Meresoolased huuled. Teine raamat.

Autor: Uido Truija

Kui palju laevu väljus merele,
kui palju hüvastijätu ja jällenägemise pisaraid.
Kui palju unistusi, purunenud lootusi
ja ajavooga kaetud ootusi.

SISUKORD

  • Esimene peatükk. Ameerika Ühendriigid laienevad läände ja lõunasse. Venemaa plaanib esimest ümbermaailmareisi. Adam Johann von Krusenstern koostab Venemaa ümbermaailma-ekspeditsiooni projekti.
  • Teine peatükk. Mehi hullutav Kariibi saarte tüdruk Rose. Robespierre ja jakobiinide hirmuvalitsuse lõpp. Bonaparte`i vaevleb kirgliku armastuse küüsis. Napoleoni lahkub Josèphine`i magamistoast ja suundub Itaalia sõjakäigule. Rännak üle Alpide. Kahekümne seitsme aastane kindral Bonaparte`i purustab hingevaakuva Austria väejuhi Beaulieu ja podagra all kannatava Sitsiilia kuninga väed. Hobusehigist haisev Napoleon ja tärgeldatud käistes paavst Pius VI kirjutavad alla rahulepingule. Kuum vann ja näitlejanna Milanost. Veneetsia – riukalik ja paheline kaupmeeste pesa. Austria keisririik – vana ja kõlvatu naine.
  • Kolmas peatükk. Makedoonia Aleksander suundub Indiasse. Aleksander on ühe öö jooksul armuvahekorras tuhande naissõdalasega. Vallutajate ja vallutuste heroiseerimine.
  • Neljas peatükk. Pariis tervitab Itaalia sõjakäigu kangelast Napoleoni. Josèphine`i jõuab oma armuseiklustelt tagasi kuu aega hiljem. Direktoorium saadab Napoleoni Egiptuse ekspeditsioonile. Idamaa naise silmad ja sfinksi kivipilk. Korralagedus Pariisis. Napoleon kiirustab Pariisi ja peksab Direktooriumi laiali. Napoleon Bonaparte määrab ennast esimeseks konsuliks ja seab sisse ainuvalitsemise. Sõjaretk Põhja-Itaaliasse. Austria armee saab hävitavalt lüüa. Napoleoni tõlla taga lõhkeb pomm. Demokraatia kaela ümber tõmmatakse silmus koomale.
  • Viies peatükk. Katariina II sureb, troonile asub poeg Paul I Petrovitš. Kirjanik Kotzebue saadetakse Siberisse. Paul I-se ja Napoleoni liit. Keskööl tuleb viia Austraaliasse mitte ainult lambad vaid ka oinad. Sõjakäik Indiasse. Paul I Petrovitši kägistamine. Krusenstern uurib ärivõimalusi Hiina sadamalinnas Kantonis
  • Kuues peatükk. Adam Johann von Krusenstern määratakse Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni ülemaks. Fregatid “Nadežda” ja “Neva” valmistuvad pikaks merereisiks. Mitšman Fabian Gottlieb von Bellingshausen, mitšman Otto von Kotzebue ja junkur Moritz von Kotzebue suunduvad Kroonlinna, et asuda “Nadežda” pardale. Ekspeditsiooni ärasaatmise jumalateenistus. Keiser Aleksander I külastab laeva. Merereis algab. Peatumine Kopenhaageni reidil ja sissesõit Falmouthi sadamasse. Peatus Kanaari saartel. Atlandi ületamine. Saabumine Brasiilia rannikule.
  • Seitsmes peatükk. Naine ei vääri lugupidamist, küll aga tuleb talle pakkuda armastust. Kas lastetu abielupaar on perekond? Ettevalmistused sissetungiks Inglismaale. Venemaa keiser Aleksander I asub tegutsema.
  • Kaheksas peatükk. Ameerika Ühendriikide klipper „Louisiana” kihutab üle Kariibi mere lainete. Eestlasest kapten Georg Kruze hoiab kurssi Ühendriikide idarannikule. Laibad heidetakse üle parda. Haiti neegrivabariigi keiser. Georg Kruze kohtub Krusensterni sõbra sir George Cockburniga.
  • Üheksas peatükk. Kapten Georg Kruze saab president Thomas Jeffersonilt järjekordse eriülesande. “Nadežda” ja “Neva” peatus Santa Catharina saarel. Kummituslik ja ohtusid täis ürgmets. Krusenstern raiub kobral pea maha. Orjad ja madrused tirivad kaldale tohutu suuri ja tinaraskeid mastipuid. Otto ja Moritz Kotzebue`d ning Bellingshausen õpivad eesti keelt. “Louisiana” tervitab “Nadeždat” kolme kahuripauguga. Hoorni neem jääb ahtri taha, “Nadežda” väljub Vaiksele ookeanile.
  • Kümnes peatükk. Napoleon annab käsu Enghieni hertsog Louis de Bourbon mõrvata. Bastille` vallutamise viieteistkümnenda aastapäeva tähistamine. Napoleoni senise elu kõige tähtsam sündmus? Napoleon kroonitakse Nòtre-Dame kirikus keisriks. Napoleoni ees põlvitavale Josèphine`ile asetab keiser pähe keisrinnakrooni. Napoleonile teeb muret keisrikrooni pärija puudumine, ohus on dünastia järjepidevus.
  • Üheteistkümnes peatükk. “Nadežda” heidab ankrusse Nuku Hiva saare lahte. Saare kuningas külastab laeva. Krusensterni vastukülastus. Nuku Hiva naised on võlutud Krusensterni käharpeast ja kaunist mundrist. Veetlev Nuku Hiva tüdruk pakub Otto von Kotzebuele oma armastust. Vangid tapetakse kägistamisega ja süüakse ära. Filosoofilised mõtisklused inimsöömise üle.
  • Kaheteistkümnes peatükk. “Louisiana” jälitab venelaste laevu. Maavärin Valparaiso reidil. Kapten Georg Kruze seilab Tuamotu saaretikus. Seltsisaarte kirjaoskamatu pastor. Külaliste pakutakse pidusööki ja antakse teatrietendus. “Paradiisiaia” pärismaalased valdavad erakordseid tapmismooduseid. Kuningas Saalomon ja Seeba kuninganna. Paljasjalgne milord. Tulekahju istanduses. Polüneesias ja Melaneesias pole venelastest mitte ainsatki jälge
  • Kolmeteistkümnes peatükk. “Nadežda” ja “Neva” heidavad ankrusse Hawaii saarte Pärlilahes. Kapten Krusenstern külastab kohalikku kuningat. Krusensterni ootamatu kohtumine oma tentsiku Jüriga. Krusenstern ja Georg Kruze tähistavad jällenägemist tavernis Pearl Harbor. Leitnant John Smith kohtab taas oma kaunist prantslannat. Esitantsija Krusensterni juhtimisel tantsitakse menuetti ja fantangot. Georg Kruze ostab parun Adam Johann von Krusensternilt oma vanemate talukoha koos kõige selle juurde kuuluvaga.
  • Neljateistkümnes peatükk. Pärismaalased ründavad Sitka saarel venelaste kindlust. “Louisiana” tõttab appi. Indiaanlaste kätte pantvangi sattunud venelaste päästmine ebaõnnestub.
  • Viieteistkümnes peatükk.
  • Kuueteistkümnes peatükk. “Louisiana” hoiab kurssi Uus-Hollandi mandrile. Austraalia aborigeenid. Pidulik õhtusöök metslastega. Sõda naiste pärast. Austraaliasse tooge lambaid, aga ärge unustage ka oinaid! Kapten Philipp – mees, kes tõi Austraaliasse esimese partii sunnitöölisi.
  • Seitsmeteistkümnes peatükk. Napoleon loob oma õukonna ja kehtestab õukonnareeglid. Mehel peab olema naisi rohkem kui üks. Napoleon kroonitakse Itaalia kuningaks. Inglismaa, Venemaa, Austria, Napoli kuningriik ja Preisimaa moodustavad Prantsusmaa vastu koalitsiooni. Vene armee liigub Kutuzovi juhatusel läände. Napoleon oma Suure Armeega tõttab kiirmarsil venelastele vastu. Napoleoni armee siseneb Viini. Valsikuningas Johann Strauss. Koalitsiooni väed saavad Austerlitzi lahingus lüüa. Napoleoni plaan – Euroopa Liit Prantsusmaa juhtimisel, aga ilma Inglismaata ja Venemaata.
  • Kaheksateistkümnes peatükk. Austraalia sunnitööline palub abi. Kurss Uus-Guineale. Imekaunis õhtu paapuate külakeses. Matk mööda džunglit. Tappev troopikapalavik. Kohutav maavärin.
  • Üheksateistkümnes peatükk. “Louisiana” saabub Nagasaki reidile. Jaapani keiser keeldub Venemaa saadikut vastu võtmast. “Nadežda” hiivab ankru. “Nadežda” ohvitserid tutvuvad Kamtšatka loodusega. Pärismaalaste küla. Geisrite org. Tulemägi paiskab taevasse kõrge tuha- ja tulesamba.
  • Kahekümnes peatükk. Komandorisaared. Kapten Kruze tutvub saare loodusega. Mednõi saare kaunis lilleaas.
  • Kahekümne esimene peatükk. Jaapanlased Kuriilidel, venelastest pole ainsatki märki. Purjetamine Sahhalini rannavetes. Kas Sahhalin on saar või poolsaar? Amuuri suudme otsingud. Lihtsameelsed ja ausad Sahhalini ainod. “Nadežda” võtab Petropavlovskis peale karusnahalaadungi ja suundub Hiinasse. “Neva” siirdub karusnahalaadungi järele Sitka saare Uus-Arhangelski sadamasse. “Nadežda” ja “Neva” kohtuvad Kantoni reidil. Karusnahaäri ja kaubavahetus hiinlastega. “Nadežda” ja “Neva” asuvad koduteele.
  • Kahekümne teine peatükk. Napoleon leiab oma kasupojale Eugène`le imekauni pruudi – Wittelsbachi printsessi Auguste Amalie. Napoleoni vendadele ja marssalitele omistatakse kuningate, suurhertsogite ja vürstide tiitlid. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III otsustab Napoleoni armee purustada. Imekaunis kuninganna Luise sõidab kullast säravas tõllas väeosade ees ja innustab ohvitsere kangelastegudele. Preisi armee saab Napoleonilt hävitavalt lüüa. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III ja kuninganna Luise põgenevad, jättes armee riismed saatuse hooleks. Napoleon seab ennast sisse kuningalossis Potsdamis ja lõbustab ennast Luisest kõlvatute karikatuuride joonistamisega. Kontinentaalblokaadi sisseseadmine. Sõjaretk Poolasse, Venemaale lähemale. Kaunis krahvinna Maria Walewska.
  • Kahekümne kolmas peatükk. “Nadežda” ja “Neva” purjetavad üle Lõuna-Hiina mere, hoides kurssi õitsvatele Jaava ja Sumatra randadele. Sumatra saare tüdruk pakub Krusensternile “armastusevilja“. Torm Hea Lootuse neeme vetes. “Louisiana” purjetab kapten Krusensterni jälgedes. Vetemöllus elu eest võitlev priki kapten ja tema tüdruk. Hädaohust pääsenud tüdruk lajatab kaptenile vastu kõrvu. Jakarta ürgmets ja eksootilised loomad. Sissesõit Madagaskarile. Buenos Aires ja Argentina tango.
  • Kahekümne neljas peatükk. “Neva” kapten Lisjanski langeb põlu alla. “Nadežda” heidab ankrusse Saint Helena saare Jamestowni reidil. Revalis oodatakse “Nadeždat”. Toila pankrannikul ootavad preilid ja noorhärrad ööl ja päeval “Nadeždat”. Nii mõnigi preili kaotab soojal sumedal suveööl Krusensterni oodates süütuse. “Nadežda” jõuab tagasi koju, Kroonlinna
  • Esimene peatükk. Ameerika Ühendriigid laienevad läände ja lõunasse. Venemaa plaanib esimest ümbermaailmareisi. Adam Johann von Krusenstern koostab Venemaa ümbermaailma-ekspeditsiooni projekti.

    Venemaa tsaarid ja keisrid laiendasid aastasadade vältel oma valdusi mööda maismaad itta ja lääne, lõunasse ja põhja, üha hõivates naaberalasid. Aga taoline laienemine ei saanud kesta lõputult: põhjas oli vastas Põhja-Jäämeri, lõunas Türgi, läänes tugevad Euroopa riigid. Idasuunal oli Venemaa hõivanud tohutu territooriumi Uuralist kuni Vaikse ookeanini, isegi rohkem – ka Põhja-Ameerika Alaska ja Põhja-California kuulutati Venemaa aladeks, kuigi need kauged valdused olid emamaaga seotud väga nõrgalt.
    Vene keisririigi valitsus, soovides tugevdada seotust Venemaaga ja võtta kontrolli alla ülimalt tulutoova karusnahaäri Alaska ja Põhja-California vetes, moodustas 1797.a. tugeva monopoolse äriühingu, Vene Ameerika Kompanii, mis pidi vastu seisma omaalgatuslikult tegutsevatele artellidele Loode-Ameerikas. Oma olemuselt oli kompanii pooleldi riigiettevõte ja pooleldi eraettevõte, selle äriühingu aktsionärideks olid Venemaa eliiti kuuluvad isikud: Vene keiser ja tema perekonnaliikmed, suurvürstid, valitsuseliikmed, suurkaupmehed.
    Vene Ameerika Kompaniile anti õigus kasutada kõiki jahi- ja kalapüügialasid Ameerika looderannikul kuni Beringi väinani, samuti Aleuutidel, Kuriili ja Komandorisaartel. Kompanii tegutses aktiivselt, laiendades oma valdusi, hõivates uusi maid ja rajades sinna vene asundusi, kindlustusi ning kasutades kohalikke rikkusi väljaveo ja kasusaamise eesmärkidel.
    Järgnevate aastakümnete vältel arenes Vene Ameerika Kompanii grandioosseks kommerts-poliitiliseks ettevõtteks. Kompanii tegutsemise ajal laienesid suuresti Vene alad Ameerikas. Järk-järgult asustati Komandorisaared ja Aleuutide saared Beringi meres ning Alaska lahe saared Kodiak, Afognak ja Sitka.
    Võimsa, monopoolse, ajakohaseid transpordi- ja sõjalaevu omava Vene Ameerika Kompanii loomine ei rahuldanud pelgalt suurettevõtjate huvisid, kompanii asutamisega püüti lahendada ka teine, riikliku tähtsusega ülesanne – Vaikse ookeani põhjaosas asuvate maade faktiline kinnistamine Venemaale. Aga selle ülesande täitmine osutus raskeks, poliitiline ja geograafiline eraldatus mõjutas suuresti Vene Ameerika alade valitsemist. Kompanii järelevalve asunduste üle jäi nõrgaks, ametnikud osutusid müüdavateks, olid varmad võtma altkäemaksu. Paljud Vene asundused pidasid paremaks müüa karusnahad inglastest ja ameeriklastest kokkuostjatele, kes maksid Kompaniis kehtestatust tariifidest tunduvalt kõrgemat hinda. Tekkisid salakaubavedajate ühendused, kes hankisid Vene kolooniatest karusnahku ning vedasid neid merd mööda Hiina linna Kantoni, teenides tohutuid kasumeid.
    Ameeriklaste ja inglaste, sealhulgas Hudsoni Lahe Kompanii kaubaagentide salakaubavedu koostöös vene asunduste ametnikega avaldas äärmiselt kahjulikku mõju Vene Ameerika Kompanii tegevusele, kasumid aina vähenesid. Samas Vene riik üha kaugenes kompanii asjadest; suuraktsionärid, eelkõige Venemaa keiser, olid hõivatud sõdimistega Kaukaasias, Väike-Aasias ja Euroopas. Venemaa riigikassa oli tühi, ka ei saanud ta enam loota Inglismaa toetusele Ameerika valdustega seotud küsimustes, sest Inglismaa ise oli hädas oma Ameerika kolooniatega.
    Inglise kolooniad Põhja-Ameerikas oli kohustatud maksma Suurbritanniale makse – küll suhkru, küll luksuskaupadele, tempelmarkidele ja isegi tee pealt. Ameerika Uus-Inglismaa kolooniate noormehed pidid teenima Briti sõjaväes. Kolooniatele seati impordi- ja ekspordipiiranguid. Samas aga ei omanud kolooniad Inglise parlamendis hääleõigust. Koloniste taoline olukord enam ei rahuldanud – no taxation without representation! (Ei mingeid makse ilma esindusõiguseta).
    Ameerika mandril oli tekkinud uus jõud – Ameerika Ühendriigid. Uus riik üha tugevnes ja laienes. Uus jõud asus oluliselt kitsendama Inglismaa, Hispaania ja Prantsusmaa tegemisi Põhja – Ameerikas; temaga pidid arvestama ka Vene asunikud Ameerika mandril.
    Inglismaa ei loovutanud oma endisi kolooniaid kergelt. Algas Ameerika Iseseisvussõda. Esimeseks sädemeks sai tulevahetus Lexingtoni külakeses 19.aprillil 1775, kui isepäised Ameerika kolonistid – farmerid, käsitöölised ja karusnahakütid, – hakkasid vastu oma emamaa, Suurbritannia maksukogujate kaitsesalgale, Briti sõjaväeüksusele.
    4.juulil 1776.aastal kiitis Ameerika II Kontinentaalkongress heaks Iseseisvusdeklaratsiooni. Võeti vastu otsus täielikult katkestada poliitiline seos oma endise emamaa Suurbritanniaga.
    Ameerika Iseseisvussõda lõpetati Pariisi rahulepinguga 3.septembril 1783, seega kestis Iseseisvussõda peaaegu kaheksa aastat. Ameerika Ühendriikide piirid ulatusid Atlandi ookeanist Mississippi jõeni. Samas aga säilitas Inglismaa oma Kanada ja Lääne-India (Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahelise saarestiku) kolooniad. 1783.aasta novembris lahkusid Ameerika Ühendriikide pinnalt New Yorgi sadama kaudu viimased Briti väed.
    Põhja suunal oli Ameerika Ühendriikide piir paigas, idas oli piiriks Atlandi ookean, kuid lõuna- ja lääne suunal oli piir hägune, pigem mõtteline kui tegelik ning laienemisvõimalused olid pidevalt Ühendriikide valitsuse tähelepanu all, sest riigi elanikkond kasvas ja vajas eluruumi, ka andis Euroopas kujunenud olukord Ühendriikidele üsna soodsa võimaluse läänepoolkeral omaette tegutsemiseks. Alates Prantsuse revolutsioonist (1789) oli Inglise laevastik ikka enam ja enam hõivatud patrullimise ja sõdimisega Põhja-Atlandil, Põhjamerel ja enda ning Prantsusmaa rannavetes. Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud Napoleoni sõjad sidusid käsist ja jalust Euroopa riike, jättes üha vähem võimalusi oma ülemerekolooniatega tegelemiseks, nende valitsemiseks.
    18.jaanuaril 1803 saatis Ameerika Ühendriikide president Thomas Jefferson Kongressile läkituse, milles põhjendas Ühendriikide territooriumi laiendamise vajadust ja näitas ära ka selle teostamise üldpõhimõtted. President Jefferson, põlvnedes esimestest Ameerika kolonistidest ja olles suurmaaomaniku poeg, nägi indiaanlaste tuleviku nii, nagu seda sai näha ainult valge mees, kes ei mõistnud indiaanlaste hinge ja elu, ega tahtnudki tunda, sest see polnud talle kasulik.
    Presidend kirjutas oma läkituses: „Ameerika Ühendriikides elavad indiaani hõimud on juba mõnda aega olnud rahutud nende valduses oleva territooriumi pideva vähendamise pärast, kuigi nad on oma maad meile vabatahtlikult müünud. Üha enam on nende hulgas süvenenud põhimõte keelduda täielikult edasisest maa müügist, ükskõik mis tingimustel see ka ei toimuks. Ettepanek müüa kasvõi väikseim osa nende territooriumist seaks ohtu nende ja meie vahelise sõpruse, muudaks nad meie suhtes umbuslikuks ja tekitaks neis hingesegadust. Vaid mõned üksikud hõimud ei ole seda seisukohta veel jäigalt omaks võtnud.
    Et sellist suhtumist rahumeelselt muuta ja tagada territooriumi laienemine, mis on vajalik meie rahvaarvu kiire kasvu tõttu, tasuks kasutusele võtta kaks meedet. Esiteks, indiaani hõime tuleb innustada loobuma jahipidamisest ning julgustada tegelema karjakasvatuse, põlluharimise ja käsitööga. Sel juhul näeksid nad, et vajavad selle uudse ja parema elulaadi jaoks vähem maad ega pea tegema nii palju tööd. Nende jaoks muutuksid kasutuks suured metsad, mis on küttimiseks tarvilikud ning nad saaksid need kasuga vahetada vahendite vastu, mis aitavad neil nende kodumajapidamist edasi arendada ja olmemugavusi suurendada.”
    Indiaanlased olid põikpäised ja ei mõistnud hüvesid ja olmemugavusi, mida maaelust võõrdunud presidendi arvates võis anda karjakasvatus, põllu- ja käsitöö, kus kasum tuleb peaaegu et ilma tööta. Seega kulgesid indiaanlastega maa ostu-müügi tehingute läbirääkimised aeglaselt ja sageli lõppesid tulemusteta. Indiaanlased tundsid maad kui territooriumi, maaomand olid neile esialgu arusaamatu mõiste, sest maa ei olnud loodud inimeste kätetööga ning seda ei saanud kaasa võtta ja ära viia. Maa müük tähendas neile pikem siiski luba valgel mehel küttida indiaanlaste territooriumil ja seetõttu müüdi maad tühise hinnaga, sageli vahetuskaubana püsside ja püssirohu ning mõne helmekee vastu. Aga aja jooksul saadud kurvad kogemused olid indiaanlastele õpetanud mõistma territooriumist loobumisega kaasnevaid tagajärgi, maa müügitehingute olemus sai neile üha selgemaks. Nad mõistsid, et maa müük tähendas neile vabatahtlikku loobumist elust indiaanlasena, nagu Ameerika põliselanikud olid elanud aastatuhandeid.

    Ameerika Ühendriikide territoorium vajas laienemist, seda eriti Vaikse ookeani suunal Mississippi paremalt kaldalt alates. Õnneks oli selles piirkonnas asuv tohutu territoorium, Hispaania koloonia Louisiana, parajasti justkui ilma peremeheta. Hispaania enam ei valitsenud, kuna oli kaotanud iseseisvuse Napoleoni Prantsusmaale, Napoleon aga tundis vähe huvi Louisiana vastu, kuigi enne hispaanlaste valdusse sattumist oli Louisiana olnud Prantsusmaa ülemereprovints. Napoleoni huvitas peaasjalikult sõdimine Euroopas – ja raha, et seda sõda jätkata.
    30.aprillil 1803 allkirjastasid Ameerika Ühendriikide esindajad Robert R. Livingston ja James Monroe ühelt poolt ning Prantsuse Vabariigi esindaja, Napoleoni valitsuse rahandusminister Franqois Barbè-Marbois` teiselt poolt lepingu, mille kohaselt kogu ala Mississippi jõe paremalt kaldalt kuni Vaikse ookeani rannikuni läks Ameerika Ühendriikide omandisse. Ostuhinnaks oli 15 miljonit dollarit, mis tegi ruutmiili hinnaks 18 dollarit. Louisiana ost muutis Ameerika Ühendriikide territooriumi paugupealt, – tegelikult ilma ainsagi pauguta – kahekordseks. 1803.aasta 20.detsembril kell 20.00 langetati New Orleansis Prantsuse trikoloor ja heisati Ameerika Ühendriikide tähelipp.
    Ameerika Ühendriikide territoorium nihkus üha edasi lõunasse, läände ja loodesse, jõudis Vene valdusteni Alaskal ja Loode-Ameerikas ning ohustas Venemaa majandushuvisid selles piirkonnas. Vene keisririigil tõusetus vajadus tutvuda olukorraga kohapeal ja Ameerika Ühendriikide laienemisprotsessidel silma peal hoida. Seda enam, et Vene Ameerika Kompanii kohalikud ametnikud, olles riigivõimu haardeulatusest praktiliselt väljas, tegutsesid omapäi ja ajasid peaasjalikult äri iseenda taskute täitmise huvides.
    Vene valitsuse katsed diplomaatiliste läbirääkimistega lõppu teha ameeriklaste ja inglaste salakaubandusele Vene Ameerikas ei andnud tulemusi, sõjaline kohalolek kolooniates praktiliselt puudus. Väikesed püügilaevad, mis olid Vene Ameerika Kompanii käsutuses Vaiksel ookeanil, ei suutnud tagada Põhja-Ameerika looderanniku Vene alade ja püügipiirkondade puutumatust. Inglismaa toetusele Ameerikas ei saanud enam loota. Vene keisririigil ja eeskätt Vene Ameerika Kompaniil tuli leida uusi võimalusi oma valduste kaitseks. Oli tarvis peale maismaatranspordi läbi Siberi, mis oli aeganõudev, ääretult raske ja seotud suurte riskidega, kasutada teisi transpordivõimalusi oma kohaloleku suurendamiseks Kaug-Ida, Alaska ja California kolooniates ja nende varustamiseks mitmesuguste majandustegevuseks vajalike kaupadega ning sealse toodangu – väärtusliku karusnaha – kiire ja võimalikult väiksemate kadudega toimetamiseks Hiina ja Euroopa turgudele ning Sankt-Peterburgi.
    Transpordiga seotud raskused võis toona lahendada ainult korralikult toimiv meretee. Vene Ameerika Kompanii võttis vaatluse alla Adam Johann von Krusensterni plaani – purjetada põiki üle Atlandi ookeani, ümber Hoorni neeme, väljuda Vaiksesse ookeani ja sealt seilata edasi Põhja-Californiasse, Alaska rannikule ja Kamtšatkale; pärast varustuse üleandmist ja karusnahkade pealevõtmist alustada koduteed üle India ookeani, ümber Healootuse neeme, et jõuda tagasi Läänemerele. Sealjuures ei peetud silmas mitte ainult kommertsreise, vaid ka sõjalis-poliitilisi eesmärke – uurida mereteed Balti merelt Ameerika lääne- ja looderannikule, Jaapani saarteni ning veel kaugemalegi – Alaska põhjarannikuni välja. Silmas peeti meretee kaardistamist, geograafiliste ja okeanograafiliste vaatluste tegemist, kohalike olude tundmaõppimist. Oluline oli hoida silma peal Euroopa riikide, eeskätt Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali ning Hollandi tegemistel Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandritel ning Vaikse ookeani saarestikes.
    Venemaa esimese ümbermaailmareisi korraldamise plaanid olid ka varem aeg-ajalt võetud valitsuse päevakorda, kuid peagi need vaibusid ja materjalid kadusid Admiraliteedi massiivsete kirjutuslaudade sahtlitesse. Endiselt kasutati vana ja järeleproovitud vahendit, mis võimaldas Venemaal olla kursis maailmas toimuvaga – selleks oli Vene ohvitseride suunamine Inglise sõjalaevadele.
    Juba aastakümneid oli olnud tavaks, et Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse parimad lõpetajad saadeti praktikale Inglismaa sõjalaevastikku. Nendel laevadel seilasid Vene mereväheohvitserid maailmameredel, külastasid paljude maade sadamaid. Kahtlemata ei omandatud praktika käigus mitte ainult merealaseid teadmisi; ühtlasi jälgiti, kes, kus, milline riik mida toimetab, hoiti silma peal Põhja- ja Lõuna-Ameerika mandritel.
    Poolteist aastat, 1794.aasta juunist kuni 1796.aasta novembrini seilas Vene sõjalaevastiku leitnant Adam Johann von Krusenstern inglise fregatil „Thetis” Kanada lähistel, Hudsoni lahes, kaitstes prantslaste eest Briti valdusi ja jälgides arenguid selles regioonis. 1796.aasta novembris saabus ta tagasi Londonisse, aga selle asemel, et naasta Sankt-Peterburgi, andis Venemaa Londoni saadik Krusensternile üle keiser Paul I korralduse – suunduda Indiasse ning uurida olukorda Inglismaa tähtsaimas koloonias.
    Krusensterni asus Indiasse teele. Esialgu kulges reis Inglismaalt Portsmouth`i sadamast liinilaeval „Raisonnable” Kaplinna. Seal asus ta fregati „Oiseau” pardale, mis viis noore mereväeleitnandi Kalkutasse. Indiast reisis Krusenstern Indo-Hiinasse ja peatus pikemalt Kantonis.
    Kantoni lahe sopis, Pärlijõe suudmes, asus hiinlaste valduses olev Kantoni linn. Vene Ameerika Kompaniile pakkus huvi karusnahakaubandus Kantonis, sest just siia saabusid kümned Inglise ja Ameerika laevad, lastiruumid täidetud karusnahkadega, mis suures osas olid salakaubana hangitud Vene Ameerika Kompanii karusnahaküttide artellidelt.
    Uurides ja analüüsides Kantoni karusnahakaubandust, mõistis Krusenstern, millistest tohututest kasumitest jäi Vene Ameerika Kompanii ilma, kuna tema kolooniad Loode-Ameerikas ja Alaskal olid praktiliselt kontrolli alt väljunud. Olukorda võis päästa ainult Vene Ameerika Kompanii kohaloleku suurendamine, Sankt-Peterburgist võimsa relvastusega ja mahukate trümmidega sõjalaevade saatmine Ameerika looderannikule.
    Jõudnud 1799.aastal „Bombay Castle” pardal Hiinast tagasi Euroopasse, koostas Krusenstern esimese Venemaa ümbermaailma-ekspeditsiooni üksikasjalise projekti.

    Teine peatükk. Mehi hullutav Kariibi saarte tüdruk Rose. Robespierre ja jakobiinide hirmuvalitsuse lõpp. Bonaparte`i vaevleb kirgliku armastuse küüsis. Napoleoni lahkub Josèphine`i magamistoast ja suundub Itaalia sõjakäigule. Rännak üle Alpide. Kahekümne seitsme aastane kindral Bonaparte`i purustab hingevaakuva Austria väejuhi Beaulieu ja podagra all kannatava Sitsiilia kuninga väed. Hobusehigist haisev Napoleon ja tärgeldatud käistes paavst Pius VI kirjutavad alla rahulepingule. Kuum vann ja näitlejanna Milanost. Veneetsia – riukalik ja paheline kaupmeeste pesa. Austria keisririik – vana ja kõlvatu naine.

    Samal ajal, kui Vene Ameerika Kompanii muretses oma kahanevate kasumite pärast ja otsis võimalusi kaitsta tulusat karusnahaäri Alaskal ja Loode-Ameerikas altkäemaksuvõtjate, vahendajate ja salakaubitsejate eest, vaevles kindral Napoleon Bonaparte kirgliku armastuse küüsis ja mõlgutas naisevõtumõtteid.
    Prantsuse revolutsioon ei olnud veel vaibunud. Rojaliste saadeti giljotiini alla, nende maad ja mõisad konfiskeeriti ning jagati revolutsiooni pooldajate vahel. Aga revolutsiooni käigus ei toimunud mitte ainult varade ümberjagamine; revolutsioon tekitas hulgaliselt vabu, kauneid, suursuguseid ja vallalisi aristokraatliku päritoluga naisi, tõsi küll – lesestunud naisi, kellede abikaasad olid kaotanud giljotiini all pea. Giljotiin sõlmis ühe hoobiga lahti katoliku kiriku poolt tugevasti seotud abielusõlme, pakkudes sellega suurepärast valikut revolutsionääridele ja revolutsiooni kaasajooksikutele, kes, olles küll hävitanud aadliseisuse, pidasid siiski endale suureks auks naituda aadlipreilide või aadlike leskedega.
    Leidus aadlisoost lesk ka Napoleoni jaoks. Olles Direktooriumi ja isiklikult esimese direktori Paul Barras`i poolt 1795.aasta mais määratud Pariisi garnisoni sõjajõudude juhatajaks, omas Napoleon ühiskonnas juba taolist staatust, mis lubas tal pilku heita ka suursuguste, aristokraatlike juurtega naiste taljetele.
    Napoleoni pilk jäi temale eneselegi täiesti ootamatult, justkui saatuse tahtel, peatuma terrori ajal hukatud vikont de Beauharnais`i lesel, kaunil kreoolitaril vikontess Josèphine de Beauharnais`il.
    Marie-Joseph-Rose ehk Josèphine (neiupõlvenimega de Tacher de la Pagerie) sündis ilusas mereäärses, lopsaka rohelusega ümbritsetud La Pagerie mõisas. Kariibi meres asuva Marinique saare Fort-Royali lahe lõunakaldal paiknev mõis oli küll väike ja võrdlemisi vaene, kuid Väikeste Antillide saarestiku loodus ja päikesepaiste pakkusid tüdrukukesele imekaunist lapsepõlve.
    Rosel täitus 23.juunil 1778 viisteist aastat sünnist, aga ta välja arenenud, naiselikud kehavormid jätsid igaühele, kes oma silma temal peatas, mulje, et tegemist on kaheksateistkümne aastase neiuga. Pealegi suhtles noor neiu endast tublisti vanemate elukogenud daamidega ja armastas noormeeste seltsi, mistõttu emal tekkis kartus, et tüdruk võib täiesti hukka minna ja seetõttu ei tohi tema abiellumisega viivitada. Rosele leiti suurepärane, seisusekohane peigmees, Prantsuse Antillide endise kuberneri poeg vikont Alexandre de Beauharnais, kes üheksa aasta vanuseni elas Martinique`i saarel ja kui isa kuberneriameti maha pani, siirdus nooruk koos vanematega Pariisi.
    Rose ema pingutused abielusidemete sõlmimisel kandsid vilja: juba 1779. aasta aprillis anti kohalikus Jumalaema kirikus teada vikont Alexandre de Beauharnais`i ja Marie-Joseph-Rose de Tacher de la Pagerie kihlusest.
    Nüüd tuli pruudil ette võtta pikk ja ohtlik merereis Prantsusmaale, Pariisi, kus seisis ees kohtumine peigmehega, keda ta polnud mitte kunagi näinud; aga see polnud ka tähtis. Tähtis oli Prantsusmaa, tähtis oli Pariis, millest Rose oli kogu oma lühikese eelneva elu unistanud.
    Enne ärasõitu, ilmselt tundes sünnikodust lahkumise kurbust, olevat Rose ühe mereväeohvitseri saatel sooritanud hüvastijätureisi mööda koduseid ja armsaid randu, kusjuures ta olevat teinud ka meeldejääva peatuse Martinique saarel tegutseva kauni Mont Pelè vulkaani jalamil. Taolist ringsõitu võtsid pahatahtlikud inimesed kui kihlatu kõrvalhüpet, mis andis kohalikule seltskonnale erutavat ainet keelepeksuks. Näitsikut see ei häirinud; ilmselgelt oli halvustav seltskonnaklatš tingitud inimlikust kadedusest, sest Kariibi tüdruku jaoks oli vikont Beauharnais, hiilgav partii, ja mis kõige tähtsam – neidu ootas Pariis!
    12.oktoobril 1779, pärast väsitavat ja ohtlikku purjetamist üle Atlandi ookeani, kus laeva ähvardasid mitte ainult tormid, vaid tuli karta ka Kariibi merel seiklevate piraatide kallaletunge, saabus laev Bresti ja kreoolitar Rose astus ärevalt ning lootusrikkalt Prantsusmaa pinnale. Siin aga ootas teda esimene pettumus – kihlatu, vikont Alexandre de Beauharnais, ei ootagi teda sadamakail vaid hilineb. Südametu peigmees saabus Bresti alles kahe nädala pärast, ja siis asuti odavas kabriolettvankris teele Pariisi.
    Unelmate linn võttis Rose`t vastu novembriudu ja kalahaisuga, sest markii de Beauharnais` maja asus kalahalli kõrval ja maja müüride alt jooksis läbi haisev oja. Mööda majaesist porist tänavat sõitsid edasi-tagasi veovankrid ja kehvapoolsed kalessid. Sünge maja siseruumides valitses rõske pimedus; Martinique saare lillelõhnast ja lindude vidinast oli jäänud ainult mälestus.
    13.detsembril 1779 laulatati noorpaar Noisy-le-Grand kirikus. Kohal viibis vähe külalisi ja pulmapidu toimus perekondlikus ringis. Rose oli astunud sammu lähemale kõrgseltskonnale. Alexandre`ist sai nüüd naisemees, aga Rosest vikontess de Beauharnais. Enam ei olnud ta Rose, vaid Josèphine.
    Abiellumine ei toonud endaga kaasa muudatusi Alexandre`i käitumises ja harjumustes, ta jätkas oma kombelõtva poissmeheelu; samas siiski hoolitses ka abikaasa eest, kuigi soojus ja hoolivus nende suhetes puudus. Pikkade pauside vahel esines lühikesi kirehetki ja 2.septembril 1781 sünnitas Josèphine Alexandre`ile poja, kellele pandi nimeks Eugène-Rose. 10.aprillil 1783 sündis tütar Hortense. Alexandre küll kahtles, kas tütar ikka on tema oma, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest emantsipeerunud Josèphine oli kiiresti võtnud omaks Pariisi nautleva ja kergemeelse eluhoiaku ja tema armulugusid oli võimatu tõestada; pealegi oli Alexandre`il omi armuseiklusi enam kui küllalt. Abikaasad elasid eri elusid ja teineteisele pühendumisest oli asi kaugel. Tulemuseks oli, et abielu kärises mõlemast otsast, vastuolud abikaasade vahel üha suurenesid, ning 5.aprillil 1785 sõlmiti lahutusleping.
    Kuigi kirik abielulahutust ei võimaldanud, andsid ilmalikud seadused võimaluse kokku leppida toidulaua, magamisaseme ja peavarju lahutamises ning määratleda seejuures ka laste elupaik. Hortense jäi ema hoole alla ning kuni viienda eluaastani pidi sinna jääma ka Eugène.
    Kaunis ja meeletu Josèphine, kes polnud veel kahekümne kahe aastanegi, võis nüüd sukelduda Pariisi salongimelusse, lõbutseda ja anduda armuseiklustele. Kõik see nõudis raha; juba iseenese ja oma tualettide eest hoolitsemisele kulus suuri summasid. Tulemuseks olid võlad, pidevad võlad ja põgenemine võlausaldajate eest; tundus, et Priisis ei leidu inimest, kellele Josèphine võlgu polnud. Daam jättis oma võlausaldajad pika ninaga – 2.juulil 1788 asus ta tütre Hortense`iga Le Havre`ist teele, et purjetada üle Atlandi ookeani Kariibi merele, oma sünnimaale Martinique`i saarele. 11.augustil 1788 saabusid Rose ja Hortense Fort-Royali sadamasse, kus neid võtsid vastu Rose isa ja ema ning õde Manette.
    Rose tundis rõõmu viibimisest kodus: suples mererannas, haaras puuoksalt kuldseid apelsine ja jalutas mangopuude all. Kuid ta süda ei olnud siiski loodud külaelu idülli jaoks, hing ihaldas seltskonda, salonge ja kavalere. Üha sagedamini sõitis ta kalessis Port-Royali sadamalinnakesse, kus elati omalaadset provintslikku „Pariisi elu”. Siin võis kohata ohvitsere sadamas seisvatelt Prantsuse sõjalaevadelt; galantsed ohvitserid olid vaimustuses Josèphine ilust, tema sädelusest ja graatsiast. Nad olid Josèphine seltsi nautimise nimel valmis kergendama ka oma rahakotti. Parajasti siis, kui Josèphine oli juba küllastumas taolisest provintsilikust „Pariisi elust” ja hakkas tundma igatsust tõelise Pariisi elu järele, juhtus midagi täiesti ootamatut ja ettearvamatut.
    Mustanahaliste orjadeni ja mulattidest istandiketöölisteni oli jõudnud Pariisi revolutsiooni loosung – vabadus, vendlus, võrdsus. Kuigi vendlusest oli asi kaugel ja vabaduse tõelisest tähendusest ei teadnud orjad midagi, mõisteti võrdsust üsna üheselt: rikastelt tuleb vara ära võtta, ja mida võtta ei saa, see hävitada. Mäss haaras endasse Fort-Royali linnakese ja selle lähiümbruse; mässulised põletasid mõisaid ja tapsid valgeid maaomanikke.
    4.septembril 1790 kihutas vikontess de Beauharnais koos tütrega sadamasse. Voorimees ajas hobuseid tuhatnelja, sest sadamasse viival teel kärgatasid siin ja seal mürsuplahvatused. Vahetult enne sadamat kukkus üks mürsk üsna kalessi lähedusse ning äärepealt oleksid ehmunud hobused kalessi kummuli keeranud.
    Josèphine kihutas sadamasse, et leida mässajate eest varju Prantsuse laeval. Armastusväärsed mereväeohvitserid võtsid daami koheselt oma kaitse alla. Fregatt „Sensible” heiskas purjed ja koos tütrega alustas Josèphine tagasiteed Pariisi, et mitte kunagi enam tagasi tulla.
    Mõned kuud pärast Josèphine lahkumist suri isa, õde Manette suri järgmisel aastal; ema elas veel aastaid, aga ema ja tütar enam ei kohtunud.
    Josèphine, saabunud tagasi Pariisi, märkas kohkumisega suuri muutusi Prantsusmaal. Mässavad talupojad olid rüüstanud ja põletanud maaomanike losse. Viletsusse oli sattunud mitte ainult aadel, vaid ka rüüstajad ise; revolutsiooni vajadusteks rekvireeriti talupoegadelt vili ja loomad. Rahvuskogu oli tühistanud pärusaadli seisuse, seades eesmärgiks rikkuse likvideerimise abil kaotada vaesus. Pärusaadli seisus küll kaotati ja vikontess Josèphine de Beauharnais`st oli saanud kodanik Beauharnais, kuid vaesus jäi. Samas aga oli Josèphine lahutatatud abikaasa, kodanik Alexandre Beauharnais astunud revolutsiooni teenistusse, mis avas kergemeelse ja tühise Alexandre`i ees hoopis uued võimalused. Ta tegi lühikese ajaga hiilgavat karjääri – temast oli saanud Rahvuskogu eesistuja. Vikondina ei kuulunud Alexandre Beauharnais kõrgaadli hulka; õukond ja Versailles oleksid jäänud talle suletuks ka siis, kui revolutsiooni poleks toimunud.
    Alexandre oli otsekui loodud uue ameti jaoks; see nõudis mitte niivõrd tegusid, kuivõrd sütitavaid kõnesid ja üleskutseid, ässitavaid üleskutseid – nüüd üles keda needus rõhub!
    Alexandre Beauharnais` nimi avas ka Josèphine`i eest suursuguste salongide uksed, kus võtsid revolutsionääre vastu lesestunud aadlidaamid ja mida külastasid maksevõimelised kodanlased, kelledest peagi said Josèphine võlausaldajad.
    Sellal, kui Josèphine hõljus revolutsioonituules ühest salongist teise, justkui sini-valge-punases revolutsioonivärvis õhupall, jõudis Alexandre revolutsionäärikarjäär lõpule üsna ootamatult – Rahvuskogu saadeti laiali. Aga vanad sidemed veel maksid ja kodanik Beauharnais laskis ennast kindralstaabis kolonelleitnandina kirja panna ning siirdus seejärel Põhjaarmee teenistusse. 30.mail 1793 määrati ta juba kindralina Reini armee ülemjuhatajaks. Üsna pea liikusid tema väed Belgiasse ja ületasid Reini. Kuid noor, sõjategevuses täiesti kogenematu kindral sai Saksamaal hävitavalt lüüa, tugeva vasturünnakuga vallutasid preislased tagasi Maini-äärse Frankfurdi ja Mainzi.
    Prantsuse väekoondiste juures liikus ringi ebamääraste ülesannetega, pidevalt nuuskiv ja kuulatav arusaamatus aukraadis ohvitser. See oli ohvitser, kellele mitte keegi ei andnud au ja ka tema ei tervitanud kunagi kedagi. Kuigi ta oli, nagu öeldud, ebamääraste ülesannetega, olid tema ametikohustused vähemalt ohvitseridele teada – tegemist oli juba Rahvuskogu aegadest pärit poliitkomissariga, kes olid määratud iga armee juurde. Tegemist oli kõrgetasemelise avaliku nuhiga, kes oli allutatud otse revolutsioonilisele tribunalile.
    Komissar uuris vägede reakoosseisu ja ohvitseride meelsust, nende arvamusi revolutsiooni ja sõja kohta ning kandis tulemustest oma suva järgi ette tribunalile ja ülemjuhatajale. Aeg-ajalt arreteeriti üks või teine ohvitser, kes kadus jäljetult. Armee ülemjuhatajad poliitkomissarist lugu ei pidanud, sest tegemist polnud sõjamehega, kuid suhtusid temasse leplikult – taolise isiku viibimine sõjaväe juures mõjus isikkoosseisule distsiplineerivalt.
    Preislased jätkasid vastupealetungi, prantslased taganesid ning Reini armee poliitkomissar leidis – endine vikont, kindral Beauharnais on kahtlane ja ta tuleb vahistada.
    Kahtlaseks ostus ka kodanik Beauharnais` lahutatud abikaas Josèphine. 21.aprilli 1794 hommikul ei äratanud öisest lõbutsemisest väsinud daami mitte Pariisi idataevasse kerkinud kuldsed päikesekiired ega ka mitte järjekordne armuke, vaid kaks Rahvapäästekomitee komissari, kes kolkisid räigelt vastu Josèphine magamistoa ust ja sõimlesid seejuures robustselt. Öisest pidutsemisest rammestunud ja soojast voodist veel jahtumata Josèphine sattus otsemaid Karmeliitide kloostri vanglasse, mille sissepääsu kohal ilutses kiri: „Jäta vähimgi lootus, siseneja”.
    Revolutsiooniline tribunal koostöös Päästekomiteega töötas tõhusalt ja tõrgeteta – Trooniväljakule, mis nüüd oli nimetatud „Ümbertõugatud trooni väljakuks”, ülesseatud giljotiin tegi oma töö kiiresti. Üks viiekümne kaheksast peast, mis 23.juulil 1794 maha raiuti, kuulus kolmekümne nelja aasta vanusele Alexandre Beauharnais`le.
    Josèphine ja paljud tema saatusekaaslased pääsesid tänu ajaloo pöördepunktile. Martinique saarel asuvast vaesest La Pagerie mõisast pärit naisele tähendas see tähelennu algust. 28.juulil 1794, kõigest viis päeva peale Alexandre`i hukkamist, mõistes, et diktaatorliku Robespierre poolt juhitud revolutsioon on asunud õgima oma lapsi ja et mitte kellegi kael pole kaitstud giljotiini eest, kukutati Robespierre hirmuvalitsus. See, rahva nimel tegutsev võim arreteeris ja saatis giljotiini alla igaühe, kes äratas oma päritolu, usutunnistuse või käitumisega kahtlust kontrrevolutsioonilises tegevuses.
    Rahva naeru ja parastuste saatel veeti Robespierre tapalavale ja giljotineeriti. Järelejäänud revolutsionäärid, kes tahtsid ennast näidata näoga rahva poole, üritasid pakkuda inimlikuma näoga revolutsiooni. Nende hulka kuulus esmajärjekorras revolutsiooniliste vägede ülemjuhataja Paul Barras.
    Kohe Robespierre`i kukutamise järel tuli hulk inimesi, kes diktaatorliku hirmuvalitsuse ja komiteede eest peitu olid pugenud, oma urgastest välja. Pariis rebis eest mitte ainult suukorvi, vaid heitis seljast ka Robespierre`i poolt pandud voorusemantli, mida rahvas ainult revolutsioonikohtu kartusel oli kandnud. Kergemeelsus naasis tormidest vapustatud linna uulitsatele. Börsimängijad ja liigkasuvõtjad, vahendajad ja ülesostjad, lõbunaised ning alatud sahkerdajad ja kelmid aelesid läbisegi ning julgesid avalikult oma äri ajama hakata. Prantsusmaa teedele ilmusid röövlijõugud; panid toime teeliste röövimisi ja tapmisi, nende seisusele vaatamata.
    Kodanlikes linnajagudes tekkis uus kirju seltskond, kes oli valmis revolutsiooni saadusi oma ahnuse ja meeltehimu rahuldamiseks kurjasti ära kasutama. Igaüks, kel jätkus „rumalust” viidata südametunnistusele või moraalile, sattus naerualuseks ja osutus väljatõugatuks. Poliitiliste süsteemide liialdused mõjusid nii, et kergesti ja hingepiinadeta ühest äärmusest teise langeti.
    Riigivarade kokkuostmise teel kujunes uus varaka kodanluse klass. Pariis ja Prantsusmaa sattus täielikult „uue aristokraatia” võimusesse, kes väliselt andis Prantsusmaale vabariigi kuju, kuid kiiresti omandas enesele vana aristokraatia kõrkuse, toreduse ja kombed.
    Pöörane elu valitses Pariisi jõukates linnajagudes; peeti lõbusaid ja joovastavaid karnevale, mängu- ja tantsupidusid, moodi läksid kõige pöörasemad näokattepeod. Tantsiti kirikutes ja surnuaedades, kus hirmuaja ohvrid kustutamata lubja sisse olid maetud. Balliriietega ja lühikeseks lõigatud juustega ahviti järele hukkamõistetute äralõigatud kaelust. Oli ka pidusid, kuhu ainult need ilmuda tohtisid, kel mõni sugulane tapalaval hukka oli saanud; kuna aga hukatuid oli tohutu hulk, siis olid need peod eriti rahvarohked ja lõbusad. Teatrites tehti kära ja skandaale, jakobiine hurjutati ja nende kallal tarvitati vägivalda kus vähegi võimalik oli. Neetud proletariaadi kaitsja, oma armukese või „naiskülalise” Charlotte Corday poolt tapetud Marati surnukeha kaevati välja ja visati kraavi.
    Üha enam hakkas oma mõju avaldama see uus seltskond, uus „kodanlik aristokraatia”. Kodanlik noorsugu kandis iseäralikke riideid: ülevalt laialt väljalõigatud kuube, pikki pükse ja baretitaolist, niinimetatud früügia mütsi, mille alt ulatusid välja pikad juuksed. Põlvpüksid, sukad ja pannalkingad olid kõrvale heidetud kui vana korra igandid. Tänavatel liikus ülbitsev, kisklemishimuline Pariisi jeunesse dorèe ehk kuldne noorus, „võitjate põlvkond”, kes segasid ja peksid laiali jakobiinide kogunemisi, mistõttu need olid varsti sunnitud oma avaliku tegevuse lõpetama ja peitu pugema.
    Naiste mood omandas täiesti uue revolutsioonilise väljanägemise, mis suure osa kehast katmata jättis. Naised kandsid laiu valgeid läbipaistvaid ballikleite. Juba vöö kohalt läksid riided lahti, paljastades rinna, või kanti eriti moekaid a la Nòtre-Dame`i imepeenest siidist sini-valge-punastes revolutsioonivärvides õhtukleite, mis külgedelt laialt lahti olid ja mida kanti ilma aluspesuta nii et tume häbemetutt läbi kumas. Sukki ei kantud, sest sooviti näidata kuldrõngaid, et mitte öelda sõrmuseid, mis olid torgatud suurde varbasse. Paljudel naistel olid kõik varbad neid kuldseid, sageli ka säravate teemantidega ilustatud „sõrmuseid” täis.
    Hirmuvalitsus oli lõppenud, termidoorlaste riigipööre sillutas teed uusrikastele. Uus, kodanlik aristokraatia lõikas kasu jakobiinide riikliku juhtimise asemele tulnud majanduslikust liberalismist. Giljotiinid olid väljakutelt koristatud ning nüüd elati ise ja lasti ka teistel elu nautida. Eeskuju sellele vabale, naudingutele suunatud elustiilile andsid kõrgema täitevvõimu juures olijad, esmajoones võimule asunud Direktoorium ja selle ametkond. Drektooriumi viiest direktorist oli kõige silmapaistvaim nautleja esimene direktor Paul Barras, kellele omistati nimetus „nautlejate kuningas”. Neljakümneaastane Barras, olles sünnilt vikont ning seega kuninga õukonda pääsemiseks liiga madalast aadlisoost, üritas nüüd revolutsioonikeerises tasa teha kõik, mis talle varem kättesaamatuks oli osutunud. Ta oli enda valdusse haaranud Luxembourgi palee, pidas seal oma õukonda ja korraldas ohjeldamatuid pidusid kurtisaanide osavõtul. Usu ja kommeteta Barras sobis oma aega suurepäraselt. Tegelikult oli ta siiski usklik – mais 1794 oli ristiusk asendatud Mõistuse kultusega ja Barras kuulus nüüd sellesse uude, revolutsioonilisse Mõistuse kultuse usulahku, kuid tõsiusklik ta ei olnud, kuna mõistusega eriti ei hiilanud.
    Ajakirjandus, mis Robespierre`i diktatuuri ajal täiesti maha oli surutud, sai mõjuvõimsaks võitlusorganiks kodanluse käes, kogudes kodanlikku aristokraatiat enda ümber. Ta küttis noorte, ennast harituks pidava, samas vähese koolitusega inimeste päid ja kutsus üles kaitsma „revolutsiooni saavutusi”.
    Josèphine, pääsenud revolutsiooni surmaküünte vahelt, lähenes uutele valitsejatele, külastas nende pidusid ning üsna pea sai temast Direktooriumi esimese direktori, ülimalt võimuahne Paul Barrasi armuke. Josèphine valdas suurepäraselt lipitsemist ja teesklemist, oli võimeline teisi inimesi ära võluma ja saavutas mitte ainult usalduse, vaid ka mõjuvõimu nende üle. Erandiks ei olnud ka Direktooriumi esimene direktor Paul Barras – Josèphine oli ta osavalt oma võrku mässinud ja suures osas mõjutas Josèphine Barra`i tegevust ja poliitikat.
    Uusrikastel olid oma salongid, kus siis üksteisega läbi käidi, kasulikke tutvusi sobitati, armupartnereid otsiti ja leiti. Sealjuures ei piirdutud ainult salongidega. Uusrikkad, soovides ennast näidata kultuurilembeliste ja haritud kodanikena, külastasid hulgi ja sageli Pariisi Muusika ja Tantsu Akadeemiat ehk Suurt Ooperit. Siin istuti loožides, käidi ühest loožist teise, näidati ennast ühe või teise Direktooriumi liikme seltskonnas ja kasutati juhust, et saada mingit privileegi või tulutoovat ametikohta; daamidel ja härradel avanes suurepärane võimalus vastastikku tutvuda.
    Ka Josèphine külastas Ooperit võrdlemisi sageli, saatjaks juhuslik kavaler ja kergemeelsed sõbrannad. Etendus huvitas Josèphinet vähe: alatasa liikusid ta silmad väljakutsuvalt ja paljulubavalt ühelt loožis istuvalt härrasmehelt teisele. Need noogutasid, pöördusid siis kõrvalistuva kaaslase või kaaslanna poole, sosistasid midagi omavahel, piilusid üsna jultunult Josèphine`i ja naersid üleannetult.
    Mõnikord võis Ooperimajas näha ka Napoleoni; ta ei teadnud isegi, mida ta siit otsis, aga teatrikülastusi peeti heaks tooniks, ja nii ta istus oma ohvitseride keskel, jälgides ükskõiksel pilgul laval toimuvat.
    1795. aasta 22.novembril jõudis Napoleon Ooperimajja suure hilinemisega. Kohanäitaja porises endamisi pahaselt, kuid lõpuks siiski leidis ta brigaadikindralile istekoha loožis ühe tõmmunäolise, tumedajuukselise daami kõrvale; ohvitserid pidid leppima Napoleoni selja taga seismisega.
    Kohanäitaja oli seekord justkui saatuse sõrm – Napoleon sattus istuma naise kõrvale, kes sai tema kireks ja keda ta armastas kogu oma elu, kuigi tõsi, Napoleon oli seisukohal, et armastatav naine ei pea tingimata olema lugupeetav naine.
    „Excusez-moi de vous dèranger,” sõnas Napoleon viisakalt, aga tundetult.
    Daam naeratas, kallutas ennast Napoleonile lähemale, nii lähedale, et tema juuksekihar puudutas Napoleoni põske, ja et mitte häirida kõrvaistujaid, sosistas: „Il n`y a pas de mal, Napolèon.” Mehe südant läbis kuum värin, mitte ainult sellepärast, et teda ära tunti – daami hääl oli õrn ja pehme, samas soe ja peibutuslik, justkui kerge tuuleke õhtuselt mererannalt. Daam ulatas oma käe: „Josèphine, vikontess Josèphine de Beauharnais.”
    Napoleon kergitas ennast pisut, puudutas huultega Josèphine`i roosas siidkindas kätt ja sõnas sõjaväelaslikult lühidalt: „Mes compliments!”
    Vikontess Josèphine de Beauharnais? Napoleon oli seda nime kuulnud, ja üsna diskrediteerivates seostes, aga teda ei huvitanud kuulujutud ega teiste seisukohad, Napoleonile oli tähtis ainult omaenda arvamus.

