Pisaraterajal huika mind videvikusorrina, mu arm

Autor: Uido Truija

Maasikakuul hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,
punaste õitsvate liiliate kuul hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,
metsriisikuu kahvatukollases päikeses hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,
sõjakäigule minnes jäta minuga hüvasti, mu arm, hu-huuu…
Kevadõites virsikusalus hüüan sind, mu arm, hu-huuu….,
maisi rohetavast varjust hüüan sind, mu arm, hu-huuu…,
punetaval päikeseloojangul hüüan sind, mu arm, hu-huuu…,
lahingus surres jätan sinuga hüvasti, mu arm, hu-huuu…

SISUKORD

  • Esimene peatükk. New Mexico Bonito kanjoni indiaanlaste piisonitants. Piisonijaht.
  • Teine peatükk. Saint Louis. Lumivalge aurik Mississippil. Leitnant Jack ja Isabella. Kohutav laevahukk. Vicksburgi sadama trahteris kärgatavad revolvrilasud.
  • Kolmas peatükk. Navahode pealik Suur Piisonisarv külastab esivanemate vaime. Indiaanlaste lahing sinikuubedega.
  • Neljas peatükk. New Orleans. Uniooni leitnant Jack Kruze asub täitma luureülesandeid.
  • Viies peatükk. Jacki ja Isabella romantiline reis tõllas. Jack külastab Isabella vanemate mõisat Hattiesburgis. Uniooni ja Konföderatsiooni vahel puhkeb sõda. Lõuna noormehed kiirustavad sõtta. Leitnant Jack jätkab luureülesannete täitmist.
  • Kuues peatükk. Raudtee tõkestab piisonite rännurajad. Pealik Suur Piisonisarv langeb kosest alla. Hikarilja apatšid päästavad navahode pealiku. Apatšide pealiku tütar Kaunis Päevalill kingib Suurele Piisonisarvele oma südame ja armastuse. Põgenemine. Apatšide pealik Mürisev Äike annab nõusoleku tütre abiellumiseks navahode pealikuga.
  • Seitsmes peatükk. Suure Piisonisarve teekond Arizona mägedesse pühade piibukivide leiupaika. Vihase Karu naine otsib mägedes oma meest. Rahupiibu püha suits.
  • Kaheksas peatükk. Isabella töötab Birminghami laatsaretis halastajaõena. Sõda Põhja ja Lõuna vahel jätkub. Konföderatsioon lõigatakse kaheks. Kindral Lee surutakse tagasi Virginiasse.
  • Üheksas peatükk. Uniooni kindral Sherman asub pealetungile. Indiaanlane üritab kindralit tappa. Lõunaosariikide siss võtab leitnant Jack Kruze sihikule, aga jääb päästikule vajutamisega hiljaks. Uniooni vähejuhatus saadab kapten Jack Kruze eriülesandega New Mexicosse. Väikest Pampa linna tabab joomahullus. Sõjaväeparaad Fort Defiances. Räbalates ja paljasjalgsed sõdurid annavad kindral James Carletonile au. Kapten Jack Kruze ähvardab kindrali arreteerida. Rahu sõlmimine indiaanlastega. Kapten Kruze külastab Suure Piisonisarve kodupaika Bonito kanjoni suudmes.
  • Kümnes peatükk. Konföderatsiooni poolel võidelnud Isabella vend John langeb vangi. Uniooni luureohvitser kapten Jack Kruze kingib Johnile vabaduse ja saadab ta õe juurde Birminghami. Uniooni väed lähenevad Birminghamile, konföderaadid taganevad. Jacki ja Isabella imetabane kohtumine. Kindral Lee väed sattuvad Virginias Appomatoxi asula all piiramisrõngasse. Kapitulatsiooni märgiks annab Konföderatsiooni kindral Lee oma mõõga üle Uniooni vägede ülemjuhatajale kindral Grantile. Kapten Jacki ja Isabella pulmas tantsitakse charlestoni.
  • Üheteistkümnes peatükk. Kapten Jack Kruze hakkab karjakindraliks. Jacki ja Isabella mesinädalad sadulas. Hiiglasuur veisekari asub pikale rännakule Texasest Kansasesse. Indiaanlased ründavad. Kapten Jack Kruze saab raskelt haavata, Isabella turgutab ta elule tagasi. Isabella ütleb Jackile kolm kaunist sõna – ma olen rase. Tsiviliseeritud õhtusöök saloonis. Peale lühikest ja ägedat kaklust visatakse kohalikud kauboid salooni uksest välja. Kari jõuab Kansasesse, Dodge City`sse. Kapten Jack Kruze istub Isabellaga Pony Ekspressi postitõlda ja viib naise esimest korda oma koju Californiasse, rantšosse San Francisco lähedal.
  • Kaheteistkümnes peatükk. Bonito kanjoni suudmes asuva navahode elupaiga hävitamine – onnid põletatakse, armsad virsikupuud raiutakse maha, navahod küüditatakse New Mexico kõrbe. Pealik Suure Piisonisarve kaheaastane poeg Väle Hirv sureb teel. Tema ema Kaunis Päevalill tapab küüditajate ülema. Kaunis Päevalill mõistetakse surma. Suur Piisonisarv päästab oma naise
  • Kolmeteistkümnes peatükk. Suur Piisonisarv rajab Suure kanjoni põhja, Colorado jõe kaldale navahode pelgupaiga. Indiaanlased ründavad Fort Summerit ja aitavad vangistatuil reservaadist põgeneda. Ühendriikide valitsus lubab navahodel pöörduda tagasi koju, Bonito kanjoni. Kapten Jack Kruze toob indiaanlased koju. Suur Piisonisarv annab talle austava nime – Valge Mees Kes Tõi Navahod Tagasi Koju.
  • Sõnaseletused ja tõlked.
  • Esimene peatükk. New Mexico Bonito kanjoni indiaanlaste piisonitants. Piisonijaht.

    “Piison, tule! Piison, tulee…, piison tuleee…!
    Oli 1861. aasta kevad New Mexicos Bonito kanjoni suudmes. Navaho indiaanlased kutsusid piisoneid. Nad kasutasid loomade ligimeelitamiseks vana ja kindlat meetodit, mis veel kunagi polnud neid petnud, selleks oli piisonitants.
    Terve aasta oli iga mehe magamisaseme peatsis posti otsas rippunud piisonimask, et see kohe pähe panna, kui kostab pealiku kutse tantsule. Navahode riituste preester, teadjamees ja ravitseja oli endamisi pomisedes ja palvesõnu lausudes peaaegu nädala jagu päevi tõusnud kevadhommikuti onnitagusele künkale, vaadelnud ilma, hinnanud rohukatte kasvu ja jälginud rändlindude ülelendu. Ainult tema teadis, kas kevad on tavapärane, hilineb või on varajane – sellest sõltus piisonite tulek. Olles pärast mitmepäevaseid vaatlusi ja kõhklusi oma otsuse teinud, pöördus ta künkalt tagasi, astus pealiku ette ja sõnas: “Ma kuulen piisonite jalgade müdinat. Nad on teel! Kutsu piisonid meie rohumaadele.“
    Suguharu noor pealik, Suur Piisonisarv, ütles oma sõna: “Kõik, noor ja vana, asugu piisonitantsule!” Kutse tantsule tehti käskjalgade ja väljahõikajate kaudu teatavaks kogu külale. Peagi algas küla keskel paikneva samba ümber tants. Tantsiti kümne- kuni viieteistkümnemehelistes rühmades. Iga tantsija oli vajutanud pähe oma maski, sarvedega piisonipea, ning kandis käes lemmikvibu või oda, mis piisonijahil olid tema tavalisteks relvadeks.
    Külast mitme päevateekonna kaugusel, kagu suunal, kust juba tuhandeid aastaid olid igal kevadel ilmunud piisonid, seisid küngastel luurajad, kes jälgisid kauguses sinetavaid nõlvu – nende ülesandeks oli õigeaegselt märgata lähenevaid piisoneid ja sellest anda teada piisonitantsu tantsivale külale.
    Samal ajal saabusid preeriast tagasi kotkapüüdjad. Juba kuu aega enne suurt piisonitantsu olid kuus meest suundunud preeriasse, et rituaalses harduses püüda pühasid kotkaid ja saada neilt pühitsetud sulgi. Teele asumisele eelnesid pikad ettevalmistused. Küpsetati pühast maisijahust kooke kotkastele kingituseks, seati valmis sulgedega ehitud palvekepid ja veega täidetud jooginõud kotkastele janu kustutamiseks, samuti pandi kotti indiaanlaste südamele kallid türkiiskivid, et väärtuslike kingitustega pakkuda kotkastele hüvitust nende poegade või kaaslaste röövimise eest. Kuid kõik need kingitused oleksid olnud kasutud, kui kotkajahile suunduvad mehed poleks täitnud ülitähtsaid paastunõudeid, sest jahi õnnestumise eelduseks oli paastumine ja suguline kainus.
    Jahimees pidi paastumise ja kotkajahi ajaks valima endale majasõbra, kes hoolitses naise eest ja oli talle meheks, et pika paastumise ja jahilkäigu ajal naise viha ja kuri keel ei rikuks jahiõnne. Majasõbraks sai tavaliselt “tseremooniasõber”. Navahodel oli aastatuhandeid kestnud tava, et juba varases nooruses pannakse pidulikult alus kahe noormehe eluaegsele sõprussuhtele, mis kohustavad teineteist abistama ning kõigis asjus toetama kuni surmani. Tseremooniasõber pidi hukkunud või surnud sõbra tema matuseks ära maalima, nii nagu ta seda tavatses teha elava sõbraga pidude puhul või sõjakäigule minnes, kui ta kattis teda värviga ning kleepis tema kehale maagilisi kullisulgi. Hukkunud sõbra asemel pidi ta abistama sõbra naist ja olema lesele meheks. Aga veelgi suurem oli sõbra panus lapse sünnil.
    Nii enne kui ka pärast sünnitust pidi isa koos vastsündinu emaga täpselt kinni pidama kindlaist toidukeeldudest ja paastueeskirjadest, et tagada lapse normaalne areng ja julgeolekut. Kuna navahode juures abielutruudust väga tõsiselt ei võetud ja majasõber võis olla abiks kõiges, siis lapse isa ja tema sõber heitsid mõlemad korraga nurgavoodisse. Juba mõned tunnid peale lapse sündi tõusis naine üles ja asus tegema oma toimetusi, kuid kaks „isa” lamasid kuulekalt nelikümmend päeva nurgavoodis, et vaimude kättemaksu lapse emalt kõrvale meelitada ja juhtida neid „vale-emadele”, tervetele tugevatele meestele, kes sünnitanud naist teesklesid. Ka edaspidi, lisaks naise abikaasale, hoolitses lapse eest veel see teine „isa”, kes küll polnud selle naise abikaasa, aga siiski pidas ennast lapse sünnis asjaosalisteks, sest iialgi ei võinud teada, kes on tõeline lapse isa, ja see polnud ka tähtis. Tulemusena oli laps alati toidetud ja hoolitsetud isegi ikaldusaastal, kui sugukonnal oli toiduainetega raskusi.

    Olles paastunud ja pikkade ettevalmistustega lõpule jõudnud, viis jahisalga juht kotkakütid preeriasse, kotkaste asupaika. Kotkaste püüdmiseks ehitati kivimüür, mis kaeti puuvõrestikuga, või okstest onn, kuhu kütt enda peitis. Söödana seoti onni katusele või võrestikule elus küülik. Seejärel võtsid kütid riided seljast, maalisid end valge saviga ja puuderdasid püha maisijahuga. Nüüd istus alasti kütt liikumatult onnis ja ootas kotkaid; seejuures ta laulis ja palvetas tasakesi, maagiline peibutuskott põlvedel. Selles pühas kompsus, “sulgedega maisis”, asetsesid puhta hirvenaha sisse mähitult valge ja kollane maisitõlvik ning kotkasuled.

    Kotkapüüdja istus onnis ja palvetas.

    Kotkad lendavad kõrgel,
    nad lendavad kaunilt
    tiivad laiali,
    nende suled püüavad tuult.

    Kotkas lenda,
    lenda lähemale,
    lasku madalamale,
    istu onni katusele.
    Kotkas, astu onni!

    Küülik onni katusel üritas köidikutest vabaneda ja rabeles, kuni lõpuks märkas teda kotka üliterav silm – ta lähenes ja langes siis kivina alla. Niipea kui kotkas oli saagile laskunud ning oma küüned sügavale looma sisse surunud, laotas peidus olnud kütt oma käed laiali ja haaras kotka ümbert kinni. Esimese kotka, kes sööstis alla söödaks olevale küülikule, sidus kütt kinni ja kasutas teda teiste lindude ligimeelitamiseks. Hiljem lasi ta kotka vabaks, kusjuures kingiks riputas linnule kaela teokarpe või türkiispärleid.
    Kütt istus onnis ja ootas järgmist kotkast. Ta palvetas kotkaste, ja mitte ainult kotkaste, vaid kõigi lindude eest; linnud olid talle tähtsad. Linnud muutsid taevalaotuse kauniks ja elavaks, pakkudes rõõmu indiaanlase südamele.

    Lendavad pilved,
    tuulte tiivad,
    vari päikesepaistelisel maal –
    linnud taeva all.

    Ootamatult ilmusid taevasse hiigellinnud, kes kandsid enda seljal järvetäit vett. Neid oli palju ja nende gigantsed varjud muutsid taeva pimedaks. Hiigellinnud laskusid üha madalamale ja muutsid pidevalt oma kuju. Äkitselt ilmusid nende alla äikeselinnud; nad keerlesid ja pöörlesid ning sööstsid siis maa suunas. Nende silmade avamine ja sulgemine ning küüniste tõmblemine kutsusid esile välgusähvatusi; tiibade liikumine ja lindude äkiline sukeldumine läbi pilvede põhjustas müristamist. Hiigellinnud ehmusid ja kallasid vee maa peale. Nüüd võis kasvada piisonirohi ja mais.
    Saabus õhtu, taevas selgines. Tohutu helepunane päikeseketas laskus preeria laugjate nõlvade taha. Kaugusest kostis öökulli hüüd. Kütt istus onnis ja palvetas.

    Ära huika öökull,
    su hüüd toob õnnetust.
    Veel veidi oota,
    ma olen noor,
    mu hinges armastus.

    Preeria kohal süttisid tuhanded tähed, taevaserval paistis selgena ja eredana Linnutee, inimeste hingede kodu.

    Valged luiged,
    lahkunute hinged,
    vabana murest ja vaevast –
    lennake kõrgele taevas.

    * * *

    Navahode külas taoti trumme ja raputati käristeid, kostsid laulud ja lakkamatud hüüded: “Piison, tule! Piison tule…! Piison tule…!” Tants oli vahetpidamata kestnud juba peaaegu kaks nädalat, päeval ja ööl, kordagi katkemata. Kui tants oleks katkenud kasvõi ainsaks hetkeks, oleks see olnud selge märk, et sel kevadel jäävad piisonid tulemata.
    Pealtvaatajad seisid maskides ja relvadega käes, valmis otsekohe asendama iga väsinud tantsijat, kes ringist lahkub. Tantsijate maskilt langes alla piisoni keha pikkune nahariba, mille otsa oli kinnitatud saba – see lohises mööda maad, andes mõista, et peagi ei jää piisoni vägevusest järele mitte midagi enamat kui saba.
    Tantsijad olid riietunud värvikirevate sulgedega ehitud rüüdesse. Neis leidus sulgi peaaegu kõigilt lindudelt, keda indiaanlased austasid kui pühasid linde. Sulgkeepide seljaosa ehtisid öökulli ja kalkunisuled, selle paremat külge ilustasid ronga-, jäälinnu- ja rähnisuled, vasakul kirendasid lõokese-, vuti- ja pardisuled, rinnaesist aga kaunistasid musträsta- ja peoleosuled. Indiaanlaste peadel kõrgusid kõige toredamates värvides rohkete kotkasulgedega ehitud mütsid; suled värelesid tantsu rütmis ja küütlesid päikeses. Tantsijate käsi ja jalgu ehtisid mitmevärvilised käe- ja jalapaelad. Paljud tantsijad kandsid seedriniinest tantsuvaipu, millesse oli punutud tohutul hulgal erksavärvilisi sulgi.
    “Piison, tule! Piison tule…! Piison tule…“ Tantsijad liikusid tantsides ja lauldes ringiratast. Äkitselt kummardus üks tantsija ette ja kallutas keha maa suunas – ta oli “väsinud piison”. Otsekohe laskis keegi pealtvaatajatest tema selga tömbi noole ja tantsija langes maha justkui tabatud piison. Ümberseisjad haarasid temast kinni ja lohistasid ta tantsijate ringist välja, kusjuures ta kohal vehiti nugadega – toimus tapetud piisoni nülgimine. Aga koheselt astus tema asemele tantsuringi teine, puhanud tantsija.
    Üheaegselt tantsuga toimus riitus, millega pühitseti noorukeid nende elu esimeseks piisonijahiks. See püha talitus oli segu loobumisest, lihasuretamisest, piinamisest ja ohvriks toomisest jõududele, kellele tants pühendati.
    Noormehed olid paastunud neli ööpäeva, enne kui neil lubati tantsuplatsi äärde ilmuda. Nende näod olid rahulikud, justkui kivist. Vanad mehed võtsid noormehe rinnal ja õlgadel naha kahe sõrme vahele, tõmbasid pingule ja torkasid noaga naha läbi, sügavalt ja veriselt, ning pistsid august läbi puupulga. Pulkade otsa kinnitati nöörid ja nooruk vinnati üles püha samba otsa, kus ta kõlkus ligikaudu kolme meetri kõrgusel. Ta oli “piisoni sarvede otsas”, ja sõltus temast, kas võidab tema või piison.
    Tantsijad liikusid lauldes ja hõigeldes ümber samba, trummid põrisesid ja käristid kõrisesid. “Piison, tule! Piison tule…, piison tule…!“ Samba otsas rippujat asuti suure hooga ümber posti keerutama – piison üritas vabaneda oma koormast. Keerutamine kestis, kuni nooruki pea longu vajus, kuni ta oli “täiesti surnud”, nahk rebenes ja ta samba jalamile kukkus.
    “Surnu“ lamas maas, kuid aegamisi hakkas ta ellu tagasi pöörduma. Ta keha oli jõuetu, kuid vaim osutas meeleheitlikku vastupanu piisonile, ja “piison” ründas uuesti – noorukit lohistati mööda maad ringi, ta kaotas teadvuse, “suri” teist korda. Lõpuks jätsid riituses osalejad nooruki meelemärkusetult lebama; tantsijad liikusid ümber jõuetu keha, tagusid trumme ja raputasid käristeid. Mõne aja pärast ajas nooruk ennast jalgele, seejuures ainsatki oiet või kaeblikku häälitsust kuuldavale toomata. Talle heideti õlgadele piisoninahast mantel, anti kätte oda ja vibu – noormees oli piisonijahiks valmis, ta oli pühitsetud jahimees.
    Navahode tants jätkus, piisonid ei olnud veel ilmunud. Tants väljendas kõike, kogu elu. Nende tants oli kohutav, ühtlasi ka ilus, nende tantsus oli kõik igapäevane ning kasulik, ja kõik erakordne. Häda-, tänu- ja lootusepäevadel indiaanlane tantsis. Kui nooruk täisealiseks sai, indiaanlane tantsis. Tänu avaldades või nõidudes, traditsioonist kinni pidades või uut luues, näljasurma lävel või söönult, rõõmsalt või meelt heites – indiaanlane tantsis. Ta tantsis vihma sadama ja haiguse minema; ta tantsis endale kätte maisisaagi ja piisoni. Ta tantsis enda täiealiseks ja tantsis surmavaimult ära kättemaksujanu, nii et see muutus rahuarmastavaks ja abivalmiks. Indiaanlane palus oma tantsuga vaime, et need teda aitaksid, teeksid head ja kasulikku. Kõik, mis oli tunnustuseks elule, samuti ka surmale, muutus indiaanlase jaoks tantsuks. Nad tantsisid ja laulsid ka lähedase haiguse ajal, kandes oma värvikirevaid puumaske, et haigusevaime hirmutada. Indiaani tants, isegi kõige lõbusam ja „ilmalikum”, peitis endas rohkem, kui silm nägi.
    Kui trumm kutsub ja käristid kärisevad, pole indiaanlaste tantsus vaatepilt kunagi naeruväärne ega groteskne, olgu see siis paks naine nahkseelikus, mis üleni teokarpidega tikitud ja tema hüpetele tärisevat saadet pakub, või hüpaku terve rida tantsijaid küüliku moodi „tagajalgadel”. Tantsijate tõsidus näitab, et neil on tantsides oma eesmärk, et nad talitavad õigesti. Nende tants on lahutamatu laulust. Üks pole mõeldav ilma teiseta, kõik, mida keha oskab – laulda ja rütmiliselt liikuda -, seda teeb ta indiaanlaste tantsus. Ja nagu indiaanlaste tantsudes ei leidu julmust selle sõna jämedas tähenduses, nii ei leidu seal ka rõvedusi tsiviliseeritud iharuse vaimus. Isegi siis, kui miimiliselt kujutatakse akti, milleta ei sünni ükski uus elu, toimub see kõlbeliselt – hoolimata grotesksetest liigutustest suhtuvad tantsijad ja pealtvaatajad sellesse täiesti tõsiselt.

    Kaks nädalat oli kestnud tants, aga piisonid ei olnud ikka veel tulnud. Iga päev riputati kaks või kolm noormeest samba otsa, pühitseti jahimeheks, et olla valmis kui piisonid ilmuvad kevadise rammusa rohuga kaetud nõlvadele. Mitte ükski noorukeist ei kohkunud, ei näidanud arguse märke – ta pühitseti mitte ainult jahimeheks, vaid meheks, kes jahib piisoneid, ehitab endale onni, võtab naise ning toob armsama oma onni, ja läheb ainult üsna veidike aega, kui onni ümber jooksevad kilgates punapõsksed lapsed.
    Tants jätkus, trummid põrisesid ning käristid kõrisesid. “Piison, tule! Piison tule…, piison tule!“ Ja siis, päikesetõusul, märkas kõige kaugemal vahipostil seisja tumedaid täppisid madalatel rohetavatel nõlvadel; need üha suurenesid, ja neid oli lugematu arv. Künkal seisev luuraja heitis oma piisoninahkse sõba õhku, rõõmsalt ja õnnelikult; sama märguannet kordasid järgmistel ja ülejärgmistel küngastel seisjad, see kandus üha edasi, ühelt künkalt teisele ja jõudis lõpuks külaäärsel kõrgendikul paikneva valvepostini. Külaelanikele anti teada – piisonid tulid! Tants oli piisoni kohale kutsunud, ja nii oli see kestnud tuhandeid aastaid.
    Õnnetoovat teadet võeti vastu veelgi marulisema trummipõrina ja täristamisega, kuid äkitselt see lakkas. Piisonitants oli lõppenud, kiiresti alustati ettevalmistusi jahiks, samas asusid naised usinalt toimetama, et selleks ajaks, kui mehed piisonijahilt tagasi pöörduvad, oleks kõik valmis uueks peoks, millega austati Püha Piisonit.
    Naised jahvatasid siledate, kõvade kividega kuivanud maisiterad jahuks, et valmistada pikit: maisijahust, veest ja puutuhast lamedat leiba, mida küpsetati rasvaga kokku määritud liivakiviplaadil. Noored tüdrukud läksid kõrbesse, et koguda saguaarokaktuse magusat vilja. Sellest valmistati siirupit, mis omakorda kääritati, et juua pidustuste ajal. Saguaarokaktuse vili kõlbas ka söögiks, nii värskelt kui kuivatatult.
    Noorukid, kes ei olnud veel piisonijahiks küpsed, võtsid kätte võimsad vibud, heitsid üle õla rohkete kaunistustega hirvenahksed noolekotid ja siirdusid mägede jalamile, et küttida mägilambaid, hirvi ja jäneseid, väikestes kanjonijõgede kallastel lasta kalkuneid ja hanesid. Noorukitega jooksid kaasa koerad, kellega nad pidevalt rääkisid, sest koerte heast tahtest jälgedeajamisel sõltu jahi edukus. Koerad ajasid mitte ainult loomade jälgi, vaid nad juhtisid ka surnud indiaanlase hinge surnutemaale, mis asub Linnuteel, aga nad abistasid ainult neid inimesi, kes olid maa peal koerte vastu head; loomapiinajate hinged aga hammustasid koerad teel taevasse surnuks ja neil polnud oodata pärast surma uut elu.
    Jahilkäigul õppisid noorukid mõistma loodust ja loomi ning loomad polnud mitte ainult jahisaak, vaid ka jahimehe abistaja – kaljukass näitab kätte märkamatu rohttaime asukoha; see kasvab mäetippudel ja annab sellele, kes teda sööb, alati jahiõnne. Pisike ämblik näitab, kuidas teha kalavõrke.
    Enne jahi algust tegid noorukid ennast loomade jaoks ilusaks, maalisid oma näo punaseks ja kleepisid juustesse sulgi, sest jahiloomad armastavad seda.
    Kõigepealt üritasid noorukid hankida endale Püha Hirvenaha. See pidi olema saadud noolest või kuulist haavamata loomalt, kelle jälitas jalgsi surnuks jahimees, kes oma sobivust selleks oli tõendanud nelja isaküüliku surnuks jooksmisega ühe päeva jooksul. Kui hirv väsinult kokku varises, pandi talle suhu õietolmu ja kägistati ta nööriga ära. Niisuguse looma nahk laotati üle maisiseemne, et seda õnnistada.

    Varahommikul istus ligi viiekümnest indiaanlasest koosnev jahisalk hobustele ja suundus preeriasse piisonijahile. Öö oli olnud jahe, kerge külmetusega, kuid päikesetõusust alates muutus üha soojemaks, ja õhk oli nii puhas ja värske, nii ergutav, et esmakordselt piisonijahile ratsutavatele noormeestele tundus, justkui tõttaksid nad vastu hoopis teisele, imepärasele maailmale. Ümberringi laius imetlusväärselt avar, suursugune preeria, ja mäed, mis kerkisid igast küljest, tekitasid ratsanike südameis imelise hardustunde. Põhja suunal kõrgusid tumedad Kaljumäed; nende teravad tipud eristusid järsult helesinisel taevakaarel. Lääne suunal paistis silma Preeriahundi Pea, selle mäe kaks kõrvuti asetsevad teravaotsalist tippu olid kikkis, justkui valvsa preeriahundi kõrvad. Idast kerkisid häguselt esile Karukäpa mäed. Edelasse aga jäi navahode kodupaik – mägine ala rohkearvuliste kanjonitega ja nende vahel voolavate jõgedega.
    Lõputu preeria oma kaugete mägede ja üksildaste küngastega, oma kanjonitega, mida ääristasid fantastilised kaljud ja nende põhjas jõed, mille kaldad olid kaetud helerohelise muruvaibaga – kõik see pakkus indiaanlaste hingele kosutust ja rahu südamele.
    Jahimeeste salk rühkis aina edasi; hobustelt hüpati maha alles päikeseloojangul, et jääda öölaagrisse. Varahommikul asuti puhanud hobustel jälle teele. Ühtlaselt kühmuline preeria oli juba ammu mitmekesisemaks ning konarlikumaks muutunud.
    Viiepäevase rännaku järel jõudsid navaho indiaanlased lameda kõrgendiku tippu ja seisatusid. Hardunult imetlesid nad tohutut avarust, mis laius igas suunas nii kaugele kui silm ulatus, välja arvatud põhjakülg, kus laiuvat preeriat järsult tõkestasid kauguses sinetavad Kaljumäed.
    Pealik Suur Piisonisarv osutas raisakotkaste parvele, mis tükk maad eemal üle tasandiku lähenes. Esialgu võis silm tabada üksnes väikesi tumedaid täppe õhukeste pilveviirude taustal; kui linnud aga kiiresti lähemale lendasid, tulid algul nende piirjooned ja siis juba ka rasked lehvivad tiivad selgesti nähtavale. Aga raisakotkad ei lennanud lihtsalt niisama, nad kandsid endas sõnumit, mille sisu selgus üsna pea.
    Kõigepealt nähti mitut tohutut piisonipulli, kes mööda kõige kaugemat preeriamõhna luusisid, seejärel ilmusid pikkades ridades üksikud loomad ja neile järgnes juba hulgana mustjaid kogusid, kuni tasandiku rohtkate nende “kuubede” tumeda värvuse alla täielikult ära kadus. Kari laienes ja tihenes üha, kuni nägi viimaks eemalt vaadatuna välja justkui preeriasse laskunud tohutu linnuparv. See parv üha suurenes ja lähenes tolmupilvi üles paisates; aeg-ajalt tõi tuulepuhang endaga kaasa sügava, kumedalt kostva möirge, kui mõni raevukam loom oma sarvedega tasandikku kündis.
    Noored jahimehed, öökulli tiiva- ja sabasuled tuules lehvimas, vaatasid sõnatult seda omapärast, metsikut ja suursugust vaatepilti. Tuhanded loomad liikusid üheainsa karjana, ilma et neil muud hoidjat või isandat oleks olnud kui see, kes nad oli loonud ja need avarad tasandikud neile karjamaaks andnud.

    Piisoneid kütiti aastatuhandeid jalgsi, kui aga valge mees tõi Ameerika mandrile hobuse, kes siin metsistusid ja rammustel rohumaadel kiiresti paljunesid, siis sai indiaanlane endale suurepärase abimehe, “suure koera”, ja nüüd kütiti piisoneid juba hobustel. Indiaanlane kihutas saduldamata hobusel mööda preerianõlvu justkui tuul, ta oli otsekui hobusega ühte kasvanud, ja piisonil polnud taolise vaenlase eest pääsu. Aga indiaanlane küttis piisoneid ainult niipalju, kuipalju läks vaja, et rahuldada oma tagasihoidlikud elulised vajadused. Piison andis indiaanlastele mitte üksnes toidu, vaid peaaegu kõik, mis neil üldse vaja läks: rõivad, telgikatte ja nahad onnipõrandale, ratsmed, piitsad, nöörid, nooletuped, lusikad, peekrid, taldrikud, nooleotsad, püssirohusarved, kirved, noad ja muud tööriistad, samuti harjad, parkained, keedunõud, tubakakotid, ehted ja kõristid tantsu saateks.
    Navahode pealik Suur Piisonisarv suunas pilgu ühelt loomakarjalt teisele, aga silme ees seisis ainult tume mass. Pealiku kaaslased istusid hobustel, päikesepaistelisele künkale kanduv soe tuuleõhk silitas põski. See oli lühike, pühalik hingetõmme enne suurt jahti. Indiaanlased süütasid piibud, tõmbasid aegamisi ja mõtlikult sügavaid mahve, puhusid pikalt suitsu välja, tänasid Suurt Vaimu ja palusid piisonitelt andestust, sest möödub veel mõni hetk, ja paljudele piisonitele jääb see rohumaa nende elu viimaseks.
    Kari liikus üha edasi. Tohutu lai ning ligi miilipikkune kolonn möödus kiires tempos vähem kui saja jardi kaugusel künkast, mille tipus seisid jahimehed. Äkitselt pistsid jahimeeste hobused ärevalt hirnuma, ajasid ennast tagajalgadele ning vehkisid kapjadega. Piisonikarja esiridades tekkis segadus, kurjalt jõllis silmad, mis isaloomade pead üleni katva tokerja karvkatte alt välja vahtisid, olid meeletus vihas künkale suunatud. Tuhanded loomas surusid üksteisele sõgedalt peale, näis, justkui püüaks iga loom oma naabrist ette joosta, ja nüüd pöördusid nad kõrvale; elajate vool jagunes pooleks, kaks tumedat kolonni möödusid künkast paremalt ja vasakult, et siis künka taga ühte valguda.
    Pealik Suur Piisonisarv kustutas piibu, ja sõnas: “Iga jahimees valigu endale sõber. Mitte hetkekski ei tohi sõpra silmist lasta, vajadusel osutagu teineteisele viivitamatult abi.”
    Algas jaht. Indiaanlased laskusid mööda küngaste nõlvu alla ja lähenesid karjale. Kari, märgates lähenejaid, pöördus lõunasse. Nüüd algas hiiglaslik tagaajamine. Piisonid kihutasid mullakamakaid üles paisates ja pööraselt möirates, ratsanikud nende taga venisid pikka ebaühtlasse rivisse. Indiaanlased kihutasid karja järel, nüpeldasid hobuseid oma toornahast piitsadega ja tagusid kandadega hobuste külgi. Tundus, et piisonid tormavad edasi väsimust tundmata, sellal kui hobuste jõud hakkas raugema. Pealik Suur Piisonisarv kihutas piki nõlvakut ja tormas piisonite keskele, tekitades nende seas tohutu segaduse. Kõige ees jooksnud piisonihärg pöördus äkitselt kõrvale, valides uue suuna, kuid ratsanik peatas järsult oma hobuse ja kihutas siis piisoniga kõrvuti. Järsku piison seisatas, pea maas ja sarved ettepoole sirutatud, olles valmis ennast kaitsma. Suur Piisonisarv heitis piisoni kehasse oma terava raudotsaga oda ja seejärel haaras vibu ning üksteise järel vihisesid nooled piisoni abaluude alla. Piison möirgas kohutavalt, seisis veel hetke jalul, vajus siis küljeli ja jäi vaikselt lamama. Suur Piisonisarv hüppas sadulast, langes piisoni kõrvale põlvili, tõstis käed taeva poole ja asus palvetama, et tänada Suurt Vaimu selle jahi esimese saagi eest ja paluda piisonilt andestust.

    Jahimaade valitseja, piison!
    Minu peale vihane ära ole, piison!
    Sa oled tark ja hea,
    annad meie lastele liha,
    onni põrandale nahku,
    piisonitantsuks sarvi.
    Me palume sind,
    et sinu õilis hing
    peale lahkumist kehast,
    teaks – sinu surm oli heast.

    Suur Piisonisarv lõpetas palvetamise, tõusis püsti ja sõnas kergendustundega südames: “Nüüd on kõik hästi.“
    Samal ajal kestis jaht omasoodu edasi. Olgugi, et paljudel navaho jahimeestel olid vanad ränipüssid, eelistasid nad tagaajamisel vibusid ja nooli, sest neil olid kiired hobused ja see võimaldas välja lasta kolm-neli noolt mitmele piisonile, samal ajal kui püssi laadimisele tuli kulutada väärtuslikku aega. Aga noormehed eelistasid siiski püsse. Nad hoidsid püssikuule suus ja laadisid sadulas istudes ja meeletult kihutades oma vanaaegseid siledaraudseid püsse väga kiiresti. Peale tulistamist puistas jahimees koheselt uue portsjoni püssirohtu püssirohusarvest peopesale ja siis torusse. Seejärel võttis suust kuuli ja pistis selle torusse püssirohu otsa, lõi peopesaga paar korda vastu toru, et laeng kokku langeks, puistas püssirohtu pannile ning oli valmis tulistama. Seejuures tuli toru hoida ülespoole, et kuul välja ei kukuks. Olles piisoni välja valinud, langetas jahimees püssi ja tulistas, kulutamata sihtimiseks ainsatki hetke.
    Püssid paukusid, vibunöörid plaksusid ja nooled vihisesid. Piisonipullid möirgasid ja hobused hirnusid hirmunult, kuid ratsanikud istusid kindlalt hobustel ja tagusid nende külgi kandadega, ergutades perutama kippuvaid hobuseid kiiremale galopile. Siin ja seal tormasid piisonid hobustele kallale, tõstsid hobuse koos ratsanikuga sarvede otsa ja paiskasid kogu kandami endile jalge alla. Teisal oli hobuselt mahapaisatud ratsanik haaranud piisonil sarvist, talle selga karanud ja kihutas möirgava piisoni seljas mööda preeriat – piisoni seljast mahakukkumine oleks tähendanud kindlat hukku meeletult tormava loomademassi jalge all. Jahimehe sõber, olles hädalist märganud, kihutas piisonihärjale ette, see võttis suuna uuele vaenlasele, aga olles jõudnud härja kõrvale, peatas täpne vibulask piisoni meeletu jooksu. Võimas loom seisatas ja vajus siis kohutava möirgega küljeli, paisates ratsaniku endalt maha. Teisal aga kihutas karja keskel piison, jahimees sarvede otsas, ja nüüd tuli jahimehel uuesti läbi elada need kannatused ja katsumused, mida ta oli tundnud kõlkudes jahimeheks pühitsemise riituse ajal püha samba otsas. Aga sõber oli juba aitamas: ratsutas looma külje alla, haaras täielt galopilt oma kaaslase ja hetkega oli õnnetu jahimees tõstetud piisoni sarvedelt hobusele.
    Jaht kestis ligi kaks tundi. Siis andis Suur Piisonisarv märku tagaajamine lõpetada, tõstes oma nahkse sõba odaotsa.
    Jaht oli kulgenud edukalt. Mõned eriti täpsed laskurid olid tapnud kuni kümme ja enam piisonit. Püsse paugutavate noormeeste jahisaak oli neli-viis piisonit. Mõned jahimeestest olid saanud piisoni sarvede otsas tõsiseid vigastusi, kuid see kuulus piisonijahi juurde, pealegi polnud vigastused siiski eluohtlikud.
    Piisonikarja möirgamine vaibus pikkamisi. Tuul ajas tolmupilved laiali ja seal, kus mõni aeg tagasi nii metsik segadus ja möll oli valitsenud, avanes nüüd pilgule lage ja üksluine preeria, ainult kümned tapetud piisonid lebasid korratult preeria nõlvadel.
    Indiaanlased asusid piisoneid nülgima ja lihakeresid tükeldama. Sündmuskohale tõttasid hiirekullid, kes liikumatutel tiibadel aeglaselt lauglesid ja ahne pilguga alla vahtisid, kuna teised raisakotkad kaugemal ringi tiirlesid, pidades silmas selles tohutus rüselemises vigastada saanud ja jõuetult lamavaid piisonivasikaid.
    Liha laoti piisoninahast kottidesse, need seoti paarikaupa kokku ja heideti üle hobuse selja. Lisaks tuli raiuda nõlvadel salguti kasvavaid hikkoripuid ja valmistada neist lohistid. Nendele laoti tohutud lihakuhilad ja rakendati hobused ette. Nahad laoti hobuste selga ja jahimehed istusid ise otsa. Jahisalk pöördus tagasiteele. Kõik olid verega määrdunud: hobused, teerada, riided ja jahimeeste näod. Päikeseloojangul jäädi jõeäärsele luhale laagrisse; praeti piisoniliha, meenutati möödunud jahti ja räägiti jahilugusid.

    Kuuenda päeva pealelõunal jõudsid jahimehed oma kodukülla tagasi. Viivitamatult asuti tegema ettevalmistusi pidustusteks. Mehed ja naised tegid üles suured lõkked, millel praeti ja suitsetati liha, et seda järgmise jahilkäiguni säilitada. Lisaks sellele lõigati piisonilihast õhukesi viilusid ja lükiti neid nöörile. Asetatuna New Mexico ülimalt kuiva õhu kätte päikesepaistelisele nõlvale kahe hikkoripuu vahele, kuivasid need paari päevaga kivikõvaks ja püsisid riknemata aastaid, seejuures säilitasid kõik oma toiteomadused. Naised valmistasid tohutul hulgal pemmikani ja pakkisid selle suurtesse piisonimagudesse. Taolises pakendis võis pemmikan säilida aastaid, oma maitseomadusi kaotamata.
    Navahod olid juba ammustest aegadest mitte ainult jahimehed, vaid põhiliselt siiski lõikuserahvas ja neil oli möödunud sügise loodusliku ülekülluse ajal varutud hulgaliselt toiduaineid tagavaraks, millest pidi jätkuma järgmise saagikoristuseni.
    Kogu külarahvas oli metsriisikuul tõtanud algaroba kasvukohtadesse, seljas konksukujulised kepid. Nad painutasid konksuga algarobapõõsaste oksad alla ja korjasid ära selle viljad. Külas laoti kividest üles laiad küpsetusajud, neile asetati algarobakaunad, et neid küpsetada ja kuivatada. Seejärel tambiti kuivanud viljad jahuks; see säilis kaua ja sellest võis valmistada kooke ja õlletaolist jooki.
    Nüüd seadsid naised ritta hulgaliselt melonikoorest valmistatud anumaid, puistasid neisse algarobajahu, kallasid veega üle ja segasid puust labidakesega. Seejärel jäeti segu käärima, sest enne päikeseloojangut, kui algab tants ja laul, pidi jook olema valmis. Valmistati ette ülikülluslikku sööma- ja joomapidu.
    Täiskasvanud mehed olid hõivatud oluliselt kangema joogi valmistamisega. Selleks kasutati peyotlit, suuremas osas maa sees kasvavat väikest tume-sinirohelist asteldeta kaktust, mille paljas kerajas maapinnale ulatuv nupp on otsekui noaga lõigatud sügavalt viieks sümmeetriliseks sektoriks. Esines ka teist liiki peyotlit: kümneosalisena, lühikeste teravate, kuldsete ja valgete okkaridadega. Sellele taimele andsid indiaanlased palju salapäraseid nimetusi, teda varjati kadedalt valgete võõramaalaste silmade eest ja teda võis manustada vaid lubatud kogustes, järgides kindlaid reegleid ja aegade jooksul väljakujunenud rituaale.
    Peyotli nupp sisaldab hallutsinogeenset ainet, ja just seetõttu on see taim indiaanlastele tähtis. Peyotl kuivatati ja hõõruti pulbriks ning seda söödi või lisati joogile ning see oli navaho indiaanlastel kesksel kohal riituslikel eesmärkidel joobe tekitamiseks ja visioonide esilekutsumiseks. Aga seda kasutati ka uimastusvahendina kirurgilistel operatsioonidel – haige lakkus peyotlit, ja vajus siis sügavasse narkounne, kuid lakkumist jälgis “tohter” väga tähelepanelikult, et haige ei saaks ületoosi. Üledoosi saanu kaotas kaheksaks päevaks kõne- ja kõndimisvõime, aga võis ka narkoosist enam mitte ärgata. Hispaanlastest misjonärid kutsusid seda „kuradijuureks”, sest tema poolt esilekutsutud joovastus soodustas „ebajumalate” teenimist.
    Päike loojus, taevas olid süttinud tuhanded tähed ning kahvatu täiskuu vaatas imestunult ja mõtlikult taevalaotuse all pidutsevaid indiaanlasi. Naised jõid väikestest melonitassidest algarobajooki ja kummardusid oma “varaaida”, Magalhàesi pilvede poole, sest navahod uskusid, et see helendav laik taevas on tekkinud üles kandunud algarobajahust. Mehed aga rüüpasid peyotlijooki, tõstsid oma peekrid taeva poole ja tänasid Veenust, tähenaist, kes oli neil aidanud valmistada nii suurepärase joogi. Koheselt, kui Veenus ilmumus taevakaarele, alustati tantsu.
    Tantsus osalesid ainult vallalised tüdrukud ja noormehed. Vanemad inimesed aga laulsid ja tagusid tantsu saateks trumme, kusjuures mehed olid istet võtnud murule ühel pool lõket, naised aga istusid teisel pool.
    Kõigepealt alustati laulmisega, millest võtsid osa kõik. Tüdrukud rivistusid üksteise kõrvale, noormehed astusid ritta nende vastu. Tants algas. Tantsijad tõusid varvastele, seejärel laskusid kannale, seejuures põlvi kõverdades. Järgnevalt astusid nad teineteisele lähemale, justkui armunud, sooviga oma armsamat emmata; sammu kaugusel teineteisest paarid peatusid, ja taandusid koheselt, otsekui ikka veel häbenedes, julgemata teha otsustavat sammu. Tüdruk keerutas ennast ja asetus nüüd juba teise noormehe vastu. Niiviisi lähenesid ja taandusid nad palju kordi, tüdrukud keerutasid ennast, seejuures ilmestasid oma liikumist käte paindlike, kirglike liigutustega; tüdrukud koketeerisid, noormehed üritasid neile silma vaadata. Tantsu saatis üsna monotoonne, aga hingestatud, korduva meloodiaga laul.
    Äkki tõstis õlgadelt üks tüdrukutest oma laia hirvenahkse, kaunite kirjadega sõba, heitis selle endale ja oma vastas tantsivale noormehele pähe ning embas teda palavalt. Pealtvaatajad naersid lõbusalt, trumme taoti üha kõvemini, laul muutus mitme tooni võrra kõrgemaks ja kiiremaks, ning jällegi heitis üks tüdrukutest oma väljavalitule sõba. Tants ja laul kestis raugematult, üha uued ja uued paarid peitusid sõba alla. Järsku trummid vakatasid, read lagunesid koost, kõik istusid maha, jätkati pidusöömingut. Tüdrukud istusid oma väljavalitu kõrvale, noormehed hoidsid silmi maas ja tundsid ennast üsna ebakindlalt.
    Peagi põrisesid trummid uuesti, jätkati laulu ja tantsu. Vastu hommikut jäi tantsijaid ja pealtvaatajaid üha vähemaks, sest noored olid oma armsamad valinud, vanad väsinud ja vägijookide pruukijad lõkkeäärde magama jäänud. Aga noormees pidi siiski olema varakult jalul, sest peole järgneval päeval tuli tal viia tüdrukule kingitusi – kas hobune või vähemalt vaskehte või puithelmestest kaelakee. Kuid ennatlik oleks arvata, et nüüd oli tal juba olemas pruut, kes saab varsti tema naiseks. Mitte alati ei nõustunud isa tütre valikuga, ja siis oli palju pisaraid ja armuvalu. Aga taoline vanemate vastupanu oli siiski üsna loid, mõneti teesklev ja lõppkokkuvõttes kasutu, sest peale keskööd, kui onnis kõik magasid, lükati tasakesi kõrvale onniava katvad piisoninahad, noormees ronis neljakäpukil oma kallima aseme juurde, ja sosistas talle armusõnu.

    Ma sinu juurde tulen,
    ma tulen sinu onni,
    sest olen kurb.
    Miks olen kurb,
    kui tulen sinu onni?
    Ma olen kurb,
    sest sind ma armastan
    ja ainult sinu süda,
    su pekslev hirvesüda,
    mu kurbust leevendab…

    Teine peatükk. Saint Louis. Lumivalge aurik Mississippil. Leitnant Jack ja Isabella. Kohutav laevahukk. Vicksburgi sadama trahteris kärgatavad revolvrilasud.

    1783.aastal, Pariisi rahulepingu sõlmimisega, lõppes Ameerika kolonistide sõda oma emamaa Suurbritanniaga. Iseseisvussõja tulemusena tekkis uus riik – Põhja-Ameerika Kolooniate Konföderatsioon. See oli vabade, suveräänsete osariikide liit, kuid see liit oli nõrk, täis vastuolusid, puudus ühtne välispoliitika ja tugev keskvalitsus. Lisaks sellele esitasid osariigid üksteisele territoriaalseid nõudmisi. Oli selge, et konföderatsioon ei suuda tagada Ameerika majanduslikku arengut tervikuna ega oma vajalikku mõju välissuhetes.
    1787.aastaks töötati välja põhiseadus, seejärel tehti mitmeid konstitutsiooniparandusi ning 1788. aasta lõpuks oli Põhja-Ameerika Kolooniate Konföderatsioonist saanud Ameerika Ühendriigid, mille riigikorraldus oli põhiseaduses fikseeritud föderatiivse vabariigina ja riigipeaks tugeva võimuga president. 30.aprillil 1789 astus George Washington ametisse Ameerika Ühendriikide esimese presidendina.

    Ühendriikide 1860. aasta presidendivalimiste ajal asus Ameerika teelahkmel, valitses aastakümnetega süvenenud vastasseis põhja- ja lõunaosariikide vahel, kahe täiesti erineva majandussüsteemi vahel.
    Põhjas, täpsemini kirdes, said jalad alla laevaehitus, äritegevus, jahu- ja puidutööstus. Maad harisid talupojad, kes olid koondunud tihedateks asumiteks. Nende talud vajasid töökäsi, aga Uues Maailmas soovisid kõik Euroopast tulnud uusasukad olla vabad ettevõtjad kõiges: iseseisvad maaharimises, ettevõtluses ja äris. Ja see tohutu, Euroopa tsivilisatsioonist ookeaniga eraldatud maa pakkus selleks kõigile piiramatuid võimalusi, sest kõigest tunti puudust. Isegi püksinööpe tuli tuua Euroopast ja mees, kes hakkas kohapeal valmistama puidust püksinööpe, oli Ameerikas kõva tegija.
    Ettevõtlus üha laienes, teotahtelisi inimesi saabus Euroopast palju, aga töökäsi ikkagi ei jätkunud. Lahendus leiti peagi. Ameerika idaranniku, Uus-Inglismaa laevnikud avasid nutika ja tulutoova “kolmnurkäri”, mis mõjutas Ameerika ajalugu.
    XVII sajandil veeti Suurbritannia ja Hispaania Lääne-India valdustesse, Kariibi mere saartele, sadu tuhandeid orje ja pandi nad tööle suhkrurooistandustesse. Suhkruroost valmistati suhkrut ja rummi. Euroopast saabunud laevad täitsid trümmid rummivaatidega ja võtsid kursi tagasi, Liverpooli sadamasse. Rumm oli Inglismaal moes, seda võtsid härrasmehed lõunasöögi alla ja vanadaamid enne voodisse heitmist. Aga Uus-Inglismaa laevnikele ei jäänud teadmata tõsiasi, et rummi oskasid hinnata ka Lääne-Aafrika neegrisuguharude pealikud. Kümned laevad võtsid kursi Lääne-Aafrikasse, lastiks rummivaadid. Rummi ja igasuguse tühja-tähja eest osteti kohalikelt pealikelt nende kaasmaalasi, sageli püüti neegreid justkui metsloomi. Trümmid orje täis laaditud, pöördusid laevad tagasi Uus-Inglismaale.
    Paljud Uus-Inglismaa kuunarid suundusid orje hankima Lääne-Indiasse, Kariibi mere saartele, lastiks tolle aja põhiline kaubaartikkel – männipuit istanduseomanike häärberite ehitamiseks ja soolakala, niinimetatud “Jamaica kala”, orjade toitmiseks. Tagasiteel Jamaicalt või Kuubalt moodustasid kuunari lasti peamiselt rummivaadid, aga “Jamaica kala” asemel paigutati trümmidesse hoopis isemoodi “kala”, tulutoov müügiartikkel – sadakond orja Uus-Inglismaa talumeeste põldudel töötamiseks.
    Orjade töö edendas põllumajandust ja vajadus nende järele Uus-Inglismaal üha kasvas. Aga tõelise hoo sai orjade Lääne-Aafrikast sissevedu alles siis, kui lõunaosariikides asuti rajama puuvillaistandusi; see “valge kuld” pani aluse Lõuna jõukusele ja orjapidamise laiale levikule, sest töö puuvillaistandustes oli primitiivne, väheseid oskusi nõudev, samas aga ränkraske ja kurnav. Ainult neegrid suutsid tõhusalt töötada Kariibi mere niiskes ja palavas kliimas, seejuures polnud ka kollapalavik neile tappev. Orjastada Ameerika põliselanikke, indiaanlasi, osutus võimatuks; nad eelistasid orjusele surma. Nende orjastamine oleks tähendanud surmaotsust ka orjapidajale – ta oleks esimesel võimalusel tapetud, ja mitte ainult tapetud, vaid ka riituslikult skalpeeritud, sest skalpeerimisega sai indiaanlane endale oma ohvri väe ja võimu…
    Üha uued ja uued orjalaevad saabusid New Orleansi sadamasse, peamisele Lõuna orjaturule. Lõunas peeti orjapidamist eesrindlikuks majandustegevuseks, seda kiideti ja ülistati, isegi mõte mingile alternatiivile oli lõunaosariikides täiesti välistatud.
    Põhja-Carolinast Arkansaseni, maadel, mis olid kunagi kuulunud indiaanlastele, kasvas nüüd valge kuld. Puuvillapõõsas kurnas maad ja istandused nihkusid kiiresti läände, jättes rikutud, viletsa maa vaesematele valgetele farmeritele. Viimases hädas kutsusid nad maalapile vaimuliku, et see jumalalt paremat saaki paluks, aga pühamees sõnas:”Põld ei vaja palveid, põld tahab sõnnikut; rohkem sõnnikut; siis aitab ka Jumal.”
    Puuvillaistandused vajasid järjest rohkem orje, orjade hinnad tõusid ja nendega kauplemine oli tulus äri.
    Aastakümnete jooksul olid Mississippi, Alabama, Georgia, Lõuna-Carolina ja teised lõunaosariigid orjade tööga oma jõukust kasvatanud. Vaeste väljarändajatena Ameerikasse saabunud asunike järglastest kujunes peagi välja uus aristokraatia, suurmaaomanikud: karjakasvatajad, puuvillaplantaatorid. Aafrikast toodi neegreid aina juurde, orjalaevu saabus isegi siis, kui põhjaosariikides oli orjakaubandus juba keelatud.
    Aga põgenikke oli palju ja orjade arvu kasvuga suurenes ka põgenike hulk. Lõuna linnakestes võis tol ajal näha salooni või trahteri seinal, arvukate kuulutuste kõrval, kus pakuti müüa või taheti osta neegreid, ka kuulutusi, milles anti teada põgenenud orjast: „Ära on jooksnud kvarteroonipoiss Tom – 16 aastat vana, head kasvu, siniste silmadega, heledate linakarva juustega, tedretähnilise näoga; püüab tõenäoliselt esineda valge vaba inimesena.” Teises kuulutuses pakuti ohtrat vaevasu neegri kinnipüüdmise eest: „Viiskümmend dollarit jootraha isikule, kes toob tagasi kräsupäise, suurte punnis silmade ja paksude mokkadega orja Sami; hambad ja jäsemed heas seisukorras“.
    Paljud põgenikest püüti kinni ja polnud vähe neid, kes piitsutati teiste hirmutamiseks surnuks. Ühendriikides oli vähe kohti, kuhu ori oleks võinud põgeneda. Orje toodi laevaga tagasi isegi New Yorgist ja mujalt põhjaosariikidest, kus tollal juba avalikult tauniti riigis levinud orjapidamist. Viimases hädas põgenesid orjad indiaanlaste aladele, eriti New Mexico navahode juurde, kes samuti pidasid orje, kuid neile oli ori justkui suguharu liige. Samas nõudsid orjapidajad indiaanlastelt kõikide põgenenud orjade väljaandmist. Indiaanlasi üritati juriidiliselt vastutusele võtta, sest on ju indiaanlase poolt vargus, kui ta neegri, valge mehe omandi, ära võtab. Aga kaugetele ääremaadele orjapidajate käsi veel ei ulatunud.

    1860. aasta presidendivalimised võitis Abraham Lincoln, Illinoisi osariigi saadik, kes tegutses Spingfield`i linnas advokaadina. Ta polnud mitte ainult Ameerika lääneosas, Kentuckys sündinud president, vaid kõigest kuus aastat tagasi asutatud ja suhteliselt uue, Vabariikliku Partei tippkandidaat. Kuigi selle kiiresti poolehoidjad kogunud partei juhtivpoliitikute enamiku moodustasid orjapidamise kaotamise tulihingelised pooldajad, oli Lincoln selles küsimuses mõõdukas ja andis mõista, et orjapidamine võib jääda alles seal, kus see oli veel säilinud. Lincolni mõõdukus enam olukorda ei päästnud – põhjaosariigid nõudsid orjapidamise kaotamist kogu Ühendriikide territooriumil, lõunaosariiklased aga seisid kindlalt selle eest, et orjapidamine nende territooriumil jääks, kuna kogu majandus rajanes orjade tööjõul ja nad olid seisukohal, et mitte mingit alternatiivi selles küsimuses ei ole. Aga ka Põhjas ei olnud kõik ühesel seisukohal. Töölised kartsid vaba mustanahalise elanikkonna teket, kes konkureerib tööjõuturul ja nõustub madalama palgaga. Tööstureid tegi aga murelikuks mõte, et Lõuna orjapidajad hakkavad plantaatorliku põllumajanduse kõrval asutama ka orjatööl põhinevaid kaevandusi ja tööstusettevõtteid, mille tootmiskulud oleksid niivõrd madalad, et ükski vaba tööjõudu kasutav ettevõte ei saaks nendega võistelda. Lisaks eeltoodule õigustasid mõlemad pooled oma seisukohti usuliselt – orjapidajad leidsid piiblist õigustust orjapidamisele, orjanduse vastased lugesid Vanast Testamendist välja Jumala keelu ühe inimese poolt teist inimest kohelda orjana. Oma usulistest veendumustest lähtuvalt asusid paljud ususektid mitte ainult jutlustama orjapidamise jumalavastasust, vaid ka reaalset abi osutama orjade põgenemistele neisse osariikidesse, kus orjapidamine oli keelustatud. Juba 1786. aastal kurtis isegi president George Washington, et üht tema põgenenud orja abistas “kveekerite ühing, mis oli just sel eesmärgil loodud”. Tol ajal oli Ameerika Ühendriikides 600 000 orja, neist suurem osa elas lõunaosariikides. 1860. aastaks elas lõunaosariikides umbes 4 miljonit mustanahalist orja. Enamik neist olid põllutöölised, kes peamiselt suurtes puuvillaistandustes hommikust õhtuni tööd rügasid. Lõunaosariiklased väitsid, et orjapidamise õiguse annab neile USA põhiseadus, ning seda kinnitas ka Kongress, kui ta 1793. aastal võttis vastu “Põgenenud orjade seaduse” (Fugitive Slave Act). See andis orjapidajatele õiguse põgenenud orja kui omandi vabadest, orjuseta osariikidest tagasi tuua.
    “Põgenenud orjade seaduse” järgi oli orjade põgenemisele kaasa aitamine kuritegu ning inimesed olid kohustatud ametivõime orjade kinnipüüdmisel ja omanikele tagastamisel abistama. Põgenike varjajaid, isegi neid, kes põgenenud orjale süüa andsid, karistati rangete trahvide või isegi vangistusega.
    Põgenemine nõudis suurt julgust, sest põgenikul oli abi loota alles pärast esimese, kõige ohtlikuma teeosa läbimist. Kõige ohtlikumad olid alati pagemise esimesed kümmekond kilomeetrit. Põhja poole suunduvad põgenikud vältisid teid, nad otsisid varju soodest, metsadest ja jõgede kallastelt, aga sageli ei aidanud ka see – tihedasti nende kannul liikusid eraettevõtjatest orjapüüdjad koos orjade püüdmiseks väljaõpetatud jälituskoertega. Kogemustega orjapüüdja amet andis 1860. aastal head sissetulekut, kuna põgenike hulk üha suurenes.
    Põgenikud rändasid peamiselt jalgsi ja enamasti öösiti, kuni jõudsid piiriosariikidesse viivate teedeni. Orjade seas liikusid suust suhu salajased juhtnöörid, kuidas jõuda õigete inimeste juurde. Teekonnal abistasid orje “moosesed”, orjapidamise vastased kveekerid. Mõned neist läksid eluga riskides ise Lõunasse orje päästma, esitlesid end orjakauplejatena ja ostes orje, toimetasid nad orjapidamisest vabadesse osariikidesse, “tõotatud maale“. Suurem osa jooksikuid aga ei jõudnud kunagi vabadusse. Paljud pöördusid mõne päeva või nädala pärast kurnatute ja näljastena istandustesse tagasi. Teised toodi orjapüüdjate poolt ahelais tagasi. Kinnipüütud orje ootas karistus: jõhker peksmine, teisele omanikule edasimüümine või isegi surmanuhtlus.
    Põhiliselt suutsid end vabadusse murda tugevad ja terved noored mehed. Loomulikult sõltus nende põgenemistee kohast, kust neil alustada tuli. Kaugel lõunas olijad suundusid naaberriiki Mehhikosse, kus orjapidamine keelustati juba 1829. aastal. Mõned põgenikud leidsid varjupaiga Atlantas, Richmondis, Baltimore’is ja New Orleansis, kus nad said vabade mustanahaliste elanike hulka sulanduda. Aga ka vabad neegrid ei võinud end alati turvaliselt tunda – vahel võtsid orjapüüdjad neidki kinni ja müüsid puuvillaistandusse.

    Põhja ja Lõuna vastasseis kestis, kumbki pool ei näinud kompromissiks mitte mingit võimalust. Lõunaosariigid aga ei tahtnud orjapidamise kaotamisest kuuldagi ja ähvardasid Ühendriikidest lahku lüüa. Samas aga ei saanud Lincoln oma valijaid eirata, sest nende suur enamus nõudis orjapidamise kaotamist kogu riigis.
    Orjapidamise või orjapidamise kaotamise küsimus tekitas küll vaidlusi, kuid oli kergesti mõistetav ja sisult selge. Sellest hoopis tähtsamad olid Ühendriikide ühtsust ohustavad ärilised probleemid: konkurents Põhja ja Lõuna, tööstuslike ja orjanduslike osariikide vahel, demokraatlike jänkide ja aristokraatlike plantaatorite, kaitsetollide pooldajate ja vabakaubanduse toetajate vahel. Esmatähtis oli ühtse turu säilitamine. Konföderatsioon tähendanuks vältimatult siseturu killustumist, ja see oleks andnud majandusele ränga hoobi.
    Diskussioon Lõuna ja Põhja vahel oli kestnud juba liiga kaua. Nüüd otsustasid lõunaosariiklased oma ähvarduse täide viia: 1860.aasta detsembris eraldus Ühendriikidest Lõuna-Carolina. Veebruari alguseks oli eraldunud veel kuus osariiki – Florida, Georgia, Alabama, Mississippi, Louisiana ja Texas. Eraldunud osariikide mässulised valitsused moodustasid uue ühenduse – Ameerika Konfödereerunud Riigid ehk Ameerika Konföderatsiooni. Selle presidendiks sai Jefferson Davis. Nüüd olid Põhi ja Lõuna jõudnud punkti, kus otsustajaiks võisid saada relvad.
    4.märtsil 1861 vannutati Lincoln presidendiks. Oma ametisse astumise kõnes rõhutas ta, et tema peaeesmärgiks on Ameerika Ühendriikide ühtsuse säilitamine, kusjuures andis selgelt mõista, et konföderatsioon, suveräänsete riikide liit, on Ameerika arengus samm tagasi ja viib Ühendriikide lagunemisele. President Lincoln leidis, et Ameerika Ühendriikidel on tulevikku ainult unioonina – oma suveräänsusest loobunud riikide liiduna, ja selle saavutamiseks, kui osutub vajalikuks, tuleb uniooni toetajatel relvad haarata. President Lincoln oli oma sõna öelnud, ja see sõnum oli selge.
    Pinged Põhja ja Lõuna vahel kuhjusid, kõik märgid ennustasid tormi. President Lincoln üritas ikka veel vastuolud rahumeelselt lahendada, kuid lõunaosariiklased olid kärsitud. Kõikjal Lõunas, eriti aga Lõuna-Carolinas formeeriti maakaitseväeüksusi, mis püüdsid saada oma valdusse kõik Konföderatsiooni territooriumil asuvad relvad. Uniooni valduses oli Konföderatsiooni territooriumil kaks tugipunkti: Fort Pickens Florida Pensacolas ja Fort Sumter Charlestoni sadamasuu saarekesel.
    12. aprillil 1861 tulistasid konföderaadid Fort Johnsonist lasu vastasasuva Fort Sumteri pihta. Seejärel ühinesid teised Charlestoni sadamas paiknevad suurtükid. Unooni suurtükid tulistasid Fort Sumterist vastu, kuid jõud olid liialt ebavõrdsed. Konföderatsiooni väed ründasid Fort Sumteri ja vallutasid kindluse. Ameerika Kodusõda oli alanud.
    Lõunaosariiklasi valdas vaimustusepuhang. Esimene võit jänkide üle oli saavutatud! See ärgitas veelgi enam Ühendriikide lagunemise protsessi – mais eraldusid Põhja-Carolina, Tennessee, Arkansas ja Ühendriikide majanduslikult tugevaim osariik Virginia.
    Mööda raudteed veeresid lõuna suunas ešelonid sõjavarustuse ja Uniooni patriootide rügementidega, igat masti sõtta kippuvate vabatahtlikest romantikutega, nende seas ka mõned regulaarväeosade rühmad, ohvitserid ja seersandid. Kõiki valdas ülev meeleolu – paari kuuga lüüakse Lõunas kord majja, Konföderatsioon pühitakse Mehhiko lahte. Sõda võeti kui lühikest, kuid põnevat seiklust.

    * * *

    Mississippi kallastel valitses 1861. aasta maikuus vaikus ja rahu, kevadine värskus ja rõõmsad lootused.
    Järjekordne ešelon reisijate ja kaubaga saabus Saint Louisi raudteejaama. Vedur laskis pikalt vilet, paiskas õhku tiheda suitsu- ja aurupilve ja rong jäi puhvrite kolksudes seisma. Koheselt avanesid reisivagunite uksed ja tugeva kolksatusega langes trepp alla. Tähtsa olemisega vagunisaatja tõmbas valge lapiga käsipuud üle, astus perroonile ja jäi vaguni ukse juurde seisma. Reisijad trügisid vagunist välja, tassides kaasa suuri reisikotte- ja kohvreid. Vagunisaatja ulatas daamidele käe ja aitas nad trepist alla. Vanemad daamid noogutasid armulikult, preilid naeratasid, neid saatev härrasmees pistis vagunisaatja pihku mõne mündi. Viimasena ilmus reisivaguni uksele suurepärases heledas ülikonnas noormees. Ta pead kattis lõunaosariikides äsja moodi läinud kreemikas kaabu. Mitte mehhiko sombreero, ega ka mitte madalapõhjaline The Boss the Plais ehk Tasandike Valitseja, vaid uhke kõrge krooniga, niinimetatud texase kaabu, mida kandsid Texase maaomanikud.
    Noormees hoidis vasakus käes keskmise suurusega helepruuni reisikohvrit, parema käega, juba enne kui ta perroonile astus, pistis suhu jämeda sigari. Noormehe nägu väljendas enesekindlust, musta vurrutriibu all välkusid valged hambad veidi üleolevas naeratuses. Polnud mingit kahtlust – perroonile oli astunud lõunaosariikide jõuka istanduseomaniku poeg, kas noor ärimees või ärahellitatud eliitülikooli tudeng, kes oli teel oma vanemate mõisa koolivaheajale. Esmapilgul võis teda kindlasti pidada lõunaosariiklaseks, ja ka tema kõne poleks temas reetnud põhjaosariiklast – noormees oli lapseeas veetnud palju koolivaheaegu oma vanaisa, Ameerika Ühendriikide erukapteni Georg Kruze rantšos Californias; kohalike lastega mängides oli ta omandanud lõunaosariiklasele omase, pisut pehme inglise keele häälduse. Samas aga tema hele, kuigi päevitunud näonahk ja texase kaabu alt paistvad heledad juuksed oleksid tähelepanelikule vaatlejale kindlasti andnud märku, et tegelikult astus Saint Louisi raudteejaama perroonile tõeline põhjaosariiklasest jänki. Ja selleks oligi Bostonis sündinud, äsja West Pointi sõjakooli lõpetanud kahekümne kahe aastane ohvitser, leitnant Jack Kruze.
    Leitnant Kruze asetas kohvri tolmusele perroonile ja vaatas uudistavalt ringi.
    Saabuvad ja lahkuvad rongid tossutasid vahetpidamata; vedurite suits, justkui tihe, voogav, musta värvi vaip kattis taeva. Tohutu Saint Louisi sõlmjaam kihas rahvast. Määrdunud nägudega, paljasjalgsed poisiohtu logardid nõjatusid vastu laohoone seina, hoidsid mõlemat kätt räbaldunud põlvpükste taskus ja kratsisid ühe jalaga teise jala marraskil säärt; nende lõuad närisid vahepidamata tubakat.
    Jack Kruze hõikas ette kaherattalise kalessi, heitis kohvri pagasirestile ja kargas sõiduki pisut pragunenud nahaga istmele. Mustanahaline kutsar pööras pea tahapoole, justkui öökull, ja vaatas Jackile oma suurte pruunide silmadega küsivalt otsa. “Aurikule,” sõnas Jack lühidalt. Neeger laksas piitsaga, hobune liigutas kõrvu, kuid ei liikunud paigast. Alles teine piitsaplaks tõi muulale eluvaimu sisse ja ta alustas kerget sörki mööda pikka ja tolmust tänavat. Jack libistas kahetseva pilgu üle oma heleda, äsja nõelasilmast tulnud ülikonna, kuid õnneks tolmupilv kadus, kaless jõudis välja savisele, korralikult tasandatud ja kinnitambitud tänavale.
    Elumajad paiknesid tihedalt koos ja olid kõik ühtemoodi, aknadki kõigil samasugused, kaarjate kivivõlvide raamistuses. Ainuke tähelepanu vääriv ehitis oli uus katoliku kirik, mille torn oli kaetud rohkete ilustustega, kuid torn ise oli liialt väikesemõõduline, justkui ehitajad oleksid selle pealt kokku hoidnud.
    Kummalgi pool tänavat asusid poekesed ja terve rida odava väljanägemisega kõrtse. Nende ees paiknevate laudade taga istusid iiri punapead ja kulistasid oma viskit. Kõrtside läheduses võis näha kolme-neljakesi kambas üpris räbaldunud kehakatetes neegreid. Mõned neist parajasti purjutasid, teised juba purjus, mõned jalul, mõned istuli tukkumas, teised pikali maas ja sügavas unes.
    Kaless pöördus peatänavalt kõrvale, suundus mööda mudast ja auklikku tänavat päikeses helkleva jõe suunas ning jõudis peagi kaldapealsele välja. Majade taga, piki laia tasast jõeäärt kulgesid pika reana kaupmeeste ja trapperite müügipunktid ja neist veelgi edasi, jõeäärse luha lõpus, seisis pikk rida indiaanlaste vigvameid.
    Jack Kruze hüppas kalessist, pistis voorimehele pihku mõned mündid ja haaras pagasirestilt oma kohvrikese.

    Jõesadam oli tihedasti täis kahes või isegi kolmes reas seisvaid aurulaevu. Mõned neist tõstsid auru üles ja valmistusid väljasõiduks, teised jällegi olid äsja saabunud ja kinnitasid otsi. Ootamatult kõlasid suurtükipaugud. Neeme tagant kerkis tihe suitsupilv ja samas ilmu välja tohutu, mitmetekiline aurik. Taolised aurikud vedasid nii reisijad kui ka kaupu ja isegi kariloomi.
    Kaldapealne sumises justkui mesilasesülem, tundus, et kõik Saint Louisi elanikud olid kogunenud sadamasse New Olrleansist saabuvat laeva vastu võtma.
    Rahvasumma ees seisid kaks karusnahakaupmeest, Ameerika lääneosa karusnahakompanii suuromanikud. Nad olid riietunud seisusekohaselt sinisesse peenvillast ülikonda; nende pikki kõrgete kaelustega pintsakuid ehtisid kaks rida päikeses kiiskavaid vasknööpe; valgetel päevasärkidel paistsid teravalt esile mustad kikilipsud; pikad, siledaks kammitud juuksed langesid õlgadele. Jalga olid neil tõmmatud paksust piisoninahast säärikud; neegrist ori oli nende läikima löömisega tublisti vaeva näinud. Kompanii omanike kõrval seisid nende teenistujad – arvepidajad, rätsepad, puusepad, nahatöötlejad. Nende ülikonnad olid jämedamast riidest, kuid samuti ilustatud vasknööpidega. Ja justkui siinkandis väljakujunenud moejoon, kandsid ka nemad siledaks kammitud piki juukseid. Teenistujate jalgu ehtisid värvikirevate kaunistustega mokassiinid, millede tallad olid valmistatud paksust piisoninahast. Nende ülitähtsate ametnike taga seisis suur grupp väikekaupmehi. Väikekaupmeeste riided olid tagasihoidlikumad – mustad peakotiga flanellkuued ja flanellist või seemisnahast püksid, mis olid kinnitatud värviküllase vööga. Näha või ka muulaajajaid ja trapperid, välimuselt segaverelised. Trapperite päid katsid rebasenahast, võrdlemisi lohakalt kokkuõmmeldud mütsid, millel rebase lõust ettepoole pööratud, saba aga rippus pikalt üle kaela seljal. Kõigi kaldale kogunenud meeste vööl rippusid pika toruga colt-revolvrid.
    Selle üsna kireva seltskonna selja taga seisid indiaanlased ja valgete asunike naised koos lastega. Naised olid riietunud pikkadesse kaunitesse sitskleitidesse, aga mõnede kehakumerusi kattis ka ülipeenest siidist kleit. Paljudel rippus kaelas hõbe-või kuldkett, mille otsas rist või kell või mõlemad korraga, ja eranditult kõigi õlgadele oli heidetud uuema aja moeröögatus – helesinine või roosa siidist suurrätt.
    Indiaanlaste õlgu katsid jämedakoelisest tekitükist või hirvenahast sõbad, paljude ülakeha ilustasid värvirõõmsad sitsist pluusid, nende jalad olid kängitsetud kaunite tikanditega põdranahast mokassiinidesse, mille rihmad ronisid risti-rästi mööda jalasääri ülespoole. Karmiilmelistel meestel rippusid üle õla vibud, vööle oli riputatud nooltekimp; mõned kandsid ka vanamoelist pika toruga, ränikivist süütelukuga musketit, aga oli näha ka uuemaid, padrunisalvega püsse.
    Kaldale kokku tulnud inimeste silmades peegeldus rõõmus elevus ja uudishimu. Aurik saabus ju New Orleansist, aga tollesse sadamasse saabusid kaupu täis trümmidega laevad kogu maailmast, ja mis eriti tähtis – Euroopast. Jõukaid kaupmeeste naisi huvitasid kahtlemata Pariisis karpidesse pakitud kleidid, kübarad ja sallid. Siin oli taoline kaup viimane moeröögatus, kuigi Pariisis juba aastaid ladudes vedelenud.
    Inimesed olid juba mitu päeva enne auriku saabumist õhinal oodanud laeva. Varasemate laevadega toodud toiduainete varud olid lõppemas, majapidamistarbed vajasid täiendamist, naised soovisid omandada uuemaid kleite ja kaelarätte. Tubakas ja viski olid otsakorral ja neid polnud võimalik enam saada ka suure raha eest. Ainult mõni trahteri ja mängutoa omanik võis veel pakkuda nuusktubakat või pisikese junni närimistubakat ja kallata jooki, mis koosnes ühest osast piiritusest ja kolmest osast veest, hinnaga üks dollar pits. Linnakeses ei olnud ei jahu, suhkrut ega pekki, kuid pekk ei omanud ka tähtsust, sest piisonite liha oli piisavalt. Aga kõik, nii valged kui ka indiaanlased, janunesid viski ja tubaka järele, naised ootasid uusi kleite ja salle. Ja nüüd oli see kraam saabunud, kostsid rõõmuhõisked ja kõlasid suurtükipaugud.
    Ei möödunud poolt tundigi auriku sildumisest, kui viski hind langes tavapärasele tasemele, aga naela tubakat sai kahe dollari eest. Valged kiirustasid baari suitsetama, viskit rüüpama ja kaarte mängima. Suured plaanvankrid sõitsid auriku parda alla. Neile asuti laadima tünne, potte, panne ja kastruleid, et rutata indiaanlaste laagritesse. Indiaanlased olid varunud tuhandeid piisoninahku, ja janunesid viski järele.
    Samal ajal valmistus teine aurik väljasõiduks. Kai ääres seisva tohutu valge auriku korstnatest kerkis ülespoole süsimust suitsusammas. See oli märk, et paari tunni pärast annab aurik otsad ja alustab reisi. Auriku kolletes põletati vaiku ja vaigust mändi, et suitsusammas oleks nähtav kahe-kolme miili ulatuses. Lisaks suitsule andis laeva väljumisest märku selle vööri ja ahtrisse heisatud Ühendriikide tähelipp.
    Laev oli vapustavalt uhke; üleni valge, kahe kõrge musta korstnaga. Avarale, valgetes ja sinistes toonides katlatekile olid paigutatud väikesed lauakesed, nende ees punutud korvtoolid. Kaptenisild kõrgus vee kohal; roolikamber, mis ühtlasi oli ka lootsiruum, paistis justkui luksuslik klaastempel, selle külgedel uhked puna-kuldsed kardinad. Juba pardale astunud varajased reisijad piilusid uudishimulikult kardinate vahelt sisse ja pilgutasid üllatunult silmi: roolikambri seina ääres paiknes imposantne nahkpatjade ja kõrge seljatoega sohva, millel pikutas loots, tehes enne väljasõitu aega parajaks. Lootsiruumi põrandat kattis õliriie ja kogu selle kauniduse keskel uhkeldas suur peenelt töödeldud rooliratas, mille kõrval käeulatuses läikivate vasknuppudega masinaruumi kellakangid. Uudishimulik piiluja oli parajasti oma vaatlust lõpetamas, kui järsku tema süda võpatas kadedusest – nahksohval pikutava lootsi juurde astus kaunis, kehavorme järgivas sinises kostüümis ja valges põlles neegritüdruk ja ulatas lootsile kohvitassi; tänutäheks näpistas loots teda tagumikust, tüdruk naeris meelitatult. Nii ööl kui päeval tassis mustanahaline ettekandja lootsile kohvi, saades selle eest meeldiva näpistuse.
    Tohutu rahvamass rüseles kaldal: ühed kiirustasid laeva, et tekireisijatena hõivata paremad kohad laeva korstna taga, teised jällegi trügisid kaldale, et haarata järjekordne kohver või reisikott ja tirida pardale. Kalessid ja vedruvankrid tunglesid kail, neegrist kutsarid sõimlesid omavahel; iga voorimees üritas enne teisi saada jõuka reisija.
    Sinises vasknööpidega mundris tüürimehed hõikusid käsklusi ja vandusid intelligentselt. Ümara hoolitsetud lõuahabemega, lumivalges kuldpaeltega mundris ja valges, suure kokardiga mütsis kapten kõndis ülemisel tekil edasi-tagasi, tõmbas soliidselt ja ülimat rahulikkust üles näidates piipu ja lasi end daamidel imetleda. Tema uhkel rinnaesisel säras teemantrinnanõel; seemisnahksed kindad, mida ta käes hoidis, olid üht tooni seemisnahast saabastega. Ligi astunud tüürimehega rääkis ta head inglise keelt.
    Loots, see Mississippi tõeline valitseja, lebas endiselt roolikambri nahksohval – tema töö algab siis, kui otsad lahti antakse. Tõeline loots ei hooli millestki peale jõe ja lootsi uhkus oma tööst on suurem kui kuningal.
    Metsikus rutus liikusid siia-sinna koormavankrid ja kärud, jäid üksteisele ette ja tekitasid ummikuid. Ankrupelid töötasid kõrvulukustava müra ja kära saatel, laadungeid lasti alla trümmi ja poolpaljad higised neegrid, kes seda tööd tegid, ulgusid mingit metslaste sõjalaulu, millel mõistusepärased sõnad puudusid, oli ainult rütm.
    Laevast maha jääda kartvad, hilinenud reisijad ronisid üle laadungikuhjade, lootes selles segaduses leida ruhvi viivat landgangi. Kaldalt laevale viival kahest plangust kokkulöödud trepil kõikudes, ühes käes kübarakarp ja teises käekott, laps kleidisabast kinni hoidmas, kiirustasid daamid heleda kiljumise saatel laevale. Mehed ähkisid ja kandsid suuri riidest reisikotte.
    Peagi oli auriku ülemine ja katlatekk reisijatest tulvil. Auriku meeskond valmistus landgangi ära tõmbama. Seni kannatlikult parda kõrval oodanud neegripere – mees, naine, neli last ja koer – sööstis paigast. Mees haaras kummassegi kaenlasse tüdrukukese ja lippas mööda kitsast treppi pardale, suurem neegripoiss kiirustas talle järele. Ema asus koera tirima. See punnis vastu, aga paks neegrinaine sikutas kõigest väest, ähvardades koeral pea otsast kaksata. Lõpuks andis koer järele ja sammus vaguralt perenaise järel. Neljas laps, väike neegripoiss, ununes selles segaduses kaldale, ja nüüd andis ta suure kisaga endast märku. Isa hüppas üle parda kaile, haaras poisi ja tõi ta teiste juurde korstna varju.
    Aurikul kõlasid hiina gongi löögid – käsk koristada landgang ja anda otsad lahti. Aga enne, kui madrused jõudsid trepilauad pardale tõmmata, kargas sellele leitnant Jack Kruze ja oli paari pika sammuga pardal. Selles polnud midagi imelikku – ikka ja alati kargas laeva kaldaga ühendavale lauale mõni hilinenud reisija ja alati leidus ka neid, kel viimasel hetkel tekkis kohutav koduigatsus; tunnetest ajendatuna heitis taoline hellahingeline reisija juba eemalduvalt laevalt reisikoti kaldale ja sööstis metsiku hüppega oma kotile järele.
    Laeva sõurattad pöörlesid, vesi kahises; tasakesi, ahter ees, liikus aurik kaldast eemale. Arvukad pealtvaatajad ja saatjad lehvitasid kübaratega. Kapten seisis uhke ja väärikana kaptenisilla kaldapoolsel küljel, kõigile nähtaval kohal, ja hõikas käsklusi tüürimehele. See andis käsklused edasi roolimehele. Vana hea tava järgi võttis laev sisse „stardimärgi poosi” – tegi hetkelise peatuse, korstnatest paiskus muljetavaldav suitsupahvak, laev andis vilet, ning sõit hakkas jõudsalt edenema. Samal ajal ajas loots ennast sohval istuli, tõusis siis piduliku ja otsustava ilmega. Roolimees vabastas koha rooliratta ees, astus kõrvale, ja loots võttis roolipulgad oma tugevate kämmalde vahele. Tema töö oli alanud! Nüüd vastutas sõidu ohutuse eest loots, Mississippi kuningas. Kapten heitis seemisnahast kindad lauale, riputas vormikuue nagisse ja muheles – kuigi ta oli juba kümneid ja kümneid kordi liikunud Mississippil alla- ja ülesvoolu, ööl ja päeval, pakkus laevasõit mööda hiigeljõge endiselt suurt naudingut. Seekordne loots oli usaldusväärne ja kapten võis tunda end pingevabalt, jalutada reisijatetekil, vestelda daamidega, mängida tuttavate härrasmeestega kaarte ja lubada endale isegi ühe väikese viski.
    Reis oli alanud. Kolmetekiline aurik Southerner väljus Saint Louisist 1861.aasta ilusal maipäeval kell viis pärast lõunat. Ees seisis nädalaid kestev reis mööda laia ja käänulist ning kohati kiirevoolulist ja ohtlikku Mississippi jõge.
    Reisi esimesed tunnid kulusid kõigil enda sisseseadmiseks. Leitnant Jack Kruze suutis endale välja kaubelda koha teise tüürimehe kahekohalises kajutis, sest tolle naine oli parajasti viimast kuud rase ega teinud reisi kaasa, kuigi tüürimeeste noortel naistel oli tavaks oma mehi reisil saata; põhjuseks polnud just mitte alati armuigatsus, pigem sooviti mehel silma peal hoida.
    Hommikul kogunesid kajutireisijad, daamid ja härrad, messiruumi; neile pakuti mõistliku tasu eest kohvi ja värskeid, äsja ahjust tulnud saiakesi. Tekireisijad sõlmisid lahti oma toidupaunad.
    Olles kohvi ära joonud ja saiakese alla kugistanud, tõusis Jack laevalaele. Mööda tormas turd ja lihaseline, palja ülakehaga pootsman. Tema nägu oli üleni habemes ja vuntsides, võiks isegi öelda, et tal oli täiesti karvane nägu. Pootsmani paremale käsivarrele olid tätoveeritud punane naine ja sinine naine, üks ühel pool ja teine teisel pool sinist ankrut, mille küljes punane köis. Peagi kuuldus laeva vöörist pootsmani vandumine. Ka kõige lihtsam käsklus tuli temalt justkui piksesähvatus, millele järgnesid kaikuvad vandesõnade raksatused. „Hei, mida te vahite!“ käratas ta laevalael sagivatele madrustele. “Tirige see kast siit jalust ära! Ei mitte tüürpoordi! Pakpoordi, pakpoordi lambapead! Kurradi kurat, oinad laevalael! Mida sa vahid üle poordi, kui tahad hüpata jõkke, siis hüppa! Aitab, aitab, ütlesin ma, jätke kast rahule!”
    Laev liikus tasakesi kiikudes edasi, vesi pahises, mööda libisesid metsaga kaetud kaldad, vahel sekka laiad luhad ja pruunikad liivaseljandikud. Päike paistis heledalt, kuid lai jõgi hoidis hommikuse õhu niiske ja kargena, õrn tuuleke paitas kergelt reisijate põski. Kell üheksa tegi baaripidaja oma asutuse luugid lahti. Baaripidaja oli baari omanik; ta oli lõbus, viskas nalja, daamidega viisakas, härrasmeestega teenistusvalmis, neegritega suhtlemisel omamehelik. Ühe reisiga teenis ta ligi kaks tuhat dollarit. Isa, kes pärandas pojale aurikubaari, pärandas sellega talle terve varanduse.
    Tekireisijatest daamid või meheleminekueas neiud, peamiselt ühest mõisast teise suunduvad teenija- või köögitüdrukud, nõudsid ainult „suurepäraseid” jooke; need pidid olema silmatorkavalt erkpunased. Millegi muuga nad ei leppinud, nad tahtsid uhket napsi, polnud tähtis, millest baarimees selle kokku segas, nad tahtsid napsi, mida teised, kel puudus raha joogi ostmiseks, võisid kadedusega vaadata.
    Aurikute baariomanikud muretsesid joogid omaenda varudest ja segasid joogid igale maitsele; tähtis polnud, kas leidus joojaid, tähtis oli, et leidus maksjaid. Tekireisijatest daamid, nagu öeldud, eelistasid punaseid jooke. Mehed, ühest töökohast teise reisivad oskustöölised, kulistasid kortli kohalikku halvamaitselist brändit; selle joogi kohta öeldi, et seda ei tohi võtta suu sissegi enne, kui testament on tehtud.
    Kajutireisijatest härrasmehed tellisid endale klaasikese viskit, daamidele valget California veini. Leitnant Jack Kruze lubas endale väikese viski, sest põhitöö algas alles New Orleansis, siin, Mississippil, ei paistnud sõjast vähimatki märki.
    Jack oli jõudnud reelingu juures paikneva lauakese ääres istuda vaevalt kümmekond minutit, nautides möödalibisevat maastikku, kui ta järsku üllatusest kangestus. Laevalaele oli tõusnud justkui jõehaldjas – imeõhukeses valges kleidis ja laias roosas kübaras tumedajuukseline, tõmmunäoline neiu. Käes hoidis ta raamatut. Neiu käitus vabalt ja sundimatult, astudes enesekindlalt baarileti juurde; sai baariomanikult sületäie komplimente ja pokaali päikeses sillerdavat veini. Neiu istus kombekalt noormehest paar lauda eemale, nagu seda nõudsid lõunaosariikide käitumistavad. Jack ei suutnud neiult silmi ära pöörata, kuigi teeskles ükskõiksust.
    Neiu ei olnud kindlasti mitte põhjaosariikidest pärit; tegemist võis olla sajandeid Lõunas elanud prantslaste või hispaanlaste järeltulijaga. “Kreoolitar!” mõistis Jack. West Pointi sõjakooli noorukid olid neist kuulnud mitmeid romantilisi lugusid, kusjuures ühes olid kõik veendunud – kreoolitari armuvõrgust enam välja ei rabele… Samas teati kreoolitare kui tundelisi ja tuliseid, iseseisvaid ja julgeid naisi, keda ei kammitsenud enam Hispaania või Prantsusmaa kõrgkihi perekondades valitsevad käsud ja keelud.
    Leitnant Jack tõstis korraks silmad, ja samas kingiti talle imekaunis naeratus. Jacki süda võpatas, ja ta tõusis viivitamatult; kergitas kaabut ja kummardus daamile aupaklikult. Tema viisakust premeeriti veelgi säravama, võiks isegi öelda et avala ja pisut kelmika naeratusega. Jack sattus hetkeks segadusse. Sõjakoolis oli luureala õppejõud korduvalt rõhutanud – luurajale saavad saatuslikuks naised. Veel enne teeleasumist rõhutas luureosakonna ülem: lõunaosariikide naised on ülimalt kaunid, kuid daamide suhtes initsiatiivi siiski mitte üles näidata, samas neid ka mitte ignoreerida, sest daamide vastu absoluutselt huvi mitteilmutav mees võib äratada kahtlusi ja esile kutsuda ebaterveid küsimusi. Aga luureosakonna ülem pani siiski kõvasti mööda, sest ta ei mõistnud – lõunaosariikides, aga võibolla kogu maailmas, tuleb initsiatiiv alati daamide poolt.
    Jack võttis otsustavalt oma viskiklaasi, teise kätte kaabu ja astus neiu laua juurde:
    “Lubate pakkuda reisiseltsi! Hommik algab nii kaunilt.”
    “Hommik algab väga kaunilt!” sõnas neiu lõunaosariiklasele omase pehme hääldusega.
    Tekkis hetkeline paus, kuid Jack asus koheselt arendama seltskondliku vestlust, et mitte näida nohikuna.
    “Armastate kirjandust?” Jack osutas silmadega raamatule.
    “Õpin Chicago ülikoolis inglise keelt ja kirjandust, samuti prantsuse keelt. Aga mida teie loete?”
    “Peamiselt raha, aga reisikotis on “Onu Tomi onnike”.
    Neiu puhkes naerma: “Kogu Ameerika loeb Onu Tomi, aga kas te seda raamatut olete lugenud?” Neiu asetas raamatu noormehe silme ette, ja muigas kavalalt: “Ärimehele sobib pikem selline kirjandus.” Raamatu kaanele oli kirjutatud – Herman Melville, “Petis”.
    Leitnant Jack Kruze kehitas hämmeldunult õlgu, talle tundus, et kreoolitar oli avastanud temas spiooni veel enne, kui nad olid jõudnud tutvudagi, aga võibolla oli tal ärimeestest lihtsalt oma arvamine. Jack kogus end kiiresti ja sõnas:
    “Teie lahkel kaasabil tutvun selle petisega, loodan saada meeldivaid lugemiselamusi.”
    “Usun, et teil ei tule pettuda.“ Neiu ulatas oma tõmmu käekese: “Isabella.“
    Jack tõusis, suudles neiu kätt ja tutvustas ennast: “Jack Kruze, Californiast.” Jack ei pidanud tarvilikuks oma nime varjata, sest Ameerika on tohutu ja tema nimi ei omanud siin mingit tähendust, pealegi oli sõjakoolis õpetatud – selleks, et mitte sisse kukkuda, peab luuraja valetama nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja.
    Jack jätkas: “Väga meeldiv tutvuda. Sõidate New Orleansi?”
    “Külastan New Orleansis oma tädi, peatun seal paar nädalat, ja siis juba koju, Hattiesburgi lähistel paiknevasse mõisa. Aga teie?”
    Leitnant Kruze reageeris koheselt; neiu teekond koju sobis ülihästi temale etteantud marsruudiga. “Reisin äriasjus New Orleansi, ja siis juba Charlestoni.”
    “Teil seisab ees väga pikk reis, ilmselt ka väsitav,” sõnas Isabella kaastundlikult. “Ma pakun oma reisiseltskonda kuni Hattiesburgini, aga edasi saate juba rongiga läbi Birminghami ja Atlanta Columbiasse ja sealt Charlestoni, või kui raudtee ära tüütab, võite rännata kalessis Atlantast Charlestoni.”
    “Suurepärane! Te olete meeldiv teekaaslane ning väga asjatundlik teejuht.” Tõepoolest, Isabella poolt pakutud marsruut sobis Jacki ülesandega ülihästi, eriti huvitasid teda Atlanta ja Columbia raudtee sõlmjaamad. Jack tõstis klaasi: “Meeldivat reisi!” Isabella, järgides põhjaosariiklaste kombeid, lõi klirisedes klaasid kokku ja lausus Chicago sakslastelt õpitud toosti: “Proosit!” ning puhkes ülemeelikult naerma: “Ma oskan toosti öelda ka hispaania keeles. Kas te oskate hispaania keelt.”
    “Veetsin ju peaaegu kõik koolivaheajad vanaisa rantšos Californias, seega üht-teist oskan.”
    Isabella muigas kavalalt: “Tahaks kuulda midagi hispaania keeles, see on ju minu emakeel.”
    Jack mõtles hetke, ja sõnas naeratades: “Estos ojos tan lindos y tan expresivos…”
    Isabella puhkes naerma: “Es posible, muchas gracias.”
    Jack ja Isabella istusid teineteise vastas, lobisesid tühjast-tähjast, nautisid päikeses helklevat jõge ja möödalibisevaid kaldaid. Maastik oli mitmekesine ja ilus. Suverohelusse rüütatud künkad pakkusid nende vahel voolavale laiale jõele meeldivat raamistust. Laev liikus sõurataste pahinal uljalt edasi, miil miili järel üha lähemale sihtkohale. Järsemates jõekäärudes muutis laev kurssi ja kaldus tugevalt küljeli; see pani ülemisel tekil reelingu ääres seisvad daamid ehmunult kiljuma, neile vastas alumiselt tekilt madruste pisut räme, kuid heatahtlik naer.
    Videvikus oleks Southerner peaaegu alla ajanud jõekäärust välja ilmunud väikese auriku, kes oli jätnud Southerner`i vile tähelepanuta ja püüdis nüüd suure auriku vööri eest läbi lipsata. Üle laevalae kuuldus lootsi vihane vandumine ja seejärel koheselt masinakellade tilin: sõurattad peatusid hetkeks ja asusid koheselt kiires tempos tagurpidi pöörlema, paisates õhku veepiisku ja pritsides märjaks üle reelingu kummardunud daame. Nende hele, lõbus kiljumine summutas lootsi vänge vandumise.
    Vastutulev pisike aurik möödus Southerner` i tüürpoordi külje alt, ülemisel tekil seisev pootsman heitis tema korstnasse vana saapa ja raputas rusikat.
    Peale päikeseloojangut siirdusid kajutireisijad oma magamisruumidesse. Isabella lahkumise järel tundis leitnant Jack, et tema südamega on toimunud midagi erakordset, midagi säärast, mis küll ei oleks kohane Uniooni armee luureohvitserile. Kas tõesti oli ta Isabellase armunud esimesest pilgust? Soe öö, täherikas taevas, jõe kohale tõusnud kuu ja imekaunis Isabella täitsid Jacki südame imelise õnnetundega; juba ootas ta hommikut, ootas uut kohtumist imekauni Isabellaga…
    Laevalael oli jäänud vaikseks, tekireisijad magasid või tukkusid. Vööris, vaskse laevakella juures, oli köiehunnikul koha sisse võtnud tume kuju, mis paistis justkui vöörikaunistus vanaaegsel laeval. Leitnant Jack, et peletada hinge pugevat üksindustunnet, astus kuju juurde ja istus pollariotsale. “Vöörikaunistuseks” osutus pootsman, kes kuuvalguses luges raamatut. Märgates kaaslast, pöördus ta koheselt ringi, sirutas viskipudeli ja tutvustas ennast: “Tom.” Tema käitumisest võis selgesti mõista, et tegemist on põhjaosariiklasega. Järgides Põhjas väljakujunenud meestevahelisi käitumistavasid, võttis Jack pudeli ja rüüpas tubli punnsuutäie. Libistas seejärel käeseljaga üle huulte, noogutas kiitvalt ja ulatas pudeli tagasi, sõnades: “Jack“. Vastutasuks pakkus ta pootsmanile ühe sigari.
    Tom hammustas sigaril otsa ära ja sülitas üle parda. Jack klõpsas välgumihklit. “Hea riist!” kiitis pootsman. “Inglise oma,” täpsustas Jack.
    Tekkis vaikus. Pootsmani tõmbas sügavate mahvidega sigarit ja silmitses öövaikuses vilklevate tähtede all möödalibisevaid neemi ja kaldalähedasi saarekesi.
    “Jack! Jõe kuju on justkui kaunis naisekuju oma ümaruste ja eenditega. Laevnik peab seda teadma. Seda kõike läheb vaja, kui sul väga pimedal ööl jõel tuleb sõita. Sa pead teadma jõe kuju, kõik muu on pimedusega kaetud. Aga pea meeles, nii nagu naisel, pole ka jõel öösel täpselt sama kuju, mis tal oli päeval. Jõe hingevärin ja kirehoog on öösel hoopis teine.”
    Jack ohkas; pootsman ulatas talle viskipudel, seejärel näitas uhkustundega oma raamatut. Ähmases kuuvalguses luges Jack pealkirja – Ralph Waldo Emerson „Luuletused”(1847). Jack kehitas õlgu – ta polnud neid luuletusi lugenud ega
    taolisest luuletajast kuulnudki.
    Sel ööl Jack ei laskunudki oma lämbesse ja kitsasse kajutisse. Pootsman hoidis raamatut silme ees ja luges vaiksel häälel luuletusi; aeg-ajalt läks ta ähmases kuuvalguses oma lugemisega sassi ja siis ta kirus endamisi – tema vandumine pakkus harmoonilist kontrasti lüürilistele, pisut sentimentaalsetele luuletustele. Enne päikesetõusu heitis Tom tühja viskipudeli üle parda, peitis raamatu köiehunnikusse ja tõusis rahulolevalt ringutades. Enne lahkumist sõnas Jackile: “Tore hommik!”
    Koidueelne Mississippil pakkus Jackile kustumatu elamuse, seda enam, et Isabella oli vaikselt laevalaele tõusnud ja Jacki kõrval reelingule nõjatunud.
    Hommikune tume jõgi mõjus hingele lummavalt, jõekohal lasus sügav tüüne rahu. Jackile tundus, justkui oleks laev liikunud mingis teises, ebareaalses maailmas, milles olid ainult tema ja Isabella, laev ja jõgi.
    Vargsi hiilis lähemale koit, idataevas roosatas. Metsa tihedad mustad müürid pehmenesid halliks, jõgi muutus avaramaks ja näitas end hommikuselt värskena ja jõulisena; tume vesi oli peegelsile, sellelt kerkis viirastusliku valge udu pisikesi pärgi; puudus väiksemgi tuulepuhang, kallast palistavatel puudel ei liikunud ainuski leht. Valitses ebamaine, piiritut rahuldust pakkuv rahu; siis hakkas laulma lind, seejärel teine, ja varsti muutus linnulaul rõõmutsevaks päevaalguseks. Kogu jõge täitis linnulaul, kuigi ühtegi lindu polnud näha; tundus, justkui laulab üksnes õhk. Taevakaar jõe ja metsa kohal muutus aeglaselt aina heledamaks, valgenes; rohelus kallastel omandas heleda, värske tooni, välja joonistusid harali okstega ja võimsa lehestikuga puud. Ainsagi virvenduseta veel lebasid puude lehestiku, kaarduvate kallaste ja taanduvate neemede varjurikkad peegeldused. Äkitselt vetepeegel läigatas – üle metsa piilus esimene päikesekiir, siis teine ja kolmaski…; veepinda riivas kerge tuulehoog, ja jõgi lõi päikesekiirtes sätendama ja virvendama. Mississippi ärkas.
    Hommikuse vahetuse katlakütjad kogunesid baari juurde ja prõmmisid kannatamatult selle luukidele. Hetkega avanesid luugipooled ja veel unine, aga naeratava näoga baarimees hakkas brändikortleid välja jagama. Katlakütjad kallasid brändi kurku, et “auru üles tõsta”, ja kadusid laeva koletusse kõhtu. Valges põlles neegritüdruk, märgates reelinguäärse laua taga istuvat suurepärases ülikonnas valget noormeest ning tema vastas neidu, kes ilmselgelt oli Lõuna plantaatori tütar, tõi koheselt kaks tassi kohvi ja kummalegi saiakese. Baarimees nipsutas läbi luugi Jacki suunas sõrmi – väike viski? Jack raputas pead, ka Isabella keeldus joogist, kaunis hommik oli mõjutanud tundeid justkui hea vein.
    Päev möödus justkui unenäos, ja jälle saabus imekauni päikeseloojanguga õhtu. Majesteetlik jõgi oli end õhtuks ehtinud kuld-kollastesse värvidesse, kohati palistasid jõeäärt hõbedaselt helklevad veekeerised. Sellele lisasid maitsekat koloriiti kaunid sätendavad käänud, kalliskividena helklevad peegeldused, tumerohelise metsaga kaetud künkad, ja üle kogu maastiku, lähedal ja kaugel, varjulistele niitudele laskuv imeõrn, valge, läbipaistev udulinik.
    Pootsman Tom oli istet võtnud oma endisele kohale, laeva vööri köiehunniku otsa, ja luges kuuvalguses luuletusi, aeg-ajalt kummutas viskipudelit. Nüüd, istudes Isabellaga reelinguäärse lauakese taga, lubas ka Jack endale väikese viski, Isabella tellis pokaali veini. Jack üritas daami arve tasuda, kuid Isabella sõnas naeratades:
    “Jack, sa ju tead, et põhjaosariikides tasuvad tudengineiud ise oma joogiarved.”
    Enne keskööd jõudis aurik järele palgiparvedele ja asus tasasel käigul neist mööduma. Need olid tohutu võimsad palgiparved – igas parves umbes aakrijagu magusalõhnalisi männipalke. Parve keskel asetses vigvam, läbi telgiriide paistis väike hubisev küünlaleek. Igal parvel põles lõke ning kuuldus meeste hooplevat jutlemist, praalivaid sõnu ja laulu. Aeg-ajalt kostis sealt ka tüdrukute kergemeelset naeru. Üks parv vajus auriku tüürpoodi külje alla ja ähvardas purustada laeva sõuratta. Loots vandus tulist kurja, aga et mitte riskida, tõmbas masinakella stopipeale; see tilises vastuseks ja peagi jäid sõukruvid seisma. Nüüd liikus aurik edasi koos parvega, et siis jõekäänus, kui palgiparv laevast eraldub, jälle sõurattad täie vaardi peale panna.
    Jack ja Isabella silmitsesid üle reelingu huviga palgiparvetajad. Neid oli kuus-seitse, ja kõik üsna poisiohtu. Lisaks neile istus lõkke ääres kolm kirevates kleitides tüdrukut.
    Poistel ja tüdrukutel olid käes plekktopsid, üks poistest võttis kannu ja kallas sellest järgemööda kõigile. Kolinal löödi topsid kokku ja lasti kuuldavale midagi indiaani sõjahüüde sarnast. Kõik röökisid ja ropendasid, üritades selles üksteist üle trumbata.
    Äkitselt astus vigvamist välja turske sell. Tema laiu õlgu kattis pikkade narmastega hirvenahkne vest, jalas olid tal nahkpüksid ja pika, rautatud ninaga ning kõrge kontsaga saapad. Ta seiras pilguga aurikut, tõmbas oma laiaäärse kaabu silmadele, haaras puusal rippuvast päratu suurest kabuurist colt-revolvri, tulistas mõned paugud õhku ja käratas rämeda häälega:
    “Perverdid! Laske inimesel magada.“
    Peale ülemuse lahkumist valitses parvel veidi aega vaikus, siis algas uuesti kisa ja räuskamine.
    “Need poisid ja tüdrukud võiksid olla päris toredad, kui nad oleksid pisutki saanud kooliharidust ja veidi enam kodust kasvatust,” sõnas Isabella kahetsevalt.
    Jack kehitas kahtlevalt õlgu:
    “Vaevalt et nad oma ema nägugi mäletavat, isast rääkimata, aga koolipingis ei hoia neid kinni mitte ükski vägi.”
    Parvel lasti veelkord kannul ringi käia ja asuti siis laulu röökima:

    Me õps oli üsna kobe kõrd,
    aga dire justkui pragund tõrd,
    sain vaevalt kirjatähe selgeks,
    tegin õpsi hinge räigelt helgeks –
    I love you!

