Meresoolased huuled. Esimene raamat.

Autor: Uido Truija

Kõigepealt lõi Suur Vaim metsa ja ümbritses selle ääretu veteväljaga. Paigutas metsarüppe siia-sinna järvesilmi, sättis nende vahele voolama jõed, jõekesed ja ojad. Elustas loodust loomade, lindude ja inimestega, veekogudesse puistas kalu. Kinkis neile armastuse ja söögi. Laotas siis üle mõõtmatu metsalaane ja mere helesinise taevakupli ning selle alla hõljuma pilved. Kõik see, mis juhtus hiljem, ei ole enam Suure Vaimu kätetöö.

Irokeesi-indiaanlaste uskumus

SISUKORD

Esimene peatükk. Adam Johann von Krusensterni lapsepõlvekodu Hagudis. Õpingud Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuses. Esimene merelahing.

1635.aasta septembri vihmasel päeval väljus Stockholmi sadamast väike kahemastiline luup. Luubi fokkmast kandis kolme raapurje, tagumisse masti oli heisatud nelinurkne kröitseil ja selle all asetses suur kolmnurkne ladina puri. Lühikesel pukspriidil püüdis tuult kaks kliivrit. Laeva ülemisel tekil asetsesid kummaski pardas neli suurtükki, kaitseks mereröövlite eest.
Laev manööverdas skäärides ja liikus tasasel käigul edasi, avamerele. Taevas oli selge, puhus paras läänetuul, luup õõtsus rahulikult ja ühtlaselt madalatel lainetel. Päike näitas keskpäeva. Õhtu hakul jõudis laev skääride vahelt välja Läänemerele. Tuul oli tugevnenud, rasked tinahallid lained peksid vastu parrast, lennutades veepritsmeid üle laevalae. Idataevasse ilmusid mõned üksikud tumedad pilverünkad, kuid läänekaar oli pilvitu. Suur kollakas-punane päikeseketas vajus Läänemerre, ennustades püsivat ilma ja rahulikku ning kiiret meresõitu. Ainult väike, peaaegu olematu tume viirg horisondil võis anda tähelepanelikumale vaatlejale märku, et oodata võib ka olulist ilmamuutust.
Schleswig-Holsteini hertsog Friedrich III oli Gottorpis valmis seadnud ja teele läkitanud suurejoonelise ekspeditsiooni, et uurida eurooplastele kaugeid ja eksootilisi maid, milledeks olid Moskoviitiat ja sellest veel kaugemaid alasid – Väike-Aasia, Pärsia. Laev oli teinud sissesõidu Stockholmi ja nüüd purjetas Läänemerel, eesmärgiga jõuda Neeva jõe suudmesse, et mööda maismaad jätkata teekonda Moskvasse.
Ekspeditsiooni koosseisu kuulus Tüüringist pärit jurist, Schleswig-Holsteini hertsogi saadiku staatuses õuenõunik Philipp Crusius ja tema sõber, samuti saadiku staatuses Adam Õlschläger, kirjanikunimega Adam Olearius. Kolmekümne üheksa aasta vanune Philipp Crusius valdas keeli, oli mitmekülgselt haritud ja suurepäraste kommetega. Pikka kasvu, laiaõlgsele mehiste näojoontega härrasmehele olid osaks saanud paljude daamide kuumad sosinad, meelitus- ja armusõnad; ta oli tunda saanud nende kirglikke käsivarsi ümber kaela, kuid ikka oli ta jäänud endale kindlaks ega kiirustanud abiellumisega. Ka tema sõber Adam Olearius oli saanud suurepärase hariduse ja kasvatuse, oli rännuhimuline ja omas kalduvusi teaduslikuks tegevuseks.
Etterutates tuleb märkida, et Adam Oleariusest sai hiljem tuntud saksa kirjanik ja õpetlane. Ta kirjutas oma rännakutest raamatu „Reis moskoviitide maale ning Moskva kaudu Pärsiasse ja tagasi”. Raamat tõlgiti paljudesse keeltesse. Philipp Crusiusest aga sai Tallinna jõuka linnakodaniku korralik koduväi, kelle nime tegid maailmakuulsaks järeltulijad.

Philipp Crusius ja tema reisikaaslane Adam Olearius nõjatusid reelingule, nautides kaunist päikeseloojangut. Aegamisi kadus tohutu suur helendav päikeseketas Läänemere voogudesse. Horisondi taha vajunud päike värvis kogu taevaveeru imekaunite kuldsete, helekollaste ja roosade värvidega. Pikkamisi värvid kustusid ja taevas süttisid tähed, näidates meremeestele teed ööpimedusega kaetud veeväljal. Terve öö ja ka järgneva päeva purjetas laev ühtlases tuules, õhtuks jõuti Soome lahe suudmesse. Tuul pöördus paremasse pardasse, tuulepealsesse taevakaarde ilmusid hallid pilved.
Hommikuks oli kogu taevalaotus täitunud pilvedega; madalad tinahallid pilvesagarad venisid üle Soome lahe. Tuul puhus üha valjemini ja muutus varsti väikeseks tormiks, pannes laineharjadel jooksma, „valged jänesed”. Torm aina ägenes, tuuleiilid rebisid purjesid, tuul vingus raadel ja taglases, rapsis vante, brassiotsi ja talisid. Lainevallid tormasid luubi ahtrisse, heitsid laeva põigiti laineorgu ning järgnev laine uhas sellest üle, paisates tohutud veemassid laevalaele. Tuuleiilid ja tormilained rebisid allruume sulgevaid luuke ja tekiehitisi, vesi tungis siseruumidesse. Vahetpidamata ja kogu jõust töötasid mehed pumpade kallal, kuid veetase lastiruumis üha suurenes, määrates laeva aeglasele, aga kindlale hukule. Kapten lükkas roolimehe kõrvale, pigistas tugevalt roolipulkasid, jagas käsklusi ja hoidis täies purjes laeva lähimale maalapile – Kõrgessaarele. Laeval süüdati tõrvatünn, andmaks merehädalistest märku. Püüdes laeva veepeal hoida, heideti üle parda kahurid, seejärel ankrud ja ankruketid, kogu laevatekil asunud laadung. Hädavaevu liikus täitunud veest raskeks ja manööverdamisvõimetuks muutunud luup Kõrgessaare ranna suunas, ja paiskus lõpuks päästvale madalikule.
Merehädalised päästeti ning nad leidsid ulualust Kunda mõisas, mille omanikus oli Johann Möller. Ta pärines möldrite suguvõsast. Möldrite järeltulijad kogusid jõukust, muutusid suurkaupmeesteks ja said raehärradeks. Johann Möllerile kuulus mitu maja Tallinna all-linnas ning mõis Tal oli kolm poega ja seitse tütart, neist Maria ja temast aasta noorem Katherina veel vallalised, aga meheleminekueas.
Järgmise päeva õhtul, kui merehädalised olid laevaõnnetusest juba tublisti toibunud ning nende riided ja parukad korda seatud, kaeti Kunda mõisa suurde saali vägev laud; kohale olid kutsutud ka muusikud, sest mitte kunagi varem ei olnud möldritest pärineval Tallinna kaupmehel olnud juhust kostitada nii omapärast ja suursugust seltskonda.

20.oktoobril 1635 sisenes Narva teed pidi Tallinna pikk ja pidulik tõllavoor. Kõige ees sõitis aisakellade tilisedes kaks suurepärast, rohkete ilustuste ja värvikirevate tupsudega kaunistatud ning kallite rakmetega ehitud kuuehobusetõlda. Need suursugused hoburakendid oli Johann Möller üürinud Toompea aadlikke teenindavatest tallidest ekstra selleks puhuks. Esimeses tõllas istusid avatud kardinatega tõllaakende taga Philipp Crusius ja Maria ning teises tõllas olid tihedalt teineteise kõrval istet võtnud Adam Olearius ja Katherina. Tegemist oli Moskoviitiasse teel olnud Schleswig-Holsteni hertsogi saatkonnaga, mille teekonna katkestas õnnetu, aga siiski õnneliku lõpuga laevahukk Soome lahes. Johann Möller oli kutsunud kogu saatkonna jõuludeks oma suurde ja jõukasse Tallinna majja, mis asus Väike-Karja tänava läheduses. Nagu tänava nimetusestki nähtub, polnud see just väga esinduslik koht. Maikuust oktoobrini ajasid karjapoisid igal hommikul mööda Suur-Karja ja Väike-Karja tänavat kariloomi mereäärsele luhale ja õhtul jälle sama teed tagasi. Seetõttu kostus tänavalt alatasa lehmade ammumist ja lammaste määgimist ning karjapoiste hõikeid ja piitsaplaksatusi. Ka oli tänav võrdlemisi hoolitsemata ja „lehmakooke” täis. Igavene häda oli ka sigadega. Kuigi loomi võisid Revalis pidada ainult need linnakodanikud, kellel oli maja ümber korralik hoov, pääsesid sead alatasa hoovist välja ning kolasid mööda tänavaid ja turuplatse; mõni seikles isegi Raekoja platsile, pidamata 0raehärradest midagi ja reostades Raekoja võlvialuseid. Johann Möller oli oma maja asukoha valinud tulevikutunnetusest lähtuvalt, sest all-linn kasvas ja laienes jõudsalt ning Suur-Karja ja Väike-Karja tänavad asusid juba mõne aastakümne möödudes all-linna südames.
Kutsudes kõrged välismaised härrasmehed oma linnamajja, olid vanal Johann Mölleril ka teised, seekord küll mitte ärialased plaanid, sest nagu eespool öeldud – kaks tütrest pesamuna olid jõudnud meheleminekuikka. Merest olid üles korjatud mitte ainult õnnetu, aga pigem siiski õnneliku laevahuku üleelanud Schleswig-Holsteini hertsogi saadikud, mis praktilise meelega Johann Möllerile ei omanud erilist tähendust, vaid kaks kõrgetasemelist ja suurepärast välismaist väimehekanditaati. Taolist asjade kulgu ennustasid mitmed märgid: tütarde ärevus, sagedased punastamised ja seletamatult uje olek ning kahe härrasmehe kõrgendatud tähelepanu neile – kõik see ei jäänud armastatud tütarde käekäigu pärast muretsevale isale märkamatuks.
Laevahukust pääsenud saatkond jõudis Tallinnasse ja seadis ennast sisse Johann Mölleri majja. Siin veedeti jõulud, võeti vastu uus aasta ja seejärel suundus saatkond uuesti teele, et asuda täitma oma ülesannet – jõuda Moskvasse ja sealt edasi Pärsiasse. Koos saatkonnaga asus teele ka Adam Olearius. Kuid Philipp Crusius ei suutnud lahkuda oma imekaunist armsamast – ta jäi Tallinna ja abiellus Mariaga, omandades ühtlasi Johann Mölleri koduväi ja pärija staatuse, saades hiljem Tallinnas kahe maja omanikuks.
Õige varsti astus Philipp Crusius Eestimaa rüütelkonna teenistusse. Ta näitas teenistuses üles usinust, suurepäraseid juriidilisi teadmisi ja annet seadusekogude koostamisel. Ta koondas seni erinevatesse õigusaktidesse laialipillatud, Eestimaal maa omandamist, valdamist ja kasutamist reguleerivad Rootsi Kuningriigi seadusesätted kokku, kodifitseerides sellega Eestimaa maaõiguse.
Rootsi kuninganna Kristiina hindas kõrgelt Philipp Crusiuse tegevust Eestimaal, tema poolt teostatud Eestimaa maaõiguse kodifitseerimist ning tõstis ta 1649.aastal aadliseisusesse. Philipp Crusius sai uueks perekonnanimeks Krusenstjerna, tema vapifiguuriks oli käsi vibuga. Aastatel 1662 – 1669 oli Philipp Krusenstjerna Rootsi kuninglikuks asehalduriks Eestis.
Kuninganna Kristiina kohta võiks öelda palju häid sõnu. Ta oli oma aja haritumaid naisi, kunsti ja kirjanduse metseen. Olles oma isa, Gustav II Adolfi andekas tütar ja mõistlik valitseja, andis ta Tallinnale ja Tartule kaubandussoodustusi, lisaks sellele sai Tartu 1646.aastal omavalitsusliku privileegi.
Sajand pärast vaarisa aadliseisusse tõusmist abiellus 25-aastane pojapojapoeg Johann Friedrich imearmsa Christina Friederike von Tolliga ning noorpaar seadis ennast sisse perekonnale kuuluvas Hagudi mõisas Raplamaal. Abielupaaril sündis kogunisti viis tütart ning alles kahekümne abieluaasta järel, 1769. aastal ka poeg Karl Friedrich ning aasta hiljem, 19.novembril 1770, sündis kustumatu armastuse viljana pesamuna Adam Johann, täisnimega Adam Johann von Krusenstern.

* * *

1780.aasta kevad oli Hagudis varajane. Esimesed maipäevad olid soojad ja päikesepaistelised. Päike oli meelitanud mõisapargi kased hiirekõrvu, aasad olid kattunud helerohelise vaibaga. Puudel ja põõsastes vidistasid linnud. Õuest kostus talumeeste eestikeelset jutukõminat ja vankrite põrinat mõisavahelisel teel.
Adam Johann istus klassitoas ja luges prantsusekeelset raamatut. Koduõpetaja oli asetanud joonlaua raamatu vahele ja andnud range korralduse – toast mitte enne lahkuda, kui Adam on jõudnud oma lugemisega joonlauani. Kuid kümneaastase Adam Johanni hing kippus välja, mõisa õuele, kus elu oli juba varahommikust peale saanud sisse oma täie hoo. Raamatu tegelased aga arutlesid pikalt ja lõputult, väikese Adam Johanni meelest täiesti ebahuvitavate, tühiste ja igavate asjade üle. Järsku kuuldus akna tagant krabistamist ja seejärel vaatas aknast sisse Adami sõbra Jüri ümmargune, juba tublisti päevituda jõudnud näolapp. Jüri pööritas akna taga silmi ja tegi näogrimasse, andes Adamile märku, et see jätaks oma raamatu ja tuleks õue. Adam lükkas akna paokile ja Jüri pistis oma sassis pea sisse.
„Adam, ma leidsin viinaköögi tagant tohutu suure tõrrekaane, veeretasin selle tiiki. See kannab isegi kahte meest,” rääkis Jüri õhinal. Kuigi aidamehe poeg Jüri oli Adamist kaks aastat noorem, oli ta väga toimeka ja ettevõtliku olemisega, mõeldes pidevalt välja igasuguseid seiklusi ja ettevõtmisi. Sageli sai ta selle eest tõrelda, vahel isegi vitsa, aga ega see tema hoogu ja ettevõtlikkust ei kahandanud.
Jüri ettepanek oli ahvatlev ja tõotas seiklusi, ees seisis merereis, võib-olla isegi merelahingud piraatidega. Nendest oli Adam lugenud vanadest raamatutest, mis talle isa raamatukogus olid kätte juhtunud.
„Jüri, oota! Ma loen viimase lehekülje enne joonlauda läbi.” Adam avas kiiresti joonlauaga märgistatud lehekülje ja libistas silmadega üle ridade, püüdes loetut meelde jätta. Lugemist kontrollis naiivsevõitu õpetajapreili sel moel, et esitas küsimusi loetu kohta, kusjuures alati pakkus talle huvi just etteantud raamatuteksti viimasel leheküljel toimunu.
Adam kahmas laualt kaks pirukat, rüüpas kiirustades tubli sõõmu piimaga kohvi ja kadus üle aknalaua aeda. Jüri lükkas ettevaatlikult ja hoolikalt akna kinni. Sõnagi lausumata ulatas Adam ühe piruka Jürile; see võttis piruka vastu ja hammustas tubli suutäie. Poisid rügasid okste ragisedes läbi veel kevadiselt korrastamata pargipõõsaste. Aeg-ajalt lendas põõsastest välja mõni väike linnuke ja asus ärevalt ja pahaselt puuoksal siutsuma. Poistel polnud lindude jaoks aega – neid ootasid ees seiklused ja ennenägematud sündmused.
Tõrrekaane oli Jüri ettenägelikult peitnud kaldaäärsetesse põõsastesse, selle kõrvale aga sättinud kaks pehkinud aiateivast.
„Kõik mehed pardale! Schnell!” kamandas Adam segamini eesti ja saksa keeles, haaras aiateiba tugevalt pihku ja kargas esimesena tõrrekaanele. Oli selge, kes on sellel „laeval” kapten.
„Otsad ära anda! Ankur hiivata!” järgnes uus käsklus. Kuigi Jüri taolisi väljendeid ei mõistnud, hüppas ta pikalt mõtlemata tõrrekaanele ja lükkas teibaotsaga „laeva” kaldast eemale.
„Kurss läände! Kõik purjed heisata!”
Jüri sõudis teibaga, Adam aitas kaasa ning tõrrekaas asus siksakitades liikuma üle tiigi vastaskalda poole. Keset tiiki ujus vana vettinud saabas. Jüri, märgates saabast, hüüdis ärevalt ja õhinal: „Otse kursil laev!”
„Wem gehört das?” soovis kapten teada, kuid koheselt hõikas vastust ootamata: ”Piraadid! Rool paremale, valmistuda abordaažiks!”
Jüri asus usinalt ja ähkides teibaga sumama. Adam tõstis aiateiba peakohale, valmis tagasi lööma vaenlase kallaletungi. Vaevalt oli laev jõudnud tulejoonele, kui vaenlast tabas ootamatu ja maruline tulevärk – Adam tagus kogu jõust saabast, Jüri sõudis teibaga, et hoida laeva lahingujoonel. Merelahing oli kiire ja lõppes niisama äkitselt nagu oli alanudki. Olles lahingust haaratud, sattusid poisid tõrrekaane ühele servale ja koheselt pöördus „laev” kiiluga ülespoole, puistates pardalolijat vette.
„Verdammt!” jõudis Adam veel hüüatada enne vettekukkumist. Jüri suust kuuldus eestlasele tavapärane – kurradi-kurat.
Poisid heitsid aiateibad käest ja asusid hoogsalt käte ja jalgadega sumama; juba mõne tõmbe järel puudutasid jalad põhja ning merehädalised ronisid elusalt ja tervelt, kuid külmast lõdisedes kaldale.
„Kõik mehed minu järel” käsutas laeva kapten, ja pistis viinaköögi poole jooksu. Jüri lidus tema kannul.
Adam haaras viinaköögi ukselingist ja sisenes poolpimedasse, viinaaurudest ja praskalõhnast küllastunud, sooja õhkuvasse viinakööki. Viinameister ja tema kaks abilist jõllitasid poisse ehmunult ja hämmastuses, justkui oleksid äkki vaimud nende ette ilmunud.
Adam ajas selja sirgu ning sõnas parunile ja laevakaptenile kohaselt võimukal ja vastuvaidlemist mittesallival toonil:
„Me elasime äsja üle laevahuku. Suu pidada ja kellelegi mitte sõnakestki, või muidu läheb teil kõigil halvasti!”
Viinaajad said esialgsest ehmatusest üle. Poisid viidi tagaruumi, kooriti paljaks, mässiti koikul vedelenud tekiräbalatesse ja kästi oodata, kuni riided partel kuivavad. Viinameister pakkus viina:
„See pisike pits on arstirohi, külma vastu.”
Adam Johann raputas eitavalt pead, kuid Jüri jõi oma „arstirohu” ära, jäi uniseks ja peagi magas norinal.

* * *

Adam Johann sai esialgse hariduse koduõpetajalt, õppides kuni 12-aastaseks saamiseni kodus. Jüri aga õppis kolmeaastase õpiajaga mõisakoolis, kus eesti keeles õpetati lugemist, kirjutamist ja rehkendamist, anti usuõpetust ja natuke õpetati ka laulmist, peamiselt kirikulaule. Võrdlemisi palju tunde oli ette nähtud vene keele õpetamiseks. Sellega Jüri hariduse omandamine ei piirdunud. Adam kutsus sageli ta enda juurde klassituppa ja esines koolmeistri ametis. Ta õpetas Jürile saksa keeles lugemist ja arvutamist, kusjuures juba ukselävelt pidi õpilane ennast üles näitama viisaka ja kuulekana. Taoline õpetaja ja õpilase vaheline aupaklik suhtlemine oli siiski kohustuslik ainult õppetundide ajal. Väljaspool õppeklassi oli tegemist kahe üleannetu ja pidevalt seiklusi otsiva väänkaelaga. Üleannetuste ja igat sorti seikluste väljamõtlejaks oli peamiselt Jüri, kuid Adam võttis justkui iseenesest juhtimise enda kätte, et väljamõeldud plaanid teoks teha.
Soovides pääseda Adami jutule, koputas Jüri kõigepealt klassitoa aknale. Adam osutas peaga. Hetk hiljem kostus klassitoa ukse tagant tagasihoidlik koputus.
„Bitte!” kuuldus toast.
Jüri astus sisse ja jäi ukse juurde seisma, sõnades viisakalt:
„Guten Tag.”
„Hallo!” vastas Adam veidi kõrgilt, „Sprechen Sie Deutsch?”
„Nein.”
„Keine Ursache,” sõnas Adam heatahtliku tooniga, ja esitas seejärel täpsustava küsimuse: „Verstehen Sie?”
„Ja.”
Adam viipas käega, paludes Jüril lähemale astuda. Jüri toetas ennast laua ääres asuvale toolile, ootamata ära, millal istet pakutakse. Adam Johann köhatas seepeale halvakspanevalt. Jüri niheles süüdlaslikult: „Entschuldigen Sie, bitte!” Adam vastas andestava peanoogutusega.
„Mein Name ist Adam Johann von Krusenstern,” tutvustas Adam ennast.
„Mein Name ist Jüri.”
Sellega olid ettenähtud viisakusavaldused öeldud ja formaalsused täidetud ning õppetund võis alata. Õppetund kestis läbisegi eesti ja saksa keeles. Adam tuletas endale meelde eestikeelseid sõnu ja nimetas neid saksa keeles. Jüri pidi sõnu niikaua kordama, kuni need saksa keeles pähe jäid. Vahel ei leidnud Adam vajalikku eestikeelset sõna, siis näitas ta kätega – jalg, kõht, pea, käsi, nina, kõrv, silm… Jüri andis nende eestikeelse nimetuse, Adam tõlkis saksa keelde ning nüüd oli juba Jüri ülesanne Bein, Magen, Hand, Nase, Komf, Ohr, Auge… saksa keeles pähe õppida. Pikkamisi said esimesed paarsada sõna ja väljendit selgeks Jürile saksa keeles ja Adamile eesti keeles, mis andis võimaluse üle minna arvude õppimisele ja seejärel alustada rehkendamisega.
„Ich muss jetzt aufhören,” sõnas Adam õppetunni lõpetuseks. „Es war nett, mit Ihnen zu sprechen.”
„Danke, Herr Krusenstern, ” vastas Jüri, tõusis toolilt ja kummardus aupaklikult: „Auf Wiedersehen!”
Pärast 12.aastaseks saamist saadeti Adam Johann õppima Tallinna Toomkooli ning 15-aastaselt suunati Kroonlinna Mereväe Kadetikorpusesse.
Korpuse kuueaastane õppeprogramm jagunes kaheks kursuseks: kadeti- ja gardemariinikursuseks, kumbki kolmeaastase kestusega. Selles Katariina-aegses noorukite sõjakoolis valitsesid kõrvuti heade traditsioonidega julmad ja jõhkrad kombed: sõim, ihunuhtlus, totter drill. Ka ruumid olid viletsad, talvel külmad ja kõledad. Öösiti ronisid kadetid üle plangu, tassisid lähedalasuvast puulaost puid ning kütsid ahje.

* * *

Siinjuures aga tuleks meenutada ka teist poissi, kes sündis aasta enne Adam Johanni, aga kelle lapsepõlv oli üpris sarnane tulevase admirali Adam Johann von Krusensterni noorusaastatega. Ning mis peamine, täismehena pööras ta Euroopa ja kogu maailma teisele kursile, millest ei jäänud puutumata ka Vene keisririik. Just uued tuuled Euroopas, mis jõudsid välja Ameerika looderannikuni ja Alaskani, panid seni meresõitudesse üpris passiivselt suhtunud Vene keisririigi tegutsema ja saatma 1803.aastal ümbermaailmareisile oma esimese ekspeditsiooni mereväekapten Adam Johann von Krusensterni juhtimisel.
See poiss oli Napoleon Bonaparte. Ta sündis 15.augustil 1769.aastal Korsika saarel kehvapoolse aadliku ja advokaadi Carlo Bonaparte`i perekonnas. Napoleoni isa maadles hommikust õhtuni oma vaeste klientide tühiste võlanõuete ja kiuslike kohtuasjadega ning tal jäi vähe aega poisi kasvatamiseks. Ainult ema, Laetitia Bonaparte, suhtus pojasse armastuse ja hoolega, kuid hoolt vajasid ka teised lapsed, seejuures aga oli isa rahakott üpris õhuke.
Aasta enne Napoleoni sündi oli Genua vabariik müünud oma õigused Korsika saare üle, mis olid küll peaaegu olematud, Prantsuse kuningale Louis XV-le. Korsika iseseisvuslased üritasid küll vastu hakata, kuid nad löödi 1769.aasta kevadel, kolm kuud enne Napoleoni sündi, puruks ja Korsika kuulutati Prantsusmaa valduseks.
Väikesekasvuline, pisut kõhnapoolne Napoleon oli üpris riiakas ja ärrituv, salakaval ja kärsitu poiss. Ema püüdis küll aeg-ajalt üles näidata karmust, kuid see oli poisile nagu hane selga vesi. Ta kasvas üles Korsikal, kus veel oli laialt levinud veritasu, mägede ja metsapadrikute klannid võitlesid omavahel ja elanikkond oli üpris metsiku olemisega.
1779.aasta kevadel saadeti kümneaastane Napoleon Ida-Prantsusmaal asuvasse Brienne`i linna, õppima riigi kulul sealses sõjakoolis. Ta jäi endiselt riiakaks ja üsna seltsimatuks, kuid õppis innuga ja täiendas ennast lugemisega; huvitudes matemaatikast, geograafiast ning Kreeka ja Rooma ajaloost.
1784.aastal lõpetas Napoleon edukalt sõjakooli ja sama aasta oktoobris astus järgmisse, Pariisi sõjakooli, mille lõpetajad said ohvitseri aukraadi. Napoleon õppis selles sõjakoolis ühe aasta, isa surmani. Vennad ja õed vajasid ülalpidamist ning nende ainukeseks toitjaks sai Napoleon Bonaparte. Tal tuli sõjakoolist lahkuda ja asuda riigiteenistusse. Napoleonile omistati nooremleitnandi aukraad ja suunati teenistusse Valence`i linnas asuvasse suurtükiväe rügementi. Kuueteistkümneaastasel Napoleonil seisis ees elukool, ees ootasid triumfid ja sama tähelepanuväärsed langused.

* * *

27.mail 1787 lõpetas Krusenstern Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse üldise kadetikursuse ja ülendati gardemariiniks. 1788.aastal puhkes sõda Vene ja Rootsi vahel. Rootslaste vastu mobiliseeriti kogu Balti laevastik. Mereväeohvitsere ei jätkunud, kuna Vene laevastik pidas samal ajal Mustal merel lahinguid türklaste vastu. Kadetikorpus sai Admiraliteedilt käsu lasta kadetikorpusest ohvitseridena välja kõik gardemariinid, isegi need, kes polnud kursust lõpetanud, kui nad vaid kas või üks kord olid merel olnud.
Krusenstern määrati admiral Greighi eskaadrisse 74-kahurilisele liinilaevale „Mstislav”, mille komandöriks oli Grigori Mulovski. 1788.aastal võttis „Mstislav” aktiivselt osa lahingust Suursaare juures. Siin tegi Krusenstern läbi esimesed tuleristsed, näidates merelahingus üles mehisust ja kindlameelsust. Terve sügise ristles „Mstislav” koos mitme teise Vene laevaga Karlskrona ees, jälitades sellesse kindlustatud sadamasse varjunud Rootsi laevastikku. Talve veetis „Mstislav” Revali sadamas. Krusenstern külastas koduseid ja võttis aktiivselt osa Revali seltskonnaelust ja ballidest.
1789.aasta varakevadel väljus „Mstislav” kapten Grigori Mulovski juhtimisel uuesti merele, tehes patrullsõite Läänemerel. Juuli algul koguti laevad eskaadrisse ja admiral Tšitšagovi juhtimisel võttis eskaader suuna Taani rannikule, vastu Vene laevadele, mis olid väljunud Arhangelskist, et seejärel läbi Sundi väinade siseneda Läänemerre.
14.juuli päikesepaistelisel keskpäeval ilmusid silmapiirile Rootsi sõjalaevad. Ölandi saare juures Vene ja Rootsi laevastikud kohtusid. Rootsi laevad, asudes Vene laevastiku pealtuule poordis, liikusid kurssi muutmata aeglaselt üksteise kiiluvees. Vene laevastik muutis koheselt kurssi sada kaheksakümmend kraadi ja asus liikuma paralleelselt Rootsi laevastikuga, hoidudes laskeulatusest väljapoole. Mõlemad laevastikud pidasid teineteist teraselt silmas, oodates kallaletungi. Kuid nõrk tuul ei võimaldanud kummalgi eskaadril järsku ja otsustavat manöövrit teha. Liikunud kümmekond miili teineteist silmas pidades, tegi kumbki eskaader järsku tagasipöörde – Rootsi laevastik sooritas manöövri üle pakkpoordi, Vene laevastik tegi tüürpoordi pöörde, ja jälle asuti rööbiti kurssidega liikuma, teineteist tähelepanelikult jälgides. Mõlema laevastiku meeskonnad olid täies lahinguvalmiduses: süütepannid suitsesid, mehed võitlusärevuses ja pingul nägudega kahurite juures. Eestimaa jäägrite rühm oli Vene eskaadri lipulaeval mõõgad paljastanud, valmis abordaaživõitluseks.
Aeg möödus, aga kummagi laevastiku ülemad ei riskinud nõrga tuulega alustada otsustavat rünnakut. Rootsi eskaadri ülemjuhataja, Rootsi kuninga Gustav III lihane vend kindral-admiral hertsog Karl Züdermandlanski seisis lipulaeva „Gustav III” kaptenisillal, pikksilm vahetpidamata silme ees ja jälgis tähelepanelikult igat vaenlase liigutust. Täpselt samuti oli valmis Vene eskaadri ülemjuhataja admiral Vassili Tšitšagov fregatil „Rostislav”.
Eskaadrite tulejõud oli peaaegu võrdne. Rootsi eskaader koosnes 29 sõjalaevast, kokku 1742 kahurit ja 13 000 meeskonnaliiget. Vene eskaadri koosseisu kuulus 20 sõjalaeva, kokku 1600 kahurit ja 15 000 meeskonnaliiget.
Saabus õhtu, tuul vaibus peaaegu täiesti ning vaenupooled veetsid äreva öö aeglaselt liikudes rööbiti kurssidel, teineteist luurates ja tehes iga kolme-nelja tunni tagant tagasipöörde ümber parema või vasema poordi, hoidudes seejuures väljapoole teineteise laskeulatust..
15.juuli varahommikul puhus paraja tugevusega loodetuul. Taevast katsid kuni horisondini rasked pilved. Mõlemad laevastikud lähenesid teineteisele ja rivistusid tulejoonele. Rootsi laevastik asus tuulepealsel positsioonil, omades sellega merelahinguks olulisi eeliseid. Rootslastele ootamatult jõudis kohale Vene laevastiku täiendus, admiral Kozljaninovi eskaader. Nüüd koosnes Vene laevastik juba 31 liinilaevast ja 10 fregatist, meeskondades oli kokku 23 000 meremeest ja sõdurit.
Rootsi eskaader avas tule kõigist suurtükkidest ja Vene laevastik vastas kohe. Laevad andsid marulist tuld, siiski asuti teineteisest liiga kaugel ja enamus mürske kukkus vaenlase laevani jõudmata vette; lõhkevad mürsud paiskasid üles kõrgeid veesambaid. Pikkamisi eskaadrid lähenesid ja mürsud tabasid üha enam märki. Mõlema poole laevad said purustusi, süttisid taglased ja tekiehitised. Laevad mattusid kahurimürinasse ja suitsupilve.
Tuul vaibus jällegi. Kolm korda lähenesid laevastikud, tuule vaibudes kaugenesid ning jäid ootama sobivat hetke, et siis tuule tõustes asuda uuesti lahingujoonele ja alustada vastasega ägedat kahuriduelli.
Mitšman Krusenstern seisis roolimehe kõrval ja jagas käsklusi, hoides laeva õigel lahingupositsioonil. Ümberringi kõmises ja mürises, püssirohusuits mattis hinge ja pani läkastama; kostus mürskude lõhkemisi, haavatute karjatusi ja vänget venekeelset vandumist. Järsku kärgatas võimas plahvatus laeva ülatekil – rootsi laeva mürsk oli tabanud „Mstislavi” kaptenisilda. Surmavalt haavatud kapten Mulovski kukkus kaptenisillalt alla otse Krusensterni jalge ette. Krusenstern lükkas roolimehe kõrvale, haaras rollipulkadest ja hoidis laeva lahingukursil, võitlus jätkus.
Purustusi ja hävingut tekitasid laevadele mitte ainult vaenlase mürsud. Vene fregatil „Deris” hukkus 15 ja sai haavata 98 meremeest. Kuid need kaotused ei olnud tingitud mitte vaenlase kahurimürskudest, vaid omaenese kahurite lõhkemisest. Laeval süttisid ja hakkasid lõhkema püssirohulaengud. Tulekahju haaras kogu laeva, mõnigi madrus hüppas paanikas üle parda. Meremeestel õnnestus tulekahju siiski kustutada ja laev päästa.
Õhtuks vaibus tuul täielikult. Sellega vaibus ka lahingumöll. Mõlemad eskaadrid taandusid lahingutandrilt ja võtsid suuna kodusadamatesse.
„Mstislavil” sai surma kapten Mulovski ja kaks madrust ning kuusteist meest oli haavatud. Laeval olid purustatud tekiehitised ja forsteng. „Mstislav” võttis kursi Revalisse, et seal parandada purustused, ravida haavu, puhata ning suunduda Kroonlinna.
Venemaa keisrinna Katariina II ei olnud Ölandi merelahinguga rahul, pidades seda liiga loiuks. Nördinud keisrinna kirjutas Admiraliteedile märgukirja: „Eile admiral Tšitšagovilt saadud ettekandest nähtub, et rootslasid ründasid teda, aga mitte tema neid ja et ta nendega pias tulevahetust ning surma sai ühe laeva kapten ja mitusada alamat meest ilma igasuguse kasuta impeeriumile, ja et lõpuks pöördus ta tagasi siinsetesse vetesse, justkui selleks, et kaitsta Soome lahte. Ma nõuan, et admiral Tšitšagovi käitumine saaks Nõukogus arutatud, et tarvitusele võtta vajalikud abinõud.”
Abinõud võeti tarvitusele. 1790.aasta suvel osales Krusenstern mitmes merelahingutes rootslastega Revali ja Krasnaja Gorka all ning Viiburi lahes. Lahinguis eduka tegutsemise eest ülendati Krusenstern leitnandiks. Ta oli saanud oma lahinguristsed, tema meremehekarjäär oli alanud.
Septembris 1790 saabus „Mstislav” Revali sadamasse, et täiendada toidu- ja laskemoonavarusid ning suunduda siis Kroonlinna. Enne laeva väljumist sõitis laevatreppi kaarik. Kaarikust kargas maha väikest kasvu, päevitunud näolapiga poisiohtu nooruk. Tsiviilriietuses nooruk haaras kaariku pagasirestilt suure reisikoti ja tõusis kärmelt mööda laevatreppi pardale. Vahiohvitser Krusenstern kergitas tulijat märgates imestunult kulme. Nooruk heitis enesekindlalt reisikoti laevatekile, tõstis käe kõrva äärde ja raporteeris vahiohvitserile:
„Fabian Gottlieb von Bellingshausen saabus laeva pardale, et suunduda õpingutele Kroonlinna Mereväe Kadetikorpusesse.”
„Vabalt!” sõnas vahiohvitser muheledes. Nooruk sirutas käe ette ja ulatas Krusensternile paberi, mis tõendas tema vastuvõttu õppeasutusse. Sellega algas kahe tulevase admirali sõprus, mis kestis kogu elu.
Kaheteistkümne aastane Bellingshausen oli äsja maha jätnud oma lapsepõlvekodu Lahetaguse mõisas Saaremaal. Kui palju kordi oli ta Lahetaguse rannal seistes vaadelnud merel purjetavaid laevu, vaimusilmas nähes ennast laevalael, peakohal tuult täis purjed. Nüüd oli ta esimest korda tõusnud suure fregati pardale. Ees seisis esimene reis sõjalaeval, lähemale oma unistuste täitumisele. Väike ja võrdlemisi vaene Lahetaguse mõis jäi igaveseks seljataha. Ainult mõttelennul, viibides kaugetel meredel ja ookeanidel, Arktika ja Antarktika külmades vetes või suurte madalate tähtedega kaetud tintmusta troopilise taeva all, pöördus ta veel koju tagasi.

Teine peatükk. Krusenstern ja tema tentsik Jüri sõidavad Hagudist Revalisse. Krusenstern külastab teatrit, Jüri tutvub linna vaatamisväärsustega.

1789. aastal puhkenud Prantsuse revolutsioon kogus hoogu. 1793.aastal haarasid võimu revolutsiooni äärmuslased – jakobiinid. Enam ei olnud eesmärgiks kuningavõimu piiramine, eesmärk oli oluliselt radikaalsem – monarhia kaotamine. Prantsuse kuningas Louis XVI hukati ja „visati Euroopa monarhide jalge ette” hoiatuseks ja märguandeks, mis nendega võib juhtuda. Kõik Euroopa kuningad ja keisrid, sealhulgas ka Venemaa, nägid Prantsuse revolutsioonis ohtu monarhiale – sõda Prantsusmaaga oli vältimatu.
1.veebruaril 1793. aastal astusid Prantsusmaa vastu sõtta Suurbritannia ja Holland. Oli selge, et sõjategevus kandub ka maalt merele. Samas aga tundis Prantsusmaa laevastik puudust mereväeohvitseridest, kuna paljud kõrgemad ohvitserid ja admiralid olid sattunud kahtlaste nimekirja ja revolutsiooni poolt „ära söödud.” 13.jaanuaril 1793, enne sõda Suurbritanniaga, andis Konvent välja käsu, mille kohaselt kõik ohvitserid, kes on kasvõi ühe kuu teeninud merelaevastiku kapteni ametikohal, ülendatakse kontradmiraliks. Tsiviillaevastiku kaptenid aga, kes olid selles ametis seilanud merel mitte vähem kui viis aastat, võidi määrata sõjalaevade komandöriks. Nüüd purjetasid Prantsuse sõjalaevadel igat masti meremehed, nende käsutajateks sageli kahtlase minevikuga komandörid, kellel, ära kasutades revolutsiooni segadust, oli õnnestunud tõusta sõjalaeva kaptenisillale. Taolistel komandöridel puudusid teadmised lahingukorra kohta ja seetõttu nad eskaadri koosseisus merelahingutes ei osalenud. Küll aga valdasid nad suurepäraselt neid oskusi, mis olid vajalikud mereröövlitele – vaenlase laevade jälitamine, nendele ööpimeduse katte all ligi hiilimine ja abordaažiga vallutamine.
Taolised laevad ei piirdunud ainult seilamisega Briti saarte ümber, Inglise kanalis ja Põhjamerel – nii mõnedki olid võtnud kursi üle Atlandi ookeani; varitsesid Inglise laevu Põhja-Ameerika rannavetes ja olid jõudnud isegi Hudsoni lahte.
Ohtu olid sattunud mitte ainult Inglismaa valdused Põhja-Ameerikas, kaitset vajasid ka kauged Vene Ameerika Kompanii valdused Loode-Ameerikas ja Alaska rannikul. Venemaa sõjaline kohalolek nendes valdustes aga oli seni olematu. Vene sõjalaevastiku ohvitseridel puudusid isegi kogemused purjetamiseks Läänemerelt Loode-Ameerika rannikule.

21.jaanuaril 1793.aastal, juhtumisi päeval, mil Prantsusmaa kuninga Louis XVI pea giljotiini all maha raiuti, ja mida on hakatud nimetama Ajaloo Pöördepunktiks, otsustas keisrinna Katariina II saata Inglismaale 16 noort mereväeohvitseri, seades ülesandeks omandada teoreetilisi mereteadmisi, õppida tundma Inglismaa sõja-mereasjandust ja saada praktilisi kogemusi ning ühtlasi hoida ka silma peal inglaste toimetamistel maadel ja meredel.
Mereväeohvitseride gruppi, kes Vene valitsuse poolt Inglismaale suunati, kuulusid leitnant Adam Johann von Krusenstern, tema õpingukaaslane Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse päevilt leitnant Juri Lisjanski ja tuntud meresõitja-maadeavastaja Vitus Beringi pojapoeg leitnant Jakov Bering.

Seoses kuninga pea maharaiumisega tuleb tõe huvides märkida, et giljotiini tapakirve all ei kukkunud pööbli jalge ette mitte ainult Prantsusmaa kuninga või aadlike ja rojalistide päid. Üha rohkem said seda revolutsiooni tarbeks leiutatud „suurepärast” ja äärmiselt tõhusat ning odavat tapariista oma kaelal tunda ka vabariiklased ning igat masti revolutsionäärid ja mitte ainult revolutsionäärid – arvuliselt oli suurimaks kannatajaks pooleks siiski lihtrahvas. Revolutsioon asus õgima oma lapsi. Võimetu ja äraostetava valitsuse vastu alanud protestiliikumine sattus nõdrameelse surmatantsu keerisesse. Seda surmatantsu piitsutasid tagant ja õhutasid jäiga ja võrdlemisi nürimeelse mõtlemisega radikaalsete rühmade juhid – nende võimukas ja vägivaldne peamees kodanik Danton ehk Äraostetav, revolutsioonile hullumeelselt andunud ja tuline terrori pooldaja kodanik Marat ehk Lihunik ja kõigist neist ohtlikum – lühinägelik diktatuuriideoloog kodanik Robespierre ehk Äraostmatu. Revolutsioon õgis isukalt ja nõudis aeg-ajalt ka maiuspalu. 13.juulil 1793 heideti revolutsiooni lõugade vahele Marat Lihunik. Giljotiin tegi oma töö korralikult. 5. aprillil 1794 saatis Robespierre giljotiini alla oma võitluskaaslase Danton Äraostetava. Revolutsioon sai suurepärase maiuspala. 28.juulil 1794 pakuti diktatuuri pooldajale Robespierre Äraostmatule endale maitsta oma ideoloogia vilju – giljotiini all.
Revolutsiooni isu oli täitmatu, kuid sellele tegi lõpu üks väike mehike – suurtükiväekapten kodanik Bonaparte. Aga kes oli Bonaparte? Kes teda veel ei tundnud, see sai varsti tundma…
Lõuna-Prantsusmaal sadamalinnas Toulonis tõstsid pead aristokraatidest ja rojalistidest kontrrevolutsionäärid. Neid toetas Inglise laevastik. Pärast mitmeid katseid Touloni kindluse hõivanud kontrevolutsionääridest jagu saada, usaldati rünnaku juhtimine ühele juhuslikult sinna sattunud väikesekasvulisele suurtükiväekaptenile, kelleks osutus Napoleon Bonaparte. Väikese suurtükiväekapteni juhtimise all veeretati suurtükid väga nutikalt valitud positsioonidele, ja 17.detsembril 1793 asuti andma marulist tuld. Kontrevolutsionäärid muudeti hakklihaks, inglise laevastik aga põgenes kiiruga Touloni sadamast, suundudes Vahemerele. Napoleon võitis oma esimese lahingu, aga see ei jäänud viimaseks, ja Euroopa õppis seda väikest mehikest tundma läbi väga valusate kogemuste.

* * *

1793.aasta augusti ühel päikesepaistelisel hommikul, mil õhku täitis kastene värskus ja päike ei paistnud veel liialt palavalt, veeres Hagudi mõisa kõrge paekivimüüriga ääristatud väravast välja kaehobusetroska. Selle esimesel pingil istus kutsar, tema selja taga paraadmundris leitnant Adam Johann von Krusenstern ja tagumisel pingil, seljad Krusensterniga vastamisi, tema toapoiss Jüri. Aga sellest hetkest, kui toapoiss istus ohvitseri seljataha vedruvankrisse, ei olnud ta mitte enam toapoiss, vaid auastmelt tunduvalt kõrgem – mereväeleitnant Adam Johann von Krusensterni tentsik. Ka oli Krusenstern, arvestades eelseisvat Inglismaale sõitu, andnud Jürile eurooplasele kohase nime – Georg Kruze, kuigi omavahelises vestluses kutsus Krusenstern oma tentsikut ikkagi Jüriks. Perekonnanimi Kruze tulenes Krusensterni esivanemate nimest.
Krusenstern oli Hagudi ja Revali vahet sõitnud lugematuid kordi: küll ratsa, küll vedruvankris istudes. Tema jaoks oli see järjekordne lahkumine ega tekitanud erilisi emaotsioone; kodust lahkumine, pikad äraolekud ja naasmisrõõm kuuluvad meremeheameti juurde. Kahekümne ühe aastasele Jürile oli see esimene lahkumine kodust, ja nagu hilisem käekäik näitas – koju ta enam tagasi ei pöördunud.
Jüri heitis viimase hüvastijätupilgu värava kõrval kasvavale pärnale, libistas kurbust tundes silmad üle mõisahoonete ja nende taga asetseva tiigi ning väikese jõekese; lehvitas hüvastijätuks teda väravani saatma lipanud kahele nooremale vennale ja veel nooremale õekesele. Isa ja ema olid jäänud nukralt õuele seisma, raske südamega tunnetades, et oma vanemat poega Jürit ei näe nad enam iialgi.
Vedruvanker liikus rappudes piki varjulist vahtraalleed, jõudis välja laiale kruusateele, pöördas paremale ning alustas vankrirataste põrinal pikka teekonda Revalisse. Kohe allee lõppedes algas avar põld, millel õitses lina. Nõtketel, sihvakatel vartel särasid hommikukastes värsked sinised õied. Tuuleiil kandus üle põllu, hetkeks sinine värv kustus, õrnad peakesed peitusid tuulepuhangu eest, kuid varsti omandas kogu põld jällegi helesinise varjundi. Krusenstern libistas pilgu üle laia linapõllu – see voogas ja lainetas justkui meri.
Põllud vaheldusid metsatukkadega, vahetevahel viis tee üle madala soo. Mööduti teeäärsest talust, taamal metsaveerul veel kaks talu, teisal kolmas ja neljas ja siis kõrge kellatorniga kirik, mille tipus harali sabaga kukk. Majad ei olnud suured, aga ka mitte väga väikesed, kaheks pooleks jaotatud: ühes elasid inimesed, teine pool oli loomade päralt.
Pärast keskpäeva tehti paaritunnine peatus teeäärses kõrtsis, et joota ja sööta hobuseid ja anda neile veidike puhkust. Need kõrtsid olid teede äärde tekkinud juba õndsal Rootsi ajal, paiknesid iga kahekümne-kahekümne viie versta tagant ning pakkusid söödavat ja joodavat mitte ainult härrasrahvale, vaid olid kujunenud meelispaigaks ka kohalikele talumeestele pärast pühapäevast kirikuskäiku, või tehti neis peatus teel laadalt koju. Kõrtsis pruugiti peamiselt õlut, aga ka kangemat kraami. Äsja abiellunud noorperemees tõi oma noorikule, kes istus kannatlikult vankris, peekritäie magusat marjaviina, saades vastutasuks tänuliku naeratuse. Mehed arutasid kõrtsis oma igapäevaprobleeme, mõni targem ja haritum võttis jutuotsa üles ka riiklikes asjades, kuid sellel teemal leidus kaasarääkijaid vähe. Vahel kuuldus kõrtsitoas räuskamist ja puhkes kaklus, kuid jõukamad ja korralikumad talumehed taolist asja ei sallinud, ja õige varsti leidsid kaklejad ennast õuest, olles enne seda saanud jalaga tagumikku.
Seekord oli tavaline argipäev ja kõrtsis ainult üks jalgu puhkav juudi rändkaupmees oma kaubakastiga ning mõned talumehed, kes olid aiasaadustega teel Revali turule. Kuid Revali turg asus liialt kaugel ja neid talumehi, kes taolise pika tee ette võtsid, leidus selles kandis siiski vähe.
Krusenstern heitis kõrtsiletile mõned mündid, seejuures lakooniliselt eesti keeles sõnades: „Kutsar, hobused,” ja suundus koheselt sakstetuppa. Hallis villases kuues, sama värvi kintspükstes, sukkades ja kingades Jüri sammus tema järel. Sakstekambrisse sisenedes võttis Jüri viisakalt paksu vannutatud materjalist talupojakaabu peast ja silus sõrmedega oma heledad, pisut lainjaid juuksed.
Kõrtsiemand asetas ilma küsimata kummagi ette kaks toopi õlut ja õige varsti ilmus lauale ka praetud liha kartulite ja roheliste sibulapealsetega.
Pärast tugevat lõunat ja paari toopi õlut sõlmis Krusensterm mõõgarihma lahti, viskas mõõga kolinal lauale ja heitis saapaid jalast võtmata sakstetoa pikale pingile puhkama. Jüri niheles, kuid jäi istuma. Võib-olla kartis ta oma uusi riideid kortsutada, mille soetamisel oli talle heldelt abi osutanut ja toetust andnud tema ülemus, või Jüri lihtsalt häbenes, aga ta jäi tagasihoidlikult laua äärde istuma. Krusenstern heitis oma tentsikule imestava pilgu, muheles ja andis hüva nõu:
„Jüri! Ära kunagi seisa, kui on võimalik istuda ja ära kunagi istu, kui on võimalik lamada. Aga veelgi parem, kui oled pidevalt füüsilises ja vaimses tegevuses. Siis oled terve ja elad kaua.”
Kuna füüsilist tegevust parajasti ei olnud ja vaimse tegevuse kohta ei osanud Jüri midagi arvata, siis sirutas ta ennast teisele laiale pingile.
Krusenstern jäi õige varsti tukkuma. Jüri aga vahtis lakke. Tal tekkis kange tahtmine korrakski veel koju saada: vahetada mõned sõnad ema, isa ja vendadega, võtta kätele oma väike õeke, lipata härrastemaja tagusesse parki ja pargi äärse tiigi juurde, emmata hüvastijätuks sihvakat väravapärna. Aga tagasiteed enam ei olnud. Jüri tõusis vaikselt istuli, võttis Krusensterni leivataldrikult paar leivatükki ja väljus tasakesi kambrist.
Hobused olid lahti rakendatud ja viidud rehe alla päikese eest varjule. Nüüd seisid nad jalalt jalale tammudes rehe all, kaerakotid peas. Kui Jüri sisse astus, pöörasid hobused oma kaerakottides päid ja vaatasid suurte sõbralike silmadega talle otsa. Kaerakottides nägid nad välja üpris kentsakad ja tõid kergendust Jüri hingele. Ta naeratas oma vanadele tuttavatele, silitas nende lakka, poetas siis kummagi hobuse kaerakotti leivaviilu ja hingas kergendust tundes nii tuttavat ja kodust värske heina ja hobusehigi lõhna. Kutsar oli ennast heintele pikali visanud, mütsilodu silmadel ja magas norinal õiglase und. Ta oli kõrtsitoas paruni kulul kõhu täis söönud ja ka toobi õlut alla kulistanud, nüüd olid kõik tema mured murtud.
Kui teekond jätkus, hoidis kutsar hobuseid mõõdukal sammul, et neid mitte liialt väsitada. Krusenstern ei kiirustanud teda tagant – soe ilm tegi reisimise kergeks, kaunis loodus ümberringi pakkus vaheldust.
Pärast keskööd peatus kaarik Krusensternide Revali linnamaja trepis. Jüri juhatati ärklikorruse pisikesse teenijatetuppa ja lubati puhkama heita.

* * *

Revali seltskonnaelu erines suuresti Sankt-Peterburgi kõrgseltskonna tavadest ja kommetest. Siin ei koormanud liialt väljapeetud ja mõõdetud etiketi kitsendused noorust. Kuigi Revalit peeti provintsilinnaks, lõbutseti siin isegi rohkem ja vabamalt kui pealinnas Sankt-Peterburis, mille seltskonnaeluga oli Krusenstern harjunud kadetikorpuse-päevil. Revalis ei käidud omavahel läbi mitte paljast viisakusest, vaid seltsiti nendega, kellesse suhtuti lugupidamisega. Kuigi suhtlus piirdus väikese ringiga, ei möödunud ühtegi päeva ilma, et Krusenstern poleks saanud kutset lõunale või õhtusöögile. Kahekümne kolme aastane sirge rühi ja kaunite näojoontega tumedapäine, pisut lokkis juustega mereväeleitnant Adam Johann von Krusenstern sai kutseid ilmuda õhtusöögile Revali ülemkomandöri, tsiviilkuberneri ja laevastiku ülema majja, kus kõrged ametiisikud kasutasid meeldivat juhust tutvustada suurepärasele kavalerile oma tütreid. Rikkalikult kaetud laua taga arendati sundimatut vestlust, maitsti suurepäraseid veine ja heideti nalja. Tavaliselt järgnes õhtusöögile vaimustav, pisut kergemeelne tantsuõhtu.
Krusenstern leidis aega külastada ka Revali teatrit. Kuigi see ei olnud suur ja tema saal oli vaene ilustuste poolest, oli akustika hea ja ka laval toimuv hästi näha. Etendati tragöödiat „Röövlid ja pulmalised”.
Krusensterni paremale käele oli istuma sattunud soliidne, võrdlemisi paks, üle keskea härrasmees. Ta istus oma kõrges silinderkübaras kogu etenduse aja vaikselt, kellegi poole pöördumata, ainult aeg-ajalt koputas jalutuskepiga vastu põrandat, andes sellega märku oma emotsioonidest. Vasakul käel aga oli istet võtnud Krusensterniga peaaegu ühevanune või veidi vanem noormees. Tema lõuaotsa kattis harv, võrdlemisi pikk ja ebaühtlane habe, pea oli katmata, veidi salkus tumedad juuksed rippusid üle kõrvade.
Vaevalt oli Krusenstern oma kohal istet võtnud, kui noormees kärmelt tõusis, sirutas käe ja tutvustas ennast:
„Saame tuttavaks! Mina olen Sagadi mõisa pärija Johann von Fock.”
Krusenstern kergitas ennast pisut:
„Adam Johann von Krusenstern, mereväeleitnant.”
Tulevane mõisnik jätkas koheselt vestlust:
„Merel on vist tormine ja õudne!”
„Mitte nii väga.”
„Kas olete kuulnud Sagadi mõisast, teate, kus ta asub, olete seda külastanud?”
„Kuulnud võib-olla olen, aga käinud ei ole, asukoht ka ei tule meelde.”
„Sagadi mõis asub mitte väga kaugel Wesenbergi linnakesest.”
„Ah soo. Võtsite ette pika tee, et külastada teatrit Revelis või Revalis, kuidas Teile paremini meeldib.”
„Tegelikult olen ma üliõpilane Derpti või Dorpati ülikoolis, kuidas Teile paremini meeldib.”
„Õpinguid on jäänud veel kauaks?”
„Kümmekond aastat on õpitud. Kui pärandi kätte saan, lasen ülikoolist jalga ja hakkan mõisahärraks.” Igavene üliõpilane ohkas siinjuures; oli raske mõista, kas talle tegid muret õpinguraskused, või siiski pärandiga seotu.
„Noh, siis tuleb „õppida” veel kümmekond aastat või rohkemgi,” lausus Krusenstern kerge muigega, püüdmatagi öelda oma vestluskaaslasele midagi lohutavamat.
Paks eesriie tõusis. Hetkeks kattis kogu lavaesist kerge tolmupilv, esiridades kuuldus aevastusi, aga puhkenud aplaus summutas need koheselt.
Etenduse sisu oli lühidalt järgmine: röövlid otsustasid röövida pulmalisi. Eesmärgiks oli teha daamid paljaks kaelakeedest, sõrmustest ja teistest ehetest, meestel aga tühjendada rahakotid ja rebida ära uuriketid koos kelladega. Peigmees näitas võitluses röövlitega üles ennenägematut vaprust ja kangelaslikkust, tulevane äiapapa aitas talle kaasa ja üsna varsti olid röövlid maha notitud.
Üliõpilane lobises kogu etenduse vältel, tegi märkusi, arvustas igat stseeni, kritiseeris näitemängu ja näitlejaid, esitas oma tõlgendusi, kusjuures mõned neist tundusid Krusensternile üpris veidrad.
„Milleks peab see tegevus toimuma just talvel? Suvel pulmi pidada oleks palju huvitavam, kaunim ja soojem,” ei olnud üliõpilane rahul autori loominguga.
„Võib-olla näitekirjanikule meeldib romantiline talv.”
„Ilmselt surus dekoraator peale talve, sest valge värv on oluliselt odavam kui roheline,” nägi tulevane mõisahärra nüüd asja hoopis teise kandi pealt.
„Kahtlemata tuleb talve kujutamisel kasutada peamiselt valget värvi.”
„Vaesed näitlejad!” ohkas üliõpilane kaasatundvalt. „Nüüd peavad nad higistama kasukates ja saabastes. Oleks näitekirjanik näinud ette pulmaliste röövimise suvel, noh, kasvõi sügisel, oleksid näitlejad saanud laval liikuda kergemates riietes.”
„Palav on siin tõesti.”
„A propos de bottes, saapad saabasteks, aga näitemäng… . See paks röövel mängib päris hästi, kaks teist veel korralikult, aga ülejäänud röövlid ei kõlba kuhugi.” Üliõpilane vangutas nördinult pead ja jätkas: „Tõsi, noorpaari mäng on suurepärane, eriti kaunis on pruut, ka peigmees valdab oma osa hästi.”
„Noorpaar on alati kaunis, olgu siis laval või lava taga,” nõustus Krusenstern.
„Huvitav, mispärast on afišil seda teatritükki nimetatud „Trauerspiel”, noorpaar pääseb ju lõpuks õnnelikult röövlite käest. Aga röövlid tapetakse maha, kuni viimseni.” Üliõpilane kehitas nõutult õlgu.
„Peaosatäitja on see paks röövel, ja ka teised röövlid, kes lõpuks surma saavad, on peategelased. Seetõttu ongi tegemist tragöödiaga,” selgitas Krusenstern.
„Tobude ja lollide osad on nii laval kui ka eluteatris kõige õilsamad.”
„Mitte alati.”
Sagadi mõisa pärija aga jätkas ikka samas vaimus:
„Kui see on tragöödia, siis ei oleks tohtinud sellesse näitemängu bufo osa, tema kentsakaid laule sisse põimida; kuigi tõsi, ainuke tõeliselt andekas näitleja selles lavatükis ongi bufo.”
„Eks nii elus kui ka laval ole tragöödia ja kentsakus küllaltki lähedased, sageli isegi lahutamatud,” sõnas Krusenstern õpetlikult.
„Sul võib isegi õigus olla,” nõustus üliõpilane, minnes üle sina peale. „Meil Dorpatis kukkus korstnapühkija katuselt alla. Kohkunud pealtnägijad tormasid ligi ja pärisid vigastada saanud mehikeselt: „Mis juhtus?” See aga rehmas vaevaliselt käega: „ Mina ei tea midagi, ma just äsja kukkusin.””
Üliõpilane puhkes oma õnnestunud nalja üle häälekalt naerma, pühkis seejuures käeseljaga heldinult pisaraid, ega pööranud mingit tähelepanu kõrvalistujate vihasele pominale.
Etendus lõppes marulise aplausiga. Röövlid väljusid koos kauni noorpaariga mitmeid kordi eesriide ette, pealtvaatajad karjusid: „Braavo!“ ja “Hurraa”, kolistati jalutuskeppidega, näitlejatele visati lilleõisi, paljud pühkisid suurte valgete tärgeldatud taskurätikutega pisaraid ja nuuskasid häälekalt ja häbenemata nina.
„Milleks neile röövlitele aplodeerida,” ei olnud tulevane mõisahärra rahul.
Krusenstern vastas muiates: „Seepärast, et vaatajatel on hea meel, et nad on nendest lollidest röövlitest targemad.”
Teatrist väljudes tegi igavene üliõpilane Johann von Fock ettepaneku tähistada teatrikülastust Eestimaa aadlike Aktsiaklubi baaris. Mereväeleitnant Adam Johann von Krusenstern võttis kutse tänuga vastu, sest pikkadel merereisidel oli ta tsiviilelust peaaegu täielikult võõrdunud, see sell aga paistis olevat Revali seltskonnaeluga üpris lähedastes suhetes. Adam Johann von Krusenstern elas sisse Revali seltskonnaellu, alustades Aktsiaklubi baarist ja lõpetades peenemate daamide buduaaridega.

* * *

Tentsik Jüril puudus Revalis oma tutvusringkond, aga ega ta seetõttu igavlenud. Täitnud õigeaegselt ja hoolikalt oma igapäevased kohustused: hoida korras Krusensterni tuba, korrastada tema riideid, viksida saapad ning viia ja tuua pesunaiselt pesu, veetis Jüri põhilise osa päevast ja õhtutest mööda Revali tänavaid hulkudes; vahel tegi ka pikema jalutuskäigu linnast välja. Sageli jalutas ta mööda öiseid tänavaid, pööramata tähelepanu sellele, et Nachtwächter oli juba kaks korda vilistanud.
Kõndides mööda Revali kitsaid tänavaid, nendes ekseldes ja õiget suunda otsides, sattus Jüri pilk tahes-tahtmata majaperenaise köögipoolele või magamistuppa, silmas köögiriiulile ritta seatud portselantaldrikuid või magamistoas toaneitsite abiga oma korsetti pingutavat majaprouat. Aga suuremal osal majadest asusid elutubade aknad siiski õue pool ja otstarbekusest lähtudes laouksed, samuti kaupluste aknad ja uksed fassaadi poole; samas nii mõneski majas paiknesid laod hoopiski pööningul, tugev tali pööninguluugist alla rippumas.
Revali uulitsad looklesid, hargnesid, põimusid omavahel ilma vähimagi korrapärasuse või kindla plaanita. Tänav võis ootamatult lõppeda tupikus või hobusetalli ees. Samas olid tänavad korralikult sillutatud, mõnel neist ühes või isegi mõlemas sõidutee ääres kõnniteed, ahtad nagu lindikesed.
Majad olid kõrged ja kitsad, enamasti kahe- või kolmekorruselised, pürgides taeva poole. Nende viltused katused olid kaetud korralikult laotud punaste klinkertellistega. Majad surusid ennast üksteise ligi, justkui pakkudes sooja küljealust naabrile ja sama vastu saades. .
Revali kõrgete vanaaegsete majadega kitsad tänavad andsid linnale erilise ilme, veetleva omapära, mida sissesõitnud võõrad uudistavalt vahtisid. Kuigi rahvast ei olnud tollal Revalis palju, jättis kitsastelt tänavatelt ja majaseintelt vastu kaikuv tõllarataste põrin ning hobusekapjade plagin munakivisillutisel müra- ja rahvarikka mulje. Rohelusse uppuvates põiktänavates kostus avatud akendest klaverihelisid ja kuuldus vanu saksa viise.
Ühe kiriku peaukse taga seisis kirju seltskond. Kuigi ei olnud kirikujutluse aeg, ootasid huvilised sisselaskmist. Jüri poetas ennast nende juurde. Õige varsti väljus kõrvaluksest noor köstriproua ja avas rasket võtit kahe käega ukselukus pöörates kirikuukse, tõmbas selle lahti ja sõnas kniksu tehes: „Bitte!”
Jüri sisenes koos teiste huvilistega saksa kaupmeeste Niguliste kirikusse. Ninna lõi pisut kopitanud ja niiske, võiks isegi öelda et haua või hauatagune hingus. Kõigepealt võttis sisenejaid vastu pealuudega ehitud hauakabel. Kiriku võlve, sambaid ja seinu katsid vanaaegsed maalid, kõikjal paljude nikerduste ja kaunistustega figuurid. Erilist imetlust kutsus esile kooriruumi keskel asetsev kiriku peaaltar. Noor köstriemand avas altari küljetiivad, ja nüüd avanes vaatajate hämmastuseks kaks pikka pühakute rida kolmekümne kahe nikerdatud kujuga. Lasknud külalisil neid vaikselt vaadelda, sulges köstriemand hoolikalt ja pühalikul ilmel altaritiivad ning juhatas seltskonna edasi, Antoniuse kabelisse. Osutas seal vaikides tohutule maalile. Vähene valgus ei lasknud esialgu maalil kujutatut hoomata, aga kui silmad olid hämarusega harjunud, tekitas maal vaatajais hirmu: surm pidas oma pidu, kutsudes kõiki oma tantsule – keisrist talupojani, kardinalist kerjuseni, printsessist karjustüdrukuni. Memento mori – mõtle surmale. Tõsiste ja mõtlike nägudega väljusid ajaloohuvilised kirikust.
Jüri läbis all-linna ja Toompead lahutava linnavärava ning rühkis mööda kõverat ja
järsult tõusvat tänavat üles Toompeale. Siin oli elu kuidagi soikunud. Ainult harva sõitis
ratsaeskordi saatel uhke tõld, või kihutas ratsanik, viies tähtsat kirja sadamast Sankt
Peterburgi väljuvale laevale. Toompea oli oma kõrki aadliuhkust ja eraldatust kaotamas;
ka siin andis tunda uuema aja otstarbekus ja asjalikkus. Kadunud rüütelkond oli oma pesa
tasapisi hüljanud, paljud aadlikest olid kolinud esinduslikule Laiale tänavale. Veel olid
jäänud vägevate tornide laskeavad, aga tõstesillad olid kadunud ja osa vallikraavistki oli
muudetud aiaks. Üksnes Pikk Hermann hoidis kõrgel oma sakilist pead; vaatas uhkelt ja
iseteadvalt üle Toompea ja aguli kaugele merele.
Pika Hermanni juurest lahkudes jäi Jüri paremale käele massiivne
kubermanguvalitsuse hoone, mida rahvas nimetas Toompea lossiks. Seejärel sattus Jüri kuidagi äkki ja ootamatult väljakule, mille ääres paiknes matsakas ehitis – Neitsi Maarjale pühendatud Toomkirik. Kiriku aknad olid väikesed, sulgedes sissepääsu välisele valgusele ja hiilgusele, justkui oleks tahetud mõista anda – tähtis on seesmine valgus, valgus sinu hinges.
Vaikus ja rahu valitses Toompeal. Kuigi, oli aeg, kus Toompea, Taani linn ehk Tallinn, oligi kogu linn, ja siis olid siin oma koha leidnud ka Toompea käsitööliste gildid, oli turupats ja elav kauplemine; tingiti, heideti nalja ja naerdi. Aga nüüd oli elu Toompeal soikunud, vaikseks jäänud. Tõeline linnaelu kees agulis. All-linna, die Stadt, tänavad lõhnasid tugevalt õllest, värskest kohvist ja kaneeliga ülepuistatud saiakestest. Reval paistis Jürile justkui Hagudi mõisa köök: kõik asetses siin käeulatuses, paigutatud toimeka perenaise poolt mugavalt ja puhtalt ning silmale meeldivalt, kuigi esmapilgul näis Revalis valitsevat tohutu ruumikitsikus.
All-linnas elas kaupmeeskond. Seal asus veel endistest aegadest jäänud Hansa Liidu vana kontor, mis vahendas Revali kaubandust Lübeckiga. All-linna majad olid vanad, suursugusust taotlenud jõukate kaupmeeste ja käsitööliste ning nende gildide majad. Maju kaunistas teravakaareline sissekäik või uhke nikerdatud uks; fassaadi aga ilustasid pühakute kujud. Mõnele majale oli kinnitatud pronksist plaat eriti tähtsa sündmuse, näiteks tulekahju, mälestuseks. Vanade majade vahele oli juba kerkinud uusi, lihtsama ehitusega ja otstarbekohasemaid. Kõrvalmajal aga võis märgata äsja sisseraiutut akent, justkui värsket paika vanal särgil.
Jüri kõndis mööda Revali kõveraid ja kitsaid uulitsaid, alatasa põigates kõrvale voorimeeste tõldade eest, mis kihutasid kelli tilistades mööda kivisillutist; aeg-ajalt rehmas pukis istuv kutsar piitsaga, peletades tema teele ette jäänud jalakäijaid. Tõllas istujad enamasti ei märganudki seda, ainult vahel harva avaldas mõnes eriti suursuguses tõllas istuv vanem daam oma nördimust ja palvet kutsarile arusaamatus prantsuse keeles, lükates lahti tõlla esiklaasi: „Prenez votre temps!” Seejärel aga esitas kutsarile juba saksa keeli kärsitu küsimuse: „Wie lange dauert die Fahrt?”
Mida uhkem oli tõld ja mida rohkem seda vedavaid hobuseid, seda ülbemalt kutsar oma piitsaga vehkis. Auväärt linnakodanik ei pannud seda pahaks. Päevatöölt koju naasnud ja rikkaliku õhulaua taha istunud, meenutas ta vahejuhtumit heatahtlikult ja meelitatult, pöördudes oma emanda poole: „Juhtumisi läksin täna mööda Laia tänavat. Mõtted olid parajasti hõivatud pangaintresside ja kasumimarginaaliga, kui järsku käis piitsaplaks üle selja. Ja vaata sa imet – kubernerihärra tõld kihutas minust mööda, neli kõrbi täkku tõlla ees!”
Revalis kõnelesid paljud vene keelt, kõrgem seltskond vestles omavahel prantsuse keeles, aga kodu- ja asjaajamiskeeleks oli suurel enamusel siiski saksa keel. Nii ka vene seltskonnas, kus nii mõnedki venelased valdasid saksa keelt emakeelest paremini. Eesti keelt oskasid ainult need, kes oma töö tõttu suhtlesid otseselt ja vahetult eestlastega: väikekaupmehed ja igat masti vahendajad ning töödejuhatajad.
Jüri kõndis piki paekivist laotud ja ajapikku sammaldunud linnamüüri, vaatles selle torne ja tornikesi, ajas pea selga kõrge Kiek in de Köki ees, imetles kirikute kellatorne ja väravate tuhmunud kaari.
Jõudnud avarale väljakule, jäi Jüri hämmastunult seisma massiivse kõrge torniga raekoja ette – ehitis mõjus lummavalt, see kiirgas endast võimu ja väge, luues selle ees seisjas tunde iseenese armetusest ja tühisusest. Seda tunnet rõhutasid veelgi enam kaks Ratswache`t kummalgi pool raekoja sissekäiku. Samas oli raekoja esine turuplats ise õdus, sõbralik ja sooja olemisega. Raekoja vastas ja väljaku külgedel asetsesid üksteise kõrval ilma väiksemagi vaheta mitmekorruselised viilkatusega majakesed, mille alumistel korrustel ridamisi poed.
Pikad talumehevankrid seisid kobaras väljaku keskel. Hobused nügisid üksteist, vahetevahel kukkusid hirnuma ja peadega vehkima. Vankrite ümber sagisid eestlased, paksud viltkaabud peas ja hallid pikk-kuued seljas. Nende näod punetasid palavusest ja liiga soojast riietusest. Vankrite vahel liikusid põlglikul ilmel valgetes põlledes ja pearätikutes eestlannadest köögitüdrukud, toidukorvid käevangus.
Herr Fleischer raius osavate ja kiirete liigutustega seakerelt lihatükke, olles enne kannatlikult ära kuulanud köögitüdruku soovi ja järgides tema juhiseid – tükike siit, teine sealt, lisaks üks seajalg. Sea oli Harku talupoeg varahommikul veristanud, linna tarinud ja andnud täiesti värskena Raekoja turu lihuniku meelevalda.
Lapsed istusid vankriäärel, kõlgutasid oma pasteldes jalgu ja mugisid isukalt linnaleiba. Tüdrukukesed istusid reas, justkui pisikesed eided, tugevalt lõua alt kinni seotud valged, punased, sinised rätikud peas. Poisid olid paljapäi, hoolikalt pöetud heledad pead päikeses läiklemas, väike tutt ilustuseks otsaees. Talumehed keerutasid turuplatsi kaevu vänta, võll krigises ja kiunus, ämbrid langesid kolisedes kaevu – hobused vajasid jootmist ja ka lapsed olid palavusega muutunud janusteks.
Jüri liikus rahvamassis ringi, üritades leida kedagi tuttavat Hagudi kandist, kuid kõik näod olid võõrad, ilmselt Revali lähemast ümbrusest, kas Harkust, Lagedilt või Wimsist.
Raekoja esiselt platsilt suundus Jüri Sisterpforte väravasse, mida rahvas kutsus eesti keeli Nunnaväravaks, ja jäi sealt imetlema püstloodis kaljul valendavat uusehitist, vene brigaadikindrali krahv Pontus Steinbocki maja. Mõtlikult seiras Jüri pilk Steinbocki majast paremal paiknevaid, sajandite ajahambast puretud Toompea lossi paekivist hiigelmüüre ja selle kohati varisenud sakilisi kaitsetorne.
Toompea nõlvaku all asetsevas tiigis ujusid pardid ja haned, pööramata ajaloole vähimatki tähelepanu. Maani ulatuvates kaharates kleitides ja laiades, värviliste sulgedega ehitud kübarates prouad jalutasid oma toaneitsite saatel tiigi kallastel, murdsid briljantsõrmustes käekesega veel soojadelt, kaneelist lõhnavatelt saiakestelt tükikesi ja ulatasid oma toatüdrukule, kes heitis neid siis partidele ja hanedele. Toompea iidsed müürid, tiigi ääres kasvavad sajandite vanused hõbepajud ja helesinine päikeses sätendav vesi tekitasid tiigi kaldal kõndijates kindlustunde, rahulolu ja usu, et nii saab see kestma igavesti.
Toompea nõlva alt algas lai, esinduslik tänav. Sellel, laialeheliste pärnade ja kastanitega ääristatud tänaval asusid peamiselt aadlike ja suurkaupmeeste majad ning mõned eriti kallid kauplused, aga siin ei olnud käsitööliste töökodasid, ja kuigi lõhnas kohvi ja kaneelisaiakeste järele, oli õllehais kadunud. Rahvasuu kutsus seda Laiaks tänavaks. Õhtuti jalutasid noored teineteise käevangus Laial tänaval; tuttavaid tervitati rõhutatult viisakalt ja aupaklikult: sügava kummarduse ja kübarakergitusega. Laiale tänavale määrasid kõrgkihi noored oma kohtamispaiku; vanad aga istusid õhtupäikest nautides kivipinkidel või olid istet võtnud puude vilus oma maja trepil.
Jüri kõndis kaupluste vaateaknaid imetledes kuni Püha Olavi kirikuni ja pöördus siis tagasi; sisenes madalasse kangialusesse ja jõudis väikesele platsile, milles ääres kõrge kellatorniga kirik; kiriku seina kaunistas Päikesekell.
Pühavaimu kiriku juurest algas pikk tänav. Siin olid ennast sisse seadnud mitte ainult kaupmehed ja nende gildid, siin olid mitte ainult suurepärased ja kallid kauplused ja kondiitriärid, vaid Pikal tänaval olid endale koha leidnud ka klubid, trükikojad ja raamatukogud. Ühel ääretult uhkel, suurepäraste nikerdustega ukse ja fassaadiilustustega majal rippus must pea. Jüri veeris ukse kõrvale seinale kinnitatud silti – Schwarzenhäupter. See oli Mustpeade vennaskonna maja. Nimetatud majas toimetasid Musta Mauri kaitse all Eestimaale võõrsilt saabunud kaupmehed, aga ka kohalikud vallalised mehed: kaupmehed, laevaomanikud, reederid ja teised jõukad linnakodanikud.
Edasi sammudes jäi Jüri hämmastunult vahtima paljude värviliste vappidega kaunistatud hoonet – Suurgildi koosolekute maja. Selle kõrval asetses veidi tagasihoidlikum ehitis, saksa käsitööliste koosolekute ja pidustuste koht – Väikegildi ehk Püha Kanuti gildi maja Selles majas peeti vägevaid pidusid; eriti suurejooneline oli aastapidu – siis toimus uute liikmete vastuvõtmine ning see oli Suur- ja Väikegildi ja Mustpeade vennaskonna vastastikuse tervitamise päev. Kui kõik peolised olid kokku kogunenud, pidas käsitööliste peamees kõne. Ta tänas kõiki külalisi, et nad austasid Väikegildi oma osavõtuga peost ning manitses, et valitseks hea ja sõbralik meeleolu peo lõpuni. Vana viha teise vastu tuli unustada ja karikat tõstes kinnitada sõprust – mida suurem karikas, seda suurem sõprus.
Jüri liikus mööda Pikka tänavat edasi. Tema tähelepanu pälvis ukse kõrvale kinnitatud pika nimega saksakeelne silt – Revalsche Wöchentliche Nachrichten. See oli Revali saksakeelse ajalehe toimetus, mida rahvas kutsus lihtsalt „Wochenblatt”.
Pika tänava lõpus paistis kõrge kaarjas värav ja selle kõrval ilmatu paks ümmargune kindlusetorn. Jüri läbis Rannaväravad, tõusis paksu Rosenkrantze ehk Paksu Margareeta kindlusetorni jalamil asuvale künkale, ja nüüd nägi ta oma elus esimest korda merd ning laevu sadamas. Mere rasked tinased vood veeretasid vahuseid laineid ranna poole. Valged laineharjad veeresid mühinal, helklesid ja murdusid siis, andes ruumi uuele lainele, ja nii kestis see lõputult.
Kaua seisis Jüri kalda ääres, suutmata silmi pöörata lainete lummavalt mängult. Ta veel ei teadnud, et tema saatus on antud mere meelevalda ja selle heatahtlikkusest sõltub kogu tema edaspidine elu. Ikka ja jälle tõmbas meri teda enda juurde. Vaiksel, tuuletul ja selgel õhtul meri uinus, olles liikumatu ja peegelsile. Tohutu suur helepunane päikeseketas vajus aeglaselt merre, selle kuma kattis uinunud veepinna õrna heleroosa vaibaga. Tormise ja halva ilmaga aga kattus kaugele merre ulatuv seljak valgete, kobrutavate kõrglainetega. Tuul ajas üle mässavate voogude madalaid pilvi, neid lennul räbalaiks rebides. Laevad olid peitunud tormivarju või hoidusid avamerele, kartes rannaäärseid ohtlikke karisid. Ainult kajakate kaarjad tiivad valendasid hallide pilvede taustal ja vahetevahel sekkus lainete mühinasse valgete kajakate kriiskav, ärevust tekitav häälitsus.
Pühapäeva hommikul jalutas Jüri linnast välja, Katharinenthalist mööda mere äärde ja liikus siis piki merekallast kauguses paistvate kõrgete varemete suunas, mis asusid Revalist nelja või viie versta kaugusel. Need olid Püha Birgita kloostri varemed. Tee käändus Peterburgi maanteest vasakule ja tõusis siis märkamatult kõrgele kaldajärsakule. Vasakul paistis meri ja selle kivine rand. Vahused lained purunesid vastu kive ja tormasid kohisedes kaldaliivale.
Jüri seisatus järsakul, pöördus linna poole ja jäi hämmastunult ja lummatult Revalit imetlema. Vihmase ilmaga oli Reval oma kaunite tornipeade ja kõrgete kirikutega hall ja udune, aga selge ilmaga, kui idakaarest tõusis hommikupäike, oli kogu linn täidetud kirka päikesevalgusega; päike peegeldus majade akendes ja säras tornitippudel. Püha Olavi kellatorn sirutus taevasse, tema tohutu pikk nõeljas tornitipp küünitas pilvi. Kirikust tagapool paistis sadam ja tohutu mastidemets. Laevad tõttasid purjesid heisates merele; neile vastu aga suundusid purjeid langetades pikkadelt merereisilt saabujad, tormidest räsitud ja troopikakuumuses koorunud värviga laevad. Kalameeste paadikesed õõtsusid sipelgatena madalatel lainetel.
Jüri jätkas oma teekonda kloostri varemete suunas. Tee laskus põldude vahel loogeldes kaunisse sügavasse orgu. Seda läbis lai merre suubuv jõgi, millel liikus edasi-tagasi parv. Poetanud parvepoisile mündi, astus Jüri parvele. Tema järel astusid parve juurde noormees ja neiu. Noormees haaras neiu sülle ja kandis ta parvele; tüdruk siputas jalgu ja kiljus edvistavalt. Lisaks neile võtsid parvel kohad sisse veel kolm talumeest, kes lükkasid enda ees kaherattalisi kaubakärusid. Parvele astusid ka kaks pearättides talunaist, turukorvid kaenla all.
Parvepoiss asus ähkides köisi tõmbama. Jüri ja talumehed astusid koheselt ligi ja aitasid parve kergemini üle jõe. Jõe vastaskaldal möödus Jüri väikesest kivihoonest ja jõudis siis varemete juurde. Pihtaiaga ümbritsetud varemed seisid orvuna jõeäärsel niidul. Varemete külgedel ja ees asetsesid talumeeste põllulapid. Kloostri varemete ümber olid säilinud veel mõned hauakivid ja ristid, milledelt Liivimaa suursuguste rüütlite hauakirjad ja vapid oli aeg peaaegu täielikult kustutanud.

Kolmas peatükk. Adam Johann von Krusenstern ja tema tentsik Jüri asuvad barkantiini pardale, et reisida Inglismaale. Kohutav torm Põhjamerel. Mereakadeemia. Jüri armub akadeemia omaniku tütresse. Georg Kruze sooritab edukalt laevajuhi eksamid.

1793.aasta 1.novembri õhtul väljus Revali sadamast võimsate kahuritega relvastatud inglise barkantiin „Fanny of London” kapten Stivensoni juhtimisel. Ta oli sooritanud reisi Sankt-Peterburgi, viies sinna kohvi-, pipra-, loorberi- ja vanillilaadungi ning pöördus nüüd läbi Revali Inglismaale tagasi. Kartes prantslaste kallaletungi Põhjamerel, liikus barkantiini kaitse all veel üksteist väiksemat kaubapurjekat.
„Fanny of London” pardale olid asunud reisijatena Adam Johann von Krusenstern ja tema tentsik Jüri, keda nüüd kutsuti tema täisnimega – Georg Kruze. Lisaks neile viibisid reisijatena laeval Krusensterni õpingukaaslased Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse päevilt, leitnandid Juri Lisjanski ja Jakov Bering.
Raske on unustada seda pilti, mis avaneb laevalt, kui see Wulföst ja Nargenist möödudes Revali lahest väljub. See avar poolring rohekassinises lainetuses, mida pärjana piirab Reval oma vanade, sakiliste müüride ja kõrgete tornidega, jätab reisijale unustamatu mulje.
Georg Kruze heitis veel viimase pilgu Revalile. Linna õhtusesse uttu mässitud müürid ja tornid kõrgusid uhkesti; päike loojus linna taha merre, horisondil paistvate tornide ja tornikiivrite kõrgust teravalt esile tuues. Õhtuvinesse kadusid Püha Birgita kloostri varemed, Katharinenthal, Laksbergi kingud, ainult Toompea tornitippudel võis veel märgata veretavat kuma. Wimsi poolsaar vajus vähehaaval õhtusesse uduvinesse.
Barkantiin koos kiiluvees liikuvate laevadega suundus Helsingisse ja seejärel tegi sissesõidu Hambersundi sadamasse Norras. Sealt väljudes võttis kapten kursi otse üle Põhjamere Briti saartele.
Esialgu kimbutas Georg Kruzet merehaigus, kuid tugev maapoisi organism sai sellest kiiresti jagu ning kogu edasise reisi viibis ta laevalael; ainult keskööl, kui vahimadrus lõi vahivahetuse klaase, kobis ta ühiskajuti rippkoisse.
Georg Kruze jälgis tähelepanelikult kapteni või vahitüürimeeste iga käsklust ja sellele järgnevat madruste tegutsemist, jättis meelde purjede, rangouti ja jooksva taglase nimetusi.
„Marsspuri ja praampuri heisata, taakslid kohale!” käsutas barkantiini kapten, sättides laeva kiiremale sõidule.
Mastimehed tormasid mööda vante üles ja sidusid kordtingud lahti. Mõne hetke pärast lõid purjed mastis loperdama ja täitusid tuulega. Kruze jättis koheselt meelde purjede nimetused ja nende asukoha raadel.
„Tüürpoordi fokk-marssbrassid ja fokk-praambrassid viira,” järgnes uus käsklus.
Plokkide käginal asusid madrused brasse sikutama. Georg kargas ligi, aitas köisi sikutada ja raasid õigesse asendisse sättida. Raad paigas, asuti sootidest tõmmates purjesid tuulde timmima.
Krusenstern, märgates oma tentsiku huvi laeva, purjede ja meresõidu vastu, asus üksikasjalikult, alates vöörist ja lõpetades besaanmasti taglastusega, selgitama seisev- ja jooksevtaglase ehitust, nende töötamise põhimõtteid ja purjede asendit vastavalt tuule suunale ja tugevusele.
Põhjamerel tuul tugevnes. Peale keskööd lõunapoolsed tähed kustusid ja kuu kadus pilvede taha, laev purjetas pilkases pimeduses musta taevalaotuse all. Ainult üksikud laevalaternad valgustasid roolimeest ja mastijalameid. Tuul kogus üha hoogu, vihises taglases, plokid pekslesid ja kolisesid vastamisi, tuuleiilid rebisid purjesid.
Hommikuvalguses ujusid üle taevalaotuse madalad rasked pilved. Tuul oli pöördunud edelasse, veeretas enda ees kõrgeid vahuseid veevalle ja rebis laineharju.
„Kõik mehed tekile! Kogu liikuv vara kinni sorida, luugid sulgeda. Fokk- ja grootmasti praampurjed ning taakslid koristada!” käsutas kapten.
Pootsmani läbilõikav vile ületas tuule mühina, tungis läbi vaheteki ja tõstis jalgele kogu tekimeeskonna. Koos madrustega tormas tekile ka Georg ning asus koos teistega paate tugevamini kinni siduma, kahureid ja ankruid tormikindlalt kinnitama ja vante pingutama. Kõik luugid suleti ja kaeti purjeriidest katetega.
Laevatekile tõusis leitnant Krusenstern ja jäi reelingu äärde seisma, jälgides tekil töötavaid madruseid. Kergelt muheledes viipas ta Kruze enda juurde ja esitas eesti keeles küsimuse:
„Noh, Jüri, kuidas meri on?”
Georg Kruze, kartes, et tuul rebib purjed räbalaiks või murrab mastid ja heidab need kogu täiega üle parda, sõnas pooleldi eesti, pooleldi inglise keeles, kasutades oma esimesel merereisil õpitud teadmisi:
„Härra Krusenstern! Ehk oleks aeg fokk- ja grootmastis purjed rehvida või marsspurjed üldse koristada.”
„Vara veel! Laev peab kihutama koos tormihoogudega, ainult see päästab ta hukkumisest. Vähendatud purjede all hakkame ulpima ühest laineorust teise nagu vana pastal. Laev peab merel sõitma, mitte loksuma.”
Inglasest kapten võttis siiski ettevaatusabinõud tarvituse, käsutades üle tuule ulgumise: „Kaks meest rooli! Fokkpurje- ja marssimehed mastis valmis olla!”
Georg Kruze astus kähku rooliratta juurde ja aitas roolimehel tormiga võitlevat laeva kursil hoida. Tohutud veevallid uhasid paremast pardast üle laevateki. Ajuti sukeldus vöör veepritsmeid üles paisates laineorgu, kuid tõusis koheselt; tormituulest aetuna libises barkantiin üle vahuste laineharjade otsekui tormilind. Üle laeva kuuldus taglase naginat, mastide raksumist ja purjede plaginat. Paistis, et veel hetk, ja murduvad mastid ning laev laguneb tükkideks. Aga inglasest kapteni olekust õhkus kõigutamatut enesekindlust. Kogenud kapten tundis merd ja laevu – roolimehe kõrval seistes jälgis ta kurssi, merd ja purjesid ning muheles endamisi.
Äkitselt sööstis tohutu veevall ahtri alla, kergitas selle laineharjale ja viskas laeva külitsi vastu tuult. Tuuleiil rebis ülemise marsspurje raalt, pillutas purjeräbalaid taglasetrossides ja viis need endaga kaasa.
„Rool tüürpoordi! Rool otse!” käsutas kapten külmavereliselt, seades laeva uuesti õigesse tuulde. Roolimees ja Georg Kruze keerutasid kibekiiresti rooli küll ühele, küll teisele poole, järgides kapteni käsklusi ja hoides laeva kursil ning õiges tuules.
Keskpäevaks meri selgines, mässavate lainete kohal hõljunud udu taandus. „Fanny of London” kiiluvees purjetanud laevad oli torm laiali pillutanud, neist ei olnud näha vähematki märki. Äkitselt hõikas mastikorvis vahti pidav madrus üle laeva:
„Kursil paremas poordis merehädas laev!”.
Kapten ja Krusenstern tormasid parema poordi reelingu äärde. Kapten libistas pikksilma üle mässavate lainete. Peagi võis ka palja silmaga märgata laeva, mis vajus külitsi lainetesse ja kerkis siis kõrgele laineharjale. Kuid varsti sai selgeks, et siin ei olnud tegemist tavapärase tormilainetes seilava laevaga; siin võitles oma viimast võitlust tormiga surmahädas, agooniast haaratud laev. Laeva mastid olid osaliselt murdunud, ainult üksikud purjeräbalad loperdasid mastitüügastel, kliiverpoom oli kadunud.
Kapten andis roolimehele käsu seada kurss merehädas laevale; „Fanny of London” kiirustas sündmuskohale. Meeskond oli ilma käskluseta kogunenud reelingu äärde, valmis tegutsema ja aitama. Kui „Fanny of London” sündmuspaigale jõudis, ulpisid lainetel veel ainult laeva murdunud mastid, mõned tünnid ja kummuli päästepaat. Mehed barkantiini pardal paljastasid pea, tegid ristimärgi, kapten andis uue kursi ja laev kihutas üle lainete edasi.
Neljandal päeval näitas torm raugemise märke, tormi-iilid vähenesid ja ei olnud enam nii raevukad. Vähehaaval vaibus torm parajaks tuuleks, meri rahunes, kuigi tunda andis veel tugev järellainetus. Laev liikus täies purjes üle Põhjamere hallide voogude, hoides kurssi Inglise kanalile.
Inglise kanal tervitas meresõitjaid tiheda uduga. Vahimadrus tagus iga kümne minuti tagant vaskset laevakella, hoiatades udus seilavaid laevu kokkupõrke eest. Lisaks udusignaalile anti „Fanny of London” pardalt pooletunniste vahedega üks kahuripauk. Aga vaatamata sellele õnnestus vaevu ära hoida ootamatuid kokkupõrkeid. Järsku ilmus udust, ristuval kursil, suunaga Euroopa mandrile täies purjes fregatt, möödus kaabeltau kaugusel „Fanny of Londoni” vöörist ja kadus kui viirastus uttu.
Pikkamisi udu hajus. Kapten võttis kursi Portsmouthi sadamale ja detsembripäeva sombusel õhtul kinnitas „Fanny of Londoni” otsad Portsmouthi kail. Georg Kruze oli õnnelikult sooritanud oma esimese merereisi, saanud tunda tormi ja tuult ning omandanud ühtlasi algteadmisi mereasjandusest. Veel enne pimedat ostis Krusenstern endale ja tentsik Georgile pileti state-coach`ile, üldkasutatavasse tõlda, mis kurseeris pidevalt Portsmouthi ja Londoni vahel. Öö otsa põrises tõld mööda Inglismaa kruusaseid teid, viies tõllas tukkuvaid reisijaid üha lähemale Inglismaa pealinnale.

* * *

Noortel ohvitseridel seisis ees kuus kuud õpinguid tolleaegse tuntud saksa astronoomi, navigaatori ja mereasjanduse teoreetiku Tiedemanni Mereakadeemias. Ehkki seda asutust nimetati akadeemiaks, kujutas ta endast tavalist merekooli, mis oli mõeldud paari-kolmekümne õpilase jaoks, keda peeti harilike koolipoiste olukorras.
Mister Tiedemann oli sügavalt usklik, kuuludes baptistide kogudusse. Olles usuliste vastuolude tõttu asunud Saksamaalt Inglismaale, heietas ta mõtteid välja rännata Ameerikasse. See oli tema jaoks tõotatud maa.
1720.aastal alanud massilise sakslaste sisserände tulemusena tekkis Ameerikas suur ja ühtne sakslaste kogukond. Ameerika kultuurimaastik erines radikaalselt ülejäänud kristlikus maailmas valitsevast. Katoliiklased ja luterlased eksisteerisid külg külje kõrval Ulsteri prestbüterlaste, baptistide ja kveekeritega, kelle silmis Ameerika oli sallivuse kants, millest nad olid Euroopas ilmset puudust tundnud. Paljud neist koondusid arvukatesse üksikkogudustesse, aga ka suurematesse ühendustesse, kas siis piirkondlikesse sinoditesse või liitudesse
Ameerika kolooniate algusaegadel aitas asunike sügav usklikkus oluliselt kaasa hariduse edendamisele, et saaks levida pühakirja lugemiseks vajalik kirjaoskus. Tekkis kohalik haritud vaimulikkond. Uus-Inglismaa vaimulikud pani suurt rõhku usulise kallakuga kolledžite väljaarendamisele: Harvard asutati 1636.aastal, Yale 1707.aastal. Paljud usutunnistused asusid 18.sajandi keskpaiku aktiivselt oma kolledžite loomisele; kõik need kuuluvad praegu Ameerika kõrgharidusasutuste paremikku. 1693.aastal asutati Virginias William and Mary College`i, New Yorgis asutati 1754.aastal Kings College`i millest hiljem kujunes Columbia Ülikool, Philadelphias rajati 1755.aastal kool, millest sai hiljem Pennsylvania ülikool. Teistest konfessioonidest ei jäänud maha ka baptistid. Suuresti nende toetusel asutati 1764.aastal Rhode Islandil Browni ülikool. Enam kui sajand tagasi, 1636.aastal, olid Ameerikasse sisserännanud baptistid ostnud soiste kallastega ja raskesti ligipääsetava Rhode Islandi saare sõbralikult indiaanipealikult Miantonomalt kamalutäie helmeste eest.
Mister Tiedemann oli võtnud nõuks kolida Ameerikasse ja asutada oma mereakadeemia baptistide kogukonna lähedusse, Rhode Islandile. Tema otsus ei olnud tingitud mitte ainult usulistest kaalutlustest; peamiseks kaalukeeleks oli siiski asjaolu, et Ameerika arenes jõudsalt. Kaupmehed asutasid laevakompaniisid. Ehitati tohutul hulgal laevu; need seilasid Ameerika kaksikkontinenti ümbritsevatel ääretutel ookeaniavarustel – Atlandi ja Vaiksel ookeanil. Kartmatud ja riskialtid Ameerika laevakaptenid ei liikunud mitte ainult piki rannajoont, vaid suundusid loodusrikkuste otsingul Melaneesia ja Polüneesia saarestikku, seilasid risti ja põiki üle Lõunamere, tungisid küttimiseks sobilike mereloomade otsingul kaugele põhja ja lõunasse, seilasid Newfondlandi tormistel, külmadel ja tiheda uduga kaetud voogudel, jõudsid vaalade otsingul Antarktika jääväljadeni.

Mister Tiedemann tegeles ainult õppetööga. Kõike muud juhtis missis Tiedemann, naine, kes polnud vähem tõsine kui tema abikaasa ning lisaks sellele veel äärmiselt kokkuhoidlik. Hommikul andis missis Tiedemann oma kasvandikele kaks suurt tassi teed nii vähese suhkruga, et selle olemasolu võis ainult kujutleda ning kaks tükki pooltoorest leiba väga õhukese võikihiga. Lõunasöök koosnes tingimata pudingist ja keedetud lihast kartulitega, mis asendasid leiba. Lõunasöögi juurde sai iga õpilane toobi õlut.
Mister Tiedemanni assistendiks oli tema kuueteistkümneaastane tütar Marie. Ta hoidis korras Tiedemanni Mereakadeemia klassiruumi ja õppevahendid; hoolitses, et need oleksid alati õppejõule käepärast. Sageli tuli Mariel joonistada suurele klassitahvlile maakera, kanda sinna paralleelid ja meridiaanid, kontinendid, mered, ookeanid ja saared ning saarestikud. Astronoomiatunnis joonistas ta tahvlile kuu ja päikese ning peamised taevakehad ja tähekujud. Veel enne, kui algas õppetund laevaehituse, seisev- ja jooksevtaglase küsimustes, joonistas Marie klassitahvlile kolmemastilise täispurjedes laeva, koos kõigi selle juurde kuuluvate jooksevtaglase detailidega, eksimata üheski detailis. Marie oli verinoor ja merel, purjelaeva pardal, viibinud ainult ühe korra – kui ta kümneaastase tüdrukuna koos isa ja emaga purjetas Hamburgi sadamast väljunud laeval Inglismaale Portsmuthi sadamasse. Aga olles juba kuus aastat olnud isa assistendiks, oli ta märkamatult omandanud tolle aja kohta suurepärase merehariduse.
Mister Tiedemann oli tõsine ning soliidne inimene, kes armastas teha kõike põhjalikult. Seetõttu teatas ta Vene ohvitseridega kokku leppides:
„Ma näen, et te olete kõik juba leitnandid. Kuid niikaua kui te olete minu juures, palun see unustada. Siin olete te ainult õpilased.”
Olles meresõidul Revalist Inglismaale märganud Jüri huvi mereasjanduse vastu, tema kartmatust ja kindlameelset tegutsemist tormisel merel, leidis Krusenstern, et ka Jüri peab oma aega kasutama otstarbekohaselt ja õpingutest osa võtma. Kohe esimesse õppetundi
võttis Krusenstern kaasa oma tentsiku ja pani ta tagumisse pinki istuma.
Tahvli juures purjelaeva joonistav Marie pöördus sisseastujate hääli kuuldes ringi, tegi Krusensternile kniksu, ja märgates koolilaua taga laiaõlgset, heledate juustega ja lihtsas riietuses noormeest, jäi eneselegi ootamatult ja suures hämmastuses teda vahtima. Klassitoa ja ümbritseva suhtes pisut võõristust tundev Georg Kruze istus koolipingis – suured, meretuultest ja köieotste sikutamisest krobelised kämblad teineteise kõrval laual. Georgi ja Marie pilgud kohtusid ja äkitselt läbis Marie südant mingi senitundmatu magus tunne. Ta pööras silmad uuesti tahvlile ja joonistas kuidagi ebalevalt ning pisut väriseva käega besaanmastile suure besaan-topseili.
Kõrges kateetris istuv mister Tiedemann kergitas rahulolematult kulme: “Klassiruumis on kõrvaliste isikute viibimine keelatud, pealegi ei ole Vene keisririik täiendava õpilase eest maksnud.”
Krusenstern lausus kõrgilt: „Tentsik ei ole õpilane ega kõrvaline isik. Aadlikust ohvitser võib tentsiku kaasa võtta ka daami buduaari.”
Taoline vastus muutis sügavalt uskliku õppejõu hetkeks keeletuks, ning enam selle küsimuse juurde tagasi ei pöördutud.
Algasid pingelised õpingupäevad kella üheksast kella viieni pärastlõunal, tunnise vahega, mida kasutati lõunatamiseks ja jalutamiseks. Õpiti navigatsiooni ja asukoha määramist, astronoomiat, inglise keelt, meteoroloogiat ja okeanograafiat ning laevaehitust.
Pärast tundide lõppu aitas Jüri Mariel klassitoa põranda märja lapiga üle käia ja tolmu pühkida. Pesi hoolikalt tahvli; muutus eneselegi märkamatult Marie hoolsaks abiliseks. Mõnikord esitas ta Mariele küsimusi õpitu kohta, või vestlesid niisama, vaheldumisi inglise ja saksa keeles. Sageli seisid nad koos tahvli ees, tõmbasid tahvlile paralleele ja meridiaane, märkisid neile pikkus- ja laiuskraadid ning lahendasid navigatsiooni- ja astronoomiaülesandeid. Iga taolise õppepäeva lõppedes kirjutas Jüri Marie etteütlemise järgi tahvlile mõned inglisekeelsed laused. Need ei piirdunud ainult mereteemadega: justkui Jürit kiusates või teda proovile pannes, lasi neiu tal etteütlemise järgi kirjutada südamlikke, vahel isegi kirglikke armastuskirju. Kui merealaste kirjutistega sai noormees hakkama peaaegu vigadeta, siis armastuskirjad panid Jüri punastama, hulgalised vead neis tekitasid piinlikkust.
„Armastuskirjade kirjutamist tuleb sinul veel õppida,” sõnas nooruke õpetaja iseteadvalt. Märgades Jüri pettumust, lisas Marie andeksandvalt, justkui julgustades: „Aga küll sa õpid, oled veel noor mees.”
Mõnikord, kui õues hämardus ja kerge lumekate oli langenud akna taga kasvavatele pärnadele, jäi Marie pilk äkitselt peatuma Georgi sinisilmades. Ta huuled sirutusid ettepoole, kuid Jüri pööras häbelikult punastades pilgu kõrvale ja asus usinalt tegema astronoomilisi arvutusi.
Akadeemia hoovis seisis kõrge, kogu rangoudiga ja täies purjestuses mast, mis kujutas endast laeva viie raaga fokkmasti. Sellel olid vandid ja nende vahel veeblingid masti ronimiseks. Raadel rippusid jalgpäärdid ja kortdingutega kinnitatud purjed. Selle taglase ja purjestuse abil viidi läbi praktilisi õppusi. Üks õppuritest määrati vahiohvitseriks, mister Tiedemann andis kätte tuule suuna ja tugevuse ning vahiohvitser käsutas õppureid masti ja kujuteldavale laevalaele purjesid seadma.
Vahiohvitseri käskluse peale: „Kõik purjed heisata!”, tormasid õppurid masti ja vallandasid purjed; tekimehed aga asusid sikutama brasse, sättides raasid õigesse tuulde. Vaevalt olid mehed mastist naasnud, kui kõlas uus käsklus: „ Roilpuri ja praampuri koristada, ülemine ja alumine marsspuri rehvida, fokkpuri jätta.” Jälle kiirustasid mehed jalgade välkudes mööda veeblinguid üles purjesid rehvima või kokku lappama.
Krusenstern oli ainuke, kelle alatiseks kaaslaseks oli tentsik. Seetõttu kasutas ta oma eeliseid ja saatis masti purjesid vallandama või neid koristama oma tentsiku Jüri. Õppejõud tegi näo, nagu ei paneks ta seda tähelegi. Marie aga jälgis Jüri jõulise keha liigutust, tema käsi, mis justkui kallistades klammerdusid tugevasti ümber raa ning ta südamesse kerkis seletamatu igatsus ja rahutus. Suutmata ennast talitseda, võttis Marie koha sisse mastijalamil ning kui Jüri peale purjede sättimist mastist alla laskus ja viimaselt veeblingilt maha hüppas, haaras Marie tema ümbert kinni, justkui teda toetades või hoides ära kukkumise. Õppejõud märkas seda koheselt ja teeseldud pahameelega hõikas valjult: „Marie! Ära sega õppetundi.”

Laupäeval õppetunde ei toimunud, see päev oli ette nähtud kodutööde tegemiseks. Pühapäeval õpilased puhkasid, tutvusid Londoni vaatamisväärsustega ja külastasid teatrit. Pühapäeval sai ka Jüri oma tentsikuametis vaba päeva.
Justkui märkamatult oli Jüri pühapäevaste jalutuskäikude alatiseks kaaslaseks saanud Marie. Käest kinni hoides jalutasid nad Thames`i jõe kaldal, vaadeldes rohkete tornidega Tower`i lossi võimsaid müüre, aukartust äratavat Westministeri paleed ja taevasse kerkivat Püha Pauluse katedraali. Marie võttis Jüril tugevalt käest kinni ja salapäraselt naeru kihistades tiris teda mööda Püha Pauluse treppe ülespoole. Olles läbinud sadu trepiastmeid, jõudsid nad hingeldades suurde galeriisse, mida rahvas selle suurepärase akustika tõttu kutsus Sosistamisgaleriiks. Marie jättis Jüri keset galeriid seisma, ise läks selle seina äärde ja sosistas näoga seina poole seistes: „Georg!” Jürit ümbritsevas saalis kõlas mitmekordselt võimendunult salapärane sosin: „Georg! Georg! Georg!” Marie sosistas uuesti: „I love you!” Suures hämmelduses ja pisut segaduses kuulis Jüri enda ümber kirglikku sosinat: „ I love you! I love you! I love you!” Marie eemaldus saaliseinast, astus Jüri juurde ja andis tema põsele tugeva musi. Selle magus kõla kaikus seinast seina. Jüri ja Marie puhkesid rõõmsalt ja õnnelikult naerma; lõbus naerukaja saatis neid veel siis, kui nad olid asunud trepist alla laskuma.
Püha Pauluse katedraalist väljunud, viis Marie oma kaaslase laiale ja kaunile Malli bulvarile. Jalutamisest väsinud, istusid nad jalgu puhkama pingile St. Jamesi pargis. Nad istusid teineteise kõrval, vestlesid tühjast-tähjast, ja olles veidi puhanud, suundusid Malli läänepoolsesse otsa, Buckinghami palee juurde.
Järgmisel pühapäeval võttis Marie suuna Oxford Street`ile. Sellel pikal ja rohkete poodidega asustatud tänaval paiknesid tolleaegsed Londoni suurimad meelelahutusasutused. Seal korraldati pidusid ja kontserte, viidi läbi rusikavõitlusi ja ässitati posti külge aheldatud tiigrile koeri kallale.
Oxfort Street`ilt juhtis Marie oma kaaslase Piccadilly`le ja sealt edasi rahvarikkale Covent Gardeni turule. Turuplatsi täitis lõbus ja pisut kergemeelne melu: kisati ja kärati, pakuti kaupu, tingiti, tülitseti ja kakeldi. Olles päevasest jalutamisest juba tublisti väsinud ja näljased, luges Jüri oma vähesed pennid kokku ja viis Marie turuääres paiknevasse Pie and Mash Shop`i. Jüri tellis seal kaks hakkliha-kartulipudru ja kummalegi väikese heleda õlle. Peale mõnusat lõunatamist, millele aitas kaasa ka võrdlemisi kange bitter, soovis Marie pakkuda Jürile midagi lüürilist ja romantilist. Pikema kõndimise järel jõudsid nad avarasse Hyde Parki. Marie otsis nüüd juba ise oma rahakoti välja ja üüris Serpentiin`il paadi – Jüri asus aerudele, neiu võttis istet paadipäras, ja nüüd võisid kaldal jalutavad vanemad härrad ja daamid imetleda romantilist paari paadisõidul.

1794.aasta mais kursus lõppes. Õppuritele anti välja diplomid. Need olid Londoni trükikojas trükitud ja kunstipäraselt kujundatud. Iga kursuse lõpetanu nime maalis Marie kalligraafilise käekirjaga kaunilt diplomile.
Krusenstern asetas mister Tiedemanni ette suured rahatähed ning sõnas seejuures: „Palun ka Georg Kruzele diplom välja kirjutada.”
Õppejõud jäi hämmeldunult Krusensternile otsa vaatama. Lõpuks kogus end ja sõnas väärikalt: „Minu akadeemias ei müüda diplomeid, siin omandatakse teadmisi. Tidemanni Mereakadeemia diplomiga võib seilata kõigi riikide laevadel, kõigil meredel ja ookeanidel.”
„Just nimelt,” sõnas Krusenstern kindlalt. „Georg Kruze on teadmised omandanud oma õppejõule vääriliselt, aga see raha siin on õppemaks.”
Õppejõud jäi hetkeks mõttesse, ja sõnas siis otsustavalt: „Härra Georg Kruze, astuge kateedri ette.”
See oli Jüri elus esimest korda, kus tema poole pöörduti sõnaga – härra. Ja see oli ka mõistetav, sest Tiedemanni Mereakadeemias koolitati härrasmehi, mitte tentsikuid.
„Õpilane Kruze,” jätkas õppejõud, „ma esitan teile mitmeid küsimusi kõigis õppeainetes. Kui te olete minu küsimustele asjakohaselt ja ladusalt vastanud, väljastan teile diplomi.”
„Kuulan, härra õppejõud!”
Klassitoas jäi hetkega vaikses, kuulda oli ainult paraadmundris Krusensterni säärikute kriuksatusi ja mõõga kolksatusi, kui see näiliselt rahulikuna koolilaudade vahel edasi-tagasi kõndis. Erutatult ja hinge kinni pidades seisis tahvli ees Marie.
Õppejõud alustas küsimustega. Jüri vastas koheselt ja ladusalt. Õppejõud üritas esitada konksuga küsimusi, mis, lähtudes tema kogemustest, kutsusid vastajas kõige enam esile eksimusi ja peataolekut. Aga Jüri vastas kõigile küsimustele veatult ja põhjalikult, isegi põhjalikumalt, kui õppejõud seda kuulda lootis.
Mister Tidemann vangutas heakskiitvalt pead ja pöördus siis pooleldi Kruze, pooleldi oma õhetava tütre poole ning sõnas heameelest särades: „Ma näen, härra Kruze, et teil on olnud minust paremad õppejõud.”
Koheselt maalis Marie oma ilusa käekirjaga diplomile nime, mis oli talle kõige armsam – mister Georg Kruze.

Juba järgmisel päeval seisid Krusenstern ja Jüri Tower`i lossi nurgal, oodates ühistõlla väljumist Portsmouthi sadamasse. Aeg-ajalt katsus Jüri märkamatult oma rinda, justkui tervise üle muret tundes. Tegelikult oli tervisega kõik korras, väljaarvatud Mariest lahkumise südamevalu. Jüri oli oma diplomi asetanud veekindlasse vahariidesse, seejärel nahksesse kotikesse ja sidunud endale ümber rinna. Omamata kõrgest soost päritolu, sõltus sellest dokumendist kogu tema edasine elu. Enne state-coach`i väljumist tõttas ärasõitjate juurde Marie.
Krusenstern oli juba ühistõlda istunud, kuid Marie ja Jüri seisid ikka veel teineteise vastas, hoidsid kätest kinni ja naeratasid pisaraid tagasi hoides.
„Georg,” sõnas Marie läbi pisarate, „ma olem meremeestelt kuulnud, et Bostoni sadamakõrtsis võetakse vastu kirju nõudmiseni. Kirjuta mulle ja anna endast teada. Me purjetame isa ja emaga varsti Ameerikasse. Ma kirjutan sulle ja jätan kirja Bostoni kõrtsmikule. Ma loodan, et me varsti kohtume Ameerikas.”
Jüri naeratas: „Kindlasti kirjutan. Ma ju nüüd oskan armastuskirju kirjutada!”
Kutsar vehkis kannatamatult piitsaga. Jüri embas Mariet, suudles teda huultele, vabastas siis õrnalt Marie käed oma kaela ümbert ja kiirustas tagasi vaatamata lahkuma. Istunud Krusensterni kõrvale tõlda, heitis ta veel viimase pilgu Mariele ja lehvitas. Kutsar andis hobustele piitsa ja state-coach`i kuus puhanud hobust alustasid ühtlast traavi.
Krusenstern sõnas muheledes, justkui endamisi:
„Ma näen, Jüri, et sa oled peale tentsiku ameti ja õppimise jõudnud tutvuda ka Londoni vaatamisväärsustega.”
„Just nii, härra Krusenstern! Tutvusin Londoni kõige kaunima vaatamisväärsusega.”

Adam Johann von Krusenstern määrati ohvitserina teenima Inglise fregatile „Thetis”. 1794.aasta juuni esimesel nädalal väljus fregatt „Thetis” Portsmouthi sadamast ja purjetas läände, Põhja-Ameerika rannikule. Möödus enam kui kolm aastat enne, kui Marie sai uuesti tunda Georgi kuumi, pisut meresoolaseid huuli.

Neljas peatükk. Kahekümne nelja aastane Napoleon ülendatakse brigaadikindraliks. Napoleon saadab maailmameredele korsaarid. Prantsuse korvett ründab inglise fregati “Thetis”. Suurtükimürsk paiskab Georg Kruze üle parda.

14.jaanuari 1794.aasta määrusega ülendati kahekümne nelja aastane Napoleon brigaadikindraliks. Kindrali aukraadi sai Napoleon aga mitte ainult tänu oma esimesele võidetud lahingule, vaid suuresti aitas kaasa asjaolu, et Touloni lahingut vaatas pealt Augustin Robespierre, revolutsiooni ideoloogi Maximilien Robespierre noorem vend. Augustin sattus Napoleonist vaimustusse ja jagas seda ka oma vanema venna, Maximilien Robespierre`ga. Aga mõlemad vennad saadeti üsna pea giljotiini alla. Hukati ka paljud neist, kes olid ühel või teisel moel avaldanud poolehoidu Robespierre`le. Napoleon heideti vangikongi ja ta langes põlu alla.
Bonaparte oli nüüd mööda Pariisi ringi hulkuv kindral. Kulunud sinelis kõhetu mehike elatus juhutöödest, saades mõnikord ka siin ja seal tasuta süüa. 1794/95.aasta talv ja kevad oli Pariisi elanikele, eriti selle eeslinnade töölistele, tõeline näljaaeg; nälgida tuli ka Bonaparte`il.
1795.aasta varasügisel olukord Pariisis muutus. Pärast revolutsiooni hullumeelset märatsemist ja „oma poegade õgimist”, pärast visklemist ühest äärmusest teise ei leidunud Konvendile enam toetajaid – ei paremalt ega vasemalt. Konventi ähvardas oht saada rahvamasside poolt minema pühitud. Kuigivõrd võis usaldada veel ainult sõjaväge, aga ka selles ei saanud enam kindel olla. Pariisi garnisoniülem kindral Menou kaldus pigem siiski varakate klasside poole, kelle toetus revolutsioonile hakkas kahanema. Pariisi töölised küll toetasid revolutsiooni, aga samas olid nad näljast hullumas ning Konvendil tuli midagi ette võtta. Kindral Menou valis lihtsa lahenduse ja sai sellega hiilgavalt hakkama – äkkrünnakuga vallutas ta Antoine`i töölisasula, arreteeris ja saatis töölisi tervete hulkadena giljotiini alla. Lahendus oli efektiivne, aga pikemas perspektiivis tegi olukorra veelgi hullemaks. Kindral Menou kaotas Konvendi usalduse, ta tagandati ametist ja arreteeriti. Uueks Pariisi relvastatud jõudude ülemjuhatajaks määras Konvent Barras`i. Ta oli päritolult aadlik, aga revolutsiooni poole üle läinud, ja ta teadis väga hästi, millise põlgusega suhtuti ülejooksikutesse nii siin- kui sealpool barrikaade. Seega oli ta Konvendi jaoks isik, kes oma olemuselt oli valmis andma tuld nii vasemale kui ka paremale. Kuid tal oli üks oluline puudus – ta polnud sõjaväelane. Barrasel tuli leida kindral, kes viiks kõhklematult täide kõik tema korraldused. Ja taolise kindrali ta ka leidis. Selleks osutus Touloni kangelane, kes oma suurtükitulega muutis Touloni kindlust kaitsvad kontrevolutsionäärid hakklihaks. Ajaloo lavalaudadele astus Napoleon Bonaparte!
4.oktoobri 1795. aasta hilisõhtul istusid Konvendi hoone parema tiiva avaras kabinetis kaks meest – Pariisi relvastatud jõudude ülemjuhataja Barras ja Napoleon Bonaparte. Nad olid istet võtnud Barrase kabinetis kirjutuslaua ääres. Kuigi Napoleon oli veel väga noor, andis tema võrdlemisi punnis kõht juba esimesi märke tüsenemisest, aga võib-olla tulenes see siiski kehvast toidust, mida tuli suuremates kogustes sisse ajada, et nälga kustutada. Igatahes hea toitumise märke temas küll märgata ei olnud – kollakas-hall näonahk, salkus juuksed ja üldine kõhnus rääkisid iseenda eest. Ainult Napoleoni pisut läiklevad, aga ääretult elavad sinised silmad andsid märku taltsutamatust temperamendist ja tohutust sisemisest energiast.
Äsja oli Barras Napoleonile teatavaks teinud Konvendi otsuse – Napoleon Bonaparte on määratud Barrase abiks sõjalistes küsimustes ja brigaadikindralina tuleb temal isiklikult juhtida kõiki lahingulisi operatsioone nii Pariisis kui ka väljaspool.
Napoleon noogutas nõusoleku märgiks, avamata emotsioone. Talle ei meeldinud kuulda teistelt suuri sõnu, samuti ei talunud ta õpetamist.
Ametliku osaga ühele poole saanud, lükkas Barras vaagna ulukiliha, pasteetide ja puuviljadega Napoleonile lähemale, valas pokaalidesse veini ja noogutas. Joodi sõnagi lausumata – aeg oli revolutsioonile, vale toost võis maksta pea. Napoleon võttis sõrmedega väikese tüki ulukiliha ja pistis suhu; lisas sellele paar viinamarja, aga söögi kallale ei tormanud.
Barras alustas esimesena vestlust, ja revolutsioonilisele situatsioonile omaselt, sukeldus koheselt suurde poliitikasse.
„Kodanik Bonaparte! Euroopa koosneb kümnetest omavahel vaenutsevatest riigikestest. Neid valitsevad tühised kuningakesed ja vürstikesed. Nendega tuleb midagi ette võtta!”
Napoleon välgatas silmadega ja vastas koheselt:
„Kodanik Barras! Euroopa tuleb ühendada.”
„Aga praegusel ajal, tead isegi, on selleks asjaks vajalikke häid diplomaate üpris raske leida. Ja kas need puupead, kuningakesed ja vürstikesed, diplomaatiat üldse mõistavad?”
„Minul on häid diplomaate piisavalt, ja neid mõistavad ka puupead,” vastas brigaadikindral Napoleon enesekindlalt.
„Kes nad on?” kergitas Barras imestunult oma puhmaskulme.
„Suurtükid.”
„Jah, aga Inglismaad kaitseb meri,” vaidles Barras vastu. „Itaaliasse, Hispaaniasse, Preisimaale, Austriasse, isegi Venemaale võib marssida jalgsi, sõita ratsa, vedada enda järel ka suurtükke. Inglismaale ei lähe jalgsi ega ratsa, aga Inglismaata näeb Euroopa ühendus üpris nigel välja.”
„Inglismaale läheme laevadega, paigutame laevadele võimalikult palju suurtükke. Kolmekümne tuhandest mehest piisab, aga rohkem suurtükke.”
Barras vangutas murelikult pead: „Prantsusmaal on selleks otstarbeks liiga vähe laevu. Kuni Danton ja Robespierre omavahel jagelesid, jõudsid paljud varakad inimesed revolutsiooni käest plehku pista – koos laevadega.”
„Nojah,” nõustus Napoleon, „ Marati ajal oleksid pead läinud ja laevad jäänud.”
„Oleksidel ei ole kohta ajaloos,” sõnas Barras õpetlikult, „ kuid me ei tohiks teiste vigu korrata.”
Üle Napoleoni näo libises vaevumärgatav irooniline muie, aga ta ei lausunud sõnagi.
Mehed vaikisid, rüüpasid sõõmu veini. Kurat võtaks!, peab see Inglismaa just saare peal asuma…
Napoleon kasutas vestluses tekkinud pausi ära, pistis suhu tükikese ulukiliha ning kaks viinamarja, matsutas eneselegi ootamatult suud, köhatas seepeale ja jätkas juba ise vestlust.
„Kodanik Barras! Poome britte kaudsel teel. Sõda on kallis lõbu, inglaste raha tuleb kolooniatest ja kaubandusest. Pole mõtet varitseda Briti saarte rannavetes. Saadame korsaarid ristlema kolooniate rannikule, Atlandile, Kanadast kuni Hoorni neemeni, Vaiksele ja India ookeanile. Selleks meil laevu jätkub. Vaenlase kaubalaevad on kerge saak ja mereröövliteks sobivaid seiklejaid leidub praegusel ajal piisavalt.”
„Kodanik Bonaparte!” sõnas Barras õhinaga hääles, „revolutsioon annab Teie käsutusse selleks otstarbeks vahendeid niipalju, kui revolutsioonil vähegi võimalik.”
Napoleon tõusis ja kummardus kergelt:
„Teie isiklikul ülesandel, kodanik Ülemjuhataja!”
Napoleon pöördus minekule, kuid Barras, olles siiski aristokraat ja sisimas peljates uusi loosungeid – vabadus, vendlus võrdsus, ja kartes, et Napoleon võib relva jõul asuda varandusi ümber jagama, esitas lahkujale veel viimase küsimuse.
„Kindral Napoleon! Kuidas Te suhtute töölistesse ja talurahvasse?”
„Ma leidsin nad eest kerjustena ja jätan nad maha samuti kerjustena.” Napoleon sulges enda järel ukse.