    Suures Ooperis näidati balletmeistri Didlo lavastust „Zefir ja Flora”. Pariisi ballettmeister ja tantsija Charles Louis Didelot ehk kunstnikunimega – Didlo, sündis Rootsis, Stockholmis, kus tema isa, prantsuse tantsija ja ballettmeister juhendas kuninglikku balletti. Oma esialgse koreograafilise hariduse sai ta Rootsis, peale seda täiendas ennast Pariisis.
    Didlo oli Pariisis üle elanud võidurikka ja hirmuäratavate ümberkorraldustega revolutsiooni, tema silme ees varises kokku monarhia ja asus toimima vabariik. Pariisis elas ta üle jakobiinide diktatuuri, tema silme ees toimus termitoorlaste riigipööre.
    Balletmeister Didlo omas tunnustust Pariisi teatrites. 2.septembril 1791.aastal esines Didlo edukalt Akadeemilises teatris, balletis „Meresõitja”. Teatrialmanahh „Moniteur universel” märkis ära Didlo tohutud edusammud, mida ta oli teinud erakordselt puhtas pa žanris äsja etendunud balletis. Teatrialmanahh tõi esile Didlo graatsia, kerguse ja orgaanilise (moelleux) seotuse, mis on omased tema tantsule. Kahtlemata võlgnes Didlo oma loomingulises edus tänu ettenägematult ja ootamatult puhkenud suurele armastusele – see oli Roza Mari Pol, erakordsete eeldustega baleriin. Akadeemilise teatri trupis omas ta esimest kohta keset noori, suurepäraseid ja andekaid tantsijaid.
    Balletis „Zefir ja Flora” paelus vaatajaid Roza õhuline stiil; tema puhtad hüpped teenisid ära tugeva aplausi. Roza suured väljendusrikkad silmad, tumedad ja kaunilt seatud juuksed ja erakordselt kaunis figuur ei jätnud külmaks isegi Napoleoni, kes tavaliselt näitlejatele ei plaksutanud. Nüüd aga aplodeeris ta koos Josèphine`iga õhinal, kuigi pikem siiski küttis Napoleoni üles tema kõrval istuv kaunis ja tuline kreoolitar.
    Balleti erakordselt kaunis muusika ja säravad tantsud tekitasid üldiselt karmi olemisega Napoleonis meeleliigutuse, mis lõi armumiseks suurepärase pinnase. Armastus ei jäänud tulemata, ja seda ilmselt suuresti tänu Didlole, sest „Zefir ja Flora” lavastusega oli Didlo loonud erakordselt tantsulise, vaatajates meeleliigutust tekitava balleti.
    Varasemat, stiliseeritud Kreeka kostüümi, mis oli kasutusel tantsijate rõivana, oli Didlo kergendanud maksimaalselt, paljastades enam tantsijate ja baleriinide figuure. Kõik naised olid kehavärvi trikoos, mida enne termitoorlaste riigipööret peeti halvaks tooniks.
    Napoleoni pani imestama naisosatäitjate senini ennenägematu tantsuasend – „varvastel asend”, sur les pointes des pieds; baleriinid otsekui hõljusid õhus. Varvastel asendis tantsides olid baleriinid ja kogu ballett eriliselt poeetiline, paistis silma kerguse, esituse graatsiaga ja peene süžetiga.
    Duetid, tertsetid, ansamblid vaheldusid üksteisega, nendega koos vahetusid mitmesugused rütmiformulid, tantsu enda tempo – see kõik lõi pinge, arengu, tegevuse; dramatiseeris laval toimuvat ja eristas Didlo balletti paljudest teistest mifoloogilistest ballettidest, millega olid täidetud kõik Pariisi teatrid.
    Napoleonile jätsid sügava mulje selles balletis Didlo poolt kasutusele võetud grupilised tantsulised lennud. Nõiad laskusid kõrgusest lavale, ja, tantsides mõned taktid, tõusid jälle kõrgusse lava teises ääres. Nõiad keerlesid ja lendlesid üle lava. Eriti hingestavalt mõjusid fantastilised, kergete tiibadega kangelaste õhulised lennud.
    Hämmingut ja imestust tekitas dekoratsioonide erakordselt kiire ümberpaigutus ja vahetus – päikesekiirtest valgusatud mäeküngas valgete pilvede all, eredavärvilistest lilledest kirendav aas, puudesalud, hõbedased veed, luiged ja lapsed jõekaldal.
    Josèphine oli vaimustuses peaosatäitjade mängust ja tantsust. Zefir, avaldades oma armastust Florale, armub igasse nümfi, keda ta oma teel kohtab. Ühet vastavad talle vastuarmastusega, teised äraütlemisega. Aegamisi, peale lõputuid tantse maa peal ja mõningaid lende õhus, Zefir vabaneb asjatute unistuste ja lootuste kütkest ja pöördub tagasi Flora juurde.
    Jälgides Zefir`i lendu kõrgel lava kohal, asetas Josèphine justkui kogemata ja suures hingevärinas oma kinnastatud käe Napoleoni käele ning pigistas seda õrnalt, vaevutuntavalt… Napoleonile tundus hetketi, et ta süda jätab lööke vahele…
    Etenduse lõpp tabas Napoleoni kuidagi äkitselt; ta oleks tahtnud niiviisi, kuulates kaunist muusikat ja jälgides tantsu, istuda hämaras saalis Josèphine`i kõrval lõpmatult kaua…
    Saatuse tahtel olid kokku sattunud ülimat kehalist kirge sütitatav, Kariibi mere tulist kuumust hõõgav naine ja samapalju energiast ja auahnust tulvil Korsika mägilasest noormees. Napoleon ei suutnud enam elada päevagi ilma Josèphine`i nägemata. Soov pälvida Josèphine`i poolehoidu ja ärgitada temas kirge enda vastu, muutis Napoleon Bonaparte`i täiesti meeletuks. Eesseisev ajalugu näitas, et selle kahe plahvatusohtliku inimolendi koosmõju oli Euroopale hävitav ja alandustunnet tekitav ning sundis filosoofiliselt mõtisklema üksikisikute mõju üle ajaloo pöördepunktidel.
    Josèphine oli Napoleonist kuus aastat vanem, samas aga kehaliselt ja käitumiselt ääretult võluv ja tark kõiges, mis puudutas tema enese karjääri. Josèphine`i esimene mees, vikont Alexandre de Beauharnais osutus revolutsiooni vaenlaseks ja kaotas giljotiini all pea, seevastu Josèphine`i armuke Barras oli üks revolutsiooni kõrgemaid võimumehi. Napoleoni näol oli tegemist kui mitte just revolutsionääriga, siis kõrgetasemelise revolutsiooni tööriistaga kindlasti. Kuid Josèphine märkas oma naiseliku vaistuga seda, mida ei suutnud märgata isegi kõrged revolutsioonijuhid – Napoleon kallutas vähehaaval, aga kindlalt ja kõrvalekaldumatult enda võimu alla kõik, kes vähegi ta teele ette jäid; vajadusel kasutas jõudu vahendeid valimata, hukkunute arv oli statistiline näitaja, mille vastu Napoleon huvi ei tundnud.
    Josèphine sütitas Napoleonis kirge, aga üsna pea avastas ta oma üllatuseks, et ta võis küll mässida Napoleoni oma armuvõrku, kuid erinevalt teistest meestest, ei talunud Bonaparte kõige vähemalgi määral naise sekkumist tema mõtetesse või tegudesse.
    Brigaadikindral Napoleon oli oma armukese ja tulevase naisega suhtlemisel üsnagi lakooniline: „Riietuge lahti, kodanik Josèphine de Beauharnais”.
    Tulevik näitas, et Josèphine oli teinud siiski õige valiku – üsna pea lõpetas Napoleon revolutsioonile omase segaduse, kuulutas ennast esimeseks konsuliks ja seejärel Prantsusmaa keisriks ehk imperaatoriks. Aga armas ja tark Josèphine ei suutnud oma naisesüdamega arvesse võtta üht olulist asjaolu – isekas, despootlik ja usaldamatu Napoleon ei vajanud tarka, poliitikast ja ühiskonnaelust huvitatud naist; abikaasa tema kõrval pidi olema sõnakuulelik ja vaga, pigem ese kui isik. Selline oli Napoleoni arusaamine abikaasast, kuid armumine keeras kõik tema arusaamad ümber. Napoleon sai endale Josèphine`i, kelle kaasasündinud edevus ja alaliselt vibreeruv naudinguhimu tegid temast igas olukorras armatseva naise.
    Napoleon tundis Josèphine`i vastu põletavat ja kustutamatut kirge, samas aga Napoleoni kire erakordne tulisus ja tormakus tekitasid Josèphines mõningaid muremõtteid. Ta sõnas oma sõbrannale: „Kas suudan pärast oma esimest noorust säilitada Napoleonis kauemaks tema niivõrd tormilisi õrnusi, mis sarnanevad pigem vaimuhaiguse hoogudele?”
    Samal ajal kirjutas Napoleon Josèphine`le armastuskirju.
    „Ootan Sind, olen täitunud Sinust! Magus, võrratu Josèphine, mida teete Teie minu südamega? Ah, sel ööl mõistsin, et Teie pilt ei suuda Teid asendada ei iial ega iganes…”

    * * *

    9.märtsil 1796.aastal peeti kindral Napoleon Bonaparte ja imekauni Josèphine pulmi. Mõlemad olid saarlased, mõlemate kodusaart ümbritses soe, päikeses sillerdav meri. Päikesesoojus ja sinine taevas andsid neile elujõu ja kirgliku loomuse. Kuigi nii meeliköitev pruut kui ka kuldsete epolettidega peigmees olid võrdlemisi vaesed – Josèphine pärines vaesunud väikeaadli perekonnast, kelle kodumõis Martinique saarel oli üpris laostunud ja korsiklasest Napoleonil polnud sedagi, ei takistanud madalast seisusest tulenev vaesus neid pidamast suurejoonelist ja luksuslikku pulmapidu. Peopaigaks oli valitud revolutsionääride poolt rekvireeritud markii de Mondragoni uhke, silmapaistva arhitektuuriga villa. Noorpaar seisis esialgu tagasihoidlikult ja veidi ebalevalt kõrvuti villa Kuldses salongis, üsna ühemõttelise bareljeefi all, millel oli kujutatud Vulcanust võrgutavat Venust.
    Kroonlühtrite säras seisis üsna vastuolulise välimusega paar: väikest kasvu, tugevate, võiks isegi öelda et jämedate jalgadega, pisut täidlane kahekümne kuue aasta vanune kindral Napoleon Bonaparte, huultel vaevumärgatav iroonia ja tema kõrval rohkete sätendavate litritega kaunistatud valges kleidis kolmekümne kahe aastane Josèphine. Pruudi näoilmes peegeldus õnnis võidurõõm, kuid olukorrale kohaselt hoidis pruut pead pisut longus – justkui neitsilill, murtud süda…
    Kuigi Josèphine kaunilt tõmmu pale oli salongist salongi ja voodist voodisse rändamisega kaotanud juba oma esialgse neitsiliku värskuse, suutsid Pariisi meigi tohutud võimalused ja kunstipärased võtted seda suuresti varjata. Peigmehe jättis pruudi meigitud pale üsna ükskõikseks, kuna teda köitis midagi hoopis enamat – kuigi sõna „kavaler” enam ei kasutatud ja olid jäänud vaid mees- ja naiskodanikud, oli Napoleonile käimasoleva toimingu juures tähtis, et naine mõlemate vanemate poolt põlvnes vanast aadlisoost.
    Pruudi liigutused olid kreoolitarile omaselt graatsilised ja paindlikud, lisaks mahe hääl ja uje, võiks isegi öelda et antud hetkele kohane süütu pilk, mis aeg-ajalt siiski kerge muigega peatus Direktooriumi esimesel direktoril, Paul Barras`el. Pruudi sügav dekoltee lubas kõigil juuresviibijatel imetleda tema põhilist ja ainukest kaasavara, mida, tõsi küll, pisut varjas üpris kallis teemantidega ilustatud kaelakee, mille oli Josèphine`le kinkinud tema endine armuke Paul Barras. Kodanik Barrasi jaoks ei olnud see mitte ainuke ega ka mitte eriti kallis kaelakee, sest neid, revolutsiooni poolt hävitatud Prantsuse aadliperekondadelt rekvireeritud kaelakeesid oli Barras kinkinud paljudele armukestele; pealegi, Josèphine jäi Barrase armukeseks ka edaspidi… Napoleonile endale aga oli Barras kinkinud Josèphine`i, sest Josèphine oli Direktooriumi esimest direktorit juba kaunikesti ära tüüdanud, ja pealegi eelistas ta armukesi, kes olid abielunaised; need ei olnud nii tüütud ja nõudlikud. Barras oli rahul, et sai oma kergemeelse ja pidevalt uute armuseikluste näljas vaevleva Rose tanu alla. Aga siiski, seistes tunnistajana pruutpaarist paar sammu eemal, Barras küll muheles endamisi, kuid vaadates õnnelikkult naeratavat Josèphine`i, ta süda kripeldas veidi; kuid Barras lohutas ennast – koheselt peale pulmi saadab Direktoorium selle „hullu” kindrali Itaalia sõjakäigule.
    Pruudiga ei olnud rahul Bonaparte`i perekond, kes põlglikult nimetas naist „Kariibi mere piraatide lipakaks”. Isepäine Napoleon polnud abiellumiseks emalt õnnistavat nõusolekut küsinud, samuti ei arutanud ta naisevõtuplaane oma vanema venna Josephiga. Napoleoni noorem vend Lucien, kes oli terane ja tähelepanelik ning noorukile omaselt veel rikkumata, jäi kindlaks oma arvamusele, et tema vanem vend on langenud kokoti poolt punutud armuvõrku ja kaotanud mõistuse. Napoleon aga vastas oma noorema, armuasjades veel kogenematu venna märkustele üleolevalt muiates: „Armunud pole kunagi mõistuse juures!”
    Ülimalt kõrgetasemelisest, luksuslikust ja tormilisest pulmamelust, kus õnnest meeletu Josèphine tantsis kirglikke Kariibi mere tantse ja isegi Napoleon tegi mõned sammud tantsupõrandal, oli möödunud kõigest kaks päeva, kui noorpaaril seisis juba ees lahusolek. Lahkuminek toimus ilma hüvastijätuta, ilma kirglike suudluste ja kurbusepisarateta, aga siiski noorpaarile omasel tulisel moel.
    1796. aasta 11.märtsi varahommikul tõusis Napoleon vaikselt naise kõrvalt voodist, heitis korraks pilgu teki alt välja paistvatele tõmmudele sihvakatele jalgadele ja tumedale kumale öösärgi all, ohkas endamisi ja jättis rahulikult sügavat und magava Josèphine`i rohkete peeglitega vooderdatud magamistuppa üksi. Kuid vaevalt oli Napoleon maja ees ootavasse tõlda istunud, kui välisuks paiskus lahti ja ukseavas paistis Josèphine`i valges öösärgis kuju. Pikad tumedad loomulikud lokid langesid öösärgist väljakukkunud rindadele, tõmmud põsed õhetasid vihaselt ja pruunid, peaaegu mustad silmad pildusid tuld.
    „Napoleon! Sa musita, kallista, maga oma kahuritorudega – neid on sul rohkem kui küllalt, üks kuumem kui teine…!” kaikus Napoleoni kõrvu Josèphine kirglik ja vihane hüüd. Seejärel prantsatas välisuks kinni.
    Napoleoni süda võpatas. Ta oli kahevahel – võib-olla pöörduda tagasi, magamistuppa Josèphine`i kõrvale, ja siis, peale keskpäeva, asuda teele. Aga Napoleoni kõige suurem kirg oli siiski sõda. Ta kiirustas oma Itaalia-armee juurde Nizzassse; ta tõttas oma esimesse sõtta, ja nagu aeg näitas, avas sellega uue, seninägematult verise lehekülje Euroopa ajaloos. See kirg haaras kindral Bonaparte`i jäägitult, ta andus sellele kogu oma hinge ja olemusega, see oli tema tõeline elu.
    „Nous sommes très pressès,” pomises Napoleon endamisi, justkui Josèphine`ilt andestust paludes; pöördus siis järsult kutsari poole: „ Assez!” Tõld liikus paigalt.

    * * *

    Napoleon otsustas liikuda oma vägedega üle Alpide. Tema kindralitele tundus plaan – liikuda vägedega mööda lumiseid mäekülgi, üle mäeharjade ja läbi sügavate kuristike, ja seda veel ebakindlal kevadisel ajal, mil liustikud olid asunud liikvele ja sõjaväekolonne ähvardasid lumelaviinid – täieliku meeletusena. Kuid Napoleon ilma küsimata nõuandeid ei vajanud, liigset targutamist ei talunud ja vastuvaidlemist ei sallinud. Mis puutub meeletusse, siis ta oligi oma ettevõtmistes meeletu, sest võttis ta ju naiseks endale „Kariibi mere piraatide lipaka”, keda kaalutlev ja külma südamega Direktooriumi esimene direktor Paul Barras ei suutnud isegi armukesena taluda.
    Nelja päevaga, 5.aprillist kuni 9.aprillini 1796, teostas Napoleon Bonaparte oma ohtuderikka ja hulljulge plaani – viis väed üle Alpide. Mägedest üleminek oli ränkraske, kaotused suured. Suurtükid hakkasid mäeveergudel libisema, sõdurid klammerdusid suurtükitorude ja lafettide külge, hoidsid tagasi hobuseid, kuid võimatu oli peatada kord juba veerema asunud rasket kahurit ja see lendas kuristikku, viies kaasa lafeti ette rakendatud hobused ja kahuri külge klammerdunud sõdurid. Kaljulõhedes oma jalad murdnud hobused lasti maha ja nende liha söödi ära. Sõjaväe liikumisel tekkinud müra, kisa ja kära ning hobuste meeleheitlik hirnumine äratasid üles mäekülgedele kogunenud paksu, kevadisest veest läbiimbunud lumekihi. Laviin asus liikuma, kogus kiirust, saavutas tohutu jõu ja sööstis mürisedes ja lumepilve üles paisates üle mäeküljel vingerdava kolonni. Ühe hetkega oli terve suurtükiväepolk ja moonavoor koos meeste ja hobustega Napoleoni silme eest jäädavalt kadunud…
    Öö hakul jäädi varjuliste kaljurüngaste taha laagrisse. Sõdurid süütasid käepärasest materjalist tagasihoidliku lõkke, keetsid teed ja küpsetasid rännakul kõngenud hobuste liha. Sinelisse mähkunud Napoleon aga istus küünlavalgel oma väikeses rännakutelgis, heitis aeg-ajalt pilgu läbi avatud ukseava mägede kohal helklevatele külmadele tähtedele, ja kirjutas Josèphine`ile kirja. Napoleoni iseloomule omaselt oli tema kiri hüplev ja järsult muutuvate emotsioonidega, samas ülimalt mehelik. Kirjas ei leidunud ainsatki kaeblikku rida või sõna. Selles kordusid kirglikud armuavaldused ja hooplevad sõnad. Oma rännakut kirjeldades tõi ta Josèphine`i silme ette kuuvalguses sätendavad lumised mäetipud ja taevas säravad tähed ning laviini poolt kuristikku kantud suurtükid ja hobused. Sõdurite hukkumine laviinis ei leidnud kirjas äramärkimist, see ei olnud oluline, vastupidi, see kuulus asja juurde, sest tegemist oli ju sõjakäiguga.

    Sõdurid nõudsid saapaid ja riideid. Napoleon vastas päevakäskudega: mässukatsed maha suruda, hobustevargad üles puua, teede ehitajad saata ette; pärast esimest lahingut antakse sõjaväele luba teostada isevarustamine, seejuures rõhutas – ees ootavad õitsvad provintsid, rekvireerimiseks rikkad maad, ees ootavad naudingud, rikkus ja au.
    Napoleon tungis üle mäekitsuste, läbi orgude, rabeles kuristikes ja rühkis aina edasi, kuni seisis juubeldades viimasel mäeharjal – ta jalge ees avanes kevadises õiteehtes avar Piemonte`i madalik.
    Napoleoni väed jõudsid Itaaliasse ning võtsid suuna Genuale. Nende vastu asusid positsioonidele Austria armee ja Piemonte, Sardiinia kuningriigi väed. Aga mida suutis kahekümne seitsme aastase Prantsusmaa kindrali vastu Austria seitsmekümne kahe aastane väejuht Beaulieu või podagra all kannatav Sardiinia kuningas?! Napoleon suunas oma väed koheselt rünnakule, andmata sõduritele ainsatki hetke hingetõmbeks. Väejuhi seisukoht oli selge ja kõigile tema kindralitele mõistetav – kes ellu jääb, puhkab pärast lahingut, kes surma saab, võib puhata igavesti… Vanim Napoleoni lähedastest oli sõnakuulelik ja kohalikke olusid hästi tundev neljakümne kahe aastane Berthier, kellest ta tegi oma kindralstaabi ülema. Kindral Massèna oli hoopis teisest puust – endine laevapoiss ja hulkur, kes veltveebliks saamata tõusis mõne nädalaga kindraliks. Erilist uljust näitas lahinguis üles kindral Augereau – endine varas, suur hoopleja ja seikleja. Napoleon oli neist kõigist noorim, ja kuna ta hindas ainult tegu, ning tema alluvad olid surmapõlguritest tegijad, siis said neist kiiresti kangelased ja väejuhid, veidi hiljem hertsogid ja vürstid. Leidus isegi puusepast kindral, kes pani aluse Rootsi kuningakojale. Aga sellest hiljem.
    Napoleon suunas oma väed rünnakule. Ka sõjanduses oli toimunud revolutsioon. Kui varem rünnati suletud rindes, see tähendab kasutati liinitaktikat taganemise ja deserteerimise vältimiseks, siis Napoleon võttis kasutusele rünnaku laskurite ahelikus, millele eelnes tugev suurtükituli. Ja kui laskurid juhtusid kõikuma lööma ja taganema, siis suurtükkide kartetšituli omade pihta sundis taandujaid otsa ringi pöörama ja õiges suunas, vaenlase peale rünnakut jätkama.
    Maruline kahurituli oli ootamatu ja tihe ning külvas segadust ja surma austerlaste ridades, kes liikusid vanal moel, kasutades liinitaktikat. Napoleoni ratsavägi viis lõpule selle, mida kohutavalt võimas suurtükituli ei olnud veel hävitanud. Kõigest kaks tundi kestnud verises lahingus said austerlased täielikult lüüa; armee riismed üritasid ennast päästa meeleheitliku põgenemisega, kuid relvad maha visanud põgenikud raiuti Napoleoni ratsaväelaste poolt surnuks.
    Napoleon andis vägedele mõned päevad aega isevarustamiseks, samuti viidi läbi niinimetatud seaduslikke rekvireerimisi ja seejärel rühkisid väed rännakkolonnis edasi, ainult ööseks jäädi laagrisse, tõmmati hinge ja tukastati veidi. Nagu alati, istus noor abielumees Napoleon Bonaparte oma telgikeses ja krabistas sulega mööda paberit, kirjutades Josèphine`ile armastusest leegitsevaid ja võitudest hooplevaid kirju. Kuid tublisti enne päikesetõusu oli Napoleon jälle sadulas. Hobune tema all tunnetas ratsaniku kärsitust ja perutas veidi. Täherikkal ööl Napoleoni hõivanud armuvalu asendus tema tõelise kirega – ta kibeles lahingusse. Suurtükimürin oli justkui muusika tema hingele, mürsukildudest haavatud hobuste surmaeelne hirnumine kõlas flöödina tema kõrvus.
    Kahepäevase rännaku järel purustas Napoleon tema liikumist Sardiinia suunal takistada üritanud Piemonte väed. Napoleon pidas neid lahinguid olulisteks, kuigi väikesteks, mis jätsid ta hinges ruumi ka Josèphine`i jaoks Verine sõjategevus, kahurimürin ja mürsuplahvatused ei jahutanud tema mehelikku kirge; ikka ja jälle kerkis Napoleoni silme ette Josèphine`i tuline ja armastusest vihane kuju ukselävel – see jäi Napoleoni silme ette kogu tema eluks.
    Kasutades ära igat lahingute vahel tekkinud hingetõmbeaega, istus jässaka keha ja lühikeste jalgadega, hobusehigist ja sügelistest vaevatud Napoleon puunotile või kännujuurikale ja asus kirjutama Josèphine`ile leegitsevaid ja kirest hingestatud kirju ning ootas kannatamatult vastuseid. Kuid vastuse sai ta ainult vähestele kirjadele, sest Josèphine oli vilets armastuskirjade kirjutaja; ta eelistas pigem meessoost isendi füüsilist lähedust, kehalist kontakti. Sellal, kui Napoleon Itaalias veriseid lahinguid pidades võidult võidule sammus, tegi Josèphine talle Pariisis sarvi pähe ja lohutas oma südametunnistust – Napoleoni on alati ümbritsenud naised, sest ilma naisteta ei olnud Napoleoni maailm täiuslik, kuigi naised olid temale kõigest sentimentaalne dekoor…
    Napoleon võitis lahinguid, alistas riike ja rahvaid, aga Josèphine`i ei õnnestunudki tal lõplikult vallutada. Kolmekümne kolme aastane täies elujõus, armastusele alti keha ja hingega naine ei suutnud mõista oma mehe sõjakirge, seda enam, et Josèphine`i juures viibis piltilus, mustade vurrukestega lõunaprantslane, värvikirevas husaarimundris armuke Hippolyte Charles. Sellele kavalerile alistus Napoleoni naine Josèphine ilma pikema piiramiseta. Napoleon aga saatis naisele kirju, mis algasid kui päevakäsud, ent lõppesid armastuskirjana.
    Josèphine heitis põlglikult kõrvale Napoleoni kirjad, milles tulised read:
    „Laastamine vallutatud maades muutub harvemaks, sõjaväe esimene janu on kustutatud. Pealegi koormavad sõdurid ennast ülearu röövitud varaga, mis raskendab kiirmarsil edasiliikumist ja mõjutab sõjakäigu edukust. Sean korra jalule, homme käsin maha lasta rea sõdureid ja ühe kaprali, kes varastasid kirikust vaase. Tule Milanosse! Loodan peagi haarata Sind oma käte vahele ja katta Sind miljon suudlusega!”
    Josèphine sai kirja kätte, luges läbi ning heitis põlglikult kõrvale.
    Olles pärast keskööd armastuskirjaga ühele poole saanud, dikteeris Napoleon käsundusohvitserile karmi päevakäsu: „Kui 24 tundi peale selle päevakäsu teatavaks saamist leidub veel minu loata laagris viibivaid naisi, tulevad nad mustaks võõbata ja kaheks tunniks avalikult seisma panna.”
    Lõpuks oli Josèphine siiski sunnitud alistuma Napoleoni kutsele ja võtma ette tüütu reisi Milanosse. Reis kujunes siiski meeldivaks, sest koos Josèphine`iga reisisid piltilus sinisilme, mustade vurrukestega lõunaprantslasest armuke Hippolyte Charles ja sülekoer Fortunè, keda Napoleon ei sallinud silma otsaski. See koeranäss magas alati Josèphine`i voodis ja teda sealt välja visata polnud lubatud, sest Josèphine`i nõue oli: kas magame kolmekesi, või tuleb Napoleonil magada üksi!
    Josèphine saabus Milanosse ja nüüd võis Napoleon jälle nautida oma armastatud naise seltsi. Vahetevahel korraldasid nad endale väikese armastuspeo ja sõitsid linnast välja. Tõllas lubas Napoleon endale mõningaid abielulisi vabadusi, millele Josèphine aitas innukalt kaasa, mistõttu tõllas viibivad adjutant ja kindralstaabi ülem Berthier tundsid ennast olevat üsna piinlikus olukorras.

    Itaalia sõjakäik oli noorele kindralile, kahekümne seitsme aasta vanusele Napoleonile alanud edukalt. Talle olid alistunud Milaano, Bologna, Modena, Parmas, Piacenza. „Vabastatud itaallastele” seati peale kontributsioonid, millega toetati oma lühinägelikus ja jõuetus poliitikas pankrotistunud Direktooriumi.
    Purustamata jäid veel Napoleonis sügavat põlgust tekitava paavst Pius VI väed. Kahe vägeva mehe viha ja põlgus oli vastastikune. Paavst pidas Napoleoni põrgu sigidikuks ja abistas igati Austriat võitluses oma leppimatu vaenlasega. Kuid Rooma paavst, kelle vägi ja mõjuvõim pandi maksma läbi jumalasõna kuulutamise, ei suutnud Napoleonile märkimisväärset füüsilist vastupanu osutada. Napoleon väljendas oma armastust paavsti vastu marulise suurtükitulega; ta ratsavägi asus rünnakule ning paavsti vägede lipud tallati hobuste jalge alla. Jumalat appi hüüdes põgenesid paavst Pius VI väeriismed, aga seekord päästsid neid küll ainult kiired jalad…
    Paavst Pius VI sai hävitavalt lüüa ning juba 19.veebruaril 1797 istus kindral Napoleon Bonaparte Tolentino linnas suure ümmarguse laua taga, ja justkui saatan, põrnitses altkulmu ja vaevumärgatava sisemise irooniaga vastasistuvat kirikuisandat, kes oli enda ette asetanud kallis köites pühakirja. Napoleon oli oma lühikesed, lääpa tallatud säärikutes jalad välja sirutanud, hobusehigist läbiimbunud vormikuue hõlmad lahti nööpinud ning kolmnurkse kübara ja kindad hooletult keset lauda visanud. Ta pilk libises üle paavsti säravvalge, tärgeldatud, kuldsete tikanditega ja rohkete ilustustega rüü, korraks peatus Napoleoni pilk enda võrdlemise määrdunud kuuekäänisel, ja ta köhatas kärsitult.
    Käsundusohvitser asetas Napoleoni ette rahulepingu. Napoleon haaras sule ja kastis selle otsustavalt tindipotti. Hoogsa käeliigutusega ja paberile ainsatki pilku heitmata kirjutas Napoleon rahulepingule alla, sest öösel, peale seda, kui ta oli Josèphine`ile saadetava armastuskirjaga lõpetanud, dikteeris kindral Bonaparte käsundusohvitserile rahulepingu teksti, kus muutmisele ei kuulunud ainuski sõna.
    Paavst Pius VI nõustus kõigi tingimustega, ja ega Napoleon paavsti arvamust vajanudki. Tegelikult kibeles ta paavsti arreteerima, kuid esialgu siiski hoidus sellest, et mitte tõmmata endale mitte ainult Itaalia, vaid kogu Euroopa katoliikliku elanikkonna viha. Paar aastat hiljem tungis Napoleon oma vägedega Rooma ja Vatikani ning vangistas paavsti.
    Pärast paavstiga rahulepingu sõlmimist, õhtul enne päikeseloojangut, võttis Napoleon oma residentsis vanni ja riietus uhkesse paraadmundrisse. Talle oli külla tõtanud üks kaunis näitlejanna Milanost, ees seisis õhtusöök kahele. Lauale olid asetatud parimad prantsuse veinid, mille kaste Napoleon alati oma sõjakäikudel kaasa vedas, sest ta põlgas itaalia veine. Sellel ööl jäi Napoleonil armastuskiri Josèphine`ile kirjutamata… Oli ka selliseid võite, millest ta naisele ei kirjutanud.
    Napoleoni järgmine ettevõtmine oli Veneetsia; ülimalt rikas, isekas, riukalik ja paheline kaupmeeste pesa, nagu Napoleon seda linna nimetas. Napoleonile meeldis küll toredus, samas aga ta põlgas kaupmehi, sest ta hindas isiklikku vaprust, aga mitte raha eest ostetud lugupidamist ja kuulsust.
    1797. aasta juunis okupeerisid Napoleoni väed kindral Baraguay d`Hilliers`i juhtimisel Veneetsia ja sellega oli kolmteist sajandit kestnud kaupmeestevabariik oma olemasolu lõpetanud. „Ma ei vaja teie põhiseadust ja senatit,” kuulutas Napoleon. „Annan ise teile seadused!”
    Napoleoni seadis enda ette uued eesmärgid ja arutas neid veendunult ja ägedalt oma lähedastega. „Prantsusmaa peab saama Vahemere valitsejaks, et lahutada sel teel India Inglismaast. Järgmine samm on Idamaa vallutamine, sest vaid oriendis on olnud suuri riike, seal, kus elab 600 miljonit inimest! Euroopa on mutihunnik! Me peame võtma endale Malta! Jäägu Kapimaa inglastele, aga meile kuulugu Egiptus – ja sealt järgmine on Türgi.”

    Austria keisririik, keda Napoleon nimetas vanaks kõlvatuks naiseks, kes käis käest kätte, oli kaotanud oma varasema sära ja muutunud jõuetuks. Tema kunagised suurepärase väljaõppe ja tugeva relvastusega väed olid purustatud, kuigi, Saksamaal, Reini ääres, osutasid austerlased Napoleoni armeele veel tugevat vastupanu .
    17.oktoobril 1797 kirjutati Prantsuse vabariigi ja Austria keisririigi vahel alla Campoformio rahuleping. Napoleon sai Veneetsia; Austria oli sunnitud loobuma Reini vasakkaldast, vastutasuks andis Napoleon Austriale Belgia ja Milano.

    Kolmas peatükk. Makedoonia Aleksander suundub Indiasse. Aleksander on ühe öö jooksul armuvahekorras tuhande naissõdalasega. Vallutajate ja vallutuste heroiseerimine.

