Kurzeme printsess

Autor: Uido Truija

Tänumeelne märkus:

Raamatu väljaandmist paberkandjal toetas Eesti Kultuurkapital.

SISUKORD

Esimene peatükk. Kaunis päikeseloojang Kurzeme külas.

1648.aasta septembripäeva ilm oli heitlik, vahetevahel udutas peent vihma, hetk hiljem helkles soe päikesepaiste, siis jälle mattus taevakaar hallidesse pilvedesse ning jahedad tuuleiilid rebisid puudelt esimesi kolletunud lehti. Tuul puhus merelt – sööstis hoogsalt üle Kurzeme külakese, mühises allatuult kaldu tuulemändide oksterägastikus, räsis mändide all kasvavaid kuusenässe ja takerdus siis põlluservalt algava metsatuka puulatvadesse.
Kurzeme hertsog Jacob von Kettler oli toetanud oma püssi jämeda männitüve najale, jahipauna selle kõrvale asetanud ja istet võtnud kähara männi alla metsalagendiku serval. Ta kuulatas tuule kohinat puulatvades. Vihin männiokstes, haavalehtede salapärane võbin ja kaskede pehme sahin tekitasid hertsogi hinges seletamatut kärsitust ja ärevust. Kolmekümne kaheksa aasta vanune hertsog oli jõudnud ikka, mil juba tunnetatakse aja väsimatut kulgu, samas on silmapiir veel avar ja näiliselt lõputu ning tulevik paljutõotav ja helge. Hertsogi hing kippus merele ja kaugetele maadele, välja väikese hertsogiriigi valitseja igapäevastest toimetustest. Ta oli tundliku ja romantilise hingelaadiga ning tema meeleolu kõikumised olid sama ootamatud ja heitlikud nagu septembripäeva ilmamuutused – päike väljus pilve varjust ja hetkega lõi vihmast rõske salu üleni särama, justkui armastatud tüdruku naeratus oleks valgustanud lagendikku. Päikesekiired helklesid kasetüvedel, kuldasid oma valgusega üle käharad, juba pruunikaks tõmbunud sõnajalad ning sätendasid vihmapiiskadest märjal samblal.
Hertsog ärkas oma mõtetest. Päike oli kaldumas õhtusse. Selginenud taevas ujus veel mõni üksik valgeks tõmbunud pilverüngas. Haavalehtede võbin ja kaskede sosisklemine olid lakanud. Üle salu laotus unine vaikus. Tuul oli vaibunud, ennustades vaikset ja kaunist päikeseloojangut.
Hertsog ringutas, väristas korraks õhtujahedusest õlgu ja tõusis järsu liigutusega jalgele. Ta oli jõudnud otsusele. Vaatamata oma seesmiselt romantilisele olemusele, oli hertsog siiski teoinimene. Tema teod näitasid, et ta oli liigagi praktilise meele ja mõistusega; pigem äriinimene ja ettevõtja kui unistaja. Hertsogi toimetamised viitasid ikka ja jälle tema püüdlustele väljuda oma ettevõtmistega suurde maailma, väljapoole Kurzeme hertsogiriigi ahtakesi piire. Võttes eeskujuks suuri Euroopa riike, otsustas noor hertsog asutada oma koloniaalvaldused. Ta oli äsja vastu võtnud otsuse – saata laev pikale reisile, ülesandega uurida võimalusi kolooniate asutamiseks Lääne-Aafrika rannikule ja Lõuna-Ameerika saartele.
Hertsog heitis jahipauna õlale, haaras männitüvelt püssi ja hakkas astuma. Metsatukka kostus vaibunud tormi järgselt Kurzeme rannale paiskuvate lainete mühin. Hertsog astus okste ragisedes läbi tiheda metsaaluse võsa lainete kohina suunas. Väljunud metsaäärde, heitis ta oma raske, aga tolle aja moodsaima, ränilukuga eestlaetava inglise püssi õlale. Tänu sugulussidemete inglise kuningakojaga oli hertsog kasuliku tehingu abil kogu oma jalaväe relvastanud uusimate sõjarelvadega, vahetades välja juba sõjapidamises iganenud söepanniga musketid.
Metsaäärest avanes vaade Kurzeme külakesele ja tormi järellainetuses valgeid laineharju veeretavale merele. Lahekääru varjus oli meri rahunenud. Punakalt läänekaarde loojuv tohutu päikeseketas helkles ja peegeldus madalatel lainetel.
Metsatuka ja mere vahelisel, võrdlemisi liivasel ja kidura rohuga kaetud rannal venis pikk rodu taresid, pigem olid need siiski hütid, kõrval madalad pooleldi viltu vajunud abihooned ja kuurid. Hoonete katused olid kaetud pehkinud õlgedega. Pereelamuid ja abihooneid ümbritsesid mittesuguse jämedusega roigastest kokkuseatud rõhtaiad või ristteivasaiad. Samas aga võis hüttide vahel märgata ka juba uuemaid ja suuremaid värskelt laotud rookatusega ehitisi. Taolist elamist ümbritses korralikult punutud varbaed, mille sees hoolitsetud juurviljaaed ja mõni liivasel pinnal kasvav kidur õunapuu. Varbaia värav oli korralikult suletud. Värava juurest majatrepini viiv jalgtee oli sillutatud hoolikalt valitud siledate maakividega.

* * *

Päikese loojang oli tööd külakese õuedes lõpetanud. Elanikud istusid merre vajuvast päikesekettast valgustatud õhtulauas ja sõid oma tagasihoidlikku einet – meretuultes kuivatatud kala, musta leiba ja jõid peale siirupiga magustatud vaarikateed. Aegajalt vahetasid peremees ja perenaine mõned laused päevaste tegemiste ja homsete toimetuste üle, vanaisa-vanaema istusid vaikides. Laua ääres, pikal pingil, istusid reas igas vanuses lapsed, nügisid üksteist ja kippusid itsitama, kuid märgates isa kulmukortsutust, rahunesid pikkamisi ja muutusid uniseks. Meheleminekueas peretütar Aina jälgis läbi väikese aknaava kuidagi kärsitult ja igatsevalt hiigelsuurt leegitsevat päikeseketast, mille serv juba puudutas veepinda, kuid millegipärast justkui viivitas merre vajumisega. Isale-emale teevett kruusidesse juurde kallanud, märkas peretütar kergendusega, et päike oli lõpuks merre kadunud. Loojunud päikese kiired valgustasid veel silmapiiri tagant taevalaotust, andes läänetaeva õhukestele pilveviirudele roosakas-punase varjundi. Peretütar väljus vaikselt ja märkamatult toast ja kiirustas kuuri – selle värsketel heintel oli terve suve olnud tema ase. Suvi oli otsa lõppenud, võimust võtmas sügis; tulekul olid öökülmad, ja varsti tuli ka Ainal kolida oma asemega tarre. Aga õhtupoolikul oli merereisilt naasnud naabertalu perepoeg, tüürimees Janis üle varbaia Aina lähemale viibanud ja sosistanud talle kõrva juba mitmeid korda kuuldud aga ikkagi nii meeldivad ja erutavad sõnad:
“Täna õhtul jäta kuuriuks haagist lahti.”
Aina sättis kuuri värskelt lõhnavatel heintel aseme valmis, kohendas patja. Libistas Kurzeme värvikireva seeliku üle puusade ja asetas kuuritalale. Seejärel nööpis särgi lahti ja tõmbas seljast. Ronis asemele, kattis ennast lõuani tekiga ja jäi külmast või ootusest pisut värisedes ootama Janise koputust uksele. Enne keskööd kobistati kuuri ukse taga ja pikk kogu sisenes kuuri.
„Aina!” sosistas siseneja.
„Janis!”
Janis kiskus pimedas kuuris saapad jalast, ähkis lahtiriietumisel ning puges Aina sooja ja hubase külje alla.
Tublisti peale keskööd, olles kirest ja kallistustest veidike rahunenud, alustas Janis juttu, ja seekord Ainale täiesti ootamatust kandist.
„Aina, ma olen seilanud mööda Läänemerd risti ja põigiti, käinud kõigis Läänemere sadamates. Aga ma sooviks seilata maailmameredel, väljuda Sundist Põhjamerele ja sealt edasi kaugetele maadele ja meredele.”
„Kulla Janis, juba need sinu praegused seilamised Läänemerel on nii lõpmatult pikad, täis ohtusid ja torme. Mis saab sinust ja meist, kui sa kaod jumal teab kui kauaks ja kuhu, maailma äärde?”
„Aina, kallike, maailmal ei ole otsa ega äärt.”
„Kuidas ei ole! Vanaema rääkis mulle, et maailm seisab kolmel suurel kalal; maailm on justkui pannkook, ja selle äärde jõudes võib laev koos täiega alla kukkuda.”
„Rumaluke! Maailm on ümmargune. Ma sõidan oma laevaga ühes suunas välja ja tulen teiselt poolt maakera jälle Kurzeme randa tagasi. Ma võin sõita mööda ekvaatorit otsekui ümber lõngakera – sealt kust merereisi alustan, seal ka lõpetan. Ja päike paistab kogu aeg otse lagipähe.”
„Kuidas saab päike paista lagipähe, ega sina ometi suuda teda teistpidi käima panna.”
„Peale ekvaatorit, lõunapoolusel, käib päike hoopis teisiti – tõuseb idast, läheb üle põhjakaare ja loojub läände.”
„Janis, kullake, sa oled minu väike rumaluke unistaja ja muinasjutuvestja,” sõnas Aina õnnelikult ja armunult, ning pigistas Janise tugevalt oma kuuma kirglikku embusse.

* * *

Kurzeme hertsog Jacob von Kettler ligines külakese kõige suurema elumaja aiaväravale, avas selle kerge kriuksatusega ja sisenes õuele. Majatrepil lamav suur pulstunud karvaga koer tõstis pea ja tõi kuuldavale paar haugatust. Tundes ära hertsogi, liputas ta rõõmsalt saba, ent kuna ta oli võrdlemisi laisk koer, ei vaevunud ta püsti tõusma. Kari hagijaid, kes olid jahikoertena Kuldiga hertsogilossist kaasa toodud ja asetsesid eraldi aias, hakkasid hertsogi märgates ärevalt sagima, aga peagi rahunesid.
Trepile väljus keskmises vanuses jässaka olemisega peremees, tema kõrvale ilmus lumivalges põlles perenaine ja seejärel seltskond, kelle riietus näitas, et tegemist on linnainimestega. Nemad kuulusid hertsogi saatjaskonda.
Suurde elutuppa oli hertsogile ja tema saatjaskonnale kaetud rikkalik laud – jänesepraad, kala pehmes soustis, linnuliha; selle kõrvale pakuti hertsogi poolt kaasa toodud ja tema enda viinamarjaistanduse marjadest villitud heamaitselist Sabile veini.
Hertsog istus seekord õhtulauas kuidagi iseäralikult sõnakehvana, tehes vaid komplimendi perenaisele.
“Te olete muutunud veelgi kaunimaks! Ja teie jänesepraad on oivaline, kala ja linnuliha nii hõrgutavalt pehme!”
Hertsogile ei andnud asu äriplaan – luua kuskil Aafrikas või Lõuna-Ameerikas oma, Kurzeme hertsogiriigi koloonia. Omada asumaad, tähendas olla võrdne omasuguste seas, sest Euroopa riigid – Holland, Inglismaa, Prantsusmaa ja Portugal olid aktiivselt tegevuses asumaade, kolooniate rajamisega. Mõte oma kolooniast muudkui keerles peas; vestlus ei tahtnud sujuda ning hertsog, tuues ettekäändeks eesseisva jahi, andis märku koosistumise lõpetamiseks:
“Homme keskpäevaks panna hurdad ja hobused jahiks valmis!”

Teine peatükk. Kurzeme hertsog Jacob von Kettler osaleb rebasejahil.

Kõrges suletutiga kübaras ülemkoerapoiss, kõver vaskne jahisarv rinnal, istus sadulas. Tema all tantsiskles kauni rühiga hiirekarva hobune.
Vasknaastudega ilustatud rakmetes hobune, tikandiga sadul ja vaskne jahisarv ning ümberringi klähviv jahieelses elevuses hurdakari tõstsid ülemkoerapoisi kõrgemale kogu seltskonnast, kes oli jahi ootel õuele kogunenud.
Vana, pulstunud karvaga krants vahtis ükskõikse ja tüdinuna seda tralli pealt, vaevumata isegi haukuda – koduvalvuri jaoks oli see sagimine mõttetu ja rumal .
Hertsogi saatjaskond oli õuele väljunud, kuid mitte veel hobustel – oodati hertsogi ilmumist.
Hertsog väljus õuele; hobusepoiss andis koheselt hobuse ette, aitas hertsogi sadulasse ja heitis valjad talle sülle. Nüüd kargas ka saatjaskond sadulaisse.
Hobused perutasid, korskasid ja ajasid end tagajalgadele – koerte ja ratsanike ärevus kandus neile üle; nad tunnetasid eelseisvat võiduajamist.
Hallis viltkübaras, valgetes linastes pükstes, valge särgi ja musta vestiga peremees oli koha sisse võtnud laia aiavärava kõrval. Teiselpool aiaväravat oli ootel perenaine – kirju rätik peas ja valge põll ees.
Ülemkoerapoiss puhus pikalt jahisarve – hurdad pistsid klähvima, hobused trampisid jalgadega ja rebisid valjaid, ratsanikud tõusid jalaraudadel püsti ja kummardusid ettepoole.
Ülemkoerapoisi jahisarv tõi kuuldavale katkendliku meloodilise jahisignaali – peremees ühelt poolt ja perenaine teisest otsast päästsid kiiresti väravad valla.
Hertsog Jacob von Kettler kannustas hobust, andis tugeva piitsaplaksu ja sööstis väravast välja. Saatjaskond järgnes talle trügides ja väravalatte murdes. Hurdakari sebis ülemkoerapoisi hobuse jalgades, klähvis ja kiunus kabjalöökidest ning tormas väljapääsu suunas. Kogu jahiseltskond suundus esialgu otsejoones väravast välja rannale, pöördus seejärel äkitselt ringi ja tormas Kurzeme küla suunas. Mõned hobustest takerdusid rannale kuivama seatud võrkudesse ja lendasid uperkuuti, paisates ratsanikud rannaliivale. Hertsogi hobune hüppas kõrges kaares üle rõhtaia, maandus kaluri kapsapeenrale ja sööstis edasi, karates üle kapsapeenart elumajast eraldava heki. Seejärel tegi ta ootamatult kõrge ja ägeda hüppe – tiik jäi ette. Hertsog andis hobusele järjekordse piitsaplaksu, kargas üle tiigitaguse kiviaia ja väljus põllule.
Ülemkoerapoiss järgnes hertsogile, tema järel hurdakari. Koerad, olles jahikihust hullumas, hüppasid üle aia. Nii mõnigi neist hindas oma võimeid üle ning jäi kiunudes aia otsa rippu; kavalamad leidsid taras augu, pugesid sellest läbi ja tormasid ülemkoerapoisi hobusele järele.
Rukkipõllul rautsidega vehkivad külamehed jäid ammuli sui vahtima neist huilates, jahisarve puhudes ja käratsedes mööda kihutavat jahiseltskonda; külanaised peitusid kiljudes rukkihakkide taha. Kubjas rabas viltkübara peast ja saatis pika sügava kummardusega temast möödatormavaid hurdakoeri. Tolmupilve üles kergitades kadusid jahilised lähedalasuva metsatuka suunas.
Metsaservas tõmbas hertsog tugevalt valjastest ja peatas hobuse. Tema kõrval võttis koha sisse ülemkoerapoiss ja nende selja taga kogu jahiseltskond. Koerad ümbritsesid tihedas kaares koerapoisi hobust ja olid ootel.
Ülemkoerapoiss puhus jahisarve. Koerad sööstsid paigalt, hargnesid laiali ja asusid nuuskides jälgi ajama. Jahilised järgnesid neile, kaootiliselt ja üksteist segades, nii mõnigi takerdus puuoksa taha ja lendas sadulast. Ülemkoerapoiss hoidus hertsogi ligidusse, olles valmis sarve puhuma, kui härra on jänese või rebase tabanud. Koerad tormasid haukudes ja klähvides edasi-tagasi, ekseldes nende ninasõõrmeid erutavas lõhnademeres. Jahilised kappasid koerte järel üle mahalangenud puude ja mädanenud kännujuurikate; vahetevahel satuti metsalagendike ääres sohu ja siis kuuldus laugastes rabelevate hobuste ehmunud hirnumist ja ratsanike kirumist.
Hertsog kihutas hobust piitsaga ergutades koerte järel, ta oli jahikirest haaratud ja soovis olla esimene, kes uluki tabab. Äkitselt sööstis puudealusest põõsast välja jänes. Ta peatus hetkeks, tõusis tagakäppadele ja ajas pikad kõrvad püsti. Hinnanud olukorda, tegi jänes pika hüppe ja kadus põõsastesse. Koerad tormasid kiunudes ja haukudes talle järele. Järsku muutus koerte haukumine vihaseks klähvimiseks. Hertsog kannustas hobust ja kihutas koerte lõrina suunas. Jõudnud metsalagendikule, märkas ta koertest ümbritsetud rebast, kes näitas hambaid ja klähvis vihaselt, püüdes koerte piiramisrõngast läbi murda. Ratsaniku ilmumine viis koerte tähelepanu hetkeks kõrvale, rebane kasutas selle ära ja lipsas koerte piiramisrõngast välja. Kuid koheselt paukus hertsogi käes haavlitega laetud inglise püss. Kohale tõtanud ülemkoerapoiss asus ägedalt ja pidulikult sarve puhuma, kuulutades saaklooma tabamist.
Jahiseltskond kogunes metsalagendikule. Hertsogi hobusepoiss rahustas valjastest hoides hertsogi hobust, kes ikka veel korskas erutatult ja trampis jalgadega. Ülemkoerapoiss kargas sadulast, haaras hobuse esijalgade ees lamaval rebasel sabast ja ulatas hertsogile. See tõstis rebase kõrgele peakohale ning huilgas võidurõõmsalt. Seltskond ühines tema võidujoovastusega.
Vahepeal oli kohale jõudnud vanker toidukraamiga. Vankrist tõsteti maha korvid, milles pudelid Sabile viinamarjaistanduse viinamarjadest villitud punase ja valge veiniga. Rohule laotatud vaibale asetati öömaja pakkunud perenaise mooritud jäneseprae ja küpsetatud hane kandikud ning rannatuultes kuivatatud Kurzeme kala.
Läbi pisut juba kolletunud kaskede paistev päike pani sillerdama Kurzeme hertsogi veinikorvid ja higipiisad jahiliste palgeil. Kerge tuuleõhk puhus üle lagendiku, jahutades jahist ärevaid hobuseid, koeri ja jahiseltskonda. Hertsog, selles jahis võidumees, istus uhkelt seltskonna keskel. Seekord ülistati teda mitte kui Kurzeme valitsejat – nüüd austati teda kui jahimeest, kes esimesena sai jahitrofee omanikuks. Ta näitas kindlat kätt ja tema inglise püss ei tõrkunud.

Kolmas peatükk. Kurzeme hertsogiriik otsustab asutada kolooniad Gambias ja Tobago saarel.

Kuldiga hertsogilossi teise korruse nõupidamissaali täitis hommikupäike. Läikles äsja vahatatud parketil, peegeldus akna vastasseinas asetsevatelt peeglitelt, valgustas laemaalinguid kõrges laes, maale seinal ja hertsogivappi, mis oli kinnitatud pika nõupidamislaua otsas asuva kõrge tugitooli kohale.
Euroopa kuningapaleede eeskujul omas ruum siledat lage. Gootilikud kõrgusse pürgimise ajad olid möödas. Ruumis valitses asjalikkus, tasakaal ja valgus. Kuid ka siin ei saadud läbi ilma toretsemata – laest rippusid alla Veneetsiast tellitud tohutud kristallkroonlühtrid, mis nüüd päikesevalguses mitmevärviliselt helklesid. Saali nurkades asetsesid maitsekalt valitud marmorvaasid ja skulptuurid.
Päikeseküllases ruumis istusid pika malahhiidi ja lasuuriga kaunistatud eebenipuust laua taga seitse aadlikku, mõõgad vööl. Laua taga olid istet võtnud seitse Kurzeme hertsogi nõunikku, keda oli Euroopa eeskujul hakatud nimetama ministriteks ja kes omasid mitte ainult nõuandvat pädevust, vaid nende ametkohustustesse kuulus täidesaatev võim igaühel omal alal. Laua taga istusid tsiviilkabineti minister, laevastiku ja maavägede kabineti minister, tööstuse ja kaevanduste kabineti minister; tsiviilkulude intendant, kes oli ühtlasi ka õueminister, ministri staatuses protokolliülem ehk kantsler, välissuhtluse ja riigikassa minister ning äsja hertsogi poolt asutatud uue kabineti juhataja – ministri staatuses koloniaalinvestor.
Laua otsas, hertsogivapi all, istus Kurzeme hertsog Jacob von Kettler kõrgel lõvijalgadega ja nikerdatud käetugedega toolil.
Aadlike päid ehtisid suurepärased kallid parukad; sulgedega kaunistatud kübarad olid asetatud lauale. Kõrgetest ovaalsetest akendest paistev hommikupäike säratas nende ees olevaid kristallpokaale. Pikas mustas kuues, kintspükstes ja valgetes sukkades ning säravvalges pitsidega särgis ja valgetes kinnastes, kikilipsuga vanemapoolne hõbedase parukaga ülemkammerteener astus vaikselt, tõsisel ilmel ühe aadliku juurest teise juurde ja kallas pokaalidesse valget Sabile veini. Veini täis pokaal lõi päikesekiirtes kuldselt helkima. Pokaali täis valanud, tegi teener aadlikule sügava aupakliku kummarduse, puudutas korraks lumivalge tärgeldatud salvrätikuga pudelisuud ja asus täitma järgmist klaasi. Varsti helkles päikesekiirtes laual kaheksa kristallpokaali suurepärase Sabile veiniga.
Veini serveerimise ajal oli hertsog Jacob von Kettler oma tugitoolist tõusnud ja kõndis endamisi mõtiskledes saali akende all edasi-tagasi. Vahetevahel ta peatus ja jäi silmitsema aknast paistvat juba kergelt kolletunud lehtedega lossiparki ja selle taga päikeses sillerdavat Venta jõge. Kuid seekord viibisid hertsogi mõtted siiski hoopis kaugemal; ta rändas mõtetes üle Euroopa ja Vahemere Aafrika mandrile.
Hertsogi äratas mõtisklustest ülemkammerteenri tagasihoidlik köhatus.
“Aitäh, Gustav,” sõnas hertsog leebelt ülemkammerteenri poole pöördudes. “Aseta veinid lauale. Oled lõunani vaba, me teenindame ennast ise.”
Ülemkammerteener asetas lauanurgale hõbekandiku mõne veinipudeliga ja värske salvrätiku veinipudelite kõrvale. Kummardus sügavalt, eraldi kellegi poole pöördumata, astus paar sammu tagurpidi, pöördus siis ringi ja suundus tasasel sammul ukseni; sulges selle vaikselt enda järel. Uksest väljunud, sulges ülemkammerteener ka teise paari uksi, sest nõupidamissaalis toimusid konfidentsiaalsed vestlused ja hertsog oli andnud range käsu hoida nõupidamiste ajal uksed tihedalt kinni.
Oodanud ära, millal ülemkammerteener oli lahkunud ja uksed enda järel sulgenud, alustas hertsog istet võtmata sissejuhatavat kõnet:
“Härrased! Ma ei taha teie tähelepanu kaua kinni hoida oma sissejuhatava kõnega, kuid pean siiski vajalikuks teile ära tuua rõhuasetused, et siis kuulda teilt nõu ja soovitusi küsimustes, mis minule muret tekitavad. Aga kõigepealt lubage teile tutvustada minu poolt äsja asutatud kabineti juhatajat – koloniaalinvestor, parun Otto von Grotthus.”
Noor koloniaalinvestor tõusis, tegi sügava kummarduse kõigepealt hertsogile, seejärel noogutas kergelt ja tähtsalt vasemale ja paremale, ja teinud veel ühe sügava kummarduse hertsogi suunas, istus. Oli näha, et uustulnuk pidas oma ametit tähtsamaks kõigist teistest. Aga ilmselt ei kujutanud ta päris hästi ette, mida see amet endast õieti kujutas. Ministrid muigasid kergelt – eks saame näha uustulnuka töid ja tegemisi!
Hertsog võttis oma tugitoolis istet, tõstis pokaali, peanoogutusega palus ka teistel ennast järgida ja rüüpas sõõmu veini. Härrased järgnesid tema eeskujule, tõstes tagasihoidlikult pokaali huultele.
Hertsog jätkas:
“Härrased! Kurzeme hertsogiriik on küll pindalalt ja rahvaarvult väike riik, kuid ta ei ole siiski mitte väikeriik. Meie laevaehitus areneb jõudsalt, kaubavahetus üha laieneb, eksport ületab impordi mitmekordselt. Aga ei tohi unustada, et ka Euroopa ei seisa paigal. Hoogu kogub kolooniate asutamine Aafrikas ning Uues Maailmas. Me peame mitte ainult järgima Euroopa eeskuju, vaid milleski neist ka paremad olema ja ette jõudma. Ma palun välissuhtluse ministril esitada konkreetsed ettepanekud ja seejärel mõtleme juba koos, kuidas need riigi huvides tulusalt ära kasutada.”
Sõnavõtu lõpetanud, tõstis hertsog pokaali ja rüüpas järjekordse väikese lonksu veini. Kõik peale välissuhtluse ministri, kes oli hõivatud esinemiseks mõtete kogumisega ja lappas oma paksu kausta märkmetega, tõstsid hertsogi eeskujul veinipokaali huultele ja niisutasid oma huuli.
“Teie Kõrgeausus!” alustas välissuhtluse minister ettekannet. “On viimane aeg nii Aafrika läänerannikul, kui ka Lõuna-Ameerikas ja Kariibi mere saartel asutada oma, Kurzeme hertsogiriigi kolooniad. Minu poolt kogutud andmed näitavad, et veel ei ole keegi ennast kindlalt sisse seadnud Gambia jõe aladel Lääne Aafrikas. Ka Lõuna-Ameerika rannikuvetes, Väikestel – Antillidel on saari, mis on kas täielikult või osaliselt hõivamata. Näiteks Tobago saar. Veel mõned aastad, ja vabu, koloniseerimata maid pole minu poolt nimetatud aladel enam võimalik leida. Kolooniate ülevõtmine nõuaks juba sõjalist tegevust ja vastuollu sattumist Euroopa kuningakodadega.”
“Euroopa kuningakodadega vastuollu sattumine ei ole meie huvides,” esitas hertsog vaherepliigiga koheselt oma seisukoha sõjalistes küsimustes.
“Ma juhiks Teie Kõrgeaususe tähelepanu juba teile teadaolevale asjaolule, et Euroopa riigid, eeskätt Inglismaa, Holland, Portugal ja Prantsusmaa, ei asuta mitte ainult kolooniaid kohaliku tootmise ja elanikkonna tööhõive tagamiseks, vaid veavad tööjõudu Lääne-Aafrikast üle ookeani Ameerika mandrile, kusjuures tegelevad tööjõu müügiga, see on üks tulutoovamaid kaubaartikleid.”
“Härra minister!” hüüatas hertsog nördinult. “Kurzeme hertsogiriik ei hakka ometi tegelema orjakaubandusega. Meie kolooniates saavad töölised Kurzeme talupoegadega sarnase staatuse.”
“Seega siis kinnistatud talupoja staatuse?” esitas tsiviilkabineti minister täpsustava küsimuse.
Jutusse sekkus tööstuse ja kaevanduste minister:
“Mulle on mõneti ebaselge, milles seisneb orja ja kinnistatud talupoja staatuse erinevus. Ma olen arusaamisel, et mõiste “kinnistatud talupoeg” on tühipaljas prantsuse humanistide ja moralistide väljamõeldis.”
“Kui Teie Kõrgeausus lubab, siis selgitan härra tööstuse ja kaevanduste ministrile tema poolt nimetatud isendite erinevust,” pöördus hertsogi poole protokolliülem. Hertsog noogutas nõusolevalt.
“Härrased,” alustas protokolliülem selgitusi. “Ori on isend, kes töötab oma isanda, omaniku, heaks. Omanik aga peab temale tagama hädavajaliku toidupoolise, vajadusel ulualuse ja kehakatted. Kui omanik soovib, et ori paljuneks, see tähendab annaks omasuguseid järglasi, on isandal kasulik ja mõistlik luua orjale ka sobivad sigitamise ja paljunemistingimused.”
“Nojah, aga ma ei näe erinevust orja ja töölooma vahel,” hüüatas tsiviilkabineti minister hämmeldunult.
“Härra kolleeg,” selgitas protokolliülem õpetlikult. “Te ei saagi seda erinevust näha, sest erinevust ei olegi.”
“Kui erinevust ei ole, millest me siis räägime!” sõnas tööstuse ja kaevanduste minister, mitte jäädes oma kolleegi vastusega rahule.
“Härrased!” sekkus hertsog, sest tundus, et vaidlus võib muutuda liialt ägedaks ja teemast kõrvale viia. “Orjaga on asi selge, aga kinnistatud talupoeg?”
“Teie Kõrgeausus! Lubage, et jätkan oma selgitusi.” Kuna hertsog oli tõstnud veiniklaasi, niisutas ka protokolliülem oma huuli ja asus selgitama:
“Kinnistatud talupoeg on Kurzeme hertsogiriigi omand koos naise ja lastega, nagu nad on olemas. Ta teeb isandale teopäevi. Elatab ennast tema kasutuses olevalt maalipilt saadud viljadest, kalapüügist, korilusest ja mis seal salata, püüab kinni ka mõne metslooma isanda metsas. Tema toidulaua, ulualuse, kehakatete ja sigimis- ning paljunemistingimuste pärast ei pea isand muret tundma. Sellega eristub ta oluliselt tööloomast ehk orjast.”
Välissuhete minister puhkes ootamatult naerma ja sekkus ebasündsalt oma kolleegi jutusse:
“See sinu kinnistatud talupoeg on otsekui liivlaste pisuhänd.”
“Mis pagana pisuhännast sa räägid?” nõudis hertsog veidi pahaselt selgitusi.
“Pisuhänd on paganlike liivlaste muinasjuttude tegelane. See pisuhänd on otsekui mingi inimene, loom ja vaim kõik ühes isikus. Ei nõua peremehelt süüa ega juua, ulualust ega kehakatet – ainult täidab käsku ja tassib peremehele varandust kokku.”
Hertsog puhkes heatujuliselt naerma:
“Kui nii, siis anname oma koloonia elanikele pisuhänna staatuse. See sobiks meile kõige paremini. Te nõustute minuga, härra koloniaalinvestor?”
Lauasistujad ühinesid hertsogi naeruga, ainult koloniaalinvestor noogutas tõsiselt pead – ta sai hertsogilt oma esimese tööülesande ja suunise, kuigi pisuhänna staatus jäi talle siiski ebaselgeks. Kõik tõstsid hertsogi eeskujul veinipokaali ja jõid tubli sõõmu head Sabile veini. Aga kogenud välissuhtluse minister, asudes seisukohale, et tema uus kolleeg võib mitte mõista hertsogi juhiseid, asus andma täpsustavaid selgitusi.
“Teie Kõrgeausus! Lubage selgitada. Ameerika pärismaalastest ei saa head töölooma ega pisuhända. Neid ei ole võimalik kodustada, panna tööle või hoida suletuna kinni. Vangipõlves surevad mõne päevaga. Nad ennem surevad, kui hakkavad isanda heaks tööle.”
“Pagan võtaks!” vandus hertsog kohalike kuralaste kombel. “Ega me ei saa ju ometi hakata toimetama omaenese pisuhändi – kuralasi või liivlasi, Lääne-Aafrikasse või veelgi kaugemale, üle Atlandi Uude Maailma.”
“Ma nõustun täielikult Tema Kõrgeaususe seisukohtadega,” toetas tööstuse ja kaevandamise minister koheselt hertsogi. “Liiatigi, tööjõudu või pisuhändi, nimetage neid kuidas tahes, vajavad ka meie vase- ja rauamaagi rendikaevandused Rootsis, laevaehitus Ventspilsis ning Riezupe klaasliiva kaevandus.” Minister rüüpas lonksu veini ning lisas: “Ja muidugi, ärge unustage, et tööjõudu vajab ka Sabile viinamarjaistandus.”
Sabile viinamarjaistanduse mainimine oli väga õnnestunud väljaütlemine. Hertsog noogutas sellejuures kiitvalt pead ja tõstis klaasi, kutsudes aadlike järgima.
Tekkis mõningane vaikus. Aadlikke vaevas tööjõu küsimus. Hertsogiriigi vähesest elanikkonnast, kuralastest ja liivlastest, ei oleks jätkunud asumaade koloniseerimiseks. Kohalikud Ameerika pärismaalased aga tööloomadeks ei kõlvanud; pigem surid, kui hakkasid isandat teenima.
Vaikuse katkestas välissuhtluse minister. Palju rännanud, näinud ja kuulnud isikuna oli temal alati mingi mõte või idee välja käia:
“Teie Kõrgeausus! Euroopa valitsejatel on selles asjas juba pikemaajalisi kogemusi – kohalikud Aafrika pärismaalased, neegrid, on küll kuumast kliimast tingituna võrdlemisi aeglased, kuid võimelised töötama Kariibi mere saarte troopilises kliimas. Kui nad reisi üle Atlandi välja kannatavad, võivad aastakümneid töötada Lõuna-Ameerika suhkrurooistandustes. Võivad ka paljuneda, kui isand seda otstarbekohaseks peab. Üldiselt on sigimist raske takistada. Aga kas neist ka pisuhändi saab, seda ma ei oska öelda.”
Hertsog jäi mõttesse, kuid mitte kauaks:
“Härrased! Kas neist Aafrika pärismaalastest saavad pisuhännad või mitte, otsustame hiljem, kohapealseid olusid arvestades. Majanduslikult on otstarbekohasem transportida neegreid otse Aafrikast Lõuna-Ameerikasse, selle asemel et viia siit Uude Maailma kuralasi ja liivlasi ning Kurzemele tuua neegreid. Asi on otsustatud – tuleb asutada kolooniad Lääne-Aafrikasse ja Ameerika mandrile või Kariibi mere saartele. Soovitavalt lõunapoolkerale, sest, niipalju kui minule teada, on Inglismaa ja Saksimaa asunud usinasti koloniseerima Põhja-Ameerikat. Ei tahaks sugulastega tülli minna.”
Öelnud need sõnad, pöördus hertsog juba otseselt välissuhtluse ministri poole:
”Härra välissuhtluse minister! Tutvustage meile lähemalt uusi asumaid.”
“Teie Kõrgeausus! Lääne-Aafrikas on kanda kinnitanud prantslased, samuti portugali kolonisaatorid. Ka inglased sebivad seal ringi ja topivad oma nina igale poole. Raske on leida vaba maalappi Lääne-Aafrika rannikualal. Kuid siiski, veel on hõivamata kitsas maariba Gambia jõe kallastel ja väikesed saarekesed jõesuudmes. Jõgi on laevatatav ülesvoolu sadade miilide ulatuses ja annab hea võimaluse koloonia laiendamiseks sisemaa suunas. Elanikkond on alkoholist ja euroopalikest haigustest rikkumata, samuti ei ole nende kasutusse veel jõudnud püsse. Täiesti looduserahvas. Mis aga puutub Uude Maailma, siis ka seal on Euroopa suurriigid juba ees. Tobago saare lõunaranniku on hõivanud hollandlased, aga põhjarannik on koloniseerimata, kliima soodus, maa viljakas. Seal on head võimalused suhkruroo, kohvi ja kakao ning teiste eksootiliste kultuuride viljelemiseks. Ehk õnnestub avastada ka kulla ja hõbeda leiukohti ning vase- ja rauamaardlaid.”
Hertsog jäi rahule välissuhtluse ministri argumentide ja ettepanekutega ning pöördus äsja ametisse astunud koloniaalinvestori poole:
“Palun esitage oma äriplaan, selle põhjendused, marginaali perspektiiv ja väljavaated jätkusuutlikkusele.”
Koloniaalinvestor tõusis lauast, kummardas hertsogile ja teistele lauasistujatele. Olles oma ametis veel uustulnuk ja esinemistes kogenematu, punastas kergelt ja ka kogeles pisut:
“Teie Kõrgeausus! Kõigepealt näeb meie äriplaan ette uurida ja leida Gambia jõe kallastel kulda- ja hõbedat, ka vase- ja rauamaardlad pakuvad huvi. Gambia jõe kaldale, kullamaardlate asukohta, ehitame korraliku ristpalkidest majakestega töölisasula. Pärismaalaste onnid ei vasta kaasaja nõuetele, vajadusel anname madala protsendiga eluasemelaenu. Tagame tööhõive, käivitame täiend- ja ümberõppe. Kasutame oma kogemusi, mis on saadud Riezupe klaasliivamaardlate, Rootsi rendikaevanduste ja kahtlemata Teie Kõrgusele südamelähedase Sabile viinamäe arendamisel. Kahtlemata on vajalik kolooniates luua kaasaja nõuetele vastav põllumajandustootmine ja karjakasvatus; viime kohale lehmad, kitsed, lambad ja sead, ka haned ja pardid on asjakohased.”
Noor koloniaalinvestor pidas pausi ja lõpetas oma sõnavõtu efektse fraasiga:
„Leian, et investeering Kurzeme hertsogiriigi laiendamisse on kõigiti kasulik ja mõistlik.”
Hertsog noogutas noore koloniaalinvestori ettepanekute, ja eriti tema viimaste sõnade juures kiitvalt pead ja valmistus nõupidamisel väljaöeldud mõtted ja ettepanekud kokku võtma. Kuid koloniaalinvestor oli hoogu sattunud ja soovis kuulajatele pakkuda oma äriplaani täiendusi. Nüüd püüdis ta rõhuasetuse panna juba vaimsetele väärtustele, mis kahjuks siiski, nagu aeg näitas, olid põhjendatud nägemused.
“Teie Kõrgeausus! Töölisasula lähedale, Gambia jõe kõrgele kaldale, ehitame luteri usu kiriku, tornitipus harali sabaga kukk, avatud nokk kiremas, äratades neegreid uuele elule.”
“Tore, minu noor kolleeg!” hüüatas hertsog meelitatult. „Härrased! Võtame Kurzeme hertsogiriigi omandisse Gambia jõe alad ja Tobago saare. Kasutame pehme koloniseerimise taktikat – kohalike valitsejate äraostmine, kingitustega meelitamine; võimalikult vähem vägivalda. Pakume ka Sabile veini.”
Viimased sõnad oli hertsog öelnud pikem nalja pärast, kuigi, nagu sajandeid hiljem toimunud sündmused näitasid, mängis alkohol koloniaalmaade elanike vastupanu murdmisel küllaltki mõjusat rolli. Lõpetuseks pöördus hertsog tööstuse ja kaevanduste ministri poole:
“Hoolitsege, et oleks ehitatud vastavad laevad purjetamiseks Atlandil. Võtke eeskuju Hollandi ja Inglise laevaehitajatelt. Jälgige nende ehitatud laevu sadamas, külastage neid, mõõtke kasvõi sammudega nende pikkust-laiust, uurige süvist, õppige tundma jooksev- ja seisevtaglast ning relvastust. Laev peab olema kiire, hea relvastusega sõjalaev, samas mahutama küllaldaselt provianti. Laevas peavad koha leidma suurtüki- ja tekimeeskond. Samuti tuleb kaasa võtta Kurzeme koduloomi – lambaid, sigu, lehmi, kitsi ja kodulinde. On vaja praktiliselt kontrollida nende vastupidavust sealses kliimas. Esimene laev sõidab Gambiasse maad kuulama ja eelposti üles seadma tuleval aastal, peale liivlaste jaanipäeva. Laevaehituseks palkide mahavõtmisega ja suurtükkide valamisega alustada peale jõule, kolmekuningapäeval.”
Lõpetanud nõupidamise ametliku osa, palus hertsog ministritel valada pokaalidesse veini oma soovi järgi. Seltskond alustas sundimatut vestlust, mis põhiliselt siiski keerles uute kolooniate asutamise ümber. Koloniaalinvestor võttis uustulnukana ülemkammerteenri rolli enda kanda ja täitis hertsogi klaasi veiniga.

Neljas peatükk. Kurzeme hertsog Jacob von Kettler, külastab Sabile viinamarjaistandust.

Kurzeme hertsog Jacob von Kettler, olles vastu võtnud riiklikult tähtsa otsuse – rajada kolooniad Gambia jõesuudme alale ja Tobago saarele – võis lubada endale väikest puhkust, aga pigem siiski puhata igati sorti ametnike visiitidest ja palumistest, välismaa saadikute külastustest, vastuvõttudest ja õukondlikest nägelemistest. Ülemtallmeister andis hobuse ette, aitas hertsogi sadulasse ning hobust kergelt piitsaga nähvates kihutas hertsog Kuldiga lossiväravast välja.
Hertsog Jacob von Kettler armastas teha ratsasõite oma valdustes, saatjaks ainult toapoiss. Mõnikord viis tema teekond üle Kurzeme kõrgustiku mererannale ja sealt Venta jõe suudmesse, kus jõudsasti arenes hertsogiriigi peamine sadam – Ventspils. Teinekord jälle võttis hertsog suuna Liepaja rannale, kontrollima sealset sadama- ja laevaehitust. Sageli aga pöördus hoopiski sisemaale, Salduse või Tukumsi piirkonda, kus asusid tema lambakarjad. Hertsog oli Kurzemele toonud hispaania lambad, rajanud jõudsasti areneva lambakasvanduse ja sellega seonduvalt lihatööstuse, nahaparkla, villavabriku ja ketruskoja. Sügiseste põllutööde lõppedes asusid talunaised ja –tüdrukud hertsogi ketruskodades usinasti ketrama. Kurzeme villane lõng oli väga nõutud kaup Euroopa turul. Pargitud, pöetud või pügamata villaga lambanahad laaditi laevadele ja suunati Narva. Lambanahakottide otsa laoti veel terve virn Kurzeme rätsepate õmmeldud kasukaid – Venemaa talvekülma vastu ei ole midagi paremat, kui pehmest lambanahast kasukas, samast materjalist läkiläki ja käpikud.
Mõnikord tegi hertsog ainult lühikesi, paaritunniseid väljasõite Aleksupite jõe koskede piirkonda, kontrollides vesiveskite tööd ja andes korraldusi uute veskite ehitamiseks. Kurzemes kasvas hästi rukis; rukis ja rukkijahu olid väga hea ekspordiartikkel. Riias, vastavates kuivatites kuivatatud rukis säilis kuni kaheksa aastat ja oli seetõttu Euroopa viljakaupmeeste poolt eriti hinnatud.
Vesiveskites vajalikud korraldused jagatud, kiirustas hertsog vaatama omaenese nutikat leiutist – ta oli Aleksupite jõest lasknud läbi tõmmata kalavõrgud, ja püüdis niiviisi kala. Aleksupite selges ja puhtas, mitmest kosest allavoolavas jões leidus hulgaliselt vääriskala – forelle. Jõekaldale oli hertsogi käsul rajatud kalatiigid. Vääriskalade hoidmiseks olid ehitatud jääkeldrid. Laevatrümmides, jääkamakate vahele pakitult, rändas vääriskala Euroopa kuningakodade ja jõukamate linnakodanike toidulauale.
Hertsogi pikemad väljasõidud kestsid mitu päeva, mõnikord terve nädala. Saabunud töölisasulasse, võisid kohalikud elanikud kogu päeva näha hertsogi kihutamas ühe tootmishoone juurest teise juurde, saatjateks toapoiss ja mõned asjamehed ning töödejuhatajad. Hertsog jagas juhiseid, andis õpetusi, mõnikord ka kärkis vihaselt, märgates lohakust ja saamatust töökorralduses. Alles hilja õhtul, enne pimeduse saabumist, lubas hertsog ametnikel lahkuda ja ratsutas siis omaette, õhtut nautides, üle Kurzeme nurmede ja niitude, suundudes öömajale jõukama talumehe tarre või kohalikku mõisa. Kurzeme kaunis loodus oli meelitanud saksa koloniste rajama siia hulgaliselt mõisaid ja losse.
Seekord oli hertsog otsustanud vaadata üle Riezupe klaasiliiva kaevandused ja seejärel plaanis ta külastada südamele armast Sabile viinamarjaistandust ja jääda seal öömajale. Hertsogi külastuste puhuks oli viinamarjaistanduse kõrvale mäeküljele ehitatud väike majake, mille akendest avanes kaunis vaade sügavasse orgu ja seal voolavale Abava jõele.
Võrdlemisi paksuke, aga heasüdamliku ja leebe olemisega ülemtoapoiss kihutas hertsogi järel, ähkides ja Sabile viinamäge kirudes. Toapoiss ei armastanud ratsasõite, ka ei olnud talle meelepärane turnida Sabile viinamäe järskudel nõlvadel. Palju parema meelega oleks ta hertsogi äraolekul Sabile veini rüübates lamasklenud hertsogi magamistoa pehmetel patjadel ja naljatlenud ning vallatlenud hertsoginna kammerneitsiga. Kahtlemata, teades ülemtoapoisi kalduvusi ja tema oskust elu nautida ning mõjukust hertsogilossis, tuleks mõistet “kammerneitsi” võtta kui ametinimetust, mis aga ei ava nimetatud naisisiku sisulist olemust tervikuna.
Hertsog pööras külavaheteelt Riezupe jõe suunas, jätkas teekonda pikki kallast ning varsti jõudis väikesesse töölisasulasse, mille madalad tootmishooned ja elumajad lösutasid jõekaldal. Tootmishoonete korstnatest kerkis suitsu- ja aurupilvi. Vänge tõrva- ja tärpentini hais levis üle asula. Kuuldus tööliste hõikeid, käsklusi, sekka naeru ja vandumist.
Asula servale olid laotud tohutud palgivirnad. Nende kõrvale, tasasele aasale, oli üles seatud üle viiekümne saepuki. Saemehed, üks seismas ülal palgil ja teine puki all, koogutasid selga – saagisid tohutute saagidega laevaplanke ja laudu. Valmistati ette laevaehitusmaterjali – laevaplanke ja laudu, mis suurel hulgal läks ekspordiks, Hollandi laevaehitustehastele.
Saepukkide kõrval asetsesid pikad köiekeerutamise masinad. Mehed ropsisid linaseid takukoonlaid ja andsid neid ette köiemeistritele, kes mitme abilisega väntasid köiekeerutamise masinaid, põimides köit. Valmistati jämedat taglaseköit, mis sobis purjelaeva brassiköieks või ülemise marssraa vinnamiseks, teisal põimiti peenemat või väga peent köit – sobiv purjede kinnitamiseks, rehvimiseks või muudel taglasetöödel.
Köiemasinate läheduses tossasid suured tõrvakatlad, levitades vänget haisu. Neis kateldes köied immutati keevas tõrvas, andes köitele vajaliku tugevuse ja veekindluse.
Asula servast, jõe kaldalt, algasid klaasiliiva koopad. Töölised lükkasid klaasiliivaga täidetud kärusid mööda laudteed lotjadele, tühjendasid käru lodja põhja ja pöördusid tagasi uue koorma järele. Kärud liikusid pikas katkematus reas; töölised pühkisid kuuekäisega otsaesiselt higi ja pingutasid muskleid.
Pikkamisi täitus lodi klaasiliivaga. Last peal, istusid kaheksa meest aerudele, kipper haaras pihku päraaeru ning lodi võttis suuna allavoolu. Soodsa tuule korral tõsteti üles nelinurkne puri ja sõit jätkus allavoolu kuni Riezupe jõe suubumiseni Venta jõkke. Seal liikusid lodjad juba mööda laia ja võrdlemisi kiirevoolulist Venta jõge selle suudmes paiknevasse Ventspilsi sadamasse. Sadamas tõsteti klaasiliiv ümber suurtele merelaevadele ning laadung jätkas oma teekonda Hollandi või Inglismaa sadamatesse, sealsetesse klaasivabrikutesse.
Liivakoobaste lähedale oli hertsog rajanud oma peegli- ja klaasivabriku. Hea liiva tõttu omandasid siin valmistatud peeglid imepäraselt kauni läike. Klaasivabrikus töötasid ka portselanivalmistajad ja -maalijad. Kurzeme maalingutega portselanesemed olid hinnatud ja nõutud Euroopa jõukates majapidamistes.
Lisaks olid siia rajatud vasepada ja rauasulatusahjud. Kui varem oli Kurzeme hertsogiriik ostnud suurtükke Lübeckist, Amsterdamist ja Danzigist, siis nüüd, mil Jacob von Kettler oli asutanud oma vasepaja ja rauatööstuse, valati siin suurtükke enda sõjaväe ja laevastiku tarbeks ning eksporditi neid ka teistesse Euroopa riikidesse.
Järgmise päeva varahommikul oli hertsog juba teel Sabile viinamarjaistandusse. Ta ratsutas pikki Abava jõe ürgoru imekaunist kallast. Jõgi lookles põlispuudega kaetud kõrgete kallaste vahel; kohati helkles veepind hommikupäikeses, aga juba järgmise jõekäänaku taga varjas kõrge järsak ja tihe männimets päikese ning vesi omandas tumeda, peaaegu musta varjundi. Männimets asendus õige varsti tiheda segametsaga. Kaskedel ja haabadel võis juba märgata kolletunud lehti, pihlapuud olid omandanud punaka varjundi; ainult tammed ja kastanid säilitasid veel suvise tumerohelise lehestiku – kuni esimese öökülmani, et siis järsku, ühe ööga vabaneda lehtedest ja valmistuda talveks.
Hertsog ratsutas kaunist loodust nautides mööda ürgoru kallast. Vahetevahel tuli hobust kerge piitsaplaksuga ergutada ja hüpata üle mahalangenud puutüvede. Ootamatud takistused panid hertsogi järel ratsutava toapoisi kiruma ja ümbersõitu otsima, sest ratsutamiskunsti ei vallanud ta kuigi hästi; tubane toapoisi amet nõudis teisi oskusi.
Olles järjekordsest metsatukast väljunud ja jõudnud kõrgele lagedale nõlvale, avanes hertsogi silmadele idülliline vaade Sabile linnakesele ja viinamarjaistandusele. Imekaunis viinamarjaistandus omas sajanditepikkust eellugu. Ainult tänu saksa kaupmeestele, kes jõudsid oma ärireisidel Kurzeme rannikule, sai teoks Liivimaale viinamarjaistanduse rajamine.

* * *

Saksa kaupmehed rajasid oma koloonia Kurzeme pinnale juba 14.sajandil. Nad tõid endaga kaasa ka viinamarjataimed ja istutasid need Kurzeme päikeselistele mäenõlvadele. Ilmselt oli see pigem tingitud nostalgiast oma kodukoha järele, kui lootusest saada põhjamaa päikeses küpsenud viinamarju. Aga nende suureks rõõmuks ja imestuseks hakkasid viinamarjataimed jõudsasti kasvama ja andsid ka rohket ning maitsvat saaki. Õige varsti asusid väikest viisi oma aedade päikesepoolsetes paikades viinamarju kasvatama ka kohalikud kuralased. Kurzeme kliima oli palju leebem kui mujal Lätimaal. Ka olid sakslased osanud valida õiged ja talvekindlad sordid.
Saabunud Sabile viinamarjaistandusse, kargas hertsog sadulast, heitis valjad ülemtoapoisile ja kiirustas nõlvast üles oma viinamäele. Ülemveinimeister oli parajasti mäerinnatise sisse kaevatud veinikeldrist pea välja pistnud ja märgates lähenevat hertsogi, tõttas talle vastu. Ülemveinimeistri riietus andis märku, et tegemist oli jõuka töösturiga – ta pead kattis laiaäärne sulgedega kaunistatud viltkübar, ees nahkne põll, seljas valge särk, mille peal musta värvi villane vest. Tumedate villaste pükste sääred olid torgatud säärikuotstesse. Ülemveinimeister kummardus sügavalt ja aupaklikult, seejuures kübaraga lehvitades ja jalaga kraapsates. Taolist tervitust oli ta näinud hertsogilossis vastuvõttudel, kuhu ka ülemveinimeister korra aastas oli kutsutud.
“Heinrich!” hüüatas hertsog heatahtlikult. “Milleks selline pidulikkus, ma olen ju siinmail puhkusel, mitte ametikohustuste täitmisel.”
Ülemveinimeister palus laia käeviipega hertsogil astuda veinikeldrisse, et proovida ja hinnata uusi veinimarke. Hertsog tõrjus sõbralikult:
“Heinrich! Kõigepealt siiski kolame istanduses, ronime mööda mäekülge viinamarjaväätide vahel, maitseme küpsenud viinamaru, ja alles siis lubame endale väikese lõõgastuse sinu suurepärases veinikeldris.”
Enam kui kolme hektari suurune viinamägi kummus pisikese Sabile linnakese kohal. Sellele linnale olid aluse pannud Lõuna-Saksi kaupmehed, ja veel sajandeid hiljem, hertsog Jacobi ajal, õhkus sellest linnakesest romantilist lõunamaist hõngu.
Hertsog Jacob turnis mööda viinamäe järske nõlvu üles, üha kõrgemale päikesest valgustatud mäeküljele. Ta silmad särasid vaimustusest sealt avanevast imekaunist vaatest istandusele, põlispuudega kaetud ürgoru kallastele ja oru põhjas looklevale jõele ning väikesele Sabile linnakesele, mille munakivisillutisega kitsad tänavad vonklesid mäenõlval üles-alla; tänava ääres mitmevärvilised punase kivikatusega majakesed, tagaõued uppumas rohelusse.
Viinamarjakobarad olid tänavu eriti ilusad – nii valge kui ka punane viinamari olid mädanikust puutumata, marjad suured ja pakatavad. Hertsog noppis ühe valge viinamarja ja pistis suhu – maitses pikalt ja asjatundlikult.
“Heinrich,” pöördus ta heatujuliselt ülemveinimeistri poole, “tänavusest saagist võime valmistada veini, mis oma maitseomadustelt ei jää alla Lõuna-Saksimaa parimatele veinimarkidele.”
“Teie Kõrgeausus, meie valmistame parimat põhjamaist viinamarjaveini,” sõnas ülemveinimeister uhkelt. “Ei tohi unustada, et Teie Kõrgeaususe Sabile viinamarjaistandus on kõige põhjapoolsem viinamägi tervel maakeral.”
Õhtul istusid hertsog, ülemveinimeister ning tema abilised küünlavalgel veinikeldris ja degusteerisid veine. Toapoiss teenindas neid, tähtsalt ja pidulikult – see amet meeldis talle rohkem kui ratsutamine jõeäärses metsapadrikus, mööda künkaid ja orgusid. Veinikeldri ees küpses lõkkel varrastele aetud lambakints, levitades meeldivat praelõhna.
Viinamarjaistandustes töötavad naised ja tüdrukud ning noormehed olid hertsogi külaskäigu puhuks riietunud kaunitesse värvikirevatesse rahvariietesse ja veinikeldri avaras nurgas kohad sisse võtnud; hertsogi poolt pakutud veinitoop liikus käest kätte. Torupillimees ajas põsed punni, puhus hülgemaost õhukoti täis ja kogu veinikelder täitus meloodilise torupillijorinaga. Naised ja tüdrukud võtsid laulu üles, laulsid pehme ja maheda häälega; haarasid siis üksteisel kätest kinni ja alustasid tantsu. Tüdrukud tantsisid nõtkelt ja kaunilt, pehmelt astudes uutes pruunides nahatutiga kaunistatud pasteldes. Nende pikad palmitsetud kuldsed juuksed läiklesid küünlavalgel; põsed õhetasid veinist, tantsides heitsid nad noorele hertsogile säravaid ja kelmikaid pilke.
Vaevalt olid esimesed varahommikused päikesekiired puudutanud Sabile mäeharja, kui hertsog juba sadulasse kargas. Ta ratsutas ühelt mäekünkalt üles ja teiselt alla, piki põlluääri ja mööda külavaheteid. Sageli peatas hobuse ja vestles talupoegade. Märgates talupoja hobuse katkisi rakmeid ja lagunenud vankrit, kärkis ägedalt ja nördinult:
“Sinna piat hobuse rakmed parrandama ja vankri parrandama. Ärra olep nii laisk ja lohakas.” Ta tõstis ratsapiitsa, et karistuseks hooletuse eest anda talupojale piitsaga üle seljakühmu, kuid langetas selle, ergutas kannustega oma hobust ja ratsutas edasi, endamisi maarahva kombel kirudes:
“Kurrat, peab siis alati piitsaga õpetust andma!”
Jõudnud väikesesse Talsi linnakesse, sai ta meelerahu tagasi. Rahuldustundega vaatles ta hoolitsetud majakesi ja aedu, nautis imepärast vaadet linnaäärest algavasse orgu, mille taga rohetas mets ja sinas kerges uduvines taevas.
Linnast väljunud, sundis hertsog hobuse galoppi ja võttis suuna Irbeni väinale. Ülemtoapoiss ratsutas hertsogi järel, hoidis kahe käega sadulakaarest kinni ja kirus endamisi. Õnneks polnud vaja hobust sundida ja juhtida – ülemtoapoisi ratsu kappas hertsogi hobuse järel, pidades enda seljas istuvat toapoissi mitte millekski.
Jõudnud mereäärde, ratsutas hertsog tormilaineid nautides piki rannaäärt ühest kalurikülakesest teiseni; vestles Roja kaluritega, kuulas neid ja lausus ise õpetussõnu. Selles kalurikülas olid juba muistsetest aegadest elanud liivlased, aegamisi kuralastega segunedes, ja nüüd oli keele järgi juba raske öelda, kas tegemist oli liivlaste või kuralastega.
Hilja õhtul, kui punane päikeseketas oli vajunud Läänemerre, kannustas hertsog hobust ja tegi selle päeva kiirema sõidu, enda lõbustamiseks, aga võibolla ka soovides natuke narritada oma kohmakat ja paksuvõitu toapoissi – hertsog kihutas öömajale Dundaga lossi.

Viies peatükk. Kurzeme rannal ehitatakse ulgumere purjelaeva.

Jõuludeni oli jäänud veel nädala jagu päevi. Külm oli kaanetanud jõed ja soojärved ning paks lumekiht kattis põlde ja metsaaluseid. Üle maa oli laotunud rahu ja vaikus. Ainult Kurzeme küla majakeste korstnatest kerkiv suits andis märku eluvaimust. Talveunne suikunud küla hingitses uniselt, et siis kevadel koos varajaste lumikellukestega ärgata; elada, armastada, sünnitada ja esimese lume saabudes jälle väsinult lumekatte all suikuma jääda, kuni järgmise kevadeni. Aga seekord ei olnud külakesele antud aega suikumiseks ja vaikseks hingitsemiseks.

* * *

Kurzeme külakese taga mühas paks männimets. Selle lagendikel olid ennast taeva poole sirutanud võimsad männipuud – sirgete jämedate tüvedega ja siis kõrgelt hargnevate okstega, surudes alla kõik, kes olid julgenud ennast tema varjus taeva poole sirutada. Avatud lahekaldal võis kohata päris kõveraid tuulemände või siis tuultes ja tormides paindunud, räsitud, aga ikkagi eluvõitluses püsima jäänud männijändrike ja tammetüvesid.
Kargel talvepäeval, mil madal päike heitis läbi lumiste männivõrede tuhme valguskiiri metsalagendikele, sumasid Kurzeme männimetsas läkiläkides ja paksudes viltides mehed – Kurzeme hertsog Jacob von Kettleri metsahärra ehk metsaülem, hollandi laevameister ja kohalik Kurzeme paadimeister Janis. Nende järel sammus lambanahkses kasukas kohaliku paadimeistri poeg ja Kurzeme hertsogi laevadel tüürimeheametit pidav Janise poeg Janis, kirves vööl.
Metsaülem sammus ees. Aegajalt takerdus tema vöörihma küljes kõlkuv mõõk puuokstesse; siis kuuldus saksakeelset kirumist ning noor Janis oli kärme kirvest haarama, et härra liikumist takistavaid puuoksi maha raiuda. Hollandi laevameister ei pannud taolisi vahejuhtumeid tähelegi, tema pilk liikus mööda puutüvesid; ikka mööda tüve üles ja siis alla, takseerides selle jämedust, sirgust ja okste kasvu. Märgates sobivat, jäi ta äkitselt peatuma, tegi ringi alul vastupäeva, siis päripäeva ümber puutüve. Jäädes oma tähelepanekutega rahule, taris puldankotist välja kirjutuslaua ja pliiatsi ning tegi sinna vajalikke märkmeid – see puu läheb dekkveegeriks, too sandekiks, aga see hästi tõrvane lagendikul kasvanud männijurakas kimminguplanguks. Noor Janis täksis kirvega vajalikud märked puutüvele; sealjuures polnud õpetussõnu vaja – poisipõlves isaga metsas paadipuid otsides olid tähistused pähe õpitud.
Vaatamata külmetavatele jalgadele pidas noor tüürimees Janis ennast üleval kannatlikult – Kurzeme hertsog Jacob von Kettler oli lubanud anda vabatalupoja seisuse igale mehele, kes võtab ette pika merereisi Aafrika läänerannikule ja Tobago saarele ning sealt tagasi.
Sündimas oli uus laev, et viia Kurzeme kolonisaatorid Lääne-Aafrika läänerannikule ja Uude Maailma. Kurzeme rannakülas valmistuti maha panema laeva kiilupuud, et siis kevadel-suvel laev valmis ehitada ja enne sügistorme heisata purjed, fokkmasti tipus uhkelt lehvimas Kurzeme hertsogiriigi lipukangas – must vähk punasel taustal. Ees seisis pikk ja ohtuderikas merereis – üle Läänemere, läbi Sundi väinade Põhjamerele ning seejärel otsekursiga lõunasse, tulevastesse koloniaalvaldustesse. Ees ootas kuuma ja niiske kliimaga Gambia ning troopiline Tobago saar Väikeste-Antillide lõunatipus. Ülesanne oli rajada sinna suhkruroo, kakao- ja kohvi- ning kookospalmiistandused, leida kulda ja hõbedat, avastada vase- ja rauamaagi maardlaid.
Lagendiku veerel astus laevameister, kes seni oli aupaklikult metsaülema järel sammunud, temast mööda ja peatas järsu käeviipega liikumise – nende ees sirgus vägev mänd. Selle taljest oli paras kahe mehega ümber võtta; tuuled ja tormid olid teda aastakümneid painutanud ja räsinud, kuid ikka oli ta jonnakalt ja murdumatult vastu pidanud järskudele kevadtuultele ja sügistormidele; jäänud püsima, sirgunud ja kasvanud. Laevameistri ees kõrgus emapuu, laeva kiilupuu. Vaikses harduses tõstsid mehed oma pilgud mööda puutüve üles, kuni neile helkles vastu talvepäeva päike – julgustav ja lootustandev. Laevameister astus männihiiglasele ligi, haaras mõlema käega ümber puu ja lausus oma hollandikeelseid lausumisi. Sakslasest metsaülem seisis vaikselt ja hämmeldunult kõrval, julgemata sekkuda laevameistri loitsimistesse. Noor Janis jättis seekord kirve vööle – see mänd märgistamist ei vajanud.

Veel mõnda aega sumati mööda metsa ringi ja otsiti vajalikke laevapuid. Kurzeme mererannale jõudes asus laevameister oma tahvlikesele märkima meretuultes kõverdunud tuulemände ja tammejändrikke.
Janise härjanahast saapad olid märjad ja külm andis tunda, kuid laevameister jätkas laevaehituseks sobiliku materjali otsimist ning Janisel tuli olla tähelepanelik, et vajalikud märgid puutüvedele täksida. Meretuultes kõverdunud tuulemännid ja tammejändrikud läksid käiku kaarepuudena. Oma vaimusilmas nägi laevameister neid juba vöörikaartena laevale vajalikku kaunist naiselikku kuju ja nõtket painduvust andmas. Tema silme ette kerkis uhke kolmemastiline pinass, täies purjes väljumas Kurzeme lahest ulgumerele – fokk- ja grootmastis kolm hiigelsuurt raapurje, fokkmasti ees sihvakas pukspriit ja kliiverpoom, millelt heisatud kolm kliivrit ning tagamastis tuult püüdmas tohutu kröitseil, all kolmnurkne ladina puri. Sellise äsja maailmameredele ilmunud uut tüüpi purjelaeva oli hollandi laevameistrilt tellinud Kurzeme hertsog Jacob von Kettler.
Kolmemastiline pinass püüdis hästi tuult, talus torme kõikidel laiuskraadidel Atlandi ookeanil, üleval- ja allpool ekvaatorit, oli võimeline vedama kaupu ja kandma kahureid ning sooritama järske manöövreid, põigates kõrvale pardasse suunatud mereröövlite laevade eest.

* * *

1648..aasta jõululaupäeval peeti Aina ja Janise pulmi. Nad laulati kohalikus luteri usu kirikus. Kirikukellade helin kaikus karges talveõhtus üle Kurzeme külakese. Selges taevas sädelesid tähed heledalt ja kirkalt.
Pulmarong kihutas kuuvalgel mööda Kurzeme käänulisi talveteid. Kõige ees kappas Kurzeme hertsog Jacob von Kettler, mõõk vööl ja valge rätt üle õla, mängides peiupoissi. Hertsogi järel kihutas saan, milles istusid lambanahast saaniteki all teineteise kaisus Aina ja Janis. Neile järgnesid hertsogi saatjaskond ja Kurzeme talupoegade reed. Pulmarong keeras Janise koduõuele, saanid peatusid, hobuste valjad seoti ümber õunapuuharude ning asuti regedelt maha tõstma õllevaate. Lumele, õllevaatide kõrvale, tõsteti ka priske lähker Sabile veiniga. Saabujaid võttis vastu väike janditajate seltskond, kes pulmakombeid täites laulis ja tantsis. Mängis vilepill, puhuti torupilli. Hertsog andis üle pulmakingitused – noorikule suure, Kurzeme meistrite valmistatud hõbesõle; Janis sai kingituseks pehme, hispaania lammaste nahast valmistatud kasuka, samast materjalist läkiläki ja käpikud.
Tares võttis hertsog istet aukohal – noorpaari kõrval. Pikal laual aurasid suured puuvaagnad lambaliha ja keedetud kalaga. Nende kõrval nisukuklid, kausid hapukapsaste ja kõrvitsasalatiga ning õllekapad ja veinitoobid.
Hertsog pidas pulmakõne – soovis noorpaarile õnne, palju lapsi ja üksmeelt nii mures kui rõõmus. Õllekapp liikus ringi, kummutati veinitoopi, pulmapidu kogus hoogu. Välja ilmusid pillimehed. Suures tares kõlas kandle kaunikõlaline helin, mida saatis kahehäälne piibar. Torupillimängija pistis oma pilli kaenla alla, puhus pasunakoti õhku täis ja alustas tantsulugu. Esimesena astus tare keskele noorpaar. Aina seisatas hetkeks keset põrandat, tikanditega ääristatud värvikirev pärg peas. Ta paksud kuldsed juuksed langesid pärja alt õlgadele.
Valge, punase tikanditega kaunistaud pluus prinkis rinnal pingul, Kurzeme värvides pikk seelik rõhutamas Aina saledat pihta ja kaunikujulisi puusi, jalas pehmed vasikanahast kingad – seisis Aina pikka kasvu laiaõlgse Janise ees ja vaatas talle õnnelikult naeratades otsa. Janis asetas käe Aina pihale ning noorpaar alustas iidset Kurzeme pulmatantsu. Hertsog kutsus tantsupõrandale perenaise ja seejärel ühines tantsuga kogu seltskond.

Tublisti peale keskööd asusid pulmalised sättima ennast koduteele. Lumisel, kuuvalguses sätendaval taluõuel kisati ja käratseti, heideti nalja ja naerdi. Võrdlemisi vindine ja ülemeelik pulmaseltskond päästis hobuste valjad õunapuuharudelt valla ja alustas võidukihutamist.

* * *

1649. aasta jaanuaris, kolmekuningapäeval, alustati puude langetamisega ja palkide väljaveoga ehitusplatsile Kurzeme randa.
Ehitusplatsi kõrvale olid üles seatud paarkümmend saepukki. Saemehed, üks seismas ülal palgil ja teine puki all, saagisid tohutute saagidega laevaplanke ja laudu. Saepukkide kõrval tossasid suured tõrvakatlad, levitades vänget haisu. Iga laevaplank asetati pikka puidust künasse ja valati üle keeva tõrvaga. Kui varem algasid tõrvatööd ehitusplatsil alles peale plankude paigaldamist, siis selle laeva ehitamisel, arvestades eesseisvaid purjetamisi troopilistes vetes, otsustas hollandi laevameister iga laevaplangu tõrvaga immutada enne selle kohalepanemist laevakaareks või tekiplanguks.
Joosepipäeval, kui saemehed olid juba tohutu virna laevaplanke valmis saaginud ja nende immutamisega valmis saanud, asus hollandi laevameister laeva kiilu ehk emapuu kallale. Metsalagendikul kasvanud üksik tohutu mänd oli juba varem langetatud ja siis kümmekonnal palgiveoreel ehitusplatsile toimetatud. Tohutu palk tahuti õigesse mõõtu, anti vajalik kuju ja siis immutati hoolikalt tõrvaga.
Materjal oli ette valmistatud, laevaehitus võis alata. Aga enne, kui kinnitada kiilule esimene kaarepuu, enne kui alustada laeva ehitamist, viis hollandi laevameister läbi laeva tanu alla panemise rituaali. Hollandi laevameister lausus oma loitsimissõnu – kandku laev meremehi läbi tuulte ja tormide. Ümber laeva emapuu lauldi, tantsiti, käratseti ja mängiti pilli – see ehmatas kotermanni ja hoidis teda laevast eemale. Rahvale pakuti sööke ja jooke, kohale oli veeretatud ka vaat Sabile veini.
Laev pandi tanu alla. Laev ei ole olnud meremehele pelgalt sõiduvahend. Laev on oma olemuselt naine, meremehe elukaaslane. Väga sageli nimetati laevu naisenimedega. Koos laevaga elati, laev pakkus küljealust puhkamiseks ja magamiseks. Laev on pannud meremehe kannatuse proovile, samas ka pakkunud kaitset mässavata lainete ja marutuulte eest. Laev on viinud meremehe kaugetele maadele ja toonud ta tagasi koduranda. Meremees hoolitses laeva eest ja laev võitles märatsevate lainetega ka siis, kui meremees oli juba lootuse kaotanud.
Laev on meremehele naine. Aga kui laev on nagu naine, siis millist tähendust omas meremehele naine laevas? Tollel ammusel ajal, kui meresõit oli meeste töö, oldi arvamusel, et naine laevas toob ainult õnnetust. Vaevalt, et see just nii oli. Pikal merereisil võis naine laevas tekitada meeste vahel siiski pigem tüli kui tuua õnnetust. Kuid sadamas oli meeste ebausk kadunud ja naised laevas igati teretulnud. Siinjuures oleks asjakohane märkida, et enne Kristuse sündi ei kutsunud mitte ainult mehed naisi laevale, vaid oli ka naisi, kes mehi enda juurde laeva meelitasid. Siinjuures nimetaksin ära ühe naise, kes on ajaloost mitte ainult kõige tuntum, vaid kindlasti ka ilusaim neist naistest, kes iial mehi oma laeva on kutsunud – see naine oli Egiptuse kuninganna Kleopatra.
Kleopatra saabus Tarsosesse uhkel purpurpunaste purjedega laeval. Ta kutsus Rooma riigi valitseja Antoniuse oma laevale ja viis ta kajutisse…
Nii käitusid naised enne Kristuse sündi, aga peale Kristust ajad muutusid, ja siis olid juba mehed need, kes naisi laevale kutsusid ja ootasid.
Kuigi sajandeid tagasi peeti meremeest luuseriks ning iga oma poja helgest tulevikust unistav korralik vürtspoodnikust pereisa nägi poega seismas poeleti taga, olid meremeeste palgad siiski oluliselt suuremad maismaa tööliste omadest. Peale pikka merereisi maksti meremehele palk välja. Ta oli nüüd „rikas” mees, ta mungaelus oli tekkinud meeldiv paus – ta võis endale lubada pidutsemisi, joominguid ja lööminguid sadamakõrtsides. Ta otsis ja leidis unustust läbielatud kannatustele ja ohtudele, troopilistesse haigustesse surnud kaaslaste kaotustele või nende hukkumistele tormilainetes.
Saabunud laevu võtsid sadamates vastu igas vanuses ja staatuses naised ja neiud – meremeeste abikaasad, pruudid, prostituudid ja igat masti naisseiklejad. Kuigi „ametlikult” ei olnud naiste laevale lubamine ette nähtud, vaatasid laevaohvitserid taolisele eeskirjaderikkumisele läbi sõrmede. Pühapäeviti, kui meremehed olid tööst vabad, ei leidunud laevas ühtegi vaba ruumi ega koikut, kus poleks meremehed meeldivalt aega veetnud oma sõbrannadega. Esines juhtumeid, kus sõjalaev, heisates kiires korras purjed ja kiirustades merele, vastu vaenlase laevale, ei jõudnud naisi pardalt maale lasta. Alanud merelahingus abistasid naised meremehi – tassisid suurtükikomando käeulatusse kuule ja püssirohupakke, sidusid ja ravitsesid haavatuid.
Meremeeste suhted oma armukestega olid kuumad ja kirglikud, see ei olnud rutiinist kuhtunud perekonnasuhe. Hetkesuhe hoidis tunded värskete ja uudsetena; varsti heisati purjed, laev väljus merele ja enamasti ei viinud saatus enam kunagi kokku meremeest ja tema armukest. Mõnikord siiski arenes pealiskaudne armusuhe sügavaks ja tõeliseks armastuseks, ja siis saatis mälestus kaunist tüdrukust meremeest kõigil meredel ja ookeanidel, tuultes ja tormides; meremees kandis teda oma hinges kuni surmani…
Armastust ei pakutud meremeestele mitte ainult Euroopa sadamates. Valgete meeste ilmumine tekitas pärismaalastes alati tohutut huvi, imestust, naistes aga iharust. Nii päeval kui ööl sõudsid naised piroogides, küll hulgi, küll ühekaupa pardasse, ronisid laevatekile ja pakkusid ennast, seejuures midagi vastu soovimata – peale armusuhte. Nii käitusid pärismaalastest naised Lääne-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Kariibi mere saartel sajandeid seni, kuni meremeestelt saadud väikesed kingitused ja meened õpetasid neile, et armastust on võimalik ka müüa…. Aga sinnani oli veel aega, ja seni toimis looduslik omakasupüüdmatu andumine. Mõistmata keelt, andsid naised erootiliste žestidega meremeestele mõista oma kavatsustest. Meremehejuttudes võib ilmselt kõige enam leida pajatusi Havaii saarte naistest. Kauni kehakujuga, pikkade mustade juustega tõmmud ja kuumaverelised havaii naised vallutasid oma laulu ja hulatantsuga iga meremehe südame. Ja nad ei talunud äraütlemist – kui siiski leidus taoline meremees, kahtlemata haruldane erand, kes suhtus naistesse külmalt, siis meelitasid havaii neiud ta kaldale ja hoidsid niikaua vangis, kuni mees leebus ja kõik nende soovid täitis…
Pikemaajalise peatuse ajal Havaii, Tonga või Haiti saartel oli nii mõnigi meremees soetanud endale terve haaremi naisi; veetis nende seltsis meeldivalt aega ja tundis ennast paremini kui Türgi sultan ise. Ka kohalike pealike naised pidasid suureks auks olla armusuhetes valge mehega ja saada temalt laps. Sageli saatis pealik laevale meremeeste embusse oma õe või tütre. Soovides oma järglaseks saada last valgelt mehelt, sõudis kuningas ise laevapardasse, piroogis lemmiknaine või isegi mitu naist, ja jäi siis kannatlikult paadis ootama oma naiste tagasipöördumist kuningannadele kohaste ülesannete täitmiselt.