1795.aasta 5.oktoobri hommikupoolikul nähti Saint-Roche`i kirikuesisel ühte väikest kindralit kahurite ümber askeldamas. Tema kulunud sinel ja kantud püksid viitasid asjaolule, et kindrali eelnev elu on olnud üsna vilets.
Kahurite vastu liikus ligi 25 000 mässajat, kes olid Konvendi vastu üles tõusnud. Tegelikult oleksid mässajad võinud kahurid minema pühkida, sest kahurite taga asunud Konvendi kaitsjad olid enam kui neljakordses vähemuses. Aga nii ei juhtunud – kahureid kamandas kodanik Napoleon Bonaparte. Ta askeldas innukalt: kontrollis, õpetas, kärkis ja märgates lohakust – sõimas. Napoleon suhtus suurtükkidesse ja laskemoona väga hoolikalt, aga lahingus ei olnud ta kunagi suurtükimürskudega kitsi.
Mässajate mass lähenes kahuritele. Napoleon rehmas mõõgaga, andes märku avada tuli kartetšiga. Keskpäevaks oli Saint-Roche`i kirikuesine üleni liha- ja verepudruga kaetud.
Kodanik Napoleon Bonaparte tee ajalukku oli avatud… Aga Ajaloo Pöördepunkt ei toimunud mitte ainult Napoleon Bonaparte isiklikus elus. Kahuripaugud raputasid ärkvele terve maailma, inimkond seisis suurte muudatuste lävel. Ees seisid revolutsioonid, monarhiate langemised, iseseisvumised Euroopas, aga ka Kanadas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Prantsuse Revolutsioon ei jätnud puutumata ainsatki riiki ja rahvast tervel maakeral. Revolutsioonituuled jõudsid ka Venemaale ning Vene keiser Nikolai Pavlovitš, võttes eeskuju Napoleonist, andis 14.detsembril 1825 suurtükituld oma mässajate pihta, keda, tõsi küll, nõukogude ajalookäsitluses millegipärast ei nimetatud siiski mitte revolutsionäärideks, vaid dekabristideks.
Venemaa valitsejad, kes seni oli riigi piire laiendanud naabrite arvel itta ja läände, põhja ja lõunasse, hoomates Prantsuse revolutsiooni tähendust, asusid mõlgutama mõtteid oma esimesest ümbermaailmareisist. Tuli hoida maailmas toimuval silma peal – kes millistel maadel valitseb, koloniseerib, kütib ja kalastab; milliseid loodusvarasid leidub äsjaavastatud maadel Lõunamere saartel; milliseid maid, saari, saarestikke oleks võimalik allutada Vene keisririigile. Kaitset vajasid ka keisrikoja aktsiaseltsi – Vene Ameerika Kompanii – valdused Loode-Ameerikas ja Alaskal.

* * *

Inglise fregatt „Thetis” purjetas 1796.aasta juulis Hudsoni lahel, tehes patrullsõitu ja pidades silmas prantsuse laevu. Inglise kroon oli asunud oma ülemerevalduste kaitsele.
Juuli viimastel päevadel võttis „Thetis” kursi lõunasse Akimiski saarele, et suunduda läbi saare ja mandri vahelise väina Jamesi lahes asuvasse varjulisse Fort Albani sadamasse.
Täies purjes fregatt kihutas vöörtääviga laineid lõhestades ikka edasi. Järgmise päeva õhtu hakul ilmus silmapiirile vaevumärgatav tume vari; see üha laienes, kerkis aegamisi merest ja üsna varsti võis selgesti eristada Akimiski saare kaljust randa.
Reelingu ääres piipu popsutav kapten pöördus leitnant Krusensterni poole:
“Adam! Saare ja mandri vahelist väina asume läbima hommikul. Jääme ankrusse Akimiski saare tuulealusele küljele. Vähendada purjesid, vilistada tekimeeskond üles!”
Krusenstern haaras kaelas rippuva vile ning läbilõikava katkendliku vilega andis käskluse:
“Kõik üles!”
Hetke pärast kostus laevatreppidel kümnete saabaste kolinat ja heatahtlikku vandumist, kui keegi laevatrepil komistas või koperdades jalgu jäi – ruhvist tormasid üles teki- ja mastimadrused ning võtsid kohad sisse laevatekil fokk-, groot- ja besaanmasti jalamil.
“Grootmasti purjed koristada!” käsutas grootmasti komandör. Üheaegselt kostus ahtrist besaanmasti komandöri jäme pasunahääl:
“Besaan-topseil koristada, besaanpuri jätta!”
Mastimadrused tormasid vantidele, ronisid osavalt masti ja asusid purjesid kokku lappama.
“Taakslid koristada, praampuri ja marsspuri rehvida, fokkpuri jätta!” luges fokkmasti komandör Krusenstern ülesanded ette ja käsutas koheselt, “Praamraa mehed, üles! Marssraa, lase käia!”
Üksteise järel kiirustasid raameeskonnad mööda vante üles, turnisid üle saalingute ja võtsid raadel kohad sisse. Jalgpäärdidel mere ja taeva vahel kõlkudes ja rinnaga raale toetudes asusid madrused praampurje ja marsspurje kokku lappama. Taakslid tõmmati mastile ja kinnitati.
Vana inglise kapten jälgis piipu popsides ja sekkumata madruste ning oma noorte ohvitseride tööd ja pomises enda ette heakskiitvalt:
“Nende meestega võib purjetada kas või läbi põrgu eeskoja!”
Vähendatud purjede all ligines “Thetis” Akimiski saare tuulealusele rannale. Madrused jäid masti; kõlkusid jalgpäärdidel, nõjatusid rinnaga raale, lobisesid ja naljatlesid omavahel – reis oli kulgenud edukalt, varsti võis sadamas hinge tõmmata.
“Krusenstern!” pöördus kapten heatahtlikult muiates oma esimese ohvitseri poole, “võta juhtimine üle.”
Ligi tunni liikus “Thetis” parajas tuules edasi, joonistas poolkaare ümber Akimiski saare ja oli jõudmas tuultest kaitstud ranna varju.
“Fokkmasti purjed koristada!” käsutas Krusenstern.
Raadel käsku oodanud madrused asusid koheselt tööle. Nüüd liikus laev veel ainult besaanpurje ja kliivrite abil, mis aitasid laeval hoida kurssi ja olid abiks manööverdamisel.
“Pakpoordi ankur, valmis olla! Tüürpoordi ankur, valmis olla!” andis Krusenstern järjekordse käskluse ja hõikas seejärel hoiatavalt, “mastis polundraaa…!”
Mardused mastis klammerdusid kätega ümber raa, olles valmis järsuks manöövriks.
“Rool pakpoordi!”
Georg Kruze, kes tentsikuametist oli ülendatud fregati roolimeheks, keris kiiresti rooliratast. Laev kaldus tugevasti kreeni, purjed lõid vastutuules laperdama, laeva liikumine rauges ja ta jäi peagi triivi.
“Besaanpuri ja kliivrid koristada! Pakpoordi ankur, läks!”
Pootsman päästis ankruketi lahti ja kolinal jooksis ankrukett välja. Hetke pärast kostis uus käsklus:
“Tüürpoordi ankur, vette!”
Olles laeva efektse manöövriga triivi seadnud ja seejärel korralikult ankurdanud, vaatas natuke elevil Krusenstern kapteni poole. See naeratas heakskiitvalt, koputas oma piibu tühjaks ja sisenes kaardikambrisse. Ta oli oma ohvitseride ja meeskonnaga rahul ning võis endale lubada klaasikese viskit.
Meeskond kogunes messiruumi õhtueine väljajagamisele. Õhtusööki järel mängiti kaarte, lobiseti maast ja ilmast. Enamus mehi logeles koikus, silmad avatud, silme ees kodumaja, isa ja ema või armastatud tüdruk kodurannal. Pikal merereisil tabab romantilisema meelelaadiga meremehi sageli koduigatsus – ootamatult ja valuliselt. Kodu kerkib silme ette ääretult kauni ja helgena, imepärase õnnemaana. Silme ette ilmub mingi ammu unustatud hetk – kaunis päikepaisteline kevadhommik või härmatanud puudega talvepäev, aias õitsevad õunapuud või koduaeda ääristavad kolletunud lehtedega vahtra- ja haavapuud.

Vaevalt oli idataevasse ilmunud esimene valgusviirg, kui kaardikambri uks kääksatas ja uksele ilmus kapteni jässakas kogu, piip suus tossamas. Ta heitis ukselävelt pilgu tuhmidele tähtedele mastide kohal, astus siis tuulepealsesse pardasse ja lasi tuulel sasida oma käharat hallisegust habet. Teinud nii kindlaks tuule suuna ja kiiruse ning olles ilmaga rahul, pöördus kapten roolimehe kõrval koeravahti pidava teise tüürimehe poole:
“Vilista tekimeeskond üles.”
Läbilõikav vile kutsus madrused tekile. Koheselt võttis kapteni paremal käel oma koha sisse esimene ohvitser Krusenstern.
“Adam! Ankrud hiivata, vähendatud purjede all kurss mandri ja Akimiski saare vahelisele väinale!” andis kapten juhised kätte.
“Tüürpoordi ankrupeli mehed, kohale! Ankur hiivata!” andis Krusenstern korralduse edasi.
Hetkega haarasid kuus meest ankrupeli pulkadest kinni ja asusid, seljad küürus ja jalad pingutusest trimmis, tammuma ümber ankrupeli, kerides ankruketti sisse.
“ Besaan-topseil ja besaanpuri heiasta!”
“Besaan-topseil ja besaanpuri,” kostus ahtrist kajana besaanmasti komandöri kõuehääl, korrates käsku ja lisaks käsule veel mõned vandesõnad, ergutades besaan-piikvalli sikutavaid madruseid. Mõne hetke pärast lõid purjed mastis loperdama ja täitusid siis tuulega..
“Pakpoordi ankur hiivata! Kliivrid, fokk-, praam- ja marsspuri heisata!”
Mastimehed tormasid mööda vante üles ja sidusid kordtingud lahti. Krusenstern jälgis ja juhendas fokkmastimehi, kes plokkide käginal brasse sikutasid ja raasid õigesse asendisse sättisid. Raad paigas, asuti sootidest tõmmates purjesid tuulde timmima. Seejärel heisati grootmasti purjed, ankrud kerkisid veest, tuul puhus purjedesse ning “Thetis” võttis kiirust kogudes suuna mandri ja saare vahelisele läbipääsule.
Ilm oli purjetamiseks soodus, puhus ühtlane idatuul. Kõik märgid näitasid, et prantsuse korsaarid ei olnud Hudsoni lahte veel jõudnud.
Taevas oli pilvine, ainult vahetevahel paistis pilvede vahel tuhm päikeseketas, peegeldus hetkeks laineharjadel ja kadus siis jällegi pilvedesse. Keskpäeval hakkas ilm selginema, üha sagedamini väljus päike pilvevarjust. Vastu õhtut muutus taevas selgeks, läänekaarel laskus päike suure punase kerana Jamesi lahte. Järsku märkas vahiohvitser Krusenstern tüürpoordis purjesid – kiirekäiguline korvett purjetas pärituules Jamesi lahe ranniku suunas. Ootamatult sooritas korvett manöövri, võttis kursi inglise fregatile ning jõudnud poole miili kaugusele, jätkas sõitu paralleelkursil, hoidudes tuulepealsesse pardasse.
Krusenstern vilistas kõik mehed tekile. Kahurväelased seadsid viivitamatult kahurid lahingukorda, tassisid kohale püssirohupakid ja kuulid, lükkasid kahuritorud suurtükiluukidest välja ja puhusid süütepannid hõõguma. Mastimehed kiirustasid üles ja võtsid kohad sisse saalingutel. Tekimeeskond relvastus abordaažisaablite ja –kirvestega; kõigil vööl pikad kõverad noad. Ohvitserid hoidsid käes püstoleid ja lühikesi abortaažipüsse. Tekimehed haarasid pihku brassid, valmis esimese käskluse peale sättima purjesid ja seadma laeva lahingupositsioonile. Sõdurid võtsid kohad sisse parda ääres, mõned neist ronisid mööda vante üles ja jäid laskevalmis püssidega ootama sündmuste arengut.
Pahurana väljus komandosillale fregati komandör. Eakas kapten kohendas käigu pealt oma käharat parukat, nööpis kinni mundrinööbid ja võttis sõnagi lausumata vahiohvitserilt pikksilma. Uuris kaua ja põhjalikult korveti purjestust, taglast ja tekiehitisi.
„Härra parun,” pöördus kapten Krusensterni poole, „lippu või vimplit ei paista olevat. Purjestuse ja tekiehitiste järgi võib öelda, et see laev on prantsuse laevaehitajate kätetöö. Ei ole välistatud, et tegemist on prantsuse korsaaridega. Andke signaal, et laev peab oma päritolu teatavaks tegema!”
Signaalvimplid tõusid masti, kuid prantsuse korvett jätkas sõitu endisel kursil, pööramata fregati nõudmistele tähelepanu.
Roolimees Georg Kruze hoidis kramplikult roolipulkasid pigistades laeva etteantud kursil; paistis, et nüüd küll läheb lahinguks..
Inglise fregati kapten sõnas pikksilma langetamata:
„Korvett peab viivitamatult langetama purjed! Andke prantslastele hoiatuslask vööri ette.”
„Hoiatuslask vööri ette suurtükist nr 5!” käsutas Krusenstern.
Koheselt kõmatas lask; kuid korvett oli laskeulatusest väljas, suurtükikuul langes tohutut veesammast üles paisates merre.
„Kakskümmend viis kraadi tüürpoordi, kinnipidamiskursile!” käsutas kapten, pöördudes roolimees Georg Kruze poole.
Kruze keerutas rooli, seades laeva uuele kursile. Mastiohvitserid jagasid käsklusi, brassimehed sikutasid brassiotsi, sättides raasid ja puresid õigesse tuulde. Inglise fregatt pöördus vööriga korveti poole, kogus kiirust ja lähenes vaenlase laevale. Mehed tekil ja mastides olid haaratud võitlusärevusest, südamed põksusid erutatult. Aga korvett, kasutades ära asjaolu, et fregatt asus nende suunas vööriga, ja seega puudus inglastel võimalus pardakahuritest rünnata – pöördus äkitselt vastukursile. Mereröövlite rünnak oli alanud.
Laevad lähenesid vastukurssidel. Kaabeltau kauguselt avati mõlemalt laevalt korraga äge püssituli. Esialgu kärgatasid kogupaugud, kuid siis kostis ainult vahetpidamatu kaootiline püssiragin. Püssirohusuitsu paks pilv mattis mõlemad laevad, mähkis endasse raadelt tuld andvad madrused ja vajus tuulest aetuna merele. Prantsuse korvett pöördus, ja kaks laevad põrkusid tumeda mütsatusega parras vastu parrast. Suurtükkidest tulistada oli juba hilja. Mereröövlite abortaazikonksud lendasid üle fregati reelingu, kinnitusid taglasesse ja rangouti. Hirmsa kisaga kargasid prantsuse korsaarid üle reelingu, raadelt ja vantidelt inglaste laevale. Algas metsik käsitsivõitlus: välkusid mõõgad ja noad, vihisesid arbortaažikirved, paukusid püstolid. Kruze hoidus Krusensterni lähedusse, vehkis abortaažikirvega ja tulistas püstolist. Ümberringi kostus haavatute karjeid, vandumist ja röökimist.
Mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Korsaarid tungisid aina edasi, ahtri suunas, püüdes pääseda ülemistele tekkidele. Kuid prantsuse korsaaridele oli teadmata inglaste salarelv võitluseks mereröövlitega – fregati ülemisele tekile olid paigutatud neli väikese kaliibriga lähivõitluse kahurit. Nendest oli võimalik anda tuld mitte ainult abortaažiga pardasse kinnitunud vaenlase laevale, vaid ka oma laeva alumistele tekkidele.
Esimene kahur ülemisel tekil haugatas, külvates vaenlase laeva üle kartetšiga. Kostus karjeid ja metsikut vandumist. Inglise fregati meremehed, kuuldes ülateki kahuri haugatust, hüppasid viivitamatult tekiluukidest alla, peitu siseruumidesse ja alumisele tekile. Püssirohusuitsust pimestatud prantslased seisatusid hetkeks, olles üllatunud ja jahmunud inglaste ootamatust põgenemisest. Aga see ei kestnud kaua – fregati ülemiselt tekilt haugatas teine kahur, külvates oma laeva vööri kartetšitulega üle ja paisates mereröövlid merre. Seejärel kärgatas fregati ülatekil kolmas ja neljas kahur – seekord pühiti mereröövlite korveti tekilt minema kõik, kes seal liikusid; purjed kisti räbalateks, pukspriit lendas tükkideks ning fokaraa koos plokkide ja trossidega langes mürinal laevatekile. Prantsuse mereröövlid tormasid paanikas risti ja põiki üle laevateki, otsides varju hävitava kartetšitule eest.
Inglise fregati meremehed ronisid luukidest välja, avasid segadusse sattunud mereröövlitele tule, raiusid mõõkadega. Vähesed ellujäänud korsaarid päästsid ennast põgenemisega, hüpates üle parda merre. Abortaažitrossid raiuti läbi ning tuulest aetuna eemaldusid laevad teineteisest. Fregatilt avati korsaaride laevale suurtükituli kõigist torudest. Korvett lahvatas põlema. Ellujäänud korsaarid põgenesid tule eest masti, kuid leegid jõudsid neile järele ning mereröövlid kukkusid hirmsa kisaga lainetesse. Ja just siis, kui oli juba selge, et lahing on võidetud ja vaenlase laev on määratud hukkumisele – kärgatas korsaaride pardakahuritest mitu järjestikulist lasku. Korsaarid olid otsustanud võidelda lõpuni.
Korsaaride laevalt saadetud suurtükimürsud läbistasid fregati reelingu, purustasid besaanmasti ja pühkisid minema roolikambri. Roolimees Georg Kruze silmi pimestas erepunane välgatus, tugev kärgatus paiskas ta õhku ja heitis üle parda.

Viies peatükk. Algonkini indiaanlased. Sinisilmsed haskid.

Vanade algonkini-indiaanlaste uskumused olid piiritult ausad endi ja teiste suhtes ning kooskõlas elava loodusega – elutut loodust polnud nende jaoks olemas. Algonkinid ütlesid puu kohta „meie seisvad vennad ja õed”. Nad uskusid kaht kaksikjumalust: headuse ja valguse vaimu Nanabošot ning kurjuse ja pimeduse vaimu Tsakenapenokit. Need jumalused olid alatasa vaenujalal, võitlesid teineteisega vahetpidamata, kuid asi kujunes alati nii, et lõpuks võitis hea vaim ja hukkus kuri. Hukkudes kuri vaim paisus, läks suure pauguga vihast lõhki ja muutus kaljudeks, mägedeks ja kivideks ning veeks; tihe aur hõljus pilvedena üle taevalaotuse.
Võib eksimatult öelda, et Hudsoni lahe ümbruses oli kuri vaim vihast lõhki läinud eriti suure pauguga, sest kogu ala mitme tuhande kilomeetri ulatuses oli täis kive ja kaljusid. Ajapikku on pisut mulda peale settinud ja hea päikese vaim on sellele tagasihoidlikule alusele rajanud mitmekesise taimede maailma, kuid paha vaim tuletab end ikka meelde. Sageli poeb kalju päevavalgele, eriti seal, kus vesi on kaldad üle uhanud.
Kaares ümber Hudsoni lahe ulatub hiigelsuur mets, milles peitub lugematul arvul järvi, soid, ojasid ja jõgesid. Õhukesel kivisel ja viljatul pinnal kasvavad külmale vastupidavad okaspuud; varjulisemates paikades kannatavad pikka ja eriliselt külma talve haab, paju ja kask. Puud, kivid ja maapind on kaetud samblikuga. Põhja pool asendub mets jäise tudraga. Suved võivad subarktikas soojad olla, kuid tundras ja ümberkaudsetes metsades pole see kerge aeg ei inimesele ega loomale, kuna õhk kihab sääskedest, moskiitodest ning teistest tüütult pirisevatest ja hammustavatest putukatest.
Siin valitsevad põhjamaised puud: kuused, nulud ja männid. Nad on kõrged ja pidulikud, nende püramiidjad siluetid omistavad looduspildile ilu ja veetlust, korda ja rahu, lihtsust ja kindlust. Tänu nendele võtab mets eriti kauni ja väärika ilme. Selle põhjamaise metsa ilmestajaks on loodus kinkinud igat liiki lehtpuid, loonud sellega tuhandete kaunite vaatepiltide metsa. Imepärasteks tujudeks on siin kokku põimunud neli elementi: vesi, kaljud, künkad ja puud, luues erakordse nähtuse – kütkestavate maastikkude lõpmatu seeria. See on maa, kus nulu-, männi- ja kuusemetsad laiusid miil miili järel ja keegi ei teadnud päris õieti, kus need lõpevad. Puidul ei olnud indiaanlaste jaoks majanduslikku väärtust, kui vahest ehk ainult vigvami ehitamiseks mõned roikad ja lõkekütus välja arvata. Indiaanlane ei tundnud sõna puit, ta teadis, mis on mets. Metsa vajasid koprad oma tammide ehituseks; tammid tekitasid kärestikke forellide jaoks. Mets kogus endasse vihma ja andis selle tagasi põua ajal. Inimese jaoks oli mets kohaks, kus ta sai elada koos metsloomadega.
Sellel karmil maa-alal tegelesid inimesed enamasti jahipidamise, kalastamise ja toiduotsimisega väikestes perekondlikes gruppides. Nad rääkisid algonkini keelt. Algonkini suguharu asus hajali tohutul maa-alal, Hudsoni lahest lääne- ja lõunapoolsetes metsades.
Algonkini perekond oli mehekeskne, koosnes enamasti mehest, tema naistest ja nende lastest. Kooslusesse võisid kuuluda ka mehe pojad ja nende perekonnad; perekonna suurus olenes suuresti sellest, kui palju inimesi kooslus elatada suutis. Tütarlapsed abiellusid kooslusest väljapoole. Kuna pered olid väikesed, moodustasid need aeg-ajalt omavahel suuremaid kooslusi, et läbi viia rituaale, vahetada abielupartnereid ning kooskõlastada küttimist. Juhiks saadi enamasti tänu oma saavutustele – nagu vaprus jahipidamisel. Juht võis kasutada oma positsiooni ainult siis, kui hõim vajas tema oskusi ja kogemusi. Algonkinid olid sihvakad ja toreda kehaehitusega; nad olid vaiksed, rahulikud ja ausad.
Talviti elasid algonkinid kalasaagist sõltudes jäätunud järvede ääres, kuhu nad seadsid üles naalduva katusega varjualuseid ja väikseid tipisid. Jahti pidades liikusid nad ringi lumelaudadel, toboganidel või kelkudel, mida vedasid tugevad, koheva karvaga rõõmsameelsed koerad, haskid. Sageli võtsid algonkinid ette pikki jahiretki, järgnedes jahiloomadele.
Perekonniti olid juba välja kujunenud jahipidamise ja püüniste seadmise piirkonnad ning kõik pöördusid iga aasta tagasi oma meelisjahipidamis-, kalastamis- ja koriluspaikadesse. Kui kevadine sula maapinna sooks muutis, püsisid inimesed oma kasekoorest kanuudega järvede ja jõgede ümbruses.
Subarktika põhjaosas sõltus inimeste elu karibudest. Kanada põhjapõtrade kõik kehaosad kasutati mingil eesmärgil: karibunahaga kaeti tipisid, luudest ja sarvedest valmistati tööriistu ja ehteid. Karibusid, põtru ja teisi jahiloomi oli lumele jäetud jälgede järgi lihtne tabada. Karibud ehk Kanada põhjapõdrad veetsid talve väikeste laialipillatud gruppidena puude varjus, kuid varakevadel liikusid nad kaugele põhja, poegimispaikadesse tundras. Üürikese põhjamaa suve lõpul suundusid karibud poegadega tagasi lõunasse. Teel kimbutasid neid hundid ja jõeületuskohtades, kus nad olid kõige haavatavamad, ka inimesed.
Teisteks jahiloomadeks olid põdrad, muskusveised, hirved ja karusloomad, nagu koprad, naaritsad, jänesed ja saarmad ning Tasandikest põhja poole jäävates metsades ka piisonid. Metsades elavad okassead varustasid inimesi nii liha kui ka okastega, mis värviti, lamestati ja tikiti riideesemetesse või aksessuaaridesse. Jahilinde oli rohkelt. Söödavad taimed kasvasid enamasti lõunapoolsemates metsades. Hiiglasliku subarktilise piirkonna põhjaosas elavad inimesed pidid kannatama hilist kevadist sula ja teravat, varajast pakast. Selles kliimas ei kasvanud mais ja teised teraviljad, mis olid algonkini lõunanaabrite peamisteks toiduaineteks. Seetõttu elasid abenakid, mikmakid, kriid ja teised algonkini keelt rääkivad hõimud rändurielu, liikudes oma kasetohust kanuudel mööda näiliselt lõputuid järvi ja jõgesid vastavalt jahi-, korilus- ja kalastamishooaegadele. Kui algonkini keelt rääkivad hõimud liikusid mööda oma territooriumi, püstitasid nad tihti lihtsaid koonilisi tipisid ehk puukoore või loomanahkadega kaetud telke. Alalistesse suve- ja talvelaagritesse ehitasid nad vigvameid: noortest puuvõsudest sõrestikule tõmmatud kase- või jalakakoore või loomanahaga kaetud kuppelehitisi.
Põhja metsaaladel elavad hõimud korjasid söödavaid taimi, seemneid ja marju. Hirvi ja põtru kütiti ja austati kui kingitusi loomavaimudelt, keda peeti mõnikord jahipidajate eneste esivanemateks. Nad ehitasid kivist kalapüügitõkkeid ja põimisid oksi, et püüda angerjaid. Pringlite püüdmiseks kasutasid nad suuri meresõidukanuusid.
Lõuna pool Ontario ja Erie järvi, kus aluskaljut katab viljakas pinnasekiht ning külmakindlat kuuske ja nulgu asendavad mänd ja heitleheline mets, olid soodsad olud põlluharimiseks. Pikemad suved ja mahedamad talved soodustasid maisi, ubade ja melonkõrvitsa jõudsat kasvamist. Seoses põllumajandusega olid delavaarid, kes sealseid piirkondi asustasid, paikse eluviisiga. Paiksemad olid ka teised Atlandi ookeani rannikutasandike hõimud. Jahipidamine ja korilus olid endiselt olulised, kuid nende elurütmi määras siiski põllumajandus.
Hurooni järve ida- ja lõunaosast Appalachi mäestikuni ulatuvatesse sisemaa metsadesse tekkis algonkini kultuuride keskele oma keelt kõnelev hõim, keda kutsutakse irokeesideks. Irokeesid olid maaviljelejad, kes praktiseerisid kõrgeltarenenud alepõllundust. 17.sajandi lõpuks olid nad vaatamata oma väiksearvulisusele kirdes domineerivaks kultuuriks. Enamik irokeesi keele kõnelejaid elasid St Lawrence`i jõest lõuna pool, praeguse New Yorgi osariigi põhjaosas; teine grupp haaras enda alla Huroni, Erie ja Ontario järvede madalikud. Irokeeside elu keerles pikkmajadest – ümmarguse katusega nelinurksetest ehitistest – koosneva küla ümber, mida ümbritsesid maisipõllud. Igas pikkmajas elas mitu suguluses olevat peret.
Pisut enne 17.sajandit moodustasid viis irokeesi hõimu – kajugad, mohokid, oniidad, onondagad ja senekad – Viie Rahva Liidu, mida kutsuti Haudenosaunee (Pikkmaja rahvad). Hudsoni jõest Erie järveni ulatuva liiduga ühines 1714.aastal kuues hõim – tuskaroorad. 18.sajandil valitsesid need Kuus Rahvast karusnahaturgu. Oma võimu kõrgajal kontrollisid nad kogu Kirdepiirkonda, surudes huroonid põhja ning algonkinid itta ja läände. Indiaanlaste suurima jõuna osales liit mõjukalt inglaste ja prantslaste koloniaalsõdades, hoidudes inglaste poolele, samas viies läbi ka iseseisvaid sõjalisi operatsiooni nii prantslaste kui ka inglaste vastu.

* * *

Valge mees saabus Ameerika mandrile. Ta tõi endaga kaasa sõja. Ameerika idakaldal, Atlandi ookeani rannikul astus ta maale ja asus liikuma lääne suunas, sisemaale, tõrjudes põliselanikke, keda valge mees nimetas indiaanlasteks, ikka enam ja enam idarannikust kaugemale, lääne suunas. Tekkisid vastuolud põliselanike ja valgete tulnukate vahel. Indiaanlased olid aastatuhandeid elanud oma paikkondades – metsa-indiaanlased metsades jahti pidades ja metsajärvedest ning jõgedest kalu püüdes; keskmaa-indiaanlased tegelesid põllumajandusega; preeria-indiaanlased rändasid ääretutes preeriates ja küttisid piisoneid.
Ameerika manner oli tohutu, põliselanike elukorraldus ja territooriumid välja kujunenud – ühed ei kippunud teise territooriumile, sest sealne elu ei vastanud nende looduslikest tingimustest välja kujunenud elukorraldusele, tavadele ja harjumustele. Kui aga valge mees asus neid tõrjuma oma elupaikadest välja, sattusid ühed indiaanlaste suguharud teiste territooriumile, tekkisid omavahelised sõjad. Inglased hõivasid Ameerikat Atlandi idakaldalt, luues Uus-Inglismaa valdused, prantslased haarasid enda valdusse praegused Kanada alad. Kanada-Prantsuse sõjas meelitasid prantslased enda poole huroonid, inglased irokeesid ja delavaarid. Inglased ja prantslased sõdisid omavahel ja ässitasid huroone ja irokeese omavahel sõdima, tõmbasid nad Inglise-Prantsuse sõtta.
Senikaua, kui prantslastest karusnahakütid ja -vahendajad ei pistnud algonkini küttidele tulirelvi pihku, ei mõelnud nad röövretkedele. Saanud aga püssid kätte, väljusid nad metsadest lõunasse, jõudsid isegi preeriaisse, et hankida piisoniliha. Nad võtsid ette hulljulgeid retki, mis ulatusid Kaljumägedeni, ja võitlesid teiste suguharudega, eriti siuude ja mustjalgadega. Parema relva abil saavutasid algonkinid võite, kuid nad ei mõelnud vallutustele. Põhjas oli neil ju metsi küllalt. Vastupidi, kui siuude hõim pöördus algonkinide poole abipalvega, loovutasid metsade indiaanlased osa püügikohti suuremeelselt teistele alatiseks asupaigaks ja sellest ajast peale kuni tänaseni ühendab mõlemat hõimu tumestamatu sõprus.
Ka valgetega, prantslaste ning inglastega, ei ole algonkinid kunagi sõdinud. Punanahksed kütid hankisid tulnukatele nahku, osutudes Hudsoni Lahe Kompanii peamiseks toeks. Jahindus oli nende eksistentsi aluseks. Nende elemendiks oli mets. Nad uskusid, et mitte ainult inimestel ei ole hing, vaid hing on ka karudel, kobrastel ja puudel. Keegi muu ei tundnud põlismetsa ja selle kõnet paremini kui algonkini-indiaanlane: ta ennustas ilma taimestiku välimuse järgi, tundis lindude hääli, määras kindlaks murdunud kõrrekese mineviku ja paljastas jälje saladused. Tark kobras oli temale vennaks, kes oli võtnud ainult looma kuju; tugev karu oli tema onupoeg, kannatlikud puud aga sõbrad. Indiaanlane ei tundnud end nendest paremana. Nendega võrdselt oli ta laante elanik ja seetõttu oli temagi nagu laas – valvas, aus, suuremeelne ja täis väärikust. Algonkini-indiaanlase osavuse kasutas ära valge mees. Indiaanlane teenis valget meest teejuhina padrikuis, juhatas kätte paremad jahi- ja püügikohad.
Sügise algul jätsid kõik algonkinid oma asupaigad tühjaks ja hajusid koos naiste jalastega põhja metsadesse, jõudsid Hudsoni laheni ja liikusid piki rannikut edasi põhja poole. Algas suur karusloomade püügi aeg. Kütid sõitsid kümneid miile kanuudel ja koerakelkudel, mille ette olid rakendatud haskid.
Tagasi oma alatistesse elupaikadesse saabusid algonkinid hilistalvel, kelgud koormatud karusnahkadega. Nahad anti üle „Hudson`s Bay Company” agendile. Vastu said nad selle eest püsse, püssirohtu, tina, jahu, rõivaid, loomapüüniseid. Peale karusnahkade küttimise polnud algonkini-indiaanlastel muud tulu.
Talve ajal oli haski algonkini ainus liitlane, kes otsustas võidu looduse üle. Inimese elu sõltus siin kelgust ja seda vedavatest koertest. Ustavad haskid vedasid kelku väsimatult, võimaldades inimestel elada, liikuda ja pidada jahti tühjadel aladel ja mõõtmatutes laantes.
Haskid (huskies) on põhjamaa koerad. Nad on julged, vastupidavad ja tugevad – põhjamaa kuulsuse, sangarluse, ohvrimeelse, truuduse ja armastuse sümbol.
Haskid on paljude jutustuste kangelasteks, neid on jäädvustatud raamatutes ja kõigis lõkkeäärsetes vestlustes ülistatakse nende tegusid. Haskide hulgas, nagu inimestegi seas, leidub erinevaid isendeid: halbu ja häid, kuulekaid ja sõnakuulmatuid, taltsaid ja metsistunuid. Tema kavalus on hundi kavalus, lisaks inimestelt omandatud kogemused ja taiplikkus. Haskidest on indiaanlased loonud laule ja lugusid, mida antakse edasi põlvest põlve. Ja alati, nende lugude jutustamise ajal, istus haski lõkke ääres – laiarinnaline ja pika karvaga, kõrvad valvsalt püsti. Ta elavad sinisilmad püüdsid kinni indiaanlase väiksemagi tundevarjundi, kikkis kõrvad tabasid iga hääletooni, ja aeg-ajalt liputas ta meelitatult saba. Nad tunnetasid oma peremehe meeleolu, tema rõõmu ja muret.
Haskid sõid koos indiaanlastega, jõid nendega ühest nõust, nuusutasid koos temaga tuult, kuulatasid koos indiaanlasega metsaelu hääli. Nad heitsid koos temaga magama, nägid koos temaga ühte ja sama und.
Haskid tunnevad jõgede hapra jääkihi reetlikkust ja kõige raskemaski tuisus ei peta neid suunavaist kunagi. Olgu koduni kui mitukümmend miili tahes, otseteelt nad kõrvale ei eksi. Need kahara must-valge sooja karvaga, tugeva rinnakorviga ja tarkade teravate silmadega koerad on palju-palju kordi päästnud inimesi kindlast surmast. Neile on püstitatud ausambaid.
Indiaanlane söötis koera talvel. Haski vedas talvel kelku, oli hõivatud raske tööga ja iseseisvaks toiduotsinguks ei jätkunud aega ega antud ka võimalust. Talvel sai haski oma töö eest „palka”: kõigepealt andis indiaanlane süüa koerale, ja siis sõi ise seda, mis koerast üle jäi. Mitte kunagi ei heitnud indiaanlane oma ajutises laagripaigas, kuuse või nulu alla tehtud varjualuses, puhkama enne, kui oli koerad söötnud ja nende jalad üle vaadanud.
Suvel indiaanlane koera ei söötnud, see oleks teinud nad laisaks. Suvel toitis koer ennast ise, pidades jahti metsas. Kari haskisid jälitas saaklooma päevade kaupa, kuni see nõrkes, suutmata osutada vastupanu või end kiire põgenemisega päästa. Vahel olid koerad näljas, vahel priiskasid ja prassisid, olenevalt jahiõnnest.
Sügise saabudes liikusid suured põdrakarjad lõuna poole, et veeta talv madalamal, pakase eest paremini kaitstud orgudes. Haskid liikusid karja järel, valides sobivat saaki. Märgates haiget või vigast põdrapulli, asusid teda jälitama. Nad haukusid ja hüplesid pulli ees, hoidudes tema sarvede ja koledate sõrgade eest, mis oleksid ühe hoobiga purustanud koera selgroo. Haskid jälitasid oma saaki tundide viisi, mõnikord terve päeva, teda pidevalt oma haukumise ja kallaletungidega ärevusse ajades ja eksitades. Lõpuks põdrapull väsis, aeg-ajalt ta peatus ja seisis longus päi. Haskid ei andnud loomale viivukski rahu, ei lasknud tal napsata ainsatki rohukõrt või puulehte, ega kustutada janu selgeveelises ojas. Ja siis saabus otsustav hetk: haskid ründasid väsinud, jõuetud looma, puresid läbi ta kõri ja paiskasid uhkete sarveokstega pulli pikali. Mitu päeva lebasid haskid surnud põdrapulli juures; sõid aeg-ajalt tema liha ja kustutasid ojas janu. Olles kogunud jõudu ja puhanud, pöördusid nad tervisest pakatavatena indiaanlaste laagrisse tagasi ning istusid rahulolevatena lõkke äärde.

Kuues peatükk. Indiaanlased päästavad Georg Kruze elu. Urisev Karu ja Väle Hirv. Georg ürgmetsas. Karuema poegadega. Hirvejaht.

Meelemärkusetult lamav Georg Kruze hakkas ilmutama elumärke. Ta silmalaud värahtasid, paotusid natuke, korraks püüdis ta kergitada isegi pead, kuid sellega said tema vähesed jõuvarud otsa ja ta jäi jällegi liikumatult lamama. Aga eluvaim hakkas kehasse siiski vähehaaval tagasi tulema. Uuesti silmi avades jäi tema hägune pilk peatuma madalal onnilael. Onni suitsuavast paistis laiguke sinist taevast, selle taustal tumeroheline kuuselatv ning üksik kõrgel taevakaarel tiirutav lind. Georg Kruze suunas vaevaliselt oma pilgu allapoole, onni sisemusse – talle vaatasid vastu kaks paari musti silmi, mis jälgisid teda teraselt.
Kohtudes valge mehe pilguga, jäid indiaanitüdrukud üllatunult keeletuks – heledapäise valge mehe kõrgete tumedate kulmukaarte ja tihedate ripsmete alt vaatasid neile otsa suured lummavalt sügavsinised silmad, justkui haski silmad.
„Sinisilm ärkas ellu!” sosistas Kruze aseme kõrval kükitav süsimustade juustega tüdruk oma aasta nooremale õele. See tundis südames armukadedusesööstu – tema vanem õde oli juba jõudnud anda valgele mehele nime, pidades teda enda omaks.
Ootamatult tundis Georg Kruze, kuidas keegi tõstab tasakesi ta pead ja kallab talle kurku kuuma isuäratavalt lõhnavat lihapuljongit. Kruze asus vaistlikult neelama, seejuures jälgis ta imestunult ja arusaamatuses teda jootvat indiaanlannat. Selle punakas-kollane pale oli kummardunud tema kohale, mustad hallisegused salkus juuksed puudutasid Kruze nägu. Jootmisega lõpule jõudnud, asetas indiaanlanna Kruze pea oma põlvedele ning ümberringi ei toimunud enam mingit liikumist ega kuuldunud ainsatki häält. Onnis oli soe, isegi palav.
Kruze lamas pehmel karunahal, teise samasuguse nahatükiga olid kaetud ta jalad. Teda ümbritses suur hulk palja ülakehaga pärismaalasi – mehed, naised ja igas vanuses lapsed läbisegi. Kruze silmad peatusid hetkeks indiaanlaste keskel istuval punapäisel, turris juustega valgenahalisel mehel. Punapea habetunud pale ei võimaldanud määratleda tema vanust, ja see ei omanud ka praeguses olukorras mingit tähtsust. Georg Kruze pilk libises edasi mööda onni. Inimeste vahel istus mitu tiheda must-valge karvaga koera. Üks neist, märgates Kruze silmade liikumist, ajas koonu õieli ja limpsas keelega üle Kruze huulte. Kruze naeratas koerale; kogu onni läbis heakskiitev mõmin, mis aga vakatas koheselt, ja jällegi valitses vaikus.
Onni ukseavast paistis sisse vähene päikesevalgus. Ootamatult varjas ukseavast siseneja päikesevalguse. Ärevil ja õhetav umbes kümneaastane poiss astus onni ja tema järel puges sisse tohutu suur, üleni nahkadesse mähkunud kogu, justkui hiigelsuur karvane karu oleks ilmunud ukseavasse.
Ravitseja Mees-Kes-Teeb-Terveks kandis käes suurt põdranahkset kotti. Ta asetas selle ettevaatlikult haige kõrvale, heitis karunaha õlgadelt ja võttis Georg Kruze aseme ääres mugavalt istet. Mõne hetke istus Mees-Kes-Teeb-Terveks liikumatult, ainult ta terav pilk uuris tähelepanelikult haige näoilmet ja igat väiksematki liigutust.
Vigvami perenaine oli keetnud noore metshane ja eraldas nüüd õrna rinnaliha kontide küljest. Mees-Kes-Teeb-Terveks sõi ainult valget liha: kas linnuliha või kala. Perenaine ulatas lihatüki ravitsejale. See võttis liha vaikides vastu ja asus isukalt sööma, seejuures jätkas ikka endiselt haige jälgimist, justkui püüdes näoilmest välja lugeda haige olukorda. Söömine kuulus ravivõtete juurde; söömata puudus ravitsejal vajalik ravijõud ja ei olnud loota tervistavat tulemust. Korraks ta peatas söömise ja andis ühele tüdrukutest, sellele, kes oli Georg Kruzele andnud nime „Sinisilm”, korralduse tuua ojast vett, kusjuures jagas karmilt õpetusi: „ Mine põlvini vette, oota kuni vesi selgineb ja võtta siis vastuvoolu hoides anum täis.”
Tüdruk haaras puukoorest meisterdatud anuma ja kiirustas oja äärde. Perenaine ulatas ravitsejale hane tiiva, siis teise ja ravitseja jätkas isukalt söömist. Olles ka hanekoivad ära söönud ja piisavalt jõudu kogunud, lõpetas ta söömise ja pühkis hanerasvast määrdunud käed vastu karunahka puhtaks.
„Võtke karunahk pealt,” käsutas ta. Naised täitsid viivitamatult ta käsu, ja jäid ootama järgmist korraldust.
Arstija osutas hanekoivaga haige jalgadele: „Tõmmake püksid jalast ja särk seljast!”
Naised asusid usinalt pükse sikutama, kuid ravitseja vibutas hanekoivaga: „Ettevaatlikult! Ärge kiirustage.”
Tüdruk saabus veeanumaga tagasi, asetas haige aseme kõrvale suure puukausi ja kallas selle vett täis. Ravitseja noogutas heakskiitvalt ning libistas uuriva pilgu üle haige paljastatud jalgade ja reite. Kobas haige jalgu, põlvi, käsi ja käsivarsi, kompas õlgu, seejuures noogutas heakskiitvalt – luud-liigesed on terved. Aga haige paremal reiel ja puusal oli näha veritsevaid haavu ja suuri siniseid paistetusi. Nüüd avas ravitseja koti, võttis sealt ühe pakikese ja keeras terve rea väikesi lappe lahti, kuni lõpuks nahktaskuke nähtavale tuli. Väikese sarvest lusikaga võttis ravitseja taskukesest õige veidi sinakat pulbrit ja puistas sellest kolm näputäit kaussi. Tähelepanelikult vaatas arstija vette ja noogutas rahulolevalt, sest pulber jäi ujuma vee pinnale ega vajunud põhja – märgid näitasid, et haige paraneb kiiresti. Niipea kui pulber lahustus, pesi ravitseja hoolikalt haavu ja tegi kasetohust mähise. Seejuures pomises midagi endamisi monotoonselt ja ühetasaselt. Lõpetuseks libistas ta kätega üle verevalumis kohtade ja jäi veel mõneks hetkeks liikumatult haige kõrvale istuma, justkui sisendades tervistavat energiat või oma jõudu haigele üle andes. Olles kõik vajalikud toimingud teinud, asus Mees-Kes-Teeb-Terveks oma arstirohtusid ja pakikesi kokku panema; peitis kõik suurde kotti, tõusis, heitis karunaha õlgadele ja puges onnist välja.
Punapea järgnes talle; õuest kuuldus tasast prantsusekeelset vestlust. Georg Kruze jäi jõuetult karunahale tukkuma.
Õhtu eel avas Georg Kruze uuesti silmad. Ta ninna tungisid koldesuitsust ja pargitud nahahaisust läbiimbunud onni lõhnad, pea tuikas valusalt, iga väiksemagi liigutuse juures läbis paremat puusa ja jalga terav valu, kogu paremat külge oleks justkui tulise rauaga kõrvetatud.
Kaitseingel oli Georgi siiski hoidnud. Mürsuplahvatus oli paisanud ta üle parda, aga lained olid kandnud ta keha üle rannakivide ja kaljunukkide ning asetanud siis tasakesi ja pehmelt liivasele rannaribale. Ilmselt ta olekski rannaliivale igaveseks lamama jäänud, kui Hudsoni lahe algonkinid, olles kalastusretkel- ja jahirännakul, poleks märganud rannal elutult lamavat keha.
Punapea kummardus Georg Kruze kohale, justkui hinnates haige olukorda.
„Parlez-vous francais? Do you English?” küsis punapea vaikselt.
„Yes, English,” vastas Kruze vaevaliselt. „I feel sick.”
Habetunud punapea ajas ennast sirgu ja puhkes rõõmsalt naerma, temaga ühines kogu onnis istuv seltskond. Elevil indiaanlased vahetasid omavahel lauseid, nende kurguhäälne jutuvada täitis onni. Punapea tõlkis neile haige öeldud sõnad. Kõigil oli väga naljakas kuulda, et inimesel, kes on äsja surnuist üles ärganud, on väga paha olla.
Pikkade mustade, pisut halliseguste juustega indiaanlane – onni peremees, sõnas rahulikult piipu popsutades: „Kui kahvanägu tunneb, et tal on paha olla, siis kahvanägu ei sure.”
Järgmise päeva hommikul viidi Georg Kruze higistamisonni. Higistamiskoda oli
väike poolkerakujuliselt kokkupõimitud ehitis, mille moodustasid maa sisse pistetud ja painutatud ridvad. Ridvastik oli kaetud mattide ja karunahkadega. Ümber higistamiskoja põlesid lõkked, milles kuumenesid enam kui rusikasuurused raudkivid. Kiiresti tõsteti mõlataolise labidaga raudkivid lõkkest välja ja asetati higistamiskoja nurka hunnikusse. Tulise kivihunniku ette seati märjad, poolpehkinud puunotid. Georg Kruzel võeti riided seljast ja pea ees ronis ta neljakäpukil higistamisonni avast sisse. Higistamiskoja põrandale olid laotud kuuse- ja nuluoksad ning nende peale värskelt lõigatud kaseoksi. Georg võttis pehmel „saunalaval” istet. Üks indiaanlastest viskas kividele anumast vett ja sulges koheselt onniava mattide ja nahkadega.
Kruze kükitas pimedas onnis ja tundis, kuidas kõrvetav kuumus levis üle ta keha, tuhanded teravad nõelad torkisid ta rinda ja selga. Kuuse- ja nuluokstelt ning kaselehtedelt kerkiv niiske aur mõjus justkui tervendav palsam. Pikkamisi kuumus alanes, voolav higi jahutas keha ning lihased täitusid mõnusa rammestusega. Äkitselt tõsteti avaust katva mati serv üles ja kividele visati märgi taimi. Aromaatne, kerget joovastust tekitav lõhn täitis onni. Esialgu tundis Kruze õhust puudust, kuid peagi muutus hingamise kergeks ja meeled erksaks.
Onni avaus tehti lahti ning õhetav ja punetav Georg ronis higistamiskojast välja. Aga nüüd jäi tal hing uuesti kinni, sest mitmest anumast korraga kallati talle pähe külma vett. Seejärel heideti talle karunahk peale ning viidi vigvami sooja lõke äärde. Perenaine pakkus tulikuuma kadakateed.
Juba sama päeva õhtul ajas Georg Kruze ennast istuli, puhkas hetke, tõusis siis jalgele ja komberdas onnist välja. Vigvami ukseava juures pikal puunotil istus punapea ja tema kõrval pikajuukseline tüdruk Päikesekiir. Punapea jalge ees lamav haski tõusis jalgele ja tervitas uut seltsilist rõõmsa niuksatusega. Ka teised veokoerad tõstsid pead, kuid märgates, et tulijal ei ole käes toidukorvi kaladega, langetasid koonud uuesti pehmele samblale ja tukkusid edasi. Teisel pool vigvami ukseava olid istet võtnud kaks irokeesi, Urisev Karu ja Väle Hirv.
Punapea ehk Alexander Mackenzie oli veidi enam kui pool aastat tagasi saabunud tagasi oma pikalt ja ääretult raskelt reisilt. Ta oli suundunud kanuudes mööda tundmatut ja ääretult võimast ning kiirevoolulist jõge allavoolu, kuni jõudis Põhja-Jäämere kallasteni. Nüüd oli ta jõudnud tagasi Jamesi lahe äärde, saatjateks tema alatised kaaslased, vennad Urisev Karu ja Väle Hirv. Siin, Jamesi lahte suubuva Attawapiskat`i jõe suudmes asuvas väikeses algonkini suvelaagris, sõbralike ja rahumeelsete indiaanlaste juures otsustas ta veidi peatuda, täiendada küttimisega toiduvarusid ja liikuda siis edasi Kanada sisemaa suunas.
Irokeesid istusid puunotil, pikatorulised püssid jalge vahel. Jalas olid neil hirvenahksed, okassea okastega tikitud mokasiinid. Nende põdranahast pükste vöö vahelt paistsid tomahoogi punased varred. Narmastega ehitud kuued katsid nende laiu õlgu; tugevaid kaelu aga ehtisid euroopalikud, kirevad sitsrätikud. Sitsrätik indiaanlase kaelas oleks eurooplases esile kutsunud kerge muige, kuid siin elati teises ajas, olid teised moed ja kombed.
Georg Kruze toetas ennast palgiotsale Punapea kõrvale. Pronkspruunide, tõsiste, justkui kivistunud nägudega irokeesid vaatlesid mõtlikult lagendiku äärest algavat metsa, kuid laste rõõmsameelsed kilked sundisid neid pilku pöörama lagendikul toimuvale melule; üle irokeeside nägude libises kerge heldimusevari.
Onni ees mängisid algonkini-indiaanlaste punnpõsksed lapsed, kes olid paksukesed, liikuvad kui kärbsed ja väga kenakesed. Tervis lõkendas nende prisketel põskedel ja mustades säravates silmades. Nad vallatlesid ümber vigvami, ajasid üksteist taga, mängisid peitust ja „kivikuningat”. Jäid äkitselt seisma, jälgisid õhus tiirlevat kalakulli, leidsid sellest elamuse, ning olles kalakullist tüdinenud, asusid jälle üksteist taga ajama ja hullama.
Algonkini-indiaanlaste lapsed olid sündinud õnnelike metsainimestena. Nad tohtisid hommikust õhtuni hullata ümber vigvami, lipata metsa, jälgida seal linde, peletada üles jänese ja siis suure kisa ja huilgamisega jänest taga ajada. Nende lapselikes juttudes toimusid kõik sündmused metsas, jõe või järve ääres. Mets algas lagendiku servast, millel vigvam asetses, ja laius ääretu ja mõõtmatuna lõunasse ja läände.
Laste saatjateks, nende mängukaaslasteks oli ikka ja alati koerad. Kergelt pulstunud suvise karvaga haskid sagisid ümber laste, hüplesid, jooksid nendega kaasa, sageli segaduses ja mõistmata laste mängu, asjatult püüdes selles saginas leida mingit koerale mõistusepärast iva.
Vaevalt käima õppinud punnis vatsaga poiss korjas kuuse alt käbisid ja pildus nendega koera. Ta üritas püüdlikult ja kogu oma vähest jõudu pingutades koerale pihta saada. Aga see oli asjatu üritus, koer vältis osavalt ning kergelt ka kõige täpsemaid viskeid, samas võttis iga heidetud käbi vastu rõõmuga, ergutades last mängu jätkama. Õige pea poiss tüdines käbide pildumisest, haaras kahe käega koera karvadest kinni ja üritas talle selga ronida, kuid koer laskis selja nõgusaks ning libises ettevaatlikult ja tasakesi poisi alt ära. Lõpuks poiss väsis ja istus maha, koer limpsis sõbra nägu ja liputas saba. Laps haaras kahe käega koera kaela ümbert ja kaisutas teda. Suvel koertel tööd ei olnud, ka ei antud talle süüa, aga lapsed andsid haskidele toidupalukesi ka suvel; lapsed valmistasid neile ainult rõõmu ja koerad pakkusid vastu seda, mida neil anda oli – piiritud truudust ja mängulusti.

* * *

Georg Kruze paranes jõudsasti. Esialgu suutis ta siiski ainult kepi najal kõndida ning jalutuskäigud piirdusid vigvami ümbritseva lagendiku ja metsaäärega. Lagendikul kasvas üksikute laikudena või puhmastena kõige erinevamaid õistaimi. Metsale lähemal, niiskemal pinnasel, oli endale koha leidnud kirburohi. Tema viljad, mis meenutasid väikesi pähklikesi, olid juba valminud. Toidulaud lindudele ja metshiirtele oli kaetud. Lagendiku päikesepoolses servas kasvas kadakkaer. Selle seemnekuprad sirutusid ülespoole, justkui väikesed lehmasarved. Lagendiku õhtupoolsel küljel oli ennast suure laiguna rohu seest välja sirutanud kõrge ovaalsete lehekestega aas-jürilill. Tema mõne sentimeetri pikkused kõdrad hoidusid taimest pisut eemale, otsekui soovides ennast nähtavaks teha ja märku anda – minu viljad on valminud, maiustage!
Georg Kruze sammus mööda lagendikku. Iga ta jalasamm peletas rohu seest sadadena rohutirtse. Nad kargasid igasse kaarde laiali otsekui kahisev pilv. Mõned suuremad eksemplarid olid eriti ilusad. Nad laotasid katted laiali, paljastasid äkki imekaunid sinised tiivad ja lendasid mitmeid meetreid edasi. Maha laskudes rohutirts kadus, justkui poleks teda olnudki. Mitte kordagi ei olnud Jüri Hagudi mõisa metsaäärsetel lagendikel näinud niisugust rohutirtsude ohtrust, rohutirtsude tulva, kui siinses laanes. Ta sammus ettevaatlikult, et mitte kogemata astuda tirtsule peale, kuid see oli asjatu kartus. Tirts ei oleks tirts, kui ta inimese jala alla jääks. Kas tunnetasid nad inimese jala soojust või selle varju või mõlemat, aga enne kui jalg maapinda puudutas, lendasid tirtsud parvena jala alt minema.
Rohutirtsud ei tee inimesele tüli, isegi rohtu nad ei kahjusta; vaatamata tuhandetele tirtsudele kasvas kõikjal lopsakas taimestik. Küll aga lõikus häirivalt kõrvu tuhandete tsikaadide tüütavalt kime sisistamine. Keskpäevases kuumuses kaikus tsikaadide üksluine ja ärritav siristamine kõikjal ümberringi ning võimatu oli ära arvata nende asukohta. See emaseid peibutavate isaste tsikaadide iseloomulik sisin hakkab pikapeale närvidele käima, kuid ta on olemas ja temaga tuleb harjuda ja leppida, seda enam, et lühike ja kuum suvi ei kesta Kanadas kaua ja tsikaadide siristamine kestab ainult paar nädalat. Tsikaadide elu on siin lõbus, aga lühike.
Oli augustikuu keskpaik. Kuumalaine oli jäänud metsade kohale pidama ja kole kuumus mõjus hingematvalt. Taevas Kruze pea kohal oli sügavsinist värvi; õhk väreles ja kõik ümberringi oli otsekui välja surnud; mitte ükski lind ei lennanud, mitte ainsatki häälitsust. Ainult rohu sees kihasid putukad ja pulbitses elu ning tsikaadid siristasid tüütavalt. Vaevaliselt edasi liikudes jõudis Georg varjulisemasse metsatukka ja heitis end kähara saare vilusse pikali.
Kuigi mets kasvas kaljusel pinnasel ja vaatamata sagedastele tulekahjudele, oli selles metsas tunda sõnulseletamatut elu- ja paljunemistahet, justkui voolaksid siinsete lehtpuude soontes hoopis jõulisemad elumahlad; okaspuud aga eritasid kogu metsas ja üle kuumusest õhkuva lagendiku tugevat ja jõulist vaigulõhna.
Georg Kruzes tekitas imestust tohutu lehtpuu- ja okaspuuliikide rohkus. Ainuüksi saare alt, mille varjus ta pikutas, võis märgata enda ümber kümneid lehtpuu- ja mitut okaspuuliiki. Teistest eraldi seisev üksik jämeda tüvega majesteetlik saar, mille all ta pikutas, pakkus oma kähara, hiiglasliku võre all varju kõrvetava päikese ja kaitset vihma eest nii inimesele kui ka loomale. Lähedal kasvas suure sõbraliku põõsana sarapuu. Tema okstel, ladvale lähemal, rippusid väikesed, juba pisut pruunikaks tõmbunud pähklikobarad. Sarapuupõõsa lähedal olid ennast sisse seadnud sileda hõbehalli koorega pöökpuud. Nende lehestikus võis juba märgata üksikuid kollaseid lehti; esimene märk sellest, et sügis ei ole enam kuigi kaugel. Kõrged, käharad, paljude jämedate oksaharudega pöögid olid tihedalt täis kolmekandilisi, okkalise kesta sees asetsevaid pähkleid. Siin kasvasid vöötoravate maiuspalad; aga mitte ainult vöötoravate – ka indiaanlased korjasid neid toitvaid ja maitsvaid pähkleid endale talvetoiduks. Sageli, et säästa ennast vaevast, otsisid indiaanlased üles vöötorva talvevaru peidukoha – orav oli pähklid korralikult puhastanud ja riknenud pähklid välja sorteerinud.
Pöökidest veidi eemal kasvas väike haavasalu. Nende hambulised, pika peene varre otsas asetsevad lehed rippusid liikumatult. Siis aga kandus üle latvade kerge, vaevu tuntav tuulehingus ja haabade lehed asusid koheselt sosisklema, justkui oleks tuuleõhk toonud endaga kaasa kaua ja südamevärinaga oodatud salasõnumi. Hetkeks haavalehtede värelev võbin lakkas, ümberringi valitses täielik vaikus, aga siis jõudis kohale järjekordne salasõnum ja jällegi asusid haabade hambulised lehed omakeski erutatult ja saladuslikult sosisklema.
Haabadest aupaklikus kauguses kasvasid mõned väikeste lehekestega pärnad. Lehtede vahele olid peitunud pisikesed pähkleid meenutavad viljad. Pärna suunalt kandus kerges tuulehinguses eriskummalist imal-magusat lõhna. Lehetäid toitusid lehtedel ja eritasid mesinestet. Lagedamal kohal, päikesevalguses, kasvasid omaette sihvakad heleda koorega kased. Nende lehestikku oli juba tekkinud tublisti kollast, justkui esimene värviproov, et siis sügisel ehtida ennast üleni kuldkollase rüüga.
Kaskedest eemal, veidike varjulisemas kohas, sirutusid taeva poole kuused ja nulud. Kuuskede pööristena kasvavatel okstel rippusid alaspidi pikad käbid. Koonilised, lamedate okastega hõbejad nulud aga, erinevalt kuuskedest, olid oma käbid asetanud püstjalt okstele. Noored käbid sätendasid hämmastavalt kaunites violetsetes ja punakaslillades varjundites.
Lehtpuudest ja okaspuudest eraldi, otsekui andes märku, et nad ei kuulu ei ühtede ega teiste seltskonda, kasvasid lehised. Nende lühikesed nõeljad okkad moodustasid kauneid rosette. Okstel asetsesid läikiva sileda soomusega käbid. Lehistelt kandus kerget, pisut ergutavat ja värskendavat tärpentini lõhna.
Kuigi paljud puudest olid Georgile tuttavad, olid nad siiski pisut erinevad üksikasjus; teisiti asetsesid oksad ja teistmoodi oli lehe kuju, sest ka päike paistis siinses laanes Eestimaaga võrreldes teisiti. Tundus, et siinsete puude elurütm on kuidagi tugevam, rõõmsam ja lopsakam. Aga mitte ainult tohutult mitmekesine mets ei tekitanud Georg Kruzes imetlust ja ääretut hingelist rahu. Looja oli õnnistanud siinset loodust erakordse taimede, lillede rohkusega. Mõned, otsekui olles suve kuumuses tukkuma jäänud, olid nüüd ärganud ja õide puhkenud, nende õite lõhn täitis rinna meeldiva värskusega. Kuuskede varjus oli endale turvalise paiga leidnud jänesekapsas; tema habraste lehtede alla peitusid tähelepandamatud valged õied. Okas- ja lehtpuude all kasvas tihedate laikudena leseleht, pakkudes oma varrelt väikesi veinpunased marjakesi. Aga ahvatleva pakkujaga tuleb olla ettevaatlik – marjad on mürgised. Madalamale ja niiskemale turbapinnasele kuuskede ja kaskede alla oli endale meelepärase paiga leidnud laanelill. Ta lehed olid juba oma rohelust kaotamas, valmistudes sügiseks, et siis kaunistada metsaalust erksate punaste või roosade värvidega. Vastu päikest oli oma õied lahti sirutanud metsroos, tema kõrval punetasid maasikad. Metsaääres kasvasid metsherned nii paksult ja lopsakalt, justkui oleks neid keegi külvanud ja siis suure hoole ja armastusega harinud. See hoolas harija oligi olemas – Emake Loodus.
Kähara saare oksale, mille all Georg Kruze puhkas, lendas imepisike pöialpoiss. Tema kostüüm oli kaunis, isegi veidike ülepakutult, edvistavalt mitmevärviline. Ülalpool olid pöialpoisi suled oliivrohelised, nokast kuklani ulatus oranžkollane riba, mida külgedelt piirasid mustad triibud.. Alumine sulestik aga oli kollakasvalge. Linnukese sabasuled olid oliivpruunid, tiibadel kaks heledat vööti ja palju väikesi valgeid tähne. Pöialpoiss hüples vilkalt oksalt oksale ja häälitses millegipärast närviliselt ja pahandavalt: „tsii-tsii-tsii”. Ju käis talle närvidele puu all pikutav inimene! Ta oli väga väike, tundus kaitsetuna, justkui oleks siia põhjamaale ära eksinud täiesti sellesse kliimasse sobimatu lõunamaine lind. Aga ei, see väike, ääretult vilgas linnuke pesitses Kanada metsades, siin oli ta kodu, siia pöördus ta peale lõunapoolsetes maades talvitumist jälle tagasi.
Georg Kruze tõusis ja ruttas lagendiku ääres voolava jõekese äärde. Käigu pealt riietus ta lahti ja kargas vette, kohutades seejuures ära mõned forellid, kes ujusid karges, meeldivalt jahedas jõevees. Mõne minuti pärast astus ta kaldale ning tundis ääretut kergust ja värskust. Rõivastumisel tuli peletada herilaseparvi ja kärbseid, suuri ning õelaid. Georg astus mõned sammud jõest eemale ja nüüd tungis ta kõrvu uus sumin, seekord tugev ja ühtlane. Tilluke, väle, pika nokaga rubiinpunase kurgualusega linnuke hõljus tiibade värinal õhus. See oli ületamatu lendaja koolibri – lillede austaja ja päikese kummardaja. Tema pesapaik oli siin, Kanadas. Talveks lendas ta aga enam kui nelja tuhande kilomeetri kaugusele, Lõuna-Mehhiko ja Panama vahelisele alale. Pesitsema saabus aga alati siia, Kanada kuuma ja lillerikkasse suvesse. Koolibri silmitses jõe ääres kõndivat inimest jultunud uudishimuga, kerkis siis otsejoones üles, lendas edasi-tagasi ja kadus puudevilusse.
Peale karmi, pikka ning lumerohket talve meelitas Kanada oma elanikke kuuma päikesepaistelise suvega ning otsekui soovides lisada sellele lõunamaist värvingut, pakkus vahelduseks tsikaadide kõrvulukustavat krigistamist ja koolibri rahustavat suminat.

Nädala möödudes võttis Georg Kruze ette juba pikemaid jalutuskäike, suundudes mööda loomaradu metsasügavusse. Augustikuu oli peaaegu lõpule jõudnud ning herned ja hiireherned juba roostekarvaliseks tõmbunud.
Kuigi oli augusti lõpp, oli päev nii palav, et Georgi nahk oli higist märg. Ta heitis korraks pöögi alla vilusse, ja tundis koheselt pöögi jahutavat mõju. Pöögipuu oli tihedalt täis valmivaid pähkleid, tõotades toitvat kõhutäit paljudele inimestele ja loomadele. Georg lesis seal, aga vaatamata pöögi poolt pakutavale jahedusele, pani isegi vaikselt lesimine ja omaenese mõtetega tegelemine higi voolama. See ei olnud niiske kleepuv kuumus, mille nii sageli hajutab äikesevihm, vaid kuiv lõõsk, mis närvutas metsaserval kasvavad herned ja hiireherned, imes orasheinast mahla ja muutis tema roheluse haiglaselt kollaseks, kuivatas varte küljes valmimata mustikad. Indiaanlaste ja teiste metsaelanike jaoks oleks mustikate kaotamine olnud tõeline tragöödia. Aga õnneks olid mustikad juba valminud. Juulis oli sadanud mitmeid päevi vihma ja nüüd olid varred täis lihavaid purpurseid marju, mida indiaanlased kavatsesid korjata ning tervelt või keedetuna talveks varuda.
Georg Kruze tõusis pöögi all istuli, ajas siis ennast jalgele ja suundus päikesest kullatud männimetsa. Siin kasvasid läbisegi noored koonusja kujuga männihakatised ja vanad, sagrise võra või hoopis laia lameda võraga hiigelmännid, täis suuri käbisid. Mändide pikad hallikasrohelised okkad helklesid päikeses. Kogu metsaalune sinetas mustikatest. Georg liikus männimetsa all ning noppis mahlaseid ja maitsvaid mustikaid. Temast mõned meetrid eemal sebis mustikavarte vahel ärevalt häälitsedes hall tumedate põikkirjadega laanepüü ja kutsus poegi. Laanepüü seisatas hetkeks, vaatas inimesele otsa, justkui küsides: „Ega sa juhuslikult minu poegi pole silmanud? Igavene häda nende poegadega; millal nad küll ükskord suureks kasvavad ja mõistuse pähe võtavad.” Laanepüü jooksis kiiresti oma lühikestel jalgadel, ronis ja hüppas osavasti mahalangenud puude peale ja kändude otsa ning puges läbi tihedate mustikavarte.
Õige varsti märkas Georg Kruze ka ärevuse põhjustajaid – neli või viis oravat hüplesid mustikavartel edasi-tagasi, kargasid siis sarapuuoksale ja siutsusid seal rõõmsalt, justkui omavahel lobisedes. Sarapuu ülemised oksad olid pähklikobarate all lookas. Oravatel seisis ees talvevarude soetamise aeg, aga nad ei tundnud muret, sest loodus oli neile sellel aastal kinkinud rikkaliku toidulaua. Vahelduseks maiustasid nad ka mustikatega. Aga mitte ainult linnud ja väikesed loomakesed ei maiustanud mustikatega. Mustikahooajal unustas isegi koiott oma lihahimu ja temast sai ajutiseks taimetoitlane.
Metsas valitses vaikus ja süütu rahu; taolist täielikku rahu ja üksiolemist võib inimene tunnetada ainult sügavas metsas. Aga mets tekitab rändajas sageli petliku tunde, justkui oleks kogu mets ja metsaannid ainult tema päralt. Pähklid sarapuudel, herned metsaveerul ja mustikad päikesest kullatud männimetsas – justkui oleks loodus kõik metsaviljad kinkinud üksnes inimesele. Aga loodusande ei saa ürgmetsas mitte keegi ainult enda omaks pidada. Metsas leidub veel teisigi, kes oma osa nõuavad.
Georg Kruze kõndis mööda pehmet metsalust, laskus siis kükakile ja noppis suuri magusaid mustikaid. Päike paistis heledalt läbi hõredate männilatvade, isegi mändide varjus oli õhtupoolik soe ja lämbe. Eelmisel päeval oli sadanud vihma ja nüüd tõusis samblast auru. Georg liikus põlvedel ühe mustikavarre juurest teise juurde. Tema ümber oli kõik väga vaikne, välja arvatud eemalduva kaeluslaanepuu häälitsused ja oravate vadin. Aga üleelatud haigus andis endast veel tunda ja pikkamisi tekkis väsimus.
Georg heitis mustikavarte vahele varjulisse kohta pikali, sulges silmad ja jäi tukkuma. Kuid mingi alateadvusest tekkinud vaist või siiski vaevukuuldav kahin sundis teda silmi avama ja ringi vaatama. Tal oli tunne, et ta pole enam päris üksi, vaid läheduses viibib veel keegi. Georg Kruze kergitas ennast, vaatas ringi ja märkas ehmatusega lagendiku serval karuema, kes toimetas pehkinud puutüve juures. Õõnes puutüvi, mis oli alles äsja olnud mesilaste varjupaigaks, oli hiljuti tormist ümber kukkunud. Karuema kahe pojaga maiustas meekärgede kallal, mida loodus oli temale nii heldelt kinkinud. Ootamatult kuulis Georg Kruze päris enda lähedal mingit kahinat ja mõminat ning koheselt silmas ta paari meetri kaugusel ühte väikest karvakera veeremas. Karupoeg vallatles, veeretas ennast üle selja ja vehkis käpakestega. Kargas siis püsti, noppis mõned marjad, kuid ilmselt oli ta marjadest küllastunud, sest uuesti viskus karupoeg pikali, rüseles endamisi pehmetel mustikavartel, tõstis oma väikesed käpad üles, vehkis nendega ja hakkas mustikavarsi suu juurde tõmbama.
Ilmselt tajus ka suur täiskasvanud karu teise olendi lähedust. Ta ajas enese kohmakalt tagakäppadele püsti, tema pea vankus ühelt küljelt teisele ja ninasõõrmed haistsid küsivalt õhku. Seejärel laskus karu uuesti jalgele ja asus puunoti kallal toimetama; samal ajal jälgis ta kiivalt kolmandat, uisapäisa toimivat jõmpsikat. Ilmselt ei olnud see jõmpsikas eriti suur magusa armastaja, sest ka karupoegade seas, nagu inimlastegi hulgas, leidub üpris iseäralikke erandeid. Aga karuema oli siiski häiritud; aeglaselt, justkui vastu tahtmist, pööras ta ennast ringi, pistis meekärge kastetud käpa suhu ja jäi siis küsivalt ja pisut pahaselt lagendikule ilmunud kutsumata külalisele otsa vaatama, ilmselt kartes, et see kahejalgne olend on tulnud osa saama tema maiuspalast.
Kruze süda hakkas meeletult pekslema – ta oli jäänud karupoja ja tema ema vahele. Aga karupoeg jätkas vallatlemist, veeretas ennast üle selja, vehkis käppadega ja laskis uperpalle.
Kruze tõusis aeglaselt põlvili, ajas ennast pikkamööda ja rahulikult püsti, sundides selleks nii oma vaimu kui ka lihaseid. Kui ta ennast liigutas, pöördus ka karu ringi ja vaatas tema poole. Nende pilgud kohtusid, kuid Kruze säilitas meelerahu. Karu laskus neljale jalale ja haaras suuga matsutades isukalt meekärgi. Karu silmas pidades ning püüdes oma liigutustes aeglust ja rahulikkust säilitada, asus Georg taanduma. Karu ajas ennast uuesti tagajalgadele, tema lõuad olid pärani ja silmades helkles viha. Äkki kostis sügavalt tema kõrist tume möire ja tema turjakarvad tõusid vihaselt turri. Kruze taandus ettevaatlikult, tollhaaval. Seejuures ei lasknud ta korrakski karu silmist. Siis märkas inimest karupoeg. Ta tõstis oma väikese koonu mustikavarte vahelt, pööras ennast kähku jalgadele ja hakkas tasa vingudes ninaga oma ema lõhna püüdma. Silmanud ema, tormas ta rõõmuhäälitsustega tema juurde. Emakaru laskus uuesti neljale käpale. Tema turjakarvad silenesid ja silmades kustus vihaleek. Emakaru võttis oma üleannetu poja vastu õrna, armastust väljendava urinaga ja lakkus tema villataolist karva. Poegadega emakaru on tavaliselt väga kahtlustav, näeb igaühes ohtu oma poegadele, aga antud juhul ei ilmutanud ta vähimatki kavatsust kallale tungida. Taoline käitumine tekitas Georgis imestust; imetlevalt jälgis ta looma, kes üldiselt pole tuntud inimesesõbralikkuse poolest.
Kruze pöördus minekule. Kuid emakaru järgnes talle, hoidudes väikese vahemaa kaugusele. Kui Georg jäi seisma, seisatus ka karuema oma poegadega. Paistis, et inimene ja tema lõhn olid karule tundmata. Ta ei näinud inimeses ohtu, küll aga tekitas see ebaharilik kahel jalal kõndiv olend karuemas ja ta poegades uudishimu. Karuema järgnes justkui koer, kes heameelega tuleks peremehega kaasa, aga kellel on kästud koju jääda ja valvata. Enne käänulisele metsarajale pöördumist vaatas Kruze tagasi: karuema ja ta pojad olid istunud tagumikule, justkui koerad, ja vaatasid lahkujale järele.
Kõik põhjametsades elavad indiaanlased usuvad, et karus peitub midagi ebaharilikku, mis asetab ta kõrgemale kõigist teistest loomadest. Indiaanlased näevad temas looma kehaga ja inimhingega olevust. Ja nii nagu muistegi, on tugev, äkkvihaga ja ärrituv, kuid õrnahingeline karu jäänud Kanada laante valitsejaks.

Möödus veel nädal, ja juba võis Georg Kruze koos Mackenzie, Uriseva Karu ja Väleda Hirvega asuda jahiretkele. Eesmärgiks oli küttida hirvi, lõigata liha õhukesteks viiludeks ja need kuivatada või suitsetada. Tuli soetada toiduvaru, sest ees seisis pikk rännak läbi Hudsoni lahte ümbritsevate metsade, põiki üle kogu Kanada, et jõuda lõpuks metsadest välja Ontario järve äärde.
Pärast lõunat, kui päike oli laskunud juba madalamale ja kuumus veidi alanenud, asusid jahilised teele. Kõige ees liikus Mackenzie ja tema järel Georg. Neile järgnesid kasetohust kanuud tassides Urisev Karu ja Väle Hirv. Georg Kruze oli võetud jahile kaasa pigem selleks, et ta õpiks tundma loodust ja treeniks oma keha ja vaimu enne pikka ja rasket rännakut.
Oli imekaunis augustikuu õhtupoolik. Jahiseltskond jõudis metsajärve kaldale. Õhk oli peaaegu liikumatu, kerge tuuleõhk laskus harva järvepinnani; enamasti hõljus ta selle kohal, otsekui poleks ta tahtnud segada selle sügavat vaikust või häirida ta peegelsiledat pinda. Isegi mets näis õhtupooliku päikesepaistes tukkuvat ja üksikud pilvevoonad olid juba tundide viisi seisnud liikumatult põhjapoolsel taevaveerul, justkui oleksid nad sinna paigutatud lihtsalt maastiku kaunistuseks. Kaelad õieli, lendasid üle järve kaks sinikaelparti. Jõudnud ranna kohale, pöördusid pardid tagasi, sirutasid jalad ette ja laskusid kerge sulinaga kalda lähedale peegelsiledale järveveele. Pardid pistsid pea vette, võtsid „tirelseisu”, jättes ainult saba vee peale ja otsisid madalast veest toitu. Aga nad ei jäänud sellesse asendisse kauaks – mõne hetke pärast kerkisid veest välja ja ujusid rõõmsalt kalda suunas. Üksiku musta täpina tiirutas kõrgel puude kohal kaaren ja pidas teravalt metsa silmas, et aegsasti leida olendit, kelle elupäevad on lõpukorral. Haige või vigane loom paelus kaarna tähelepanu; kuigi ta polnud ravitseja, oli ta siiski metsa sanitar.
Järv oli ebakorrapäraste piirjoontega, pisut ovaalse kujuga, kuid lahed ja neemed mitmekesistasid ja kaunistasid ta kaldaid. Päike oli laskunud puulatvadesse ning imekauni veevälja pind sädeles õhtupäikese viimastes kiirtes justkui kalliskivi. Kogu maastik – lopsakasse metsarohelusse rüütatud künkanõlvad ja paljakud nende tipus – võttis jahilisi vastu kauni, sädeleva naeratusega. Kaldad kerkisid veest enamasti järsult, ja isegi neis kohtades, kus künkad vaatepiiri ei varjanud, rippus järve kohal katkematu leheääristus. Õrnas tuules sahisesid juba pisut kolletunud haavalehed. Tuuleõhu vaibudes vaikisid ka haavalehed, jäädes justkui kuulatama või uut tuulehingust ootama. Vähimagi tuuleõhu juures asusid haavalehed jällegi tasakesi sosisklema ja ennast rõõmsalt väristama. Nende edev värelemine peegeldus virvendusena tumedas veepeeglis.
Kaldapaplid varjasid oma suurte lehtedega täielikult päikesevalguse, muutes vee paplite all süsimustaks, ainult mõne putukaid napsava kala sulpsatus tekitas mustas vees kerge hõbedase virvenduse.
Oli juba hämar. Taevas oli kattunud pilvedega, nende vahelt paistsid ainult mõned üksikud tuhmid tähed. Lõunast hakkas puhuma kerge tuul, nagu alati pärast päikeseloojakut. Irokeesid sõudsid aerudega, Georg Kruze istus paadipäras, laskevalmis püss käes. Mackenzie oli koha sisse võtnud paadi ninas. Kanuu libises aeglaselt mööda vett. Niiviisi möödus ligi pool tundi, ümbritsev pimedus üha tihenes. Järve lõunakaldal hakkasid tumedad metsamassiivid juba kaduma ööhämarusse ja kauni veekogu ääri palistavad mäed heitsid varju, mis kattis peaaegu kogu järve. Mägede varjust katmata järve keskkohal, otsejoones lõuna suunas, kulges kitsas taevakumast valgustatud veeriba. Urisev Karu ja Väle Hirv juhtisid kanuud mööda seda kitsast rada, mis justkui linnutee peegeldus järveveel. Irokeesid sõudsid järvele väljaulatuva kitsa lageda neeme taha ja juhtisid paadi kaldasse.
Kiviklibuga kaetud rannal asusid rühmiti ja üksikult suured kaljurahnud. Indiaanlased tõmbasid kanuu kaldale ning Mackenzie, Urisev Karu ja Väle Hirv võtsid kivide taha peitudes laskeasendi sisse; nende kõrvale sättis ennast ka Georg Kruze, olles veidi elevil, täis ebamäärast ootust. Jahilised jäid ootama koiduvalguses järve äärde jooma saabuvaid hirvi.
Peagi hakkas sügav pimedus koiduvalgusele maad andma. Õrnad värvid katsid taevast, hämarusest paistvad mäed ja tihe mets tundusid ebamaistena. Õhtuvideviku vaikne ilu ja uimastav rahu on imeline, panoraam kaob järk-järgult silmist ja hinge tekib kurbus ja sõnulseletamatu igatsus. Suvise päikesetõusu-eelne pooltunnike aga on justkui värske ärkamine kauges lapsepõlves – hing on kerge, südant täidab uue päeva ootus.
Koiduajal ilmuvad nähtavale esiteks mägede ja metsa ähmased, udused piirjooned, mis sel määral, kuidas valgemaks läheb, muutuvad pidulikul taustal üha selgemaks. Järgnevalt ilmuvad kasvava valguse nõiduslikus säras mäed, mis on hoopis midagi muud kui kahanev ehavalgus. Pesadesse öörahule minnes ei laula linnud oma kiituselaule, kuid juba hulk aega enne päikesetõusu kuulutavad nad päeva saabumist ja tervitavad päikest, mis äratab elurõõmu maal ja merel!
Mackenzie toetas laskevalmis püssi kivile ja tegi proovisihtimise. Irokeesid muigasid endamisi – valgel mehel on siiski veidrad kombed, ega siis igakord ei ole käepärast kivi püssi toetamiseks ning metsas ei ole proovisihtimisest mitte mingit kasu. Indiaanlased istusid kivi taga, püssid süles, et siis hirve ilmudes koheselt püss palge heita ja tulistada peaaegu et ilma sihtimata.
„Kui ilmub välja üks hirv, siis jääme ootama. Kui kaks, siis tulistan mina kõige esimest ja Urisev Karu teist. Kui aga hirvi ilmub välja kolm või rohkem, siis tulistab Väle Hirv kolmandat,” andis Mackenzie juhised.
Saabus täielik vaikus. Veel ei olnud linnud ärganud. Ainult üks isapart ujus kalda lähedal ringi, aeg-ajalt sukeldus hääletult. Ilmselt oli emalind poegadega kusagil lähedal. Part märkas kaldalistujaid, sõudis eemale, sirutas tiibu ja hakkas siis poolringe tehes uudishimulikult kaldalistujate poole ujuma. Ta tuli peaaegu veepiirini ning Georgil tekkis kange tahtmine vette karata ja part paljakäsi kinni haarata. Märgates Kruze nihelemist, sosistas Mackenzie etteheitvalt:
„Ole tasa! Hirmutad hirved ära.”
Kusagilt metsast kostis kaelus-laanepüü naksutamine. Aastaaeg oli selleks hiline, sest emalinnud olid juba ammu munad munenud ja pojad välja haudunud. Ilmselt ei olnud isalinnul seekord kaasa leidmisega vedanud; kas jäi ta selle toiminguga hiljaks või oli olnud ülearu tagasihoidlik, aga siin ta nüüd istus puunotil – naksutas ja ootas asjatult emalindu, et see tuleks ja ta endale kaasaks võtaks. Mis parata, ta oli õige aja mööda lasknud…
Jahimehed olid peaaegu tunni ühel kohal istunud, ihuliikmed hakkasid juba kangeks jääma, kui Urisev Karu sosistas:
„Ma kuulsin oksarao praksatust.”
Ilus graatsiline isahirv ilmus metsaveerele paplite vahele. Ta vaatas ettevaatlikult ringi, astus siis kehkja sammuga järvekaldale, vaatas veel korra paremale ja vasakule ning heitis siis pilgu metsa suunas. Koheselt sammusid järve äärde üksteise taga reas veel neli hirve. Isahirv astus põlvist saadik vette ja asus jooma, teised seisid seni valvsalt veepiiril ja ootasid. Kustutanud janu, seisis ta seal, vaatas kaugusse ja mõtles asjadele, mis isahirvel tavaliselt mõtetes mõlguvad. Kas ta tundis rõõmu ja naudingut kaunist hommikust, peegelsiledast järveveest ja metsa tagant tõusva päikese kuldsest kumast? Kindlasti ta tunnetas seda kõike… Mackenziel oli kahju nii süütut ja graatsilist looma maha lasta, aga liha oli hädasti tarvis, ja juba järgmisel ööl võis mõni hunt või koiott hirve eluküünla kustutada.
Mackenzie sõrm liikus päästikul, indiaanlased heitsid püssid palge – kolm püssi paukusid peaaegu üheaegselt ning kolm hirve jäid liikumatult veepiirile lamama; kaks seekord eluga pääsenut kadusid metsa.
Georg Kruze aitas küttidel hirved nülgida ja sisikonnad välja võtta. Maksad, neerud ja südamed asetati nahkotti. Tapetud hirved raiuti tomahookidega parajateks tükkideks ja kogu jahisaak tassiti kanuusse. Tagasiteel ei lausutud sõnagi – indiaanlastel ei ole kombeks jahilkäigu üle mõtteid vahetada või jahisaagiga kiidelda. Seekord Suur Vaim tahtis nii, aga teinekord võib Suurel Vaimul olla hoopis teised plaanid, ja võib jääda jahisaagist hoopiski ilma või sattuda oma poegi kaitsva karu küüniste vahele.
Hirveliha riputati vigvami taga kasvavate kuuskede okstesse jahtuma. Maksad, neerud ja südamed asetati pottidesse ja varsti podises lõkkekohal katel, üle lagendiku kandus isuäratav toidulõhn.
„Liha suitsetame rännaku jaoks,” sõnas Mackenzie. „Lisaks kuivatame ja suitsetame kala.”
Indiaanlastel tuli elada metsa andidest, ja ehkki metsal ei olnud just palju anda, andis ta heldesti seda, mis oli. Indiaanlased ei lasknud mitte midagi raisku minna, millest võis kasu olla. Hirved pidid neid varustama mitte ainult lihaga, vaid ka rõivastuse ja jalanõudega.
Järve ääres lastud hirvede nahad rippusid puuokstel. Neid kattis hüübinud veri ja naha sisepinnal roomasid vaglad. Kuid vaglad ei rikkunud nahka, vaid tegid naha liharaasukestest puhtaks ja siledaks – paremini, kui oleks seda suudetud teha ükskõik kui hoolika kaabitsemisega. Kui vaglad olid oma töö lõpetanud, asuti nahku parkima. Kõigepealt leotati nahku kolm päeva leiges vees, visati siis kooritud papliritvadele ja kaabiti teravate nugadega, kuni nahad täielikult vabanesid karvadest ja mustusest ning muutusid peaaegu lumivalgeks. Siis kaevati madalasse kohta auk, ja kui vesi oli selle täitnud, puistati sinna rohkesti lõkketuhka, segati roikaga ja saadi niiviisi kange leotis. Kaks päeva ligunesid nahad selles augus, seejärel väänati kuivaks. Nüüd olid nahad valmis rasvatamiseks. Selleks otstarbeks kasutati sulatatud karurasva. Pärast rasva kõrvaldamist veelkordse leotamise teel võidi asuda nahku venitama. Nahad seoti nööridega tugeva puitraami külge ja pingutati nööre, kuni need olid täiesti pingul. Seejärel taoti nahku päev otsa lameda kiviga, mis oli seotud kepi otsa tehtud lõhesse. Pärast niisugust kolkimist olid nahad pehmed ja painduvad ning valmis viimaseks töötluseks, suitsutamiseks. Et saada täpselt parajal hulgal õigekvaliteedilist suitsu, kaevati madal auk, süüdati selles lõkke ja summutati siis leegid nulukäbidega. Augu kohale püstitasid indiaanlased sõrestikutaolise ehitise, nahad mähiti selle vaiade ümber ja kaeti põdranahksete tekkidega. Pool päeva jälgiti hoolikalt, et suits oleks piisav, kuid mitte liiga kuum, ja kui siis põdranahast tekid nahkade ümbert ära võeti, ilmusid nähtavale kuldpruunid hästilõhnavad nahad. Neist võis teha kindaid, mokassiine või uhke, paljude ilustuste ja narmastega kuue.
„Georg,” pöördus Mackenzie Kruze poole. „Sina oled külaline, lisaks sellele on sinu riided laevahukus kannatada saanud – teeme sulle mokasiinid ja kuue.”
„Tänan Alexander!” sõnas Kruze naeratades, „kuid ma ei saa kingitust vastu võtta. Minu kodumaal on kombeks, et esimesena on õigus nahale sellel, kes uluki laskis. Tee endale kuub, Urisev Karu ja Väle Hirv saavad uued mokassiinid.”
Alexander Mackenzie, olles aastaid elanud põliselanike hulgas ning pidades lugu iga rahva kommetest ja tavadest, ei hakanud vastu vaidlema. Aga siiski jätkus nahka ka Georgile mokasiinide jaoks. Juba järgmisel päeval asus Päikesekiir usinasti tööle, õmmeldes Punapeale hirvenahast kuube. Päikesekiir oli endale pähe võtnud, et ta on Punapea naine ja püüdis igati tema eest hoolitseda. Kogu oma armastuse tikkis ta sellesse kuube, ilustas rohkete narmastega ja kaunistas okassea jõhvidega.

Seitsmes peatükk. Alexander Mackenize ehk Punapea. Prantsuse ja inglise kolonistid Kanadas. Yellow Riveri hukk. Karusnahaga äritsejate verine võitlus.

Punaste turris juustega kolmekümne kahe aastane noormees, keda Kanada ja Põhja-Ameerika indiaanlased tundsid kui kahvanäolist Punapead, oli kõigi indiaanlaste poolt omaks võetud. Ta ei olnud indiaanlastele vaenlane ega konkurent, ei sõjamees ega trapper. Aastaid tagasi, olles kuueteistkümne aastane nooruk, otsustas Põhja-Ameerika idarannikul elava šoti asuniku poeg Alexander Mackenize, et on raamatutarkusi tuupinud juba piisavalt, aeg on tundma õppida tegelikku elu. Kuigi tema isa, Põhja-Ameerikasse saabunud šoti väljarändaja järeltulija, kes oli juba jõudnud jõukust koguda, lootis pojast tulevast advokaati, nagu oli vanem poeg, või vähemalt, et poeg omandaks tulutoova ja auväärse maamõõtja ameti – kippus noorem poeg metsa, loodusesse. Alexander Mackenzie`t paelusid seiklused, elu metsas, rännakud kergel kasetohust kanuul mööda jõgesid ja üle Kanada tuhandete järvede. Nooruk otsustas kodust põgeneda ja asuda seiklema mööda mõõtmatult suurt Kanadat.
Mackenzie`ga ühinesid kaks samas vanuses noorukit ning kolmekesi asuti teele: rasked seljakotid seljas ja püssid laskevalmilt käes. 1780.aasta kevadel, koheselt, kui jõgedelt ja järvedelt oli jääkate kadunud, saabusid nad St. Lawrence jõe äärsesse Trois Rivières`i asulasse. Nad peatusid seal ainult mõned päevad; ostsid küllaldase koguse laskemoona, ja, võttes kaasa väikese tagavara toiduaineid ning soetanud kerge kanuu, mis mahutas kolm reisijat ja varustuse, suundusid oma esimesele retkele – allavoolu mööda St. Lawrence`i jõge, eesmärgiga asuda küttima Kanda ürgmetsas
Sõbrad liikusid kanuus mööda jõge allavoolu, aeg-ajalt tegid pikemaid peatusi, seadsid ennast St.Lawrence`i jõe Kanada poolsel kaldal laagrisse, püüdsid kala ja luusid mööda metsa. Käes oli maikuu esimene nädal. Kõrgelt üle metsa lendas põhja poole esimene haneparv. Veel nädala möödudes ilmusid kohale rändrästad ja nende järel paari kaupa sinilinnud. Rändrästad hüplesid muretult puuokstel ja lendlesid metsa kohal ringi, aga sinilinnud asusid koheselt pesa ehitama, justkui kartes, et võivad poegade kasvatamisega hiljaks jääda. Nad lendasid vilkalt edasi-tagasi: metsast lagendikule, leidsid seal pesaehituseks sobiva rohukõrre ja kiirustasid ehitusmaterjali noka vahel hoides jälle tagasi metsasügavusse, kus kuivanud männitüves asus pesapaigaks sobiv puuõõs. Õige varsti saabusid kohale pääsukesed ning nende järel võis oodata juba suviseid päikeselinde – koolibreid.
Lagendiku serval olid ennast vana koltunud rohu seest välja sirutanud tagasihoidlikud põhja-lemmelilled. Metsaveerul kasvavaid põõsaid aga ümbritsesid tiheda vaibana tumerohelised piibelehed; nende lopsakate lehtede vahel võis juba märgata valgeid õienupukesi. Päikesepoolses metsasalus, millel kasvasid segamini kuused ja valgetüvelised kased, olid sinililled võtnud enda alla kogu puudealuse ja oma tumesinised õied täies ilus laiali laotanud – veel nädal, ja õied närbuvad, et teha ruumi küpsevale viljale. Sipelgad olid juba ärganud ja ootasid seemnete valmimist, et maiustada sinilille seemnete ümber oleva mahlaga. Nad olid külvajad, jalakesed pingutusest rebenemas, tirisid nad seemneid mööda metsaalust pesasuunas. Nii mõnigi kord lõppes jõud otsa, kandam jäi maha ja seeme leidis endale soodsa kasvupinna. Juba järgmisel kevadel õitses sipelgate jaoks veelgi enam sinililli.
Ühel päeval sõpradel vedas, jõe äärde ilmus jooma tohutu suur põdrapull. See oli nende esimene kohtumine nii suure loomaga. Põdrapull ajas jalad harki ja asus jooma. Ta jõi mõõdukate sõõmudega, kiirustamata. Tõstis siis pea ja vaatas üle St.Lawrence`i jõe vastaskaldale, kust algas teine maailm, Ameerika Ühendriigid. Võib-olla ta mõtiskles: kas jääda siiapoole, Inglise krooni alla, või ujuda üle jõe, Vabasse Maailma. Aga vaevalt et põder taolisi mõtteid mõlgutas; tema jaoks ei omanud see tähtust, tema jaoks olid vabadus ja iseseisvus olemas nii siin kui sealpool jõge. Põder pistis uuesti oma pikad mokad vette, et janu täis juua ja siis päev otsa maiustada värskete puuvõrsetega, mida Kanada laaned pakkusid külluses.
Mackenzie tõstis püssi. Ta käed värisesid veidi, aga võttes põdra sihikule, tekkis südamesse külm ja kaalutletud rahu. Nooruk vajutas päästikule. Lask oli ülimalt täpne: põdrapulli tohutu keha värahtas, pea kerkis järsu nõksatusega veest, ja enne veel, kui püssipaugu kaja jõudis vastaskaldalt tagasi peegelduda, vajus põder raske ohkega veepiirile, ainult jalad tõmblesid veel mõned korrad. Sõbrad tormasid juubeldava võidukisaga põdra juurde, hõiskasid ja karglesid rõõmujoovastuses ümber põdra.
Põdra nülgimisega võttis aega enam kui pool päeva, puudusid kogemused, ja alles vastu õhtut saadi sellega ühele poole. Üsna varsti küpsesid lõkkes prisked lihatükid; sõbrad istusid rõõmsalt lobisedes lõkketule ääres. Äkitselt täitis kogu lagendikku läbilõikav sõjakisa. Lõkke suunas tormasid sulgedega ehitud, sõjarüüs indiaanlased, tomahoogid peakohal ja püssid laskevalmilt käes. Mackenzie sõbrad kargasid püsti ja suunasid püssid ründajatele, kuid kõlasid lasud ja nad kukkusid justkui niidetult maha. Mackenzie haaras püssi, kuid see oli peale põdra küttimist uuesti laadimata. Ta vehkis meeleheitlikult püssiga, üritas püssipära hoopidega ennast kaitsta, kuid mitu himuäratavate näomaalingutega indiaanlast paiskasid ta jalust ja hetke jooksul oli ta jalust ja kätest kinni seotud.
Mackenzie sattus irokeeside kätte vangi. Ta viidi irokeeside laagripaika ja kahvanäoline indiaanlaste maa anastaja mõisteti surma. Aga ta siiski ei hukkunud: üks irokeeside juhte, kes parajasti oli kaotanud poja St.Lawrence jõe alamjooksu metsades ringihulkuva prantsuse trapperi käe läbi, lapsendas noormehe ja võttis ta suguharu liikmeks, mõjutatuna nooruki vaprast enesekaitsest.
Irokeesid olid oma olemuselt napisõnalised ja keskendunud. Neis ühines laante sünge väärikus, eneseuhkus ja tahe teha suuri tegusid. Nende näod olid karmid, mitte ilma uhke iluta, nad omasid atleetide tugevat ning sihvakat kehaehitust. Just nende kuju ja kombed jumestasid XVIII ja XIX sajandi Euroopa romantilist kujutlust indiaanlastest, punanahksetest sõjameestest.
Irokeesid olid paljud naabersuguharud endale allutanud ja hakkasid looma suurt riiki. Kuid neile ei olnud enam antud aega seda üles ehitada ja korraldada, mere tagant saabusid Ameerika mandrile kahvanäod. Juhuse tahtel olid esimesed praeguse Kanada aladele üle mere saabujad prantslased, neis nägid irokeesid esmast vaenlast. Algasid rahutud ajad. Ikka tihedamaks koondusid pilved, inimesed vaatasid üksteisele umbuslikult otsa.
Prantslased tulid Põhja-Ameerikasse nahakauplejatena, seetõttu sõbrunesid nad otsekohe esimeste St.Lawrence`i jõe ääres kohatud suguharudega, algonkinide ja huroonidega. Kahjuks olid sellel sõprusel nii saabujatele, kui ka prantslastega sõbrunenud algonkinidele rasked tagajärjed. See tõi neile kaela irokeeside viha. Irokeesid osutasid vastupanu igale kahvanäole, kes tungis nende maale, surudes irokeese oma idaranniku iidsetest elupaikadest välja, üha kaugemale sisemaale.
Prantsusmaa võimupäevil kolis siia enam kui kakskümmend tuhat prantslast, kes poolteise sajandi kestel paljunesid ligemale kuuekümne tuhandeni.
Esmaavastajad, teerajad olid sitked poisid; tugevad, kohkumatud ja vastupidavad igas toimetuses; taltsutamatud, muretud ning pöörase fantaasiaga. Kõigest hingest armusid nad Kanada laantesse, indiaanitüdrukuid aga võtsid nad endale seltsilisteks ja kaasadeks. Nende tüdrukute vennad aitasid neil koguda loomanahku ja kui siis metsarändurid jõudsid tagasi oma kaasmaalaste asulaisse St. Lawrence`i jõe ääres, tõid nad kaasa kelgutäite kaupa karusnahku ja sütitavaid ning senikuulmatuid sõnumeid kaugetest järvedest, kütkestavatest jõgedest ja kaunitest metsakurudest. Kui Kanada koloonia asutaja Samuel Champlain 1608.aastal Quebeci aluseid rajas, oli tal põliselanike suhtes selge teadmine ja eesmärk: võita huroonide ja algonkinite sõprus ning abi. Kuid irokeesid olid teisest puust indiaanlased – nad olid otsustanud kahvanägudele vastu hakata, ükskõik millistel eesmärkidel nad ka saabusid. Otsusekindlad, kohutavad, aasta-aastalt ikka kättemaksuhimulisemad irokeesid sepitsesid kahvanägudega koostööd tegevate huroonide vastu vandenõu. Ei aidanud huroone ei misjonäride palved ega liit prantslastega. Oma naabritest olid irokeesid üle arukuselt ja kavaluselt, kuid samuti ka tulirelvade poolest. Teades hollandlaste ja inglaste huvi karusnahkade vastu, tundes nende väärtust, nõudsid irokeesid vastukaubana püsse, püssirohtu ja tina. Kui kahvanägu soovis karusnahku, siis pidi ta irokeesidele andma mitte potte ja panne, vaid relvi.
Leidlikult oskasid irokeesid oma vaenlaste sisetülisid ära kasutada ja hävitasid järk-järgult huroonide asulaid. Peaaegu jäägitult hävitatuna lakkasid huroonid 1649.aastal olemast suguharu, vähesed armetud riismed aga valgusid laantes igasse ilmakaarde laiali.
Prantsuse asunikud põllumajanduse ja karjakasvatusega ei tegelenud, ja seega nad otseselt indiaanlaste maid ei anastanud, mistõttu oli indiaanlaste suhtumine prantslastesse pigem soosiv kui vaenulik. Nad nägid prantslastes tulijaid, kes tõid potte, panne, riidetükke, jahi- ja kalastustarbeid vahetuskaubana karusnahkade vastu. Indiaanlased mõistsid, sealhulgas huroonid, et prantsuse kultuuri algete omaksvõtmine võimaldab neil osaleda karusnahaäris. Sellel eesmärgil hoidusid nad vastuhakust, lasksid ennast isegi varmalt prantsuse misjonäridel kristlasteks ristida, kuigi hurooni naistes tekitasid arusaamatust prantsuse jesuiitide tsölibaadi järgivad mehed ja tundus võõristav ning liialt elukaugena valge mehe Jumal, kes elas kujuteldamatul ja kaugel taevas, kellel puudus maa, ja veel tähtsam – mets kuhu minna, rõõmustada ja küttida loomi. Valge mehe Jumal ei olnud ei metsaelanik ega põlluharija, ei kütt ega kalastaja, pigem vahendaja. Ta ei olnud neile lähedane. Kuid huroonid mõistsid peagi, et valge mees annab suurema tähenduse esmalt Sõnale ja siis alles Teole. Laantes oma tähendust Tegu.
Vaatamata kõigele, lasid huroonide pealikud ennast ristida – see võimaldas huroonidel rahumeelselt suhelda prantslastega ja ajada suurejoonelist karusnahaäri, milles huroonide kasu oli siiski võrdlemisi küsitav. Aga nad said karusnahkade vastu panne, potte, riide- ja iluesemeid, nuge ja püsse. Tõsi küll, püsse kasutasid nad nüüd juba palju efektiivsema relvana erinevate hõimude omavahelistes sõdades, vähendades niiviisi omaenese arvukust ja tehes ruumi valgetele asunikele.

Karusloomade püük ja nahkadega kaubitsemine käis neil aegadel oma käe peal.
Kogu Inglismaa, terve Euroopa iga vähegi jõukam elanik püüdis oma pead ehtida kopramütsiga, mis oli moodne, soe ja polnud ka mitte kõige odavam peakate. Pikkamisi hakati kopranahkadega katma ka muid kehaosi, alates peast ja liikudes üha allapoole. Kobranahk muutus populaarseks ka naiste hulgas. Koprakasukas oli Euroopas tarvilik naise ilu toonitajana ja mehe tähtsuse tõstjana. Kui koprad läksid moodi, algas Kanada tihnikuis klaperjaht ja iga aasta veeti pool miljonit nahka üle mere. Valge mees hakkas tapma ja sundis indiaanlasi, et see samuti tapaks.
Tänu oma erakordsele intelligentsile oli kobras end kaitsnud tunnustusväärselt igasuguste varitsejate vastu laanes: karude, huntide, kaljukasside ja rebaste eest. Nad elatusid puudest, mida jätkus piisavalt. Kobrastest kubisesid kõik jõed ja järved; jõgesid ja järvi aga on Kanadas vist küll miljon. Need loomad ehitasid tammisid, reguleerisid vett ja uuristasid kanaleid. Kopra eluviis nõudis ettevõtlikust, arukat visadust, kaalukust ja sihiteadlikkust, mida ei esine muudel loomadel. Oma tammide rajamisel kasutasid nad lihtsaid tööriistu – hambaid, jalgu ja lamedat labidataolist saba. Indiaanlased, kellel on erk meel neid ümbritseva looduse tunnetamiseks, peavad kopraid oma neljajalgseteks vendadeks, kellel on inimese aru ja töökus.
Koprad, kes end nii hiilgavalt olid kaitsnud looduslike vaenlaste vastu, ei osanud uuele ohule, kelleks oli inimene, vastu astuda. Hundid oli targu kahejalgsest olendist johtuvat ohtu tundma õppinud ja sattusid nüüd juba haruharva tema püünistesse või jäid kuuli ette. Kopra eluviis ei võimaldanud taolisi oskusi omandada.
Prantslastele oli Kanada mõiste lahutamatult seotud väärisnahkade rohkusega. Kanada metsad olid karusloomi täis: koprad, kärbid, sinirebased, lisaks palju teisi loomi. Ja kui XVII sajandi algpäevil asuti püsiva koloonia rajamisele, oli selle peamiseks eesmärgiks karusnahkade tootmine.
Sellest hoolimata, et kõik koloniseerivad rahvad ühteviisi janunesid kerge saagi järele, leidus nende seas ometi erinevusi: hollandlased läksid võõrsile vürtside, hispaanlased esijoones indiaanlastelt röövitud kulla pärast, inglased tahtsid tõrjutud põliselanike põllumaid ja hävitasid Ameerika preeriates piisonid, võttes sellega ära preeria põliselanike peatoiduse. Prantslased aga ihaldasid karusnahku, mida hangiti või peteti välja, valge mehega võrreldes lihtsameelsetelt indiaanlastelt. Erinevalt teistest anastajatest ei olnud prantslastel põliselanike hävitamise kavatsust, sest neid vajati küttidena.
Õige varsti tekkis Quebeci hakkajatel kaupmeestel idee luua oma kompanii Lääne-India Kompanii eeskujul. Kuid asi soikus, leidmata üksmeelt; igaüks soovis tegutseda omaette, et kahmata suuremaid rikkusi. Kerge rikastumise võimalused ei jätnud ükskõikseks ka Inglise kuningakoda. Kuninga dekreedi põhjal loodi 2.mail 1670.aastal Londonis tänapäevani tuntud Hudsoni Lahe Kompanii, millele osutati erilist kuninglikku armulikkust: kompaniile anti täielik voli kauplemiseks Hudsoni lahe ümbruses ja suveräänseks omandiks veel mitu miljonit ruutkilomeetrit maad. See oli tõeline „printside kontsern”. Kapitali hankisid kontsernile Londoni rikkad kaupmehed ja pankurid, kasud aga pidid nad jagama – ja tegidki seda heldelt – nendesamade inglise printsidega. Ja need kasud ei olnud väikesed? Esimesest tegevusaastast peale saadi investeeritud kapitalilt iga aasta viiskümmend kuni saja protsendini ja enamgi puhastulu.
Hudsoni Lahe Kompanii paisus juba paari aastaga ennenägematult vägevaks. Erakordsete privileegidega varustatult osutus „printside kontsern” aastakümnete kestel nelja viiendiku Kanada maa-alade ainuomanikuks ja suveräänsete õiguste absoluutseks isandaks.
Prantslased koondusid Montreali lähedusse St.Lawrence`i jõe äärde, kuid nende süda ja hing kippus ikkagi läände, Suure Järvistu poole. Need järved – Ontario, Erie ja Huron – moodustasid tollal piiri valgete asukate teadmistele Ameerika läänest. Nende järvede kallastele küündisid vahel kõige südikamad trapperid, nahakauplejad või ka misjonärid. Mis aga asus järvedest kaugemal läänes, sellest ei teadnud keegi midagi, peale ähmaste kuulujuttude. Liikusid jutud maade ja metsade mõõtmatuist rikkustest ja mingist päratu suurest imevärki jõest, mis voolas teadmata kuhu ja mida indiaanlased nimetasid vete emaks – Mississippiks. Kuid Kanada prantslaste edasitung ei peatunud, nende pioneerlik hoog ja ettevõtlikkus oli üllatav. Vaevalt olid nad huroonide abiga St. Lawrence`i jõel toime tulnud ja karusnahafaktooriad paika pannud, vaevalt said nad Suure Järvistu ümbruses kanda kinnitada ja oma karusnahaagendid metsalaantesse laiali saata, kui juba nende teerajajad-metsarändurid edasi läksid, ikka lääne poole, Ameerika mandri sisemusse. Nad sõitsid Mississippi jõge mööda alla Mehhiko lahte, tungisid juba XVIII sajandi esimesel poolel preeriatesse, ajasid kiiretel hobustel taga piisonikarju ja tulistasid sadulast – hinnas oli piisoninahk; liha jagus nii palju, et see kaotas oma väärtuse. Prantslased nägid esimestena Kaljumägede lumiseid harju, ja nendest üleminek oli ainult aja küsimus.
Prantslased rühkisid läbi Ontario metsade ja kõiki raskusi ületades rajasid juba 1730.aastal Kollase jõe äärde Yellow Riveri asunduse. Kohalike indiaanlastega sõlmiti sõbralikud suhted, ja kui Kanada kolmkümmend aastat hiljem läks inglaste kätte, siis siin, Kollase jõe aladel, suurte metsade rahus ja vaikuses, sadu kilomeetreid Quebecist eemal, eksisteeris elujõuline ning tragi prantsusekeelne elanikkond.
Inimesed juurdusid maa külge, ehitasid endale elamud, puitu leidus külluses. Aga põlluharimisest vaimustust ei tuntud, rajati ainult pisikesi aialappe, ei midagi enamat. Kirglikult harrastati jahindust, püüti kopraid ja muid loomi; päevade viisi elati muretud indiaanlaseelu, õhtuti istuti lõkke ääres ja pajatati lugusid. Kõige meelsamini aga longiti ringi mööda suguharusid ja osteti indiaanlastelt karusnahku kokku. Enamasti saabusid siia vallalised prantslased, kes siis kiiresti sõlmisid suhted indiaanitaridega. Tekkis segarahvus. Aastakümnete pärast koosnes elanikkond peaaegu eranditult mestiitsidest, kes siginesid rohkesti. Emakeeleks oli neil prantsuse keel, kuid puhastverd prantslasi leidus nende seas vähe.
Mestiitsidel oli mehisust ja vastupidavust ning ürgmetsi tundsid nad nagu parimad trapperid. Nad olid külalislahked, nutikad, elavad, lõbusad ja suurteks tundeelamusteks võimelised, kuid valmis ka kirgedele. Kahjuks olid nad maiad joomagi, ja nagu nende indiaanlastest esivanemadki, elasid nad üks päev korraga ega hoolinud palju homsest päevast. Oma elulaadi poolest ei erinenud nad kuigivõrd ümbruskonna indiaanlastest, kuid leidus ka erandeid, selliseid, kes olid saanud hariduse Quebecis või Montrealis.
Hollandlased ja inglased tulid Ameerikasse maad otsima siiski hiljem kui prantslased, ja vajades vabu alasid, hakkasid otsekohe ning halastamatult enda eest suruma ette jäänud põliselanike suguharusid – pekuotte, vampanoaage ja tobakosid. Need suguharud olid seni teinud koostööd prantsuse asunikega ja sattusid seetõttu vaenujalale irokeesidega. Prantsuse asunikud omakorda nägid endale konkurente äsja saabunud hollandi ja inglise asunikes. Siit tekkis juhuslikult sõprus irokeeside ja inglaste vahel.
Uskumatu hooga ja rahuldamatu vihaga ründasid irokeesid väsimatult prantsuse asulaid St. Lawrence`i jõe kallastel. Irokeesidega pidev vaenujalal olemine ja sõdimine pidurdas prantsuse koloonia arengut ja hävitas nende indiaanlastest liitlasi. Suurel määral irokeesid otsustasidki Ameerika saatuse Inglismaa kasuks ja Prantsusmaa kahjuks, kuigi oli aegu, kus vaekaus kaldus hoopis pranslaste poole. Esialgu suhtuti irokeesidesse põlastavalt ja üleolevalt; algul ei aimanud ei prantslased ega inglased, millist võimu see ebaharilik, uhke ja otsusekindel, metsas varjul olev rahvas endast kujutab.
Kuni XIX sajandi keskpaigani oli Yellow Riveri asulas ja seda ümbritsevas piirkonnas kõik suhteliselt rahulik. Iga perekond elas oma maalapil, mille ta oli isadelt ja emadelt pärinud. Käidi ümbruskonna laantes jahil, ei olnud puudu toidust ega meelerahust. Yellow Riveri asula külje all voolas lai ja ääretult selgeveeline ning kiire vooluga Kollane jõgi, milles päikesepaistelistel õhtutel mänglesid ja püüdsid veekohal lendlevaid putukaid forellid. Kohati võis jõel näha kopratamme; osavate arhitektide ja inseneridena paisutasid koprad veepinda ja reguleerid vee taset jões.
1860.aastal ilmusid Kollase jõe kallastele inglased Ontariost ja hakkasid inglise asukaile mõõtma maad ja metsalaani, mida mestiitsid olid sugupõlvede jooksul harjunud omaks pidama. Samal ajal aga sokutas Hudsoni Lahe Kompanii Yellow Riveri piirkonda üha rohkem ja rohkem nahkade kokkuostjate-vahendajatena šoti mestiitse. Kuigi need kompanii agendid, olles ise verelt pooleldi indiaanlased, elasid prantsuse mestiitsidega heas läbisaamises, loodi inglaste poolt siiski tasapisi forpost, et edaspidi kogu Kollase jõe ala enda valdusse saada.
Ontariost saadeti kohale ässitajaid, et nad külvaksid Yellow Riveri asulas tüli ja kihutaksid elanikke üksteise vastu üles, eriti prantsuse mestiitse šoti mestiitside ja inglaste vastu. Seda plaani viidi ellu järjekindlalt ja lõpuks saavutasid inglased ja neid toetavad šoti mestiitsid ülekaalu ja prantsuse mestiitsidel tuli tunnistada inglastest asunike ülemvõimu kohalike asjade otsustamisel, eriti nendes küsimustes, mis puudutasid maaeraldisi, õigust maale ja metsale.
Paljud prantsuskeelsed mestiitsid ja indiaanlased kihutati Yellow Riveri asulast ja sealsetelt maadelt minema. Nad kolisid kaugemale läände, Loojuva Päikese suunas, kus kohalike suguharude ja sealsete mestiitside toetusel said endale abi, maid ja küttimisvõimaluse. Kuid kõigest paarkümmend aastat hiljem tabas neid inglaste kolonisatsioonilaine ka siin. Uued tulijad ida poolt, Ontariost, läksid päikesele järele, nad ei vaadnud kunagi tagasi ega seisatunud. Maamõõtjad asusid usinasti keerutama oma sirkleid, jällegi mõõdeti uutele tulijatele maid ja metsi ning kohalikud elanikud olid sunnitud taanduma, minema Loojuva Päikese suunas mägedesse ja viljatutele kõnnumaadele.
Inglise asunikud surusid Kollase jõe piirkonna indiaanlasi ja prantsuse mestiitse üha enam lääne ja põhja poole. Endine kaunis, vaikne ja rahulik prantsuskeelne Yellow Riveri asula üha paisus ja muutus peagi inglise asunike Kollase jõe piirkonna keskuseks.
Kollase jõe kallastel raiuti maha metsi ja asutati metsadest vabanenud maale põllumajandus- ja karjakasvatusrantšosid. Metsast vabastatud maa-ala üha laienes piki Kollase jõe kallast ning ulatus jõest kümnete kilomeetrite kaugusele. Usinasti kaevati metsast vabanenud maale, soistele aladele, kuivenduskraave. Iga maalapp muudeti põllu-, karja- või heinamaaks. Juulis suundusid farmidest sajad heinalised: mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, jõeäärsetele luhtadele ja aasadele heina tegema. Sõideti laiadel plaanvankritel, heideti nalja ja naerdi. Ees ootasid romantilised ööd värskelt lõhnavas heinasaos. Valgepäised veisekarjad sõid aasadel rammusat rohtu. Kauboid ratsutasid ümber rahulolevalt sabadega vehkiva loomakarja, paugutasid püsse, et peletada loomi luuravaid koiotte või ajasid tagasi karja juurest liialt omapäi uitama läinud mullika. Põldudel voogasid tohutu suured nisu ja rukkiväljad. Aga ootamatult olukord muutus.
Varasematel aegadel, aastatuhandeid, oli ümbritsevatest metsadest, künkanõlvadelt voolanud Kollasesse jõkke tuhat lõbusalt vulisevat oja; nüüd olid need kuivanud, ainult harva esinevad paduvihmad näitasid veel ära ojade ja jõekeste endise asukoha. Koprad olid Kollasest jõest välja püütud ja koos kobraste kadumisega kadusid ka kopratammid.
Kollase jõe ääres võis näha ainult üksikuid harvu metsasalusid, männid olid jäänud kiduraks ja kuivasid. Vihma sadas üha vähem, ainult harvad ja hetkelised vihmasajud elustasid korraks loodust, aga lõõskav päikesekuumus kuivatas veelombid koheselt ja jälle piinles mets ja rohi väljakannatamatus janus. Mustikad olid metsa-alt kadunud, ühes nendega kadusid ka kõik need, kes neid marju armastasid ja nendega maiustasid. Kollase jõe kaldaid kattev rohi kõrbes; lutsern, jõudmata isegi veel õitsele puhkeda, muutus pruuniks ja kuivas peagi.
Vesi Kollases jões alanes, jõgi kuivas üha enam kokku, kohati kattis jõesängi mudane, seisev ja roiskuv vesi. Jõgi haises mitmesuguses suremis- ja lagunemisastmes olevatest veetaimedest, mudast ning ühes ja teises kohas vedelevatest veiste ja metsloomade korjustest. Loomad olid jõeäärse lombi sogase veega janu kustuma tulnud, porri kinni jäänud ja piinarikkalt hukkunud. Pardid ja haned, olles veel endiste aegade mälestuste kammitsas, laskusid ahtakesele jõele, kuid koiotid olid sureva jõe enda jaoks üles leidnud ja jahtisid siin kerget saaki.
Palaval suvepäeval kandus jõelt hingematvat raipelehka. Kollane jõgi oli kadumas; ta oli surmavalt haavatud, ainult äkiline tugev vihmahoog elustas teda veel hetkeks, aga agoonia oli juba alanud.