    Kõik karjusid kooris – I love you…! I love you…! I love you…
    “No näed,” sõnas Isabella muiates, “nad on siiski veidike ka koolis käinud.”
    “Üpris hea haridus,” teravmeelitses Jack.
    Parvel aga jätkati laulmist üha kõrgemal noodil:

    Meil Kentuckis üks vana lits,
    oli kiimas nagu naabri kits,
    hai-huu, hai-laa,
    oli kiimas nagu naabri kits…

    Kaaslased toetasid kooris: hai-huu, hai-laa, oli kiimas nagu naabri kits…
    “Paistab, et nad mäletavad mitte ainult oma ema nägu, vaid ka naabri kitse,” teravmeelitses Jack uuesti.
    “Jack…!” hüüatas Isabella punastades ja pahameelt teeseldes.
    Peagi jõudis parv jõekäändu, vajus parema kalda suunas ja eraldus aurikust. Laev sai lahti oma tüütust kaaslasest, sõukruvid hakkasid pöörlema ja aurik jätkas kuuvalgel oma tavalist sõitu. Vigvamist kargas välja parvemeeste ülemus ja käsutas: “Perverdid, tööle!”
    Poisid heitsid kolinal plekktopsid palkidele ja kargasid püsti. Tüdrukud aga tõmbasid oma kleidisabad edvistavalt ülespoole, kiljusid parveserval, hüppasid tagumik ees vette ja asusid kalda poole ujuma.
    Hommikul märkas Jack Mississippi paremal kaldal indiaanlaste laagrit. Oli arusaamatu, mida nad siin tegid, sest Jacki teada olid indiaanlased juba ammu surutud kaugele läände, Oklahoma reservaati. Ju liikus ikka veel ringi üksikuid perekondi, kes ei olnud raatsinud oma kodupaiku maha jätta.
    Pärast lõunat tabas aurikut äge äikesetorm koos paduvihmaga. Juba lõuna paiku oli taevas tõmbunud pilve, pilvemassid üha suurenesid ja tumenesid, piki jõge hakkasid puhuma hootised tuulevihurid, mis varsti muutusid ühtlaseks tugevaks tuuleks.
    Loots, märgates tormi lähenemas, võttis viivitamatult hoo maha, otsis silmadega sobivat randumiskohta, ja olles selle leidnud, sõitis kaldasse. Laev kinnitati tugevalt kaldal kasvavate jämedate puude külge, ja loots viskas viivitamatult roolikambri seinaääres paiknevale sohvale magama – seisev laev ei kuulunud tema valitsemise alla; tehku siin kalda ääres kapten oma laevaga mida iganes heaks arvab.
    Jack ja Isabella jälgisid läbi messiruumi akende imetlusega seda pisut hirmuäratavat, samas kaunist ja ürgset, täis energiat looduse mängu. Tuul painutas noori puid, üks iil järgnes teisele, pannes oksad metsikult üles-alla ja siia-sinna pekslema. Kõike varjutasid tinahallid toonid: jõeäärset metsa, jõge, taevast ja kaugusse kanduvaid vahuseid laineid. Lakkamatult kostsid kõrvukurdistavad kõuekärgatused, lajatuste vahet täitsid sähvivad välgunooled. Valas hämmastavaid koguseid vihma, kõuekärgatused tulid üha lähemale; tuul muutus veelgi raevukamaks ning asus puude oksi ja latvu murdma ja neid kaugele eemale lennutama. Aurik hakkas õõtsuma, nagisema, raksuma; pootsman kärkis, madrused kargasid kaldale ja laevalt veeti puude taha veel mitu jämedat otsa.
    Jacki käest kinni hoides jälgis Isabella seda silmilummavat vaatepilti. Äike lakkas niisama järsku nagu ta oli alanudki. Veidi aega puhus veel tugev tuul ja siis vaibus seegi. Lainete vahused harjad kadusid, peagi omandas Mississippi uuesti oma kauni sileda näo. Päike ilmus pilvede tagant välja ja taevas selgines nii äkitselt, justkui oleks keegi kindlal käel rebinud taevalt halli katte. Aurik andis otsad lahti, tagurdas jõele, paiskas välja mõned tihedad suitsupahvakud ja jätkas sõitu allavoolu.
    Videviku saabudes viipas loots pootsmani roolikambrisse ja käskis anda maabumissignaali – kolm kella. Till-till-till, kõlas üle laevalae. Tekireisijate hulgas, kellest enamus oli mööda Mississippit sõitnud edasi-tagasi juba mitmeid kordi, tekkis rõõmus elevus. Kapten astus roolikambri taga asuvast kaptenikajutist lootsi juurde ja kergitas imestunult oma suuri puhmaskulmi:
    “Mis lahti?“
    „Me jääme ööseks siia pidama, kapten.”
    „Hästi, sir,” sõnas kapten täpsustavaid küsimusi esitamata. Laev omas ikka veel käiku, ja seetõttu loots oma tegevuse üle kaptenile aru andma ei pidanud.
    Aurik sõitis kaldasse ja seoti kinni. Nüüd võis loots anda kaptenile täpsustavaid selgitusi.
    “Eespool asub kärestikuline jõeosa ja kitsas faarvaater, läbime selle varavalges.”
    „Hästi, sir.”
    Loots koputas piibu tühjaks, asetas selle roolikambri aknalauale ja heitis sohvale pikali.
    Landgang lükati kaldale. Koheselt algas tohutu rüselemine – tekireisijad, poisid ja tüdrukud segamini, kiirustasid mööda treppi maale ja kadusid metsa. Mõne hetke pärast järgnesid neile madrused, pootsman Tom ja nõgiste nägudega katlakütjad, kajutiteenijad ja messitüdrukud. Katlakütjad jooksid mööda jõeäärt veidike edasi ja sumatasid siis koos riietega vette. Veidi hiljem, teeseldes tõsidust ja kombekust, laskusid mööda treppi maale soliidsed kajutireisijad, daamid ja härrad. Kaunil, auväärsel kõnnakul, daamid härraste käevangus, jalutasid kajutireisijad mööda jõekallast, aga tasakesi ja märgamatult pudenes ka see seltskond mööda hämarat metsaalust laiali.
    Jack pöördus naeratades, aga südame pekseldes Isabella poole:
    “Isabella, kui jalutaks ka mööda jõekallast, kuni kestab videvik?”
    Isabella vaatas Jacki sinistesse, pisut helklevatesse silmadesse ja sõnas vaikselt:
    “Jack, sa oled unustanud, et ma olen siiski lõunaosariikide neiu. Meil minnakse noormehega metsaäärde või jõekaldale jalutama alles siis, kui ollakse temaga pool aastat, või isegi aasta tuttavad.”
    “Palun vabandust,” lausus Jack kahetsevalt; aga sõjaväelasele omaselt leidis ta koheselt mingi alternatiivi. Õhevil pakkus ta välja meeldiva ajaveetmise:
    “Isabella, istume vööri köiehunniku otsa, ja loeme pootsmani luuleraamatut!”
    “Ma võin sulle ilma pootsmani luuleraamatuta luuletusi lugeda.”
    “Loe midagi!”
    Isabella astus reelingu äärde, suunas pilgu videvikukumas taevasse, seejärel jõele ja alustas:

    Kuuketas taevas,
    tähed värevil,
    hiirvaikus laevas,
    Jacki süda ärevil…

    Isabella puhkes üleannetult ja veidi õrritavalt naerma.
    “Isabella,” sõnas Jack vaimustusega hääles. “Naerda pole siin midagi, ilus luuletus, aga see Jack on küll pisut ülearune.”
    Isabella raputas pead:
    “Navahode luuletustes pole ülearust midagi, kõik on nii nagu on.”
    “Kas see on indiaanlaste luuletus?”
    “Ei, aga ma luuletasin need read nii, nagu luuletavad indiaanlased. Luuleta ka üks salm, Jack!”
    Jack kehitas hämmeldunult õlgu:
    “Isabella, ma pole kunagi luuletanud. See on võimatu.”
    Isabella raputas eitavalt pead:
    “Indiaanlased ütlevad, et võimatu on ainult see, mida sa ei tee; kui teed, pole see enam võimatu. Luuleta läbi südame ja silmade; luuleta nagu indiaanlane – mida sa näed ja tunned.”
    Jack ei suutnud kaunile Isabellale vastu seista, liiati, eneselegi ootamatult, tekkis ka temal soov luuletada. Ta suunas pilgu taevasse, keskendus ja alustas:

    Mastipuu,
    selle taga kuu,
    siin, pisut eespool laevakella,
    mulle armas Isabella …

    Isabella jäi järsku vaikseks, lähendas siis oma huuled Jacki põsele, ja suudles kergelt, õrnalt, vaevutuntavalt, siis veelkord, veidi tugevamalt… Jack haaras Isabella oma tugevasse embusse, suudles Isabellat kuumalt ja kirglikult huultele, silmadele ja kaelale. “Jack…, Jack…” sosistas Isabella vaevukuuldavalt, libises siis noormehe käte vahelt ja kiirustas oma kajuti suunas. Enne trepist laskumist heitis ta Jackile hüvastijätuks õrna, tunnetest hella pilgu…
    Jack jäi laevalaele ebalevalt seisma, ja pomises endamisi:
    “No nii! Nüüd on siis asjad niikaugel…, oled kõrvuni armunud, leitnant Jack Kruze; oled armuvõrku sattunud, sissekukkunud spioon…, oled justkui keskaegne rändrüütel, aga mitte Ameerika Ühendriikide luureohvitser…”
    Katlakütjad aga solistasid endiselt, lõbusalt hõigeldes ja üksteist aasides vees. Mõned neist püüdsid Mississippi säga. “Kalamees” pistis käe kaldaperve alla ja liigutas sõrmi. Säga, olles röövkala, haaras oma väikeste, aga teravate hammastega käest kinni ega lasknud enam lahti. Katlakütja pigistas säga lõuad oma haardesse ja viskas kala kaldale. Suur, peaaegu meetri pikkune, sinaka varjundiga säga viskles mõnda aega rohul ja jäi siis vaikselt lamama. Vähem kui poole tunniga püüdsid katlakütjad ligi kümmekond Mississippi lamedapealist, päratu suure, ühest lõuapoolest teise ulatuva suuga säga. Tema suhu mahtus ilma pingutuseta ära kütja käelaba, aga taolisele, raskest tööst krobelisele kämblale suutsid säga hambad jätta ainult tühiseid kriimustusi.
    Kokk oma abilisega ja baariomanik kiirustasid kohale, haarasid sägad ja tõttasid koheselt tagasi laevale, kummagi kaenla all, justkui puuhalud, üks säga. Baariomanik tiris kaldale suure katla, sättis üles lõkke ja õige pea kees Mississippi pisut sogases vees parajateks tükkideks raiutud säga. Maitseaineid pakkus Mississippi vesi küllaga, aga pisut soola tuli siiski lisada. Peagi kogunesid tekireisijad, aga ka mõned kajutireisijad, katla juurde järjekorda, supikauss käes.
    Baarimehe äri õitses: astuge ligi, daamid ja härrad, kausitäis sägasuppi kõigest viie penni eest!
    Hommikul, enne päikesetõusu, ilmus kapten silda ja tõmbas omakäeliselt vilet, kusjuures törtsutas vaheldumisi jämeda ja peene vilega, justkui üritades mängida mingit lõbusat viisi, seejuures silitas muheledes oma ümarat lõuahabet.
    Esimestena kargasid metsast välja madrused, käigupealt püksinööre kinni sõlmides; seejärel tekireisijad, tüdrukud ja poisid. Tüdrukud tõusid mööda landgangi laevale silmad maas, peopesadega oma kortsunud seelikuid siludes, samas palgeil kirgas rõõm. Aga kajutireisijad ja katlakütjad ning messiruumi teenijad olid juba üsna varsti peale keskööd laeva naasnud – kajutireisijad sellepärast, et nad pidid olema soliidsed, katlakütjate ülesandeks oli päikesetõusuks aur üles saada; teenijatüdrukud pidid hoolt kandma, et väljasõiduajaks oleksid saiakesed ja kohvi laual.
    Reelingu ääres seisvale Jackile ja Isabellale ei jäänud märkamatuks metsast tagasi pöörduvate tüdrukute uje olek. Isabella silmades peegeldus mingi vaevumärgatava kahetsuse, kadunud hetke varjund, mis oli möödunud, ja mida ei saa enam kunagi tagasi… Isabella punastas ja pööras pilgu kõrvale…
    Aurik tagurdas ennast jõe keskele ja alustas liikumist. Mitte miski ei ennustanud õnnetust, mitte miski ei viidanud sellele, et see nii kaunilt ja romantiliselt alanud päev lõpeb auriku meeskonnale ja reisijatele sündmusega, mille kohutav jälg jääb neid saatma kogu elu…
    Aurik jätkas sõitu mööda hommikupäikeses sillerdavat jõge. Järjekordses jõekäärus andis ta mitu kiledat vilet, justkui hoiatades vastutulevat laeva, kuid seekord oli tegemist siiski üsna omapärase takistusega. Tohutu kari piisoneid oli jõe ületamiseks valinud just selle jõekääru, sest vastaskallas oli madal ja liivane ning edasi algas laugjas nõlv. Piisonid ujusid üle jõe, puhkides ja puristades, kogu jõgi oli nendega täidetud ja aurik libises, vaatamata tagasikäigule, otse selle tohutu massi keskele. Kõik oleks sujunud õnnelikult, sest laev liikus veel ainult voolust kantuna, kui üks uljaspea, nooruke Mondana rantšost pärinev madrus, poleks endale pähe võtnud piison lassoga kinni püüda. Madrus, seistes bakil, keerutas lassot ja heitis selle õnnestunult ühe vees ujuva piisoni sarvedele. Kiiresti tõmbas ta lassonööri pingule ja keris selle ümber oma käsivarre, justkui istunuks ta sadulas ja üritanuks noort härjavärssi pikali tõmmata. Mida ta enne lassonööri heitmist mõtles ja mida ta enda arust teha kavatses, sellest ei andnud ta ilmselt aru iseendalegi.
    Hetk hiljem tegi piison tugeva sööstu, rapsas nööri ja koheselt kerkisid madruse jalad õhku; pea ees sulpsatas ta üle parda. Peagi ilmus veele madruse peanupp ja ujuvate piisonite vahel põigeldes asus ta energiliselt laeva suunas ujuma. Pootsman heitis talle köieotsa, vandus räigelt, tõmbas õnnetu madruse pardale ja lajatas talle vastu kõrvu. Daamid heitsid noorele lassomehele imetlevaid ja kaasatundvaid pilke, härrased naersid parastavalt, seejuures põlglikult sõnades: “Kalamees…!“
    Kahe tunni pärast jõudis aurik kärestikulisele jõeosale. Loots seisis keskendunult piipu popsutades rooli taga ja pigistas oma suurte kämmaldega roolipulkasid. Kapten, tüürimehed, pootsman ja madrused seisid vaikselt ja keskendunult. Vaikus ja ootamine, õhus oli tunda vaoshoitud ärevust. Loots sirutas rahulikult käe, tõmbas nöörist ja jõekohal kõlas kaks peenikest piuksatust; paus, ja veel kaks piiksu. Pootsmani hääl alumiselt tekilt hüüdis:
    „Tüürpoordi loodijad, siia!
    Koheselt kõlas vanemmadruse käsklus:
    “Pakpoordi loodijad!”
    Peagi hakkas alumiselt tekilt lootsi kõrvu kostma pootsmani jäme bassihääl ja vanemmadruse tenor: “ Tüürpoord kolm sülda! Kolm sülda! Pakpoord veerand alla kolme! Tüürpoord kaks ja pool! Pakpoord kaks ja veerand! Tüürpoord kaks sülda! Pakpoord veerand alla…”
    Loots tõmbas kangi, sellele järgnesid kaks vaevukuuldavat kõlksatust kaugel all masinaruumis. Aur hakkas klappides vilistama, laeva kiirus vähenes. Loodijad jätkasid loodimist, pootsman ja vanemmadrus hõikasid näitusid… Kõik olid pingul ja ärevil, ainult loots oli sügav rahu ise. Ta lükkas piibu teise suunurka ja pomises endamisi poolkuuldavalt:
    „Noh, vana lehm, esimesest veealusest karist oleme üle!”
    Kitsas faarvaateris oli vool märgatavalt tõusnud, laeva kiirus suurenes iseenesest, kuigi sõurattad vaevalt pöörlesid; aurik triivis vooluga kaasa, ja järsku ilmus jõele mingi tume laik – see oli kivine saarenukk; voolust kantuna lähenes aurik karidele. Tundus, et hukk on vältimatu. Aga loots seisis roolis; vaikiv, pinevil kui kiskja, käed, justkui küünised pigistamas roolipulkasid.
    „Nüüd jookseme karidele, ay dios!” sosistas Jacki kõrval seisev Isabella hirmunult.
    Loots hõikas läbi kõnetoru masinistile hoiatuse:
    „Valmis olla!”
    „Kuulen, sir!”
    Oli tunda kerget tõuget – laev puudutas pakpoordi sõurattaga kari, korraks vajus aurik tugevalt kreeni; laevalael pistsid daamid kiljuma. Koheselt karjus loots kõnetorru:
    „Anna minna! Pigista viimane välja!“
    Masinaruumis kõlisesid kellad, suitsupahvakas paiskus korstnast, vajus üle laeva ning sõurattad paiskasid üles veepilvi. Laev saavutas juhitavuse, pöördus ja möödus saarenukist ohutus kauguses. Kõik hingasid kergendatult, kostus kiitvaid hüüdeid ja rõõmsat naeru. Aga lootsile ei olnud jätkuv jõelõik sugugi veel kerge. Siin ja seal vedelesid karidel viga saanud ja uppunud laevade vrakid ja saarenuki vastu põrganud parvedest lahtipääsenud palgid.
    Peale ohtliku koha läbimist tõi neegritüdruk lootsile kohvi, tänutäheks näpistas see tüdrukut tagumikust; tüdruk naeris edvistavalt.
    Paar tundi hiljem asus aurik äkitselt jämeda bassiga jorutama, justkui oleks ammunud lehm – ikka muuu… ja muuu…, muuu…, muuu… Reisijad vahtisid ärevalt ettepoole, olles arvamusel, et ees ootavad neid uued hingevärinaid tekitavad elamused.
    Peagi selgus ka “ammumise” põhjus: puuhoovile anti aegsasti märku laeva saabumisest. Kaldal hakkasid silma tohutud puuvirnad parajaks lõigatud ja lõhutud halgudega. Puuhoovi juures sõitis aurik tasasel käigul kaldasse.
    Veel enne, kui laev jõudis otsad kinnitada, lükkasid kaldal seisvad neegritest laadijad laiad lauad üle reelingu ja koheselt kiirustasid nad suurte puusületäitega laeva. Laadimistöödele kaasati lisaks madrused ja katlakütjad; pootsman vandus ja kärkis:
    “Kiiremini, juhmardid! Laske käia, eluga!”
    Loots toetas selja vastu roolikambri seina, mõnules päikeses ja vahtis jõge, justkui poleks ta selle vaatamisest veel isu täis saanud.
    Kaptenisillale tõusis valge mees, puuhoovi omanik. Ta astus enesekindlalt ja oma kauba väärtust teades mööda laevatreppe ülespoole. Ärimehe pead kattis madalapõhjaline pruun kaabu; ta ruuduline särk oli võrdlemisi pleekinud, särgi nööbid laialt lahti või puudusid hoopiski. Lühikesed liivakarva püksid ulatusid veidi allapoole põlvi. Aga saapad olid tal uued, tugevast piisoninahast! Ärimees ulatas kaptenile terekäe ja lausus mõned tavapärased viisakussõnad. Kapten vastas omamehelike väljenditega, lootes kaubale veidi hinnaalandust saada.
    Lühikese tingimise järel pistis kapten käe põuetaskusse, tõmbas välja tüseda rahakoti ja asus dollareid lugema. Iga rahatähe ulatas ta eraldi ärimehe pihku, et poleks pettust ja ülelugemist. Viimase rahatähe juures käis kapteni käsi edasi-tagasi, toimus veel väike tingimine, aga ärimees hoidis ettesirutatud pihku avatult enda ees, ega langetanud seda enne kui ka see rahatäht oli käes. Äritehingu lõpetuseks sõnas kapten viimase viisakusavalduse: “Puud on head, mitte märjad, nagu Memphis`i Joel, kurradi petis!” Ärimees puhkes meelitatult naerma, aga jäi veel midagi ootama. “Ah jaa!” teeskles kapten unustamist. Viipas tüürimele. See kiirustas ligi ja ulatas ärimehele priske kartongkasti viskiga – nii oli laevameestel kombeks, varustajale tehakse välja.
    Lisaks puudele kauples puuhoovi omanik ka arbuusidega ja ostjateks olid auriku baariomanik ja reisijad. Baarimees tassis ähkides kaldalt arbuuse; talle olid heast tahtest appi tulnud messitüdrukud ja mõned reisijad, lootes tänutäheks saada ühe arbuusi, mida baariomanik, kui aus ärimees, ka tegi… Arbuus oli laevas nõutav kaup, aga veelgi suuremat kasumit sai baariomanik Mississippi alamjooksul – siin sai arbuusi kätte viie sendi eest, New Orleansis aga maksti viiskümmend.
    Kahe tunni möödudes olid trümmid puuhalge täis ja aurik jätkas teekonda. Päev oli ilus, päikesepaisteline ja soe, puhus kerge tuuleke. Miil miili järel peksid sõurattad vett, viies laeva üha lähemale Greenville`i asulale, üha lähemale katastroofile.
    Vastu õhtut hakkas paistma üksildase kiriku torn ja seejärel väikesel kõrgendikul paiknev linnake. “Southerner” võttis auru maha ja liikus tasasel käigul ettevaatlikult edasi. Jõgi Greenville all oli täis sõude- ja purjepaate; auriku ees liikusid aeglaselt söe- ja puidupraamid, siirdudes kaldaäärsesse sadamasse. Veel enne kui “Southerner” jõudis linnakese traaversile, et siis peatumatult edasi liikuda, väljus jõele reisiaurik, mis kandis “Southerner`i” reisijatele ja meeskonnale senitundmatut plagu. Leitnant Jack Kruze ei pööranud lipule erilist tähelepanu, kandsid ju ka Mississippi ülemjooksul ja paljudel teistel Ameerika suurtel jõgedel laevad omaenese kompanii lippu, Ameerika Ühendriikide lipp heisati ainult sadamast väljumisel, sellesse sisenemisel või eriti pidulikel puhkudel. Aga kapten kergitas imestunult kulme – see oli Naval Jack, Konföderatsiooni merejõudude lipp. Kuigi polnud tegu sõjalaevaga, anti lõunaosariiklaste laevalt selgesti mõista, et asutakse territooriumil, mida valitseb Konföderatsioon. Kapten käskis viivitamatult tõmmata eesmasti Ühendriikide tähelipu.
    Lõunaosariiklaste laev väljus jõele, suunas vööri allavoolu, ja võttis sisse “stardipoosi” – sõurattad seisid, laev liikus ainult voolust kantuna edasi. Selle ahtris oli koha sisse võtnud pootsman, jäme pulstunud köieots peos, mida ta läheneva “Southerner`i” vööri ees üleolevalt ja õrritavalt keerutas.
    Laevad jõudsid parrastega kohakuti, neid lahutas teineteisest vähem kui kaabeltau jagu vett. Konföderatsioon laeva kapten astus oma lumivalges mundris kaptenisilla äärele, tõstis kinnastatud käe kuldkokardiga valge mütsi äärde ja andis Ühendriikide laeva kaptenile au. “Southerner`i” kapten vastas auavaldusele. Pootsman Tom haaras tekilt jämeda, räbaldanud köiejupi ja kiirustas ahtrisse. Loots muheles endamisi – läheb lahti võiduajamiseks, aga see on kaptenite eralõbu, tema asi on hoida laeva jõel.
    Kaks suurt laeva seisid kohakuti jõel, lipud lehvisid, korstnatest keerles paksu suitsu. Konföderatsiooni laeva klappidest väljus vilinal katlaid paisutav aur. Linnaelanikud jälgisid suures ärevuses ja meeliülendava põnevusega kahte aurikut, sest kõik märgid näitasid – läheb lahti võiduajamiseks. Kuigi neil ei olnud lootust näha ega teada, millega see võiduajamine lõpeb, tahtsid kõik oma silmaga imetleda võiduajamise algust.
    “Southerner`i” kapten noogutas lootsile, see tõstis pöidla üles ja lükkas piibu teise suunurka. Seejärel hõikas kõnetorusse:
    “Masin! Aur üles viimase vindini!“
    Konföderatsiooni laev laskis kaks kõlavat vilet; see kaikus jõekohal, põrkus vastu sadama laohooneid, linnakese majaseinu ja veeres kirikut riivates mööda nõlva kaugusse. “Southerner” vastas põlgliku törtsuga.
    Lõunaosariiklaste laeva kahest korstnast paiskus üles tohutu suitsupilv, sõurattad hakkasid pöörlema, iga sekundiga üha kiiremini ja kiiremini… “Southerner`i” loots röögatas kõnetorusse:
    “Masin! Täiskäik edasi! Võtke mis võtta annab!”
    Laevad kogusid kiirust. Konföderatsiooni laevalt kajasid vaimustuse ja kiiduhüüded. Raputati rusikaid ja karjuti solvanguid. “Näitame jänkidele taguotsa! Jänkid puksiiri!” “Southerner`i” madrused ja tekireisijad vastasid omapoolsete hüüete, hõiskamiste ja solvangutega. “Gringod kuradile! Koristage oma kastrul! Gringod Mehhiko lahte!”
    Aurikud liikusid mööda jõge, sõurattad paiskasid üles tohutuid veepilvi. Korstnatest tõusev suits muutus üha paksemaks, mõlema laeva auruklapid vilistasid lakkamatult, suutmata üleliigset auru välja lasta. “Southerner” värises justkui palavikus, masinad ja sõurattad panid auriku vappuma. Korraks jõudis lõunaosariiklaste laev korpuse jagu ette, aga mitte kauaks, “Southerner`i” loots karjus kõnetorru vandesõnu ja kütjad andsid üha auru juurde. Põhjaosariiklaste laev saavutas väikese edumaa, ja pootsman Tom keerutas konföderaatidele köit. Aga veel oli vara võiduhõiseteks – vastase laeva korstnatest paiskus veelgi tumedam suitsupilv, auruklapid hakkasid vilistama kõrvulukustavalt ja ähvardavalt. “Southerner`i” pardal tekkis kõhe vaikus, loots pomises endamisi habemesse:
    “See lehm läheb nüüd küll lõhki, caramba …“
    Plahvatus oli kohutav. Hirmsa pauguga lendas konföderaatide laeva ahter õhku. Suurem osa vastu taevast käinud laevaosi – hunnik varustust, katkirebitud tekiplangud ja purustatud korstnad kukkusid laevalaele tagasi, tekireisijatele pähe. Koheselt puhkes tulekahju. Plahvatus paiskas ahtris köieotsa keerutanud pootsmani ja paljud tekireisijad õhku, nad kukkusid jõkke ja uppusid enne, kui olid toimunut mõistnud. Esimesele prahvatusele järgnes teine ja seejärel kolmaski. Taevasse lendasid rooliratta külge klammerdunud loots ja kahe käega oma vormimütsi peas hoidev kapten; daamid kerkisid kõrgele õhku, allapoole laskudes avanesid nende laiad seelikud ja nad plartsatasid vette justkui pardid. Pool laevast püsis veel veepeal, aga tuli oli haaramas kogu laeva, õigemini seda, mis aurikust järele jäänud oli.
    “Ay dios! Vàlgame dios!” karjatas Isabella õudusega hääles.
    Hättasattunud laevalt kostsid hüsteerilised karjed ja südantlõhestavad palvesõnad. Paljud inimesed olid jäänud rusude alla kinni ja palusid haledalt, et neid aidataks. “Southerner´i” kapten, mõistes õnnetuse kogu ulatust, võttis juhtimise lootsilt üle, andis koheselt tagasikäigu ja ligines hädasolijatele tasasel käigul. Ootamatult tegi kapten manöövri, mida loots polnud osanud sellelt peente kommetega kaptenilt oodata – jõuliselt ja jõhkralt sõitis ta ahtriga vastu aeglaselt mööda jõge venivat söepargast. Sõurattad pöörlesid vett üles paisates ning aega viitmata surus “Southerner“ söepargase vastu õhkulennanud laeva külge. Paanikas ja karjudes hakkasid inimesed tulehaardesse sattunud laevalt hüppama söepargasele. Käsku ootamata sööstsid “Southerner`i” madrused eesotsas pootsman Tomiga õnnetule laevale, et päästa keda päästa annab.
    Tuli tungis üha edasi ja inimesed, kes olid jäänud rusude alla kinni, röökisid ebainimliku häälega. Katsed tulest võitu saada ebaõnnestusid, ämbrid visati kõrvale ning laevaohvitserid ja madrused haarasid kirved, püüdes nende abil kinnijäänuid vabastada. Üks kinnijäänutest, nähes, et tuli ajab abistajad eemale, palus härdalt, et keegi ta maha laseks.
    Haavatud kanti pargasele ja tõsteti sealt edasi “Southerner`i” pardale. Hädalistele appi tõtanud leitnant Jack märkas selles tohutus segaduses verise näoga ja moondunud silmnäoga meest, kes abipalves sirutas käsi taeva poole. Jack haaras hädalisel käest ja sikutas kogu jõust. Mees kukkus valust röökima, ja äkitselt vakatas. Tulekeeled haarasid juba Jacki riideid, viimast jõudu kokku võttes õnnestus tal mees rusude vahelt välja tirida. Pööramata tähelepanu juba põlevatele riiete, kandis ta hädalise pargasele. Vigastatuid abistav Isabella asus salliga vehkides Jacki riideid kustutama. Pootsman ja madrused jätkasid vigastatud inimeste tassimist. Aga tuli sundis abistajad põgenema ja nood pidid abitult kuulama vaeste abipalujate hüüdeid, kuni leegid nende piinad lõpetasid.
    Peagi oli kogu laevavrakk leekides ning pargas ja “Southerner” eemaldusid, et mitte ise tuleroaks sattuda. Tulekerana lõõmav laev liikus vooluga kaasa, aeg-ajalt kostsid sellelt veel mõned üksikud karjed ja appihüüded, kuni vaikisid needki. Põlev laevavrakk kaldus jõekäänus kaldale ja jäi madalikule kinni.
    Õnnetuskohale hakkasid saabuma sõude- ja purjepaadid. Kiiresti jõudis hädalistele appi aurupargas ja Konföderatsiooni aurikul õnnetusse sattunud reisijad, surnud ja elavad, võeti pardale, et viia nad tagasi Greenville sadamasse.
    Ühendriikide aurik “Southerner” jätkas oma teekonda. Isabella seisis reelingu ääres, toetus Jacki õlale ja tihkus nutta. Pootsman Tom külitas oma tavalisel kohal, laeva vööris köiehunniku otsas, rüüpas viskit ja luges luuletusi.
    Auriku meeskond ja reisijad veetsid rahutu öö. Baarimees avas hommikul oma luugid varem kui tavaliselt ja seekord tellisid endale kangeid jooke mitte ainult härrased, vaid ka daamid.
    Enne keskpäeva möödus aurik pika kaarega laiast neemest ja seejärel ilmus nähtavale mäeharjal paiknev Vicksburg. Aurik vähendas käiku, andis mitu pikka vilet, katlakütjad viskasid koldesse sületäie hästi vaigulisi puuhalge, mis paiskas korstnast välja musta suitsupilve; linnaelanikele anti märku auriku saabumisest.
    Värvikirevates kaelarättides ja laiades pükstes madrused olid kogunenud pakile ja lehvitasid kaiäärt kaunistavatele tüdrukutele; läikivate vasknööpidega sinistes vormikuubedes tüürimehed – laiaõlgsed, pilkupüüdvad ja uhkust täis, seisid ülemisel tekil; kapten oli end jällegi üles löönud, nagu ta oli Saint Louisi sadamast väljasõidul, ja seisis kaptenisillas, piip suus.
    Kai ääres tukkunud neegrist voorimees ärkas unest ja karjus justkui segane: “Auuu-rik tu-leeeeb! Auuu-rik tu-leeeeb!” Linnajoodik liigutas end häiritult, ajas ennast värisevatele jalgele ja jäi mõistmatult jõllitama sadamasse saabunut suurt, üleni valget, kahe musta korstnaga koletist… Igast majast ja ärist tulvas välja inimesi, ja üheainsa hetkega oli loiu linna täitnud elu ja liikumine. Veovankrid ja kaarikud, mehed ja naised, valged ja mustad, poisid ja tüdrukud, kesklinna kõrgkiht ja agulielanikud – kõik kiirustasid elu ilmestava sündmuspaiga, sadamasilla poole.
    Reisijad valgusid mööda landgangi maale. Kaabudes härrad ja laiades kübarates daamid, kandes suuri kotte ja korve, trügisid, justkui kartes, et kärgatab hirmus pauk, ja jällegi lendavad katlad õhku. Kõik sagisid pardaääres kannatamatult, üritades kiiremini saada maale; kandamid pudenesid laiali, veeresid mööda laevatreppi alla.
    Neegripere – mees, naine, neli last ja koer asutasid ennast maale minema. Neegrinaine tiris enda järel oma kollast, pulstunud karvaga krantsi. Aga koer punnis jälle vastu, ei tahtnud maale minna. Krantsi neli jalga olid paigale kinni jäänud ja libisesid mööda landgangi, tundus, et veel veidi, ja ta pea katkeb otsast. Neegrinaine tiris, nöör üle õla, ja tõreles koeraga: “Kas sa, loll, tahad siia jääda? Kas sina ostad pileti, maksad söögi ja joogi? Sa loll peni!” Lõpuks võttis koer aru pähe ja sammus taltsalt oma perenaise järel.
    Üsna kiiresti see tohutu möll lõppes. Linnaelanikud vajusid kodudesse või ärihoonetesse laiali. Reisijad tõttasid igaüks oma asju ajama, paljud langesid rõõmsalt kiljudes neid oodanud sugulaste või armsamate rinnale. Madrused ja katlakütjad, pühapäevariided seljas, suundusid esimesse ettejuhtuvasse sadamakõrtsi. Ja mitte keegi ei olnud selles ennenägematus segaduses leidnud mahti heita pilku kõrgemale, sadamlähedasel künkal paiknevale majale. Selle aknad olid avatud, ja rõdul seisis imekaunis daam, kõrge rind erutusest kerkimas ja armastusest tulvil pilk suunatud sadamale, selle kai äärde randunud suursugusele laevale.
    Esinduslikus mundris kapten, teemantidega ehitud rinnanõel helklemas, andis vahitüürimehele viimased korraldused ja laskus soliidsel kõnnakul mööda landgangi maale. Ees seisis pikem peatus. Siin, Vicksburgis, elas kapteni esimene armastus, kellest küll oli saatus ta lahku viinud, aga keda ta ei suutnud unustada mitte iialgi, sest – vana arm ei roosteta…
    Ükskõik millal aurik ka Vicksburgi saabus, õhtul või hommikul, allavett või vastuvoolu, siin tegi kapten alati viietunnise peatuse. Põhjuseks polnud kahtlemata mitte ainult vajadus varustada laeva täiendava proviandi ja joogiveega, varuda küttepuid ja korrastada kajuteid; siin olid mängus midagi enamat, rahas mitte hinnatavat – südameasjad…
    Kaptenit juba tükk aega oodanud suurepärane kahehobusekaless sõitis ette. Kapten, justkui esmakordselt armunud nooruk, kargas kalessi, hingas õnnetundest sügavalt sisse ja rehmas seemisnaksete kinnastega; neegrist kutsar ajas hobused kiiresse traavi. Kutsaril ja hobustel oli teekond teada, sest neil polnud see mitte esimene kord kaptenit sõidutada.
    Viimaste hulgas astusid kaldale Jack ja Isabella. Neil polnud kuhugi kiiret, nad olid tavalised reisijad, kes olid auriku seisaku tõttu sunnitud veetma mõned tunnid selles provintsilinnakeses.
    Saabunud külalisi võttis vastu keskpäevases päikesepaistes helklev, unine linn; tänavad olid tühjad või peaaegu tühjad. Äride ees istusid punutud toolidel kaks või kolm logelevat müügimeest, ja needki tukkusid – lõuad rinnal, kaabud nägudele tõmmatud. Nende ees mõnules emis porilombis, veidi eemal nosis pesakond põrsaid arbuusikoori ja seemneid. Kanad jalutasid ringi, kass luurates nende järel; kukk jäi kassi ette seisma, ajas pea uhkelt püsti, tiivad kohevile ja kires; kass põgenes üle lompide hüpates. Aga vaatamata unisusele oli Vicksburg jõukas linn, täis korralikke tellistest ehitisi. Vicksburg oli suur jõelaevanduskeskus ning linna asukoht kaubanduse arendamiseks ülimalt soodne. Siin olid rikkad tubakapiirkonnad, samuti tohutud puuvillaistandused ja tehti tulusat äri, kogudes tubakat ja puuvilla istandustest ladudesse ja sealt seda laevadele lastides.
    Jack ja Isabella jalutasid teineteise käest kinni hoides mööda Vicksburg`i peatänavat. See oli selles linnas ka ainuke majadevaheline tee, mida võis tänavaks nimetada. Ühe punastest tellistest kahekorruselise maja katuseäärele oli paigutatud värvikirev reklaam mis andis teada – Trahter & Saloon. Läbi avatud uste ja akende kostus tänavale muusika ja laul, lõbusad hääled ja naerupahvakud.
    Jackil tekkis idee: “Astume trahterisse, sööme üle hulga aja ühe korraliku lõuna; selle juurde vein või kokteil, väike viski!“
    “Jack, see pole vast kõige parem mõte,” kahtles Isabella. “Saloonid pole kuigi hea mainega toitlustuskohad.“
    Jack üritas hajutada Isabella kahtlusi: “Saloon võib olla õhtul ebasünnis koht, aga praegu on ju keskpäev; trahter on tavaline ajaviite ja söögikoht.”
    Isabella nõustus ja sisenes Jacki järel trahterisse. Vaevalt olid nad astunud üle ukseläve, kui koheselt kõlas külalislahke hääl: “Hello! Bonjour! Bonjour mademoiselle, monsieur! Entrez, entrez!”
    Siseneti trahterisse. Oli koheselt selge, et see oli linna uhkeim ehitis mitte ainult välimuselt, vaid ka sisustuse poolest – kroonlühtrid, peeglid, aktimaalid seintel; sissekäigu vastasseinas tohutu suur mahagonlett. Trahter sumises justkui mesilasetaru, peaaegu kõik lauad olid hõivatud.
    Nurgas mängis väike orkester: viiuldaja ja kitarrimees, neeger tagus trumme. Baariesisel, ovaalsel tantsupõrandal tantsiti tantsu, mis oli kaugel ballitantsu suursugusest, hingeülendavast kaunidusest. Siin polnud märkigi kotiljonist ega ka mitte dziigist, tantsijad liikusid vääneldes edasi-tagasi, keerutasid end üht- ja teistpidi, seejuures lobiseti ja naerdi kõlavalt. Tantsijate peakohal hõljus tihe suitsupilv, ruumi täitis õlle- ja viskiaurudest küllastunud õhk. Isabella tahtis juba tagasi pöörduda, kuid valges pluusis ja mustades viigipükstes kelner astus ligi, kummardus viisakalt ja juhatas külalised tahapoole, pisut eraldiasuvasse aknalauda, kust avanes suurepärane vaade Mississippile. Isabella rahunes koheselt; kelner tõmbas tooli eemale, aitas daami istuma. “Merci!” sõnas Isabella tagasihoidlikult. Kelner viipas vastastoolile, kuid ilmselt tundes Jackis ära jänki, sõnas: “How are joy?” “Not bad, thanks!” vastas Jack põhjaosariiklasele omase üleolekutundega.
    Kelner ulatas daamile menüükaardi ja lahkus, Isabella süvenes toidusedelisse. Jack, olles jänki, libistas pisut jultunud pilgu üle saali. Koos meestega laudade taga õlut ja viskit rüüpavad, samuti tantsupõrandal tantsivad naised oli peaaegu kõik indiaanlannad. Ja see oli ka mõistetav – valgeid naisi oli Läänes äärmiselt vähe, sest Uude Maailma saabusid peamiselt ettevõtlikud mehed, et siin äri ajada, jalad alla saada ning siis tagasi kodumaale pöörduda ja jõuka mehena abielluda. Aga Läände olid saabunud ka igat masti seiklejad, vagabundid ja tagaotsitavad kurjategijad, kõiksugused aferistid ja petturid, kes tegutsesid niikaua, kuni nad kinni nabiti ja üles poodi.
    Siinsetel indiaanlannadel olid eranditult kaunid, sujuvate joontega näolapikesed ja ülimalt kütkestavad figuurid. Neis oli loodus näidanud üles erakordset harmooniat ja kunstimaitset – väike kaunis peake, mida kattis süsimust kohevil, õlgadeni ulatuv juuksepahmakas, juuste alt paistis välja pikk sihvakas kael; täielikus harmoonias ja proportsioonis kaks rinnakuhilat püsisid omal kohal kaunite ümmarguste kuklitena, ilma igasuguse abivahendita. Piht oli indiaanlannadel peenike, aga puusad joonistusid sümpaatselt esile, samas mitte eriti liialt ära tõmmates meeste pilku kaunilt tagumikukeselt ja allapoole suunduvatelt sihvakatelt jalgadelt. Mõned indiaanlannad tantsisid paljajalu, enamuse jalgu ehtisid siiski broug`id või värvikireva tikandiga mokassiinid, ainult vähesed tüdrukud olid saanud meestelt kingituseks madala kontsaga kingad, ja need sobisid indiaanlannadest kaunitaride jalga suurepäraselt. Siinsed indiaani naised erinesid suuresti idapoolsetest pisut jändrikest, jämedakoeliste näojoontega indiaanlannadest. Ja see oli ka üks põhjustest, miks Lääne indiaanlannade armusuhetest valge mehega sündisid imekaunid järglased, kes täisikka jõudes olid südamete vallutamises erakordselt edukad.
    Laudade taga istuvad indiaani tüdrukud lobisesid elavalt, naersid ja naljatasid, käitusid ülimalt vabalt, samas nende hääl kõlas mahedalt ja peibutuslikult. Tüdrukutega tantsivad noormehed olid sihvakad, laiaõlgsed ja jõulised, näolt tõmmud, kõigil nina all peenike vuntsitriip. Peas olid neil uhked, liivkarva kaabud, täpselt sarnased Jacki pead ehtiva kaabuga.
    Ühe suure laua taga mängiti neljal käel pokkerit, iga mängija selja taga seisis trobikond toetajaid ja pealtvaatajaid. Mäng toimus suhteliselt rahulikult, ja see oli ka mõistetav, sest kõigil mängijail ja nende toetajatel rippus puusal või oli torgatud laia piisoninahast vöö vahele päratu suur Colt Peacemaker revolver; ilmselt siin petturi üle kohut ei mõistetud, vaid lasti kuul pähe koheselt ja ilma liigseid sõnu tarvitamata. Siin kehtis ütlus – mister Colt teeb kõiki võrdseiks.
    Kelner pöördus külaliste juurde tagasi ja jäi küsivalt laua äärde seisma, valge salvrätik käerandmel.
    “Le bifteck, les fruits à la Chantilly,” esitas Isabella oma tellimise prantsuse keeles. Kelner noogutas, aga jäi veel ootele – daam oli unustanud joogi.
    “Le jus de raisin,“ täpsustas Isabella. Seejärel lisas: “Je voudrais prendre un cocktail.”
    Kelner kummardus ja pöördus Jacki poole: “Please?” Jack nõustus Isabella valikuga, sõnades: “Yes, beefsteak, and Whiskey. Thanks!”
    Kelner noogutas ja lahkus. Hetke pärast oli kelner toidu ja jookidega tagasi, asetas suured toiduliuad lauale, seejuures viisakalt sõnades: “Bon appetit!” Isabella naeratas kelnerile.
    Biifstekilt kerkis isuäratavat hõngu, mais oli parajalt pruunikas, silmailu pakkusid roheline salat ja mingid punased kaunataolised maitseained. Jack tõstis viskiklaasi, ja soovides matkida Isabellat, sõnas prantsuse keeles: “À votre santè!”
    “Prosit!” vastas Isabella saksakeelse tervitusega, sest Jacki vestlustest oli ta jõudnud arusaamisele, et Jacki vanaisa oli ilmselt baltisakslasest mõisnik.
    Isabella hinge täitis imeline kergus ja õnnetunne; nii hea oli istuda Jacki seltsis tavernis, pööramata tähelepanu sellele, mis toimus kõrvallaudades või tantsupõrandal.
    Aknast avanes avar vaade Mississippile. Suurejooneline, majesteetlik jõgi voogas päikesevalguses sätendades oma miililaiuses hiilguses. Eemal, teisel kaldal, rohetas tihe mets, ja veelgi kaugemal – neem ja jõekäänak. Vaatamata oma suurusele, tundus Mississippi aknast vaadates väga vaikse, särava ja üksildasena, ja ainult vastu sadamasilda veerevad lainesäbarad andsid märku jõe rahulikust hingamisest. Sadamasilla otsas kiikus kaks-kolm madalat paati ja veidi eemal lumivalge, kahe musta korstnaga aurik “Southerner“.
    Orkester korraks vakatas, tantsijad vajusid laudade taha laiali. Kitarrid hakkasid uuesti helisema, mängijad võtsid meloodilisi akorde, trumm tümpsutas takti, ja järsku astus tantsupõrandale pikas punases kleidis, kaunites kingades tumedapäine neiu. Ta tõstis käed peakohale, klõbistas kastanjette ja liikus kergelt ja gaatsiliselt mööda põrandat. Koheselt astus tema ette laias sombreeros, valges pluusis ja värvikirevate kaunistustega vestis noormees. Tumedad, valgete dressidega püksid tegid tema ülimalt elegantse kuju veelgi sihvakamaks. Must bigotillo ta nina all andis tõmmule näole temperamentse hiilguse. Noormees asus tüdruku ees kingadega klõbistama, neiu pööras pea kõrvale, justkui peites end, ta kaunid käed hõljusid otsekui kaks väänlevat madu noormehe näo ees, sõrmed klõpsutasid kastanjette, mustad juuksed lainetasid, paljastades neiu sihvaka kaela. Orkester tõmbas üha tugevamini akorde ja asus laulma, hoogsalt ja kõrgetel toonidel.

    Manuelito ja Carmelita,
    Manuelito ja Carmelita,
    Carmelita -aa – aaa,
    maailma kauneim, senjoriita.

    Ai ai ai-aaa, ai ai ai-aaa,
    maailma kauneim, senjoriita.
    Ai ai ai-aaa, ai ai ai-aaa,
    maailma kauneim, senjoriita.

    Tantsupõrand täitus koheselt, ja esitantsijaid jäljendades asuti kätega plaksutades ja jalgadega kepsutades tantsima mingit temperamentset hispaania rahvatantsu. Orgester andis tantsule aina hoogu juurde, tantsiti maruliselt ja kirglikult, saali täitis tihe tolmupilv.

    Manuelito ja Carmelita,
    Manuelito ja Carmelita,
    Carmelita -aa – aaa,
    maailma kauneim, senjoriita.

    Järsku kostis üle saali räige röögatus:
    “Hei sina! Mida sa teed? Anna märk tagasi ja lisa samapalju juurde. Kas sa ei näinud, et seitse võitis?”
    “Muidugi võitis,” kostis sama jäme vastus. “Seitse võitis, kuid sinu märk oli “sisse soolatud.”
    Isabella käsi kokteiliklaasiga jäi ehmunult õhku rippuma, Jack pistis vaistlikult käe põue, olles valmis haarama relva; see oli alles hiljuti Ühendriikide armees kasutusele võetud, luureohvitseride lemmikrelv – Automatic Colt Pistol.
    Üks koljat oli ennast püsti ajanud ja karjus: “Valetad!” Seejuures tõmbas ta vöövahelt revolvri.
    Välkkiirelt haaras teine mängija oma revolvri. Kostis hüüdeid:
    “Pikali, pikali!”
    Mõned külalised kargasid läbi trahteri avatud ukse välja, mõned kadusid läbi akna, aga teised viskusid klaaside klirinal ja toolide kolinal laudade kõrvale pikali; indiaanlannad karjusid hüsteeriliselt.
    Kostis kaks järjestikulist lasku; need toimusid nii kiiresti, justkui oleks kostnud üheaegselt. Seejärel saabus täielik vaikus, mida häiris ainult maaslamajate raske hingamine, ja koheselt kuuldus ka ägavat oigamist.
    Maaslamajad tõusid ettevaatlikult põlvili, vaatasid ärevalt ringi ja ajasid siis ennast jalgele, olles iga hetk valmis uuesti pikali viskuma. Trahterit täitis tihe, läkastama ajav püssirohusuits. Koljat oli langenud istmele tagasi, tema pärani silmad vahtisid üllatunult laual lebavaid mängukaarte. Näost kahvatu, kuid väliselt ülimalt rahulik baarimees seisis teisel pool letti ja püüdis ninarätikuga peatada verejooksu oma parema põse pikal ja sügaval haaval.
    Keegi sõnas keset vaikust:
    “Veel natuke vasemale, Joe, ja oleksid praegu teises ilmas.”
    “Jah, vähe puudus,” vastas baarimees, tundeid näitamata.
    Mees, kes oli petturi maha kõmmutanud, sõnas toimekalt:
    “Viime laiba õue; küll ilmuvad välja ta sõbrad ja matavad maha.”
    Petturi laip lohistati jalgupidi õue, verine tool heideti talle järele, baarimees tegi kõigile välja klaasikese viskit ja kaardimäng võis jätkuda.
    Isabella asetas kokteiliklaasi lauale, ta nägu oli kahvatu ja käed värisesid pisut. Märgates Isabella ehmunut ilmet, puhkes Jack tahtmatult naerma. Isabella vangutas solvunult pead:
    “Jack…! Sinu naer on praegu küll üsna kohatu.”
    “Palun vabandust, Isabella,” sõnas Jack süüdlaslikult. “Siin pole küll Metsik Lääs, aga kombed on samad.”
    Kelner astus ligi ja jäi vaikselt seisma. Jack heitis tema ette mõned rahatähed, Isabella nähvas irooniliselt, seekord inglise keeles:
    “ Thank yoy for your hospitality!”
    Trahterist väljunud, ohkas Isabella kergendust tundes. Laip oli trahteri eest ära koristatud, kõik oli rahulik ja endine. Põrsad olid arbuusikoored ära söönud ja tukkusid nüüd poriloigus lamava emise rinna najal. Isabella nõjatus Jacki käele ja sõnatult laskusid nad mööda jalgteed Mississippi kaldapealse suunas. Isabella oli mõtlik ja kurb. Äkitselt vaatas ta Jackile otsa ja sõnas:
    “Tapjal läheb vist väga kehvasti; kindlasti ta arreteeritakse, mõistetakse kohut ja puuakse üles?”
    “Kes teda arreteerib?” sõnas Jack muiates. “Ilmselt pole siin ainsatki politseinikku ega kohtunikku. Pealegi, kõik ju nägid, et koljat tõmbas revolvri välja esimesena, aga jäi tulistamisega sekundi murdosa võrra hiljaks. Seda, kes petturi maha laseb, olgu ta mängupettur või äripettur, ei pooda üles.”
    “Aga kuidas siis üldse on võimalik tagada korda ja seaduslikkust?”
    “Selleks on Ühiskondliku Korra Komitee. Kes sellesse kuuluvad, pole täpselt teada, aga kindel on see, et sinna kuuluvad lugupeetud inimesed, kes on huvitatud sellest, et linnas ja selle ümbruskonnas valitseks kord ja seaduslikkus. Kurjategijad kardavad komiteed rohkem kui osariikide kohtuid ja vanglaid; komitee poob tapjad ja röövlid viivitamatult ja eranditult üles sellesama jämeda oksaga puul all, kus nad kinni peeti, ilma pikale kohtupidamisele aega raiskamata.”
    Olles kaldapealsele välja jõudnud, Jack seisatus ja istus kohevale rohule. Isabella laskus tema kõrvale. Vaikides imetleti laia, päikeses helklevat jõge. Äkitselt vaatas Isabella Jackile otsa:
    “ Jack, ma märkasin, kui märul peale hakkas, et sa pistsid käe põue. Kas kannad samuti relva kaasas, justkui need mängurid?”
    Küsimus oli ootamatu, ja tegi Jacki esialgu keeletuks, aga ta kogus end kiiresti ja sõnas:
    “Isabella, eks kõik mehed ole mängurid, vahe on ainult selles, kes mida mängib.” Seejärel võttis põuest pisikese taskurevolvri, derringeri`i, seejuures sõnades: “Isabella, siin on minu relv, tudengirelv, pigem küll daamide relv.” Oma armeepüstoli olemasolu jättis Jack targu enda teada.
    Isabella võttis revolvri kätte, imetles kaua selle imelisi, saladuslikke kaunistusi, ja sõnas:
    “Õpeta mind laskma, Jack!“
    Jack võttis revolvri enda kätte, kontrollis üle, vinnastas päästiku ja andis ettevaatlikult Isabellale tagasi.
    “Isabella! Hoia revolvrit enda ees, sellel on kaks “kirpu”; vali välja sihtmärk, vii kirbud kokku ja vajuta päästikule.”
    Isabella suunas revolvri jõe ääres kasvavale jämedale puule, sihtis, ja tulistas – kuul plartsatas jõkke.
    “Isabella, sinu käsi väriseb liialt; hoia revolvrit kahe käega, peata hingamine, ja sihi külmavereliselt.”
    Isabella tegi nagu kästud. Revolvritoru tõusis, jäi pidama puutüvel, ja siis kärgatas lask – kuul tungis tumeda plaksatusega puusse.
    “Suurepärane!” rõõmustas Jack. “Aga nüüd harjutame tõelist Metsiku Lääne lasku. Aseta revolver enda kõrvale, siis tõsta järsku, võta sihikule puutüvi, ja koheselt tulista.”
    Isabella asetas püstoli enda kõrvale, laiali laotunud kleidile, hingas sügavalt sisse, peatas hingamise, tõstis revolvri ja silmapilgu pärast tulistas – kuul raksatas puutüvesse.
    “Erakordselt hea lask!” kiitis Jack. “Oled tõeline Metsiku Lääne revolvrikangelanna, sinuga on ohtlik mängida.”
    Isabella suudles Jacki põsele, aga see oli justkui säde püssirohupannile. Jack asus Isabellat suudlema: tormiliselt, kirglikult ja kuumalt, huultele, kaelale ja rindadele. Isabella suunas revolvri Jackile, ta silmad pildusid tuld: “Jack…!”
    “Southerner” andis vilet, tema korstnatest tõusis paksu musta sutsu – märguanne koguneda pardale.
    Auriku landgangil algas meeletu tunglemine, kõik trügisid korraga pardale, justkui kartes, et võivad maha jääda. Lõpuks oli viimanegi hilineja üle reelingu laevale karanud ja aurik eemaldus kaist. Kapten seisis sillas ja andis au, ta pilk oli suunatud mäenõlvakul paiknevale majale, mille rõdult lehvitas erutusest värisevate rindadega daam…
    Laev sõitis tagurpidi jõele välja, võttis sisse oma traditsioonilise “stardipoosi”, korstnatest paiskus üles tohutu suitsupilv ja sõurattad hakkasid pöörlema. Äkitselt märkasid reelingu ääres seisvad Jack ja Isabella üksikut ratsanikku: uhketes peasulgedes, kirevavärvilistes näo- ja kehamaalingutes indiaanlane ratsutas hobuse seljas. Ta paljast ülakeha, lisaks maalingutele, kaunistas rohkete narmastega ehitud padrunivöö, kaelas helkles mitu eri pikkusega sinisest klaasist helmekeed. Indiaanlase jalgu ehtisid piisonikarvast säärekatted ja samast materjalist mokassiinid. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Indiaanlane seisatas hobuse, vaatas lahkuvale aurikule järele ja lausus endamisi vaikselt palvesõnu.

    Mississippil kanuu suur,
    suits tõuseb taevani,
    kostab mürin, justkui äike.
    Kus minu kanuu, nii väike,
    kus kodumaa, nii vaevane,
    mul igatsus, mul mure suul…

    Kolmas peatükk. Navahode pealik Suur Piisonisarv külastab esivanemate vaime. Indiaanlaste lahing sinikuubedega.

    1861. aasta piisonitants oli tantsitud ja piisonid kütitud, Bonito kanjoni navahod asusid tegema ettevalmistusi kevadisteks põllutöödeks. Aga kõigepealt korrastati külakeses elamuid. Neid oli ligi paarkümmend puidust kokku seatud ja pealt mätastega kaetud, väikese esikuga onni, millesse mahtus elama kuni kümmekond inimest. Kevade saabudes võeti piisoninahad onnide ukseavade eest ära ja tuulutati ruumid. Magamisasemetena kasutatavad piisoni- ja karunahad viidi välja, et päikesepaiste ja kevadine preeriatuul neid värskendaks. Tuulduma riputati ka värvikirevad ornamentidega tekid ja vööd ning piisonitantsu kostüümid. Kui onn oli täielikult esemetest vaba, võeti salveikimbuke, asetati see kiviplaadikesest alusele ja süüdati põlema. Ruumis levis meeldiv, pisut vürtsise aroomiga suits. Navahod olid arvamusel, et salvei on ainuke taim, millel on inimesele ainult hea toime. Salvei suits puhastab ruume, esemeid, inimese keha ja sisse hingates ka tema hinge.
    Hirvenahast vestides ja pükstes, piisoninahast mokassiinides ja küülikunahksetes sääremähistes mehed toimetasid väljas, seadsid käepäraselt onni najale oma relvi – vibud, sõjanuiad ja püssid. Navahode vibu oli tuntud ja juba ammustest aegadest kardetud relv, sellest lastud nool läbistas kergesti hispaanlastest vallutajate metallist turvise. Relvade kõrvale asetati sõjatrofeed – paljude värviliste sulgedega ehitud vaenlaste skalbid. Need paiknesid navaho onnides pühal kohal, neile avaldati lugupidamist, kiideti vaenlase vaprust, sest ei saa olla tugev sõjamees, kui sinu vaenlane on nõrk. Välja toodi ka tööriistad, et nüüd juba päevalguses töödelda hõbedat ja ameerika münte, valmistada neist kaunistusi vöödele.
    Kevadiselt kerget, kandadeni ulatuvad ürpi kandvad naised käisid ühtelugu sisse ja välja, tassides õue oma ümmargusi korve. Välja toodi ka toidunõud; need olid lihtsad savikausid, lihtsate elegantsete punaste, pruunide ja mustade kujutistega heledal savil; samuti tassiti õue pueblo indiaanlastelt saadud ornamentidega savipotid.
    Väljas seati üles vertikaalsed kangasteljed ja ketruspuu, et õhtuti, kui päevatööd tehtud, tegeleda kuni videvikuni lambavilla ketramise ja kudumisega. Kooti mitte ainult lambavillast esemeid; mehed korjasid ja kraasisid puuvilla ning naised ketrasid sellest lõnga; värvisid selle taimede abil kõrbekollaseks, oranžiks, roheliseks, mustaks ja punaseks ning kudusid riideks.
    Nüüd, kevade saabudes, toimuski kogu navahode elutegevus väljas, sest hämaras onnis oli ruumi vähe. Olles onnide ja selle ümbruse puhastamisega lõpule jõudnud, asuti tegelema loomadega. Seni küla ümbruses paiknevatel nõlvadel ja Bonito jõekese luhtadel toitu otsides ringi luusinud loomad – lambad, lehmad, kitsed ja hobused – tuli nüüd eraldi karjadena ajada kaugematele karjamaadele preeriasse, kuhu loomad jäid kuni esimeste külmade tulekuni. Loomade karjatamine oli vanameeste ja kümne-viieteistkümne aastaste noorukite töö.
    Nüüd oli kõik valmis, et võtta ette põllutööd: kobestada mulda virsikupuude ümber, panna maha pipra-, oa-, päevalille, meloni ja kõrvitsaseemned, istutada sibul ja tubakas, ning mis peamine – panna mulda Püha Mais, valge, kollane ja magus punane mais.
    Pealiku virsikusalus olid orjad juba tööle asunud, kobestades kepiotstega puudealust mulda. Suur Piisonisarv pidas viit orja, neist kaks valgete suhkrurooistandusest indiaanlaste juurde põgenenud neegrit ja kolm hopi indiaanlast, kes olid üritanud navahode karjast lambaid varastada, aga võeti karjuste poolt kinni. Üksteiselt hobuste varastamist esines indiaanlastel vähe; seda peeti mitte ainult raskeks kuriteoks, vaid pühaduse teotamiseks. Hobusevaras seoti posti külge, ja peale pikka ja piinarikast tomahookide tantsu ohvri näo ees, löödi tema pea õlgadel ühe kiire ja täpse liigutusega kaheks veritsevaks pooleks; ainult ohvri pärani silmad võisid veel teineteist kõõritada.
    Orjapidamise kombe olid navahode pealikud aastakümneid tagasi üle võtnud hispaanlastelt ja ameeriklastelt, see oli jõuka mehe tunnus. Orjad olid pereliikmed, võisid abielluda oma südame järgi ning orja ja vaba inimese vahel sündinud laps oli vaba.
    Enne Püha Maisi mahapanemist tuli pealikul täita sajandeid kestnud kombetalitus – külastada Püha Paika, kus Püha Mäe jalamil Püha Kaare juures leiab aset kohtumine esivanemate vaimudega ja Suure Vaimuga.
    Pealik Suur Piisonisarv tõusis küla taga paiknevale kõrgendikule, peatas hobuse ja ootas esimest päikesekiirt – teele tuli asuda hetkel, kui esimene kiir heidab oma valguse üle preeria. Päikesekiir, päeva tervitus, saadab rändurit kogu päeva, hoiab ära õnnetuse ja kaitseb vaenlase eest.
    Idataevas muutus roosakas kuma aina heledamaks, aegamisi see üha laienes ja ühes sellega avanes Suure Piisonisarve ees preeria lõputu avarus. Pealik pingutas ratsmeid ja oli ootel, mustang ta all seisis liikumatult, justkui mõistaks ta peremeest ja tema tundeid. Äkitselt paistis üle kauge künka esimene päikesekiir, kogu preeria muutus koheselt kuldkollaseks, ilma ainsagi varjundita. “Nüüd on kõik hästi,“ sõnas Suur Piisonisarv ja tõmbas ratsmeist, mustang alustas kerget traavi. Hobuse kõrval jooksis pealiku kollakaspruun, suure pulstunud karvaga koer.
    Suur Piisonisarv ratsutas mööda tasandikku läände, mägede suunas. Aeg-ajalt kohtas ta väikseid piisonikarju. Lehmalinnud istusid nende seljal ja katkusid karvu. Peagi vabanevad piisonid oma vanast, talvisest karvast; lehmalinnud teadsid, millal piisonite karv on lahtine, kergesti katkutav ja olid usinasti ametis pesamaterjali kogumisega. Karjast veidi eemal püherdas suur piisonipull; tohutu tolmupilv tema ümber muutis piisoni mitmeid kordi suuremaks ja tundus, justkui oleks tegemist mingi imepärase, pidevalt oma kuju muutva koletisega. Pealik rõõmustas, suur tugev loom pakkus südamele kindlustunnet. Suur Piisonisarv sõnas lugupidavalt: “Olgu sinuga kõik hästi, piison.”
    Maastik muutus pikkamisi künklikumaks ja rohukate vaesemaks. Pealik laskus orgu ja läbis selle põhjas voolava kiirevoolulise jõekese. Jõekaldal märkas ta kärnkonna ja palvetas tema eest; kärnkonn on vete ja ühtlasi ka maa viljakuse isand. Pealik alustas palvet sõnadega: „Olgu sinuga kõik hästi.” Ta soovis, et konnal ja ta lastel oleks alati söök ja jook, ning lõpetas palve sõnadega: „Nüüd on sinuga kõik hästi.” Mööda orunõlva jooksis suurte ümmarguste kõrvadega viiksjänes, tõusis tagajalgadele, heitis korraks pilgu ratsanikule ja puges õitseva koerahamba põõsa taha peitu. Suur Piisonisarv naeratas jänesele ja sõnas: “Olgu sinuga kõik hästi.”
    Jõekaldalt algas punane kaljuvall ja tõus kõrgmaale, millel kasvasid seedrid, keerdmännid ja puju. Jahe tuul tõi preeriast kaasa magusat kevadõite lõhna. Pealiku hing oli kerge ja süda rõõmustas – peagi kohtub ta oma esivanemate vaimudega.
    Kõrgmaal tõus jätkus. Suur Piisonisarv ratsutas üle seljandike ja küngaste, läbis orgusid. Kauguses paistva kaljuseinani laius eespool miilide kaupa seedritasandik, mida elustasid punakad kaljurünkad. Ootamatult tõkestas teed sügav kanjon, mis oli peaaegu kuussada jalga sügav ning järskude seintega ja helkles tuhandetes toonides. Selle põhjas voolas kitsas jõenire ja paistsid üksikud tumedad rohulaigud. Kanjoni põhjas oli hämar, päikesekiired pääsesid selle põhja ainult keskpäeval, ja sedagi siis, kui päike paistis üürikest aega piki kanjonit. Alla vaadates tundis pealik erutavat väljakutset. Ta asus ratsutama piki kanjoniserva, otsides rada, indiaanlaste rada, sest kõigis New Mexico kanjonites on rajad, mida teavad ainult indiaanlased.
    Seljataha jäid majesteetlikud, valgete pilvede taustal kõrguvad uhtekaljud. Olles liikunud ligi miili, jõudis pealik kohta, kus kanjoni kallas oli kohati murenenud ja alla varisenud. Koer jooksis ees ja puges kaljude vahele, sealt viis kanjoni põhja vaevumärgatav looklev rada. Pealik hüppas sadulast, talutas hobust enda järel ja alustas laskumist. Rada oli järsk ja liikumine sellel vaevaline; hobune hirnus hirmunult, ta tagajalad, mis meeleheitlikult tuge otsisid, libisesid kivisel pinnal. Mägiste nõlvade ja kitsaste kaljuste teeradadega harjunud mustang säilitas enesevalitsuse, laskus ettevaatlikult ja lõpuks jõudsid nii inimene kui hobune kanjoni põhja; koer ootas juba ees, joostes rõõmsalt piki jõeperve. Märgates jõekaldal askeldavat saarmast, Suur Piisonisarv muheles endamisi – siin on loomakesel hea, inimene teda ei ohusta. Äkitselt kostis järsk sulpsatus – kalakotkas oli hooga riivanud veepinda, ja tõusis nüüd uuesti üles, päikeses sillerdav hõbedane forell siplemas küünte vahel.
    Vastasseinast ülesronimine oli veelgi vaevarikkam, samas ohutum, sest hobune rühkis jõuliselt ja hirmu tundmata ülespoole, ja nüüd oli juba pealik see, kes valjastest kinni hoides hobuselt abi otsis. Hobuse kabjad liigutasid oma kohalt lahtisi kive, need veeresid mööda järsku kanjoniseina alla, haarasid kaasa teisi, üha suuremaid kive ja peagi tormas mööda kanjonikülge tohutu mürisev kividelaviin. Hobune rühkis peatumatult ülespoole, jõudis kanjoni servale ja jäi seisma; mööda mustangi külgi veeresid higinired ja ta jalad värisesid pingutusest. Kanjoniservalt sirutus lääne suunas jällegi madalate seedrite ja keerdmändidega kaetud tasandik, mida kauguses piiras järjekordne punakas mäemassiiv.
    Suur Piisonisarv istus sadulasse ja ajas hobuse traavi, et enne videviku saabumist asuda mäejalamil seedrite varjus laagrisse. Läbi õhukeste pilveviirude paistev hägus päike vajus üha madalamale ja parajasti siis, kui Suur Piisonisarv jõudis mäejalamile, puudutas päikese serv kerge uduvinega kaetud mäetippu.
    Suur Piisonisarv võttis mustangil sadula seljast ja laskis ta rohtu näksima. Seejärel tegi kiiresti üles lõkke, seadis väikese vaskkatla tulele ja keetis teed. Õhtu oli jahe, tuul nuttis seedrivõrades, kaugusest kostis koioti klähvimine. Suur Piisonisarv palvetas koioti hinge eest. Navahode maal sõltub maisi kasv koiotist, preeriahundist, sest tema kontrolli all on vihm – niihästi „mehelikud” äikesevalangud kui ka õrn „naiselik” pikaajaline sadu -, samuti ka must pilv ja tume udu. Hobune krõmpsutas puudealust rohtu, kuid kartes koiottide haukumist, hoidus targu peremehe lähedusse.
    Suur Piisonisarv sõlmis lahti hirvenahkse sadulakoti ja võttis välja piibu. Toppis tubakat täis, süütas piibu põleva oksaraoga, tõmbas mitu tugevat mahvi, puhus suitsu pikalt välja ja tegi ristimärgi – osutas piibukahaga nelja ilmakaare suunas, austades kõigist ilmakaartest puhuvaid tuuli, sest inimese eluhinguseks on tuul. Seejärel võttis kotist pemmikani ja kuivatatud hirveliha, lõikas noaga väikesi tükikesi, andis koerale ja näris neid ka ise, aeg-ajalt rüüpas teed peale. Pealiku hinge täitis imeline hardus, justkui oleksid esivanemate vaimud juba teda märganud ja hõljusid kuskilgi läheduses. Seda tunnet süvendasid veelgi enam kõrguvate mägede mustjad ja hõbedased varjud ning peakohal ahenevate mäeveerude vahelt paistev tähistaevas. Ta tunnetas kogu südamega, et rännaku lõpul on teda ootamas midagi suurt ja helget, talle saab osaks õnn kohtuda oma esivanemate hingedega. Ootamatult tõstis koer pead ja urises hoiatavalt, koheselt kuuldus hobusekapjade müdinat ja samas ilmus lõkkevalgusse kaks ratsanikku. Hobuste seljas istusid ebamäärased tumedad kogud, nende päid katsid mustad kapuutsid. Suur Piisonisarv rahustas koera, tõusis püsti ja viipas käega, kutsudes külalisi lõkke ääres istet võtma. Mustad kogud ronisid hobustelt maha, heitsid valjad seedripuu kuivanud oksatüüka taha ja astusid lõkke äärde. Pealiku süda võpatas nördimusest – tulijad olid misjonärid. Aastasadu, juba sellest ajast, kui valge mees esimest korda oli indiaanlaste maale astunud, olid misjonärid üritanud neid, navahosid, oma usku pöörata, aga mitte kunagi ei olnud see neil õnnestunud. Ja nüüd, kui ta hardumusega südames oli teel oma esivanemate hingede juurde, olid nad jälle siin. Pealiku südamesse tõusis viha, ta vaevu talitses oma nördimust. Põlglikul ilmel võttis Suur Piisonisarv tulijaid vastu, lasumata ainsatki sõna.
    Üks misjonäridest astus ligi, jäi Suure Piisonisarve ette seisma, võttis kaelas rippuva hõberisti ja õnnistas sellega navaho pealikut. Pealiku nägu kivistus, ja ta sõnas järsult: “Teie usk on teine! Teie ei pea mitte kasutama meie pühasid märke!” Välkkiirelt sirutas ta käe ja rapsas misjonäril risti kaelast, seejuures sõnades: „Rist on olnud meie püha märk sellest ajast, kui päike esimest korda tõusis idakaarde ja alustas oma igavikulist, elu ja soojust pakkuvat rännakut taevavõlvil. Rist on tuulte märk; tuul, mis puhub igast ilmakaarest, toob endaga kaasa viljastavat vihma, aga vihm on navaho indiaanlastele elu, looduse ärkamine ja ülestõusmine.”
    Nüüd astus lähemale teine misjonär, kes sõnas vihaselt:
    “Manuelito! Oled jälle teel oma paganlikku loitsimiskohta. Aga sinu ebajumal ei aita sind, sa lähed otse põrgu ja põled põrgukatlas koos oma ristiga.”
    Pealik muigas, heitis hõberisti lõkkesse, asetas piibu suhu, tõmbas mõned tugevad mahvid, hingas sügavalt ja pikalt välja, ja olles ennast kogunud ning viha ala surunud, lausus vaikselt:
    „Teie rist juba põleb tules, aga ma soovin, et sa räägiksid rahulikumalt ja vaiksemalt. Me seisame siin seedri all, tema okkad värisevad ärevusest, ja sa näed, meie juures istub minu koer, siinsamas lähedal on hobused. Ma ei tahaks, et minu koer mõtleks sinust halvasti või et sa oma valju jutuga tekitaks piinlikkust hobusele; ma ei tahaks tekitada ärevust puule, ei tahaks, et sa tallaksid selle õrna rohu tunnetel, millel sa seisad. Inimene, kes ei austa looma, puud, kõiki taimi, kes ei pea lugu talle võõrast usust, ei ole võimeline austama ka teist inimest. Ma olen rääkinud, nüüd räägi sina.”
    Misjonär heitis põlgliku pilgu lõkke ääres kükitavale koerale, tavalisele ebamäärast tõugu, suure pulstunud karvaga indiaanlase koerale. Seni hämmeldunult vestlust jälginud koer püüdis koheselt valge mehe ebasõbraliku pilgu ja niutsatas süüdlaslikult. Misjonär pomises endamisi: „Kurat neid indiaanlaste koeri teab…” Seejärel alustas jutlusega, kuigi vaiksemalt: “Teie, indiaanlased, peate õppima minu sõna kuulma. Te olete rumalad, patused ning põlete kord igaveses põrgutules. On olemas taevas ja põrgu. Enamus asju, mida te praegu teete ja usute, viivad teid pärast surma otse põrgusse, kui te minu usku vastu ei võta. Teie naised mõtlevad, et kui nad panevad selga erksad riided, värvivad oma põski ja silmaaluseid ning näevad kenad välja, on kõik korras. Selle eest lähete te otse põrgusse. Te peate unustama oma rahva laulud, legendid ja palved. Teie, indiaanlased, olete paganad. Te peate võtma omaks valge inimese kombed, riided, töö, kõne ja Jumala. Siis saavad indiaanlased ühel päeval valgeks oma südame poolest.”
    Misjonär tahtis veel midagi öelda, aga märgates indiaanlase lõkkevalgel välkuvaid silmi, talitses ennast, pomises endamisi palvesõnu, ja pöördus minekule.
    * * *

    Aastaid tagasi, peale Mehhiko sõda, olid ameeriklased tulnud Santa Fe`sse ja andnud sellele maale nimeks New Mexico. Mehhiklastest, kes sellel maal elasid, said Ameerika kodanikud, aga navahodest, kes olid edela-alade põliselanikud, ei saanud Ühendriikide kodanikke, sest nad olid indiaanlased, justkui lindpriid; aga samas paljud mehhiklased olid indiaani verd. See kõik oli üks kibe mõistatus navahode pealikule, Suurele Piisonisarvele, keda misjonärid kutsusid Manuelitoks. See nimi oli talle pandud vägivaldselt, ema ja isa tahtest hoolimata – imikuna oli ta lamanud punutus korvis onniesisel, kui misjonärid ligi astusid, piserdasid teda veega, ja andsid talle selle indiaanlase kõrvale mõistmatu ristinime.
    Ameeriklased, liikudes Santa Fe`st edasi lääne suunas, jõudsid navahode maale ja ehitasid haljasse orgu, kauni Bonito kanjoni suudme lähedale kindluse, mille nimetasid Fort Defiance`iks. Navahod käisid tihti kindluses vahetuskaupa tegemas, pakkudes nahku, mett, ulukeid ja linde, vastu aga said viskit, vähesel määral ka püssirohtu ja tina. Suurem osa sõdureid võttis neid hästi vastu ning peagi tekkis komme korraldada sõdurite ja navahode vahel ratsa võiduajamisi. Kõik navahod ootasid neid võistlusi pikisilmi. Võiduajamiste päeval panid sajad mehed, naised ja lapsed endale selga oma kirevaimad rõivad ning ratsutasid forti oma parimatel hobustel. Neil võiduajamistel sõlmiti palju kihlvedusid – käiku läksid raha, tekid, kariloomad, klaashelmed ja kõik muu, mis aga kõlbas mängu panna. Ohvitserid olid endale soetanud indiaanitüdrukutest armukesed, skvood, kes oskasid kotkapealikelt, Ühendriikide armee ohvitseridelt, kes kandsid oma pagunitel kotka kujutist, välja meelitada mitte ainult dollareid, vaid ka sõjasaladusi.
    Taoline sõpruses elamine aga ei kestnud kaua. Kindluse sõdurid karjatasid oma hobuseid karjamaal, mida Suur Piisonisarv oma rahvaga alati parimaks oli pidanud. Pealiku protestidele vastas kindluse ülem kõrgilt: “Karjamaa kuulub fordile! Indiaanlased hoidku oma loomad sellest eemale!” Kuna aga tarasid polnud, sattusid indiaanlaste loomad keelatud niitudele. Ühel hommikul ratsutas fordist välja kompanii sõdureid ja laskis kõik navahode loomad maha. Sõprus navahode ja valgete sõdurite vahel oli purustatud. Navahode sõjamehed hakkasid omakorda sõdurite hobuseid ja kariloomi hõivama; ööpimeduses plaksatas vibunöör, ja enne kui karja valvav sõdur jõudis oma eluga hüvasti jätta, oli ta surnud.

    * * *

    Hommikul alustas Suur Piisonisarv tõusu mööda järsku ja laia mäekülge, mida katsid tiheda massina lahtised kivid. Hobune libises pidevalt ja pealikul tuli teda valjastest tugevalt kinni hoida, et ta perutama ei hakkaks. Tõus mööda pikka, kivide ja kaljurahnudega kaetud nõlvakut oli isegi raskem kui tõus mööda järsku kanjonirada. Viimaks jõudis ta väsinuna, higist läbimärja ja hõõguvana mäest üles. Suur Piisonisarv istus hetkeks puhkama, hobune seisis raskelt hingates kõrval, koer jooksis läheduses ringi, peletades aeg-ajalt lendu mägisinilinde. Pealik libistas pilgu üle silmapiiri – ta oli jõudnud järjekordsele mägiplatoole, mida katsid nagu varasematelgi platoodel madalad seedrid, keerdmännid ja puju. Eemal helklesid päikeses kollakad lõhed kaljusel mäejalamil. Üle taeva ujuvad valged pilved katsid ajuti päikese, ja siis muutusid kaljud tumepruuniks või ähvardavalt mustaks. Veelgi kaugemal, taeva piiril, kerkis tohutu suur, majesteetlik mägi, selle tippu kaunistas lume valge sädelus – Püha Mägi tervitas tulijat oma puutumatu iluga. Värske tuuleõhk, eluhingus, paitas pealiku põski ja kinkis ta ninasõõrmetele platoolillede magusaid lõhnu.
    Suur Piisonisarv, veidi puhanud ja saanud hingekosutust Pühalt Mäelt, ajas ennast jalgele ja ronis sadulasse. Mustang, olles pikkadel rännakutel jõudnud arusaamisele, et madalale vajuv päike tähendab peatset puhkust, liikus kiirelt ja ilma sundimata mäejalamile üha lähemale, ja jõudis pärale parajasti siis, kui päike valmistus laskuma läänekaare sakiliste mäetippude taha. Mägi oli omandanud helkleva, salapärase varjundi, tema lumine tipp säras kollakas-punases valguses. Suur Piisonisarv oli jõudnud oma sihtkohta täpselt õigel ajal – Kivikaar, navahode Püha Kaar, kõrgus tema ees kuldse ja suursugusena vastu punetavat taevast. Vihm ja tuul, liiv ja vesi, olid need jumalused, kes olid selle välja voolinud. Siin, selles kaunis, üksildases, vaikses ja kuivas paigas, Pühas Paigas, käisid navaho suguharude pealikud palvetamas enne maisiterade panemist maapinna Pühasse üska.
    Aeglaselt tuli pealik hobuselt maha. Ta imetles värvidemängu, mis muutus kuldsest helgist Pühal kaarel vikerkaaretoonideni kaljuvallidel ning roosakani püha mäe lumisel tipul. Videvik vältas siin kauem kui kusagil mujal ja andis pealikule võimaluse imetleda kaunist kohtumist esivanemate hingedega.
    Suur Piisonisarv tegi üles lõkke ja süütas piibu. Piibukahaga joonistas ta ristimärgi kõigi ilmakaarte poole, tänades tuuli ja pilvi, kes kannavad endaga elustavat vett. Hardalt jäi pealik ootama kohtumist oma esivanemate vaimudega, kes toovad talle viljaka kevade ja suve, et mais idaneks ja kasvaks. Viimased loojuva päikese kiired valgustasid Püha Kaart, pealik asus palvetama. Ta esitas esivanematele oma soovi , esitas sellisena, nagu ta vaimusilmas nägi selle täitumist.

    Puhub tuuleke, õrnake,
    pilvekesi enda ees tõukab,
    kaasa vihmakest toob,
    maad, meie emakest, joodab.

    Joodab üsas tärkavat maisi,
    mulda kobestavaid naisi,
    joodab maisi lehti ja varsi,
    viljapäid, kuldkollaseid.

    Saabus hämarus, mägede kohale tõusis kuu. Valitses vaikus. Pealik kuulas üksildase paiga vaikuse hääli. Selle üksildust rõhutasid veelgi enam videvikusorride nukrad huiked – esivanemate vaimud andsid endast teada. Püha mägi kõrgus tumeda ja jõulisena, andes pealiku hingele lootust ja usku sellesse, et tema rahval läheb hästi. Läbi püha kaare helendas Linnutee, inimeste hingede kodu.
    Pealik ei maganud, ta ei sulgenud korrakski silmi, vaikselt luges ta endamisi palvesõnu. Suur Piisonisarv suhtles oma jumalaga. Tema jumal oli loodus.
    Enne koitu ilmus kanjoni läänepoolsetele seintele kahvatukollane valgus, aegamisi see üha tugevnes, ja äkitselt paiskusid läbi kaare esimesed päikesekiired; päike oli ärganud, et anda navahodele soojust. Pealik jälgis imetlusega uuenenud valgust; ta vaatas itta, palve huulil. “Nüüd on kõik hästi,” sõnas ta kergendustundega. Värskendav tuuleõhk paitas Suure Piisonisarve põski, mägede kohal liikusid aeglaselt hommikuvalguse roosatavas kumas pilved, kandes endaga vett. Uus päev oli alanud, esivanemate vaimud oli külastanud Suurt Piisonisarve ja andnud talle kõike, mis oli vaja selleks, et navaho rahvas elaks külluses ja õnnelikult.
    Pealik süütas lõkke, tegi piibukahaga ristimärgi igasse ilmakaarde ja pani teekatla tulele. Lõikas kuivatatud hirveliha, söötis koera ja asus isukalt ja rahuliku südamega närima lihatükikesi, aeg-ajalt pistis suhu peotäie pemmikani. Peale hommikueinet jättis ta Püha Paigaga hüvasti ja istus sadulasse; seljataha jäid Püha Mägi ja Püha Kaar.
    Enne päikeseloojangut oli Suur Põdrasarv kõrgmaa läbinud ning ratsutas mööda laugjat edelanõlva alla. See oli sademetevaene, kaunis, liivane ja kivine, lamedate lavamägede, tolmuste tasandike ja sügavate kanjonite maa. Pealiku silma rõõmustasid lõputud punase, pruuni, musta ja kollase varjundid ning madalatel nõlvadel kasvavate kõrbetaimede kevadine rohelus. Silmapiiril helklesid lumiste tippudega sakilised mäed, nende küljed paistsid mustadena selge sügavsinise taeva taustal. Mägede nõlvade kohal hõljusid, tõusvatest õhuvooludest kantuna ja kordagi tiibu liigutamata, kotkad.
    Hobune liikus ilma sundimata kiirel sammul, koer jooksis ähkides kõrval, aeg-ajalt kõrvale põigates, ajades maapinnale ilmunud põldhiire või põõsastesse peitunud viiksjänese jälgi. Taimed ja loomad järgisid siin väiksemaidki ilminguid looduses, olles tundlikud niiskuse muutumisele. Kinkudel kasvasid veevaesel pinnasel, kaljude ja nõvade vahel, seedrid ja keerdmännid, madalamates kohtades põõsastaimed ja igat liiki kaktused.
    Pealik Suur Piisonisarv tundis oma hinges õnnist rahu, ta uskus, et tema rahval läheb hästi; ka sel aastal annab mais head saaki, lapsed on söönud ja terved. Äkitselt märkas ta pruunikal nõlval imelikku pilve, justkui oleks äge tuulepööris liiva üles keerutanud. Tolmupilv üha lähenes, ja nüüd võis juba eristada ratsanikke. Hallikirjul mustangil kihutas palja ülakehaga sõjamaalingutes pealik, ta peas lehvisid värvilised kotkasuled. Ratsaniku sadulal rippus vibu, üle ta õla oli heidetud nooltekott. Püssi oli ratsanik toetanud sadulakaarele. Pealiku järel kappasid mustadel mustangidel neli samasugustes sõjamaalingutes ja sõjasulgedes ratsanikku, püssid laskevalmilt sadulal. Suur Piisonisarv muheles rõõmsalt, need olid navahode naabrid, apatšid. Hobused kihutasid tuhatnelja, nende pikad sabad lehvisid tuules, kabjad paiskasid üles tolmupilvi. Ratsanikel näis olevat väga kiire, paistis, justkui oleksid indiaani piilurid viinud mingit tähtsat teadet. Järsku üks ratsanikest pöördus ja kihutas Suure Piisonisarve suunas. Ta tegi ringi ümber navaho pealiku ja hüüdis hobust peatamata: “Valged mehed on üksteise vastu sõtta astunud! Sinikuued hallkuubede vastu.” Seejärel kihutas oma kaaslastele järele.
    Suure Piisonisarve süda võpatas; liiga hästi oli navaho rahval veel meeles viimane sõda, kui Ühendriigid tungisid Mehhiko aladele. Mõlema poole sõjavägi käis mitmeid kordi üle navahode kodupaiga; rööviti kariloomi, hobuseid, köögivilju ja maisi. Mida toob navahodele uus, alanud sõda? Kas nad jäävad sellest sõjast puutumata? Pealik ohkas raskelt.
    Vastu õhtut jõudis pealik madala kanjoni servale. Veidi aega liikus ta piki kanjonit, leidis siis indiaanlaste raja ja ratsutas säravate kaljuseinte vahel üha allapoole: läbi päikesepaiste ja varju, üle vulisevate kaljuste ojade ja samblaste kaljupankade. Tark mustang liikus mööda rada ettevaatlikult kuid kindlalt ja jõudis peagi kanjoni põhja.
    All valitses suvine kuumus. Lillelõhnas õhk liikus laisalt õrna tuulehoo käes. Pisikesed, värvikirevad koolibrid värelesid lilleõitel. Selgeveeline oja vulises üle kivide, niisutas kaldaid, jootis punaste kaljuviirgude all kasvavaid kevadiselt rohetavaid puid, rammusat rohtu ja värvirõõmsal aasal kasvavaid lilli. Kanjonisügavus pakkus turvalist elupaika, siin jätkus külluses vett kõigile veeelanikele, kaladele ja saarmastele ning rändur ja tema hobune võisid jõekese kaldal puhata rännakuväsimust ja kustutada janu.
    Suur Piisonisarv laskis hobusel toituda rammusa rohuga kaetud aasal, kuulas öö hääli ja mõtiskles – valgete sõda tegi teda murelikuks, ja see mure aina süvenes…
    Taevasse tõusis kuu. Pealik istus sadulasse ja jätkas teekonda, ta kiirustas koju – mais oli vaja mulda panna ja mehed pidi olema valmis sõjaks valgetega, kes võisid ilmuda iga hetk, et röövida hobuseid, selleks, et pidada oma vennatapusõda.
    Keskpäeval jõudis pealik tagasi Bonito kanjoni suudmesse, oma kodukülla. Nüüd võis alata rohelise maisi pidu – lepituspidu, andestamise, inimestevahelise rahu ning vaenu ja pahade tegude unustamise pidu, sest mais on püha, mais on päikese kingitus indiaanlastele.
    Kõigepealt puhastati peoväljak ja riputati see üle valge liivaga. Peoplatsi keskele asetati kaks ristamisi palki, põhja-lõuna ja ida-lääne suunas; sellega austati kõigist ilmakaartest puhuvaid tuuli, pilvede ja elustava vihma kandjaid. Palgid süüdati iidsel viisil – puupulga keerutamisega. Püha Tuli jäeti põlema peo lõpuni.
    Maisi kummardamiseks rajati peoplatsile värvitud liivast ja kirjust maisijahust ristikujulised tähised, nende kõrvale asetati maisitõlvikud. Põletati seedrioksi ja maisitõlvikuid – püha viirukisuits puhastas peoliste hingi. Neiud, et tagada viljakust, valmistasid põletatud maisitõlvikute ja seedriokste tuhast pulbri, määrisid sellega nägu ja rinda, seejärel jooksid jõkke, pannes toime puhastussupluse.
    Nüüd seadsid naised ritta hulgaliselt melonikoorest valmistatud anumaid, puistasid neisse algarobajahu, kallasid veega üle ja segasid puust labidakesega. Seejärel jäeti segu käärima, sest enne päikeseloojangut, kui algab tants ja laul, pidi jook olema valmis. Täiskasvanud mehed valmistasid peyotlijooki.
    Päike joonistas suure kaare ja jõudis oma igaveses liikumises Kaljumägede kohale; nüüd võis alustada maisile pühendatud rituaalsete tantsudega. Noored, neli tüdrukut ja neli poissi, tantsisid “konnapojatantsu”; karglesid ja väänlesid, kujutades olendeid, kes elavad vees, aga tulevad öösiti maale, et röövida noori tüdrukuid. Sellele tantsule järgnes “kalkunitants”, mida tantsisid neli naist ja neli meest; kalkunitantsus kujutasid tantsijad kalkunit, kes varitseb konnapoegi, püüab nad kinni ja sööb ära.
    Äkitselt tormas peoplatsile ratsanik ja seiskas järsult hobuse otse lõkketule ees. Hobuse seljast hüppas maha kiirest kihutamisest higine nooruk ja teatas hingeldades:
    “Sinikuued röövisid meie hobuseid! Sinikuued tapsid karjused ja viisid hobused endaga kaasa!”
    Lõkkeääres tekkis hetkeline vaikus, kuid see ei kestnud kaua. Navaho sõjamehed hüppasid püsti, haarasid onni seinte äärde paigutatud vibud, nooltekotid ja püssid, kargasid hobustele ning viiekümnemeheline sõjasalk kihutas preeriasse, hobuste karjamaa suunas.

    Keskööl jõudsid navaho sõjamehed sinukuubede laagrini. Sõdurid ärkasid möllava tule raginas. Kostis sõjakisa ja telkidest väljatormanud sõduritele langes noolte- ja tinarahe. Ainult mõnel üksikul sõduril õnnestus põgeneda ja viia teade kohutavast tragöödiast Fort Defiance`i. Samas aga selgus, et forti paigutatud sõdurid olid andunud joomisele ja kaotanud igasuguse valvsuse. Kindluse ülem, Kit Carson ehk Lassoloopija, aeti une pealt üles ja ta suutis hädavaevu sadakond meest kokku saada ja hommikul teele asuda.
    Navahode piilurid, kes kõikjal ringi luusisid, märkasid abiväge; jalamaid korraldati varitsus.
    Lämmatavalt palaval keskhommikul, kui Kit Carsoni väesalk kriiksuvat härjavankrit, millele oli paigutatud väikesekaliibrilise kahur, tagant tõugates metsasesse orgu jõudis, ei tulnud neile pähegi, et nad on lõksu sattunud.
    Indiaanlased istusid põõsastes liikumatult ja kannatlikult. Aga vaevalt oli pikka rivisse veninud väesalk jõudnud oru suudmes varitsevaist navahodest mööduda ja metsatukka siseneda, kui eespool kaikus verd tarretama panev sõjahüüd. Järgnenud rünnak oli õudne. Kit Carson kukkus kohe koos hobusega – kuul tabas ta reit, navaho ülitugevast vibust lastud nool läbistas hobuse kõhu. Ootamatu kalaletung lõi sinikuubede väesalga nii segi, et igasugune vastupanu tundus mõttetuna. Sõdurid ei näinud laskjaid, püüdsid taltsutada meeletult tormavaid hobuseid, lendasid sadulaist või tulistasid huupi tihnikusse. Ohvitserid karjusid käsklusi ja haavatud vähkresid hobuste kapjade all.
    Enne hävingut suutsid piiramisrõngasse jäänud sinikuued end siiski koguda ja kaitsesid haavatud komandöri metsas, kahekaupa puude taha varjunult, mis andis võimaluse püsse laadida sellal, kui teine tulistas. Navahod surusid piiramisrõngast aina koomale, ning peagi läks käsikähmluseks nugade, tomahookide ja püssipäradega. Samas algas tugev äike ja torm. Hämaraks muutunud tihnikule lahises tihe paduvihm, mis muutis tulirelvad kasutuks. Sõdurid tapeti viimseni ja neilt võeti skalbid. Väesalga komandör Kit Carson vangistati, aga talle anti hobune ja ta aidati sadulasse.
    Sinikuubede komandör, nähes indiaanlaste sadulate küljes rippumas oma hiljutiste võitluskaaslaste verd tilkuvaid skalpe, sõnas põlglikult:
    “Tappa võitluses vaenlane on sõduri kohustus, aga nülgida langenult peanahk koos juustega on metsikus; te olete metslased.”
    Pealik Suur Piisonisarv ajas oma mustangi Kit Carsoni hobusega kõrvuti ja alustas kõnet, indiaanlasele omaselt paatosega ja uhkes poosis:
    “Meie võtsime enne valgete tulekut oma võidetult vaenlastelt skalpe lugupidamisest tema vastu, et saada endale tema vaprus, võitlustahe ja hingejõud. Aga valge inimene, tulles üle Suure Vee meie maale, muutis selle püha toimingu äriks, nii nagu ta on äriks muutnud kõik: linnud taeva all, kalad vees, metsa ja loomad, taimed ja viljad. Valge inimene ärgitas meid, selle puutumatu maa lapsi, üksteist tapma ja maksis skalbi eest müntide ja viskiga; hiljem, kui hispaanlased võitlesid prantslastega, veelgi hiljem, kui punakuued võitlesid sinikuubedega, arenes skalbiäri jõudsamini kui kanjoni suudmealal kasvav mais. Ja nüüd, kui valged peavad jällegi vennatapusõda, hallkuued sinikuubede vastu, pakutakse nii ühelt kui teiselt poolt iga tapetud vaenlase eest meile uuesti viskit või paberit, mis põleb halvasti ja levitab mürgist suitsu. Me müüme sinu meeste skalbid maha hallkuubedele, või sinikuubedele, oleneb kes maksab rohkem, sest skalp on skalp ja äri on äri, nagu teile meeldib öelda, ja meie jaoks ei ole hallkuued sinikuubedest paremad, nagu ei olnud seda ka punakuued. Ja pea meeles – meil on alati küllus valitsenud. Meie lapsed ei ole karjunud nälja pärast ja meie rahvas ei ole tundnud puudust. Bonito jõe kärestikud annavad meile palju toredaid kalu, ja kuna maa kanjoni aasadel on väga viljakas, ei ikaldunud meie maisi-, oa-, kõrvitsa- ja melonisaagid kunagi. Me ei vaja teid! Joonista minu sõnad paberile ja saada oma Suurele Isale külasse, kus on palju kõrgeid onne.”
    Navahod asetasid oma hukkunud ja haavatud kaaslased hobustele ja lahkusid lahinguväljalt. Pealik Suur Piisonisarv istus hobusel: selg sirge, päikesest pruunistunud nägu karm ja otsusekindel. Oli selge, et varem või hiljem pöörduvad sinikuued tagasi, ja ei jäta neid rahule ka hallkuued; ees seisab verine, halastamatu võitlus oma elupaiga pärast.
    Ameerika kodusõda oli jõudnud Bonito kanjoni navaho indiaanlaste juurde. Seekord jäi sajandeid tavaks olnud Püha Maisi pidu pidamata. Aga elu tahtis elamist ka sõjaajal ja mais külvamist.
    Naised, maisiterade mulda istutajad, läksid kobestatud põllu äärde. Esinaine võttis piibu, süütas selle ja joonistas piibukahaga kaare idast läände, päikese teekonda järgides. Siis pöördus ta palvega maa poole, mis päikese jõu läbi toitu kasvatab. Ta palus, et maa annaks palju maisitõlvikuid mitte üksnes sel, vaid ka järgmisel aastal. Ta pöördus Suure Vaimu poole, sest kõik, mis idanes maa üsas ja kasvas maa seest välja, sai olla ainult Suure Vaimu tahe ja inimene oli vaid kõrgemate võimude käealune, kelle kaitse, nõusoleku ja kaasabita ei saanud äratada maa mustavas üsas toitvat elu.
    Palvetaja lausus maisiteradele hüvastijätusõnad, soovis, et nad idaneksid hästi ja annaksid palju järglasi.

    Maisitõlvik, viljade ema,
    nüüd lahkud oma lapsest,
    päiksekollasest maisiterast,
    et võiks ärgata, idu ajada tema.

    Maisitera, idu aja, tõuse,
    sirgu võrseks, õitse,
    et rohetaksid lehed,
    kasvaks vars ja kuldne tõlvik.

    Neljas peatükk. New Orleans. Uniooni leitnant Jack Kruze asub täitma luureülesandeid.

    Aurik “Southerner” jättis päikeseloojangul Vicksburg`i sadama ahtri taha ja jätkas täiskäigul oma teekonda. Kajutites oli soe ja lämbe, ruumidesse tunginud sääsed ei andnud asu. Kajutireisijad põgenesid nende eest laevatekile. Sääsed olid siin, Lõunas, tõelised mürakad, väga verejanulised ja ei tundnud inimese ees mingit aukartust.
    Jack ja Isabella seisid reelingu ääres ja nautisid ehavalgust. Pootsman oli oma armastatud koha köiehunniku otsas sisse võtnud ja luges luuletusi. Aurik asus joonistama suurt poolringi ümber pika liivaneeme, hoidudes kalda lähedusse, et teed lühendada. Äkitselt kajas üle laeva vahimadruse ehmunud hüüatus: “Otse kursil paat!” Aga oli juba hilja – kostis kokkupõrke ja paadi purunemise ragin ning mingi ebamäärane, ehmunud karje. Teisel pool sõuratast kargasid veepinnale mõned lauatükid, aurik oli sõudepaadist üle sõitnud. Järsku Isabella karjatas ja osutas käega sõurattale – sellel keerles mingi tume kogu. Pootsman tõttas ligi, ja nüüd, justkui hiirt passiv kass, silmitses ta teraselt sõuratast; niipea, kui tume kogu jõudis rattal kõige ülemisse asendisse, haaras pootsman sellest kinni ja viskas tumeda mütsatusega, justkui jahukoti, laevalaele. Selleks “jahukotiks” osutus kümne-kaheteistkümne aastane poiss, kes viimases hädas enda elu päästmiseks oli sõurattast kinni haaranud.
    Isabella tõttas õnnetule ligi ja asetas hädalise pea enda põlvedele, sõnades kaasatundvalt: “Vaeseke!” Baarimees jooksis juurde ja pritsis hädalisele vett näkku, justkui poleks ta seda saanud veel rohkem kui küllalt.
    Poiss lamas veel veidi aega uimasena, ajas siis ennast istuli, vaatas Isabellale juhmi pilguga otsa ja katsus nägu krimpsutades oma otsaesist; paistis, et ta luud-liikmed olid terved, aga pootsmani käte vahelt laevalaele kukkumine oli tekitanud otsaette suure tumesinise muhu, mis aina paisus. “Kahju paadist,“ sõnas poiss, olles toimunut juba mõistnud. Hädalise ümber kogunenud madrused puhkesid laginal naerma. Kapten osutas piibuvarrega poisile ja sõnas: “Mister loots! Pole mõtet tühjaga jännata, milleks teda kaasa vedada, laseme ta maha.” Loots noogutas.
    Aurik jätkas sõitu täie käiguga, kuid loots keeras rooli ja laev vajus jõekaldale ikka lähemale ja lähemale. Poiss tõusis püsti, ja märgates lähenevat kallast, sammus ahtrisse. Isabella järgnes talle, olles arusaamisel, et poiss võib ehk veel abi vajada Poiss aga tõusis reelingule, pööras korraks oma tõsise lapsenäo tagasi, vaatas Isabellale otsa, ja hüppas üle parda. Ta jäi kauaks vee alla. Isabellal tekkis juba kartus, et poiss uppus. Aga äkitselt ilmus peanupp veepinnale ning poiss asus kiirete tõmmetega ujuma. Varsti oli ta kaldas ja ronis neljakäpukil, justkui mingi suur kahepaikne veeloom, kaldale ning kadus ehavalguses mustendavate põõsaste vahele.

    Vicksburg`ist allavoolu toimus jõel suur tõus, kaldad olid kõikjal triiki vett täis, sageli oli vesi kaldapervest ülegi, kattes maad ning ujutades üle metsi ja põlde. Miilide kaupa polnud näha mitte ainsatki farmi, puuhoovi ega raiesmikku. Kogu lai jõgi mustas triivivatest palkidest, murdunud okstest ja suurtest puudest, mille alt kallas minema oli uhutud ja mis seetõttu vette olid kukkunud. Aurik liikus tasasel käigul, loots keerutas pidevalt rooli, et laeva selle kiiresti liikuva parve keskel hoida. Aeg-ajalt oli vabamat vett, aga siis ilmus pikuti otse vööri ette mõni sügaval vees ujuv suur palk, otsasõitu oli võimatu vältida, ja üks sõuratas ronis palgist üle, oli kuulda hirmsat raginat, aurik vajus kreeni, laevalael kiljusid daamid. Mõnikord sõitis laev vettevajunud puule vööritääviga täie auruga otsa, siis käis kole prahvakas ja laev vappus, justkui oleks ta sattunud madalikule. Teinekord jäi haraline puu laevanina ette pidama ja sõitis laevaga kaasa; loots pidi andma tagasikäigu, et sellest soovimatust kaaslasest vabaneda.
    Suur tõus oli tavapärase laevatee segi paisanud. Sageli tüüris aurik üle liivajoomede, sõitis üle kände täis vee ja trügis rataste pahinal läbi jõe üksildaste kõrvalharude. Reisijad imetlesid ürgset, tihedat, tumerohelist metsa, millesse valge mehe kirves polnud veel oma jälge jätnud. Päikesepaistelises jõekäärus, vaikses rohelises nurgakeses, õõtsusid viinamarjaväädid, kuivanud puude ladvust rippusid punaõielised ronitaimed. Mõnes kohas möödus aurik kaldast niivõrd lähedalt, et allarippuvate puude oksad vastu korstnat pekslesid või pistis laev oma vööri korraks kaldaäärsetesse põõsastesse, justkui neid nuusutades, ja hakkas siis turtsudes ja suitsu pahvides ennast tagurpidi jõele tagasi vedama.
    Kõrvalharust välja jõudnud, sõitis laev jälle mööda laia, kallastest väljunud Mississippit. Suurel, üleujutatud veteväljal võis näha mõnda üksikut saarekest, millel väikesed viletsad farmihooned ja palkonn. Kümmekond karilooma olid kõrgemale kohale kokku kogunenud ja silmitsesid uudistavalt neist mööduvat aurikut. Farmipere: mees, naine ja kolm-neli last, seisis vaevu veest välja ulatuval majatrepil ja vahtis ammuli suil aurulaeva. Tohutu suur, pulstunud karvaga koer oli roninud oma kuudi otsa ja haukus vihaselt laeva suunas.
    Igal aastal, juunis, kui vesi Mississippil tõusis, tõid möödasõitvad aurulaevad farmielanike igavasse, ülimalt sündmustevaesesse ellu vaheldust, tõid kinnituse, et elu on ka mujal. Nad leidsid, et nende elukorraldus on hea, ja nad olid rahul; kuu aja pärast suurvesi alaneb ja Mississippi tõmbub tagasi oma sängi, talust kümnete miilide kaugusele.

    Enne Natchez`t oli jõele siginenud tohutul hulgal hiigelsuuri palgiparvi, kõikjalt tuli madalaid ja laiu kaubalaevu, mis olid pilgeni täis kõrvitsaid, arbuuse ja punutud korve või nagu loots põlglikult sõnas – „köögivilja- ja mööblilaevad”.
    Kottpimedal ööl ilmus taoline laev, kes seadust eirates liikus ilma vähemagi märgutuleta, ootamatult otse auriku vööri ette ja pimedusest kuuldus kipperi räme hääl: “Kuhu sa oinapää tuled? Kas sul silmi põle pääs?” Teinekord kostis pimedas liikuvalt aluselt revolvripauk ja kuul raksatas lootsiruumi seina. Tume vari libises mööda ja vandesõnad hääbusid pimedusse.
    Päeval aga liikusid kõik laevad rahumeelselt, hoidudes üksteisest ohutusse kaugusse. Aga mõned väiksemad alused sõitsid auriku külje alla, ja siis kostsid parda alt hüüded: “Andke ajalehti! Andke raamatuid!” Auriku tüürimeestel olid kaasas mõned pakid tasuta jagatavaid ajalehti ja usulisi brošüüre, ning nüüd viskasid nad neid all lösutavale pargasele. Mõnikord sõudis auriku juurde terve rodu paate, kõik nõudsid ajalehti ja raamatuid ning siis toimus vooluga võideldes tohutu trügimine ja sõudmisest väsinud ähkimine. Ajalehtede ja usukirjanduse õiglane jaotamine osutus tüürimeestele raskeks ülesandeks, aga paadimehed olid nende saamiseks kuumal päeval mitu miili aerutanud, ja seega tuli olla õiglane. Paadisolijatele usukirjanduse jaotamine käis vänge vandumise saatel ja vandesõnade hulk, selle mitmekesisus ja mahlakus osutus uskumatult rikkalikuks, kuigi saadavast kirjandusest vaevalt et võis ammutada taolisele sõnavarale täiendust.

    Õhtul valitses laevalael elevus – loots oli andnud teada, et järgmisel hommikul jõutakse Natchez`i sadamasse. Juba enne päikesetõusu olid Jack ja Isabella üleval, seisid reelingu ääres ja puurisid silmadega udust vetevälja. Läbi õrna uduvine paistis viirastuslikult salapärane, justkui vaimude mets ning siledas kaldavees kerkis esile üksik kuivanud puu ja selle peegeldus; haralise ja kõvera puu peegeldus mõjus veelgi tugevama ja mustemana kui tontlik puu ise.
    Päikesetõusul udu hajus. Mets oli muutunud harvemaks ja maastik künklikuks, jõge ääristasid pankkaldad. Aurik sisenes jõekäändu ja asus joonistama pikka kaart. Käänu keskel avanes reisijate silmile kõigepealt ererohelisel mäekünkal asuv kaunite kahekorruseliste majadega Natchez ja õige pea mäejalamil paiknev Natchezi all-linn. See nägi välja üsna kehv. Sõrestikseintega majade grupid seisid lehvikpalmide, asimiina- ja apelsinipuude vahel; majade sõrestikel pakkusid silmailu värvikirevad ronililled. All-linn paistis eemalt pühapäevaselt vaikse ja rahumeelsena.
    Loots pistis roolikambrist pea välja, oodates korraldusi. Ülemises sillas seisev kapten võttis piibu suust, nipsas sõrmega nähtamatu tolmukübeme oma valge univormi käiselt, ja sõnas ükskõikselt: “Põrutame edasi! Siin võib kere peale saada; siin ei toimu muud kui pummeldamised, rusikavõitlused ja revolvripaugutamised.” Loots tõmbas nööri ja laskis linnaelanikele põlgliku törtsu vilet.
    Natchez`st kuni Baton Rouge`ni oli lootsil lahe sõita, ja seda nii ööl kui päeval. Jõgi oli lai, seda ääristas tihe küpressimets, aeg-ajalt oli talusid ja puuhoove, sõit toimus justkui “tarastatud karjakoplis”.
    Baton Rouge`le lähenemisest andis kõigepealt teada troopilises lämbes õhus leviv magnooliapuude väga meeldiv, kuigi pisut vänge õiearoom. Laev liikus veidi enam kui pool tundi selles ülimalt hurmavas õielõhnas, kui ootamatult, otsekui võluväel, ilmus reisijate silme ette künka otsas kõrguv kaunis, imepärane loss ning linn selle ümber. Majade vahel kiikusid kerges tuules graatsilised ja lopsakad lehvikpalmid, tumedad, suursugused iileksid ja ererohelised apelsinipuud. Ja kogu selle kauniduse kohal paistis silmipimestav troopikapäike.
    Aurik andis kaks pikka ja pidulikku vilet ja lähenes tasasel käigul randumissillale. All-linn võttis aurikut vastu lilleehtes, justkui peigmeest ootav neidis. Kõikjal lilled, lilled, lilled, suureõielised punased, roosad ja kollased; ronililled tohutu hulga väikeste, ülimalt värvikirevate õitega, ja see kõik lõhnas, lõhnas nii, et Isabellal jäi ajuti hing kinni. “Jack, me oleme jõudnud paradiisiaeda!” sõnas Isabella vaimustatult.
    “Nojah,” nõustus Jack, ja lisas kahemõtteliselt: “Aga siin pole õunu.”
    “Ma pakun sulle apelsini,” vastas Isabella, ja vaatas Jackile kelmikalt otsa.
    Vanemtüürimees oli landgangi juures koha sisse võtnud ja hoiatas maaleminejaid: “Väljume täpselt kahe tunni pärast, kes maha jääb, kõmpigu jalgsi New Orleansi.”
    Kaldale läksid ainult mõned laiades kaabudes, liivakarva troopikapükstes ja sama värvi pluusides härrasmehed, käes paksust piisoninahast portfellid. Ärimehed-vahendajad astusid maale ja suundusid piki jõge paiknevate laohoonete poole, et teha kaupa suhkruladude omanikega. Ladudest veidi edasi, jõeääres, hakkasid silma madalad viletsad osmikud – neegrite elupaigad.
    Jack ja Isabella tõusid ülemisele sillale ja jäid huviga silmitsema sadamas toimuvat. See kihas justkui sipelgapesa – kõikjal neegrid, neegrid, neegrid… Orjapidamine oli Lõunas täies hoos. Valgeid inimesi, võrreldes neegrite tohutu massiga, tundus olevat väga vähe. Neegrid tassisid suhkrukotte, kartongkaste, lükkasid kärusid, pühkisid luuaga kokku lagunenud kotist maha pudenenud toorsuhkrut. Valged, nii vähe kui neid oligi, muudkui juhendasid, kärkisid, õpetasid, käskisid ja keelasid, mõõtsid ja kaalusid; nad toimetasid nii vilkalt, justkui sõltuks sellest nende elu, ja ilmselt sõltuski, vähemalt äri kindlasti. Laevale tassiti suhkrukotte; neegrit jooksid paljajalu kiiresti mööda treppi, heitsid koti laevalaele ja sibasid jalgade välkudes mööda teist landgangi maale. Laadimine toimus katkematu ahelana, hetkekski peatumata, kuni vahitüürimees hõikas:
    “Trümmid on kõrini täis! Kõik, sulgeda luugid, neegrid pardalt minema.“
    Härrasmehed oma portfellidega naasid laeva, rahulolevad ja veidi vindised; ilmselt olid suhkrulao omanikud neid tublisti kostitanud.
    Roolikambris tukastanud loots ajas ennast sohval istukile, neegritüdruk pakkus kohvi ja sai vastutasuks oma tavapärase näpistuse; korstnatest paiskus üles sadamat endasse mässiv suitsupahvakas. Hetke pärast hakkasid sõurattad pöörlema, aurik tagurdas jõele, seisatas, andis kaks ergast vilet ja sõurattad asusid peksma Mississippi voogusid. Laev kogus kiirust, ees ootas sihtsadam – New Orleans, Louisiana osariigi pealinn, Lõuna värav.
    Teekond Baton Rouge`st New Orleansi pakkus reisijatele varasemast hoopis erinevat vaatepilti, ja seda mitte sellepärast, et jõgi oli laiem, enam kui miil. Põhiline oli see, et siin oli inimene juba jõudnud näidata oma tõelist palet – puud olid kahe kuni kolme miili laiuse ribana piki jõeäärt maha võetud. Siin oli suhkruroopiirkond; jõe äärest laiusid sisemaa suunas tohutud rohelised tasandikud, aina tasandikud, niikaugele kui silm ulatus; alles päris silmapiiril võis eristada küpressimetsa tumedat, sakilist müüri. Aeg-ajalt paiknesid jõe ääres suhkruvabrikud ja neegrite onnid, tohutu rodu onne kobaras koos. Suhkruvabrikust ja neegrite onnidest eraldi, jõepoolsel orunõlval, võis iga kolme-nelja miili tagant silmata rohelusse uppuvaid, suuri, sammaskäikudega häärbereid. Need olid uhked majad: valged ühe- või kahekorruselised, hallide rõdudega, millel õitsesid terved sülemid erksavärvilisi lilli. Ja alati viis taolise häärberi juurde umbes poole miili pikkune puudeallee, pakkudes väsinud tulijale varjulist jahedust ja kodust lahkujale lohutust.
    Loots keeras roolikambris aeglaselt rooli ja laskis vilet, siin oli hoopis teine sõit. Laia, piirituna näivat jõge ääristasid kümne kuni viieteistkümne jala kõrgused kaldapealsed ja need asusid veepiirist kolmekümne kuni neljakümne jala kaugusel. Siin ei jäänud laevateele mitte ainsatki liivaseljandikku, puujändrikku ega laevavrakki.
    Aurik lähenes New Orleansile. Kõigepealt hakkasid tekile kogunenud reisijatele silma vanad kollakaspunasest tellistest soolalaod ja nende lähedal seismas pikk rivi aurikuid. New Orleansile lähenev laev liikus tasasel käigul edasi, ja aina laohooned ja laohooned, nende seintel hiigelsuured reklaamplakatid: mõnele oli joonistatud tohutu seapea, teisel jällegi ilutses kollane maisitõlvik. Ühe laohoone katusele oli tõstetud tohutu puuvillapall, andes teada müügiartiklist. Ladude ees paiknesid suured virnad tünne, vaate ja kaste. Nende vahel jalutasid koerad, sead ja kanad: otsisid, leidsid, nosisid ja nokkisid midagi.
    Kapten oli oma uhkes univormis ilmunud sillale, tüürimehed olid selga tõmmanud sinised, läikivate vasknööpidega mundrikuued, reisijad sumisesid ootuseärevuses. Loots tõmbas sügavas rahus piipu, keerutas aeglaselt rooli ja muheles endamisi – seekordne reis on läbi, palk makstakse välja, kodus ootavad kaks lapsepõnni, kuueaastane tüdruk ja temast aasta vanem poiss ning armas naine, paksu punase juuksepahmakuga iirlanna.
    Laev vajus kaldale üha ligemale ja peatus sadamakai ääres; sõurattad seiskusid. Landgang lükati kaile ja reisijad trügisid kaldale; kõigil oli lahkumisega ülimalt kiire, justkui ähvardaks aurikut põhjaminek. Laevalt lahkusid ka Jack ja Isabella. Lõunamaiselt elavaloomuline Isabella ei unustanud hüvastijätuks viibata kaptenile ja lootsile, kinkis landgangi juures seisvale vanemtüürimehele särava naeratuse.
    Jack tassis käeotsas Isabella reisikohvrit, oma väikese kohvrikese oli ta pistnud kaenla alla. Ta oli sõdur, luureohvitser, ja kohvrike sisaldas ainult hädavajalikke asju, kõik muu tuli hankida kohapeal.
    Isabella viipas ühe reisijaid ootava kalessi lähemale. Neegrist kutsar sõitis ette ja jäi delikaatselt ootele, sest ta juba teadis, mis nüüd saab toimuma, ja ta ei eksinud…
    Isabella silmad muutusid märjaks, ta langes nuuksudes Jacki rinnale ja sõnas:
    “Jack, ma armastan sind, aga ma ei saa sind kutsuda oma tädi juurde, Lõuna kombed seda ei luba.”
    Jack silitas ja suudles Isabella juukseid, tema pisarais silmi ja lausus lohutavalt:
    “Isabella! Me ju ei lahku igaveseks. Täpselt kahe nädala pärast, kell kaheksa hommikul kohtume siin kail, ja jätkame reisi mööda maismaad.”
    Isabella vaatas juba veidi rõõmsamalt Jackile otsa ja sõnas kelmikalt:
    “Ma loodan, et sa ei unusta mind selle kahe nädalaga, New Orleansis on ju nii palju kauneid neide.”
    Jack haaras Isabella oma tugevasse embusse, kallistas ja suudles kirglikult, liigseid sõnu lausumata. Neegri muul liigutas kõrvu ja trampis kannatamatult jalgadega, neegrist kutsar köhatas tunnustavalt.
    Isabella asetas jala kalessi astmelauale, Jack aitas ta istmele ja sai vastutasuks kuuma lahkumissuudluse. Äkitselt Jackile meenus miski, ta pistis käe põuetaskusse ja asetas Isabella sülle derringeri`i. Isabella puhkes naerma ja lausus veidi nukra varjundiga hääles:
    “Jack, nüüd on minu süda kindlalt kaitstud teiste meeste eest.”
    Neeger lausus: “Nõõ…!”, muul ropsas sabaga, justkui öeldes – käsk on võetud kuulda, ja hakkas liikuma. Lahkumisest üsna segaduses Jack märkas enda kõrval Isabella kohvrit, haaras selle käevangust ja heitis juba liikuva kalessi pagasirestile; lehvitas kalessile nii kaua järele, kuni see kadus ühe laohoone nurga taha.
    Leitnant Jack Kruze seisis veel hetke, hinge puges üksindustunne. Ohates võttis ta oma kohvrikese käe otsa ja hakkas astuma, isegi teadmata, kuhu.
    New Orleansi tänavaid kattis paks paberijäätmeid täis tolmukord, rentslites läikis sogane vesi, milles püherdasid rahulolevalt ohkides sead. Kõnniteed ääristasid ridamisi ärihooned; kauplused olid laialt avatud, paljud kaubad olid laotud tänavale paigutatud laudadele. Ja igal pool suhkru- ja puuvillapiirkonnale omaselt tünnid ja vaadid ning puuvillapallid.
    Jack astus esimesse ettejuhtuvasse riidekauplusse, et osta auriku tulekahjus kannatada saanud päevasärgi asemele uus. Müüjad, kõik noored tõmmunäolised tüdrukud, sädistasid omavahel mingis hispaania-prantsuse-inglise segakeeles ja heitsid tõsiselt ja veidi kurvalt särke valiva Jacki poole flirtivaid pilke. Pikalt valimata asetas Jack letile kaks liivakarva lühiste käistega pluusi. Need keerati kähku paksu jõupaberisse ja ulatati särava naeratuse saatel ostjale. Jack asetas lauale mõned dollarid, raputas pead – tagasi pole vaja, ja pistis pakikese kaenla alla. Aga enne lahkumist, justkui süütundest tüdrukute ees, naeratas neile ja noogutas.
    Tänavatel liikus tohutu inimmass, mustad ja valged, aga valged olid kõik üsna tõmmud; sageli oli võimatu ära arvata, millisesse inimrassi üks või teine kuulus. Ainult viimase moe järgi õmmeldud kleidid, ülikonnad, samuti kallid kaabud ja kübarad andsid mõista, et tegemist on jõukasse kihti kuuluvate härraste ja daamidega. Teise korruste rõdudelt kuuldus lakkamatut jutuvada ja neidude rõõmsat naeru. Tundus, et New Orleans on elurõõmus ja jõukas linn, aga hoonete taga asuva tammi peaaegu ülaserva kõrgusel loksuv vesi andis hoiatavalt märku, et inimeste ja hävingu vahel on üksnes nõrk muldrinnatis.
    Mööda tänavaid huupi kõndides jõudis Jack prantsuse linnaossa, mis tegelikult oli siiski varasem hispaanlaste linnajagu. Pealt krohvitud majad paiknesid tihedalt üksteise kõrval, olid värvitud soojades toonides, tekitades hinges kerge ja meeldiva tunde, justkui ehapuna õhtutaevas. Kõigil majadel paiknesid teisel korrusel rõdud, mida ääristasid peenelt töödeldud, graatsilised, monogrammidega raudrinnatised. Jack möödus katedraalist, mis oli ilmselt esimene tähelepanuväärseim ehitis selles linnas. Katedraali esisel väljakul kiiskas ere valgus ja seda ääristasid väga kodused ja armsad apelsinipuud ja lillepõõsad. Väljaku ääres paiknes mälestussammas piraadile, kes oli sellesse Mississippi suudmeala sohu rajanud endale pelgupaiga; sellest kasvas aegade möödudes jõukas ja rahvarohke New Orleansi linn. Siin ja seal lõikusid linnakvartalitesse kanalid ja neis võis näha rahulikult ujumas mõnda alligaatorit, suured punnsilmad veest väljas. Üks noormees pildus igavusest alligaatorit kividega. Noormehe lähedal seisis halliseguse habemega mees; ta pilk libises hajameelselt üle vee ja alligaatori. Mehe seemisnahast püksid olid põlvedest nii välja veninud, et tundus, justkui valmistuks ta iga hetk vette hüppama. Nooruk lähenes, jõllitas teda jultunult ja sõnas:
    “Mis seal ikka, onu, kui oled otsustanud hüpata kanalisse, siis hüppa! Mida siin pikalt mõelda?”
    Habemega mees esialgu ei mõistnud küsimust, kuid lõpuks jõudsid jultunud nolgi sõnad talle pärale. Äkitselt pöördus ta ringi, ja sõnadega: “Nolk, hüppa ise!”, haaras noormehel jalgadest altpoolt põlvi ja heitis ta ülepeakaela kanalisse. Jack puhkes häälekalt naerma. Noormees tõusis puristades ja läkastades pinnale, ronis vaikides kaldale, kohendas kellelegi pilku heitmata oma veest raskeks muutunud pükse ja kadus häbelikult laohoonete taha.
    Ühel laohoone esisel platsil sattus Jack eneselegi ootamatult kukevõitluse pealtvaatajaks. Kui Jack sündmuspaika jõudis, oli kukevõitlus juba alanud. Suur kirjukuueline kukk võitles hallis “raudrüüs” kukega. Kuked hüplesid teineteise vastas ja üritasid üksteisele kannustega pähe äiata; mõnikord see neil ka õnnestus, ja siis hakkasid pealtvaatajad, noored ja vanad, valged ja mustad, vaimustatult käratsema, ja vaikisid koheselt, kui kuked hinge tõmbasid ja teineteist luurasid. Aga kuked kogusid end ja tormasid ikka ja jälle teineteise kallale; hall kukk kaotas silma – rahvahulk möirgas vaimustuses, kirju kukk äigas vastasele nii, et see hetke uimasena ringi koperdas – röögiti kiiduavaldusi kõigis keeltes mida iialgi New Orleansis on kõneldud. Kuked jätkasid võitlust hoolimata vigastustest, sest nad olid võitluskuked ja võidutahe oli neil meeletu. Lõpuks olid kuked üleni verised, nad taarusid ringi tiivad sorakil ja jõudnud teineteisega kohakuti, jagasid jällegi kannustega hoope. Pealtvaatajad sõlmisid kihvedusid ja karjusid pöörase kirega, ergutades võitlejaid. Kirju kukk jäi korraks pikemalt lamama, tundus, et võitlus on läbi, pealtvaatajad vakatasid ja ootasid hinge kinni pidades. Hall kukk liikus ümber lamaja, valmis võitlust jätkama. Äkitselt ajas kirju kukk ennast üles, ja märgates enda ees vastast, kargas mõlema jalaga talle pähe, tagus kannustega, kukkus uuesti maha ja jäi lebama. Kukkede omanik, valge mees, tõstis maaslamaja üles ja puhus talle suhu oma hingeõhku, justkui püüdes teda elustada, aga kukk ei liigutanud. Ümberringi kuuldus pettumushüüdeid ja võidurõõmsaid hõikeid.
    Leitnant Jack sammus mööda tänavat edasi, see jõudis välja laiale, esinduslikule peatänavale. Eemalt hakkas silma uhke kolmekorruselise hoone, mille katuseräästale paigutatud suur plakat andis teada – hotell “Saint Louis”. Jack otsustas teha siin peatuse, veidi puhata, et siis aega viitmata asuda oma luureülesannete täitmisele.
    Hotelli ligiduses seisis rahvahulk, noored ja vanad, mõned härrasmehed ja daamid. Nad seisid ühtse grupina ja jälgisid midagi kärarikkalt ja elavalt. Lähemale astudes märkas Jack hotelli sissekäigu ees palja ülakehaga, räbaldunud kottpükstes neegrit. Mees väänles kõikvõimalikes poosides, vehkis kätega ja pildus igas suunas oma lääbakil saabastes jalgu, seejuures deklameeris laulva häälega mingit iseäralikku, ennekuulmatut luuletust.