* * *

Laevaehitus oli Kurzeme rannal saanud sisse täie hoo. Kohalik paadimeister ja puusepp, tüürimees Janise isa Janis oli rannale ehitanud ressipõranda, millele siis hollandi laevameister asus painutuslati järgi pardakaari joonistama. Hollandi laevameistri joonist järgides rabas paadimeister Janis varahommikust päikeseloojanguni, abiks veel mõned kogenud puusepad ja tahus kaarešabloone. Igal õhtul kontrollis hollandi meister kaarešabloonid üle, ühtteist kohendada ja üle tesseldada lastes.
Laevaehitajate toitlustamiseks oli ehitusplatsi kõrvale üles pandud suveköök. Püstkoja õhuaugust kerkis kõrge tossu ja suitsupilv. Kokk ja kokaabiline olid varahommikust hilisõhtuni ametis, sest tühi kott ei seisa püsti ja täis kõht tegi laevaehitajate meele rõõmsaks.
Aprilli teisel nädalal seati üles tammkast kaarte aurutamiseks ja nende painutamiseks šabloonide järgi. Kaks nädalat tossas keeva vee katel vahetpidamata; mehed olid tammkasti juures ametis ööl ja päeval, painutades, kangutades ja sättides laevakaari õigesse joonde. Lõpuks olid asjad niikaugel, et võis asuda saksidega laevakaari kiilule tõstma, neid paigale rööpima ja õigeks rihtima. Nädala jagu päevi räsiti kaarte kallal, sobitati, tesseldati natuke siit, tsipake sealt, aga lõpuks olid laevaroided paigas. Hollandi laevameister käis latiga ümber laeva; mõõtis, rihtis, vahtis silm pilukil kaarte joont emapuu suhtes küll paremast pardast, küll vasakust pardast ning pidi lõpuks tunnistama, et paadimeister Janis ning tema abilised ei olnud laevakaarte tahumises mitte kehvemad tegijad, kui laevaehitajatena tuntust kogunud hollandi puusepad.
Hollandi laevaehitusmeister võis nüüd juba kergemalt hingata – vastutusrikkamad ja suurt täpsust nõudvad tööd olid laeva juures tehtud. Laeva emapuu ja roided olid paigas, nüüd võis hollandi laevameister parda- ja tekiplangutuse ning vaheseinte ehitamise usaldada kohalike meistrite hoolde, ainult vahetevahel silma peal hoides, siin ja seal juhendades ja õpetades. Õige pea võis asuda laevale viimast lihvi andma, teha olid veel värvimistööd ja tihtimised. Pardale ilmusid tossavate tõrvapottide ja suurte takukoonaldega mehed, asudes tekiplangutuse naate takkude ja tõrvapigiga tihtima. Hollandi puusepp-kujur asus paigale kinnitama nikerdatud ahtri- ja vöörikaunistusi ning neid erksate värvidega võõpama.

* * *

1649. aasta suviseks pööripäevaks oli hiiglaslik laevakere valmis, kuigi veel taglastamata. See oli äsja maailmameredele ilmunud hollandi laevameistrite suursaavutuse floidi väiksem koopia – pinass. Samas oli tehtud ka mõningaid muudatusi ja täiendusi, arvestades seda, et laev pidi kandma kahte otstarvet – mahutama hulgaliselt inimesi, kaupu, samas olema kiire ja manööverdusvõimeline sõjalaev. Tuuletakistuse vähendamiseks tehti laeva ahtriehitised madalamad. Kahetekilise laeva ülemise teki kummassegi pardasse olid ehitatud avad kahurite jaoks, igas pardas 12 kahurit. Laeva pikkus 40 m, laius 9 m, süvis 4 m ja mahutavus 650 m3.
Laev oli vettelaskmiseks valmis.
Laeva alla ehitati hiiglaslik jämedatest palkidest rööbastee, mis paksult searasvaga kokku määriti. Mehed lõid, ahtrist alustades, laeva kiilu all asuvaid palgijuppe järjest alt ära ning lõpuks laskus laev parrastega rööbasteele. Lautrisse kaevati laevakere pikkusele, laiusele ja süvisele vastav kanal. Hollandi laevameistri juhatuse all pandi kõik vajalik laeva vettelaskmiseks valmis – ahtris seati kõrgele pukile rammpalk, vöörist tõmmati lautrisse kuni loodusliku sadama veepiirini hulgaliselt jämedaid köisi, nii hobustele vedamiseks kui ka inimestele sikutamiseks.
Liigopühal toimus laeva vettelaskmine. Kurzeme hertsog Jacob von Kettler oli selleks puhuks lasknud kohale tarida mitu vaati õlut ja kümmekond lähkrit Sabile veini. Ehitusest järelejäänud palgijuppidest ja plangutükkidest oli mereranda üles seatud kõrge kiik ja samasse tassitud tohutu hunnik ehitusprahti, laua-, plangu- ja palgiotsi lõkke jaoks.
Laevaehitusplatsile oli rahvast kogunenud murdu, nii lähedalt kui kaugelt. Laeva külje all, hollandi laevameistri kõrval, seisis äsja saabunud iirlasest kapten. Oma välimuselt erines ta tublisti nii Kurzeme talupoegadest, kui ka laeva vettelaskmise puhuks kohale tõtanud Kurzeme hertsogist ja tema saatjaskonnast. Kähara musta halliseguse habemega kapten seisis rahulikult piipu popsutades laevapoordis, jalas pikad allakeeratud äärtega saapad, millesse torgatud tumedat värvi püksid. Ta jässakat keha kattis paksust inglisvillasest kangast hall vammus. Kapteni pead ehtis tuultes ja tormides luitunud ebamäärase kokardiga vormimüts. Pidupäevale kohaselt oli ta kaela sidunud värvikireva rätiku.

Hollandi laevameistri juhatuse all asuti inimesi ja hobuseid paigutama laeva vasemasse ja paremasse poordi. Laeva pakpoordi määras hollandi laevameister inimeste juhatajaks ja laeva vettelaskmise korraldajaks tüürimees Janise, tüürpoordi aga tema isa, paadimeister Janise.
Rakmed seati hobustele kaela, kinnitati köied; kohale tõtanud rahvas võttis köieotsad pihku. Inimesed laeva ümber sumisesid erutatult, hobused perutasid ja hirnusid. Kokku oli valmis laeva merre sikutama ligi viiskümmend hobust ja sadakond meest. Rammpalgi mehed asusid oma kohtadele, laeva vööritekile oli tõusnud laevameister.
Laevameister tõstis parema käe, nõudes vaikust; vasakusse kätte aga haaras vaskse laevakella tila otsas rippuva köieotsa. Rahvas vakatas koheselt; saabunud vaikuses lõpetasid hobused perutamise ja hirnumise. Kõik olid ootel… Laevameister rehmas käega ja koheselt kõlas üle ranna laevakella löök: tinn…. Piitsad plaksusid hobuste turjal, inimesed sikutasid ja seejärel kuuldus rammpalgi mürtsatus – laev liikus kohalt ja libises sammukese edasi. Laevameister tilistas laevakella, andes märku sikutamine lõpetada. Natuke aega tõmmati hinge, lõõbiti, heideti nalja, kohendati köieotsi hobuste rinna ümber, ja siis tõstis laevameister uuesti käe, tinn…, ning kõik kordus otsast peale – inimesed ja hobused sikutasid, rammpalk mürtsatas ning laev liikus paar sammukest mööda palke edasi.
Aegamisi libises laev lautrisse kaevatud kanali suunas. Rahvas oli sattunud hoogu, sikutas üha tugevamini. Veel kümmekond korda mürtsus rammpalk, ja siis puudutas kanalisse sisseuhtuv merelaine laeva vööritäävi; õrnalt ja tagasihoidlikult, justkui armunud tütarlapse esimene suudlus.
Kätte oli jõudnud tähtis silmapilk – laevale nime andmine. Kurzeme hertsog Jacob von Kettler võttis enda kõrval seisval väikesel tüdrukukesel õlgade ümbert kinni, sosistas temale midagi kõrva ja nad astusid koos laeva vööri juurde. Laevameister tõstis käe – käratsev ja sumisev rahvahulk vakatas koheselt. Tekkinud vaikuses kuuldus selge lapsehääl, mis saksa keeli kuulutas:
„Kurzeme printsess” on selle laeva nimi!”
Iirlasest kapten rüüpas viskipudelist tubli sõõmu ja heitis seejärel pudeli vastu vöörtäävi kildudeks. Hollandi laevameister tilistas laevakella – hobused ja inimesed sikutasid, rammpalk mürtsatas viimast korda ning laev vajus pehmelt kanalivette. Laevameistri töö oli tehtud, laev ujus vees ja iirlasest kapten võttis laeva üle. Laeva taglastamine ja selle merekorda seadmine kuulus kapteni kohustuste hulka.
Rannal süüdati kõrge lõkke. Hertsogi poolt oli rahvale toodud tänutäheks suur kotitäis maitsvat Kurzeme rukkileiba ja terve vankritäis lambakeresid, mida nüüd mereranda ülesseatud lõketel küpsetati. Õllekapad ja veinitoobid liikusid ringi. Noorem rahvas asus kiikuma. Kiik kiikus kõrgelt, tüdrukud kiljusid. Poisid kasutasid sobilikku ja meeldivat võimalust ning haarasid kiikudes tüdrukutel tugevasti piha ümbert kinni. Teistega koos olid kiigele asunud ka Aina ja Janis. Aina naeris õnnelikult, tundes Janise tugevat käsivart enda piha ümber.
Valges suveöös tantsiti, lauldi ja kareldi suurte torupillide jorina saatel kuni koiduvalguseni.

* * *

Liigopüha järel läks „Kurzeme printsessi” pardal lahti kibekiireks askeldamiseks – laevale tassiti varustust, paigaldati rangout ja taageldati. Mastid kinnitati vantidega. Kahurikomando oli kummasegi pardasse paigutanud kahurid ja nüüd vaatasid kaksteist kahuritoru pardast välja – ähvardavalt ja võimukalt. Kolm taevasse pürgivat tengidega pikendatud masti ning pukspriidile kinnitatud kliiverpoom andsid „Kurzeme printsessile” majesteetliku, samas aga saleda ja kauni välimuse. Laeva ahtrit ilustasid maitsekalt kujundatud vasksed tähed – Kurzeme printsess.
Kapten Smith korraldas fokkmasti taageldamist, samas aga hoidis silma peal oma abiliste – esimese tüürimehe Janise ja teise tüürimehe Andrease töödel ja tegemistel. Andreas oli laevale munsterdatud peale selle vettelaskmist. Ruhnu saarelt pärit kahekümne kahe aastane eestlane Andreas oli sõitnud roolimehena Kurzeme hertsogiriigi laevadel ja nüüd võetud „Kurzeme printsessile” teiseks tüürimeheks. Esimene tüürimees, lätlane Janis, juhendas grootmastis tehtavaid töid, Andrease hoole alla oli antud besaanmast.
Kaldal laaditi vankritest maha laevavarustust. Riezupe köievabrikust olid saabunud koormad igas mõõdus ja jämeduses köitega, tõrvatud vanditrosside ning purjedega. Ventspilsi laevatehasest jõudsid kohale kuunarid, lastiks ilmatu hulk plokke, kaks ankrupeli, ankruketid, mitu suurt raudankrut ja varpankur.

* * *

1649.aasta augustis, lauritsapäeval, viis kapten „Kurzeme printsessi” rannalautri kanalist välja Kurzeme lahele. Laeva taageldamine ja viimistlustööd olid lõppenud. Laevameistrid ja puusepad lahkusid, laev oli merereisiks valmis ja kapten võis asuda laevaperet kokku seadma.
Laeva pardasse sõudsid mehi täis paadid, milles istusid igat masti meremehed; sadades tormides ja tuultes ning sadamkõrtsi kaklustes karastunud – näinud vett ja vilet, nagu meremeestel kombeks öelda. Mööda tormiredelit ronisid laevalaele Kurzeme hertsogiriigi meremehed, lisaks neile merehulguseid kõigist Läänemere sadamatest ja igast rahvusest – norralasi, taanlasi, soomlasi, rootslasi, eestlasi, kuralasi, liivlasi, lätlasi. Kurzeme talupoegadest meremehed astusid laevapardale lootusrikkalt – Kurzeme hertsog lubas anda vabatalupoja seisuse igaühele, kes „Kurzeme printsessil” merereisi ette võtab.

* * *

Rukkimaarjapäeva õhtupoolik oli Kurzeme lahel imeilus. Päikeseketas paistis pilvitus läänetaevas, soe tuul puhus üle „Kurzeme printsessi” kõrgete mastide. Rahulik lainetus pani ankrukettide otsas seisva laeva kergelt kõikuma.
Laevale oli kogunenud kirju seltskond – Kurzeme hertsog Jacob von Kettler oma õukonnaga, kohalikud mõisnikud, tuntumad kaupmehed, jõukamad taluperemehed ning laevaehituses kaasalöönud meistrid, puusepad ja töömehed. Kõik naiste ja lastega, nagu nad olid olemas. Ahtri ülatekile oli kaetud pikk laud, millel korvid Sabile veiniga, praetud lambakered, suitsutatud lõhe ja forell, idamaised vürtsid ja hõrgutised ning nisujahust pehmed, krõbeda koorikuga kurzeme kuklid. Peatekil oli madruste ja töömeeste jaoks valmis pandud kolm vaati õlut, suured puukapad kõrval. „Kurzeme printsess” valmistus pidulikuks proovisõiduks mööda Kurzeme lahte.
Kapten seisis norralasest roolimehe, vanemmadrus Nilsi kõrval, piip hambus tossamas. Piduliku sündmuse puhul oli ta endale kaela sidunud värvikireva rätiku. Esimene tüürimees Janis oli koha sisse võtnud fokkmasti jalamil ja ootas kapteni käsklusi. Grootmasti juures oli ootevalmis teine tüürimees Andreas ning besaanmasti kamandas pootsman Mattis, turske kuralasest vanapoiss.
„Kliivrid heisata!” andis kapten „Kurzeme printsessil” esimese merekäsu.
Madrused haarasid otstest ning üksteise järel jooksid kolm kliivrit mööda trosse üles. Laev seadis ennast tuulde.
„Pakpoordi ankur hiivata” järgnes uus käsklus.
Madrused asusid ankrupeli keerutama, kerides ankruketti sisse.
„Tüürpoordi ankur hiivata! Besaanmasti purjed heisata!”
„Kurzeme printsess” kogus tuult purjedesse, oli saavutanud juhitavuse, roolimees keerutas rooliratast ning laev võttis poolkaart joonistades suuna merele.
„Fokk-, marss- ja praampuri heisata!”
Fokkmasti komandör Janis kamandas mehed masti, purjed vallandati, brassimehed asusid brasse sikutama ja raasid õigeks sättima. Purjed täitusid tuulega, „Kurzeme printsess” kihutas kiirust kogudes avamere poole.
Aina seisis reelingule nõjatudes laevatekil fokkmasti läheduses ja jälgis Janise toimetamisi. Tema käsi asetses põlle all ja silitas tasakesi ümmargust, juba võrdlemisi punnis kõhtu. Aina kõrval seisis Janise isa, puusepp Janis. Aina jälgis uhkustundega, samas ka väikese armukadedusega südames, Janise askeldamisi laevatekil ning tunnetas valuga hinges peatset lahkumist. Seekord ei seisnud ees seilamine Läänemerel, ühest sadamast teise – ees seisis reis tundmatusse. Aina põsele veeres pisar; Janise isa pigistas julgustavalt Aina kätt ja naeratas. Aina vastas natuke kurva aga samas ka õnneliku naeratusega, olles uhke oma Janise üle.
„Grootmasti purjed heisata! Taakslid kohale”.
Andrease mehed ronisid masti ning asusid raadel tegutsema. Hetkega vallandati purjed ja anti need tuulte meelevalda. Nüüd kihutas täies purjes „Kurzeme printsess” läände, järele loojuvale päikesele. Ülatekil tõstis hertsog Jacob von Kettler veinipokaali ja pidas asjakohase kõne. Külalistele kallati vein pokaalidesse, löödi klaasid kokku ning õige varsti sai pidu ahtri ülatekil sisse oma täie hoo.
Kapten viipas enda juurde suurtükikomando komandöri, andis mõned käsklused ja saatis ta käeviipega ülesannet täitma. Õige varsti kärgatasid „Kurzeme printsessi” parema parda kahurid ja seejärel koheselt välgatasid lasud vasakus pardas – Kurzeme hertsogiriik kuulutas oma maadeavastuste algust.
Kuigi proovisõit on pidulik sündmus, oli see kapteni jaoks siiski väga tõsine ja vastutusrikas tööülesanne – laeva jooksu ja meresõiduomaduste ning laeva ja meeskonna koostöö kontrollimine. Õige varsti andis kapten käsu halssimiseks. Kogu tekimeeskond asus üheaegselt tegutsema, mehed tormasid mastidesse, kostsid mastikomandöride – Janise, Andrease ning pootsman Mattise käsklused.
Sooritanud veel mitmeid loovimisi ja manöövreid, köhatas kapten rahulolevalt, koputas vastu reelingut oma piibu tühjaks, täitis selle värske tubakaga ja andis seejärel juhtimise üle esimesele tüürimehele Janisele. Kapten kohendas oma värvikirevat kaelarätikut, sättis mütsi tugevamini pähe ning tõusis mööda laevatreppi ülatekile, õnnitlema Kurzeme hertsogi, kes oli saanud järjekordse suurepärase laeva omanikuks.
Päikeseloojangul saabus „Kurzeme printsess” proovireisilt tagasi Kurzeme randa. Kõrged külalised sättisid ennast minekule. Kuid sellega pidu veel ei lõppenud, vastupidi, pidu alles algas. Laevameistrid, puusepad, töömehed – kõik, kes olid selle laeva ehitanud ja need, kel seisis „Kurzeme printsessil” ees pikk ja ohtuderikas merereis, täitsid õllekapad ääreni.
Kõrgeid külalisi maale viinud paadid ei pöördunud siiski mitte tühjalt tagasi – paadid olid koormatud külatüdrukutega, kes saabusid laevale pidutsema. Varsti võis kaldal „Kurzeme printsessi” imetlev rahvas kuulda laevalt rannale kanduvat mitmehäälset laulu kõigis Läänemere keeltes, tüdrukute edvistavat kiljumist, pillimängu ja tantsumüdinat värskelt pigitatud laevatekil.

* * *

1649. aasta septembrikuu esimesel nädalal toimus Kurzeme rannal tohutu sagimine. Külarahvas jälgis imestuse ja huviga, olles seejuures suures hämmelduses ja arusaamatuses, rannal toimuvat. Suurtes aerupaatides veeti laevale provianti, õlle ja veinivaate, veetündreid, lihakeresid, jahukotte, sibula- ja kartulikotte ning lugematul hulgal muud provianti ja laevavarustust. Aga mitte see ei tekitanud külarahvas hämmeldust ja ei pannud neid arusaamatuses õlgu kehitama. Paatidesse tiriti kitsi, oinaid, lambaid ja lehmi ning sigu ja kulte. Turske pootsman Mattis maadles pulliga, kes punnis vastu, ega soostunud kuidagi paati astuma. Teine tüürimees Andreas tormas laevalael edasi-tagasi, püüdes selles segaduses korda luua ja loomad ettenähtud kohtadele ära paigutada. Vanemmadrus Nils ladus paatidesse suuri puure, milles kaagutasid haned, pardid ja kanad. Kukk oli selles möllus täiesti segaseks läinud ja kires järelejätmatult, kuigi käes oli alles keskpäev. Kõige lõpus talutati kahele paadile seatud platvormile kõrb mära ja raudjas täkk.
Üle Kurzeme ranna kaikus pootsmani vänge vandumine, hobuste hirnumine, pulli möirgamine, lehmade ammumine, lammaste määgime, kitsede mökutamine, sekka sigade vingumine ja kanade ning hanede kaagutamine; üle selle kõige aga segadusse sattunud kuke kiremine, otsekui meeleheitlik appihüüd või hädapasun.
Külarahvas vahtis kogu seda sagimist ammuli sui, ning neile meenus kohaliku luteri kiriku pastori jutlus veeuputusest ja Noa laevast…
Loomade pealelaadimise lõpetanud, asusid paadid laevale toimetama heina- ja õlepalle, kaalikaid ja peete, kaerakotte hobustele, nisuteri ja tange lindudele ning muud loomasööta.
Paadid sõudsid kalda ja laeva vahet ning tundus, et meeste toimetamistele ei tule iialgi lõppu. Kuid päikeseloojanguks oli kõik klaar; loomad ja loomasööt pardal, proviant ja varustus lastiruumi paigutatud ja merekindlalt kinnitatud. Meeskond võis asuda messiruumis õhtueinet võtma. Poisikeseohtu Villu, kes oli laevale munsterdatud jungana ja täitis messipoisi ülesandeid, jooksis jalad rakku, tassides meestele suuri kausse rasvase oasupiga, milles ujusid prisked lihatükid. Mehed otsisid saapasäärest lusikad välja ja asusid isukalt sööma – üksteise järel sukeldusid lusikad kausi, püüdes esmajoones tabada selles ujuvat lihatükki.
Ärasõidupäeva õhtupoolikul küsis Janis kaptenilt loa maale minna. Talle kui naisemehele ja vanemohvitserile ei saanud kapten ära öelda. Kõigil teistel oli kapten range karistuse hirmus keelanud laevalt lahkuda. Kõik paadid oli tõstetud laevale ja merekindlalt kinnis soritud. Ainult kapteni julla kiikus vahimadruse valve all pardaääres.
Vaevalt oli julla puudutanud kaldaliiva, kui Aina Janisele kaela langes ja vaikselt nutta tihkus. Ta hoidis Janise kaela ümbert kinni, surus oma punnis kõhu vastu meest ega suutnud kuidagi rahuneda. Janis silitas ja suudles Aina juukseid. Tal oli raske leida lohutussõnu, sest eesseisev reis oli nii tavatu, nii kujuteldamatu, et sõnad peatsest kohtumisest oleks tundunud kohatutena. Lõpuks Aina natuke rahunes ja sõnas kurvalt naeratades:
„Janis, kui meile sünnib poiss, panen talle nimeks Janis.”
„Vanaisa nime järgi? Siis on meie peres juba kolm Janist!”
„Jah, kui sa ükskord koju tagasi jõuad, siis on kolm Janist.”
„Ma tulen tagasi, Aina. Ma tulen tagasi, mis ka ei juhtuks!” sõnas Janis kindlalt.
Aina pistis käe põue ja ulatas Janisele pisikese ebamäärast tõugu koerakutsika.
„Tule koos selle kutsikaga tagasi.”
Janis puhkes naerma:
„Kui mina ükskord tagasi jõuan, ei ole see enam kutsikas, vaid päris suur koer.”
Janise julge ja kindel olek pakus ka Aina südamele kergendust.

* * *

1649. aasta septembrikuu ussimaarjapäeva loojang Kurzeme rannas oli vaikne ja pilvitu. Päike vajus tohutu punase kerana merre, peegeldus madalatel lainetel ja helkles piki mereranda lösutavate majakeste pisikestes akendes. Maalt puhus õrn, selle aastaaja kohta haruldaselt soe ja pehme tuulehingus. Kogu Kurzeme küla, kõik, kes suutsid omal jalal või kepi najal liikuda, olid kogunenud randa. Siin võis näha kahe kepi najale toetuvaid ätte ja päris lapseohtu poisikesi, kirevates seelikutes ja mitmevärvilistes pearättides naisi ja mehelemineku eas neide; väikesed tüdrukutirtsud lippasid oma lihtsalõikelistes pikkades linastes särkides rõõmsalt kilgates ringi, hinges pidupäeva tunnetus. Eraldi grupina seisis mererannal, istus allalastud aknaluukidega tõllas või hobuste sadulates härrasrahvas. Kõige ees, oma saatjaskonna keskel, päris veepiiril, istus rikkalikult kaunistatud sadula ja uhketes rakmetes hobuse seljas Kurzeme hertsog Jacob von Kettler, kõrge laiaäärne sulgedega kübar peas ja mõõk vööl. Kõigist eemal võis märgata üksikut naisekuju. Ta seisis rannal ja vaatas üksisilmi merele. Õhtupäike säras pisaratel tema silmis ja läikles kõrgele rinnaesisele kinnitatud hõbesõlel. Pehme tuul mängles naise pikkades, pearätiku alt välja ulatuvates pisut keerdus kullakarva juustes, pani naise pühapäevaseeliku voldid lainetama ja kiirustas siis edasi – merel ankrut hiivava “Kurzeme printsessi” purjedesse.
“Kurzeme printsess” tõstis purjeid. Juba oli heisatud pukspriidilt fokkmasti jooksev fokktengtaaksel, aidates roolimehel võtta suunda avamerele. Seejärel kerkisid üksteise järel fokkmasti purjed, täitusid tuules ja andsid laevale hoo sisse. Fokkmasti järel lõid raadel valendama grootmasti purjed ja seejärel vallandus besaanmastis kolmnurkne ladina puri ja selle kohal kröitseil.
“Kurzeme printsess” võttis sisse oma uhke graatsilise asendi – pisut kaldu tuulealusesse pardasse – ja suundus vööriga laineid lõigates avamerele. Äkitselt pöördus laev parema pardaga ranna suunas ja koheselt prahvatasid üksteise järel pardakahurid, saluteerides hüvastijätuks hertsogile ja kõigile rannasolijaile. Sutsupilve hajudes võis veel märgata “Kurzeme printsessi” valgeid purjesid; üsna varsi kadusid ka need õhtuhämaruses silmapiiri taha.
Mererand tühjenes, hardas vaikuses pöörduti kodudesse. Laeva väljumine merele tekitab saatjate hinges alati mingi seletamatu ja pühaliku tunde – justkui tõuseks laev peale silmapiiri taha kadumist lainetelt ja lahkuks igaveseks teise, tundmatusse ja salapärasesse maailma.
Mererand oli inimestest tühjenenud. Üksnes Aina seisis veel kaua mererannal; pühkis rätikuotsaga pisaraid, pilk suunatud silmapiiril süttinud tähtedele. Ta lootis, et neid tähti näeb ka tema kallis Janis. Ainult tähtede kaudu võisid nad veel kohtuda sellel kaunil ja kodusel Kurzeme rannl.

Kuues peatükk. Mereröövlite kallaletung “Kurzeme printsessile”.

1649.aasta septembris valmistus Liverpooli sadamas Inglise sõjalaev väljasõiduks merele. Paistis, et selle 2000-tonnise veeväljasurvega ja 600 mehelise meeskonnaga laeva kaunistamisel ei oldud raha ega fantaasiat kokku hoitud – vöörist ahtrini katsid laeva rikkalikud puunikerdused, laeva vöör ja ahter olid kaunistatud puuskulptuuridega. Kõik puunikerdused ja –skulptuurid olid värvitud erksate värvidega või kullatud. Laeva kõrged pardad ja taevasse pürgivad mastid ning mastitopis ja raaotstes lehvivad hiiglasuured värvikirevad lipud ja vimplid andsid laevale suursuguse ilme. Eriti äratasid aukartust sõjalaeva kolmel vahetekil ridamisi asetsevad kahurid – 200 kahurit.
Laiades jämedast purjeriidest pükstes ja samast materjalist särkides, must kaelaside ümber kaela, sammusid madrused mööda „Sovereign of the Seas” landgangi pardale. Siinjuures on asjakohane ära märkida, et eelnimetatu ei olnud mitte vormiriietus. Kui 17. sajandil Euroopa riikide maavägi uhkeldas juba ühtses vormiriietuses, milleks sageli olid valged püksid, punane kuub ja kõrge sulgedega müts, siis meremeestel veel ühtset vormiriietust ei olnud. Meremeeste riietus kujunes välja pigem lähtudes otstarbekusest. Laiu pükse oli mugav laevatekki küürides üles käärida. Kaelarätik hoidis kaela meretuultes sooja; oma osa mängis ka soov matkida ühe või teise suurema, taevasse kõrguvate mastidega ja kadedust tekitava purjelaeva meremeeste riietust. Ka triibulised meremehesärgid olid mitte moeloojate kujundatud, vaid need tekkisid otstarbest tingituna: hansalaevad seilasid Läänemerel põhiliselt punaste ja pruunide purjede all ning heledat riietust kandvad madrused olid nende raadel hästi nähtavad. Kui aga punased purjed asendati valgest materjalist purjedega ning laevad kandsid kolme ja enamat taevasse pürgivat masti, millel viis kuni seitse raapurje – sulasid raadel töötavad madrused purjega kokku ja raske oli anda käsklust või läbi sõimata madrust, kes tugevas tormis ja vihmasajus raal koperdama kippus. Triibuline madrusesärk tegi madruse valge purje taustal nähtavaks. Aga jätkame nüüd „Sovereign of the Seas” meeskonna kirjeldamisega.
Madrused sammusid mööda laevatreppi pardale. Igal mehel oli seljas santsukott, mõni tassis koti asemel laudadest kokkulöödud meremehekasti ehk kirstu. Lisaks nimetatule oli meestel kaenlasse taritud rippkoi või madrats. Paks lauluraamat kaenlas, astus mööda laevatreppi tähtsal sammul kõrgele tõstetud pea ja hingestatud ilmega domine, ohvitseri auastmes vaimulik. Talle järgnes profoss ehk laeva kohtunik, tema järel laevakirjutaja ja seejärel abikirjutaja, kirjatarvete kast õlal. Nende järel tõusid mööda laevatreppi ülemhabemeajaja ja kaks habeajaja abi – keskhabemeajaja ja alamhabemeajaja. Habemeajaja abid tassisid kahevahel suurt kirstu, milles habemeajamistarbed, aga samuti ka mitmesuguses suuruses tangid, teravad noad ja käärid, kondisaag ja mitu suurt pudelit rummi ning toosid mitmesuguste salvidega. Tollal täitis ülemhabemeajaja ka laevaarsti ülesandeid – tõmbas hambaid välja, saagis otsast tormimöllus purustatud jalaköndi, opereeris lahingus haavata saanuid. Narkoosiks kasutati rummi, mida kallati vigastatule ohtralt kurku, kuni ta joobnult magama jäi või teadvuse kaotas. Kes aga rummi mõjul teadvust ei kaotanud ja kippus märatsema, selle suhtes kohaldati “kohalikku narkoosi” – habemeajaja abiline lõi haigele mingi tömbi tugeva esemega vastu pead; siinjuures oli aga vaja omada teatud kogemusi, et ei tekiks “üledoseeringut”.
Pikkade juustega, võrdlemisi kirevas riietuses, natuke keigarliku välimusega mees, kes habemeajajate järel laevale tõusis, oli kujur – tema ülesandeks oli hoida korras kõik laeva ilustavad kujud, kaunistused, nikerdused. Kujurile järgnes maaler maalitarvete kastiga. Kellelegi tähelepanu pööramata sammus klaassepp – väga vajalik meistrimees, sest isegi kindlal maal asuvatel härrastemajade akendel on omadus kergesti puruneda, merel möllavates tormides aga purunesid alatasa mitte ainult ahtris asuvate ohvitserikajutite aknad, vaid ka laevalaternate klaasid.
Nimetamata jäid veel mitmed asjamehed – ülemkokk, kapteni isiklik kokk, kokaabilised ja liharaiuja. Aga nad olid juba varem laevale kolinud, millest andis märku kambüüsist üle terve laeva hajuv praetud sibula, küüslaugu ja kõrbeva rasva lõhn. Ka peapootsman ja laevakorra vastu eksinute karistaja ehk profossi assistent, keda meremehed kutsusid prohvuseks, olid juba laevas ja ametis, millest andis tunnistust pootsmani ropp sõim ja prohvuse “üheksasabalisse kassi” matsatused vastu madruste küüru. Piitsanuhtlus oli tavaline ja igapäevane karistus- ja ergutusvahend ning võeti kasutusele juhul, kui pootsmani sõimust väheseks jäi, aga enamasti toimisid need mõjutusvahendid koos, teineteist täiendades. Siinjuures on huvitav märkida, et profoss, täites küll laeval kohtuniku ülesandeid, ei kuulunud ohvitseride hulka. Ilmselt ei peetud profossist eriti lugu, ei siinpool ega sealpool fokkmasti. Küll aga tuli karta profossi assistenti ja hoiduda tema viha eest, sest tema käes oli piits; ta viis profossi mõistetud karistuse täide ja täitevvõim on see õige võim, sest teatavasti võib piitsaga lüüa väga valusalt, aga ka tsutike pehmemalt.
Ahtritekil olid tüür- ja pakpoordi kohad sisse võtnud kaks kajutivalvurit. Kuna nad kuulusid maavägede allohvitseride kilda, kandsid nad pisut keigarlikku vormiriietust – kõrgeisse käänistega saabastesse topitud heledaid nahkpükse, värvikirevat kuube ja laiaäärset kõrget kübarat. Neid kübaraid oli reisile kaasa võetud arutu hulk, sest tormituules kippusid taolised meresõidule kohandamata kübarad alatasa üle parda lendama.
Siinjuures said nimetatud ainult laevapere kõige eredamad kujud, kuigi nad moodustasid ainult väikese ja seejuures mitte väga vajaliku osa kolmemastilise sõjalaeva kuuesaja pealisest meeskonnast. Ainuüksi „Sovereign of the Seas” tohutu taglase, purjestuse käsitsemiseks läks vaja üle kahesaja teki- ja mastimadruse, lisaks neile suurtükimeeskonnad. Kahtlemata, tolle aja kohta iseenesestmõistetavalt, teenisid kaptenit ja kõrgemaid ohvitsere – ülemtüürimeest, alamtüürimeest, kapteni käsundusohvitseri, suurtükiväe komandöri, ülemtrompetisti, domined – teenrid. Nad hoidsid korras ohvitseride riided ja jalanõud, pesu, osutasid kõiki vajalikke teenuseid. Habet ajas ohvitseridel siiski allohvitseri aukraadis ülemhabemeajaja, sest teener ei olnud taoliseks ülesandeks seisusekohane. Veel kuulusid laevameeskonda mitmesugused väga vajalikud oma ala meistrid – purjetegijad, puusepad, plokitegijad, taagelmeistrid, tünder ehk tünnimeister.
Iga laevameeskonna liige pidi täpselt teadma oma kohta laevas, ja seda mitte ainult ametialaselt, vaid ka seisuslikult, ja see tekitas sageli vaidlusi, tüli ja kaklusi. Näiteks laevakirjutaja kippus alatasa ennast ülehindama, pidades silmas, et tema on laevas üks ainuke ja tõeline kirjaoskaja ning ei varjanud oma üleolekut ülempootsmani eest. See aga tegi upsakale ülemkirjutajale rusikatega selgeks, kumb neist on laeval seisulikult kõrgemal astmel.

* * *

Tüse, kähara lõuahabeme ja pikkade vuntsidega vanapoolne kapten istus avaras kajutis petrooleumilambi valgel suure kirjutuslaua taga. See kajut oli talle nii magamiskohaks, kui ka töökabinetiks. Kapten kandis punast kuldsete tikanditega ja epolettidega mundrit. Tegelikult oli see maaväe munder, aga siia-sinna, õlgadele ja käistele, oli tikitud ka ankruid, millel köiejupp küljes. Sellega eristas meremees end maaväelasest.
Kapten istus mugavalt tugitoolis, piip hambus tossamas, viskiklaas kõrval ja ladus kaarte. Oli saabunud õhtu, päevatoimetused olid lõppenud ja nüüd võis enne uinumist veidike lõõgastuda, et siis varahommikul tõusta. Terve laud ta ees oli kaetud värviliste mängukaartidega. Kapten sirutas käe potiemanda järele, et seda paika panna, kuid kogemata puutus tema kuuekäis vastu käeulatuses asetsevat väikest vaskset kellukest. Kelluke kukkus tilinal kummuli. Kellukese helin tuletas kaptenile meelde eesseisva väljasõidu merele. Ta tõstis kellukese ja kõlistas seda.
Koheselt avati kajuti uks ja sisse astus uhkes ratsaväe vormis käsundusohvitser, mõõk vööl ja pikad ratsaväe saapad läiklemas.
„Teie Kõrgeausus!” Käsundusohvitser lõi kannad kokku ja andis au.
„Kas esimene tüürimees on pardal?”
„Esimene tüürimees saatis daami maale ja pöördus koheselt pardale tagasi.” Paistis, et käsundusohvitser oli laevaeluga hästi kursis.
„Jätkub talle ka neid „daame” igas sadamas,” sõnas kapten veidike põlglikult, kuid siiski heatahtlikult muiates.
„Just nii, Teie Kõrgeausus!” Käsundusohvitser lõi uuesti kannad kokku ja andis au.
„Hõika esimene tüürimees minu juurde,” sõnas kapten ja pööras jälle oma pilgu potiemandale.
„Just nii, Teie Kõrgeausus!” Käsundusohvitser andis au, lõi kannad kokku ja tegi efektse kannapöörde. Seejärel lõi veekord kandu kokku ja andis au, nüüd juba seljaga kapteni poole seistes. Seejärel väljus rivisammul ja lõi pauguga enda järel ukse kinni.
Kapten muigas kergelt ja vangutas endamisi pead. Võib-olla pani teda muigama potiemanda sügav dekoltee, aga võib-olla tegi temale natuke nalja siiski käsundusohvitseri ülipüüdlikkus. Ja selleks oli ka põhjust.
Sõjalaevastik oli alles paar aastakümmet tagasi eraldunud kaubalaevastikust. Veel ei olnud välja töötatud mereväele täpseid määrustikke ja eeskirju. Laevaohvitseridena teenisid põhilised endised kaubalaevade tüürimehed ja nendel laevadel ei olnud kulpi löömine ja aupaklik pöördumine moes. Ja ega tormisel merel mastis jalgpäärdidel kõlkudes, küüned ja hambad purjes kinni, ei ole ka eriti mugav kandu kokku lüüa ja ülemusele au anda. Ka polnud veel jõudnud välja kujuneda mereväeohvitseride vormiriietus – tüürimehed tulid, tegid sõjalaeval mõne reisi ja siis, palga kätte saanud, haarasid oma santsukoti ja kadusid parimatele jahimaadele – Lääne-Indiasse suunduvatele kaubalaevadele.
Esimene tüürimees avas kajutiukse ja astus sisse:
„Kuulan!”
„Mida sa kuulad! Hoopis mina tahan kuulda, kas laev ja meeskond on merele väljumiseks valmis?”
„Laev ja meeskond on valmis, ainult kümmekond mastimadrust on puudu.”
„Tohoh! Tule taevas appi…! Kas sa kavatsed habemeajajad, domine ja profossi saata masti purjesid sättima! Milles asi?”
Esimene tüürimees kehitas õlgu ja laiutas käsi:
„Asi on nagu tavaliselt – mõned madrused lasksid jalga, aga teised jälle, kellega sai sadamakõrtsis kokku lepitud, jäid tulemata. Ega see ole esimene kord.”
„Esimene kord ei ole, aga jäägu see viimaseks!” sõnas kapten silmnähtavalt vihaselt. „Koiduvalges on väljasõit ja laev peab selleks ajaks olema mereklaar. Hangi madruseid juurde, tead küll kust ja kuidas, ega see ole esimene kord.”
Kapten pööras oma pilgu uuesti suures dekoltees potiemandale, lugedes jutu lõppenuks. Potiemand lamas ta ees – ebamäärane ja veidi riukalik ilme näol, justkui õrritades vana kaptenit. Aga esimene tüürimees jäi kapteni ette kuidagi ebalevalt seisma; tammus jalalt jalale ja sirutas siis avatud peopesaga käe ette:
„Money?”
Kapten avas pahural ilmel lauasahtli ja võttis sealt välja rahapauna müntidega, kuid pistis selle kähku tagasi. Silmitses nüüd juba tähelepanelikumalt rahakotte lauasahtlis ja tõmbas välja teise, tunduvalt väiksema. Heitis rahakoti kõlinal lauale. Esimene tüürimees haaras sõnagi lausumata rahapauna ja pöördus minekule.
„Üks hetk!” Kapten oleks peaaegu väga olulise unustanud. „Mereröövlid hakkavad Põhjamerel võimust võtma. Ees seisab lahinguülesande täitmine, võib sadada tuld ja tõrva. Pootsman ja prohvus tehku laev prostituutidest tühjaks.”
Esimene tüürimees noogutas ja väljus kajutist. Kapten võttis potiemanda pihku ja jäi mõttesse, otsides potiemandale sobilikku paarilist. Kahtlemata sobinuks ta kuninga kõrvale, aga kaptenile taoline lihtne lahendus millegipärast ei meeldinud. Kapten rüüpas sõõmu viskit, asetas viskiklaasi lauale, muigas endamisi ja asus otsustavalt kaarte nihutama. Potiemand leidis endale õige koha – vasakul käel kuningas, aga paremal potisoldat.
Õige varsti võisid Liverpooli sadamaäärsetel tänavanurkadel tuhmide petrooleumilaternate all seisvad prostituudid märgata nelja meest, kes neile tähelepanu osutamata rühkisid esimese valgustatud kõrtsiukse suunas. Taoline sihikindlus tekitas prostituutides hämmeldust ja imestust – senini oli ikka olnud nii, et laevalt kõrtsi suunduv meremees haaras teepealt ka esimese ettejuhtuva prostituudi kaasa. Aga need siin…? Prostituudid kehitasid arusaamatuses õlgu…
Meremehed sisenesid kõrtsi – esimene tüürimees ees, tema järel turske ülempootsman ja seejärel mitte vähem kogukas abipootsman, lisaks koljati kasvu vanemmadrus. Neile lõi vastu tubakasuits, läppunud õlle- ja higiste kehade lõhn ning väljahingatud viskiaur. Ähmaste petrooleumilampide valguses võis vaevalt eristada nägusid. Meremehed istusid laudades, õlletoobid ja viskiklaasid ees; vaidlesid, vehkisid rusikatega, mõned taarusid kergemeelsete sadamatüdrukute najale toetudes mööda kõrtsituba ringi. Kostus tüdrukute teeseldut kiljumist ja meeste laulujoru; torupillimees törtsutas mängida tantsulugu.
„Sovereign of the Seas” esimene tüürimees libistas kiire pilgu üle lauasistujate, valis välja nooremad ja väheste elukogemustega laudkonnad ning jagas oma kaaslastele ülesanded kätte – ülempootsman selle laua taha, abipootsman sinna nurgalauda, vanemmadrus uksealusesse lauda.
Esimene tüürimees heitis kõrtsiletile tubli jootraha, vahetas kõrtsmikuga paar lauset, mida see poolelt sõnalt mõistis. Meeste ette ilmusid ääreni täis õllekannud ja mahukad viskiklaasid. Algas vennastumine, löödi klaase kokku, pajatati erakordselt edukast merereisist ja joonistati kuulajate vaimusilma ette eesseisev, veelgi tulutoovam ja edukam reis. Noored mehed, mõned neist päris poisiohtu ja merepritsmeist sooldumata, kuulasid ammuli sui jutte imepärastest reisidest.
Keskööpaiku võisid ikka veel tööta ja tegevuseta seisvad prostituudid näha hoopis teistsugust pilti – suur kamp purjus meremehi, üksteise kaenla alt kinni hoides, taarudes ja lällutades, suundus sadamasse.
Laevale taritud mehed lükati tekiluugist alla kaabelkatti ja luuk suleti hoolikalt. Trossipuhtidel ja purjepakkidel oli neil mugav peatäit välja magada. Kui nad lõpuks suures pohmeluses ärkasid, oli „Sovereign of the Seas” juba merel ja Inglismaa rannik silmapiiri taha kadunud.
Tugevas tuules, tinahalli madala pilvitusega taeva all purjetas „Sovereign of the Seas” patrullsõitu tehes Põhjamerel, hoides kurssi Taani väinadele. Täies purjes kihutas sõjalaev pritsmeid lennutades edasi. Aegajalt sattus laev üle Atlandi vooganud suurde tormijärgsesse lainesse ehk üheksandasse lainesse, lengerdas laineharjale tõustes ja sealt laineorgu laskudes; purjed lõid hetkeks laperdama, kuid kogusid koheselt tuult ja laev kihutas üle lainete edasi.
Vastu õhtut andis kapten käskluse kõik mehed üles vilistada – „Sovereign of the Seas” valmistus purjeid sättima, et asuda tagasikursile. Ootamatult ilmus õhtuvidevikus horisondil, „Sovereign of the Seas” otsekursil, nähtavale laev. Selle kontuurid üha suurenesid ja varsti võis „Sovereign of the Seas” kapten läbi binokli silmata kahemastilist kuunarit, mille mastis lehvimas surnupealuu ja kahe ristamisi kondiga must lipp. Taoline jultumus vihastas inglise kaptenit – tavaliselt tegutsesid mereröövlid tagasihoidlikult, ilma lipu ja vimplita, või siis tõmmates pettuseks masti sõbraliku riigi lipu. Aga see siin… Kapten vandus vihaselt, sülitas üle parda, ning selle asemel, et tagasipöördeks purjesid vähendada, andis käsu:
„Groottaakslid, besaantaakslid ja besaantopsel heisata!”
„Sovereign of the Seas” kogus kiirust ja asus Taani väinade suunas silmapiiri taha kaduvat mereröövlite laeva jälitama. Kuid seekord mereröövlitel vedas – saabunud ööpimeduses kaotas „Sovereign of the Seas” piraatide laeva silmist. Kapten oli sunnitud purjeid rehvima ja laeva tagasikursile pöörama.
Mereröövlid olid tollel ammusel ajal suureks nuhtluseks nii Põhja- kui ka Läänemerel. Eriti tekitasid piraadid ja igat sorti mereröövlid meelehärmi Läänemere äärsete riikide valitsejatele ja kaupmeestele. Aga sellel on võrdlemisi pikk eellugu.

* * *

Liivi sõjas Venemaa poolt 1558.aastal vallutatud Narvast sai veerand sajandiks tähtsamaid kaubanduskeskusi Venemaa läänealadel. Seni Hansalinna staatusest kõrvale jäänud Narva linn lõi õitsele, kaupmehed rikastusid enneolematult kiiresti. Läbi Narva kulgesid tohutud kaubavood – ida suunast mööda Neeva jõge ja meritsi või mööda maismaad Narva ja sealt laevadega Euroopasse. Taani ja tema liitlane hansalinn Lübeck suunasid oma kaubad Tallinnast mööda otse Narva ja sealt edasi Venemaale. Rootsi aga oli huvitatud sellest, et kaubad liiguksid Venemaale ja vastupidises suunas läbi Tallinna. Tallinna kaupmehed jälgisid kõrgel paekaldal asuvast Roosiaiast kadeduse ja vihaga silmapiiril terendavaid purjesid – lõputu voorina purjetasid laevad ida- ja läänesuunas, sisse pööramata Tallinna sadamasse. Siinjuures ei saa jätta märkimata, et XVI sajandiks oli Hansaliit kaotanud oma senise mõjuvõimu. Kauplemisel ei arvestatud enam Hansaliidu nõuete ja eeskirjadega, ja kuigi Tallinna rael olid sajanditepikkused koostöösidemed Hansaliiduga, ei olnud enam viimase võimuses asjade kulgu määratleda. Samas aga oma soodsa asukoha tõttu lõi õitsele Riia linn. Venemaalt saabusid kaubad laevadega Riiga, kus olid rajatud tohutud kaubalaod. Laevad ei pidanud enam nädalate või kuude kaupa seisma sadamas, seni, kuni kaupmehed kaupu kokku kogusid ja lastiruumi täitsid. Kaubalaod olid valmis varustama kaupadega igat laeva, mis Lääne-Euroopast Riiga saabusid või sealt Narva suunas kursi võtsid.
Tallinna raad tundis muret kaubandusest saadava tulu vähenemise pärast, sest senini oli kehtinud Tallinna rae korraldus – kes purjetada tahab, tulgu rae ette. Rae poolt kinnitatud eeskirjade kohaselt vormistati vastavad väljasõidu- ja sissesõidupaberid, maksti seejuures ettenähtud maksud, anti üle kingitused raehärradele ja , mis seal salata, ka tavakohased altkäemaksud. Kuna aga laevad purjetasid Tallinnast mööda, ilma sisse pööramata, ei olnud alust vormistada ei sissesõidu ega väljasõidu pabereid, muust sinna juurde kuuluvast rääkimata. Tuli midagi ette võtta. Tolle aja kohta kõige tõhusam ja lihtsam ettevõtmine oli – kaaperdata ehk röövida Narva suunas seilavaid laevu. Siinjuures polnud enam tegemist kaapripatendi alusel tegutsevate niinimetatud, seadustatud mereröövlitega – rööviti vara hõivamise eesmärgil ja pidades silmas külvata hirmu ja segadust Narva suunas seilavatele laevadele. Lisaks laevade aborteerimisele kasutati ka valemärgutulesid – õiget laevateed näitavad tuled kustutati ning merelaiule või lahekaldale süüdati valemärgutuli, et juhtida ohvriks valitud laev karidele või madalikule.
Kahtlemata ei olnud taoline ettevõtmine mingi uus äriidee. Juba 14.sajandil oli Tallinn seotud laevade kaaperdamisega, ja mitte ainult Tallinn – ehtne röövlipesa oli Gotland. Omavahel konkureerisid Lübecki ja Preisi hansalinnad, seejuures kasutati ka ebaausaid võtteid – rööviti teineteise laevu ja pisteti neid põlema. Preisi piraadid olid ennast sisse seadnud Gotlandil Visby sadamas, kust sooritati väljasõite merele, jahtides Lübecki laevu. Lübecki piraadid aga kimbutasid Preisi kaupmeeste laevu.
Ööpimeduse ja tugeva vihmasaju varjus lähenes piraatide laev ohvri pealttuule pardasse. Viivitamatult heideti välja raudkonksud ning hetkega olid laevad seotud teineteise külge. Hirmsa kisaga, mis varjutas tuule ulgumise taglases, karati laevale ja asuti halastust tundmata mõõkadega raiuma.
Valitsejate poolt allkirjastatud kaapripatent andis kaptenile õiguse aborteerida vaenlase laevu ja röövida last; meeskond heideti üle parda ja laevale pisteti tuli otsa. Samas ei toimunud kaaperdamised mitte ainult patenti omavate kaaprite poolt – Läänemerel tegutses veel hulgaliselt mereröövleid, kes ei järginud mitte mingisuguseid kuninglikke mängureegleid, vaid tegutsesid oma röövlireeglite järgi.
Liivi sõja lõppedes, 1595.aastal Täyssinä rahuga, oli Läänemere ümbruse mandrile saabunud mõningane rahu, hingetõmbeaeg maade jagamisel. Merel aga kestsid võitlused ja röövimised edasi. Puudus selgus, kus mingi kuningas võimul oli, ja kas piraadid üldse soovisidki selgust saada. Röövimiste õigustamiseks ei olnud vaenlast raske leida, sest Läänemerel seilasid ühest sadamast teise üksteise kurssidel ristudes mitmete kuningate laevad.
Täyssinä rahuleping määratles Rootsi ja Venemaa piiriks Narva jõe. Vana-Liivimaa Läti ala läks Poolale (ka Lõuna-Eesti jäi Poolale ja koos Läti alaga moodustasid Poolale alluva Liivimaa), Rootsi valitses Põhja-Eestit (Eestimaad), Taanile kuulus Saaremaa. Eeltoodu andis piraatidele laiad tegutsemisvõimalused – iga Läänemerel seilava piraadilaeva kapten valis piraatlust soosiva kuninga oma äranägemise järgi.
Kui kuningate poolt soositud kaaperdamist võis tinglikult nimetada seadustatud piraatluseks, siis seadustamata piraatlus toimis ilma reegliteta – rööviti iga ettejuhtuv laev, kellest õnnestus jagu saada, vahet tegemata, kellele see kuulus. Kuna aga iga tegevus kutsub esile vastutegevuse, siis mida jultunumalt tegutsesid piraadid, seda aktiivsemalt asuti nende püüdmisele; kätte saadud piraate karistati karmilt.

* * *

Rootsi alam, Hagelsrumi mõisnik, 27-aastane Gustav oli haritud mereväeohvitser. Tema sõber, 24-aastane parun Adolf Skytte oli samuti kõrgesti haritud ohvitser – õppinud Uppsala ülikoolis, omas häid võimalusi liikuda riigiteenistuses karjääriredeli tippu. Oma sõprade ees kiitles ta, et tema isa, Jacob Skytte, on Tartu ülikooli rektor. Nojah, see võis ka nii olla, kuid mitte alati ei käi pojad oma isade jälgedes…

1649. aasta augustis väljus Skytte oma kuunariga Kalmarist, kaasas sõber Gustav ja suundus lõunasse. Ta oli oma laevale palganud kogenud norralasest kapteni, 40-aastase Pjöri, kel oli kogemusi purjetamiseks Põhjamerel. Eesmärk oli seilata Põhjamerel, röövida Inglismaalt Läänemere sadamatesse suunduvaid kaubalaevu. Laevale oli võetud veel Skytte ammune tuttav, õpingukaaslane Uppsala ülikoolist, kindla tegevuseta luuslangimees Canitius. Tal oli mingis kakluses silm välja löödud ja seetõttu kandis musta silmasidet. Lisaks neile asusid laeval teenrid aadlike jaoks, samuti olid palgatud kümmekond elukutselist madrust ja mõned kõrilõikajad. Laeva meeskond relvastati musketitega. Laevale tariti paar vaati joogipoolist – õlut ja veini, mida merereisil ohtralt pruugiti. 1649. aasta septembripäeval väljus laev Kristianopeli sadamast, suund võeti läbi Sundi väinade Põhjamerele.
Õhtuvidevikus märgati kuunari pardalt purjesid silmapiiril. Mehed vilistati tekile – mereröövlid haistsid saaki. Kuid oma imestuseks ja ehmatuseks see purjelaev kerkis silmapiiri tagant otsekui taevasse – ta purjed üha suurenesid, mastidemets puudutas pilvi. Sõjalaev lähenes kiirust kogudes mereröövlite kuunarile. Briti sõjalaev „Sovereign of the Seas” oli asunud neid jälitama. Seekord läks mereröövlitel õnneks – kuupaisteta pilvine öö päästis neid jälitajate küüsist.
Mereröövlid pöördusid tagasi kodusele Läänemerele. Seigeldi mööda Läänemere sadamaid, jälgiti sadamaist väljuvaid kaubalaevu, nagu röövloom valib oma saaki. Aga härrasmehed siiski ei piirdunud ainult oma ohvri väljavalimisega. Sadamakõrtsides osaleti ohtrates joomingutes kohalike meremeestega ja peeti maha ägedad löömingud naiste pärast; paugutati püstoleid ja vehiti mõõkadega. Kahtlemata, need kaks suurepärase välimusega, pikka kasvu laiaõlgset härrasmeest, kes olid küll jõhkra olemisega, aga daamidega suhtlemisel vägagi heade kommetega ja armastusväärsed, oleks naiste südamed võitnud, õigemini, naised oleks neile andunud ka ilma kaklemiseta. Aga naiste omanikud, täpsemini valdajad, ei soostunud oma valdusi nii kergesti loovutama.
Järjekordse seikluse sadamaks valiti Göteborg. Laev seati ranna lahedal ankrusse, et mitte siduda ennast sadama formaalsustega. Väike julla, toimetanud härrasmehed kaldale, pöördus laevale tagasi. Püstolid vöövahel, mõõk küljepeal kõlkumas, suundusid kolm sõpra – Gustav, Adolf Skytte ja Canitius lähimasse sadamakõrtsi. Enne kõrtsiukse avamist haaras Gustav oma sõbra Canitiuse varrukast ja käsutas naeru lagistades:
“ Sinu tühi silm saab hakkama ka ilma silmaklapita! Silmaklappi on vaja tervele silmale! Silmaklapp siia!”
Tundes sõbra ägedat iseloomu, ei hakanud Canitius vastu vaidlema, vaid ulatas kärmelt silmaklapi. Gustav asetas silmaklapi vasakule silmale ja lõi seejärel jalaga kõrtsiukse valla. Kohalikud kalurid ja väiksema kaliibriga mereröövlid kangestusid soolasambaks – kõrtsi astus musta silmasidemega mereröövel, seejärel teine hirmuäratava tühja silmaauguga ja seejärel kolmas – laiaõlgne ja pikka kasvu koljat, püstol vasemas ja mõõk paremas käes. Sisenejad pühkisid esimese ettejuhtuva laua õllekannudest tühjaks ning viskasid lauasistujad kraedpidi laua tagant välja. Kuid sellega asi siiski veel ei lõppenud. Kõrtsisistujad, olles ka ise näinud ja tundnud vett ja vilet, nagu sealkandis öeldi, said esimesest ehmatusest üle ja ei soostunud alistuma niisama lihtsalt. Sissetungijatele karati kallale; õllekannud vihisesid läbi õhu, pussnoad välkusid, prostituudid kiljusid ja peitusid hirmult laua alla. Aga see oli siiski tühi ärplemine – aadlike püstolid, mõõka hoidma harjunud tugevad käsivarred ja ohvitseri väljaõpe, andsid võitluses eelise – kõrtsisistujad olid sunnitud jõule ja võimule alistuma ning rahunesid pikkamisi. Juba varsti kiputi sissetungijatega sõprust sobitama ja õllekannusid kokku lööma.
Prostituudid ronisid laua alt välja, kohendasid oma seelikud ja soengud sirgemaks, ja juba istusid nad lauaääres kolme seikleja kõrval, heatujuliselt iga tühja-tähja üle naeru lagistades ja koketeerides.
Pisut enne keskööd tõusid härrased lauast. Kuigi joogid olid nende jalad muutnud võrdlemisi ebakindlaks, oli vaim valmis edasisteks mehetegudeks. Gustav haaras ühel prostituudil, veel mehelemineku ikka jõudmata ja lapseliku näolapiga, pikkade heledate patsidega tüdrukul käest kinni ja suundus kõrtsi väljapääsu suunas. Skytte heitis kõrtsilauale mõned mündid, üritas lauast tõusta, kuid mõõk takerdus laua taha. Ropult vandudes õiendas ta oma mõõgatupe kallal, tõusis siis ühe ropsuga püsti, seejuures lauda kummuli pöörates, ja järgnes Gustavile. Igavene tudeng Canitius, tingitud kesiste olude sunnil tekkinud kokkuhoidlikkusest, jõi januste, aga seejuures kasinust väljendavate sõõmudega oma õllekruusi tühjaks, viskas selle kõrtsipõrandale kildudeks ja kiirustas sõpradele järele.
Gustav laskus pikkade hoogsate sammudega mööda kuupaistest valgustatud konarlikku ja takjatest ääristatud teerada mäenõlvakust alla mererannale, tüdruk ühe käe otsas, teine käsi hoidmas peakohale tõstetud püstolit. Tema järel tõttav Adolf Skytte peatus korraks mäeveerul, lasi ülakeret edasi-tagasi kõigutades vett välja, jõllitas seejuures taevalaotuses säravaid tähti, pomises midagi endamisi, raputas lõpetuseks vänta ja jätkas teekonda mäest alla. Canitius oli Gustavile järele jõudnud ja üritas oma musta silmakatet sõbralt tagasi nõutada, kuid see vahtis arusaamatuses sõbrale otsa, arvates, et sõber soovib temalt ühte silma saada. Lõpuks sai Canitius oma silmasideme tagasi ja see leidis jälle oma õige koha, katmas Canitiuse tühja silmakoobast.
Rannale jõudnud, tulistas Gustav püstolist paugu õhku. Koheselt viibati laevalt ja sedamaid kargas madrus jullasse ning kiirustas härrastele vastu.
Härrased taarusid veepiiril paati oodates edasi-tagasi, tõi kuuldvale ebamääraseid häälitsusi ja jaurasid joodiku jauramist, kuni paat nende nina all kaldaliivale jooksis. Madrus aitas alkoholist lõdvaks muutunud kehad paati. Paat kõikus pardast pardasse, ähvardades ümber paiskuda, aga lõpuks seadsid härrased ennast paadipingile istuma ning paat tasakaalustus. Noor madrus haaras aerud ja asus sõudma; paadisõiduga harjunud lapseohtu rannatüdruk ei näidanud üles vähimatki kartust.
Vaevalt jõudis paadinina puudutada kuunari parrast, kui Gustav tugevalt ja kindlalt nöörredelist kinni haaras. Ilmselt oli ta joobeuimas arusaamisel, et käsil on vaenlase laeva abordaažiga hõivamine. Adolf Skytte upitas tüdruku üle reelingu laevalaele ja vinnas ennast järele. Ähkides vedas ka Canitius ennast laevatekile. Aega viitmata kadus Gustav tüdrukuga allruumidesse. Skytte järgnes talle. Igavene üliõpilane Canitius tõusis vööridekile ja viskas ennast kokkukeeratud purje- ja köiehunniku otsa pikali.

Tublisti peale keskööd, kui Läänemere idataevasse oli tekkinud juba heledam viirg, paistis allruumidesse viivast luugist tüdruku linakarva juustes pea ja seejärel astus tüdruk seelikut kohendades ja pluusi sättides laevalaele. Allruumidesse viiv uks kukkus tema järel kolksatades kinni. Tüdruku patsid olid lahti sõlmitud, tema pikad heledad juuksed langesid õlgadele ja kaelale. Paistis, otsekui oleks näkineid ootamatult laevatekile ilmunud. Ukseluugi kolksatuse peale ärganud unesegane ja suures pohmeluses Canitius vahtis tüdrukut hämmelduses ja arusaamatuses, mõistmata, kas ta näeb tüdrukut unes või ilmsi.
Tüdruk vaatas ebalevalt laevalael ringi, teadmata, mida ette võta.
“Hei! Ole sa ingel, näkineid või vaim, astu lähemale,” hõikas pohmeluses Canitius tüdrukut. “Hommikupoolne öö on meeldiv veeta vaimude seltsis.”
Tüdruk kohendas oma juukseid ja ligines köiehunnikul lösutavale Canitiusele. See osutas peaga köiehunnikule enda kõrval. Igavene üliõpilane tundis tüdrukus ära eilse prostituudi, ta naeratas tüdrukule ja võttis oma pihkudesse tema väikese sooja käekese.
Kaunis näkineid köiehunnikul, lainete vaikne loksumine parda taga, kerge tuuleõhk ja tähed taevalaotuses ning salapärane valgusviirg idataevas tekitasid pohmeluses Canitiuse hinges romantilise meeleolu; ta oli olemuselt võrdlemisi õrnahingeline ja luulemeelne, olgugi, et tal puudus anne luuletamiseks; tegelikult ta polnud seda üritanudki – aeg kulus peamiselt sõpradega laaberdamisele, joomingutele ja pohmelli väljamagamisele. Seetõttu, kuigi ta oli igavene üliõpilane, polnud tal mahti raamatuid lugeda ja poeesiat ei tundnud ta üldsegi mitte. Aga nüüd tuli tal oma harimatust kahetseda – see armas väike põhjamaine tüdruk, veel mehelemineku ikka jõudmata prostituut, oli hetkega võitnud üliõpilase südame.
Canitius soovis tüdrukuga alustada romantilist vestlust, kuid ta ei leidnud sobivaid sõnu, ka ei teadnud ta, millisel teemal võiks vestelda selle rannakülast pärit prostituudiga. Aga kuna ta oli ikkagi üliõpilane, siis leidis ta olukorrast asjakohase väljapääsu – Canitius asus deklameerima Piiblit, ainsat raamatut, mida ta mingil määral tundis. Teades ta laiskust õppimises ja tundes tema natuke naiivset ning romantilist meelt, on alust arvata, et tema poolt deklameeritud Ülemlaul “Peigmees ülistab pruuti”, oli ka ainuke lõik Piiblist, mille ta oli pähe õppinud mitte käsu korras, vaid südame soovil. Canitius võttis tüdruku mõlemad käed oma pihkude vahele, suunas talle oma ainsa armunud silma ja deklameeris Piibli armastusluulet, mille salmide kaunidust oli lihvitud enam kui kaks tuhat aastat:

“Vaata, sa oled ilus, mu kullake,
vaata, sa oled ilus!
Su silmad su loori taga on tuvid.
Su juuksed on nagu kitsekari,
kes laskub Gileadi mäelt.
Su hambad on nagu kari
pügatud lambaid,
kes pesemiselt tulevad:
neil kõigil on kaksikud
ja ükski neist pole soota.
Su huuled on nagu punane pael
ja su kõne on armas.
Otsekui granaatõuna lõiked
on su oimud su loori taga.
Su kael on nagu Taaveti torn,
mis kivikihtidena on ehitatud;
tuhat kilpi ripub selle küljes,
need kõik on kangelaste kilbid.
Su kaks rinda on nagu kaks
vasikakest,
gaselli kaksikut, kes söövad
liiliate keskel.
Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tahan ma minna mürrimäele
ja viirukikünkale.”

Canitius suudles õrnalt tüdruku käsi, paitas tema pikki linalakkjuukseid ja asetas seejärel oma käe tüdruku “mürrimäele ja viirukikünkale”. Tüdruk, kasutades ära, et Canitius oli tema käed vabastanud ja ilmselt mitte nähes ohtu romantilisele “mürrimäele ja viirukikünkale” tungija isikus, asus oma pikki juukseid palmikusse punuma. Selleks oli ka põhjust – aadlikud Gustav ja Skytte, olles daamidega suhtlemisel vägagi viisakad ja tagasihoidlikud härrasmehed, olid seekord küll tüdruku juuksed pärid korralikult sassi ajanud. Tüdruk pidas kombekaks ja tundis ennast naiselikult väärikana palmitsetud juustes.
Canitius toetas oma pea tüdruku soojale pehmele rinnale, embas tüdruku saledat pihta, teisel käel lasi puhata “viirukikünkal” ning jätkas hingestatult deklameerimist:

“Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake,
ja sul pole ühtegi viga!
Tule minuga Liibanonilt, pruut,
tule minuga Liibanonilt!
Astu alla Amana tipust,
Seniiri ja Hermoni tipust,
lõvide koobastest,
pantrite mägedelt.
Sa oled pannud mu südame
põksuma, mu õeke, mu pruut!
Oled pannud mu südame põksuma
ainsa pilguga silmist,
ainsa lüliga oma kaelakeest.
Ah, kui magus on su armastus,
mu õeke, mu pruut!
Su armastus on parem kui vein,
kõigist palsameist parem
on su õlide lõhn!
Su huuled tilguvad kärjemett,
mu pruut,
sul on keele all mesi ja piim,
ja su riiete lõhn
on otsekui Liibanoni lõhn!
Suletud rohuaed,
oh mu õeke, mu pruut!
Suletud rohuaed,
pitseriga kinni pandud allikas.
Su väänded on
granaatõunapuude aed
valitud viljaga,
hennapõõsaste ja nardidega –
nard ja safran, kalmus ja kaneel
koos igasugu viirukipuudega,
mürr ja aaloe
koos kõige paremate palsamitega,
Rohuaedade allikas on elava vee kaev,
mis Liibanonilt voolab.”

Igavene üliõpilane haaras prostituudi käed, surus neid õrnalt, suudles kirglikult ja jätkas Piibli deklameerimist:

“Ärka põhjatuul, ja tule
lõunatuul!
Puhu läbi mu rohuaia,
et selle palsamilõhnad hoovaksid!
Ma tulen oma rohuaeda,
mu õeke, mu pruut!
Ma nopin oma mürri ja palsamit,
ma söön oma kärgi ja mett,
ma joon oma veini ja piima.
Sööge, sõbrad, jooge,
ja joobuge armastusest!”

Silmapiirile oli kerkinud hele viirg, mis üha laienes. Idataevas kustusid pikkamisi tähed. Tüdruk muutus rahutuks:
“Ma pean nüüd minema. Kõrtsmik kogub hommikul tüdrukutelt raha kokku, ja ei salli, kui keegi on kadunud.”
Canitius oleks heameelega veel deklameerinud Piibli armastusluulet, kuid härrasmehena ta mõistis prostituuti. Tüdruku kätt oma peos hoides suundus ta laeva kesktekile, et ronida paati ja viia tüdruk kaldale. Järsku Canitius peatus, vaatas tüdrukule otsa, ja esitas kuidagi ebalevalt härrasmehele ebameeldiva küsimuse:
“Kas sulle maksti töö… eee…, teenuse osutamise eest?”
“Ei,” vastas prostituut vaikselt.
“Oota siin!” sõnas Canitius lühidalt ja laskus luugist alla siseruumidesse.
Gustav ja Skytte magasid koikudes; ainult vägev norskamine andis märku, et neil on eluvaim sees. Õhk kajutis oli väljahingatud alkoholiaurudest paks. Aga oma imestuseks märkas Canitius, et koikul magavad aadlikud olid hoolikalt tekiga kaetud, ka olid nende riided asetatud korralikult koiku esisele taburetile. Mõõgad rippusid nagis ja püstolid olid asetatud teineteise kõrvale lauale. Kui tavaliselt olid härrasmeeste riided pillutud põrandale, neile otsa mõõgad ja püstolid, siis seekord olid asjad teisiti – vaesest rannakülast pärit tüdruk oli enne lahkumist korrastanud seda poissmeeste elamist oma parema äranägemise järgi, ja ka magajad tekiga kinni katnud.
Canitius kobas hämaras kajutis Gustavi taskuid, leidis nahkse rahapauna ja võttis sealt mõned mündid, kuid jäi siis kimbatuses mõttesse – kogenematusest ei teadnud ta, palju maksta tuleks.
“Ah, olgu, ennem rohkem kui vähem,” lõi ta hooletult käega. Rahapauna tagasi asetades jäi tema pilk peatuma Skyttel, kes magas õndsal ilmel teki all. Canitius muigas endamisi, ja vaevumata Skytte rahapauna otsima, võttis Gustavi rahakotist veel mõned mündid.
Canitius väljus dekile ja poetas mündid kõlinal prostituudi pihku. See jäi imestunult keeletuks – saadud summa ületas mitmekordselt terve kuu teenustasu.
Canitius ronis paati, võttis tüdrukul tugevalt piha ümbert kinni, aitas ta üle reelingu alla ja pani õrnalt paadipingile istuma. Paadipingil istet võtnud tüdruk hoidis ikka veel Canitiuse kaela ümbert kinni otsekui midagi kartes või oodates või lootes või soovides vastuteenust pakkuda… Canitius vabastas õrnalt tüdruku käed oma kaela ümbert ning madruse abi kasutamata haaras aerud ja sõudis osavalt ja jõuliselt aerudele rõhudes hommikuvalguses paistva kalda poole. Aga ilmselt oli ta randumiskoha valesti valinud, sest paat jooksis kümmekond meetrit enne kallast põhjaliiva kinni. Canitius kargas paadist välja põlvekõrgusse vette, haaras tüdruku sülle ja vees kahlates tassis prostituudi kaldale. Kaldale jõudnud, asetas ta tüdruku jalgele, vaatas talle armunult silma, haaras tüdruku käe ja suudles seda pikalt. Tüdruk punastas ja seisis vaikides, teadmata, mida taolises olukorras teha. Pööras siis äkitselt ringi ja tõttas mööda jalgrada mäkke, mäeotsas paistva kõrtsi poole. Mäeküljel ta korraks peatus ja vaatas tagasi – Canitius lehvitas tüdrukule käega ja tegi sügava kummarduse. Tüdruk naeratas, viipas tagasihoidlikult vastuseks ja kadus mäekünka taha.
Hommikul hiivas mereröövlite kuunar ankru ja võttis suuna Gotlandi saarele. Selle saare varjus oli sobiv passida Läänemerel seilavaid Inglise ja Hollandi kaubalaevu, mis aeglaselt venisid üle lainete, hoides kurssi põhja suunas, Riiga või Rootsi sadamatesse. Öö saabudes oli tuul pilved hõredamaks puhunud, pilvede vahelt paistis hele kuuketas ja särasid tähed. Äkitselt märkasid piraadid kuuvalguses purjetavat pinassi, mis täies purjes hoidis kurssi Taani väinadele. Kuunari meeskond vilistati tekile, seati valmis abordaažikonksud ja laeti musketid. Gustav, Skytte ja Canitius relvastusid püstolite ja mõõkadega. Mereröövlite kuunar sõitis risti üle pinassi kursi jälitatava tuulepealsesse pardasse, seejärel joonistas suure kaare, sättis ennast pinassi kursile ja hakkas talle aeglaselt lähenema.

* * *

Terve öö ja järgneva päeva purjetas “Kurzeme printsess” parajas tuules, hoides kurssi Gotlandi saarele, et siis sellest möödudes pidada suunda Taani väinadesse. Ilm oli soodus, andes väljasõidutoimetustest väsinud meeskonnale puhkust. Jässakas, tervisest pakatav, kähara musta halliseguse põskhabemega iirlasest kapten Smith seisis roolimehe Nilsi kõrval, popsutas vahetpidamata oma pikavarrelist piipu ja jälgis silmapiiri. Esimene tüürimees Janis kontrollis taglast, andis pootsmanile vajalikke juhiseid ja oli valmis kapteni käsu kohaselt vilistama tekile fokk-, groot- või besaanmasti madruseid, et vastavalt tuulele ja kursile purjesid sättida.
Keskööl jõuti Gotlandi saare traaversile. Tuul oli tugevnenud, üle taeva ujusid hõredad pilveräbalad. Hele kuuketas ja pilvede vahelt paistvad tähed valgustasid vahuseid laineharju. Merd ja maailma näinud kapteni kogenud pilgule ei jäänud kuuvalguses märkamatuks purjetriibud silmapiiril, mis hetkeks kerkisid horisondile paremast pardast, siis mõne aja pärast vasakust pardast ning seejärel kadusid hoopiski. Kapten andis esimesele tüürimehele käsu vilistada kõik mehed üles. Seejärel kutsus enda juurde kahurite komandöri, kes sai käsu laadida kõik tuulepealse parda kahurid. Janise imestunud küsimusele: “Milleks taolised ettevalmistused?” vastas kogenud kapten kerge muigega:
“Hoia suu kinni ning silmad ja kõrvad lahti. Küll näed ja kuuled.”
Tublisti peale keskööd paistis tuulepealses pardas tume vari. Kuu oli korraks pilve tagant välja lipsanud ja selle valguses võis märgata täies purjes kihutavat kahemastilist kuunarit, mis hoidis paari kaabeltau kaugusel paralleelkurssi ja ligines “Kurzeme printsessile” – mereröövlid olid “Kurzeme printsessi” oma saagiks valinud. Aga nad ei teadnud, et seekord oli nende vastaseks tugeva relvastuse ja hea väljaõppega Kurzeme hertsogi sõjalaev, mis suundus maailmameredele eesmärgiga koloniseerida kaugeid maid. Taolise laeva vastu oleks saanud ainult võimsate kahuritega relvastatud sõjalaev, mitte mereröövlite alus, mille kogu võimsus oli rajatud röövlite isiklikule vaprusele, julmusele ja oskusele võidelda lähivõitluses aborteeritud laeva pardal püstolite paukudes ja mõõgaga vehkides.
Valinud paraja hetke, mil vaenlase laev oli “Kurzeme printsessi” traaversil parajas kauguses, andis kapten käsu:
“Vasaku parda kahuritest, tuld!”
Pimedas öös välgatasid lasud. Piraatide laeva taglas süttis põlema, tuul puhus seda aina ägedamaks ja varsti lõõmas mereröövlite laev üleni tules. Leekides laevalt kuuldus haavatud ja kõrbenud piraatide karjeid; mõni ronis leekide eest pagedes masti, kuid tuli jõudis neile järele ning õudse kisaga kukkusid mehed tulevalgusest punetavasse merre.
“Kurzeme printsess” jätkas peatumatult samal kursil. Kapten oli oma piibu tühjaks koputanud, selle uuesti tubakaga täitnud ja üritas selga vastutuult hoides seda läita.
“Pagan võtaks, tollest tulest polnud niigi palju kasu, et piipu läita!” kirus ta endamisi.

