelse paberilipaka. Saanud taolise kroonu kirjadega ametliku dokumendi, kiirustas isa Augusti juurde: Augustit peeti venekeelemeheks, sest ta oli teeninud tsaari sõjaväes. August uuris ja puuris pikka aega paberit, veeris seda huuli liigutades, vaatas ka tagaküljele, ja andis siis tõlke – ilmuda 20.veebruaril 1954.aastal, kell 10.00 Võru rajooni julgeolekuosakonda.
Isa saabus Augusti juurest tagasi kuidagi vaiksena ja mõtlikuna; Ott kuulis, kuidas ema ja isa omavahel sosinal rääkisid ja midagi arutasid.
20.veebruari hommikul veel suures pimedas sättis isa ennast Võrru sõiduks. Tõmbas töökasuga selga, kuid leides, et see on linnasõiduks liiga määrdunud ja katkine, võttis kapist välja kulunud, kuid korraliku Eesti ajal soetatud palitu. See oli küll õhuke, aga sobis linnasõiduks selga panna. Jalga tõmbas kummisäärikud; neid müüdi tarbijate kooperatiivi kaupluses, olid odavad ja nägid soliidsed välja. Ema tahtis isale ka mingi kompsu, vist toidumoona, kaasa panna, kuid isa tõrjus käega, sõnades:
“Jäta lastele.”
Enne uksest väljumist tammus isa jalalt jalale, olles nagu kimbatuses, lõpuks võttis julguse kokku ja sõnas emale:
“Vastseliinast maksab bussisõit Võrru kolm rubla ja viiskümmend kopikat ja tagasi samapalju.”
Ema astus sõnagi lausumata, aga kuidagi vastumeelselt riidekapi juurde, kobistas seal ja ulatas isale raha. Isa heitis pilgu magavatele lastele, korraks kohtusid tema silmad ema veekalkvel silmadega, astus uksest välja ja seejärel kuuldus tuppa karge talvehommiku lume krudisemine isa kummisäärikute all.
Kell 10.00 seisis isa Võru Rajooni julgeolekuosakonna esikus. Ühest kabinetist väljus kaks meest – üks erariietes ja teine sõjaväevormis.
“Tulge kaasa!” sõnas erariietes eestlane käskivalt. Venelane ei lausunud sõnagi, sest ta eesti keelt ei osanud.
Julgeolekutöötajad väljusid läbi tagaukse maja hoovi, isa nende järel. Hoovi nurka, puukuuri äärde olid ritta laotud metsavendade laibad – mehed ja naised.
“Esitame teile laibad äratundmiseks,” asus eestlane selgitama. “Kui tunnete kedagi neist ära, nimetage tema ees- ja perekonnanimi, millisest talust pärit ning millistel asjaoludel tunnete.”
Laipu oli kümme või paari võrra enam. Julgeolekumehed astusid sammhaaval ühe surnukeha juurest teise juurde, isa nendel järel. Oli jäänud veel kaks või kolm laipa, kui isa leidis tuttava – tema ees lumel lamas poisikeseohtu noormees, suured lumeräitsakad kahvatul näol. See oli Ants, Mäetalu peremehe noorim poeg, aastatelt kuusteist või alla selle. Isa ilmes ei toimunud mingit muudatust, mittemidagiütlevate silmadega vaatas ta Antsu. Ta ei tahtnud reeta Antsu ja tema lähedasi. Kuigi kuulduste järgi olid Antsu kaks vanemat venda tapetut juba varem julgeoleku poolt teostatud haarangutes ning Antsu ema ja isa küüditatud Siberisse, võis Antsu äratundmine ikkagi tekitada pahandusi tema sugulastele. Surnute rea lõpus laiutas isa käsi. Venelasest julgeolekutöötaja lõi käega ja lahkus sõnagi lausumata, eestlane kirjutas isa näpuvahel asetsevale kutsele märkuse viibimise kohta julgeolekus, et kolhoosis ei pandaks seda päeva kirja tööluusina.
Autobussid käisid Võru ja Vastseliina vahet harva, paar korda päevas, järgmine pidi Võrust väljuma peale lõunat kella kolme paiku. Isa lonkis mööda Võru linna, tehes aega parajaks. Tasapisi hakkasid jalad kummisäärikutes külmetama, ka õhuke palitu ei vastanud talveilmale. Tänav viis platsile, mille paremas ääres asus kirik ja selle vastas suur hoone, Kommunistliku Partei Võru Rajoonikomitee. Kiriku uksel ei toimunud mingit liikumist, aga parteikomitee hoonesse sisenes ja sealt väljus kiirustades ja tähtsal ilmel erariides portfelliga seltsimehi ja sõjaväemundris ohvitsere, nahkne välitasku üle õla ja püstolikabuur vöö küljes. Üle väljaku märkas isa väikest puumaja, mille räästa alla oli paigutatud silt “Söökla”. Ka sinna astus mõni sisse, samuti väljus aeg-ajal, tänaval mäludes ja söömist lõpetades. Isa sammus üle väikese väljaku, kiriku ja parteikomitee vahelt läbi ja sisenes sööklasse – mitte selleks, et süüa, vaid et veidike jalgu puhata ja sooja saada; õhuke palitu ja tühi kõht lasksid külma ligi.
Isa võttis nurgalauas istet, läkiläki asetas põlvele. Paar-kolm inimest sõid laudade taga – kes helpis suppi, kes mingit putru, nii kuidas taskukohane. Istuti eraldi laudades, endassetõmbunult ja teistele pilku heitmata. Aeg oli selline, võõraste inimestega juttu alustama ei kiputud.
Isa taskus oli kolm rubla viiskümmend kopikat, kojusõidu raha. Isa istus laua taga ja tundis, kuidas söökla toidulõhn ja söövad inimesed tõid sülje suhu, ka väljendas kõht korisemisega oma rahulolematust. Isa pilk libises üle laua – sellel asetses taldrik väikeste leivaviiludega, taldriku kõrval soolatops. Isa võttis taldrikult leivatüki, kastis selle soolatopsi ja pistis suhu, mälus aeglaselt ja märkamatult. Selle ära söönud, istus ta tükk aega endassetõmbunult ja nagu masenduses, Mäetaguse poisekeseohtu Antsu nägu silme ees; järsku isa justkui ärkas. Ta heitis korraks pilgu üle sööklaruumi, võttis taldrikult teise leivatükki, pistis selle ebalevalt soolatopsi ja seejärel suhu, tõmbas läkiläki pähe ja väljus leivatükki mäludes sööklast.
Siinjuures tuleb ajaloolise tõe huvides siiski ära märkida, et leiva laual hoidmine oli ühe noore kogenematu parteitöötaja väljamõeldis. Sellega taheti näidata küllust ja jõukust. Vaesel ajal on leib laual väga atraktiivne, rõõmustab silma ja südant. Kõht aga on ilma ilumeeleta ja meile teadaolevatel asjaoludel kadus eelnimetatud iluasjake ning ühtlasi ka küllusele suunatud propagandavahend laualt õige kiiresti. Kommunistliku partei rajoonikomitee oli sunnitud oma lauakaunistamise eksperimendi lõpetama.