* * *

Kaheks aastaks jäi Alexander Mackenzie indiaanlaste hulka. Ta tegi nende seas läbi raske kooli; irokeeside keskel õppis ta tundma ürgmetsa saladusi paremini kui ükski teine valge inimene. Ta võttis osa irokeeside rünnakutest teiste hõimude vastu, koges indiaanlaste sõjakavalusi ja talus kõiki metsaeluga seotud raskusi. Üleelatud raskused ja saadud kogemused osutusid talle kasulikuks järgnevatel aastatel, kui ta oli kuulsaks saanud „punapäise metsarändurina”. Kuigi peale kahe aastast metsaelu õnnestus tal tagasi pöörduda Trois Rivières`i asulasse, kippus metsaelu raskustes karastunud nooruki hing tagasi laande. Indiaanlaste hulgas viibimine oli talle andnud kogemusi, sisendanud kustumatut armastust ürgmetsa vastu. Teda ahvatlesid Kanada mõõtmatud metsalaaned, tema arvukad jõed ja järved.
Möödusid aastad, ja rännuteed viisid Alexander Mackenzie läbi arktilise Kanada Põhja-Jäämere kallastele, põiki üle Põhja-Ameerika läände ja Suure Järvistu taha. Alexander Mackenzie matkas läbi paikade, mida ühegi valge mehe jalg polnud ealeski puudutanud. Ta jõudis välja Mississippi lätetele ja liikus edasi teisele poole Mississippit, Ameerika sisemaa hiiglaslikele aladele. Sealt algasid suured preeriad, mis tohutute rohuga kaetud lagendikena ulatusid Kaljumäestikuni. Ainult harva elustasid lagedat rohtlat äkitselt rändurite silme ette kerkivad eriskummalised mäed: Mustad mäed, Lõuna-Dakota ja Nebraska Liivamäed või sama ootamatult avanevad jõeorud. Siin elas ratsutaja rahvas – poniid. Nad rändasid poolnomaadidena piisoneid küttides ringi ja lõid oma telgid üles sinna, kus jahisaak oli parajasti hea. Kõrgel hobuse seljas istuvad pühvlikütid kihutasid tuhatnelja, oda käes. Nad elasid kirevalt maalitud telkides, mida oli lihtne lahti võtta, kerge hobuse taha kinnitatud lohistil teise paika viia ja seal jälle kiiresti ja ilma suurema vaevata üles panna. Hobune oli nende jaoks uhkuse, jõukuse ja truuduse sümbol, hobune oli neile „suur koer”.
Poniid ehtisid ennast sulgedega kaunistatud rüüga, mis ulatus kandadeni. Värviliste sulgedega ehtisid nad ka oma hobuseid. Väike laps võis veel mitte osata kõndida, kuid sadulas või täiesti ilma sadulata hobuse seljas istus ta kindlalt. Kuid hobune oli poniide kasutuses siiski alles 16.sajandist, mil hispaanlased tõid Põhja-Ameerikasse tuhandeid aastaid tagasi välja surnud hobuse. Hobused metsistusid, leidsid endale ääretult sobiva elukeskkonna ja paljunesid kiiresti.
Alexander Mackenzie oskas paljude indiaani suguharude keeli, oli sõbraliku ja avatud loomuga, samas julge ja otsekohese ütlemisega. Need iseloomujooned aitasid tal võita indiaanlaste usaldust ja lugupidamist. Indiaanlased olid andnud talle hüüdnime – Punapea, ja kogu Kanadas ning Põhja-Ameerikas oli ainult üks Punapea, keda indiaanlased tundsid ja austasid – see oli Alexander Mackenzie. Energia võimas küllus ja kaugeleulatuvad kavatsusest lükkasid teda aina edasi, uute eesmärkide poole; alistumatu vaimuga noormehena ei tundnud ta ühtki tõket.
Esialgselt seikluste ja kuulsuse otsingul Alexander Mackenzie poolt tehtud matkad hakkasid tasapisi kindlat ilmet võtma: mängu tuli karusnahkade soetamine. Kirg, mida kõik Kanada prantslastest ja inglastest asunikud teenisid, nakatas ka Alexander Mackenzie`d. Üha uued ja uued nahakaupmehed, õigemini vahendajad, asusid teele, suundudes Hudsoni lahe lõunakalda metsadesse, kaasas koormate viisi vahetuskaupa indiaanlastele.
Alexander Mackenzie oli oma väsimatutel matkadel avastanud rikkalikke püügikohti, millest karusnahakauplejad varem ei osanud unistadagi. Nendeks püügikohtadeks osutusid metsad Hudsoni lahest lääne pool. Kuigi juba 1670 aastal oli asutatud Hudsoni Lahe Kompanii, kes omas monopoolset õigust vahendada indiaanlastelt karusnahku ja hoida silma peal karusloomade küttimisel ja sellega seotud äril Hudsoni lahe ümbruses, ei olnud kompanii agendid jõudnud Hudsoni lahe läänepoolsetele aladele. Nendel aladel ellujäämine nõudis agentidelt midagi enamat, kui isiklik vaprus – metsaelu ja indiaanlaste, nende kommete ja keelte tundmist. Valgete asukate ja indiaanlaste vahel valitses alati justkui nähtamatu sein – kokkupuuted teineteisega olid väga pinnapealsed, ja vahel isegi verised. Enamasti toimus suhtlemine karusnahkade vahetamisel fortides euroopalike kaupade vastu, aga sageli toimusid ka verised kallaletungid inglaste asulatele ja varitsemine metsaradadel.
Hudsoni lahe läänekalda metsadest tõi Alexander Mackenzie koos oma irokeesidest abilistega, – olles läbinud sadu kilomeetreid raskeid ja ohtlikke rännuteid, aeg-ajalt tagasi löönud huroonide kallaletunge – nii suuri nahakoormad Quebeci linnakesse, et neid võeti vastu kui kangelasi. Pööraseid kasumeid teeniva Hudsoni Lahe Kompanii laevad täitsid oma trümmid hinnalise karusnahaga ning suundusid Euroopasse või Hiinasse. Hiinasse veetud karusnahkade eest osteti sealt suuri teelaadungeid, mis Euroopas müüduna tõstsid kompanii kasumit.
Karusnahkadega koormatud laevad suundusid merele. Alexander Mackenzie aga laadis kergetele kelkudele, mida kasutati nii suvel kui talvel, tohutu hulga vahetuskaupa indiaanlaste jaoks, ergutushüüdega ajas juhtkoera jalule, ja suundus uuesti ürgmetsa.
Hudsoni Lahe Kompanii peamine tegevus seisnes vahetuskaubanduses Kanada indiaanlastega. Karusnahkade eest tasuti küttidele püsside, püssirohu, tina, tekstiili, kirveste, nugade ja muude tarberiistadega. Rahaüksuseks kujunes üks kopranahk. Näiteks eestlaetava püssi eest pidi indiaanlane nii palju kopranahku andma, kui palju neid mahtus üksteise otsa, et see kuhi püssi pikkuse välja annaks. Püüdes indiaanlasi üle kavaldada, asuti valmistama eriti pika toruga püsse. Siinjuures võiks märkida, et Kanadas üheainsa püssi hinnaga soetatud kopranahad maksid Inglismaal sada kakskümmend samasugust püssi.
Vaevalt pragunes jõgedel jää, kui kõigist Hudsoni lahte suubuvatest jõgedest ja jõekestest sõitis laheäärsele rannale hulganisti indiaanlasi oma sadade paatidega, kõik ääretasa nahku täis. Iga punanahk sai otsekohe klaasikese rummi või viskit. Indiaanlane tundis end kui taevas ja äri läks libedasti: nahad vahetati igasuguse tühja-tähja, kirevate riidehilpude ja sageli täiesti kasutute asjade vastu. Metsik lõbutsemine kestis nädala, seejärel jäid valutavate peadega indiaanlastest kütid haigeks ja kadusid kasina teenistusega oma metsadesse.
Kompanii agendid ehitasid oma kaupade jaoks tugevaid maju, tõelisi varaaitu, mida nimetati „fortideks”. Need valvepostid, kus tavaliselt elas üks või kaks inimest, asusid üksteisest sageli mitmesaja kilomeetri kaugusel, ja, jäetuna omapead, ilma kaitseta, pidid vastu astuma paljudele ohtudele ja raskustele. Aga fortide peremehed ei olnud tehtud mitte pehmest puust: nad valitsesid oskuslikult ja kindlal käel püssi, tundsid indiaanlaste kombeid ja keeli, oskasid indiaanihõimude pealikke ära osta ja said vastutasuna neilt kaitset.
Krõbedatel talveaegadel, kui indiaanlasi oli tabanud viletsus ja nälg, andis agent oma varaaidast neile laenu: jahu ja tangaineid, püssirohtu ja tina. Laenuprotsendi mõiste õppisid indiaanlased selgeks üpris ruttu, ja see ei tekitanud neis rõõmu, ega ka mitte sooje tundeid valge mehe vastu.
Indiaanlasi ja ürgmetsa ning Kanada põhjaosa hästi tundva Alexander Mackenzie, samuti mõnede ärksamate Montreali šotlaste eestvõttel otsustati 1789.aastal rajada oma firma – „North-West Company”, mida nad omavahel nimetasid Kanada Kompaniiks ja mis hakkas pakkuma konkurentsi inglaste Hudsoni Lahe Kompaniile. Kanada Kompaniis teenisid agentidena kogenud prantsuse karusnahakaupmehed ja kütid, agaramad trapperid ja segaverelised, kes tundsid indiaanlaste keeli ja kombeid. Kompanii agendid võtsid endale naiseks indiaanlannasid ja kohanesid hästi paljude indiaanlaste hõimudega. Kanada Kompanii agendid tungisid jõudsalt Hudsoni lahe põhja- ja läänepoolsetesse metsadesse.
„North-West Company” hakkas Hudsoni lahe aladel oma võistlejalt, Hudsoni Lahe Kompaniilt, märgatavalt ära kiskuma nii mõju kui ka nahkasid. Põhjamaa metsades puhkes äge ja verine konkurents: hävitati teineteise forte, teineteist varitseti metsaradadel, ässitati indiaanlasi teineteise trapperitele ja agentidele kallale, lajatasid nurgatagused mõrvalasud. Inimesi hukkus nii ühel kui teisel pool, ja kõik vaese kopra või muu hinnalise ulukinaha pärast.
Lõpuks asus Inglise valitsus üldsuse survel tegutsema: konkureerivad firmad sunniti ühinema, kuid tegelikult liideti Kanada Kompanii oma konkurendi Hudsoni Lahe Kompaniiga, mis sisuliselt tähendas „North-West Companii” likvideerimist aastal 1821. Aga mitte miski ei kao jälgi jätmata, tuli jäi tuha alla hõõguma. Kanada Kompanii likvideerimist tuletati Inglismaale pidevalt meelde, ja aastakümnete möödudes loodi hoopis teine „Kanada Kompanii” – iseseisev, inglise kroonist sõltumatu Kanada. Kuid vaatamata „uue kompanii” tekkimisele, ei muututnud kobraste olukord sellest paremaks.

* * *

Inglise ja Prantsuse kolonistid olid juba aastaid Põhja-Ameerika maismaal lahinguid löönud. Tüli põhjustasid kaubandus, valdused, piraatlus ja kalapüügiõigused. Ametlikult kuulutati sõda mais 1756 ning nüüd kandus sõda ka merele, sest merel takistas brittide kuninglik laevastik kaubavahetust Prantsuse emamaa ja selle koloonia Uus-Prantsusmaa vahel. Huroonid olid andnud prantsuse asulatele omakeelse nimetuse – kahvanäoliste kannatha ehk küla. Hiljem sai Uus-Prantsusmaa endale asjakohase, hurooni keelest tuletatud nime – Kanada. Ehkki Kanada on tohutu suur territoorium, oli selge, et mõlemale vaenupoolele, nii inglise kui ka prantsuse kolonistidele, seal ruumi ei jätku.
1763.aasta Pariisi rahulepinguga lakkas Prantsuse impeerium Põhja-Ameerikas olemast. Briti impeeriumi võimu alla kuulus nüüd kogu Põhja-Ameerika Mississippist ida pool. Olid loodud vajalikud eeltingimused iseseisva Ameerika riigi tekkeks.
Ameerika Iseseisvussõja ja oma riigi loomise aegadel, aastatel 1765 – 1825, pidi Kanada vastu võtma suure inimeste juurdevoolu Ühendriikidest. Sinna rändasid nõndanimetatud lojalistid, kes Inglise kroonile ustavaina ei tahtnud tunnustada Ameerika iseseisvust ega demokraatiat.
Meelestatud oli see element marurahvuslikult, kangesti konservatiivselt ja fanaatilise vaenulikkusega igasuguste progressimõtete vastu. Need lojalistid olid ka isekad. Toetatud Londoni keskvõimude poolt, tahtsid nad olla Kanada tõeline aristokraatia. Lühikese ajaga haarasid nad kõik tulusamad ametikohad endale ja kohtlesid maad kui oma isiklikku pärusmõisat. Kanada üldsuse laiemad rahvakihid olid aastakümneid taotlenud valitsevate suhete reguleerimist. Nende külje all, teisel pool riigipiiri, arenes ju ameeriklaste demokraatlik eksperiment, mis paljudele Kanada elanikele paistis veetlevana ja osutus seega nakatavaks. Nii kasvas Kanadas tormiline element ja seda nii inglaste Ontarios kui ka prantslaste Quebecis. Rahulolematute prantslaste juhiks kerkis Papineau, inglise keelt kõnelevate iseseisvuslaste juhiks sai aga Lyon William Mackenzie.
1837.aasta suveks olid Kanada iseseisvuslased valmis võitluseks. Sügisel puhkes relvastatud ülestõus Torontos ja Montreali piirkonnas. Ülestõusnutel ei puudunud relvi ega inimesi, kuid organisatsioon oli logisev, nii et valitsuse politsei ja sõjavägi purustasid ülestõusu juba mõne nädalaga. Paljud päästsid end põgenemisega Ühendriikidesse; sealt otsis varjupaika ka Lyon Mackenzie.
Mackenzie ja tema kaaslased ei loobunud agiteerimast ka Ühendriikides, leides Ameerika avalikkuses elavat vastukaja. Nördimus oli sedavõrd üldine, et põhjapoolsetes osariikides hakati Kanada türanniaga võitlemiseks otsekohe salaväeüksusi looma. Lisaks kanadalastele oli valmis Kanada iseseisvuslastele appi tulema ka ameerika vabatahtlike salgad. Aga kokku saadi siiski väga vähene arv neid, kes olid valmis võitlema relv käes Kanada iseseisvumise eest. Karabiinidega varustatud ameerika vabatahtlikke oli alguses mitu tuhat, kui aga asi jõudis tegudeni, jäid neist järele ainult mõned sajad. Aga üritus oli alanud, ja see tuli viia lõpule – tulgu mis tuleb…
16.novembril 1838.aastal liikus Kanada iseseisvuslaste ja nende ameeriklastest vabatahtlike toetajate väerühm paatidel ja väikestel purjekatel mööda St.Lawrence`i jõge, hoidudes Kanada ja Ühendriikide piirijõe keskkohta. Esimeseks ülesandeks seati jõe Kanada poolsel kaldal asuva Prescotti asula vallutamine. Ajaloolased on hakanud seda üritust nimetama lahinguks tuuleveski pärast – „the Battle of the Windmill Point”.
Paadid ja laevad, olles jõudnud Prescotti asula traaversile, tegid järsu pöörde ja võtsid suuna otse kaldale. Esimeses paadis asusid laskevalmis püssidega iseseisvuslaste juht neljakümne kolme aasta vanune Lyon William Mackenzie ja tema seitsmekümne nelja aastane isa Alexander Mackenzie. Lyon oli laiaõlgne, jässaka kehaehitusega nagu ta isagi. Kuid juuksed ei olnud mitte punased, vaid süsimustad ja karedad indiaanlasejuuksed, aga samamoodi turris nagu tema isalgi, kõigile indiaanlastele tundud Punapeal.
Kaldalt võeti iseseisvuslasi vastu ägeda püssitulega. Ründajad avasid vastutule ja liikusid peatumatult üha lähemale. Juba puudutasid paadid kallast, ründajad kargasid paatidest ja kiirustasid esimeste majade varju.
Jõe laius, mis sellel kohal oli kilomeeter või veidi enam, võimaldas lahingukäigu suurepärast jälgimist Ameerika kaldalt. Sinna oli kogunenud sadu vahtijaid, sõlmiti kihlvedusid. Tohutult erutas kõiki võitluse areng, oli väga tore vaatepilt – „it is fine show”.
Maa poolt andis ründajatele tuld Inglismaa ustav ja agar politsei, kes juba varem oli ähvardanud ülestõusu pooldajaid – „bandiidid” puuakse üles. Kui politseinikke oli kogunenud ligi pool tuhat, alustati vasturünnakut, külvates kaldaäärde tunginud iseseisvuslased üle tinarahega. Aga politseinike vasturünnak löödi tagasi. Ameerika vabatahtlike salk pidas tuleproovile mehiselt vastu. See oli ideeline, pisut tuulepäine aga kindlameelne Ühendriikide noorus, kes juba teadis, mida tähendab iseseisvus.
Päev kaldus õhtusse. Lahinguväljalt kostus haavatute oigeid, kisa ja lakkamatut püssiraginat. Juba pimenes, kui kohale saabusid Inglise regulaarväeosad. Positsioonidele veeretati kahurid. Traagiline lõppvaatus lähenes. Ülestõus oli määratud hukkumisele.
Öö varjus taandus käputäis ellujäänuid iseseisvuslasi paatidel üle jõe, võttes endaga kaasa haavatuid ja surnuid. Prescotti asula kaldaäärsed majad põlesid eredates leekides, tulekuma valgustas veripunaselt St.Lawrence`i jõe voogusid. Suurtükimürsud ja püssituli saatis põgenejaid kuni jõe Ühendriikide poolse kaldani, ja siis vakatas. Vaatemäng oli lõppenud.
St.Lawrence`i jõe Ühendriikide poolsel kaldal olid süüdatud lõkked. Neis küpsesid prisked lihatükid. Võitlusest naasnud kangelastele pakuti viskit, kõlasid kiidu- ja vaimustushüüded; tüdrukud rippusid kangelaste kaelas, kinkides neile kuumi kirglikke suudlusi. Kihlveo võitjad tegid kõigile välja, viskiga ei koonerdatud. Haavatutele osutati igakülgset, kaastundlikku ja hoolitsevat abi, neid seoti ja ravitseti. Vaimulikud sagisid usinasti ringi, toimetades langenute matuseid. Maeti ka lahingus hukkunud Alexander Mackenzie. Tema haual seisid pisarais silmil, teineteise käest kinni hoides kaks leinajat: jässakas, laiaõlgne mees, kelle süsimustad indiaanlase juuksed hoidusid otsaesisel pisut turri, ja temal kõrval väike, üpris vana indiaanlanna. Nad seisid langetatud päi, märkamata ja kuulmata ümberringi toimuvat märulit. Need leinajad olid Alekxander Mackenize naine Päikesekiir ja nende poeg Lõvi ehk Lyon Mackenzie.
Vaimustus, rõõm, kurbus, lein, armastus – kõik oli segunenud looduse poolt kõigile elusolendeile antud ühte tundesse. Selle nimetus on – vabadusiha.
Jõe Kanada poolsel kaldal võideldi ägedalt leekidega, kustutati lahingumöllus süttinud hooneid. Pangedega tassiti jõest vett, käsipumbad töötasid vahetpidamata. Pikkamisi tuleleegid vaibusid, ja siis kustusid hoopiski. Aga Ühendriikide poolsel kaldal, justkui õrritades vastaspoolt, heideti lõkkesse üha uusi ja uusi puunotte. Leegid kerkisid aina kõrgemale, valgustades rahulikult voolavat jõge ja ööpimedusse mähkunud Prescotti asula kaldaäärseid majakesi.
Iseseisvuslaste võitlus ei jooksnud siiski tühja. Inglise parlament nõudis aru olukorra kohta Kanadas ning püstitas küsimuse Kanada omavalitsuse tunnustamisest. 1840.aastal omandas Kanada parlamentaarse korra algmed, mis oli esimeseks sammuks dominiooni statuudi kättevõitmisel.
Siinjuures pöördume veelkord tagasi Hudsoni Lahe Kompanii juurde.
On märkimisväärne, et Inglismaalt veeti palju kopranahku Venemaale; äri karusnahkadega omas suurt tähtsust kummagi maa kaubandussuhetes. Pärast seda, kui Vancouveri saar Vaikse ookeani rannikul läks kompanii valdusse ja kui sinna ehitati sadam, arendas firma elavat ülemerekaubandust kogu Vaiksel ookeanil. Hiinasse veetud karusnahkade eest toodi sealt suuri teelaadungeid, samuti portselani, siidi ja muid eksootilisi kaupu, mis Euroopas müüduna tõstsid kompanii kasumeid.
Tsivilisatsiooni edenedes ei võinud nii suur jahimeeste reservaat ja nii kummaline „riik”, nagu seda oli Hudsoni Lahe Kompanii, püsima jääda. Kanada viljakad maalahmakad sobisid oivaliselt põllumajandusele. Asunikud tungisid atradega metsadesse ja preeriatesse.
1869.aastal, kui valitsusvõimud olid end lääneprovintsides kindlustanud, siirdusid suveräänsed õigused Kanada võimudele ja kompanii kaotas oma privileegid. Kuid tema mõjuala Kanada laantes säilis. Kompanii esindushoonetel ilutseb tänaseni arhailiste tähtedega kaunis silt: HUDSON`S BAY COMPANY, incorporated 2nd May 1670. Asjakohane oleks sellele sildile lisada üks „väike” detail, kompanii rikkuse alustala – kobras.

Kaheksas peatükk. Alexander Mackenzie, Georg Kruze, Päikesekiire ja indiaanlaste rännak mööda Kanadat Ontario järve äärde. Karujaht.

1796.aasta augusti viimasel nädalal valmistus Alexander Mackenzie pikaks ja raskeks teekonnaks mööda Kanada ääretuid metsi, üle loendamatute järvede ja jõgede, läbi orgude ja üle mäeküngaste. Eesmärgiks oli jõuda Ontario järve äärde.
Juba mitmeid päevi olid algonkinid hoolsas tegevuses, et varustada kõige rännakuks vajalikuga. Mehed tampisid kuuse- ja nulujuuri; neist tehti nööre ja koormaköisi. Tugevatest vaigustest kuuse- ja nuluokstest seati kokku ligi kuue meetri pikkuse kanuu karkass ja kaeti see kasetohuga. Koguti kuuse- ja lehisevaiku ning nendest aetud tõrva ja pigiga immutati kanuu nii seest kui väljastpoolt, tehes ta täiesti veekindlaks. Naised õmblesid rändureile põdrahahast pükse, hirvenahkseid kuubi ja mokassiine.
Kui kõik ettevalmistused olid tehtud, asuti teele. Mackenzie kaaslasteks olid ustavad saatjad irokeesid Väle Hirv ja Urisev Karu. Lisaks neile kuulusid reisiseltskonda kaks algonkini noormeest – Öökull ja Must Kotkas. Nendega ühines Georg Kruze, kellele kaaslased pakkusid abi ja toetust, et ta jõuaks oma armsa Marie juurde Atlandi ookeani äärsetele paljude allikate küngastele, mille jalamil jõudsasti arenes ja laienes Bostoni linn. Mackenzie oli veidike pahane, aga siiski meelitatud veel ühe reisikaaslase üle – selleks oli algonkini tüdruk Päikesekiir. Ta oli võtnud endale pähe, et ta on Mackenzie naine ja mitte miski ei suutnud teda ümber veenda. Ta otsustas, et olles Mackenzie naine, on tema kohuseks olla koos mehega ja teda saata pikal reisil, läbi kõigi ohtude ja raskuste.
Algonkini noormehed Öökull ja Must Kotkas kandsid oma turjal suuri tugevasti kokku seotud karusnahakoormaid, et siis need esimeses kaubapunktis vahetada reisiks vajalike tarvete vastu. Mackenzie ja Georg Kruze olid endale selga tarinud kotid jahi- ja kalastamisriistadega, sest teekonnal tuli siiski põhiline toit hankida kohapeal, enne varjulise puu või põõsa alla öömajale jäämist või siis lüües metsalagendikul laagri üles, et mõned päevad puhata, pidada jahti ja kalastada. Päikesekiir tassis seljas suurt kotti toidunõude ja muu söögi tegemiseks vajaliku kraamiga. Kotti olid ettenägelikult pistetud ka suured raudnõelad mokassiinide ja riiete õmblemiseks ja nende parandamiseks.
Irokeesidest vennad Väle Hirv ja Urisev Karu kandsid oma õlul kanuud, üle selja olid nad heitnud pikatorulised püssid. Kanuu oli ette nähtud jõgede ja järvede ületamiseks. Ta võis kanda kogu reisiseltskonda ja mahutada lahedalt ära karusnahalaadungi ja varustuse. Puitsõrestikust valmistatud ja kasetohuga kaetud kanuu oli nii kerge, et kaks inimest suutsid seda kerge vaevaga kanda, ja nii väle, et üksainus aerulöök pani ta kolmekümne sammu võrra edasi liikuma.
Indiaanlaste kanuu oli vist maailma paadiehituse tipp: tema kaunis, võiks isegi öelda et elegantne kuju, pisut edevalt aga väga otstarbekalt ülespoole pööratud vöör ja ahter äratasid siirast ilmetlust. Indiaanlased olid loonud ilu ja otstarbekuse meistriteose. Inimese elu Põhja metsades ilma kanuuta oli praktiliselt võimatu. Peale vete ei leidunud seal mitte mingisuguseid teid. Kanuud oli võimalik vedada ühe jõe äärest teise juurde ja rännata tohutuid vahemaid. Kanuuga ei ole liikunud mitte ainult indiaanlased, kanuuga on tehtud ka kõik valge mehe maadeavastused Põhja-Ameerika mandril.
Enam kui kaks nädalat liikus Mackenzie oma reisiseltskonnaga mööda metsaradu Moose Forti suunas, milles asus teekonna esimene kaubapunkt. Teel tuli ületada jõgesid ja ojasid. Kohates teel metsajärvi, ei hakatud sellest ringiga mööduma, vaid asetati kanuu vette ja teekond jätkus mööda vett. Irokeesid sõudsid vilunult, ühises taktis, ilma teineteist segamata ja kordagi eksimata. Kumbki neist hoidis ainult üht aeru, kuid kahe mehe aerude tõmbed olid nii ühtlased, justkui sõuaks üks mees.
Peatusi tehti päikesepaistelistel metsalagendikel; lagendikel löödi üles laagrikoht ja jäädi öömajale. Nii ida, lõuna, kui ka lääne suunas laius ääretu mets, lõpmata suur mets, milles arutul hulgal kõrgendikke, järvi, jõekesi, kopraid, karusid ja põtru, kuid mitte ühtegi inimest ega teerada Aga kogu reisiseltskonnas leidus ainult üks, kes igatses inimeste juurde – see oli Georg Kruze. Õhtuvidevikus lõkke ääres, enne uinumist, unistas ta kohtumisest Mariega. Ta silme ette kerkis Bostoni linn, mis tema kujutluses oli midagi Tallinna ja Londoni vahepealset või segu neist kahest nii erinevast linnast. Aga selleks, et jõuda Bostoni, tuli läbida väga pikk tee, kujuteldamatult pikk tee. Puudus kaart ja Georg Kruzel ei olnud aimugi, kui pikk see tee tegelikult on ja mis neid ees ootab.
Reisiseltskond rühkis väsimatult edasi mööda metsa, üle lagendike, üle kõrgendike, järvede ja jõgede. Mackenzie oli meister jälgi mõistma ja alatihti seletas ta Georgile, mis öösi on juhtunud: siitkaudu on läinud kaks põtra, seal peatunud okassiga ja närinud koort, siin aga andis kolmas põder hirmunult jalgadele valu; karujäljed on vanad, sellele viitavad metsmureli murdunud oksad, samuti pehkinud kännud, mis larvide otsingul välja kistud.
Öömajale jäädi alati päikeseloojangul. Algonkini noormehed tegid viivitamatult üles lõkke ja Päikesekiir asus õhtusööki valmistama. Irokeesid püüdsid lähedalasuvast jõest või järvest mõned forellid või lasksid õhtusöögiks kaks-kolm rabakana. Hämar lagendik, lõkkevalgus ja Päikesekiire valmistatud maitsev õhtusöök tekitas kõigis meeldiva, isegi lõbusa meeleolu. Siis jutustati üksteisele päevasündmusi ja muid lugusid. Isegi alati tõsised irokeesid võtsid jutuotsa üles, meenutades ammust jahilugu või õnnestunud kalalkäiku. Aga teinekord räägiti ka veidi tõsisematel teemadel. Ühel õhtul, pärast õhtusööki lõkke ääres istudes esitas Urisev Karu Georg Kruzele ootamatu küsimuse:
„Milline on mets sinu kodupaigas?”
Taoline küsimus oli Georgile veidi ootamatu. Ta ei olnud mitte kunagi mõelnud selle üle, milline on Hagudi mõisamaid ümbritsev mets. Pisut mõtteid kogunud, sõnas Kruze:
„Minu kodupaiga mets on peaaegu samasugune nagu siin – kasvavad kuused, männid, kased, tammed, pihlapuud ja sarapuud ning palju teisigi puid. Väga suurt erinevust ei olegi.”
„Aga punane vaher?” Urisev Karu muigas enesekindlalt, olles arusaamisel, et taoliste, sügisel leekivpunaste lehtedega vahtrapuud ei tohiks küll leiduda mitte kusagil mujal terves ilmas.
„Vaher meil kasvab, kuid sügisel on lehed ilusad kollased, mitte nii punased kui siin, Kanadas,” märkis Kruze tagasihoidlikult. Seepeale Urisev Karu köhatas rahulolevalt.
„Aga kas järvi, jõgesid on?”
„On ka järvi ja jõgesid.”
„Kas metsas on hunte, karusid, põtru, hirvi; järvedes ja jõgedes kalu?”
„Ka meie metsades on hunte, põtru ja karusid, aga hirvi ei ole, kuid on kitsed, peaaegu nagu hirved. Jõed ja järved on kalu täis.”
„Aga miks sa siis oma metsas ei ela?”
Taoline ootamatu küsimus võttis Kruze esialgu keeletuks, aga ta kogus end kiiresti.
„Ma soovin minna merele.”
„Milleks?”
„Ma tahan näha kaugeid maid, sealseid metsi, järvi ja jõgesid, kohtuda nende maade inimestega.”
„Milleks?” imestas Urisev Karu, „inimesed on ju igal pool ühesugused, samuti karud ja põdrad, järved ja jõed.”
Georg Kruze ei osanud taolise lihtsa küsimuse peale midagi kosta, sest sageli on lihtsale küsimusele kõige raskem vastata. Teda päästis kimbatusest kaku hääl – hu,hu,huu…, mis alati tekitab mulje ebamaiste olevuste hüüatustest. Lõkke ääres jäädi äkitselt vaikseks ja mõtlikuks. Siis aga tõusis metsa kohale kuu ja öökull vakatas. Aeg-ajalt kostus huntide ulgumist, kes olid asunud oma öisele jahile. Kiskjate ulgumine muudab laane nõrgemad olevused valvsaks, nad tõmbuvad pinguli ja on valmis põgenema, aga siis rahunevad. Kuid mitte kauaks – uuesti kõlab metsas bassihüüatus: hu, hu, huuu…
Hommikul, pisut enne päikesetõusu, kostus laagrikoha ümber kõlavat linnuvilet ja hõikeid – pasknäärid pidasid välu serval oma igahommikust koosolekut. Need, roosakashallid, taevasinise laiguga tiivanukil linnud on agarad ning targad. Nad sõimlesid ägedasti, hüplesid erutatult, ja olles lõpuks kokkuleppele jõudnud, tõusid õhku ja lendasid suures parves tihnikusse teisel pool oja. Need linnud indiaanlastele meeldivad; nad alustavad päeva kuidagi südilt, lõbusasti ja ärksa väljakutsega.
Pärast kahenädalast metsas matkamist tehti kolmepäevane peatus, et veidi puhata ja küttida, et siis vahetada fortides karusnahad tarbeasjade ja laskemoona vastu.
Lagendiku ääres voolas väike ojake. Oja kaldal kasvasid salguti pihlakad, täis suuri punaseid marjakobaraid. Päris vee lähedal, lammil, kõrgusid tihedate okstega paplid. Kuid laanes sünnib imelisi asju. Kolmandal päeval olid pihlakamarjad kadunud. Aga mitte ainult marjade kadumine ei tekitanud imestust – kadunud olid ka mõned paplid ja oja asemel laius nüüd võimas veelaam. Uputatud olid rohi, põõsad ja pihlapuud, ja ometi polnud kolme päeva kestel tilkagi vihma sadanud. Marjade kadumise põhjus võis kergesti ära arvata: ilmselt oli ringihulkuv linnuparv märganud punetavaid pihlakamarju ja teinud puhta töö. Aga üleujutus? Varsti selgus ka see saladus. Risti üle nüüd juba laia jõe oli ehitatud mudast, puulehtedest ja puutüvedest tugev tamm. Paiga olid ehitajad valinud suure asjatundlikkusega. Tamm asus oru kitsamas kohas, mis võimaldas suhteliselt vähese töövaevaga luua suure järve. Polnud mingit kahtlust, et siin olid tegutsenud koprad. Koprad olid himustanud papleid, nende koor on kobraste maiuspala. Kuid paplid asusid ojast paarsada sammu eemal. Tuli ehitada tamm, tõsta veetaset, et see ulatuks papliteni, ja siis juba paplid oma teravate hammastega vette langetada. Ka kattis nüüd vesi urgude sissepääsud, pojad olid kindlalt kaitstud.
Kruze jälgis mitmel õhtul kobraste tegevust, kes sooritasid kontrollkäike tammi juures. Kopra õhtune patrullretk toimus umbes pool tundi pärast päikeseloojakut ja oli niisama regulaarne kui päikeseloojak ise. Kruze märkas, et mitte kunagi ei sooritanud seda retke rohkem kui üks kobras.
Vahel harva saabus kobras siis, kui taevas oli veel hele; enamasti kattis kõike juba õhtuhämarus, kui sileda veepinna värelus andis Kruzele märku, et kobras on välja ilmunud. Kobras ujus kaldaääres ringi, leidis paplioksa, võttis selle hammaste vahele ning ujus kaldaääres mädaneva puutüveni. Istus palgitüvele ja asus einet võtma.
Kobras võttis oksa tugevasti esikäppade vahele, istus nagu männikäbi lüdiv orav ja tegi oksa hammastega varsti koorest puhtaks. Selle oksaga lõpu teinud, libistas kobras enese hääletult vette ja kadus mõne kiire käpaliigutusega silmist. Kuid mitte kauaks. Vesi väreles uuesti ja nüüd kandis kopras hammaste vahel juba üpris jämedat haavaoksa. Tükk aega andis kopra hammaste rütmiline klõbin tunnistust sellest, et kobras oli tõesti näljane. Lõpuks kõhu täis saanud, heitis kobras puhtaks näritud haavaoksa vette ja kadus hääletult õhtuhämarusse.
Neljanda päeva hommikul asuti laagrit kokku panema, kuid päev algas äpardusega. Väle Hirv oli kaotanud oma noa. Ta otsis seda tükk aega ümber peatuspaiga, kuid nuga ei olnud. Väle Hirv istus puunotile ja jäi mõttesse. Tõusis siis püsti ja asus otsusekindlalt mööda tuldud rada tagasi kõndima. Indiaanlane üldiselt oma asju ei kaota, aga kui kaotab, siis otsib need kindlasti üles, olenemata asja väärtusest ja ajakulust.
„Kui Väle Hirv nuga varem üles ei leia, siis kõnnib ta kuni Hudsoni laheni välja,” sõnas Mackenzie muiates. Teised indiaanlased ei lausunud selle peale sõnagi.
Enne keskpäeva saabus Väle Hirv peatuskohta tagasi. Rahulolevalt istus ta samale puunotile, tema vöövahelt paistis noapea. Rändurid asusid teele. Kanuu lükati vette, asjad laoti kanuu ninasse ja ahtrisse, irokeesid võtsid aerud kätte ja asusid sõudma. Jõgi oli madal ja kärestikuline, sageli tuli kanuud kätel kärestikust mööda kanda.
Kärestiku järel jõgi laienes ja otsemaid paistis rändurite ees suure järve siniväli. Järve kaldas leidus kõikjal põdrajälgi. Enamasti vanad ja kustunud, kuigi ei puudunud ka värsked, ajuti nii selged, justnagu äsja sõtkutud. Rohu sees, poris, liival, kõikjal vee ääres olid jäljed. See näitas, et läheneti loomarikkamale piirkonnale.
Poolepäevase rännaku järel piki järve kallast jõudsid rändurid mõnevõrra erinevale maastikule. Seni ainuüksi okaspuudest koosnenud metsatihnikusse hakkasid üha sagedamini sekkuma lehtpuude heledad salud. Kuuskede ja nulgude hulgas kasvas arvukalt haabu ja valgekoorelisi kaski. Laantesse lõikusid laialdased aasad ja sood, põtrade lemmikpaigad.
Rändurid sõitsid kanuus üle pikliku, käänuliste lahtede ja paljude saartega järve. Järve lõunatippu lõikus pikk ja kitsas poolsaar. Urisev Karu osutas poolsaare tipule – seal on parimad põdra-alad, sealt saab jahile sõita igasse ilmakaarde.
Poolsaare rannal oli liivariba, mille järel tuli mets, pikk ja kitsas nagu neem ise. Kanu sõitis kaldasse ja jahimehed liikusid nüüd edasi jalgsi, mööda väikest, noorte kuuskede ja kaskedega kaetul lammi. Järve kohale kerkis suurepärane, eriti kirkavärviline vikerkaar. Üks selle otsi toetus laagri lähedal kaldale ja kattis sealse aasa imekaunite värvidega. Hetk hiljem kadus päike metsa taha ja vikerkaar kustus. Puude all tihenesid varjud. Lähenes hämarik. Häirimatu vaikus laskus metsale. Liikumatud puudelehed ja järveäärne kõrge rohi oli vajunud õhtu-unne. Ainult haavalehed ärkasid hetketi, värelesid ja sosisklesid salapäraselt. Jahimehed liikusid selles poolhämaruses ja sügavas hääletuses otsekui viirastused, valvsalt ja vaikselt.
Äkki müksas Mackenziet tema taga astuv Urisev Karu ja osutas sõrmega ettepoole. Mackenzie otsis pilguga mööda kaootilist kaldajoont, peatas pilgu rahnudel ja põõsastel, ja järsku märkas – põder! Ta pead varjas tihe põõsas, polnud võimalik määratleda: isa- või emaloom. Mackenzie tõstis püssi palge ja jäi ootele. Lõpuks astus loom põõsa tagant välja. Ta pea küljes paistsid pikad lusikataolised kõrvad ja rohkem mitte kui midagi, ei mingeid sarvi. Pettunult langetas Mackenzie püssi.
Hirmunud emapõder puhitas sõõrmeid, pöördus tagajalgadel ümber, tegi tugeva järsu pingutuse, hüppas kaldajärsakust üles ja kadus puude vahele. Selleks korraks oli jaht lõppenud.
Varahommikul kattis metsa ja järve tihe udu. Valgenedes siirduti uuesti põdrajahile. Kanuus istusid Urisev Karu, Väle Hirv, Georg Kruze ja Mackenzie. Irokeesid sõudsid üle järve. Hirmutatuna kanuust, tõusid selle eest lendu metspardid, prääksusid rahulolematult, ja teinud järve kohal laia ringi, laskusid uuesti vette, paarisaja meetri kaugusele kanuust. Irokeesid vangutasid halvustavalt pead – pardid võivad loomad järve äärest minema peletada.
Varsti tõusis kerge tuuleke, mis hajutas udu ja avas maastiku kogu oma ilus. Idakaarelt paistev päike valgustas järvekallast ning kinkis jahimeestele selle päeva esimese rõõmu – just nende ees seisis peaaegu põlvini vees põder, jõi rahulikult ja januselt. Mackenzie tõstis püssi, kuid langetas koheselt. Juba kaugelt võis märgata, et tegemist on noore pulliga; selliseid indiaanlased ei lase ja seda ei teinud ka Mackenzie.
Indiaanlased aerutasid nii ettevaatlikult ja vaikselt, et alles kolmekümne sammu kauguselt märkas põder jahimeeste kanuud, ja unustas jahmatusest põgeneda. Vahtis justkui nõiutult. Viimaks sai ta ehmatusest üle, hakkas liikuma ja eemaldus. Põder sammus pikkamisi, venitades, otsekui ähvardavat ohtu hoomamata. Ilmselt ei tundnud ta veel inimest ja tema püssi. Indiaanlased võtsid suuna järvest väljavoolavasse jõekesse ja vähem kui poole kilomeetri pärast jõuti järgmisele, väiksemale järvele. Niisugusel moel, järvelt jõele ja jõelt järvele sõudes, võib läbida kogu Kanada.
Uus järv paistis silma lummava iseärasusega. Paljudes kohtades vahtisid veest välja mitme meetri kõrgused surnud puude kuivanud tüved. See oli üleujutatud mets. Siin sõudsid indiaanlased kahekordse ettevaatlikkusega, sest kergesti võis midagi juhtuda. Alt mädanenud tüvi võis riivamisel kergesti tasakaalu kaotada ja varisedes matta paadi või rebida katki kanuu õhukese kere.
Urisev Karu juhtis Mackenzie tähelepanu kaldale. Kahe varisenud tüve vahel, madalas nõos oli näha põdra selga.
„Emapõder!” seletas indiaanlane, kuigi oli raske mõista, kuidas ta seda teadis. Looma pead polnud näha.
Uudishimulikult sõitsid jahimehed lähemale. Paadi tasane puudutus vastu puuoksa hoiatas põtra. Loom tõstis pea kähku kõrgemale: tõesti emapõder. Pungitas imestunult silmi ja avaldas rahutust. Teda vaevas ebakindlus: kas see on vaenlane või sõbralik olevus. Viimaks hakkas ta aeglaselt taanduma, hüüdes erutatult: uee, uee. Põder ajas pea selga, ta turjakarvad kerkisid turri. Kael ees õieli, jalad uhkelt harkis, reetis kogu tema hoiak vaenulikke kavatsusi. Põdra hääle peale vastas lähedusest peenikene: uee,uee, ja nüüd sai selgeks looma vaenulikkus: pisike vasikas tuli tihnikust nähtavale ja sööstis haledasti mökutades emale järele. Mõlemad kadusid metsa.
Jälle tõmbasid irokeesid paadi veest välja, et jõuda järgmise järvekese äärde. Sedapuhku tuli paati vedada ligi kilomeeter maad läbi lokkava rohu ja puuokstega kaetud tüma õõtsikmaa. Siin kasvasid kummalised, veripunaste marjakobaratega põõsad. Põõsaste all liikusid pardid ja noppisid mahakukkunud marju. Lähemale astudes kerkisid pardid jahimeeste jalge ees üles ja lendasid mitukümmend sammu eemale.
Mitmel korral liikusid jahimehed üle sügavate jälgede, mis olid senistest põtrade omadest erinevad, laiemad. Teistest suuremate jälgede juures indiaanlased peatusid: hommikul oli siin astunud tugev karu. Jälgede arvukusest paistis, et neid loomi leidus ümbruskonnas rohkesti. Kõik jäljed suundusid ühele poole – kõrgele metsaga kaetud künkale. Künka jalam oli kaetud tihedate põõsaste ja noorte mändidega. Ettevaatlikult ja vaikselt, püssi laskevalmis hoides liikusid jahimehed mööda karu jälgi ülespoole, pugesid läbi põõsaste, ronisid üle mahalangenud puude.
Ülespoole liikudes muutus mägi aina järsemaks ja kõrgemaks, ulatudes ligi kakssada meetrit üle järvepinna. Vahel tuli minna neljakäpukil, kuid üldiselt oli tõus hõlbus. Puude vahel leidus palju altpool nähtamatuid hõrendikke.
Mäge kattis ilus ning tihe okasmets. Nulud ja kuused kasvasid väikeste korrapäraste saludena, justkui oleks aedniku asjatundlik käsi nad kasvama pannud, olles enne seda hoolikalt vaadelnud maastikku, silmadega mõõtnud ja arutlenud. Kuuse- ja nulusalusid katkestasid siin-seal paljaste kaljude heledad sakid. Üsna tipul säras lõunases päikeses lage paljak, millel oli endale kasvukoha leidnud mõned üksikud sihvakad ja kõrged kadakad. Heledas päikesepaistes paistsid nad heleroheliste püramiididena, millel sinetasid hallikirmelised kadakamarjad.
Ümberringi aina metsad, lõpmatu, pidev metsarohelus. Roheluse meri, milles siniste saartena helkisid järved. Alles kõrgelt vaadates oli võimalik tunnetada põhjametsa tõelist olemust, näha otse kombatavalt selle omapärast joont – hiiglaslikkust. Tema majesteetlikkust ja mõõtmatust võis tajuda kõigi meeltega. Ürgmets ei tunne lõppu. Ja ta lõhn! Tasane tuulepuhang kandis mäetippu tugevat tärpentini ergutavat lõhna. Septembripäikesest soojenenud metsad lõhnasid vaiguselt.
Jahimehed asusid imekaunile kingule laagrisse ning imetlesid all laiuvaid, kaugusesse kaduvaid metsi ja nende vahel sinetavaid järvesilmi. Väle Hirv süütas lõkke ja asus kaasavõetud varudest kehakinnitust valmistama. Urisev Karu, Mackenzie ja Georg Kruze istusid lõkke ümber ja kuulasid Uriseva Karu juttu põtradest.
Urisev Karu pajatas oma tasasel kurguhäälel põtradest, vältides liigseid sõnu:
„Aeg ei ole veel käes. Pullid tihnikus peidus, magavad laisalt, veri jahe, pulmaaeg veel kaugel. Kui veri ärkab, ronivad pullid välja ja tahavad emaseid. Nad möirgavad rahutult ja hulguvad padrikus, ninasõõrmed laiali. See aeg tuleb, kui taevasse ilmub põhjavalgus.”
Mäe otsas puhus kerge tuuleke, kandes orgudest tugevat vaigulõhna. Siin oli hingel kerge ja hea; süda tundis otsatut ja hoomamatut lahedust.
Äkitselt müksas Urisev Karu Mackenziet ja osutas lähedase naabermäe nõlvale: tihniku oksad liikusid, nende vahel vilksatas must kogu; ta ilmus veel hetkeks põõsaste vahel nähtvale ja kadus siis puude vahele. Mäenõlval liikus karu! Korraks ilmus karu uuesti välja, seisatas, nuuskis ninaga õhku, urises endamisi ja kadus samas põõsaste taha. Jahimeeste südamed põksusid erutatult, püssid seati laskevalmis, rahu paradiisiaias oli lõppenud. Jahimehed klammerdusid põnevil pilgul naabernõlvaku tihnikule. Kas karu oli neid märganud? Vaevalt, sest tuul puhus looma poolt. Aga karu oli kadunud. Kuused ja padrik varjasid teda.
Sõrm päästikul, võimalikult tasa astudes liikusid jahimehed mööda mäekülge allapoole, ületasid madala oru ja asusid tõusma mööda naabernõlvakut. Urisev Karu uuris mitmeid erinevaid jälgi. Ta püüdis silma ja kõrva abil tihnikust läbi tungida. Ei midagi. Vaikselt kükitasid jahimehed mäenõlval, mäetipu ja järvekalda vahel. Aina sügav vaikus, kogu mäenõlval polnud mingit liikumist. Ootamatult asusid indiaanlased midagi omavahel elavalt sosistama, nad uurisid karu jälgi ja siis pöördus Urisev Karu vaikselt Mackenzie poole:
„Mitte üks, vaid kolm karu on siit läbi läinud. Emakaru üsna priskete poegadega. Tuleb olla valvas. Emakaru on neil puhkudel ohtlik vaenlane ja ründab inimest meeletus vihas.”
Ettevaatlikult, vargselt hiilisid jahimehed puude all mööda karu jälgi. Ühe puu all märkas Urisev Karu üsna suuri pabulaid, ta sosistas rahulolevalt: „Karu on lähedal.” Jäljed viisid mööda mäekülge alla laiale luhale ja kadusid siis üle selle tihedasse metsapadrikusse. Jahimehed jäid nõutult metsaveerele seisma.
Kõrgel taevas lendas kaks kaarnat. Nad hõljusid justkui midagi või kedagi silmas pidades ja häälitsesid seejuures ärevalt. Nad lendasid üle jahimeeste, tiirutasid luha kohal, ja võtsid suuna metsaäärele; seejärel häälitsesid jällegi ärevalt ja pealetükkivalt, otsekui kellegagi tõreledes.
Urisev Karu müksas Mackenziet ja viipas naeratades tõrelevate lindude suunas:
„Kaarnad on karu märganud!”
Kaarnad rahunesid ja kadusid metsa. Jällegi tekkis vaikus, kuid mitte kauaks. Metsa kohale ilmusid pasknäärid. Need on metsa tülinorijad ja kisakõrid, kes ei jäta tülitamata mitte kedagi, kes metsa all liigub. Jahimehed jälgisid nende lendu ja kuulatasid hoolikalt. Linnud lendlesid käratsedes metsaveeru kohal, kuid lõpuks tüdinesid ja kadusid mäenõlval kasvavasse metsa.
Päike veeres üha madalamale, kuuskede varjud venisid aina pikemaks. Jahimeestel tekkis juba kartus, et saabuv pimedus võtab karud enda kaitse alla ja selle päeva jaht on tühja läinud. Ootamatult kuuldus oravate vihast häält: „puhh-tsik, puhh-tsiik”. Nad olid midagi märganud, keegi liikus metsa all. Oravad häälitsesid üha ärevamalt, kirusid võõrast ja hoiatasid teisi. Nad hüplesid lähimate puude okstel ja kadusid siis metsasügavusse.
Mackenzie hiilis südame põksudes edasi, tema järel Urisev Karu, Väle Hirv ja Georg Kruze. Nad peitusid lopsakate sõnajalgade taha, Urisev Karu tõstis hoiatavalt käe – üks metsroosipuhmas liikus kahtlaselt! Hetke pärast hakkas metsroosipuhmastik tugevasti õõtsuma, kostis tugevat kahinat ja okste murdumise praksatusi, ja siis ilmus roosipuhmade vahele karu. Hetke seisis ta liikumatult, nuusutas õhku, ja kadus. Aga kerge oksa praksatus reetis karu asukoha; ta asus siinsamas, puude ja põõsaste taga, tunduvalt lähemal tollest kohast, kus jahimehed teda ootasid. Kolm musta kogu vilksatasid puude vahel.
Mackenzie tulistas esimest, kõige suuremat, aga ei suutnud ärevust talitseda, ja laskis mööda. Urisev Karu, mõistes, et jahikaaslane tulistas mööda, heitis püssi palge ja tulistas koheselt. Lask oli tabav: loom varises kokku, lõõtsutas raskelt ja hakkas kallakut mööda jõuetult alla veerema. Kaks ülejäänud karu, õigemini karupojukest, jäid hämmastunult seisma, keerlesid meeletult ühe koha peal ja jooksid siis minema.
Haavatud karu pures puu juurt ja möirgas kohutavalt, küüned kraapisid maad. Äkitselt asus karu käppadega kiskuma tumepunaste õitega karuohakaid, justkui ainuke, mida ta selles ilmas veel vajas, olid need okkalised, üpris karedad karuohakad. Mackenzie kargas lähemale ja kihutas karule veel ühe kuuli kaela. Karu jäi vaikselt lamama, ohakakimp käpa vahel.
Jahimehed astusid ligi. Tasakesi võttis Georg Kruze karu käpa vahelt karuohakakimbu ja pigistas seda peos. Äkitselt muutus ta süda ääretult raskeks, hinge tekkis ängistus. „Kurat võtaks!” mõtles ta endamisi, „peab see ilma elu just niiviisi olema seatud.”
See oli emaloom. Vahepael ei jooksnud pojad kuigi kaugele, vaid peitsid end põõsastesse. Sealt kostis nende hädine kisa. See polnud karudele omane vihane urin, vaid südantlõhestav halisev nutt ja kaeblemine, justkui nuuksuks väike laps. Nuuksumine muutus üha tugevamaks ja ahastavamaks. Karupojad ekslesid võsas, nuuksusid ja kaeblesid virilalt. Pikkamisi nuuksed nõrgenesid, karupojad eemaldusid, nende nutused kaebed kadusid hämarasse metsa.
Jahimehed seisid vaikides emakaru ees, nende rõõm hakkas kustuma. Südametunnistus tõstis häält, südamesse kogunes kibedus. Karukesed ei vaikinud, vaid ulgusid kaeblikult edasi. Urisev Karu sõnas lohutavalt:
„Pole viga. Pojad, kes ära jooksid, on üsna suured… Saavad ise hakkama; kui koiott neid taga ajab, ronivad puu otsa…”
Indiaanlastel käis karu nülgimine kiirelt. Urisev Karu riputas liha lähema kuuse okste varju, et päikesekiired peale ei paistaks ja röövloomad kätte ei saaks. Kõrval kuivas karu nahk.
Kanada põhjamaised laaned on karude paradiis. Põhja-Ameerikas on nelja liiki karusid. Hallkaru ehk grisli on kaljumägede sünge elanik; valgekaru elab polaaraladel; mustkaru on kahest eelmisest väiksem ja neljas, pruunkaru, on küll kõigist teistest väiksem, kuid selle eest ohtlikum, ründavam ja elab Kaug-Põhja metsades.
See oli mustkaru. Sellel loomal on peamiselt must karv, mõnikord pronksjas ja ainult nina piirkond on heledam, leetjashall. Kuigi ta ei põlga liha, eriti kevadist kala, sööb ta kõige meelsamini siiski taimetoitu: juurikaid, vilju ja marju.
Metsas ei ole karul endast tugevamaid vaenlasi. Kardetav on talle üksnes inimene: see tulistab ja asetab tema radadele raudpüüniseid. Karul on visa hing; sageli pääseb ta isegi raskelt haavatuna, purustab rauad ja rebib neist välja vigastatud käpa. Korra püünistesse sattunud karu enam oma viga ei korda, teda tabada on võimatu, jahimehe jaoks on taoline karu igaveseks kadunud. Saanud tunda ränka kogemust, muutub loom ettevaatlikuks ja valvsaks, olles seejuures omandanud uue iseloomujoone – tasuhimu. Siis on ta niisama ohtlik kui pojukese pärast märatsev emakaru.
Järgmisel hommikul oli ilm selge ja päikesepaisteline: tüüpiline „indiaanlaste suvi”. Jahimehed püüdsid järvel mõne havi ja puhkasid lopsakal aasal; sealt avanes vaade järvele. Ümberringi valitses leebe vaikus. Aasal hüplesid mõned jänesed, laskmata ennast jahimeeste kohalolekust häirida. Ka nemad nautisid päikest, kepsutasid ringi ja lasksid mahlasel rohul hea maitsta.
Korraga teritas üks jänestest kõrvu ja ajas ennast tagajalgele, kuid rahunes peagi ja kepsles aasal edasi. Mõne aja pärast muutus teine jänes rahutuks, võttis püstiasendi, liigutas kõrvu, pööras neid ette ja taha, kallutas küljele ja märkas midagi õhus. Ta pistis põõsaste suunas jooksu, ja koos temaga asusid pagema ka teised jänesed. Õhus kuuldus vihinat, miski vilksatas. Kull ründas! Jänesed tegid äkilisi käänakuid ja kõrvalhüppeid, põgenesid õhust langeva kiskja eest paremale ja vasakule kareldes. Aga enne kui nad päästvatesse põõsastesse jõudsid, haaras kull ühe neist oma küünte vahele. Kull kerkis koos jänesega õhku, kuid ilmselt oli kandam liialt raske, sest ta laskus koheselt maapinnale, tagus jänest noka ja tiivaga, püüdes teda surmata. Ohver piiksus ahastavalt. „Selle jänesega on lõpp,” sõnas Mackenzie kaastundlikult.
„Mitte alati,” sõnas Urisev Karu muheledes, ja tal oli õigus.
Teine hallkasukas, selle asemel et põgeneda võssa ja päästa oma elunatuke, käitus jänese kohta lausa kummaliselt. Ta hüppas korraks kõrgele õhku, justkui julgust kogudes, ja jooksis oma kaaslasele appi. Jänes võttis hoogu, kargas üles ja paiskas kulli esikäppade tugeva löögiga pikali. Vabanenud jänes pistis plehku. Kull sopsutas pahaselt oma tiibu, taastas lennuvõime, tõusis õhku ja üritas uuesti rünnata, kuid oli juba hilja – jänesed kadusid võssa.
„Vapper jänes!” sõnas Mackenzie kiitvalt.
„Kanada jänesed on kõik sellised,” märkis Urisev Karu rahulolevalt.

Üheksas peatükk. Moose Forti kaubapunktis. Kanuu asetatakse vette ja rännak mööda Moose jõge algab. Huroonide varitsus.

Kolmandal nädalal pärast Jamesi lahe äärest lahkumist jõudsid rändurid Moose jõe suudmes asuva Moose Fort`i juurde.
Fort oli ümbritsetud kolme meetri kõrguse püstpalkidest taraga. Tara igas nurgas asetsesid varikatusega vahitornid; kuna aga Kanadas olid nüüd rahulikumad ajad, seisis vahimees ainult väravaäärses tornis. Tara sees asetsesid kõigi nelja külje peal ühekorruselised hooned – elumaja ja kaubalaod. Pikk tahutud palkidest ehitatud elumaja omas kahte korstnat ning nelja väikest akent õue poole. Laohoonetel aknad puudusid, kuid päeval langes valgus siseruumidesse avatud luukidest, mis õhtul, päikeseloojangul, hoolikalt suleti. Forti õuele viiv värav hoiti pidevalt suletuna.
Forti sissepääsu ette olid indiaanlased üles seadnud kümmekond vigvami. Nende ümber jooksid ringi lapsed ja koerad. Naised askeldasid lõkkele seatud suure paja ümber. Mehed istusid vigvami ees, tõmbasid piipu ja jälgisid ükskõiksel ilmel tulijaid – taolisi tulijaid ja minejaid oli nähtud siin juba sadu kordi. Need indiaanlased olid, nii-öelda, linnastunud – täitsid forti peremeestelt saadud ülesandeid. Peamiselt olid nad sidemeesteks fortide vahel, kogusid vajalikku informatsiooni, olid forti silmad ja kõrvad ning said selle eest väikest tasu. Aeg-ajalt käisid ka jahil või kalastamas. Aega oli neil piisavalt, sest indiaanlaste jaoks aega ei olnud olemaski.
Forti sissepääsu juures asuvast vahitornist kostus hõige ja anti mingi käsklus. Üks vigvami ees istuvatest indiaanlastest tõusis ja jäi ootama tulijate lähenemist, et siis esitada tavapärane küsimus – kust tulek ja kuhu minek? Aga tundes ära Punapea, indiaanlane naeratas, tõstis käe tervituseks ja hõikas vahitorni suunas ainult ühe sõna: „Punapea!”
Irokeesid asetasid kanuu maha ja võtsid indiaanlaste lõkke ääres istet; indiaanlaste komme näeb ette, et külalistele pakutakse süüa. Kahvanägudel siinkandis taolist kommet ei olnud, igatahes juhtus harva, et nad indiaanlasele süüa pakkusid.
Forti üks väravapooltest lükati valla. Mackenzie, Päikesekiir, Georg Kruze ja karusnahalaadungit kandvad Öökull ning Must Kotkas astusid läbi värava forti õuele. Forti sees, väravate kõrval, tervitasid tulijaid neli võrdlemisi roostetanud ja vanamoelist suurtükki. Ilmselt olid need jäänud siia veel nendest aegadest, mil Kanadas kees verine võitlus inglaste ja prantslaste vahel; sellesse võitlusesse olid tõmmatud ka indiaanlaste suguharud. Ühed neist toetasid prantslasi, teised inglasi, isegi teadmata oma lõplikke eesmärke. Aga leidus ka piirkondi, kus indiaanlased üritasid tormijooksuga vallutada forte ja kaubapunkte, kus põletati valgete asundusi ja peeti lõputuid veriseid lahinguid, võitjateks kord ühed, kord teised. Aga nüüd olid Kanadas rahulikumad ajad. Prantslased olid Kanada loovutanud inglastele, indiaanlased aga olid jõudnud arusaamisele, et võitlus on lootusetu – üle mere oli tulnud valge mees, neid oli tulnud lugematul hulgal ning mitte selleks, et lahkuda. Hudsoni lahe ümbruse algonkini indiaanlastel jäi üle valida ainult kolme võimaluse vahel – kas taanduda kaugele läände tundmatutele mägistele aladele ja seguneda neile võõraste suguharudega või elada rahus koos kahvanägudega või üldse mitte elada.
Moose Fort`is asus selle piirkonna suurim kaubapunkt. Siin andsid indiaanlased oma nahad üle valgele kaupmehele ja said vastu neile vajalikke majapidamistarbeid. Mitmed euroopalikud majapidamistarbed, – potid, pannid, vasksed katlad – olid indiaanlaste poolt juba omaks võetud, nendega oldi harjutud ja nendeta indiaanlane enam läbi ei saanud. Ka vahetati nahkade vastu püssirohtu ja tina ning jahi- ja kalapüügiriistu.
Rändurid sisenesid suurte lattu, mille uksed ja aknaluugid olid avatud. Lao ukse juures asetses tohutu pikk, tahutud männilaudadest kokku löödud kaubalett. Selle taga seisis ligi kuuekümne aasta vanune, kähara halliseguse põskhabeme ja tohutute puhmaskulmudega valge mees. Tema pikkades lopsakates juustes polnud märgata mitte ainsatki halli karva. Kaupmees kandis hirvenahast põlle ja samast materjalist kollaseid kätiseid. Ta heitis sisenejatele erksa pilgu, justkui soovides koheselt määratleda oma järjekordse äripettuse võimalusi. Tundes ära Punapea, levis üle kaupmehe habetunud näo heameelevarjund. Kaupmees tervitas tulijat rõõmsalt ja omamehelikult:
„Hello! How are you? Is everything all right?”
„Hi! Very well, thank you. And you?” vastas Punapea samal toonil.
„All right!”
See šotlane oli kahekümne aastase noormehena ületanud ookeani, et põhjamaa indiaanlastelt odavate ehteasjade vastu väärtuslikke karusnahku vahetades rikkaks saada. Koos saabastega oli ta veidi enam kui kuus jalga pikk ning aastaid oli tal tegelikult kuuskümmend kaks. Ta ei tundnud aastate koormust, millest võisid tähelepanelikumale vaatlejale märku anda ka šotlase muigel nägu ja Punapead saatvale indiaanitüdrukule suunatud hindavad pilgud. Kahtlemata oli pilguheit viga, sest Mackenzie`le ei jäänud kaupmehe pilgud märkamatuks, ja ta otsustas tingimisel kakskümmend dollarit juurde lisada – šotlase pilkude eest. Aga see-selleks. Kaubapunkti peremehe võimsate lihastega kerel ei paistnud olevat midagi ülearust, võib-olla ehk ainult taolises olukorras, Kanada kolkas, asjakohatud ülahuult varjavad hästihoolitsetud vurrud.
Selles kaubapunktis, plankudest kokkuseatud leti taga, oli ta saanud oma alg-, kesk- ja rakendusliku kõrghariduse karusnahakaubanduse alal. Hilissügisel ja talvel tulid ümberkaudsetest faktooriatest indiaanlased oma kopra-, ondatra-, karu-, naaritsa- ja koiotinahkadega ning vahetasid neid jahu, tee, tubaka, kalinguri ja teiste kaupade vastu. Nahkade hinda ei määratud rahas, vaid kaupades.
Rahal ei olnud indiaanlase jaoks mingit väärtust, kui ta ei saanud seda otsekohe kulutada, ja ega ta teadnud ka raha kurssi ja kaupade tegelikke hindu. Raha võis indiaanlase kätte ka korraks sattuda, kuid seda mitte kauaks – esimesel võimalusel vahetasid nad viimase kui penni kaupade vastu.
Öökull ja Must Kotkas heitsid nahakoormad letile ja asusid sõnagi lausumata kotte lahti siduma. Kaupmees kummardus leti alla, võttis sealt mahuka viskipudeli ja kallas tellimist ootamata kummalegi indiaanlasele pool klaasi viskit. Päikesekiirt pidas kaupmees viski jaoks siiski veel liialt nooreks. Ta asetas viskipudeli leti alla tagasi, kobas seal, ajas siis selja sirgu ja heitis indiaanitüdruku ette letile kaks läikivasse paberisse mässitud karamellkompvekki.
„Thank jou!” sõnas Päikesekiir viisakalt ja asus koheselt kompvekipaberiga krabistama.
Algonkini noormehed võtsid oma viskiklaasid pihku ja istusid kaubaleti kaugemasse otsa. Seal olid juba istet võtnud kaks kahvanägu ja üks indiaanlane; nad mängisid sõnagi lausumata kaarte ja rüüpasid aeg-ajalt väikeste sõõmudega viskit. Kaardimängijad pöördusid koheselt noormeeste poole, pakkudes mängust osavõttu; neljas käsi oligi puudu. Algonkini noormehed raputasid eitavalt pead.
Nahkade rahakstegemine kaubapunktis oli operatsioon, mis nõudis lõputut aega ja kannatust.
„Kui palju sa heade koiotinahkade eest maksad?” küsis Punapea maakuulamiseks ja laotas viis koiotinahka letile.
Kaupmees krimpsutas nina, ohkas ja krimpsutas siis veel kord nina. Peaaegu väsinud ükskõiksusega raputas ja uuris ta nahku ning hakkas siis peopesaga lõuga hõõruma. Seejärel võttis sigarikarbist sigari, hammustas otsa ära, sülitas selle põrandale, kraapsas tikust tuld ja süütas sigari. Tõmbas paar sügavat mahvi. Lõpuks pöördus kaupmehe pilk uuesti nahkadele.
„Sularahas või kaupades?” küsis ta.
„Kaupades, raha ei oma laantes väärtust ja järgmine kaupapunkt võib asuda jumal teab kus,” vastas Mackanzie.
Üle kaupmehe näo veeres kergendusevarjund. Ta seadis ennast mugavalt letiäärele istuma ja ulatas Mackenzie`le sigari. See võttis sigari tänamata vastu, hammustas kaupmehe eeskujul sellelt otsa ja sülitas põrandale; jäi siis, sigar suus, kaupmehele otsa jõllitama, oodates, et see pakub ka tuld.
„Lase sant tuppa, ronib ka ahju peale,” pomises šotlane heatahtlikult ja kraapsas tikust tuld. Mõnda aega suitsetati vaikides. Kaupmehe pilk peatus uuesti nahkadel. Ta kargas letilt maha, koukis leti alt viskipudeli välja ja kallas kaks kandilist klaasi poolenisti täis. Nihutas viskiklaasi Mackenzie`le lähemale.
Mackenzie raputas pead: „Enne kaup siis viski.”
Ootamatult avanes uks ja sisse astus indiaanlane. Võrreldes Mackenzie kaaslastega nägi ta välja üpris kasimatu ja vaevatud olekuga. Ta suu püüdis naeratada, kuid harvad tubakast kollased hambad väljendasid ainult irvitust. Ta põdranahast püksid ja hirvenahast kuub olid kulunud ja katkised ning pikast kandmisest võidunud. Kuue käistel võis veel märgata üksikuid narmaid, mis andis tunnistust, et kunagi oli see kuub näinud ka paremaid päevi. Üle indiaanlase õla rippus võrdlemisi räpase välimusega põdranahkne kott.
„Mida sulle, Must Põder?,” küsis kaupmees mitte just eriti lugupidaval toonil, samas aga siiski säilitades kliendi suhtes vajaliku sõbralikkuse.
„Tubakat ja viskit.” Indiaanlane koukis koti lahti ja asetas letile kolm kuivanud ondatranahka. Kaupmees uuris neid põgusalt ja heitis leti alla. Kobas seejärel uuesti leti all, avas ühe kasti kaane, seejärel teise ning asetas indiaanlase ette pudeli viskit ja paki tubakat. Indiaanlane pistis viski ja tubaka oma räpasesse kotti ja valmistus minekule, kuid kaupmees peatas ta:
„Üks hetk!”
Kaupmees libistas pilgu üle riiulite ja võttis sealt väikese kotikese karamellkompvekke ja naelase klaaspurgi mustikamoosi.
„Vii lastele, ja ära sa klaaspurki ära lõhu.”
Üle indiaanlase näo libises aval naeratus, seekord oli see hoopis kenam, kui sisse astudes.
„Naisel on klaaspurgist hea meel, nüüd on neid juba mitu,” sõnas ta. Klaaspurgid olid hinnalised majapidamisesemed, mis alles hakkasid leidma kohta indiaanlaste elamutes.
Peale indiaanlase lahkumist pöördus kaupmees uuesti Mackenzie poole:
„Nahkade eest saad viiekümne dollari eest kaupa.”
„Seitsekümmend,” vastas Mackenzie ja rüüpas sõõmu viskit, justkui oma sõnade kinnituseks ja lugedes tehingu teostatuks.
Kaupmees lõi käega ja viskas koiotinahad leti alla indiaanlase toodud ondatranahkade juurde. Nüüd võttis Punapea välja juba kolm naaritsanahka. Kaupmees haaras koheselt ühe neist, puhus selle karvadesse ja sõnas ilma keerutamata:
„Sada dollarit.”
„Sada kakskümmend,” sõnas Mackenzie ja kummutas viskiklaasi ühe sõõmuga tühjaks. Ondatra-, kopra- ja saarmanahkadega pikka kauplemist ei olnud – eelmine klient oli hinnanivoo juba kätte näidanud, samuti olid šotlase pilgud Mackenzie tüdrukule määratlenud juurdehindluse – kakskümmend dollarit, ja see ei kuulunud tingimisele.
Nahad said müüdud ning kaupmees asus letile laduma vastukaupa vastavalt Mackenzie soovile – püssirohtu, tina, tikke, kaks puuda maisijahu, kaks kirvest, ühe poti, kaks pudelit viskit ja mõned pakid tubakat, teed ja kohvi. Oma teaduslike vaatluste tarbeks ostis Mackenzie kaks termomeetrit, kalendri, paksu vihiku märkmete jaoks, kümmekond pliiatsit, taskukella ja väikese kompassi. Hinnalipik kella ketijupatsi küljes näitas, et see maksab viis dollarit ja viiskümmend senti, aga dollarites näidatud hinnal ei olnud laantes mingid tähtsust. Lisaks hädavajalikele esemetele ostis Punapea algonkini tüdrukule ja kõigile kaaslastele kingitused – värvikirevad sitsist kaelarätikud.
Kaubad pakiti hoolikalt kottidesse. Öölaagrisse jäädi siiski forti tara taha, indiaanlaste lõkketule äärde, sest Kanadas ei olnud veel välja kujunenud sellist hästi toimivat kõrtside ja öömajade ketti, nagu need olid tekkinud Eestimaale juba ligi kakssada aastat tagasi, Rootsi kuninga Karl IX valitsemise ajal aastatel 1600-1611.

* * *

Moose Fort`i juures lükkasid irokeesid Väle Hirv ja Urisev Karu kanuu jõkke, laadisid moona, jahiriistad ja püssid paati ja istusid aerudele. Mackenzie istus paadininasse, Päikesekiir sättisid ennast tema kõrvale. Algonkini noormehed ja Georg Kruze võtsid kohad sisse paadipäras. Rännak jätkus ülesvoolu mööda põhja suunduvat kaunist Moose jõge.
Moose jõel on kummaline omapära: kohati ei ole voolu peaaegu olemaski, seal, kus jõgi äkitselt laieneb tohutu pikaks ja kitsaks järveks. Siis aga muutub järv uuesti ahtakeseks kaljudevaheliseks jõeks ja vesi voolab kobrutades ja vahutades kuni järgmise madalama kohani, kus jõgi uuesti järveks moondub. Järvel sõites võib ainult päikese järgi arvata, et vesi voolab põhja suunas, kuid selles võib veenduda alles mitu tundi hiljem, esimesel kärestikul. Alles seal näitab kividelt langev veevool jõe suunda.
Irokeesid sõudsid tõsiste nägudega, sõnagi vahetamata. Mitte miski ei pannud nende näolihaseid liikuma ja üllatust väljendama, ei kärestikud ega ka ootamatud ja äkilised kaljudevahelised käänakud. Siinsed jõed moodustavad kitsamate või laiemate lagamike ja järvede ahelaid ning nende ahelate lülideks on kärestikud ja joad.
Kui laiaks tuleb Moose jõge pidada, seda oli võimatu öelda. Kord on ta laius kakssada sammu, hetk hiljem sada, poole tunni pärast kaks tuhat. See on pidevalt muutuva laiusega jõgi, kusjuures kohati tundub, et vesi ei voola kuhugi, vaid seisab paigal.
Väsimatult rühkis kanuus ülesvoolu, ikka edasi sisemaa suunas. Päikeseloojakul juhtisid indiaanlased kanuu kaldasse, reisiseltskond jäi jõekaldale laagrisse. Algonkini noormehed püüdsid õhtusöögiks kolm-neli forelli, irokeesid lasksid mõned veelinnud. Päikesekiir seadis Georg Kruze abiga paja lõkkekohale ning peale õhtusööki, hämaruses, lesisid kõik rahulolevalt lõkke ääres; räägiti sellest, mis kellelgi parajasti pähe tuli ning vaadeldi taevakaarel süttinud tähti.
„Huvitav, mis seal tähtedel võiks olla?” pöördus Mackenzie tüürimees Georg Kruze poole, kes oli mereakadeemias õppinud astronoomiat ja tundis taevatähti.
„Midagi ei ole,” vastas Kruze õlgu kehitades, „tähed põlevad niisama.”
Irokees Urisev Karu ei nõustunud taolise vastusega. Ta võttis piibu suust, osutas piibuvarrega taevatähtedele ja sõnas veendunult: „Kui taevas põlevad lõkked, siis istuvad lõkke ääres ka inimesed.”
Punapea puhkes naerma: „Lõkke ääres istuvad indiaanlased ja tõmbavad piipu!”
Uriseva Karu näos ei liikunud mitte ainuski lihas, mõtlikult asetas ta piibu suhu tagasi.
Mackenzie huvi taevatähtede vastu ei olnud sündinud siiski mitte paljast uudishimust. Ilmselt olid tema südames toimunud mingid romantilised muutused. Üha sagedamini lahkus ta koos Päikesekiirega õhtuse lõkke äärest, ja kui ta Päikesekiirel käest kinni hoides tagasi pöördus, olid rännukaaslased juba uinunud. Irokeesidel ei ole kombeks rääkida oma tunnetest; armastusest rääkimist peeti ebasündsaks, see oli pigem siiski kahvanägude jututeema. Mackenzie oli palju aastaid elanu irokeeside seltsis ning nende kombed ja käitumise omaks võtnud. Indiaanlased ei rääkinud jutte üksteisest. Nad ei kurtnud rännaku raskusi, ei rääkinud väsimusest, katkihõõrdunud kannast, ei tundnud virisemist. Vestleldi metsast, rännul nähtud järvedest ja jõgedest, kohatud või kütitud loomadest, välja püütud kalast. Neist jutustades avasid nad iseenda teisele inimesele.
Rändurid istusid vaikselt lõkke ääres ja mõtisklesid Uriseva Karu sõnade üle: võib-olla on tal õigus, ja taevatähtedel istuvadki inimesed lõkke ääres.
Päikesepaistelisel hommikul sõit jätkus. Kanuu läbis jõekääru, seejärel teise ja kolmanda. Paadisistujate silme ees avanesid järjestikku muinasjutuliselt kaunid maastikupildid. Iga jõekäär oli uus ime, iga aerutõmme pakkus uusi pilte: mahlakas luht, kentsakad kaljud, sihvakad kuused, kaldaäärses vees ujuv sinikaelpart oma poegadega. Äkki hüüatas Päikesekiir ehmunult:
„Skunk!”
„Eemale kaldast! Eemale, kiiresti eemale!” käsutas Mackenzie koheselt.
Urisev Karu tõmbas võimsaid õlalihaselt pingutades jõuliselt aeruga, Väle Hirv aitas talle kaasa ja kiiresti sööstis kanuu jõe keskkoha suunas.
Üsna kaldaveerul pajupõõsa all seisis musta karvakatega väiksema rebase suurune loomake; ta ei mõelnudki plehku pista. Loomake kergitas oma kohevat, valgete juttidega saba ja upitas paljast taguotsa paadi suunas, seejuures vahtis paadisolijaid jultunult altkulmu. Ta oli oma relvas kindel, see polnud teda kunagi alt vedanud ja ei vedanud ka nüüd.
Mackenzie puhkes kergendust tundes naerma:
„Päikesekiir! Kui jõuame North Bay asulasse, ostan sulle pudelikese lõhnaõli. Siis sa ei pea skunki kartma.”
„Mis asi on lõhnaõli?” ei mõistnud Päikesekiir öeldut.
„See on vesi, mis lõhnab nii hästi, justkui sületäis kõige parema lõhnaga lilli.”
„Vaevalt et on olemas vesi, mis lilledest paremini lõhnab,” kahtles Päikesekiir, „ja kui ongi, siis mitte mingi vesi ei suuda skunki lõhna kinni matta.”
Päikesekiirel oli õigus. Skunk on Ameerika haiselajas. Justkui Päikesekiire sõnade kinnituseks kostis kaldalt summutatud sisin: skunk paiskas kanuu suunas oma haisva vedelikujoa. Vaatamata sellele, et ta sihtis hästi, ei ulatunud tema haisev vedelik siiski paadini. Kuid piisas sellestki. Koheselt täitus vastiku, südant pahaks ajava haisuga. Kanuu libises hooga edasi ja paadisolijad pääsesid siiski kerge ehmatusega. Kui kasvõi mõni piisk oleks paati sattunud, muutunuks kogu edasine reis kanuus ääretult vastikuks. Taolise haisva paadiga inimeste sekka ilmumine oleks tähendanud kindlat naerualuseks sattumist.
Kanuu libises mööda jõge edasi. Jälle seesama rütmiline mõlapladin avaral jõel ja sama pidev ahelik hurmavaid maastikupilte. Päike kaldus läände, puude varjud venisid veepinnal järjest pikemaks. Jõe parem kallas üha tumenes, aga see pool, kuhu suundus uss, säras päikeses. Ümberringi valitses täielik vaikus, linnud metsas olid juba tukkuma jäänud. Ainult sõudvate irokeeside aerude tasane solin kostus metsamüürilt tagasi.
Kanuu möödus mitmest kärestikulisest käänakust. Ootamatult jõgi laienes, mets harvenes ja pilgule avanes väike päikesest valgustatud järv.
„Siia jääme öölaagrisse,” sõnas Mackenzie. Irokeesid juhtisid paadi kaldasse.
Laagrisse jäädi jõeäärsele lagendikule, kus midagi polnud tuult tõkestamas. Tuul aitas peletada sääski. Niipea kui päike loojub, tulevad soost miljonid sääsed, aga tuul hoiab nad laagrist eemal. Juhtub aga tuul vaibuma, peab tegema suitsulõkke ja seda öö läbi põlemas hoidma…
Mackenzie pöördus Kruze poole:
„Georg! Lähme kalale. Püssi võtame kaasa, võib-olla õnnestub küttida jõe äärde jooma tulev hirv.”
Algonkinid Öökull ja Must Kotkas vedasid kanuu mööda oja paarisaja sammu kaugusel paikneva väikese järvekese kaldale. Vesi ojakeses tundus seisvana ning oli võimatu aru saada, kas vesi voolas järvest jõkke või vastupidi. Ilmselt voolas ta nii siia kui sinna, olenevalt aastaajast ja vihmasadudest. Järve jõepoolne kallas oli kõrkjaisse kasvanud, osalt aga ulatus selge vesi metsaääreni välja. Mackenzie ja Georg Kruze asetasid püssid ja kalapüügivahendid kanuusse. Mackenzie istus paadi ninasse, Kruze lükkas tugeva tõukega paadi kaldast eemale ja kargas kanuusse. Öökull ja Must Kotkas haarasid aerud ja asusid sõudma. Kerge paat liikus väledalt üle vaikse vee.
Järve pikkus oli umbes kilomeeter või enam, laius aga oli ebaühtlane, paisudes kohati poole kilomeetrini või neeme vastas veel rohkemgi. Järve piirjooned olid ebakorrapärased, moodustasid lahti ja palju esiletungivaid, madalaid neemi. Järve põhjapoolses otsas piiras teda üksik mägi, millest ida ja lääne poole laius madalam maa, muutes vaatepildi meeldivalt mitmekesisemaks. Paikkonna üldine iseloom oli mägine; kõrged künkad või madalad mäed tõusid veest järsult enam kui poole rannajoone ulatuses. Kuid selle vaatepildi kõige üllatavamaks iseärasuseks oli tema pidulik üksindus ja meeldiv rahu.
Georg Kruze seisis püssi najale toetudes kanuus ja silmitses rõõmustavat vaatepilti. Järvevees peegeldusid kogu idakalda pikkuses mäed ja selle nõlvu katvad männid. Puud rippusid kaldu vee kohal ning moodustasid lehtedest ja okstest siin ja seal võlve. Ümberringi valitses sügav rahu, mida võivad pakkuda ainult inimese kätest puutumata mäed ja metsad. Metsa piirjooned olid ülimalt lopsakad, kõikjal ümaraist mäetippudest kuni veepiirini laius üks katkematu roheline vaip.
Öökull ja Must Kotkas sõudsid tugevate aerutõmmetega, aeg-ajalt peatasid sõudmise ja paat libises aeglaselt üle veepinna. Kanuu edasi liikudes avanesid neeme tagant uued vaatepildid metsaga kaetud küngastest ja kaldaäärest.
Kanuu liikus piki kaldaäärt. Mackenzie hoidis püssi laskevalmis ja pidas hoolega silmas metsaserva ja rohtukasvanud kallast, lootes märgata järvekaldale jooma tulnud hirve. Ootamatult köitis Kruze tähelepanu mingi salapärane liikumine paadi ümber. Vees tormasid edasi tagasi mingisugused hirmutatud olevused. Siinsamas veepinna all sumasid nad laineid kergitades; alatasa kargasid veest välja ning taoline segadus vee all paistis üha kasvavat ja suurenevat. Vahutavast veest, põgenevatest kehadest ja üldisest kabuhirmu hullusest tekkis igal pool ümberringi salapärane kihin. Need olid havid. Madalikul oli neid parvede kaupa. Taoline hullumeelne tants kestis vees mõne hetke, havid kadusid madalikult ja peitsid end vetesügavusse. Järve pinnale jäi neist tükiks ajaks rahutu virvendus.
Algonkinid asetasid aerud paati ja seadsid püügiriistad valmis. Havisid püüdsid nad paadist landiga. Plekitükk oli käänatud kõveraks ja nii pöörles see läikides oma telje ümber pika nööri otsas paadi taga. Landi külge oli kinnitatud tugev konks. Liikumine ja vilkuv sädelus avaldasid maagilist mõju, hasartselt sööstsid havid läikiva sööda kallale ja neelasid selle koos reeturliku konksuga alla.
See oli erutav hetk. Kuna käed olid ametis aerutamisega, hoidsid algonkinid nööri hammaste vahel. Äkki Öökulli pea jõnksatas – haug oli lanti haaranud. Öökull asetas aeru paati ja tõmbas nööri kätega välja. Haug kaitses end meeleheitlikult: sukeldus sügavusse, siples ja raputas paati, võttes kokku oma viimase jõu; vahel kargas ta kõrgele õhku. Kõik oli asjata, Öökull tõstis havi osavalt paati.
Nüüd ulatas Öökull landi koos nööriga Georgile – püüa oma haug. Georg Kruze võttis nööri hammaste vahele, heitis landi üle paadiääre ning see libises kergelt väreledes paadi järel.
Otsekohe rebis hääletu ja võimas tõmme Kruze pea kõrvale. Nüüd asusid teineteise vastas, nööri otsas, kaks vaenulikku maailma: vees kiskja hambad, paadis – inimese omad, kes antud hetkel polnud mitte vähem kiskjalik kui too seal veepinna all. Kruzet valdas erutus ja hasart; ta haaras kahe käega nöörist ja tõmbas seda, kuid ilmselt liiga järsku – havi rebenes lahti ja kadus koos landi ja õngekonksuga vetesügavusse. Georg tundis piinlikkust kaaslaste ees, teda valdas kahetsus- ja pettumus. Indiaanlased ei lausunud sõnagi, asetasid aerud vette ja asusid sõudma.
Kanuu liikus edasi. Mackenzie hoidis püssi laskevalmis, lootes ikka veel näha järve kaldale jooma tulnud hirve. Aeg-ajalt tõstsid algonkinid aerud ja jäid kuulatama. Ümberringi valitses täielik vaikus. Aerud asetati uuesti vette ja kanuu liikus edasi.
„Võtame suuna järve äravoolukohta,” sõnas Mackenzie, ja osutas püssitoruga ettepoole.
„Kus su äravoolukoht siin on?” küsis Kruze. „Ma ei näe ühtki ava, kaldal ega puude vahel, kust jõgi pääseks välja jooksma.”
„Georg,” sõnas Mackenzie vaikselt naerdes, „jõgi on nagu naine; sa ei märka teda enne, kui oled temasse kõrvuni armunud.”
Jutusse sekkus Must Kotkas, kes sõnas hoopis tõsisemal toonil:
„ Sa ei näe jõge sellepärast, et see jookseb kõrgete järskude kallaste vahel ja männid ning kuused ning põõsastik ripuvad ta kohal justkui katus vigvamil.”
Kanuu liikus täiesti vaikselt, ta oli osa hingematvast vaikusest, mis täitis kogu ümbrust. Äkitselt kostus kuiva oksa praksatus kitsal maaribal, mis eraldas lahte järvest. Mackenzie tõstis püssi palge. Georg Kruze haaras võpatades oma püssi ja seadis laskevalmis. Algonkinid jätsid sõudmise ja kuulatasid.
„Mingi väiksema looma kohta oli see liiga tugev praksatus,” sosistas Öökull, „ja see kostis inimese sammuna.”
„Ei sugugi mitte, ei sugugi mitte nii,” väitis Must Kotkas vastu, „ see oli, nagu sa ütlesid, liiga raske looma ja liiga kerge inimese kohta.” Ta pöördus Mackenzie poole:
„Sõuame kaldasse, jätame kanuu selle puutüve juurde; ma lähen maale ja lõikan ära selle olevuse taganemistee neemeni, olgu see siis kes tahes.”
„Mackenzie noogutas ning Öökull asus paati juhtima kalda suunas. Georg Kruze ulatas Mustale Kotkale oma püssi ja see oli peagi kaldal; suundus tihnikusse ning liikus hääletult oma mokassiinides, ettevaatlikult ja hiilides, justkui saaki varitsev loom. Veidi aja pärast oli ta juba keset kitsast maariba ja liikus pikkamisi selle otsa poole; põõsastik manitses äärmisele ettevaatlikkusele. Kui ta oli parajasti jõudnud tihniku keskele, praksusid kuivad oksad uuesti ja see hääl hakkas korduma lühikeste vaheaegadega, just nagu oleks mõni elav olevus liikunud pikkamisi neeme tipu poole. Mackenzie haaras aeru, tõukas kanuu kaldast eemale, võttis püssi kätte ja jäi ootele… Möödus mitu pinevat hetke. Äkitselt astus tihnikust välja suurte harali sarvedega isapõder, sammus uhkelt pead kõrgele hoides neeme liivasele tipule ja hakkas järveveega janu kustutama.
Mackenzie kõhkles silmapilgu, tõstis siis püssi kähku palgesse, sihtis ja tulistas. Kõlas terav, järsk ja lühike püssipauk. Äkilisele paugule järgnesid mõned vaikusehetked, mille jooksul hääl lendas vee kohal ja jõudis vastaskalda kaljudeni, kus õhuvõnkumised koondusid, võimendusid ja kaja veeres miilide viisi mööda künkaid nõost nõkku, otsekui oleks ta äratanud metsas magavad äikesed. Põder ainult raputas pead paugu ja kuuli vihina peale, kuna ta polnud inimestega iial varem kokku puutunud; kuid küngaste vastukaja äratas temas umbusaldust, ja ta hüppas ettepoole, jalad surutud vastu keha, ta kukkus sügavasse vette ja hakkas ujuma järve alumise otsa poole.
Metsast väljus Must Kotkas ja viipas kanuu ligi. Astus rahulolematult pead vangutades kanuusse, võttis aeru ja asus sõudma. Mõni aeg liiguti sõnagi lausumata, aga siis pöördus Must Kotkas Mackenzie poole:
„Sinu poolt oli see väga ettevaatamatu tegu enne päästikule vajutada, kui me polnud kallast läbi uurinud ja kindlaks teinud, et läheduses ei asu ühtki vaenlast.”
Öökull toetas teda:
”Pealegi pole praegu õige aastaaeg tappa põtra.”
Mackenzie laskis selle jutu kõrvust mööda, sest ta sõnas: „See oli hirmus viga, et ma selle põdra käest ära lasksin. Nii käpard pole ma enam ammu olnud.”
„Ära sellepärast kurda,” lohutas Öökull, „aga pea meeles, et ühest hõikest mägedes, mis kümnekordistub ning kandub nõost nõkku ja künkalt künkale, on küllalt, et paljastada tervele huroonide suguharule meie siiasaabumise saladus. Ära unusta, kes on siin peremehed.”
Kanuu liikus järve kagunurka, kus Must Kotkas oli märganud kitsenevat veeriba, mis osutas väljavoolukoha olemasolule. Paat liikus edasi kiiresti, indiaanlased andsid osavate ja jõuliste aerulöökidega sellele üha hoogu juurde. Enne järvesoppi jõudmist kuuldus seljataga kalda suunast kerge kahin. Paadisolijad pöördusid koheselt hääle suunas, Mackenzie ja Georg Kruze haarasid püssid, kuid ärevuseks puudus põhjus: põder tuli just järvest välja ja sammus kalda poole. Hetk hiljem raputas suursugune loom vett külgedelt maha, vaatas üles puude kasvude poole, napsas neid oma pikkade mokkadega, hüppas kaldale ning kadus metsa. Mackenzie vaatas põtra pahaselt, justkui tema äparduse peasüüdlast. Indiaanlased, märgates Mackenzie virilat nägu, puhkesid üksmeelselt ja heatujuliselt naerma. Georg Kruze muheles endamisi, tundes heameelt, et põder oli pääsenud suurest ohust.
Kanuu jõudis ülevoolukoha juurde. Ja alles nüüd märkasid nad, et ülevoolukoht oli üsna lai, voolas kõrgete kaljuste kallaste vahel, kuid nagu kõikjal rippusid ka siin vee kohal puud ja põõsad, mis varjas ülevoolukohta nagu määratu suur roheline narmaspits. Keset ülevoolukohta kõrgus tohutu suur, üle kümne meetri kõrgune kalju.
Öökull ja Must Kotkas vajutasid aerudele ja kanuu oli peagi kaljust paarikümne meetri kaugusel. Lained, tuuled ja tormid olid kalju uhtunud ümmarguseks ja siledaks. See kõrgus justkui mälestuskivi möödunud aegadele. Paat ujus voolust kantuna kaljust mööda ja peagi jäi see aegade monument seljataha.
Kõrged kaldad võisid olla mõlemad vähemalt paarikümne meetri kõrgused; kuid lääneküljes ulatus väike madal maariba nii kaugele ette, et surus jõe poole kitsamaks. Põõsad rippusid alla vee kohale ja kõrged männid sirutasid valguse poole, kuni nende oksad segunesid ja varjasid päikese. Kanuu liikus voolust kistuna pikkamisi edasi ja sattus puudevõlvi alla, kuhu päikesevalgus vaevu läbi harvade avauste tungis, valgustades nõrgalt all valitsevat hämarust.
Vaevalt olid paat möödunud järve kaldal kasvavate põõsaste pitsist, kui nad leidsid end kitsast, kuid sügavast jõest. Läbipaistev vesi voolas kiiruga lehtkatuse all, mida hoidsid ülal vanade puude tüvedest koosnevad võlvid. Põõsad palistasid kaldaid, kuid jõgi muutus üha laiemaks, avaramaks ja valgemaks.
Must Kotkas istus aer käes, seda kasutamata, ainult Öökull pistis aeg-ajalt aeru vette, hoides paati keset jõge ja lastes seda voolul kanda.
Mõlemad indiaanlased jälgisid valvsalt põõsaid, libistasid pilgud üle jämedate puutüvede, Must Kotkas kohendas vööl rippuvat tomahooki. Mackenzie ja Georg Kruze hoidsid laskevalmis püsse põlvedel – üksik kanuu kitsal jõel oli suurepärane märklaud varitsejatele; kanuus istujad olid sama kergesti tabatavad, nagu jahiloomad joogikoha juures. Käänak järgnes käänakule ja kanuu oli juba jõudmas järgmisele järvekesele, kui Öökull ootamatult põõsast kinni haaras ja kanuu peatas. Mackenzie asetas käe püssipärale niipea, kui seda toimingut märkas, aga see sündis pigem jahimehe harjumusest kui kartusest.
Öökull osutas vaikselt käega ettepoole, tihedale põõsatikule ja jõe kohale kooldunud puudele. Noor puu rippus kaares vee kohal; algul oli ta kasvanud valguse poole, kuid pärast oli lume raskus surunud ta alla – nagu see sünnib sageli Kanada metsades. Ja selle puu otsa oli ilmunud vähemalt kuus indiaanlast, tomahoogid ja püssid käes; teised olid valmis neile järgnema. Nähtavasti kavatsesid indiaanlased, kes olid puutüvele roninud, hüpata kanuusse, niipea kui kanuu nende alt läbi ujub. Seda polnud kuigi raske teha, kuna mööda längus puud oli kerge edasi liikuda ja oksad olid küllaldaseks toeks kätele.
Öökull silmas seda jõuku siis, kui see parajasti ilmus metsast välja ja hakkas mööda kõige lähemat puutüve üles ronima. Isegi eemalt võis märgata, et indiaanlased olid lahinguvärvides – valmis tõkestama tee igaühele, kes tungis nende territooriumile.
„Huroonid!” sosistas Öökull ärevalt. „Me ei ole nendega praegu vaenujalal, aga indiaanlaste maid hõivavate kahvanägudega on vaenujalal nii huroonid kui ka irokeesid.”
„Aerutame tagasi! Kiiresti!” käsutas Mackenzie koheselt. „Ainult järvel olles suudame neid eemal hoida, isegi, kui nad peaksid meid oma kanuudes ründama.”
Must Kotkas haaras koheselt aeru ja asus oma vägevaid lihaseid pingutades sõudma, Öökull aitas kogu jõust kaasa. Kanuu sööstis üle vee justkui lind, üha kaugenedes ohtlikust kohast. Indiaanlased asusid puu otsas ärevalt sebima, ronisid kiiresti alla ja kadusid metsa. Kaldaäärsest metsast kuuldus kisa ja kära – tagaajajad jooksid mööda kallast, püüdes kanuule järele jõuda. Kuid tihe padrik takistas liikumist ning kanuu oli saavutanud tubli edumaa. Metsast tulistati huupi kanuu suunas, kuid põõsad ja puud takistasid sihtimist – kuulid potsatasid kanuu lähedale vette, ilma et oleks kahju tekitanud. Mackenzie ja Georg Kruze avasid vastutule, tulistades metsas liikuvaid kogusid. Oli kuulda karjumist ja hirmuäratavat võitlushüüdu. Kanuu jõudis tagasi lainetest uhutud kõrge kaljurünka juurde ja väljus uuesti järvele. Must Kotkas ja Öökull sõudsid jõuliselt edasi, sest kanuu oli kaldale veel niivõrd lähedal, et huroonide püssikuulid võisid olla ohtlikud. Aga kanuu sööstis üha edasi ning varsti oli paat kaldast nii kaugel, et vaenlased kaotasid lootuse neile uuesti kallale tungida.
„Tänaseks aitab seiklustest,” sõnas Mackenzie heatujuliselt muheledes, „suundume tagasi.” Georg Kruze hoidis igaks juhuks siiski püssi laskevalmilt käes.
Kanuu liikus tagasi laagrikohta, lähenedes ojale nüüd juba teisest suunast. Järve kaldal ega metsaäärses tihnikus ei olnud märgata mitte ainsatki looma, ainult mõni part ujus siledal veel, tekitades enda ümber väikesi ringe. Kruze osutas kaldaäärsele tihnikule.
„Mis need on?”
Kalda lähedal paistis mitu ümarjat taimedest moodustatud kuhja, justkui oleks need inimene kokku kuhjanud.
„Biisamroti urud,” sõnas Mackenzie, ja lisas: „praegusel aastaajal on nende nahk vilets. Biisamrotid ehitavad oma elamud taimedest, koprad aga okstest ja mudast.”
Mööda järvekallast edasi liikudes võis näha veel hulganisti neid kenasti kokkuseatud kuhilaid. Paistis, et see elupaik oli biisamrottidele meelepärane.
„Aga kus on koprad?” päris Kruze
„Koprad kõnnivad daamide õlgadel või meeste peadel mööda Euroopa suurlinnade tänavaid,” sõnas Mackenzie muiates.
Ootamatult heitis Mackenzie püssi palge, kuid langetas koheselt ja lõi käega:
„Suvine nahk ei kõlba kuhugi.”
Georg Kruze vaatas suunas, kuhu Mackenzie oli sihtinud ja märkas veepiiri lähedal pruuni täppi. Ta südant läbis rõõmus äratundmine – rohu sisse peitunud rebane varitses järvel ujuvaid parte. Märgates jahimehi, lipsas rebane hääletult põõsaste vahele ja kadus silmist.
Indiaanlased juhtisid kanuu kaldasse. Mackenzie ning Kruze jätkasid teekonda mööda kallast, kanuu aga liikus aeglaselt edasi oja suunas.
Äkki Mackenzie seisatus, justkui kohale naelutatud. Tihniku tagant kostus salapäraseid platsatusi, summutatud prääksatusi ja solksatusi.
„Need on pardid,” sosistab Mackenzie poolsosinal, haaratuna jahikirest.
Rändurid lähenesid tasakesi järveäärsetele põõsastele – üsna kalda ääres ujus veepinnal mitu parti.
Mackenzie seadis püssi valmis ja tulistas. Ta laskis täpselt. Järve kohale tekkis segadus ja kära, üks part jäi tabatuna veepinnale. Indiaanlased sõudsid pardi juurde. Kuid nad ei kiirustanud tagasi. Visanud pardi paati, harutasid nad lahti pika nööri plekist ahvatisega ja asusid sõudma. Koheselt kostis kanuu taga tugev plaksatus, vesi kobrutas korraks ja õngenöör tõmbus pingule. Hetke pärast lartsatas paadipõhja priske haug, viskles raevukalt, aga Öökull rehmas tomahoogiga ning haug jäi vaikseks.
Hakkas pimenema. Peale parte jahtiva rebase ei olnud järve äärde ilmunud mitte ainsatki looma. Mitte ühelgi loomal ei olnud sellel õhtul janu. Mackenzie lõi käega:
„Paistab, et tänane vaikne õhtu on ka loomad uniseks teinud.”
Algonkini noormehed vedasid paati mööda oja laagripaiga suunas. Mackenzie ja Kruze liikusid tagasi piki metsaäärt. Kuuskede ja nulgude vahel kasvas palju noori pöökpuid. Mackenzie astus vaikides, püss hooletult õlal – tänaseks oli jahilkäik lõppenud. Kuid siiski, vist pikast metsaelaniku harjumusest, liikusid ta silmad alatasa mööda puid, põõsaid ja metsaalust. Äkki Mackenzie peatus ja osutas pöökpuuokstele:
„Rumalad kanad!” Indiaanlased nimetasid laanepüüd rumalaks kanaks. Nende usalduslikkus ja inimesekartuse puudumine sai neile sageli saatuslikuks. Indiaanlased püüdsid neid linde kepi otsa seotud silmuse kaela ajamisega.
Georg Kruze pööras pilgu okstele ja märkas seal kanataolisi linde. Kümmekond hallikat tooni, väikese tutiga laanepüüd istusid pöökpuuokstel, kahe või kolme meetri kõrgusel ja vahtisid tuima näoga alla.
„Mitu tükki lasta?” küsis Mackenzie muiates, pöördudes Kruze poole.
Georg Kruze kehitas arusaamatuses õlgu – peale esimest pauku lendavad linnud ju minema, hea kui ühegi saab!
Mackenzie tõstis püssi palge. Kõlas pauk ja üks „rumal kana” kukkus pöökpuuoksalt alla. Teised laanepüüd ärkasid, tegid „gok-gok” ja vangutasid etteheitvalt pead, justkui oleks nende kaaslane unisest peast alla kukkunud.
„Nüüd tulista sina,” sõnas Mackenzie, pöördudes Kruze poole.
Kruze tulistas. Laanepüü kukkus oksalt ja jälle kuuldus etteheitev „gok-gok” ilma, et ükski neist oleks mõelnudki lendu tõusta.
Mackenzie ja Kruze tulistasid vaheldumisi, lastes okstelt alla kokku neli „rumalat kana”, ülejäänud jäid oma kohale istuma, justkui poleks midagi juhtunudki.
Mackanize lõi käega:
„Ei ole huvi küttida lindu, kes on liialt kättesaadav.”
„Täiesti loll lind,” märkis Kruze, ja korjas laanepüüd kokku.
Neid linde luues ei olnud looja ilmselt arvestanud püssidega. Pauk iseenesest ei ole ohtlik; ohtlik on püssist väljalendav kuul. „Rumalad kanad” ei teadnud seda.

Kümnes peatükk. Metsatulekahju jälitab rändureid. Õnnelik pääsemine. Rahumeelsed huroonid. Õdus videvik lõkke ääres.

Vaevalt oli päike metsakohale tõusnud, kui rändurid juba paati istusid, et sõitu jätkata. Nad möödusid neeme tipust, millel asus väike, osalt rohtu kasvanud, osalt liivane lagendik, mille üht külge palistasid tihedad põõsad. Päris veepiiril asus kitsas kääbustaimede vöönd. Edasi liikudes satuti jõeosale, mille mõlemal kaldal kasvavad hiigelsuured põlispuud moodustasid hämara ja sünge metsavõlvi. Kõrged, jämedad puud, mille all põõsastikku ei kasvanud, meenutasid ebaühtlaselt paigutatud hiigelsambaid, mis hoidsid lehevõlvi ülal. Enam kui tunni liikus kanuu selles hiiglaslikus ja muinasjutulises võlvialuses. Ootamatult muutus võlvialune harvemaks, päikesekiired tungisid sellest läbi ning jõevesi sillerdas jällegi värviküllaselt ja rõõmsalt. Põlispuud olid kaldast eemaldunud, jõekallas tõusis nüüd ühtlase laugja veeruna ja kerkis siis järsu mäeküljena.
Pärastlõunal hakkas Päikesekiir äkitselt nina kirtsutama ja sõnas peale pikka vastutuult nuusutamist: „Ma tunnen suitsu lõhna.”
Mackenzie puhkes naerma: „Rumaluke! Kümne päevateekonna ulatuses ja veel kaugemalgi ei ole siin ainsatki inimhinge. Võib-olla kimbutab sind ikka veel skunki hais.”
Õige pea aga tundsid kõik juba täiesti selgelt suitsu lõhna, justkui teeks keegi läheduses lõket. Näha aga polnud midagi, mitte kõige kergematki suitsuvinet. Jõe mõlemal kaldal kasvas kõrge okasmets. Ümberringi valitses täielik vaikus ja rahu. Ainult üle jõe, läänest itta lendav pasknääride parv elustas ümbrust. Nad kisasid lennul häälekalt, justkui oleksid omavahel tülli pööranud. Ületanud jõe, laskusid pasknäärid puuokstele ja jätkasid närviliselt käratsemist. Need pealetükkivad ja jultunud metsahulkurid olid ilmselt arvamusel, et kogu mets kuulub neile ja teiste metsaelanike arvamus neile korda ei lähe. Aga nad eksisid! Taevasse ilmus alul väike täpp, see üha suurenes ja lähenes ning üsna varsti võis juba eristada helepunaka rinnaga kulli. Kõrrr!, häälitses ta hoiatavalt, andes metsaelanikele teada oma kohalolekust. Tiivad majesteetlikult laiali, lendas ta üle vaikseks jäänud pasknääride ja kadus ida suunas. Aga pasknäärid, selle asemel et põgeneda vastassuunas, tõusid häälekalt okstelt ja lendasid kullile järele. Veel mitmed ja mitmed linnuparved ja hulga üksikuid linde lendas läänest itta, kuigi rändeaeg oli veel üpris kaugel.
Irokeesid nuusutasid rahutult õhku. Väle Hirv osutas taevasse – pilved helklesid roosakalt, justkui päikeseloojaku kumas, kuigi oli alles veidi üle keskpäeva. Ootamatult võttis roosa värvingu ka kaugel ees sinetav jõgi ja jõekalda kuused ning isegi kivid.
„Metsatulekahju,” sõnas Öökull ärevalt. Ja nagu tema sõnade kinnituseks kadus päike metsa tagant kerkinud tumehalli suitsupilve. Jõgi pöördus suures kaares itta, sinna, kuhu lendasid linnud. Palang oli veel õige kaugel, kuid arvestades tuule suunda, lähenes metsatulekahju otse jõeosale, millel liikusid rändurid. Iga hinna eest tuli jõuda mööda jõge nii kaugele itta, kui võimalik, et väljuda tuulealuselt jõeosalt.
Mõne hetkega kattis roosakalt õhetav suitsupilv kogu läänepoolse taevavõlvi ja üha laienes. Tõusis tuul, see aina tugevnes ja tõi endaga kaasa vänget põleva vaigu lõhna. Kogu maailm näis lõõmavat. Oli kuulda, kuidas tuli lääne poolt jõele lähenes. Tuli praksus ja mühises jõeäärse kingu taga ning kargas siis kõrgeid leeke lennutades künka tagant välja, sukeldus selle jalamil asuvale heinamaale ning mühisedes purukuivas rohus ja noortes kuuskedes, justkui oleks põlenud püssirohi. Põlevatest latvadest kerkisid hõõguvad sädemed pilvena suitsusesse õhku, kandusid tuulega edasi ning langesid eemal maha. Iga säde süütas uue leegi.
Irokeesid aerutasid kogu jõust, nende pronkspruunidel kehadel voolas ojadena higi ja musklid olid pingutusest rebenemas. Kanuu taga kobrutas vesi ja vöör lükkas enda ees laineid. Miil miili järel libises kanuu edasi, irokeesid töötasid väsimatult aerudega. Jõgi muutus kitsamaks, vool tugevnes, muutus kärestikuliseks ja tegi vastuvoolu edasiliikumise raskemaks, kuid paistis, et irokeesidele ei läinud see korda – kanuu sööstis hoogsalt läbi kärestiku ja jõudis jälle vaiksemasse vette. Tuul oli pöördunud, põlengu suits ei kandunud enam jõele. Ohutsoonist oldi õnnelikult välja jõutud.
„Aitab,” sõnas Mackenzie rahulolevalt, „sõidame kaldasse. Siia jääme mõneks päevaks puhkama, küttima ja kalastama.”
Tulekahju kaugenes, näha oli vaid kuma. Kohati kuma taevas nõrgenes, siis võttis äkitselt helendust juurde, laienes ja väänles, justkui hüppeks valmistuv kohutav olend. Mackenzie silmitses laagriplatsil toimetavaid kaaslasi, pööras siis pilgu leegitsevasse taevasse ja muheles – hakkama saime!
Jõekaldal hämardus. Taevasse ilmusid tähed. Loodetaeva õhtukuma oli seekord võrdlemisi kahvatu, ta ei suutnud võistelda metsatulekahju erkpunase helendusega taevas.
Õhtusöök tekitas kõigis õdusa tuju. Rahulikult vaadeldi kumavat taevast, justkui oleks see igaöine taevavärv, ja räägiti metsatulekahjuga seotud juhtumitest. Irokeeside ja algonkini noormeeste jutustustes tuli inimene alati võtjana metsatulekahjust välja.
Äkitselt huikas öösorr. Lind hüüatas naaberkingult kaks-kolm korda järjest: „uip-uuil”. Ta hääl kostis nii kõlavalt, otsekui tahaks ta unne vajuvat loodust üles äratada. Koheselt vastas talle kaugemalt mäekingult teine sorr; sealtpoolt orgu järgnes neile kolmas; kusagilt õige kaugelt, mitme künka tagant vastas neljas. Hetkeks nad vaikisid, justkui kuuldu üle mõtiskledes, ja siis alustasid uuesti järjepannu huikamist. Lõpuks tüdinesid ja vaikisid, et siis hommikul, enne päikesetõusu, jälle alustada vastastikku huiklemist. Nendel lindudel on kindel koht Ameerika ajaloos. Nad olid esimesed, kes tervitasid mere tagant saabunud kahvanäolisi mehi, ja just nende häälitsuse peale kogunesid kokku indiaanlased, kes vastu hommikut valmistusid ründama valgete tulnukate asulaid.
Öösiti on Kanada sisemaal tavaliselt lühike, inimestele ja loomadele õnnelik ajavahemik, mil öine jahedus langeb maale, värskendav tuuleke liigub üle metsalagendike, peletades sääsed päevasoojasse samblasse ja rohtu. Kuid veel kaua pärast seda, kui loodetaevas oli kustunud õhtukuma, kuuldus ümber lõkketule sääskede tiibade suminat. Sääskede pirinat on isegi raskem taluda kui nende hammustusi; nende tüütu, üksluine pirin justkui õrritaks rändureid – me oleme siin ja meid on palju, me ihaldame verd, ainult verd. Ainuke vahend sääskede õelatest ja verejanulistest torgetest pääsemiseks on hele lõkketuli ja sellesse visatud kuuseokstest tõusev suits.
Teisel pool jõge huikas kuuse otsas öökull. Hetk hiljem kostis sealtsamast jänese piiksumine. See oli lõputu draama, mis seal kuusikus etendus; seda on mängitud sellest ajast peale, kui laaned üldse olemas olid. Vaherahu loodus ei ole.
Äkitselt lendas keegi üle lõkkesuitsu, sujuvalt ja hääletult ning laskus vastasasuva nulu oksale. Tema lend ei sarnanenud linnule; see polnud isegi mitte lend, vaid tasane liuglemine. Olend istus lõkketulest valgustatud oksal ja vahtis alla, olles justkui lõkketule lummuses.
„Lendorav!” sõnas Must Kotkas imestunult.
Üle lõkkesuitsu lendas veel mingi olevus. Lendorav kadus välkkiirelt.
„See oli öökull,” sõnas Urisev Karu, „lendorav põgenes ta eest.”
Päike oli juba tõusnud, kui irokeesid hommikul pooleldi kustunud lõkke uuesti leegitsema puhusid. Jõelt kandus laagriplatsile kerge tuul, mis hoidis sääsed eemal.
Pärast hommikusööki suundusid Mackenzie, Georg Kruze ja irokeesid Urisev Karu ning Väle Hirv jahile. Algonkinid Öökull ja Must Kotkas valmistusid kalastuseks.
Jahilised sammusid üle rohututiliste nõlvadega lagendiku, mida kohati katsid suured hunditubaka ja harakalatvade puhmad; nende alumised lehed olid juba kuivanud ja tõmbunud pruuniks. Lagendiku servalt algas igipõline mets täis kivirahne, puujuuri ja tuulemurdu. Taevakaarel veerev päike oli ainus tee- ja ajanäitaja. Aeg ei omanud laantes mingit tähtust, päike oli ainus, mis midagi tähendas. Ta oli idast tõusnud ja läände loojunud juba ammu enne, kui majaperemees pühapäevahommikul rahulolevalt ja tähtsalt kellavõtme lauasahtlist välja otsis ning mõõdetud liigutustega kellavedrut üles keerama asus. Laanes ei olnud tähtis kellavõti ega kell, küll aga püss.
Igaüks, kellel oli mingisugune püss ja kes oskas seda käsitseda, võis siinsetes metsades päevast päeva kenasti läbi saada ainuüksi püssi abil hangitud toiduga. Kui ei õnnestu leida hirve, oli peaaegu alati võimalik üles otsida mõnda teist looma – okassiga, karu või põtra. Aga ka enne püssi oli laan inimest toitnud, seda enam, et laanel oli pakkuda mitte ainult loomi, vaid ka marju, seeni, juuri. Aga kui marjadest suu liialt vesiseks muutus ja looma ei õnnestunud tabada, siis kalu olid järved ja jõed täis; jäi üle ainult kala välja püüda, lõke üles seada ja toidunõud valmis panna. Võis jätta ka toidunõud valmis panemata – kuigi söögi- ja keedunõud on kasulikud asjad, on nad siiski mitte tõeliselt vajalikud. Lõkketulel orgi otsas küpsetatud hirveribi maitses ülihästi!
Jahimehed tõusid järsule kivisele seljakule, laskusid teiselt poolt alla ja tardusid äkki paigale, sest saja sammu kaugusel kuusetukas ilmus nähtavale suur tume kogu. Vana põdralehm seisatus ja vaatas inimeste poole. Põder seisis hetke, pööras siis pea metsa suunas, tõmbas kõrvad lidusse ja kadus kuusikusse.
Rändurid suundusid pimedasse okasmetsa, milles kasvasid läbisegi kuused, nulud ja seedrid. Urisev Karu leidis üles loomade teeraja. See lookles puudevahel, läbis tihnikuid, ületas väikesi lagendikke, millel kasvasid siin ja seal koeraputk ning põdrakanep. Loomade teerada laskus madalamale soisele alale, lookles soo-pajulillede vahel ja jõudis välja saluveerele, põikas ümber tihniku, siksakitas, vältis varisenud puutüvesid ja kivirahne ning jõudis lõpuks välja liivasele rannavööle. Loomad rajavad oma tee targalt – tee olgu pikem, kuid ohutu. Need olid igipõlised rajad. Tuhanded sõrad, tuhanded käpad olid neid pikki aastaid tallanud, viinud loomi ainult neile teadaoleva eesmärgini. Aga indiaanlased teavad radade saladusi, oskavad lugeda neile jäetud märke. Kuigi rajad justkui ei vii kuhugi, ja vahel kaovad hoopiski, ei ole loomade liikumises midagi juhuslikku; nad teavad kuhu minna ja milleks minna.
Edasi kulges teerada mööda laia ja peaaegu tasast terrassi, mis ulatus vee äärest kuni madala mäenõlva jalamini, kust algas pisut kõrgemal teine ebakorrapäraste piirjoontega terrass. See oli oru selles osas, kus mäed taandusid põiki, moodustades madaliku alguse, mis laius mäekinkude vahel järvest lõuna pool.
Järve läänepoolsel kaldal märkasid jahilised äkitselt emapõtra vasikaga. Kaks imekaunist olevust seisid vee ääres, taustaks roheline niit ja selle taga lõputu ürgmets. Emapõder kustutas janu ja vaatas valvsalt ringi, sellal kui vasikas jõi. Põdravasikas jõi kiiresti janu täis ja hakkas vees kepsutama, justkui laps vees mängides. Emapõder pööras pilgu pojale, ilmselt tundis südames õnne ja rõõmu, pöördus siis aeglaselt ja suundus metsa poole; väike põdravasikas järgnes talle mänglevalt hüpeldes. Nad tõusid mööda laugjat kallast üles, läksid piki künkaharja ja kadusid puude vahele.
Jahimehed seisid liikumatult ja vaatlesid neid hardas vaikuses. Üle irokeeside nägude veeres rõõmus varjund; lustaka põdrapoja ja ta andunud ema võlu tekitasid neis meeleliigutuse.
Jahimehed liikusid edasi mööda mäekülge, rööbiti põtrade rajaga. Inimene ei peaks käima mööda loomade radu, sest inimese lõhn tekitab loomades pöörast hirmu ja sunnib neid paaniliselt põgenema. Inimene oma püssiga on laanes ainuke, kelle vastu ei saa looduse poolt antud väledad jalad, tugevad sarved ega teravad küüned ja kihvad.
Äkitselt tõstis Urisev Karu käe ja osutas järsaku servale. Jahimehed peatusid ja vaatasid pingsalt osutatud suunas.
Kõigepealt kerkisid jäärakust välja tohutu suured harali sarved. Hetkeks sarved jääraku äärel peatusid, justkui oleks keegi ettekavatsetult üritanud nalja teha ja jahimeestele sarvi näidata. Aga siis ilmus nähtavale kerge kühmuga nina, mis aina suurenes ja peagi järgnes sarvedele ja ninale võimas pea ja kael.
Möödus mõni hetk, enne kui mitte ainult sarved, nina ja pea, vaid ka kogu võimas keha ja jalad olid jäärakust väljas. Jääraku servale oli ilmunud tohutu suur, majesteetlik põdrapull. Ta seisis seal väärikalt, eneseuhkelt, pea püsti ja silmad välkumas, ta sõõrmed hindasid olukorda. Põdrapull seisis, kindlana oma võimus – siinses laanes ei leidunud talle vastast.
Irokeesid ja Georg Kruze hoidsid püsse laskevalmilt käes. Mackenzie puudutas ettevaatlikult oma püssi päästikut ning jälgis pulli ärevuse ja huviga. Põdrapulli kõrvad olid pea ligi tõmmatud, turjakarvad turris ja silmavalged välkusid – ta oli valmis võitlema; võib-olla isegi võitlust jätkama, sest kõik märgid näitasid, et see põdrapull oli äsja maha pidanud kakluse ja ta ei suutnud ikka veel rahuneda.
Põdrapull lähenes jahimeestele neid märkamata, kuid äkitselt seisatas, ja vaatas ähvardavalt ja teraselt inimeste poole. Mackenzie tõstis pikkamööda püssi palgesse ja võttis põdra laia massiivse pea kirbule. Ta oli valmis põtra ennetama – tavaliselt kostab üksnes tasane hoiatusmöire, enne kui loom edasi sööstab. Ja seda teeb ta erakordselt kiiresti.
Mackenzie oli valmis tulistama, kuid ootamatult olukord muutus. Suur põdrapull pööras pilgu kõrvale, liigutas häiritult kõrvu ning jäi küsivalt ja vihaselt metsa poole vaatama. Mackenzie langetas püssi ja vaatas samas suunas. Esialgu ei olnud näha midagi peale puude ja põõsaste, kuid äkki märkasid jahimehed pikkamööda jäärakule lonkivat noort põdrapulli. Ta napsas siit-sealt mõne pajuvõrse, peatus, hõõrus vahetevahel oma armetuid sarvenukke vastu noori nulge ja sammus siis edasi. Ta oli rahumeelse nooruki olemisega – võitlused emaste armastuse pärast seisid veel kaugel ees. Pajuvõrseid napsates lähenes ta aegamööda jahimeestele. Ta ei pannud neid tähelegi, ka ei märganud ta suurt pulli enne, kui oli sellest paarikümne sammu kaugusel.
Suur pull vahtis noort tulijat esialgu justkui imestunult, suutmata uskuda, et selles ilmas leidub keegi, kes julgeb talle läheneda. Noor kollanokk ligines ohtu aimamata. Järsku suur pull möiratas, surus pea ette ja ründas põdramullikat. Aga põdrad ei ründa siiski sarvedega; need on looduse poolt ette nähtud selleks, et emastele muljet avaldada. Olles emase imetleva tähelepanu pälvinud, lähevad sarved käiku, et rivaal kõrvaldada, teda pöörata ja väänata ning sundida taganema – armastuses on kolmas üleliigne!
Enne väikest põdramullikat ajas pull pea uhkelt püsti, sarved tõusid kõrgele ja esijala hoop sähvatas nii kiiresti, et selle liikumist ei olnud isegi näha. Jalahoobi matsatus kandus metsamüürini, peegeldus sealt tagasi ja veeres piki jäärakut kaugusse. Teine, veelgi tugevam hoop paiskas põdramullika rohule. Mullikas üritas ennast jalgele ajada. Suur põdrapull tõstis esijala järjekordseks löögiks, kuid Mackenzie vajutas päästikule ja tulistas ilma sihtimata. Samas aga kahetses oma rumalust – kui nüüd pull ründaks, ei jõuaks ta enam püssi uuesti laadida. Kuid Väle Hirv ja Urisev Karu tulistasid peaaegu korraga. Pulli järjekordseks löögiks tõstetud esijalg peatus, ja siis vajus ta tohutu kere aeglaselt maha. Tume mütsatus, vali oie, jalgade värahtus ja vaikus. Põdramullikas ajas ennast vaevaliselt püsti ja liikus tugevasti longates metsa suunas.
Irokeesid tõmbasid noad vöövahelt ja asusid koheselt looma nülgima. Võtsid sisikonna välja ja heitsid põõsaste alla. Asusid siis osavate tomahoogilöökidega looma tükeldama. Lagendiku keskel kasvas noor kuusk, sale ning kaunis. Irokeesid riputasid lihatükid selle okstele. Varsti lendas kohale süsimust ronk, istus liha otsa, nokitses selle küljest tükikesi ja kugistas alla isukalt ja aplalt. Georg Kruze ligines talle, aga ronk ei lennanudki ära, vaatas ainult talle korraks pahaselt otsa. Ta ei kartnud inimest. Indiaanlased austavad ronka. Ta hoidub indiaanlaste vigvamite lähedusse ja sööb raipeid, koristades sellega elamute ümbrust. Võib kindlalt öelda – kui metsa kohal tiirlevad rongad, siis liigub või lamab metsa all loom. Indiaanlased isegi usuvad, et ronk tunneb ära haige või vigase looma. Lahtistel tiibadel tiirleb ronk metsa kohal, justkui hinnates metsa-all avastatud looma tervislikku seisukorda – kas tegemist on terve loomaga või kannatab ta tervisehäire all, ja kas lõpp on lähedal?
Ronk vahtis jahimeestele usaldavalt otsa ja nokkis lihatükikesi – siin jätkus liha kõigile. Irokeesid muhelesid, otsekui head sõpra kohates. Ta on küll veidi pealetükkiv, samas nutikas ja tasakaalukas. Söönud kõhu täis, lendas ronk minema, kuid mitte kauaks. Õige varsti naases ta kaaslasega ja koos kargasid nad aplalt liha kallale. Teade suurest söögikohast oli laanes jõudnud kiiresti levida, ronki lendas üha juurde. Mackenzie kannatus sai lõpuks otsa ja ta peletas linnud minema. Irokeesid lõikasid lihakäntsaka küljest väiksema tükki ja riputasid eemalseisva kuuse oksa külge – eraldi ronkade jaoks. Pole vaja liha valvata, pealegi pakkusid linnud meeldivat seltsi. Nad askeldasid rõõmsalt, elustasid loodust ja täitsid inimese südame rahulolu ja turvatundega.
Irokeesid tegid lõkke üles ning üsna varsti särisesid lõkke kohale seatud varrastel prisked lihatükid, levitades meeldivat praelõhna. Georg Kruze keerutas aeglaselt okstest lõigatud praevardaid, et liha liialt ära ei kõrbeks. Äkki jäi Urisev Karu kuulatama: „Keegi tuleb!”
Metsast väljus kolm indiaanlast ja jäid hetkeks seisma, justkui kaalutledes, kas edasi tulla või metsa tagasi pöörduda.
„Huroonid,” sõnas Väle Hirv.
Mackenzie viipas neile käega, hüüdes seejuures: „Halloo!”. Külalised astusid tasasel ja väärikal sammul lähemale. Nad kandsid ühesuguseid pakse põdranahkseid pükse ja kitsenahast kuube, mille õlgadel ja käistel olid pikad narmad. Kõigil olid seljas pungil nahksed kotid. Nad olid lühikest kasvu ja jässakad. Nende näod ei lasknud välja paista mitte ainsatki tundevarjundit ja oli raske mõista, mis neil meeles mõlkus.
Mackenzie naeratas tervituseks ning osutas käega lõkkeäärde. Indiaanlased noogutasid, heitsid kotid õlalt ja võtsid vaikides istet. Omades väga väikest inglisekeelset sõnavara, olid indiaanlased oma sõnadega kitsid.
„Käisite jahil?” esitas Mackenzie lihtsa küsimuse, et alustada vestlust.
„Hirv,” sõnas üks neist ja osutas nahkpaunadele.
„Kas metsas nägite palju hirvejälgi?” jätkas Mackenzie vestlust.
„Palju,” sõnas teine huroon. Kolmas huroon täiendas koheselt:
„Hull kärbes, hammustab hirve.”
Esimene huroon lõpetas mõtte:
„Hirv otsib vett, läheb vette, ainult pea ja kõrvad väljas.” Paistis, et esimene huroon oli neist kõige jutukam.
Suvel piinlevad mustsabahirved kärbeste ja parmude tagakiusamise käes ja vesi annab talle ainsa võimaluse pääseda sellest nuhtlusest. Hirved kogunevad karjana veekogu äärde ja heidavad põlvekõrgusesse vette, jättes ainult nina ja kõrvad välja. Päev otsa lamavad nad vees ja alles siis, kui päike vajub metsade taha ning jahe ja värskendav öötuul peletab kärbsed ja parmud sooja rohu sisse, tõusevad hirved veest, raputavad veepiisad maha ja suunduvad aasale või metsa, et süüa ja koguda jõudu järgmiseks päevaks.
Huroonidele pakuti süüa. Nad võtsid lihatükid kätte, kobasid siis oma kuuealust ja tõmbasid välja kõverad noad. Aeglaselt ja väärikalt lõikasid nad lihatükikesi ja pistsid noaotsaga suhu. Suure lihatüki ära söönud, kaapisid nad kondi hoolikalt puhtaks ja heitsid selle põõsa alla, seejuures endamisi midagi sõnades, justkui kinkides kondi sellele, kes seda väga vajas. Huroonid pühkisid noad vastu pükse puhtaks ja pistsid tuppe, seejuures ühmasid kõik indiaanlased üksteise järel: „Tänan!”.
Toidu lõhna peale lendasid parvedes kohale vaablased, neid tuli üha juurde. Nad sumisesid ja põrisesid soojas õhus, katsid kollaste laikudena rändurite võidunud püksid ja kuued. Nad olid näljased, kärsitud, erutatud ja sõid ära iga pisemagi toidujäänuse. Nad olid ääretult tüütud, aga võitlus nendega oli lootusetu. Georg Kruze ja Mackenzie tõrjusid neid, kuid vaablased viskusid neile kallale ja torkisid nõeltega. Indiaanlased muigasid. Üks huroonidest sõnas lepitavalt: „Vaablased tahavad, et neid rahule jäetaks.” Rahule jäetuna osutusid vaablased mõistlikeks ja sõbralikeks ning üpris rahumeelseteks kaaslasteks.
Mackenzie ulatas huroonidele tubakakoti. Indiaanlased koukisid kähku piibud põuest välja, täitsid need tubakaga ja läitsid lõkkest võetud põleva haootsaga. Pikkade ja mõtlike suitsumahvide vahel vesteldi veel juttu hirvedest, põtradest ja teistest metsa lihaloomadest. Liha oli iga indiaanlase elus põhiline tegur. Liha pidi temal ja ta perekonnal alati olema, ükskõik kus nad öölaagrisse jäid. Seetõttu oli nende mõtteis harva midagi muud. Aga siiski võis huroonide pilgust välja lugeda uudishimu. Nad libistasid tähelepaneliku pilgu üle Mackenize ja üle Kruze blondide juuste, peatasid hetkeks oma pilgud tema sinisilmades. Irokeesid pakkusid neile vähe huvi. Kuigi nad sügaval sisimas võib-olla imestasid, miks valged kahvanäod siin on ja mida nad siin teevad, ei küsinud nad midagi. Olles piibud lõpuni tõmmanud, need hoolikalt vastu puutoigast puhtaks koputanud ning põue pistnud, tõusid huroonid püsti ning üks neist, jutukam, sõnas: „Me lähme.” Mackenzie noogutas seepeale ja õige varsti kadusid huroonid metsasügavikku, justkui oleksid nad olnud ainult viirastused.
Päike kaldus õhtusse. Täis kõht ei soodustanud rännakut ning Mackenzie otsustas jääda samasse öömajale, et siis järgmisel päeval põdralihakäntsakad õlale upitada ja asuda tagasiteele, jõeäärsesse peatuskohta.
Laagritutvused ei piirdunud ainult lindude ja huroonidega. Laager tõmbas enda juurde ka teisi elusolendeid. Öösel, enne uinumist, kuuldus rohus salapärast krabinat. Mingi loomake toimetas rohus: krabistas, seisatas, kuulatas, luuras, ja krabistas ning sahistas edasi. Krabistamine aina kasvas, loomakesi oli juurde ilmunud. Kruze tõusis istuli, haaras lõkkest põleva oksa ja püüdis kindlaks teha, kes need rahurikkujad võiks olla, kuid ümberringi jäi täiesti vaikseks ja kedagi ei olnud näha. Vaevalt oli ta pikali heitnud, kui krabistamine algas uuesti. Põldhiired kolasid ümber lõkke, krõbistasid ja luurasid – ja nii aovalguseni. Siis krabistamine lakkas ja Georg Kruze vajus sügavasse unne.
Jahimehi äratas kaarnate kisa. Päike oli juba tõusnud ja kaarnad ärganud. Tundus, justkui oleksid kõik laane kaarnad laagriplatsile kokku kogunenud. Nad tiirlesid ümber laagri, paljud neist olid juba maale laskunud. Neid oli kohale meelitanud põõsastesse heidetud põdra sisikond. Miski ei lähe looduses kaotsi, mitte midagi ei juhtu siin niisama, kõike juhib otstarbekus, vajadus ja alalhoidlikkus.