Seitsmes peatükk. Puhkehetk Bornholmi saare varjus.

Vastu hommikut taevas selgines. Gotlandi saar, mereröövlite pesa, oli kadunud silmapiiri taha. Soodsas tuules vöörtääviga laineid lõigates kihutas täispurjes “Kurzeme printsess” edasi, hoides kurssi Taani väinadele. Kapten, nähes ette rahulikku ühtlase tuulega purjetamist, lubas esimese tüürimehe Janise puhkama. Vahikorra võttis vastu teine tüürimees Andreas. Kapten astus reelingu äärde, tuulealusesse pardasse, ja laskis üle parda vett, seejuures heitis veel korraks pilgu silmapiirile ning tuulepealsele taevakaarele. Kapten köhatas endamisi rahulolevalt, kergitas pükse ja koputas vastu reelinguplanku oma piibu tühjaks – vahikord oli läbi ja võis puhkama heita.
Kapten sisenes rooliratta taga asetsevasse kaardikambrisse, seisatas laua juures, võttis siis sirkli ja mõõtis üle vahemaa Taani väinade suudmeni. Seejärel tõmbas taskust uuri, avas laevakella kasti kaane ja võrdles uuri ning laevakella näitusid. Seejärel keeras laevakella vedru üles. Lõpetanud laevajuhile vajalikud toimingud ja tulemustega rahule jäänud, kolksas kapten laevakella kasti kaane kinni ja pistis uuri taskusse. Ta oli laevajuhtimisega seotud asjatoimetused selleks korraks lõpetanud.
Väsinult, kuid rahuloleval ilmel, justkui töölt naasnud abielumees, aga kelle kaasaks oli siiski tema laev, riputas kapten oma ebamäärase kokardiga vormimütsi nagisse, kiskus paksu tormikuue seljast ja viskas selle koikule. Võttis seejärel koikuäärel istet ja asus ähkides saapaid jalast sikutama; asetas saapad käepäraselt koiku alla. Kapten heitis koikule pikali ja kattis ennast tormikuuega. Aga samas ajas ennast äkitselt istuli, justkui oleks midagi unustanud. Kapten avas kaardikambri seinal asetseva pisikese kapi ukse – selle kapi ust tohtis avada ainult kapten ning esimesel ja teisel tüürimehel oli rangelt ära keelatud kapiust lahti teha. Kapis asus mahukas pudel viskit, viskiklaas ja suur päts rukkileiba. Kapten sikutas viskipudelil punni pealt, valas klaasi ääreni täis ja korkis seejärel pudelisuu hoolikalt kinni. Tõstnud viskiklaasi, hoidis ta seda mõne hetke käes, pomises endamisi, otsekui mingis riituses, noogutas viskiklaasile ja kummutas siis viski ühe sõõmuga kurku.
Me ei saa iialgi teada, mida või keda meenutas kapten, “vana merehunt”, enne, kui kummutas viskiklaasi oma kurku. Kas talle meenusid ema ja isa, oma kodumaja, millest ta oli lahkunud aastakümneid tagasi? Või kerkis tema silme ette tüdruk, seismas Iirimaa kõrgel rannakaljul, lehvitamas järele laevale, mis purjesid heisates võttis kursi merele, viies endaga kaasa noore rannapoisi, kes ei saabu enam kunagi tagasi kodurannale. Kas kapten pöördus enne puhkama heitmist oma kaitseingli poole? Kas ta ikka ja jälle meenutas oma esimest armastust; armsamat, kes hoidis ja saatis teda maailmamerede tuultes ja tormides? Aga kõik see oli nii ammu, ja kas see üldse oligi ilmsi.
Kapten murdis leivapätsist suure tüki, nuusutas seda pikalt ja pistis suhu – Kurzeme talunaise küpsetatud must rukkileib oli isuäratavalt lõhnav, pehme ja pisut hapukas.
“Oskavad need kuralased ikka head leiba küpsetada, ja ka nende tüdrukud on sellised punapõsksed, tugevate puusade ja ümara tagumikuga, he-hee…” märkis kapten rahulolevalt koikule pikali heites. Hetke pärast magas ta oma koikus rahulikku und, kiigutatuna laeva tasasest kõikumisest, unelauluks roolikambrit läbiva besaanmasti ühtlane nagin.

* * *

Kapten ärkas laevakella löökidest. Vahimadrus andis vöörile kinnitatud vaskse laevakella löökidega märku keskpäevast; see tähendas ühtlasi käsku tööde peatamiseks ja korraldust koguneda messiruumi lõunale.
Söögiks oli tavapärane paks supp; nii paks, et lusikas seisis püsti. Merel ei oleks lahjem supp seisnud kausis; ka on lahja supp meremehe kausis selge märk sellest, et meresõitjaid on tabanud häda ja viletsus. Laev oli alles oma meretee alguses, veel võis meestele supi kõrvale pakkuda kaldalt kaasavõetud Kurzeme talunaise küpsetatud maitsvat rukkileiba.
Kapten väljus laevalaele. Märgates laevalaele väljunud kaptenit, haaras kokk riiulilt vaskse korralikult läikima nühitud supikausi ja asetas enda ette lauale. Seejärel keerutas kulpi supipajas ringi, justkui midagi otsides. Tabanud ilusa lihatükki, õngitses selle välja ja laksas lihatüki efektse liigutusega kapteni supikaussi; tõstis veel kulbitäie suppi sinna juurde. Poisikeseohtu junga, messipoiss Villu pistis käsku ootamata priske leivatüki kaenla alla, haaras kahe käega kapteni kausi ja kiirustas sellega kaardikambrisse. Junga, olles oma esimesel reisil ja laeva uksepakkudega harjumata, jäi jalgupidi uksepaku taha kinni ja oleks äärepealt pillanud supikausi käest, kuid säilitas siiski tasakaalu ja potsatas supikausi lauale laotatud merekaardile, kattes kausipõhjaga kinni Gotlandi saare ja pool Rootsi kuningriiki. Välimuse järgi võis öelda, et see kaart oli üle elanud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, näinud nii rasvast nõretavaid supikausse ja priskeid lihatükke, kui ka väga vesist supilaket, milles lihatükid puudusid hoopiski. Aga praegu oli reis alles algamas ja merekaardil joonistus Gotlandi kohale järjekordne priske rasvalaik.
Kapten oli tuulealuses pardas oma asja ära õiendanud, pilgu üle horisondi ja taeva libistanud ning pöördus kaardikambrisse tagasi, et istuda söögilauda. Laua taga istet võtnud, haaras kapten lusika, kuid tundis siis, et midagi on puudu…
Laevaomanik, Kurzeme hertsog Jacob von Kettler polnud kokkuhoiust lähtudes määranud vanale kaptenile teenrit. Selles laevas ei kaetud kaptenile valge linaga söögilauda ega asetatud taldriku kõrvale nuga, kahvlit ja läikivat hõbelusikat. Nüüd istus vana kapten laua taga justkui lihtne pootsman, supikauss ees, alumiiniumlusikas peos. Kapten heitis lusika pahaselt kõrvale, tõusis püsti ja suundus oma salapärase kapi juurde. Ta avas kapiukse, rebis vihaselt viskipudelil punni pealt, kallas viskiklaasi ääreni täis ning asetas selle supitaldriku kõrvale. Seejärel sulges hoolikalt viskipudel, küünitas kapis lebava leivapätsi järele, kuid märgates laual junga toodud leivakääru, lõi pauguga kapiukse kinni. Kapten istus uuesti laua taha, tõstis rahunenult viskiklaasi, noogutas sellele aupaklikult, avas suu ja kallas viski kõrisse. Tõmbas seejärel sügavalt hinge, ähkis paar korda, hammustas suutäie leiba peale ja asus isukalt sööma.
Hertsog Jacob von Kettler ei jätnud kaptenit ilma teenrita siiski mitte ihnusest. Ta pidas vajalikuks komplekteerida laevapere ainult meresõiduks hädavajalike meestega. Ka ei jätnud hertsog tähelepanuta vajadust hoiduda ohvitseride ehk ahtriasukate vastandamist eespool fokkmasti, ruhvis, elavate madrustega, suurtükimeeskondade sõduritega. Laevadel olid tollal mässud sagedased ja tingitud kõigepealt tohutust ebavõrdsusest laevameeskonna elutingimustes.

* * *

Täies purjes “Kurzeme printsess” kihutas vöörtääviga laineid lõhestades ikka edasi. Järgmise päeva õhtu hakul ilmus silmapiirile vaevumärgatav tume vari; see üha laienes, kerkis aegamisi merest ja üsna varsti võis selgesti eristada Bornholmi saare kaljust randa.
Kapten pöördus piipu popsutades esimese tüürimehe poole:
“Janis! Taani väinasid asume läbima hommikul. Jääme ankrusse Bornholmi saare tuulealusele küljele. Vähendada purjesid, vilistada tekimeeskond üles!”
Janis haaras kaelas rippuva vile ning läbilõikava katkendliku vilega andis käskluse:
“Kõik üles!”
Hetke pärast kostus laevatreppidel kümnete saabaste kolinat ja heatahtlikku vandumist, kui keegi laevatrepil komistas või koperdades jalgu jäi – ruhvist tormasid üles teki- ja mastimadrused ning võtsid kohad sisse laevatekil fokk-, groot- ja besaanmasti jalamil.
“Grootmasti purjed koristada!” käsutas grootmasti komandör, teine tüürimees Andreas. Üheaegselt kostus ahtrist besaanmasti komandöri vanempootsman Mattise jäme pasunahääl:
“Kröitseil koristada, ladina puri jätta!”
Mastimadrused tormasid vantidele, ronisid osavalt masti ja asusid purjesid kokku lappama.
“Taakslid koristada, praampuri ja marsspuri rehvida, fokkpuri jätta!” luges fokkmasti komandör Janis ülesanded ette ja käsutas koheselt, “Praamraa mehed, üles! Marssraa, lase käia!”
Üksteise järel kiirustasid raameeskonnad veeblingitel jalgade välkudes mööda vante üles, turnisid üle saalingute ja võtsid raadel kohad sisse. Jalgpäärdidel mere ja taeva vahel kõlkudes ja rinnaga raale toetudes asusid madrused praampurje ja marsspurje kokku lappama. Taakslid tõmmati mastile ja kinnitati.
Vana iirlasest kapten jälgis piipu popsides ja sekkumata madruste ning oma noorte tüürimeeste tööd ja pomises enda ette heakskiitvalt:
“Need Kurzeme talumatsid paistavad olevat sündinud meremehed!”
Vähendatud purjede all ligines “Kurzeme printsess” Bornholmi saare tuulealusele rannale. Madrused jäid masti; kõlkusid jalgpäärdidel, nõjatusid rinnaga raale, lobisesid ja naljatlesid omavahel – reis oli alles alanud; veel ei andnud endast märku reisiväsimus.
“Janis!” pöördus kapten heatahtlikult muiates oma esimese tüürimehe poole, “võta juhtimine üle.”
Paistis, et kapten otsustas veekord kontrollida oma esimese ohvitseri oskusi, ja praegu oli selleks soodus võimalus, ilma, et oleks laeva ohtu seadnud.
Ligi tunni liikus “Kurzeme printsess” parajas tuules edasi, joonistas poolkaare ümber Bornholmi saare ja oli jõudmas tuultest kaitstud ranna varju.
“Fokkmasti purjed koristada!” käsutas Janis.
Raadel käsku oodanud madrused asusid koheselt tööle – purjesid kokku lappama ja kinni sorima. Nüüd liikus laev veel ainult ladina purje ja kliivrite abil, mis aitasid laeval hoida kurssi ja olid abiks manööverdamisel.
“Pakpoordi ankur, valmis olla! Tüürpoordi ankur, valmis olla!” andis Janis järjekordse käskluse ja hõikas seejärel hoiatavalt, “mastis polundraaa…!”
Mardused mastis klammerdusid kätega ümber raa, olles valmis järsuks manöövriks.
“Rool pakpoordi!”
Roolimees keris kiiresti rooliratast. Laev kaldus tugevasti kreeni, purjed lõid vastutuules laperdama, laeva liikumine rauges ja jäi peagi triivi.
“Ladina puri ja kliivrid koristada! Pakpoordi ankur, läks!”
Pootsman päästis ankruketi lahti ja kolinal jooksis ankrukett välja. Hetke pärast kostus uus käsklus:
“Tüürpoordi ankur, vette!”
Olles laeva efektse manöövriga triivi seadnud ja seejärel korralikult ankurdanud, vaatas natuke elevil Janis kapteni poole. See naeratas heakskiitvalt, koputas oma piibu tühjaks ja sisenes kaardikambrisse. Ta oli oma tüürimeeste ja meeskonnaga rahul ning võis endale lubada klaasikese viskit. Meeskond kogunes messiruumi õhtueine väljajagamisele. Pärast õhtusööki mängiti kaarte, lobiseti maast ja ilmast. Naisteteema ei olnud veel aktuaalne, kuna sadamast oli lahkutud alles mõni päev tagasi. Nooremad mehed algatasid omavahelise jõuproovi – vedasid laevalael vägikaigast või näitasid oma rammu käesurumisega. Aga enamus mehi logeles peale õhtueinet koikus, silmad avatud, silme ees kodumaja, isa ja ema või armastatud tüdruk kodurannal. Merereisi alguses tabab romantilisema meelelaadiga meremehi sageli koduigatsus – ootamatult ja valuliselt. Kodu kerkib silme ette ääretult kauni ja helgena, imepärase õnnemaana. Silme ette ilmub mingi ammu unustatud hetk – kaunis päikepaisteline kevadhommik või härmatanud puudega talvepäev, aias õitsevad õunapuud või koduaeda ääristavad kolletunud lehtedega vahtra- ja haavapuud.
Kahekümne nelja aastane norralasest vanemmadrus Nils lebas avatud silmadega koikul. Ta nägi ennast kuueteistaastase poisina pikutamas koduaias punase sõstra põõsa taga. Päike paistis palavalt. Aias oli vaikne, tunda polnud väiksematki tuulehõngu. Mööda rohukõrt ronisid kimalased ja pugesid siis valgesse ristikheina. Aia ääres kasvasid üksildased kõrged pärnad. Aegajalt nende ladvaoksad kõikusid veidi – merelt oli okstesse jõudnud üksik kerge tuuleiil. Paksu rohelisse lehestikku uppuv kuslapuu ronis mööda majaseina üles. Ta lõhn oli nii tugev, et summutas kõik teised aialõhnad. Kuslapuu lõhn tegi Nilsi uniseks ja ta tukastas veidi. Kui ta uuesti silmad avas, paistsid otse tema näo ees kellegi paljad roosad varbakesed ja päevitunud jalasääred ning koheselt kuuldus Nilsi peakohal hele, pisut õrritav naer – naabritüdruk Elina oli vaikselt aeda hiilinud…

Kaheksas peatükk. Põhjamere torm ähvardab “Kurzeme printsessi” uputada.

Vaevalt oli idataevasse ilmunud esimene valgusviirg, kui kaardikambri uks kääksatas ja uksele ilmus kapteni jässakas kogu, piip suus tossamas. Ta heitis ukselävelt pilgu mastide kohal säravatele tähtedele, astus siis tuulepealsesse pardasse ja lasi tuulel sasida oma käharat hallisegust habet. Teinud niiviisi kindlaks tuule suuna ja kiiruse ning olles ilmaga rahul, pöördus kapten roolimehe kõrval koeravahti pidava teise tüürimehe poole:
“Andreas! Vilista tekimeeskond üles.”
Läbilõikav vile kutsus madrused tekile. Koheselt võttis kapteni paremal käel oma koha sisse esimene tüürimees Janis.
“Janis! Ankrud hiivata, vähendatud purjede all kurss Taani väinadele!” andis kapten juhised kätte.
“Tüürpoordi ankrupeli mehed, kohale! Ankur hiivata!” andis Janis korralduse edasi.
Hetkega haarasid neli meest ankrupeli pulkadest kinni ja asusid, seljad küürus ja jalad pingutusest trimmis, tammuma ümber ankrupeli, kerides ankruketti sisse.
“ Kröitseil ja ladina puri heiasta!”
“Kröitseil ja ladina puri” kostus ahtrist kajana vanempootsman Mattise kõuehääl, korrates käsku ja lisaks käsule veel mõned vandesõnad, ergutades besaan-piikvalli sikutavaid madruseid. Mõne hetke pärast lõid purjed mastis loperdama ja täitusid siis tuulega..
“Pakpoordi ankur hiivata! Kliivrid, fokk-, praam- ja marsspuri heisata!”
Mastimehed tormasid mööda vante üles ja sidusid kordtingud lahti. Janis jälgis ja juhendas fokkmastimehi, kes plokkide käginal brasse sikutasid ja raasid õigesse asendisse sättisid. Raad paigas, asuti sootidest tõmmates purjesid tuulde timmima. Seejärel heisati grootmasti purjed, ankrud kerkisid veest, tuul puhus purjedesse ning “Kurzeme printsess” võttis kiirust kogudes suuna Taani väinadele.
Keskpäeval sisenes “Kurzeme printsess” Sundi väina ja liikus rehvitud purjede all tasasel käigul Helsingborgi suunas. Enne Helsingborgi traaversit vilistas esimene tüürimees kahurimeeskonna tekile, andis käsu laadida kahurid püssirohukottidega ning olla valmis tuld andma. Helsngborgi traaversil tõmbas kapten vestitaskust uuri, tõstis käe, puuris silmad kellaosutitele ja rehmas siis käega – iga poole minuti tagant kärgatas üks kahuritorudest, ja niiviisi 20 kahuripauku järjest. Seekord olid need aupaugud. Paar aastat tagasi olid riike pikka aega tülis hoidnud probleemid leidnud lõpuks lahenduse, kolmekümneaastane sõda oli lõppenud ja nüüd oli riikidel ja erinevat lippu kandvatel laevadel kombeks tervitada üksteist rahumeelsete aupaukudega. Helsingborgi kindlusevallilt kerkis tohutu suitsupilv ja samas kaikus laevani vastusaluut, 20 kahuripauku. Sadamast väljus väike kahvelpurjes paat ja sõitis ristuval kursil “Kurzeme pintsessi” suunas: mereteede kitsaskohtadele oli ilmunud uus tegija, – loots – ja nüüd kiirustas ta oma teeneid pakkuma. Tema ülesandeks oli hoida võõras laev Sundi väina kõige kitsamas kohas õigel laevateel ja viia ohutult Sundist välja Kattegati, kust sõit võis jätkuda juba lahedamates oludes läbi Skagerraki Põhjamerele.
Kattegatis purjetati juba ilma lootsi abita. Õhtu hakul jõuti Skageni traaversile. Kapten andis roolimehele kursi SW. Mastimehed käsutati brasse ja soote sikutama ning olles sättinud purjed vastavalt uuele kursile tuulde, jätkati sõitu piki Skagerrakki. Keskööks jõudis “Kurzeme printsess” välja Põhjamerele.
Peale keskööd lõunapoolsed tähed kustusid, taevas tõmbus mustaks. Kapten sisenes roolikambrisse ja silmitses pahural ilmel baromeetrit – selle näit oli langenud alla 739 millimeetrini ning jätkas langemist. Kapten lükkas piibu paremast suunurgast vasemasse, kergitas tormikuue krae üles, kohendas oma ebamäärase päritolu kokardiga vormmütsi sügavamalt pähe ja väljus laevatekile.
Vahepeal oli tuul kiirust kogunud, vihises taglases, plokid pekslesid ja kolisesid vastamisi, tuuleiilid rebisid purjesid. Kogu taevalaotuse olid katnud madalad rasked pilved, ainult läänetaevas helkles aegajalt pilvedevahelt kahvatu kuu. Tuul oli pöördunud edelasse ja näis üha tugevnevat.
“Kõik mehed tekile! Kogu liikuv vara kinni sorida, luugid sulgeda. Kröitseil, fokk- ja grootmasti praampurjed ning taakslid koristada!” käsutas kapten.
Janise läbilõikav vile ületas tuule mühina, tungis läbi vaheteki ja tõstis jalgele kogu tekimeeskonna.
Janise, teise tüürimehe Andrease ja vanempootsmani juhendamisel asuti paate tugevamalt kinni sorima, kahureid ja ankruid tormikindlalt kinnitama ja vante pingutama. Kõik luugid suleti ja kaeti purjeriidest katetega.
“Kapten! Kuhu panna sead, mullikad, lambad, kitsed, kanad ja haned?” pöördus kapteni poole ähmis koloniaalinvestor, sest just tema pidi tagama lojuste elusalt ja tervelt Aafrikasse ja Uude-Maailma toimetamise. “Ega me saa oma koloniaalvaldustes toituda ainult banaanidest!”
“Pane oma lojused kuhu tahes, aga laevatekk olgu puhas! Kogu see krempel siseruumidesse,” möirgas kapten vihaselt üle tormi. Lisas juba rahulikumalt: “Kult, emis, mullikad ja kits minu kajutisse; lambad, põrsad, kitsetalled ning kõik ülejäänu allruumidesse. Hobused, lehmad ja pullid tuulealusesse pardasse ja kinnitada rihmadega.”
Koloniaalinvestorile anti kapteni korraldusel abiks suurtükkide meeskonnad ja tekimadrused ning nüüd mässasid nad loomadega, tirides neid kapteni kajutisse ja upitades laeva allruumidesse. Loomadega ühele poole saanud, asuti heinapalle purjeriidega katma ja neid tugevamini kinni siduma – loomad ja loomasööt tuli iga hinna eest päästa.
Koloniaalinvestor nägi tulevaste kolooniate elu ja majapidamist ette nii, nagu see oli korraldatud tema kodumõisas Kurzemes. Loomadeta poleks mõisa elu ja tegevus olnud mõeldav.
Kogu taevalaotuse olid katnud pilved, varjates tähed ja seni läänetaevas paistnud kuu. Tormituulest aetuna kihutas laev täielikus pimeduses, ainult üksikud laevalaternad valgustasid roolimeest ja mastijalameil askeldavaid madruseid. Tuul aina tugevnes, ähvardades paisuda tõeliseks orkaaniks. Maruiilid lükkasid tohutuid veevalle ja rebisid laineharju.
“Kapten!” Fokkmasti komandör Janis,oli esmakordselt silmitsi Põhjamerega. “Ehk oleks aeg fokk- ja grootmastis purjed rehvida või marsspurjed üldse koristada.”
“Vara veel! Laev peab kihutama koos tormihoogudega, ainult see päästab ta hukkumisest. Vähendatud purjede all hakkame ulpima ühest laineorust teise justkui vana pastal. Põrutame üle lainete kas või räbalad taga – laev peab merel sõitma, mitte ulpima,” jäi kapten endale kindlaks, kuid võttis siiski tarvitusele täiendavad ettevaatusabinõud. “Kaks meest rooli! Fokkpurje- ja marssimehed mastis valmis olla!”
Tohutud veevallid uhasid paremast pardast üle laevateki. Ajuti sukeldus vöör veepritsmeid üles paisates laineorgu, kuid tõusis koheselt; tormituulest aetuna libises “Kurzeme printsess” üle vahuste laineharjade otsekui tormilind. Tuul muutus üha tugevamaks. Üle laeva kuuldus taglase naginat, mastide raksumist ja purjede plaginat, millele saateks vaheseinte ja pealisehitiste krigin ja ägamine. Paistis, et veel hetk, ja murduvad mastid ning laev laguneb tükkideks. Kuid vana kapten tundis merd ja laevu – roolimehe kõrval seistes jälgis ta kurssi, merd ja purjesid ning muheles endamisi. Paistis, et ta jäi rahule “Kurzeme printsessiga” tema esimeses tormis.
Äkitselt sööstis tohutu veevall laeva ahtri alla, kergitas selle laineharjale ja viskas laeva küljetsi vastu tuult. Tuuleiil rebis ülemise marsspurje raalt, pillutas purjeräbalaid taglasetrossides ja viis need endaga kaasa ööpimedusse. Marsspurje rehvimiseks valmistunud madrused klammerdusid kätega ümber raa. Esimese reisi nooruke madrus libises jalgpäärdil; paistis, et veel hetk ja ta langeb mässavatesse voogudesse. Kuid tema kõrval seisev merd ja torme näinud vanemmadrus Nils haaras välkkiirelt noorukese madruse tormikuuest, noormehel õnnestus hädavaevu raa külge klammerduda ja ennast üles vinnata.
“Rool tüürpoordi! Rool otse!” käsutas kapten külmavereliselt, seades laeva uuesti õigesse tuulde. Kaks meest roolis keerutasid kibekiiresti rooli küll ühele, küll teisele poole, järgides kapteni käsklusi ja hoides laeva kursil ning õiges tuules.
Messipoiss Villu aga võitles merehaigusega. Veel mitmel esimese reisi madrusel valutas pea, ajas iiveldama ja oksele. Aegajalt tormas küll üks, küll teine allatuule parda äärde ja oksendas merre. Nõrkadel jalgadel, keha higist läbimärg, toimetasid noored madrused laevalael. Aga veel hullem oli merehaiguse käes vaevlevate mastimadruste olukord. Laeva kõikumine küljelt küljele võimendus mastis kümneid kordi. Justkui tohutu pendel liikus mast koos raadel purjeid rehvivate meestega läbi õhu, kõikudes ette ja taha ning pardast pardasse. Pootsman Mattis oli andnud mastimadrustele range käsu – kes peaks alumistel raadel töötavatele kaaslastele pähe oksendama, see jäägu reisi lõpuni masti, kui ei taha keretäit saada! Viimases hädas, suutmata oksendamist tagasi hoida, haaras mastimadrus särgikaelusest kinni ja tühjendas kogu laadungi endale krae vahele.
Kolmeteistkümne aastane messipoiss Villu toimetas toiduaurudest küllastunud kambüüsis, pesi katlaid ja toidunõusid, heitis siis pesulapi kõrvale ja tormas parda äärde. Nõrkadel jalgadel, üleni higisena komberdas ta kambüüsi tagasi, ägas endamisi ja tihkus vaikselt nutta. Lõppuks öökis ta parda ääres ainult sappi ja ajuti tundus talle, et oksendab hinge välja. Nüüd valdas Villut ainult üks soov – saada koju tagasi; nüüd oli ta valmis käima kasvõi seakarjas, et ainult pääseda sellest neetud merehaigusest.
Higist läbimärg, silmad auku vajunud ja näost kaame seisis Villu parda ääres ja öökis.
„Villu!” hõikas kapten läbi kaardikambri akna. „Tule siia.”
Villu komberdas vaevaliselt üle kõikuva laevalae kaardikambrisse.
„Villu, sa oled omadega päris otsas. Viska siia minu koikule pikali.”
„Ma saan hakkama, härra kapten,” püüdis Villu reipust teeselda.
„Ei Villu, sinu meresõidud on alles ees, jõuad veel tormis möllata, aga praegu heida pikali.”
Kapten pidas endamisi aru, avas siis oma kapikese, kallas viskiklaasi ääreni täis ja ulatas Villule.
„Joo klaas tühjaks. Ega enam hullemaks lähe, aga jääd magama nagu kott ja ärgates oled terve.”
Villu kummutas viski kurku, ägas ja öökis paar korda, kuid magu oli tühi. Ta keha muutus lõdvaks ja jõuetuks. Villu vajus koikule ja uinus. Kapten kattis ta tekiga, libistas isaliku pilgu üle magava Villu ja köhatas rahulolevalt. Seejärel kallas ka endale klaasikese viskit.
Vastu hommikut ilmusid lõunataevas nähtvale üksikud tähed, aegamisi taevas selgines. Koiduvalguses hõikas vahimadrus üle laeva:
„Kursil paremas poordis merehädas laev!”
Kapten ja esimene tüürimees Janis tormasid reelingu äärde. Kapten suunas binokli silmapiirile. Varsti võis ka palja silmaga märgata laeva, mis vajus külitsi lainetesse ja kerkis siis kõrgele laineharjale. Kuid varsti sai selgeks, et siin ei olnud tegemist tavapärase tormilainetes seilava laevaga; siin võitles oma viimast võitlust tormiga surmahädas, agooniast haaratud laev. Laeva mastid olid osaliselt murdunud, ainult üksikud purjeräbalad loperdasid mastitüügastel, kliiverpoom oli kadunud.
Kapten andis roolimehe käsu seada kurss merehädas laevale. „Kurzeme printsess” kiirustas sündmuskohale. Meeskond oli ilma käskluseta kogunenud laevatekile, valmis tegutsema, valmis osutama abi.
Hädas laev kerkis veel mõned korrad kuidagi hädiselt, vaevaliselt ja poolenisti laineharjale, ja kadus siis merevoogudesse. „Kurzeme printsessi” kohale jõudes ulpisid lainetel veel ainult laeva murdunud mastid, mõned tünnid ja kummuli päästepaat. Mehed „Kurzeme printsessil” paljastasid pea, tegid ristimärgi, kapten andis uue kursi ja Kurzeme printsess” kihutas üle lainete edasi.
Tuul puhus ikka veel tugevalt, kuid ilma järskude iilideta ning ilmutas raugemise märke. Ennelõunaks oli torm vaibunud parajaks tuuleks, meri oli rahunemas, kuigi tunda andis veel tugev järellainetus. “Kurzeme printsess” oli oma esimese tormi õnnelikult üle elanud ja liikus nüüd täies purjes üle Põhjamere hallide voogude, suunaga Inglise kanalile. Teine tüürimees Andreas seisis väsinult, kuid reipust teeseldes roolimehe kõrval ning jälgis kurssi ja merd. Villu oli välja ilmunud. Ta põsed olid omandanud jälle oma rõõmsa, meretuules pisut punetava jume. Kapten aga oli tekilt kadunud. “Kurzeme printsessiga” rahule jäänud, tegi ta ühe tubli viski ja heitis seejärel oma koisse kaardikambri nurgas. Kuigi selles laevas oli ka kaptenikajut, eelistas vana merekaru puhata kaardikambris – roolimehele ja peatekile lähemal. Siit oli hädaolukorras võimalik iga hetk välja karata ja laevajuhtimine tüürimehelt üle võtta. Kuigi kapten usaldas oma tüürimehi ja oli veendunud nende heades meresõiduoskustes purjetamisel Läänemerel, ei saanud ta siiski jätta tähelepanuta asjaolu, et kumbki noortest tüürimeestest, lätlane Janis ja eestlane Andreas, ei omanud kogemusi Atlandi ookeanil seilamiseks.

* * *

Inglise kanal tervitas meresõitjaid tiheda uduga. Vahimadrus tagus iga kümne minuti tagant vasest laevakella, hoiatades udus seilavaid laevu kokkupõrke eest. Lisaks udusignaalile anti “Kurzeme printsessi” pardalt pooletunniste vahedega üks kahuripauk. Kuid uljaspäid leidus ka merel. Järsku ilmus udust, ristuval kursil, suunaga Euroopa mandrile täies purjes fregatt, möödus paari kaabeltau kaugusel “Kurzeme printsessi” vöörist ja kadus justkui viirastus uttu.
Inglise kanalis sõites hoidus kapten ranniku lähedusse. Üksi seisis ta reelingule toetudes tüürpoordis, pilk suunatud Inglismaa rannikule. Kas kapteni kõrgendatud tähelepanu põhjustajateks olid meresõidu ohutusest tingitud asjaolud või oli kaptenit tabanud kojuigatsus? Ilusa ilma korral oleks vast Lizardi poolsaare nukast õnnestunud silmata Iirimaad, oma koduranda, millelt ta oli noore madrusena lahkunud aastakümneid tagasi.
Pikkamisi udu hajus. Inglise kanal oli jäämas seljataha ja märku andis endast Atlandi ookeanile avatud Biskaia laht. Tuul üha tugevnes, kõrged lainevallid voogasid üle ookeani Euroopa ranniku suunas.
Lizardi poolsaare traaversil koputas kapten vastu reelingut piibu tühjaks, täitis selle uuesti tubakaga, süütas põlema ja pööras järsult Iirimaale selja. Ta astus kiirel sammul rooliratta juurde ja käsutas, roolimehele uut kurssi andes:
“Kurss lõunasse!”
Esimese tüürimehe poole pöördudes käsutas kapten: “Purjetame otse üle Biskaia lahe Hispaania põhjapoolseima nuka, Ortegali neeme peale. Inglismaa varjust välja jõudes on oodata kui mitte Biskaiale tavapärast ägedat tormi, siis üle Atlandi veerevate tohutute lainevallidega kohtumiseks peame valmis olema. Ei ole välistatud järsud tuuleiilid. Vähendada purjesid ning hoida taglasemeeskond tekil ja mastis.”
Atlandi ookeani lõuna ja põhjatuulte kokkupuude Biskaia lahel tekitas ootamatult järske ja ettearvamatuid tormiiile. Hiiglasuured, muutliku suunaga lained pillutasid „Kurzeme printsessi”, tormasid talle peale tüürpoordist, ja siis ootamatult ahtrist, heites laeva põigiti laineorgu ja ujutades laevalae üle ahtrist vöörini. See ei olnud võrreldav Põhjamere tormiilmaga. Põhjamerel veeretas karge põhjatuul hiiglaslikke laineid, külmalt ja kaalutletult. Biskaia laht on meremehele otsekui kapriisne naine – temperamentne, sageli mõistmatult rahulolematu ja käitumises äraarvamatu, aga kirge sütitav…
Mitmeid päevi purjetati lainete ja järskude tormiiilidega võideldes Biskaia lahel. Lõpuks jõuti kapriise lahe ohtlikest voogudest välja. Meri oli muutunud rahulikumaks ja hallikad vetevood asendunud helesiniste soojade värvitoonidega. Aga mõõdukas loodebriis oli veel üsna jahe, kuigi päike paistis eredalt ja taevalaotuses ei ujunud mitte ühtegi pilverüngast.
Üheksanda päeva hommikul, peale Lizardi nukast möödumist, silmati jälle maad – nähtvale ilmus Hispaania ranniku Ortegali neem. Põhja-Jäämerelt alguse saanud jahedad õhumassid olid Biskaia lahel ekvaatorilt saabuvate õhuvoogudega kohtudes oma hoo kaotanud. Pärast Biskaia lahte liikus “Kurzeme printsess” juba soojas ühtlases tuules päikesepaistes sillerdaval merel. Meeskond oli kogunenud laevadekile. Koloniaalinvestor, tundes muret loomade käekäigu pärast, oli lasknud allruumides tormipeidus olnud loomad üles tirida, samuti oli ta kaptenikajuti elajatest vabastanud, ning nüüd nuuskisid loomad mööda laevalage ringi. Kult üritas ninaga pootsmani köiehunnikud laiali puistata, emis aga oli heitnud laevalele pikali ja mõnules soojas päikesepaistes. Koloniaalinvestor jalutas laevalael oma raudjat täkku, kõndides ringiratast ümber grootmasti, pootsman Mattis kõrbi märaga tema järel.
Heinapallid olid lahti päästetud ja seatud kuivama. Lehmad, mullikad ja kitsed ning lambad olid asunud isukalt natuke meresoolast ja niisket heina närima. Kõik allruumide uksed ja luugid avati ning tuulutati ruume.

Üheksas peatükk. “Kurzeme printsess” purjetab Madeirale.

Kapten kutsus Janise kaardikambrisse, osutas piibuvarrega kõigepealt ristikesele kaardil ja siis väikesele laigule ookeanis ning sõnas:
“Meie asume siin, aga see on Madeira saar. Põrutame otsekursiga Madeirale. Ülesõiduks kulub hea ilma korral kaksteist kuni viisteist päeva. Siinsetel laiustel puhuvad meresõiduks soodsad tuuled, kuid karta tuleb ootamatuid äikesehooge ja sellega seotud järske ilmamuutusi ning tuulepuhanguid. Tuleb silmad lahti hoida. Märgates silmapiiril pilverünkaid, valmistuda äikeseks ja purjede rehvimiseks”
Janis noogutas kaptenile, võttis kaardilaualt sirkli, mõõtis ära vahemaa Madeira saareni ning tegi vajalikud arvutused. Kapten pani maha peakursi – asetas kaardile joonlaua ning tõmbas hoogsa pliiatsijoone Ortegali neeme tipust risti üle Madeira saare.
Juhised esimesele ohvitserile kätte andnud, asus kapten oma piipu täitma, lugedes jutu lõpetatuks. Kuid märgades Janise imestunud pilku ja taibates tüürimehe arusaamatu oleku põhjust, puhkes naerma:
“Ei, me ei jää Madeira saartele peesitama, kuigi seal on maapealne paradiis. Täiendame Madeiral toiduvarusid, nädal või kaks puhkust meeskonnale ja loomadele ning siis juba otsekursiga Gambia jõe suudmesse.”
Kaksteist päeva purjetati ühtlases tuules kursiga Madeirale. Öösel valgustas teed lainetelt peegelduv kuu ja mustas taevalaotuses säravad tähed. Heleda ja suurena oli Veenus tõusnud horisondi äärele. Sellest kõrgemal vilkus kutsuvalt ja saladuslikult Siirius, peakohal säras Kapella. Hele poolkuu külitas taevas, väike täheke süles. Ööd olid lummavalt kaunid ja soojad.
Päeval sätendas madalatel lainetel päike. Meri oli düüne ja rahulik. Äkitselt asus laeva saatma delfiiniparv. Delfiinid hüplesid ja mänglesid vöörilainetes, tundes rõõmu ja vaheldust ootamatult nende sekka ilmunud kaaslase üle. Nad ujusid laevaga kaasa, sööstsid laeva kursi eest risti läbi ja ilmusid välja ahtri taga, et siis uuesti alustada oma akrobaatilisi kunsttükke ja vallatlusi. Delfiinid kadusid sama ootamatult, nagu nad olid ilmunudki. Mõnikord saatsid laeva valged tormilinnud, kes tiirutasid mastide kohal ja sööstsid siis äkitselt merre, püüdes vöörilaine eest põgeneva kala. Tohutu tiivasirutusega albatrossid lendasid madalal lainete kohal. Aegajalt kadusid nad laineorgu ja ilmusid uuesti välja hoopis laeva teises pardas. Märgates kala, lõi albatross tiivad kokku ja sukeldus vette; hetke pärast sööstis lainetest välja ja jätkasid planeerimist lainete kohal ilma oma hiigelsuuri tiibu kordagi liigutamata.
Edasiselt kulges meresõit võrdlemisi sündmustevaeselt, ümberringi ainult voogav ja igavesti lainetav vesi. „Kurzeme printsess” ujus otsekui tolmukübeke ajatus ja lõpmatus universumis. Aga mõnikord siiski terendasid silmapiiril Aafrikast Euroopasse suunduvate laevade purjed, või kihutas täies purjes Inglise sõjalaev suunaga lõunasse, Aafrika Läänerannikule või Uude Maailma, Ameerikasse.
Vaatamata üksluisele meresõidule ei olnud laevaelu siiski sündmustevaene. Ennem lõpetab maakera pöörlemine kui töö laevas otsa saab. Oma ametikohustuste tõttu alatiselt pahur ja rahulolematu pootsman Mattis tormas mööda laevatekki ringi justkui segane. Utsitas ja õpetas noori madruseid, leides, et ikka ei ole asjad oma kohal nii nagu vaja, see või teine töö ei ole tehtud nagu kord ja kohus.
Madrused kraapisid laevatekki, tihtisid planguvahesid, tõrvasid paate, parandasid purjesid ning hõõrusid läikima laeva vaskosasid. Kahurimehed aga olid pidevalt ametis oma kahurite nühkimisega – need kippusid soolases mereõhus roostetama. Tekimadrused olid ametis loomade söötmise ja jootmisega ning loomade tekitatud mustuse rookimisega.
Kaheteistkümnepäevase ülesõidu järel ilmus keskpäeval nähtavale mägine, kaljuse rannaga Madeira saarestik. Aga Kurzeme meresõitjate osaks ei langenud au olla Madeira saarte esmaavastajad. Need saared võttis esmakordselt enda valduse 1419.aastal Portugal. Vahepael, aastatel 1580 – 1640 oli saar, nagu öeldakse, Hispaania käpa all, aga Portugal võttis oma valduse tagasi. Ka inglased himustasid seda imekaunist, tähtsate mereteede ristumiskohas asuvat saart ning aastatel 1807- 1814 viibisid Madeiral Briti okupatsiooniväed. “Kurzeme printsessi” külastuse ajal 1649 oli saar Portugali valitsemise all ja on seda ka tänapäeval.
“Kurzeme printsess” liikus kaarega ümber saarte lõunasse. Madeira saare lõunaranniku kaljud olid kaetud lopsaka taimestikuga, viinamarjaistandused tõusid terassidena mööda mäekülge üles. Mägedelt voolasid alla ja kukkusid vahutavate, päikeses sillerdavate koskedena kaljulõhedesse mägijõed ja -ojad. Kogu “Kurzeme printsessi” meeskond oli kogunenud laevatekile ja vaatles imetluse ja hardusega Madeira hingematvalt kaunist loodust. Oli raske uskuda, et maapeal võib olla midagi nii imetlusväärselt kaunist. Lisaks silmailule paitas saabujate põski mahe maatuul, tuues saarelt kaasa küpsenud puuviljade ja viinamarjade magus-lääget aroomi.
Vähendatud purjede all ja tasasel käigul ligines “Kurzeme printsess” Madeira lõunaranniku väikesele sügavsinise veega abajale. Selles olid ankrusse heitnud kaks Portugali lippu kandvat purjekat, millele lastiti parajasti kaupu. Kaubalaevadest pisut eemal seisis ankrus uhke kolmemastiline raapurjestusega Inglismaa sõjalaev “Sovereign of the Seas”.
“Kurzeme printsessi” pardalt võis juba palja silmaga imetleda abaja rannal paiknevat väikest Funchali asulat. Laev liikus tasasel käigul rannale lähemale, pootsman mõõtis vööris vee sügavust ja hõikas iga natukese aja tagant näitusid. Leidnud abajas, asula vastas, sobiva ankrukoha, otsustas kapten seada laeva vastutuult, liikumise peatada ja ankrusse heita.
“Rool pakpoordi! Kõik purjed koristada!”
Mehed olid juba raadel valmis, imetlesid sealt Madeira imekaunist randa ja suursugust Inglise sõjalaeva, ning nüüd, kuuldes kapteni käsklust, asusid kiiresti ja rõõmsalt tegutsema – peale laeva ankurdamist oli loota, nagu meremehed ütlevad, linnaluba.
“Tüürpoordi ankur, läks!” andis kapten järjekordse käskluse. “Hoovuseankur ahtrist vette!” Sellega oli ülesõit lõppenud ning kapten võis endale lubada väikese puhkuse ja ühe tubli viski.

Kümnes peatükk. “Kurzeme printsessi” ohvitserid suunduvad visiidile saare kuberneri residentsi.

Reidil ankrus seistes juhendas kõiki asjatoimetusi laevas esimene tüürimees Janis; kapteni poole pöörduti ainult nendes küsimustes, mida ei saadud lahendada ilma kapteni otsustava sõnata. Aga vaevalt jõudis kapten kaardikambrisse siseneda, oma salapärase seinakapikese ukse avada ja käe viskipudeli järele sirutada, kui sisse astus koloniaalinvestor:
“Kapten! Loomad tuleks kaldale toimetada. Peale pikka merereisi vajavad nad värsket rohtu; ka jalutamine tuleb nende tervisele ainult kasuks.”
Kapten sulges vastumeelselt kapikese ukse ja pöördus pahuralt segaja poole:
“Oota nüüd oma elajatega! Peame saare kubernerile või kes neil siin ülemus on, visiidi tegema, oma külastuse eesmärke selgitama, proviandi hankimises kokku leppima, ja eks seejuures lahendame ära ka loomade karjatamisega seonduva. Pane ennast valmis kaldale minekuks.”
Koloniaalinvestori lahkumise järel tegi kapten ära oma tavapärase viski, nuusutas kuuekäist peale. Leivapäts oli juba Biskaias otsa saanud, aga laevakoka küpsetatud leib ei olnud maitselt võrreldav Kurzeme talunaise küpsetatud magus-hapu rukkileivaga.
Kapten väljus kaardikambrist ning märgates tekil toimetavat ja käske jagavat Janist, andis korraldused maaleminekuks:
“Janis! Paat saare valitseja külastuseks valmis seada, kaks madrust aerudele, kaasa tulevad koloniaalinvestor ja Andreas.”
Juba aastakümneid olid Portugali valitsemise alla kuuluval Madeira saarel teinud vahepeatusi üle ekvaatori Aafrikasse, Hollandi kolooniatesse Kapimaal ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse siirduvad laevad. Siin täiendati mageda vee ja toiduvarusid, anti meeskonnale veidike puhkust.
Saarel olid ennast sisse seadnud Portugali kolonisaatorid, ka oli juurde toimetatud neegerorje Aafrikast, töötamiseks viinamarjaistandustes, põllulappidel ja köögiviljaaedades. Saare elanikkond oli võrdlemisi kirju ja mitmekeelne. Asjaajamine saarel toimus portugali keeles, laevnikega aga suheldi inglise keeles. Saareelanike põhiliseks tuluallikaks oli laevade varustamine toiduainete ja joogiveega ning seetõttu oli teretulnud iga laev, mis abajasse sisenes ja reidil ankrusse heitis. Tingituna laevade nõudlusest värske proviandi järele, olid kolonisaatorid rajanud mitte ainult viinamarjaistandusi, vaid asunud kasvatama koduloomi – veiseid, sigu, samuti kodulinde – kanu, hanesid. Leebe kliima ja viljakas pinnas võimaldas kasvatada köögivilju. Kõik mäenõlvade vahelised tasemad maalapid olid kaetud köögiviljaaedaega, mis andsid selles suurepärases kliimas aastaringselt saaki.
Kapten sisenes oma kajutisse, mis oli peale lojuste väljaviimist puhtaks roogitud ja õhutatud. Ta tiris koiku alt välja oma meremehekasti ja asus ennast tähtsaks visiidiks pidulikumasse kostüümi riietama. Vana merekaru garderoob oli võrdlemisi napp – tõmmanud jalga pruunist vasikanahast püksid ning kõrged allapoole pööratud äärtega saapad, sobras ta kastis, otsides mõnda viisakamat ja puhtamat särki. Lõpuks jäi ta valik peatuma linasel, Kurzeme tikandiga kaunistatud särgil, mille talle oli kinkinud üks Kurzeme vanatüdruk enne laeva lahkumist. Siinjuures peab märkima, et pärast seda, kui kapten oli selle Kurzeme vanatüdrukuga veetnud öö – ja mitte ainult ühe! – ning “Kurzeme printsessil” purjed heisanud, ei olnud see vanatüdruk mitte enam neitsi, ja õige varsti tundis ta oma südame all uut elu tuksuvat.
Kapten pistis pea särgikaelusest läbi ja tõmbas endamisi muheledes Kurzeme neitsi kingitud särgi selga. Selle peale sobis pisut kantud, aga siiski veel hea väljanägemisega villane kuub. Kapten takseeris oma välimust kajutiseinale kinnitatud võrdlemisi pragunenud ja tuhmis peeglis ning tundis, et midagi tema isikupära rõhutavat jääb puudu. Ta sobras kirstus ringi, kergelt kopitanud riidetükke kõrvale loopides ja otsis oma kaelarätti, millega ta alati pidulike sündmuste puhul ennast ehtis. Leidnud rätiku, jäi kapten nostalgiliselt seda silmitsema – selle rätiku oli talle kaela sidunud iiri tüdruk aastakümneid tagasi, enne viimast suudlust Iirimaa rannikul. Kapten laotas rätiku enda ette laiali, silus seda õrnalt oma meretuultes parkunud kätega ja sõlmis iiri tüdruku kingitud rätiku kaela. Tema südames tekkis eneselegi ootamatult täiesti mõistusevastane tunne, justkuisuunduks ta täna paadis maale kohtuma oma iiri tüdrukuga, kuigi nende viimasest suudlusest oli möödunud enam kui nelikümmend aastat.
Riietumisega valmis saanud, tõmbas kapten pähe oma vana, päevinäinud, tormides, tuultes ja troopikapäikeses pleekinud ebamäärase kokardiga kaptenimütsi. Kapten tõstis käe, et meremehekirstu kaas kinni plaksatada, kuid seejuures jäi tema pilk peatuma kastikaanele kinnitatud mõõgal. Kapten kehitas õlgu, kuid mõistes, et mees ilma relvata võib Madeira valitsejas tekitada hämmeldust, sõlmis mõõga kastikaanelt lahti ja kinnitas vööle. Saanud ümberriietumisega valmis, pistis kapten tubakakoti taskusse, torkas piibu hammaste vahele ja väljus tekile.
Laevatekil juba ootas koloniaalinvestor Otto von Grotthus. Meeskond oli imetledes kogunenud ümber noore koloniaalinvestori. Ta värvikirev kostüüm kutsus esile naeruturtsatusi ja kahemõttelisi repliike. Koloniaalinvestor oli riietunud puhevil pükstesse, mille üks haru oli rohelist, teine kollast värvi. Jalas pika peenikese ninaga ja kõrgete ääristega saapad. Tema mitmevärviline valgete kroogitud kuuekääniste ja kaelusega kuub oli liialt suures kontrastis kapteni lihtsa riietusega. Koloniaalinvestori pead ehtis tume käharate lokkidega parukas, mille peale oli tõmmatud laiaäärne kõrge suletutiga kübar.
Koloniaalinvestori riietus jättis temast pisut keigarliku mulje. Tema vööl rippus rohkete ilustustega ja tupsudega kaunistatud mõõk ning käes hoidis koloniaalinvestor prisket lähkrit Sabile veiniga.
Reelingu ääres seisid valmilt kaks madrust ja teine tüürimees Andreas, kes oli oma igapäevase meremeheriietuse vahetanud samasuguse, kuid uuema vastu.
Madrused laskusid mööda köisredelit paati ja võtsid aerud kätte. Neile järgnes Andreas ja koloniaalinvestor veinilähkriga ning seejärel kapten. Üks madrustest tõstis aeru, valmistudes paati pardast eemale lükkama. Kapten sättis ennast paadipingile istuma, kuid märkas siis reelingu ääres pühapäevasärgis seisva junga pärani silmi, mis vaatasid paluvalt kaptenile otsa. Ootamatult läbis kapteni südant soe ja hea tunne ning ta käsutas isalikult:
“Villu! Karga paati.”
Hetkegi viivitamata hüppas junga paati ning madrused rõhusid aerudele, viies Villu oma meremeheelu esimesele kohtumisele tundmatu maaga.
Madeira saare kuberner oli juba saatnud oma ametnikud rannale tulijaid tervitama. Kuna saare heaolu sõltus siin randuvatest laevadest, siis võeti iga laeva kaptenit ja teda saatvaid isikuid vastu kui kõrgeid külalisi. Neid koheldi suurima viisakuse ja aupaklikkusega. Saabunuid eskorditi asula elanike tervituste ja juubelduste ning asula ainsa ja väikese kiriku kellalöökide saatel kuberneri residentsi. Rongkäik demonstreeris lojaalsust ja ühtekuuluvust saabujatega ning oli meelelahutuseks rahvale. Kahtlemata oleks kuberner ka paraadsõiduki – hoburakendi või tõlla – vastu saatnud, aga kuberneri maja asus ranna lähedal ning puudus vajadus kasutada transporti.
Kapten ja tema saatjaskond juhatati väikese, sammastega kaunistatud maja trepist üles. Kaks trepil seisvat mundris portjeed kummardasid tulijaile aupaklikult ning lükkasid laiad kahepoolsed uksed valla. Saabujate ees avanes kõrgete akendega päikesest valgustatud saal. Saali ühes ääres, akna all, paiknes puuviljavaagnatega kaetud laud, millel sädelemas veinipokaalid. Saali teises nurgas asus suur kirjutuslaud, mille taga kõrge seljatoega tugitoolis istus uhkes värvikirevas mundris kuberner. Tema seljataga seisis nägus tõmmu naine, kes naeratas tulijaile seksikalt. Kuberner tõusis mõõga kolksatades laua tagant ning astus kirjutuslaua ette. Kuberneri kõrval võttis koha sisse temast tublisti noorem naeratav naine.
Kapten ja tema saatjad tegid kubernerile sügava aupakliku kummarduse, kusjuures koloniaalinvestor kraapsas jalga ja lehvitas oma laia sulgedega kübarat.
“Khm…” köhatas kapten alustuseks. “Viva Portugal!” Sellega oli kapteni portugali keelne sõnavara ammendatud ning kapten jätkas: “Kui Teie Kõrgeausus lubab, siis räägiksin inglise keeles.”
“Pois nao, muidugi, iseenesestmõistetavalt, härra kapten! Me ainult omavahel, kalli naisukesega, suhtleme koduses portugali keeles, asjaajamises kasutame ikka inglise keelt,” vastas kuberner heatahtlikult ja soosivalt, seejuures oma noore naise kätt suudeldes. Paistis, et eakas kuberner oli oma naise tuhvli alla sattunud, oma rolli sisse elanud ja jätkas seda ka ametlikul vastuvõtul.
“Teie Kõrgeausus! Ma olen Tema Kõrguse Kurzeme hertsogiriigi laeva “Kurzeme printsess” kapten. Kapten Smith. Me tuleme Läänemerelt. Minu kõrval seisab koloniaalinvestor parun Otto von Grotthus, (kapteni sõnade juures tegi koloniaalinvestor veelkord sügava kummarduse, kraapsas jalaga ja lehvitas oma sulgedega kübarat), teine tüürimees Andreas, ja….,khm.., ja minu poeg Villu. Oleme teel Aafrikasse, Gambia jõe suudmesse eesmärgiga arendada kaubandust.”
“Viva! Optimo! Tere tulemast külalislahkele Madeirale. Portugali kuninga alamana on minul rõõm teid tervitada kuninga nimel ja minu kohus on aidata teid, milline iganes teie soov ka oleks.”
Lõpetanud sissejuhatava sõnavõtu, pöördus kuberner oma seksikalt naeratava naisukese poole, andes ka temale sõna tervituseks.
“Võtan teid vastu kõige soojemate tunnetega ja loodan, et päevad, mis te veedate Madeiral, kujunevad teile meeldejäävateks,” sõnas kuberneri kaasa naiselikult emotsionaalselt, seejuures pööramata oma pilku heledapäise Andrease sinisilmadelt.
“Magnifico, imetore!” kinnitas kuberner oma naisukese sõnu.
Meremehed kummardasid sügavalt. Andreas naeratas oma tugevate valgete hammaste välkudes, seejuures kohtusid Andrease sinisilmad naise pruunide, peaaegu mustade silmateradega. Koloniaalinvestor kraapsas jalga ja lehvitas kübarat.
Eakas kuberner oli oma pikal teenistusajal näinud igasuguseid merehulguseid ja talle ei olnud tähtis, kes nad olid ja kuidas nad välja nägid – peaasi, et ostaksid provianti ja annaksid sissetulekut Madeira elanikele. Kuid kuberneri nooruke naine oli alles aasta tagasi saabunud Lissabonist. Olles harjunud pealinna kõrgema seltskonnaga, vaatles ta kerge muigega seda tavatut ja üpris omanäolist seltskonda – koloniaalinvestor kirevas, prantsuse ja portugali õukondades juba ammu moest läinud riietuses, laeva kapten meenutas pigem Lissaboni sadama söepargaste kiprit. Pikka kasvu, laiaõlgne, avatud särgikaeluse ja tugeva päevitunud kaelaga Andreas aga seisis naise ees otsekui noor jumal. Naine ei suutnud silmi pöörata Andrease pikkadelt, pisut keerdus, meretuultes ja päikeses pleekinud kullakarva juustelt. Sinisilmne Andreas tõi ootamatult naise südamesse mingi ebamäärase, ammu unustatud tunde ja tekitas erutust. Naine pööras silmad Andrease kõrval seisvale poisikesele ja naeratas talle emalikult. Poiss vastas häbeliku ja tagasihoidliku peanoogutusega.
Kuberner jätkas, asudes koheselt äriasjade juurde:
“Sim, senhor, nii-nii…! Khm…, võttes arvesse, et teie peatus Madeiral on tingitud vajadusest täiendada oma laevavarusid, on mõistlik, et me ei piirduks täna mitte ainult tutvumisviisakustega, vaid istuks lauda ja arutaks vastastikku huvipakkuvaid küsimusi.”
Kuberner osutas puuviljavaagnatega ning veinipeekritega kaetud lauale ja palus lauaääres istet võtta.
Kuberner istus lauda, naine sättis ennast tema kõrvale. Kapten nihutas kolinal tooli ja prantsatas toolile kuberneri vastas, osutades käega, et Andreas istuks tema kõrvale. Seejärel võtsid istet koloniaalinvestor ja Villu. Uhkes vormis ja valgetes kinnastes neeger, kuberneri kammerhärra, valmistus pokaalidesse veini välja valama, kuid ootamatult kargas püsti koloniaalinvestor ja asetas oma veinilähkri mürtsatades lauale:
“Teie Kõrgeausus! Siin on kingitus Kurzeme hertsogilt, meie kohalik Sabile vein.”
Kuberner pilgutas imestunult silmi, naine kõrval itsitas kergelt.
“Oh…! Ih…! Eh…! Bravo…! “ väljendas kuberner oma hämmeldust, kuid sai koheselt enesevalitsemise tagasi ja jätkas juba asjalikult:
“Hem? Minu teada asub Läänemeri Põhjalas. Kas ka seal kasvavad viinamarjad?”
“Teie Kõrgeausus, ka seal kasvavad viinamarjad, ja kui lubate, valan koheselt teie pokaali täis meie suurepärast Sabile veini.”
“ Magnifico! Suurepärane ettepanek, härra… härra…,” oli kuberner nime meenutamisega kimbatuses.
“Parun Otto von Grotthus,” tutvustas koloniaalinvestor ennast veelkord.
“Apoiado! Tubli, Otto, väga meeldiv! Piirdumegi eesnimedega. Mina nimi on Angelo, aga minu kõrval istub Anzelika.” Kuberner võttis naise käe oma pihku ja suudles seda õrnalt. Anzelika heitis seejuures pilgu Andreasele, kes punastas kergelt, pilku kõrvale pöörates.
“Tom!” pöördus kuberner teenri poole, “kalla Sabile vein pokaalidesse.”
Teener pusis tükk aega veinilähkri korgi kallal, sai selle lõpuks pealt ja kallas pokaalid täis.
Kuberner tõstis pokaali:
“Viva! Tere tulemast Madeirale! Õnnelikku merereisi, loodan, et te kohtute peatselt oma koduste ja armsamatega!”
Kuberner jõi suure sõõmu kanget ja teravamaitselist Sabile veini, vangutas heakskiitvalt pead, asetas pokaali lauale ja sõnas:
“Bis! Suurepärane vein! Suurepärane, aga päris kange.”
“Põhjamaal on kõik natuke kangem kui lõunamaal,” püüdis koloniaalinvestor nalja heita, kuid samas mõistis, et nali ei olnud vist kõige õnnestunum.
“Sim senhor! Mõelda vaid!” sõnas kuberner seepeale kahtlevalt.
Kuberneri naine tõstis neid sõnu kuuldes veelkord pokaali huultele, justkui soovides üle kontrollida põhjamaa kangust.
“Bravo, tore!” jätkas kuberner heatujuliselt. “Asume nüüd asja juurde. Millised on teie soovid, millist abi, provianti vajate?”
“Teie Kõrgeausus! Proviandiga tegeleb minu teine tüürimees Andreas,” sõnas kapten, pöördudes oma abi poole. “Kui lubate, siis Andreas valmistab ette kõige vajaliku nimekirja, kogused ning esitab Teie Kõrgeaususe vastavale ametnikule. Proviandi nimekiri saab olema nagu tavaliselt taolistelt puhkudel.”
“Ora pois, seda parem! Juba hommikul saadan oma ametniku laevale, et siis Andreasega kõiges kokku leppida,” oli kuberner kapteniga päri.
“Teie Kõrgeausus!” pöördus ootamatult kuberneri poole koloniaalinvestor,
“meie laevas on hulgaliselt loomi – lehmad, sead, kitsed, lambad, samuti kodulinnud. Kas oleks võimalik neid karjatada rannal, seni, kuni käib proviandi pealelaadimine?”
“Valha-me Deus! Jumal appi! Milleks teile loomad laevas!” hüüatas kuberner arusaamatuses. “Meilt on võimalik osta kõiki loomi ja linde, saate kõik proviandiks vajaliku.”
“Need loomad on kohalikku Kurzeme tõugu, viime Gambiasse, et arendada karjakasvatust. Need ei ole ette nähtud toiduks,” andis Otto von Grotthus selgitusi.
“Avante! Laske käia!” nõustus kuberner. “ Karjatage. Ma teen vastavad korraldused.” Kuid siis talle nagu meenus midagi:
“Escuta! Kuulge! Aga kas teie laevas pull on?”
Kapten kehitas hämmeldunult õlgu, talle paistis, otsekui olnuks tegu mõistetamatu naljaga. Kuid koloniaalinvestor sekkus õhinal, päästes kapteni täbarast olukorrast:
“Teie Kõrgeausus! Meil on isegi mitu pulli.”
“Ai, que bom! Suurepärane! Väga meeldiv! Meie lehmad on kohalike pullidega harjunud. Ka oleks vaja värsket verd. Otto, las teie pullid tegelevad vahepeal meie lehmadega, kuni laeva väljumiseni.”
Kuberneri nooruke naine vaatas seejuures Andreasele silma, tõstis käe suu ette ja kihistas naeru. Kogu seltskond puhkes heatujuliselt ja kahemõtteliselt naerma.
Rõõmsas meeleolus tõusti lauast ja jäeti hüvasti. Seekord ei piirdutud ainult etiketikohaste kummardustega, vaid suruti vastastikku kätt; lahkuti nagu vanad head tuttavad. Anzelika pigistas tugevalt Andrease kätt, kriipis seejuures sõrmeotstega tema peopesa, vaatas armunult Andrease sinisilmadesse ja sosistas endamisi:
“Ai, Jesus!”
Hommikul asus laevapere askeldama. Kapten oli andnud selleks päevaks kogu meeskonna koloniaalinvestori käsu alla, et ennast eesseisvast jamast vabastada.
Kõigepealt tiriti koloniaalinvestori juhatuse all paatidesse pullid. Selleks puhuks oli pootsman Mattis ühendanud plankudega kaks sõudepaati ning losspoomi abil lasti nööridele riputatud pullid paatidele ehitatud platvormile. Pullid siputasid nööridel rippudes jalgu, keerutasid sarvi ja möirgasid hirmuäratavalt. Nad veel ei teadnud, kui meeldivad kohtumised ootasid neid ees Madeira saarel.
Pullid kaldal, transporditi samal moel rannale lehmad ja sead. Kitsede, lammaste ja kodulindudega oli asi lihtsam – neist käis madruste jõud üle, polnud tarvis kasutada talisid ja vintse. Hobuseid kaldale ei taritud. Lojustest vabanenud laevalael oli nüüd piisavalt ruumi ning kõrb mära ja raudjas täkk tundsid ennast üpris koduselt. Nad jalutasid laevalael vabalt ringi ja pistsid oma pea kambüüsi aknasse, ninasõõrmed puhevil, hingates sisse ergutavat toiduauru. Villu murdis leivapätsist priske tüki ja pistis hobuse nina alla. See võttis oma suurte mokkadega ettevaatlikult Villu peopesalt leivatüki ning eemaldus targalt, ilma lisa norimata.
Koloniaalinvestor, olles saanud kaptenilt vastavad volitused, määras pootsmani pullide hooldajaks ja sellega seotud asjaajajaks. Nüüd kondas pootsman Mattis oma kahe pulliga mööda Madeira saare lõunarannikut ringi – ühe lehmakarja juurest teise juurde. Neegritaridest karjanaised pakkusid pullide isandale suurepärast Madeira veini ning üsna varsti hullas veinist ja neegritüdrukutest joobnud pootsman nendega tihedas troopikapõõsas, jättes pullid täiesti omapead.
Madrused karjatasid rannal loomi. Meremehed ja Kurzemelt kaasvõetud haned ujusid läbisegi rannaäärsetes looduslikes mereveebasseinides, mis olid moodustunud miljoneid aastaid tagasi. Kui Madeira põhjarannikul võis juba täheldada märke sügisest, siis lõunarannal valitses suvine soojus ja lopsakas rohelus. Kõrge mäheahelik püüdis kinni põhjast lähtuvad külmad tuuled, pilved ja vihmad. Lõunarannal võis aasta läbi nautida päikest ja soojust.
Karjakute poolt hooletusse jäetud lambad ja kitsed kolasid hiigelsuurte orhideede, kallade, asaleade ja jõulutähtede vahel, maitstes neile senitundmatuid rohttaimi. Lehmad matsutasid mõnuga Madeira väikesi banaane, maitsesid papaiat ning tonksisid ninaga kaktusi, mõistmata nende otstarvet. Sead aga olid enda jaoks avastanud maitsvad juurikad ja kündsid kärssadega mulda kuni kaljupinnani välja.
Teine tüürimees Andreas oli usinasti ametis proviandi pealelaadimisega. Pideva voorina sõudsid paadid “Kurzeme printsessi” pardasse ning losspoomi ja talide abil vinnati laevale jahukotte, suuri sibulavõrke, kuivatatud kala, suitsetatud liha, kuivikukotte, veetünne ja veinivaate. Lisaks neile tõsteti pardale elusloomi ja linde – sigu, vasikaid, kanu ja hanesid. Kuberner oli isikliku kingitusena saatnud ka kohaliku härjavärsi.

Üheteistkümnes peatükk. Meremeeste armumängud Madeira saarel.

Pärast päikeseloojangut, kui mustas taevalaotuses olid süttinud tähed ja abajat valgustas ümmargune kuu, sõudis “Kurzeme printsessi” pardasse noor neegritüdruk. Ta koputas aeruga reelingule ning ulatas imestunult ja pärani silmi üle parda vahtivale vahimadrusele kokkumurtud paberilehe, lausudes seejuures ainult ühe sõna:
“Andreasele.”
Andnud kirja üle, naeratas tüdruk hammaste välkudes ja võttis suuna kaldale tagasi. Vahimadrus kehitas õlgu, keerutas kirja käes ning seadis sammud ahtridekile, millel oli oma aseme üles teinud ning puhkas päevaväsimust teine tüürimees Andreas. Soe öö ja tumedas madalas taevas säravad hiigelsuured tähed olid Andrease südame tundeliseks muutnud, ega lasknud uinuda. Kas ärkveloleku põhjuseks olid ikka taevatähed? Juba mitmendat päeva kuberneri juurest lahkumise järel oli Andreas oma südames tundnud mingit ebamäärast ärevust ja ootust. Ikka ja jälle kerkisid ta silme ette kuberneri noorukese naise meelad huuled, tema kelmikas naeratus ja säravad tumedad silmad.
“Andreas, sulle on kiri,” sõnas juurde astunud vahimadrus selgitusi lisamata.
Andreas luges sedeli läbi ja astus laevalael nukralt troopikatähti imetleva esimese tüürimehe Janise juurde, vahetas temaga paar sõna ja varsti märkas vahimadrus imestusega, kuidas teine tüürimees Andreas istus öö hakul jullasse ja asus jõuliselt sõudma kalda suunas.
Paat lähenes kaldale, võttis suuna kuberneri majale ja peagi randus. Andreas kargas paadist välja, tõmbas paadi kitsale kivisele rannaribale kaljupankade all ja kadus kuberneri maja ümbritsevasse lopsakasse aeda.
Kui vahimadrus poleks enne päikesetõusu oma vahipostil tukkuma jäänud, siis oleks ta kindlasti märganud laevale sõudvat Andreast – pisut väsinuna, aga õnnelikult endamisi muhelemas.
Ligi kaks nädalat seisis “Kurzeme printsess” Funchali reidil. Päeval oli kogu meeskond hõivatud loomade karjatamisega ning proviandi laeva pardasse toimetamisega ja selle lastimisega. Õhtul kogunesid madrused ja kahurimeeskond laevadekile, ronisid rõõmsalt lärmates ja nalja heites paatidesse ning sõudsid kaldale. Peale päikeseloojangut nähti ka Andreast jullasse istumas ja rannale sõudmas. Kuid ta ei hoidnud kurssi mitte lõkkest ja kuupaistest valgustatud rannale, kus rannarahvas oli kogunenud oma igaõhtusele koosviibimisele ja tantsule. Ta randus tantsuplatsist paar kabeltaud eemal, kargas paadist ja kadus kubernerimaja aiarohelusse.
“Kurzeme printsessi” madrused ei olnud mitte ainukesed, kes paatides kohalikule simmanile tõttasid. Ka Inglise sõjalaeva “Sovereign of the Seas” meremehed sõudsid 3-4 paadiga kiires tempos, justkui kartes simmanile hilineda. Vahel juhtus, et kahe laeva paatkonnad sattusid kõrvuti sõudma, ja siis läks lahti võiduajamiseks – kummagi paadi madrused õhutasid ja ergutasid oma sõudjaid. Hirmsa kisa ja käraga lähenesid paadid rannale, ja paatkonnal, kes esimesena randus, olles võiduajamise võitjad, oli lootust, et vähemalt täna öösel kuulub kohalike tõmmuvereliste portugali tüdrukute ja mustade neegritüdrukute süda neile.
Raske on sõnades kirjeldada seda kirest tiinet ööd, seda tantsumöllu kuuspaistes rannal, kirglikku laulu ning lauto, kitarri- ja mandoliinihelinaid sooja sumeda tähistaeva all. Portugali tüdrukute pikad seelikud välkusid tantsukeerises, paiskusid kõrgele, paljastades nende sihvakad päevitunud sääred. Neegritüdrukud hööritasid valgete silmamunade välkudes oma napis riietuses puusi. Madrused, kogenud pikkadel merereisidel ohtusid ja katsumusi ning kaotanud tormides oma kaaslasi, olid joobnud tüdrukute kallistustest ja suurepärasest Madeira veinist. Nad tantsisid huilates ja meeletus tempos mingit ainult neile teadaolevat tantsu, mis tegelikult oli segu sadades sadamakõrtsides pakutavast ja kogetud “tantsukaardist”. Kahtlemata, tuli ette ka lööminguid tüdrukute pärast, aga see kuulus asja juurde, milleta poleks pidu olnud see õige pidu…
Siinjuures peaks ära märkima ühe huvipakkuva nähtuse – täpselt üheksa kuud peale ühe või teise laeva lahkumist, täheldati sündide olulist kasvu saarel. Kusjuures enamus sünnitajatest olid, nagu kaasajal öeldakse – üksikemad. Samas ei sobi see sõna Madeira olustikuga, sellel jumalast õnnistatud saarel ei tundnud mitte keegi ennast üksi.

Lahkumispäeva õhtupoolikul, kui meeskond oli ametis lojuste laevale tarimisega, tehti kubernerile lahkumisvisiit. Pidades kinni etiketist, suunduti kuberneri majja samas koosseisus nagu esmasel kohtumisel.
Kuberner, olles rahul “Kurzeme printsessi” äritehinguga, mis mõneti ületas isegi Inglise suure sõjalaeva nõudluse proviandi järele, võttis saabujaid vastu avakäsi nagu häid tuttavaid.
“Salve! Tervitus! Rõõm teid jälle näha!”
Kuberneri noor naine naeratas endiselt, aga kuidagi kurvalt. Andrease ja Anzelika pilgud kohtusid, ekslesid, nende hinges valitses ärevus ja segadus.
Lauas pakkus kuberner nüüd juba oma, poolmagusat Madeira veini. Vesteldi tühjast-tähjast nagu sellistel puhkudel ikka; äriasjad olid aetud. Kapten rüüpas veini, popsutas oma piipu ja oli sügav rahu ise – laev oli kõigega varustatud, eks neid sissesõite sadamatesse on olnud varem ja tuleb veelgi. Koloniaalinvestor Otto von Grotthus, olles aadlik, ilmutas lahkumisel oma erakordset delikaatsust:
“Teie Kõrgeausus! Lubage minul, Kurzeme hertsog Jacob von Kettleri nimel, riputada teie armastusväärse abikaasa imekaunile kaelale tagasihoidlik kaelakee.”
Nende sõnade juures avas koloniaalinvestor rohkete ilustustega Kurzeme mustris karbikese ja võttis sellest merevaigukee. Otto von Grotthus asetas merevaigust kaelakee kuberneri naisele ümber kaela, kummardas oma pea naise süsimustadesse juustesse ja kobas seejuures saamatult, üritades kaelakeed kinni haakida. Andreas jälgis naise kaela ümber toimetava Otto von Grotthusi käsi pingsalt, ta nägu muutus üha punasemaks ja vihasemaks. Anzelika silmad kohtusid Andrease pilguga, väike pisar veeres Anzelika silmast põsele ja jäi pidama huultele. Saanud kaelakee kinni, kummardus aadlik galantselt ja suudles kuberneriproua kätt.
“Estou triste por partires. Minul on kahju teist lahkuda,” sõnas noor kuberneriproua kerge värinaga hääles, avaldades tänu külalistele.
Aga koloniaalinvestor ei olnud oma kingitustega veel lõpetanud:
“Teie Kõrgeausus! Me täname teid härjavärsi eest, mis te meile saatsite ja vastukingitusena jätame teile oma pulli.”
“Magnifico! Apoiado! Suurepärane! Tubli!” rõõmustas kuberner.
Kuberneri majast väljudes tundis kapten kergendust – need visiidid ja vastuvõtud ei ole tema jaoks. Ta tundis ennast koduselt täies purjes laineid lõikaval laeval. Külastusest vaimustuses Otto von Grotthus tassis käeotsas veinilähkrit, seekord juba kubernerilt kingituseks saadud Madeira veiniga. Villu hoidis peos väikest kotikest maiustustega, mille oli talle pihku pistnud kuberneriproua enne lahkumist. Andreas sammus vaikselt kaaslaste seljataga, otsekui püüdes varjata oma tundeid ja mõtteid.
Õhtul, kui taevasse oli tõusnud kuu ja mustas taevalaotuses süttinud tuhanded tähed, hiivas “Kurzeme printsess” ankru, heiskas purjed ja siirdus tasasel käigul merele. Soe tuul puhus hellitlevalt purjedesse, silitas mahedalt reelingu äärde kogunenud meeste põski ja tõukas laeva ikka edasi, avamerele. Raske on kirjeldada seda meeldejäävat vaatepilti ja neid tundeid, mida tajus meeskond, lahkudes tähesäras soojal kuuvalgel ööl sellelt imepäraselt, kaunilt ja külalislahkelt saarelt.
Andreas seisis reelingule toetudes laevalael, silmad suunatud ööpimedusse kaduvale rannale ja kubernerimaja valgustatud aknale. Järsku aknas valgus kustus, siis jälle süttis, uuesti kustus ja süttis… Andrease süda võpatas ootamatust rõõmutulvast; ta astus kiiresti rooliratta juurde ja kustutas kompassi valgustava laterna, siis jälle süütas ja kustutas ja süütas… Roolimees vahtis imestunult ja lolli näoga Andreast, kartes, et tüürimees on aru kaotanud. Kapten jälgis heatahtlikult muheledes läbi kaardikambri akna seda noorele mehele omast tundepuhangut, köhatas endamisi rahulolevalt, avas kapikese ja kallas endale ühe tubli viski. Viski hinge all, hõikas kapten kaardikambrisse oma esimese tüürimehe Janise, asetas pöidla Madeirale, nimetissõrme Gambia jõe suudmele ja sõnas lakooniliselt:
“Nüüd põrutame otse Gambia jõe suudmesse.”
Küsimusi esitamata asetas Janis joonlaua kaardile ja tõmbas jämeda pliiatsioone Madeira saarelt Gambia jõe suudmesse – peakurss oli maha pandud, tüürimeeste ülesanne oli kurssi hoida.