* * *

1959.aasta septembris seisid Ott ja Enno maanteeääres ja ootasid veoautot. Igal hommikul vedas auto kolhoosnikud kolhoosi osakonna keskusse, seal anti neile juhised kätte ja seejärel veeti mööda töökohti laiali. Lähimasse töökohta mingi jalgsi, tööriistad üle õla, või sõideti sõnnikuvankris, jalad üle vankriääre rippu. Kolhoosnikuid vedava autoga said ka poisid kooli. Ühe suurtalu varemete juures tegi auto igahommikuse peatuse. Tee ääres seisis vanamees – selle talu endine peremees. Ta oli kümme aastat Siberis ära istunud, koju jõudnud ja nüüd elas üksi oma talu saunas, see oli suurtalust jäänud ainuke vähegi elamiskõlbulik hoone. Endine taluperemees ronis ähkides autokasti; paistis, et vaatamata Siberile ja vanusele, oli ta veel tugev mees. Autokastis sättis ta ennast teiste kõrvale. Tema tulekul muutusid inimesed kuidagi vaikseks, nende igahommikune lõõpimine lakkas. Inimesed tundsid ennast ebamugavalt või süüdlaslikult. Taluperemees istus vaikides, kellegagi juttu alustamata, kuid tema näost ei paistnud ei viha ega põlgust. Ta näost paistis elutarkus. Ott oleks väga tahtnud tema kõrvale istuda ja temaga juttu alustada. Ta tahtis teda, mida endine suurtalu peremees praegu mõtleb, mida tal on öelda tänase ja tulevaste päevade kohta. Kuid Ott häbenes – mis jutu alustaja tema, poisike, ikkagi on.

1960.aasta vana-aasta õhtul kihutas saan Vastseliina pole. Saani vedas Karbo, kes oli küll vanaks jäänud, aga oma endise peremehe poolt juhituna jooksis kerge saani ees päris nobedalt ja sundimiseta. Saanis istusid isa, Ott, Enno ja nende õde Elle. Isa vestles lastega, vahel ka naerdi, olles rõõmsad ja elevil. Ümberkaudsetes taludes oli paar päeva ringi liikunud kuuldus, et täna, vana-aasta õhtul kell kaheksa avatakse Vastseliinas leivapood ja seal hakatakse müüma saia – igale inimesele üks päts saia. Isa võttis oma kolm last kaasa ja koos kihutasid nad Vastseliina poole, vana-aasta õhtu saia järele. Möödunud jõulude ajal jäi sai saamata ja söömata. Nüüd loodeti saada saia ja uus, 1961.aasta vastu võtta saiaga.
Poe juures lookles mitmesaja meetrine saiasaba. Miilits pidas sabas korda. Kell oli juba kaheksa, aga poodi ei avatud. Ka kell kümme jäi pood ikkagi suletuks; rahvas nurises ja kirus. Pool tundi enne keskööd öeldi rahvale, et Võrust saiaauto ei tule, olevat juhtunud mingi tehniline rike.
Tegelikult mingit tehnilist riket ei juhtunud – saia ei olnud ega saanudki olla, kuna teda lihtsalt ei olnud. Aga kohalikud parteilased, olles küünilised ja inimtunnetest võõrdunud, lasksid Vastseliina ümbruskonnas lahti saiajutu, et hoida ära inimeste kirikukülastused vana-aastaõhtul. Ilmselt said väiksemad parteitegelased oma ülemuselt peapesu, et polnud suutnud ära hoida inimeste kirikusse minekut jõulude ajal ja nüüd näitasid nad üles oma leidlikust ja nutikust.
Tagasiteel oli isa kuidagi ebaloomulikult vaikne, lapsed olid pettunud ja unised. Uus, 1961.aasta võeti vastu teel Vastseliina saiasabast koju, ilma saiata. 1961.aastal võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku partei XXII kongress vastu partei programmi, mis andis maailmale võidurõõmsa teate – partei kuulutab pidulikult: nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks õnn elada kommunismi ajal!