    Venemaa keiser Paul I Petrovitš saatis leitnant Adam Johann von Krusensterni Indiasse, uurima olukorda selles Inglismaa tähtsaimas koloonias.
    India oli erutanud paljude põlvkondade meeli oma fantastiliste rikkuste, muinasjutuliste radžade, elevantide ja tiigritega. India oli maa, milleni viivat mereteed otsisid eurooplased sajandite vältel. India oli iidne riik, mis juba muistsel ajal kauples Foiniikia, Juudamaa, Araabia maade ja Hiinaga. India oli vana tsivilisatsiooniga rahvarohke maa oma kaleidoskoopiliselt mitmekesise keele, kultuuri, kommete ja usunditega. Siin loodi vanimad usundid inimkonna ajaloos – budism ja hinduism.
    Imedemaa India ei andnud rahu paljudele valitsejatele, kes ilmusid ajalooareenile pärast Makedoonia Aleksandrit. Selle legendaarse isiku imepärane vallutusretk tekitas maailmavalitsemisest unistavate vallutajate hinges imetlust ja ärgitas kadedust. Sajandite jooksul muinasjutt Makedoonia Aleksandrist üha täienes; kasvatas enda ümber uusi detaile ja legende, mis omandasid aegade möödudes sündinud faktide tähenduse.
    Legendi kohaselt alustas Makedoonia Aleksander oma retke Makedooniast, jõudis läbi Tüürose ja Gaza Egiptusesse, asutas Aleksandria linna ja pöördus siis India sõjaretkele. Ta olevat loonud tohutu impeeriumi, mida valitses oma telgist, jäädes laagrisse ehk Aleksandriasse järjekordses peatuskohas. Aga põhiline osa käske ja korraldusi andis ta siiski rännul, sadulas istudes.
    Legendides pole tähtsust asjaolul, et Makedoonia Aleksander, olles pideval ja lõputul sõjateel, ei saanud oma „impeeriumile” luua piiritletud ja kontrollitavat territooriumi, funktsioneerivat tagalat, riiklikku halduskorda, toimivat maksusüsteemi, kusjuures möödapääsmatu oli tagada maksukogujate ehk tölnerite kaitse ja kontroll. Et valitseda vallutatud, koloniseeritud, hõivatud, „vabastatud” valdusi, on iga vallutaja jaoks olulise tähtsusega ümbritseda end piisaval hulgal igat masti kohalike kaasajooksikutega, kollaboratsionistidega, kes vahetult suhtlevad, mõjutavad oma kaasmaalasi „parema tuleviku nimel”, viies ellu vallutaja, koloniseerija tahet. Neid kahtlemata Aleksandri pikal teekonnal leidus, aga siiski mitte kõikjal, ka olid paljud allutatud rahvad oma arengus makedoonlastest tunduvalt madalamal tasemel. Juba Vene tsaari sõjaväes oli raskusi allutatud maadest värvatud nekrutitega, kes ei mõistnud vallutajate keelt, ega teadnud, mida tähendavad mõisted – vasak pool, parem pool. Et ennast arusaadavaks teha, käskisid allohvitserid soldatitel ühe käsivarre külge siduda õled ja teise külge heinad. Ja siis käsutas unterohvitser: „Õled! Heinad!”
    Makedoonia Aleksandri poolt vallutatud territooriumil, õigem oleks siiski öelda – läbitud aladel puudus kõik see, mis oli hiljem omane Rooma impeeriumile ja milleta ei saa eksisteerida mitte ükski riik, veel vähem aga impeerium. Kirjutatud on, et Indiasse suunduva Makedoonia Aleksandri armee koosnes 41000 jalaväelasest ja 6530 ratsanikust. Lisaks neile liikusid koos sõjaväega tsiviilametnikud, kiviheitemasinate ehitamise spetsialistid, relva- ja köiemeistrid, õpetlased, kaupmehed, rätsepad ja kingsepad, sõdurite naised ja lapsed ning isegi õpetajad, kes õpetasid lapsi lugema ja kirjutama. Riik sadulas?! Kirjutatud on, et iga ratsaväelase jaoks oli ette nähtud teener hobusega ja kümne jalaväelase kohta üks veovanker jalaväelase ja tema perekonna pagasiga. Kokku moodustas sõjaväega kaasa liikuv rahvamass 10 000 kuni 15 000 pealise seltskonna, lisaks neid teenindavad hobused. Seega sõjaväega kokku liikus India poole enam kui 50 000 inimest ja 10 000 hobust. Tõsi, kirjasõna ütleb, et kolm aastat rändas Aleksander tohutu Pärsia riigi põhjaosas, et lämmatada vastuhakke ja kätte saada satraap Bessos, kes oli reeturlikult tapnud Aleksandri peamise vaenlase, Pärsia kuninga Dareiose ja võtnud endale Pärsia kuninga tiitli.
    Kevadel 327 eKr ületas Aleksander uuesti Hindukuši, nüüd juba teises suunas, ja jõudis tänapäeva Pakistani. Makedoonia Aleksander jõudis esimesena sinna, kuhu sajandeid hiljem ei jõudnud isegi Rooma leegionärid – Indiasse, täpsemini Punjabi. Ta hakkas ennast nimetama Aleksander Suureks ja liikus nüüd „suurena” edasi itta; ületas Induse jõe ja suundus India sisemaale, lootes jõuda välja mere äärde, maailma lõppu. Oma teel purustas Aleksander radža Porose 50 000-mehelise sõjaväe, mille koosseisus oli ka 85 sõjaelevanti.
    Juunis 326 eKr jõudis Aleksandri sõjavägi Hyphasise (Beas) jõe jäärde. Sõdurid tõstsid mässu, sest merd polnud ikka veel näha ja oikumeenilise, asustatud maailma lõpust polnud mingit märki. Sõdurid hakkasid kahtlema Aleksandri maailmavalitsemise idee teostatavuses.
    Suutmata sõdureid veenda, pöördus Aleksander tagasiteele. Ta ehitas 8000 laeva ning osa sõjaväge purjetas laevadel mööda Indust ja Hudaspese jõge allavoolu, jõudis Araabia merele ja võttis suuna Pärsia lahele. Aleksander aga liikus teise osa sõjaväega piki Induse jõe kallast allapoole, lüües lahinguid kohalike hõimudega, kes sooritasid äkilisi ja reetlikke kallaletunge.
    Oma „impeeriumi” valitsemisest olid nüüd küll Aleksandri asjad üpris kaugel. Teel läbis ta Gedroosia kõrbe, kus kaotas janusse ja haigustesse enam kui poole oma sõjaväest. Lõpuks jõudis Aleksander Persepolisesse, Pärsia väravatesse. Kuigi ajalooliste allikate kohaselt sütitasid tema kirge pigem noormehed kui naised, abiellus Aleksander kahe Pärsia üliku tütrega ja korraldas massipulma – 10 000 Aleksandri sõdurit abiellus kohalike naistega. Massipulm oli ülimalt sümboolse tähendusega – Aleksander oli seisukohal, et pärslased ja makedoonlased võiksid elada koos üksmeelse suurriigina. Tõsi, pärslased makedoonlaste vasallidena, sest makedoonlased olid võrdsetest võrdsemad.
    Aleksander Suurele on omistatud ka rahvaste ühtesulatamise idee, mis pidi toimuma ümberasustamise ehk küüditamise teel; rahvaste ühtesulatamine tähendas siiski teiste rahvuste sulandumist makedoonlastega. Lisaks omistatakse Aleksandrile veel järgmised suurteod: impeeriumis ühtse rahasüsteemi loomine, mis pani aluse maailmamajandusele, teaduslikud vaatlused, sealhulgas Niiluse muda ja üleujutuste põhjuste uurimine, 70 linna asutamine, mis olevat loonud eeldused hiljem tekkinud kristliku kultuuri levikule. Eriti rõhutatakse Aleksander Suure teenena Vahemere äärde Aleksandria asutamist, kuhu hiljem loodi tollaste aegade suurim raamatukogu. Makedoonia Aleksander olevat andnud vasallriikide noormeestele võimaluse teenida Makedoonia sõjaväes, muutes selle hiiglasliku impeeriumi ühtseks sõjajõuks. Tähelepanuväärne on see, et kõik eeltoodud ettevõtmised teostas Aleksander enam kui 2000 aastat tagasi mõne aastaga, seejuures olles pidevalt rännakul ja lüües lahinguid kohalike hõimudega.
    Lisaks kõigele, leidis Aleksander aega ka muuks. Turkmeenid jutustavad igaühele tõsimeeli, et Makedoonia Aleksandril olid peas suured sarved ja ta tegi lausa ennekuulmatuid vägitegusid. Siira imetlusega kuulavad turkmeenitarid vanameeste heldimuspisarais heietusi – kui Makedoonia Aleksander liikus mööda turkmeenide maad India suunas, ratsutas talle vastu tuhat naissõdalast. Makedoonia Aleksander andis korralduse teha ööpäevane peatus ja asuda laagrisse, rajada järjekordne Aleksandria. Peale seda, kui Aleksander Suur oli ööpäeva jooksul tuhande naissõdalasega armuvahekorras olnud, jätkas ta oma teekonda India suunas. Ilus, südantsoojendav ja armuigatsust tekitav legend turkmeenitaridele… Samas aga on mõned ajaloolased kirjeldanud Aleksander Suurt kui õrnade käte ja tütarlapselike näojoontega ning pisut naiselikke kehakumerustega väejuhti, kes pigem armatses noorte meeste ja poistega, kui naistega. Aga miks ka mitte? Võib ka nii, ja saab ka nii… Sõdade ajaloos on põhiline osa väejuhte olnud ikkagi karmiilmelised mehed, harva leiavad sõdalastena äramärkimist naised. Eelkirjeldatud tuhandele naissõdalasele lisaks võiks nimetada ka Lotringist pärit prantsuse talutüdruku Jeanne d`Arc`i, Orlèansi neitsit, kes ilmus päästjana ja sundis aastal 1429 inglasi lõpetama Orlèansi piiramise. Seega naisväejuhte ja naissõdalasi on ajaloos esinenud, kuid seksuaalvähemuste osatähtsusele väejuhi rollis on ajaloolased pööranud mitte ainult vähe tähelepanu, vaid jätnud üldse tähelepanuta… Makedoonia Aleksander ehk Aleksander Suur sobis suurepäraselt selle sõjaajaloo tühimiku täitmiseks.
    Pöördunud tagasi India sõjakäigult, asus Aleksander elama Babüloni kuningapaleesse, kus korraldas suurejoonelisi pidusid. Ilmselt vein, peod ja naised või noormehed või kõik kokku nõrgestasid Aleksandri tervist, ta haigestus malaariasse või koolerasse ja 10.juunil 323 eKr suri. Ta oli surres kolmkümmend kolm aastat vana. Sajandeid hiljem suri üks teine legendaarne isik, Jeesus Kristus, samuti kolmekümne kolme aasta vanuselt. Hea legend lõpeb alati kaunilt – kangelane saab kuulsaks, kuid sureb üsna varsti ja noorelt. Ilus on surra kuulsuse tipul!
    Makedoonia Aleksandri sõjatee Indiasse kestis 8 aastat ja selle ajaga läbiti 27 000 km. Jättes kõrvale kõik väited, vastuväited ja argumendid, pöörame tähelepanu ainult ühele objektiivsele asjaolule, mida ei saa eitada ja mis esinesid 2000 aastat tagasi ja mida ikka ja alati ja kõikjal võib täheldada ka praegu – inimesed ja loomad tahavad süüa. Jätame hobustele toidu ette andmata, sest nii mõneski kohas leidus üpris rammusat rohtu. Aga inimesed? Lihtsuse mõttes arvestame, et inimene vajab toitu 1 kg päevas. Seega kogu Makedoonia Aleksandri seltskond vajas päevas vähemalt 50 000 kg ehk 50 tonni toitu, ja seda iga päev 8 aasta jooksul. Makedoonia Aleksandri rännakust jutustavates raamatutes ei leidu tagalateenistuse kohta mitte ainsatki rida. Rekvireeriti, rööviti ümberkaudseid elanikke? Toimus vägede isevarustamine? Röövida on võimalik seal, kust on midagi võtta. Aleksandri teele jäävas piirkonnas suures osas ei olnud arvestatavaid, külluslikke toidutagavarasid, loomi ja muud söödavat ei siis, ega ole ka praegu, enam kui kaks tuhat aastat hiljem. Makedoonia Aleksandri rännakut, mida peetakse vallutuseks, võiks uurida matemaatiliselt: rännakul osalenud inimeste ja hobuste arv, aeg, läbitud teekond, liikumise kiirus, võttes arvesse maastiku eripära ja toiduainevarude olemasolu piirkonnas; kui liita ja lahutada, korrutada ja jagada ning „sööta” andmed arvutisse, siis selgub, et matemaatiline analüüs ei lähe kokku aegade jooksul tekkinud legendiga. Aga ei peagi minema. Legend pole matemaatika ja matemaatika pole legend ning ka ajalugu ei ole matemaatika. Isikute, isegi riikide ametlikud seisukohad ajalooküsimustes võivad olla hoopis erinevad või otse vastupidised, sest nad põhinevad usul või väidetaval usul. Teoloogia ja ajalooteadus on teineteisele väga lähedased: tõeline usk ei vaja faktidega kinnitamist, seda enam, et faktide põhjal asutakse tegema järeldusi ja üldistusi. Aga mis saab siis, kui võimet teha järeldusi ja üldistusi omavad paljud, ja igaüks isemoodi?
    Võtame kätte Vana Testamendi. Seda lugedes tundub, justkui oleks kokku kogutud, kohandatud ja mugandatud egiptlaste, juudalaste, iisraellaste, Mesopotaamia ja Vana-Rooma alade rahvaste kirjutatud ja kirjutamata legende, uskumusi, ütelusi, elutõde ja mõistukõnet, tähelepanekuid, vanasõnu ja pärimusi. Kusjuures kõiki neid legende, uskumusi ja tegelasi ühendab üks peategelane – Jumal. Kas ta on väljamõeldud tegelane või mitte, see on juba usu küsimus. Vana Testament on imeväärne raamat, seda lugedes kahvatuvad kõik seni kuuldud või loetud muinasjutud. Selle suurepärase „muinasjuturaamatuga” võrreldes tundub Uus Testament olevat justkui ühe isiku või isikutegrupi ainult neile teadaolevatel eesmärkidel koostatud vaimutöö. Võrreldes Vana Testamenti poliitraamatuna tunduva Uue Testamendiga, on Vana Testament erakordselt laiahaardeline, paljude rahvaste kollektiivse mälu raamat.
    Vana Testamendis kirjeldatud inimkonna lugu on otsekui purjetamine muutlikul merel aegade hämarusest sihtpunkti – vahelduvatel kurssidel loovides Aadamast ja Eevast Jeesus Kristuse sündi: aina kurss, kiirus, aeg ja vahemaa; kurss, kiirus, aeg ja vahemaa…

    Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat,
    siis sündis temale poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu,
    ja ta pani sellele nimeks Sett.
    Ja Aadama elupäevi oli pärast Seti sündimist kaheksasada aastat,
    ja temale sündis poegi ja tütreid.
    Nõnda oli kõiki Aadama elupäevi, mis ta elas,
    üheksasada kolmkümmend aastat; siis ta suri.
    Kurss, kiirus, aeg ja vahemaa…
    Kui Sett oli elanud sada viis aastat,
    sündis temale Enos.
    Ja Sett elas pärast Enose sündimist
    kaheksasada seitse aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.
    Nõnda oli kõiki Seti elupäevi üheksasada kaksteist aastat; siis ta suri.
    Kurss, kiirus, aeg ja vahemaa…

    Paneb imestama Vana Testamendi tegelaste mitmekesisus sellel pikal teekonnal: kuningad ja kuningannad, prostituudid ja truud abielunaised, liigkasuvõtjad, vargad, röövlid ja petised, vangid ja vangivalvurid, vaesed ja rikkad, ülemad ja alamad, tölnerid ja maksumaksjad, teenrid, orjad, töölised, karjused ja maaharijad, tervisest pakatavad tegijad ja haigusest vaevatud pidalitõbised. Kui palju kirge ja armastust, truudust ja reetmisi, põhimõttekindlust ja müüdavust, vallutusi ja alistumisi, kaastunnet ja külmust, kättemaksu ja andestamisi leiab kirjeldamist! Seda tähelepanuväärset raamatut lugedes võib tekstides märgata muigelepanevaid vasturääkivusi, aga see ei ole häiriv; häiriv on, et pühakirjas, milles küll taunitakse vägivalda, esineb kahetsusväärselt rohkesti tapmisi; ehmatab värvikirevalt kirjeldatud tapmiste, pantvangi võtmiste ja veritasude hulk.
    Tapmised võimu ja varanduse pärast, tapmised armukadedusest ja vihahoos, tapmised ülla eesmärgi nimel. Ja lisaks kõigele sõjad, lakkamatud sõjad, milledes lugematul arvul hukkunuid ja vangistatuid.

    Ja Sineari kuninga Amrafeli,
    Ellasari kuninga Arjoki, Eelami
    kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi
    kuninga Tideali päevil sündis,
    et nad alustasid sõda
    Soodoma kuninga Bera,
    Gomorra kuninga Birsa
    Adma kuninga Sineabi,
    Seboimi kuninga Semebeeri ja
    Bela, see on Soari kuninga vastu.
    Neli kuningat viie vastu.

    Siiski tahaks uskuda, sügavalt uskuda, et neid hirmsaid tegusid ikkagi toime ei pandud, vaid pigem on Vanasse Testamenti sattunud Mesopotaamias pärimustena ammustest aegadest edasi antud sumerite hirmu- ja õudusjutud, mis lõpuks leidsid koha kirjasõnas, Moosese raamatus.

    Ja see sündis keskööl, et Issand lõi
    maha kõik esmasündinud Egiptusemaal,
    aujärjel istuva vaarao esmasündinust alates
    kuni vangiurkas oleva vangi esmasündinuni,
    ja kõik kariloomade esmasündinud.

    Õudusevärinad jooksevad üle selja; aga samas paneb imestama, kui tänapäevaselt kaasaegsetena tunduvad kõik need Piibli tegelased, justkui kahe tuhande aasta jooksul ei oleks inimese sisemine olemus kukesammu võrragi edasi arenenud. Ka suhtumine võidukatesse vallutajatesse on jäänud ikka endiseks: neid heroiseeriti Vanas Testamendis kirjeldatud aegadel, nende vallutusi õigustatakse ja ülistatakse ka tänapäeval.
    Kõik vallutjad on seadnud endale eeskujuks Makedoonia Aleksandri, kuigi see lõputult ülistatud väejuht lõppkokkuvõttes ei saavutanud mitte midagi. Aga siiski, kirjasõna ütleb – Aleksander Suure sõdades kaotas oma elu umbes kolmveerand miljonit inimest. Ajaloolased on avaldanud isegi arvamust, et tõrvik, mille Makedoonia Aleksander läitis, on kaua aega vaid vaikselt hõõgunud, kuid seda pole mitte iial lastud, ja mitte iial ka ei lasta lõplikult kustuda. Kas ikka on vaid vaikselt hõõgunud? Aga viimaste sajandite sõjad – Napoleoni vallutused, Esimene Maailmasõda, Teine Maailmasõda… Mõned ajaloolased on teinud veelgi suurejoonelisemaid järeldusi – ei ole mitte kuidagi võimalik mõista peale Makedoonia Aleksandrit maailmas sajandite jooksul toimunud suuri poliitilisi ja eredaid kultuurilisi sündmusi, vaadeldes neid lahus Makedoonia Aleksandri isiksusest ja tegevusest. Suurepärane järeldus!? Enam kui kaks tuhat aastat hiljem, Teises Maailmasõjas, hukkus rohkem kui viiskümmend miljonit inimest. Aleksandrit ülistades minnakse veelgi kaugemale. On tehtud järeldus, mille kohaselt Aleksandri hiilgavad vallutused soodustasid oluliselt kristluse levikut selle sünnikohast Juudamaal kogu Rooma riigi territooriumile ja sealt veelgi kaugemale, sest kunagine Aleksandri riik sattus hiljem Rooma võimu alla. Eeltoodu põhjal tehakse üldistus – ilma Aleksandrita ja tema riigita poleks kristlus maailmausundiks muutunud. Kahtlemata tuleks seejuures Makedoonia Aleksandri „teeneteks” lugeda ka enam kui kaks tuhat aastat hiljem toimunud Napoleoni sõdu, samuti Esimest ja Teist Maailmasõda.
    Makedoonia Aleksandri (Aleksander Suure) legendaarseid vallutusi on läbi aegade heroiseeritud, ta on olnud eeskujuks kõigile vallutajatele kuni tänase päevani. Ja pole tähtis, kas Aleksander ja tema riik legendides kirjeldatud kujul üldse olemas oligi…

    Neljas peatükk. Pariis tervitab Itaalia sõjakäigu kangelast Napoleoni. Josèphine`i jõuab oma armuseiklustelt tagasi kuu aega hiljem. Direktoorium saadab Napoleoni Egiptuse ekspeditsioonile. Idamaa naise silmad ja sfinksi kivipilk. Korralagedus Pariisis. Napoleon kiirustab Pariisi ja peksab Direktooriumi laiali. Napoleon Bonaparte määrab ennast esimeseks konsuliks ja seab sisse ainuvalitsemise. Sõjaretk Põhja-Itaaliasse. Austria armee saab hävitavalt lüüa. Napoleoni tõlla taga lõhkeb pomm. Demokraatia kaela ümber tõmmatakse silmus koomale.

    7.detsembril 1797 jõudis kindral Napoleon Bonaparte Itaalia sõjakäigult tagasi Pariisi, kus teda võttis vastu juubeldav rahvamass ja Napoleoni tohutust edust suuresti ehmunud ning vahepeal üsna paheliseks muutunud ja riigivalitsemise laokile jätnud Direktoorium.
    Luxembourgi lossi müüride alla olid heidetud alistatud kuningriikide lipud. Kunagi olid siin alandlikult kummardanud Kuningas-Päikesele Prantsusmaa aadlikud, nüüd kummardus Napoleoni ees kogu Prantsusmaa. Võimumeeste kaunid, kuid üpris intrigeerijad sõbratarid ja elukaaslased istusid esireas, südamed ärevalt pekslemas – lõpuks ometi näevad nad meest, kellest räägib kogu Euroopa ja kelle pärast on arust ära nii paljud naised Pariisis, ja mitte ainult Pariisis…
    Välimundris, tõsisel ja tagasihoidlikul ilmel sammus Napoleon amfiteatrina ülesehitatud estraadile. Ta korrapärane, isegi õrn kehaehitus tundus naistele siiski üsna tugevana ja kõhn, kahvatu nägu üpris meeldiv. Suur pea ja õilis laup ning tumehallid silmad ja tihedad tumepruunid juuksed suurendasid meeldivust veelgi. Kaardus kreeka nina, graatsiline, pisut meelas suu ja veidi ettepoole ulatuv lõug andsid tunnistust nii mehe kirglikust loomusest kui ka tahtejõust.
    Elavate aga väärikate liigutustega tõusis Napoleon lavale ja seisatus õilsas asendis, pilk suunatud üles. Korraks libisesid tema ilusad, sügavad, tundelised silmad piki esireas istuvate kaunitaride ridade; üle Napoleoni palge libises vaevumärgatav irooniline muie, justkui oleks ta enda ees näinud oma eilseid, tänaseid või homseid armukesi, ja jälle sirutus pilk üle rahvamassi.
    Kõlasid kahuripaugud – kõige kaunim muusika Napoleoni kõrvadele. Puhkes aplaus, vaimustusetorm kandus üle lossimüüride Pariisi väljakutele ja tänavatele.
    Hirmunud olekuga esimene direktor Barras pidas Napoleoni tervituseks pugejaliku ja ülistava kõne ning seejärel suudles ja kallistas väikest kindralilt, kuigi tema naist Josèphinet oli Barras kallistanud hoopis palavamalt. Talleyrand kõneles hiilgavalt ja libedalt, tagamõtetega, mida taipasid vaid vähesed. Ta lõpetas sõnadega: „Napoleon Bonaparte! Isamaa päästja, Vaimu teenija! Tänasest päevast dateerub demokraatlike riikide ajastu! Kogu Prantsusmaa on vaba, Tema ise aga võib-olla mitte iial; see on Tema saatus.”
    Kindral Bonaparte kõverdas vastuseks ainult põlglikult huuli – noore kindrali eeskujuks oli Makedoonia Aleksander. Barras ja Talleyrand olid kõigest tühipaljad ametnikud, kellede ülistuskõnedel polnud Napoleoni silmis mingit tähtsust, aga rahvajõuguga suhtlemist ei pidanud ta vajalikuks, ja kui seda tuli siiski teha, siis eelistas ta suhtlemisvahendina pigem suurtükke.

    Kuu aega pärast Napoleoni saabumist jõudis Pariisi ka Josèphine. Ta ilmus nagu alati: rõõmsana, sarmikana, veidi väsinuna, kuigi keegi ei teadnud täpselt, kus ta viibis ja millega oli hõivatud nende pikkade nädalate jooksul. Kahtlemata, Napoleon nuhkidest ja salakuulajatest puudust ei tundnud, tal oli neid kõigi Euroopa kuningakodade ja vürstikeste õukondade juures, ja ka väljaspool Euroopat. Aga kogenud nuhid teadsid, et Napoleon andestab Josèphine`ile kõik, ja seega on olukordi, kus nuhil on mõistlikum pigem olla saamatum kui liialt usin.
    Möödus kõigest paar kuud Pariisi jõudmisest ning olles Josèphine`i kirglikest kallistustest juba pisut tüdinenud, asus Bonaparte hauduma uusi plaane, sest perekondlik rutiin ei olnud siiski tema jaoks; ta polnud ju pangaametnik, kinnisvaramaakler, kohtutäitur või pankrotihaldur, ja vaevalt suutnuks kontoriametnik kasvõi hetkekski võita Josèphine`i südame.
    Napoleon asus Direktooriumi kaudu ellu viima uue, Inglismaa vastu suunatud sõja projekti. Kes Inglismaast jagu saab, on peagi maailma valitseja. Napoleon uuris Prantsusmaa põhjarannikut, kaalus Inglismaale maabumise võimalusi, küsitles kalureid ja isegi salakaubavedajaid. Ta reisid kestsid nädalaid, ja kui ta äkitselt koju, Pariisi saabus, tuli Josèphine`il läkitada kauasele armukesele Barrasele kirjakesi vabandustega: „Bonaparte saabus sel ööl. Homne õhtusöök kahele tuleb kahjuks edasi lükata. Suudlen ja loodan, et Te mind ei unusta! La Pagerie-Bonaparte.”
    Josèphine kirjutas Bonaparte nime ette oma neiupõlvenime, justkui oleks ta veel nii üks kui teine – neiu La Pagerie, Barrase armuke ja samal ajal ka Napoleoni naine. Ja oma hinges ta oligi seda, sest talle meeldis armukese roll, buduaarid ja seltskond, niisamuti nagu talle meeldis olla Napoleoni naine.
    Peagi jõudis Napoleon otsusele, et La Manche`i kaudu inglasi rünnata on riskantne, sest inglaste laevastik on Prantsusmaa omast tugevam. Tuli leida koht, kust võib palju edukamalt Inglismaa võimsusele kahju teha. Tagasi Vahemerele! Egiptus on see maa, sealt alustas Aleksander Suur oma India retke, sealt võib Inglismaad lüüa!
    Erinevalt Josèphine`ist, kirjutas Napoleon Barrasele teistsuguse sisuga kirju. Kuigi Barras kirus Napoleoni, et see oli äkilise Pariisi naasmisega õhtusöögi kahele ära rikkunud, pakkus kindrali kiri Barrasile ülimat huvi, ja seda mitmel põhjusel. Napoleon tegi Direktooriumile ettepaneku vallutada Egiptus ning luua seal lähtealad ja platsdarmid, ja ähvardada Inglise ülemvõimu Indias. Egiptusest liikuda üle Suessi maakitsuse ja hõivata Punane meri. Seejärel võiks alustada sõjaretke, mis oma ulatuselt oleks ületanud Aleksander Suure vägiteod – vallutada India ja paisata inglise kolonistid merre. Kaks aastatuhandet lahutas Napoleoni Aleksander Suurest, aga see polnud tema jaoks mingi aeg – tema aastatuhanded seisid ees.
    Esimesele direktorile sobis Napoleoni ettepanek igati: liialt võimule kannale astuva kindral Napoleoni saab Pariisist eemale, ja mis eriti oluline – avaneb jälle võimalus romantilisteks õhtusöökideks kahele. Võib-olla otsustab saatus veelgi paremini – Napoleon kõngeb Egiptsuses katku või koolerasse, ja siis pole tüütu kindraliga vaja enam jagada ei võimu ega Josèphine`i. Barras oli eksinud, arvates, et suudab jääda Josèphine`i vastu vaid kiretuks juhukülaliseks, ühe öö nautlejaks.
    5.märtsil 1798 kinnitas Direktoorium kindral Bonaparte`i Egiptuse ekspeditsiooni ülemjuhatajaks. „Lähen Idamaale, varustatuna kõigi vahenditega,” kirjutas ta vend Josepile, „ olen kindel, et minu ettevõtmisi saadab menu ja vabariik saab endale veelgi suurema väejuhi kui olen praegu.”
    19.mail 1798 purjetas Napoleoni laevastik Toulonist merele, hoides kurssi Egiptusesse. Nelisada purjekat väljus merele. Napoleon seisis „Orienti” laevalael ja ta pilk oli suunatud Egiptuse rannikule. Josèphine viipas hüvastijätuks ja valas pisaraid, kuigi ta emasüdant vaevas pigem siiski Napoleoniga sõtta suunduva poeg Eugène saatus, sest nagu ka Itaalia sõjakäigu eel, oli Josèphine arusaamine sõjast ühene: „Napoleon! Musita, kallista, maga oma kahuritorudega, neid on sul rohkem kui küllalt, üks kuumem kui teine.”
    Ajalooteadlaste arusaamine Napoleoni sõjast erineb oluliselt Josèphine`i naiselikest emotsioonidest. On välja käidud, et Napoleon võttis oma sõjakäigule kaasa sada seitsekümmend viis õpetatut isikut: astronoome, mineralooge, keemikuid, antikvaare, silla- ja tänavaehitajaid, orientaliste, majandusteadlasi, kunstnikke ja kirjanikke. Lisaks neile eesleid, kelle turjadele oli laotud sadades kastides tohutu hulk aparaate ja raamatuid. Millistes aparaatidest on jutt, sellest targu ajalugu vaikib, kuigi kaasaegsetele tehnikahuvilistele pakuksid 19.sajandi alguse aparaadid erakordset huvi.
    Kindral Napoleonist, kes vaatas kogu maailma kõigepealt läbi kahuritoru, ja kui püssirohusuits oli hajunud, siis ka kõike muud, mida pidas vajalikuks, oli ühtäkki saanud humanist. Aga siiski, Napoleoni eeskuju oli ju Makedoonia Aleksander, kes ka oli seadnud oma vallutuste eesmärgiks arendada teadust, kunsti ja kõigepealt muidugi vabadust ja demokraatiat.
    Vahemere soojadel öödel armastas Napoleon lebada laevalael rippkois, peakohal suured lõunamaised tähed tintmustas taevas. Tähed mõjusid lummavalt ka Napoleonile; aruteluks oli elu võimalikkus planeetidel. Kindralid ja teadlased esitasid oma mõtteid, lähtudes suure prantsuse humanisti Voltaire`i seisukohtadest, kuid Napoleon oli ja jäi pragmaatikuks: „Kõnelge, mida tahate, aga mina tahan teada, kes tegi kõik selle seal üleval?”
    Teel Egiptusesse hõivas Napoleon Malta saare ja, peatunud seal paar päeva, jõudis juba 30.juunil Egiptuse rannikule Aleksandria linna lähedal. 2.juulil kell üks öösel asus kogu Napoleoni sõjavägi Marabu kalurikülas ilma ainsagi kaotuseta maale. Napoleonil oli sõjameheõnne – Inglise admiral Nelson, kes seilas Vahemerel ja varitses Napoleoni, purjetas oma laevastikuga Konstantinoopoli suunas, kuna luuret teostanud Inglise korveti kapten teatas, et Egiptuse rannikul lähistel Napoleoni laevastikku ei ole.
    Egiptus ja Süüria kuulusid Türgile, täpsemini Konstantinoopoli sultanile, kuid tegelikult valitsesid seal kohalikud ülikud, sõjalis-feodaalne aristokraatia, keda nimetati beideks-mamelukkideks. Napoleon levitas elanikes teadet, justkui oleks ta saabunud selleks, et vabastada araablased, kes põhilises osas olid üsna rikkad kaupmehed ja kuulusid kodanlaste kihti, beide-mamelukkide ikke alt. Samas aga ei mainitud sõnakestki talupoegade, fellahide vabastamisest, sest talupojad, sulased, mustatöölised, eesli- ja kaameliajajad Napoleoni ei huvitanud; tema vallutused olid ikkagi kantud Prantsuse revolutsiooni ideedest.
    Napoleon ratsutas mööda kõrbeliiva püramiidide suunas ja peatas oma hobuse kivist sfinksi vastas – kohtusid sifinksi kivine ja Napoleoni terashall pilk. Kindrali kokkupigistatud lõualuud liikusid näonaha all, silmis välgatas elava inimese meeletu otsusekindlus – kes keda? Kas võidab kivi või tahtejõud? Siin seisis Aleksander, siin seisis Caesar, siin seisan mina, Napoleon!
    Öösel kirjutas Napoleon Josèphine`ile kirja: ”Ma vaatasin kivist sfinksile silma, tema pilk värahtas; üsna pea kuulub see lamav koer sulle, ja see on võrreldamatult midagi enamat kui sinu sülekoer Fortunè.”
    20.juulil 1798 kohtus kindral Bonaparte püramiidide lähedal mamelukkide peajõududega. Araablastel oli vähe kahureid, ka jalavägi oli viletsa väljaõppega; peamise jõu moodustas hobuste ja kaamelite seljas ratsavägi. Seevastu Napoleonil oli piisavalt kahureid ning laevadel kohale toodud suurepärase varustusega jala- ja ratsavägi.
    Lahing toimus Embaba asula ja püramiidide vahel. Enne lahingut käskis Napoleon lakooniliselt: „Eeslid ja teadlased viia keskele! Edasi vabaduse nimel!”
    Mamelukid said täielikult lüüa, tuhandeid langes lahingus ja ellujäänud ratsaväelased põgenesid kaameleid metsikult nüpeldades Niiluse suunas. Napoleoni ratsavägi jälitas neid kuni Niiluse kallasteni, sest mamelukid kandsid oma kulda alati kaasas ja Niiluse vesi neelas nad koos kullaga endasse. Napoleoni sõdurid korjasid mamelukkide laibad Niilusest välja ja raputasid nad kullast tühjaks.
    Põlgliku muigega sõnas Napoleon oma kindralitele: „Põgenemisel on kaamelid hobustest etemad – jooksevad üsna kiiresti ja kaugele…” Napoleoni käsundusohvitser, püüdes kindralile meeldida, sõnas naljatades: „Põgenemisel on araablased meist vastupidavamad.”
    Kohe pärast võitu marssis kindral Bonaparte Kairosse. Araablannad peitsid oma nägu parandžaa serva taha ja jälgisid uudishimulikult Napoleoni vägede liikumist.
    Napoleon vaatles muheledes neid iseäralikke, maani musta riietatud kehakumerusteta inimkujusid, ratsutas lähemale ja peatas oma hobuse otse ühe musta kogu kõrval. Noor kindral vaatas sügavalt naise silmadesse, justkui püüdes näha tema hinge – parandžaa serva tagant välkusid ehmatusest suured süsimustad silmamunad, otsekui kuupaisteta öö. Mees pilgutas silma, laksas hobusele piitsaga ja pöördus käsundusohvitseri poole: „Tuhat üks ööd.” Ohvitser kehitas arusaamatuses õlgu: „Kuidas palun?” Kindral puhkes lõbusalt ja kahemõtteliselt naerma: „Üks öö, sellega…”
    Aga „üks öö, sellega”, ei olnud tundmatu ka Josèphine`ile. Bonaparte`ini jõudis teade, et Josèphine oli seltskonna tantsuõpetaja juures uuesti kohtunud oma armsa Hippolyte`iga. Josèphine oli ostnud, kuigi võlgu, Pariisi lähedase kauni Malmaison`i mõista ja nüüd tundis noor kehkenpüks ennast kindraliproua juures justkui mõisavalitseja.
    Napoleoni tabas masendus, seejärel üksindustunne ja tühjus. Kivine sfiks ei pilgutanud seejuures silmagi. „Minu tunded on purunenud, lasen ennast lahutada,” sõnas murtud südamega Napoleon oma sõbrale, kindral Junot`ile, „ need naised! Nad ei ole mulle sugugi truud!” Õnneks ei tulnud Napoleonil kaua armukadeduse vaevades vaevelda, uus löök ravis vana haava – admiral Nelson ründas Abukiri juures Prantsuse laevu ja laskis põhja ning põletas peaaegu kogu Napoleoni laevastiku. Aga Bonaparte leidis kiiresti lohutuse – Toulonis oli meheriietes laevale asunud noor, sinisilmne, heledajuukseline tüdruk, kellest sai Napoleoni lohutaja. Napoleon ei nõudnud temalt midagi enamat kui last – et veenduda oma mehejõus. Siis võib ta öelda Josèphine`le lõplikult – „Bonne chance, ma femme!, ja abielluda seisusekohase naisega, kes kingib talle ka pärija.

    Lühikese hingetõmbeaja järel asus kindral Bonaparte kohemaid korraldama Egiptuse valitsemist – igas linnas ja asulas koondati võim Prantsuse garnisoni ülema kätte. Pandi tööle andamite ja maksude kogumise süsteem, eesmärgiga täielikult rahuldada Prantsuse armee vajadused. Seati sisse politseikord, et kaitsta kaubandust ja eraomandit. Alistumatute ja sõda jätkavate ning lõunasse põgenenud beide mõisad läksid Prantsuse riigikassa omandisse. Eeslite seljas liikuvad teadlased pandi uurima püramiidide ajalugu; tegelikult huvitasid Napoleoni aarded, mida püramiidid võisid peita. Okupatsioonivõim toimis laitmatult. Aga kaugeltki mitte kõik araablased ei olnud „vabastajast” vaimustuses.
    Lisaks toiduainetele ja hobusesöödale nõudis Napoleon ka kulda, kuid taoline nõue oli rikastele araablastele üsna vastumeelt; kaupmees ei ole aldis raha välja andma, ta on harjunud ikkagi vastupidisel suunal liikuva rahavooga. Tekkisid mässud, toiduaineid koguvatele okupatsiooniarmee sõduritele ja ohvitseridele tungiti Kairo tänavatel ja lähiümbruse külades kallale. Kindral Bonaparte surus mässud halastamatult maha, hukates päeva jooksul enam kui kakskümmend vastuhakkajat. Küladest saabusid Kairo peaväljakule kottidega koormatud eeslid, milledest kallati välja ülestõusnud suguharu hukatud meeste päid. Aga olukord muutus üha pahaendelisemaks. Suurmaaomanikud, oma mõisatest ilma jäänud beid-mamelukid, hakkasid salaja organiseerima vastupanu. Napoleon tegutses resoluutselt – ta käskis, hoiatuseks endistele ülikutele, areteerida Kairo šeigi, linna rikkaima mehe Sidi-Mohammed El-Koraimi. Šeigi maharaiutud pead kanti mitu päeva mööda Kairo tänavaid, juures silt: „Nii karistatakse reetureid!” Ülikute vastupanukatsed vaibusid, kuld ja raha asus liikvele, ja peagi laekus Prantsuse armee kassasse enam kui 4 miljonit franki. Kõik eeltoodu oli vajalik, samas aga mitte õilis.
    Napoleoni vajas teda ülistavate, õilistavate tegude kirjeldusi, ja need ka leiti. Napoleon, kindral, kes ajas asju kahuritorudega, – ja Josèphine`i arusaama järgi oleks ta võinud nendega isegi magada, – asus teda ülistavate kirjelduste kohaselt, justkui inimkonna humanist ja Aleksander Suure järgija, uurima Niiluse kalu ja Punase mere mineraale, soolajärvede ja Niiluse muda kasutamisvõimalusi, katku ja kohutava trahhoomi põhjusi, mis tegi pimedaks pool Egiptuse rahvast, trükkis sõnaraamatuid ja grammatikaid, kaevas välja Ülem-Egiptuse templid, avastas Moosese lätte, leidis graniitplaadi, millel esmakordselt paiknesid egiptuse kirja kõrval kreeka tähed, ja sellega leidis hieroglüüfide kirja võtme.
    Tegelikult huvitas Napoleoni mineraalidest ainult raud ja vask, iseäranis, kui need mineraalid said valatud kahuritorudeks. Ja kuigi Pariisi sõjakoolis oli Napoleon peale sõjateaduste huvitunud ka humanitaarainetest, siis nüüd, kindralina, läks Napoleonile humanitaarvallast korda ainult Josèphine, kellel oli Bonaparte`i arvates maailma ilusaim häbe.

    Süürias oli Türgi armee seadnud ennast lahinguvalmidusse, et asuda oma valduste kaitsele. Napoleon, olles kindral, kes tavatses rünnata esimesena, ei jäänud ootama vaenlase rünnakut ja võttis ise ette sõjakäigu Süüriasse. See rännak ei olnud mitte sugugi kergem mõned aastad tagasi toimunud ränkraskest Alpide ületamisest. Kui Alpides tuli Napoleoni vägedel ületada mägesid ja kuristikke, kannatada külma ja hukkuda lumelaviinides, siis Süüria sõjaretkel tuli taluda liivatorme, kannatada kõrvetavat palavust ja alalist veepuudust. Hobused ja sõdurid nõrkesid kuumuses ja janus. Napoleon ratsutas väsimust tundmata seitsekümmend kilomeetrit viieteistkümne tunniga. Rännati öösel, veeta, Napoleon alati vägede eesotsas.
    Vaatamata kõigele jõudsid Napoleoni väed Suessi maakitsusele ja lähenesid Jaffale. 4.märtsil 1799 võttis kindral Bonaparte Jaffa piiramisrõngasse. Napoleon tegi Türgi vägedele ettepaneku anda alla ilma võitluseta, sellisel juhul tagatakse kõigile elu. Jaffa ei alistunud, ja 6.märtsil järgnes rünnak – linna kaitsvad Türgi väed hävitati täielikult. Vange ei võetud, sest mida olekski pidanud Napoleon nendega peale hakkama? Välja vahetada? Aga kellega – Napoleoni sõdureid vangi ei langenud. Oli selge mõttetus konvoeerida vange läbi Süüria ja Egiptuse kõrbete Aleksandriasse või Kairosse. Vangid viidi merre ja hukati.
    Majad ja kauplused anti sõduritele rüüstamiseks, see kestis mitu päeva. Linna tänavatel, aedades, majade keldrites ja katustel vedelesid laibad. Üle linna levis roiskuvate laipade lehk, endast andis märku katk. Jaffasse pikemalt peatuma jääda oli ohtlik ja Napoleoni sõjavägi liikus edasi Türgi kindluse Akka ehk Acre`i suunas.
    Tugevalt kindlustatud Acre`i piiramine kestis tulemusteta kaks kuud, kuna Bonaperte`il puudus piiramiskahurvägi. Kindluse kaitset juhtis Napoleoni Pariisi-aegse sõjakooli kaaslane, inglane Sidney Smith, kes tegutses oskuslikult ja lõi kõik Napoleoni sõdurite tormijooksud tagasi. Acre`i piiramine ebaõnnestus täielikult. Napoleon oli sunnitud tunnistama oma kaotust ning 20.mail 1799 andis ta vägedele käsu pöörduda tagasi Egiptusesse.
    Tagasitee oli ränkraske. Valitses kohutav kuumus, lisaks palavusele jälitas vägesid katk. Katkuhaiged mürgitati ja jäeti maha surema, kuid haavatud toimetati edasi. Napoleon ronis hobuselt maha ja jätkas rännakut jalgsi: kõik hobused ja vankrid anti nende haavatute ja haigete veoks, kellel oli veel vähegi lootust paraneda ja ellu jääda.
    14.juunil 1799 jõudis Napoleon Kairosse tagasi, kuid puhkamiseks polnud talle aega antud – Niiluse delta lähedal, Abukiri asula juures, olid maabunud türklaste väed. Napoleon suundus kiirmarsiga vaenlasele vastu ning 25.juulil asus rünnakule. Peaaegu kõik 15 000 türklast hävitati lahingus, mis kestis vähem kui kaks tundi. Vange ei võetud. Tühine osa türklasi päästis end põgenemisega Inglise laevadele, kes lahingusse astumata varitsesid Egiptuse rannavetes. Kindral Murat kaelustas Napoleoni: „Bonaparte, te olete suurem kui maailm!”
    Napoleon oli lahingust vaimustuses. Triumfeerivalt kirjutas ta Josèphine`ile: „See lahing oli üks suurepärasemaid, mis ma üldse olen pidanud: kogu maale tulnud vaenlase armeest ei pääsenud elavana ainuski inimene. Ma kingin selle võidu sulle, Josèphine!”

    Lahingute vaheajal tekkis Napoleonil vastupandamatu kihk hüpata sadulasse ja kapata üle merede, üle Alpi mägede ja orgude, tõtata Josèphine`i juurde. Miks see naine, mingi Kariibi mere vaeses mõisas kasvanud kergemeelne tüdruk teda kütkestas ja endaga sidus, jäi Napoleonile arusaamatuks ja tekitas hinges segadust. Ta oli tunda saanud egiptlannade eksootilisi armumänge, mamelukkidest kaunitaride diskreetset armastust ja Andaluusia hoorade kiretut armu, kuid Josèphine oli Napoleoni jaoks ainuke naine, kes ärgitas temas endalegi seletamatult ja äraarvamatult jõuliselt mehelikke kirgi.
    Egiptus oli kindlat Bonaparte`i käes. Tal oli siin suur ja hästivarustatud armee, korralikult funktsioneeriv administratiiv- ja maksuaparaat ning hiiglasuur vallutatud, vaikiva ja ärahirmutatud elanikkonnaga maa. Kuid siis tabas Napoleoni ootamatu sündmus, mida ta ei osanud oodata: Austria, Inglismaa, Venemaa ja Naapoli kuningriik olid alustanud uuesti sõda Prantsusmaa vastu. Suvorov oli ilmunud Itaaliasse, purustanud prantslased Novi lahingus; samas lahingus oli hukkunud Prantsuse armee ülemjuhataja Joubert. Suvorov lähenes Alpidele, Prantsusmaad ähvardas vaenlase sissetung. Riigis endas aga valitses korralagedus: rahutused ja röövimised toimusid mitte ainult Pariisis, vaid olid kandunud ka provintsidesse. Direktoorium ei suutnud hoida olukorda kontrolli all, ta oli kaotanud igasuguse toetuse.
    Kodanlus nõudis korda, et röövimisi kartmata ajada oma äri; talupojad pidasid Direktooriumi rikaste varaste ja spekulantide režiimi esindajaks, kes võimaldas riigivarastele luksuslikku ja külluslikku elu; tööliste nõue oli lihtne ja selge – me tahame sellist režiimi, mille all saab süüa. Pead tõstsid ka rojalistid; söena tuha all hõõgunud rojalistlik liikumine Vendèes muutus äkki elavaks, nad nägid Suvorovis päästeinglit.
    „Ma neile nurjatutele näitan!” vandus Napoleon, „kõik minu võitude vili kaotatud.” Ta andis armee ülemjuhatuse kindral Klèberile üle, seadis sõiduvalmis neli laeva, paigutas neile 500 usaldusväärset sõdurit ja asus 23.augustil 1799 teele Prantsusmaale, kindla kavatsusega kukutada Direktoorium. Teekond oli äärmiselt ohtlik, sest Vahemerd kontrollis Inglise laevastik. Napoleoni närvid olid katkemiseni pingul – kohtumine inglastega tundus olevat vältimatu. Kursi hoiti Touloni`le; juba paistis rannik, samas ilmusid silmapiirile inglise laevad, kuid Napoleoni saatis jällegi sõjameheõnn – videvik võttis Napoleoni oma varju alla.
    1799.aasta 8.oktoobri hommikul randusid Napoleoni laevad Frèjus`i neeme juures, väikeses lahes Prantsusmaa lõunarannikul. Seekord astus Prantsusmaa pinnale mitte ainult kindral Bonaparte, vaid tulevane diktaator ja Prantsusmaa keiser Napoleon I.
    Bonaparte`i sõit läbi Prantsusmaa Frèdju`sist Pariisi toimus rahva vaimustushüüete saatel; peeti sütitavaid ja vihaseid kõnesid, vannuti kättemaksu – Napoleonis nähti rahvuse päästjat. Pariisi garnison tervitas Napoleoni – Egiptuse vallutajat, mamelukkide ja Türgi armee võitjat – piduliku rivistusega. Uusrikkad asetasid talle pähe loorberipärja, töölised karjusid: „Elagu Napoleon!” Talleyrand, kes oli ustavalt teeninud nii kuningat kui ka revolutsiooni, pööras nüüd kõigile selja ja võttis koha sisse Napoleoni paremal käel, sest ta teadis – tarkadest, julgetest ja riuklevatest poliitikutest, kelleks ta ka ennast pidas, on alati suur puudus, ja seda teadis ka Napoleon. Napoleoni vasakule käele asus politseiminister Fouchè, kes oli samas ametis teeninud ustavalt ka Direktooriumi. Sõjavägi koondus Napoleoni selja taha.