Kaheteistkümnes peatükk. Horisondi kohale kerkib Lõunarist.

“Kurzeme printsess” liikus parajas tihttuules jõudsasti edasi, aega-ajalt loovides, kord vasakul, kord paremal halsil. Tuule pöördudes, rohkem lõuna või lääne suunda, vilistati tekimeeskond üles ja kohendati purjesid. Taolistes ilmastikuoludes oli madrustel purjede sättimine kerge ja meeldiv vaheldus võrdlemisi igaval seilamisel.
Kolmanda päeva hommikul ilmus silmapiirile väike pilveke, mis aegamisi suurenes.
“Kapten! Pilverüngas silmapiiril,” kandis Janis kaptenile ette.
Pilverüngaste all võivad soojadel meredel tekkida ägedad tuuleiilid, mis on ohtlikud täies purjes sõitvale purjelaevale. Mõnikord võivad tuuleiilid kasvada ägedaks, kuid kiiresti mööduvaks tormiks.
Kapten väljus kaardikambrist, kohendas piibu mugavamini suhu ja suunas binokli silmapiirile.
“Kanaari saared,” sõnas kapten, pöördudes esimese tüürimehe poole. “Mitte äikesepilv, vaid Tenerife saarel asuva ilmatu kõrge Pico de Teide tipp. Jätame Kanaari saared vasakusse pardasse.”
Keskpäeval võis laevatekile kogunenud meeskond juba vaadelda Kanaari saarte lumiseid mäetippe. Varsi ilmusid nähtavale tumedad kaljused mäed ja tumerohelised metsatukad mäejalamil.
“Pootsman!” hõigati fokkmastist laevatekil toimetavale Mattisele. “Pane pullid valmis, varsti saad nautida karjaseametit Tenerife saarel”.
Grootmastis töötavad madrused naersid laginal fokkmastimeeste nalja üle ja asusid kõval häälel arutama, mastijalamil askeldavat teist tüürimeest Andreast õrritades:
“Ei tea, kas Kanaaridel kuberner ka on?”
“Tühja sellest kubernerist!”
“Nojah, aga seal kus on kuberner, seal on ka kuberneri naine.”
“Mitte alati, vähemalt öösel mitte alati.”
Fokkmasti madrused jätkasid huvipakkuvat teemat:
“Kurat, kui põrutaks laevaga otse Kanaari randa simmanile!”
“Sinul Madeira sinikas siiani silmaalusel, mis simmanipoiss sa oled.”
“Sovereign of the Seas” tõstis purjed päev varem; ju on Kanaaride näitsikud juba madruste käte vahel.”
“Need kuradi britid topivad ka oma nina igale poole, aga võtku teadmiseks, et naine ei ole mitte ainult ühe mehe õnn ja rõõm. Rusikad näitavad ära, kelle käte vahele naine lõpuks jääb.”
“Lõpuks jääb naine Kanaari saartele, punnis kõht ees.”
“Kurat, tahaks ka kunagi ankrusse heita, punnis kõhuga naise rinnale.”
“Kurzeme printsess” liikus purjesid vähendamata Kanaari saartest mööda. Meeskond jälgis kahetsustundega südames horisondi taha vajuvat Tenerife saart. Madeira muljed olid veel värsked; sissesõit Kanaaridele oleks võinud pakkuda uusi elamusi… Kuid kaptenil olid teised plaanid, ning enne päikeseloojangut paistis meestele veel vaid Pico de Teide tipp.
Nädala jagu päevi purjetati ühtlases tuules ilma vahejuhtumiteta. Meri parda ümber muutus ikka enam ja enam soojemaks, õhk laeva ümber oli lämbe, päike kõrvetas üha tugevamini. Öösel särasid tintmustas troopikataevas määratu suured tähed. Nende vahel võis märgata suuri tähtede rühmitusi ja heledaid, Linnutee sarnaseid tihedaid udukogusid. Lõuna poole purjetades avanesid meremeeste pilgule üha uued tundmatud tähekujud. Suur Vanker oli kadumas põhjakaarde, lõunataeva servale oli kerkinud pisut kaldus Lõunarist. Vaatamata nädalaid ja kuid kestvale purjetamisele – alles võõra sügavmusta taeva all tunnetab meremees selgelt ja valuliselt seda tohutud vahemaad, mis lahutab teda kodurannast, omastest ja armsamast.
Janis jättis hüvasti silmapiiri taha kaduva Põhjanaela ja Suure Vankriga, mis olid olnud tema viimaseks sidemeks Kurzeme küla ja Ainaga. Igal täherikkal ööl väljus Aina Kurzeme rannale, pööras oma silmad Põhjanaelale ja Suurele Vankrile, lausus pisarais silmil loitsimissõnu ja saatis tähtede kaudu tervitusi Janisele, kelle saatusest ei olnud temal enam midagi teada.
Ühel ööl tähed äkitselt kustusid. Hakkas sadama peent sooja vihma, mis üha tugevnes ja muutus peagi troopikaäikeseks. Välgud sähvisid risti ja põiki üle taeva. Kõuemürin täitis taevalaotust. Hetketi valgustas merd eriti jäme ja mitmeharuline välgusähvatus, mis vingerdas taevas otsekui koletu mitme peaga meremadu. Vahel sähvatas välgunool otse merre. Ookean oli valge justkui päeval. Mastide kohal kuuldus särinat – õhk oli täis elektrit. Meeskond, kogedes esmakordselt troopikaäikest, oli hirmul ja palvetas enda elu eest. Tüürimehed Janis ja Andreas hoidusid tuge lootes kapteni lähedusse, kes külmavereliselt popsutas oma piipu, pööramata tähelepanu kõuekärgatustele ja särinale mastides.
Äike kustus sama äkitselt nagu oli alanud. Veel mõnda aega kallas tugevat vihma, kuni lakkas seegi, ning jälle särasid selges taevas troopikatähed.
Enne Gambia rannavetesse jõudmist sai “Kurzeme printsessi” meeskond veel ühe imepärase elamuse osaliseks. Keskööl lõi meri helendama – laineharjad helklesid rohekalt, helesiniselt, siis täiesti heledalt, pildusid roosakaid sädemeid. Laeva vöörilaine ja kiiluvee salapärane helendus pimedas öös tekitas meeste südameis hämmastust, aukartust ja natuke hirmu. Miljonid mikroorganismid olid tõusnud merepinnale toituma ja panid mere lummavalt kaunilt särama.
17.novembril 1649 hõikas mastikorvis valvet pidanud madrus üle laeva:
“Ahooi…! Horisondil, otse kursil maa!”
Meeskond tormas reelingu äärde, madrused ronisid mastidesse ja jäid horisonti silmitsema – ees seisis põnev kohtumine Musta Mandriga. Peale kapteni polnud keegi meeskonnast varem oma jalga Aafrika pinnale tõstnud. Kapten väljus kaardikambrist, tõstis binokli silmadele ning uuris pikalt ja põhjalikult horisondi tumedat viirgu. Varsti võis juba palja silmaga selgelt eristada rannajoont, mis Gambia jõesuudme kohal katkes ja jätkus siis lõuna ja põhja suunas kuni silmapiirini välja. Veel tund aega sõideti täies purjes, kuni esimene tüürimees Janis andis edasi kapteni korraldused:
“Vähendada purjesid! Praampurjed, taakslid, kröitseil koristada!”
Koheselt asusid madrused raadel sebima – purjesid kokku lappama ja kinnitama. Pootsman haaras Andrease korraldusel loodinööri pihku ja kiirustas vööri, heitis loodi vette ja laskis sõlmedel libiseda läbi peopesa – tundmatule rannale lähenedes tuli olla eriti ettevaatlik, mõõta vee sügavust kiilu all, et mitte madalikule sattuda. Vähendatud purjede all, tasasel käigul lähenes “Kurzeme printsess” Gambia jõe suudmele. Päris jõesuudme ees võis juba märgata üksikuid väikesi saarekesi ja pikki liivaluiteid. Tohutu lai, lehtrikujuline, pika käänuga jõesuu kadus mangroovimetsa lopsakasse rohelusse.
“Marsspurjed ning grootpuri koristada! Fokkpuri rehvida!” andis kapten järjekordsed käsklused.
Nüüd lähenes “Kurzeme printsess” rannale üksnes kliivrite, rehvitud fokkpurje ja ladina purje abil. Oldi valmis manöövriks ja triivi jäämiseks. Rannal võis silm juba eristada väikesi osmikuid ja rannaliival erutatult edasi-tagasi jooksvaid musti pärismaalasi, pikad odad üles tõstetud. Paar kaabeltaud enne jõesuudmes paiknevat saarekest otsus kapten laeva triivi seada ja seejärel ankrusse heita.
“Mastis, polundra!” hõikas Janis üle laeva, hoiatades madruseid enne manöövrit. “Rool tüürpoordi!”
Laev joonistas pika kaare, pöördus vastutuult ja jäi purjede laperdades seisma.
“Kõik purjed koristada! Tüürpoordi ankur, valmis olla! Ankur, läks!” käsutas Janis vilunult ning purjede koristamist juhtiv teine tüürimees Andreas ja ankrute juures koha sisse võtnud pootsman Mattis kordasid kajana tema käsklusi.
“Hoovuseankur, vette!” andis Janis veel viimase käskluse.
“Kurzeme printsessi” pikk teekond Läänemerelt tundmatusse ja salapärasesse Aafrikasse oli õnnelikult lõppenud. Mis ootas ees Gambia rannikul ja džunglis, seda ei teadnud veel keegi. Kapten oli oma ülesande täitnud, laeva ja meeskonna tervetena kohale toonud. Nüüd võttis kõik asjatoimetused üle koloniaalinvestor parun Otto von Grotthus, et täita temale Kurzeme hertsog Jacob von Kettleri poolt pandud kohustus – asutada Gambia koloonia.

Kolmeteistkümnes peatükk. Gambia jõe suudmes asuvate saarte hõivamine.

Järgmise päeva varahommikul asus koloniaalinvestor Otto von Grotthus tegutsema. Ta väljus laevalaele samas uhkes riietuses, paruka ning mõõgaga, nagu tal oli au ilmuda Madeira võimukandjate ette. Madrused olid kohad sisse võtnud parda ääres loksuvas paadis. Kapteni korraldusel istus paati ka pootsman Mattis, loodinöör käes. Otto von Grotthus laskus pidulikult paati; seejärel kapten Smith, kaardirull käes ning tema järel teine tüürimees Andreas, pliiats kõrva taga.
Paat suundus laevast paari kaabeltau kaugusel asuvale väikesele, umbes kümne hektari suurusele saarekesele. Teel heitis pootsman aegajalt loodinööri vette ja mõõtis vee sügavust. Kapten märkis sügavused oma kaardile. Laevajuhti huvitas meresõiduga seonduv, kõik muu kuulus koloniaalinvestori pädevusse.
Paat tonksas tääviga kaldaliiva ja peatus. Kapten istus rahumeeli paadipingil edasi, popsutas kergelt muiates oma piipu ja andis delikaatselt koloniaalinvestorile võimaluse tegutseda maadeavastaja rollis. Otto von Grotthus tõusis pidulikult püsti, kohendas seejuures otsustavalt mõõka, astus oma kõrgetes allapoole pööratud ääristega saabastes kaldale ja teinud paar sammu, langes põlvili ning suudles maapinda. Ajas seejärel ennast aeglaselt sirgu, kohendas parukat ning sõnas teatraalselt kapteni poole pöördudes:
“Ma nimetan selle saare Tema Kõrgeaususe Kurzeme hertsogi Jacob von Kettleri auks – Jacob,i saareks.”
Kapten nihutas piibu teise suunurka, haaras Andrease kõrva tagant pliiatsi, libistas korraks pilgu üle Gambia jõesuudme kontuuride, justkui määratledes äsjaavastatud saare asukohta, ning vajutas pliiatsiotsaga kaardile pisikese punkti. Selle juurde aga kirjutas – James. Saare kaardile märkimisega ühele poole saanud, astus kapten ka ise maale, temale järgnes Andreas.
Maadeavastustest elevil koloniaalinvestor jätkas:
“Toome kõigepealt loomad saarele, asustame saare. Metslaste eest kaitseks paigutame saare rannale paar suurtükki. Loome forposti, paneme mehed valvesse, kindlustame ennast, ja seejärel liigume edasi mööda jõge sisemaa suunas.”
„Härra koloniaalinvestor,” sekkus kapten. „Sisemaale liikumisega on veel aega. Meie ei ole avastanud ja kaardile märkinud veel kõiki Gambia jõesuudme saari. Paneks jala maha ka sellel väiksemal, Jamesi külje all asuval maalapil.”
Koloniaalinvestor nõustus õhinal: „Sõitku paat ümber Jacobi saare ja siis hõivame de fakto ka järgmise saare.”
Kapten viipas pootsmanile, madrused asusid usinasti sõudma ning varsti võisid Otto von Grotthus, kapten Smith ja teine tüürimees Andreas paati istuda, eesmärgiga allutada Kurzeme hertsogiriigi valitsemise alla ka Jacobi saare külje all asuv väiksem strateegilise tähtsusega saar.
Peagi tonksas paadinina saare võrdlemisi mudast ja rohtukasvanud randa. Otto von Grotthus tõusis püsti, aga jäi kuidagi ebalevalt paadininasse seisma. Andreas kargas kaldamudasse ja summas saarele. Kas pidas koloniaalinvestor saart strateegiliselt mitte eriti oluliseks või kartis siiski märjaks teha oma kõrgeid allapoole pööratud äärega säärsaapaid, ei ole teada, kuid ta ei pidanud vajalikus oma jalga saarele tõsta. Aga olles aadlik, näitas ta üles suuremeelsust:
„Ma nimetaks selle äsjaavastatud, Kurzeme hertsogiriigile allutatud saare meie auväärse kapteni nimega – kapten Smithi saareks.”
„Teie Kõrgeausus,” vaidles kapten vastu. „Andreas kargas esimesena läbi muda ja vee saarele. Ta on ära teeninud selle au, et saar nimetataks Andrease nime järgi.”
„Olgu,” nõustus Otto von Grotthus. „Nimetan selle saare Püha Andrease saareks.”
Kapten rullis kaardi lahti ja vajutas pliiatsiga Jamesi saare kõrvale teise, veel väiksema punkti ja kirjutas juurde – St. Andreas.
Geograafiliste avastustega ühele poole saanud, pöördus paat tagasi Jamesi saarele (siin ja edaspidi kasutan äsjaavastatud saarte nimekujundit nii, nagu see on kantud kapten Smithi kaardile).
Kaldalt lähenes Jamesi saarekesele paat, kaks mustanahalist pärismaalast sõudmas. Paadipäras olid ennast istuma seadnud sellele kliimale tavatus mustas rüüs kogu ja tema kõrval tavapärase inglise talupoja välimusega mees. Paadi lähenedes märkasid värsked saareelanikud imestusega, et aerudel istusid kaks niudevöös süsimusta tüdrukut, lopsakad tissid kikkis püsti ning punakad rinnanibud nende tipus. Tüdrukute sihvakas kaunijooneline kael kandis väikest käharajuukselist peakest, milles välkusid valged hambad ja suured ümmargused silmamunad.
Tulijateks olid portugali misjonär ja inglise asunik. Misjonär hoidis kaenla all lautot, asunik aga oli üle selja heitnud vanamoelise musketi, millised olid Kurzeme hertsogiriigi maaväes juba ammu kasutuselt kadunud.
Paat randus. Pärismaalased jäid aerudele istuma, suurte silmadega ja suures kadeduses imetledes koloniaalinvestori värvikirevat riietust. Portugali misjonär ja inglise asunik tegid Otto von Grotthusile ja kaptenile sügava kummarduse, jättes pootsmani ja madrused tähelepanuta.
Kapten noogutas vastuseks, piipu suust võtmata. Otto von Grotthus aga tervitas aadliseisusele vastavalt – kummardas sügavalt, kraapsas jalaga ja lehvitas kübarat, seejuures siiski enim pöördudes paadis istuvate noorte neegritüdrukute poole. Tüdrukud naersid hammaste välkudes.
“Tere tulemast Tema Kõrguse Briti kuninga valdustesse!” tervitas inglise asunik kaldalseisjaid.
“Tere tulemast Jumalariiki!” andis portugali misjonär jumala nimel oma tervitused
edasi.
“Minul on rõõm teid vastu võtta Tema Kõrgeaususe Kurzeme hertsogi Jacob von Kettleri saarel!” vastas Otto von Grotthus pidulikult ja tähtsalt, mitte lastes ennast tulijate tervitustest eksitusse viia.
“Millega on seotud Teie Kõrgeaususe randumine sellele jumalast mahajäetud kaldale?” pöördudes inglise asunik lipitsevalt Otto von Grotthusi poole.
“ Mis tõi Teid sellele jumalast õnnistatud maale?” esitas portugali misjonär omapoolse küsimuse.
“Härrased!” alustas Otto von Grotthus iseteadvalt ja aadlikule kohaselt pikka sissejuhatavat kõnet. “Meile on Tema Kõrgeaususe Kurzeme hertsog Jacob von Kettleri poolt tehtud ülesandeks avastada ja koloniseerida uusi maid. Arendada põllumajandust, avastada uusi vase- ja rauamaardlaid; ka kulla- ja hõbeda leiukohad pakuvad meile huvi. Avame kaevandused, arendame tööstust. Asulatesse ehitame luteri kirikud, kõrge torni otsas kukk, nokk rahva äratamiseks avali ja saba harali, paneme ametisse pastorid.”
Inglise asunik ja portugali misjonär jäid juhmi näoga Otto von Grotthusi vahtima, justkui oleks see ilmutus, või oleks kurat ise nende palge ette astunud.
“Nojah,” sai inglise asunik lõpuks enesevalitsemise tagasi. „Inglise sõjalaev “Sovereign of the Seas” lahkus just äsja Gambia jõesuudmest lõuna suunas, jälitades Prantsuse fregatti, kuid ma loodan, et ta pöördub peagi tagasi.”
Portugali misjonär, ilmselt püüdes toetada inglise asunikku, kuid ebaõnnestunult, tõi kuuldavale tema ametiga küll mitte kuidagi kokku sobivad sõnad:
“Portugali lipu all sõitev, täies lahinguvarustuses kuunar seilas paar päeva tagasi mööda jõge ülesvoolu, orjapüügile. Viimasel ajal on ka eurooplasi orjadeks müüdud.”
Otto von Grotthus muigas üleolevalt:
“Härrased! Selleks, et midagi müüa, tuleb kõigepealt osta. Meile ei ole tähtis, kes, kus tegutseb. Kui vaja, ostame Jacobi saare või võtame rendile nii selle saare kui kogu Gambia. Esmaülesanne on avastada siin kasulikke maavarasid, eks hiljem näe, kes on müüja, kes ostja või kes rentnik ja rendileandja.”
Sellega olid poliitilised küsimused edukalt lahendatud ning inglise asunik ja portugali misjonär said kaptenilt kutse külastada “Kurzeme printsessi”. Koloniaalinvestorile ei andnud ilmselt rahu orjakaubandus, ja eriti teadmine, et ka valgeid inimesi on orjadeks müüdud. Ta pöördus inglise asuniku poole:
“Aga mispärast sõidavad orjakauplejad mööda jõge sisemaale? Jõusuudmes oleks ju lihtsam neegreid püüda ja laevale tirida.”
Paljunäinud inglise asunik muheles noore koloniaalinvestori võrdlemisi naiivse küsimuse peale:
“Laevakaptenid hoiduvad tülist ja sekeldustest jõesuudme pärismaalastega. Siin varutakse laevadele joogivett, toiduaineid, niipaljukest kui neil siin pakkuda on, korrastatakse laevu. Eurooplased ei ole siin veel ennast sisse seadnud ja kindlustanud. Orjakauplemine ei ole siin saanud oma õiget hoogu.”
“Nojah,” nõustus Otto von Grotthus üksildase inglise kolonisaatoriga, “mõistlikum on teha pärismaalastele kingitusi, pakkuda veini, nende pealikke ära osta.”
Siinjuures oleks asjakohane märkida, et möödus kõigest paar aastakümmet ja Gambia jõesuudmesse kerkis võimas kindlus. Hommikuudus värelevas õhus lehvis kindluse kohal kord Inglise lipp, siis Prantsuse lipp ja siis jälle Inglismaa kuninga lipp. Kindlusemüüridel kärgatasid suurtükid, kindlusele joosti tormi, paukusid püssid, kostus kisa, karjeid ja haavatud ning surevate sõdurite oigamist. Jõesuudme kohale kerkis paks suitsupilv, mis liikus üle ankrus seisvate laevade tiheda mastidemetsa merele. Sellesse sõtta olid kistud ka pärismaalased, kuigi neil polnud selget teadmist, mille või kelle eest nad sõdivad. Orjakauplemine oli sisse saanud oma õige hoo.

Laeval kostitas Otto von Grotthus misjonäri hea Sabile veiniga. Inglise asunikule pakkus kapten viskit. Pootsman Mattis sobitas tutvust neegritüdrukutega. Koloniaalinvestor oli andnud korralduse veeretada tekile veinivaat ning kogu meeskonda kostitati Madeira veiniga, tähistamaks õnnelikku Gambiasse jõudmist ja hertsogiriigi laiendamist äsjaavastatud koloniaalvaldusega.
Õige pea asus misjonär lautot tinistama, alul vaikselt ja tagasihoidlikult, nagu misjonärile kohane, kuid üha enam hakkas joodud vein oma mõju avaldama. Järsku tõmbas misjonär sõrmedega üle lautokeelte, laksas peopesaga lautopõhjale ja alustas temperamentse portugali lauluga. Viskist joobnud inglasest asunik astus taarudes ühe neegritüdruku juurde, tiris selle laevateki keskele ja lõi lahti tantsu. Pootsman haaras sedamaid teisel tüdrukul käest, madrused võtsid nende ümber ringi ning laevatekil algas maruline tants. Kareldi ja huilati metslase moodi; neegritüdrukud hööritasid niudevöös puusi ja hüplesid tisside vappudes. Aga sellega pidu veel ei lõppenud.

Neljateistkümnes peatükk. Meremehed sattuvad otse laevalt “ballile”.

Päikeseloojangul tabas koloniaalinvestorit kihk anastada uusi koloniaalvaldusi. Olles edukast Jamesi ja St. Andrease saarte avastamisest ja ka joodud veinist elevil, käskis ta valmis panna paadid ja aega viitmata sõuda rannale. Madrused kargasid paati, aitasid Otto von Grotthusi üle reelingu, seadsid ta paadipingile istuma ja võtsid kursi rannakülla.
Pootsman upitas suurepärases meeleolus misjonäri paati ja istus tema kõrvale. Neegritüdrukud haarasid aerud ja asusid sõudma. Misjonär sõrmitses lautokeeli, laulis südantlõhestavalt portugali keeles ja tagus aegajalt peopesaga vastu lautopõhja.
Kapten käskis vette lasta oma kaptenijulla. Villu hüppas korraldust ootamata aerudele, olles valmis kaptenit teenindama. Kapten pistis lapiku viskipudeli taskusse ning astus, piip hambus tossamas, reelingu äärde. Ühe käe otsas tassis ta inglise kolonisti püssi, teise käega hoidis jalgel purjus kolonisti ennast. Kolinal heitis kapten püssi paati ja kergitas kolonisti reelingule. Äärepealt oleks ta inglise asuniku üle parda poetanud, aga Villu kahmas tugevalt kolonistil kraest ja seadis ta julla ahtripingile istuma. Kapten ronis kolonisti järel üle reelingu ja sättis ennast kolonisti kõrvale.
Suure kisa ja käraga, lauldes ja lautohelinate saatel suundusid paadid randa, kus neid oli juba ootamas tohutu hulk pärismaalasi. Paistis, et kohalikud olid külaliste vastuvõtuks riietunud oma parimatesse kostüümidesse – näod kõigil värvitud punase, musta ja valge värviga, ümber puusade värvikirevad niudevööd. Jalasääri, käerandmeid ja kaela kaunistasid teokarpidest kaelakeed. Paljudel oli ninast läbi torgatud kalaluu või linnu sääreluu, mõnel oli alahuule sisse pistetud suur ümmargune teokarp, mis venitas alahuule isikupäraselt esile, tegi nad eriti kauniks ja oluliselt eristas teistest.
Ihukaitsjate saatel astus tulnukate ette pealik. Ta oli riietunud pidulikku kohevasse värvirikaste sulgedega ehitud niudevöösse. Jalad olid pealikul kuni põlvedeni täis jalavõrusid, samasugused värvilised võrud ilutsesid ümber käsivarte ja kaela. Ninas rippus pealikul suur rõngas, justkui pootsman Mattise pullil, ainult suurem ja ilusam. Pealiku pead ehtis okstest ja värvilistest linnusulgedest punutud võru, mis andis talle tõeliselt suursuguse, kuningliku väljanägemise. Paremas käes hoidis pealik pikavarrelist oda.
Vaevalt oli paat liivast kaldariba puudutanud, kui Otto von Grotthus kärmelt, aga väärikalt, maale astus, suur lähker Sabile veiniga käeotsas. Otto von Grotthus kummardus pealiku ees, aga mitte väga sügavalt, kraapsas kergelt jalaga ja lehvitas otsekui muuseas oma kübarat.
“Umba!” sõnas pealik vastuseks, kusjuures tema kõrval seisvad ihukaitsjad ja kogu pärismaalaste seltskond puhkes laginal naerma. Pealik vibutas naerjate poole oda – nõudis vaikust. Mananud näole karm-tõsise ilme, alustas pealik tervituskõnet, seekord juba inglise keeles, mille ta oli võrdlemisi kiiresti omandanud, suheldes inglise asunikega.
“Ma olen selle maa Suur Pealik. Minu valdused algavad päikesetõusu silmapiirist ja ulatuvad päikeseloojangus mere taha.”
Suur Pealik libistas hindava pilgu üle Otto von Grotthuse garderoobi, pealaest jalatallani ja jätkas:
“Ma näen, et sa oled oma rahva Suur Pealik, ja ilmselt ei ole sinu valdused mitte väga väikesed. Tere tulemast heade kavatsustega minu maale!”
Vahemärkusena peab ütlema, et Otto von Grotthus oleks parema meelega tahtnud tervitusi kuulda siiski saksa keeles, aga mis parata – inglased toimetasid siinmail juba enam kui sada aastat, sellal, kui sakslased olid hõivatud oma koloniaalvaldustega Baltimaadel, mis alatasa kippusid käest ära libisema.
“Umba!” alustas koloniaalinvestor oma vastukõnet, kuid tema kõne katkestas järjekordne pärismaalaste mürisev naer. Pealik vibutas hoiatavalt oda, kutsudes korrale.
Otto von Grotthus jätkas häirimatult:
“Minul on au tervitada sind, Suur Pealik, Kurzeme hertsogiriigi nimel. Meie maa laiub kaugele hommikupäikeses kumava silmapiiri taha. Silmipimestav päikeseketas liigub kolm päeva meie hiiglasliku maa kohal ja kulub veel kolm ööd, enne kui päike loojudes merre kaob.”
Pealikku ümbritsev rahvajõuk ahhetas imestunult ja sumises heakskiitvalt. Kuid paistis, et Suur Pealik tunnetas koloniaalinvestori kõnes mingit vaevumärgatavat vastuolu, mida ta siiski päriselt ei suutnud mõista.
“Umba,” sõnas Suur Pealik kerge muigega; punased, mustad ja valged maalingud tema näol võimendasid muiet ja muutsid selle pigem põlglikuks grimassiks. Pärismaalased lagistasid jälle naerda.
Suur Pealik tõstis pidulikult käe ja osutas suursuguse liigutusega metsa suunas, kutsudes külalisi endaga kaasa. Suur Pealik astus väärikalt ees, odadega relvastatud ihukaitsjad tema kõrval. Pealiku taga sammus Otto von Grotthus veinilähkriga, neile järgnes kapten, toetades kaenla alt inglise asunikku. Seejärel portugali misjonär lautoga ning pootsman, neegritüdrukud käevangus. Neile järgnesid kireva seltskonnana pärismaalased ja madrused läbisegi. Kogu see käratsev jõuk suundus suurele metsalagendikule, millel põles lõke. Lõke ääres kasvas üksildane, peenetüveline palmipuu.
Õhtu oli järsult muutunud pimedaks troopikaööks. Lõkke valgus helkles puulatvades, valgustas maalingutega kaetud neegrite nägusid ja peegeldus madruste higist leemendavail palgeil.
Suur Pealik võttis lõkke äärde asetatud puunotil tähtsa näoga istet ning seejärel osutas enda kõrvale paremale käele, paludes Otto von Grotthusel aukohale istet võtta. Kapten istus luba ootamata Suure Pealiku vasakule käele ning kapteni kõrvale potsatas inglise asunik. Portugali misjonär istus nende ette murule ja sõrmitses vaikselt lautokeeli, et mitte segada kahe Suure Pealiku ilmalikku vestlust. Pootsman ameles oma kahe tüdrukuga, neid katsudes ja näpistades. Tüdrukud kiljusid edvistavalt. Madrused sobitasid tutvust nende ümber kogunenud pärismaalastega ja tegid vastastikku vahetuskaupa, vahetades tühja-tähja kookospähklite ja mingite rohujuurte vastu, mis närides olid mõrkja maitsega, kuid tekitasid päris tugeva ja mõnusa joobe.
Noor naine, ilmselt Suure Pealiku lemmiknaine, kraapis puuroikaga lõkkest pealiku jalge ette tulist tuhka ja süsi, keeras suurtesse lopsakatesse taimelehtedesse mingi pika kondiga lihatüki ja asetas selle sütele. Varsti kerkis koloniaalinvestori ninna mingi erisugune kärssav lõhn; tundus, justkui oleks sütel praetud soolaheeringat või oli liha liialt soolane.
Õige varsti võttis naine lihatüki sütelt, asetas selle korraks rohule jahtuma ja ulatas siis Suurele Pealikule. See võttis heameelest särades “prae” vastu ja ulatas kõigepealt külalisele – Otto von Grotthusele. See väristas ebameeldivusest ja vastikustundest õlgu – talle tundus, et antud juhul oli tegemist inimese sääreluuga.
“Nojah,” sõnas Suur Pealik leplikult, “mulle on teada, et mitte iga valge inimene ei söö sealiha ja muud säärast…”
Otto von Grotthus korkis veinilähkri lahti ja sõnas pidulikult:
“Kui Suur Pealik lubab, siis pakuksin Kurzeme hertsogiriigis villitud head Sabile veini.”
“Väga meeldiv teist,” sõnas Suur Pealik euroopalikult, ja sedamaid ulatas lemmiknaine Suurele Pealikule võrdlemisi suure värvilise teokarbi.
Suur Pealik asetas säärekondi enda põlvedele, hoidis kahe käega teokarpi ning koloniaalinvestor kallas teokarbi ääreni veini täis.
“Terviseks! Proosit!” ütles Suur Pealik toosti, ja kummutas veini ühe sõõmuga endale kurku. Paistis, et euroopalikke tooste valdas Suur Pealik piisavalt; ju ei olnud tal see mitte esimene kord eurooplastega veini juua.
Otto von Grotthus kallas teokarbi uuesti veini täis, seekord küll mitte ääreni, ja osutas peaga Suure Pealiku naisele – Suur Pealik noogutas nõusolevalt. Naine võttis naeratades teokarbi ja jõi aeglaste sõõmudega teokarbi tühjaks, kusjuures joomise ajal ei pööranud ta pilku Otto von Grotthuselt.
Veini peale näris Suur Pealik ahnelt „sääreluud”, aegajalt pühkis peopesaga oma rasvast tilkuvat suud. Kapten tõmbas viskipudelil korgi pealt, ja pakkus Suurele Pealikule omapoolset külakosti. Suur Pealik võttis üle pudelisuu tubli punnsuutäie, neelas ja kukkus äkitselt läkastama ja köhima.
“Umba,” sõnas Suur Pealik läkastusest toibudes. Viski ei olnud talle siiski meeltmööda jook.
Misjonär, mõistes, et ilmalikud jutud on kahe Suure Pealiku vahel seekord räägitud, põrutas peapesaga lautopõhjale, tõmbas jõuliselt üle keelte, tagus lautopõhja, pööras oma palge lõkkevalguses helklevatesse puudlatvadesse ja alustas hingematvalt lüürilist portugali rahvalaulu. Laulu lõppedes asusid neegrid trumme põristama ja käristeid raputama. Trummarite ette astus pikka kasvu kena välimusega neeger. Mitte ainult tema nägu, vaid kogu ta keha oli kaetud värvikirevate maalingutega. Tema jalasääred ja käsivarred ning kael olid täis värvilisi rõngaid, ninas ilutses pikk puupulk. Erinevalt teistest peolistest, ei kandnud ta mitte niudevööd, vaid pikka mitmevärvilist võrdlemisi jämedat peenisevööd. Tegemist oli eeslauljaga. Trummide ja käristite taktis asus ta kohapeal tammuma, kõigutas oma keha ette ja taha ning alustas leelotades laulu:

„Suurel Valgel Pealikul kirjud püksid,
hoo, hooo, hoooo.”

Ümber lõkke kogunenud seltskond kordas refrääni:
„Hoo, hooo, hoooo.”

„Üks püksisäär roheline ja teine kollane,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Suurel Pealikul kirju kuub,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Kuuekaelus ja käiseotsad säravalt valged,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Jalas pikasäärega pruunid saapad,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Peas kõrge värvilise sulega kübar,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Käeotsas lähker magusa veiniga,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Meie naistele meeldivad Valge Pealiku kirjud püksid,
üks püksisäär roheline ja teine kollane,
hoo, hoo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Meie naistele meeldib Valge Pealiku kirju kuub,
kuuekaelus ja käiseotsad säravalt valged,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Meie naistele meeldivad Valge Pealiku pikasäärega pruunid saapad
ja kõrge värvilise sulega kübar,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Meie naistele meeldib Valge Pealiku magus vein
ja Valge Pealiku umba,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.

Laulu lõppedes tõstsid trummarid tempot ja tagusid üha kiiremini. Neegrid käristitega, madrused ning nendega koos neegritüdrukud kargasid lõkkeplatsile ja võtsid ringi. Lautohelinate saatel ja trummide rütmis ning käristite kärinal läks lahti ennenägematult maruline tants. Neegrid ja madruseid huilgasid trummipõrina taktis ning hõikusid mitmehäälselt ja erinevates keeltes laulusõnu. Ekstaasis neegritüdrukud liibusid tantsuliselt vastu lõke ääres kasvava üksiku palmi tüve. Nad väänlesid palmitüvel ja keerutasid ennast selle ümber; heitsid lõpuks niudevööd lõkkeääres tantsivate madruste pähe ja kadusid kelmikalt naeratades ööpimedasse metsa.
Parajasti siis, kui troopikametsa kohal idataevas andis koidust märku vaevumärgatav helendus ja vahimadrus lõi hommikuse vahivahetuse laevakella, ilmus tumeda kaldaviiru alt nähtvale esimene paat – junga Villu sõidutas kapten Smithi laevale. Kapten ronis ähkides ja justkui häbenedes oma öiseid seiklusi üle reelingu laevadekile; käes tassis ta ikka veel inglise kolonisti võrdlemisi vanamoelist püssi.
Varsti ilmus nähtavale teine paat, milles oli koha sisse võtnud koloniaalinvestor Otto von Grotthus. Vahitüürimehe Janise ja vahimadruste üllatuseks ilmus koloniaalinvestor seekord nende ette ootamatus ja erakordses kostüümis. Ilma uhke kõrge kübarata, aga võrdlemisi sasitud parukas Otto von Grotthus seisis paljajalu paadininas. Ta täidlasi puusi kattis värvikirev niudevöö, millele oli kinnitatud mõõk.
Otto von Grotthus tõusis kärmelt laevalaele ja kadus ümbritsevatele meeskonnakaaslastele tähelepanu osutamata oma kajutisse.
Koloniaalinvestorile järgnes paat pootsmani ja madrustega. Nende saabumise kirjeldamiseks puudub vajadus, sest sajandeid on pootsman ja madrused saabunud öistelt seiklustelt laevale ikka ühes ja samas olekus, mille kirjeldusi võib leida sadadest raamatutest.

Viieteistkümnes peatükk. Gambia jõesuudme hõimupealik tutvub eksootiliste Kurzeme koduloomadega. Koer mõistab inimeste keelt.

Troopikas on Koidu ja Hämariku kohtumine kahetsusväärselt lühike – õige varsti kuldasid päikesekiired laevamaste ning juba hetke pärast säras kogu Gambia jõesuu hommikupäikeses.
Laevatekile astus oma tavapärases lihtsas tööriietuses Otto von Grotthus. Ta oli pahura ilmega ning hoidus meestele otsa vaatamast. Andreas sai käsu vilistada mehed üles ja asuda viivitamatult loomi äsjaavastatud Jamesi ja St. Andrease saarele toimetama.
Öisest möllust pohmeluses ja väljamagamata olemisega madrused sikutasid higistades losspoomi köisi, sättisid pulle ja lehmi paatidele seatud platvormidele ja sõudsid saarele. Otto von Grotthus seisis reelingu ääres ja andis juhiseid. Ootamatult ilmus parda alla pärismaalase paat. Neegritüdruk paadis tõusis püsti, heitis reelingule koloniaalinvestori püksid ja sõudis kiiresti laevast eemale. Otto von Grotthus tõstis imestunult pilgu ja märkas pärismaalaste paate, mis üksteise kiiluvees lähenesid „Kurzeme printsessile”. Neegritüdrukud sõudsid jõuliselt, käsivarred pingul ja pringil tissid ees. Paat, vaevalt puudutades „Kurzeme printsessi” parrast , eemaldus kohe, ja paadist heideti „Kurzeme pintsessi” pardale koloniaalinvestori saapad. Teistest paatidest visati laevadekile Otto von Grotthuse värvikirev kuub ja müts. Ilmselt oli Suur Pealik, vargusest teada saades, andnud range käsu riideesemed tagastada. Ja kas ikka oligi tegemist vargusega; pigem taheti jätta midagi mälestuseks, meenutama kirglikku ööd.

* * *

Varsti asus neegrikülas liikvele kumu, et jõesuudme saartele on Suur Valge Pealik toonud mingid iseäralikud loomad. Ja peagi nähti Suurt Pealikku lähenemas St. Andrease saarele, saatjateks hulganisti kanuusid, milles istusid tema naised, lapsed, ihukaitsjad ja Suure Pealiku lähedased. Teine tüürimees Andreas tõttas saabujatele vastu.
Andreas kummardus sügavalt, avaldades austust Suurele Pealikule.
„Milliste soovidega saabus Suur Pealik sellele väikesele Püha Andrease saarele?” esitas Andreas viisaka küsimuse.
„Öelge Suurele Valgele Pealikule edasi,” sõnas Suur Pealik, andes nende sõnadega märku Andrease alamast seisusest. „Suur Pealik saabus oma saarele, et tutvuda elajatega, kes on sellele saarele lahti lastud toitumaks meie maitsva rohuga.”
Andreas palus laia käeviipega Suurel Pealikul ja tema saatjaskonnal edasi astuda. Pärani silmi ja mõningase ehmatusega näos vahtisid pärismaalased lambaid ja kitsi. Koer Pitt jooksis parajasti ringi ja haukus lammaste peale, ajades neid koomale. Andreas hõikas koera, see jooksis koheselt juurde ning jäi Andrease ette küsivalt istuma. Suur Pealik oli hämmelduses:
„See loom mõistab inimese keelt!”
Andreas juhatas seltskonna lehma juurde. Lehm lebas kõhuli maas ja mäletses. Külaliste saabudes ajas ta ennast püsti ja jäi suurte silmadega saabunuid uudistama. Tema suur udar tolknes jalge vahel, valmis lõunaseks lüpsiks.
„Hirmus loom!” sõnas Suure Pealiku lemmiknaine kohkumusega hääles.
„Kõrgeauline proua,” asus Andreas vastu vaidlema. “See loom on väga rahumeelne ja väga kasulik.” Nende sõnade juures pöördus Andreas vanemmadruse poole:
„Nils, lüpsa lehm ja paku külalistele värsket piima.”
Nils patsutas rahustavalt lehma seljale, silitas teda, nihutas puunoti tagumiku alla, lükkas puidust lüpsinõu jalgevahele ja asus osavalt lüpsma, tõmmates nisasid küll ühe, küll kahe käega korraga. Suur Pealik ja tema saatjaskond puhkesid lõbusalt naerma, naised peitsid häbelikult oma pilku.
Lüpsmise lõpetanud, ulatas vanemmadrus Nils lüpsiku Suurele Pealikule. See raputas pead ja osutas käega – kõigepealt joogu Nils ise. Nils, mõistes olukorra tähtsust, rüüpas suure sõõmu sooja piima, matsutas seejärel mõnuledes suud ja ulatas lüpsiku Andreasele. Teine tüürimes jõi piima pikkade sõõmudega, ta kõrisõlm liikus üles ja alla, ning oli näha, et Suurel Pealikul tekkis juba kartus, et Andreas joob kogu piima ära. Andreas pühkis kuuekäisega suu puhtaks, ähkis seejuures ja ulatas lüpsiku Suurele Pealikule. Pärismaalaste kuningas võttis lüpsiku tugevalt käte vahele, ajas suu ammuli ja kallas piima kurku. Isu täis joonud, noogutas ta heakskiitvalt ja kuninglikult tõsiselt ning ulatas piimanõu oma lemmiknaisele. Järgemööda käis lüpsik ringi; saatjaskond degusteeris ja mõmises heakskiitvalt.
Lehmaga ülimalt rahule jäädes, osutas Suur Pealik pullile, kes tükk maad eemal palmipuu külge seotult oma sarvi liigutas:
„Siin on veel ka teine lehm?”
„Suur Pealik,” asus Andreas selgitusi jagama. „See ei ole lehm vaid pull, isane, mees, saad aru?”
„Umba,” sõnas Suur Pealik iseteadvalt. „Näen isegi, et isane, aga miks ta ei ole emase juures?”
Taolise filosoofilise küsimuse peale kehitas Andreas lihtsalt õlgu, ta ei osanud selgitada mispärast, aga Kurzemes hoiti alati pullid lehmadest eraldi.
Andreas ja Suur Pealik kõndisid kõrvuti, pealiku rohkearvuline kaaskond nende järel. Külalised jalutasid mööda saart, ühe elaja mant teise juurde. Andreas jagas selgitusi:
„See siin on emis, aga too peaaegu samasugune, on kult, nagu te isegi tähele panite. See on kits, see sokk. See villakera on lammas, need väiksed villatombud tema kõrval on talled. Aga need kaks vihast poksijat – need on oinad, lammaste jaoks.”
Suur Pealik noogutas tähtsalt pead, aegajalt esitas täpsustavaid küsimusi. Aga hobune oma suursuguse olekuga võttis Suure Pealiku ja tema saatjaskonna esialgu keeletuks. Nad vaatasid seda imekaunist looma imetluse ja aukartusega.
„Ärge kartke,” sõnas Andreas juuresviibijate rahustuseks. „Ta on rohusööja loom.”
Täkk oli oma meheliku uhkuse lasknud palavuse tõttu rippu. Neegrinaised ahhetasid seda nähes, lõid imestunult – aga võib-olla ka kiitvalt – käsi kokku ning naersid vallatult.
Andreas andis Villule korralduse ronida täku selga ja teha külaliste ees paar auringi. Paljasjalgne Villu kargas kohemaid täku selga. Aga ilmselt oli täkk ratsanikust võõrdunud. Ta hakkas perutama, pildus tagakapjadega, hirnus läbilõikavalt, ajas siis ennast tagajalgadele üles ja paiskas Villu maha. Neegrid jälgisid kohkunult seda inimese võitlust loomaga. Tüürimees Andreas kukkus laginal naerma. Villu upitas ennast püsti ja naeris kaasa.
Suur Pealik vangutas hämmeldunult pead. Ilmselt tekkis tal siiski kartus hobuste vastu, sest ta osutas lehmale ja sõnas:
„Kingi lehm mulle, ja vastu saad mida iganes – naisi, noori poisse, elusa krokodilli, kookospähkleid.”
„Suur Pealik,” sõnas Andreas. „Meie rahvas ei ole harjunud kingitusi saama ja neid ka andma. Müü see saar, Püha Andrease saar, millel me praegu seisame, minu kuningale, Kurzeme hertsogile, ja ma tasun lehmaga.”
„Maavaldust ei kingita ühe lehma eest,” sõnas Suur Pealik, pead uhkelt püsti tõstes.
„Saare eest tahan saada pulli, emise, lamba ja kitse.”
Suur Pealik pidas pausi, aga kahtlemata oli ta aus ärimees, mida kinnitasid tema järgnevad sõnad.
„Valge mees,” sõnas Suur Pealik. „Kui lehm on lehm, siis ta ju ilma pullita ei saa. Mis kasu on minul lehmast ilma pullita. Kui ma ostan lehma, peab ka pulli juurde andma. Ja emis, emis vajab ju kulti, kits sokku, lammas oinast.”
Suure Pealiku lemmiknaine noogutas seejuures kinnitavalt pead, ju ta teadis, mida tähendavad mõisted – pull, kult, sokk ja oinas.
„Suur Pealik, selleks, et midagi juurde saada, peab ka midagi juurde andma,” sõnas Andres ärimehelikult. Olles vastutav laeva proviandiga varustamisel, oli ta õppinud kauplema ja tingima.
„Sa saad pulli, ja kogu komplekti emaste juurde kuuluvaid isaseid, aga juurde annad selle kõrvalasuva, Jacobi saare.”
„Umba,” lõi Suur Pealik käega. „Annad pulli, emased ja isased, saad saare.”
Kaup oli tehtud. Kurzeme hertsogiriik ostis seaduslikult St. Andrease saare ja sai pealekaubana Jacobi saare. Suur pealik oli ostnud lehma ning sai selle juurde pulli. Aga sellega tehing veel ei piirdunud.
„Enne päikeseloojangud toimeta lehm ja pull rannale minu palge ette,” sõnas Suur Pealik omanikule kohaselt suureliselt ja natuke ülbelt.
„Teie Kõrgus,” vaidles Andreas vastu, „ see ei ole kuidagi võimalik. Ma ei saa ju Püha Andrease ja Jacobi saart ära viia Kurzemesse oma kuninga palge ette. Asjad jäävad ikka nii nagu nad on. Saar jääb siia ning lehm ja pull samuti siia. See on ju mõistlik ja kasulik kaup. Lisaks pullile, saad veel kingituseks lüpsiku.”
Suur Pealik jäi mõttesse. Olles oma arusaamades õiglane ja heatahtlik, lõi ta käega:
„Olgu, jäägu lehm ja pull ja saared siia, aga piim kuulub mulle.”
Suur Pealik oli kaubaga rahul ja valmis oma kanuusse istuma, kuid äkitselt seisatas, vaatas Pittile otsa ja sõnas Andrease poole pöördudes: „Ma tahaks selle loomaga rääkida.”
Andreas ulatas Suurele Pealikule veel Kurzemest järele jäänud leivakuiviku ja sõnas:
„Suur Pealik, tõsta leivakuivik peakohale ja ütle – “Hüppa!“ või mida tahes.”
Suur Pealik võttis leivakuiviku pihku, vaatas koerale otsa, keskendus ja hüüatas: „Umba!”
Pitt reageeris koheselt – napsas Suure Pealiku sõrmede vahelt leivakuiviku ja jäi siis tema ette järgmist kuivikut ootama. Suur Pealik vangutas hämmeldunult pead, istus kuidagi ebakindlalt ja arusaamatuse oma kanuusse ja lahkus saartelt, mis ei kuulunud enam temale. Kahtlemata oleks ta selle inimese keelt mõistva imetlusväärse looma ära ostnud, kuid ilmselt ta mõistis, et tema varandusest jääb taoliseks ostuks väheseks.
Juba järgmisel varahommikul sõudis Suure Pealiku lemmiknaine, lüpsik kanuupõhjas, St. Andrease saarele. Ta patsutas lehma, silitas teda, seadis lüpsiku jalge vahele ja asus lüpsma. Alul ühe käega, siis kahe käega korraga – aurav piim sorises lüpsikusse. Lehm esialgu kõõritas lüpsja poole, aga siis rahunes – must naine sai lehma lüpsmisega hakkama, enesekindlalt ja oskuslikult. Vanemmadrus Nils jälgis tunnustava ja heakskiitva ilmega neegrinaise tegemisi – selline perenaine kuluks marjaks ära Kurzeme majapidamisse.
Neegrinaine toimetas oma parema äranägemise ja ainult temale teadaolevate käitumisreeglite järgi. Lüpsmise lõpetanud, ulatas neegrinaine lüpsiku kõigepealt lehmale. See maitses oma piima kuidagi ebalevalt ja hämmelduses. Seejärel kostitas neegrinaine värske piimaga vasikat. Vasikas jõi ahnelt, aga järge ootas pull. Suure Pealiku lemmiknaine lähenes pullile ettevaatlikult, lüpsik kaugele ette sirutatud. Pull keerutas sarvedega, möiratas, kuid tundes piima lõhna, rahunes ja pistis pea lüpsikusse. Lakkus piima, aga kuidagi vastumeelselt, otsekui pettust tundes, ja asus seejärel esijalgadega ägedalt kraapima ning möirgas rahulolematult. Neegrinaine tõstis pulli poolt ärapõlatud lüpsiku huultele ja jõi suurte sõõmudega, mõnuledes üle lüpsikuääre, justkui andes pullile mõista, millisest heast joogist ta oma rumaluses oli keeldunud.
Lehmalüpsiga seotud kombetalitused lõpetanud, istus Suure Pealiku lemmiknaine kanuusse, pistis lüpsiku jalgevahele ja sõudis rannale, kus oli teda ja äsjalüpstud piima kärsitult ootamas Suur Pealik.

* * *

Enam kui kuu aega seisis „Kurzeme printsess” jõesuudme lähedal ankrus. Päeval korrastati laeva, karjatati Jamesi ja St. Andrease saarel loomi ning püüti kala. Teine tüürimees Andreas tegi kaupa Suure Pealikuga ning inglise asunikega, täiendades laeva toiduvarusid. Öö saabudes aga sõudsid paadid madrustega randa ja lõkkeääres läks lahti maruline tants. Otto von Grotthus oli oma lahutamatu veinilähkriga alaline Suure Pealiku külaline ja simmanil osaleja. Aga see õnnistatud olemine hakkas otsa saama – aeg oli asuda teele, liikuda piki Gambia jõge ülesvoolu sisemaale; avastama kulda ja hõbedat, vase- ja rauamaardlaid.
Maismaaekspeditsiooni tarbeks läks vaja kandjaid, ka oli vaja leida natukenegi kohalikke olusid tundev teejuht ja tõlk, kes valdaks mitte ainult kohalikku jõesuudme pärismaalaste keelt, vaid tunneks ka sisemaa suguharude keeli ja mõistaks kasvõi vähesel määral inglise keelt.
Otto von Grotthus tegi Suurele Pealikule ettepaneku anda tema käsutusse maismaaekspeditsiooni tarbeks mõned kandjad, mõistagi tasu eest. Aga Suur Pealik ei suutnud kuidagi taibata, mida koloniaalinvestor kasutada andmise all mõtleb. Inglise asunikele oli ta neegreid müünud. Need töötasid inglise asunike põllupeenardel ja juurviljaaedades ning inglise asunik võis nendega peale hakata mida ta heaks arvab. Suur Pealik pakkus neegreid müügiks, kuid Otto von Grotthusele oli taoline kaup vastumeelt, Kurzeme hertsogiriik ei ostnud ega müünud orje. Peale pikka kauplemist ja vaidlemist leiti mõlemaid pooli rahuldav lahendus – Otto von Grotthus ostab kaks orja, Awa ja Bawa, reisilt naastes aga müüb need poole hinnaga Suurele Pealikule tagasi.
Inglise keelt valdavaid neegreid Suurel Pealikul aga pakkuda ei olnud. Küll aga leidus taolist kaupa inglise asunike omandis, ja seda päris mitmeid. Otto von Grotthus valis nende seast välja kaks tugeva kehaehitusega ja ärksa olekuga noort meest, nimedega Mawa ja Nawa. Seekord ei toimunud pikka kauplemist. Inglise asunik pakkus orja ainult müügiks, ega tahtnud kauba tagastamisest midagi kuulda.
„Neeger võib tee peal haigusse surra, hukka saada võib paneb metsloom ta nahka,” selgitas inglise asunik asjalikult. „Kogu kaubaga seotud risk läheb üle ostjale kauba vastuvõtmisel.”
Otto von Grotthus, olles ärireeglitega tuttav, pidi inglise asunikuga nõustuma. Kurzeme hertsogiriik oli iseeneselegi ootamatult ja tahtmatult saanud nelja neegerorja omanikuks.

Kuueteistkümnes peatükk. “Kurzeme printsess” puretab mööda Gambia jõge sisemaale.

Ühel hommikul märkasid pärismaalased kahetsustundega „Kurzeme printsessi” purjeid heiskamas. Nad kogunesid rannale, arutlesid elavalt ja erutatult, osutades kätega laeva suunas. Nii mõnegi neegritüdruku silmis helklesid pisarad.
„Kurzeme printsessil” heisati kliivrid, seejärel fokkpuri, hetk hiljem päästeti valla kröitseil ning laev joonistas sujuva kaare, aga pärismaalaste imestuseks ei suundunud mitte merele, vaid võttis kursi jõesuudmele.
Koloniaalinvestor Otto von Grotthus, leides, et Gambia rannikualade koloniseerimine on edukalt lõpule viidud. Kurzeme hertsogiriik on Gambia jõesuudmes ja selle saartel tugevalt kanda kinnitanud. Oli aeg võtta suund mööda jõge sisemaale. Saarte asevalitsejaks määras Otto von Grotthus Kurzeme hertsogi nimel teise tüürimehe Andrease ning ilmselt on Andreas ainuke eestlane, kes kunagi Mustal Mandril nii kõrgesse ametisse nimetatud. Lisaks Andreasele jäeti saartele veel kümmekond madrust, endist Kurzeme talupoega. Neile tehti ülesandeks ehitada osmikuid inimeste ja loomade majutamiseks, hoolitseda loomade eest ning rajada köögiviljaaedu. Katsetada nii saartel, kui ka rannaäärsetel maalappidel mitmete põllukultuuride kasvuvõimalusi. Asevalitseja Andreas asus ellu viima Kurtzeme hertsogi Jacob von Kettleri unistust – koloniseerida Gambia, arendada seal karjakasvatust ja põllumajandust, varustada põllumajandustoodanguga, proviandiga, Gambia jõesuudmes peatuvaid laevu. Äriplaan oli lihtne, teostatav, ja esialgsete hinnangute kohaselt riskivaba ning jätkusuutlik.
Sajad laevad seilasid Euroopast Ekvatoriaal-Aafrikasse, Lõuna-Aafrikasse, üle Atlandi ookeani Uude Maailma, Ameerika mandrile ning ümber Hea Lootuse neeme Ida-Aafrikasse ja veel kaugemalegi – Indiasse. Võimalused täiendada laevu toiduvarudega olid Aafrika läänerannikul väga viletsad ja Kurzeme hertsog otsustas pöörata selle enda kasuks.

* * *

1649.aasta külmal jõululaupäeval oli rahvas kogunenud Kurzeme kirikusse pastori jõulujutlust kuulama. Kahvatu talvepäike paistis läbi kiriku kõrgete akende ja sätendas jäälilledel, tekitades inimeste hinges härdust ja pühalikku meeleolu. Küünlavalgus väreles Aina pisarais palgeil – ta mõtted viibisid merel. Aina silme ette oli kerkinud laevatekil seisev Janis, peakohal valged tuules paisunud purjed. Rahvas istus pinkidel vaikses hardumuses.
Samal ajal sisenes „Kurzeme printsess” vähendatud purjede all Gambia jõe palavusest ja niiskusest lämbesse jõesuudmesse ja liikus tasasel käigul mööda tiheda mangroovipadrikuga ääristatud jõge üles. Teekond oli tundmatu, jõgi mõõdistamata ja kaardistamata. Pootsman seisis loodinööriga vööris ja mõõtis sügavust. Kapten joonistas silma järgi paberile jõe piirjooned ja kandis pootsmani hõigatud sügavused oma kaardile. Sügavuse vähenedes muudeti kapteni käsul koheselt kurssi, vältides madalikule sattumast. Roolimees keerutas rooliratast küll ühele, küll teisele poole, laev liikus siksakitades madalike vahelt läbi. Kuid mitte alati ei avastatud madalikku õigeaegselt, ka jäädi manööverdamisega hiljaks ning laev sattus madalikule. Õnneks olid madalikud moodustunud settinud liivast ja mudast ja polnud laevapõhjale ohtlikud. Laeva vabastamiseks madalikult rassiti tunde. Purjeid sättides üritati laeva tagurpidi liikuma panna, kuid jõel, tiheda ürgmetsa varjus, oli tuul liialt nõrk selleks, et laev madalikult lahti tõugata. Esimene tüürimees Janis asus madrustega paatidesse; raske ankur kinnitati kahe paadi vahele ja viidi laevast eemale vabasse vette ning heideti jõepõhja. Pootsmani juhatuse all asusid madrused keerutama ankrupeli. Ankruköis tõmbus pingule, ankrupeli kägises ning alul raskelt, aga siis üha kergemini kerisid madrused ankruköit sisse, tõmmates laeva madalikult lahti.
Vastu õhtut jõudis „Kurzeme printsess” kitsamale, kuid sügavamale jõealale. Nüüd võisid madrused natuke hinge tõmmata. Vanemmadrus Nils oli sättinud ennast istuma laevalaele fokkmasti najale, lõikas leivapätsist õhukesi leivaviile ja ladus need ritta laevalaele kuivama. Kapten oli koha sisse võtnud roolikambri katusel, popsutas rahulolevalt piipu ja joonistas oma kaardile jõe piirjooni; aegajalt märkis ära mõne kaldaääres paistva seljandiku või madalama koha, millest veevool kerge kobrutamisega märku andis. Kohati liikus laev päris kalda lähedal, mastidega peaaegu riivates jõekohale kooldunud puude oksi. Äkitselt kostus metsast ebamääraseid kriiskavaid häälitsusi ja hetke pärast ilmus puude okstele ahvikari. Võrdlemisi suured, koera koonu sarnase peaga ahvid jäid uudistavalt jõel sõitvat laeva silmitsema, ning leides, et selle mastid on üks osa ürgmetsast, kargasid mastidele, ronisid ja hüplesid raadel ja taglases.
„Vaat, need on tõelised madrused!” sõnas pootsman Mattis kiitvalt, osutades taglases karglevatele ahvidele. „Mitte sellised käpardid nagu teie.”
Madrused püüdsid ennast õigustada: „Nojah, mis neil viga nelja käega käperdada.”
Ahvid karglesid üha jultunumaks muutudes taglases; nende vilavad silmad libisesid üle laevadekil vedelevate esemete justkui midagi otsides. Märgates laevalael vanemmadrus Nilsi leivatükke, asusid nad kärarikkalt häälitsema. Kogunud julgust ja saanud üksteise toetuse, kargasid ahvid laevalaele ja haarasid leivatükid pihku, möödaminnes rabas üks neist pootsmanil mütsi peast. Häälekalt kisades kadusid ahvid, leivatükid ja pootsmani müts pihus, ürgmetsa pimedusse.
„Varganäod, aga mitte ahvid,” vandus pootsman. Madrused lagistasid ta kiire meelemuutuse üle naerda.
Troopikaõhtu muutus kiiresti ööks. Janis andis korralduse koristada purjed ja laev ankrusse seada. Laev liikus veel natuke edasi, jäi siis seisma ja hakkas voolu kandes tagurpidi liikuma.
„Tüürpoordi ankur, läks! Pakpoordi ankur, vette!” käsutas Janis.
Laeval süüdati vähesed tuled. Meeskont võttis õhtueinet ja sättis ennast magama. Laevaruumides oli lämbe ja niiske. Mehed olid oma madratsid laevalaele tassinud ja nüüd lamati madratsitel, vaadeldi mustas troopikaöös säravaid tohutu suuri tähti ja pöörduti mõtetes Kurzeme koduranda, omaste ja armsamate juurde. Öö oli vaikne ja meeskond laevadekil uinus. Kuid vaikus džunglis on petlik – äkitselt kostus ürgmetsas jahti pidava kiskja möire. Metsas oli alanud võitlus elu ja surma peale. Hetkega elustus kõik ümberringi – ahvikarjad asusid põgenema, karates puuoksalt puuoksale ja täites kogu džungli kauakestva räige kisaga. Selle peale ärkasid puulatvades parvedena elavad linnud ning tõid kuuldavale kriiskavaid häälitsusi. Kogu mets oli järsku elevil ja ärevuses, valmis ohu eest põgenema. Pikkamisi häälitsused vaibusid ja saabus vaikus, metsaelanikud rahunesid, et siis mõne aja pärast jälle ehmatades ärgata, põgeneda ja hoiatavalt kisada.
Madrustel oli raske saada sõba silmale, ikka ja jälle äratasid neid kriiskavad hääled džunglis. Ka olid ööjaheduses välja ilmunud tuhanded sääsed, laevalaternate valguses lendlesid nad tiheda pilvena. Madrused vähkresid unes küljelt küljele ja tõrjusid unesegaselt sääski.
Hommikul ärgati väsinutena; magamatusest ja lämbest ööst uimastena, nägu ja käed sääsehammustustest kipitamas. Ka džungel oli ärganud. Metsast kuuldus vilistamist, vidistamist ja ahvide kisa. Kerge uduvinega kaetud hommikupäikeses sillerdava jõe kohal lendlesid putukaid püüdes pääsukesed. Väikesed suletutiga kullid jälitasid roheliste papagoide parve, kes ennast päästes sukeldusid džungli lopsakasse lehestikku. Junga Villu valmistus üle parda heitma hommikusi toidujäätmeid, aga kangestus hirmust – laevaparda ääres vingerdas jõevees tohutu suur, ligi kahe meetri pikkune madu. Madu tõstis pea ja vibutas oma kaheharulist keelt, otsides saaki. Kiiresti kadus ta kaldaäärsesse roostikku.
Kaks nädalat liikus „Kurzeme printsess” vastuvoolu vaevaliselt edasi. Uus, 1650. aasta võeti vastu pidutsemata, ainult kapten Smith kummutas õhtul oma traditsioonilise klaasikese, seejuures viskiklaasile noogutades.
Aegajalt sattus „Kurzeme printsess” madalikule ja siis nähti kurja vaeva laeva madalikult vabastamisega. Teinekord tuul vaibus sootuks, laev kaotas juhitavuse ja enne kui jõuti ankur vette lasta, kandis veevool laeva leetseljakule. Vaatamata sellele oldi ülesvoolu edasi jõutud enam kui sada miili. Kapten Smith, Otto von Grotthus ja Janis, arutanud olukorda, otsustasid leida jõel sobiva ankrupaiga, ankrusse heita ja alustada maismaaekspeditsiooni. Õige varsti andis kapten käsu purjed koristada ning vette lasta tüürpoordi ankur. Ankruköit anti järele ja vool kandis laeva sügava veega kaldasse, millel väike, lopsaka rohelusega kaetud lagendik. Selle ääres voolas jõkke puhta selge veega päikeses sätendav oja.
Kalda äärne veepind oli kaetud suurte roheliste vesiroosidega. Päris kalda ligidal kasvasid valgeid liiliad. Vesiroosidest vabas, kaldaäärses varjulises vees peegeldusid vastu hiigelsuured jõeäärsed puud. Päiksele avatud jõevesi aga sätendas ja sillerdas erksinise taeva all, millel ujusid vaid üksikud valged pilvetombud. Vesirooside ja liiliate vahelt jõllitasid ootamatuid külalisi krokodillide punnsilmad. Aegajalt hüppasid veest välja väikesed kalad, põgenedes jälitajate eest. Metsast kuuldus ahvide haukuvaid häälitsusi. „Kurzeme printsessi” mastitippudeni ulatuvate, tiheda lehestikuga puude okstel istusid tuvitaolised linnud ning kudrutasid vaikselt ja rahulikult.
Keegi meeskonnast ei teadnud, see koht jääb „Kurzeme printsessi” ankrupaigaks pikkadeks kuudeks. Kõigest kümmekond miili ülesvoolu oli ankrusse heitnud Portugali laev. Käimas oli orjapüük, kohalike pealike äritsemine oma alamate ja vangidega.

Seitsmeteistkümnes peatükk. Maismaaekspeditsioon algab. Lõvi ründab – ootamatult ja kohutavalt. Neeger Awa ja koer Pitt päästavad parun Otto von Grotthuse elu.

Terve päev tehti ettevalmistusi ekspeditsiooniks sisemaale. Ekspeditsiooni koosseisu kuulus selle juhina koloniaalinvestor Otto von Grotthus, esimene tüürimees Janis, pootsman Mattis ja vanemmadrus Nils. Lisaks neile Otto von Grotthuse tõlgina Mawa ja kokk Nawa ning kandjate ja kaitsemeeskonna ülesandeid täitvad Awa ja Bawa. Mittekoosseisulise liikmena kuulus maismaaekspeditsiooni veel Janise koer Pitt.
Toiduvarudest pandi kaasa kõige esmavajalikum ja sedagi ainult paariks nädalaks – Kurzeme rukkijahu, suitsetatud lambakere, kott ube ja herneid, väike vaat veini. Iga kandja kohta poolepuudane pakk püssirohtu ja kuule ning muud laskemoona. Valge mehe relvaks oli ette nähtud inglise püss, aadlik Otto von Grotthusel lisaks mõõk. Neegrid relvastasid ennast ise, valmistades kõvast puidust pikad terava otsaga odad. Neegritele anti ka väike kirves okste raiumiseks džunglis liikumisel ja kasutamiseks lõkke ülestegemisel. Aga Mawale ulatas Otto von Grotthus Kurzemest kaasa toodud käristi.
„Mis asi see on?” küsis Mawa imestunult, hoides käes taolist imelikku eset.
„Metsloomade peletamiseks,” sõnas koloniaalinvestor; võttis käristi Mawalt enda kätte ja keerutas peakohal – käristi hääl kaikus meloodiliselt Gambia džunglist vastu. Neegrid naersid lõbusalt.
„Väga ilus pill,” sõna Mawa kiitvalt, saanud Otto von Grotthuselt käristi tagasi.
Awa kolas mööda jõekallast ringi, otsides kõrgest rohust ja võsast mingeid röövikuid, et valmistada mürki. Leidnud mõned röövikud, pigistas ta neil sisikonna välja ja asetas päikese kätte kuivama. Kuivanud, ülimalt mürgise sisikonna hõõrus Awa pulbriks ja segas selle kalarasvaga. See mürk oli ette nähtud määrida odaotstele. Püssid olid valgete meeste asi, Awa usaldas siiski omaenese teadmisi ja kaitsevahendeid.