    Ma olin ori,
    mul kõva turi,
    mulle anti kepihoogu,
    et lõikaks suhkruroogu,
    mu elu oli sitt,
    rõõmu pakkus kena vitt,
    nüüd olen vaba,
    ainult jalalaba,
    mu vanas saapas,
    ei ole vaba,
    mu jalalaba,
    vanas saapas,
    ei ole vaba,
    aga endiselt,
    ikka endiselt,
    teeb rõõmu vitt…

    Noored, mustad ja valged, naersid ennast kõveraks, plaksutasid vaimustuses käsi ja hõikasid neegrile kiiduhüüdeid. Juhuslikult pealtvaatajaks sattunud soliidsed New Orleansi kesklassi kodanikud, jalutuskeppe käevangus kandvad härrased ja laiades, üliõrnades kübarasirmides daamid, kehitasid hämmelduses õlgu, kõverdasid põlglikult huuli ja eemaldusid kiiresti, seejuures omavahel nördinult repliike vahetades:
    “Senikuulmatu…, pühaduse teotus…, anna neegrile vabadus…, kuhu me oleme jõudnud…, jumal teab, mida need mustad veel välja mõtlevad…”
    Leitnant Jack Kruze sisenes hotelli. Teelisi võttis vastu kodune hubasus ja laitmatu puhtus. Peremees kõrge leti taga tervitas Jacki justkui sõpra, kes on pikka aega ära olnud.
    “Loodan, et jääte meile kauemaks?“ esitas hotelli peremees viisakas vormis küsimuse.
    “Kaheks nädalaks,” vastas Jack. “Soovin üürida ka saduldatud hobuse, et teha lühikesi matku loodusesse.”
    Peremehe silmad lõid särama, siin oli tegemist jõuka, maksejõulise jänkiga.
    “Saate parima toa ja hobuse, kes teab kõiki kauneid paiku New Orleansi ümbruses.”
    Jack muigas endamisi ja sõnas tagasihoidlikult:
    “Tänan, te olete väga lahke.”
    Sinises kleidis, valges tanus ja põlles mustanahaline tüdruk juhatas külalise teisele korrusele, numbrituppa, milles tärgeldatud padjapüüriga voodi oli valmis pakkuma teelisele kosutavat und. Teenijatüdruk jäi ukse juurde ebalevalt seisma, justkui ootaks või pakuks veel midagi…
    “Tänan!” sõnas Jack, jättes tüdruku ebaleva oleku tähelepanuta. Tüdruk tegi euroopaliku kniksu ja lahkus.
    Leitnant Jack Kruze asetas oma kohvrikese nurka, istus voodile, ja ohkas – äsjane lahkumine Isabellast oli veel värskelt hinges ja südames, ta tundis ennast otsekui hüljatuna. Aga muremõteteks talle mahti ei antud, läbi avatud akna kostis tuppa neegri räppimine, pealtvaatajate naerulaginad ja kiiduhüüded.
    Jack tõusis, laskus esimesele korrusele ja astus avarasse söögituppa; siin oli tavatult vaikne ja õdus, külalisteks olid ainult soliidsed hotellielanikud. Alabamast või Georgiast saabunud jõukad plantaatorid, suhkruroo, tubaka ja puuvilla kasvatajad olid kutsunud oma äripartnerid ärilõunale.
    Teenindas valge kelner. Söögikaart pakkus salateid ja praade, kalatoite, millest paljude nimetused olid Jackile täiesti tundmatud. Jack piirdus seekord lihtsa ja koduse toiduga: praetud sink munaga, salat, kohv ja sai. Peale sööki tellis klaasi veini, mõtiskles endamisi ja vaatles üle veiniklaasi saalis istuvaid inimesi. Rüüpas siis veini lõpuni ja väljus hotellist. Ees seisis ratsasõit New Orleansi meresadamasse.
    Leitnant Jack Kruze üüris hotelli kõrval asuvast hobujaamast hobuse, kargas sadulasse ja võttis suuna Mississippi suudmele, et tutvuda seal paikneva Konföderatsiooni peamise meresadamaga.
    Pärast kahetunnist kiiret galoppi hakkasid paistma purjelaevade mastid ja aurikute korstnatest paiskuvad tohutud suitsupilved. Sadam oli täis igat masti laevu paljude riikide lipu all, väiksemad kuunarid või luubid hoopis ilma liputa. Mõned laevad heiskasid purjesid ja väljusid merele, teised jällegi liginesid vähendatud purjede all aeglasel käigul sadamale; madrused turnisid raadel, kostis rõõmsaid hõikeid ja naljatusi – madruseid ootasid ees New Orleansi kõrtsid ja saloonid.
    Kai ääres seisvatelt laevadelt laaditi maha tünne ja suuri kaste. West Pointi sõjakooli haridusega leitnant Jack Kruze võis eksimatult öelda, et hoolimata Ühendriikide poolt kehtestatud mereblokaadist, käis siin Konföderatsioonile relvade smugeldamine täie hooga edasi. Kail seisis pikk rodu vankreid, ja olles koorma peale saanud, asusid hobused liikvele. Suunda ei võetud linna; kõik märgid viitasid sellele, et ees seisis pikk tee esimese raudteejaamani, kust juba rongid viisid laskemoona Georgiasse ja Lõuna-Carolinasse, kus käisid ägedad kokkupõrked Uniooni ja Konföderatsiooni vägede vahel.
    Sõjamoonast vabanenud trümmidesse veeretati puuvillapalle. Ilmselt toimetasid salakaubavedajate laevad väärtusliku tooraine põhjaosariikide sadamatesse, kus ketrusvabrikud vajasid rohkesti toormaterjali, et valmistada riiet, millest õmmeldi Uniooni sõduritele sinikuubi. Juba üsna pea on need, lõunaosariikide puuvillast tehtud sinikuued, tulistatud konföderatsiooni sõdurite poolt auklikuks nendest samadest põhjaosariikide salakaubavedajatelt saadud püssidest.
    Leitnant Jack Kruze istus sadama lähedal paiknevale pingile, hoidis hobust valjastest ja vaatles nördimusega seda kahe otsaga tegevust, mis kahandas mereblokaadi toimet, samas tõi tohutuid kasumeid spekulantidele. Jacki tähelepanu köitis eriti vilgas tegevus ühe barkantiini pardal: sealt tassiti kaile mingeid karpe, ümmargusi ja neljakandilisi, suuri ja väikesi. Neegrid haarasid neid karpe oma turjale nii palju kui mahtus ja jooksid kergelt, justkui polekski koormat turjal olnutki, mööda landgangi kail seisva suure plaanvankri juurde. Voorimees, olles koorma peale saanud, laksas piitsaga ja hobune hakkas liikuma nii rõõmsalt, justkui veaks ta tühja vankrit.
    Piki sadamat kulgeval tänaval liikus igasuguseid hulguseid, musti ja valgeid, kes lootsid saada mingi ühekordse tööotsa või ka midagi näpata. Kuigi kodusõda oli alles alanud, võis juba näha sõjainvaliide: mõned lonkasid kepi najal, teised kõndisid karkudega, üks püksisäär tühi. Jack ohkas kaastundlikult – mehed olid veel väga noored, aga juba invaliidid kogu eluks. Üks taolistest õnnetutest, ühe jalaga noormees, istus Jacki kõrvale pingile, toetas käed karkudele ja naeratas Jackile sõbralikult. Jack, et midagi öelda, sõnas kaastundlikult:
    “Ühe jalaga on vist paha?”
    “Ei ole.”
    “Kahe jalaga oleks vast parem?”
    “Ei tea.”
    “Saite suurtükist pihta?”
    “Ei saanud.”
    “Sattusite õnnetusse?” Jacki hääl oli omandanud juba veidi vihase varjundi, kuna ta arvas, et ühe jalaga mees teda narritab.
    “Ei sattunud, minul pole teist jalga olnudki.“
    “Kuidas nii?”
    “Nii jah.“
    “Kas laevu sadamas on viimasel ajal jäänud vähemaks?” vahetas Jack teemat.
    “Pigem rohkemaks kui vähemaks,” vastas ühejalgne ükskõikselt. “Igatahes nodi liigub kõvasti, ja pudeneb ühteist ka meiesugustele. Elada võib.”
    Tundus, et selle noormehega oli kõik okei. Aga mereblokaad New Orleansi rannikuvetes oli kas väga nõrk, või polnud Ühendriigid jõudnud seda veel sisse seada. Jack jättis noormehega südamlikult hüvasti, hüppas sadulasse ja ratsutas mööda mereranda ida suunas. Eesmärgiks oli uurida lahtesid ja abajaid, kuhu võisid randuda mereblokaadist kõrvale hiilinud väiksemate relvasmuugeldajate laevad, sest ligipääs New Orleansi sadamatele ja rannikule tuli nii kiiresti kui võimalik sulgeda, vastasel juhul varustavad igat masti ärimehed ja ka Ühendriikidesse vaenulikult suhtuvad riigid Konföderatsiooni sõjaks kõige vajalikuga, eeskätt püsside, püssirohu, kahurite ja mürskudega.
    Olles ratsutanud mööda metsaseid kaldaääri ligi kaks tundi, märkas Jack rannikuäärses metsatukas suitsuvinet. Ta peatas hobuse, ronis sadulast ja heitis valjad murdunud puutüve taha. Jack lähenes ettevaatlikult, hoidudes puude ja põõsaste varju. Peagi jõudis ta lagendiku servale ja piilus läbi põõsaste. Lagendikul, lõkke ääres, istusid kaks meest, kes olid väga ebamäärase väljanägemisega – nad ei kandnud Uniooni ega Konföderatsiooni mereväe mundrit, kuigi võis aimata, et tegemist on meremeestega. Aga siis kukkusid nad millegi üle vaidlema, kõrgendasid häält, ja nüüd võis tõdeda, et räägiti prantsuse keeles. Meeste kõrval, rohu sees, lamasid nende püssid; lühike abortaažimõõk oli asetatud lõkke kohale ja sellel küpsetati kalu. Üks neist, lüheldane tüüakas sell, tõusis püsti ja lonkis tasakesi endamisi ümisedes lagendiku serva poole, seejuures enda lõbustamiseks mõõgaga taimi ropsides. Jõudnud esimeste põõsasteni, ta peatus ja lasi mõnulevalt ohkides vett. Olles oma tegevuse lõpetanud, ühmas prantslane rahulolevalt ja pöördus tagasiteele.
    Jack Kruze hõikas teda tasakesi:
    “Ami!”
    Mees võpatas, sõnas esimese ehmatusega “Sapristi!” ja tõstis mõõga kõrgemale. Leitnant Kruze tõusis ettevaatlikult jalule, lükkas põõsad kõrvale, naeratas nii armastusväärselt kui suutis ja kordas taas: “Ami!” Prantsuse meremees esitas kiirkõnes mõned küsimused. Jack raputas vastuseks pead.
    “Tu ne parles pas francais?”
    “Pardon? Je nài pas compris,“ vastas Jack.
    “Toi amèricain, hein? Anglais pas bon!”
    Prantslane üritas ootamatule külalisele mett moka peale määrida, või ta lihtsalt ei suutnud hetkekski unustada Prantsusmaa igavest vaenlast Inglismaad, ja püüdis oma halvustavat suhtumist näidata igal võimalikul juhul ja igale vastutulijale.
    Leitnant Kruze sirutas tema poole päratu suure sigari. Prantslane naeratas, võttis sigari vastu, näitas käega maapinnale ja sõnas: “Attends!” Jack mõistis seda, tavalist koerale antavat käsku, ilma prantsuse keeletagi. Prantslane sammus oma kaaslase juurde, rääkis midagi, osutas käega põõsastele, ning, justkui oma sõnade kinnituseks, pistis äsja kingituseks saadud sigari suhu. See otsustas asja; mõlemad liikusid püsse kaasa võtmata põõsaste suunas, ja juba eemalt kõnetas see teine prantslane Kruzet inglise keeles: “Hello! How are you?”
    Uustulnuk, pikka kasvu ja teisest vanem, rääkis vigast inglise keelt piisavalt, et teha end arusaadavaks, ja küsitles Jacki mõnda aega veendumaks, et ta ikka on ameeriklane, mitte inglane.
    “Ega te ometi Prantsusmaalt siia kalale tulnud?” päris Jack, justkui naljaga pooleks.
    Prantslane puhkes lõbusalt naerma.
    “Võibolla tulekski, aga naine ei usuks eluilmaski seda kalalkäiku, ta oleks kindel, et veetsin paar nädalat armukese juures. Tõime oma kahemastilise kuunariga igat sorti nodi, millest siin, Lõunas, kõige rohkem puudust tuntakse.” Seejärel lisas pahaselt: “Teie, jänkid, olete ju oma mereblokaadi sisse seadnud.”
    “Olemegi,” sõnas Jack, kuigi polnud selles enam kindel. “Aga paistab, et teisesuguseid smugeldajaid ei peata mitte mingi blokaad.”
    Prantslane lõi nördinult käega:
    “Blokaad ei peata, aga kahjuks ajas torm meid rannakividele, laevuke purunes, kaotasime laeva ja neli meest.“
    “Kaotasite ka lasti, püssirohutünnid, püssid ja kahurid?” sõnas leitnant Kruze küsivalt.
    “Tühja neist püssidest!” sõnas prantslane hooplevalt. “Me tõime selliseid kahureid ja mürske, millede vastu ei suuda mitte ükski mees, isegi Napoleon poleks suutnud.”
    “Vähe usutav?” sõnas leitnant Jack.
    Prantslane viipas käega – tule kaasa. Prantslased läksid ragistades läbi põõsaste. Leitnant Jack Kruze järgnes neile ettevaatlikult, käsi põues ja automaatpüstoli käepide peos. Peagi jõuti kivisele rannale ja Jacki pilgule avanes ennenägematu vaatepilt: kividel, madalas vees, lamas purunenud laevavrakk ja selle ümber kõikjal igas mõõdus pappkarbid. Paljud neist olid avanenud ja veepind kirendas punastest, roosadest, sinistest, kollastest ja veel paljudes värvides kleitidest, nende vahel ujusid igasuguse tegumoega ja rohkete kaunistustega kübarad, siin-seal korsetid, rinnahoidjad, naiste pitsilised pantaloonid ja veel mitmeid daamide riideesemeid, millede otstarvet või nimetust oli Jackil raske mõistatada. Ootamatult meenus talle New Orleansi meresadamas nähtud karbid, mida neegrid imepärase kergusega barkantiinilt kaldale tassisid ja suurtele vankritele laadisid. “Pitsid-satsid!“ pomises Jack endamisi. Ta muigas lõbusalt ja lõi siis hooletult käega – taoline “relvastus” Ühendriikide armeed ei ohusta. Seejärel pöördus prantslase poole hoopis teisel toonil:
    “Mida sa teed, kui koju pääsed? Ega sa jälle salakaupa vedama hakka?”
    “Hakkan ja punkt,” sõnas prantslane kindlalt.
    “Siis ma ei ütlegi jumalaga,“ märkis Jack, “võib-olla kohtume veel. Aga pea meeles – kui sattud Uniooni sõjalaevade laskeulatusse, tulistatakse su laevuke sõelapõhjaks, ükskõik milliseid “relvi” sa ka ei veaks.“
    “Ma tean seda, kuid salakaubavedu on mu elukutse, see oli ka minu papsi ja vanataadi leib enne mind. Ja salakaubavedajateks hakkavad meheikka jõudes ka minu kaks poega.“
    Leitnant Jack Kruze naeratas prantslase taolise otsusekindluse peale; jänkina ei saanud see teda ükskõikseks jätta.
    “Kuidas koju saad?” küsis Jack, “ilmselt mitte jalgsi.”
    “Laevu saabub siinsetesse lahtedesse kui mitte just igal ööl, siis üle öö kindlasti,” vastas prantslane muretult, “omad poisid, küll pardale võtavad. Aga inglased on pahad, nemad ei võta.”
    Jack kergitas kaabut ja hakkas läbi põõsaste astuma, sest hobune ilmselt juba ootas ja närvitses.
    Järgmise päeva hommikul, peale tublit hommikusööki, väljus Jack hotellist ja jalutas hommikuvärskuses mööda peatänavat.
    Paistis, et linna koorekiht tõusis hilja. Kella kümne paiku hommikul võis tänaval näha vaid üksikuid voorimehi ning väikekaupmehi, kes oma poode avasid ja kaupu välja ladusid. Aga peagi tänav elavnes. Hommikune unine ja üksluine New Orleans oli lõpuks ärganud. Mööda peatänavat kihutasid tõllad, kaarikud ja ratsanikud: ametnikud kiirustasid oma ülemuse juurde ettekandega; pikk tolmusaba järel, kihutas ratsakuller, ta andis hobusele pidevalt kannuseid ja vehkis piitsaga; uhkes tõllas istuv rikas plantaatoriproua sõitis viisakusvisiidile või kohtumisele oma armukesega…
    Neegrist kutsarid istusid pukis sirgelt ja sundisid ilma igasuguse vajaduseta hobuseid kiirele sõidule, ja seda ainult selleks, et kihutada. Aga hobused olid suurepärased ja rakmed rohkete ilustuste ja kaunistustega ning valmistatud parimast nahast. Kuigi liiklus polnud kuigi tihe, võis alatihti näha kokkupõrganud tõldu, murtud aisapuid ja purunenud tõllarattaid.
    Tõllad olid enamuses halvas olukorras, hooletult värvitud ja ilma lakita, sageli määrdunud ja pesemata, kutsari poolt ilma jäetud igasugusest hoolitsusest, aga peremeestel ei jätkunud silmi taoliste pisiasjade jaoks.
    Äkitselt ligines mööda tänavat mingi rongkäik – puhkpilliorgestri ja trummipõrina saatel marssis sõjaväekolonn; sädelesid mundrinööbid ja pagunid, lehvisid lipud. Rahvas majade rõdudelt hõikas kiidusõnu, preilid lehvitasid roosasid ja valgeid kuldtikandiga rätikuid; ohvitserid andsid au.
    Konföderatsiooni sõjaväeosa asus teele itta, vastu Uniooni vägedele.
    Vaevalt oli sõjaväekolonn möödunud, kui hakkas kostma jällegi trummipõrinat. Tegemist võis olla mingi heategevusorganisatsiooni järjekordse üritusega, sest hotelli eest mööduv kirev rongkäik ei andnud siiski karnevali mõõtu välja. Aga rahvas jälgis neid vaimustuse ja rõõmuhõisetega. Jackist möödusid rüütlid ja piraadid, hiiglased ja kääbused, igat masti peletised ja imeilusad kaunitarid, kõigil seljas siidised ja kuldsed riided, tohutud torukübarad ja värvikirevad mütsid. Puhuti pille ja taoti trumme, tantsiti ja hõisati.

    Kaks nädalat kappas leitnant Jack mööda lahtede ja abajate kaldaid, otsides märke blokaadimurdjate tegevusest ja neid leides. Jälgis New Orleansi meresadamas toimuvat, et saada olukorrast täielikku ülevaadet.
    Päev enne Isabellaga kohtumist ja ärasõitu New Orleansist istus Ühendriikide luureohvitser leitnant Jack Kruze jällegi meresadama lähedasel pingil, samas kohas, kus ta oli kohanud ühejalgset selli. Täpselt kell kaksteist pidi ta siin kohtuma oma sidemehega. Kümmekond minutit enne kahteteist märkas ta oma “vana” tuttavat – ühejalgne noormees ligines karkudele toetudes. Jõudnud Jackiga kohakuti, tervitas ta Jacki sõbralikult, tundes ilmset heameelt kohtumise üle, ja istus pingile. Jack vastas tervitusele veidi virila naeratusega, sest nüüd oleks olnud küll parem, kui soovimatul sõbral poleks olnud mitte ainsatki jalga. Jack istus vaikselt, juttu alustamata, lootes, et ühejalgne siiski lahkub. Ta võttis taskust oma hõbeuuri, plõksas kaane lahti ja vaatas kella.
    “Väärtuslik kell,” märkis ühejalgne tunnustavalt. “Palju ta ka näitab?”
    “Minuti pärast kaksteist.” Ühejalgne ühmas vastuseks, ja hetke pärast lausus:
    “Kreoolitarid on punapead.”
    Leitnant Jackil jäi üllatusest suu lahti, ja hetkeks kaotas ta kõnevõime – ühejalgne oli öelnud sidemehe parooli. Aga ta kogus end kiiresti ja sõnas vastuparooli:
    “Öösel mitte, kui küünal ära puhuda.“
    Ühejalgne puhkes naerma, ulatas Jackile käe ja surus mehiselt.
    Jack võttis taskust kokkurullitud paberi ja ulatas sidemehele. Seejärel pistis käe teise põuetaskusse ja libistas ühejalgsele pihku paki dollareid. Sidemees pistis saadu oma võrdlemisi kulunud kuue taskusse ja kobas karkude järele. Jack peatas teda käisest, ulatas kokkumurtud kirjakese ja sõnas: “See on isiklik.” Ühejalgne noogutas ja asutas minekule.
    Jack hüppas hobusele, andis hobusele kannuseid ja kihutas New Orleansi suunas. Ta süda rõõmustas: esimene luuretulemuste ettekanne oli edastatud, hiljemalt nädala pärast jõuab see Ühendriikide sõjalaevale, ja siis antakse üle ka tema isiklik kiri isale, mereväekapten Julius Kruzele.

    Viies peatükk. Jacki ja Isabella romantiline reis tõllas. Jack külastab Isabella vanemate mõisat Hattiesburgis. Uniooni ja Konföderatsiooni vahel puhkeb sõda. Lõuna noormehed kiirustavad sõtta. Leitnant Jack jätkab luureülesannete täitmist.

    Öösel oli sadanud vihma ja kuigi päike alustas oma päevast teekonda täiesti pilvitus taevas, oli hommikuõhk värske ja kosutav. Tublisti enne kella kaheksat seisis Jack Kruze New Orleansi jõesadama laohoonete ees ja ootas Isabellat, et jätkata reisi mööda sisemaad. Tal ei olnud veel selge, millist sõidukit, kalessi või tõlda, reisiks kasutada, sest ratsa ligi kolmesaja kilomeetrine vahemaa New Orleansist Hattiesburgi katta oleks olnud Isabellale kindlasti liialt koormav. Ladude juures toimetavad ametimehed ei osanud Jackile midagi soovitada, sest nad tunnistasid ainult kahte liiklusvahendit – Mississippil sõitvaid aurikuid või ratsahobust.
    Veidi enne kella kaheksat märkas Jack lähenemas väikest punakat tõlda, millel kaks kõrbi frisòni ees. See väike, aga viimase moe järgi ehitatud kabriolett-tõld oli tore ja uhkeldav: tõlla kaunikujulised raamid olid mustrilise kullatud äärisega; reisitõlla katuse nurki kaunistasid kuldnupud; uksel ilutses omaniku vapp, mis kujutas valget puuvillapalli helesinisel taustal. Selle järgi võis arvata, et sõiduk pidi kuuluma jõukale ärimehele või plantaatorile. Hobused näisid olevat tugevad, vedasid tõlda kergelt, kuid vahus rangidega. Ei olnud näha, kes tõllas istus, sest roosad siidist kardinad olid alla lastud. Mustanahalisel kutsaril oli peas ümmargune kõrge kübar ja seljas kaftan, mille värvust tolmu tõttu oli raske ära arvata. Kord tõrjus kutsar vihaselt parme, kes halastamatult hobuseid hammustasid, kord pühkis kuuekäisega näolt higi.
    Jõudnud Jackiga kohakuti, tõmbas kutsar ohjaharud pinguli. Tõld peatus, selle küljekardinad lükati kõrvale ja aken lasti alla. “Jack!“ hüüdis hele naisehääl läbi avatud akna. Jacki süda võpatas – tõllas istus Isabella!
    “Jack, roni tõlda!” hüüdis Isabella uuesti. “Asume reisile.”
    Jack heitis oma kohvrikese tõlla taga paiknevale pagasirestile, avas tõlla ukse, ja koheselt sirutusid talle vastu Isabella tõmmud käed. Jack haaras neiu oma embusse, suudles teda ja paitas juukseid – alles nüüd mõistis ta, kui väga ta oli igatsenud Isabella järele. Neiu vabastas ennast noormehe embusest, suudles põsele ja sõnas naeratades:
    “Jack, lase ennast lõdvaks! Meil seisab ees pikk tee, jõuame veel teineteist ära tüüdata…”
    Tõld hakkas liikuma. Kutsar juhtis hobuseid mööda tolmust teed sisemaa suunas. Esialgu vonkles tee mööda madalat ala, sageli oli tee rajatud ühelt soosaarelt teisele. Aga mida kaugemale Mississippi suudmest, seda kuivemaks teeäärsed alad muutusid ja peagi vuras tõld mööda korralikult tasandatud teed, mida ääristas tihe küpressimets. Mõne kilomeetri järel mets lõppes ja algasid tohutud suhkrurooistandused. Nii kaugele kui silm ulatus, kummalgi pool teed ainult suhkruroog, justkui roheline vaip. Tõlda ümbritses õrn, niiskelt soe ja kosutav subtroopiline õhk, millesse segunesid lopsaka roheluse ja suhkruroo ning kogu õitseva looduse lõhnad. Öösel sadanud vihmast veel märjad apelsinipuud olid äkki puhkenud roosasse õievahtu ning kontpuud külvanud oma valgete tähtedega üle sünged soised jõekaldad ja kauged mäeveerud.
    Kabriolett veeres üle palksilla ja liikus edasi piki madalaveelise jõe kallast. Seda ääristasid küpressid, mis paistsid päikesepaistel meeliülendavalt soojalt rohelised, samas aga tundusid metsasügavuse salapärases poolvalguses, sinaka taeva taustal, päris mustadena. Künkaharjal, teisel pool kollaste voogudega jõge, kerkisid esile valged korstnad. Tõld veeres üle madalate küngaste ja nõlvade ja siis avanes reisijate silmadele heledaks lubjatud telliskivihoone, mille esist kaunistasid valgeõielised magnooliapõõsad. Rõdudelt alla rippuvad vistaariad paistsid valgeks lubjatud tellisseinal eriti värvikad ning aitasid koos punakate kukesabadega ukse kõrval ja valgeõieliste magnooliatega pisut kaugemal maja kohmakust varjata. Mõisahoone juurde viis varjuline, soliidne ja väärikas tammeallee, mis Lõunas ilmtingimata iga istanduseomaniku kodu juurde kuulus.
    Valgeks lubjatud härrastemaja seisis otsekui saar keset tormist rohelist merd, keset keerduvaid, looklevaid, poolkaarjaid laineid. Teisel pool teed, väikesi männihakatisi ja põõsaid täis söötis põllul paiknesid tarandikud rammusate kariloomade ja puhastverd hobustega. Veelgi eemal, tarandike taga, paistsid kobaras madalad onnid – neegerorjade elupaigad. Märgates neegrite onnidel peatunud Isabella pilku, sõnas Jack, pigem selleks, et midagi öelda:
    “Paistab, et orjadel läheb siin hästi.”
    Isabella puhkes naerma:
    “Kui vaadata orjade elu siit, avatud tõllaaknast, läheb nende elu eriti hästi.“
    Jack haaras Isabella oma kirglikku embuse, suudles Isabella silmi ja sõnas erutusega hääles:
    “Isabella! Ma tahaks olla sinu jalge ees, sinu alandlik ori, sind teenida ja täita kõik sinu soovid…“
    “Jack, arvesta sellega, et väiksemgi tähelepanematus saab karistatud.” Isabella suudles Jacki põsele ja ähvardas sõrmega.
    Tõld vuras edasi. Leitnant Jack Kruze vaatles allalastud tõllaaknast istandikke ja uhkeid mõisahooneid. Oli selge, et selle piirkonna elu ilmestas majanduslik tõusulaine, mis juba aastakümneid oli Lõunas valitsenud. Terve maailm nõudis suhkrut ja puuvilla, ja siinne uus, alles kurnamata, viljakas maa andis seda ohtrasti. Suhkur ja puuvill oli selle piirkonna südameveri, selle istutamine, külvamine ja koristamine olid kogu piirkonna südametuksed. Looklevatest vagudest võrsus jõukus ja ka Lõuna kõrkus – kõrkus, mille aluseks olid rohelised põõsad ja valgetupsulised väljad ning pikad, sihvakad suhkruroovarred. Põld tegi Lõuna maaomaniku rikkaks ühe inimpõlvkonna vältel ja järgnevad põlvkonnad aina kasvatasid ja kogusid rikkust, toetudes orjade tööle.
    Mida kaugemale jõuti Mississippi jõesuudmest, seda kõrgemale maapind kerkis, pinnas muutus aina punasemaks ning nüüd võis teest alates kuni silmapiirini näha ainult puuvillaistandusi. See siin oli maailma parim puuvillamaa, valgete majade, rahuküllaste küntud põldude ja uniste kollaste jõgede maa. Särava päikesepaiste maa. Istanduste jaoks raadatud maalahmakad ja miilidepikkused puuviljaväljad naeratasid soojale päikesele tüünelt ja mõnuledes vastu. Kohe nende servas kerkisid aga põlismetsad, sünkjad ja jahedad isegi kõige kuumemal keskpäeval.
    Päike oli juba tublisti üle keskpäeva, kui kutsar teelt kõrvale pööras ja peatas hobused ühel jõeäärsel aasal küpressipuude all. Siin oli ette nähtud paaritunnine peatus, et joota hobuseid ja lasta neil värske mahlaka rohuga kaetud aasal toituda. Jack avas tõllaukse, kargas maha ja sirutas käed ette – Isabella kummardus ettepoole, sulges silmad ja langes Jacki kätele. Jack haaras Isabella sülle, keerutas teda ja asetas siis õrnalt jalgele.
    Neeger rakendas hobused lahti, laskis nad aasale toituma, haaras istmelaua alt leivakoti ja eemaldus üksildase põõsa taha oma toidupoolist nosima. Ja alles nüüd taipas Jack, et ta polnud reisiks mitte midagi kaasa võtnud, ei toidukorvi, veini ega pudelit viskit. West Pointi sõjakoolis oli ninaesine alati olemas ja selle üle muret ei tuntud. Mõistes Jacki kimbatust, puhkes Isabella õnnelikult naerma:
    “Jack, kui sa lubad, mängin mina perenaist, ma valmistan comida, aga sa pole mitte minu ori, vaid peremees.” Seejärel lisas: “Minu peremees… “
    Isabella osutas suurele kastile pagasirestil. Jack haaras selle sangadest ja tõstis maha. Isabella näitas perenaiselikult näpuga – sinna, selle suure puu alla. Jack tassis kasti “perenaise” poolt osutatud kohta. Isabella laotas küpressipuu alla lumivalge, kaunite tikanditega kaunistatud laudlina ja osutas käega – palun, peremees, võta istet! Jack istus kuulekalt puu alla. Isabella avas asjalike liigutustega kasti ja asus toidukraami laudlinale laduma. Välja ilmusid värsked, alles hommikul nopitud puuviljad, lõhnavad maisikuklid, suitsukala, isuäratavalt maitseainetega kaetud singitükk, veel öövihmast märjad salatilehed ja kuivatatud ploomid. Kõik hoolega valitud, et säilitaksid reisil oma värskuse, maitse ja isuäratava välimuse. Kõige viimasena asetas Isabella toidu kõrvale pudeli valget veini. Vaatas siis kelmikalt Jackile otsa, ja võttis kastist kaunite kirjadega viskipudeli “Black Kitten“. Leitnant Jacki südant läbis õrnusehoog.
    “Isabella!” sõnas Jack meeleliigutusega hääles. “Ma ei tea, kuidas sind tänada.”
    “Jack, perenaisele pole peremehelt palju vaja – ainult hoolitsevat tähelepanu ja tundeküllast armastust.”
    Jack tõmbas Isabella endale sülle, suudles neidu kuumalt ja kirglikult. Perenaine vibutas sõrmega – kõigepealt peab peremees sööma!
    Isabella ja Jack istusid küpressipuu all, lobisesid muretult, naersid ja naljatasid ning nautisid teineteise olemasolu ja lähedust. Isabella jõi veidike veini, Jack lubas endale väikese viski, perenaise valmistatud toit oli oivaline. Lõunapeatus möödus kiiresti ja märkamatult, neeger oli hobused tõlla ette rakendanud ja juba mitmendat korda köhatanud, et endast märku anda ja teekonda jätkata.
    Jälle vuras tõld mööda teed edasi. Pikkamisi muutus asuursinine laotus peakohal sinakasroheliseks ja maakohale iseloomulik ebamaine videvikuvaikus võttis vargsi maad. Päike vajus aeglaselt silmapiiri taha ja punane taevaserv taamal tõmbus roosaks. Kogu ümbrusele laskus hämarusevari. Rohelusse lõikuv punane tee ja kaugusse laotuv istandus sulasid kokku, reisijatele tundus, justkui sõidaks tõld tuuletul, ilma ainsagi lainesäbruta merel. Aga veel enne, kui saabus pimedus, keeras kutsar maanteelt majadeni viivale seedrialleele. Neeger pöördus pukis ringi ja hõikas läbi avatud tõllaakna:
    “Maàm, siin asub posada külaliste majutamiseks.”
    Lähemale sõites hakkas silma banaanipuude ja kõrgete sirgete küpresside varjus paiknev valge, ühekorruseline häärber. Majaesiselt platsilt kerkis sutsuvinet ja samas tundsid rändurid grillitud liha lõhna.
    „Don Jack,” sõnas Isabella lõbusalt. „Valmimas on ehtne mehhiko y cena, küpsetatud lammas; sellele lisatakse rohelist salatit ja punast pipart, juurde maisikoogid ja poolmagus punane vein.”
    Neeger peatas hobused lõkkeplatsi ees. Ümber lõkke paistis suur ring laiu kaabusid – tule ääres istusid juba varem kohale jõudnud rändurid. Mõned neist kandsid sombreerosid, mõned texase kaabusid, mis näitas, et tegemist oli mehhiklaste ja teksaslastega, aga sellel polnud tähtsust, sest nad kõik olid endiste Mehhiko alade asunikud, mis peale Mehhiko sõda liideti Ühendriikide territooriumiga; seega, lõkke ääres istusid ameeriklased.
    Mehed lõkke ääres rüüpasid veini, lobisesid ja naersid rõõmsalt ning jälgisid lambakere küpsemist. Märgates õuele sõitnud kaunist kabrioletti, jäid mehhiklased hämmelduses seda vahtima.
    Jack väljus tõllast ja ulatas Isabellale käe. Isabella toetus kergelt Jack käele, astus tõlla astmelauale ja hüppas kõrgete rindade vappudes maha, kusjuures kohendas pearaputusega oma piki, pisut lokkis tumedaid juukseid.
    „Santa Maria!” ahhetasid tule ümber istuvad mehhiklased ja teksaslased imetlevalt.
    Isabella naeratas võluvalt ja astus Jackil käest kinni hoides neid maja ees ootava peremehe juurde.
    “Buenas tardes!” tervitas peremees esialgu hispaania keeles. Aga mõistes, et kallis kabrioletis reisiv kreoolitar põlvneb siiski lõunaosariikide jõukast prantsuse perekonnast, lisas koheselt: “Bonsoir, mademoiselle!” Noogutas Jackile: “Monsieur!”
    Üle keskea, uhkete mustade vuntsidega posadaomanik oli üliabivalmis, kuigi natuke ähmis ja erutatud, sest kaunis mademoiselle ja teda saatev jänki tõotasid korralikku teenistust. Posada perenaine viis Isabella häärberi numbrituppa, milles lai voodi pehme sulgmadratsi ja kahe kõrge padjakuhilaga. Perenaine kohendas patju ja sättis neid teineteisele lähemale. Isabella, märgates perenaise sättimist, sõnas kerge muigega: “Ma magan üksi.“ Perenaine noogutas mõistvalt – mademoiselle armastus on veel väga noor… Seejärel kutsus perenaine Isabella endaga kaasa. Tagaõues, selle ühes nurgas, hurmavalt lõhnavate ja värvikirevate põõsaste vahel, asus väike bassein kristallpuhta veega. Isabella kooris ennast lahti ja sulpsatas vette. Verandal toimetav Jack, kuuldes sulpsatust, pööras pead, ja märgates basseiniäärel alasti Isabellat, köhatas tagasihoidlikult, justkui vabandades. Isabella naeris ning näitas Jackile õrritavalt keelt.
    Lambakere oli küpsenud. Posada peremees ja perenaine asusid külalistele toiduportsjoneid välja jagama. Vein kallati klaasidesse. Värskust ja kirkust õhkuv Isabella ilmus lõkke äärde. Ta oli riietunud helesinisesse õhtukleiti ja õlgadele heitnud õhkõrna heleroosa salli. Tema lummav kaunidus muutis mehed hetkeks keeletuks, kuid järsku asusid kõik liikvele, pakkudes daamile istet. Isabella naeratas ja tänas, võttis istet Jacki kõrval, asetas oma peopesa tema käele ja vaatas Jackile armunult silma. Leitnant Jack surus neiu kätt liigutatult ja tundeliselt.
    Lõkkeplatsi ette ilmus trio. Päratu suurtes sombreerodes hispaania ja prantsuse rahvariietes kitarristid ja flöödimängija võtsid kohad sisse ja alustasid esinemist. Kitarrimees võttis mõned romantilised akordid ja alustas laulu. Laulja kaunis, hingestatud tenor tähesäras taeva all tekitas kuulajate südames helli tundeid. Laul väljendas kirka, kustumatu armastuse meeleheidet ja igatsust. Kuid siis põrutas teine kitarrimängija kitarrikeeltele ning esinejad laulsid kõik koos – sumedas lõunamaises öös kõlasid jõuliselt ja meloodiliselt hispaania ja prantsuse rahvalaulud.
    Tublisti pärast keskööd sõnas Isabella kõigile: “Bonne nuit! Merci beaucoup!“, ja lahkus oma numbrituppa. Jack ohkas, istus veel mõnda aega lõkke ääres, aga väsimus andis tunda. Tema jaoks oli ase tehtud lahtisele verandale; peagi magas ta norinal, aga unenäos ilmus tema juurde Isabella….
    Varahommikul väljus Jack õuele. Ümberringi lõhnas värskust. Hommikupäikesest valgustatud hotelli esist kattis smaragdroheline bermuda rohi ja ristikhein. Muru ahvatlev rohelus, lopsakad jasmiinipungad ja pruudisõlepeenrad tõmbasid vastupandamatult ligi tagaaias uitavaid kalkuneid ja hanesid. Väike, kuue-seitsmeaastane kräsupäine neegripoiss ajas sissetungijaid taga, vehkis vana käterätikuga ja vilistas tasakesi läbi hammaste.
    Peale kerget almuerzo`t istusid Jack ja Isabella tõlda ja kutsar kihutas edasi mööda kivikõva pruunikat teed. Iga reisipäev oli kaunis ja kordumatu. Jack hoidis Isabella kätt oma pihus ja naeratas õnnelikult. Ta oleks tahtnud niiviisi, koos Isabellaga, sõita terve elu – muretult, kiires tempos, õnnelikena ja lõputult. Aga ka kõige õnnelikum reis saab ükskord otsa. Tõld lähenes Hattiesburgi linnakese külje all paiknevale mõisale, Isabella vanematekodule. Veel mõned künkad ja laskumised ning kutsar pööras teelt varjulisele tammealleele. Selle lõpus võttis lähenejaid vastu avarate rõdude ja lameda katusega valge maja. Hoone fassaadi ehtis kõrge sammaskäik, andes hoonele suursuguse ja piduliku ilme, kuigi need muljetavaldavad kanelüüriga sambad ja kapiteelid tundusid olevad pisut ülepakutud. Kutsar sõitis maja ette ja peatas hobused. Suur rohetav õu, lillepeenrad ja ilupõõsad, värava juurest majani viiv punastest tellistest laotud tee, aianurgas paterdavad pardid ja kalkunid tekitasid isegi võõra tulija hinges hubase ja sooja kodutunde.
    Jack hüppas tõllast ja ulatas Isabellale käe, samas tundis ta, et neiu käsi värises veidi ja Isabella oli kuidagi tavatult ebakindel. Lõunaosariikides ei olnud kombeks, et neiu saabub koju tundmatu noormehega. Siinsed tavad nõudsid, et tütar kirjutab kodustele oma tuttavast, esialgu justkui möödaminnes, andes mõista, et nende suhetes ei ole midagi tõsist. Kirjad liiguvad edasi-tagasi ja siis annab tütar mõista, et suhted on edasi arenenud, on tekkinud teatud kiindumus, aga ei midagi enamat; noormees on meeldiv, suurepärase käitumisega ja kasvatusega ning heast perekonnast… Aga nüüd…
    Jack aitas Isabellale tõllast maha, kohendas oma uhket texase kaabut ja pistis siis käe taskusse, et võtta sigar, aga jättis siiski selle harjumuspärase liigutuse tegemata ja sigari suhu pistmata. Isabella muigas endamisi – oh sind jänkit! Otsekohe tundis ta südames väikest kergendust.
    Majast väljus lüheldane, ligi viiekümnene mees. Ta kandis moekat kuube, ratsapükse ja säärikuid, justkui seisaks tal ees ringsõit mööda istandust või lihtsalt meelelahutuslik ratsutamine. Mehe järel väljus kaunis, suursuguse rühiga, umbes neljakümneaastane naine. Ta oli kõrget kasvu, veidi pikem kui ta abikaasa. Naine lähenes kaunil kõnnakul, maaniulatuva kleidi sahisedes. Tupetaoliselt liibuva pihtosaga kleidist sirutus välja sihvakas piimvalge kael, mida osaliselt katsid tumedad lopsakad juuksed. Tema säravad, veidi kelmikad silmad, kaunid kulmukaared ja näokuju tervikuna ei jätnud vähematki kahtlust, et majast oli väljunud Isabella ema. Majauks avanes uuesti ja trepile ilmus noormees, Jackiga ühevanune või paar aastat noorem. Konföderatsiooni hall vormikuub, mille juurde kuulusid sinepivärvi püksid, sobis suurepäraselt noormehe jõulise figuuriga ja enesekindlate näojoontega. Uhke vurrutriip tema nina all rõhutas noormehe uljast ja muretut olemust.
    Isabella oli veidi segaduses, teadmata kuidas käituda või mida öelda. Aga Jack, olles ikkagi jänki, tervitas pererahvast esimesena, liigset tagasihoidlikkust ilmutama:
    “Hello! How are you?” Seejärel, ootamata vastust sirutas majaperemehele käe:
    “Jack Kruze, ärimees Californiast.”
    “Jacques Gautereaux, Isabella isa. Welcome!”
    “Thank you!”
    Vahepeal oli Isabella peitnud ennast ema kallistustesse. Ema ja tütar hellitasid teineteist, ja kui Isabella isale kaela langes, võttis Jack kaabu peast, pöördus Isabella ema poole, kummardus sügavalt ta ees, suudles kätt, sest nii on Lõunas kombeks, ja sõnas lihtsalt:
    “Jack Kruze, Isabella reisikaaslane.“
    Isabella ema libistas kiire hindava pilgu üle Jack jõulise figuuri, peatas oma pilgu Jacki pikkadel kuldkollastel juustel, päikeses helklevates sinisilmades ja sõnas pehme hispaaniapärase hääldusega:
    “Esperanza, Isabella ema.”
    Isabella vend John Gautereaux astus, ligi, pistis oma käe Jackile pihku, surus tugevalt ja sõnas lõunaosariikide kutile omase ülbusega, nagu ikka, kui rikka istanduseomaniku poeg kohtub omavanuse jänkiga:
    “John.”
    Tutvumine oli toimunud lihtsalt ja liigsete sõnadeta, ja Isabella oli tänulik Jackile, kes käitus loomulikult ja sundimatult ning tutvustas ennast tema reisikaaslasena; ta ju oligi reisikaaslane, kuigi reisi esimestest päevadest alates oli Jack tema südames rohkem kui “kõigest” reisikaaslane…
    Isabella vestles ema ja isaga. Ema libistas veelkord pilgu üle Jacki, ja naisena ta tunnetas, et see noormees on oma välimuselt ja olemuselt selline, kes ei jäta ükskõikseks mitte ühtegi noort neidu, ja tema Isabella pole ka selles suhtes erand, mida tõendas ka Isabella veidi uje, ebakindel olek. Esperanza, hispaanlaste järeltulija, tunnetas inimesi läbi südame, tema prantsuse päritolu mees võttis asju nii nagu nad olid ja vaatas maailma pigem silmade kui südamega.
    Jack avas sigaretikarbi ja pakkus Isabella vennale sigari. John võttis sigari heameelega vastu, heitis korraks pilgu ema pole, kes ei kiitnud poja suitsetamist heaks ja alati torises, nähes poega sigariga, aga nüüd oli selle pakkunud külaline ja Joe pistis sigari suhu. Jack klõpsas vasksest inglise välgumihklist tuld – see süttis kauni leegiga.
    “Ilus asi,” sõnas John kiitvalt.
    Jack ulatas välgumihkli Johnile:
    “Minul on neid veel paar tükki.”
    Noormehed suitsetasid ja vestlesid omavahel tühjast-tähjast, nagu ikka kas noort inimest, kes veel teineteist hästi ei tunne. Isabella naeratas vargsi Jackile, võttis ema käevangu ja sisenes häärberisse. Senjoor Gautereaux osutas käega, paludes külalise majja.
    Majja sisenedes valdas Jacki ebamäärane uudishimu; see oli Isabella kodu, pealegi polnud tal mitte kordagi olnud juhust viibida Lõuna plantaatori häärberi sisemuses.
    Maja eesruum oli avar, kuid peaaegu ilma sisustuseta. Hööveldatud ja tumedaks peitsitud põrandalaudu kattis värvikirev kaltsuvaip. Ukse lähedal paiknes riidenagi, milles rippusid mõned ratsapiitsad ja paar kaabut. Hallist juhatas majaperemees külalise avarasse võõrastetuppa. Selle põrandat ilustas kollakas-roheline villane vaip. Keset tuba paiknes suur mahagonilaud, mille peal rohelise paberkupliga petrooleumilamp, selle kõrval mingi naisteajakiri. Laua ümber asetsesid punutud korvtoolid. Akna vastas paiknes suur klaasustega raamatukapp, riiulitel korralikus reas raamatud. Jack libistas silmad üle riiuli. Siin võis näha peamiselt Ameerika kirjanike viimase paarikümne aasta loomingut: Herman Melville, “Typee” ja “Moby Dick”; Nathaniel Hawthorne, “Tulipunane kirjatäht” ja “Seitsme viiluga maja”; Henry Wadsworth Longfellow, “Miles Standishi kosjalugu”; Edgar Allan Poe luulekogu ja Harriet Beecher Stowe, “Onu Tomi onnike”.
    Raamatukapi kõrval toretses erksates värvides maal Washingtonist – kindral kannustab jõekaldal hobust, et asuda oma vägede eesotsas ületama jõge. Kuigi ilmselt taheti maalil jäädvustada kuulsat ja otsustavat Iseseisvussõja lahingut Delaware`i kallastel, oli kohaliku kunstniku silme ees seisnud ikkagi selle piirkonna jõgede pisut kollased veed ja jõekalda taimestik, ja seega paistis, justkui ületaks kindral Washington mingit siinset jõekest; aga see tegi pildi veelgi südamelähedamaks.
    Seintel asetses veelgi pildikesi, ilmselt Isabella tehtud: roheline, kaugusse kaduv puuvillaväli; kaks hobust kõrvuti, kaelad hellitlevalt üle teise; valge roosipõõsas, millel istus üksildane punase kurgualusega lind. Toa nurgas seisis uhke valgete kahhelkividega ahi, teises nurgas suur kummutiga peegel ja pommidega hollandi kell.
    Mehed võtsid korvtoolides istet. Mustanahaline teenija asetas lauale veinipokaalid; seejärel kõndis vaikselt ümber laua, kallas klaasidesse veini ja igakord libistas lumivalge salvrätikuga üle pudelisuu.
    Pärast lühikest vestlust ja klaasi veini näitas Isabella ema Jackile kätte tema toa ja soovitas veidike puhata. Ema lahkumise järel pistis Isabella oma peakese uksevahelt sisse, vaatas Jackile rõõmsalt otsa, ja olles ennast näidanud, sulges tasakesi ukse.

    Järgmise päeva hilisel pärastlõunal istus Isabella häärberi lahtise veranda varjulises jaheduses. Isabellast õhkus värskust ja elurõõmu – ta oli jõudnud koju ja tema kõrval viibisid Jack ja vend John. Jack istus mugavalt tugitoolis, aeg-ajalt tõstis huultele päikeses helkleva kollakas-pruunika poteeniklaasi. Tema vastas, säärikus jalg hooletult üle teise, istus päikesest pargitud näo ja tumepruunide juustega John, ümbruskonna noorte daamide lemmik. Noored vestlesid ja naersid. Jack esines tagasihoidlikult, John aga oli oma väljendeis enesekindel ja pisut ülbe, sest oli ta ju ikkagi Lõuna rikka plantaatori perepoeg, kes võis endale kõike lubada.
    Aeda langesid õhtueelse päikese pisut längus kiired, kuid verandat ümbritsevate lopsakate, valgetes õites kontpuude varjus oli jahe ja värske. Kuigi verandal istujad asusid justkui õdusal ja kaunil saarekesel, valitses mõisas asjalik ja töine tegevus; kõik märgid näitasid, et mõis oli elujõuline ja arenev.
    Neli ratsanikku kihutasid mööda alleed, hõikusid omavahel midagi, naersid ja kadusid majandushoonete taha. Seejärel ilmus alleele suur lahtine vanker, mida vedasid kaks tugevakondilist hobust. Mustanahaline kutsar keerutas piitsa ja üritas hobuseid kiiremale sammule ajada, aga need ei teinud kutsarist väljagi, astusid ikka oma harjumuspärasel mõõdukal, kindlal moel.
    Siinne maakond oli vanade hispaania ja prantsuse traditsioonidega, aga vabanenud kunagise emamaa, prantsuse või hispaania aadlile omasest liigsest peenutsemisest. Siin peeti küll lugu vanadest traditsioonidest, aga peamine suhtlemisel oli kombekus ja viisakus, lugupidav suhtumine endasse ja teistesse. Meeste jaoks oli oluline hästi ratsutada, kergejalgselt tantsida, daamidega elegantselt flirtida ning kasvatada puuvilla. Oskus kasvatada puuvilla ja võimekus aina laiendada istandusi – see oli esmatähtis, sest just puuvill andis jõukuse ja sellega kaasneva uhkuse. Oma istandusi valitseti kindlal käel, orjade väiksemaidki eksimusi karistati ihunuhtlusega. Orjanduslik süsteem toimis ja andis kindluse tunda, et nii saab see kestma igavesti.
    Selline kindlus homse päeva suhtes andis elule mõnu ja Lõuna plantaatorid nautisid õnnistatud jõukust nii suure innu ja hooga, mida Põhja töörügaja, ärimees või tööline, ei saanud eales endale lubada. Põhjaosariikide tõeline jõukus oli veel saabumata; seal võis kuluda veel pool sajandit aega, et mõnedel äri- ja pangandustegelastel tekkiks võimalus veidike hinge tõmmata ja oma jõukust nautida. Lõunas oli jõukusest tuleneva elumõnu nautlemine kestnud juba sajandeid. Lõuna plantaatoritel oli küllalt raha ja küllalt orje, mistõttu neil oli piisavalt aega meelelahutuseks, ja meelt lahutada nad oskasid; selles meeldivas valdkonnas olid sajandite jooksul välja kujunenud omad traditsioonid ja käitumistavad. Ümbruskonna mõisnikud kutsusid üksteist külla, et tähistada mõnda tähtpäeva: tänupüha, kirikupüha, pulma aastapäeva, sünnipäeva, ja kui parajasti mingit tähtpäeva polnud, korraldati kalapidu, aiapidu, jahiretk või hobuste võiduajamine. Mitte ükski nädal ei möödunud aiapeo või ballita. Noored daamid elasid ühe balli või ajapeo ootusest teiseni; vahepealset aega kasutati klatšimiseks või vaeveldi armuvalus, oodates kohtumist tõmmunäolise noormehega, kelle ninaalust ilustas mehelik bigotillo.
    “Eile õhtul minul vedas,“ sõnas John uhkustavalt. “See noor täkk, kelle ma Hattiesburgi laadalt paar päeva tagasi tõin, jooksis mööda tarandikku ringi ja üritas üle aia hüpata. Neegrist tallipoiss oli aia taha peitu pugenud ja värises hirmust.“
    Isabella ja Jack lagistasid tema jutu peale lõbusalt naerda. “Neegrid pole just suuremat asja mustangerid,“ märkis Jack, et ka sõna sekka öelda.
    John jätkas:
    ”Õnneks sain jaole ja rahustasin oma noore täku maha. Ostsin selle tulise hobuse just õigel ajal, sest sõda võib iga jumala päev täie hooga lahti minna, ja ega siis õige mees jää koju, kui sõda lahti”.
    Isabella välgutas oma venna jutu peale silmi:
    “John! Ma reisisin koos Jackiga Saint Louis`ist mööda Mississippit New Orleansi, ja mitte kuskilgi polnud vähematki märki sõjast. Mitte mingit sõda ei tule, Põhi ja Lõuna on omavahel rivaalitsenud aastakümneid ja jagelevad edasi, ega sellepärast veel sõdima pea, oleme ju ühed ameeriklased kõik.“
    “Jänkid löödi suurtükitulega Fort Sumterist välja ja Charlestoni sadam on Konföderatsiooni kontrolli all. Jänkid seda asja nii ei jäta, muidugi võetakse tarvitusele vastuabinõud, ja see tähendab sõda.“
    Isabella vangutas nördinult pead.
    “John! Kui sa veel kord ütled “sõda”, hüppan sinu paljukiidetud täku sadulasse ja kappan istandusse, et saada kasvõi korrakski rahu.“
    “Kindlasti tuleb sõda,” jäi John endale kindlaks. “Küll sa näed.”
    Isabella kergitas ennast toolilt, justkui kavatsenuks ta tõusta, aga Jack reageeris kiirelt:
    “Isabella, kui sa Johni täkuga minema kappad, on sõda lahti.“
    Isabella puhkes naerma:
    “Jack, ka sina ei sa läbi ilma “sõda” kasutamata.” Kõik kolm naersid üleannetult ja kerge südamega.
    Päike oli vajunud madalale puuvillapõldude kohale, jõeäärsele luhale vajus kerge udulinik, varjates teisel pool jõge kasvava tihniku ja küpressimetsa. Vilkad pääsukesed vidistasid õhus, sööstsid nooltena üle õue ning kadusid tiibade läigeldes küpressipuude taha. Eemalt kuuldus kalkunite häälitsusi ja partide prääksumist. Päevasest tööst väsinud neegripoiss kõndis tülpinult oma suliskarja taga, vibutas vitsaraagu ja üritas ajada kalkuneid ja parte kiiremale sammule. Aga jonnakad linnud paterdasid rahulolevalt ühelt küljelt teisele õõtsudes ega teinud neegripoisist väljagi. Veel mõne hetke kuuldus partide prääksumist, aga kodusesse aedikus nende ärevus kadus ja prääksumine lakkas. Kohe seejärel kostis rakmekettide kõlinat ja neegrite hõikeid – põllutöölised tulid muuladega põllult. Peagi kostis majandushoonete tagant hõikeid ja sõnelemist – neegritele jagati välja õhtusööki. Häärberist kuuldus portselani kilksumist ja lauahõbeda kõlinat – ülemteener kattis härrasrahvale õhtusöögilauda.
    Kodused hääled ja pildid – vidistavad pääsukesed ja prääksuvad pardid, õdus veranda, põlispuud ja selle varjud, jõele laskuv udulinik – tekitasid Isabella südames kojujõudmise õnnetunde ja kindluse homse päeva suhtes. Jällegi võis ta lobiseda oma pisut kiusliku vennaga ja tema kõrval istus südamele kallis Jack.

    Järgmise päeva kaunil hommikul oli kohvilaud kaetud päikesepoolsele verandale. Puhus kerge tuuleke, tuues endaga kaasa värskust ja hurmavat lillelõhna. Vana neegrist ülemteenija, valges särgis ja tumedates pükstes ning nöörkingades, liikus tähtsalt ümber ümmarguse laua, kallas kohvi, asetas linikule liua äsja küpsetatud saiakestega, laua keskele kausikese virsikumoosiga ja asus siis veini välja valama. Kuldne kohalik vein sätendas hommikupäikeses, sama värvi oli Isabella helekollane kleit, mis andis talle pisut kergemeelse, tütarlapseliku välimuse ja pani Jacki südame õnnest ja armastusest värelema.
    Noortega oli ühinenud ka Isabella isa Jacques Gautereaux. Ta kandis harjumusepäraselt oma ratsapintsakut, aga jalas olid sõjaväelise lõikega sinepivärvi püksid ja läikivad säärikud. John oli nagu alati sõjaväevormis.
    Hommik oli kaunis ja vestlus toimus kergel meeldival toonil nagu ikka vestlevad inimesed, kes on oma eluga rahul. Mister Gautereaux tundis rõõmu põldude hea seisukorra üle, mis lubas suurepärast puuvillasaaki; aga see tähendas jõukuse suurenemist. John rääkis ikka ja jälle oma noorest täkust. Jack ja Isabella vaatasid teineteisele armunult silma, ja see kõneles rohkem kui sõnad.
    John mäletas veel Isabella eileõhtust vastuseisu sõnale “sõda” ja hoidus seda kasutamast. Selle asemel lausus ta üsna rahumeelsed, isegi pisut unistavad sõnad:
    “Varsti on meil oma riik, iseseisev vaba Konföderatsioon.“
    “Varsti või mitte!” sõnas mister Jacques Gautereaux ägedalt, “kui vaja, haaravad kõik lõunariikide mehed relvad ja mõne kuuga on jänkidega asi ühel pool. Jänkid pühkigu lõunaosariikidest suu puhtaks.“
    “Kui vaja, hüppan sadulasse ja lähen sõtta kasvõi kohe!” toetas John oma isa.
    “Jänkid oskavad sõdida ainult indiaanlastega, ja seda ka suurtükkide toel,” sõnas mister Jacques põlglikult.
    “Jänki ei püsi sadulaski, Lõuna caballero on sündinud ratsaväelane!” hooples John.
    Isabella vaatas Jackile silma, muigas ja lõi lootusetult käega. Aga Jack, soovides Isabellat lohutada ja viia vestluse ülisõjakalt tasandilt veidi arukamale, sõnas:
    “Olen kuulnud, et Lincoln tahab orjad, ka lõunaosariikides, vabaks kuulutada, ja kõik, kes Uniooni poolel sõtta astuvad, saavad peale sõja võidukat lõppu maad.”
    “Me võiks ise oma orjad väeosadesse koondada,” toetas John Jacki mõtet.
    Mister Jacques Gautereaux lõi nördinult käega.
    “Kui sõja võidame meie, mida me siis teeme nende tuhandete orjadega, kes, püss seljas, pöörduvad tagasi istandustesse?“
    “Püssid korjame ära,“ sõnas John naiivselt.
    Nüüd sekkus Isabella:
    “Nii või teisiti, kuid sõjast eluga pääsenud neegrid enam orjadena istandustesse tagasi ei pöördu. Aga mille nimel me siis peaksime võitlema?”
    Verandal tekkis vaikus. Mitte keegi ei osanud öelda, mida teha sõjast tagasi pöörduvate neegritega. Põhjaosariikidel oli asi lihtne – orjad vabaks ja tükike maad; aga siin, Lõunas?
    Jack muheles endamisi; ta vaatas Isabellale otsa, justkui kinnitades tema sõnu, aga ta ei lausunud midagi; ainult Isabella mõistis tõsiasja, et orjapidamisel ei olnud tulevikku, olenemata sellest, kas Konföderatsioon sõja võidab või mitte.
    Äkitselt kappas verandal istuva seltskonna ette ratsanik; hobuse külgedelt voolas ojadena higi ja ka ratsanik ise punetas ja higipiisad ta näol sädelesid päikeses. Ta hüppas sadulast, heitis ratsmed juurde rutanud neegripoisile ja pöördus katkeval häälel, püüdes hingeldusest jagu saada, verandal istuvate meeste poole:
    “Härrased! Mr. Lincoln…mr. Lincoln on kaitseväelased püssi alla kutsunud!”
    John kargas püsti ja hüüatas vaimustatult:
    “See tähendab sõda! Sõda on lahti! Lähme sõtta…”

    Lõunaosariikide patrioodid kibelesid sõja järele. Aga lõunariiklaste emade turvaline, rahulik maailm oli pea peale pööratud, sest nüüd tuli neil saata oma poegi pikale teele; teele, kust sageli, väga sageli ei tulda tagasi – pojad suundusid sõtta. Aga mure oli tabanud ainult emasüdameid, mitte ühiskonda tervikuna. Vastupidi, lõunariikide meessoost elanikkond, valged plantaatorid ja nende pojad, oli vaimustusest ja erutusest joobnud. Iga päev kogunes Hattiesburgi raudteejaama salkkondade kaupa vabatahtlikke, et asuda rongile ja suunduda lahinguväljale, kuigi keegi ei teadnud täpselt, kus see lahinguväli asub.
    Noormehed kiirustasid enne lahkumist oma armastatuga abielluma, kihluse ja pulmade vahele jäeti aega ainult nädal või kaks. Rahuajal oleks lõunariikide kristlikus ja kombekas ühiskonnas nii lühike kihlusaeg olnud mõeldamatu. Siis oleks see, sündsust järgides, kestnud terve aasta või vähemalt kuus kuud. Nüüd oli tabanud noori justkui joovastus, pulmad järgnesid pulmadele, kõik tundus olevat otsekui üksainus suur ja katkematu pulmapidu. Ja mitte ainuski üliõnnelik noorik, olles peale lühikest kihlust abiellunud, ei osanud aimatagi, et ta on juba kahe kuu pärast lesk.
    Hattiesburgi ümbruse paiknevate mõisate mehed asusid moodustama vabatahtlike ratsaväeosa. Vaieldi tuliselt väeosa nime üle – Mississippi Husaarid, Hattiesburgi Husaarid, Ründavad Pantrid, Hüppel Metskassid… Ka mundri värv, tegumood ja kujundus tekitas ägedaid vaidlusi.
    Ohvitserid valiti väeosa liikmete poolt. Valiku tegemisel sõjalised kogemused või väljaõpe tähtsust ei omanud, sest terve maakonna peale ei leidunud kedagi, kellel oleks olnud sõjaväelisi kogemusi. Puudusid ka Mehhiko sõja veteranid, sest kauge Texas polnud Lõunale huvi pakkunud ja plantaatorid oma poegi tollesse sõtta ei saatnud. Mehhiko sõda oli pigem siiski Mehhiko Vabariigi Texase aladele tunginud illegaalidest uusasunike ja neid toetavate põhjaosariiklastest jänkide ettevõtmine. Mõni tubli komandörikandidaat hääletati maha sel lihtsal põhjusel, et ta jäi liiga kergesti purju või polnud daamidega suhtlemisel küllalt galantne; seda loeti lõunaosariikides härrasmehe suureks puuduseks. Peale pikki vaidlusi valiti väeosa kapteniks Isabella vend John Gautereaux, sest ta oli maakonna parim ratsutaja ja daamide seltskonnas heade kommetega ning vaatamata oma noorusele ei jäänud ta kunagi liialt purju; lisaks kõigele oli temal ka imekaunis õde Isabella. Väeosa oskas hinnata inimese tõelist väärtust. John, vaatamata oma noorusele, suutis kandis väeosa kapteni austavat kohustust väärikalt, ilma upsakuseta, justkui oleks see enesestmõistetavalt temale kuulunud.
    Esialgu koosnes väeosa ainult härrasrahvast, istanduseomanike poegadest, kellel oli mitte ainult oma hobune, omad relvad, varustus ja munder, vaid ka isiklik neegrist teener. Ilma teenrita caballero`t ei peetud tõeliseks rüütliks ja tema peale vaadati põlastusega, sest ta pidi ise hooldama oma hobust, puhastama saapaid ja mundrit. Aga peagi tuli caballero`del oma uhkus maha suruda, sest täiearvulist, ainult “rüütlitest” koosnevat väeosa ei saadud kokku. Hattiesburgi ümbruses olid küll suured istandused ja rikkad istanduseomanikud, kuid neid oli vähe ja nende poegi veelgi vähem; selleks, et saada kokku võitlusvõimelist väeosa, tuli võtta vastu ka vaesemaid valgeid: väiketalunike poegi, metsakolgaste kütte ja sootrappereid. Hingelt olid nad kõik lõunaosariiklased ja nad põlgasid jänkisid samamoodi nagu nende jõukad naabridki. Samas aga tekkis puhtpraktilisi probleeme – mehed tuli riidesse panna. Kui väiketalunikul, kütil või sootrapperil leiduski hobune, küll üsna vilets, siis nende räbaldunud riided ja luitunud kaabulott jätsid neist üpris armetu mulje ja riivas suuresti nende härrasmeestest kaaslaste silma. Aga mundri eest tuli maksta, ja mõni neist polnud enam aastaid näinud ühte dollaritki! Samas aga, pakkuda neile tasuta riideid või jalanõusid – see oleks olnud nende au riivamine ja poleks tulnud kõne allagi. Oma vaesuses olid nad samamoodi uhkust täis nagu istanduseomanikud oma rikkuses ja nad ei oleks iial võtnud oma rikastelt naabritelt vastu midagi, mis oleks lõhnanud armuanni või douceur`i järele. Niisiis, et mitte solvata kellegi tundeid ja väeosa siiski täielikku tegutsemiskorda viia, annetasid kõik suurte istanduste omanikud raha väeosa varustamiseks hobuste ja kõige muu vajalikuga. Raha annetati väeosa kassasse ja väeosa tellis mundrid ja pani mehed riidesse. Kõik toimus sündsalt ja sõjaväelise korra kohaselt.
    Istanduseomanike kodudest toodi kokku ja anti väeosale üle üsna kirev kollektsioon tulirelvi: kaheraudsed jahirelvad, pika toruga eestlaetavaid piisonipüssid ja hõbedast päraga caballero sadulapüstolid. Ainult jõukade istandusteomanike pojad olid üle sadulakaare heitnud uued, läikiva väärispuidust kabaga inglise püssid.

    Varahommikul istus leitnant Jack Kruze sadulasse, et uurida olukorda Hattiesburgi linnakeses ja jälgida Konföderatsiooni väeosade liikumist selle raudteejaamas. Teda saatis hobusepoisina mustanahaline nooruk Tom. Jack lajatas piitsaga hobuse tagumikule ja pistis tuhatnelja kihutama üle lagedate põldude, suundudes jõeääres paikneva linnakese poole. Selle piiril paikneva lattidest kokkupandud tara eest surus Jack kannused oma turske hobuse külgedesse, tõmbas valjad pingule ja laksas veelkord piitsaga – hobune hüppas hõlpsast üle lattaia ja maandus tugeval murul. Hobusepoiss Tom haaras kramplikult sadulaharjast ja looma lakast, sest ta polnud kuigi osav ratsutaja. Aga hobune tundis oma tööd, hüppas kergesti üle aia, sest tal oli tulnud ületada sellest kõrgemaidki.
    Hattiesburgi linnakese kohtumaja esisel väljakul toimusid parajasti õppused. Väljakut täitis tihe tolmupilv. Eskadronid tormasid lahingusse, ratsanikud vehkisid Iseseisvussõjaaegsete mõõkadega ja ajasid oma hobused rüsinal vastasega kokku. Kostis kähisevaid hõikeid ja vandumist – kõik nagu päris sõjas. Siin võis demonstreerida oma uljust, oskusi, kartmata seda, et vastane võis su pea mõõgaga lõhestada või käe otsast raiuda. Mõned paugutasid ka püstoleid, tulistades õhku. Linnaelanikud vahtisid seda haaravat vaatepilti suuril silmil ja imetlusega, olles kindlad – Lõuna poisid näitavad jänkidele lahingus nende õige koha kätte.
    Need, kellel hobust veel ei olnud, toetasid ennast kohtumaja ees paiknevale lasipuule, närisid tubakat, jälgisid “lahingut”, arvustasid selle käiku, ja suutmata jääda lihtsalt pealtvaatjaks, tulistasid revolvritest ja püssidest üle tee asetsevat vana lihatünni. See, otsapidi püsti pandud kõhukas tünn, oli justkui jänki, keda karikatuurselt ja põlgusega kujutati lõunaosariikide ajalehtedes; kuulid plaksatasid tünni, mitte ainuski lask ei läinud mööda. Lõunaosariiklased olid sündinud laskurid, nad tulistasid kindla peale, külmavereliselt ja kiirustamata, seda enam, et “jänki” ei tulistanud vastu. Jack Kruze jälgis mõnda aega seda pisut lihtsameelset õppust, milles sõjateadusest polnud jälgegi, ja suundus siis raudteejaama.
    Raudteejaama esine plats kihas sõtta kippujatest. Siin võis näha kõige erinevama tegumoega vormides sõjamehi, paljud aga härrasmehelikes ülikondades, mõned ka üpris kehvasti riides. Hobuseid talutati vagunitesse, veeretati heinapalle ja tassiti maisikotte. Kirev seltskond asus vagunitesse, et sõita sõjatandrile lähemale, idarannikule. Paljudel sõjameestel olid teenrite ja hobusepoistena kaasas neegrid, mõnel oli neid isegi mitu, juhuks, kui teener peaks haigestuma või lahinguvälja läheduses, oma isandat lahingust oodates, mõnest juhuslikust kuulist surma saama. Härrasmees ei läinud ilma neegrist teenrita mõisast väljagi: ei jahile, istandusse ringkäigule ega piknikule, kahtlemata pidi teda teener saatma ka sõjateel; ainult daami buduaari et võtnud härrasmees neegrist teenrit kaasa.
    Päike vajus õhtusse ja Jack pöördus tagasi kohtumaja esisele platsile. Õppused veel kestsid, kuigi üsna loiult, tunda andis “võitlejate” väsimus. Jack Kruze ratsutas trahteri ette ja kargas sadulast. Hobusepoiss harras oma peremehe hobuse ratsmed veel enne, kui ta enda jalad maad puudutasid. Kellelgi pilku peatamata sammus leitnant Jack trahteri ukse suunas, lükkas sissepääsu tähistava madala kahepoolse ukse kõrvale, sisenes ja sammus otsejoones kõrge baarileti juurde. Hispaanlasest baaripidaja jättis kohe viskiklaaside nühkimise, heitis käteräti õlale, libistas nimetissõrmega korra üle oma uhke vurrutriibu ja sõnas valgete hammaste välkudes: “Bienvenido!” “Hola!” vastas Jack familiaarselt, ja et näida tõelise lõunaosariiklasena, tellis joogi: “Mezcal!“
    Baarimees libistas justkui mõõtu võttes pilgu üle leitnant Jacki laiaõlgse kogu, ja kallas kolmveerand klaasi, kuigi tavaline mõõt, vähemalt esialgu, oli pool klaasi. Jack noogutas heakskiitvalt, istus letiäärsele pukile ja tõstis aega viitmata klaasi vängelt lõhnava mezcal`iga huultele.
    Peagi hakkas trahter täituma rahvast – kohtumaja esisel platsil olid õppused lõppenud. Möödus vähem kui tund, kui trahteris ja väljaspool seda algas nüüd juba “tõeline sõda”. Kui sadulas istudes näitas hobune ja tema rakmed ära, kes on kes, siis trahteri laua taga tundsid kõik ennast võrdsetena ja igaüks üritas paista teisest targemana ja sõjakunstis osavamana. Vaidlused kogusid üha enam hoogu, meeste käed kobasid juba revolvrite järele, ja et hoida ära kaotusi elavjõus, tuli ohvitseridel lasta käiku käsuliin, mille tulemusena mõned kõige ägedamad ärplejad pea ees uksest välja visati.

    Mõisaomanike meheleminekueas tütred särasid ikka endiselt õnnest – nüüd, sõjaolukorras, polnud vaja kinni pidada kombekohasest pikast kihlusperioodist; nüüd peeti pulmad koheselt peale lühikest kihlust, tähtis polnud enam kombekus, vaid tunded, tähtis oli armastus…
    Iga nädal toimus pidusid, balle ja kiirpulmi, kus peigmehed kandsid eranditult helehalli, äsja nõelasilmast tulnud mundrit ning mõõka vööl. Pruute kaunistasid kleidid ja ehted, mis Euroopast saabunud salakaubavedajate poolt, vaatamata jänkide mereblokaadile, olid toimetatud Mehhiko lahe abajates ootavatele spekulantidele. Pruutpaarile hüüti tervitusi, joodi blokaadimurdjate toodud šampanjat ja seejärel lauldi klaverihelide saatel melanhoolseid moelaule: “Sõjasarv kutsub lahingusse”, “Ma kappan tinasajus”, “Kuuvalgel sinu kirja loen”. Need nukrad laulud tõid pisarad armunud silmadesse, mis ei olnud veel nutnud tõelise kurbuse pärast.
    Ei möödunud päevagi ilma, et Hattiesburgi linnakese majade akende alt poleks möödunud raudteejaama suunduvad jalaväerühmad. Üle varahommikuselt tühja tänava kaikus marsisamm ja sõdurite uljas rivilaul:

    Hüvasti kallim, meil sõttasõit,
    ees ootab lahing, ootab võit.
    Hurraa! Hurraa! Üks, kaks,
    hurraa siresinise lipu auks!

    Elagu Mississippi, Virginia,
    Alabama, Carolina, Georgia!
    Hurraa! Hurraa! Üks, kaks,
    hurraa siresinise lipu auks!

    Leitnant Jack Kruze aeg selles kaunis mõisas, armsa Isabella seltsis, hakkas otsa saama. Ta pidi jätkama oma rännakut, et jälgida olukorda lõunaosariikides, sõjavägede liikumist raudtee sõlmjaamades ning lõpuks jõudma Charlestoni, et siis ühineda põhjaosariikide väeosaga. Aga Isabella, tema vend ja vanemad teadsid, et Jack läheb koos teiste lõunaosariikide noormeestega sõtta jänkide vastu. Ja kuigi Isabella leidis, et taoline vennatapusõda on mõttetu ja varem või hiljem tuleb orjad vabaks lasta, ei saanud ta vastu seista Jacki sõtta kippumisele, sest sõtta läksid kõik patriootlikult meelestatud Lõuna noormehed; ka tema vend John oli asumas sõjateele.
    Venna ja Jacki lahkumise puhuks otsustas Isabella korraldada aiapeo. Istudes Johni ja Jacki seltsis lehtlas, vaatles Isabella murega taevakaart. “Loodetavasti homme ei saja,” sõnas ta. “Tahaks, et meie aiapidu, meie hüvastijätt jääks meelde kaunina.“
    “Isabella, ära muretse! Homme on ilus selge päev,” lohutas Jack.
    “Sa vaata seda päikeseloojangut, Isabella. Homme on kindlasti ilus ilm,” lausus John veendunult. “Päikeseloojangu järgi saab alati ilma ennustada.”
    Kõik libistasid pilgu üle lõputute, rohetavate puuviljaväljade punase silmapiiri poole. Nüüd, kui päike veripunasena teisel pool jõge küpressimetsa taha vajus, sai juulipäeva soojusest kerge meeldiv jahedus. Noored istusid lehtlas, lobisesid muretult, heitsid nalja ja naersid. Nad veel ei teadnud, mida sõda tegelikult tähendab, mitte keegi neist ei suutnud endale ette kujutada sõja koletut palet.
    Järgmise päeva pärastlõunal seisis Isabella oma toas suure peegli ees, valis aiapeoks kleite ja proovis neid selga. Teda abistas kuueteistkümneaastane neegritüdruk. Olles järjekordse kleidi tüdruku abil endale selga saanud, vaatles Isabella ennast peeglist – ta uue kleidi kümmekond jardi roheliselillelist musliini voogas krinoliinivõrudel ja sobis suurepäraselt madalakontsaliste roheliste safiankingadega, mis isa talle viimati linnast oli toonud. Kleit tõi kenasti esile ta saleda piha ning tugevasti kinnitõmmatud korsett rõhutas kaunist rinda. Aga Isabella silmades oli kurbus ja süda raske, justkui ei seisaks ees mitte aiapidu, vaid miski, millele oli hirmus mõeldagi. Ikka ja jälle pöördusid ta mõtted sõjale – Jack ja John lähevad lahingusse, aga sõjas saab haavata, vigastada ja isegi surma…. Võibolla mitte ainult tänane aiapidu Jackiga, vaid tänane õhtu võib jääda nende viimaseks päikeseloojanguks igavesti…. Isabella silmadesse valgusid pisarad, neegritüdruk nuttis kaasatundvalt. Isabella südames valitses segadus, mingi ebamäärase abituse tunne, justkui ei viibikski ta enam reaalses maailmas, vaid mingis teises olekus, kus temast ei sõltu enam mitte midagi. Samas aga tungis olemasolev, reaalne maailm tema tuppa, akna ette tõmmatud siniste eesriiete vahelt voogas kuldne päikesepaiste. Helekollased seinad ergasid selles ning mahagonist mööbli kumerused hõõgusid tumepunaselt Kerge tuuleõhk liigutas kardinaid ja tuppa tungis aias puhkenud lillede erutavat, pisut magusat lõhna. Läbi akna paistsid nartsissipeenarde kollased read ja kuldsed jasmiinikuhilad, toas kajas pääsukeste rõõmus, südant hellaks tegev vidistamine. Need lõhnad ja hääled olid nii tavalised ja igapäevased, nii kodused ja igavikulised, et tavaliselt poleks Isabella neile tähelepanugi pööranud. Täna oli kõigis neis kodustes aialõhnades ja häältes midagi erakordset, midagi, mis muutis südame raskeks…

    Pikk varjuline sissesõidutee täitus kiiresti ratsahobustest ja kalessidest. Sadulast ja sõiduriistadest astus maha üha uusi külalisi; nad hõikasid tuttavatele tervitusi, andes märku – mina siin, ja sina ka siin!
    Teenijad sagisid edasi-tagasi, ja olid elevil – ka nemad said peost osa, kuigi nende käed-jalad olid tööd täis. Härrasrahvale antavalt toiduliualt pistsid nad nii mõnegi maitsva pala endale vargsi suhu ja veinipokaale vahetades rüüpasid pooleldi joodud kristallklaasist tubli sõõmu. Aga see rõõm ja õnn sai osaks ainult neile neegritele, kes olid hõivatud aiapeo toimetustega. Põllutöölised pidasid ajapidu oma osmikute taga. Siin kees lõkke kohal tohutu katel. Härraste aiapeoks oli tapetud mitu siga ja veristatud lambaid. Sisikonnad ja soolikad anti neegritele puhastada, ja nüüd kees pajas vägev rupskisupp, levitades üle tohutu neegritesumma isuäratavat rupskilõhna. Söögiisu tekitasid veelgi enam arbuusid, mida järati rupskisupi valmimist oodates tohutul hulgal, sest majaperemees oli selleks otstarbeks lasknud tuua osmikute taha vankritäie arbuuse.
    Soliidse olemisega, valges särgis ja tumedates viigipükstes ning läikivates kingades ülemteener kõndis tähtsalt ringi ja kallas külaliste pokaalidesse veini. Oli sõjaaeg, ja seetõttu lubati endale mõningaid etiketirikkumisi, härraste, aga ka daamide veiniklaasid said tühjaks kiiremini kui muidu. Peagi kostis siin ja seal laulu, peamiselt lüürilise meloodia ja kangelaslike sõnadega sõjalaulud. Isabella kõrval istuv Jack, olles lubanud endale mõned klaasid viskit, kargas äkitselt püsti ja asus eneselegi ootamatult jalgu ja käsi pilduma ning meeleolukalt deklameerima:

    Nüüd mingem sõtta,
    lööge jänkid mutta,
    püss kätesse,
    jänkid mättasse,
    üks väike lahing,
    siis soodne tehing,
    jääb meile Lõuna,
    jääb Louisiana,
    Alabama,
    Carolina,
    Georgia,
    Virginia ja
    Charleston.
    Jänki, vilets könn,
    võtku onu Tomi onn.

    Peale Jacki esinemist kõlas maruline, heakskiitev aplaus ja naer. Ülimas hämmelduses Isabella kummardus Jacki kõrva juurde ja sosistas: “Ah siis seda sa õppisidki New Orleansis! Aga võtta teadmiseks – ma eelistaksin siiski sinu patriootlikule räppimisele indiaanlaste südamlikke, tundelisi luuletusi.”
    Jack suudles lepituseks Isabellat põsele. Ilmselgelt oli ta oma esinemisega üle pingutanud, sest ka ilma räppimiseta poleks keegi sellest seltskonnast osanud arvata, et Jacki näol on tegemist Uniooni luureohvitseriga.
    Päikeseloojangul asusid üsna vindised külalised minekule. Uljalt kargasid ratsanikud sadulasse ja algas maruline võiduajamine. Ratsanikud kihutasid meeletus galopis, justkui lahingusse, vastu jänkide rünnakule. Hobused hüppasid üle tarade ja hekkide, nii mõnigi ratsanik lendas ülepeakaela sadulast, aga sellest polnud hullu, see kuulus asja juurde.
    Isabella ja Jack istusid lehtlas ja jälgisid tumepunast päikeseloojangut. Kohutava õnnetuse eelaimus täitis Isabella hinge. Jack suudles Iisabella pisarais silmi ja üritas teda lohutada, aga ei leidnud sõnu…
    “Jack!” lausus Isabella vaikselt. “Minule pole tähtis, kas võidab Põhi või Lõuna, sest orjapidamisega on lõpp nii või teisiti. Aga ma tahan.., ma loodan ja usun, et sa tuled sõjast tagasi elusa ja tervena.”
    Jack silitas Isabella juukseid, suudles ta silmi ja sõnas veendunult:
    “Isabella, kui sa väga loodad ja usud, siis ma ka tulen, sinu armastus hoiab mind.”

    Hommikul, peale kiiret desayuno`t, istus täies lahinguvarustuses ja uhkes Konföderatsiooni univormis John sadulasse, et ühineda oma väeosaga. Isabella kallistas venda ja valas pisaraid. John viipas isale, emale ja Jackile, andis kannuseid, ja peagi jäi temast ja tema järel kappavast teenrist järele ainult pikkamisi hajuv tolmupilv…
    Teele asus ka Jack Kruze. Ta surus südamlikult Isabella isa kätt, suudles Isabella ema põsele ja tänas külalislahkuse eest. Isabella seisis neegritüdruku käele toetudes Jacki ees, näost kahvatu ja silmades palavikuline läige; tundus, et veel hetk, ja ta kukub minestuses kokku. Jack võttis hellalt Isabellal ümber õlgade, suudles teda juustele ja sosistas: “Isabella! Oota mind, ma tulen tagasi, ja siis me abiellume.”
    Leitnant Jack Kruze istus sadulasse, Isabella isa kingitud kõrvile täkule ja kihutas kiires galoppis mööda alleed üha kaugemale Isabellast. Aga suur oli tema imestus, kui ta kuulis enda järel tugevat kabjamüdinat. Tagasi vaadates märkas Jack, et neeger Tom kihutas tolmupilves, lai kaabu peas ja püss üle sadula. Isabella oli määranud Tomi Jacki teenriks, seejuures range käsuga mitte jääda Jackist sammugi maha ja kaitsta teda oma elu hinnaga.

    Hattiesburgi raudteejaamas valitses esmapilgul täielik kaos. Rong seisis raudteeplatvormi ees, ähkis ja puhkis ning paiskas aeg-ajalt kõrgele tihedaid auru- ja suitsupahvakuid. Lõputu voorina sõitsid vagunite juurde suured plaanvankrid sõjavarustusega ja kalessid, millest kargasid maha sõttaminejad; neegritest teenrid tirisid vagunitesse reiskotte ja kohvreid. Pagasi rohkuse järgi jäi mulje, justkui sõidaksid lõunaosariikide plantaatorite pojad mitte sõjatandrile, vaid kaugele ja pikale huvireisile.
    Reisivagunite juures kostis läbisegi lõbusat ja muretud naeru, noorikute südantlõhestavat nuttu ja truudusevandeid, kinnituseks kirglikud kallistused.
    Jack ja tema teener Tom talutasid hobused kaubavagunisse, rahustasid neid sõnadega ja patsutasid kaelale. Tom jäi hobuste juurde, Jack jalutas veel edasi-tagasi reisivaguni ees, oodates rongi väljumist. Ta pilku köitsid mingid imelikud tegelased, kes olid äkitselt välja ilmunud. Kauba- ja pagasikottidega rabelevate neegrite seas liikusid ebamäärased paljasjalgsed mustanahalised, keda küll mitte kuidagi ei saanud pidada härrasrahva sündsusekohaselt riietatud teenriteks. Jack muheles mõistvalt – kasutades ära üldist segadust ja sõjameeleolu, oli istandustest hulgaliselt neegerorje jalga lasknud, ja nüüd ootasid nad rongi väljumist, et vagunite katustel sõita põhja suunas, lootuses vabadusele. Aga veel üks kahtlase välimusega seltskond köitis Jacki tähelepanu – need olid igas vanuses poisikesed, niinimetatud raudteehulgused. Räbalais, määrdunud nägudega valgenahalised ja samasuguse väljanägemisega mustanahalised poisikesed sõelusid pagasi ja reisijate ning nende saatjate vahel, näppasid midagi, tülitsesid ja kaklesid omavahel, aga polnud mitte kedagi, kes neid korrale oleks kutsunud. Sõda pakkus rahuajast hoopis erinevat lapsepõlve nii valgetele kui ka mustadele.
    Vedur andis kaks pikka vilet. Üle jaamahoone esise väljaku käis justkui tormihoog: kostis hõiskeid, hüsteerilist nuttu ja käsklusi. Trügiti vagunitesse, nii mõnelgi pudenes käsikohver maha ja selle sisu tallati jalge alla. Orkester alustas marssi, kiires tempos ja bravuurikalt. Kostis hüüdeid: “Elagu Konföderatsioon! Elagu lõunaosariigid! Me tuleme tagasi võiduga!”
    Rong jõnksatas mõned korrad, paiskas üles tohutu suitsupilve ja hakkas tasakesi liikuma. Vagunitest lehvitati ja saadeti viimaseid õhusuudlusi. Jaamaesisel kerkis tohutu kätemeri, lehvisid sajad roosad ja valged kuldtikanditega ninarätikud. Poisikesed ja neegrid alustasid tormijooksu vagunitele ja mõne hetkega olid vagunite katused täis räbalais, poolnälginud inimesi, musti ja valgeid, noori ja vanu ning päris lapseohtu, ja enamik neist ei teadnud isegi, kuhu ja milleks nad sõitsid…
    Rong asus põhja suunas teele, sihtjaamaks Birmingham. Leitnant Jack Kruze istus endassesüüvinult vaguni akna all. Ta noort, armunut südant vaevas lahkumisvalu. Ikka ja jälle meenusid Isabella meeleheitel, pisarais silmad. Rong liikus üha lähemale sõjale. Mis ootas ees, seda ei teadnud keegi. Akna alt voogasid mööda rohetavad puuvillaistandused, pakkudes hingele veidikegi meelerahu. Vagunis käratseti, lauldi ja hõisati, aga Jack istus omaette, justkui poleks ta enda ümber toimuvat märganudki. Rong kogus aina kiirust ja kihutas rataste kolksudes edasi. Pikkamisi maastik muutus, rong liikus mäekülgedel, aeg-ajalt kihutas üle silla, hetkeks välgatas hõbedane jõelint ja seejärel jällegi lõputud istandused. Peagi hakkasid puuvilla asendama madalad tumerohelised tubakaistandused. Selle piirkonna plantaatorite jõukust ja kõrkust kasvatas tubakas.
    Õhtu eel tegi rong lühikese peatuse ühes vahejaamas, et võtta juurde vett ja puuhalge ning enne pimeduse saabumist jätkas oma rutakat sõitu. Sõjamehed olid päevasest märulist ja joodud veinist väsinud, jäänud vaikseks ja tukkusid. Jack istus unetult akna juures ja vahtis pimedusse. Millal ta jällegi võib hoida Isabellat oma käte vahel? Sõda võib kesta aasta, isegi kaks; tema reis mööda lõunaosariike lõpeb, ja ees ootab juba otsene lahingutegevus Uniooni vägedes, rünnakud vaenlase kuulirahe all…
    Hommikul lähenes rong Birminghami paljude haruteedega sõlmjaamale, andis pikalt vilet, vähendas kiirust ja peagi jäi puhvrite kolksudes seisma.

    * * *
    Ameerika oli viimased kakskümmend aastat elanud tõelisel raudteede ehitamise ajastul. Vanast Birminghamist oli saanud olulise tähtsusega raudteede sõlmpunkt. Siit suundusid liinid põhja, Tennessee ja Kentucky osariikidesse, samuti ida suunas, Atlantasse ja sealt Georgiasse ning Lõuna- ja Põhja-Carolinasse ning veelgi kaugemale Virginiasse, Richmondi. Väiksemad raudteeliinid tungisid kõigisse idaranniku tähtsamatesse sadamatesse, sealhulgas Savannahi ja Charlestoni. Kuigi Birmingham polnud sündinud raudteest, saavutas ta oma kiire kasvu just tänu raudteele. Siia tekkisid suured kaubalaod. Need vajasid üha enam töölisi, tavalisi tugevate musklitega töölisi, kes olid suutelised kaksteist kuni kuusteist tundi kõrvetavas päikeses ja õhtuses niiskes palavuses rahmeldama, laadides ladudest puuvilla- ja tubakapalle vagunitesse. Siia ilmusid pesunaised ja ärimeeste teenijannad, siin abielluti ja sünnitati lapsi. Linna asusid elama õpetajad, arstid ja kirikutegelased, kes tõid endaga kaasa oskused, kultuuri ja hariduse. Birminghami voolasid kokku rahutu hingega, energilised inimesed Alabama väikelinnadest ja asulatest ning kaugematestki osariikidest.
    Linn laienes ja tema ilme muutus. Ajutiste osmikute asemele ehitati mitmekorruselisi elumaju ja ärihooneid. Tänavad üha pikenesid ja koos sellega ka poekeste read. Jaamahoonet laiendati juurdeehitistega, peagi tekkisid raudtee äärde vagunite ja vedurite remonditöökojad ja seal vajati juba hoopis teise tasemega töölisi. Ehitati kirik, koolimaja ja haigla.
    Leitnant Jack Kruze seadis ennast sisse väikeses kahekorruselises võõrastemajas, mille tagahoovis olid tallid hobustele ja ulualused külaliste orjadele. Teener Tom sai Jackilt loa vabalt Birminghamis ja selle ümbruses ringi kolada, sest Jack oma luureülesannete täitmiseks abilist ega saatjat ei vajanud.
    Neeger Tom hüppas aega viitmata sadulasse, et nautida oma “vabadust”, kuid leitnant Kruze jahutas tema rõõmutuhinat:
    “Pea hoogu! Sulle tuleb kaasa anda mingi paber, ilma selleta võidakse sind kinni võtta ja istandusse müüa. Lisaks kõigele süüdistatakse sind hobuse varguses.”
    Leitnant Jack võttis taskust paberilehe ja pliiatsi, mõtiskles tükk aega, ja asus koostama “ametlikku” teksti: “Käesolev tõend kinnitab, et neeger Tom ja tema hobune kuuluvad Konföderatsiooni ohvitseri Jack Kruze lahinguvarustuse hulka ning selle hõivamine ükskõik kelle poolt ja ükskõik millistel asjaoludel on karistatav sõjaseaduste kogu rangusega.”
    Leitnant Kruze viskas dokumendi alla lennuka allkirja ja enne kui anda see üle oma teenrile, sõnas:
    “Ma loen sulle selle teksti ette; jäta see endale meelde, ja kui sind kinni peetakse, siis “loe” see neile ette, sest vaevalt sinu kinnipidajad kirjasõna oskavad.”
    Jack luges teksti ilmekal toonil, Tom kordas seda püüdlikult, kusjuures iga korraga muutus tema hääl üha enam võimukamaks ja ähvardavamaks, nii et lõpuks tekkis isegi Jackil tunne, justkui oleks ta süüdi Tomi ja tema hobuse hõivamises.
    Neeger Tom kappas mööda Birminghami tänavaid, aga olles istanduses sündinud ja kasvanud ori, oli linn talle võõras, isegi eemaletõukavalt vastumeelne. Tomi hing kippus istandusse, omasuguste juurde.
    Kohe linna äärest algasid lõputud tubakaistandused, nii kaugele kui silm ulatus. Kahelt pool ääristas istandust tumeroheline küpressimets. Selle servas, küpresside varjus, märkas Tom tohutud hulka orje: mehed ja naised, vanad ja noored ja paljud päris lapseohtu poisid ja tüdrukud olid lõpetamas oma tagasihoidlikku, rupskitest keedetud lõunasööki.
    Segavereline järelevaataja, mestiits, ratsutas neegrite ees edasi-tagasi, püss laskevalmilt sadulal. Küpressipuu alla oli asetatud peksukaak ja selle juurde talutati neegritüdrukut, kellel välimuse järgi ei paistnud olevat vanust enam kui kuusteist. Tehti ettevalmistusi eksinud neegritüdruku karistamiseks piitsa abil. Piitsutamise füüsiline piin väljub sageli inimliku taluvuse piirest, kuid hingepiin on veelgi hullem. Niisugune “vaatemänguline” karistamisviis oli ohvrile karistuseks ja teiste orjade suhtes kasvatusvahendiks. Seda vaatemängu kardeti, aga samas ka nauditi, neegrid sumisesid ärevas ootuses.
    Tom ratsutas lähemale. Järelevaataja, märgates neegrist ratsanikku, suunas oma püssitoru Tomile ja käratas:
    “Mida sa must lõust siin passid, ja hobuse oled ilmselt varastanud!”
    Tom pistis käe põue, harutas kaltsu lahti ja võttis tähtsal näol välja dokumendi. Tõstis selle silmade kõrgusele, köhatas hääle puhtamaks ja asus piduliku, karmi häälega “lugema“. Järelvaataja kuulas hämmelduses, kuid kogus end kiiresti ja sõnas põlglikult: “Ole sa sõjavarustus või kes tahes, neeger jääb neegriks ja ori orjaks.” Pööras hobuse järsult ringi ja asus oma toiminguid jätkama. Ta nõudis vaikust ja tegi teatavaks üleastumise – neegritüdruk oli põllult lahkunud enne, kui anti luba lõunasöögi vaheajaks. Süüteo tegelik põhjus aga oli teada paljudele neegritele – järelevaataja himustas noort tüdrukut, see aga osutus jonnakaks, kaitstes oma süütust, justkui oleks see hinnaline vara. Aga see oligi tüdruku ainuke vara, millest ta ilma armastuseta polnud valmis loobuma ka peksu ähvardusel.
    Eksinud ori toodi kaagi juurde ja tal kästi astuda kõrgesse kitsasse kasti kaagi jalamil, et ta ei saaks oma jalgu liigutada. Järelevaataja abi, sambo, tõmbas tüdrukul ürbitaolise särgi seljast, jättes ta alasti peksukaagi kasti seisma. Seejärel torkas tüdruku kõhnad käsivarred kaagi kahte selleks tehtud avausse õlgade kõrgusel. Tüüakas sambo kääris käised üles ja libistas üheksakiulise “kassi” sabad läbi vasaku peo.
    “Asu täitma!” käsutas järelevaataja.
    Sambo heitis oma “kassi” tahapoole ja lõi sellega kogu oma lihaselise käe jõuga vastu neegritüdruku selga. Õhk tungis löödu kopsudest valju “ah`iga” välja ja paljale ihule ilmus lai punane vööt.
    “Üks!” märkis järelevaataja.
    Sambo virutas teist korda. “Kaks!” Ihu värises, kui vigastatud lihased kokku tõmbusid ja punased vöödid mustal nahal muutusid purpurseks. “Kolm…, neli…, viis,” märkis järelevaataja ükskõiksel häälel, justkui oleks ta loetlenud arbuuse. Nüüd hakkas voolama erepunast verd ja tilkus mööda karistusaluse selga maha. Löögid jätkusid ja iga löögi juures käis läbi orjademassi halisev oigamine. Näis möödunud terve igavik ja ikka veel roosati noort tüdrukut, kelle “süüks” oli tema noorus ja ainsaks varanduseks süütus. Aga ta kannatas vaikselt, ta ei toonud kuuldavale ühtegi häält peale mõne tasase oige, ainult pisarad veeresid mööda tema palgeid ja veri mööda selga.
    Lõpuks hüüdis järelevaataja: “Küllalt!“ Sambo heitis piitsa maha ja raputas lõdvestuseks oma peksmisest väsinud kätt. Tüdruk võeti kaagi küljest lahti; ta selg oli õlgadest kuni vöökohani üksainus veriliha. Esialgu ei suutnud ta jalgel seista, vajus rohule, olles justkui teadvuseta või kaotanud meelemõistuse, kuid siis ajas ta ennast jalgele, astus paar ebakindlat sammu, ja jäi oma jalge ette põrnitsema – maas lebas raske, rauast kõblas.
    Tüdruk kummardus järsku, karjatas valust, haaras kõpla ja kogu oma hingejõudu kokku võttes virutas kõplaga sambole pähe. Seejärel varises maha ja jäi meelemärkusetult lamama. Hetk hiljem kukkus tüdruku kõrvale verise peaga sambo ja enam elumärke ei ilmutanud. Järelevaataja tõstis püssi, kuid olles siiski poolenisti indiaanlase verd, ei tulistanud ta maaslamajat.
    Orjad aeti tubakapõllule tagasi, järelvaataja aga kiirustas mõisa, et teatada tapatööst ja kutsuda kohale regulaatorid, ühiskondlikus korras tegutsevad kohtumõistjad. Vaevalt oli mestiits eemaldunud, kui Tom hüppas sadulast ja astus tüdruku uurde. See lamas näoli rohul ja oigas vaikselt; sambo tema kõrval ei ilmutanud mingeid elumärke. Tom kattis tüdruku verise keha tema ürbiga, et kärbsed verise liha kallale ei pääseks. Seejärel võttis ta kapaga neegrite joogitündrist vett, jootis tüdrukut ja jäi tema kõrvale nõutult seisma – midagi rohkemat tüdruku heaks teha ei olnud tema võimuses. Tom kummardus tüdruku näo juurde ja küsis vaikselt: “Kuidas sinu nimi on?” Tüdruk liigutas vaevaliselt huuli: “Pipe.”
    Päike kaldus juba õhtusse, kui metsaservale lähenes vanker ja grupp ratsanikke. Regulaatorid, kõik valged, ümbruskonnas autoriteeti omavad inimesed, saabusid sündmuskohale. Nende seas paistis silma regulaatorite pealiku kõrge kogu, teda saatsid neli „tseremooniameistrit” ehk vandekohtunikku. Seni ennast lipitsevalt üleval pidanud järelevaataja andis hobusele kannuseid, kappas põllule ja käsutas orjad kokku. Võimukalt kärkides ajas mestiits kogu selle musta inimkarja sündmuspaigale.
    Tseremooniameistrid tõstsid vankrilt maha massiivsed puuprussid ja asusid vilunud liigutustega võllapuud kokku panema. Peagi oli see teravmeelne leiutis, lahtivõetav ja kokkupandav võllapuu, üles seatud. Alustati kohtumõistmise protseduuri: lintšikohtunikku, seda sünget aukandjat, kujutas endast regulaatorite pealik, vandekohtunike kolleegiumi moodustasid tseremooniameistrid.
    Kõigepealt uuriti tõendeid. Järelvaataja rääkis lühidalt juhtunust; asitõend, laip, lamas võlapuu ligiduses; lintšikohtunik leidis, et sambo surm saabus löögist tugeva terava esemega pähe; selles keegi ei kahelnud; lööja isik leidis tuvastamist, ta lamas teisel pool võllapuud ja oigas. Lintšikohtunik võttis kõpla kätte, liigutas seda veidi üles alla, justkui tapariista võimekust kaaludes, ja tõstis siis äkitselt mestiitsi näo ees hoogsalt üles… Järelvaataja tõmbas ehmunult pea õlgade vahele… Kohtunik ja tema abilised puhkesid lõbusalt naerma.
    Tõendid olid uuritud, lintšikohtunik esitas vandekohtunikele küsimuse: “Süüdi või süütu?”
    “Süüdi! Süüdi! Süüdi! Süüdi!” hõikasid kõik neli vandekohtunikku järjestikku.
    Kohtuistung oli kestnud vaevalt kümme minuti, kui lintšikohtunik kuulutas välja otsuse:
    “Mõrtsukas üles puua!”
    Neegrid seisid ümber võllapuu vaikides. Üks vandekohtunikest kallas ohvrile kapatäie vett selga, et turgutada ta elule. Tüdruk liigutas veidi, ajas siis ennast istuli ja jäi mõistmatul pilgul ümbritsejaid silmitsema. Teine vandekoht võttis kätte lasso, heitis selle tüdrukule kaela, tõstis ta jalgele ja talutas võllapuu alla. Tüdruk üritas seista, aga oli selleks liialt nõrk; vaikse oigega vajus ta rohule pikali. Neegritehulk lainetas, kuuldus haledat oigamist ja nuttu. Lasso ots visati üle võllapuu.
    „Noh, lase käia Bill! Oled sa hakkamas?” hüüdis üks tseremooniameistritest teisele.
    „Täitsa korras! Võlla mõrtsukas, anna minna…!”
    Tõmmati köit, ent liiga nõrgalt selleks, et lamajat püsti tõsta. Silmus jooksis kõvasti kaela ümber kokku ning pea kerkis rohust pisut kõrgemale, aga rohkemat ei midagi.
    Köie tõmbamiseks oli rakendanud oma jõu ainult üks poojatest.
    „Tõmba siis, kurat võtku!” karjus Bill teisele tseremooniameistrile. “Mida põrgut sa veel passid?”
    Poojad tõmbasid jõulisemalt. Tüdruku peenikese, sihvaka kaela otsas asetsev väike kräsupea kerkis rohult. Poojad tõmbasid veelgi tugevamini – tüdruku ülakeha kerkis, tema väikesed kikirinnad tõmbusid pingule… Suutmata ennast enam rohkem talitseda, andis Tom oma täkule tugeva piitsplaksu ja sööstis poojatele peale, paisates nad hobuse jalge alla. Hetkegi viivitamata tõstis ta tüdruku sadulakaarele ja heitis silmuse kaelast. Vaatemängust haaratud mestiits ei jõudnud püssigi tõsta, kui ta juba jalust maha löödi. Neegrite mass kees justkui maruhoog, võllapuu paisati ümber ja asuti seda lammutama. Regulaatorid, julgemata selles orjademassis revolvreid kasutada, murdsid ennast jõuga mässajate hulgast läbi, kargasid hobustele ja kihutasid mõisa poole. Neegrid tormasid neile võllapuu tükkidega vehkides järele.
    Jack Kruze teener Tom kappas eemale istandusest, Pipe lõtv keha sadulakaarel; ta hoidis suunda läände, indiaanlaste juurde. Valgete tegemised olid talle teada, ja ta ei lootnud, et käimasolev valgete vennatapusõda toob neegritele midagi head, ükskõik millega see sõda ka lõpeb. Päikeseloojangul vaatas Tom tagasi ja talle hakkas idakaarel silma tohutu punane kuma – orjad olid mõisahäärberile tule otsa pistnud.

    Nädala jagu päevi luusis leitnant Kruze mööda Birminghami linna ringi, aga suurema osa ajast veetis ikkagi raudteejaamas. Tähelepanelikult jälgis ta ešelonide liikumist, nende suunda ja arvu, sõjavarustuse koguseid ja väeüksuste suurust. Päev enne Atlantasse suunduvale rongile istumist ulatas ta sidemehele tihedat kirja täis paberilehe ja ka oma hobuse valjad, seejuures sõnades:
    “Minu hobusepoiss jäi kadunuks, aga hobune vajab hoolitsemist ja raudteedel loksumine on talle liialt piinarikas. Ole talle hea peremees!”
    Kahjutundega lahkus Jack oma suurepärasest täkust. Tomi pärast ta eriti ei muretsenud – Tom kas laskis jalga või müüdi orjaks, lõunaosariikides polnud nendes juhtumites mitte midagi iseäralikku.
    Järgmise päeva hommikul ronis Jack reipalt Konföderatsiooni sõjaväeešeloni sappa haagitud reisivaguni trepist üles ja asus teele.
    Sõjaväeešelon liikus kiirelt ja viis Jacki üha lähemale idarannikule. Aeg-ajalt märkas Jack läbi vaguniakna öises taevas tulekahjukumasid – sõjast tekkinud segadust ja korra puudumist ära kasutades olid istanduste neegrid hakanud mässama.
    Leitnant Kruze tegi paaripäevaseid peatusi Atlantas, Augustas, Columbias ja uuris nendes sõlmjaamades Konföderatsiooni sõjavägede liikumist. Nüüd lähenes rong tema reisi sihtpunktile – Charlestonile. Sealt tuli tal juba läbi rinde jõuda omade, Uniooni väeosade juurde.

    Charlestoni vabatahtlike tuletõrjujate ehk pritsumeeste maja suures saalis toimus basaar, heategevuslik esemete müük ja kinkimine. Ruum oli kaunistasid metsviinapuu väätidega, lisaks neile katsid vanikutena seinu luuderohuväädid ja suured sõnajalakimbud. Laudadel asetsesid vaasid roosade, punaste, kollaste ja valgete roosidega ning uhked kimbud kuldseid gladioole. Poodiumil oli koha sisse võtnud orkester – paksude põskedega, higiste nägudega neegrid plõnksutasid viiuli keeli ja tõmbasid aeg-ajalt poognaga. Saali teises otsas, poodiumi vastas, paiknes seinal Konföderatsiooni presidendi Jefferson Davise, kunagise Ühendriikide sõjaministri, suur portree. Lohkuvajunud põskede ja külma askeedipilguga Davis, uhked kitsad huuled kokku pigistatud, vaatas pingsalt üle saalisolijate peade poodiumi kõrval paiknevasse aknasse, otsekui näeks ta akna taga midagi ülimalt huvitavat. Tema kõrval rippuv asepresident Stephensi – Georgia Väikese Aleci – pilt oli veidi väiksem. Tema huultel mängles kerge muie ja sügavates silmakoobastes hõõguvad tumedad silmas seirasid saali kogunenud daamide dekolteesid ja paljastatud õlgu. Konföderatsiooni juhtide pildid olid ümbritsetud punapruunide ja helekollaste tokkroosidega. Piltide kohale oli kinnitatud hiiglasuur sinipunane Konföderatsiooni tähelipp.
    Uniooni luureohvitser Jack Kruze seisis saali nurgas paikneva baarileti ääres, käes klaasike innishauenit, ja jälgis huviga toimuvat. Mööda voogas kleite võikollasest muareest, kaunistuseks roosinupulised girlandid; roosast atlassist, kaheteistkümne volangiga; kleite helesinisest taftist, õunrohelisest tarlataanist, millel kaskaadidena kobrutamas pitsivaht; suured dekolteed, ahvatlevad õlad, juustes punased, kollased, sinised õied. Jack muigas endamisi – ilmselt need kleidid olid äsja karbist võetud, ja saabunud olid nad salakaubavedajate viimase blokaadiretkega.
    Meheleminekueas neiud hõljusid tohutu laiades krinoliinkleitides otsekui liblikad, õrnade rindade piirjooned ülalpool rüüsivahtu mitte ainult aimatavad, vaid väljakutsuvalt esile tõstetud, ainult hooletult kaela heidetud ja üle rinna langev pitssall väljendas lõunaosariikide neiule omast kombekust. Aeg-ajalt tõstsid nad sametpaelaga randme küljes rippuva, rohkete litritega kaunistatud luige- või paabulinnusulgedest lehviku ja lehvitasid tuult, aga pigem kasutati lehvikut siiski selleks, et nende varjust piiluda noormehi. Neidude juustesse ja roosade, erutusest õhetavate kõrvade taha oli torgatud jasmiiniõisi ja roosinuppe.
    Noormehed olid tulnud basaarile eranditult hallikassinistes mundrites, ainult vanemad härrasmehed, istanduseomanikud, kandsid tsiviilkuube, aga jalas olid ka neil läikima löödud säärikud ja sõjaväelise lõikega sinepivärvi püksid. Noormeeste mundrid olid toredad – uhkete läikivate vasknööpidega ja sädelevate punutud kuldpaeltega käistel ja krael ning väeliigile vastavate punaste, kollaste või siniste triipudega pükstel. Mõõgad helkisid ja kõlksusid vastu läikivaid saapaid, kannused kõlisesid. Mehed andsid üksteisele au, tervitasid hõigetega tuttavaid, viipasid sõpradele, suudlesid daamide kätt.
    Suur saal oli rahvast tulvil. Suveõhtuselt lämbe õhk täis lõhnapuudri, kölni vee ja juuksepumati hõngu, põlevate vahaküünalde ja lillede lõhna; aknast sisse piiluvates päikesekiirtes hõljusid kergeid tolmukübemeid, mida paljude jalgade astumine vanalt põrandalt üles keerutas.
    Keset saali paiknes kaks rida pikki laudu, millele oli kuhjatud kõikvõimalikke esemeid ja neid toodi üha juurde. Kaunilt, aga tagasihoidlikult riides suurmaaomanike teismelised tütred mängisid müüjaid. Samuti kandsid nad laudadele jooke ja suupisteid. Aeg-ajalt astus üks või teine härrasmees laua juurde ja ostis mingi eseme: tuhmunud vasest küünlajala või vana kella, mis oli aastakümneid vedelenud kolikambris, hõbenupuga jalutuskepi, Iseseisvussõjaaegse revolvri, millel ränilukk ammugi kadunud. Tähtis polnud ese, vaid raha, mis nende eest välja käidi, ja need summad olid suured.
    Kaunid noored neiud käisid korvidega ringi. Härrased heitsid sellesse rahatähti, mõned ka kuldmünte. Daamid võtsid sõrmest sõrmuseid, kaelast hõbe- ja kuldehteid ja heitsid korvi. Pakuti suupisteid ja veini; kes soovis võis osta baarist endale klaasikese innishauenit, burbooni või poteeni, kuid selle hind oli basaarile kohaselt kolmekordne. Nii mõnigi härrasmees või vanem daam vaatas baarileti ääres seisvat heledajuukselist Jacki uudistavalt, pealaest jalatallani, imestades tema tsiviilriietuse üle, ja justkui küsides – kas sina ei lähegi sõtta, kindral Lee juurde?
    Neegritest moosekandid seadsid oma pillid: viiuli, kontrabassi, akordioni, bandžo ja trummid valmis, ja üle saali kõlas Euroopast ka juba Charlestoni jõudnud valsiviis. Peale lühikest sagimist olid paarid koos ja ümber laudade keerlesid mundrimeeste kätevahel kergetiivulised liblikad.
    Pärast tantsu laulsid maakaitseväelased patriootlikku laulu Dixie`s Land, mis oli Lõunas muutunud peaaegu et mitteametlikuks hümniks. Sajad hääled ühinesid ja laulsid, suisa hõiskasid kaasa. Maakaitseväe sarvepuhuja ronis poodiumile ja hakkas refrääni kaasa puhuma. Saalisviibijate süda oli tulvil andumust ja uhkust – me lähme sõtta, anname jänkidele lõpliku hoobi. Võidus ei kahelnud mitte keegi, seda kinnitasid Murdumatu Jacksoni võidud; midagi muud ei võinud juhtuda, kui väejuhtideks olid sellised mehed nagu Lee ja Jackson! Veel üks võit, ja jänkid paluvad põlvili rahu ning mehed ratsutavad koju, kus neid suudluste ja naeratustega vastu võetakse. Üksainus võit veel, ja sõda on läbi!
    Käes oli Konföderatsiooni kõrgaeg. Rõõmsalt ja pöörases tempos asuti kepsutama mingit üleannetut ja kergemeelselt tantsu, mis aegade jooksul sai endale nimeks charleston. Sõjamehed pildusid läikivates säärikutes jalgu, tüdrukute tumedad kiharad ja suured kuldsed kõrvarõngad hüplesid ja tantsisklesid charleston`i rütmis.

    Bull Runis lehvib Battle Flag
    ja Charlestonis Naval Jack.
    Dixie Land, Dixie Land,
    laulab süda, laulab suu.

    Me Lõuna poisid marsivad,
    neile neiud lilli heidavad.
    Dixie Land, Dixie Land,
    laulab süda, laulab suu.

    Sai otsa jänki sõjatee,
    kui püssi tõstis kindral Lee.
    Dixie Land, Dixie Land,
    laulab süda, laulab suu.

    Mitte keegi ei pannud selles ülimalt rõõmsas ja uljas tantsumöllus tähele, kuidas baarileti ääres seisev heledapäine tsiviilülikonnas noormees irooniliselt muigas, viskiklaasi letile asetas ja kindlal sammul saali väljapääsu poole suundus.

    Kuues peatükk. Raudtee tõkestab piisonite rännurajad. Pealik Suur Piisonisarv langeb kosest alla. Hikarilja apatšid päästavad navahode pealiku. Apatšide pealiku tütar Kaunis Päevalill kingib Suurele Piisonisarvele oma südame ja armastuse. Põgenemine. Apatšide pealik Mürisev Äike annab nõusoleku tütre abiellumiseks navahode pealikuga.