    1799.aasta 9.novembril peksis Napoleon paarisaja grenaderi abil vabariigi kõrgeima täidesaatva võimu, pahelise ja riigivalitsemises küündimatu Direktooriumi laiali. Direktor Barrasile, keda rahvas pidas Direktooriumi lurjuseks, tegi Napoleon ettepaneku kirjutada vabatahtlikult lahkumisavaldus, mille nimetatu viivitamatult ka täitis. Napoleon suhtus oma kunagisse heategijasse suuremeelselt – jättis pea õlgadele ja andis talle võimaluse veeta järelejäänud elupäevad oma mõisa romantilises maavaikuses.
    Järgmisel päeval pärast Direktooriumi laialipeksmist marssisid Napoleoni grenaderid Murati` juhtimisel Pariisi lähedal asuva Saint-Cloud` lossi suunas, kus pidasid oma istungit rahvasaadikud, vabariigi seaduseandlikud organid – Vanemate Nõukogu ja Viiesaja Nõukogu. Grenaderidele järgnesid uudishimulike ekipaažid, tõllad, ratsanikud ja jalakäijad. Tõtati justkui paraadile või teatrietendusele.
    Grenaderid astusid trumme põristades saali, ja peale lühikest käsikähmlust peksti Saint-Cloud`i saal rahvasaadikutest tühjaks; paljud rahvasaadikud hüppasid kabuhirmus läbi akende välja ja lidusid lossi ümbritsevatesse põõsastesse. Aga tühjas saalis ei saa vastu võtta demokraatlikke ja seaduslikke otsuseid. Napoleon andis grenaderidele käsu peitu pugenud rahvasaadikud üles otsida ja kraedpidi istungitesaali tagasi tirida. Kokku saadi käputäis ehmunud, külmunud ja läbimärgi deputaate, kes võtsid vastu neile dikteeritud otsuse – dekreet Konsulaadi loomise kohta. Seejärel võtsid rahvasaadikud vastu teise otsuse – dekreet iseenda, s.o. Viiesaja Nõukogu laialisaatmise kohta. Kinni olid püütud ja saali tagasi toimetatud ka mõned Vanemate Nõukogu saadikud. Napoleoni venna Lucien`i ettepanekul võttis Nõukogu poolpimedas saalis ilma vaidlemata vastu otsuse – dekreet võimu andmise kohta kolmele konsulile, kelledeks olid Bonaparte, Sieyès ja Roger Ducos. Valitsema asus „troika”, kuigi sisuliselt asus ainuvalitsejana tegutsema Napoleon Bonaparte, esimene konsul, sest kaks teist konsulit ei omanud tähtsust ega võimu.
    Esimese ettevõtmisena hävitas esimene konsul röövlijõugud Pariisi tänavatelt ja Prantsusmaa teedelt, kusjuures tema käsk oli lühike ja selge – röövlid maha tappa, kohtupidamisele aega mitte raisata!

    Oma majanduspoliitikas pidas Napoleon kinni ühest kindlast doktriinist, mis kehtis tema valitsemisaja lõpuni: rahvuslikud majanduslikud huvid kõigepealt, kogu ülejäänud inimkonna huvid pidid olema ohvriks toodud Prantsusmaa majanduslikele huvidele. Samas polnud isepäine Bonaparte siiski mitte teda toetanud suurkodanluse tahte püüdlik ja alandlik täideviija. Vastupidi, kodanlus pidi alluma Napoleoni tahtele; ta sundis kodanlust teenima riiki, milles ta nägi „otstarvet iseeneses”, sest riik kui absoluutne eesmärk kehastus temas, Napoleonis. Seda enam, et Napoleon ei pidanud suurkodanlusest põrmugi lugu, nimetades plutokraatiat kõige halvemaks kõikidest aristokraatiatest ja märkis põlgusega: „Rikkus praegusel ajal – see on varguse ja röövimise vili”.

    Prantsusmaa esimene konsul Napoleon Bonaparte oli oma valitsuskabineti seadnud sisse Tuileries` lossis, vabal ajal aga elas koos abikaasa Josèphine`iga Pariisi-lähedases, kaunite parkide ja aedadega Malmaisoni mõisas. Nüüd, Pariisis viibides, veetis Napoleon palju meeldivaid hetki oma armsa abikaasa Josèphine`iga ja hurjutas isegi paadunud poissmeest välisministrit Talleyrandi, kes ikka veel ei olnud sõlminud abielu oma kauaaegse sõbratariga. Napoleon, justkui tavaline kodanlane, kiitis koosmagamist abikaasaga: „Sellel on suur mõju kooselule, kindlustab mehe mõjuvõimu, tagab ta kiindumuse, edendab usaldust ja häid kombeid; iial ei jääda teineteisele võõraks, kui viibitakse kogu öö teineteise juures.” Napoleon üritas ennast näidata truu ja andunud abielumehena. Ilmselt püüdis ta veidikegi heaks teha oma ebamehelikku käitumist aastaid tagasi, kui ta kaks päeva pärast pulmi jättis Josèphine`i üksi voodisse, et kiiremini rahuldada oma tõelist kirge, milleks oli sõdimine.
    Napoleoni idülliline perekonnaelu ei kestnud siiski kaua. 8.mail 1800 lahkus ta pärast edukalt teostatud riigipööret esimest korda Pariisist. Kindral Bonaparte ees seisis järjekordne sõjakäik, seekord Põhja-Itaaliasse, vastu kosunud ja suurepäraselt relvastatud Austria armeele.
    Venemaa seekord koalitsioonist osa ei võtnud. Samal ajal kui Napoleon liikus Põhja-Itaaliase, kust Suvorov oli aasta tagasi prantslased välja ajanud, maeti 1800.aasta maikuus maamulda Suvorovit ennast; matusetalitus toimus Sankt-Peterburgi Aleksander Nevski suurkloostris.
    Napoleoni vastaseks oli seekord Austria kindral Melas: piinlikult täpne ja pedantne staabiohvitser, kes oli alati saanud Napoleonilt lüüa, kusjuures pidevalt süüdistas viimast, et see ei sõdi reeglitekohaselt. Ka seekord eiras Napoleon reegleid – ta valis oma rännakuks raskeima tee, jällegi üle Alpide, Šveitsist üle Sankt Bernhardi, Hannibali jälgedes. Napoleoni sõjavägi rühkis edasi üle lumiste mäeharjade; käredas pakases, piki haigutavaid kuristikke, aeg-ajalt rabeles kaela sadavates lumelaviinides. Ööd veedeti kirkalt säravate külmade tähtede all lumes. Kuristikku lendasid suurtükid, lafetid ja laskemoonakastid, kuid 1800. aasta maikuu viimastel päevadel väljus kogu Bonaparte`i armee, diviis diviisi järel, lõunapoolseist Alpide mäekurudest ning asus hargnema Austria vägede tagalas.
    Hetkegi peatumata marssis Bonaparte Milano suunas ja juba 2.juunil 1800 hõivas lahinguta Lombardia pealinna. Järgnesid väikesed kiired lahingud vaenlasega ning üksteise järel hõivati Pavia, Cremona, Piacenza, Brescia ja rida teisi linnu, lüües kõikjal austerlasi.
    14.juunil 1800 kohtusid Austria peajõud Napoleoni armeega Alessàndria ja Tortona linna vahel laiuval tasandikul, väikese Marengo küla juures. Austria vägi oli ülekaalus nii arvuliselt kui ka suurtükkide tulejõu poolest.
    Esimestel hommikutundidel alanud lahing oli äge, ja prantslased, kandes suuri kaotusi ja osutades ägedat vastupanu, olid sunnitud taanduma. Kella kahe paiku päeval tundus, et lahing on kaotatud. Austria vägede ülemjuhataja kindral Melas saatis kulleri Viini, teatades oma suurepärasest ja täielikust võidust.
    Prantsuse kindraleid valdas lüüasaamismeeleolu, kuid Bonaparte säilitas rahu – tuleb vastu pidada, võidelda, veel pole kõik kaotatud.
    Austerlaste pedantne staabikindral Melas, kes armastas sõda pidada reeglitekohaselt, laskis puhuda signaali ning andis korralduse suunata diviisid väeosade kaupa lõunat sööma, sest puder oli valmis ja see võis jahtuda. Aga vaevalt olid austerlased esimese lusikatäie palavat ja rasvast sõjaväeputru suhu pistnud, kui kohale jõudis rohkete suurtükkidega varustatud Napoleoni kindrali Desaix` diviis, kellel oli austerlastele pakkuda veelgi palavam ja rasvasem puder – suurtükid avasid kiire, ägeda ja ootamatu tule einet võtvate austerlaste pihta. Koheselt asus rünnakule kogu Napoleoni armee ning austerlased purustati täielikult. Juba tund aega peale põrgulikult palavat „putru” põgenesid austerlased, jälitatuna Prantsuse ratsaväest.
    Vaatamata võidule, istus Napoleon lahinguvälja ääres suurtükimürsust purustatud puutüvel, ümbritsetuna viieteistkümnest tuhandest laibast, ja nuttis – tema armastatud ja alati usaldusväärne kindral Desaix oli selles lahingus hukkunud, suurtükimürsk oli rebinud otsast kindrali mõlemad jalad. Hämmeldunult seisid kindralid Napoleoni kõrval, aga see oli ka esimene ja viimane kord, mil nad nägid Napoleoni nutmas.

    Napoleon pöördus tagasi Pariisi võitjana ja kangelasena, kus teda ootasid vaimustatud massid. Rahva hinge oli tunginud sõnulseletamatu joobumus uhkusest, teda valdas sõjalise patriotismi vaimustus; seni kainelt mõtlevaid inimesi haaras otsekui hüsteeriline palavik. Loodeti, et Austriaga on mõneks ajaks rahu majas.
    Napoleon suhtus rahvamassi külmalt: rahva meeleolu on muutlik, ebakindel ja rumalusest ajendatud.
    Loendamatu rahvahulk seisis kogu päeva Tuileries` lossi ümber, kutsudes Bonaparte`i tervitushüüetega välja, ent Napoleon ei ilmunud rõdule; hommikumantlisse mässituna istus ta pehmel sohval, nõjatus mugavalt Josèphine`i rinnale, rüüpas veini, tundis kodusoojust ja lobises tühjast-tähjast. Jällegi sai ta olla koos oma naisega, kes ei olnud seekord kirglike kallistustega sugugi mitte kitsi.
    Pariisis viibides võttis esimene konsul koheselt riigivalitsemiseohjad enda kätte ja hoidis neid tugevalt pingul. Riigiametnikud allusid tema sõnale vastuvaidlematult, teda jumaldas rahvas. Aga vaatamata tohutule populaarsusele ja võimule, ei saanud Napoleon end siiski tunda täiesti ohutult – rojalistid ja jakobiinid ronisid aeg-ajalt põranda alt välja ja üritasid Napoleoni kõrvaldada.

    24.detsembril 1800 asutasid esimene konsul ja tema abikaasa ennast minema Haydni oratooriumi „Loomine” esitusele. Tuileries` õuel seisis kaks tõlda, valmis suunduma lähedase ooperimaja juurde. Napoleon, kes oli võtnud kombeks inspekteerida oma naise rõivastust nagu oma sõdurite mundreid, tegi kindlaks, et kašmiirsall ei sobi naise teatrikleidiga. Josèphine kiirustas lossi tagasi, et otsida mõni teine oma rikkalikust rättide kogust; neid šikke salle ja rätte oli Napoleon Josèphine`le oma Idamaa-ekspeditsioonilt kaasa toonud tohutu hulga.
    Josèphine ruttas teise salliga õue, kuid kärsitu Napoleon oli naist ootamata juba teele asunud. Joéphine käskis kutsaril kiirustada, et abikaasaga üheaegselt teatrimaja ette jõuda. Uhkes rakendis neljahobusetõld sõitis mööda Saint-Nicaise`i tänavat; liiklus oli elav, kõnniteedel sagis rahvahulk, tehes tänavaäärsetes poodides sisseoste ja kiirustades peale tööpäeva lõppu koju. Kui tõld, milles istusid Josèphine, tema tütar Hortense ja Napoleoni õde Caroline, hakkas keerama ooperimaja suunas, raputas tõlda tugev kärgatus. „Bonaparte sai pihta!” hüüatas Josèphine ahastavalt ja langes minestusse. Tõlla aknad purunesid kildudeks, Hortense sai käest vigastada. Saint-Nicaise`i tänav oli kattunud laipade ja haavatutega. Perutavad hobused ajasid ennast tagajalgadele, kutsar püüdis kogu jõust hobuseid vaos hoida, kuid plahvatusest ehmunud hobused hirnusid meeltesegaduses, rabelesid ja kihutasid meeletus galopis mööda tänavat edasi. Rahvusooperi ees õnnestus kutsaril tõld peatada.
    Napoleon oli just kohale jõudnud. Tema tõld sõitis „põrgumasinast” mööda kõigest mõni sekund enne plahvatust. Napoleon väljus sõnagi lausumata tõllast, sisenes Ooperisse ja võttis sisse oma koha loožis. Värisev ja surnukahvatu Josèphine istus Napoleoni kõrvale. Käsundusohvitser asus Napoleoni selja taha. Teatrisse kogunenud publik ei teadnud plahvatusest midagi.
    Eesriie tõusis, algas etendus. Tollal näidati teatrites eranditult patriootilisi, sõjaga seotud näidendeid. Vahvad ohvitserid juhtisid rügemente lahingusse – vabaduse nimel; püssid paukusid, kibe püssirohusuits hõljus lavalt alla saali, tõusis rõdude ja loožideni. Sõdurid langesid, verd voolas ojadena. Sõdurid ja ohvitserid andsid mõõgaga vehkides kindralile au, kindral oli haavamatu ja surematu. Etendused lõppesid tavaliselt Inglismaa vallutamisega. Sõjasangarite pähe asetati pärjad, nende kaela langesid võidujoovastusest aru kaotanud kaunitarid.
    Plahvatust Saint-Nicaise`i tänaval Napoleon ei unustanud. Lisaks kehalisele terrorile tabas Napoleoni ka vaimne löök – ilmus autori nimeta brošüür „Caesar, Cromwell ja Bonaparte”, milles nõuti pärandatavat monarhiat. Liiga vara avati Napoleoni salajased plaanid pärandatava võimu kohta. Napoleon süüdistas politseimister Fouchèd selles, et see tegeleb liialt palju rojalistidega ega pööra küllaldaselt tähelepanu jakobiinidele, et teha lõpp pahempoolsele opositsioonile. Politseiminister asus koheselt ülesannet täitma – koostati saja kolmekümne jakobiinide juhi või nendeks peetavate isikute nimekiri; nad arreteeriti ning peagi asusid küüditatuid täis laevad teele, viies sunnitöölisi Guajaana ja Seišellide saartele, kust keegi iial tagasi ei pöördunud. Demokraatial tõmmati nöör ümber kaela pingule – seitsmekümne kolmest ajalehest suleti kuuskümmend üks. „Parteisid on võimalik vaos hoida vaid siis, kui neil puudub lahinguväli,” oli Napoleon veendunud. „Iga ajakirjanik on ässitaja ja laimaja.”

    Napoleon ei pühendanud oma aega Pariisis siiski mitte ainult teatrile, ballidele ja bankettidele ning ordenite ja aukraadide jagamisele. Pariis võlgneb talle tänu paljude sildade, suurepäraste turuhoonete ja kaunite platside eest. Napoleon seadis sisse kirikute ja vaimulike riikliku ülalpidamise, millega asetas kiriku materiaalsesse sõltuvusse ilmalikust võimust. Kogu Prantsusmaal sulges Napoleon kõik mängupõrgud, sest need ühekäelised vargad olid perekondade hukutajad.
    Politseiminister sai korralduse: võtke tarvitusele abinõud, et kingsepad, kübarategijad, rätsepad ja sadulsepad saaksid tööd ja teenistust, iga päev tuleks valmistada viissada paari jalanõusid; andke tellimine sisse, et St.Antoine`s 2000 töölist valmistaksid mais ja juunis toole, kummuteid ja tugitoole.
    Kooliseadusega reguleeris Napoleon õppeasutuste tegevuse ja nõudis, et neis oleks 6000 tasuta õppekohta teenetega meeste poegadele. Politseiministeerium sai käsu esitada nimekiri kümnest parimast maalijast, kujurist, komponistist, muusikamehest, arhitektist ja teistest kunstnikest, kelle anne väärib toetust. Politseiministri pähe langesid teravas toonis Napoleoni noomitused selle eest, et Prantsusmaal puudus kaasaegne kirjandus. Politseiminister võttis tarvitusele abinõud, ja kõige kiiremas korras oli vajalik kirjandus loodud.
    Napoleon seadis sisse auleegioni ordeni, et sellega autasustada tublimaid kodanikke. Ta oli seisukohal: „Aumärk ei ole laste mängukann, sellega püüame täiskasvanud mehi. Prantslased on kergemeelsed ja edevad ning armastavad aumärke. Sõdur tuleb ära osta kuulsuse ja aumärgiga. Pealegi on aumärgi omahind väike, aga mitterahaline väärtus hindamatu.”
    Napoleoni viis seaduseraamatut, Code Civile`i, milledele Code Napolèon nimeks anti, viidi varsti lõpule ja pandi maksma. Need olid: kodanlik seaduseraamat, kodanlik protsessikord, kaubanduseseadus, kriminaal-protsessikord ja nuhtluseseadus. Need kehtisid kõigil vallutatud mail ja kehtisid veel ka sajand hiljem ning peetakse veel tänapäevalgi paljus eeskujulisteks, väljaarvatud Napoleoni põhimõtted süüst ja süütusest. Briti seaduste järgi loeti isik süütuks seni, kuni kohus tema süüd polnud tuvastanud. Napoleon pidas brittide arusaamu süütusest liialt pätisõbralikuks ja sätestas põhimõtte: kahtlustatav isik on süüdi seni, kuni kohus tema süütust pole tõestanud. Code Napoleon`i kohaselt olid juudid üheväärsed kodanikud teistega, vanemad olid kohustatud üleval pidama oma lapsi, kõik lapsed olid pärimises üheõiguslikult, pärivusaadel puudus; kodanlik abielu oli maksev kõigile ja täielik – naised pidid järgnema isegi oma sunnitööle mõistetud meestele. Kuid Josèphine`i suureks kurvastuseks oli Code Napoleon`i kohaselt abielu lahutatav, sest Napoleon oli seisukohal: „Me kõik teame, et naiste abielurikkumine ei ole haruldane nähtus, vaid tavaline…” Samas oli Napoleon abielulahutuse küsimuses siiski väga konkreetne: „Tõeliselt on vaid kolm mõjuvat lahutuspõhjust: elu kallale kippumine, abielurikkumine ja impotentsus.” Samas hoolitses Napoleon igati laste eest: „Kui mees peaks kahtlema, kas ta on lapse isa, siis vaikigu ta, sest see tuleb lapsele kasuks. Ainult juhul, kui mees on olnud enam kui 15 kuud sõjas, ja pole kordagi oma naisega kohtunud, võib ta keelduda last enda omaks tunnistamast.”
    Koodeksite järel asuti uue konstitutsiooni koostamisele, mille põhieesmärk oli piiramatu võimu loomine ja selle koondamine esimese konsuli kätte. Konstitutsiooni koostajate küsimustele, kuidas formuleerida üks või teine konstitutsiooniline säte, vastas Napoleon irooniliselt muiates: „Kirjutage nii, et oleks lühidalt ja ebaselgelt. Kusjuures arusaamine, et igaüks on võimeline valitsema riiki, kuulus revolutsiooni algpõhimõtete juurde. Revolutsioon on lõppenud, tähtis on hierarhia.”
    Vaatamata uuenduslikule seaduseloomele, ei talunud Napoleon rahvaesindusi ega mingit omavalitsemist. Ta kaotas kõik valitavad ametid linnades ja külades, valimiskoosolekud olid keelatud. Politseiminister määras igasse Prantsusmaa departemangu prefekti, valitseja ja käskija, kohapealse väikese keisri. Prefekt määras meerid linnades ja külades. Politseiminister juhtis kaubandust ja tööstust ning ühiskondlikke töid, meediat ja haridust; ta oli juba jõudnud sulgeda kuuskümmend ajalehte, veel üle kümne ootas sulgemist. Kohtutes kaotati vandekohtunikud, kuna Napoleoni silmis oli mõeldamatu, et rahvas võtab osa kohtuasjade otsustamisest.
    Napoleon organiseeris kuni peensusteni läbimõeldud tsentraliseeritud riigimasina, mis Pariisi bürokraatia poolt juhituna toimis laitmatult. Bürokraatiamasina tõhusat toimimist kontrollisid kaks täiesti vastuolulist isikut – jakobiinist politseiminister Fouchè ning kõiki režiime ja riigikordi ustavalt teeninud kaval ja libekeelne välisminister Talleyrand.
    Samas ei unustanud Napoleon ühtse Euroopa ideed. Tema kinnismõtteks oli seada Euroopas sisse seaduste, põhimõtete, arvamuste ja tundmuste, vaatepunktide ja huvide ühtsus, mis kujundaks Euroopas ühtse rahva, ja et reisidel tunneks igaüks ennast nagu ühisel kodumaal. Kusjuures Napoleoni ettekujutuse järgi olid selles Euroopa ühenduses kõik rahvad võrdsed, ainult prantslased olid teistest võrdsemad. Oma idee teostamiseks nägi Napoleon ikka veel ainult üht ja palju kordi järeleproovitud, tõhusat ja talle edu toonud vahendit – suurtükke.
    Prantsusmaa hakkas vähehaaval toibuma revolutsioonist ja selle järelmõjudest. Aga Napoleoni hinges ei olnud kustunud tema ainus ja tõeline kirg – sõda. Ta mõtteid köitis pidevalt suur eelkäija Makedoonia Aleksander; India sõjakäik ei andnud Napoleonile rahu.

    Viies peatükk. Katariina II sureb, troonile asub poeg Paul I Petrovitš. Kirjanik Kotzebue saadetakse Siberisse. Paul I-se ja Napoleoni liit. Keskööl tuleb viia Austraaliasse mitte ainult lambad vaid ka oinad. Sõjakäik Indiasse. Paul I Petrovitši kägistamine. Krusenstern uurib ärivõimalusi Hiina sadamalinnas Kantonis.

    India vallutamise ideed ei olnud võõrad ka Venemaal.
    Venemaa valitseja, Inglismaa, Austria ja Preisimaa liitlane ning Prantsusmaa vaenlane, keisrinna Katariina II suri 1796.aasta 6.novembri õhtul kell 9.45. Valitsema asus troonipärija, Peeter III ja Katariina II poeg, Paul I Petrovitš.
    Paul Petrovitš alustas koheselt reformidega. Eriti armastas ta reformida sõjaväge – riietas oma sõjaväe kõigepealt brittide punasesse sõjaväevormi, õige varsti aga tuli järeldusele, et Preisi vorm on siiski etem, seejärel leidis, et hoopis uhkem näeb sõjavägi välja Malta Ordu tume-purpursetes värvides.
    Paul I korralduse kohaselt pidid kõik riigiametnikud, alates tähtsusetust kantseleikirjutajast, kandma vormi. Oma Mihhailovi lossis, mis oli valmis saadud just enne Paul I troonile asumist ja milles keiser võis ennast tunda kaitstuna vandenõulaste eest, andis Paul I aadlikele mõista, et Katariina aegsete õukondlaste aeg on läbi. Paul I, olles kõikuva meelelaadiga, kihutas ilma valimata riigiteenistusest minema aadlikke, kes olid olnud Katariina juures suures soosingus. Vähe sellest, ta võis sõjavägede ülevaatusel virutada ägedusehoos kepiga pähe igale aadlikule, kindralile, kes näitas üles eksimust Paul I tahte vastu.
    Troonile astunud keiser ei piirdunud ainult ümberkorraldustega sõjaväes. Paul I käsul suleti kõik trükikojad, millised olid asutatud ilma Kõigekõrgema loata. Loa saamine oli aga raskendatud, sageli võimatu, kui polnud keisri pool aktsepteeritud eestkostjat. Sankt-Peterburgis, Moskvas, Riias ja Odessas pandi ametisse tsensorid, kes sekkusid omatahtsi kõikidesse trükistesse. Ettenähtud juhtudel kandis tsensor kirjandusteostest või muudest trükimaterjalidest ette kindral-prokurörile ja see teavitas juba keisrit, kes otsustas trükise saatuse isiklikult. Paul I juhiste järgi tuli proosateoses, näidendis või luuletuses mõningaid sõnu välja jätta või teksti muuta. Keiser Paul I keelas trükistes kasutada sõnu – Prantsusmaa ja Pariis. Kuid mitte alati ei piirdunud keiser Paul I ainult nõudega kirjandusteoses teksti muuta; nii mõnigi kord keelati kirjandusteos täielikult, autor aga sattus põlu alla. Eriti karmi kohtlemise osaliseks sai näitekirjanik August Friedrich Ferdinand von Kotzebue. Baltisakslane von Kotzebue oli Euroopas tuntud kirjanik, tema teoseid võeti hästi vastu ka Venemaa keisri õukonnas. Keiser Paul aga leidis Kotzebue teostes Venemaale mittekohaseid väljendeid. Keisrile ei meeldinud Kotzebue näidendis lause, milles öeldi – Venemaa asub maailma äärel. Maailma all mõisteti kultuurilises mõttes tollal ainult Euroopat. Keisri seisukoht oli karm – vaatamata sellele, et von Kotzebue pärines Eestimaalt, Venemaa ühest läänepoolsemast kubermangust, ei tohtinud ta Venemaad pidada Euroopa ehk maailma ääremaaks. Keiser Paul I suhtus Kotzebuesse umbusklikult, pidades teda isegi välismaa spiooniks.1800.aastal saatis keiser kirjanik Kotzebue Siberisse, Tobolskisse, süüdistatuna jakobiinluses, lisaks kõigele ei meeldinud keisrile von Kotzebue teos „Der alte Leibkutscher Peter des Dritten”.
    Õnneks tuli kirjanikul viibida asumisel kõigest kuus nädalat. Võrreldes paljude teiste asumisele või sunnitööle saadetutega, pääses August Kotzebue üpris kergelt. Aga raske on otsustada teise inimese kannatuste üle. Liikuda sadu kilomeetreid mööda kohutavaid teid Siberi mülkasse, hirmastes ilmastikuoludes – see oli juba iseenesest ränk ja piinav karistus, mida paljud ei suutnud välja kannatada. Kirjanik oli ära lõigatud oma lähedastest, sõpradest ja kodustest ning mitte keegi ei võinud öelda, kui kaua tal tuleb pagenduses viibida; võib-olla tuleb kogu elu viibida Siberi lõputus kauguses, kurjategijate ja vangivalvurite pärusmaal.
    August Friedrich Ferdinand von Kotzebue oli keiser Paul I silmis tõeline keisririigi vaenlane, kuigi mingit arvestatavat põhjust kirjanik taoliseks arvamuseks ei olnud andnud. Kotzebue oli kirjanik, avaliku elu tegelane, kes leidis, et elu keisririigis ei piirdu ainult õukonnaballidega Talvepalees.
    Ilmselt mõistis ka kõikuva meelelaadiga keiser Paul I Kotzebue pagendamise mõttetust ja isegi kahjulikkust, sest ta andis Kotzebuele armu ning, taotledes tuntud kirjaniku soosingut, kinkis talle Vooru kroonumõisa Tarvastu kihelkonnas Liivimaal.
    Detsembris 1800 sai von Kotzebue järjekordse korralduse ilmuda keisri palge ette. Kotzebue abikaasa, Christine Gertrud von Essen kangestus hirmust, sest oodata võis uut Tobolskisse saatmist. Aga seekord vajas keiser Kotzebue teeneid, kuna kirjanik valdas sõnakunsti ja seda saksa keeles. Keiser oli otsustanud kirjutada avaliku üleskutse kõigile Euroopa monarhidele, et kutsuda neid turniirile, võitlema Venemaa keisri Paul I-ga, et sellisel moel lõpetada sõjad Euroopas. Nimetatud üleskutse oli ettenähtud avaldada kõigis Euroopa ajalehtedes.
    Kotzebue sai ülesande tõlkida üleskutse prantsuse keelest saksa keelde. Tõlget tuli mitmeid kordi ümber kirjutada, täiendada, muuta, sest keisri arvates ei suutnud Kotzebue, vaatamata oma talendile, leida õigeid, värvikaid ja lennukaid, keisrit ülistavaid saksakeelseid sõnu ja väljendeid. Lõpuks siiski sai saksakeelne tekst valmis ja see saadeti Euroopa ajalehtedele laiali. Ainult üks Hamburgi kohalik ajaleht, saades märkimisväärse tasu, avaldas Paul I-se üleskutse. Teised Euroopa ajalehed ei pidanud taolise nõmeda üleskutse avaldamist ajalehele vääriliseks.
    Pauli valitsemine oli kaootiline, tõmblev, tühine ja lühike ning lõppes traagiliselt – 1801.aasta 24. märtsi ööl kägistati ta surnuks oma magamistoas Mihhailovi lossis Sankt-Peterburgis. Sellega võikski nimetatud Venemaa valitseja kirjeldamise lõpetada, sest midagi tähelepanuväärset Paul I korda ei saatnud, peale oma sünni ja surma, aga nimetatud ajaloosündmused ei sõltunud tema enda tahtest. Aga siiski, India sõjakäik! Ei tohiks jätta tähelepanuta keiser Paul I Petrovitši India sõjakäiku, sest nagu kõik valitsejad enne ja peale Pauli, imetles ka Paul I Petrovitš Makedoonia Aleksandri vallutusretki, pidades teda suureks väejuhiks.
    1800.aasta detsembris saabus Pariisi Venemaa saadik kindral Sprengporten. Napoleon võttis saadiku südamlikult vastu ning avaldas suurimat lugupidamist ja palavat sümpaatiat „targale” Venemaa keisrile Pavel Petrovitšile. Napoleon rõhutas, et keiser Pavel I on kõige üllameelsem ja ülevama hingega keiser kogu Euroopas, ja ainult nemad kahekesi – Bonaparte ja keiser Paul, on kõigekõrgema poolt kutsutud muutma maailma palet.
    Napoleon, Prantsusmaa esimene konsul, andis saadikule üle kirja keiser Paulile, milles väljendati kõige armastusväärsemal moel kinnitust, et rahu Prantsusmaa ja Venemaa vahel saab sõlmitud kahekümne nelja tunni jooksul, kui Paul saadab kohale vastavate volitustega isiku. Ühtlasi märkis Napoleon, et Prantsusmaa on valmis Venemaale viivitamatult tagasi andma kõik Suvorovi väe Korsakovi korpuse sõdurid, kes langesid vangi Põhja-Itaalias 1799. aasta sügise sõjakäigul. Vähe sellest, Napoleon andis korralduse õmmelda kõigile sõjavangidele vastavalt nende väeosade vormile sõjaväemundrid ja tagastada relvad.
    Taoline kiri tekitas Paulis senitundmatu õnnejoovastuse; ta oli võlutud Napoleoni riigimehelikkusest ja suursugusest käitumisest – Prantsusmaa ei olnud enam Venemaa vaenlane, vaid kõige parem sõber. Paul saatis koheselt Napoleonile vastukirja, milles andis nõusoleku rahulepingu sõlmimiseks, väites, et nad koos Prantsusmaa esimese konsuliga annavad Euroopale tagasi peamise, mida rahvas vajas – rahu.
    Venemaa ja Suurbritannia suhete jahenemine ning Venemaa lähenemine Prantsusmaale kutsus aadlikes ja ka kodanluses üles terava vastuseisu, sest majanduslikult olid Venemaa ja Inglismaa omavahel väga tihedalt seotud.
    1801.aasta jaanuarist kuni märtsini kihutasid Sankt-Peterburgi ja Pariisi vahet keiser Paul I ja Napoleon Bonaparte`i kiirkullerid, põues eriti salajased dokumendid – India sõjakäigu plaanid. Kaks valitsejat, kaks Makedoonia Aleksandri austajat ja jäljendajat, Paul I ja Napoleon Bonaparte, olid asunud tegema koostööd, et anda Inglismaale hoop selja tagant – Indiast.
    Prantsusmaa verivaenlast Inglismaad La Manche`i kaudu vallutada polnud võimalik, sest Prantsuse laevastik oli selleks liialt nõrk. Juba aastaid olid Prantsuse korsaarid kimbutanud inglaste kaubalaevu kõigil meredel, takistades emamaa varustamist koloniaalmaade arvel. Aga taolisest abinõust jäi Inglismaa vastupanu mahasurumiseks siiski väheseks; tuli teha oluline samm edasi, ja selleks oli – Inglise kolooniate vallutamine. Napoleon otsustas toimida Makedoonia Aleksandri eeskujul ja alustada Egiptusest marssi itta, Inglismaa tähtsamasse kolooniasse – Indiasse. Mõte Indiast ei andnud Napoleonile kunagi rahu, alates Egiptuse sõjakäigust kuni tema valitsemise viimaste aastateni.
    Kindral Napoleon Bonaparte`il polnud India vallutamise plaani suhtes mitte vähematki kahtlust; seda enam, et ta pidas Euroopat väikeseks ja leidis, et ainult idamaadel võib korda saata tõeliselt suuri sõjalisi üritusi.
    Prantsusmaa valitsusringkondades ei olnud India sõjakäigu plaan siiski mitte uudne ettevõtmine. Juba 1782.aastal kiitis Ludwig XVI heaks Bombay hävitamise plaani. Ka hiljem, 1799 aastal, toetas kaval ja riukalik Talleyrand mõtet anda inglastele hävitav löök Indias. Napoleon aga nägi veelgi kaugemale – India vallutamise plaan oleks teostatav kas ainult koos Venemaaga või läbi Venemaa. Selleks aga oli vaja kõigepealt: läheneda Venemaale ja seejärel sõlmida sõjaline liit. India sõjaretk võis kulgeda läbi Lõuna-Venemaa, sealt edasi koos Venemaaga Kesk-Aasia kaudu Indiasse.
    Pauli poliitika viis Venemaa vastuollu Euroopas väljakujunenud suhetega, tekitas vastumeelsust nii kodu- kui ka välismaal, eriti Inglismaal, kellega Venemaa oli senini olnud väga lähedastes suhetes. Euroopa kuningakodades tekitas hämmeldust ja arusaamatust Venemaa murranguline, täiesti ettearvamatu lähenemine Napoleoni Prantsusmaale.
    India sõjakäigu plaan ei jäänud saladusse; üsna varsti oli see teada kõigis Euroopa kuningakodades, ja kahtlemata ka Inglismaal. Kuid leiti, et Venemaa ja Prantsusmaa vahel sõjalise liidu sõlmimine on võimatu, ja seetõttu ei võetud seda plaani tõsiselt.
    Napoleon aga suhtus oma ideesse täie tõsidusega. 1801.aasta esimestel päevadel oli ta Pariisis hõivatud maakaartide lappamisega ja India sõjakäigu arvutuste tegemisega. Napoleon, olles küll tuline ja avantüristlike kalduvustega, oli sõjalistes küsimustes vägagi kaalutlev, ettevaatlik ja ettenägelik. Ta lappas poole ööni kaarte, mõõtis joonlauaga vahemaid ja kaalutles. Seejuures jäi ta pilk ühtelugu peatuma Vaikse ookeani serval asuval kontinendil – Austraalial, mis Hollandi kaartidel kandis nimetust – Uus-Holland. See suur manner ei andnud Napoleonile rahu. Kaardid näitasid, et inglased olid Austraalia idaranniku mitte ainult tunnistanud enda omandiks, vaid andnud talle ka inglisepärase nimetuse – Uus-Lõuna-Wales. Kusjuures, nagu Prantsuse korvettide kaptenid ette kandsid, oli Suurbritannia Lõuna-Austraaliasse toimetanud juba 1788.aastal, kapten Philippi juhtimise all purjetanud laevastikul, massiliselt sunnitöölisi – igat masti pätte, vargaid, röövleid ja Iirimaa mässulisi.
    Napoleonile meenus tema Jaffa rünnak 6.märtsil 1799, kus linna kaitsvad Türgi väed hävitati täielikult. Vange ei võetud, sest mida olekski pidanud nendega peale hakkama? Oli selge mõttetus konvoeerida vange läbi Süüria ja Egiptuse kõrbete Aleksandriasse või Kairosse
    „Lambapead need inglased,” sõnas Napoleon endamisi põlglikult. „Röövlid, vargad ja mässajad tuleb maha lasta, mitte raisata aega kohtupidamisele; täiesti nõme on vedada neid maailma teise otsa.” Äkitselt, sõjaväelasele täiesti ootamatult, valgustas Napoleoni aju äriidee – lambapead, lambad Austraalias! Prantsuse korvettide kaptenitelt kuuldud juttude põhjal võis järeldada, et Lõuna-Austraalias on suurepärane kliima, tohutu suured rikkaliku rohuga kaetud tasandikud. Toimetada lambad Austraaliasse fregattide trümmides, laevatekkidel – täiesti teostatav ettevõtmine. Lambad peavad merereisile vastu, annavad kiiret juurdekasvu; lambavillast kootakse prantsuse ketrusvabrikutes kalevit, õmmeldakse sineleid sõjaväele… Aga paadunud vargad, mõrvarid, vägistajad, ässitajad ja rahulolematud tuleb panna Austraalias lambaid karjatama.
    Oma äriideest haaratud Napoleon avas töökabinetist Josèphine magamistuppa viiva ukse ja kuulutas õhinal: „Josèphine! Ma vallutan Uus -Lõuna -Walesi, kogu Austraalia, ja viin sinna lambad…”
    Naine oli parajasti lahti riietunud, seisis alasti magamistoas voodi ees ja valmistus öösärki üle pea tõmbama. Hetkeks Josèphine´i käed peatusid, ta vaatas irooniliselt Napoleonile otsa, ja nähvas vihaselt: „Keskööl tuleb Austraaliasse viia mitte ainult lambad, vaid ka oinad…” Seejärel tõmbas järsu liigutusega särgi üle pea.
    Napoleon sulges solvunult magamistoa ukse ja asus jällegi oma kaartide ees kavandama India ja Austraalia sõjakäigu plaane.

    * * *

    Kõikuva meelelaadiga Paul I ei vaevanud oma pead sõjaliste kaalutluste ja arvutustega. Keegi Peeter-Pauli kindluse kasemattides vaevlev ataman Matvei Ivanovitš Platov oli saanud kuulda keiser Paul I ülimalt salajasest plaanist – asuda India sõjakäigule. Hoomates vangikongist väljapääsu võimalust, pakkus Matvei Platov ennast India sõjakäigu juhiks, väites, et tunneb teed Indiasse. Otsekohe määrati ta neljast ešelonist koosneva Doni kasakate sõjaväe ühe ešeloni etteotsa.
    12.jaanuaril 1801 saatis Paul I Doni kasakate atamanile Orlovile käsu viivitamatult koguda väed Orenburgi ja asuda Buhhaara kaudu liikuma Induse jõe suunas, eesmärgiga anda löök inglaste India tugipunktidele. Paul I, olles kärsitu ja sageli järelemõtlematu käitumisega, alustas oma India sõjakäiguga veel enne, kui oli selle kooskõlastanud Napoleoniga.
    Paul I poolt alustatud India sõjakäik oli sisuliselt hullumeelse ettevõtmine, milles oma osa mängisid ka suurepärased legendid Makedoonia Aleksandri sõjaretkest. Ataman Orlovi väed asusid 27.veebruaril 1801 pikale sõjateele ilma, et oleks Aasia valitsejatega kooskõlastatud vägede liikumine läbi nende valitsuse all olevate territooriumide, ilma nimetatud valitsejatega sõjaväe varustusküsimusi lahendamata, eriti toiduainete osas. Ataman Orlovil puudus sõjakäigu jaoks vajalik rahaline ressurss ja mis peamine – tal puudus isegi sõjakäigu konkreetne, etteantud marsruut. Samas aga nägi atamanile antud ülesanne ette Gangese jõe äärde jõudmise, kusjuures möödaminnes tuli hõivata ka Buhhaara, et hiinlased seda enda valdusse ei krahmaks. Saatnud ataman Orlovi India suunas teele, laskus keiser Paul I unistustesse, oma vaimusilmas nägi ta ennast juba India valitsejana. Suurbritannia esimene minister William Pitt (noorem) aga sammus samal ajal oma kabinetis edasi-tagasi, olles ärritatud taolisest idiootlikust, kuid siiski häirivast sõjakäigust.
    Ataman Orlov rühkis oma 22507 mehelise väega üha edasi, India suunas. Nad vedasid endaga kaasa ka 24 suurtükki. Kasakatele oli taoline ettevõtmine ja sõjakäigu eesmärk täiesti arusaamatu; nad võtsid seda kui ebameeldivat „jalutuskäiku”, justkui oleks tegemist karistusega. Ja nagu Makedoonia Aleksandri vägedes, liikusid ka atamani vägedega kaasa kasakate naised ja lapsed, et pereelu ei katkeks. Juba rännaku alguses, ületades jõgesid, kadus hulk mehi jäälahvandustesse. Külm talv seadis rändajad väga raskesse olukorda, lisaks tuli ületada Aasia mägesid ja mäekurusid, kus kaotati palju hobuseid. Teejuht, Peeter-Pauli kindluse kasemattidest pääsenud Matvei Ivanovitš Platov, oli jalga lasknud juba sõjakäigu teisel nädalal. Suurbritannia esimese ministri William Pitti pool idiootlikuks sõjakäiguks nimetatud üritus oli juba ette määratud nurjumisele ning täielikust läbikukkumisest päästis ataman Orlovi ainult keiser Paul I surm, täpsemini tema kägistamine vandenõulaste poolt.
    Ööl vastu 24. märtsi 1801 tungisid vandenõulased Mihhailovi lossis Pavel I magamistuppa. Valvemeeskond oli vandenõulaste poolt kõrvaldatud, kuid keisri lakeid püüdsid vandenõulasi takistada; lossis kaikus hüüdeid, kisa ja kära. Unest ärganud Pavel I, keda oli pidevalt painanud vandenõumaania, ja seda õigustatult, aimas halba ja puges kaminasse. Vandenõu eestvedajad ja otsesed täideviijad – kadetikorpuse ülem vürst Platon Zubov ja Kuramaa mõisnik, Balti provintside tsiviilkuberner, Riia sõjakuberner, Liivimaa sõjaväeringkonna ratsa- ja jalaväe peainspektor, Sankt-Peterburgi sõjakuberner krahv Pahlen ning Katariina õukonnas teeninud Hannoveri päritolu kindral von Benningsen – tungisid Paul I Petrovitši magamistuppa ning märgates kaminast paistvaid jalgu, tirisid keisri kaminast välja. Vürst Platon Zubov asetas oma saabli keisri kõrile, toetas põlve keisri seljale ja asus kogu jõust saablit enda poole tirima, üritades kogu hingest keiser Pavel Petrovitšit kägistada. Kuid vaatama oma nigelale kogule oli Paul võrdlemisi vintske; ta väänles ja osutas vastupanu, endal silmamunad peast välja kargamas. Vürst Platon Zubov pigistas saablit üha tugevamini ümber keisri kõri, saablitera lõikus kaela, kaelast purskuv veri värvis kägistaja käed punaseks, tuba täitus värske vere lääge lõhnaga; Paul ägises ja kähises. Vürst Zubov, kokkusurutud hambad irevil, pigistas üha tugevamalt saablit Paul Petrovitši kõrile. Von Benningsen, tundes jälestust ja põlastades nii surmahaardes vaevlevat keiser Paul Petrovitšit kui ka teda kägistavat vürst Platon Zubovit, pööras sellele barbaarsele stseenile selja ja asus vaatlema Pauli magamistoa seintele riputatud maale.
    On avaldatud, arvamust, et ka Inglismaa oli huvitatud Paul I troonilt kõrvaldamisest. Inglaste osavõtt vandenõust võis siiski olla väga kauge või isegi olematu. Samas aga Paul I plaan, kuigi hullumeelne – ajada Napoleoni kaasabil inglased Indiast välja ja muuta see tohutu maa Venemaa ja Prantsusmaa ühiskolooniaks – andis inglastele küllaldaselt põhjust, pehmelt öeldes, suhtuda Paul I kõrvaldamisse soosivalt. Igatahes, kui Pariisi jõudis teade, et Paul I on kägistatud, haaras Bonaparte`i raevuhoog. Ta vehkis ägedalt rusikatega ja sõimas inglasi – nad olid hävinud kõik, mis ta oli suhetes Venemaaga saavutanud. Napoleon karjus sülge pritsides: „Inglased panid Saint-Nicaise`i tänaval plahvatama põrgumasina, kuid nad tabasid mind Sankt-Peterburgis!” Napoleon mõistis, et liit Venemaaga oli kokku varisenud, sest järgmist Pauli taolist idiooti Venemaa troonile annab oodata…
    Keiser Paul I oli kägistatud ja troonile asus tema poeg Aleksander I. Noore keisri esimeseks päevakäsuks oli oma isa, Paul I poolt alustatud India sõjakäigu lõpetamine ja õnnetu ataman Orlovi tagasikutsumine, kes ei olnud oma vägedega jõudnud isegi Buhhaarani. Muide, ei ole välistatud, et isa kägistamisest oli teadlik ka poeg Aleksander I, seda enam, et keisrinna Katariina II oli vastu sellele, et peale tema surma asub troonile poeg Paul. Katariina II nägi troonipärijana pigem siiski oma armast pojapoega Aleksandrit ehk Aleksander I-st, ja see ei olnud teadmata ka noormehele enesele.