Päikesetõusul sätiti ennast teele, kui nii võib nimetada eesseisvat rännakut läbi metsiku džungli. Ootamatult tekkis tõrge. Neegrid asusid ägedalt seletama ja tõestama, kui rumal ja täiesti mõttetu on võtta Aafrikas reisile kaasa toiduaineid.
„Mets ja maa toidab inimese ära ja jääb ülegi,” andis Mawa Suurele Valgele Pealikule selgitusi.
„Milleks tassida mingit kuivanud ja roiskunud toitu kaasa, kui värsket liha, puuvilju, maitsvaid ja tervislikke taimejuuri on külluses,” toetas Awa Mawa selgitusi.
„Lõkke kohal saab liha mitte ainult küpsetada, vaid ka suitsetada. Selleks tuleb lõkkesse visata ahvileivapuu oksi koos lehtedega,” näitas kokk Nawa oma teadmisi.
„Kui Suur Valge Pealik soovib ennast purju juua, siis ma võin talle valmistada väga maitsvat ja joovastavat jooki,” sõnas Bawa veidi lipitsevalt.
Koloniaalinvestor vaatas segaduses oma kaaslaste otsa, teadmata, kuidas oleks õigem toimida. Vanemmadrus Nils ja pootsman Mattis kehitasid ükskõikselt õlgu, olles toidu suhtes vähenõudlikud.
„Püssid, püssirohu ja kuulid võtame kaasa,” sõnas esimene tüürimees Janis kindlalt.
„Olgu,” nõustus Otto von Grotthus reisikaaslaste ettepanekutega, ja lisas juurde oma seisukoha: „Veini võtame kaasa kaks vaati ja lisaks ühe vaaditäie vett.”
Sellega olid varustusküsimused lahendatud ja maismaaekspeditsioon võis alata.
Otto von Grotthus seadis ekspeditsiooni ette esimese ülesande – kõigepealt välja uurida, kaugele jõekaldast sisemaale ulatub metsaala.
Esimesed paar kilomeetrit kulges teekond mööda metsaaluse pehmet pinnast. Puudevahelistel väikestel lagendikel kasvas kõrge ja tihe, laiade lehtedega taimestik. Lehtede servad olid teravad ja karedad ning tekitasid rändurite kätele veritsevaid lõikehaavu. Puude vahel rippusid ja ronisid kõrgusesse väänkasvud, justkui jämedad tugevad köied. Lopsakas lehestik puudeladvus varjutas peaaegu täielikult päikesevalguse.
Nawa sammus ees ja raius kirvega teed lahti. Tema järel kõndis Mawa ja keerutas käristit. Neile järgnes ekspeditsiooni ülem Otto von Grotthus, seejärel esimene tüürimees Janis ja Pitt, pootsman Mattis, vanemmadrus Nils ning tema järel Awa ja Bawa kandamitega.
Puude otsas saatis rändureid ahvikari, kes metsa all liikumist märgates esialgu hirmunult põgenesid, samas sai uudishimu neist võitu, ja nad pöördusid tagasi; häälitsesid haukuvalt ja piilusid puudelatvadest neid iseäralikke olendeid, kes selle asemel, et hüpata puult puule, rügasid läbi tiheda padriku. Aga ehk küttis nende uudishimu hoopis neljajalgne haukuv Pitt või käristi – taolise häälitsusega olendeid ei olnud ahvid elu seeski näinud ega kuulnud.
Nawa vehkis kirvega, raiudes oksi ja puhastades teerada läbi džungli. Aegajalt prantsatas koos raiutud oksaga maapinnale ligi meetrine roheline madu, mürgine puudelronija, kes roomas mööda ronitaimi ja puuoksi, otsides linde ja linnumune. Neegrid lõid maol pea maha ja pistsid ta kotti, õhtusöögiks.
Mawa astus Nawa järel ja keerutas käristit, aga äkitselt see vaikis. Neegrid jäid pettunult Mawat vahtima, otsekui oleks ta milleski süüdi. Otto von Grotthus võttis käristi enda kätte, uuris seda, keerutas paar korda, aga käristi oli vait. Koloniaalinvestor lõi käega ja virutas käristi metsalusesse põõsasse. Neegrid jälgisid seda toimingud kahetsustundega – hea pill läks katki. Aga iga halva asja juures on ka midagi head. Vähemalt Gambia metsaelanikud said sellest tüütust „loomast” lahti. Metsaelanike elu võis jälle kulgeda tavapäraselt, kartmata neile tundmatut olendit. Kurzeme käristi ilmselt ei vastanud kohalikele oludele. Aga üsna varsti, vaid mõni sajand hiljem, ilmusid džunglisse uut tüüpi käristid – täisautomaatsed vintpüssid ja Kalašnikovi automaadid. Aga sinnani oli veel aega…
Kümnekonna kilomeetri järel muutus pinnas kuivemaks ja mets üha hõredamaks, päikesevalgus tungis juba läbi lehestiku maapinnani. Varsti jõuti metsa äärde, kust algas kõrge tiheda rohuga savann. Siin-seal kasvasid üksikud ahvileivapuud. Veel edasi liikudes võis märgata väikesi kõrgendikke, millel rühmiti kümmekond puud.
Ootamatult tõmbus taevas pilve, rasked vihmapilved ujusid üle taevalaotuse ja koheselt tabas rändureid äge vihmavaling. Vihm leotas nad läbimärjaks, kuid vesi oli soe ning vihm pigem värskendas kui häiris. Ekspeditsioon jätkas oma teekonda. Järsku andis Mawa märku peatumiseks – paarikümne sammu kaugusel seisis kaks lõvi. Rändurid jäid liikumatult seisma, Pitt kiunus hirmunult ja puges Janise jalge vahele. Ähmi täis Otto von Grotthus tõstis püssi ja vajutas päästikule, kuid pauku ei järgnenud – vihmavaling oli püssi räniluku märjaks leotanud. Lõvid olid noored ja üpris rahumeelsed. Nad vaatasid üksisilmi kangestunult seisvate rändurite poole: lõvi on oma olemuselt siiski kass ja ta reageerib ainult ärajooksva „hiire” peale. Lõvid kaotasid huvi ebamääraste liikumatute olendite vastu ja pöördusid aeglaselt minekule, vaadates samal ajal üle õla tagasi; seejärel asusid sörkima ja kadusid tihedasse kõrgesse rohtu.
Vihmavaling lakkas sama järsku nagu oli alanud. Varsti säras jälle päike, pannes rändurite läbimärjad riided seljas aurama.
Edasi liikudes selgus, et mitte ilmaasjata ei luusinud siin ringi lõvid. Kõrgendiku lähedal nähti rohtu söömas suurt antiloobikarja. Nad tõstsid rändureid märgates korraks pead ja jätkasid seejärel söömist; ilmselt ei olnud neil varem tulnud inimestega tegemist teha.
„Seal, kus on antiloope, seal on alati ka lõvid,” sõnas Mawa hoiatavalt.
Teekonda jätkati ettevaatlikult, hiilivalt ja ümbrust silmas pidades. Taolised ettevaatusabinõud ei olnud asjatud. Õige varsti märgati väikesel puudega kaetud kõrgendikul lõvikarja – seitse või kaheksa lõvi, mitu emalõvi koos poegadega. Üks neist tassis oma kutsikat hammaste vahel. Ta asetas pojakese korraks maha ja lakkus teda, kusjuures kutsikas mängis ja püüdis käppadega ema keelt tabada. Lõviema lõpetas lakkumise, seisis justkui mõttes või millegi üle aru pidades ja võttis siis uuesti lapsukese lõugade vahele. Karja lähedal, kõrge ahvileivapuu all, oli suur kähara lakaga isalõvi roninud murdunud puunoti otsa ja pidas sealt ümbrust silmas. Otto von Grotthus heitis püssi palgesse ja tulistas; kuul tungis tolmu üles keerutades maapinda. Lõvi kargas puunotilt alla ja kogu lõvikari jooksis kõrgendiku vastaspoolele. Otto von Grotthus haaras laadimisvarda ja surus kuuli püssirauda, kuid lõvid kadusid enne, kui ta jõudis uuesti tulistada. Pärismaalased jooksid hirmunult laiali, vehkisid odadega ja seletasid midagi omavahel ärevalt. Otto von Grotthus andis märku kõrendikult lahkumiseks, et mitte häirida lõvikarja või langeda nende saagiks, kuid järsku ilmus künkale jälle kähara lakaga isalõvi. Ta jäi rändureid vihaselt silmitsema. Pitt, kes oli saba jalge vahel Janise selja taha peitu pugenud, hüppas ootamatult ette, jooksis mõned meetrid klähvides lõvi suunas ja pöördus siis kiunudes tagasi, otsides varju Otto von Grotthuse selja taga. Koloniaalinvestor tõstis püssi, kuid lõvi oli kiirem – paari pika hüppega kargas lõvi talle kallale. Kiskja tabas Otto von Grotthusi jalasäärest ja nad mõlemad veeresid mööda mäeküngast allapoole. Awa hüppas ligi ja tõstis oda, Pitt haaras lõrisedes lõvil sabast, kuid lõvi reageeris silmapilkselt ründajatele – laskis koloniaalinvestori jalasäärest lahti ja hüppas Awa suunas. Janis tulistas hetkegi viivitamata, kuid ei tabanud. Samaaegselt sooritas Awa välkkiire heite – mürgitatud otsaga oda tabas lõvi esikäppade vahele. Lõvi möiratas ja kadus künkaveeru põõsastesse.
„See mürgitatud lõvi läheb enne surma hulluks!” sõnas Mawa ärevusega hääles. „Põgeneme ahvileivapuu otsa.”
Kogu seltskond, esitamata liigseid küsimusi, pistis kõigest väest jooksu, võttes suuna tohutu suurele haralisele ahvileivapuule. Kiiresti, üksteist toetades ning veinivaate ja Pitti üles upitades ronisid nad ahvileivapuu kõrgete harude vahele. Jäädi ootama edasist sündmuste käiku, hinge tõmbama ja haavu ravitsema.
Otto von Grotthuse säärelihas oli saanud pureda, kuigi mitte väga hullusti ja luu oli terve. Ilmselt Otto von Grotthuse kõrge säärega, paksust härjanahast, Kurzeme kingseppade valmistatud saapad olid ta päästnud halvimast. Mawa asetas veritsevale haavale mingeid kipitusttekitavaid rohttaimi ja sidus rohukõrtest punutud sidemega kinni. Valutunne kadus koheselt ja patsiendi enesetunne paranes märgatavalt.
Mäekünka tagant põõsastest kuuldus mürgiodaga haavatud lõvi oigamist. Oigamised ja ähkimised muutusid üha tugevamaks. Varsti paisus lõvi valuline oigamine hirmuäratavaks möirgeks, vahetevahel ta kiunus ja klähvis otsekui koer. Hullunud lõvi tormas künkale, vaatas seal segaduses ringi, kraapis küüntega maapinda ja hammustas mulda. Lõvi märkas puu otsas istujaid, hüppas möirates ja lõrisedes puu najale, hammustas puukoort, kraapis puud küüntega, kuid kukkus siis äkitselt maha ja jäi vaikselt lamama. Puu otsas istujad vahtisid hämmastuse ja austusega puu all lamavat lõvi. Mawa tonksas ettevaatlikult odaotsaga – lõvi ei liigutanud.
„Powa on surnud,” sõnas Mawa vaikselt ja pühalikult. Mawa oli andnud lõvile nime, austusest võrdsele vastasele.
Päikeseloojanguks olid Awa, Nawa ja Bawa lõvi nülginud. Nad asetasid lõvinaha pidulikult Otto von Grotthuse õlgadele – Suur Valge Pealik Lõvinahas. Vahepeal oli Mawa künkale suure lõkke süüdanud. Lõvi kehalt lõigati priskeid lihatükke õhtueineks ja järgmise päeva tagavaraks. Ülejäänud lõvi keha koos sisikonnaga veeti paarkümmend meetrit lõkkeplatsist eemale.
Lihatükid asetati sütele küpsema. Kokk Nawa toimetas lõkkeääres, keerates lihatükke küll üht-, küll teistpidi. Vahepeal puistas ta särisevatele lihatükkidele maitseaineks mingeid rohttaimi, mis eritasid kõrbemisel teravat, veidi uimastavat lõhna. Bawa otsis kotist välja jämedad rohelised maod. Neegrid vaatlesid neid, arutlesid seejuures elavalt ja naljatasid, justkui kalamehed suurt kala imetledes. Nawa keeras maod taimelehtedesse ning sättis sisikonda välja võtmata sütele küpsema.
Otto von Grotthus andis vanemmadrus Nilsile korralduse avada veinivaat. Pootsman koukis oma kotist välja suure vaskpeekri ning Nils valas selle ääreni veini täis.
„Olgu meie ekspeditsioon edukas! Esimene rännupäev näitas kõiki kõige paremast küljest. Tänan ja olge terved!” ütles parun Otto von Grotthus toosti.
Koloniaalinvestor rüüpas suure sõõmu Sabile veini ja ulatas peekri Janisele, seejärel rüüpasid pootsman Mattis ja Nils. Vanemmadrus ulatas peekri Mawale, kuid see raputas pead:
„Me joome ainult oma pidupäevadel, ja siis koos naistega.”
Lihatükid ja maod särisesid sütel, lõkkest kerkis küpseva liha ja kõrbevate maitseainete isuäratavat ning kergelt uimastavat aroomi. Neegrid võtsid ringi ümber lõkke ja asusid monotoonselt lauldes tammuma ümber lõkke, avaldades viimast austust võitluses tapetud vastasele:

Pitt haukus vihaselt pruuni kähara lakaga Powat,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Powa kargas Pittile kallale,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hooo.
Pitt puges Suure Valge Pealiku jalge vahele,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Powa haaras Suure Valge Pealiku säärest kinni,
hoo, hooo, hooo,
hoo, hooo, hoooo.
Awa tabas odaga Powat,
hoo, hooo, hooo,
hoo, hooo, hoooo.
Kähara pruuni lakaga Powa on surnud,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Pitt haukus vihaselt pruuni kähara lakaga Powat
Powa kargas Pittile kallale,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Pitt puges Suure Valge Pealiku jalge vahele
Powa haaras Suure Valge Pealiku säärest kinni,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.
Awa tabas odaga Powat
kähara pruuni lakaga Powa on surnud,
hoo, hooo, hoooo,
hoo, hooo, hoooo.

Maitsev õhtueine ja mõned peekrid veini, hubane lõkketuli ning loojuva päikesega saabunud jahedus ja värskus lõid lõkke ümber istujates suurepärase meeleolu. Vesteldi, naerdi ja meenutati päevasündmusi. Otto von Grotthuse haava verejooks oli lakanud; ka valutunne oli kadunud, säärelihas muutunud tuimaks ja tundetuks, kuid ei olnud käimisel takistuseks.
Enne magamaheitmist vahetas Mawa koloniaalinvestori haava ümber mähist, ja Otto von Grotthus märkas õudusega, et haava olid tekkinud ussid. Ta tahtis vastikust tundes need haavalt maha pühkida, kuid Mawa peatas ta käe:
„Tervistavad ussid. Haav ei hakka mädanema ega tekki palavikku.”
Mawa tundis kohalikke ravivahendeid ja -võtteid.
„Haavaussid söövad ainult surnud, roiskunud liha, elavale lihale kahju tekitamata. Haav paraneb kiiresti ja juba mõne päeva pärast on haavand kuiv ja ussid sellest kadunud.”
Neegrid asusid valmistama magamisaset Suurele Valgele Pealikule Lõvinahas. Nad kitkusid suurte sületäite kaupa rohtu ja tegid sellest lõkke äärde pehme aseme. Ümber aseme asetasid seljakotid varustusega, pakkudes Otto von Grotthusele kindlustunnet ja kaitset metsloomade eest. Janis, pootsman Mattis ja vanemmadrus Nils heitsid pikali lõkke äärde, soojale maapinnale, püssid käeulatuses. Awa, Mawa, Nawa ja Bawa ülesandeks oli kordamööda pidada vahti ja hoida lõket kuni koiduvalgeni.
Enne uinumist esitas koloniaalinvestor Mawale võrdlemisi lihtsameelse küsimuse:
„Olen kuulnud, et hüään võib magava inimese pea ühe hammustusega pooleks haugata. Mis siis saab, kui hüäänid lõvi raipe lõhna peale kohale ilmuvad?”
„Hüäänid ilmuvad välja siis, kui kuu on tõusnud,” vastas Mawa rahulikult.
„Noh, ja siis?”
„Kuu tõusuni on veel aega.”
„Aga kui kuu on tõusnud?”
„Magavat inimest kuu ei häiri.”
Parun Otto von Grotthus kehitas hämmeldunud õlgu, ohkas väsinult, heitis külili, ja peagi magas norinal.
Öö oli selge ja soe, aga mitte palav. Kerge tuuleõhk, jahutav öövinu, hõljus üle mõõtmatu savanni, tuues endaga kaasa meeldivat, veidike magusat ja lääget Aafrika lõhna.
Savannis valitses imepärane vaikus. Mitte ühtegi häälitsust. Kogu loomariik, loodus tervikuna oli uinunud sügavasse unne. Ainult suured tähed helklesid mustas taevas. Janis lamas lahtiste silmadega soojal maapinnal, püss käeulatuses ja vaatles taevatähti. Tema peatsisse oli koha sisse võtnud Pitt, pea käppadel. Koer tukkus, üks kõrv valvsalt püsti. Aeg-ajalt koer võpatas ja kiunus unes ning vehkis jalgadega. Ju ta nägi und päevasest võitlusest lõviga ning ilmselt oli ta ka õppust võtnud – mitte haukuda ja karata ilmaasjata igale metsloomale kallale. Janis vaatles taevatähti. Ta püüdis leida tuttavaid tähekogusid, et nende kaudu anda tervitusi Ainale, kuid Gambia taevas ei leidnud ta mitte ühtegi kodust tähte. Väsimus andis endast tunda, ja varsti uinus Janis sügavasse unne. Silmapiiri tagant kerkis aegamisi suur ümmargune kuu, valgustades savanni otsekui tohutu suur latern.
Äkki, tublisti peale keskööd, kostus kaugusest pikk, kume möirgamine – lõvi oli asunud hüppele… Aafrika savanni vaikus on salapärane ja täis ohtusid, olelusvõitlus ei lakka ealeski…
Silmapiiri tagant andis endast märku koiduvalgus. Idakaarele tekkis hele viirg, mis kiiresti laienes. Päris silmapiiril oli taevaserv värvunud roosakas-punaseks, tõotades selget päikesepaistelist hommikut. Kuid ootamatult kattus taevas suurte äikesepilvedega. Algas äge paduvihm; sellega kaasnesid tugevad piksekärgatused, välgunooled sähvisid üle taevalaotuse, valgustades savanni nii kaugele kuni silm ulatus.
Rändurid kargasid asemetelt püsti, teadmata, mida ette võtta.
Mawa naeris:
„ Selline ärkamine saab meile osaks igal ööl. Selline on koit Aafrika savannis.”
Äkitselt jäi koloniaalinvestori pilk justkui naelutatult ühte punkti seisma, njustkui näeks ta seal midagi ääretult kohutavat. Neegrid jäid vaikseks ja jälgisid ainiti Suurt Valget Pealikku.
„Kuhu jäi lõvi raibe?” sai koloniaalinvestor lõpuks sõna suust.
„Eks hüäänid viisid ära,” vastas Mawa rahulikult, näitamata üles vähimatki ärevust.
„Aga valvurid?” pöördus Otto von Grotthus küsivalt Awa, Nawa ja Bawa poole. Need asusid ennast õigustama:
„Ma jäin korraks tukastama.”
„Ma jätsin koera valvama.”
„Kui mina magama jäin, oli raibe juba kadunud.”
Paduvihm kestis paar tundi ja lakkas sama ootamatult nagu oli alanudki. Silmapiirilt tõusvat päikeseketast võttis vastu juba selge taevas ja soojast niiskusest aurav savann.

Kaheksateistkümnes peatükk. Majesteetlik lõunasöök ahvileivapuu all. Jaanalind jookseb vastutuult, alati vastutuult, aga ta ei tõuse kunagi lendu.

Kaks nädalat liikus ekspeditsioon ilma suuremate vahejuhtumiteta siksakitades mööda savanni edasi, hoides suunda päikese järgi, paralleelselt Gambia jõega. Savanni ilme pikkamisi muutus – maapind oli künklikum, küngaste ääres kasvasid hiigelsuured ahvileivapuud; rohi oli madalam, kuid tihe ja rammus, siin-seal või näha põõsastikku ja palmisalusid.
Koloniaalinvestor songis väikese labidaga künkaotsas maapinda, otsides kulda, hõbedat, vase- ja rauamaaki, kuid ei leidnud midagi, peale mõne mulla sisse pugenud rasvase tõugu või pika ja jämeda vihmaussi.
Ootamatult avanes rändurite silme ees imekaunis päikeses läiklev järv. Selle kaldaäär helkles heleroosalt. Madalas vees kõndisid pikajalgsed roosad flamingod. Aeg-ajalt pistsid nad noka vette ja siis sädeles noka vahel väike kalake. Rändurid vaatlesid hämmeldunult ja imetlusega seda imekaunist vaatepilti, justkui oma silmi mitte uskudes. Peale ohtlikku ja rasket rännakut tundus neile kummalisena, et maapeal võib leiduda nii õdus ja turvaline paik. Järvekese lõunakallas oli pooleldi kuivanud. Sellel paterdasid suured pardikarjad, veidi eemal olid kobarasse kogunenud roopukid. Rändurite lähenedes tõusid pardid tiibade plaginal lendu, roopukid aga põgenesid kiiruga kuivanud järvesopi kaugemasse nurka.
Ikka sagedamini kohati loomakarju – antiloobid ja sebrad sõid rahulikult sabaga vehkides rohtu, kaelkirjakud küünitasid puude võrasid ja napsasid puulehti. Vahetevahel satuti soolakutele – väikesele mudase pinnasega välule puude või põõsaste vahel. Loomad käisid siin soolast muda lakkumas, uuristades mudasesse pinnasesse süvendeid ja vagusid. Soolaku ümbrus oli täis metsloomade jälgi, samuti loomade väljaheiteid. Mawa osutas laialitallatud rohu- ja õlesegastele väljaheidetele ning sõnas austusega hääles: „Ninasarvik.” Vaatles siis teisi, võrdlemisi suuri ja selle lähedal väiksemaid südamekujulisi jälgi ning märkis: „Isakudu, emakudud.” Justkui Mawa sõnade kinnituseks kostus kauge kurguhäälne isakudu ammumine, millele emakudud vastasid veidi kõrgemal ja pehmemal toonil. Rändurid liikusid häälte suunas, tõustes väikesele künkale – lagendikul seisid hallid, pikakaelalised emakudud, suured kõrvad väikeste peade otsas kikkis, justkui nautides isakudu häälitsusi. Neist tükk maad eemal, põõsaste vahel, seisis kael õieli isakudu. Ta pead ehtisid pikad keerdus sarved. Isakudu kael, tume lakk ja imepäraselt võimas kehaehitus ning suured, kunstipäraselt keerdus sarved tekitasid rändurites imetlus- ja lugupidamistunnet selle suurepärase looma vastu.
Siin-seal kasvas lopsakaid põõsaid, millel erkpunased kirsiviljaga sarnanevad marjad. Pootsman Mattis astus ühe põõsa juurde, et maitsta neid isuäratava välimusega marju. Ta sirutas käe marjade järele enne, kui Mawa jõudis teda hoiatada. Aga samas kostus Mattise äge vandumine:
„Kuradi kurat!”
Rändurid peatusid kohkunult, kartes, et pootsmaniga on juhtunud midagi kohutavat – langenud maohammustuse ohvriks või on hüään talle kallale karanud. Mawa reageeris koheselt:
„Need marjad on väga mürgised!”
Aga Mawa ja teiste rändurite kartused osutusid asjatuks – pootsman Mattis oli astunud kuni pahkluuni elevandi pasa sisse. Elevandid olid äsja põõsastest vahelt läbi läinud ja maha jätnud kõrged, veel soojad ja auravad, koonusekujulised kuhilad. Neegrid, märgates Mattise „õnnetust”, puhkesid laginal naerma. Ka üldiselt vaikse ja tõsise olemisega Janis naeris südamest, sest pootsman nägi elevandi sitahunnikus väga koomiline välja.
„Parem jalgupidi elevandihunnikus, kui pärast mürgiste marjade söömist kõht lahti mööda põõsaaluseid joosta,” märkis Otto von Grotthus kerge irooniaga, olles rõõmus vahejuhtumi õnneliku lõpu üle.
Varsti võis märgata ka pahanduse tekitajaid – suur elevandikari liikus rahulikul sammul joogikoha poole. Pitt jooksis ligi ja klähvis elevandi peale, ajades selle tohutu suure looma niivõrd segadusse, et elevant ei pannud inimesi üldse tähelegi. Püüdes koera puruks muljuda, laskus elevant põlvili, kuid koer asus teda tagajalgadest näksima, kargas siis ette ja püüdis haarata londist. Teadmata, mida taolise hullu elajaga ette võtta, kes ei olnud ei kiskja ega ka rahulik lihasööja, asus elevant otsmikuga väikest puud maha suruma, justkui tahtes koera puuga eemale peletada või puu alla jätta. Seejuures vahtis ta koera silmas pidades küll ühelt, küll teiselt poolt tüve, aegajalt püüdis koera londiga haarata. Aga Pitt oli kärmem – kargas kõrvale ja haukus ning klähvis meeletult. Elevant jäi täiesti vagusi, seisis põlvili, toetas pea puu najale ja pööritas hirmunult oma suuri silmi. Janise käsu peale jättis Pitt elevandi rahule. Aga vaevalt oli koer eemaldunud, kui elevant jalgele tõusis, vihaselt puu ümber lükkas ja asus siis sellelt londiga oksi rapsima ning suhu toppima.
Aegajalt nähti lõvisid, kuid nüüd oldi juba ettevaatlikumad ja mindi lõvidest suure kaarega mööda. Pitt ei tormanud enam lõvide peale haukuma.
Õhtusöögiks küttis Otto von Grotthus antiloobivasika. Kokk Nawa valmistas sellest lõkkel suurepärase prae, maitsestades mitmesuguste rohttaimede ja juurikatega. Prae juurde rüübati Sabile veini. Igal õhtul esitasid neegrid lõkke ümber oma rituaalse tantsu.
Ekspeditsioon oli juba omandanud rännakuks vajalikke teadmisi, samas aga pakkus teekond üha uusi ootamatusi ja kogemusi. Koidueelsed paduvihmad ei üllatanud neid enam, vastupidi, nad olid õppinud vihmavalinguid enda huvides ära kasutama. Koheselt, kui sadu algas, koorisid rändurid ennast paljaks ja lasksid soojal vihmal pesta oma keha. Ähkides ja puhkides ning üksteist rõõmsalt aasides mõnuleti vihmas.
Õhtul muutus savann meeldivalt jahedaks ja kosutavaks. Päevane kuumus asendus öö sulni värskusega. Poole ööni istusid rändurid värskes õhus, ilma et oleks vaja olnud mõelda jahedusele või peavarjule. Lõpuks heideti lageda taeva alla pikali, vaadeldi kuud ja uinuti.
Koidueelsed vihmavalingud kergendasid päevast rännakut. Päevitusest pruunid pootsman Mattis ja vanemmadrus Nils olid saapad ja riided seljakotti toppinud, särgi ümber keha niudevööks sidunud ja astusid paljajalu reipalt mööda savanni. Otto von Grotthus, aadlikule kohaselt, oli siiski oma kõrge äärega saapad ja püksid jalga ning särgi selga jätnud, kuue aga pampu sidunud. Kõrgest suletutiga mütsist ei lahkunud ta aga maismaaekspeditsiooni lõpuni. Esimene tüürimees Janis astus mööda savanni justkui Kurzeme talupoeg harkadra taga – jalad paljad, püksisääred üles keeratud ja valge pikkade käistega särk pükstel, särgikaelus laialt avatud. Pitt nuuskis mööda savanni ringi, keel pikalt väljas, samas hoidudes inimeste lähedusse. Aegajalt tegi Pitt pikka hüppe, haugatas ja püüdis kinni ritsika või hiire; Pitti toidulaud oli mitmekesine ja rikkalik. Neegrid astusid odad käes ja veinivaadid seljas, aegajalt üksteist kandjatena välja vahetades – kandam ei olnud neile raske, keskkond oli kodune ja sõbralik.
Keskpäeval jäid rändurid puhkama võimsa laiavõralise ahvileivapuu alla. Maapinnast viie jala kõrgusel oli tüvi nii jäme, et kuus meest vaevalt ulatusid sellest ümber võtma. Ahvileivapuu koosnes kaheksast ühest tüvest välja kasvavast tohutu suurest harust. Nende tipust kasvas tihe oksastik, millel sõrmjad liitlehed ja tohutu hulk suuri lõhnavaid valgeid õisi. Ahvileivapuu vili oli pikk kurgitaoline kupar, millel jahukas söödav sisu. Puit aga punakat värvi, pehme ja veerohke.
Kuigi ahvileivapuu oli väga võimas, ei pakkunud tema lehestik ränduritele varju. Kõrvetavas päikeses liibusid ahvileivapuu lehed paarikaupa kokku ning puu all istuvate rändurite higist märjal seljal võis märgata ainult kriipsutaolisi varje.
Ahvileivapuu oli seest õõnes, see oli justkui suur onn ja kogu seltskond mahtus sinna ära. Olles end puuõõnsuses sisse seadnud, asuti tegema ettevalmistusi lõunasöögiks. Neegrid korjasid ahvileivapuu kupraid ning puulehtedelt mingite putukate tõuke. Need olid kaetud kleepuva limase ainega. Lisaks tõukudele noppisid pärismaalased ahvileivapuu lehtedelt suuri kolme tolli pikkusi ja sõrmejämedusi röövikuid.
Nawa rebis mõned ahvileivapuu lehed ja sättis sellele ritta hulgaliselt tõuke ja röövikuid. Kõrvale asetas leivapuu kupra – koloniaalinvestori lõunalaud oli kaetud. Nawa valmistas lõunasöögi Janisele, Mattisele ja Nilsile. Mawa, Bawa ja Awa teenindasid ennast ise. Otto von Grotthus võttis rööviku kahe näpu vahele ja pistis selle ettevaatlikult suhu, kusjuures röövik vingerdas veidi. Koloniaalinvestor matsutas suud, esmamaitset hinnates, ja noogutas kiitvalt:
„Väga, väga maitsev, aga ma ei oska öelda, mille või kelle maitset ta mulle meenutab.”
„See on rööviku maitse,” selgitas Mawa.
Taotledes toidukorra mitmekesisust, pistis koloniaalinvestor suhu peotäie tõuke. Matsutas jällegi hindavalt suud:
„Ülimalt head, aga natuke magusavõitu! Tahaks midagi soolasemat või teravamat juurde.”
„Kohe toon!” Peakokk Nawa tõusis kärmelt ja kadus ahvileivapuu oksterägastikku. Varsti naases ta suure peotäie pruunide mardikatega ja puistas neid Suure Valge Pealiku pihku tubli portsu. Otto von Grotthus võttis sõrmeotstega oma peopesalt mõne mardika, justkui oleks tegemist piprateradega, ja pistis suhu.
„Ohoo! Päris terava maitsega, ja ka soolasus on paras,” noogutas Suur Valge Pealik kiitvalt pead, pöördudes Nawa poole. „Tänan!”
Seltskond sõi isukalt, toidulauda kiites ning asjakohast juttu vestes.
„Poleks iialgi osanud arvata, et puu otsas võib inimene mitte ainult kõhu täis saada, vaid nautida rikkalikku, maitsvat ja mitmekesist toitu,” arendas vestlust Otto von Grotthus.
„Jah, seda nüüd küll,” toetas vestlust kurelasest vanapoiss Mattis, kelle toidulaud polnud kunagi eriti rikkalik olnud. „Siin maiustades tekib tahtmatult mõte, et milleks üldse töö ja muu taoline.”
Janisele pootsmani jutt ei meeldinud: „Ega inimene siis selleks maailma sünni, et ainult päikeses peesitada ning ahvileivapuu all tõuke ja röövikuid vatsa ajada.”
Nils oli just suhu pistnud kamalutäie tõuke ja mõne mardika vürtsiks juurde lisanud, seetõttu ei lausunud ta midagi, noogutas ainult nõustuvalt pead.
Pärast kosutavat einet puhati veidi ja asuti jälle teele. Lahkudes koorisid pärismaalased ahvileivapuu koort, tõmmates sellelt pikki ribasid. Koore kiust valmistasid neegrid õhtusel puhkehetkel väga vastupidavaid köisi, millega asendasid veevaatide juba võrdlemisi kulunud kanepinööre. Koorimine ei tee ahvileivapuule mingit häda – ta kasvatab jälle uue koore.
Ahvileivapuu ümber laiuv tasandik oli suures ulatuses ilma puudeta, kaetud üksnes rohuga, ent paremal silmapiiril paistis metsaviir, mis näitas alati kätte Gambia jõe asukoha.
Rändurid märkasid eemal, ahvileivapuu tuulepealsel küljel kahte jaanalindu rohtu napsamas. Jaanalinde kohtasid nad edaspidigi, kuid vaid neil lagendikel, millele oli võimatu märkamatult läheneda. Silmates või haistes pealtuule küljelt lähenejaid, asus jaanalind justkui segaduses või õiget suunda otsides ennast kohapeal keerutama ja pistis siis ülepeakaela jooksu, ning see oli ohumärgiks teistele loomadele. Nad tõstsid pea, karja juht alustas jooksu ja kogu kari asus paaniliselt liikvele. Jaanalind jooksis alati vastutuult, ta ei kaldunud kunagi kõrvale kord võetud kursist. Nagu segane jooksis ta otse edasi ja lisas aina kiirust. Ta jalad liikusid niivõrd kiiresti, et jalgu ei olnud peaaegu nähagi; rändureile tundus, justkui lendaks ta madalal üle savanni. Sageli tormas ta meeletu põikpäisusega, tiivajäänused laiali, rändureile peaaegu vastu, kuigi pärituult oli kümneid kilomeetreid ilma ühegi olendita vaba maad. Ohu korral päästis jaanalind end alati põgenemisega, aga kallaletungi tõrjudes asus ka ise vasturünnakule. Pitt hiilis alttuule küljest ühele jaanalinnule ligi ja asus vihaselt haukuma. Jaanalinnule oli taoline kallaletung ootamatu ning selleasemel, et põgeneda, üritas ta anda Pittile jalahoopi. Kui Janisel poleks õnnestunud Pitti tagasi kutsuda, oleks jaanalind oma võimsa jalahoobiga purustanud koera selgroo.
Mitmes kohas märkasid rändurid jaanalinnu pesa. Pesaks oli seda vast isegi raske nimetada – munad olid munetud mõne tolli sügavusse lohku liivas. Paistis, et seda pesa kasutasid mitu emalindu – Otto von Grotthus luges pesas kokku kakskümmend muna. Neegrid korjasid munad kotti, õhtusöögiks. Päeva jooksul lisandus jaanalinnumune veelgi – emalinnul oli munemisega kiire hakanud; ta munes enne, kui oli jõudnud pesa välja valida ja seetõttu leidsid rändurid kogu teekonna kestel siin ja seal üksikuid emalinnu poolt mahajäetud mune.
Jätkates teekonda ida poole, sattusid rändurid ootamatult tihedasse, magus-lääget aroomi eritavasse põõsatikku, millest läbitungimisega oli raskusi, sageli tuli kirvega teed raiuda. Pärismaalased rebisid põõsastelt koort, närisid seda ja pakkusid ka teistele. Koor oli meeldiva magusa maitsega ja väga mahlane. Ka põõsa ilusad hõbedased lehed olid mahlased ja magusa maitsega. Eemal põõsastes paistis midagi liikuvat – elevandid maiustasid põõsastikus, toppides londiga endale suhu suuri pahmakaid põõsalt rebitud oksi.
Õhtul jäädi laagrisse väikesesse palmisalusse künka otsas. Laagrist jooksid sageli mööda pühvlid ja ninasarvikud. Janisel õnnestus üks pühvel õhtusöögiks maha lasta. Otto von Grotthus kiheles elevandi küttimisega, kuid neegrid laitsid selle plaani maha.
„Suur Valge Pealik,” sõnas Mawa õpetlikult. „Elevandi küttimisel peab olema väga ettevaatlik. Kuigi tema samm tundub aeglane, on sörkiva elevandi samm siiski võrdlemisi pikk ja sa pead jooksma kaks korda kiiremini, kui sa eales oled jooksnud.”
Nawa täiendas Mawa sõnu: „Kui elevant tõsiselt ründab, on võimatu tema eest ära joosta, kui kiire sa ka ei oleks.”
Järgmise päeva varahommik oli hall ja öisest vihmast märg, maa kohal hõljus udu. Paari tunni pärast udu hajus, taevas selgines ja jälle paistis ere päike. Keskpäevaks muutus ilm väga palavaks ja lämbeks, õhus polnud tunda nõrgimatki tuulehõngu. Otto von Grotthus otsustas juba anda märku peatumiseks, et natuke hinge tõmmata, kui ootamatult jäi rändurite teele sügav, järskude kallastega org. Teeliste rõõmuks voolas oru põhjas väike jõeke ja selle kaldad olid kaetud erkrohelise rohuga. Rändurid laskusid kiiresti mööda järsku orunõlva alla ja kiirustasid jõe äärde. Aga oma imestuseks märkasid nad, kuidas jõgi otse nende silme all kokku kuivas, järele jäi ainult märg liivane jõesäng. Vihmasadu oli jõe elustanud, sadu lakates kadus ka jõgi. Pettunult istuti rohule puhkama. Pootsman Mattis ja vanemmadrus Nils heitsid värskele rohule pikali, et veidi tukastada. Üle rändurite pea lendas ärevalt häälitsedes parv lestanäppe. Nad siksakitasid üles ja alla ja pöördusid siis järsult väikese metsatuka suunas. Otto von Grotthus oli liialt väsinud, et püssi tõsta. Peale pooletunnist puhkust liiguti edasi.
Maastik muutus kiiresti. Ikka sagedamini sattus rändurite teele madalaid rohelise muruvaibaga kaetud lagendikke puude vahel. Siin-seal kasvas õlipalme, puuvillapõõsaid, sidruni- ja granaadipuid. Lagendike rohelusele pakkusid mõningat värvikirevust kollased ja sinised iirised ning punased orhideed. Rändurite sammudest hirmutatuna hüppasid põõsaste alt tiibade rabinal välja pärlkanad, tõusid kõrgele õhku, ühinesid väikeseks parveks, tiirutasid rändurite ümber ja laskusid siis jällegi põõsaste alusesse rohtu.
Üha rohkem võis märgata loomade jälgi ja teeradasid. Edasi liikudes kohtasid rändurid loomade väljaheiteid, mille ümber usinasti askeldasid sõnnikumardikad. Pikas reas veeretasid need, pea alaspidi ja tagajalgadega tõugates, nende endi kehaga võrreldes hiiglasuuri sõnnikupalle. Tumedad, purpurselt helkiva koorikuga sõnnikumardikad olid ametis oma tulevastele järglastele elupaiga ettevalmistamisega. Isane veeretas säärelihaseid pingutades sõnnikupalli, emane mardikas aga istus selle otsas ja sõitis sellega kaasa ja ilmselt ka õpetas sõnnikupalli otsast oma kaasat, sest aegajalt jättis isane mardikas jalgadega lükkamise, pöördus ringi ja puksis sõnnikupalli peaga. Seejärel asus jällegi tagajalgadega lükkama. Otto von Grotthus jälgis sõnnikumardika pingutusi huviga. „Täpselt nagu Kurzeme hertsogi emand,” sõnas koloniaalinvestor muiates kõrvalseisvale Janisele. „Ise midagi ei tee, ainult õpetab ja käsutab.”
„Nojah, aga hertsoginna on sünnitanud hertsogile kuus last,” kaitses Janis hertsogi emandat.
Varsti mõistis ka parun Otto von Grotthus, et oli mardikaemanda suhtes olnud ülekohtune. Sõnnikupall jäi ühe kivikese taha kinni; isane lükkas seda tagajalgadega siit ja sealtpoolt, pingutas oma jalalihaseid, kuid sõnnikukera ei liikunud paigast. Sõnnikumardikas pöördus ümber ja puksis sõnnikupalli ägedalt peaga, aga ei mingit tulemust. Mardikaemand ronis aeglaselt, otsekui pahaselt ja vastu tahtmist, palli otsast alla ja nüüd toetati juba kahekesi tagajalad vastu sõnnikukera ning nihutati ta takistusest üle. Emane mardikas ronis koheselt sõnnikupalli otsa tagasi.
Sõnnikumardikad veeretasid sõnnikupalli varjulisemasse pehme pinnasega kohta, kaevasid augu ja lükkasid sõnnikupalli sinna sisse. Emasel oli nüüd võimalus asuda oma kohustusi täitma – muneda sõnnikupalli sisse munad ja katta seejärel mullakihiga. Tulevastel lastel olid nüüd toiduvarud olemas, tõugud võisid sõnnikut süües areneda ja kui toit otsas, väljuda maapinnale elujõuliste mardikatena.

Vastu õhtut tõusis kerge jahutav tuuleõhk, mis kergendas edasiliikumist. Maastik oli muutunud rohelisemaks. Suured puud kasvasid hajutatult, üksikult ja saludena, puude vahel lainetas kõrge rohi. Ootamatult jõllitas rändureid mõnekümne meetri kauguselt tüügassiga – ta seisis liikumatult, harjased seljal turris, suurte kõverate kihvadega pea püsti. Kult jõllitas rändureid justkui arusaamatuses, aga ilmselt ka uudishimust aetuna, sest selles neitsilikus paigas polnud mitte kunagi ükski kütt liikunud.
Õhtul püüdis rändureid hirmutada hüään, kes äkitselt ilmus nähtavale kõrge rohu seest. Kiilja peaga hüään, salakaval ja arg, kes jälitab poegivaid emasloomi ja napsab siis äsjasündinu, on pigem varas kui kiskja. Hüüan ootas, et saak, kelleks seekord oli Janis, asub põgenema ja siis sööstab ta oma saagile kallale. Aga Janis seisis paigal ja ka hüään jäi seisma. Kuid hüään eksis seekord oma saagis väga rängalt, ja see eksimus maksis talle elu – Janis tõstis aeglaselt püssi, sihtis, ja vajutas päästikule.

Üheksateistkümnes peatükk. Rändurid jõuavad pärismaalaste külla. Parun Otto von Grotthusele antakse naiseks suguharu pealiku õde. Pootsman Mattis peab oma vanapoisi staatusest loobuma ja abielluma “siniverelise” neitsiga.

Ühel keskpäeval märkasid rändurid tihedat palmisalu ja selle lagendikul hulgaliselt palmilehtedega kaetud onne. Koloniaalinvestor pöördus küsivalt Mawa poole:
„Kes need on?”
„Fulbe suguharu. Me ei ole nendega praegu vaenus.”
„Kas sa nende keelt mõistad?”
„Ma oskan nendega rääkida.”
Otto von Grotthus pöördus kaaslaste poole:
„Püssid heitke selga, külarahvaga kohtumisel naeratage, olge rõõmsameelsed ja lahked.”
Aga siis koloniaalinvestorile justkui meenus miski, ja ta jätkas:
„ Naistele ärge ligi tikkuge! Muidugi, kui nad just ise huvi üles ei näita… Aga kõigepealt pange ennast riidesse eurooplasele kohaselt.”
Pootsman Mattis ja vanemtüürimees Nils kehitasid arusaamatuses õlgu, kuid ülemusega vaidlemine ei olnud lubatud. Esimene tüürimees Janis, olles vanemohvitser, asus koheselt käsku täitma.
Koloniaalinvestor heitis oma kõrge kübara rohule. Sidus tõsisel ilmel riidepambu lahti ja riietus kuube, silus seda hoolikalt. Seejärel otsis paunast välja paruka ja tõmbas selle endale pähe. Paruka otsa seadis oma kõrge suletutiga kübara. Kohendas mõõka vööl.
Järsku kukkusid pootsman ja vanemmadrus naeru lõkerdama, keerasid koloniaalinvestorile selja, vahtisid teineteisele otsa ja lagistasid naerda – koloniaalinvestori riietumisrituaal meenutas neile Otto von Grotthusi seiklusi naistega Gambia jõesuudme džunglis. Koloniaalinvestor heitis oma alluvatele pahase pilgu, kuid ei lasknud end nende naerust häirida.
Saanud riietumisega valmis, murdis koloniaalinvestor käeulatuses asuvalt põõsalt suure rohelise oksa – ta oli kuskiltki kuulnud, et pärismaalastele tuleb oma rahumeelsetest kavatsustest rohelise oksaga märku anda.
Ekspeditsioon lähenes külale. Selle onnid olid paigutatud ringikujuliselt – viis või seitse ringi ümber ühe suure võrdlemisi soliidse väljanägemisega onni.
„Mis pagana pärast need onnid seal ringi on seatud?” pöördus Otto von Grotthus imestunult Mawa poole. „Ehitagu küla ikka küla moodi – ritta või nelinurkselt nagu Kurzemes.”
Kuigi Kurzeme ei öelnud Mawale midagi, asus ta Suurele Valgele Pealikule jagama selgitusi ja teadmisi: „Küla keskel asuv, pealtnäha jõukama väljanägemisega onn – see on Suure Pealiku eluase. Suur plats onni ees on lõkkekoht, sellel esitletakse usulisi rituaaltantse ning peetakse laulu- ja tantsupidusid. Ümber Suure Pealiku eluaseme paiknevad ringiga väiksemad onnid – need on Suure Pealiku naiste puhkamiskohad, sest magamas käivad nad Suure Pealiku onnis. Ringiga ümber Suure Pealiku naiste eluasemete paiknevad Suure pealiku otseste sugulaste – vendade, õdede, nende naiste ja meeste onnid. Järgmise, veel suurema ringi moodustavad Suure Pealiku naiste sugulaste, samuti onude ja onupoegade ning tädide ja täditütarde onnid. Viimane, kõige suurem onnide ring, on lihtrahva eluasemed, kelle sugulusaste Suure Pealikuga ei ole enam määratletav. Ümber lihtrahva onnide enam onne ei ole; ümber nende eluasemete luusivad öösel hüäänid, vahel ka mõni vana ja nüride hammastega lõvi, kel loomade tabamiseks enam jõudu ja jaksu ei jätku, aga neegrinaise või lapse suudab siiski kavalust ja elukogemusi appi võttes ära napsata.”
Otto von Grotthus kehitas taolise elukorralduse peale õlgu ja andis käsu edasi liikuda, siseneda neegrikülla. Järsku Otto von Grotthus seisatus ja jäi pärani silmi vahtima seatara. Tara sees jooksid ringi väikesed pruunikas-punaste harjastega sead. Aga siiski mitte sead ei tekitanud koloniaalinvestoris imestust ja hämmeldust – sigade tarand oli valmistatud tihedalt, umbes poolemeetriste vahedega, maasse kaevatud elevandikihvadest. Tarand oli tihendatud ümber kihvade punutud vitstega. Otto von Grotthus vahtis kukalt sügades hämmeldunult seda röögatult kallihinnalist aeda. Taolist elevandiluust tara ei saanud Kurzeme hertsog lubada endale isegi oma aknaaluse väikese iluaia kaunistamiseks.
Enne külla sisenemist haaras Mawa Suurel Valgel Pealikul kuuekäisest kinni: „Ütle sellele kohalikule Suurele Pealikule, et ma olen sinu sugulane. Nad peavad lugu ainult pealiku sugulastest.”
„Olgu,” nõustus Otto von Grotthus. „Ma ütlen pealikule, et kõik minuga kaasas olevad neegrid, samuti Mattis, Nils ja Janis on minu lähedased sugulased.”
Mawa asus rõõmsalt ja elevusega hääles midagi oma kaasmaalastele seletama, näidates seejuures Suure Valge Pealiku suunas. Neegrid naeratasid ja noogutasid Otto von Grotthusele pead; oli näha, et nad tundsid heameelt ja uhkust parun Otto von Grotthusega lähedaste sugulussidemete üle.
Onnidest valgus välja pärismaalasi – mehi, naisi ja lapsi. Nad jäid tulijaid vaikselt ja liikumatult jälgima. Kuid ootamatult, valgete meeste lähenemisel, põgenesid naised ja lapsed onnidesse peitu; nad nägid esmakordselt taolisi valge nahaga ilmutisi. Suur Pealik jäi koos oma ihukaitsjatega onni ette istuma, kuid ta olek väljendas hirmu ja kohkumust. Keeletult vahtisid Suur Pealik ja tema ihukaitsjad tulijaid.
Otto von Grotthus võttis oma kaaskonnaga rohul istet, andes Suure Pealikule aega toibumiseks. Mawa ligines Pealikule ja asus seletama, et need mehed tulevad sealt, kus päike peaaegu ei paista, seetõttu on nad valged ja kahvatud. Ta selgitas, et kahvanäod on rahumeelsed rändurid, kes lähevad kohe edasi, kui on jalgu puhanud.
Ettevaatlikult, aga siiski uudishimust aetuna ilmusid naised ja lapsed välja ja kogunesid meeste ümber, kes seisid, odad käes, Suure Pealiku selja taga.
Pealik oli umbes nelikümmend viis aastat vana. Kuigi ta istus, võis märgata, et ta on pikakasvuline, korrapärase, tugeva kehaehitusega. Ta oli veidi kiilaspäine, kõrvade ääres ja kuklas kräsus juuksed. Nahavärvuselt oli ta pigem hele kui must, umbes nagu piimaga kohv. Kogu ta nägu ja ülakeha oli kaunistatud mitmevärviliste nahajoonistega, mis rõhutasid Suure Pealiku seisust, äratasid lugupidamist ja aukartust. Pealik oli riietunud värvilistest sulgedest ja erinevatest naharibadest valmistatud niudevöösse. Ta käsivarsi ja paljaid jalasääri kattis tohutu hulk võrusid. Ka pealiku selja taga seisvad lähikondlased kandsid naharibadest niudevööd, meeste ülakeha ja selg oli kaunistatud ohtrate värviliste maalingutega. Käsi ja jalgu ümbritsevad võrud olid sinna asetatud ilmselt juba noorukieas, sest võrud olid käte- ja jalalihastesse kasvanud ja andnud neile omapärase voldilise kuju. Pealiku lähedaste taga seisis lihtrahvas. Nende kehadel maalingud puudusid, ainult mõnede jämedate pintslitõmmetega oli toonitatud meeste silmaaluseid, otsaesist ja lõuga. Lihtrahvas, nii mehed kui naised, kandsid väga praktilist „ülikonda” – ette ja taha oli seotud väike laiade tihedate lehtedega roheline vihake. Neeger võis igal hommikul riietuda „uude ülikonda”, soovi korra neid ka päeva jooksul lugematuid kordi vahetada.
Pealiku selja taga istus noor sirge rühi ja uhke peahoiakuga naine – esimene leedi. Ta riietuseks oli lühike niudevöö. Keha oli ilma joonisteta, ainult huuled värvitud rõhutatult punaseks ja silmalaud toonitud erkroheliseks. Käsi ja jalasääri ehtisid tagasihoidlikud võrud. Ümber ülakeha oli risti-rästi seotud taimekiududest punutud mitmevärvilised nöörid, mis jättis võrdlemisi riietatuse mulje. Nöörid olid seotud väga maitsekalt ja kunstipäraselt, samas midagi liialdamata. Naisel oli maitset, ja ilmselt ta mõistis, et tema kaunis keha ei vaja liigsete ilustustega varjamist.
Pealik sai esmasest ehmatusest üle ja alustas tavakohast kõnet, aga pöördudes seejuures oma naise poole:
„Meil on hea meel, et te rahumeelselt tulite ja veel suuremat heameelt tunneme siis, kui te rahumeelselt ära lähete.”
Pealiku naine ütles samad sõnad edasi Mawale, kes tõlkis need Suurele Valgele Pealikule.
Otto von Grotthus noogutas vastuseks, oskamata taolise tervituse peale midagi kosta. Mawa noogutas pealiku naisele ja naine andis noogutuse edasi Suurele Pealikule.
Otto von Grotthus ulatas Mawale värvilisi, Kurzeme klaasivabrikus valmistatud helmeid ja nikerdustega tupes noa ning palus need üle anda Suurele Pealikule. Suur Pealik võttis kingitused vastu ja rõõmustas seejuures nagu laps.
Parun Otto von Grotthus tõusis aeglaselt püsti, ligines Suurele Pealikule, sirutas pikalt käe välja, et Suurt Pealikku mitte ehmatada ja ulatas talle ilusa südamekujulise peegli. Suur Pealik võttis peegli, põrkus sellesse vaadates ehmatusega tagasi, kuid uudishimu sai kartusest võitu; ta tunnetas, et näeb seal iseennast ja asus oma palet heameelest naeru kihistades vaatlema. Seejärel andis kõik kingitused edasi tema taga istuvale esimesele leedile. Märgates, et Suur Valge Pealik seisab ikka tema ees, osutas Suur Pealik aukohale, enda kõrval asuvale jämedale puunotile, olles enne seda saanud nõusoleku oma naiselt.
Otto von Grotthus, soovides saavutada „esimese leedi” soosingut, ulatas talle enne kui istet võttis kauni vasest sepistatud Kurzeme käevõru. Naine raputas eitavalt pead. Suur Pealik võttis võru enda kätte ja andis edasi oma naisele. See naeratas tänutäheks valgete hammaste välkudes. Ta naeratas väga kaunilt ja veidi flirtivalt – paistis, et Otto von Grotthusel oli õnnestunud Suure Pealiku naise südant võõraste tulijate suhtes pehmendada, aga võib-olla isegi veidi enda poole kallutada.
Pealik viipas käega, ja koheselt istus Otto von Grotthusi kõrvale kena tütarlaps, surudes kitsal puunotil oma niudevöös puusa vastu Otto von Grotthusi külge.
„Võta vastu minu kingitus! Minu noorim õde on nüüd sinu naine niikaua, kuni sa oled meie külaline,” sõnas Suur Pealik oma naise poole pöördudes. Pealiku naine andis Suure Pealiku sõnad edasi Mawale, kes tõlkis öeldu Otto von Grotthusele. Kogu tõlke kestel vaatas esimene leedi ainiti Otto von Grotthusele silma, justkui tahaks ta tegelikult öelda hoopiski midagi muud, aga ta ei pöördunud selleks nõusoleku saamiseks oma mehe poole.
Selle suguharu „kuningapere” rangelt määratletud tavaõigus nägi ette, et mees ei tohtinud midagi öelda ilma naise heakskiiduta ja naine ei omanud õigust mitte midagi teha ilma mehe nõusolekuta.
Pärismaalased kogunesid ümber rändurite. Nad kõnelesid omavahel lakkamatult ja kiiresti, vahel naersid lõbusalt valgete teravate hammaste välkudes. Kõik nad olid pikka kasvu ja kauni kehaehitusega. Noored neiud olid eranditult sihvakad, kõrgete rindadega, pika kauni kaela otsas väike peake. Nende täidlaste ja meelate huultega suu oli värvitud erkpunaseks ja ilmselt selleks, et rõhutada suu kaunidust ja veetlust, oli suunurkadest kuni kõrvuni tõmmatud paksud punased jooned. Kui tüdrukud oma valgeid hambaid paljastades naerma puhkesid, siis jäi mulje, et nende suu ulatub kõrvuni.
Lapsed olid julgemaks muutunud. Üks väike tüdruk silitas ja paitas Otto von Grotthuse parukat, suured silmad imestunult pärani. Väike poiss aga silitas pootsman Mattise harjasjuukseid. Alles paar päeva tagasi oli Bawa näinud kurja vaeva ja paar tundi kääridega jahmerdanud, et saada pootsmanile uus, selles kliimas sobilik soeng. Poiss silitas pootsmani pead pärikarva, ja siis vastukarva, ning puhkes äkitselt südantlõhestavalt nutma. Talle tundus, et keegi on vägivaldselt selle valge mehe juuksed ära lõiganud. Ema tõmbas poisikese oma rinnale ja asus teda lohutama.
„Kui ilusad pikad kräsus juuksed sinul on!” sõnas Suur Pealik, pöördudes oma naise poole. Naine lausus need sõnad edasi Mawale, kes tõlkis Otto von Grotthusele.
„Ma kingin oma paruka sulle,” sõnas Suur Valge Pealik suuremeelselt; heitis oma kõrge suletutiga kübara maha ja tõmbas paruka peast.
Pealikku ümbritsenud seltskond ahhetas õudusest, naised ja lapsed pistsid hirmunult kisades jooksma – mõned jooksid meeletuna onni, teised peitusid onni taha, aremad lidusid päkkade välkudes metsa. Suure Pealiku ümber valitses tohutu segadus, kisa ja kära.
Otto von Grotthus asetas paruka uuesti pähe, tõmbas selle jälle peast ja tegi niiviisi mitu korda, andes ümbritsevatele neegritele mõista, et see ei ole midagi enamat, kui peakate või iluasi. Mawa selgitas seejuures paruka olemust Suurele Pealikule ja tema naisele. Lõpuks võttis Suur Pealik paruka ettevaatlikult kätte, uuris seda tähelepanelikult ja tõmbas pähe, võttis peast ja tõmbas uuesti endale üle kõrvade; vaatles ennast peeglis, hakkas tasakesi naeru kihistama ja naeris siis heameelest laginal. Esimene leedi ei suutnud ennast kauem talitseda, ta haaras ilma tseremoonitsemata oma mehel paruka peast, hoidis seda viivu käte vahel, silitas parukat ja tõmbas selle pähe – ta nägi selles välja väga uhke, kuningannalikult majesteetlik, kusjuures pikk lokiline parukas ei varjanud tema sihvakat tõmmut luigekaela, kattes ainult osaliselt tema kaunid rinnad.
Otto von Grotthus viipas pootsman Mattise enda juurde:
„Ava venivaat! Kostitame Suur Pealikku ja tema naist meie hea Sabile veiniga.” Aga tundes oma külje vastas noore daami kuuma keha, jätkas härrasmehelikult:
„Jah, muidugi, hm…, pakume veini ka minu naisele.”
Pootsman oli juba tükk aega kibelenud ja oodanud, millal järg jõuab veinivaadini, kuigi, ta oli kindel, et see lõpuks siiski avatakse. Ta taris kotist vaskse veinipeekri välja, kallas veini täis ja ulatas Otto von Grotthusele. See tõstis peekri pidulikult kõrgele ja jõi tugeva sõõmu, ähkis seejärel mõnusalt ja heakskiitvalt, otsekui jooks ta Sabile veini esimest korda. Suur Pealik vaatas seda pealt, uudishimulikult ja neelatades. Suur Valge Pealik ulatas peekri pealikule ja noogutas. Pealik vaatas oma naise poole – see noogutas. Suur Pealik jõi, maigutas vahepael huuli ja jõi jälle, noogutas kiitvalt pead ja ulatas naisele. Parukas kuninganna jõi veini, ainiti pilk suunatud Otto von Grotthusele.
Veinipeeker käis Suure Pealiku lähikondlaste seas ringi, pootsman Mattis täitis seda üha uuesti ja uuesti, vahepael ka ise suuri sõõmutäisi rüübates. Kohalikud külaelanikud olid Suure Pealiku käsu peale lõkke üles teinud, hiiglasuure antiloobikere lõke kohale küpsema seadnud ja pidupäeva puhul ka ise kohalikke joovastavaid jooke pruukima asunud, järgides Suure Pealiku pidupäevast meeleolu ja olekut.
Külaelanikud väljendasid oma heameelt ning tõusvat pidutuju laulude ja tantsudega. Peaaegu alasti mehed, nuiad käes, moodustasid ringi ümber lõkke ja laulsid röökivalt nii valjusti kui keegi suutis. Tantsides tõstsid kõik üheaegselt jalga, lõid seda tugevasti kaks korda vastu maad, siis tõstsid teise jala üles ja põrutasid seda kaks korda vastu maad, seejuures pillutasid käsi ja pead igasse suunda. Naised ja neiud väänlesid ja pöörlesid meessoost tantsijate vahel. Kogu tantsu jooksul kõlas katkematu kõrvulukustav möirgamine ja trummide põrin. Tolmupilv kattis tantsijaid, kehad pöörlesid, väänlesid ja leemendasid higist.
Mawa pöördus oma lähedase sugulase, parun Otto von Grotthuse poole:
„Ütle kallis sugulane, kuidas sinule fulbede tants ja laul meeldib?”
Otto von Grotthus oleks peaaegu vastuseks õlgu kehitanud, kuna siinnähtu ei sarnanenud mitte põrmugi Kurzeme hertsogilossis peetud prantsuse stiilis ballidega, aga aadlikule kohaselt säilitas ta viisakuse:
„Imepäraselt kaunid tantsud ja laulud. Võrratu! Kaasakiskuvad ja temperamentsed!”
Mawa tõlkis kuuldu Suurele Pealikule. Selle nägu venis laiaks avalaks naeratuseks ja ta esitas lihtsameelse küsimuse:
„Kas Suure Valge Pealiku inimesed ka tantsivad ja millised on teie tantsud?”
„Muidugi, meile meeldib väga tantsida! Tantsud on igal pool, ikka ja alati ühesugused – täis kirge ja ihalust.”
„Aga Suur Valge Pealik, me võiksime tantsijatega ühineda. See teeb ju ainult rõõmu meie sugulastele ja alamatele.”
Suur Pealik astus tantsuringi ning asus tantsurütmis hoogsalt jalgadega trampima ja laulu möirgama. Otto von Grotthus, et mitte võõrustajat solvata, võttis oma noorikul käest kinni ja ühines tantsijatega. Olles Kurzeme hertsogilossis olnud kõva tantsulõvi, tabas ta koheselt rütmi, lõugas koos neegritega kõigest kõrist, tammus paremal ja vasemal jalal, kõigutas ennast seejuures ette ja taha. Higiojad voolasid parun Otto von Grotthusel üle keha, püksid kleepusid ümber jalgade, pikkades nahksaabastes jalad muutusid higist märjaks. Värske naisemehe, Otto von Grotthuse kõrvale olid ennast tantsima sättinud kaks erakordselt kaunite kehavormidega, suurte prinkis tissidega peaaegu alasti tüdrukut. Nad trampisid jalgadega, hööritasid puusi ja lõugasid kirglikult ja meeletult. Aeg-ajalt tümitasid nad tantsides oma pehme, peaaegu palja tagumikuga Otto von Grotthuse puusi, kõhtu ja tagumikku. Otto von Grotthuse „noorik” tantsis vaoshoitult ja sündsalt, nagu äsja tanu alla saanud noorikule kohane, aga võib-olla olid tema liigesed muutnud meelalt lõdvaks ja pehmeks kirgliku esimese öö ootuses.
Suur Pealik pakkus Otto von Grotthusele oma kohalikku, heamaitselist aga võrdlemisi kanget joodavat. Seda mekkides kukkusid Suured Pealikud omavahel elavalt vestlema, Mawa suutis vaevu tõlkida. Suure Pealiku naine oli sõnade vahendajana vestlushoos jäetud kõrvale, ja ta ei olnud ka sellest eriti häiritud – kahe võrdlemisi vindise pealiku omavaheline loba ei ohustanud kuningriiki.
Suur Pealik haaras Suure Valge Pealiku kaela ümbert kinni:
„Kas sa pead minust lugu?”
„Muidugi pean.”
„Ei, sa ütle mulle, kas sa pead minust lugu nagu oma vennast?”
„Sa oled mulle rohkem kui vend.”
Hommikul ärkas Otto von Grotthus suures pohmeluses. Erinevat marki joogid olid tema pea paksuks teinud; pea valutas hirmsasti. Onni paistis sisse varahommikune päikesevalgus, ritsikad siristasid onninurgas, väljast kostus neegrite juttu ja rõõmsat naeru. Otto von Grotthus tõusis istuli, vaatas segaduses ringi, suutmata mõista, kus ta asub või mis temaga on juhtunud. Äkitselt haarati tema kaela ümbert kinni, käed pigistasid tugevalt ja kirglikult, jalad põimusid ümber Otto von Grotthuse keha – terve öö oli noorik oodanud oma värske abielumehe ärkamist, ja nüüd pani ta oma naiseliku võimu maksma…
Keskpäeval kogunes Suure Pealiku onni ette lõkkeplatsile tohutu rahvahulk.
„Mis rahvakogunemine siin saab olema?” pöördus koloniaalinvestor selgituste saamiseks Mawa poole.
„Algab kohtumõistmine,” selgitas Mawa natuke salapärase häälega. „Fulbe suguharul on tavand, et iga naine, kes kohtab teel meessoost rändurit, talle andub. Naised täidavad seda iidset kommet meeleldi. Aga mehed mitte alati, ja sellest tekkib sagedasi kohtuprotsesse.”
Pealik oli istet võtnud oma onni ette, lõkkeplatsi äärde. Ta oli riietunud eriti pidulikult – pead kaunistasid värvilised suled, ülakeha kattis värvikirev joonisehe, mis oli siiski uusi asjakohaseid maalinguid juurde saanud; käsi ja jalgu ehtisid värvilised rõngad ja puukoorest ning nahast paelad. Kuid tundus, et ka Suurt Pealikku vaevas pohmell. Vähemalt seekord ei olnud ta range, karmi olemisega kohtunik. Pigem võttis ta eesseisvat kohtuprotsessi kui vaheldust pakkuvat, aga oma ametikohale vajalikku protseduuritoimingut. Oli ilmne, et süüdlane võis seekord pääseda leebema karistusega, kuigi täiesti süüst vabanemise lootus puudus – kui juba kohus maha istus, siis pidi sellele järgnema ka karistus. Vastasel korral oleks kohtumõistja muutunud naerualuseks.
Kohal oli kaebaja, süüdlased ja tunnistajad ning uudishimulik publik. Suure Pealiku käsu kohaselt astus kaebaja ette ja esitas oma kaebuse:
„Minu naine liikus eile mööda teerada metsa, et korjata mulle juurikaid õhtusöögiks. Talle tuli vastu minu naabrimees. Minu naine oli hea kombe kohaselt valmis anduma, aga naabrimees läks teda eirates mööda.”
„Oli nii?” esitas Suur Pealik süüdlasele range küsimuse.
„Oli,” vastas kohtualune keerutamata.
„Miks nii,” tahtis Suur Pealik teada süüteo täpsemaid asjaolusid.
„Just enne teda tuli mulle vastu üks teine naabrinaine. Olin tema austamisest väsinud.”
Suur Pealik asus küsitlema tunnistajaid. Need seletasid läbisegi õhinal ja erutatult:
„Jah, me nägime pealt, kuidas naine tuli mehele teerajal vastu; naine jäi seisma, ootas ja oli valmis, aga mees jätkas peatumatult teekonda.”
Suur Pealik jäi mõttesse. Kaasus oli keeruline, süüdlase argumendid asjakohased, aga süütegu oli siiski toimunud ja tõendatud ning tavaõigusest üleastumist ei saanud jätta karistamata.
Suur Pealik jõudis seisukohale:
„Kuulake minu otsust!” Pealik koputas odaotsaga vastu maad, ajas ennast tähtsalt puhevile ja sõnastas karistuse:
„Süüdlase naine peab päevaloojangul kaks korda tulema mööda teerada ning kaebajal on õigus teda kaks korda eirata.”
Rahvas avaldas heakskiitu Suure Pealiku õiglase otsuse üle.
Peale kohtumõistmise talituse lõppemist, tublisti enne päevaloojangut, nähti pootsman Mattist siirdumas käänulisele metsarajale. Mattis oli otsustanud säästa süüdlase abikaasa naiselikku eneseuhkust ja kaitsta tema au, sest miskipärast tundus Mattisele, kui eurooplasele, Suure Pealiku kohtuotsus ebaõiglasena.
Järgmisel päeval kutsus pealik Otto von Grotthuse ja tema reisikaaslased jahile. Küla taga voolas väike jõeke ja selle kaldale kogunes palju loomi – pühvleid, gnuusid, antiloope, sebrasid ja ninasarvikuid.
Jahimehed asusid kõrgesse rohtu peitudes pühvleid jälitama. Nad tõmbasid endale pähe kuivatatud gnuu pea koos nahaga. Niiviisi maskeerituna hiilisid nad viskeulatusse ja heitsid oma odad pühvli kehasse. Seejärel ajasid nad haavatud pühvlit nii kaua taga, kuni see surnult maha langes. Seekord aga juhtus õnnetus – üks jahimeestest kukkus pühvlit taga ajades äkitselt kokku ja jäi liikumatult lamama.
Suur Pealik pani diagnoosi:
„Surnud.”
Surnu tõsteti üles ja kanti lauldes ja tantsides küla keskele lõkkeplatsile. Mehed vibutasid surma eemale tõrjudes odasid, trampisid trummide rütmis jalgu. Naised katkusid juukseid ja itkesid. Surnu viimsesse puhkepaika saatmisega oli kiire. Neegrid kartsid, et kaua kaitsetult lamava surnu võivad pahad vaimud endale võtta, oma huvides ära kasutada. Kuid nad olid arvamusel, et ükskord ärkab surnu üles, uuele elule, ja seetõttu ei peetud vajalikuks teda maha matta. Surnu toimetati laulu, tantsu ja itkemise ning trummipõrina saatel sipelgakaru koopani. Neegrid ronisid mööda uurdeist krobelist savikülge üles ja lükkasid surnu sipelgakaru koopa avausest sisse. Avaus kaeti rohutuustidega. Surnu matmise ajal kuuldus põõsastest lõvi rahulolematu urahtus, ja seejärel veidi vaiksemalt pahur urin. Otto von Grotthus tegi kääpa kohale ristimärgi. Janis seisis kõrval, vaikides ja mõtteis.
Matuselised pöördusid lauldes ja tantsides lõkkeplatsile tagasi, naiste itkemine oli lakanud, nad ühinesid tantsuga – elu läks edasi. Otto von Grotthus viipas pootsman Mattisele. See avas koheselt veinivaadi, kallas vaskpeekri Sabile veini täis. Otto von Grotthus ulatas kõigepealt peekri Suurele Pealikule.
„Suur Pealik,” sõnas Otto von Grotthus paatosega hääles. „ Meie rahval on kombeks, et juuakse veidike veini kadunu mälestuseks.”
Suur Pealik noogutas mõistvalt ja kummutas ühe sõõmuga peekri tühjaks. Aga veel ei olnud Suur Pealik jõudnud tühja peekrit pootsmanile tagasi ulatuda, kui onni astus surnu ja võttis istet Suure Pealiku selja taga. Pealik ei olnud surnu tagasipöördumisest häiritud. Selles ei olnud ka midagi imelikku, sest esines juhtumeid, kus kiirustavale matmisele järgnes surnu tagasitulek koju, oma sugulaste juurde, kuna ta oli maetud elusana. Pealik, omades huumorimeelt, pöördus Otto von Grotthuse poole:
„Võib-olla sinu teener, pootsman, või kesta on, pakub peekritäie sinu paljukiidetud Sabile veini ka äsja ellu ärganule, sest veidi veini maitseb nii surnule, kui ka elavale.”
Elu läks edasi. Aga surm külastas külarahvast uuesti. Ühel ööl oli lõvi küla tagumiste onnide juurde hiilinud, ja nahka pistnud põõsastesse asjale läinud poisikese. Suur Pealik pöördus Suure Valge Pealiku poole:
„Ma olen kuulnud, et teie odad teevad kõva pauku ja lendavad kaugele. See vana, nõder, hambutu lõvi, kes on valinud oma saagiks inimese, tuleb ära tappa. Parem talle ja ka meile.”
Otto von Grotthus nõustus oma võõrustajaga – inimsööja lõvi tuleb hävitada. Õhtul võeti kohad sisse viimaste onniderea taga. Paarikümne meetriste vahedega lamasid havisabatihnikus, musketid palges, Otto von Grotthus, tema kõrval Suur Pealik odaga, siis Janis ja pootsman Mattis. Nende pilgud puurisid kuupaistest valgustatud havisabalehtede vahelt, teraselt ja valmis iga kahina peale päästikule vajutama. Aga saabus hommik, ja lõvi ei ilmunud.
Suur Pealik esitas uue jahiplaani – paneme põõsastesse poisikese ja kui lõvi välja ilmub, lasete oma odad lendu. Taoline jahiplaan Otto von Grotthusele ei meeldinud. Ta polnud kindel, kas suudab ennetada lõvi ja kas musket ei tõrgu. Otto von Grotthus pakkus välja ohutuma ja esmapilgul täiesti kindla plaani – asetada söödaks onnide tagusesse võssa tapetud antiloobi sisikond.
Öö oli kuupaisteline, tähed särasid taevas, rohule oli langenud kerge kaste. Ümberringi lasus täielik vaikus, ainult rohutirtsude siristamine häiris jumalikult kaunist ja vaikset ööd. Otto von Grotthus, Suur Pealik odaga, Janis ja Mattis lamasid positsioonidel, musketid laskevalmis. Äkitselt, kui kuu oli varjunud üksiku pilve taha, kuuldus põõsastest sahistamist, ebamäärast häälitsust ja oli näha, et mingi loom rebib hammastega antiloobi raibet. Otto von Grotthus, Janis ja Mattis tulistasid peaaegu üheaegselt. Suur Pealik kargas püsti ja tormas sündmuskohale – antiloobi kõrval lebas surnuna, soolikad hambus, hüään. Suur Pealik lõi pettunult käega.
Seekord esitas Janis oma jahiplaani – valvata seni, kuni lõvi on tabatud. Lepiti kokku, et igal ööl valvavad küla servas kordamööda Otto von Grotthus ja Mawa odaga, Janis ja Nawa ning pootsman Mattis ja Bawa. Pootsman pakkus enesekaitseks Bawale musketi ja õpetas sellest tulistamist, aga õpetamine ei andnud tulemusi – Bawa sulges enne päästikule vajutamist silmad ja kattis vaba käega oma vasaku kõrva.
Nädala jagu päevi valvati igal ööl onnide tagustes põõsastes, aga lõvi ei ilmunud. Bawa muutus juba liialt ülemeelikuks ja jultunuks. Ta jalutas põõsastes, laskis paha haisu ja häälitses ebasündsalt, püüdes alavääristada ja õrritada talle senitundmatut ja nähtamatut lõvi. Järjekordse valve ajal, kui Bawa oli vaevalt jõudnud jultunud peeretada, kargas lõvi talle kallale. Aga pootsman Mattis oli valmis; ta vajutas päästikule ning inglise musket ei tõrkunud – enne kui lõvi jõudis küünistada Bawa tagapoolt, kukkus lõvi surnult maha.
Seekordne pidu lõkkeplatsil, millega kogu külarahvas ülistas Mattis Lõvitapjat, ületas kõik varemnähtud ja kogetud peod. Otto von Grotthus veiniga ei koonerdanud. Ka Suur Pealik oli muutunud üliheldeks – ta kinkis poissmees Mattisele naiseks oma lemmikõe. Aga paadunud kuralasest vanapoisil vedas; tal tuli naise tuhvlialusena veeta ainult nädalajagu päevi ja öid – ekspeditsioonil oli aeg teele asuda.
Maadeavastajad pidid kahjutundega lahkuma sellest sõbralikust neegrikülast; tema natuke lihtsameelsetest, aga väga heatahtlikest, pisut lapsemeelsetest elanikest. Otto von Grotthus kiirustas jätkama oma esmaste ülesannete täitmist – avastada kulda ja hõbedat, vase- ja rauamaaki.
Lahkudes suudles Suur Pealik Otto von Grotthusi põsele nagu oma venda. Kaisutas seejärel Mattis Lõvitapjat. Mattise naine saatis oma ajutise mehe teele pisut iroonilise muigega – ju ta mõistis, et Mattis võis külla olla tubli naistemees, aga mitte truu naisemees. Aga Otto von Grotthusi naine vaatas oma mehele järele kurvalt, armunult ja meeleheites; ta suured mustad silmad olid pisaraist tulvil. Kuid kurvastada ei tulnud tal kuigi kaua – üheksa kuud hiljem sündis talle heledanahaline poisslaps, kellel olid sinakashallid silmad ja juba sündides kena kuldne lokike peanupul. Sajandeid hiljem, kui inglise kolonisaatorid olid hõivanud kogu Gambia ja nendega koos saabunud igat masti teadlased ja antropoloogid, pakkus teadlastele erilist huvi ja imestust üks kohaliku suguharu pealik. See Suur Pealik oli heledat nahavärvi ja tal olid hallikassinised silmad ning pikad kuldsed aga tugevasti lokis juuksed. Samasuguseid antropoloogilisi kõrvalekaldeid märgati ka Suure Pealiku lähedastel sugulastel. Briti Kuningliku Antropoloogiaseltsi teadlased tulid arvamusele, et ilmselt oli tegemist mingi päriliku mutatsiooniga.
Tõeliste kolonisaatorite tulekuni oli veel aega, seni aga saatsid neegrid Otto von Grotthust teele otsekui kallist külalist – rõõmsalt tantsides ja lauldes. Suur Pealik jättis koloniaalinvestoriga hüvasti nagu oma vennaga, tema naine aga kuningannale kohaselt hoidis pisaraid tagasi, kuninga noorim õde aga valas pisaraid ega varjanud oma armunud südamest tulenevat meeleheidet.
Pootsman Mattis upitas pooltühja veinivaadi kandjatele selga ja hakkas astuma. Vanemmadrus Nils hoolitses veelähkri eest. Janis heitis püssi õlale ja võttis suuna silmapiiril terendavale džunglile. Janis ootas ööd ja tähtede süttimist – tema jaoks omasid tähendust ainult taevatähed ja Aina.

Kahekümnes peatükk. Kapten Smith asub õppima rohuteadlase ametit. Ta avastab tõhusaid mürke ja vastumürke ning katsetab neid enda peal.