* * *

Ligi kuu aega pärast Moose Fort`ist lahkumist jõudsid rändurid Moose jõe hargnemiskohta. Moose jõgi hargnes ülesvoolu kaheks: üks harudest suundus edelasse, teine kagusse. Mackenzie võttis kursi kagusse suunduvasse jõeharusse, mis viis Ameerika idarannikule lähemale. Kahe päeva pärast hargnes jõgi teistkordselt – uus jõeharu suundus itta. Mackenzie andis irokeesidele korralduse tüürida itta suunduvasse jõeharusse, et siis ülemjooksul jätkata rännakut North Bay asula suunas.
Õige pea tuli irokeesidel kanuu õlule võtta. Rännakut jätkati mööda metsa, läbi tihnikute, üle küngaste, soode, järvede ja jõekeste. Mackenzie tegi vihikusse märkmeid: pani kirja teel kohatud järved, jõed ja suuremad ojad ning mäekünkad, kirjeldas metsa, eraldi märkis üles selles kasvavad puuliigid, näitas ära loomad, keda kütiti või rännakul kohati. Jõgedele, järvedele ja mäeküngastele andis Mackenzie kõigepealt oma kaaslaste ja indiaanlastest sõprade nimed, aga seejärel juba kütitud loomade nimed. Näiteks tapetud karu jäädvustamiseks andis ta lähedalasuvale järvele nimeks Karujärv, teine järv sai nimeks Hirvejärv; jõe, millest haugisid püüti, nimetas Mackenzie Havijõeks, aga küngas, millel tabati koiott, sai endale nimeks Koiotimägi.

Üheteistkümnes peatükk. Sügis Kanada laanes. Põdrapullide võitlus.

Suvi hääbus vaikselt ja märkamatult. Esialgu võis kaskedel märgata ainult mõnda üksikut kollakat lehte. Aga pihlakate punased kobarad andsid selgelt märku – kostüümide vahetamise aeg ei ole enam kaugel. Möödus kõigest paar nädalat, kui hoogsalt ja võimukalt lähenes põhjasuunalt sügis. Haava- ja pajulehed vahetasid oma rohelise värvi pruunkuldse vastu. Vahtrapuud oli ennast ehtinud erepunasesse rüüsse. Kased edvistasid erkkollastes kostüümides. Seda ümberriietumist ei seganud mornid udud ega kestvad vihmasajud. Kanada laantes vahetati kostüüme pidulikus, hardas päikesepaistelises vaikuses. Vastupidiselt kevadisele neitsilikule õitseajale oli loodus nüüd lopsakalt viljakas ja helde. Ta oli laskunud värvide liialdustesse, valmis kõlvatusteks ja suurteks üllatusteks.
Oktoobrikuu esimesed päevad olid muutlikud, tujukad ja täis ootamatusi. Jõulised tormid peksid vahutavat järve, aga õhtuks silus vaikus järve puhtaks ja peeglina läikivaks. Vihma valas, siis aga sihtis päikesekiir järve pihta, tegi kaldad valevaks ja muutis roheluse viherjaks. Ööpäeva kestel oli vihma ja päikest, tuult ja vaikust, külma ja soojust. Päikesepaistelisel keskpäeval valitses kuumus ja tuli lahti rõivastuda, õhtul aga terav kõledus, mida leevendas ainult lõkkesoojus.
Taevakaarel ujusid vahel valged, vahel hallid või hoopiski tumehallid räbaldunud pilved; koondusid aeg-ajalt ja rebenesid siis jällegi tükkideks. Pilvedes, päikeses ja vihmas peitus varjatud, pinev rahutus. Sügis Kanada laantes on teistsugune kui kuskil mujal. Ta salapäratses oma äkiliste kramplike pursetega, tegi ärevaks, erutas ja vapustas.
Kogu loodus – puud ja taimed, inimesed, loomad ja linnud valmistusid millekski suureks, tähtsaks ja möödapääsmatuks. Õhus hõljus hiiglasliku ettekuulutuse täitumise eelaimus. See ettekuulutus oli – talv.
Sügisene loodus on justkui nurgavoodi palavikus; sügis kannab hoolt, et sünniks uus elu, et kevadel ajaksid oma võrseid taimed ja õitseksid lilled, et rohukamara seest pistaksid oma pea välja pisikesed seemnest võrsunud männid, nulud, seedrid, kuused ja tammed. Nurgavoodis sügis kümbleb värvides ja ergutab jõude; ta pillab seemneid ja vilju, ta võlub oravaid ja linde maitsma sügise ande; ta on valmis ohverdama ennast, et elu kanduks edasi sügistormidest, paksust lumest ja käredatest talvekülmadest hoolimata.
Millised ka oleksid muudatused ja püüdlused, mida inimene ette võtab, aastaaegade igavene ringkäik jääb muutumatuks. Suvi ja talv, õitseaeg ja seemnete valmimine järgnevad üksteisele kindlaksmääratud korras ülima täpsusega. Sajandeid on suvepäike soojendanud suursuguste tammede ja mändide latvu ning saatnud oma soojust isegi sitketele juurtele, andes neile jõudu võitluseks karmide sügistuulte ja –tormidega.
Georg Kruze oli toetanud oma püssi jämeda männitüve najale ja istet võtnud kähara männi alla metsalagendiku serval. Ta istus endamisi ja kuulatas tuule kohinat puulatvades. Vahetevahel udutas peent vihma, hetk hiljem helkles soe päikesepaiste, siis jälle mattus taevakaar hallidesse pilvedesse ning jahedad tuuleiilid rebisid puudelt esimesi kolletunud lehti. Tuul puhus üle metsa, mühises männiladvus, räsis mändide all kasvavaid kuusenässe, takerdus lagendiku servalt algava ürgmetsa latvadesse ja tormas siis hoogsalt edasi üle mõõtmatu laane.
Tuule vihin männiokstes, haavalehtede salapärane võbin ja kaskede pehme sahin tekitasid Georg Kruze hinges seletamatut kärsitust ja ärevust. Ta noor hing igatses armastust. Ikka ja jälle pöördusid ta mõtted Mariele. Nende lahkumisest oli möödunud terve igavik, ja oli teadmata, millal nad jälle kohtuvad. Georgi hinge puges kurbus ja üksindustunne; aga päike väljus pilve varjust ning hetkega lõi vihmast rõske salu üleni särama, justkui Marie naeratus oleks valgustanud lagendikku. Päikesekiired helklesid kasetüvedel, kuldasid oma valgusega üle käharad, juba pruunikaks tõmbunud sõnajalad ning sätendasid vihmapiiskadest märjal samblal.
Georg ärkas oma mõtetest. Päike oli kaldumas õhtusse. Selginenud taevas ujus veel mõni üksik valgeks tõmbunud pilverüngas. Haavalehtede võbin ja kaskede sosisklemine olid lakanud. Üle salu laotus unine vaikus. Tuul oli vaibumas, ennustades vaikset ja kaunist päikeseloojangut.
Rändurid liikusid väsimatult sisemaa suunas, et jõuda lõpuks esimese suurema inimasulani – North Bay linnakesse. Oktoobrikuu niisked tuuleiilid rebisid metsatihniku lehiskattelt koltunud lehti. Lehtpuud kerkisid oma sünkjas väärikuses, valmistudes talve vastu võtma, igihaljad kuused ja männid aga olid muutunud tumerohelisteks, pakkudes varju nende all liikuvatele loomadele. Ühe päeva pärastlõunal jäi Georg Kruze hämmastusega vaatama lagendiku serval kasvavaid metsmureleid, justkui kaheldes, kas need on ikka samad, mida ta nägi hommikul kalale minnes. Need olid kidurad, tagasihoidlikud ning silmapaistmatud, karskust ja kainust väljendavate roheliste lehtedega põõsaspuud. Kui Kruze koos Öökulliga hommikul kalale suundus, ei paistnud need puukesed mitte millegagi silma. Aga kui ta pärastlõunal kalastamast tagasi pöördus, oli raske uskuda oma silmi: lagendiku serv uppus üleni heledalt kriiskavasse punasse.
Rändurid rühkisid läbi värvides leegitseva metsa üha edasi, lõuna suunas. Veel võis kanuuga ületada järvi ja sõita mööda jõgesid, kuid seda ei olnud enam kauaks. Varsti kaanetab pakane jõed ja järved ning kanuu tuleb õlule võtta. Maastik oli muutunud, jõgesid ja järvi oli vähemaks jäänud. Ikka sagedamini tuli rännakut jätkata üle metsaste küngaste ja mööda pehmeid soomaid. Jätnud selja taha järjekordse väikeste mülgaste labürindi ja ületanud sügava oru, jõudsid rändurid metsalagendikule, mis näis olevat tekitatud osalt tormituulte, osalt tule hävitustöö tõttu. Kuigi see väike lagendik oli üleni kaetud kuivanud puudega, oli siit taevas hästi näha. Lagendik laius madala mäeaheliku küljel, mis ulatus läbi peaaegu kogu selle paikkonna. Mäejalamil sätendas väike järveke.
Oli novembri algus ja parvedena tulid kanada sookured ja lagled, kes lärmitsedes tiirutasid mäejalamil asetseva järve kohal. Kured ja lagled olid teel lõunasse. Kured suundusid lõuna pool asetsevatele suurematele soistele aladele, kuid lagled laskusid suurte kaagutavate parvedena järvele ning veetsid sellel nädala, puhates tiibu ja süües vee ääres kasvavat lühikest nadaheina.
Rändurid jäid metsalagendikule laagrisse, et mõned päevad pidada linnujahti. Iga loom või lind, kes siinmail novembris lastakse, külmub varsti kõvaks ja jääb külmunuks järgmise aasta märtsi teise pooleni. Taoline looduse kingitus võimaldas varuda mõningad toiduainete tagavarad ja neid säilitada. Jõuludeks pakkus metsajärv rändureile lagle, kuigi mitte kalkuni.
Jaht nõudis kõigi koostööd. Kõigepealt tuli määrata tuule suund, sest kanada lagled tõusevad veest lendu alati vastutuult, mitte kunagi pärituult. Selle asja tegi Must Kotkas oma kaaslastele koheselt selgeks, et mitte asjatult kulutada kallist püssirohtu.
Mackenzie ja indiaanlased arutasid pikalt ja ägedalt omavahel, hinnates olukorda ja püüdes ära arvata, kuhu lagled pärast lendutõusmist suunduvad. Lõpuks sõnas Mackenzie otsustavalt:
„Mina, Georg, Öökull, Väle Hirv, Must Kotkas ja Urisev Karu lähme kõik koos ümber järve ja peidame ennast järve lõunatipus asetsevasse metsatukka, Päikesekiir aga peletab lagled lendu. Tulistame siis, kui lagled üle meie peade lendavad.”
Koheselt, kui kütid olid kadunud järve lõunatipu metsatukka, väljus Päikesekiir põõsastest. Ta jooksis kaldale, hõikus ja lehvitas käsi, viies lagled segadusse ja peletades nad lendu.
Lagled lendasid parvena madalalt üle küttide peade, moodustades suurepärase laskemärgi. Püssid paukusid ning lagled kukkusid üksteise järel kaldaäärsesse rohtu.
Kütid kordasid oma jahti ja varsti rippus laagripaiga ümber kuuseokstes mitu tosinat kõvakskülmunut laglet. Päikekiir küpsetas hommikul ja õhtul lõkkekohal linnuliha; meeldiv prae lõhn kandus järvele ja metsa.
Ööd muutusid üha külmemaks, sageli märatses öösiti vihane tuul külma lumeseguse vihmaga. Laagripaigani kandus lagendiku mõlemast küljest vete müha. Järve lained pekslesid vastu kaljuseid kaldaid niisuguse raevuga, nagu kavatseksid nad minema pühkida terve poolsaare. Aga hommikul oli vaikne. Saabus kaunis, soe, päikesepaisteline päev.
Üle laagripaiga lendasid lõuna poole suured metsahanede parved. Aeglaselt ja kaeblikult häälitsedes venisid pikad kolmnurgad üle taevakaare. Linnud kaeblesid, justkui oleks neid vallanud lahkumiskurbus. Metshaned muudkui lendasid ja lendasid. Tuhandete kaupa lahkusid nad põhjapoolsetest metsakolgastest, täites õhu kaagutamise ja tiibade sahinaga. Georg Kruze jälgis lõunasse lendavaid linde. Taevast hoovas elustavat jõudu, ühtlasi ka rahutust ja nukrust. Ta oleks tahtnud nüüd, sügisel, end lahti kiskuda metsadest ja lennata nõndasamuti lõunasse, vastu päikesele ja soojusele.
Vaevaliselt, aga väsimatult rühkisid rändurid läbi tihnikute, mööda metsa, üle soode, jõgede ja järvede, üle küngaste ja läbi orgude, hoides suunda lõunasse, järele metshanedele. Kogu päeva jooksul kostis rändurite kõrvu kaks häält: metshanede kaagutamine taevakaarel ja metsakohin. Õhtu eel jõudsid rändurid järjekordse järve kaldale. Oli saabunud pidulik rahu, tuul vaikis sootuks. Nende ees lebas liikumatu, ümarate külgedega malbe järv, justkui armastuse ihaluses naine. Ootamatult kostis järve teiselt kaldalt möiratus, ja seejärel kaugusest nõrk, vaevu kuuldav kume oie, mis mõjus sügava ohkena. Põdrapull andis endast teada, talle vastas emapõder, vaikselt ja igatsevalt. Põdrad olid virgunud, Kanada laantesse oli saabunud pulmaaeg.
Kanada metsades, Labradorist Alaskani, oli puhkemas pidurdamatu rahutus, üle laante käis salapärane värahtus: isapõder otsib emapõtra. Majesteetlik loom väljub metsapadrikust lagedamatele kohtadele; ta väljub võimsalt, vaevatuna põletavast ihast ja kurdina ohtudele. Ta murrab oma käärivate meelte segaduses põõsaid; pulbitseva vere kohinas tormab isapõder midagi nägemata ja kuulmata läbi tihnikute. Pöörases kirehulluses ei märka isapõder ohtu, ta on ohtlik iseendale ja kõigile, kes ta teele satuvad, ta ei tunnista tõkkeid – ta tahab armastada.
Irokeesid asetasid kanuu vette, et sõita üle järve isapõdra möiratuse suunas; järve vastaskaldal algas lai vainu ja selle taga mets. Enne kanuusse istumist rebis Väle Hirv suure tüki kasetohtu ja keeras selle pasunaks. Vargselt hiilides, ettevaatliku aerulöögiga luurasid jahimehed vee peal. Jällegi möiratas põder. Kanuu tonksas oma ninaga kaldasse. Jahimehed varjusid kaldaäärsete põõsaste taha. Väle Hirv asetas pasuna suu juurde, aga veel ei puhunud. Ta keskendus, et tabada õiget tooni. Mackenzie andis kaaslasele julgustuseks sõbraliku müksu. Väle Hirv puhus. Summutatud hääl, emapõdra igatsushüüd, põrkus vastu metsamüüri ja kandus sellelt tagasi: „ueee”.
Jahilised jäid vastuse ootele, kuulatati pinevalt, kuid ümberringi valitses täielik vaikus. Väle Hirv puhus veel ja valjemalt. Seekord võeti tema hüüdu kuulda. Kaugustest kostis norskav hääl, mis lõppes ägeda ja järsu möiratusega. Pull! Jahimeeste südamed põksusid erutusest. Mackenzie tõstis tähendusrikkalt püssi – ta oli valmis.
Veepiirilt ligi viiekümne sammu kauguselt algas metsamüür, mille tihnikus liikus kirest pöörane põdrapull. Jahimehed seisid üsna vee ääres väikese põõsa taga, püssid laskevalmilt käes. Väle Hirv ahvatles uuesti, ta tegi seda meisterlikult, küttis kirgi üles, õhkas vastupandamatu armuohkega „uu-oo-aa-uhh”.
Nüüd vastas pull iga tuututamise peale. Ta oli aru kaotamas. Kirest aetuna lähenes möirgav põdrapull metsaservale. Okste raginal murdis ta teed läbi tihniku ja puudeokste; ta oli minetanud kogu oma ettevaatuse ja ohutunde. Armastusest pimestatud isapõder tormas hääle suunas. Väle Hirv tuututas võluvalt, pull möiratas vastuseks.
Mackenzie andis sosinal juhised kätte: „Kõigepealt lasen mina. Kui ma ei taba, tulistab Georg ja kui ka tema ei taba, tulistavad Must Kotkas ja Urisev Karu korraga. Kuid laseme ainult ühe põdra.”
Veidikese aja pärast andis Mackenzie täiendavaid juhiseid:
„Tulistada tuleb siis, kui pull jõuab vainu keskkohta, kahekümne sammu kaugusele meist. Mitte varemini, aga ka – jumal hoidku – mitte hiljemini! Pull tuleb ja tallab meid surnuks.”
Georg Kruze püssi toru peegeldas tuhmilt taevakaarel süttinud tähtede valgust. Püssitoru oli suunatud metsa poole. Ta süda peksles erutatult, kuid ta käed ei värisenud; ta hoidis relva kindlalt käes.
Põdrapull lähenes, emapõdra kutset joobnuna rabeles ta lärmakalt läbi padriku, sarved tagusid kolinal vastu puid. Juba oli ta jõudmas metsa servale.
Jahimehed hiilisid hääle suunas, püüdes vältida väiksemagi oksa praksumist. Ja siis kostsid nende kõrvu aeg-ajalt korduvad tugevad löögid, mingi müdin ja tugev lõõtsutamine. Jahimehed seisatusid ja kuulatasid teraselt. Äkki sosistas Öökull:
„Seal on kaks pulli, kaks pulli võitlevad lagendikul.”
Maale oli laskunud hämarus, taevas olid süttinud tähed. Raske oli eristada lagendikku ja sellel kasvavaid madalaid põõsaid. Kuulda oli vaid mingit müra: metsik norskamine, müdin, aeg-ajalt tugevad löögid ja sarvede klõbin.
Georg Kruze tundis, kuidas ta kehasse tekkis värin. Ta püüdis ärevust maha suruda, kuid asjatult. Ta astus Mackenzie kannul, asetas ettevaatlikult jalgu maha, et mitte oksi murda. Juba tükk aega oli metsaäärsel vainul kõik tasa, samas aga oli ka õhus toimunud märgatav muudatus: oli läinud valgemaks. Põhja poolt kerkis helesinine kuma – põhjavalgus.
Jälle oli kuulda põtru, nende müdinat, sarvede kolksatusi, norskamist ja vilistavat hingamist. Nüüd nägid jahimehed juba selgesti põtru, kes pimestavas vihas, pidurdamatus hoos võitlesid emase pärast. Kaks põdrapulli taandusid ja tormasid siis hooga teineteise kallale: löökide kolin, sarved põimusid kokku, nad väänasid teineteist, surusid peale, aeg-ajalt taandus üks, siis teine; lõpuks sarved vabanesid. Põdrapullid seisid tükk aega, pea maas ja puhkisid vihaselt. Siis taandusid, seisatusid hetkeks ja jälle tormasid nad teineteisele kallale…
Mackenzie pöördus ümber ja andis viimaseid näpunäiteid: „Georg! Ma tulistan vasakpoolset põtra. Kui mina ei taba, tulista sina sama looma.”
„Hüva!” vastas Kruze ja äkki leidis end rahulikuna, justnagu oleks lausutud sõna maagiliselt kergendav.
„Ettevaatlikumalt!” meenutas Mackenzie sosinal. „Läheneme veel.”
Põdrapullid võitlesid vihaselt. Keerlesid vainul ringiratast, sarved vastamisi koos. Nüüd asus vasakpoolne põdrapull hoopis paremal.
„Millist lasta?” sosistas Georg Kruze segaduses.
„Vasakpoolset! Ikka vasakpoolset,” vastas Mackenzie erutusest tuleneva ärritusega, kuid ta viivitas tulistamisega. Võlutuna jälgis Mackenzie üle püssisihiku põdrapullide duelli. Teda oli haaranud mänguline hasart – kumb tuleb võitjaks? Indiaanlased hoidsid laskevalmis püsse käes, vaatasid Mackenzie poole ja kehitasid nõutult õlgu. Georg Kruze hoidis vasakpoolset põtra sihikul, ja kui võitlejad olid pööreldes võtnud vastupidise asendi, viis Kruze püssitoru uuesti vasakpoolsele põdrale. Mitmeid kordi vahetasid põdrapullid ägedalt võideldes oma asendit, ja jällegi viis Georg Kruze püssitoru ühelt põdralt teisele – ikka vasakpoolsele põdrapullile. Võitlevad põdrapullid ei teadnud, et nende võitlusse oli sekkunud kolmas, kel polnuks siia üldse asja, kes ei kuulunud ürgse võitluse juurde, kuid kes oli määranud võitjaks mitte tugevama, elujõulisema ja uhkema looma, vaid selle, kes juhtumisi asetses päästikule vajutamise hetkel küti vasakul käel.
Pullid jätkasid võitlust. Äkitselt muutus üks neist, vasakpoolne, kes asus parajasti Kruze sihikul, täiesti pööraseks. Ta taandus kaugele, võttis hoogu, langetas pea alla ja tormas vastasele kallale. Sarved põrkusid raksatades kokku, pull väänas vastast meeletu ägedusega, surus selle põlvili, kergitas järsult pead ning paiskas vastase pikali. Järgmine hoop sarvedega tabas maaslamajat rindu, kuid see oli siiski pigem märguanne, et selleks korraks on võitlus lõppenud. Võitlustuhinast värisevail jalgel, pea uhkelt püsti, jäi võitja võidetu ette seisma. Mackenizie ei tulistanud ikka veel. Hämmeldunud indiaanlased hoidsid püsse laskevalmis.
Kaotaja ajas enda vaevaliselt püsti, astus esialgu aeglaselt, pisut esijalga longates, ja kadus siis okste ragisedes pimedusse. Samaaegselt kargas tihnikust välja emapõder ja sööstis üle lagendiku. Emapõdra armastuse võitnud isapõder järgnes talle ja nad haihtusid ööpimedasse metsa nii kiiresti, justkui poleks neid olnudki.
Ootamatusest rabatud jahimehed jäid kangestunult seisma. Mackenzie puhkes lõbusalt naerma ja langetas püssi.
„See oli väga tore jaht! Ei ole mõistlik küttida omavahel võitlevaid põdrapulle,” sõnas Mackenzie kellegi poole pöördumata ja lisas, „sellesse duelli ei peaks inimene sekkuma. Aga võitja teenis ära midagi enamat kui püssikuuli.”
Indiaanlased olid ikka veel hämmelduses. Nad silmitsesid Mackenziet vargsi, uudishimulikult, kuidagi ebakindlalt, otsekui oleksid nad avastanud kahvanäos midagi erisugust, senitundmatut. Sellel jahil näitas valge inimene ennast hoopis isesugusest, indiaanlasele meelepärasest küljest!
Jahimehed pöördusid üle järve tagasi. Jällegi mõlarütm. Väle Hirv ja Urisev Karu ümisesid laulda. Kuigi täna ei tabatud looma, isegi ei üritatud seda teha, laulsid indiaanlased rõõmsat, hoogsat laulu saagist ja võidust. Nende hääled väljendasid ülevustunnet. See laul oli lihtne ja karm, kuid pidulik ja ülev, nagu kogu siinne loodus.
Põhjataevas kumas polaarvalgus. Silmapiiri tagant paiskus kõrgele värvide lehvik – helesinised, rohekad, roosad ja punased. Kiirtevihud värelesid, rändasid üle taeva; lehvik kord sulgus, kord avanes. Salapärane, imepäraselt kaunis ja ülev vaatepilt mõjus lummavalt.
Georg Kruze ei suutnud taevalt silmi pöörata. Talle tundus, justkui oleks see erakordselt kaunis värvide tants väljendanud kõiki põhjametsade sündmusi: indiaanlased, haskid, targad koprad, karuohakat käpa vahel hoidev surmavalt haavatud emakaru ja nutvad karulapsed, vaigust lõhnavad kuused, kaljused mäed, imekaunid jõed ja järved ning lõpuks emapõdra armastusest pimestatud, elu ja surma peale võitlevad põdrapullid. Selles värvide tantsus väljendus põhjamaa kordumatu ilu.

Kaheteistkümnes peatükk. Karu äratatakse talveunest. Lõikavalt külm Arktiline tuul ja lumesadu. Rändurid poevad kolmeks nädalaks onni. Üksik Hunt, tema naine Kollane Kuu ja nende lapsed istuvad tuisusel lagendikul lõkke ääres ja tunnevad ennast mõnusalt.

Novembrikuu viimane nädal oli nagu kustuva küünlaleegi võbin. Järved praksusid ja ägasid pakseneva jää raskuse all. Lahkunud olid viimased hilinenud lagleparved. Laglede lahkumine tekitas rändureis seletamatu üksindustunde; nende kaagutamises oli alati midagi elulist, tujutõstvat ja seltsi pakkuvat. Nüüd võis oodata ainult läbilõikavalt külmi põhjatuuli, lumetuisku ja puid paugutavat pakast.
Ent rändureil oli teha palju tähtsamaid asju kui eelseisvatele üksluistele kuudele ja ränkraskele rännakule mõelda. Oli tarvis asuda küttima karusloomi, et siis esimeses kaubapunktis nahad kaupade vastu vahetada. Indiaanlane rahast lugu ei pea, kuid valgel inimesel oli tarvis koguda ka natuke raha edasise rännaku tarvis. Vaja oli keeta püüniseid nuluokkaleotises, et vabastada neid kahtlust äratavast teraselõhnast, ajada jälgi ning asetada loomaradadele rihmu ja punutisi.
Rändurid asusid laagrisse jõe kaldale kähara nulu alla. Roigastest ja kuuseokstest ehitasid nad suure onni, millel lõkkease keset põrandat ja onni tipus suitsuauk. Päikesekiir kattis onni põranda paksu kihi kuuseokstega, laotas nendele karunahad ja sättis onni seintele oma potid ja vähesed toidunõud. Siia jäädi peatuma pikemaks ajaks.
Terve nädal kulus jälgede otsimisele, püüniste ülesseadmisele ning peibutussöödaga varustamisele. Kui viimane püünis oli paigal, kattis maad ligi kahekümne sentimeetri paksune tuhklumi. Lume tulek meenutas rändureile veel ühte tööd, mis tuli ära teha, enne kui kogu tähelepanu püünistele ja loomade küttimisele koondada. See töö oli riskantne, kuid hädavajalik. Rändurid vajasid mitme kuu rasvavaru, aga vajaliku hulka rasva võis anda ainult oma koopas talveund magav karu. Irokeesid olid üles otsinud koopa, milles kõigi ootuste kohaselt võis magada oma talveund karu. Lootes, et see ikka tõepoolest on nii, läksid jahimehed märgistatud teed mööda kohale ja lähenesid ettevaatlikult koopasuule.
Mackenzie kühveldas peoga koopasuud katva lume kõrvale, tõstis ettevaatlikult seda katvad oksaraod ja risu kõrvale ning piilus koopasse. Ja seal ta oligi! Karu oli avause enda järel raagude ja samblaga sulgenud.
Tasahilju kõrvaldas Mackenzie koopasuust tropi. Georg Kruze tundis karu vänget lõhna ja kuulis tema aeglast hingamist. Mackenzie ajas ennast sirgu ja vaatas julgustavalt muiates Georgile otsa.
„Kardad?” küsis ta naeruse näoga, pigem selleks, et Kruzet õrritada.
Kruze kehitas õlgu, hirmust polnud sünnis rääkida. Mackenzie seadis püssi laskevalmis. Irokeesid Väle Hirv ja Urisev Karu seisid kahel pool koobast, algonkinid Öökull ja Must Kotkas võtsid kohad sisse koopa taha, juhuks, kui karu üritab põgeneda. Kõigil indiaanlastel olid käes käsivarrejämedusest sarapuuoksast valmistatud odad. Kui läheb lahti lähivõitluseks, võis püssist vigastada kaaslast; karuga lähivõitluseks sobis oda kõige paremini. Päikesekiir seisis paarkümmend sammu eemal ja jälgis põnevil silmil meeste toimetamist karukoopa ümber.
Georg asetas oma püssi koopa najale ja süütas peotäie kuivi vaigust lõhnavaid oksi. Need praksusid ja lõid lõkkele. Kruze süda puperdas veidi. Mackenzie noogutas – lase käia!
Georg astus otsustavalt peaaegu koopasuu sisse. Tema pea ja õlad olid koopasuus, kui ta põleva oksakimbu sisse pistis. Siis kargas ta välja, haaras püssi ja jäi teisele poole koobast seisma.
Koopas valitses vaikus, see näis kestvat terve igaviku. Siis see juhtus! Koopast puges välja hiiglasuur, endamisi mõmisev, tiheda musta seljakarvaga karu. Ta paistis olevat pahane, kuid unisest peast ei mõistnud toimuvat, ja seetõttu polnud ta ka veel eriti vihane. Aga talle polnud vihastamiseks aega antud – põmm!, paukus Mackenzie püss. Karu tegi uperpalli, kui kuul tema kehasse tungis. Karu püherdas lumes ja kahmas parema käpaga lund. Hetkega olid indiaanlased odadega ümber karu ja lõid odaotsad talle kaela ja abaluu alla. Unest veel toibumata loom oli surnud.
Indiaanlased nülgisid kiiresti saagi. Nad vabastasid liha ja sisikonna paksudest rasvakihtidest ning toppisid rasva nahksetesse paunadesse. Töö lõppedes oli kottides nii palju karurasva, et sulatatult ja põdrarasvaga segatult pidi seda reisiseltskonnale jätkuma kevadeni. Kruze puges enne lahkumist veel koopasse, et vaadata, kuidas see seestpoolt välja näeb. Koopas oli soe ja mõnus, ainult lõhn polnud just eriti meeldiv.
Indiaanlased heitsid kotid karurasva ja lihaga üle õla ja hakkasid astuma, pööramata tähelepanu nõelteravale põhjatuulele ja hoolimata sügavast lumest. Jaht oli õnnestunud! Ainult see omas tähtsust. Karu korjus jäeti põõsastesse, kuid see ei jäänud sinna vedelema kauaks. Juba öösel ilmusid välja koiotid ja tegid korjuse lihast puhtaks. Mitte miski ei läinud looduses kaotsi, mitte miski ei kadunud kasu toomata.
Pärast õnnestunud karujahti pöörati kogu tähelepanu karusloomade küttimisele. Nirkide nahad olid muutunud valgeks ja kvaliteetseks. Novembri lumesajud olid katnud maa ja metsad valge vaibaga ning ka metsaelanikud rüütasid ennast kohevasse ja soojasse maskeerimisülikonda. Et hiirte elutsükkel oli parajasti kõrgpunktis, loodeti tulusat nirgijahti. Indiaanlased olid sajandite jooksul omandanud teadmisi metsloomade elust, neile olid teada need muutlikud tsüklid, mis etendavad nii määravat osa mitmesuguste metsloomakoosluste elus. Need tsüklid mõjutasid elu, nende mõistmisest sõltus igapäevane heaolu.
Kui ondatrate, kobraste, veelindude ja teiste vee-elanike küllus tõi enesega kaasa naaritsate arvu suurenemise, siis hiirte rohkus mõjutas samasugusel viisil nirkide arvu. Ükski eluvorm ei saa paljuneda rohkem, kui lubab tema toiduvaru. Väike varu peab ka „panka jääma”. Metsaelanikud saavad paljuneda, kuni on olemas teatav toiduvaru, mis seda paljunemist õigustab. Mitte hädapärase toidu olemasolu ei anna õigustust paljunemisele, vaid toiduvaru olemasolu, või nagi inimesed ütlevad – teatav jõukus. Kui loomariigis soodustab paljunemist „teatav jõukus”, siis tundub, et inimestele mõjub „teatav jõukus” hoopis vastupidiselt.
Indiaanlased ei karda talve, hoolimata lumest, tuulest ja madalate temperatuuride ägedatest puhangutest. Tavalisest madalam oli temperatuur siis, kui Arktikast puhus lõikav tuul. Aga talvel oli oma iseäralik võlu – valgete lumemütsikestega kaetud kuused, jäljed mets all, mis panid jahimehe südame kiiremini põksuma, ootamatult männilatvades mänglevad päikesekiired või siis varajases õhtuvidevikus üle metsalagendiku veerev lumepööris.
Püünised seati üles jälgedele, mis viitasid ühe või teise looma rajale; kas liikus seal naarits või nugis või hoopiski koiott. Aga looduses ei tehta vahel püünistel ja nende otstarbel. Naaritsa jaoks seatud püünisesse võis sattuda väärtusetu lendorav või rott, mõnikord võis sealt leida ka väikese tumedakarvalise nugise, kes oli väärt sada viiskümmend dollarit. Ja kui oli küllalt õnne, võis koiotipüünis anda koiotist kümme korda väärtuslikuma hõberebase.
Esimene karm hoiatus, et ees seisab ilmamuutus, saabus novembri teisel poolel. Pikka püüniseliini läbi käies sattusid Mackenzie ja Georg Kruze hästi sissetallatud radadele, mida mööda olid üksteise järel liikunud hirved. Ilmselt olid hirved äkki otsustanud rännata soojematesse talvituspaikadesse Huroni ja Erie järve kallastele. „Miks peaksid nad nii vara lõuna suunas lahkuma?” imestas Mackenzie endamisi. Tavaliselt jäid hirved jaanuarikuuni siinsetele aladele.
Järgmisel kolmel päeval märkasid Mackenzie ja Georg Kruze püüniseid kontrollides kõikjal hirvede pidevat liikumist lõuna suunas. Aga kaks päeva hiljem, oma järjekordset kontrollkäiku tehes, sattusid nad veel ainult väheste hirvede jälgedele. Põhikari oli läbi läinud ja seni laiselnud hilinejad kiirustasid nüüd teistele järele.
Paljud sündmused, mis toimuvad laanes, on seletatavad, kui on kogemusi ja seletuse otsimisega küllalt vaeva nähakse Mustsabahirvede linditaolistest teeradadest, mis suundusid üle lagendike, metsajärvede ja läbi laante lõuna suunas, nende kiirest rändest kuus nädalat enne tavalist aega võis kindlalt järeldada, et ilm on külmenemas. Võib-olla haistsid hirved seda õhust, võib-olla tundsid nad neid looduse märke, mida inimene veel ei suutnud tähele panna, või hoiatas neid läbilõikava külma ja lumetuisu saabumise eest enesealalhoiuinstinkt. Igatahes nad teadsid.
Mustikavarsi kattis paks lumekiht. Puhus tugev põhjatuul, kuid veel ei olnud see liialt külm ja raevukas, veel võis onnist välja minna, et kontrollida püüniseid ja võtta neist välja sinna kinni jäänud, raevukalt visklev ja purev nirk või koiott. Õhk oli karge, aga iga päevaga muutus üha külmemaks. Märgid näitasid, et võis oodata mitte ainult tormituult, vaid ka tugevat lumesadu. Enne seda aga tuli varuda veel lihatagavara; iial ei võinud teada, kui kiiresti muutub ilm väljakannatamatult külmaks ja tormiseks lumetuisuks ning kui kaua see kestab. Laantes elades ja rännates tuleb olla ettevaatlik, ettenägelik ja mitte liialt enesekindel. Loodus on tugevam, teda ei ole võimalik võita, küll aga elada temaga kooskõlas.
Oma seekordse saagi, kolme sarveharuga isase mustsabahirve, küttis Mackenzie ühe jääraku servalt. Hirv oli parajasti jõudnud selle harjale. Tema taga loojus häguselt punetav päike. Hirv seisatas ja vaatas loojuvasse päikesesse. Tema uhke kuju joonistus imekaunilt punetava taevakaare taustal. Mackenzie laskis ta sealsamas paigas maha. Georg Kruze seisis langetatud püssiga kõrval, kurvalt ja mõtteis: jäärakule tõusnud hirv, elus ja kaunis looduseehe, punaselt loojuv päike, ja nüüd äkki surnud, söögiks inimesele. Mackenzie tiris hirve jääraku servalt üles ja võttis sisikonna välja. Märgates Kruze ebalevat olekut, lausus ta liigseid sõnu tegemata: „Ka meie oleme kiskjad, ja tahame süüa, et elus püsida.”
Kaks päeva pärast hirvekarja läbiminekut hakkas puhuma ähvardav põhjatuul. Esialgu hooti, justkui tehes ettevalmistusi, et siis täie jõuga, ulgudes ja vihisedes söösta üle puulatvade, kergitada pöörisena lund aasadelt ja maruhoos kihutada edasi, lõunasuunas, järele lahkunud sügisele. Rasked madalad pilved katsid päikese. Loomad kõndisid metsa-all murelikult ja ettevaatlikult, metsadesse oli saabunud pahaendeline vaikus. Vadistavad oravad ei hurjutanud jahimehi okstelt, kui nad puude alt läbi läksid. Laanepüüd ja rabakanad olid hõredast metsast ära lennanud, otsides varjulisemaid kohti. Põdrad tunnetasid ilmamuutust, nad laskusid künkanõlvade tihedatest lepikutest alla ja liikusid soode ja kopra-aasade poole. Jäneste südameid täitis rahutus, nad ei eemaldunud enam oma urgudest; nad olid valmis pugema maapõue, niipea kui läheneva lumetormi ähvardusest saab tegelikkus.
Niisugusel juhul liiguvad vähesed karusloomad maa peal, sest neil kõigil on küllalt mõistust, et jääda urgudesse, ja kuigi neil tuleb kannatada nälga, on nad vähemalt kaitstud väljas valitseva külma valusa näpistuse eest. Väga külma ilmaga jäid ka rändurid oma onni varjule. Päikesekiir praadis onni põrandale süüdatud lõkkes hirveliha ja asetas seejärel tulele paja, keetes vaarika- või mustikateed. Soojema ilmaga väljuti püüniseid seadma, kuid loomad olid peidus ja püünised tühjad. Arktilised õhuvood hoidsid maad oma võimuses, kuid see ei saanud igavesti püsida. Varem või hiljem pidi polaarne õhk taanduma ja ilm Kanada laanes jälle mõnevõrra soojemaks muutuma. Ja siis hakkavad karusloomad uuesti vilkalt maapinnal liikuma ja oma näljaste kõhtude jaoks toitu otsima. Niisuguse võimaluse maksimaalseks ärakasutamiseks aga pidid püünised olema täies töökorras ja värskelt lõhnastatud, enne kui liikumine algas.
Detsembri algul tõi tuul enesega kaasa esimesed viltuselt langevad teralumekübemed. Kui Georg Kruze ühel hommikul onnist välja astus, tabas teda tihedat lund kandva tuule raev, mis peaaegu surus õhu ta kopsudest välja. Öösel oli sadanud paksu kohevat lund. Külm oleks olnud talutav, kui sellega poleks kaasnenud äge tuul ja nägu piitsutav lumi. Selge vaikse ilmaga on võimalik püüniseid vaatamas käia ka käreda pakasega, ilma et oleks karta halvemaid tagajärgi: külmavõetud põsk või nina. Aga kui pakasega kaasneb arktiline tuul, siis ei lähe ükski täie mõistuse juures olev indiaanlane oma varjulisest onnist kaugemale.
Lumesadu kestis väikeste vaheaegadega ja hetkeliste selginemistega kolm nädalat ja lume paksus kasvas enam kui poole meetri kõrguseks. Rändurite lootus saada suurt nirgisaaki mattus selle lumemassi alla. Isegi koiotid olid selle paiga maha jätnud ja hirvede järel lõuna poole liikunud.
Uus, 1797. aasta saabus koos viimases veerandis oleva kuuga. Taevas selgines ja vastu onni ei krabisenud enam teravaid, klaasjaid lumekübemeid. Õhk oli selge, kuid Hudsoni lahelt puhuv tuul lõikas näkku justkui kildudeks purunenud klaas. Pakane näpistas jõeäärseid kuuski, need paukusid ja praksusid käredas külmas. Künkanõlval eksles sügavas lumes väike näljane punarebane. Ta keerutas ennast kohapeal, klähvis vihaselt ja ulgus kaeblikult – külm lõikas ta käppi ja näpistas ninaotsa, justkui suur nähtamatu püünisraud.
Põdravasikad ajasid end koidikul lumest üles, jalad külmast kanged. Tihased kukkusid kuuseokstelt, kus nende väikesed sulised kehad olid kõvaks külmunud.
Läbi sügava lume, mis nüüd metsi rõhus, sumasid ainult põdrad ja mõned üksikud hulkuvad hundid, sest sõltumatult temperatuurist peavad põdrad enesele iga päev toitu otsima, kui nad ei taha, et nende kehasoojus igaveseks haihtuks.
Lõpuks kaotas taevas oma halli värvuse, see andis maad hallikassinisele ja metsa hakkas jälle valgustama tuhm, pisut kollakas päike, kuigi väljas paukus ikka käre pakane. Ent pärast seda, kui rändurid ligi kuu aega ei olnud peaaegu kordagi päikest näinud, oli tema veel jõuetus säras siiski midagi rõõmustavat, olgugi mitte soojendavat.
Rändurid seadsid oma kasina kraami kokku ja asusid lõuna poole teele. Hea oli vähemalt seegi, et puudus rõivaste vahele tungiv tuul, ehkki rändurite karbuste karusnahksed äärised külmusid varsti kõvaks ning tuli paksus kindas käega alatasa üle ripsmete tõmmata. Algonkinid Öökull ja Must Kotkas olid valmistanud kelgu, sellele laadinud talve jooksul varutud karusnahad ja sumasid nüüd lumes, vedades enda järel kelku karusnahakoormaga.
Õige pea nägid rändurid hirmsat tõendit selle kohta, missugust matti selle talve arktiline tuul ja käredad külmad metsaelanikelt võtsid. Keset lagendikku lamas pooleldi lume ala mattunud põdravasikas. Loomake nägi seal lumes välja nii loomulik, et tundus, nagu ei oleks see väike vasikas mitte surnud, vaid ainult magaks. Ta oli päevi kõndinud ema kannul, värisedes külmast ja lõikavast tuulest. Aeg-ajalt nad peatusid, ema varjas oma kehaga vasikat halastamatu tuule eest, andis talle osakese oma kehasoojusest, kuid siis saabus hetk, kui ta enam ei jaksanud ema kannul püsida. Väljakannatamatu külmapiin oli pikkamööda kogu elujõu temast välja imenud. Jalad nõtkusid, ta laskus maha ja tõmbas ennast kägarasse. Ema libistas veel viimast korda oma härmatanud mokkadega üle vasika palge. Hingeõhk kristalliseerus põdravasika jääkirmega kattunud sõõrmetel ning nõrgad südametuksed loetlesid tema lühikese elu viimaseid hetki.
Kui päike laskus, otsustas Mackenzie tohutu suure nulu alla jääda öömajale. Nulu oksad olid lume raskuse all looka vajunud ja nende all oli lumi ainult paarikümne sentimeetri paksune. Georg Kruze kühveldas peopesadega puu alt lume, irokeesid Väle Hirv ja Urisev Karu tassisid kohale kuivi oksi ning mõne hetke pärast praksus ja lõõmas laagrilõke. Öökull ja Must Kotkas raiusid lähedalasuvast tihnikust pool tosinat väikest nulgu, tassisid lõkke juurde ning pistsid ümber lõkke püsti. Nulgude vahele põimisid kuuseoksi. Õige varsti ümbritses laagrit tihe sein, mis pidas kinni tuule ja tuisklume. Kruze ja irokeesid kogusid tagavaraks suure hulga kuivi puuoksi, et lõket kogu öö põlemas hoida. Päikesekiir seadis lõkke kohale paja hirvelihalõikudega ja sulatas katlas lund, et keeta teed.
Rännak nullist madalamal temperatuuril mitte ainult ei väsita, vaid nõuab kehalt palju energiat ja tekitab tohutu söögiisu. Söögi järel aga annab endast tunda väsimus, silmad vajuvad kinni ja hetke pärast saabub sügav ja tervistav uni. Päikesekiir oli nulu alla ladunud kuuseokstest madratsi ja laotanud sellele karunahad.
Oli alles hämar, kui Georg Kruze ennast hommikul karunaha alt välja libistas ja peaaegu kustunud lõkke põlema õhutas. Seejärel astus Kruze onni taha, et võtta ämbritäis lund. Mackenzie pistis pea karunahkade alt välja parajasti siis, kui Georg ämbritäie lumega onni sisenes, kopse hammustavast külmast õhust köhis ja lumepange tulele sulama seadis. Nulu okstes ulgus kaeblikult tuul ja onni kaitsevarju vastu vihises lumi. Põhjatuul oli muutunud tugevamaks.
Päeva hakul asuti asju kokku panema, et rännakut jätkata. Tugevast tuulest kergitatud terav lumi peksis näkku. Rändurid liikusid vaevaliselt edasi. Kümnekonna kilomeetri järel hakkasid puud hõrenema, ähmaselt paistis eespool üksluine, veidi laineline preeriaala.
„Tuiskava Lume tasandik,” ühmas Mackenzie murelikult. Suvel võis Tuiskava Lume tasandik olla meeldiv ja sõbralik koht. Siia-sinna pillatud väikesed haavikud ja männikud ning põõsastik pakkusid rohtu söövatele loomadele kergendust ja varju kõrvetava päikese eest. Kaunis puhtaveelises järves said loomad kustutada janu. Sügisel leidsid järvel puhkepaiga põhja poolt saabuvad pardid ja lagled.
Talvel on aga kõik hoopis teisiti. Järve katab paks jääkaas ja enam kui poole meetrine lumekiht. Pardid ja lagled on lennanud kaugele lõuna poole. Loomad on põgenenud sügavale metsa; ainult tuul on jäänud.
Jätnud metsa selja taha, asusid rändurid ületama nende ees laiuvat ääretut tasandikku, hoolimata otse näkku puhuvast tuulest ja tuisklume nõelteravatest torgetest. Nähtavus oli vaevalt pool kilomeetrit. Mackenzie astus ees. Härmatanud ripsmete ja näkku kanduva lume tõttu ei märgatud ta jäärakut, pealegi oli täistuisanud jäärakut võimatu näha. Rändurid nägid kurja vaeva, turnides paksus kohevas lumes läbi jääraku. Jõudnud jääraku servale, osutas Urisev Karu äkki lõuna suunas.
„Ma tunnen suitsu lõhna!”
Kõik pingutasid oma silmi ja siis sõnas Öökull: „Ma näen seda. See on laagrituli. Need on indiaanlased!”
Vähem kui poole kilomeetri kaugusel tõusis tiheda põõsa tagant paksu suitsu. Pikkamööda hakkasid silmad põõsa kõrval eristama ka veel mingit suurt tumedat kogu.
„See on põder,” sõnas Väle Hirv. „Keegi on põdra lasknud.”
Mackenzie võttis suuna lõkketulele. Põõsa tagant astus välja jässakas, üleni nahkadesse mähkunud mees, jäi tulijaid silmitsema ja hõikas siis lõbusalt: „Ohoo, Punapea tuleb!”
„Tere, Üksik Hunt!” tervitas Mackenzie rõõmsalt oma vana tuttavat. „Oled ennast üpris õdusalt sisse seadnud.”
„Astuge aga lõkke äärde ja sööge,” vastas Üksik Hunt külalislahkelt. Irokeesid ja algonkinid asetasid oma koorma maha ja kükitasid lõkke äärde.
”Mis põrgut sina valge mees rändama, kui ilm nii paha?” päris Üksik Hunt.
„Ma olen rännumees, Üksik Hunt,” vastas Mackenzie naeratades. „Kui ma seda ei oleks, siis ma ei istuks praegu siin lõkke ääres.”
Siin oli Mackenzie hea tuttav Üksik Hunt ja tema heasüdamlik pidevalt naeratav naine Kollane Kuu ning neli napis rõivais last, kes näisid olevat täiesti ükskõiksed külma ja lõikava põhjatuule suhtes. Vanemal lapsel ei paistnud vanust olevat üle kümne aasta, teised olid riburada nooremad. Lapsed ja Kollane Kuu olid ennast mugavalt karunahale istuma seadnud ja küpsetasid lõkketulel suuri põdralihatükke. Naine hoidis põues poolpaljast imikut, kes tukkus tema karusnahast sõba all. Kollane Kuu naeris alatasa, kuulates külaliste juttu. Kuuldud lood, ka kõige tõsisemad äpardused, paistsid Üksiku Hundi naisele ülimalt naljakatena ja panid ta rõõmsalt itsitama. Kollane Kuu oli oma olemuselt ääretult elurõõmus; mitte kuidagi ei suutnud ta oma ülevoolavalt head tuju ohjeldada. See maailm, milles ta elas, oli talle ääretult meelepärane.
Üksik Hunt oli teel kaubapunkti ja nagu ta suure õhinaga rääkis, oli ta eile hilisõhtul põdra lasknud ja laagrisse jäänud, et põdralihal lasta hea maitsta. Nad olid kere veerandikeks raiunud ning kükitasid nüüd lõkke ümber ja praadisid lumme torgatud orkide otsas suuri ribitükke. Tuli andis soojust ja küpsevate põdralihatükkide lõhn pani suu vett jooksma.
Mackenzie lõikas kolm tohutu suurt lihaviilukat ja seadis need lõkke äärde orkide otsa küpsema. Indiaanlastest võõrustajatel oli tule ääres kümnenaelane siirupipurk kõrvetavkuuma teega. Üksiku Hundi naine valas seda plekk-kruusidesse ja ulatas ränduritele. Mitte kunagi ei olnud Georg Kruzele tee maitsenud paremini kui siin, külmas lõikavas tuisutuules lõkke ääres. Georg kükitas lõkke ääres ja hammustas lihaviilukaid enne, kui need olid täiesti küpsed, ja tänas mõttes lahket saatust selle eest, et Üksik Hunt oli põdra lasknud ja tema elurõõmus naine Kollane Kuu paja teeveega tulele asetanud.
Olles ennast lõkketule paistel väljastpoolt ning tulikuuma teeveega seestpoolt üles soojendanud, asusid rändurid jälle teele. Nendega liitus ka Üksik Hunt oma kelguga, millele oli laotud tohutu hunnik karusnahku. Üksik Hunt ja lapsed sumasid põlvekõrguses lumes ja vedasid kelku. Nende järel astus Kollane Kuu, imik põues. Kümnekonna kilomeetri kaugusel paiknes North Bay asula ning rändurid lootsid enne hämarikku pärale jõuda.
North Bay kaubapunktis kihas tegevus. Just äsja oli sinna saabunud neljahobuseveok, mis tõi kaupa idapoolsetest vaheladudest.
„Kuradi ilm!” vandus kaubavedaja. „Mitte ühtegi märki teest, isegi mitte ainsatki koiotijälge. Kõik kuradi moodi kinni tuisanud. No on ikka elukene!”
„Pole viga,” lohutas Mackenzie, „me ööbisime nulu all.”
„See tuletab mulle meelde talve kümme aastat tagasi, kui ma alles alustasin oma tegevust kaubapunktide varustajana,” alustas kaubavedaja pikemat juttu, pöördudes Georg Kruze poole. „Noh, söör, te ju teate seda Karumäe ja Havijärve vahelist teeosa. Olid seal alles põrgulikud hanged! Te võite rännata siin kasvõi viimsepäevani, aga vaevalt et kunagi teie silm midagi taolist näeb. Ja olgu ma neetud, et kunagi üldse seda põrgulikku tööd tegema hakkasin.”
„Aga miks sa siis järele ei jäta?” päris Kruze.
„Kuule noormees, ega ma siis nii kehv mees ka ole, et iga raskuse või kurat teab mille ees risti ette löön.”
Ahju juurest kostus tagasihoidlik köhatus. Harali habemega katoliku kiriku rändpreester luges seal pühakirja ning soojendas oma külmast kangeid jalgu ja käsi. „Jumala abita vaevalt siinsetes oludes talv üle elatakse,” märkis preester.
„Jeesus Kristus!” hüüatas metshobuste püüdja, kes oli ennast sättinud vastu ahju teist külge. „Sellise külmaga on küll jumalast üpris vähe abi; aga siiski, kui jumal annab tulipalava ahju ja klaasikese viskit, siis ehk…”
Preester lõi risti ette, aga ei lausunud sõnagi. Tema ülesandeks oli hoolitseda indiaanlaste hingede eest; see mees tema kogudusse ei kuulunud.
Metshobuste püüdja oli jässakat kasvu ja süsimustade juustega. Välimuse järgi võis öelda et ta oli mestiits – enam mitte indiaanlane, aga veel mitte päriselt omaks võtnud valge mehe paiksemat elu.
Kaubavedaja hakkas jälle heietama oma mälestusi: „Rännuteel tuleb viskiga olla ülimalt ettevaatlik. Kümme aastat tagasi, ilm oli veel hullem kui praegu, liikusin ma käreda külmaga neljahobuse reega vahelaost sisemaa kaubapunkti poole. Järsku märkasin tee ääres puunotil istuvat meest, poolik viskipudel käes. Tema kõrval vedeles tühi samasugune pudel. Mees oli külma peletamiseks hakanud viskit pruukima. Ilmselt esialgu väikeste lonksudega, hiljem aga pööras täitsa ära ja niiviisi surigi, külmus surnuks. Ega suure külmaga aita ka viski.”
„Nojah, ega käreda külmaga viski lõket asenda,” nõustus Mackenzie, „aga lõkke ääres üks väike lonks viskit on küll asja eest.”
Neli omal käel ringi hulkuvat karusnahavahendajat mängisid laua ääres pokkerit. Ilmselt oli viski nad juba tublisti üles kütnud, sest panused käisid üpris kõrgelt. Nad rüüpasid suurte sõõmudega viskit, laksatasid praalivalt vandudes kaarte rasvast läbiimbunud lauale ning põrutasid seejuures rusikaga vastu pakse lauaplanke. Oli selge, et keegi läheb selle laua tagant minema täiesti puupaljana. Kõrvallauas tagusid indiaanlastest trapperid ajaviiteks kahtkümmend üht, seejuures panuseid tegemata. Nende mängu saatis lapselik naer ja üksteise sõbralik aasimine.
Pärast pooletunnist visa tingimist sai Mackenzie oma napi karusnahavaru eest kakssada seitsekümmend viis dollarit kaupades ja natuke ka sularaha. Kakskümmend dollarit jättis Mackenzie endale, samapalju andis Georg Kruzele. Indiaanlased raha ei vajanud.
Rändurid peatusid North Bay asulas kolm päeva. Puhati, räägiti iga kuulata soovijaga ilmast, ja loodeti väga, et ilm soojeneb ning laseb rändureil teel surnuks külmumata teekonda jätkata. Ja neljandal päeval, kui temperatuur oli ootamatult tõusnud peaaegu nullini, öeldi kaubapunktis kõigile nägemiseni ning jätkati teekonda.
Hiljem, aastakümnete möödudes, kui Georg Kruze kõigile oma seiklustele tagasi vaatas, siis tundus talle, et üks paremaid aegu oli see, kui ta koos oma kaaslastega käredas pakases ja lõikavas lumetuisus istus Üksiku Hundi ja tema matsaka pidevalt itsitava naise Kollase Kuu ning nende laste seltsis tuules mühiseva lõkketule ääres, sõi küpsetatud põdraliha ja jõi peale tulikuuma vaarikateed.

Kolmeteistkümnes peatükk. Adam Johann von Krusenstern külastab Londonis Covent Gardeni teatrit. Didlo balett “Õnnelik laevahukk ehk Šotimaa nõiad”.

1796.aasta 30.detsembri õhtul sammus paraadmundris leitnant Adam Johann von Krusenstern kiirustades mööda Covent Gardeni munakivisillutisega kaetud tänavat. Ta oli äsja õnnelikult tagasi jõudnud enam kui poolteist aastat kestnud seilamiselt Inglise fregatil „Thetis” Põhja-Ameerika rannikuvetes. Tehes patrullsõite, tuli fregatil „Thetis” pidada mitmeid ägedaid lahinguid prantsuse korsaaridega, kuid saatus oli Krusensterni soosinud, ja nüüd kiirustas ta teatrisse, õhtusele balletietendusele. Ta otsustas Londonis puhata pikast merereisist, veidike meelt lahutada, et siis uuesti asuda laevale, reisile Sankt-Peterburgi ja jätkata teenistust Venemaa mereväes. Samas ei olnud tema naasmine St.Peterburgi siiski veel kindel. Vene keisririigi saadik Londonis oli andnud Krusensternile mõista, et võib-olla tuleb temal asuda hoopiski eripärasele missioonile – reisida Indiasse ja Hiinasse. Venemaal puudus ülevaade Indias ja Hiinas toimuvast, kuigi need olid peaaegu et naaberriigid.
Covent Gardeni teatris esietendus Didlo ballett „Õnnelik laevahukk ehk Šotimaa nõiad”.
Balletmeister Didlo oli kogunud tunnustust Pariisi teatrites. 2.septembril 1791.aastal esines Didlo edukalt Akadeemilises teatris, balletis „Meresõitja”. Teatrialmanahh „Moniteur universel” märkis ära Didlo tohutud edusammud, mida ta oli teinud erakordselt puhtas pa žanris balletis „Meresõitja”. Teatrialmanahh tõi esile Didlo graatsia, kerguse ja orgaanilise (moelleux) seotuse, mis on omased tema tantsule, näidates esmakordselt tema kaasajale mitteomast tunnetust.
Kahtlemata võlgnes Didlo oma loomingulises edus tänu ettenägematult ja ootamatult puhkenud suurele armastusele – see oli Roza Mari Pol, erakordsete eeldustega prantsuse baleriin. Akadeemilise teatri trupis omas ta esimest kohta keset suurepäraseid ja andekaid tantsijaid. Tema õhuline stiil ja puhtad hüpped mõjutasid suuresti balleti arengut. Roza suured väljendusrikkad silmad, tumedad ja kaunilt seatud juuksed ja erakordselt kaunis figuur oli fenomen, mille poole püüdlevad kõik baleriinid ka sajandeid hiljem. Meedia ei olnud Roza kiitustega kitsi – tantsijate pärl, liigutuste erakordne harmoonia ja plastilisus, hingestatud graatsia, kaunid jooned, unustamatud maagilised kujundid, tehniline täiuslikkus…
Didlo oli Pariisis üle elanud võidurikka ja hirmuäratavate ümberkorraldustega revolutsiooni, tema silme ees varises kokku monarhia ja asus toimima vabariik. Pariisis elas ta üle prantslaste kangelasliku võitluse interventidega, revolutsioonivastaste vandenõu, jakobiinide diktatuuri, tema silme ees toimus termitoorlaste riigipööre.
Pariisi ballettmeister ja tantsija Charles Louis Didelot (sünd. 1767) ehk kunstnikunimega – Didlo, sündis Rootsis, Stockholmis, kus tema isa, prantsuse tantsija ja ballettmeister juhendas kuninglikku baletti. Oma esialgse koreograafilise hariduse sai ta Rootsis, peale seda täiendas ennast Pariisis.
Didlo saabus koos oma abikaasa baleriin Roza Didloga Londonisse 1796.aasta jaanuaris. Seekord ei olnud tegemist külalisetendusega, vaid ta lootis leida siin tunnustust ja tänuväärset publikut, mida ei pakkunud talle enam revolutsioonikirest haaratud Pariis. Revolutsioonist tingitud ümberkorraldused, intriigid ja segadused olid jõudnud ka Pariisi teatritesse. Pariisi Muusika ja Tantsu Akadeemiast ehk Suurest Ooperist oli Didlo vastuolude tõttu ballettmeistri ja rivaalitsejatega, kes omasid mõjukaid tutvusi, sunnitud lahkuma ja otsima tegevust teistes teatrites. Parajasti oli eraettevõtjate poolt ehitatud ja asutatud uus teater nimetusega Rahvuse Teater ning Didlo koos abikaasa Rozaga asusid tegutsema uues, väga laia repertuaariga teatris. Aga teatri repertuaar ei rahuldanud revolutsionääre, oma osa mängis ka Suure Ooperi surve äsjaasutatud teatrile. Kommuuni otsusega Rahvuse Teatri omanikud vangistati ja mõisteti süüdi revolutsiooni vaenlaste toetamises. Didlol tuli jällegi otsida uut teatrit. Tagajärjetult püüdis ta tagasi pöörduda Akadeemiasse, milles ta oli alustanud oma karjääri ja saavutanud tunnustuse. Aga Suure Ooperi uksed jäid seekord talle suletuks. Ainuke võimalus oma lavastaja ja tantsija karjääri jätkata, oli pöörduda välismaiste teatrite poole, kus ta oli juba tuntud ja hinnatud. Didlo koos oma naise, baleriin Roza Didloga, suundus üle La Manche väina Inglismaale, et jätkata oma karjääri Londoni teatrites.
„Õnnelikus laevahukus” kasutas Didlo Šoti ballaadide ainestikku, kus romantilisele balletile omaselt seguneb reaalsus ja fantaasia. Tegevus toimub Šotimaal mereäärses talus. Taluperemehel Mcdonaldil on kaks kaunist tütart – Peggi ja Dzenni. Imekaunisse Dzennisse on armunud sulane Jimi.
Peggi osa täitis baleriin Geliksberg ja Dzenni osatäitja oli Didlo abikaasa baleriin Roza Didlo. Didlo ise mängis armunud Jimi rolli. Peggi mängis koomilist rolli, Dzenni aga lüürilis-dramaatilist.
Vaene sulane Jimi on armunud Dzennisse. Jimile saab osaks vastuarmastus, kuid Dzenni isa, Macdonals ei luba nende õnnel täituda: ta on arusaamisel, et vaene sulane, omamata kindlat elukutset ja mitte pennigi hinge taga, ei ole Dzenni käe ja südame vääriline. Jimi munsterdab ennast laevale ja lahkub kaugetele maadele ja meredele. Ta seilab kaubalaeval, ühest sadamast teise, kogub jõukust, et pöörduda rikka mehena tagasi oma armsama juurde. Torm hukutab laeva. Läbi ime õnnestub Jimil pääseda ja kolme õe-nõia abil saab ta taas kohtuda oma armsamaga. Samal ajal toimuvad Mcdonaldi majas traagilised sündmused: siia on tunginud ohtlik varas ja röövija koos oma kaaslastega. Jimi jõuab õigeaegselt kohale: ta asub röövlitega võitlema, võidab neid, ja Mcdonald annab nüüd lahkesti loa Jimi ja Dzenni abieluks.
1796.aaasta Londoni teatripublikule oli Didlo ballett ennenägematult uudne ja kaasaegne. Bossi muusika, Liparotti dekoratsioonid ja Sestini kostüümid olid 1796.aasta kohta erakordselt originaalsed ja imetlusväärsed.
Didlo oli loonud elava ja mitmekülgse balleti. Hingestatult näitab ta idüllilisi šoti talupere motiive, nende elu ja tundeid, muresid ja rõõme. Balletilavastuses on teravmeelselt ja huvitavalt kasutatud pantomiimi võimalusi. Laevamudelid, relvad, haavade armid rinnal – näitavad ustavat teenimist kuningale ja kodumaale. Romantilised tunded, saare koloriit, tegelased: talupojad, madrused, sõdurid ja nendega koos fantastilised nõiad, loovad ajakohase meeleolu. Erilise koha balletis oli saanud meri, ilma milleta ei olnud mõeldav šotlaste, iirlaste ning inglaste elu ja tegevus. Ei puudunud ka efektid – tõusva päikese kuldsed kiired valgustavad hukkuvat laeva. Aga ka Didlole endale ei olnud meri võõras – ta oli juba korduvalt ületanud La Manche väina, esinenud Londoni teatrites; külalisetendused olid viinud teda Peterburi ja sünnilinna Stockholmi. Talle ei olnud tundmata Põhjamere ja Läänemere tormid, merel seilamise ohud ja raskused.
Balletilavastuses kasutati uudseid lahendusi, mida varem Londoni laval ei olnud nähtud. Viimases aktis oli lava lahutatud kaheks: ühel pool näidati toas toimuvat, teisel lavapoolel aga toimus tegevus aias ning tegevused vaheldusid omavahel. Oma lavastuses näitas ballettmeister Didlo üles loomingulise fantaasia julgust ja head maitset. Tema loomingulisus ja stseeniliste trikkide mõtestatus pälvis vaatajate huvi ja vaimustuse.
Ballett oli täis kirge. Nagu tegelikus elus, nii ka laval vaheldusid olmelised komöödialised stseenid lüürilis-dramaatilistega. Helged ja tumedad toonid, huumor ja draama oli põimitud kaunisse kooskõlla. Pulmapeo keskmes oli Jimi, Dzenni ja Peggi Pas de trois.
Londoni vaataja võttis heatahtlikult vastu ballettmeistri uudses vormis, erakordselt tantsulise balleti, milles kasutati tantsijate kõiki võimalusi, näidati ennenägematuid lavalise tehnika imesid ja uusi võtteid kujunduses. Varasemat, stiliseeritud Kreeka kostüümi, mis oli juba kasutusel tantsijate rõivana, kergendas Didlo maksimaalselt, lähenedes originaalile, paljastades enam tantsijate ja baleriinide figuure.
Oma balletis tunnistas Didlo ainult tantsu, mis seotud tegevusega. Tantsu kaudu avas ta kangelase kõrgeid omadusi ja kaunidust. Ta arendas suuresti naisosatäitjate tantsu, klassikalist tantsu, võttes kasutusele „varvastel asendi”, sur les pointes des pieds, baleriinid otsekui hõljusid õhus – mis oli senini ennenägematu tantsuasend. Varvastel asend ei olnud tollal kohustuslik ja sõltus suuresti tantsija võimetest. Varvastel positsiooni tantsuelemendina kasutuselevõtmine omas erakordset tähtsust naistantsijate klassikalise tantsu arengule, andes naisosatäitjatele balletis sageli peaosa tähenduse. Didlo balletid olid eriliselt poeetilised, paistsid silma kerguse, esituse graatsiaga ja peene süžetiga.
Didlo oli võtnud ulatuslikult kasutusele romantilised rahvalikud tantsustseenid. Tema ballett oli saavutamas seda kunstilist harmooniat, mis on omane täiuslikule kunstiteosele.
Duetid, tertsetid, ansamblid – ühesõnaga, tantsulised vormid vaheldusid üksteisega; nendega koos vahetusid mitmesugused rütmiformulid, tantsu enda tempo, kiirendused ja aeglustused, rütmide põimumine ja vastandumine, tantsijate sisemine emotsioon – see kõik lõi pinge, arengu, tegevuse, dramatiseeris laval toimuvat. Didlo loodud kujundid elasid, tegutsesid, kannatasid ja rõõmustasid nagu tegelikult inimesed. See eristaski Didlo balletti teistest paljudest mifoloogilistest ballettidest, millega olid täidetud kõik Pariisi tolle aja teatrid. Tema balletis, sellele kunstižanrile omaselt, oli mõtteid, tundeid ja tegevust, kujundite tõepärasust. See sisaldas endas sisemist olemust, hingelisust, mõtestatust, selles ei olnud ainult tehnikat tehnika pärast – kõik see andis balletile siiruse, tõelisuse, stseeniliste persoonide inimlikkuse, sisu lüürilisuse ja poeesia.
Didlo kunst oli suurepäraselt kujutatud tema elavates piltides, pantomiimis, keha sõnatutes väljendustes. Pantomiimi abil andis ta tunnetele ja mõtetele silmnähtava väljendusviisi, tuues selle abil vaatajani armastuse ja armukadeduse, viha ja rõõmu, harduse ja tujukuse. Iga tegevuse osa oli elav, all ja üleval – kõikjal näeme elu liikumises. Ta kasutas oma balletis nii massilise tantsu kompositsiooni põhimõtted, massi tantsu, kui ka konkreetset pa-d. Paljud Didlo võtted balletis muutusid klassikapärandiks ja arenesid edasi. Tema erakordne lavamenu polnud tingitud mitte üksnes paljudest uuendustest balletis, vaid ka vormi ja sisu täiuslikust ühtsusest.
Adam Johan von Krusenstern istus loožis ning jälgis etendust vaimustuse ja suure kaasaelamisega, seda enam, et merega seotud stseenid olid talle väga südamelähedased ja pakkusid äratundmisrõõmu. Aeg-ajalt vahetas ta mõned asjakohased repliigid kõrval istuva Briti mereväeohvitseri sir George Cockburniga. Merd ja torme näinud mehed naeratasid teineteisele mõistvalt, näidates mõningat üleolekut lavaliste mereohtude suhtes.
„Sir Cockburn! Kuidas Teile „Laevahukk” meeldib?” sõnas Krusenstern, pöördudes naabri poole.
„Suurepärane! Vähemalt siin pole vaja karta märjakssaamist.”
„Seda küll,” nõustus Krusenstern, tõstis oma pikksilma ja vaatles tükk aega, seejärel sõnas: „baleriinid on väga kaunid ja graatsilised.”
Krusenstern oli teatrisse kaasa võtnud väikese pikksilma, millega ta laeva komandosillalt tavatses kontrollida jooksva taglase kinnitusi mastides ja kortdingute sõlmede tugevust raadel.
„Lubage, parun,” sirutas sir Cockburn käe pikksilma järele. Inglise mereväeohvitser uuris pingsalt laval toimuvat, sättis pikksilma teravust.
Vaadeldes dekoratsioonidele maalitud merehädas laeva, meenus Krusensternile tentsik Jüri.
„Ei tea kas ta pääses eluga,” pomises Krusenstern endamisi.
„Kuidas palun?” ei saanud sir Cockburn Krusensterni sõnadest aru.
„Ah, ei midagi,” ohkas Krusenstern. „Võitluses prantsuse mereröövlitega Hudsoni lahes läks kaduma minu tentsik Jüri. Ei tea kas ta pääses eluga.”
Sir Cockburn peatas hetkeks pikksilma kruttimise, ja mainis siis pikksilma langetamata põlglikult: „Need prantslased on kuradi konnasööjad.”
Olles oma põhjaliku vaatluse lõpetanud, ulatas sir Cockburn binokli Krusensternile tagasi, sõnades:
„Laeva taglasega võib üldiselt rahule jääda, eks ta üks dekoratsioonide värk ole, aga mis puutub baleriinidesse, siis on Teil, härra parun, tuline õigus, ja ka šoti tantsud on temperamentsed ning imetlusväärsed.”
Teineteise kõrval istusid kaks tulevast admirali. Üks neist sai tuntuks oma kuulsa ümbermaailmareisiga aastatel 1803 – 1806, teine aga paistis silma Suurbritannia-Ameerika sõjas ehk niinimetatud Ameerika teises iseseisvumissõjas aastatel 1812-1814.
24.augustil 1814 tungis Inglise admiral sir George Cockburn oma ekspeditsioonikorpuse eesotsas Washingtoni, pistis Kapitooliumile tule otsa ja põletas maha Valge Maja. Aga enne sellele tule otsa pistmist olevat ta tõstnud presidendi majas klaasi „Little Jemmy” ehk väikesekasvulise presidendi James Madisoni terviseks ning lahkumisel pistis hõlma alla roosa istmepadja leedi Dolley Madisoni kiiktoolist. Aga sinnani oli veel aega; nüüd aga vaatasid noored mereväeohvitserid etendust, mis kogus üha enam hoogu.
Vaatajatele jätsid sügava mulje kuulsad lennud, mida ulatuslikult kasutati Didlo ballettides. Erinevalt varasematest, üksikutest ja olemuselt naiivsetest lendudest, võttis Didlo kasutusele tantsulised grupilennud. Nõiad laskusid kõrgusest lavale, ja, tantsides mõned taktid, tõusid jälle kõrgusse lava teises ääres. Nõiad keerlesid ja lendlesid üle lava. Tolle aja tehnika juures said need keerulised lennud võimalikuks ainult tänu
lavatööliste osavusele; kaasa aitas ka nõrk valgustus, mis varjas köisi ja talisid. Erakordselt huvitavate dekoratsioonide ümberpaigutus toimus sellise kiirusega, et tekitas hämmingut ja imestust.
Krusenstern võrdles endamisi neid tehnilisi trikke ja dekoratsioonide vahetusi purjelaeva taglastuse ja selle käsitsemisega ning muheles kiitvalt. Lavatöölised sebisid hämaras lavanurgas edasi-tagasi ja tõmbasid üle talide heidetud köisi, justkui madrused tormiga võitleval purjelaeval. Ta pöördus sir Cockburni poole:
„Sir Cockburn, te näete neid köietõmbajaid? Taolised kuluksid meie laevale madrustena marjaks ära.” Sir George Cockburn puhkes lõbusalt ja häälekalt naerma, pannes kõrvalloožis istujad pahaselt kulmu kortsutama.
Adam von Krusenstern jälgis etendust vaimustusega. Samas aga tekitas kogu etenduse kulg temas hämmeldust ja veidike võõristust. See erines oluliselt Peterburgi Ermitaaži Teatri etenduste õhkkonnast. Peterburgis valitses etendustel selgelt rõhutatud suursugune, aupaklik, isegi pühalik meeleolu. Etenduse kestel kostus ainult haruharva vaoshoitud aplausi, et mitte segada näitlejaid või katkestada vaatajate süvenenud kaasaelamist. Aga Londoni teatris toimus kõik hoopis teisiti. Vaatajad ei hoidnud oma tundeid tagasi. Aplaus kestis kogu etenduse kestel peaaegu vahetpidamata – igaüks tervitas aplausiga neid stseene, mis talle meeldisid. Parteris istusid kõrgetes silindrites härrasmehed, nende kõrval sulgedega ehitud kübarates daamid. Mehed suitsetasid sigareid, puistates tuha jalge ette põrandale. Päris lava ääres olid põrandal istet võtnud igat masti teatrifännid, kes elasid etendusele tormiliselt kaasa ja aplodeerisid vahetpidamata. Mõned neist üritasid baleriine haarata kostüümiservast ja kippusid ronima lavale. Nii mõnigi vihast tulipunase näoga soliidne härrasmees ei suutnud ennast enam talitseda ja koputas jalutuskepiga valjult vastu põrandat.
Ballett lõppes kaunite šoti tantsudega.
Balletile sai osaks tohutu edu, vaatajat tervitasid Didlot, Rozat ja teisi osatäitjaid tormilise aplausiga.

Neljateistkümnes peatükk. Indiaanlased jälitavad koiotti. Hundid kõnnivad Georg Kruze jälgedes. Georg vajub läbi järvejää. Rändurid jõuavad Ontario järve äärde.

1797. aasta jaanuar oli kärekülm. Lund oli sadanud rohkesti ja paks tuhklume kiht oli poolenisti onni enda alla matnud. See muutis onni soojaks ja õdusaks. Aga väljas oli olukord hoopis teine. Ligi poolemeetrine tuhklumi varjas iga metsloomaraja, rõhus põõsad maadligi ja painutas puude oksi. Lõikav, okastena terav põhjatuul näpistas ja torkis näonahka, tungis hirvenahkse kuue alla ja kippus jalasäärte kallale; sellise ilmaga aitasid ainult karunahksed püksid.
Ligi kaks nädalat oli ööd ja päevad sadanud põhjatuulest aetud viltust kuiva teralund. Veebruaris tõmbus hall taevas heledamaks ja öösiti silmitses allolevat valget maailma tuhmkollane kuu. Kõik märgid näitasid, et läbilõikava tuule, tuisu ja käreda külma eest peidus olnud loomad olid asunud liikvele; pikk nälgimine oli juba muutunud väljakannatamatuks. Jänesed liikusid vilkalt aasadel ringi, lumele jäänud jäljed reetsid nende asukoha nii inimesele kui ka jänest jahtivale kiskjale, koiotile. Aga koiotid olid kadunud. Koiottide kadumises oli kahtlemata oma põhjus, ja selleks oli innaaeg. Jooksuajal hoiduvad koiotid kokku, liiguvad karjas ja jahivad koos ega puuduta midagi, mis ei pärine nende endi tapetud saagist.
Urisev Karu mõõtis tomahoogivarrega lume sügavust ja vangutas murelikult pead. Püüniste asetamine sügavasse lumme võis pähe tulla ainult sellele, kes ei tunne metsaelu saladusi, lisaks kõigele, oli koiottidel innaaeg. Nüüd, kus taevas oli selginud, tuli tõrjuda koiott tihnikust hõredalt kasvavate puude vahele ning siis jääda visalt tema kannule, kuni füüsiline kurnatus talle saatuslikuks saab. See võitlus oli võrdselt raske mõlemale: jälitajale ja jälitatavale, inimesele ja loomale ning võitis see, kes oli tugevam ja vastupidavam.
Väle Hirv ja Urisev Karu suundusid läbi hõreda nulumetsa kõrgemal künkanõlval kasvavate põõsaste poole. Harva võis kohata siledal ja puutumatul lumepinnal sügavaid põdrajälgi. Jahimehed jõudsid esimese tihnikuni, tegid suure ringi ümber põõsaste, kuid kõikjal võis näha ainult jänesejälgi. Väle Hirv ja Urisev Karu sumasid ähkides läbi paksu lume edasi, mäenõlval paikneva suurema võsastiku suunas.
Kõrge võsa oli tihe nagu preeriarohi ja ta oksad olid paksu lumekorra all lookas. Väle Hirv ja Urisev Karu tegid tihniku ümber peaaegu täisringi ja äkki märkasid põõsa alt väljunud üksiku koioti jälgi. Jäljed olid värsked, justkui oleks loom tulijaid märganud või tundnud nende lõhna ja põgenenud.
Käpajälgede suurus ja hüpete pikkus ütles jahimeestele, et tegemist oli täiskasvanud, tugeva koiotiga. Nüüd tuli koiotti pidevalt jooksus hoida, et teda väsitada, teda nüristada ja kaitsvast tihnikust eemal hoida. Järgnevalt toimus tihnikus pidev ja halastamatu jälitamine, jälgede peitmine, ekslemine, kuid indiaanlased leidsid kiiresti jäljed üles ja tagaajamine jätkus. Lõpuks oli koiott sunnitud peitusemängu lõpetama ja liikus mööda jäneserada, mis teda kandis. Aga visalt koiotti piiravad jälitajad peletasid ta jäneserajalt kõrvale ja koiotil tuli jällegi sumada sügavas lumes.
Jahimeeste ees olevad põõsad, mis jooksva koioti puudutustest alles õõtsusid ja lund puistasid, näitasid selgesti põgeneja lähedust. Ta oli suundunud künkale, et uuesti pääseda kõrgemal olevatele jäneseradadele. Väle Hirv ja Urisev Karu järgnesid talle visalt ja väsimust tundmata.
Kas taoline jaht tasus ennast ära? Kõigepealt oli see jaht, ja kui see oli alanud, ei olnud tasuvus seejuures enam peamine. Aga kuna paksu lume tõttu püünistest enam mingit kasu ei olnud, ning kui indiaanlased siiski tahtsid koiotinahku venituslaudadele tõmmata, oli taoline jaht nahkade saamiseks ainus võimalus.
Koioti hüpped olid nüüd märgatavalt lühemad ja sageli tegi ta lühikesi peatusi. Urisev Karu ja Väle Hirv olid teda jälitades pidanud silmas lühemaid ja otsemaid radasid. Jälitajad olid oma teekonda püüdnud igatpidi lühendada; koiott aga, püüdes neid eksitada ja segadusse ajada, tegi ringe, põikles siia-sinna, edasi ja tagasi ja oli seetõttu läbinud oluliselt pikema vahemaa, ja see saigi talle saatuslikuks – nüüd oli ta väsinud. Koioti hüppejäljed olid lühikesed, ta eksles segaduses siia ja sinna, suutmata enda päästmiseks enam midagi ette võtta. Lõpuks märkasid jälitajad saaki päris enda ees – koiott hüples lumes üles-alla, paljastas hambaid ja urises kähisevalt. Ta oli otsustanud avaldada vastupanu, ta oli valmis viimaseks võitluseks. Aga võitja oli nüüd juba ette ära määratud. Inimese küünteks ja hammasteks, millega saaki tabada, oli tema püss. Urisev Karu tõstis püssi ja tulistas.
Georg Kruze tuli parajasti järveäärsest metsast, kus ta oli käinud ilvesepüünist vaatamas. Alatasa võis kuusiku serval näha ilvese jälgi, kes hiilis jäneseid, luuras ja ootas, et siis äkilise hüppega jänes pikali paisata ja hambusse haarata. Kruze oli oma püünise seadnud ilvese ja jäneste jälgede ristumiskohale ja peibutiseks selle juurde toore lihatüki pannud. Juhuks, kui ilves oli püünisesse sattunud, oli Kruze kaasa võtnud tomahoogi, et sellega saagile lõpp teha, püssi aga oli ta jätnud onni. Ilvest polnud, püünis oli puutumata. Õhtupoolik oli hiline, veebruaripäike oli veerenud madalale ja Georg suundus tagasi onni poole. Ta sumas läbi paksu lume, pikkamisi andis tunda väsimus. Kruze pead ja nägu kattis peaaegu täielikult Päikesekiire õmmeldud karbus, mis oli ääristatud pehme ondatranahaga ning jalas olid põlvini ulatuvad säärised ja ondatranahaga ääristatud hirvenahksed mokassiinid. Kruze laskus kuuskedega kaetud nõlvakust all järvele, et otse üle järvenurga liikuda onni poole. Ta liikus tagasi vaatamata, kuigi üsna varsti ta ei olnud enam üksi.
Metsast tuli jääle neli hunti. Nad peatusid hetkeks metsaserval ja jälgisid järvel liikuvat kogu, sirutasid koonud ette ja nuusutasid. Seejärel asusid hanereas, vaikselt, ilma ainsagi häälitsuseta järgnema Georgile, olles temast ainult paarisaja meetri kaugusel. Kaks neist olid mustad ja kaks hallid. Kruze ja huntide vahemaa vähenes; nüüd oli see veel ainult sada meetrit. Hundid liikusid hääletult nagu viirastused, pehme lumi jalge all summutas nende samme. Hundid jõudsid üha lähemale, vahemaa jälitajate ja jälitatava vahel oli vähenenud paarikümnele sammule.
Kruze liikus aina edasi, märkamata, et hundid olid teda jälitama asunud. Siis Georg peatus, et veidi hinge tõmmata, või tunnetas ta alateadlikult ohtu. Ta pöördus ringi, nägi hunte ja tardus liikumatult paigale. Nüüd oli tähtis mitte sattuda paanikasse, mitte tormata, vaid liikuda rahulikult mööda järvejääd edasi. Hunt tunnetab põgenejat, võib-olla annab sellest teada jälitatava hirmulõhn või midagi muud, mis huntides jahikirge üles kütab. Põgenejat jälitades muutuvad hundid pööraseks, nende jahiinstinkt saavutab haripunkti ja hundid ründavad, olenemata sellest, kas tegemist on inimese või loomaga.
Kruze liikus mööda järvejääd edasi. Ta sumas läbi paksu lume, rahulikult ja ühtlaselt, vaatamata kordagi rahutust reetvalt üle õla tagasi. Tema järel tulid ikka veel hanereas neli tugevat hunti, kelle lõualuud on võimelised ühe hammustusega hirve sääreluu purustama; nüüd oli seljataga juba kuulda huntide ärevat lõõtsutamist. Kruze pigistas peos tomahoogi käepidet – iga hetk võis selja tagant alata huntide rünnak. Järve kaldani oli jäänud veel pisut enam kui kolmkümmend sammu ja siis algas tihe põõsastik. Põõsastik oli huntidele sobiv paik saagi murdmiseks. Parajasti siis, kui Kruze otsustas ringi pöörduda, näoga huntide poole ja esimesena rünnata, kostis peaaegu tema kõrva ääres püssipauk; tundus, justkui oleks keegi Kruze sihikule võtnud ja päästikule vajutanud. Georg pöördus välkkiirelt püssipaugu suunas – Väle Hirv astus naerusel näol põõsaste tagant välja, tema püssitoru otsast kerkis veel väike suitsunire.
„Tore hunt,” sõnas Väle Hirv. „Ma jälgisin neid juba tükk aega.”
Kruze vaatas selja taha – vähem kui kahekümne sammu kaugusel lamas lumes must hunt. Tema kolm kaaslast aga põgenesid oma jälgi mööda tagasi ja kadusid metsa.
Veebruarikuu oma lumetuiskude ja lõikava tuulega sai läbi. Päike sätendas pimestavvalgel lumekattel pea talumatu eredusega, taevas helkis puhtas sinas ja ainult tume metsaviir lagendiku ümber eraldas maapinna helendavat valget pilvitu taevaavaruse jäisest sinisest. Metsast kostis rähnide väsimatut toksimist, linnud olid muutunud erksamaks. Õhus võis juba vaevu-vaevu tunda kevadet. Aga märts on talve ebakindel kuu; ta on lahke ja petlik, sõbralik ja salakaval: hommikul paistab päike, õhtul katab tormituul viimse kui ühe jälje. Tuul puhub kord lõunast, mahedalt ja paitavalt, ootamatult aga pöördub vastupidisesse suunda, ja nüüd puhub läbilõikav ebasõbralik põhjatuul. Õhtul uinuvad rändurid punase sooja loodetaeva kumas, ärkavad aga pakaselise halli taeva all. Märtsikuu peale ei saa kunagi kindel olla.
Aasta kõigist kuudest on märts see, millega tuleb olla ettevaatlik. See on justkui kapriisne naine: lootustandev, kirglik, aga ääretult muutlik. Märts muutis ka jahipidamise raskeks, kuna algas jääkoorikuaeg. Kestev soojus sulatas ülemise lumekihi, öine hammustav pakane aga külmutas selle koorikuks. See kiht oli liiga õhuke, et inimest kanda, jalad vajusid praginal sellest läbi ning jahiloomad jooksid minema, enne kui kütt laskekaugusele jõudis.
Kõrgejalgsed loomad kannatasid sellel ajal väga. Hirvedel ja põtradel läks samuti nagu inimestelgi, sest ka nemad vajusid läbi killuneva jääkatte ja veristasid seejuures jalgu. Igal pool metsas võis sel ajal näha verest punaseks värvunud teravate servadega jälgi ja mõnikord leiti isegi hukkunud looma jäänused – sarved, paar konti ning mõned kõõluste- ja naharibad.
Huntidel ja rebastel olid nüüd head päevad. Nende laiadele karvastele käppadele ei teinud jääkoorik midagi; nad ajasid haavatud hirve taga, kuni see nõrkes, ja sõid oma kõhud täis. Ühelgi kuul ei saanud nad nii palju õgida kui nüüd, jääkoorikuajal. Igal ööl kostis metsast huntide kähisev haukumine ja ängi tekitav ulumine. Hundid pidasid nüüd oma pidu, toidulaud oli lookas.
Erinevalt huntidest, tuli ränduritel oma toidulaua eest hoopis rohkem vaeva näha, ja asi polnud mitte ainult toidulauas; oli tarvis soetada elamiseks vajalikke asju, majapidamistarbeid, püssirohtu ja tina, ka mõned dollarid rahatähtedes läksid asja ette. Aga seda kõike võisid anda põhjamaa laantes ainult karusnahad. Ükskõik millist tujukust ka ilm üles ei näidanud, ei tohtinud unustada, et märtsis tuleb olla tuulisel järvejääl – märts on ondatrate püüdmise kuu.
Oli võrdlemisi soe, päikesepaisteline hommik, kui Mackenzie, Georg Kruze, Must Kotkas, Öökull, Väle Hirv ja Urisev Karu ning Päikesekiir püünised üle õla heitsid ja järvele suundusid. Neid pajuvitstest punutud püüniseid olid nad meisterdanud jaanuaris, kui jäine arktiline tuul rabistas peent jääkristallide segust tuisklund vastu onni seinu ning külm ei lasknud ninagi onnist välja pista. Jalge alla olid nad kinnitatud räätsad, mis hõlbustasid sügavas lumes liikumist, kuid vaatamata sellele, oli edasijõudmine armetult aeglane. Järv, kuhu kavatseti püüniseid seada, asus onnist kaks kilomeetrid ida pool.
Järve kattis peaaegu meetrine lumi, mille alla, vana jää peale võis olla tunginud vesi. Paksu lumega kaetud jää on reetlik, tema all võivad asuda varjatud õhuaugud ja igaüks, kes riskib räätsasid kasutamata jääle minna, riskib jääst läbivajumisega.
Ehkki järv oli paksu lumega kaetud, ulatusid ondatrapesade tipud lumest välja. Jahimeeste ülesanne oli ondatrapesad lahti kaevata. Kui paarkümmend püünist oli paigas, maeti pesad jälle lumega kinni ja sumati rajadel tuldud teed tagasi, et siis hommikul tõtata saagi järele. Kui hommik tuli selge ja särav ning tõotas päevaks päikesepaistet ega puhunud põhjatuul, siis võis ondatrapesad avada, öise saagi püünisest välja võtta ja püünised uuesti töökorda seada. Käreda külmaga aga tuli püünised sisse jätta ja oodata, kuni soojemaks läheb. Aga mitte ükski indiaanlane ei talu mõtet, et mõni karusloom peab püünises kaua vaevlema, kui tema elu on võimalik kiiresti lõpetada. Mõnikord jäid ondatra ja püünis mõlemad jää alla kõrkjate vahele kõvasti kinni ning siis tuli käised üles keerata ja paljakäsi külmas vees püünis vabastada. Püünise lahtiharutamiseks kulus paar minutit, aga käe veest välja võttes muutus see õhu käes otsekohe täiesti tuimaks.
Õhtupoolikuks oli Georg Kruze koos saagiga ära korjanud hulga püüniseid. Väsimus andis tunda, rasked ja kohmakad räätsad tegid liikumise veelgi vaevalisemaks. Kruze peatus ja astus räätsadelt maha ja heitis need õlale. Nüüd sumas ta läbi lume, räätsad, ondatrad ja püünised õlal. Äkki lumi ta jalge alt kadus ja ta oli rinnust saadik vees.
Georg Kruze viskas oma kraami kindlale jääle ning hakkas ägedalt kätega vehkides ja pooleldi ujudes, pooleldi sumades edasi liikuma justkui kuumal suvepäeval tiigivees kärbeste vastu võitlev hirv. Kuid jää murdus iga kord, kui ta sellest kinni haaras. Öökull ja Must Kotkas tõttasid ligi, puistasid koti kähku ondatratest tühjaks, heitsid räätsadele kõhuli ning heitsid kotiserva vees rabelevale Georg Kruzele. Mõne hetkega oli Kruze jääaugust välja tiritud.
Öökull võttis hädalise oma turjale, Must Kotkas korjas kokku laialipillatud esemed ning koos pisteti metsa suunas jooksu. Hetkegi viivitamata korjasid indiaanlased männikust kuivi oksi ja läitsid lõkke. Lõke seati Kruze ette ja taha ning külgedele. Varsti istus ta lõkke sees, justkui tervelt praetav karukere.
Lõkke äärde ruttasid Väle Hirv, Urisev Karu ja Mackenzie. Kruzel kästi ennast alasti võtta ja igaüks andis talle selga mingi kuiva riietuseseme. Kruze kargas lõkke seest välja ja asus kiiruga ümber riietuma. Päikesekiir ulatas talle kateloki tulikuuma teeveega.
Järgmisel päeval oli Georg Kruze jälle jalul. Vastu õhtut luusis ta üksinda lagendikuäärses metsas, püss seljas, pilk luuramas põõsaaluseid ja puuoksi, nägemata siiski ainsatki lindu või looma. Mitmeid päevi oli petlik päike paistnud ja lumevaipa sulatanud. Öine pakane külmetas sulavee õhukeseks jääkoorikuks, mis igal sammul jalge all ragises ja praksudes murdus. Värske kohev lumi kattis jääkihti, kuid mitte küllalt paksult, et sammude müra summutada.
„Pole midagi teha,” mõtles Kruze õhtu eel tusaselt. „Metsloomad kuulevad samme juba kaugelt!” Ta asus tagasiteele, lagendikul asuva onni suunas. Georg Kruze sammus parajasti läbi tiheda põõsastikuga tammepuistu, kui ta silmad paaril üksikul pukspuumarjal peatusid. Sarlakpunaselt särasid kirsisuurused marjad lumest – päike oli nad välja sulatanud. Ta vaatas teraselt: viljade kõrval olid näha jäljed. Pesukaru? Muidugi, ainult temal on säärased kokkusurutud küüned. Georg liikus mööda jälgi ja varsti seisis jämeda tamme ees, mille tüvel olid selgelt näha kriimud. Siin pidi elama pesukaru, kes ronides oma käppadega puu koort rebis. Georg tagus oma tomahoogiga vastu tüve, kuid miski ei liigutanud. Ta vaatas ringi, kuid pesukaru jäljed olid kadunud. Ootamatult oli alanud tugev lumetuisk ja raagus puuvõrude alla oli juba pugenud pimedus. Kruze pöördus minekule. Omaenda jälgi võis ta veel hästi näha, kuid varsti jõudis ta tammemetsas kohani, kus ka need kadusid. Lumi oli jäljed kinni tuisanud. Saabuv hämarus kustutas kõik oma ühtlase, kiiresti tumeneva hallusega. Georg Kruze eksles ringi, suutmata leida tagasiteed. Talle meenusid Mackenzie õpetused – männi ladvad on paindunud ida poole, puu oksad on lõuna poole kõige tugevamini arenenud ja sammal on ikka tüve põhjapoolsel küljel. Kuid siin see ei sobinud. Sambla järgi ei saanud suunda võtta, sest see oli lumekooriku all. Oksad näisid igal pool ühejämedustena, ükskõik kust küljest neid ka vaadata. Ja mändide ladvad osutasid kord siia, kord teisale. Just see tunnusmärk ajas teda kõige rohkem segadusse. Georg Kruze oli unustanud, et need reeglid kehtisid vaid üksikult kasvavate puude kohta.
Kaduva päeva viimases valguses avastas Georg Kruze ühe jämeda puu tuulealuses küljes suure augu, mis haigutas puu juurte vahel. Justkui varju otsiv loom ronis ta sinna sisse ja leidis kuiva koopa, kus polnud lund ja kuhu ta kössitõmbunult parajasti ära mahtus. Koopa põhjas oli oksterisu ja kuivanud lehti. Kruze varjas koopasuu okstega, tõmbus kägarasse ja jäi tukkuma. Veel enne unne suikumist kuulis ta, kuidas undav torm täie jõuga mässas.
Äkitselt äratas teda kopsimine vastu puutüve ja seejärel tõmmati koopasuud katvad oksad eest.
„Aitab magamisest,” sõnas Urisev Karu rõõmsalt, „lähme koju.”
Georg Kruze ronis neljakäpakil urust välja, justkui karu koopast. Peale Uriseva Karu olid teda otsima tulnud kõik reisikaaslased. Päikesekiir heitis Kruze õlgadele sooja nirginahkse sõba. Tagasiteel selgus, et ta oli ekselnud üsna oma onni läheduses, hämaras metsas koduteed leidmata.
Päevad möödusid. Igal õhtu loojus päike veripunasena läänekaare tumeda metsamüüri taha. Metsa taha vajunud päike valgustas veel kaua taevast, värvides hõredad pilvetriibud kollakaspunaseks, mis pikkamisi läksid sujuvalt üle hallikateks toonideks.
Talv oli peaaegu läbi, kuigi metsaalust kattis veel paks lumi. Jõejääle oli kerkinud sulavesi, jõgi valmistus suurveeks. Päev tagasi oli esimene kanada laglede parv üle onni lennanud. Kui lendavate laglede pead on põhja, sabad lõunasse suunatud, siis on kevad käes. Rändurid istusid onni ees puunottidel, ei teinud mitte midagi ja olid lihtsalt tänulikud, et talv möödas.
Üldkokkuvõttes ei olnud talv neid liiga halvasti kohelnud. Jaanuaris ja veebruari esimesel poolel olid nad jälitades tapnud viisteist koiotti. Neli koiotti oli jahimeeste eest ka pääsenud, neid üle trumbanud, kuid vahekord oli tublisti jahimeeste kasuks. Ja kümnedollarilisteks ümberarvestatult tähendasid viisteist koiotti sada viiskümmend dollarit, õigemini selle summa eest kaupu, rändureile hädavajalikke esemeid ja toiduaineid.
Hommikupäike ei olnud veel puulatvadest kõrgemale tõusnud, kui Kruze onnist väljus. Mackenzie istus juba onni kõrval puunotil ja naeratas omaette rahulolevalt ja enesekindlalt. Ta sättis onni ette lõket üles. Päikesekiir asetas lõkke kohale paja, et soojendada lumevett. Aegajalt Päikekiir naeratas Mackenziele. Georg Kruze pööras ohates pilgu kõrvale, tundes veidike kadedust Mackenzie ja Päikesekiire õnne üle. Nädal tagasi oli neile sündinud poeg. Nimeks pandi Lõvi. Päikesekiir ei teadnud taolise nime tähendust ega tundnud lõvi, seetõttu oli ta esialgu võõrapärase nime vastu, soovides poisile mingit kodumaisemat nime – Julge Karu, Kotkasilm või midagi taolist. Kuid Mackenzie näitas Päikesekiirele plekktoosi, milles oli olnud inglise tee ja sellel ilutses uhke kähara lakaga isalõvi. Päikesekiirele hakkas taoline loom meeldima esimesest pilgust ja ta nõustus õhinaga.
Ühe vana kuivanud puu ladvast kostis rändrästa hommikune äratussignaal ning pool tosinat isast laanepüüd astusid uhkeldades oma puurontidele ja hakkasid lähedal olevatele emalindudele naksutades armastuslaulu laulma.
Rändurid panid oma asjad kokku, sidusid nahavirnad pakkidesse, võtsid varustuse selga ja hakkasid astuma. Päike oli juba kõrgemale kerkinud, kuuseokstelt õhkus kevadist värskust. Kogu metsaalust täitis kirjeldamatult kerge, algava elu hingus. Rändurid sammusid hanereas puude vahel, suundudes otse lõunasse. Hiljem pöördusid nad suures kaares läände ja siis uuesti lõunasse. Kui nad niimoodi metsas sammusid, oli neil harva üksteisele midagi öelda. Vestlust hoiti ajaks, mil päevane rännak on lõppenud ja saab end laagrilõkke ääres lebades välja sirutada.
Mackenzie astus ees, püss laskevalmilt käes. Tema järel sammus Päikesekiir, hoides süles väikest pampu, milles vaikselt häälitses Lõvi. Nende järel sammus Georg Kruze, seljas suur kott pottide ja pannide ning muude majapidamistarvetega. Indiaanlased ei pidanud taolise naiserahva kraami kandmist mehele sobivaks, kuid Georg Kruze ei näinud selles kandamis midagi ebasündsat. Kruze järel tulid Väle Hirv ja Urisev Karu ning Must Kotkas ja Öökull. Kumbki paarisrakend vedas enda järel äsjameisterdatud kelku karusnahakoormaga. Koorma otsa olid indiaanlased kinnitanud kanuu, sest ilma selleta oleks edasine rännak osutunud võimatuks. Päeva õhtusse kaldudes jäädi laagrisse mingi nimetu järve kaldale, millest põhja suunduvad lagled rahulolevalt kaagutades üle lendasid. Lagendikule püstitati väike onn Päikesekiire ja pisikese Lõvi jaoks. Sel ajal kui Päikesekiir õhtusöögi valmistamiseks ettevalmistusi tegi ning indiaanlased lõket üles seadsid, püüdis Georg Kruze järvest mõne haugi. Mackenzie aga uitas järve kaldal ja ümberkaudsetes põõsastes, otsides hirvede jälgi.
Õhtused tunnid laagritule ääres, metsade ja aasade keskel, olid kõige kaunimad ajad. Viltu maasse torgatud puuteivaste vahel susisesid ja särisesid praeviilud, lõkkest lendavad sädemed keerlesid, lõkketuli helkles kaunilt kõrgetes kuuse ja männilatvades.
Ööd olid juba soojemad, võimaldades karunahka mässituna magada lageda taeva all. Kui siis lõke kustus, lamas Georg veel kaua ärkvel. Harjumatu avarus vilkuvate tähtede all tungis vaikse kuulatleja hinge. Ta mõtles Mariele ja oma kodule Hagudis. Georgi silme ette kerkisid ema ja isa ning õed ja vennad. Aga siis mõttelend katkes: üle puulatvade libises tasane tuulehoog, seejärel kostis hirve häälitsus ja lõpuks kajas huntide kauge ulumine üle tumeda metsa.
Mida kaugemale lõuna poole rändurid jõudsid, seda ühetoonilisemaks muutus ümbrus. Metsad hõrenesid, künklik maastik andis maad ääretule laudsiledale rohkete soode ja rohumaadega tasandikule.
„Homme oleme suure taevasinise vee ääres,” sõnas Mackenzie ühel õhtul. Kust ta seda teadis, jäi ebaselgeks, sest miski ei osutanud suure vee lähedusele. Aga järgmise päeva lõuna paiku väljusid nad äkki metsast laiale rannale. Tugev tuul võttis rändureid vastu. Georg Kruze vaatas hinge kinni pidades veevälja, mille kõrged lained vastu kallast kohisesid. Ta oli kuulnud suurtest järvedest Ameerika keskosas, kuid see siin oli ju lausa ookean! Valged vahuribad veeresid silmapiirilt lähemale, rullusid üle laineharja ja valgusid rannaliivale laiali. Georg kuulis kajakaid kisamas päikese käes säravate pilvede all, mis olid niisama kaugel nagu valgete laineharjade tuulest tagakihutatud voogamine. Ta oleks otsekui jõudnud koju, oma armsa põhjamaise Läänemere kaldale. Rändurid olid jõudnud Ontario järve äärde.
Öösel otsisid nad varju kaldaäärses metsas. Hommikuks oli tuul vaibunud. Tugev järellainetus veeres üle järve ja paiskus vahutades ja pritsmeid lennutades rannale. Ääretu veteväli läikis taevasiniselt, selle kohal ujusid tihedad, juba pisut valgemaks tõmbunud pilverünkad. Ranna ääres, veeloikudes siples loendamatul hulgal kalu, keda torm oli sinna paisanud ja keda linnud nüüd ära kandsid. Päikesekiir oli leidnud kaks erakordselt suurt lõhet ja asetas need lõkkekohale küpsema.

Viieteistkümnes peatükk. Rändurid saabuvad külalislahkesse Päikeselise Vilja külla. Suhkrukeedukuul kogutakse vahtramahla. Kalapüük. Põllutööd.