    * * *

    Vaatamata sellele, et Aleksander I oli ataman Orlovi väed India sõjakäigult tagasi kutsunud, viibis leitnant Adam Johann von Krusenstern ikka veel oma välislähetuses, Indias, kuhu ta oli 1797. aasta alguses keiser Paul I korraldusel saadetud, eesmärgiga uurida inglaste olukorda ja valitsemist Indias, sellel tohutu suurel ja Venemaa jaoks täiesti tundmatul maal. Venemaa keisrilt saadud ülesannetele sai Krusenstern lisaülesande Venemaa kuningakoja aktsiaseltsilt, Vene Ameerika Kompaniilt – selgitada ärivõimalusi Hiina sadamalinnas Kantonis.
    India sõjakäik kukkus läbi, kuid Vene Ameerika Kompanii ärihuvid jäid, sest taolised, otseselt riigiga seotud sõjalis-poliitilised äriühingud võtsid aktiivselt osa maailma jagamisest. Makedoonia Aleksander oli oma püüdlustes siiski võrdlemisi naiivne ja sinisilme. Mitte alati ei sobi teiste maade vallutamiseks, nende koloniseerimiseks sõjaväeleegionid ja sõjaelevandid, hoopis paremaid tulemusi annavad ärikompaniid.

    * * *

    Portugallane Vasco da Gama maabus Indias 1498.aastal ja juba 1502. aastal rajasid portugallased tugipunkti Cochinis. 16.sajandi keskpaiku kontrollisid Portugali ärimehed kogu India väliskaubandust. 17.sajandi esimesel poolel tõrjusid Hollandi Ida-India Kompanii ja Inglise Ida-India Kompanii portugallased kõrvale. 1664.aastal asutasid prantslased oma, Prantsuse Ida-India Kompanii. 1746.aastal algas sõda Prantsuse Ida-India Kompanii ja Inglise Ida-India Kompanii vahel, mis lõppes 1763.aastal inglaste võiduga. Inglise Ida-India Kompanii jätkas oma mõjuvõimu laiendamist ja 1803.aastal vallutasid inglased Delhi. Alles 1858.aastal tagandati võimult äriühing Inglise Ida-India Kompanii ja valitsemine Indias läks üle Briti kroonile; India muudeti Briti kroonikolooniaks.
    Vene Ameerika Kompanii ei saanud mitte kuidagi jätta Indiat tähelepanuta, seda enam, et kompanii karusnahaäri kasumid Alaskal ja Loode-Ameerikas üha vähenesid.

    Kuues peatükk. Adam Johann von Krusenstern määratakse Venemaa esimese ümbermaailmaekspeditsiooni ülemaks. Fregatid “Nadežda” ja “Neva” valmistuvad pikaks merereisiks. Mitšman Fabian Gottlieb von Bellingshausen, mitšman Otto von Kotzebue ja junkur Moritz von Kotzebue suunduvad Kroonlinna, et asuda “Nadežda” pardale. Ekspeditsiooni ärasaatmise jumalateenistus. Keiser Aleksander I külastab laeva. Merereis algab. Peatumine Kopenhaageni reidil ja sissesõit Falmouthi sadamasse. Peatus Kanaari saartel. Atlandi ületamine. Saabumine Brasiilia rannikule.

    Keiser Paul I tapmisega olid Venemaa India sõjakäigu mured, nii öelda, ühel hoobiga lahendatud. Samas aga jäi Vene Ameerika Kompaniid painama mure oma allakäiva karusnaha äri pärast Alaskal. Sõjalaevade saatmine Ameerika looderannikule oli vältimatu; algasid Venemaa esimese ümbermaailmareisi ettevalmistused. Ekspeditsioonil oli äriline eesmärk ja seetõttu ei antud talle riigi poolt isegi juhiseid teaduslikeks uurimistöödeks. Ekspeditsiooni ülemale kaptenleitnant Adam Johann von Krusensternile Admiraliteedi poolt 29.mail 1803 antud instruktsioonis mainitakse teaduslikke vaatlusi ainult möödaminnes – „kui aeg ja asjaolud lubavad”. Aga siiski ei olnud tegemist kõigest ärilise reisiga. Asumaid omavad riigid, eeskätt Inglismaa, Hispaania, samuti Portugal ja Holland, mõistes, et sõda Napoleoniga on vältimatu, olid Euroopas pidevas ohu- ja kaitseseisundis ning seetõttu suutsid üha vähem silma peal hoida oma kolooniatel. See ei jäänud Venemaa poolt märkamata. Nüüd oli soodne aeg teisel pool maakera ringi vaadata, ehk õnnestub ka mingi saarestik Vaikses ookeanis, Polüneesias, Melaneesias või Mikroneesias enda kätte haarata.

    * * *

    5.juunil 1803 saabusid Inglismaalt Kroonlinna sadamasse kaks fregatti. Kuueteistkümne kahuriga, 450-tonnise veeväljasurvega laev kandis nime „Leander”, teine, „Thames”, oli neljateistkümne kahuri ja 370-tonnise veeväljasurvega fregatt. Laevad ostis Vene Admiraliteet Inglismaalt eesmärgiga sooritada nendel laevadel esimene Vene ümbermaailmareis.
    Fregatitüüpi alused olid kolmemastilised raapurjestusega sõjalaevad. Fokk- ja grootmastis kolm hiigelsuurt raapurje, fokkmasti ees sihvakas pukspriit ja kliiverpoom, millelt heisatud kolm kliivrit ning besaanmastis tuult püüdmas kaks raapurje ja selle all tohutu besaanpuri. Vööriehitised puudusid, ahtri madalates tekiehitistes asusid ohvitseride kajutid; madruste eluruumid paiknesid ruhvis.
    Kolmemastiline fregatt püüdis hästi tuult, talus torme ookeanide kõikidel laiustel, üleval- ja allpool ekvaatorit, oli võimeline vedama kaupu ja kandma kahureid ning sooritama järske manöövreid, põigates kõrvale pardasse suunatud mereröövlite laevade eest.
    Laevadele anti uued venepärased nimed – esimene laev sai endale nimeks „Nadežda” ja teine „Neva”. Lisaks laevadele oli Londonist muretsetud uusimaid navigatsioonivahendeid ja mitmesugust varustust – sekstante, kronomeetreid, baromeetreid, teleskoop, Sixi (maksimaal-minimaal) termomeeter süvamere temperatuuri mõõtmiseks ja teisi instrumente astronoomilisteks vaatlusteks, arstimeid ja skorbuudivastaseid vahendeid, samuti suurel hulgal kaarte ja mereasjanduse raamatuid.
    „Nadežda” kapteniks ja kogu eesseisva ekspeditsiooni ülemaks oli keiser Aleksander I määranud kaptenleitnant Adam Johann von Krusensterni. „Neva” komandöriks oli kaptenleitnant Juri Fjodorovitš Lisjanski, Krusensterni õpingukaaslane Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuse päevilt.
    Laevad varustati kolmeaastase sõidu jaoks vajalike materjalide, toidumoona ja rõivastega. Erilist tähelepanu pööras ekspeditsiooni ülem kaptenleitnant Krusenstern proviandile, sest toiduainetest sõltus meeskonna tervis ja reisi edukus. Lisaks skorbuudi vastastele ravimitele paigutati trümmidesse suurel hulgal suhkrut, teed, jõhvikamahla, hapukapsast, kuivatatud pärmi, sinepit, sibulat, linnase- ja kuuseekstrakti ning tohutul hulgal saiakuivikuid, mis pidasid riknemata vastu enam kui kaks aastat. Lisaks merereisiks vajalikule varustusele said laevad täislaadungi mitmesuguste kaupadega Vene Ameerika kolooniate tarbeks – jahu, rukis, nisuvili, sool, tubakas, kohv, tee, suhkur, ankrud, köied, purjeriie, kahurid, püssid, tina, revolvrid, mõõgad, vasknõud ja riidekangad, balalaikad, kapid ja kummutid. Laevade trümmid olid mahukad, sest tagasireisil tuli võtta kaasa täislaadung kallihinnalisi sooblite, merisaarmaste, rebaste ja kobraste nahku.

    * * *

    1803.aasta 1.juuli varahommikul väljusid Neeva prospektil asuva kahekorruselise võõrastemaja uksest kolm mereväeohvitseri mundris noormeest, kõigil kaasas mahukas reisikott. Idataeva pilveviirud olid juba värvunud kollakas-punaseks, esimesed päikesekiired sätendasid õigeusukiriku kullatud kuplitel ja Admiraliteedi taevassepürgival torninõelal.
    Puhus kerge, pisut meresoolane värskendav hommikutuul, kandes Neevalt laevaköite, tõrva ja soolakala hõngu. Noormehed asetasid reisikotid võõrastemaja trepimademele ja jäid siis omavahel millegi üle arutlema. Vali saksakeelne jutukõmin kaikus mööda pikka, veel ärkamata Neeva prospekti. Noortele omase ägedusega vaieldi tükk aega, kuigi probleem ei olnud kuigi keeruline ega oluline – mitšman Fabian Gottlieb von Bellingshausen pooldas transpordivahendina kaariku kasutamist, mitšman Otto von Kotzebue aga oli seisukohal, et, arvestades eesseisvat ümbermaailmareisi, tuleb sadamasse sõiduks kasutada neljahobusetõlda, mis seisis võõrastemaja vastas, oodates reisijaid. Otto neljateistkümne aastane vend, junkur Moritz von Kotzebue, nõustus oma vanema vennaga.
    Võigud priipassihobused trampisid kärsitult jalgadega, rapsisid peaga ja kõlistasid kuljuseid. Rikkalike ilustustega ja suurte akendega tõlla pukis istus kirevas mundris, kõrge kübaraga kutsar. Uhke rakend pakkus mugavat sõitu, sellest õhkus jõukust ja kõrgendatud eneseuhkust ning kahtlemata vastas sellele ka sõidutariif. Oma kaaslastest kümme aastat vanem, Saaremaa vaeses Lahetaguse mõisas üles kasvanud Bellingshausen aga polnud taolise priiskamisega nõus. Lõpuks jõuti kokkuleppele ning Otto Kotzebue hõikas vene keeli võõrastemaja nurga juures tukkuvat voorimeest. See ärkas koheselt, laksas piitsaga ning ajas oma kahehobusekaariku treppi. Aastates, tiheda halli habemega voorimees asus ennast aeglaselt ja vaevaliselt pukist alla libistama, et pagas peale tõsta, kuid kärsitud noormehed heitsid oma kotid kaariku tagusele pagasirestile ja kargasid kolmekesi kaarikusse. Voorimees kohendas end pukki tagasi, kumbki kaarikut vedav kõrb mära sai oma piitsaplaksu kätte ning varahommikuselt tühja Neeva prospekti vaikust hakkas häirima üksiku kaariku põrin ja hobusekapjade plagin, millesse aeg-ajalt sekkus tänavaäärse eramu hoovis tukkuva valvekoera harv haugatus. Voorimehel oli sihtpunkt küsimatagi teada – mereväelased sõitsid alati Oranienbaumi sadamasse, kust meremeestega koormatud purjepaadid suundusid Kroonlinna sõjasadamasse või selle reidil seisvate laevade poordi.
    Teelised võtsid kaarikus mugavalt istet ja vestlesid omavahel elavalt, teeseldes üksteise ees lõbusust. Kuid kaariku ühtlane kiikumine ja üha kaugenev Sankt-Peterburg tekitas nende noortes südametes ebamäärase, tahtmatu, aga seletamatult magusa lahkumiseelse nukruse. Neljateistkümneaastase Moritza südant tabas ootamatu soov veel korra kodust läbi astuda, kallistada ema ja isa, ja siis võis reisile asuda. Otto ja Fabiani mõtted kandusid lahkumisõhtu ballile; aadlineiu kuumad huuled ja kirglikud kallistused olid veel tunda kehas ja hinges.
    Kaarik sõitis üle mitme silla, ületas Luikede kanali ja jõudis linnast välja külavaheteele. Seljataha jäi hommikuudus Admiraliteedi tornitipp.
    Juulihommiku udu valge linik hõljus madalatel niitudel, aasadel sätendasid hommikupäikeses suured kastepiisad; õhk oli puhas ja karge. Kaarik möödus Volkova ja Strelna külakestest. Niitudel vehkisid ingerlastest talupojad vikatitega. Värske, äsjaniidetud heina lõhn tuletas Bellingshausenile meelde kaugesse lapsepõlve jäänud kodumõisat Saaremaal. Aeg-ajalt jäi kaarik toppama loomakarja taha – unine ja pahur karjapoiss keerutas loiult vitsaraagu, ajades lehmi ja lambaid teeservale, et kaarikule teed anda.
    Voorimees sundis hobused kiiremale sörgile, et ennelõunaks Oranienbaumi jõuda. Tublisti enne keskpäeva jõuti sadamasse. Voorimees peatas hobused, kuid seekord ei kiirustanud pukist maharonimisega – ta viis küll meremehi sadamasse, aga merereisilt tagasipöördujaid oli hoopis vähem; paljudele tema reisijatele jäi see sõit esimeseks ja viimaseks. Bellingshausen poetas voorimehe pihku mõned mündid, Otto von Kotzebue lisas omalt poolt juurde, junkur Moritz oli kuueteistkümne aastase venna hoolealune ja ta ei pidanud maksma.. Noormehed kargasid kaarikust, haarasid pagasirestilt reisikotid ja viipasid voorimehele hüvastijätuks. See pomises endamisi habemesse, tegi ristimärgi, laksas ohjaharudega ja sõitis sadamakail lösutava inglise trahteri treppi, tagasitee kliente ootama.
    Noormehed asetasid kotid sadamakaile ja vaatasid ringi. Kai ääres õõtsus üksik purjepaat. Selle pardaäärel istus luitunud madrusemütsis, kähara halliseguse habemega kipper, piip hambus ja õngeritv pihus. Järsku asus õngitseja sebima, sikutas õngeritva ja vandus siis eesti keeles: „Kurradi-kurat! Ära läks.”
    Noormehed puhkesid üksmeelselt ja lõbusalt naerma.
    „Kas äralipsanud kala oli ka suur?” päris Bellingshausen eesti keeles, mõstes, et tegemist on eestlasega. Polnud kahtlust, et see errulastud vene sõjalaevastiku eestlasest madrus oskas ka vene keelt, aga Bellingshausenile pakkus rõõmu suhelda vahel oma kodumaa keeles.
    „Suuremat ei saa enam ollagi!” Kalamees ajas käed laiali, näidates kala suurust, ja vangutas kahetsevalt pead.
    „Nojah, eks äraläinud kala ole alati kõige suurem,” toetas Otto Kotzebue vestlust, samuti eesti keeles.
    „Kas sa viid meid Kroonlinna?” esitas Bellingshausen nüüd juba asjakohasema küsimuse.
    „Koheselt, kui reisiseltskonna kokku saan, heiskan purjed,” sõnas paadimees, aga samas pööras nördinult pilgu uuesti tühjale õngekonksule. Paistis, et ta oli oma äpardusest väga löödud ega suutnud endale andestada, et kala ta üle kavaldas. „ Kaks tsivilisti on juba reisivalmis, vist napsutavad inglise trahteris; veel mõned, ja anname otsad. Kotid võite paati heita.”
    Bellingshausen ja vennad Kotzebued heitsid kotid paadimehele. See rabas need osavalt oma tugevate, soodinööri tirimisest ja meresoolast krobestunud kämmalde vahele ning asetas paadipingile.
    Noored mereväeohvitserid sisenesid inglise trahterisse. Neile lõi vastu palkseintesse imbunud odava madrusetubaka, viina, viski ja õlleauru läppunud lõhn.
    Trahter koosnes ühest suurest ruumist, mida valgustasid mõned väikeste ruutudega aknad ja paar laternat. Nurka oli üles seatud robustne baar – paksudest hööveldatud laudadest riiulid, millel laternatevalguses sätendamas tohutul hulgal erineva suuruse, värvuse ja värvikirevate siltidega pudeleid. Baari servale oli upitatud priske õllevaat. Ruumi sisustasid tahutud laudadest kokkulöödud pikad lauad ja pingid. Trahteri seintel ilutsesid meremaalid ja uhketes mundrites kuningate, keisrite ning admiralide pildid; nende kõrvale olid paigutatud ristamisi mõõgad ja mõned vanad musketid, lisaks õnne ja armastust tähendavad meremehesõlme seotud köiejupid. Ruumi nurka oli asetatud kaks roostes ankrut. Baarileti kõrval seisis uhke parukaga, valge kaeluse ja valgete käiseotstega sinises kuues ning ruudulises lühikeses seelikus ja põlvsukkades mees, jalas tuttidega kingad ning törtsutas vaikselt, omaette ja kellelegi tähelepanu pööramata torupilli. Kõrtsist õhkus romantikat, kutset kaugetele maadele ja meredele, samas aga kätkes see endas turvatunnet ning meremeeste südamele ja hingele nii harva osaks saavat kodust hubasust.
    Trahter oli sel kellaajal peaaegu inimtühi, ainult baarilähedase laua ääres istusid kaks tsiviilmundris kontoriametnikku, viinaklaasid ees, ja vestlesid omavahel vene keeles. Bellingshausen ja Otto Kotzebue astusid baarileti juurde. Kollasest vasikanahast põlles ja samast materjalist käistega baarimees vaatas äraootavalt ja teenistusvalmilt neile otsa: „Härrased?”
    „Kaks napsi,” sõnas Bellingshausen saksa keeles, „vene viina”. Otto Kotzebue noogutas heakskiitvalt ja lisas: „Üks õlu, Moritzale.”.
    „Kuulen!” Baarimees pöördus külaliste poole samuti saksa keeles ja valas kiirelt kaks napsuklaasi täis. Seejärel täitis õllekruusi. Härrased poetasid letile mõned mündid, noogutasid ja eemaldusid aknaaluse laua juurde.
    „Meie esimese ümbermaailmareisi terviseks! Proosit!” sõnastas Bellingshausen toosti.
    „Proosit!” vastasid Otto ja Moritz Kotzebued oma vanema seltsimehe tervitusele ja klaasid löödi kokku. Ees seisis ümbermaailmareis kaptenleitnant Adam Johann von Krusensterni meeskonnas fregatil „Nadežda”.
    Järsku prahvatas trahteri uks lahti ja sisse astusid kolm Inglise mereväeohvitseri, madrusest tentsik nende kannul. Üks meremeestest heitis baariletile kõlinal peotäie münte ja käsutas inglise keeles üleolevalt: „Kõigile topeltviski, madrusele toop õlut!”
    Baarimees valas kähku viski välja, tõmbas seejärel õllevaadil punni eest, täitis õlletoobi ääreni ja pühkis käeservaga vahu maha.
    Inglased kummutasid ühe sõõmuga viski kurku. Madrus jõi januselt, kõrisõlme liikudes ja õlletoopi suult võtmata.
    Uks avanes uuesti, paadimees pistis pea sisse ja kuulutas üle lävepaku astumata vene keeles: “Härrased! Heiskame purjed, kurss Kroonlinna.”
    Külalised viipasid baarimehele ja kiirustasid uksest välja. Seltskond ronis paati. Bellingshausen ja Otto Kotzebue võtsid kohad sisse ahtris, Moritz sättis ennast mastijalamile, inglased ja venelastest riigiametnikud leidsid koha vööripinkidel. Paadimees sidus otsad lahti ja lükkas aeruotsaga paadi kaist eemale, seejärel sikutas köisi ja heiskas suure kolmnurkse purje; Bellingshausen haaras enda kätte tüüripinni. Puri täitus tuulega, paadimees tõmbas sooti sisse, seades purje tihedamasse tuulde. Paat võttis kursi Kroonlinna sadamale.
    Bellingshausen ei kiirustanud tüüripinni kiprile üle andma. Järgides sõbra eeskuju, võttis Otto Kotzebue paadimehelt soodiotsa enda kätte ja tõmbas purjepinna rohkem tuulde. Paat kaldus tuulealusesse pardasse, kogus kiirust ja kihutas pritsmeid lennutades üle lainete. Eestlasest kipper jälgis noorte mitšmanite tegevust muheledes ja heakskiitvalt, piip hambus tossamas.
    Kroonlinnale lähenedes hakkasid noorte meremeeste südamed kiiremini põksuma – päikeses helkisid kuldselt fregatt „Nadežda” äsja lakiga üle tõmmatud mastid ja raad. Veel veidi, ja nende unistuste tee on algamas. Kipper võttis enne kaid tüüripinni siiski enda kindlatesse, meretuultes parkunud kätesse, sest talle ei olnud jäänud märkamatuks noormeeste erutatud olek ja põnevil silmad. Paasimees ulatas kaile karanud noormeestele nende kotid ja sõnas hüvastijätuks:
    „Jumal kaitsku teid!” Mitšmanid Bellingshausen ja Otto Kotzebue ning junkur Moritz Kotzebue tõstsid vastuseks parema käe, pigistasid rusikasse ja raputasid peakohal – saame hakkama!

    1803.aasta 7.juuli soojal päikesepaistelisel ennelõunal peeti ekspeditsiooni piduliku ärasaatmise jumalateenistus. Tseremooniat oli lubanud oma külastusega austada ka keiser Aleksander I. Paraadmundrites meeskond oli ammu enne keisri saabumist rivistatud ohvitseride komando all kastellile, ohvitserid kandsid vööl mõõkasid. Falangil seisis pidulikuks puhuks kohale saadetud Admiraliteedi orkester.
    Kaile oli asetatud laud ja kaetud valge linaga. Lina ääred olid palistatud kuldsete narmastega ja selle igal serval paiknesid kuldsed tutid. Laual lebasid hõbekaunistustest sädeleva kaanega evangeelium, massiivne kullatud rist ja anum pühitsetud veega. Sankt-Peterburgi ning Laadoga metropoliidi poolt juhitud arvuka vaimulikkonna ametirüüde kuld võistles hiilguselt orkestri vaskpasunate säraga.
    Hiiglasliku kasvuga diakon kohendas aeg-ajalt oma tuules lehvivat kangekaelset sinakasmusta juuksekahlu, kilistas kannatamatult juba valmis seatud viirukipanni ja köhatas häält puhastades oma sügava bassiga.
    Punase kaleviga kaetud ja tunnimeestest valvatud laevatrepi juures seisis kaptenleitnant Adam Johann von Krusenstern täies paraadvormis – peas kõrge kolmnurkmüts valgete pehmelt langevate sulgedega, seljas kullaga väljaõmmeldud kõrgekaeluseline tumesinine mundrikuub, jalas valged liibuvad püksid ja kõrged päikeses läikivad säärikud, mõõk vööl.
    Siin olid ka kõrgemad Admiraliteedi ametnikud, samuti jõukamad linnakodanikud. Keisrit oodati tund, siis teine, kuid teda ei tulnud ikka veel. Pinge kasvas üha, rahvas sumises ootuses, asusid liikvele kuulujutud, et keisri jahtlaevaga on juhtunud õnnetus.
    Lõpuks ilmus nähtavale tuules lehviva must-kollase imperaatorivimpliga jahtlaev, mis peatus maabumissilla juures.
    Keiser koos saatjaskonnaga läbis rohelusse mähitud auvärava ja tõusis mööda punase kaleviga kaetud treppi kaile. Kaptenleitnant Krusenstern ja Admiraliteedi ülem astusid keisrile vastu ja raporteerisid ekspeditsiooni valmisolekust suunduda merele. Keisri järel kõndis tema saatjaskond. Keiser möödus rivi eest, tervitas meeskonda ja asus toimetama „Nadežda” ülevaatust. Ta sammus mööda landgangi koos saatjaskonnaga laeva pardale, tõusis ahtriehitisele ja heitis pilgu mõnda ohvitserikajutisse ning vangutas seejuures ebamääraselt pead, justkui oleksid kitsukesed laevaruumid talle pettumuse valmistanud; libistas pilgu üle kaardikambri, ajas pea kuklasse ja vaatles kõrgeid maste ning noogutas seepeale. Keiser vahetas oma saatjatega mõned prantsusekeelsed laused ja naases kaile.
    Algas pidulik jumalateenistus. Kõrge pilvitu taeva poole kandusid diakoni järsud, kõuemürinataolised palved, mis vaibusid leebe paatosega. Vaikse, maheda ja pehme häälega, silmad pooleldi kinni, rääkis metropoliit. Seejärel laulis metropoliidi meeskoor – jõuliselt ja julgustavalt. Nunnade koor aga esitas oma laulu harmooniliselt ja hingestatult. Laulu ajal heitsid noored nunnad tagasihoidlikke aga imetlevaid pilke Otto Kotzebue`le ja Bellingshausenile, justkui andes mõista, et oma laulu pühendavad nad kahele noorele parunile-meresõitjale. Junkur Moritz Kotzebue seisis venna selja taga, ja liigutas aeg-ajalt huuli, teeseldes palvetamist, samal ajal kui tema pilgud liikusid uudistades üle sadamas seisvate purjelaevade mastide, sest teda ootas ees mitte ainult ümbermaailmareis, vaid elu esimene merereis.
    Jumalateenistuse lõppedes kutsus keiser pealiigutusega enda juurde „Nadežda” komandöri, kaptenleitnant Krusensterni. Kapten andis au ja jäi tikksirgelt keisri ette seisma. Keiser sõnas seekord vene keeles, aga kuivalt ja hingetult: „ Mulle on teada Teie varasem teenistus sõjalaevastikus. Loodan, et reis saab olema edukas. Nüüd aga jumalaga ja head teed!” Keiser ulatas kaptenile armulikult oma valges kindas käe, Krusenstern surus seda tagasihoidlikult.
    Saanud tema jaoks ebahuvitava ülesandega ühele poole, laskus Aleksander I koos saatjaskonnaga mööda punase kaleviga kaetud treppi jahtlaevale. Seejuures vestles ta oma kaaslastega elavalt ja muretult prantsuse keeles. Jahtlaev eemaldus koheselt.
    Otto Kotzebue ja Bellingshausen langetasid kergendatult ohates ja teineteisele naeratades käe ning võtsid vabalt. Meeskond kiirustas kohtadele, landgang tõmmati pardale, laeva kinnitusotsad anti ära.
    „Kliivrid ja fokkpuri heisata!” kamandas kapten Krusenstern. Vanemohvitser leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern kordas koheselt käsku ning madrused asusid köisi sikutama, heisates kliiverpoomi purjed. Fokkmasti madrused kiirustasid jalgade välkudes mööda veeblingeid üles, ja hetkega vallandus tohutu fokkpuri. Mitšman Kotzebue võttis koha sisse grootmasti jalamil, juhendades madruseid. Roolimees keerutas rooli, „Nadežda” pöördus kliivrite ja fokkpurjega tuult püüdes kaist eemale ning võttis suuna merele. Kaldalseisjad lehvitasid lahkuvale laevale järele. Kaptenleitnant Krusensterni abikaasa, paruness Juliane Charlotte von Taube-Krusenstern, seisis kail ja lehvitas valge, pisaraist märja rätikuga eemalduvale laevale järele, hinges ahastus ja hirm oma mehe saatuse pärast.
    „Laev täispurjesse! Kurss otse läände!” andis kapten Krusenstern järjekordse merekäsu. Värske kirdetuul täitis purjed. Aegamisi kadusid silmapiiri taha Kroonlinna madalad ehitised ja reidil seisvad laevad. Vastu parrast mühisesid Soome lahe jahedad veed, ainult kajakad saatsid veel lahkuvat laeva; pikk merereis oli alanud.

    „Nadežda” meeskonda kuulus mitmeid Eestimaalt pärit ohvitsere. Lisaks eelnimetatud mitšman Fabian Gottlieb von Bellingshausenile ja tuntud kirjaniku, Krusensterni sõbra, August von Kotzebue poegadele Ottole ja Moritzale veel leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern ja laevaarst Karl von Espenberg.
    Ümbermaailmareis oli tollal seotud tohutu riskiga, suures osas olid mered veel kaardistamata ja täis ohtusid, lisaks purjelaevu hukutavad tormid tundmatutel meredel. Samas aga ootas ümbermaailmareisilt edukalt naasnud rändureid au ja lugupidamine; noore haritud inimese ees avanesid kõrgete ametiasutuste uksed, kiire tõus karjääriredelil oli tagatud.
    Laevale oli asunud ka äsja ametisse määratud Vene saadik Jaapanis Nikolai Rezanov saatkonnaga. Rezanov kuulus Vene Ameerika Kompanii direktorite nõukogusse ja tegelikult oli tema esmaseks ülesandeks siiski kompanii huvide kaitsmine ja selle tegevuseks vajaliku informatsiooni kogumine.
    Lisaks meeskonna olid end reisijatena laevadele sisse seadnud viisteist Vene Ameerika Kompanii töötajat, kuid arvestades ruumikitsikust ja laevade ülekoormatust, andis Krusenstern vahetult enne väljasõitu resoluutse korralduse – kompanii inimestel „Nadežda” ja „Neva” pardalt lahkuda. Laevale jäeti siiski kuus Vene Ameerika Kompanii ametnikku, kes sõitsid kolooniatesse ja viis jaapanlast, kes olid Vene rannikul läbi teinud laevaõnnetuse ja koos Vene saatkonnaga kodumaale tagasi pöördusid.
    Vene Ameerika Kompanii seadis ekspeditsiooni ette põhiülesande – purjetada Ameerika looderannikule, anda üle varustus kolooniatele, võtta peale karusnahad ja müüa need Hiinas kasudega maha. Lisaülesandeks oli sidemete sisseseadmine ning soodsa kauplemise alustamine Jaapaniga ja kolooniate asutamine Kuriilidele.
    Esimese Vene ümbermaailmareisi marsruut määrati kindlaks järgmiselt: ekspeditsioon pidi ületama põiki Atlandi ookeani, suunduma ümber Hoorni neeme Vaiksesse ookeani ning tegema peatuse Markiisaartel ja Hawaii saartel. Siit tuli „Neval” kaptenleitnant Lisjanski juhtimisel võtta kurss Ameerika looderannikule. „Nadežda” ülesandeks oli kaptenleitnant Krusensterni juhtimisel purjetada saatkonnaga Jaapanisse ning edasi Kamtšatkale ja Kodiaki saarele. Sealt tuli võtta lastiks karusnahad ja tagasiteel sisse sõita Hiina sadamalinna Kantoni, et vahetada karusnahad hiina kaupade vastu.
    Teadlased asusid laevale nende endi ja ka Krusensterni initsiatiivil, kasutades ära tutvusi ja sidemeid Admiraliteedi ja Vene Teaduste Akadeemia kõrgemate ametnikega. Ümbermaailmareisist osavõtt andis teadlastele harukordse võimaluse teha teaduslikke vaatlusi ja uurimisi ning suurendas oluliselt nende endi osatähtsust teaduslikes ringkondades. Tänu Krusensterni soosingule ja initsiatiivile sai võimalikuks, et see kaupmeeste ettevõtmine kujunes teadlaste osavõtuga ekspeditsiooniks.
    Teadlastena võtsid reisist osa juba eespool mainitud laevaarst Karl von Espenberg, peatuse ajal Kopenhaagenis saabusid „Nadežda” pardale saksa looduseuurijad doktor Georg Heinrich von Langsdorff ja botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau. Kasutamaks täielikult ja oskuslikult neid võimalusi, mida andsid tolle aja uusimad mõõteriistad asukoha määramiseks, oli kutsutud reisist osa võtma šveitslasest astronoom Johann Caspar Horner, kes samuti asus Kopenhaagenis pardale oma päratu suurte mõõteriistu täis kastidega.

    Olles jätnud Kroonlinna ahtri taha, möödusid laevad Peeter I aegsest kõrgest ja võimsast Tolbuhhini majakast; Ingerimaa soine, üksluine ja unine, kohati kidurate kaskedega kaetud ja ainsagi kõrgendikuta rand üha kaugenes.
    Laevad väljusid Soome lahele ja võtsid suuna läände. Venemaa oli avamas uut mereteed – üle Atlandi ja Vaikse ookeani Alaskale ja sealt üle India ookeani tagasi Läänemerele. Ees seisis rohkesti ohtusid, tugevaid torme ja tapvat tuulevaikust, ootamatult tekkinud ägedaid rajuhooge ja igavat üksluist seilamist; nende vahelduseks õppused ja häired nii ööl kui päeval.
    Reis algas rahulikult. Värskes kirdetuules purjetasid „Nadežda” ja „Neva” aina edasi sombusel Läänemerel. Keskpäeval kogunes meeskond messiruumi ja neile anti hapukapsasuppi lihaga; õhtuks aga putru sulatatud võiga. Lõuna- ja õhtusöögi eel sai meeskond peekritäie viina või rummi; neile, kes ei joonud, maksti üheksa kopikat iga mittejoodud peekritäie eest. Kopikate vastuvõtjaid aga siiski ei olnud, sest peekritäie viina vastu sai reisikaaslaselt vahetada tubakat või midagi muud meelepärast.
    16.augustil kell 5 päeval möödusid laevad Bornholmi saarest, mille kõrged mäed ja künkad uppusid rohelusse. Mäejalamil paiknesid siin-seal külakesed; pisikesed korralikud elamud ja majapidamishooned pakkusid silmarõõmu ja olid nii erinevad Venemaa külade armetutest majalobudikest. Saare lääneosas muutusid mäed kõrgemaks ja järsemaks ning süngemaks, külad olid kadunud, rohelus peaaegu puudus. Üksikul järsul kaljuserval paistsid vana lossi varemed.
    17.augustil jõudsid laevad Kopenhaageni reidile. „Nadežda” kui lipulaev saluteeris kahuritest kahekümne ühe pauguga Taani rahvuse ja viieteistkümne pauguga Taani laevastiku komandöri auks. Saluudile anti vastus Taani admirali laevalt. Ankrusse heitnud „Nadeždale” saabus mereväeohvitser, kes aupakliku kummarduse saatel andis Krusensternile üle tervitused valitsuse nimel. Ohvitserid said kutse külastada sõjasadamat, arsenali, admiraliteeti ja sõjalaevu.
    Meeskonnale pakkus meeldivat vaheldust tutvumine linna ja selle lähiümbrusega. Põldudel oli vili juba lõigatud ja koristatud, kõrrepõllud rehaga korralikult läbi kammitud. Igat põllulappi piiras veega täidetud kraav, mille kaldal kasvasid tihedalt puud ja põõsad, peamiselt pöökpuu ja pihlakas, mille punased kobarad kirendasid rohelise lehestiku taustal.
    Krusenstern andis esimesele ohvitserile korralduse osta meeskonna jaoks villaseid riideesemeid, kuna need olid Kopenhaagenis odavamad kui Inglismaal. Lisaks võeti laevale mitu vaati viina ja rummi, mida pikal reisil kasutati tõhusa ravivahendina. Saadeti ka post Kroonlinna; parajast väljus Vene fregatt suunaga Riiga ja sealt edasi Revalisse ning Kroonlinna.
    8.septembril asuti uuesti teele. Lai Kattegati ja Skagerraki väin, mis eraldab Taanit Rootsist ja Norrast, läbiti kerges uduvines, hootine ja vahelduv tuul sundis laevu pidevalt loovima. Enne Skagerrakist väljumist puhkes tugev torm, mis jätkus ka Põhjamerel. Maruhoog järgnes maruhoole. Laevad liikusid suurte lainevallidega võideldes vaevaliselt edasi, aeg-ajalt kõlasid läbilõikavad pootsmaniviled: „Kõik tekile!” Madrused ronisid kiiresti mööda veeblingeid üles raadele ja varsti olid purjed koristatud ning üles seatud tormipurjed ehk taakslid. Ärevusega jälgis Krusenstern meeskonna tööd selles esimeses tormis. Lainetus oli hirmuäratav. Laev õõtsus niivõrd tugevasti ühelt küljelt teisele, et ajuti tundus, otsekui kaotaks ta tasakaalu ja käänduks kummuli, kiil ülespidi. Tohutud lained paiskusid üle laevalae, viies kaasa kõik, mis oli nõrgalt kinnitatud. Üksteist asendades pumpasid madrused vahetpidamata välja laeva tunginud vett. Rooli taga oli ühekorraga mitu meest; hoidsid rooli ja keerutasid seda ühele ja teisele poole, püüdes märatsevates voogudes ja hirmuäratavalt mastides mühavas tuules hoida laeva kursil. Kaks päeva heitlesid laevad tormis ja külmas ning tugevas vihmasajus, kuni tuul pöördus ning meri pikkamisi rahunes.
    Päeval ja ööl jälgiti tähelepanelikult ilmamuutusi. Taeva selginedes määrati laeva asukoha geograafilist laiust ja pikkust ning magnetnõela kõrvalekaldumist. Teadlased doktor Georg Heinrich von Langsdorff ja botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau tegid esimese katse süvavee temperatuuri määramiseks, kuid tugev lainetus segas seadeldise vette laskmist.
    23.septembri hommikul silmati Inglismaa rannikut, varsti võis loota õnnelikku jõudmist Falmouthi sadamasse. Ootamatult lähenes „Nadeždale” pealtuule poolsest pardast ristuva kursiga võimsa relvastusega Inglise sõjalaev ja võttis sisse lahingupositsiooni. Õnneks märkasid britid õigeaegselt, et tegu ei ole nendega vaenujalal olevate prantslastega.
    Järgmisel päeval jõudis „Nadežda” La Manche`i väina suudmesse. Ilm oli selge ning Doveri ja Calais`i sadamate vahel võis üheaegselt näha nii Inglise kui ka Prantsuse rannikut. 28.septembril sisenes „Nadežda” Cornwalli krahvkonna Falmouthi linna sadamasse, kus ta kohtus „Nevaga”, kes oli sinna jõudnud kaks päeva varem. Laevadel asuti tegema korrastustöid, sest Põhjamere tormis said kannatada nii jooksev- kui ka seisevtaglas, samuti vajas plangutus tihtimist.
    Puhkeajal külastas meeskond pisikest Falmouthi linnakest, mis oli pigem siiski küla mere ääres ja koosnes ühestainsast piki mereranda kulgevast tänavast. Tõusu ajal ujutas vesi üle hoonete alusmüürid ning kogu asula asus vees. Kohalikud olid sellega harjunud ning elukorraldus oli seatud vastavalt mere tõusule ja mõõnale.
    Linnaelanikud tegelesid laevade varustamise ja kalapüügiga, kuid suurem osa meessoost elanikest olid hõivatud tööga vasekaevanduses. Falmouthi vasekaevandused olid tollal küllaltki tuntud, selle vasemaak oli kõrgekvaliteediline; kaevandamisel tungiti üpris sügavale merepõhja alla.
    5.oktoobril väljus ekspeditsioon Falmouthist. Et La Manche`i väin kuulub oma paljude madalike ja tugevate ebakorrapäraste hoovuste tõttu kõige ohtlikumate mereteede hulka, on iga laev, mis peab tormis öösel sellel väinal viibima, tõsises hukkumisohus. Seetõttu purjetati lootsi abil.
    Päike oli juba alla veeremas ning peatselt ähvardas päris pimedaks minna, kui laeva vööripoolsesse otsa maad jälgima pandud vahimadrus hirmuhüüdega selle lähedusest teatas. Krusenstern tõstis pikksilma ja otsekohe märkas udulooris kõrget kaljut, mille vastu murdlained kohutavalt mühasid ja mis võis olla umbes kahesaja sülla kaugusel. Loots tundis kaljus ära Wighti saare läänetipu, kust algas Solenti väin. Karmiilmeline inglise loots klammerdus mõlema käega rooliratta külge ning juhtis laeva keset tormimöllu imetlusväärse osavusega läbi kõikide madalikest moodustatud käänakute ja mööda neemetippudel asetsevatest kaljudest, ja seda sageli niivõrd lähedalt, et iga hetk oli karta kokkupõrget.
    Üks väiksem laev, mis mõnda aega „Nadežda” ahtri järel purjetas, sattus madalikule ning lained neelasid ta, ilma et keegi oleks ainsatki merehädalist päästa saanud. See hirmuäratav vaatepilt ja võimalus, et „Nadeždat” võib iga hetk sama saatus tabada, tekitas esimest reisi sõitvates madrustes õudusetunde, nad muutusid vaikseks ja vahtisid tardunult sinna, kuhu oli kadunud äsja ahtri taga purjetanud laev. Isegi loots ei lausunud sõnakestki, kuni „Nadežda” veidi enne pimeduse saabumist õnnelikult merele välja jõudis. Loots jättis hüvasti ja istus laevale järgnenud pisikesse lootsipaati, et sadamasse tagasi pöörduda; selle meretuultes karastunud mehe julgus ja enesevalitsemine tekitasid meremeestes lugupidamist lootsi ohtliku, kuid ääretult vajaliku ameti vastu.
    „Nadežda” võttis kursi pikki udust La Manche väina lõunasse. Puhus paras läänetuul, üle taevakaare ujusid madalad hallid pilved, ainult lääneservas võis märgata loojuva päikese helendust pilveviirudel. Päike vajus vaevumärgatava hallikassinise horisondijoone taha. Saabunud öö oli selge ja täherikas. Ahtri taha jäi Euroopa viimase majaka, Lizard`i tuli. Ohvitserid ja madrused kogunesid ülemisele tekile ning silmitsesid hüvastijätuks Lizard`i majaka üha tuhmimaks jäävat tuld – igaüks tunnetas südames lahkumisnukrust, mida veelgi enam suurendas eelseisva reisi tohutu ulatus ja siirdumine tundmatusse.
    Kui Lizardi majaka valgus hääbus, olid laevad juba jõudnud Atlandi ookeanile. Seekord võttis alatiselt tormine Biskaia laht meremehi vastu armulikult – puhus paraja tugevusega loodetuul, pikad lained veeresid üle Atlandi ookeani Euroopa ranna suunas ühtlaselt ja rahulikult. Pisut tuulealusesse pardasse kaldunud „Nadežda” libises kiiresti üle lainete. Hommikul tõusis ootamatult järsk tuulepuhang ja koheselt märkasid meremehed silmapiiril liikumas kahte tohutut veesammast, mis vahutades liginesid laevale. Veesammaste alumine peenem osa puudutas veepinda, sammaste ülemine koht muutus üha jämedamaks, need ühinesid, paisusid tohutuks lehtriks ja sulasid kokku tumeda ähvardava pilverünkaga. Pilve sees sähvisid heledad välgunooled, kuuldus müristamist. Õnneks vesipüks lagunes enne laevani jõudmist ja laev purjetas edasi ühtlases tuules. 22.septembril jõuti Lissaboni laiuskraadini, kurssi hoiti Tenerife saarele, et heita ankrusse Santa Cruzi reidil.
    Hoolimata sügise lähenemisest muutus ilm iga päevaga soojemaks. Õhutemperatuur tõusis märgatavalt. Looduseuurijad Langsdorff ja Tilesius tegid merevee temperatuuri mõõtmisi mitmesugustes sügavustes, määrates merevee tihedust ning tema soolasust. Selleks kasutati füüsikaprofessori, Tartu ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti leiutatut masinat, mille abil sai 500 sülla sügavuselt vett üles tõsta. Ookeani alumiste kihtide vee temperatuur oli ainult 5 kraadi Rèaumuri järgi, sellal kui pinnavee temperatuur küündis 25 kraadini. Teadlased ja Krusenstern pesid oma pead ja nägu selle neile jääkülmana tundunud veega, mis mõjus väga värskendavalt. Veevõtu masin kaalus 40 naela ning ta võis paraja pangetäie vett mahutada. Mitmesaja sülla sügavuses aga avaldas surve sellele väikesele kehale nii suurt mõju, et kuus madrust vaevalt suutsid teda vintsi abil üles tõmmata.
    Eriti palju aega ja tähelepanu nõudsid magnetismialased vaatlused, milleta pole võimalik kasutada kompassi. Astronoom Horneri ja Krusensterni töö raskus seisnes aga selles, et mõõdetavad magnetjõud on väga väiksed ja nõuavad äärmiselt täpseid vaatlusi.
    10.oktoobril ilmus Gibraltari väina lähedal laevade juurde rohkesti väikseid linde. Väsinud linnud laskusid vantidele ja laevalaele, lasksid end kätte võtta ja olid laevakassidele heaks maiuspalaks. Laevade ümber mängisid madalates lainetes delfiinid, ujudes vallatlevalt laevaga kaasa, hüpeldes ja sukeldudes. Delfiinide eel ujusid terved lootskalade parved. Sageli esines haisid ehk õgardeid, nagu meremehed neid nimetasid. Haidega olid kaasas nende alatised saatjad – imikala ja raudkiisk. Ahingute ja õngedega püüdsid meremehed mitmesuguseid kalu, loodusteadlased joonistasid neid või võtsid kaladel naha maha ning valmistasid sellest topiseid. Lindudest kohtasid meremehed ainult fregattlinde. Kaks pikka sabasulge harali, lendlesid nad ookeani kohal. Mõnikord hõljus fregattlind kõrgel õhus ühe koha peal ja viskus siis äkitselt vette saagi järele.
    Meremehed, kes kõik peale Krusensterni, viibisid esmakordselt sooja lõunamaise taeva all, tundsid hinges hardust ja vaimustavat aukartust. Kaunid päikesetõusud ja loojangud, delfiiniparved ja graatsilised fregattlinnud, roolimehe ähmane kogu öise taeva all ja pimedasse taevalaotusse kaduvad purjed pakkusid rõõmu südamele ja silmale; vee loksumine üles alla tantsiskleva vööri all, mütsatused, kui lendkalad vastu purjesid põrkasid, plokkide kägin ja heisatavate purjede plaksumine tuules kostis meremeestele otsekui meeldiv ja kosutav muusika.
    Õhk oli soe, tuul puhus ahtrist ning kogu meeskond oli kogunenud laevatekile, nautima mõnusat purjetamist. Kasutades ära soodsat ilma, töötasid mastimadrused raadel, vaadates üle taglast ja rangouti, pootsmani juhendamisel üht-teist parandades ja sättides.
    Maroko ranniku lähedal purjetades laeti kõik kahurid ja avati kahuriluugid juhuks, kui tuleb kohtuda mereröövlitega, kes siinsetes vetes seilavatele laevadele sageli kallale tungisid.
    19.oktoobri koidu ajal hakkas paistma koonuse-kujulise, suhkrupeaga sarnaneva Tenerife saare kõrgeim mägi – Pico de Teyde, mille kohal hõljus auru või suitsupilveke. Lähemale purjetades ilmus silmapiirile tume viirg, see üha suurenes ja tõusis kõrgemale. Juba võis eristada Tenerife saart, selle mägesid, mille tipud olid mattunud uttu ja pilvedesse. Maa nägemine muutis meeskonna rõõmsaks; saarel oli ette nähtud nädal puhkust, ka vajasid veinitagavarad täiendamist. Öö jooksul jõudis „Nadežda” Tenerife saare põhjatippu, mille moodustasid kõrged järsud mustad laavakivimid, selle jalamil võis näha kitsast riba rohelust.
    Kapten Krusenstern otsustas jääda rannast ohutus kauguses laveerima kuni koidikuni, et siis suunduda Santa Cruzi linna alla, ainsasse kohta sellel saarel, kus laevad ankrusse jääda võisid.
    Öö oli väga tormine ning kõrgele ulatuva maa tõttu tabasid laeva vahetevahel tugevad tuuleiilid, mis eri suundadest puhudes laeva pidevalt räsisid. Päevapuhtel muutus ilm paremaks. Vahitüürimes leitnant Löwenstern tegi kindlaks, et hoovus oli laeva öö jooksul kakskümmend miili süüdosti viinud. See tugev hoovus oli ära märgitud meresõiduteatmikes ning võis laevadele, kes tema olemasolu ei teadnud, pimedal ööl kõige hullemaid tagajärgi kaasa tuua.
    Hommikul purjetas „Nadežda” ümber saare eelmäestikuga põhjaosa ning siis piki lõunarannikut Santa Cruzi reidi poole. Rannik pakkus siin oma kõrgete järskude laavamassidega küll maalilist vaatepilti, aga oli kõle ja viljatu. Asjata otsis pilk mõnd maalappi, mõnda istandust, kus valmimas hüva Tenerife veini andev viinamari.
    Varsti tuli nähtavale linn ise. Mäeveerule amfiteatri kujuliselt väljaehitatuna näitas ta saabuvale meresõitjale ennast oma paljude kirikute, kloostrite ja suuremalt osalt ilusate majadega üsna sõbralikuna. Äkitselt mägede kohal pilved hajusid ja majesteetlik teravatipuline mägi seisis pilvedest vabana meremeeste ees.
    Tenerife saare kirdeosas asuva Santa Cruzi sadama reidil heitis „Nadezda” ankrusse. Vaatamata sellele, et eurooplased olid juba mitu sajandit elanud saarel, ei olnud selle piirjooned kaardil täpses vastavuses tegelikkusega. Krusenstern ja astronoom Horner tegid vastavad mõõtmised ning märkisid kaardile parandused, kuna Tenerife põhjaosa erines tunduvalt kujutisest inglise atlases.
    Linna külastades paistis silma rahva üldine vaesus ja naiste kombelõtvus. Kerjused igas vanuses, kaetud räbalatega, täitsid uulitsaid, lisaks hulk logelevaid vargaid. Kanaari saarte erakordselt soodus kliima justkui soosis tegevusetust ja hulkumist, loodus pakkus hädapärase söögipoolise inimesele kätte, ilma et ta oleks pidanud vaeva nägema.
    Teadlased Langsdorff ja Tilesius suundusid peale linnaga tutvumist mägedesse. Maastik oli maaliline, kuid metsik ja lage. Ainult väikesed orukesed mäekurudes haljendasid. Nende põhjas voolasid selgeveelised ojad. Orgude lagendikel kasvasid jamss, kaktused ja kohati metsik piimalill oma sarvekujuliste okstega, samuti datli- ja kookospalmid, suhkruroog ning kõikvõimalikud parasvöötme taimed. Saare põhjaosas, Pico de Teyde jalamil, laiusid suured lõhnavad viinamarjaväljad. Nende keskel kõrgusid hiiglaslikud draakonipuud, mille jämedus kolme meetri kõrgusel maapinnast oli 11 meetrit ümbermõõdus.
    Bellingshausen, Otto ja Moritz Kotzebue`d aga rühkisid ähkides mööda Pico de Teyde külge üles. Järskude nõlvade tõttu oli väga raske selle hiiglasliku keeglikujulise vulkaani otsa ronida, kuid noormehed said sellega hakkama. Otse mäe tipus paiknevat kraatrit ümbritsev rõngakujuline laavavall oli nii kitsas, et mõnes kohas leidus vaevalt paika kuhu astuda. Aga vaevatasuks saadi üks oivalisematest vaadetest maailmas. Noored ohvitserid nägid enda all kogu saart kõigi tema kenade maastikega. Siit võis silmata ka teisi Kanaari saari, seejärel aga ulatus pilk tohutu kaugele merele. Võis koguni ära tunda Aafria tugevasti liigendatud rannajoone ning üle selle avanes pilgule kaugemal kollaste triipudena kulgev liivakõrbete algus.