Kaheteistkümnes peatükk. Veera

Peaaegu viiskümmend aastat liikus Eestimaa inimeste ajalooratas vaikselt, ilma suuremate jõnksuteta edasi. Inimesed sättisid oma elu nii, kuidas keegi oskas ja suutis. Ühed rügasid kolhoosipõllul ja riigitehastes tööd teha, teised jälle logelesid. Nälga ei jäänud keegi; katus oli peakohal ja riided seljas, prügikastides ei kolatud. Prügikaste siis peaaegu polnudki, kuna prügi samahästi kui puudus. Ärksamates peredes püüti lastele haridust anda, saates neid õppima ülikoolidesse ja instituutidesse. Kuigi vaimuvalguse andmine käis doseeritult ja tsenseeritult, kasvas inimeste haridustase oluliselt.
Agaramad üritasid teha karjääri leninlikus komsomolis ja kommunistlikus parteis, mis ainuparteina oli pigem riigivalitsemisaparaat kui erakond. Paljud leidsid endale arenguruumi NSV Liidu avarustes. Eestlasi töötas Nõukogude Liidu teaduseasutustes, eestlasi leidus Arktika ja Antarktika polaaruurijate seas, samuti teenis neid NSV Liidu relvajõududes. Ehki eestlastest kosmonaute Nõukogude Lidu kosmosevallutajate hulgas ei leidunud, tunnustati eestlasi NSV Liidu relvajõududes hinnatud lenduritena, ka peeti eestlasi headeks meresõitjateks, kuigi sageli tuli merele mineku mõtetest loobuda, sest alatasa kiputi eestlastele mitte andma meresõiduks vajalikku välisviisat. Eks ikka selle välisviisa pärast ei lastud eestlasi ka kosmoselendudele – ilmselt kardeti, et eestlane, sattudes Kuule või Marsile, võib niiöelda, ära karata ja Nõukogude Liitu enam tagasi mitte pöörduda. Vaatamata sellele peeti eestlasest suure NSV Liidu vennalikus peres lugu, tema sõnal oli kaalu. Moskvas sõjaväestaapide autojuhid olid peamiselt eestlased, lätlased ja leedulased, sest nad ei kihutanud purjus peaga mööda Moskvat ringi. Kuigi, jah, tõe huvides peab ütlema, et peale kõrge ülemuse kojuviimist sõideti veel paar tunnikest ühest linna otsast teise, mängides taksojuhti ja teenides taskuraha. See oli ülemustele teada, aga ei pandud pahaks, kuna seda aktsepteeriti kui Baltikumi eripära. Eestlane oli natuke endassetõmbunud, kuid hea kaaslane ja kindel seltsimees olukordades, kus tuli riskida, näidata üles külma verd ja kaalukat mõistust.
Enamus inimesi elas riigist võõrdununa oma elu; tööst vabal ajal rehitseti aianduskruntidel või remonditi autologu, mis kunagi ostuloaga tutvuse kaudu oli õnnestunud hankida. Tekkisid garaažikooperatiivid, mille boksis oli hea vana Žigulid või Žaporožetsit kõpitseda. Ärksam autoomanik oli garaaži sisustanud ka väikese baari, vana köögikapi naeltega seinale löönud. Selles hoiti käepärast mõnda kalakonservi ja pudelit viina, et siis laupäeval-pühapäeval garaažinaabriga sada grammi teha ja vestelda pikalt-laialt auto remondiga seotud probleemidest. Mõni autoomanik oli garaaži tirinud ka vana diivani ja meelita sinna naisterahvaid, kellega oli hea kudrutada ja üleannetusi teha vähemalt niikaua, kuni oma naine haisu ninna ei saanud.
Elujõulisemad otsisid sumbunud ja seiskunud ühiskonnast väljapääsu – kes põgenes sobival võimalusel läände, kes tegi sporti või lõi kaasa kultuuriüritustel, paljud aga jõid lihtsalt meelelahutuseks viina. Aga nii mõnelgi, eriti parteile ustavatel isikutel, õnnestus käia väliskomandeeringus, ja see oli suursündmus, see oli reis imedemaale. Taskurahana kaasa saadud välisvaluuta eest osteti välismaiseid pastapliiatseid, pearätte, parukaid, sukki, sokke, teksapükse; mõnel õnnestus välisreisilt ka mingi suurem asi, magnetofon või televiisor koju tarida. Ja siis oldi õnnelikud…
Maailmakuulus filosoof ja ökonoomikateoreetik Karl Marx leidis, et on võimalik üles ehitada kommunistlik ühiskond – inimeste kõigi vajaduste rahuldamine – kui teostades ülemaailmse revolutsioon. Tema andetud järgijad Lenin ja Stalin leidsid, et kommunistlik ühiskond on võimalik ehitada ka ühel eraldi võetud maal.