Enne keskpäeva astus metsalagendikule indiaani tütarlaps. Ta jäi rändurite laagriplatsist kümnekonna sammu kaugusele seisma ja teretas irokeesi keeles; rõhutatult viisakalt, kuid külmalt. Ta kandis rohkete narmastega ilustatud hirvenahast sõba ja põdranahast seelikut ning samast materjalist mokassiine. Juuksed langesid pikkade mustade patsidena ta õlgadele ja seljale ning olid kammitud lahku madala sileda lauba kohal, pehmendades silmade ilmet. Tütarlapsel oli peente näojoontega piklik nägu, teretamisel välgatasid ta ühtlased valged hambad. Ta hääl oli tasane ja mahe, nagu kõigil indiaani naistel. Ta tõmmul näol võis margata kerget punastust, silmades aga helkles elevus ja arukus.
Urisev Karu tõusis ja lähenes külalisele. Nad vestlesid midagi omavahel, seejärel kadus indiaanlanna uuesti metsa.
„Ees irokeeside küla. Meid võetakse vastu sõbralikult,” sõnas Urisev Karu, pöördudes Mackenzie poole.
Lõke kustutati ja asuti teele, irokeeside küla suunas. Terve pärastlõuna liikusid rändurid piki Ontario järve kallast lääne suunas. Seejärel pöörduti sisemaale, ühe jõekese äärde, mis metsaga kaetud küngaste vahel lõuna poole voolas. Urisev Karu ja Väle Hirv asetasid kanuu vette ja rännakut jätkati mööda kiirevoolulist jõge, mis lookles madalate küngaste vahel. Jõekaldal kasvasid tihedate salkudena pajud ja põõsad, jõeäärseid aasu kattis paksu tiheda kihina mullune rohi.
Pärastlõunal märkas Georg, kuidas irokeesid elavamaks muutusid. Aerudki käisid kiiremini vette. Järsk mäenõlvak ulatus kuni jõeni välja. Selle taga laius metsa alt põldudeks vabastatud hiiglaslik lagendik. Põldudel polnud siin lõppu. Ühel lähemal künkal kasvas salk ploomi- ja pöökpuid ning väike kastanisalu, mille keskel seisid üksikud, pikad viilkatustega elamud. See oli Päikeselise Vilja küla.
Kanuu pöördus kalda poole. Kaldal istusid mõned indiaanlased ja püüdsid kala. Väle Hirv hõikas midagi irokeesi keeles. Tema kõrgetooniline hüüe kaikus vastu jõeäärsetelt puudelt. Kaldalt vastati; mehed, naised ja lapsed jooksid jõe äärde. Läbisegi vilksatasid kirjude palistustega särgid ja seelikud; tuhmjalt helkisid vasksed kaelaehted naiste helepruunil nahal ja kollased võrud paljastel käsivartel.
Naeru, hõiskamise ja hüüete saatel tühjendati kanuu, tõmmati kaldale ja pöörati kummuli. Uudishimulikud pilgud tabasid Georgi. Tema blondid juuksed ja sügavsinised silmad äratasid imetlust ja tekitasid iseäralikke tundmusi, kuid keegi ei tulnud talle liiga lähedale, isegi lapsed hoidusid eemale, et külalist mitte oma liigse uudishimuga tüüdata.
Ette astus veidi alla keskea naine. Naise nägu rääkis tema headest kavatsustest. Madala otsaesise ja laiade põskede vahel naeratasid kaks tumedat silma. Nösuninast ja topeltlõunast õhkus heasoovlikkust ja südamlikkust. See oli Kopramaja perenaine Päevalill. Millegipärast pühendas perenaine kogu oma tähelepanu esmalt Georgile. Külalised kutsuti majja. Georg astus üle kõrge lävepaku. Ukse taga vajus päikesepaisteline pärastlõuna korraga akendeta ruumi poolhämarusse. Hämaras majas oli soe, ninna lõi põlevate puude pisut vaigulõhnaline hingus.
Hämaruses sammus Georg naise järel, kes liikus puusi hööritades tema ees. Perenaine oli riietunud sinisesse särgitaolisse pluusi, mis ulatus talle põlvini. Mõne sammu järel Georg Kruze harjus hämarusega. Elamu ei olnud siiski valgustamata – katuseluugist tulevad valgusejoad segunesid hõõguvate puuhalgude kumaga, andes kogu elamu sisemusele veidi kummalise ja saladusliku ilme. Georg leidis end laiast koridorist, mis ulatus läbi kogu maja pikkuse ning vasakul ja paremal avanesid väikesed kambrid, justkui hobuselatrid Hagudi mõisa tallis.
Kuni külalised maja keskel põleva lõkke ääres istet võtsid, tõstis perenaine katlast suure kulbiga väikesi, kuivanud taimelehtedesse mähitud maisikukleid välja; võttis mähised ümbert ära ja valas päevalilleõli peale.
Öö hakul andis perenaine Georgile viipega märku astuda paremal pool asetsevasse ilma ukseta ruumi. Georg järgnes talle, kuid komistas kõrgel künnisel, mis eraldas kambrit vahekäigust. Perenaine haaras kärmelt Georgi käest kinni, hoides teda kukkumast. Indiaanlanna käe soe puudutus tekitas Georgis kerge südamevärina, justkui oleks äkitselt Marie puudutanud ta kätt. Perenaine osutas madalale lavatsile, mis asus kambri seina ääres. Georg heitis ennast pehmele karunahale. Vahekäigus kostus samme, ilmusid mõned lapsed, kes piilusid karunahal lebavad Georgi. Hetkeks sisenes ruumi koer ja tõmbas korraks keelega üle Georgi põse. Naaberruumidest kostis summutatud jutukõminat, mis muutus ikka vaiksemaks ja vaiksemaks… Ja siis vajus Georg tumedasse kuristikku. Möödunud päevade pinge ja väsimus vaibus raskesse unne. Ta ei märganudki enam, et keegi talle karusnaha pea alla lükkas.
Hommikul kogunes reisiseltskond jällegi ümber lõkke pikkmaja keskele. Mehed istusid lõkke ääres, mille suits rippus sinise loorina katuseluugi all Ukseavast paistev päikesevalgus mängles meeste tõsistel nägudel. Perenaine valmistas külalistele kerget hommikueinet. Ta sirutas käe üles madala lae poole. Talad olid ainult osaliselt kaetud laudade või punutud mattidega, nende vahelt paistis katus. Lae all olevatelt lattidelt rippusid kuivatatud taimede kimbud, maisitõlvikud ja loomakõõluste puntrad.
Perenaine võttis lae pealt ühe roost punutud korvi. Kostis kausside ja puulusikate klõbinat. Perenaine kohmitses hämaras nurgas ning pistis siis iga ränduri pihku suure maisileiva viilu, millel läikis rasv. Miski ei jäänud Georg Kruzele tema esimestest päevadest Kopramajas selgemini meelde, kui see leivaviil, millele perenaine oli määrinud paksu korra karurasva.
Terve hommikupoolik kulus külalistel oma võõrustajate elamisega tutvumisele. Seda näidati uhkusega, nagu seda on teinud alati ja igal pool oma talu peremehed. Lõuna ajal ulatas perenaine igale külalisele kausi maisitangudest ja lihast pudruga. Külalised võtsid lusikad pihku ja asusid isukalt sööma, kuid pudrust jagu saada oli võrdlemisi raske – lusikas mahtus oma suuruse tõttu vaevalt suhu. Lusika valmistamisel ei oldud tähelepanu pööratud mitte niivõrd tema otstarbekusele, kuivõrd ilule. Selle vars oli peenelt nikerdatud, kujutades kaunist lindu.
Aukohal istus Päikeselise Vilja küla pealik ja Kopramaja peremees Suur Põdrasarv. Tema juustesse oli pistetud kuus suurt kotkasulge. Kui söömine oli lõpetatud, asetas pealik lusika kõrvale ja jäi mõttesse, justkui tänupalvust pidades. Pealiku kõrval istuv indiaanlane toppis suure agarusega piibu tubakat täis, pahvis mõned korrad ja ulatas piibu pealikule. Ülejäänud mehed otsisid samuti piibud välja. Aeglaselt, pühalike nägudega toppisid nad piibud täis, läitsid põlema ja tõmbasid vaikides pikki mahve.
Õuest kostis selgesti eraldatavat kahekordsete löökidega kolkimist. Läbi lahtise ukseava nägi Georg maja ees kahte naist seismas õõnsa paku juures, milles nad puust nuiadega kordamööda tampisid: toks-toks, toks-toks. Naised uhmerdasid maisi, tehes ettevalmistusi õhtusöögi keetmiseks. Georg Kruze libistas uuesti silmad üle seinte. Nähtavasti oli terve maja tehtud suurtest puukooreplaatidest, mis olid seotud lattidest ja postidest sõrestikule. Kuskilt ei paistnud pragusid.
Uhmerdamine lakkas. Varsti pärast seda vilksatasid vahekäigus perenaise sinine särk ja valge otsmikupael. Kostsid sõbralikud sõnad ja tuli hakkas katla all praksuma. Georg vaatas hardunult auru, mis koos suitsuga katuseluugist välja keerles, ning talle meenus kodune köök Hagudis, ema köögis, pliidisuu ees puupakul istuv isa ning tema ümber Georgi väikesed õed ja vennad.
Juba teisel päeval asus Georg omal käel osa võtma väiksematest majapidamistöödest. Korjas metsast kuivi puid ja kandis need lõunapoolsesse koridori otsa tagavaraks; kõigepealt pöökpuud, vahtrad, hikkoripuud ja tammed, sest need põlesid suurema praksumiseta ja vähese suitsuga. Jalakat, kastanit, mändi ja seedrit ei näinud Päevalill kuigi hea meelega, sest need andsid liiga palju sädemeid ja võisid kergesti maja põlema süüdata.
Selles majapidamises ei olnud ainult tavalised indiaanlaste elutarbed. Tule juures nägi Georg suuri liikuva sangaga messingpadasid, panipaikades raudvitstega vaate ja enamiku meeste käes tulekivilukkudega püsse ning nahktaskuid tinakuulide ja püssirohuga. Ilmselt käisid mööda maju kaupmehed, kes kõiki neid asju karusnahkade vastu vahetasid, või oli kogu see kraam saadud kaubapunktist vahetuskaubana.
Päikeselise Vilja külas asus rida pikki maju, nende vahel põõsastega kaetud maalapid. Küla väljad moodustasid hiiglasliku poolsõõri, mida ümbritses mets. Ainult paremal pool polnud põlde, sest seal alanes maapind laugjaks aasaks. Küla taga, künkaserva all, voolas väike selgeveeline oja, mis vanade muhklike tüvedega tammede all suundus jõkke. Oja juurest viis teerada avarale nurmele. Seal asusid väikesed maalapid, mida iga naine omaette haris, niipea kui klanni ühised põllutööd olid tehtud.
Kevad tungis hoogsalt Ontario järve kallastele, peletades talve üha enam põhja poole. Edelatuul sulatas lumekatte ja aaronikepi tugevad võrsed tungisid läbi maapinnal lamavate eelmise aasta surnud lehtede.
Küla läks elevile. Inimesed olid tüdinenud talvisest vangistusest, maisikimbud kadusid aegapidi katuse ja lae alt ning pime maja näis avarduvat ja sirutuvat. Suured jalakakoore rullid rändasid naiste seljas majadesse. Neist valmistati mahla kogumise anumaid. Mackenzie näitas Georgile, kuidas kooretükke anumateks painutada ning kahekorra murdmise teel kokku liita..
„Koores ei tohi olla ühtki auku ega pragu, muidu tilgub mahla liiga palju välja,” selgitas ta õpetlikult.
Suhkrukeedukuu seisis ukse ees ja algas mahlaaurutamise aeg. Majas oli selleks otstarbeks varuks kolm suurt vaskkatelt, mida Päevalill hoolikalt puhastas. Mehed otsisid kokku kõik võimalikud nõud – kasepuust karbid, nahkkotid ja väikesed vaadid, mis veel mõnest kaubaretkest saadik siin ja seal vedelesid. Kui saak on rohke, pole ükski anum liigne.
Külal oli oma vahtrasalu, mis asus ühepäevase teekonna kaugusel idas. Ühel hommikul laoti hobustele suhkrukeetmiseks vajalikku kraami. Päikesekiir oli pisipoisi sülle võtnud, seisis hobuse nina juures ja silitas tema kaela, pistis hobuse mokkade vahele maisileiba ja vaatles hobust suure imestuse ja vaimustusega. Päikeselise Vilja külas nägi Päikesekiir oma elus esimest korda hobust. Ta oli üllatunud, et nii võimas loom võis olla nii sõbralik. Veelgi enam pani teda imestama asjaolu, et see tohutu loom lubas isegi endale selga istuda ning kandis inimest, justkui kuuluks see tema keha juurde.
Kirved, pajad, karbid, vaibad ja püssid laaditi hobuste selga ning terve küla asus liikvele, suundudes vahtrametsa. Koju jäid ainult vana ja need, kes ei tundnud end päris terved olevat. Teistega ühes reas sammusid ka Mackenzie ja tema reisikaaslased. Päikesekiir väikese Lõviga jäi siiski koju.
Pilvitus, helesinises taevas leekis keskpäevane päike heledalt ja silmipimestavalt. Pika voorina liiguti edasi, üle kinkude ja aasade, läbi metsatukkade. Aeg-ajalt satuti sulanud lumest tekkinud veeloikudesse ja ületati sulaveest paisunud ojasid. Enne päikeseloojangut jõuti kohale. Vahtrametsa varjus kössitasid kaks okstest ja puukoorest kokkuseatud viilkatusega hütti – keedukoda, milles mahla siirupiks keedeti, ja elamu, kuhu suhkrukogumise ajaks elama asuti. Elamu põrand kaeti värskete kuuseoksega ja nende peale laotati karunahad. Hüti ette seati üle lõke ja valmistati õhtusööki. Juba hämardus, kui välised toimetamised viimaks lõpule said. Mahlaaurutajad kobisid onni, mehed, naised ja lapsed segamini ja heitsid karunahkadele, et siis varahommikul tõusta ja asuda mahla kogumiseks ettevalmistusi tegema.
Juba varahommikul kajasid puutüvede vahel laste hõisked. Naised pühkisid mahla aurutamise onnist lume ja kuivanud lehed välja ning mehed raiusid küttepuid, sest mahla aurutamiseks vajati puid, puid ja veelkord puid. Ainult sel puhul said naised meestelt abi, kuna muidu oli kütte muretsemine ainult naiste töö.
Keskpäevaks olid ettevalmistused tehtud. Kõik kogunesid vägeva vahtra ümber. Lõke leegitses juurte vahel, lumeserv tõmbus tasase susinaga ümberringi tagasi. Sõnatult astus pealik Suur Põdrasarv vaikivast ringist välja ja puistas pihutäie tubakat leekidesse. Siis hakkas ta rääkima ning ta hääl sulas tuule kohinaga puude okstes üheks aeglaseks tänulauluks:

Suur Vaim!
Lase voolata vahtrapuu imelist vett,
anna lastele magusat mahla.
Suur Vaim!
Paistku vahtrapuule päike ja kuu,
elustav vihm hoidku maapinda niiske.
Suur Vaim!
Me täname sind ja vahtrapuud magusa mahla eest.

Pärast tänulaulu läks lahti suureks tööks. Kirved käes, käisid mehed ja naised tüve juurest tüve juurde, lõid täkkeid paksu puukoore sisse, tagusid sinna puust nagad ja riputasid nende alla jalakakoorest anumakesed. Ja nüüd hakkaski hele vahtramahl anumatesse nirisema; esialgu tilgakaupa ning aeglaselt, siis aga üha kiiremini, ühtlaste niredena. Mahlaga täidetud potid rändasid keedumaja kateldesse.
Suuremad poisid pidid tuld valvama ja seda alatasa kohendama. Aeg-ajalt tuli üha paksenevat massi segada. Tundide viisi istus Georg lõkke ääres ja vahtis podisevat klaasjat mahla, mille pinnal lõhkesid mullid. Aeg-ajalt segas ta seda suure puuroikaga. Päevalill seisis kõrval, jälgis keemist, vahel tuld väiksemaks sättides, siis jälle oksaraage lõkkesse juurde lisades. Segamispuu liigutamine muutus üha raskemaks. Mackenzie astus ligi, võttis suure puulusikaga proovi ja jahutas seda lumel. Pöördus siis Georgi poole: „Mahl ei tohi nõrguda, ta peab muutuma kõvaks ja tahkeks nagu rasv kausis, siis on ta valmis.”
Vahtramahlast saadi ilusat, peaaegu musta suhkrut. Kuid võttis väga palju aega, enne kui ta tahkeks muutus. Eriti külma ilmaga võis palju kütet kokku hoida, kui mahlal laiades anumates külmuda lasti. Jääkiht, mis koosnes ainult veest, visati ära, selle alla aga jäi punakaspruun siirup.

Pärast suhkrukogumist hakkas päikese jõud kasvama. Kased mähkisid endid rohekasse loori. Paljana ja lagedana tulid põllud nätske sulava lume alt välja. Tumedate mätaste vahel ei olnud küll veel näha ühtki rohuliblet, ainult mullused maisitüükad sirutasid kõikjal oma tömbid otsad välja; aga kõik märgid näitasid, et sellel aastal tuleb varajane kevad. Küla alt läbi voolav oja oli paisunud ja tormas nüüd kobrutades jõe poole, mis kandis allavoolu veel viimaseid jäätükke. Jääminek oli lõppemas. Jõgi oli üle ujutanud vastaskalda luhad, ainult üksikud puud ja põõsad paistsid veest välja.
Külarahvas jälgis kannatamatult kevade edenemist. Naised tahtsid põlde harida ja mehed talvist jahisaaki kaubapunkti viia. Kuid enne pidi lumevesi ära nõrguma ja maapind kuivama. Alles siis, kui varsakabjad soised niidud oma kuldsete karikatega üle puistasid, olid talve viimased jäljed kadunud.
Küla suuremad poisid ootasid karpkala tulekut. Igal kevadel peale jääminekut rändasid kalad parvedena ojadesse kudema. Nüüd jooksid poisid igal hommikul jõe äärde vaatama – kas kala juba tuleb! Katusealusest toodi välja püünised – kaks suurt tuutukujulist pajuvitstest korvi ja tassiti jõe äärde. Ojale seati üles kalatõke, ridamisi toikaid, milledest punuti läbi kaseoksad. Tihe tõke ulatus oja ühest kaldast teiseni, ainult keskkohta jäeti ava. Tõkestatud vesi kohises ja kobrutas, voolates hoogsalt läbi kalatõkke keskele jäetud avause.
Mackenzie, Must Kotkas ja Öökull sidusid püünised kokku. Esimese lahtise terava otsaga korvi kinnitasid nad teise korvi avaga kohastikku ja sidusid siis mõlemad korvid vee alla sügavale põhja sisse taotud vaiade külge. Seejuures jagas Mackenzie Georg Kruzele õpetusi:
„Näed sa, kui karpkalad nüüd Koprajõelt ülespoole tulevad, peavad nad minema läbi tõkkes oleva ava, sest kogu muu ojasäng on ju suletud. Niipea kui nad on esimesse korvi jõudnud, ujuvad nad läbi tipus oleva väikese augu teise korvi. Siit nad ei pääse enam edasi ega tagasi, sest väljapääs on liiga kitsas. Pealegi tulevad üha uued kalad sisse, kuni korv on kubinal täis.”
Kalamehed kargasid külmast veest välja, raputasid veepiisad maha, tõmbasid mokassiinid jalga ning kiirustasid koju, et lõkke ääres soojendada oma jalgu ja käsi, mis olid külmast veest muutunud kangeks ja kipitasid.
Päev kaldus õhtusse. Söödi õhtueinet ja heideti rahulolevalt magama – hommikul tuli vara tõusta ja tõtata oja äärde püügiriistu välja võtma.
Vaevalt kerkis idakaarele aovalgus, kui Mackenzie, Georg Kruze, Öökull ja Must Kotkas ning salkkond poisse ennast kiiresti kalastusretkele valmis seadsid.
Veel enne, kui nad jõudsid oja äärde, märkasid nad juba eemalt meeldiva üllatusena, et pajuokstest punutud korv oli vajunud sügavamale. Vitste vahelt helklesid tumedad roosade täpikestega kalad.
Kähku lendasid mokassiinid ja säärekatted jalast. Kalamehed justkui ei tundnudki vee külmust. Mackenzie andis erutatult näpunäiteid:
„Kõigepealt läbi lõigata niined, millega korvid on kinni seotud! Nüüd veidi tagasi lasta, nüüd üles!”
Üleni nõretavana kerkis korv veest, raske nagu kivi. Kalad siplesid soomuste helkides pajuvitste vahel. Nüüd tõstis Georg Kruze natuke korvi põhja, poisid aitasid kaasa ja kalad libisesid avausest välja mulluste kuivanud rohututtide vahele. Nad pekslesid sabadega, visklesid ja hüppasid laiali. Must Kotkas haaras korvist ühe karpkala uimede vahelt kinni ja andis talle järsu löögi pähe. Lõpuks lamasid kõik kalad liikumatult rohus.
Kalamehed asusid kalu rappima ning varsti olid kõik kalad korralikult puhastatud. Vahepeal oli Öökull korjanud kuivanud pilliroogu ja lõkke üles teinud.
Peagi küpsesid kalad viltu maasse pistetud pajuvitste otsas tule kohal. Isukalt vaadati pruunistuvaid kalu ja kõik tundsid äkki kanget nälga. Mackenzie võttis väikese tüki, maitses ja noogutas heakskiitvalt. Georg murdis kala pooleks, võttis isuga valget õrna liha luudelt ja pistis suhu. See maitses veidi suitsu järele ja pealispind oli natuke söestunud, aga väga maitsev.
Olles värskete kaladega maiustamist, võtsid Öökull ja Must Kotkas kalakorvid kahe mehe vahel puuga selga ja tassisid saagi koju. Kodus ootas neid Päevalill, et küpsetada kala kogu Kopramaja rahvale.
Kevadine suurvesi oli juba ära nõrgunud ja maapinda võis hakata uue külvi jaoks kobestama. Naised ruttasid põldudele, ees seisid kevadised põllutööd.
Päikeselise Vilja küla naised asusid põllul kõrvuti ühte ritta. Nad hoidsid käes algelisi kõplaid – vahtrapuust keppe, mille otsa oli kinnitatud hirve abaluu, terava laia servaga allapoole. Aga nii mõnelgi oli juba kaasaegsem tööriist – euroopalik raudkõblas.
Lauldes alustati tööd. Kõplad kobestasid maapinda, naised töötasid kiirelt ja hoolikalt. Eelmise sügise maisitüükad heideti kõrvale, lapsed korjasid vanad juured suurtesse kuhjadesse ja niipea, kui päike oli hunnikud ära kuivatanud, süüdati need põlema. Valged suitsupilved venisid üle põldude küla ja jõe poole. Irokeesi naised töötasid üheskoos, pööramata tähelepanu sellele, kas üks või teine põllulapp kuulus Kopra-, Karu- või Hundiperele.
Naised liikusid kahekaupa, üksteisest sammu võrra eraldatud sirgete ridadena ikka edasi. Nad tõmbasid kõblastega mulda kokku, tehes justkui lameda mutimullahunniku, tegid sammu edasi ja kaapisid jälle teise hunniku, ja niiviisi liikus rühm rühma järel üle kogu laia põllu. Mullakobestajate järel tulid naised, kes külvasid seemneid mulda. Igal naisel rippus vöö küljes kolm kotikest: kotike maisiteradega, teine ubadega ja kolmas kõrvitsaseemnetega. Naised võtsid kotikesest kuus maisitera, vajutasid need pöidlaga mullakuhilasse ja silusid mulla tasaseks. Seejärel võtsid teisest kotist neli või viis uba ja vajutasid need ringikujuliselt mulda pandud maisiterade ümber. Mullakuhila välisserva pisteti mõned kõrvitsaseemned.
Alati istutati kasvama mais, oad ja kõrvitsad koos. Kui maisikõrred kasvasid, said nad ubadele toeks. Kõrvitsad kasvasid laiali mööda kuhjakeste vahelisi lagedaid nelinurki ja aitasid südasuvel oma laiade lehtedega säilitada niiskust, hoides põldu kuivamise eest.
Mõne päevaga olid kevadised põllutööd valmis, võis asuda tegutsema köögiviljalappidel, mida iga pere haris eraldi. Sinna istutati kõrvitsat, tubakapõõsaid ja päevalille.
Kastepiisad särasid alles päikese käes, kui värvikirevates pluusides naised juba ruttasid oma aialappidele, mis asusid jõeäärsel luhal. Sinise viiruna helendas jõgi, öine jahedus tõusis auruna põldudelt. Äsja kobestatud mullapinna ja õrna roheluse lõhn hõljus koos tuulega tasakesi läbi hommikuse õhu.

Suvi läks oma rada. Musta pähklipuu lehed tärkasid, õitsev vaher levitas oma lõhna, sinikaelpardid ujusid oma poegadega jõel ja aroruut sirutas oma lasuursiniseid võrseid. Aga viljaloomise kuu järel ei tulnud äikest ega paduvihmasid, pikk põud kurnas põldu ja vähendas saaki.
Hullusti kiusasid sääsed ja kärbsed, kes parvedena tulid jõeäärsetest soodest. Vähemalt üle päeva tuli nägu ja kaela võida karurasvaga, mida segati pulbriks tambitud pokejuurtega. See punane, nahka pehmendav salv kaitses nahka päikesekõrvetuste ja sääsehammustuste eest; ilma selle salvita poleks suudetud kuuma aega üle elada, vähemalt mitte lämmatavaid öid täis sääskede pirinat. Nüüd käis kogu külarahvas ringi, näod paksult määritud punase salviga. Ka Mackenzie ja Georg Kruze olid ennast grimeerinud „punanahkadeks”.
Metsad kohisesid tasakesi kerges suvetuules. Oja veeres aeglaselt jõe poole, väsinud pikast teekonnast läbi metsade ja sinihelmikuaasade. Lõõmava päikese käes muutus oja põldude vahel vaid väikeseks nirekeseks. Ainult käärukohtades läikisid üksikute pajude ja sarapuupõõsaste all keeriste poolt väljauhutud sügavamad lohud – külalaste toredamad peidu- ja supluspaigad.
Mõnuledes sirutas Georg Kruze end selges rohekalt helkivas vees. Ta lamas kaelani jahedates voogudes ning vaatas lehestikku oma pea kohal, milles tantsisklesid päikesekübemed. Ta tundis, kuidas jõemaimud tema varbaid näksisid. Georg ronis veest välja ja laskis värskendaval tuulel hellitada oma keha. Kõrvetava päikese eest kaitsesid jõe kaldal kasvavad vanad pajud. Georg Kruze heitis pilgu sarapuupõõsa okste vahelt üles pajudele. Seal, vanades puuõõntes elasid kakud, keda kevadöödel huilgamas ja oigamas kuuldi. Aga nüüd, heledal päeval ja liiatigi veel suvel, kakud magasid ja neist polnud midagi kuulda. Tuul paiskas puhangu sooja õhku jaheda lehtkatuse alla. Sügavalt hingas Kruze sinihelmikuaasadelt tulevat mündi ja valge ristikheina lõhna. Jõe äär oli värvunud üleni tumeroheliseks. Seal kasvasid jõudsasti laialehelised kõrvitsad, tubakapõõsad ja päevalilled. Paremal kaldal säras maisiväljade mahlakas rohelus.

Kuueteistkümnes peatükk. Sügis. Soola aurutamine. Valged asunikud ründavad indiaanlasi. Pealik Suur Põdrasarv jagab Georg Kruzega oma muret. Reisiseltskonna kurb hüvastijätt teekaaslastest. Nahkade kokkuostja Joe pakub Georgile küüti ja seltsi. Reisijaid tervitavad erkpunaste lehtedega hiigelvahtrad Utica kindlusevallil.

Lähenes sügis. Maisitõlvikud põldudel olid valmimas. Musträstad tiirutasid parvedena põldude ümber, et nokkida kuldkollaseid maisiteri. Poisid ja tüdrukud jooksid ümber põllu ja niipea, kui mõni musträstaparv maisi kohale ilmus, asuti usinasti keppidega taguma vastu lauatükke. Päev läbi kajas Päikeselise Vilja küla põldudel tagumine, peletades tiivulisi vargaid ja andes kõigile teada – maisikoristuse aeg läheneb..
Metsa tagant tõusid valged pilverünkad, ujusid aeglaselt üle päikeses helkleva maisimere ja vajusid pikkamisi põllu äärest algava mäekünka taha. Nõrk tuuleiil pani kollakas-rohelise maisipõllu lainetama ja voogama, maisivarred naaldusid raske saagi koorma all ja ajasid siis jälle ennast vaevaliselt püsti. Nõrk ja soe tuuleõhk ei peletanud sääski. Tiheda tumeda massina tulid nad laisalt voolavalt jõelt ja selle ääres laiuvatest soodest. Üha tihedamini tuli Georg Kruzel ennast võida pruunika karurasvaga, sest ainult paks rasvakiht aitas sääskede nuhtluse vastu.
Maisikoristuse aeg jõudis kätte. Suured korvid seljas, näod karurasvaga punaseks maalitud, liikusid maisikoristajad pikas reas maisivarte vahel. Tõlvikud rebiti varte küljest lahti ja visati üle õla seljal rippuvasse korvi. Tõlvikutega täitunud korvid kanti põlluverele ja kuldne saak kuhjati suurde hunnikusse kokku. Poisid kiskusid maisivarsi koos oaväätidega mullast üles, eraldasid oad ja tassisid varred eraldi hunnikusse. Tüdrukud kogusid kokku maisipõllul kasvanud kõrvitsad.
Maisikoristuse lõppedes saabus sügis oma vihmasadudega. Suvi pages koos kuldkollaste maisitõlvikutega majadesse peitu: katuse all, seintel, iga parre küljes rippusid jämedate kollaste tupsudena maisipuntrad. Tumedad seinad ja suitsust mustunud lagi kadusid täiesti maisitõlvikute varju, maja lõhnas maisilehtedest ja värskest maisileivast.
Saagikoristust tähistati tänulauluga Suurele Vaimule ja maisile. Õhtuhämaruses toodi õuele trummid ja kõrvitsast valmistatud kõristid. Naised võtsid ringi ümber lõkketule ja toetasid käed puusadele. Trummid ja kõristid andsid takti kätte ning naised liikusid aeglaste õõtsuvate sammudega: esiteks sirutasid parema jala ette ja lõid kanda vastu maad, siis jälle vasaku jalaga; tantsu taktis lauldi monotoonsel ja tasasel häälel:

Suur Vaim!
Sinu maisipead on suured ja rasked,
terad maitsvad ja päikesest kuldsed.
Suur Vaim!
Sa andsid meile toitva maisi,
värskelt lõhnavad kuklid.
Suur Vaim!
Me täname sind ja maisi,
me lapsed on söönud ja talv meile kerge.

Enne külmade tulekut oli veel tarvis ära teha üks väga tähtis töö – soola aurutamine. Soolaoja voolas valgete piirialal, Pikkade Nugade asunduste läheduses. Kuigi indiaanlastele ei olnud teada valge mehe mõisted – kinnisasi, vallasasi, eraomand, kuigi Soolaoja äärde ei olnud paigutatud silte – „Eravaldus”, „Sissekäik keelatud”, „Läbikäik keelatud” – , olid nad hoidunud valgete asunike aladel küttimisest ja kalastamisest. Isegi, kui keelavad sildid oleksid piiriasukate maavalduste ääres asunud, ei osanud indiaanlased neid lugeda ega mõistnud nende tähendust. Soola olid indiaanlaste esivanemad hankinud Soolaojal juba ammustest aegadest; see oli maavara, mis kuulus kõigile, olenemata millisest perest keegi pärit oli või millisesse suguharusse ta kuulus. Soola vajas nii inimene kui ka loom.
Teeliste kolonn liikus mööda lainjat maastikku ja jõudis varsti mäestikuni, mille taga voolas Soolaoja. Soolaaurutajatega oli liitunud ka Mackenzie reisiseltskond.
Taeva ähmase sina all andis endast märku sügis kogu oma ilus: vahtralehed olid ehtinud ennast erkpunasesse, kastanid aga kollasesse rüüsse. Kõrgel taevas liikus aeglaelt lõuna pikk viirg pisikesi täppe – esimesed rändlinnuparved olid juba teel talvituspaikadesse. Ümberringi valitses täielik vaikus, mitte ühtegi märki inimasulast, mitte ainsatki suitsuvinet. Indiaanlaste ja kahvanägude alade vahel asus lai eikellegimaa. Maailm elas siin puutumatult, nagu pärast loomist, kui Suur Vaim ta käest pani.
Soolaoja vasakul kaldal asus lage niit ja selle taga algas järsk mäenõlv, millel kasvasid sihvakad nulud ja kuused. Paremal kaldal laius kõrge rohuga kaetud aas, mis aegamööda kadus tammemetsa alla. Sellele aasale ehitati mattidest hütt ja maasse löödi toestik keedukatla jaoks. Aega viitmata seati üles keedukattel ja asuti tööle. Lakkamatult hõljus keedutule suits oru kohal, õhus oli tunda pisut kibedat, kuid meeldivat soola lõhna. Mehed istusid piipe popsutades päikese käes. Lapsed püüdsid putukaid ja naised kraapisid padadest kollast soola.
Kolmandal päeval, tublisti enne lõunat, märgati vastaskaldal asuval nõlvakul ärevusttekitavat liikumist. Otse nulumetsa all laskus niidule salkkond ratsanikke, püssid seljas. Oli näha ronivaid, hüppavaid ja mööda nõlvakut alla sööstvaid kuubedes kujusid, kaabusid ja tuhmilt helkivaid püssiraudu. Valged piiriasukad laskusid oja äärde!
Asunikud peatusid nõlval, ja äkitselt raksatas üle oja püsside kogupauk. Seejärel jätkus korratu püssiragin. Laskude kaja veeres metsaservalt tagasi, põrkas vastu mäenõlvakut ja kõmises kohkunud inimeste kõrvades. Naised paja ümber pistsid paaniliselt jooksma, ühe paja sisu voolas tulle.
Õnneks oli vahemaa suur ja kuulid ei tabanud. Mackenzie ja Georg Kruze ning irokeesid Väle Hirv ning Urisev Karu heitsid pikali kivide taha ja avasid vastutule. Nendega ühinesid Must Kotkas ja Öökull.
„Jookske! Peitke end!” karjus Päevalill lastele. Kiiruga haarati hobuste valjastest, võeti kaasa esimesed kättejuhtuvad esemed ja põgeneti ojast kaugemale, kaitsvasse metsatukka. Piiriasukad olid arvuliselt suures ülekaalus, ka olid neil uuemad ja kaasaegsemad püssid, võitlus oleks olnud mõttetu.
„Georg, Öökull ja Must Kotkas,” hõikas Mackenzie läbi laskude kaja. „Võtke soolakotid, soolakotid! Soolata me ei lahku.”
Georg Kruze ja algonkinid haarasid soolakotid selga ja jooksid kottide raskuse all küürutades metsa suunas. Mackenzie, Väle Hirv ja Urisev Karu jätkasid tulistamist, takistades piiriasukatel oja ületamast ja võttes neil ära võimaluse asuda indiaanlasi jälitama. Nähes, et kõik indiaanlased olid metsa kadunud ja laagriplats tühi, kargasid taganemist katnud mehed püsti ja jooksid siksakitades metsa suunas. Mõne hetkega kadusid ka nemad kaitsva metsa rüppe.

Mets rüütas ennast kollastesse ja punastesse värvidesse Ontario järve kallastele lähenes sügis. Aga ees ei seisnud mitte ainult hüvastijätt suvega – reisiseltskonnal tuli lahku minna. Algonkinid Must Kotkas ja Öökull seadsid ennast pikale teele, tagasi oma kodupaika Hudsoni lahe äärde. Tagasi tuli pöörduda ka Päikesekiirel oma väikese Lõviga. Poiss oli juba tublisti kasvanud. Tal olid paksud sirged süsimustad juuksed. Need hoidusid otsaees turri, nagu seda olid tema isal, Alexander Mackenzie Punapeal.
Mackenziel seisis ees retk läbi Põhja-Ameerika sisemaa. Koos temaga valmistusid pikaks rännakuks üle mandri Mackenzie alatised saatjad irokeesid Väle Hirv ja Urisev Karu. Kanada laaned olid olnud neile sõbralik ja lahke kodu. Aga nüüd seisis ees retk tundmatusse, üle Põhja-Ameerika mandri Vaikse ookeani rannikule. Mackenzie ei teadnud, millised ohud ja raskused seisavad tal ees. Ta ei võinud ohtu seada Päikesekiirt ja oma väikest poega.
Georg Kruzel tuli seekord oma rännakut jätkata üksi, üle Appalachi mägede Atlandi ookeani äärsesse Bostoni linna, kus ta lootis jälle näha oma armast Mariet.
Ontario järvest ida suunas, kogu ala Appalachi mäestikuni ja sealpool Appalachi kuni Ameerika idarannikul asuva Bostoni linnani oli inglaste ja sakslaste poolt tihedalt asustatud. Tõsi küll, nüüd, peale Briti koloonia iseseisvumist, nimetasid nii sakslased kui ka inglased ja teised Põhja-Ameerikas elavad endised kolonistid ennast ameeriklasteks. Mackenziee oli kindel, et ameeriklased aitavad Georg Kruzet tema rännakul Ontariost üle Appalachi mäestiku Bostoni linna. Georg oli üle elanud prantsuse korsaaride kallaletungi Jamesi lahes, valdas inglise ja saksa keelt, ta oli mõistliku ja tasakaaluka olemisega ning kindel ja usaldusväärne rännukaaslane. Mackenzie oli õppinud tundma ühte eestlast ja veidike ka Eestimaad. Georgi vestlustest lõkke ääres said kuulajad teada, et Eestimaa on justkui väike Kanada: suured metsad, palju järvi ja jõgesid, orge ja mäekünkaid; ainult karusid ja põtru leidub vähem. Georg Kruze ei olnud küll eriti jutukas, aga temale võis kindel olla, ta oli otsusekindel ning kartmatu nagu Mackenzie irokeesidest saatjadki.
Enne lahkumist koguti kõik Ontario järve ääres kütitud karusnahad kokku ja viidi lähedalasuvasse kaubapunkti. Nahkade müügist saadud rahast andis Mackenzie osa Kruzele, sest Georgi eesmärgiks oli jõuda linna, aga linnas vajati dollareid. Siiski ostis Georg oma vähesest rahast perenaisele kingituseks vaskse käevõru ja pealikule pikavarrelise euroopaliku piibu ning Kopramaja lastele pakikese kommi. Mackenzie ulatas Päikesekiirele kotikese, milles poeg Lõvile vajalikud riideesemed ja mõned mänguasjad. Päikesekiire meeleheaks kinkis Mackenzie talle pisikese pudeli lõhnaõli. Seda vastu võttes vaatas Päikesekiir Mackenziele kelmikalt silma ja puhkes siis rõõmsalt naerma – Mackenzie ei olnud skunki unustanud! Nüüd oli Päikesekiir kindel, et tema mees ei unusta nende ühist reisi läbi Kanada, ei unusta teda ja nende väikest poega.
Algonkinid Must Kotkas ja Öökull ostsid enesele tugevad paksust piisoninahast saapad ja laia kaabu. Järelejäänud vähese raha eest said mõned hädavajalikud asjad muretseda ka Väle Hirv ja Urisev Karu.

Lahkumispäeva eelõhtul, kui loojuva päikese punane ketas veel metsa kohal püsis ja puude pikad varjud jõepinda tumestasid, kutsus pealik Suur Põdrasarv Georg Kruze jahile. Juustesse oli pealik kinnitanud kuus kullisulge, tema kaelas rippus karuhammastest kee. Ta hoidis käes vibu, nooled olid kinnitatud vööle. Kruze mõistis pealikku ilma sõnadeta, ja asetas oma püssi majaseina najale. Seekord seisis ees jaht vanade kommete kohaselt.
Nad sõudsid allavoolu. Suur Põdrasarv sõudis aeglaselt ja hääletult. Ta nägu oli tõsine ja sügavais mõtteis. Iga tasane mõlalöök jättis vee pinnale väikeste helkivate mullikeste kaare, mis voogudel sätendas justkui klaashelmestest kaelakee. Väike kanuu libises peaaegu hääletult edasi.
Kaldaäärsest tihedast pilliroost kostis uinuvate partide viimane hääbuv prääksumine ja vahel harva metsiku kalkuni krääksuv häälitsus. Sääskede seni tüütu pirin muutus talutavamaks, veekohale laskunud udu jahe hingus peletas nad eemale.
Päikeseketas oli juba ammu kadunud puulatvade taha ja ehakuma oli loodetaevas kustumas, kui pealik sosistas: „Siin on hirvede joogikoht.”
Georg Kruze sosistas vastu: „Peame hoiduma kaldale lähemale, kõrkjate varju.”
Suur Põdrasarv juhtis paadi risti üle voolu kõrkjatihnikuga ääristatud kaldasse. Georg Kruze süütas kasetohust tõrviku ja hoidis seda käes. Suur Põdrasarv laskis kanuul hääletult kalda ääres triivida. Aeg-ajalt kasutas pealik mõla, kuid nii vaikselt, et polnud kuulda isegi mõlalt allaveerevate tilkade langemist.
Pealik seadis vibu ja nooled valmis ning jälgis möödalibisevat kallast, millel aeglaselt ilmusid valgusesõõri põõsad ja juba pruuniks tõmbunud karuohakapuhmad ning hetke pärast vajusid kanuu taga uuesti pimedusse. Veel pikka aega liikus kanuu piki jõekallast edasi. Metsa kohale kerkis kuu, tema tuhm valgus peegeldus jõelt metsaservale.
Äkki Suur Põdrasarv sirutas end, tõmbas vibunööri pingule ja tardus – suur hirv ilmus tõrvikuvalguse piirkonda, valgus peegeldus hirve üllatusest suurtes silmades. Vibunöör plaksatas, kostis lendava noole sahin ja hirve ehmunud häälitsus. Hirv tegi hüppe ja kadus pimedusse.
„Ohoh!” pomises Suur Põdrasarv. Ta juhtis kanuu kaldale, astus pehmele rohule ja suundus nõlvakut pidi üles, tihedate põõsaste suunas. Georg Kruze järgnes talle veidi kahtlevalt, sest ta oli peaaegu kindel, et hirv pääses minema. .
Suur Põdrasarv liikus hiilivalt põõsaste vahel, aeg-ajalt peatus ja nuuskis ninaga õhku, jätkas siis jälitamist. Tükk aega liikus Suur Põdrasarv ööpimedas metsasalus, jõudis kuuvalguses valendavale nõlvakule ja äkitselt peatus kähara hikkoripuu all – tihedas rohus paistis hirve elutu kogu. Nool oli talle sügavale kaela alla tunginud.
Jahimehed kandsid looma kaldale. Georg Kruze sõnas tunnustavalt: „See oli tõepoolest hea lask!”
Suur Põdrasarv noogutas ja sõnas: „Kui sul midagi selle vastu pole, jääme natukeseks siia ning praeme maksa ja südame; öö kestab kaua ja meil on veel küllalt aega teise hirve järele ringi vaadata.”
Varsti särisesid ja pruunistusid lihatükid tule kohal. Mõlemad sõid mõnusasti. Lõpuks pühkis Suur Põdrasarv oma noa säärekaitse külge puhtaks, pistis selle vööl rippuvasse nahktuppe ja hakkas kõnelema.
„Mu valge vend, ma olen sind pikemat aega jälginud ja leidnud, et sul on punase mehe süda. Sa oled elanud meie hulgas, kordagi nurisemata ja kaeblemata, oled osav, julge ja heasüdamlik. Sul on kopra töökus ja karu süda. Ma tahaksin sellepärast sinuga jagada oma südame mõtteid.”
Georg Kruze kuulas tähelepanelikult. Suur Põdrasarv rääkis veidi ülevas toonis, justkui indiaanlaste nõupidamisel.
„Sa oled elanud kaugel maal, seal, kus päike tõuseb ja võib-olla ei teadnud, nagu meie seda teame, et meie kodumaa jääb ikka väiksemaks ja väiksemaks. Nüüd näed sa juba paremini kui enne, ja tead, kui kiiresti läheb valge mees mööda Päikese Loojangu poole viivat rada. Kunagi asusid meie suguharud Idas mere ääres, aga inglased tungisid idarannikult jõgedeni, jõgedelt eelmäestikeni, eelmäestikust üle Appalachi mägede; ikka edasi sisemaale, pilk suunatud ainult läände, ta ei vaata kunagi tagasi, ja nüüd istuvad inglased juba Erie järve äärses kindluses. Piirialadel on neid veel hõredalt, kuid mida kaugemale ida poole, seda tihedamaks muutuvad asulad. Seal on külasid, milles elab inimesi rohkem, kui meid kogu meile jäänud piirkonnas kokku. Mis sa arvad, kas nad kunagi lahkuvad?”
Georg Kruze tekitas taoline küsimus imestust. Kas ikka veel säilis lootus? Ta vaatas Suurele Põdrasarvele silma ja vastas otsekoheselt: „Ei enam. Kõik, kes on tulnud, jäävad; seda enam, et siin on valge mees elanud juba mitmendat põlve.”
Suur Põdrasarv jätkas pärimist: „Aastakümneid tagasi, kui prantslased ja inglased omavahel sõda pidasid, hoidusid irokeesid inglaste poole ja huroonid olid prantslaste liitlased. Kas me oleks võitnud, kui kõik punased suguharud oleksid kokku hoidnud?”
Georg Kruze raputas pead: „Valgel mehel on selline kahe teraga nuga, käärid. Need käivad vastastikku kokku ja lõikavad tükkideks kõik, mis nugade vahele jääb. Teie suguharud oleks eraldatud üksteisest nagu katkilõigatud maisilehe tükikesed, ükskõik millist valget meest te ka oleks toetanud või kui tugevasti omavahel kokku hoidnud.”
Suur Põdrasarv ohkas: „Ma ei lootnudki kuulda midagi muud, kuid ma tahtsin teada sinu arvamust.” Pealik enam küsimusi ei esitanud, kuid ta jätkas, justkui endamisi mõtiskledes: „ Kui valged esmakordselt oma jala meie pinnale tõstsid, olid nad näljased, neil polnud kohta, kuhu oma vaipa laotada või kus tuld põlema süüdata. Meie isad tundsid nende hädadele kaasa ning jagasid nendega heldelt kõike, mida Suur Vaim oli oma punastele lastele kinkinud. Nad söötsid võõraid, kui need nälgisid, andsid neile ravimeid, kui nad haiged olid, laotasid oma karusnahad laiali, kui nad magada tahtsid ja kinkisid neile maa, et nad küttida ja maisi kasvatada saaksid. Nüüd on nad haaramas kogu maa – päikesetõusust loojanguni. Aga kus on nüüd meie maa?” Suur Põdrasarv ohkas ja tõusis püsti.
Nad tõstsid hirve kanuusse ja tõukasid paadi kaldast ära. Kuid teist lasku sellel ööl enam ei tulnudki. Pealik ei juhtinud kanuud enam nii hääletult, ta oli oma mõtetega kuskil mujal. Kui esimene kahvatu valgus idataevasse ilmus, riputasid nad hirve maja räästa alla üles.

1797. aasta päikesepaistelise septembripäeva ennelõunal asetasid Must Kotkas ja Öökull väikesesse nelja inimest kandvasse kanuusse mõned vähesed majapidamistarbed, püssid, kalariistad ja muud jahitarbed ning natuke sööki esimese päeva tarbeks. Indiaanlased ei kandnud rännakul sööki kaasas – metsas oli sügisel marju, oli loomi ja linde, jõgedes ja järvedes kalu. Mets toitis indiaanlast. Must Kotkas ja Öökull noogutasid külainimestele, kes olid kogunenud küla keskel paiknevale platsile. Seejärel vaatasid nad hüvastijätuks silma Mackenziele, Georg Kruzele, Väledale Hirvele ning Urisevale Karule, kummardusid pealikule, tõstsid kanuu õlgadele ja hakkasid astuma. Mackenzie sammus poega süles hoides nende järel. Päikesekiir viipas kõigile, puudutas korraks Georg Kruze kätt ja kiirustas teistele järele. Jõeäärsel künkal Mackenzie seisatas. Vaatas poega pikalt, suudles õrnalt tema punnis põski ja ulatas siis Päikesekiirele. Veel mõne hetke omavahel vestelnud, lahkusid nad teineteisest. Järsku pöördus Päikesekiir ringi, jooksis Mackenzie juurde, suudles teda kiiresti, justkui kartes mehele näidata oma pisarais silmi, ja kadus siis koos väikese Lõviga mäekünka taha.
Mackenzie pöördus vaikides majaesisel seisvate indiaanlaste juurde tagasi. Kummardus sügavalt pidulikku kostüümi ehitud pealikule, surus tugevalt Georg Kruze kätt, andis talle naeratades laksu õlale ja pöördus minekule. Irokeesid Väle Hirv ja Urisev Karu noogutasid kõigile, puudutasid lahkumisel Georg Kruze kätt ja järgnesid Mackenziele.
Veidike segaduses Georg Kruze seisis vaikivatest indiaanlastest ümbritsetuna. Nad andsid talle aega toibumiseks. Lahkumine oli olnud liialt kiire. Indiaanlased lähevad lahku ilma suuri sõnu tegemata. Tema sõbrad, tema ustavad reisikaaslased olid lahkunud. Võib-olla igaveseks. Teadmine, et lahkutakse igaveseks, tekitab alati kurbust, sest lähedase inimese lahkumisega lahkub ka osake sinust endast.
Georg Kruzel tuli rännakut jätkata üksi. Kuid mõnikord on saatus armuline. Jõe äärest kostis vankrirataste kolinat, seejärel ilmus künka tagant nähtavale ägedalt parme ropsiva hobuse pea ning lõpuks robustne plaanvanker, milles istus valge mees. Tal oli lai kaabu peas ja päratu suur sigar hambus, tema tumedad hallisegused juuksed langesid kaelale. Mehe lõug oli raseeritud nii puhtalt ja värskelt, otsekui oleks ta äsja tõusnud habemeaja toolilt. Valge mees oli püssi asetanud endale üle põlvede ja sõitis muretult sigarit popsutades – praegu olid rahulikud ajad; kuigi mitte just rahu maailmas, aga siinsetes paikades hingetõmme kindlasti.
Tulija peatas hobuse vaikselt seisvate indiaanlaste ees ja päris lakooniliselt: „Nahku on?”
„Ei,” sõnas pealik. „Mõned päevad tagasi viisime kõik suvised nahad kaubapunkti.”
„Kurat, viimasel ajal jään alati hiljaks! On neid kaubapunkte ka siginenud, justkui seeni pärast sooja augustivihma.” vandus karusnahkade kokkuostja meelepahaga. Seejärel peatus ta pilk Kruzel:
„Riiete järgi justkui indiaanlane, näo- ja juuste värvilt vist mingi põhjamaalane. Kust kuradi kohast sa tuled ja kuhu minek?”
„Tulek on liialt pikk jutt, lähen Bostonisse.”
Karusnahkade kokkuostja puhkes lõbusalt naerma:
„Nojah, Boston asub mitte just eriti kaugel, alla tuhande kilomeetri. Aga kui oled teeline, karga vankrisse.”
Georg Kruze surus südamlikult pidulikku kostüümi riietunud pealiku kätt, noogutas teda saatvatele külaelanikele ja heitis püssi vankripõhja. Seejärel ronis ka ise vankrisse ja võttis istet, seljad karusnaha kokkuostjaga vastamisi. Päevalill pistis püssi kõrvale vankrisse väikese koti, milles äsja küpsetatud maisikuklid ja tubli tükk suitsetatud põdraliha, puudutas seejuures indiaanlaste kombe kohaselt Georgi kätt. Karusnahkade kokkuostja andis hobusele piitsalaksu ning vanker liikus paigast. Ootamatult kostus pealiku hõige, hobune peatus iseenesest. Suur Põdrasarv astus ligi ja asetas Georg Kruze õlgadele tohutu suure karunaha – ööd on siinkandis külmad.
Vanker logistas külavahelt välja ja hakkas siis jõe suunas laskuma. Vankrit saatnud külalapsed ja koerad jäid seisma. Enne künka taha kadumist vaatas Kruze tagasi – külaelanikud seisid ikka veel liikumatult paigal, päikeses helklesid pealiku juustes kotkasuled.

Karusnahkade kokkuostja võttis suuna itta. Iga kilomeeter viis Georgi Atlandi ookeani rannikule lähemale. Hobune vehkis sabaga parme ja liikus ühtlases tempos edasi, ilma et oleks tulnud teda piitsaga tagant sundida. Karusnahkade kokkuostja ei kiirustanud jutu alustamisega; ta mõistis, et reisikaaslane oli äsja lahkunud oma sõpradest ja lahkumisetunded olid veel liialt värsked.
Metsatukad vaheldusid lagedate aasadega, kohati tuli koolmekohtades ületada jõgesid. Silmapiir sillerdas sinakas udus, selles võis vaevu märgata valgetesse pilvedesse mähkunud mägesid. Üha kaugemale jäi Päikeselise Vilja küla. Hobune vedas vankrit ühest künkast alla ja teisest üles, läbis rohelise metsamüüri. Puude tihedad lehestikukihid tõrjusid tagasi iga päikesekiire, metsa all oli hämar ja niiske. Ainult rohekas valgus kumas aurava ja lämmatava metsavõlvi kohal, andes piisavalt valgust vähenõudlikele sõnajalgadele. Metsa ääres kasvasid võimsate sammastena tammed ja kastanid, metsviinapuu väädid põimusid tihedalt nende okstesse. Niiskes leitsakus ei kostnud ainsatki häält, väljaarvatud oravate tasane naksutamine puudevõras.
Päike oli juba kaldunud tublisti üle keskpäeva, kui vanker avarale lagendikule välja jõudis. Liikumatult ja longus seisid palavuses närbunud sinihelmikud. Metsa niiske leitsaku järel tundus lagendiku kuiv lõõm lõkkeäärse hingusena.
Lõpuks alustas karusnahkade kokkuostja vestlust: „Minu nimi on Joe.”
„Georg” vastas Kruze.
„Bostonis elavad vanemad, sõbrad, tuttavad?”
„Olen kokkuleppinud kohtumise Bostonis oma tüdrukuga.”
Joe puhkes lõbusalt naerma: „Mina omal ajal määrasin küll kohtamisi kuhugi lähemale, et ehavalges minna ja aovalges tagasi pöörduda.”
„Minul on asjad natuke teisiti,” sõnas Kruze, ja jutustas siis lühidalt oma loo.
Kruze jutu ära kuulanud, pöördus Joe vankris ringi, vaatas oma reisikaaslasele hindavalt otsa ja sõnas: „Kuule! Ma pakun sulle välja äriplaani; teenid raha ja jõuad ka Bostoni. Kusjuures ei pea jalgsi käima, vaid kihutad ratsa.”
Kruze kehitas nõutult õlgu: „Siin ei paista isegi linde lendamas, kust need hobused välja ilmuvad, ja mis äriplaani sa pakud.”
„Äriplaan on lihtne. Peale maiskoristust algab karja ajamine asunike rantšodest ida suunas, sadu kilomeetreid kuni Appalachi mägedeni, üle mägede ja siis jälle sadu kilomeetreid idaranniku suunas. Loomade kokkuostjad ratsutavad ees ja ostavad asunikelt lehmi, pulle ja vasikaid kokku. Lehmakari muudkui suureneb ja suureneb. Lõpuks lookleb paarikümne tuhandeline lehmakari justkui hiigelmadu mööda lõputut karjateed Bostoni suunas, kus sajad tapamaja lihunikud juba nuge ihuvad. Seda tohutut lehmakarja saadavad kauboid. Lehmakarjused hoiavad loomi teel, kaitsevad loomi koiottide ja huntide eest ning löövad lahinguid asunikega, kelle põldudest see hiigelmadu üle roomab.”
„Kas muul viisil loomi transportida ei oleks lihtsam,” küsis Kruze naiivselt.
Joe puhkes naerma: “Millisel moel? Kas lennates? Oled sa näinud lendavat lehma?”
Kruze kehitas nõutult õlgu: „Ei ole.”
„Mina ka ei ole, ja ei näegi, kui palju sa taevasse ka ei vahiks. Vedada aga seda tohutut loomakarja vankrites, ja veel üle Appalachi mägede, see on täiest võimatu. Esiteks oleks tarvis hulk vankreid, hobuseid, ajajaid – teostamatu ettevõtmine. Lisaks Appalachi mäed, milledest pääseb üle ainult jalgsi või ratsa. Kõige kindlam transpordivahend on jalad,” lõpetas Joe oma selgituse. Ja otsekui tema sõnade kinnituseks, hakkas vankri alt kostma kääksumist ja kriuksumist. Joe peatas hobuse ja kargas vankrilt.
„Kurat, no mis ma ütlesin,” vandus ta, „rattavits on maha tulnud. Selles kuradi palavuses kuivavad vankrirattad kokku.”
Õnneks kasvas läheduses, lagendiku serval, hiigelsuur varjuline saar. Selle lehestik oli justkui loodud kaitsma rändureid päeval kõrvetava päikese ja öösel maale langeva niiske udu eest. Saare tüvi oli nii jäme, et isegi kahe mehega poleks suudetud selle ümbert kinni võtta. Saarest mõne meetri kaugusel voolas väike selgeveeline oja. Joe juhtis hobuse saare haraliste okste alla, rakendas lahti ja laskis hobuse aasale sööma.
Georg Kruze ja Joe võtsid palavuses ähkides ja higistades vankril rattad alt, asetasid rattavitsad õigelt paika ja veeretasid vankrirattad ojja likku. Joel ei olnud kiiret kuhugi, ka Georg Kruzel mitte, sest Boston asus veel hoomamatus kauguses.
Päike hakkas vajuma õhtukaarde, Joe sättis ennast saare alla laagrisse. Tema tegutsemine ei sarnanenud põrmugi indiaanlaste toimetamistega peatuspaika üles tehes. Siin oli juba tunda tsivilisatsiooni hingust. Kõigepealt laotas Joe saare alla suure, võrdlemisi kulunud ja määrdunud teki. Siis otsis vankrist välja mingi pambu ja rullis selle lahti. See oli viimase aja tippsaavutus ja rändurite uhkus – magamiskott. Kruze laotas saare alla pealiku kingitud karunaha. Joe noogutas kiitvalt pead – karunahk on suurepärane küljealune, ehkki liialt kallis selleks otstarbeks.
Joe asus vankrist toidukraami välja tõstma – valge mees kannab alati toitukotti kaasas. Kusjuures paistis, et lõkke üles tegemisest ei hoolinud Joe üldse, see ei olnud soojal õhtul oluline. Hommikul, kohvi keetmiseks, jah, siis küll on lõke möödapääsmatult vajalik. Kuid indiaanlased ei istunud mitte ühelgi õhtul ilma lõkketa, ja ka Kruze ei saanud selleta läbi. Ta korjas puu alt kuiva hagu, jämedamaid roikaid ning varsti lõõmas saare all lõbus tuleke. Kasutades ära kujunenud olukorda, asetas Joe teevee tulele. Seejärel kitkus peotäie saarepuu lehti ja heitis need teekatlasse. Kitkus veel mõned peotäied lehti ja sättis tekile ritta. Märgates Kruze imestunud pilku, selgitas:
„Saarepuu lehtedest tee aitab kehast mürkained välja viia, parandab tervist. Saare lehtede leotis ravib podagrat ja reumat. Tegelikult tuleks saare lehti korjata kevadel ja varasuvel ning need kuivatada; sellest valmistatud jook mõjub lahtistina.”
Kruze kehitas hämmeldunult õlgu ja sõnas tagasihoidlikult:
„Ma parema meelega siiski saare lehtedest teed ei jooks.”
„Hästi,” nõustus Joe vastu vaidlemata, „joome siis kohvi.” Joe võttis vitsarao, koukis raootsaga lehekesed teekatlast välja ja asetas tekile teiste kõrvale kuivama.
Kruze otsis taskust välja õngenööri väikese sädeleva landiga, astus oja äärde ja hakkas seda mööda kallast vedama. Joe sättis kraami: kohvipurgi, kruusid, suhkrutoosi, leivapätsi ja muu söödava oma tekile; seejuures jälgis kerge muigega Georgi toimetamisi oja ääres. Äkitselt rapsas miski õngenööri. Kruze säilitas rahu, keris ettevaatlikult nööri enda poole ning varsti siples kaldal ligi paarikümne sentimeetri pikkune kala.
„Tubli!” kiitis Joe saare alt. „Sellest aitab meile mõlemale, aga kaks oleks veelgi parem.” Peale lühikest landi vedamist tõmbas Kruze välja ka teise samasuure kala.
Joe oli silmnähtavalt rõõmus. Juba pikemat aega oli ta läbi ajanud kuiva toiduga, nüüd aga küpses lõkke kohal kaks prisket kala. Korraks pöördus Joe veel lehmade ajamise jutu juurde tagasi.
„Sügis-talvise nahkade varumiseni on veel aega, seni teen kaasa iga-aastase lehmade ajamise üle Appalachi mägede. Kui oled hingelt ja kehalt valmis, löö kampa.”
„Kehalt olen valmis, usun, et hingelt ka, aga ma ei oska ratsutada,” sõnas Kruze ebalevalt.
„Ratsutamise õpid ära, valge inimene pole hobuse seljas sündinud nagu preeriaindiaanlane. Aga esimene nädal sadulas võtab tagumiku hellaks.”
„Tühja sellest tagumikust,” vastas Kruze, ja asi oli otsustatud.
Kruze asetas tekile, Joe kraami kõrvale Päevalille poolt kaasa antud veel värskelt lõhnavad maisikuklid ja suitsetatud põdralihatüki. Joe kallas kohvi kruusidesse ja puistas igasse kruusi lusikatäie suhkrut, segas siis hoolikalt. Laud oli kaetud, kuid siiski mitte veel päriselt. Joe tõusis, kobas vankris ja naases võrdlemisi toeka plaskuga. Ta keeras korgi pealt, kallas sellesse joodavat ja ulatas Georgile, seejuures sõnades:
„Meie kohtumise terviseks, loodan, et me lahkume sõpradena.”
Viski kõrvetas kergelt, kuid voolas siis sooja lainena mööda sisikonda laiali. Kruze rüüpas kohvi peale – vähese suhkruga maitsestatud kohvi tundus imepärase joogina.
Söödi ja lobiseti rõõmsalt. Ilus päikeseloojang, soe õhtu ja uus jutukas muretu olemisega sõber tekitasid Georgi hinges ääretu õnnetunde. Elu väärib elamist, ja küll ta ükskord jõuab ka Marie juurde.
Joe tiris taskust välja suupilli, ja asus seda kääksutama, justkui pilli häälestades. Seejärel alustas mängu. Ta mängis ja laulis vaheldumisi. Hingestatult kõlas romantiline kantrilaulul, siis lüüriline vahepala suupilliga ja jällegi laul, igatsev ja kõrgetel toonidel. Joe laul ja pillimäng tekitas lõkke ääres õdusa tunde.
Päevane kuumus ja reis olid rändureid väsitanud. Joe asetas pilli kõrvale ja heitis magamiskotile pikali. Varsti võis vaikses täherikkas öös kuulda ainult rohtu sööva hobuse puristamist aasal ja Joe norskamist puu all. Georg vaatles veel tükk aega mustas taevas säravaid tähti ja unistas Mariega kohtumisest, siis uinus temagi.

Päikesetõusul tegi Georg koheselt lõkke üles ja asetas kohvivee tulele. Joe võttis kruusitäie sooja vett ja asetas enda kõrvale tekile. Otsis siis kotist välja väikese tuhmunud ja pragunenud peegli, seebitüki, habemenoa ja vahupintsli. Ihus hoolikalt habemenuga vastu vöörihma, seejärel proovis selle teravust, lõigates oma pikkadelt sassis juustelt väikese salgukese. Kruze vahtis tema toimetamisi imestusega – tsivilisatsioon tungis peale, nagu Euroopas öeldi – uksest ja aknast. Keskendunult määris Joe lõua seebivahuga kokku ning enda ees peeglit hoides ja aegajalt puhkides, asus oma lõuga raseerima. Märgates Georgi imestunud pilku, paljastas Joe vahu seest oma valged tugevad hambad:
„Eespool leidub palju kenasid neidusid.”
Kruzele jäi arusaamatuks, mida tähendas – eespool. Kas saja, või kahesaja kilomeetri kaugusel, kas siinpool või sealpool Appalachi mägesid. Lõpetanud oma pikaldase ja vaevarikka töö, pakkus Joe habemenuga ka Georgile. See oli juba ammu unustanud habemenoa olemasolu. Seni oli ta oma, veel võrdlemisi kidurat habet lõiganud noaga, kui mõned üksikud karvad liiga pikaks kasvasid. Aga eespool on palju ilusaid neidusid! Tema tüdruk on Bostonis. Kuid siiski, justkui ootaks teda juba täna õhtul kohtumine Mariega, võttis Georg habenoa, tõmbas lõuale seebivahtu ja asus raseerima. Lõug ei olnud habemenoaga harjunud, aga võib-olla ei osanud Georg seda käsitseda, kuid varsti võis ta lõual siin ja seal märgata väikesi veritsevaid haavu.
„Pole viga,” lohutas Joe, „küll lõug habemenoaga ära harjub, ja mitte ainult lõug, ka inimene harjub kõigega.”

Nädala jagu päevi logistas vanker mööda künkaid ja aasu, läbi metsatukkade, läbis koolmekohti jõgedes ja ojades, ikka edasi, ida suunas, lähemale tsivilisatsioonile. Õhtul rakendati hobune lahti, lasti ojale jooma ja aasale sööma. Varjulise saare või jalaka alla seati üles lõke. Joe ei unustanud seejuures ka puud, mille alla nad parajasti puhkelaagrisse asusid ja leidis alati varjualuse kohta kiitvaid sõnu.
„Jalakakoore sisekihist leotis ravib külmetust ja köha ning palavikku,” selgitas ta. Nähes aga, et Kruze ilmutab rohtude vastu täielikku ükskõiksust, lisas muiates: „Jalakakoore leotis ravib ka kõhulahtisust.”
„Tänan, Joe. Suurepärane!” vastas Georg heatahtlikult naerdes, „nüüd ma vähemalt tean millega ravida kõhulahtisust, kui sa mulle saarelehtedest teed pakud.”
Joe laotas maha oma teki ning rullis lahti magamiskoti. Georgi küljealuseks oli Suure Põdrasarve kingitud karunahk. Joe keetis kohvi, Georg aga püüdis seni mõne kala, teinekord laskis jänese või mõned põldpüüd. Indiaanlased ei muretse toidu pärast, selle eest hoolitseb loodus, Suur Vaim. Söögi alla pakkus Joe paar korgitäit viskit ja kui kõht täis, otsis taskust välja suupilli. Mõnikord heietas ta oma noorusajast, oma noorpõlve tüdrukutest, kuid alati, kui Joe jõudis ühe, tema jaoks erilist tähendust omava tüdruku nimeni, muutus ta kidakeelseks ja vaikis hoopiski. Kruze mõistis, et see tüdruk oli Joe armastus; ta ei suutnud tüdrukut unustada.
Kaheksanda päeva pärastlõunal hakkas paistma kõrge küngas, millel asetses püstpalkidest taraga ümbritsetud Utica kindlus. Kindlusevalli alt voolas läbi lai veerikas jõgi. Valli juurest kulges jõe kaldale palkseintega ääristatud käik. Kunagi oli see kaitsnud veetoojaid indiaanlaste noolte ja püssikuulide eest, nüüd aga seisis see poolpehkinud tara veel vaevalt püsti, meenutades möödunud aegu. Kindluse sisemuses asetsevate majade korstnad paiskasid suitsupilvi taeva poole.
Juba esimesest pilgust oli selge, et kindlusevall oli saanud tunda aedniku kätt. Sellel kasvasid segamini, salguti ja üksikult sügiseselt kolletunud lehtedega valgepöök, õunapuud, mille oksad lookas suurtest punastest õuntest ja erkkollaste lehtedega, marjadest punetav mooruspuu.
Kindlusevalli servi ääristasid korrapäraste vahedega kõrged ja käharad hobukastanid. Kindlusetornide juures aga kasvasid võimsad vahtrad, nende lehed helklesid erkpunaselt sügiseses pärastlõunases päikeses.
Kahjuks oli Joe liialt hõivatud mõtetega eesseisvast äritehingust, karusnahkade müügist kaubapunkti kokkuostjale. Georgi aga valdas uute kohtumiste ärevus. Kui nad oleksid aga kastani alla puhkama heitnud, siis oleks Joe kindlasti andnud Georgile kasulikku teavet kastanite, nende suurepäraste ja ääretult dekoratiivsete puude kohta. Ilmselt oleks ta Georgile seletanud, et esimesed inglise asunikud Ameerika mandril kandsid hobukastani vilju taskus reuma vältimiseks. Hobukastanitest valmistatud tinktuur aitab hemorroidide ja muhkude korral, väldib soolte ummistumist, vähendab jalgade valu ja sügelust.
Puutüvede jämedus, nende kõrgus ja võimas oksastik andsid tunnistust nende vanusest – enam kui kolmkümmend aastat. Need puud olid näinud nii mõndagi. Näinud kindlusele tormi jooksvaid indiaanlasi, kuulnud nende verd tarretama panevat sõjahüüdu, vibunööride plaksatusi ja noolte surmatoovat vihinat. Nad on kuulnud nii siin- kui sealpool kindlusevalli viimseid surmakarjeid ja haavatute oigamist. Aga nüüd valitses kindluse ümber rahulik ja kaunis vaikus. Pidurüüs puud olid valmis inimestele pakkuma oma sügisande. Puud võtsid vastu tulijaid ja jätsid hüvasti lahkujatega. Ja kui Appalachi mägede poole kappav ratsanik korraks tagasi vaatas, siis nägi ta hiigelvahtraid kindlusevallil, kes julgustavalt lehvitasid oma graatsilisi, kevadel õitega pärjatud ja sügisel säravpunaste lehtedega ehitud oksi – hüvastijätuviibe Kanada metsadelt..

Seitsmeteistkümnes peatükk. Utica kindluse kaubapunkti baaris sõlmitakse lepinguid ja loetakse dollareid. Joele pakutakse karjakindrali ametikohta. Metshobuste peremees ja lahke perenaine. Hiigelkari rühib üle tasandike ja Appalachi mägede. Lööming saloonis. Kari jõuab Bostoni karjaaeda. Joe jätab Georgiga hüvasti ja kappab tagasi Appalachi mägede suunas.

Kindlusevalli ees rakendas Joe hobuse lahti ja laskis aasale juba kergelt kolletunud rohtu näksima. Seejärel upitas endale karusnahad selga ja astus kindluseväravast sisse. Kruze sammus Joe järel, tundes kerget kohmetust, ta oli jõudnud tsivilisatsioonist võõrduda. Kindluses liikusid inimesed edasi-tagasi, ühe hoone juurest teise juurde. Ratsanikud hüppasid sadulasse ja kihutasid tuhatnelja kindluse väravast välja. Siin sagis indiaanlasi, valgeid mehi ja naisi; lapsed ja koerad lippasid ringi.
Georg Kruze seisis ja vahtis toimuvat. Ta ei märganudki, et oli ise vaatlusobjektiks sattunud. Noored daamid silmitsesid uudistavalt laiaõlgset heledapäist noormeest, kes seisis keset platsi: indiaanlase mokassiinides, säärekatetes ja hirvenahkses rohkete narmaste ja ilustustega kuues. Tema nägu oli punasest karurasvast omandanud pikapeale vasekarva pruunika jume. Kruze pikad juuksed olid punase paelaga kokku seotud, päikesest põlenud tugevat kaela ilustas karuküüntest kaelakee. Püss toetus ta vasakule käele, parema käe nimetissõrm asetses päästiku lähedal, justkui liiguks ta metsas, olles iga hetk valmis tulistama.
„Georg!” hõikas Joe, „mida sa vahid, astume kaubapunkti.”
Georg Kruze kiirustas Joele järele ja koos siseneti kaubapunkti, mis oli ühtlasi ka kõrts. Selle ühes nurgas asus tagasihoidlik, laudadest kokku löödud baarilett, teises otsas aga suur laud, millele parajasti kaks indiaanlast oma karusnahku laiali laotasid.
„Tere Joe!” tervitas laua taga askeldav nahakaupmees tuttavlikult. „Seekord paistab sinu saak olevat üsna kehv.”
„Neid kuradi kokkuostjaid on kõik Kanada metsad täis, lisaks suurel hulgal kaubapunkte. Rändkokkuostja amet ei elata enam ära,” vandus Joe nördinult.
„Pole viga, Joe,” sõnas kaupmees lohutavalt, „ kauboi amet pole veel kedagi nälga jätnud. Sul jõudu ja särtsu veel küllaga.” Kaupmees lõpetas indiaanlaste teenindamise, ladus neile vastukauba lauale ja asus koheselt Joe nahkasid takseerima.
„Suvised nahad pole suurem asi,” vangutas ta kahetsevalt pead, „aga päris leivata sa ka ei jää.” Kaupmees luges Joele hunniku ühedollarilisi rahatähti ja kallas kaks klaasi viskit täis; ei suutnud kiusatusele vastu panna ja valas ka endale pool klaasikest. Seejärel tõstis pilgu Kruzele: „Kes see valge indiaanlane on?”
„Merehädaline Kanada metsast,” näitas Joe üles vaimukust.
Kaupmees naeris Joe õnnestunud nalja üle.
„Ja kuhu merehädaline suundub,” tundis kaupmees huvi, pigem siiski selleks, et vestlust arendada.
„Bostoni,” vastas Kruze tagasihoidlikult.
„Tal on seal tüdruk,” lisas Joe juurde.
Kaupmees puhkes uuesti naerma: „No siis peab küll eriti kuum ja kirglik armastus olema, kui juba üle Appalachi mägede kohtamisele rutatakse.”
Kruze kehitas õlgu, teadmata mida vastata. Joel oli ka selles asjas oma seisukoht: „Mina läheks armastuse pärast kas või maailma otsa. Olen seda teinud ja teen ka edaspidi, kuni hing on sees ja kui armastus jälle pähe ja südamesse lööb.”
„Kes meist ei teeks seda,” nõustus nahakaupmees.
Uks paukus ja kaks ülikondades ning hallides linnamehekaabudes meest astusid sisse.
„Hello, Bill!” tervitasid nad nahakauplejat-baarimeest. „Kuidas äri õitseb?”
Bill haaras viskipudeli ja kiirustas kliente teenindama, käigupealt vastates: „Tänan küsimast, mister McCarthy, aga teie kuradi Bostoni ärikad on juba ise metsarajad siinpool Appalachi mägesid üles leidnud, vahendajate teenistus muutub üha lahjemaks.”
„Bostoni suu on täitmatu,” nõustus McCarthy heatahtlikult.
Baarimees Bill valas klientide viskiklaasid täis ja pöördus nahalaua juurde tagasi.
„Joe,” alustas ta uuesti vestlust. „Loomade kokkuostjad on rahakotiga juba kohal, läheb lahti sügiseseks loomade ajamiseks. Teenistust jälle nii et tapab.”
Joe võttis oma viskiklaasi, andis peaga Georgile märku järgneda ja suundus loomade kokkuostjate laua juurde; võttis luba küsimata istet. Georg Kruze istus tema kõrvale.
Mehed vaatasid vaikides üksteise otsa, justkui poksijad enne kui rusikad käiku lasta.
„Olen kauboi,” sõnas Joe ilma sissejuhatuseta, ja täiendas ennast: „lehmaajaja üle Appalachi mägede.”
McCarthy, kes ilmselt oli Bostonist saabunud kokkuostjate ülemus, takseeris Joed hindaval pilgul. Ta libistas silmad üle Joe pikkade, pisut halliseguste juuste ja kräsus habeme ning sõnas: „Välimuse järgi just mitte enam esimese suve karjapoiss.”
Joe liigutas pahuralt kulme: „Karjapoisid on rantšos, mina olen lehmaajaja.”
„Okei,” sõnas McCarthy lepitavalt, „niigi näha, et vana tegija. Asume asja kallale.”
„Millal lahti läheb?” esitas Joe konkreetse küsimuse.
„Koheselt,” vastas McCarthy sama konkreetselt. „Nii siin- kui sealpool Appalachi mägesid on rantšodes maisi- ja nisupõllud koristatud, suure rännuga võib alustada.”
„Jah, esimeste rändlindudena annavad siinsetes paikades sügise saabumisest märku loomade kokkuostjad,” nõustus Joe.
„Esimesed rändlinnud on lehmad ja pullid, sekka ka mõned vasikad,” märkis seni vaikinud loomade kokkuostja. Ta ajas kaela õieli, koogutas peaga ja lehvitas kätega, sealjuures häälitses: „Muuu, muu…”
McCarthy rüüpas lonksu viskit, pöördus siis Joe poole, vaatas talle silma ja sõnas: „Joe, pakun sulle trail-bossi ametit; tean, et sulle ei ole loomade ajamine üle Appalachi mägede esmakordne ettevõtmine.”
„Iga tuhande lehma kohta viis kauboid,” esitas Joe koheselt oma tingimuse.
„Kolm.”
„Olgu, neli kauboid, pullid ja vasikad lehmadena arvesse ei lähe. Pikalassomeeste vastu veel viis meest. Pärast Appalchi mägesid tegutsevad karjavargad eriti jultunult,” lõpetas Joe resoluutselt tingimise.
„Pikalassomees peaks loll olema, kui ta enne Appalachi mägesid loomi varastab. Tark varas heidab pullile lasso kaela enne tapamaja väravat,” märkis lehmade lendamist matkinud kokkuostja.
McCarthy noogutas nõustuvalt ja alustas selgitustega:
„Bostoni tapamajadesse saadetava karja kokkuseadmine algab kahekümne viie kilomeetri kaugusel Utica kindlusest. Igast järgnevast rantšost lisandub sadakond või enam lehma, lisaks pullid ja vasikad; niiviisi Appalachi mägedeni ja peale mäeahelikku kuni idarannikuni välja.”
„Arusaadav, ega see ole esimene kord,” nõustus Joe.
„Kauboideks palka odavamat tööjõudu: mehhiklasi, indiaanlasi, mestiitse, hulguseid ja seiklejaid; neegrid on kehvad ratsutajad.”
„Tean isegi,” sõnas Joe vahele.
McCarthy heitis pilgu Georg Kruzele ja seejärel pöördus Joe poole:
„Üks taolistest tüüpidest vist istub sinu kõrval?”
Joe vaatas pahaselt kokkuostjale otsa ja sõnas:
„See pole mitte hulgus, vaid merelaeva tüürimees.”
„Ohoo! Tüürimees!” rõõmustas kokkuostjate ülemus. „Möödunud aastal eksis loomakari peale Appalachi mägesid õigelt suunalt ja kauboid oleksid nendega Florida rannikule välja jõudnud, kui ma õigel ajal poleks jaole saanud.” McCarthy liialdas kõvasti, soovides iseenese tähtsust tõsta.
Tiibu lehvitanud kokkuostja, ilmselt soovides tüürimeest veidi õrritada, esitas riuka küsimuse: „Kas sinul, tüürimees, on merekaardid, kronomeetrid, sekstandid ja muud taolised atribuudid kaasas, et õiget kurssi määrata?”
„Maal saab õiget suunda hoida ka ilma atribuutideta, päikese ja taevatähtede järgi,” sõnas Kruze häirimatult, ning lisas juurde: „või küsida teed, kui suu peas on.”
„Nojah,” nõustus McCarthy, „ookeani avarustel juba teed ei küsi, isegi kui suu peas on.”
McCarthy pöördus uuesti Joe poole: „Kümmekond saatevankrit varustusega, neegrid kutsariteks. Värba ka paarkümmend noort naist: indiaanlannad, neegritarid, keda iganes. Mõningaid lehmi tuleb teel lüpsta, vasikad vajavad erikohtlemist. Naistele tööd jätkub, tead isegi.”
„Seda nüüd küll,” nõustus Joe kahemõtteliselt muiates.
McCarthy jätkas: „Kahe päeva pärast ole koos oma tüürimehega kohal.”
Joe puhkes naerma: „See kõik on väga tore! Aga hobused, sadulad, kauboikaabud?”
„Esimeses rantšos tegutseb metshobuste püüdja. Sealt saate hobused ja sadulad,” vastas McCarthy häirimatult. Pöördus siis baarimehe poole: „Bill! Kas sul kauboikübaraid on?”
„Kas või terve koorem. Tänavu uhkeldavad rantšode kauboid pruunides kaabudes; see on viimase aja moeröögatus.”
Joe sekkus vahele: „Sellisel juhul peavad meie kauboide kaabud olema teist värvi, näiteks liivakarva, või midagi taolist.”
„Leidub nii liivakarva kui pasakarva,” pakkus Bill oma kaubavalikut.
„Milleks kaabud, ja veel ühte värvi,” pöördus Georg Joe poole. Kokkuostjate peamehel ei jäänud Kruze küsimus kuulmata, ja ta vastas:
„Selleks, et te, tainapead, oleksite suures möllus teistest samasugustest rantšode tainapeadest eristatavad ja oma mehi maha ei kõmmutaks.”
Georg Kruze kehitas taolise vastuse peale arusaamatuses õlgu. Joe aga läigitas vihastudes silmi: „No kuule, kuule! Sa ära ikka võrdle neid tainapäid meiega.”
„Okei,okei!” tõstis McCharty lepitavalt käed. „Teil siin tüürimehed jaa, jaa…,” sellega sai loomakaupleja sõnavara otsa.
Paistis, et kõik küsimused said lahendatud, järgnev sõltus juba Joest, aga mitte päriselt. Joe liigutas McCarthy nina ees näppe: „Raha? Ettemaks – kauboide töötasu, vankrid, hobused, sadulad, köögivankrid, kaabud, lüpsinaised ja muu taoline vajalik kraam.”
McCarthy asetas tüseda härjanahast portfelli oma põlvede, aga enne avamist hõikas baarimehele: „Bill, kõigile meestele topeltviski!”
Seni, kuni Bill oli ametis viski väljakallamisega, plõksutas McCarthy koti lukkude kallal, tiris sellest välja mitu pangapakendis rahapakki ja heitis need hooletult lauale. Sõnagi lausumata ja raha üle lugemata pistis Joe rahapakid põue – väiksemgi pettus, sõna ja teo lahknemine maksis siinsetes paikades elu.
Mehed rüüpasid viskiklaasid kiiresti tühjaks, noogutasid üksteisele ja läksid sõnagi lausumata lahku. Kõik jutud olid räägitud, tehing sõlmitud, tulemuses ei kahelnud mitte keegi.
Õhtul süütasid indiaanlased kindlusevalli äärde lõkked ja valmistasid oma tagasihoidlikku toitu. Nendega ühinesid ka Joe ja Georg Kruze. Vastastikku kostitati üksteist sellega, mis kellelgi oli.
Hommikul ilmus Joe vankri juurde ja viskas sellesse tohutu hunniku liivakarva kauboikaabusid. Esialgu ei tundnud Georg Joed ära, tema välimuses ei meenutanud enam mitte miski endist nahkade kokkuostjat, rändkaupmeest. Ta tundus paarkümmend aastat nooremana. Joe pead kaunistas lai liivakarva kaabu, mis oli lõua alt nööriga kinni seotud. Kaela oli Joe sidunud värvikireva sitsrätiku, pikkade käistega ruudulist pluusi kattis helepruun hirvenahast vest. Jalga oli Joe tõmmanud kitsad, rohkete õmblustega jämedast puuvillasest riidest püksid. Pükse hoidis üleval lai, suure pandlaga püksirihm, mille küljes rippus raske revolver. Jalas olid Joel pika ja terava ninaga saapad. Saabaste külge olid kinnitatud läikivad kannused. Joe oli nüüd justkui peiupoiss, kuid seekord seisis siiski ees teine, kuigi mitte vähem romantiline toiming – lehmakarja ajamine üle Appalachi mägede.
Märgates Georgi imetlevat pilku Joe muigas: „Ega sina ka oma indiaanlase riietuses kehvem välja näe. Püss sul on, pane kaabu pähe ja seo tugevalt lõua alt kinni.”
Seejärel kohmitses Joe oma päratu suures kotis ning heitis vankripõhja saapad: „Mokassiinid ei ole ratsutamiseks just eriti kohane jalanõu.”
Georg Kruze võttis saapad tänuga vastu ja tõmbas rasked, pika ja terava nina ning tugeva kontsaga härjanahast saapad jalga.” Saapad tekitasid temas suurepärase enesetunde; mokassiinid on siiski pigem pastlad.
Joe asetas vankripõhja mahuka viskipudeli, pistis sigari suhu, kohendas kaabut ja kargas vankrisse nii kergelt ja graatsiliselt, justkui oleks ta hüpanud juba oma ratsu selga.
„Roni peale” käsutas Joe.
Georg istus vankrisse, seljad Joega vastamisi.
Olles mõned kilomeetrid vaikides sõitnud pöördus Georg Kruze Joe poole:
„Joe! Ütle, mis kõmmutamisest ja möllust see loomade kokkuostja rääkis?”
Joe puhkes naerma, naeris tükk aega kõhu vappudes, lõpuks sai sõna suust: „Georg, ära karda. Ega see asi nii hull ka ole. Möllu ja kõmmutamist on palju, aga laipu vähe, mõnikord mitte ühtegi.”
Need Joe sõnad ei teinud Georgile asja selgemaks, ja ta sõnas veidike solvunult: „Joe, ma olen läbi elanud suuremad paugutamised, kui seda iial suudavad teha kauboide püssid või revolvrid:”
„Ma tean, Georg. Ma tean,” sõnas Joe lepitavalt.
Terve päeva vedas hobune ühtlases tempos vankrit. Oli päikeseline septembriilm, soe, aga mitte palav. Öö veetsid rändurid nagu tavaliselt, kähara puu varjus jõe või oja kaldal. Peale tagasihoidlikku hommikueinet jätkati teekonda rantšo suunas.
Juba paar kilomeetri enne rantšot ilmus nähtavale tohutu karjaaed. Ümmargustest lattidest kokku löödud aed suundus kaarjalt põhja ja lõuna suunas, et siis idakaares ühineda. Karjaaeda oli kokku aetud esmapilgul enam kui tuhat lehma, lisaks pullid ja vasikad. Seejärel ilmusid puudesalu tagant nähtavale hooned. Joe sõitis rantšo õuele, tõmbas ohjaharud pingule ja ronis ähkides vankrist maha. Georg asetas püssi vankripõhja ja kargas vankri kõrvale.
Rantšo elu- ja majapidamishooned paiknesid väikeses kastani- ja tammesalus, kiirevoolulise jõekese kaldal. Elumaja, samuti karjalaut, küün ja muud abijooned olid ehitatud jämedatest, kirvega tahutud palkidest ja kaetud laudisega. Paistis, et peremees ja perenaine omasid siiski ilumeelt: maja sissekäigu ette oli ehitatud avar paljude väikeste värviliste klaasidega veranda, maja lõunapoolses küljes paiknes rõdu. Veranda aknaalust kaunistasid metsa- ja põllulilled. Pikavarreline leseleht oli ennast sirutanud peaaegu aknalauani, veinpunased marjad helklesid päikeses. Selle kõrvale oli seatud väikeste puhmadena hanerohi. Taime hambulised lehed olid võtnud juba tumedama sügisese värvi, varrest turritasid veidi eemale paarisentimeetrised küpsed kõdrad. Veranda teist külge, kogu aknaaluse ulatuses, kaunistas pikk põdrakanepi peenar. Ta kõrgel varrel paiknesid spiraalina lehed ja ladvaosas hulk suuri udemetega kaetud kupraid.
Joe osutas kanepipeenrale:
„Paistab, et perenaine, lisaks ilumeelele, omab ka praktilist meelt. Kui kurk on haige, siis puista peotäis peenestatud põdrakanepi lehti ja varsi sooja vette ja loputa kurku – haigus on justkui peoga pühitud. Võib ka juua – väga kosutav ja heamaitseline tee, kuigi pisut kangevõitu.” Märgates Georgi muigel nägu, lisas juurde: „Kõhulahtisust ei tekita.”
Karjalauda taga, avaras, kuigi mitte suures koplis seisid, jooksid ringi ja mänglesid hobused. Mõned olid tõusnud tagajalgadele, hirnusid ja vehkisid kapjadega või seisid vastamisi, kaelad hellitlevalt üle teineteise kaela, aegajalt sügasid mokkadega sõbranna lakka. Äkitselt puhkes tüli, kaks-kolm hobust hakkasid tagajalgu üles pilduma ja jooksid koplis ringi, aga rahunesid peagi. Siin oli igat masti hobuseid, ja ainult vanajumal ise teadis nende tõugu.
Märgates Kruze imetlevat pilku, sõnas Joe kiitvalt:
„Metshobused! Nendega kappamegi üle Appalachi mägede.”
Äkitselt elumaja uks avanes ning sellest astus välja noorepoolne, vägevat kasvu, laiaõlgne, veidi habetunud näoga mees. Ta pead ehtis pruun kauboikaabu, ruudulise mitmevärvilise särgi kaelus oli laialt avatud. Särki kaunistas pruunikat tooni nahkvest. Laial vööl, mis hoidis üleval tumesinisest jämedast puuvillariidest pükse, rippus päratu suur revolvrikolakas. Imestusega märkas Georg Kruze peremehe suurt sarnasust Joe välimusega, kuigi, tõsi, Joe pead ehtis liivakarva kauboikaabu. Mehe järel väljus verandale sinises pearätis ja valges põlles noor naine, ees kõht, mis andis märku peatsest järelkasvust. Naise pikad, pisut keerdus juuksed langesid rätiku alt kaelale ja kõrgele rinnale. Kruzele ei jäänud märkamatuks Joe kiire, tunnustav pilk, mille ta üle naise libistas.
„Hello!” tervitas Joe peremeest ja perenaist. Kuigi Joe polnud nendega varem kohtunud, tervitas ta kõiki nagu vanu tuttavaid. Georg Kruze noogutas tervituseks.
„Hello!” vastas peremees, liigutas korraks käega kaabuserva ja astus lähemale. Perenaine peitis käed põlle alla ja jäi tagasihoidlikult lillepeenra äärde seisma.
Joe sirutas käe välja: „Joe, trail-boss.”
„Jack,” tutvustas ennast peremees. „Metshobuste püüdja.”
„Paistab, et peale hobuste peate ka karjarantšot,” alustas Joe juttu.
„Rendin karjaaeda loomade kokkuostjatele. Juba nädala jagu päevi aetakse ümberkaudsetest rantšodest siia loomi.”
„Suurepärane äri!” kiitis Joe, „raha tuleb ise neljal jalal kohale.”
„Raha läheb ka neljal jalal välja.”
„Raha peab ringi kappama. Seisev raha on sama kasutu nagu seisev hobune,” sõnas Joe õpetlikult. „Ma sooviks esialgu kahte hobust. Lisaks sadulad ja päitsed ja muu sinna juurde kuuluv.”
Jack osutas koplis mänglevate hobuste suunas:
„Valige ise välja. Kõik hobused on olnud korra-paar sadula all ja kenasti sisse sõidetud; aga esialgu hoidke siiski sadulakaarest kõvasti kinni, teate isegi.”
„Ei ole esimene kord,” vastas Joe hooletult.
„Sadulad ja muu värk on varju all.” Peremees osutas majapidamishoonele. „Hinnad on teile teada?”
„Hinnad on teada ja maksame kohe kätte,” vastas Joe asjalikult ja hakkas kopli suunas astuma. Kruze ruttas vankri juurde, murdis leivapätsist korraliku tüki ja pigistas pihku.
„Marie! Kuni me hobustega tegeleme, pane kohvikann tulele,” hõikas Jack perenaisele. Marie nime kuuldes läbis Georgi südant jõnksatus. Vargsi libistas ta pilgu üle Marie valge põlle…
Hobused, märgates tulijaid, jooksid usaldavalt peremehe juurde, trügisid ja nääklesid omavahel. Need aga, kes peremehele ligi ei pääsenud otsustasid õnne katsuda võõrastega, ehk saab neilt leivapalukese.
Peremees patsutas hobuseid kaelale, silitas ja rääkis nendega. Ootamatult tundis Georg hobuse pehmete mokade puudutust oma käel. Hobune oli leivatükki üles leidnud ja asus seda nuruma, tonksides Georgile peaga rindu. See oli kauni kehakujuga, kõrgete jalgadega kõrbjas mära. Hobune vaatas suurte silmadega Kruzele otsa ja puudutas oma paksude mokkadega tema põske. Joe naeratas:
„Armastus esimesest pilgust. Hobune on otsekui naine: sa kas meeldid talle või ei meeldi, kolmandat varianti ei ole.”
„Väga ilus hobune,” sõnas Kruze, patsutas hobust hellitlevalt kaelale ja pistis talle leivatüki mokkade vahele.
„ Ilus hobune,” nõustus Joe, samas lisas, „pullide vastu sobiks siiski toekam hobune, nagu see siin – lihtsameelne aga tugev täkk.” Joe täkk oli väga sarnane tema endaga: jässakas, suure kerega, mille all jämedad tugevad jalad. Hiirekarva täkku ilustas tohutu suur hele lakk ja sama värvi peaaegu maani ulatuv saba. Oma jässaka kogu kohta paistis täku välimus pisut edevavõitu, kuid sama väljanägemine oli ka Joel endal.
Kruze patsutas hobust kaelale ja alles nüüd meenus talle, et hobusel peab ju ometi ka nimi olema.
„Mis on selle hobuse nimeks?” pöördus Georg peremehe poole.
„Appalach”, vastas Jack ja lisas, „siin on kõigi hobuste nimeks Appalach, eks uus peremees annab juba nime oma äranägemise järgi.”
„Mispärast Appalach?” küsis Kruze imestunult.
Peremehe asemel vastas Joe:
„Kui oled üle Appalachi mägede jõudnud, saad teada.”
Hobused talutati varjualuse juurde. Kruze asetas sadula hobusele selga ja asus sadularihmu pingutama. Joe kohendas seejuures siit ja sealt, andis selgitusi ja näitas mõningaid hobuse saduldamisel vajalikke nippe. Hobune, teades, et sadularihm tõmmatakse ebamugavalt tugevasti kinni, üritas inimest üle kavaldada, tõmbas kopsud õhku täis ja ajas kõhu punni. Peale sadularihma kinnitamist aga laskis õhu välja ja kõhu lõdvaks ning sadul osutus nõrgalt kinnitatuks. Georg Kruze üritas mitmeid kordi sadularihma tugevalt kinni tõmmata, aga ikka kavaldas hobune ta üle. Joe, märgates kõhu punnitamist, andis hobusele peopesaga laksu tagumikule. See ehmatas, laskis õhu kopsudest välja ja kõhu lõdvaks. Joe tõmbas kähku sadularihma kinni. Andis siis veelkord kerge laksu hobuse tagumikule ja kontrollis sadularihma üle. Hobune liigutas meelitatult kõrvu.
Perenaine oli veranda ette kohvilaua valmis seadnud. Ta oli lauale valge heegeldatud lina asetanud ja seadnud selle keskele lillevaasi, millesse murdnud paar punaste marjadega leselehte. Laual auras kohvikann, selle kõrval tassid, suhkrutoos ning väike kausike vaarikamoosiga. Kui mehed olid laua taga taburettidel istet võtnud, ilmus perenaine panniga ja tõstis igale mehele kolm suurt isuäratavalt lõhnavat pannkooki. Seejärel istus ise ka laua äärde ja asetas käed põlle alla.
Perenaine oli esialgsest kohmetusest üle saanud, ta libistas silmad üle Georg Kruze heledate, kaelani ulatuvate võrdlemisi sassis juuste, korraks peatas pilgu Georgi sinistes silmades ja küsis: „Olete kaugelt?”
„Eestimaalt,” sõnas Kruze lihtsameelselt.
„Ei tea,” raputas Marie pead.
„See maa on väga kaugel, põhjalas,” selgitas Kruze.
„Ah-jaa! Kanada,” sõnas perenaine rõõmsalt. Georg Kruze noogutas; liialt pikalt oleks tulnud selgitada, et Kanadas sündis ta teistkordselt, kui indiaanlased ta poolsurnult merest üles korjasid, ja et tema päris sünnimaa on Eesti.
„Enne Jackiga kohtumist elasin ma Californias,” sõnas Marie. Ta rääkis inglise keelt kuidagi pehmelt ja laulvalt. „Minu vanemad tulid Ameerikasse Hispaaniast.”
„Hispaanlannad on kõik väga kenad,” ei unustanud Joe komplimenti ütlemata.
Hispaanlanna tõmmu nägu kattus vaevumärgatava punaga.
„Pannkoogid on suurepärased!” lisa nüüd ka Georg komplimendi.
Joe tõusis äkitselt lauast, suundus vankri juurde ja kobistas seal veidike; pöördus tagasi mahuka viskipudeliga.
„Minul sai just hiljuti otsa, aga kaubapunkti polnud mahti minna,” sõnas Jack süüdlaslikult. Marie ruttas majja viskiklaaside järele, pöördus kärmelt tagasi ja asetas kolm viskiklaasi lauale. Joe jäi küsivalt silmadega otsima neljandat klaasi, kuid siis valgus üle ta näo mõistev naeratus.
Mehed lõid klaasid kokku, soovisid vastastikku edu ja tervist ning jõid põhjani. Seejärel pistis Joe käe põue ja tõmbas välja rahapakki. Luges rahatähti aeglaselt ja rõhutatult peremehe silme alla lauale, viimase rahatähe asetas tugeva laksuga: „Korras?”
„Korras,” vastas peremees ja lükkas rahatähed perenaise ette; see peitis raha koheselt põlletaskusse.
Joe tõusis lauast ja tänas. Kruze rüüpas kiirustades kohvitassi tühjaks ja tõusis samuti.
„Jack, ma jätan oma hobuse ja vankri siia. Neeger tuleb järele. Aga ära sa seda hobust metshobuste juurde pane. Mine kuradeid tea.”
„Joe, ole mureta, ma ei jäta su hobust hooleta.”
Joe ronis oma täku selga ja seadis ennast rühikalt sadulas istuma. Täkk seisis rahulikult ja liikumatult, justkui sammastel. Georg Kruze võttis vankrist püssi, heitis üle selja ja kargas sadulasse. Aga see oli juba hoopis teise temperamendiga: kukkus tantsisklema, üritas korra isegi ennast tagajalgadele ajada. Joe haaras Georgi märal päitsetest ja patsutas teda tugevalt ja sõbralikult kaelale. Hobune muutus rahulikumaks. Peremees ulatas kummalegi ratsanikule ratsapiitsa.
Joe andis viimaseid juhtnööre: „Georg, kui alustame, siis ära ratsmeid pingul hoia. Võta kahe käega sadulakaarest kinni, las hobune jookseb omapäi kuni isu täis, siis alles hakka teda juhtima. Selge?
„Selge!” vastas Georg, kohendas kaabu tugevamini pähe ja pigistas piitsa pihku.
Joe kergitas kabuäärt ja laksas kandadega vastu täkku kõhtu. See sööstis paigalt. Georg jõudis veel märgata Marie lehvitust ja juba kihutas mära täkule järele. Tolmupilve üles kergitades kappas Joe oma täkuga ees ja Kruze tema järel, hoides kramplikult kinni sadulakaarest. Võrreldes selle marulise sõiduga, oli tormisel merel laevamastis töötamine käkitegu. Joe vaatas üle õla tagasi ja kihutas muudkui otsejoones edasi üle äsjakoristatud maisipõllu, hüppas üle väikeste kraavide ja põõsaste.
Kolme või nelja kilomeetri järel aeglustas Joe täkk sammu ja jäi siis seisma. Täku kõrval peatus ka Georgi mära. Hobused lõõtsutasid raskelt, puristasid ja kaapisid maad. Higi voolas nende külgedelt; ka Georgi selg oli higist läbimärg ja hüplev püssipära ta selja valusaks tagunud. Nüüd alles mõistis Georg revolvri eeliseid võrreldes püssiga.
„Esimese sõidu kohta polnud väga vigagi,” pöördus Joe kiitvalt Georgi poole.
Joe keeras hobuse ringi ja ratsutas karjaaia suundus. Tükk aega sõideti ümber tohutu suure aia, kuni jõuti selle värava ette. Värava taha oli laagrisse asunud ligi viiskümmend inimest: mehi ja naisi ning päris noori tüdrukuid; siin oli musti, valgeid, mestiitse ja indiaanlasi. Uhke vuntsitriibuga, laiades madalapõhjalistes sombreerodes mehhiklased tinistasid kitarri ja laulsid oma lüürilisi serenaade, justkui oleks õhtu käes ja aeg ehale minna. Kauboid, indiaanlased ja mehhiklased olid tulnud oma hobustega, lassonöör sadulakaarel. Kõik mehed olid relvastatud; kellel rippus vööl toekas revolver, kes aga oli püssi üle selja heitnud. Paljud mehed olid kohale ilmunud vankritega, milles istusid naised ja tüdrukud, lisaks vankripõhjas rännakuks vajalikud majapidamistarbed.
Taoline rahvakogunemine ei olnud siiski juhuslik. Sügisesed põllutööd olid lõppenud ja karjatee piirkonna kauboid ning karjatüdrukud võtsid ennast talutööst vabaks, et teenida lisa igaaastase loomade ajamisega üle Appalachi mägede Bostoni ja New Yorgi tapamajadesse. Selline paarikuine põhitöölt lahkumine oli aastakümnetega välja kujunenud, see oli muutunud tavaõiguseks, mille kohaselt kauboi ja karjatüdruk omas õiguse nõuda töölt vabastamist ning rantšoomanik ei tohtinud teha takistusi. Suurlinnade varustamine lihaga oli riiklikult tähtis ülesanne ja Ameerika Ühendriikide valitsus soosis seda igati. Lihast tunti arenevates tööstuslinnades puudust ja liha oli kallis. Lehm, kelle siinpool Appalachi mägesid võis osta kolme dollari eest, maksis New Yorgis 45 dollarit.
Loomade ajamine oli seotud suure riski ja suurte kulutustega, kuid seda tuli teha. Ainuke võimalus toimetada loomad sihtpunkti oli teha seda nende endi neljal jalal, ja seda ka tehti, maksku mis maksab. Kümnest tuhandest, mõnikord isegi kahekümne tuhandest või enamast loomast koosnev kari aeti üle aasade ja põldude, sageli tuli karjade läbiajamiseks lõhkuda aedu. Loomakari läbis asulaid ja isegi linnu. Möödaminnes ratsutasid kauboid kohaliku taverni ette, sidusid hobuse lasipuu külge, kargasid sadulast ja kulistasid kiiruga kõrist alla klaasi viskit. Aga teinekord jäädi taverni jorutama, kaaniti ennast täis, löödi külge tüdrukutele ning alustati kohalike kauboidega kaklust; paugutati püstoleid. Selline oli töö, selline oli aeg ja kombed.
Taoline seiklusrikas elu ja võrdlemisi hästi tasustatud töö meelitas kohale lisaks rantšode kauboidele ja karjatüdrukutele ka rahvast, kelle kohta ei osanud keegi öelda, kust nad olid tulnud ja millega tegelenud. Ja see polnud ka tähtis.
Trail-boss Joe peatas oma võimsa täku inimhulga ees, pühkis käisega otsaesist, süütas aeglaselt, kaalutletud liigutustega oma sigari, tõmbas paar sügavat mahvi ja takseeris seejuures seltskonda. Libistas hindava pilgu üle hobustel istuvate kauboide, indiaanlaste ja mestiitside. Pikemalt peatas pilgu mehhiklastel: need olid parimad karjaajajad.
Joe köhatas hääle karmimaks ja alustas juhiste väljajagamisega:
„Mina olen trail-boss Joe! Kellele ma ei meeldi, võib kohe jalga lasta.” Ta tahtis jätkata, kuid koheselt kuuldus tüdrukute vahelehüüdeid: „Joe, sa meeldid meile väga, me ootame kannatamatult esimest ööd!” Ümberringi kaikus vali ja üksmeelne naerulagin.
Joe jätkas häirimatult: „Kogenud kauboid peavad õpetama uustulnukaid, igaüks valigu endale kamraad. Õpetamise tasu kuulub hinna sisse. Rännak toimub päikesetõusust päikeseloojanguni, lõunane peatus kaks tundi, siis lüpstakse lehmi. Õhtul jääme laagrisse seal, kus jumal juhatab; lõkked seada üles ümber loomakarja. Toiduained hangime kohalikest rantšodest, naised valmistavad toitu ja lüpsavad lehmi, hooldavad vasikaid. Teel Appalachi mägedeni ja pärast seda lisandub pidevalt loomi ja samavõrra ka kauboisid; vajadusel hangime vankreid ja naisi juurde. Kas küsimusi on?” Joe pidas pausi, oodates küsimusi.
„Naisi võiks varem hankida!” Seltskond puhkes üleannetult naerma.
Joe andis viimase korralduse: „Enne Appalachi mägesid taverne mitte külastada, peale mägesid on paaripäevane puhkus ja seal on suurepärane trail-saloon…” Joel ei lastud lõpetada, seltskonda haaras lõbus sumin: „Joe, teame isegi, punaste laternate saloon; seal saab silma alla sinise laterna ja verise nina! Seal saab muudki! Sealt saab kõike!”
Joe jättis vahelehüüded tähelepanuta ja osutas sigariotsaga sadulas istuvatele mehhiklastele- sina, sina ja sina karja etteotsa. Seejärel suunas sigari indiaanlastele – sina, sina ja sina karja keskkohta. Pistis siis sigari suhu, tõmbas paar mahvi ja sõnas: „Kauboid karja taha, püüate plehku pannud loomi. Uustulnukad hoiduvad oma kamraadide ligi. Vankrid ja naised karja järel.” Aga siis meenus talle Georg Kruze kohalolek. Joe osutas sigariotsaga Georgile ja sõnas lugupidava häälega: „Minu asetäitja, kapten Georg Kruze. Kõigi probleemidega pöörduge mister Kruze poole.” Georg jäi juhmi näoga Joele otsa vahtima. Joe oli veidike kavaldanud, nimetades Georgi kapteniks, justkui oleks tegemist Ühendriikide endise kaitseväeohvitseriga. See andis kaalu juurde kõigepealt Joele endale, sest nüüd oli ta samahästi kui kindral. Georg, selleks, et trail-bossi asetäitjana ka midagi öelda, hõikas kõlavalt: „Liivakarva kauboikaabud jaotame välja hiljem, et te üksteist ära tunneksite ja maha ei kõmmutaks!” Vastuseks kostus üksmeelne naer.
Sellega olid juhised antud. Siia olid kogunenud siiski eraettevõtjad; igaüks teadis niigi oma tööd ja kohta. Lüpsinaistel olid kaasas lüpsinõud, lihunikul noad, liharaiumise pakk ja kirves. Nii mõnigi lehm murdis rännakul jala ja siis tuli loom maha lasta, nülgida ja lihakere tükeldada. Neegrinaine koos oma vanamehega oli äriplaani rajanud hommikusele pudrukeetmisele: tema vankrisse oli laotud mitu kotti maisijahu, gallon päevalilleõli ja hunnik plekktaldrikuid, lusikaid ja piimakruuse. Igaüks oli ilmunud oma ametiga ja selleks vajalike tööriistadega; mida siin veel pikalt rääkida või arutada.
Joe tõmbas kopsud õhku täis ja kamandas pidulikult: „Idapoolsed aialatid eemaldada!”
Mehhiklased andsid hobustele kannuseid ja tormasid käsku täitma. Mõne hetkega olid aialatid eemaldatud ja tee loomakarjale avatud. Kauboid ja indiaanlased ratsutasid kümmekond meetrit aiast eemale, keerasid siis hobuse ringi ja andsid hobusele paar tugevat piitsaplaksu – kõrges kaares hüppasid hobused üle aia ning lehmade turjadel hakkasid plaksuma piitsad. Vankrid liikusid kohalt. Aeglaselt kerkis taeva poole üha paksenev tolmupilv. Suur rännak idarannikule oli alanud.
Esialgu toimus tohutu sagimine, indiaanlased kihutasid huilates, kauboid plaksutasid piitsu ja sööstsid vales suunas tormanud loomadele järele. Pikkamisi kujunes välja ühtlane kolonn, loomad rahunesid. Ilm polnud eriti palav, aeg-ajalt varjutasid päikest suured valged pilverünkad; puhus värskendav tuul ja peletas parmud lehmadest eemale.
Joe ratsutas karja ees ja pahvis rahulolevalt sigarit – küll kõik laabub. Ettetulevad vahejuhtumid: kaklused, püsside paugutamised, möll ja märul kuulusid karjatee juurde.
Loomakari oli veninud ühtlaseks pikaks kolonniks. Uustulukad olid igaüks leidnud endale kamraadi ja nüüd kappasid nad kolonni külgedel usinalt edasi-tagasi, täites kamraadide vahel üsna mõttetuid, isegi riukalisi käske. Aga õpipoiste elu pole kunagi magus olnud, ei olnud ta seda ka nüüd. Mehhiklased karja ees hoidsid ühtlast tempot, mis oli jõukohane kõigile loomadele. Iga kahe tunni tagant kihutas bossi asetäitja „kapten” Georg Kruze ümber loomakarja, peatas hobuse siin ja seal, et saada olukorrast ülevaadet. Karja etteotsa Joe juurde tagasi kapanud, kandis ta olukorrast trail-bossile ette. See noogutas rahulolevalt.
„Joe,” alustas Joe kõrval ratsutav Kruze juttu, sest esialgu tundus teekond võrdlemisi igavana, „ütle, mida need punased laternad, millest mehed rääkisid, tähendavad?”
„Seal saab süüa ja juua.”
„Tavern?”
„Mitte tavern, vaid trail-saloon; seal saab süüa-juua ja veel midagi.”
„Mida veel?”
„Tüdrukuid. Vali millist tahad: musta, valget, kollast, punast, noort või vanuses, mille kohta noor öelda oleks ülepakutud kompliment.” Paistis, et Joele oli see teema üpris südamelähedane, sest ta jätkas: „ Punaste laternate saloon on justkui rikkalik veinikelder – veine igale maitsele ja igas vanuses.”
Joe pööras pilgu unistavalt läänekaarde, justkui ootaks ta juba loojangus punavat õhtut, et siis hobusele kannuseid anda ja trail-salooni suunas kapata. Aga äkitselt osutas ta piitsaotsaga silmapiiri suunas:
„Georg! Sa oled tüürimees, peaksid teadma, mida see viirg horisondil meile ütleb?”
Georg jälgis tükk aega musta pilveserva taevaveerel. Tume viirg kasvas silmnähtavalt. Meremehe jaoks ei olnud siin enam midagi mõistatada:
„Joe! Vähem kui kahekümne minuti pärast on meie kohal äge tormihoog paduvihmaga.”
Joe tõmbas oma kauboikaabu tugevamini pähe; ta nägu muutus karmiks ja otsusekindlaks, ees seisis võitlus praegu veel nähtamatu ja tundmatu, kuid tugeva vastasega.
„Georg, sina võta enda hooleks kolonni parem külg, mina vasaku. Loomad tuleb koos hoida, või muidu püüame neid nädalaid, ja hea kui pooled kätte saame.”
Joe oli õieti arvanud – kõik laabus ilma käsutagi. Mehhiklased, märgates tumedat tormiviirgu, asusid kolonniga joonistama ringi, surudes seda üha koomale. Kauboid ajasid loomi ringi sissepoole ja varsti olid loomad kauboidest ümbritsetud, justkui karjaaias. Vankrid paigutati siia-sinna ümber karja. Iga loom, kes üritas ringist väljapoole tungida, aeti piitsahoopidega tagasi. Loomad trügisid närviliselt, tunnetades lähenevat äikest. Kõik olid ootel – inimesed ja loomad. Varsti kattis tume madal pilv juba poole taevalaotusest, kaugusest kostus jämedat kõminat, välgud sähvisid risti ja põiki pilvede all, vahel sähvatas jäme mitmeharuline pikselöök otse maasse. Kuid veel oli õhk tuuletu.
Äkitselt tormas üle põllu järsk ja äge tuulehoog, tõstes tohutu tolmupilve; õhus lendlesid kauboide kaabud ja kuivanud maisilehed. Äikesepilv oli katnud päikese ja maale laskus hämarus. Raske, peaaegu must äikesepilv oli jõudnud karja kohale ja sööstis üle taevalaotuse edasi. Ootamatult tuul vaibus, saabus täielik vaikus. Ja siis tabas karja tohutu järsk rajuhoog. Jäme ja tuiskav vihmahoog langes karjale ja inimestele. Naised pugesid vankrite alla peitu. Neegrinaine oma vanamehega rassisid ümber vankri, püüdes päästa maisijahukotte. Ümberringi oli pime, justkui öösel. Õhku täitsid lakkamatud raksatused ja välgunoolte sähvimised. Lehmade sarvede otsas süttisid sinised tulukesed – elektriseerunud õhus põlesid „rebasesilmad”, lehmad tunglesid ja ammusid hirmunult.
Mehhiklased ratsutasid ringi, karjusid üle tormi ja juhendasid kauboisid, püüdes maksku mis maksab karja lagunemast päästa. Joe kappas oma toekal märal ümber karja, näris ligunenud sigarit ja ladus käske vasemale ja paremale – ta oli nüüd kindral lahinguväljal. Olukord oli veel kontrolli all. Aga järsku, peale eriti tugevat välgusähvatust ja sellele järgnevat tohutut kärgatust, surus üks meeltesegaduses pull Kruze hobuse vastu vankrit, lükkas vankri ümber ja sööstis üle lageda põllu minema. Lehmad tormasid talle järele, trügisid, paiskasid ratsanikud kõrvale ning sööstsid hullunud massina edasi. Georg Kruze jäi oma hobusega ümberpaiskunud vankri ja mööda tormavate lehmade vahele. Üks lehm üritas hüpata üle ümberpaiskunud vankri, aga jalg takerdus rattakodaratesse ning jalaluu murdnud lehm vajus valust möirates pikali.
Joe kihutas oma täkuga hullunud loomakarja ette, mehhiklased, kauboid ja indiaanlased seadsid ennast tiheda müürina ühele ja teisele poole Joe hobust ning lasksid hobustel vabalt joosta. Lehmade hoog tuli iga hinna eest peatada. Kui juhtub ees olema jõgi või kuristik, võib tulemuseks olla kogu karja hukkumine. Joe vähendas ühtlaselt hobuse jooksu, lõpuks kari taltus ja Joe peatas oma täkku. Olukord oli kontrolli all.
Kaks mehhiklast tagusid kannustega hobuste külgi ja kihutasid meeletus galopis vihmasajusse kadunud pulli taga ajama. Hobused olid siiski kiiremad. Õhus vuhises lasso ja haakus pulli sarvede taha. Pull võttis suuna hobusele, sarved õieli ees. Sedamaid heitis lasso teine mehhiklane. Nüüd oli pull kahe lasso otsas. Hobused tirisid pulli: üks paremale, teine vasakule, pull oli justkui kala kahe erinevast suunast heidetud õngenööri otsas. Peale pikka rabelemist ja visklemist pull väsis ja kahe hobuse vahel talutati põgeneja jälle karja juurde tagasi.
Äike kestis vähem kui tunni, paduvihm lakkas sama äkitselt nagu oli alanudki. Läänekaares selgines ja loojuv päike vajus suure punase kerana horisondi taha. Jäädi öölaagrisse. Loomad olid rahunenud. Kauboid lasksid neil veidike vabamalt liikuda ja korjata koristustöödest mahapudenenud maisitõlvikuid või pooleldi kuivanud maisilehti.
Joe peatas oma täku ümberpaisatud vankri kõrval lebava lehma juures. Lehm üritas tõusta, kuid murtud jalg ei kandnud ja ta vajus valust inisedes uuesti pikali. Joe võttis vöövahelt oma koletu suure revolvri ja tulistas loomale kaks korda sarvede taha. Viipas seejärel kauboile: „Kutsu lihunik kohale!” Seejärel nööris läbiligunenud kauboikübara lahti ja ropsis seda vastu hobuse tagumikku kuivemaks. Märgates Georg Kruzet, kes hõõrus hobuse seljas istudes oma muljutud jalga, puhkes Joe lõbusalt naerma:
„Kuidas tüürimehele esimene torm tundus?”
„Merel nimetatakse taolist tuult, paduvihma ja äikest parajaks tormiks, aga siin teevad lehmad asja hullemaks.”
„Pole viga, Georg! See-eest võime juba täna õhtul lõkke kohale liha küpsema seada.”
Nädal aega liikus tohutu loomakari Appalachi mägede suunas. Iga päev lisandus kohalikest rantšodest loomi üha juurde ja nüüd oli see juba ligi viietuhande pealine lohemadu, mis üle põldude aeglaselt edasi roomas.
Peale päikeseloojangut põlesid ümber loomakarja lõkketuled; õhus hõljus praetud liha isuäratav lõhn. Liivakarva kauboikaabudes indiaanlased kihutasid huilates ümber lehmakarja, ilmusid korraks lõkketule valgusse ja kadusid ööpimedusse justkui viirastused. Hetke pärast kostusid pimedusest püssipaugud – stepihundid ja koiotid olid lehmade lõhnast täiesti pööraseks muutunud. Mõnikord kappas lõkketulest mööda kauboi, tüdruk sadulakaarel; pimedusest kuuldus tüdruku edvistavat kiljumist ja õnnelikku naeru. Joe istus lõkke ääres, laulis ja mängis suupilli. Teda saatsid mehhiklased kitarridel ja mandoliinidel. Joe hingestatud ja romantiline, kuigi pisut üleannetu ja riivatu kauboilaul kõlas tuhandetest tähtedest ülekülvatud taeva all, kandus üle lehmakarja ja kadus sumedasse öösse.
Hommikul, enne päikesetõusu, seadis neegrinaine paja tulele ja keetis hiigelkatlas maisiputru. Lüpsinaised oli kohale tassinud paar ämbrit värskelt lüpstud piima. Kauboid peatasid järsu ratsmetõmbega oma ratsu katla ees. Neegrinaine haaras kulbi, täitis plekk-kausi pudruga, kallas päevalilleõli peale, torkas lusika pudrusse ning ulatas sadulas istuvale kauboile. Neegrinaise vanamees ulatas omalt poolt kruusi piimaga. Kauboi helpis kiiruga kausi tühjaks, seejärel kummutas ühe sõõmuga piimakruusi põhjani, justkui oleks tegu viskiga, ja heitis tühjad toidunõud kolinal hobuse jalge ette, mokaotsast lausudes: „Tänan!” Andis hobusele kannuseid ja kadus. Neegrinaise äri õitses!
Veel nädal aega liikus hiigelkari ilma suuremate viperusteta edasi. Enne Appalachi mägesid tõkestas teed jõgi. Mehhiklased otsisid üles sobiva koolmekoha. Lehmad ammusid ja pullid möirgasid ärevalt, kartes vette astuda. Kauboid plaksutasid piitsu, indiaanlased huilgasid, kari asus rüsinal jõge ületama. Georg Kruze ajas oma hobuse vette. Äkitselt tekkis järsul vastaskaldal segadus, loomad rabelesid kaldavõsas ja osa neist pöördus tagasi, ummistades koolmekoha. Lehmad vajusid Kruze peenikeste jalgadega ratsule peale, see lõi vaaruma, ja veel hetk ning hobune oleks koos oma ratsanikuga mattunud jõevette lehmakarja jalge alla. Aga Joe oli silma peal hoidnud: hooga plartsatas ta oma täkuga Kruze hobuse kõrvale. Suure kere ja jämedate sammasjalgadega Joe täkk jäi Kruze hobuse kõrvale seisma. Samas kuuldus veel mitmeid plartsatusi, veesammas paiskus üle hobuste – indiaanlased olid oma hobustega asunud Kruze teise külje alla, moodustades keset jõge justkui saarekese, mida lehmakari ei suutnud paigast nihutada. Kauboid tõkestasid tagasipöörduvatele loomadele tee, heitsid mõnele eriti pöörasele trügijale lasso ümber sarvede ja tirisid üle jõe. Olukord saadi kontrolli alla. Kogu kari liikus ühtlases tempos koolmekohast läbi ja teekond jätkus juba rahulikult teisel kaldal, ääretul tasandikul, mis ulatus kuni Appalachi mägedeni.
Enne mäeahelikku ületamist anti loomadele kaks päeva puhkust ja karjatati neid rammusa rohuga kaetud tasandikul. Kuigi üks ettevõtlik ärimees oli Appalachi nõlvade alla pannud püsti taverni, tuletas Joe veelkord kõigile kauboidele karmilt meelde:
„Igaüks, kes külastab taverni, saadetakse karja juurest minema ning palk jäetakse välja maksmata!”
Vankrid sõitsid Appalachi mäejalamile ning taverni ees korraldati oksjon – vankritega mäeaheliku ületamine oli võimatu ja vankrid tuli maha müüa; teiselpool mägesid aga osta uued vankrid. Oksjon kulges loiult, sest kohalerutanud kohalikud talupidajad teadsid – vankrid müüakse maha niikuinii. Kogu kraam: karjanaiste lüpsinõud, potid-pannid, neegrinaise pudrupada, plekist pudrukausid ja piimakruusid tuli üle mägede tassida seljas või sadulakaarel. Aga see kedagi ei häirinud – nii oli olnud juba aastakümneid ja saab olema ka edaspidi.
Juba paar päeva enne Appalachi mägede ületamist olid mehed muutunud tõsisteks, näod olid omandanud karmi ilme. Öösel laagrisse jäädes ei olnud enam näha ega kuulda lõkkest möödakihutavaid kauboisid, tüdrukute edvistavat kiljumist ja naeru. Appalachi mägede ületamine nõudis tõsist keskendumist.
Varakult enne päikesetõusu kargasid mehhiklased esimestena sadulaisse. Olles ebausklikud ja pidades kinni tavadest, suunasid nad pilgud idataevasse, mäetippudele. Vaevalt oli esimene päikesekiir piilunud üle Appalachi, kui mehhiklased ropsasid kannustega – läheb lahti!
Kümmekond kilomeetrit enne mäkketõusu venitati kogu kari tohutu pikaks ja peenikeseks nööriks – kaks-kolm looma kõrvuti, kõik üksteise järel. Pullid eraldati lehmadest, et ei tekiks ootamatuid trügimisi; vasikad jaotati ühtlaselt lehmade vahele.
Mööda kiviklibuga kaetud, käänulist kaljudevahelist rada rühkisid lehmad lõõtsutades üha ülespoole, aina kõrgemale mäkke. Mõni lehm väänas jala, üritas kolmel jalal edasi liikuda, kuid vajus siis vaevatuna teeäärde maha. Koheselt kostsid kauboide revolvripaugud – õnnetu loom lasti maha ja tiriti kõrvale. Lihunik ilmus oma kirve, puupaku ja teravate nugadega. Õige pea oli lehm nülitud, tükeldatud ning neegrid tassisid lihatükid mäest alla, teeäärsesse taverni. Sisikond, jalad ja pea jäeti raja kõrvale vedelema.
Karja ilmumine mägedesse oli kohale meelitanud hulgaliselt lihasööjaid loomi ja linde. Kaljunukkidel passisid raisakullid, rebased ja koiotid – aastakümnete kogemused olid neile kerge toidulaua asukoha kätte näidanud.
Äkitselt kostus mägedest mehhiklaste hüüe: „Kõik ratsanikud üles! Kähku!”
Joe andis hobusele kannuseid ja kiirustas loomadest mööda, mäkke.
„Mis lahti on?” päris tema järel ratsutav Georg Kruze.
„Varsti näed,” heitis Joe üle õla.
Nende järel rühkisid mäest üles, hobusega lehmi kõrvale surudes kõik, kes olid sadulas: kauboid, indiaanlased, mestiitsid.
Äkitselt Georg Kruze hobune hirnatas ja puristas ärevalt: hobuse paremal küljel avanes tohutu kuristik. Enam kui kahesaja meetrine sügavune ja ligikaudu kolmesaja meetri pikkune kaljulõhe kulges piki karjaraja äärt, seejärel eemaldus teest ja kadus kaljunukkide taha.
Mehhiklased olid hobused seadnud ritta pikki kuristiku äärt, istusid sadulas tõsiste ja keskendunud nägudega. Joe seisatas oma täku nende kõrvale. Kõik ratsanikud seadsid ennast ritta piki kuristiku äärt, moodustades kogu kuristiku pikkuses elava tara.
Loomad astusid aeglaselt mööda teerada, ilma, et neid oleks taga sunnitud või ärevusse aetud. Pika katkematu lindina liikus loomakari kitsal teerajal – ühel pool kuristiku serval seisvad hobused ja teisel pool järsud kaljurünkad.
Loomakari oli liikunud juba enam kui kolm tundi, kuid lõppu ei olnud veel näha. Hobused kuristiku äärel ja nende seljas istuvad ratsanikud hakkasid väsima. Pilvena lendasid lehmade kohal kärbsed ja parmud. Hobused vehkisid närviliselt peade ja sabadega, trampisid jalgadega, üha raskem oli neid paigal hoida. Ootamatult muutus üks lehm parmudest pööraseks, üritas eesliikujast mööda pääseda ja põrkus sarvedega vastu Kruze hobuse kõhtu. Hobune ehmatas, asus närviliselt jalgadega trampima ja tagurdas ennast ohtlikult päris kuristiku servale. Koheselt haaras Joe Kruze hobuse päitsetest, tõmbas ta täku külje alla ning patsutas hobust tugevalt ja rahustavalt kaelale. Kruze hingas kergendatult, aga süda tagus metsikult, üritades rinnust välja karata.
Pärast lõunat möödus viimane loom kuristiku äärele rivistatud hobustest. Õige pea ületati mäehari ja algas laskumine. Enne päikeseloojangut jõudis kari ilma suuremate kaotusteta üle Appalachi mägede. Mäejalamilt algas ääretu rohtla. Siin võis loomakari puhata ja kosuda, et siis jätkata rännakut idarannikule.
Joe pöördus Kruze poole: „Sa tahtsid teada, mispärast on metshobuste nimeks Appalachi. Nüüd võin sulle öelda.” Joe läitis sadulas istudes osavalt sigari, tõmbas paar mahvi ja jätkas: „Kolm aastat tagasi tekkis tollel kuristikäärel ootamatu segadus; loomad hakkasid rüselema ja tõuklema, kümmekond hobust langes koos ratsanikega kuristikku, lisaks neile tuhanded lehmad, pullid ja vasikad. Taolisi õnnetusi on juhtunud veelgi varem, ja korduvalt. See on Appalachi.”
Karjaajad seadsid ennast laagrisse. Kõik hingasid kergendatult ja olid rõõmsad. Süüdati lõkked. Seekord võis nautida vasikapraadi – nii mõnigi vasikas oli mägedes murdnud oma jalaluu, kauboide revolvripaugud lõpetasid ta piinlemise ning lihunik tegi oma töö korralikult ja kiiresti. Jällegi võis pimedas öös kuulda tüdrukute edvistavat kiljumist ja õnnelikku naeru. Joe maksis kõigile välja avansi. Dollarid krabisesid kauboide taskus meeliärritavalt.
Pärast päikeseloojangut süttisid kutsuvalt Appalachi jalamil asuva trail-salooni punased laternad. Kauboid kargasid sadulasse. Algas metsik võiduajamine. Rõõmsalt kisades, kannustega hobuse külgi tagudes ja piitsa plaksutades kihutasid kauboid üle rohtla. Salooni ees tõmmati järsult valjastest, hobused seati lasipuude äärde ritta ja terve kamp omaenese ja hobuse higist ning lehmapasast haisvaid, liivakarva kaabudes kauboisid trügis salooni avatud uksest sisse. Kohalike karjarantšode kauboid tõmbasid vihaselt oma pruunid, „viimase moeröögatuse” kaabud sügavamini pähe ja kobasid revolvripärasid.
Joe oli kauboidele andnud vaba öö. Indiaanlased viskist eriti ei hoolinud, aga saloon – see oli pigem siiski valge mehe värk. Nad ratsutasid ümber karja, valvasid ja märgates pimeduses huntide hõõguvaid silmi, paugutasid püsse.
Joe pöördus Kruze poole: „Georg! Ka meie oleme ära teeninud väikese lõõgastuse saloonis.”
„Ma pigem siiski seda asutust ei külasta,” sõnas Georg tagasihoidlikult.
„Ära ole memmekas,” pahandas Joe, ja lisas muiates: „Kui sa ei taha musta, valget või kollast veini maitsta, joo viskit.” Joe naeris kahemõtteliselt, ja jätkas: „Olgu, mina ka seekord veini ei joo. Piirdun viskiga, ja sööme ühe inimese moodi kõhutäie. Aga kuule, teise sakslased olete ju õllesõbrad, ilmselt leidub saloonis ka õlut.”
„Ma ei ole sakslane vaid eestlane.”
„Mis vahet sel on – eurooplased on kõik õllejoodikud.”
Õlle nimetamine tekitas Georgil neelud. Päev oli olnud raske ja ärev, kurk kuivas.
„Olgu, Joe,” soostus Georg kaaslase ettepanekuga, „joome saloonis toobi õlut.”
Joe oma turske täkuga ees ja Georg kaunitarist märal järel, kihutasid nad salooni punaste laternate suunas. Salooni rõdu all asetseva lasipuu juures peatas Joe täku ja heitis valjad üle lasipuu otsa. Georg järgnes tema eeskujule. Joe süütas uue sigari, ajas ennast puhevile, justkui kukk enne võitlust ja astus rind ees salooni uksest sisse. Heitis kõigile kõrgi pilgu, libistas kiiresti silmad üle saali ühes otsas istuva ja seisva, kutsuvalt silmi välgutava „veinivaliku” ja seadis ennast istuma vabasse lauda baariletile lähemal.
Baarimees tundis eksimatult ära, et seekord sisenes saali trail-boss, karjaajajate kindral. Hetkega oli ta ligi ja kummardus lipitsevalt:
„Mida teile, boss?”
„Minule üks praad ja topeltviski, minu asetäitjale, kapten Kruzele praad ja õlu.”
„Õlut ei ole,” vastas baarimees hooletult, sest taoline klient ei väärinud lugupidamist.
„Miks ei ole?” sekkus Kruze pahaselt.
„Nii lahjat kraami pole mõtet idarannikult siia vedada. Oleks õllevaadil jalad, nagu lehmal, siis vast võiks kauboid need siia ajada; muidugi, kui nad õllevaate enne tühjaks ei joo. Pealegi, õllevaadid kipuvad päikeses lõhki minema.”
„Nojah, lehmad juba päikeses lõhki ei lähe,” märkis Kruze.
Tahestahtmata tuli ka Kruzel leppida viskiga. Aga seekord jäid nad ilma nii viskist, veinist kui ka praest. Ootamatult tekkis uksepooles lauas kohalike kauboide, pruunkaabude, ja karja saatvate kauboide vahel sõnavahetus. See üha paisus. Äkitselt kargas üks turske pruunkaabu püsti ja virutas liivakarva kaabus mehhiklasele vastu lõugu.
Kõrtsis algas tohutu möll, kisa ja kära. Kohalikud tungisid karjaajajatele peale: „Andke pasakaabudele!” Mehhiklased ja nende kaaslased karjusid omakorda, kutsudes lahingusse: „Mehed, virutage pruunkaabudele!” Joe kargas viivitamatult püsti ja asus oma vägevate rusikate jagama hoope igaühele, kes pruuni kaabut kandis. Üks pruunkaabudest tõstis peakohale tooli ja üritas sellega tabada Kruzet, kes natuke ehmunult ja hämmingus seisis Joe kõrval. Georg Kruze reageeris välkkiirelt: haaras pruunkaabul ühe käega rinnust, teisega vöörihmast ja heitis ta kõrges kaares baarileti taha. Ennast leti taha peitnud baarimees virutas sissetungijale pudeliga vastu pead.
„Veinikelder” kiljus ja karjus hüsteeriliselt. „Veinide” laiad ja kohevad hispaaniapärased kleidid jäid kaklejate kämmalde vahele; need rebiti tükkideks. Õhus lendasid pudelid. Mõned olid vastasele ratsapiitsa ümber kaela heitnud ja tirisid nüüd kogu jõust; vaesel mehel kerkisid silmad punni ja olid peast välja kargamas. Äkitselt hakkasid paukuma revolvrid; baarileti klaasid ja pudelit purunesid klirinal.
„Kruze!” hõikas Joe läbi kisa ja kära, „siin läheb palavaks. Sind ootab Marie, laseme jalga!” Joe heitis baariletile mõned rahatähed, haarast letilt suure viskipudeli ja sööstis revolvrit laskevalmilt käes hoides trepist üles teisele korrusele. Kruze tormas talle järele. Joe tõmbas esimese ettejuhtuva ukse lahti – koheselt pistis voodi äärel istunud poolpaljas tüdruk hüsteeriliselt kiljuma ja appi karjuma. Voodist kargas välja paljas meesterahvas ja asus segasena otsima oma pükse, et revolver kätte haarata. Joe virutas ukse vandudes kinni ja tormas teise ukse juurde – see avanes rõdule. Hetkegi viivitamata hüppas Joe üle rõdu, selle all seisva hobuse sadulasse. Kruze tegi sama triki; mära vaarus kergelt, kui Kruze tema sadulasse sadas. Vaevalt olid nad jõudnud valjad valla päästa, kui rõdule tormanud alasti mees avas tule: tulistas meeletus vihas, ilma sihtimata ja vaenlast nägemata.
Joe ja Kruze hobused mõistsid ilma piitsaplaksutagi, et peremeestel on kiire ning kihutasid tuhatnelja karja suunas. Joe istus sadulas, keerutas peakohal viskipudelit ja huilgas otsekui indiaanlane. Võitlusmöll oli ta üles kütnud.
Seekord oli raske Joed lõkke ääres ära tunda. Ta polnud veel rahunenud. Rüüpas ohtralt viskit, mängis suupilli ning laulis kirglikult ja meeliliigutavalt. Suurte sinikate ja veriste ninadega mehhiklased ravisid ennast aegajalt viskiga ja katkusid meeletus tempos kitarri, saates Joe laulu ja suupillimängu. Karjatüdrukud istusid kaares ümber „orkestri”, armastusest tulvil südamed pekslemas. Teinud väikese pausi ja rüübanud pudelisuust suure lonksu viskit, alustas Joe järjekordset laulu:

Ma ööd ja päevad ratsutan ja lehmakarja ajan,
ei näe sel teel ma otsa ega äärt.
Kuid ainuke, mida selles ilmas vajan,
on Mary kallistused, kullakoormat väärt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt
ja aovalges kumab Mary tume tutt.
Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt
ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Ma päikselõõsas kappan, ees Appalachi mäed,
ei näe ma lehmi, pulle, kuristiku äärt.
Kuid ainus, mida selles ilmas näen,
on Mary silmis päiksesädemed.