    Pärast astronoomiliste vaatluste lõpuleviimist ja Tenerife loodusega tutvumist asuti tegema ettevalmistusi pikaks teekonnaks üle Atlandi ookeani. Laevadele võeti suur tagavara aed- ja puuvilja, värsket liha ja veini.
    1803 .aasta 27.oktoobril kell 12 päeval hiivasid „Nadežda” ja „Neva” ankrud ning asusid teele põiki üle Atlandi ookeani, hoides kurssi Brasiilia rannikule. Järgmisel hommikul nähti veel saja miili kauguselt Pico de Teyde tippu üle pilvede kõrgumas. Reelingu ääres vesteldes ja kaugenevat mäge vaadeldes meenusid mitšman Bellingshausenile ja vendadele Kotzebuedele jutud saare salapärastest muistsetest elanikest, kelle kohta väideti, et nad olevat elanud ainult taimetoidust, sest nende hammastik sarnases rohusööjate loomade omaga. Nad olevad osanud, nagu vanad egiptlasedki, surnukehasid balsameerida, et siis kaljugrottides säilitada, ja neid võis sealt isegi aastatuhandeid hiljem leida.
    Passaattuul kandis laeva kiiresti sihtkoha poole, kusjuures ilm püsis kogu aja ilusana. Delfiinid, lendkalad ja hispaanlaste poolt tema ilusa välimuse tõttu bonito ks kutsutud suured kuldkalad olid laeva igapäevased saatjad, kes elustasid ääretu vetevälja muidu nii üksluist pilti. Päevade kaupa puhus ühtlane tuul, mis paisutas purjesid ja levitas värskust. Passaati võib nimetada igaveseks tuuleks, sest ta puhub kogu aeg ühes ja samas suunas. Neil laiustel pole laeval vaja teha mingeid manöövreid; kord heisatud purjesid ei ole tarvis nädalaid puudutada.
    Taevas ookeani kohal oli selge, esines vaid üksikuid õhukesi kiudpilvi. Õhk oli läbipaistev, päike peegeldus koobaltsinisel veel. Eriti vaimustavad olid troopikaööd. Tintmustas taevas särasid eredalt müriaadid tähti, mis paistsid asetsevalt nii madalal, justkui puudutaks maste. Meri sätendas fosforvalgusest, laeva kiiluvesi näis vahutava tulejõena.
    Teadlased Langsdorff ja Tilesius asusid merevee helenduse põhjusi uurima. Merehelendus oli ammusest ajast köitnud teadlaste ja meresõitjate mõtteid ning selle nähtuse kohta oli kõige mitmesugusemaid arvamusi. Ühed arvasid, et selle põhjuseks on fosforgaas, mis tekib lagunemisel. Teised seletasid seda merevees leiduva elektri toimega. Langsdorff ja Tilesius valasid helendavat merevett läbi valgesse õhukesse rätikusse mähitud saepuru. Valgele rätikule jäid väikesed helendavad täpikesed, aga kurnatud vesi enam ei helendanud. Sädelevat merevett mikroskoobiga uurides avastas Langsdorff, et valguse kandjateks olid mikroskoopilised loomakesed.
    6.novembri koidu ajal paistis silmapiiril Roheneemesaarte rühm. Kogu saarestik koosnes metsikutest kõrbemägedest ja sügavatest kaljulõhedest. Mööduti Roheneemesaarte suurimast Cabo Verde saarest. Parajas kirde-passaattuules läheneti üha enam ekvaatorile.
    „Nadežda” asus mitmesaja miili kaugusel maast. Ometi saabus laeva juurde pääsuke. Tundus uskumatuna, kui kaugele need linnukesed puhkamata lennata võivad. Laev paistis talle siiski vägagi teretulnud olevat, sest ta istus raadele, puhkas, ega jätnud seda enam maha. Algul oli ta väsinud, kuid kosus peatselt ning lendas lõbusasti ringi ümber laeva. Kui ollakse ulgumerel, ära lõigatud igasugusest muust seltskonnast peale reisikaaslaste, siis on iga maalt saabunud külaline vägagi meelepärane, olgu see kasvõi väike linnuke. Pääsuke sai varsti üldiseks lemmikuks ning muutus niivõrd taltsaks, et istus käele ja võttis igasuguse pelguseta vastu kärbseid, mida talle pakuti. Krusensterni kajuti valis ta endale öökorteriks. Õhtul lendas ta läbi lahtise akna sisse ning läks päikesetõusul jälle ülemisele tekile, kus igaüks üritas kärbseid püüda, et väikest sõpra kostitada. See aga oligi tema õnnetus. Ta sõi ülemäära palju ning kõikide kurvastuseks suri.
    15.novembril jõuti tuulevaikuse vööndi, mis laiub piki ekvaatorit põhja- ja lõunapassaatide vahel, ja järgmised seitse päeva seisis laev peaaegu paigal, liikudes edasi ainult hoovusest kantuna. Päikesekiired langesid laevalaele püstloodis, päikesevalgus peegeldus ookeanilt ja pimestas silmi ning kõrvetas väljakannatamatult. Meri oli tuulevaikusest üksluine. Vahel hüppas ta siledalt pinnalt üles säravate roosade tiivakestega kalake, lendles jälitajate eest kiiresti kõrvale ning sukeldus uuesti vette; mõnikord vilksatas mööda mollusk oma purjega. Laeva varjus võttis meri helesinise värvuse. Kasutades ära tuulevaikust, kui laev näis täiesti paigalpüsivana, tegid astronoom Horner ja Krusenstern astronoomilisi vaatlusi – võtsid mõned kuukõrgused ning määrasid kindlaks magnetnõela hälbe.
    Õhk muutus üha kuumemaks, niiskemaks ja lämmatavamaks. Veest laeva ümber õhkus soojust, justkui purjetaks laev sooja vee katlas. Veega ülevalamine ei toonud mingit kergendust. Meremehi vallutas haiglane väsimus, jalgades tundus nõrkust, suus oli halb maitse. Umbse õhu tõttu oli laeva siseruumides võimatu magada. Madrused olid madratsid koidest välja tirinud ja end laevalael sisse seadnud.
    Õhtul laskus päike uduvinesse, kaotas oma kiired ja rippus horisondil tuhmilt leegitseva kerana. Saabus öö, niisama lämmatav nagu päevgi, kuid öösel elavnesid siiski kõik. Päeval, kui töös oli vaheaeg, peitusid meremehed varjulistesse nurkadesse, öösiti aga kostsid laevalael sageli balalaika helid ja kõlasid nukrad vene rahvalaulud. Öine taevas oli üle külvatud suurte, mastide kohal rippuvate tähtedega. Paistis, justkui oleks taevalaotus tähtedele kitsaks jäänud ja sundinud neid allapoole laskuma. Otto ja Moritz Kotzebue ning Bellingshausen lamasid laevalaele asetatud madratsitel ja vaatlesid hämmastusega erakordselt suuri tähti ja loendamatutest tähtedest koosnevaid tähekogusid, mille nimetusi nad ainult raamatutest tundma olid õppinud. Meremeeste mõtted kandusid üle maade ja merede kaugele kodumaale; alles võõra tähesäras taeva all mõistad, kui kaugele on jäänud kodusadam, omaksed ja armsamad.
    Krusensternile hakkas muret tekitama joogivee katastroofiline vähenemine. Ta andis korralduse vett välja anda igale mehele ainult üks kruus päevas, muuks otstarbeks oli meeskonnal joogivee tarvitamine keelatud. Hakkasid riknema kuivikud, lõhkesid tammepuust kapsatünnid; kõik kattus paksu hallituskorraga.
    Õnneks kestis tuulevaikus ainult nädala jagu päevi. Ootamatult kerkisid taevasse äikesepilved, need üha tumenesid, välgud sähvisid üle taevalaotuse, pilvedest kostus kõuemürinat, aegajalt sähvatasid välgunooled merepinda. Koheselt pääses valla soe ja tihe troopikavihm, mis muutus üha ägedamaks ja seejärel kallas justkui pangest. Tuuleiil liigutas purjesid ja hakkas siis puhuma ühtlaselt ja tugevalt. „Nadežda” jätkas sõitu üle Atlandi ookeani.

    Pärast tuulevaikuse piirkonda algasid ookeani vööndid, milledes valitsesid vahelduvad nõrgad tuuled ning äkitselt tekkivad tugevad tormipuhangud saadetuna äikeselistest vihmavalingutest. Ootamatult ilmusid taevakaarele igast küljest pilved, kuigi merepind oli sile ja tuuletu; kauge ähvardav müha kandus laevalael seisvate meremeesteni. Silmapiir muutus üha tumedamaks ja tumedamaks; meri asus vihaselt lainetama.
    Meeskond vilistati üles, mastimehed kiirustasid masti purjesid koristama ja tormipurjeid üles seadma. Algas äge tormipuhang tugeva vihmavalinguga. Tuule kohin, purjede plaksumine, meeskonna hüüded – kõik sulas ühte. Tormihoog vaibus niisama ootamatult nagu oli alanudki.
    Vihmavalingute ajal suleti piigardid ja ülateki kohale seati purikatus, et koguda vihmavett. Meeskond pesi pesu ja ennast. Groot- ja fokkmasti vahele tõmmatud purjeriie kujutas endast väikest basseini, milles ligi kümmekond inimest ühekorraga suplesid. Jälle valitses laevalael ja merel õnnis rahu, laev liikus ühtlases tuules kiirelt edasi.
    Sedamööda, kuidas lähenes ekvaator, esines üha sagedamini äikest koos tugeva tuulega. Muutlikud tuuled tekitasid merel tugevat ning korrapäratut säbarlainetust, mille tagajärjel laev õõtsus kord vöörist ahtrisse, kord pardast pardasse. Tuli pidevalt purjesid sättida, rehvida ja kurssi muuta. Sagedased ning tugevad ja ootamatud maruhood on ohtlikud mastidele ja laevadele. Öösiti sähvisid lakkamatult välgud, mõnikord raksatas hele piksenool otse merre ning tundus, justkui oleks välgunool tabanud masti. Eredad välgusähvatused valgustasid laevalage ja maste ning raadel turnivaid madruseid. Vaatamata raskustele oli hirmutav, salapärane ja vaikselt surmav tuuletus siiski ahtri taha jäänud. Purjelaeva meremehi ei kohuta tormid, kuid tuulevaikus ja peegelsile ookeanipind tekitab sõnulseletamatut hirmu. On esinenud juhtumeid, et laevad ei suuda kahe-kolme kuu kestel läbida ookeani vaikusevööndit… ja siis seilab ookeanis kummituslaev – purjed raadel longus ning meeskond surnud janusse ja haigustesse. Isegi linnud väldivad taolist surmapiirkonda. Ookean kujutab siin endast otsekui kõrbe; ainult harva võib näha veest välja hüppavat lendkala, ablast haid või üksikut troopilist lindu.
    Meremehed rõõmustasid vihmade üle: need värskendasid õhku ja võimaldasid paariks nädalaks varuda värsket vett. Merevesi sisaldab soola, kuigi mitte just palju – kõigest 3,5 protsenti – kuid ka sellest on küllalt, et muuta ta kõlbmatuks mitte ainult joogiks ja toiduvalmistamiseks, vaid ka pesupesemiseks, sest merevees seep ei vahuta.
    26.novembril kell 10.30 hommikul ületasid „Nadežda” ja „Neva” ekvaatori. Laevad lähenesid ning komandosillal seisvad paraadmundris kaptenid tervitasid teineteist õnneliku lõunapoolkerale jõudmise puhul. Madrused olid roninud raadele ja vantidele ning hüüdsid mitu korda „Hurraa!”, kärgatas vastastikune kahurisaluut. Vene meremehed teadsid traditsioonilisest Neptuni austamise pidustustest ainult kuulujuttude põhjal, seetõttu oli ekvaatori ületamise tähistamine küllaltki tagasihoidlik. Seda enam, et kõik meremehed ületasid ekvaatori esmakordselt; meeskonnas ei olnud kogenumaid, kes oleks oma viguritega esmaseid üle ekvaatori sõitjaid kiusanud ja „ristinud”. Pärast saluuti rivistati meeskond ning kapten Krusenstern tervitas meremehi lõunapoolkerale saabumise puhul.
    Meremehed nägid lõunapoolkeral uusi tähekujusid – Kentauri, Laeva ja Lõuna-Risti. Meri elustus. Karjadena möödusid laevast delfiinid. Nende kiirest liikumisest tõusis mõnikord lainetus nende liikumise suunas. Ilmus hulgaliselt tuunkalu, lendkalu ja merelinde.
    12.detsembril lähenes ekspeditsioon Brasiilia rannikule. Juba eelmisel päeval lendlesid mastide vahel suured isesugustes värvides liblikate parved. See osutas kalda lähedusele. Koidu ajal tuli nähtavale Frio neem. Astronoom Horner määratles Frio geograafilised koordinaadid ja kandis kaardile. Rio de Janeiro ligidal pöördusid laevad Santa Catharina saare suunas.
    18.detsembri hommikul ilmusid silmapiiril nähtavale kerge uduvinega kaetud mäetipud ning pärast lõunat võis juba selgesti eristada palmidega kaetud Alvaredo ja Gali saari, mis asetsesid Santa Catharina saarest põhja pool. Tasane tuul tõi kaasa troopilise looduse pisut magusat, üleküpsenud viljade ja eksootiliste lillede lõhna. Atlandi ookeani äärne Brasiilia rannik oli üleni kaetud lopsaka läbimatu põlismetsaga. Loodus oli siin nii lopsakas, et inimene tundis end võlutuna ning samaaegselt ka rõhutuna tema jõust. Niisugust lokkavat kasvamist soodustas soojuse ja niiskuse koostoime. Troopiliste päikesekiirte soojus sai niiskust Aafrika rannikult Brasiilia rannikuni kulgevast ekvatoriaalsest hoovusest. Ookeanilt puhuv kagupassaat tõi endaga kaasa tohutul hulgal niiskust. Selle tagajärjel rohi, puud ja liaanid, kasvades kobedal pinnal, üritasid justkui üksteisest üle kasvada, püüeldes päikesekiirte poole. Väiksemad taimed ronisid oma võimsate naabrite tüvedele, põimusid tema okstesse ja ronisid aina ülespoole ja ülespoole, päikesele lähemale.
    „Nadežda” ja „Neva” läbisid vaikses tuules mandri ja Santa Catharina saare vahelise väina. Laevad möödusid kaldast niivõrd ligidalt, et laevalaelt võis pilgu heita kaldajärsakule ehitatud majakeste akendesse. Mandrist ligi kolme kaabeltau kaugusel asuval väikesel kaljusel Atomirise saarel paiknes Santa Cruzi kindlus, mis kaitses kitsast Santa Catharina saare ja Brasiilia ranniku vahelist väina. Kindluse lähedal reidil seisid ankrus kaks vaalapüügilaeva, üks Prantsuse fregatt ja kaks Portugali korvetti. Pealelõunases palavas ja niiskes päikeselõõsas sisenesid „Nadežda” ja „Neva” kindluse reidile. See oli esimene troopikamaa, millele meremehed lähenesid. Valitses sügav vaikus. Kohalikud elanikud olid palavuse eest varjunud troopikametsaga kaetud mägede jalamil paiknevatesse elamutesse ja pidasid siestat.
    „Nadežda” tervitas Portugali kindlust üheteistkümne kahuripauguga. Tükk aega ei saadud sellele vastust, paistis, et kindluse valvurid olid eriti raske unega. Siis aga ilmus kindluse müürile lai kübar, selle kõrvale teine ja kolmaski, ning üsna pea kärgatas kahuripauk, seejärel kiirustamata teine; kokku sai „Nadežda” vastuseks samuti üksteist kahuripauku.

    Seitsmes peatükk. Naine ei vääri lugupidamist, küll aga tuleb talle pakkuda armastust. Kas lastetu abielupaar on perekond? Ettevalmistused sissetungiks Inglismaale. Venemaa keiser Aleksander I asub tegutsema.

    Pärast keiser Pauli surma jäi kõigist suurriikidest Prantsusmaaga sõjaseisukorda üksnes Inglismaa. India sõjakäigu idee tuli Napoleonil esialgu jätta tahaplaanile ja nüüd seadis ta enesele ülesandeks kiiresti inglastega rahu sõlmida. Samas Napoleon mõistis, et turgude ja tooraine pärast võistlevate verivaenlaste vahel saab rahu olema siiski ajutine ja näiline, sest kogu sõjale Inglismaa ja Prantsusmaa vahel vaadati revolutsiooni ajal ja ka pärast seda kui Inglise kaupmeeste ja töösturite sõjale Prantsuse kaupmeeste ja töösturite vastu. Kuid sõda venis ja muutus kahjulikuks mõlemale konkureerivale poolele. Euroopa kaupmeeskond tahtis rahu. Inglise esimene minister William Pitt oli just enne Venemaa keisri Pauli kägistamist läinud erru ja kabineti etteotsa astus Addington, välisministriks aga sai lord Hawkesbury, kes andis Napoleonile mõista, et Inglismaa on nõus rahu sõlmima.
    Rahuläbirääkimised peeti Amiens`is ja sealsamas kirjutati 26.märtsil 1802 alla rahulepingule Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Inglismaa tagastas Prantsusmaale, Hollandile ja Hispaaniale kõik asumaad peale Tseiloni ja Trinidadi saarte, millised ta oli jõudnud anastada ligi kümme aastat kestnud sõja käigus. Prantsusmaa kohustus oma väed välja viima Egiptusest, evakueerima väed Roomast ja tagasi andma Rooma paavstile tema valdused. Malta saar tagastati rüütliordule. Samas aga jäid Prantsusmaa valitsemise alla kõik Napoleoni vallutused Euroopas – Belgia, Holland, Itaalia, Reini vasakkallas ja Piemonte.
    Oli lõppenud kauakestnud raske sõda Euroopas ja see lõppes Napoleoni võiduga. Samas, Amiens`i rahu ei saanud olla püsiv, sest Inglismaa jäi Napoleonil vallutamata ning Inglismaa ei tundnud ennast võidetuna.

    * * *

    Prantsusmaa esimese konsuli naine Josèphine elas Pariisi lähedases Malmaisoni mõisas ja ta oli võtnud endale pähe kujundada lossiaed eksootiliseks Edeni aiaks. Lapsepõlvemälestused saadavad inimest kogu tema elu ja ka Josèphine ei olnud oma lapsepõlvekodu unustanud, alateadvuses säilis igatsus saada tagasi lapsepõlve.
    Josèphine laskis emal saata Martinique`ilt troopiliste taimede ja puuviljade seemneid. Nende taimede tarvis, millele Prantsusmaa kliima soodus polnud, ehitati kasvuhooned. Lisaks troopilistele taimedele muretses Josèphine lossiaeda loomi, kes seal vabalt ringi jooksid ja mänglevalt karglesid – gaselle, känguruid ja laamasid. Tiikides ujusid mustad luiged. See eksootiline fauna häälitses alatasa; määgis, mökutas ja prääksus Josèphine ja Napoleoni magamistoa akna all, ja seda just vastu hommikut, Prantsusmaa esimese konsuli kõige magusama une ajal. Kord haaras unesegane ja vihast meeletu Napoleon püssi ja tulistas ühte tiigiveel ujuvat ja järelejätmatult prääksuvat musta luike. Seepeale puhkes magamistoas äge tüli ning igahommikune Josèphine`i kirglik kallistus jäi Napoleonil seekord saamata.

    Napoleon Bonaparte tunnetas üha enam enda peaaegu jumalikku tähtsust Prantsusmaale ja selle rahvale. Ta hakkas pidama Tuileries`s õukonda, mis oma hiilguselt mitte ainult ei jäänud maha endiste aegade kuningliku õukonna toredusest, vaid paljuski ületas selle. Lakeid kandsid rohe-kuldseid livreesid; Josèphine`i ümbritsesid peened aadlisoost daamid, kes tundsid kuningliku õukonna teesklev-mängulisi kombeid ja käitumisnorme. Samas aga jätkas Bonaparte seda, mida olid alustanud kuningad, ja see ei olnud enam mänguline – riigi tsentraliseerimist. See reorganiseeriti „kuninglikult” – ülalt alla, alates riigipeast ja keskvalitsusest kuni prefektideni departemangudes; majandust saneeriti, raha muudeti kindlaks.
    Josèphine ei tundnud huvi riiklike ümberkorralduste vastu; tema poliitika piirdus ainult sellega, et hoida Napoleoni kindlalt oma õrnade, kuumade, kuid kindlate pihkude vahel. Kuid sellest jäi väheseks – üha suureneva murega märkas ta mehe kire jahenemist. Siiski mitte mehe kire vähenemine ei tekitanud muret Josèphine`i südamele! Ta oli ju ise teinud mehele sarvi igas võimalikus olukorras ja seetõttu vaatas ta Napoleoni seiklustele naistega läbi sõrmede. Josèphine`i mure oli tingitud mitte niivõrd armastusest mehe vastu, kuivõrd hirmust, et ta võib esimese konsuli abikaasa kõrgeaulise staatuse kaotada, või mis veelgi hullem – abieluvälise lapsega tõestab mees oma võimekust, ja mitte enam esimeses nooruses Josèphine`ile langeb viljatu naise kuulsus. Kuigi tõsi, oma viljakust oli ta siiski nooruses tõestanud, sünnitades poja ja tütre. Aga nüüd tuli Josèphine`il täita oluliselt tähtsam ülesanne – sünnitada Napoleonile „troonipärija”.
    Napoleon polnud naiste armastusest kunagi suurt pidanud, pigem pooldas ta sõjaväelaslikult kiiret seksi; püsiv suhtlemine naisega oli talle ainult koormaks. Samas aga, tubli kodanlasena kiitis Napoleon avalikkuse ees igati abielu, ehkki ta ise sellest institutsioonist suurt ei hoolinud. Abieluline suhe vajas rutiinset elukorraldust – öö naise juures, hommikusöök kodus, töö, lõuna kodus ja pärast tööd õhtusöök, millele järgneb jällegi rahulik, vahel ka leige kirega vürtsitatud öö. Ja nii päevast päeva… Taoline elu oli Napoleoni jaoks mõeldamatu, ja pealegi, Napoleon oli seisukohal: „Naine ei vääri lugupidamist, külla aga tuleb talle pakkuda armastust.” Ja seda pakkus ta mitte ainult enda naisele. Mõnikord õhtuti nägid teenijad, kuidas esimene konsul hiilis vaikselt mööda keerdtreppi üles, et külastada ilusat Duchateli, naise õuedaami. Duchateli oli, nii öelda, Napoleoni tüüp – õrn, sihvakas, heledajuukseline ja mehele kõigis tema soovides kuuletuv.
    Kuigi Josèphine tekitas aeg-ajalt Napoleonis ikka endiselt armukadedust ja nördimust, olid ta tunded muutunud leigemaks ja oma kõige suuremast „peavalust”, kirest Josèphine`i vastu oli ta lahti saanud. Küll aga valmistas Napoleon peavalu paljudele suursugustele daamidele. Olles kutsunud endale Tuileries` paleesse külla tolle aja menukaima näitlejanna Catherine-Josèphine Raguin`i, viis Napoleon ta oma töökabinetist kõrvaltuppa ja andis lühikese korralduse: „Riietuge lahti!”; ise aga jätkas kabinetis tööd kaartide kallal, kavandades järjekordset sõjakäiku. Kui peaaegu paljas näitlejanna oli juba üpris kaua kõrvaltoas lõdisenud ja palus Napoleonile teatada, et tal on külm, saadeti kaunitar uksest välja ja rohkem ta Napoleonilt küllakutseid ei saanud. Kord aga läks ka Napoleonil endal üpris haprasti. Olles voodis näitlejanna Marguerite-Joseph Werner`iga, tabas Napoleoni ootamatu minestus. Lossis anti häire ning kohale kutsuti Josèphine; abikaasa silme ette jäi napis riides naisterahvas, kes toetas teadvusetu mehe pead. Aga koheselt avas Napoleon silmad, tuli teadvusele ja kihutas mõlemad naised toast välja. Olles näitlejannadest juba tublisti tüdinenud, valis Napoleon oma armuseiklustes kergema tee – aeg-ajalt tegi ta oma õdede „ettelugejad” armukesteks, mõneks õhtuks, vahel ka mõneks ööks. Õed, kes vihkasid Josèphine`i, seda „kreooli vanaeite”, tegid kõik, et lähendada Napoleonile kauneid ja kütkestavaid naisi.
    Josèphine`i rõõmupeeker tühjenes ja sinna juurde ei valatud. Päevast päeva elas ta alatises hirmus, kartes lahutust. Kui varem piisas tal Napoleoni köitmiseks, temas pöörase kire tekitamiseks vaid sarmikusest ja kreoolitaridele omasest üpris ühemõttelisest kehakeelest, siis nüüd püüdis Josèphine ennast veetlevamaks ja sütitavamaks teha riiete, kübarate ja ehetega, raisates neile tohutuid summasid. Riietusega võib küll meeste tähelepanu köita, aga neis kire sütitamiseks on vaja midagi hoopis enamat ja sõnulseletamatut.
    Mõnikord siiski esines rõõmuhetki, ja siis jutustas Josèphine armunult ja õnnelikuna oma teenijatele kõigis pisemateski detailides neist harvadest kordadest, mil mees oli teda öösiti magamistoas külastanud. Kuid soovitud tulemust ei tulnud: Josèphine ei jäänud rasedaks, ei kinkinud mehele väljavaadet saada Prantsusmaa valitsejale lihane pärija. Viljatu naise staatus ei sobinud kokku Napoleoni koodeksiga, milles leidis sätestamist revolutsiooni läbi tekkinud kodanlik ühiskonnakorraldus. Selles uues ühiskonnas oli rõhuasetus tehtud mehele, perekonnapeale, kes pidi valitsema ja juhtima perekonda, ühiskonna algrakukest nii, nagu Napoleon juhtis isevalitsuslikult riiki. Naine jäeti allutatud seisundisse; mees käsutas ka naise omandit ja oma mehe loata puudus naisel õigus vara võõrandada või teha muid tehinguid. Seadustatud, registreeritud abielu oli Josèphine`ile sobilik ja kasulik, kuid meelehärmi tekitas asjaolu, et seadus võimaldas ka abielulahutuse. Josèphine murdis pead juriidilise probleemi üle, millele mitte keegi ei osanud selget vastust anda – perekond oli seaduse järgi ühiskonna põhialus, aga kas lastetu abielupaar moodustab perekonna?

    18.aprillil 1802 saabus Jumalaema katedraali Napoleon, koos oma abikaasa Josèphinega. Katedraal oli taas jumalateenistuseks avatud. Ees seisis pidulik „Te Deum`iga”- riigi ja kiriku vahel rahu sõlmimine. Peapiiskop ja arvukas piiskopkond võtsid esimese konsuli aupaklike kummardustega vastu ja kinnitasid Jumalat vahemeheks paludes lepingu, mis andis keisrile rohkem kui paavstile. „Rahvas,” sõnas Napoleon paatosega hääles, „vajab usku, ja see usk peab olema valitsuse kätes”. Usk pidi asetsema Napoleoni kätes nagu kõik muugi ainuvalitseja võimu ajal. Napoleon sõlmis rahu roomakatoliku kirikuga mitte sellepärast, et ta oleks selle järele isiklikku vajadust tundnud, vaid et kirik oleks riigi tugi ja alluks keisri tahtele kõiges.
    Josèphine istus katedraalis kõrvaltoolil, tundes ennast üksiku ja tähtsusetuna. Siin ei lausutud ülistussõnu tema kauniduse kohta. Kuigi ta andus riituse nõidusele, nautis orelikõla ja küünlaleekide värelust, ei peetud selle riituse juures vajalikuks tema isikule tähelepanu pöörata. Kiriku usumaailma ja Napoleoni ilmaliku maailma vahele sarmikas, kirge sütitav ja seksikas naine ei mahtunud.
    Josèphine tundis rõõmu ja uhkust selle üle, et tema mees oli kogu selle tseremoonia keskmes ning et kirikukellad kuulutasid Napoleoni uut trumfi, aga naise kõrvale jätmine andis selge sõnumi, et kogu väliselt hiilgav, hingetu ja südametu tseremoonia oli ajendatud mõlema poole omakasust.
    Kiriklikule riitusele järgnes suur dinee Tuileries`i lossis. Seal tundis Josèphine ennast tähelepanu keskpunktis olevat; ta polnud lihtsalt külma ja tundetu tseremoonia pealtvaataja, vaid esimene daam mehe kõrval, kelle ees kummardusid isegi piiskopid. Nüüd sai ta väljendada kreoolitari kehakeelt, sai näidata oma kauneimat peokleiti ja uhkemaid ehteid tõmmul kaela, sai lasta välja paista oma sarmikusel, hiilata ja püüda imetlevaid pilke.

    Sellal, kui Josèphine murdis pead küsimuse üle, kas lastetu abielupaar ikka on perekond, tegeles Napoleon hoopis tähtsamate küsimustega, uute plaanide haudumisega. Kuid selleks, et tagada oma plaanide elluviimine, oli vaja võimutäiust. Napoleon Bonaparte korraldas plebistsiidi ja saanud demokraatliku „üldrahvaliku toetuse”, lasi ennast 2.augustil 1802 nimetada „eluaegseks konsuliks”.
    Saanud endale kogu võimutäiuse, otsustas Napoleon kindlalt – Inglismaa ja Londoni pangad tuleb vallutada. Samas aga, tungida Briti saartel asuvatesse rahahoidlatesse polnud võrreldav kiirmarsiga Egiptusesse. Sissetungiks saareriiki tuli rajada vastav platsdarm, ja see nõudis raha. Selleks, et pääseda brittide rahakappide juurde, tuli kõigepealt raha saada mujalt – selle rahaallika Napoleon ka leidis.

    Napoleoni huvitas Euroopa ühendamine; selle suuruses nägi ta iseenda suurust. Maakera läänepoolkeral toimuv huvitas teda vähe. Ameerika Ühendriikide olemasolu, selle väiksust või suurust ei pidanud ta oma plaanide elluviimisel oluliseks.
    1803.aasta jaanuarist alates toimusid Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vahel tihedad kaubanduslikud läbirääkimised, kusjuures kaubaks oli – Prantsusmaale kauge ja tulutu, Põhja-Ameerika lääneosas, Mississippi jõe paremkaldalt kuni Vaikse ookeanini laiuva koloonia müük. 30.aprillil 1803 andsid Ameerika Ühendriikide erisaadikud Robert R.Livingston ja James Monroe ning Napoleoni rahandusminister Francois Barbè-Marbois allkirjad dokumendile, mis on saanud nimetuse „Louisiana Purchase”.
    1803. aasta 20 detsembril toimus New Orleansi reidil raha ümberlaadimine Ameerika Ühendriikide kliprilt „Louisiana” Prantsuse korvetile. Ühendriikide klipri kapten, Eestimaa juurtega Georg Kruze popsutas rahulolevalt piipu ja muheles endamisi –Ameerika lääneterritooriumi ost muutis Ameerika Ühendriikide valdused joonelt kahekordseks. Prantsusmaa oli müünud ümberarvestatult 15 miljoni dollari eest Ühendriikidele tohutu maa-ala, mis hõlmas enda alla Louisiana, Arkansase, Missouri, Iowa, Põhja-Dakota, Lõuna-Dakota, Nebraska, Kansase, Wyomingi, Minnesota, Oklahoma, Colorado ja Montana.
    Napoleoni Prantsusmaa riigikassa täienes 15 miljoni dollari võrra, sõda Euroopas võis jätkuda, aga see Ameerika sõjalaeva „Louisiana” kaptenit ei häirinud. Vastupidi, sõbralikud suhtes Prantsusmaaga olid Ameerika Ühendriikidele elulise tähtsusega, sest Inglismaa ei tahtnud mitte kuidagi rahule jätta Ameerikat, oma hiljutist kolooniat; veelgi enam, Inglismaa polnud loobunud mõttest saada see rikas ja kaunis maa uuesti enda valdusse. Kuid sõda Napoleoniga sidus Inglismaad ja kogu Euroopat käsist ja jalust, andes Ameerikale võimaluse oma valduste laiendamiseks Põhja-Ameerika mandril ning samal ajal hoida silma peal ka Kesk- ja Lõuna-Ameerikal ning Vaikse ookeani saartel.
    Saanud 15 miljoni dollari võrra jõukamaks, asus Napoleon uue energiaga Euroopas tegutsema. Eelkõige okupeeris ta Hannoveri, suure Saksa valduse, mis kuulus Inglise kuningale, kes oli üheaegselt ka Hannoveri kuurvürst. Seejärel hõivas Napoleon rea punkte Lõuna-Itaalias, kus ei olnud veel Prantsuse vägesid. Holland ja Hispaania said käsu prantslaste abistamiseks välja panna laevastik ja sõjajõud. Inglaste nõrgestamiseks võeti tarvitusele ka kaudseid meetmeid. Napoleon andis korralduse konfiskeerida kõigis võimualustes maades Inglise kaubad, areteerida kõik Prantsusmaal elavad inglased ja pidada neid kinni kuni rahu sõlmimiseni Inglismaaga.
    Ettevalmistused tagala kindlustamiseks olid tehtud, nüüd võis asuda grandioosse sõjaväelaagri korraldamisele Boulogne`is La Manche`i ääres, Inglise ranniku vastas. Sinna pidi koondatama tohutu armee, et valmistuda dessandiks Inglismaale.
    „Ma vajan vaid kolm udust päeva – ja minust saab Londoni, parlamendi ja Inglise panga isand,” lausus Napoleon suurustlevalt.
    Napoleon Bonaparte organiseeris Boulogne` laagrit väga energiliselt, kogu 1803. aasta käis pulbitsev töö kõigis Prantsuse sadamais ja laevatehastes. Need „kolm udust päeva” oleksid andnud Prantsuse laevastikule võimaluse Inglise eskaadri käest ära lipsata ning viia armee Inglise rannikul maale. Napoleon oli veendunud oma edus, ta oli kindel, et jõudes Inglismaa rannale, murraks ta juba kõik eesseisvad takistused, tungiks kiirmarsil Londoni ja sunniks suurtükitulega britid alistuma. Ka Inglismaal leidus neid, kes ei kahelnud Napoleoni võimes London vallutada. Inimene, kes 1798. aastal võis suure eskaadri ja arvuka armeega ära lipsata teda kogu Vahemerd mööda tagaajava Inglise laevastiku ja seda juhtiva admiral Nelsoni käest, õnnelikult maabuda Egiptuses ning enne seda möödaminnes vallutada veel Malta saare – see inimene võis tõepoolest ära kasutada uduseid ilmu, mis Vahemerel esinevad nii harva, kuid La Manche`il seevastu sagedasti. Ka maabumiseks vajalik aeg polnud siin mõõdetav kuudega, vaid pigemini tundide või väheste ööpäevadega.
    Juunis 1803 siirdus esimene konsul Bonaparte Põhja-Prantsusmaale ja Belgiasse, kunagistele Austria Madalmaadele, mis kuulusid nüüd Prantsusmaale. Sellele inspektsiooniretkele võttis ta esinduslikkuse mõttes kaasa ka abikaasa Josèphine. Viimane pidi justkui kuninganna kandma kroonijuveele ja oma kõige uhkemaid õhtukleite.
    28.juunil suundus Napoleon üksi rannikule. Boulogne`is, Inglismaale maabumise jaoks kõige tähtsamas kohas, ja Calais`s, kui saareriigile kõige lähemas Prantsusmaa linnas, inspekteeris Napoleon kindlustusi, sadamarajatisi ning talle väga südamelähedast fregatti „Josèphine”.
    Antwerpenis võttis Napoleoni ja Josèphine`t vastu illuminatsioon ning raekojas, kus pakuti reinveini, pöördus pürjermeister oma kõnes Josèphine poole libekeelsete ülistustega: „Madam, teie kaunites kätes on meie Suure Napoleon Bonapare`i õnn, seepärast on teil kui Napoleoni truul abikaasal püha õigus meie võidusoovidele ja tänuavaldustele.” Mechelni peapiiskop aga läks oma lipitsemisega veelgi kaugemale, unustas pühamehele kohase tagasihoidlikkuse ja viitas otseselt Napoleoni „lihahimule”, kutsudes abikaasat tõrkumatult vastu tulema mehe lihalistele soovidele. Peapiiskop nimetas Josèphine`i „looja ületamatuks meistriteoseks” ja kutsus üles „rakendama oma kirge ja armastusväärseid naiselikke omadusi abikaasale hõrgu puhkuse pakkumiseks”.
    Brüsselis, kus Napoleon ja Josèphine viibisid nädal aega, ajas üks pidu teist taga, tantsiti kogu öö. Brüsseli elanikud, kes, nagu kõik belglased, olid ustavad Prantsusmaale üldiselt ja uuele võimumehele eriti ning püüdsid oma lojaalsust igal moel demonstreerida, ei lasknud „kuninglikul” abielupaaril mitte millestki puudust tunda. Brüsseli kõrgseltskonna daamid olid sedavõrd üles löödud, et Napoleon pidas nende tualette oma naise rõivastest rikkalikumaks. Esimest ja viimast korda elus heitis ta naisele ette, et too polnud riietusele piisavalt kulutanud. Josèphine ei lasknud seda endale kaks korda öelda ning üsna pea hakkas ta oma garderoobile ja ehetele kulutama tohutuid summasid, mis Napoleonile taas meelehärmi tekitas.
    Novembris 1803 sõitis esimene konsul üksi Boulogne`i, et kiirustada tagant ettevalmistusi sissetungiks Inglismaale. Ühele merevaatega kõrgendikule laskis ta ehitada hubase „baraki”, kus talle pakkus talle seltsi üks Itaaliast kohale rutanud tantsijatar. Viimane oli Napoleoni kammerteenri sõnade kohaselt silma paistnud „igasuguste huvi pakkuvate ja fantaasiarikaste, samas pigem riskantsete kui graatsiliste poosidega”.
    La Manche`i äärde Boulogne`i randa oli ettevalmistatud suurepäraselt ekipeeritud hiiglaarmee – oodati udu ilmumist La Manche`i kohale ning signaali laevadele asumiseks.

    Inglismaa tundis ennast üpris ebakindlalt, kuigi peaminister tegutses energiliselt, üritades riigi vastupanuvõimet igat viisi suurendada.
    Inglise maavägi koosnes 130 000 siit-säält kokku korjatud meestest. Inglise väes teenis hesslasi, šveitžlasi, hannoverlasi, iirlasi, šotlasi ja maltalasi. See vägi oli Inglismaa, Iirimaa, Briti-Ameerika, India ja Egiptuse peale ära jaotatud; seega prantslaste sissetungi tõrjumiseks valmis vägi oli üpris väike. Jõudude täiendamiseks anti välja üleskutse vabatahtlike astumiseks kaitseväkke. Need 17 kuni 55 aastased vabatahtlikud, olles riietatud üsna kirevasse mundrisse, harjutasid iga nädal paar tundi sõjariistade käsitsemist, ülejäänud aja aga pühendasid oma igapäevatöödele. Briti jõukam rahvas – pankurid, kaupmehed ja vabrikandid, – pidid aga saatma oma poegi tagavaraväkke. Taoline kohustus polnud jõukamatele kodanikele kuigi meeltmööda, siiski leiti kõiki rahuldav lahendus: rahakad kodanikud palkasid oma poegadele asemikud. Need sõdurid, erakapitali poolt „ostetud kahuriliha”, võtsid kätte püssid ja olid valmis tormama lahingusse. Kuid ka nimetatud abinõud ei suutnud sisendada brittidesse kindlustunnet. Säästmata ja arvestamata miljoneid kuldnaelsterlingeid, asus Inglismaa ette valmistama uut, järjekorras juba kolmandat koalitsiooni Napoleoni vastu.
    Austria esialgu kõhkles, kuid oli siis koalitsiooni asutamisega nõus. Keiser Franz, patriootilistest tunnetest ajendatuna, omistas endale „Austria päruskeisri” tiitli, olles eelnevalt loobunud Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi keisri nimetusest, mida tema esivanemad olid kandnud XVI-st sajandist saadik.
    Tiitli muutumisega seotud pidustused Viinis ei suutnud varjata Austria keisririigi majanduslikke ja poliitilisi raskusi ning panna Austria päruskeisrit unustama alandavat Lunèville`i rahu, kus Austrial tuli veelkord kinnitada Campoformio lepingu tingimused. Seda enam, et peale rahulepingu sõlmimist käsutas Napoleon üpris omavoliliselt lääne- ja lõunapoolseid Saksa riigikesi. Saksa vürstid, Lääne-Euroopa maade valdajad, kaldusid pärast 1801. aasta Lunèville`i rahu ja Austria lüüasaamist võitja poole, nad suhtusid Napoleonisse kui heategijasse. Saksa vürstikesed sõelusid Napoleoni ligidal, tunglesid trobikonnana ministeeriumide ooteruumides Pariisis, mangusid välja tükikesi naabrite territooriumidest, esitasid üksteise peale salakaebusi ning külvasid palvete ja altkäemaksudega üle Prantsuse välisministri Talleyrand`i.
    Bonaparte`i tegevus Reini kallastel ja Saksa vürstide semmimine Napoleoniga ei jätnud ükskõikseks ka Preisi kuningat. Samas aga oli Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III kõikuval seisukohal – ta pidas silmas ainult enda huve, seda enam, et tema tahtmised olid võrdlemisi väikesed, nõudes Bonaparte`ilt ainult Hannoveri sadamate vabaksandmist Põhjameres. Bonaparte lükkas selle nõudmise tagasi, oli aga valmis Preisimaaga Inglismaa vastu lepingut sõlmima ja pakkus Preisimaa kuninga meelehärmiks talle kõigest Hannoveri kuurvürstkonda.