1962.aasta augustis istus Tallinna Merekooli vastuvõtukomisjoni või nagu tollal nimetati – mandaatkomisjoni ees punetava näoga häbelik Vastseliina kandist pärit maapoiss. Ta oli dokumendid merekooli sisse andnud ja eksamidki ära teinud, nüüd sõltus kõik sellest niinimetatud mandaatkomisjonist. Ligi kümmekond tähtsat isikut, komisjoni liikmed – erariietes, mõned tsiviilmerelaevanduse vormis ja ka pagunitega sõjalaevastiku mundris istusid pika laua taga. Ilma pikema jututa alustati tulevase merekooli kursandi küsitlemist ehk testimist, nagu kaasajal öeldakse:
“Mida tähendab mõiste – demokraatlik tsentralism?” esitas erariides isik lihtsa küsimuse.
Kursandihakatis muutus näost veelgi punasemaks ja kehitas tahtmatult õlgu.
“Aga dialektiline materialism?” tuli kohe küsimus teisest laua otsast; siin ilmutas oma tarkust mereväeohvitser.
Maapoiss jäi vaikseks, süda ronis saapasäärde, kuigi tal olid jalas kerged sandaalid; uued, just Tallinnasse sõiduks ostetud.
“Seltsimehed,” sekkus küsitlusse hallipäine kaugesõidukapteni paeltes eestlane. “Siin ei ole tegemist keskkooli lõpetanuga; seitsmeklassilise kooli lõpetanu kohta on küsimused raskevõitu; küll ta jõuab merekoolis need asjad selgeks õppida.”
Paistis, et küsitlejad mõistsid ka ise, et olid natuke ülepingutanud. Otsekui soovides olukorda leevendada, esitas dialektilise materialismi vastu huvi tundnud juba uue küsimuse:
“Rääkige meile lühidalt Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XXII kongressi otsustest. Mida te teate nendest?”
Maapoiss muigas endamisi, kuid manas kohe näole tõsise ilme. Dokumente merekooli sisse andes oli kena eestlannast sekretärineiu poisse hoiatanud:
“NLKP XXII kongressi materjale peate teadma ka une pealt!”
Nädala päevad enne pealinna sõitu ja ka kogu tee, loksudes rongiga Võrust Tallinnasse, oli maapoiss lugenud ja lugenud väikest raamatukest selle kurikuulsa kongressi materjalidega. Ta oli need materjalid endale nii pähe tuupinud, et Tallinnasse jõudes ei olnud tegemist enam mitte teadmistega, vaid ta oli omandamas justkui mingit uut usku.
Köhatanud hääle puhtaks, alustas maapoiss enesekindlalt ja paatosega, otsekui köster jutlust:
“Kommunistliku partei äraproovitud juhtimisel, marksismi-leninismi lipu all ehitas Nõukogude rahvas üles sotsialismi. Partei juhtimisel, marksismi-leninismi lipu all ehitab Nõukogude rahvas üles kommunistliku ühiskonna. Partei kuulutab pidulikult: nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks õnn elada kommunismi ajal! Uus ajalooline epohh tõi proletariaadi revolutsioonilisele maailmavaatele tõelise triumfi. Kommunismi ajalooliseks missiooniks on teha lõpp sõdadele, viia maakeral võidule igavene rahu. Kommunism on klassideta ühiskonnakord, kus kõik ühiskonna rikkuse allikad hakkavad voolama võimsa jõena. Lähemal aastakümnel, aastail 1961-1970, jõuab Nõukogude Liit kommunismi materiaalset tehnilist baasi luues toodangu valmistamises iga elaniku kohta ette kõige võimsamast ja rikkamast kapitalismimaast – Ameerika Ühendriikidest. Lähima kümne aasta jooksul toimub üleminek kuuetunnilisele tööpäevale, kusjuures nädalas on üks puhkepäev, või 34-36-tunnisele töönädalale, kusjuures nädalas on kaks puhkepäeva; teisel aastakümnel algab tööviljakuse vastava tõusu baasil üleminek veelgi lühemale töönädalale.”
“Hästi, hästi,” katkestas teda üks erariietes komisjoni liige, KGB esindaja. Ilmselt piirdus tema huvi NLKP XXII kongressi programmi vastu ainult Ameerikast ettejõudmisega, kõik muu oli vähetähtis, seda enam, et kagebeelasel oli määratlemata pikkusega tööaeg. Hallipäine eestlasest kaugesõidukapten vaatas maapoissi pika pilguga ja vangutas endamisi pead.
Ajaloolise tõe huvides tuleb siiski märkida, et vaatamata NLKP XXII kongressi materjalide heale tundmisele, merekooli sissesaamisele ja selle lõpetamisele ei õnnestunud maapoisil pääseda kaugetele maadele ja meredele. Tuli piirduda hulpimisega Läänemerel, kilulaevas. Poisi isa, endine keskmisest suurema ja jõukama talu peremees, oli Eesti Vabariigi ajal kuulunud kaitseliitu, nagu iga korralik taluperemees. Taoline väärnähtus ei jäänud KGB-l kahesilma vahele. Värske tüürimehediplomi omaniku tasku ei usaldatud sel ajal lojaalsustõendina kehtinud meremehepassi ehk välisviisast, nagu seda passi tollal nimetati. Tema silmadele jäid nägemata ekvaator ja troopikaöö, lendkalad ekvaatori peegelsiledas vees, Antarktika jäämäed ja pingviinid ning Buenos Airese senjoriitad. Alles Eesti taasiseseisvumine avas tee kaugetele meredele ja maadele.
Romantikalt üle minnes Kommunistliku Partei programmi juurde peab ütlema, et ega maapoisi jutlus, õigemini pähetuubitud pühakiri, mida nimetati NLKP XXII kongressil vastuvõetud programmiks, põhimõtteliselt ei erinenudki ligi kolmsada aastat varem peetud harimatute eesti köstrite jutlusest – ka nemad lubasid taevariigis Jumala heaks tehtavate teopäevade järjest vähenemist, kuni teopäevade täieliku kaotamiseni.

Suund võeti kommunismile. Kuid Kommunistliku Partei nomenklatuur tuli järeldusele, et on võimalik ehitada kommunism ühele eraldi võetud isikute grupile, enda jaoks. Sellel eesmärgil asutati kinniseid kauplusi, sööklaid, eraldati autoostulube ja välismaa tuusikuid iseendale, ehitati endale aga riigi kulul sanatooriume, puhkekodusid, suvilaid. Siin saavutati kommunismiehitamises märgatavat edu – loodi kommunistlik ühiskond väikesele isikuteringile ja jäädi seda nautima; uinuti, aevastati, ärgates aeti kommunistlikku loba.
XX. sajandi seitsmekümnendad aastad. Külm sõda möllas täie hooga. Ameeriklased asusid kavandama “Tähesõdade” programmi – luua kosmoses kaitsesüsteem Nõukogude Liidu rakettide vastu, luua kaitsekilp, millega takistada aatomipomme kandvate Nõukogude Liidu kontinentidevaheliste rakettide jõudmist Ameerika mandrile.
Taolisele plaanile vastas Nõukogude Liidu vanadusest nõder välisminister Gromõko külma kõhuga:
“Meie rakettidel polegi vaja jõuda Ameerikani. Kui me lõhkame omal maal kõik aatomi- ja vesinikupommid, lendab terve maakera õhku.”
Tegelikult asusid kõik kommunismiideid propageerivad teoreetikud ja praktikud eksiteel, peale “elutarga” Gromõko, kelle sõnades väljendus hirmuäratav tõde.
Kommunistlikku mõistet – inimeste kõigi vajaduste rahuldamine – ei ole võimalik määratleda isegi siis, kui sõnastaksime selle täpsemini – inimeste kõigi mõistlike vajaduste rahuldamine. Ja kui see on isegi võimalik, siis alati leidub neid, kes on arusaamisel, et need vajadused on mõistlikud küll temale aga mitte kõigile ja et neid masside vajadusi tuleb vähendada või vastupidi, leidub ühiskonnaliikmeid, kes soovivad mõistlikest vajadustest enamat.