Otto von Grotthuse ekspeditsioon liikus vaevaliselt, kõiki ohtusid ja raskusi trotsides mööda Gambia savanni edasi, itta, Gambia jõe ülemjooksu suunas. Eesmärk oli leida kulda, hõbedat, raua-ja vasemaaki, asutada Kurzeme hertsogiriigi koloniaalvaldused. Samal ajal seisis „Kurzeme printsess” Gambia jõel ankrus. Aga ekslik oleks arvata, et madrused laevalael peesitasid ja lulli lõid. Laeval pole need asjad kunagi nii käinud, ei käinud ka „Kurzeme printsessil”. Kapten hoidis madruseid ja suurtükikomando mehi pidevas tegevuses. Suurtükimehed nühkisid iga jumala päev oma torusid, mis kippusid soojas niiskes kliimas roostetama. Madrused poleerisid villase lapiga laeva vaskosasid läikima, võõpasid linaseemneõliga üle seisevtaglast – maste, raasid ja kliiverpoomi.
Ühel päeval kandis kokk kaptenile ette hädaolukorrast:
„Teie Kõrgeausus! Madrustel on hambad lahti, ei saa enam Kurzemest kaas võetud suitsetatud ja peaaegu kuivanud lambaliha süüa. Pehmeks see liha ei lähe – keeda või ära keeda.”
„Kurat, skorbuut võib inimese ka ära tappa!” vandus kapten halvaendelist uudist kuuldes.
Kapten pidas endamisi aru. Tema teadmised meditsiini valdkonnas olid vähesed, õigemini – olematud. Aga vana merekaru siiski tundis skorbuuti ja selle salakavala haiguse olemust.
„Kokk, jalamaid võta Villu kaasa ja korjake metsast juurikaid, taimelehti, rohtu, kõike, ja keetke rohelist suppi. Kui viitsid, viska lihatükk ka sinna sisse, keeb ta seal või ei kee.”
Suured korvid käevangus suundusid kokk ja Villu metsa, julgestuseks kaasas üks madrus püssiga.
Lõunaks olid nad tagasi ning kokk asus keetma rohelist suppi. Kõigepealt tühjendas ta katlasse messipoiss Villu korjatud taimed. Koka enda korvitäis rohelist pidi jääma järgmiseks söögikorraks. Täites kapteni käsku, viskas kokk katlasse ka paar kuivanud lambakintsu.
See lõunasöök oli erakordselt maitsev. Madruste enesetunne paranes, töö peale lõunat laabus. Madrused ronisid mastis, võõpasid linaseemneõliga raasid, naersid ja naljatasid. Aga järsku ronis üks madrus, siis teine ja seejärel kolmaski kibekiiresti mastist alla, hoidsid pükse kahe käega kinni ja kadusid jooksuga üle landgangi kaldaäärsesse võssa.
Kogu laevaperel olid kõhud lahti. Ka kapten kiirustas vahetevahel võsasse, kuigi oli söögi alla ja peale viskit kummutanud. Aga lahtine kõht ei ole mitte midagi, võrreldes lahtiste hammastega. Kapten andis käsu jätkata rohelise supiga. Seekord tühjendas kokk katlasse enda korjatud korvi rohelisega. Juurde lisas eilsed katlas ligunenud lambakintsud; pigem oma erialase südametunnistuse rahustamiseks, kui lootes sellest saada pehmet liha.
Seekord oli supp veelgi maitsvam. Ja huvitaval kombel ei kiirustanud sel päeval ükski madrus mastist allaronimisega ja ka metsa polnud mitte kellelgi asja. Ka teisel päeval laabus töö laevas häirimatult, aga kolmandal päeval hakkasid madrused kaebama pitsitust kõhus – laevaperel olid kõhud kinni jäänud. Ka kapten oli juba unustanud, millal ta viimati metsas asjal käis. Ainult kokal ei olnud kõht lahti ega kinni, sest amet võimaldas tal nautida erimenüüd.
Kapten istus ankrupeli otsas, popsutas piipu ja mõtiskles:
„Roheline supp – kõht lahti, roheline supp – kõht kinni? Üks supp tegi kõhu lahti, teine pani kinni!” Järsku välgatas ta peas mingi teadmine, mingi aimdus.
„Kokk ja messipoiss Villu, minu juurde!” hõikas ta üle laeva.
Villu kargas koheselt ligi. Varsti ilmus välja ka ehmunud näoga kokk, määrdunud põll ees ja suur kööginuga käes.
Kapten pöördus koka poole:
„Ütle, kust kuradi kohast sa need rohttaimed, mis kõhu kinni pani, korjasid?”
„Siitsamast landgangi äärselt perveveerult,” sõnas kokk. „Roheline on roheline, pean ma siis selleks terve metsa läbi kolama.”
Kapten köhatas ebamääraselt ja pöördus siis Villu poole:
„Noh, ja kust sina need lahtistid kitkusid?”
„Metsast,” vastas Villu lihtsameelselt.
„Kurat!” vihastas kapten. „Aafrikas algab mets Atlandi rannikult ja lõpeb vastu India ookeani. Kust sa lahtistid korjasid – päikesepaistelt, vilust, põõsastest, puu alt. Kust kohast?”
„Ega ma nii loll ka ei ole, et oleks päise päeva ajal hakanud neid kõrvetavaid ja kriimustavaid heinu korjama. Pimedas metsas ei näinud mitte tuhkagi. Käed veel siiani tuikavad ja kipitavad. Justkui oleks Kurzeme metsa all nõgeseid korjanud.”
Kapten jäi mõttesse, arutles endamisi ja asus siis kokale juhiseid andma:
„Sa pane esialgu katlasse pooleks neid enda heinu ja Villu lahtisteid. Vaatame mis tulemusi annab.” Kokk pöördus õlgu kehitades minekule. „Üks hetk,” peatas kapten koka. „Pea täpset arvestust, kui palju enda heinu ja Villu lahtisteid katlasse paned. Kannad mulle ette igapäevaselt. Vastutad peaga!”
Paar päeva testis kapten iseenda peal toitu. Ta jäi sellega peaaegu rahule, kuid kutsus siiski koka veelkord enda juurde:
„Üldiselt ei ole toidul viga. Aga pane tsipake Villu lahtistit juurde – soojas kliimas kõhul kergem.”
Kapten oli oma üllatuseks avastanud endas suure taimeteadlase ande, kusjuures ta spetsialiseerus peamiselt söömiseks ja arstimiseks kõlbulike taimede uurimisele. Andnud meestele päevakäsud kätte, kolas ta mööda metsaalust ja jõeveert, korjas taimi ja juurikaid ning märkis vihikusse iga taime ja selle leiukoha täpse kirjelduse. Õhtuti toimetas ta kokka meelehärmiks alatasa kambüüsis; keetis juurikaid, leotas taimi, vahel praadis neid pannil ja hõõrus pulbriks. Seejärel proovis nende tulemusi enda peal – mõnikord jooksis kiiresti metsa, vahel vingerdas valudes koiku peal, teinekord käis mööda laeva ringi, justkui oleks narkoosi all.
Kogunud juba võrdlemisi suures koguses teaduslikku materjali, seisis kaptenil ees väga vajalik töö – materjali süstematiseerimine. Ta seadis endale ülesandeks anda igale taimele nimetus ja kirjeldada selle toimet. Aga kuidas seda teha, milliseid nimetusi anda? Ta ei tundnud isegi oma koduse Iirimaa taimede nimetusi, Gambia taimeriigist rääkimata. Kapten murdis pead raske ülesande kallal, ka meenus talle, et arstirohtudele antakse ladinakeelsed nimetused. Ta polnud oma elus kuulnud mitte ühtegi ladinakeelsed sõna. Ladinakeelne nimetus? Kapten vangutas murelikult pead. Aga järsku meenus talle üks ladinakeelne mõiste. „Ladina puri!” Kapten rõõmustas oma sõnaleiu üle: „Kahtlemata – ladina puri! Kõhulahtisus näitab ju selgelt ära, et midagi on korrast ära besaanmasti taga ahtris, õigemini ahterpiigis.”
Kapten avas vihiku uuelt leheküljelt ja kirjutas sinna:

ladina puri – suures koguses tekitab kõhulahtisust, parajas annuses soodustab seedimist ja
loob kõhus hea enesetunde (kasvab Gambia jõe äärses metsas varjulises kohas,
põõsatikus või puu all; südamekujuline, kuid võrdlemisi mürgine, paneb käe
kipitama).
Kahjuks sellega oli kapteni ladina keele sõnavara ka ammendatud. Talle ei meenunud enam midagi ladinakeelset. Ei saanudki meenuda – laeva seisev- ja jooksevtaglasel ei olnud, peale ladina purje, mitte ühtegi ladinakeelset nimetust. Samas aga vajas ülestähendamist kokka kõhukinnisti. Kapten nuputas nimetust otsides – tuli luua mingi süsteem, mingi kord, et oleks millele edaspidiselt toetuda taimedele ja juurikatele nimetuste andmisel. Kokka kõhukinnisti? Lahtistiga oli asi korras – ladina puri ehk tagumise, besaanmasti alumine puri. Aga kõhukinnisti? Järsku tabas kapten ära tulevase süsteemi ülesehituse põhimõtte – kõhukinnisus tekib ilmselt kuskil ülevalpool, kuigi on ahtriga seotud. Muidugi, kokka kõhukinnisti on kröitseil, besaanmasti ülemine puri.
Kapten tegi vihikusse järjekordsed sissekanded juba süsteemselt:
kröitseil – suures koguses tekitab kõhukinnisuse, manustatuna pooleks ladina purjega hoiab seedimise korras; ravib kõhulahtisust (kasvab Gambia jõe kaldal päiksepaistelises kohas; pikk heina moodi taim, kergelt nahkjas; ei kõrveta, ei ole mürgine).
fokkroilteng – rahusti, manustada leotisena, suures koguses tekitab joobe. (NB! Tegemist on narkootikumiga, manustada ainult kapteni juhiste järgi). Ravib pea- ja hambavalu (kasvab Gambia jõe äärses metsas varjulises kohas ladina purje läheduses; juurikas, pealsed laiad, tumerohelised);
grootroil – söögikõlbulik; tarvitada juurikana seda närides või keedetult ja püreena; võib kuivatada ja hõõruda jahuks; magusa maitsega, raviomadusi ei täheldatud (kasvab Gambia jõekalda mudases pinnases; juurikas, kartuli moodi, pealsed kitsad ja pikad; väljakaevamist teostada kahe madrusega – üks valvab krokodille).
Ühel hommikul käsutas kapten kõik mehed tekile ja andis käsu laev tüürpoordi pardasse külili keerata. Enne seda anti kokale ja kogu laevaperele hoiatus – potid- pannid pliidilt minema; kõik liikuvad esemed laevas kinnitada. Ees ootas laeva veealuse parda puhastamine. Soe Gambia vesi oli pannud laeva veealuses pardas vohama mitmesugused mikroorganismid ja veetaimed, kogu laevapõhi oli habemesse kasvanud ja nägi välja otsekui kaks nädalat joomapidu pidanud pootsmani lõust.
Madrused vedasid kapteni juhatuse all pikad köied metsa ja sidusid ümber jämedate puude. Kahe ankrupeli abil keriti köisi sisse ja varsti lebas laev tüürpoordi pardas külili justkui vana lehm. Madrused asusid veest kerkinud pakpoordi pardas tööle, kraabitsatega parrast puhastama. Peale seda pidi järgnema tõrvamine ning sama toiming tüürpoordi pardaga, ainult siis oleks tõmmatud „lehm” teisele küljele.
Krokodillid jälgisid seda neile ennenägematut toimingut huviga, silmamunad veest väljas; mõni neist haigutas igavusest, ajades oma hiigelsuure teravate hammastega suu pärani. Aga paljud krokodillid ei viitsinud madruste töid ja tegemisi jälgida. Nad olid roninud kaldale ja peesitasid päikese käes, lõuad pärani, lastes jahutaval tuuleõhul suukoopast läbi käia.
Madrused rippusid köieotsas ja turnisid mööda „Kurzeme printsessi” ümarat parrast, kraapides ja puhastades selle pinda. Äkitselt üks madrustest libastus, jäi rabeledes köie otsa rippu ja plartsatas siis hirmsa kisaga vette. Krokodillid olid seda ainult oodanud, ja nüüd kukkus nende nina ette tasu kannatlikkuse eest – nad lähenesid viivitamata. Üks neist rapsas sabaga, haaras madrusel jalast ja ilmselt oleks madruse vee alla tõmmanud, kuid pardaääres piipu popsutanud kapten reageeris madruse kisa kuuldes välkkiirelt – kapteni heidetud raske pootshaagi terav ots tungis krokodilli lõugade vahele. Krokodill laskis jalast lahti ja kadus madruse saabast kaasa viies jõesügavusse. Kapten haakis pootshaagi kõvera otsa madruse riietesse ja tiris ta aega viitmata pardale.
Madrus värises hirmust, ta lõug võbises ja sõnad ei tulnud suust. Kapten asetas madruse laevalaele pikali ja kiirustas oma kajutisse. Lõpuks ometi oli tal võimalus praktikas kasutada oma rohuteadlase võimeid. Muidugi, ladina puri ning kröitseil oli kasutuses juba paar nädalat, aga fokkroiltengi raviomadused olid praktikas siiski proovimata, kui mitte arvestada kapteni katsetusi iseenda peal. Kapten kallas madrusele kurku mitu suurt lonksu fokkroiltengi leotist ja jälgis pingsalt tulemusi. Õige pea madrus rahunes, värin kehas lakkas, alalõug jäi paika ning varsti magas ta sügavat und. Õhtul madrus ärkas ja koperdas narkouimas mööda laeva ringi.
Kapten kutsus enda juurde Villu, andis talle ülesande ning varsti naases messipoiss suure kausiga, milles auras äsja keedetud ladina puri. Kapten viipas madruse enda juurde:
„Ravikuur jätkub. Narkootilised ained tuleb organismist kiiresti välja viia. Söö kauss tühjaks!”
Madrus luristas kausi tühjaks ning vähem kui poole tunni pärast hakkas ladina puri mõjuma – kiiresti lippas haige mööda landgangi kaldaäärsesse võssa. Peale paari-kolme võsakülastust pakkus kapten oma patsiendile kröitseili – peagi ülikiired ja äkilised võsakülastused lakkasid, patsient oli täiesti tervenenud.
Õnneks ei tulnud kaptenil pähe mõte asuda tegema loomkatsetusi. Mis oleks saanud, näiteks paavianidest, kui kapten peale pikki testimisi oleks kirjutanud oma vihikusse alljärgnevad read:
koerapeaahvid – võrdlemisi suured loomad koera koonuga; elutsevad Gambia jõeäärses džunglis; hüppavad puudel, häälitsevad haukuvalt. Liha väga maitsev, midagi piimapõrsa ja vasikaliha vahepealset. Kõhukinnisust ja –lahtisust ei tekita.
Taolise informatsiooni ilmsikstulek oleks endaga kaasa toonud paavianide jaoks katastroofilised tagajärjed – džunglis oleks ööl ja päeval paukunud püssid, küttide püssitorud tihedast tulest punased. Tuhanded lõkked oleks lõõmanud vahetpidamata, täites kogu Gambia vänge lihasuitsetamise lõhnaga. Suitsetatud ahvikeredega täidetud laevad oleks ummistanud Gambia jõesuudme, trügides välja merele, et võtta suund Euroopasse.
Jumal tänatud, et koerapeaahvidega ehk bobbejanidega, nagu pärismaalased neid nimetasid, seda kohutavat õnnetust ei juhtunud; kapten oli siiski pelgalt rohuteadlane.

Kahekümne esimene peatükk. Rändurid sattuvad loomade paradiisi. Ootamatu kohtumine orjakauplejatega.

Gambia jõe ülemjooksu kliima erines suuresti senikogetust. Hommikused paduvihmad olid lakanud. Värskendavate koidueelsete vihmavalingute asemel äratas rändureid hommikune külm kaste, millele järgnes kuiv ja kõrvetav päikesepaiste. Rändurid vaevlesid janus, paljud väikesed jõed olid kuivanud. Aeg-ajalt sattusid nad kuivanud jõesängile, milles oli tohutul hulgal roiskunud ja kuivanud kalu. Kuigi metsloomad, eriti hüäänid, olid jõe kuivamise ajal nautinud siin ohjeldamatut pidusööki, oli vesi kuivanud nii kiiresti, et kalad jäid kuivale; roiskusid ja kuivasid enne, kui hüäänid jõudsid neid kõiki nahka pista.
Ootamatult jäi Otto von Grotthus hämmeldunult ja ehmunult seisma – muda seest, roiskunud kalade alt, paistis krokodilli surnukeha, lõuad pärani. Ilmselt oli ta jäänud katastroofilise kiirusega kuivavast jõekesest lahkumisega hiljaks.
Edasi liikudes märkasid rändurid äkki maapinda kergelt lainetavat ja liikuvad, justkui oleks ta elav olend. Ja tegemist oligi elava, täpsemini, elavate olenditega. Liigi saja meetri laiuselt liikusid risti üle ekspeditsiooni rännusuuna termiidid. Justkui veevool libises ühtlane ja paks punakas-pruun termiitidemass kiiresti mööda maapinda. Pitt haukus ärevalt ja vihaselt, pidades seda tohutut putukatemassi üheks suureks ja temale täiesti arusaamatuks loomaks. Nende tangitaolised tohutu suured lõuad olid harali, valmis haarama kõike, mis võis nende liikumist takistada. Sajad tuhanded, võib-olla isegi miljonid termiidid olid asunud teele, suundudes hämmastavas üksmeeles ja sihikindlalt ainult neile teadaoleva eesmärgi poole.
Otto von Grotthus jälgis pingsalt ja hämmelduses seda lummavalt tõttavat massi. Nawa aga tõmbas pika vitsaraoga suuri termiitide kuhilaid üldisest massist välja ja asus neid kiiresti jalgadega tampides puruks sõtkuma. Seejuures krimpsutas ta aegajalt valuliselt nägu ja naeris lõbusalt – termiidid hammustasid jalataldu.
„Õhtul pakun teile maitsvat termiidipraadi,” sõnas Nawa uhkusega hääles. Ta korjas puruks tambitud termiidid kotikesse ja upitas endale selga. Kotis oli veel tunda termiitide liikumist ja tõmblemist, aga see Nawat ei häirinud.
„Peame kuidagi sellest termiidijõest üles saama,” sõnas Otto von Grotthus murelikult.
„Põrutame joostes sellest üle,” andis pootsman Mattis koheselt hüva nõu.
„Enne veel, kui sa jõuad selle massi keskkohta, oled pikali maas ja näost sinine,” laitis Mawa pootsmani plaani maha.
Nawa täiendas Mawat: „Ja varsti helgib päikeses ainult termiitide poolt puhtaks lakutud luukere.”
„Ratsahobusega küll jõuaks sellest läbi kapata,” märkis Janis.
„Vaevalt,” kahtles Nils. „Hobune hakkab perutama, ja viskab seljast maha.”
Järsku termiitide vool lakkas, lai, pisut vingerdav mass kadus väikese künka taha. Ainult paljas, ainsagi rohulibleta pinnas näitas ära, et siit oli üle roomanud mingi tohutu suur ja lai olevus.
Pikkamisi muutus maastik võsastiku ja tiheda rohuga kaetud lagendikuks. Ikka sagedamini jäi rändurite teele põõsatikke. Edasi liikudes sattusid rändurid madalasse orgu, sammusid mööda rünklikku jõepõhja ja seejärel tõusid vääntaimede ja liaanidega ääristatud kallakust üles, higist läbimärjad. Tõustes oru põhjast mäekünkale, andis värske, üle savanni puhuv tuul neile kergendust, kuivatades rändurite higist leemendavaid selgi.
Vahetevahel märkasid rändurid põõsatikus pika kaelaga gerenukke, kes liikusid põõsaste vahel justkui õieli kaelaga röövritsikad. Kaugel ees sinerdasid metsaga kaetud madalad künkad, millel hõre võserik ja päikesest pruunid lagendikud.

Loomakarjad olid lahkunud veerikkamatesse kohtadesse, lähemale Gambia jõele. Rändurid liikusid edasi mööda ninasarvikute tallatud rada, mis kulges põõsaste ja küngaste vahel, suunaga madalamatele aladele, milles leidus kuivamata ojasid ja jõekesi. Ootamatult künkakese veerul, väikese poolkuivanud lombi ääres, ninasarvikute rada lõppes. Rändurid ronisid higistades künkale. Seda kattis väike metsatukk ja põõsastik. Aga loomad olid kadunud, liikunud veelgi kaugemale, Gambia jõeäärsetele aladele.
Liha saamine oli väga korrapäratu ja seetõttu tuli ränduritel toituda põhiliselt rohutirtsudest. Mõned neist olid magusad ja maitsvad, teised aga kibedad ja tekitasid kerget iiveldust. Rohutirtsud on taimede sööjad ja seetõttu oleneb nende endi maitse taimedest, mida nad söövad. Rohutirtse söödi toorelt, vahel neid ka praeti õhtusel lõkketulel. Mõnikord satuti mesilaste sülemile ja sellele järgnes pidusöök – praetud rohutirtsud meega. Neegrid kuivatasid rohutirtse, tampisid need peeneks, valmistasid taigna ning küpsetasid lõkkel väga maitsvaid ja toitvaid kukleid, mis ei jäänud oma maitseomadustelt alla Kurzeme nisujahust kuklitele.
Heaks liha asendajaks aga olid suured rasvased tõugud, keda pärismaalased oskasid leida puujuurte alt. Parun Otto von Grotthus kugistas neid meeleldi ja suurel hulgal. Ka maitsesid hästi suured konnad. Need konnad “tekivad” ootamatult ja arusaamatul viisil äikesejärgsetesse veelompidesse, krooksuvad valjusti ning vee kuivades “kaovad” jälle olematusse. Mawa oli arvamusel, et konnad sajavad koos äikesevihmaga taevast, kuid Nawa teadis saladust – veelombi kuivades teevad konnad põõsaste juurte alla uru ja ootavad seal järgmist vihmasadu. Nawa oli pannud tähele, et millegipärast koob ämblik alati võrgu uru suudme ette, mille sees istub konn. Ju oli taolise, konnaga, uru suue niiskem ja meelitas putukaid ligi. Nende ämblikuvõrkude järgi teadis Nawa eksimatult, et urus istub konn. Ta pistis käe urgu ja tõmbas konna jalgupidi välja. Aga vaatamata menüü mitmekesisusele, tundsid Otto von Grotthus ja tema reisikaaslased nälga – organism vajas ehtsat liha.
Ligi kuu aega rännati mööda kohati kõrbenud, väheste puudega tasandikku, hoides suunda tumerohelisele viirule, Gambia jõeäärsele džunglile. Ühe pooleldi kuivanud puu alla ennast jalgu puhkama sättides, tardus Otto von Grotthus ehmatusest soolasambaks – kuivanud puu oksal lamas mingi koletu sarviline elukas. Elukas pööritas oma suuri helendavaid silmi ja liigutas sarvilist hambuliste lõugadega ja suure lõuakotiga pead. Välimus tervikuna meenutas krokodilli, aga pikk saba oli rõngasse keritud. Aeg-ajalt avas ta suu ning tema lõuakotist lendas välja pikk keel, tabades läheduses oksale istunud kärbse. Ootamatult elukas kadus Otto von Grotthuse silme eest, kuigi ei olnud märgata kõige vähematki liikumist. Otto von Grotthus pingutas oma silmi, justkui oleks ta äkitselt silmanägemise kaotanud. Tema imestuseks ilmus elajas jälle välja – aegamisi omandas ta uuesti kerge rohekaspruuni värvuse. Kameeleon kadus veel mitmeid kordi Otto von Grotthuse silme eest, moondudes puuga ühte värvi ja ilmus siis jälle tagasi.
„Mis olend see selline on?” pöördus Otto von Grotthus imestunult ja mõistmatult Mawa poole, osutades puuoksal lamavale sarvikule.
„Mowa,” vastas Mawa, vaadates Otto von Grotthusele oma suurte lihtsameelsete silmadega otsa.
„Powa, Mowa,” pomises Otto von Grotthus endamisi, mõistes, et Mawa mõtles selle eluka nime siinsamas ise välja. Ta kehitas Mawa vastuse peale õlgu ja lõi käega: „ Elukas on elukas, nimetagu teda kuidas tahes.”
Äkitselt tuli sarvikule eluvaim sisse ja ta kadus paari kiire liigutusega puuõõnde.
Edasi liiguti mööda tasandikku ja üle väikeste küngaste. Otto von Grotthus songis aegajalt oma väikese labidaga maapinda, aga kullast, hõbedast, vase- ja rauamaagist ei olnud jälgegi. Küll aga sattus tema labidas sagedasti hiireurgu. Millegipärast oli just see maakoht täis hiireurge. Igal sammul vajus ränduri jalg pinnasest läbi, järjekordsesse urgu. Aga mitte hiired ei olnud need, mis said ränduritele nuhtluseks. Ikka sagedamini kohtasid nad madusid. Neid vingerdas lausa iga rohujuure all ja sageli ka hiireurgudes. Võis kindlalt öelda, et seal, kus on hiiri, leidub ka madusid. Ei Mawa ega Nawa osanud öelda, millised neist madudest on mürgised, millised kahjutud hiirtepüüdjad. Aga Pitt vist tundis asja – mõne mao peale ta klähvis vihaselt, kraapsas käpaga ja püüdis teda sabast hammustada. Teistest aga põgenes kiunudes eemale. Et vältida maohammustust, sidusid neegrid oma jalgade otsa elastsest puukoorest valmistatud viisud ja sääremähised. Otto von Grotthuse jalgu kaitsesid tema pikasäärega saapad. Janis, pootsman Mattis ja vanemmadrus Nils olid püksisääred alla lasknud ja tugevad Kurzeme kingseppade valmistatud lehmanahast jalanõud oma krobeliste ja pahkunud jalgade otsa tõmmanud.
Maastik pikkamisi muutus. Nüüd rändas ekspeditsioon üle kõrgendiku. Kohati esines väikestel väludel soolakuid. Lõpuks jõuti välja tasandikuni, mis suures osas oli metsaga kaetud. Kuigi maastik oli sõbralikum, osutusid ränduritele suureks nuhtluseks tsetsekärbeste parved. Neid kahetiivalisi, mesilasest väiksemaid, triibulise kollase kõhualusega putukaid lendles pilvedena ümber rändurite. Nad hammustasid valusasti läbi riiete, tungisid kraevahele ja leidsid üles õrnema ja vähem kaitstud koha – kõrvataguse. Pitti paks karv kaitses teda tsetsekärbeste hammustuste eest, kuid tema ninaots oli kaitseta ja väga tundlik. Pitt hõõrus alatasa oma nina ja kiunus kaeblikult. Janis käristas oma särgiservast tükikese riiet ja sidus ümber Pitti nina. Tark koer mõistis selle otstarvet, ega hakanud käpaga riidetükki maha kraapima.
Ootamatult nähti ühel kuivanud haralisel puul midagi suurt liikumas. Mawa andis märku peatumiseks:
„Leopard puu otsas. Võib oma saaki kaitstes kallale karata.”
Ringiga mööduti ohtlikust puust, millel oma toiduvaru peites toimetas leopard. Rändurid laskusid nende teega ristuvasse orgu, liikusid mööda oru põhja, tõusid seejärel mööda nõlva üles ja tardusid üllatunult paigale – tasandikul liikus kari vesiantiloope. Nad kõndisid rahulikult, hoomamata neid ähvardavat ohtu. Mõned neist lasid kuuldvale terava vilemoodi heli ja tormasid omapärasel koogutaval jooksul, rõngasse tõmmatud saba kõrgel püsti, natuke eemale, aga jäid jälle seisma. Karja läheduses seisis suur pull. Ta seisis sarved püsti, lõhna otsivad ninasõõrmed puhevil, kogu keha pingul ja ärevil. Loom aimas ohtu, aga ta ei suutnud määratleda, kust see teda ähvardas. Aga karjast eemal pusklesid omavahel kaks noort isast antiloopi. Nad justkui harjutasid omavahel, et siis aasta pärast või varem, juba jõudu katsuda vana pulliga ja kari üle võtta. Noored isased õõtsutasid oma päid, taganesid aeglased, ja siis raksatasid pead vastamisi kokku. Sarved põimusid, haakusid ja siis pöörati ja väänati teineteist, kuni sarved vabanesid.
Vesiantiloopide lähedus otsekui oleks märku andnud, et ligiduses on mingi jõgi või veekogu. Aga Mawa raputas pead:
„Vesiantiloop võib kuude kaupa läbi saada ilma tilkagi vett tarvitamata. Vesiantiloopide karja nägemine ei tähenda hoopiski seda, et läheduses on vett.”
„Aga mispärast nimetatakse teda vesiantiloobiks?” torises palavusest ja janust pahur Otto von Grotthus.
„Esineb antiloobiliike, kes elutsevad ainult vee läheduses ja ei eemaldu veest kuigi kaugele,” selgitas Mawa. „Märgates aga ninasarvikut, gnuud, pühvlit, sebrat, kaelkirjakut, võib eksimatult öelda, et vesi on kuskil läheduses.”
Otto von Grotthus seadis püssi palge – juba pikemat aega oldi sunnitud läbi ajama ilma lihata, toitudes ussidest, tõukudest ja mardikatest. Organism nõudis liha.
„Vesiantiloobi liha ei ole maitsev,” sõnas Otto von Grotthusi kõrval seisev Mawa, kelle toiduvajadusi rahuldasid tõugud täielikult ja kellel ei olnud tekkinud vajadust liha järele.
„Liha on liha,” sõnas Otto von Grotthus. „Maitseainete eest hoolitseb Nawa.”
Otto von Grotthus sihtis looma abaluu alla, ja vajutas päästikule – kuul potsatas antiloobi kehasse; loom võpatas, tegi pika hüppe ja kadus põõsatikku. Otto von Grotthus pistis püssi käes hoides põõsaste suunas jooksma, siksakitas põõsaste vahel ja äkitselt peatus, peaaegu komistades külili lamavale antiloobile. Selle silmades peegeldus veel hirmunud läige, keha tõmbles, antiloop vehkis jalgadega, ja jäi siis rahulikult lamama.
Nawa asus looma osavalt nülgima; avas rinnakorvi ja tõmbas soolikad välja. Seejärel lõikas antiloobi mao paari kiire liigutusega lahti ja pööras pahupidi, puistates mao toidujäänustest tühjaks. Osavate ja täpsete kirvehoopidega raius Nawa antiloobilt mõned suured lihakäntsakad ja asetas need makku justkui reisikotti. Kotisuu õmbles vitsraoga kinni ja pistis jämeda kepi sellest läbi. Nüüd oli kandam valmis, paras kahe mehe vahel õlale võtta. Samal ajal kogusid Awa ja Bawa kuivanud oksi ning Mawa süütas lõkke. Sellel õhtul valmistas Nawa suurepärase prae, maitsvama, mida Otto von Grotthus eales varem oli kogenud. See õhtusöök ei olnud võrreldav Kuldiga lossis kaetud peolauaga, selle portselantaldrikute ja hõbedasest lauanõudega. Seekord sai parun Otto von Grotthusele osaks tunnetada tõelist pidusööki, mis aastatuhandeid on olnud omane inimkonnale ja inimesele, kes peale pikka nälgimist on tabanud uluki. Aga nagu öeldud – see ei olnud pidusöök Kuldiga lossis. Nawa oli visanud looma jäänused põõsaste taha väikesele lagendikule ja õige varsti kuuldus pidusööki nautivate rändurite kohal võimsate tiibade vihinat ja rapsimist. Raisakotkad olid saaki märganud. Nüüd lendas igast ilmakaarest kohale kümneid raisakotkaid. Aga nad ei saanud kuidagi hakkama saagi jagamisega – tülitsesid omavahel, karjusid kriiskavalt ja rabelesid ringi, verised lihatükid noka vahel. Alles hüäänide ilmumine tegi nende käratsemisele lõpu. Hüäänid tegutsesid vaikselt, ilma liigse lärmita.
Mitu päeva liikusid rändurid silmapiiril terendava metsaviiru suunas, mis muutus üha selgemaks ja rohelisemaks. Õhtu hakul laskusid nad mööda laugjat nõlva alla ja suundusid väikesesse puudega kaetud kuristikku. Rändurite silme hakkas üks omapärane puu – sellel puul polnud mitte ühtegi lehte, kuid ta oli otsekui jõulukuusk täis riputatud suuri ümmargusi ehteid. Õhtuvidevikus paistsid need mustade tompudena. Lähemale minnes märkasid rändurid tumedate tompude küljes musta pea ja kuldpunase sulestikuga linde. Neid võis seal olla sadu, igaüks oma pesakese küljes. Veel sadu õhtupäikeses kuldselt helklevaid kangurlinde lendles ümber puu.
Rändurid sammusid edasi, kuid nende liikumist takistasid puude vahele põimunud liaanid ja kõrged karedalehelised rohttaimed. Bawa ja Awa raiusid oksi, tehes teed läbi padriku. Mõnikord sattus nende kirves oksastikus linde varitsenud maole. Kirvehoobist tabatuna potsatas madu teeliste jalge ette – pooleks raiutud madu vingerdas ja üritas põõsasse roomata. Mawa lõi ühe kirvehoobiga maol pea maha ja pistis vingerdavad kehaosad oma kotti. Aeg-ajalt kuuldus põõsastikust ööloomade sabinat, ebamääraseid piiksatusi ja häälitsusi ning paaviane jälitavate leopardide turtsumist. Ootamatult ilmus õhtuhämaruses orust välja pruunikat värvi ninasarvik. Sarvega nina püsti liikus ta nobedalt ja vilkalt üle kõrgendiku ning kadus puude varju. Kuid ilmus siis uuesti välja, ja nüüd võisid rändurid puudealusel väljal näha juba kahte ninasarvikut, kes omavahel pusklesid – taganesid, mõmisesid ja tormasid siis päid kokku lüües teineteisele kallale.
„Otsekui oinad Kurzeme karjakoplis,” märkis Otto von Grotthus endamisi, äratundmisrõõm näol.
Rändurid jätkasid õhtuvidevikus oma vaevarikast teekonda. Üle küngaste, läbi väikeste orgude, takerdudes väsimusest tundetute jalgadega tihedasse lopsakasse rohtu. Aeg-ajalt toetati väsinuna selg vastu puud või heideti korraks puude alla puhkama, tuimade ja roidunutena, kõrvus hämarikku mattuva Aafrika salapärased hääled.
Pimeduse saabudes jõuti akaatsiatihnikuni. Otto von Grotthus heitis püssi maha ja laskus põõsa alla istuli. Saapad olid jalad veritsema hõõrunud, ihuliikmed valutasid. Sellel õhtul heideti söömata magama, väsimus oli võtnud söögiisu ja tõusev kuu asendas lõket.
Järgmise päeva hommikul valmistas Nawa tubli hommikusöögi ning ekspeditsioon võis puhanuna ja reipana teekonda jätkata. Viimaks, läbi pikkade vintsutuste ja väsimusest nõrkemas, jõuti metsaäärde. Otto von Grotthus otsustas rännata otse läbi metsa, hoides suunda Gambia jõe kaldale. Algul oli mets hästi läbitav, kui mida enam metsasügavusse jõuti, seda tihedamaks ja läbitungimatuks ta muutus. Rändurid liikusid kirvestega teed raiudes vaevaliselt edasi. Puude sulgjad lehed varjasid peaaegu täielikult valguse, ainult harva võis läbi tiheda lehestiku märgata päikesest valgustatud taevast. Vahetevahel komistati mahalangenud puudele või takerduti okstesse. Ootamatult päikesevalgus kadus täielikult, metsa all muutus pimedaks ja seejärel oli kuulda tugeva vihmasadu rabinat puulatvades. Rändurite kaela langes tihe piiskadesagar, kuid see oli värskendav, voolas keha mööda alla ja tõi kergendust, siis jõudis vesi Otto von Grotthuse saabastesse, ja see polnud enam meeldiv.
Lõpuks jõuti metsast välja ja ootamatult avanes rändurite ees idülliline pilt, justkui oleks nad astunud otse Eedeni aeda – suurel puudest ümbritsetud aasal sõid isukalt rohtu, lamasid puhates või seisid rahulikult ahvileivapuu all läbisegi igat liiki loomad. Rändureid märgates tunnistasid sebrad, kaelkirjakud ja gnuud neid üllatunult ja uudishimulikult, samas hirmu tundmata ja kavatsemata põgeneda. Gnuud vahtisid rändureid oma rahulike, pisut lapsemeelsete silmadega, auväärse halli habemetutiga lõug pisut ripakil, samas kõverad sarved iseteadvalt ja uhkelt püsti. Selle looma välimus oli võrdlemisi vastuoluline ja seetõttu nägi ta välja veidi naljakas.
Ühe pühvli turjal istus pühvlilind. Rändurite välja ilmudes tõusis pühvlilind lendu. Koheselt tõstsid pühvlid pea, et avastada põhjust, mis sundis nende valvuri põgenema. Märgates rändureid, jäid pühvlid neid kuidagi süngelt ja rahulolematult vahtima.
Aasa ääres lookles maaliline jõgi. Jões puristasid ja puhkisid, sukeldusid ja tõusid pinnale jõehobud. Mõned neist seisid kaldaääres, lühikesed jändrikud jalad kuni põlvini mudas, punakas-kollased karvadeta seljad porised, suur pika koonuga pea püsti. Teised jälle olid päikese eest varju otsides roninud peadpidi piimalillevõssa, ainult lai tagumik paistis põõsastest välja. Kord üks, kord teine jões puhkiv jõehobu ajas oma tohutu suured, teravate lõikehammastega lõuad pärani, justkui igavusest haigutades. Seejärel sukeldusid ja jäid vee alla paarikümneks minutiks.
Otto von Grotthus ja Janis jäid imetledes jõehobuseid vaatlema. Ootamatult ilmus veepinnale jõehobu, väike pojake kukil. Ta haaras oma poja lõugade vahele ja tõstis ta kõrgele peakohale. Seejärel laskis poja lõugade vahelt lahti, see kobis kärmelt ema seljale ning jõehobu laskus vee alla. Aga vähem kui kümne minuti pärast tõusis jõehobuema jälle pinnale, pojake seljas, haaras poja hammaste vahele ja andis talle võimaluse hingata värsket õhku. Jõehobupoeg häälitses rahulolevalt, lõuad pärani. Äkitselt kerkis Janise silme ette naerusuul õnnelik Aina – poeg kõrgel peakohal, häälitsemas heameelest ja turvatundest. Janis puhkes rõõmsalt ja õnnelikult naerma. Otto von Grotthus ühines Janise naeruga, jälgides jõehobu ja tema väikest pojakest.
Mööda jõeäärt jooksis oma koguka kere kohta väga kergelt ja nobedalt ninasarvik, väike lind turjal. Ninasarvik pöördus kaldast alla ja laskus jõeäärsesse mudasse; ohkis, puhkis ja röhitses seal mõnusalt mudavanne võttes. Teda saatev linnuke aga jooksis seni erutatult mööda kallast edasi-tagasi, justkui kartes, et tema sõber võib jõkke ära uppuda. Isu täis püherdanud, ronis ninasarvik mudast välja ning lind võttis koheselt oma koha sisse ninasarviku seljal. Nende sõprus põhines usaldusel ja vastastikusel kasul. Ninasarvikud on viletsa nägemisega – hädaohu korral hoiatab lind oma sõpra kriiskava kisaga. Lind aga nokib ninasarviku krobeliselt nahalt igat sorti parasiite. Öösel need linnud magavad, aga ninasarvik toitub ka öösiti. Hommikul vara on linnu esimene toiming üles otsida oma suur sõber – ta häälitseb kõlavalt. Ninasarvik tõstab pea, teeb oma terava kuulmise abil kindlaks linnu asukoha ja seab sammud hääle suunas, et jälle veeta päev koos oma väikese saatjaga.
Gasellid kõndisid graatsiliselt jõeäärsel aasal. Mõned neist hüppasid ootamatult mitme meetri kõrgusele ja kukkusid samasse kohta tagasi; teised tegid pika ja kõrge hüppe üle põõsaste, kuigi oleks lihtsam olnud astuda sellest mööda. Nende tantsulises liikumises oli elurõõmu ja vabadus. Emasloomade ümber karglesid oma peenikestel vetruvatel jalakestel gasellivasikad.
Elevandid aga olid kogunenud nagu mingile tähtsale koosolekule. Nad seisid pead vastamisi, lehvitasid oma suurte kõrvadega tuult ja puhkisid läbi londi. Vahetevahel kobasid üksteist londiga, justkui silitades või hellitades.
Õhtuvidevikus lendas madalal piki jõeäärt metsa suunas tihe piilpardiparv. Parv paistis mustade tihedate täppidena loojuvas päikeses roosataval taevakaarel. Otto von Grotthus haaras püssi ja tulistas peaaegu ilma sihtimata. Üks parves lennanud piilpart hakkas õhus uperpallitama ja kukkus jõeäärsesse roostikku. Pitt sööstis kohalt, puges roostikku ja asus pilliroos sahistades saaki otsima. Varsti ilmus Pitt, piilpart hammaste vahel, roostikust välja, jooksis Janise juurde ja asetas pardi oma peremehe jalge ette. Otto von Grotthus naeris heatahtlikult ja mõistvalt.
Järgmise päeva varahommikul äratas rändureid tohutu lärm metsas. Paistis, justkui oleksid kõik metsaelanikud äkitselt omavahel tülli pööranud. Metsast kostus lõrinat, urinat, kõrgeid kriiskavaid ja madalaid kurgupõhjast tulevaid häälitsusi, haukumist ja klähvimist. Üle selle džunglikontserdi kerkis eriti selgelt esile võigas ja õudust tekitav pikk hingepõhjast tulev möire. Ahvid olid ärganud ja jagelesid omavahel, mitte soovides üksteisele loovutada maitsvamaid palu troopilistel viljapuudel. Isane möiraahv andis emastele märku oma kohalolekust…
Ahvide kisa oli äratanud väikesed tuhkjashallid papagoid. Nüüd lendlesid nad parves metsakohal, punane saba helklemas tõusvas hommikupäikeses. Papagoid häälitsesid ärevalt, tegid suure tiiru käratsevate ahvide kohal ja kadusid siis kaugemale metsasügavikku.

Ekspeditsioon asus tegema ettevalmistusi jõe ületamiseks. Kuigi jõgi ei olnud lai, oli tema kaldaäär mudane ja kaetud pillrootihniku ning vesikasvudega . Otto von Grotthus ja vanemmadrus Nils ronisid vette ning üritasid jalgsi läbi jõe minna. Aga peagi veendusid, et jõgi on liialt sügav ja põhi tüma ning jalgsi sellest läbi minna ei ole võimalik. Ujudes ei oleks nad saanud oma asju kaasa võtta, pealegi ei osanud pärismaalased ujuda. Parajasti siis, kui Otto von Grotthus pöördus ümber, et kaldale tagasi ronida, kostus järsku Nilsi meeleheitlik karjatus ja ta kukkus näoli vette. Koheselt haaras Otto von Grotthus Nilsil kraest, Janis tõttas appi ning kahekesi tiriti lõdvaks ja elutuks muutunud Nils kaldale ja asetati kaldaäärsele rohule.
Nils vahtis pärani silmil ja liikumatute silmalaugudega kaaslastele otsa. Järsku Nilsi silmalaud liikusid ja ta sosistas vaikselt:
„ Mingi elukas hammustas mind väga valusalt.”
Janis tõmbas Nilsil särgi seljast ja uurist teda põhjalikult, kuid mitte väiksematki hammustuse jälge ei olnud tema päevitusest pruunil kehal märgata.
„Võib-olla kargas elukas talle jalgadesse,” sõnas kannatanu kõrval seisev Otto von Grotthus.
Janis tõmbas koheselt Nilsil püksid jalast ja uuris tema jalgu ja jalasääri. Aga ka jalgadel ja reitel ei paistnud hammustuse jälgi, ainult tavalised marrastused ja hõõrdumised, mis katsid nende kõigi jalgu ja mis olid tekkinud rännakul mööda savanni, läbi okkaliste põõsaste ja metsapadriku.
Neegrid seletasid midagi omavahel, elavalt ja kohkumusega näol. Lõpuks tulid nad ühisele otsusele, Mawa astus Otto von Grotthusele ligi ja asus selgitama.
„Ilmselt oli pahanduse tekitajajaks üks isemoodi, pikk ja jäme maotaoline kala. Kui seda kala häirida, läheb tal hing täis; hing kargab kehast välja ning kõrvetab valusasti. Peale kõrvetamist poeb hing jälle kehasse tagasi.”
Otto von Grotthus kuulas Mawa sõnu veidi umbusklikult, kuid ta ei osanud ka midagi vastu öelda, sest varem ei olnud ta kuulnud taolisest jõeelukast mitte kõige vähematki.
Pikkamisi Nils toibus ja ajas ennast vaevaliselt jalgadele.
Vaatamata vahejuhtumile, oli jõest tarvis üle saada. Olukorrast leidsid väljapääsu Nawa ja Awa. Nad meisterdasid kuivanud pilliroovartest mitu suurt parve, mis korraga kandsid kahte inimest. Sellistel parvedel sai kogu ekspeditsioon koos varustusega hõlpsasti üle jõe.
Jõe taga laius idasuunas ääretu, tasane ja madal savann. Ainult kohati esines väikseid künkaid, millel kasvasid metsikud datlipalmid. Mõned künkad olid kaetud mimoosisaludega või palmüürapalmidega. Aga põhjasuunal, silmapiiril, terendasid madalad mäed, mille kohal justkui valged vatitombud ujusid kerged pilverünkad.
Rändurid liikusid edasi lõuna suunas. Maa muutus üha ilusamaks, rohi oli haljas ja kõrge, kohati ulatus rinnuni. Pitt hirmutas üles trobikonna põldpüüsid. Need tegid õhus tiibade vurinal laia kaare ja langesid siis tagasi rändurite selja taha tihedasse rohtu. Mõnikord sattus Pitt jänesele, pistis haukudes teda taga ajama, kuid pikas rohus oli jänes siiski kiirem. Pettunud ilmel, keel ripakil, pöördus Pitt Janise juurde tagasi. Ikka sagedamini võis siin ja seal näha puid. Salguti kasvasid datlipalmid ja palmüürad. Tihti tuli ületada ojasid, edasi liikudes muutusid need üha laiemaks ja sügavamaks.
Nädalase rännaku järel jõuti tiheda pilliroomüürini, mis kasvas madalas vees. See oli selge märk, et oldi jõutud suure jõe lähedale. Arvestades liikumise suunda, võis olla kindel, et rändurid olid välja jõudnud Gambia jõe äärsele madalikule. Edasiliikumine muutus üha raskemaks, kuid liikumist takistas mitte ainult pilliroog ja vahetevahel üle põlve ulatuv vesi – ikka sagedamini sattus teele ohtlikke mülkaid. Tuli liikuda eriti ettevaatlikult, kuid äkitselt Otto von Grotthusest mõne sammu kaugusel astunud Mawa kadus.
„Appi!” kostus Mawa hirmunud karjatus.
Mawa oli sattunud laukasse, ainult kräsus peanupp paistis sogasest veest. Mawa vehkis kätega ja pööritas hirmunult oma suuri valgeid silmamunasid, olles kaotanud kõnevõime. Otto von Grotthus ja Janis tormasid ligi, laskusid kõhuli ja rabasid Mawa kätest kinni. Kahe mehega sikutati Mawat, kuid mädasoo ei tahtnud kuidagi oma saaki lahti lasta, aina imes teda endasse. Alles turske pootsman Mattise abiga suudeti Mawa välja tirida. Ta värises üleni, püüdis kõnelda, aga suutis ainult midagi seosetut kokutada.
Edasi liiguti veelgi ettevaatlikumalt, pika roikaga enda ees vesist ja soist maapinda kombates. Rändurite käsi ja jalgu lõikus mingi tugeva lehega hambuline rohi, samuti takistasid liikumist sitked ja igatpidi väändunud kassitapud. See tihe padrik tegi edasiliikumise peaaegu võimatuks, abi ei olnud ka kirvestest. Päike kõrvetas halastamatult, pilliroo vahel polnud vähematki õhuliikumist, higi voolas ojana, rändurid olid lämbest õhust ja kuumusest jõuetud. Nende riided olid okkalistest põõsastest puruks rebitud, jalad ja käed üleni verised. Aegajalt ehmatas neid vesimadu, kes ujus neile vastu – pea kõrgel püsti ja harali keel nuusutamas õhku.
Kuumus roostikus oli talumatu. Äkitselt päike kadus, madalasse taevasse olid tekkinud paksud äikesepilved. Roostikus oli muutunud pimedaks, justkui oleks saabunud õhtuvidevik. Punased ja sinised välgud sähvisid vahetpidamata; pilvealune lõi järsku helendama, äikesevalguses tundusid pilved õudust tekitavalt mustade ja koledatena. Taevakummi sügavusest kostus vahetpidamatut kõminat, raksumist. Ajuti tundus, otsekui antaks tuld sadadest suurtükkidest. Mõne hetke pärast tabas rändureid esimene vihmasagar, siis tekkis väike vaheaeg ja seejärel päästeti taevaluugid valla täies ulatuses – tegemist polnud enam mitte vihmavalinguga, vaid vett kallati pilvedest alla otse jugadena. Rändurid peitusid soos kasvavate üksikute lopsaka lehestikuga puude alla. Kuid seda erakordselt tugevat ja jämedat vihma ei suutnud puudelehestik mitte vähemalgi määral kinni pidada. Läbimärgadena ja kaitsetult seisid rändurid puude all, kusjuures iga hetk võis kõrgeid puid tabada pikselöök. Järsku märkasid rändurid ehmatusega, et roostik oli muutunud veelgi vesisemaks, vesi aegamisi tõusis.
Viivitamatult andis Otto von Grotthus käsu pöörduda tagasi kõrgemale, kuivale maale. Üksteist toetades tõtati tuldud teed tagasi. Õnneks jõuti õigeaegselt madalikult välja ja pääseti uputusest. Nüüd liiguti edasi ida suunas, rööbiti pillirootihnikuga, lootes leida väljapääsu jõe äärde. Õhtu eel jõuti kõrgele künkale, millel kasvas hiiglaslik manglipuu. Selle väga paksud ja laiad lehed varjasid täielikult päikesevalguse, puu all oli hämar ja jahe. Rändurite häälte peale tõusis manglipuult lendu tohutu parv halle papagoisid. Nad käratsesid ja kriiskasid läbilõikavalt, väljendades oma pahameelt elupaika sissetungijate vastu. Otto von Grotthus ronis manglipuu otsa, et ümbrust vaadelda. Tema silme ees avanes üle pillirootihniku vaade laiale loojuvas päikeses sillerdavale veepinnale, mida mõlemalt kaldalt ääristas nii kaugele kui silm ulatus tihe pilliroog.
Otto von Grotthus ronis ähkides ja puhkides manglipuult alla, ja ootamatult kohtus ta pilk mingi koletusliku elaja silmadega. Puuvaraan jõllitas talle otsa oma suurte ümmarguste liikumatute silmamunadega. Otto von Grotthus jäi justkui naelutatult paigale. Puuvaraan oli liibunud puule, tegemata mitte ainsatki liigutust. Aga nagu Otto von Grotthusi õrritades või tema üle nalja heites, ta silmalaud järsku elustusid. Puuvaraan keerutas oma silmamunasid edasi ja tagasi, ringiratast, üles ja alla, just kui andes mõista, et Otto von Grotthuse silmad ei ole mitte midagi väärt, võrreldes tema silmamunadega. Äkitselt tuli koletisele elu sisse – paari kiire liigutusega kadus ta puuõõnde.
Rändurid jäid manglipuu alla öömajale. Õhtulaud oli juba kaetud – manglipuu ja selle alune oli täis tohutus koguses küpseid vilju. Manglipuu viljad on sama maitsvad ja mahlased nagu virsikud. Seekordne õhtusöök piirduski ainult manglipuu viljadega. Neid maitsvaid ja toitvaid vilju söödi suurel hulgal, vaatamata sellele, et papagoid püüdsid oma kriiskamisega teeliste söögiisu rikkuda. Aga viimaks rahunesid ka papagoid ning puu all ja puude lehestikus vajuti sügavasse unne.
Varahommikul asusid rändurid uuesti teele. Maapind muutus üha madalamaks ja soisemaks, kuid rändurite õnneks vaheldus soine ala madalate küngastega, mis kergendas edasiliikumist. Kõrgendikke ümbritsevates soodes kasvasid pillirootihnikud, künkad aga olid kaetud tiheda rohelise põõsastikuga, küngaste tipus kasvasid datlipalmid.
Keskpäeval märkasid rändurid keset sood asetseval kõrgendikul väikest küla. Paarkümmend onni paiknesid korrapäratult datlipalmide vahel. Seekord ei tormanud külaelanikud onnidest välja tulijaid uudistama. Kogu küla paistis olevat mahajäetud või väljasurnud. Lähemale astudes märkasid rändurid ühe onni ees istumas imeliku olemisega vanameest – ta pead kattis mingi mütsilodu, millesse olid torgatud rohelised, punased ja halli värvi suled, ilmselt papagoi sabasuled. Selga oli iseäralik mees tõmmanud rohelise, võrdlemisi määrdunud ja katkise, lühikeste varrukatega särgi. Jalas aga olid tal punased rebenenud säärtega püksid. Oma määrdunud paljaste jalge vahele oli ta asetanud vanamoodsa söepanniga püssi. Kõrval vedeles tühi viskipudel.
„Kohalik pealik,” sõnas Mawa Otto von Grotthusele.
„Küsi pealikult, kus rahvas on, ning mis külaga on juhtunud.”
Mawa esitas küsimuse fulbe keeles, kuid vanamees raputas vastuseks pead, mõmises endamisi ja tõi kuuldavale paar arusaamatut sõna.
„See on diolo suguharu,” selgitas Mawa koloniaalinvestorile ning kordas küsimust diolo keeles.
Pealik heitis ükskõikse joobnud inimese pilgu küsijale, seejärel libistas silmad üle Otto von Grotthuse ja tema kaaslaste ning vastas:
„Portugali orjakauplejad viisid noored ja lapsed minema. Onnidesse on jäänud ainult vanad ja haiged.”
Uudishimust aetuna ilmusid ühe ja teise onni avause ette ehmunud, vanadusest ja viletsusest muserdatud näod. Oma üllatuseks märkas Otto von Grotthus, et külarahvas, kuigi ei olnud riietatud, nii öelda, euroopalikult, kandis siiski mitte enam naharibadest või puukoorest valmistatud niudevöösid – nende alakeha katsid riidetükid. Nii meestel kui naistel olid ümber puusade seotud punasest, sinisest, kollasest või rohelisest puuvillariidest niudevööd. Mõnel oli seljas isegi puuvillasest riidest särk või jalas püksid.
Otto von Grotthus pöördus Mawa poole:
„Küsi pealikult, kust nad riiet saavad.”
Mawa esitas küsimuse pealikule. See asus pikalt ja laialt seletama, justkui oleks ta tundnud suurt puudust vestluskaaslastest. Lõpuks pealik vaikis ning Mawa tõlkis kuuldu Otto von Grotthusele:
„Omavahelistes sõdades vangi võetud naabersuguharu sõjamehi vahetatakse välja riidetükkide vastu. Need jälle omakorda saavad riidehilpe valgetelt orjakaupmeestelt, andes vastukaubaks vange ja isegi oma suguharu liikmeid. Eriti nõutud on orjakauplejate poolt neljateistkümne-viieteistkümne aastased poisid ja tüdrukud. Orjakauplejad sekkuvad suguharudevahelistesse tülidesse, asuvad alati tugevama poolele ja saavutades ühe suguharu pealiku poolehoiu, saavad vastutasuks vange.”
„Aga kust see vana püssilogu välja ilmus, ja viskipudel?”
Mawa tõlkis Otto von Grotthuse küsimuse ning kuulanud ära vastuse, selgitas:
„Püssi eest andis see pealik kaheksa poisslast, aga viskipudeli eest tuli ära anda kõigest kolm tüdrukut. Püssirohtu portugallased ei müü ega vaheta, püssist lasta ta ei oska.”
Otto von Grotthus pomises saksa keeli iroonilise muigega:
„Huvitav, et tsivilisatsiooni pahupool jõuab kohale enne, kui tsivilisatsioon ise.” Mawa kehitas Otto von Grotthuse sõnade peale arusaamatuses õlgu.
Pikkamisi külaelanikud rahunesid, tulid onnidest välja ja seisid suures poolringis rändurite ees, vaikides ja mornilt. Pealik küsis tulijalt viskit, kuid Otto von Grotthus raputas eitavalt pead. Ka ei pakkunud ta pealikule Sabile veini.
Rändurid asusid küla taha laagrisse. Janis suundus pootsman Mattisega jahile, kaasas kokk Nawa ja Pitt. Õige pea kostusid püssipaugud – kaks vesiantiloopi leidsid püssitorude ees oma otsa. Üks antiloop kingiti külarahvale, teist asusid Nawa ja Bawa koheselt nülgima ja lahti lõikama, et enne päikeseloojangut valmistada lõkkel õhtusöök. Külaelanikud tõid rändureile hiiglasuure kuivatatud kala, aga mis oma välimuselt oli pigem siiski madu kui kala ja mis oli mingi taimepuruga üle puistatud; ta oli pisut soolane ja kibeda maitsega. Kala oli suur vaheldus rändurite menüüs, sest soola puudumine hakkas organismis ennast tunda andma.
Hommikul liiguti edasi. Teekond nõudis üha enam vaeva. Pehme soine pinnas muutis käimise raskeks ja väsitavaks. Väga harva kohati madalaid künkaid, millel võis natuke hinge tõmmata ja jalgu puhata. Karges hommikujaheduses oli rändamine võrdlemisi kerge, kuid keskpäeval tuli rändureil varjulisse kohta pikali heita – lämbe niiske kuumus tegi jõuetuks ja apaatseks. Vaatamata raskustele ja väsimusele, liiguti viimaseid jõuvarusid kokku võttes edasi.
Ootamatult tõstis Otto von Grotthus käe ja andis märku peatumiseks. Läbi põõsastiku paistis iseäralik ja hirmutav laager – rohul lamasid neegrid, jalad raudades. Naised, mehed, noored poisid ja tüdrukud lamasid üksteise kõrval, aheldatuna jalaraudadesse ja ühendatuna kaelanööriga üheks pikaks ketiks. Nende jalad veritsesid; jalarauad olid tekitanud sügavad mädanevad haavandid. Paljude seljad olid kaetud veriste vorpidega.
Vangid lamasid apaatselt rohul, suured silmad pärani, mõni tukkus kinnisilmi. Vangid olid täiesti kurnatud ja ükskõiksed ümbritseva suhtes, nende elujanu oli kustumas. Ainult kepihoopidega suudeti neid, justkui loomi, sundida edasi liikuma.
Vangide ümber seisid, odad käes, uhketes sinistes, punastes, kollastes ja rohelistes puuvillariidest niudevöödes mustad mehed. Vangidest eemal, lõkkeääres, istus viis või kuus tõmmunäolist valget meest. Nad olid ennast mugavalt lõkke äärde külili heitnud, pikkades saabastes jalad välja sirutanud ning kummutasid pudelisuud, vahetevahel naersid millegi üle kõlavalt. Nende päid katsid laiad kübarad, särgikäised olid üles kääritud. Enda kõrvale olid nad asetanud püssid.. Otto von Grotthus pani tähele, et nende püssid olid võrdlemisi vanamoelised, püssirohupanniga Kurzeme hertsogiriigis olid sellised juba ammu relvastusest maha võetud.
Neegritest valvurid märkasid reisiseltskonda, tormasid odasid ähvardavalt peakohal vibutades ligi ja piirasid väikese reisiseltskonna ümber. Mawa, Nawa, Bawa ja Awa astusid neile vastu – paremas käes viskevalmis oda, vasakus käes aga löögivalmilt kirves. Lõkkeääres istunud mehed kargasid püsti, haarasid püssid ja kiirustasid sündmuskohale. Mattis, Janis ja Nils asusid kaitsele. Nad tõstsid oma ränilukuga inglise musketid palgesse, valmis tulistama. Nähes valgeid mehi, jäid tõmmunäolised mehed imestusest suuril silmil neid jõllitama.
„Kes te sihukesed olete?” sai üks neist lõpuks sõna suust.
Otto von Grotthus ajas ennast sirgu ja sõnas rahulikult ning väärikalt:
„Mina olen Kurzeme hertsogiriigi alam, parun Otto von Grotthus. „Aga kes teie olete?”
„Meie oleme eraettevõtjatest orjapüüdjad. Tegutseme omal käel, taludes kõiki sellega seonduvaid äririske ja ohtusid. Aga millist äri teie ajate?”
„Meie tegeleme Tema Kõrguse, Kurzeme hertsog Jacob von Kettleri ülesandel maadeuurimisega.”
„Mida siin uurida või avastada, tühi töö. Meie ülesanne on konkreetne – džunglist kaup kokku koguda, Aafrika Läänerannikule, Senegali või Angola orjaturule toimetada ja rahaks teha. Dakari ja Luanda sadamates laevad juba ootavad oma musta lasti.”
„Aga kes on ostjad?” tundis Otto von Grotthus huvi.
Orjapüüdjate pealik asus õhinal seletama, pidades koloniaalinvestorit võimalikuks ostjaks:
„Ostja on see, kes orja eest raha välja laob. Põhiliselt igat masti sahkerdajad, vahendajad. Aga tegelikud ostjad on Uus-Inglismaa, Lõuna-Ameerika või Vahemere äärsed suurmaaomanikud. Aga enam kui pooled neegritest kõngevad rännakul piki Lääne-Aafrika rannikut Marokosse või läbi Sahaara kõrbe Vahemere maadesse. Reisil üle Atlandi ookeani muutub suurem osa mustast lastist kõlbmatuks ja tuleb üle parda heita. Kui te ostate kauba koheselt, saate poole hinnaga ja kaks orja tasuta pealekauba.”
„Meie orjakaubandusega ei tegele.”
„Aga need neli, võrdlemisi hea toitumusega ja prisket neegrit, kas need on teile taevast kukkunud. Müüge meile, pole vaja nende valvamisega vaeva näha, ja minge jumala rahus maid ja taevast avastama. Meie ülesanne on lihtsam – kinni püüda ja maha müüa.”
„Need neli neegrit saime inglastelt.”
„Jälle need kuradi inglased!” Orjakaupmeeste pealik vandus nördinult. „Kas „Sovereign of the Seas” on ka ennast Gambia jõesuudmesse vedanud?”
Otto von Grotthus mõistis, et orjakauplejad tunnevad ilmset kartust „Sovereign of the Seas” ees ja ta valetas tahtlikult:
„Inglise sõjalaev „Sovereign of the Seas” seisab ankrus otse Gambia jõesuudmes, Jacobi saare juures. Aga need neegrid saime inglise asunikelt laenuks, peale reisi tagastame.”
„Laenatud orjad! Häh…, ori võib teel kõngeda, või pistab lõvi ta nahka või paneb plehku. Müüge meile või vahetage kümne naisorja vastu ja asi lõpetatud.”
„Meie oma neegreid ei müü ega vaheta, aga me ei tulnud siia sõdima ja ei soovi verevalamist, ” sõnas Otto von Grotthus vastuvaidlemist mittesallival toonil ja tõstis oma püssi. Mattis, Janis ja Nils võtsid sihikule neid odadega ähvardavad valvurid.
Portugali orjapüüdja heitis pilgu Otto von Grotthuse suurepärasele inglise püssile, seejärel libistas silmad üle Janise, Mattise ja Nilsi, kes põhjamaalastele omase karmi ilmega hoidsid püsse laskevalmis. Orjapüüdjate peamees lõi käega:
„Võib-olla seisavad sõdimise ajad veel ees, aga praegu jätkub Aafrikas neegreid piiramatus koguses kõigile. Olgu, uurige mida tahate, meie teed lähevad lahku ning mida kiiremini siit kaote, seda parem.”
„Ma eelistan paremat seltskonda, kui seda on pakkuda teil,” sõnas Otto von Grotthus aadlikule kohaselt, kummardus kergelt ja põlglikult ning andis oma kaaslastele märku edasiliikumiseks.

* * *

Portugallasest orjapüüdjal oli õigus – orjakaubandus Aafrikas kogus hoogu. See tõi endaga kaasa vihaseid võitlusi, kusjuures võitlesid kõik kõigi vastu. Võitlesid neegrid orjapüüdjatele vastupanu osutades; võitlesid erinevad neegrite suguharud üksteisega, võttes vange ja neid orjadeks müües; võitlesid orjapüüdjad ja orjakauplejad omavahel; võitlesid riigid, püüdes üksteist orjade püügiks soodsatest Aafrika paikadest eemale tõrjuda.
Uute maade avastamine ning sellega seoses suurte suhkruroo-, kohvi- ja kakaoistanduste rajamine Kesk- ja Lõuna-Ameerika mandril ning Kariibi mere saartel, põllumajanduse ja karjakasvatuse hoogne areng Uus-Inglismaal, Põhja-Ameerikas nõudis tohutult palju tööjõudu. Seda vajati tunduvalt rohkem, kui suutis anda kolooniate asutajate emamaa, kusjuures vajati peamiselt lihttöölisi istandustesse, põllule, karjafarmidesse. Töö oli primitiivne, nõudis väheseid oskusi; teadmisi nõudvad töövahendid puudusid täiesti. Orjade töö andis mitu sajandit orjapidajatele üüratuid kasumeid minimaalsete kulutustega. Orjade tööga rajati Uude Maailma suured istandused, karja- ja põllumajandusfarmid. Aga ka Vana Maailm rikastus tohutult orjakaubandusest. Näiteks Liverpoolis panid igat masti vürtspoodnikud, habemeajajad, rätsepad, väikeärimehed raha kokku ja lasksid ehitada orjalaevu. Suurärimehed saatsid teele kümneid laevu. Suund võeti Lääne-Aafrikasse, orjapüügile või orje ostma, et siis transportida Uude Maailma ja must last tohutu kasumiga maha müüa. Suuresti tänu orjakaubandusele kasvas Liverpool kiiresti suureks, tohutu rikkaks ja arenenud linnaks, sest linnakodanike jõukusest sõltus linna jõukus.

* * *
Roheline metsaviirg rändurite silme ees kerkis ikka kõrgemale ja kõrgemale. Peale keskpäeva jõuti džungli äärde, mille taga asus Gambia jõgi. Ränduritel oli juba kogemusi padrikust läbimisel. Neegrid raiusid ägedalt kirvestega vehkides oksi ja väänkasve, tehes teed läbi džungli jõe äärde. Üha sagedamini jäid teele ette võimsad puud, mille juured algasid puutüvelt ja hargnesid laiali mööda maapinda ning kadusid siis soisesse pinnasesse.
Ekspeditsioon sisenes kuue kuni kaheksa jala kõrguste papüüruste tihnikusse, millest kassitapud olid läbi põimunud. Rändurid ekslesid papüüruste tihnikus ringi ning lõpuks sattusid jõehobuste tallatud rajale, mis viis jõe äärde. Ootamatult sattusid nad künkale, millel asetsesid pärismaalaste onnid. Need olid kohalike diolide poolt orjapüüdjate hirmus maha jäetud eluasemed. Nüüd liikusid nad asukohta vahetades piki jõekallast, toitudes peamiselt kalapüügist ning küttimisest jõeäärses roostikus.
Rändurid jätkasid teekonda mööda metsloomade tallatud teerada. Õhtu eel jõudis ekspeditsioon lõpuks välja Gambia jõe kaldale. Sellel kasvas pikk ja lai riba kuivanud pilliroogu, kuid pillirootihniku taga avastasid rändurid väikese päikesest pruuni lagendiku. Nüüd võisid väsinud rändurid end jõe kaldale laagrisse seada. Maismaaekspeditsioon oli lõppenud.
Madalal veekohal lendlesid pääsukesed ja püüdsid pilvedena jõe kohal hõljuvaid putukaid. Pääsukestel oli must, terashalli läikega sulestik ja nende otsaesist ilustas väike valge täpike. Pääsukesed tõid Janise südamesse sooja koduse tunde, justkui oleks ta jõudnud lõpuks pikalt reisilt koju, Kurzeme randa.
Rändurid koorisid ennast paljaks, Mawa ja Bawa pandi valvama krokodille, ja nüüd suples ekspeditsioon soojas jõevees, ähkides ja puhkides ning rõõmsalt ja õnnelikult naerdes.
Bawa ja Nawa asusid toiduotsingule, uurides rohus leiduvaid jälgi ja jälitades nende järgi rootihnikus elutsevaid loomi. Õige varsti õnnestus neil odaga tabada Gambia jõe saarmas. Awa ja Mattis ning Nils olid odadega püüdnud mõned prisked kalad.
Pärismaalased tegid kuivanud pillroost üles lõkke. Nawa nülgis lõkkepaistel saarma, sisikonna viskas roostikku ja asetas saarma lõkke kohale paigutatud roigastele küpsema. Kalad sättis ta lõkkeäärsetele sütele.
Kuu paistis heledalt, kustutades lähedalasuvad tähed. Aga põhjataevas paistsid suured eredad tähed, justkui andes märku – aeg on asuda koduteele. Öö oli oivaliselt soe ja värske ning täiesti tuuletu – mitte ükski puuleht ei liikunud.
Pilliroog praksus põledes ja pildus sädemeid. Aegajalt kuulsid rändurid roostikust mingeid veidraid hääli, sahistamist ja häälitsemist ning seejärel kostus vee pladin, sulin, ja siis saabus täielik vaikus…, kuni kõik kordus jälle uuesti… Järsku algas roostikus hirmuäratav rabelemine, kiunumine ja sisistamine – roostiku lihasööjad olid asunud omavahel võitlusse saarma sisikonna pärast. Lõkeplatsist vingerdas mööda mingi tohutu suur madu, vedades enda järel saarma soolikaid. Pitt hakkas vihaselt lõrisema ja üritas madu sabast haarata, kuid olles tark ja ettevaatlik koer, oli see pigem siiski jõudemonstratsioon kui kindel kavatsus. Madu kadus koerale tähelepanu pööramata pillirootihnikusse ja asus seal saaki kugistama. Soolikad liikusid aeglaselt, jõnksude kaupa pilliroopuhmastiku alla…
Otto von Grootthus andis pootsmanile käsu avada veinivaat, täita peeker ja suur toop veiniga. Mattis kallas peekri täis ja ulatas Otto von Grotthusele, seejärel valas ka toobi ääreni veini täis, ning sellega oli ka viimane veinivaat tühi.
Parun Otto von Grotthus tõusis püsti ja tõstis peekri. Reisikaaslased ajasid ennast pidulikku kõnet adudes viivitamatult püsti ja jäid sõnavõtu ootele.
„Kallid kaasrändurid!” Otto von Grotthus oli silmnähtavalt liigutatud. „Kuigi me ei leidnud Gambias kulda, hõbedat, vase- ja rauamaaki, andis igaüks teist parima. Me õppisime tundma seda maad ja rahvast; selle nimel tasus näha vaeva ja taluda raskusi. Ma tänan teid! Teie kõigi terviseks!”
Otto von Grotthus rüüpas suure sõõmu Sabile veini. Pootsman järgis teda, kummutas toopi, aga enne, kui anda toop edasi Janisele, ütles pootsman Mattis omapoolsed tervitussõnad:
„Otto von Grotthus! Ma olen kindel, et te leiate oma kulla ja hõbeda Tobago saarel.”
„Tänan, Mattis.”

Kahekümne teine peatükk. Ekspeditsioon langeb Portugali orjapüüdjate kätte vangi. Janisel õnnestub Pitti abil põgeneda. Vangid päästetakse.

Nädala jagu päevi tehti ettevalmistusi liikumiseks mööda pärivoolu alla, et kohtuda „Kurzeme printsessiga.” Kirvestega raiuti suures koguses kuivanud pilliroogu parvede valmistamiseks. Mawa ja Nawa olid avastanud kõrged, elastse tugeva koorega põõsad. Neilt tõmmati pikki ribasid pilliroo kokkusidumiseks. Neegrid olid osavad parvede valmistamisel, kuna taolisi ujuvahendeid kasutasid nad ka Gambia jõe suudmealal kalastamisel. Kokku valmistati neli parve, milles igaühes võisid kohad sisse võtta kaks rändurit.
Parved valmis saanud, asus ekspeditsioon viivitamatult teele – mööda Gambia jõge allavoolu. Vähene varustus laoti parvedele. Mattis raius parajad roikad, et nendega tüürides hoida parve võimalikult jõe keskel.
Parved asusid teele, lastes voolul ennast kanda. Janise ja Nawa kõrval istus natuke imestunud ja hämmeldunud ilmega Pitt – sõit parvel oli talle uus ja senitundmatu kogemus. Vool oli kiire, parved kandusid jõudsasti allavoolu, aegajalt liginedes ühte või teise kaldasse. Järsku jäid nende teele kaldaääres suplevad jõehobud. Pootsman Mattis tõstis tüüriks kasutava malaka, valmistudes jõehobule vastu selga lajatama, kui see teele ette jääb. Õnneks märkasid jõehobud parvi esimestena ja sukeldusid jõepõhja. Vaevalt olid parved vee alla peitu pugenud jõehobudest üle sõitnud, kui üks neist pinnale tõusis ja asus ärritatult vees müttama.
Sõit jätkus kuni päikese loojanguni ja Otto von Grotthus asus silmadega otsisime sobivat laagripaika. Just enne pimeduse saabumist märkas koloniaalinvestor loojuva päikese kiirtest valgustatud väikest pilliroost vaba lagendikku. Parved tüürisid kaldale ja mehed valmistusid parajasti kaldale hüppama, kui Pitt ootamatult vihaselt klähvima hakkas ning koheselt kostus vanemadrus Nilsi ehmunult hüüatus:
„Krokodillid!”
Terve lagendik ja jõekallas oli täis tohutu suuri pruunikas-rohelisi krokodille, kes soojendasid ennast loojuvas päikeses. Kiiresti lükati parved kaldast eemale ja terve kuuvalge öö jätkus sõit allavoolu. Alles hommikul leiti sobiv, krokodillidest vaba laagriplats, mis võimaldas natuke puhata ja keha kinnitada. Nawa ja Awa olid kinni püüdnud tohutu pika ja jämeda veemao. Nad raiusid selle tükkideks ja asetasid lõkkele küpsema, igale mehele paras lihakäntsakas. Mawa otsis kaldalt maitseaineid – rohujuuri ja taimi, ja asetas need lõkkel särisevale maolihale. Pootsman Mattis näitas üles leidlikust – ta lõi tühjal veinivaadil kaane pealt ja „soolas” ülejäänud maokere sinna sisse, kasutades marineerimiseks Mawa poolt pakutud taimi ja juurikaid.
Peale väikest puhkust ja kehakinnitust liikusid parved allavoolu edasi. Kohati oli jõgi eriti kiirevooluline ja ränduritel tuli oma ebakindlatel parvedel ületada väikesi kärestikke. Ootamatult kohtasid rändurid kalda ääres kanuusid, milles istusid pärismaalased. Mawa hõikas neid ja talle vastati mandingo keeles – kanuusistujad olid Mawaga ühest suguharust. Kuid vaatamata sellele tõsteti kõigis kanuudes potid kepi otsa.
„Mida see peaks tähendama,” küsis Otto von Grotthus imestunult, pöördudes Mawa poole.
„Nad elavad ja magavad kanuus. Pillirootihniku taga paadis ei ole vaja karta lõvisid, hüääne ja madusid.”
„Nojah, aga potid?”
„Neil on kanuus alati pott tulel. Kui aga ilmuvad nähtavale võõrad, siis süüakse kiiresti toit ära ja külalistele näidatakse tühja potti.”
Otto von Grotthus kehitas selle peale õlgu, oskamata midagi öelda; talle paistis jõel elavate mandingode külalislahkus natuke imelik. Koloniaalinvestori tähelepanu köitsid mandingode kanuud – need olid võrdlemisi primitiivsed, aga praktilised. Mõni neist oli täiesti kõvera kujuga. Aga selles polnud midagi imelikku. Kanuude valmistamiseks kasutati väga pehme puiduga jämedatüvelist puud, mis kasvas kuni kolme meetri kõrguseks ja oli peaaegu oksteta, ainult latvaosas ilutses tihe lühike oksastik. Tüvi õõnestati kivist kirveste ja kõõvitsate abil ja seejärel lasti päikeses kuivada, aeg-ajalt ohtra veega kastes. Lõpuks muutus puit tugevaks, veekindlaks ja kergeks. Kui palgitüvi juhtus olema kõver, sai ka kanuu endale kõvera kuju. Kuid pärismaalasi see ei seganud – labidataolise aeru osava käsitsemisega liikus ka kõver kanuu päris sirgelt.
Otto von Grotthus andis pootsmanile käsu heita pärismaalaste paatitesse marineeritud maokäntsakaid; temal oli külalislahkusest siiski oma arusaamine.
Rändurid liikusid parvedel allavoolu edasi, lootes peatset kohtumist „Kurzeme printsessiga”. Ühe pika jõekäänaku tagant sirgele jõeosale välja jõudes märkasid parvedel istujad kalda ääres seisvat laeva. Ka neid oldi tähele pandud ning paatides istuvad relvastatud mehed tõkestasid tee. Pootsman haaras püssi, kuid Otto von Grotthus peatas ta vastuvaidlemist mittesallival toonil:
„Meie ei ole tulnud siia sõdima.”
Ekspeditsioon langes portugali orjapüüdjate vangistusse. Otto von Grotthus pöördus orjalaeva kapteni poole väärikalt ja nõudlikult:
„Ma olen Kurzeme parun Otto von Grotthus, me oleme Kurzeme hertsogiriigi alamad, ja mitte keegi ei oma õigust meilt vabadust võtta.”
Orjapüüdjad kukkusid laginal naerma:
„Kas ka need neegrid ja see karvane koer on paruni alam. Ärge muretsege – Lõuna-Ameerika istandustes lähevad müügiks mitte ainult mustad, vaid ka valged orjad. Kõige paremat hinda saame koera eest.”
Pärismaalastest vangid paigutati trümmi. See oli neegritest tulvil – mehed, naised ja lapsed. Õhk trümmis oli väljakannatamatu, haises okse ja väljaheidete järele. Trümmi täitis laste ja naiste nutt ja halamine. Valged vangid paigutati eraldi – Otto von Grotthus koos vanemadrus Nilsi ja pootsman Mattisega ahterpiiki, Janis koeraga vöörpiiki.
Terve öö ja päeva istusid vangid pimedas ruumis, omamata mingit ettekujutust oma saatusest. Õhtul avas portugali madrus vöörpiigi luugi ja ulatas kausi mingi vedela söögipoolisega. Janis maitses natuke ja ulatas Pittile; see lakkus kausi tühjaks.
Järgmise päeva õhtuks oli Janisel valmis põgenemisplaan. Vaevalt oli madrus avanud vöörpiigi luugi ja valmis ulatama toidukaussi, kui Janis käsutas:
„Pitt, võta!”
Välkkiirelt kargas Pitt lõrisedes madruse kätte kinni. Koheselt sööstis Janis luugi juurde, andis madrusele tugeva obaduse vastu lõugu, jooksis üle landgangi kaldale ning kadus koos Pittiga ööpimedasse metsa.
Neli ööpäeva rühkisid Janis ja Pitt mööda jõeäärset džunglit allavoolu edasi. Ta jalad ja käed olid marrastustest verised, riided räbaldunud. Väsimusest oimetuna magas ta põõsa all, Pitt valvurina kõrval lamamas. Vahetevahel pistis Janis suhu talle tundmatuid puuvilju, ja liikus siis kõhuvalus kõveras ja oiates ikka edasi „Kurzeme printsessi” ankrupaiga suunas. Pitt oli targem – ta tundis eksimatult ära, mis on söök ja mis mürk ning kõhuvalus ei kannatanud. Järgneva teekonna kestel, usaldades Pitti, otsis Janis söögiks ainult seda, putukaid ja tigusid, mis olid Pitti poolt üles nuusitud ja äsja alla kugistatud; Pitti rahuolevad keelelimpsamised näitasid Janisele kätte õige ja maitsva söögi.
Viimaseid jõuvarusid appi võttes jõudis Janis jõuetuna „Kurzeme Printsessi” pardale. Kapten Smithile ei olnud vaja palju seletada. Koheselt andis ta käsu ankur hiivata. Täies purjes, iga pisematki tuuleõhku ära kasutades, liikus „Kurzeme printsess” ülesvoolu edasi – kohtuma orjalaevaga. Paistis, et kaptenile oli kauane tegevusetus muutunud tüütuks ja nüüd seisis ta roolimehe kõrval, popsutas piipu ja muheles – ees seisis jõelahing.
Kaks päeva liiguti ülesvoolu ja siis, veel enne kui jõekääru tagant paistis portugallaste
orjalaev, hakkas Pitt meeletult haukuma, kargas käppadega reelingule ja lõrises vihaselt. Kaabeltau kaugusel Portugali orjapüüdjate laevast jäi „Kurzeme printsess” ankrusse ja avas tüürpoordi parda suurtükiluugid. Suurtükitorud lükati välja. Kapten Smith hõikas läbi ruupori:
„Vangid vabaks, või kõmbite läbi Aafrika jalgsi Lissaboni!”
Kapteni sõnade kinnituseks kõmatas kaks pardakahurit. Mürsud lendasid üle orjapüüdjate laeva ja lõhkesid mullakamakaid ning tulekera üles paisates džunglis.
Koheselt lasti Portugali laevalt alla paat, milles istusid Otto von Grotthus, pootsman Mattis ja vanemmadrus Nils. Kapten Smithi taoline lahendus ei rahuldanud.
„Kõik neegrid paati!”
Korraldus täideti jalamaid – mööda nöörredelit laskusid paati Mawa, Nawa, Awa ja Bawa. Vaevalt jõudis paat vangidega „Kurzeme printsessi” pardasse, kui kapten Smith käsutas läbi ruupori uuesti, mitte jättes oma jonni:
„Ma ütlesin – kõik neegrid paati! Laev neegritest vabaks!”
Kapten rehmas käega ja kohe kõmatas kahur – mürsk potsatas Portugali laeva parda all vette ja lõhkes hirmsa kärgatusega. Koheselt hakati portugallaste laeval sebima – paadid lasti alla, need täitusid neegritega – lapsed, noorukid, täiskasvanud naised ja mehed. Orjadega täidetud paadid võtsid suuna „Kurzeme printsessile”.
„On ikka raisad endale varanduse kokku erastanud,” pomises iirlasest kapten vihaselt; koputas piibu vastu reelingut tühjaks ja läitis selle uuesti.
„Ankur hiivata, kurss allavoolu Gambia jõe suudmesse!” käsutas kapten.
Esimene tüürimees Janis asus koheselt käsku täitma, laev pöördus vööriga allavoolu, raadel päästeti valla purjed. Aga kas oli kapten liialt vihane, või lõi temas välja iirlasele omane huumorimeel, jumal seda teab. Igatahes enne, kui laev võttis suuna vööriga allavoolu, andis kapten piipu popsides kahurikomando ülemale käsu:
„Üle vaenlase laeva, kõigist tüürpoordi kahuritest – tuld!”
Kahurid kärgatasid, portugallaste laev mähkus suitsupilve, džunglis kerkisid üles mullakamakad ja tulekerad. Seejärel jäi kõik vaikseks, ainult ahvide erutatud klähvimine andis teada džunglielu häirimisest.