    Juulis 1862 allkirjastas president Lincoln seaduse, millega käivitati ülimalt suurejooneline projekt – raudtee ehitus, mis läbinuks tervet Ameerika kontinenti. Taolist raudteed polnud ehitatud mitte kuskil maailmas. Välja valiti Theodore Judah`mõõdistatud ja aastaid propageeritud suund, mis viis Omahast läbi Nebraska kõrbe Salt Lake City asulani ja sealt edasi üle jõgede ja kuristike, läbi mägede, mööda Suurest Soolajärvest sihtpunkti, California osariigi pealinna Sacramentosse.
    See hiiglasetöö langes osaks kahele kompaniile. Union Pacific ehitas Omahast läände ning Central Pacific pidi Sacramentost itta suundudes läbima raskema, mägisema ala. Union Pacific`u eesotsas seisid endine arst Thomas Durant ja üks selle projekti ammuseid propagandiste Grenville Dodge, kes mõõdistas suure osa teesihist. Selle kompanii nimetusega, mille teenistusse Dodge oma kogemused andis, tahtis Kongress väljendada ka hiigelprojekti patriootilist aspekti – Union kompanii nimes – Union Pacific, ei tähistanud mitte ainult ida ja lääne geograafilist ühendamist, vaid ka Põhja ja Lõuna rahvuslikku ühtsust, mis pidi kodusõja lõppedes saavutatama.
    Central Pacific`ut juhtisid neli meest, kes said legendaarsete aga südametunnistuseta ettevõtjate kehastuseks. Nad olid tavalised Sacramento väikekaupmehed, aga nad mõistsid raudtee tohutuid võimalusi kaubanduse arendamisel. Kongress varustas mõlemat raudteekompaniid heldekäeliselt, andes tasuta tulevaste „raudteeparunite” omandisse kuni kuuskümmend miili laiad maaribad kummalgi pool raudteed. Seejärel võidi maatükke müüa oma suva järgi edasi neile, kes asusid elama selle Ameerika uue tuiksoone äärde, kes tahtsid asutada ärisid ja linnu või rajada farme. Indiaanlased ei läinud arvesse, neil tuli tagasi tõmbuda. Üksikute suguharude kallaletunge maamõõtjaile, ehitus- ja varustusüksustele tuli küll ette ning need andsid sensatsioonijanusele ajakirjandusele rikkalikult materjali veriste lugude kirjutamiseks, kuid raudtee ehitamist see ei aeglustanud. Peale ärimeeste ja läände pürgivate immigrantide tundsid raudtee ehitamise vastu pidevat huvi ka sõjaväelased. Seetõttu polnud Grenville Dodge`il vähimatki vaeva armeeüksuste hankimisega ohustatud ehituslõikude kaitseks või sõjalisteks aktsioonideks indiaanlaste vastu. Samas aga polnud asi mitte ainult selles, et indiaanlased ei soovinud näha läbi preeria kihutavat suurt “tuldsülgavat hobust”, vaid raudtee lõikas läbi aastatuhandeid piisonite poolt sisse tallatud rände lõunast põhja suunas ja vastupidi. Raudtee, olles paisanud segi piisonite elukorralduse, muutis koheselt ka preeriaindiaanlaste tavapärast elu, ja seda mitte paremuse suunas. Endised suured piisonikarjad muutusid ehitusüksusi saatvate ja neid toiduga varustavate küttide meelisobjektiks. Hoogsalt pikenev raudtee tõi kohale jahimehi kõikjalt. Idast tulevatel jahimeestel olid kaasas ülirasked aga võimsad Sharps püssid. Sellest väljatulistatud, ligi pooleteise sentimeetrise läbimõõduga kuul lendas kilomeetri kaugusele. Piisoneid eemalt tulistades ei hirmutanud laskurid loomi jooksma, nii et kütt võis end künka otsa pikali visata ega pruukinud oma kohalt enne tõusta, kui kogu kari oli maas. Sharpsid olid tõhusad ka indiaanlaste vastu, kellel puudusid võrreldava laskeulatusega relvad.
    Raudtee ehitusele oli kaasatud kümneid tuhandeid töölisi, nõudlus piisoniliha järele oli tohutu, lisaks sellele vajati kogu maailmas tugevat piisoninahka kvaliteetsete kingataldade valmistamiseks. Võimsate Sharps püssidega varustatud kütid kõmmutasid mõne aastaga maha nii palju piisoneid, et need jõudsid väljasuremise piirile. Sellega võeti Suurte tasandike indiaanlastelt nende elu alus ja nad paisati viletsusse. Aga sellega indiaanlaste kannatused veel ei piirdunud. Raudtee kasutusele võtmisega saabus Suurele tasandikule uusi asunikke üha juurde, ja kuna seekord polnud tulijail enam vaja teha läbi ränkrasket rännakut härjavankril, siis peagi olid indiaanlaste alad hõivatud uusasunike poolt. Indiaanlastel tuli ennast ikka enam ja enam koomale tõmmata ning liikuda läände, mägisele ja kuivale New Mexico ja Arizona alale, samuti Suure kanjoni piirkonda, vähese ja kidura rohuga Colorado platoole.

    * * *

    Varakevadel, kui piisonitants oli tantsitud ja piisonjaht maha peetud, ratsutas pealik Suur Piisonisarv kahe kaaslase saatel mööda juba pisut roheliseks tõmbunud künklikku kõnnumaad, hoides suunda Suurele kanjonile. Ta oli mõtteis, vahetevahel ohkas raskelt. Temani olid jõudnud kuuldused, et sinikuubedel on kavatsus navahod uude asupaika küüditada, kuiva ja kõledasse reservaati Arizona alal. Nüüd oli pealik teel naabersuguharu juurde, et kuulda uudiseid küüditamiste kohta ja pidada sõjaplaani.
    Pealiku mustang liikus reipalt mööda metsast ja kaljust nõlvakut. Pikkamisi jäi keerdmände aina vähemaks, vahemaad puude vahel üha kasvasid ja vaade avardus. Rada lookles kaljude vahel ja jõudis hõredasse seedrimetsa. Terve pärastlõuna ratsutasid indiaanlased künklikul ja käänulisel rajal, kuni kadusid ka seedrid ja ootamatult avanes rändurite ees hall lainjas kõnnumaa, mis ulatus nii kaugele kui silm seletas. Ainult läänes, kaugel silmapiiril, paistsid ähmaselt hiiglaslikud mäed ja lõuna suunal tõkestas mõõtmatut kõrbe ümarate küngaste ahelik.
    Kabjaplagin ehmatas ärkvele pujupõõsastes oma südapäevast und suikuva punahirve. Loom ei põgenenud peidikust ega tõusnud kohe jalulegi – ta ei karda hobusekapjade kopsimist, sest ta jagab oma valdusi preerias ringihulkuvate metshobustega. Hirv tõstis ainult pead, nii et sarved pikast rohust kõrgemale kerkisid, ja kuulatas. Tema kõrval lamav väike poeg tõstis samuti pea, olles ärevil ja valmis jalule kargama. Äkitselt kandus hirveni mingi võõras heli, mida võis tekitada ainult tema õelam vaenlane – inimene. Hirv muutus kohe. Ta hüppas põõsastest välja, põgenes paarkümmend jardi piki preeriat ja peatus, et silmitseda tulijat. Poeg hoidus ema lähedusse. Suur Piisonisarv langetas püssi – emahirv ja ta väike poeg olid liiga kaunid, ka oli Suure Piisonisarve noor süda murest hell. Mitte hetkekski ei jätnud teda maha mõte, et peagi võib juhtuda navaho rahvaga see, mis oli tabanaud mitmeid teisi indiaanisuguharusid – nad küüditatakse oma kodupaikadest.
    Suur Piisonisarv jõudis oma kaaslastega sügavale kõrbesse. Nad liikus mööda seljandikku ja nende silmadele avanes kolm värvilist kõrbevööndit – pruunikaspunane, kuldne ja hallikas, mis sirutusid ääretusse kaugusse ja kadusid silmapiiri taha. Ratsanikud läbisid paljad liiva- ja kruusatasandikud, mis tõusid laugjalt aina ülespoole. Lääne pool, kuhu nad liikusid, kogunesid taevasse tormipilved. Peagi varjasid hallid pilved päikese ning hakkas puhuma jahe tuul. See puhus hooti, muutis suunda ja ajas pilvi kord ühele, kord teisele poole, justkui otsides kohta, kuhu oleks kõige õigem oma kandam maha kallata. Pilved eemaldusid, jättes kõrbe ilma elustava vihmata ja uuesti laotus üle kõrbe ere päikesepaiste.
    Ületanud väikese kingu, jõudsid ratsanikud tohutu nõo äärele – see näis laiuvat kõigisse ilmakaartesse. Taimestik oli harv ning salguti kasvavad põõsad meenutasid kummalisi loomi. Suur Piisonisarv suunas pilgu põhja suunas – laudsile maa kadus silmapiirile. Läände vaadates märkas ta aga iseäralikke ratsanikke, kes neile liginesid. Need olid kaks hopi indiaani meest ja üks naine karvaste ponide seljas, sadulate küljes vaibad ja lambanahad. Nad vedasid enda järel veel nelja poni, kelle selgadele olid laotud suured kuhilad vaipu ja lambanahku. Hopi indiaanlased möödusid paarisaja jardi kauguselt, navaho pealiku ratsasalgale vähematki tähelepanu pööramata.
    Suur Piisonisarv rühkis oma kaaslastega mööda liivast rada taas ülespoole, pika lameda mäemassiivi suunas. Siin-seal võis rohekashallil taustal märgata väikseid metshobuste karju. Mustangid, märgates lähenevaid ratsanikke, pistsid hirnuma, pildusid kapjadega, raputasid vihaselt päid ja pistsid siis tolmupilvi üles keerutades põgenema.
    Rändurid jõudsid pärast pikka laugjat tõusu uuesti platoole, mida kattis madal seedrimets ja ning purpursed pujuväljad. Õhus oli tunda iseäralikku lõhna, mis muutus üha tugevamaks, teravamaks ja magusamaks. See oli puju lõhn – metsik ja kummaline, samas värske ja elustav. Mitmeid tunde ratsutasid rändurid sellel kaunil, hingele kosutust pakkuval platool. Ootamatult suundus rada allapoole ja viis läbi kitsa kuru, mille kohal kõrgusid punased, kollased ja kuldsed kaljud, nii kõrged, et nende tippude nägemiseks tuli üles vaadata. Rada viis üha allapoole ja jõudis Rio Grande jõe kaldale välja.
    Ratsanikud liikusid mööda jõeäärt edasi, aeg-ajalt ümber põõsaste põigates. Järsku tundsid nad suitsu lõhna, ja märkasid, et suits kerkib teiselt kaldalt, väikese rohetava metsatuka alt. Ilmselt asus siin indiaanlaste laager, kuigi Suur Piisonisarv ei teadnud, millisest suguharust need võisid olla. Aga navahod ei olnud kellegagi sõjajalal ja seetõttu polnud kartuseks vähematki põhjust.
    Kaugelt, allavoolu suunalt, kostis kärestiku kohinat. Jõgi oli selles kohas kitsas, kuid tema vool väga kiire. Suur Piisonisarv peatus, et nõu pidada. Peale pika arutamist sõnas üks pealiku kaaslastest kärsitult:
    “Me kaotame ainult aega siinse arutamisega. Me pole veel näinud ei kärestikku ega lõket, ei laagrikohta ega inimesi; kõigepealt ületame jõe nii, nagu seda on indiaanlased alati teinud. Milleks oodata hommikut, sest laager on käeulatuses ja siinpoolsele kaldale öölaagrisse jäämine oleks ajaraiskamine.”
    Suur Piisonisarv kahtles veidi – jõgi oli kevadiselt kiirevooluline ja vesi külm. Aga mitte soovides oma kaaslaste ees üles näidata argust, ta nõustus. Enne päikeseloojangut meisterdasid nad kahest kuivanud puutüvest parve, sidudes palgid naharibadega kokku.
    Suur Piisonisarv jättis ühe oma kaaslastest hobuseid valvama, aga sellega, kes oli kõige kärsitum, asus ületama jõge. Nad asetasid riided ja relvad parvele, lükkasid selle üsna ebakindla sõiduriista kaldast eemale ja vool haaras parve koheselt endaga kaasa. Indiaanlased hoidsid nahkrihmadest kinni ja ujusid parve kõrval, seda poolpõiki üle jõe juhtides. Külm vesi kõrvetas teravalt ihu.
    Alul läks kõik hästi, parv oli juba ületanud enam kui veerandiku jõe laiusest. Äkitselt märkas Suur Piisonisarv enda ees kärestikku, millest paistsid välja suured kivirahnud. Vesi kobrutas ja vahutas ümber kivide. Kärestik muutis jõevoolu veelgi kiiremaks ja indiaanlaste jõupingutustest hoolimata ei hoidnud parv õiget suunda ning üha lähenes ohtlikule jõeosale. Suur Piisonisarv üritas juhtida parve tagasi endisele jõekaldale, kuid kõik pingutused olid asjatud, parv oli sattunud kohinal kividele sööstva vee võimusesse ja oli tegu, et ennast parve küljes hoida. Parv lisas üha enam kiirust, ja nüüd sai Suurele Piisonisarvele selgeks, et ees ootab neid mitte ainult kärestik, vaid midagi hoopis hirmsamat – kosk.
    “Eemaldume parvest!” hüüdis Suur Piisonisarv läbi veekohina, “ujume kaldale tagasi.” Indiaanlased lasksid parvest lahti, kuid ujumine ei andnud mingeid tulemusi, justkui puupilpad liikusid nad koos parvega veekeeristest kobrutava kärestiku ja selle taga möirgava kose suunas. Suur Piisonisarv ja tema kaaslane haarasid uuesti parve nahkrihmadest kinni, sest parv pakkus mingisugustki kaitset eesseisvate kivirahnude eest.
    Jõgi oli muutunud veelgi kitsamaks ja vool tugevamaks, vesi tormas kõrgete kaljuste kallaste vahel; kärestiku kohal hõljus kerge udulinik. Enne kärestikku hõikas Suur Piisonisarv oma kaaslasele: “Hoia end, hoia parvest kinni!” Need olid tema viimased sõnad. Parv põrkus kividele, pööras ennast, raputas sellest meeleheitlikult kinnihoidvad hädalised lahti ja veeres tumeda kõminaga üle kivide edasi. Vetevool kiskus inimesed oma pruunikasse vahutavasse vette, veeretas üle kivide ja paiskas jälle pinnale, andes aega natuke õhku ahmida. Kõik kordus uuesti, kehad põrkusid valusasti vastu kivirünkaid, saades pikki veriseid haavu. Suure Piisonisarve jalg jäi mingi kivi taha kinni, ja oleks kindlasti murdunud, kui järgmine veekeeris poleks teda teisele küljele visanud ja jala vabastanud. Suur Piisonisarv üritas haarata mõnest kaljunukast kinni, kuid ta pingutused olid asjatud – kivid olid libedad ja jõevool liialt tugev. Vool kandis Suurt Piisonisarve üha edasi, aeg-ajalt vee alla mattes ja ajuti tundus talle, et ei õnnestugi enam pinnale tõusta, aga hetkel, kui ta oli juba vett sisse hingamas, paiskas veekeeris ta uuesti üles. Suur Piisonisarv ahmis läkastades õhku ja märkas, et vool oli muutunud aeglasemaks, jõgi oli rahunenud; ta jõudis arusaamile et oli veekeerisega võideldes õnnelikult läbi saanud kärestikust ja ka kosest. Pealiku hinge tekkis rahu, peas polnud mitte ainsatki mõtet, südames mitte kübekestki hirmu; ta otsustas veidike puhata, et siis asuda kalda poole ujuma. Suure Piisonisarve veepisarais silmad püüdsid kinni õhtupunas loojuva päikseketta, aga see oli ka viimane mida ta nägi – järgmisel hetkel sööstis Suure Piisonisarve keha kosest alla, sukeldus keerisest kantuna sügavale jõepõhja, ja ta teadvus kustus…
    Silmi avades märkas Suur Piisonisarv peakohal erksinist taevast ja sellel heledalt säravat päikest. Ta ei suutnud mõista toimuvat, sest hetk tagasi oli ta ju näinud õhtupunas loojuvat päikest. Keegi kummardus ta kohale, varjates päikese. Tumedanäoline, mustade juustega mees vaatas talle ainiti silma. Mehel olid nii sassis juuksed, justkui poleks ta neid oma elus kordagi sugenud. Tal oli lai nägu ja väga suur suu. Suur Piisonisarv pööras pilgu kõrvale ja märkas, et lamab paadis. Suure Piisonisarve silmade liigutus tõi mehe näosse elevuse, ta naeratas, seejuures venis ta suu veelgi suuremaks, paljastades tugevad valged hambad.
    Nägu kadus Suure Piisonisarve silme eest ja paat hakkas ühtlaselt kõikuma, kuuldus aerude tasast solinat vees. Peagi tonksas paat kallast. Sasipea võttis Suure Piisonisarve sülle ja kandis ta kaldale, asetas pehmetele kopranahkadele. Mõned nahad heideti ta jalgadele ja asetati pea alla. Suur Piisonisarv vajus uuesti pooleldi unne, pooleldi teadvusetusse olekusse.
    Suur Piisonisarv ärkas seepeale, et keegi laulis monotoonse häälega ja sidus ta jalga. Sasipäine mees istus kõrval ja hoidis käes nõud mingi vedelikuga. Suur Piisonisarv pööras pead ja märkas enda kõrval kahte naist ja ühte tüdrukut; tal olid suured mustad silmad kõrgete kulmukaarte all ja ta tõmmu nägu oli nii ovaalne, kaunis ja tunderikas, justkui istunuks Suure Piisonisarve kõrval kuu. Suur Piisonisarv naeratas “kuule” ja sai vastuseks oma senise elu kaunima naeratuse, seejuures puudutas tüdruk oma sooja, pehme peopesaga Suure Piisonisarve põski. Ta ütles midagi, kuid Suur Piisonisarv raputas pead, andes teada, et ei mõista ta sõnu. Tüdruk tõstis peopesa kõrgele Suure Piisonisarve näo kohale, ja sõnades: “Pauhh!”, rehmas käega. Suur Piisonisarv mõistis, et tüdruk andis žestide keeles talle teada, et ta langes kosest alla.
    Suur Piisonisarv lamas vaikselt, kuigi ta vasak jalg valutas tugevalt ja ravitseja, kes jalga tohterdas, polnud just kuigi õrnade kätega. Samas pures hinge mure kaaslase pärast.
    Ravitseja jättis lõpuks jala rahule ja pakkus juua mingit hägust jooki. Selle maitse oli üsna kibe ja pisut kõrvetas kurku, kuid peagi tundis Suur Piisonisarv kogu oma kehas soojust ja energia juurdevoolu. Ta ajas ennast istuli, tüdruk keeras nahad kiiresti kokku ja asetas need padjana Suure Piisonisarve seljataha, seejuures libistas ta justkui kogemata oma peoga üle Suure Piisonisarve põse.
    Vastu õhtut tundis Suur Piisonisarv ennast juba niivõrd tugevana, et üritas ennast jalgele ajada. Nähes tema pingutusi, ulatas üks meestest paraja puuroika ja aitas ta jalule. Aga peagi Suur Piisonisarv väsis ja istus uuesti nahkadele.
    Juba teisel päeval tõusis Suur Piisonisarv jalgele ja komberdas vigvamist välja. Lõkke ääres küpsetasid naised kalu. Nende jutuvadast mõistis Suur Piisonisarv, et tegemist on navahode naabritega, siia oli endale elupaiga leidnud hikarilja apatšide suguharu.
    Selle erakliku suguharu indiaanlased püüdsid koskede all kalu, heiteis neisse odasid ja lastes nooli. Kalu oli rikkalikult ja toidulaud oli neil ilma igasuguse pingutuseta väga külluslik, kuigi ühekülgne, aga seda mitmekesistasid metsmarjad, eriti maasikad, mis punetava vaibana katsid mäenõlvu.
    Olles juba küllaldaselt kosunud, komberdas Suur Piisonisarv jõeäärde, et jälgida kalapüüki. Koheselt leiti ka talle töö. Anti ette hunnik kalu ja kästi nendel sisikond välja võtta ning pead maha lõigata, et valmistada kalad ette kuivatamiseks.
    Tööd Suurele Piisonisarvele andsid naised, mehed ei pööranud talle tähelepanu, nende jaoks oli ta justkui mitte-keegi. Aga suguharu pealiku tütar, kaunis “kuu”, suhtus temasse kaastundega. Mitte kordagi ei andnud ta käske ega tööd, vastupidi, sageli võttis ta Suurele Piisonisarvele antud töö, põhiliselt kalade puhastamise, enda teha. Ema tõreles sellepärast sageli Kauni Päevalillega, nii oli tüdruku nimi, kuid too oli tõrges ja ei muutnud oma käitumist.
    Suur Piisonisarv plaanitses lahkumist. “Kui jalg täiesti paraneb, asun koduteele,” otsustas ta. Aga jalg paranes aeglaselt, paistetus püsis ja jalale toetumine tekitas talumatut valu. Päevad möödusid, Kaunis Päevalill hoolitses Suure Piisonisarve eest, pakkus talle seltsi, ja üha enam mõistis noor navaho pealik, et ta armastab tüdrukut.
    Kätte jõudis suvi, aeg oli lahkuda, aga ikka ei teadnud ta veel, kas tüdruk armastab teda ja tuleb talle naiseks. Saatus tuli Suurele Piisonisarvele abiks. Pealiku tütar hoidus üha enam Jacki lähedusse, pakkus talle paremaid söögipalu, naeratas õrnalt ja kütkestavalt. Ükskord, kui Suur Piisonisarv suundus metsaäärde, et varitseda hirve, järgnes tüdruk talle. Ta asus korjama kuivanud puuoksi, heitis ärevaid pilke laagri suunal ja pidevalt lähenes Suurele Piisonisarvele. Varsti seisis ta noormehe ees, vaatas talle otsa oma sügavate pruunide silmadega ja justkui ootas, et Suur Piisonisarv kõnetaks teda esimesena. Aga noor pealik, olles tüdruku käitumisest hämmeldunud, seisis kohmetult, oskamata juttu alustada. Viimaks kõnetas tüdruk teda:
    “Sa soovid omade juurde minna?”
    “Jah,” vastas Suur Piisonisarv ebalevalt, ja jätkas, otsides sõnu: “Suur jõgi, kiirevooluline, paat on raske.”
    Tüdruk puhkes naerma, nähes Suure Piisonisarve kohmetust:
    “Ma oskan paati juhtida. Kui oled minu vastu hea, ma aitan sind, aga sa pead mu naiseks võtma.”
    Suurel Piisonisarvel oli raske uskuda, et tüdruk räägib tõsiselt, kuigi mõistis, et indiaani tüdrukud räägivad siiralt, ilma suuri sõnu tegemata.
    “Ma võtan sind endale naiseks, kingin sulle tulipunase sõba ja kiire hobuse,“ sõnas Suur Piisonisarv, ja enne kui ta jõudis lõpetada, langes tüdruk ta rinnale ja embas õrnalt.
    Noor navaho pealik pöördus apatšide suguharu pealiku Müriseva Äikese poole, paludes Kaunist Päevalille endale naiseks. Pealiku vastus oli kindel:
    “Minu tütar ei lähe mehele vaesele.”
    Päikeseloojangul astus Kaunis Päevalill vaikselt jõekaldal seisva Suure Piisonisarve juurde ja lausus:
    “Täna öösel lahkume.”
    Nii kiire otsus viis Suure Piisonisarve veidi segadusse, plaan oli vaja siiski igakülgselt läbi mõelda.
    “Veel on vara,” sõnas Suur Piisonisarv, “jões on veel palju vett ja vool kiire. Ootame kuni vesi alaneb.“
    Kaunis Päevalill raputas pead:
    “Täna öösel. Ma tean kuhu minna ja kuidas minna. Oota mind siin. Kui kuu on tõusnud, asume teele.”
    Tüdruk suudles Suur Piisonisarve kergelt põsele ja lahkus. Enne künka taha kadumist heitis pilgu tagasi ja naeratas.
    Suur Piisonisarv jäi ootama õhtut, aga tundus, et aeg oli seisma jäänud, päike liikus taevavõlvil väga vaevaliselt edasi. Lõpuks siiski puudutas ta alumine serv puudelatvu, taevas oli värvunud roosakas-punaseks, aegamisi laskus maale videvik ja seejärel pimedus. Peagi tõusis taevasse kuu. Laagris valitses täielik vaikus, kõik magasid. Suur Piisonisarv tõusis tasakesi, hiilis onnist välja ja liikus aeglaselt metsa suunas ning kadus põõsastesse. Pimeduses kobades leidis ta koti vähese söögipoolisega, kaks rulli keeratud karunahka ja püssi; need oli ta juba varem põõsastesse peitnud. Äkitselt kuulis ta kerget kahinat ja samas tundis ta oma peos tüdruku sooja kätt. Tüdruk sõnas vaikselt:
    “Tule minuga!”
    Kaunis Päevalill laskus järsakust alla, viis Suure Piisonisarve jõeäärde ja osutas paadile, mis ähmases kuuvalguses kõikus kaldaäärses vees. Paati olid laotud mitmeid kotte ja kotikesi ning mõned nahad. Kaunis Päevalill astus paati, istus aerudele ja osutas paadi ninas asuvale istmele. Suur Piisonisarv võttis istet ja koheselt sidus tüdruk paadi puutoikalt lahti ning lükkas aeruotsaga kaldast eemale. Kuu oli kadunud pilvede taha ja Kaunis Päevalill juhtis paati täielikus pimeduses. Ta sõudis jõuliselt, sest liikuda tuli vastuvoolu. Kaunis Päevalill sõudis väsimatult, samas asetas aerud vette täiesti vaikselt; niimoodi sõuda oskasid ainult indiaanlased, kes olid sündinud ja kasvanud jõe kaldal. Olles juba küllaltki kaugel laagrist, võttis Suur Piisonisarv aerud enda kätte. Ta sõudis tugevalt, kuid oskamatult, kolistas aerudega ja solistas. Kaunis Päevalill naeris tasakesi pimeduses, aga nad olid juba kaugel ja öösel polnud enam mingit ohtu.
    Terve öö liikus paat mööda jõge edasi kuni hakkas valgenema. Kaunis Päevalill osutas kaldale, olles leidnud sobiva koha maale minekuks. Seal asus väike paljandik, mida ümbritsesid tihedad põõsad. Suur Piisonisarv tõmbas paadi kuivale, Kaunis Päevalill aitas tirida ja koos lohistati paat põõsastesse. Seejärel peitusid nad sügavale metsa ja võisid end tunda ohutult.
    Tüdruk laotas maha piisoninaha, seadis hommikusöögi valmis ja peale kehakinnitust heitsid nad teineteise embusse magama.
    Kolm ööd sõudsid nad vaheldumisi mööda jõge üles, ja seejärel pöörasid harujõkke. See oli juba hoopis teine jõgi – selge läbipaistva, mägedest allavoolava veega. Kaldal võis näha hirvi ja mägikitsi, kes ronisid järskudel mäenõlvadel. Põgenikud olid jõudnud kaugele ja võisid ennast tunda juba täiesti väljaspool ohtu. Suur Piisonisarv laskis hirve, tüdruk süütas lõkke ja valmistas lõkkel maitsva eine. Seejärel meisterdasid nad väikese onni, kus oli mõnus puhata. Siia otsustati jääda peatuma pikemaks ajaks, elada kahekesi, vabana ja õnnelikena.
    See oli Suurele Piisonisarvele ja tema tüdrukule ilus aeg, südamele kerge ja hingele hea. Õhtuti istusid nad lõkke ääres ja jälgisid loojuvat päikest. Linnud olid saabunud tagasi oma pesapaikadesse ja metsas kostis lakkamatut vidistamist. Puud olid juba lehes, jõeäärsel kaldal õitsesid ja lõhnasid suvised lilled. Need olid õnnelikud päevad, aga nad möödusid kiiresti. Tuli asuda teele. Jällegi liikusid põgenikud mööda jõge ainult öösel, sest polnud teada, kas siinkandis on indiaanlasi ja kui on, kas nad suhtuvad rändureisse sõbralikud. Päeval istuti varjulises kohas jõekaldal ja tehti väikesel lõkkel süüa. Aga peagi takistas edasisõitu suur kärestik ja seejärel mitmed järsud kosed. Paat tuli maha jätta ja jätkata rännakut jalgsi.
    Jalgsirännak osutus pikkade matkadega harjumatule Kaunile Päevalillele väga raskeks, seda enam, et neil mõlemal tuli tassida varustust: toidukraami, nahku, lisaks neile kõlkus üle Suure Piisonisarve õla püss. Pikkamisi Kaunis Päevalill väsis üha enam ja kurtis valu jalgades. Tuli teha aina pikemaid peatusi, aga teadmata oli, kui palju päevi tuleb veel rännata.
    Ühel õhtul märkas Suur Piisonisarv läbi jõeäärse puudesalu indiaanlaste laagrit. Seal asus kümmekond telki ja paarkümmend saduldatud ja saduldamata hobust. Hobused luusisid metsaääres omapäi ja näksisid noort rohtu. Ootamatult tekkis Suurel Piisonisarvel mõte – varastada kaks hobust. Hobuste varastamist pidasid indiaanlased suurimaks kuriteoks. Kitse või lamba varastamine ei olnud indiaanlaste arusaamade järgi süütegu, see oli toidu võtmine – loodus oli nii sättinud, et inimene pidi sööma. Looduse tahet tuli täita. Aga hobuseid võis hõivata ainult ausas võitluses vaenlasega; hobuste avalikku röövimist loeti auasjaks ja vapruse näitajaks. Vaatamata sellele pidi Suur Piisonisarv riskima – armastatud naine oli väsinud, samas tuli edasi liikuda, pealik ei võinud oma suguharu juurest liiga kaua ära olla, sest neid varitses pidevalt küüditamise oht. “Võtan kaks hobust, kodukohta jõudes saadan hobused tagasi ja lisan veel kümme mustangi juurde,” mõtles Suur Piisonisarv enda rahustuseks.
    Kaunis Päevalill laitis hobuste varastamise plaani maa – tabamise korral tapetakse hobusevaras koheselt. Aga Suur Piisonisarv jäi endale kindlaks – Kaunis Päevalill on väga väsinud, hobuseta osutuks edasiliikumine võimatuks.
    Saabus öö. Laager jäi vaikseks. Kuu tõusis metsaäärse lagendiku kohale. Suur Piisonisarv püüdis kaks kõige lähemal asuvat, saduldatud hobust ja talutas metsa. Aegaviitmata tõstis ta Kauni Päevalille sadulasse, hüppas ise teisele hobusele ja suundus laagrist eemale. Seejärel alustas kiiret traavi, aeg-ajalt taha vaadates, et veenduda, kas Kauni Päevalillega on kõik korras. Naine istus sadulas kindlalt, kuuvalgel välgatasid ta valged hambad, kinkides Suurele Piisonisarvele tänuliku naeratuse. Kaunis Päevalill juhtis oma ratsu mehe kõrvale. Nüüd ratsutasid nad kogu öö kõrvuti, õnnelikult naeratades teineteisele ja heameelest naerdes. Kui kuu kadus ja idataevasse tekkis helendus, otsustas Suur Piisonisarv teha peatuse, peituda tiheda põõsastikuga kaetud jõeäärse järsaku alla, mille väikesel niidul leidus head rohtu hobustele. Selleks, et jälgi kaotada, sõideti tükk aega mööda madalat jõepõhja ja seejärel väljuti kaldale.
    Hobused sõid jõeääres mahlakat kevadist rohtu. Kaunis Päevalill ja Suur Piisonisarv suplesid karges jõevees, naine valmistas eine ja seejärel lebati terve päev teineteise embuses New Mexico erksinise taeva all
    Äkitselt ilmusid teisel pool jõge jääraku servale ratsanikud. Hetkegi viivitamata kargasid põgenikud jalule. Suur Piisonisarv aitas Kauni Päevalille sadulasse ja sõnas käskivalt:
    “Kihuta kõigest väest ja hetkegi viivitamata jõest eemale; mina üritan jälitajaid eksiteele viia!“
    Kaunis Päevalill sööstis paigalt. Navaho pealik ajas hobuse jõkke, aga tõmbas siis järsult valjastest, väljus kaldale ja asus hobust kandadega taguma. Mustang kihutas tolmupilve üles paisates mööda kõnnumaad, saba pikalt lehvimas. Aga tagaajajaid oli palju ja nende ratsude seas leidus ka neid, kes olid Suurele Piisonisarvele juhuslikult sattunud mustangist tunduvalt kiiremad. Tagaajad üha lähenesid, üks hallitäpilisel mustangil ratsutav, sõjavärvides ja pealiku sulgedes ratsanik ajas oma mustangi Suure Piisonisarve hobuse külje alla ja haaras valjastest. Koheselt ümbritses Suurt Piisonsarve terve grupp ratsanike. Hetkegi viivitamata tõmmati Suur Piisonisarv sadulast, ta oli sattunud meskaleero apatšide kätte vangi; hobusevarguse eest ootas teda ainult üks karistus – surm.
    Suure Piisonisarve käed ja jalad seoti tugevate nahkrihmadega kinni, ta tõsteti hobuse seljale ja kinnitati tugevalt. Mustangidele anti piitsa ja kogu salk pistis tuhatnelja kihutama.
    Kaunis Päevalill pöördus mõne aja pärast tagasi jõeveerde, kuid leidis eest ainult pambukese nende vähese söögikraamiga. Ratsanikud ja Suur Piisonisarv olid kadunud ning Kaunile Päevalillele oli teadmata, millisesse suguharusse neid tabanud indiaanlased kuuluvad ja kus asub nende laager. Kibedasti nuttes asus Kaunis Päevalill teele, tagasi oma suguharu juurde.

    Suur Piisonisarv toodi jõe kaldal paiknevasse apatšide laagrisse, tõsteti hobuselt ja tema käed-jalad seoti lahti. Koheselt alustati hukkamise riitusega. Üks jõuline indiaanlane, surmaotsuse täideviija, vehkis kõigepealt tomahoogiga vangi pea ümber. Näis, justkui peaks iga löök Suurele Piisonisarvele surma tooma, kuid apatš valitses sõjariista nii osavalt, et see isegi nahka ei puudutanud. Suur Piisonisarv seisis kindlalt, ainsatki näolihast liigutamata, pilk kaugusesse suunatud, kuigi läikiv kirves tema näo ees alatasa välkuvaid ringe joonistas. Apatš, nähes, et taoline heidutamine ja vangi alandamine tulemusi ei anna, asetas tomahoogi külma tera oma ohvri pealaele ja hakkas kujutama mitmesuguseid viise, kuidas vangilt skalpi võtta. Suur Piisonisarv jäi endiselt liikumatuks, ainult üle ta palge libises põlgusevarjund. Apatš kriiskas meeletus vihas, pöördus järsult ümber ja tõstis tomahoogi ohvri pea kohale, et talle surmavat lööki anda. Aga ta käsivars langes vangi pihku. Hetke vaatasid mõlemad teineteisele silma, kuid Suure Piisonisarve kõhklus kestis vaid silmapilgu. Välkkiirelt tõstis ta teise käe, tomahook sähvatas läbi õhu, ja apatš langes tema jalge ette maha, pea silmini pooleks löödud. Seejärel tormas navaho pealik verise kirvega vehkides läbi hirmunud naistekarja ja sööstis siis üheainsa hüppega nõlvast alla.
    Apatšid olid esialgu taolisest pöörasest julgustükist justkui tardunud, aga see kestis ainult silmapilgu. Kohe pääses sajast kõrist valla raevukisa ja niisama palju sõjamehi sööstis paigast, et täide viia kõige verisemat kättemaksu. Kuid neid kõiki sundis peatuma pealiku võimas ning käskiv hääl. Pealik, kelle näol pettumus ja raev ägedalt võitlesid teineteisega, sirutas käe jõe suunas. Suur Piisonisarv oli juba mäenõlva ja jõe vahelise madaliku selja taha jätnud. Just selsamal silmapilgul ilmus ühe kingu tagant nähtvale salk ratsanikke, kes kappasid jõe poole. Selgesti võis kuulda vee laksatust: vang oli sukeldunud. Tema jõuline kätepaar vajas ainult paar minutit kogu vahemaa läbimiseks ja peagi oli vastaskaldalt kuulda rõõmukisa, mis häbistatud apatšidele teada andis, et nende vang oli jõudnud oma kaaslaste kaitse alla.
    Apatšide pealik hüppas oma lahinguratsu sadulasse ja sööstis jõe suunas, vaenlasele vastu, sest apatšid ei ole kaitsjad, vaid ründajad. Talle järgnesid kõik ta sõjamehed. Hetkegi viivitamata sumatasid apatšid vette ja ületasid kiiresti jõe. Vastaste sõjamehed istusid endiselt liikumatult sadulas, justkui poleks neil kavatsustki sõjategevust alustada. Kuid apatšide pealik eksis – vaevalt olid nad jõudnud teiselpool jõge asuvale liivaseljandikule, kui navaho sõjamehed, oma pealiku Suure Piisonisarvega eesotsas, lahingusse tormasid. Otsekohe vihisesid läbi õhu nooled ning kostsid püssipaugud. Apatšid vastasid nooltesajuga ja heitsid oma odad. Äkitselt märkas Suur Piisonisarv endale suunatud vibu. Järsu rapsakuga ratsmeid pingule tõmmates sundis ta hobuse tagajalgadele tõusma ning kuna ta ise alla kummardus, siis sai loom talle kilbiks. Üheaegselt kostus vibunööri plaksatus – sihtimine oli niivõrd täpne ja nool nii jõuliselt lendu lastud, et see looma kaela sisse tungis ja vastasküljel läbi naha nähtavale tuli.
    Mõne hetke jooksul kostis lakkamatult vibinööri tininat ja noolte vihisemist ning püsside paukumist. Suure Piisonisarve hobune pidas veel vastu, kuigi oli raskelt vigastatud. Apatšid sooritasid terve rea kiireid ning meisterlikke manöövreid hobustega. Vastased keerlesid teineteise ümber, põrkasid vastamisi, torkasid odadega ja raiusid tomahookidega, tegid kiireid edasisööste ja kappasid siis jälle kaares tagasi, justkui vee kohal tiirutavad pääsukesed. Kapjade alt paiskus liiva kõrgele üles, ja kord näis, et Suurel Piisonisarvel ei õnnestu vältida saatuslikku lööki – apatšide pealik sihtis odaga otse ta rinda, kuid ootamatult kallutas odaotsa alla, ja olles otsustanud navahode pealikku alandada, torkas Suure Piisonisarve ratsu kõhu odaga läbi ning kappas valju võidukisaga temast mööda. Suur Piisonisarv pöördus sadulas ringi ja tõstis püssi palge, aga enne, kui ta jõudis päästikule vajutada, lõi tema südikas ratsu kõikuma ja vajus maha, mattes oma ratsaniku enda alla. Apatšide pealik pöördus tagasi, vibutas peakohal tomahooki ja oli valmis seda heitma, kuid Suur Piisonisarv suutis haarata oma oda ja lüüa selle apatšide pealiku rinda. Apatši hobune tormas talle otsa, komistas ja pillas oma juba surnud ratsaniku Suure Piisonisarve kõrvale maha. Suur Piisonisarv haaras viivitamatult noa vöölt ja võttis skalbi – apatšide pealik oli võidelnud vapralt ja Suur Piisonisarv soovis skalbi võtmisega austada oma vaenlast ja saada tema juustes peituva jõu ja osavuse endale.
    Pealiku kaotus otsustas lahingu. Apatšid asusid taanduma ja põgenesid üle jõe tagasi. Mõned põgenikud tegid katset oma langenud sõjameeste surnukehi minema kanda, kuid kartus ise tapetud ja skalpeerituid saada, sundis neid langenuid kaaslasi maha jätma. Laagrist kuuldus naiste karjumist ja laste nuttu – kogu laager pistis kabuhirmus põgenema. Suur Piisonisarv andis käsu vaenlast mitte jälitada, sest lahing oli võidetud, aga laste ja naistega indiaanlased ei sõdi.

    * * *

    Suurele Piisonisarvele sai teatavaks, et Kaunis Päevalill oli vaenlaste käest eluga pääsenud ja oma kodukülla tagasi jõudnud. Kaunis Päevalill saatis Suurele Piisonisarvele sõnumi, et armastab teda ja on endiselt tema naine, aga isa, pealik Mürisev Äike, on kaljukindlalt abiellumise vastu.
    Suur Piisonisarv läkitas Mürisevale Äikesele kakskümmend hobust, kuid neid ei võetud vastu, põhjendusega, et kunagi oli Suure Piisonisarve vaarisa, suguharu pealik, keeldunud Müriseva Äikese vaarisale oma tütart naiseks andmast. Solvang oli jäänud ja vihavimm oli hõõgunud tuha all enam kui sada aastat.
    Nüüd ei jäänudki Suurel Piisonisarvel üle muud kui oma armastatu varastada. Viivitamatult asus ta teele.
    Suur Piisonisarv laskus orgu, ületas madalaveelise jõe ja ratsutas piki jõekallast läände, aeg-ajalt tõustes küngastele ja seejärel jällegi laskudes jõeäärsesse orgu. Suure Piisonisarve hobuse sadula külge olid seotud valjaid pidi kergejalgne hea väljaõppega mustang; see oli ettenähtud Kauni Päevalille jaoks. Mustangi selga kattis kauni tikandiga vaip ja parimast piisoninahast valmistatud sadul, millelt rippusid alla värvikirevad tupsukesed.
    Päike loojus, aga pealik ratsutas kannatamatult edasi, lastes hobusel joosta kerget traavi. Paistis imekaunis täiskuu, valgustades preeriat hõbedase valgusega. Ootamatult kuulis ta mingid mühinat, see üha paisus ja nüüd oli selgesti kuulda tuhandete sõrgade kobinat vastu suviselt kivikõva preeria pinnast. Tohutu piisonikari möödus poole miili kauguselt ja kadus öösse, justkui poleks neid olnudki. Ainult õrnast öötuulest kantud tolm ja vänge higilõhn kandus ratsanikuni ja hajus mööda preeriat laiali. Piisonikari oli ajanud preeriahundid elevile, nad jooksid salkadena piisonitele järele, lootes tabada mõnda karjast mahajäänud haiget või vigastatud looma.
    Suur Piisonisarv muudkui kappas, aina lähemale oma kallimale; ta ei vaadanud kordagi tagasi. Hakkas koitma. Pealik ratsutas üle kidurate mändidega kaetud mäeküngaste ja pikki kõrgendikku, mis laugjalt laskus jõeäärsele luhale. Navaho pealik peatus ja vaatas ringi, üritades hoomata kaugusi läbi koidueelse helenduse. Eemalt paistis suur madalik ja selle põhjas helendas koidueelsesse tihedasse udulinikusse mähkunud jõgi. Jõeäärsel luhal sõid piisoni rahulikult varahommikuselt mahlakat rohtu.
    Päike polnud veel keskpäevagi jõudnud, kui Suur Piisonisarv otsustas teha peatuse, joota hobuseid, lasta neil jõeäärsel luhal toituda ning oodata õhtut, sest Kauni Päevalille suguharu küla ei olnud enam kaugel.
    Pealik istus varjuliste puude alla, laotas värvikireva sadulateki rohule, sõlmis lahti oma suure piisoninahkse koti ja ladus selle sisu vaibale laiali. Kõigepealt võttis ta kotist kaks riidetükki – punase ja sinise – kleitide jaoks. Seejärel asetas ta vaibale vaskrõngad ja hulgaliselt vasknööpe, siidrätiku, punase värvi potikese, mitu erksavärvilist niidirulli, kõrvarõngad – asjad, mis meeldisid indiaani naistele.
    Olles kingitused ettevaatlikult ja suure tundehellusega vaibanurgale ladunud, asus ta toiduaineid välja koukima: suure kõvaks kuivanud leivapätsi, suitsulihatüki, kotikese pemmikaniga ja nöörile aetud kuivatatud õunad. Kuna tegemist oli pruudi vargusega, ei tohtinud püssi paugutada, et metsloomi või linde küttida ja lõket teha.
    Päev venis aeglaselt, aeg-ajalt pealik tukkus veidi, aga uinuda ei tohtinud, sest teda võidi märgata, aga indiaanlasele on häbiasi, kui teda tabatakse unepealt, olgu tulijate kavatsused millised tahes.
    Suurel Piisonisarvel polnud mingit kindlat plaani oma naise varastamiseks, teda ajendas tegutsema pigem pime armastus kui selge mõistus. Alul mõtles ta, et hiilib indiaanlaste laagrisse Kauni Päevalille telgi juurde öösel, kuid nüüd mõistis, et see oleks väga riskantne ettevõtmine, sest ümber indiaanlaste laagri asetsevad alati valvepostid, ja nende asukohta on väga raske märgata. Isegi kui ta suudaks märkamatult siseneda Kauni Päevalille telkki, võis see äratada teised telgis magavad naised ja need tõstaksid juba kindlasti tugevat lärmi. Teda võidakse pidada hobusevargaks, ja mõistetaks ilma pikemata aruteluta surma. Aga kui ta ilmuks laagrisse justkui külaline, mõistaks Kauni Päevalille isa kindlasti tema tuleku tõelist põhjust ja hoiaks tütrel pidevalt silma peal.
    Päike oli juba vajumas õhtusse, kui Suur Piisonisarv uuesti hobustele sadulad selga asetas ja teele asus. Enne sadulasse istumist peitis Suur Piisonisarv koti Kauni Päevalille jaoks mõeldud kingitustega suure puu all kasvavatesse tihedatesse põõsastesse.
    Pealik ratsutas piki jõekallast edasi. Enne päikeseloojangut hakkasid paistma indiaanlaste suveonnid ja telgid, mis asetsesid pikal ja laial jõeäärsel luhal. Sadu hobuseid liikus aeglaselt mööda niitu, näksisid rohtu ja aeg-ajalt hirnusid ülemeelikult. Siin ja seal kappasid ringi ratsanikud, ajades hobuseid jõeäärde jooma. Laager sumises, kostis hüüded, laste naeru, laulu ja trummipõrinat
    Suur Piisonisarv võttis suuna laagrile, teadmata isegi, mis ta edasi kavatseb teha. Laagrisse sisse sõites saatsid noort navaho pealikku uudishimulikud ja üllatunud pilgud. Ta juhatati pealiku telgi juurde. Suur Piisonisarv hüppas sadulast, keegi noormees võttis hobuse valjad pihku ja jäi ootele. Apatšide pealik istus oma telgi ees puupakul, tema ees põles väike lõke. Suur Piisonisarv, justkui kohtuks ta Müriseva Äikesega esmakordselt, astus pealiku ette ja kummardus aupaklikult. Seejärel avas üle õla rippuva, rohkete kaunistuste ja tupsukestega piibukoti. Rahulike ja pidulike liigutustega võttis ta kotist kõigepealt ligi kolmekümne sentimeetri pikkuse piibutoru, mis oli ehitud rohkete punaste tutträhnisulgedega, samuti kuldkotka, mallarpardi, öökulli, kardinali ja siniraagi sulgedega. Piibutoru kaunistused andsid teada – linnud elavad selges taevas, millest on kadunud sõjapilved ja välgud, tulijal on head kavatsused. Seejärel pistis Suur Piisonisarv käe uuesti kotti ja nüüd hoidis ta käes pühast punasest kivist valmistatud piibukaha. Pealik Mürisev Äike jälgis tema liigutusi tähelepanelikult ja tunnustavalt. Suur Piisonisarv kobas veelkord kotis ja tõmbas välja suure tubakabriketi, murdis sellest tükikese ja täitis piibukaha tubakaga. Seejärel kummardus, asetas tubakabriketi pealiku kõrvale pakule, võttis lõkkest põleva tungla ja süütas piibu. Noor pealik seisis sirgelt ja ülimalt pidulikult. Ta tõmbas esimese mahvi – see oli määratud taevale, Suur Piisonisarv tõmbas teise mahvi – tänuavaldus emakesele maale; osutas seejärel piibukahaga nelja ilmakaarde ja tõmbas neli järjestikulist mahvi – need olid määratud neljale ilmakaarele, mis saatsid indiaanlaste maadele tuuli, pilvi ja vett. Olles rituaalsed toimingud täitnud, sõnas noor pealik paatosega hääles: “Suur pealik Mürisev Äike! Ma toon sulle vaenu või sõpruse – valik on sinu.” Nende sõnade juures ulatas Suur Piisonisarv rahupiibu pealikule. See võttis piibu vastu – ta valis sõpruse.
    Pealik Mürisev Äike, suur tugev mees, tõsise näo ja sirge seljaga, tõusis aeglaselt püsti. Võttis ülimalt väärikalt piibu kätte, hoidis seda enda ees, pilk lugupidavalt suunatud piibule, ja asetas siis piibuvarre suhu. Tükk aega ei tõmmanud ta ainsatki mahvi, aga siis hingas sügavalt sisse ning ilma välja hingamata tõmbas veel teise ja kolmandagi mahvi, seejärel tekkis sügavmõtteline vaikus. Indiaanlased seisid ümberringi pühalike nägudega, silmad suunatud Mürisevale Äikesele. Lõpuks puhus pealik suitsu välja – pikalt, jõuliselt, seejuures ta tugev rinnakorv ja laiad õlad liikusid, justkui vägilasel enne kangelastegu. Ümberringi kuuldus heakskiitvat mõminat. Mürisev Äike osutas piibukahaga nelja ilmakaarde – rahu olgu kõikjal päikese all nii kaugele kui silm ulatub. Seejärel sirutas aeglase, uhke liigutusega käe piibuga ette ja alustas kõnet, väärikalt ja pidulikult:
    “See piip seob meid nähtamatute vaimude õnnistusega. Temast kerkiv ohvrisuits palub heatahtlikkust ülemaiselt jõult ja annab mulle nõusoleku targa otsuse tegemiseks.”
    Pealik pidas pausi, tõmbas sügava mahvi, justkui targa otsuse tegemiseks mõtteid kogudes, ja torkas siis äkitselt piibutoruga noort pealikku südame kohale:
    “Rahu olgu meie suguharude vahel, aga minu vaarisa hing on rahutu ja ei luba minul üles näidata leebust.“
    Suur Piisonisarv mõistis, et oma tütart Mürisev Äike ikkagi temale ei anna.
    Apatši pealik istus pakule tagasi, pakkus külalisele istet teisele puupakule enda kõrval ja alustas tavapärast vestlust, nagu polekski eelnevat juttu olnud, justkui räägiks ta võõraga.
    “Kas saabusid kaugetelt radadelt, ja kas on ka asja?”
    “Tulen päikesepaistelise, mahlakate rohumaadega, viljakate maisipõldude ja kaunite virsikusaludega Bonito kanjoni suudmelt,” vastas Suur Piisonisarv põhjalike selgitustega, kuigi tema suguharu asukoht oli Mürisevale Äikesele teada.
    Mürisev Äike noogutas peaga:
    “Olen kuulnud, olen kuulnud, teie maa on kaunis, aga ka meie elupaik on ilus, kui seda südamega vaadata.” Pealiku kõrval istuvad indiaanlased noogutasid innukalt kaasa.
    Suur Piisonisarv võttis oma reisikoti sülle ja sõnas:
    “Annan sulle, suur pealik, üle minu rahva kingitused.“
    Noor pealik sõlmis aeglaste, pidulike liigutustega oma päratu suure, rikkalike kaunistustega koti lahti, pistis käe kotti ja otsis seal midagi. Kõik ootasid vaikides ja hinge kinni pidades. Viimaks tõmbas Suur Piisonisarv käe kotist välja ja juuresolijate pilgud pöördusid nüüd kingitusele – selleks oli suur ristkülikukujuline tubakabrikett.
    Suur Piisonisarv sõnas paatosega hääles:
    “ Annan sulle üle selle kingituse. Suitseta seda tubakat oma rahupiibus, siis on koos kaks sõpra – minu tubakas ja sinu piip.”
    “Hüva,” vastas Mürisev Äike väärikalt. “Suur Piisonisarv on minu sõber, ma suitsetan koos temaga rahupiipu.” Seejärel muigas endamisi, ja kordas küsimust: “Kas oli asja ka?”
    Nüüd asus Suur Piisonisarv täide viima oma plaani, millele ta oli just äsja, vestluse käigus tulnud.
    “Ma ratsutasin kiirel hobusel, kaasas teine mustang juhuks, kui ratsu murrab jalaluu; ma tõttasin, et sulle öelda – sinul tuleb lasta hobustel korralikult välja puhata. Meie jahimehed on avastanud vaenlase jälgi, kes suunduvad siiapoole. Sa oled kindlasti juba kuulnud, et valged mehed on asunud omavahel sõdima, hallkuued sinikuubede vastu. Mõlemad pooled röövivad indiaanlastelt hobuseid, et pidada oma vennatapusõda. Nad liiguvad küll jalgsi, aga pikkade sammudega ja võivad peagi, hiljemalt kahe päeva pärast, koidikul, jõuda sinu laagri lähedusse. Ei ole välistatud, et neile saabub täienduseks ratsasalk.”
    Olles Suure Piisonisarve, teda kordagi katkestamata, ära kuulanud, säilitas Mürisev Äike endiselt oma väärika rahu, mõtiskles, heitis korraks uuriva pilgu noorele navaho pealikule ja asus siis esitama täpsustavaid küsimusi, justkui üritades Suure Piisonisarve vastustes leida midagi taolist, mis annaks aluse kahelda tema sõnades. Aga Suur Piisonisarv vastas kindlalt ja rahulikult, öeldes, et vaenlase salgas võib olla sadu sõjamehi, nad liiguvad pikemaid peatusi tegemata, hoides pidevalt ühte suunda.
    Üle Müriseva Äikese palge libises vihane vari – liiga hästi oli veel meeles valgete Mehhiko sõda; ka siis käisid ühe ja teise poole sõjamehed indiaanlaste koduküladest üle ja röövisid hobuseid, ning nüüd jälle! Tahetakse nende kõige kallimat vara!
    Mürisev Äike rääkis midagi vaikselt oma kaaslastele, need noogutasid ja lahkusid koheselt. Mürisev Äike istus veel hetke mõtiskledes ja sõnas siis:
    “Noor navaho pealik! Minu telk on sinu telk, sind ja sinu hobuseid toidetakse.“
    Apatšide pealik noogutas, tõusis otsustavalt püsti ja lahkus kiirustades. Kõik märgid viitasid sellele, et Suure Piisonisarve kavalus õnnestus. Pealik Mürisev Äike asus tegema ettevalmistusi sõjakäiguks vaenlase vastu.
    Navaho pealiku juurde astus vanem naine, asetas külalise ette maisikakukese, tüki kuivatatud hirveliha, väikese puutopsiku virsikukeedisega ja topsiku mingi vedelikuga. Suur Piisonisarv muheles endamisi – lõhna järgi võis eksimatult öelda, et tegemist on maisiviinaga.
    Suur Piisonisarv sõi isukalt kogu toidu ära, kummardus maisiviina topsikule, rüüpas topsiku tilgatumaks ja koheselt tundis unist rammestust; pikk teekond oli tublisti väsitanud, maisiviin mõjus uinutavalt. Suur Piisonisarv ronis pealiku telgi ukseavast sisse, heitis vaipadele pikali ja peagi magas norinal.

    Hommikupäike piilus juba telgisiilude vahelt sisse, kui Suur Piisonisarv ärkas. Ta ajas ennast pikast ratsutamisest veel pisut rammestunud jalgele, väljus telgist ja liikus telkide vahel, justkui midagi otsides. Pöördus telkidevahelisele teerajale. Kitsas rajake viis jõe äärde. Mööda rada tõttasid naised anumatega, täitsid need jõeveega ja, olles vargsi heitnud noorele navaho pealikule mõned pilgud, kiirustasid oma telgi juurde tagasi.
    Jões suplesid ja vallatlesid poisid ja noormehed, päikesekiired sillerdasid nende veepiiskadest ülekülvatud kohvipruunidel kehadel. Suur Piisonisarv kõndis piki jõeäärt edasi-tagasi, justkui jõge ja luhta imetledes, aga ikka ja jälle pööras ta oma pilgu anumatega jõe äärde kiirustavatele naistele ja tüdrukutele – Kaunist Päevalille nende hulgas ei olnud. Lõpuks Suur Piisonisarv ohkas ja pöördus rajakesele tagasi.
    Päike oli liikunud juba tublisti üle keskpäeva, kui Suur Piisonisarv uuesti jõe äärde läks, lootes kohata oma armastatut. Ja seekord noorel pealikul vedas – teerajal kohtas ta Kaunist Päevalille, kes tassis käeotsas suurt anumat veega. Naine seisatas hämmeldunult, ta tõmmud palged kattusid punaga. Suur Piisonisarv haaras Kaunilt Päevalillelt veeanuma, sammus ta kõrval kümmekond meetrit ja rääkis talle kiiresti ja ägedalt oma plaanist. Kaunis Päevalill noogutas vaikides, võttis veeanuma ja sammus kiirustades oma telgi suunas.
    Pimenes. Kõik laagri sõjamehed olid kogunenud kokku ja pidasid sõjaplaani. Nad kandid oma värvikirevaid sõjarüüsid, peaehetes lehvisid kotkasuled. Sõjamehed olid relvastatud vibude ja odadega, mõned hoidsid käes ka vanu ränikiviga muskette. Püssid kontrolliti üle ja laeti. Kõik olid ärevil ja õhevil ning ülimalt sõjakalt meelestatud.
    Taevas oli tõmbunud pilve, ainult harva paistsid pilvede vahelt mõned üksikud tähed ja näitas ennast ümmargune kuu. Mürisev Äike hüppas tähnilise mustangi selga, indiaanlaste väesalk asus teele ja kadus peagi pruunika rohuga kaetud künka taha. Koju jäid ainult naised ja lapsed ning vanamehed ja kümmekond sõjameest, et valvata ja kaitsta laagrit, kui vaenlane peaks ilmuma äkitselt teisest suunast. Kuna laagrit piiras ühelt poolt lai jõgi, siis olid sõjamehed valvel teisel pool laagrit; nende hobused olid saduldatud ja näksisid telkide läheduses rohtu.
    Aega viitmata saduldas Suur Piisonisarv oma mustangi, seadis sadula selga ka Kauni Päevalille ratsule ja sõitis kiires traavis naise telgi ette. Tume kogu vilksatas öös ja hetkega istus Kaunis Päevalill sadulas. Suur Piisonisarv kannustas hobust, laksas piitsaga ja meeletus galopis kihutasid kaks ratsanikku piki jõeäärt laagrist eemale. Suure Piisonisarve plaan oli õnnestunud, ta süda peksles õnne- ja võidujoovastuses. Ratsutanud paar miili, ajas Suur Piisonisarv oma hobuse Kauni Päevalille ratsu kõrvale, tõstis naise enda ette sadulakaarele ja nüüd kihutasid juba kaks õnnest tuksuvat südant koos, Kauni Päevalille ratsu valjaidpidi järel.
    Vahepeal oli taevas selginenud, suured täheteemandid helklesid kaunilt tintmustas taevas ja suur ümmargune kuu valgustas heledalt ja lummavalt lõpmatusse kulgevat, pisut lainelist preeriat.
    Jõudnud suure puu juurde, mille jalamile, tihedaisse põõsastesse, olid peidetud kingitused Kaunile Päevalillele, peatas Suur Piisonisarv järsult hobuse, kargas sadulast, sirutas käed ja asetas naise õrnalt maapinnale, seejuures teda tugevalt emmates. Seejärel laskus Suur Piisonisarv käpuli, ronis põõsastesse ja tiris kingitustekoti lagedale. Ta avas kotisuu ja asus kingitusi välja laduma ja neid naisele näitama – iga kingituse juures naeris elevil Kaunis Päevalill heameelest ja plaksutas käsi, justkui kingitusi vastu võttev väike tüdruk.
    Peale kingituste ettenäitamist asetas Kaunis Päevalill juba omakäeliselt need kotti tagasi, sidus ratsu sadularihma külge ja hüppas kergelt ja kaunilt sadulasse. Teekonda jätkati juba kahel ratsul, et Suure Piisonisarve hobust liialt mitte väsitada. Järgmise päeva lõunaks jõudis noorpaar Suure Piisonisarve suguharu laagrisse ja kogu laager asus tegema ettevalmistusi pulmapeoks, et kõik toimuks nii nagu peab, vastavalt navahode pulmakommetele. Aga enne pulmapidu said Suur Piisonisarv ja Kaunis Päevalill suure üllatuse osaliseks.
    Laagrisse ratsutas tüdruku isa, pealik Mürisev Äike. Ta astus Suure Piisonisarve telki, noogutas noorele pealikule, jättes oma tütre Kauni Päevalille tähelepanuta. Tüdruk oli hirmunud ja kahvatu. Oli karta, et isa viib ta tagasi koju, ja sellega on tema õnnel lühike lõpp.
    Juhtus aga midagi hoopis ootamatut! Mürisev Äike ajas selja sirgeks ja tõstis pea uhkelt kõrgele, nagu seda teevad pealikud enne pidulikku kõnet. Ta alustas paatosega:
    “Suur Piisonisarv! Sinu sõnad osutusid tõeks – vaenlane oli valmis meie laagrile kallale tungima, et röövida hobuseid. Aga tänu sinu tähelepanekutele ja hoiatustele hallkuubede plaan luhtus, me ründasime neid esimestena. Võitlus oli verine, kaotasime kümmekond oma parimat sõjameest, aga meie võitsime, võtsime ligi kolmkümmend skalpi, saime paarkümmend hobust ja püssi, jalamehed põgenesid kabuhirmus mööda preeriat laiali.”
    Mürisev Äike embas Suurt Piisonisarve, libistas peoga üle tütre juuste, ja veel enne, kui noor pealik jõudis üllatusest toibuda, jätkas Mürisev Äike meeleliigutusega hääles:
    “Noor pealik, sa saad minu tütre, aga pea meeles, naine on magus niikaua, kuni sa oled talle hea. Kui sa aga oled tema vastu halb, maitseb ta sulle kibedamalt kui kõige mürgisem preeriamari.”
    Kaks pealikku väljusid telgist, õnnest särav Kaunis Päevalill nende järel. Suur Piisonisarv haaras oma naise kätele ja keerutas teda enda ümber. Kaunis Päevalill kiljus õnnelikult ja rapsis kaunite sihvakate jalgadega. Navaho pealik asetas naise õrnalt maapinnale, pöördus telgi ette kogunenud noorukite poole ja andis neile kiire ülesande:
    “Koheselt koguge kokku minu kakskümmend parimat mustangi ja tooge siia telgi ette – kingitus äiapapale.“
    Kingituste ootel vestlesid kaks pealikku nagu võrdne võrdsega, justkui kaks ameeriklasest ärimeest. Mürisev Äike lausus rahuolevalt:
    “Viime hallkuubede skalbid Fort Defiance`i sinikuubede kotkapealikule ja müüme maha.”
    Suur Piisonisarv lisas selgituseks:
    “Praegu, valgete omavahelise sõja ajal, on kummalgi poolel nõudlus oma vendade skalpide järele tohutult suur, ja hinnad kõrged.”
    Päikeseloojangul istusid Suur Põdrasarv ja Kaunis Päevalill onni taga puupakul ja jälgisid Kaljumägede taha loojuvat helepunast päikeseketast. Nende südameis oli rõõm ja armastus. Hommikul tõuseb jällegi päike idast, lootusrikka ja säravana, teeb üle taevakaare oma päevase rännaku ja loojub punase kettana läände. Neid kauneid, õnnelikke päevi, päikesetõuse ja loojanguid, saab neil olema väga väga palju… Suur Piisonisarv hoidis naise käsi oma pihus, Kaunis Päevalill ümises vaikselt laulda.

    Loojuv päike, kaunis,
    õhtu kanjonis, nii sulnis.
    Peagi tõuseb kuu.
    Onnis, minu kõrval,
    meelitusi ütleb suu,
    armusõnu kuuleb kõrv…

    Seitsmes peatükk. Suure Piisonisarve teekond Arizona mägedesse pühade piibukivide leiupaika. Vihase Karu naine otsib mägedes oma meest. Rahupiibu püha suits.

    Suvi ja järgnev talv möödusid Bonito kanjoni suudmes elavatele navahodele rahulikult. Enam ei näidanud ennast hallkuued ega ka sinikuued. Valgete omavaheline sõda toimus kaugel idas ja sõjategevuseks vajalikke hobuseid rööviti lahingutegevusele lähematelt aladelt.
    1863.aasta kevadel, kui piisonitants ja piisonijaht oli peetud, maisi istutamisega seotud pühad tantsud tantsitud ja mais maha istutatud, toimus noore pealiku Suure Piisonisarve elus ülitähtis sündmus – Kaunis Päevalill sünnitas talle poja, tulevase pealiku. Nüüd oli isal tarvis muretseda uus rituaalne rahupiip, see hästi sisse tõmmata, et siis, aastate möödudes, kui pojast, Väledast Hirvest, kasvab mees ja ta saab suguharu pealikuks, oleks tal olemas oma rahupiip. Aga kuna elu on pikk, selle jooksul tuleb kohtuda paljude, nii sõprade kui vaenlastega, siis pidi rahupiipe käepärast olema rohkem kui üks.

    Pealik Suur Piisonisarv asus pikale teekonnale Arizona pühade piibukivide leiupaika. Temaga reisisid kaasa suguharu püha Teadjamees ja viis sõjameest.
    Päike polnud veel tõusnud, kui seitse ratsanikku Bonito kanjoni suudmes paiknevale künkale tõusid. Ida suunal laius nende ees laineline preeria – lõpmatu avarus kuni horisondini. Suur Piisonisarv peatas ratsu ja pani käed palveks kokku. Ta ootas päikest. Aegamisi hakkas horisont helendama. Õrn koidupuna valgustas idakaart, vähehaaval taganes öö saabuva päeva väe ees. Siis piilusid esimesed päikesekiired üle horisondi ääre – esialgu üsna kõhklevalt, justkui tahaksid kõigepealt vaadata, mis neid ees ootab. Teised kiired kiirustasid tagant, kuni lõpuks ilmus nähtavale tulipunane päikeseketas, mis vähehaaval taevasse nihkus. Suur Piisonisarv sirutas oma käed päikesele vastu ja hakkas laulma.

    Paista päikene,
    ärata maa unest.
    Kõik elav
    maal,
    vees ja
    taevas,
    saab jõudu
    sinu pühast tulest.

    Suur Piisonisarv lõpetas palvetamise ja sõnas endamisi: “Nüüd on kõik hästi.” Ta pööras hobuse ringi, silmitses kauguses paistvaid, päikesest valgustatud Kaljumägesid ja sundis hobuse liikuma. Retk läände, Arizona mägedes paikneva püha piibukivi leiukohta oli alanud.
    Miilide kaupa ratsutasid nad mööda laugjat nõlva, mis lõppes oruga, kus kasvas madal tumeroheliste lehtedega puju. Orgu ilmestasid siin-seal seedritukad ning kollased ja punased kaljurahnud. Läbi oru kulges paljas särav kaljune riba, kus kristallpuhas vesi rajas oma teed üle tillukeste koskede. Üle oru lasus suvehommiku vaikus ja rahu. Mööda orupõhja kandus kerge tuulepuhang, tuues endaga kaasa kuiva preeriarohu ergutavaid lõhnu. Edasi liiguti mööda indiaanlaste rada, millel veel kordagi polnud astunud valge inimese jalg. Suur Piisonisarv kargas sadulast ja sõnas kaaslastele:
    “Kahjuks tuleb edasi minna jalgsi. Astuge aeglaselt, puhake sageli, ja raskemates kohtades hoidke hobustest kõrgemale.”
    Indiaanlased hüppasid sadulast, juhtisid oma mustange valjastest ja rühkisid käänulist rada pidi ülespoole. Kuigi tohutu tõus näis kulgevat täiesti püstloodis, oli jalgealune tegelikult kindel. Rada oli arukalt rajatud – esimesel pikal nõlval siksakis, siis üle rinnaku ning lookles seejärel mööda lõhet kahe kaljuse rinnatise vahel ülespoole. Hobusekapjade alt pääsesid veerema kivid. Nad veeresid alla, kogusid kiirust ja kaasasid endaga üha uusi kive. Kivide veeremise mürin kandus mööda mäenõlva ülespoole; siis jäi kõik taas vaikseks.
    Rada viis kaljurüngaste vahelt kitsasse kurusse. Kahel pool tõusid viltused, kaldus mäeküljed. Kuru laiemates kohtades kasvasid kidurad seedrid ja keerdmännid, juured kinnitumas kõvasse kaljupinda. Edasi liikudes hakkasid kaljuseinad teineteisele liginema, muutusid kõrgemaks, ning rada viis ülesmäge. Umbes pooletunnise tõusu järel jõuti seljakule, kust avanes vaade kaugusesse, silmapiiril terendasid kõrged kaljusambad.
    Tasane kõrb, mis nende kaljusammasteni viis, tundus pikk ja lai ning roheline, kaljud ise näisid kauguses üksildased, justkui liikumatud tunnimehed. Aga edasi ratsutades mõistis Suur Piisonisarv, kui petlik võis kaugusetaju siin olla. Terve tunni jooksul ei muutunud kaljude suurus, kuju ega värv. Järgmise tunni ratsutasid rändurid kaljude vahel, vaadates aukartuse ja imetlusega musta graniidi majesteetlikku ilu, millele pakkusid kaunist vaheldust punaka liivakivi looduslikud, kõige eripärasemates vormides, fantastilised ja suurejoonelised figuurid. Aeg-ajalt käis üle rändurite jahutav tuulepuhang, mis tõstis üles tolmupilvi; mõneks hetkeks omandasid peakohal rulluvad pilved punaka varjundi.
    Keskpäeval saabus see, mida rändurid olid oodanud ja kartnud – liivatorm. Lääne poolt sööstis lähemale tohutu suur kollakaspruun kera. Läbi tolmuseina paistis päike veidra ja tumedana, pruunika värvivarjundiga, kattes täielikult kogu maastiku. Kõrbetormi hoog oli metsik ja kiire, see neelas alla tasandikud ja kaljusambad ning ligines suurejoonelise paratamatusega. Siis mattis torm kõik enda alla, päike kadus ja tundus, justkui oleks äkitselt pimedaks läinud. Indiaanlased katsid oma näo riidetükiga, kuid vaatamata sellele tungis liiv silmadesse, pani köhima ja tekitas lämbumistunde. Näol ja kaelal oli tunda peeneid, torkivaid kübemekesi. Aegamisi jäi keerlevaid tolmusambaid vähemaks, peagi ränk tormirinne möödus ja sööstis edasi ida suunas, mattes enda alla sealsed kõrgendikud. Päike tuli uuesti välja ning valas kõrbe üle valgusega. Varsti saabus päeva parim osa, soojem ja tuuletu.
    Rada tegi käänaku ja viis kohmaka punase lavamäe varju. See seisis keset kõrbe, kaugel peamassiivist. Rohusele madalikule jäädi laagrisse ja tehti üles lõke. Indiaanlased vabastasid hobused sadulatest. Üks indiaanlastest võttis kotist kaanega raudpoti, asetas sinna peekoniviilud ja kuivikud ning seadis poti sütele, kuhjas tuliseid süsi ka poti kaanele. Seejärel läitis piibu ja jättis poti mõneks ajaks rahule. Õige pea andis peekoni ja kuumade kuivikute lõhn märku, et toit on valmis.
    Lühikese puhkuse järel liikusid rändurid edasi läände mööda mäejalamit, mille varjus haljendas rohelus. Õhk oli külm ja rõske. Seda põhjustasid lumelaigud, mis täitsid lõhesid kaljuseina all. Lund kattis punane tolmukord. Rada, mida mööda indiaanlased ratsutasid, oli pehme punase pinnasega, ilma kivide ja sügavate lõhedeta, ning tee lookles ümber kaljuseina järskude nukkide, tihedate seedri- ja männitukkade varjus. Ümbrus muutus pidevalt. Viimane veerandring ümber laieneva kaljuseina tekitas mustangides kõhedust ja pani neid hirmunult silmi pööritama – otse pea kohal rippusid ähvardavad kaljurünkad ning allapoole avanes tuhande jala sügavune pahaendeline kuristik.
    Õige pea jõudsid indiaanlased taas päikese kätte, ees laius tasane kõrb. Kuigi platoo tundus olevat lõputu ja elutu, võis siiski näha ka elusolendeid – tumesiniseid pasknääre, kes lasksid kuuldavale harvu kriiskeid; punasel paljal maal vilksatas sisalikke; oli jäneseid, kes peitusid pujudesse ja kõrgel taevas saaki luuravad caracara`d. Aeg-ajalt rändurid peatusid, ronisid sadulast ja korjasid viigikaktuse vilju. Need, pisut hapuka maitsega viljad, kogusid endasse vett ning kõlbasid suurepäraselt janu kustutamiseks. Indiaanlased sõid viigikaktuse vilju ise ja andsid ka hobustele, kes neid suurima heameelega krõmpsutasid. Viigikaktuste kõrval võis näha nopalle ja neist pisut eemal öökuningannasid; öösel olid nad õitsenud, aga nüüd võis närbunud õie kaunidust veel ainult aimata.
    Päev kaldus õhtule, kanjoniserva taga kumas kuldsete kiirte ja punaka varjundiga loojuv päike. Tunda andis õhtuse kanjoni kummaline hingus, üksildane ja metsik kotkaste kuningriik! Järsku kaikus üle kanjoni hüüe – hu-huu… See kajas võimendatult vastu kanjoni seintelt ning liikus kaljult kaljule, kuni vaibus kuskil sügaval allpool. Hetke pärast huikas videvikusorr uuesti – hu-huu…, hu-huu… Indiaanlased kuulasid videvikusorri huiget hardas aupaklikkuses, pilk suunatud üle purpurse sügaviku ja kuldsete servadega kaljuseinte, määratu kõrbe suunas. Päikeseloojangu järelpeegeldus kumas kaugetelt kaljuseintelt vastu õrnades, oivalistes pehmetes roosades ja kuldsetes toonides. Videvik kestis kaua, kuid lõpuks saabus öö. Videvikusorr oli huikamise lõpetanud, vaikust ei häirinud miski, ümbrust elustas ainult indiaanlaste laagrilõkke kuma; suurte heledate tähtedega taevas laotus üle kõrbe tuulise avaruse ja mustade kaljuseinte.
    Indiaanlased mähkisid end vaipadesse ja uinusid. Hommikul, kui Suur Piisonisarv ärkas ja jalgele tõusis, vaatas talle vastu imeline koiduhallus, külm ja karge, täis magusat hommikuse kõrbeplatoo lõhna. Suur lavamägi seisis selge, terava ja mustana vastu kuldset idataevast.
    Indiaanlased sõid oma tagasihoidliku, aga tubli hommikueine, mida nad valmistasid neile väga väärtuslikus rauast pajas. Enne teeleasumist tuleb korralikult süüa, sest indiaanlane peab lõunatundi harva, tavaliselt on järgmine söögikord õhtul, kui päike läheb taeva lääneservas paiknevasse onni magama.
    Rännak jätkus. Kivimonumendid jäid üksteise järel seljataha. Eespool oli vaid kõrb, mida aeg-ajalt elustasid purpursed pujusalud. Päike tõusis kõrgemale ning hakkas kõrvetama; hooti jõudis ränduriteni soe tuuleõhk, kandes endaga magusat kõrbelillede lõhna.
    Seedri- ja männinõlvaku kõrgeima tipuni jõudsid rändurid umbes tunniajalise raske tõusu järel. Päike oli nüüd kõrgel ning heitis valgust tohutule punase pujuga kaetud maale, männitukkadele ja kollastele kaljurahnudele. Kui metsik ja vaba siin kõik oli!
    Terve päeva, ainsatki peatust tegemata, ratsutasid indiaanlased aina edasi, lähemale püha piibukivi leiukohale. Päike vajus madalamale, pilt muutus iga hetkega ning kogu kõnnumaa mattus valguse ja värvide kaosesse. Purpursed varjud muutusid mustadeks, punane ja kollane kahvatusid. Hiiglaslikud valguskiired tungisid läbi loojangupilvede.
    Eespool kõrgusid taevasse paljad kollased mäed. Suur Piisonisarv ratsutas tohutu punase kaljuseina suunas, mis sarnanes armilise nüri näoga. Märgid, mis kaugelt paistsid armidena, olid tegelikult rinnakud, lõhed ning nõlvakuks murenenud kaljumassid, millest üle ja läbi näis vaevalt olevat võimalik ronida.
    Indiaanlased alustasid pikka ronimist üle paljaste kollaste kaljude, kühmude, seljandike, küngaste ja lõhede, mis muutsid tee tippu labürinditaoliseks. Siiski polnud maa täiesti paljas. Kaljupragudes kasvasid kidurad seedrid, lõhedesse kogunenud tolm ja vesi olid pannud seemned idanema. Nõlv tõusis pool miili ning jõudis siis hiiglaslikule eendile, mis oli juba alt silma hakanud. Põhja pool pakkus silmale aga teravat kontrasti pikk must mäeahelik, mille tippudes säras lumi.
    Siit ülalt avanev vaatepilt oli mõõtmatu ja avar – miilide kaupa laius hallikasroheline kõrb. Püha Piibukivi Oru sissepääsu valvasid punased kaljusambad, mille vahel kerkisid suurejoonelised, nõiduslikult heledad tornikesed, mis olid indiaanlastele pühad.
    Nüüd, kui päev hakkas kalduma õhtusse, kui Püha Piibukivi Org oli peaaegu et käeulatuses, võis istuda mäeharjal, lasta silmadel puhata rahulikel lagendikel ja süüa, aeglaselt, pidulikult ja poollamades – pidada õndsat söömaaega. Aga siiski, seejuures libisesid indiaanlaste silmad valvsalt üle lagendike, üle mäekülgede, peatusid hetkeks põõsastel ja märkasid iga väiksematki olukorra muutust või mõne väikese preerialoomakses liigutust.
    Söödi vaikides. Kuivatatud hirveliha, maisikuklid ja pemmikan tundusid olevat väga maitsevad. Nüüd valdas keha rammestus, silmalaud muutusid raskeks, silmaterad ei vaadanud enam kaugusse vaid neid kattis hägune unisus. Suur Piisonisarv heitis selili ja kattis hirvenahkse sõbaga oma näo – maailm muutus tema jaoks olematuks, ta magas.
    Hommikul ärkas pealik esimesena ja süütas piibu. Ta toimetas oma piibuga aeglaselt, kehas veel unerammestus. Kuigi vaim oli juba ärganud, ei kiirustanud keha sellesse alati ärevasse ja pingutusi nõudvasse maailma tagasi pöördumisega. Päike oli juba heitnud oma kiired üle kaljude ja valgustas kauguses sinetavaid Kaljumägesid. Äkitselt jäi Suur Piisonisarv ainiti ühte suunda vaatama. “Ei või olla,” pomises Suur Piisonisarv endamisi. “Aga siiski, olen kindel, et ei minu silmad mind ei peta – üksik naine tuleb mööda mäeharja. Peab olema midagi väga erilist juhtunud, et indiaani naine kõnnib üksi preerias või mööda mäeharju.”
    Habras naisekuju laskus kergel kõnnakul mööda rohelusega kaetud nõlva. Ta peatus, pöördus ringi, ja kattes käega silmad päikese eest, vaatas itta, seejärel põhja suunas, ja lõpuks selles suunas kust oli tulnud. Ta justkui otsis midagi või kedagi. Naisel oli seljas mingi kott, kuid ilmselt polnud see raske, arvestades tema kerget kõnnakut ja sirget selga. Ta oli väga sale, isegi õblukese väljanägemisega, kuid ilmselt väga vastupidav.
    Naine kõndis mööda mäeharja kiirelt edasi, kadus mõneks hetkeks kaljurünka taha ja ilmus siis jälle nähtavale. Ta peatus uuesti, silmitses tähelepanelikult ümbrust ja jäi siis justkui üllatunult, käsi silmadel, seisma – ta oli märganud indiaanlaste puhkepaika. Hetke seisis ta justkui kahevahel, aga siis, olles jõudnud otsusele, hakkas kiirel ja kergel kõnnakul lähenema. Tundus, et temas ei olnud enam kübetki kõhklust ega kartust, kogu tema olekust paistis indiaanlannale omast uhkust ja otsustavust. Naine oli jõudnud juba üsna lähedale, ja esimene, mida Suur Piisonisarv märkas, olid indiaanlanna pruunid, ebatavaliselt suured ja põhjatud silmad; ta silmavaade oli õrn, samas peegeldus neis kurbus ja hingevalu. Naise mustad juuksed olid läikivad ja siledad ning langesid üle põskede, moodustades kauni südamekujulise näokese, mida ilustas pisike, meelate huultega suu.
    Naine astus meestele ligi ja küsis ilma sissejuhatuseta: “Kas nägite?” Küsimus esitati navaho keeles.
    “Mida, keda?” vastas Suur Piisonisarv hämmeldunud ilmel.
    “Minu meest.” Naine tõmbas sügavalt hinge, ohkas ja jätkas koheselt, otsekui oleks ta kiiremini tahtnud jagada võõrastega oma südame muret: “ Kolm talve tagasi sain ma Vihase Karu naiseks. Ta oli rühikas ja kartmatu, tubli sõjamees, aga tal oli ka hea süda ja ta armastas mind ning mina teda.” Naine ohkas uuesti, ta silmadesse ilmusid pisarad ja veeresid siis mööda põski alla. “Me olime väga õnnelikud. Aga kõik muutus äkitselt. Ühel hommikul seadis ta ennast järjekordsele jahilkäigule, nagu ta oli seda teinud palju kordi ka varem. Ta võttis oma püssi, asetas hobusele sadula, sidus sadulakotid külge ja hüppas sadulasse. Hüvastijätul ta naeratas mulle ja kappas minema. Päeval toimetasin ma rõõmsalt kodus, tõin vett ja korjasin kuiva hagu, sest teadsin, minu mees toob koju värsket hirveliha. Päev möödus toimetustes kiiresti, päike oli oma rännakul jõudnud läände, tema alumine serv puudutas juba Kaljumägede lumiseid tippe, aga minu meest polnud ikka veel tulemas. Ma veel ei muretsenud, ilmselt haavatud hirv põgenes, ja jahimees ei jäta haavatud hirve enne, kui on ta leidnud ja looma piinad lõpetanud. Taevasse tõusis kuu, süttisid tähed, istusin telgi ees hirvenahkse sõba all ja ootasin oma meest, kuulatasin iga häälekest selles vaikses öös. Aga peale ritsikate siristamise ja põldhiirte kahistamise ei kuulnud ma midagi. Vastu hommikut jäin tukkuma, võitlesin unega, aga peagi uinusin. Esimesed koidukiired äratasid mind, aga telgi ees ei seisnud hobust ja minu kõrval ei istunud minu mees – olin täiesti üksi. Langesin näoli maha ja nutsin härdalt.”
    Naine pühkis sõbaservaga pisaraid, kattis korraks käega oma pisikese suukese, justkui häbenedes oma naiselikku nõrkust, ja jätkas murest vaevatud häälel: “ Juba ennelõunal asus kogu laager sagima, mehed saduldasid hobuseid ja korrastasid püsse ning vibusid. Suur salk sõjamehi asutas ennast teele, minu meest otsima. Terve päeva otsisid nad metsas ja jõekallastel, kappasid ringi preerias, aga õhtul pöördusid nad mornilt tagasi, leidmata minu mehest ja tema hobusest ainsatki jälge. Kolm päeva kestsid otsingud, aga kõik tulemusteta. Seejärel otsingud lõpetati, oldi arvamusel, et ta langes vaenlaste kätte, kes ta tapsid ja hobuse röövisid. Oleks ta sattunud suure karu kätte, oleks leitud vähemalt tema riideid ja ka hobune oleks laagrisse tagasi pöördunud. Nüüd aga oli ta kadunud jäljetult. Ja sellest ajast on möödunud kolm kuud.”
    Suur Piisonisarv noogutas naise jutu kuulates kaastundlikult ja kui indiaanlanna jutus tekkis paus, küsis:
    “Kahju, et taoline kurb lugu juhtus, aga miks oled sa siin mägedes, miks rändad mööda preeriat?”
    Üle naise näo libises rõõmuhelk, ta pühkis silmad kuivaks ja sõnas lootusrikkal häälel:
    “Ühel ööl nägin ma und. Minu mees istus võõra lõkke ääres, ta näos oli kurbus, ta igatses minu järele.” Naise vaatas otsustavalt meestele otsa ja sõnas kindlalt: “Ma usun, et minu mees on elus, unenägu ei peta, ja ma leian ta üles ja me elame jälle õnnelikult. Ma olen rännanud juba peaaegu kolm kuud ja rändan, kuni leian oma mehe. Aga nüüd ma lähen.”
    Naise otsustavus, tema piiritu armastus ja truudus oli südantliigutav. “Pea nüüd!” hüüatas Suur Piisonisarv. Ta võttis kotikese kuivatatud lihaga ja teise samasuguse maisikuivikutega ja ulatas naisele:
    “Võta, sinu teekond võib kujuneda väga pikaks.”
    Naise võttis kotikesed ja naeratas, samas sõnas tagasihoidlikult:
    “Ma ei ole näljane. Olen püüdnud väikesi loomakesi, söönud taimejuuri, loodus on mind toitnud, ma ei jää nälga.”
    Pealik Suur Piisonisarv, nähes naise jalas võrdlemisi lagunenud mokassiine, sõnas:
    “Võibolla tuleksite koos meiega, annaksime hobuse ja uued jalanõud, on kiirem ja kergem liikuda.”
    Naine raputas eitavalt pead:
    “Unenäos öeldi mulle, et ma pean rändama jalgsi, aga mokassiinid valmistan uued, kui need ära lagunevad; võin käia ka paljajalu.“
    Naine noogutas Suurele Piisonisarvele, naeratas kurvalt tema ümber seisvatele indiaanlastele ja hakkas astuma. Nüüd oli ta kõnnak veelgi kindlam ja kiirem, polnud kahtlustki, et ta oma mehe leiab, või sureb teel…, aga tagasi ei pöördu ta iialgi.
    Unenägu ja tegelikkus on indiaanlase jaoks üks ja sama. Ta näeb unes vaid seda, mis moodustab osa tema maailmapildist; seda, mida ta tunneb, ootab, taotleb või kardab, ja neil on sügav usk oma unenägudesse. Vaimsed kujutelmad reguleerivad indiaanlaste elu; see, mida nad unenäos kogevad, annab suuna nende tegudele ja tegematajätmistele. Paastumine, häda ja mure, pikad retked, ebakindlus ja vaen, hirm ja kitsikus ei tähenda neile midagi, neid talutakse vapralt – unenäo pärast.
    Suur Piisonisarv astus oma hobuse juurde, haaras ratsmed ja kargas sadulasse. Teerada viis üle kidurate seedritega kaetud nõlvaku ja laskus allapoole. Kitsa vahutava kose ääres kasvas suur seedripuu, mis heitis varju üle väikese tiigi, mis oli moodustunud kose kõrval paiknevasse süvendisse. Kose juurest laskus vesi alla juba väikese ojana. Selle kivine põhi oli kõva kui graniit ning sile kui klaas. Maa seedri all oli pehme, pruun ja lõhnav. Kõikjal õitsesid valged ja purpursed nurmenukud.
    Suur Piisonisarv ronis sadulast ja täitis oma veelähkri. Jõi siis mitu tugevat sõõmu külma ja karastavat vett. Hobuseid trügisid januselt oja äärde ja jõid pikkade tugevate sõõmudega. Seejärel liiguti üle sinaka kaljurinnaku hobust ratsmeid pidi järele talutades. Ülespoole vaadates paistis siil sinist taevast läbi punase sälgu kõrgel peakohal. Kuru kaevus sügavale kaljuseina, moodustades selle põhja kõikvõimaliku kuju ja suurusega kaljurahnude kaose. Rada, mida mööda indiaanlased liikusid, oli tugevalt sissetallatud ja ilmselt väga vana; mööda seda rada olid liikunud Suure Piisonisarve esivanemad sajandeid, rännates nagu temagi piibukivi leiukoha suunas.
    Indiaanlased ratsutasid mööda kaljurinnakut lõheni, kust rada üles keeras. Kuru suue oli kitsas ja sakiline, ulatudes kaugemal kaljuse mäeni. Kõrge mäeseina all kulges pikk liivaseljak. Kuru põhjas tormas üle kivide kiire oja. Värsked ererohelised paplid varjasid osa rajast. Peagi hakkasid liivariba asemele ilmuma kaljurünkad ning Suur Piisonisarv nägi endast vasakul indiaanlasi üle murenenud nõlva rügamas – navahode naabrid apatšid olid samuti teel piibikivi leiukohta.
    Poole tunni pärast avanes kuru laiaks, ümara kujuga kausiks, mille ümber tõusid kaljuseinad. Järgmine pooltund ei toonud rändureid kanjoniservale oluliselt lähemale, kuid pinnas jalge all muutus nüüd kõvaks kaljuks. Kuru põhi oli jäänud kaugele alla. Rada viis vasakule rinnatiste, mäeseinte ja –nukkide poole. Indiaanlased seisatusid, sest neile tundus, et seda on võimatu läbida. Aga Suur Piisonisarv tõmbas hobust ratsmeist ja hakkas astuma, seejuures sõnades:
    “Kui meie esivanemad said sellega hakkama, saame ka meie!“
    Pärast tunniajalist ronimist hakkas tõus muutuma. Nüüd järgnesid üksteisele järsud kaljuastmed, mis viisid kõrgete rinnatisteni ning kallakust esiletõusvate kitsaste kaljuvöötideni; need olid paljad ja libedad. Hobused puhkisid vaevaliselt, kuid said ronimisega hakkama, aeg-ajalt kriipides kapjadega kaljusel pinnasel.
    Äkki märkasid rändurid enda ees hiiglaslikku lõhet ja kaugel eemal, lõhe teises servas, paistis tohutu suur punakuldne kalju. Maa näis olevat otsekui avanenud; kuristik oli uskumatult sügav, selle põhi vaevalt paistis, kanjoni hämaruses hõbetas kitsa niidina oja. Salapärase ja paljana haigutas kanjon teeliste ees; pööraselt lai ja sügav, ilma taimedeta, paljad seinad eri värvitoonides leegitsemas.
    Suur Piisonisarv talutas mustangi valjaid pidi ja liikus ettevaatlikult piki kanjoni serva kulgevat rada edasi. Rada, mis oli vaid kitsas riba lahtisi kive, hakkas laskuma. Lääne pool kanjon laienes ning arvutud lehvikukujulised savitahud moodustasid punase, halli, lillaka, kollase ja purpurse mosaiigi, mis sädeles päikese käes. Rada viis üha allapoole. Esimene nõlvak lõppes ning andis maad teistsugusele pinnasele. Ümberringi olid nüüd tohutud kaljurünkad, kuid maa oli pehmem ja tasasem. Langus oli endiselt järsk, kuid ohutum. Suur Piisonisarv ronis sadulasse ja laskis hobusel vabalt astuda. Savistel nõlvakutel vaheldusid värvitoonid. Kollase järel tuli punane, siis hall, siis tumepruun. Hobused läksid alla nii järskudest kohtadest, et ratsanikud suutsid vaevu sadulas püsida. Kanjon oli tohutult sügav! Kuigi käes oli alles varajane pärastlõuna, kadus päike juba kanjoni lääneserva varju.
    Rada jõudis välja liivasele uhtekohale, mis viis kanjoni põhja; seda elustasid nüüd üksikud puudesalgad. Paplid olid helerohelised, mis tähendas, et suvi oli jõudnud ka siia kanjonisügavusse. Oja, mis ülalt oli paistnud vaid hõbedase niidina, ostus tegelikult laiaks ja madalaks jõeks, kuhu hobused nüüd jooma kiirustasid. Suur Piisonisarv hüppas sadulast, heitis kõhuli ja kustutas janu. Seejärel võttis mustangil sadula seljast ja laskis ta jõe äärde värsket rohtu sööma.
    „Puhake nende paplite varjus,” sõnas Suur Piisonisarv oma kaaslastele; heitis papli alla pikali, asetas sadula pea alla, ja uinus peaaegu koheselt.
    Peale paaritunnist puhkust liikusid rändurid edasi, päikeseloojanguks pidid nad jõudma sihtkohta – Püha Piibukivi Orgu. Rada viis nüüd ülespoole. See oli lõputu rivi astmeid kõvas kaljus kõikvõimalike nurkade ja kallete all, täis teravaid nukke ja kitsaid rinnatisi. See osa rajast viis mitte ainult tükk maad ülespoole, vaid ka teele jääva järjekordse kuru sisemusse. Taevas pea kohal muutus varsti heledamaks. Kõva ja sädelev graniit andis nüüd maad pehmemale pinnasele ning pikad rinnatised ja lühikesed astmed asendusid laiemate sikksakkidega. Siin oli edasiliikumine kergem ning puhanud ja rammusast rohust hästi toitunud hobused astusid reipal sammul. Eemalt hakkas silma koonusekujuline kiviküngas, mille tipus paistis olevat sammas. Indiaanlased muutusid erksaks ja rõõmsaks – nad liginesid pühale paigale. Sellele lähenedes jõudsid nad laugjale nõlvale, millel paikneski sambakujuline kaljupüramiid. See oli kaheksateist kuni kakskümmend jalga kõrge, ning vaatamata oma rohmakusele oli tal nii sümmeetriat kui väärikust. See oli palvetamise koht. Siin laususid indiaanlased palvesõnu, siia jäädi päikeseloojangul laagrisse, et siis päikesetõusul laskuda Püha Piibukivi Orgu.

    Piibukivi kaljud,
    punased ja valged
    päikseloojangus,
    päeva lõpu valguses.
    Minu hing olgu puhas,
    hea minu nägu
    jõud minu kehas,
    et võiks ma laskuda
    Püha Piibukivi Orgu.

    Indiaanlaste preester, Teadjamees, asus üksi teele, et viia Püha Piibukivi Orus elavatele piibukivi vaimudele kingitusi – tubakat, kuivatatud hirveliha ja maisi. Ta kõndis jalgsi, sest hobuse hing võis suhtlemist vaimudega segada. Peagi pöördus ta tagasi, olles mõtetes ja endassesüüvinud – ta hing oli kohtunud piibukivi vaimudega; temasse oli suhtutud hästi.
    Suur Piisonisarv vaatas lääne poole. Kanjoneid ja mäeseinu hakkasid viirutama punakad varjud. Läbi loojanguvine laskus otse läänes majesteetlik, tasane ja tume järsak, mis viis Püha Piibukivi Orgu. Õhk muutus jahedaks. Kaugel idas värvus taevakaar hallikaks. Kaunid kaljud näisid kahanevat, taanduvat, kadudes koos loojanguga. Iga järgnev hetk tundus olevat eelmisest pühalikum.
    Loojang on indiaanlasele päeva täitumine. Videvikutunnil suhtleb ta esivanemate hingedega. Öö saabudes tõstab ta pilgu taevasse, taevaserval helendavale Linnuteele ja ütleb – minu esivanemate hinged, ma näen teie kodu.
    Seekord toitu ei valmistatud; ka päikesetõus võeti vastu suutäitki söömata. Enne Püha Piibukivi Orgu laskumist tuli paastuda. Preester suundus uuesti pühasse orgu. Õige pea pöördus ta rahulolevana ta tagasi – kingitused olid kadunud; oru vaim oli need vastu võtnud ja sellega andnud oma nõusoleku püha kivi kaevamiseks.
    Indiaanlased avasid oma kotid, riietusid oma parimatesse tseremooniarõivastesse ja hakkasid hobuseid valjaidpidi enda järel talutades laskuma Püha Piibukivi Orgu. Pühalike, tõsiste nägudega ronisid nad igivanu palveid lausudes mööda nõlvakut alla. Kaasas olid neil esiisade piisonisarvest meisterdatud tööriistad; igasugused valgete tööriistad olid keelatud, samuti ei võetud kaasa püsse ega püssirohtu.
    Püha Piibukivi Org avanes uhkelt keset tohutuid kaljupanku. Tuul, liiv ja külm olid nad mäe küljest lahti murendanud. Kaljudele olid indiaanlased aegade jooksul lõiganud tohutul hulgal tootemimärke: karud, kilpkonnad, piisonid, näkid, sisalikud, maod, inimjalgadega biisamrotid ja kapjadega jänesed, mis osutasid Püha Piibukivi Orgu külastanud indiaanlaste sugukondlikule kuuluvusele.
    Preester valis ainult temale teadaolevate märkide järgi piibukivi asukoha. Selle lähedust ei tähistanud mingid välised tunnused, isegi otse piibukivi asukoha juures seistes ei saanud veel piibukivi näha, sest murrukohad kaetakse peale kaevamist alati uuesti kinni. Preester tõstis oma süüdatud piibu kõigepealt päikese ja siis kõigi nelja ilmakaare poole. Pomises endamisi palvesõnu, ja olles veelkord saanud mäevaimudelt loa, noogutas Suurele Piisonisarvele. Indiaanlased asusid kaevama. Kõigepealt kõrvaldasid pealmise kiviklibu ja sellealuse mullakihi. Kuigi ümberringi kõrgusid kaljud ja tundus, et kogu oru põhi peaks olema kaljune, oli piibukivi leiukohas pinnas niiske ja paksu mullakihiga. Indiaanlased kaevasid ligikaudu meetri sügavuse kraavi ja nähtavale ilmus punase liivakivi kiht, mis lasub piibukivi peal. Teadjamees tõstis sellest raske killu õhku ja laskis taas maha langeda, lauldes sealjuures traditsioonilist laulu. Kõike seda kordas ta neli korda. Nüüd tõsteti pealmise kivikihi suured kamakad kõrvale ja nähtavale tuli punaseviiruline, tuhmi läikega, sile, otsekui poleeritud piibukivi, mis värskelt on nii pehme, et seda võib töödelda kivinugade ja kõvast puust puuridega. Vahetevahel ilmus nähtavale roosatähniline kivim. Neist nikerdatakse pühas nelikarvus kilpkonnakujusid kui Maa kandjaid.
    Indiaanlased töötasid terve päeva. Päikeseloojangul, kui oli saadud küllalt palju kivi, kaeti murrukoht hoolikalt kinni. Kivi asukoht peab jääma pahade vaimude eest varjatuks, samas omab kivide kinnikatmine ka praktilist otstarvet – kivid ei tohi ära kuivada, sest siis ei lase nad end töödelda.
    Kivid laoti kottidesse ja asetati hobuse turjale; enne lahkumist loeti tänupalve, tänati Püha Piibukivi Oru vaime ja Püha Kivi. Laagrikohas tehti üles suur lõke ja söödi tubli õhtusöök. Indiaanlased palvetasid loojuva päikese poole – päev oli olnud hea.
    Järgmise päeva varahommikul asus Suur Piisonisarv oma kaaslastega koduteele. Ta süda rõõmustas – piibukivi kotid hobuste selgadel pakkusid hingele kosutust.

    Kodukülas korraldati tänupidu ja kaasatoodud kivi jaotati võrdselt nende vahel, „kel õigus piipe teha”.
    Piibumeister kükitas päevade viisi päikesekatusega kaetud saras, keset kivitükke, naharibasid, linnusulgi ja lõhnava vahaga täidetud puukausse. Enne kui kivinikerdaja oma tööd alustas, pidi tal olema selgus piibu tähtsusest. Isiku ühiskondlikust positsioonist ja piibu otstarbest sõltus, millise kvaliteediga kivi kasutati, kui suur piip tehti ja milliste sulgedega ta kaunistati.
    Iga piibukuju ja suuruse jaoks oli piibumeistril vastav kõvast nahast lõikemudel, mille ta kivi peale pani ja mille piirjooni mööda ta kõva terava piisoniheinaga vajaliku tüki kivist välja lõikas. Seejärel lihvis meister jämedalt töödeldud piipu tulekivide ja teravate heinakõrtega ning lõpuks hõõrus peene liivaga siledaks. Piip oli nüüd omandanud vajaliku väliskuju. Olles tulemusega rahul, asetas piibumeister piibukaha varvaste vahele, nii et käed jäid vabaks ja asus piibukahasse auke puurima – suurem tubaka jaoks, ja täisnurga all väiksem – sinna tuleb piibu vars. Peale pikka ja vaevarikast puupulga keerutamist said augud puuritud ja võis asuda lõppviimistluse juurde. Meister kuumutas piipu tule kohal ja hõõrus vahaga üle. Kui piip oli end vaha täis imenud, asetas piibumeister ta külma vette ja võttis sealt välja alles pärast täielikku jahtumist. Piibukaha oli valmis ja nüüd võis asuda piibuvarre meisterdamisele.
    Piibumeister võttis juba varakult kuivatatud ja kooritud, oliivivärvi sumaki ehk äädikapuu oksa. See oli lõigatud sügisel, „kui puu mahl masse tagasi läheb”. Meister mõõtis välja vajaliku piibuvarre pikkuse – „neli kätt”, mõõtes rusikasse tõmmatud käega, kusjuures pöial oli välja sirutatud. Seejärel lükkas peenikese kõvast puust kepikesega sumakioksalt pehme säsi välja, saades piibutoru, mis vajas veel kaunistamist, et siis piibukahas olevasse ovaalsesse avausesse paigutada.
    Piibumeister seadis ümber piibuvarre narmasteks lõigatud nahariba, „et oleks näha, et omanik on kütt, kes oskab metsloomi tabada”. Kaunistuseks lisas veel kirjudest okasseaharjastest valmistatud peenelt ornamenteeritud paela, mille muster jutustas omaniku vapratest tegudest. Lõpetuseks kinnitas piibumeister palvesõnade saatel piibuvarre külge „piibu pühaduse märgiks” mitmevärvilised kotkasuled. Seejärel, piipu maapinnale asetamata, paigutas ta valmis piibu rikkalikult kaunistatud nahkkotti, ainult piibuvarre ots ulatus kotist välja. Piip ei tohi kunagi lahtiselt vedeleda, kuna niiviisi võib ta saada rüvetatud ja kaotada oma pühaduse.

    Rahupiibu püha suits,
    hingeõhus õõtsudes
    tasa keerles, aina paisus,
    pilveks kerkis, taeva tõusis
    märguandeks rahvastele –
    vaikigu kõik sõdalased.

    Kaheksas peatükk. Isabella töötab Birminghami laatsaretis halastajaõena. Sõda Põhja ja Lõuna vahel jätkub. Konföderatsioon lõigatakse kaheks. Kindral Lee surutakse tagasi Virginiasse.

    Hattiesburgis, selles varem nii kärarikkas ja elurõõmsas maakonna linnakeses, valitses kurb vaikus. Linn oli vajunud unisesse, kuigi rahutusse ja ärevasse ootusse. Ja mitte ainult linnakeses, vaid ka ümbruskonna mõisates ei toimunud enam mingeid meelelahutusi, puudus igasugune seltskonnaelu. Kõik noormehed olid läinud sõtta; sõtta olid läinud ka uhked ja elurõõmsad, täies elujõud perekonnapead, jättes oma kauni, armastava naise nelja-viie lapsega saatuse hooleks. Linna ja maakonna mõisatesse olid jäänud ainult vanemad või vigased mehed, ja naisterahvad.
    Linnas olid naised hõivatud kudumise ja õmblemisega. Kooti kangaid, õmmeldi särke ja mundreid sõjaväe tarbeks. Mõisates aga tuli naistel korraldada üha suurema hulga puuvilla ja maisi tootmist ning sigade, lammaste ja lehmade kasvatamist sõjaväe toitmiseks. Vahetevahel saabusid maakonda ja Hattiesburgi linna varustusvalitsuse üksused, et täiendada sõjaväe moonavarusid ja koguda kokku naiste valmistatud riideesemed, aga varustuse mehed polnud noortele daamidele kuigi kütkestavad, nad olid tavalised tagalarotid.
    Isabella tundis ennast üksiku ja mahajäetuna. Tema armas, veidike riukaline vend John oli lahkumist sõjatandrile, ja Jack, kellesse Isabella, kartes seda endalegi tunnistada, oli meeletult armunud, oli kadunud niisama ootamatult nagu ta tema ellu oli ilmunudki. Isabella südames valitses ühekorraga nii tühjus kui hingevalu. Ka kodune elukorraldus oli muutunud; enam polnud neid kauneid videvikutunde verandal veiniklaasi taga ega vana neegrist teenija poolt perfectamente serveeritud õhtusööke. Ema, olles mures oma poja pärast, oli muutunud sõnakehvaks ja pühendas kogu tähelepanu majapidamisele, isa aga külastas järjest sagedamini viskiklubi, arutas seal koos teiste istandusteomanikega sõjaga seotud probleeme, ja olles üsna vintis, ratsutas klubist tagasi pöördudes uljalt, justkui lahinguväljal, hüpates oma yega pinta`l üle tarandike ja hekkide.
    Isabella, suutmata enam taluda seda kurba, ärevat ootust, ja ajendatuna igatsusest Jacki järele ning soovides olla sõjatandrile lähemal, olla seal, kus toimusid Lõuna tulevikku määravad sündmused, otsustas reisida oma tädi Martha juurde Birminghami.
    1862.aasta maiõhtul seisis ta, väike reisikohver käeotsas, Hattiesburgi raudteejaama perroonil ja ootas rongi. Loojangueelne kahvatu päike säras magnooliapuhmastel, pilalinnud laulsid ja Isabella süda väreles erutusest, justkui viinuks rong teda kohtumisele Jackiga.
    Rong sõitis ette, reisijad trügisid rüsinal selle ainukesse reisivagunisse, sest kogu ülejäänud koosseisu moodustasid sõjaväeotstarbelised kinnised ja lahtised kaubavagunid.
    Isabellal õnnestus koht saada reisivaguni akna alla, ja nüüd istus ta üksildasena, hinges igatsus ja kurbus – kurbus kodust lahkumise üle, igatsus kohtuda Jackiga. Ta tundis ennast õnnetuna, südamesse puges kartus, sest ta liikus mitte sõjast eemale, vaid sõjale lähemale ja ta ei teadnud, mis teda ees ootab, ei teadnud, kas Jack on juba sõjatandril ja kas temaga on kõik korras…
    Peale keskööd algas torm, vaguni aknaid pesid vihmajoad ja aeg-ajalt valgustasid möödalibisevat maastikku heledad välgusähvatused. Hommikul paistis jällegi päike. Puuvillaistanduste kohal hõljus kerge udulinik, hommikupoolsetel päikesepaistelistel nõlvadel küütlesid ja särasid vihmapiisad laiadel tubakalehtedel. Kauge metsaveeru kohale oli tõusnud vikerkaar. “Kas ka Jack näeb seda, kas meie silmad kohtuvad sellel vikerkaarel?” mõtles Isabella nukralt. Kaunis looduseime püsis ainult hetke, ja kadus siis olematusse.
    Rong liikus ülekoormatud raudteel aeglaselt edasi, tehes kõrvalteedel peatusi ja lastes vastutulevaid ešelone läbi. Vastu õhtut sisenes rong Birminghami raudteejaama.
    Isabella väljus vagunist ja seisatus nõutuses, esmamulje Birminghamist ei olnud kuigi meeldiv. Kõrvalrööbastel seisvast rongist laaditi maha haavatuid. Vagunite ümber tunglesid naised ja neiud, aeg-ajalt puhkes keegi neist hüsteeriliselt või südantlõhestavalt nutma või vajus minestuses kokku, avastades raskelt haavatute seas oma mehe või kallima.
    Jaamahoone esine plats tolmas lõpututest sõjaväe veo- ja laatsaretivankreist ja tuhatnelja kihutavatest ratsanikest. Inimesed sagisid siia-sinna, kõik kiirustasid kuhugi, ainult räbalais, paljasjalgsed noorukid nõjatusid igavlevalt vastu laohoone seina. Ükskõiksel ilmel närisid nad tubakat, sülitasid maha tubakaplönne ja seirasid altkulmu möödujaid, olles iga hetk valmis rabama daamilt käekoti, et siis anda see kähku edasi teisele ja kolmandale ning kaduda jaamahoone tagustesse põõsastesse.
    Pikki tänavat, takistades sõjaväevankrite liikumist, lähenes tolmupilve mattunud loomakari – poolsada kauboidest ümbritsetud hobust ja nende järel veised. Kauboid kappasid edasi-tagasi, plaksutasid piitsa ja ajasid karja linna teises servas paiknevatesse koplitesse. Sõjaväli neelas nii mehi kui hobuseid ja vajas pidevalt täiendust.
    Vaevalt oli veisekari eemaldanud ja tolm veidi hajunud, kui jaamahoone esisele tänavale ilmus uus kolonn. Konföderaadid konvoeerisid paljastatud tääkide vahel sinikuubedes salka; linnaelanikud raputasid nende suunas rusikaid ja hüüdsid solvanguid. Vangid aeti perrooni ees seisvate vagunite juurde, neil seisis ees tee vangilaagrisse.
    Birminghamis andis endast kõikjal märku sõda, kuigi asus sõjategevusest kaugel. Raudteel, mis olid rahuajal linnast kaubateede keskpunkti teinud, oli nüüd, sõjaajal, suur strateegiline tähtsus. Siit veeresid rongid itta, Georgiasse, viies varustust Konföderatsiooni idaarmeele, samuti liikusid sõjaväeešelonid läände, Tennessee lahingutandrile. Asudes lahinguväljadest eemal, oli Birminghamist saanud Konföderatsiooni olulise tähtsusega tagala, siin paiknesid toidumoona- ja varustuslaod ning laatsaretid. Siinsetes vabrikutes käis töö ööd kui päevad, valmistades varustust ratsaväele ning mundreid ja seljakotte jalaväele. Lõuna püüdis meeleheitlikult ise endale sõjapidamiseks vajalikku valmistada, sest jänkid olid Konföderatsiooni sadamad blokeerinud ja Lõuna võis loota ainult iseendale.

    Pärast mitut tulutud katset voorimehi peatada õnnestus Isabellal siiski saada enda käsutusse üsna päevinäinud kaless, mida vedas vana hobusekronu ja mille pukis istus korstsusnäoline halli habemetüükaga neeger. Isabella istus kalessi ja ütles voorimehele tädi elamu asukoha, aga mustanahaline kutsar ohkas kahtlevalt:
    “Üsna linna ääres, ei tea, kas minu kaless tervena ja muul elusana sinna jõuab.”
    “Sõjas võib kõike juhtuda,” vastas Isabella hajameelselt, ilma et oleks neegri sõnadesse süüvinud.
    Kaless liikus ühest teeaugust teise, kõhn muul pingutas kõigest väest, seisatas hetkeks ja liikus jälle edasi; teinekord peatas kalessi liikumise pikk rodu vankreid, millel kastid sõjavarustusega. Aga ikkagi oli Birmingham oma tänavail tunglevate inimeste, tõttamise ja selgesti aimatava erutusega palju rõõmsam kui üksildane istandus Hattiesburgi lähistel, kus õhtuvaikust häiris ainult mudases jões pesitsevate alligaatorite kisa.
    Majade vahemaad muutusid nüüd järjest suuremaks ja kalessist välja küünitades nägi Isabella juba miss Martha valget azoteaga maja. Linna põhjapiiril oli see peaaegu viimane. Sealt edasi ahenes tänav tunduvalt ja kadus suurte puude all loogeldes paksu vaiksesse metsa. Kena latt-tara oli hiljuti valgeks värvitud ja eesaed täis viimaste nartsisside kollaseid tähti.
    Lähenevat kalessi oli juba märgatud. Trepile väljus priske miss Martha, tema selja taha ilmus kogukas mulatitar, käed põlle all ja nägu naerul.
    Vaevalt oli Isabella kalessist maha astunud, kui tädi Martha haaras oma noore sugulasse tugevasse ja palavasse embusse, seejuures nuuksus kombekohaselt ja paitas Isabella juukseid. “Kallis sobrina!“ sõnas ta heldimusega hääles.
    Mulatitar juhatas Isabella temale ettenähtud tuppa. Isabella istus voodile, ohkas väsinult ja nukralt, aga samas kuuldus söögitoast tädi Martha hääl:
    “Aeg on õhtust süüa, Isabellake!“
    Tädi asus lauda katma, asetades Isabella ette noa ja kahvli ning salvrätiku. Mulatitar tõi lauale liua, millel kuldse koorikuga kakukesed, seejärel suundus laia kalingurkleidi hõljudes uuesti kööki ja tõi lauale taldriku, millel aurasid kollased maguskartulid, selle kõrval praetud kanarind.
    “Söö, Isabellake!” sõnas tädi Martha heldimusega hääles, ise aga, olles juba pikemat aega tundnud vajadust aruka kuulaja järele, asus arutlema ja kritiseerima jänkide tegemisi ja kavatsusi.
    “Jänkidel olevat plaanis neegrid vabaks lasta, ilma nende omanikele pennigi maksmata. See on ju puhas riisumine, ei midagi vähemat! Ma saan aru, kui Konföderatsioon rekvireerib hobuseid, lehmi, lambaid sõjaväe tarbeks, see on iseasi, aga võtta omanikult ära neeger! Hõivata omaniku vara ilma igasuguse eesmärgita! Ja milleks neegrile vabadus? Mis ta selle vabadusega peale hakkab? Kes annab talle kehakatted, kes annab süüa ja ulualuse? Minu koer Tups hulgub küll natuke ringi, aga tuleb alati koju tagasi, tema ei taha vabadust; koer on targem kui jänkide valitsus.”
    Isabella kuulas tädi Martha juttu ja ohkas endamisi – Lõunas nähakse kõike ainult oma vaatenurga alt, nähakse asju nii, nagu need on olnud sajandeid, ja ka hea tädi Martha ei olnud erand.
    Seinakell hakkas oma plekise kärinaga õhtusi tunde lööma. “Oi, on juba hilja!” sõnas tädi Martha imestusega hääles, olles suures jututuhinas ajataju kaotanud. “Mammy, too lamp ja palveraamat!”
    Mulatitar asetas lauale petrooleumilambi, võttis klaasi pealt ja süütas tahi, reguleeris leegi parajaks. Seejärel astus pühalikul ilmel puhvetkapi juurde, sahistas kleiti ja asetas lauale kulunud kaantega palveraamatu.
    Isabella pani käed kokku ja jäi ootama palvesõnu. Mulatitar seisis laua ääres, pea langetatud. Palvetamine oli talle üheks lõppenud päeva tähtsamaks sündmuseks, kuigi litaania vanad värvikad fraasid oma hommikumaiste kujunditega olid talle üpris kauged ja arusaamatud, aga tekitasid siiski pühaduse tunde ja andsid hingerahu.
    Tädi Martha palus nende eest, kes sõjas, palus Isabella ja neegrite eest. Mulatitar kordas iga palve järel: “Issand, halasta! Kristus, halasta!” Tädi Martha lõpetas pika palve sõnadega: “Püha Neitsi Maarja, jumalaema, palume meie, patuste eest nüüd ja meie surmatunnil! Aamen.” Isabella ja mulatitar kordasid peaaegu üheaegselt: “Aamen, aamen.”

    Maikuu möödus ja saabus juuni. Isabella päevad tädi Martha juures olid olnud väga ühetaolised ja igavad. Tädi ei suutnud kuidagi mõista jänkide rumalat kavatsust lasta neegrid vabaks ja alailma avaldas ta oma kategoorilisi ja muutumatuid seisukohti, märkamata, et oli sellega kalli sobrina juba surmani ära tüüdanud. Õhtul luges tädi pikki ja hingestatud palveid, ja nii päevast päeva. Mulatitar aga, kellega Isabella üritas mõnikord jutuotsa üles võtta, et end mitte nii väga üksikuna tunda, vastas iga Isabella öeldud sõnale või lausele ikka ühte ja samamoodi: “Jah, ma`am.“
    Kuigi Birmingham kihas inimestest, viibis Isabella justkui inimtühjas kõrbes, mitte ainustki tuttavad peale tädi ja mulatitari. Oleks nii väga tahtnud omasuguste tüdrukutega vestelda, võib-olla isegi südant puistata ja rääkida Jackist, aga kellega… Lõunas käis tutvuste sobitamine, ka omavanuste tüdrukutega, väga keerulist ja kombekat rada mööda, milleks olid külla- või peokutsed, kuid teda ei kutsutud mitte ühelegi peole, basaarile ega muule sõjaväe toetamiseks korraldatavale üritusele. Teda justkui polekski siin ilmas olemas olnud.