10.september 1985. Kell 10.00
Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee peahoonesse, Võidu väljak 7, neljanda korruse istungitesaali oli kogunenud kirju seltskond. Põhilised pensionärid. Nad istusid toolidel üleriietes, mis olid küll võrdlemisi tagasihoidlikud, aga siiski puhtad ja korrastatud. Oodati koosoleku algust. Saali olid kogunenud aianduskooperatiivide juhatuse esimehed. Nende krobelised, aiatööst parkunud mustade küünealustega käed mudisid kutset, mille tekst kohustas neid trahvi ähvardusel ilmuma koosolekule eelnimetatud aadressil. Kutsele oli suures kirjas märgitud päevakord:

NSV Liidu Kommunistliku Partei otsuse “Liialdustest aianduskooperatiivide tegevuses” täitmisest.

Kell kümme ja viisteist minutit, rõhutades oma hilinemisega iseenda tähtsust, astus saali partei Tallinna linnakomitee teine sekretär Andrus Eeskülg. Siinjuures tuleb märkida, et ta oli äsja komsomoli Tallinna linnakomitee esimesest sekretärist ülendatud partei linnakomitee teiseks sekretäriks. Pikka kasvu, enesekindla olemisega ja neidudele huvipakkuva välimusega noormees oli riietunud lumivalgesse ülikonda, valget nailonsärki ehtis süsimust kaelaside, mansetinööbid välgatasid seinalampide valguses. Kohalviibijad tardusid harduses, tunnetades partei kättesaamatud kõrgust ja iseenda tühisust. Mõnele nooremale ja haritumale kohalviibijale tundus siiski justkui olnuks partei linnakomitee teise sekretäri näol tegemist tühipalja dändiga.
Dändi manas istet võtmata näole range-piduliku ilme, libistas isaliku pilgu üle saalisolijate ja alustas oma kõnet:
“Seltsimehed! Suur ja lai on meie kodumaa Nõukogude Liit. Kuulsusrikka NSV Liidu Kommunistlik Partei juhtimisel jätkame vallutusi kosmoseavarustes, avastame ja võtame kasutusele üha uusi ja uusi Siberi naftamaardlaid; ööd ja päevad liiguvad rongid rataste põrinal Siberisse, viies suurehitustele uut nooruslikku tööjõudu.”
Viimaste sõnade juures kuuldus vanemate saalisolijate ridades kahtlasi köhatamisi ja sosinat – ju olid neil Siberisse sõitvate rongidega seotud mingid omad, mitte just kõige paremad mälestused.
Parteisekretär heitis saalile korralekutsuva pilgu, võibolla isegi midagi mõistes, ja asus ootamatult parteilüürika juurest argipäevaküsimuste juurde.
“Seltsimehed! NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee võttis vastu otsuse “Liialdustest aianduskooperatiivide tegevuses”. Teil, kui aianduskooperatiivide juhatuse esimeestel, tuleb suunata kogu oma energia, kogu jõud sellele, et vältida liialdusi ja kõrvaldada kitsaskohad aianduskooperatiivide tegevuses.”
Olles suu lahti teinud ja noorele inimesele omasest esimesest kohmetusest üle saanud, asus parteisekretär üha ründavamale positsioonile:
“Seltsimehed! Vastavalt seadusele, on lubatud ehitada aiamaja ja selle juurde kuni kümne ruutmeetri suurune lahtine veranda. Aga mis toimub tegelikkuses?”
Siinjuures tegi parteisekretär pausi ja libistas pilgu üle saalisolijate, kes süüdlaslikult tema pilgu ees silmad maha lõid või näppisid oma musti küünealuseid.
“Tegelikkuses on asjad nii, et rikkudes eriti jämedalt ja jõhkralt seadust, on suures enamuses verandad kinni ehitatud, klaasitud ja tehtud toaks. Mõni on isegi kamina kinnisele verandale ladunud ja peesitab ennast kamina ees, tundmata mitte väiksematki südametunnistuse piina seaduserikkumiste pärast.”
Parteisekretär heitis pilgu NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee otsuse teksti, otsides sealt sobivaid sõnu ja ilmselt neid ka leides, jätkas:
“Seltsimehed! Tuleb kohtadel tööle asuda. Kõigis aianduskooperatiivides kinniehitatud verandad maha lõhkuda ja kaminad välja visata ning seaduserikkumised kõrvaldada. NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee otsuse täitmise eest vastutab iga kooperatiivi juhatuse esimees personaalselt, aga ma pean nüüd lahkuma, minul seisab ees tähtis nõupidamine Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitees, tänast koosolekut jätkab Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Kommunaalosakonna juhataja seltsimees Pjotr Ivanov.”
Parteisekretär-dändi lahkus tähtsal ilmel saalist, olles täitnud oma püha kohustuse.
“Ilmselt läks litsidesse,” kuuldus tagumistes ridades sosistamist.