    Venemaa troonile, kägistatud keiser Paul I asemele, oli astunud Pauli poeg Aleksander Pavlovitš. Koheselt katkestas ta oma isa poolt alustatud läbirääkimised Napoleoniga. Noor keiser teadis väga hästi, millisel määral on Inglismaale põllumajanduslikku toorainet ja vilja müüv Vene aadelkond huvitatud sõprusest Inglismaaga. Kuid Vene aadel ja Vene keiser vaatasid maailma siiski läbi erinevate prillide. Auahnele, võimuhimulisele ja ülisuurte plaanidega Aleksander I-le meeldis mängida Euroopa vabaduse ja iseseisvuse kaitsjat. Noor isevalitseja tahtis tervet Euroopat ümber luua ja kavatses sel otstarbel nõndanimetatud Euroopa uuestisündimise-plaani. See plaan nägi ette korraldada Euroopa riigid ümber peaasjalikult rahvaste järgi ja panna nad siis üksteisega rivaalitsema, mis oleks kõiki nõrgestanud ja taganud Venemaa ülemvõimu. Eriti aga, säilitades suhted Inglismaaga, üritas Aleksander I tagaselja Inglismaa ja Prantsusmaa suhtes vastukaalu luua. Selleks asus ta liginema Preisimaa kuningale.
    Preisimaa suhtus uude sõpra esialgu ettevaatlikult. Kõige parema meelega oleks Wilhelm III koalitsioonist hoidunud, kui Napoleon oleks talle ülimalt armsa ja
    kaubanduslikult vajaliku Hannoveri tagasi andnud. Seda aga Napoleon ei teinud. Napoleon ei kuulunud nende valitsejate hulka, kes vabatahtlikult midagi tagasi andnuks, ta oli siiski võtja ja vallutaja. Napoleom Bonaparte ei jätnud oma tähelepanuta isegi kaugeid ja vähetähtsaid Martinique`i ja Haiti saari Kariibi meres, kus, ajendatuna Prantsuse revolutsioonitormist, neegerorjad üles tõusid ja maailma esimese „Neegrivabariigi” välja kuulutasid. Ülestõusu mahasurumiseks saatis Napoleon Kariibi merele terve laevastiku koos 23 000-mehelise armeega.

    Kaheksas peatükk. Ameerika Ühendriikide klipper „Louisiana” kihutab üle Kariibi mere lainete. Eestlasest kapten Georg Kruze hoiab kurssi Ühendriikide idarannikule. Laibad heidetakse üle parda. Haiti neegrivabariigi keiser. Georg Kruze kohtub Krusensterni sõbra sir George Cockburniga.

    1803.aasta detsembris kihutas Ameerika Ühendriikide klipper „Louisiana” täies purjes üle Kariibi mere päikeses sillerdavate lainete. Jätnud paremasse pardasse Kuuba, andis kapten Georg Kruze roolimehele uue kursi; suund võeti Ühendriikide idarannikule. Meeskond oli elevil ja rõõmus – nädal tagasi, peale edukalt läbiviidud erioperatsiooni, olid nad väljunud New Orleansi sadamast, ja nüüd loodeti jõuda aastavahetuseks koju, Bostoni sadamasse.
    Ootamatult märkas mastikorvis merd jälgiv vahimadrus otse kursil, silmapiiril, tohutut mastidemetsa ja hüüdis ärevalt: „Ahoi, otse kursil tundmatu eskaader!”
    Kapten Georg Kruze ja leitnant John Smith suunasid pikksilmad horisondile. Õige pea võis selgesti märgata üksteise kiiluvees purjetavaid laevu. Kiirekäiguline „Louisiana” lühendas vahemaad ja oma imestuseks märkas kapten Kruze omapärase eskaadri hulgas justkui leina või alistumise märgina, langetatud lippudega Prantsuse fregatte ja nende ees kahte Suurbritannia lipu all sõitvat laeva. Eskaadri kummaski pardas liikus üks Inglise korvett.
    Kapten Georg Kruze suunas „Louisina” tavatule eskaadrile lähemale, jätkates sõitu nende pardast kahe kaabeltau kaugusel. Pikalt ja tähelepanelikult uuris kapten läbi pikksilma prantslaste ja inglaste laevu. Prantsuse laevadel toimus midagi tavatut – aeg-ajalt heideti üle parda suuri kogusid, mis hetkega kadusid meresügavusse. Laevakaravan liikus peatumatult edasi.
    „Laibad!” sõnas reelingu ääres seisev pootsman Tom õudusevärinaga.
    „Paistab, et kuskilgi, Suurte Antillide saarel, on prantslastega toimunud mingi kohutav katastroof; ilmselt on mehi tabanud troopiline surmahaigus,” märkis leitnant John Smith, pöördudes kapten Kruze poole, „ja see häving jätkub.”
    Georg Kruze vaatas mõne hetke sõnagi lausumata leitnandile otsa, ja hõikas siis äkitselt üle kogu laeva: „Kõik mehed tekile, valmistuda pöördeks; rool tüürpoordi, laev tagasikursile!”
    „Louisiana” joonistas sujuva kaare, mehed tekil sikutasid brasse ja sootisid, sättides purjesid õigesse tuulde.
    Kapten Georg Kruze astus kaardilaua juurde ja tõmbas pliiatsiga jämeda joone kuni Haiti läänerannikuni. Peakurss oli maha pandud.
    „Kuhu nüüd, mister kapten?” kehitas John Smith imestunult ja üsna nördinult õlgu, sest ta oli öösiti juba mitmeid kordi näinud unes oma tüdrukut Bostoni sadamakail ootamas.
    „Haiti läänerannikule, Prantsuse Saint-Domingue`i kolooniasse,” sõnas kapten Kruze otsusekindlalt, jättes tähelepanuta leitnandi nördimust väljendava näoilme.
    „Mis pagan sind prantslaste juurde ajab?” ei mõistnud John kapteni eesmärke.
    „Uudishimu! Ikka uudishimu, John.”

    * * *

    Viljakate orgudega troopiline Haiti saar asub Kariibi meres, Suurte Antillide saarestikus. Eurooplastest jõudis sinna esimesena C. Kolumbus 6. detsembril 1492 ja nimetas selle Hispaniolaks, väikeseks Hispaaniaks. 1620. aastail seadsid ennast saare läänerannikul sisse prantsuse piraadid. 1697.aastal allutati Haiti läänerannik Saint-Domingue`i koloonia nime all Prantsusmaale. Põliselanikud, kariibid ja aravakid, hävitati peaaegu täielikult, suhkruroo- ja kohviistandustesse ning kullakaevandustesse veeti orje Aafrikast. Neegrite loomuliku juurdekasvu ja jätkuva orjade juurdeveo tagajärjel olid neegrid XVIII sajandi lõpuks Lääne-Indias arvulises ülekaalus, aga 19.sajandi alguses moodustasid neegerorjad Haiti saare lääneranniku rahvastikust 87 %, lisaks veel mulatid; seega oli valgete osakaal rahvastikus tühine, kuigi istandused ja kullakaevandused kuulusid ainult neile. Aga just tänu suhkruroo- ja kohviistandustes ning kullakaevandustes kasutatavale orjade tööjõule, oli Haiti lääneosas asuv Prantsuse Saint-Domingue`i koloonia rikkaks saanud.
    Prantsuse revolutsiooni mõjul algas 1790-1791 neeger Toussaint L`Ouverture juhtimisel neegerorjade ja mulattide ülestõus; lisaks mässule puhkes saarel kollapalavik.
    Monarhia kokkuvarisemine Prantsusmaal oli selleks sädemeks, mis süütas revolutsioonileegi Saint-Domingue`is. 1791.a. tapsid neegerorjad ühes istanduses kõik eurooplased ja põletasid nende majad maha. Mõrvad, rüüstamised ja süütamised kujunesid revolutsionääride käekirjaks. Prantsusmaale selja pööranud valitsusametnik Sonthonax võttis võimu enda kätte ja kuulutas kõik orjad vabaks. See teade võeti revolutsioonilisel Prantsusmaal vastu vaimustusega. Pariisi jakobiinlik Konvent toetas orjade vabastamist, aga see oli ainult deklaratsioon, sest tegelikku vabadust Lääne-India saarte elanikele ei olnud Euroopas valmis pakkuma mitte ükski riik. Oma võimu tugevdamiseks saatis Prantsusmaa kohale kindralkuberneri, kuid isehakanud „keiser” Sonthonax kihutas ta minema ning julgustas ülestõusnuid Port-au-Prince`i linna rüüstama ja purustama.
    Saint-Domingue`i ülestõusu tagajärjeks oli majanduslik kaos. Valged maaomanikud palusid abi Inglismaalt, kes oli tollal Prantsusmaaga sõjajalal. Inglise kuberner Jamaical reageeris abipalvele, saates Saint-Domingue`i 7500 sõdurit. Need said ülestõusnutega kergesti hakkama ning hõivasid suurema osa Saint-Domingue`i lõunapiirkonnast. Aga kollapalavik osutus inglastele hirmsamaks vaenlaseks kui neegrite ülestõus.

    * * *

    Kollapalaviku puhul on tegemist troopilise haigusega, mis on levinud ahvide hulgas Lääne-Aafrikas. Kollapalaviku viirus paljuneb imetajate, sealhulgas ka ahvide organismis, ning moskiitod kannavad haigusetekitajad üle loomadele ja inimestele. Kollapalavikuepideemia põhiliseks vallandajaks on sääsk Aedes aegypti, kes elutseb tiikides ja ojades. Emane sääsk võib elatuda nektarist, kuid munade valmimiseks vajab ta verd. Kollapalavikuepideemia vallandub kohtades, kus esineb palju sääski, on seisvaid veekogusid ning suure asustamistihedusega, haiguse suhtes mitteimmuune elanikkond. XVI sajandil Lääne-Indiasse, Kariibi mere saartele ja rannikualale asunud eurooplased olid potentsiaalsed kollapalaviku ohvrid. Samas aga oli Lääne-Indias suur, pidevalt kasvav asunike kontingent, kes panid kollapalavikule vapralt vastu või põdesid selle läbi kergel kujul. Need olid Aafrikast pärit neegerorjad, kes töötasid eurooplaste istandustes.

    * * *

    Saabunud Jamaicalt Haitile, asusid hea väljaõppe saanud ja suurte kogemustega inglise ekspeditsiooniarmee sõdurid orjade mässu maha suruma. Inglased vallutasid Port-au-Prince`i ja olid valmis kogu Saint-Domingue`i kolooniat alistama, kui ootamatult tungis neegrite juht Toussaint L`Ouverture oma väesalgaga saare Hispaania-osast Saint-Domingue`i.
    Neeger Toussaint, endine ori ja kutsar, riietas ennast uhkete eppolettidega ja kuldtikanditega kaunistatud Prantsuse regulaararmee ohvitseri mundrisse, asetas pähe kõrge, kolmnurkse, uhke suletutiga kübara ning ruttas appi ülestõusnutele, kes olid Saint-Domingue`i põhjaosas inglaste poolt ümber piiratud. Varsti inglaste pealetung takerdus, ja seda tänu nii Toussaint`i partisanisõjale kui ka tohutule kuumusele. Kuid see oli alles hävingu algus, sest Toussaint L`Ouverture poolele asus võimas liitlane – kollapalavik. Inglise sõdurid hakkasid kaebama pea- ja seljavalu ning kõrge palaviku üle. Haigestunud sülitasid verd. Kui viirus asus maksa kahjustama, värvusid haigete nahk ja silmamunad kollaseks. Mõned kannatasid soolte ja mao veritsemise all. Kõhulahtisus ja kusetus olid järgmisteks sümptomiteks. Ainult vähesed, kes kannatasid nende komplikatsioonide käes, jäid ellu. Kõik haiged olid äärmiselt kurnatud. Kaotused olid tohutud, enamik langes mitte lahingus neegerorjadega, vaid olid viirusliku kollapalaviku ohvrid. Neegrite kaotused olid tühised, sest nad talusid hästi kuumust ja olid immuunsed kollapalaviku suhtes või põdesid selle üle väga kergekujuliselt.
    Neegrid saavutasid lahingutes inglastega olulise ülekaalu. 1798.a. oktoobris võttis Toussaint Prantsusmaa nimel vastu inglaste kapitulatsiooni ning lubas järelejäänud Inglise ekspeditsiooniarmee riismetel Jamaicale tagasi purjetada.
    1801.aastaks oli Toussaint L`Ouverture löönud mitte ainult inglasi, vaid ka kõiki rivaale Haitil ning valitses Prantsusmaa nimel. Nagu Bonaparte`i Prantsusmaal, niisama diktaatorlikult valitses neeger Toussaint L`Ouverture Haitil, maailma esimeses „Neegrivabariigis”.

    Asumaade küsimuses asus Napoleon täiesti Prantsuse plantaatorite seisukohal, kes ei võinud kuidagi leppida orjade vabastamisega kolooniates. Saanud Amiens`i rahu põhjal tagasi Inglismaa poolt ajutiselt hõivatud Prantsuse kolooniad – Saint-Domingue, Väikesed Antillid, Maskareenid ja Guajaana ranniku, ei taastanud Napoleon orjust seal, kus see oli kaotatud, kuid kinnitas orjapidamise seadused neil aladel, kus neid ei jõutud kaotada inglaste ajutise anastuse tõttu.
    Juba algusest peale vaatas Bonaparte neeger Toussaint`i valitsemise peale kõõrdi, kuid ta ei võtnud tema vastu mingeid abinõusid tarvitusele enne, kui rahuläbirääkimised Inglismaaga olid lõppenud.
    Josèphine ei olnud mässajate suhtes nii kannatlik. Ta ei olnud unustanud oma paanilist põgenemist 4.septembril 1790 Martinique`i saare kodumõisast: mässulised neegrid tulistasid suurtükkidest, voorimees ajas hobuseid tuhatnelja, sadamasse viival teel kärgatasid siin ja seal mürsuplahvatused. Vahetult enne sadamat kukkus üks mürsk üsna kalessi lähedusse ning äärepealt oleksid ehmunud hobused kalessi kummuli keeranud. Josèphie kihutas Fort-Royali sadamasse, et leida kaitset Prantsuse fregatil „Sensible”.
    Josèphine`le ei andnud rahu Napoleoni leplik suhtumine mässulistesse neegritesse. Alatasa hurjutas ta oma meest, rõhudes tema kõige hellematele tunnetele; seejuures ei olnud ta unustanud ka Napoleoni üleannetut tegu – musta luige tulistamist läbi magamistoa akna.
    „Napoleon, sa oled varmas tulistama magamistoa aknast musti luiki, aga oma naist sa ei kaitse; need mustad mehed teevad Martinique`l ja Haitil mis neile pähe tuleb. Põgenemisel kodumõisast Prantsuse fregatile pidid mustad mässulised sinu naise peaaegu tapma.”
    „Kulla Josèphine!” hüüatas Napoleon nördinult, „sa peaks ju ometi mäletama, et tollal ei olnud sa veel minu naine, vaid vikont Alexandre de Beauharnais`i lahutatud abikaasa.”
    „Mis sellest, et veel ei olnud,” vaidles Josèphine naiselikku loogikat kasutades vastu, „aga Jumal oli juba siis mind sinu jaoks välja valinud ja valmis pannud.”
    „Märkab nüüd Jumal kõigil naistel silma peal hoida ja valmis panna,” kehitas Napoleon naise veidra jutu peale õlgu.
    „Jumal ei peagi kõigil naistel silma peal hoidma, ja sina ju märkasid mind! Mäletad meie kohtumist Suures Ooperis, või õhtut madam Hosten-Lamotte salongis, giljotiini all pea kaotanud aadlileskede maskipeol!” Seejärel nähvas Josèphine õrritavalt, jäljendades oma mehe käskivat ja järsutoonilist kõneviisi: „Riietuge lahti, kodanik Josèphine de Beauharnais!” Josèphine viimased sõnad tegid Napoleoni relvituks, ja ta otsustas kiirendada rahuläbirääkimisi inglastega.
    Koheselt, kui inglastega oli vaherahu sõlmitud, ja olles hingepõhjani tüdinenud Josèphine alatistest näägutamistest, pööras Napoleon oma karmi pilgu Haitile ja asus otsustavalt tegutsema. See tegutsemine läks Napoleoni tulevast naist suurtükist tulistanud mustadele meestele väga kalliks maksma, paljud kaotasid elu, kuid veelgi rängemat hinda tuli maksta Napoleonil musta luige tulistamise eest – sõjaline ekspeditsioon Haitile lõppes täieliku hävinguga.
    Haiti saare iseseisvust ei olnud Prantsusmaa poolt kunagi vormiliselt maksvaks tunnistatud. Toussaint L`Ouverture üritas kõigest väest Prantsusmaaga sõprust pidada, kuid ei nõustunud olema Prantsusmaa asumaa. Bonaparte leidis, et taoline neegri põikpäisus on ennekuulmatu ning must riigimees tuleb võimult kõrvaldada. Taotledes sõjaliseks ekspeditsiooniks Senatilt formaal-juriidilist luba, selgitas Napoleon Senati ees, et loodus on nahavärvi läbi inimeste vahel vahet teinud ja seepärast ei võivat mustadel needsamad õigused olla mis valgetelgi; orjade iseseisvumine ei ole mitte millegagi põhjendatud ja on vastuolus loodusseadustega. Sõjaline sekkumine „Neegrivabariigi” siseasjadesse pälvis Senatis heakskiidu.
    Prantsusmaa lääneranna sadamatesse koondati admiral Villaret-Joyeuse juhtimisel suur laevastik. 23 000 meheline Prantsuse armee asus pardale ja eskaades võttis kursi põiki üle Atlandi ookeani Kariibi merele, reisisihiks Haiti saar.
    1802.a. veebruaris saabus Prantsuse laevastik Haiti läänerannikule. Armeed juhtis Napoleoni nõbu, kindral Charles Leclerc, kes sõjakäikudes Saksamaale oli üles näidanud südidust ning oli abielus Napoleoni õe Paulinega.
    Kohapeal selgus, et neegrite alistamine ei olnudki nii kerge ettevõtmine nagu seda Pariisis oli arvatud. Toussaint L`Ouverture ning neegripealikud Jakob Dessalines ja Heinrich Christof kaitsesid oma kodumaad suure visadusega. Lahtisel võitlusväljal pidid neegrid prantslaste surve all taganema, kuid mässulisi lõplikult lüüa ei olnud võimalik, sest neegrid pidasid verist partisanisõda vallutajate vastu kõikjal – džunglis ja mägedes, orgudes ja tasandike rohtlates.
    Prantslasi hakkas niitma kollapalavik ning kindral Leclerc mõistis, et ta avaliku võitluse abil oma eesmärgile ei jõua. Seetõttu võttis kindral tarvitusele alatuid meelitamise ja petmise abinõusid, ostes ära Toussandi väeosade neegripealikke. Reedetuna oma võitluskaaslaste poolt, jõudis Toussaint LÒuverture otsusele, et ta prantslastele kauemini enam vastu ei suuda panna. 1802. aasta mais sõlmis Toussaint LÒuverture kindral Leclerc`iga allaandmise lepingu, tunnistades Prantsuse ülemvalitsuse maksvaks kogu Haiti saarel. Allaandmise tasuna jäeti neegrite juhile kindrali-aukraad, tema omandis olevad mõisad ja suured maa-alad. Kindral Toussant elas nüüd rahulikult oma Ennery mõisas, samas aga ei katkestanud ka sidemeid nendega, kes olid talle ustavaks jäänud. Taoline tegevus ei jäänud prantslaste poolt märkamata. Kindral Leclerc saatis Toussaint`ile küllakutse, et koos vahetada mõtteid Haiti tuleviku üle. Toussaint võttis kutse ilma paha aimamata vastu. Et ta natuke edev oli, siis oli tal kutsest koguni heameel. „Valged ei või ilma vana musta Toussaint`ita ometigi läbi saada,” arvas ta.
    Toussaint LÒuverture riietus uhkesse värvikirevasse, rohkete kuldtikanditega Prantsuse kindrali vormi, asetas kolmnurkse mütsi pähe ja mõõga vööle ning ilmus mõne neegri saatel Prantsuse armee kindrali residentsi, kus ta 7.juunil 1802. aastal arreteeriti ja viidi sadamas ootavale laevale. Prantsuse fregatt võttis oma saagiga kursi Prantsusmaale. Neegrikindral Toussaint LÒuverture sõnas põlglikult oma vangistajatele: „Mind vangistades raiuti ainult mustade vabadusepuu tüvi maha. Kuid juured jäävad maa sisse; nad ajavad uusi võsusid, sest nad on sügaval ja neid on palju.”
    Bonaparte laskis vangivõetud neegrikindrali ilma kohtuta Besancon`i ligidal, niiskes mägiorus asuvasse Joux`fordi sügavatesse ja hirmsatesse vangikeldritesse heita. Võõras kliima ja julm ning piinav vangipõlv laostasid Toussaint L`Ouverture`i tervise, 5.aprillil 1803 leiti neegrikindral oma kambris surnuna.
    Toussaint`i kallal toimepandud alatu äraandmine ajas neegrid vihale. Hukkunud Toussaint L`Ouverture`i asemele kerkis uus mässajate juht, neeger J.J. Dessalines. Tekkis suur vandeselts ja 1803.aasta alguses läks uuesti lahti neegrite mäss, nagu Toussant ette oli näinud. Neegrite väesalgad laskusid mägedest alla ja alustasid ulatuslikku partisanisõda. Lisaks sellele muutis prantslaste olukorra väljakannatamatuks inglaste poolt 1803.aasta alguses alustatud mereblokaad. Kogu saare sisemaa läks neegrite valdusse, valgetele korraldati tõeline veresaun. Neegripealik J.J. Dessalines kuulutas kauni troopilise Kariibi mere saare iseseisvaks Haiti riigiks ning enda keisriks Jacques I nime all.
    Aprillis tabas prantslasi kollapalavik ning juuniks olid nii haigus kui talumatu palavus peatanud igasuguse sõjategevuse. Järgnev katastroof ületas oma ulatuselt inglasi tabanud kaotusi. Novembri lõpuks oli kollapalavik ja sõjategevus vähendanud prantslaste armeed poole võrra, suri ka nende juht kindral Charles Leclerc.
    1803.a. detsembri alguses hoidsid prantslased enda käes vaid mõnda sadamat, mis olid muutunud laatsarettideks, sest prantslasi suri iga päev sadade kaupa. Sõda ja kollapalavik oli hävitanud Prantsuse armee. Järele oli jäänud 7000 hinge vaakuvat prantsuse sõdurit.
    1803.aasta detsembri keskel saabus Haiti vetesse inglise laevastik kaptenleitnant sir George Cockburn`i juhtimisel ja lähenes saare läänerannikule, millel oli asunud kunagine rikas ja õitsev Prantsuse Saint-Domingue`i koloonia. Kaptenleitnant sir Cockburn tegi Prantsuse armee väeriismeid käsutavale kindral Rochambeau`le ettepaneku anda alla ilma võitluseta, sellisel juhul transporditakse prantsuse sõdurid, haiged ja haavatud, kodumaale. Kindral Rochambeau`le nõustus.
    Peagi surusid inglased neegrite mässu maha, kukutasid Haiti musta keisri ja allutasid saare Briti kroonile, aga ka seda mitte kauaks.

    Napoleonil oli mõningaid plaane, mis puudutasid asumaade organiseerimist ja ekspluateerimist, aga sõda Euroopas kestis ja Prantsusmaal ei jätkunud kolooniate enda käes hoidmiseks sõjalist jõudu.
    1789.aastal alanud Prantsuse revolutsioon ja sellele järgnenud monarhia kukutamine näitas uue tee kätte kõigile vanadele kolooniatele Lõuna-Ameerikas. Napoleoni sõjad Euroopas sidusid kolooniate emamaid käsist ja jalust ning seda ära kasutades asusid Portugali kolooniad Brasiilias ning Hispaania kolooniad Argentinas, Tšiilis, Peruus ja Mehhikos üha jõulisemalt tegutsema iseseisvumise suunas.
    Äsja maailma poliitilisele areenile ilmunud uus riik, Ameerika Ühendriigid, hoidis asumaade iseseisvumisprotsessidel silma peal. Ka Venemaa oli ärganud ja kiirustas maailmamerele, et tutvuda olukorraga kohapeal ja luua vajalikke kontakte kohalike valitsejatega, kuigi uute vabariikide tunnustamiseni läks veel aega.

    * * *

    1803.aasta 24.detsembri päikesetõusul jõudis „Louisiana” Haiti lähistele. Silmapiirile ilmusid lumised, päikeses helklevad mäetipud. Iga hetkega muutusid mäed ja nende kohal hõljuvad valged rünkpilved üha selgemaks ja suuremaks. Üsna pea võisid meremehed imetleda Haiti rohelusse uppuvaid mäenõlvu. Keskpäevaks jõudis „Louisiana” Haiti põhjarannikule ja asus joonistama poolkaart ümber suure ja imeilusa kaunite liivarandadega saare, suundudes selle lääneküljele. Vastu õhtut hõikas vahimadrus mastikorvist: “Ahoi! Otse kursil, ranna lähedal seisab ankrus tundmatu laevastik.”
    Kõrgel mastitopis lehviva lipu järgi tegi kapten Kruze koheselt kindlaks laevastiku päritolumaa – avaras lahes oli ennast sisse seadnud Briti kroon.
    „Fokkmasti purjeid vähendada, grootmastis koristada, besaanmastis jätta,” kamandas kapten Kruze. Madrused kiirustasid mööda veeblingeid üles ja mõne hetkega olid fokkmasti purjed rehvitud ning grootmastis kordingutega kokku seotud.
    „Mastis polundra! Valmistuda pöördeks,” andis kapten järjekordse käsu.
    Samas kõmatas inglaste lipulaevalt kahuripauk, tihe suitsupilv kattis hetkeks Briti laeva ning koheselt potsatas „Louisiana” vööri ette suurtükimürsk ja lõhkes kohutava kärgatusega, paisates üles tohutu veesamba.
    „Rool tüürpoordi! Purjed rehvida,” hõikas kapten Kruze järgmised käsklused, ja täpsustas siis, „purjeid mitte koristada, laev triivi!”
    Roolimees keerutas kiiresti rooliratast, laev tegi järsu pöörde ja jäi purjede laperdades vastutuult seisma.
    Kapten Georg Kruz viipas leitnant John Smiti ja pootsman Tomi enda juurde, et ülesanded kätte jagada.
    „John, ma suundun inglaste laevale. Hoia laev purjede all ja mehed mastis. Kui inglased üritavad abordaažiga „Louisianat” hõivata, sööstke täiskiirusel minema. Tom, sina koos nelja madrusega viid mind paadis inglaste pardasse ja seilad edasi-tagasi Briti lipulaeva läheduses; püssid peitke paadipõhja. Juhul, kui britid üritavad mind vangistada, hüppan üle parda ja sa korjad mind merest üles. Selge?” Kapten libistas karmi pilgu üle oma alluvate nägude, need noogutasid küsimusi esitamata.
    „Louisiana” paremast pardast lasti alla suure purjestusega jaht; madrused istusid oma kohtadele, heiskasid suurpurje ning kliivri. Mestiits Tom võttis kätte tüüripinni. Kapten Kruze seadis ennast istuma vööripingile. New Orleansis rahaveoks kasutatud kiire jaht sööstis üle lainete, hoides suunda inglaste lipulaevale. Briti laeva pardalt heideti alla fallrepp, valmistudes külalise vastuvõtuks.
    Pootsman Tom juhtis jahi osavalt inglaste laeva parda alla, kapten Kruze kargas käigupealt fallrepile ja klammerdus kätega selle köitesse, pootsman Tomi poolt juhitud jaht kihutas peatumatult pardast eemale.
    Kaks madrust kummardusid üle lipulaeva reelingu, haarasid tugevalt külalise käsivartest ja aitasid ta üle reelingu tekile. Georg Kruze kohendas oma mereväevormi, tõstis käe mütsisirmi äärde ja esitles ennast juurde astunud ohvitserile: „Ameerika Ühendriikide laeva kapten Georg Kruze!”
    „Suurbritannia Haiti ekspeditsioonilaevastiku ülem, kaptenleitnant sir George Cockburn.”
    „Väga meeldiv, sir,” sõnas kapten Kruze jutu alustuseks.
    „Meeldiv kohtuda,” vastas sir Cockburn samaväärse viisakusega, aga jätkas koheselt järsul toonil: „Mida kuradit te seilate siin Briti valdustes?”
    „Louisiana on uurimislaev, oleme maadeavastajad,” sõnastas kapten Kruze esimese pähetulnud hädavale. „Tulime New Orleansist ja suundume Bostoni.”
    Kapten Cockburn kergitas ähvardavalt kulme: „Tulite New Orleansist? Ah nii! Teie siis oletegi see, kes selle neetud Napoleoniga tehinguid teeb ja teda sõjaks Inglismaaga dollaritega varustab!”
    „Sir Cockburn, kaptenina te peaksite teadma, et meiesugused ei tee Louisiana taolisi üüratu suuri kinnisvaratehinguid; meie asi on laev proviandiga, püssirohu ja mürskudega varustada ja kahuritest tuld anda neile, kellele vaja. Möödaminnes tegeleme ka maadeuurimisega.”
    „Mida kuradit siin Kariibi meres enam uurida või avastada, kui ehk midagi leiate, siis kollapalaviku. Ja mis laev see teil selline on, igatahes mitte fregatt ega korvett?”
    „See on uuem laevatüüp, klipper, eriti kiirekäiguline,” sõnas kapten Kruze uhkust tundes, ja jätkas õpetlikult: „Kollapalaviku vastu aitab mitte prantsuse vein, ega ka mitte šoti viski, vaid Jamaica rumm.”
    „Põrgu see Jamaica ja tema kindralkuberner! Soovis teine mängida džentelmeni; tuli Prantsuse koloniste päästma mässuliste neegrite eest ja pani kogu inglaste armee magama, kollapalavik tegi otsa peale.”
    „Ja mis edasi sai?” muutus kapten Kruze eriti tähelepanelikus.
    „Kohale saabus Napoleoni tohutu ekspeditsiooniarmee, aga mässulised neegrid „kindral Kollapalaviku” kaasabil tegid ka neile lõpu peale; prantslaste väeriismed saatsin mõned päevad tagasi koduteele.”
    „Ja nüüd on inglased jälle siin, praegu…”
    Sir Cockburn muigas ja jäljendades kapten Kruze sõnakasutust, lausus:
    „Jah, jälle oleme siin, praegu…”
    Kapten George Cockburn libistas silmad üle Kruze heledate, meretuultes ja päikeses pleekinud juuste, peatas pilgu Georg Kruze sinisilmades ning esitas ootamatu küsimuse: „Aktsendi järgi otsustades ei ole te inglane ega šotlane, välimuse järgi ka mitte hispaanlane või prantslane?”
    „Olen põhjamaalt,” vastas Kruze pikemalt selgitamata.
    „Ahaa, Norrast, tean,” näitas sir Cockburn oma teadmisi geograafias. Seejärel küsis inglise landlordile omase enesestmõistetavusega: „Kus kandis teie maavaldused asuvad?”
    „Eestimaal,” vastas Georg Kruze, ja täpsustas koheselt: „Tegelikult kuulub mõis parun Krusensternile.”
    „Parun Adam Krusenstern?” Sir Cockburni näoilme muutus koheselt rõõmsamaks, omandas isegi lõbusa varjundi. „Parun Krusenstern on minu ammune sõber, külastasime Londonis Govent Gardeni teatrit, vaatasime balletietendust „Laevahukk”.
    „Laevahukk teatrilaval?” imestas Kruze, „no mis laevahukk see ka on.”
    „Ära ütle, mister Kruze, laevahukk on teatrilaval vägagi atraktiivne, heroiline ja tantsuline, eriti baleriinid…”
    „Baleriinid kindlasti näevad atraktiivsed välja, mis seal salata,” vastas Kruze maamehelikult lihtsalt.
    „Salata pole seal midagi; meil Krusensterniga oli õnnelik juhus nende imepäraste olenditega lähemalt tutvuda.”
    „Olendid olenditeks,” sõnas Kruze, mõistes, et jutt hakkab maadeuurimise teemast tublisti kõrvale kalduma. „Meeldiv oli teiega vestelda, sir Cockburn, kuid aeg on heisata purjed; tahaks aastavahetuseks koju, Rhode Islandile jõuda.”
    „Naine ja lapsed ootavad?”
    „Naine ja lapsed, äi ja ämm.”
    „Perekonnainimene!” märkis sir Cockburn tunnustavalt. Viipas siis käsundusohvitseri: „Viski ja laud reelingu äärde!”
    Kasutades ära jutus tekkinud pausi, viis Kruze pilgu merele. Šoti mägilase ja kuumaverelise indiaanlanna järeltulija, pootsman Tom kihutas parajasti oma jahil parda alt mööda. Ta käed hoidsid kindlalt tüüripinni, neljakandilised indiaanlase lõuapärad olid tugevasti kokku surutud – mestiits Tom oli valmis iga hetk tegutsema, kui kapten Kruze peaks üle parda hüppama.
    „Suurepärane jaht, kiire ja kaunis,” sõnas sir Cockburn kiitvalt, märgates Kruze pilku. „Aga see indiaanlane võiks ju ometi jahi meie pardasse kinnitada, miks ta seilab seal asjatult?”
    „Pootsman Tom on purjesportlane, kasutab ära iga peatuse, et jahiga sõita.”
    „Purjesportlane!” imestas sir Cockburn, „meil Inglismaal taolist tegelast ei tunta.”
    „Sport on selline Ameerika värk,” selgitas Georg Kruze.
    Kapten George Cockburm saatis pika pilguga parda alt möödakihutavat „indiaanlast” ja sõnas hämmeldunult: „ Ei saa talle kuradile ka merel seilamisest küllalt!”
    Käsundusohvitser asetas reelingu äärde väikese lauakese, seejärel pühkis lumivalge salvrätikuga pudelisuud, valas viskiklaasid poolenisti täis ja astus sammu tagasi, jäädes viskipudelit ja salvrätikut käes hoides kaptenite selja taha seisma.
    „Mister kapten Kruze! Meil inglastel, ei ole kombeks klaasi viskit joomata lahku minna, pealegi ei põe me praegu veel mitte kollapalavikku.”
    Sir George Cockburn tõstis viskiklaasi, jäi hetkeks mõttesse ja ütles toosti: „Minu suurepärase sõbra Adam Johann von Krusensterni terviseks!”
    „Minu lapsepõlvekaaslase Adami terviseks!” vastas Georg Kruze.
    Kaks kaptenit jõid viskiklaasid põhjani ja surusid südamlikult teineteise kätt. Kapten Kruze viipas Tomi parda alla, ronis inglastest madruste viisakal kaasabil üle reelingu ja laskus mööda fallreppi paati, seejärel tõstis hüvastijätuks käe mütsisirmi äärde. Tom võttis käsku ootamata kursi „Louisiana” pardasse.
    Olles kapteni „Louisiana” pardale toimetanud, pöördus pootsman Tom koheselt inglise eskaadri lipulaeva juurde tagasi. Kapten Georg Kruze saatis sir George Cockburnile kasti head Jamaica rummi.

    Üheksas peatükk. Kapten Georg Kruze saab president Thomas Jeffersonilt järjekordse eriülesande. “Nadežda” ja “Neva” peatus Santa Catharina saarel. Kummituslik ja ohtusid täis ürgmets. Krusenstern raiub kobral pea maha. Orjad ja madrused tirivad kaldale tohutu suuri ja tinaraskeid mastipuid. Otto ja Moritz Kotzebue`d ning Bellingshausen õpivad eesti keelt. “Louisiana” tervitab “Nadeždat” kolme kahuripauguga. Hoorni neem jääb ahtri taha, “Nadežda” väljub Vaiksele ookeanile.

    15.jaanuaril 1804 sai kapten Georg Kruze korralduse ilmuda Washingtoni, presidendi häärberisse. See, vähem kui pool aastat tagasi valminud kaunis, lumivalge maja eristus tunduvalt teistest Washingtoni uutest, kuid arhitektuuriliselt koloniaalstiili järgivatest hallidest hoonetest; üsna pea asus rahvas presidendi häärberit nimetama Valgeks Majaks. Kapten Georg Kruzele oli seekordne külastus juba teine peale septembrit 1803, mil president Thomas Jefferson andis talle ülesande toimetada New Orleansi reidile väärtuslik last – dollarid Napoleonile Louisiana ostu eest tasumiseks.
    Käsundusohvitser juhatas kapten Georg Kruze presidendi kabinetti ja sulges seejärel hoolikalt ukse. Nagu eelminegi kord, istus president Thomas Jefferson oma massiivse, pähklipuust, rohkete nikerdustega ilustatud laua taga ja oli süvenenud paberitesse. Kabinetis ei olnud midagi muutunud. Endiselt lebasid laual laialipillatult terved hunnikud pabereid, raamatuid ja ajalehti; nende vahel sigarikarp ja tuhatoos tossava sigariga. Presidendi laiaäärne hall kaabu lebas endiselt käepäraselt lauaotsal, justkui poleks ta kordagi laua tagant tõusnud. Presidendi selja taga asuvast suurest kahe poolega ja väikeste ruudukestega klaasuksest, mis viis aeda, kiirgas endiselt valgust, kuid nüüd paistis ukseakendest mitte roheline muru, vaid õhuke lumevaip; ka ilupõõsaid katsid valged lumemütsikesed. Endiselt rippus raamatukapi ja akna vahel, vasemal pool seinal, suur maal – ratsanik kappas mägisel, tiheda rohu ja põõsastega kaetud maastikul; tema kõrval lippas hurdakoer, keel väljas.
    Kapten Kruze sisse astudes tõusis president koheselt laua tagant ja sirutas Kruzele oma tugeva maamehekämbla:
    „Mister Kruze! Rõõm taas teiega kohtuda! Ameerika Ühendriikide nimel ja isiklikult enda poolt, tänan teid suurepäraselt läbiviidud erioperatsiooni eest! Napoleoni ja tema välisministri Talleyrandiga saab asju ajada ainult viisil – raha ja kaup, ja mitte teisiti. Aga võtke istet ja tundke end koduselt.”
    Erinevalt eelmisest korrast, palus president kapten Kruzel istet võtta nahktugitooli väikese kohvilaua ääres.
    „Viskit, veini?” esitas president koduse küsimuse, ja lisas siis peremehele omase uhkustundega: „Mul on siin väike, aga suurepärane veinikelder!”
    Presidendi viimaste sõnade juures libises üle kapten Kruze näo lai naeratus, mida president võttis heakskiiduna, kuid Georg Kruzele meenutasid presidendi sõnad siiski kauboi Joe nimetatud „veinikeldrit” punaste laternate tarvernis Appalachi mägede jalamil.
    „Pigem väike viski,” sõnas kapten Kruze tagasihoidlikult.
    „Kahtlemata sobib meremehele viski,” nõustus president, „mina siin kabinetitöös, piirdun pokaali veiniga.”
    President täitis kapten Kruze klaasi poolenisti viskiga, valas endale punast veini ja noogutas külalisele:
    „Mister Kruze! Ameerika Ühendriikide ja teie ning teie armsamate ja lähedaste terviseks!”
    President jõi väikese lonksu veini ja noogutas tunnustavalt pead. Georg Kruze, järgides presidenti, maitses tagasihoidlikult viskit ja noogutas omakorda kiitvalt pead. Jefferson asetas veiniklaasi lauakesele, pööras pilgu külalisele ja vaatas tõsiselt ning uurivalt Georg Kruzele otsa. Hetke vaikinud, alustas juttu: „Meile on teada, et te tunnete Vene keisririigi sõjalaevastiku kaptenleitnant Adam Johann von Krusensterni isiklikult. Kas see vastab tõele?”
    „Mister president! Ma olin enam kui kümme aastat tagasi parun Krusensterni toapoiss, seejärel mereväeleitnant Krusensterni tentsik ja tentsiku ametis õppisin koos paruniga Londonis Tiedemanni Mereakadeemias.”
    „Jaa, jaa, just-just, huvitav kokkusattumus, aga kuidas teie teed lahku läksid?”
    „Inglise fregatil „Thetis” pidasime maha merelahingu Prantsuse korsaaridega Hudsoni lahes, kahurimürsk paiskas mind üle parda.”
    „Indiaanlased äratasid teid ellu, rändasite läbi Kanada Ontario järve äärde, seejärel ajaside lehmi üle Appalachi mägede, kohtusite oma armsa Mariega ja suundusite ümber Hoorni neeme vaalapüügile Ameerika looderannikule.”
    „Täpselt nii, mister president.”
    „Käisite venelaste saunas Püha Pauluse sadamas Kodiaki saarel, sisenesite Sitka saare l sadamasse, seejärel külastasite venelaste Rossi asulat Põhja-Californias ja jõite ennast seal täis? Päästsite mingid venelased, Vene Ameerika Kompanii poolt hüljatud?
    „Just nii, mister president.”
    „Suurepärane! Te olete mees, kes oskab venelastega asju ajada. Valdate ka keeli?”
    ”Saksa ja vene keeles räägin igapäevast juttu, eesti keel on emakeel, inglise keel on nagu ta Teiega vesteldes on, mister president .”
    President noogutas heakskiitvalt: „Teie inglise keel on laitmatu.” Manas siis ette unistav-romantilise näoilme ja lausus nostalgiliselt: „Kooliaeg…, ajalootunnid…, üht-teist sai õpitud…, Eestimaa, Liivimaa…; väga huvitav, kauge ja romantiline Põhjamaa, aga kahjuks eesti keelt ei oska; presidenti ametis tuleb tegeleda igapäevaste, aga eluliste küsimustega.”
    President Jefferson rüüpas uuesti lonksu veini, ka kapten Kruze tõstis oma viskiklaasi.
    „Kapten Georg Kruze, asume asja juurde,” sõnas president tõsiselt, „ meile on teada, et 5.oktoobril väljus Folmuthti sadamast kaks Vene sõjalaeva, „Nadežda” ja „Neva”, kaptenleitnant Krusensterni juhtimisel ning suundusid lõunasse. Teatavasti on tegemist Venemaa esimese ümbermaailmareisiga. Me peame sellel ekspeditsioonil silma peal hoidma, teadma reisi eesmärke ja kavatsusi. Kuna tegemist pole sõjalise aktsiooniga, vastame meiegi adekvaatselt: vaatlused, vastastikused tutvumised ja külastused, jälgimine; nimetame seda kõike teaduslikeks uuringuteks: astronoomia, meteoroloogia, okeanograafia…” President jäi teaduslikke terminitega hätta.
    „Magnetnõela hälve, merevee soolasus…” toetas teda kapten Kruze.
    „Just-just, merevee soolasus,” toetas president innukalt ja puhkes naerma. „Minu teada ei kõlba merevesi juua.”
    „Merevesi ei kõlba ka pesemiseks,” täpsustas Kruze, „seep ei vahuta.”
    „Tõsi või!” imestas president Jefferson, „ kuulen esimest korda. No näe!, saingi targemaks.” President muigas ja sõnas: „Taolisi „teaduslikke” vaatlusi tuleb jätkata, vähemalt avalikkuse ja ajakirjanduse jaoks saab see nii olema. Kusjuures, ärge piirduge ainult Krusensterni jälgimisega, vaadake Vaikes ja India ookeanis laiemalt ringi: kes-kus-mida teeb ja toimetab, kas on märgata Prantsuse revolutsioonituuli või Napoleoni ettevõtmisi.”
    „Arusaadav, mister President.”
    „Ärge unustage kaasa võtta ka kingitusi Lõunamere pärismaalastele: klaashelmed, kirved, noad, riidetükid ja… ja igasugust nodi, teate isegi.” Samas küsis ootamatult: „Muide! Kas teie suhted parun Krusensterniga olid head?”
    „Me olime lapsepõlvesõbrad, ja omavahel olime head sõbrad alati; meie suhteid ei muutnud ju asjaolu, et Hudsoni lahes vaenlase kahurimürsk mind üle parda paiskas.”
    „Rõõm kuulda! Sõprust tuleb hoida. Varsti on teil võimalus teineteist jälle kohata. Vestelge, lobisege, meenutage vanu aegu, vestluse käigus selgub nii mõndagi. Venemaa ekspeditsiooni eesmärgid pakuvad Ühendriikide valitsusele erakordset huvi. Täpsemad instruktsioonid saate valitsuse vastava ametkonna töötajalt. Teil on ju suurepärane laev, see… ee…., see klipper „Louisiana”; te ehitasite suurepärase laeva; tuleb välja, et olete ka andekas laevameister.”
    „Kiirus,” mister presient, „laeva kiirus on tänapäeval kõige tähtsam.”
    „Jah-jah, ka kakluses on ikka kõige efektiivsemaks kaitsevahendiks kiired jalad.” President puhkes heatujuliselt naerma, tõstis veiniklaasi, noogutas kapten Kruzele, rüüpas paraja sõõmu veini ja viis jutu teisele teemale.
    „Kuidas härra Tidemannil läheb? Õppeasutus areneb, laieneb? Perekonnaasjad korras, naine terve ja lapsed kasvavad?”
    „Kõik on korras. Tiedemanni Akadeemia koolitab ohvitsere Ameerika mereväele, akadeemia laieneb.”
    „Suurepärane! Ma arvan, et akadeemia direktor peaks omama admirali aukraadi, oleks soliidne ja eeskujuks õppuritele. See asi annab korraldada, kuigi ma seda mereasjanduse värki hästi ei jaga.”
    „Tänan, mister president! Minu äiapapale meeldivad aukraadid.”
    President Jefferson naeratas: „Kellele ei meeldiks, meeste aukraadid ja uhke vorm ajavad naistel pead segi. Muide, Krusenstern on kaptenleitnant; suhtlemisel on tähtis, et aukraadid oleksid võrdsed.”
    Kapten Georg Kruzele jäid presidendi viimaste sõnade mõte pisut arusaamatuks, kuid ta noogutas viisakusest.
    President tõusis, sirutas kapten Kruzele käe, surus seda tugevalt ja sõnas: „Soovin edu järjekordse eriülesande täitmisel, Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku kaptenleitnant Georg Kruze! Saagu teie reisist Ameerika Ühendriikide esimene ümbermaailmareis. ”
    „Teenin Ameerika Ühendriike!” sõnas äsja aukõrgendust saanud kaptenleitnant Kruze pidulikult. Asetas seejärel kindla liigutusega oma valge vormimütsi pähe, andis presidendile au ja väljus kabinetist. Leitnandi aukraadis presidendi käsundusohvitser lõi talle „kulpi”; ilmselt oli ta kapten Georg Kruze aukõrgendusest kuidagimoodi juba teadlik.