    Ühel õhtupoolikul istus Isabella oma tavalisel kohal, toakese akna all. Ta südames oli kurbus, igatsus ja hirm, hirm Jacki pärast, kellest polnud mitte mingeid teateid; ta isegi ei teadnud, kust võis teda otsida.
    Äkitselt ilmus tänavale mingi iseäralik voor. Akna alt sõitsid mööda vankrid ja kalessid, kus istusid tüdrukud ja sõjamehed. Kõik nad naersid ja hõikusid rõõmsalt ja üleannetult. Esimese vankri pukis istuv neegrist kutsar mängis suupilli, valge peasidemega noormees tema taga tilistas bandžot. Tagumistele vankritele olid laotud toidukorvid ja terve hunnik arbuuse. Laatsareti tüdrukud ja paranevad haavatud sõitsid jõeäärde piknikut pidama.
    Isabella ei pidanud oma noore südame kutsele vastu, ja et unustada hetkekski südamevalu ja mure, kergitas kleidisaba üles ning pööramata vähimatki tähelepanu Lõuna kombekusele, hüppas üle aknalaua tänavale ja kargas esimesse ettejuhtuvasse vankrisse.
    Piknikul ümbritsesid Isabellat ülimalt galantsed, Lõuna kasvatusega ohvitserid, daamisid köitev bigotillo nina all, üritades täita iga tema vähematki soovi – ulatasid arbuusilõigu, pokaali veniga, ütlesid teravmeelsusi ja meelitusi. Isabella, oles tänulik neile suurepärastele, sõjakoledusi juba tunda saanud Lõuna noormeestele, ohkas endamisi: ta oleks andnud kõik, et enda ees näha Jacki, heledapäist sinisilmset Jacki, pisut tahumatut, mitte eriti galantset, aga ülimalt mehelikku, jänki olemusega Jacki; nüüd oleks ta läinud Jackiga kõndima jõekaldale või metsaveerde…
    Piknik kogus üha enam hoogu, kitarrid helisesid, neegrid põristasid trumme, kõlasid lüürilised hispaania laulud. Aga Lõuna tüdrukud, olles tundelised ja erksad märkama mitte üksnes meeste pilke, vaid võimelised tähele panema ka oma sookaaslaste igat tundevarjundit, võtsid peagi Isabella oma südamlikku ringi, ja Isabella sai kutse “peole”, mille nimetus oli – sõda. Tüdrukud, olles juba mitmeid kuid abistanud laatsaretis haigeid, sõnasid hoiatavalt:
    “Isabella! Olles halastajaõde, ära looda, et sa näed laatsaretis halastust, armulikkust. Sõjaväe laatsaretis kehtib kaine arvestus – paranev võitleja, eluaegne invaliid, lootusetu surija… Sinu asi on nende kannatusi vähendada ja üksindust sa selles kaoses ei tunne.”
    Isabella asus halastajaõena tööle sõjaväe laatsaretti. Tema ülesandeks oli haavatuid põetada ja abistada arste ning valmistada sidemeid ja aidata teha ka seda, mida mitte ükski terve ja tugev mees daami juuresolekul ei teeks…
    Viis päeva nädalas veetis Isabella lämmatavalt kuumas, haavatuid täistuubitud laatsaretis; higist läbimärjad riided kleepusid ihule ja tema paksudes tumedates juustes hõljus laatsareti iiveldama panev hais. Kuigi laatsaretis töötades polnud mahti tunda üksindust ja sellega seonduvat kurbust, tekitasid need koledates haavades, täisid täis, räpased ja habetunud mehed Isabella südamesse alatise hirmu, et ka Jack võib taolises kohutavas olukorras viibida kusagil laatsaretis, või on hoopis hukkunud ja maetud lahinguvälja äärde nimetusse hauda. Vere ja gangreenist roiskuva liha lõhn meelitas kohale pilvede kaupa kärbseid ja moskiitosid, tekitades raskete vigastustega liikumatult lamajatele veelgi enam piina kui valutavad haavad. Mõned neegripoisid ja -tüdrukud seisid haigete voodi ääres ja peletasid palmioksaga kärbseid, kuid taolisi väikesi abistajaid oli vähe, sest kõik neegrid, siin suured kui väikesed, töötasid istandustes ja kasvatasid puuvilla sõjaväe tarbeks.
    Õhtuti nuttis Isabella meeleheitest, väsimusest ja hirmust ning igatsusest Jacki järele. Nukra muigega meenutas ta Jacki räppimist enne lahkumist – naiivne, rumal Jack, ta veel ei teadnud mis on sõda…
    Sõda kulges omasoodu edasi. Lõuna naised olid uhked oma meeste üle. Siidkleitide kahisedes võtsid nad vastu oma laatsaretist väljakirjutatud mehi, olles jõudnud arusaamisele, et hädaohu ja surma käest näpatud armastus on veel kaks korda magusam. Aga armatsemiseks aega polnud antud, sõjahaavadest paranenud mehed kutsuti uuesti lahingutandrile.
    Konföderatsioonile kulges sõda vahelduva eduga; kord saabusid lahinguväljalt rõõmusõnumid, veidi hiljem aga teated taandumistest. Selles rindejooneta, iseäralikus ja reegliteta sõjas polnud enam midagi kindlat ning keegi ei ütelnud enam: “Üks võit veel ja sõda on läbi”. Birminghami saabus iga nädal vagunite kaupa haavatuid, seati valmis täiendavaid laatsarette, ka linnaelanike kodud oli haigeist ja haavatuist tulvil ning üha rohkem ja rohkem naisi kandis musta. Sõdurihaudade ühetoonilised read Birminghami kalmistul venisid iga päevaga pikemaks, ja keegi ei teadnud kui palju hukkunud sõdureid lebas matmata või maetult Georgia, Tennessee või Virginia väljadel.
    Jänkide blokaad Konföderatsiooni sadamate ümber oli tihenenud. Unioon oli vallutanud peaaegu kõik tähtsamad Konföderatsiooni sadamad alates Floridast kuni Chesapeake`i laheni: Fort Pulaski, Port Royal Sound, Fort Macon, New Bern, Cape Hatteras, Pamilco Sound, Roanoke island, Albermarke Sound ja Norfolk. Konföderatsiooni toetavate Prantsusmaa ja Inglismaa sõjavarustusega laevad ei pääsenud ligi; luksuskaupu smugeldavaid Euroopa spekulante aga Uniooni kahuripaadid ei häirinud, sest raha ei haise ei siinpool ega sealpool ookeani. Venemaa hoidus Uniooni poole, sest Alaska müügi läbirääkimised olid mitte ainult käimas, vaid lõpule jõudmas.
    Olukord muutus Lõunale aina halvemaks. Laatsarettides ei jätkunud hiniini, oopiumi ja kloroformi. Operatsioonid tehti sageli ilma narkoosita, siis kostis üle laatsareti õudne, verd tarretama panev hädakisa, räige vandumine või härdad palved. Õhtuti, olles surmaväsinult laatsaretist koju jõudnud, istus Isabella voodiäärele, nuttis õlgade vappudes, kaeblikult ja nii meeleheitlikult, justkui tahaks hing kehast välja lennata, et sellest ränkraskest maisest koormast vabaneda. Olles nutmisega oma südant veidike kergendanud, tõusis Isabella jalgele ja asus köögis pesema haavatute veriseid sidemeid, sest ka sidemete jaoks ei jätkunud enam riidematerjali. Kasutatud sidemed tuli pesta, triikida, rulli keerata ja uuesti kasutusele võtta.
    Puudust ei tuntud mitte üksnes sidemeriidest, läbi mereblokaadi ei saabunud enam isegi mitte kalleid luksuskaupu, kleidi- ja ülikonnariiet. Aidanurgas aastakümneid seisnud kangasteljed toodi jälle välja, seati üles ja nüüd võis näha peaaegu igas majas mossis näoga neegrinaisi kangastelgi sõtkumas. Kogu Lõuna riietus kodukootud pähkelpruunist riidest valmistatud rõivastesse, sama värvitooni omandas ka Konföderatsiooni munder. Kaunist halli mundrit kandsid nüüd veel ainult mõned varustusvalitsuse ohvitserid, kes polnud kordagi lahinguväljal püssirohusuitsu nuusutanud, kuid seda enam uhkeldasid oma laitmatus korras mundrite ja läikivate saabastega. Vööl kõlkus neil rikkalikult kaunistatud käepidemega mõõk, mida nad, olles embriagado olekus, kasutasid arbuusi pooleks löömiseks.
    Kuigi Lõuna daamide hulgas levisid kuuldused, et sellel hooajal on krinoliinid Pariisis laiemad ja kleidid üldse lühemad, ja seelikuosa ei lõpe mitte enam kroogitud volangidega, vaid kinnitatakse lainjalt festoonidena, jättes kinnituskohtades paistma aluskuuepitsi, ei omanud need kuulujuttudest mitte vähemalgi määral enamat tähendust. Birminghamis elati sõjaolukorras, isegi igapäevane leib muutus haruldaseks. Aga ikkagi kandusid Pariisi moeuudiseid suust suhu edasi, olenemata moeajakirjade puudumisest, sest naised jäid naisteks ka sõjaajal. Teati rääkida, et kleidiserva alt piiluvad pandaletid ei ole enam moes, aga missugused need aluspüksid pariisitaridel täpsemalt olid, see jäi kodusõja tingimustes selgusetuks… Ja ikkagi jõudsid läbi blokaadi kuuldused, et kübarad olid Pariisis sel aastal tublisti väiksemad ja ei istunud enam nii sügavasti peas – katsid vaid pealage, ja et lillede asemel kaunistati neid nüüd sulgedega, ja et Prantsuse keisrinna, Hispaania krahvinna Eugènie de Montijo, ei kandnud õhtutualeti juurde enam šinjooni, vaid laskis juuksed üles kammida, nii et kõrvad olid täiesti paljad, õhtuti aga meeldis tema abikaasale, keiser Napoleon III-le, naise juuksepaela lahti sõlmida ja juuksed õlgadele laiali laotada; teati ka rääkida, et õhtukleitide dekoltee oli jälle skandaalselt sügav.
    Birmingham kubises spekulantidest. Kellel oli sularaha, nood ostsid kaupu üles laadungite viisi ja jätsid selle siis hinnatõusu ootama. See ei jäänud tulemata, sest järjest suureneva tarbekaupade nappuse tõttu tõusid hinnad iga kuu. Inimesed pidid kas ilma läbi ajama või maksma spekulantide nõutud hinda ning vaesemal ja keskmise sissetulekuga rahval läks järjest raskemaks. Hindade tõusuga Konföderatsiooni raha väärtus langes ja selle kiire langusega kaasnes metsik iha luksusasjade järele. Blokaadimurdjad mõistsid konjunktuuri ja tõid sisse “hädavajalikke” kaupu, milleks ei olnud siiski mitte püssid ja püssirohi.
    Lähenesid 1862. aasta jõulud ja Birminghami elanikke ootas kasin jõululaud ning mure rasketes kaitselahingutes võitlevate poegade ja abikaasade pärast. Rindejoon, kui seda üldse võis rindeks nimetada, hüples siia-sinna, edasi tagasi. Jõululaupäeval jõudis linna rõõmustav teade – Konföderatsiooni väed olid saavutasid Fredericksburgi all vapustava võidu ja jätkasid jänkide jälitamist. Pühade ajal peeti kirikutes tänujumalateenistusi ja loodeti, et Jumala abiga saavad jänkid lõplikult lüüa.
    Talv möödus Birminghamis vaikselt, lahingud olid võitlusväljadel soiku jäänud, vaenuväed olid kaevunud maasse, püsisid oma positsioonidel ja ootasid kevadet, et siis võitlust jätkata. Lõuna oli kindel – sel suvel teeb Konföderatsioon jänkidele asja lõplikult selgeks, sügiseks on sõda läbi. Lõuna kindralid ja sõjamehed olid lahingutes karastatud, jänkid olid Fredericksburgi all nende võitlusvõimet tunda saanud ja teadsid nüüd, kellega on tegemist.
    1863. aasta aprillis alustas Unioon ootamatut pealetungi. Kolonel Streight`i ratsavägi ilmus äkitselt Georgiasse ja suundus Rome`i peale, et läbi lõigata elutähtis raudteeliin Birminghami ja Tennessee vahel, ning seejärel hõivata Konföderatsioonile ülimalt tähtis Birminghami raudteesõlm, sealsed vabrikud ja sõjamoona laod. Birminghami elanikud vaatasid üksteisele kohkunult otsa – kas tõesti sõda jõuab juba otsaga siia? Miks meie kindralid ometi talveunest ei ärka ja vaenlasele vastu ei tõtta?
    Peagi jõudis linnaelanikeni rahustav teade – Konföderatsiooni kindrali Nathan Betford Forrestiti ratsavägi asus jänkisid jälitama ja astus nendega lahingusse veel enne, kui nad Rome`i jõudsid. Jänkide ratsavägi, suutmata välja kannatada ööd ja päevad kestnud jälitamisi ja lahinguid, põgenes tuldud teed tagasi; Georgia oli jänkidest vaba! Maikuus saabus uus rõõmuteade -Konföderatsioon oli saavutanud suure võidu Chancellorsville`s. Kuigi rõõmusõnumit tumestas ühe Lõuna tunnustatuima kindrali, Murdumatu Jacksoni langemine Chancellorsville`i lahingus, näitas just tema kangelastegu kõigile Lõuna patriootidele, et nüüd läheb Konföderatsioon välja täie panga peale, jänkid peavad alla andma ja siis on see verepulm ükskord läbi.
    Suvel saabus lahinguväljadelt üha uusi ja uusi rõõmustavaid teateid. Birminghami elanikud rõkkasid rõõmust ja naersid – jänkid nüüd mõned sõjamehed, Euroopast kokku korjatud väljaõppeta pööbel, kellele dollar näpu vahele pistetud ja lahinguväljale saadetud! Kõigele neile juubeldust tekitavatele teadetele pani krooni pähe viimane teade – legendaarne kindral Lee marsib Pennsylvaniasse. Nüüd oli kõigil olukord selge – vaenlane on Lõunast välja tõrjutud, lahingud käivad vaenlase territooriumil, ja see on viimane võitlus. Järgneb võit!
    Lõunaosariiklaste südamed põksusid lootusrikkalt, võidus ei kahelnud enam keegi. Hoolimata puudusest ja raskustest, hoolimata toiduainetega hangeldamisest ja muudest niisugustest hädadest, hoolimata surmast, tõbedest ja kannatustest, mis olid jätnud jälje pea igasse perekonda, öeldi Lõunas jälle: “Üksainus võit veel, ja sõda on möödas.” Jänkid olid olnud kõva pähkel pureda, aga lõpuks oli konföderaatide hammas neile peale hakanud.
    Juulikuu lõppes, aga põhjast ei saabunud mingeid teateid, sest lahingud toimusid vaenlase territooriumil ja sideliinid ei töötanud. Birminghami elanikud olid jäänud vaikseks, kõiki näris ärev ootus ja ebamäärane kartus. Augustis jõudsid kohale esimesed kuuldused, ja need polnud kuigi lootustandvad. Pennsylvanias, Gettysburgi linna lähedal, oli peetud raske lahing, aga kuidas see kulges, ja kas vaenlane sai lõpuks lüüa, seda ei osanud keegi öelda. Kuulujutud üha levisid, teati isegi rääkida, et kindral Lee on lahingus langenud. Ja justkui sellest veel vähe, saabus läänest Birminghami elanikke kohutav teade – peale vihast ja verist võitlust olid jänkid vallutanud Vicksburgi. Nüüd oli Lõuna peamine tuiksoon, majanduslikult ja sõjaliselt ülimalt tähtis Mississippi jõgi Saint Louisist kuni New Orleansini Uniooni käes, mis tähendas ka seda, et Konföderatsioon oli kaheks lõigatud.
    Nädalaid hiljem saabus Pennsylvaniast juba täpsemaid teateid. Neid kuuldes langesid Birminghami elanike pead norgu ja südameisse laskus sügav mure – kindral Lee sai Gettysburgi all lüüa, tema armee, mis oli lahingutes kaotanud veerandi oma meestest, suruti jänkide poolt tagasi Virginiasse. Ja justkui sellest kõigest veel vähe, said Birminghami elanikud uue ehmatava teate – Uniooni kindral Sherman oli novembris vallutanud Chattanooga. Jänkide väed asusid nüüd põhjas ja lõunas, idas ja läänes; sõda oli jõudnud Birminghamile üsna lähedale, ta asus justkui saareke keset tohutut võitlusvälja.
    Peagi hakkasid Birminghami saabuma surmateated; pikad nimekirjad Gettysburgi, Chattanooga ja Vicksburgi all langenuist. Linnas leidus vaevalt perekonda, kes poleks kaotanud poega, abikaasat või lähedast. Aukuvajunud silmadega, murest murtud paledega Birminghami naised ja noored neiud riietusid musta.

    Üheksas peatükk. Uniooni kindral Sherman asub pealetungile. Indiaanlane üritab kindralit tappa. Lõunaosariikide siss võtab leitnant Jack Kruze sihikule, aga jääb päästikule vajutamisega hiljaks. Uniooni vähejuhatus saadab kapten Jack Kruze eriülesandega New Mexicosse. Väikest Pampa linna tabab joomahullus. Sõjaväeparaad Fort Defiances. Räbalates ja paljasjalgsed sõdurid annavad kindral James Carletonile au. Kapten Jack Kruze ähvardab kindrali arreteerida. Rahu sõlmimine indiaanlastega. Kapten Kruze külastab Suure Piisonisarve kodupaika Bonito kanjoni suudmes.

    1863. aasta novembris jätkasid kindral William Tecumseh Shermani väed pealetungi, eesmärgiks oli vallutada Birmingham ja Atlanta. Vägede ees liikus leitnant Jack Kruze luureeskadron. Suurepärase rühiga leitnant Kruze, ratsutades oma toredal hobusel, nägi välja tõelise sõjakangelasena. Uniooni armee kaunis sinine munder ja selle juurde kuuluv nahktšaako, kõrge, silindrikujuline või ülalt veidi laienev nokaga müts -, oli daamidele ülimalt pilkupüüdev. Vormikuuel ristusid valged rihmad, mis tegid põhjaosariikide võitlejad hästi eraldatavaks lõunaosariikide hallides või pähklipruunis mundrites sõjameestest.
    Ühe väikese külakese all kindral Shermani väeosade liikumine takerdus. Nende ees laius lage väli ning selle vastasservas, piki kõrgendikku, kulges vaenlase kaevikuteliin. Hommik oli vihmane ja kindral Sherman tuli otsusele, et ilm on rünnakuks ebasobiv, maapind liialt pehme hobustele ja kahurite veeretamiseks. Enne keskpäeva ilm selgines, pilvede vahelt paistis ähmane päike ning kindral leidis, et maapind on küllaldaselt kuivanud. Väed asusid liikvele ja rivistusid kolmes osas – jalavägi paremale tiivale, otserünnakuks; metsaäärsesse nõkku seati lahingurivistusse kapten Dawson`i ratsavägi, eesmärgiga haarata vaenlast küljelt; põõsaste vahele, jalaväe seljataha, paigutati kahurid.
    Korrapäraselt paigutatud rividele pakkusid vaheldust ning tekitasid lahingueelset pidulikkust ja ülevustunnet ratsanike salgad – väeosade komandörid oma käskjalgadega, signalistid ja võitluslippe kandvad staabiohvitserid. Ohvitserid istusid sadulas, välibinokkel silmade ees ja andsid käsklusi. Käskjalad liikusid hobustel kergelt traavides edasi-tagasi ja edastasid käske.
    Eesliin asus positsioonidele, aga samal ajal saabus tagala järele ja jäi välilaagrisse kahe-kolme miili võrra võitlusväljast tagapool. Seati valmis kanderaame ja välilaatsarette. Veokid püssirohu ja mürskudega ja muu sõjavarustusega paigutati eraldi, pisut kaugemale. Moonavoor sättis ennast väliköögile lähemale. Kui positsioonidel pealetungiks valmistuva armee juures valitses täpsus, ametlikkus, kindlameelsus ja vaikus, siis tagalas valitsesid ärevus, segadus, sagimine ja kära; sõjaväeline kord oli kadunud üleüldisse melusse.
    Kindral Shermani väed olid rünnakuks valmis. Töö võis alata. Kõigepealt anti vaenlase kaevikutele maruline suurtükituli. Mürsuplahvatused paiskasid üles mullakamakaid ja mehi, tihe suitsupilv kattis vaenlase positsioone. Peale kümneminutilist ettevalmistustuld puhus signalist sarve ja kindral Shermani jalavägi asus liikvele. Tääkidega püssid õieli ees, näod kivistunud, silmades hullumeelne läige, sammusid mehed mööda lagedat välja vaenlase poole. Tulistamiseks oli vahemaa veel liiga kauge nii neile kui vaenlasele, aga iga samm tõi neid laskeulatusele, ja seega ka surmale lähemale. Äkitselt paiskusid kõrgendikul üles tihedad suitsupahvakud ja seejärel jõudis kohale ka püssiragin – konföderaadid avasid marulise tule. Unionistid tulistasid vastu, ümberringi kostus karjeid; saanud tabamuse, jäid mehed justkui ehmatusest kangeks ja kukkusid siis näoli maha; mõned pihtasaanud üritasid justkui õhku karata, püss lendas kaares eemale ja tungis täägiga maasse.
    Jalavägi oli oma püssid tühjaks tulistanud ja heitis maha, et uuesti laadida, aga marulise tule all võis ainult kahe käega pead kinni hoida ja jumalalt abi paluda. Kindral Shermani jalavägi oli maha surutud ja mitte mingi vägi ei oleks suutnud neid panna rünnakut jätkama. Lisaks püssitulele asusid lagendikul lamavaid mehi tapma konföderaatide suurtükid.
    Kindral Sherman saatis rünnakule ratsaväe, et haarata vaenlast küljelt. Nüüd koondus kogu püssituli Shermani ratsaväele. Mehi langes sadulast, mõned neist jäid jalaraudadesse rippu ja lohisesid peaga mööda maad; hobused hirnusid ja ratsanikke seljast paisates kappasid hullunult mööda lahinguvälja ringi.
    Kasutades ära ratsaväe rünnakut, käskis kindral Sherman puhuda jalaväele taganemissignaali. Liikumatult maas lamavad mehed kargasid püsti ja lidusid kummargil, tagumikud püsti, mööda lagendikku tagasi, vaenlase laskeulatusest välja. Shermani ratsavägi kihutas mööda nõlva alla, kaitsvasse nõkku. Rünnak oli täielikult ebaõnnestunud: positsioonid olid ülimalt ebavõrdsed, vaenlane asus kõrgendikul, hästi ettevalmistatud kaevikutes ja teda ei suutnud neist välja kõrvetada isegi tihe suurtükituli.
    Mõlemal poolel saabus täielik vaikus. Haavatud ja surnud lebasid väljal. Surnud lebasid vaikselt ja rahulikult, haavatud aga oigasid ja palusid härdalt abi, samas kartsid ennast liigutada, sest vaenlane võis puhtast hasardist proovida maaslamaja pealt oma tulistamistäpsust.
    Kindral Sherman kutsus leitnant Kruze enda juurde ja sõnas lakooniliselt:
    “Leitnant, minge ja öelge kapten Dawson`ile, et ta liiguks oma ratsaväega märkamatult ja suure kaarega vaenlase seljataha, nii lähedale, kui maastikukaitse võimaldab. Kui meie jalavägi asub pealetungile, rünnaku vaenlast selja tagant.“
    Kindral Sherman otsustas järjekordselt kasutada oma lemmikvõtet, mis oli talle mitmetes lahingutes edu toonud. Aga anda luurerühma ülemale soovitusi, kuidas ta peaks ülesande täitma – jalgsi või ratsa, joostes või roomates – ei pidanud kindral vajalikuks, ohvitser tegutseb vastavalt olukorrale. Kuid leitnant Jack Kruze sai käsust aru nii nagu see anti. Ta hüppas hobusele ja sööstis kerge galopiga lagendikule. Talle hõigati järele, et ta tagasi pöörduks, sest lagendikul ootas teda kindel surm. Aga hüüdjate hääled haihtusid õhus, leitnant kihutas täies galopis edasi. Leitnant Jack istus sadulas sirgelt, ratsmed vasakus käes, paremas käes löögivalmis mõõk, justkui tormaks ta rünnakule. Kõik oli veel vaikne, vaenlane ootas, millal vaenlase luuraja või ülemuse käskjalg jõuab laskeulatusse. Leitnant Jack Kruze kihutas aina edasi, pöördus vasakule ja võttis suuna kapten Dawson`i positsioonidele.
    Kuigi kindral Shermani ja kapten Dawsoni positsioonidelt jälgiti hinge kinni pidades üksikut ratsanikku keset võitlusvälja ja iga hetk oli oodata saatuslikku püssilasku, algas vaenlase tuli ikkagi ootamatult. Kümnetest püssidest andis vaenlane tuld üksiku ratsaniku pihta. Püssikuul viis leitnant Kruzel mütsi peast, aga ta kihutas aina edasi. Äkitselt, käsku ootamata, asusid vaenlase positsioone materdama kindral Shermani suurtükiväelased. Vaenlase kaevikud mäeharjal mattusid tolmupilve, aga see ärgitas tegutsema ka konföderaatide suurtükiväe; lisaks püssitulele, mis üha tihenes, asusid üksikut ratsanikku jahtima ka vaenlase kahurid.
    Leitnant Kruze kihutas aina edasi ja oli jõudmas juba üsna lähedale päästvasse, püssitule eest varjavasse nõkku. Äkitselt ta hobune komistas, lendas ülepeakaela ja paiskas ratsaniku kõrges kaares maapinnale. Hobune üritas tõusta, kuid vajus kaeblikult hirnudes rohule. Leitnant Kruze hüppas koheselt jalule ja seisis nüüd, mõõk käes, kahe tule vahel ja teadis, et väljatulistatud kuul ei tee enam vahet omade või vaenlase vahel. Jack seisis, ja justkui ootas surma, sest midagi muud temal enam loota ei olnud. Aga siiski, järsku märkas ta sügavat uuret, mis loogeldes suundus vasakule, kapten Dawson`i positsioonide suunas. Hetkega oli Jack kõhuli ja roomas maona vingerdades mööda uuret, aina lähemale oma eesmärgile. Vaenlane, olles kaotanud oma “peamise” sihtmärgi, vakatas, tulistamine lõpetati ka Uniooni poolel. Järsku kerkis kaugel, väljaspool konföderaatide laskeulatust, leitnant Jacki tuules lehvivate juustega pea, seejärel tõsteti võidurõõmsalt peakohale mõõk – Jack oli elusa ja tervena jõudnud oma sihtpunkti, kapten Dawson`i positsioonidele. Uniooni poolel, ja seejärel ka Konföderatsiooni kaevikutest, tulistati pauke õhke ja hõiguti kiiduhüüdeid, sest sõjamehe vaprust oskavad hinnata nii omad kui vaenlased.
    Vastu õhtut saabus kindral Shermani juurde kapten Dawson`i sidemees ja kandis ette: “Ratsavägi on asunud positsioonidele!”
    Uniooni suurtükid asusid andma ettevalmistavat tuld; see oli konföderaatidele selge märk – vaenlase jalavägi asub uuele rünnakule. Püssid seati laskevalmis ja sihiti välja, kogu lagendik oli justkui peopesal. Jänkid tulge! Seekord kõrvetame pisut kõvemini! Konföderaatide suurtükiväelased rihtisid oma torude laskekaare nii, et lõhkevad mürsud lõikaksid ära Uniooni jalaväe taganemistee. Seekord te, kuradi jänkid, meie käest ei pääse!
    Õhtuhämaruses väljus kindral Shermani jalavägi väljale ja asus vaenlasele lähenema. Aga enne kui liginev vaenlane jõudis laskeulatusse, kostis nende poolt konföderaatide imestuseks tihe püssiragin. Kuulid potsatasid kaevikute ette, jõudmata sihtmärgini. Konföderaadid kehitasid põlglikult õlgu, olles arusaamisel, et unionistide närvid ei pidanud vastu. Lahing oli alanud, see tõmbas endaga kaasa ja peagi andsid konföderaadid oma kaevikutest vastutuld kõigist torudest. Äkitselt toimus midagi kohutavat. Justkui ei kusagilt ilmusid Uniooni ratsanikud, raiusid mõõkadega surnuks kõigepealt kahurväelased, ja seejärel vajus kogu ratsanike laviin kaevikutele. Sadulaholstritest tõmmati välja kuuelasulised colt-revolvrid ja tühjendati kaevikurinnatistel lamavate konföderaatide pähe enne, kui nad üldse mõistsid, mis toimub. Mõned konföderaadid, kasutades ära üldist segadust ja õhtuhämarust, lidusid püsse käest visates künkast alla, mustendavasse metsatukka. Teised viskusid kaeviku põhja ja andsid ennast vangi.
    Kindral Shermani lahinguline lemmikvõte andis ka seekord soovitud tulemuse; lahing oli võidetud märkimisväärseid kaotusi kandmata.

    Nädal aega liikus kindral Sherman oma väega edasi, vaenlase vastupanu kohtamata. Konföderaadid taandusid, koondasid oma ridu, täiendasid laskemoonavarusid, tõid kohale ratsaväe ja seejärel asusid positsioonidele. Konföderaadid kaevusid maasse ja olid valmis osutama vaenlasele vastupanu. Nemad valisid positsiooni ja olid seetõttu eelisolukorras.
    Vastu õhtut jõudis kindral Sherman oma vägedega vaenlase positsioonide ette. Öö jooksul seadis ta oma väed valmis, et rünnata sõjateaduse kõigi reeglite kohaselt – plaanipäraselt ja külmavereliselt, kaotustest hoolimata. Lahing pidi algama koidikul.
    Pool tundi enne lahingu algust kihutas kaarikul kohale väeosa postiljon. Ta hobune oli üleni vahus ja higist läbimärg. Mehhiko sõjast osa võtnud vana eruseersant teadis, et rünnakud algavad alati koidikul, ja ta kiirustas, et sõjamehed saaksid veel enne lahingut oma koduste ja armsamate kirjad läbi lugeda.
    Kirjad jaotati laiali, hõiguti nimesid ja anti piki lahingupositsiooni käest kätte edasi.
    Erutusest värisevate kätega rebisid noored ohvitserid, seersandid ja sõdurid kirjaümbriku lahti, suudlesid kirja, kalli tüdruku kaunist, püüdlikku käekirja, ja asusid hingevärinal lugema. Noorte ohvitseride kirjad sisaldasid peaaegu et ühtesid ja samu, südant magusa õnnega täitvaid ridu: “ … ma armastan sind, ning piiritu kaugus ja sõda, mis meid lahutab, muudab minu armastuse sinu vastu veelgi tugevamaks ja palavamaks… Ma ei unusta iialgi meie viimast ööd, mis järgnes West Pointi lõpuballile… Oh, lõpeks see neetud sõda ainult kiiremini, ja siis me abiellume, ja me elu saab olema kaunis ja õnnelik…”
    Kindral Shermani signalist puhus lahingusarve, anti käsklus: “Koonduda!” Kahetsustundega pistsid sõjamehed kirja põuetasku, südame lähedale – pärast lahingut loen lõpuni, siis on aega lugeda ja unistada, siis ilmub jälle silme ette kalli tüdruku kaunis pale…
    Oodati rünnakukäsku. Ees laius jällegi peaaegu tasane, kerge tõusuga lagendik, mis lõppes küngastega ja milles harjal oli ennast “mugavalt” sisse seadnud vaenlane. Laugjat nõlva katsid üksikud põõsad. Nõlva äärest algaval niidul heljus kerge udu. Ümberringi valitses täielik vaikus ja rahu, kuid iga mees selles rünnakuootel ahelas teadis, et ta seisab silmitsi surmaga.
    Lahingusarv puhus rünnakukäsku. Mehed tõusid ja hakkasid ühtses rivis, sörksammul vaenlasele lähenema. Tulistamiseks oli vahemaa veel liialt suur. Äkki tõusis künkalt kõrge valge suitsusammas, seejärel kostis ähvardav, üha lähenev vilin, justkui kiire minoorne poognatõmme viiulil ja siis kärgatus. Rünnakule asunud mehed viskusid rohu sisse, nende kehad võbisesid, käed püüdsid peopesadega varjata pead ja katta kõrvu.
    Valitses täielik vaikus. Sellele ainsale mürsule ei järgnenud teist, kolmandat ega neljandat. Rohus lamavad sõdurid kergitasid imestunult oma päid ja vahtisid seersandi poole, see pööras oma pilgu leitnandile, leitnant ootas kapteni käsku. Konföderatsiooni suurtükiväelased künkal, olles esimese lasuga teinud kindlaks lennutrajektoori, sättisid kiirustamata oma torusid vajalikku asendisse.
    Uniooni kapten andis käsu tõusta ja rünnakut jätkata; käsk liikus mööda ahelikku, mehed kargasid jalule ja liikusid sörksammul edasi, püssitäägid õieli ees.
    Konföderaatide suurtükid andsid kogupaugu. Paljud enam mürsu lõhkemist ei kuulnud, sest sellel momendil ei asunud nende hinged enam siin ilmas, ja kuna mürsud lõhkesid tihedalt ja täpselt Uniooni kompanii ridade keskel, ei olnud neile lõhkemistele ka kuigi palju pealtvaatajaid. Mürsu lõhkemisest paiskusid kehad maapinnalt õhku ja langesid siis mitmes tükis tagasi, ja polnud enam tähtsust, kas need kehaosad kuulusid reamehele või leitnandile.
    Koheselt asus tuld sülitama ka kindral Shermani kahurivägi. Marulise tulega sunniti vaenlase suurtükid vaikima, emakesse maasse küüntega klammerdunud Uniooni jalavägi tõusis ja jätkas rünnakut, vaenlase positsioonid külvati üle ägeda tinasajuga. Seejärel sööstis lahingusse kindral Shermani ratsavägi, haaras tiibadelt ja põrkas kokku Konföderatsiooni ratsaväega. Mõlemalt poolt kostis lakkamatu kõrvulukustav kahurimürin, haavatud hobuste hirnumine, inimeste karjed ja lahingukisa; tihe suitsupilv kattis lahinguvälja. Kindral Shermani jalavägi tungis vastase positsioonidele, algas kohutav täägivõitlus. Võitlus kestis enam kui kaks tundi. Lõpuks, kui kumbki pool oli kandnud ränki kaotusi, loovutasid konföderaadid positsiooni, taandusid ja kaevusid uuesti. Lahing vaibus.
    Järgmise päeva hommikul ei alustanud kumbki vaenupool sõjategevust. Kindral Sherman andis meestele puhkust ja topelttoiduportsjonid. Konföderatsiooni armee oli ootel, lahingukorras taganemist ei alustanud. Ka järgnev öö möödus rahulikult, aga koidik algas jällegi Uniooni rünnakuga. Kindral Shermani ratsaväekorpused sööstsid Konföderatsiooni positsioonide kallale. Näis, et konföderaadid hakkavad tagasi tõmbuma. Silmapiirile kerkis hommikupäike ning kindral Sherman hüüatas võidurõõmsalt: „See on meie võidupäike!”
    Mitme tunni jooksul käis kõrgendik käest kätte. Tuld andsid ühteaegu sajad kindral Shermani ja Konföderatsiooni suurtükid. Mitmeid korda astusid vaenupooled käsitsivõitlusse; lahinguhoos vastamisi sattunud massi pihta avati kummaltki poolt tihe kartetšituli, vahet tegemata omade ja vaenlaste vahel, sest olukord muutus ülimalt kiiresti. Kindral Shermani ratsavägi kihutas mööda nõlva ja lõikus lahinguvälja keskkohta, kuid Konföderatsiooni patareid andsid ratsaväe pihta marulist tuld ja unionistidel tuli kanda suuri kaotusi.
    Päev oli jõudnud juba keskpäeva, kui kindral Shermanil õnnestus lõpuks Konföderatsiooni väeosad lõplikult purustada ja taganema sundida. Konföderaadid olid kandnud suuri kaotusi, samas olukorras oli kindral Sherman. Nüüd oli kõik läbi, jäi veel ainult haavatutele abi anda ja surnud matta, “natuke koristada”, nagu hambamehed ütlesid.
    Koristada polnud just vähe. Lahinguväli oli täis surnukehi; meeste ja hobuste laibad segamini. Mõnes kohas vedeles ainult pea, teisal jällegi peata keha; eriti palju leidus keha küljest ära rebitud käsi ja jalgu. Laipade juures vedelesid relvad, padrunitaskud ja mürsukildude poolt räbalateks rebitud mundritaskutest välja kukkunud kirjad. Lahinguväljal liikusid kanderaamiga mehed, korjasid üles ja viisid ära neid väheseid, kes veel elumärke ilmutasid. Enamik haavatuid oli surnud esmaabi puudusel, sest kui käib lahing, peavad haavatud ootama. Suvises kuumuses hõljus üle lahinguvälja hingemattev hais. Mürsutabamuse saanud talu tarandikust olid sead lahti pääsenud ja tuhnisid nüüd laipade ja meelemärkusetult lamavate haavatute vahel ringi.
    Käsi ja jalgu kokku korjates koristajad oma pead eriti ei vaevanud – need sobitati laipade juurde, kellel või millel üks või teine ihuliige parajasti puudu oli; koristajate imestuseks ei tulnud kätest ja jalgadest puudu, aga ei jäänud ka üle… Pead keha juurde asetades ei olnud koristajad kindlad, kas see ikka sai õigesse kohta, sest ainult jumal üksi teadis, millise keha juurde see või teine pea kuulus.
    Lahingus hukkunud vaenlase sõjamehe isikut kindlaks teha eriti ei püütud, piisas loendamisest, samas nende arvudega ei koonerdatud – võitja poole väeülema ametlik aruanne väljendas pigem soovunelmat kui tegelikkust.
    Kellaosutid lähenesid juba keskööle, aga kindral Sherman istus ikka veel oma telgis väikese kokkupandava lauakese ääres ja koostas Uniooni vägede ülemjuhatajale raportit. Tema telk oli tavaline kümme korda kaksteist jalga suur ulualune, mida valgustas üksainus plekktopsi pistetud rasvaküünal. Kuna telk oli püstitatud rohule, siis võib öelda, et telgi põrandat kaunistas roheline muruvaip.
    Nurgas seisev igivana, jumal teab kust leitud, pragunenud nahaga kaetud kirst, taburet ja mõned rullikeeratud jämedast riidest tekid moodustasid kogu telgi sisustuse. Kindrali selja taga rippus telgiposti varda sisse löödud naela otsas revolvrivöö, mille kabuuris Colt Frontier. Tupes mõõk oli koos vööga heidetud lauale.
    Öö oli pime ja tormine. Vihm rabistas telgipuldanil ja voolas ojadena alla, kohati tilkus vett telgisiilude vahelt läbi. Tugevad tuuleiilid raputasid aeg-ajalt seda üsna viletsat peavarju, ähvardades seda ümber lükata või minema kanda. Kindral Sherman kastis sule tindipotti ja lõpetas raporti sõnadega: “Viimaste ööpäevade jooksul tegelesime peamiselt positsioneerimisega. Esines mitteolulisi kokkupõrkeid vaenlasega, väeosa märkimisväärseid kaotusi ei kandnud.”
    Raporti lõpetanud, ulatas kindral selle käsundusohvitserile: “Hommikuse postiga saada teele.” Seejärel ringutas, haigutas ja asus lahti harutama väikest jõupaberisse mässitud pakikest – välja ilmus pruunikas singitükk. Kindral võttis laualt noa, mis oli pigem siiski matšeete kui lauanuga, ja lõikas priske viilu sinki. Käsundusohvitser asetas kindrali ette leivakääru ja kallas karahvinist klaasikese viskit. Kindral hammustas suure suutäie sinki, seejärel leiba, rüüpas viskit peale ja pomises täis suuga:
    “Tänan, Jimy.”
    Ootamatult lükati telgiava kattev riidetükk kõrvale ja sisse astus väeosa luureohvitser leitnant Jack Kruze. Ta munder oli läbimärg ja tema ninaotsast tilkus vett. Leitnant andis au ja kandis ette:
    “Härra kindral! Luurerühm pidas kinni lõunaosariikide sissid, mingi neegri ja indiaanlase.”
    Kindral rüüpas pika sõõmu viskit, mälus suu tühjaks ja sõnas pahaselt:
    “Kurat! Kolavad öösel ringi, selle asemel, et rahus magada, too neeger sisse.”
    See oli keskealine, üsna räbalais mees ja tundus, et ta ei tajunud olukorra tõsidust, sest ta naeratas kindralile tagasihoidlikult, nagu see on orjadel kombeks hea peremehega suhtlemisel.
    “Mida teeb ori sõjaväljal?” käratas kindral Sherman nördinult.
    “Massa, ma puhastasin leitnandi saapaid, aga ta lendas mürsuplahvatuses õhku. Nüüd olen omanikuta ja ei tea kuhu minna.”
    “Lendas õhku!“ Kindral pistis suhu uue singitüki, mälus seda ja sõnas täie suuga õpetlikult: “Sõda selleks peetaksegi, et keegi õhku lendaks, see pole vabandus. Kõik isikud, kes pole sõjaväelased, aga osalevad Konföderatsiooni poolel sõjategevuses, lastakse ilma pikema jututa maha.”
    Neeger tammus jalalt jalale, laiutas käsi ja oskamata midagi targemat öelda, sõnas:
    “Mis kasu sa saad, massa, kui sa mind maha lased?”
    Kindral Sherman kehitas õlgu:
    “Aga mis kasu ma saan, kui ma sind maha ei lase?”
    Neeger vahtis nõutult kindralile otsa, ja pööras siis äkitselt pilgu tema säärsaabastele. “Massa, ma löön sinu saapad läikima.”
    Kindral jäi imestunud pilgul neegrile otsa vahtima, sirutas siis jalad ette, vaatas hindavalt oma poriseid säärikuid ühelt ja teiselt poolt ja sõnas muheledes:
    “Olgu, löö läikima!”
    Neeger tõmbas räbaldunud särgi seljast, laskus käpuli ja asus särgiga kindrali saapaid nühkima.
    Kindral pöördus oma käsundusohvitseri poole: “Too indiaanlane sisse!” Seejärel lisas: “Leitnant Kruze! Minge kuivatage oma riideid, me saame indiaanlasega ise hakkama.”
    Leitnant Jack Kruze andis au ja väljus. Käsundusohvitser hõikas läbi telgiava:
    “Tooge indiaanlane sisse.”
    Hetke pärast puges telgiavast sisse sõdur püssiga, tema järel karmiilmeline indiaanlane ja veel üks vahisõdur.
    Neeger jätkas saabaste nühkimist. Kindral libistas üle vangi pika, hindava pilgu.
    “Vang, mis su nimi on?”
    “Kuna mind puuakse homme varavalges üles, pole minu nimel enam tähtsust,” sõnas indiaanlane, ja tema näos ei liikunud ainuski lihas.
    Kindral ühmas endamisi pahaselt ja sõnas:
    “Olgu. Millise ülesandega saabusid meie positsioonidele?”
    “Luurama.”
    “Mida luurama ja kelle huvides?”
    “Seda, kuidas valged üksteist tapavad. Luurasin enda huvides.” Indiaanlase pilk oli peatunud kindrali ees laual lebaval matšeetel.
    Kindral kehitas õlgu ja pöördus käsundusohvitseri poole:
    “Kuidas väljas ilm on?”
    “Tormituul on vaibunud, vihm lakanud, sir, ja kuu paistab.”
    “Hästi. Viige indiaanlane välja ja laske maha.”
    Käsundusohvitser tõmbas vöölt colt-revolvri, suunas toru vangile ja osutas peaga telgiava poole:
    “Vamos!”
    Indiaanlane seisis liikumatult paigal. Ohvitser haaras vasaku käega tal kraest ja tõukas teda edasi. Äkitselt pöördus indiaanlane ringi, lükkas käsundusohvitseri kõrvale ja sööstis metsiku raevuga kindrali suunas; paiskas ta koos neegri ja tooliga pikali, haaras laualt matšeete ja langes lauda ümber lükates nende peale. Küünal kustus ja telk jäi täielikku pimedusse. Käsundusohvitser ja sõdurid kobasid pimeduses, üritades osutada kindralile abi, kuid kukkusid pimeduses vähkrevatele kogudele ja telgivaiadele; telk langes meestele peale. Kostis vandumist, raevu- ja valukarjatusi. Telgiava juures seisnud vahisõdurid viskasid püssid käest; mõned neist üritasid telgriide alla pugeda, appi kindralile, teiselt jälle asusid kõigest väest tirima laperdavat telgiriiet. Selles tavatus, ennenägematus lahinguolukorras püüdis igaüks üles näidata initsiatiivi ja nutikust. Keegi tulistas õhku. Kõlanud püssipauk ajas ärevusse kogu laagri, puhuti pasunat, anti üleüldine häire. “Staabi” juurde kiirustasid aluspesus ohvitserid, nende järel seersandid. Trumm põrises, reamehed haarasid püssid ja rivistusid väljakule. Ratsaväelased haarasid sadulad õlale ja kiirustasid hobuste juurde, väeosa kokk sulges suure paugatusega paja kaane ja kustutas köögivankri koldes tule, olles valmis kiireks taandumiseks.
    Vahisõdurid jätkasid telgiriide sikutamist, et vabastada lahinguväli. Lõpuks see neil ka õnnestus: kindral Sherman ajas ennast vaevaliselt istuli, ta nägu oli verine, munder räbalates, kuid tundus, et ta polnud haavatud, igatahes mitte surmavalt. Käsundusohvitseri nägu “kaunistas” pikk verine noahaav. Vahisõdurid ronisid tervetena telgiriide voltide vahelt välja. Neeger oli surnud – tema kõri oli pikalt ja sügavalt läbi lõigatud; pimeduses oli indiaanlane kõriga eksinud.
    Kindral Sherman silmitses neegri läbilõigatud kõri, viis siis pilgu kuuvalguses läikivatele säärsaabastele, ja vangutas hämmeldunult pead – neegrist oli olnud isegi väga palju kasu…
    Käsundusohvitser kandis ette kaotustest:
    “Härra kindral! Singitükk on alles, viskikarahvin on katki ja viski maha jooksnud, aga matšeete ja indiaanlane on kadunud.”

    Konföderatsiooni väed taandusid lahinguid lüües Birminghami suunas. Nende liikumist jälgisid pidevalt Uniooni luuresalgad.
    Leitnant Jack Kruze luurerühm, niinimetatud “rootsi” eskadron, mis koosnes Uniooni vägedes teenivatest Ameerika eestlastest, lätlastest ja liivlastest, liikus ettevaatlikult mööda õhtupäikesest valgustatud järsaku jalamit. Jõudnud männilatvade taga kõrguva kaljuseinani, leitnant Jack peatus äkitselt ja jäi, pea kuklas, lummatult ülespoole vaatama. Kalju oli nii kõrge, et kui ta sinna üles vaatas, hakkas tal pea ringi käima. Pool kaljuservast joonistus püstloodis siluetina taeva taustal, teine pool jäi kauguses sinavate mägede varju, sealt edasi jooksis järsak juba orus kasvavate puude latvade kohal. Kõikjal ümberringi laius mets, välja arvatud oru põhjapoolses osas, kus haljendas väike aas, millest lookles läbi madalaveeline jõgi. Aasa rohelus torkas ümberringi kõrguva metsa taustal eredalt silma. Tundus, justkui poleks orust mingit väljapääsu ja leitnant Kruze murdis pead, kust tuli ja kuhu voolas jõeke.
    Aeglaselt ja ettevaatlikult laskus luuresalk mäejalamilt alla ja jõudis oru põhja, rohelisele aasale. Siin, õhtupäikeses punetaval aasal, tehti väike peatus. Sõdurid heitsid püssid ja varustuse maha, kiskusid riided seljast ja tormasid kargesse vette, sest juba rohkem kui kaks nädalat polnud neil olnud võimalust ennast pesta. Eestlasest seersant Andreas jälgis ümbrust ja hoidis püssi laskevalmis. Leitnant Kruze heitis püssi värskele rohule, seisis jõekese kaldal ja imetles ümbritsevat maastikku, justkui tahtes kogu seda metsikut loodust endasse haarata. Kui ta oleks oma pilgu kõrgemale tõstnud, oleks ta kõrgel kaljuserval märganud üksikut ratsanikku.
    Kaljuserval oli oma hobuse peatanud ringihulkuv bushwhacker. Kaljurahn troonis kõrgel järsakul – üle rahnuserva visatud kivi oleks langenud otsejoones ligi viissada jalga allpool kõrguvatesse männilatvadesse. Tegemist oli lõunaosariiklasest sissiga. Need võsahulgused tegutsesid unioonide tagalas ega allunud Konföderatsiooni regulaararmee käsuliinile. Omapäi tegutsedes panid nad toime äkilisi kallaletunge sinikuubedele ja andsid Konföderatsiooni regulaararmeele edasi luureandmeid. Need olid põhilised noored mehed, istanduseomanike pojad, kellede istandused olid juba põhjaosariiklaste poolt laostatud ja mõisahooned maha põletatud.
    Bushwhacker istus sadulas, püss laskevalmilt sadulakaarel, ja vaatles ümbrust. Lõuna suunas mäkke tõusev rada tegi järsu pöörde läände ning kulges siis sadakond meetrit piki mäeharja. Seejärel pööras rada taas lõunasse ja laskus loogeldes läbi metsa. Kõrge järsaku all asus aas, mille põhjas helkles õhtupäikeses väike oja.
    Põhjalikult uuris bushwhacker aasa idakülge, pööras pea läände ja seal midagi huvitavat leidmata, suunas pilgu uuesti all haigutavasse tühjusesse. Suur oli tema üllatus, kui ta märkas rohul lebavat varustust, ojas suplevaid mehi ja kaldal seisvat sinikuubede ohvitseri. Võsahulgus ühmas endamisi põlglikult – leidis ka kollanokast ohvitser koha, kus peatuda; lagendikku võis jälgida kümnelt mäetipult!
    Võsahulgus siiski eksis, arvates, et on siin ainus luuraja. Nii nagu siinikuued ei viibinud selles metsikus paigas üksi, vaid neile pakkus seltsi lõunariiklaste bushwhacker, kuigi püssilasu kauguselt, oli võsahulguse jaoks ka oma kaaslane olemas – jayhawker, kullpasknäär, põhjaosariiklasest siss.
    Jayhawker Bill oli juba mitmendat päeva hulkunud siinsetes paikades, jahtides taganevaid konföderaate. Päevasest ratsutamisest väsinud, ronis ta sadulast ja asetas oma üliraske, piisonite tapmiseks kasutatava Sharpsi püssi rohule. Seejärel päästis valla padrunivöö selles turritavate sõrmejämeduste padrunitega ja heitis selle püssi kõrvale. Sharpsi püss oli Billi lemmikrelv, sellest tulistatud ligi pooleteise sentimeetrise läbimõõduga kuul lendas kilomeetri kaugusele.
    Päev oli palav ja lämbe, aga kõrgel järsaku kohal puhuvad hootised tuuled pakkusid värskendavat jahedust. Jayhawker Bill võttis hobuselt sadula, asetas selle kauboi kombel pea alla ja heitis kaljuserval kasvavate põõsaste alla pikali, et teha väike uinak.
    Päike liikus omasoodu edasi, piilus põõsaste alla ja äratas Billi. Kui ta ennast unesegane istuli ajas, nägi ta midagi, mis tundus täiesti uskumatuna – kanjoni vastasserval seisis kaunis kuju. Ratsanik ja ta hobune joonistusid selgelt välja helesinise taeva taustal, monumendile lisas kaunidust ratsaniku lai sombreero. Ratsaniku escopeta toetus sadulakorjule, parem käsi hoidus päästiku lähedale, vasakusse kätte olid pigistatud ratsmed. Taeva taustal joonistus hobuse külgvaade kauni teravusega, loom vaatas üle õhulagendike taamal kerkivatele järsakutele, kuid ratsaniku peaasendi järgi võis aimata, et ta pilk on suunatud oru põhja.
    Sügavast unest veel toibumata jayhawker Bill ajas end jalgele, astus kuristiku servale lähemale, vaatas alla, ega suutnud uskuda oma silmi – oru põhjas voolavas ojakeses suplesid alasti mehed, mõned neist istusid või lamasid jõepervel; kaldal seisis ohvitser, tema valged õlarihmad paistsid selgesti silma sinisel mundril.
    Hobune kanjoni kaljuserval liigutas end vaevumärgatavalt; see liigutus tõmbas oma igapäevases elus küttimisega elatist teeninud jayhawker Billi tähelepanu endale ja tõi ta tagasi reaalsusse, mis oli hirmuäratav – kui vaenlase luuraja minema pääseb, siis naaseb ta Konföderatsiooni sõduritega ja Uniooni väesalk suletakse kanjonis surmalõksu, ja see kaunis aas saab nende viimseks puhkepaigaks.
    Bill laskus kõhuli, asetas Sharpsi paraja kõrgusega kivile ja lükkas padruni rauda. Ta südametunnistus oli puhas, hingamine rahulik, pilk selge ning mõistus ütles – vaenlase luuraja tuleb ilma hoiatamata maha lasta, tal tuli lahkuda teise ilma palvesõnu ütlemata. Jayhawker Billi raske püss asus suurepärasel alusel, ta käsi oli kindel, ja ta võttis sihikule vaenlase luuraja pea…
    Lõunaosariiklaste bushwhacker tõstis püssi. Tema relv polnud küll mitte mingi eriline snaiperpüss, vaid tavaline, kerge, aga see oli vintpüss ja väga täpne. Bushwhacker surus jalasääred tugevalt vastu hobuse kõhtu – see oli väljaõpetatud hobusele märguandeks, et ta ei tohi teha mitte kõige vähematki liigutust. Võsahulgus surus hambad kokku, peatas hingamise, võttis sihikule esialgu all orus seisva ohvitseri pea, kuid soovides olla tabamuses kindel, libistas sihiku ohvitseri valgete õlarihmade ristumiskohale – sõrm, mõistuse käsutäitja, oli valmis vajutama päästikule …
    Üle oru kandus püssipauk, järsud kaljud võimendasid seda sajakordselt, püssipaugu kaja liikus piki kanjonit ida ja lääne suunas ning kadus kaugusse… Aasal istet võtnud leitnant Jack Kruze sõdurid kargasid jalule, pöörasid oma ehmunud pilgud püssipaugu suunas, ja kangestusid imestusest – ratsanik sööstis läbi õhu alla orgu. Ratsanik istus sirgelt ja sõjameheliku kindlusega sadulas, aga tal oli ainult pool pead! Hobune vehkis kapjadega, sirutas kõik neli jalga tugevasti ettepoole, justkui tahaks ta hüppelt maanduda, ja kadus madalasse männivõssa…
    Jayhawker Bill kergitas oma tagumikku, tõusis ähkides püsti ja asetas oma püssikolka kidura keerdmänni tüvele. Nööpis püksid lahti ja laskis mõnuledes ja pikalt vett. Seejärel patsutas kiirustamata ja asjalikult hobust, seadis sadula ratsu turjale ja kargas sadulasse. Tänane päev oli elatud asja eest!

    * * *

    2.veebruaril 1848 allkirjastatud Guadalupe Hidalgo rahulepinguga kinnitati Ühendriikide – Mehhiko piir. Selle lepinguga said Ühendriigid mitte ainult Texase ja California, vaid ka Arizona ja tohutu Mehhikole kuulunud ala võrra rikkamaks. Sellele juurdesaadud tohutule maalahmakale andsid ameeriklased nimeks New Mexico. Navaho indiaanlaste ümber oli nüüd ring sulgunud. Aga navahode naabrid ja sugulushõimud apatšid olid veel vabad. Nad elasid tollal mõlemal pool piiri, nii Mehhikos kui ka Ameerika Ühendriikide New Mexico aladel. Mehhiko valitsus üritas apatše alistada raha abil, kuulutades, et maksavad igaühele, kes toob tapetud apatši mehe skalbi, sada dollarit; naise skalbi eest viiskümmend ja lapse skalbi eest kakskümmend viis dollarit. Igasugused lurjused tõid küll kokku skalpe, kuid raske oli aru saada, kellele skalp kuulub. Aga taoline “äri” soodustas vaenutegevust, apatšid tungisid valgetele asunikele kallale, olenemata sellest, kas nad elasid siinpool või sealpool Ühendriikide-Mehhiko piiri.
    Apatšid olid Põhja-Ameerika vapraimad indiaanlased. Mis puutub nende kultuurisse, siis kujutas see endast nagu nende navahodest naabritelgi üleminekuastet preeriaindiaanlaste ja Põhjas-Ameerika edelaosas elavate hõimude teise rühmituse – puebloindiaanlaste – vahel. Kui hispaania sissetungijad katsusid apatšide maast oma kolooniat teha, hakkasid nad vastu – misjonäride ristid heideti lõkketulle. Aga hispaanlastelt võtsid nad üle ühe asja: oskuse hobust kohelda. Ja kui nad olid endile saanud hobuse, siis olid nad lihtsalt võitmatud. Niimoodi säilitasid apatšid ja nende naabrid navahod oma vabaduse Hispaania koloniaalriigis.
    Ameeriklastel läks veel aega, enne kui nad Arizona ja New Mexico aladele püsiva asustuse lõid. Aga siiski sagenesid apatšide ja valgete kokkupõrked, mis ei lõppenud ohvriteta. Seda põhjustasid peamiselt uusasunikud, skvotterid, kes ei hoolinud valitsuse ja indiaanlaste vahel sõlmitud lepingutest ja rajasid oma onnid apatšide suguharude alale. Kui nad siis enda omandit püssiga pidid kaitsma ja kaotajaks jäid, nõudis „ülekohtust” nördinud üldsus ikkagi sõjaväe kohaletoomist. Samuti olid preeriaaladel ringiluusivad kurjategijate jõugud, petised, desperaado`d ja borracho`d, Californiasse suunduvad hilinenud kullaotsijad ja sealt täiesti põhjakäinuna tagasipöörduvad inimjõugud ja muu lääne tsivilisatsiooniga kaasnev saast paljude apatšide ja valgete kokkupõrgete põhjuseks. Segadusi põhjustasid ka üliagarad ohvitserid ja sõdurid, kellele idas oli pähe tuubitud indiaanisõdade õudusi ja kel polnud indiaanlastega suhtlemise kogemusi.
    Kui 1861. aastal puhkes kodusõda, jättis Washingtoni valitsus indiaanlased unarusse ja konföderaadid hakkasid neid aktiivselt enda poole meelitama, mis enamasti õnnestuski. 12.juulil võttis Konföderatsiooni erikomisjon eesotsas Albert Pike`iga üle kõik Ühendriikide kohustused ja võlad indiaanlaste vastu ning lubas neile sõltumatuse ja lõunaosariikide kaitse. Samas aga ei jäänud Konföderatsiooni ettevõtmised Läänes Unioonile tähelepanuta, võeti tarvitusele vastuabinõud.
    1862.aasta kevadel marssis Californiast New Mexicosse kindral James Carletoni juhtimisel kahe tuhande pealine vägi, milles oli ainult kuussada regulaararmeelast, ülejäänud olid maakaitseväelased ja lisaks sõjameestele liikus väeosaga kaasa kakssada daami, kes nimetasid ennast pesunaisteks. Sõjaväeosa, niinimetatud California Kolonn, jättis imposantse mulje, kuid oli üpris võitlusvõimetu. Sõjaväega kaasa liikuvate daamide auks tuleb tunnistada, et paljud neist tulistasid täpsemini kui mehed; kuna aga neil mõlkusid peas muudki mõtted kui indiaanlaste või konföderaatide tagaajamine, meelitasid “pesunaised” nii suure arvu mehi deserteerima, et vägi kahanes kiiresti paarisajale mehele. Needki olid räbalais ja tegelikult elasidki marodeerimisest indiaanlaste arvel, sest ei kindral Carleton ega tema mehed polnud ammu palka saanud. Juhuslikes kaltsudes ja tihti lausa indiaanlaste rõivastes maakaitseväelased panid tihtipeale koti selga ja kadusid koju, Californiasse põldu kündma. Kindral Carleton, Tähepealik, kandis oma õlgadel suuri tähti; ta oli auahne ja võimukas ning sõjameeste deserteerimisest ülimalt nördinud – meie võitleme oma riigi pärast, nemad oma kapsamaa eest.
    Pealiskaudselt kindlustatud laager löödi üles Rio Grande orus, kuid sõjameeste elu oli võrdlemisi igav, sest polnud mitte kellegagi sõdida – Konföderatsiooni hallkuued olid Texasesse põgenenud. Jäi üle ainult lüüa kord majja indiaanlastega, olgu nad navahod või apatšid. 1862.aasta septembris andis kindral Carleton välja “leebe” käsu:
    „Indiaanlastega ei tule mingeid nõupidamisi korraldada ega läbirääkimisi pidada. Mehed tuleb tappa ükskõik millal või kus neid nähakse. Naisi ja lapsi võib vangi võtta.”
    Aastal 1862 avaldas Ameerika Ühendriikide valitsus kurikuulsa seaduse „Homestead Act” Lääne asustamise kohta. Igaüks, kes siirdus üle Mississippi, mis oli tol ajal The Last Frontier ehk viimane piir, sai valitsuselt tasuta jäädavaks omanduseks 160 aakrit head maad. Kuid see maa ei kuulunud Ameerika Ühendriikide valitsusele vaid indiaanlastele, ja mitte keegi polnud andnud Ühendriikide valitsusele õigust indiaanlaste maad kolonistidele jaotada. Ja nõnda polnud isegi Mississippi viimane piir. Ameerika idaosast pärinevad maata kolonistid, tuhanded ja tuhanded sisserändajad Euroopast, uute maade hõivamise pioneerid, ületasid Mississippi ja sõitsid furgoonidel vallutama kauget Läänt.
    Navahod said varsti aru, et Tähepealik Carletonil käisid neelud nende maa ja selle all olla võivate rikkuste järele. „Kuninglik maa,” ütles Carleton, „suurepärane karjapidamiseks, rikas maavarade poolest. Navahod on mägedes hulkuvad hundid ja neid tuleb hävitada.”
    Kindral Carleton pööras esialgu oma tähelepanu apatšidele, kes elasid hajusalt Rio Grande ja Pecose jõe vahel. Tal oli plaan kõik apatšid tappa või kinni püüda ja paigutada väärtusetule reservaadi alale Pecose ääres, seejärel asustaksid Ameerika kodanikud rikka Rio Grande oru ja jagaksid selle maavaldusteks.
    „Homestead Act`i” alusel apatšide maale tunginud valged asunikud vajasid kaitset, kuid ajal, mil toimus verine kodusõda ja kaalul oli Ühendriikide saatus, ei olnud Uniooni huvides hoida Arizona ja New Mexico aladel sõjaväge lihtsalt selleks, et mõne ülbe ja jultunud asuniku huvides sõdida indiaanlastega. Kongressist kostis juba hääli, mis taunisid indiaanisõdu New Mexicos ja edasist sealsete indiaanlaste maade asustamist valgetega. Nii mõnedki nutikad pead Washingtonis ütlesid, et indiaanlastega jagelemine võiks tulla kõne alla siis, kui Kodusõda on lõppenud ja riigis valitseks raha üleküllus.

    * * *

    Uniooni luureohvitser Jack Kruze, nüüd juba kapten Kruze, sai Uniooni Kõrgemalt Ülemjuhatuselt ülesande – siirduda New Mexicosse ja ülemjuhatuse nimel vaigistada kindral James Carletoni ülemäärast indiaanlastega sõdimise tuhinat. Pikale ja ohtlikule teekonnale suundus kapten Kruze oma “rootsi” eskadroniga, mis koosnes kahekümnest ratsanikust. Sellel iseäralikult väeüksusel, õigemini selle väeüksuse sõduritel, oli oma eellugu.

    1636.a. toimus hollandlaste sõda pekvoti indiaanlastega, kes said küll lüüa, kuid hollandlaste kauplemine Delaware`i jõe piirkonnas jäi peale sõda soiku. Seda tühikut kasutas koheselt ära Rootsi Kuningriik. Eesmärgiga luua oma asumaa Uues Maailmas – teostada Gustav II Adolfi ammune unistus, mis jäi tema varase surma tõttu tegemata – saatis Rootsi Kuningriik Delaware`i jõe aladele väljarändajaid, peamiselt oma Liivimaa provintsi elanikud: eestlased, liivlased ja lätlased. 1638. aastal asutasid rootslased Delaware`i lahe kaldale Fort Christina.
    Delaware`il olid rootslased nüüd oluliseks jõuks ja karusnahakaubandus selles piirkonnas läks nende kätesse. Kuna rootslasi kohalike kolooniate poliitika eriti ei huvitanud, olid nad meelsasti nõus vahetama indiaanlastele tulirelvi karusnahkade vastu. Rootslasi tunti kui asunikke, kes oskasid indiaanlastega rahumeelselt asju ajada. See oligi peamine põhjus, miks Eestimaa juurtega kapten Jack Kruze rännakuks New Mexico indiaanlastega asustatud territooriumile, jahutama kindral James Carletoni indiaanlastega võitlemise tuhinat, kogus Uniooni väeosadest kokku eestlastest, lätlastest ja liivlastest koosneva rühma.

    1863. aasta suvel asus kapten Jack Kruze teele. Tülpinult logistas ta sõjaajast johtuvalt üsna räpases reisivagunis mööda siia-sinna vingerdavat Ameerika raudteed Läände. Läbi preeria sõites tungis ajuti vagunisse mingi ebameeldiv, justkui roiskunud liha lõhn. Aknast välja vaadates märkas ta raudtee idapoolsel küljel tohutul hulgal mustaks tõmbunud korjuseid, millede ümber rabelesid ja kaklesid raisakullid. Rong kihutas edasi ja piisonite korjustega kaetud väli jäi seljataha. Paar tundi jätkus sõit ühtlases tempos, vagunirataste monotoonse kolksumise saatel. Jack tukastas. Ootamatult kostus vagunipidurite kriginat, rong aeglustas kiirust ja jäi varsti seisma. Jack avas silmad ja samas kõlasid püssipaugud. Raudtee vasakul küljel oli tohutu piisonikari kogunenud oma rännul raudtee äärde, julgemata sellest üle minna. Vagunitest tulistati lakkamatult, justkui oleks toimunud äge lahing. Piisonid tormasid meeletus hirmus piki raudteed edasi-tagasi; raudtee tõkestas neile tee, tuldud teed tagasi pöörduda aga ei tulnud neile pähe. Kümmekond minutit kestnud tulistamise järel sööstsid vagunitest välja nahkpõlledes ja laiades kaabudes mehed, käes suured ja teravad lihunikunoad. Asuti nülgima, nahad võeti kaasa, lihakered jäeti vedelema, ja peale paaritunnist peatust tormas rong üle preeria edasi.
    Kapten Jack Kruze kihutas oma sõduritega suitsupilvi pahvivas rongis üha kaugemale idarannikust, läbi Nashville Saint Louis`i ja sealt edasi Oklahoma City´sse, mis oli ka lõppjaam; siin lõppes raudtee otsa, ja edasi tuli rännata hobustel.

    Kapten Jack Kruze ratsasalk liikus üle preeria. Seal nähti palju piisoneid ja preeriaindiaanlasi, kes oma väheste esemete vedamiseks kasutasid hoburakendiga lohisteid. Väikesed lapsed aga olid oma pisikeste lohistite ette rakendanud koerad.
    Preerias liikuda ei olnud kerge, puudusid orientiirid, ainult hommikul tõusev ja õhtul loojuv päike näitas ära, kus lääs, kus ida.
    Peale nädalast rännakud jõudis kapten Kruze ratsasalk jõe kaldal asuvasse väikesesse Pampa linna. See hellitlevalt kauni ja lihtsa nimega linn oli aga üpris iseäralik. Esmapilgul tundus, et linnake ei erine mitte millegi poolest nendest väga korralike elanikega väikelinnadest, mis paiknesid laialipillatult idarannikul. Siingi kulges elu vaikselt ja ilma eriliste vahejuhtumiteta, ainult kirikupühad ja mõne jõukama linnaelaniku surm pakkus mõningat vaheldust. Kuna aga Jack jõudis linnakesse ühel ebatavalisel päeval, siis sai temale osaks seiklus, mis esialgu pani ta õlgu kehitama, seejärel pead vangutama, ja olles saanud olukorrast täieliku ülevaate – lõbusalt naerma. Selgus, et aeg-ajalt läks see väike linnake justkui hulluks. Sellest hulluse puhangust ei jäänud puutumata peaaegu mitte ainuski meessoost linnaelanik, vahel harva ka mõni jumalausku leigelt suhtuv või allakäinud naine. Hullus haaras enda valdusse linnakese advokaadid, arstid, õpetajad, kaupmehed, voorimehed, pagarid, mütsitegijad, puusepad, sibivedajad ja ka prostituudid, sest nad puutusid hullunud meestega kõige enam kokku.
    See hullus oli joomine. Kõik tegid kõigile välja, pakkudes üksteisele poteeni, innishauen`it, burbooni, rummi, mezcali, omatehtut likööre ja teisi jooke, millel polnud kindlat nimegi, aga neil kõigil oli üks ühine omadus – hakkas pähe, pani inimesed möllama, igaühe omamoodi: kes tantsis, kes laulis või räuskas või kippus kaklema. Taoline möll, kui see epideemiapuhanguna alanud oli, kestis keskpäevast päikeseloojanguni, ja siis jäi linnakeses kõik vaikseks. Ka veel järgmise päeva hommikupoolikul oli linnake justkui välja surnud, tänaval polnud näha ainsatki inimhinge; ei lapsi õues jooksmas ega poekesse kiirustavaid naisi, isegi prostituudid olid linna ainukese võõrastemaja värava kõrvalt kadunud.
    Peale lõunat linnake elustus – linnakodanikud suundusid auväärsel kõnnakul kirikusse. Härrad vajasid daamide tuge, sest peavalu oli kohutav. Ülejärgmisel päeval omandas linn jällegi oma soliidse, aeglase väärikuse: härrased kergitasid üksteise ja daamide ees kübarat, daamid langetasid kombekalt pea, preilid tegid kerge kniksu. Hullupöörast joomingut ei meenutanud mitte keegi. Kogu selle ebatavalise, järjekindlalt, kuigi korratult korduva juhtumi puhul oli mõtlemapanev asjaolu, et jooming tekkis järsku ja justkui mitte millestki. Puhkes äkitselt, justkui tõeline epideemia, muutus kiiresti pööraseks ja sama äkitselt ka kustus. Ilmselt vajas linnakese elanikkond selles unises olemises mingit psüühilist raputust, et saada elamusi, möllata, möirata, püherdada maas, teha tempusid, ja olles taolisel kujul saanud psüühilise orgasmi, võis mõni aeg jälle elada rahus ja kombekuses.
    Indiaanlased külastasid linnakest harva, vahetades kaubapunktis piisoninahku majapidamistarvete ja viski vastu. Nii mõnigi kord sattusid nad linna just ajal, kui seda oli haaranud saladuslik ja mõistetamatu “epideemia”. Kuigi indiaanlased hoidusid omaette, elasid oma kommete järgi, võtsid nad siiski üht-teist valgetelt üle, seda mitte ainult majapidamise asjades, vaid ka valgete pahedes. Viski lõi ühtemoodi pähe nii kahvanäole kui ka punanahale, kes olid selle põrgujoogi suhtes vastuvõtlikumad ning seetõttu muutusid viskist ülimalt pöörasteks.
    Nädalaid, isegi kuid valitses indiaanlaste laagris vaikne rahulolu, toimetati igapäevasid toimetusi, naised tegid koduseid töid ja valvasid laste järele, mehed käisid jahil. Aga äkitselt tekkis meestes meelemuutus, ka nende hing vajas nüüd valgete puhastustuld. Tavaliselt juhtus see järgmisel päeval peale Pampa elanike märulist pummeldamist, justkui oleks nende pohmell üle kandunud indiaanlaste peadesse, ja nüüd vajas nende tundlik organism “peaparandust”.
    Andes kaubapunktis üle järjekordse partii piisoninahku, tellisid indiaanlased klaasi viskit, kummutasid selle ainsa sõõmuga kurku ja tellisid uue. Seejärel osutasid käega riiulitel seisvatele suurtele viskipudelitele ja enda ees letil lebavale nahahunnikule – kogu nahapartii viski vastu!
    Laagrisse saabus juba täiesti purjus seltskond, sadulakotid täidetud viskipudelitega. Nüüd ei nähtud hobustelt maha kargamas mitte erksaid, tugevaid, elurõõmsaid ja vapraid piisonikütte, vaid indiaanlased vajusid sadulast justkui jahukotid ja jäid sinnasamasse magama, mõni mõmises ja üritas tõusta, aga jalad ei kandnud. Kuid mitte igaühe vaim ei andnud siiski alla; vaevaliselt haaras ta enda kõrval seisva hobuse sadulajalusest, tiris ennast jalgele ja saanud kätte sadulakaarel rippuva vibu ja nooled, asus hullunult laskma nooli igasse suunda. Ligijooksnud naine virutas talle kaikaga vastu pead; armas abikaasa jäi vaikselt lamama.

    Kapten Kruze jättis tsivilisatsiooni seljataha ja ratsutas oma eskadroniga läände. Piisonikarju kohati iga päev. Ühel päeval said rändurid kohutava vaatepildi osalisteks. Ratsarühma poolt jooksu hirmutatud piisonikari pistis jooksma ja tormas ühe jääraku suunas. Kaldast allaveerenud loomad täitsid oru ja ülejäänud osa karjast jooksis juba üle kuhjunud kehadest silla. Aga üldjuhul oli teekond mööda preeriat üksluine ja tekitas tüdimust, sest päevade kaupa ei olnud peale rohelise ookeani midagi näha. Avaral maal kasvasid ainult mõned üksikud puudesalud, need aitasid kapten Jackil suunda hoida: olles jõudnud ühe puusalu juurde, hakkas kuskilgi kaugel silmapiiril vaevumärgatavalt paistma teine puudesalu, ja nii ikka ja jälle… Preeria ulatus kaugusse madalate lainetena, kuid sellel asus ka hulgaliselt kõrgemaid künkaid ja teravatipulisi tumepruunist kivimist künkaid. Ümberringi polnud mitte ainsatki märki inimestest. Seetõttu võisid rändurid midagi kartmata teha õhtul puudesalus üles suure lõkke, praadida kuivatatud ja suitsetatud hirveliha ja istuda lõkke ääres kuni tähed süttisid. Järgmisel hommikul heideti veel kustumata lõkkesse kuivanud oksaraage juurde ja jällegi leegitses lõbus ja kodune tuluke ning auras katel kohviveega.
    Pärast hommikusööki istuti öö jooksul korralikult väljapuhanud mustangide sadulasse ja alustati jällegi üksluist päevast rännakut. Vaatamata preeria tühjusele, liikus kapten Jack Kruze siiski edasi ülimalt ettevaatlikult, enne künkaharjale tõusmist piilus üle selle ümbrust, talle ei jäänud tähelepanuta mitte ainuski rohul liikuv või lamav loom või preeriarohtu peitunud lind.
    Rännak oli kestnud juba ligi kolm nädalat ja nüüd muutus preeria ilme päev päevalt üha kuivemaks. Väikestes orgudes, kuhu rändurid korrapärase pinnaehituse tõttu iga läbitud miili järel sattusid, piirasid kahest küljest vaadet madalad järjestikulised kõrgendikud. Ühetaoline maastik suurendas kaugusi ja kui küngas järgnes künkale ja saare tagant ilmus nähtavale uus saar, siis kujunes kapten Kruze sõdureis paratamatult masendav järeldus, et preeria on lõputu ja nad ei jõua iialgi kaugesse New Mexico garnisoni.
    Sellest hoolimata jätkas kapten Jack Kruze väsimatult oma rännakut, mustangid sammusid reipalt kogu päeva, sest nad olid indiaanlaste hobused ja indiaanlased ei tee päevaseid puhkepeatusi. Kindlalt ning otsustavalt jättis kapten Kruze tsivilisatsiooni seljataha ja sukeldus iga sammuga üha sügavamale selle maa pärisomanike, navahode, asupaikadesse.
    Tükk aega enne päikeseloojangut tuli kapten Kruzel kui väeosa komandöril, kes vastutas sõdurite elu ja tervise eest, muret tunda, kuidas hoolitseda kõigi nende vajaduste eest, mida õhtu ja ööpimedus endaga kaasa toob. Jõudnud tavalisest pisut kõrgema kingu harjale, jäi ta silmapilguks peatuma ning heitis paremale ja vasakule poolele uuriva pilgu, otsides hästi tuntud märke, mis võiksid kätte näidata koha, kust üheaegselt leida kahte kõige hädavajalikumat asja – vett ja põletist. Oma imestuseks märkas kapten Kruze kahte veovankrit. Veokid, mõned lambad ja veised korratu karjana nende järel, liikusid lääne suunas. Muulade kõrval astus aeglaselt kareda välimusega mees, tema järel kaks muretu näoilmega noormeest. Kõik kokku kõneles sellest, et tegemist on ümberasujate salkkonnaga, kes Läände, uude kodupaika, ihaldusväärsele õnnemaale suundus. Nad olid teel, läbi kuristike ja mägiojade, üle sügavate rabamülgaste ja kuivade kõndude, et jõuda kohta, mis asus kaugel väljaspool tsiviliseeritud elupaikade tavalisi piire.
    Kapten Jack Kruze suunas oma ratsasalga väljarändajate vankritele. Märgates tulijaid, vankrid peatusid koheselt ja hetke pärast paistsid nende tagant ainult laskevalmis ja väljasihitud püssitorud. Kapten Kruze käskis oma sõduritel peatuda ja ratsutas ise lähemale. Väljarändajad tundsid ära Ühendriikide ohvitseri ja ilmusid lagedale, kuigi püsse ikka veel käest ei pannud.
    “Buenos dias, caballero! Esta usted mexicano? Etiende usted?” tervitas kapten Jack Kruze väljarändajaid, olles arusaamisel, et tegemist võib olla mehhiklastega.
    Teistest ettepoole astus pikakasvuline päevitunud, vanapoolne mees. Tema näojooned olid karmid ja tahtejõulised, samas silmades säde ja otsustavus.
    “Mexicano?” esitas salga juht vastuküsimuse, ja ta hääles oli tunda põlgust. “No, americano.”
    Selle isiku keha kattis omapärane segu jämedaist maameheriietest ja nahkrõivaist, jämevillase võidunud kuue nööbid olid valmistatud säravatest Mehhiko müntidest. Kuue taskust rippus välja hõbedane uurikett. Seljas kandis ta pungil täis pampu ja oma vöö vahele oli ta torganud vaheda läikiva kirve. Püss, mida ta käes hoidis, oli küll vanamoeline, kuid selle laad oli valmistatud toredast mahagonipuust ja kaunistatud hõbeplaatidega. Üle õla oli ta heitnud haavlikoti ja püssirohusarve.
    Veidi maad sellest mehest tagapool seisid kaks noorukit, keda vanuse järgi väljarändaja poegadeks võis pidada.
    Voori esimesest puldankattega vankrist piilus välja umbes kuueteistkümne aastane tütarlaps, silmades erk uudishimu ja loomupärane elavus. Tema kõrval istus pearätti kandev naine, ilmselt väljarändaja abikaasa. Teisele voori kuuluvale vankrile oli laotud algeline majakraam ja muu seesugune isiklik vara, mis võis kuuluda ainult üsna vaesele, hiljaaegu Euroopast Ameerikasse saabunud perekonnale. Taolised, veel Ameerikas juurdumata pered, olid iga silmapilk valmis oma elukohta muutma, aastaajast ning kaugusest hoolimata.
    Tundes, et salga juht pole kuigi jutukas sõnas kapten Kruze, ohvitseroliku väärikusega:
    “Peame liikuma edasi, ehk leiame enne pimedust mingi ojakese. Loomad ei ela muidu järgmist päeva üle.“
    Väike voor alustas pikaldast liikumist. Päike oli preeria kõige lähema laineharja taha vajunud ja jätnud oma teele eredalt hõõguva laia väädi. Ootamatult ilmusid selle lõõmava valgusvihu keskel nähtavale mingid ebamäärased liikuvad varjud, mis pidevalt muutsid oma kuju ja lähenesid justkui viirastused. Neid raamiva ereda valguse tõttu oli võimatu kindlaks teha, millised on nende õiged mõõtmed või kes nad üldse on.
    Niisugune vaatepilt avaldas kohe tugevat mõju. Väljarändajate perekonnapea jäi äkitselt seisma ja vahtis saladuslikku ilmutist äreva uudishimuga, mis aga peagi ebausklikuks aukartuseks muutus. Ta pojad seisatusid tema kõrval, püssilukud naksusid, püssitorud sirutati ette ja jäädi ootele, lõuapärad kokku surutud ja silmades otsusekindlus.
    Kapten Jack Kruze mehed seadsid samuti oma püssid laskevalmis, kuigi ülemus polnud lahingukäsku andnud, vaid jälgis pisut muigel ilmel lähenevat ilmutist. Selle aja sees olid taevalaotuse värvingud mitmel korral vaheldunud. Silmipimestavalt heledale kiirgusele oli maad andnud tuhmim ning pehmem valgus, ja sedamööda kuidas loojanguhetk kaotas oma hiilguse, vähenesid ka viirastuslike kujude mõõtmed, kuni nad lõpuks päris selgesti üsna tavaliste ratsanikena paistsid.
    „Vaimud või mitte, kuid apatšid on nendel tasandikel sõjakäigul oma sajameheliste salkadega,” sõnas perekonnapea, ja tõstis püssi palge.
    „Pea!” hüüdis mahe, kuid erutatud naisehääl. Väljarändaja tütar lisas värisevail huulil: “Isa! Võibolla on nad sõbralikud ratsanikud, kes rändavad oma maadel?”
    „Nojah, indiaanlased, kes on maad kuulamas,” sõnas kapten Jack Kruze, sirutas käe ja surus väljarändaja püssitoru alla.
    Indiaanlased liginesid ja peatasid järsult oma hobused. Neid oli kokku viis ratsanikku suurepärastel kõrbidel mustangidel. Kõige ees peatus indiaanlane, kelle võimas kuju ja silmatorkavalt suursugune nägu viitasid eksimatult sellele, et tegemist on pealikuga. Omapärane, pisut punakas nahavärvus näis juba looduse poolt määratud olevat sõjakat muljet jätma, ja maaling ta näol andis mehele veel eriliselt sõjaka ilme. Ta juukseid hoidis koos punane pael, pealael lehvisid värvilised linnusuled. Ta keha oli peaaegu paljas, ainult õlgadele oli hooletult heidetud – rohkem küll vist uhkuse pärast kui vajadusest soojuse järele – pargitud hirvenahast rüü, millele eredate värvidega oli maalitud mingi ulja vägiteo lihtne kujutis. Säärekatted olid tal eredast sarlakpunasest kalevist, mis ainsana kõigist tema kehakatteist tõendas, et ta kahvanägudest kaupmeestega läbi oli käinud. Säärekatted olid põlvesidemeist alates kuni alla mokassiinideni ehitud hirmuäratavate trofeedega – skalpidelt mahalõigatud juustega. Üle pealiku vasaku õla oli heidetud suur hikkoripuust vibu, rihmaga üle õla rippus tal kuuguarinahast nooletupp, mille küljest iseloomuliku kaunistusena selle kiskja saba alla lipendas, soontest punutud nööri otsas rippus tal kaelas loomanahkne kilp, millel veider kirevavärviline maaling kujutas sõjamehe järjekordset kangelastegu. Sadulakaarele oli ta toetanud püssi. Tema sõjaratsu seljas oli rohkete värvikirevate kaunistustega mehhiko sadul, sadula küljes rippusid ilustustena skalbid. Hobuse lakk ja saba olid üleni väikeste hõbekuulikestega läbi palmitsetud ja ta valjaid kaunistasid värvikirevad riidetükid.
    Indiaanlaste peamees istus sadulas sirgelt ja rahulikult, ilma et ta kuidagi oleks püüdnud kindlaks teha, mida valged rändajad endast kujutavad, või ilmutanud soovi ise ennast tutvustada. Üksnes tema silmad, tumedad ja läikivad kui hirvesokul, rändasid lakkamatult ühelt võõralt teisele ja näis, et neil ei ole hetkekski püsi.
    Pealiku kaaslased olid vähem piduliku välimusega, kuid samuti täies relvastuses ja sõjamaalingutes.
    „Kas mu vend on oma külast kaugel?” päris leitnant Jack tagasihoidlikult inglise keeles, järgides indiaanlaste kõnet.
    „Pikknugade linnadeni on kaugem tee,” kõlas sõnaaher vastus. Seejärel pealik lisas: „Kahvanägude maa on nende taga. Miks rändavad nad nii kaugele loojuva päikese poole? On nad teerajalt eksinud?”
    Väljarändajate perekonnapea üritas midagi öelda, kuid indiaanlaste pealik jätkas karmilt:
    „Kas siis teisel pool Jõgede Ema enam sugugi ruumi ei leidu, sest miks muidu näen ma seda, mida ma iialgi poleks näha tahtnud.”
    „Maad seal ju tõepoolest leidub, kuid ainult nende jaoks, kel on raha, ja minu meelest on seal juba liiga rohkesti rahvast,” vastas ümberasuja pahuralt.
    „Valge inimene läheb kogu aeg lääne poole, ta ei vaata kordagi tagasi,” sõnas indiaanlaste pealik, ”ainult harva puhub tuul idast, ilma et mu kõrvad kirvehoope ja mahalangevate puude raginat ei arvaks kuulvat.”
    „Ma lähen läände niikaua kuni leian asumiseks kohase paiga, ja peatumiseks või tagasipöördumiseks peaks olema väga tõsine põhjus.”
    Üle indiaanlaste salkkonna pealiku palge libises irooniline muie:
    „Kas taoliseks põhuseks on vähe sellest, et te olete indiaanlaste maal ja tungite üha sügavamale meie igipõlistele aladele.”
    Tekkinud vaikuses kuuldus ainult loomade puhkimist ja hobuste kärsitut korskamist.
    Väljarändaja jätkas juttu, aga juba tagasihoidlikumalt, et mitte indiaanlaste pealikut ärritada:
    „Mõned meist on tulnud siia, et osta maad, mõnele on see Ühendriikide valitsuse poolt antud. ”
    „Maa ei ole kaasavõetav ega ärasöödav, seda ei saa müüa,” vastas pealik kindlalt. “Mis õigusega valge mehe pealik jagab indiaanlaste jahimaid. Olen paljudel nõupidamistel näinud päikest tõusmas ja looja minemas ning kuulnud tarkade meeste sõnu. Lase oma pealikul siia tulla, tahan teie rahva Suure Isa ees oma suu lahti teha ja öelda, mis ma temast arvan.”
    „Meie Suur Isa on meile andnud vastava paberi, millel on tema sõnad kirjas,” vastas väljarändaja ja asus kobama oma taskut.
    Indiaanlaste pealik tõstis käe:
    „Pea! Ma ei vaja paberile joonistatud sõnu, sest need on petlikud ja üks paber vahetab välja teise. Mu sõnad on määratud teie rahva pealiku kõrvadele ja ma tahan kuulda teie Suure Pealiku sõnu tema huultelt.”
    Tekkis hetkeline vaikus, aga see ei kestnud kaua, väljarändaja üritas vestluse suunata teise kanti:
    „Mõned meie hulgast on kuulda saanud, et indiaanlased tunnevad preeriates paljudest asjadest puudust, ja nad on tulnud järele vaatama, kas see ka tõsi on. Teised jällegi vajavad seda, mida indiaanlased nõus on müüma, ja nad tulevad oma indiaanlastest sõpru tekkide ning püssirohuga rikkaks tegema.”
    „Valge mehe tume vari kõnnib alati tema ees ja senini on see toonud indiaanlastele ainult vaesust ja alandusi. Me hoolitseme oma rikkuse eest ise, aga vaesus jätke endale. Ma olen rääkinud.”
    Indiaanlaste pealik libistas oma kullipilgu üle kapten Kruze ja tema sõdurite, ja ta sõnas irooniliselt:
    “Rahulike väljarändajatena ei paista te just olevat, kui liigute sõjaväe kaitse all. Kelle hing on puhas, mõtted head ja kavatsused rahumeelsed, see ei vaja sõjaväe kaitset.“
    Nüüd sekkus jutusse kapten Kruze:
    “Meie teed ristusid hetk tagasi, päikeseloojangu eel, ja enne veel, kui päike jõuab preeria idakaarest oma esimesed kiired saata, läheme jälle lahku.“
    Indiaanlane libistas uurivalt oma silmad üle kapten Kruze, vaatles tähelepanelikult teda saatvate sõjameeste nägusid ja sõnas:
    “Välimuse järgi jänkid, mitte gringod.”
    “Olen põhjaosariikide ohvitser, kapten Jack Kruze.”
    “Navaho Bonito kanjoni suguharu pealik, Suur Piisonisarv,” tutvustas indiaanlane ennast. Seejärel jätkas: “Sinikuued ei ole siinsetes paikades oodatud, ja enne, kui te jõuate omade juurde, olete surnud. Apatšidest ei ole senini jagu saanud ei teie Kotkapealik ega Tähepealik.”
    Kapten Jack noogutas nõustuvalt:
    “Ma tean seda, Suur Piisonisarv. Ma lähen Fort Defiance`i Tähepealikule ütlema, et ta sõjakirve maha mataks ja süütaks rahupiibu.”
    Üle indiaanipealiku palge libises vaevumärgatav üllatusvari. Ta sõnas põlglikult:
    “Valge mehe sõna on justkui linnuke peos – oli, aga lendas minema… Te olete lugematuid kordi sõjakirve maha matnud ja selle jälle üles kaevanud. Mis saab indiaanlastest siis, kui valgete vendade omavaheline sõda lõpeb?”
    “See ei ole minu, ega isegi mitte Kotkapealiku või Tähepealiku otsustada.”
    Suur Piisonisarv lõi käega, libistas pilgu üle puldankattega vankri, märkas sealt välja vaatavat näolapikest, kes teda suuril silmil ja imetlevalt uudistas, ja sõnas:
    ”Ma näen, et teie vooris on ka naisi. Valgele inimesele kohast peavarju ma teile ei paku, aga kui te ei ole nõudlik laagrikoha suhtes, siis võin juhatada kohta, kus on värske vesi ja mahlakas rohumaa loomade jaoks.”
    Seda öeldes pöördusid indiaanlased ringi ja ajasid mustangid tasasel sammul liikuma. Teekond kulges üle nõlvaku lähedal asuvasse orgu. Peagi täheldasid rändurid tuttavaid ning kindlaid tundemärke, mis näitasid, et mitmed asjad, mida nad oma seisukorras hädasti vajasid, enam kuigi kaugel polnud. Mäenõlvakust uhkas välja selge sulisev allikas ja liitis oma vee teiste samasuguste väikeste naaberlätetega ühiseks ojaks, mida siin-seal tema niisketel kallastel kasvava lopsaka roheluse järgi võis preerias hõlpsasti miilide kaugusele näha. Siia juhtiski indiaanlaste salga pealik võõrad rändurid. Kuulekad muulad sammusid kärmesti indiaanlastest ratsanike kannul, aimates juba vaistlikult ette värske rohu ja puhkuse lähedust. Juhatanud rändurid jõe äärde, pöördus Suur Piisonisarv kapten Jack Kruze poole:
    “Kui sinu sõnad vastavad tõele ja sa tuled rahumeelsete mõtetega, juhatame sind ja sinu sõdurid ohutult Tähepealiku laagri juurde.”
    Kapten Jack Kruze noogutas peaga, ja sõnas indiaanlase moodi:
    “Aus meel asub sügavamal kui nahk.”
    “Päikesetõusul oleme tagasi.” Suur Piisonisarv tõmbas ratsmed pingule. Ta istus sadulas, justkui oleks tahtnud kahvanägudele oma suursuguse rühiga öelda – teil on palju suuri püsse, aga võim ja vägi on mustang koos tema seljas istuva ratsanikuga.
    Mustang, metsik ning ohjeldamatu, hakkas kohapeal kärsitult tantsisklema, jõudmata ära oodata hetke, mil ratsmed lastakse lõdvemaks ja kannustega antakse märku kapata preerias vabana kui tuul.
    Oma suurepärased eelised võlgnes ratsu tõenäoliselt araabia verele, mis oli ristunud pika sugupuu vältel teiste tõugudega – mehhiko mustangi, hispaania berberi ja mauri lahinguratsuga. Saanud endale taolise hobuse, oli indiaanlane teda juhtides omandanud uljuse ja nõtkuse, mis üheskoos lõid kõige osavama ja kaunima ratsaniku maailmas.
    Suur Piisonisarv noogutas leitnant Jackile, libistas pilgu üle sõdurite ja rapsas kannustega – mustang ajas ennast tagajalgadele ja pistis siis kappama, pikk sätendav saba taga lehvimas.
    Väljarändajad asusid magamaminekus valmistuma. Puulatvadest, karedaist kodukootud tekkidest ja piisoninahkadest sobitas isa koos poegadega kokku midagi hütitaolist. Ema ja tütar otsisid vankrist välja kehvapoolse toidupoolise. Sõdurid süütasid lõkke ja tõid lagedale oma toidukraami. Kapten Kruze otsis sadulataskust välja viskipudeli.
    Istuti lõkke ääres, vesteldi tühjast-tähtjast, sõdurid pakkusid tüdrukule ja ta emale kuivatatud hirveliha, peremehele ulatas kapten Kruze viskipudeli. See rüüpas üle pudelisuu januse suutäie, ähkis ja pudelit tagasi andes sõnas:
    “Ei ole maailmas suuremat janu kui viskijanu; sellesse on surnud nii mõnigi rändaja.”
    Kapten Kruze noogutas nõustuvalt. Teelised olid päevasest rännakust väsinud. Ema ja tütar pugesid hütti, pojad heitsid hüti kõrvale paljale rohule, katsid ennast tekkidega ja uinusid, püssi käeulatuses. Peremees käis veel veidi ringi, vaatas loomad üle ja heitis samuti hüti taha külili.
    Kapten Kruze seadis laagrit valvama kaks valveposti ja lubas sõduritel puhata. Laotas lõkke äärde teki ja heitis pikali. Noorkuu kahvatu, petlik valgus väreles preeria lõputuil laineil, puistates künkatippudele hõbedast sära ning mähkides nende vahemikud sügavasse varju. Tükk aega lamas kapten Kruze avatud silmil, vaadeldes taevalaotuses vilkuvaid tähti. Mõtted kandusid üle preeria kaugele idarannikule, Isabella juurde…
    Koidikul kostusid preeriast kummalised hääled, mis äratasid kogu laagri. Öise tuule puhang tõi kuuldavale hoogsalt trampivate sammude müdina. Ajuti see müdin sumbus, justkui oleks nende tekitajad alla orgu laskunud. Kuu oli peitunud silmapiiri ääristavate õhukeste sulgjate pilvede varju, mis nõrka ning värelevat valgust siiski niivõrd läbi lasksid, et ümberkaudsete esemete kuju ja piirjooned ähmaselt mõjule pääsesid. Kuukiirte kahvatus valguses paistis väike salk, kes lähenes kohutava kiirusega ja oli selge, et nad peavad silmas kohta, kuhu väljarändajad ja kapten Kruze ratsasalk olid varjunud. Aeg-ajalt kandis öine tuul laagris olijate kõrvu selgesti kuuldavat kabjaplaginat, siis jälle liikus kogu jõuk kiiresti ning vaikselt läbi tiheda rohu, muutes vaatepidi veelgi ebamaisemaks.
    Salk ratsanike pööras oru poole, kuid ratsutasid koheselt kingust üles, ja järgmisel hetkel vuhises põõsaste taha varjunud rändureist mööda enam kui paarkümmend ratsanikku, kõigil sõjasuled peas lehvimas. See sündis nii kiiresti ja käratult, et neid oleks võinud viirastusteks pidada. Äkitselt all orus ratsanikud peatusid ja kogunesid justkui hirved kobarasse. Hetke nõu pidanud, pöördusid nad jälle ümber ja järgmisel silmapilgul võis tumedaid kogusid näha korratult ringi ratsutamas sellesama väikese lagendiku serval, kus väljarändajate ja kapten Kruze laager oli üles löödud. Aga õnneks olid hobused, kartes preeriahunte, kogunenud laagri juurde põõsaste taha, ja olid nüüd vaenlase silme eest varjus. Oli selge, et möödub veel mõni hetk ja laager avastatakse. Kapten Jack Kruze seadis oma mehed võitlusvalmis, väljarändajad, mehed ja naised, võtsid kohad sisse vankrite taga, püssid sihiti välja. Ümberringi valitses pahaendeline vaikus. Järsku ratsutas alla orgu viis ratsanikku – Suur Piisonisarv oli oma salgaga kohale jõudnud. Mõne hetke peatus Suur Piisonisarv apatšide väesalga pealiku ees, siis kostus hüvastijätuks verd tarretama panev sõjahüüd, ja apatšid kadusid, justkui poleks neid olnudki.
    Päike polnud veel tõusnud, kui väljarändajad oma asjad kokku panid, jätsid kapten Kruze ja tema väesalgaga hüvasti, noogutasid navaho pealikule ja asusid oma logisevate vankrite ja tuimade muuladega teele.
    Kapten Jack Kruze oma sõjasalgaga võttis suuna Bonito kanjoni läheduses paiknevale Fort Defiance`le, teejuhiks Suur Piisonisarv oma meestega. Ei jõutud läbida isegi mitte poolt miili, kui Suur Piisonisarv ühel kõrgemal künkal äkitselt oma mustangi seiskas ja jäi pingsalt idakaart silmitsema. Üks kapten Kruze sõduritest hüüatas vaimustatult:
    „Kui ilus päikesetõus! Kui taevalikult kaunis on see erepunane viir. Ja selle kõrval teine veelgi heledam.”
    „Päikesetõus!” imestas leitnant Jack, „sellel kellajajal päikesetõus?”
    Suur Piisonisarv pöördus kapten Kruze poole, tema hääl ei väljendanud mitte ainustki tundevarjundit, kui ta sõnas:
    „Preeria põleb!”
    Kapten Kruze ja tema sõdurite silmadele avanes peagi kohutav pilt, mis ei andnud neile mingeid lootusi. Ehkki päev oli hakanud koitma, muutusid taeva erksad värvid üha sügavamaks, just nagu oleksid metsikud loodusjõud kavatsenud päikesevalgusega sõgedasse võitlusse astuda. Heledad tulesähvatused sööstsid kord siin kord seal piki rohumaa serva kõrgele üles otsekui kärmesti vehklevad virmalised, kuid olid oma värvilt ja vahelduvatelt toonidelt kaugelt ähvardavamad ning hirmuäratavamad. Ärevus leitnant Jacki tavaliselt rahulikel ja kindlail näojoontel süvenes märgatavalt, kui ta seda hävitavat tulemöllu jälgis, mis laia vööna neile lähenes.
    Lasknud pilgul üle kogu põleva silmapiiri käia, pööras Suur Piisonisarv lõpuks näo uuesti sinnapoole, kust hädaoht näis ähvardavat kõige enam ja lähenevat kõige kiiremini. Seejärel pöördus ta kapten Kruze poole:
    “Üks kahest – kas on indiaanlased preeria põlema süüdanud, et takistada valgete asunike edasiliikumist, või on valged üritanud ennast kaitsta tulemüüriga.”
    “Suur Piisonisarv! Vaata, tuli on süüdatud üheaegselt ümber kogu madaliku, ja me oleme tulest nii täielikult ümber piiratud, justkui oleksime saareke veteväljal,” lausus kaptem Kruze ärevalt. “Ainuke pääsetee on kapata läbi tulevälja.”
    „Liiga hilja,” sõnas Suur Piisonisarv kindlalt. „See tulelõõm liigub kiiremini kui suudab kapata ka kõige tulisem ratsu.” Veidike mõelnud, tuli ta otsusele: „Süüdake kiiresti rohi ja jääge ise tuulepealsesse külge. Süüdake rohi nii laialt kui suudate, ja tehke kähku!”
    Hetkegi viivitamata andis kapten Kruze oma sõduritele vajalikud käsklused. Need jooksid pika viiruna laiali, võtsid maast peotäie pikka ja kuivanud rohtu, süütasid need ja heitsid leegitsevad tuustid tihedaisse rohupuhmikutesse, tõmbusid tagasi ringi keskkohta ning jäid kannatlikult tulemust ootama.
    Tuli haaras ahnelt uue toidu järele ja hetke pärast nilpsasid haralised leegid rohtu. Kuumus kasvas ja tuli kogus hoogu, levis edasi tuulealusesse külge. Järjest suurenedes ja vihase vuhinaga oma vägevust kuulutades hävitas ning laastas ta kõik enda ees, jättes maha musta, suitseva pinnase. Liikudes järk-järgult sinnapoole, kus rohukatte juba põlenud oli, läks ränduritel korda kuumuse käest pääseda, ja juba mõne hetke pärast hakkasid leegid igast küljest üha kaugemale nihkuma. Rändureid ümbritses tihe suitsupilv, mis liikus üle nende peade, kuid nad olid täiesti kaitstud tuleleekide eest, mis raevukalt nende poole tormasid.
    Oodanud veel pool tundi, mil märatsevad tuleleegid kustusid ja preeria jahtus, istusid ratsanikud sadulasse ja jätkasid teekonda, kusjuures kapten Kruze heitis asjakohast nalja:
    „Taolist sooja rada mööda rännates pole karta, et jalad külmetama hakkavad.”
    Kauguses möllasid ikka veel leegid, ja kui tuul kandis eemale esimese leitse, mis tulekahju kohalt üles tõusis, veeresid üle tasandiku ja piirasid vaatevälja aina uued suitsukeerised.
    Edasi ratsutati mööda musta, tuhakorraga kaetud preeriat, hobuste kapjade alt paiskusid üles tumedad tolmupilved. Põlenud preeria lõppes väikese jõekese kaldal. Jõgi ei olnud eriti sügav, kuid kiirevooluline ning sogane. Tuleleegid olid kõrvetanud maad otse veepiirini välja, ja et voogude soojad aurud hoopis jahedama hommikuõhu ning tulekahjusuitsuga segunesid, oli suurem osa jõe pinnast keerlevasse udusompu mähitud.
    Äkki toimus kõrbes imeline muutus. Kõrge sünge kaljusein süttis tulelõõmas, ülalt heitis hallikale tasandikule oma kiired tõusev päike. Kuldne lõõmav kera oli kõrbe kohale tõusnud, valgustades valge inimese jaoks üpris kummalist ja esmapilgul üsna ebasõbralikku New Mexico punakaspruuni maastikku. Aga Suurele Piisonisarvele oli see kodu. Ta oli sündinud nõidusliku mäeseina varjus, mille sakiline müür läbis kõnnumaad idast läände.
    Kapten Jack Kruze ja tema sõdurid ratsutasid justkui pühas harduses sellel kaunil aga veidi kõhetust tekitaval maastikul. Ühelt kaljutipult tõusis lendu kotkas, sööstis välgunoolena üle ratsanike ja tõusis laiatiivalise ja vabana taas üles ning kadus laotusse, tume siluett sinisel taeval teravalt välja joonistumas. Kaugelt oli kuulda koioti üksildast ja näljast ulgumist. Vahetevahel võis näha pruunikas rohus vilksatamas kukkurrotte ja jäneseid, hallide madalate pujupõõsaste taga vilksatas preeriakoera valvas pilk.
    Suur Piisonisarv ratsutas rahulikuna ja mõtteisse vajununa läbi pujupadriku, vaadates, kuulates ja tunnetades, meel täis elu haaramatut ilu ja poeesiat. Kui vaiksed ja tummad paistsid säravas päikeses esile kerkivad kivimüürid, mändidega täistipitud mäeveer ja punase kaljurinnatise kohal kõrguv lumine mustvalge toom! Pujude tasane sahin oli tema noore naise Kauni Päevalille hääl; tuule jahe puudutus tema põsel Kauni Päevalille põgus suudlus. Puude varjus kasvasid nurmenukud; nende kahvatutest õitest vaatasid vastu lahkunud sugulaste silmad… Kõrbes, külmade roosakate koitude ajal, vaiksetel ja kuumadel südapäevadel ning kuldsetel loojangutel, kui päevavalgus aeglaselt kadus ning säravad tähed Suurele Piisonisarvele sametsinisest taevast vastu naeratasid – siis sai Suur Piisonisarv olla tema ise, kuulata ja tunda, näha, kuidas neli taevatuult, igast ilmakaarest, talle tulevikku sosistasid. Päike ja kuu, inimnäolised kaljurünkad, must kaaren, kes kraaksus süngel häälel, päikesepaistel peesitav lõgismadu, ämblik, kes sulges tulija ees oma uru tillukese ukse, pilalind, kes oskas kõiki laule – need oli Suure Piisonisarve alatised kaaslased, tema sõnumitoojad. Kõikjal enda kohal ja ümber, suures vaikuses, kõrguvates kaljuseintes, päikesevalguse ääretuses, tuksles hääletu ja igavene elu, mida Suur Piisonisarv tajus, kuid ei saanud näha.
    Keskpäeval peatas Suur Piisonisarv hobuse ja hüppas sadulast. Ta võttis saguaarokaktustelt suuri pikergusi vilju ja ulatas teelistele. Kõrbes pakuvad saguaroviljad nii keha- kui vaimutoitu. Nad on kasulikuks veeallikaks ning nende mahla, liha ja vilja saab kasutada pühades tseremooniates. Kõva pealiskihi ja ohtlike okaste all on pikkade põuaperioodide tarvis varutud veest niiske sisu.
    Päikeseloojangul peatas Suur Piisonisarv väikese ojakese kaldal oma hobuse ja asus mustangil sadulat seljast võtma. Tema eeskujule järgnes kapten Jack Kruze ja sõdurid. Siia, ojakese kaldal kasvavate pujupõõsaste taha jäädi öölaagisse. Päike loojus pehmetesse pilvedesse, mis paistsid hõbedastena seal, kus viimased kiired neid läbistasid; pea kohal oli taevas kuldne ning muutus silmapiiril kõigis varjundites punakaks. Kaks indiaanlast suundusid jahile, teised kaks tegid kiiresti lõkke üles. Sõdurid seadsid tulele suure vaskpaja, et keeta teed. Seejärel asusid oma toidukotte lahti sõlmima.
    Suur Piisonisarv sõnas muiates:
    “Oodake veidi, varsti saate värsket hirvepraadi. Praegu jookseb ta veel omal jalal ringi, aga enne kui päike jõuab Kaljumägede taha kaduda, on Suur Vaim andnud ta meile söögiks.
    Justkui pealiku sõnade kinnituseks, kõlas üsna lähedal terav püssipauk. Mõne aja pärast astusid indiaanlased metsasest orunõlvast välja, üks neist kandis seljas hirve.
    Indiaanlased nülgisid hirve kiiresti ja osavalt, võtsid sisikonna välja ja viisid selle kaugemale põõsaste alla – preeriahuntidele. Lihakere tükeldati ja varsti praadisid kõik rändurid lõkkekohal mahlaseid hirvelihalõike.
    Maale oli laskunud videvik. Koiotid klähvisid kaugel, videvikusorr huikas hoiatavalt – hu-huu… Kapten Jack Kruze hinge puges igatsus Isabella järele, aga ka tohtust vahemaast ja ääretust eraldatusest tingitud koduigatsus. Tema sõdurid ei laskunud romantilistesse mõtisklustesse. Tubli ja maitsev õhtusöök oli nende meeled rõõmsaks teinud, indiaanlaste poolt korjatud rohttaimedest keedetud tee oli võtnud väsimuse. Sõdurid – eestlased, lätlased ja liivlased -, naersid ja naljatasid omavahel. Nende sõnades kordusid sageli imepäraselt kaunid ja helisevad häälikud: õ, ä, ö, ü. Suur Piisonisarv kuulas tükk aega tähelepanelikult nende juttu ja sõnas:
    “See ei ole inglise, prantsuse ega ka hispaania keel.“
    “Nende ja ka minu esivanemad olid indiaanlased omal maal, ja nad kõnelevad sealsete naabersuguharude segakeeles,“ selgitas kapten Kruze.
    Suur Piisonisarv vaatas üllatunult kaptenile otsa.
    “Sa oled indiaanlane! Millisest suguharust, ja kas ka sinu maale tulid valged idast üle Suure Vee?”
    “Olen eesti suguharust, kaugelt Põhjamaalt. Minu maale tuldi mööda maad ja üle vee, tuldi idast ja läänest.”
    “Ja nüüd oled sa siin, meie maal!”
    “Jah, nüüd olen ma siin.”
    “Kas sinu maal söödi kõik piisonid ära?”
    “Minu maal leidub head rasvast sööki ainult idast ja läänest tulijatele, ja nüüd olen ma siin.”
    Suur Piisonisarv mõistis, et sinikuubede kapten rohkem sellel teemal vestelda ei soovi; mõtlikult silmitses ta lõkketuld, valge indiaanlase sõnade üle järele mõeldes… Samal ajal kuulas Jack Kruze hingestatult ja mingi esivanematelt päritud tunnetusega “rootslaste” juttu. Nende keeles korduvad imepärased, kaunilt helisevad häälikuid, justkui ärev huige, tekitasid Jacki südames äraarvamatu igatsustunde.
    Kapten pöördus seersandi poole:
    “Andreas, sa oled eestlane, ütle mulle üks lause eesti keeles, kui sa oskad, ja mida rohkem neid helisevaid häälikuid, seda parem.”
    Andreas jäi hetkeks mõttesse, manas siis näole kurblik-unistava ilme, ja deklameeris hingestatult:

    New Mexico! Kõrb,
    nii ääretu, nii trööstitu;
    ei lenda västrik,
    ei lõoke lõõrita
    ega laula ööbik.
    Siin vaid,
    keset kõnnumaad,
    mustas täherikkas öös
    kostab sorri ärev hüüd.