* * *

Inimühiskonnaga ja enamuse inimestega on juba kord nii, et nad ei suuda kaua seista ühe koha peal. Autologu, garaažiboks ja vana diivan selles, aianduskrunt ja päevast-päeva korduv toidukaupluses viinerisabas seismine muutuvad tüütuks (kuigi, tõsi, kommunistlik viiner oli tõesti ehtne ja hea, mitte nagu vabaturumajanduse kondijahuviiner); inimest tõmbab liikvele, hing on rahutu, süda ihkab midagi enamat, kättesaamatut, või kui luuleliselt öelda – süda ihkab meretuult ja vabadust!
Maapeal ei ole kunagi olnud tuhandeaastast rahuriiki ja inimese loomust arvestades võib eeldada, et seda ei saabu iialgi. Aegajalt, iseeneselegi ootamatult, asub rahvamass liikvele, teadmata isegi kuhu. Tekivad uued võrdlemisi hägused unistused, lootused, eesmärgid. Neid asutatakse toetama selgekirjaliste loosungite ja kindlasõnaliste üleskutsetega. Tekivad uued liidrid, juhid, rahvateenrid. Joonistuvad välja huvigrupid, nendega ühinevad kaasajooksjad, laienedes moonduvad huvigrupid määratletud sisedistsipliiniga liitudeks – suund võetakse võimule. Võimule saades asutakse esmase toiminguna teostama varade ümberjaotust, viiakse läbi restitutsioone ja reduktsioone huvigruppide tahtmist järgides. Nii oli see juba enne, kui algas Eesti kirjutatud ajalugu. Kas inimkond suudab toimida teisiti?
1/6 maakeral, nimetusega Nõukogude Liit, mille koosseisu meile teadaolevatel asjaoludel kuulus ka Eestimaa, algas käärimine; ühiskond asus liikvele. Mis selle tingis, kellest see sõltus, seda näitab ajalugu. Käesoleva raamatu kirjutamise ajal ei ole need sündmused veel ajalooks muutunud. Kuid füüsika reeglite kohaselt panevad asja, eseme, milleks tinglikult võiks nimetada ka inimühiskonda, liikvele tõuke- või tõmbejõud; sisemised või välised või mõlemad koos.
Siinkirjutaja ei pea ennast Nõukogude Liidu lagunemise asjaolude ja põhjuste asjatundjaks, kuigi selle kohta on oma teadmine igal inimesel. Nõukogude Liidu lagunemise kohta on esitatud hulgaliselt arvamusi, kindlasõnalisi väiteid, kõigutamatuid teooriaid, mis siiski on pigem müüdid kui tõde. Käesoleva raamatu autor on oma arvamuse Nõukogude Liidu lagunemise põhjuste kohta öelnud juba eespool, leides, et Nõukogude Liidu lagunemises olid süüdi botased, õigemini nende puudumine. Kalosse leidus Nõukogude Liidus piisavalt ja sotsialism seisis kindlalt jalgel, aga niipea, kui võeti suund botastele ehk kommunismile, satuti karjuva defitsiidi tingimustesse ja riik varises kokku. Aga on ka teisi arvamusi. On välja ilmunud hulgaliselt isikuid, kes kindlasõnaliselt väidavad, et nemad olid Nõukogude Liidu lagundajad või vähemalt aitasid sellele kaasa. Ajaloo lähisündmusi segab vaatlemast igat masti väärinfo, mis keerleb või mida keerutatakse sündmuse ümber. Aja möödudes see settib ja sündmuste asjaolud muutuvad selgemaks.