Oi Mary Mary…

Ma ratsul preerias kihutan,
piits peos, mind katab tolmupilv.
Kuid ainuke, mida selles ilmas loodan,
on Mary toodud klaas karget allikavett.

Oi Mary Mary…

Ma kingul hüppan sadulast,
läänekaarel taevas punetab.
Kuid ainuke, mida selles ilmas ootan,
on Mary pearätt päikseloojangus.

Oi Mary Mary…

Ma öösel lõkke ääres istun,
püss peos ja lääpas saapad jalas.
Kuid ainuke, mida selles ilmas tunnen,
on Mary niisked kuumad suudlused.

Oi Mary Mary…

Ma tavernis kaklesin ja kuuli rindu sain,
kaks surnult maha jäid ja minagi üks neist.
Kuid ainuke, mida teises ilmas ihkan,
on Mary soojad kallistavad käed.

Kaks päeva puhkust ja kari asus jälle liikvele. Iga päevaga lisandus sadu loomi. Suurenenud oli ka kauboide „ratsavägi” ja juurde võetud abijõude, karjatüdrukuid. Enne Greenfieldi linnakest roomas üle põldude, aasade ja läbis jõgede koolmekohti juba ligi kahekümne tuhande pealine hiigelkari. Selleks, et jõuda teisele poole Greenfieldi väikelinna, tuli läbida selle ainus tänav. Ümber linna asetsesid tihedalt köögiviljarantšod ja linnaelanike aialapid, millel kasvas valmiv aed-ja köögivili.
Vaevalt ilmus silmapiirile karja lähenemisest märku andev tolmupilv, kui rantšode ja ajalappide valdajad kaitsepositsioonid sisse võtsid. Kõik linnaelanikud, vaatamata nende seisusele, jõukusele või vaesusele, olid varustanud ennast kaigastega ja ootasid oma meloni-, kapsa- ja kartulipõldude ees karja lähenemist. Tuul hõljutas linnakese peatänaval lehmapasa ja loomade higi lõhna.
Enne linna sisenemist kogus trail-boss Joe kauboid enda hobuse ümber ja andis range juhise: „Läheb märuliks pruunkaabudega. Püsse ja püstoleid võite paugutada nii palju kui süda soovib, kuid pihta mitte tulistada. Ühendriikide seadused on karmid; inimese pihta tulistamisele järgneb kiire kohtumõistmine ja vältimatu karistus – poomine. Pidage arvet iga mahalastud lehma, vasika ja pulli üle.”
Mehhiklased ratsutasid ees ja juhtisid karja Greenfieldi linnakese peatänavale; kuid tänav jäi loomadele kitsaks. Loomad trügisid, tormasid õuedesse, aga nad peksti majaomanike kaikahoopidega tänavale tagasi, mis suurendas veelgi rüselemist ja segadust. Indiaanlased ja kauboid kappasid edasi-tagasi pikki üüratult pikka ja laia kolonni, üritades seda suunata linna läbivale tänavale. Aga tänav oli liiga kitsas. Loomad hakkasid laiali valguma, püüdes omal äranägemisel teele jäänud takistusest mööduda. Nad tormasid meloni-, kapsa- ja kartulipõldude suunas. Nüüd läks lahti tõeliseks mölluks. Maaomanikud kargasid sadulasse ja kihutasid loomadele vastu, ajasid neid taga, paugutasid püsse ja tulistasid revolvritest. Vahel sattusid kauboid vastamisi vihast punetava maaomanikuga ja siis lendasid õhus vandesõnad, hobused aeti hooga kokku ning üritati teineteist sadulast maha kiskuda või virutati vastasele piitsaga üle selja. Köögi- ja juurviljapeenarde ees kaigastega seisev „jalavägi” oli sunnitud taanduma ja majade taha varjuma, sest tohutu loomade laviin ähvardas neid enda alla matta. Maaomanikud avasid esimeste loomade pihta püssitule, kuid see ainult suurendas kaost – vere lõhn muutis lehmad ja pullid pööraseks. Hullunud loomakari sööstis edasi üle peenarde ja mööda linna peatänavat. Nii mõnigi lehm tormas sarved ees taverni uksest sisse. Baarimees kummardus välkkiirelt leti alla, haaras revolvri ja tulistas loomale pähe; aga koheselt, kasutades suurepärast juhust paugutamiseks, avasid oma revolvritest looma pihta tule ka tavernis istuvad külastajad. See oli nüüd küll asjatu liialdus, sest hiljem, tellides endale õhtueineks biifsteegi, tundis külastaja hamba all omaenese revolvrikuuli krigisevat.
Teises kohas kargas vihast segane pull läbi habemeajaja ukseklaasi. Nähes enda ees seebitatud näoga valgesse linasse mässitud olevust, jäi pull juhmi näoga vahtima. Habemeajaja ja peegli ees istuv klient haarasid revolvrid ning tulistasid peaaegu üheaegselt. Pull vajus möirates pikali, tõmbles mõned korrad jalgadega ja jäi liikumatult lamama. Habemeajaja asetas revolvri peegliesisele ja jätkas häirimatult kliendi lõua raseerimist; aeg- ajalt heitis hindava pilgu pullile – päris priske teine, ja ka mitte liiga vana; suurepärane biifsteek!
Loomakari liikus üha edasi; võimatu oli seda tohutut massi peatada või sundida suunda muutma. Loomad jooksid läbi kaupluste vitriiniklaaside, lükkasid ümber müügilaudu ja puistasid kauba laiali. Kõikjal kuuldus purunevate klaaside klirinat, kisa ja kära, lehmade ammumist ja pullide möirgamist. Aga paljudele loomadele lõppes taoline märatsemine siiski kurvalt – kaupluseomanike revolvrid tegid sissetungijatele sealsamas lõpu peale.
Läbinud linna ja ületanud linnaelanike meloni- kapsa- ja kartulipõllud, hingasid kauboid kergendatult – nüüd võisid nad loomad jällegi ühtlaseks kolonniks seada ja teekonda jätkata. Joe arvutas kaotused kokku. Rahulolevalt pöördus ta Georg Kruze poole:
„Georg! Seekord pääsesime odavalt: maha kõmmutati viiskümmend lehma, kümmekond pulli ja vasikat, aga mitte ühtegi kauboid.”
Kätte oli jõudnud oktoobri lõpp. Loomakari rühkis aina edasi, Bostoni linna suunas. Veel mitmeid kordi tuli ületada jõgede koolmekohti, asulates maha pidada „lahinguid” ja kanda kaotusi, kuid see kulus asja juurde ja Joed eriti ei häirinud. Samas aga, mida lähemale Bostonile, seda enam hakkasid muret tegema pikalassomehed. Pimedal vihmasel ööl varitsesid karjavargad puudesalus. Märganud karjast eemaldunud looma, kappasid ligi, heitsid lasso ümber lehma sarvede ning kihutasid minema. Indiaanlased tormasid huilates järele. Aga põgenejat tabada oli võimatu. Nad lõikasid sadulakaare külge kinnitatud lassonööri läbi ja kadusid oma kiiretel, puhanud hobustel öösse.
Novembri esimestel päevadel jõudis kari lõpuks sihtpunkti – Bostoni külje all asuvasse tohutu suurde karjaaeda. Kohale ilmus loomakaubitseja McCarthy oma kaaslasega. Kõigile kauboidele, indiaanlastele ja karjanaistele maksti tasu välja. Neegrinaise äriplaan osutus tulutoovaks ja rahulolevalt pakkis ta koos oma vanamehega asju kokku. Suure pudrukatla kinkis neegrinaine kohalikule kokale. Vaatamata sellele, et Bostoni tohutu suur tapamaja neelas ligi poolsada looma päevas, võttis aega, enne kui elusloomad lihakeredeks muudeti. Seni aga vajasid loomad hooldamist, kohalikud kauboid hommikul kausitäit putru ja kruusi piima.
Joe ja Georg Kruze istusid oma puhanud hobuste seljas. Hobused tammusid kannatamatult jalalt jalale ja puristasid – nad tunnetasid, et ees seisab lahkumine. Joe patsutas Georgi mära:
„Suurepärane hobu, eriti Bostoni tänavatel kappamiseks. Hoia ja hellita teda, hobune vajab armastust, justkui naine.”
Joe raputas oma suurte kämmaldega Georgi kätt ja sõnas liigutusest väriseva häälega:
„Kui jumal annab, siis kohtume veel; aga vaevalt – mina jään maale, sina lähed merele. Tervita Mariet ja ole talle hea.” Joe andis oma täkule kannuseid ja kappas tagasi vaatamata Appalachi mägede suunas.

Kaheksateistkümnes peatükk. Bostoni sadamakõrts. Georg Kruzele pakutakse vaalapüügilaevale tüürimehe ametit. Georg saab Marielt kirja. Georgi ja Marie pulmad. Brigantiin väljub Bostoni sadamast pikale reisile. Sissesõit Rio de Janeiro sadamasse. Reis jätkub, Hoorni neem jääb ahtri taha. “Bounty” väljub Lõunamerele. “Biobio rinnad” juhivad brigantiini Concepciòni lahte.

Bostoni linnas toimus tohutu sagimine. Sõideti kaarikutes, tõldades, plaanvankritel ja logisevatel härjavankritel; tolmupilve üles keerutades kihutasid ratsanikud. Jalakäijad sagisid siia ja sinna. Laiad madala põhjaga sombreerod peas, mustad kaunilt piiritletud vuntsid nina all, astusid hispaania päritolu ameeriklased. Kõvakübarates inglased sammusid jalutuskepiga vehkides, asjalikud sakslased aga kiirustasid kaubakontoritesse, mapp kaenla all ja käigupeal oma tagasihoidlikke sonimütse kohendades. Ameeriklastel oli kiire. Ainult indiaanlased, kellele põhiseaduse koostajad olid andnud väga romantilise nimetuse – Ameerika lapsed, ei kiirustanud kuhugi. Uhkes paljude narmastega hirvenahkses kuues, uutes pruunides rohkete tikanditega mokassiinides, pea ehitud värviliste sulgedega, seisis üks ja teine tänavanurgal, justkui kedagi oodates või midagi lootes. Võib-olla nad ootasid, millal see rahvamass, need kutsumata külalised, ükskord Bostoni sadamas laevadele asuvad ja üle mere tagasi sõidavad?
Mitte keegi ei pööranud kauni mära seljas ratsutavale Georg Kruzele tähelepanu, isegi mitte noored daamid. Selles linnas oli heledajuukselisi, tumedajuukselisi ja päris mustade juustega noormehi ja neide; sinisilmi, pruune ja musti, millesse vaadates tundus, otsekui seisaksid troopikaöös kuristiku serval.
Kõik kiirustasid kuhugi, üksteist teretamata ja tähelepanu pööramata. Kuigi näha võis kõige erinevamaid inimesi, tegi nende kiirustamine ja ükskõiksus nad ilmetuteks ja üksteisega sarnasteks, või nagu indiaanlased ütlevad liigivaese metsa kohta – palju puid, aga vähe metsa.
Kruze ratsutas otse linna peatänava lõpus helkleva mereranna ja sadama suunas. Seal pidi asuma kõrts, kus võeti vastu kirju nõudmiseni. Juba eemalt märkas ta kahekordse puumaja katuseäärele kinnitatud reklaamsilti – „Zimmermann. Postkontor & Kõrts”. Erutusest väriseva südamega ratsutas Georg Kruze kõrtsi ette, kinnitas hobuse lasipuu külge ja sisenes kõrtsi. Uksekella tilina peale tõstis kiilaspäine kõrtsmik koheselt pea ja jäi ootele. Sisseastuja pingul näoilme andis kõrtsmikule ilma sõnadeta teada, et siseneja ootab kirja.
„Nimi?”
„Georg Kruze.”
Kõrtsmik tõmbas leti alt suure kaubakasti ja asus tähelepanelikult kirju lappama, liigutas seejuures endamisi huuli, niisutas süljega sõrmeotsi ja veeris nimesid. Lapanud kõik kirjad hoolikalt läbi, vaatas kõrtsmik Kruzele kahetsevalt otsa: „Ei ole.” Aga lisas koheselt: „Sa astu nädala pärast uuesti läbi; kui väga ootad, siis sa lõpuks ka oma kirja saad.”
Kruze noogutas vaikides. Seisis nõutult leti ees, teadmata mida teha; hinge oli laskunud tühjus ja üksindustunne.
„Õlut? Viskit?” sõnas baarimees.
Kruze justkui ärkas: „Õlut.”
Kõrtsmik lõi käsipumbaga õllevaati surve sisse, avas kraani ja täitis toobi vahutava õllega. Kruze asetas dollari letile. Kõrtsmik asus peenraha tagasi lugema, kuid Kruze lõi käega: „Tagasi pole vaja.” Kõrtsmik noogutas ja ohkas veelkord kahetsevalt.
Kõrtsmiku äriplaan oli lihtne, aga töökindel. Pikalt reisilt saabunud meremehed astusid põksuva südamega kõrtsi, lootuses leida eest kirja.. Hea sõnumiga kirja saades tellis meremees topeltviski, seejärel teise, ja väljus siis kõrtsist rõõmsalt lällates ja lauldes. Aga kirja mitte saades või saades selle kurva sõnumiga, tellis meremees kaks topeltviskit, kulistas selle vaikselt ja mornilt hinge alla ning taarus sadamasse, tagasi laevale.
Kruze võttis õlle ja istus nukralt vabale toolile lauda, mille taga oli koha sisse võtnud kähara habemega, karmiilmeline mees. Habemik tõmbas sügavate mahvidega oma kõvera varrega piipu ja rüüpas aeglaste sõõmudega viskit. Ta paistis kuidagi üksik ja tüdinenud olemisega. Joonud viskiklaasi tühjaks, koputas ta sellega vastu lauda.
„Soovid veel topelt, kapten Jimy!” hõikas kõrtsmik leti tagant.
„Topelt, ja väike sellele nolgile.”
Kapten Jimy tundis üksindust. Aastaid oli tal juba tublisti üle viiekümne. Kodus tundis ta ennast ainult merel, aga sadamas vaevas teda üksindus ja mahajäetus. Kaldal ei oodanud teda keegi. Ta ei astunud siia kõrtsi kirja saama ega seda saatma, see oli lihtsalt esimene kõrts sadamakail. Jimy vajas vestluskaaslast, ta vajas seltsilist, et peletada üksindustunnet.
Kõrtsmik asetas viskiklaasid Jimy ja Kruze ette.
Habemik noogutas Kruze viskiklaasi suunas ja tõstis oma klaasi huultele, rüüpas sellest lonksu ja alustas vestlust.
„Boy, kurvastamiseks oled veel liialt noor. Kas tüdruk läks ära?”
„Ei, tüdruk ei tulnud,” vastas Georg.
Kapten köhatas taolise naiivse arusaamise peale ja sõnas õpetlikult:
„Südame jaoks ei ole vahet, kas tüdruk läks ära või jäi tulemata. Südamevalu on ikka ühesugune.”
„Minu tüdruk ei ole veel Inglismaalt Bostoni jõudnud. Ta tuleb koos vanematega alatiseks Ameerikasse.”
„Ära muretse,” sõnas paljukogenud kapten, „Ameerikasse tulemisega ei ole veel keegi hiljaks jäänud. Aga kust sina tuled ja kuhu lähed?”
„Ajasin lehmi üle Appalachi mägede. Tahan minna merele.”
„Madrusena?”
„Ei, tüürimehena.”
Habemik kapten puhkes mürinal naerma, tema tuju paranes silmnähtavalt. Ta pöördus kõrtsmiku poole:
„Willy! Siin istub kauboi, kes tahab minna merele tüürimehena.”
Kõrtsmik, soovides võita alalise kliendi soosingut, puhkes häälekalt naerma.
Georg Kruze harutas lahti pakikese, milles ta hoidis mister Tiedemanni akadeemia diplomit. Kapten uuris seda põhjalikult ja tõstis siis lugupidavalt pilgu Kruzele:
„Tüürimehe koht minu brigantiinile „Bounty” on garanteeritud, kui oled valmis seilama vaalade jahil kurat teab kuhu.”
Vana kapten ja noor tüürimees lõid tehingu kinnituseks klaasid kokku.
„Õhtul ilmu laeva pardale. Saad koiku ja lobi. Kuu aega kulub laeva merekorda seadmiseks, nädal pärast uut aastat heiskame purjed.”
„Aga hobune?”
Kapten puhkes naerma:
„Hobune vaevalt et madruseks kõlbab. Aga ära muretse, kail, laeva parda ääres, leidub koht ka hobusele. Küll aeg annab arutust, lahkumiseni on veel aega enam kui kuu.”
Päevast päeva toimetas Kruze laevalael, juhendas laeva taglast korrastavaid ja tekiplanke tihtivaid madruseid. Õhtul kargas hobuse selga ja kappas Zimmermanni postkontori suunas. Vaevalt oli Kruze sisenenud, kui kõrtsmik Willy raputas eitavalt pead: „Kirja ei ole.”
Georg ootas Mariet. Ta jälgis igat Bostoni sadamasse sisenevat laeva ja käis mõnel suuremal, tekireisijaist tulvil laeval vastas. Väljuvad laevad kogusid purjedesse tuult ja kiirustasid merele, hoides kurssi itta, üle Atlandi ookeani, või lõunase, et siis ümber Hoorni neeme jõuda Ameerika läänerannikule ja sealt edasi Hiinasse või Indiasse. Merele väljujatele liikusid vastu, suundudes vähendatud purjede all sadamasse, meredel ja ookeanidel parkunud ja tormituultes räsitud purjekad. Nad vedasid ennast aeglaselt sadama poole, justkui pikast merereisist väsinute ja jõuetutena. Kuid merelt saabunud laeva välimus on petlik – madrused turnisid purjeid rehvides raadel, kuuldus käsklusi, hõikeid, heideti nalja ja oldi rõõmsad – merereis oli õnnelikult lõppenud, ees ootas kodu ja armsamad.
November möödus ja kätte jõudis juba detsembrikuu keskpaik. Brigantiinil lõpetati viimaseid ettevalmistusi. Laevale saabus nooruke, kahekümne aastane tüürimees John Smith ning kapten ülendas Georg Kruze vanemtüürimeheks.
Ees seisis merereis ja Kruze ei teadnud, millal jõutakse tagasi – võib-olla aasta, võib-olla poolteise pärast. Lootus saada Marielt enne lahkumist kiri hakkas kustuma. Kuid enne jõule, olles vaevalt ukselävelt sisse astunud, lehvitas kõrtsmik peakohal väikest paberitükki: „Kruze, sulle on kiri!”
Kõrtsmik-postiljon Zimmermann ulatas Georgile kolmnurkselt kokkumurtud kirjakese, millele oli Marie ilusa käekirjaga kirjutatud: „Mister Georg Kruze”.
Georg avas pisut värisevate kätega kirjakese ja luges tagasihoidlikke, aga väga armsaid ridu:
„Tere Georg! Elan nüüd isa ja emaga Rhode Islandil. Isa avas seal oma mereakadeemia. Ma ei ole Sind unustanud ja armastan Sind. Kui Sa tunned sama, tule mulle külla. Marie.”
Kuigi Marie oli Londonis oma mängulistes armastuskirjades õpetanud Georgi kirjutama pikki ja tundeküllaseid kirju ja pannud sellega Georgi häbelikult punastama, oli Marie kiri, mida Georg käes hoidis ja juba mitmendat korda üle luges, üpris tagasihoidlik. Aga tõelistes armastuskirjades on tundeväljendused pigem siiski ridade vahele peidetud.
Georg heitis letile dollarise rahatähe ja kiirustas kõrtsist välja. Zimmermann muheles endamisi – juba inimese õnne nägemine on postkontori pidamist väärt.
Georg Kruze andis hobusele kannuseid, kihutas sadamasse, heitis hobuse valjad landgangi juures seisvale vahimadrusele ja tormas trepiastmeid vahele jättes üles kaardikambrisse. Kapten Jimy seisis, popsutas piipu ja asetas parajasti maha eelseisva merereisi peakurssi.
„Mister kapten!”. Georg tõmbas korraks hinge: „Marie jõudis Ameerikasse! Ma paluks päeva-paar vabaks. Ma abiellun Mariega.”
Kapten tõstis pilgu merekaardilt, vaatas Georgile muiates otsa, võttis piibu suust ja sõnas õpetlikult:
„Naine ei vaja ainult abiellumist. Naisega tuleb ka magada. Nädal, mitte rohkem.”
Kruze hüppas sadulasse ja kihutas Rhode Islandi suunas. Ilmselt mõistis ka tema peenikeste jalgadega mära, et seekord on peremehel eriti kiire ning ta kappas ilma tagant sundimata mööda tolmust maanteed, üha lähemale Rhode Islandile. Ainult paariks tunniks andis Kruze hobusele hingetõmbeaega, sidus teeäärses peatuskohas talle pähe kaerakoti ja silitas hobust: „Varsti oleme Marie juures.”
Pärast lühikest ekslemist ja tee küsimist peatas Georg Kruze oma ratsu Tiedemannide soliidse kahekorruselise Rhode Islandi maja ees. Georg kargas sadulast ja laskis hobuse omapäi jalutama. Marie oli aias ja sättis pesu kuivama, kui Georg ta taljest kinni haaras, teda keerutas ja siis enda vastu surus. Marie jalad muutusid ehmatusest ja üllatusest nõrgaks. Ta haaras Georgi kaela ümbert kinni ja puhkes härdalt ning õnnelikult nutma. Georg suudles Marie juukseid, silmi ja kaela, kuni Marie rahunes. Kutsus siis hobust. See kuuletus koheselt, sammus lähemale ja tonksas ninaga Marie kõrgete rindade vahele.
„Marie!” sõnas Georg pidulikult, „see hobu on sulle kingituseks!”
„Imekaunis ratsu!” hüüatas Marie. „Mis ta nimi on?”
„Appalach.”
„Mida tähendab „Appalch?”
„Appalach” tähendab seda, et ma jõudsin elusa ja tervena sinu juurde.”
Georg haaras Marie sülle, keerutas teda ringiratast ja deklameeris Joe laulu:

„Ma päikselõõsas kappan, ees Appalachi mäed,
ei näe ma lehmi, pulle, kuristiku äärt.
Kuid ainuke, mida selles ilmas märkan,
on Marie silmis päiksesädemed.”

Marie jäi imetlevalt ja kerges hämmingus Georgile otsa vaatama: see oli küll sama Georg, aga siiski mitte endine tagasihoidlik, pisut häbelik nooruk. Ta ees seisis tugev, laiaõlgne, erutav mees.

* * *

1797. aasta jõulude ajal peeti Marie ja Georgi pulmi tagasihoidlikud pulmad. Nad laulatati kohalikus baptistide kirikus. Kirikuõpetaja soovis neile üksmeelt ja armastust – nii mures kui rõõmus.
Pulmapeo külalisi oli vähe. Äsja Ameerikasse saabunutena oli nende tutvusringkond veel väga väike: mõned tuttavad batistide kogutusest, kirikuõpetaja ning brigantiin „Bounty” kapten Jimy ja nooruke tüürimees John.
Kapten Jimy oli hinge alla visanud juba mitu klaasi viskit ja kippus sõna võtma. Ta tõstis viskiklaasi, köhatas hääle puhtamaks ja alustas piduliku kõnega: „Armas noorpaar! Lugupeetud pulmalised! Ma tahan öelda, et naine on meremehele justkui kodusadam, kuhu ta alati igatseb tagasi pöörduda. Aga igal meremehel on ka armuke…” Lauas tekkis ebamugav nihelemine. Missis Tiedemann kõverdas põlglikult huuli, mister Tiedemann muutus tõsiseks, Marie aga pigistas laua all kirglikult ja flirtivalt mehe kätt, otsekui tahtnuks öelda: „Ma sulle näitan armukest, ja kõike muud!” Kirikuõpetaja köhatas halvakspanevalt.
Kapten Jimy jätkas häirimatult:
„Lugupeetud kirikuõpetaja, ma ei pidanud oma eelöeldud sõnadega silmas mitte seda, ega neid, keda teie mõtlesite, vaid midagi muud, hoopiski sügavama filosoofilise tähendusega. Minu mõtteid on hõlmanud laev.” Kapten Jimy rüüpas suure sõõmu viskit ja jätkas: „Laev on oma olemuselt naine, meremehe armuke. Laev ei ole meremehele pelgalt sõiduvahend. Koos laevaga elatakse, laev pakub küljealust puhkamiseks ja magamiseks. Laev paneb meremehe kannatuse proovile, samas ka pakub kaitset mässavata lainete ja marutuulte eest. Laev viib meremehe kaugetele maadele ja toob ta tagasi koduranda. Meremees hoolitseb laeva eest ja laev võitleb märatsevate lainetega ka siis, kui meremees on juba lootuse kaotanud. Laev on meremehe truu armuke.”
Missis Tiedemann hingas kergendatult, mister Tiedemann köhatas tunnustavalt. Kirikuõpetaja sõnas paatosega: „Mister, ee…, kapten, ee…ee…” „Kapten Simson,” aitas Jimy oma nime meelde tuletada. „Ja-jah, mister Simson. Teie sõnavõtt oli küll ilmalik, aga väga meelirahustav ja filosoofiline. Meie kogudus näeks hea meelega teid endi hulgas.”
Nooruke tüürimes John hakkas üsna varsti nihelema ja kadus siis vaikselt lauast – Rhode Islandil oli palju kauneid neidusid. Kirikuõpetaja rüüpas oma viskiklaasi põhjani, tegi noorpaari peade kohal ristimärgi ja lahkus pühalikul ilmel. Missis Tiedemann asus lauda koristama. Vana Tiedemann süütas sigari, kapten Jimy läitis piibu ja nad suundusid rõdule, et arutada navigatsiooni, astronoomia ja meresõidu küsimusi. Georg tõstis Marie sadulakaarele. Noorpaar kiirustas pulmareisile mööda Rhode Islandi kauneid metsasalusid ja aasu. Viimane, mida Georg enne sadulasse hüppamist kuulis, oli kapten Jimy veendunud seisukoht: „Kaardimõõt on köki-möki.”

1798.aasta 10.jaanuari sombusel hommikul väljus Bostoni sadamast merele kahemastiline brigantiin. Ta liikus heisatud kliivrite ja rehvitud praampurje ja roilpurjega, hoides tasasel käigul kurssi sadama väljapääsule. Vaevalt oli brigantiin väljunud merele, kui madrused asusid laevalael ja mastidel tegutsema. Fokkmasti purjed vallandati, plokkide kägisedes hiivati grootkahvel, vallandati grootpuri ja groot-topseil. Fokkmasti ja grootmasti vahele tõmmati taakslid. Brigantiin kogus kiirust ning kihutas pärituulest aetuna lõunasse.
Enne Kariibi mere traaversit saabus tuulevaikus. Päikesekiired kõrvetasid laevalage, päikesevalgus peegeldus ookeanilt ja pimestas silmi. Öine taevas oli üle külvatud suurte, mastide kohal rippuvate tähtedega. Paistis, justkui oleks taevalaotus tähtedele kitsaks jäänud. Madrused vähkresid laevalaele ülesseatud koides, suutmata lämbes palavuses uinuda. Ka kapten Jimy Simson ja tüürimehed Georg Kruze ning John Smith ei suutnud uinuda oma lämbetes kitsastes kajutites. Ka nemad olid oma madratsid laevalaele tirinud, lamasid madratsitel ning imetlesid loendamatuid tähti ja erakordseid suuri ning kauneid tähekogusid. Alles võõra tähesäras taeva all mõistad, kui kaugele on jäänud kodusadam, omaksed ja armsam.
Õnneks kestis tuulevaikus ainult nädala jagu päevi. Ootamatult kerkisid taevasse äikesepilved, need üha tumenesid, välgud sähvisid üle taevalaotuse, pilvedest kostus kõuemürinat, aegajalt sähvatasid välgunooled merepinda. Koheselt pääses valla soe ja tihe troopikavihm, mis muutus üha ägedamaks ja seejärel kallas justkui pangest. Tuuleiil liigutas purjesid ja hakkas siis puhuma ühtlaselt ja tugevalt. „Bounty” jätkas sõitu üle Atlandi ookeani Brasiilia ranniku suunas.
Veebruari esimesel nädalal lähenes „Bounty” Brasiilia rannikule. Juba eelmisel päeval ilmusid laeva kohale suured parved isesugustes värvides liblikaid. See osutas kalda lähedusele. Ühel õhtul, enne öö saabumist, silmasid meremehed ahtris, allatuult, suurt sõjalaeva, mis üha lähenes. Saabuvas õhtupimeduses ei olnud lipuvärvid eristatavad. Lähenev sõjalaev tulistas kahuritest. Kapten Jimy andis käsu valmistuda lahinguks. Kapten, tüürimehed Kruze ja Smith kinnitasid mõõgad vööle ja pistsid vöövahele püstolid. Madrused seadsid valmis kõik laeva neli suurtükki.
Tagant lähenev laev tõstis üles signaallaternad, nõudes peatumist, kuid „Bounty” jätkas sõitu purjesid vähendamata. Tundmatu laevaga kohtumine oli ohtlik, kuna Kariibi mere piirkonnas ristlesid prantsuse korsaarid, kes riisusid kaubalaevu. Nähes, et märguannetele ei reageerita, tulistas jälitaja veel ühe kahuripaugu. Mürsk kukkus „Bounty” vööri ette ja paiskas lõhkedes üles tohutu veesamba. „Bounty” muutis kurssi ja kihutas peatumatult edasi. Öö saabudes jälitaja kadus. Taevas süttisid tähed, kuid ootamatult ilm muutus: tuul vilistas mastides, kallas vihma, ahtrile paiskusid kõrged lained. Hommikuks meri rahunes. Tundmatu laev oli kadunud silmapiiri taha.
Veel kaks päeva jätkas „Bounty” võrdlemisi üksluist meresõitu, hoides kurssi Brasiilia rannikule. 10.veebruari hommikul kerkis esile Frio neem ja samal õhtul paistis selgesti silma suhkrupeakujuline mägi, mis juhatas meremeestele teed Rio de Janeiro lahte. „Bounty” heitis sadamasuu juures ankrusse. Meeste silmadele avanes meeliköitev ja nõiduslikult kaunis Rio de Janeiro rannik. Laia kaarja lahe rand oli ääretult maaliline; vägev, lopsakas värviküllane taimestik kattis tihedas koosluses nii orge kui mägesid. Kosutav maatuul kandis laevani üleküpsenud puuviljade, lillede ja troopiliste taimede
magus-lääget aroomi. Laevamastide kohal lendlesid värvikirevad liblikad ja linnud.
Brasiilia loodus oli värviküllane ja ülimalt helde, luues saabujates mulje paradiislikult kaunist ja elamiseks ääretult soodsast paigast. Seda esmamuljet tumestas aga kahe orjalaeva saabumine reidile. Nad heitsid „Bounty” kõrvale ankrusse. Inimestega kaubitsemine õilmitses siin veel täies jõus. Laevatekil võis näha täiesti alasti, kaela- ja jalaraudades mehi, naisi ja lapsi. Paljud naised hoidsid süles imikuid. Milliseid õudusi varjasid orjalaevade siseruumid, seda võis ainult oletada.
Õhtul saabus laevale kohalik loots. Ta oli väike ja paks, heasüdamlik ning tundis ääretut uhkust oma ameti üle. „Bounty” hiivas ankru ning kasutades ära tõusulained, sõitis Rio de Janeiro lahte sisse. Loots oli oma ala suurepärane asjatundja, juhtis laeva osavalt ja täpselt mööda lahesuu kitsast faarvaatrit sadamasse. „Bounty” asus ankrusse linna lähedale, suure hulga, kõigist maailmajagudest pärit laevade keskele. Nüüd paistis selgelt ära amfiteatrikujuliselt ehitatud Rio de Janeiro linn. Linn uppus rohelusse, mida elustasid suurte erkpunaste ja roosade õitega põõsad. Majade vahel kõrgusid saledad palmid.
Järgmisel päeval suundusid Georg Kruze ja vahist vabad madrused linna. Sadamast viis linna kitsas, sillutamata, väikeste ühekorruseliste majakeste vahel looklev tee. Lahelt vaadatuna oli linn väga meeldiv, kui aga meremehed selle tänavatele jõudsid, siis oli ebameeldivaks üllatuseks kitsad, sillutamata ja räpased tänavad. Tänaval võis naha põhiliselt musti, aga ka mulatte ja mestiitse. Ainult harva võis tänaval näha valget nägu.
Rio de Janeiro kahekorruselised, rohkete rõdude ja verandadega, rohelusse uppunud majakesed seisid tänavaääres külg külje kõrval. Nende rõdud ja aknaalused olid kaunistatud mitmevärviliste elavate lilledega. Majade alumistel korrustel asusid kauplused, kohvikud ja baarid. Avatud kauplustest ja müügilaudadelt hõljus kohvi ja üleküpsenud puuviljade ja troopiliste juurviljade lõhna. Portugali ohvitserid istusid kohvikute varjualustes, jõid veini ja seirasid Ameerika vaalapüügilaeva meremehi üleoleva pilguga.
Linna keskel asus uhke kõrge kellatorniga kirik. Veel kaks kirikut ja üks klooster asusid linna ääres, väikesel künkal. Ühel suurel väljakul toimus orjaturg. Ostjad, eurooplastest kolonistid, vaatlesid neegreid hindavalt ning kauplesid hinna üle kirglikult ja lärmakalt. Neegrid seisid vaikides ja alandlikult kõrvetavas päikeses. Helesinises taevalaotuses ei paistnud ainsatki pilverüngast.
Kaks päeva peatuti Rio de Janeiros. Täiendati toidu- ja joogiveevarusid, jalutati imekaunil rannal ning supeldi soojas rannavees. Georg Kruzele tundus, otsekui viibiks ta paradiisiaias, nii imepärane oli viibida täiesti teistsuguse looduse rüpes. Kõik, millele ta pilk langes, oli siin teistmoodi kui Eestimaal, või Kanadas või Ameerika idarannikul. Mitte ükski puu, ükski lill, ükski lind – mitte miski ei sarnanenud varemnähtuga. Teda üllatas selle õnnistatud maapaiga priiskav küllus. Päeva ajal hõljus õhus arvutu hulk kõige kaunimaid liblikaid, põrnikaid ja nägusaid koolibriisid.

14. veebruari päikesepaistelisel hommikul heiskas „Bounty” purjed, suundus merele ja võttis kursi lõunasse. Kiirelt kadusid silmapiiri taha Rio de Janeiro kahekorruselised majad ja kloostrite helevalged kontuurid ning kirikute kellatornid.
„Bounty” oli jälle teel lõpmatult sinisel madalaid laineid veeretaval ookeanil, peakohal helesinine taevas ja kõrvetav päikeseketas. Laev sõitis täispurjes kiirusega 8 kuni 10 sõlme. Kurssi hoiti paralleelselt Brasiilia rannikuga. Paremas poordis, silmapiiri uduvine taga, suundus lõunasse tohutu pikk liiva ja kiviklibuga kaetud kaldaäär. Selle taga algasid tohutud vihmametsad, veel lõunapoole aga ääretud kõrge rohuga kaetud Argentina tasandikud.
Öö saabudes süttisid laeva mastide kohal eredad tähed, moodustades ääretult kauneid saladuslikke ja seninägemata tähekujusid. Lõunarist oli tõusnud kõrgele horisondi kohale.
Kord märgati kursil tohutut linnuparve. Linnud kisklesid ja kaklesid omavahel, tiirlesid õhus ja laskusid aeg-ajalt lainetele. Vahitüürimees John ei pööranud sellele tähelepanu ja enne, kui vanemtüürimees Kruze jõudis anda käsu kursi muutmiseks, sõitis „Bounty” tumeda mütsatusega otsa vaalakorjusele. Õnneks sõideti korjusele otsa riivamisi ning laev pääses ilma vigastusteta – äkiline laeva peatumine ei ole ohtlik mitte ainult laevakerele, vaid selle tõttu võivad murduda ka tuult täis purjedega mastid.
Taevasse ilmusid linnud, kuulutades maa lähedust Varsti lendles mastide kohal lõputul hulgal halle tormilinde. 1. märtsil jõudis „Bounty” Falklandi saarte ja Patagoonia ranniku vahelisse väina. Vastukursil, suunaga kodusadama poole, purjetas ameerika vaalapüügilaev. Laevad möödusid teineteisest nii lähedalt, et madrused hõikusid üksteisele tervitusi, esitasid küsimusi ilmaolude kohta ja vahetasid uudiseid.
Kodusadamasse suunduv vaalapüügilaev ei pakkunud just eriti meeldivat vaatepilti, see oli võrdlemisi räpase ja räsitud välimusega, haises vaalarasva järele. Samas aga kandis tuuleiil Bostoni sadamasse suunduvalt vaalapüügilaevalt ka mingit, küll vaevalt tuntavat, aga eripärast, eksootilist lõhna. See oli sandlipuu eeterlik aroom, mis vaalapüügilaevalt hõljus. Laeva pardale olid laotud suured hunnikud sandlipuud; ilmselt olid ka laeva trümmid täidetud selle ülimalt väärtusliku puiduga, mida ohtralt raiuti Sandwichi ehk Havaii saarte üha kahanevates sandlimetsades.
Sandlipuu lülipuidust ja juurtest saadakse väärtuslikku, aromaatset sandliõli, mida kasutatakse parfümeerias ja rahvameditsiinis. Sandlipuu õli silub ja tasandab kortse, muudab näonaha pehmeks. Lisaks kõigele pidi sandlipuu tinktuur avaldama ka ergutavad, isegi erootilist toimet. Sellest puust valmistatud õlide ja tinktuuride järele olid Ameerika ja Euroopa vananevad daamid otsekui hullud.
Tulemaani purjetati selge ilmaga ja pärituulega. Kuid iga päevaga muutus ilm üha külmemaks, tõusis puhanguline vastutuul tormi-iilide ja vihmaga. Tormisel hommikul ilmus nähtavale asustamata Estadose saar, mis kaugelt paistis koosnevat üksikutest teravatipulistest, järsult merre langevatest kaljudest. Saart eraldas Tulemaa rannikust Le Maire`i väin, mille 1616.aastal avastasid hollandi meremehed Schauten ja Le Maire.
Taevas oli kaetud raskete pilvedega. Õhk oli muutunud jahedaks ja rõskeks. Veelgi enam tekitas kõledust merekohal hõljuv udu ja uduvinest paistvad mustad, elutud, ainult üksikute madalate ja kidurate puudega kaetud Tulemaa kaljumassid.
Nõrk tuul lubas laeval alles järgmisel hommikul purjetada ümber Estadose idatipu – Johni neeme. Kapten Jimy andis vanemtüürimees Kruzele korralduse maast eemaldumata võtta kurss läände, et nõnda kiiremini jõuda Hoorni neemeni ja siis ümber selle purjetada, maad silmist kaotamata.
Järgmise päeva lõuna paiku kerkisid paremas poordis nähtavale Hoorni neeme kaljused kaldad, mille karidel on hukkunud palju laevu. Madrustele jagati välja täiendav soe riietus ja vihmakuued. Skorbuuti kartes käskis kapten anda meestele õllepärmi, sibulat, teed ja jõhvikamahla.
6.märtsil näitas Hoorni neem oma tõelist palet: temperatuur oli langenud alla kümne miinuskraadi, lained liikusid nagu mäed, paiskudes üle laevalae; sadas läbisegi vihma, lumelörtsi ja rahet. Laev laskudes laineharjadelt otsekui kõrge mäe nõlva mööda, paiskus vastu järgmist samasugust lainet, ja selle poolt küljeli heidetuna, ahmis pardaga vett. Mitme päeva jooksul ei jõutud miiligi edasi. Kolm ööd-päeva ei olnud võimalik määrata asukohta, kogu taevast katsid madalad ja tumedad pilved, aeg-ajalt kattus meri tiheda piimja uduga. Tugeva tormiga oli sooja toidu keetmine võimatu. Inimesed kangestusid külmast. Alles 9.märtsil ilm paranes, pilvede vahelt näitas ennast päike, lõpuks taevas selgines ja püsima jäi ühtlase kerge tuulega päikesepaisteline ilm.
17.märtsil 1798 kell 8 hommikul läbis brigantiin Drake`i väina ja jõudis Hoorni neemest mööda. Meres võis näha mõõkvaalu, õhus tiirlesid albatrossid, laeva ümber lendlesid meripääsukesed ja hulgaliselt valgeid kajaka-sarnaseid linde. „Bounty” oli väljunud Vaiksesse ookeani ehk Lõunamerele. Ta oli Lõunamereks hispaania kolonistidele, kes olid asunud elama rannikule Peruu ja Mehhiko vahele. Kõigile meremeestele oli ta Lõunamereks, sest sellel merel sõites orienteerusid nad lõunapoolkera tähtede järg: need olid oivalised lõunataeva tähekujud, mis valgustasid laevadele teed – Lõuna Rist, Lõuna Kolmnurk ja Magalhàesi pilved. Need tähekujud on laialdaste passaattuulte piirkonnas hästi nähtavad ja nii hädavajalikud meresõiduks selles ääretus ookeanis. Magalhàes nimetas selle Vaikseks mereks, Vaikne ookean. Ka nüüd oli ta vaikne. Ainult kerge tuuleke kurrutas õige pisut tema veepinda; vesi oli sinine ning läbipaistev, ülal selge taevasina. Aga ööd olid pimedad, lähedastena paistvate tähtedega.
Vaikse ookeani ekvatoriaalse piirkonna kliimat iseloomustab soojus ja pehmus. Siin puhuvad mõõdukad tuuled, mille jõud tõuseb harva üle 4 palli; tihtilugu esineb täielikku tuulevaikust. Taevas on siin alati selge. Siin, pimedate sametiste öödega troopikavööndis, hiilgavad tähtkujud harukordse eredusega.
Ühtlane tuul lubas kõik purjed heisata ja viis laeva edasi kiirusega enam kui 10 sõlme. Kurikuulus Hoorni neem jäi kaugele ahtri taha. Laevapere uskus, et ümber Hoorni neeme purjetamisega on reisi suurimast ohust üle saadud ja ees ootab meeldiv purjetamine.
Vanemtüürimes Georg Kruze, kasutades ära päikesepaistet, määras iga nelja tunni tagant laeva asukoha. Ta täitis oma ülesandeid kohusetruult ja erakordse hoolikusega, püüdes võimalikult täpselt määrata asukoha geograafilist laiust ja pikkust. Kui päike päeval pilvede taha varjus, siis määras Kruze laeva asukohta tingimata öösi, tähtede järgi. Ka kõige halvema ilmaga Hoorni neeme traaversil, külmas lumelörtsises tuules, seisis ta kannatlikult ülemisel laevatekil sekstant käes, valmis püüdma pilvede vahelt piiluvat päikest.
Pärast nädalast purjetamist ilmus horisondil nähtavale kaks kõrget ümmargust mäge; meremehed kutsuvad neid mägesid Biobio rindadeks. Mägede vahel voolas jõgi. Nende mägede järgi võis eksimatult öelda, et laev oli jõudnud Conceptioni lahe lähedale. Kui eemalt läheneja silme ees avanevad „Biobio rinnad”, ja kui tüürimees neid „rindu” silmist ei kaota, siis jõuab laev eksimatult ja ohutult Conceptioni lahe suudmesse. Selge ilmaga on need mäed parimaks teenäitajaks lahte.
Soodsas pärituules purjetas laev maa poole. Aga Tšiili rannik ei olnud võrreldav Brasiilia imepäraselt kauni rannajoonega. Silmale avanes peaaegu katkematu, kasina taimkattega ümar mäeseljandik. Mäejalam nägi välja justkui kõrb. Lõuna paiku möödus „Bounty” lahe suus asuvast saarest ning oli nüüd avaral, peegelsiledal veepinnal.
Tuulevaikus tegi võimatuks veel samal päeval jõuda Concepciòni sadamasse, kus laevad harilikult ankrusse jäävad. Mõned miilid sadamast lasti ankrud alla. Südaööl märkas vahimadrus suurt paati, mis näis ettevaatlikult lähenevat ja püssilasu kaugusel peatuma jäi. See pimedas juurdehiilimine tundus kahtlasena. „Bounty” meeskond valmistus kallaletungi tagasi lööma. Vanemtüürimees Georg Kruze hõikas läbi ruupori, soovides teada, kes tuleb. Seepeale küsiti vastuseks ruupori abil algul hispaania ja siis kohe ka inglise keeles, kust ja mispärast laev sadama reidile saabus. Georg Kruze vastuse peale, et tegemist on ameerika vaalapüügilaevaga, kuuldus aerude solinat ja kahtlust äratanud paat eemaldus täiendavaid küsimusi esitamata.
Varahommikul astus vanemtüürimes Kruze paati ja sõitis maale, et kohalikule komandandile saabumisest teatada ja saada luba laeva varustamiseks värskete toiduainetega ja veega.
Õige varsti pöördus Georg Kruze tagasi teatega, et Concepciòni komandant, kes teda äärmiselt kenasti vastu võttis, lubas anda korralduse laeva varustamiseks kõige vajalikuga. „Bounty” hiivas koheselt ankrud ja kasutades ära sobivat tuult, liikus kaldale lähemale. Ankrud lasti vette poole miili kaugusele kaldast, sadamas seisva Tšiili korveti ja kahe Inglise lipu all seilava vaalapüügilaeva kõrvale.
Conceptioni suurepärane looduslik sadam oli justkui loodud laevade vastuvõtuks. Ta oli merelainete ja tuulte eest hästi kaitstud, samas hõlpsasti juurdepääsetav, lisaks tervislik kliima ja külluses saadaval toiduaineid pikale reisile siirduvate laevade varustamiseks.
Tšiili mäenõlvadel karjatati tohutu suuri loomakarju. Nende ümber ratsutasid laiades sombreerodes karjased. Georg Kruzele ei jäänud märkamata, et mehed olid kõik väga head ratsutajad ning nad valdasid täiuslikult loomade lassoga püüdmise kunsti.
Rannaäärsetes metsades lendles tohutul hulgal mitmesuguseid ilusaid linde. Suured papagoide parved tiirutasid puulatvade kohal; nende punased, rohelised ja sinised suled helklesid päikeses. Lilleõitel surisesid mitmevärvilised koolibrid. Õhus hõljusid kirjude liblikate pilved, öösel aga võis näha imepäraselt kaunilt helendavaid ja sädelevaid mardikaid.
Tšiili põlisrahvast, araukaanlasi, oli näha võrdlemisi vähe. Põhilise osa elanikkonnast moodustasid hispaanlastest ja araukaanlastest põlvnev inimrass. Nad olid ilusa kasvuga ja tugevalt pruunika näovärviga, millel võis siiski väga selgesti märgata põskede elavat puna. Siinjuures aga tuleb märkida, et kõrgemate klasside esindajad olid oma hispaania vere puhtana hoidnud. Nad olid väga proportsionaalse kasvuga, suurepärase rühi ja kehahoiakuga.

Üheksateistkümnes peatükk. Puhkus Galapagose saarel. “Bounty” läheneb Aleuutide saarestikule. Unalaskal kohtavad meremehed õnnetuid Vene Ameerika Kompanii karusnahakütte. Venelased paluvad pekki, leiba ja viina. Aleuudid kostitavad meremehi küpsetatud kalaga.

Kolm päeva seisis „Bounty” Conceptioni sadamas. Vaadid täideti värske veega ja laaditi peale hulgaliselt toiduaineid eelseisvaks pikaks ülesõiduks Ameerika looderannikule.
Sadamast lahkumise järel puhus ühtlane läänetuul mitu päeva, laev liikus kiirelt edasi. Ootamatult ilm muutus. Laeva tabas täielik tuulevaikus. Enam kui nädala oli ookean kogu silmapiiri ulatuses peegelsile. Mõnedel madrustel tekkis juba kartus, et tuul ei tõuse enam iialgi ja laev jääbki igaveseks sellele täiesti elutule merele. Meremehed eelistaksid pigem ägedat tormi, kui täielikku, hirmuäratavat ja saladuslikku tuulevaikust. Veepind oli täiesti liikumatu. Äkitselt tõusid veepinnale ja asusid ümber laeva tiirutama kaks suurt mõõkkala, pakkudes meeskonnale vähegi vaheldust. Oma uudishimu rahuldanud, jäid kalad veepinnale liikumatult paigale, soojendades ennast päikeses. Kogu meeskond oli kogunenud reelingu äärde jälgima kahte suurt, veepinnal liikumatult kõhutavat kala. Madrustes tärkas jahi- või kalamehekihk; raske öelda, kas veepinnal liikumatult lamav tohutu kala on jahiloom või siiski püügikala. Pootsman tuli mõttele – lasta paat alla, ligineda kaladele, ja siis heita harpuun.
„Vaevalt nad jäävad ootama, millal neid harpuuniga tabatakse,” kahtles kapten Jimy.
„Kalad kuulevad mitte kõrvadega, vaid nahaga,” märkis tüürimees John.
Ahtrist lasti alla kapteni julla. Kaks madrust võtsid aerud kätte, valmis sõudma. Tüürimees John istus paadipärasse ja haaras tüüripinni pihku. Pootsman võttis koha sisse paadininas, harpuun viskevalmilt käes. Madrused asusid tasakesi sõudma. Vaikselt lähenes paat kaladele. Kogu laevapere jälgis reelingule toetudes pingsalt ja hinge kinni pidades kalajahti või kalapüüki, kuidas seda keegi nimetab. Kaladeni jäi kolm-neli meetrit ja pootsman tõstis harpuuni, kui äkitselt ropsasid mõõkkalad sabaga ning hetke pärast tähistas nende asukohta ainult väike veevirvendus, peagi kadus seegi. Parda äärde kogunenud laevapere puhkes lõbusalt ja üksmeelselt naerma. Kalamehed pöördusid pettunult ja piinlikkust tundes laevale.
Õhtu eel tõusis kerge tuuleke ja pani türkiissinise läbipaistva vee kergelt virvendama, laev liikus edasi. Keskööl käis üle ookeani tormipuhang koos paduvihmaga. Pärast paduvihma tuulehoog vaibus nõrgaks ühtlaseks pärituuleks. Koidu ajal ümbritses laeva määratu suur hiigelraide parv. Kuigi oli tegemist põhjakaladega, ujusid nad seekord päris veepinnal. Madrused jälgisid huviga neid enam kui poolteisemeetrise läbimõõduga vee-elukaid, kes laeva pardast tasakesi mööda ujusid.
Hommikul tõusis ookeanist hele päikeseketas ja pani veepinna sätendama ja helklema. Elusolendite ilmumine viitas ranna lähedusele. Sageli võis kohata haikala, kelle seljauimed olid juba kaugelt nähtavad, samuti ujusid ümber laeva delfiinid. Nad mänglesid laeva vöörilaines, ujusid laeva kiilu alt läbi ja hüplesid siis laeva kiiluvees. Vahetevahel hakkasid juba eemalt silma tohutu suured kilpkonnad; nende kilbid läikisid päikeses.
Madrused otsustasid vahelduseks üksluisele purjetamisele proovida haipüüki. Suure raudkonksu külge kinnitati paari meetri pikkune kett ja siis loginöör. Konksu otsa seati soolalihatükk ja heideti siis üle parda. Vesi oli läbipaistev kümnete meetrite ulatuses. Haid ujusid ümber lihatüki, kuid ei haaranud. Hai on küll ablas, kuid arg kiskja, tarvitses ainult õngenööri liigutada, kui ta kadus. Iga haid saatis mitu väikest kala. Need „lootsid” ilmusid kohale esimestena, ujusid ettevaatlikult sööda ümber, otsekui seda nuusutades, ja kadusid seejärel. Mõne sekundi pärast ilmusid nad uuesti, ja nende taga tuli nähtavale pikk hallikassinine siluett. Korra või kaks ujus kiskja söödast mööda, pööras siis ennast külili, ajas lõuad laiali ja haaras jõuliselt sööta, haakides konksu enda lõualuuse kinni. Madrused asusid tirima ning varsti viskles ligi kahe meetri pikkune hai laevalael. Pootsman andis talle kangiga paar obadust, et ta visklemise lõpetaks. Veendunud, et hail enam eluvaimu sees ei ole, asusid madrused haid tükeldama, et laevakokk võiks õhtuks valmistada hailihasupi.
15.aprilli õhtul ilmusid silmapiirile saared. Kuid pilvine taevas ja saabuv hämarus ei võimaldanud tüürimees Kruzel asukohta määrata. Tuul üha tugevnes, hooti puhusid muutlikud tormi-iilid, laev oli sunnitud peakursi hoidmiseks pidevalt loovima, sõitma vaheldumisi küll paremal, küll vasemal halsil. Teki- ja mastimadrused olid töös tekil ja raadel, sikutasid brassi ja soodiotsi, sättides raasid ja purjeid õigesse tuulde, saamata öö otsa sõbagi silmile.
Hommikul meri rahunes, asus puhuma ühtlane pärituul. Pilvitut selget idataevast valgustas horisondi tagant tõusev päike; ootamatult, justkui lükkaks teda keegi tagant, tõusis suur punaselt helendav päikeseketas veepiirile ja valgustas laevamaste. Päev algas meresõiduks soodsa ilmaga, madrused võisid puhata ja end välja magada.
Tüürimees Kruze kasutas ära päikese olemasolu, mõõtis sekstandiga päikese kõrguse, võttis kronomeetrinäidu ja arvutas välja asukoha koordinaadid. Võrrelnud saadud asukohta kaardiga, selgus, et oldi jõutud Galapagose saarte juurde, juhul kui kaardil näidatu tegelikkusele vastas. Sellel reisil olid kasutusel Inglise Admiraliteedi kaardid, mis olid aastaid korrigeerimata ja sisaldasid ebatäpsusi. Üheksateistkümnenda sajandi esimesel poolel avastasid meresõitjad meredel ja ookeanidel pidevalt uusi saari, saarterühmi ja korallriffe, määratlesid nende koordinaadid ja kandsid siis sellele kaardile, mida parajasti meresõidul kasutati.
Tõusvas päikeses läheneti saarele. Ootamatult tuul vaibus täiesti, purjed rippusid lõdvalt raadel, laev jäi triivi. Terve päeva triivis laev rippuvate purjedega kord lääne, kord ida suunas, ilma, et oleks põrmugi saartele lähemale jõudnud. Öö valmistuti veetma tuulevaikuses, samas jälgiti hoovust ja mõõdeti vee sügavust, et tuulevaikuses mitte kanduda madalikule. Meeskond valmistus tekile, troopilise tähesäras taeva alla puhkama heitma. Kuid ilusat õhtut varjutas kurb teade – pootsman kandis kaptenile ette, et suri kaks päeva tagasi kõhutõppe haigestunud madrus. Kestev kuumus ja niiske õhk soodustas palavikuliste haiguste teket. Mitmeid madruseid olid tabanud rängad kõhuhaigused, sellega kaasnev kõrge palavik ja külmahood.
Meeskond rivistus peatekile; seisti pühalikult ja langetatud peadega, mütsid peos. Surnukeha oli mässitud purjeriidesse ja nööriga seotud, raskuseks jalge ees kahurikuul; nüüd lamas ta vaikselt ja osavõtmatult reelingule seatud lauatükil, valmis lahkuma. Kapten pidas lühikese jumalagajätujutluse, nii, kuidas ta seda oskas ja pühakirja mäletas. Lõpetanud oma üpris konarliku jutluse, noogutas kapten pootsmanile. See kergitas lautüki otsa – jalad ees sulpsatas surnukeha tasakesi vette ja kadus meresügavusse, viimsesse puhkepaika. Meeskond vajus kurvalt ja härdusega hinges laiali.
Hommikul tekkis väike õhuliikumine, järsku lõid purjed laperdama, kogusid tuult ning parajas pärituules hakkas laev liikuma, hoides kurssi ühele väikesele saarekesele. See oli üks paljudest Galapagaose saartest – viljatu, vulkaaniline, mägine ning lausa lummavalt, jalustrabavalt kaunis. Saar oli suures osas kaetud kaktusemetsaga. Saart ümbritsesid ääretult selge, türkiissinise veega laguunid. Imekaunid flamingod kõndisid mööda laguuni serva, pea kaldamudas.
„Bounty” heitis väikesesse lahekesse ankrusse ning paadid lasti alla. Valmistuti kohtumiseks pärismaalastega, kuid inimese olemasolust ei paistnud rannal mitte ainsatki märki.
Kohe peale randumist riietusid madrused lahti ja kargasid vette. Madrused ujusid vees merilõvidega kõrvuti, hõljusid külg külje kõrval pingviinidega ja sukeldusid koos vasarhaidega. Pisikesed merilõvipojad mänglesid justkui põngerjad soojas tulisoolases vees ning lubasid ennast puudutada ja silitada.
Suured ja väikesed iguaanid vudisid üle tardunud laava, peatusid äkki ja asusid siis kaktusevilju mäluma. Inimesest ei teinud nad väljagi, ainult pööritasid uudishimulikult oma suuri silmi.
Rannakaljudel pesitsesid paljud linnud. Nad lendlesid parvena õhus, sukeldusid siis äkitselt vette ja tõusid samas püstloodis veest välja, hõbedane kala sädelemas noka vahel. Pesadel istusid erkpunase paunaga isased fregatilinnud. Nii nagu nad emast õhus tiirlemas nägid, algas kohe peibutustants. Isased fregatilinnud lükkasid rinna ette, ajasid oma tiivad laiali, raputasid neid rütmiliselt ja tõid kuuldavale krigiseva häälitsuse.
Veeäärsete kaljurüngaste all, päris veepiiril, elutsesid tohutud merikrabide kolooniad. Erepunased krabid liikusid väledalt kaljurünka äärsel liival, aegajalt veeres laine neist üle, veest paistsid ainult helesinised silmad pikkade jätkete otsas.
Kalda ääres voolas kaljulõhest merre selge, puhas ja karge allikavesi. Madrused täitsid mitu tünnitäit selle väärtusliku ja väga tervistava veega. Ilmselt nirises kaljudelt öine kaste laavapinnases olevatesse pragudesse, ühines allikaks ja voolas siis merre.
Terve päeva suplesid ja jalutasid meremehed rannal, nautides puhkust ja imepäraselt kaunist loodust. Madrused püüdsid kinni ühe elevantkilpkonna. Kokk keetis sellest suppi, mis maitses imeliselt hästi ja ei olnud võrreldav ühegi teise looma lihaga. Mõned elevantkilpkonnad toodi laevale ja paigutati laevatrümmi. Need kilpkonnad võisid kuude kaupa ilma söömata elus püsida ja olid seega justkui elusad supiliha konservid.
Öösel vajus saarele paras jahedus. Pudukate puudumine lubas magada laevatekil sügavat ja värskendavat und, ainult merilõvid röhitsesid ja haukusid öösiti, justkui koerad.
Galapagose saarte juurest võttis „Bounty” kursi loodesse, Alaska poolsaare suunas.

Iga päevaga andis üha enam tunda põhjamaine kliima. Troopiline selge taevas oli asendunud tugeva pilvitusega, sageli kattus taevas ähvardavate tormipilvedega. Edasi purjetades muutus ilm üha külmemaks, taevas ja meri olid kogu aeg sompus, tekitades masendust ja igatsust päikese järele. Kliima ei sarnanenud enam põrmugi Lõunamere õnnistatud aladele. Näha oli hulgaliselt valaskalu, taevas lendlesid tormilinnud.
25.mail jõuti Alaska lahele. Soodsas tuules purjetas laev põhja suunas ning juba nelja päeva pärast kerkisid silmapiirile Alaska poolsaare päikeses sätendavad mäetipud. Mööda mäekülgi hõljusid rasked ja tumedad pilved, varjates kaljuseid ja lumiseid järsakuid.
Alaska poolsaarest lääne pool, eraldades justkui pika barjäärina Beringi merd Vaiksest ookeanist, sirutus Kamtšatka suunas ligi kahe tuhande kilomeetri pikkune tegutsevate vulkaanidega ja kaljuste kallastega Aleuudide saarte ahelik. Selle suurimal, Kodiaki saarel, St.Pauli sadamas oli ennast sisse seadnud Vene Ameerika Kompanii Alaska peakontor.
„Bounty” võttis suuna Aleuudide saarestiku Unalaska saarele. Pilved olid hajunud ning saarele lähenevat laeva võttis vastu ilus päikesepaisteline hommik. Taoline ilm on selles piirkonnas tõeline haruldus. Rehvitud purjede all, aetuna kergest tuulest ja kõikudes madalas lainetuses, lähenes „Bounty” rannale. Aeg-ajalt mõõtis pootsman loodinööriga vee sügavust ja hõikas näidud tüürimees Kruzele. Kapten seisis laevalael ja popsutas rahulolevalt piipu – laev oli jõudmas reisi esimesse sihtsadamasse.
Unalaska saar oli imeteldavalt maaliline. Kõrgeid kaljuseid mägesid kattis rohelus, mägedest sööstsid alla jõed, mille kosed sillerdasid päikeses. Brasiiliast saadik ei olnud meremehed näinud nii metsikut, samas ka nii meeldivat ja lõbusat pilti. Ei kõrvetavast päikesest põletatud Tšiili mäed ega sünge Tulemaa suutnud pakkuda meeltele nii ergutavat ja hingestavat vaatepilti. Juba eemalt köitis meremeeste tähelepanu kõrge suitsev sopka, ja siis paiskus taeva poole ääretult vägev tuleleek ja suitsupilv.
Saarele lähenedes märgati ühes väikeses lahekeses peenikest ülespoole kerkivat suitsuvinet ja seejärel avanes silmale rida onne, mis paiknesid rannaäärest algava künka jalamil. Kapten Jimy ja vanemtüürimees Kruze uurisid pikksilmaga kallast – näha ei olnud mitte ainsatki inimest.
„Georg!” pöördus kapten tüürimehe poole, „paistab, et sellel saarel peetakse pärastlõunast siestat. Tulista suurtükist ja ärata need unimütsid üles.”
„Bounty” pardalt kärgatas lask, ja et „unimütsid” jalgele saada, anti veel teinegi kahuripauk. Laskude kaja kaikus mäeseljalt vastu. „Bounty” lähenes tasasel käigul. Juba võis palja silmaga eristada kaldal seisvaid onne, paate ja nende ümber nuuskivaid koeri. Äkitselt ilmusid rannale tillukesed inimkujud. Esialgu nad justkui tardusid, suutmata oma silmi uskuda, ning kukkusid siis erutatult edasi-tagasi jooksma ja kätega vehkima; laevani kandus inimeste ebaselgeid hüüdeid ja rõõmukisa.
Sisenenud lahte, andis kapten korralduse kõik purjed koristada ja ankrusse heita. Veel enne kui „Bounty” jõudis ankru alla lasta, kargasid kaldalolijad paatidesse ja asusid energiliste aerutõmmetega sõudma laeva suunas. Oli näha, kui hoogsalt ja tõtlikult tõmbasid nad kolme paari aerudega. Varsti oli paat laeva parda ääres. Üks paadis istujatest heitis köieotsa üle „Bounty” reelingu. Tüürimees Kruze püüdis selle kinni ja kinnitas ümber vanditrossi. Fallrepp lasti alla ning paadis istujad ronisid kiiresti brigantiini pardale. Esimesena tõusis laevale suurt kasvu ebamäärases vanuses mees. Ta nägu oli kasvanud tihedasse pikka habemesse, milles hõbetas halli. Karusnahkse mütsi alt langesid õlgadele pikad salkudesse vanunud juuksed. Väikesed elavad merehallid silmad libisesid kiirelt ja närviliselt üle laevalae ja inimeste, hetkekski pikemalt peatumata. Varsti olid kõik kuus habetunud ja räbalais meest üles roninud ja seisid nüüd kobaras laevalael.
„Tere tulemast Unalaskale!” sõnas suurt kasvu laiaõlgne mees vene keeles, pöördudes suure ankruga meremehemütsi kandva kapten Jimy poole.
„Hello!” sõnas kapten vastuseks, ja suunas oma pilgu küsivalt Kruzele, sest vene keel oli kaptenile täiesti tundmata. „Kruze, nagu sa ise mainisid, oled sa pärit Vene keisririigi kubermangust, ilmselt oskad veidike ka vene keelt. Võta nende habemikega suhtlemine enda hooleks.”
Kruze teretas kõiki kättpidi, nagu see on venelastel tavaks, ning päris vene keeles viisakalt nende käekäigu ja tervise kohta, järgides häid kombeid. Ta poleks iial osanud arvata, et Eestimaast tuhandete kilomeetrite kaugusel, teisel pool maakera, läheb tal vaja vene keelt. Kruze oli seda lapsepõlves õppinud mõisakoolis ja seejärel väga harva praktikas kasutanud – Krusensterniga vestles ta ju saksa keeles.
Venelased asusid õhinal ja läbisegi seletama. Nende kibestunud jutust selgus, et Vene Ameerika Kompanii oli nende kuuemehelise artelli toonud enam kui viis aastat tagasi sellele metsikule Unalaska saarele küttima meres leiduvaid karusloomi, ja siis unustanud.
„Me pole enam kui viis aastat söönud seapekki ega leiba; kala süües muutud ise ka varsti hülgeks; aga viina ei näe isegi unes enam,” sõnas suurt kasvu laiaõlgne mees etteheitvalt, ta silmis helklesid pisarad.
„Mispärast see habemik nutab?” tundis kapten Jimy huvi.
„Mees tahab pekki, leiba ja viina,” vastas Kruze kergelt muiates.
„Lähme messiruumi. Pakume neile soolapekki, leiba ja viskit,” näitas kapten üles külalislahkust.
Messiruumis asetati meeste ette suur käntsakas soolaliha ja selle kõrvale mitu pätsi leiba. Kapten kallas viskiklaasid ääreni täis. Vanemtüürimees Kruze lõikas kuus suurt lihalõiku ja ka pätsi jaotas kuueks leivatükiks.
„Teie terviseks!” ütles Kruze vene keeles toosti ja tõstis klaasi. Kapten noogutas ja lõi habetunud venelastega klaasid kokku. Need jõi klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja asusid siis isukalt soolapeki ja leiva kallale. Süües voolasid nende nägudelt pisarad, mis jätsid põskedele mustad jäljed. Söönud leivatüki ära, korjasid nad laualt oma määrdunud kätega viimase kui ühe leivaraasu. Kapten andis Kruzele peaga märku ja see lõikas ka teise leivapätsi viiludeks.
Olles esimese peki- ja leivanälja kustutanud, asus artelli peamees seletama.
„Olen teeninud kompaniid enam kui kümme aastat ja nüüd jäeti meid sellele metsikule saarele surema. Kui palju me oleme siin kannatanud viletsust ja näinud vaeva, seda teab ainult jumal üksi ja minu õnnetud kaaslased.”
„Küsi, millega nad tegelesid, kas on karusnahku?” pöördus kapten Georgi poole.
Kuulanud ära Kruze küsimuse, asus peamees õhinal ja uhkusega hääles selgitama.
„Oleme püüdnud aasta jooksul kaheksasada merikotikut, mõni aasta natuke rohkem, teinekord ka vähem. Kokku on tuhandeid nahku, mis korralikult pargitud ja onnides hoolikalt ladustatud. Lisaks vähesel määral veel teiste mereloomade nahku. Kõike on, ainult leiba ja pekki ei ole, viinast rääkimata.”
Kruze tõlkis artelli peamehe jutu kaptenile. Selle nägu lõi särama. Kapten pöördus suure habemiku poole, koputas endale vastu rinda ja sõnas: „Jimy!” Habemik mõistis ilma tõlkimata, osutas endale: „Ivan!”
„Ivan, ma pakun äritehingut,” sõnas kapten otsustavalt. „Müü nahad meile. Vastu saad tünnide kaupa soolapekki, jahu leiva küpsetamiseks, kohvi, teed, viskit, maitseaineid, majapidamistarbeid – kõike mida vaja. Kui soovite, viime teid Ameerikasse või mõnele päikesepaistelisele Vaikse ookeani saarele, mis asub laevateede ristumiskohas. Võime teid viia ka Kodiaki saarele, kui tunnete igatsust oma idiootlike ülemuste järele.”
Ivan vaatas küsivalt Georg Kruzele otsa, see tõlkis kapteni jutu vene keelde. Kuulanud ära tõlke, asusid mehed omavahel rõõmsalt sosistama. Hetke pärast sõnas Ivan:
„Oleme kaubavahetusega nõus; kaubakogustes ja vahetuskursis lepime kokku vahetult kaupade üleandmisel. Ärasõidust räägime teie lahkumise päeval.”
Kruze tõlkis kaptenile artelli peamehe sõnad. Kapten Jimy noogutas nõustuvalt. Aga vahepeal oli kapten siiski tulnud veel ühele iseäralikule mõttele.
„Ivan! Aleuudid on osavad vaalade ja kašelottide kütid. Kas sa saad organiseerida meile kümmekond aleuuti, kes on abiks kašelottide küttimisel, kaldal liha tükeldamisel ja rasva sulatamisel.”
„Ei ole probleemi!” vastas Ivan rõõmsalt. Kapten kallas viskiklaasid uuesti täis.
Peale einet väljuti heatujuliselt messiruumist ja tõusti laevalaele. Artelli peamees näitas vanemtüürimees Kruzele lahe kalda ääres asuva sügava koha, mis võimaldas randuda päris kaldasse, nii et oli võimalik laevalt mööda landgangi otse kindlale maale pääseda.
Vaikses tuules lähenes „Bounty” sellesse suurepärasesse looduslikku sadamasse, vedades enda järel venelaste paati. Vahepael oli kaldale kogunenud suur rühm pärismaalasi: mehi, naisi ja lapsi, lisaks neile suured musta pulstunud karvaga koerad.
Meremehed astusid maale. Aleuudid jälgisid neid uudishimulikult, kuid vaikselt, näitamata välja oma emotsioone. Laevalt veeretati kaldale soolapeki tünne, tõsteti jahu ja suhkrukotte, karpe tee ja kohviga, mitu suurt lähkrit viskiga; lisaks püssirohupakid ja kotid tinakuulidega. Vene artelli pealikule kinkis kapten Joe suurepärase püssi. Aleuudi lapsed said priske kotitäie karamellkompvekke.
Aleuudid asusid tegema ettevalmistusi pidusööminguks. Kaldale seati üles suur lõke. Aleuudid asusid lõke kohal küpsetama kala. Venelased lõkasid soolapeki viiludeks, kõrvale asetasid suured leivakäärud. Kapten korkis lahti viskipudeli. Laeva meeskond ja venelased, aleuudid, nende naised, lapsed ja koerad võtsid istet maapinnale asetatud pehmetel karusnahkadel. Viskiklaas liikus ringi. Meremehed sõid isukalt värskelt küpsetatud heamaitselisi kalu, venelased ja aleuudid maiustasid soolapekiga ja mugisid isukalt leiba. Aeg-ajalt hammustati peale kapten Joe kingitud küüslauku, sest sellel jumalast mahajäetud saarel oli söödavaid taimi vähe.
Päikeseloojangul kattus taevas tumeda pilveviiruga, mis tõotas järgmisel päeval jällegi sellele paikkonnale tavapärast ilma – külma udu ja vihma. Kuid see õhtu oli ilus, lisaks vastastikune külalislahkus, maitsev toit ja viski. Aleuudid asusid tasakesi laulu ümisema. Laul kõlas monotoonselt, pisut kurvalt, kuid selles ei puudunud rütm ja omapärased meeldivad motiivid. Eeslaulja ütles sõnu ja kõik kordasid hingestatult kaasa.
„Millest jutustab nende laul?” pöördus Georg Kruze Ivani poole.
„Nende laul räägib peamiselt armastusest. Taolised laulud on naiste ja tütarlaste loodud. Meeste loodud laulud aga jutustavad merisaarmaste püügist ja merest.”
Ivan tõlkis aleuutide laulu vene keelde:

Ma kaotasin naise ja oma hinge.
Ma tõusen varahommikul
ja lähen mäenõlvale,
hüüan alla orgu, vaatan allikapõhja.

Kurbusest rebin koort puu küljest ja söön.
Pärast seda ajan part Aagitši maalt merele
ja vaatan igasse maailmakaarde,
kas ei leia ma kusagil oma südamekallikest.

Nädal aega seisis laev selles varjulises looduslikus sadamas ja tegi ettevalmistusi kašelottide püügiks. Georg Kruze tutvus saare loodusega ja põliselanike elamisega.
Lahe äärde mäenõlvakule oli tekkinud väike küla, mis koosnes paarikümnest pooleldi maasse kaevatud ja pealt nahkadega kaetud hurtsikust. Pärismaalaste onnid olid üsna armetud. Onni pääses väikesest avausest, mis oli kaetud karunahaga. Onni keskel paiknes lõkkease, mille kohal rippus keedukatel. Onni sissepääsu väiksest avausest ja onni tipus asetsevast suitsuavast paistis sisse nõrka valgust. Ümberringi, onni seinte ääres, olid laiali laotatud karusnahad, mida kasutati magamisel küljealuseks. Onni seinad olid vooderdatud nahkadega, seintel rippusid mitmesugused jahi- ja kalapüügiriistad ning vähesed majapidamistarbed: potid, kirved ja suured noad. Suitsuauk oli ääristatud kuivatatud kaladega. Ilmselt hoidis suits kalad riknemast ja andis neile paremat maitset. Samasuguses onnis elasid ka venelased ja selle sisustus ei erinenud mitte millegi poolest pärismaalaste onni sisemusest.
Püss käes, kõndis Georg Kruze koos Ivaniga mööda rannaäärseid künkaid ja mäenõlvu, mõnikord laskis õhtusöögiks mõne pardi. Unalaska saare madalates orgudes kasvas lopsakas rohi, põhjapoolsetel nõlvadel aga katsid metsikuid süngeid kaldaid ainult sammal ja samblikud. Mägede harjad olid paljad ja elutud, madalamal kattis pinda sammal ja rohi. Jäärakutes ja oja kallastel kasvas madal paju- ja lepavõsa, nõlvakutel olid endale koha leidnud marjapõõsad ja metsikud taimed, mille juuri põliselanikud tarvitasid toiduks. Ivan selgitas, et üht neist juurtest peetakse silmade tervistajaks. Aleuudid söövad seda enne teele asumist vastu ööd ja kinnitavad, et järgmisel hommikul on silmad eriti puhtad ja selged ning eraldavad kauge vahemaa taha väiksemaidki esemeid.
Ivani jutust selgus, et aprillikuust kuni poole juulini valitsevad siin udud, seejärel kuni septembrini taevas selgineb. Suvine ilm teeb saared enam-vähem meeldivaks, kuid septembrist alates kattuvad nad uuesti ududega. Oktoobri algust tähistavad juba lumetuisud, talv kestab maikuu alguseni.
Meeskond tegi ettevalmistusi kašelottide püügiks ja rasva sulatamiseks. Kaldale seati üles katlad, valmistati ette suures koguses küttematerjali. Abilisteks olid värvatud kümmekond aleuuti. Mõned aleuudid soovisid vaalapüügist osa võtta. Nad seadsid valmis oma algelised püügivahendid ja kergeid ning kiireid süstad.
Õhtuti istuti lõkke ääres. Praeti kala, maiustati peekoni ja leivaga, kapten Jimy pakkus ka viskit. Georg Kruzele oli tekkinud juba mitu kohalikku sõpra.
Aleuudid paistsid silma erakordse õigluse ja aususe, haruldase vastupidavuse ja kannatlikkuse poolest. Ka kõige hirmsamad kannatused ei toonud aleuudi suust oigeid ega karjeid. Sattudes looma püünisraudadesse ja suutmata ennast ise vabastada, ootas aleuut vaikselt kuni ta jalast tõmmatakse välja sügavale tunginud raudhambad. Aleuuti ei olnud võimalik mitte millegagi hirmutada ega tugevat muljet avaldada. Vulkaanilisel saarel elades ja tormisel ookeanil töötades pidi ta kohanema, harjuma kõigi raskustega, taluma kõike vaikides, hädaldamata ja oigamata. Vale oli aleuutidele tundmatu, nad ei üritanud mitte kunagi kasutada pettust. Nad olid rahuarmastav ja samal ajal kõige karastatum rahvas. Aleuut ei väljendanud kunagi suurt rõõmu; isegi laps, saanud maiustusi, näis täiesti ükskõikne olevat. Aleuuti vajadused olid väga piiratud. Kui tal oli püss, kirves, tubakas ja viin, pidas ta ennast kõige õnnelikumaks inimeseks.
Aleuudid olid lühikest kasvu, kuid laiaõlgsed, tugeva kehaehitusega. Vaatamata rängale tööle omasid väikesi, kauneid käsi. Alatisest süstas istumisest olid meestel jalad kõverdunud. Aga erilist imetlust tekitas nende tohutu vastupidavus ja järjekindlus.
Kord ühel tormisel õhtul, päikeseloojangul, kui kõik olid tuult varjava kaljurünka taga lõkke ääres istet võtnud, märkas Georg Kruze ranna läheduses süsta, milles istus aleuut ja sõudis energiliselt oma kaheotsalise aeruga. Aleuut püüdis lainemurrust läbi sõuda ja randuda, kuid iga kord kandis tugev vahutav laine kerge süsta merele tagasi. Aleuut asus uuesti kogu jõust sõudma, lähenes lainemurrule, ja jällegi kandis rannalt tagasi paiskuv laine ta kaldast eemale. Järelejätmatult sõudis aleuut ranna suunas, korraks läks süst ümber, aleuut kadus vette, kuid osavalt vee all aeru kasutades pööras aleuut süsta õigesse asendisse ja jätkas sõudmist. Georg Kruze pöördus Ivani poole, osutades seejuures merehädalisele:
„Peaksime talle paadiga appi minema, varsti saabub pimedus.”
Ivan raputas eitavalt pead: „Aleuudid abistavad ainult siis, kui see on hädavajalik. Praegu ei ohusta teda miski, päikeseloojangul tuul pöördub ja ta jõuab lõpuks randa.”
Päike vajus aeglaselt silmapiiri taha, kuid Kruzele tundus, et seekord oli ka päike jäänud vahtima seda jonnakat täppi lainetel, ja viivitas loojumisega. Lõpuks puudutas punane päikeseketas veepinda, tuul hakkas puhuma teise nurga alt ning aleuut võttis ette järjekordse katse jõuda üle lainemurru. Seekord oli talle abiks ka tuul – süst sööstis läbi lainemurru, kadus hetkeks vahutavasse lainetesse ja varsti liikus teiselpool lainemurdu. Aleuut keerutas kiirelt oma kahelabalist aeru ja sõitis süstaga kaldaliiva. Ta tõusis mööda kallast üles ja istus sõnagi lausumata lõkke äärde, justkui polekski äsja võidelnud vahutava lainemurruga.
Süst oli aleuudi teiseks elamuks. Koosnedes kitsast puukerest, mis oli kõikidest külgedest ja ka pealt kaetud hülgenahkadega, oli ta haruldaselt kerge. Relvad enda ette asetatud, aeruga tasakaalu hoides kihutas aleuut kerge paadiga kiiresti merelainetel. Peale kergete süstade olid veel suured süstad – kolmele inimesele. Neil siirduti kaugetele ekspeditsioonidele ja püükidele. Naiste jaoks olid samasugused süstad. Neisse mahtus alati mitu naist; täiskasvanud mehed pidasid häbistavaks istuda naiste süstadesse.
Peatuse ajal Unalaska saarel tegi Georg Kruze aleuutide süstas kaasa mitu püügiretke. Vaatamata tormisele ilmale ja suurele lainetusele, läksid aleuudid kartmatult merele. Merikobraste jahile suunduvad süstad asusid sirgesse joonde, jättes ühest paadist teiseni ulatuva tunduva vahemaa. Nendele vahemaadele oligi keskendunud küttide tähelepanu. Niipea kui paatide vahele ilmus merikopra pea, lendas temasse nool. Paat, millest teda märgati, järgnes loomale, teised süstad aga moodustasid lahingulise sõõri, mille keskpunktiks oli esimene paat. Niipea kui kobras tuli teistkordselt nähtavale, lendasid temasse uuesti nooled ja varsti tõmmati surmatud loom merest välja. Kui aga ilmus mitu kobrast, jagunes rühm mitmeks sõõriks ja iga sõõr teostas püüki eraldi.
Tormide ajal, mil ookeanil veeresid tohutud lained, peitusid merikoprad asustamata saartele ja kaljudele. Isegi sellise hirmsa ilmaga siirdusid aleuudid oma süstadel püügile. Igas paadis asus kaks püüdjat. Paat lähenes kaljule või saarele allatuult küljest ja üks püüdjatest hüppas, relv käes, osavalt kaldale. Selleks oli vaja haruldast osavust, et mitte libiseda ja kaduda lainesse või lömastuda vastu järsu kalda kaljuservi. Aleuut kargas osavalt kaljule, lähenes magavale koprale ja surmas ta. Seejärel pöördus ta saagiga tagasi ja siis sooritas jälle uue julgusteo: surmatud looma käest laskmata pidi ta ootama, kuni paat laine harjal lähenes ja siis paati kargama ning kiiresti kaljunukist eemalduma.

Kahekümnes peatükk. Vigastatud kašelott ründab paati ja laeva. “Bounty” hoiab kurssi Kodiaki saarele. Kohutav orkaan. Kodiaki saar. Püha Pauli sadam. Vene Ameerika Kompanii. Suurepärane vene saun. Tagasi Unalaskal. Püük jätkub. Kašelott purustab aleuutide süsta ja tapab ühe pärismaalase.

Enne merele väljumist kaardistas Kruze Unalaska lahe ja märkis kaardile faarvaatri lahesuust kuni randumiskohani. Sadamasse märgiti lõkkekoht ja kaks kaabeltaud sellest kõrgemale mäenõlvakule teine samasugune tulease. Need olid laevale teed näitavad liitsihid – öösel lõkked süüdati ja nende järgi võis laev pimedas öös ohutult sõita oma randumispaika.
Pärast nädala kestnud ettevalmistusi väljus brigantiin merele, et alustada kašelotipüüki Aleuutide saarestiku rannavetes. Vaalapüüdjatega ühinesid kolm venelast: Ivan, Pjotr ja Stepan. Lisaks neile asusid pardale 12 aleuuti oma kergete, kolmemeheliste süstadega.
Terve hommikupooliku liikus „Bounty” ranna lähedal, kuid tulemusteta, kašelotte polnud näha. Järsku ilmus horisondil nähtavale mingisugune veider fontään, mitte ülespoole, vaid ettepoole suunatud.
„Kašelotid,” sõnas aleuut, pöördudes Ivani poole.
Mastikorvis pikksilmaga valvet pidav madrus hõikas üle laevalae:
„Otse kursil rühm kašelotte!”
Madrused ronisid vantidele, aleuudid ja venelased, kapten ja tüürimehed kogunesid parda äärde. Ees seisis selle reisi esimene jaht kašelottidele. Kokku võis loendada kuni kaksteist fontääni.
Üks aleuutidest pöördus Ivani poole ja seletas talle midagi. Seejärel tõlkis Ivan kuuldu Kruzele: „Aleuut tegi ettepaneku: esimese püügi teevad nemad oma süstadega, et näidata, kuidas kašelottidele jahti peetakse.”
Georg Kruze tõlkis kuuldu kapten Jimyle.
„Hästi,” nõustus kapten, „las näitavad oma oskusi, ja neilt juba on, mida õppida:”
Laeval vähendati purjesid. Tasasel käigul libises brigantiin edasi, hoides kurssi fontääniderühma keskele. Aleuudid seadsid valmis oma süstad ja odad. Kaabeltau kaugusel fontäänidest jäi laev triivi.
Neli süsta lasti vette. Igasse süsta istus kolm aleuuti. Kaks võtsid kätte kaheotsalise aeru, kolmas aga istus vööris, viskevalmis oda käes.
Hääletult ja kiiresti sõudsid süstad kašelottide karja suunas. Jõudes esimese kašelotini, lähenesid süstad talle saba poolt – kaks süsta ühelt ja kas teiselt poolt. Jõudnud kašelotti peaga kohakuti, heitsid aleuudid oma odad looma kehasse, tahapoole pead, ja sõudsid siis kogu jõust tagurpidi, eemaldudes kašelotist. Tabanuks saba löök süsta, oleks see hetkega purustatud ja mehed vigastatud selgrooga meres.
Surmavalt haavatud kašelott andis sabaga jõulise laksu vastu veepinda, paiskas üles tohutu veesamba ja ujus mõnda aega vääneldes ja pööreldes edasi. Vesi värvus ümber kašeloti punaseks. Ta üha kaugenes ning tundus, et ta kaob silmapiiri taha. Kuid siis ta jõud rauges ja tohutu suur kašelotikere jäi veepinnale elutult lamama. Kašeloti küttimise tegi mugavaks asjaolu, et ta peale surmamist ei upu.
Aleuudid tõstsid aerud püsti. Jaht oli lõppenud. „Bounty” seadis purjed tuulde ja lähenes tasasel käigul kašelotile. Pardalt heideti vette köis ja aleuudid sidusid selle ümber kašeloti saba. Seejärel tõsteti süstad pardale. Kašelott võeti puksiiri ja laev liikus edasi, et leida üles juba silmapiiri taha kadunud kašelotiparv. Peale paaritunnist purjetamist märgati uuesti kašelotte. Ka seekord läksid jahile aleuudid, sest neil tuli see asi välja väga loomulikult, otse suurepäraselt. Aleuudid said ka teise kašelotiga hakkama ilma, et oleks tekkinud ohtlikku olukorda. Esimese päeva tulemustega võis kapten rahule jääda. Meeskond vilistati messiruumi lõunale. Aleuudid istusid tõsiste nägudega laua ääres ja helpisid rasvast, suurte sealihatükkidega kapsasuppi, laskmata ennast häirida madruste imetlevatest pilkudest.
„Bounty” purjetas sadamasse, vedades enda järel kahte kašelotti. Märgates laeva ahtris saaki, süütasid aleuudid katelde all lõkketuled. Ees seisis kašelottide tükeldamine, liha tünnidesse soolamine ja rasva sulatamine. Hoolikalt uuriti kašeloti magu ja jämesoolt, lootuses leida seal ambrat. Ambra paigutati eraldi väikestesse tünnidesse. See oli eriti hinnaline kašeloti poolt pakutav kõrvalsaadus, mis oli sageli ka ainuke põhjus, miks kašelotte kütiti. Ambrat tarvitati parfümeerias lõhnaainena. Mõnikord võis ambrat leida ka veepinnalt ja isegi kaldaäärsetest lahesoppidest, kuhu see oli lainete poolt kantud.
Hall ambra on aine, mis tekib mõnede, peamiselt väga vanade kašelottide maos. Ambra on vahataoline aine, mille aroom meenutab rohukamara alt võetud värske mulla lõhna Ambra ise ei ole lõhnaaine, kuid ta tagas lõhnaõli lõhnade püsivuse. Hiina meditsiinis kasutati ambrat ka ergutusvahendina, Aasias aga tarvitati teda eriti peente roogade valmistamisel.
Kašelott on üpris kummaline, vaalaliste hulka kuuluv mereloom. Juba üksi tema pea äratab imestust: tohutu suur, kuid oma näilisest kohmakusest hoolimata ideaalselt voolujoonelise kujuga. Pea moodustab ühe kolmandiku kašeloti kogupikkusest ning sisaldab ohtrasti vedelat rasva – niinimetatud vaalavõidist. Kašeloti alalõug seevastu on väga kitsas ning varustatud tugevate teravate hammastega. Ülalõuas on hambaid hõredalt ja need on mingisugused rudimendid, mitte täisväärtuslikud hambad.
Aleuudid olid väga taiplikud ja nutikad. Kiiresti omandasid nad töövõtted, mõistsid nende tähendust ja otstarvet. Juba peale esimest ettenäitamist seadsid nad tünnilaudadest kokku tünne, kaanetasid neid, panid oskuslikult kohale tünnivitsu.
Seekord praeti lõkke ääres kašelotiliha. Laeva pagar oli just küpsetanud ahjutäie leiba, ja nüüd määrisid aleuudid paksult leivale kašelotirasva. Laste näod läikisid rasvast, koerte koonud samuti.
Teise päeva varahommikul suunduti uuesti merele. Ligi paaritunnise purjetamise järel hõikas pikksilmaga merd jälgiv madrus mastikorvist:
„Kašelotid horisondil paremas pardas, kaks rumbi päikesest vasakul!”
Roolimees pööras rooli, seades laeva etteantud kursile. Kašelottidest poole miili kaugusel rehviti purjed ja seati laev triivi. Seekord otsustas kapten vette lasta kaks vaalapüügipaati. Need paadid olid oma ehituselt tavalistest päästepaatidest veidi erinevad. Neil puudus tömp ahter, samuti asetsesid istmelaudade all plekist õhupaagid. Paadi vöör ja ahter olid ühesuguse teravaotsalise kujuga. See võimaldas pärast harpuuni heitmist kiiresti tagurpidi liikudes kašeloti sabast eemalduda. Õhupaagid aga hoidsid paadijäänuseid veepeal, võimaldades meestel neist kinni haarata, kui kašelott juhtus sabaga paadi purustama.
Ühe paadi tüüripinni taha istus vanemtüürimees Kruze, teist paati asus juhtima tüürimees John Smith. Noore tüürimehe nägu õhetas erutusest, see oli tema elu esimene jaht kašelottidele. Koos Kruzega võtsid paadis koha sisse kaks madrust ning venelane Ivan, kes hoidis käes harpuuni. Tüürimees Smithi paadis sõitsid kaasa harpuunimehena pootsman, kaks madrust ja üks aleuut. Madrused heiskasid vaalapüügipaadi kolmnurkse purje, pingutasid soote ning parajast tuulest aetuna libisesid paadid kiiresti edasi, hoides kurssi kašelottide parvele.
Kuigi Ameerikas oli juba leiutatud ka harpuunikahur, eelistas enamus vaalapüügilaevu ikkagi jahti pidada käsiharpuunidega, sest harpuunikahurid ei olnud kuigi täpsed ja ka nende laskeulatus oli väga väike.
Mehed seadsid harpuuni valmis: sidusid selle külge kahe kaabeltau pikkuse tugeva nööri ja nööri otsa kinnitasid paadi vöörirõnga külge. Nööri aga kerisid korralikult kokku, et see hästi välja jookseks ja sassi ei läheks.
Esimesena jõudis kašeloti juurde tüürimees Smithi paat. Madrused langetasid purje ja võtsid kätte aerud. Pootsman heitis oma harpuuni, kuid ilmselt ebaõnnestunult. Kašelott rapsas sabaga, peaaegu oleks tabanud paadi vööri, ja sööstis siis veepritsmeid lennutades edasi. Harpuuninöör jooksis vihinal välja ja tõmbus siis tinisedes pingule. Kašelott vedas paati enda järel nii kergelt, justkui oleks tegemist puupilpaga. Laeva parda ääres seisvad madrused jälgisid naerdes seda marulist sõitu, sest kašeloti puksiiris liikuv paat nägi üpris naljakas välja. Ootamatult kašelott sukeldus. Pardal seisvate madruste näod muutusid kaameks – nüüd tõmbab kašelott paadi vee alla koos meestega!
Tüürimees Smith andis käsu nöör valla päästa, kuid pingul nööri lahtisõlmimine osutus võimatuks. Järsku välgatas aleuudi käes nuga ning harpuuninöör kadus tugeva plaksatusega ookeanisügavusse. Tüürimees Smith ja madrused hingasid kergendatult. Pootsman vandus südametäiega: „Kurat! Kuidas ma küll noa unustasin.”
Pärast vahejuhtumit seadsid paadid ennast uuesti kursile ja lähenesid kašelottidele. Märgates teistest mahajäänud kašelotti, võtsid mõlemad paadid suuna üksikule kašelotile. Kruze lähenes kašelotile ühelt poolt ja tüürimees Smith teiselt poolt. Nad heitsid harpuunid peaaegu üheaegselt. Aga ilmselt oldi peale liiga lähedal, sest harpuunid tabasid kašelotti pähe ja jäid sellesse kinni. Vigastatud kašelott hüppas korraks õhku ja kukkus siis tagasi, seejuures vihaselt pööreldes. Olles vaevalt veepinda puudutanud, andis kašelott sabaga võimsa hoobi ja purustas Kruze paadi vööriosa pilbasteks. Seejärel sööstis hullunult edasi, põrkas peaga vastu tüürimees Smithi paadi parrast ja lükkas selle ümber. Vihast ja valust pöörasena kihutas ta sabaga pekseldes eemale, vedades enda järel harpuuninööri ja paadijäänuseid. Mehed rabelesid vees, haarasid enda ümber ujuvaid paadilaudu ning püüdsid meeleheitlikult ennast veepeal hoida. Laevalael püüki jälginud aleuudid, justkui oleks taolist asjade kulgu ette näinud, lasksid kiiresti vette süstad, istusid paati ja sööstsid energiliselt aerudega vehkides hädalistele appi. Veel enne, kui laev jõudis purjed tuulde sättida, olid süstad kohal. Meres ulpijad võisid ennast süstale toetada ja külmas vees lõdisedes laeva saabumist oodata. Õige pea korjati õnnetud kašelotikütid merest välja.
Kui vanemtüürimees Kruze ja tüürimees Smith olid ennast kuivatanud ja riided vahetanud, kutsus kapten Jimy laevaohvitserid oma kajutisse nõupidamisele. Ta pakkus meestele viskit, ja pöördus siis Kruze poole.
„Miski meie töös ei klapi, esimene püük vaalapüügipaatidega, ja nüüd oleme mõlemast ilma, äärepealt oleks ka mehed surma saanud.”
„Härra kapten,” sõnas Kruze tõsiselt. „See töö on alati seotud riskiga. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. Purunenud paate ja selgroogusid ning uppunud mehi on see töö nõudnud alati.”
„Ma saan aru, et see töö on riskiga seotud, aga kuidas aleuutidel see asi nii hästi õnnestub?” ei nõustunud tüürimees Smith.
„Ka aleuutide süsti paiskavad kašelotid ümber, nii mõnedki on merel elu jätnud, kuid tõsi, neil õnnestub küttimine paremini,” märkis kapten Jimy, andes õiguse mõlemale alluvale.
„Huvitav, mida ütlevad meie püügi kohta aleuudid, kes eile nii osavalt kašelotte küttisid…” mõtiskles Kruze.
„John,” pöördus kapten tüürimehe poole, „kutsu need aleuudid minu juurde, ja tõlgina Ivan.”
Õige pea naases tüürimees koos kahe aleuudiga. Nende järel astus kajutisse Ivan. Kapten palus neil istet võtta ja pakkus viskit. Aleuudid rüüpasid väikese sõõmu ja jäid küsivalt kaptenile otsa vaatama. Ivan kummutas viskiklaasi tühjaks.
Kapten pöördus aleuutide poole:
„Öelge, milles on meie püügiviisi vead, mis peaks olema teisiti?”
Kruze tõlkis kapteni inglise keeles esitatud küsimuse vene keelde ning Ivan esitas omakorda küsimuse aleuudi keeles.
„Vigu on mitu,” sõnas üks aleuutidest, „vaalapüügipaadid ei kõlba kašelottide püügiks.” Teine aleuut noogutas seejuures pead ja jätkas: „Vaalapüügipaadid on liiga kohmakad, nendega ei saa kiiresti tagurpidi liikuda, et ohtlikust kašelotisabast eemalduda. Harpuuninööri pole vaja, täpselt heidetud oda tapab kašeloti alati ja kaugele ta ei uju. Ja kui ujubki, siis las läheb, võtame teise.”
Ivan pani aleuutide jutu vene keelde ja Kruze tõlkis kaptenile.
„Tore,” sõnas kapten. „Olgu teiste vaalapüüdjatega kuidas on, aga meile on jumal andnud tublid abilised. Edaspidi jahivad kašelotte aleuudid süstadel. Osa madruseid tuleb jätta kaldale vaalarasva sulatama ja vaalaliha tünnidesse soolama. Merele tuleb ainult nii palju madruseid, kui purjede sättimiseks vaja.”
Kuu aega kestis püük. Aga päris ilma vahejuhtumiteta see siiski ei jäänud. Korra tungis kašelott süstale kallale. Süst sattus kašeloti seljale ja kukkus siis vette kummuli. Aleuudid keerasid aerudega sõudes paadi õigeks ja pääsesid õnnelikult. Korra purustas kašelott oma peaga õrna süsta, kuid tema tömp pea ei vigastanud kašelotikütte ja kaaslased tirisid hättasattunud kütid koheselt veest välja. Mõned kašelotid tormasid minema, oda seljas, ning neid enam ei nähtud.
Aleuudid ei tundnud töö tegemist tasu eest. Ivani jutust sai Kruze teada, et aleuutidel puudub üldse sõna “töö“. Kalapüük, kašelottide ja teiste mereloomade püük oli nende elu. Kui kapten Jimy oleks neile päevase, ääretult eluohtliku töö eest andnud mõned leivapätsid, natuke jahu ja tangu, oleksid nad olnud ülimalt rahul, arvates, et need on kingitused. Kapten Jimy andis aleuutidele siiski mõnevõrra rohkem: mõned kotid jahu ja tange, tünni soolaliha, paar kasti teed.
Laevatrümmid olid täis kašelotirasva, liha ja ambra tünne. Lisaks selle tohutu hulk venelastelt saadud karusnahku. Laev valmistus lahkumiseks. Trümmides asuv kaup tuli rahaks teha.