    Suur Piisonisarv kuulas Andrease sõnu huviga, muheles endamisi, ja nüüd üritas ta püüdlikult eestlast jäljendada:
    “Ei lõoke lõõrita, ööbik…, öös…, hüüd…”
    Kõik puhkesid rõõmsalt ja heatahtlikult naerma.
    Varahommikul rännak jätkus, eesmärgiks oli õhtuks jõuda sihtkohta. Maastik muutus veelgi. Puudesalusid leidus ümberringi ohtramalt ja vaatevälja põhjapiiri märkis pikk sakiline metsaviir. Paiguti võis madalamatel kohtadel näha väikesi maisi- ja oapõlde, mõnes kohas kasvasid melonid. Üsna selle lavamaa äärel oli üles löödud navaho indiaanlaste paarkümmend eluaset. Kerged hütid asetsesid ilma igasuguse korrata laiali. Lähedus veele näis siin olevat ainsaks kaalutluseks, mida nende asukoha valikul arvesse oli võetud. Laagril ei olnud sõjaleeri ilmet ega olnud ta ka vähimalgi määral, ei oma asendi poolest ega mingite kindlustustega, ootamatu kallaletungi eest kaitstud. Ta oli igast küljest avatud ja igast küljest niisama ligipääsetav nagu ükskõik missugune paik neil kõnnumaadel, kui mitte arvesse võtta seda nõrgavõitu looduslikku tõket, mida jõgi pakkus. Siin oli elupaik navaho rahva sellele osale, kes juba ammu nendel aladel elas, põldu haris ja jahti pidas. Elamuteks olid madalad, palkidest ja puuroigastest kokkuseatud, pealt mätastega kaetud onnid – äärmiselt lihtsad ning primitiivsed ehitused. Iga onni ukseava ees nähti posti küljes rippumas omaniku kilpi, nooletuppe ja vibu. Mitmesugused majapidamisriistad paiknesid onni kõrval, ja siin-seal võis näha ümmargust, täidlast, rahulikku lapsenägu välja piilumas karedast, puukoorest tehtud kätkist, mis posti külge riputatuna mööduvas tuulehoos kiikus.
    Mehed istusid elamute läheduses puupakkudel ja meisterdasid midagi, naised, märgates lähenevaid ratsanikke, hoidusid onnide varju.
    Suur Piisonisarv ratsutas ilma peatumata külast läbi, tal oli kojujõudmisega kiire. Enne päikeseloojangut jõudsid rändurid Fort Defiance`i lähedusse. Suur Piisonisarv viipas kapten Kruzele hüvastijätuks, rapsas kandadega mustangi külgi ja indiaanlased kihutasid mööda jõeäärset nõlva alla, Bonito kanjoni suunas.
    Kapten Jack Kruze andis käskluse lühikeseks peatuseks, et kontrollida üle relvad, korrastada univorm ja lüüa saapad läikima. Sadulakabuuris paiknevad sõjaväe Automatic Colt Pistolid ja kiirpäästikuga varustatud “Springfield” püssid seati laskevalmis. Peale pooletunnist peatust hüppas eskadron sadulasse ja enne päikeseloojangut oli kindluse väravas.
    Parajasti siis, kui kapten Jack Kruze kindluseväravast sisse ratsutas, toimus kindluse tolmusel platsil “vägede ülevaatus”. Sõjamehed marssisid, püssid käel, kindral James Carletoni eest läbi ja andsid au. Mehed marssisid vilepillide ja trummide saatel, püüdes välja näha võimalikult soliidsed ja sõjamehelikud, kuid oma räbaldunud ja pleekinud univormis olid nad vaid kaastunnet vääriv seltskond. Paljud sammusid indiaanlaste mokassiinides, mõned olid hoopiski paljajalu. Isegi ohvitseride viimati saadud saapad olid nii ära kantud, et nende parandamisega polnud enam üritatutki vaeva näha.
    Märgates kindluse väravast sisenevat ratsasalka, rehmas kindral Carleton käega, andes väeosale käsu seiskuda. Trumm lõi seisakutakti, vilepillid vaikisid piiksu pealt, saabus täielik vaikus. Kogu väeosa pööras oma pilgud kadetsevalt ratsanike suurepärastele mustangidele, laitmatus korras univormile ja läikivatele saabastele.
    Kapten Jack Kruze ratsutas kindral James Carletoni ette, andis au ja esitles end kindlal toonil:
    “Kapten Jack Kruze!” Seejärel, sadulast maha tulemata, võttis põuest ümbriku, ulatas kindralile ja sõnas käskivalt: “Sõdimine kõigi indiaanlastega tuleb koheselt lõpetada!”
    Kindral Carletoni ühmas põlglikult:
    “ Teie auaste on liialt madal, et mind kamandada, kapten Kruze.”
    “Aukraad ei oma siin tähtsust. Olen Uniooni ülemjuhatuse sõjaväeluure ohvitser ja täidan eriülesannet; kui jätate ülemjuhataja käsu täitmata, arreteerin teid.”
    Kindral Carleton vaatas kapten Kruzele vihast läikivate silmadega otsa, viis siis pilgu teda saatvale väesalgale – mingid heledapäised karmiilmelised põhjamaalased, viimase mudeli püssid laskevalmis, käeulatuses seninägemata püstolid. James Carleton mõistis, et vastuhakul lähevad käiku relvad, ja esimese kuuli saab tema ise.
    “Olgu, sõlmime rahulepingu. Peale kodusõja lõppemist on juba teine olukord ja teised käsud.”
    Järgmise päeva hommikul saadeti kõigepealt käskjalg Bonito kanjoni indiaanlaste pealiku juurde. Enne lõunat saabus pealik Suur Piisonisarv, teda saatsid neli kapten Kruzele juba tuttavat indiaanlast, kõik kaunites, rohkete värvikirevate sulgedega ehitud pidurüüdes. Sõjamaalingud puudusid, samuti polnud navahode juustes sõjasulgi. Pealikul polnud kaasas rahupiipu, sest Suurele Piisonisarvele oli teada – kindral Carleton põlgas indiaanlasi ja nende rahupiipu ning naeris indiaanlaste usku rahupiibu toimesse.
    Kindral James Carleton võttis Suure Piisonisarve vastu oma majakeses, suure paksudest tahutud laudadest kokku löödud laua taga. Tema töökabineti põrandat katsid piisoni- ja karunahad, seintele olid paigutatud navahode värvikirevad vaibad. Laual vedelesid mõned paberid, lauaotsal kindrali vormimüts, karahvin viskiga ja mõned kandilised viskiklaasid. Peale kindrali viibis kabinetis tema käsundusohvitser ja kapten Jack Kruze.
    Suure Piisonisarve sisse astudes tervitas kindral indiaanlast külmalt, kätt andmata ja laua tagant tõusmata. Käsundusohvitser asetas Suure Piisonisarve ette paberilehe tekstiga, millel juba seisis kindral James Carletoni allkiri. Kapten Jack Kruze libistas kiiresti silmadega üle kirjaridade. Lepingus tõotasid mõlemad pooled „säilitada usaldust ja sõprust omavahelistes suhetes ning kindlustada püsiv ja tõeline rahu”. Kapten Kruze luges lepingu kuuldavalt ette ja noogutas navahode pealikule – võib allkirjastada. Suur Piisonisarv maalis lepingule kaks suurt piisonisarve ja nende vahele ämbliku. See oli Suure Piisonisarve tunnusmärk ja allkiri. Seejärel allkirjastati teine täpselt samasugune paber, mille navahode pealik pistis üle õla rippuvasse, punaste, siniste ja roheliste sulgedega ehitud, hirvenahast kotti. Aga sellega lepingu sõlmimine veel ei lõppenud – paber on valgete värk, indiaanlased usaldavad ainult omi lepinguid.
    Suur Piisonisarv kobas oma kotis ja sättis seejärel kindral James Carletoni ette lauale kaks vampumi. Need, kaunite kirjadega, värviliste klaashelmeste ja teokarpidega ehitud vampumivööd pidid pooltele igavesti meenutama nende tõotust.
    “Vali!” sõnas Suur Piisonisarv. See oli siiski riituslik ettepanek ja toiming, sest vööd oli täpselt sarnased. Kindral James Carleton manas näole pühaliku ilme, aga üle ta näo libises siiski tahtmatu muie, kui ta pidulikult kahe käega ühe vampumivöödest üles tõstis ja viskikarahvini kõrvale asetas. Lõpuks siiski ajas kindral ennast laua tagant püsti ja viipas käega karahvinile. Käsundusohvitser kallas viskiklaasid täis, kindral osutas käega: “Palun!” Kapten Jack Kruze ja Suur Piisonisarv võtsid viskiklaasid kätte, aga enne kui kindral jõudis oa klaasi huultele tõsta, sõnas navahode pealik toosti:
    “Me austame teie kombeid, ja loodame, et te ausate meie tavandeid!”
    Seejärel kummutas pealik viski kurku ilma silmagi pilgutamata. Kindral Carleton jõi samuti indiaanlase kombel, kapten Jack Kruze võis endale lubada tavapärase, kibeda viskiga kaasneva köhatuse. Esimest korda kogu tseremoonia jooksul valgustas Suure Piisonisarve nägu kerge naeratus. Ta noogutas kindralile ja väljus.
    Nädal aega puhkas kapten Jack Kruze oma sõduritega Fort Defiance`is ja jõudis selle aja jooksul pälvida isegi kindral James Carletoni sõpruse. Kuigi indiaanlaste suhtes oli kindral kalk ja hoolimatu, isegi julm, pidas ta ennast ohvitseride ja sõduritega suhtlemisel üleval kui hea ja isalik peremees, ei öelnud ära klaasist-teisest viskist ja, olles veidi jommis, heitis teravmeelset, kuid heatahtlikku nalja. Ta pidas kahte skvood, indiaanlannadest armukest, kes omavahel kindrali pärast pidevalt tülitsesid ja rivaalitsesid. Nende jagelemistest tüdinenud kindral kihutas küll ühe, küll teise, vahel ka mõlemad fordist välja, kuid juba paari päeva möödudes saatis ta käsundusohvitseri skvoosid otsima, käsuga nad tagasi tuua, sõnades:
    “Kui majas pole kisklevaid naisi, siis elad justkui kirstus.”
    Fort Defiance`is ringi jalutades tundus kapten Jack Kruzele kogu see elu siin olevat imeline ja ebareaalne. Kuigi forti kohal lehvis Ühendriikide tähelipp, oli see pilt ehtsast piiriäärsest elust, samas aga mitte valgete ja indiaanlaste territooriumi lahutav, nagu see oli olnud idarannikule lähemal, vaid veelgi ähmasem ja kaugem piir: poolenisti sõjaväe-, poolenisti eraelu, pooleldi tsiviliseeritud, pooleldi metsiku elu pilt, millel liikusid, nii väliselt kui seesmiselt, kirevad inimkujud, kelle näovärv, riietus ja elukutse näitasid nende kuulumist kummassegi äärmusesse ja kõikidesse vahepealsetesse astmetesse.
    Isegi tegevuspaik – fort ise – oli samasugust segaverelist laadi. Tähelipp ei lehvinud bastionide ega sakmeliste parapettide kohal, ta vari ei langenud kasematile ega maa-alusele käigule, kaevikule, kaitsekraavidele ega glasiile – peaaegu üldse mitte millelegi, mis oleks kindlust meenutanud. See ei sarnanenud ehituslikult fortidega, milliseid oli ehitatud kümneid paljudesse ääremaa paikadesse, et kaitsta valgeid asunikke indiaanlaste rünnakute eest. Siin piiras tahumata jaanileivapuutüvedest pihtaed kahesaja hobuse jaoks ehitatud sara, kümmet kõige lihtsamas stiilis elamut, mõned neist olid ainult vitstest punutud ja saviga kaetud hütid; suurim hoone oli kasarm, selle taga hospidal, intendandi ja kortermeistri ruumid; üht kätt asus vangla ja teisel pool, pisut paremas kohas, söögimaja ning ohvitseride eluasemed.
    Kindluse pihtaia tagumises nurgas paiknevas hoones elas kaupmees, kelle poes leidus nipet-näpet, mis polnud arvatud sõjaväe varustusnormide hulka ja võõrastemajaomanik, kelle valge liivatatud põrandaga ja riiulil sillerdavate mitut värvi klaaspudelitega kõrtsituba meelitas ligi möödalonkijat; hoones oli leidnud endale ulualuse ka mängupõrgupidaja, kelle faro- ja montelauad ahnitsesid endile suurema osa sõdurite palgast, kui seda juhtuti välja maksma. Selle kireva seltskonna valduses olevate majade püstitamisel oli silmas peetud teatud korrapärasust. Nad ümbritsesid „peaväljakut”, mille tallatud rohuvaibal ausamba ja laternapostide asemel seisis kõdunev küpressitüvi ning kössitas toomingapõõsas, mille all, poriloigus, mõnules siga.
    Fordi väljakul ja võõrastemaja ligiduses hakkas silma kümmekond mustasilmset kahtlase kuulsusega senjoriitat ja skvood, umbes niisama palju kütte, muulaajajaid, mustangereid ja raskesti määratletavaid isikuid, keda võis alati näha tolgendamas sõjaväelaagrite ligiduses või liikumas vooride sabas, lisaks kõigile kõndis mööda väljakut ringi mõni ilmselge kõrilõikaja, desperaado.
    Fordi pihttara taga paiknes teine majadegrupp, see oli midagi “all-linna” taolist. Neile hoonetele lipu vari enam ei ulatunud, aga nad olid ikkagi ta kaitse all ja oma olemasolu eest võlgnesid nad tänu temale. Need onnid olid algeoks külale, milliseid tekkis kõikjal Ameerika sõjaväefortide külje alla ja mis mitte väga pika aja pärast arenesid linnadeks, mõned isegi suurlinnadeks. Onnide ümber paiknesid maalapikesed, kus sõdurid kasvatasid päevalilli, ube, maisi ja meloneid. Siin ja seal asusid mõned indiaanlaste tipid, nende ees istusid lõkketule ääres indiaanlased, jooksid ringi lapsed ja koerad.

    Enne lahkumist külastas kapten Kruze Suurt Piisonisarve Bonito kanjoni suudmes.
    Pealiku onn asus küla keskel ja oli teistest tunduvalt soliidsem. Suur oli kapten Kruze üllatus, kui ta pealiku elamu ees kohtas oma endist tentsikut Tomi. Tema kõrval seisis sihvakas, pika peenikese kaelaga, kräsupäine neegrinaine, käeotsas umbes aastavanune poisike.
    “Minu ori Tom, tema naine Pipe ja poeg,” sõnas pealik Suur Piisonisarv ilmse uhkustundega.
    “Tom, sa lasksid minu juurest jalga?“ lausus kapten Kruze heatahtliku muigega. “Kas olin sulle halb peremees?”
    “Pipe pääses vaevu poomisest, ja me tulime siia, indiaanlaste juurde.“ Tom jutustas oma põgenemis- ja poomisloo.
    “Tom, kui saa soovid, ma ostan sind pealikult välja, saad orjusest vabaks,” tegi kapten Kruze ettepaneku.
    Neeger Tom raputas pead:
    “Ma ei ole iialgi ennast nii vabana tundnud kui siin. Indiaanlaste juures on ka neeger inimene.”
    Pealik Suur Piisonisarv lisas:
    “Kui Tomi poeg suureks kasvab, annan talle vabaduse ja ta võib järgneda oma südame kutsele.“
    Suur Piisonisarv viis kapten Kruze küla taha künkale. Sadulas istudes näitas ta uhkustundega oma tabuuni, milles oli ligi sada hobust. Pealik tundis igat ühte neist, teadis nende iseloomu ja muid väiksemaid või suuremaid iseärasusi. Ta juhtis kapten Kruze tähelepanu nende karva värvusele ja peahoiakule; talle meeldis rääkida oma hobustest. Hobusteta navaho oli kahetsusväärne, pilkealune indiaanlane; hobused moodustasid nii iga indiaanlase kui ka tema suguharu jõukuse ja uhkuse, sellest sõltus isiku asend ühiskonnas. Suur Piisonisarv naeratas õnnelikult, kui ta kapten Kruze poole pöördus:
    “Varsti karjatab neid hobuseid Väle Hirv, istub ühele neist selga ja viib hobused kaks-kolm korda päevas jõe äärde jooma.”
    Kapten Kruzele jäid pealiku sõnad pisut selgusetuks, kuid ta noogutas mõistvalt ja heakskiitvalt.
    Suur Piisonisarv kutsus kapteni enda elamusse. Onni sisemus oli kooskõlas selle välimusega. Ruum oli avar ja hoolikalt viimistletud. Otse pealiku kõige parema vibu all, mingis maagilises ringis odadest, kilpidest, piikidest ja nooltest, rippus salapärane ning püha nõiakott. See oli toredasti ja rikkalikult vampumivööde, helmeste ning okasseaokastega kaunistatud, nii nagu indiaanlase leidlikkus iganes oskab välja mõelda.
    Hetke pärast kuuldus kellukeste helinat. Sisenes pealiku noor naine Kaunis Päevalill, laps kätel. Mokassiinidesse kängitsetud jalad astusid käratult, kuid käevõrude ja hõbedast sääreehiste kõlin andis selgesti tema tulekust teada, kui ta telgi sissekäigu katva naha kõrvale lükkas ja seesolijate silme ette ilmus.
    “Minu naine Kaunis Päevalill ja poeg Väle Hirv,“ tutvustas pealik oma perekonda.
    Kaunis Päevalill naeratas nii kaunilt ja rõõmsalt, nagu naeratavad ainult õnnelikud naised.
    “Kapten Jack Kruze,“ sõnas Jack ja kummardus galantselt. Indiaanlanna pilk libises hindavalt, vargsi ja kiirelt, üle Jacki, ja ta naeratas veelkord. Ja nüüd alles mõistis kapten Kruze, et ta oli ilmunud oma sõpra külastama ilma ainsagi kingituseta. Kiiresti võttis ta kaelast hõbeketi ristiga, eemaldas risti ja pistis tasku, keti aga asetas Kaunile Päevalillele kaela. Suur Piisonisarv märkas risti eemaldamist ja noogutas tunnustavalt. Suurele Piisonisarvele kinkis kapten Kruze oma pikavarrelise inglise piibu, vastutasuks sai aga rohkete kaunistustega rahupiibu. Pealiku aastavanusele pojale aga polnud tal midagi kinkida, see tekitas veidike ebalust, kuid siis meenus Kruzele vana komme – kapten tõmbas oma mundrilt suure, läikiva vasest nööbi ja pistis poisile pihku. Üle Suure Piisonisarve näo valgus lai naeratus. Ta pöördus Jacki poole ja lausus, pigem siiski pidas indiaanlasele omaselt piduliku, paatosega kõne:
    „Räägi temaga tasakesi, sest ta kõrvad on veel väga väikesed; kui ta suuremaks kasvab, võivad su sõnad valjemad olla. Sa võid oma võõras keeles öelda mu pojale, kuidas tal tuleb meheks kasvada. Ta saab kuulda uut kõnet, ta õpib selle ära, ja võib juhtuda, et ta unustab oma ema hääle. Aga ta peab õppima ja mõistma, kuidas olla mees. Ta peab teadma, kuidas vastata neile, kes talle ülekohut teevad. Ja kui ta läheb suurde külasse, kus on palju kõrgeid onne, ärgu ta kunagi unustagu, et ta on navaho pealiku poeg, keda hüüti sünnihetkel Väledaks Hirveks ja et ta sünnipaik on Bonito kanjon.”

    Kümnes peatükk. Konföderatsiooni poolel võidelnud Isabella vend John langeb vangi. Uniooni luureohvitser kapten Jack Kruze kingib Johnile vabaduse ja saadab ta õe juurde Birminghami. Uniooni väed lähenevad Birminghamile, konföderaadid taganevad. Jacki ja Isabella imetabane kohtumine. Kindral Lee väed sattuvad Virginias Appomatoxi asula all piiramisrõngasse. Kapitulatsiooni märgiks annab Konföderatsiooni kindral Lee oma mõõga üle Uniooni vägede ülemjuhatajale kindral Grantile. Kapten Jacki ja Isabella pulmas tantsitakse charlestoni.

    1864. aasta veebruaris varjutas Birminghami inimeste meeleolu sügav süngus ja meeleheide. Gettysburgi ja Vicksburgi all saadud ränkadele kaotustele lisaks levisid kuuldused, et Uniooni president Lincoln oli kuulutanud orjad nii Põhjas kui Lõunas vabaks, ja neegrid astuvad massiliselt Uniooni poolel sõtta.
    Lõunaosariikide neegrid, istanduste neegrid, kellel oli alati olemas toit ja peavari, olid nüüd äkki jooksnud üle Uniooni poolele, oma isandate vastu sõtta? Neeger, kuulekas ja alandlik, suunab oma relva suurmaaomaniku, lugupeetud plantaatori pojale ja tapab ta, külmavereliselt ja halastust tundmata! Kuidas sai see võimalikuks? Ja mis tekitas neegrites sellise vaenu oma toitjate vastu?
    Orjad asusid liikvele; lõunaosariikide puuvilla- ja tubakaistanduste orjad, kes kuulsid orjanduse kaotamisest, põgenesid tuhandete kaupa põhjaosariikide territooriumile, või neisse piirkondadesse, mille olid vallutanud Uniooni väed. Orjad ei piirdunud mitte ainult põgenemisega. Istanduste järelevaatajatele hakati vastu, tekkisid mässud, põletati mõisahooneid, karistamatuse ja segaduse õhkkond aina laienes, orjad olid praktiliselt väljunud kontrolli alt, ja kuigi kodusõda veel kestis, oli orjapidamine lõppenud ka lõunaosariikides.
    Kohe pärast orjade vabaks laskmist ei jäänud Unioon lootma ainult vabatahtlikult sõtta astuvatele neegritele, vaid kuulutati välja nende sundmobilisatsioon. Unioon vajas sõdureid. Orjade vabastamine andis võimaluse panna püssi alla tuhandeid mustanahalisi. Selleks, et innustada neegreid sõjas osalema, lubati neile sõja lõppedes tasuta nelikümmend aakrit maad. Neegrid haarasid võimalusest kinni ja võitlesid raevukalt oma endiste orjastajate vastu. Konföderaatide kätte vangi langedes koheldi mustanahalisi vange äärmise julmusega, parimal juhul ootas kinnivõetud vangi uus orjus.

    Jänkid hõivasid Chattanooga ja liikusid mäekurude kaudu edasi Georgia suunas. Osariigi kõige loodepoolsemas nurgas, Chickamaugas, toimusid esimesed tõsised lahingud. Sõjatules hävisid õitsvad mõisad, põlesid puuvillapõllud ja laohooned. Vara hävimine ainult suurendas konföderaatide vihast vastupanu. Jänkid kandsid suuri kaotusi ja olid sunnitud taanduma Tennesseesse. Birmingham hingas jälle kergemalt; jänkid pekstakse linna väravate alt minema! Veel pole kõik kaotatud, Konföderatsioon asub pealetungile ja siis ei peata neid enam miski!
    Ööl ja päeval veeresid läbi raudteejaama ešelonid, rong rongi järel. Kindral Longstreet kiirustas oma armeega võitlusväljale, Tennesseesse. Rongid liikusid ainult ühes suunas, viies tuhandeid mehi, hobuseid ja tohutuid koguseid sõjavarustust lahinguväljale. Birminghami elanikud kogunesid raudteejaama perroonile, lehvitasid platvormvagunitel hõiskavatele sõjameestele ja heitsid neile arbuuse. Kostsid hüüded:
    “Tulge tagasi, tulge tagasi võitjatena!”
    Linna pritsumeeste puhkpilliorkester mängis mööduvale ešelonile uljast marsiviisi. Tüdrukute sinised, punased, valged ja roosad rätikud lehvisid niikaua, kuni rong käänaku taha kadus. Heldimuspisaraid pühkides pöördusid linnaelanikud uuesti oma toimetuste juurde tagasi. Nad olid kindlad – need poisid, need suurepärased Lõuna poisid võidavad!
    Birminghami elanikud tegelesid oma igapäevaste toimetustega, aga nende südameid valdas ärev ootus – oodati sõjateateid. Liigi kuu aega polnud midagi kuulda, aga siis, kuumal maikuul, hakkasid saabuma esimesed vähesed teated, ja neis polnud midagi rõõmustavat – kindral Shermani väed olid jällegi Georgias, Daltoni lähedal. Jänkid olid ohustamas raudteed, mis ühendas Birminghami Tennessee ja läänega, see aga tähendas, et Tennessee ja Georgia piiril oli oodata suuri lahinguid, sest raudtee oli Konföderatsioonile ülima tähtsusega. Lisaks raudteele ohustasid jänkid Birminghami ja Daltoni vahel asuvat Rome`i linna, milles asusid Konföderatsiooni suurtükitehased. Peale Rome`i vallutamist oleks jänkide järgmine sihtmärk vältimatult olnud Birmingham ja seejärel Atlanta. Birminghamis ei valmistatud mitte ainult varustust ratsa- ja jalaväele, vaid siin paiknesid peamiste raudteeliinide depood ja määratu suured laatsaretid. Birmingham oli nelja raudtee sõlmpunkt, millest sõltus olulisel määral kogu Konföderatsiooni saatus.
    Birminghami elanikud ootasid ärevuse ja murega sõjateateid, kuid lahingusõnumite asemel jõudsid nende kõrvu esialgu uskumatud, samas nördimust ja pettumust tekitavad kuuldused – Konföderatsiooni vägedest olid sõjamehed asunud deserteeruma. Sajad mehed põgenesid lahinguväljalt ja sajad hoidusid sõjaväeteenistusest kõrvale. Nad varjasid ennast soodes ja mägedes. Uniooni poolt okupeeritud aladel asusid mehed oma taludes jällegi igapäevaste toimetuste juurde – kündsid ja külvasid, korrastasid tarasid ja hoonete katuseid. Nad olid jõudnud arusaamisele, et see sõda on rikaste sõda, ja ei puutu neisse.
    Võitlused aga jätkusid. Konföderatsiooni kindral Johnston oli mägedes sisse võtnud positsioonid ja seisis justkui terasvall ja takistas Shermani liikumist Birminghami suunas. Sherman manööverdas, liikus läbi mäekurude Johnstoni selja taha, ähvardades ära lõigata Daltonist lõuna pool paikneva Resaca raudteeliini. Johnston oli sunnitud taanduma ja öö varjus liikuma Resacasse. Kindral Sherman, mängides justkui kassi-hiire mängu, sooritas ühe tiibrünnaku teise järel, sundides konföderaate olema pidevas rännakuolukorras ja taanduma, aina taanduma, laskmata neil kaevuda ja hinge tõmmata.
    Konföderaatide ees liikusid tohutud põgenikke kolonnid. Põgenikud rühkisid ebamäärasest hirmust aetuna üha edasi, olenemata sellest, oli ta istanduseomanik või väiketalunik, rikas või vaene, must või valge. Kõik põgenesid ühtemoodi, kuigi keegi ei teadnud, mida või keda nad kartsid ja mille või kelle eest nad põgenesid, sest selles ilma rindejooneta sõjas võis karta kõike ja põgeneda polnud mitte kuhugi. Põgenikud voolasid Birminghami poole jala, ratsa, kalessides ja vankrites. Kaasa tassiti kohvreid ja majapidamistarbeid, mõned varisesid raske koorma all maha ja jäid jõuetult lamama. Vankrid ja kalessid oli kraami nii täis kuhjatud, et muulad nõrkesid ning mitte miski ei suutnud neid sundida edasi liikuma.
    Konföderaadid marssisid väsimusest tülpinult, pooleldi magades, pooleldi ärkvel. Taandumine ei tekita sõdurile rõõmu, ei mõju hästi võitlusvaimule. Nende ainuke soov oli magada.
    Kindral Johnston, olles edukalt ja kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt sooritanud taandumismanöövri, paigutas väed Adairsville`i all positsioonidele. Surmväsinult lebasid konföderaadid maas ja palvetasid, et nad natukenegi hingetõmbeaega ja rahu saaksid. Mehed heitsid magama niisugustesse kohtadesse, kuhu tähtede valgel helkivad rööpad kätte paistsid, justkui kartes, et raudtee võib iga hetk üles karata ja käest lipsata. Tegelikult heitsid nad maha surema, sest järgmise päeva ennelõunal sooritas Uniooni kindral Sherman ülitugeva äkkrünnaku, ja raudteed kaitsvate sõdurite suurtükimürsust või kuulitabamusest ähmaseks muutuv pilk tabas viimasena halastamatus päikeses sädelevat rööpapaari ja kuuma õhu virvendust tulipalava raudtee kohal… Aga raudtee hõivamisega lahingud Adairsville`i all veel ei lõppenud, tegelikult selle rünnakuga põrgukatel alles asus keema.
    Meeleheitlikud ja verised võitlused Adairsville`i all kestsid vahetpidamata üksteist päeva. See oli lahingutegevus täis “sebimist ja möllu”, luurekäike ja tagasitõmbumisi, huupi tegutsemist ja käskude äramuutmist. Lõpuks tõmbas kindral Johnston oma hõrenevad read jälle tagasi, liikudes läände, Decatur`i suunas.
    Paljude rünnakute ja positsiooni vahetamistega, peaaegu kaks nädalat kestnud Adairsville`i lahingutes oli nii Uniooni kui ka Konföderatsiooni poolel mitte ainult hulgaliselt surnuid ja haavatuid, vaid mõlemal poolel langesid paljud ohvitserid ja sõdurid vangi.

    * * *

    Kogu sõja kestel keeldus Ühendriikide president Lincoln vange vahetamast, uskudes, et Uniooni sõjameeste toitmine ja valvamine koormab vaenlast ning kiirendab sõja lõppemist, aga võibolla ta ühtlasi andis ka mõista, et parem lahingus surra, kui vangi langeda. Seetõttu oli Konföderatsioonile kuuluvas Andersonville`i vanglas Georgias tuhandeid sinikuubi, kes vaakusid elu ja surma piiril. Konföderatsioonil nappis vangide jaoks toitu; neil ei jätkunud laatsarettides ravimeid ega sidumismaterjali isegi oma haigete ja haavatud sõdurite tarvis. Neil oli vähe, mida vangidega jagada. Nad toitsid vange sellesamaga, mida nende endi rindemehed sõid – riknenud sealiha kuivatatud hernestega – ning sellel toidul suri jänkisid justkui kärbseid, vahel sada inimest päevas. Põhjaosariiklased vastasid samaga, kõige hullemad olid tingimused Uniooni vanglas Rock Islandil. Toitu anti kasinalt, ning rõuged, kopsupõletik ja tüüfus tegid säärast laastamistööd, et seda paika hakati katkutõbilaks nimetama. Kolm neljandikku sinna saadetud konföderaatidest vange ei pääsenud sealt enam eluga.
    Sõja lõpul, kui Konföderatsiooni kaotus oli ilmselge, ei soovinud Unioon enam vangidega jännata, sest neid oli liialt palju, vahel andsid Konföderatsiooni sõdurid end vangi tervete väeosade kaupa. Kogu selle vangide massi toitmine ja majutamine oleks halvanud Uniooni sõjategevuse, seetõttu võttis Uniooni Ülemjuhatus vastu otsuse: vangilangenud Konföderatsiooni sõduritelt relvad ära korjata, nimed kirja panna ja jalaga tagumikku anda – mingu koju, oma kapsamaale, oma naise ja laste juurde. Kes aga tabatakse uuesti sõjaväljal, lastakse maha. Vangi langenud Konföderatsiooni ohvitserid tuli üle kuulata ja vastavalt nende meelsusele, võtta vastu otsus iga ohvitseri suhtes eraldi.
    Vangi langenud Konföderatsiooni sõdurite mõtetes mõlkus ainult üks sõna – koju! Enam polnud vaja kuulata seersandi hooplevat karjumist, polnud vaja koidikul lebada kaevikuserval ja südamevärinal oodata rünnakukäsku.Ühed olid nukralt norus, kartes äkitselt saabunud iseseisvat elu, teised olid rõõmsad ja vilistasid eesseisvatele raskustele, aga nii ühtesid kui teisi hoidis ülal teadmine, et kõik oli nüüd möödas ja kodutee jalge all. Väga vähesed olid kibestunud. Nad olid võidelnud vapralt, olid saanud lüüa ja olid nüüd valmis harima rahumeelselt maad lipu all, mille vastu nad olid võidelnud. Koju! Koju! Nad ei suutnud enam rääkida milleski muust, ei lahingutest ega haavadest, ei virelemisest ega tulevikust, nüüd lähevad nad koju. Edaspidi elavad nad jälle need lahingud läbi ning jutustavad oma lastele ja lastelastele seiklustest, rünnakutest ja näljast, kiirrännakuist ja haavatasaamisest – edaspidi, mitte praegu. Mõnel mehel puudus käsi või jalg või silm, paljudel olid haavaarmid, mis vanaduses hakkavad vihmaste ilmadega valu tegema, aga praegu ei olnud sellel tähtsust.
    Adairsville`i asula äärde oli rajatud ajutine vangilaager, seal pandi sõdurite nimed kirja ja “anti jalaga tagumikku”. Vangilangenud Konföderatsiooni ohvitserid aga toodi üks teise järel väikesesse majakesse, kindral Shermani luureosakonna ülema kapten Jack Kruze ette, kelle kohustuseks oli vang üle kuulata ja otsustada tema edasine saatus.
    Konvoi saatel toodi sisse järjekordne ohvitser, räbaldunud mundris, verine side pea ümber. Kapten Jack Kruze istus laua taga, nina paberites, vasak käsi sidemega kaela seotud.
    “Konföderatsiooni väeosa kapten John Gautereaux,” esitles vang ennast sõjaväelasele kohaselt.
    “Võtke istet.” Kapten Kruze jätkas paberite lappamist. Aga siis jõudis nimi ta teadvusse. Ta tõstis pea ja vaatas üllatunult vangile otsa:
    “ John Gautereaux, Isabella vend!”
    “Just nii! Ma näen, härra Kruze, et te olete poolt vahetanud. Aga üllatavat pole siin midagi, selles sõjas on paljud pooli vahetanud, mõned isegi mitu korda.“
    Üle kapten Kruze näo libises pahameelevari, aga ta talitses end ja vastas kindlal toonil:
    “John! Ma valisin poole juba siis, kui astusin West Point`i Sõjaväeakadeemiasse, ja ohvitserina pean lugu sellest, et ka sina pole kuni lõpuni poolt vahetanud.”
    “Nüüd on juba hilja poolt vahetada, isegi kui tahaks,” sõnas John nördinult.
    “Selle koha pealt on sinul täielik õigus,” noogutas Jack.
    Kaks kaptenit vaatasid teineteisele silmadesse – mõlemad olid näinud seda koledat vennatapusõda kogu julmuses, kuigi samas ei olnud paljud nende sõdurid mõistnud, mille eest võideldi.
    “Taolist asja nagu kodusõda poleks tohtinud üldse juhtuda,“ sõnas John nördinult.
    “Jah, aga ometi juhtus,“ nõustus Jack.
    “See Konföderatsiooni põhimõte, osariikide suveräänsus, saabki lõunaosariikidele kirstunaelaks. Kas sa, Jack, kujutad ette – Georgia kuberner Brown keeldus oma maakaitseväelasi, ja üldse oma kodanikke, väljaspool Georgiat toimuvatele lahingutandritele saatmast.”
    “Kui iga osariik kaitseb ainult oma kapsamaad, siis kaotavad nad suveräänsuse niikuinii; ainult Unioon tagab riigi püsima jäämise ja sõltumatuse,” sõnas Jack kindlalt.
    John noogutas Jacki sõnade peale:
    “Nüüd ma mõistan, miks president Lincoln nii raudse järjekindlusega asus Uniooni kaitsma, kohkumata mitte millegi ees.”
    “Kahtlemata oli president Lincoln ettenägelik ja mõistis Konföderatsiooni nõrkust, aga neegrite vabastamine? Tühja neist, see probleem oleks lahenenud varem või hiljem, nii või teisiti,” toetas kapten Kruze Konföderatsiooni kapteni mõtteavaldust.
    “Kas oled Isabellaga kohtunud peale sõtta minekut,” päris John, et viia jutt hoopis teisele teemale.
    “Olen oma kanaleid pidi üritanud teda leida, aga tulemusteta. Postiühendused on segamini paisatud, ja ega ma ei saanud ju saatja aadressina näidata kindral Shermani staapi.”
    John naeratas: “Ilmselt mitte.”
    Mõlemad ohvitserid, tunnetades hingekergendust, puhkesid naerma. Kapten John libistas pilgu oma ea- ja saatusekaaslase, ja sõnas:
    “Jack, Isabella on Birminghamis, töötab sõjaväe laatsaretis.“
    Kapten Jack Kruze süda võpatas – laatsaretis! Kaunis, õrn, hella südamega Isabella sõjaväe laatsaretis! Jack vaikis ja põrnitses kurvalt laual lebavaid pabereid. Ta silme ette kerkis Isabella ja ebainimlikult kohutav sõjaväe laatsaret.
    John köhatas, et endast märku anda ja sõnas vaikselt:
    “Jack! Varsti on sõda läbi. Peagi on Uniooni väed Birminghamis, ja sa kohtud Isabellaga. Peaasi, et me oleme elus ja terved, peaaegu terved, kui mitte arvestada mõnda kriimustust. Näha on, et ka sina oled äsja pihta saanud?”
    “Tühja sellest, kuul lendas käsivarrelihasest läbi,” vastas Jack hooletult. “Minu luurerühm sattus bushwhacker`ite varitsusele; nad andsid nii tihedat tuld, justkui oleksid tulistanud sajad püssid ja revolvrid, ning seejärel kadusid. Nende jälitamine või püüdmine oleks olnud sama, kui ajada taga tuult. Aga, kui see pole sõjasaladus, mis pagana relvi need ratsa kihutavad võsahulgused kasutavad?”
    “Saladust pole siin midagi,” lõi John käega. “Hobusel ründava ratsaväelase põhirelvad, saabli ja püssi, on bushwhacker`id asendanud vööle ja sadulaholstritesse pistetud nelja-viie revolvriga.“
    “Üsna nutikas lahendus,“ kiitis kapten Kruze. “Hoogne äkkrünnak, kiire tuli parema ja vasaku käega, justkui panka röövides, ja aegsasti valmis vaadatud taganemistee.”
    “Viimased kuud polegi muud olnudki kui ainult taganemistee, vahel ka suuremad või väiksemad veristamised,“ sõnas John nördinult.
    “Ma annan tohtrile korralduse, et ta sinu haavad üle vaataks ja raviks,” sõnas Jack, et midagi öelda. Mõtiskles veidi, ja alustas juttu hoopis teisel teemal.
    “John, nagu ma aru saan, poolt sa ei vaheta, aga minu võimuses on sind vabaks lasta, kui sa enam lahinguväljale tagasi ei pöördu.”
    “Ma tean, Jack, vabastatud aga lahinguväljale tagasipöördunud sõdur või ohvitser lastakse vangi langemisel ilma kohtuta maha. Ma ei pöördu tagasi, sest Konföderatsioon on kaotanud ja edasine võitlus on juba kummagi poole kindralite omavaheline jagelemine.”
    “No nii,” sõnas kapten Jack muheledes, “sinu sõnades on teatud iva.” Seejärel jätkas: “Ma aitan sinul läbi rindejoone jõuda Birminghami, kuigi, selles neetud sõjas pole tõelist rindejoont kunagi olnudki. Aitan sind õe juurde, ja sa jääd sinna kuni sõja lõpuni. Nõus?”
    “Minu sõdimised on nagunii sõditud, ja tahaks väga kohtuda oma õega.”
    “Hüva, John. Aga nüüd üks isiklik palve – annan sulle kaasa kirjakese Isabellale, aga ära mitte mingil juhul ütle, et olen Uniooni ohvitser. Räägin kõigest ise, kui jõuan Birminghami.”
    “Ma mõistan sind Jack. Annan ohvitseri…, ee…, vangi ausõna, et ei räägi.” Mõlemad ohvitserid puhkesid lõbusalt naerma.
    “John, selles kirjakeses kirjutan, et võitlen, olen elus ja terve, ja kõik, nojah, mõned puht isiklikud, sentimentaalsed, billet doux`ile omased sõnad ka veel…”
    “Ära muretse Jack, küll Isabella andestab sulle, ja pealegi – naised armastavad ju võitjaid!”

    * * *

    Adairsville`i lahinguväljalt saabus Birminghami haavatuid vagunite kaupa. Mitte kunagi varem, isegi mitte Chattanooga ja Chickamauga lahingute järel, ei olnud neid nii palju nähtud. Laatsaretid olid tulvil, kõik võõrastemajad ja isegi eramajad olid kannatanuid täis. Viimaks ei suutnud lämbuv linn endale enam rohkem hoolealuseid võtta ja haavatutelaviin suunati edasi Montgomery laatsarettidesse.
    Linnaelanike usk Konföderatsiooni võidusse hakkas kahanema, ja kindral Johnstoni võimetesse juhtida vägesid, ei uskunud enam mitte keegi – tema oskas ainult taganeda! Taandumine ei too kindralile kuulsust, Johnston tagandati ja armee juhtimise võttis üle üks tema korpusekomandöre, kindral Hood. Aga kui asi on lootusetu, siis on ta lootusetu, kui just ime olukorda ei päästa. Imet ei juhtunud.
    Kindral Sherman ründas Decaturi asulat, alistas selle ja lõikas raudteeühenduse läbi. Sellest raudteesõlmest läksid ühendusteed Tennessee`sse ja läbi Atlanta paljudesse idaranniku piirkondadesse: Georgiasse, Lõuna- ja Põhja-Carolina`sse ja Virginiasse ning suurtesse sadamatesse Charlestoni ja Wilmingtoni. Kindral Sherman oli andnud Konföderatsioonile järjekordse hävitava löögi. Olukord oli lõplikult pöördunud Uniooni kasuks. Kindral Sherman liikus lahinguid lüües visalt edasi, kindral Hood taganes, aina taganes Birminghami poole, täites linna laatsarette üha uute haavatutega.

    Birminghami laatsaretis oli õhk hingematvalt lämbe oksest, uriinist, gangreenist ja pesemata, täidest kubisevatest kehadest. Operatsioonitoast kuuldus karjeid; kloroform oli nüüd nii haruldane asi, et seda kasutati ainult kõige raskemate amputeerimiste puhul, oopiumi polnud enam üldse, hiniin ja jood oli kadunud enam kui pool aastat tagasi. Isabellat valdas haiglane, abitu süütunne, nähes sandistatud noori mehi, kes kahvatul, pinevil näol temalt abi ootasid. Lisaks kõigele pures Isabella südant üha suurenev, hullumeelsuse piiril asuv, ängistav hirm Jacki pärast – kas ka tema lamab kusagil laatsaretis – jäsemed, nägu ja keha haavadest moonutatud? Võibolla on Jack surnud, ja maetud nii, nagu maetakse surnuid siin, ühishauda?
    Suutmata enam laatsareti lämbust välja kannatada, väljus Isabella trepile, et mõni hetk hingata värsket õhku. Äkitselt jäi ta pilk peatuma mööda nõlvakut laskuvale teele: suur punane tolmupilv tuli tänavat mööda lähemale ja sellest pilvest kostis paljude jalgade müdinat – sadakond paljasjalgset neegrit, püssid seljas, liikus kirikulaulu lauldes mööda teed. Nii nagu põhjaosariigid, saatis viimases hädas ka Konföderatsioon neegrid lahingusse. Unioon surus peale ja Lõuna vajas sõdureid.

    Lõunaosariikide armees asuti moodustama Konföderatiivsete Osariikide Värviliste Väeüksuseid. Üksuse suuruseks planeeriti kolmsada tuhat meest, nende hulgas neegrid, mulatid, teised segaverelised, samuti ka indiaanlased. Korraldati suurejoonelisi heategevusballe, kus koguti raha “värvilisele väele” mundrite õmblemiseks.
    Esialgu ei lubanud Konföderatsioon neegritele sõjas osalemise eest midagi. Samas aga tema vastaspool, Unioon, lubas sõdivatele neegritele vabadust ja maad, kuigi enamus neist sai siiski maatüki, mis ei olnud enam kui kuus jalga pikk ja kaks jalga lai. Konföderatsioonil ideoloogia ei lubanud pakkuda sedagi; neegritele võidi pakkuda üksnes vabadust läbi surma ja maatükina ühishauda. Tõsi, olles sõja kaotuse äärel, asuti Konföderatsiooni juhtkonnas rääkima ka vabaduse andmisest neile neegritele, kes sõjas osalevad . Aga poliitiline pööre tuli liiga hilja selleks, et sõja tulemust mõjutada. Neegrid olid lahingute jaoks täielikult ilma väljaõppeta, õppuste jaoks enam aega ei olnud. Kahtlemata, edu korral oleks Konföderatsioonil õnnestunud luua Unioonist oluliselt suurem neegrite armee. Samas aga oleks neegrite positsioon Lõuna ühiskonnas olnud hoopis teistsugune, kui sõjast oleks naasnud kolmsada tuhat mustanahalist veterani. Kuid väljaõpetamata sõdurid üldjuhul lahingutest eluga ei naase.

    Uniooni väed üha lähenesid Birminghamile. Kohkunult kuulasid linnaelanikud kahurikõminat ja tuhandete püsside raginat, mis kostis nii lähedalt, otsekui oleks võideldud naabertänaval. Konföderatsiooni vastupanu oli nõrk, neil ei jätkunud püssirohtu ega mürske. Laisalt, justkui muuseas, et anda endast teada, saatsid Shermani suurtükiväelased mõned mürsud Birminghami peale. Nad võisid seda nalja endale lubada. Linnaelanikud varjasid end nii hästi kui said keldrites, maasse kaevatud koobastes, raudteetammisse uuristatud madalates käikudes.
    Varahommikul kostis Isabella tädi Martha maja õues tohutu kärgatus; õnneks lõhkes mürsk aianurgas lillepeenral, suuremat kahju tegemata. Ennelõunat kukkus aeda teine mürsk, aga see ei lõhkenud. Majahoidja, neeger Sam, pobises endamisi:
    “Miks need pommid kogu aeg just minu aeda kukuvad, mõni võiks vahelduseks ka naabri aeda sadada.”
    Martha suur, pulstunud karvaga koer Tups jooksis ligi ja hakkas pommi peale haukuma.
    “Loll koer,“ pahandas Sam, “mind see pomm ei sega, lamagu rahulikult, minul ükskõik, aga kui sa, loll koer, tahad tingimata õhku lennata, siis lenda, minul ükskõik, ei hakka mina sinu konte kokku korjama.”
    Õhtu eel ilmusid linna tänavatele haavatud. Nad saabusid mägedest; salkadena ja üksikult, kergemini haavatud toetamas neid, kes lonkasid ja jalul ei püsinud. Varsti moodustus neist lakkamatu vool, mis vaevaliselt linna, laatsarettide poole liikus; meestel näod püssirohust, tolmust ja higist mustad, haavad sidumata ja korbaga kaetud, kärbsed parves ümber.
    Ümberkaudsete majade murud olid täis lamavaid mehi, kes olid liiga väsinud, et edasi kõndida, liiga nõrgad verekaotusest, et üldse liikuda. Halastamatus päikeselõõsas lamasid tihedasti üksteise kõrval maas sajad haavatud. Higi, vere ja mustuse lõhn oli kohale meelitanud pilvedena kärbseid. Ümberringi kostis oigeid ja vaikseid kähinaid:
    “Vett, vett! Kristuse nimel, vett!”
    Palavikulised käed haarasid haavatuid aidata üritava Isabella kleidisabast:
    “Vett! Vett!”
    Hiljem, lämbes suveõhtu hämaruses, tulid lahinguväljalt tüminal mööda teed laatsaretivankrid ja porise purjeriidega kaetud varustusvalitsuse veokid. Järgnesid meditsiiniteenistusele rekvireeritud taluvankrid, härjavankrid ja isegi kalessid. Haavatuid ja surijaid tihedasti täis, rappusid nad konarlikul teel, nii et veri tilkus punasesse tolmu. Vankrid haavatutega liikusid linnast peatumatult läbi Montgomery suunas, sest Birminghami hõivamine jänkide poolt oli päevade, kui mitte isegi tundide küsimus. Vahetevahel rebestas vaikust ühelt ja teiselt poolelt üksik ja ootamatu suurtükipauk, aga see polnud lahingulask, pigem sõjameestele omane räige nali – häirida vaenlase und.
    Pärast keskööd jäi kõik vaikseks, vaenupooled olid lõpetanud ka oma rumalad “sõdurinaljad”. Isabella istus eesrõdul. Lamp võõrastetoa aknal heitis kummalisi kuldseid varjusid pimedale, väänkasvudest varjatud rõdule; kollaste ronirooside ja kuslapuude õiepuhmad ümbritsesid teda magusa lõhnapilvega. Enne koitu oli öö kummaliselt vaikne. Polnud kuulda ainsatki püssipauku ja kogu muu maailm tundus olevat kuskil õige kaugel. Nüüd, kui linnas valitses täielik vaikus, võis Isabella sulgeda silmad ja kujutleda, et ta on tagasi kodumõisas, maavaikuses, kus elu kulgeb endistviisi ja jääbki endiseks. Ta kuulis jällegi põllult koju pöörduvate orjade venivat, kurblikku laulu, kuulis hobusekapjade müdinat tammealleel, kui isa viskiklubist tagasi pöördus. Aga see oli ainult mõttekujutlus, ta teadis, et sealgi ei saa elu enam iial olla niisugune, nagu see oli olnud enne sõda. Orjad olid laiali jooksnud, paljud ühinenud Uniooni vägedega. Kariloomad olid konföderatsiooni sõjaväe tarbeks minema viidud kohe sõja alguses, puuvillaistandused olid söötis, kõik lagunes ja hävis, hävis ka endine elukorraldus.
    Isabella igatses väga kodu järele, aga ikka ja jälle pöördusid ta mõtted Jackile. Kas Jack on elus? Kas ka tema lamab surijana päikeselõõsas? Kas ka tema liigub sandina, vaevatuna mööda teed, hinges ahastus? Kas ka tema Jack, kellesse ta oli armunud esimesest pilgust? Isabella puhkes nutma, nuttis vaikselt, õlgade vappudes…
    Isabella vend John, suutmata enam oma armsa õekese hingepiinu taluda, ja vaatamata kapten Jack Kruzele antud lubadusele, pealegi oli ta selle andnud vangina, astus Isabella juurde rõdule, silitas tema juukseid ja sõnas vaikselt:
    “ Isabella, õeke, sinu querido, sinu Jack on elus ja terve ning jõuab varsti siia. Ta on Uniooni ohvitser.”
    Isabella võpatas: “Jack on reetur?”
    John libistas käe üle õe kaunite, pisut keerdus juuste:
    “Isabella, kuula mind rahulikult. Jack oli noor Ühendriikide leitnant, äsja West Pointi Sõjaväeakadeemia lõpetanud ohvitser, kui ta sinuga Mississippil kohtus, ja ta on Uniooni poolel siiani.”
    “Jack petis, petis!” Isabella puhkes õnnelikult, südantkergendavalt nutma, vaatas oma vennale pisaratest ja õnnest säravate silmadega otsa ja sõnas: “Hea veel, et see petis oma nime ei valetanud.”

    Järgmisel päeval liikus lüüasaanud Konföderatsiooni armee soojas auravas vihmas tuhandete kaupa läbi Birminghami. Kõnniteel tunglev rahvahulk jälgis neid kohkunult ja kurval pilgul.
    Mehed olid näljast ja väsimusest vaevatud; nädalaid kestnud heitlusest ja taganemisest ära kurnatud, nende nälginud hobused nägid välja kui hernehirmutised ning olid suurtükkide ja laskemoonavankritele köiejuppide ja toornaharibadega ette rakendatud. Maakaitseväe vanad mehed ja poisid marssisid mööda, hallhabemed vaevaga jalgu järel vedades, poisid väsinud laste nägu, kes on liiga vara hommikusest magusast unest üles äratatud. Pikkades kolonnides möödus järjepanu tolmuseid, kurnatusest nüri ilmega sõdureid. Neid tundus olevat tuhandeid habemessekasvanud räpaseid mehi, kes, püss õlal, linnaelanikest mööda venisid. Kõik nad olid närudes, nii närustes mundrites, et ohvitseride ja alamväelaste vahel vahetegemiseks ei olnud muid tunnuseid kui ainult siin-seal mõni narmendava, ülespoole pööratud kübaraserva külge kinnitatud märk – pärjaga piiratud tähed C.S.A. – Confederate States of America – Ameerika Osariikide Konföderatsioon. Paljud meestest olid paljajalu ja peaaegu kõigil pea või muu ihuliige määrdunud, verises sidemes. Olid nad siis noored või vanad, rikkad istanduseomanikud või vaesed talunikud – kahes asjas olid nad võrdsed: neil kõigil olid täid ja düsenteeria. Need kaks asja ei olnud säästnud mitte kedagi reamehest kindralini. Neli aastat poolnäljas olemist, neli aastat kõva, toorest, pooleldi riknenud toitu oli oma töö teinud – kõigil olid kõhud lahti, kõik vaevlesid “verejooksu” käes, nagu daamid seda sõjameeste haigust peenetundeliselt nimetasid.
    Mürinal veeresid suurtükid, kutsarid peksmas pikkade toornahast piugudega kõhnu muulasid. Katkise purjeriidega moonavankrid õõtsusid sügavates rattarööbastes. Hingematvaid tolmupilvi üles keerutades liikus lõputult ratsaväge. Taganemine! Sõjavägi taandus kiirmarsil läbi linna lõuna suunal, ikka lähemale ja lähemale Mehhiko lahele.
    Järgmise päeva hommikuks oli Konföderatsiooni sõjavägi linnast läbi läinud, kuid tänaval käis endiselt sagimine justkui äsja lõhutud sipelgapesas. Hirmunud näoga neegrid jooksid tänavat pidi üles-alla, eesrõdudel istusid omapäi jäetud lapsed ja nutsid. Tänav oli täis sõjaväevankreid, haavatutest tulvil laatsaretiveokeid ja tavalisi sõiduriistu, millele oli kuhjatud reisikotte ja mööblit. Ümberringi karjuti: “Jänkid tulevad!” Raudtee poolt tulid mehed ja naised, mustad ja valged ning salk räbalais noorukeid, kes tassisid pakke, kotte ja kaste toiduainetega. Sõjavägi oli varustusvalitsuse laod rahvale lahti teinud, et päästa veel nii palju kui võimalik, enne kui jänkid tulevad. Rabati kõike, mis kätte sai. Mõni kukkus laoukse ees käpuli, ja enne, kui ta suutis üldse üritadagi jalule tõusta, komistasid sissetrügijad temast üle, kukkusid maha ja nad trambiti jalge alla. Naised kriiskasid õuduses; järgmised kukkusid ja ka nemad tallati maha. Nüüd muutus paanika üldiseks. Mehi, naisi ja lapsi, mustanahalisi, valgeid, mestiitse, endisi suurmaaomanikke ja väiketalunikke niideti jalust ja nad kadusid teiste inimeste jalge alla, võimetuna rahvamassi survele vastu seista. Kohale saabusid sõdurid, kes alles püssipära hoopidega suutsid selle jube rüselemise lõpetada.
    Tänavapoiss, kasvult mitte üle kaheksa aasta, kes oli kogu selle õuduse üle elanud, jõllitas imestunult ja kaastundlikult kogu seda ennenägematut vaatepilti. Ta kuub ja püksid olid tema kogu jaoks viis numbrit suuremad. See garderoob kuulus kunagi tema vanemale vennale, kes nüüdseks oli Konföderatsiooni poolel võideldes langenud. Ja needki vennalt pärandusena saadud riideesemed, olid vaid räbalad ja paigad. Kuid see polnud tähtis, peamine oli, et tal oli õnnestunud selles märulis oma kuue alla pista kimbukese Konföderatsiooni plakateid. Nüüd otsustas tänavapoiss need rahaks teha. Ta kohendas pakikest, ja äkitselt oli ta jälle tööhoos ning sööstis läbi rahvahulga, hüüdes: “Kiirustage daamid ja härrad! Ostke Konföderatsiooni plakateid! Konföderatsioon toob rahu ja õnne! Ostke Konföderatsiooni plakateid, kaks senti tükk!”
    Õhtuhämaruses ilmus raudteejaama ääristavate puude kohale nõrk kuma. Kiiresti muutus see üha heledamaks, tume taevavõlv hakkas roosatama, süttis punasena, ja äkki lahvatas taevasse tohutu tulekeel. Raudteejaama kohale tõusis must suitsukeeris ja jäi paksude pilvedena leekide kohale rippuma. Ootamatult lõhestas taevast hiigelleek, seejärel raputas Birminghami linna tohutu kärgatus, ja kogu maailm muutus mürina saatel tulepõrguks. Sädemetekimbud sööstsid jugadena üles taevasse, paiskusid laiali ja langesid aeglaselt liueldes läbi veripunaste suitsupilvede alla. Konföderatsioon pakkus linnale viimase vaatuse – taganevad väeosad olid raudteejaama laohooned süüdanud; vagunid laskemoona ja püssirohuga lendasid õhku.
    Kaks päeva hiljem nägi linn välja hoopis teisena. Kuigi linna kõnniteed olid endiselt rahvast täis ja läbi porilompide rappusid sõidukid, ei olnud nende seas enam näha Konföderatsiooni laatsaretiveokeid. Ärid olid avatud ja kaubavankritel veeti poodidesse seda vähest, mis kuskilgi leidus. Tänavad mustendasid logelevatest neegritest, kes vastu seina nõjatudes või kõnnitee äärekividel istudes jälgisid mööduvaid sõiduriistu justkui lapsed tsirkuserongkäiku.
    Isabella, kes oli veetnud öö laatsaretis, istus kaarikus ja sõitis koju. Neegri kondine muul sammus vaevatuna ja väsinult mööda sõjaväe poolt puruks tambitud tänavat. Öösel oli olnud tugev vihmasadu ja kõikjal lainetasid suured poriloigud. Äkitselt vajus kaarik küljeli ja muul jäi seisma. Neegrist kutsar nüpeldas looma ja vandus kõikvõimalike sõnadega, aga muul jäi kõigutamatuks ega kavatsenud enam edasi liikuda. Isabella tõusis, astus kaariku jalalauale, et jalgsi edasi minna, kuid ümber kaariku laius tohutu porilomp, astuda polnud kuhugi. Ebalevalt seisis ta astmelaual, käsi kleidisiilu hoidmas ja tume kübarasirm alla lastud.
    Ootamatult hakkas eemalt kostma marsitaktis trummipõrinat ja vilepillide mängu. Teekäänaku tagant sammusid välja trummimehed, vilepilli ja torupilli mängijad, nende järel ratsutasid uhkes univormis ohvitserid.
    Kindral William Tecumseh Sherman ratsutas oma armee eesotsas, tema kõrval staabiohvitserid, seejärel staabivankrid ja tõllad. Tohutu vonklev ratsanike ja jalaväe kolonn liikus pidulikus rivistuses võitjatele omasel kindlal ja mõõdukal marsisammul. Kindral Shermani kõrval, koos oma eestlastest, lätlastest ja liivlastest “rootsi” eskadroniga, ratsutas armee luureosakonna ülem kapten Jack Kruze. Jack, märgates poriloiku külili vajunud kaariku astmelaual ebalevalt seisvat daami, ratsutas ligi, haaras daamil ümber piha, tõstis ta oma sadulale ja kergitas pisut daami kübaraloori. Äkitselt kostis üle trummipõrina kapten Jack Kruze ülimalt üllatunud hüüatus: ”Isabella!“ Seejärel daami õnnest värisev karjatus: “Jack! Jack kallis!”
    Kapten Jack Kruze asus hingevärinas ja meeletus joobumuses suudlema Isabella silmi, huuli, juukseid ja kaela. Tema eskadroni sõdurid, staabiohvitserid ja kindral Sherman, olles südamepõhjani liigutatud kapten Jack Kruze taolisest romantilisest kohtumisest oma armsamaga, asusid üksmeelselt, lõbusalt ja vallatult skandeerima: “I love you…! I love you…! I love you…” Pillimehed alustasid lustakat šoti viisi, trummarid põristasid trumme…

    Kindral Sherman, vallutanud Unioonile ülitähtsa raudteesõlme, tegi Birminghamis nädalase peatuse, et anda meestele puhkust, korrastada vägesid, oodata ära järelväe, laskemoona ja varustusvankrite, saabumise.
    Uniooni armees oli sõja algusest peale järgitud põhimõtet, et sõda on töö ja ükski töö ei ole teisest halvem ega parem. Kevadtööde ajaks vabastati osa sõdureid ja ohvitsere ajutiselt teenistusest, et nad saaksid töötada oma kapsamaal, istutada kartulit ja maisi, olla koos oma naisega. Elu tahtmist elamist ka sõjaajal, ja riigile oli tähtis, et põllud oleksid haritud, et sünniks lapsi ja elu läheks edasi. Seda põhimõtet järgides andis kindral Sherman kapten Jack Kruzele käsukorras puhkuse, sõnades kindralile omase huumoriga:
    “Kapten Jack Kruze! Sa oled võidelnud ja täitnud eriülesandeid alates sõja esimesest päevast, nüüd, koos kauni kreoolitariga, leiad vast endale mingi meelepärasema tegevuse. Nädal puhkust – ja et ma sind väeosas ei näeks!”
    Istudes koos Isabellaga õhtuvidevikus rõdul, esitas Jack ootamatu küsimuse:
    “Isabella, mäletad, peaaegu neli aastat tagasi, Mississippil sõites, ütlesid sa, et lõunaosariikide neiu ei lähe noormehega metsaveerele või jõeäärde jalutama, kui ta tunneb noormeest vähem kui aasta. Kas sa nüüd tuleksid minuga metsaveerde või jõeäärde jalutama?”
    “Jack, kallis, ma läheksin sinuga kasvõi maailma otsa!”
    “Aga ma tahaks, et sa tuleksid maailma otsa minu naisena. Kas sa tuled mulle naiseks?”
    Juba järgmisel päeval anti Birminghami Jumalaema kirikus teada kapten Jack Kruze ja Isabella Gautereaux`i kihlusest.

    Uniooni rügemendid, olles jõudnud Birminghami, kaunisse Lõuna linna, tardusid üllatusest, kohates palmidega ääristatud peatänaval salguti seismas ja naeratamas ülimalt imekauneid olevusi. Sõdurid ja noored ohvitserid kaotasid neid nähes mitte ainult südame, vaid pea koos mõistusega. Mitte iialgi, mitte kusagil varem ei olnud nad kohanud nii kauneid naisi. Paljude rasside ja rahvaste segunemisest aastasadade vältel oli sündinud imetabaseid järglasi. Nad olid jalustrabavalt kütkestavad oma välimuselt, samas silmavaatelt leebed, oma kehakeelelt emotsionaalsed ja kirglikud. Nende sihvakad jalad, kauni joonega puusad eraldumas peenest pihast, pisut väljakutsuv tagumik, kõrge rinnapartii ja kaunikujuline kael, mille otsas imepäraselt väljendusrikka näolapiga peake – kõik see mõjus ränkrasketes lahingutes üsna metsikuks muutunud meestele lummavalt ja ülimalt ligitõmbavalt. Võimatu oli pilku pöörata tüdrukute meelatelt, pisut täidlastelt huultelt, kaunilt „hispaania” ninalt ja suurtelt rohekas-pruunikatelt silmadelt. Kõigele selle kaunidusele olid ehteks erakordselt paksud, kohevalt õlgadele langevad, kergelt lokkis juuksed. Ja nende naer, nende vallatu, pisut itsitav, samas peibutav ja kutsuv naer… Sõjavägi lagunes hetkega koost ja kadus päevadeks oma komandöride silme alt. Aga lõpuks kaunitaride käed ümber sõdurite kaela lõdvenesid armuküllaselt, ohates heitsid sõjamehed püssi jällegi selga ja kogunesid taas oma komandöride komando alla.
    Pärast lühikest puhkust ja tagasihoidlikku kihluspidu suundus kapten Jack Kruze koos kindral Shermani staabiga edasi, lõunasse, aina lähemale Mehhiko lahele.
    21.detsembril 1864 saatis kindral Sherman Uniooni ülemjuhatajale kindral Grant`ile teate, et sadamalinn Savannah on vallutatud, suund võetakse Charlestonile.
    Samal ajal liikus Isabella vaevaliselt ja aeglaselt, vahel mööda raudteed, mõnikord kaarikus sõites, koju, oma vanemate mõisa Hattiesburgi lähistel. Ta silme ette kerkis mõisahoone, roniroosid, mis muutsid rõdu varjuliseks isegi kõige kuumemal suvepäeval. Meenusid kaunid päikeseloojangud, kui õhtuhämaruses tõusis jõemadalikult valge, imeõrn udulinik; meenusid kuuvalged ööd, kui kuu längus kiirtes tundusid magnooliaõied nii salapäraste ja ebamaistena. Isabella kuulis ema ja isa hääli õues, kaevuvinna kääksumist, kui pang alla jahedasse vette langes; kuulis istandustest videvikus oma osmikute juurde tulevate neegrite venivat, väsinut laulu…
    Aga kogu teekonna vältel oli tegelikkus hoopis teine. Varem nii rahvarohked puuvillaväljad olid inimtühjad ja söötis, hoolitsemata lehmad luusisid mööda põlde ringi, kõikjal võis näha mürskudest lõhutud ja põlenud maju mõne allesjäänud korstnaskeletiga. Kogu see kaos ja häving tekitasid Isabella hinges õudustunnet ja nukrust. Lõuna oli kaotanud mitte ainult sõja, vaid kõik, mis tegi temast selle, mis ta oli olnud enne sõda. Kuidas võis taoline asi juhtuda? Kas seda sõda peeti lainjate väljade pärast? Äsja niidetud, värskelt rohetavate aasade pärast, laisa vooluga kollaste jõgede pärast ja magnooliate varjus seisvate, jahedate, valgete majade pärast? Kas sõda peeti orjade vabastamise nimel? Või teadis Põhi juba sõja alguses seda, mida Lõuna ei mõistnud – Ameerika tulevik sõltus riigi ühtsusest.

    * * *

    9. aprillil 1865 sattusid kindral Robert Edward Lee väed Virginias Appomatox`i asula all piiramisrõngasse. Konföderatsiooni vägede ülemjuhataja, leides, et edasine vastupanu on mõttetu ja alistus. Kapitulatsiooni märgiks andis kindral Lee oma mõõga üle Uniooni vägede ülemjuhatajale kindral Ulysses Simpson Grant`ile. Unioon oli võitnud, kuid unionistide võitu tumestas president Abraham Lincolni mõrvamine 14.aprillil. Tapjad olid fanaatilised lõunaosariiklased.
    1865.aasta mai keskel lõpetasid Konföderatsiooni pooldajad vastupanu kõigil sõjatandritel. Samas aga siiski mitte kõik ei matnud sõjakirvest veel maha. Viimasteks sõdalasteks, kes Ameerika Kodusõjas Konföderatsiooni poolel võitlesid, olid cherokeed. Nad võitlesid kodusõja ajal moodustatud, niinimetatud Thomase Leegionis, milles koos valgetega oli kokku kaks tuhat sõjameest. Leegionis olid nii jala-, ratsa- kui suurtükiväeüksused. See väeosa sai Virginias peetud lahingutes kuulsaks ning alistus alles 9. mail 1865. Teine cherokee üksus kindral Stand Waitie juhtimisel alistus läänerindel 23. juulil 1865, olles kodusõjas viimane, kes Uniooni ees relvad maha pani. Cherokee`d andsid alla tingimusel, et neile jäetakse relvad jahipidamiseks.
    Taolise iseäraliku väeüksuse tekkimisel ja nende eriti vihasel võitlusel Uniooni vastu on oma imeväärne ja ühtlasi kurblik eellugu.

    * * *

    1800. aastal saabusid cherokee`de juurde misjonärid ja avasid rea koole. Cherokee`d olid väga teadmishimulised, nad õppisid kiiresti tundma ja kasutama valgete tööriistu, kirjatarkuse vastu ilmutasid suur huvi nii noored kui ka vanad.
    Iseäralikku ülesande võttis endale üks viiekümneaastane cherokee, ristinimega George Guess, aga oma vanematelt oli ta saanud nimeks Sik-uo-ji, ja kui see nimi häälduse järgi üles kirjutada, saame Sequoyah.
    Sequovah istus onniesisel puupakul ja uuris hoolega misjonäridelt saadud kreeka tähestikku. Ta tuli järeldusele, et tähestik ei pea tingimata sarnanema inglaste tähestikuga. Sequovah vaagis cherokee keele häälikuühendeid ja püüdis neist igaühele uue märgi leiutada. Nii koostas ta tähestiku, mille abil sai üles märkida cherokee-keelseid sõnu. Selles oli üle paarikümne ladina tähe ja kaheksakümmend viis tema enda poolt väljamõeldud kirjamärki.
    Cherokee lapsed ja isegi täiskasvanud õppisid usinalt Sequovah`i kirjamärke, kõik tahtsid lugema ja kirjutama õppida. Teadmine, et nad oskavad kirjasõna, meeldis neile nii väga, et paljud noormehed rändasid kaugetesse linnadesse ainult selleks, et sealt kallimale kiri saata. Nende arvates oli nii kaugelt koju lendavatel sõnadel eriline võlujõud. Sõnad, mis seni samas surid, olid saanud tiivad ja neid võis igal ajal ellu äratada, kui nad vaid Sequoyah`i märkidega paberile pandi.
    Aastakümneid tagasi, peale Iseseisvussõda, oli Põhja-Ameerika mandrile tekkinud uus riik – Ameerika Ühendriigid. Aga juba enne Iseseisvussõda olid valged asunikud hõivanud idarannikul suure tüki cherokee`de maa-alast ja nimetanud selle Georgiaks.
    Uus riik, Ameerika Ühendriigid, ilmutas kohe himu maa järele ja ei unustanud, et cherokee`d olid Iseseisvussõjas olnud inglaste poolel. Cherokee`d, nagu enamik Ameerika kolonistidega kokku puutunud indiaanlaste hõime, hoidus Iseseisvussõjas punakuubede poole, sest inglased tulid ja läksid, aga kolonistid jäid ja nendega olid seotud ainult ebameeldivused.
    Ühendriikide valitsus sundis pealikke maad loovutama. Pealikud, kes olid juba kirjaoskajad ja loonud riigi tunnustega omavalitsusi, ei olnud oma territooriumi loovutamisega rahul ja leidsid, et valgeid on nende maal niigi liiga palju. Samas leidus pealikke, kes nõustusid oma igipõliste elupaikade loovutamisega ja viisid oma rahva Ühendriikide valitsuse poolt neile ettenähtud, Arkansasè jõe ja White River`i vahelisse Cherokee Reservaati, ja neist said nüüd läänecherokeed.
    Osa suguharusid aga jäi, ja 1838. aastal pandi Ühendriikide valitsuse poolt toime ulatuslik küüditamine. Cherokeed aeti kodudest välja ja neil tuli asuda konvoi valve all ränkraskele teele Cherokee Reservaati. Teekond kestis mitmeid kuid, paljud, sealhulgas naised ja lapsed, surid teel. Cherokeed hakkasid seda küüditamise rännakut nimetama
    Pisarate Rajaks. Sellel küüditamise teel ellujäänute viha pöördus oma maa vabatahtlikult loovutanute vastu. Reservaadis muutus õhkkond pinevaks, kättemaksuks pandi toime tapmisi, mistõttu paljud vabatahtlikult oma kodumaalt lahkunud cherokee`d olid sunnitud reservaadist põgenema edasi Texasesse.
    Siiski leidus neid pealikke, kes ka surma ähvardusel ei nõustunud oma kodumaalt lahkuma. Enam kui nelisada cheroceed peitis ennast küüditajate eest Snowbird’i mägedesse. Lisaks neile aitas valge poepidaja William Holland Thomas kuuesajal cherokeel Põhja-Carolina kodanikuks saada. Oma territooriumile jäänuid hakati nimetama idacherokeedeks, nad moodustasid eraldi poliitilise üksuse ja koheselt algas ka rivaalitsemine: ühel pool kodukohavälised ehk läänecherokeed ja teisel pool kodupaiga cherokeed ehk idacherokeed, kuigi mõlemad olid üle Suure Vee saabunute ohvrid.
    Austusest oma eestseisja Thomase vastu astusid idacherokeed Ameerika Kodusõja ajal lõunaosariikide poolel Thomase Leegioni. Vastutasuks tunnustas Konföderatsioon oma lühikese eksisteerimisaja jooksul Cherokee “tsiviliseeritud suguharu”.

    * * *

    Kaunil, päikesepaistelisel ja palaval juunipäeval peeti Charlestonis kapten Jack Kruze ja kauni kreoolitari Isabella pulmi. Oma uhkes, äsja nõelasilmast tulnud univormis nägi Jack välja suurepärase peigmehena, aga valges, kuldlitritega kaunistatud kleidis ja õrnroosa looriga Isabella oli nagu taevast laskunud ingel.
    Ühendriigid olid sõja võitnud, ja ka Lõuna oli lõpuks mõistnud, et orjapidamisel ei olnud tulevikku. Pulmalised, peamiselt Uniooni ohvitserid ja Lõuna plantaatorite kaunid tütred, viibisid pulmapeole kohaselt ülemeelikus, aga ka kirglikke ootusi ja lootusi lubavas meeleolus. Tantsiti charlestoni. Kuigi kodusõjaaegse konföderaatide laulu meloodia ja tantsu temperament säilisid, olid sõnad veidi teised.

    Kapten Jack ja Isabella,
    nii kaunis paar, et lase olla,
    Dixie Land, Dixie Land,
    laulab süda, laulab suu…

    Puhub pilli onu Sam,
    taob trummi neeger Tom.
    Dixie Land, Dixie Land,
    laulab süda, laulab suu…

    Neli aastat kestnud kodusõda oli lõppenud. Enne sõda tähendas mitmuse vormis nimetus – Ameerika Ühendriigid – ühinenud osariike, peale sõda mitmuse vorm küll jäi, kuid nimetus – Ameerika Ühendriigid – tähendas ühte riiki. Üks riik, üks rahvas; riigikeel pole tähtis – kes tahab ametnikega asju ajada, rääkigu inglise keeles; omavahel suhelgu erinevad rahvused kasvõi preeriaindiaanlaste märgikeele abil.
    Ameerika rahvas oli oma ränkraske ja verise, pikaldase ja käänulise pisarate tee läbi käinud. Paljuski mõjutas sõja puhkemist Põhja ja Lõuna rivaalitsemine, Lõuna uhkus ja emotsioonid ning Põhja isekus ja liigne enesekindlus.
    Lahingutes oli langenud sadu tuhandeid Põhja ja Lõuna inimesi, kümned tuhanded olid surnud haavade ja epideemiate tõttu laatsarettides või vangilaagrites. Varem heal järjel olnud lõunaosariikide põllumajandus ja karjakasvatus oli laostunud, tööstus ja raudteed hävitatud, mitmed õitsvad linnad purustatud. Samas, mitte kõigile Ameerikas ei lõppenud see kannatuste tee; indiaanlastel tuli veel aastakümneid sammuda mööda pisarate rada; neegrite ja mulattide vastu tõstis pead rassilise suunitlusega organisatsioon Ku Klux Klan.
    Kongress võttis 1866. aastal vastu USA konstitutsiooni paranduse, mis andis neegritele kodanikuõigused, sealhulgas valimisõiguse. Neegrid hellitasid lootust, et nüüd avaneb neile ka võimalus abielluda valge naisega.
    1867. aastal kehtestas Kongress Lõunas diktatuuri ja Lõuna jagati viieks sõjaväeringkonnaks. Viidi läbi mõisate riigistamine ja maade ümberjagamine. Paljudel Konföderatsiooni poolel võidelnud istandusteomanikel tuli suu maast puhtaks pühkida, nende mõisad jagati Uniooni poolel võidelnud ohvitseridele. Uuenduste läbiviimiseks saadeti Washingtonist kohale vabariikliku partei aktivistid. Enamikus olid need vaeste ametnike või koguni tööliste peredest pärit noored mehed, kes saabusid komissaridena Lõuna linnadesse ja asulatesse väikese kotiga, seetõttu hakkasid kohalikud aristokraatlike juurtega inimesed neid põlglikult nimetama kotipoisteks.

    Üheteistkümnes peatükk. Kapten Jack Kruze hakkab karjakindraliks. Jacki ja Isabella mesinädalad sadulas. Hiiglasuur veisekari asub pikale rännakule Texasest Kansasesse. Indiaanlased ründavad. Kapten Jack Kruze saab raskelt haavata, Isabella turgutab ta elule tagasi. Isabella ütleb Jackile kolm kaunist sõna – ma olen rase. Tsiviliseeritud õhtusöök saloonis. Peale lühikest ja ägedat kaklust visatakse kohalikud kauboid salooni uksest välja. Kari jõuab Kansasesse, Dodge City`sse. Kapten Jack Kruze istub Isabellaga Pony Ekspressi postitõlda ja viib naise esimest korda oma koju Californiasse, rantšosse San Francisco lähedal.

    Pärast kodusõda leidsid koju tagasi pöörduvad teksaslastest konföderaadid eest tohutu suured metsikud veisekarjad. Need mehhiko tõugu pikasarvelised tõprad, kellele sõjapäevil ei jätkunud hoolitsejaid, olid paljunenud piiramatul arvul. Tünnidesse soolatuna oleks need andnud kokku terve varanduse isegi neile, kel polnud isiklikku karjarantšot. Aga kõigepealt tuli need “maverick`id”, nagu loomi ühe laialijooksnud karjade omaniku Mavericki järgi hakati nimetama, kokku koguda ja tapamajadesse toimetada. Kuidas seda teha? Raudtee polnud veel kaugetesse kolgastesse jõudnud, pealegi olid mitmed raudteemagistraalid sõjas purustatud. Lahendus leiti, sest veel oli neid teksaslasi, kes California kullapalaviku aastatel olid ajanud karju mööda Rio Grandet üle Colorado ja Wyomingi Californiasse – teekond, mis võttis kaks aastat!
    Veisekuningad asusid oma “vägedega” Texasest liikuma põhja suunas, et jõuda Kansasesse, Dodge City karjalinna raudteejaama. Seal ootasid ees kokkuostjad ja vahendajad, kes loomavagunites toimetasid veised edasi Montana ja Kansase tapamajadesse.
    Teekond Dodge City`sse oli mitte ainult ääretult pikk ja raske, vaid ka eluohtlik. Karjatee kulges läbi indiaanlaste territooriumi, kes ei tundnud heameelt selle üle, kuidas tohutu tõprakari üle nende kauni ja puutumatu maa liikus. Sellel teel kandsid karjaajajad ränki kaotusi indiaanlaste, komantšide ja kaiove-apatšide, rünnakute läbi. Kauboidel tuli indiaanlastega pidada tõelisi lahinguid, ja ainult tänu lõppenud sõja lahingukogemustele ja colt-revolvritele õnnestus kari päästa, sest revolvrite kiire tule vastu, eriti kui tulistati parema ja vasaku käega korraga, indiaanlaste viletsad püssid ei saanud. Vaatamata sellele õnnestus indiaanlastel sadu, mõnikord isegi tuhandeid loomi tohutust, kümne-kahekümnetuhandelisest hiigelkarjast eemale, enda valdusesse ajada.
    Loomi ei röövinud mitte ainult indiaanlased. Ringi liikusid üksikud karjavargad, pikalassomehed, kes karjast kõrvale eksinud loomi püüdsid ja hõivasid. Aga veelgi suuremat kahju tekitasid Texasest või ka Põhjast pärinevad karjavaraste ratsasalgad, kellele ei leidunud pärast suure sõja lõppu tööd ega teenistust. Nende rünnakud karjale olid indiaanlaste kallaletungidega võrreldes veelgi ägedamad ja ohvriterikkamad, sest nemad oskasid colt-revolvrit käsitseda sama hästi kui karju saatvad kauboid. Lisaks kõigele ei olnud unioniste pooldanud javhawker`ite ja konföderaatide poole hoidnud bushwhacker`te vastasseis veel kuhtunud; varitseti üksteist ja püüti vastastikku kahju tekitada kus iganes võimalik.
    Lõpuks oli riik sunnitud sekkuma ja võtma karjatee sõjaväe kaitse alla. Selleks oli nüüd ka võimalusi, sest lahingutegevus oli lõppenud, sõdurid vedelesid kasarmutes ja ohvitserid lõid aega surnuks viskiklubides kaarte mängides.
    1865.aasta suvel lõpul, peaaegu kohe peale marulist ja lõbusat pulmapidu, üllatas kapten Jack Kruze oma noorikut iseäraliku uudisega.
    “Isabella! Mind määrati Texasest põhja suunas aetavat loomakarja julgestama, olen nüüd justkui trailboss”
    Trailbossi amet oli aegade jooksul tekitanud enda ümber romantilisi legende, seda ülistati kõikvõimalikes Metsiku Lääne lugudes, milles tegutsesid kauboid ja lindpriid, valitses vägivald ja seadusetus.
    Esialgu jäi Isabella üllatusest keeletuks, seejärel hüüatas naerdes:
    “Jack, trailboss, caporal! Karjakindral!”
    “Isabella, mina siiski ei ole trailboss, ” sõnas Jack pahameelt teeseldes. “Ma olen Ühendriikide ohvitser ja minu ülesandeks on tagasi tõrjuda kalaletunge karjale, ükskõik kes ründajad ka ei oleks.”
    “Jack, see on üsna ohtlik eriülesanne.”
    “Mitte väga,” sõnas Jack lohutavalt. “Mitte ohtlikum kui kauboi amet.” Kapten Jack tegi pika pausi ja esitas siis ootamatu küsimuse:
    “Isabella, kas sa tuled minuga kaasa, karjateele?”
    Hetkegi mõtlemata heitis Isabella käed ümber Jacki kaela ning sõnas naerdes ja vaimustatult:
    “Muidugi tulen sinuga karja valvama, see on ju nii romantiline: preeriad, karjatee, päikesepaisteline kõnnumaa, äikesetormid, kauboid, indiaanlased, pikalassomehed, kuupaistel ringi hiilivad karjavargad, mehhiklaste laulud ja kitarrihelinad õhtuse lõkke ääres. Veedame mesinädalad sadulas, meil saavad olema imelised ööd Texase tähesäras taeva all.”
    “Ja meie kahekesi, Isabella, meie kahekesi päikeseloojangul kuskil rauge jõe ääres või vaiksel metsaveerul.”

    Ligi kümnetuhandeline loomakari oli kogutud suurde karjaaeda, valmis trail drive`ks, karjaajuks. Karjaaia lõunapoolse külje alla oli kogunenud kirev seltskond – karjaajajad. Sügisesed põllutööd olid lõppenud ja karjatee piirkonna rantšode kauboid ning karjatüdrukud olid võtnud end talutööst vabaks, et teenida lisa iga-aastase loomade ajamisega üle tohutu preeria Kansasesse, Dodge City raudteejaama. Selline ligi kolmekuune põhitöölt lahkumine oli aastakümnetega välja kujunenud, see oli muutunud tavaõiguseks, mille kohaselt kauboi ja karjatüdruk omas õiguse nõuda töölt vabastamist ning rantšoomanik ei tohtinud teha takistusi. Suurlinnade varustamine lihaga oli riiklikult tähtis ülesanne ja Ameerika Ühendriikide valitsus soosis seda igati. Lihast tunti arenevates tööstuslinnades puudust ja liha oli kallis. Lehm, kelle Texases võis osta kolme dollari eest, maksis Dodge City raudteejaamas nelikümmend dollarit.
    Loomade ajamine oli seotud suure riski ja suurte kulutustega, kuid seda tuli teha. Ainuke võimalus toimetada loomad sihtpunkti oli teha seda nende endi neljal jalal, ja seda ka tehti, maksku mis maksab. Kümnest tuhandest, mõnikord isegi kahekümne tuhandest või enamast loomast koosnev kari aeti üle tohutu preeria, jõgedest läbi, üle mägede, aasade ja põldude, sageli tuli karjade läbiajamiseks lõhkuda aedu. Loomakari läbis asulaid ja isegi linnu. Möödaminnes ratsutasid kauboid kohaliku taverni ette, sidusid hobuse lasipuu külge, kargasid sadulast ja kulistasid kiiruga kõrist alla klaasi viskit. Aga teinekord jäädi taverni jorutama, kaaniti ennast täis, löödi külge tüdrukutele ning alustati kohalike kauboidega kaklust; paugutati püstoleid. Selline oli töö, selline oli aeg ja kombed.
    Taoline seiklusrikas elu ja võrdlemisi hästi tasustatud töö meelitas kohale rahvast üle terve Texase. Neist paljud olid mehhiklased – karjaajamise tõelised meistrid; palju oli neegreid – endisi orje Texase rantšodest, kes oskasid loomi kohelda; lisaks neile veel indiaanlased ja segaverelised. Kõige kirjum ja äraarvamatu käitumisega oli valgete seltskond. Nende seas oli kehvadest taludest pärinevaid, erru saadetud Uniooni sõdureid, keda enam ei köitnud pärast kodusõja seiklusi Uus-Inglismaa kiratsevad piimafarmid või Kesk-Lääne uusasunduste üksluisus. Veelgi rohkem oli endisi Konföderatsiooni sõdureid, sest paljud Lõuna mõisad olid sõjas hävinud, neegrid laiali jooksud ja põllud söötis. Leidus ka laevadelt ära karanud madruseid, Euroopast tulnud vaeseid talupoegi ja hädavarestest romantikuid, kes tegelikku kauboi elu tundsid vähe või ei tundnud üldse. Karjaajajate seltskonnas võis kohata isegi jõukat siniverelist, kes, tõsi küll, oma nime varjas. Inglismaalt saatsid mõned rikkad perekonnad oma hellitatud võsusid Läände lootuses, et nad seal aru pähe võtavad. Enamasti elas selline vurle vanemate rahast ja oli pidevalt vintis. Karjaajajatega ühinesid ka hulkurid, kes terve suve olid logelenud ja ratsutanud rantšost rantšosse, teades, et Läänes antakse igale külalisele suitsu ja süüa. Nende seas leidus ka seaduse eest jooksus olevaid kurjategijaid, sest rantšodes peeti ebaviisakaks kellegi minevikus tuhnida.
    Siin oli ka naisi ja päris noori tüdrukuid; siin oli musti, valgeid, mestiitse ja indiaanlasi. Uhke vuntsitriibuga, laiades madalapõhjalistes sombreerodes mehhiklased tinistasid kitarri ja laulsid oma lüürilisi serenaade, justkui oleks õhtu käes ja aeg ehale minna. Kauboid, indiaanlased ja mehhiklased olid tulnud oma hobustega, lassonöör sadulakaarel. Kõik mehed olid relvastatud; kellel rippus vööl toekas revolver, kes aga oli püssi üle selja heitnud. Paljud mehed olid kohale ilmunud vankritega, milles istusid naised ja tüdrukud, lisaks vankripõhjas rännakuks vajalikud majapidamistarbed ja lüpsinõud. Kellel hobust ei olnud, sellele anti vana muul, räbaldunud sadul seljas – tähtis polnud milline hobune oli, tähtis oli, et ta astuks!
    Kogu seda tohutut inimeste ja loomade “armeed” juhatas tõmmunäoline, uhke vuntsitriibuga trailboss Joe, kes oma välimuselt meenutas Metsiku Lääne lugudes kirjeldatud revolvrikangelast, ja nüüd oli ta nendest jutustustest astunud siia reaalsesse maailma. Joe oli laiaõlgne, vägevat kasvu mees, alaliselt tossav sigar hambus; tundus, justkui ei viskaks ta ka magades seda sigarijunni minema. Joe tumedat pead ehtis pruun madalapõhjaline kaabu, stetson The Boss of the Plains – Tasandike Valitseja, mis andis alust arvata, et mees on pärit Texase tuulisest põhjapreeriast. Ruudulise, värvikireva puuvillsärgi kaelus oli laialt avatud, sellest paistis välja mitmevärviline bandanna; see veidi edev siidrätik, kunagi kohatud tüdruku kingitud, hoidis tuulises preerias kaela sooja ja meenutas ammust, kirglikku armulugu. Joe särki kaunistas pruunikat tooni nahkvest. Laial vööl, mis hoidis üleval tumesinisest jämedast lambavillariidest pükse, rippus päratu suur revolvrikolakas. Teine, pikaraualine revolver Smith & Wesson American, paiknes vasakul pool sadulaholstris, käepidemega ettepoole, et see kappamisel holstrist välja ei kargaks ja oleks käepärane haarata. Sadulavutlaris kõlkus Winchester ja teisel pool sadulat oli kinnitatud kokkukeeratult kodusõjaaegne konföderaatide sinel. Ja tegelikult oligi tegemist tulest ja veest läbikäinud Konföderatsiooni armee seersandiga.
    Trailboss Joe istus massiivses misjonärisadulas, mochila`s. Ida pool Rio Grande jõge kasutatav Texase sadul oli küll elegantne ja kaunis, aga liialt kerge. Misjonärisadul, mida kasutasid kõhukad hispaanlastest misjonärid, kinnitus kahe sedelgarihmaga ümber hobuse kõhu. Sellel sadulal oli ühes tükis eemaldatav nahast mochila, kate, millesse olid sarve ja seljatoe jaoks avad lõigatud ning mis heideti üle sadula. Mochila`l olid külgeõmmeldud taskud, milledes misjonärid hoidsid piiblit ühel pool ja pühakirju teisel pool. Mehhiko vaquero`d võtsid koheselt üle misjonäride sadula, mille sarve ümber keritud lasso võimaldas kindlalt peatada mitte ainult kiini jooksva lehma, vaid ka härja; veiste püüdmisel tuli lasso tagumine ots keerata ümber sadulasarve ning sadul ei tohtinud täielt jooksult silmusesse jääva veise tõmbele järele anda. Kahtlemata polnud mehhiklaste sadulataskutes mitte pühakirjad, vaid colt-revolvrid. Mochila sadul oli meelepärane ka Texases ja New Mexicos kappavatele Pony Expressi postiratsanikele.
    Joe paksu tallaga saabastes jalad olid torgatud läbi jalaraudade. Hobune, millel Joe istus, oli väga sarnane tema endaga: jässakas, suure kerega ja jämedate tugevate jalgadega. Hiirekarva täkku ilustas tohutu suur hele lakk ja samasugust värvitooni peaaegu maani ulatuv saba.
    Enne teeleasumist jagas trailboss Joe viimaseid õpetusi: „Kogenud kauboid peavad õpetama uustulnukaid, igaüks valigu endale camarada. Õpetamise tasu kuulub hinna sisse. Rännak toimub päikesetõusust päikeseloojanguni. Õhtul jääme laagrisse seal, kus jumal juhatab, siis tuleb lüpsta ka piima andvaid lehmi. Lõkked seada üles ümber loomakarja. Naised lüpsavad lehmi ja hooldavad vasikaid. Teel lisandub pidevalt loomi ja samavõrra ka kauboisid; vajadusel hangime vankreid ja naisi juurde. Kas küsimusi on?” Joe pidas pausi, oodates küsimusi.
    “Naisi võiks juba praegu juurde hankida.”
    Kogu seltskond kukkus üleannetult naerma.
    Hiigelkari asus Texasest teele, Kansasesse, sihtpunktiks Dodge City karjalinna raudteejaam.
    Karjatee esimestel miilidel toimus tohutu sagimine, indiaanlased kihutasid huilates, kauboid plaksutasid piitsu ja sööstsid vales suunas tormanud loomadele järele. Pikkamisi kujunes välja ühtlane kolonn, loomad rahunesid. Ilm polnud eriti palav, aeg-ajalt varjutasid päikest suured valged pilverünkad; puhus värskendav tuul ja peletas parmud lehmadest eemale.
    Joe ratsutas karja keskkohas ja pahvis rahulolevalt sigarit. Ta eriti oma pead ei vaevanud – küll kõik laabub iseenesest. Kaklused, püsside paugutamised, möll ja märul kuulusid karjatee juurde; nii oli see kestnud juba aastakümneid.
    Loomakari liikus ühtlase laia kolonnina. Uustulukad kappasid kolonni külgedel usinalt edasi-tagasi, täites camarada sageli üsna mõttetuid, isegi riukalisi käske. Aga õpipoiste elu pole kunagi magus olnud, ei olnud ta seda ka nüüd. Mehhiklased karja ees hoidsid ühtlast tempot, et rännak oleks jõukohane kõigile loomadele.
    Mehhiko vaquero`d – veisekarjused, olid oma ala virtuoosid. Neilt õpiti kandma ka kõrge kontsaga saapaid ja kitsaid, liibuvaid pükse. Vaquero`d olid oma olemuselt frandid, kes püüdsid sarnaneda tõelise kastiillase või andaluuslasega, nagu jõukate rantšoomanike ja haciendado`de eputistest pojad. Nad kandsid madalapõhjalist, sirgete äärtega sombreerot, et erineda tavalistest lehmakarjustest. Texase kauboid, kes omakorda mehhiklasi jäljendasid, olid kaugelt äratuntavad seetõttu, et nemadki oma pehmete viltkaabude põhjad madalaks vajutasid. Jalas kanti villaseid calzonero`sid, Aga paljudel vaesematel kauboidel polnud jalas mitte calzonero`d, vaid odavad, sinisest puuvillariidest farmitöölise kaatsad, niinimetatud teksapüksid, ning kaelas olid neil lihtsad sitsrätikud.
    Kauboi oli edev. Kodusõjaaegse moe järgi kandis ta pikki juukseid, vuntse ja põskhabet. Uue kaabu eest pandi vahel terve kuupalk letti, saapad olid tellimuse järgi tehtud ja maksid mitu kuupalka. Saapad pidid kitsad olema – et jalad tunduks väikesed ja meest ei saaks lampjalaks narrida, kontsad kõrged ja koonuses. Saapanina pidi terav olema, et jalga kiiresti jalusesse ning sealt välja saada, kui hobune ratsaniku maha peaks viskama, sest hobuse järel lohisemine, üks jalg jalarauas, oli sagedasemaid kauboide surma põhjusi.

    Trailboss Joe järel ratsutas mingi imepärane naisolevus. Taolist naiskauboid polnud teksaslased mitte iialgi näinud. Kauni kauboi pead ehtis lai liivakarva kaabu, mis oli lõua alt nööriga kinni seotud. Tumepruunid, pisut keerdus juuksed langesid õlgadele. Ratsaniku tõmmut kaela ehtis kollane siidrätt. Ja nii nagu trailbossil, kattis ka tema ruudulist pluusi helepruun hirvenahast vest. Jalas kandis olevus kitsaid, rohkete õmblustega jämedast villasest riidest pükse, mille tagumik oli kaetud vasikanahaga. Ümber peene talje käis suure pandlaga püksirihm, mille küljes rippus raske revolver. Tohutu kõrge kontsaga ning üüratult pika ja terava ninaga saapad olid pistetud jalustesse. Saabaste küljes olid läikivad kannused.
    Naiskauboi ratsutas kõrvil mustangil, tema kaunis tagumikukene hüples elegantses mehhiko sadulas. Kauboid, olles lummatud taolise ratsaniku nägemisest, kihutasid mitmeid kordi ümber iseäraliku olevuse, laksutasid keelt ja huilgasid, et kasvõi korrakski saada kaunitarist ratsaniku pilgu osaliseks. Trailboss Joe ei lasknud ennast sellest sagimisest häirida, popsutas rahulikult sigarit ja ainult muigas endamisi pisut irooniliselt. Aga taoline kauboide jaoks meeliülendav hetk ei kestnud kaua. Ootamatult kerkis künka tagant tolmupilv ja sealt tormas välja ratsanike grupp, kõik Ühendriikide armee vormis. Ratsanikud lähenesid, nende sadulataskutest paistsid nelja-viie revolvri pärad. Ratsanike taga kihutas neljahobuserakendis sõjaväe moonavanker.
    Kauboide suureks imestuseks peatas eskadroni ees ratsutav ohvitser oma ratsu naisolevuse kõrval, kummardus üle sadula, embas teda ja suudles põsele.
    “Kurat võtaks!” vandusid kauboid, kodusõja veteranid, pettunult. “Jälle ohvitser platsis, ja ikka sama ülbe nagu sõjas; ei saa neist tärnimeestest ka ükskord lahti!”
    Kauboid rehmasid pettunult kannustega ja kihutasid hobust vihaselt nüpeldades oma ülesandeid täitma.
    Ohvitser rääkis mõne hetke trailbossiga, see noogutas, ohvitser andis käskluse. Koheselt hargnesid sõdurid laiali, ühele ja teisele poole karjakolonni.
    Eestlastest, liivlastest ja lätlastest koosnev “rootsi” ratsasalk kapten Jack Kruze juhtimisel oli kohale jõudnud ja oma “lahingupositsioonid” sisse võtnud. Isabella naeratas Jackile õnnelikult, ja pisut flirtivalt, sest kõik tema ümber tundus olevat nii romantiline ja kaunis.
    Kolonni lõpus, kahe kapten Kruze sõduri kaitse all, liikus tohutu suur vanker, mida vedasid neli hobust, kõrges pukis neegrist kutsar. See oli kodusõja trofeena saadud ülimalt tähtis kaadervärk – chuckwagon, köögivanker, liikuv köök. Köögivankri puldankatuse all paiknes terve virn maisijahukotte, selle kõrval kanistrid päevalilleõliga ja suur veevaat. Vankri ahtris asetses tööriistakast ja kapp allalastava uksega, mida sai lauana kasutada. Vankri alla oli pingule tõmmatud vasikanahk, mille peale koguti tulepuid. Kui neid ei leidunud, kasutati kuivanud sõnnikut, mis põles ühtlase ning kuuma leegiga ja sobis oivaliselt katla alla tule tegemiseks. Sõnnikukorjamisel aga pidi koka abiline ettevaatlik olema, sest lehmakoogi all armastasid siestat pidada skorpionid.
    Köögi korsten juba tossas, kokk seisis puldankatte all, suurel platvormil, ja liigutas tohutus pajas kulpi. Kokk oli tähtis isik; ta polnud mitte ainult söögi valmistaja, vaid ta ajas habet, ravitses hobuseid ja inimesi.
    Koka abiline, kvarteroonipoiss, oli tööga hõivatud; kõhuli üle vankriääre küünitades võttis ta vankri alusest riidast halgusid ja toppis neid pliidi alla. Seejärel kummardus veetoobrisse, ammutas vett ja asus nühkima päikeses küütlevaid plekk-kausse ja -kruuse. Liikuv köök töötas täie auruga, ja kui tuli aeg jääda ööpeatusse, võis kohe asuda toidu väljajagamisele. Taoline liikuv köök viitas sellele, et olukord oli muutunud ka karjateel, lõppenud sõda oli õpetanud üht-teist ja kõik väärtuslikud sõjakogemused lasti nüüd käiku.
    “Toidusedel” oli vaheldusrikas; hambamehed kirjeldasid seda nii – oad soolapekiga, soolapekk ubadega, oad eraldi ja soolapekk eraldi; see loputati alla vedelikuga, mis kõlbas ainult siis juua, kui see oli õigesti, kõigi kokakunsti reeglite kohaselt valmistatud: kaht naela kohvi keedeti kahes gallonis vees mitte vähem kui kaks tundi; saadud joogi kõlblikkust prooviti hobuserauaga, mis ei tohtinud läbi vahu põhja vajuda.
    Köögivankri järel liikusid vankrid, millele oli laotud hulk rännakuks vajalikku varustust. Vankrites istusid ka kolonni abijõud: lihunik oma tohutu suure puupaku, kirve ja nugadega, samuti lüpsinaised kannudega.

    Terve päeva venis loomakari aeglaselt edasi ja oli juba jõudnud täieneda – teele jäänud rantšodest aeti loomi üha juurde, ühtsesse kolonni. Päev hakkas kalduma õhtusse. Kaks mehhiklast kappasid ettepoole, et leida loomadele ööbimiseks sobiv, rikkaliku rohuga kaetud tasandik. Jack pööras pilgu kärsitult läänekaarde, oodates päikeseloojangut, et siis peatuses, kui kõik on jäänud laagrisse, kapata Isabellaga preeriasse, üksildase vaikse vooluga jõekese äärde; supelda, puhata rännakuväsimust ja nautida Isabella armastust. Aga äkitselt hakkas talle silma tume viirg horisondil. Jack osutas piitsaotsaga silmapiiri suunas:
    „Joe! Mida see viirg horisondil meile ütleb?”
    Joe jälgis tükk aega musta pilveserva taevaveerel. Tume viirg kasvas silmnähtavalt. Trailbossi jaoks ei olnud siin enam midagi mõistatada:
    „Jack! Vähem kui kahekümne minuti pärast on meie kohal äge tormihoog paduvihmaga.”
    Joe tõmbas oma kauboikaabu tugevamini pähe; ta nägu muutus karmiks ja otsusekindlaks, ees seisis võitlus praegu veel nähtamatu ja tundmatu, kuid tugeva vastasega.
    „Jack sina võta enda hooleks kolonni parem külg, mina võtan vasaku. Loomad tuleb koos hoida, või muidu püüame neid nädalaid, ja hea kui pooled kätte saame.”
    Kapten Jack Kruze haaras Isabella hobuse valjad endale pihku ja kihutas köögi juurde, heitis ratsmed eestlasest seersandile ja hüüdis: “Andreas! Tuleb äge tormihoog! Kõik köögi asjad kinni siduda, ja võta daam oma kaitse alla.“ Seejärel kappas kolonni paremale servale.
    Trailboss oli õieti arvanud – kõik laabus ilma käsutagi. Mehhiklased, märgates tumedat tormiviirgu, asusid kolonniga joonistama ringi, surudes seda üha koomale. Kauboid ajasid loomi ringi sissepoole, vankrid paigutati siia-sinna ümber karja ja varsti olid loomad kauboidest ümbritsetud, justkui ganaderia`as. Iga loom, kes üritas ringist väljapoole tungida, aeti piitsahoopidega tagasi. Loomad trügisid närviliselt, tunnetades lähenevat äikest. Kõik olid ootel – inimesed ja loomad. Varsti kattis tume madal pilv päikese ja seejärel juba poole taevalaotusest. Kaugusest kostus jämedat kõminat, välgud sähvisid risti ja põiki pilvede all, vahel sähvatas jäme mitmeharuline pikselöök otse maasse. Kuid veel oli õhk tuuletu.
    Äkitselt tormas üle preeria järsk ja äge tuulehoog, tõstes üles tohutu tolmupilve; õhus lendlesid kauboide kaabud ja kuivanud heinatuustid. Äikesepilv kattis kogu taevalaotuse ja maale laskus hämarus. Raske, peaaegu must pilv jõudis karja kohale ja sööstis mühisedes edasi. Ootamatult tuul vaibus, saabus täielik vaikus. Ja siis tabas karja tohutu ja järsk rajuhoog. Jäme, tuiskav vihm langes karjale ja inimestele. Naised pugesid vankrite alla peitu. Kokk oma abilisega rassis ümber köögivankri, püüdes päästa maisijahukotte. Ümberringi oli pime, justkui öösel. Õhku täitsid lakkamatud raksatused ja välgunoolte sähvimised. Lehmade sarvede otsas süttisid sinised tulukesed – elektriseerunud õhus põlesid „rebasesilmad”, lehmad tunglesid ja ammusid hirmunult.
    Mehhiklased ratsutasid ringi, karjusid üle tormi ja juhendasid kauboisid, püüdes maksku mis maksab karja koos hoida. Joe kappas oma toekal täkul ümber karja, näris ligunenud sigarit ja ladus käske vasemale ja paremale – ta oli nüüd kindral lahinguväljal. Olukord oli veel kontrolli all. Aga järsku, peale eriti tugevat välgusähvatust ja sellele järgnevat tohutut kärgatust, surus üks meeltesegaduses pull kapten Kruze hobuse vastu vankrit, lükkas vankri ümber ja sööstis üle lageda preeria minema. Lehmad tormasid talle järele, trügisid, paiskasid ratsanikud kõrvale ning sööstsid hullunud massina edasi. Jack Kruze jäi oma hobusega ümberpaiskunud vankri ja mööda tormavate lehmade vahele. Üks lehm üritas hüpata üle külili vankri, aga jalg takerdus rattakodaratesse ning jalaluu murdnud lehm vajus valust möirates pikali.
    Joe kihutas oma täkuga hullunud loomakarja ette, mehhiklased, kauboid ja indiaanlased ning sõdurid seadsid ennast tiheda müürina ühele ja teisele poole Joe hobust ning lasksid hobustel vabalt joosta. Lehmade hoog tuli iga hinna eest peatada. Kui ees juhtub olema jõgi või kuristik, võib tulemuseks olla kogu karja hukkumine. Paanika lõpetamiseks tuli sundida juhtloomi kaares ära pöörama. Kauboid lehvitasid vihmamantleid tormajate silme ees ja et peatada eriti hullunud loomade jooks, tulistasid oma kuuelasulised nende keresse tühjaks. Pärast viie-kuue kilomeetri pikkust metsikut kappamist moodustaski kari suure ringi, mida mehhiklased üha ahendasid, kuni karja pea kohtus keskpaigaga ning ringist moodustus spiraal. See oli meeste jaoks kõige ohtlikum hetk, sest loomad olid nii tihedalt koos, et nende vahele sattunud ratsanik võidi surnuks tallata; otse tormav kari tavaliselt inimesest üle ei tormanud vaid jagunes. Trailboss Joe vähendas ühtlaselt hobuse jooksu, kari taltus ja Joe peatas oma täku. Olukord oli kontrolli all, kuid üks pull oli otse trailboss Joe silme all preeriasse tormanud.
    Kaks mehhiklast tagusid kannustega hobuste külgi ja kihutasid meeletus galopis vihmasajusse kadunud pulli taga ajama. Hobused olid siiski kiiremad. Õhus vuhises lasso ja haakus pulli sarvede taha. Pull ja mehhiklasest vaquero kihutasid vihmasajus edasi.
    Ootamatult jäi nende ette üksik puu; pull tormas edasi ühelt poolt puud, hobune teiselt poolt. Kuid puu taha jäänud dally, kanepist punutud lasso, ei andnud järele, selle tõmme oli nii tugev, et pull ja hobune käisid ülepeakaela, ratsanik lendas sadulast. Aga koheselt heitis oma lasso teine mehhiklane ja jalule karanud pull, sarved ees, võttis suuna hobusele. Ülepeakaela käinud mehhiklane ajas ennast sedamaid jalule, kargas sadulasse ja heitis uuesti lasso. Nüüd oli pull kahe lasso otsas. Hobused tirisid pulli: üks paremale, teine vasakule, pull oli justkui kala kahe erinevast suunast heidetud õngenööri otsas. Peale pikka rabelemist ja visklemist pull väsis ja kahe hobuse vahel talutati põgeneja jälle karja juurde tagasi.
    Isabella istus köögivankril, puldankatuse all, suure paja taga ja jälgis imetluse ja õudustundega seda looduse märatsemist ja tulevärki. Kvarteroonipoiss oli peitnud oma pisut kräsus juustega pea Isabella rinnale ja tihkus hirmunult nutta. Kutsar ja kokk seisid vihmasajus hobuste ees, silitasid nende päid ja üritasid neid rahustada.
    Äike kestis veidi enam kui tunni, paduvihm lakkas sama äkitselt nagu oli alanudki. Läänekaar selgines ja loojuv päike vajus suure punase kerana horisondi taha. Jäädi öölaagrisse. Loomad olid rahunenud. Kauboid lasksid neil veidike vabamalt liikuda ja toituda tihedal, kuigi juba üsna koltunud rohukattel.
    Joe peatas oma täku ümberpaisatud vankri kõrval lebava lehma juures. Lehm üritas tõusta, kuid murtud jalg ei kandnud ja ta vajus valust inisedes uuesti pikali. Joe võttis vöövahelt oma koletu suure revolvri ja tulistas loomale kaks korda sarvede taha. Viipas seejärel kauboile: „Kutsu lihunik kohale!” Seejärel nööris läbiligunenud kauboikübara lahti ja ropsis seda vastu hobuse tagumikku kuivemaks. Märgates kapten Kruzet, kes hõõrus hobuse seljas istudes oma muljutud jalga, puhkes Joe lõbusalt naerma:
    „Pole viga, Jack! See-eest võime juba täna õhtul lõkke kohale liha küpsema seada.”
    Köögi juures võttis Jacki vastu naeruse näoga Isabella:
    “Jack, ilmselt sulle täna enam suplust vaja ei lähe, aga riided tuleb küll ära vahetada – läbimärjana sa minu juurde telki ei roni!”
    Peale päikeseloojangut süüdati ümber loomakarja lõkketuled; õhus hõljus praetud liha isuäratav lõhn. Liivakarva kauboikaabudes indiaanlased kihutasid huilates ümber lehmakarja, ilmusid korraks lõkketule valgusse ja kadusid ööpimedusse justkui viirastused. Hetke pärast kostusid pimedusest püssipaugud – koiotid olid lehmade lõhnast täiesti pööraseks muutunud. Mõnikord kappas lõkketulest mööda kauboi, tüdruk sadulakaarel; pimedusest kuuldus tüdruku edvistavat kiljumist ja õnnelikku naeru. Joe istus lõkke ääres, laulis ja mängis suupilli. Teda saatsid mehhiklased kitarridel ja mandoliinidel. Joe hingestatud ja romantiline, kuigi pisut üleannetu ja riivatu kauboilaul kõlas tuhandetest tähtedest ülekülvatud taeva all ja kadus öhe.
    Isabella istus lõkkeääres Jacki kõrval, süda õnnest tulvil. Hiljutine sõda, laatsaret, ootused ja hirmud olid jäänud otsekui väga väga kaugesse minevikku.
    Hommikul, enne päikesetõusu, seadis kokk koos oma abilisega pajale tule alla ja keetis hiigelkatlas maisiputru. Lüpsinaised olid kohale tassinud paar ämbrit värskelt lüpstud piima. Kauboid peatasid järsu ratsmetõmbega oma ratsu köögivankri ees. Kokk haaras kulbi, täitis plekk-kausi pudruga, kallas päevalilleõli peale, torkas lusika pudrusse ning ulatas sadulas istuvale kauboile. Kvarteroonipoiss küünitas omalt poolt kruusi piimaga. Kauboi helpis kiiruga pudrukausi tühjaks, seejärel kummutas ühe sõõmuga piimakruusi põhjani, justkui oleks tegu viskiga, ja heitis tühjad toidunõud kolinal hobuse jalge ette, mokaotsast lausudes: „Tänan!” Andis hobusele kannuseid ja kadus.
    Hiigelkari rühkis mööda preeriat aina edasi. Jack ja Isabella ratsutasid kõrvuti, lobisesid muretult, naljatasid ja naersid rõõmsalt. Päikeseloojangul, kappasid nad karjast eemale. Isabella sirutas ennast sadulas Jacki poole, Jack kummardus üle sadula ja suudles Isabellat kuumalt ja kirglikult. Suutmata ennast talitseda, tõmbas ta naise oma mustangi selga, asetas endale sülle ja rapsas kannustega. Üle preeria, järele loojuvale päikesele, kihutas süsimust mustang, kandes oma turjal kahte armunut, ja tema järel ilma ratsanikuta kõrb hobu, kes, tunnetades vabadust, aeg-ajalt hirnus rõõmsalt ja pildus tagajalgadega justkui pöörane. Puudesalus, künka alt läbi voolava jõekese ääres, hüppas Jack sadulast. Isabella istus hobusel, loojuv päike mängles Isabella kastanpruunides juustes ja sädeles silmades. Jack sirutas Isabellale käed, võttis ta sülle ja keerutas teda; Isabella kiljus ja siputas jalgadega, hoides kahe käega Jacki kaela ümbert kinni.
    Isabella kooris ennast oma kauboiriietest lahti, heitis Jackile üleannetu pilgu ja tõmbas ühe liigutusega alusseeliku seljast. Sama kiiresti, otsekui kartes, et võib ümber mõelda, heitis seelikule rinnahoidja ja pantaloonid, jättes kaela ainult sinise helmekee ja hõbeketi otsas rippuva ristikese, ning tormas pritsmete lenneldes soojasse jõevette. Jack tardus üllatusest, kuid toibus koheselt, riietus kiiresti lahti ja järgnes Isabellale.
    Isabella asus energiliselt pritsima, loopis kätega vett, seejuures kilkas justkui laps ja naeris vahetpidamata. Jack üritas Isabellat kinni püüda, kuid Isabella oli kiirem – alatasa jõudis ta Jacki käeulatusest kõrvale põigata, vahel sukeldus vee alla ja jäi sinna kauaks, nii et Jack oli sunnitud vee alla järele sukelduma. Pinnale tõustes võis ta veel märgata Isabella peanupu vilksatust ja jällegi kadus Isabella vee alla. Lõpuks õnnestus Jackil Isabella vee all kätte saada ja nad suudlesid vees kaua ja pikalt, kuni õhupuudus sundis neid pinnale tõusma. Jack läkastas, aevastas ja turtsus, olles vett sisse tõmmanud. Isabella naeris – näkineiu suudlused võivad lämmatada!
    Veel kaua jooksid ja hullasid Jack ja Isabella õhtupäikesest valgustatud jõeveerel, pritsisid teineteist vee ja liivaga, vahel huilgasid justkui metslased ja siis naersid laginal. Lõpuks Isabella väsis, heitis ennast Jacki kaela ja jäi sinna rippuma. Jack haaras Isabella sülle, tassis ta kaldale ja asetas pehmele rohule. Kuivatas teda oma särgiga; hoolikalt ja õrnalt, justkui väikest last. Isabella põimis kirglikult ja kuumalt oma käed ümber Jacki kaela.