* * *

Ligi kolm sajandid elasid 1707.aasta Tartu küüditamise ajal Venemaale viidud Rüütli Madise järeltulijad Ustjuki linna külje all väikeses külakeses, millel kümmekond tahutud palkidest majakest ühel poolt tänavat ja sama palju teiselpool. Majakeste aknad seisid vastamisi – hea tagumik sissepoole urvakil aknalaual kõhutada, päevalilleseemneid närida ja naabrile uudiseid kuulutada või niisama ajaviiteks lobiseda. Päevalilleseemnete koor toodi keeleotsaga osavalt huulte vahele ja sülitati läbi akna välja, üle akna all laiutavate nõgesepuhmaste. Mööda porist tänavat jooksid koerad ja lapsed, sead püherdasid tänavaaukude poris ja kanad sibasid ringi, munedes, kuhu juhtus. Aeg-ajalt sõitis poriaukudest läbi sõnnikuhaagisega traktor või harrastas aukudevahelist vigursõitu uljas samagonnivindine mootorrattur, tagaistmel õhulises sitskleidis tüdruk, käed ümber noormehe kaela. Noored olid uljad, armunud ja õnnelikud; päikese õhtusse kaldudes ootasid ees soe Venemaa suveöö, küünis värsketele lõhnavatele heintele tehtud ase, kuumad suudlused ja kirglikud sosinad.
Küla oli üle elanud kollektiviseerimise, kulakuks tegemise ja sunnitööle saatmised. Küla elas üle parteisekretär Hruštšovi maisikasvatuse ja ruutpesitsi kartulipaneku, isegi Brežnevi perspektiivitute külade ümberasustamisele suudeti vastu seista ja paigale jääda. Kohalik kolhoos, mis oli pääsenud vahepeal moodi läinud majandite liitmisest, sai aegamööda jalad alla. Soetati mõni traktor, paar kombaini, ehitati viljakuivati, külaservale pikk eterniitkatusega looma-ja sealaut ning koolimaja paarikümnele lapsele. Võis nagu tasapisi elada – jõukaks ei saanud, aga suurt viletsust ka ei olnud. Ja kuigi kolhoosipõllule mindi tööle mõningase vastumeelsusega, parema meelega kõpitseti oma aialappidel, teenis traktorist siiski palga, millega võis pere ära elatada. Ootamatult ja järsku lõppes taoline külaelu “idüll” lõppes otsa, – külla kärgatas sisse Gorbatšovi perestroika. Keegi hüüdis välja loosungi – farmindus. Kolhoos kuulus erastamisele, töötajate eraomandisse andmisele. Käibele saabusid vautserid – neid jagati riigi poolt välja tööaastate eest ja kolhoosi ühisvara jagamise tasuna, see oli omapärane täiskasvanute mäng, nagu lapsed mängivad lepalehtedega poodi.
Tundmata vautserite väärtust ja teadmata nendega seotud võimalusi finantsmahhinatsioonideks, müüdi vautsereid kokkuostjatele kolhoosi kontoriga ühe katuse all asuva kaupluse ees pudeli viina ja kümmekonna õlle eest. Kaupluse ees tolgendasid mingid nolgid – pudel viina ja vautser, kümme õlut – vautser. Peagi olid kolhoosnikel viinad ja õlled kõrist alla kulistatud ning vautserid läinud. Kolhoosi aga oli oma taskusse pistnud endine esimees, Kommunistliku Partei Rajoonikomitee liige. Endisest kommunismiehitajast oli üleöö saanud mõisnik. Esimese ettevõtmisena hakkas uusmõisnik tasu võtma kolhoosi, nüüd juba farmi teedel liiklemise eest, seadis sisse loomade karjatamise tasu, heina niitmise tasu. Põllusiilud anti endistele kolhoosnikele rendile või jäeti sööti. Külainimestele jäi aialapp ümber majakese, kõik muu kuulus uusmõisnikule. Ja kui varem sai kolhoosi laudast või aidast midagi varastada, midagi koju tassida, metsast küttepuid saagida, andes kolhoosi metsavahile pudeli viina, siis perestroikajärgselt ei olnud enam midagi varastada, ja seda mis oleks kõlvanud varastada, valvasid tursked turvamehed. Õige varsti nimetas endine esimees ja Kommunistliku Partei Rajoonikomitee liige ennast aktsiaseltsi juhatuse esimeheks, olles vahepeal jõudnud ka uude “demokraatlikku” parteisse astuda, kuigi maipühade ajal ilmus aktsiaseltsi juhatuse esimees oma kontori ette ikka endise punase loosungiga – kõigi maade proletaarlased, ühinege! Ta ei olnud viitsinud loosungite vahetamisega jännata, ka selle värvi muuta, ja see polnud rahvale ka tähtis – lurjused on seesmiselt igal ajal ühte värvi. Läänes, kuhu aktsiaseltsi juhatuse esimees koos teiste endiste Kommunistliku Partei Rajoonikomitee liikmetega, uute mõisnikega, oli lennanud rajooni maa-ameti poolt organiseeritud turismigrupis, patsutasid välismaised asjamehed õlale – eraomand, farmer, horossoo!.
Külake Ustjuki linna külje all aga veeres ikka rohkem ja rohkem allamäge – endiste kolhoosnike laudad olid loomadest tühjad, karjamaad puudusid, tööd ei olnud, ja kuna farmis ei küntud ega külvatud, polnud ka midagi lõigata. Uusmõisnik ootas maaseadust, mis annaks võimaluse maa müüki panna; ostjaid liikus ümber kontori hulgi – linnategelased, olles enda kätte krahmanud tehased ja vabrikud, ihalesid nüüd maa ja metsa järele – hea välismaalastest äripartneritega jahti pidada, kolada maasturitega mööda metsi ja põlde, kartmata autoinspektoreid. Seada järve kaldale üles väike saunake suure baariga, mõned numbritoad öisteks elamusteks – vene naised on alati olnud ihaldusväärsed, kaunid, lõbusad, muretud, vähenõudlikud ja seksis küllastumatud.
Muidugi, aktsiaseltsil oli ka aktsionäre – mõni vanamutike ühe vautseriga, kooliõpetaja kolme-nelja vautseriga, endine lüpsja isegi viie vautseriga – oma paarkümmend aktsionäri võis aktsionäride üldkoosolekul üles lugeda, kokku omasid nad isegi 1 % hääleõigust.
Koosolekul pidas juhatuse esimees parteilisi kõnesid endises maneeris – joonistas ilukõneliselt aktsionäride silme ette helget tulevikku – ainult kannatust, väheke kannatust, veel viis aastat, ja elu muutub ilusaks ja päikseliseks. Seda loba kuulati sama tuimalt ja tülpinult, nagu see oli mõned aastad tagasi kolhoosi üldkoosolekutel. Dividendidest nähti und, kauplusest viina ei saanud, sest kauplus oli likvideeritud; aeti samagonni.