1798. aasta 1.juuli päikesetõusul väljus „Bounty” Unalaska lahest ja suundus merele. Kurssi hoiti piki Aleuutide saarestiku rannikut, ligikaudu viiesaja meremiili kaugusel asuvale Kodiaki saarele. Selle saare rannal, Püha Pauli sadamas, asus Vene Ameerika Kompanii Alaska peakorter. Siia saabusid Ameerika kaubalaevad; tõid vilja, jahu, liha, kohvi ja teed ning majapidamistarbeid, vahetades kauba karusnahkade vastu. Ameerika kaubalaevad võtsid peale ka vaalaliha ja –rasva ning suundusid siis täislastis tagasi, Bostoni sadamasse. Püha Pauli sadamas lootis ka kapten Jimy oma kaubad rahaks teha.
Brigantiin „Bounty” liikus piki Aleuutide saarestikku edasi, hoides kurssi põhja. Puhus jahe tuul, iga päevaga muutus see üha külmemaks. Viiendal päeval peale Unalaska sadamast väljasõitu algas tugev torm. Suure hooga sööstsid peale tormi-iilid, mis üha tugevnesid. Tormituul vilistas taglases ja rebis purjesid, mastid naksusid ja ägasid. Kapten Jimy käskis maha võtta kõik purjed ja üles seada tormitaakslid. Tohutu suured lained veeresid laevale kord vöörist, kord pardast ja paiskusid üle laevalae. Viimaks rebenesid ka taakslid ning polnud võimalik üles seada ühtegi purje. Tuule mühin, voolava vee ojad, kahest küljest pardale sööstvate lainete möirgamine – näis, otsekui keerleks see kõik õhus tuulepöörisest tõstetuna.
Orkaan üha tugevnes. Ookean kees kobrutades, hiiglasuured lainetemäed varisesid tohutu hooga avanevaisse kuristikkudesse. Lainete kohal kihutasid veetolmu pilved. Kõikumine oli kohutav. Kajutite seinte ja põranda külge kinnitatud esemed kisti lahti.
Madrused töötasid laevatekil, kinnitasid tormist lahtirebitud luuke ja päästepaate. Üle laevalae tõmmati jäme köis; mehed rippusid köie küljes ja vinnasid ennast edasi-tagasi üle lainetesse mattunud laevalae. Kapten Jimi ja vanemtüürimees Kruze olid rooli oma kätesse haaranud, keerutasid kahekesi rooli; kapten jagas käske, püüdes tormimöllust üle karjuda.
Laev lakkas rooli kuulamast ja hakkas kanduma kaldalähedastele kaljudele, kus ta möödapääsmatult oleks purunenud. Vaatamata tormimöllule, tuli uuesti üles seada tormipurjed, see oli viimane võimalus.
„Marsimadrused vantidele! Kähku, kähku poisid! Võtta kolm rehvi!” karjus kapten Jimy üle tormi mühina.
Jalgpäärdidel kiikudes sidusid madrused marsipurje lahti ja vaatamata marutuulele, mis ähvardas neid paisata laevalaele või merre, seadsid marsipurje tuulde. Mehed seisid jalgpäärdidel, ühe käega hoidsid kinni raast ning teise käega seadsid purje merekorda; iga hetk võis tormiiil neid kolmekümne meetri kõrguselt paisata laevalaele või vahutavasse merre. Lõpuks, kõige kriitilisemal hetkel, kui juba näis, et pääsemist pole ja laev puruneb kaldalähedaste veealuste kaljude vastu, millele ta lähenes mõnekümne meetri kaugusele, olid purjed seatud ja tormituul neid paisutamas.
„Bounty” kihutas nüüd ühele küljele kaldudes ja reelinguga peaaegu vett puudutades kaldast eemale, jättes enda taha kohutavalt vahutavad murdlained. Õnneks tuul pöördus ning ajas laeva ikka kaugemale ja kaugemale ohtlikest kaljudest. Kuni keskööni kihutas laev ulgumere suunas, pillutatuna hiigellainetest ja aetuna orkaanist.
Järgmise päeva pärastlõunal orkaan vaibus, kuid endiselt puhusid tugevad tuuleiilid. Alles Kodiaki saare läheduses muutus ilm vaikseks ja merele laskus udu. Purjetamine jätkus kerge soodsa tuulega. Asuti parandama tormikahjustusi ja siseruumides tormist laialipillatud esemeid oma kohale kinnitama. Laeva lähedale ilmus rohkesti vaalu ja linde; linnud istusid mastidele ja lasksid end isegi kätte võtta.
Pärast viisteist päeva kestnud purjetamist tugevas tormis ja vihmasajus, ilmusid nähtavale väikesed mägised saarekesed: Semidi, Trnity, Ugagi, Salthidagi, Suthinogi ja Tugidogi saared. Seejärel paistsid horisondil Kodiaki saare kõrged mäed. See on üks suuremaid saari Alaska poolsaare ligiduses, millest teda eraldab Shelikofi väin. Kodiaki saare rand oli sopistatud sügavate lahtedega, kuhu suubus palju jõekesi. Siin ja seal võis jõgede kallastel näha väikesi asulaid. Mäed ja orud olid kaetud haljendava rohuga. Ilm oli külm ja niiske, kuigi oli juunikuu keskpaik.
„Bounty” heitis ankrusse väikeses lahes, milles juba seisid kaks Ameerika lipu alla seilavat laeva ja üks Inglise trikoloori kandev kaubalaev. Lahe kaldal asus Püha Pauli asula, mis oli siinsete Vene valduste pealinnaks. Need valdused ulatusid Põhja-Jäämerest kuni Põhja-Californiani. Püha Pauli asulast juhiti vahetult Vene Ameerika Kompanii tegevust, kuigi kõige kõrgemad kompanii ülemused asusid Sankt-Peterburis.
Imestusega pani Georg Kruze tähele, et sadamas ei seisnud mitte ainsatki laeva, mis oleks kandnud Vene keisririigi lippu või mille ahtrisse oleks olnud kodusadamana märgitud Kroonlinn või St.Peterburg. Paljud väikesed rannasõidu purjelaevad seisid sadamas, sisenesid reidile või väljusid merele, kuid nende mastitipus ei paistnud ainsatki lippu, justkui oleksid nad olnud mereröövlite alused. Paistis, et siin kehtis tuntud ütlus – jumal kõrgel, keiser kaugel. Venemaa keisri mõjuvõim nende alade üle oli vähene, et mitte öelda – olematu. Selleks olid ka omad põhjused.
Aasia mandri põhjaosa kattis eurooplaste eest paljude sajandite kestel läbipaistmatu saladuslinik. Keegi ei teadnud kindlalt, millised maad asuvad Suure Kivi ehk Uurali mäeaheliku taga. Ei teatud, kui kaugele itta see maa ulatub, milliseid rikkusi endas peidab ja mis rahvad seal elavad. Aga olles kord juba „Suurest Kivist” üle saanud, tungisid kütid ja kaupmehed kaugele Uurali taha. Paljud jätsid oma elu, jäädes alla käredale külmale ja kohutavatele Siberi lumetormidele. Kuid need, kes ellu jäid, liikusid ikka edasi itta, päikesele vastu. Lõpuks avastati kogu Siber Uuralist Vaikse ookeanini. Kuid sellega veel ei piirdutud. – liiguti edasi, Suurele Maale, nagu siberlased XVIII sajandi 60ndatel aastatel nimetasid Põhja-Ameerikat.
Alates 1760.aastast võis Aleuudi saartel ja Põhja-Ameerika loodekallastel näha hulgaliselt venelastest karusnahakütte. Pikkamisi tekkisid vene asulad. Suurem neist, Püha Pauli asula, asutati Aleuutide saarestiku Kodiaki saare rannale.
Aleuudi saarte ja Alaska rannaveed olid ülirikkad merikotikute, kobraste, saarmaste, merihobuste ja hüljeste poolest. Rannikul ja saartel leidus palju rebaseid, kaljukasse ja karusid. Venelased moodustasid väikesi artelle, kes siis iseseisvalt tegelesid mereloomade püügiga ja loomade küttimisega. Sellesse tegevusse kaasati ka põliselanikke, kes tühise tasu eest tegid ohtlikku ja rasket tööd maal ja merel.
Vene keisri Pavel I käsul asutati 1797.aastal aktsiaselts Vene Ameerika Kompanii, kes sai ainuõiguse selles piirkonnas küttimiseks, kaubitsemiseks ja asunduste rajamiseks. Kompanii oli oma olemuselt pooleldi riigi- ja pooleldi eraettevõte. Kompaniile oli pandud kõigi maa-alade valitsemise kohustus, koos õigusega omada seal maa- ja meresõjajõudusid, püstitada kindlustusi ja pidada naabermaadega kaubavahetust.
Selle tulutoova äriühingu aktsionärideks olid Venemaa eliiti kuuluvad isikud: Vene keiser ja tema perekonnaliikmed, suurvürstid, valitsusliikmed, suurkaupmehed. Keiserlikule äriühingule anti privileegid, mis tavapäraselt on omased riigile. Vene Ameerika Kompaniile anti õigus kasutada kõiki jahi- ja kalapüügialasid Ameerika looderannikul kuni Beringi väinani, samuti Aleuudi saarestikul Kodiaki saarest kuni Unalaskani, lisaks Kuriili ja Komandori saartel. Kuid juba mõne aasta pärast muutusid ka Aleuudi saarte rannavetes merisaarmad haruldusteks. Nad pidid maksma hirmsat lõivu oma ilusa naha pärast. Vene Ameerika Kompanii nihutas oma tegevuspiirkonda üha edasi, jõudis Ameerika looderannikule ja liikus edasi kuni Põhja-Californiani. Sitka saarel seati sisse kompanii harukontor, ja see üha laienes; tehti viimaseid ettevalmistusi Vene Ameerika Kompanii Alaska peakontori ülekolimiseks Kodiaki saarelt Sitkale. 1799.aastal ehitati Sitka saarele tugev retuut doki ja töökodadega, mis nimetati Arhangelski kindluseks. Paar aastat hiljem põletasid pärismaalased selle maha, vähestel retuudis asuvatel venelastel õnnestus eluga pääseda. Uus kindlus ehitati endisest mõned kilomeetrid eemale, kõrgele kaljule mere kaldal, kusjuures juurdepääsuks oli ainult üks üpris kitsas ja järsk tee. See kindlus sai endale nimeks Uus-Arhangelsk. Vaatamata sellele põletati kindluse jalamil asuvaid lihtinimeste elamuid korduvalt maha ja venelased olid sunnitud ennast päästma põgenemisega.
Valitsuse ja Vene Ameerika Kompanii juhtide kavatsuste kohaselt ei pidanud kompanii tegevus piirduma mitte ainult juba hõivatud Vaikse ookeani põhjaosa saarte ja Ameerika rannikualadega, vaid nähti ette valduste laiendamine ja asunduste rajamine Vaikses ookeani saartel. Eesmärgiks seati luua koguni Vene asundusi Hawaii saartele, hõivata need saared kompanii valdusse ja varustada Alaska poolsaarel ja Aleuudi saartel elavaid venelasi Hawaii puu- ja juurviljadega. Ka oli plaanis asuda Hawaiil kasvatama kariloomi, ja kuna Alaskal tunti teravat puudust viljast ja jahust, seati eesmärgiks hakata Hawaii saartel kasvatama nisu. Lisaks kõigele asusid Hawaii saared tähtsate mereteede ristumiskohas. Siin tegid peatusi paljude maade kauba- ja vaalapüügilaevad. Oli pidev nõudlus toiduainete ja meresõiduks vajalike tarvete järele.
Kahtlemata ei jäänud venelastel tähelepanuta Hawaii saartel kasvav iseäralike omadustega ja ülimalt hinnatud sandlipuu. Kuid Vene Ameerika Kompanii põhieesmärgiks oli ikkagi karusnahkade varumine; mitte vaala- ega kalapüük, silmas peeti ainult ühte tööstusharu – karusnahkade varumine.
Karusnahad veeti Kodiakist või Sitkalt laevadega Ohhotski ja sealt Hiinasse ning Irkutski kaudu Moskvasse ja Sankt-Petreburgi. Tohutud kaubakogused liikusid mööda Siberi jõgesid lotjadel ja madalatel lamedapõhjalistel jõelaevadel. Edasiliikumiseks kasutati aere, teibaid ja purjesid; köite abil ületati kärestikud, laevu veeretati palkidel mööda maad. Talvel veeti kaupu koerte ja hobustega mööda kinnikülmunud jõgesid ja järvesid ning läbi metsikute taigapadrikute. Oli vaja ülal pidada rohkem kui neli tuhat koormahobust, sest Jakutski ja Ohhotski vahelisel, üle tuhande kilomeetri pikkusel teel oli võimalik kaupu edasi toimetada vaid hobuste seljas. Tarbeesemeid ja toiduained jõudsid Vaikse ookeani rannikule ja Alaskale väheses koguses ja alles kaks-kolm aastat pärast teeleasumist.
Teede puudumine, sood, mäed ja kiirevoolulised jõed, mida tuli ületada, põhjustasid suuri kadusid, kaupade riknemist ja purunemist. Mõnikord hukkusid karavanid teel ja üliväärtuslik laadung läks kaotsi. Sageli sattus kogu karavan röövlite kätte.
Kaupade maad mööda edasitoimetamisega seotud erakordsed raskused, arvutud ümberlaadimised ja laadungist sagedane ilmajäämine neelasid suure osa kompanii kasumitest. Määratu suured kaupade veokulud tõstsid järsult nende hinda; nii oli Venemaalt sisseveetud vili kolooniates kümme korda kallim.
Halvasti oli organiseeritud ka mereühendus Ohhotski sadama ja Ameerika asunduste vahel. Igal aastal hukkus teel Ohhotskist Vene Ameerikasse ja sealt tagasi laevu, milledel sageli oli rikkalik karusnahalaadung. Meretee Alaska ja Sankt-Peterburgi vahel puudus. Mitte ükski Vene laev ei olnud veel kordagi sooritanud reisi St.Peterburgist Ameerika looderannikule.
Esialgu vene kaupmeestel võistlejaid ei olnud, kuid XVIII sajandi teisel poolel ilmusid Vaikse ookeani põhjaosa vetesse inglise ja ameerika kaupmehed ja kütid. Juba alates 1763.aastast tegutses Põhja-Ameerikas ja kogus üha enam hoogu Inglise Hudsoni Lahe Kompanii, mis üha laiendas oma haaret põhja ja lääne suunas. Tekkisid salakaubavedajad, kes hankisid Vene kolooniatest karusnahku ning vedasid neid merd mööda Hiina linna Kantoni, kus said tohutuid kasumeid. Ameeriklaste ja inglaste salakaubavedu koostöös vene asunduste ametnikega avaldas äärmiselt kahjulikku mõju Vene Ameerika Kompanii tegevusele; kasumid üha vähenesid, mitmed vene asundused pidasid paremaks müüa karusnahad inglastest ja ameeriklastest kokkuostjatele, kes maksid Vene Ameerika Kompaniis kehtestatust tariifidest tunduvalt kõrgemat hinda.
Inglastest ja ameeriklastest kokkuostjad maksid kaupade eest sageli mitte rahas, vaid varustasid vene asunikke ja kohalikke kütte püssirohu, tina, püsside ja isegi kahuritega. Varustatud tulirelvadega, sooritasid kohalikud elanikud sagedasi kallaletunge vene asundustele.

„Bounty” kapteni Jimy Simsoni ärialased kõnelused ameerika kokkuostjate-vahendajatega kulgesid edukalt, käed löödi kokku ning Vene Ameerika Kompanii poolt unustatud venelaste karusnahad, toodetud vaalaliha ja –rasvatünnid ning ambrapotid laaditi ümber kokkuostjate laevadele. Vastu saadi dollareid ja kašelotipüügi jätkamiseks vajalikke toiduaineid ning varustust.
Rahulolevalt piipu popsutades tõmbas kapten Jimy oma kajuti koiku alt raudvitstega tugevdatud rahakirstu välja, pusis tükk aega selle mereõhust rooste läinud lukkude kallal, vandus endamisi muheledes, ning saanud lõpuks kaane lahti, pistis selle nurka tubli pataka dollareid. Lukustas siis hoolikalt rahakirstu ning pistis võtmed koiku madratsi alla.
Vanemtüürimees Georg Kruze kasutas puhkepäevi Kodiaki saare rannikualadega ning selle elanike elu-oluga tutvumiseks.
Saare loodus oli kaunis ja mitmekesine. Metsades kasvasid paplid, lepad ja kased, kohati esines ka kuusikud. Metsas, soodes ja mäenõlvadel leidus tohutul hulgal marju: jõhvikaid, sinikaid, pohli ja vaarikad. Samuti leidus palju metsikut sibulat, mida siin nimetati karulauguks ja mis on suurepärane skorbuudi vastane vahend.
Metsloomi elas saarel rohkesti: pruunkaru, kolme liiki rebaseid – mustrebane, hallkael-rebane ja punarebane. Samuti leidus saarel kärpe ja kivijäneseid ehk suslikuid. Kuigi suslikuid tapeti tuhandeid, ei saadud neist jagu; kogu maa oli kaetud nende urgudega.
Saar oli ülirikkas lindudest. Rannalindudest esines siin kotkaid, keda pärismaalased kodustasid, sest nende sulgi kasutati noolte jaoks. Veel elutsesid saarel põldpüüd, kured, kaurid, laanepüüd, jõe- ja merepardid, varesed ja harakad, samuti ka haned ja luiged, rabakanad, mitut liiki kurvitsalisi. Õhtul lendasid kotkad onnidesse, istusid suitsuaugu kohal ja sopsutasid oma tiibu, et kirpudest lahti saada. Merelindudest leidus suurel hulgal lünne, alke, ipatkasid, kormorane ja parte. Kodulinde saare elanikel ei olnud.
Saart ümbritsev meri kihas mereloomadest. Kallaste ligiduses elutsesid vaalad, mõõkvaalad, viigrid ehk kirjud hülged, merilõvid, merisaarmad ja merikoprad. Rannakaljude all, veepiiril asusid suured krabide kolooniad.
Erilise elamuse said „Bounty” meremehed kalastamisel. Kodiaki saare jõed ja jõekesed kubisesid punasest kalast, keda võis püüda isegi paljaste kätega. Taoline kalaküllus kestab aprilli lõpust novembri alguseni, ja mõnikord juhtub, et nad on hunnikus põhjast veepinnani justkui tünnis; siis söövad metsloomad, eriti aga karud, üksnes nende päid. Karud läksid jõkke ja püüdsid kalu käppadega; nad tegid seda imestamapaneva osavusega, rebisid kalal ära pea ja viskasid siis kala minema.
Meremehed soolasid väärtuslikku kala suurtesse tünnidesse, paigutades eraldi tšavõõtša, lõhe, nerka, gorbuuša ja keta.
Kodiaki põliselanikud olid nahavärvilt punakastõmmud, kehaehituselt keskmist kasvu ja laiaõlgsed. Laias näos, madala otsaesise all asetsesid neil väikesed süsimustad silmad; ka kulmud ning juuksed olid neil täiesti mustad.
Kodiaki elanike suveriietuse moodustas pikk kitsaste varrukatega ja peakotiga särk, mida venelased nimetasid kamleikaks. See valmistati merilõvi-, viigri-, vaala- või karusooltest. Särk oli läbipaistev ja veekindel. Talveriietuseks olid parkad, mis õmmeldi merelindude või loomade nahkadest. Jõukamad kaunistasid end kopra-, saarma- ja rebasenahkadega. Peakatteks olid linnunahksed mütsid või kunstipäraselt punutud ja värvitud kübarad, mis meenutasid äralõigatud koonust. Pükste asemel kanti hülgenahast vööd, mis oli jalge vahelt läbi tõmmatud. Pärismaalased käisid palja jalu, talvel aga kandsid viigrinahast saapaid.
Põliselanike elamud – baraborid – ehitati pikerguste nelinurkadena, ruutmeetrise väljapääsuavausega ja ühe aknaga katusel valguse ja suitsu jaoks. Sellise elamu ehitamiseks kaevati esmalt nelinurkne 60-sentimeetri sügavune auk, mille nurkadesse kaevati poolteise meetri kõrgused vaiad. Vaiade peale asetati põikpuud. Seinad vooderdati tahutud laudadega., mis asetati vertikaalselt. Kõrge katus tugines sarikatele ja oli kaetud paksu rohukihiga.
Elamu kujutas endast tuba, mille keskele kaevati auk; selles tehti tuld toidu valmistamiseks. Ruumi külgedel olid eraldatud laudadega väikesed kohad majakraamile ja tagavarade hoidmiseks. See ruum oli üheaegselt nii köögiks kui ka magamiskohaks. Selles rippus kuivatatud kala, tehti paate, puhastati kala ja liha ning valmistati toitu. Ruumi ei koristatud kunagi, ainult harva kaeti põrand värske heinaga. Ajapikku kasvas põrandaalune „kultuurikiht” nii paksuks, et oldi sunnitud elamu lammutama ja uude kohta ehitama, ning kultuurikihi kasvatamine algas otsast peale.
Elanike peamiseks toiduks oli kuivatatud kala, mida varuti väga suurel hulgal. Lisaks kalale tarvitati mereloomade (vaalade, hüljeste, merilõvide) liha, samuti korjati söögiks juuri, marju ja mitmesuguseid karploomi. Vaalarasva eelistasid elanikud kõigile teistele toitudele. Rasva, samuti ka punase kala päid ja karploomi tarvitati toorelt. Muud toitu keedeti savipottides või küpsetati lõkke kohale seatud keppidel.
„Bounty” laevaperele meeldis kõige enam vene suitsusaun. See oli imeväärne leiutis. Palkidest maja sisemuses asus tohutu ahi, millele oli laotud ilmatu hunnik raudkive. Nõest läbiimbunud ruumi ühte külge oli ehitatud lae alla lai lavats, millel asetses suur veetõrs. Teine samasugune tünn paiknes põrandal. Hommikul, juba varavalges, pandi sauna ahi küdema ja seda köeti kuni õhtuni. Suits keerles mööda ruumi ringi ja väljus siis väikesest katuseaugust. Sedamööda, kuidas ruum üha tulisemaks muutus, soojenes ka lavatsile asetatud tõrres vesi. Õhtul, kui Vaiksesse ookeani loojuv päike paistis otse sauna pisikesse aknasse, oli paras aeg sauna minna.
Eesruumis koorisid mehed ennast porgandpaljaks. Saunamees sisenes paksust suitsust pimedasse leili- ja pesemisruumi ning sättis meeste täisid täis alusriided kerise kohale nöörile. Läkastades ja hinge matvast suitsust köhides võttis saunamees külmaveetõrrest kapaga vett ja heitis selle tulikuumadele kerisekividele. Tossupilv kerkis lakke ja vajus siis mööda sauna laiali. Kivid paukusid ja praksusid. Katuseavast paiskus välja tohutu suitsu ja aurupilv.
Olles suitsu saunast välja aurutanud, kutsus saunamees saunalised leili- ja pesemisruumi. Õige pea kuuldus saunast vihtade ropsimist, ähkimist ja puhkimist. Aegajalt paukusid ja praksusid kerisekivid, saades järjekordse kapatäie külma vett. Täid kõngesid tulipalavas aurus ja kukkusid pragisedes kerisele. Saunapäev oli ühtlasi täide surmapäev.
Juba selle tulipalava leili ja meeliülendavalt lõhnavate kasevihtade pärast tasus purjetada tuhandeid miile Ameerika idarannikult siia Ameerika pärapõrgusse, kuhu venelased olid ehitanud nii suurepärase sauna.

22.juulil, olles ennast kõige vajalikuga varustanud, väljus „Bounty” Püha Pauli sadamast ja suundus merele. Kodiaki saar jäi varsti ahtri taha. Laev purjetas lõunasse, hoides kurssi tagasi Unalaska saarele. Kašeloti poolt purustatud vaalapüügipaatide asemele ostis vanemtüürimees Kruze kaks uut kohalike vene meistrite valmistatud purjepaati. Tagasiteed ilm soosis; ainult harva puhusid tugevamad tuuled või tormas peale äge tormi-iil. Mõnikord satuti tihedasse udusse, ja siis võeti kurss rannast eemale, et mitte sattuda rannaäärsetele karidele. Peale kaheksa päeva kestnud purjetamist sisenes „Bounty” Unalaska kodusesse lahte. Laeval asuti tegema ettevalmistusi, et hommikul asuda püügiretkele.
Varahommikul, kui idataevase oli tekkinud juba koidueelne helendus, liikus „Bounty” rannaga paralleelselt lõuna suunas. Nähtavus oli võrdlemisi piiratud, vee kohalt tõusis kerget udu, mida õrn tuuleke ei olnud veel hajutanud. Meri oli väga vaikne, justkui suikunud metsajärv. Purjed kord võtsid tuult, kord vajusid tühjalt longu. Laev liikus vaevumärgatavalt edasi, püüdes purjedesse iga väiksemagi tuuleraasu. Georg Kruze seisis roolimehe kõrval. Roolimees keerutas aegajalt uniselt rooli; tasasel veteväljal purjetamine oli üpris igav ja tüütu. Äkitselt roolimehe unisus kadus, ta jäi kuulatama ja pöördus siis tüürimees Kruze poole: „Kursil on mingi pladin!”
Ka Kruze kõrvu olid kostnud mingid ebamäärased kumedad sulpsatused. Laev liikus aeglaselt edasi, salapärased hääled kostsid juba selgemini. Uduvine hakkas vähehaaval hõrenema. Horisondi tagant tõusis päike ja siis silmasid laevatekile kogunenud madrused paari miili kaugusel kašelottide fontääne. Äkitselt hüppas ligi kaheksateistkümne meetri pikkune tömbininaline hiigelelukas peaaegu täielikult veest välja, vajus kohmakalt küljele ja kukkus tohutut veesammast üles paisates vette tagasi. Tükk aega hüplesid kašelotid tõusvas hommikupäikeses, justkui nautides värskendavat hommikusuplust ja sukeldusid siis vetesügavusse hommikueinele.
Ilm tõotas kujuneda suurepäraseks. Päike oli hommikuse hõreda udu lõplikult ära sulatanud; laeva paremas poordis paistsid kaugusest lumega kaetud mäed; ookean oli vaikne ja sõbralik; tuuleke virdas õige kergelt veepinda.
Veidi vähem kui poole tunni möödudes ilmusid kašelotid jälle veepinnale ja paiskasid üles tohutuid veejugasid. Kašelotid õhutasid kopse – kuigi kašelott on veeloom ja sukeldub väga sügavale, hingab ta siiski kopsudega.
Kašelotid lebasid liikumatult veepinnal, aeg-ajalt fontääne välja pursates. Äkitselt hõikas mastikorvis merepinda jälgiv madrus:
„Paremas poordis poole miili kaugusel käib mingi tants ja trall!”
Kõik tormasid parema poordi reelingu äärde ja jäid siis üllatunult vahtima üksiku kašeloti kummalist käitumist. Ta hüppas veest välja, kukkus plartsatusega vette, keerles vees ja kargas siis jälle õhku. Vesi ta ümber kobrutas, veesambad paiskusid õhku.
Kapten Jimy andis roolimehele korralduse võtta kurss imeelukale. Õige pea võis juba palja silmaga märgata kašeloti tohutu suure pea ümber midagi pärjataolist, kusjuures see „pärg” kord suurenes, kord vähenes. Nüüd mõistsid meremehed, et vaala pea ümber oli oma haarmed sirutanud tohutu suur kalmaar. Kuigi kašelotid toituvad kalmaaridest, oli seekordne hommikusuutäis kas osutunud liialt suureks või oli kalmaar otsustanud ihust ja hingest vastu hakata. Igatahes siin nad nüüd olid – kašelott püüdis ebameeldivast „suutäiest” vabaneda, kalmaar aga oli ilmselt arusaamisel, et suudab kašelotiga midagi ette võtta.
Kašelott tagus oma tömpi pead vastu veepinda, hüppas õhku ja kukutas ennast pea ees vette ilmse sooviga kalmaar uimaseks lüüa. Laeva lähenedes oli kašelott oma suutäiega juba hakkama saanud – ta suust paistsid veel hiigelkalmaari kombitsad; peagi kadusid needki, ainult paarimeetrised kombitsatükid vingerdasid hetke veepinnal ja vajusid siis vee alla. Koheselt järgnes neile ka kašelott, et maiuspala raasukesed toidulaualt kokku korjata.
Tõusis tuul ja „Bounty” liikus kiirelt edasi. Ka selle päeva pärastlõunaks sai kaks kašelotti püütud ja võis asuda tagasiteele. Mitte kunagi ei püütud üle kahe kašeloti päevas. Kolm või enam kašelotti laeva puksiiris oleks oluliselt vähendanud laeva kiirust ja pikaajalisel purjetamisel sadamasse võis kašelottidel juba täheldada roiskumist.
Ligi kaks nädalat toimus kašelottide püük ilma vahejuhtumiteta, aleuudid tegid oma töö täpselt ja oskuslikult. Ühel päeval aga juhtus midagi ootamatut.
Laev lähenes kašelottide grupile. Ilm oli tuuline, veeres kõrge laine. Vaatamata sellele olid aleuudid valmis oma kerged süstad vette laskma. Selleks, et vähendada aleuutide vaeva, otsustas kapten Jimy seilata kašelottide grupile võimalikult lähedale ja siis triivi jääda. Aleuudid lasksid oma neli süsta vette ja asusid lainetes ulpides kašelottidele lähenema. Nad sõudsid üle lainete, vahetevahel kadusid laineorgu või veemassi sisse, ilmusid uuesti välja ja sõudsid edasi. Ümber nende kehade seotud veekindlad nahkkotid hoidsid ära vee sattumise süsta sisemusse.
Kaks aleuutide süsta lähenesid kašelotile ühelt poolt ja kaks teiselt poolt. Jõudnud kašeloti peaga rööbiti, heitsid aleuudid jõuliselt oma odad ja enne veel, kui odad tungisid kašeloti kehasse, asusid energiliselt tagurpidi sõudma ja hetkega olid oma ohvri ohtlikust sabast eemaldunud.
Esialgu kašelott otsekui tardus ehmatusest, kuid alustas siis pöörast visklemist. Ta tormas nagu hullunu otse edasi, muutis järsult suunda, siksakitas, ligines laevale ja põrutas justkui vihast ja valust pimestatuna vastu brigantiini vööritäävi. Tume mürtsatus läbis laeva vöörist ahtrini; laev värahtas, mastid kõikusid ning vaskse laevakella tila lõi otsekui surmakella – tinn, tinn, tinn. Aegamisi meeskond toibus; kapten Jimy võttis piibu suust ja vaatas üle vööri alla – kašelott kõikus surnuna lainetel. Kas olid harpuunid talle lõpuks surma toonud või põrutas kašelott ennast vastu vööritäävi surnuks või mõjusid mõlemad asjaolud koos, aga siin ta nüüd oli. Mehed vaatasid harduses ja austuses hiiglaslikku mereelukat; laeva pootsman, mestiits Tom, andis talle nimeks Pöörane Tom.
Kapten Jimy kõndis mõtetes ja murelikuna piipu popsutades laevalael edasi-tagasi. Viipas siis vanemtüürimees Kruzele ja tüürimees Smithile käega – tulge minu kajutisse!
Kapten kallas oma ohvitseridele pool klaasi viskit ja noogutas. Mehed rüüpasid vaikides.
„Nägite, mida Pöörane Tom meile kokku keeras. Aga kui ta oleks põrutanud pardasse! Mis siis oleks saanud?” Kapten libistas küsiva pilgu üle oma tüürimeeste tõsiste nägude.
„Siis oleks olnud pardas auk ja laev põhjas,” märkis nooruke Smith lihtsameelselt.
„Ja võib-olla ka mehed põhjas,” sõnas kapten irooniliselt.
„Päästepaatides oleksime siiski jõudnud maale,” pakkus Georg Kruze veidike meelepärasemat lahendust.
„Jah, aga siis oleksime aastaid istunud sellel heal juhul pärismaalastega asustatud, halvimal juhul asustamata Aleuutide saarekesel, peenike peos ja hing nööriga kaelas.” Kapten vandus oma sõnade kinnituseks üpris mahlaselt ja rüüpas suure sõõmu viskit.
Tüürimehed vaikisid. Tundes oma kaptenit, oli neile juba selge, et Jimyl on varuks mingi uus tegevusplaan.
Kapten vaatas meestele otsa ja sõnas käskivalt:
„Alates tänasest kuni püügi lõpuni, tuleb laev jätta püügipiirkonnast väljapoole. Laev on meie ainuke kodu. Laevata oleme ilma jumala armust ja hüljatud nagu need venelased. Edaspidi viivad päästepaadid aleuudid ja nende süstad kašelotigrupile ligi, aleuudid istuvad süstadesse ja alustavad oma tööd. Päästepaadid eemalduvad erinevatesse suundadesse ja jäävad valvesse. Kui peaks aleuutidega midagi juhtuma, tõttavad appi. Selge?”
Tüürimehed noogutasid vaikides, jõid oma viskiklaasid tühjaks ja väljusid laevalaele.
Veel kaks nädalat jätkus püük. Laevatrümmid täitusid kašeloti liha ja rasvaga, mõnikord leiti kašeloti maost ka ambrat. Aga just viimasel püügipäeval ootas ees kohutav õnnetus. Kas oli jumala arm lõpuks otsa saanud või olid aleuudid väsinud neile tavatust töönduslikust püügist… Tavaliselt püüdsid aleuudid aastas ainult mõned kašelotid, söömiseks. Taoline püük – iga päev kaks kašelotti, oli neile senitundmata tegevus.
„Bounty” purjetas varavalges püügipiirkonda. Kašelotte silmates lasti kaks päästepaati vette, aleuutide süstad kinnitati puksiiri ning heisati puri. Kašelottide läheduses istusid aleuudid oma süstadesse, kinnitasid ümber keha nahksed veekindlad kotid ja asusid kašelottidele lähenema. Oskuslikult ja jõuliselt heitsid nad oma odad. Aga seekord jäi üks süstadest eemaldumisega hiljaks. Kašeloti saba kerkis veest ja paiskas süsta kõrgele õhku. Saba kerkis veelkord ja andis õhus olevale süstale, justkui pallile, järjekordse obaduse. Süst purunes kildudeks ja aleuudid pudenesid merre. Kašelott sööstis veepritsmeid lennutades mõned kaabeltaud edasi ja jäi siis elutult veepinnale lamama. Koheselt sõudsid süstad vees rabelevate kaaslaste juurde, päästepaadid heiskasid purjed ja kiirustasid sündmuskohale. Kaks süstas olnud aleuuti tõmmati uimastena päästepaati, aga kolmas ei ilmutanud vähematki elumärki. Laevalaele asetatuna lamas ta vaikselt peaaegu tunni, aegajalt korises vaevaliselt, ja jäi siis hoopis vaikseks.
Päikeseloojangul kaevati mäenõlvale, faarvaatri ülemise liitsihi kohale haud ja sängitati hukkunu maamulda. Kalmule kandsid „Bounty” meremehed tohutu hunniku kive ja püstitasid selle otsa jändrikust männitüvest valmistatud risti. Kapten Jimy pidas inglise keeles katoliku matusekõne, seejärel palvetas Ivan vene keeles ja lõi risti ette õigeusu kommete kohaselt.
Pärast matusetalitust pöördus Kruze Ivani poole:
„Ivan, mida arvavad aleuudid surma kohta? Kuidas nad kujutavad seda ette?”
„Georg, aleuudid mõistavad surma samuti nagu kristlased – elu jätkub. Aga neil on see siiski praktilisem: hing lahkub teise ilma, kus on jällegi meri, saar nagu Unalaska ning nad püüavad seal jällegi kala, mereloomi ja kašelotte.”
„Aga kui aleuut seal teises ilmas kašelotte küttides surma saab, mis siis?”
Ivan kehitas nõutult õlgu. Kruze ei jätnud pärimist. Ta osutas peaga kõrvalseisvale aleuudile: „Sa küsi selle kohta aleuudilt.”
Ivan vestles tasakesi aleuudiga. See vahtis esialgu mõistmatult Ivanile otsa, siis ta nägu selgines; aleuut sõnas midagi veendunud tooniga ja rõõmuvari libises üle ta palge.
„Mida aleuut ütles?” küsis Kruze kannatamatult.
„Ta ütles, et teises ilmas ei saa aleuut kašelotti küttides surma.”

Kahekümne esimene peatükk. “Bounty” asub koduteele. Arhangelski sadam Sitka saarel. Yerba Buena laht. Venelaste Rossi asula Californias. Hollandi vaalapüügilaeva kapten nutab taga Lõunamere saarte neitsilikkust.

1798. aasta 28.augustil asuti laeval tegema ettevalmistusi Unalaska saarelt lahkumiseks. Ees seisis kodutee. Õhtul kutsus vanemtüürimees Georg Kruze venelased „Bounty” kaardikambrisse ja laotas nende ette merekaardi.
Georg Kruze pöördus Ivani poole: „Kui soovite, tulge koos meiega Bostoni, hakkate ameeriklasteks. Võime viia teid ka Sitka saarele, seal asub Vene Ameerika Kompanii harukontor.”
Kruze tegi väikese pausi, andes venelastele veidike aega mõtete kogumiseks. Seejärel vedas piibuvarrega mööda kaarti ja jätkas: „Võime teid viia veelgi enam lõuna poole, Põhja-Californiasse, Yerba Buena lahe äärde. Selle läheduses asub venelaste Rossi asula, kui on igatsus oma kaasmaalaste järele.”
Kapten Jimy jälgis Kruze piibuvarre liikumist, ta mõistis öeldut ilma tõlkimata ja sekkus vestlusse: „Yerba Buena lahe ääres leiate endale kenad tõmmunäolised indiaanitüdrukud või isegi kuumaverelised, temperamentsed hispaanlannad, kui habeme ära ajate.”
Kruze tõlkis kapteni sõnu. Venelased muhelesid endamisi. Peale hetkelist mõtlemist põrutas Ivan rusikaga lauale: „Kurat võtaks! Vanajumal on meile pakkunud ränki katsumusi ja viletsust, las nüüd annab ka hispaanlannadest kaunitarid!” Sellega oli asi otsustatud. Venelased asusid „Bounty” pardale. Laadungiruumis oli nende kaup paigutatud eraldi – peekonitünnid, jahu, tee, kohvi ja suhkur, majapidamistarbed, riideesemed ja palju muud vajalikku.
Lahkumisel jäeti Unalaska saare elanikele töötasuna mitu kotti jahu, tangu, kott suhkrut, paar kasti teed, mõned potid ja pannid ning paarkümmend kanepiriidest särki ja samast materjalist meremehepükse, veidike tubakat ja mõned piibud. Püügimehed said igaüks kapten Jimylt pudeli viskit.
Hommikul heisati purjed ja tasasel käigul lahkus „Bounty” Unalaska külalislahkelt saarelt. Rannaelanikud seisid vaikides kaldal. Vanemtüürimees Kruze suunas brigantiini avamerele, seejuures hoidis laeva ahtrit mäenõlvakule püstitatud ristil – nüüd oli see meresõidutähis, mis juhatas laevadele ohutut teed lahest väljumisel ja sinna sisenemisel. Rist mäenõlvakul ja liikumatult rannal seisvad aleuudid tekitasid Kruze südames lahkumiskurbuse. Need lihtsad, töökad ja vähenõudlikud, pisut lapsemeelsed inimesed olid saanud talle omasteks, väga lähedasteks. Tal oli kahju neist lahkuda. Kuid ees seisis kodutee, ootas Marie.
Enne pikale reisile asumist, Bostoni sadamakail, oli Kruze suudelnud Marie pisarais silmi ja palunud andestust, et jätab ta üksi sellele veel võõrale, veel koduseks saamata maale. Marie vaatas läbi pisarate Georgile otsa, naeratas äkitselt kuidagi kelmikalt ja saladuslikult:
„Võibolla ma ei olegi üksi, võib-olla koju saabudes leiad eest veel kedagi…”

Kapten Jimy tõmbas kaardile jämeda pliiatsijoonega peakursi – otse üle Alaska lahe Ameerika looderannikule, Sitka saarele. Peakurss oli maha pandud, tüürimeeste asi oli selle järgi laev sihtkohta viia.
Puhus priske läänetuul, mis soodustas purjetamist, kuid ilm oli külm, rõske ja udune. Taoline ilm kestis nädala, siis hakkas puhuma paras pärituul, õhk oli muutunud soojemaks, taevakaarel paistis päike; laev liikus kiiresti edasi. Madrused koorisid ennast paljaks ja heitsid üle parda haisvad, kašelotirasvast paksult läbiimbunud riided, maiuspalaks haidele. Uhasid ennast mereveega, seejuures naersid ja aasisid üksteist rõõmsalt. Purjetamine koju on ikkagi midagi muud, kui sõit püügipiirkonda! Mehed tõmbasid selga puhtad särgid ja kojusõidu puhuks hoitud püksid. Nad nägid välja otsekui peiupoisid enne ehale minekut. Nooruke tüürimees John Smith kõndis rind ees laevalael ringi, olles ka endale piibu soetanud ja selle tossama pannud. Ta oli nüüd justkui vanemtüürimees Kruze – võib endale Bostoni linnas kauni neidise leida; kapteni rahakirstust kukub ka temale priske summa.
5.septembril jõuti Ameerika looderanniku lähedusse. Kurssi hoiti otse lahele, mida inglased nimetasid Nofolksundiks, venelased aga Sitka laheks. See tulenes päriselanike poolt sellele lahele ja rannikule antud nimest – Sitšašan. Lahe kaldal asus Vene Ameerika Kompanii asundus – Arhangelsk.
7.septembril hommikul kattis horisonti tihe udu. Keskpäevaks udu hajus ning meremehed märkasid otse silmapiiril Edgecumbe neemel asuva mäe lamedat tippu, mis paistab selge ilma korral ära 50 miili kaugusele ja on meremeestele heaks teetähiseks, aidates siseneda Sitka lahte. Väikeste saarte vahel loovides lähenes laev Arhangelski sadamale. Kaljuseid, järskude nõlvade ja sügavate kaljulõhedega saarekesi kattis tihe taimestik Laev oli sattunud justkui imekaunile loodusmaalile. Vesi oli saarte vahel peegelsilme, puhas ja tumesinine. Laevalael ei olnud tunda väiksematki tuulehõngu, ainult ülemised purjed püüdsid vähest tuult ja viisid laeva tasasel käigul edasi.
„Bounty” möödus õnnelikult kõigist käänakutest ja madalikest, vähendas puresid ning heitis ankrusse püssilasu kaugusele Arhangelski asulast. Selle ees juba seisid mitmed Ameerika kaubalaevad, kes olid toonud siia toiduaineid ja majapidamistarbeid. Nädal enne „Bounty” saabumist oli sadama reidil ankru heitnud kahemastiline Ameerika Ühendriikide lipu all sõitev prikk. See võrdlemisi tormist räsitud ja troopikakuumuses pragunenud värvkattega laev oli purjetanud otseteed Bostonist, ümber Hoorni neeme, ilma et oleks 145 päeva kestnud teekonnal kuskilgi peatunud. Selle ääretut vastupidavust nõudva vägitükiga sai hakkama kapten Thompson, kes oli ühtlasi nii laeva kapten kui ka omanik. Ta näitas üles ülimat ettevõtlikkust ja riski – lihtsalt kuulujutu peale, et Sitka saarel asuvatel venelastel on puudus toiduainetest ja hädavajalikust varustusest, pani ta kogu oma varanduse kaupade alla ja võttis kursi Loode-Ameerika rannikule.
Kapten Jimy müüs kogu oma laadungi Ameerika priki kaptenile, saades Thompsonilt vastu toiduaineid , majapidamistarbeid, riideesemeid, püssirohtu ja tina. Kapten Jimy kasutas seisupäevi oma kolleegide külastamiseks, Georg Kruze aga tutvus Sitka saare rannikualadega.

Arhangelski asula tekkimise eest võidi tänusõnu öelda merisaarmale. Merisaarma nahk oli kõige hinnalisem kaup. Juba aastakümneid tagasi olid vene seiklejad jõudnud Kamtšatkale, purjetasid siis ilma kursipidamiseks vajalike instrumentideta, isegi ilma kompassita edasi lõuna poole, seiklesid Aleuudi saartel ning jõudsid Ameerika looderannikuni. Nendes vetes leiti eest suured merisaarmaste kolooniad. Saarmaid kütiti tohutul hulgal, nende nahkadest saadi hiigeltulusid. Väikesed kaupmeeste ja püügimeeste rühmad, venelaste artellid, kinnitasid kanda Sitka saarel ja Ameerika mandril, luues saarmaste püügiga tegelevaid alalisi asundusi. Seejuures esines pidevaid omavahelisi nääklemisi ja kokkupõrkeid pärismaalastega
Sitka saar on Ameerika mandrist eraldatud ainult kitsa väinaga ning koosneb tegelikult kolmest saarest. Aga neid saari lahutavad väinad on nii kitsad, et Sitkat võib üheks saareks pidada. Sitka saar omas suurepärast sügava veega ja tuulte eest kaitstud lahte. See oli ideaalne looduslik sadam laevade randumiseks ja nende ankrukohaks. Kogu Sitka saare rannaala oli üle külvatud väikeste kaljuste imepäraselt kaunite saarekestega, mis oli kaetud rohelusega.
Ameerika looderanniku pärismaalased, tlingitid, osutasid asunikele ägedat vastupanu. Nad ei olnud sellised vaiksed ja alandlikud nagu aleuudid. Tlingitide kasutuses olid juba püssid, mida nad olid saanud Põhja -Ameerika kaupmeeste laevadelt saarmanahkade vastu. Kuigi Sitka saarele ehitatud Arhangelski kindlus oli ümbritsetud tugeva palkidest taraga ja asus järskudest nõlvadest ümbritsetud kaljupangal, ei tundnud venelased ennast kuigi kindlalt. Kindluse kaitseks olid igasse külge üles seatud kahurid, valvetornides pidasid püssimehed valvet ööl ja päeval.
Sitka saarel võttis „Bounty” meremehi vastu suvise aja kohta jahe ja niiske ilm. Sitka lühike ja külm suvi, selle kliima ja maastik oli põllumajanduse jaoks ääretult ebasobiv. Ilm on pidevalt pilves ja rõske, vihmasajud kestavad peaaegu vahetpidamata, päikesepaisteline päev on siin harukordne loodusnähtus.
Sitka saarel ei leidunud ainsatki ulatuslikumat tasandikku; kõikjal orud, kuristikud ja kõrged, järsud, tiheda metsaga kaetud graniitmäed. Kuigi Ameerika Vene maismaa-aladel, Põhja-Californias, leidus suuri põllumajanduseks sobivaid tasandikke, ka oli seal kliima kuivem ja hulgaliselt esines päikesepaistelisi päevi, oli Vene Ameerika Kompanii tegevus suunatud ainult kerge ja suurt tulu andvale merisaarmaste püügile; kõik muu ei paelunud kompaniile huvi. Sisuliselt oli tegemist riiklikult organiseeritud röövpüügiga, nagu sajandeid hiljem toimus suurte traaleritega kalade röövpüük Lääne-Aafrika vetes, Antarktikas, Lõuna –Ameerika rannikuvetes ja mujal üle terve maailma.
Sitka metsad koosnesid peamiselt nulust ja lehisest. Imepäraselt majesteetlikud olid kuused, mille kõrgus ulatus üheksakümne meetrini. Puud olid jämedad, kõrged ja tiheda oksastikuga. Säärastest tüvedest valmistasid tlingitid oma kivikirveste abil suuri ühest tüvest tahutud paate, mis olid kuni 14 meetrit pikad ja mahutasid 30 – 60 inimest.
Kuigi maa näis olevat metsik ja viljatu, kasvas selle pinnasel rikkalik taimestik. Palju kasvas erinevaid marju: vaarikad, mustad sõstrad ja mustikad. Nad oli silmatorkavalt suured, kuid vesise maitsega. Vene asunikud olid toonud siia ka aedvilju, nagu kapsas, naeris ja kartul. Kuigi kapsas kasvas hästi, ei saanud tema pea kunagi päriselt valmiks, nii et põhiline saak oli ikkagi kapsalehed. Naeris ja kartul andsid head saaki, kuid olid väga vesised ja maitsetud. Samas aga kohalikud tlingitid pidasid taolist kartulit väga maitsvaks, olid ära õppinud selle kasvatamise ja istutasid kartulit suurel hulgal.
Rannikuäärne meri ja lahed olid nii imetajate kui ka kalade poolest ülirikkad. Suurel arvul võis näha vaalu, kašelotte, hülgeid, merilõvisid ja muid mereloomi. Kaladest aga, mis oli nii venelaste kui ka pärismaalaste peamiseks toiduks, püüti peamiselt heeringat, mitut liiki lõhelisi ja turska, mida saadi külluses. Linnuliikide arv polnud sellel rannikul suur. Nende hulgas paistis eriti silma ilus valge peaga kotkas ja mitu kena koolibri liiki, kes soojematest paikadest Sitkale pesitsema lendasid. Ka pääsukeste pesitsemiskohaks oli Sitka saar ja rannikualad. Neid põhjamaalasele koduseid linde lendles siin tohutul hulgal, püüdes tiibade väreledes ja õhtutrikke tehes putukaid.
Neljajalgsetest loomadest, kes siinseid metsi armastasid, võis kõigepealt märkida musta karu. Selle naha eest maksti Venemaal kallist hinda. Mägedes elutsesid metsikud lambad, kelle vill oli peen ja pehme kui siid. Aga ikkagi jäi kõige märkimisväärsemaks loomaks merisaarmas, kes meelitas siia inimesi teisest maailma otsast. Merisaarmas elutses vaid Ameerika looderannikul, väiksemal arvul ka Aleuudi saarte ümbruses, varem leidus merisaarmast ka Kamtšatka ja Kuriili saarte rannikul, kuid seal see hävis ulatusliku röövpüügi tagajärjel.
Sitka saare elanikud olid tugeva kondiga ja jässakad. Must sirge juus langes üle laiade, lihavate ja tugevate põsenukkidega nägude. Madala lauba all välkusid väikesed mustad silmad. Silmakulmud olid neil silmatorkavalt ja ebaloomulikult kõrged, sest kohe pärast sündimist litsutakse lastel pea kokku, et sellele nende arust ilusat kuju anda. Sitka elanike nahavärvi oli raske määratleda, sest nad määrisid iga päev nägu ja kogu keha ookri ja mingi musta mullaga.
Tlingitide riietus koosnes enamasti vaid kergest põllest, mõni jõukam kandis ka suurt karusnahka või tekki. Toit koosnes peaaegu ainult kaladest, maiuspalaks oli vaalarasv. Enamasti söödi kõike toorelt.
Tlingitid püüdsid kala harpuunide, võrkude ja õngedega, mõnikord raiuti neid pikkade teravaotsaliste teivastega. Küttimine etendas teisejärgulist osa, loomi, eriti karusid, tapeti ainult nahkade pärast. Taimedest tarvitati toiduks mitmesuguseid marju, söödavaid veekasve. Kalapüük ja küttimine oli peamiselt meeste ala; naised aitasid aerutada, puhastasid kalu. Marjade, mitmesuguste juurte ja veekasvude korjamine oli naiste töö, kuigi neid sageli aitasid mehed ja lapsed.
Talvel oli peamiseks toiduks kuivatatud kala. Seda kuivatati õhu käes või suitsutati, kusjuures liha eraldati enne luudest. Suurel hulgal varusid tlinkitid talveks kalamarja. Kudemisperioodil lasksid nad põhja kuuseokste kimpe. Neile jäi mari peatuma; oksad tõmmati välja ja riputati puudele kuivama. Kuivanud mari korjati kokku ja pandi suurtesse korvidesse või maasse kaevatud aukudesse. „Bounty” meremehed soolasid suurtesse tünnidesse toitvat ja maitsvat punast kalamarja. Seda määriti paksu kihina värskelt küpsetatud leiva peale ja see pakkus meeldivat vaheldust tünnides seismisest juba maitsetuks muutunud soolalihale.

15.septembril väljus „Bounty” Arhangelski sadamast, et suunduda Vene-Ameerika lõunapoolsesse regiooni, viljaka California poole. Pidevalt põhjast puhuv tuul viis laeva kiiresti edasi. Purjetamine kulges õnnelikult ja ilma vahejuhtumita, kui mitte arvestada üht iseäralikku looduse vaatemängu.
Äkitselt asusid ookeani lained vastamisi märatsema ja vahutama, kuigi nende vahel oli umbes kolme kaabeltau laiune täiesti neutraalne ja peegelsile veeala, kus valitses täielik rahu ja vaikus. Ootamatult olid kokku saanud põhjast ja lõunast puhuvad tuuled ning nüüd võitlesid nad omavahel, püüdes murda teineteise võimu. Laev läbis lainemöllu ja jäi täielikus tuulevaikuses seisma. Siis aga saavutas põhjatuul ülekaalu ja jälle liikus laev ühtlases tuules.
22.septembril jõudis „Bounty” Kuningliku neeme lähedale, mille taga asus Yerba Buena laht. Ootamatult asus neid jälitama kiirekäiguline fregatt, mille mastis lehvis Hispaania Kuningriigi lipp. Fregatt ligines vaalapüügilaevale suurtükilasu kaugusele, rehvis siis purjed ja jätkas sõitu jälitatava kiiluvees. Ennast jälitajast mitte häirida lastes suunas kapten Jimy oma brigantiini tasasel käigul Yerba Buena lahte. Lahe vasaku kalda kõrgel kaljul asetseva kindluse tornis lehvis Hispaania lipp. Kapten Jimy, kuigi oli kõigest vaalapüügilaeva kapten, käskis anda suurtükkidest tervituse. „Bounty” tulistas välja seitse kahuripauku, kuid kindlusest ei vastatud. Vaatamata taolisele ebaviisakusele, andis kapten Jimy käsu koristada purjed ja jääda ankrusse kindluse vastas, juba varem siia jõudnud Hollandi vaalapüügilaeva lähedusse.
Õhtu eel toimetati Ivan ja tema saatusekaaslased Yerba Buena lahe rannale, kus nad laagrisse asusid. Sinna laaditi ka kogu venelaste varandus, mille nad olid soetanud vahetuskaubana karusnahkade vastu. Kapten Jimy võttis piibu suust ja surus sõnatult iga venelase kätt; vaatas neile julgustavalt silma ja noogutas seejuures pead. Kristlasena oli kapten üles näidanud armulikkust ja toimetanud need jumalast hüljatud ning Vene Ameerika Kompanii poolt unustatud mehed Ameerika mandrile, tsivilisatsioonile lähemale. Aga hispaanlannadest kaunitarid? See jäägu juba venelaste endi südameasjaks. Kuna aga päike oli vajumas ookeani ja saabumas pimedus, asutasid venelased ennast rahulolevalt öömajale sättima.
Järgmisel päeval suundusid kapten Jimy ja vanemtüürimes Georg Kruze viisakusvisiidile kindluse komandandi juurde. Silmas peeti ka laevavarude täiendamist.
Yerba Buena asula oli võrdlemisi armetu. Kruze pani tähele, et mitte ükski kindluse kahuritest ei olnud enam võimeline tuld andma; sisuliselt oli kindlus võitlusvõimetu, isegi mahajäetud olukorras. Paistis, et see Hispaania koloonia oli jäetud iseenda hooleks.
Kaptenile vastu tõtanud kindluse komandandi asetäitja leitnant don Joseph Sancehez võttis saabujaid vastu väga südamlikult ja lubas teha kõik, mis tema võimuses, samas aga mainis, et peale värske vee ei ole neil mitte midagi pakkuda.
„Meid varustavad puuvilja, aedvilja ja värske lihaga väikese Rossi asula venelased,” sõnas komandandi asetäitja selgituseks.
Vastu tulles kapten Jimy palvele, anti tema käsutusse koheselt vanker, mille ees kaks muula. Vankri esiosas, kõrgel pukil, oli koha sisse võtnud kohalik indiaanlane. Kapten Jimy alustas koos oma vanemtüürimehe Kruzega reisi Bodega lahe suunas, mille lähedal, väikese, kiirevoolulise jõe kaldal asus venelaste Rossi asula.
Vanker veeres piki käänulist merekallast, tõusis siis mööda nõlvakut üles ja hakkas jälle laskuma. Läbinud oru, mille põhjas asus hispaania misjon ja ületanud kõrgendiku, võttis teejuht suuna loodesse, sisemaale. Maapind muutus ühetasaseks, kuid põllud kadusid, ainult varjupakkuvad lehtpuud seisid üksikute rühmadena ja lopsakas rohi lainetas ümberringi, justkui rahulik, ühtlaselt voogav meri. Ühtelugu sattusid reisijad väikeste hirvede karjadele, kes ei tundnud vankri, muulade ega inimeste ees mingit hirmu
Vastu lõunat muutus palavus liialt tüütuks, nii et rändurid olid sunnitud tegema peatuse väikesel künkal kasvavade tammede vilus. Muulad rakendati lahti ja lasti sööma. Õige varsti ilmusid künka jalamile indiaanlased, kes jäid muulasid silmitsema. Kapten Jimy ja Georg Kruze haarasid püssid kätte, mispeale indiaanlased kadusid künkavarju. Samas aga ilmus künka teisest äärest välja kaks pulstunud karvaga valget hunti, kes samuti pidasid muulasid silmas. Kapten Jimy tulistas sihtimata, peletades hundid eemale. Tunniajalise peatuse järel jätkati teekonda. Aeg-ajalt satuti veel kustumata tuleasemele, mis andis märku indiaanlaste kohalolekust, kuid mitte kordagi ei ilmunud nad enam reisijate nägemisulatusse.
Õhtul jõuti väikese käredavoolulise, Bodega lahte suubuva jõe äärde. Vanker liikus mööda teed, mis piki jõekallast sundus Rossi asula poole. Teed ääristasid mõned väikesed viljapuu- ja juurviljaaiad ning kartulipõllud. Kõik oli kuidagi armetu, sihipärasest põllumajandusest ei paistnud jälgegi. Georg Kruze vaatles neid pisikesi põllu- ja aialapikesi ja leidis, et korraliku majandamise juures võiks neist aladest saada Vene Ameerika Kompanii kõigi asunduste ammendamatu viljaait.
Indiaanlasest teejuht andis muuladele piitsa, sundides nad kiiremale sammule. Vanker liikus piki jõekallast allavoolu, Rossi asula suunas. Tuli kiirustada, sest päike oli taevakaarel laskunud juba üsna madalale. Maapind muutus mägisemaks; sõbralikud orud, väikesed künkad ja nendevahelised lagendikud kadusid. Ajuti takistasid teed graniitrahnud, tuli otsida ümbersõitu või läbipääsu kaljurüngaste vahelt. Muulad ronisid vankrit tassides järskude lõhede äärt mööda, mille põhjas voolasid väikesed jõekesed; rändurid järgnesid vankrile jalgsi, higistades ja kirudes, ainult indiaanlane istus kõigutamatu rahuga oma pukis edasi ja popsutas häirimatult piipu. Päikeseloojangul jõudsid rändurid kõrgele künkale ning nende silmadele avanes imekaunis vaade – mõõtmatu veteväli laius nii kaugele kui silm ulatus. Silmapiiril vajus tohutu helepunane päikeseketas aeglaselt ookeani, värvides läänetaeva pilveviirud kollaste, punaste ja heleroosade värvidega.
Edasi viis teekond pidevalt allapoole, kuni lõpuks jõuti rannikuni, päris veepiirini välja. Muulad sammusid mööda rannaliiva, aegajalt uhasid rannale veerevad ookeanilained muulade jalgu. Kuid teekonda piki randa tõkestas jällegi kaljujärsak. Indiaanlane pöördus uuesti sisemaa suunas. Teekond kulges mööda aasasid, mille lopsakas rohukasv kinnitas veelkord pinnase viljakust. Läbiti väike madala veega jõesäng. Siis algas tõus, indiaanlane juhtis muulad mööda lauskjat mäekülge üles. Jõudnud selle tippu, jäid rändurid imestunult ja hämmelduses alla orgu vahtima: selle põhjas voolas väike kiirevooluline jõgi ja selle kaldal paistis Rossi asula. Mäest alla viis lauge ja korralik sissesõidutee.
Rossi asula rajati juhuslikult siia sattunud vene karusnahaküttide poolt, kes tegelesid merisaarmaste püügiga California rannikul. Seda looma olid venelased Ameerika põhjapoolsetes piirkondades küttinud juba aastakümneid, nüüd oli ta seal juba haruldaseks muutumas. Hispaanlased pidasid seda ala enda omaks, samuti nagu kogu Ameerika lääne- ja looderannikut kuni Põhja-Jäämereni välja. Nad kartsid, et venelased laiendavad oma piirkondi edasi lõuna poole piki California rannikut. Vaatamata tülidele, sõjategevust venelaste vastu siiski ei alustatud, küll ässitati nende vastu üles kohalikke indiaanlasi. Kuid vene sepad valmistasid indiaanlastele mitmesuguseid rauast esemeid ja parandasid nende vanade musketiide püssilukkusid, võites taolisel viisil indiaanlaste poolehoiu.
Rossi asula asus leebe kliima piirkonnas, ka talvel langes termomeeter harva alla nulli. Rannikul esines sageli udu, kuid juba mõni miil sisemaale oli kliima hoopis teine – päikesepaisteline, paraja niiskusega, värskendavate vihmadega. Troopilised taimed, aed- ja puuviljad, samuti kartul, nisu ja paljud teised kultuurid kasvasid hästi ja andsid suurepärast saaki. Rannikumeres ujusid tohutud kalaparved, kusjuures kalade liigirikkus oli hämmastavalt mitmekesine. Lisaks kõigele, leidus Rossis küllaldaselt suurepärast ehituspuitu, mis võimaldas ehitada laevu, maju ja tootmishooneid. Kuid paikkonna arengut takistas üks suur puudus – Rossi asula piirkonnas asuv Bodega ehk Rumjantsevi laht ja sadam olid laevade ankrukohaks kõlbmatud, madala veega ja tuultele avatud. Vene Ameerika Kompanii eesmärk oli oma mõjuala laiendada edasi lõuna poole, jõuda välja Yerba Buena laheni. See avar, sügava vee ja tuulte ees varjatud laht kujutas endast ideaalset ankrupaika ja sadamat.
Ehavalges jõuti lõpuks Rossi asulasse. See oli võrdlemisi väike ja üsna armetu väljanägemisega. Paistis, et siin hoolitseti enim siiski oma rahakoti täitmise eest ja vähem pöörati tähelepanu Vene impeeriumi Ameerika alade arendamisele.
Indiaanlane sõitis väikese majakese treppi. See maja oli ehitatud vene stiilis – jämedatest tahutud ristpalkidest ja väikesed akendega, millel neli ruutu. Akna ääred olid kaunistatud puulõigete ja -nikerdustega.
Peagi istusid külalised Rossi asula valitseja, kaupmees Fjodorovi lauas. Külalistele pakuti kõike, mida nii rikkalikult andis inimeste toidulauale see jumalast õnnistatud paik: praetud hirveliha, linnupraadi, kala soustis, tohutud vaagnad puu- ja juurviljaga ning metsikult kasvavate viinamarjadega; ei puudunud ka valge viin ega präänikud, lauanurgal huugas samovar. Kapten Jimy oli lauale, vene viina kõrvale, asetanud mahuka viskipudeli.
Vene kaupmees Fjodorov kallas viina suurtesse kandiliste külgedega klaasidesse ja noogutas kõigile: „Külaliste terviseks!” Joodi põhjani, ähiti ja puhiti ning hammustati suupistet peale.
Jutu alustuseks sõnas kapten Jimy justkui muuseas, sõnadele tähelepanu pööramata: „Paistab, et põllumajandus pole teil siin just eriti laialt arenenud.”
Kaupmees Fjodorov kehitas õlgu: ”Ei hakka pärismaalased meie nisu- ega kartulipõlde harima.”
”Venemaa on suur ja lai, tooge venelasi oma kubermangudest,” andis kapten Jimy hüva nõu.
Fjodorov puhkes naerma: „Siin meri kalu täis, kalarikkad jõed ja järved, metsades hulgaliselt loomi. Palju metsikult kasvavaid puu- ja juurvilju. Venelasele on see taevalik paik. Mitte miski ei pane vene inimest siin põldu harima.”
Jutusse tekkis paus. Fjodorov täitis uuesti klaasid ja kummutas seejärel oma klaasi ühe sõõmuga kurku. Seejärel alustas uuesti, justkui jätkates oma mõtet:
„Polüneesia pärismaalased on töökamad, ehk leidub seal ka neegreid. Vene Ameerika Kompaniil on plaanis asutada Hawaii saartele, samuti Markiisisaartele oma kolooniad, et varustada värske proviandiga Loode-Ameerikasse, Alaskale ja Kamtšatkale purjetavaid laevu. Ja mitte ainult laevu – Vene Ameerika aladel tuntakse suurt puudust värskest köögiviljast ja lihast. Eesmärgiks on rajada Lõunamere saartel mitte ainult suured puu- ja köögiviljaistandused, vaid arendada ka loomakasvatust, kasvatada vilja; tuua sinna sigu, lehmi, härgi ja lambaid ning hobuseid. Eeltoodu annaks võimaluse odavalt varustada Vene-Ameerika kolooniaid kõigi vajalike toiduainetega. Seni aga tuleb toiduaineid kallilt, makstes karusnahkades, osta ameerika ja inglise kaupmeestelt, kes aeg-ajalt siia kanti purjetavad. Ameerika laevad on jõudnud mitte ainult Sitkale ja Kodiaki saarele, mõned on seilanud isegi Petropavlovskisse Kamtšatkal.”
Kapten Jimy ja vanemtüürimees Georg Kruze vahetasid omavahel pilke ja muigasid irooniliselt. Jättes vene kaupmehe sõnad tähelepanuta, pakkus Georg Kruze välja ootamatu lahenduse: „Andke Põhja-California ameeriklastele, ja üsna varsti lainetavad siin kuldsed nisupõllud.”
”Kaupmehed ei anna vaid müüvad,” sõnas kaupmees Fjodorov iseteadvalt. „Aga valitsegu kes tahes, asula elanikud siit ei lahku. Kes on kasvõi aasta selles jumalikus paigas elanud, see enam Venemaale ei kipu.”
„Müügiga pole kiiret,” sõnas kapten Jimy piipu pahvides, „aga meie laev tahab varustamist. Ees seisab pikk reis Hawaii saartele. Mida võite meile pakkuda?”
„Saate juur- ja puuvilja niipalju kui vaja. Liha me kütime ise, vastavalt vajadusele. Võite ka ise hirvi lasta, nad ei ole loetud ega kuulu kellelegi.”
Poole ööni vesteldi, tarvitati ohtralt viina, hammustati rikkalikku suupistet peale, vennastuti ja heideti nalja. Kaupmees otsis välja balalaika, mängis ja laulis lüürilisi vene romansse. Idataevasse oli juba tekkinud hele valgusviirg, kui külalised riidest lahti võtmata peremehe poolt juba õhtul valmis seatud koikudesse vajusid.
Enne lõunat asuti teele, et õhtuks jõuda tagasi Yerba Buena lahes seisvale laevale. Indiaanlane istus pukis, vanker sõitis rataste põrinal sama teed, kui seda üldse teeks saab nimetada – ikka üle mägede ja orgude, läbi väikeste jõesängide ja mööda viljakaid aasu. Aeg-ajalt tehti väikesi peatusi ja korjati päikeselistel jõekallastel kasvavatelt viinamarjaväätidelt mõned viinamarjakobarad. Seda kasvas kõikjal ja ta oli lopsakas nagu umbrohi. Viinamarjakobarad olid väga suured, marjad aga väikesed., kuid väga magusad ja värskendavad; leevendasid ülihästi pohmelust, mis teelisi õhtuse peo järelkajana vaevas.
Reis möödus ilma vahejuhtumiteta. Õhtu hakul jõuti rannaäärsele teele ning päikeseloojangul astusid rändurid juba oma koduse brigantiini pardale.
Ligi kolm nädalat seisis laev suurepärases Yerba Buena lahes. Meeskonnale anti puhkust, aega veedeti peamiselt kalastamise ja jahipidamisega. Ümberkaudsetel aasadel ja mäenõlvadel liikusid suured hirvekarjad. Lisaks pakkus palju vaheldust linnujaht. Haned ja pardid ujusid jõevees ja paterdasid selle kallastel.
Päevad möödusid puhates ja jahti pidades. Õhtul istuti lõkke ääres ning suitsutati hirveliha. Vahimehed olid hooletuks muutunud, seda kasutasid ära hundid ja varastasid mõned suured tükid hirveliha. Lihatagavara oli varutud piisavalt ja võis asuda tegema ettevalmistusi reisi jätkamiseks.
Enne lahkumist ronis mööda allalastud fallreppi „Bounty” pardale Hollandi vaalapüügilaeva kapten. Kapten Jimy tervitas oma kolleegi ja kutsus külalise messiruumi. Kuna tegemist oli vene valdustega, siis oli kapten Jimy lasknud laevakokal katta vene külalislahkusele omase, valge viinaga ja rikkalike suupistetega laua; samas ei puudunud ka viski ja vein. Külalise auks serveeritud lõunale olid kutsutud vanemtüürimees Georg Kruze ja tüürimees John Smith.
„Viina, veini, viskit?” pöördus kapten Jimy oma kolleegi poole, et alustada vestlust.
„Kahtlemata viina, me püüame ju venelaste kašelotte!” sõnas Hollandi vaalapüügilaeva kapten. Kaks kaptenid vaatasid teineteisele otsa, ja puhkesid heatujuliselt naerma. Sundimatu vestlus oli alanud.
„Lõunamere serval, tegelikult siiski Lõuna-Jäämere vetes elutseb palju küttimiseks ja töönduseks sobilikke ja kasulikke loomi. Kotikud, merielevandid, vaalad,” alustas Hollandi kapten. „Tohutul hulgal igat masti seiklejaid, vaalapüüdjaid, karusnahakütte on kogunenud sellesse mereloomadest rikkasse piirkonda. Sajad laevad seilavad kuude kaupa merel, kütivad loomi ja töötlevad sealsamas juhuslikel saarekestel neid ümber – vaalarasv, liha, karusnahk. Meri hakkab pikapeale kitsaks jääma.”
„Mitte ainult meri ei jää kitsaks, vaid ka maa,” toetas oma kolleegi kapten Jimi. „Pärast kuudepikkust merel seilamist saabuvad laevad mingi Lõunamere saare juurde, soodsasse ankrupaika, et kokkuostjatele toodang maha müüa, puhata, hullata saare naistega, varuda värsket vett ja puuvilju, ja siis uuesti purjetada püügirajooni.”
„Värsket puuvilja ja korralikke naisi jääb Lõunamere saartel üha vähemaks ja vähemaks, neitsilikkusest ei saa nendel saartel enam juttugi olla,” lõi Hollandi kapten nördinult käega ja jõi pitsi vene viinaga tühjaks.
„Naiste pärast ära muretse,” lohutas kapten Jimy oma kolleegi, „aga venelased kavatsevad tuua Markiisisaartele ja Hawaii saartele lehmi ja pulle.”
Hollandi vaalapüügilaeva kapten puhkes kõhu vappudes naerma:
„Kas venelased üldse teavad, kus need saared asuvad, ja ega Venemaalt Lõunamere saartele lehmade ja pullide toomine pole mitte niisama lihtne; see pole mitte varahommikune loomade ajamine vene küla tagusele aasale.” Endine kauboi Georg Kruze noogutas mõistvalt.
„Härra kapten!” sekkus tüürimees John lihtsameelselt. „Õnneks on paljud Lõunamere saared veel avastamata ja kaardile kandmata ning uurimata. Need on täiesti neitsilikud.”
Hollandi kapten vaatas pikalt noorukesele tüürimehele otsa, aga ei vastanud midagi, vaid küünitas käe uuest viinapitsi järele. Vanemtüürimees Georg Kruze valas nördinud kapteni pitsi ääreni vene viina täis. Aga justkui soovides oma noorukese tüürimehe sõnadele anda siiski rohkem kaalu, võttis jutujärje üle kapten Jimy.
„Johni poolt nimetatud saared on veel avastamata, kaardile kandmata ja uurimata. Aga taoline õnneaeg ei saa saareelanikele kesta igavesti. Minul on olnud õnn kanda kaardile nii mõnigi saar; suurepärase, koralliriffidest vaba sissesõidu ja avara, lainete ja tuulte eest kaitstud, ankrupaigaks ülimalt sobiva abajaga. Ja lisaks kõigele – imepäraselt kaunis loodus, tervislik kliima, külluses puu- ja juurvilju ning ääretult rahumeelsed ja sõbralikud pärismaalased. Nende saarte naiste suurepäraste omaduste kirjeldamiseks jääb meremehe tagasihoidlikust sõnavarast väheseks. Aga nüüd on kogu see neitsilikkus kadunud nagu tina tuhka.”
Paistis, et see teema sai lõpuks ammendatud. Georg Kruze, meenutades lahele sissesõitu, esitas küsimuse: „Mispärast hispaanlased ei vasta aupaukudele?”
„Neil pole püssirohtu,” lõi Hollandi kapten hooletult käega. „Neil pole mitte midagi.”
Hollandi vaalapüügilaeva kapten, olles ikka veel sügavas nördimuses ja kahetsedes, et Lõunameri on oma neitsilikkuse kaotanud, laskus madruste toel paati ja lahkus endamisi romantilist laulu ümisedes oma laevale. Polnud kahtlust, et hollandlasest kaptenil olid neitsilikkusega omad, noorusajaga seotud mälestused, mis olid nüüd, kaptenina mööda meresid ja ookeane purjetades, saavutanud globaalse ulatuse.

7.oktoobri hommikul, kui algas mõõn ja puhus tugev loodetuul, mis siinsetel aladel tõotab head ilma, purjetas „Bounty” Yerba Buena lahest välja. Kapten Jimy pani kursi kaugel ookeanis asuvatele saartele. Kaardil olid need tähistatud Sandwichi saarte nime all, kuigi ameeriklased nimetasid neid Hawaii saarteks. Inglise merekaartidel kasutati jonnakalt James Cooki poolt antud nime. Ei tahetud tõele näkku vaadata ja endale tunnistada, et need saared olid praktiliselt juba tervikuna ameeriklaste valduses. Aga ka hispaanlastele olid Kariibi mere saared ja rannikualad kuni 19.sajandini Lääne-Indiaks, nagu neid nimetas C. Kolumbus, kuigi Indiaga ei olnud sellel piirkonnal midagi ühist.

Kahekümne teine peatükk. “Bounty” läheneb Hawaii saartele. Pärlilaht ja Honolunu. Tavern Pearl Harbor. Kaunid lauljad ja tantsijad. Merehädalised Paradiisisaarel. Markiisisaared. Imekaunid tõmmud naised õrritavad meremehi.

Tugevas passaattuules, selge ja pilvitu troopilise taeva all kulges purjetamine edukalt ja meeldivalt. Vanad laevakaptenid isegi kinnitavad, et ei ole olemas suuremat õnne, kui seda, mida pakub hea, kiiresti purjetav laev, hõrgutistega kaetud söögilaud ja ühtelugu troopikavööndis toimiv sõit ilma maaleminekuta. Aga taolist õnne tunnevad siiski vähesed. Vanemtüürimees Georg Kruzet rõõmustas alati maa nägemine, teda paelus tutvumine võõraste maadega ja nende elanikega, mis oli suurepäraseks tasuks meresõidul läbielatud raskuste eest.
Pärast kuueteistkümne päevast purjetamist tulid nähtavale Hawaii saared, õigemini küll nende mägede harjad. Kõrgete mägede nõlvadel hõljusid tihedad pilved.
Hawaii saarestik koosneb kaheksast kõrgest vulkaanilisest saarest, lisaks neile palju väikesi saarekesi ja atolle. Loode poole sirutuvad peaaegu 2000 kilomeetri ulatuses arvukad korallmadalikud ja –rahud, mis mõnel pool ulatuvad üle merepinna. Kõige suurem on Hawaii saar, mis asetseb saarestiku kaguosas. Pindalalt on ta peaaegu kaks korda suurem kui kõik ülejäänud saared kokku. Selle saare nimi on antud kogu saarterühmale.
Esimesena kerkis meremeeste silme ette kõrge ja majesteetlik Mauna Kead. See on Vaikse ookeani saarte kõrgeim mäehari, tema kõrgus on 4214 meetrit. Tema kõrval, pisut põhja pool, asub tegutsev vulkaan Mauna Loa. Mõne aja pärast avanes meremeeste silmadele Haleakala (Päikese eluase) tipp. Veel rohkem põhja pool asus Moloka`i saar.
Edasi purjetades jõudis „Bounty” O`ahu saare juurde, mis on Hawaii arhipelaagis suuruselt kolmas saar. Troopilise maa nägemine on väga rõõmustav isegi siis, kui rannikud koosnevad ainult kõrgetest laavamägedest ja suured lagedad kaljumassid üksteise otsa kuhjuvad. Aga nende saarte lõunakallas pakkus võõratult kaunist vaatepilti oma lokkava taimestiku ja hulgaliselt rohelistelt mägedelt alla voolavate jõgede, jõekeste, päikeses sillerdavate koskede ja jugadega. Varsti avanes korallriffide poolt merelainete vastu kaitstud turvalise Pärlisadama taga Honolunu asula. Selle korrapäratud elamuteread olid mööda tasandikku puude alla laiali pillatud. Mitmesuguse kujuga onnide vahel kõrgusid euroopalikult ehitatud kahekorruselised kivimajad. Kui põliselanike onnid olid tagasihoidlikult pugenud jahutavasse palmide varju, siis eurooplaste ja ameeriklaste majad uhkeldasid päikeselõõsas ja pimestasid silmi oma valge lubikrohviga. Onnide tagant tõusis maapind amfiteatri kujuliselt, pakkudes oma taro-juurte, suhkruroo ja banaaniistandustega ebatavaliselt hurmavat vaatepilti. Kogu loodus meenutas imekaunist aeda.
„Bounty” sisenes rehvitud purjede all Pärlilahte ja heitis ankrusse teiste laevade kõrvale. Siin oli inglise ja ameerika vaalapüüdjad, kes laadisid kaubalaevadele ümber oma lasti – vaalarasva ja –kiudu. Siia olid Ameerika looderannikult saabunud karusnahkade kokkuostjate laevad. Mõned laevad oli saabunud hiina toodetega Kantonist, et vahetada oma kaup karusnahkade vastu. Siin oli ka üks prantsuse laev, mis oli pudukaupadega Bordeaux`st Tšiilisse, Peruusse ja Mehhikosse sõitnud ning nüüd ülejäänud osa oma laadungist siia toonud.
Suurepärane türkiissinise läbipaistva veega Pärlisadam pakkus laevadele turvalist ankrupaika. Siia saabusid Vaikse ookeani vaalapüüdjad ja kaubalaevad igast ilmakaarest. Siia vedasid oma riskantse töö vilja põhja- ja lõunamerede vaalapüüdjad; siia sõitsid kokku Bremeni, Hamburgi, New Yorgi, Bostoni ja Londoni kaupmehed üles ostma vaalarasva ja –kiusid; siin värvati meeskondi uute vaalapüügiekspeditsioonide jaoks. Siin keerles värviküllas, rõõmus, romantiline ja kirge täis muretu elu – kuni heisati purjed ja purjetati merele.
Sellel paradiisliku kliimaga saarel, Honolunu asulas, veetsid vaalapüüdjad pärast vaevarikkaid meresõite põhjavetes oma puhkepäevi ning laristasid läbi oma ränga vaevaga teenitud raha. Oma eksisteerimise eest võlgnes Honolunu tänu vaalapüüdjatele, kes valisid siinsamas kõrval asetseva, merelainete eest riffidega varjatud ja kirdepassaatide eest mägedega kaitstud Pärlilahe oma peatus- ja puhkepaigaks. Siin leidsid vaalapüüdjad eest mitte ainult pehme kliima, rohelust, külluses värsket toidumoona, vaid ka lahke ning heasüdamliku elanikkonna ja kõike muud, mis tegi meremehe lühiajalise puhkuse meeldivaks ja meeldejäävaks.
Sandwichi saared avastas ja kandis kaardile James Cook kakskümmend aastat tagasi. Kuigi, vaevalt et teda sai pidada saarte esmaavastajaks, sest neid saari olid mitmed meresõitjad, sealhulgas hispaanlased, külastanud enam kui sada aastat varem.
Kapten Cook leidis, et elanikud on oma kommetelt, tavadelt peaaegu et metslased. „Bounty” reisi ajaks aga oli areng olnud hämmastavalt kiire – saareelanikud olid omandanud euroopalikke kombeid ja käitumisreegleid, ainult nende napp riietus tuletas eurooplasele meelde, et ollakse tuttavad veel väga lühikest aega. Saarterühma avastamisel, 1778.aastal, andis kapten Cook sellele tollase Inglise Admiraliteedi esimese lordi krahv Sandwichi nime, aga ameeriklastele oli see kaunis ja romantiline Hawaii.
„Bounty” meremehed olid juba varahommikul kogunenud reelingu äärde ja ootasid südamete põksudes kaptenilt „linnaluba”. Pärast lõunat suundusid vahist vabad meremehed asulasse. Kapten Jimi istus oma kaptenijullasse, et külastada kolleegi ameerika vaalapüügilaeval. Nooruke tüürimees John jäi vahikorda ja jälgis veidi kadetseva pilguga, kuidas vanemtüürimees Georg Kruze koos madrustega kaldale sõudis. Tema õnn oli kõigest ühe vahivahetuse kaugusel.
Vaevalt olid meremehed maale astunud, kui Hawaii näitas neile oma kelmikat ja muutlikku palet. Täiesti selgesse taevasse moodustus äkki paks must pilv, mis oma alumise servaga üksikuid kõrgeid mäetippe riivas. Pilve kõige tumedam osa lasus Honolunu asula kohal. Valitses täielik tuulevaikus. Äkki tõusis äge torm. Samaaegselt tekkis pilves tugev paukumine ja müristamine, justkui oleks mitu laeva oma kahuritest tulistanud, kusjuures lasud kuuldusid küll ühelt, küll teiselt poolt, otsekui oleksid suurtükipatareid vastastikku tuld andnud. See paukumine kestis mitu minutit, siis pääsesid taevaluugid valla ja algas äge paduvihm. Soe troopiline vihmavaling kestis kõigest kümmekond minutit ning lakkas niisama äkitselt nagu oli alanudki. Õhk oli peale vihma erakordselt värske; orud, mäenõlvad ja aiad aurasid kerges vines. Taolistest lühiajalistest ohtratest vihmavalingutest ja öisest kastest piisas, et mägede nõlvakud kattuksid kõige rikkalikuma troopilise taimestikuga. Vaikse ookeani põhjaosa palavvööndis asetsevad Hawaii saared on otseses mõttes igavese suve maa.
Hawaii külad koosnesid paarikümnest lehtedega kaetud onnist. Kõrgete katustega ja madalate seintega onnid asetsesid tihedaleheliste puude varjus. Vähestel onnidel olid aknad ja needki väga väikesed, ilma klaasita, suuremal osal aga oli lihtsalt väike ukseava, millest ronides vaevu sisse mahtus. Külad asusid korrapäratult üksteise lähedal, neid ühendas looklev teerada. Külavahel jooksid ringi koerad, sead ja kanad.
Iga onni lävel või selle ees murul puhkasid perekonnad. Enamiku onnide kõrval kasvasid aiakestes haralised tamarindid, mõned akaatsiad, banaanid, kookospalmid otse maast tõusvate lehtedega, kirjud ilusate lilledega põõsad. Kõik see paistis korralikult tehtud valgetest kividest tara tagant. Läbipaistvas õhus kerkisid selgesti esile orgu kahelt poolt kokkusuruvad mäed. Mäetippudel paistis mets justkui kleebituna hallidele kividele. Kaljudel liikusid valged täpid. Need olid metskitsede karjad, kes sõid peaaegu püstloodis seisval kiviseinal. Mäenõlvadele rajatud terrassidel kasvatasid havailased tarot, bataati, suhkruroogu, banaane, leivapuid ja kookospalme.
Jalgradadel jalutasid havailased, suundudes naaberkülla peoõhtule. Saareelanikud olid ilusa proportsionaalse kehaehitusega, üle keskmise kasvuga. Nende kõnnak ja liigutused olid graatsilised, nahavärv pruunikas, näojooned meeldivad ja avalad. Eriti köitvad olid naiste ilusad juuksed, nende naeratused ja säravvalged hambad ning nende tundeküllane pilk. Nende juus oli mustjaspruun, kergelt lokkis; mitte nii sile nagu Ameerika indiaanlastel ja ka mitte nii kräsus nagu neegritel. Havailaste nägusid katsid nahale tehtud maalingud. Naiste kaela ehtisid merikarpidest kaelaehted; paljud kandsid oma kaela ümber ilusatest sulgedest oskuslikult kokkuseatud paelu, ka nende juukseid ehtisid suled ja lillepärjad. Meeste ja naiste käed ja käsivarred olid kaetud mitmesuguste rombikujuliste kaunistustega ning sisalike, kitsede ja muude loomade kujutistega.
Mõlemast soost inimeste riietus koosnes ümber puusade köidetud riidetükist. See mooruspuu koorest valmistatud riidetükk oli kaunistatud mitmevärvilise keeruka mustriga. Värvide valik ja muster oli väga kunstipärane, mis viitas nende loojate andekusele ja kunstimaitsele.
„Bounty” meremeestele hakkas juba eemalt silma tavatult suur nelinurkne osmik. See ehitis oli kolmest küljest ümbritsetud roomattidest punutud seintega; neljas, Pärlilahele avanev külg aga oli täiesti lahtine. Seda tavatu suurt onni kattis palmilehtedest katus. Aga mitte ainult onni tohutu suurus ei äratanud tulijates imestust: onni katusel hakkas silma mitmevärviline suurte tähtedega maalitud kiri – Tavern Pearl Harbor.
Tavernist kostus kõvahäälset jutuvada, meeste rämedat naeru, naiste edvistavaid kiljatusi, laulu, kitarri- ja mandoliinihelinaid. „Bounty” meremehed kiirendasid sammu – lõpuks ometi andis tsivilisatsioon endast märku täiel määral. Nad võtsid istet paksudest tahutud plankudest kokkuseatud laudade taha. Baarimees tõi ilma küsimata igale mehele viskiklaasi ette.
Igat masti meremehed: mustad, valged, kollased ja kohvipruunid, istusid laudade taga, õlletoobid ja viskiklaasid ees; vaidlesid, vehkisid rusikatega, mõned taarusid kerglaselt edvistavate tüdrukute najale toetudes mööda taverni põrandalaudu ringi.
Kohvipruun noormees sõrmitses kitarri, tõmbas pulgakesega üle keelte, väristas pulgakest – kitarri helinad muutusid üha kõrgemas ja kõrgemaks, kustusid siis äkitselt, et siis uuesti alustada puhastes ja ääretult lüürilistes toonides. Neeger puhus vilepilli ja tagus jalaga trummi. Punetava ja higist leemendava näoga valge mees saagis energiliselt viiulit. Aga mitte tavern ega orkester ei tekitanud Georg Kruzes ääretut imestust ja hämmingut, vaid valged tüdrukud, kes meremeestega tantsisid või orkestri ees laulsid. Tollal ei võetud laevale naisi – meremehed uskusid, et naine laevas toob õnnetust. Aga ometi olid nad siin, Hawaii saarel.
Vanadele merehuntidele oli saladus teada. Sageli madrused, väljudes pikale merereisile Bostoni, New Yorgi, Londoni või mõnest muust maailma sadamast ja suutmata oma armukesest lahkuda, võtsid tüdruku „jänesena” laevale. Aga taoline saladus tuli üsna pea ilmsiks ning kapten pani „jänese” maha esimesele pärismaalastest asustatud Lõunamere saarekesele. Taoline „emane jänes” kohanes üsna kiiresti kohalike oludega, tekitas sealsetes meestes tohutut huvi ning juba paarikümne aasta möödudes oli saarekesel tekkinud uus inimtõug. Ja kui sada aastat hiljem juhtusid saart külastama Inglise Kuningliku Akadeemia antropoloogid, siis murdsid nad oma pead ja olid hämmingus, suutmata lahendada saareelanike mõistatuslikku päritolu.
Need valged tüdrukud aga, kes Georg Kruze ees oma puusi hööritasid ja kelmikalt ning kutsuvalt naeratasid, ei olnud enam tavapärased „emased jänesed”. Need olid juba nii öelda, ametlikult, kaubalaeva tekireisijatena Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa ja paljude teiste maade sadamalinnadest saabunud Hawaiile tööle, või nagu nad ise ütlesid – tantsima ja laulma. Siin oli valgete kaaslannade konkurents väike, havailannad ei läinud arvesse, aga Pärlisadamat külastavate laevade hulk aina kasvas.
Orkester alustas uut lugu. Ette astus valge tüdruk, kohendas edvistavalt oma pakse blonde juukseid ja naeratas malbelt. Tema kõrvale, kummalegi poole, sättisid ennast palja ülakehaga niudevöös tumedapäised ja kohvipruunid Hawaii tüdrukud. Tüdrukud suunasid pilgu Pärlilahte loojuvale tohutu suurele helepunasele päikesekettale ja alustasid laulu.
Eneselegi ootamatult tabas Georg Kruze orkestri mängus ja tüdrukute laulus tuttava meloodia. Tüdrukud laulsid saksa keeles vana meremeeste laulu:

Seal, kus Läänemere lained randuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,
seal, kus valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik…

Haivailannad hääldasid püüdlikult ja puhtalt saksakeelseid sõnu. Georg Kruze vangutas imestunult pead, Hawaii tüdrukute andekus tekitas temas hämmastust. Valged tüdrukud vaheldusid, võtsid istet meremeeste lauas, kuid havailannadest lauljad jäid samaks. Nad laulsid, vastavalt laudkondade soovile, inglise ja prantsuse, saksa ning hispaania laule. Vahelduseks aga pakuti hawaii tantse. Havailannadest lauljad kargasid meremeeste ette ja asusid pöörases tempos hööritama oma puusi, tantsides oma kütkestavat, meremehi hullutavat hulatantsu.
Äkitselt kuulis Georg Kruze baarimehe küsimust:
„Härra kapten! Külma õlut soovite?” Baarimees, taotledes soosingut, ülendas kõik tüürimehed kapteniteks.
Kruze jäi nõutult baarimehele otsa vahtima, ja küsis siis äärmise imestusega: „Kust võetakse sellises palavuses külm õlu?”
Baarimees naeratas mõistvalt ja osutas taverni nurga suunas: „Taverni seina taga, kõigest paari sammu kaugusel, on väike tiik, millesse voolab mägedest selge ja jääkülm allikavesi. Õllevaadid on selles tiigis.”
Kaks nädalat seisis „Bounty” selles jumalast õnnistatud Pärlisadamas. Meremehed lõbutsesid tavernis ja sobitasid tutvust kaunite havailannadega. Nooruke tüürimees John aga oli endale leidnud prantslannast tüdruku. Neiul talje ümbert kinni hoides jalutas ta nüüd uhkeldavalt mööda saare teeradu; istus suurte, hurmavalt lõhnavate värviküllaste lilledega ehitud aasal, mõnikord kadus prantslannaga pooleks päevaks eeterlikust ja ergutavast lõhnast üleküllastunud sandlimetsa.
Tööd laevas siiski päriselt ei soikunud. Kantonist saabunud hiina kaupmeeste laevadele laaditi ümber karusnahku, vastu aga saadi hiina portselani, siidi ja muid hiina tooteid. Vaalarasva tünnid rändasid inglise kokkuostjate trümmidesse. Laev tuulutati ja kõik ruumid käidi läbi suitsupannidega, millel kõrbesid ja suitsesid toored sandlipuu lehed ja oksad. Vaalarasva lõhn aeti ruumidest välja. Vabanenud trümmidesse, samuti ka laevalaele laoti tohutu suured kimbud hinnalist sandlipuud. Laevale võeti ka kümmekond elusat põrsast, et neid reisil toita ja hiljem lihaks teha.

1798.aasta 7.novembri õhtul, kui taevasse oli tõusnud kuu ja mustas taevalaotuses süttinud tuhanded tähed, hiivas „Bounty” ankru, heiskas purjed ja hoidis tasasel käigul kurssi Pärlilahe suudmele. Soe tuul puhus hellitlevalt purjedesse, silitas mahedalt reelingu äärde kogunenud meeste põski ja tõukas laeva ikka edasi, merele. Asjatult otsisid meeste pilgud kaldapimedusse jäänud taverni kontuure, ja raske on kirjeldada seda meeldejäävat vaatepilti ja neid tundeid, mida tajus meeskond, lahkudes tähesäras soojal kuuvalgel ööl sellelt imepäraselt, kaunilt ja külalislahkelt saarelt.
Brigantiin kogus kiirust ja sõitis ettevaatlikult läbi korallriffide vahelise läbipääsu. Kummalgi pool parrast põrkusid vastu korallriffe vahused murdlained, veepritsmed paiskusid kõrgele, kastes laevateki üle tiheda vee- ja udupilvega.
Kapten Jimy andis vanemtüürimees Georg Kruzele kursi – otse Markiisisaartele.
Purjetamine Vaikse ookeani keskosas, Polüneesia vetes, oli pideva riskiga seotud tee tundmatusse. Vaatamata sellele, et paljud Polüneesia piirkonna suuremad saared ja saarestikud olid avastatud ja kantud kaardile, esines veel väga palju väikseimaid saari ja saarestikke, samuti korallisaari ja atolle, mille olemasolu ja asukohta ei teadnud keegi ja mis alles tuli avastada, asukoht määratleda ja kaardile kanda.
Pärast nädalast purjetamist tabas laeva äge, läänest puhuv tormihoog. Mustad pilved katsid kogu taevalaotuse, pilvede all sähvisid eredad välgud. Äike kestis kogu päeva ja jätkus ka öösel. Taevast kostus pidevalt mürinat ja prahvatusi, justkui antaks tuld sadadest suurtükkidest. Vahetevahel tabas välgunool merepinda, valgustades veepinda kuni silmapiirini. Keskööl jõudis kohale tohutu paduvihm, vett kallas justkui pangest, ujutas üle laevalae, purjed muutusid raskeks ja paindumatuks. Vastu hommikut äike vaibus, sadu vähenes ning keskpäeval hakkas taevas selginema, meri rahunes. Puhus ühtlase tugevusega troopiline läänetuul. Vaatamata värskendavale tuulele, oli väga palav, ainult öö pakkus veidike kergendust.
Järgneva päeva ja öö purjetas „Bounty” ühtlases tuules itta. Päikesetõusul, kui kapten Jimy valmistus juba andma käsku kurssi rumbi võrra muuta, ilmus silmapiirile väike, tõusvas päikeses kollakas-punaseks värvunud pilveke. See üha suurenes, muutus tumedamaks ja nüüd võis juba täie kindlusega öelda, et kursile oli kerkinud seni kaardile kandmata saar. Silmapiiril joonistus selgelt välja kõrge koonusekujuline mägi ja selle jalamil mitu väiksemat koonust. Oli selge, et tegemist on vulkaanilise saarega, mis aegade jooksul oli merepõhjast üles kerkinud; ikka kõrgemale ja kõrgemale üle veepinna, kuni merepõhjas vulkaaniline protsess viimaks kustus ning saarekese kerkimine lakkas.
Laev lähenes saarele. Selle mägede jalamit kattis lopsakat rohelus, mis laskus kuni rannajooneni, jättes vabaks ainult kitsa päikeses helkleva rannariba. Mäed olid üksteisest eraldatud sügavate lõhangutega, mille servadelt langesid koskedena alla päikeses sillerdavad ojakesed.
„Bounty” lähenes saarele ohutusse kaugusse, vähendas purjesid ning asus tasasel käigul liikuma ümber saare, lootes leida ankrukohaks sobivat abajat. Lõunakaldal ilmus silme ette väike laguun, mille selge sügavsinine, pisut roheka varjundiga vesi sillerdas päikeses. Kapten Jimy käskis purjed koristada ning saatis pootsmani vööri, et mõõta vee sügavust. Edasi liiguti ainult kliivrite ja besaanpurje abil. Pootsman mõõtis loodinööriga pidevalt sügavust ja hõikas näitusid vanemtüürimees Kruzele. Laev sisenes abajasse ja heitis ankrusse. Vaevalt oli ankur sulpsatanud vette, kui metsast ilmusid välja ja kogunesid rannaribale pärismaalased. Nad vehkisid roheliste okstega, väljendades sõbralikkust ja külalislahkust.
Kapten Jimy andis käsu paat vette lasta ning sõuda kaldale. Aerudele asusid neli madrust, ohutuse tagamiseks hoidsid nad käeulatuses laetud püsse. Kapten Jimy ja vanemtüürimes Georg Kruze võtsid paadis kohad sisse ning madrused asusid sõudma. Kaldal seisjad hoidsid rohelisi oksi ikka veel üleval, kuid olid jäänud vaikseks ja jälgisid tardunult lähenevat paati. Nad olid peaaegu alasti, ainult niude ümber väike riideräbal, naised aga kandsid eranditult taimedest ja kookospähklikiust punutud niudevöösid. Kuid mitte nende riietus ei tekitanud lähenejates hämmingut – pikkade pruunikate, mõned ka pisut punakate või päris heledate juustega mehed olid eranditult euroopalike näojoontega, naised aga süsimustade, pisut keerdus juustega ja tõmmunäolised. Mõnel pärismaalasel kasvas korralikult piiratud põskhabe, enamusel aga oli habe hoolikalt raseeritud. Täiskasvanuid ümbritsesid igas vanuses täiesti paljad lapsed. Ka lapsed olid tõmmu nahavärviga, kuigi mõned nendest olid pisut heledama näolapiga, samuti paistis nende seas päris ehtsaid iiri punapäid. Rannajooneni jäi veel paar meetrit ning kapten Jimy murdis parajasti pead, suutmata otsustada, millisel moel pärismaalastega kontakti saada ja neid kõnetada, kui kaldalt kuuldus hõige: „Welcome! Do you English?”
Tervitus ja sellele järgnenud küsimus esitati heas inglise keeles. Kapten Jimy jäi esialgu keeletuks, kuid kogus end kiiresti ja vastas viisakusavaldusega: „Hello! How are you?”
„Very well, thank you,” vastati kaldalt, „and you?”
„Not bad, thanks!” hõikas kapten Jimy lõbusalt, sest taoline kohtumine inglastega oli liialt ootamatu ja veidi naljakas.
Paat randus. Kapten Jimy ja Georg Kruze astusid oma meestega kaldale ning pärismaalased, õigemini inglased, aitasid paadi kaldaliivale tõmmata.
Kapten Jimy pöördus teda kõnetanud pikakasvulise inglase poole, kes paistis olevat kohaliku suguharu pealik: „.May I introduce muself? My name is Jimy Simson, American captain.”
„Billy,” sõnas inglane lühidalt, surus tugevalt külalise kätt, ja lisas, ”English captain.” Paistis, et see hoolitsetud põskhabemega, pisut üle keskea inglane oli oma perekonnanimest juba võõrdunud.
Billy tutvustas Jimyle ja Georg Kruzele oma naist ja lapsi. Sihvakas, kaunite korrapäraste näojoontega niudevöös naine naeratas valgete hammaste välkudes, sirutas Jimyle käe ja tegi kerge reveransi. Tema nägus ja välimuse järgi juba meheleminekueas tütar, kes samuti kandis ülinappi kostüümi, vastas Jimy tervitusele tagasihoidliku kniksuga, pilk suunatud oma paljastele varvastele. Õest paar aastat noorem, punakate juustega poiss aga surus mehiselt Jimy ja Georg Kruze kätt: „My name is John!”
Kaldalseisjad olid esialgsest võõristusest üle saanud. Ümberringi kostus elav ingliskeelne jutuvada. Madrused tegid tutvust tõmmude mustajuukseliste tüdrukutega. Kõiki valdas lõbus elevus.
Pealik kutsus külalised endaga kaasa. Liiguti mööda teerada, mis lookles läbi metsa ja üle madalate küngaste sisemaa suunas. Ligi pooletunnilise kõndimise järel jõuti lagendikule, mille servas voolas väike puhtaveeline ojake. Lagendikul asus rida okstest punutud ja palmilehtedega kaetud onne, millel madal sissepääs ja väikesed aknaavad. Onnide vahel kasvasid üksikud kookospalmid ja leivapuud ning õitsesid värvikirevad põõsad. Onnide juures, mõlemal pool ukseava, püüdsid pilku maitsekalt kujundatud peenardel roosad, punased, lillad ja sügavsinised suureõielised lilled.
Tutvustanud põgusalt külakese elu-olu, palus Billy külalistel endale järgneda. Teerada kulges läbi tiheda troopilise metsa. Kõik külaelanikud sammusid nendega kaasa. Elav vestlus hirmutas puudel istuvaid linde. Häirimisest pahased linnud tõusid robinal lendu ja häälitsesid kriiskavalt. Pärast paarisajameetrist teekonda jõuti suurele päikeselisele lagendikule, õigemini põllule. Korralikult haritud maatükil kasvasid eraldi põllupeenardena magusad bataadid, jams, taro ja muud eksootilised, sellele paikkonnale omased toiduviljad. Georg Kruze märkas imestusega, et peale troopiliste lindude ei olnud talle silma hakanud mitte ühtegi elusat olendit, mitte ainsatki looma.
Istandus üle vaadatud, pöörduti külakesse tagasi. Külaelanikud asusid valmistuma külaliste auks korraldatavaks peoks. Billy jagas õhinal korraldusi, mehed ja naised asusid rõõmsalt tegutsema, lapsed sagisid edasi-tagasi, aidates vanemaid.
Georg Kruze, kuigi ta veel ei omanud täit selgust selle ebatavalise küla ja tema elanike olemusest, hakkas siiski juba mõistma, et tegemist võib olla laevahuku üleelanud meremeestega. Kuid kustkohast on pärit tõmmud naised, ja mispärast ei ole nende seas samas vanuses, tõmmusid, Lõunamere päritoluga mehi?
Kapten Jimy andis Kruzele korralduse pöörduda laeva tagasi, teatada imepärasest avastusest ning lubada madrustel tulla maale, jättes pardale laeva ohutuse tagamiseks ainult vahiohvitseri ja kümmekond madrust. Lisaks eeltoodule andis kapten Jimy Georgile juhise – tagasi pöördudes võtta kaasa vaat veini, jahu, sealiha, kaks kotti kartuleid, ja paar põrsast, isane ja emane, mis olid pardale võetud Hawaiil enne sadamast väljumist. Lisaks neile käskis Jimy laevaperelt annetustena koguda riideid, pükse ja särke. „Võta kaasa ka mõned toidunõud ja kruusid!” hüüdis Jimy lahkuvale vanemtüürimehele veel järele.
Onnide esisel platsil süüdati lõke. Naised valmistasid toitu, mis oli eranditult taimne – bataat, jams, taro. Nende jahust valmistati kukleid, küpsetati ja praeti, maitsestati looduslike maitseainetega. Õhus levis isuäratav, pisut magus toidulõhn.
Õige varsti kuuldus metsateelt kärarikast kõnet, rõõmsat naeru ja naljatamist, kitarri- ja mandoliinihelinaid. Lagendikule väljusid meremehed, tassides mitmekesi prisket veinivaati. Kaks madrust olid üle õla heitnud koti; kummaski kotis ruigas pahuralt põrsas. Lõkke äärde asetati kotid nisujahu ja sealihaga, kaks kartulikotti. Kingitustena asuti välja jagama laevalt kokkukogutud riideesemeid. Kingisaajad tänasid viisakalt ja rõõmustasid kingituste üle. Naised asusid koheselt riideid selga proovima, seejuures külalisi häbenemata, mis kutsus meremeestes esile vaimustatud hüüatusi ja kiidusõnu. Saare naised olid eranditult sihvaka, kauni ja kütkestava kehaehitusega.
Roosad põrsakesed liikusid käest kätte; igaüks soovis neid süles hoida, hellitada ja musitada. Mehed valmistasid kiiresti põrsastele aediku ja varsti matsutasid põrsad aedikus bataate.
„Õige pea on neid terve pesakond,” sõnas Jimy rahulolevalt.
„Küll see kuldihakatis juba hoolitseb selle eest,” nõustus Billy heldinult.
Külalised ja saareelanikud kogunesid lõkke juurde. Kõiki valdas piduliku hetke ootus. Jimy tõstis vaskpokaali veiniga, teise samasuguse ulatas Billyle; madrused kallasid veini kruusidesse, kohalikud elanikud kasutasid selleks otstarbeks kookospähklikoori.
Kapten Jimy ajas selja sirgu, võttis piduliku hoiaku ja sõnastas toosti:
„Thank you for your hospitality. Take care!”
Jimy ja Billy lõid pokaalid kokku. Rõõmsalt ja heatujuliselt tühjendati jooginõud, pidu oli alanud.
Päike vajus suure helepunase kerana ookeani, hämarus langes maale ja taevas süttisid esimesed tähed. Lõunamere saare troopilises metsakülas lõid kõlama iiri ja šoti laulud, saateks kitarrid ja mandoliinid ning saareelanike enda valmistatud trummid. Õige pea läks lahti tantsuks, mis oli segu Briti saarte vaoshoitud tantsusammudest ja Lõunamere saarte kirglikust rütmist.
Georg Kruze istus lõkke äärde roigastest kokkuseatud pingile Billy kõrvale, et kuulda tema ja kogu saareelanike lugu. Alustuseks esitas ta tagasihoidliku küsimuse: „Kuidas sa seda saart nimetad?”
„Paradiisisaar,” vastas Billy naeratades.
Georg Kruze vastas samuti naeratusega ja esitas uue küsimuse, asudes seekord juba asja juurde: „Aga kuidas sina, ja teie kõik siia Paradiisisaarele sattusite?”
Billy jutustas oma loo:
„1780. aasta juunis olin oma prikiga teel Manilast Austraaliasse, Jacksoni sadamasse, lastiks suhkrukotid ja tünnid kookoseõliga. Teel tabas laeva äge torm, oleksime peaaegu hukkunud. Fokkmast murdus, tormituul rebis purjed räbalaiks ja taglas oli paljas justkui sügistormidest räsitud vahtrapuu. Lisaks kõigele hakkas laevaparras lekkima, hädavaevu jõudsime ühele väikesele Lõunamere saarele, mida pärismaalased nimetasid Tongatabu saareks. Seal asusime tegema parandustöid, et laev merekorda seada ja reisi jätkata. Parandustööd võtsid aega mitu kuud. Mehed jõudsid sellel imekaunil, külluslikul, jumalast õnnistatud saarel ennast sisse seada; leidsid endale naised, ega kippunudki enam merele. Olles kapten, ähvardasin kõik vastuhakkajad anda Briti kohtu alla, sest tegemist oli mässuga, kapteni korraldustele mitteallumisega. Suurem osa meeskonnast asus mässajate ja selle ninamehe, esimese tüürimehe poolele, ainult kaksteist meest toetasid minu otsust merereisi jätkata. Kuigi, jah, ka mina ja minu poolehoidjad olime leidnud selles paradiisiais endale naised ning eelseisev lahkumine valmistas meile kurbust ja südamevalu. Aga kapteni kohus on purjetada merel, mitte jääda pesitsema igasse ettejuhtuvasse paradiisiaeda. Kuid läks siiski teisti. Kasutades ära jõudude ülekaalu, tungisid mässajad meile kallale ja meid seoti kinni. Õhtupimeduse hakul talutati kõik vangid randa ja käsutati suurde, prikilt hõivatud merepaati. Mässajate eesmärk oli saata paat merele ja anda see tuulde ja tormide ning jumala meelevalda. Hukkumisele määratud meeste naised asusid härdalt paluma – kui juba nende mehed mere meelevalda saadetakse, siis soovivad naised nende saatust jagada. Taoline soov täideti mässajate poolt meeleldi, et mitte hiljem saada pidevalt tunda meestest ilmajäetud naiste vimma. Meid kõiki, kokku kolmteist meest ja meie naised, toimetati paati. Mässajate ninamees asetas paati lähkri joogiveega ja veidi toitu, seda pigem selleks, et rahustada oma neetud südametunnistust. Täherikkal kuuvalgel ööl lükkasid mässajad paadi kaldast eemale, hoovus haaras selle kaasa ja peagi oli kallas kadunud ööpimedusse. Järgmise päeva päikesetõusul lainetas paadi ümber ainult mõõtmatu veeväli; ei ühtki purje silmapiiril, mitte ainsatki lindu taevas. Esimesed neli päeva oli meri rahulik, ainult päike kõrvetas halastamatult, paadisolijaid vaevas janu, kuid veetagavara oli väga piiratud. Viiendal päeval tõmbus taevas pilve, tõusis torm, pakkudes uusi katsumusi. Lained pillutasid paati, vesi paiskus üle paadiääre ja ähvardas seda uputada. Kogu jõudu appi võttes loopisid mehed vett välja, et oma naisi ja ennast päästa. Õnneks torm vaibus ja pilvedest langes tihe, kuid lühike vihmavaling. Vihm tõi värskendust ja andis lootust. Kolm nädalat loksus paat ookeanil vaheldumisi kõrvetavas päikeses ja märatsevates lainetes. Inimesed olid nõrkemas janust, väsimusest ja näljast. Ühel selgel päikesepaistelisel hommikul paistis silmapiiril väike pilveke; see suurenes ning varsti võis juba palja silmaga eristada mäe kontuure. Silmapiirile oli ilmunud maa. Hoovus ja tuul kandsid paati saarele ikka lähemale ja lähemale. Meie hinge kerkis lootus, südamevärinaga jälgisime ranna lähenemist. Keskpäeval jooksis paat selle jumalast kingitud saare pehmesse liiva.”
Georg Kruze oli sügavalt liigutatud. Ta täitis uuesti pokaalid, merd ja torme näinud mehed vaatasid teineteisele silma ja jõid pokaalid põhjani. Kuid ilmselt oli Billyl veel midagi südame peal, või ta kahtles oma otsuse õiguses, sest ta lisas: Võib-olla ma toimisin valesti, sundides mehi merele; aga ma ei saanud teisiti, sest ma olin kapten.”
„Kapteni ülesanne on väljuda merele ja viia laev ettenähtud sadamasse,” hajutas Georg Kruze kapten Billy kahtlused.
Kapten Christian, tema kaaslased ja naised olid jumala abiga päästetud. Nad olid elanud sellel saarel juba kaheksateist aastat ilma, et siia oleks randunud ükski laev. Ainult väga harva, kogu selle aja jooksul korra või paar, märgati purjeid silmapiiril. Saar asus laevateedest kõrval, ja kellelgi polnud asja sellele vulkaanilisele saarele; see oli ainult üks väike saareke Lõunamere sadade asustamata saarte hulgas.
Ligi kaks nädalat seisis laev külalislahke Paradiisisaare abajas, aga aeg oli asuda teele. Paradiisisaare elanikke ja „Bounty” meremehi valdas eelseisva lahkumise nukrus.
„Billy,” pöördus kapten Jimy Paradiisisaare suguharu pealiku poole. „Võib-olla asuksid minu laevale. Viin kogu sinu koloonia kuhugi suuremale, enim asustatud ja laevateedele lähemale saarele. Ja sa saaksid jälle seilata kaptenina meredel ja ookeanidel.”
Kapten Billy raputas pead: „Minu ookean on siinsamas, saar on minu laev ja saareelanikud minu laevapere.”
Kapten Jimy noogutas mõistvalt, rohkem sellel teemal ei räägitud. Ta jättis saareelanikele hädavajalikke tarbeesemeid – kirveid, nuge, toidunõusid ja riideid. Nad olid selle üle väga rõõmsad, sest just hädavajalike tarbeesemete puudus oli ennast kõige enam tunda andnud. Lahkumiskingitusena andis Jimy saareelanikele üle ühe kitarri ja mandoliini ning mõned pillikeeled tagavaraks. Saareelanikud aga tassisid paatidesse troopilisi juur- ja puuvilju ning kookospähkleid.
Lahkumispäeval saatsid saareelanikud kapten Jimy ja Georg Kruze paadini. Kaldal kapten Billy seisatas, vaatas justkui kimbatuses kapten Jimyle otsa ja sõnas: „Meile oleks parem, kui sa ei kannaks seda saart oma kaardile. Me ei tea, millised saavad olema järgmised külalised.”
Kapten Jimy noogutas mõistvalt. Samas aga ei saanud ta oma kolleegile jätta ütlemata seda, mis oli tema kui meresõitja ja kapteni kohuseks.
„Ma pean meresõidu ohutuse huvides Paradiisisaare kaardile kandma, kuid oma logiraamatus märgin, et see on vulkaanilise päritoluga, kaljune, täiesti asustama ja taimkatteta saar” sõnas Jimy, ja lisas muiates juurde: „mis on ka pooleldi õige.”
„Okey!” nõustus Billy, ja surus tänulikult Jimy kätt.
Kapten Jimy ja Georg Kruze astusid paati, viipasid hüvastijätuks ja madrused asusid sõudma. Saareelanikud seisid tardunult ja vaikselt rannal ning vaatasid pisarais silmil paadile järele. Aga see saar oli saanud nende koduks, igatsus endise kodumaa järele oli jõudnud kustuda.
„Bounty” hiivas ankru, heiskas purjed ja suundus ookeanile. Pikkamisi kadus Paradiisisaar silmapiiri taha. Pisut härdas ja hingestatud meeleolus pöördus meeskond oma igapäevaste toimetuste juurde.
Purjetamine jätkus ühtlases tuules, ümberringi ainult sillerdav, igavesti lainetav veteväli. Soodsast tuulest aetuna liikus „Bounty” kiiresti edasi. 7.novembril 1798 ilmusid silmapiirile Markiisisaarte väiksemad, korallriffidest ümbritsetud saared – Hatutu, Motu One, selle järel Motu. 8.novembril jõudis „Bounty” Nuku Hiva saare juurde. Selle rand kujutas endast katkematut kõrgustike rida. Õhtul sisenes „Bounty” rehvitud purjede all tasasel käigul Nuku Hiva saare lõunarannikul asuvasse Taiohae lahte, koristas purjed ja heitis kalda lähedal ankrusse.
Nuku Hiva saare kaldad koosnesid kõrgetest ning järskudest kaljudest, milledelt langesid merre väga ilusad joad. Mustad basaltkaljud kerkisid müürina merest. Ainult seal, kus jõeorud ulatusid mereni, moodustus madal liivakallas. Tuulte eest kaitstud sügavates orgudes võis märgata hiiglaslikke leivapuid.
Vaevalt oli „Bounty” jõudnud ankrusse heita, kui ta juurde sõudsid paadid pärismaalastega. Nad pakkusid kookospähkleid, leivapuu vilju ja banaane. Pärismaalasi saabus üha juurde. Paljud viskusid alla kõrgetelt rannakaljudelt ja ujusid suure kära ja naeruga laeva juurde. Mõned naised ujusid lastega õlul.
Õige varsti oli laev ümbritsetud pärismaalaste paatidest, ümber laeva kisati ja käratseti. Paljud üritasid ronida üle reelingu laevalaele. Kapten Jimy andis käsu paigutada kogu meeskond piki reelingut kummassegi pardasse, panna vahimehed vööri ja ahtrisse, ning nüüd käis pidev kähmlus; usinaid pardaletrügijad lükati tagasi, mõned plartsatasid vette, kuid ronisid kiiresti paati. Ümberringi kostus naeru ja heideti nalja. Pärismaalased sirutasid üle reelingu kookospähkleid, banaane ja troopilisi juurvilju. Madrused andsid vastu igasugust tühja-tähja; vasknööpe, vanast tünnivitsast raiutud rauatükke. Käis üleüldine äritsemine, kaubavahetus, rüselemine, naer ja hõiked.
Kapten Jimy oli kimbatuses, see „turg” tuli lõpetada, sest ees seisis raske ja pingeline tööpäev, laeva varustamine värske veega. Õnneks tõusis paras tuul. Kapten andis käsu hiivata ankur, heisata purjed ja eemalduda kaldast. Tasasel käigul liikus laev abajast välja. Mõned pärismaalaste kanuud üritasid veel tükk aega laeva kiiluvees püsida, kuid lõpuks loobusid ka need ja pöördusid tagasi.
Vanemtüürimees Kruze viis laeva saarest eemale ja seadis triivi. Öö möödus rahulikult. Hommikul ligineti uuesti rannale. Koheselt sõudsid laeva juurde pärismaalaste paadid. Varsti oli kogu laev tihedalt, mitmekordse ringina paatidega ümbritsetud, ja neid saabus üha juurde. Algas uuesti kaubitsemine, kuid seekord oli kapten Jimy andnud korralduse – esmalt varustada laev vajaliku proviandiga ja alles siis võis iga meeskonnaliige teha kaupa oma äranägemise järgi. Laevale tariti tohutul hulgal söödavaid juuri ja mitmesuguseid puuvilju. Saarel kasvatati ka sigu ja kanu, kes seal vabalt paljunesid. Saareelanike mure oli sead kinni püüda, paati tirida ja vahetuskaubana üle anda. Ilmselt olid sead ja kanad toodud saarele maadeavastaja James Cook`i või kellegi teise Euroopast või Ameerikast seilava meresõitja poolt, sest sigade kodumaaks ei saanud seda vulkaanilise tekkega saarestikku küll pidada. Vähem kui paari tunniga oli laevale tiritud mitukümmend suurt siga ja hulgaliselt kanu. Kogu selle tohutu toidukauba eest tuli ära anda kõigest kümmekond nööritäit siniseid klaashelmeid, paarkümmend roostetanud naela ja tosin rauajuppi, mis olid raiutud vanast tünnivitsast. Kauplemise lõppedes püüdsid pärismaalased meremeestele veel mõne sea „pähe määrida”, ja saanud sea eest ühe sinise klaashelme, olid ääretult rõõmsad.
Saare juur- ja puuviljad olid ebatavaliselt suured, mis tõendas, et pinnas saarel oli viljakas ja rammus. Meremeestele pakkusid huvi pärismaalaste poolt vahetuskaubana laevale toodud tuvitaolised linnud ning rohelise ja erkpunase sulestikuga varblase suurused papagoid.
Edukas kaubavahetus muutis pärismaalaste meeleolu ülevoolavalt rõõmsaks. Nad tegid rõõmujoovastus igasuguseid trikke – hüppasid paadist vette, ajasid paate kummuli ja ronisid siis osavalt paati tagasi, püüdes igati võita tähelepanu. Mõnikord jäi siga omapead, hüppas paadist vette ja hakkas ujuma. Seepeale läks lahti tohutu möll – paatidest karati vette, siga piirati ümber ning nalja ja naeru saatel tiriti siga paati tagasi, kusjuures sageli läks paat ümber koos sea ja pärismaalastega ning möll algas otsast peale.
Pärismaalased olid eranditult kenade näojoontega, lihaselised ja pikakasvulised, ilusa ja proportsionaalse kehaehitusega; nende oliivkollasel või pruunikal veest märjal nahal mänglesid päikesekiired. Mehed võidsid oma keha kookosõliga ning seetõttu oli nende keha läikiv ja sile. Meeste pikad mustad juuksed langesid õlgadele, aga paljudel olid juuksed pealaele kokku köidetud. See krussis soeng oli värvitud kollaseks või punaseks. Mõnedel meestel oli pealagi laubalt kuni kuklani keskelt paljaks aetud ning kasvamajäetud juuksed olid seotud sõlme, nii et eemalt paistis, otsekui oleksid neil sarved peas.
Naised olid lühemat kasvu, saledad ja korrapäraste näojoontega. Nende nahk oli pisut heledam, sest nad kaitsesid end päevitumise vastu taimelehtedest valmistatud päevavarjuga või võidsid nahka taimeõlidega.
Nii naistel kui meestel olid pisut etteulatuvad põsenukid, paksud huuled, väike sirge või pisut kongus nina. Silmad olid neil suured, mustad ja pisut pungis. Naised olid oma juuksed põiminud kümnetesse peenikestesse palmikutesse. Võib ainult ette kujutada, millist aega taoline palmitsemine võttis, aga vaevalt saareelanikud üldse teadsidki, mis on aeg. Mõned naised, kes olid seaga toimunud jahmerdamise käigus vette kukkunud, harutasid koheselt oma palmitsetud juuksed valla, et lasta neil päikeses kuivada. Nüüd nägid nad välja väga kenad – pikad mustad juuksed langenud seljale, osaliselt katmas ka suuri prinkis rindu. Koheselt, kui päike oli juuksed kuivatanud, asuti sealsamas paadis aega viitmata juukseid palmikusse põimima, kusjuures seda tehti kahekesi – juuste omanik ise põimis ja teine naine aitas sellele kaasa. Pärismaalannad olid väga edevad, ilustamatult ei suutnud nad olla ainsatki hetke. Saanud kauba eest helmekee, rauatüki või nööbi, riputasid nad koheselt selle endale kaela.
Enamik pärismaalastest olid täiesti paljad, kuid mõned naised kandsid siiski mingitest puu- või põõsalehtedest valmistatud värvilisi, lühikesi põlli. Naiste näod olid ilustatud tagasihoidlike maalingutega, kantud nahale sinise või punase värviga. Samasuguste maalingutega oli ilustatud ka rindade ümbrus, rõhutades nende kaunidust. Naised andsid erootiliste kehaliigutustega meremeestele märku, et on valmis rahuldama kõik nende soovid, ise seejuures naeru lagistades; võimatu oli mõista, kas nende ettepanekud olid tõsised või nad, naiselikust edevusest ajendatuna, lihtsalt õrritasid meremehi.
Pärast lõunat lasti paadid vette ning madrused laadisid paatidesse tühjad veevaadid. Vanemtüürimees Georg Kruze istus ühe paadi tüüri taha, teise paadi roolipinni võttis kätte tüürimees John ning paadid suundusid kaldale, saadetuna pärismaalastest, kes ujusid käratsedes ja naeru lõkerdades ümber paatide. Lähedalasuva kaljunuki juures tõmmati paadid kaldaliivale. Kaljude vahelt voolas alla päikeses sillerdav, ääretult puhta, selge ja karge veega oja. Madrused asusid vaate täitma, vanemtüürimees Kruze aga jalutas seni mööda kaldaäärset metsa ja orgudevahelisi lagendikke.
Saart kattis rikkalik troopikataimestik. Tasastel rannikualal kasvasid saludena kookospalmid, mis sirutasid oma lehvikuid kõrgele tumerohelise bambustihniku kohale.
Banaanide hiiglasuured igihaljad lehed põimusid läbi kuldkollaste viljadega pomerantsipuude. Siin ja seal kerkisid tihedalehelised leivapuud. Vaimustusega vaatas Georg Kruze neid puid, mis justkui tammed sirutasid oma võimsaid, suurte ja väga toitvate viljade raskuse all ägavaid oksi.
Niisketel mäenõlvadel kasvasid pandaanid, banaanid, pahklike tüvedega kavapuud ja hiiglaslikud baanianid, mille krooni läbimõõt küündis üheksakümne meetrini. Siinsamas, niisketel mäenõlvadel, kasvas rohkesti sandli-, meloni- ja küünlapuid. Puudealune maa oli kaetud rammusa rohuga. Kõrvuti hiiglaslike baanianidega kasvasid niisama tohutud lõunamere kastanid, mida ümbritsesid arvukad võsud, mis olid neile tugedeks. Oli november ja kastani viljad olid parajasti valminud, kuna need valmivad kaks korda aastas – mais ja novembris. Maal ringi uitavad madrused korjasid neid kottide kaupa ja küpsetasid lõkkes.
Vaevalt olid madrused lõkke ääres istet võtnud, kui välja ilmusid pikakärsalised, teravatipuliste kõrvadega, kumera selja ja lühikeste jalgadega musta või tuhakarva värvi sead ja asusid madrustelt kastaneid nuruma. Soovides sigade kulul nalja teha ja oma vaeva kergendada, viskasid madrused vanale kuldile kookospähkli. See võttis kookospähkli suhu, pigistas silmad kinni ja asus lõugadega suruma. Tugeva prõksuga hammustas kult pähkli katki ja laskis lõugade vahel maapinnale, et sööma asuda; aga madrus haaras purustatud kookospähkli ning asetas uue kookospähkli kuldi nina ette. Kult tunnistas seda veidi aega imestunult ja pettunult ning võttis pähkli uuesti suhu. Madrused naersid laginal, pidades ennast kuldist targemaks. Mõnikord sõid sead merekaldal naudinguga molluskeid. Saarel jooksis ringi palju rotte, ilmselt laevadelt mahakaranud Euroopa või Ameerika rotid.
Kodustatud ja metsikud sead kolasid ümber pärismaalaste elamute. Need olid pikad kitsad mitmesuguse suurusega ehitised. Elamud olid rajatud ilma alusmüürita otse maapinnale, kuid onni sees oli põrand harilikult kõrgem – kaitseks vee vastu perioodiliste vihmade ajal. Neli maasse kaevatud sammast neile asetatud ristpuudega moodustasid ehitise sõrestiku. Seinad ehitati bambuskeppidest. Taga- ja külgseintes olid kepid asetatud vertikaalselt, eesseinas aga horisontaalselt ja neid võis ära võtta. Keppide vahed olid kaetud kookospalmi- või sõnajalalehtedega. Sellise kerge ehitusviisi tõttu olid onnid ka palavuse korral jahedad ja pakkusid ühtlasi head kaitset troopiliste paduvihmade eest.
Mõnikord tungisid sead onni sisse. Pärismaalane ronis kõva kisaga talle järele ning siga kargas läbi onniseina välja; vahel juhtus, et siga lükkas elamu kogu täiega kokku. Madrused ja pärismaalased lagistasid naerda, märgates õnnetu „majaomaniku” kohkumust.
Kümmekond onni seisis kobaras puude varjus. Teise, kolmanda ja neljanda taolise kobarani ehk külani viisid kitsad teerajad, mis looklesid mööda ojakaldaid. Teeradu ääristasid läbipääsmatud põõsastikud ja madalad palmid, milledest põimusid läbi sitked liaanid. Mõnikord võis teerajal märgata end soojendavat väikest boamadu või jooksid üle teeraja gekosisalikud, saba ultramariinselt päikeses helkimas.
Saareelanike elamute ümber kasvas puhmastikena suhkruroogu, mõned banaanipõõsad, aasta läbi vilja andvad kookospalmid ja leivapuid.
Metsa ja orgude kohal lendlesid lakkamatult kärbsenäpid ja väikesed helesinised, valge rinna ning korallivärvi jalgade ja nokaga papagoid. Kuru-kuru tuvid kudrutasid puude pimedas lehestikus. Ranna lähedal ajas valge tormilind taga kala ja väikesed mustad piiripääsukesed ehitasid kaljudel oma pesa, niisutades seda õhu käes tahkuva süljega.
Õhtul püüdsid madrused saare jõekestes ja ojades angerjaid ja krabisid ning merest eredavärvilisi troopilisi kalu või sõitsid lahes ringi pärismaalaste kitsastel, ühest tüvest tahutud kanuudes. See oli kõige imepäraseim sõiduriist, millega madrustel eales oli olnud võimalus sõita.
Paadi pärasse oli kinnitatud pikk puu, millele seati kolmnurkse roguskist purjega mast. Paat oli varustatud balansiiriga, mis koosnes mõnest paadiga risti asetatud ridvast ja nende otstesse täisnurkselt kinnitatud keppidest. Niisugune balansiir hoidis paati tasakaalus ega lasknud tal isegi väga suure kallaku puhul ümber minna.
Nädalse peatuse järel hiivas „Bounty” tõusvas hommikupäikeses ankru ja suundus merele. Pärismaalased järgnesid laevale ujudes ja kanuudes, lehvitasid käsi ja naersid rõõmsalt. Brigantiin kogus kiirust ja jättis õnnelikud saareelanikud ahtri taha. Roolimehe kõrval vahti pidav Georg Kruze pöördus kapten Jimy poole: „Sellel saarel tahaks küll veeta kogu oma elu.”
„Pole probleemi,” vastas kapten muiates, „hakka Markiisisaarte rannal taverni pidama.”