    Hiigelkari oli juba enam kui kaks nädalat edasi rühkinud. Preeria muutus künklikumaks ja ees ootas sakiline mäeahelik. Enne kõrgendiku ületamist anti loomadele kaks päeva puhkust ja karjatati neid rammusa rohuga kaetud tasandikul, millel voolas väike, madalaveeline jõgi.
    Keegi ettevõtlik ärimees oli jõeäärsele nõlvale pannud püsti taverni, aga trailboss Joe tuletas veelkord kõigile kauboidele karmilt meelde:
    „Igaüks, kes külastab taverni, saadetakse karja juurest minema ning palk jäetakse välja maksmata!”
    Kolmandal päeval, enne päikesetõusu, kargasid mehhiklased esimestena sadulaisse. Olles ebausklikud ja pidades kinni tavadest, suunasid nad pilgud idataevasse, uduvinega kaetud küngastele. Vaevalt oli esimene päikesekiir piilunud üle künkaharja, kui mehhiklased ropsasid kannustega – läheb lahti!
    Kümmekond kilomeetrit enne künkaid venitati kogu kari tohutu pikaks ja peenikeseks nööriks – sadakond looma kõrvuti, kõik üksteise järel. Pullid eraldati lehmadest, et ei tekiks ootamatuid trügimisi; vasikad jaotati ühtlaselt lehmade vahele.
    Lõõtsutades rühkisid loomad mööda kiviklibuga kaetud, hõredate puudega nõlva ülespoole. Mõni lehm väänas jala, üritas kolmel jalal edasi liikuda, kuid vajus siis vaevatuna teeäärde maha. Koheselt kostsid kauboide revolvripaugud – õnnetu loom lasti maha ja tiriti kõrvale. Lihunik ilmus oma kirve, puupaku ja teravate nugadega. Õige pea oli lehm nülitud, tükeldatud ning neegrid tassisid lihatükid koka vankri juurde. Sisikond, jalad ja pea jäeti raja kõrvale vedelema.
    Karja ilmumine küngastele oli kohale meelitanud hulgaliselt lihasööjaid loomi ja linde. Kaljunukkidel passisid raisakullid, rebased ja koiotid – aastakümnete kogemused olid neile kerge toidulaua asukoha kätte näidanud.
    Äkitselt kostus künkalt mehhiklaste hüüe:
    „Kõik ratsanikud üles! Kähku!”
    Joe andis hobusele kannuseid ja kiirustas loomadest mööda, mäkke.
    „Mis lahti on?” päris tema järel ratsutav kapten Kruze.
    „Varsti näed,” heitis Joe üle õla.
    Nende järel rühkisid küngastest üles, hobusega lehmi kõrvale surudes kõik, kes olid sadulas: kauboid, indiaanlased, mestiitsid.
    Äkitselt Jack Kruze hobune hirnatas ja puristas ärevalt: hobuse vasakul küljel avanes ligi paarikümne meetri sügavune jäärak, mis poole miili kaugusel tegi käänaku ja kadus läände.
    Mehhiklased seadsid oma hobused ritta pikki jääraku äärt, istusid sadulas tõsiste ja keskendunud nägudega. Joe seisatas oma täku nende kõrval, hoidudes kapten Kruze lähedusse. Kõik ratsanikud võtsid kohad sisse piki jääraku äärt, moodustades elava tara.
    Loomad astusid aeglaselt mööda nõlva, ilma, et neid oleks taga sunnitud või ärevusse aetud. Kauboid suunasid loomi jäärakust eemale. Mitte hetkekski ei tohtinud kaotada valvsust; kui tohutu loomakari oleks võtnud suuna jäärakule, siis nende peatamine oleks osutunud võimatuks. Loomakari oli liikunud juba enam kui kolm tundi, kuid lõppu ei olnud veel näha. Hobused jääraku äärel ja nende seljas istuvad ratsanikud hakkasid väsima. Pilvena lendasid lehmade kohal kärbsed ja parmud. Hobused vehkisid närviliselt peade ja sabadega, trampisid jalgadega, üha raskem oli neid paigal hoida. Ootamatult muutus üks lehm parmudest pööraseks, ja asus kiini jooksma. Üle kogu karja levis ärev, kurjakuulutav lainetus. Kiini jooksev lehm tormas segasena kauboide suunas ja põrkus sarvega vastu kapten Kruze mustangi kõhtu. Hobune ehmatas, asus närviliselt jalgadega trampima ja tagurdas ennast ohtlikult päris kuristiku servale. Koheselt haaras Joe Kruze hobuse päitsetest, tõmbas ta täku külje alla ning patsutas hobust tugevalt ja rahustavalt kaelale. Jack Kruze hingas kergendatult, aga süda tagus metsikult, üritades rinnust välja karata. Mehhiklased olid juba jõudnud lasso ümber segaseks muutunud lehma sarvede heita ja tirisid ta karja juurde tagasi.
    Peale lõunat möödus viimane loom jääraku äärele rivistatud hobustest. Enne päikeseloojangut jõudis kari ilma suuremate kaotusteta üle küngaste, selle taga laiuvasse ääretusse rohtlasse. Siin võis loomakari puhata ja kosuda, et siis jätkata rännakut Dodge City suunas.
    Tarilboss Joe muheles endamisi ja pahvis rahulolevalt sigarit – kõik kulges plaanipäraselt. Tema kõrval viibinud kapten Jack Kruze oli just andmas oma mustangile kannuseid, et siis Isabellaga jõe äärde kapata, kui ootamatult osutas Joe sigariotsaga läände
    “Kapten Kruze, mingid ratsanikud lähenevad!”
    Viis ratsanikku lähenesid kiires galoppis. Hobuse seljas istus suursugune kuju, karmide näojoontega, ligi viiekümne aastane indiaanipealik. Tema keha ehtis kaunis värvilistest sulgedest rüü, pead kaunistasid punased, rohelised ja sinised kotkasuled. Pealiku selja taga jäi seisma umbes kaheksateistkümneaastane meeldiva välimusega noormees. Noormehe silmad libisesid üle kapten Kruze kõrval sadulas istuva Isabella, seejärel imetles ta kadetseval ilmel kapten Kruze sõjaväevormi, ja uuesti pöördusid nooruki pilgud lummavale naisratsanikule.
    Kolm indiaanlast olid seisatanud oma hobused veidi eemal. Nad istusid mustangidel, käsi püssipäästiku juures. Indiaanlaste sadulate küljes rippusid skalbid Nende hobused olid imetlusväärselt kaunid ja sama suursugused kui indiaanlased ise: jäsemed sihvakad kui pillirookepid, lai rind, tugev laudjas lõppes võimsa kaarja sabaga. Indiaanlased istusid mehhiko puusadulas, mida kattis kaunivärviline sadulavaip. Nad nägid välja justkui tõelised preeriate caballero`d. Mustangid olid kõik tumedat värvi, alates tumehallist kuni täiesti mustani, nende karv helkles higipiiskadest, hobused kaapisid kärsitult esikapjadega ja välgutasid oma suuri silmi. Indiaanlaste pealik peatus kapten Jack Kruze ees.
    „Buenos dias, caballero! Esta usted mexicano?” esitas pealik küsimuse.
    „Muidugi mitte,” vastas kapten Kruze inglise keeles, olles taolisest küsimusest solvunud. „Olen ameeriklane, me kõik oleme ameeriklased, pärit lõunaosariikidest. Ajame loomi Kansasesse.”
    Indiaanipealik ühmas põlglikult ja vastas inglise keeles: „Teie kari läheb üle indiaanlaste maa, ja see ei tee meile rõõmu.” Seejärel jätkas: „Sa oled noor mees. Me soovime niisugust, kes meid kuulata võib, mitte aga noort meest, kes meiega rääkida tahab. Sea samm kodu poole, mine vanade juurde, kes juhivad teie asju, laena endale nende kõne ja tule sellega meie juurde tagasi.”
    Kapten Jack Kruze, mitte soovides laskuda indiaanipealikuga asjatutesse vaidlustesse, pöördus trailbossi poole:
    “Joe, räägi sina temaga, sa ikkagi boss.”
    Joe ajas oma täkku ettepoole, pistis sigari suhu, tõmbas mõned sügavad mahvid, justkui rahupiibust, puhus pikalt välja ja sõnas:
    “Kuulen sind, pealik.”
    “Suur Karjapealik, “ alustas indiaanipealik paatosega. „Minu rahval on kavatsus talv selles paikkonnas mööda saata, kuid kahvanäod on kogu preeria võtnud enda alla. Sa nähtavasti ei tea, et ma olen siin valitsenud noorpõlvest saadik ja et ma olen sündinud valitsema. Niikaua kui elavad minu lapselapsed ja minu õdede ja vendade lapsed, niikaua kui kestab minu rahvas, niikaua hoiame ja kaitseme me seda maad. Tavaliselt ei lausu ma sõnagi ja lasen teistel rääkida, kuid ei sünni midagi muud kui ainult see, mis on minul mõttes. Ma olen justkui puu, minu vennad ja õed, kogu rahvas on minu oksad ja ma annan neile jõudu.”
    “Suurepärane!” sõnas trailboss Joe üsna ülbelt.
    “Suur Karjapealik,” alustas indiaanipealik uuesti sügava paatosega. “Ma tulin, et sulle teatavaks teha – sa võid rahumeeli oma karjaga liikuda üle meie maade, aga sõpruse märgiks tuleb sinul anda meile sada veist.”
    “Mitte ühtegi,” sõnas trailboss Joe, ja laskis sigarist suure pahvaku suitsu.
    “Viiskümmend,” sõnas pealik. Seejuures lisas: “Ma olen rääkinud.”
    “Mitte ühtegi,” kordas Joe enesekindlalt.
    Indiaanipealiku silmad välgatasid, ta ei lausunud sõnagi, pööras mustangi järsult ringi ja kappas koos oma kaaslastega tuldud teed tagasi.
    Karjaajad seadsid ennast laagrisse. Kõik hingasid kergendatult ja olid rõõmsad – kividega kaetud ja jäärakutest lõhestatud künkad olid õnnelikult ületatud. Süüdati lõkked. Seekord võis nautida vasikapraadi – nii mõnigi vasikas oli küngastel trügides murdnud oma jalaluu, kauboide revolvripaugud lõpetasid nende piinlemise ning lihunik tegi oma töö korralikult ja kiiresti. Jack ja Isabella, olles soojas jõevees ennast värskendanud, rõõmsalt hullanud ja siis nautinud kaunist päikeseloojangut, pöördusid jõeveerult tagasi lõkkeäärde; veidi väsinutena, aga väga õnnelikena. Jällegi kuuldus pimedas öös kauboide uljast huilgamist, nende sadulakaarel istuvate tüdrukute edvistavat kiljumist ja õnnelikku naeru.
    Pisut enne keskööd ilmusid idataevasse pilveviirud ja peagi katsid tihedad pilved kogu taevalaotuse; tähed kustusid, ainult haruharva piilus pilvede vahelt kahvatu kuu. Hakkas sadama tihedat peenikest vihma. Sõdurid panid püsti ohvitseritelgi ja Isabella seadis ennast seal sisse; ronis magamiskotti, ja olles väsinud päevasest rännakust ja Jackiga suplusest ning hullamisest karges jõevees, uinus koheselt.
    Kapten Jack Kruze istus sadulas ja andis väliköögi juures seersant Andreasele juhiseid öiste vahipostide paigutamiseks. Seejärel ratsutas mööda vahiposte.
    Koidikul taevas selgines, idataevas võis juba märgata päikesetõusu helendust. Äkitselt kuulis kapten Kruze küngaste suunalt kabjaplaginat. Järsaku harjal, üpris serva ligidal kihutas hobune, tema järel teine, kolmas, neljas ja viieski… Koiduvalguses joonistusid selgesti välja hobuste seljas istuvad ratsanikud: palja ülakehaga, püss käepäraselt sadulakaarel, vibud seljas ja vibukott küljel kõlkumas. Ratsanike juustes lehvisid sõjasuled.
    Kauboide hulgas puhkes esialgu tohutu segadus, kostis mitmekeelsed hüüded, täis õudust: „Los indios! Les Indiens! The Indians! Mil demonios! Sapristi! Ay dios!”
    Ülevalt künkaservalt kostis järsk plaksatus ja seejärel lühike vihin. Indiaanlased ütlevad taolise plaksatuse kohta – kui kuuled vibunööri plaksatust, on juba hilja eluga hüvasti jätta. Indiaanlase lastud nool tabas köögivankri külge seotud vana mära kõrva – hobune läks sellest otsekui hulluks. Ta hakkas murul tantsisklema, kapjadega üles peksma ning karjuma kuidas kõri võttis. See oli märguandeks kümnetele teistele ligiduses ringi luusivatele hobustele: kõik nad hakkasid matkima mära arutut kepslemist ning vastama ta metsikule kisale.
    Indiaanlased tormasid loomakarja keskele ja asusid huilates ja püsse paugutades neid kiini ajama. Veised sagisid segaduses edasi tagasi, kogu kari muutus üha ärevamaks, suured salgad loomi tormasid mitmes suunas karjast eemale; indiaanlased ajasid neid taga, üha kaugemale preeriasse. Osa indiaanlasi aga jätkas karjas segaduse tekitamist, tundus, et veel hetk, ja mitmekümnetuhandeline kari asub hullunult jooksma, ja siis pole seda ilma suuri kaotusi kandmata võimalik peatada; ees tormavad juhtloomad tuleb armutult maha kõmmutada. .
    Olukorra tõsidus pani kõik tegutsema justkui nõiaväel. Lõkete ääres istunud kauboid ja sõdurid haarasid kiiresti relvad, sööstsid hobuste juurde ja hüppasid sadulasse. Indiaanlased andsid korratult tuld, pigem huupi tulistades. Mõned korrad kuuldus vibunööride plaksatusi, pimeduses kostis karjeid ja räiget vandumist – keegi oli pihta saanud. Sõdurid asusid võtma loomakarja piiramisrõngasse,ja iga indiaanlane, kes riskis sellesse jääda, riskis ka eluga. Indiaanlased sööstsid oma kiiretel hobustel karjast välja otsekui jänesed kapsaaiast ja kappasid preeriasse. Kapten Kruze asus neid jälitama, püüdes piitsa, kannuste ja nõõtamise abil oma mustangilt viimast välja võtta. Tema taga kihutas kümmekond sõdurit ja nendega ühinenud kauboid.
    Indiaanlased kihutasid otse üle preeria, eemal mustendava metsatihniku poole. Enne kui selleni jõuti, hõrenes põgenikke tagaajav ratsanikesalk harvaks reaks: üksteise järel langes rivist välja mehi, kelle hobused pikale ja pöörasele kappamisele vastu ei pidanud. Metsa lähedusse jõudis vaid kümmekond meest, tihnikusse tungisid aga ainult kolm jälitajat – kapten Kruze, trailboss Joe ja seersant Andreas. Nad olid üsna indiaanlaste kannul, kes peatumata padrikusse sööstsid. Kolm tagaajajat tuiskasid läbi padriku kord otse, kord kõveriti, kord järske siksakke tehes, et mööduda teele ette jäävatest puudest. Nad kihutasid edasi, hoolimata põõsastest, rebides oma riideid akaatsiate nõelteravate ogade otsas.
    Järsku märkas kapten Kruze põõsaste taga kohvipruuni selga vilksatamas. Välkkiirelt haaras ta holstrist revolvri ja tulistas peaaegu ilma sihtimata järjestikku mitu lasku. Indiaanlane heitis käed üle pea, vallandas ratsmed ja hakkas aeglaselt hobuse paremale küljele vajuma. Kohe ilmus tema külje alla teine indiaanlane, haaras sadulas kummardudes oma kaaslasest ümber õlgade ja tõmbas ta enda sadulale. Kapten Kruze tõstis uuesti revolvri, aga samas pimestas ta silmi tulesähvak, eespool tõusis õhku valge suitsupilveke ja kärgatas terav püssipauk – tinakuuli tabamus rindu oli nii tugev, et paiskas kapten Kruze sadulast, maha kukkudes kaotas ta teadvuse.

    Jack lamas telgi varjus, pruuniks tõmbunud rohule laotatud tekkidel. Isabella põlvitas tema kõrval, valas pisaraid ja silitas Jacki põske. Viimaks tuli Jack meelemärkusele, avas silmad ja vaatas mõistmatul ilmel Isabellale otsa. “Jack, kallis! Jack!” sosistas Isabella meeleheitest väriseval häälel. “Pea vastu, Jack!”
    Kohale saabus kokk. Kõigepealt andis ta patsiendile tubli annuse viskit. Jack neelas ja puikles vastu, viski voolas mööda ta põski ja kaela. Kokk kobas oma kotis, otsis välja habemenoa ja veel mõned konksutaolised “instrumendid”. Seejärel ootas veidi, lastes viskil toimida, siis köhatas, kogudes enesekindlust, ja asus Jacki rinnust indiaanlase püssikuuli välja urgitsema. See oli sattunud vastu roiet ja sinna pidama jäänud. Isabella hoidis Jacki pead oma põlvede vahel ja nuttis, vahel karjatas, justkui tahtes Jacki valu endale võtta.
    Kokk tegi oma töö kiiresti ja osavalt – mõne hetkega oli verine, pisut lapergune tinakuul tema näppude vahel. Ta vaatas seda rahulolevalt ja pistis siis Isabellale pihku – mälestuseks.
    Operatsiooni edukalt sooritanud, asus “tohter” haava mingite rohtudega ravitsema. Seejärel avas toosi, millele oli kirjutatud “Soiled horse”, võttis toosist näpuotsatäie salvi, segas selle järatud närimistubakaga ja määris haavale. Seejärel asetas haavale palaviku- ja põletikuvastaste rohtudega niisutatud lapi ja sidus ümber haavatu keha valgest puuvillariidest käristatud sidemed. Jack jäi magama, hingas rahulikult ja ühtlaselt, pea Isabella põlvede vahel.
    Veel päeva seisis kari paigal. Jack oli teadvusel, Isabella kallas aeg-ajalt talle suhu lonksukesi lihapuljongit. Järgmisel hommikul asus kari teele. Köögivankri taga liikus lüpsinaiste vanker, mille põhjas tekkidel lamas Jack, tema kõrval istus Isabella; pakkus haigele vahetevahel juua ja peletas parme, kes tohutu pilvena tiirlesid lehmakarja kohal. Kolmandal päeval ajas Jack ennast istuli, suudles Isabellat põsele ja naeratas julgustavalt. Isabella silitas Jacki põski ja sõnas pisarais silmil:
    “Jack, kallis, sa oleks peaaegu et surma saanud!”
    Jack, üritades olla rõõmsameelne, sõnas:
    “Nii see asi käib, Isabella, kes keda, justkui sõjas.” Seejärel, leides, et öeldud sõnad olid siiski liiga karmid, lausus naeratades: “Isabella, ära unusta, sa oled ju ohvitseri naine.”
    Möödus veel kaks päeva ning Jack istus sadulasse; tema kõrval, sammugi maha jäämata, ratsutas Isabella. Õhtul ratsutasid nad karjast eemale, hüppasid loojangupoolsel kuivanud koirohust lõhnaval mäenõlval sadulast ja istusid maha, nautima kaunist päikeseloojangut. Jack pani oma käe ümber Isabella piha, hellitas teda, suudles ja silitas naise juukseid. Isabella suudles Jacki põsele, võttis tema pea oma kätte vahele ja sosistas Jacki kõrva kolm kaunist sõna: “Ma olen rase.“
    Esialgu jäi Jack keeletuks. Isa rolli ei olnud ta endale kunagi varem ette kujutanud, taolisteks mõtisklusteks polnud lihtsalt aega olnud: West Point`i Sõjaväeakadeemia, siis sõda, ja nüüd perekonnana olid nad sadulas. Aga siis läbis Jacki südant soe, hell laine ja ta sõnas hingevärinal: “Isabella, sa oled tubli!” Suudles ja kallistas Isabellat. Seejärel sõnas: “Isabella, nüüd tuleb sul ülejäänud tee läbida vankris, ma tahaks, et sinuga oleks kõik korras.”
    Isabella puhkes naerma:
    “Jack, rumal poiss! Vara veel vankris istuda, see asi võtab ikkagi veidi aega.”
    Jack leebus pisut:
    “Olgu Isabella, kuid homsest peale istud sa daamide sadulas. Ma olen ohvitser, ja see on käsk!”
    Isabella paitas Jacki põski: “Kuulen, caporal!”
    Järgmise päeva hommikul jäid kauboid üllatunult, suud ammuli, vahtima imepärast nähtust – naisolevus, pikk helesinine kleit heidetud üle daamide sadula, roosa õlasall tuules lehvimas ja lai näosirmiga kübar peas, ratsutas neist mööda. Daam istus sadulas nii kaunilt ja veetlevalt, justkui kuulunuks ta hobusega ühte. Ainult daami poolt kingitud säravvalge, veidi pilkav naeratus laskis kauboidel selles südant põksuma panevas ratsanikus ära tunda ohvitseriproua. Hetke pärast kappas Isabella juurde kapten Kruze ja embas oma naist.
    Lääbakil saabastes, higised, kulunud teksaspükstes ja luitunud ruudulistes särkides kauboid vaatasid suuril silmil seda kaunist paari, ja ohkasid kadetsevalt:
    “Oh! Nii hea on olla abielumees.”
    Naisi karjateel küll oli, lüpsinaised, tükki kümmekond; neegrinaised, mulatid, mõned indiaanitüdrukud, aga Metsikus Läänes oli naine haruldus. See oli meeste maa, siin toimusid karmid meeste mängud, ja õigus oli sellel, kes oskas täpsemini ja kiiremini revolvrist tulistada. Aga meeste hing, kasvõi alateadlikult, igatses ikkagi naisterahva hellust ja hoolitsust. Paljud olid kodunt lahkunud noorukina ja aastakümneid seigelnud Läänes, paljud olid ära unustanud isegi oma ema näo; armastatud tüdruku suudlus oli jäänud kaugesse minevikku või ei teatud sellest midagi.

    Kari liikus üha edasi. Trailboss Joe popsutas sigarit ja muheles, asi laabub. Aga ühel õhtul said kauboid uue üllatuse osaliseks – lõkke ääres istus mulatitüdruk, rind särgikaelusest väljas ja imetas väikest beebit. Kauboid vahtisid juhmi näoga seda neile ennenägematut vaatepilti; nad olid üsna segaduses, hinge tungis mingi äraarvamatu hellus. Mehhiklased, nii nagu igal õhtul, katkusid kitarri ja laulsid meloodilisi, armastusest tulvil laule. Beebi oli kõhu täis söönud, oma ema üsa täis pissinud ja vigises ja nuttis nüüd, võideldes unega, justkui tahtes veel olla ärkvel kauboide seltsis, lesida ema rinnal selle kauni lõkke ääres.
    Jack ja Isabella istusid kõrvuti, hoidsid peos teineteise sõrmi, imetlesid beebit ja tema noorukest ema. Isabella, oskamata veel oma üsas arenevat last isiksustada, kummardus Jacki kõrva juurde ja sosistas: “Jack! Varsti on ka meil midagi taolist, kas poiss või tüdruk.”
    Mehhiklased aga jätkasid oma kitarrimängu ja laulu. Järsku käratas üks kauboidest pahaselt:
    “Te kurradid võiksite kasvõi korrakski vait jääda! Laske inimesel kuulata beebi häält.“
    Mehhiklased vakatasid. Ja siis asus üks neist tasa-tasa sõrmitsema kitarrikeeli ja vaiksel häälel laulma unelaulu.

    Äiu äiu, väike beebi boy,
    kasvad suureks,
    saab sust cowboy.
    Äiu äiu, väike beebi boy,
    kasvad suureks,
    saab sust cowboy…

    Beebiboy rahunes ja jäi ema rinnal magama.

    Kaks nädalat liikus hiigelkari ilma suuremate viperusteta edasi. Iga päev lisandus kohalikest rantšodest loomi üha juurde ja nüüd oli see juba ligi viieteistkümne tuhande pealine lohemadu, mis üle preeria aeglaselt edasi roomas.
    Red River oli esimene suurem veetakistus teel Kansasesse. Siin jäeti Texas seljataha ning ületati Oklahoma Indiaaniterritooriumi piir, kus hulkusid sõjakad komantšid.
    Nagu enamus preeriajõgesid Suurel Tasandikul, voolas ka Red River läänest itta, kari aga liikus jõgedega risti lõunast põhja. Jõed said alguse lääne mägedest ning sealsed tormised vihmasajud võisid ootamatult veetaset tõsta, nii et üheainsa päevaga tõusis jõgi mitu meetrit! Kauboid vihkasid sügavat vett, sest enamus neist ei osanud ujuda. Tavaliselt oli Red River koolmel vaid kolmkümmend sentimeetrit sügav ning kari võis kergesti sellest läbi sumada.
    Loomakari jõudis Red Riveri kaldale ja juhtloomad, justkui “uhkeldades” oma ujumisoskusega, sööstsid õhinal sogasesse vette. Paljud loomad vajusid kaldal uhtliiva sisse, mis neelas neid justkui laugas, aga kauboid tegutsesid kiiresti ja neil õnnestus siiski loomad päästa. Päästeoperatsioon oli tülikas, sest lehm ajas jalad laiali, mis liiva sees ankrutena toimisid. Jalad kaevati liiva seest välja, suruti konksu ja köideti kinni. Seejärel kinnitati lasso sarvede ümber ning loom tõmmati mitme hobusega välja.
    Tohutu loomakari asus jõge ületama Lehmad ammusid ja pullid möirgasid ärevalt, kartes vette astuda. Kauboid plaksutasid piitsu, indiaanlased huilgasid, kari trügis rüsinal jõkke. Kapten Kruze ajas oma hobuse vette. Äkitselt tekkis järsul vastaskaldal segadus, loomad rabelesid kaldavõsas ja osa neist pöördus tagasi, ummistades koolmekoha. Lehmad vajusid Kruze peenikeste jalgadega mustangile peale, see lõi vaaruma, ja veel hetk ning hobune oleks koos oma ratsanikuga mattunud jõevette lehmakarja jalge alla. Aga Joe oli silma peal hoidnud – hooga plartsatas ta oma täkuga Jacki hobuse kõrvale. Suure kere ja jämedate sammasjalgadega Joe täkk jäi Kruze hobuse kõrvale seisma. Samas kuuldus veel mitmeid plartsatusi, veesammas paiskus üle hobuste – indiaanlased ja sõdurid kiirustasid appi, moodustades keset jõge justkui saarekese, mida lehmakari ei suutnud paigast nihutada. Jõe keskel kaotasid paljud loomad suunataju ning ujusid ringis, kusjuures nii mõnigi uppus. Sarvilised olid nii tihedalt koos, et kauboi hüppas hobuse seljast nende turjadele, otsis üles juhtlooma ning istus selle selga. Kauboid tõkestasid tagasipöörduvatele loomadele tee, heitsid mõnele eriti pöörasele trügijale lasso ümber sarvede ja tirisid üle jõe. Olukord saadi kontrolli alla. Kogu kari liikus ühtlases tempos koolmekohast läbi ja teekond jätkus juba rahulikult teisel kaldal, ääretul tasandikul.

    Hiigelkari rühkis aina edasi, nüüd oli see juba kasvanud enam kui kahekümne tuhande pealiseks kolonniks. Jõuti välja aladele, kus juba esines valgete asundusi, indiaaniterritoorium oli läbitud.
    Õhtuti, kui Jack ja Isabella pöördusid tagasi preerias voolava jõekese äärest, värskendavalt supluselt, hakkas neile sageli silma imekaunis kuju. Ratsanik oli oma hobuse peatanud laugjal nõlval, ta pilk oli suunatud kaugele üle preeria. Ta oli justkui indiaani sõjamees, kes ootas oma neidu, ja ta oligi indiaanlane, karja saatev kauboi ning neiu, keda ta ootas, oli indiaanitüdruk. Hetke pärast ilmus künka tagant neiu ja kappas oma armsama juurde. Jõudnud kohakuti, embas armunud paar teineteist üle sadula ja ratsutas siis tasasel sammul loojuva päikese suunas; vabana päevastest kohustustest ja tundes end jälle sõltumatu, käskudest prii indiaanlasena ääretus preerias.
    Ka sellel õhtul märkasid Jack ja Isabella “indiaani sõjameest” ootamas oma neidu. Ja nüüd ta tuligi, sale tume kuju hallil mustangil, süsimustad juuksed tuules lehvimas. Aga seekord neiu ei peatunud noormehe juures, vaid tagus hobust kandadega ja kihutas mööda preeriat justkui tuul, lahtised juuksed lehvimas. Ta huilgas ja naeris kõlavalt, vaatas aeg-ajalt tagasi ja kihutas aina edasi. Indiaani noormees kappas talle järele – kui tüdruk kihutab noormehe eest preeriasse, ja noormees ta peale pikka ja õnnelikku, südamevärinat tekitavat tagaajamist kätte saab, siis andub tüdruk oma armsamale preeria pehmel rohul, kuumalt ja kirglikult…
    Tüdruk tagus mustangi kandadega, andis piitsa, vaatas tagasi ja naeris õrritavalt. Noormees kihutas tema järel, õnnejoovastus südames… Äkitselt kõlas püssipauk, keegi tulistas nii lähedalt, justkui oleks lask kärgatanud otse kapten Jack Kruze kõrvaääres. Indiaanitüdruk võpatas sadulas, ta kaldus taha, tema sihvakad käed tõusid peakohale, ja siis hakkas ta aeglaselt vajuma ühele küljele ja kukkus sadulast maha. Tema mustang jooksis veel mõnikümmend meetri edasi, ja jäi siis seisma.
    Kapten Jack Kruze süda värahtas, järsult tõmbas ta valjastest ja pööras hobuse püssipaugu suunas. Lähedalasuva künka tagant kerkis üles laskjat reetev suitsunire, selle lähedal seisis hobune, sadul seljas. Kapten Kruze tõmbas mõõga tupest, lajatas sellega lapiti mustangi tagumikule, andis hobusele kannuseid ja kihutas meeletus galoppis laskja suunas. Kingu taga märkas ta tumedat kogu, kes lamas maas ja oli parajasti ametis püssi laadimisega. Kapten Kruze tõstis mõõga kõrgele, ja hobuse jooksu takistamata, lajatas käigu pealt maaslamajale pähe, lõhestades ta pealuu. Peatas seejärel järsult hobuse ja pöördus tagasi. Tulistaja lamas näoli rohul; tegemist võis olla ringihulkuva, veel kodusõja vaenust jahtumata bushwhacker`i või jayhawker`iga või lihtsalt elus kibestunud hädavaresega, kes oma väärastunud psüühika rahustamiseks tulistas kõiki, kes ette jäid.
    Isabella ratsutas lähemale, kuid Jack tõttas talle vastu. “Isabella, sa ei pea seda nägema,” sõnas ta kahetsusega hääles.
    “Jack, laatsaretis nägin ma hullemaidki asju, aga see ladròn, see preeriamõrtsukas oli surma ära teeninud.”
    Sõdurid kaevasid künkaharjale, suure tamme alla haua, ja juba samal õhtu maeti indiaanitüdruk maha. Laip keerati tekki ja lasti lassonööride abil hauda. “Rootsi” eskadroni sõdurid, eestlased, lätlased ja liivlased ja teised karjatee valged, kes pidasid ennast kristlaseks, viskasid hauda kolm peotäit mulda ja igaüks pomises endamisi palvesõnu nii kuidas oskas. Isabella nuttis Jacki õla najal. Trailboss Joe pahvis mõtlikult sigarit. Üks kauboidest, mingil ainult temale teadaoleval ajendil, pani surnule kaasa vana hobuseraua. Indiaani noormees, olles nii julmal moel kaotanud oma armastatud tüdruku, seisis teistest veidi eemal. Ta kivistunud näos ei liikunud ainuski lihas.
    Sõdurid ajasid haua kinni ja tasandasid kalmu. Isabella asetas sellele kimbukese preerialilli.
    Indiaani noormees võttis oma hobuse valjad pihku, hüppas mitte kellelegi pilku heitmata ja hüvasti jätmata sadulasse, ning suundus tasasel sammul preeriasse.
    “Esimene valge inimene, kes talle praegu ette juhtub, kaotab oma skalbi,” lausus Joe süngelt. Seejärel lisas: “Annaks jumal, et ta teele ei jääks oma lastega rändav uusasunik.“
    Hiigelkari jätkas teekonda. Peale Cimarroni jõe ületamist algas Kansase osariik ja siin paiknesid juba kõikjal uusasunike rantšod. Selleks, et märgistada oma maa-ala piirid ja juhtida loomade kolonnid rantšost mööda, olid asunikud loomade tee tähistanud tohutute piisoniluudest virnadega. Piisonid olid juba peaaegu täielikult hävitatud ja nüüd juhatasid nende luud teed Dodge City`sse. Virnad olid laotud paarisajameetriste vahedega ning näitasid, kuidas Kansase farmerite valdusi vältida, sest Texase veiste ajamine läbi Ida-Kansase oli keelatud. Farmerid kartsid niinimetatud texase palavikku, mis võis nende veistele üle kanduda.
    Enne sihtkohta tuli läbida ligi kakssada kilomeetrit Cimarroni ja Arkansas’ jõe vahel, kus ei leidunud vett. See vahemaa võttis enam kui nädala ja oli loomadele ääretult kurnav. Paljud lehmad jäid veepuudusest pimedaks, nad jäid teistele jalgu, tekitasid segadust, ja nad tuli tappa. Kauboid pingutasid oma viimaseid jõuvarusid, et hoida karja koos, sest suures janus loomad kippusid vaistlikult Cimarroni jõe äärde tagasi. Lõpuks jõudis ka see osa karmist retkest lõpule; kari lasti suurel rohumaal, järjekordse jõekese ääres, laiali valguda ning trailboss Joe andis loomadele ja kauboidele paar päeva puhkust. Siin maksti kauboidele välja ka osa töötasust ja esimest korda kogu retke vältel lubati neil külastada lähedalasuvat salooni.
    Peale päikeseloojangut süttisid kutsuvalt trail-salooni punased laternad. Joe andis kauboidele vaba öö; indiaanlased jäid karja juurde, nad viskist eriti ei hoolinud, aga saloon – see oli pigem siiski valge mehe värk. Nad ratsutasid ümber karja, valvasid ja märgates pimeduses huntide hõõguvaid silmi, paugutasid püsse. Sõdurid olid sõjaväeteenistuses, ja jäid oma vahipostidele.
    Kauboid kargasid sadulasse. Algas metsik võiduajamine. Rõõmsalt kisades, kannustega hobuse külgi tagudes ja piitsa plaksutades kihutasid kauboid üle rohtla. Salooni ees tõmmati järsult valjastest, hobused seati lasipuude äärde ritta ja terve kamp omaenese ja hobuse higist ning lehmapasast haisvaid, liivakarva kaabudes kauboisid trügis salooni avatud uksest sisse. Kohalike karjarantšode kauboid tõmbasid vihaselt oma pruunid, „viimase moeröögatuse” kaabud sügavamini pähe ja kobasid revolvripärasid.

    Trailboss Joe pöördus kapten Kruze poole:
    „Jack! Ka meie oleme ära teeninud väikese lõõgastuse saloonis, ja võta ka oma proua kaasa.”
    Kapten Kruze oli õhinal nõus, kuid Isabella sõnas tagasihoidlikult:
    „Ma pigem siiski seda asutust ei külasta.”
    “Isabella! Joome klaasikese veini, sööme ühe korraliku prae,” veenis Jack Isabellat. “Lõppude-lõpuks oleme jälle jõudnud tagasi tsivilisatsiooni hüvede juurde.”
    Isabella muigas veidi Jacki sõnade üle, aga märgates Jacki õhinat, leebus:
    „Olgu, Jack, sa võid endale lubada isegi ühe väikese viski.”
    Isabella suundus telgi juurde, et salooni külastuseks ümber riietuda. Jack oli arusaamisel, et Isabella soovib riietuda mõnda sobivasse õhtukleiti, aga suur oli tema üllatus, kui Isabella ilmus tema ette säärikutes ja ratsapükstes, ruudulises särgis, mille peal nahkvest. Ta pead kattis lai sombreero, vööl rippus revolver. Jack kehitas imestunult õlgu – naised on ikkagi äraarvamatud ja mõistatuslikud.
    Joe oma turske täkuga ees, Jack ja Isabella kaunitaridest mustangidel järel, kihutasid nad salooni punaste laternate suunas. Salooni rõdu all asetseva lasipuu juures peatas Joe täku, heitis valjad üle lasipuu otsa ja suundus salooni sissepääsu poole. Jack ja Isabella järgnesid talle. Joe süütas sigari, ajas ennast puhevile, justkui kukk enne võitlust ja astus salooni uksest sisse. Heitis kõigile kõrgi pilgu, libistas kiiresti silmad üle saali ühes otsas istuvate ja seisvate, kutsuvalt silmi välgutavate punastes, sinistes, kollastes, suure dekolteega kleitides tüdrukute ja suundus baarileti juurde. Isabella astus Jacki kõrval, pea uhkelt püsti ja näol pisut irooniline naeratus, aeg-ajalt plaksutas piitsa vastu säärikuid. Ja alles nüüd, märgates kutsuvalt silmi välgutavaid tüdrukuid, mõistis Jack, mispärast Isabella ei riietunud ei sinisesse ega roosasse või punasesse õhtukleiti – naine kartis, et teda peetakse ohvitseri litsiks. Isabella, mõistes Jacki pilku, kummardus tema kõrva juurde, kihistas naeru ja sosistas: “Jack, ma võin olla küll lits, aga ainult sulle, oma mehele.”
    Mehhiklasest baarimees tundis eksimatult ära, et seekord sisenes saali trailboss, karjaajajate kindral, aga suur oli tema üllatus, kui “kindrali” kõrvale astus Ühendriikide ohvitser ja kauboiriietuses daam. Baarimees kummardus teenistusvalmilt:
    “Buenas tardes!“ Jätkas juba inglise keeles: “Lubage paluda Teid tahapoole, privaatkambrisse.”
    Ruumi valgustas petrooleumilamp, akende ees rippusid kardinad. Keset väikest privaatruumi paiknes ümmargune laud ja kuus punutud põhjadega tooli. Baarimees pöördus kõigepealt “karjakindrali” poole, sest tema oli ikkagi see, kes andis baarile teenistust.
    „Mida Teile, boss?”
    „Minule vasikapraad ja topeltviski.”
    “Kuulen, boss!”
    Baarimees suunas oma pilgu Isabellale. Naise eest vastas Jack:
    “Daamile pokaal valget California veini, minule väike viski, ja praad…, ee… .“
    “Kaks vasikapraadi,” aitas Isabella Jackil valida.
    “Kuulen, dona!”
    Baarimees tõi kähku joogid-söögid lauale ja sõnas viisakalt, seekord hispaania keeles, olles arusaamisel, et dona on hispaanlanna: “”Buen provecho!”
    Isabella naeratas baarimehele: “Muchas gracias!”
    Jack tõstis viskiklaasi ja ütles esimese pähe tulnud karjateele sobiva toosti:
    “Suerte!”
    “Grande suerte!” toetas Isabella Jacki.
    Trailboss Joe, soovides näidata daami ees üles galantsust, sõnastas oma toosti prantsuse keeles:
    “À votre santè!”
    Õdus, tsiviliseeritud õhtusöök oli alanud. Isabella naeratas Jackile õnnelikult, ja koketeeris pisut, tekitades Jacki südames hella ja sooja tunde.
    Äkitselt kuuldus suurest saalist kisa ja kära, toolide kolinat ja klaasiklirinat. “Maldito!“ sõnas Joe vihaselt ja kargas aega viitmata lauast, avas ukse ja sukeldus üleüldisesse melusse. Jack üritas talle järgneda, kuid Isabella võttis tal tugevalt randmest:
    “Jack! Sina ei ole kauboi, ega ka mitte sherif või maamarssal. Ühendriikide ohvitser ei peaks sekkuma kõrtsikaklusse.”
    Jack taltus, suudles Isabellat põsele, ja jäi Isabella kõrvale istuma, kuigi kogu tema pinev olemus viitas sellele, et parema meelega oleks ta ühinenud Joega.
    Kaklus kohalike kauboide, pruunkaabude ja karja saatvate, liivakarva kaabudes kauboide vahel kogus üha hoogu. Kohalikud tungisid karjaajajatele peale: „Andke pasakaabudele!” Mehhiklased ja nende kaaslased karjusid omakorda, kutsudes lahingusse: „Mehed, virutage pruunkaabudele! Caramba!” Joe asus oma vägevate rusikate jagama hoope igaühele, kes pruuni kaabut kandis. Üks pruunkaabudest tõstis peakohale tooli ja üritas sellega Joed tabada, kuid trailbossi kõrvale karanud mehhiklane reageeris välkkiirelt: haaras pruunkaabul ühe käega rinnust, teisega vöörihmast ja heitis ta kõrges kaares baarileti taha. Ennast leti taha peitnud baarimees virutas sissetungijale pudeliga vastu pead.
    Tüdrukud kiljusid ja karjusid hüsteeriliselt. Nende laiad ja kohevad hispaaniapärased kleidid jäid kaklejate kämmalde vahele ja rebiti tükkideks. Õhus lendasid pudelid. Mõned olid vastasele ratsapiitsa ümber kaela heitnud ja tirisid nüüd kogu jõust; vaesel mehel kerkisid silmad punni ja olid peast välja kargamas. Äkitselt hakkasid paukuma revolvrid; baarileti klaasid ja pudelit purunesid klirinal. Aga taoline möll ei kestnud siiski kaua. Rännakutes karastunud karjaajajad hakkasid pruunkaabusid üksteise järel läbi avatud ukse ja akende välja viskama ja peagi valitses saalis jällegi rahu, kuigi vaikusest oli asi üpris kaugel.
    Joe naases tagaruumi, tõstis rahulolevalt muiates viskiklaasi huultele ja sõnas kahetsevalt: “Seekord lõppes asi enne kui jõudis alatagi. Aga siiski rohkem kui mitte midagi.” Joe silma all üha paisuv sinikas kinnitas tema sõnu.
    Joe asus isukalt prae kallale, baarimees tõi talle omalt poolt veel ühe topeltviski ja kallas ka Isabella ja Jacki klaasi juurde. Õhtu laabus meeldivalt ja lõbusalt. Suurepärases meeleolus Joe jutustas mõned naljakad lookesed kõrtsikaklustest.
    Keskööl jäeti baarimehega rõõmsalt hüvasti: “Hasta la vista! Hasta luego! Adiòs!” Joe kargas hobusele ja kihutas huilates karja suunas. Jacki ja Isabella mustangid järgnesid Joe täkule kiires galopis.
    Öö oli soe ja tuuletu. Suured tähed särasid mustas taevalaotuses kirkalt ja kaunilt. Joe, Jack ja Isabella istusid lõkke äärde. Kauboid saabusid saloonist tagasi. Lõbus, üpris vindine, kõrtsikaklusest ja viskist üles köetud seltskond kogunes ümber lõkke. Suurte sinikate ja veriste ninadega mehhiklased ravisid ennast aegajalt viskiga ja katkusid meeletus tempos kitarri. Karjatüdrukud istusid kaares ümber „orkestri”, armastusest tulvil südamed pekslemas. Joe alustas lauluviisi, ja Isabella imestuseks laulis ta kauni, kõlava tenoriga, justkui mehhiklane:

    Armas neiu sinises,
    miks päiksesäras taeva all
    sa teed mu südame nii hellaks
    ja paned ohkama sa mind
    – miks näen vaid sind.

    Õhtupäikses punases,
    ma kappan ratsul tulisel
    üle lilleõites preeria
    ja vaatan läänetaevasse
    – ma ootan ööd.

    Kuupaistel eredas,
    su kaunis kuju terendab,
    ja peagi kuumas embuses
    su niiske huul minu suul
    – me silmis tähehelk.

    Peale kahepäevast puhkust asus kari jälle liikvele. Enne Pratti linnakest roomas üle põldude, aasade ja läbis jõgede koolmekohti juba enam kui kahekümne tuhande pealine hiigelkari. Selleks, et jõuda teisele poole Pratti väikelinna, tuli läbida selle peatänav, ja rohkem tänavaid linnakeses ei olnudki. Ümber linna asetsesid tihedalt köögiviljarantšod ja linnaelanike aialapid, millel kasvas valmiv aed-ja köögivili.
    Vaevalt ilmus silmapiirile karja lähenemisest märku andev tolmupilv, kui rantšode ja ajalappide valdajad kaitsepositsioonid sisse võtsid. Kõik linnaelanikud, vaatamata nende seisusele, jõukusele või vaesusele, olid varustanud ennast kaigastega ja ootasid oma meloni-, kapsa- ja kartulipõldude ees karja lähenemist. Lehmapasa ja loomade higi lõhn kandus kergest tuulest aetuna üle linna.
    Enne linna sisenemist kogus trailboss Joe kauboid enda hobuse ümber ja andis range juhise:
    „Võib minna märuliks. Püsse ja püstoleid võite paugutada nii palju kui süda soovib, kuid pihta mitte tulistada. Ühendriikide seadused on karmid; inimese pihta tulistamisele järgneb kiire kohtumõistmine ja vältimatu karistus – poomine. Pidage arvet iga mahalastud lehma, vasika ja pulli üle.”
    Linnaelanikud olid valmis “vaenuväega” kohtuma. Suur aga oli nende üllatus, kui kõigepealt ilmus nähtavale Ühendriikide regulaararmee ratsaeskadron. Veelgi rohkem imestust tekitas ohvitseri kõrval ratsutav, heleroosas kleidis ja laias näosirmiga kübaras daam. Seda linnakest olid aastakümnete vältel läbinud trail drive`rid, aga mitte kunagi polnud loomakarja ees ratsutanud imekaunis daam ja eskadron sõdureid.
    Peagi sai linnaelanikele selgeks sõjaväeüksuse otstarve. Kapten Kruze paigutas valvepostid välja iga suurema poe akende ette, samuti hooviväravate ja haruteede juurde, et kaitsta linnakodanike vara ja takistada loomade laialivalgumist mööda linnakese põiktänavaid.
    Vaatamata tarvitusele võetud abinõudele, jäi Pratti linnakese peatänav loomadele ikkagi kitsaks, kuigi mehhiklased tegid meeleheitlikele pingutusi, et hoida loomad ühtlases kitsas kolonnis. Loomad trügisid, tormasid õuedesse, aga nad peksti majaomanike kaikahoopidega tänavale tagasi, mis suurendas veelgi rüselemist ja segadust. Indiaanlased ja kauboid kappasid edasi-tagasi pikki üüratult pikka ja laia kolonni, üritades seda suunata linna läbivale tänavale. Aga tänav oli liiga kitsas. Loomad hakkasid laiali valguma, püüdes omal äranägemisel teele jäänud takistusest mööduda. Nad tormasid meloni-, kapsa- ja kartulipõldude suunas. Nüüd läks lahti tõeliseks mölluks. Maaomanikud kargasid sadulasse ja kihutasid loomadele vastu, ajasid neid taga, paugutasid püsse ja tulistasid revolvritest. Vahel sattusid kauboid vastamisi vihast punetava linnakodanikuga ja siis lendasid õhus vandesõnad, hobused aeti hooga kokku ning üritati teineteist sadulast maha kiskuda või virutati vastasele piitsaga üle selja. Köögi- ja juurviljapeenarde ees kaigastega seisev „jalavägi” oli sunnitud taanduma ja majade taha varjuma, sest tohutu loomade laviin ähvardas neid enda alla matta. Maaomanikud avasid esimeste loomade pihta püssitule, kuid see ainult suurendas kaost – vere lõhn muutis lehmad ja pullid pööraseks. Hullunud loomakari sööstis edasi üle peenarde ja mööda linna peatänavat. Nii mõnigi lehm tormas sarved ees taverni uksest sisse. Baarimees kummardus välkkiirelt leti alla, haaras revolvri ja tulistas loomale pähe; aga koheselt, kasutades suurepärast juhust paugutamiseks, avasid oma revolvritest looma pihta tule ka tavernis istuvad külastajad. See oli nüüd küll asjatu liialdus, sest hiljem, tellides endale õhtueineks biifsteegi, tundis külastaja hamba all omaenese revolvrikuuli kriginat.
    Teises kohas kargas vihast segane pull läbi habemeajaja ukseklaasi. Nähes enda ees seebitatud näoga valgesse linasse mässitud olevust, jäi pull juhmi näoga vahtima. Habemeajaja ja peegli ees istuv klient haarasid revolvrid ning tulistasid peaaegu üheaegselt. Pull vajus möirates pikali, tõmbles mõned korrad jalgadega ja jäi liikumatult lamama. Habemeajaja asetas revolvri peegliesisele ja jätkas häirimatult kliendi lõua raseerimist; aeg-ajalt heitis hindava pilgu pullile – päris priske teine, ja ka mitte liiga vana; suurepärane biifsteek!
    Loomakari liikus üha edasi; võimatu oli seda tohutut massi peatada või sundida suunda muutma. Loomad jooksid läbi kaupluste vitriiniklaaside, lükkasid ümber müügilaudu ja puistasid kauba laiali. Kõikjal kuuldus purunevate klaaside klirinat, kisa ja kära, lehmade ammumist ja pullide möirgamist. Aga paljudele loomadele lõppes taoline märatsemine siiski kurvalt – kaupluseomanike revolvrid tegid sissetungijatele sealsamas lõpu peale.
    Läbinud linna ja ületanud linnaelanike meloni- kapsa- ja kartulipõllud, hingasid kauboid kergendatult – nüüd võis loomad jällegi ühtlaseks kolonniks seada ja teekonda jätkata. Joe arvutas kaotused kokku. Rahulolevalt pöördus ta kapten Jack Kruze poole:
    „Jack! Seekord pääsesime odavalt: maha kõmmutati viiskümmend lehma, kümmekond pulli ja vasikat, aga mitte ühtegi kauboid.”

    Kätte oli jõudnud oktoobri lõpp. Loomakari rühkis aina edasi, Dodge City linna suunas. Veel mitmeid kordi tuli ületada jõgede koolmekohti, asulates maha pidada „lahinguid” ja kanda kaotusi, kuid see kulus asja juurde ja Joed eriti ei häirinud. Samas aga, mida lähemale Dodge City`le, seda enam hakkasid muret tegema pikalassomehed. Pimedal vihmasel ööl varitsesid karjavargad puudesalus. Märganud karjast eemaldunud looma, kappasid ligi, heitsid lasso ümber lehma sarvede ning kihutasid minema. Kapten Kruze sõdurid ja indiaanlastest kauboid tormasid huilates järele. Aga põgenejat tabada oli võimatu. Nad lõikasid sadulakaare külge kinnitatud lassonööri läbi ja kadusid oma kiiretel, puhanud hobustel öösse.
    Novembri esimestel päevadel ületas hiigelkari viimase takistuse, Arkansase jõe ja teisel pool Arkansase jõge hakkasid paistma sõjaväeosa kasarmud, raudteejaam ja selle taga Dodge City linn. Läheduses haisesid tohutud piisonikontide virnad; see oli kõik, mis viimastest piisonikarjadest järele olid jäänud. Transkontinentaalne keskraudtee oli oma töö teinud, piisonite rännuteed pooleks lõiganud, ja kohalikud, samuti ka idarannikult rongiga saabunud kütid tegid piisonitega head äri. Neid sai korraga palju lasta, ja mis peaasi – nad ei maksnud midagi.
    Piisonid olid sajandeid indiaanlasi toitnud ja katnud, näitamata vähimaidki vähenemise märke, nüüd aga ootas neid kadumine…
    Sihtpunkti jõudnud hiigelsuur veisekari aeti linna külje all paiknevasse tohutusse ganaderia`sse. Kohale ilmusid loomade kokkuostjad-vahendajad.
    Linn oli juba aegsasti valmistunud karjaäriks ja kõigeks sellega seonduvaks. Joogikohad löödi üles, et meelelahutuse järele janunevat kauboid ligi meelitada. Kirju reana üksteise kõrval, vanglast kuni kalmistu väravani paiknevate saloonide ees süttisid punased laternad. Tavernide pärani avatud ustest ja akendest kostis tänavale tüdrukute edvistav kiljumine, mehhiko muusikameeste kitarrihelid ja südantlõhestavalt lüüriline laul. Kohale olid saabunud mängurid, lõbutüdrukud ja igat masti päevavargad. Tavernides ja saloonides võis näha kuueteistkümne aasta vanuseid plikasid, kes viskasid ühe sõõmuga hinge alla pool klaasi viskit, tõmbasid jämedaid sigareid, vandusid ja ropendasid ning nende sõnavara rikkus ei jäänud alla kauboide omadele. Soliidsed ärimehed olid nördinud – selles linnas leidub vaevalt tosinkond ontlikku naist!
    Dodge City keskel paiknes kolmekorruselisse, punastest tellistest üles laotud hotell. Siia peenesse ja kõiksuguseid meelelisi naudinguid pakkuvasse hotelli kogunesid ärimehed Põhjast ja tapamajaomanikud Kesk-Läänest, et teha teksaslastelt loomi osta. Tuhanded veised ja tuhanded dollarid vahetasid omanikku ilma, et oleks kulutatud aega paberi määrimisele; piisas sundimatust käepigistusest, sigarist ja klaasikesest brändist.
    Trailboss Joe maksis kõigile, kes trail drive`ris osalesid, palga välja. Kauboid olid kolm kuud teel olnud: kõrvetavas päikeses, tolmus ja vihmas, päevast päeva samades riietes. Nüüd kihutasid nad revolvrit paugutades mööda linna ringi, ühest tavernist teise, ratsa ja maani täis. Mõned neis tungisid mustangi seljas istudes taverni baarileti äärde, tuues põhjenduseks kaks väga kaalukat argumenti – hobu tahab juua ja kauboi jala ei käi! Nii mõnelgi õnnestus saadud palga eest ka uus kaabu ja paari saapaid osta, siis oli raha otsas.
    Linna olid ilmunud ka üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas tekkinud uusima ja väga tulusa elukutse esindajad – fotograafid. Salooni ukse lähedusse ülesseatud tohutute “pildikastide” kõrvale olid fotograafid paigutanud fotostendi oma parimate töödega – päikeses pleekinud, vihmas luitunud Boss of the Plains kaabus ja sassis habemega kauboi istub uhkelt oma ratsul, lasso sadulasarvel, Colt Single Action Army revolver vööl ja varbad saabastest väljas.
    Novembri lõpus, koos esimese lumesajuga, saabusid viimased karjaajud, veel nädala kestis linnakeses möll, ja siis suikus ta talveunne. Saloonipidajad panid oma asutused kinni, seltsidaamid ja mängurid kadusid rändlindudena Memphise ja St. Louis’i bordellidesse või jõeaurikutele talvituma.
    Kauboid olid ametist priid, kuni järgmise karjaajuni. Nad olid tööta ja peavarjuta. Mõned kolisid poissmeestest sõprade juurde, tegid juhutöid rantšodes või sepikojas. Enamus aga ratsutas ühest rantšost teise, sest piirialade külalislahkus ei lubanud võõrast kostitamata minema ajada. Samas grubline riders`id teadsid, et ei ole viisakaks liiga kaua ühes kohas pererahva kulul elada. Ajutiselt tööta meestest peeti siiski veel lugu, erinevalt chuckline-rider’itest, noosimeestest, kes ka suveks ei suvatsenud endale tööd leida. Kuid hulkurid tõid kuulu- ja lorijuttude ning uudiste levitajatena vaheldust rantšoelanike talvisesse vindumisse.
    Dodge City`s sai otsa ka kapten Jack Kruze eriülesanne ja ta jättis trailboss Joega südamlikult hüvasti – kui Jumal annab, siis kohtume veel!
    Peale nädalast puhkust hotellis asus seersant Andreas teele, et viia “rootsi” eskadron tagasi selle majutuspaika West Point`i garnisoni kasarmutesse. Jack ja Isabella aga istusid transkontinentaalse Pony Ekspressi postitõlda, mis toimetas reisijaid ja posti marsruudil S.Louis – Salt Lake City – San Francisco. Kapten Jack Kruze viis oma noore naise esimest korda oma koju Californiasse, vanaisalt Georg Kruzelt pärandusena saadud rantšosse San Francisco lähedal.

    Kaheteistkümnes peatükk. Bonito kanjoni suudmes asuva navahode elupaiga hävitamine – onnid põletatakse, armsad virsikupuud raiutakse maha, navahod küüditatakse New Mexico kõrbe. Pealik Suure Piisonisarve kaheaastane poeg Väle Hirv sureb teel. Tema ema Kaunis Päevalill tapab küüditajate ülema. Kaunis Päevalill mõistetakse surma. Suur Piisonisarv päästab oma naise.

    1863.aastal, kui Ameerika Kodusõda oli veel täies hoos ja oma võidus olid kindlad nii Unioon kui ka Konföderatsioon, hakkasid Bonito kanjoni indiaanlaste peade kohale kogunema tumedad pilved. Indiaanlaste seas olid liikvel jutud nende küüditamisest reservaati; valged asunikud tungisid aina edasi lääne suunas, vaba maad jäi üha vähemaks.
    Homestead Act`iga oli kõigile, kes ületavad Mississippi, selle läänekaldast nii kaugele kui silm ulatub, lubatud 160 aakrit maad. Frontiers, valgete asunduste piirid, nihkusid üha edasi läände. Esimese lainena asusid uutele maadele skvotterid – metsikud asunikud, seejärel pioneerid ja trapperid – loomakasvatajad ja kütid, neile järgnes piirielanikust põllupidaja ehk farmer, sellele kaubitseja, spekulant ja käsitööline. Veelgi hiljem, kui tekkisid asulad, ilmusid kirikuõpetajad, kooliõpetajad ja arstid. Lääs hõivati, indiaanlased suruti aina kaugemale läände, mägistele kõrbealadele ja lõpuks koondati reservaatidesse.
    Läände suunduvatele uusasunikele lubas Ühendriikide valitsus tasuta maad, see vallandas Lääne hõivamise lained, aga need ei jäänud viimaseks. Unioon kohustus andma igale neegrile, kes osales kodusõjas, neljakümne aakri suuruse maatüki. Maad neegritele lubati, aga kus need maalapid asuvad, seda ei teadnud keegi. Kuigi tundus, et maad jätkub Ameerikas lõpmatult, olid parimad maa-alad siiski uusasunike poolt juba hõivatud. Vaba maad leidus veel New Mexicos, igipõlistel navahode ja meskaleero apatšide aladel ja sinna uusmaasaajate pilgud pöördusidki. Aga enne uusasunike saabumist tuli valitsusel maa-alad indiaanlastest puhtaks teha.
    Indiaanlastele hästi tuntud kolonel Kit Carson sai laialipillatult elavatest meskoleerode suguharudest kergesti jagu. Olles Kit Carsoni väeüksuse ees suures vähemuses ja võimetud oma naisi ja lapsi kaitsma ning uskudes Lassoloopija heasoovlikkusesse, alistusid meskaleerode pealikud koloneli korraldustele ja viisid oma rahva Fort Summeri kindluse lähedale rajatud reservaati. 1863. aasta kevadeks oli suurem osa meskaleerosid kas Mehhikosse põgenenud või loomakarjana reservaati aetud Nüüd võis kolonel Kit Carson võtta käsile suure navahode hõimu, kes elasid suguharudena ulatuslikul territooriumil, valgete poolt peaaegu asustamata New Mexico ja Arizona aladel.

    Aastaid tagasi oli tühine seikleja Kit Carson elanud kuude viisi indiaanlaste juures ilma ainsatki valget nägemata. Tal oli ühe araapao naisega laps; ka oli ta mõnda aega elanud ühe šaieeni tüdrukuga, kuid see, leides, et valge mees on küll tubli jutuvestja, aga mehena üsna tühine, näitas talle oma onni ust. Kuid Kit Carsonil vedas: üsna pea tutvus ta vähenõudliku Josefaga, suurmaaomaniku don Francisco Jaramillo tütrega, kellega aega viitmata abiellus. Kit Carson, olles saanud jõukaks väimeheks, loobus endisest elust, sai äialt maatüki rantšo rajamiseks ja asus ennast sobitama New Mexico kõrgkihti. Talle sai peagi selgeks, et New Mexico kõrgemas seltskonnas on ruumi isegi tahumatule, ebausklikule ja harimatule seiklejale. Kit Carson õppis lugema ja väheseid sõnu kirjutama, saanud mõningase “hariduse”, pürgis edasi kõrgemasse seltskonda, aga ei saanud iialgi jagu aukartusest kõrgema seltskonna hästi riietatud ja ladusa jutuga liikmete ees.
    New Mexico kõrgema seltskonna kõige mõjukam liige 1864. aastal oli kindral James Carleton. Tahumatu Lassoloopija Kit Carson, matkides oma ülemust, kindral Carletoni, ja unustamata lüüasaamist 1861. aastal navahode hobuste röövimisel, muutus indiaanlaste vastu üha enam ülbemaks ja upsakamaks. Indiaanlast kohates näis ta terve oma olemusega ütlevat: „Mina olen parem kui sina!”
    Aprillis 1864 saabus Kit Carson kindral Carletoni ülesandel Fort Defiance`i ja kutsus navahode pealikud enda juurde. Need mõistsid kohe, et Lassoloopialt midagi head oodata ei ole – ta nägu oli karvades, silmavaade metsik ja suu nagu mehel, kes nalja ei mõista.
    Kit Carson teatas indiaanlaste pealikule Suurele Piisonisarvele:
    „Ainus viis, kuidas navahod rahu saavad, on see, kui nad lahkuvad oma maalt ja lähevad reservaati, mis on neile ette valmistanud.” Seejärel lisas: “Teie rahvas asub elama meskaleerode juurde, kes on seal väga rahul”.
    Navahode pealik Suur Piisonisarv tõstis uhkelt pea:
    “ Mina ei lähe reservaati. Ma ei lahku iialgi oma maalt. Isegi mitte siis, kui see tähendab, et mind tapetakse.”
    Kindral Carleton määras navahode lahkumise viimaseks tähtpäevaks 23.juuli, millele pidi järgnema vägivaldne küüditamine; indiaanlased jäid paigale. Navahosid oli kümme korda rohkem kui meskaleerosid ja nad elasid tohutu suurel ja metsikul maa-alal, mida lõhestasid sügavad kanjonid, järsukaldalised ojad ning kus kõrgusid püstakate seintega mägiplatood. Suure Piisonisarve kindluseks oli Bonito kanjon. Ahenedes mõnes kohas saja jardini, tõusid kanjoni punasest kaljust seinad rohkem kui viiesaja jala kõrguseni ja pakkusid oma etteulatuvate servadega suurepärast kaitset ründajate vastu. Kohtades, kus kanjoni laius ulatus mõnesaja jardini, karjatasid navahod lambaid ja kitsi või kasvatasid maisi, nisu, puuvilja ning meloneid. Nad olid eriti uhked oma virsikuaedadele, mille eest oli armastusega hoolt kantud juba hispaanlaste ajast saadik. Suurem osa aastast voolas läbi kanjoni külluses vett ning seal kasvas piisavalt papleid ja leedripajusid tuletegemiseks.
    Kolonel Kit Carson asus tegema ettevalmistusi navahode maa-ala vallutamiseks. Ta teadis, et ainus tee navahode alistamiseks on nende viljasaagi ja loomade hävitamine – põletatud maa taktika – ning 25.juulil saatis ta välja major Joseph Cummingsi, et see korjaks kokku kõik loomad, mis ta leiab, ning veaks ära või põletaks kogu nisu- ja maisisaagi Bonito jõe kallastel. Niipea kui navahod taipasid, mida Cumming kavatses nende talviste toiduvarudega teha, oli majori saatus otsustatud. Üsna pea tabas üks navaho täpsusküti lastud nool teda sadulas. Surm oli silmapilkne. Indiaanlased ründasid Carsoni karjatara Fort Defiance külje all, võtsid tagasi mõned lambad ja kitsed ning viisid ära Lassoloopija lemmikhobuse.
    Kindral Carleton oli asjade sellise käigu üle maruvihane. 18.augustil otsustas kindral „innustada oma vägesid” ja pani kinnipüütud navaho kariloomade eest välja rahalise preemia. Ta pakkus kakskümmend dollarit „iga terve, teenistuskõlbliku hobuse või muula” ning dollari iga lamba eest, mis tuuakse Fort Defiance`i varustusvalitsusse. Vaatamata preemiale, kulges navahode vastupanu tõttu nende kariloomade ja viljapõldude ning oa- ja melonilappide hävitamine aeglaselt ja sageli takerdus hoopiski. Septembris andis kindral Carleton käsu tappa või vangistada iga meessoost navaho, kes ette juhtub. Navahodele saadeti kindral Carletoni sõnum:
    „Minge reservaati, või me jälitame ja hävitame teid. Me ei tee teiega ühelgi teisel tingimusel rahu, me jätkame sõda, kulugu selleks või aastaid; kui me seda juba alustanud oleme siis jätkame, kuni te lakkate olemast või lähete minema. Sel teemal teist juttu ei ole.”

    Paljud noored mehed Suure Piisonisarve suguharust rääkisid üha enam sõjast valgetega, sõjast, mis pühiks nad kanjonisuudmelt minema. Nad leidsid, et selleks on ülimalt soodne aeg, sest paljud sinikuuelised sõdurid olid kaugel, hallkuubedega sõdimas. Suure Piisonisarve meelest olid need rumalad jutud; ta oli käinud idas ja näinud ameeriklaste vägevust – nad hävitasid oma vaenlasi suure müriseva püssiga. Suur Piisonisarv rääkis oma rahvale:
    “Jah, nad sõdivad omavahel – ei tea, kus kaugel. Kas te kuulete nende suurte püsside mürinat? Ei kuule. Sinna jooksmiseks kulub teil kaks kuud ja terve tee lähete te valgete sõdurite vahel, keda on nii paksult nagu lehiseid odzibvede soos. Jah, nad sõdivad omavahel, aga minge neile kallale ja nad pööravad end kõik teie vastu ja panevad teid koos naiste ja väikeste lastega nahka nii nagu rohutirtsud omakorda laskuvad puudele ja õgivad ühe päevaga kõik lehed.”
    Suur Piisonisarv pooldas rahu, aga temast karjuti üle. Aastakümneid valgete mõnitusi – rikutud lepingud, kaotatud karja- ja põllumaad, murtud lubadused – see kõik kerkis indiaanlaste silmade ette. Nõukoda otsustas astuda sõtta, otsustavasse lahingusse.
    Naised pandi kuule valama, samal ajal kui sõjamehed püsse puhastasid. Indiaanlased riietusid sõjamaalingutes sõdalasteks, vööpõlledesse ja sääristesse, lai vöö laskemoonaga üle õla.
    1864.aasta septembris asus Suur Piisonisarv sõjaretkele. Öö otsa liikus ta oma sõjameestega piki kanjonit selle idasuudme poole. Koiduvalges läheneti Fort Defiance`i. Rohi oli kastest märg, kanjonisuudme laiadel aasadel hõljus piimjas udu, mille sees liikusid ebamääraste viirastusena valgete asunike lehmad ja lambad.
    Selle asemel, et fordile koheselt tormi joosta, kinnitasid navahod oma peasidemetesse preeriarohtu ja lilli, et neid raskem märgata oleks. Nad hiilisid mööda nõgusid ja roomasid põõsastes; moodustasid ümber fordi kaare ja lähenesid vaikselt, kuni jõudsid küllalt lähedale, et asuda rünnakule. Võimas sõjakisa pani fordis asuvate sõdurite ja tsiviilisikute vere soontes tarretama. Tulenoolte vihm süütas hoonete katused põlema; navahod tormasid tallide poole. Suur Piisonisarv mitme sõjamehega tungis kindluse seina ääres paiknevasse talli ja talutas hobused välja, aga samas lõhkes kindluse sõdurite poolt tulistatud mürsk talli ees, hobune hüppas üle indiaanipealiku, lõi ta jalust maha ja tormas minema. Tallide juures algas verine käsikähmlus, kindluse kaitsjad vehkisid mõõkadega, indiaanlased raiusid tomahookidega. Kindlust kaitsvad sõdurid ja valged asunikud andsid tuld hoonete laskeavadest, aga indiaanlased, vaatamata kaotustele, surusid aina peale ja peagi kandus võitlus fordi sisemusse. Enam kui kaks tundi kestis lahing, mida peeti tallides, majades ja laohoonetes, siin kasutasid valged sõdurid ja asunikud väga tõhusalt oma lühikesi püsse ja tiheda revolvritule all olid indiaanlased sunnitud taganema, jättes maha suitseva fordi varemed.
    Indiaanlased taganesid, haavatuid sõjamehi endaga kaasa võttes. Kuigi navahode taganemine toimus üsna korratult, ei püüdnud valgete ratsanikud neid jälitada, sest ka fordi kaitsjad olid kandnud suuri kaotusi. Navahod viisid endaga kaasa üle kümne vangistatud naise ja lapse, lisaks veel mõned segaverelised, kellest teati, et nad hoiavad valgete poole.
    Indiaanlased taandusid kanjonisse ja jäid päikeseloojangul laagrisse. Veripunane päike vajus aeglaselt Kaljumägede taha, aga seekord ei tekitanud loojangukuma navahode südameis hardust ja imetlust, vaid oli justkui kohutava õnnetuse ettekuulutus.
    Päikesetõusul saabus navahode laagrisse üks segavereline kiirest kihutamisest vahusel ponil ja tegi teatavaks Fort Defiance`i ülema Kit Carsoni korralduse: „Valged vangid välja anda – siis asutakse pidama läbirääkimisi. Sõdimine lõpetada. Mitte ükski indiaanlane, kes sõdib valgetega, ei saa rikkaks ega püsi kahte päevagi ühes ja samas kohas ja peab pidevalt põgenema ja nälgima.”
    Navahod asusid pidama oma viimast koosolekut. Oli selge, et nad ei suuda valgete pealetungile vastu seista, varem või hiljem, suures lahingus või ükshaaval, hävitatakse kogu nende rahvas. Mida nad pidid tegema? Kas alistuda või põgeneda oma hõimlaste apatšide juurde mägedesse? Aga valge mees jõuab kord ka apatšide asupaikadeni ja siis tuleb uuesti asuda põgenikuteele. Kui kaua ja kuhu on üldse võimalik põgeneda? Järele loojuvale päikesele? Aga seal pidi ees asuma jällegi suur vesi ja tee lõpp…
    Suurem osa navahodest oli lõpuks veendunud, et valge mees oma suurte püssidega on nende jaoks liiga tugev. Segavereline saadik lahkus videvikuvalgel, viies endaga kaasa vangid ja navahode sõnumi, mis sisaldas endas ikkagi veel navahode viimast, meeleheitlikku lootust:
    „Navahod lõpetavad sõdimise ja nende ainsaks sooviks on, et neile jäetakse nende karjamaad ja põllulapid ning valgete asunike edasitung kanjonisse peatatakse ja et selle kohta sõlmitakse vastav leping.”
    Lepingut ei sõlmitud. 1864.aasta sügiseks oli Lassoloopija hävitanud suurema osa indiaanlaste karjadest ning põldudest Fort Defiance`i ja Bonito kanjoni vahel.
    Järgneval talvel tabas navaho indiaanlasi neile tundmatu haiguspuhang. Nad langesid haiguse püünisesse justkui rotid lõksu. Kolm kuud järjest süvenevat vaesust olid tekitanud kohutava olukorra. Neil polnud raha, kuid neil oli alati olnud lambad ning vili, aga nüüd oli kogu kari Kit Carsoni sõdurite poolt hävitatud. Jõukast rahvast oli mõne kuuga saanud näljasurma äärel virelev hõim, kes nüüd langes ka veel ohtliku haiguse küüsi. Nende hütid polnud kohased gripi vastu võitlemiseks.
    Veebruaris suri kanjonis ja selle suudmealal haigusesse sadu indiaanlasi, lausa perekondade kaupa. Haiguse salapärasus ning kohutavus tekitasid indiaanlastes õudust. Nad ei pidanud seda loomulikuks tõveks. See pidi olema kurjade jõudude poolt saadetud karistus. Haigus võttis ühtviisi vanu ja noori, kuid kõige sagedamini langesid ohvreiks tugevad sõjamehed. Lisaks haigusele oli taevas pidevalt pilves, sadas lumesegust vihma ja puhusid külmad tuuled. Indiaanlased arvasid, et isegi päike ja kuu on nad reetnud. Oodati kevadet, päikest ja ilmade soojenemist. Elati lootuses, et kevadel, kui kogu loodus puhkeb õide, saavad ka nende kannatused otsa.

    1865. aasta kevad New Mexicos oli varajane. Navahode riituste preester, kes oli ühtlasi ka teadjamees, oli endamisi pomisedes ja palvesõnu lausudes peaaegu nädala jagu päevi tõusnud kevadhommikuti onnitagusele künkale, vaadelnud ilma, hinnanud rohukatte kasvu ja jälginud rändlindude ülelendu. Ainult tema teadis, millal võib oodata piisonite tulekut. Olles peale mitmepäevaseid vaatlusi ja kõhklusi oma otsuse teinud, pöördus ta künkalt tagasi, astus pealiku Suure Piisonisarve ette ja sõnas:
    “Ma kuulen piisonite jalgade müdinat. Nad on teel! Kutsu piisonid meie rohumaadele.“
    Suur Piisonisarv andis korralduse:
    “Kõik, noor ja vana, asugu piisonitantsule!”
    Kutse tantsule tehti käskjalgade ja väljahõikajate kaudu teatavaks kogu külale. Juba mõne minuti pärast algas tants küla keskel suurel väljakul, ligi kolmemeetrise samba ümber. Tantsiti kümne- kuni viieteistkümnemehelistes rühmades. Iga tantsija oli vajutanud pähe oma maski, sarvedega piisonipea, ning kandis käes oma lemmikvibu või oda, mis piisonijahil olid tema tavalisteks relvadeks.
    Navahode külas taoti vahetpidamata trumme ja raputati käristeid, kostsid laulud ja lakkamatud hüüded: “Piison, tule! Piison tule…! Piison tule…!” Indiaanlaste peadel kõrgusid kõige toredamates värvides, rohkete kotkasulgedega ehitud mütsid; suled värelesid tantsu rütmis ja küütlesid päikeses. “Piison, tule! Piison tule…! Piison tule…“ Tantsijad liikusid lauldes ringiratast.
    Külast mitme päevateekonna ulatuses, kagu suunal, kust juba tuhandeid aastaid olid igal kevadel ilmunud piisonid, paiknesid küngastel luurajad, kes jälgisid kauguses sinetavaid laugjaid nõlvu – nende ülesandeks oli õigeaegselt märgata lähenevaid piisoneid ja sellest anda teada piisonitantsu tantsivale külale. Ja siis, päikesetõusul, märkas kõige kaugemal vahipostil seisja tumedaid täppisid madalatel lainjatel nõlvadel; need üha suurenesid, ja neid oli lugematu arv. Künkal seisev luuraja valmistus juba heitma oma sõba kõrgele õhku, et anda edasi rõõmusõnum – piisonid tulevad! Kuid veel viimasel hetkel jättis ta sõba heitmata, märgates, et seekord ei tule mitte piisonid, vaid lähenesid ratsanikud.
    Tumedad kujud üha suurenesid ja peagi omandasid sinise värvingu – Ühendriikide ratsarügement lähenes täies lahingukorras. Künkal seisev luuraja andis sõbaga järgmisel künkal seisvale valvepostile märku. Seekord ei heitnud ta sõba mitte rõõmuhõiskes kõrgele õhku, vaid keerutas seda peakohal – vaenlane läheneb! Sama märguannet kordasid järgmistel ja ülejärgmistel küngastel seisjad, see kandus üha edasi, ühelt künkalt teisele ja jõudis lõpuks külaäärsel kõrgendikul paikneva valvepostini. Külaelanikele anti teada – vaenlane on lähenemas Bonito kanjonile! Seekord polnud tants kohale kutsunud mitte piisoneid, kes andsid toitu, nahku ja tagasid navahode heaolu, vaid saabusid need, kelle tulek tähendas surma ja hävingut. Navahode tavapärast, tuhandeid aastaid kestnud elukorraldust ähvardas vägivaldne lõpp – küüditamine.
    Kolonel Kit Carson asus otsustavalt tegutsema. Kõigepealt laskus väiksem väeüksus Bonito kanjoni läänest, et sulgeda läänepoolne väljapääs. Kit Carson ise aga tungis oma põhijõududega Bonito kanjoni suudmesse ja sisenes kanjoni ida suunalt. Kaljuservadelt ja eenduvatelt rahnudelt lasid navahod sõduritele kaela sadada kive, kaikaid ja hispaaniakeelseid sajatusi, tulistasid püssidest ja lasid vibudest, aga peatada nad vaenlase edasitungi ei suutnud. Kit Carsoni mehed hävitasid onnid, toidupeidikud ja kariloomad. Kõik navahodele kuuluv vara kanjonis hävitati, kaasa arvatud nende ilusad virsikuaiad, üle viie tuhande puu. Navahod võisid Lassoloopijale andestada, et ta sõdis nendega kui sõdur, et ta neid vangi pani, isegi selle, et ta hävitas nende toiduvarud, aga seda ei andnud nad talle iialgi andeks, et ta raius maha neile armsad virsikupuud.
    Kunagi, aastakümneid tagasi, olid hispaanlastest misjonärid üritanud neid, navaho indiaanlasi, pöörata ristiusku, pakkudes vastu igavest õndsust paradiisiaias, kus nad võivad mitte midagi tegemata istuda inglite seltsis ja laulda. Indiaanlased kehitasid imestunult ja mõistmatult õlgu – aga me ju elamegi paradiisiaias, ja kui Suur Vaim meid kutsub, siis tahame ka teises ilmas elada meie kodupaigaga sarnanevas kanjonis, karjatada lambaid ja kitsi, kasvatada maisi, püüda kanjonit läbivast jõekesest kalu ja kuulata lindude laulu kevadiselt värviküllas ja hurmavalt lõhnavas virsikusalus.
    Peagi hispaanlaste valitsemine lõppes, New Mexicosse ilmusid ameeriklased, ja neil oli navaho indiaanlaste paradiisiaiast juba hoopis teine nägemus.

    Navahod taandusid oma varanatukesega ikka enam ja enam lääne suunas piki kanjoni, ajades enda ees kariloomi, tassides kaasa toiduvarusid; lapsed käekõrval või naiste süles.
    Kanjoni läänepoolses otsas oli sinikuubedes väesalk asunud laagrisse ja väljapääsu kindlalt sulgenud. Navaho sõjamehed võitlesid kanjoni kallastel meeleheitlikult ja vapralt: paukusid püssid, plaksatasid vibunöörid ja vihisesid nooled, aga peagi aeti nende naised ja lapsed oma varanatukesega sõdurite ette, kes tõkestasid nende tee. Navahode taganemistee sulges kolonel Kit Carsoni väeüksus, paremal ja vasakul kõrgusid kanjonid järsud kaldad – navaho naised ja lapsed oma lammaste ja kitsedega olid sattunud vangi. Mehed kanjoni kaldapealsetel vandusid kättemaksu.
    25.märtsil, päikeselisel hommikul, seati navaho indiaanlased kolonnidesse. Küüditajad ratsutasid tormakatel hobustel ümber indiaanlaste. Seersandid hõikasid käsklusi ja vandusid ropult. Suures segaduses ja hingevalus indiaani naised, lapsed ja vanurid sagisid nuttes ja kaeblikult ulgudes edasi-tagasi, tundmata tsivilisatsiooni loodud inimkolonnidesse rivistumise põhimõtteid ja teadmata, mis neid ees ootab. Mõned üksikud mehed, kes olid jäänud oma pere juurde, seisid kivistunud pilguga, ainult nende kandiliste põsesarnade ja tugevalt kokkupigistatud lõuapärade all liikusid näolihased kurjakuulutavalt ja ähvardavalt. Siin ja seal olid naised küüntega klammerdunud oma kodupaiga maakamara külge, lamasid kõhuli ega liigutanud end. Sõdurid tagusid püssipäradega värvikirevate navaho tekkide all lamavaid kogusid, sundisid neid tõusma ja ühinema lammaste- ja kitsekarja taha rivistunud kolonniga. Mõned vanurid istusid liikumatult lumises poris, pea käte vahel, ja raske oli öelda, kas neil oli veel eluvaim sees, või olid nad südamevalust surnud. Ringikappavad mehhiklastest sõdurid haarasid sadulakaarelt lassonööri, heitsid neile lassonööri kaela ja vedasid kolonni taha – kes oli veel elus, see ajas ennast vaevaliselt jalule, kes oli surnud, see oli surnud.
    Märtsikuu hommikupäike laotus üle Bonito kanjoni. Selle järsud, varjulised nõlvad olid veel kaetud säravvalge lumega, aga vastaskallas juba rohetas pisut, näha võis ainult üksikuid päikeses helklevaid lumelaike. Kohati nirisesid püstloodsetelt kollakaspruunidelt kaljudelt alla tumedad sulaveenired, justkui pisarad mööda indiaanlaste kortsulisi, juba päikesest pruunistunud palgeid. Helesinine, ainsagi pilveta taevakuppel laotus üle Bonito kanjoni, ja päike, mis tegi oma igavest rännakut idast läände, paistis sama kaunilt ja kirkalt, nagu ta oli kevadhommikuti paistnud navahodele juba tuhandeid aastaid. Aga seekord oli ärevust tunda ka õhus. Indiaanlase taevasse suunatud kivine pilk tabas idakaarel musti täpikesi. Neid kogunes üha juurde, nad lähenesid ja muutusid aina suuremaks, nende siluetid joonistusid teravalt välja erksinises New Mexico taevas – raisakotkad olid märganud rikkaliku saaki.
    Keskpäeval asus kolonn liikvele. Indiaanlased heitsid veel viimase pilgu seljataha ja kuigi nende onnid olid põletatud ning virsikuaiad maha raiutud, nägid nad ikka veel vaimusilmas kevadises õitepärjas virsikupuid, väikesi õrnrohelisi aasu ja jõeäärseid luhtasid. Nende silme ees lookles pika rohelise lindina jõekaldal tärkav mais.
    Määgiv, ulguv ja nuttev kolonn liikus aeglaselt edasi; aeg-ajalt laksatasid piitsahoobid või vihises lassonöör, kui meeleheitest segane indiaani naine, laps kätel, üritas kolonnist põgeneda, isegi teadmata, kuhu… Elades looduslastena, karjakasvatajate ja maaharijatena, ei olnud nad mitte kunagi lahkunud oma kanjonist, oma kodupaigast, ka surres lootsid nad teises ilmas leida eest samasuguse kauni kanjoni. Eesseisev rännak, kanjonist välja, hirmuäratavasse teadmatusse, tekitas mitte ainult ängistust nende südameis, vaid puhuti tundus, justkui aetaks neid kottpimedal ööl viiesaja jardi sügavuse kanjoni servale… Neil seisis ees kurnav ja murederohke pisarate rada vangistusse, mööda mägi- ja kõrbeteed Fort Summerisse New Mexicos.
    Suurem osa küüditatuist olid naised, lapsed ja vanamehed, kuid nende transportimiseks oli armee eraldanud ainult kümmekond vankrit. Teisel rännakupäeval algas ebatavaliselt tugev lumetuisk, mis vältas neli päeva ja tõi indiaanlastele suuri kannatusi; paljud neist olid peaaegu paljad ja võimetud sellisele tormile vastu panema. Poolel teel käskis Cit Carson enamuse vankreid muuks otstarbeks ära viia ja nüüd tuli kõigil – naistel, lastel ja vanuritel – rännakut jätkata jalgsi, ainult mõned vankrit jäeti väikeste laste veoks. Nad olid emadest eraldatud, et emad ei saaks ööpimeduses, lapsed kätel, põgeneda. Vankrisse oli paigutatud ka navahode pealiku Suure Piisonisarve kaheaastane poeg Väle Hirv, ja teda valvati hoolega. Lapse ema, Kaunis Päevalill, koperdas koos teiste naistega ühtses kolonnis, murest murtuna, südames hingevalu ja hirm lapse pärast.
    Küüditatute kolonn oli teel olnud juba kolm nädalat. Soojad päikesepaistelised ilmad vaheldusid külmade vihmasadudega. Murest murtud inimesed nõrkesid teel ja surid; nad jäeti tee äärde lamama. Iga päevaga suri neid üha rohkem.
    Äkitselt kolonnis komberdav Kaunis Päevalill karjatas läbilõikavalt; tema hüüd oli nii ahastav ja hirmuäratav, et kogu kolonn peatus. Tee ääres lebas kägaras ja vihmast märjana umbes kaheaastane poiss; see oli Suure Piisonisarve väike poeg Väle Hirv.
    Sõdurit asusid kolonni tagant kihutama: “Mida te vahite? Äsja suri, liikuge edasi!“ Indiaanlased seisid vaikides, silmitsedes oma pealiku poega. Järsku poiss liigutas end. Kaunis Päevalill karjatas veelkord ja langes poja keha juurde põlvili. Juurde tõtanud seersant, mõistes, et tegu on pealiku pojaga ja kartes mässu, üritas kolonni rahustada:
    “Kui soovite seda poollaipa kaasa võtta, tehke kanderaam, aga kähku!”
    Aega viitmata valmistati okstest ja roigastest kanderaam. Indiaani naised tõstsid kanderaami poisiga üles ja kolonn liikus edasi. Sammuti sõnatult, ainult kanderaami esiotsa hoidev naine sõnas aeg-ajalt vaikselt oma kaaslasele, kui nad kuidagimoodi üle konarliku maapinna vänderdasid: “Ettevaatust, kivi!” või “Ettevaatust, puuront!” Kaunis Päevalill astus kõrval, ta oli poisi katnud oma sõbaga ja hoidis tema külmi käsi.
    Viis päeva põetas Kaunis Päevalill oma poega, istudes tema kanderaami juurest öises peatuses või sammudes ta kõrval päevasel rännakul. Õhtuhämaruses, kui jäädi järjekordsesse peatusse, nuuskis ema justkui koer mööda põõsaaluseid ja päikesepoolseid nõlvu, millelt lumi oli juba sulanud. Südame põksudes, mingi loomaliku kirega otsis ta ainult indiaanlasele teadaolevaid ravimtaimi, ja oles leidnud mõne kidura, veel möödunud suve roheluse säilitanud ravimtaime lehekese või varre, noppis selle ja pigistas oma kondisesse, korbatanud pihku. Pihu täis korjanud, kiirustas ta tagasi ja asus lõkketulel keetma tervisejooki. Jootis sellega poega, kuid Väle Hirv oli liiga nõrk et juua, suurem osa suhu kallatud vedelikust voolas mööda poisi aukuvajunud põski alla, segunedes ema pisaratega. Aga ema lootus ei kustunud, ikka ja jälle nuuskis ta meeleheitlikult mööda põõsaaluseid. Ootamatult märkas ta ümmargust, inimese pea suurust kaktust. Kaktusel oli kaks väikest kollast sõõri, mis justkui silmad, vaatasid indiaani naist üllatunult ja kaastundlikult. Kaunis Päevalill langes kaktuse ette põlvili, palvetas, palus kaktuselt abi, sest poiss jäi üha nõrgemaks ja ema lootus hakkas kustuma. Olles palvetamise lõpetanud, tõstis Kaunis Päevalill silmad, vaatas kaktusele otsa, ja sõnas: “Sina oled mina!” Ahastuses naine kasutas viimast võimalust – ta andis oma mure üle kaktusele. Tundes kergendust südames, kiirustas ta tagasi poja juurde. Aga seekord ei suutnud ka pisike kaktus aidata – kuuenda päeva õhtul Väle Hirv suri.
    Ema asetas poisile ümber oma sõba ja jalga uued väikesed mokassiinid. Kõik, kel vähegi jõudu oli, alustasid rasket hauakaevamist kivisesse pinnasesse, abiks vaid kirved ja teravad seedrivaiad. Poiss maeti päikesepaistelise oru nõlvale, üksildase küpressipuu alla, mis oli kõrbekaljude vahele justkui ära eksinud või vastu oma tahtmist siia sattunud.
    Väle Hirv asetati haua põhja ja kaeti parima vaibaga. Enne haua mullaga katmist astus ette hallipäine navaho vanamees ja lausus hüvastijätusõnad.

    Navaho pealiku poeg Väle Hirv,
    sa jätad selle maailmaga hüvasti.
    Puju ja mäed,
    säravad punased kaljuseinad
    ja purpursed kanjonid,
    punahirved mäenõlval
    ja kotkad pilvede all,
    seedripuud ja erksad kõrbelilled,
    valged pilved suvetaevas
    ja vilkuvad tähed karges öös
    – need ei kuulu enam sulle.

    Päikeseloojangul aeti haud kinni. Kaunis Päevalill asetas poja kääpale kimbukese kuivanud kõrbelilli. Ta jäi poja hauale põlvitama. Ta põlvitas seal ka siis, kui kolonn hommikul teele asus. Sõdurid ei ajanud teda kolonni juurde. “Kõngegu siin, üks indiaanlane jälle vähem.”
    Õhtuvidevikus, kui jäädi järjekordsele ööpeatusele, ilmus Kaunis Päevalill varjuna lõkke äärde ja jäi üksisilmi tulle vahtima. Ta ilmes oli toimunud muutus: see polnud enam murest murtud ema, vaid ainsagi pisarata, otsusekindel, karm indiaanlanna.
    Öö oli selge, taevas särasid kirkad tähed ja kuu heitis oma saladusliku valgust üle maa, sellel magavate indiaanlaste, lõkke ääres tukkuvate vahisõdurite ja üle ohvitseride telkide. Vastu hommikut ilmusid taevasse pilverünkad, kattes aeg-ajalt kuu ja need vähesed tähed, mis veel taevalaotuses vilkusid. Kolonni ülema kapten Bonanza telgi ümber kõndis vahisõdur uniselt edasi tagasi, päevase rännaku väsimus ja öine vahikord andsid endast tunda – kogu keha valdas rammestus ja tülpimus. Aeg-ajalt vahisõdur peatus, toetas selja vastu kidurat mändi, sulges hetkeks oma rasked silmalaud, samas aga võpatas, ja alustas jällegi lohisevat kõndimist ümber telgi.
    Kuu kadus järjekordselt pilve taha ja hetkelist pimedust ära kasutades hiilis telgi juurde tume vari. Ainsagi sahinata lõikas üliterav indiaanlase nuga telgiriidesse prao ja tume vari puges sellest sisse. Koheselt kostis öises vaikuses verd tarretama panev röögatus; see oli nii õudne, metsik, inimese häälega mittesarnanev hädakisa, justkui olnuks selle tekitajaks mingi ebamaine olend. Tunnimees muutus hetkega virgeks, kuid üle kogu ta keha veeresid hirmujudinad ja jalad olid otsekui kangestunud, võimetuna tegema ainsatki sammu. Lõkkeääres istunud sõdurid tormasid põlevaid tunglaid käes hoides kohale. Tunnimees osutas alalõua vabisedes telgile, suutmata teha vähimatki häält.
    Viivitamatult lükati telgi avaust kattev riidetükk kõrvale, põlevad tunglad pisteti sisse, ja siis avanes sõdurite silmadele hirmuäratav vaatepilt – kapten Bonanza kõhupeal istus salkus juuste ja verise näoga indiaani naine, paremas käes hoidis ta verist nuga ja vasakus käes kapten Bonanza skalpi. Kapteni käed olid klammerdunud, justkui kallistades, ümber indiaanlanna piha. Märgates tulelonte, heitis indiaanlanna skalbi tungalde otsa, juuksed võtsid tuld ja tunda oli kõrbenud juuste ja liha lõhna; hetke pärast lendas sõdurite poole nuga ja naine tõusis püsti enne, kui sõdurite käed teda haarata jõudsid.
    Sõdurid tirisid naise telgist välja ja olid valmis kohapeal mõistma omakohut, kuid sündmuskohale tõtanud ohvitser, äsja West Point`i Sõjaväeakadeemia lõpetanud leitnant McCarthy peatas neid karmi hüüdega:
    “Pidage! Kohut tuleb mõista Ühendriikide sõjaseaduste kohaselt.”
    Kaunil Päevalillel seoti käed kinni ja paigutati leitnandi telki, mis täitis nüüd vangla otstarvet. Kapten Bonanza piinles veel paar tundi ja heitis siis hinge. Enne skalpeerimist oli indiaanlanna torganud teda noaga rindu, vigastades kopsu.
    Kell kaksteist päeval asuti pidama kohut. Leitnant McCarthy, olles nüüd kolonnis kõige kõrgema auastmega ohvitser, võttis endale kohtuniku ülesande.
    Kolonn rivistati üles. Indiaanlanna toodi kahe sõduri valve all kohtuniku ette. Ta seati seisma kahara paju alla, millel olid puhkenud juba esimesed kevadised urvad. Puu kahises vaikses sosinas. Märkamatult võttis Kaunis Päevalill ühe urvakese pihku ja asus palvetama.

    Urvakesed puul
    minu kohal,
    elu sünnitaja maa
    minu all,
    päike ja kuu
    taevas,
    päev ja öö
    minu ümber,
    tuul kõrgel mägedes
    pilved nende nõlvadel
    – ma olen hädas, appi tulge!
    Sündida ärge laske,
    et ma sureks.

    Kohtunik, leitnant McCarthy oli täies univormis, mõõk vööl ja revolver kabuuris. Ta kohendas oma kokardiga mütsi, tõmbas valged kindad kätte, keskendus, ja võttis siis pidulikul ilmel põuest paberilehe, millele ta oli mõni hetk tagasi kirjutanud lühikese süüdistuse. McCarthy köhatas hääle puhtamaks, oli näha, et noor leitnant oli veidi närvis, sest taoline ülesanne oli talle esmakordne.
    “Navaho indiaanlanna Kaunis Päevalill, teid süüdistatakse selles, et mõrvasite möödunud ööl ettekavatsetult ja jõhkralt Ühendriikide regulaararmee ohvitseri, kapten Bonanza.”
    Indiaanlanna seisis sirgelt, ta verega määrdunud näos ei peegeldunud ainuski tundevarjund; pruunid, pisut laienenud mandlisilmad vaatasid pingsalt üle kolonni –
    erksinises New Mexico taevas tiirutas üksik kotkas. Indiaanlanna naeratas, talle tundus, et ta on juba sellest maapealsest elust lahkunud ja tiirleb kotkana taevas…
    Noor leitnant voltis paberilehe hoolikalt kokku ja pistis tagasi põuetasku.
    “Kaunis Päevalill, te kuulsite teie vastu esitatud süüdistust. Kas te olete süüdi või ei ole?”
    “Teie Ausus! Ma tapsin kapteni, aga süüdi ma ei ole.”
    Üle kolonni käis vaikne kahin. Leitnant kergitas imestunult kulme:
    “Põhjendage oma seisukohta.”
    “Mõrvar on kapten Bonanza, ta tappis minu lapse.“
    “Süüalune, võtke teadmiseks, et teie laps suri haigusse. Kohtuga ei vaielda, kuid esitage lühidalt ja arusaadavalt oma selgitus.”
    “Jätta väike laps ilma joomata, söömata, riieteta külma kätte, jätta laps ilma igasugusest hoolitsusest, mille tagajärjel ta sureb, on indiaanlaste arusaamise järgi mõrv ja isik, kes nii toimib, väärib surma.”
    “Kohut mõistetakse Ühendriikide seaduste järgi ja indiaanlaste tavaõigus ei ole siin maksev,” sõnas leitnant tähtsalt, meenutades sõjakoolis õpitut. Seejärel jätkas: “Kutsuge tunnistaja!”
    Kohtuniku ette astus kapteni telgi juures valves olnud tunnimees.
    Leitnant sõnas karmilt:
    “Tunnistaja, võtke teadmiseks, et valeütlus on Ühendriikide seadusega karistatav. Vanduge seaduse nimel, et räägite tõtt ja ainult tõtt.”
    “Vannun seaduse nimel, et räägin tõtt ja ainult tõtt.”
    “Rääkige!”
    “Ma kuulsin kohutavat, ebainimlikku röögatust, see oli nii õudne, et minul jooksid külmavärinad üle selja ja jalad võttis nõrgaks. Ma ei saanud sammugi paigast, hääl oli nii jube…”
    “Küllalt jubedustest, kas nägite midagi või kedagi?”
    “Ei näinud, oli pime, ainult see jube hääl, see jube…”
    “Aitab, aitab, võite minna.” Kohtunik muigas endamisi – hetkeks joonistus ta silme ette ülimalt ehmunud tunnistaja, ja see tundus olevat üpris naljaks. Leitnant köhatas, ja manas näole uuesti karmi ilme:
    “Kutsuge järgmine tunnistaja.”
    Sõdur andis vande ja asus seletama:
    “Istusime teiste valvesõduritega heleda, sädemeid pilduva lõkke ääres. Esialgu oli kuuvalge öö, tähed särasid taevas, õhk oli küll karge, kuid mitte väga külm, väikesed männid sahisesid kerges tuules…”
    Kohtunik kõverdas sõdurit kuulates irooniliselt huuli, ja lõpuks käratas:
    “Küllalt belletristikast, rääkige asjast!”
    “Keetsime teed ja vestlesime niisama. Seersant Bill rääkis naljakat lugu; selles oli juttu kuidas üks tüdruk, keda kutsuti Kentucky libuks…”
    “Loba jätta, tunnistaja, rääkige asjast!”
    “Vastu hommikut ilmusid taevasse pilved, kuu kadus vahetevahel pilvede taha, tundsime väsimust, ja et mitte tukkuma jääda, palusime seersandil veel ühe loo rääkida. Ta oli just alustanud oma juttu tüdrukust…”
    “Tüdrukud jätta! Mis edasi sai?”
    “Seersant sai oma juttu tüdrukust vaevalt alustada, kui korraga kõlas pimedas öös hirmus röögatus; see oli nii jube…, nii jube…”
    “Lühemalt! Mis edasi sai?”
    “See ebainimlik röögatus kuuldus kostvat kapteni telgi suunalt. Haarasime tuletunglad, tormasime telgi juurde ja lükkasime ukseava katva riidetüki kõrvale, ja seal oli verine…” Tunnistaja ahmis mõned korrad suuga õhku, olles ülimalt erutatud ja suutmata enam jätkata.
    “Hästi, hästi,” julgustas kohtunik tunnistajat jätkama. “Kes seal oli?”
    “Seal oli verise näoga indiaanlanna, seesama, Kõrgeausus, kes teie ees seisab.”
    “Mida ta tegi?”
    “Ta ei teinud midagi. Istus kaksiratsa kapteni kõhul, ühes käes nuga ja teises kapteni skalp. Enne, kui me jõudsime telki astuda, heitis ta meie suunas verise noa ja skalbi; see hakkas tuletungalde otsas kärssama. Võtsime indiaanlanna kinni, sellesama, Teie Kõrgeausus.”
    Kohtunik ohkas kergendatult, tunnistajad olid üle kuulatud, ta oli oma tavatu ülesandega jõudmas ühele poole.
    “Hästi,” sõnas leitnant rahulolevalt. Seejärel pöördus indiaanlanna poole:
    “Kas süüalune soovib tunnistajaid küsitleda?”
    Kaunis Päevalill justkui ärkas, ja imestas, et ta oli ikkagi veel siinses elus. Alul vaatas ta mõistmatul pilgul noore leitnandi sinisilmadesse, mis olid sama erksinised nagu New Mexico taevas, siis aga jõudis küsimus tema teadvusse ja ta vastas: “Minul pole küsimusi, Teie Ausus.”
    “Kas tunnistajate ütlused vastavad tõele?”
    “Tõele vastab see, et lõin kaptenile noaga rindu ja võtsin skalbi, aga selle Kentucky libu kohta ei oska ma midagi öelda.” Kaunis Päevalill pööras uuesti pilgu taevasse, aga üksik kotkas oli taevakaarelt kadunud.
    Kohtunik pidas hetkelise pausi, keskendudes enne kohtuotsuse teatavaks tegemist. Noore leitnandi hääl oli rabe, kui ta pöördus süüaluse poole, et otsus teatavaks teha.
    “Kaunis Päevalill, kohus leidis teid olevat süüdi teile esitatud mõrvasüüdistuses ja määrab, et järgmise päeva hommikul kell kaheksa puuakse teid kaelapidi, kuni olete surnud, olgu jumal teie hingele armuline!”
    Leitnant pöördus valvesõdurite poole:
    “Viige süüdimõistetu telki ja valvake hoolega.” Seejärel, ilmselt ajendatuna pingele järgnenud meeleliigutusest või olles kristlane, lisas: “Andke talle süüa ja juua.”
    Indiaanlanna viidi tagasi telki ja kaks sõdurit asusid valvesse. Õhtul toodi surmamõistetule süüa ja juua. Hakkas hämarduma, käes oli videvikutund. Äkitselt vahisõdurid võpatasid ootamatusest – telgist kuuldus videvikusorri huikamine. Pikalt ja kõlavalt huikas videvikusorr – hu-huu…, hu-huuu…, hu-huuu… . Valvureil jooksid judinad üle selja. Ikka ja jälle huikas videvikusorr – hu-huu…, hu-huuu…, hu-huu… Selles hääles oli midagi ebamaist ja kurjakuulutavat ning tekitas valvureis kõhedust. Mõnda aega suutsid tunnimehed seda taluda, kuid lõpuks otsustas üks sõduritest abi paluda lõkke ääres istuvalt seersandilt, kes parajasti pajatas ikka oma kulunud ja kõiki ära tüüdanud lugu ühest Kentucky libust. Tunnimees hõikas kohkunud häälel:
    “Söör, teata leitnandile, et indiaanlanna on läinud hulluks, ulub, ja seda on võimatu välja kannatada!“
    Seersant tõusis vastumeelselt ja naasis peagi:
    “Las ulub! Leitnant arvab, et see on mingi indiaanlaste riitus enne surma, mingi tava…, või mingi…. Kurat neid indiaanlasi teab, las ulub!”
    Pimenes. Indiaanlanna huikas üha harvemini ja kui kätte oli jõudnud öö, vakatas täiesti. Kergendust tundes seisid vahimehed telgi juures. Kuigi öö oli pime, heitis lähedalasuv lõke telgile ähmast valgust ja tegi vahimeeste olemise julgemaks. Peale keskööd jäi lõkeleek vähemaks ja telk mattus pimedusse. Tunnimehed vaatasid igatsevalt idakaarde, oodates vahtkonna vahetust.
    Telgis valitses vaikus, vang kas oli magama jäänud või kükitas endamisi palvetades telginurgas. Hääli kostis vaid väljaspool telki, aga need olid tavalised öised hääled: vahisõdurite loid vestlus pooleldi kustunud lõke ääres, tuules liikuvate okste sahin, hobuste puristamised ning harv öölinnu huige.
    Korraks väljus kuu pilve tagant, siin-seal tungisid ta kiired läbi puude tiheda oksastiku ning heitsid mustade varjude sekka hõbedasi valguseviirge. Puude all, võimalikult nende varju hoidudes, liikus salk ratsanikke. Kuigi neid oli vähe – ainult neli, näisid nad hirmuäratavatena. Ümber pea olid neil nahast ribad, mille vahele olid torgatud kotkasuled. Mehed olid vööni paljad ning paljaste käsivartega, jalas hirvenahksed püksid. Nende sõjarüüd, maalingud näol, juustesse pistetud punased suled, püss sadulakaarel, vibu seljal ja noolekott üle õla, viitasid sellele, et öises pimeduses liikusid sõjamehed ja et nad tulid vaenulike kavatsustega.
    Navaho sõjamehed tulid sadulast maha tükk maad telgist eemal, sidusid hobused metsa all puude külge ning lähenesid telgile jalgsi. Nende samm oli hiiliv, nad astusid ettevaatlikult ja pehmelt, hoidusid varju, peatusid, vaatasid telgi poole ja kuulatasid; hääletute žestidega juhtis nende liikumist mees, kes näis olevat salga juhiks. Indiaanlased lähenesid telgile vaikselt ja märkamatult. Nad hiilisid kassi osavusega, mitte ainuski oksaraag ei praksatanud nende mokassiinide all. Ennast maadligi hoides liginesid varjud telgile, jäid põõsaste taha peitudes hetkeks liikumatuks ja valinud sobiva silmapilgu, liikusid järgmise põõsa taha; nende seljad olid küürus ja silmaterad tunnimeeste vaevalt märgatavatel kogudel kinni. Jäi veel paar sammu – hiilijate seljad tõmbusid pingule, ning justkui vedrust lastud, viskusid kaks indiaanlast ettepoole. Tugev käelaba kattis tunnimehe suu ja terav indiaanlase nuga tõmbas kaela läbi kuni kaelalülideni välja. Tasakesi lasti elutud kehad maapinnale ja juba järgmisel hetkel avati telgi sissepääs.
    Veidi aega hiljem kuulsid lõkke ääres istuvad sõdurid mingit kõminat, justkui oleksid kauguses hobused kapanud. Nad suunasid pilgud pimedusse, vaatasid korraks üksteisele mõistmatult otsa, kehitasid õlgu, ja seersant jätkas oma lugu ühest tüdrukust…

    Küüditatavate voor jõudis Fort Summeri lähedale, indiaanlastele ettenähtud reservaati 11.mail 1865. Nad pidid endale ehitama saviplönnidest onnid. Iga päeva hommikul ja õhtul seati neid kolonnidesse, sellesse indiaanlaste jaoks tavatusse tsivilisatsiooni leiutisse, ja loendati. Aina loendused ja käsklused, et nad ikka ja alati tunneksid end vangidena. Küüditatutele lubati tekke ja rõivaid, aga neid lubadusi ei täidetud iialgi.
    See reservaat, New Mexico kõrbealal asuv kuiv ja kidura rohukattega maa, oli kaunist Bonito kanjonist küüditatud navahodele närune paik. Kõik paplid ja mesquitepuud olid maha raiutud ja kütteks oli jäetud ainult puujuuri. Et leida varju päikese ja vihma eest, pidid indiaanlased liivasse auke kaevama ja katma ning vooderdama need rohumattidega. Neil tuli elada justkui preeriakoertel urgudes. Mõne algelise tööriistaga murendasid naised kuivanud pinnast ja külvasid maisi, kuid põud ja putukad hävitasid saagi ning vangide elu muutus aina viletsamaks.
    Viletsus, nälg ja vee puudumine nõrgestas inimesi ja peagi hakkasid haigused matti võtma. Need aga, kes vähegi suutsid, üritasid põgeneda. Ja ehki põgenemine oli sõdurite valvsa silma all raske ja ohtlik, riskisid paljud eluga, et reservaadist tulema saada. Sügise jooksul hakkasid reservaadist põgenenud vangid kodukanti tagasi jõudma, kuid neid aeti taga, püüti lassoga kinni, koguti gruppidesse ja toodi vangistusse tagasi.

    Kolmeteistkümnes peatükk. Suur Piisonisarv rajab Suure kanjoni põhja, Colorado jõe kaldale navahode pelgupaiga. Indiaanlased ründavad Fort Summerit ja aitavad vangistatuil reservaadist põgeneda. Ühendriikide valitsus lubab navahodel pöörduda tagasi koju, Bonito kanjoni. Kapten Jack Kruze toob indiaanlased koju. Suur Piisonisarv annab talle austava nime – Valge Mees Kes Tõi Navahod Tagasi Koju.

    Fort Summeri reservaadi ja Suure kanjoni vahele jäi miilide kaupa kanjonilabürinte ja kiirete jõgedega orge. Üle nende raudkivist mägede ei viinud ühtki rada. Siledad tuulest puretud nõlvakud ei jätnud oma pinnale ühtki jälge. Palju oli läbipääsmatuid kuristikke, mille servi pidi viis ainult indiaanlastele teadaolev läbipääsutee üle murenenud aheliku.
    Suur Piisonisarv, tema naine Kaunis Päevalill ja sadakond navaho sõjameest ratsutasid halli koidu ajal sellel, veel valge inimese poolt rüvetamata, indiaanlastele pühal maastikul. Ainult pilalinnu kädin, koioti klähvimine ja viiksjänese sibamine põõsastikus muutsid paikkonna elavaks. Indiaanlased ületasid sügava uhteoru ning jõudsid kõrgendikule. Paremal varjas idataevast roosakas pilvelaam, vasakul mustasid mäed.
    Terve hommiku ratsutasid indiaanlased edasi, tundes päikest ja tuult, kõrvus hobusekapjade ühtlane klobin ning silme ees punased ja kollakad kaljuseinad. Keskpäeval peatusid nad madalas kaljuorvas, kus taevast varjutas mustjas kaljurünk, ning vaatasid alla orgu. Kanjoni põhjas sätendas veeriba, milles peegeldusid pilvede värvid. Jõekaldad rohetasid tumedalt, siin ja seal kasvas salguti pajusid ja papleid. Kanjon meenutas Suurele Piisonisarvele kodust, südamele armast Bonito kanjoni. Aga nüüd polnud tal enam kodu, oma lapsepõlve mängumaad. Pealiku peas keerlesid kurvad mõtted.
    “Kas indiaanlaste teod on tehtud? Kas navaho indiaanlaste kuulsus ja unistused on möödanik? Kas nende päike on loojunud? Kas indiaanlased lõpuks kaovad, elades neile pealesunnitud reservaadis, kus haigused, vaesus ja neile mõistmatu elukorraldus?”
    Mahe hallikas videvik roomas punaste kaljuseinte vahelt lähemale, kui sõjasalk jõudis paika, kuhu valge mehe jalg veel kunagi polnud astunud. Siin tundusid rohi ja puju sama tihedad kui lapsepõlves. Kuiva rohu lõhn täitis Suure Piisonisarve sõõrmeid ning tema mõtetesse tulvasid kurvad ja samas magusad mälestused. Siia, taevasse ulatuvate säravvalgete kaljuseinte alla, jäi navaho pealik Suur Piisonisarv oma sõjameestega laagrisse.
    Pealik istus süvenevas pimeduses. Heledad tähed piilusid süngete kaljude vahelt. Külm öötuul tõusis ning ulgus pujudes. Lõkkekuma virvendas tumedal kaljuseinal. Kaugelt teiselt poolt orgu kostis koioti ulgumine.
    Hommikul jätkas sõjasalk liikumist läbi avara kollaste seintega kanjoni; neid ümbritsesid pikad, kõrged ning sakilised kaljuseinad. Päikeses võtsid liivast, savist ja mudast moodustunud iidsed kaljud kõige erinevamaid värve. Mõne kalju alumised kihid olid tumepunased, ülemist serva kroonis aga õhuke kollakashalli liivakivi kiht. Teise kalju tippu kattis jällegi aegade hämarusest kõvaks surutud liiv, mis päikesepaistel kirkalt säras. Väikese jõekese kaldal tehti peatus ja joodeti hobuseid, seejärel tõusti mööda pikka, kaljude vahel vingerdavat rada jälle ülespoole. Siin kasvasid nõlvadel kaunid igihaljad seedrid. Pasknäärid, indiaanlaste ohvrilinnud, tulid mägedest alla orgu, kus kaljuseinad peegeldasid päikesesoojust. Pilalinnud andsid endast märku oma lärmaka sädinaga. Mingid arad väikesed linnud lendlesid vuliseva oja ääres kasvavate pajude vahet, tuues aeg-ajalt kuuldavale melanhoolseid vidinaid. Kõrgematelt niššidelt kostis koduselt tuttavat sirtsumist. Need olid kanjonipääsukesed, kes sööstsid üles-alla justkui välgunooled.
    Pikkamisi tõusti kõrgemale. Maastik muutus. Siin lõhnasid vaiguselt suured kuuse- ja männimetsad, nende vahel hulgaliselt kuivanud rohuga kaetud lagendikud. Siin-seal võis silmata värvilise kaelusega sisalikke, kes põgenedes jooksid tagajalgadel, pea kõrgel püsti. Astangutel, kuhu päike kõige kauem paistis, õitsesid sügislilled. Päike paistis eredalt ja kõikjal sumisesid mesilased ja muud mutukad.
    Suur Piisonisarv jätkas oma sõjasalgaga seda nii hobustele kui ka inimestele ülimalt kurnavat rännakut. Ülalpool, Yellowstone`is, oli maa juba talve haardes, aga siin, all, valitses kaunis sügis; rohi ja samblikud olid endiselt rohelised, pajude ja tammede lehestik oli küll hõrenenud, kuid ikka veel kuldselt lopsakas. Äkitselt välgatas puude vahelt määratu maalõhe! Suur Piisonisarv peatas oma ratsu kuristiku serval. Tema kõrval seiskas oma hobuse Kaunis Päevalill, piki kuristiku äärt rivistus navahode sõjasalk. Määratu kanjoni teine kallas asus nii kaugel, et see vaevu paistis sinetavas vines. Suurt kanjonit ääristasid imeliselt sädelevad kollase- ja punasetoonilised lainelised kaljud, mis teisel pool orgu uuesti kitsenesid ning oma tippe taeva poole sirutasid. All, tohutus sügavuses, helkles Colorado jõgi, mis, nagu kanjon isegi, kadus justkui lõpmatusse. Imetluse ja hardustundega vaatlesid indiaanlased seda looduse imetegu. Nende silme ette ulatusid ühekorraga nii paduvihm, sünkjas udu kui päikeselõõsk. Laskuv päike tõi varjude mängu abil veelgi enam esile Suure kanjoni kontuure ning rõhutas selle üüratut suurust. Valitses täielik vaikus. Ainult aeg-ajalt ühe kidura puukese juurest teiseni silkav orav ja kanjoni serval põõsatutte näksiv hirv elustasid veidike seda suursuguses tardumuses maastikku.
    Suures kanjoni püstloodseid kaldaid lõhestasid hulgaliselt väiksemad kanjonid ja nende soppides olid omakorda varjul arvutud pisikesed; sealsed mustad ja poorsed, ülaltpoolt justkui teineteisele lähenevad kaljuseinad jätsid sünge mulje. Kuid vaevalt mõnesaja meetri järel avanes kanjon taas päikesele ning peagi täitis seda taimede rohelus. Siin oli tuhandeid ligipääsmatuid nurki, koopaid ja süviseid.
    Suur Piisonisarv kiirustas edasi. Pealiku sihiks oli jõuda veel enne pimeduse saabumist Suure kanjoni põhja ja asuda Colorado jõe ääres paikneval aasal laagrisse. Seal sai hobuseid joota ja kitsal jõeäärsel luhal leidus neile ka rammusat rohtu.
    Ettevaatlikult asuti mööda kanjoninõlva alla laskuma. Pikalt, kord tõustes, siis jälle laskudes, viis rada allapoole. Suur Piisonisarv jälgis ärevusega kanjoni põhjakalda kohal triivivaid tumedaid pilvi. Need kujutasid endast surmaohtu, sest kui laskumisel tabab neid tugev vihmasadu, siis võib oma eluga hüvasti jätta – järsku lahvatavad paduvihmad on salakavalad. Üle mäest alla laskuva raja tormab veelaviin, kandes endaga kive ja liiva. Hetkega paiskab ta jalust kõik kes tema teele jäävad.kl
    Hobuseid valjastest talutades laskusid indiaanlased aina allapoole. Siksakitav rada oli pikitud kivikamakatega ning meenutas hiigeltreppi, kus astanguiks suured kõdunevad puutüved, mille taha võis komistada. Pilved surusid päikese vaateväljalt ning kanjonis uitavad õrnad tuulehood tõid kopsudesse mõningat kergendust. All paistis rohekaspruun Colorado jõgi, andes endast märku pideva mühinaga. Laskudes hakkasid varbad tuikama, siis hõõruma, edasi suisa põletama. Ka reielihased, mis suurimat koormust kandsid, ilmutasid turse märke. Õnneks olid vett täis pilved jäänud kanjoni põhjaserva kohale pidama, justkui soosides rändureid, ja enne videvikku jõudsid indiaanlased kanjoni põhja.
    Läbi põhjapoolse mägedevahelise lõhe paistis lavamäe ähmane purpurne serv. Pikaldane ja aeglane videvik langes kaunilt ja kummaliste varjudega. Päike loojus siin varakult, sest mäeseinad olid nii järsud, et varjasid päikese ammu enne päeva lõppu. Aeglaselt kadusid kahvaturoosad toonid ja tõusid esile hallikad varjud; pikkamisi tungis kanjonisügavusse pilkane öö, samal ajal kui ülal platool mängles mahe õhtuvalgus.
    Päikesepaisteline päev oli kanjonisügavustesse suveõhtu tagasi toonud ja kanjoni põhjas oli kaljupind ikka veel päevasest kuumusest soe. Jõe ääres ehmatasid hobuseid mingid veidrad hääled, mida nad eales varem polnud kuulnud – see oli kanjonikonnade veider krooksumine. Nende krooksumine oli iseäralik ning nõrk, otsekui oleksid nad ainult pooleldi ärkvel. Üks laskis kuuldavale hädise käheda lõgina, millele teine vastas kurguhäälse ininaga. Sellele järgnes paar helisevamat nooti, mis polnud ei kõrged ega madalad, ometi omal kombel meloodilised. Öö jahedusega need lahkuva suve laulud vaibusid ning rohkem neid kuulda ei olnud.
    Jõe ääres kasvava paplisalu alla, nelja mägedest paiskuva kose jalamile, jäädi laagrisse. Siia otsustas Suur Piisonisarv rajada navahode pelgupaiga, Indiaaniaia. Siin, kitsal jõeäärsel luhal võis kasvatada ube ja maisi, küttida jäneseid ja lasta kanjonisse eksinud põtru. Ja siit, pelgupaigast, võis tõusta üles Yellowstone`i platoole, mis pakkus indiaalastele kõike eluks vajalikku. Seal olid mäed, metsad, järved, niidud, kuumaveeallikad, piisonid, põdrad, hundid, karud, grislid, koiotid ja hirved; aga Yellowstone`i ei pakkunud indiaanlaste peamist, mida nad vajasid – kaitset sinikuubede eest. Seal võis küttida, korjata seeni ja marju, aga ohu korral tuli varju otsida ikkagi siit, Suure kanjoni põhjas paiknevast Indiaaniaaiast. Ülevalt kanjoni põhja suunduval rajal võis kaks-kolm sõjameest peatada terve väesalga liikumise. Kui aga keset rada liikuvat vaenlase kolonni rünnati korraga ülevalt ja alt, oli vaenlane möödapääsmatult hukule määratud, sest põgeneda võis ainult hüpates enam kui tuhande jala sügavusse kuristikku.
    Siia, Suure kanjoni kaitsvate kallaste vahele, otsustas pealik Suur Piisonisarv tuua Fort Summeri vangipõlvest oma rahva. Siia otsustas ta jälle istutada navaho indiaanlastele nii armsaid virsikupuid, rajada põllulapid maisi külvamiseks, tuua siia lambad ja kitsed. Suur kanjon pidi saama Suure Piisonisarve suguharu viimseks pelgupaigaks.
    Pühalikus vaikuses istusid navahod Colorado jõe kaldal paplisalus, oma tulevases kodus. Peakohal kõrgusid taeva taustal sakilised kanjoniseinad. Ühtki tähte polnud pimedust valgustamas. Valitses täielik vaikus. Ainuke hääl oli jõe meloodiline vulin ning vastu kive pritsiva vee kohin. Lõkkekuma virvendas tumedal kaljuseinal ja kaljusse tekkinud kõrge võlviga koopasuul.