Kahekümne kolmas peatükk. “Kurzeme printsess” asub ületama Atlandi ookeani. Tappev tuulevaikus. Meeskonnata seilav laev. Kapten sureb. Janis võtab kursi Tobago saarele.

Nädala päevad liikus „Kurzeme printsess” mööda Gambia jõge allavoolu ilma suuremate viperusteta. Vool kandis laeva edasi, abiks fokkmastis pooleldi rehvitud purjed ja ahtris ladina puri. Paar korda satuti mudasele madalikule, kuid voolu ja purjede abil õnnestus kergesti madalikult lahti pääseda, mõnikord siiski tuli kasutada ka varpankrut laeva madalikust eemale tirimiseks.
Jõesuudmes ootas „Kurzeme printsessi” halb üllatus – ammune tuttav, Inglismaa võimas sõjalaev, merede valitseja „Sovereign of the Seas” oli St. Andrease saare külje alla ankrusse heitnud. Kahuripaukudega anti sõjalaevalt märku peatumiseks. „Kurzeme printsess” langetas purjed ja heitis Inglise sõjalaeva kõrvale ankrusse. Tema pardale tõusis soliidses eas karmi olemisega, uhkes mundris „Sovereign of the Seas” kapten isiklikult. Rahulolematult ja kärkivalt pöördus ta kapten Smithi poole:
„Mida kuradit te kolate mööda Inglise kuninga asumaid?”
„Me oleme maadeavastajad,” sekkus Otto von Grotthus kärmelt.
„Mida teil siin avastada!” pahvatas kapten vihaselt. „Mina olen maadeavastaja! Kõik mered ja maad, mida on külastanud Tema Majesteedi sõjalaev „Sovereign of the Seas”, on kuulutatud Inglismaa asumaadeks. Tema loata nendel meredel seilamine ja maadel randumine on kuningriigi suveräänsuse rikkumine. Laev kuulub kogu täiega konfiskeerimisele ja meeskond müüakse orjadeks. Ja kes te sellised olete? Mis pagana punase plagu te masti olete tõmmanud?”
Rahulikult piipu popsutav kapten Smith osutas piibuotsaga mastitipus lehvivale lipule:
„Meil ei lehvi mastitipus mitte punane lipp, vaid Kurzeme hertsogiriigi sümbol, Tema Kõrguse hertsog von Kettleri vimpel – must vähk punasel foonil.”
“Nojah, Kurzeme hertsogiriik võib ju kusagil olla, aga miskipärast pole teda kantud minu merekaardile,” pomises Inglise sõjalaeva “Sovereign of the Seas” kapten umbuslikult, justkui kaheldes oma teadmistes.
“Kurzeme hertsogiriigi äärealal asub Riia linn,” püüdis Otto von Grotthus hertsogiriigi asukohta täpsustada.
“Ah Riia linn!” sõnas vana kapten heldinud häälega. “Miks ma ei tea! Kunagi, noore tüürimehena, sai seal viibitud. Naised on seal sellised heledapäised…, peene pihaga…, väga vallatud…”
Sõjalaeva kapteni toon muutus tunduvalt leebemaks. Nüüd võttis ta Inlismaa valdustesse tunginud Kurzeme hertsogiriigi alamate vastu juba oluliselt kergema otsuse:
“Olgu, orjadeks meeskonda ei müüda, aga laev kuulub konfiskeerimisele.”
“Härra kapten,” ei jätnud Otto von Grotthus siiski kasutamata viimast võimalust. „Kurzeme hertsog Jacob von Kettleri ristimise juures viibis ja sai tema ristiisaks Inglise kuningas, Tema Kuninglik Kõrgus James I.”
Vana kapten oli kogu oma elu veetnud põhiliselt merel ja isiklikult teadis kuningatest vähe, kuid ta ei kujutanud ette Inglismaad ilma kuningata. Ja kuigi kuningas Charles I oli just äsja hukatud, 30.jaanuaril 1649, ja Inglismaa oli parajasti ilma kuningata, pidas kapten ikka veel Inglismaad kuningriigiks. Ja nagu hilisem ajalugu näitas – selleks ta ka jäi.
Saanud kuulda Kurzeme hertsogi kõrgetest sugulussidemetest, muutus kuningliku sõjalaevastiku ohvitseri olek koheselt; ta ajas ennast sirgu ja kummardus aupaklikult parun Otto von Grotthusele:
„Minu lugupidamine! Aga vaatamata sellele, ei saa ma ilma Tema Majesteedi käsuta lubada mitte kedagi Inglismaa asumaade rannavetesse seilama. Ning vaevalt on kuningas päri tema valduste meelevaldse jagamisega ristipoegade vahel. Aga olgu, sugulaste asi; järgmise päeva päikeseloojangul olge kadunud.”
„Tagasihoidlik palve, härra kapten,” jätkas Otto von Grotthus nüüd juba üpris sõbralikuks muutunud vestlust. „Mõned madrused on avaldanud soovi Jacobi ja Püha Andrease saarele elama jääda. Plaanis on kasvatada sigu, lambaid, lehmi, rajada köögiviljaaiad. Leian, et Inglise kuningas ei ole selle vastu.”
“Ohoo!” rõõmustas “Sovereign of the Seas” kapten. “Suurepärane mõte! Mis saab selle vastu olla Tema Majesteedil! Siinsetes paikades on laevade varustamine proviandiga üks igavene nuhtlus – ei jätku piisavalt söödavat, eriti lihakraami. Las teie riigi…ee…, mis selle nimi oligi…”
“Kurzeme hertsogiriik,” värskendas koloniaalinvestor kapteni mälu.
“Jaa, jaa…, Kurzeme hertsogiriik. Las Kurzeme hertsogiriigi talupojad tegelevad sigade, lammaste ja teiste elajatega, kasvatavad köögivilju sellel…, ee… sellel saarel…”
“Jacobi saarel.”
“Jah, sellel Jamesi saarel.”
Otto von Grotthus jättis saartele seitse madrust ja nende ülemuseks teise tüürimehe Andrease. Ka jäeti sinna kaks lehma ja pull, mõned lambad ja üks oinas, emis ja kult, paar hani, kaks kitse ja sokk. Otto von Grotthus seadis eesmärgiks jätkata Jacobi ja St. Andrease saarte koloniseerimist de facto, kuigi Kurzeme hertsogiriigi sõjaline kohalolek osutus võimatuks.
„Kurzeme printsess” valmistus uuesti oma Noa laeva reisiks. Pardale tiriti tagasi lehmi, üks pull, paar kitse ja sokk, mõned lambad ja oinas. Kanad, kuked, haned ja pardid. Kahe paadi vahele seatud platvormil toimetas Otto von Grotthus laevale oma lemmikloomad – kõrbi mära ja raudja täku. Nende eest oli ta isiklikult kandnud hoolt kogu reisi kestel Kurzemest Gambiasse ning nendega tahtis ta jõuda ka Tobago saarele. Kahtlemata jätkas reisi ka koer Pitt.
Lahkumise eelõhtul tegi Otto von Grotthus oma ekspeditsioonikaaslastele – Mawale, Nawale, Awale ja Bawale ettepaneku purjetada „Kurzeme printsessil” üle ookeani kaugetele maadele. Mawa raputas eitavalt pead. Tal oli hoopis teine arusaamine maailmast:
„Silmapiiri taga saab vesi otsa, maailm lõpeb ära ja te kukute koos laevaga alla.”
Lahkumisel ulatas „Kurzeme printsessi” kapten inglise asunikule korraliku ränilukuga musketi. Portugali misjonär, mälestuseks ühistest pidustustest öises džunglis, kinkis Otto von Grotthusele oma lauto; vastukingitusena veeretas pootsman Mattis misjonäri paati priske vaadi Sabile veiniga.
1650. aasta maikuu, taevaminemispüha õhtu Gambia jõesuudmes oli lämbe ja palav, taevas pilvitu. Tohutu suur helepunane päikeseketas vajus aeglaselt merre. Läänekaare taevas peegeldus loojuv päike pilveviirgudel, kattes need imepäraselt kaunite värvidega – päris veepiiri lähedal helepunane; kõrgemale kerkides värvid üha enam lahustusid, muutusid heleroosaks, siis kollaseks, helehalliks ja sulasid kokku idakaare ühtlase halli värvitooniga.
„Kurzeme printsess” heiskas purjeid – alul täitusid tuulega fokkmasti purjed, seejärel vallandusid purjed grootmastis ja besaanmastis. Loojuv päike värvis purjed helepunaseks. „Kurzeme printsess” võttis suuna loojuvale päikesele – otse läände, üle Atlandi ookeani. Ees ootasid uued avastused, uute maade allutamine Kurzeme hertsogiriigile.
Aga vaevalt olid “Kurzeme printsessi” purjed jõudnud täituda tuulega, kui rannaküla naiste seas asus liikvele kumu, et hulk mehi on jäetud saarele… “Kurzeme printsessi” purjed ei olnud veel jõudnud kaduda silmapiiri taha, kui Jacobi saarele jäetud kaheksa üksildast poissmeest silmasid pärismaalaste paate tõttamas saare suunas, aerudel tugevad prinkis tissidega neegritüdrukud…

* * *

Poolteist nädalat purjetas „Kurzeme printsess” parajast tuulest aetuna ja Kanaari hoovusest kantuna läände. Varsti Kanaari hoovuse mõju lakkas, tuul vaibus ja pingutas purjesid üha vähem . Veel mõned päevad liikus laev edasi vaevumärgatavas tuules, mõnikord purjed lõtvusid täiesti, püüdsid siis kinni kerge tuuleõhu, ja jäid uuesti raadele lõdvalt rippu. Kuigi olid heisatud kõik raapurjed, samuti kliivrid ja taakslid, liikus laev vaevu edasi.
Keset Atlandi ookeani saabus täielik tuulevaikus. Ookean oli peegelsile, ainult lendkalad hüppasid jälitajate eest põgenedes vahetevahel veest välja, lendasid tiibade väreledes kümmekond meetrit ja kukkusid kerge sulpsatusega vette. Mitte ühtegi lindu ei lennanud veekohal. Õhk oli seisma jäänud, päike kõrvetas peaaegu lagipähe. Laeva ümbritses täielik vaikus ja liikumatus. Ainult öösel värelesid mastide kohal tohutu suured tähed tintmustas taevas.
Kuigi öine õhk pakkus mõningat värskust ja kergendust, asus laev otsekui sooja vee katlal, vesi laeva ümber õhkus kuumust, langemata ka öösel alla kahekümne seitsme kraadi. Meri oli kaetud sargassovetika pikkade lintidega, mis siuglesid veepinnal kogu silmapiiri ulatuses, andes merele ultramariini värvuse. Millegipärast kogunesid vetikad ümber laeva kokku. Iga päevaga muutus laeva ümbritsev vetikatemass üha tihedamaks ja laiemaks. Kahe nädala möödudes kattis vetikatemass merd ümber laeva juba ligi miili ulatuses; tundus, et laev ei uju mitte vees, vaid on vajunud tohutusse sohu.
„Kurzeme printsess” oli sattunud laiustele, mida kolonisaatorid sajandeid hiljem hakkasid nimetama hobuselaiusteks – lähistroopilise kõrgvööndi tuulevaiksed alad hoidsid laevu paigal ja kolonisaatorite poolt Uude Maailma laevadel transporditavad hobused kõngesid janus ning toidupuuduses ja nad tuli heita üle parda või ära süüa.
Kuumus, veetagavarde vähenemine ja lõpmatusena tunduv ning ebamäärast hirmu sisendav tuulevaikus tekitas „Kurzeme printsessi” pardal äreva ja apaatse olukorra. Meeskond avaldas nurinat, isegi teadmata, mida või keda süüdistada. Kuumus tegi liiga mitte ainult inimestele – ka loomad vaevlesid palavuses ja janus. Veetagavarad vähenesid katastroofilise kiirusega. Vihma ei olnud sadanud enam kui kolm nädalat. Loomad kõngesid janusse, mõnele tehti hädatapmised, loomade veri segati vähese järelejäänud veega ja tarvitati joogiks. Kuigi Otto von Grotthus hoolitses oma kahe hobuse, kõrbi mära ja raudja täku eest igati, – leiti ühel hommikul kõrb surnuna. Nüüd jäi laeva veel ainult kaks looma – koer Pitt ja Otto von Grotthuse raudjas täkk. Janis oli valmis pigem ennast ohverdama, kui lasta janusse surra Pittil. Seda oli valmis tegema ka Otto von Grotthus oma raudja täku suhtes.
„Kurzeme printsess” seisis täielikus tuulevaikuses keset rohelist vetikatemassi, triivides ainult mõned miilid ööpäevas põhjapassaathoovuse servast aetuna küll põhja, küll lääne suunas. Ühel hommikul märgati „Kurzeme printsessi” pardalt paari miili kaugusel tuulevaikuses triivimas tohutu suurt kolmemastilist floiti. Tema purjed ripnesid raadel, laevalael ei paistnud liikumas mitte ühtegi hingelist. Mastitopid olid lippude ja vimpliteta. Hoovuse mõjul triivis see kummituslaev lähemale ja siis kandus vaevumärgatavas tuuleõhus „Kurzeme printsessini” hingemattev hais – lehkas vere, mustuse ja lagunevate laipade järgi. Õuduse ja hirmuvärinaga südames vaatles reelingu äärde kogunenud „Kurzeme printsessi” meeskond seda kõrgete mastidega ja uhkes purjestuses laeva, mis suursugusena ja laibalehas ujus neile aina lähemale ja lähemale. Kapten Smith koputas vastu reelingut piibu tühjaks, täitis selle uuesti värske tubakaga ja läitis piibu. Kapten pidas endamisi aru, kellegi poole pöördumata ja nõu küsimata. Paistis, et kapten mõistis rohkem, kui keegi teine meeskonnast ja ta ei tahtnud oma kartusi teistega jagada. Kapten tõmbas taskust viskipudeli ja rüüpas tugeva lonksu; ta ei olnud seda kunagi teinud laevatekil, meeste juuresolekul. Viski rüüpamine oli pigem siiski kapteni tagasihoidlik rituaal, pigem õhtupalvus kui joomine. Nüüd palvetas kapten kogu meeskonna silme all.
„Janis!” käsutas kapten. ”Julla merre, kaks madrust aerudele. Uuri järele, milles asi.”
Neid käsklusi andes ei olnud kapteni hääl tavapäraselt käskiv ja võimukas laevajuhi hääl; tema hääles võis tunda kõhklust. Aga ta pidi tegema seda, mis on iga kapteni kohustus merel – aitama hättasattunuid. Kapten ilmselt mõistis ohtu, mida ülesande täitmine võis tema esimesele tüürimehele ja kahele madrusele ning ka „Kurzeme printsessile” kaasa tuua. See surnud laev võis endas kätkeda suurimat ohtu, kui tugev torm või rajuilm.
Julla lasti vette. Paati visati tormiredel ja pardale ronimiseks köieotstesse kinnitatud raudkonksud. Madrused istusid aerudele, Janis võttis koha sisse paadininas, lükkas aerulabaga vetikaid kõrvale ning suund võeti kummituslaevale.
Laevale lähenedes muutus laibalehk aina hingematvamaks. Madrused sõudsid pardasse, abordaažikonksud heiteti üle reelingu, kinnitati tormiredel ning Janis ja madrused ronisid kummituslaeva pardale. Neile avanes hirmuäratav vaatepilt. Laevalagi oli kaetud laipadega, läbisegi neegrid, madrused ja uhketes mundrites ohvitserid. Ohvitserid lebasid purustatud peadega laevalael, püstolid vedelemas kõrval, samas püstolilaskudest tabatud neegrid, verised haavad kohvipruunil rinnal. Madrused istusid reelingule nõjatudes laevalael, nina ees okse- ja veresegune kuivanud mass. Paljud madrused ja neegrid olid viimases agoonias haaranud teineteise kõri ümbert kinni, ja niiviisi surnud.
Janis laskus alatekile. Talle lõi vastu hingemattev laibalehk, väljaheidete ja okse hais. Madalal laevatekil, mille all oli võimalik liikuda ainult tugevalt küüru tõmbudes, lebasid ridamisi pruunid kuumusest paisunud kehad, justkui lihalõigud vaagnal. Kõik olid surnud – mingi troopiline kõhuhaigus oli külvanud oma hävingut, surm oli siin nõudnud oma lõivu ja jumal oli selle laeva hüljanud…
Janis laskus allapoole, alumistele, veel madalamatele, orjade veoks kohandatud laevatekkidele, aga need olid pigem siiski laibariiulid ületäidetud surnukuuris kui laevatekid. Kõikjal valitses surm ja häving… Troopiline kõhuhaigus, orjade mäss laeval ja surmaheitlus olid teinud oma laastava töö.
Õudusevärinatega kehas sõudsid madrused laevale tagasi. „Kurzeme printsessil” oli tormiredel üles tõstetud, pääs laevale suletud.
„Kõigil lahti riietuda, riided üle parda!” käsutas vana kapten. „Merre kasta, merre kasta!” järgnes uus käsklus.
Madrused ja Janis koorisid ennast paljaks, heitsid riided merre ja sulpsatasid paadiäärest kinni hoides mere soolasesse vette. Tormiredel lasti alla.
„Ronige välja!” käsutas kapten vihaselt, kuigi mehed polnud mingi pahateoga hakkama saanud.
Alasti Janis ja madrused ronisid pardale. Kapten pistis Janisele viskipudeli nina alla:
„Joo, joo, niipalju kui jõuad!”
Janis kulistas viskipudelit, ähkis ja aevastas, aga kartes kaptenit vihastada, jõi ikka ja veel suurte lonksudega.
„Peopesad kokku!” käsutas kapten. Janis sirutas otsekui palves peopesad kapteni ette. Kapten kallas Janise pihu viskid täis:
„Pese nägu ja käsi!”
Sama protseduur korrati mõlema madruse kallal, kusjuures meeskond jälgis kapteni tegemisi hämmelduse ja arusaamatusega. Viskist purjus Janis ja madrused talutati kajutisse puhkama. Kapten aga jäi süngel ilmel surmalaeva silmitsema.
„Pootsman!”
„Kuulen kapten!” oli pootsman Mattis varmas kapteni ülesannet täitma.
„Kaks paati vette, kummasegi kaks madrust ja laevapuusepp, kirves ja pudel viskit. Raiuge surmalaeva veeliini pardasse augud! Laev tuleb matta merekommete kohaselt.”
Kuralasest pootsman mõistis ilma liigseid küsimusi esitamata kapteni käsku.
„Kurzeme printsessi” meeskond jälgis kuni päikeseloojanguni hardusega südames ja aukartusega surma ees, kuidas suure laeva pardad aegamisi vajusid üha sügavamale merre. Ööpimedus võttis ta enda varju ja koiduvalguses võis „Kurzeme printsessi” vahimadrus silmata veel ainult mastitoppi, mis ka koheselt veel alla vajus.
Veel nädal aega vaeveldi tuulevaikuses. Kuid järsku tõmbus taevas pilve. Pilved üha tihenesid, muutusid paksudeks, sinakas-mustadeks äikesepilvedeks ja seejärel rebestasid kogu taevalaotust kohutavad pikselöögid ja kõuekärgatused. Laevatekile kukkus tohutu troopikavihm, justkui oleks kõik taevaluugid äkitselt lahti löödud. Inimesed said kergendust. Vett koguti purjepindadele, kaussidesse ja pesukünadesse, lasti voolata üle keha. Otto von Groothus jootis oma täkku, pesi teda, naeratas endamisi õnnelikult, ja pühkis häbelikult heldimuspisaraid.
Kerge tuuleiil pani laeva purjed laperdama, seejärel hakkas puhuma üha tugevamini, purjed täitusid tuules ning „Kurzeme printsess” jätkas purjetamist läände, Lõuna-Ameerika ranniku suunas, hoides kurssi Tobago saarele. Aga ühel õhtul, kui päikeseketas oli just vajunud silmapiiri taha ja ookeaniveed omandanud tumeda värvitooni, tardusid laevatekil toimetavad madrused õudusest – merele oli tekkinud tohutu suur helendav, pisut rohekas ratas, mille keskel kollane tulekera. Rohekas ratas pöörles meeletu kiirusega, muutis järsult oma asukohta ja muudkui pöörles. Ehmunud Janis hõikas kapteni tekile. Kapten Smith astus kiirel sammul reelingu äärde, võttis masinlikult piibu suust ja jälgis piipu uuesti suhu pistmata seda tohtu suurt helendavat vankriratast ookeanipinnal.
„Kuradiratas,” pomises kapten endamisi, kellegi poole pöördumata. Äkitselt kuradiratas kadus jälgegi jätmata. „Halb enne, väga halb enne” pomises kapten endamisi, pöördus sõnagi lausumata roolikambrisse tagasi ja avas pisut värisevate kätega viskipudeli.
Mida lähemale jõudis „Kurzeme printsess” Antillidele, seda enam andsid endast tunda palavikuhood, mis meeskonnaliikmeid tabasid. Millegipärast kannatasid troopikapalaviku käes just kõige tugevamad ja tervemad, kes ei olnud kunagi oma tervise üle kurtnud. Juba teisel päeval, peale palaviku ilmnemist, olid haiged jõuetud ja apaatsed. Kapten üritas haigeid ravida endaavastatud maarohtudega. Ladina puri natuke kergendas haigete olukorda, kuid muutis nad veelgi jõuetumaks ja apaatsemaks. Et asja mitte hullemaks teha, oli kapten sunnitud haigetele manustama kröitseili, et ladina purje toime lõpetada. Mitmed madrused vaakusid elu ja surma vahel. Laeval ei osatud midagi ette võtta troopilise palaviku ravimiseks, jäi üle loota ainult jumala abile. Just siis, kui haiged tervenesid, ja tekkis juba lootus, et haigus taandub ja meeskond randub Antillidel ilma kaotusteta, tabas palavikuhoog ootamatult vanemmadrus Nilsi ja kapten Smithi. Kapten, olles pettunud ladina purje raviomadustes, seekord seda enam vanemmadrus Nilsile ei manustanud. Higist märg Nils vähkres oma koikus ja sonis juuresolijatele tundmatus keeles. Kapten oli meelemõistusel, enda ravimiseks tarvitas ohtralt viskit, kuid paistis, et enam ei olnud sellest vajalikku abi. Olles valmis oma saatusele vastu astuma, kutsus kapten enda juurde oma esimese tüürimehe.
„Janis,” sõnas vana kapten jõuetult, aga siiski otsusekindlalt. „Minu sõidud on sõidetud, sinul tuleb komando üle võtta ja laev ning meeskond tervena Antillidele viia.”
Kapten pidas pika pausi, kogudes jõudu ja jätkas:
„Minu elu oli pikk ja ilus merereis, kurvastada ja kahetseda ei ole midagi, ma lahkun kaptenisillalt rahuliku südamega.”
Janis püüdis leida sobilikke sõnu, et kummutada kapteni lahkumise mõtteid, kuid vähese haridusega Kurzeme talupojal oli raskusi õigete sõnade leidmisega; ta vaikis.
„Janis…” jätkas kapten. „Anna minu võrdlemisi uus kuub ja püksid jungale, Villule. Endale võta minu kaptenimüts. Aga piip ja tubakakott pista minule põue, ehk läheb teises ilmas vaja.”
Andnud need viimased korraldused oma pärandvara suhtes, sulges kapten silmad – temal olid selles maises ilmas asjad aetud. Mõistes, et kapten on väsitavast jutuajamisest uinunud ja vajab puhkust, väljus Janis vaikselt kaptenikajutist. Vaevalt oli Janis väljunud, kui kapten ennast koikul istuli ajas. Vaevaliselt libistas ta ennast põrandale ja roomas oma meremehekasti juurde. Avas suurte pingutustega kastikaane ja asus selle ääres põlvitades sobrama. Lõpuks leidis ta otsitava eseme – iiri tüdruku kingitud rätiku. Kapten silus seda kaua ja hoolikalt ja sidus siis endale kaela. Muheles endamisi. Roomas siis koikule tagasi, heitis ikka veel muheledes pikali ja jäi vaikselt lamama.
Hommikul leidis kaptenit vaatama tulnud Villu kapteni surnuna, rõõmus muhelus huultel. Samal ööl oli hinge heitnud ka vanemmadrus Nils.
Keskpäeval andis Janis korralduse purjed koristada ja laev triivi seada. Meeskond valmistus kapten Smithi ja vanemmadrus Nilsi matusteks. Surnukehad mässiti purjeriidesse, kummalegi seati raskuseks jalge juurde üks suurtükikuul ning asetati reelingule paigutatud lauatükile. Janis oli välja otsinud saksakeelse Piibli, kuigi ta tundis seda raamatut vähe ja ka tema lugemisoskus polnud kiita. Kuid nüüd oli ta kapten ning kapteni kohustus on pidada ka matusetalitusi. Janis oli vana kapteni mütsi endale pähe tõmmanud ja seisis Piiblit lehitsedes surnute peatsis, otsides Piiblist meremehele sobivaid hüvastijätusõnu. Janise kõrval oli koha sisse võtnud Villu, seljas kapteni võrdlemisi uus kuub ja jalas kapteni püksid. Meeskond seisis laevadekil imestunud ja natuke kohkunud nägudega:
„Kuidas siis nii… See vana muhe ja toimekas kapten nüüd äkki nii…”
Kapten Smith oli olnud muhe ja leebe olekuga mees, kuigi oma korraldustes range. Ta oli vähese jutuga, ka suhtles meestega vähe, kuid rohkem kõnelesid tema silmad – sõbralikult ja heatahtlikult…
Lõpuks leidis Janis sobiva laulu, köhatas hääle puhtaks ja kavatses juba asuda piiblisõnade lugemisele, kuid siis meenus talle kapteni müts – ta rabas selle peast ja pistis kaenla alla. Seejärel alustas, pühalikult ja paatosega:

„Issand on kuningas!
Ülevusega on ta riietunud.
Issand on riietunud,
ta on vöötunud võimsusega;
ka on ta kinnitanud maailma,
et see ei kõiguks.
Sinu aujärg on kinnitatud
muistsest ajast,
igavikust oled sina.
Jõed tõstsid, Issand,
jõed tõstsid oma häält,
jõed tõstsid kohinat.
Ülevam kui paljude vete kohin,
ülevam kui mere lained
on Issand ülal kõrgel.
Sinu tunnistused on väga
ustavad,
sinu kojale on omane pühadus,
oh Issand,
igaveseks ajaks.

Aamen.

Janis tegi kummagi surnukeha kohal ristimärgi, sulges Piibli ja noogutas pootsmanile. Mattis tõstis lauaotsad üles ning vaikse sulpsatusega lahkusid kapten Smith ja vanemmadrus Nils oma viimsesse ankrupaika. Veel seisis meeskond vaikides. Otto von Grotthus tinistas vaikselt lautot, matkides kirikumuusikat. Kuid see ei kestnud kaua – kapten Janis surus mütsi pähe ja käsutas:
„Kõik purjed heisata! Pootsman, laevadekk puhtaks küürida, vaskosad läikima lüüa!”
Janis, kuigi oli vähese haridusega, mõistis siiski, et antud olukorras ei tohiks meestele anda aega kurbadeks mõtisklusteks; töö ravib hinge ja juhib muremõtted kõrvale.
Kaardikambris avas Janis pisikese seinakapi ukse ja asetas Piibli kappi, tühja viskipudeli kõrvale.

Kahekümne neljas peatükk. Jälle “Sovereign of the Seas”! “Kurzeme printsess” seatakse aresti alla. Parun Otto von Grotthus leiab Tobagol oma “kulla ja hõbeda”. Janis heiskab tormisel ööl “Kurzeme printsessi” purjed ja põgeneb.

„Kurzeme printsess” purjetas läände, hoides kurssi Väikeste Antillide saarestikus asetsevale Tobagole. Puhus kerge vastutuul ja edasi jõuti loovides, sättides purjeid küll pakpoordi, küll tüürpoordi. Õhk muutus lämbeks ja mereõhus andis endast tunda mingi salapärane, pisut magus ning meremeestele harjumatu üleküpsenud puuviljade ja vürtside lõhn, mis kandus ookeanile Kariibi mere saartelt ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika mandrilt.
Ühel keskpäeval märgati silmapiiril tumedat viirgu, horisondile oli kerkinud Tobago saar. Tume viirg üha kasvas, rannajoon muutus selgemaks ja varsti võis juba palja silmaga eristada rannal kasvavaid palme ja nende vahel pärismaalaste onne. Rannajärsakud vaheldusid liivaluidetega, nõlvad olid kaetud madala tiheda põõsastikuga. „Kurzeme printsess” oli jõudmas oma reisi sihtpunkti. Kapten Janis andis käsu purjed rehvida, taakslid ja kliivrid koristada, et ettevaatlikult ja tasasel käigul läheneda tundmatule rannale ning selle ees laineid murdvatele korallriffidele.
„Ahtris, horisondil purjed!” hõikas pootsman Mattis äkitselt üle laeva.
Silmapiiri tagant kerkis taevasse pürgivate mastidega tohutus purjestuses laev. Täies purjes, vöörtääviga laineid lõigates lähenes hiigelsuur sõjalaev „Kurzeme printsessile”. Tema kõrget parrast ja pukspriiti kaunistasid mitmevärvilised nikerdused, kolmel tekil asetsevad pardaluugid olid avatud ja kahuritorud välja lükatud.
„Sovereign of the Seas!” hüüatas Janis üllatunult. „Et ta kurat ka ükskord põhja ei lähe.”
Kaks maadeavastajate laeva olid lähenemas Tobago saarele – Inglise kuningriigi „Sovereign of the Seas” ja Kurzeme hertsogiriigi „Kurzeme printsess”.
Kapten Janis otsustas alustada võiduajamist:
„Laev täispurjesse! Heisata kõik taakslid ja kliivrid! Purjed tihedamasse tuulde! Kurss otse Tobago saare rannikule!”
Madrused ronisid aega viitmata mööda vante üles, kordtingud päästeti lahti, taakslid tõmmati mastide vahele ning heisatud kliivrid kogusid tuult. Tekimeeskond sikutas brasse, sättides raasid ja purjeid õigesse tuulde. „Kurzeme printsess” sööstis kiirust kogudes Tobago saare ranniku suunas. Aga „Sovereign of the Seas” oli haaratud jälitaja hasardist – ka tema kihutas purjesid vähendamata ja eesseisvatele madalikele tähelepanu pööramata edasi, lähenedes iga hetkega tagaaetavale. Paistis, et „Kurzeme printsess” on võiduajamist kaotamas. Kuid viimaks ei pidanud suure sõjalaeva kapteni närvid vastu, ka omas tohutu sõjalaev tunduvalt suuremat süvist – „Sovereign of the Seas” rehvis purjed, vähendas käiku ja jätkas sõitu jälitatava ahtris. „Kurzeme printsess” sööstis korallriffide vahelt läbi, neid pardaga peaaegu riivates. Rooli enda kätte võtnud Janis keerutas rooli paremasse pardasse. Laev tegi järsu pöörde, purjed lõid vastu tuult laperdama, laev jäi triivi ning koheselt langes tüürpoordi ankur. „Sovereign of the Seas” sooritas sama manöövri – tumeda mürtsuga põrkusid kahe laeva pardad kokku. Hetkegi viivitama kargasid „Sovereign of the Seas” madrused ja sõdurid „Kurzeme printsessi” pardale, hõivasid selle abordaažiga ja kinnitasid trossidega parras pardasse. „Kurzeme printsess” oli langenud vangi.
Kapten Janis ja Otto von Grotthus viidi kahe püssimehe vahel „Sovereign of the Seas” pardale. Selle kapten istus pahural ilmel oma suures luksuslikus kajutis, lõvijalgadel nikerdustega kirjutuslaua taga. Palavusest oli ta oma vormikuue ja alussärgi nööbid lahti teinud ja nüüd paistis kuni nabani tema karvane rind.
„Jälle teie siin oma künaga!”
„Jah, aga me olime esimesed,” sõnas Janis kindlalt.
„Mis tähendab – esimesed!” hüüatas „Sovereign of the Seas” kapten põlglikult. „Esimesena rannikul ankrusse heitmine ei tähenda veel, et olete Tobago saare esmaavastajad. Kaldale lähme esimestena meie. Iga paat, mis „Kurzeme pardast” kaldale suundub, lastakse pilbasteks. Kogu meeskond ja laev on arestitud. Teie saatuse otsustan hiljem.”
„Sovereign of the Seas” kapten eksis, lootes saada Tobago saare esmaavastajaks. Ta ei teadnud, et saare lõunarannikul olid juba jõudnud ennast sisse seada hollandlased. Aga saare keskosa asustasid kohalikud pärismaalased ehk indiaanlased, nagu Euroopas neid eksikombel nimetati, kuigi, Indiaga polnud neil mitte mingit pistmist. Saare põhjarannik oli asustamata ja nüüd vaidlesid kaks suurriiki, õigemini suurriik ja väikeriik omavahel, kes jõudis sellele rannikule esimesena. Kahtlemata oli õigus Janisel, sest ikkagi „Kurzeme printsess” heitis esimesena ankru saare põhjakalda rannavette. Kurzeme hertsogiriik omandas de facto kõik suverääni õigused Tobago saare põhjarannikule.

* * *

„Kurzeme printsess” oli arestitud, püssimehed vahipostidel. Aga kord Inglise sõjalaeval ei olnud just kõige rangem. Õige varsti nähti „Sovereign of the Seas” madruseid sõudmas kaldale, külastama tõmmunahalisi, pikkade mustade juustega indiaanlannasid. Möödus vähem kui nädalajagu päevi ja „Sovereign of the Seas” pardale saabusid kõrged külalised – hollandlasest kuberner abikaasaga ja kahe meheleminekueas tütrega, kuberneri ametnikud pruutidega ja suurmaaomanikest kolonisaatorid perekondadega. Tobago üksluine elu oli muutunud neile tüütuks, nad vajasid läbikäimist ja suhtlemist omasugustega, eurooplastega.
Nähes „Sovereign of the Seas” pardal jalutamas pühapäevariietuses noori daame, riietus koloniaalinvestor, noor Otto von Grotthus, oma parimasse kostüümi – pikad allapööratud äärtega kollasest nahast saapad, rohelist värvi puhevil püksid ja helekollane kuub; ümber kaela sidus taevasinise kaelaräti. Tema pead ehtis kaunite lokkidega parukas ja kõrge värviliste sulgedega kübar. Vööle oli ta kinnitanud mõõga, vöövahele ristamisi pistnud kaks püstolit.
Noored daamid jalutasid kombekalt oma vendade käevangus „Sovereign of the Seas” laevalael, peatusid „Kurzeme printsessi” uudistades reelingu ääres – Otto von Grotthus tegi neile galantse kummarduse, kraapsas jalaga ja lehvitas kübarat. Daamid naeratasid, mõned neist peitusid naeru tagasi hoides oma kaaslaste selja taha, kuid kerge punetus nende päevitunud näos reetis, et Otto von Grotthuse isik ei jätnud neid sugugi mitte külmaks. Õhtul, kui „Sovereign of the Seas” kapten oli lasknud messiruumi katta banketilaua ja külalised lauda istunud, esitas kuberneriproua, ilmselt oma täiskasvanud tütarde pealekäimisel, kaptenile tagasihoidliku küsimuse:
„Kes see noor härrasmees, pealtnäha aadlik, sellel vangistatud laeval ringi jalutab?”
„Ah tühja!” lõi kapten käega. „See on vang, mingi hertsogiriigi alam.”
„Meil, Hollandi kuningriigis, tuleb aadlikku kohelda vastavalt tema seisusele, isegi kui ta on vang,” näitas kuberneriproua üles rahulolematust. Meheleminekueas tütred toetasid ema ägedate peanoogutustega.
„Khm…,” sekkus jutusse leebe olemisega kuberner, kes ilmselt oli mõningal määral oma naise tuhvlialune. „Vang vangiks, aga kui ta on aadlik, tulgu istugu meie lauda, eks hiljem näe…”
Seekord tuli kaptenil alla suruda inglise aadlile omane upsakus ning daamide soovile vastu tulla. Konvoi juhatas Otto von Grotthuse messiruumi, kuberneriproua oli varmas pakkuma Otto von Grotthusele kohta oma kahe meheleminekueas tütre vahele.
Kapten ja kuberner pidasid kõnesid, tõstsid tooste oma Majesteetide terviseks ja vestlesid maailmapoliitikast, kolooniate asutamisest ning tulusast ärist orjadega kauplemisel, mis üha laienes ja mille marginaal näitas pidurdamatud tõusu. Orjadega kauplemine oli täiesti ettenägematult osutunud Euroopa riikidele üheks tulutoovamaiks äriks. Selle kaubaartikliga kauplesid kõik – kuningapered ja suurmaaomanikest aadlikud; väiksemad riigiametnikud ja vürtspoodnikud asutasid ühistuid ja ostsid laevu orjade veoks. Arvestades nõudlust ja pakkumist, ilmusid välja vallasvara ehk liikuva vara vahendajad ja maaklerid, asjatundjad ja orjade püügile spetsialiseerunud tegijad.
Otto von Grotthus istus kahe palavusest õhetava neitsi vahel ja jutustas elavalt ning natuke liialdades oma seiklustest Gambias. Vesteldi saksa keeles. Nende jutust midagi mõistmata, kaotas „Sovereign of the Seas” kapten igasuguse huvi Otto von Grotthuse isiku vastu. Tema jaoks oli pigem tegemist kutsumata külalisega.
„Kas Gambia jõe krokodillid on ka suured,” tundis Mathilda huvi Gambia fauna vastu, seejuures väristas juba ette hirmunult, aga pigem siiski edvistavalt, oma kaunikujulisi õlgu. Mathilda õlad olid paljastatud, ka sügav dekoltee pakkus väga vähesel määral katet tema imekaunile büstile. Aga mees, seekord Otto von Grotthus, istudes daamide kõrval, vajas peale ränki kannatusi, üleelamisi, lugematute surmaohtude trotsimist midagi enamat kui paljastatud õlad või sügav dekoltee.
Mathilda edvistav õlaväristus jäi Otto von Grotthuse poolt peaaegu märkamata, aga ta asus siiski pikalt, asjalikult ja värvikalt krokodille kirjeldama, kusjuures kuulaja võis mõista, et maailmas ei ole hirmuäratavamat ja verejanulisemat looma kui Gambia jõe krokodill.
Mathildast aasta noorem õde Amanda, mitte soovides loovutada vestlust Otto von Grotthusega oma õele, esitas natuke naiivse, aga asjakohase küsimuse:
„Kas lõvid teid Gambias ära ei söönud?”
Otto von Grotthus oli meelitatud daami küsimusest, ta tunnetas selles naiselikku kaastunnet ja soovi pakkuda kaitset. Peale Kurzemest lahkumist oli Amanda esimene naine, kes tundis hirmu ja kartust tema elu pärast. Otto von Grotthus võttis õrnalt daami käe, suudles seda ja sõnas Amandale silma vaadates:
„ Jah, peaaegu oleks lõvi mind nahka pistnud, aga ilmselt minu kaitseingel hoidis mind.”
Mathilda mõistis, et tema noorem õde oli selles mängus talle ära teinud. Asi oli otsustatud ja ema sõnad ainult kinnitasid seda.
„Kas Gambia naised olid ka vooruslikud?” esitas ema tagamõttega küsimuse, ilmse sooviga testida Otto von Grotthuse olemust omaenese kogemuste põhjal.
„Gambia naised olid väga-väga vooruslikud ja kombekad.”
Otto von Grotthus vestles daamidega, vahetevahel pillas peene, kuid terava sakslasele omase naljasõna, püüdis olla meelepärane Mathilda ja Amanda emale, sest ikkagi temast sõltus, kui kiiresti kukub Amanda noore paruni käte vahele. Samas aga hoidis Otto von Grotthus, nagu öeldakse, kõrva püsti ja kuulas lauakaaslaste vestlust.
Vestlus orjakaubanduse hetkeolukorra ja tulevikuväljavaadete üle muutus laudkonnas üha ägedamaks. Kuberneri ja „Sovereign of the Seas” kapteni jutusse sekkus üle laua istuv soliidse välimusega kõhukas suurmaaomanik, kelle kõrval istus kleenuke, troopilises kliimas veidi närtsinud palgega emand; aga ilmselt siiski mitte troopiline kliima ei rõhunud tema südant, sest Tobago saarel võis iga olend tunda ennast taevariigi asukana, muidugi siis, kui teda armastati ja kui ta tundis ka ise südames armastust. Võib-olla oli ikkagi kojuigatsus, igavus ja sõbrannade puudumine tema elurõõmu kahandanud. Aga pigem siiski ei suutnud suurmaaomaniku proua unustada oma esimest armastust ja tohutu kaugus kodulinnast Amsterdamist ainult võimendas seda südamele magusat ja hingele natuke kurba tunnet.
„Meie suhkrurooistandused üha laienevad,” sõnas suurmaaomanik, kasutades kuberneri ja „Sovereign of the Seas” kapteni vestluses tekkinud pausi. „Juurde tuleb uusi kultuure – kakao- ja kohviistandused. Tööjõu vähesus saab tootmisele oluliseks piduriks. Olemasoleva tempoga orjade juurdevedu ei kata vajadusi.”
Kuberner tundis, et suurmaaomaniku kriitika on suunatud tema isiksuse pihta, sest koloniaalpoliitika, selle edasiarendamine ja koloniaalvalduste hea käekäigu tagamine kuulus kuberneri ametikohustuste hulka.
Kuberner asetas noa ja kahvli taldriku kõrvale, libistas salvrätikuga üle huulte ja pöördus kritiseerija poole:
„Lugupeetud härra! Teie märkused olid asjakohased, aga ma ootaks pigem siiski konstruktiivseid ettepanekuid.”
„Tuleb ehitada laevu, mis on ette nähtud kindla kaubaartikli – orjade veoks. Orjad on kiiresti riknev, kapriisne ja täiesti omanäoline last; kõiki selle musta lasti spetsiifilisi omadusi on vaja laevaehituses arvestada.”
Otto von Grotthus, hoomates Kurzeme hertsogiriigi ärivõimalusi, sekkus koheselt jutusse:
„Meie võime ehitada igasuguseid laevu ja niipalju kui vaja.”
Suurmaaomanik kergitas imestunult kulme:
„Aga kes te sihuke olete?”
„Ma olem Tema Kõrguse Kurzeme hertsogiriigi alam, parun Otto von Grotthus. Meie ehitame laevu ning müüme neid isegi Prantsuse ja Inglise kuningriikidele.”
„Aga kas te orjalaevu oskate ehitada, olete neid ehitanud?”
„Meile ei ole tähtis, mida meie ehitatud laevadel veetakse. Laeva tellija annab ette laeva mõõdud, mahutavuse, otstarbe – ja meie ehitame.”
„Just-just – mõõdud, mahutavus, otstarve,” oli suurmaaomanik vestluskaaslasega igati päri. Äkitselt tõmbas ta suure ovaalse lihavaagna endale ligi, teenides sellega ära oma proua halvakspaneva huultekõverduse, ja asus näitlikult selgitama:
„Härra parun, te näete neid lihalõike sellel vaagnal. Kõik nad on ilusti üksteise kõrvale asetatud piki vaagna äärt. Nojah, he-hee.., teie nimetate seda pardaks või laevatekiks. Ka vaagna keskele on tihedalt ritta seatud lihalõigud; mitte ühtegi vaba kohta ei ole.”
„Vabu kohti ei ole seepärast, et lugupeetud lauasistujad pole jõudnud veel ühtegi lihalõiku ära süüa,” tegi proua asjakohase märkuse.
Suurmaaomanik patsutas ja silitas oma kaasa käeselga, justkui öeldes: „Kullake, paikene, ära sekku meeste ärialasesse jutusse.”
Suurmaaomanik jätkas õhinal, andes selgitusi orjalaevale esitatavate nõuete kohta:
„Orjalaev tuleb ehitada lihavaagna põhimõtteid järgides – orjad üksteise kõrvale ritta, igaühe jaoks pool meetrit, lisaks iga lamamiskoha juurde kaela- ja jalarauad.. . Aga need on juba detailid. Tähtis on, et neid lihavaagnaid…, ee…, hm…, neid vahetekke oleks ülespidi võimalikult palju, tükki viis või kuus.”
„Me võime laevale ehitada eraldi vahetekid meeste, naiste ja laste veoks.”
„Milleks eraldi vahetekid…, hee…heee…” suurmaaomanik naeris kuidagi riivatult ja kahemõtteliselt. „Naised ja mehed on ju jala- ja kaelaraudades…”
„Palju vahetekke tõstab laevaparda liiga kõrgeks ja laev võib tugevas tuules ümber minna,” ei olnud Otto von Grotthus suurmaaomanikuga päriselt nõus, jättes tähelepanuta tema asjakohatu märkuse.
„Härra parun, ma ei sea kahtluse alla teie teadmisi laevaehituskunstis, aga tekkide vahelisi kõrgusi võib ju vähendada; ega see ole ballisaal, kõrgus poolteist meetrit või vähem on enam kui küllalt.”
„Sihtotstarbelise lasti veoks vajalikule laevale esitatavad nõuded on minule arusaadavad,” nõustus Otto von Grottus suurmaaomaniku, tulevase tellija ja ärikliendi seisukohtadega. „Kiiruse saavutamiseks ehitame orjade veoks ettenähtud laeva siiski oluliselt sihvakama kujuga kui see lihavaagen. Ka jätame ära pealisehitised, et tuuletakistust vähendada. Võime ehitada neljamastilisi, täispurjes kiireid laevu. Taoline laev jõuab Lääne-Aafrikast Lääne-India rannikule, Kariibi mere saartele või Brasiiliasse vähem kui kümne päevaga.”
„Suurepärane, suurepärane! Kümne päevaga ei juhtu musta lastiga midagi, isegi süüa pole vaja anda, ehk ainult natuke juua, aga Gambia jõe vesi ei maksa pennigi.”
Otto von Grotthus sai kutse külastada juba järgmisel päeval suurmaaomanikku, et leppida kokku äriplaani ja tulevaste tehingute detailides. Aga ilmselt ei olnud suurmaaomanikule oma veidike närtsinud emanda kõrval istudes jäänud märkamatuks Otto von Grotthuse ja Amanda vastastikune kiindumus, ju oli soliidse suurmaaomaniku süda avatud siiski enamale, kui ainult äritehingutele, sest ta sõnas lõpetuseks, sõbralikult ja heatahtlikult muiates:
„Ootan teid, härra parun, koos Amandaga.”
„Sovereign of the Seas” kapten, kuigi ta vestles elavalt kuberneri ja tema prouaga, ei jätnud siiski tähelepanuta oma vangi, Otto von Grotthuse laevaehituslikke arutlusi suurmaaomanikuga. Lihavaagen, lihalõigud üksteise kõrval reas ja vahetekkide kaupa ülespidi, ei jäänud kogenud laevajuhile märkamatuks. Tööstusspionaaž ja konkurents olid ka siis aktuaalsed. „Sovereign of the Seas” kapten oli iseeneselegi ootamatult saanud olulise tähtsusega äriinformatsiooni valdajaks; tal oli, millega ilmuda Tema Kuningliku Kõrguse, Inglismaa kuninga ette. Jah, aga uhke Inglise sõjalaeva „Sovereign of the Seas” kapten ei olnud siiski orjakaubanduses asjatundja. Orjade veoks projekteeritud ja ehitatud laevad ehk lihavaagnad juba seilasid üle Atlandi ookeani Aafrikast Lõuna-Ameerikasse ja tagasi. Ning ühe sellise laevaga oli keset Atlandi ookeani teinud lähemat tutvust „Kurzeme printsessi” esimene tüürimees Janis.
Järgmisel pühapäeval, peale banketti „Sovereign of the Seas” pardal, pidades kinni kõrgkihi kommetest, kogunesid „Sovereign of the Seas” kõrgemad ohvitserid eesotsas kapteniga laeva alumisele tekile ja laskusid paatidesse, et austada kuberneri vastukülastusega. Kutsutud oli ka Kurzeme parun Otto von Grotthus. Ees seisis romantiline peoõhtu sooja täherikka lõunataeva all, banketilaud ja tants. Otto von Grotthust ootas Amanda. Peatumata pikemalt peaõhtul, mis läks igati korda, võiks ainult ära märkida, et seekord naases Otto von Grotthus peolt oma täies univormis, eurooplasele kohaselt – püksid jalas, kuub seljas, parukas ja kübar peas ning mõõk vööl.
Ligi kaks kuud seisis „Kurzeme printsess” aheldatuna „Sovereign of the Seas” pardasse. Mõned madrused olid lasknud ennast värvata „Sovereign of the Seas” teenistusse, teised jälle leidnud endale indiaanlannadest naised või asunud orjade järelevaatajatena tööle hollandi kolonisaatorite suhkrurooistandustesse. Ainult paarkümmend madrust, Kurzeme talupoega, kellele hertsog oli lubanud peale reisilt tagasipöördumist vabaduse, istusid tegevusetult laevas ja igatsesid kodumaa järele.
Pühapäeviti võeti „Sovereign of the Seas” pardal vastu külalisi, et siis järgmisel pühapäeval tantsida ja lõbutseda kubernerilossis. Otto von Grotthus oli toimetanud kaldale oma raudja täku, ainukese looma, kes oli koos Pittiga jõudnud elusana Tobago rannikule. Nüüd ratsutas ta oma täkul mööda Tobago saare põhjarannikut ringi, mõõk vööl ja kõrge suletuttidega kübar lehvimas. Mõnikord oli ta enda ette sadulakaarele istuma seadnud ka Amanda.
Otto von Grotthus ratsutas piki Tobago saare põhjarannikut ja pöördus siis sisemaale. Aegajalt tonksis labidaga küngastel ja ojaveergudel mulda – ta otsis kulda, hõbedat, vase ja rauamaaki.
Amanda puhkes Otto von Grotthuse toimetusi jälgides üleannetult naerma:
„Võib-olla sa ei otsi oma kulda ja hõbedat õigest kohast, aga võib-olla oled oma kulla ja hõbeda juba leidnud, aga sa ei märka seda.”
Otto von Grotthus haaras üleannetu ja naeruhimulise Amanda piha ümbert kinni ning suudles teda kirglikult ja kuumalt; Amanda põimis oma käed Otto von Grotthuse kaela ümber.
Otto von Grotthus ratsutas oma raudjal täkul mööda Tobago saare imekaunist maastikku, Amanda sadulakaarel. Täkk sammus jõuliselt läbi mereäärse savanni paksu rohu ja okkaliste põõsapuhmastike. Maastik muutus kõrgemaks. Kohati oli rohi päikesest pruunistunud. Vahetevahel tegi hobune äkilise kõrvalehüppe ja hirnatas ehmunult – okkaid turritava kaktuse või mimoosi all oli putukapüügiks koha sisse võtnud käsivarrepikkune pungsilmne sisalik. Ikka sagedamini jäi teele graniitrahne, kiviklibu praksus hobusekapjade all. Otto von Grotthus peatas hobuse, hüppas sadulast ning aitas ka Amanda, teda piha ümbert kinni hoides, sadulakaarelt alla. Edasi liiguti juba jalgsi, hobune valjaidpidi järel. Rändurid ronisid ja hüppasid üle kivide, vahel libisesid ja kukkusid ning naersid seepeale lõbusalt. Täkk oli targem – ta leidis kergesti tee ümber kivirahnude, sammus kindlalt ja komistamata, rõõmsalt sabaga vehkides.
Jõudnud künkaharjale, Amanda ahhetas ja lõi üllatunult käsi kokku – all sügavas orus voolas lai, käänuline, kõrgete kallaste ja ürgsete põlispuudega ääristatud jõgi. Järskudelt kallastel voolasid jõkke ojakesed, kohati langesid väikeste päikeses sillerdavate koskedena.
„Milline imekaunis jõgi!” hüüatas Amanda.
Otto von Grotthusele meenus koheselt tema kodukoht ja Kurzeme kõrgustikult merre voolav Venta jõgi.
„See on Kurzeme jõgi; ta algab Uus-Kurzeme kõrgustikult ja suubub Kurzeme lahte.”
Amanda puhkes naerma:
„Sinu jaoks on kõik Kurzeme – mäed, mered ja jõed, saared ja mandrid, päike, kuu ja tähed taevas. Kas ka mina olen Kurzeme?
„Ma tahaks, et sa oleksid Kurzeme paruness.”
Parun Otto von Grotthus haaras Amanda sülle, keerutas teda õnnetulvas ja suudles õrnalt Amanda silmi, kaela ja huuli. Haaras siis Amandal käest kinni ja asus hoogsalt laskuma jõe äärde. Amanda kiljus vahetevahel hirmunult ja edvistavalt ning naeris laginal, kui Otto von Grotthus järsakul libastus ja tagumikul allapoole sõitis, jäädes pidama okkalistes põõsastes.
Jõudnud kaldale, asus Otto von Grotthus koheselt lahti riietuma, valmistudes supluseks. Amanda punastas ja pööras kombekalt selja – nende armastus oli vee väga noor ja Amanda häbenes. Otto von Grotthus hüppas vette, pladistas ja pritsis ning naeris õnnelikult.
Amanda jalutas jõekaldal, ürgmetsa puude all. Paksus lehestikus sädistasid ja vidistasid linnud, mõni vilistas pikalt ja meloodiliselt. Parv väikesi rohelisi papagoisid lendles viigipuu okste vahel. Jõekaldal õitsesid tohutud suured kollaste, punaste ja roosade õitega lilled, levitades hurmavat, natuke peapööritust tekitavat õitelõhna. Veeääres olid oma võimsad lehed laiali sirutanud metsikud banaanipuud, mille all eredavärvilised avatud õisikud. Banaanipuu kõrval õitses justkui tulekera üleni tulipunaste õitega kaetud põõsas. Väikest madalat lagendikku jõeääres kattis suhkrurootihnik. Siin ja seal võis näha metsikuid agaavi- ja viigipuid, mingi viljapuu all lebasid rusikasuurused küpsed viljad. Amanda korjas ühe neist üles ja hammustas väikese tüki – kollane teraline viljaliha oli väga maitsev ja värskendav. Ta korjas neid ja kui Otto von Grotthus oli ennast peale suplust riidesse pannud, asetas Amanda ühe küpse vilja Otto von Grotthuse suule, hoidis seda suu juures ja käsutas naerdes:
„Hammusta! Otto.”
Otto hammustas maitsvat ja värskendavat viljaliha.
Amanda vaatas tõsist ilmet teeseldes Ottole silma:
„Aga nüüd aetakse meid paradiisiaiast välja.”
Otsekui Amanda sõnade kinnituseks kärgatas kõrgendiku kohal äike. Märkamatult olid mäeharja tagant kerkinud tumedad äikesepilved, nad kuhjusid üksteise otsa ja koheselt pääses lahti soe troopiline vihmavaling. Otto von Grotthus ja Amanda kiirustasid kähara suurte lehtedega puu alla, ning ootasid teineteise ümbert kinni hoides ja suudeldes vihmavalingu lõppu.
Amanda ja Otto von Grotthus jalutasid Tobago imepäraselt kaunil põhjarannal, hobune valjaidpidi järel. Helesinise ja läbipaistva veega peegelsiledatel laguunidel õitsesid valged ja kollased vesiroosid. Kalad ujusid parvedena pinnavees, aegajalt hüppasid veekohale, napsates õhus lendlevaid putukaid. Hallid haigrud sammusid oma pikkadel jalgadel graatsiliselt madalas kaldavees, inimestele tähelepanu pööramata. Sageli ööbisid Otto von Grotthus ja Amanda rannal lageda taeva all, peavarjuks ainult madalad tohutu suured tähed mustas troopikataevas ja suur ümmargune kuu. Sulnis öö pakkus hingele kergust, süda oli armastusest tulvil. Vaiksel soojal ööl tekkis Otto von Grotthuse hinge ebamäärane ja õnnestav tunne. Talle tundus, et nad on selles Tobago paradiisiaias kahekesi – tema ning kaunis ja elurõõmus Amanda.
Ühel esmaspäevahommikul, olles kubernerilossist, järjekordselt peolt, naasnud, kutsus Otto von Grotthus kapten Janise enda juurde:
„Kurzeme printsess” peab põgenema. Ma vist abiellun Amandaga, aga see ei muuda asja. Tobago põhjarannik peab saama Kurzeme asumaaks; kui vaja, ostame Inglise kuningalt välja. Põgene, jõua Kurzemele ja kanna olukorrast ette hertsog Jacob von Kettlerile.”
Juba lõuna paiku nähti „Kurzeme printsessil” madruseid ronimas mastidel ja raadel. Nad vallandasid purjesid ja koristasid siis jälle kokku. Nii jätkus see terve nädala, ööl ja päeval, kuupaistel ja troopilises vihmasajus.
„Mida kuradit te seal jahmerdate!” hõikas „Sovereign of the Seas” vahitüürimees pahaselt kapten Janisele, olles tüdinenud alatisest valvsusest.
„Teeme õppusi.”
„Õppige, õppige!” osatas vahitüürimees põlgliku muigega.
Ühel ööl vastu esmaspäeva, kui „Sovereign of the Seas” kõrgemad ohvitserid pidutsesid kubernerilossis ja enamus madrused oli siirdunud kaldale indiaanlannadega vallatlema, andis Janis käsu alustada järjekordset õppust. Seekord ei olnud siiski enam tegemist õppusega, Kurzeme talupoegadest madrustele oli teada – sellel ööl põgenetakse.
„Kurzeme printsessil” heisati purjed, kinnitustrossid tõmbusid pingule, tuul paisutas purjesid. „Sovereign of the Seas” unine vahimadrus jälgis seda sebimist pahuralt, vahitüürimees muigas põlglikult. Samal ajal saabus „Sovereign of the Seas” pardasse väike paat, millel sõudmas kaks indiaanlast, paadipäras aga istus kaunis, sihvaka kaelaga ja euroopalikus, sügava dekolteega kleidis tõmmunäoline pikkade mustade juustega indiaanlanna. Naine, järgides Otto von Grotthuse juhiseid, ronis mööda fallreppi kähku pardale ja pärismaalaste paat eemaldus. Unesegane vahimadrus pungitas imestunult silmi, kuid pöördus siiski viisakalt daami poole:
„Keda otsite, preili?”
„Ülempootsmani.”
Vahimadrus puhkes häälekalt naerma:
„Ülempootsman on juba nädala päevad kadunud! Joob ja laaberdab jumal teab kus ja kellega.”
Kuuldes vahimäärase valjuhäälset naeru, lükkas vahiohvitser plaksuga roolikambri akna lahti:
„Kas sa oled unisest peast lolliks läinud? Mida sa naerad keset ööd?”
„Üks preili otsib ülempootsmani.”
„Preili otsib ülempootsmani? Heh, milleks ülempootsman, kui vahiohvitser on laevas.”
Vahitüürimees väljus tekile ning märgates kaunist indiaanlannat, muutus koheselt galantseks ja armastusväärseks Inglise merelaevastiku ohvitseriks:
„Tere tulemast, preili! Rõõm Teid näha „Sovereign of the Seas” pardal. Ehk astuksite minu juurde roolikambrisse, aitaksite mööda saata ööd ja jooksime koos klaasikese veini.”
Vahiohvitser võttis naisel õrnalt käest; see astus natuke tõrksalt, sündsust teeseldes, tema järel.
Vahiohvitser pakkus noorele imekaunile naisele koikuäärel istet, kallas kaks pokaali Madeira veini täis ja istus tema kõrvale. Ohvitser tõstis klaasi, ütles inglise džentelmenile kohase toosti ja lõi kõlksatades pokaalid kokku. Varsti istusid härrasmees ja noor daam koikuäärel kõrvuti ja vestlesid elavalt. Indiaanlanna teadis üksikuid hollandikeelseid sõnu, vahiohvitser väljendas ennast inglise keeles, aga põhiliselt saadi teineteisest aru siiski kehakeelt appi võttes. Kuigi Otto von Grotthus oli indiaanlannale andnud rikkaliku tasu ja see oli kõlisevad mündid ka vastu võtnud, isegi teadmata mille eest, tundis ta ennast noore mereväeohvitseri seltskonnas kõigepaelt ikkagi naisena; prostitutsioon, andumine raha eest, oli jumalast õnnistatud Kariibi mere saartel sellal veel tundmata.
Noormees ja noor naine istusid lämbes roolikambris teineteise kõrval ja rüüpasid veini. Mereväeohvitser suutis vaevu varjata erutatud hingeldamist, indiaanlanna põsed õhetasid ja silmad läigatasid küünlavalguse hämaruses. Tüürimees suudles indiaanlanna silmi, libistas oma huuled naise kaelale ja rindadele. Noor indiaanlanna, olles misjonäride poolt juba jõutud pöörata katoliku usku, värises erutusest – ta võitles iseendaga ja oma jumalaga. Ta hing kuulus jumalale, kuid tema keha ei kuuletunud enam talle, ta keha oli sel hetkel jumalast ära pöördumas ja valmis tüürimehele anduma. Noor tüürimees hoidis piigat talje ümbert kinni ja sosistas talle kõrvu meelitussõnu. Naine asus värisevi käsi oma pluusi lahti nööpima; käed ei tahtnud sõna kuulata, iga nööbi kallal pusis ta meeletult kaua. Pikk rida pluusinööpe ajas tüürimehe täiesti hulluks… Suutmata ennast talitseda, puhus tüürimees küünla surnuks ja asus naisele appi; mõni nööp lendas eest, kajuti põrandale; indiaanlanna sasis kahe käega tüürimehe juukseid ja suudles neid kirglikult…
Parajasti siis, kui vahitüürimehel oli jäänud lahti päästa kõigest paar nööpi, kuulis „Sovereign of the Seas” vahimadrus „Kurzeme printsessi” pardalt kirvelööke – madrused raiusid kinnitustrossid lahti ning „Kurzeme printsess” sööstis merele.
„Sovereign of the Seas” vahimadrus haaras ärevalt laevakella nöörist ja andis alarmsignaali. Kuigi alarmsignaal oli antud õiges kohas, oli see siiski antud valel ajal. Tüürimees lükkas vihaselt akna lahti ja käratas vahimadrusele:
„Mida paganat sa seal tilistad?”
„Kurzeme printsess…” alustas vahimadrus enda õigustamist, kuid „Sovereign of the Seas” vahiohvitser käratas ägedalt:
„Kurzeme printsess” kerigu põrgu!”
Hommikuvalges lükkas „Sovereign of the Seas” vahitüürimees roolikambri ukse pärani ja astus laevalaele. Tema järel väljus naine; silus oma juukseid ja kohendas kleiti. Ta olek oli kuidagi ebalev, häbelik, aga näoilmes peegeldus rõõm. Tüürimees ringutas energiliselt, võimukalt ja enesega rahulolevalt. Järsku jäi ta pilk peatuma „Sovereign of the Seas” tühjal pardal. Vahitüürimees jõllitas imestunult, justkui oma silmi mitte uskudes.
„Kuhu paganasse „Kurzeme printsess” on kadunud?” käratas tüürimees vahimadrusele.
„Kurzeme printsess” kadus öösel kus kurat!”

Kahekümne viies peatükk. “Kurzeme printsess” kihutab tuules ja tormis üle lainete. Hukatuslik raju Põhjamerel. Saabumine koju Kurzeme randa.

Otto von Grotthus istus oma kõrbi täku seljas troopilise täistaeva all ja jälgis Tobago põhjaranniku kaldalt „Sovereigm of the Seas” külge aheldatud „Kurzeme printsessi”. Kuu paistis heledalt, paraja tugevusega soe tuul puhus maalt merele. Pärismaalased olid tüdruku laevale viinud ja tagasi pöördunud. Varsti nägi ta „Kurzeme printsessi” purjesid heiskamas ja seejärel täies purjes suundumas merele. Otto von Grotthus viipas hüvastijätuks, keeras hobuse sisemaa suunas, andis täkule tugeva piitsalaksu ja kihutas tagasi kubernerilossi, seal jätkuvale ballile. Teda ootas kaunis Amanda. Otto von Grotthus oli Tobago saarel leidnud oma kulla ja hõbeda.
Sajandeid hiljem võttis Tobago saarel randunud laevakapteneid vastu heledapäine ja sinisilmne kuberner, kelle töökabineti seinal rippus igivana, katkenud keelte ja pragunenud lakiga lauto.

* * *

„Kurzeme printsess” kihutas kiirust kogudes avamerele. Villu seisis suure rooliratta taga, pigistas tugevalt roolipulkasid ja keerutas aegajalt rooli, hoides laeva etteantud kursil. Pootsman Mattis juhendas tekimadruseid ja mastimehi. Kapten Janis, järgides Läänemere meresõidutavasid, hoidus mandri lähetusse ja pidas kurssi kõigepealt otse põhja, piki Ameerika mandrit ülespoole. Iseendalegi teadmata oli ta sattunud Golfi hoovusesse, mis kandis „Kurzeme printsessi” kiiremini edasi. Alles Hatterase neeme traaversil võttis Janis kursi üle Atlandi ookeani Euroopa ranniku suunas. Ilmaolud soosisid põgenikke – ühtlane tuul lükkas „Kurzeme printsessi” üha edasi, lähemale kodurannale. Kuid mitte imekaunid, purpurpunased päikeseloojangud Atlandi soojades vetes ei pannud „Kurzeme printsessi” madruste südameid kiiremini põksuma – iga päikesetõus kinnitas lootust ja usku, et nad jõuavad elusate ja tervetena oma koduranda. Aga teekond oli pikk ja ilmaolud muutlikud. Neil tuli üle elada nädalaid veniv tuulevaikus keset Atlandi ookeani ja räiged tormid Biskaia lahe traaversil.
Olles ülimalt ettevaatlik ja saanud tunda suurriikide rivaalitsemist maailmameredel, seadis kapten Janis kursi ümber Briti saarte, et hoiduda Inglise kanalis sattumast Prantsuse või Inglise sõjalaevade küünistesse. Toiduvarud olid lõppemas, mehed põdesid skorbuuti, hambad loksusid suus ja kukkusid välja.
Iirimaa rannikust möödudes meenutas Janis kadunud kapten Smithi ja saatis mõttes tervitusi tema kodusaarele. Inglismaa põhjatipus andis kapten Janis roolimehele uue kursi – otse itta. „Kurzeme printsess” sööstis purjesid vähendamata Orkney ja Shetlandi saarte vahelt läbi Põhjamerre. Paar päeva purjetati ägedas põhjatuules, siis aga kogus tuul üha enam hoogu, paisudes võimsaks tormiks. Tuul rebis vahutavatelt laineharjadelt veepiisku ja kattis veepinna tiheda uduga. Suured lainevallid pillutasid laeva üles ja alla, heites selle vahetevahel põigiti laineorgu; mõnikord uhasid tohutud veemassid üle ahtri laevalaele. Janis seisis roolimehe kõrval ööl ja päeval, vähendamata mitte ühtegi purje. Ta silme ees seisis Aina, väike laps käekõrval; mastides ulguv tuul, vahutav meri ja märatsevad lained ainult suurendasid tema otsusekindlust.
Torm üha ägenes, tuulehood rebisid purjeid, mastid ägasid ja paindusid. Pootsman Mattis, täites teise tüürimehe ülesandeid, sõnas Janise kõrval seistes tagasihoidlikult:
„Ehk rehviks või koristaks kröitseili ja ladina purje.”
Janis noogutas vastumeelselt ja sõnagi lausumata. Pootsman hõikas käskluse ning neli meest kiirustasid masti. Aga oli juba hilja – äge tormihoog sööstis purjedesse, mastist kostus tugev, kahuripauku meenutav raksatus ning besaanmast kadus koos raade, purjede ja meestega Põhjamere ööpimedusse. Seejärel vapustas laevalage teine raksatus ning grootteng koos grootpraampurjega lendas Põhjamere vahustesse voogudesse.