Kahekümne kolmas peatükk. Marie saare õnnelikud ja lapsemeelsed elanikud. Atamotu surmasaar ja kummituslaev. Lihavõttesaare raidkujud. Kurss Brasiilia rannikule. Unised vahimehed Santa Cruzi kindluses. Nõiduslik Santa Catharina saar. Kodusadam. Marie ja Georg kohtuvad. Ämm ulatab Georgile pisipoja.

Laev liikus ühtlases tuules, merel veeresid väikesed lained, mitte ükski lind ei lennanud mere kohal, mitte ainsatki merelooma ei paistnud ääretul veteväljal. Meri oli justkui välja surnud. Ainult harva nähti päikesest ülekülvatud horisondil purjesid helendamas, laevad pidasid suunda Tuamotu saarestikku või olid sellest väljunud ja võtsid kursi Lõuna-Ameerika rannikule.
„Georg,” sõnas kapten Jimy hoiatavalt, „hoidu lõunasse kaldumast. Tuamotu arhipelaag on meremehele kuratlikult ohtlik paik oma sadade kaardile kantud ja veel sadade kaardile kandmata saartega. Sinna sattudes võidki jääda saarte vahele seilama, ja seilad kuni viimsepäevani.”
Päev möödus päeva järel, aga ühe õhtu hakul hõikas vahimadrus ootamatult mastikorvist: „Otse kursil maa!” Kapten Jimy ja vanemtüürimees Georg Kruze suunasid pikksilmad juba pisut hämarale horisondile. Silmapiirile kerkis kaardile kandmata saar.
Pimenedes hoidus „Bounty” saarest eemale ja liikus ohutus kauguses ümber saare. Koiduvalguses võttis Kruze kärsitult suuna uuesti saare poole. Päike tõusis silmapiiri kohale ja valgustas kuldsete kiirtega kõrgeid koonusekujulisi mägesid. Tasasel käigul, rehvitud purjede all lähenes „Bounty” saarele, eesmärgiga leida ankrupaigaks sobiv, korallriffidest vaba sissepääsuga abajas ning jääda ankrusse. Peale mitmetunnilist purjetamist võis juba selgesti näha korallriffidele paiskuvaid ookeanilaineid. Lainevallid langesid korallriffidele ja kaotasid oma hoo; kõrgetest veepritsmetest tekkinud päikeses sillerdav udu hõljus korallriffide kohal, varjates riffide taga paiknevaid laguune.
Saar ulatus mitmeid kilomeetreid põhjast lõunasse. Kogu saar oli kaetud kõrge troopilise metsaga, mis ulatus peaaegu veejooneni. Laev sõitis tasasel käigul piki rannajoont. Georg Kruze mõõtis sekstandiga korduvalt päikese kõrgust ja tegi vajalikud arvutused. Ta oli võtnud endale pähe määrata kõigi saarte koordinaadid, mida reisil kohtab, sõltumata sellest, kas need olid kaardile kantud või mitte. Kruze määras saare asukoha ning tegi kaardile väikese punkti. Kapten astus uudishimust aetuna ligi ja jäi kaardile märgitud punkti põrnitsema.
„Aga kus on saar?”
Kruze osutas punktile kaardil. Kapten ühmas põlglikult, võttis Kruze näpu vahelt pliiatsi ja joonistas punkti ümber suure pikerguse ringi, seejuures veidike siksakitas, ilu mõttes.
„Saar on see, aga mitte sinu punkt,” sõnas ta rahulolevalt. „Aga kuidas me ta nimetame?”
„Marie saar,” vastas Kruze koheselt.
Kapten muheles endamisi habemesse, paistis, et talle see nimi meeldis. Vanemtüürimees Kruze mõõtis joonlauaga kapteni joonistatud saare läbimõõdu üle ja leidis, et Marie saar oli kaardimõõdu järgi isegi suurem, kui kaardi servas asuv Uus-Hollandi saar.
„Jimi,” pöördus ta kapteni poole. „See sinu joonistatud saar ei vasta kaardimõõdule.”
„Kaardimõõt on köki-möki. Võibolla sinu Mariele on see saar liialt suur, aga minu Mariele täiesti paras.”
Laev lähenes vähendatud ja rehvitud purjede all aeglaselt saarele. Kõrgemale tõusnud päike tõi nähtavale pimestavvalge liivaranna, millest paarikümne meetri kauguselt algas kohe tumeroheline troopiline mets. Mastitipust võis aga märgata saare keskel väikest helesinise veega imepäraselt kaunist järvekest, millel sõitsid paadid. Rannal jooksid erutatult edasi-tagasi täiesti paljad pikakasvulised pärismaalased. Nad kogunesid rannale ja vahtisid imestuses ja hämmingus seda tohutu suurt kanuud, mis rannale lähenes. Läbi pikksilma võis varjava lehtkattega leivapuude all märgata väikesi onne, mille ümber toimus ärev sagimine – naised olid haaranud lapsed sülle ja kiirustasid veepiirile.
Laev seilas ümber saare, otsides kohta ankrusse heitmiseks. Saare ees, kogu rannajoone ulatuses kohisesid koraalrahud. Kõrged murdlained paiskusid pritsmeid lennutades korallrahnudele, nende taga aga sillerdas vaikne ja puhas, sügavsinine vesi. Ei leidunud ainsatki lahte, läbipääsu, mis oleks võimaldanud kasvõi paatides saarele ligineda.
Kapten Jimy nõjatus reelingule ja laskis tuulel sasida oma käharat habet, pahvis piipu ja vahtis ükskõiksel pilgul pärismaalaste sebimist kaldal. Lõpuks tüütas teda see ümber saare seilamine ära, ta köhatas hääle karmimaks ja hõikas roolimehe kõrval seisvale tüürimehele:
„Georg, aitab ringlemisest! Jätkame sõitu endisel kursil.”
„Teen ringi ümber selle saarekese, määran koordinaadid ja kannan kaardile.”
„Kui me iga Lõunamere saarekest hakkame uurima ja kaardile kandma, siis jõuame kodusadamasse viimsepäeva eelõhtuks,” porises kapten pahuralt. „Kurat neid inglaste kaarte teab – midagi panevad meelega juurde, midagi jätavad märkimata või nihutavad saare pagan teab kuhu.”
Saare lõunakaldal korallriffide kett katkes, andes võimaluse ligineda saarele ja heita ankrusse. Purjed koristati peaaegu täielikult, edasi liiguti ainult kliivrite ja rehvitud fokkpurje abil, pootsman seisis loodinööriga vööris ja mõõtis aeg-ajalt vee sügavust. Päris kalda lähedal heitis „Bounty” ankru vette. Avar, sügava veega abajas sobis suurepäraselt ankrupaigaks; siin võisid leida ohutu, merelainete ja tuulte eest kaitstud seisukoha kümned laevad.
Rannale oli kogunenud tohutu hulk niudevöös, aga ka täiesti alasti uudishimulikke, kes tervitasid laeva saabumist juubeldava rõõmukisaga. Hulk kanuusid, mis olid täis laaditud vahetuskaubaks mõeldud troopilisi puu- ja juurvilju, eemaldusid koheselt rannast ja asusid kiiresti liikuma laeva suunas. Naerdes ja naljatades ronisid pärismaalased mööda köisredeleid üles, upitasid oma kandamid üle reelingu ja hüppasid laevatekile. Peagi muutus laevatekk üheks elavaks, käratsevaks ja tõuklevaks turuks. Saareelanikud valisid kiiresti laevapere hulgast endale sõbra, keda siis kaisutati ja anti mõista, et suurimaks sooviks on oma uue sõbraga nimi vahetada. Sõbrale pakuti kingituseks puu- ja juurvilju, samas aga nõuti väga pealetükkivalt ja innukalt vastukingitust. Kõige enam huvitasid neid riideesemed, samuti noad ja peeglid, läikivad nööbid ja muu tühi-tähi. Saanud madruselt endale vanad räbaldunud püksid või särgi, tõmbas pärismaalane riideseme viivitamatult endale selga ja kargles mööda laevalage, edvistades oma riietusega teiste ees. Päikeseloojangul pärismaalased lahkusid, olles ülimalt rahul vahetuskaubaga ja saadud kingitustega, kusjuures nad ei olnud laevalt näpanud mitte ainsatki eset.
Soe ja värske öö pakkus imelist rahu, puhkust hingele ja ihule. Sõbralikud ja seltsivad külalised olid toonud meremeestele vaheldust ja suhtlemisrõõmu, lisaks sellele palju maitsvaid puu- ja juurvilju. Nüüd magasid mehed laevatekil, musta täherikka taeva all sügavat ja rahulikku und.
Koit kuldas mäetippe veel enne, kui helendav päikeseketas ookeanist silmapiirile tõusis. Valgus libises aegamisi mäetippudelt alla, üle rohetava metsa orgudesse ja rannale. Kapten Jimy käskis valmis panna paadi ning varsti suundus ta vanemtüürimees Kruze saatel rannale, lisaks neli madrust aerudel sõudmas. Neile ruttasid vastu saareelanikud, kes tervitasid saabujaid nagu vanu häid tuttavaid ja sõpru. Üks madrustest jäeti paati valvama ja väike uurimisrühm asus ekspeditsioonile mööda rannikuala, saareelanikud suure käratseva karjana nende järel. Alul liiguti mööda veepiiri ning siis pöörduti metsaradadele.
Saare pinnas koosnes paljudest suurtest kaljumassidest ja sügavatest lõhedest, milledes kasvasid puud ja põõsad. Siin ja seal voolasid mägedest alla väikesed jõed ja ojad, kohati langesid koskede ja jugadena. Puhas ja selge vesi sillerdas päikeses. Kaljurahnude vahel esines avaraid ja tasaseid pehme viljaka pinnasega lagendikke. Lagendikel asusid onnid – vaiadele seatud varikatused. Elamuid ümbritsesid kookospalmid, banaani- ja leivapuud. Elamu te taga asetsesid väikesed põllulapid, millel kasvatati magusat bataati, jamssi, ja paljusid teisi toiduks kõlblike, toitvaid ja tervislikke juurvilju. Lagendiku äärel kasvasid leivapuude ja kookospalmide salud, varjates kõrvetava päikese; kogu metsaalune oli ühtlase rohuga kaetud. Ühelt lagendikult teisele, läbi varjulise metsatuka, viisid hoolikalt puhastatud jalgrajad. Jalgteede ääres, siin ja seal metsa-all, võis märgata kauneid, meeldiva lõhnaga lilli. Metsast kostus lindude vidistamist ja vilistamist. Okstel hüppasid ja istusid värvirikka sulestikuga linnud. Jäi mulje, et loodus on kinkinud sellele saarekesele heldelt kõike, mida inimene vajas selleks, et elada muretult ja tunda elust rõõmu. Nimetatule viitas ka saarerahva lõbus ja muretu, pisut lapselik olek. Paistis, et neile ei olnud Jumal andnud korraldust – palehigis pead sa oma leiba sööma! Isegi ilma põllulappi harimata tarvitses ainult käsi välja sirutada, et võtta puuoksalt maitsvaid puuvilju, kaevata metsikult kasvavaid söödavaid ja tervislikke juuri ja kustutada oma nälga; aga vaevalt selle õnnistatud saare elanikud üldse teadsidki, mis on nälg. Lisaks põllu- ja metsaandidele pakkus meri nende toidule rikkalikku vaheldust ja mitmekesisust. Vähese vaevaga võis küllaldaselt püüda kalu ja koorikloomi. Ojades leidu vähke ja väikseid kalu.
Loodus oli saareelanike vastu helde ja võimaldas neil jääda lasteks elu lõpuni. Nad olid ülimalt heatahtlikud, avameelsed, leebed, rahumeelsed ja reipad. Igat vähegi lõbusamat juhtumit saatis lapselik naer, samas, kui miski ei meeldinud, olid ka pisarad kergesti silmis. Lapselik mure ja rõõm vaheldus nende hingeelus kiiresti ja ootamatult, vaim oli püsimatu ja põgus. Kuigi kõik eelöeldu viitas sellele, et pigem olid nad õndsad mittemidagitegijad, kui sihikindlad tegijad, tõendas tarbeesemete rohkus seda, et nad olid siiski väga töökad ja osavad ning töötasid lapseliku sihikindluse ja jonniga. Nad punusid puukoorest matte, valmistasid kookospalmikoore kiust nööre ja punusid sellest niudevöösid, keerutasid õngenööre ja punusid kalavõrke, meisterdasid teokarpidest tarbeesemeid ja iluasjakesi, valmistasid puukoorest kanuusid.
Oma heatahtlikkust väljendasid selle õnnistatud saare elanikud kõiges. Mehed pakkusid teretulnud külalistele oma õdesid, tütreid, isegi omi naisi. Nende abielu oli väga suhteline, pigem oli see meeldiv kooselu, kuni teineteisest tüdineti ja uus kaaslane valiti. Isad ei teadnud oma lapsi. Lapsed olid kõigi meeste jaoks omad ja ühised. Armukadedus oli saareelanikele tundmata.
Pärismaalaste tegevust jälgides oli raske mõsta, kus algab töö ja lõpeb ajaviide ning vastupidi. Põllulapi harimine, kalapüük, mattide punumine – kõik toimingud tehti rõõmsa jutuvada ja naeru saatel. Igal õhtul, enne päikeseloojangut, algas rannal laul ja tants, mis kestis seni, kuni suur helendav päikeseketas oli vajunud ookeani ning saare kohale oli laotunud pimedus ja mustas troopikataevas süttisid tohutu suured ja eredad tähed.
Muusikariistadeks olid puutüvest valmistatud trumm ja ninaga puhutav flööt, millega sai võtta neli-viis tooni, olenevalt mängija oskustest. Eeslaulja ütles ette laulusõnu ning flöödihelide ja trummi saatel lauldi vaikselt ja lüüriliselt, samas mitte liialt nukralt ega kaeblikult. Tantsisid ainult küpsesse ikka jõudnud tüdrukud ja noorukid, samuti mehed igas vanuses; naistele oli tants keelatud, sest leiti, et naised ei tohiks mehi oma tantsuga liialt üles kütta. Tüdrukutele oli tants mitte ainult lubatud, vaid kohustuslik, sest nende ülesanne oli saada emaks. Kindlad tantsusammud või liigutused puudusid, toimus pidev improviseering, samas aga olid põhilisteks tantsulisteks liigutusteks ikkagi puusade hööritused, väänlemine, tammumine ja pöörlemine, kätte sujuvad, plastilised kõverdused ja tõsted – üles ja alla, peakohale, ette ja taha. Taoline tants kestis hetkegi katkemata päikese loojangust kuni ööpimeduse saabumiseni.
See lapselik ühiskond ei tundnud, ja ilmselt ei vajanudki valitsemist. Kuid siiski ei saanud ka nemad päriselt hakkama ilma autoriteedita, kelleks oli saare vanim naine. Tema poole pöörduti mures, rõõmu aga jagati kõigiga. Autoriteet lahendas leebelt ja heatahtlikult need väikesed, ja kahtlemata tühised probleemid, mis mõnikord tekkisid. Pikem meenutas autoriteet tsiviliseeritud ühiskonna suure lastetoa kasvatajamammit.
Kaks päeva seisis „Bounty” selle imepärase saare abajas. Meeskond puhkas, rändas mööda saare mäekülgi ja orgusid, kannul kari uudishimulikke, omavahel pidevalt vadistavaid pärismaalasi. Laeva veevaadid täideti värske veega, samuti koguti suurel hulgal puu- ja juurvilju. Laev oli valmis reisi jätkama.
Varahommikul heiskas „Bounty” purjed ja väljus merele. Õnnelike inimeste saar jäi ahtri taha. Kapten Jimy pöördus muiates Georgi poole:
„Georg! Ma siiski eelistaksin Nuku Hiva saarele seda, sinu Marie saart; sellel saarel tahaks elada kogu oma elu. Pealegi, siinsed naised on mitte ainult kaunid ja temperamentsed, vaid ka, ee…, noh, kuidas seda sulle õigemini öelda, naised on sellised avatud…”

Pärast nädalast purjetamist hakkas uuesti silma üks selle piirkonna lugematutest saartest. Vanemtüürimees Georg Kruze määras selle koordinaadid ja uuris siis kaarti. Saare asukoht oli kaardile paigutatud ebatäpselt, ka ei vastanud saare suurus kaardimõõtude.
„Jimy!” hõikas Georg Kruze reelingu ääres piipu popsutavale kaptenile, „kursil on Atamotu saar.”
„Okey!” sõnas kapten heatujuliselt, „kui see saar juba meie kaardile on kantud, siis võib seal kohata ka läbisõitvaid vaalapüügilaevu. Keerame sisse, saab kolleegidega uudistest pajatada ja klaasikese viskit kummutada.”
Saarele lähenedes ilmus nähtvale väike, suurepärase ankrukohaga abajas. Meremeeste imestuseks seisis abajas üks prikk, ilma lipu ja vimplita, raadel tolknesid purjeräbalad. Laeva parras oli päikeses pleekinud ja värv maha koorunud. Laeval ei paistnud ainsatki hingelist. Kapten Jimy vahtis hämmeldunud ilmel seda tavatut laeva, mis mahajäetuna ankruketi otsas kõikus. „Bounty” sisenes abajasse ja heitis ankrusse kummituslaeva kõrvale. Kogu meeskonna suureks imestuseks valitses kõikjal surmavaikus. Rannal ei olnud näha mitte kõige vähematki liikumist, metsast ei kerkinud mitte ühtegi suitsuvinet. Kapten Jimy käskis tulistada suurtükist, et anda märku enda saabumisest ja ärgitada saareelanikke rannale kogunema. Suurtükipauk kaikus mägedest vastu ja hääbus siis metsarohelusse. Aga ikkagi ei järgnenud sellele mitte mingisugust liikumist.
Mõtlikuna seiras kapten Jimy seda elutut saart, mis ometi oli kantud kaardile, isegi laev seisis abajas ankrus; ainult inimesi polnud. Ta andis korralduse paat vette lasta ja valmistuda maaleminekuks, et kohapeal asja uurida. Peale kapteni asusid paati vanemtüürimees Georg Kruze ja tüürimees John ning neli madrust aerudele.
Paat lähenes tühjale rannale. Kaks madrust jäeti paati valvama ning uurimisrühm asus liikuma mööda rannariba. Varsti silmati vaevumärgatavat, rohtukasvanud jalgrada, mis viis troopikametsa sügavusse. Teerada lookles üle küngaste ja läbi kaljulõhede, mille põhjas kasvasid puud ja põõsad. Siin ja seal voolasid mägedest alla väikesed jõed ja ojad, kohati langesid jugadena. Puhas ja selge vesi sillerdas päikeses. Lõpuks jõuti välja väikesele, rohtukasvanud lagendikule. Sellel asusid pooleldi sissevajunud katustega varjualused. Sisselangenud ja laokile jäänud elamuid ümbritsesid kookospalmid, banaani- ja leivapuud. Elamute taga märkasid meremehed väikseid põllulappe, millel metsikult kasvas bataat, jamss ja paljud teised toiduks kõlblikud juurviljad. Lagendiku äärest algas tihe mets; kostus lindude vilistamist ja vidistamist. Uurimisrühm vaatas imestunult ja nõutult ringi; kõik viitas sellele, et alles hiljuti oli sellel kaunil ja külluslikul saarel elatud – ja siis see ootamatult maha jäetud. Kapten Jimy ja Georg Kruze sisenesid ühte varjualustest ja tardusid jahmatusest – neile vaatasid vastu luukered. Hulk pooleldi rohtukasvanud luukeresid lamas ridamisi. Varsti kuuldus teise varjualusesse astunud tüürimees Johni ehmunud hüüatus: „Luukered!”
Kõigis varjualustes lebasid luukered. Georg Kruze asus luukeresid tähelepanelikumalt uurima. Mõne luukere juures võis märgata pehkinud riidetükke, vasknööpe ja –pandlaid. Võis eksimatult öelda, et siin lebasid mitte ainult pärismaalaste jäänused, vaid siin, tabatuna mingist hävingust, olid leidnud endale viimse puhkepaiga ka eurooplastest või ameeriklastest meresõitjad. Kapten Jimy pöördus masendunult metsarajale, mis viis kaugemale, troopikametsa sügavusse. Teerada lõppes jällegi väikesel lagendikul; pehkinud, sisselangenud katustega varjualustes lamasid ridamisi skeletid, neil esines juba kõdunemise märke. Ka metsaäärsest tihnikust leiti inimeste jäänuseid. Putukate poolt puhtaks lakutud kolbad helklesid lehestikust läbitunginud üksikutes päikesekiirtes.
„Mida see peaks tähendama?” sõnas kapten Jimy endamisi, kellegi poole pöördumata.
Nooruke tüürimees John vaatas kohkunud näoga kaptenile otsa: „Mister kapten! Kõik märgid näitavad, et siin ei ole tegemist võitlusega pärismaalaste ja eurooplaste või kellegi muu vahel. Võitjad, olgu need siis pärismaalased või sissetungijad, oleksid kindlasti surnud maha matnud, maasse või merre; aga siin on tegemist mingi hävinguga, kus ei olnud võitjaid.”
„Ilmselt on saareelanikke, kõiki, kes saarel viibisid, tabanud mingi hirmus, hävitav ja kiire surmaga haigus, katk või rõuged; taolisi haigusi, mis külvavad kiiret surma ja vikatimees peab pidu, on piisavalt. Aga pärismaalased on võõraste haiguste suhtes eriti tundlikud,” arvas Georg Kruze.
Masenduses lahkuti saarelt. Kiiresti heisati purjed, laev väljus abajast ja jättis surmasaare ahtri taha.
Puhus vahelduva suunaga tuul, madrused oli pidevalt ametis purjede õigesse tuulde sättimisega. Samas aga ilmusid pilvede alt ootamatud tuuleiilid, taevas kattus tumedate pilvedega, sähvisid välgus ja kostsid kõuekärgatused. Ootamatu, lühike ja vali äikesevihm pühkis üle laeva. Kõik märgid viitasid sellele, et ollakse keset suurt saarestiku, mistõttu ilmaolud muutusid kiiresti ja pidevalt. Varsti ilmuski otse kursil maa, sellele paikkonnale tüüpiline, ligi kahe miili pikkune ja poole miili laiune korallsaar. Taolisele saarele lähenemine on ohtlik, kuna kallas on ebamäärane ja laeva ohustavad veealused korallrahud. „Bounty” võttis kursi paar rumbi põhja suunas ja purjetas ettevaatlikult, pidevalt silmapiiri jälgides edasi. Enam ei ilmunud kursile ainsatki saart. Laev oli ohtlikust arhipelaagist välja jõudnud.
Jõulude puhul pakkus ookean meremeestele kingituse – puhus ühtlane pärituul, laev võttis tuulealusele pardale pisut kreeni ja liikus kiirelt edasi. Madrused tegid üksteisele jõulukingitusi, milledeks olid pärismaalastelt saadud asjakesed, kuigi raske oli mõista nende otstarvet. Kuid kingitus on kingitus ja kõik olid neid saades rõõmsad. Meestele jagati välja topeltports viskit, kapten Jimy pidas messiruumis lühikese jõulujutluse, soovis meestele häid pühi ja peatset kohtumist oma lähedaste ja armsatega. Uus, 1799. aasta võeti vastu kahuripaukudega, mehed said ka oma topeltviski ja sellega olid uusaastapidustused peetud. Laev jätkas tavapärast purjetamist, hoides kurssi põhja suunas, koju.
10. jaanuaril 1799 lähenes „Bounty” Lihavõttesaare looderannale. Lähemale sõites võis juba palja silmaga eristada meeldivat värsket rohelust. Kohati oli näha banaanipuiestikke ja põõsatihnikuid, millede taha peitusid elamud. Laev liikus rehvitud purjedega piki rannajoont edasi, hoidudes kaldast ohutusse kaugusse.
Järgmise päeva hommikul jõuti saare edelatippu, mille juures, nagu see nähtus Inglise Admiraliteedi poolt välja antud meresõidupäevikust – „on kaks kivi, üks neist hoopis imeliku kujuga; kaugelt sarnaneb ta grootpraampurjes laevaga.” Vähendatud purjede all sõitis „Bounty” edasi, otsides sobivat ankrupaika.
Lõunaneeme ees asetses kaks väikest saarekest: üks mägine, teine madal ja lame. Pärast saare lõunatipust möödumist purjetas „Bounty” edasi mööda läänerannikut. Leidmata sobivat randumiskohta, võttis kapten Jimy kursi lõunasse, sõitis veel kord ümber saare lõunatipu ja suundus piki idarannikut põhja poole. Laevalt oli näha hiiglasuuri rühmiti või üksikult seisvaid kivist raidkujusid, banaani- ja suhkrurooistandikke ning alasti inimesi, kes piki randa laevaga kaasa jooksid. Ümber põhjatipu sõites avanes meremeestele avar laht, mis kaardil kandis Cook`i nime. Lahel seisid juba ees kaks purjelaeva – inglise vaalapüügilaev laadis parajasti vaalarasva tünne ameerika prikile.
Kuigi esmapilgul paistis laht suurepärase ankrupaigana, oli ta ohtlikele läänetuultele avatud, ka ei olnud teada lahe sügavused. „Bounty” heitis lahesuus ankrusse. Vanemtüürimees Kruze istus paati ja suundus kaldale; lisaks neljale sõudjale saatjateks veel kuus madrust püssidega. Kaldale oli kogunenud ligi viissada pärismaalast. Nähes kaldale liginevat paati, tõttasid kõik kohe väikesele liivasele laugmikule ja ootasid suure kannatamatusega paadi lähenemist. Pärismaalased ilmutasid hüüetega oma rõõmu ja näitasid märkide abil sobivat randumiskohta. Paadi lähenedes sööstis umbes kolmkümmend pärismaalast vette ja ujusid tugevast lainemurrust hoolimata paadi juurde.
Saare elanikud olid näo- ja kehavärvilt tumeoranžid ja sarnasesid päikesest põlenud lõunaeurooplastele. Nende näole, ninale, kaelale ja kätele olid tõmmatud kitsad sinised triibud; kõrvades rippusid puidust ripatsid; kehaehituselt olid nad tugevad ja keskmise eurooplase kasvu. Kruze kingis neile münte, väikseid riidetükke, mida vastu võttes rõõmustasid saareelanikud justkui lapsed. Pärismaalased ujusid paadiga kaasa, mõned neist rippusid paadiserva küljes, pladistasid jalgadega ja naersid rõõmsalt.
Kaldal oli esmane ülesanne leida mõni jõeke, oja või allikas, et täiendada joogiveevarusid. Kruze näitas märkide abil, et soovib juua. Pärismaalased mõistsid teda koheselt, võtsid Kruzel käest kinni ja juhatasid metsatukka. Selle jaheduses voolas kaljude vahelt väike allikas. Karge, ääretult puhas ja selge vesi kogunes kaljude all asuvasse pisikese looduslikku basseini.
Võrreldes Havaii või Markiisisaartega, ei olnud väikese, üksikult asetseva Lihavõttesaare elanike elu just eriti kiita. Viljakas vulkaaniline pinnas ja pehme subtroopiline kliima oleksid pidanud looma Lihavõtte saarel rikkaliku taimestiku. Kuid see oli kuni mäetippudeni kaetud üksnes karedate kõrrelistega; ainult väga harvalt võis näha salguti kasvasid madalaid kiduraid puukesi. Samas aga kasvasid hästi banaanipuud, kattes võrdlemisi tihedalt rannaääre ja mägede jalamid. Mäed ise olid kaetud madala tiheda rohuga.
Pärismaalased tegelesid põllundusega, ja tegid seda väga hoolikalt, isegi mäenõlvadel asetsesid korrapärased nelinurksed põllulapid. Lõunatundidel kaeti taimed kaitseks päikese eest rohukihiga. Viljakat pinda oli saarel vähe ja seega põllumajandus väga piiratud ning laevade proviandiga, isegi puu-ja juurviljadega varustamiseks äärmiselt napid võimalused. Põhiliselt kasvatati kartulit, banaanipuid ja suhkruroogu. Loomi saarel näha ei olnud.
Kruze kinkis teejuhtidele veel mõned klaasist kaelakeed ja paar värvilist riidetükki ning suundus siis imepäraste raidkujude juurde.
Saare rannal seisid rühmiti või üksikult hiiglasuured kivist raidkujud. Nende rohkus ja suurus pani meremehed hämmeldunult õlgu kehitama. Raidkujude kõrgus ulatus kuuest kuni kahekümne kolme meetrini. Esines raidkujusid, millel oli üksnes nina seitsme meetri pikkune. Mõned neist raidkujudest olid asetatud tohutu suurtele kiviplatvormidele, millede kõrgus kolm meetrit ja pikkus sada seitsekümmend viis meetrit. Nõutult seisti raidkujude eest, oskamata midagi arvata. Suures hämmelduses ja ebamääraste tunnetega lahkusid meremehed kujude juurest, mis olid justkui sõnum aegade hämarusest – sõnum jõudis pärale, aga selle sisu jäi arusaamatuks.
Sügavais mõtteis ja mingi ebamäärase rahutusega hinges pöördus Georg Kruze tagasi oma paadi juurde. Ta istus paati ja suundus Inglise vaalapüügilaevale, et külastada oma kolleegi, kuulata uudiseid ja saada teavet vaalapüügi kohta lõunapoolsetes piirkondades.
Vaalapüügilaeva iirlasest kapten Chaney pakkus külalisele klaasikese viskit ja mehed alustasid tavapärast meremehejuttu. Georg Kruze jutustas kašelotipüügist, iirlasest kapten aga pajatas oma seiklustest vaalade jahil Antarktikas, Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte juures.
“Purjetasime mitmeid kuid täie vaardiga, suunaga otse lõunasse,” alustas vaalapüügilaeva kapten oma heietusi. „Ja siis ilmus öisesse taevasse Lõunarist – natuke vasakule viltu, alul vaevu märgatav, päris veepiiri kohal, aga mida päev edasi, seda kõrgemale kerkis. Ilm muutus üha külmemaks, tuli välja otsida vatid ja talvemütsid – Antarktika külm hingus andis endast märku. Ees ootasid tuuled ja tormid ning Antarktika jäämäed.”
“Ja pingviinid…” toetas Kruze kapteni juttu.
“Jah, ka pingviinid. Pingviinid olid oma väljaheidetega kõik jäämäed punaseks värvinud…”
“Tohoh, kas neil oli tervis korrast ära, et kohe veripunast …?”
“Ei, nad sõid mingeid krevetitaolisi koorikloomi, sõrmepikkused, punase koorega, nagu vähid. Pingviinid lasksid ennast lainetel paisata jäämäe küljele, nii kõrgele kui laine neid virutada jõudis ja siis haakisid noka jäämäe külge ning ronisid mööda külge üles; vahtisid sealt ümberringi seilavaid laevu. Nad on kuradi uudishimulikud…”
“Nojah, ega laevad ole sealsetes vetes igapäevane nähtus,” nõustus Kruze.
„Peaaegu oleksime kogu täiega põhja läinud, jäämägi vajus peale.” Kapten rüüpas tubli sõõmu viskit ja jätkas: „Asi on selles, et jäämäel on üheksa kümnendikku vee all ja ülejäänud osa, meetrit kolmkümmend või nelikümmend veepeal. Aga merevesi uhab veealust osa ikka õhemaks ja õhemaks, külgedelt pudeneb tükke maha – jäämägi seisab püsti veel jumala armust. Kui siis vaala jälitades jäämäest mööda purjetasime, sai jumala arm otsa ja jäämägi hakkas ennast ringi pöörama – jäämägi vajus parema parda peale; aga õnneks ainult riivamisi, lõhkus reelingu ära ja rebis laevatekki, kuid parras jäi terveks. Aga pootsman oli oma tööpüksid ja jope reelingule kuivama seadnud – need viis jäämägi kaasa.”
“Pootsman jäi pükstest ilma,” märkis Kruze iirlasest kapteni jutu vahele kaasatundvalt. “Need jäämäed on ikka hullud küll.”
“Jäämäed on väga ilusad, eriti päikesepaistes – helgivad rohekalt, sinakalt, tõusvas hommikupäikese on roosad või lausa punased. Võrratu vaade! Meri oleks nagu tohutu suuri kalliskive täis puistatud. Ja siis veel jääfiguurid! Tormilained ja tuuled voolivad jäämäge igast kandist; ei ole maailmas suuremat fantaasiat kui loodusel – mõni jäämägi nägi välja nagu ülenuumatud orikas. Teine jäämägi oli saanud pingviini kuju, kolmas nagu triumfikaar, sõida või täies purjes laevaga läbi. Aga ühel hommikul laevalaele tõustes ei uskunud ma oma silmi – ookeanis kõrgus naisekuju: pea kõrgel, pikk sihvakas kael, ilusad ümarad õlad ja siis kaks hiigelsuurt kaunilt voolitud tissi; puusad ümarad, pehmete joontega. No küll oli ilus! Ja mitte ainult ilus – hinge tekkib koduigatsus: soe voodi ja naine…”
„Looduse fantaasia on küllastumatu; loodusemaalid pakuvad hingele kosutust nii maal kui merel,” toetas Kruze vaalapüügilaeva kaptenit. „Kus paganast neid jäämägesid tuleb, et nad ka viimaks otsa ei lõpe.”
“Antarktika jääliustikud toodavad üha juurde. Nägin oma silmaga, kuidas Lõuna-Georgia mäeküljelt hakkas jää libisema ja potsatas siis vette, paisates pritsmeid mitmekümne meetri kõrgusele. Kukkumiskohale kerkis tihe udupilv. Jällegi oli üks jäämägi juures. Aga ta oleks peaaegu ühele valaskalale kaela sadanud.”
“Tohoh, oleks vaala ära tapnud!” imestas Kruze.
“Jah, vaal ilmus järsku veepinnale, ujus meie tuulepealses pardas järsu jääliustikuserva alt läbi parajasti siis, kui sellest tohutu lahmakas jäämägi lahti murdus.”
Kapten Chaney rüüpas aeg-ajalt viskit ning aina pajatas maast ja ilmast, ta jutul ei tundunud olevat otsa ega äärt. Jutt voolas sujuvalt, ainsagi pausita, komakohtasid tema lausetes oli võimatu eristada. Ilmselt oli ääretult ohtlik ja raske merereis teda surmani ära tüüdanud ning pikal reisil vestlused kaaslastega kümneid kordi räägitud ja korratud. Ja nüüd äkki – uus nägu!
„On ikka sealkandis põrgulik ilm! Hetkeks ilmub taevaservale päike; jäämäed sätendavad, tohutu värvide mäng paneb hinge kinni, aga järgmisel hetkel mattub kõik ägedasse läbipaistmatusse lumetuisku, isegi omaenese laeva vööri pole näha. Taoline põrgu kestab kümmekond minutit, vahel ka kauem ja siis sajab sulle kraesse hoopis rahet või jääkülma vihma. Inimene ei peaks üldse sealsetes vetes seilama, aga näe, ometi seilab, ajab vaalasid taga, justkui rahanäljast hullunu. Kurradi elu! Paljud on jätnud sealsetesse vetesse ka oma elukese – kas on hiigelsuur vaal püügipaadile kallale tormanud või jäämägi laevale kaela sadanud.”
„Kašelott on valaskalast poole väiksem…”
„Kašelott on vaala kõrval könn.”
Vaalapüügilaeva kapten muudkui pajatas ja pajatas, aga Georg Kruzel oli aeg jutuka kapteniga hüvasti jätta, et naasta oma laevale. Jutu lõpetuseks esitas ta kaptenile küsimuse Lihavõttesaare raidkujude kohta.
Paljunäinud kapten kehitas õlgu ja lõi ükskõikselt käega:
„Jumal neid kujusid teab! Igatahes, kui ma nädal tagasi selles lahes ankrusse heitsin, olid nad olemas. Aga pärismaalased teavad, et neid ei ole mitte keegi ehitanud, nad on alati olemas olnud.”
Georg Kruze jättis suurepärase vestluskaaslasega hüvasti ja kiirustas oma laevale. Madrused upitasid tühjad veetünnid paati ja sõudsid kaldale, et täita tünnid värske allikaveega. Veel sama päeva õhtul hiivas „Bounty” ankru ja kihutas täies purjes Hoorni neeme suunas. Kodusadam ei olnud enam kuigi kaugel.
Purjetamine kulges edukalt, ilma eriliste vahejuhtumiteta. Ilm muutus järjest külmemaks ja udusemaks. Vahis olles värisesid mehed külma edelatuule käes. Kadusid lendkalad, boniidid, delfiinid ja troopilised linnud. Ilmusid külmade maade elanikud – albatrossid ja tormilinnud. Nii päeval kui ööl järgnesid nad väsimatult laevale, ja mida tugevam oli tuul, seda kindlamini ja julgemini nad liuglesid merekohal, laskumata kordagi veepinnale puhkama.
Hoorni neeme traaversil näitas see kurikuulus neem oma tõelist palet: aeg-ajalt langes temperatuur alla kümne miinuskraadi, lained liikusid nagu mäed, paiskudes üle laevalae. Sadas läbisegi vihma, lumelörtsi ja rahet. Laev, laskudes laineharjadelt nagu kõrge mäe nõlva mööda, paiskus vastu järgmist samasugust lainet, ja selle poolt hooga küljeli heidetuna, ahmis pardaga vett. Kümme päeva liiguti lainete ja tormituulega võideldes ümber Hoorni neeme. Vaatamata tormisele ilmale läbis „Bounty” Drake`i väina võrdlemisi õnnelikult, kui mitte arvestada väiksemaid vigastusi pardas ja tormimöllus ühe päästepaadi kaotamist. Ilm paranes, pilvede vahelt näitas ennast päike, lõpuks taevas selgines ja püsima jäi ühtlase kerge tuulega päikesepaisteline ilm.
4.veebruaril 1799 jõudis „Bounty” välja Atlandi ookeani. Jälle venisid päevad ja nädalad võrdlemisi üksluisel merel. Ainult harva kimbutasid brigantiini ägedad vihmavalingud ja tuuleiilid. Pärast kaks nädalat kestnud purjetamist ilmus koidu ajal nähtavale Brasiilia rannik ja Frio neem. Rio de Janeiro traaversil võttis „Bounty” kursi Santa Catharina saarele. Õige pea silmati horisondil mägesid, lähemale purjetades avanesid meremeeste pilkudele palmidega kaetud Alvaredo ja Gali saared. Tasane tuul tõi kaasa troopilise looduse pisut magusat üleküpsenud viljade ja troopiliste lillede lõhna.
Läbides mandri ja Santa Catharina saare vahelist väina, nägid meremehed mandri kallast niivõrd ligidalt, et eraldasid selgesti mäekinkudele laialipaisatud majakesi. Mandrist kitsa väinaga lahutatud väikesel kaljusel Atomirise saarel asus Santa Cruzi kindlus, mis kaitses kitsast, kohati vaid 400 meetri laiust väina Santa Catharina saare ja Brasiilia ranniku vahel. Kindluse lähedal reidil seisid ankrus mõned sõjalaevad. Kell kuus õhtul sisenes „Bounty” kindluse reidile. Valitses sügav õhtuvaikus. Erandlikku sadamat ümbritsesid kõrged tiheda troopikametsaga kaetud mäed. Osa mägedest ja sadamast, mille vesi oli nii eredalt sinine, nagu oleks selles lahustatud sinet, lamas juba varjus, teine osa oli aga valgustatud loojuva päikese kollastest kiirtest.
„Bounty” tervitas Portugali kindlust seitsme kahuripauguga. Tükk aega ei saadud sellele vastust, justkui oleksid kindluse asukad ennast juba magama sättinud. Siis aga tekkis kindluse müüridel mingi liikumine. Läbi pikksilma paistsid laiades kübarates üleskääritud käistega kogud, kes toimetasid seal aeglaselt ja ilmselt ka natuke pahuralt – aeg oli paugutamiseks liiga hiline. Aga järgides meresõidutavasid, prahvatas kindlustest esimene lask ja seejärel kiirustamata teine, kokku sai „Bounty” vastuseks samuti seitse kahuripauku.
Kahuripaugud äratasid juba unne suikunud linnakese. Vaevalt oli brigantiin heitnud ankru vette, kui talle lähenesid hiiglapuude õõnestatud tüvedest sõudepaatidel pärismaalased – indiaanlased, kes tõid apelsine, banaane ja kalkuneid. Laevale tõusis kindluse ülema poolt saadetud allohvitser – teada saama, kes saabus, kust ja milleks seilab.
Järgmisel päeval tegid kapten Jimy ja Georg Kruze visiidi saare kubernerile. Santa Catharina saare Portugali kuberner, noor, umbes kolmekümne aastane peente aristokraatsete kommetega mees – don Jose`de Currado, oli erakordselt külalislahke. Ta tegi korralduse laevale kõige tarviliku väljaandmiseks. Visiidi järel üürisid kapten Jimy ja Kruze kohalikult muulaajajalt muularakendi ja tegid väikese ringsõidu saarel ja selle pealinnas.
Santa Catharina saare pealinnas Nuestra Senhora de Desteros oli mõnisada maja ja kolm tuhat elanikku – portugallasi ja neegreid. Linn asetses saare edelarannikul, väina kõige kitsamas kohas väikese madala lahe kaldal. Selles lahes peatusid kümned laevad ning linn oli suurepäraseks puhkekohaks lõunasse purjetavatele kaubalaevadele ning vaalapüüdjatele.
Kõik majad linnas olid kirjuks värvitud: alumine korrus üht, ülemine teist värvi. Niisama mitmekesised olid ka akende karniisid ja kaunistused. Majadel oli palju rõdusid. Katused, suuremalt osalt katusekividest, lõppesid terava harjaga. Väga meeldis meremeestele linna turg peaväljakul. Seal kaubeldi kalade, papagoide, põrsaste, lindude ja kentsakate sööginõudega. Turu keskel, purskkaevu ümber, olid endale koha leidnud puuviljaga ja rohelisega kauplejad. Apelsinide ja banaanidega täiskuhjatud kandeliudade taga istusid peamiselt neegritarid maalilises riietuses; paljudel olid piki põski nahasse tehtud lõiked.
Linna taga mõlemal pool sirget teed laiusid sood, kõrgematel küngastel asusid tihedasse rohelusse peidetud avarad suvilad. Soode taga, ligemale kuue meetri kaugusel teest, tõusis seinana mets. Vaevu paistsid läbi tiheda vääntaimede roheluse puude tüved; lilli oli vähe, ainult mõningates kohtades põles rohelisel foonil kannatuslill justkui täht. Madal pinnas metsa- ja teeäärel oli kaetud okkaliste mimooside võsaga. Metsas vedelesid maas puuviljad ja kaunad. Metsavahel oli lämbe ja palav, justkui leilisaunas. Parvedena lendlesid metsatihnikute ja soode kohal putukad; lisaks neile suured värvikirevad ning kujult üpris kentsakad liblikad.
Portugallased asustasid ainult saare rannikut; metsasügavustes elasid indiaanlased, keda portugallased olid mere äärest eemale tõrjunud. Angoolast, Senegalist ja Mosambiigist oli St.Catharina saarele toodud neegreid, kes töötasid istandustes ja tegid kõiki majapidamistöid.
Saare elanikud tegelesid põhiliselt põllumajanduse ja kalapüügiga; olulist tulu saadi laevade varustamisest juur-ja puuviljadega. Maa oli väga viljakas ja andis vähese harimisega väga rikkalikku saaki. Põldudel ja aedades kasvasid riis, mais, suhkruroog, vanill, bataadid ehk magus kartul ja arbuusid. Igal pool kasvas jams, igihaljas põõsas, mille kartulitaolisi mugulaid tarvitati toiduks, samuti valmistati neist jahu ja tärklist. Aedades kasvas sibulaid, kõrvitsaid ja kurke. Georg Kruzes tekitas imestust asjaolu, et tavaline, Euroopas levinud kartul oli seal tundmata, kuigi kartuli kodumaa oli Lõuna-Ameerika.
Santa Catharina saare loomastik oli erakordselt rikkalik ja mitmekesine. Mets kubises imetajatest, lindudest, madudest, putukatest ja kahepaiksetest. Imetajatest esines pesukaru, vööloomi ja merisigu. Metsasügavusest oli kuulda, kuidas kisavad haaksabalised müraahvid. Neile lisandus papagoide kisa, kes häälitsesid kõige erinevamal moel, püüdes isegi jäljendada ahvide möirgeid. Banaaniõite ümber lendlesid päikesekiirtes sätendavad koolibrid ja kõrgel taevas tiirlesid üksikud kotkad.
Saare metsatihnikud ja sood kubisesid madudest, jõed olid täis alligaatoreid ja veemadusid. Alligaatorid tungisid kallale igaühele, kes julges astuda nende territooriumile. Muularakendiga mööda teed sõites sattusid kapten Jimi ja Georg Kruze sageli mürgistele madudele, kes olid metsatihnikust välja roomanud ja soojendasid ennast päikeses. Õnneks ei kohanud nad siiski kobrat, keda saareelanikud pidasid kõige ohtlikumaks maoks.
Kapten Jimy ja Georg Kruze jõudsid laevale tagasi parajasti siis, kui puhkes äike ja tihe vihmasadu. Pärast vihma, päikeseloojangul, algas „konnakontsert”. Kõigepealt alustasid oma repertuaari konnad, kes tegid täiesti ebamaist, judisemapanevat häält; nendega ühinesid sugulasliigid, kes lõgistasid nagu öövahid käristit; kolmandad justkui oleks krigistanud tohutu suuri hambaid, neljandad lasid vilet. Taoline konnakontsert kostus mitmete kilomeetrite kaugusele, kandus lahele ja seal ankrus seisvate laevadeni, ega lasknud meremeestel uinuda. Tüürimees John seisis laevatekil ja kuulas vihaselt ja nördinult seda pöörast kontserti; talle tundus, et sellel ei tule iialgi lõppu. Kuid keskööl, justkui pootsmani vihase käratuse peale, jäid kõik konnad ootamatult vait. Tüürimees John hingas kergendatult ja suunas unistava pilgu kaunisse lõunamaisesse taevasse. Öö oli vaikne ja rahulik. Vööriteki ankrupelil istusid madrused ja vestlesid tasakesi omavahel. Äkitselt asusid nad kätega vehkima, kuuldus kirumist: „Kurradi-kurat”, ning hetke pärast kadusid madrused laeva siseruumidesse. Koheselt mõistis vahitüürimees John ka madruste kirumise põhjust – tuuleiil oli toonud saarelt laevalaele tohutu pilve putukaid. Tuhanded helendavad putukad ja ööliblikad lendlesid laevalaternate valguses. Nad ronisid tüürimehe särgikrae vahele ning hammustasid või nõelasid valusalt. Lisaks hammustustele häälitsesid putukad ebameeldivalt kiunuvalt, mõned sisistasid ähvardavalt. Helendavaid putukaid oli öösel õhus nii palju, et ehast koiduni oli kõikjal küllaltki valge. Eriti tugevalt helendasid suured laiatiivalised kärbsed. Kolme niisuguse kärbse valgustuse juures võis öösel raamatut lugeda. Sageli putukad kustusid üheaegselt, ja siis mattus kõik ümberringi pimedusse. Putukate üheaegse ja ootamatu kustumise või kadumise põhjust ei osanud keegi seletada.
Õhtuhämaruses kaldal jalutades märkas Georg Kruze maapinnal roomamas suuri helendavad sajajalgsed; nende keha alaosal ilmus valgus võrdsete ajavahemike järel. Naised olid nendega kaunistanud oma rinna ja juuksed.
Päeval oli selge, päikesepaisteline ilm, sooja üle kolmekümne kraadi. Aga õhtul laskus jahe õhk mägedelt alla ja sundis niisket ja sooja mereõhku kõrgemale tõusma, seetõttu olid öö veidi sombune, kuid õhk värskendav.
Võtnud peale vajaliku koguse toiduaineid ja täitnud tünnid värske veega, heiskas „Bounty” järgmise päeva lõunal purjed ja kiirustas edasi, koju.
Ilm soosis koduteed, puhus ühtlane pärituul, sinises taevas ujusid ainult mõned üksikud valged pilverünkad, öösel särasid mustas troopilises taevas kirkad tähed. Kariibi mere traaversil sattus „Bounty” järsult alanud tormi, mis kestis kaks päeva, kuid see jäi ka selle reisi viimaseks tormiks. Sargasso meres hoidis laeva paigal ligi nädal kestnud tuulevaikus. Mehed muutusid närviliseks ja pahuraks – kodu oli käeulatuses, aga purjedes tuult mitte üks raas. Lõpuks ilmus kerge tuuleke, purjed kogusid tuult ja laev liikus vaevaliselt tuulevaikuse piirkonnast välja. Bermuda saare traaversilt alates puhus paras pärituul ja tõukas laeva kodusadamale üha lähemale.

1799.aasta 25.märtsi hommikul sisenes „Bounty” Bostoni sadamasse. Sadamas ei äratanud järjekordse laeva saabumine vähematki tähelepanu. Bostoni sadamasse saabus päevas kümneid taolisi tormidest ja pikkadest merereisidest räsitud laevu ja samapalju väljus ka merele.
Otsad kinnitati kaile ja pootsman Tom vilistas laevapere messiruumi. Kapten aga kohmitses sellal oma kajutis rahakirstu kallal. Ta oli oma kasti koiku alt välja tõmmanud ja pusis ning ragistas võtmega selle lukkude kallal, mis olid soolasest mereõhust täiesti rooste läinud. Saanud lõpuks kirstukaane lahti, ladus kapten Jimy puldankoti rahapakke täis ja suundus messiruumi.
Meeste lõbus jutuvada ja rõõmsad naljatused lakkasid. Messiruum jäi hiirvaikseks. Kapten asetas puldankoti lauale ja jäi meeste ette seisma, unustades piibu suust võtmata; taoline pidulik ootus muutis ta pisut kohmetuks. Lõpuks võttis kapten piibu suust, köhatas hääle puhtamaks, ja alustas pisut värahtava häälega: „Ma tänan teid, mehed! Te olete suurepärased meremehed. Kahe kuu pärast on järjekordne väljasõit, Loode-Ameerikasse. Kes on selleks valmis, asugu pardale.” Lisas siis juba kapteni nõudliku häälega: „Ja vaadake, et te, kuradid, hiljaks ei jää!”
Messiruumis puhkes heakskiitev sumin ja heatahtlik naer; pidulik osa oli lõppenud. Vanemtüürimees Georg Kruze asetas munsterrolli lauale ning hakkas mehi välja hõikama. Kapten pistis piibu hambusse, niisutas süljega näppe ja luges meeste ette lauale rahatähti. Madrused naljatasid ja lõõpisid omavahel, aga nende häältes oli märgata kärsitust, justkui kõigil oleks äkitselt kiire hakanud – Bostoni linnas leidus palju kauneid neidusid.
Lõpetanud palga väljamaksmise ja meestele noogutanud, tõusid kapten Jimy Simson ja vanemtüürimees Georg Kruze ülemisele tekile, sisenesid kaardikambrisse ja jäid lauale laotatud merekaartide ette vaikides seisma. Äkitselt prahvatas kaardikambri uks ja õhevil näoga nooruke tüürimees John Smith astus sisse. Ta surus kiirustades kapteni Jimy ja vanemtüürimees Georg Kruze kätt, jättis hüvasti ning tormas uksest välja. John tõttas kohtamisele oma tüdrukuga.
Kapten Jimy pahvis vaikides piipu, Georg Kruze keerutas sõrmede vahel pliiatsijuppi, justkui valmistudes järjekordset kurssi maha panema. Aga reis oli lõppenud, ees seisis lahkumine.
Lõpuks võttis kapten Jimy piibu suust ja sõnas südamlikult:
„Tänan sind, Georg! Sa olid mitte ainult suurepärane tüürimees, vaid ka hea reisikaaslane.” Georg Kruze noogutas vastuseks. Äkitselt kaptenile justkui meenus midagi: „Georg, sa oled mulle palju rääkinud oma sünnimaast, näita seda kaardil.”
Georg Kruze vaatas naeratades kaptenile otsa, lappas merekaarte ja vajutas siis pliiatsiotsaga väikese punkti Balti mere kaldale. Seejuures sõnas uhkusega hääles:
„Eestimaa on siin!”
Kapten Jimy uuris kaarti, võttis Georgi sõrmede vahelt pliiatsi ning joonistas punkti ümber poolkaare; siksakitas veidi, et oleks ilusam, ja kirjutas juurde – Estonia. Vanemtüürimees Georg Kruze ei hakanud seekord tegema märkust, et kapteni joonistatud poolsaar ei vastanud kaardimõõdule ja hõlmas enda alla ka kõrvalasuva Soome ja Rootsi; sest nagu kapten Jimy juba kord ütles – kaardimõõt on köki-möki.
Hüvasti jättes sõnas kapten: „Kui oled valmis, ja naine lubab, tule järgmisele reisile.”
Georg Kruze noogutas. Ta veel ei teadnud, et äiapapal, vanal Tiedemannil, on väimehe tuleviku suhtes hoopis teised plaanid.
Pühapäevariietes Georg Kruze viipas kahehobusekaariku, heitis oma tüseda meremehekoti kaariku kaubarestile ja kargas kutsari taha istmele. Sõit läks Rhode Islandile – Marie juurde.

* * *

Tidemanni Rhode Islandi maja valgustas ennelõunane päike. Marie üritas pisipoisile veel paar suutäit pudingit suhu toppida, kuid poiss keerutas pead, vehkis kätte ja jalgadega, justkui tahtnuks öelda – mamma, mida sa topid, minu kõht on täis!
Marie asetas poja diivanile patjade najale, astus akna juurde ja tõmbas öökardinad eest. Äkitselt Marie karjatas, hetkeks muutusid ta jalad nõrgaks ja ta haaras käega südamest – maja ette sõitis kaarik, kutsar peatas järsu ohjatõmbega hobused ning kaarikult hüppas maha Georg.
„Ema, ema!” hüüatas Marie erutusest väriseva hääle, „Georg jõudis koju.”
Marie tormas uksi paugutades majast välja ja jooksis mehele vastu. Georg heitis reisikoti maha ja haaras Marie oma embusse. Marie põimis käed ümber mehe kaela, nuuksus õnnelikult, rõõmupisarad veeresid üle ta palge. Georg suudles oma noorukese naise juukseid ja pisarais silmi, surus teda õrnalt enda vastu.
Majast ruttas välja missis Tiedemann, pisipoiss kätel. Tema järel astus mister Tiedemann. Ta oli veelgi tüsedamaks, õigemini, soliidsemaks muutunud. Mister Tiedemann kandis tumesinist, rohkete ankrute, kuldnööpide ja kuldtikandiga kaunistatud mereväevormi. Ta oli selle ise kavandanud. Iseseisvussõja järel oli vorm Ameerikas au sees ja vormikandja äratas lugupidamist. Mister Tiedemann raputas tugevalt ja südamlikult oma väimehe kätt. Missis Tiedemann ulatas Georgile pisipoisi ja sõnas uhkustavalt: „See on sulle, Georg, minu tütrelt!”
Poiss kõõritas kahtlustavalt seda „võõrast onu” ja tõmbas huuled virilaks. Georg manas näole ääretult lõbusa ja naljaka ilme ning laksutas keelt. Poisi nägu vajus laiale naerule.
Marie vaatas õnnelikult mehele otsa: „Georg! Mis me poisile nimeks paneme?”
„Jimy,” vastas mees pikemalt mõtlemata.
„Jaa-jaa, Gustav!” nõustus ämm koheselt. „Gustav, ilus saksa nimi.”

Kahekümne neljas peatükk. Ameerika Ühendriigid ostavad Napoleoni Prantsusmaalt Louisiana. Mereväekapten Georg Kruze saab president Jeffersonilt eriülesande. Klipperi ehitamine. Klipper “Louisiana” kihutab üle lainete. Rahakastid viieteist miljoni dollariga laaditakse klipperilt Prantsuse korvetile. Napoleon riigikassa täieneb, sõda Euroopas võib jätkuda.

1800.aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised võitis Thomas Jefferson. Ta isa oli oma nooruspäevil olnud maamõõtja, kuid pikkamisi omandas maatükke ja saavutas Virginia lääneosas asuva Briti koloonia jõuka maaomaniku staatuse. Juristiharidusega Thomas oli oma isalt saanud maailmavaate ja kainelt arutleva maamehe mõistuse. Maamõõtja pojana huvitas teda kõige enam maa ja kõik sellega seonduv. Riigi jaoks on olulise tähtsusega maa, täpsemini öeldes – territoorium ja selle piirid. Ameerika Ühendriigis olid jõudsasti laienenud, tema territoorium ulatus juba ammugi väljapoole esialgse kolmeteistkümne koloonia piire. Karusnahakütid ja –kaupmehed olid rännanud üle Appalachi mägede, nende järel liikusid asunikud. Appalachi mägede taga, ikka enam ja enam läände ja lõunasse, tekkis terve rida uusi ameeriklaste asundusi – Cleveland, Dayton, Indianapolis, Columbus. Mississippi harujõe Ohio kaldale Cincinnati ja Louisville, sealt edasi lõuna poole Nashville ja veel edasi lõuna poole, otse laia ja veerikka Mississippi jõe vasakule kaldale Memphis. Ameerika Liit laienes uute läänealade osariikidega – Kentucky, Tennessee ja Ohio. Osariikides arenes jõudsalt põllumajandus, kuid toodangu väljavedu oli raskendatud. Ida suunas piiras liikumist Appalachi mäestik, lõuna suunal aga Hispaania valitsemine Mississippi alamjooksul ja mis peamine – Hispaaniale kuuluv tohutu tähtsusega New Orleansi linn Mississippi jõe suudmes.
Mööda Mississippit jõudsid kaubad New Orleansi hiiglaslikesse ümberlaadimisladudesse. Siin laaditi kaubad ookeanilaevadele ja veeti laiali maailma turgudele. Ladustamise eest tuli ameerika kaupmeestel maksta hispaanlastele tohutu suuri makse, mis vähendasid kasumit, tõstsid kaupade omahinda ja sellega vähendasid kaupade konkurentsivõimet maailmaturul. Üha sagedamini kohati Mehhiko lahel ja Mississippi jõesuudme lähedal Prantsuse sõjalaevu, Napoleon oli oma kombitsad sirutanud üle ookeani.
Prantsusmaa asus Hispaaniale survet avaldama, nõudes kunagiste Prantsusmaa Louisiana valduste tagastamist. Kõik märgid näitasid, et tohutu suurel maa-alal asub peagi toimetama Napoleoni Prantsusmaa ning Prantsusmaa oleks naabrina teisest puust kui oma hiilgeajad minetanud Hispaania. Kuigi Hispaania oli Louisianat valitsenud palju aastaid, oli side emamaaga nõrk. Maade tegelik hõivamine edenes aeglaselt, mis andis Ameerika asunikele võimaluse end tasapisi sisse seada ikka enam ja enam lõuna ja lääne suunas. Prantsusmaa taasilmumisel Ameerika mandrile oleks löönud segamine kogu senise asjade arengu. New Orleansi sadamata oleks olnud häiritud kogu Ameerika läänealade majandus, sest oma teel maailma turgudele pidid New Orleansi läbima oluline osa Ameerika Ühendriikide territooriumil kasvatatud viljast.
1800 aasta detsembris jõudis Ameerika valitsuseni teave Hispaania ja Prantsusmaa vahel 1800.aasta oktoobris sõlmitud Ildefonso salalepingu sätete kohta. Ildefonso salalepinguga kohustus Hispaania kunagised Prantsusmaa Louisiana valdused prantslastele tagastama.
Jõuga oleks raske olnud prantslasi paika panna; selleks oli vaja omada kõigepealt tugevat ja hea väljaõppega merelaevastikku. Aga Ameerika merevägi omas kõigest kümmekond fregatti, mis isegi ei väärinud äramärkimist ja mis kutsus Pariisi admiraliteedis esile ainult iroonilise ühmatuse. Maamehena alahindas president Jefferson sõjalaevastiku tähtsust, ja alles nüüd mõistis ta oma eksitust. Koheselt asuti looma mereväge.
President pöördus isiklikult Rhode Islandil asuva Tiedemanni Mereakadeemia poole palvega, mis oli pigem siiski korraldus – esitada koheselt parimate akadeemia lõpetajate nimekiri. Eesmärgiks seati noorte tüürimeeste värbamine Ameerika mereväkke.
Vana Tiedemann, ilma, et oleks oma väimehega kooskõlastanud, sest ta teadis paremini, mis on hea tütrele ja väimehele, lisas tüürimeeste nimekirja ka oma väimehe nime. Seejuures tüürimees Georg Kruze nime taha kirjutas rasvaste tähtedega – omab suurepäraseid teoreetilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi ning on valmis seilama kaptenina Ameerika Ühendriikide sõjalaeval.
Äiapapa oli väimehele leidnud väärika ametikoha ja nüüd purjetas Georg Kruze Ühendriikide fregatil Mehhiko lahel, hoides silma peal Mississippi jõesuudmel. Sõjalaevastiku ohvitseri vorm istus pikakasvulise ja laiaõlgse Georg Kruze selga otsekui valatult. Nähes Georgi esimest korda uhkes mereväeohvitseri vormis, lõi Marie imetlevalt käsi kokku ja vaatas siis kelmikalt naeratades mehele silma: „Kapten Georg! Kui meile sünnib teine poeg, mis me temale nimeks paneme?”
Hetkega meenus Georgile vana kauboi ja ta vastas koheselt: „Joe!”
Omaette pliidi ääres toimetav ämm oli siiski kõrvad kikkis hoidnud, sest ta sekkus õhinal: „Jaa-jaa, Julius! Julius, ilus saksa nimi.”

1803. aasta jaanuaris, Hispaania kuninga esindaja nõudel, ütlesid hispaanlastest laoomanikud üles Ameerika kaupade ladustamisõiguse New Orleansis. Aga see oli ka hispaanlaste viimane jõudemonstratsioon ameeriklaste vastu Mississippi alamjooksul ja New Orleansis. Nüüd tuli Ühendriikidel tegemist teha Napoleoni Prantsusmaaga. Olukord muutus aina teravamaks.
Merelaevastiku loomine ei ole ühe ega ka paari aasta ettevõtmine, aga aega Ameerika Ühendriikide presidendil enam polnud. Tuli tegutseda, otsida alternatiivseid variante. Kaitsta Ameerika huve kui mitte jõuga, siis rahakotiga.
Ameerika Ühendriikide saadik Pariisis Robert R. Livingston juba uuris ääri-veeri Louisiana ostmise võimalusi. Jaanuaris 1803 saatis president Jefferson talle appi oma ammuse sõbra ja mõttekaaslase James Monroe, kes muide, kakskümmend aastat hiljem sai ise Ameerika presidendiks.
Libekeelne ja ääretult kaval Prantsuse välisminister Talleyrand, kes oli teeninud kõiki režiime ja revolutsioone ning nüüd teenis Napoleoni, pooldas tuliselt plaani sulgeda Ameerika piiridesse, mida loodus oli ette näinud, s.t. mitte lasta ameeriklasi Mississippi paremale kaldale ega jõe alamjooksule, seega sulgeda Ameerika kaupade vedu läbi New Orleansi sadama. Aga Talleyrand ei oleks olnud Talleyrand, kui ta poleks heietanud ka hoopis vastupidiseid mõtteid. Talleyrand tegi Ameerika saadikule Livingstonile ettepaneku maksta isiklikult talle 250 000 dollarit, ja sellisel juhul ta tagab, et Louisiana müük kulgeb soovitud suunas. Livingston jättis põlglikult taolise ettepaneku tähelepanuta. Kuid Prantsusmaad ei valitsenud siiski kahemõtteline Talleyrand, riiki valitses hoopis teistsugune mees – Napoleon Bonaparte. Ta põlgas nõunikke, harva küsis ise nõu ja ei talunud, kui talle ilma küsimata nõu anti.
10.aprillil 1803 sõnas Napoleon oma rahandusministrile, Franqois Barbè-Marbois`le: „Ma ei leia, et ma ameeriklastele midagi loovutan. Tegelikult, kas New Orleans ja kogu Louisiana kuulubki meile. Ja pealegi, meil on Euroopaski tegemist rohkem kui küllalt. Ajage see ost-müük korda. Parim püssirohi on raha.”
Läbirääkimistel Louisiana müügihinda kuuldes jäi Ameerika saadikul Livingstonil esialgu suu ammuli, sest hind osutus ülimalt soodsaks. Kuid ta kogus end kiiresti ja heitis parastava pilgu Talleyrandile. Ümberarvestatult dollaritesse ulatus ostuhind 15 miljoni dollarini, mis tegi ruutmiili hinnaks 18 dollarit. Suurepärane tehing! Samas aga oli 15 miljonit dollarit tolle aja kursiga väga suur raha, seda eriti noore Ameerika riigi jaoks. 30.aprillil 1803 allkirjastasid Livingston, Monroe ja Franqois Barbè-Marbois lepingu.
1803.aasta mais algas Napoleoni sõda Inglismaaga, mis kestis Napoleoni valitsemisaja lõpuni. Kuigi 15 miljonit dollarit oli Napoleonil sama hästi kui käes, soovis ta enamat. Napoleon lõi Boulogne`is La Manche`i ääres üles grandioosse sõjaväelaagri, raputas Inglismaa poole rusikat ja sõnas: „Ma vajan vaid kolm udust päeva – ja minust saab Londoni, parlamendi ja Inglise panga isand.” Paraku jäid Inglise panga rahasalved siiski Napoleoni ees lukku. Küll aga muutis Louisiana ost Ameerika Ühendriikide territooriumi paugupealt, õigemini siiski – ilma ainsagi pauguta kahekordseks. Aga tehing loetakse teostatuks ikkagi siis, kui asi ja raha on vahetanud omanikku. Asja, milleks on maavaldus, saab riikide vahel üle anda ühe riigi trikoloori langetamisega ja teise riigi lipu tõstmisega. Nimetatud pidulik toiming, saluudi kogupaukude saatel, nähti ette läbi viia New Orleansis 20.detsembril 1803. Siis tuli täita ka teine lepingu oluline tingimus – raha üle anda. Aga seejuures ei tohtinud unustada, et tegemist oli ettearvamatu käitumisega Napoleon Bonaparte`ga, kellele andis nõu kahepalgeline ja veelgi ettearvamatum välisminister Talleyrand.

* * *

1803. aasta septembri esimesel nädalal sai Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku kapten-komandör Georg Kruze korralduse ilmuda Washingtoni, presidendi häärberisse. Washington oli alles hiljuti saanud Ameerika Ühendriikide pealinnaks ja presidendi administratsiooni hoone äsja valminud. Kui George Washington 30.aprillil 1789 ametisse astus, siis sai temast mitte ainult esimene Ameerika Ühendriikide president, vaid esimene president maailmas, sest taolist ametit polnud seni veel eksisteerinud. Aga vaevalt ta oskas siis aimata, et tema nime hakkab kandma Ameerika Ühendriikide pealinn. Siinjuures tuleb märkida, et noore riigi jaoks ei olnud pealinna valimine mitte kerge ülesanne. Olemasolevate linnade hulgas oli kõige tõenäolisem kandidaat Philadelphia, seda enam, et aastatel 1790-1800 asuski seal ajutine pealinn. Aga taoline valik oleks tekitanud teistes olemasolevates linnades kadedust, ja seetõttu otsustati rajada pealinn täiesti tühjale kohale, milleks osutus maa-ala Marylandi ja Virginia piiril, hea ligipääsuga nii põhjast kui ka lõunast. Taolist valikut toetas ka president George Washington, seda enam, et uus pealinn sai paiknema kõigest tunnipikkuse ratsasõidu kaugusel presidendile ääretult armsast ja kodusest Mount Veroni mõisast. 1803.aastaks olid peamised valitsushooned ja presidendi administratsiooni hoone, millele rahvas andis nimetuse – Valge Maja, valmis ehitatud ja nüüd istus värskest värvist lõhnavas töökabinetis presidenditoolil Thomas Jefferson.
Käsundusohvitser juhatas kapten Georg Kruze presidendi kabinetti ja sulges seejärel hoolikalt ukse. Punapäine, tugeva kandilise lõuaga president Thomas Jefferson oli süvenenud paberihunnikusse, tegi mingeid märkmeid; ta justkui polnud sisenejat märganudki. Georg Kruze jäi ukse lähedale seisma ja libistas silmad uudistavalt üle kabineti.
President istus massiivse rohkete puunikerdustega ilustatud pähklipuust laua taga. Laul lebasid laialipillatult terved hunnikud pabereid, raamatuid ja ajalehti; nende vahel sigarikarp ja tuhatoos tossava sigariga ning väike vaas, millesse olid torgatud kirjutustarbed. Laua otsale oli käepäraselt asetatud laiaäärne hall kaabu. Presidendi kõrge seljatoega nahktugitool oli sama massiivne ja stiilne, nagu kirjutuslaudki. Seinaorvades, nii vasemal kui ka paremal käel, paiknesid mõned kujukesed. Piki kabineti seinu asetsesid klaasustega raamatukapid. Nende vahel aga kiirgas valgust suur kahe poolega ja väikeste ruudukestega klaasuks, mis viis aeda. Ukseakendest paistis roheline muru ja mõned ilupõõsad. Raamatukapi ja akna vahel, vasemal pool seinal, rippus suur maal – ratsanik kappas mägisel, tiheda rohu ja põõsastega kaetud maastikul; tema kõrval lippas hurdakoer, keel väljas.
Ootamatult kostis Kruze kõrvu presidendi köhatus. President Jefferson oli sulepea kõrvale heitnud ja oma pika kogu tugitoolis kergitanud.
„Astuge lähemale, kapten Kruze!” sõnas president reipa häälega. Ta sirutas üle laua oma laia maamehekämbla, surus tugevalt külalise kätt ja osutas laua ääres asetsevale tugitoolile.
„Kuidas käsi käib? Kas naine, lapsed on terved?”
„Kõik on korras,” vastas Kruze sõjaväelaslikult tagasihoidlikult.
„Suurepärane!” rõõmustas president, ja asus koheselt asja kallale.
„Teil tuleb täita riiklikult tähtis ülesanne – viia laev New Yorki sadamast ühte Mehhiko lahe äärsesse sadamasse. Reisi eesmärk on riiklik saladus. Sihtsadama, andmed laadungi kohta saate teada enne laeva väljumist. Selleks reisiks tuleb ehitada täiesti uus laev, mille omaduste kohta kehtib ainult üks nõue – kiirus. Laeva mugavused ei ole olulised, pardarelvastus minimaalne. Vaenlase laevadega lahingusse astumine on keelatud. Laev peab hoiduma igasugustest kohtumistest teiste laevadega, kõigist kõrvale hoiduma, ükskõik millise lipu all nad ka seilavad. Laev peab mahutama purjetamiseks vajaliku meeskonna, sadakond eriväljaõppega sõdurit ning seitse-kaheksa eraisikut. See on kõik, aga ma rõhutan – peamine on laeva kiirus, võimalus jälitajate eest kõrvale põigata ja kaduda.”
„Selge, mister president,” vastas Kruze küsimusi esitamata.
„Kõik projektiga seotud probleemid lahendab valitsuse eriesindaja, teie vastutate laevaehituse ja kogu missiooni eest isiklikult. Laev peab olema mereklaar selle aasta novembri lõpuks või hiljemalt detsembri esimestel päevadel.”
„Selge, mister president.”
President Jefferson tõusis ja ulatas üle laua käe: „Soovin edu!”
„Tänan, mister president!” Georg Kruze tõusis, asetas vormimütsi pähe, tõstis käe mütsisirmi äärde ja pöördus minekule.
„Üks hetk, kapten Kruze,” kuuldus selja tagant presidendi hääl.
Kruze pöördus ringi ja jäi presidendile küsivalt otsa vaatama.
„Kapten Kruze, teie teeneid hinnatakse ülesande vääriliselt, ja seda ka rahas.”
„Teenin Ameerika Ühendriike!” vastas kapten Kruze, andis au ja väljus.

* * *

Laevameister laotas kapten Kruze ette tulevase laeva eskiisjoonise. Juba esimesest pilgust märkas Kruze, et tegemist on korvetiga. See oli tolle aja kiireim laevatüüp. Kolmes mastis kolm raapurje, lisaks kliivrid ja taakslid. Laevameister oli ette näinud tekiehitise vööris, laeva keskele tekiehitisena ohvitseride ühiskajuti. Ahtris asus kaardikamber. Eesmärgiga pakkuda laevajuhtidele mõningat mugavust, oli laevameister projekteerinud rooliratta kaardikambrisse, esiakna alla, pakkudes vahiohvitserile ja roolimehele kaitset vihma ja lainepritsmete eest. Laeva parrast ilustasid illuminaatorid. Suurepärane laev! Aga presidendi poolt antud ülesanne nõudis laevalt ainult ühte – kiirust.
Kapten Kruze võttis laevameistrilt pliiatsi, mõtles hetke ja kriipsutas jämedate pliiatsijoonega maha vööriehitise, laeva keskkohta paigutatud ohvitseride ühiskajuti ja illuminaatorid.
„Milleks illuminaatorid,” pöördus Kruze laevameistri poole. „Lained uhavad nagunii üle madala parda ja laevalae, öösel tuleb illuminaatorid sulgeda, purjetame kustutatud tuledega.”
Laevameister kehitas nõutult õlgu – võib ka nii ja saab ka nii.
Kapten Kruze jätkas laevameistri loomingu kritiseerimist:
„Vahiohvitser ja roolimees peavad asuma laevalael, tunnetama oma nahal tuult ja üle laevalae paiskuvaid laineid. Rool asetada kaardikambri ette laevalaele. Kaardikambri kõrgus mitte üle kahe meetri. Ka parraste kõrgus ei tohi ületada meetrit poolteist, noh olgu, meeter kaheksakümmend. Me ei vaja viljaveolaeva. Sinu projekteeritud laeva pikkuse ja laiuse suhe on üks neljale; saabas, aga mitte kiire sõjalaev, suhe peab olema üks seitsmele.”
Sellega laevameistri töö kritiseerimine veel ei piirdunud, laevameistri loomingu hävitamine jätkus.
„Purjestus vastab korvetile, kuid meie ei ehita korvetti, vaid kurat teab mida – tähtis on kiirus. Igasse masti viis raad purjedega. Fokkmastis olgu fokkpuri, siis alumine ja ülemine marsspuri, praampuri ja roilpuri, ja nii ka groot- ja besaanmastis. Merel tuleb purjesid vähendada või juurde seada vähehaaval, vastavalt vajadusele. Ega laeva taglas ole koera saba, mida on otstarbekas ühe hoobiga maha raiuda. Aga selleks, et sooritada järske manöövreid ja seada laev uuele kursile, asetame besaanmastile veel ladina purje. Arusaadav?”
„Arusaadav küll, aga see sinu laev ei ole korvett ega fregatt, tekiehitised ja illuminaatorid puuduvad.” Laevameister kehitas põlglikult õlgu: „See pole laev, vaid kurat teab mis – mingisugune klipper.”
Kruze naeratas, nähes laevameistri nördimust, ja sõnas lepitavalt:
„Kahtlemata sooviksid sa projekteerida ja ehitada karavelli; kõrgete parraste ja tekiehitistega, suurte akendega, rohkete nikerduste ja kuldsete kaunistustega, vööri ilustamas kolmhargiga Neptuuni kuju; sooviksid luua tõelise kunstiteose. Kuid paraku ei vaja me kunstiteost, vaid sihtotstarbelist laeva, millele esitame ainult ühe nõude – kiirus.”
Georg Kruze silmitses oma loomingut tähelepanelikult. Võttis siis uuesti pliiatsi näpuvahele ja sõnas lepitavalt:
„Olgu, asetame vööriossa kummassegi pardasse kaks ümmargust illuminaatorit. Ruumid vajavad õhutamist ja ka ruhvimeestel on kergem hingata.”
„Täiesti õige,” kiitis laevameister, ja lisas siis juurde, „illuminaatorid teevad vööri kaunimaks.”
Kruze pliiats jäi peatuma roolikambri illuminaatorite juures. Laevameister jälgis tema näppu pingsalt – ka siin võis loota muudatusi, mis siiski teevad selle tobeda klipperi veidikenegi ilusamaks. Pisut mõelnud, asetas Kruze pliiatsiotsa roolikambri illuminaatorite juurde ja joonistas ümmargused illuminaatorid neljakandilisteks akendeks; seejuures sõnas: „Väljavaade on parem.”
Laevameister lisas kiitvalt: „Nii on ka ilusam.”
Kapten Kruze pöördus naeratades laevameistri poole:
„Võib-olla kunagi, aegade jooksul, saab ka sellest, sinu poolt äsjanimetatud ja ärapõlatud laevatüübist, kliprist, kunstiteos.”
Siinkohal oli Kruzel õigus. Sellest võrdlemisi omapärasest, väliselt isegi armetust laevast kasvas välja hilisem, purjelaevade ajastu viimane laevatüüp – klipper. 1812.aasta Inglise-Ameerika sõjas varitsesid kiirekäigulised, hea manööverdamisvõimega Ühendriikide kliprid Chesapeake`i ja Baltimore`i lahesuu lähedal Briti sõjalaevu, sööstsid saare või neeme tagant välja, avasid pardakahuritest kiire tule ning kadusid jälle uttu või kaitsva saare varju. Mõnikord tormasid kliprid ootamatult poordi ning kaaperdasid Inglise sõjalaeva.
Peatselt hakati ka Briti ja Saksamaa laevatehastes klipreid ehitama. Nende laevade suurus kasvas, mastidele lisati raasid, purjepind üha suurenes. Allatuulde tugevas kreenis, raaotsaga peaaegu laineid riivates kihutas klipper üle tormilainete; aeg-ajalt paiskusid lained üle madalate parraste, ujutades laevadeki üle. Hoolimata tormist, ei vähendatud mitte ühtegi purje. Õliriided seljas ja köis ümber keha, toimetasid mehed raadel ja laevatekil, sättides purjesid tihedamasse tuulde. Mastid naksusid, tormiiilid rebisid purjesid, nii mõnigi mees lendas mastist alla ja kadus möllavatesse lainetesse, aga klipper kihutas purjeid rehvimata edasi, uhke värvikirev vimpel mastitopis lehvimas…
Kalataoliselt sihvaka kerega kliprid, merede iludused, merede kaunitarid, merede kuningannad lõikasid terava vööritääviga laineid, tormasid pritsmeid lennutades lainetest läbi, olles merekindlad ja kiired.

New Yorgi laevatehases oli klipri ehitus saanud sisse täie hoo. Laevameister oli maha pannud ressipõranda, millele siis puusepad meistri juhatuse all asusid painutuslati järgi pardakaari joonistama. Laevameistri joonist järgides rabasid puusepad varahommikust päikeseloojanguni ja tahusid kaarešabloone. Igal õhtul kontrollis laevameister kaarešabloonid üle, ühtteist kohendada ja üle tesseldada lastes.
Laevaehitajate toitlustamiseks oli ehitusplatsi kõrvale üles pandud välikatel. Välikatla korstnast kerkis kõrge tossu ja suitsupilv. Kokk ja kokaabiline olid varahommikust hilisõhtuni ametis, sest tühi kott ei seisa püsti ja täis kõht tegi laevaehitajate meele rõõmsaks. Riikliku tähtsusega tellimistööd tehes toiduga ei koonerdatud
Septembri viimasel nädalal seati üles tammkast kaarte aurutamiseks ja nende painutamiseks šabloonide järgi. Kaks nädalat tossas keeva vee katel vahetpidamata; mehed olid tammkasti juures ametis ööl ja päeval, painutades, kangutades ja sättides laevakaari õigesse joonde. Lõpuks olid asjad niikaugel, et võis asuda saksidega laevakaari kiilule tõstma, neid paigale rööpima ja õigeks rihtima. Nädala jagu päevi räsiti kaarte kallal, sobitati, tesseldati natuke siit, tsipake sealt, aga lõpuks olid laevaroided paigas. Laevameister ja kapten Georg Kruze käisid latiga ümber laeva – mõõtsid, rihtisid Küll vahiti silm pilukil kaarte joont emapuu suhtes küll paremast pardast, küll vasakust pardast. Lõpuks pidid tunnistama, et kogenud puusepad ei olnud laevakaarte tahumises mitte kehvemad tegijad kui laevameister ise.
Kapten Kruze võis nüüd juba kergemalt hingata – vastutusrikkamad ja suurt täpsust nõudvad tööd olid laeva juures tehtud. Laeva emapuu ja roided olid paigas, järgnes parda- ja tekiplangutuse ning vaheseinte ehitamine. Nüüd leidis Kruze veidike aega, et veeta nädal oma perekonnaga, seda enam, et Marie oli Georgile kinkinud veel ühe poja. Poeg sai endale nimeks Joe, kuigi ämm, võttes tütrepoja kätele, sõnas hellitlevalt: „Minu väike Julius, armas Juliusekene…”
Õige pea jõuti niikaugele, et võis asuda laevale andma viimast lihvi, teha vajalikud värvimistööd ja tihtimised. Pardale ilmusid tossavate tõrvapottide ja suurte takukoonaldega mehed, asudes tekiplangutuse naate takkude ja tõrvapigiga tihtima.
Laevalaele paigutati neli väiksemat kahurit juhuks, kui siiski tuleb asuda abortaaživõitlusse. Pardale tõsteti väike kahemastiline luup. Madrused vaatasid nõutult seda tolle aja laevadel tavatud sõiduriista, mis oli pigem lõbusõidujaht kui päästepaat. Paistis, et kaptenil on plaanis merel või sihtsadamas lõbusõitu teha. Lõpuks oli laev taglastatud, kõige vajalikuga varustatud ja meeskonnaga komplekteeritud. Laev oli mereklaar, kuid väljumispäeva hoiti saladuses.
Ühel hommikul saabus laevale kaheksa eraisikut. Nad kõik kandsid halle peaaegu maani ulatuvaid mantleid, peas tohutu laiu kauboi kaabusid ning igal mehel tossas hambus sigar. Sigarite lõhn ja mantlite tegumood ning ühetaolised kaabud tekitasid mõtte, justkui pärineks kõik see nende väline hiilgus ühest ja samast kroonu kaubalaost. „Eraisikute” kõhud olid veidi punnis, mis andis asja tundvale isikule teada, et nende „eraisikute” mantli all on peidus tolle aja moodsaim revolver. „Eraisikute” järel marssis parda äärde rügement West-Pointi seersantide koolis eriväljeõppe saanud sõdureid, lühikesetoruga abortaažipüssid seljas ja näod kõigil ülimalt karmi ilmega. Nende päid katsid laiad pruunid sombreerod, seljas khakivärvi munder. Igaühel rippus laia vöörühma küljes kortik, lisaks tolle aja jalaväe uusim relv – käsigranaadid.
Ohvitser rivistas sõdurid kaile piki laevaparrast, seljad laeva poole ja püssid laskevalmis. Paraadmundris kapten Kruze seisis laevalael, popsutas indiaanlase piipu ja andis juhiseid. Laeva esimene väljumine merele on alati pidulik sündmus. Kuid see polnud tavapärane proovisõit, vaid asuti täitma presidendi eriülesannet. Väliselt paistis laeval kõik rahulik – mastimehed olid raadel kohad sisse võtnud ja vallandasid purjeid, pootsman juhendas tekimeeskonda. Alumised purjed täitusid tuulega, ülemistel raadel olid madrused valmis iga hetk kordtingud lahti siduma ja purjed tuule meelevalda andma. Laev pöördus vööriga sadama väljapääsu suunas, kuid ahtri tugevad trossid hoidsid teda paigal. Laev pingutas ennast, värises, otsekui soovides kiiremini pääseda oma loomulikku ja meelepärasesse keskkonda. Ahtritrossid tinisesid pingest. Kummagi ahtritrossi juures seisid madrused, kirved käes.
Kõik olid ootel. Äkitselt kihutas kaile ratsanik, heitis ratsmed parda ääres seisva sõduri püssitoru otsa ja kiirustas mööda laevatreppi üles. Ameerika Ühendriikide presidendi käsundusohvitser tõstis käe mütsisirmi äärde ja ulatas kapten Kruzele pitseeritud ümbriku. Kapten Kruze astus paar sammu kõrvale, avas ümbriku ning võtnud sellest paberilehekese, libistas silmadega kiiresti üle ridade. Seejärel tõmbas tikust tuld, süütas paberilehekese ja ümbriku ning heitis tuha üle parda. Presidendi käsundusohvitser tõstis käe kõrva juurde, soovis head reisi ja sammus mööda laevatreppi hobuse juurde. Haaranud püssitoru otsast rakmed, kargas käsundusohvitser kergelt ja graatsiliselt sadulasse, justkui endine kauboi. Kruze ühmas endamisi heakskiitvalt. Käsundusohvitser ratsutas paarsada meetrit eemale ja pidas siis järsult hobuse kinni.
Sadamasse kihutas tohutu suur kuuehobusetõld. Kutsaripukis istuv ohvitser pingutas valjaid, tõmbas kogu jõust tõllapidurit ja peatas tõlla otse laevatrepi ees.
Kapten Kruze hõikas jalaväeohvitserile käskluse, see valis meeste hulgast välja kümmekond turskemat selli ning mõne hetkega rändasid suured kastid tõllast laeva lastiruumi. Eriväljaõppega sõdurid jooksid saabastega kolistades mööda laevatreppi pardale ning laevatrepp tõmmati üles.
„Otsad raiuda!” käsutas kapten Kruze.
Justkui vibust lastud nool sööstis klipper sadama väljapääsu suunas. Kapten Kruze keerutas isiklikult rooli, juhtides laeva mööda kitsukest faarvaatrit merele. Madrused vallandasid kõik purjed, need kogusid tuult ja justkui haikala libises laev kiirust kogudes avamerele. New Yorgi kaubalaevade mehed vahtisid imestunud nägudega seda tohutu purjestusega viirastust, mille pardad kadusid lainete varju, ainult aegajalt paiskus vööriosa lainele ja sööstis siis pritsmeid lennutades järgmisest lainest läbi. Seda imeasja vaatlevad meremehed kehitasid nõutult õlgu – see oli küll laev, aga ei olnud ka. Laeva tumehalli parda vööriosa kaunistas valgete tähtedega maalitud nimi – Louisiana.
Klipper kihutas esialgu põhja suunas, aga kui New York oli kadunud silmapiiri taha, pöördus järsult vastupidisele kursile – lõunasse, Mehhiko lahele.
Ööd ja päevad kihutas klipper täies purjes edasi. Öösel sõideti kustutatud tuledega, ainult väike varjuga kompassilatern valgustas roolimehe ninaesist. Nii ööl kui päeval asusid eriväljaõppe saanud sõdurid täies lahinguvalmiduses laevalael. Iga nelja tunni tagant vahetas üks rühm välja teist, ja nii kestis see kuni saabumiseni sihtpunkti. Päeval
jälgisid vahimadrused võimsate pikksilmadega silmapiiri: tüürpoordis ja pakkpoordis, vööris ja ahtris. Kapten lubas endale ainult vähest puhkust, kui öö oli pilvine ja varjutas kuu ning laev liikus täielikus pimeduses. Nii ööl kui päeval viibisid kaks „eraisikut” alati laevalael. Mis oli nende ülesandeks reisil, see jäi kapten Kruzele arusaamatuks, aga ta ei vaevanud oma pead selle küsimuse üle – tema vahiohvitserid ja mastimadrused tundsid oma tööd ja tegid seda hästi; täiendavaks järelevalveks puudus vajadus.
Tormis ja troopilises vihmasajus kihutas klipper aina edasi, ainsatki purje vähendamata. Lained uhasid üle parda, kastes roolimehe ja vahiohvitseri pealaest jalatallani märjaks. Ka Sargasso mere tapvas tuulevaikuses püüdis „Louisiana” oma tohutu purjestusega kinni iga väiksemagi õhuliikumise ja libises peatumatult mööda sargasso vetikatega kaetud veepinda edasi. Ühel ööl lõi vesi vöörilaines ja kiiluvees põlema. Pikk sätendav juga venis ahtrist kaugele merele – miljonid fosforina helklevad mikroorganismid olid tõusnud öösel veepinnale toituma.
Vahetult pärast Kuuba ja Florida poolsaare vahelise väina läbimist, Kariibi mere traaversil, märgati silmapiiril purjesid. Purjestuse järgi võis aimata, et tegemist on Prantsuse fregatiga. Ilmselt märgati ka fregatilt üle lainete kihutavaid purjeid, sest fregatt muutis kurssi ja võttis suuna risti üle klipri kursi. Pikksilmaga horisonti jälgiv „eraisik” pöördus kapteni suunas, kuid enne kui „eraisik” jõudis teatada oma leiust, hõikas kapten Kruze roolimehele uue kursi. Roolimees keerutas kärmelt rooli, seades laeva uude suunda, eemale vaenlase laevast. Võib ainult aimata Prantsuse korsaaride pettumust, kui esmapilgul kindel saak neid pika ninaga jättis ja horisondi taha kadus. Aga võib-olla mõtlesid nad, et kurat ise kihutab üle mere, sest taolist kiirekäigulist laeva polnud siinsetes vetes iial nähtud. Igatahes seekord tuli korsaaridel tühjade kätega tagasi pöörduda Miami kalurikülla, et sealses varjulises lahesopis jääda varitsema uut saaki.
1803.aasta detsembri keskel jõudis „Louisiana” Mississippi suudme traaversile. Jõesuudmes asus Mehhiko lahe suurim linn – New Orleans. Öösel liiguti avamerel vähendatud purjede all edasi-tagasi, päeval eemalduti veelgi kaugemale, jättes New Orleansi silmapiiri taha. Ööl vastu 20.detsembrit lähenes „Louisiana” uuesti Mississippi suudmele. Päikesetõusu esimesed kiired valgustasid parajasti „Louisina” mastitippe, kui kapten Georg Kruze andis käskluse purjed vähendada ja reidil laev triivi seada. Valvsalt jälgiti Prantsuse laevu: reidil oli triivi asunud üks Prantsuse korvett ja kaks fregatti. Prantslaste lähenedes lisati purjesid ja liiguti laskeulatusest välja, siis jäädi jälle triivi.
Varahommikul, järgides kirjalikke juhiseid, lasti vette väike kahemastiline luup. Leitnant John Smith võttis kätte tüüripinni, luubi kolmnurksed purjed tõmmati masti, kaks madrust haarasid pihku soodinöörid ja luup oli valmis otsad lahti andma. Paati astus üks „eraisikutest”, võttis vööris istet ja tõstis siis vööri kohale väikese Ameerika tähelipu.
„Eraisikute” peamees astus kapten Kruze juurde: „Iga nelja tunni pärast pöördub luup tagasi laeva juurde; kui kõik on korras, siis hoiab laeva vööris istuv „eraisik” käes tähelippu. Kui aga miski ei klapi, siis on lipp langetatud või kui luup nelja tunni jooksul tagasi ei pöördu, siis tuleb viivitamatult heisata purjed ning pöörduda tagasi New Yorki.”
Luup eemaldus, madrused pingutasid soodinööre, roolimees John juhtis paati Mississippi jõe suudmesse, New Orleansi sadamasse.
„Louisiana” triivis reidil edasi tagasi, jälgides kallast ja hoides silma peal prantslastel. Täpselt nelja tunni möödudes saabus luup tagasi, „eraisik” istus sigarit pahvide vööris ning hoidis peos Ameerika tähelippu. Teinud ringi ümber „Louisiana”, suundus luup tagasi sadama suunas. Paadi vööris istuv „eraisik” viipas korraks kapten Kruzele sigariotsaga – olukord on kontrolli all!
Madrused ja sõdurid laevatekil kehitasid arusaamatuses õlgu – mis lollimängimine! Veel korra pöördus luup tagasi ning hallis mandlis, laias kauboikaabus häirimatult sigarit pahviv „eraisik” tegi endiselt tiiru ümber „Louisiana.” Kõik oli korras!
Enne päikeseloojangut, kui veripunane päikeseketas valmistus parajasti vajuma Mehhiko lahe voogudesse, ilmus luup Mississippi jõesuudmelt uuesti nähtavale. Endiselt hoidis „eraisik” käes Ameerika Ühendriikide lippu, kuid seekord oli luubi pardal lisaks „eraisikule”, roolimehele ja kahele madrusele veel neli meest. Luubi lähenedes võis juba palja silmaga eristada Prantsuse mereväemundris mehi.
„Eraisik” tõusis „Louisiana” pardale ja sõnas lakooniliselt:
„Laadung luupi.”
Sõdurite komandör asus koheselt käsku täitma: lastiruumist tassiti välja kogukad kastid, upitati seejärel ettevaatlikult üle parda ja paigutati ridamisi luubi põhja. Samal ajal lähenes Prantsuse korvett tasasel käigul Ameerika klipperile. Parajasti siis, kui viimane kast oli paigutatud luubi pardale, kärgatasid New Orleanis kahuripaugud ja õhtuhämaras taevasse tõusis mitmevärviline sädemeid pilduv ilutulestik. New Orleansi kindluses langes aeglaselt Prantsuse trikoloor ja samas tõusis masti Ameerika tähelipp.
Luup lükati „Louisiana” pardast eemale, ohvitser tõstis peakohale Prantsuse lippu ning luup 15 miljoni dollariga võttis suuna Prantsuse korvetile.
Prantsuse korvett kogus kiirust ja tõttas dollarilaadungiga lähenevale luubile vastu. Mõne hetke pärast heideti abortaažikonksud luubi pardasse, luup kinnitati korveti külje alla ning koheselt olid kastid tõstetud korveti pardale.
Prantsuse korvett heiskas purjed, temale järgnes kaks Prantsusmaa mereväe fregatti ning suund võeti Prantsusmaa rannikule. Napoleoni Prantsusmaa riigikassa täienes 15 miljoni dollari võrra, sõda Euroopas võis jätkuda.
Koheselt, kui luup eemaldus „Louisiana” pardast, astus „eraisik” kapten Kruze juurde ja sõnas pidulikult:
„Mister Georg Kruze! Ameerika Ühendriikide presidendi ülesandel tänan Teid edukalt läbiviidud missiooni eest.” „Eraisik” surus Kruze kätt ja lisas siis: „ Nüüd võite jätkata tavapärast mereväeteenistust.”
Kapten Kruze andis käsu vähendatud purjede all liikuda New Orleansi sadamasse. 20.detsembril 1803 kell 20.30 kinnitas „Louisiana” otsad New Orleansi sadama kail. Leitnant John Smith, Georg Kruze reisikaaslane vaalapüügilaeval „Bounty”, ja neli madrust asusid sõudepaati, et kinni püüda prantslaste poolt hüljatud luup – sellel oli mõnus teha lõbusõitu New Orleansi rannavetes. New Orleansis leidus palju kauneid neidusid!
Laeva pardale saabus äsja ametisse astunud Louisiana kuberneri käsundusohvitser. Ta oli riietatud kuldtikandiga kaunistatud vormi, millest oli raske mõista, kas tegu oli maaväe- või mereväevormiga. Aga munder sobis ülihästi ta tõmmu näo, süsimustade juuste ja uhke vuntstriibuga nina all.
„Mister Kruze! Minul on au Louisiana kuberneri nimel paluda Teid kuberneri vastuvõtule ja pidulikule õhtusöögile.” Lõpetanud ametliku teksti, lisas käsundusohvitser naeratades omalt poolt juurde: „Õhtusöögile järgneb tants ja seltskondlik osa.”
Mida mõtles hispaanlasest ameeriklane seltskondliku osa all, see jäi kapten Kruzele esialgu selgusetuks. Kuid õige varsti väljus ta paraadmundris laevalaele. Ta vööle oli kinnitatud Ameerika mereväes alles hiljutu moodi läinud kortik. Kortik oli abortaaživõitluses tunduvalt käepärasem kui Vene keisririigi mereväeohvitseride vööl rippuv mõõk.
Kõik vahist vabad madrused ja ohvitserid said linnaloa. Laevatrepilt laskusid alla eraväljaõppega sõdurid, kortikud vööl, aga abortaažipüssid ja granaadid olid nad jätnud laeva. Linna suundusid „eraisikud”, seljas lumivalged lühikeste käistega särgid, jalas tumedad viigipüksid ja läikivad kingad. Nüüd ei olnud nende kõhud enam „punnis”. Vastupidi – rasked revolvrikabuurid, hallid pikad mantlid ja laiad kaabud olid nurka visatud. Aga hambus olid neil ikkagi sigarid.
Maale astusid Ameerika enimhinnatud peigmehed!

Esimese raamatu lõpp
Viimsis, 2007

Merendusalaste mõistete seletusi.

Abortaaž – abordeerimine, vaenlase laeva ründamine selle parda külge haakudes.
Avraal – inglise keeles over all – ühine töö kogu meeskonnale; käsk kogu meeskonnale tekile ilmumiseks erakordse hädaohu puhul; kõik mehed pardale!
Ahter – laeva tagumine ehk päraosa.
Ahterpiik – ruum laeva tagumises osas, milles asub roolimehhanism ja mida kasutatakse ka ballastiruumina.
Alumised purjed – fokk- ja grootpuri raapurjedega laevadel.
Bakk – laevateki esiosa vöörist (laevaninast) kuni fokkmastini.
Bakkstaag – liikuva laeva asend tuule suhtes, mille suund moodustab laeva pikiteljega
nurga, mis on suurem kui 90 ja väiksem kui 180 kaarekraadi.
Ballast – lisaraskus laeva alaosas laevale stabiilsuse andmiseks.
Barkantiin – kolmemastiline laev; fokkmastis kuni viis raapurje, grootmastis ja besaanmastis kahvelpurjed, kliiverpoomil kliivrid, fokk- ja grootmasti vahel taakslid.
Barkass – suur, 10-20 aeruga sõudepaat.
Besaanmast – tagumine mast kolme või enama mastiga purjekal.
Besaanpuri – puri, mis kinnitatakse besaanmasti kahvli või raapurjestusega laeval – alumise raa külge.
Besaanteng – besaanmasti pikendus.
Besaantopsel – besaanmasti kõige ülemine puri.
Brassid – raa otstest laevatekile ulatuvad talidega köied raade sättimiseks.
Brassima – raade asendit muutma.
Brigantiin (kuunarprikk) – kahemastiline laev; fokkmastis kuni viis raapurje (fokkpuri, alumine ja ülemine marsspuri, praampuri, roilpuri), grootmastis kahvelpurjed (grootpuri, groot-topseil), kliiverpoomil kliivrid ning fokkmasti ja grootmasti vahel taakslid.
Briis – tuul merede ja suurte siseveekogude rannikul, mis puhub päeval jahedamalt merelt soojenenud maismaale, öösel aga jahtunud maismaalt merele.
Dekkveeger – tugev, pikuti asetatud kandetala tekipalkide jaoks.
Eespurjed – kliiverpoomi ja pukspriidi ning fokkmasti vahele kinnitatud kolmnurksed purjed (poomkliiver, kliiver, vöörtaaksel).
Elling – laevaehitus- või –remondikoht laevatatava veekogu kaldal.
Fallrep – laeva välisparrast mööda allalastav trepp.
Flotill – väiksemate laevade koondis.
Fokkmast – eesmine mast vöörist (laevaninast).
Fokk (fokkpuri) – eesmasti alumine raapuri.
Fokkroilteng – fokkmasti kõige ülemine pikendus.
Fokktengtaaksel – kliiverpoomi kõige alumine kliiver.
Fregatt – kolmemastiline raapurjedega kuni 60 suurtükiga sõjalaev 17.-19.sajandil.
Galioon – pukspriidi ja eestäävi vahel olev väljaehitis, mis kannab galioonikuju; galioonikujuga laev.
Ghanja – araabia purjekate (daude) seas ainus kolmemastiline kaugsõidulaev.
Gikk – kitsas kiirsõidupaat, kapteni paat.
Grootmast – purjeka teine mast peale fokkmasti, kõrgeim mast.
Grootpuri – grootmasti alumine puri.
Grootpraampuri – grootmasti ülemine puri, grootroilpurje all.
Grootroil – grootmasti kõige ülemine puri raataglasega purjelaevas.
Grootteng – grootmasti pikendus.
Grootvant – grootmasti küljelt hoidev tross (vaier).
Halss – laeva kurss tuule suhtes. Kui tuul puhub laeva vasakult küljelt, siis sõidab laev vasakul halsil, kui paremalt – paremal halsil.
Halssima – purjelaeva allatuult teisele halsile pöörama.
Hiivama – suuremaid raskusi, ankrut või lasti üles vinnama.
Hutt ehk puup – laeva ülateki ahtriosa (besaanmasti taga).
Huker – hollandi kahemastiline purjekas 17.-18.sajandil
Idaindialaev – Inglise Ida-India Kompaniile kuulunud mitmemastiline relvastatud kaubalaev ühenduse pidamiseks Indiaga.
Jalgpäär – tross, millel seisvad madrused purjesid valla päästes või rehvides või neid koristades (purjede kokku lappamine ja kinnisidumine).
Jaht – ühemastiline kiire purjelaev.
Jakobiredel – väike nöörredel, mis heidetakse üle parda paati ronimiseks.
Jooksevtaglas – kõik liikuvad trossid, millega saab muuta raade, poomide, kahvlite ja purjede asendit.
Julla – väike laevapaat.
Jüüt – ahtris paiknev tekiehitis.
Kaabelkat – laeva vööriosas (ninaosas) asuv ruum trosside, värvide, kettide, purjede hoidmiseks.
Kaabeltau – 0,1 meremiili, 185,2 m.
Kaardikamber – komandosillal paiknev ruum, kus asuvad navigatsiooniriistad.
Kaared – laevaribid, millele kinnitatakse sise- ja välisplangutus.
Kahvel – kahveltaglasega purjekal ümmargune puu, mille külge kinnitatakse kahvelpurje ülemine äär.
Kahvelpuri – nelinurkne puri, mis kinnitub eesliigiga masti külge, all kinnitub poomliigiga poomi külge ning ülal kinnitub kahvliliigiga kahvli külge.
Kajut – eluruum laeva pardal.
Kambüüs – laevaköök.
Kaljas – kahemastiline laev; kahvelpurjestusega ja kliivritega.
Kaldpurjed – purjed, mis asetatakse oma pinnaga piki laeva, suunaga vöörist ahtrisse.
Kimming – kumerus, millega laeva põhi laeva küljeks üles kaardub.
Kiil – pikitugi laeva põhjas, mille külge on kinnitatud laeva sõrestik (laevakaared).
Klaariks tegema – korda panema.
Klaasi löömine – kellaja teatamine laevakella helistamisega. Neljatunnise vahi kestel antakse iga poole tunni tagant üks löök kuni kaheksa klaasini. Vahivahetus on neljatunnise vahi korral kell 4, 8, 12, 16, 20, 24.
Kliiverpoom – laeva vöörist väljaulatuv palk, pukspriidi pikendus.
Kliivrisoot – kolmnurkse eespurje alumist nurka hoidev köis.
Kliiver – kolmnurkne kaldpuri, mis asetseb fokkmasti ees, kiiverpoomi kohal.
Klüüs – ovaalne või ümar avaus laevapardas ankruketi või trossi läbitõmbamiseks.
Knoop – ehissõlm, mis tehakse, näiteks, fallrepi liiniotstesse.
Koi – magamisase laevas, milleks oli tavaliselt punutud nööridest või presendist rippkoi.
Kokni – Londonis ja selle ümbruses kõneldav lihtrahva murrak.
Korsaar – mereröövel, piraat (ingl – pirate, pr – corsaire).
Korvett – kiirekäiguline kolmemastiline ühe suurtükitekiga sõjalaev.
Kortding – nöör (ots), millega raapuri tõmmatakse vastu raad.
Korkvender – korgipuu koorest valmistatud kott, mis asetatakse kahe laeva või laeva ja kai vahele, et vähendada laeva õõtsumisest tulenevaid lööke.
Kurss – laeva liikumissuund, mida roolimehele väljendatakse kaarekraadides või rumbides.
Kuunar – kahe või enamamastiline kahvelpurjedega laev.
Kutter – suuruselt teine päästepaat või ühemastiline sõjalaev rannakaitseks.
Kröitseil (krüüsel – raapuri besaanmastil ladina purje kohal.
Ladina puri – kaldse raaga kolmnurkne puri.
Landgang – käigulaud laevalt kaile.
Lastima – laeva täitmine; kauba, varustuse pealelaadimine.
Leepuri – kerge puri, mis hea ilma korral kinnitatakse raapurjest väljaspoole raanoka külge.
Lengerdamine – laeva rullumine lainetuses.
Liin – peenike kolmekordne nöör. Loodiliinil on märgitud süllad ja tema küljes on seatinast lood; kasutatakse vee sügavuse mõõtmiseks.
Logima – logiga laeva kiirust mõõtma.
Lood – vahend veekogu sügavuse mõõtmiseks.
Lossima – laeva tühjendamine; kauba, varustuse mahalaadimine.
Losspoom – masti külge kinnitatud ümarpuu lasti teisaldamiseks talide abil.
Looskiil ehk kaitsekiil – laeva kiilu alla kinnitatud õhuke pruss või plank, mis kaitseb kiilu vigastuste eest.
Logi – instrument laeva poolt läbisõidetud vahemaa või laeva kiiruse määramiseks.
Loovimine – purjelaeva liikumine muutuva kursiga (halsiga) mööda kõverjoont, kusjuures sõidetakse tihttuules kord vasakul, kord paremal halsil. Sellist purjetamist kasutatakse ebasoodsa tuule korral.
Loots – kohalikke sõiduolusid hästi tundev kapteni nõuandja raskesti läbitavas piirkonnas, sadamasse sisse- ja sealt väljasõitmisel ning sadamas haalamisel.
Luhvama – purjekat tuulde pöörama.
Luhvart – laeva pealtuuleparras.
Luugid – suletavad avad laeva tekis lasti laadimiseks või lossimiseks, ka kahuritorude väljalükkamiseks avad pardas.
Lüüger – väike ühe- kuni kolmemastiline purjekas, mille purjed olid kinnitatud piki laeva paiknevatele raadele.
Maat – allohvitser mereväes.
Marsspurjed – alumise raa ja selle kohal olevate marssraade vahelised otsepurjed. Alumine marsspuri ja ülemine marsspuri. Nimetatakse vastavate mastide järgi – alumine grootmarsspuri, ülemine vöörmarsspuri (alumine fokkmarsspuri, ülemine fokkmarsspuri).
Marss – platvorm raapurjedega mastis marsstengi all.
Marssraa – teine raa tekist alates.
Marsspuri – marssraa külge kinnitatud puri, teine puri tekist alates.
Marssvall – plokkidega köis ülemise marssraa heiskamiseks.
Meremiil – merenduses kasutatav pikkusühik, 1852 m; üks meremiil vastab maa meridiaanikaare ühele minutile.
Mess – laeva söögiruum.
Messipoiss – nooremstjuuard, messipoisi ülesandeid võis täita ka junga, kes oli kokale abiks ja toimetas ka messis; tegi ka lihtsamaid tekitöid.
Monsuun (mussoon) – püsiv tuul, muudab perioodiliselt oma suunda koos aastaaegadega; omane mandrite troopilistele rannikualadele.
Munsterdama – laevale tööle vormistama; maha munsterdama – laeva teenistusest lahkuma.
Murdlaine – kõrge laine, mille hari järsult alla murdub.
Nokk – raa, poomi, kahvli äärmine ots.
Otsepurjed – purjed, mis asetsevad oma pinnaga risti laevaga.
Overkiil – ümber kiilu, paat tegi overkiilu – pöördus kiiluga ülespoole.
Paalsteek – sõlm, mis ei jookse kokku.
Pakpoord – laeva vasakpoolne parras tagant vaadatuna.
Pargas – lamedapõhjaline veolaev.
Parras – laevakere külg põhjaga ühinemise kohast ehk kimmist kuni peatekini.
Parklaev (park) – kolmemastiline laev; fokk- ja grootmastis viis ja enam raapurje, besaanmastis kahvelpurjed, kliivrid, mastide vahel taakslid.
Pasukast – aurukast laeva plankude, dekkveegerite ja kaarte aurutamiseks, et neid enne paigaldamist painduvamaks muuta.
Passaadid (passaat) – ekvaatorist põhja pool kirdest ja lõuna pool kagust puhuvad püsivad tuuled troopikameredel.
Peli – horisontaalse võlliga vints.
Pilss – kiiluruum; sügavaim koht laevas, kuhu koguneb lekke- või nõrgvesi.
Piigardid – avad laeva külgedes vee äravooluks tekilt.
Pleissima – köie või trossi otsi punumise teel ühendama.
Plokk – ühe või mitme pöörleva kettaga tõstemehhanismi osa.
Polundra! – (hoiatushüüd) – tähelepanu, ettevaatust!
Pollar – laevaotste (trosside) kinnitamiseks kasutatav post või ühise alusega postipaar sadamakail või laevatekil.
Pootsman – laeva tekimeeskonna ülem.
Praammarss – kolmas marss teki kohal.
Praampuri – alt loetult kolmas puri raataglasega laeva mastis.
Praampurjed – marsspurjede kohal asetsevad raapurjed.
Prahilaev – kaubalaev.
Priis – meresõjas sõjasaagina hõivatud kaubalaev koos lastiga.
Prikk – kahemastiline laev; fokk- ja grootmastis kuni viis raapurje, grootmastile kinnitatud tagumine kahvelpuri, kliivrid, fokk- ja grootmasti vahel taakslid.
Pugi – äkiline tuulehoog.
Pukspriit – vöörist väljaulatuv palk, millel pikenduseks kliiverpoom.
Purje laperdamine – purje asend, kus see lõdvalt siia-sinna lehvib.
Raa – keskelt masti või tengi külge kinnitatud rõhtpuu purje kinnitamiseks.
Rangout(peelestik) – mastid, tengid, raad, pukspriit jt. taglase puitosad.
Raks – seadis raa kinnitamiseks masti külge.
Ressipõrand – ajutine põrand ehitusplatsil, kus toimub laeva kaarte väljajoonistamine tegelikus suuruses.
Reeling – rinnatis ümber laevalae serva.
Rehvima – purjepinda vähendama.
Reid – ankurdamiseks sobiv sadamaesine mereosa.
Roilpuri – kõige alumine raapuri.
Saksid – kolmjalad raskuste tõstmiseks.
Saaling – masti tengiga ühendav ristpuu.
Seegamine – laeva pidev kursilt hälbimine tugeva lainetuse tagajärjel.
Seising – nöör, millega puri kinni seotakse.
Snau – üks priki modifikatsioonidest.
Soot – üle tali viidud tross purje tuules hoidmiseks ja pingutamiseks.
Sorima – nööride abil lahtiseid esemeid kinnitama.
Sulane – seadis (tali) groot- ja fokkmasti alumiste raapurjede heiskamiseks; koosnes neljast kettast ja silmaga poldist.
Suurmast ehk grootmast – eest lugedes teine, kõrgeim mast.
Suurpuri ehk grootpuri – grootmasti alumine puri.
Suurteng – grootmasti pikend, masti ülemine osa.
Stoovima – lastima, pakkima.
Svingamine – laeva pöördumine ankrul ümber ankrukoha.
Sõlm – laeva kiiruse mõõtühik, võrdub ühe meremiiliga tunnis.
Särp – ümber keha või üle õla kantav lai lint.
Säärima – köit läbi ploki tõmbama.
Süld – üks tuhandik meremiilist; 1,85 m.
Süvis – laeva vees istumise sügavus.
Taageldama – taglast (purjed, raad, tengid jne.) laevale peale panema.
Taak – tross, mis hoiab laeva masti või tengi eestpoolt või kliiverpoomi altpoolt. Taakide külge kinnitatakse ka kolmnurksed purjed (taakslid).
Taaksel – kolmnurkne kaldpuri.
Taavet – seadeldis paatide vettelaskmiseks ja väljatõstmiseks.
Taglas – mastide, raade, kahvlite, tengide, purjede, vantide, taakide, nööristiku jne. üldnimetus. Seisevtaglaseks nimetatakse maste, tenge, raasid ja nende kinniteid; jooksevtaglaseks – purjede tõstmiseks, allalaskmiseks ja seadmiseks tarvilikku nööristikku.
Taavet – seadeldis paatide vettelaskmiseks ja väljatõstmiseks.
Tammkast – aurukast laeva plankude, dekkveegerite aurutamiseks, et anda neile painduvust.
Tekinõgusus – ülateki kaardumine ülespoole laeva ahtri- ja vööriosas.
Tekk – laevalagi, mis katab laevakorruseid (ülatekk, vahetekk, peatekk jne.)
Teng – masti jätk, masti ülemine osa.
Topp – masti või tengi ülemine osa (tipp).
Traavers – laeva kursiga risti olev suund.
Tragisteek – tragisõlm; sõlm, millega kinnitatakse tragi – nelja risti seisva käpa või haaraga väike paadi- või otsaankur.
Triivbakki jääma – purjemanöövriga laeva ajutiselt peatama või tormi vastu võtma.
Triivima – tuule ja lainetuse toimel edasi liikuma, ajuma; asetama purjesid tuule suhtes nii, et laev ei liigu edasi ja jääb peaaegu paigale.
Trimmima – laadungi paigutamisega laeva tasakaalustama.
Tross – jäme köis.
Tüürpoord – laeva parempoolne parras tagant vaadatuna.
Tihttuul ehk piidevint – laeva kurss, mis on kõige lähedasem tuuleliinile, s.o. moodustab tuule suunaga teravnurga. Sõita tihttuules tähendab liikuda kursiga, mis moodustab tuule suunaga nurga mitte üle 90 kaarekraadi.
Traavers – ristsuund laeva liikumisteele.
Triivima – asetama purjesid tuule suhtes nii, et laev ei liigu edasi ja jääb peaaegu paigale.
Trümm – tekialune ruum laeva sisemuses.
Tuulealune külg – kui laev sõidab paremal halsil, siis tema vasakut külge nimetatakse tuulealuseks, ja vastupidi.
Täislaev – kolme- või neljamastiline laev; fokk-, groot- ja besaanmastis viis ja enam raapurje, kliiverpoomil kliivrid, mastide vahel taakslid.
Vandid, vaierid – seisva taglase trossid, köied mastide kinnitamiseks külgedelt ja tagant.
Varp – väike ankur, mida kasutatakse laeva ümberpaigutamiseks ilma purjede ja aerude abita või laeva paigal hoidmiseks nõrga hoovuse tuulevaikse ilma korral.
Varpimine – laeva ümberpaigutamine ühest kohast teise varpi abil; varp lastakse paadist vette seal, kuhu tahetakse laeva viia; ankrupeli abil tõmmatakse varpiköit sisse.
Faarvaater – laevasõiduks kõlblik ja tarvitatav meri.
Vabaparras – laeva parda veepealne osa.
Vall – köis purje heiskamiseks.
Vangliin – köis paadi kinnitamiseks laeva, silla jne. külge.
Varesepesa – mastikorv.
Veeblingid – vantide vahele punutud lühikesed köiejupid, mida masti ronimisel kasutatakse redelipulkadena.
Veeliin – veepinnaga ühtiva rõhttasandi ja laeva välispinna lõikejoon, mis jaotab laeva veepealseks ja veealuseks osaks.
Viirama – järele laskma; paati laevalt aeglaselt alla laskma..
Vöör – laeva või paadi esiosa (ninaosa).
Vöörpiik – laeva vööriosas paiknev ruum, kus asuvad pootsmani tööriistad ja varustus, samuti ankrukett.

Mõõtühikud

Nael – 0,454 kg
Inglise kortel – 0,12 l
Pint – 0,47 l
Buššel – 35,24 l
Barrel – 115,63 l
Puusüld – 3,6 m3
Toll – 2,54 cm
Jalg – 30,48 cm
Jard – 0,91 m
Süld – 1,83 m. Vene süld – 2,13 m
Miil (maamiil) – 1,609 km
Ruutjalg 0,09 m2
Aaker – 4046 m2

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s