    * * *

    1865. aasta novembris ründas Suur Piisonisarv oma sõjameestega Fort Summerit. Kaks tundi enne koitu tungisid nad kindlusele peale kolmest küljest. Oma üksikute vanade hispaania püsside raginal ajasid nad tunnimehed põgenema ja valgusid hoonete katustele laiali. Kui ehmunud sõdurid oma barakkidest välja tormasid, võttis neid vastu nooltevihm. Hooned süüdati põlema, indiaanlased hüppasid katustelt lahingukorda rivistuvatele sõduritele kaela ja tõmbasid nende kõrid noaga läbi. Aga jõud olid siiski ebavõrdsed, sõdurid kogusid end, tõmbusid ringkaitsesse ja andsid tihedat püssituld. Indiaanlased taganesid, kihutasid oma mustangidel kindluse lähedal paiknevasse reservaati, haarasid käigult endaga kaasa naisi ja lapsi ning kadusid mägedesse. Kui päev koitis, lähenes Suure Piisonisarve sõjasalk juba Suurele kanjonile, olles rõõmsad, et said sinikuubedele hea õppetunni anda.
    Ühendriikide armee pidas aga seda rünnakut sõja kuulutamiseks Fort Summeri kohal lehvivale lipule. Mõned nädalad hiljem otsis kolonel Kit Carson mitme ratsaväe- ja jalaväekompanii eesotsas mööda mägesid navaho sõjamehi. Väeosad marssisid läbi Punaste Kaljude Maa, kuni nende hobused olid täiesti otsa lõppenud ja nad ise janust suremas. Olgugi et nad nägid navahosid harva, olid viimased alati kohal ja nokkisid neid tiibadelt, kordagi tõsist rünnakut alustamata. Navaho sõjamehed varitsesid ümber reservaadi ja kohates põgenejaid, juhatasid nad Suurde kanjonisse.
    Kindral Carleton andis korralduse indiaanlastele teada anda – kui Suur Piisonisarv enne kevadet ise oma väesalgaga välja ei ilmu ja relvi maha ei pane, jälitatakse Suurt Piisonisarve ja ta kaaslasi kuni nad hukkuvad. Vastuseks Carletoni hoiatusele laskis Suur Piisonisarv kindralile edasi öelda:
    “Suure Piisonisarve jumal ja esivanemad elavad Läänes ja ta ei jäta neid maha. Suure Piisonisarve rahvast on järele jäänud sadakond meest, naist ja last; on veel mõned hobused, lambad ja kitsed. See on kõik, mis endisele jõukale navaho pealikule selles maailmas kuulub.“
    Vastuseks andis kindral Carleton kolonel Kit Carson`ile, Fort Summeri ülemale, karmi käsu:
    „Võtke ta kinni iga hinna eest. Pange ta kindlalt raudu; kui ta põgeneda üritab, laske ta maha.”
    Ent Suur Piisonisarv oli liiga kaval, et kindral Carletoni lõksu kukkuda. Visalt jätkas ta oma rahva toimetamist Suurde kanjonisse. Reservaadist lipsas niipalju navahosid välja, et Carleton oli sunnitud neljakümne miili raadiuses ümber Fort Summeri alalised valvepostid välja panema. Detsembris andis ta käsu, et fordi ülem laseks tappa iga navaho, kes leitakse ilma lubatäheta väljaspool reservaati. Aga tapmisähvardused ei aidanud, sest reservaadis muutus olukord aina hullemaks, kõik tundus siin hukka minevat. Juba enne talve tabas reservaadi elanikke nälg. Armee andis indiaanlastele selle maisijahu ja liha, mis sõdurite jaoks oli täiesti kõlbmatuks tunnistatud. Tagajärjeks olid haigestumised ja surmajuhtumite sagenemine; sagenesid ka põgenemised ja navaho sõjameeste kallaletungid reservaati valvavatele sõduritele.
    Hoolimata sellest, et New Mexico valged elanikud kindral Carletoni juba avalikult reservaadis valitsevate elutingimuste pärast arvustasid, jätkas ta jahti navahodele.
    Kindral Carleton`ile esitati Washingtonist mitmeid järelepärimisi olukorra kohta reservaadis. Kuid oma vastuses Washingtoni ülemustele kirjeldas kindral reservaati kui üht suurepärasemat paika, seejuures märkides silmakirjalikult:
    “Navahod on pikki aastaid meiega vapralt sõdinud; nad on kaitsnud oma mägesid ja oma hämmastavalt kauneid kanjoneid kangelaslikkusega, mille ilmutamine teeks au igale rahvale; kuid lõpuks arusaamisele jõudnud, et see on nende, nagu see oli olnud nende vendadegi saatus, kes läksid suguharu suguharu kannul ära, järele loojuvale päikesele.“
    New Mexico elanike kaebused reservaadis valitseva olukorra kohta üha sagenesid. Endiselt ründas Suur Piisonisarv igal võimalikul viisil reservaati valvavaid sõdureid, mitte ükski valge inimene ei julgenud enam neljakümne miili ulatuses liikuda, sest kindral Carletoni poolt määratud indiaanlaste surmatsooni oli Suur Piisonisarv muutnud valgetele piirkonnaks, kus ellu ei jäänud keegi, kes ilma sõdurite kaitsesalgata liikus; ja ka sõdurite ratsakompanii ei taganud ohutust. Suur Piisonisarv ilmus alati sealt, kust teda ei oodatud, ründas ägedalt ja hetke pärast oli kadunud. Indiaanlastest sõjameeste hulk oli kord väike, kord suur; kord ilmusid nad horisondile, et sealt salapäraselt jälle kaduda, kui väsinud ratsavägi neile järele kihutas; kord tõusid rohust otse sõdurite ees ja külgedel ning nokkisid täpsete laskudega hulga sinikuubi sadulast. Suure Piisonisarve lemmikvõte oli valeradade sisseratsutamine, mis viis sinikuubi eksiteele ja põhjustas päevi kestvaid tagajärjetuid retki mööda kõnnumaad ja mäenõlvu.
    Reservaati hakkas saabuma Washingtoni inspektoreid ja ametimehi; mõned osutasid võltsimatut kaastunnet, mõnede ainus huvi oli kulutuste vähendamine. Samal ajal muutus olukord reservaadis aina hullemaks. Suvel kõrvetas päike päev päeva järel, maa kuivas kivikõvaks; vähesed soolasemaigulised ojad, millest sai hädapärast janu kustuda, ei voolanud enam üldse ja tohutud rohutirtsude parved pöörlesid keeristena metalses taevas, et õgida viimnegi kuivanud rohulible. Mais, mille navaho naised olid reservaadi põllulappidele istutanud, ikaldus täiesti.
    Augustis 1866 tagandati kindral Carleton Läänearmee Mexico osakonna ülema ametist. Kodusõda, mis Tähepealik Carletoni võimule tõi, oli juba aasta eest lõppenud ning New Mexico elanikel oli temast ja tema ülespuhutusest villand. Ameti võttis üle kindral Norton, kelle suhtumine indiaanlastesse oli oluliselt leebem. Koheselt asus ta indiaanlaste olukorraga reservaadis tutvuma.
    Kuigi oli veel kaunis päikesepaisteline suvi, lebasid indiaanlased katkistes, poolpehkinud telkides. Reservaati küüditatuist oli surm võtnud kolmandiku ning need, kes alles, olid oma kehakaalust haiguste ja nälja läbi nii kohutavalt maha võtnud, et neil polnud enam soovi ega jõudu ennast aidata. Telgiavast sissepaistva suvepäikese eredas valgusribas paistis kogusid, kes vaevu meenutasid inimesi – osa pooleldi, teised päris alasti, lebasid nad mingitel räbalatel, mis ilmselt olid kunagi olnud navahode kaunite tikanditega värvirõõmsad tekid. Inimesed, kelle kehad olid pigem luukered, vedelesid mustuses, nende kaltsud kubisesid täidest. Paljudel polnud enam jõudu isegi häält teha; teised soovisid ainult surra seal, kus nad lamasid, ning anusid, et neid ei puudutaks. Nad oigasid haledalt ja kirusid sõdureid nõrga häälega, kui neid nende asemelt kergitati. Nad ei võtnud jalgu alla ja enamiku neist tuli telgist välja lohistada; mõni siiski roomas välja käte ja põlvede abiga ja jõudud värske õhu kätte, minestas, ega tulnudki enam teadvusele.
    Kindral Nortoniga saabunud uus vahetus sõdureid vahtis tardunult neid olendeid, kes lamasid maas ega olnud põrmugi enam inimeste sarnased. Indiaanlaste asuti välja jagama tekke, sõdurid said käsu rohtu koguda ja indiaanlaste külje alla seada. Ööseks süüdati telgiridade vahel lõkked. Järgmisel päeval asuti uusi telke püstitama, vanad telgid ja indiaanlaste täisid täis riidekaltsud heideti lõkkesse. Kellele oli antud ellu jääda, vajasid toimumiseks aega; keda ootas surm, see suri.
    Uus-Inglismaa maaomanike perest pärit kindral Norton asus korraldama reservatsioonis põllumajandust, kuid ta pidi üsna pea pettuma. Reservaadi pinnas osutus suure leelisesisalduse tõttu põlluharimiseks kõlbmatuks. Vesi oli must ja soolane, maitselt vaevalt talutav ning joogiks ebatervislik; selle tõttu olid paljud reservaadi elanikest haigustesse surnud. Kindral Norton kirjutas Washingtoni Indiaaniametile:
    “Reservaat on riigile miljoneid dollareid maksma läinud. Mida rutem see maha jäetakse ja indiaanlased ära viiakse, seda parem. Kas te arvate, et indiaanlane on rahul ja kõigega nõus, kui ta on ilma jäetud kõige esmasemast, mis eluks vajalik. Siin, kus vesi on vaevalt joodav, kus pinnas on külm ja vilets ning kus ainsaks tulematerjaliks on kümnekonna miili kaugusel vedelevad mesquitejuurikad, tuleb indiaanlasi pidevalt väevõimuga kinni pidada. Laske navahodel ometi tagasi minna, või viige nad kuhugi, kus nad saaksid head, jahedat vett juua, kus oleks küllaldaselt puid tuletegemiseks, et mitte surnuks külmuda, ja kus oleks pinnas, mis kasvatab midagi söödavat…”
    Jaanuaris 1868 saabus Washingtonist president Andrew Johnsoni korraldus – kõik navahode suguharud, kogu navaho hõim tagasi tuua nende endistesse elupaikadesse.
    Korraldusele oli lisatud presidendi isiklik kiri kindral Nortonile:
    “Leidke keegi mõistlik ohvitser, kes korraldaks navahode tagasitoomise arukalt, nii, et nende teekond koju ei kujuneks järjekordseks pisarate rajaks. Mitmeid kordi on Uniooni Ülemjuhatus oma kodusõjaaegsetes ettekannetes positiivselt ära märkinud mingi põhjamaalastest koosneva “rootsi” eskadroni ja tema komandöri, kapten Jack Kruze. Leian, et aruka ja rahuliku meelelaadiga põhjamaalased sobivad eelseisvaks ürituseks paremini kui liialt keevalised mehhiklased või teksaslased.”
    Veebruaris anti Suurele Piisonisarvele – pealikule, keda kindral Carleton kõige rohkem vihkas ja taga otsis – teada, et kindral Norton soovib pakkuda rahu. Koos kahekümne sõdalasega saabus ta viivitamatult Fort Summeri.
    Kui Suur Piisonisarv ja tema sõjamehed kindral Nortoniga esimest korda kohtusid, olid nad väga pettunud, sest ta nägu oli samasugune kui Tähepealik Carletonil – kuri, habemes ja tigeda suuga – aga ta silmad olid teistsugused.
    Kindral Norton selgitas indiaanlastele, kuidas valged karistavad neid, kes seadusi ei austa. Suur Piisonisarv andis lubaduse seadusi austada, kui neid koju, Bonito kanjonisse tagasi lastakse.
    Seekord lepingut ei sõlmitud, ei paberil, ega mitte ka vapumivööga – liiga sageli olid valged lepinguid rikkunud. Kindral Norton sõnas lihtsalt:
    “Mu lapsed! Ma saadan teid tagasi teie kodudesse, ja sellega on navahode ja valgete vahel sõdimised lõppenud. Loodan, et Bonito kanjon ja selle suudmeala saab teile olema meelepärane reservaat.”
    Üle Suure Piisonisarve libises pahameelevari, kui ta sõnas:
    “Teile reservaat, meile kodupaik. Aga nii või teisiti, tänasest on vaenukirves maha maetud; see roostetab kiiresti ja muutub pikkamisi mullaks nii, nagu kuhtub vaen.“

    * * *

    Päev polnud veel lõunasse jõudnud, eresinist New Mexico taevast pea kohal jagasid vöötidesse hallid pilvelaamad. Külm polnud eriti krõbe, kuid tuul lõikas kui noaga. Ees avanes Bonito kanjoni suue. See oli sakilistest punastest kaljudest värav, kirjatud lumelaikude ja seedritega. Sünged kivinäod läiklesid märjalt. Lõhenenud kaljutornid paistsid päikese käes kollased, varjus punakad, põhja pool aga päris valged.
    Ähvardav torm hoidis end veel tagasi ning tuul näis isegi nõrgenevat. Suur kanjon, mis oli olnud mitmeid aastaid Suurele Piisonisarvele ja tema kaaslastele pelgupaigaks, oli olnud liiga sügav ja lai, et seda ühe pilguga haarata. Bonito, Suure Piisonisarve suguharu kodukanjon, oli tunduvalt väiksem, tema serva liigendasid vaheldumisi teravikud ja lõhed ning arvutud kõrvalkanjonid, mis hargnesid kõigis suundades.
    Erutusega südames lähenes Suur Piisonisarv Bonito kanjoni suudmele, mustang tema all leidis ilma juhtimata tee oma koduväravale. Pealiku järel ratsutas tema naine, Kaunis Päevalill. Tema süles, soojas, linnusulgedega vooderdatud hirvenahkses kotis magas pisut enam kui aastavanune poeg Väle Hirv Kes Elab.
    Edasi ratsutades kanjoni ilme muutus: kaljud olid madalamad, põhi laiem ning vaade avaram. Järske punakaid uhtepanku katsid samblalaigud. Kaljude vahel lookles madal oja, mida ääristas tolmukarva jää. Mitu korda tuli üle oja ratsutada. Suur Piisonisarv ratsutas ettevaatlikult, jääpangad murdusid hobuste kapjade all, tihti tuli liikuda veevoolus, et mitte sattuda vesiliiva. Maa oli paljas. Mitte ainsatki pleekinud rohututti. Vaid tuhkhall surnud samblik, kidurad seedrid ning mõned tammed elustasid kanjonit. Põhjanõlval helendasid varjulistes paikades lumelaigud.
    Järkjärgult tõusis rada kõrgemale ning kanjoni ilu sai üha nähtavamaks. Värvid muutusid erksamaks. Purpurse puju laigud pakkusid punakatele kaljudele imelist kontrasti. Kanjoni ilu rõõmustas Suure Piisonisarve südant, samas aga tekitasid hinges ängistust kanjoni nõlvade all paiknevad madalad, kokkuvarisenud katustega hütid. Elutud, kummitavad hütisuud avanesid itta, vastu päikesetõusule, kuid hütiesisel paiknevad puupakud olid tühjad. Ükski indiaanlane polnud enam ammu istunud hütiesisel pakul, et imetleda kaunist päikesetõusu. Valitses melanhoolne vaikus. Mitte ühtki häält, mitte ainsatki elusolendit! Talv oli võtnud kanjoni oma haardesse. Siiski ei saanud siin valitseva sünguse ning surmahinguse eest süüdistada üksnes talve – kanjoni elanikud olid küüditatud ja virelesid reservaadis.
    Madalalt liikuv hall pilv täitis kanjoni paksu uduga. Lähenes lumeiil, mis haaras endasse kaljuteravikud ja kõrvalkanjonid, ometi nägi Suur Piisonisarv veel pilvemassiivi ülaservas sinist taevatriipu.
    Pealik Suur Piisonisarv keeras vasakule, harukanjonisse. See oli kitsas, järsk, sünge ning läheneva tormi eel kuidagi salapärane. Lõpuks algas lumesadu. Navahode pealik nautis mõne hetke sulgkergeid valgeid helbeid, kuid peagi läks sadu tihedamaks ja ilm külmemaks. Suur Piisonisarv pidi oma nägu ja käsi varjama ning suutis jälgida vaid teerada enda ees.
    Rada kulges vaheldumisi üles ja alla, mustang pingutas kogu jõudu, et end tasakaalus hoida. Lõpuks laskus rada uuesti liivase jõesängi juurde, mida ääristasid jäälahmakad. Lumetorm kaotas oma jõu ja hõrenes. Järsku märkas Suur Piisonisarv kummalist kiirgust. Ta vaatas üles. Lund langes ikka veel suurte helvestena, kuid nüüd olid need mingit hoopis iseäralikku tooni. Sinised – valged – kuldsed! Suur Piisonisarv polnud midagi taolist varem näinud. Kusagil säras päike ning läbi imelise liikuva lumeloori paistis sinine taevas. Valgus muutus aegamisi tugevamaks, ning viimaks oli kogu ümbrus taas selge. See oli metsik ja kaunis paik, ääristatud märgade kaljudega, mille nõlvad olid kaetud lume ning pujuga ning mille tippudel kasvasid tumedad kuused. See oli Suure Piisonisarve suguharu kodupaik.

    * * *

    Maakoht, kus Väike Colorado jõgi saab oma vee sajast selgeveelisest ja kalarikkast harujõekesest, on erakordselt ilus. Mägisele preeriapinnale on puistatud siia-sinna tamme- ja hikkoripuusalku, mis jõekese kallastel suurteks metsatukkadeks liitusid. Mõnes kohas sarnanesid need puudega kaetud alad pigem padriku kui metsaga. Kõige sagedamini kasvas seal iga liiki akaatsiaid, leidus kopaiva- ja kreosoodipuid, metsikut aaloed, imeliku kujuga sammaskaktusi ja puukõrgusi tääkliiliaid. Need ogataimed pakkusid ränduri silmale kaunist ja rõõmustavat vaatepilti, eriti kui öökuninganna avas oma tohutud vahasarnased õied või kui piitspõõsas sirutas üle põõsaste oma toore õisiku justkui punase imeõrna rätiku.
    Selle maakoha jõgedes voolas kristallselge vesi, mille värvuseks oli ainult safiirsinise taeva peegeldus. Harva varjasid siin pilved päikest, kuud ja tähti. Hoolimata neist eelistest, polnud tsiviliseeritud inimene siia veel oma kodupaika loonud. Samas aga ei olnud paik siiski elanikest tühi. Kuskil mujal New Mexico`s ei hakanud rändurile silma nii tihti teelt põgenev hirv või arglik antiloop. Peaaegu alati võis näha jänest ja ta suurt nõbu, hiigeljänest, sageli võis kohata tuhkrut, opossumit ja veidrat nabasiga. Lisaks neile elustasid maastikku kauni kuju ja kireva sulestikuga linnud. Teerajalt tõusis vurinal lendu vutt, taevas tiirles kuninglikult kull, pähklipadriku serval soojendas päikese käes oma toredat kaela tohutu metskalkun ja akaatsiate sulgjate lehtede vahelt välgutas pikka kääritaolist saba üksik rätseplind, keda indiaanlased paradiisilinnuks kutsusid. Värvikirevad liblikad sirutasid siia-sinna laperdades oma laiu tiibu või seisid kireva kroonlehena mõnel rõõmsavärvilisel õiel. Hiiglasuured sametkuuelised mesilased sumisesid õitsvatel põõsastel ja võitlesid oma valduste pärast surulaste ning koolibritega, kes polnudki neist palju suuremad. Siiski mitte kõik selle imekauni maa elanikud polnud ohutud. Mitte kuskil kogu Põhja-Ameerikas ei arene lõgismadu nii suureks kui siin; tema peiduurgastes varjas ennast ka mürgine mokassiinmadu. Siin võis rändajat mürgise astlaga torgata tarantel, hammustada skorpion, ja sajajalgne, ronides üle rohul pikutava ränduri kõhu, põhjustas surmava palaviku.
    Metsastel jõekallastel võis kohata täpilist panterkassi, puumat ja samasse kaslaste sugukonda kuuluvat tugevat jaaguari. Mööda tammetihnikute ääri hiilis üksikuna ja vaikselt kõhn texase hunt, ta aremat sugulast, koiotti, võis näha karjadena eemal lagendikul saaki püüdmas.
    Samas piirkonnas, koos nende kõige julgemate neljajalgsete loomadega, elas suursuguseim ja ilusaim loom – hobune. Siin uitas ta koormast ja sadulast vigastamata seljaga vabana ja metsikuna ringi.
    Päike oli äsja tõusnud, kõrge preeriarohu tagant paistis ta suur ketas justkui läikima nühitud kuldne kilp. Ta längus kiired tekitasid pikki varje, valgustasid laugjaid nõlvu ja tungisid metsatukkadesse, mis siin-seal lagedat preeriat elustasid. Veel rippus akaatsiatel suuri, päikesekiirtes sillerdavaid kastepiisku, mis sulgjaid lehti allapoole painutasid ning siis pisaratena maha langesid, otsekui oleks puudel kahju lahkuda ööst, jahedast tuulest ja niiskest õhust.
    Kapten Jack Kruze ratsutas oma eestlastest, lätlastest ja liivlastest koosneva “rootsi” eskadroni eesotsas mööda seda kaunist, inimesest puutumata maastikku Läände, Fort Defiance`i suunas. Ja talle tundus, et see tohutu, päikesepaisteline maa jääbki igaveseks ajaks neitsilikult puutumatuks, jääb selliseks, nagu oli Looja tahe. Aga üsna pea pidi ta tõdema, et eksis. Päike oli juba ületanud keskpäeva, kui ta märkas ida suunalt lähenemas mingit ilmelikku olevust; justkui tohutu suur, must madu roomas mööda kõnnumaad Läände. Koheselt suunas kapten Jack Kruze oma eskadroni hirmuäratavale elukale.
    “Eskadron lahingukorda!“ andis kapten Kruze käsu, sest kõnnumaal tuli olla kõigeks valmis. Mehed seadsid sadulataskutes revolvrid käepäraseks, kohendasid mõõku ja asetasid püssid põiki üle sadulakaare.
    Eskadron ratsutas “maole” lähemale ja hetke pärast puhkesid kõik mürinal naerma – hirmuäratavaks olendiks osutus tohutu pikk neegrite kolonn. Jalgsi, vankrites, muulade ja eeslite seljas liikusid neegrid, oma varanatukest ja lapsi kaasa tassides vaevaliselt üle kõnnumaa. Koos naiste ja lastega oli neid kokku ligi tuhat.
    Need vaesed inimesed olid nüüd vabad. Nad olid istandustes töötanud orjana, ja nüüd, vabana, et tahtnud enam keegi isanda heaks töötada, isegi kui maksti mingisugust palka. Niipea kui endine ori esimese palga kätte sai, asus ta teele. Mõne teekond oli lühem, mõnel pikem, nii, kuidas raha võimaldas, peaasi, et oma endise isanda juurest minema sai. Aga uus isand, kuigi nüüd juba tööandja, polnud parem endisest ja neeger asus uuesti teele, pamp varanatukesega üle õla, naine tirimas vastupunnivat koera ja lapsed riburada järel.
    Miljonid vabastatud neegrid, paljud neist Uniooni poolel teeninud kodusõja veteranid, suundusid Läände, et saada kätte oma “muul ja nelikümmend aakrit”, mille valitsus oli lubanud. Neile oli ette nähtud indiaanlaste maa New Mexicos, kauge viljatu ääremaa. Ees ootas üsna trööstitu põllupidamine: kui neil ka tekkisid mõningad põllumajandussaaduste ülejäägid, oli ääremaa väikemaapidajal võimatu oma saaki müüa ja rahaks teha. Nii pidid nad virelema, lauldes vaese neegri bluusi.

    Nelikümmend aakrit ja muul,
    neli last, kits ja koer,
    saanud veteran valitsuse toel
    – see on bluus, vaese neegri bluus.

    Orjus on minevik nüüd,
    kurbus see või rõõm,
    pole mõtet otsida süüd
    – see on bluus, vaese neegri bluus.

    Must “madu” roomas aeglaselt kapten Kruze eskadroni eest mööda. Need ei olnud siiski mitte New Mexicosse, oma neljakümnele aakrile rändavad neegrid, vaid neid ootas ees kui mitte oluliselt helgem, siis hõbedaselt särav tulevik kindlasti – vabad neegrid suundusid hiljuti Nevada kõrbes avastatud rikkalikku hõbedaleiukohta, selle lähedale tekkinud Carson City linna. Sellel “linnal” oli üks tolmav sinka-vonka kulgev tänav, paar robustselt kokku laotud kivihoonet ning nende ümber mõned viletsad, männilaudadest kokku klopsitud osmikud, milledest talvel roostes pliidikorstnad välja turritasid. Lisaks neile paiknes “elamute” ümber tohutu hulk räbaldunud telke; kõikjal ringi lippamas lapsed ja koerad ning omavahel sõnelemas erineva nahavärvusega naised. Neegrite “elumajad” asusid siiski omaette. Need olid suvaliste avadega kivikuhilad või väikesed koopad, kaetud pealt laujuppide ja mullaga; pimedad libedad augud. Pärast pikka päevatööd pugesid nad sisalikena neisse, vahel söönuna, vahel söömata, ja magasid surmväsinult varahommikuni.
    Selles trööstitus Carson City asulas oli ainult kaks vähegi inimväärset “asutust“, nendeks olid kirik ja kalmistu. Väike puukirik töntsi torniga, mille otsas rist, ja selle kõrval kalmistu. Korrapäratud read kalmukünkaid, palju kalmukünkaid, milledel lahkunuid tähistamas lauajuppidest, puuroigastest kokkulöödud ristid või hoolsate käte poolt kokku seatud kivikuhilad. Aga kuna oli tegemist hõbedakaevandusega, siis “maapealsetest” kalmudest võrreldamatult uhkemad paiknesid maa all; need olid sõna otseses mõttes hõbekalmud, varingute alla jäänud kaevurite üksik- või ühishauad. Ja siin olid surma ees kõik võrdsed ning kõik nad olid saanud endale “hõbekirstud”, olenemata sellest, kas ta oldi neeger, mestiits või valge.

    Neegritest õnneotsijad rühkisid aina edasi, hinges uue elu lootus. Vabana ja sõltumatuna rändasid orjaikkest vabanenud, kodukohata neegrid, et leida endale kodupaik. Ameerikas rändasid pärast kodusõda kõik, rännati uue ja parema lootuses.
    Kapten Kruze vaatas veel tükk aega mustale kolonnile järele, mõtlikult ja nõutult, sest ta teadis, mis neid inimesi ees ootab. Endamisi ohates andis ta mustangile kannuseid ja ajas hobuse kergele jooksule.
    Õhtu eel jõudis eskadron jõekese kaldale, mida kattis lopsakas rohelus. Seal leidus tääkliiliaid ja agaave; orgu katsid tihedakiulised puud – peamiselt punased mooruspuud, tammed ja hikkorid. Puude all märkas ta nii vähenõudlikku, aga kindlasti ka ülimalt maalilise välimusega jacal`i, nagu neid New Mexico`s üldse leida võib. Selle hüti seinad olid laotud juka tüvedest ja vooderdatud piisoninahkadega, katust kattis paks kiht hiigelliilia oksi. Lagendiku serval kasvavad puud varjasid hütti ja paistis, et asupaiga valikul just seda oligi silmas peetud. Hüti algeline ehitusviis ja punakaspruun värvus muutsid ta veelgi enam silmapaistmatumaks.
    Majakese ainsaks avauseks oli uks, mille kerge puust raamistik oli üle tõmmatud piisoninahaga ja rippus samast materjalist hingedel. Onni juurde kuulus lööv, mida kattis kuuele postile toetuv jukalehtedest punutud katus. Löövi ümbritses tarandik, mida piirasid läheduses kasvavate puutüvede külge seotud ristpuud. Samal kombel oli tarastatud umbes aakrisuurune onni ümbritsev ja kaldajärsakuni ulatuv metsatukk. Paljudest kapjadest lõhutud ja tallatud, mõnes kohas kivikõvaks tambitud maapinnast oli näha, et tarandikku kasutati metshobuste – mustangide kopliks. Nüüd oli selles ainult üks mustang, yegua pinta. Loom polnud mitte ainult kauni värvikombinatsiooniga, vaid ta oli ka suurepärase kujuga – laia rinna, täidlaste külgede ja saledate jäsemetega, mis lõppesid kaunite sõõrikujuliste kapjadega. Oli selge, et kogu see elamine kuulus mustangerile.
    Kapten Jack Kruze peatas oma mustangi hüti ees, hüppas sadulast ja sisenes selga küürutades onni. Selle sisemus oli üsna korralik ja mugav, kuigi mööblit oli väga napilt. See koosnes paarist õige väikesest järist ja lihtsast, jukapuust tahutud plaadiga lauast. Hüti nurka põrandale oli igaks otstarbeks sobivale mustanginahale tehtud magamisase. Teises nurgas paiknes kuidagiviisi kokku laotud ja saviga ülemääritud kamin. Lisaks neile paistis seina ääres kõrge harjaga mehhiko sadul, hobusejõhvidest punutud kuklarihmaga valjad ja ratsmed, kaks-kolm saraapet, mõned tinakruusid ja suur nuga. Aga erilise aura sellele elamule andsid ja ilmselt pakkusid peremehele helgeid mälestusi sajad viskipudelite sildid, mis olid seintele kleebitud, neid kaunilt ja maitsekalt kokku sobitades. Võis arvata, et peremees luges neid silte suure sisemise elamusega, istudes talveõhtutel oma kamina ees.
    Leidmata seest ühtegi elavat hinge, väljus kapten Kruze hütist ja siirdus selle taha. Onni seina ääres lamas mestiits, tema kõrval vedeles tühi viskipudel.
    “Millega saan teid aidata,” sõnastas kapten Kruze ameeriklasele tavapärase, mittemidagiütleva viisakusväljendi. Seejärel, et anda oma sõnadele ka mingit sisu, täiendas end: “ Võibolla aitaks teid hütti, voodisse?”
    Mustanger ajas end istuli, jõllitas kapten Kruzele tükk aega arusaamatus otsa, aga siis jõudsid Ühendriikide ohvitseri sõnad tema ajukoopasse ja ta lausus hooplevalt:
    „Mina pole enam seitse aastat maganud hütis, telgis, voodis ega ka põrandal. Minu ainsaks katuseks on olnud sinine New Mexico taevas päevavalgel ja kirju tähevaip öösel.”
    “Teie lahkel loal jääksime teie onni juurde aasale ööbima, kirju tähevaiba alla,” sõnas kapten Jack Kruze, matkides peremehe kaunist sõnakasutust.
    “Minupärast võite magada kasvõi viimsepäevani,” sõnas mestiits ükskõikselt. Aga samas, ajendatuna mingitest esivanematelt antud komblusnõuetest, ajas ennast vaevaliselt püsti ja komberdas hütti.
    Kapten Kruze ja ta sõdurid võtsid hobustelt sadulad ja lasid nad aasale. Seejärel keetsid lõkkel teed ja sõid oma lihtsa õhtueine. Päevasest rännakust väsinud sõdurid laotasid sadulatekid rohule, asetasid sadula pea alla ja heitsid kauboi kombel magama. Mõne aja pärast väljus hütist peremees, käsivarrel vana tekk ja kümne-viieteistkümne jardi pikkune hobusejõhvist punutud nöör. Uurinud kuuvalgel hoolikalt maalappi ümber kapten Kruze ja ta sõdurite mitme jala ulatuses, ümbritses ta selle nööriga.
    Siis astus ta üle nööri, võttis vana teki ümber ja seadis enese rahulikult kapten Kruze lähedale mugavasse poosi. Jack ei suutnud uudishimu talitseda: „Milleks see nöör?”
    „Aga selleks, et tülitajaid eemal hoida.”
    „Inimest vaevalt see nöör peatab, ka koiotti mitte.”
    „Inimeselooma ei peata miski, aga madusid küll.”
    Mestiits keeras teise külje ja uinus. Kapten Kruze lamas sadulatekil, und ei tulnud ja kuuvalge, tähesäras, ainsagi pilveta New Mexico öö oli nii lõpmatult kaunis. Kerge, jahe tuuleõhk paitas hellalt ta põski, silme ette kerkis Isabella ja väike tütreke Esmeralda. Olles niiviisi unistades lamanud ligemale tunni, märkas Jack äkitselt midagi rohus liikuvat ja kuuvalgel läigatavat. See oli suur madu, kuid latsutaja jaoks, keda Jack oli ka varem kohanud, oli ta liiga suur; ka polnud tegemist lõgissabaga, sest madu, kes rohus roomas ja mestiitsi nöörile ligines, oli liiga kirju. Ka polnud tegemist mürgise vaskpea- või mokassiinmaoga. Ilmselt oli seekord tegemist kahjutu ussiga, kes öösel jahtis linnupoegi ja otsis kalkunimune. Madu vingerdas edasi, liikus jõhvnöörini, puudutas seda peaga ja pöördus koheselt tagasi ning kadus põõsaste alla.
    Ümberringi valitses täielik vaikus. Ainsana rikkusid seda rahu aasaserval rohtu krõmpsutavad hobused, vahel sekka ka sarvilise öökulli huige või koioti lühike, unesegune haugatus.
    Jack uinus raskesse, kosutavasse unne. Vastu hommikut äratas teda rinda kõrvetav valu. Ta kargas püsti, olles arvamusel, et teda hammustas madu. Ehmunult äratas ta peremehe, osutas oma rinnale, millel selgesti võis eristada pikka punast triipu, ja vaatas mestiitsile sõnatult otsa, paludes abi.
    „See on mürgise sajajalgse jälg,” sõnas segavereline pead vangutades. „Tuleb koheselt rohtu leida, muidu tekib põletik, ja see võib inimese tappa.”
    Mustanger ajas ennast kiiresti jalgele, jättis kohkunud Jacki aasale istuma ja kiirustas aasa serval kasvavate põõsaste ja kõrgete rohttaimede suunas. Läks veidi aega, mis aga Jackile tundusid terve igaviuna, ja peremees naases. Paremas käes hoidis ta tumerohelisi ovaalseid lehti, mida katsid üksteisest võrdses kauguses asuvate teravate ogade kimbud. Need olid oregano-kaktuse lehed. Segavereline tõmbas noa tupest ja kõigepealt eemaldas lehtedelt okkad, eraldas siis lehe ümbert nahkse kile ja lõikas mahlakalt kaktuselehelt umbes kaheksandiku tolli paksuse viilu ja asetas Jacki rinnale, punetava triibu algusse. Seejärel lõikas veel viilusid ja ladus need kõik Jacki rinnale, punase triibu peale ritta. Oregano mõju oli peaaegu silmapilkne. Taime kibe mahl oli vastumürgiks sajajalgse mürgile ning neutraliseeris selle; hirmust vabanenud haige, keda rahustas mestiitsi kindel näoilme ja pehmed „tohtrikäed”, veel enam aga ravimi reaktsioon, vajus peagi sügavasse ning kosutavasse unne.
    Päike oli juba kõrgel, kui ta ärkas, tundmata vähematki palavikku ega valu. Kapten Jack Kruze jättis segaverelisega südamlikult hüvasti, kinkis talle oma suurest relvatagavarast ühe kuuelasulise colt-revolvri, aga märgates mestiitsi silmis veel mingit ebamäärast lootust, ulatas viskipudeli. Mustanger naeratas tänulikult, andes mõista, et tema ootused olid täitunud. Pudelit käes keerutades ja kuuldavalt huuli liigutades asus mestiits vaevaliselt veerima kandilise pudeli külgedel paiknevaid kirjatekste:

    Black Jack Kitty`s old time quality Tennessee sour mash WHISKEY; distilled and bottled by Black Jack Kitty distillery; Huntsville, Tennessee; Est Co reg. In 1866; BLACK JACK KITTY`S Tennessee Whiskey.
    This are, sippin`whiskey is made at Black Jack Kitty`s in Huntsville, Tennessee, using pure cave spring water and a unique mellowing process perfected by Mr. Black Jack Kitty in 1866.
    The distinctively pleasing flavor is the reason we`ll always stay faithful to the slow, time-honored methods our founder insisted upon.
    “Every day we make it, we`ll make it the best we can” That`s what Mr. Black Jack Kitty always promised. And, we assure you, we`re still living by his promise at Black Jack Kitty`s today.

    Võis olla üsna kindel, et selle pudeli silt jäi mestiitsile kauaks meenutama Ühendriikide kapteni ja tema põhjamaiselt karmiilmeliste sõdurite külaskäiku. Viski saab peagi otsa, ka pohmell haihtub pikkamisi, aga kirjasõna jääb!
    Enne veel, kui mestiits jõudis oma lugemisega lõpule, andis kapten Jack Kruze hobusele kannuseid ja kogu “rootsi” eskadron kappas edasi, Fort Defiance`i suunas. Keskpäevane päike pimestas silmi ja puistas erksinisest taevast oma kiiri suurele New Mexico lauskmaale. Äkitselt paelus kapten Kruze pilku kauguses paistvad kontuurid, mis küll ei saanud kuidagi kuuluda selle täiesti asustamata maastikupildi hulka. Lähemale ratsutades võis kapten Kruze tõdeda, et ka seda, valge inimese poolt senini puutumata maastikku olid asunud elustama uusasukatest rändurid. Ida poolt lähenesid veovankrid, mis kaetud poolringikujulistele kaartele tõmmatud lumivalge purjeriidega. Vankreid oli kuus – liiga vähe kaupmeeste karvani või valitsuse voori jaoks. Need võisid kuuluda Californiasse tõttavatele hilinenud kullaotsijatele, aga pigem siiski üle mägede Nevadasse, Virginia City hõbedakaevandustesse fortuunat proovile panema tõttavatele õnneotsijatele.
    Voor kulges üle preeria nii aeglaselt, et selle liikumine oli peaaegu märkamatu; ainult lõunapuhkust pidava antiloobi põgenemine ning rohust lendu tõusva pikakoivalise koovitaja kriiskav karje andis märku, et voor siiski ei seisnud paigal. Mujal, kogu preerias, polnud näha mingit liikumist. See oli päeva palavaim aeg, kus kogu elusloodus loiuks muutub ja puhkamiseks varju otsib; ainult inimene, keda alatasa kihutab taga kasusaamise lootus või innustab auahnus, ei hooli looduse seadustest ning trotsib päikeselõõska.
    Kapten Jack Kruze ratsutas oma eskadroniga lähemale ja olles jõudnud kuuldekaugusele, hüüdis: „Buenos dias!” Vastust ei järgnenud, voor liikus peatumatult edasi. Kapten Kruze ratsutas voori juurde, ja siis selgus, et siiski polnud tegemist ei kullaotsijatega ega ka mitte hõbedarikkustele lootjatega. Voor kuulus mehhiklasest ümberasujale.
    Ilma pikema vaatluseta oli selge, et selle väljarändaja puhul polnud tegemist vaese ümberasujaga, kes läks saama oma Uniooni poolt lubatud sadat kuutkümmend aakrit maad, vaid siin rändas jõukast kreooli perekonnast pärinev ümberasuja. Seda kinnitasid mitmed asjaolud. Kuus suurt pitsburgi veovankrit, igaühe ees kuus tugevat muula; vankrite erisugused koormad: külluslik toiduvarustus, hinnalised, isegi luksuslikud mööbliesemed, elusinventar neegrinaiste ja –laste näol; rühmiti vankrite kõrval või väsinult voori järel lonkivate kollaste ja mustade meeste salgad; küll mitte enam orjad, aga siiski tööorjad. Voori juhtis kerge sõiduvanker, mida vedasid siledakarvalised kentucki muulad ja mida juhtis livrees kuumusest lämbuv must kutsar. Kõik see näitas, et uut eluaset polnud otsima tulnud vaene asunik Põhjast, vaid rikas lõunariiklane, kes juba teadis kus on ta uus kodu ja suundus seda nüüd oma valdusesse võtma. Nad tulid Mississippi läänekaldalt, Texasest, et asuda uues kohas elama iseseisvat, lõunariiklasele omast plantaatori elu ja laiendada New Mexico kõnnumaal oma hacienda`t. Kui kunagi oli valgetele asunikele “viimaseks piiriks” olnud Mississippi vasak kallas, ja edasi teiselpool Mississippit algasid indiaanlaste maad, siis nüüd, pärast kodusõda, oli “viimane piir” kadunud ja valged asunikud rajasid oma farme ja haciendasid üha kaugemale läände, aina lähemale Vaiksele ookeanile; indiaanlastele pakuti mitte kodupaiku, vaid reservaate, kui aga seal leiti kulda või hõbedat, tuli indiaanlastelt jällegi taanduda.
    Juhtsõiduki eesotsas ratsutas sinises sõjaväevormis ja selle juurde kuuluvas sirmiga mütsis ohvitser. Tema munder viitas sellele, et ta oli kodusõjas võidelnud vabatahtlikuna Uniooni poolel ja liikus nüüd oma uue eesmärgi poole, valitsuse poolt kingitud mõisasse. Ohvitser istus sadulas sirgelt ja rühikalt, valged hambad sädelesid tumeda bigotillo varjus. Mehhiklane oli päevitunud jumega, kõhetu ja uhke ilmega, umbes kolmekümne viie aastane mees.
    Sõjaväevormis mehhiklase kõrval ratsutas umbes kümneaastane nooruk. Ta kandis taevasinist puuvillpluusi ja samast materjalist pükse – Lõuna kliima jaoks kohaseimat ülikonda, mis talle koos panamakübaraga suurepäraselt sobis. Nooruki sadulajalusel puhkav jalg oli kängitsetud parimast parknahast kinga. Tema vöövahelt paistis massiivse kuuelasulise colt-revolvri käepide. See oli ümberasuja poeg – noormees, kelle aval, elurõõmus, pisut tõmmu nägu moodustas kontrasti isa range ilmega.
    Kerges, terasvedrudega sõiduvankris istus kastanpruunide juustega, tõmmunäoline daam; tema välimuses võis eksimatult ära tunda kreoolitari, kelle esiema astus väikese tüdrukuna isa-ema käekõrval sajandeid tagasi Mehhiko lahe rannal maale nagu kõik temavanused tüdrukud väikese kohvrikesega – filles à la cassette.
    Päikese eest varjas daami nägu laiaservaline roosa paelakesega õlgkübar. Aeg-ajalt põikas tuuleiil vankri varikatuse alla ja puhus naise lopsakad juuksed lendu, paljastades noore naise kaunikujulise, päevitusest puutumata kaela. Daami kõrval istus muchica; ta suured imetlevad silmad olid kinni Jacki kaunil mundril; ilmselt siiski oli selle õrna olendi näol tegemist juba südame põksudes noormehi piidleva doncella`ga. Tema helesinine kleidike oli kaunis kontrastis pikkade, pisut lokkis, peaaegu mustade juustega.
    Kapten Jack Kruze peatas oma ratsu ohvitserist ümberasuja ees ja kordas tervitust:
    „Buenos dias!”
    Vastuseks kuuldus ingliskeelne, kuigi lõunaosariikide elanikele omane pisut hispaaniapärase kõlaga tervitus:
    „Päevast, jänki! Mis tuuled sind siia tõid?”
    „Ratsutan navahode reservaati, et tuua küüditatud indiaanlased tagasi nende kodupaika.”
    „Milleks?” kergitas teksaslane imestunult kulme. „Pole ennem kuulnud, et jänkid tooksid küüditatud indiaanlased nende kodupaika tagasi.”
    „Seekord on see nii,” vastas Jack napisõnaliselt, kuid kindlalt.
    Mehhiklane lõi käega: „Jumal neid jänkide tegemisi teab.” Seejärel sirutas sadulas istudes käe: “Minu nimi on don Jesus.”
    „Ühendriikide kapten Jack Kruze.”
    Mehhiklane sirutas vaikides sigarikarbi. Jack võttis sigari, noogutas, pistis käe taskusse, tõmbas välja välgumihkli ja rapsas tuld.
    „Ohoo!” imestas don Jesus. Petrooleumil töötav tulemasin oli veel haruldus ja New Mexicos võisid taolist riistapuud endale lubada vaid vähesed.
    Mehed süütasid sigarid ja suitsetasid vaikides. Ootamatult ratsutas neist mööda ponii indiaanlane, kes istus hobuse seljale laotatud värvikireval vaibal justkui raidkuju, ennast kordagi liigutamata.
    Jack saatis pilguga indiaanlast ja sõnas, et midagi öelda:
    „Et nad ka saduldamata hobuse seljast maha ei kuku.”
    Mehhiklane naeratas:
    „Preeriaindiaanlased sünnivad hobuse seljas.” Seejärel päris: “Liigute kaugele? Mina igatahes jõuan enne videvikku kohale.”
    “Esialgu suundun Fort Defianse`i, ja siis edasi reservaati,” vastas kapten Kruze pikemalt seletamata.
    Don Jesus istus oma hobuse seljas, sama sirgelt kui indiaanlane, tõmbas mitu sügavat mahvi, aeg-ajalt peatas oma pilgu kapten Kruze käes helkleval tulemasinal.
    Kapten Jack Kruze hüpitas vaskset, kaunite nikerdustega tulemasinat peopesal ja sirutas siis käe ette:
    „Kingitus, sulle, jänkilt.”
    Mehhiklane esialgu justkui ehmus, uskumata kuuldut. Võttis siis ettevaatlikult, otsekui kartes hinnalist kingitust kahjustada, Jacki peopesalt tulemasina ja sõnas heldimusega hääles:
    „Gracias, muchas gracias!”
    Don Jesus plõksutas mõned korrad tulemasinat, jälgis selle leeki, kustutas ja süütas uuesti, ning rõõmustas seejuures justkui laps, kes on saanud ihaldusväärse mänguasja. Hetkeks peitis ta tulemasina oma siniste vormiriiete taskusse, kuid võttis koheselt välja ja jätkas selle imetlemist.
    Mehed vaikisid. Kusagil roheluses sumisesid mesilased. Mööda sõitis küttepuudega koormatud kaubavanker, mida vedas neli muula. Kõik märgid näitasid, et kusagil läheduses asub inimasula. Kapten Jack Kruze vaatles veelkord tähelepanelikult vankrit, libistas pilgu üle hobuste ja nende rakmete ning alustas nüüd juba asjakohasemat juttu.
    „Don Jesus, ma pakun sulle äriplaani. Tuleb muretseda niipalju hobuseid ja vankreid kui võimalik; kui aga vankreid jääb väheseks, valmistada lohisteid. Küüditatud navaho indiaanlaste reservaadist tagasitoomine nende elupaika on minule antud Ühendriikide presidendi eriülesanne.”
    Mehhiklase näoilme muutus koheselt, ta silmad välgatasid, järsku ilmus kogu tema olemusse Texase inimestele omane lõunamaine temperament, valmidus karata sadulasse ja asuda tegutsema. Aga siiski, kuna tegemist oli äriplaaniga, pidas don Jesus vajalikuks säilitada rahu, esialgu isegi välja näidata huvi puudumist. Ta sõnas ükskõiksust teeseldes:
    „Milleks vankrid, hobused ja lohistid, indiaanlased kõndigu omal jalal, seda enam, et jalgeall on ju kodutee…”
    „Kui indiaanlasi reservaati küüditati, kõndisid nad omal jalgel mööda Pisarate rada, kusjuures sajad lapsed, naised ja vanurid surid sellel teel, paljud mehed hukkusid võitluses. Ma ei soovi, et see korduks, ja kui koduteel valataksegi pisaraid, siis olgu need rõõmupisarad.”
    „Okei, jänki, aga millised on täpsemad juhised”
    Jack muigas:
    „Täpsemaid juhiseid ei olegi – võimalikult rohkem vankreid, hobuseid ja ka lohisteid, samuti relvastatud saatjaid, sest tee ääres võivad varitseda Konföderatsiooni pooldajate jäänused ja neid toetavad indiaanlased, lisaks veel igat masti röövlid, keda pole kunagi huvitanud ei Konföderatsioon ega Unioon. Organiseeri toiduainetega varustamine ja kõik muu taoliseks teekonnaks vajalik. Võtan sind leitnandi palgale ja Ühendriikide kaitse alla; saatjad saavad reamehe tasu, kogu varustuse maksan kinni. Rünnakut sinu isikule või meie missioonile vaadeldakse kui kallaletungi Ühendriikidele, koos kõigi sellest tulenevate karmide tagajärgedega seaduserikkujatele.”
    Don Jesus pakkus uuesti sigari ja klõpsas tulemasinast tuld, kusjuures ta pilk libises hellitlevalt üle välgumihkli; enda rõõmuks klõpsas ta veel paar korda. Viimase klõpsu juures sirutas don Jesus kapten Kruzele käe ja sõnas:
    „Okei! Si, esto acuerdo.”
    Kogu karavan liikus edasi. Enne päikeseloojangut jõuti hacienda juurde viiva allee algusse. Seal oli peatunud suur voor kaupadega. Hiigelsuurtele puldankattega vankritele olid laotud kõrged koormad, milles asusid viski- ja piiritusevaadid, jahu – ja suhkrukotid, tubakapallid ning tohutu kogus kõikvõimalikke majapidamistarbeid, samuti püssid, tina ja püssirohi. Iga veoki ette oli rakendatud kaheksa paari härgi. Lisaks neile asus iga vankri taga köie otsas veel samapalju härgi, kes aeg-ajalt pidid väsinud härjad välja vahetama. Nende ümber toimetas öökarjus, üle õla tohutu pika toruga püss. Kolm meest hobustel asusid karavani külgedel, valmis ohu korral avama tuld. Kõik kaubavoori mehed, peale öökarjuse, olid relvastatud heade, viimase aja moodsaimate püssidega. Öökarjus oli ilmselt kiindunud oma vanaaegsesse, samas väga täpsesse püssi ega raatsinud seda vahetada uuema mudeli vastu. Lisaks püssidele oli viimase vankri külge seotud väike kahur. Kapten Jack Kruze vaatles kahurit iroonilise muigega – see tulistas kuuenaelaste mürskudega, oli väliselt hirmuäratav ja sobis röövlite peletamiseks suurepäraselt. Tema lask paiskas õhku hirmsa kärgatuse, mürsk aga lõhkes õudustekitava mürinaga ja paiskas üles suure tolmupilve koos mullakamakatega.
    Voori kokk seadis sealsamas üles tehtud lõkkele parajasti katelt tulele. Voor asutas ennast öölaagrisse, et siis hommikul, päikesetõusul, jätkata retke Fort Defiance`i.
    Ohvitserist uusasuniku voor pöördus alleele ja sõitis häärberi ette, mille kunagi olid ehitanud hispaanlased, selle hacienda rajajad. Maja lähedal asuvat väikest järve ümbritses paplisalu, vees ujusid luiged, puudes siristasid rästad. Siin oli jahedavarjuline tumeroheline taimestik, täis kuuma kõrbetuule poolt kantud magusat suvehingust. Kitsas jõeke voolas pargi alt mööda. Ta kallastel laiutas ühtlane halja taimestikuga tasandik, mida piiras kauguses tumedam metsariba, kus tammed, hikkorid ning jalakad võitlesid oma olemasolu eest ogaliste kaktuste ja ananassidega, kümnete roni- ja parasiittaimedega. Piki jõekaldaid lõuna ja ida pool võis näha maju – istanduste hooneid. Mõned neist olid hiljuti ehitatud lihtsad elamud, üksikud aga toredama välimusega ja ilmselt vanemad.
    Päike oli vajunud madalale ning päevakuumus oli taandumas. Kutsar aitas noore daami ja tema tütre vankrist maha ja tüdruk lippas koheselt rõõmsalt kiljudes maja poole. Don Jesus kutsus kapten Kruze endaga kaasa, läks avatud väravast sisse, jättes voori, kaptenit saatvad sõdurid ja hobused niisutuskraavi ääristavale rohuplatsile.
    Don Jesuse naine ja tema väike tütreke sisenesid majja, poeg aga jäi sõdurite juurde, et koos nendega joota hobuseid. Äkitselt avanes rohelusse uppuva häärberi uks ja sellest väljus maani ulatuvas punases kleidis, peene taljega daam. Ta pööras oma sihvaka kaela otsas kõrguva peakese korraks meeste poole, kohendas oma pisut keerdus kastanpruune juukseid, välgutas korraks silmi ja astus nõtkel kõnnakul tiigi suunas, kus ujusid luiged.
    „Minu lugupidamine,” kummardus kapten Kruze.
    Mehhiklane ühmas irooniliselt:
    „Kreoolitaridele jääb lugupidamisest väheseks. Eriti minu õele Bellale; aeg juba mehele minna.”
    „Mehele minek, pole kaubapunkti minek,” märkis kapten Kruze.
    „Nõus sinuga, jänki, aga Bellal täitus juba kaheksateist, ja mina kui ta vanem vend tunnen muret tema tuleviku pärast.”
    „Iga asi omal ajal,” sõnas kapten Kruze hajameelselt, saates silmadega tiigi ääres jalutavat Bellat – ta meenutas nii väga Isabellat. Neiu pööras korraks pead, ja naeratas Jackile…
    Don Jesus oli enda valdusesse saanud Konföderatsiooni ohvitserilt riigistatud ja nüüd Ühendriikide poolt tema omandisse antud hacienda koos hoonetega. Maja asend oli omapärane ja valitud kahtlemata silmas pidades selle sobivust kaitseks indiaanlaste rünnakute eest, sest hoone alusmüür oli laotud ajal, mil indiaanlaste sõjaretked olid sagedased. Elamu välimust polnud muudetud hispaania aegadest saadik, ja õige vähe oli muutunud ka selle sisemus, kui mitte arvestada valdajate isikuid.
    Esiküljega asetses häärber preeria poole, mida kattis nii kaugele kui silm seletas päikeses kõrbenud kidur rohi. Mõisahoone oli ühekorruseline, lameda katusega, mida piiras sakmeline laskeavadega müür; maja keskel asus kiviplaatidega sillutatud katuseta siseõu, purskkaev ja katusele viiv trepp; hoonel oli massiivne, raudpolte tihedasti täis taotud uksega peasissekäik, ja igal majaküljel kaks-kolm tugevatest raudvarbadest võrega kaitstut akent. Need olid tüüpilised endist Mehhiko istanduse härrastemaja iseloomustavad tunnused ja see mõisahoone erines ainult õige pisut majatüübist, mis oli laialt levinud endisel Hispaania Ameerika tohutul territooriumil.
    Väljaspool härrastemaja müüre, külakeses, mille hüttide katused olid kaetud tääkliilia lehtedega ja mis varem olid olnud eluasemeks peoonidele ja hacienda neegerorjadele, olid muudatused palju silmatorkavamad. Seal, kus varem võis näha onnide läheduses tuimalt lonkivaid neegreid, kostis nüüd hommikust õhtuni Mustalt Mandrilt Ameerikasse toodud Aafrika poegade ja tütarde veniv jutuvada või laulu- ja tantsutrall, millega nad nähtavasti püüdsid anda märku, mida tähendab vabadus.

    Pisut enam kui kaks nädalat elas kapten Jack Kruze don Jesuse majas, valmistades ette missiooni – tuua navaho indiaanlased tagasi oma kodupaika. Kakskümmend kapten Jack Kruze “rootsi” eskadroni sõdurit vedelesid hacienda lähedal laagris ja tegid aeg-ajalt laskeharjutusi, sest nad olid ju Ühendriikide regulaarväe sõdurid, valmis kõigeks… Aga eskadroni eestlasest seersant Andreas ei vedelenud niisama – päevade viisi jalutas ta Bellaga tiigi ääres, söötis peopesalt luiki ja õppis Bella hingestatud kaasabil hispaania keelt. Üritades öelda oma daamile komplimenti, sõnas seersant Andreas galantselt: “Olen kuulnud, et välimuse suhtes ei saa meie lihtsad americana`d mehhiklannadele ligigi, välja arvatud kreoolitarid…”
    Päikeseloojangul, kui hacienda aasadele vajus imekerge uduloor, kargas seersant Andreas sadulasse. Tema kõrval seisnud Bella istus sadulasse hajevil olekul ja aeglaselt, justkui uitaksid ta mõtted kuskil mujal. Loiult tõstis ta jala üle sadula, enagua serva alt paistis imekaunis säär, hetkeks see peatus ja kui teisele poole hobust laskus, tundus, otsekui oleks päike läinud pilve taha. Äkitselt rapsasid mõlemad ratsanikud valjaid, hobused sööstsid paigalt ja armunud paar kadus teadmata suunas justkui tuul…
    Pärast kodusõda oli muudatus toimunud mitte ainult Lõuna inimeste maailmavaates, vaid võeti üle ka jänkide kombed. Enam ei peetud tingimata kinni rangetest komblustavadest ega järgitud nõuet, mille kohaselt enne, kui neiu võis endale lubada romantilise jalutuskäigu noormehega metsaveerul või jõekaldal, pidid nad olema tuttavad aasta või vähemalt pool aastat.

    West Pointi Sõjaväeakadeemia lõpetanud ohvitserina oskas kapten Jack Kruze panna oma alluvaid, seekord ainsa tegutseva ohvitseri, leitnandiks ülendatud Jesuse, toimima oma ülesannete kohaselt. Hommikust õhtuni kappas leitnant Jesus ringi: organiseeris, jagas käsklusi, vandus räigelt ja kontrollis ülesannete täitmist. Haistes, et Uniooni rahakoti rauad on avanenud ka sellele vaesele ja mahajäetud paigale, tegutsesid kohalikud asunikud, indiaanlased ja vabakslastud neegrid ülima usinusega – ööd ja päevad ehitati vankreid, sepapajad huugasid, taoti telgi ja painutati vankrirehve. Preeriaindiaanlased valmistasid lohisteid sellisel hulgal, et nendega oleks võinud lohistada terve Ühendriikide armee Texasest Kanada piirini. Ponii-indiaanlased jahtisid piisoneid, suitsetasid päevade viisi nende liha ja parkisid nahkasid; maisitõlvikuid küpsetati, kuivatati ja soolati tünnidesse.
    Ettevalmistustega jõuti lõpule, võis asuda teele. Kõigepealt liikus kapten Jack Kruze oma sõdurite ja varustusega Fort Defiance`i suunas, et teha seal päevane peatus ja edasi jätkata juba rännakut Fort Summeri lähedal paiknevasse navahode reservaati.
    Kapten Kruze väesalga ja kogu missiooni varustuse eest vastutas leitnant don Jesus, keda abistas tema nooruke poeg Leòn. Missiooniga oli liitunud ka don Jesuse õde Bella, kelle “ülesandeks” oli pidevalt naerda, lobiseda inglise-hispaania segakeeles ja ratsutada seersant Andrease kõrval.
    Fort Defiance`i kindluse väravas tõttas saabujaile vastu kindluse ülem Kit Carson. Jõudnud Kruzega kohakuti, peatas ta järsult oma hobuse, vaatas Jacki sinisilmadesse, libistas pilgu üle tema heledate, päikeses pleekinud juuste, ja olles ilmselt teadlik president Andrew Johnsoni isiklikust kirjast kindral Nortonile, sõnas iroonilise muigega:
    “Ah nii, kapten, te siis oletegi see el güero, kes toob navahod tagasi nende kodupaika?”
    “Jah, kolonel, mina olengi see el güero!” vastas Jack Kruze koloneli matkides.

    Kapten Jack Kruze peatus fortis ühe päeva. Oli möödunud peaaegu neli aastat päevast, mil ta viimati Fort Defiance`i külastas. Nüüd, peale kodusõja lõppu ja indiaanlastega rahu sõlmimist, oli kindluses palju muutunud, kuigi endiselt lehvis kindluse kohal tähelipp. Täies vormis võis silmata ainult üksikuid mehi – valveohvitsere, vahtkonna kaptenit ja vahtkonda ennast. Nende valvekorrast vabad väekaaslased, punastes flanellsärkides, pehmetes kaabulottides ja saabastes, mis polnud iial näinud ei harja ega määret, lonkisid barakkide vahel või pihtaiaga piiratud tarandikus.
    Kindluses liikus inimesi, kelle välimuses polnud midagi sõjaväelist: pikakasvulisi, pöetud põdranahksete vammustega ja säärekatetega kütte, villastes kuubedes karjuseid, kel puudus vähemgi kauboi välimus; siin võis näha mustangereid ja laiade calzoneros`te, õlgadele heidetud saraapede, hiiglasuurte kannustega saabaste ja lustakalt viltu asetatud läikivate sombreerodega mehhiklasi. Kohata võis ka mõnda mustanahalist, ohvitseride teenrit, kes liikusid tagasihoidlikult, varju hoides, olles oma vabadusega veel harjumata.
    Ohvitserid lobisesid indiaanlastega, kes olid tulnud forti sõbralikuks külaskäiguks – kauplema või lepingut sõlmima. Indiaanlaste õlgu katsid pikad punased, rohelised ja sinised vaibad, mis muutsid nende välimuse maaliliseks, peaaegu klassikaliseks, hoolimata nägude pisut võikast värvivõõbast ja räpaselt kleepuvatest mustadest juustest, millele lisasid pikkust hobuste sabadest lõigatud jõhvipahmad.
    Kõigele sellele lisasid värvi ja mitmekesisust kümmekond kahurit koos eelikuga ja läheduses asuvate püssirohukastidega, samas vahisõdurite püssihakk ning paar nelinurkset klappuksega telki, kus elasid ohvitserid, kes mingi veidruse ajendil eelistasid ööbida presendi varjus. Taoline oli Fort Defiance`i , New Mexico ja Arizona piiril, Ühendriikide tsiviliseeritud ala kõige kaugemas kolkas asuv sõjaväefort.
    Selle kindluse, mis hakkas võtma juba rahumeelse linnakese ilmet, kõige silmapaistvamaks ehituseks oli võõrastemaja. Varem oli igas hispaania-mehhiko aladel paiknevas linnas, olgu siis uues või viiskümmend-kuuskümmend aastat tagasi asutatus, kõige tähtsamaks hooneks kindlus ja klooster, aga nüüd olid nad kõikjal taverni varju jäämas või taverniks muudetud.
    Olgugi et Fort Defiance`i kindluse võõrastemaja oli suurim ehitus siinses asunduses, polnud ta sellest hoolimata eriti suursugune ega aukartusäratav. Mingist arhitektuuristiilist sai tema välimuse puhul vaevalt juttu olla. See oli tahutud palkidest kokku pandud hoone ja täitis oma otstarvet suurepäraselt. Ühes tiivas asusid söögi- ja ööbimistoad, teine tiib moodustas aga üheainsa suure ruumi, mis oli pühendatud täielikult joomisele ja suitsetamisele.
    Väljas, umbes kümne jala kõrguseni okstest puhtaks laasitud tamme küljes kiikuva sildi mõlemale küljele oli maalitud võõrastemaja nimi “Black Jack Kitty”. Ilmselt soovis omanik selle sildiga viidata kodusõja lõppedes turule ilmunud rahumeelse ja südantsoojendava nimetusega viskimargile.
    See nimetus oli muide pisut põhjendatudki: väljastpoolt tundus kogu värk olevat üsna rahumeelne ja reisijat, kes sisenes magamisruumide poolsest uksest, võttis vastu kodune hubasus ja valgetes põlledes ning sinistes seelikutes mustanahalised teenijatüdrukud. Kahtlemata, kui teeline juhtus sisenema kõrtsipoolsest uksest, ja enamus seda ka tegi, siis sattus ta justkui põrgu eeskotta, mille vanakurat ainult temale teadaoleval ajendil oli otsustanud sisustada baariks.
    Kõigepealt lõi tulijale ninna paks sigarisuits ja läbi selle võis vaevalt märgata kõikvõimalikes kaabudes ja sombreerodes baarikülalisi, viimasel kui ühel puusal kõlkumas kuuelasulised colt-revolvrid. Relvata meesterahvast ei peetud siinkandis meheks, põlgus tema vastu oli nii suur, et isegi purupurjus trapper pidas endale alandavaks temaga tüli norida. Siin olid esindatud kõigi rasside ja rahvaste järeltulijad, kes sajandite jooksul olid Mehhiko aladest üle käinud: hispaanlased ja nendest sündinud segaverelised, prantslased ja nendest sündinud segaverelised, kreoolid, jänkid, gringod ja mestiitsid. Läbi tagaruumi viiva ukse võis märgata köögiruumi tulipalavas aurus liikumas musti varje, aga eesruumi neil asja ei olnud.
    Baariruumi tagaseina ääres asus lett, selle taga terve seinatäis riiuleid karahvinide ning pudelitega, kus sillerdasid kõikvõimalikes spektrivärvides ning värvikombinatsioonides vägijoogid. Baarileti seinal tiksus vana, pommidega hollandi kell. Leti ja riiulite vahel liikus pisut küljetsi soliidne härrasmees, keda hüüti baarimeheks; igaüks kes kasutas tema suhtes nimetust kõrtsmik, riskis karahviniga vastu pead saada. See elegantne džentelmen kandis valget linast kuube ja kroogitud käistega ja kaelusega peenimast lõuendist särki; nina all ilutseva bigotillo järgi võis eksimatult öelda, et tegemist on mehhiklasega. Ta oli ühtlasi ka võõrastemaja „Black Jack Kitty” omanik ja ta paistis olevat nii kaine kui üks inimene kõigi nende napside keskel üldse saab kaine olla. Aeg-ajalt ta peatus kella ees ja tõmbas pomme ülespoole; millegipärast ei teinud ta seda toimingut ära ühekorraga, vaid pöördus selles kõrtsimöllus kella, justkui sõbra juurde ainult korraks, et öelda mõni sõna ja jätkata tööd.
    Taverni sisenenud külaline astus leti äärde ja jäi tavaliselt sõnatult, veidi ülbel ilmel seisma, see tähendas ainult üht – topeltviski. Kes aga soovis piparmündinapsi, lonksukese džinni või muud Mississippi tagustele napsitajatele meelepärast jooki, see, vaatamata sellele, et oli sõnadega ülimalt kokkuhoidlik, pidi siiski lausuma: “Džinn!” või mingi teise joogi nime, vastavalt soovile. Kui aga juhtus, et baarimees, leides, et külaline on siinkandis esmakordselt, ütles joogi hinna: “Kaks dollarit!“, sai ta põlgliku vastuse: “Hind jätke enda teada!“
    Baar sumises kui mesilasesülem. Leti ääres nii sõnaaher külastaja, olles mõned topeltviskid hinge alla visanud, oli nüüd tundmatuseni muutund – sõpradega või ka päris tundmatuga vesteldes polnud tal vaja otsida sõnu ja iga asja kohta oli tal oma arvamus justkui varnast võtta. Teise arvamusele vastu vaidlemine ei olnud siinkandis kombeks, sest igaühel oli õigus omale arvamusele, ja vestluskaaslane, vallates sõnakunsti, leidis sõnastuse, et selles või teises küsimuses ka oma seisukoht teist solvamata esile tuua. Aga vaatamata sellele, kõik, olgu see siis jõukas plantaator või kulunud riietes trapper, kindluse ohvitser või lääpas saabastes sõdur või mees, kelle elukutset polnud võimalik isegi aimata, pidasid ennast üleval ülimalt iseteadvalt. Selle riivamine kutsus koheselt esile paugutamise, sest kabuurist coldi väljatõmbamise liigutus oli koolibri tiibade värelusest kiirem. Vaidluse lahendas koheselt ja tõhusalt Mister Colt. Taoline vahejuhtum polnud mingi ime, mõne päeva möödudes sellest tavaliselt enam ei kõneldud ja nädala pärast unustati hoopis.
    Kapten Jack Kruze ja tema järel “rootsi” eskadron sisenesid taverni. Ruumis tekkis hetkeline vaikus, sest taolisi, heledapäiseid, pikakasvulisi, kurguni kinninööbitud ja ülimalt hoolitsetud Ühendriikide mundris tegelasi ei nähtud siinkandis just igapäev.
    Kapten Kruze astus leti juurde ja kohalikke kombeid mitte tundes tervitas baarimeest, nagu seda teevad jänkid alati, astudes joogikoha uksest sisse: “Hello!” Seejärel lisas koheselt: “Topeltviski kogu eskadronile, mina maksan!”
    “Hola!” vastas baarimees, “minu juures saab joonuks kasvõi terve rügement, kui ainult picayune`sid välja käia on.”
    Kapten Kruze heitis letile mõned onza`d. “Mil gracias!” sõnas mehhiklane üllatunult ja asus huuli liigutades üle lugema kapteni sõdureid, samas ta nägu säras – tänane sissetulek tõotas tulla ülihea!

    Järgmisel päeval saabus Fort Defiance`i navaho Bonito kanjoni suguharu pealik Suur Piisonisarv. Pealiku silmade ilme oli muutlik: vahetevahel lõi neis lõkkele äkiline tuluke, mille näisid läitnud olevat tema hinges hõõguvad tunded, kuid samas see kustus, asendudes külma ning kaine tasakaalukusega, mida peeti pealike nõupidamise ajal eriti sündsaks.
    Noor pealik istus kapten Jack Kruze laagri ette maha, jalad risti tagumiku all, näitamata vähematki märki sellest, et Jack oli talle juba vana tuttav, isegi hea sõber. Tema kõrval võtsid istet navaho sõjamehed. Suur Piisonisarv süütas oma rahva suure rahupiibu ja puhus sellest suitsu iga nelja ilmakaare poole. Niipea kui see lepitusohver oli toodud, ulatas ta piibu enda kõrval istuvale vaprale sõjamehele, kes tõmbas sügava sõõmu, puhus suitsu välja igasse ilmakaarde ja ulatas selle edasi. Kui kõik sõdalased rahustava taime mõjust olid osa saanud, järgnes tähendusrikas vaikus, justkui eelseisvate küsimuste üle sügavalt järele mõeldes. Siis tõusis pealik ja alustas kõnelemist:
    „Kotkas lõputu jõe koskede juures ja sügavate kanjonite kohal koorus munast alles palju talvi pärast seda, kui minu käsi juba mustangi valjaid hoidis. Seda, mida mu keel ütleb, on mu silmad näinud. Mäed on seisnud kauemini oma kohtadel, kui mina oma suguharu keskel olen elanud, ja jõed olid kalu täis ka enne seda kui ma sündisin. Aga kes valgetest teab seda enne mind? Mida valge mehe Suur Isa ütleb, seda tema alamad ka kuulavad. Kui mõned ta sõnad maha langevad, korjatakse need kellegi poolt ikkagi üles ja hoitakse oma kõrva juures. Nüüd kuulake mind! Sellest ajast peale, kui vesi hakkas voolama ja puud kasvama, on navahod elanud preeriate ääremaal, kanjonitest lõhestatud paikades. Nagu kuuguar armastab antiloopi, nii armastab ka navaho neid, kes tungivad tema maale. Kui preeriahunt hirvevasika leiab, kas ta siis heidab maha ja jääb magama? Kui puuma näeb allika juures kitse, kas ta siis paneb oma silmad kinni ja jääb magama? Valge mees teab, et ta seda ei tee. Navaho on hüppav puuma, valge mees peab seda teadma. Kuulgu mu lapsed, mis ma ütlesin. Nad leiavad, et mu sõnad on head. Ma olen rääkinud.”
    Kapten Jack Kruze ajas navaho pealiku ees ennast sirgu, suunas lõua ette, justkui navahode sõjamees ja alustas vastukõnega:
    „Suur Navaho Pealik! Nüüd ava oma kõrvad minu sõnadele. Valgete Suur Isa andis mulle käsu, mis on minu kõrvadele ja südamele kohustuslik – aidata navahodel jõuda oma elupaika tagasi. Mu kõrvad ei ole kurdid käskudele, sest ma olen sõjamees, nagu ka mu punane vend. Aga minu Suur Isa andis mulle eriülesande – tagasitee peab navahodele olema nende südant rõõmustav ja nii kerge kui võimalik, ja et viha valge inimese vastu jääks maha elutusse lahkumispaika. Ma olen rääkinud? Aga ma tahan kuulda Suure Pealiku sõna, et see jääks minu kõrvu igavesti, ja et ma selle sõnumi saaks joonistada paberile ja anda edasi oma Suurele Isale.”
    Suur Piisonisarv sirutas selga, ajas rinna ette, ja sõnas ülima paatosega:
    „Valge sõjamees! Mu kõrvad ei olnud kurdid sinu sõnadele. Viha kasvatab viha ja selle vili ei ole toitev. Joonista minu sõnad paberile ja anna need edasi oma Suurele Isale – pärast kojujõudmist istutame maha maisi ja oad, paneme kasvama melonid ja virsikupuud, ja kui valge mees tuleb ilma, et ta puusal ripub pikk nuga ja õlal pikk toru, siis pakume talle maitsvat maisileiba ja meie kauneima tüdruku armastust.”

    Kapten Jack Kruze asus Suure Piisonisarve saatel teele reservaati, et täita Ühendriikide presidendi Andrew Johnsoni poolt antud eriülesanne – tuua navahod tagasi kodupaika. Suure Piisonisarve taga tähnilisel mustangil ratsutas tema naine Kaunis Päevalill, süles väike poeg Väle Hirv Kes Elab.
    Suure Piisonisarve ja kapten Kruze hobused sammusid kõrvuti ja pealik vestles oma seltsimehega nii, nagu seda oskavad ainult indiaanlased – jutustuse vormis. Kapten Jack Kruze kuulas imetlusega inimese juttu, kelle kohta sõna “haridus” või “haritus” kasutada oleks olnud liialt ülepakutud, samas olid need targa inimese kaunilt sõnadesse seatud mõtted.
    „See, et päike iga päev tõuseb, on Looja kingitus meile, inimestele. Kogu meie elu sõltub päikesest. Enamikule on see muutunud kahjuks enesestmõistetavaks, et päike on iga päev taevas – ka siis, kui me teda vahel paar päeva ei näe. Inimesed on unustanud, et päike on kingitus. Kuidas küll inimesed ärevusse satuksid, kui päike ühel päeval tõusta unustaks? Inimesed kisendaksid ta järele, anuksid teda, et ta jälle välja ilmuks, saadaksid iga päev tungivaid palveid taeva poole. Kõik igapäevased mured taanduksid üheainsa suure mure ees – kuhu jääb päike? Sa pead õppima teda armastama ja alandlikkusega vaatama, niikaua kuni ta seal on.”
    Suur Piisonisarv pidas pausi ja jätkas:
    “Me teame, et kotkas on püha, et paljud taimed on pühad. Teame, et karu, piison ja hirv on pühad, pühad on ka meie laulud ja tantsud. Me palvetame nende eest. Näed sa seda puukest seal kingul? Loe ära ta lehed ja saada seejärel igale lehele palve – siis on sul tegevust piisavalt ja sa leiad rahu südames. Või siis loe ära sipelgad mõnes sipelgapesas ning saada igale putukale palve. Ja kui sellest ei piisa, siis saada palve iga sipelga igale jalakesele. Mine natuke maad edasi, seal on tee peal tuhandeid kive. Räägi nendega, palveta iga kivi eest – nad on sinu vennad. Saada igale sääsele, igale kärbsele, igale liblikale, igale linnule ja igale rohukõrrele palve. Räägi nendega ja siis kuulata – nad vastavad sulle.”
    Kapten Jack Kruze kehitas esialgu nõutult õlgu, mõistmata indiaanlase sõnade tähendust, jäi siis mõttesse ja ratsutas vaikides. Olles jõudnud raja ääres kasvava kähara pajupuu alla, peatas ta hobuse, silmitses puud ja jälgis, kuidas tuul tema väikeste roheliste lehtedega mängis. Siiani polnud Jack oma elus mitte ühegi puuga rääkinud ning seetõttu tulid esimesed sõnad pisut kõhklevalt:
    „Tere, ilus pajupuu, ma seisan siin, sest indiaani pealik saatis mind sinu juurde. Ma palun sind, et sa aitaks mind, teeks kõik, et minu missioon oleks edukas ja ma tooks navaho indiaanlased koju, neile uusi kannatusi tekitamata. Ma palun sinu lehtedes sahisevat tuult, et ta viiks minu tervitused, minu armusõnad kaugesse Californiasse, minu naisele Isabellale; ma palun, et sinu lehekesi paitav tuuleke silitaks minu väikese tütrekese Esmeralda põski ja annaks üle isa armastava suudluse. Ma toetan sind, puuke, oma mõtetes ja palun, et tormid sind säästaks ja vihmad annaksid sulle alati piisavalt juua.“ Jack, mõeldes kõikidele puu lehtedele, võttis ühe lehekese pihku, justkui nende esindaja ja sõnas: “Soovin sulle veel palju ilusaid suvesid! Ma tänan sind selle eest, et sa mind ära kuulasid.”
    Kapten Jack Kruze vabastas lehekese oma peost ja lahkus, tundes südames kergendust.

    Õhtu saabudes jäi kogu voor laagrisse. Voori saatval köögivankril trooniv kokk ja tema mustanahaline abiline olid juba teel olles valmistanud tubli õhtueine. Peale õhtusööki heitsid kõik magama, ainult vahisõdurid istusid lõkke ääres ja heietasid oma sõdurijuttu.Taevas oli täitunud pilvedega ja näha polnud ainsatki tähte, ümberringi valitses täielik pimedus. Pikkamisi lõke hääbus, rahuajast hooletuks muutunud valvesõdurid jäid tukkuma.
    Veidi peale keskööd ärkas kapten Jack Kruze tugevast kahinast telgi taga, miski kukkus tugeva mürtsatusega vastu furgooni ühelt poolt ja siis teiselt poolt telki. Furgoonidest kostis hõikeid, päriti üksteiselt, mis on juhtunud. Suur Piisonisarv oli hetkega jalul, käskis kõigil võtta püssid ja asuda kaitsele. Aga enne kui kapten Kruze jõudis telgist välja astuda, paisati telk ümber, telgipuud purunesid ja ta mattus telgi alla. Äkitselt kuulis ta enda kõrval kellegi rasket hingamist, mingit mõminat ja vänget higilõhna. Järsku liikusid paksud telgiriided korraga paigast, kapten Kruze lendas nende vahelt välja, kuid telk jätkas justkui hullunu karglemist furgoonide vahel. Tekkis üleüldine segadus; kartes vaenlase kallaletungi poeti kiiresti furgoonide alla, keegi tulistas püssist ja siis algas üleüldine püssiragin. Anti tuld metsikult hüpleva telgi pihta, sest see oli ainus liikuv olend, keda pimeduses võis märgata. Telk tegi veel mitu meeleheitlikku hüpet, siis langes maha ja jäid vormitu kuhilana lebama. Selle alt kuuldus rasket hingamist ja korinat, siis jäi kõik vaikseks. Suur Piisonisarv ronis esimesena furgooni alt välja, ligines ettevaatlikult telgile ja tonksas seda jalaga. Kapten Kruze astus ligi ja süütas välgumihkli, seejärel kostis furgoonide all lebavate meesteni kahe mehe mürisev naer – telgi all lebas karu. Kaunis Päevalill oli oma väikese pojaga vaikselt meeste juurde astunud ja kihistas endamisi naerda.
    Kuidas oli siinsetes paikades ringi kolav mehhiko karu sattunud furgoonide keskele, see jäigi saladuseks. Ilmselt oli ta toidujäätmete lõhna peale kohale ilmunud, seejärel segaduses ringi jooksnud ja telgi keskelt läbi tormanud, kuni püssipaugud ta elu lõpetasid. Suur Piisonisarv palvetas karu hinge eest ja palus andestust. Hommikul sõdurid nülgisid karu, lihakere anti kokale, naha omanikuks aga sai kapten Kruze, sest just tema telgi all jättis karu oma elu.
    Mitmeid päevi liikus voor ilma vahejuhtumiteta edasi, aina lähemale reservaadile. Ootamatult hakkas eespool paistma midagi musta; mida lähemale sellele jõuti, seda enam must laik laienes nii paremale kui vasakule ja ulatus kuni silmapiirini. Rohi oli põlenud, New Mexico kõnnumaal oli möllanud tulekahju. Nii kaugele kui silm seletas, oli maastik ühte värvi – must, igas suunas täiesti must. Ei paistnud ainsatki rohuliblet ega rohututti, kõrrelised ja preerialilled olid tule hävitavas hinguses põrmuks pudenenud.
    Korraks voor peatus ja kapten Kruze pidas endamisi aru, sest nüüd ei olnud teest enam mitte kõige vähematki märki. Samas aga tuli pidada õiget suunda, et jõuda Fort Summeri asukohta, mille lähedal paiknes navaho indiaanlaste reservaat. Kapten Jack Kruze pistis käe sadulakotti ja võttis välja väikese, vaskse sõjaväekompassi. Kaua aega jälgis ta kompassinõela rahunemist, pööras aeglaselt kompassi, seades selle näitusid ühele joonele voori poolt mahajäetud jälgedega, kehitas arusaamatuses õlgu ja klõpsas kompassikaane kinni. Tema kõrval sadulas istuv pealik Suur Piisonisarv muigas heatahtlikult, ratsutas voori ette ja asus seda juhtima.
    Pikkamisi maastikupilt muutus, aga mitte paremaks. Ümbrus oli endiselt silmapiirini must. Maapind polnud aga enam tasane, vaid lainjas. Kerge lainetusena vaheldusid väikesed mäeseljandikud orgudega. Kuigi maakoht polnud täiesti puudeta, polnud siiski näha midagi taolist, mis võiks vastata puu nimetusele. Enne tulekahju oli siin üksikult ja rühmiti kasvanud jaanileivapuid ja mezquite`sid ning teisi akaatsialiste perekonda kuuluvaid taimi. Leegid olid jäljetult hävitanud puude kerge sulgja lehestiku ja nende endistes kasvukohtades sirutusid söestunud tüved ainult mustaks põlenud oksi.
    Päike oli liikunud juba tublisti üle keskpäeva. Äkitselt osutas seersant Andreas käega eespool laiuva silmapiiri suunas:
    „Vaata, kapten! Näed neid?”
    „Mida, Andreas? Kus?”
    „Seal, silmapiiril! Näed nüüd?”
    „Näen, aga ei oska arvata, mis need on. Justkui vesipüks, aga võimatu, sest oleme merest liiga kaugel.”
    Lõunapoolsele horisondile oli äkki kerkinud kümmekond ronkmusta, hirmuäratavalt kõrget ja massiivset sammast; nende suurus, kuju ja asukoht muutus pidevalt. Kord seisid nad liikumatult paigal, siis liuglesid söestunud pinnal otsekui lendavad hiiglased, moodustades aeg-ajalt kummardudes ja üksteise vastu toetudes kõige veidramaid kujundeid. Rändurid mõistsid, et nüüd ähvardas neid senitundmatu, kohutav preeriaoht, ja need hirmuäratava koletised üha liginesid.
    Kohe, kui kummalisi kujusid märgati, jäi voor seisma. Kostis mustanahaliste jalameeste ja muulaajajate hirmuhüüatusi. Loomad peatusid vaistlikult, hobused värisesid ja korskasid, muulad karjusid kimedalt.
    Mustade sammaste poolt kuuldus kose mühinaga sarnanevat kähedat vihinat, vahetevahel nagu prahvatavaid kogupauke või kauget kõuekõminat.
    Aegamööda muutus mürin tugevamaks ja selgemaks. Hädaoht, mis see ka iganes polnud, lähenes. Kõikide silmad olid pöördunud sünge taeva ja ähvardavalt lähenevate sammaste suunas, mis näisid tahtvat rändureid puruks muljuda.
    Õhk oli veel puhas, aga kuum justkui küdevas ahjus. Äkitselt jõudis ränduriteni äge tuuleiil, mis tõstis üles musta tuhka ja kõrbenud rohukõrsi. Seejärel õhk selgines uuesti, aga mitte kauaks; järgmine tuuleiil oli veelgi tugevam ja mattis kogu voori tihedasse tuhapilve.
    Vahepeal oli tuul tõusnud veelgi, õhus kandus üle rändurite musta tuhka, tuhapilv aina tumenes ja tõusis kõrgele.
    „Katke hobuste, muulade ja iseenda pead kinni, hingake läbi riidetüki!” hüüdis Suur Piisonisarv üle tuule vihina.
    Kiiresti, mõistes et kaalul on elu ja kogu voori saatus, täideti indiaanipealiku käsk. Vankrid paigutati ringiratast. Erutusest ja hirmust värisevate kätega rakendasid muulaajajad loomad vankri eest lahti ja paigutasid nad vankrite taha tuulealusesse külge. Loomadele tõmmati peakotid pähe. Seejärel kinnitati vankrite puldankatted tugevate köitega, et marutuul neid ära ei viiks. Kõik kogunesid ühte hunnikusse vankriteringi sisse ja katsid end riidetükkidega nii tihedalt kui võimalik. Ja oli ka viimane aeg; koheselt saabus pilkane pimedus, ulgumise ja kõuekärgatuste saatel tormas must pilv rändureile peale, põrkus vastu vankreid, pudenes pihuks ja põrmuks ning puistas kogu voori üle paksu tuhakihiga. Hingamine muutus raskeks, ajuti valdas rändureid lämbumistunne, paistis, et hukk on vältimatu. Õnneks tormi-iilid hetketi vakatasid, andes ruumi hingamiseks, aga seejärel möllasid veelgi ägedamalt ümber vankrite, ulgusid rattakodarates ja rebisid vankrite puldankatteid. Vaistlikult laudjaga tuule poole pöördunud muulad seisid vankrite taga täiesti vaikselt, peale tuuleiilide vihina ja tormi käheda möirgamise polnud midagi kuulda.
    Äkitselt kõik ümberringi vakatas. Saabus ebamäärane vaikus, mis tundus olevat sama kohutav kui tormi möirgamine. Kapten Kruze pistis pea teki alt välja: taevast langesid aeglaselt mustad kübemed, justkui mustad lumehelbed tuuletul talvepäeval.
    Kõik ronisid ehmunult ja äkitselt saabunud vaikusest üllatunud nägudega tekkide ja riidetükkide alt välja. Järsku puhkes seersant Andreas naerma:
    “Kapten Kruze, sa näed välja justkui neeger!”
    Kõik vaatasid üksteise otsa – nüüd paistis, justkui koosneks kogu voorirahvas ainult neegritest – näha polnud mitte ainsatki valget nägu, ainult kergendustundest ja õnnelikust pääsemisest säravad silmamunad ja valged hambad välkusid süsimustades nägudes. Neegrid naersid laginal, ja heameeleks oli ka põhjust – ainult nende näovärvi polnud kõrbetorm suutnud muuta.
    Lõunataevas selgines, taevakaarele ilmus jälle päike ja mustade tuhahelbekeste sadu lakkas. Muulad rakendati ette, voor seadis ennast rännuvalmis, et teekonda jätkata. Aga enne teeleasumist osutas Suur Piisonisarv lõunasuunas, sinna, kus säras päike ja silmapiiril paistis üksik küpressipuu.
    “Seal teeme peatuse, ja edasi pole enam kaugel Fort Summeri kindlus.“ Navaho pealiku hääles oli mingi ebamäärane, vaevu tajutav kurbuse vari.
    Voor pidas suunda küpressipuule. Päikeseloojangul jõuti selle juurde. Suur Piisonisarv palus vooril peatuda ja kutsus kapten Jack Kruze endaga kaasa, küpressipuu alla. Nende kõrval sammus Kaunis Päevalill, Väle Hirv Kes Elab käekõrval.
    Suur Piisonisarv pöördus oma väikese poja poole:
    “Siin puhkab sinu vend, Väle Hirv. Vaata oma silmadega, vaata tähelepanelikult, läbi sinu silmade näeb sinu surnud vend.”
    Suur Piisonisarv asus palvetama.

    Navaho pealiku poeg
    Väle Hirv Kes Elab,
    sa oled sündinud siia kaunisse
    maailma!
    Puju ja mäed,
    säravad punased kaljuseinad
    ja purpursed kanjonid,
    punahirved mäenõlval
    ja kotkad pilvede all,
    seedripuud ja erksad kõrbelilled,
    valged pilved suvetaevas
    ja vilkuvad tähed karges öös
    – need kuuluvad nüüd sulle.

    * * *

    Mida lähemale jõuti reservaadile, seda enam kohati indiaanlasi, kes olid kannatamatusest asunud omal jõul koduteele. Kurnatud ja vaevatud navaho naised, aukuvajunud silmadega lapsed, pigem inimvared kui inimesed, istusid jõuetult raja ääres.
    Kapten Kruze andis käsu korjata need välimuselt õnnetud, kuid hinges siiski õnnelikud inimesed vankritele ja lohistitele, määras saatjateks mõned oma eskadroni sõdurid, nendega liitusid navaho sõjamehed, ja osa voorist asus maasikakuul liikuma vastupidises suunas, navahode kodupaika, Bonito kanjoni.

    1868. aasta punaste õitsvate liiliate kuul lähenes kogu navahode voor oma kodupaigale. Kui nad nägid enda ees tuttavaid mäetippe, ei suutnud nad seda uskuda; nad oleksid tahtnud oma maaga juttu ajada – nii väga armastasid nad seda maad ja mõned vanad mehed ja naised nutsid rõõmupisaraid.
    Pealik Suur Piisonisarv oli juba varem mitmeid kuid oma sõjameestega rassinud tööd teha, ehitades tagasipöörduvatele navahodele onne. Mitte keegi ei tohtinud jääda lageda taeva alla. Terve talve oli Suur Piisonisarv küttinud hirvi, suitsetanud ja kuivatanud liha, valmistanud pemmikani. Kevadel istutas ta Bonito jõeäärsetele põllulappidele maisi. Tema suguharu liikmed pidid koju jõudes tundma ennast õnnelikena. Suur Piisonisarv tahtis, et alati oleks neil kolm asja – kodupaik, armastus ja söök.
    Järgmisel päeval peale kojujõudmist söödi korralik hommikueine. Pealiku naine Kaunis Päevalill istus hommikupäikesest valgustatud onni ees, kammis oma pikki süsimusti juukseid ja põimis siis tagasi palmikutesse, sõlmis neisse siniseid linte. Seejärel riietus oma parimasse seelikusse ja asetas jalga kaunite, värvikirevate mustritega mokassiinid. Nähes kapten Jacki Kruze imestunud pilku, sõnas: “Täna pealik Suur Piisonisarv võtab välja oma Püha Piibu ja läheb sellega mööda küla. Me järgneme talle.”
    Kapten Jack Kruze riietus indiaanlaste riietesse: hirvenahast püksid, mida kaunistasid eredavärvilised, kaunilt tikitud lampassid, seemisnahast särki, mida ilustasid rohked narmad; jalga tõmbas värvikirevad mokassiinid. Nüüd sarnanes ta indiaanlasele, ainult hele näovärv ja pikad päikeses pleekinud juuksed andsid teada, et tegemist ei ole Suure Piisonisarve suguharu liikmega. Samas aga tekitasid tema pikad, üle õlgade ulatuvad juuksed imetlust ja lugupidamist – navaho indiaanlased põlgasid meest, kes kandis lühikesi juukseid või kelle pea oli hoopis paljaks pöetud, justkui skalpeeritud. Nad olid arvamusel, et inimese vaimne vägi peitub juustes, ja see oli ka üheks põhjuseks, miks vaenlaselt skalpe võeti – niiviisi saadi tema vaimujõud endale. Eurooplased, teades taolist indiaanlaste uskumust, ajasid enne indiaanlaste vastu sõdima minekut pea täiesti paljaks, et peale haavata saamist ja indiaanlaste kätte sattumist hoida ära skalpeerimine.
    Pealik Suur Piisonisarv valmistus pühaks toiminguks. Enne kui asuda Püha Piipu peidukohast välja võtma, puhastas oma käsi, hoides neid onni ees põleva lõkke suitsus. Seejärel tõusis väärikalt, pomises endamisi pühi sõnu ja astus onni; suundus selle kaugemasse nurka ja kohmitses seal tükk aega. Onniava oli laialt avatud ja selle ette kogunenud rahvas seisis hardas vaikuses. Suur Piisonisarv väljus onnist, hoides õrnalt kätevahel Püha Kotikest. Ta istus, väärikalt ja aeglaselt. Sõlmis pikkamisi kotisuu lahti ja võttis sealt välja piibukompsu. Nüüd alustas ta laulu – laulis aeglaselt ja pidulikult piisonist, antiloobist, hirvest, hundist, karust, ja oma laulu saatel, ikka aeglaselt ja väärikalt, sõlmis lahti piibukompsu; keris selle ümbert seemisnahatüki, siis punase riidetüki, seejärel sinise, kollase ja rohelise, ning nähtavale ilmus Pühast punakaspruunist kivist piip. Selle pikk vars oli rikkalikult kaunistatud eredavärviliste kotkasulgedega.
    Pühalikul ilmel hoidis Suur Piisonisarv piipu käes, tõstis selle kõrgele, päikese suunas, langetas telgi põrandale, tänades maad, osutas piibuga iga ilmakaare suunas, seejuures soovis kõigile head jahi- ja lasteõnne. Olles onni ees püha rituaaliga ühele poole saanud, pealik tõusis.
    Aeglaselt, hoides enda ees piipu, liikus Suur Piisonisarv mööda onnidevahelist rada. Tema järel venis pikk rodu: mehed, naised ja lapsed. Kõik laulsid ja tantsisid. Aeglaselt tegi pealik, ja tema järel kõik külaelanikud, ringi ümber onnide ja pöördus tagasi. Enne oma onni sisenemist jäi Suur Piisonisarv seisma, suunas Püha Piibu kapten Jack Kruzele ja sõnas pidulikud:
    “Nüüdsest oled sa meie suguharu liige. Sinu nimi on – Valge Mees Kes Tõi Navahod Tagasi Koju.“
    Onni sisenemisel osutas Suur Piisonisarv veelkord iga ilmakaare suunas ja astus onni. Keegi temale ei järgnenud, sest Püha Piip tuli sisse pakkida ja asetada peidikusse kõigi silme eest varjatult.

    * * *

    Kodusõda oli lõppenud aastaid tagasi. Otsa oli saanud ka kangelaslik-romantiline loomade ajamine üle preeriate ja mägede. Raudtee oli jõudnud peaaegu igasse suuremasse Ameerika asulasse ja veiseid transporditi loomavagunites, ja selles oli romantikat väga vähe või puudus hoopiski.
    Navahod, need, kes olid Pisarate rajalt eluga naasnud kodupaika, imeilusasse Bonito kanjonisse, rassisid palehigis oma oa-, meloni-, tubaka- ja maisipõldudel ning istutasid uuesti neile armsaid virsikupuid.
    “Rootsi” eskadroni seersant ja kodusõja veteran Andreas lõpetas West Pointi Sõjaväeakadeemia ja teenis Ühendriikide regulaarväeosas ohvitserina. Vaatamata sellele, et sõjaväeteenistusega seotult tuli leitnant Andreasel sageli vahetada elukohta, saatis teda kõikjal truu naine dona Bella; tema vanem vend, hispaania vana aadlisuguvõsa juurtega don Jesus, oli uhke – minu õemees on Ühendriikide ohvitser!
    Kapten Jack Kruze ja dona Isabella elasid Californias, Jacki vanaisalt Georg Kruzelt pärandusena saadud rantšos Yerba Buena lahe ääres, mis siiski kandis juba aastaid San Francisco nime. Nende kuueaastane pisitütar Esmeralda, värvikirevad kalkunisuled tumedates lokkis juustes lehvimas, jooksis mööda õude ringi ja kilkas:
    “Minu vaarisa Georg Kruze oli indiaanlane, eesti suguharu viimane pealik…”

    * * *

    Ühendriikide sõdurid vedelesid kasarmutes. Regulaarväeosa valvesõdur Joe istus soojal keskpäevatunnil Fort Defiance`i värava esisel muldril roosipõõsaste varjus. Kollaste ronirooside ja kuslapuude üksteisest läbikasvanud õiepuhmad ümbritsesid teda uimastava lõhnapilvega. Joe hingas sügavalt sisse, ohkas endamisi vaikselt, ja asus igavust peletama oma tavalisel moel – kõmmutas kuuelasulisest colt-revolvrist päevalilleõiel turnivaid herilasi.
    Olles sellest tegevusest tüdinenud, vajus Joe unistustesse. Ta hinge tabas ootamatult ja valuliselt koduigatsus. Isakodu Missouris kerkis silme ette ääretult kauni ja helgena, imepärase õnnemaana. Silme ette ilmusid ammuunustatud hetked – kaunis päikepaisteline kevadhommik, aias õitsevad õunapuud, koduaeda ääristavad sügiseselt kolletunud lehtedega vahtra- ja haavapuud, talvel härmatisega kaetud mets rantšo põhjaküljel… Joe nägi ennast kuueteistkümneaastase poisina pikutamas koduaias punase sõstra põõsa taga. Päike paistis palavalt. Aias oli vaikne, tunda polnud väiksematki tuulehõngu. Mööda rohukõrt ronisid kimalased ja pugesid siis valgesse ristikheina. Aia ääres kasvasid üksildased kõrged pärnad. Aega-ajalt nende ladvaoksad kõikusid veidi – üle ääretu maisipõllu oli okstesse jõudnud üksik kerge tuuleiil. Paksu rohelisse lehestikku uppuv kuslapuu ronis mööda majaseina üles. Ta lõhn oli nii tugev, et summutas kõik teised aialõhnad…
    Tunnimees Joe heitis selili, et veidi tukastada, ja kui ta uuesti silmad avas, paistsid otse tema näo ees kellegi paljad roosad varbakesed ja päevitunud jalasääred – indiaanitüdruk Päikselõõm, kes juba nädala jagu päevi armunult Joe`d piilus, oli vaikselt ligi hiilinud. Aga enne, kui noormees jõudis tüdrukut kõnetada, oli ta läinud…
    Joe heitis uuesti selili ja suunas pilgu erksinisesse New Mexico taevasse, selle kõrgel kuplil puuvillapallidena ujuvatele pilverüngastele; pilvede all, kordagi tiibu liigutamata, liuglesid kotkad. Joe oleks tahtnud linnuna lennata kõrgel, lennata kaugele, lennata koju… Noormehe hinge tabas ääretu nukrus ja üksindustunne; dramaatilise hingestatusega asus ta ümisema kodusõjapäevade sentimentaalset laulukest.

    Kui mind matate,
    leidke mulle paigake Läänes,
    kus päikest ja pilvi ja tuult,
    kus hobu kappab lilleõites väljal
    ja mokassiinides neiu astub üle mu kalmu.
    Ärge tehke mu hauale aeda;
    ma puhkan rahus,
    vaid vaikselt ohkan,
    ja keeran teise külje…

    Äkitselt asus Joe kätega vehkima, justkui oleksid tulivihased herilased talle kallale tormanud – armunud indiaanitüdruk oli uuesti Joe seljataha hiilinud, kõditas põldheinaga noormehe kõrvalesta, ning koheselt kuuldus Joe peakohal hele, pisut õrritav naer…

    Viimsis, 2010

    Sõnaseletused ja tõlked.

    Aaker – inglise ja põhja-ameerika pinnaühik, võrdub 0,4 hektariga.
    Azotea – katusrõdu Mehhikos ja Texases.
    Americana – ameeriklanna (hisp.k.)
    Adiòs – hüvasti! (hisp.k.).
    Atelaje – rakend (hisp.k.).
    Attends! – Oota siin! (pr.k.).
    Almuerzo – hommikusöök (hisp.k.).
    Ami! – sõber! (pr.k)
    Ay dios! – oh jumal (hisp.k.).
    À votre santè! – Terviseks (pr.k.).
    Bastion – relvastatud kaitsetorn kindlusemüüris.
    Battle Flag – Konföderatsiooni maavägede lipp.
    Black – must (ingl.k.).
    Buen provecho! – Head isu! (hisp.k.).
    Buenos dias, caballero! Esta usted mexicano – Tere päevast, härra! Kas olete mehhiklane? (hisp.k).
    Buenas tardes! – Tere õhtut! (hisp.k.).
    Bushwacker – võsahulgus (ingl.k.). Konföderatsiooni toetav siss.
    Broug – lihtne parkimata nahast king.
    Billet doux – armastuskiri (pr.k.).
    Bienvenido! – Tere tulemast (hisp.k.).
    Bigotillo – vurrukesed (hisp.k.).
    Borracho – lakard (hisp.k.)
    Bon appetit! – Head isu! (pr.k.).
    Bonne nuit! Merci beaucoup! – Head ööd! Südamlik tänu! (pr.k.).
    Bonsoir! – Tere õhtust (pr.k.).
    Bonito – ilus (hisp.k.).
    Blues – kurvameelsus, masendus (ingl.k.).
    Bluus – muusikažanr ja stiil, mis kujunes välja neegrite spirituaalidest ja töölauludest.
    Burboon (Bourbon) viski ehk Ameerika viski – selle hulka kuulub ka Tennessee viski, mis erineb teistest oma lõpptöötluse poolest, kus viski filtreeritakse destilleerimisel läbi vahtrapuusöe. Tennessee viski kohta kasutatakse nimetust Sour Mash. “Mash” on segatud nisu, rukki ja maisi linnastest, “sour” tuleb allikavees hapendumisest. Reeglina peab burboonis olema 51 % maisi.
    Caballero – ratsanik; rüütel, härra (hisp.k.)
    Camarada – seltsimees, sõber (hisp.k.)
    Calzoneros – ratsapüksid (hisp.k.).
    Caracara – kullitaoline röövlind.
    Caramba – kurat võtaks (hisp.k.).
    Cercus – küünal- ehk sammaskaktus, püstakas (kuni 18 m kõrgune) või lamav toredate õitega taim.
    Confederate States Colored Troops – Konföderatiivsete Osariikide Värviliste Väeüksused (ingl.k.).
    Cuadrilla – salk, jõuk (hisp.k.)
    Chuckline-rider – noosimees (ingl.k.).
    Chuck – kauboitoit, mis koosnes pekist, loomalihast, leivast ja kohvist.
    Chuckwagon – köögivanker (inl.k.).
    Comida – lõunasöök (hisp.k.).
    Dally – kanepist punutud lasso.
    Desperaado – hulljulge inimene, kes on valmis mis tahes meeletule teole; bandiit.
    Desayuno – varajane hommikueine (hisp.k.)
    Defiance – väljakutse, trots (ingl.k.)
    Douceur – meelehea (pr.k.).
    Doncella – teismeline tütarlaps (hisp.k.)
    Embriagado – purjus (hisp.k.).
    Enagua – alusseelik (hisp.k.).
    El güero – valgevereline, blond (hisp.k.).
    Entiende usted? – kas saate aru (hisp.k.).
    Estos ojos tan lindos y tan expresivos… – teie nii ilusad ja sügavad silmad (hisp.k.).
    Es posible, muchas gracias – võib olla, suur tänu (hisp.k.).
    Escopeta – väike vintpüss (hisp.k.)
    Faarvaater – laevatee, laevasõiduks kõlblik jõeosa.
    Faro – kaardimäng, milles kõik mängijad mängivad kaartide jagaja vastu.
    Filles à la cassette – ehtekastikesega tüdrukud (pr.k.).
    Frisòn – friisi tõugu hobune (hisp.k.).
    Föderatsioon – mittesuveräänsete riikide (osariikide, liidumaade) ühendus, millel on tugev keskvõim, liiduvalitsus, keskvalitsusele alluvad riiklikud organid, ühtne sõjavägi ja välispoliitika.
    Ganaderia – karjakoppel (hisp.k.).
    Glasii – madal muldvall kindluse piirdekraavi ees.
    Gringo – umbkeelne välismaalane; võhik (hisp.k.).
    Grande suerte! – Suur kivi kotti! (hisp.k.).
    Grubline riders – kostilised (ingl.k.).
    Grub – toit (ingl.k.).
    Hacienda – suurmaaomand, mõis (ka härrastemaja) Mehhikos, Texases ja Lõuna-Ameerikas.
    Hacendado – mõisnik (hisp.k.)
    Hasta – nägemiseni (hisp.k.).
    Hasta la vista! Hasta luego! Adiòs!” – Nägemiseni! Peatse kohtumiseni! Head aega! (hisp.k.).
    Hello! Bonjour! Bonjour mademoiselle, monsieur! Entrez, entrez! – Tere! (ingl.k.) Tere päevast! Tere preili, härra! Sisenege, sisenege (pr.k.).
    Hikkoripuu – pähklipuutaoline väärispuuliik.
    How are joy? – Kuidas läheb? Kuidas käsi käib? (ingl.k.).
    Holster – sadulatasku, kabuur.
    Hola! – Tere! (hisp.k.).
    Innishauen – Innishowenis valmistatud viski.
    Jaqueta – jakk (hisp.k.).
    Jacal – nii nimetavad mehhiklased oma hütte.
    Jard – inglise pikkusmõõt, võrdub 0,9144 m.
    Javhawker -kullpasknäär (ingl.k.). Uniooni toetav siss.
    Je voudrais prendre un cocktail – ma sooviksin kokteili (pr.k.).
    Juka – palmliilia ehk tääkliilia.
    Jõgede Ema – Mississippi.
    Jänki – algonkinidel oli raske hääldada inglastest tulnukate nimetust english (jingliis või jingiis) ja nad hääldasid – yankees (jänkid).
    Kahvanägu – valged ise nimetasid ennast esialgu naljatades nii, vastandina punanahkadele.
    Kasematt – tugeva konstruktsiooniga ruum kindluses relvade, meeskonna ja tagavarade kaitseks vaenlase pommitamise vastu.
    Kastanjett, kastanjetid – puust kõristid; asetatakse sõrmede otsa ning kaunilt käsi ja sõrmeotsi liigutades lüüakse rütmi.
    Kitty – kiisu (ingl.k.).
    Komantšid – endise suure sõjaka indiaani hõimu liikmed.
    Koiott – preeriahunt.
    Konföderatsioon – riikide liit; lepingu alusel kestvalt liitunud, kuid suveräänsuse säilitanud riikide liit.
    Kotkapealik – nii nimetasid indiaanlased Uniooni armee kõrgemaid ohvitsere, kelle pagunitel oli kotka kujutis.
    Kotiljon – prantsuse peotants XVIII sajandist.
    Kuuguar e. puuma – lakata lõvi meenutav hallpunakas kiskja.
    Kvarteroonipoiss – mulati (poolneegri) ja valge järeltulija.
    Kreool – Ameerikasse rännanud romaani rahvaste (hispaanlaste, portugallaste, prantslaste) järeltulija.
    Landgang – käigulaud laevalt kaile.
    Ladròn – röövel, lurjus (hisp.k.).
    Le bifteck, les fruits à la Chantilly – biifsteek, puuvili vahukoorega (pr.k.).
    Le jus de raisin – viinamarjamahl (pr.k.).
    Les Indiens – indiaanlased (pr.k.).
    Los indios – indiaanlased (hisp.k.).
    Los tejanos – teksaslased (hisp.k.).
    Maamarssal – sherifi abi
    Maasikakuu – juuni.
    Maldito! – neetud! (hisp.k.).
    Markitant – sõjaväega kaasaskäiv kaupmees, kes müütab sõduritele tarbe- ja toiduaineid.
    Matšute – pika teraga jahinuga (hisp.k.).
    Merci! – Tänan! Aitäh! (pr.k.).
    Mestiits – valge ja indiaanlase segavereline järglane.
    Mess, messiruum – laeva söögiruum.
    Metsriisikuu – august.
    Mezquite – liik akaatsialisi.
    Mezcal – agaavist aetav puskar Mehhikos.
    Mehhiklased – Ühendriikides levinud käibeväljend; selle mõiste alla kuulusid
    varasemate Mehhiko kolonistide – hispaanlaste ja prantslaste järeltulijad -,
    kes 1848. aasta Mehhiko sõja järgselt asusid mitte enam Mehhiko
    Vabariigi territooriumil, vaid Ühendriikide poolt Mehhikolt äravõetud alal,
    millele omistati nimetus – New Mexico.
    Oma kodupaigas, uue nimetusega New Mexico`s, elavad indiaanlased ei
    olnud ameeriklased ega ka mitte mehhiklased, nad ei saanud Ühendriikide
    kodakondsust. Neid hakati nimetama sentimentaalselt Ameerika lasteks.
    Mustàng, mustang – metshobune; põlvneb Euroopast Ameerikasse toodud hobusest.
    Mustanger – elukutseline metshobuste (mustangide) püüdja ning ratsastaja.
    Monte – hasartmäng kaartidega; harrastatakse eriti Hispaanias ja Mehhikos.
    Muchacha – tütarlaps (hisp.k.).
    Muchas gracias! – Suur tänu! (hisp.k.).
    Mil demonios – tuhat kuradit (hisp.k.).
    Mil gracias! – tuhat tänu (hisp.k.).
    Mulatt – neegrite ja valgete segaverelised järglased.
    Mon dieu! – Mu jumal! (hisp.k.).
    Navahho, navajo (navaho) – athabaskide hulka kuuluv indiaanlaste hõim Arizona ja New-
    Mexico põhjaosas.
    Naval Jack – Konföderatsiooni merejõudude lipp.
    Nopal – liik kaktusi.
    Not bad, thanks! – Tänan, pole viga! (ingl.k.).
    Onza – kuldmünt väärtusega 80 peseetat.
    Pakpoord – laeva vasakpoolne parras tagant vaadatuna.
    Parapett – laskeavadega kivisein kindlusemüüri peal.
    Pardon? Je nài pas compris – Kuidas, palun? Ma ei saanud teist aru (pr.k.).
    Pemmikan – sulatatud rasvaga ja tambitud metskirsside või pohladega segatud, kuivatatud ja peeneks hõõrutud liha, mis piisonimagudesse paigutatuna hästi säilis.
    Peoon – pool-orjana peetav põllutööline Ladina-Ameerika maades.
    Pekaar e. nabasiga – Ameerika metssiga.
    Perfectamente – suurepäraselt (hisp.k.).
    Picayune – väike hõbemünt, väärtusega 1/10 dollarit või ½ hispaania reaali.
    Pikknoad – nii kutsusid indiaanlased valgeid, sest nii esimesed Põhja-Ameerika mandrile tulijad, kui ka hilisemad inglastest sõjamehed kandsid puusal mõõku.
    Please? – Palun? (ingl.k.).
    Poteen – iiri viski.
    Posada – võõrastemaja (hisp.k.).
    Punanahad – valgete poolt indiaanlastele antud nimetus; tegelikult on nende nahavärv pruunikas või kollakas-oliivne, mitte aga punaka varjundiga; samas, kui nad võidsid oma nägu ja keha karurasvaga, et kaitsta nahka kõrveta päikese eest, nägid nad välja punanahksetena.
    Pueblo, pueblod – küla, külad (hisp.k.). Praeguse Arizona ja New Mexico aladel Rio Grande jõe läheduses elanud indiaanlased ehitasid saviplonnidest elamuid, mille katus tehti pilbastest, rohust ja mudast ning mida toetasid palgid. Neid elamuid ehitati suurte terassidena kanjoniseina mööda ülespoole. Taoline tohutu, Pueblo Bonito elamukompleks oli Chaco kanjonis ehitatud juba 900 .a. p.Kr., sellel oli viis korrust ja ligikaudu 700 ruumi.
    Puebloindiaanlased – peamiselt põllundusega tegelevad indiaanlased, kes elasid kanjonites pueblo külades ja kasvatasid astangulistel mäeveerudel ja niisutatud põldudel teravilju, meloneid, maisi, ube, tubakat.
    Punaste õitsvate liiliatekuu – juuli
    Querido – armsam (hisp.k.)
    Rancho (rantšo) – majapidamine, põllumajandus- või karjatalu.
    Reeling – rinnatis ümber laevalae serva.
    Regulaatorid – vabatahtlikud politseisalgad, kellel oli õigus kurjategijat areteerida.
    Suveräänne – iseseisev, teistest võimudest sõltumatu.
    Suveräänsus – kõrgemad õigused; riigi täielik sõltumatus teistest riikidest nii sise- kui välispoliitikas.
    Sambo – indiaanlase ja neegri segavereline järglane.
    Santos dios! – püha jumal (hisp.k.).
    Santa Maria – püha Maarja (hisp.k.).
    Sapristi! – Kurat võtaks! (pr.k),
    Saraape – ratsutamisel teiste riiete peal kantav suurem nelinurkne villane riidetükk pea-avaga keskel.
    Senjoora – proua (hisp.k.).
    Senjoriita – preili (hisp.k.).
    Skalp (scalp) – ei ole indiaani päritoluga, vaid on ingliskeelne „peanaha” nimetus.
    Sellest tuletatud scalping (skalpeerimine) tähendaks sõna-sõnalt:
    peanahka maha võtma.
    Skvood – indiaanlannad, ohvitseride (jänkide) kallimad.
    Sobrina – venna- või õetütar (hisp.k.).
    Southerner – lõunamaalane (ingl.k.).
    Soiled horse – määrida hobusele (ingl.k.).
    Suerte! – Kivi kotti! (hisp.k.).
    Si, esto acuerdo – jah, ma olen nõus (hisp.k.).
    Široko – Arizonases ja New-Mexicos esinev lämmatavalt kuum tuul.
    Tipi – piisoninahast püramiidjas telk, mida kasutasid kõik preeriahõimud.
    The Indians – indiaanlased (ingl.k.).
    Toi amèricain, hein? Anglais pas bon! – Sa oled siis ameeriklane? Inglased pole head!” (pr.k.).
    Tomahoogid – indiaanlaste sõjanuiad, mille jämedama otsa sees oli kivi. Alles valgete tulekul asendati kivi valgetelt saadud raudteradega – tommahik, inglise keeles – tomahawk.
    Thank yoy for your hospitality! – Tänan Teid külalislahkuse eest! (ingl.k.).
    Tu ne parles pas francais? – Sa ei räägi prantsuse keelt? (pr.k.).
    Trapper – Põhja-Ameerika karusnahakütt.
    Tähepealik – nii nimetasid indiaanlased Uniooni armee kõrgemaid ohvitsere, kelle pagunitel oli tähe kujutis.
    Tüürpoord – laeva parempoolne parras tagant vaadatuna.
    Unioon – keskvõimule alluvate, mittesuveräänsete riikide (osariikide) liit.
    Vagabundo – rändur, hulkur (hisp.k.).
    Vàlgame dios! – jumal hoia! (hisp.k.).
    Valet de tout – isiklik teener (prk.k.)
    Vamos! – lähme! (hisp.k.).
    Vaquero – karjane (hisp.k.)
    Vöör – laeva esiosa.
    Yega pinta – tähniline mära (hisp.k.).
    Yes, beefsteak, and Whiskey. Thanks! – Jah biifsteek, ja viski. Tänan! (ingl.k.).
    Y cena – õhtusöök (hisp.k.)
    Öökuninganna – liik kaktusi.
    I. Dixie – Lõuna, Ameerika Lõuna (ingl.k.) või Dixie`s Land, Dixieland, the South.
    II. Dixie – sõdurikatelok, rännakukatelok (sõjanduses).
    I. Land – maapind, maa, pinnas.
    II. Land – maa, riik, piirkond.

    Black Jack Kitty`s old time quality Tennessee sour mash WHISKEY; distilled and bottled by Black Jack Kitty distillery; Huntsville, Tennessee; Est Co reg. In 1866; BLACK JACK KITTY`S Tennessee Whiskey.
    This are, sippin`whiskey is made at Black Jack Kitty`s in Huntsville, Tennessee, using pure cave spring water and a unique mellowing process perfected by Mr. Black Jack Kitty in 1866.
    The distinctively pleasing flavor is the reason we`ll always stay faithful to the slow, time-honored methods our founder insisted upon.
    “Every day we make it, we`ll make it the best we can” That`s what Mr. Black Jack Kitty always promised. And, we assure you, we`re still living by his promise at Black Jack Kitty`s today.

    Tõlge:
    “Black Jack Kitty`s” vanast ajast kvaliteetseks peetud Tennessee viski; destilleeritud ja villitud Black Jack Kitty piiritusetehases Huntsvilles, Tennessee osariigis; ettevõte asutatud 1866;
    BLACK JACK KITTY`S Tennessee viski.
    See rüübatav viski on toodetud Black Jack Kitty`s Huntsvilles, Tennessee osariigis, kasutades puhast maa-alustest koobastest pumbatud allikavett ja unikaalset Hr. Black Jack Kitty poolt 1866.a. Täiustatud valmimisprotsessi.
    Silmatorkavalt meeldiv maitse on põhjus, miks me jääme alati truuks ettevõtte asutaja poolt nõutud aeglastele, auväärselt vanadele meetoditele.
    “Me teeme seda iga päev, me teeme seda nii hästi kui me suudame” – seda oli Hr. Black Jack Kitty alati lubanud. Ja “Black Jack Kitty`s kinnitab, et elab tänagi tema lubadustest lähtudes.

    Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s