* * *

1650. aasta mihklipäeva hommik Kurzeme rannas oli soe ja päikesepaisteline. Suvi oli lõppenud. Ees ootas sombune ja hall, madalate raskete pilvedega sügis ja pikk lumerikas käreda pakasega talv, nagu see oli olnud Kurzemes aastasadu. Aga otsekui pakkudes rannarahvale lahkumiskingitust, paistis sellel hommikupoolikul päike eriti soojalt; kerge meretuul lükkas enda ees väikesi laineid.
Rannas askeldasid varahommikuselt kalapüügilt naasnud kalurid ja neile kalakorvidega vastu rutanud naised. Ootamatult märkasid nad silmapiirile purjeid kerkimas. Aegamisi need üha kasvasid ja juba võis eristada laeva, mis vaikses tuules rannale lähenes. Rannasolijad jälgisid lähenevat laeva hämmastusega – fokkmastis laperdasid räbaldunud purjed, grootmast oli murdunud, besaanmastist oli järel ainult alumine tüügas, milles tuules pinguli narmendav purjelapp. Laeva vöörtäävi ja kliiverpoomi ning pardaäärt kaunistavatelt puunikerdustelt oli värv maha koorunud, osalt olid need kaunistusedki kadunud. Ainult kõrge fokkmast kerkis uhkelt ja võimsalt taevasse ning selle topis lehvis Kurzeme hertsogiriigi vimpel – must vähk punasel foonil.
Varsti võisid rannaseisjad silmata laevatekil ja raadel mehi, kes aeglased ja vaevaliselt toimetasid, koristades purjeräbalaid ja valmistudes ankrut vette heitma. Laev jäi triivi. Ankur sulpsatas vette. Peale seda ei toimunud laeval tükk aega mingit liikumist, inimesed kadusid laevatekilt, ainult suur pulstunud karvaga koer, esikäpad reelingul, haukus kaldalseisjate poole.
Järsku märgati laevadekil jälle liikumist. Paat lasti alla. Vaevaliselt, üksteist toetades ronisid mehed üle reelingu paati. Seejärel haaras üks neist üha kärsitumalt haukuval koeral turjast, aitas koera reelingult alla ja sättis ta paadininasse istuma.
Neli meest istusid aerudele ja asusid aeglaselt sõudma. Rannasolijad jälgisid tardunult ja kohkumusega näos viirastusi, kes vaikses lainetuses kõikuval paadil rannale lähenesid. Paat tonksas tääviga liiva. Koer hüppas rannale ja pistis justkui hullunult mööda randa edasi –tagasi jooksma; heitis siis väsinult rannaliivale kõhuli ja jäi keel väljas hingeldades lamama.
Paadist astusid välja sõnagi lausumata räbaldunud, paljasjalgsed, aukuvajunud silmadega ja habetunud mehed. Kuigi nad olid veel väga noored, oli tohutu pikk, ilma sissesõiduta sadamatesse, peaaegu ilma proviandita merereis nad raugastanud. Neile viieteistkümnele mehele, kes jõudsid „Kurzeme printsessil” lõpuks koduranda, olid osaks saanud erakordsed pingutused ja katsumused. Neil tuli taluda tuulevaikust ja torme Atlandi ookeanil, enne sissesõitu Taani väina päästvate kallaste vahele, oleks terve nädala kestnud vihane maru Põhjamerel laeva peaaegu uputanud, neli meest koos murdunud besaanmastiga kadusid igaveseks Põhjamere lainetesse. Aga need viisteist meest jõudsid kõiki ohtusid trotsides koju.
Mehed laskusid rannaliivale ja jäid niiviisi, justkui hinge tõmmates või palvetades, istuma. Õlgadeni ulatuvate juustega heledapäine nooruk kükitas koera kõrvale ja asus teda silitama, seejuures midagi endamisi pomisedes või koeraga rääkides. Ainult üks neist, pikakasvuline, kergelt kühmus, päevinäinud kaptenimütsis, jäi meeste kõrvale seisma ja pööras oma väsinud pilgu rannasolijate poole. Otsivalt libisesid ta ookeaniavarustel pleekinud hallikas-sinised silmad üle liikumatult seisvate naiste pisarais palede. Kohates Aina silmi, jäi ta süüdlaslikult ja andekspaluvalt talle otsa vaatama. Aina karjatas südantlõhestavalt, astus ebakindlal sammul lähemale ja laskus näoli Janise paljastele jalgadele. Väike poisike Aina kõrval haaras kahe käega Janise räbaldunud püksisäärest.
Rahvas seisis vaikses hardumuses, pisarad silmis. Vanemapoolne, pika habemega meesterahvas, kohalik kalur, köhatas hääle puhtaks, tõstis pea pühalikult taeva poole ja alustas asjakohast sõnavõttu. Tegemist oli kohaliku luteri kiriku vöörmundriga. See harimatu Kurzeme rannakalur ei osanud kirjasõna ega tundnud Piiblit, kuid sagedastest kirikukülastustest olid talle meelde jäänud kirikuõpetaja sõnad, mis talle nüüd meenusid. Tundes vajadus pakkuda „Kurzeme printsessil” koduranda jõudnud ja neid vastu võtvatele inimestele hingerahu, luges vöörmunder ette Piibli laulusõnad:

Jumal, tõtta mind tõmbama välja
hädast,
Issand, rutta mulle appi!
Häbenegu ja kohmetugu nad
kõik,
kes püüavad mu hinge;
taganegu ja jäägu häbisse need,
kellele meeldib mu õnnetus!
Mingu tagasi oma häbi pärast,
kes ütlevad: „paras, paras!”
Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu
sinus kõik,
kes otsivad sind;
ja kes armastavad sinu päästet,
need öelgu alati:
„Suur on Jumal!”
Aga mina olen vilets ja vaene:
oh Jumal, tõtta mu juurde!
Sina oled mu abi ja mu päästja;
Issand, ära viivita!

Aamen.

Järelsõna.

Kurzeme (Kuramaa. Taotledes originaalilähedust, kasutasin selles raamatus siiski nimetust – Kurzeme) ajaloolis-geograafiline piirkond asub Läti lääne-lõunaosas. See oli algselt kuralaste asuala, hõlmates nüüdse Kuldiga, Liepaja, Talsi ja Ventspilsi piirkonna ning suurema osa Salduse ja Tukumsi praegusest haldusterritooriumist.
Ajast ette rutates tuleb märkida, et looduslikult ääretult kaunis Kurzeme kõrgustik ja imepärane mererand on lätlastele eriti südamelähedased, sest mitte asjata ei ole nad andnud selle kaunitele paikadele tunnetest johtuvaid nimetusi: Kuldiga – Kurzeme süda, Liepaja – tuulte sünnilinn, Saldus – meetilk Kurzeme karikas, Talsi – üheksa mäe linn, Tukums – Kurzeme värav ning Ventspils – tulevikulinn. Aga jätkame jutustust siiski kirjutatud ajaloo algusest.
Pärast Bremeni peapiiskop Hartwig II poolt jutlustaja Meinhardi pühitsemist 1186.aastal Väina jõe suudme alade piiskopiks, asuti kuralasi ja Väina jõe suudmes elavaid liivlasi sihipäraselt pöörama ristiusku ja allutama saksa feodaalidele, üha laiendades vallutatud alasid lõuna ja ida suunas. Omavahel jagasid võimu ja maad selleks asutatud Kurzeme piiskopkond (asutatud 1234, keskus Piltene) ja Liivi ordu. Kuralased ja liivlased osutasid tugevat vastupanu, kuid olid sunnitud 1267.aastal lõplikult alistuma. Kolmandik kuralastega asustatud alasid läks Kurzeme piiskopkonna valdusse ning ülejäänud kuralaste asuala liideti Liivi ordu valdustega. Kuralaste ja liivlaste jaoks algas aeg, mida ajaloos on hakatud nimetama “Vana-Liivimaa ajaks”.
16.sajandi keskpaigaks olid rahulikumad ajad Vana-Liivimaal ümber saanud, kuigi päris rahulikud ei olnud need kunagi. Eestimaad (Põhja-Eesti) ja Liivimaad (Lõuna-Eesti ja Läti) ihkasid endale Taani, Saksimaa, Rootsi, Poola-Leedu ja Venemaa. Kõik nad üritasid oma valitsemise alla haarata kahte väikest maalapikest, milledeks käesoleval ajal on Eesti ja Läti.
Liivi sõjas ei olnud ordu– ja piiskopiväed enam tegijad. Nende aeg oli otsa saanud. Piiskoppidel tuli sõjategevusest loobuda, sest areenile astusid sõjategevusele spetsialiseerunud tegijad – riigid. Kui enne seda tegutsesid piiskopid mõõk ühes, Piibel teises käes, siis Liivi sõjas oli nende mõõk liiga väeti, küll aga säilitas oma mõjuvõimu Piibel. Seega tuli piiskoppidel asuda lõpuks oma põhitegevuse juurde, milleks nad, nagu öeldakse – olid kutsutud ja seatud. Kuigi, jah, pigem olid nad siiski kutsumata külalised.
Piiskopid panid oma piiskopkonnad väljamüügile, pakkudes valdusi neile, kes tundusid olevat võimelised valdusi valitsema ja müüjatele kaitset pakkuma. Saare-Lääne piiskop suutis oma piiskopkonna Taani kuningale “pähe määrida”, kes aga kinkis selle maalapikese oma noorele vennakesele Magnusele valitsemiseks, et ta ei tolgendaks Taani kuningakojas jalus. Riia peapiiskop äris oma valduse Poolale, kuna aga riik on elutu institutsioon ja temal pole äritehingutest sooja ega külma, rahvas aga on nagu ta on , siis oleks õigem väita, et Riia peapiiskop äris oma valduse Sigismund II Augustile. Tartu piiskopkonna võtsid ära venelased, ilma piiskopile sentigi maksmata. Vähe sellest – Tartu piiskopkonna viimane piiskop Hermann II küüditati Moskvasse, kus ta 1563. aastal vangistuses suri.
1560.aastal sai Liivi ordu Põhja-Lätis Ergeme lahingus venelastelt hävitavalt lüüa ja ei toibunud enam. Kuna ordumeister ei olnud kutsutud ja seatud usuküsimustega tegelema, aga sõjalises tegevuses omaloomingulise grupeeringu, ordu, asemel astusid areenile uued tegijad – riigid, siis tuli kui mitte ordul, siis vähemalt ordumeistril endal pöörduda ärisse ja ettevõtlusse. Liivi ordu mõjuvõim oli kadunud, kuid veel oli alles kinnisvara – kindlustused ja lossid. Liivi ordu viimane ordumeister Gotthard Kettler tegi peale hävitavat lüüasaamist panuse Poolale, nähes selles tegeliku võimu teostajat Liivimaal. Kogu ordu kinnisvara läks Poolale, õigemini Sigismund II Augustile. Vastutasuks ja ka tänutäheks ordu likvideerimise eest sai Gotthard Kettler Väina (Daugava) jõest lääne pool asetseva ala, Kurzeme ja Zemgale. Tema jaoks moodustati eraldi “äriühing” – Kurzeme ja Zemgale hertsogiriik. (Lühiduse mõttes kasutame edaspidi nimetust – Kurzeme hertsogiriik, mille all on mõeldud siiski Kurzeme ja Zemgale hertsogiriiki. Kuigi, oli aeg, kus eksisteerisid eraldi nii Kurzeme hertsogiriik, kui ka Zemgale hertsogiriik). Gotthard Kettler sai Poola kuninga vasallina äsjamoodustatud Kurzeme hertsogiriigi valitsejaks ja ühtlasi ka omanikuks ning pani aluse aastani 1737 valitsenud dünastiale.
Gotthard Kettler ei eksinud oma valikus. Ilmselt oli temas siiski ärisoont rohkem kui sõjameheannet, sest kogu järgnev ajalugu kinnitas tema valikut – Kurzeme hertsogiriik oli jõukas ja arenev, mitmetes ettevõtmistes ületas isegi sellist tolle aja suurriiki nagu Prantsusmaa. Gotthard Kettleri kauplemisoskust kinnitab ka tähelepanuväärne asjaolu – saanud endale Kurzeme, tahtis ta midagi veel. Ja talle see midagi antigi: vaidlustest tüdinenud äripartner Sigismund II August, kes oli endale allutanud Väina jõest põhja pool asuva ala – Üleväina-Liivimaa – määras Gotthard Kettleri nimetatud ala asehalduriks, kellel jätkus aega ja tahtmist riigitöö kõrvalt tegeleda ka oma äriühinguga, Kurzeme hertsogiriigiga. Kahtlemata pühendus ta oma äriühingule isegi enam, kui riigitööle.
Kurzeme hertsogiriik moodustati 1561.aastal. Kestis kuni 1795. Pealinn asus Miitavis (saksa keeles Mitau, eesti keeles Miitav, praegune Jelgava), Lielupe jõe vasakul kaldal. Esimeseks valitsejaks, hertsogiks, nagu öeldud, oli Gotthard Kettler, (sünd 1517 Vestfaalis, surn. 27.05.1587 Miitavis; valitses hertsogiriiki aastatel 1562-87.
Gotthard Kettler tuli Liivimaale u. 1537.aastal nagu tollal kombeks – otsides seiklusi, sõjasaaki ja heietades lootusi saada valitsejatelt sõjakäikude eest kingitusi – läänimaid. 1540 astus Liivi ordusse. Muide, kui nimi – Kettler – tõlkida eesti keelde, siis saame väga proosalise käsitöölise nimetuse – katelsepp. Mis on ka täiesti loomulik, sest ka Saksimaal võeti omal ajal perekonnanimede panemisel aluseks isiku tegevusala. Aga ühtlasi näitab see meile ära hiljem Baltimaades ajalugu teinud kõrgaadli esivanemate päritolu. Ja mis seal imestada – ka Eestimaal, alates anno 1990 hakkasid ilma tegema kelnerid
Gotthard Kettler tegi kiiret karjääri – oli 1544 aastast kuni 1558.aastani Daugavpilsi ja 1558.aasta märtsist juulini Viljandi komtuur. 1558.aastast kuni 1559.aastani ordumeister W.von Fürstenbergi koadjuutor ehk kantsler, ordu poliitika tegelik juht. Ja jällegi ei saa jätta märkimata Gotthard von Kettleri suurepärast ärivaistu – Fürstenbergi rivaal koadjuutor Gotthard Kettler näitas üles Poola-meelsust ja suutis asja viia selleni, et augustis 1559 andis ordu end Poola kaitse (protektoraadi) alla ning septembris 1559 valiti Gotthard Kettler ordumeistriks. Senine ordumeister aga langes ametiredelil allapoole – saadeti Viljandi komtuuriks, või nagu öeldakse – sattus vihma käest räästa alla. Augustis 1560 vallutasid venelased Viljandi ordulinnuse ja Fürstenberg viidi Moskvasse vangi, kus ta 1568.aastal vangistuses suri. Nagu eespool öeldud – Gotthard Kettler oli aastast 1559 kuni aastani 1562 viimane Liivi ordu ordumeister ning edaspidiselt juba ärimees ja ettevõtja Kurzemes.
Kurzeme hertsogiriik oli Poola-Leedu ehk Rzeczpospolita vasallriik Läti alal Daugavast lõuna ja läänes suunas (välja arvatud Riia linnasara). Vastavalt Gotthard Kettleri testamendile, peale Gotthard Kettleri surma 1587.aastal, jagati hertsogiriik kahe Gotthard Kettleri poja – Friedrichi ja Wilhelmi vahel. Friedrichi valitsemise alla jäi Zemgale piirkond – Zemgale hertsogiriik, pealinnaga Miitavi ning Wilhelmi valitsemise alla jäi Kurzeme ala – Kurzeme hertsogiriik, pealinnaga Kuldiga. Selles linnas veetis oma lapsepõlve Wilhelmi poeg Jacob (sünd. 1610, surn. 1682).
Friedrichi ja Wilhelmi vahel tekkisid vastuolud. 1617.aastal haaras Kurzeme ja Zemgale hertsogiriikides võimu enda kätte Friedrich Kettler ja ühendas nimetatud hertsogiriigid jälle üheks riigiks – Kurzeme ja Zemgale hertsogiriigiks. Friedrich Kettler valitses kuni oma surmani 1642. Samas peab märkima, et Jacobi onu Friedrich oli siiski aumees – 1639.aastal määras ta Kurzemet valitsema Wilhelmi poja Jacobi. Peale Friedrichi surma asus aastast 1642 Kurzeme ja Zemgale hertsogiriiki valitsema Jacob von Kettler, kes valitses Kurzeme ja Zemgale hertsogiriiki ehk lühidalt, Kurzeme hertsogiriiki kuni surmani 1682.
Märgime siinjuures, et ka Ruhnu saar (läti Ronu sala ehk Hülgesaar) kuulus aastani 1660 Kurzeme hertsogiriigi koosseisu.
Kuna pealinn Miitavi asus hertsogiriigi äärealal ning liiga lähedal Riia linnale, seadis hertsog Jacob oma residentsi sisse Kurzeme südames, Kuldiga lossis Venta jõe kaldal. Kuldigas oli ta sündinud, siin veetis ta oma lapsepõlve. Ametlikuks Kurzeme hertsogiriigi pealinnaks jäi siiski Miitavi; siin võeti vastu välismaiseid saadikuid, siin asus õukond ja peeti uhkeid pidusid, mis on toreduselt ei jäänud alla Prantsuse õukonna pidustustele ja ballidele.
Hertsogil oli alatihti sekeldusi Riia linna raega, kes kippus maksustama hertsogiriigi laevadega Riia sadama kaudu sisse- ja väljaveetavaid kaupu. Hertsog otsustas tegutseda ilma, et tal tulnuks sekeldada Riia raehärradega. Kuldigast suundusid laevad mööda Venta jõge selle suudmes paiknevasse Ventspilsi sadamasse ja sealt edasi suurele merele. Ventspilsi ja Liepaja sadamatest avanes suurepärane väljapääs Läänemerele, mis võimaldas Kurzeme hertsogiriigil arendada kaubavahetust välisriikidega, ilma, et tal oleks tulnud Riia linnale makse maksta.
Jacob von Kettler oli Kurzeme hertsogiriigi kõige edukam valitseja. Tema valitsemise ajal oli hertsogiriigi õitseng. Ilmselt oli ta pärinud oma ärivaistu ja ettevõtlikkuse oma vaarisalt Gotthard von Kettlerilt. Samas aga tuleb siiski tõdeda, et edukaks olemiseks, õigemini edukaks saamiseks ei piisa ainult ärivaistust ja ettevõtlikkusest. Abiks peavad olema ka muud soodsad asjaolud, millele äritegevuses toetuda, enda huvides ära kasutada. Taolised asjaolud olid Kurzeme hertsogiriigi jaoks 17. sajandi alguseks juba tekkinud.
17. sajandil ei toimunud kauplemine riikide vahel enam mitte naturaalse kaubavahetuse põhjal, vaid üha enam laienes monetaarne, rahal põhinev kauplemine. Ameerika avastamine, Lõuna-Ameerika põlisrahvaste alistamine ja paljaksriisumine paiskas tohutud kulla ja hõbeda varud Euroopa riikide varakambritesse. Nimetada tuleb siinjuures kõigepealt Hispaaniat ja Portugali. Ka Inglismaa ja Holland olid kolooniate asutamisel suured tegijad. Lõuna-Ameerikas, eriti Peruus, samuti Aafrikas avastati ülirikkaid hõbeda- ja kullaleiukohti, asutati kaevandusi ning need muutusid asumaid valitsevate riikide monopoliks. Nagu öeldud, kaubandus ei põhinenud enam vahetusel kaup kauba vastu, vaid kaubad vahetati kulla vastu. Seega oli riigi jaoks olulise tähtsusega väliskaubandus – kaupade eksport ja müük ning tasumine kullas. Mida rohkem riik oma kaupu välisriiki müüs, seda enam täitus riigikassa kuldmüntidega. Kulla eest aga võis saada kõike – relvastust ja varustust sõjaväele; võis ehitada laevu ja võimsaid kindlusi asumaades, avada kaevandusi ning pidada üleval riigiametnikke ja sõjaväge.
Kuld ja hõbe liikus mitte ainult ühest riigikassast teise – üha enam kogunes kuld- ja hõbemünte linnade kaupmeeste kukrutesse. Kuid seisev raha ei ole raha; raha peab tegema raha ja mida kiiremini teda pööritada, seda suurem on kasum. Seega kerkis esile uus tegur – aeg. Aeg on raha, ja see ei jätnud oma mõju avaldamata ka laevaehituses. Ligi kolmsada aastat venisid kõhukad ja mahukad rikkalike ilustuste, puulõigete, kuldamiste ja erksate värvidega kaunistatud hansakoged mööda Läänemerd, ühest hansalinnast teise, kiirustamata ja edukale kaupmehele omase soliidsusega. Kolmesaja aasta jooksul arenesid hansakoged laevaehituslikult väga vähe; kaupmehi huvitas laeva mahutavus, mitte kiirus. Kui aga turule ilmus uus mõiste – aeg on raha, muutus olukord koheselt. 17. sajand oli laevaehituses murranguline. Eriti suuri edusamme tegid Hollandi laevaehitusmeistrid. Nad ehitasid suurepäraseid avamerepurjekaid, millega võeti ette pikki merereise, avastati ja koloniseeriti uusi maid. Hollandlased asutasid Kaplinna ja Hudsoni jõe kaldal Nieuw Amsterdami, mis tõsi küll, langes 1664.aastal brittide kätte ja asula sai uue nimetuse – New York. Hollandlased panid käiku regulaarsed laevaliinid Indiasse ja Lääne-Indiasse ehk Lõuna- ja Kesk-Ameerikasse.

* * *

17. sajandil hakati jõukust pidama ülimaks ja peaaegu et ainsaks vooruseks. Tung jõukusele mõjutas inimeste teadvust – kaubandus ja tööstus said hoogu juurde; asutati manufaktuure, tehnilise loomingu arenedes tekkisid esimesed vabrikud. Kuid see ei olnud vabakaubandus. Aga kas tõelist vabakaubandust kunagi üldse on olnud ja saab olema? Siiski, kui Lõunamere pärismaalased vahetasid sigu, kookospähkleid, banaane kapten Cooki poolt pakutud peeglite, klaashelmeste ja muude läikivate esemete vastu, siis oli see kahtlemata vabakaubandus. Rahvusvahelist kaubandust Kurzeme hertsog Jacob Kettleri aegadel reguleeriti juba kuninglike seaduste, lubade ja litsentsidega. Ette rutates tuleb öelda, et ka orjakaubandus toimis 17. sajandil lubakirjade alusel. Näiteks Hispaania asumaid Uues Maailmas (Ameerika mandril) võisid Aafrikast imporditud orjadega varustada ainult spetsiaalse asiento, impordilitsentsi omanikud. Hispaania kuninga õukondlased, olles kuningalt välja mangunud asiento, müüsid selle orjakauplejatele või vahendajatele, kes sageli ärisid asiento edasi välisriigi orjakauplejate sündikaadile. See oli tulus äri, kuid sageli saadi ka petta, sest mitte iga õukondlane ei teadnud asiento tegelikku väärtust, ei tundnud orjakauplemise ulatust ja sellest saadava kasumi suurust.
Vaatamata sellele, et Kurzeme hertsogiriik ei olnud suur, olid Jacob von Kettleril laiaulatslikud ja auahned plaanid, mida ta ka edukalt ellu viis. Ta omas tolle aja kohta sugugi mitte väikest kauba- ja sõjalaevastiku; aegajalt segas vahele Euroopa asjadesse ja toimetas usinasti ka väljaspool Euroopat. Kahtlemata, ilma häid tutvusi ja sugulussidemeid omamata on praegugi raske, sageli isegi võimatu olla suur tegija, tollal aga omasid sugulussidemed erilist tähtsust. Jacob Kettleri tegemistele aitas kaasa asjaolu, et Kurzeme dünastia oli suguluses Euroopas tähtsat osa etendavate riikide valitsejatega. Jacob naitus Brandenburgi kuurvürsti õega ning tema ristiisaks oli Inglise kuningas James I.
Hertsog Jacob Kettler, olles suhetes suurte Euroopa kuningakodadega, sai neilt poliitilist toetust ja vastutasuks aitas pidevalt rahahädas vaevlevaid Hollandi ja Inglise kuningaid. Tekib küsimus – milles seisnes Jacob von Kettleri edu? Kuidas õnnestus temal nii rikkalikult oma hertsogiriigi kassat täita?
Kurzeme hertsogiriigi tegevust on asjakohane võrrelda keskaja kahe Itaalia võimsaima linnriigiga – Veneetsia ja Genovaga. Need olid pigem ärifirmad kui riigid. Nende põhitegevuseks olid eksport, import, transport ja transiit. Ka Kurzeme hertsogiriik tegutses kui territoriaalsete õigustega impordi-, ekspordi-, transiidi- ja transpordifirma. Lisaks eeltoodule, erinevalt Veneetsia ja Genova linnriikidest, arendas Kuramaa hertsogiriik veel üht tegevusala – tootmist.
Kurzeme hertsogiriigi impordi ja ekspordi vahekord oli suuresti viimase kasuks. Hertsogiriigi sissetulekuteks ei olnud mitte ainult alamatelt laekuvad maksud, nagu paljudel Euroopa kuningatel oli kombeks oma riigikassat täita, vaid põhiliseks sissetulekuks oli siiski kulla vastu kaupade ja tooraine eksport välismaale. Aga selleks, et eksportida kaupa, tuleb seda kõigepealt toota. Hertsogiriik rentis maagikaevandusi Skandinaavias ja kaevandas rauda, vaske; eksportis Euroopasse valget klaasiliiva, tõrva, puitu, tõrvatud köit, klaasi, paberit, puidutooteid, püssirohtu, relvi, rauda ja vaske. Rukist, vähemal määral otra ja kaera, veeti välja Madalmaadesse, Portugali, Hispaaniasse. Lisandusid lina, kanep, ka töödeldud kujul, ning vaha ja mesi ning hülgetraan, mida kasutati laevaplankude immutamiseks, ja hülgepekk, orava ja nirginahad. Lisaks eeltoodule eksportis hertsog Euroopasse, kuigi väikestes kogustes, oma, Sabile viinamäel kasvavatest viinamarjadest valmistatud, põhjamaist punast ja valget viinamarjaveini, mis erines Euroopa soojade maade veinidest oma kanguse, tugeva maitse ning aroomi poolest. Sisseveol oli kindlalt esikohal prantsuse, saksa ja portugali sool.

* * *

Järgnevalt pühendaks paar lehekülge laevaehituse arengule.
Laev on inimkonna arengut mõjutanud rohkem kui ükski muu transpordivahend. Laev võimaldas avastada ja õppida tundma uusi maid, laev aitas oluliselt kaasa tsivilisatsioonide kohtumisele, samas ka kultuuride segunemisele. Laev oli kultuuri tooja; aga kahjuks väga sageli saabusid laevadel ka kohalike kultuuride hävitajad.
Alates 13.sajandist, kui Läänemere alade hõivamisel tungis Euroopa ikka enam ja enam itta, kui tekkisid Hansa Liit ja hansalinnad ning arenes kaubavahetus hansalinnade vahel ja Vene vürstiriikidega, vajati meresõiduks aluseid, mis oleksid merekindlad ja samas mahutaksid võimalikult palju kaupu. Toimus kaubavahetus, vähesel määral ka kaupade müük raha vastu. Veel ei olnud käibel mõiste – aeg on raha. Laevade kiirus ei olnud tollal olulise tähtsusega. Aega oli piisavalt. Kuna laevaehitus peab vastama aja nõuetele, siis tekkisidki laevad, mis rahuldasid kaupmeeste vajadusi – tekkisid koged. Neid kasutasid põhiliselt hansakaupmehed, ja seetõttu hakati laevu nimetama hansakogedeks. See oli ühe raapurjega, enne nende kadumist ka juba kahe raapurjega laev – lühike ja lai , oma pikkuse kohta võrdlemisi kõhuka pardaga. Ta meenutas oma välimuselt veesujuvat parti. Meresõiduomadustelt võis teda võrrelda pähklikoorega – hulpis lainetel, vajus sügavalt kreeni küll ühte küll teise pardasse, aga ümber ei läinud ja alati tõusis laineorust üles, et siis jälle vajuda ja tõusta, tõusta ja vajuda… Mis puutub aga sellesse, et ta oli kõhukas, siis see on igati arusaadav – mida kõhukam, seda suurema mahtuvusega, seda rohkem kaupu mahub tema trümmidesse. Lainetes üles-alla kõikudes, vahel ka märatsevates voogudes ulpides, liikusid koged punaste või pruunide purjede all – mastis lehvimas kodusadama värvidega vimpel – ühest hansalinnast teise. Paraja tuule korral purjetas koge kiirusega neli kuni viis sõlme, läbides ööpäevas ligi sada miili.
Hansakoged liikusid jõukale kaupmehele omase soliidsusega, paras kõht ees, kiirustamata, ühest hansalinnast teise. Ohud merel küll esinesid, seda on merel alati olnud, kuid põhiliselt looduslikku laadi – tormid ja sellest tingitud laevahukud ning laadungi kaotused. Vahel harva kohati ka piraate, mereröövleid, kes tungisid hansakogedele kallale, tapsid meeskonna ja kaaperdasid laeva või röövinud laadungi, pistsid kogele tule otsa. Kui Vahemeremaades oli merel sõditud juba aastasada, võiks isegi öelda, et aastatuhandeid, siis Läänemeri ei olnud merelahinguid veel näinud, väljaarvatud võitlused rannavetes või vaenuvägede randumisel. Kahtlemata liikusid sõjaväega koormatud laevad ka Läänemerel, näiteks Taani kuninga Valdemar II saabumine Lindanise alla 1219.aasta juunis.
Kuueteistkümnenda sajandi keskpaiku oli Läänemerel olukord muutunud – ei sõditud mitte ainult mandril – sõda oli kandunud ka merele. Kuigi veel ei kohtunud võitluseks Läänemerel erinevate kuningate laevade armaadad, esines alatihiti kokkupõrkeid vaenupoole riikide lipu all sõitvate laevade vahel; rööviti ja uputati vaenupoole kaubalaevu, halastamata selle meeskonnale ja reisijatele. Valitsejate ette kerkis vajadus saavutada ülemvõimu Läänemerel, et tagada ohutu meresõit, kindlustada väljapääs merele ja kaitsta rannikuala ning arenevaid linnu. Tekkis vajadus ehitada uut tüüpi, sõjapidamiseks, merelahinguteks sobivaid laevu.
Sõjategevuseks ei sobinud pronnakad hansakoged. Nad olid selleks liiga aeglased ja kohmakad. Koge oli Läänemere äärsete laevameistrite looming, seejuures suurepärane looming, mis küll arenes edasi, aga oma põhijoontelt ja taglastuselt jäi koge sajandite jooksul peaaegu muutumatuks. Koge pardakaarte kuju mõjutas vajadus vedada üha suuremas koguses kaupu. Tema taglastuse käsitsemisega said hakkama vähem kui kümmekond meremeest, mis tegi kaupade veo odavamaks. Aga ka kogedele ilmusid juba kahurid mereröövlite laevade hävitamiseks.
Kõhukate laevakerede aeg oli möödas. Sõja kandumisega mandrilt Läänemerele tekkis vajadus uut tüüpi laevade järele – tekkis vajadus omada kiiret, heade manööverdamisvõimetega laeva, mis oleks sobilik kaubaveoks sõjaaja ohtlikes tingimustes. Samas vajati ka laevu vaenlase piraatlaevade jälitamiseks ja abordeerimiseks või hävitamiseks kahurikuulidega – vajati sõjalaeva.

* * *

Sel ajal, kui Läänemerel seilasid veel hansakoged, olid hispaanlased loonud oluliselt võimsamad laevad – karavellid. Nendel oli nii sõja- kui ka kaubalaeva omadused, kahe või enama laevatekiga, kummaski pardas kaks rida suurtükke. Suuri edusamme tehti seisev- ja jooksevtaglase täiustamisel. Juba viieteistkümnendast sajandist osati – tagamaks laeva püstuvust tugevas tuules ja tormis – valida õige masti kõrgus ja vastavalt masti kõrgusele määrata raa laius ning arvutada nelinurkse raapurje suurus. Masti kõrguseks võeti neli laeva laiust, raa laiuseks neli viiendikku masti kõrgusest ning purje kõrguseks pool raa laiusest.
Taotledes suuremat kiirust, sest käibel oli juba mõiste – aeg on raha, suurendati üha raade arvu ja sellega vastavalt purjepinda. Aga ikka jäi sellest väheseks. Raad ilmusid ka grootmastile ja seejärel tagumisele – besaanmastile. Ka sellest jäi väheseks – nüüd lisati fokkmasti ja grootmasti vahele täiendavad abipurjed, taakslid. Pukspriidile ehitati kliiverpoom ja kinnitati kliivrid. Iga väiksemgi tuuleõhk püüti kinni ja pandi teenima. Tohutu purjelasu käsitsemiseks, raade hiivamiseks ja tuulde sättimiseks kasutati ilmatut hulka kanepist või tõrvatud linasest materjalist köisi, trosse, lisaks tohutu arv plokke ja vintse. Igal köiel, trossil või nagu meremehed ütlevad – otsal, oli oma nimetus. Purjelaeva meremees pidi tundma mitutsadat seisev- ja jooksevtaglase nimetust, kusjuures need nimetused tulenesid hollandi ja inglise keelest, mugandatuna kohalikku keelde, ja seetõttu valitses küllaltki suur segadus, eriti siis, kui laeva meeskonda kuulus mitmest rahvusest meremehi või kui neid nimetusi oli vaja kirja panna
15. sajandi karavell oli kõrgete parrastega, ahtris väga kõrge pealisehitisega, laev. Ahtriehitisel asetsesid suured, hulgaliste ruutudega aknad. Laeva ahter ja vöör oli kaunistatud rohkete värvikirevate nikerdustega ja puuskulptuuridega. Fokkmast kandis suurt nelinurkset purje, hiljem juba kuni kolme purje – fokkpuri, marsspuri ja praampuri. Karavelli groot- ja besaanmastis asetses kaldraa, millele oli kinnitatud suur kolmnurkne, niinimetatud ladina puri.
16. sajandil tekkis uus laevatüüp – galioon. See oli juba võimas sõja- ja kaubalaev, mis kõlbas väga hästi ka reisijate veoks. Galioone ehitati kolme- kuni viiemastilisi. Fokk- ja grootmastis kandis galioon kolme raapurje, besaanmastis raapuri ja selle all kaldraal kolmnurkne ladina puri. Kaugele etteulatuv vöörtääv, mis meenutas krokodilli lõusta, oli rikkalikult kaunistatud. Ahtris asetses kõrge kolmekorruseline rohkete kaunistustega tekiehitis. Tekiehitised asetsesid ka vööris. Kahele või kolmele laevatekile olid mõlemasse pardasse paigutatud kahurid, sõjalaevadel kokku kuni 200 kahurit. See laev oli uhke, tohutu suur, mahutas hulgaliselt kaupu, loomi ja reisijaid ning suutis juba pakkuda reisijatele ka teatud mugavusi, kuid temal oli üks puudus – ta kippus kergesti ümber minema. Aga seda viga parandada oli üpris lihtne – kahureid tuli laevatekil vähendada, või veel kindlam, üldse kõrvaldada. Edaspidiselt läksidki laevaehitajate teed lahku – ühed ehitasid sõjalaevu, teised kaubalaevu. Otstarve näitas laevaehitajatele õige suuna kätte.
Alljärgnevalt peatuks lühidalt valgustatud ajastu ühel esimesel sõjapidamiseks ehitatud laevatüübil – ja selleks oli fregatt. Ent kõigepealt pisut veel kohutavatest tragöödiatest, ümber läinud laevadest.
10.augustil 1628 andis Stockholmi sadamas otsad lahti Rootsi Kuningliku mereväe uhkus
sõjalaev „Vaasa”. Parajasti sõdis Gustav II Adolf Poola kuninga Sigismundiga. Sihtkohaks oli Poola sadamalinn Gdansk. Laevale oli võetud täisvarustus, lisaks sõdurid ja kahtlemata laskemoon – tohutu hulk kuule laevakahurite jaoks ja arutu hulk püssirohtu. Laev andis otsad lahti ja eemaldus kaist. Sõdurid ja kahurimeeskond ja kõik purjede sättimisest vabad madrused kogunesid laeva tüürpoordi pardasse, et lehvitada oma armsamatele ja saata viimaseid õhusuudlusi. Äkitselt kaldus laev tüürpoordi pardasse kreeni, pöördus kiiluga ülespidi ning vajus peagi põhja.
Kaldalseisjad jälgisid seda tragöödiat meeleheites ja arusaamatuses. Milles asi? Kuidas nii?
Tegelikult oli kõik väga lihtne. Laevaehitusmeister projekteeris ja ehitas laeva, millel kaks suurtükitekki. Vastavalt selle nähti ette ballast – 120 tonni kive ballastiruumis. Aga kuningas Gustav II Adolf, pidades silmas avaldada mõju Poola kuningale, Sigismundile, käskis ehitada laevale veel kolmanda suurtükiteki. Kahtlemata, mida rohkem torusid, seda tugevam tulejõud. Kuid laeva püstuvusel on oma piirid – teatud piiri ületamisel pöörab laev lihtsalt kiilu ülespidi, sest nii on laeval vees mugavam. Muidugi, laevameister oleks võinud lisada veel ballasti, kive, näiteks 50 tonni, aga siis oleks laev vajunud sügavamale vette, kiirus ja manööverdamisvõime oleks vähenenud, laev oleks ujunud vees nagu vana vettinud saabas. Laevameister täitis kuninga käsku, ehitas kolmanda suurtükiteki juurde, ehk läheb õnneks. Aga ei läinud. Liialt kõrge ja raske veepealne parras , liialt palju laskemoona ja ühe parda ülekoormus sadamast lahkumisel said saatuslikuks – laev pööras kiilu ülespidi sadamast lahkumata, koheselt peale otste äraandmist, ja läks põhja ning sellega ka meresõidu ajalukku ilma merd sõitmata.
Muidugi, siinjuures võib öelda, et see oli üksikjuhtum. Ei, laevade ümberminekud laevaehitureeglite rikkumise tõttu ei ole siiski üksikjuhtumid. Tahtmine ehitada ohtlikke laevu kasumi saamise nimel, ei ole siiski üksikjuhtumid. Taolisi näiteid võib tuua sadu, ja seda ka kahekümnendast sajandist. Aga nendest on juba väga palju kirjutatud. Siinjuures võtaks vaatluse alla laevad, mille ehitamisel, kasumi saamise nimel, mindi teadlikult välja riskile. Asjaolu, et laev võib ümber minna, ja seda mitte ainult tugevas tormis, oli juba laevaehituslikult ette nähtud.
Ristisõdade ajal, aastatel 1096 – 1244, liikus tohutu arv inimesi – sõjamehi ja eraisikuid Euroopa maadest Jeruusalemma suunas. Nad oli seadnud endale eesmärgiks jõuda Jeruusalemma, ja seal ka surra. Vaesed ja rikkad, kurjategijad ja ausad inimesed asusid teele – ristretkele. Veneetsias või Genovas asuti laevadele, meresõit kergendas oluliselt teekonda Jeruusalemma suunas.
Tohutu reisijate mass esitas laevadele oma nõuded – mahutada võimalikult palju inimesi ja loomi. Tuli ehitada laevu, mis mahutasid oma pardale üle paari tuhande sõjamehe ja hobuse ning reisijad. Laevade ahtris olid vastavad avad hobuste pardale toomiseks. Reisijad võisid endaga laevale võtta koduloomi ja -linde. Üle laeva kandus lammaste määgimine ja hobuste hirnumine, sõnniku ja tugevate lõhnaõlide ning düsenteeriahaigete väljaheite ja okse lõhn.
Lisaks kõigele, lastiti laevale tohutus koguses provianti inimestele ja loomasööta. Kõige selle mahutamiseks ehitati tohutu suured, paljude vahetekkidega ja üüratult kõrgete parrastega laevad. Laeva püstuvus oli tagatud, nii-öelda, pelgalt jumala armust.
Reisijate teenindamiseks asusid laeval juuksurid ja habemeajajad, rätsepad ja kingsepad. Rikastele reisijatele pakuti veini ja meelelahutusi. Neid saatis sageli tohutu teenijaskond, sealhulgas isiklikud kokad. Laeval veristati kaasavõetud koduloomi ja –linde, praeti ja keedeti. Vaesemad ristisõdijad ja reisijad hoolitsesid enda toidu eest ise, kuidas kellegi võimalused lubasid.
Rikkad reisijad ja ristirüütlid seadsid ennast laeval mugavalt sisse. Pummeldati ja pidutseti kuni nõrkemiseni, tehti ka meeldivaid vahepeatusi Vahemere saartel. Aga selleks, et Vahemere saartel ohutult maale minna ja nautida suplust saarte kaunitel randadel, tuli saared kõigepealt vaenlasest puhastada. See töö tuli ära teha vaesematel ristisõdijatel ja reisijatel, ning sellega lunastasid nad endale prii ülesõidu Veneetsiast või Genovast Akkose sadamasse.
Veneetsia ja Genova laevaehitajad ja laevaomanikud, varustajad ja kaupmehed teenisid ristisõdade ajal pööraseid kasumeid. Tohutu kõrged ja laiad, inimeste, hobuste, koduloomade ja proviandiga ülekoormatud reisipraamid ehk huissierid liikusid üle Vahemere kakssada aastat.
Laevad liikusid igasuguse ilmaga, ööl ja päeval. Kui aga tekkis vajadus kurssi muuta või tormiohus asuda teisele halsile, siis käsutati kõik laevateki reisijad vastavasse pardasse, et hoida ära laeva ümberminek. Laevaehituslikult oli ette nähtud, et laeva tasakaalustamiseks peab lasti, milleks põhiliselt olid inimesed, ümber paigutama. Aga mitte alati see ei õnnestunud. Panna tuhanded inimesed ühiselt ja kiiresti tegutsema, liiati, kui nad on veinist joobnud, ei olegi nii lihtne. Tulemuseks oli, et tohutu laev läks kogu täiega ümber.
Nüüd aga jätkama valgustatud ajastu sõjalaevadega.
Sõjalaevastik alustas oma iseseisvat arenguteed fregatiga. Fregatt oli loodud sõjalaevaks; see kolmemastiline raapurjestusega ja kliivritega laev oli prantsuse laevameistrite suursaavutus. Fregati veealune osa oli elegantse kujuga, pardad veeliini kohal vähese kõrgusega; pealisehitised puudusid. Veeväljasurve 500 kuni 1000 tonni. Ehitis oli kerge ja purjetamisomadused suurepärased. Enamasti polnud neil kolmemastilistel laevadel enam mitut suurtükitekki, nagu karavellidel, vaid üksainus; suurtükid asetsesid ainult ülemisel tekil. Mõlemas pardas asus kuni kakskümmend kergemat suurtükki.
17. sajandi esimesel aastakümnel tegid hollandlased laevaehituses järjekordselt ilma uue laevatüübiga, ja selleks oli – floit. Selle laeva ehitamisel võtsid meistrid eelnevatelt laevatüüpidelt üle parima, samas täiendasid mitmete uuendustega. Kõige tähtsam oli ülekandega tüüriratas, sest neid suuri laevu oli juba raske juhtida tüüripinni abil. Selleks, et tormis saaks mitu meest rooli hoida ja laeva juhtida, valmistati rooliratas hästi suur, kodarate ja roolipulkadega. Floidi ahtrikuju oli kumer, võttis paremini vastu ahtrist peale tormavaid tormilaineid. Ahtris asusid kõrged tekiehitised, vööris olid tekiehitised ära jäetud. Ühest tükist mastide asemel võeti sellel laevatüübil kasutusele pikendustega, kokkumonteeritud peelede ja tengidega mastid. Taglas sarnases galiooni purjestusele, kuigi omas mõningaid uuendusi – näiteks, pukspriidile oli kinnitatud väike mast, millel asetsevale raale heisati eespuri ehk pimepuri, sest ta varjas roolimehe vaatevälja otsekursil. Taolisest uuendusest siiski õige varsti loobuti. Rooliratas aga jäi, ja võeti kasutusele kõigil järgnevatel purjelaevatüüpidel. Floidiga sarnaseid, kuid väiksemaid laevu nimetati pinassideks.
Floidid ja pinassid said valitsevateks laevatüüpideks kõigil meredel. Nende järgi ehitati laevu Saksamaal ja Venemaal. Vene tsaar Peeter I käis isiklikult Hollandis floitide ehitamist õppimas, kaasas hulganisti meistrimehi ja laevapuuseppi.
Alates 17. sajandist kuni 19.sajandini toimus väga kiire purjelaevade areng. Üksteise järel ilmusid uued laevatüübid; nende taglast ja purjestust täiendati pidevalt. Mastide ja raade arv üha kasvas, purjepinnad suurenesid. Aeglaste ja kohmakate hansakogede ja karavellide asemel asusid merd kündma suurema purjepinnaga ja raapurjestusega galeoonid, floidid ja pinassid, õige varsti tekkisid meredele kiired ja sihvakad kahemastilised brigantiinid ja prikid, seejärel kolmemastilised barkantiinid ja üha suurema purjestusega laevad – täislaevad, parkid. Nende järel ilmusid merede kaunitarid – pika voolujoonelise kerega kliprid. Käilaga laineid lõigates kihutasid kliprid tuulest kiiremini, sooritades võiduajamisi Hiinast ja Indiast Euroopasse, trümmides kallihinnaline tee ja idamaised vürtsid. Aeg on raha…
Klipper – merede iludus, merede kaunitar, merede kuninganna – sündis 19. sajandil, just enne seda, kui meredele ilmusid esimesed aurulaevad. See oli Ameerika laevaehitajate poolt loodud eriti kiire kolme- ja enamamastiline raapurjestusega purjekas. Lisaks raapurjedele püüdsid tuult kliivrid kliiverpoomil ja taakslid mastide vahel. Käibele võeti mõiste – pikkus jookseb. Kui kogedel oli laiuse ja pikkuse suhe 1:3, siis fregattidel oli see 1:5 kuni 1:6 aga klipritel juba 1:7. Kalataoliselt sihvaka kerega kliprid lõikasid terava vööritääviga laineid, tormasid pritsmeid lennutades lainetest läbi, olles merekindlad ja kiired. Nende ehituses vähendati tekiehitisi miinimumini, jäeti ära kõik, mis vees ja õhus takistas.
Algselt võeti klipper kasutusele 1812.aastal Inglise-Ameerika sõjas. Kiirekäigulised, hea manööverdamisvõimega Ühendriikide kliprid varitsesid Chesapeake`i ja Baltimore`i lahesuu lähedal Briti sõjalaevu, sööstsid saare või neeme tagant välja, avasid pardakahuritest kiire tule ning kadusid jälle uttu või kaitsva saare varju. Mõnikord tormasid ootamatult poordi ning kaaperdasid Inglise sõjalaeva.
Peatselt hakati ka Briti ja Saksamaa laevatehastes klipreid ehitama. Nende laevade suurus kasvas, mastidele lisati raasid, purjepind üha suurenes. Allatuulde tugevas kreenis, raaotsaga peaaegu laineid riivates kihutas klipper üle tormilainete; aegajalt paiskusid lained üle madalate parraste, ujutades laevadeki üle. Hoolimata tormist, ei vähendatud mitte ühtegi purje. Õliriided seljas ja köis ümber keha, toimetasid mehed raadel ja laevatekil, sättides purjesid tihedamasse tuulde. Mastid naksusid, tormiiilid rebisid purjesid, nii mõnigi mees lendas mastist alla ja kadus möllavatesse lainetesse, aga klipper kihutas purjeid rehvimata edasi, uhke värvikirev vimpel mastitopis lehvimas…
Klipri loomine oli laevaehitajate imetegu; see oli imetegu enne purjelaevade kadumist meredelt. Juba ilmusid meredele aurulaevad, mis liikusid algul osaliselt purjede, osaliselt aurumasina jõul. Kliprid kihutasid neist mööda, meremehed näitasid aeglaselt veniva aurulaeva meestele köieotsa ja naersid. Aga lõpuks saabus aeg, kus aurulaevad jätsid enda ahtri taha ka kõige kiiremad kliprid. Aurulaevad kihutasid vööritääviga laineid lõigates nii tormis kui ekvaatori tuulevaikuses. Üha vähem sõltus laev ilmast ja loodusest; kuigi päriselt ei tohtinud eirata merd ja loodust mitte ükski kapten, ei siis ega praegu… Aga purjelaevade aeg oli otsa saanud.

* * *

Sellal, kui Kurzeme hertsogiriiki valitses Jacob von Kettler, jäi purjelaevade ajastut veel mitmeks sajandiks. Kurzeme hertsogiriigi laevaehitus laienes ja arenes. Hollandist olid kohale kutsutud laevaehitusmeistrid. Nende juhendamisel ehitasid kohalikud meistrid suurepäraste meresõiduomadustega laevu. Arenev kaubandus ja üha pikenevad merereisid tekitasid tohutu nõudluse laevade järele. Kurzeme hertsogiriigi laevu müüdi paljudele Euroopa riikidele, eriti aga Inglismaale.
17. sajandi keskpaiku omas Kurzeme hertsogiriik kaubandussidemeid paljude riikidega; nimetaks tähtsamad – Prantsusmaa, Rootsi, Veneetsia, Portugal, Hispaania. Paljudes Euroopa sadamates, ja mitte ainult Euroopa sadamates, võis näha Kurzeme hertsogiriigi laevu, mastitopis uhkelt lehvimas Kurzeme hertsogi lipp – must vähk punasel foonil.
Alates Põhjasõjast, kui Venemaa mõju tugevnes, kujunes Kurzeme hertsogiriigist puhverriik Rzeczpospolita ja Venemaa vahel. Kolmanda Poola jagamisega 1795.aastal läks Kurzeme hertsogiriigi ala Venemaa koosseisu. Uhkest ja rikkast Kurzeme hertsogiriigist sai Venemaa Kurzeme kubermang. 1918.aastast on Kurzeme Läti koosseisus.

* * *

Romaani „Kurzeme printsess” tegevus lõpeb 1650.aasta septembris Kurzeme rannal. Kurzeme maadeavastajad olid jõudnud koju. Nad olid trotsinud ohtusid, üle elanud ränki katsumusi, näinud surma ja olid ise hukkumise äärel, kuid nad ei olnud kaotajad. Juba järgmisel aastal, 1651.aasta septembris, saatis hertsog Jacob von Kettler teele võimsa laevastiku. Ühel neist laevadest asus komandosillal kogenud ja tormides karastanud kapten Janis. Kurss võeti uuesti Lääne-Aafrikasse, Gambia jõesuudmesse.
Seda kirjeldust võiks jätkata, luues uue, ajalool põhineva teose kaugetest maadest, meredest ja inimestest, kes raskusi ja ohtusid trotsides võtsid ette pika teekonna. Kuid romaan „Kurzeme printsess” ei ole üles ehitatud ajaloolistele faktidele, see on autori kirjanduslik looming. Ajaloolistele faktidele vastavad 1651 ja järgnevate aastate reisid Gambiasse ja alates 1654.aastast reisid Tobago saarele. Aga kas ikkagi romaanis „Kurzeme printsess” kirjeldatud 1649 – 1650. aasta merereis on pelgalt autori väljamõeldis? Kurzeme hertsogiriik ja hertsog Jacob von Kettler olid ju olemas. Olid olemas Madeira ja Tobago saared. Olid Gambia pärismaalased, Gambia jõesuu džunglid ja loomi täis savannid. Oli orjakaubandus. Ka siis loojus päike imepäraselt kaunilt Kurzeme rannal ja ekvaatoril, olid tuuled ja tormid ning purjelaevad meredel ja ookeanidel; olid mereröövlid Läänemerel ja Inglismaa kuningriigi tolle aja võimsaim sõjalaev „Sovereign of the Seas”. Ja alati on olnud inimesi, kel soov avastada uut; kes selle nimel valmis taluma kannatusi ja trotsima ohtusid, hinges usk oma ettevõtmisse ja lootus edusse. Ja seda ei olegi nii vähe, selleks, et kirjutada raamat.
Millised aga olid Kurzeme ja Zemgale hertsogiriigi poolt ettevõetud tegelikud Gambia ja Tobago koloniseerimise asjaolud? Mida räägivad ajaloolised faktid? Autor ei pea ennast nimetatus asjatundjaks, kuid siiski tahaks lugeja ette ära tuua selle vähese, mis talle on teada.
Eurooplastest jõudsid Gambiasse esimestena 1455 portugallased, kuid Portugal ei seadnud ennast seal sisse kindlalt, kuigi mõned väikesed portugali asundused tekkisid, olles ostnud kohalikelt pealikelt peeglite, helmeste ja muu tühja-tähja eest väikseid maalapikesi. Portugali huvi puudumist kasutasid ära inglased – 17.sajandil tekkisid Gambiasse inglaste asulad. Mõned inglise asunikud olid omandanud seal mitte ainult maatükke, vaid tegid korralikku kinnisvaraäri, ostes maalapikesi koos täiesti elamiskõlblike osmikutega. Gambiat püüdis oma valdusse saada ka Prantsusmaa, kes tülitses ja väikest viisi ka sõdis selle maavaradest vaese maa pärast Inglismaaga, kuid 17.sajandi lõpuks jäid peale ikkagi inglased.
Tutvustades Gambiat, tuleb kõigepealt alustada siiski jõest, sest ilma Gambia jõeta vaevalt oleks maapeal olnud sellist paika nagu Gambia. Jõe pikkus on 1200 km; algab Fouta-Djaloni platoolt Guinea territooriumil, läbib Senegali idaosa ja alamjooksul voolab läbi 350 km pikkuse ja 20-40 km laiuse territooriumi, mille nimetuseks on Gambia. Jõesuudmest alates on Gambia jõgi laevatatav ülesvoolu ligi 500 km pikkuselt. Jõekaldaid ääristab mõlemalt poolt tihe džungel, jõest kaugemal algab tasandikuline viljakas savann. Lisaks looduseandidele, kasvatavad pärismaalased toiduks maapähklit ja bataati. Eurooplaste tulek rikastas mõningal määral ka pärismaalaste toidulauda – hakati oma tarbeks kasvatama hirssi, riisi, maisi; peeti sigu ja lehmi ning kodulinde.

* * *

3.septembril 1651 väljus Kurzeme hertsogi laevastik hollandlasest kapteni Jacob Moulini ülemjuhatuse all Ventspilsi sadamast. Eskaader koosnes viiest laevas, sealhulgas kaks sõjalaeva ja kolm kaubalaeva varustusega. Sõjalaevad kandsid uhkeid nimetusi: ”Wappen von Churlandt” ja „Dass Wappen der Herzogin”. Kaubalaevad omasid proosalisemaid nimetusi: „Crocodil”, „Drei Heringe”. Aga ei puudunud ka viide õrnemale soole: ”Die Dame”.
Laevad olid kahetekilised, kolme masti kandvad Ventspilsi laevatehases ehitatud pinassid. Laevade pikkus 36,8 m, laius 8,9 m, süvis 3,96 m. Vööris parda kõrgus kiilust mõõdetuna 9,5 m ja ahtris parda kõrgus 14,7 m. Sõjalaeva ülemisel tekil asetsesid kummaski pardas 13 kahurit.
15.oktoobril 1651 saabus laevastik Gambia jõesuudmesse. Kurzeme hertsogiriik alustas Gambia koloniseerimist. Hertsog Jacob oli otsustanud luua Gambia jõesuudmesse ja rannikule kindlustused, paigutada kohtadele suurtükid ja hoida neis täies lahinguvarustuses vajalikul hulgal jalaväge. Oldi valmis võtma kolooniad hertsogiriigi kaitse alla, oldi valmis võitlema oma asumaade eest. Aga asumaade omamine ei olnud hertsogile mitte au ja uhkuse näitaja, seda vast kõige vähem. Hertsog oli siiski ettevõtja ja ärimees. Ta saatis laevad välja eesmärgiga otsida Gambias kulda, hõbedat; avastada vase- ja rauamaardlaid. Hertsogi huvitasid mitmesugused vürtsid, et mitte importida neid teistest Euroopa maadest, kes teenisid nendelt kaupadelt hiigelkasumeid. Hertsog nägi Gambias sobivat paika Lõuna-Aafrikasse, Indiasse ja Uude Maailma suunduvate laevade varustamiseks proviandiga ja kõige meresõiduks vajalikuga. Tema eesmärgiks oli arendada Gambias põllumajandust ja karjakasvatust. Aga need lootused ei täitunud. Gambias ei leidunud kulda, hõbedat, raua- ega vasemaaki, ja neid ei ole leitud siiani. Taimi, vilju, mida oleks kõlvanud kasutada vürtsidena, Gambias ei kasvanud. Euroopalikuks põllumajanduseks ja loomapidamiseks ei olnud troopikalähedane Gambia kliima kuigi soodne. Aegamisi huvi Gambia vastu vaibus. Aga Kurzeme hertsogiriigi huvi kadumine Gambia koloonia vastu ei olnud siiski tingitud mitte ainult majanduslikest oludest.
Hollandlasest kapten Jacob Moulin määrati Gambia koloonia militaardirektoriks. Välismaalasi oli Kurzeme hertsogiriigi teenistuses palju. Nad omasid vajalikku haridust, oskusi ja kogemusi, kuid nad olid siiski võõramaalased ja pidasid silmas kõigepealt enda ja oma emamaa huve. Gambia militaardirektor Moulin ei suhtunud koloonia tugevdamisse vajaliku hoolsusega.; ilmselt oleks ta parema meelega näinud Gambiat Hollandi kolooniana. Lisaks eeltoodule, oli Gambia arendamise takistuseks ka Rootsi ja Poola vaheline sõda aastatel 1655 – 1660.
Gambia vastu ei ilmutanud erilist huvi ka teised Euroopa riigid. Ainult mõned isetegevuslikud inglise asunikud olid ennast sisse seadnud Gambia rannikule ning üksikud portugali orjakauplejate laevad liikusid mööda Gambia jõge ülespoole. Vahetevahel, kohates Gambia jõesuudmes teiste maade laevu, püüdsid Aafrika Läänerannikul seilavad Inglise sõjalaevad neile koha kätte näidata, pidades Gambiat enda omaks, kuid see tulenes pigem suurriiklikest ambitsioonidest kui huvist Gambia vastu. Euroopa riigid olid hõivatud Aafrika mandri parimate „palade” hõivamise ja jagamisega. Alles siis, kui „magusamad” tükid Aafrika mandrist olid hõivatud, pöörati pilgud Gambia poole.
Portugali mõjuvõim oli 17.sajandil Euroopas väike. Omavahel pöörasid Gambia pärast tülli Prantsusmaa ja Suurbritannia, lõpuks jäid peale britid ning haarasid Gambia enda valdusse. 1821. aastal liideti brittide valduses olev Gambia jõe alamjooks Suurbritannia asumaa Sierra Leonega.

Veidi ka Tobagost. Tobago asub Kariibi meres Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikeste Antillide lõunatipus, pindala 301 m2, kirdeosa on mägine (kuni 576 m), edelaosas lubjakivilava. Valitseb kuum ja niiske troopiline kliima. Istandustes kasvatatakse kakaopuud ja kookospalmi. Saare avastas 1498 C. Kolumbus. Oli 1814 – 1889 omaette Briti koloonia.

Kurzeme maadeavastajad saabusid Tobago saare põhjarannikule 20.mail 1654.aastal.
Siinjuures ei saa siiski jätta märkimata, et hertsog Jacob von Kettler pidas silmas mitte ainult Tobago saare hõivamist. Plaanid olid oluliselt laiaulatuslikumad – hõivata maid Lõuna- ja Kesk-Ameerika mandril, samuti Austraalias.
Kurzeme hertsog oli saanud Rooma paavstilt õnnistuse maade koloniseerimiseks. Maade koloniseerimine tähendas ühtlasi ristiusu levitamist, paganate pööramist ristiusku ja katoliku kiriku maailmavallutuslike plaanide elluviimist.
Hertsog pakkus paavstile 40 laeva 24 000 mehega, et üle võtta kõik lõunapoolkera maad. Lisaks paavsti õnnistusele soovis hertsog Jacob saada paavstilt 3 – 4 miljonit taalrit rahalist toetust. Paavst natuke kahtles ja kartis luteri usu hertsogiga sõlmitud tehingu ilmsikstulekut. Paavst Innocentius X pääses kimbatusest ja pärismaalased ristiusustamisest siiski võrdlemisi kergelt, sest paavst Innocentius X suri ära, ja tehing jäi katki.
Tobago lõunarannikul olid ennast sisse seadnud hollandlased. Keskosa kuulus veel pärismaalastele, ehk nagu tollal nimetati – indiaanlastele, sest eurooplastele jaoks olid kõik pärismaalased kas indiaanlased või neegrid. Euroopas olid maad ja mered juba ammu avastatud, ka viikingite aeg oli läbi saanud, ja nüüd, uute avastuste ajastul, mil koloniseeriti Aafrika ja Ameerika, tekitasid sõnad – indiaanlane, neeger – eurooplaste südameis romantilise tunde: Need nimetused, mõisted sisaldasid endas eksootikat, pakkusid hingele värskust ja tekitasid ammu unustatud kihu astuda vastu tundmatule, taluda ohtusid ja trotsida raskusi. Eurooplane oli valmis jälle astuma viikingilaevale ja heiskama purjed, ja seda ta ka tegi…
Võrreldes Gambia jõesuudme koloniseerimisega, võeti Tobagol asi ette tunduvalt suurejoonelisemalt. Tobago läänerannik nimetati Uus-Kurzemeks. Sisemaalt merre voolav veerikas jõgi nimetati Kurzeme jõeks. Rannikule rajati asula, Jacobi linn ja selle lähedale ehitati kaitserajatis, Jacobi kindlus. Kaardile ilmusid Kurzeme neem, Kurzeme elanike laht, Suur-Kurzeme laht ja Väike-Kurzeme laht, Mustsarve neem.
Tobago saare koloniseerimine toimis edukalt. Seda kinnitavad ka ajaloolised ürikud, millest nähtub, et Tobago reisilt naasnult kapten Jakobc Petersens meeskonnale maksti hertsogi poolt palk välja täies ulatuses. Aga kaotused olid suured – üldse läks 1651 – 1660 välja 12 laeva ja tagasi tuli 5.
Kuigi Tobago koloniseerimine algas ja kulges edukalt, tekkis ka selles seisak ja lõpuks hääbus. Tobago arendamist takistas Poola – Rootsi sõda aastatel 1655 – 1660 ja Rootsi okupatsioon Kurzemes ja Zemgales aastatel 1658 – 1660.
Hertsog Jacob von Kettler viidi koos perega Rootsi vangi ja ta viibis kaks aastat, 1658 – 1660, Rootsis vangistuses. Peale vangistusest tagasipöördumist ei olnud hertsogil enam seda hoogu ja indu, mis panid ta tegutsema, esmapilgul täiesti fantastiliste plaanide elluviimise nimel. Okupatsioon oli jätnud oma jälje ka Kurzemele – põllumajandus ja tööstus olid laostunud. Miitavi ja Kuldiga lossidest viidi kogu vara Rootsi, sealhulgas kallihinnalised esemed, hertsogi lauahõbe ja pulmakingid ning arhiiv.
Kurzeme hertsogiriigi hiilgeajad olid möödas.

* * *

Kurzeme ja Zemgale hertsogiriik on suurepärane näide sellest, mida suudab saavutada üks väikeriik, kui selle eesotsas on arukas ja ettevõtlik riigijuht.
Lõpetuseks märgime veel ära mõned ajaloolised faktid.
Kurzeme hertsogiriik ostis Andrease saare Gambia jõesuus ühelt kohalikult pealikult. Tobago saare põhjaranniku aga ostis inglastelt. Neid kolooniaid ei ole mitte kunagi mitte keegi Kurzeme hertsogiriigilt vallutamisega hõivanud; ka ei ole hertsogiriik neid müünud või mingil muul moel võõrandanud. De iure kuuluvad Andrease saar Gambias ja Tobago saare põhjarannik Kurzeme ja Zemgale hertsogiriigile käesoleva ajani. Kuigi, jah, Kurzeme hertsogiriiki ei ole enam…

Tallinnas, 2006

Merendusalaste mõistete seletusi.

Ahter – laeva tagumine ehk päraosa.
Ahterpiik – ruum laeva tagumises osas, milles asub roolimehanism ja mida kasutatakse ka ballastiruumina.
Alumised purjed – fokk- ja grootpuri raapurjedega laevadel.
Bakk – laevateki esiosa vöörist (laevaninast) kuni fokkmastini.
Bakkstaag – liikuva laeva asend tuule suhtes, mille suund moodustab laeva pikiteljega nurga, mis on suurem kui 90 ja väiksem kui 180 kaarekraadi.
Barkantiin – kolmemastiline laev; fokkmastis kuni viis raapurje, grootmastis ja besaanmastis kahvelpurjed, kliiverpoomil kliivrid, fokk- ja grootmasti vahel taakslid.
Besaanmast – tagumine mast kolme või enama mastiga purjekal.
Besaanpuri – puri, mis kinnitatakse besaanmasti kahvli või raapurjestusega laeval – alumise raa külge.
Besaanteng – besaanmasti pikendus.
Besaantopsel – besaanmasti kõige ülemine puri.
Brassid – raa otstest laevatekile ulatuvad talidega köied raade sättimiseks..
Brigantiin – kahemastiline laev; fokkmastis kuni viis raapurje (fokkpuri, alumine ja ülemine marsspuri, praampuri, roilpuri), grootmastis kahvelpurjed (grootpuri, groot-topseil), kliiverpoomil kliivrid ning fokkmasti ja grootmasti vahel taakslid.
Dekkveeger – tugev, pikuti asetatud kandetala tekipalkide jaoks.
Eespurjed – kliiverpoomi ja pukspriidi ning fokkmasti vahele kinnitatud kolmnurksed purjed (poomkliiver, kliiver, vöörtaaksel).
Fallrep – laeva välisparrast mööda allalastav trepp.
Fokkmast – eesmine mast vöörist (laevaninast).
Fokk (fokkpuri) – eesmasti alumine raapuri.
Fokkroilteng – fokkmasti kõige ülemine pikendus.
Fokktengtaaksel – kliiverpoomi kõige alumine kliiver.
Grootmast – purjeka teine mast peale fokkmasti, kõrgeim mast.
Grootpuri – grootmasti alumine puri.
Grootpraampuri – grootmasti ülemine puri, grootroilpurje all.
Grootroil – grootmasti kõige ülemine puri raataglasega purjelaevas.
Grootteng – grootmasti pikendus.
Grootvant – grootmasti küljelt hoidev tross (vaier).
Halss – laeva kurss tuule suhtes. Kui tuul puhub laeva vasakult küljelt, siis sõidab laev vasakul halsil, kui paremalt – paremal halsil.
Halssima – purjelaeva allatuult teisele halsile pöörama.
Hiivama – suuremaid raskusi, ankrut või lasti üles vinnama.
Hutt ehk puup – laeva ülateki ahtriosa (besaanmasti taga).
Jalgpäär – tross, millel seisvad madrused purjesid valla päästes või rehvides või neid koristades (purjede kokku lappamine ja kinnisidumine).
Jooksevtaglas – kõik liikuvad trossid, millega saab muuta raade, poomide, kahvlite ja purjede asendit.
Julla – väike laevapaat.
Jüüt – ahtris paiknev tekiehitis.
Kaabelkat – laeva vööriosas (ninaosas) asuv ruum trosside, värvide, kettide, purjede hoidmiseks.
Kaabeltau – 0,1 meremiili, 185,2 m.
Kaardikamber – komandosillal paiknev ruum, kus asuvad navigatsiooniriistad.
Kaared – laevaribid, millele kinnitatakse sise- ja välisplangutus.
Kahvel – kahveltaglasega purjekal ümmargune puu, mille külge kinnitatakse kahvelpurje ülemine äär.
Kahvelpuri – nelinurkne puri, mis kinnitub eesliigiga masti külge, all kinnitub poomliigiga poomi külge ning ülal kinnitub kahvliliigiga kahvli külge.
Kajut – eluruum laeva pardal.
Kambüüs – laevaköök.
Kaljas – kahemastiline laev; kahvelpurjestusega ja kliivritega.
Kaldpurjed – purjed, mis asetatakse oma pinnaga piki laeva, suunaga vöörist ahtrisse.
Kimming – kumerus, millega laeva põhi laeva küljeks üles kaardub.
Klaariks tegema – korda panema.
Klaasi löömine – kellaja teatamine laevakella helistamisega. Neljatunnise vahi kestel antakse iga poole tunni tagant üks löök kuni kaheksa klaasini. Vahivahetus on neljatunnise vahi korral kell 4, 8, 12, 16, 20, 24.
Kliiverpoom – laeva vöörist väljaulatuv palk, pukspriidi pikendus.
Kliivrisoot – kolmnurkse eespurje alumist nurka hoidev köis.
Kliiver – kolmnurkne kaldpuri, mis asetseb fokkmasti ees, kiiverpoomi kohal.
Klüüs – ovaalne või ümar avaus laevapardas ankruketi või trossi läbitõmbamiseks.
Koi – magamisase laevas.
Kortding – nöör (ots), millega raapuri tõmmatakse vastu raad.
Korkvender – korgipuu koorest valmistatud kott, mis asetatakse kahe laeva või laeva ja kai vahele, et vähendada laeva õõtsumisest tulenevaid lööke.
Kurss – laeva liikumissuund, mida roolimehele väljendatakse kaarekraadides või rumbides.
Kuunar – kahe või enamamastiline kahvelpurjedega laev.
Kröitseil (krüüsel – raapuri besaanmastil ladina purje kohal.
Ladina puri – kaldse raaga kolmnurkne puri.
Landgang – käigulaud laevalt kaile.
Lengerdamine – laeva rullumine lainetuses.
Liin – peenike kolmekordne nöör. Loodiliinil on märgitud süllad ja tema küljes on seatinast lood; kasutatakse sügavuse mõõtmiseks.
Logima – logiga laeva kiirust mõõtma.
Lood – vahend veekogu sügavuse mõõtmiseks.
Losspoom – masti külge kinnitatud ümarpuu lasti teisaldamiseks talide abil.
Logi – instrument laeva poolt läbisõidetud vahemaa või laeva kiiruse määramiseks.
Loovimine – purjelaeva liikumine muutuva kursiga (halsiga) mööda kõverjoont, kusjuures sõidetakse tihttuules kord vasakul, kord paremal halsil. Sellist purjetamist kasutatakse ebasoodsa tuule korral.
Luhvama – purjekat tuulde pöörama.
Luhvart – laeva pealtuuleparras.
Luugid – suletavad avad laeva tekis lasti laadimiseks või lossimiseks, ka kahuritorude väljalükkamiseks avad pardas.
Marsspurjed – alumise raa ja selle kohal olevate marssraade vahelised otsepurjed. Alumine marsspuri ja ülemine marsspuri. Nimetatakse vastavate mastide järgi – alumine grootmarsspuri, ülemine vöörmarsspuri (alumine fokkmarsspuri, ülemine fokkmarsspuri).
Marss – platvorm raapurjedega mastis marsstengi all.
Marsspuri – marssraa külge kinnitatud puri.
Marssvall – plokkidega köis ülemise marssraa heiskamiseks.
Meremiil – pikkusühik, 1852 m.
Mess – laeva söögiruum.
Messipoiss – nooremstjuuard, messipoisi ülesandeid võis täita ka junga, kes oli kokale abiks ja toimetas ka messis; tegi ka lihtsamaid tekitöid.
Munsterdama – laevale tööle vormistama; maha munsterdama – laeva teenistusest lahkuma.
Murdlaine – kõrge laine, mille hari järsult alla murdub.
Nokk – raa, poomi, kahvli äärmine ots.
Otsepurjed – purjed, mis asetsevad oma pinnaga risti laevaga.
Pakpoord – laeva vasakpoolne parras tagant vaadatuna.
Parklaev (park) – kolmemastiline laev; fokk- ja grootmastis viis ja enam raapurje, besaanmastis kahvelpurjed, kliivrid, mastide vahel taakslid.
Pasukast – aurukast laeva plankude, dekkveegerite ja kaarte aurutamiseks, et neid enne paigaldamist painduvamaks muuta.
Peli – horisontaalse võlliga vints.
Piigardid – avad laeva külgedes vee äravooluks tekilt.
Pleissima – köie või trossi otsi punumise teel ühendama.
Plokk – ühe või mitme pöörleva kettaga tõstemehhanismi osa.
Polundra! – (hoiatushüüd) – tähelepanu, ettevaatust!
Praampuri – alt loetult kolmas puri raataglasega laeva mastis.
Praampurjed – marsspurjede kohal asetsevad raapurjed.
Prikk – kahemastiline laev; fokk- ja grootmastis kuni viis raapurje, grootmastile kinnitatud tagumine kahvelpuri, kliivrid, fokk- ja grootmasti vahel taakslid.
Pugi – äkiline tuulehoog.
Pukspriit – vöörist väljaulatuv palk, millel pikenduseks kliiverpoom.
Purje laperdamine – purje asend, kus see lõdvalt siia-sinna lehvib.
Rangout – mastid, tengid, raad, pukspriit jt. taglase puitosad.
Ressipõrand – ajutine põrand ehitusplatsil, kus toimub laeva kaarte väljajoonistamine tegelikus suuruses.
Raa – keskelt masti või tengi külge kinnitatud rõhtpuu.
Raks – seadis raa kinnitamiseks masti külge.
Reeling – rinnatis ümber laevalae serva.
Rehvima – purjepinda vähendama.
Reid – ankurdamiseks sobiv sadamaesine mereosa.
Saksid – kolmjalad raskuste tõstmiseks.
Saaling – masti tengiga ühendav ristpuu.
Seegamine – laeva pidev kursilt hälbimine tugeva lainetuse tagajärjel.
Seising – nöör, millega puri kinni seotakse.
Sorima – nööride abil lahtiseid esemeid kinnitama.
Stoovima – lastima, pakkima.
Svingamine – laeva pöördumine ankrul ümber ankrukoha.
Sõlm – laeva kiiruse mõõtühik, võrdub ühe meremiiliga tunnis.
Säärima – köit läbi ploki tõmbama.
Süld – üks tuhandik meremiilist, 1,85 m.
Taageldama – taglast (purjed, raad, tengid jne.) laevale peale panema.
Taglas – mastide, raade, kahvlite, tengide, purjede, vantide, taakide, nööristiku jne. üldnimetus. Seisevtaglaseks nimetatakse maste, tenge, raasid ja nende kinniteid; jooksevtaglaseks – purjede tõstmiseks, allalaskmiseks ja seadmiseks tarvilikku nööristikku.
Taak – tross, mis hoiab laeva masti või tengi eestpoolt või kliiverpoomi altpoolt. Taakide külge kinnitatakse ka kolmnurksed purjed (taakslid).
Taaksel – kolmnurkne kaldpuri.
Taavet – seadeldis paatide vettelaskmiseks ja väljatõstmiseks.
Tammkast – aurukast laeva plankude, dekkveegerite aurutamiseks, et anda neile painduvust.
Tekinõgusus – ülateki kaardumine ülespoole laeva ahtri- ja vööriosas.
Tekk – laevalagi, mis katab laevakorruseid (ülatekk, vahetekk, peatekk jne.)
Teng – masti jätk.
Traavers – laeva kursiga risti olev suund.
Triivbakki jääma – purjemanöövriga laeva ajutiselt peatama või tormi vastu võtma.
Triivima – tuule ja lainetuse toimel edasi liikuma, ajuma.
Tüürpoord – laeva parempoolne parras tagant vaadatuna.
Tihttuul ehk piidevint – laeva kurss, mis on kõige lähedasem tuuleliinile, s.o. moodustab tuule suunaga teravnurga. Sõita tihttuules tähendab liikuda kursiga, mis moodustab tuule suunaga nurga mitte üle 90 kaarekraadi.
Traavers – ristsuund laeva liikumisteele.
Triivima – asetama purjesid tuule suhtes nii, et laev ei liigu edasi ja jääb peaaegu paigale.
Trümm – tekialune ruum laeva sisemuses.
Tuulealune külg – kui laev sõidab paremal halsil, siis tema vasakut külge nimetatakse tuulealuseks, ja vastupidi.
Täislaev – kolme- või neljamastiline laev; fokk-, groot- ja besaanmastis viis ja enam raapurje, kliiverpoomil kliivrid, mastide vahel taakslid.
Vandid, vaierid – seisva taglase trossid, köied mastide kinnitamiseks külgedelt ja tagant.
Varp – väike ankur, mida kasutatakse laeva ümberpaigutamiseks ilma purjede ja aerude abita.
Varpimine – laeva ümberpaigutamine ühest kohast teise varpi abil; varp lastakse paadist vette seal, kuhu tahetakse laeva viia; ankrupeli abil tõmmatakse varpiköit sisse.
Faarvaater – laevasõiduks kõlblik ja tarvitatav meri.
Vabaparras – laeva parda veepealne osa.
Vall – köis purje heiskamiseks.
Vangliin – köis paadi kinnitamiseks laeva, silla jne. külge.
Varesepesa – mastikorv.
Veeblingid – vantide vahele punutud lühikesed köiejupid, mida masti ronimisel kasutatakse redelipulkadena.
Viirama – järele laskma.
Vöör – laeva esiosa.
Vöörpiik – laeva vööriosas paiknev ruum, kus asuvad pootsmani tööriistad ja varustus, samuti ankrukett.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s