* * *

“Ivan! Ivan!…” kuuldus 20.augusti 1991.aasta hilisõhtul, veidi enne keskööd, Ustjuki linnakese külje all asuva külakese taluõues erutatud naisterahva hääl. “Ivan, Eesti kuulutas ennast iseseisvaks, Eesti on vaba!” hõikas Veera oma noorele mehele, kellega ta oli äsja abiellunud; järgides eesti rahvuspühi, olid pulmad peetud jaanipäeval.
Ivan istus paari külamehega õhtuvidevikus puukuuri taga tiigikaldal. Mehed olid püüdnud tiigist kokri, need ära suitsetanud ja see oli hea sakusment samagonni juurde. Mõned suitsukogred olid ka Veera jaoks kõrvale pandud.
“Mida sa Veera seal röögid öisel ajal,” avaldas Ivan heatahtlikku protesti meeste õdusa olemise segamise vastu.
“Ivan, raadiost öeldi, et Eesti kuulutati iseseisvaks, Eesti on vaba!” kordas Veera oma sõnu, rutates meeste juurde.
Külamehed jäid üksteise otsa jõllitama, nende näoilme väljendas esialgset ehmatust, imestust, otsekui vabadusse pääsenud loom peatub puuriuksel, julgemata välja astuda. Ligi kolmsada aastat, Tartu küüditamisest saati olid eestlased elanud Ustjuki külakeses, paljuski venestunud, aga mitte iialgi unustanud oma esivanemate kodumaad; neile oli teda, millistel asjaoludel nende esivanemad siia Venemaa kolkasse sattusid. Aga kord juba siia sattunud, jäädi paigale; eestlane ei ole oma olemuselt rändrahvas, ta loob kodu ja hoiab sellest kinni ega lahku, kui teda just ei küüditata.
Külamehed kallasid kandilised klaasid samagonni poolenisti täis; ka Veera jaoks leiti klaas ning koos joodi Eesti Vabariigi terviseks, seejuures suuri sõnu lausumata. Suitsutatud kokre hammustati peale.
Terve öö vestlesid Ivan ja Veera omavahel Eesti iseseisvumisest. Nende jutust ja keelest oleks võõral raske olnud aru saada – see sisaldas nii vene kui ka Lõuna-Eesti sõnu ja hääldust.
Veera kohta võiks veel niipalju öelda, et kohalikud külanaised kutsusid teda kerge põlastusega, aga võibolla siiski teatava kadedusega liivlannaks. Millest taoline nimetus tuli ja mispärast just liivlannaks, ei ole teada. Võibolla oli aegade hämarusest säilinud mälestus Tartu küüditatutest, või oli see siiski seotud Baltikumist hilisemal ajal saabunutega või hoopis ühe hulgusega, kes enam kui sajand tagasi räbalais ja näljasena oli ootamatult külakesse ilmunud ja sinnapaika jäänud. Kas oli see Pühajärve mõisniku krahv von Stackelberi toapoiss Jüri, kes Siberi sunnitöölt vabanedes oli asunud koduteele, Ustjuki külakeses kaasmaalasi kohanud ja sinna pidama jäänud, või keegi teine? Ja kes oskabki kõiki täpselt üles lugeda, keda on aegade jooksul Liivi- ja Eestimaalt Venemaale sunnitööle veetud. Aga külakeses oli säilinud kumu, justkui oleks Veera mingi liivlase kauge järeltulija.
Veera elamine-olemine tekitas tõesti külanaistes väikest kadedust. Ta ei olnud nagu päris venelanna – tema maja ees akna all õitses suviti lillepeenar, muru oli hoolitsetud ja vikatiga üle käidud, värava ette oli istutatud kaks pihlapuud, õuenurgas kasvasid valgetüvelised kased. Külavahel liikudes kandis Veera mingi tundmatu mustriga salli, mis heidetud pluusile, mille kaelust ja käiseotsi kaunistas omapärane tikand, ja mis tundus külanaistele edvistamisena ja tekitas kerget võõristust. Samas aga oldi omavahelistes suhetes sõbralikud, sest Veera oli väga abivalmis ja tark. Temalt võis saada head nõu kurkide hapendamises, sest hapukurk oli meeste seas väga hinnatud suupiste, eriti samagonni kõrvale; soolakurk ei olnud selle kõrval midagi. Ka saadi Veeralt nõu lõngavärvimises ja muudes olmeküsimustes, näiteks, kui mees joomisega juba liiale kippus minema või naiselt vägivaldselt oma meheõigusi nõutas.

* * *

Nõukogude Liit oli lagunenud. Äkitselt tundsid paljud ligi 1/6 maakera territooriumil elavad inimesed, et nad ei ela oma kodumaal. Aastasadu säilinud koduigatsus sundis neid asuma rännuteele, tagasi oma esivanemate maale. Tagasitee ei olnud kerge – ees ootas neid teadmatus, võõrad olud ja sageli ka võõraks jäänud keel ja kombed.
Veera ja Ivan saabusid Eestisse 1993.aasta maikuus. Seletamatu tung ja teenäitaja tõi neid otsekui rändlinde tagasi kodupaika, Lõuna-Eestisse, Vastseliina lossivaremete külje all paiknevasse külakesse, millest Otto von Nordeci järeltulija Rüütli Jaani tütar Tiina oli lahkunud ligi nelisada aastat tagasi.
Venemaalt saabunud Rüütli Ivan, praegu siiski juba Jaan, sest etnilise eestlasena oli ta oma nime muutnud eestipäraseks, ostis Vastseliina vallalt tükikese vaba maad. Endiste omanike linnastunud pärijad olid maast loobunud, saades vastu peotäie EVP-sid. Hoonetest oli maatükile jäänud ainult vana ait, mille Veera ja Jaan sisustasid esialgseks elamiseks.
Soojal maikuu hilisõhtul lamasid Veera ja Jaan tulevikuplaane heietades aidas asemel, südameis uued lootused ja unistused.
“Kõigepealt tuleb ehitada loomalaut, umbes kümnele lehmale,” arutles Jaan otsekui endamisi. Veera noogutas; seda tundis Jaan tema pea liigutustest oma rinnal. “Nojah, lauta peaks ära mahtuma ka kümmekond lammast, muidugi siga ja kesik; ka põrsaste jaoks peab ruumi jätma.” Siinjuures liikus Veera pea eriti ägedalt, justkui oleks ta just põrsaid oodanud. “Kui juba lehmad on, peaks ka mõne vasika jaoks sulu tegema,” jätkas Jaan oma unistusi.
“Maja ette istutame lillepeenra ja mõned ilupuud,” pakkus Veera omapoolseid ideid.
“Oota nüüd oma majaga,” ei olnud Jaan päri, “lauda juurde tuleb ehitada küün, siis ait, ja alles peale seda saab hakata majale mõtlema.”
Veera hakkas naerma:
“Siis küll oled varsti kulak valmis!”
“Mis kulak? Hädavajalikud taluhooned ju peavad olema,” tegi Jaan solvunud häält. Pidas siis pikema pausi ja sõnas ootamatult:
“Aga väikese saunakese teeme ära juba sellel suvel, nii muu töö vahelt.” Veera pealiigutus kiitis sauna heaks.
Jaan ja Veera heietasid poole ööni oma unistusi. Nad olid noored, õnnelikud, armunud, ja natuke naiivsed.
“Jaan, pane oma kõrv minu kõhule,” sõnas Veera heldimusega hääles, silitades Jaani harjasjuukseid.
Jaan toetas kõrva vastu Veera kõhtu.
“Meie esimene laps!” Jaan rääkis sosinal, otsekui kardaks ta emaüsas magavat last äratada.
“Jah, aga sis viil üts, ja viil üts, ja sis viil üts”.

Tallinnas, 2004

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s