    * * *

    Uue, 1804.aasta, võttis „Nadežda” meeskond vastu St.Catharina saare reidil. Uusaasta tähistamiseks jagati fregati meeskonnale välja kahekordne viinanorm. Meremehed tuletasid meelde koduseid Eestimaal ja Sankt-Peterburgis, lootes, et keegi tõstab uue aasta ööl pokaali ka merelviibijate terviseks. Samas tekitas uue aasta vastuvõtmine kuumal ja lämmataval lõunamaisel ööl põhjamaa meremeestes vastakaid tundeid, sest jaanuar on lõunapoolkeral kõige palavam kuu.
    Peatuse ajal tegid Krusenstern ja Horner astronoomilisi vaatlusi, tegelesid kaardistamisega ja uurisid merehoovusi. St.Catharina saare floora ja fauna pakkus erakordset huvi loodusteadlastele von Langsdorffile ja von Tilesiusele. Nad korraldasid ekskursioone saare siseossa ja koostasid suure kollektsiooni kohalikest taimedest ja putukatest.
    Peaaegu kogu saar oli kaetud mägede tippudeni ulatuva läbitungimatu metsaga. Müürina kerkisid kõrged, jämedad, saledad puud, millede ümber põimunud liaanid moodustasid tiheda võrgu, mis ulatus puulatvadeni. Metsas olid ülekaalus kõrgete tüvede ja suurte sulgjate lehtedega, kaunviljaliste sugukonda kuuluvad puud. Nendega segunesid punase puu, musta õlipuu ja muude puude arvukad liigid. Üksnes punast puud oli saarel üle kolmesaja liigi. Krusenstern isiklikult kogus üheksakümnest punase puu liigist kollektsiooni, mis paistsid silma kõige ilusamate värvide ja erakordse tugevuse poolest. Alusmetsa moodustasid puukujulised inimesest kõrgemad sõnajalad ja ilusad palmid, mis olid 6 – 7 meetrit kõrged. Kaljused ojakaldad olid kaetud kõrgete kaktusetihnikutega.
    Saare tihedad ürgmetsad olid täiesti läbipääsmatud. Üksnes ranniku lähedal viisid läbi metsa kitsad teerajad, mis suundusid lähematele küngastele.
    Suure osa rannikust hõlmasid läbipääsmatud soised mangroovimetsad. Mangroovitihnikud koosnesid puudest ja põõsastest, millede okstel oli hulgaliselt õhujuuri, mis kasvasid merelahe soisesse ja mudasesse põhja. Sooküngastel kasvasid hõredalehelised palmid. Hoolimata sademete rohkusest, ei kasvanud St.Catharina saarel suvel peaaegu üldse rohtu, sest mullad koosnesid punasest savist, mis suvise kuumuse ajal kuivas kivikõvaks.
    Santa Catharina saare metsades ja soodes elutses tohutul hulgal omapäraseid, meremeestele täiesti ennenägematuid loomi, linde, madusid, putukaid ja konni. Imetajatest võis metsatihnikus kõige sagedamini märgata pesukaru arvuka suguharu esindajaid, vööloomi ja merisigu. Metsasügavusest oli kuulda, kuidas kisasid haaksabalised möiraahvid; neil oli harjumuseks õhtuti mitmel viisil kooris möirata. Ahvide möiretele lisandus papagoide kisa, kes häälitsesid kõige erinevamal moel, püüdes jäljendada kõiki metsas kuuldud hääli. Suurte siniste, punaste, kollaste ja roosade lilleõite ümber lendlesid päikesekiirtes sätendavad koolibrid. Kõrgel taevas tiirlesid üksikud kotkad, kes saaki märgates langesid kivina maa suunas.
    Metsatihnikutest püüdsid meremehed ahve ja ilusaid, mitmesuguse suuruse ja värvusega papagoisid ning tõid neid laeva. Tõsi, palju ahve tuli varsti kaldale tagasi saata, sest nad nõudsid suurt hooldamist ning sagedast söötmist. Papagoid paigutati selleks ehitatud linnumajadesse, kus peale nende olid ka teised püütud ja pärismaalaste käest vahetatud või ostetud linnud. Hiljem vahetasid meremehed papagoisid Vaikse ookeani pärismaalastele kohalike asjakeste vastu, mille otstarvet siiski oli võimatu määratleda.
    Santa Catharina metsatihnikud ja sood kubisesid madudest, jõed olid täis alligaatoreid ja veemadusid. Kord püüdsid madrused kinni noore alligaatori ning tõid ta looduseuurijale von Tilesiusele. Looma soomus oli nii kõva, et seda ei suutnud västar läbi lüüa. Sageli roomasid mürgised maod metsatihnikust välja ja kogunesid teedele ja radadele ennast päikeses soojendama. Vahel ei lahkunud nad teelt mitme päeva jooksul ning keegi ei julgenud neist mööduda. Saare kuberneri kullerid olid sunnitud hobustel ratsa tuhatnelja kihutama, et vältida maohammustusi. Kõige ohtlukumaks maoks pidasid saareelanikud kobrat. Tema hammustus põhjustas kõrget palavikku, tugevat verejooksu ninast, kõrvadest, silmadest ja sõrmeotstest; sellele järgnes piinarikas surm.
    Lisaks madudele elutses soodes tohutul hulgal suuri kärnkonni, mis oma kogult olid põhjamaise siili suurused. Leidus ka arvukalt teisi konnaliike. Päikeseloojangul algas soodes konnakontsert: kõigepealt kuuldus täiesti ebamaine, hingevärinat ja seletamatut hirmu tekitav lõrin, sellega ühinesid sugulasliigid oma lõgina ja kärinaga, justkui oleks mingi koletis krigistanud suuri hambaid; kriginasse sekkus aeg-ajalt mingi imelik, õudustunnet tekitav vilin ja sisistamine. Taoline konnakontsert kandus lahele ja seal ankrus seisvate laevadeni. Madrused lamasid laevalaele ülesseatud rippkoides, vähkresid palavusest ja kirusid seda õudset ja tüütavat konnakontserti. Vahiohvitser leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern kõndis ülemisel laevatekil vihaselt edasi-tagasi, kobas vahetevahel oma mõõga käepidet, kuid mõõgast oli konnade vastu vähe abi. Täpselt keskööl jäid kõik konnad äkitselt vait. Leitnant Löwenstern hingas kergendatult. Nüüd oli öö vaikne ja rahulik, mägedest alla laskuv külm õhk pakus jahedust ja värskust.
    Vööriteki ankrupelil istusid kahekesi vennakesed Otto ja Moritz Kotzebued ja vestlesid tasakesi. Äkitselt asusid nad kätega vehkima, kuuldus kirumist, ning koheselt mõistis vahiohvitser leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern ka vennakeste kirumise põhjust – koos mägedest laskuva jaheda õhuga, mis laotus laiali rannikule ja lahele, olid laevalaele jõudnud ka tohutud putukatepilved. Tuhanded helendavad putukad ja ööliblikad lendlesid laevalaternate valguses taglase vahel. Nad ronisid leitnandi palavusest avatud mundrikaeluse vahele ning hammustasid või nõelasid valusalt, seejuures kiunusid ja sisistasid ähvardavalt. Madrused kargasid oma rippkoidest välja, haarasid need kaasa ja kadusid vandudes laeva siseruumidesse.

    Saare elanikud pidasid ohtlikuks ja kartsid väga üht suurt ämblikku, kes elutses maapinnal urgudes, justkui krabi. Saareelanikud uskusid, et see ämblik sööb koolibreid ja et tema hammustus on surmav isegi inimesele. Doktor Langsdorff, kes seda ämblikku uuris, kinnitas, et taolised uskumused ei vasta tegelikkusele.
    Looduseuurijad Tilesius, Langsdorff ja doktor Espenberg kogusid tohutud kollektsioonid liblikaid, putukaid ja taimi, millest paljud olid ravimtaimed. Mitmeid päevi veetsid loodusteadlased sügavas orus järve kaldal paiknevas väikeses botaanikaaias. Palmide alleel tõusid puude valged ja sirged tüved justkui sambad. Puud olid kõik ühesuguse jämeduse ja kõrgusega. Väikese tiigi lähedal kasvas põõsastena graatsiline roheline bambusroog, peenardel – kohvipuud, kaneelipuud, tee, nelk.
    Santa Catharina saare pealinnas Nuestra Senhora de Desteros oli mõnisada maja ja enam kui kolm tuhat elanikku – portugallasi ja neegreid. Linn oli tekkinud mäejalamile, mis ulatus kuni väikese sügavsinise veega laheni ja kulges piki kitsast poolkaarjat kaldariba kuni vetteulatuvad järsud kaljurünkad linna laienemise peatasid.
    Lahes leidsid endale sobiva ankrukoha kümned laevad, mis suundusid lõunasse või, olles tagasiteel õnnelikult purjetanud ümber Hoorni neeme, kiirustasid koju, Põhja-Ameerika sadamatesse või üle Atlandi Euroopasse. Siin said meremehed veidi puhata ning laevad varustasid ennast värskete toiduainete ja veega.
    Portugallaste elamud asetsesid sidruni- ja apelsinipuude varjus. Elamute taga asusid viljade raskusest painduvad lopsakad banaani-, persiku-, kastani-, viigi-, kohvi- ja melonipuu istandikud. Värvi lisasid puuvilla kollased õied ja saludena kasvavad okkalised kaktused, mille lehtedel elasid karmiinpunased košenillputukad. Pealtnäha paistab košenill liikumatu punktina, see on emane, kel pole tiibu; ta elab liikumatult kaktusel, mille kõvasse lehte ta oma iminoka torkab. Isane on tiibadega. Ta lendab emase ümber, ümmardab ning toidab teda. Sugutatud emane muutub tumedaks kerakeseks. Need kerakesed eraldatakse puunoaga lehe küljest ning korjatakse anumasse, mida pärast hoitakse soojas, et putukad sureks. Sel viisil saadakse hinnaline värv – karmiin- ehk košenillvärv.
    Krusenstern kavatses Santa Catharina saarel peatuda mitte üle kümne päeva ja seilata edasi lõunasse, et ära kasutada soodsamaid ilmastikuolusid purjetamiseks ümber Hoorni neeme. Kuid ootamatult teatas „Neva” kapten Lisjanski, et troopilistes vetes ja tormides purjetades olid „Neva” groot- ja fokkmast pragunenud ning need tuli asendada uutega.
    Kahepäevase puhkuse järel suundusid Krusenstern – ja koos temaga Lisjanski, Bellingshausen, looduseuurija Langsdorff, Otto ja Moritz Kotzebue ning kümmekond madrust – portugallasest teejuhi saatel metsa, otsima sobivaid mastipuid. Nende ees kõndisid kümme neegrit pikkade puutoigastega. Neegrid rapsisid toigastega puuoksi ja puude all kasvavaid põõsaid, peletades snii madusid ja tehes teed läbi padriku. Madrused olid relvastatud püssidega, ohvitserid hoidsid käes laskevalmis revolvreid. Krusenstern oli paljastanud mõõga ja selle löögivalmilt peakohale tõstnud.
    Algul oli edasiliikumine võrdlemisi kerge; aeg-ajalt satuti väikestele metsalagendikele, millel õitsesid suured värvikirevad magusalõhnalised lilled. Kõrgeid puid katsid ronitaimed, mis kirendasid sinistes, punastes ja roosades õites. Krusensterni tähelepanu köitsid kaks koolibrit – justkui kaks väikest tombukest hõljusid nad õitekohal, pikk nokk õieli ees. Ainult kerge päikeses sillerdav värelus nende ümber viitas tiibade olemasolule. Koolibrid tõusid otse üles ja laskusid püstloodis alla, liikusid tagurpidi ja siis edasi ning jäid, nokk õieõõnsuses, ühe koha peale rippuma. Ootamatult tõusis lehestikust lendu parv puna-rohelisi papagoisid; nad häälitsesid kriiskavalt ja ärevalt ning teinud tiiru metsakohal, peitusid uuesti kaitsvasse lehestikku. Kari ahve asus rändureid saatma. Nad hüppasid puult puule, kõõlusid puuokstel ja vahtisid kaelad õieli, silmades ärevus ja uudishimu. Ahvid häälitsesid kiiresti ja elavalt, justkui omavahel mõtteid vahetades.
    Metsasügavuses muutus troopilise ürgmetsa lehestik nii tihedaks, et isegi peaaegu püstloodis päikesekiired ei suutnud sellest läbi tungida. Polnud rohtu ega lilli ning maapind oli peaaegu must. Õhk oli lämbe ja niiske, hingata oli raske, tundus, justkui oleks satutud sauna leiliruumi. Mingid lendlevad sipelgad tungisid avatud särgikaelusest sisse ja hammustasid valusasti.
    Krusenstern ja Lisjanski uurisid küll ühelt, küll teiselt poolt pikki sihvakaid puid, kuid sellist, mis oleks kõlvanud mastiks, neile silma ei hakanud – ikkagi oli puu kas mastiks peenevõitu või kergelt kõver.
    Järsku seisis Krusenstern silmitsi kobraga. Madu oli oma pea laiaks ajanud, kõrgele tõstnud ja kõigutas seda tasakesi ühele ja teisele poole, otsekui valides ründamiseks sobivat hetke. Kogu seltskond kangestus ehmatusest, Krusenstern tardus hetkeks, kuid sähvas siis välkkiirelt mõõgaga ning enne kui keegi jõudis silmagi pilgutada, vingerdas Krusensterni jalge ees peata madu.
    Mida kaugemale metsa tungiti, seda tihedamaks ja pimedamaks see muutus. Valitses ääretu vaikus; ka loomad ja linnud eelistasid päikeserikkamaid metsaäärseid alasid. Õhk oli küllastunud troopilistest vängetest lõhnadest – ajuti teravaist ja ebameeldivatest, ajuti magusläägetest. Ootamatult sattus Langsdorff mingile puule, mis oli üleni täis kollaseid ploomisuurusi vilju. Ta noppis ühe vilja ja hammustas sellelt väikese tükikese, maitses seda kaua ja keskendunult. Olles oma „teadusliku” uuringu lõpetanud, naeratas ta lõbusalt ja noogutas kiitvalt pead – söögikõlbulik. Madrused raputasid selle puu oksi ning koheselt vallandus küpsete viljade sadu. Kogu seltskond värskendas ennast maitsvate mahlakate viljadega.
    Äkki hüüatas junkur Moritz Kotzebue ärevalt: “Leidsin! Leidsin! Siia!”
    Krusenstern ja Lisjanski astusid kärmelt ligi; puu osutus tõepoolest parajalt jämedaks ja sihvakaks. Tema kõrval kasvas täpselt samasugune suurepärane mastipuu.
    „Senjoor kapten,” pöördus portugallasest teejuht Krusensterni poole, „see on oivaline mastipuu, aga ta on tugev ja raske nagu raud – võimatu maha raiuda ning vees vajub põhja. Vaevalt, et teie meeste jõud sellest üle käib.”
    Krusenstern asetas mõõga vööle, võttis madruselt kirve, sülitas pihku ja raksas kirvega vastu puutüve – kirves kargas puust eemale, jättes sellesse ainult väikese täkke.
    „Härrased,” sõnas loodusteadlane Langsdorff õpetlikult, „selle puu saab maha võtta ainult saega, kirvest on vähe abi.”
    Vennakesed Kotzebued võtsid sae pihku, laskusid pisut kummargile ja asetasid sae puutüvele. Tõmbasid siis mõned korrad saega hoogsalt edasi-tagasi, kuid saag libises mööda puutüve, tekitades sellele ainult vaevumärgatavaid kriimustusi. Madrused puhkesid häälekalt naerma, mille peale Krusenstern köhatas pahaselt.
    „Härra kapten!” pöördus mitšman Bellingshausen Krusensterni poole, „lubage kirves.”
    Väikesekasvuline Saaremaa noormees, Fabian Gottlieb von Bellingshausen võttis kirve, keskendus endamisi ja andis kirvega paraja obaduse vastu punase puu tüve. Siis veel ja veel, ning imestusega märkasid ümberseisjad, kuidas puutüvest hakkasid eralduma laastud, võrdlemisi pisikesed, kuid ikkagi oli see selge märk, et puu annab järele ja teda on võimalik kirvega maha raiuda. Nüüd anti see töö juba madruste teha ning kordamisi üksteist välja vahetades asusid madrused toksima – sälk sälgu järel tungis kirves puutüvve.
    Tublisti pärast keskpäeva puuhiiglase latv värahtas, kõikus korra ühele ja teisele poole ja hakkas siis alul aeglaselt, aga seejärel üha kiiremini langema. Okste ragisedes prantsatas võimas mastipuu maapinnale. Mets elustus koheselt – ahvid pistsid kisama, puuokstes tukkunud linnud tõusid lendu, rapsisid ehmunult tiibadega ning häälitsesid läbilõikavalt ja ärevalt. Õhtuks raiuti maha ka teine samasugune, ligi neljakümne meetri pikkune mastipuu.
    Nädal aega kulus kahe puuhiiglase toimetamiseks metsast lahekaldale. Mastipuude tassimisest võtsid osa kõik „Nadežda” ja „Neva” madrused. Lisaks neile andis kohalik istanduseomanik Krusensternile appi 20 orja, saades selle eest korraliku tasu. Krusenstern seadis orjad laeva leivale ning neile nähti ette samas koguses päevane toiduratsioon, nagu oli määratud madrustelegi. Neegrite omanik avaldas seepeale rahuolematust – hellitad orjad toiduga ära, mis ta nendega pärast teha.
    Mastipuude alla seati ümmargused palgijupid ning teivastega lükates ja köitega sikutades tirisid madrused ja orjad neid mööda metsaalust, üle soode ja kõrgendike, kuni lõpuks jõuti välja lahekaldale. Laudadest ja prussidest kokkuseatud parvede abil transporditi puutüved laevani.
    Mastide püstitamine nõudis ränka vaeva, kuna kõik tuli teha käepäraste vahenditega, kasutades laeval leiduvaid talisid ja plokke. Seejuures segasid töid erakordselt tugevad troopilised paduvihmad, mis olid tabanud Santa Catharina saart ja Brasiilia rannikualasid. Vaatamata raskustele saadi „Neva” ümbertaglastamisega hakkama. Ligi viis nädalat kestnud pingutuste järel olid kõik remonditööd lõpetatud ja ekspeditsioon oli valmis jätkama.
    Enne ärasõitu külastasid meremehed Rio de Janeirot, sõites paatides linna sadamasse. Sadamale lähenedes hakkas neile silma õudust äratav vaatepilt. Tohutud kamakad pinnast rebenes mäekülgedelt lahti ja veeres mudavoogusid enda ees lükates alla mäejalamile. Nõlvadel asunud elanike osmikud pühiti minema ja veeti koos mudaga kaasa. Inimesed rabelesid mudas ja rusuvoogudes, hüüdsid appi, kuid nende olukord oli lootusetu. Mäekülgede murenemine üha jätkus, paduvihmadest niiskunud pinnas rebenes lahti küll ühest, küll teisest kohast, ja võimatu oli ennustada, kus pääseb lahti järgmine maalahmakas. Kapten Krusenstern üritas koos madrustega õnnetutele appi tõtata, kuid mudavaringute alt polnud võimalik mitte kedagi elusalt päästa.
    Sombusel 4.veebruari hommikul hiivasid „Nadežda” ja „Neva” ankrud, heiskasid purjed ja suundusid merele. Hüvastijätu suurtükipaugud kõlasid lahe kohal. Kiirelt kadusid silmist Rio de Janeiro rohelusse uppuvad kahekorruselised majakesed, millede rõdud ja verandad olid kaunistatud rohkete värvikirevate lilledega. Viimasena haihtusid silmapiiri taha kloostrite helevalged kontuurid ja kirikute kellatornid.
    „Nadežda” ja „Neva” läbisid Alvaredo ja Santa Catharina saare vahelise väina ning suundusid lõunasse, hoides kurssi Hoorni neemele. Kaua kestnud peatus Brasiilia rannikul rikkus kõik arvestused. Kuigi oli planeeritud mööduda Hoorni neemest jaanuaris, tuli nüüd seda teha veebruaris või isegi märtsis, mil selles piirkonnas algavad tugevad tormid. Juhuks, kui torm laevad lahutab, määras Krusenstern Lisjanskile mõned kohtumispaigad, kus ta pidi „Nadeždat” ootama. Lahkumineku korral pidi „Neva” suunduma Markiisaartele, heitma Nuku Hiva saare Anna-Maria lahes ankrusse ja ootama seal „Nadeždat” kümme päeva, seejärel purjetama Hawaii saartele.

    Purjetamine Hoorni neeme suunas kulges edukalt, ilma eriliste juhtumiteta. Laevad olid jälle teel päikesekiirtes sillerdaval, ääretul, madalaid laineid veeretaval veteväljal. Peakohal helesinine, ainsagi pilveta taevas ja kõrvetav päikeseketas. Kurssi hoiti piki Brasiilia rannikut. Paremas poordis suundus lõunasse tohutu pikk, helendava liivaga rand, mille taga algas džungel. Veel lõunapoole purjetades liivarannad kadusid, kalda äärest algasid tohutud vihmametsad ja edasi juba lõputud, kõrge rohuga kaetud Argentina tasandikud.
    Öö saabudes näitasid meremeestele teed mastide kohal säravad tähed, mis moodustasid tintmustas taevas ääretult kauneid ja saladuslikke tähekujusid. Lõunarist tõusis üha kõrgemale taevakaarele, muutus üha suuremaks ja heledamaks.
    Mõõtmatu veteväli ja tohutu kaugus tekitab meremeestes kojuigatsust ja ärgitab mälestusi – ootamatult ja valuliselt. Kodu kerkib silme ette ääretult kauni ja helgena, imepärase õnnemaana. Silme ette ilmub mingi ammu unustatud hetk – kaunis päikepaisteline kevadhommik või härmatanud puudega talvepäev, aias õitsevad õunapuud või koduaeda ääristavad kolletunud lehtedega vahtra- ja haavapuud.
    Viieteistkümneaastane junkur Moritz Kotzebue lebas kolmemehekajutis koikul; ta oli raamatu kõrvale asetanud ja unistustesse laskunud. Mõttelennul kandus ta üle merede ja maade kaugele Eestimaale, koju, Triigi mõisa. Moritza silme ette kerkis kodumõis: ühekorruseline kõrge katuse ja suure korstnaga mõisahoone, selle ees kaarustega aidad ja tall-tõllakuur. Mõisahoone taga tiik, millel olid avanud oma õied valged vesiroosid. Tiigi kaldal väike mõisavalitseja maja.
    Otto Kotzebuele meenusid õhtud isa töökabinetis, sooja õhkuva, salapäraselt leegitseva kamina ees. Kui palju kordi oli ta poisina istunud oma isa, näitekirjanik August von Kotzebue töökabinetis, kuulates isa ja tema sõprade vestlusi kirjandusest, geograafiast, kaugetest maadest ja meredest. Ikka ja jälle meenusid Ottole hubased talveõhtud, mil kaminas põles tuli ja selle ees vestlesid isa ja tema sõbrad – publitsist Johann Christoph Petri, muusik Johann August Hagen, kunstnik Carl Sigismund Walther.
    Gottlieb Bellingshauseni silme ette aga kerkis väike ja vaene Lahetaguse mõis Saaremaal. Pikk madal ühekorruseline sammaldunud katusega ja väikese verandaga mõisahoone. Kõige eredamaid mälestusi pakkus aga pikk rõdu maja lõunapoolses otsas. Siia oli kümneaastane Gottlieb paigutanud vana vankriratta, keerutas seda ühele ja teisele poole, justkui merehädas laeva roolimees ja käsutas: „Kõik mehed masti, vallandada purjed!” Mõisateenijate lapsed, seitsmeaastane Liisu ja sama vana aidamehe poeg Kristjan ning tallimehe kaheksa aastane vanune Juhan kiirustasid mööda jämedat, tohutute okstega tammepuud üles ning hargnesid mööda oksi laiali, jäädes ootama „kapteni” edasisi käsklusi. „Laevakoer” Muri kargles ja haukus puu all, soovides „madrustele” järgneda.
    Sageli pikutasid mitšman Bellingshausen ja vennad Kotzebued pärast vahikorda või päevaste laevatööde lõppemist oma koides, lugesid üksteisele prantsuse- ja saksakeelseid raamatuid ette ning vestlesid ja arutasid tundide kaupa loetu üle. Bellingshausen oli arusaamisel, et Otto Kotzebue intellekt on võtnud vabameelse prantsuse suuna. Otto Kotzebue ise aga pidas ennast hingepõhjas usklikus kristlaseks, kes uskus alateadlikult, ilma selle üle arutlemata.
    Mõnikord, kui Bellingshausen oli süüvinud raamatusse ning laeva ühtlane kiikumine ja kajutit läbiva besaanmasti vaikne nagin tekitas kerget nukrust ja kojuigatsust, alustasid Otto ja Moritz vestlust eesti keeles. Kuigi vennad valdasid peale saksa keele – oma emakeele, – veel vene, prantsuse ja inglise keelt, tekkis neil vahetevahel tahtmine vestelda eesti keeles. Ilmselt oli see tingitud nostalgiast Eestimaa elu-olu järele; taoline vestlus tõi neid jälle tagasi lapsepõlvekoju. Aga pigem oli see siiski meeldiv meelelahutus ja ajaviide pikal merereisil.
    „Ma lähen täna, vikat seljas, heinamaale heina niitma,” sõnastas Moritz Kotzebue püüdlikult eestikeelse lause.
    Otto, tunnetades venna puudulikku eesti keele oskust, vastas hoopis isevärki lausega: „Lõviosa kassi sabast jäi koera hammaste vahele.”
    Moritz kehitas taolise, mõttetuna tunduva lause peale õlgu, mõistmata selle tähendust, kuid mitte lastes ennast eksitada, jätkas vestlust eesti keeles: „Ma tulen heinamaalt koju ja sõidan vankriga sõnnikuveole; hobune on vankri ees.”
    Otto, soovides oma nooremat venda narritada, vastas: „Tuul puhub hobuse ahtrisse.”
    „Hobuse vööris on hambad, kaks silma ja kaks pikka kõrva,” ei jäänud Moritz vastusega võlgu.
    Vennakesed puhkesid üleannetult ja vallatult naerma. Bellingshausen tõstis silmad raamatult ja vaatas imestunult ja veidi etteheitvalt oma kajutikaaslastele otsa.
    „Hobuse kohta on vale öelda – kaks pikka kõrva,” sõnas Bellingshausen saksa keeles. „Pikad kõrvad on jänesel.”
    „Ega sa ometi arva, et hobusel on väikesed või lühikesed kõrvad?” vaidles Moritz vastu. „Või arvad sa, et hobusel on suured kõrvad. Suured kõrvad on seal.”
    Otto sekkus saksa keeli vaidlusse: „Suured kõrvad on elevandil. Selline Aafrika loom, hobusest kõrgem ja nii paks, justkui oleks kaks hobust kokku pandud. Nina asemel on elevandil pikk lont. Kõrvadega lehvitab ta tuult, et ennast jahutada.”
    „Ega hobusel ometi elevandi kõrvad ole, tuult ta nendega ei lehvita, ka pole temal pikad jänesekõrvad,” ei jäänud Moritz vanema venna selgitustega rahule.
    Otto pöördus Bellingshauseni poole: „Fabian, sa oled maamees, tunned hobuseid paremini, kirjelda hobuse pead!”
    „Ma ei ole mitte maamees, vaid Saaremaa mees,” sõnas Bellingshausen veidi solvunult, pööras siis pilgu kajutilakke, otsekui püüdes oma silme ette manada hobust ja selle pead ning sõnas eesti keeles: „Hobuse peas on tugevad hambad, paksud mokad, suured silmad ja ilusad kõrvad.”
    „Nojah,” noogutas mitšman Otto Kotzebue kiitvalt, ”ma ju ütlesin, et sa oled maamees.”
    „Sõbrad,” sõnas Bellingshausen lepitavalt, „haridus ilma sooja südameta, ilma tundelise ja poeesiale avatud hingeta tähendab külmi ja tundetuid teadmisi. Pakun välja – iga mees luuletab kohe ja siinsamas luuletuse merest ja koos otsustame, kes on parim.”
    Sõbrad nõustusid õhinal, ning Moritzal kui kõige nooremal tuli oma luuletus esitada esimesena. Ta tõusis koikus istuli, keskendus, suunas pilgu kajuti lakke, mõtiskles pisut ja alustas deklameerimist:

    Meri! Mu laevuke on sinu tahte vallas,
    tuuletiivul kaugeneb mu armas kodukallas.
    Hinge täidab rännulust;
    süda ihkab meretuult ja vabadust,
    kuid siiski eales maapeal
    ei unusta ma sooja koduust.

    Kajutikaaslased tervitasid Moritza luuletust tugeva aplausiga. Nüüd oli Bellingshauseni järg esitada luuletus. Gottlieb von Bellingshausen oli silmnähtvalt närvis ja erutatud, sest ta soovis luuletajana olla oma noortest sõpradest parem. Bellingshausen deklameeris oma luuletuse:

    Meri! Sädelevalt kaunis,
    kapriisne, tormine ja äraarvamatu.
    Mu hingele ta üpris tavatu,
    kuid siiski soe ja südamele sulnis.

    Ma olen heitnud ennast sinu rüppe,
    mind hoia, kiiguta ja enda rinnal kanna.
    Ma sinu sülest astun maha võõral rannal,
    ma tundmatusse, meel ärevil, teen hüppe.

    Bellingshauseni lihtsale, nostalgilisele luuletusele järgnes südamlik aplaus, ja nüüd oli Otto von Kotzebue kord luuletada:

    Meri! Su Soome lahe põhjamaiselt karged lained
    mind kandsid välja Sundi emakäte vahelt
    ja Põhjamere halli taeva paines
    sain tunda mere karmi, isalikku tahet.
    La Manche`i õrnas udulooris
    mu ette astus neiu kaunis.
    Ta särav silmapaar ja veetlev naeratus
    mind saatsid Biskaiani.
    Kõik kustus tormis;
    jäi hinge arm, ja lootus.

    Parun Otto von Kotzebue sügavmõttelise ja emotsionaalse luuletuse järel valitses kajutis hetkeline vaikus. Seejärel vallandusid tormilised kiiduavaldused, mis kuulutasid Otto võitjaks.

    * * *

    Õhk muutus jahedamaks. Taevas tiirlesid külmade vete linnud. Albatrosside parved liuglesid madalalt vee kohal, lõid hetk enne veepinda tiivad kokku, sukeldusid ning sööstsid siis püstloodis veest välja, et veekohal tiireldes silmata järjekordset kala. Albatrosside läheduses lendlesid väikeste parvedena meripääsukesed.
    Laevad lähenesid tormiderohketele neljakümnendatele laiuskraadidele; ilm muutus uduseks, tuuliseks ja sombuseks; vahil olles värisesid mehed külma edelatuule käes. Juba ammu olid kadunud lendkalad, bonitod, delfiinid ja troopilised merelinnud.
    Mõne päeva pärast muutus ilm veelgi, puhus jahe antarktiline lõunatuul. Laeva kohal tiirutasid tiibu peaaegu liigutamata tormilinnud. Päeval kui ööl järgnesid nad väsimatult laevale, mida tugevam oli tuul, seda kindlamini ja julgemini nad liuglesid, laskumata kordagi veepinnale puhkama. Fregati ümber ilmus nähtvale palju ujuvaid ja sukelduvaid pingviine. Üha sagedamini kohati suuri vaalaparvi, kes tulid laevale nii lähedale, et kapten Krusenstern oli sunnitud kurssi muutma.
    22. veebruaril jõudsid laevad Falklandi saarte ja Patagoonia ranniku vahelisse väina. Ekspeditsiooni teadlased mõõtsid süvavee temperatuuri ja uurisid merehelendust. Peaaegu kuni Tulemaani purjetati selge ilmaga ja pärituulega. Kuid Hoorni neemele lähenemisel muutus ilm külmaks ning tõusis vastutuul tormi-iilide ja vihmaga.
    Hoorni neem on Ameerika mandri kõige lõunapoolsem neem, mis asetseb Tulemaa arhipelaagi lõunapoolsel saarel. Palja musta teravatipulise kaljuna kerkib ta 150 meetri kõrgusele mere kohale. Isegi merelinnud külastavad harva seda sünget paika. Oma nime on neem saanult Hollandi linnalt Hoorn, kus sündis meresõitja Schauten, kes avastas neeme 1616.aastal.
    24.veebruaril kell 8 hommikul jõudsid „Nadežda” ja „Neva” Hoorni neeme traaversile. Meres võis näha mõõkvaalu, õhus tiirlesid albatrossid, laeva ümber lendlesid meripääsukesed ja hulgaliselt valgeid kajaka-sarnaseid linde. Lõuna paiku märkas Krusenstern oma laeva ahtris, ligikaudu kahe miili kaugusel mingit imelikku laeva – madalate parrastega laev libises justkui läbi vee, paistsid ainult kolm kõrget tihedas purjestuses masti. Laev liikus rehvitud purjedega ja hoidus pidevalt „Neva” ja „Nadežda” ahtrisse, üritamata neist mööduda. Öösel kadus jälitaja silmist, kuid hommikul oli endiselt kohal ja jätkas kurssi muutmata purjetamist.
    28.veebruaril 1804 jäi paremase pardasse Hoorni neeme lõunatipp ja nüüd näitas kurikuulus neem oma tõelist palet: temperatuur alla kümne miinuskraadi, tohutud lainemäed paiskusid laevalaele; sadas läbisegi vihma, lumelörtsi ja rahet, mis piitsutas teravalt nägu. Raad ja vandid jäätusid, purjed muutusid külmunud veepiiskadest paindumatuks ja libedaks. Üle laevalae tõmmati leierid, kuna laevatekk oli muutunud libedaks ja ohtlikuks, kõndida sai ainult köiest kinni hoides. Laev kõikus justkui laast, järsk laine lõhkus ahtris illuminaatorid, tormi-iilid rebisid mastidelt tormitaakslid. Tundus, et veel hetk ja tormihoog pühib tekilt kõik merre. Inimesed kangestusid külmast, tugeva tormiga oli sooja toidu keetmine võimatu.
    „Nadežda” laskus laineharjalt, vajus oma kahurite raskuse all tugevasti kreeni, paiskus vastu järgmist lainet, ajas ennast vaevaliselt otseseks, et siis uuesti vajuda, tõusta ja langeda. Aeg-ajalt ahmis fregatt pardaga vett, vesi tungis kahuriluukidest laeva ja madrused olid pidevalt ametis nii purjede seadmisega kui ka vee laevast väljapumpamisega. Ajuti muutus torm eriti järsuks, hiigelsuured lained veeresid mürinal vastu uduvines Tulemaa kaljuseid kaldaid. Meeskond püsis kogu aeg jalul, mastimehed olid mastis valmis viivitamatult rehvima purjesid.
    Mitme päeva jooksul ei jõudnud „Nadežda” ja „Neva” miiligi edasi. Kolm ööpäeva ei olnud võimalik määrata asukohta, kogu taevast katsid madalad ja tumedad pilved, aeg-ajalt kattus meri tiheda piimja uduga. Kapten Krusenstern seisis ööd ja päevad roolimehe kõrval. Noored mitšmanid Bellingshausen ja Otto Kotzebue ning junkur Moritz Kotzebue näitasid tormis üles meelekindlust ja suurepäraseid oskusi purjede käsitsemisel ja madruste juhendamisel.
    Vaatamata kohutavale tormile ja kõrgele lainetusele, püsis jälitaja endiselt „Nadežda” kannul. Alles 9.märtsil ilm paranes, pilvede vahelt näitas ennast päike; lõpuks taevas selgines ja püsima jäi ühtlase kerge tuulega päikesepaisteline ilm.
    Ootamatult heiskas jälitaja lisapurjed, kliivrid ja taakselid, sööstis pritsmeid lennutades läbi lainete ja ligines „Nadezdale”. Läbi pikksilma märkas Krusenstern laeva esimeses mastis Ameerika Ühendriikide tähelippu ja laeva komandosillal pikka tormimantlis kogu, kes samuti sihtis teda pikksilmaga. Ameerika laevalt kärgatas tervituseks kolm kahuripauku, ja imepärane laev kadus vastust ootamata peagi silmist, justkui oleks olnud tegemist viirastusega. Krusenstern jõudis vaevu lugeda seninägemata laevatüübi ahtrile maalitud nime – „Louisiana”.
    Kaks nädalat võitlesid laevad tormiga. Viimaks läbiti Drake`i väin, ja nüüd tundsid kõik tohutut kergendust, Tulemaa sünged kaljud ja Hoorni neem jäid kaugele ahtri taha. 1804.aasta 22.märtsil jõudsid „Nadežda” ja „Neva” välja Vaiksesse ookeani; tohutule veteväljale, mille Magaljàs oli kunagi esmamulje ajendil nimetanud Vaikseks ookeaniks, mis aga, nagu hiljem selgus, oli oma olemuselt pigem tormine kui vaikne. Pärituul tõukas laeva edasi kiirusega ligi kaksteistkümmend sõlme.
    Ootamatult muutus ilm sombuseks, mitu päeva järjest segasid udud astronoomiliste vaatluste tegemist. Tihedas udus kaotasid laevad teineteist silmist ja nüüd purjetas kumbki laev eraldi. Lõpuks taevas selgines ning Krusenstern ja astronoom Horner määrasid laeva asukoha, samuti mõõdeti vee temperatuuri – merepinnal oli temperatuur +3 kraadi, samal ajal oli välisõhu temperatuur + 4 kraadi.
    24.märtsil tõusis uuesti metsik torm, mis kestis terve nädala. Lihavõttesaare traaversil torm vaibus ja võimaldas kiiret ning rahulikku purjetamist. 17.aprillil ületas „Nadežda” Kaljukitse pöörijoone. Iga päevaga muutus õhk soojemaks ja juba nädala pärast vaevas meremehi troopiline palavus. „Nadežda” liikus ühtlases kagupassaadis kiirelt edasi, hoides kurssi Markiisaartele.

    Kümnes peatükk. Napoleon annab käsu Enghieni hertsog Louis de Bourbon mõrvata. Bastille` vallutamise viieteistkümnenda aastapäeva tähistamine. Napoleoni senise elu kõige tähtsam sündmus? Napoleon kroonitakse Nòtre-Dame kirikus keisriks. Napoleoni ees põlvitavale Josèphine`ile asetab keiser pähe keisrinnakrooni. Napoleonile teeb muret keisrikrooni pärija puudumine, ohus on dünastia järjepidevus.

    Napoleoni jälitas painajalik mõte – rojalistid sepitsevad vandenõud, et teda kõrvaldada ja tuua Bourbonid tagasi kuningatroonile. Talleyrand küttis tema hirme üha enam lõkkele, väites, et Enghieni hertsog Louis de Bourbon on juba aastaid luuranud piiri ääres ja pikksilm käes jälginud Prantsusmaal toimuvat. Napoleon otsustas anda Bourbonide suguseltsile surmahoobi, et troonilt tagandatud perekond loobuks ometi kord ennast segamast Prantsusmaa asjadesse.
    Plaan valmistati ette ülima hoolikuse ja täpsusega, justkui seisnuks ees otsustav lahing. 1804.aasta 15.märtsil ratsutasid kolmsada Napoleoni tragunit üle piiri ja suundusid teiselpool Reini paiknevasse Badeni linnakesse. Ettenheimis emigratsioonis viibiv Louis de Bourbon vahistati ning nelja päevaga toodi ta Strasbourg`i kaudu Pariisi.
    Josèphine`i vapustas hingepõhjani kuninglikku päritolu printsi röövimine, sest ta oli kindel, et nii nagu jakobiinid olid giljotineerinud Louis XVI ja Marie Antoinette`i ning Josèphine esimese abikaasa ja paljud tema sõbrannad ja sõbrad, ei hakka ka Napoleon printsiga tseremoonitsema. Josèphine`i kartus täitus üsna kiiresti – Enghieni hertsog Louis de Bourbon lasti maha varsti pärast tema kohalejõudmist, 20.märtsi ööl Pariisi lähedal Vincennes`is, kindlusekraavis, kuhu ta ka maeti. Hertsog Louis de Borboni mõrvamine oli selge märguanne Euroopa kroonitud peadele – nüüd nad teadsid, mis neid mittekuuletumisel ees ootab.

    Napoleon, olles Bourbonite monarhia taastamise ohu kõrvaldanud, leidis, et ta peaks edaspidi esinema rahva monarhina. Tegelikult rahvas juba ammu ei nimetanud teda kodanliku perekonnanime järgi Bonaparte`iks, vaid kui monarhi, eesnime järgi – Napoleon. Rahvas siiski eksis; Napoleon ei tahtnudki saada kuningaks, sest taoline isik oli vanamoeline, kulunud, vanade ideede kandja, mis kindlustas ainult võimu päritavuse, mitte midagi enamat. Napoleon tahtis saada keisriks, sest ta pidas keisrit kuningatest kõrgemaks ja vägevamaks; keisri nimetuses oli midagi seletamatut, mis ergutas fantaasiat. Aga enne kui saada keisriks, asus Napoleon ennast nimetama sõjaväelaslikult – imperaator, sest tegelikult ta ju oligi sõjavägede ülemjuhataja. Imperaatori tiitlile järgneb keisri oma; oli ju frankide Karl Suur olnud keiser ja Õhtumaa valitseja.
    18.aprillil 1804, täites Napoleoni suulist korraldust, avaldas Senat määruse, millega nimetati Napoleon Bonaparte Prantsusmaa keisriks. Sätestati, et keisri tiitel ja amet läheb üle meesliini pidi pärijatele, pidevalt välja jättes naisi. Vaatamata sellele, et Senat oli Napoleoni keisriks nimetanud, tahtis ta vanade monarhide kombel kroonitud ja salvitud saada, et olla nii oma usklike alamate kui ka Euroopa valitsejate silmis võimukandja jumala armust ja mitte pööbli tahtest.
    14.juulil 1804 seisis ees Bastille` vallutamise viieteistkümnenda aastapäeva pidulik tähistamine. Selle tähelepanuväärse päeva varahommikul palus politseiminister Fouchè Napoleonilt audientsi, et esitada taotlus eraldada kolmkümmend suurtükki ning suurtükkide kogupaukudega meenutada pariislastele Prantsuse revolutsiooni algusdaatumit.
    Hommikumantlisse mähkunud Napoleon väljus pahural ilme Josèphine magamistoast, olles häiritud ebameeldivast külalisest sel varasel tunnil. Kuulanud ära politseiministri palve, jäi Napoleon imestunult Fouchèle otsa jõllitama, ja küsis siis põlglikult: „Millist võitu vaenlase üle te soovite tähistada? Kes selles kindluses asusid ja kes olid ründajad?”
    Politseiminister Fouchè tammus ebalevalt jalalt jalale, samas aga kartes Napoleonile valetada, sõnas: „Bastille vanglas asusid kaks nõdrameelset vangi, kes istusid kinni jumal teab mis ajast ja mille eest, kolm taskuvarast, üks kodutu ja üks lits, ee…, see tähendab üks prostituut. Ründasid mässajad.”
    Napoleoni kehitas arusaamatuses õlgu: „Sellisel juhul polnud ju tegemist sõjalise operatsiooniga, aga selle litsi vabastamiseks poleks ma kulutanud mitte ainsatki untsi püssirohtu!”
    Napoleoni viimaste sõnade juures astus kabinetti veel romantilisest ööst õhevil ja tundehellusest vaibumata keha ja hingega Josèphine. Kuuldes Napoleoni võrdlemisi rämedat vastust, sekkus ta eneselegi ootamatult jutusse.
    „Aga Napoleon! Kui selle litsi, selle õnnetu prostituudi asemel oleks Bastille` vanglas hoitud mind, väetit naisterahvast? Mida sa siis oleks teinud?”
    Napoleoni silmad välgatasid: „Siis oleks ma Bastille` teinud maatasa, poleks jätnud kivi kivi peale!”
    Hetkeks tekkis kabinetis ebamäärane vaikus; politseiminister, olles elukogenud politseinik, hoidus sekkumast abikaasade siseasjadesse.
    „Olgu,” lõi Napoleon käega, „tähistage selle litsi vabastamist; andke tuld kolmekümnest, neljakümnest, viiekümnest suurtükist…”
    Politseiminister pöördus minekule. Josèphine asetas pehme sohva ees paiknevale väikesele lauakesele pokaali punase veiniga, istus oma hommikumantlit kombekalt kokku tõmmates Napoleoni kõrvale ja esitas ootamatu küsimuse: „Napoleon, milline tähtpäev sinu senises elus vääriks aupaukusid?”
    Üllatunult vaatas Napoleon oma naise pruunidesse, veel kirglikust ööst jahtumata silmadesse. Milline sündmus tema elus väärib Prantsuse rahva kustumatut austust? Touloni lahing, kus ta näitas ennast Prantsuse rahvale esimest korda? Aga see oli siiski pigem haavlipüssijaht inglise jänestele. 1795.aasta 5.oktoobri veresaun Saint-Roche`i kiriku esisel väljakul, millega ta pälvis Konvendi tähelepanu ja heakskiidu? Ei, Prantsuse rahvuspühaks see ei kõlba. Kohtumine Josèphine`iga Pariisi Suures Ooperis?
    Napoleon pöördus naise poole: „Josèphine, minu elu tähtsaim sündmus oli kohtumine sinuga Pariisi Ooperis.”
    Josèphine naeratas õnnelikult, suudles Napoleoni põsele, rüüpas sõõmu veini ja sõnas seejärel kelmikalt: „Prantsuse rahvale jääb sellest väheseks, massidele tuleb pakkuda midagi enamat.”
    Naopoleon tõusis, vaatas Josèphine`ile otsusekindlalt silma ja sõnas: „Sellisel juhul saab Prantsusmaa rahvuspühaks minu keisriks kroonimise päev.”
    Josèphine puhkes naerma: „Ma eelistaks siiski, et Prantsusmaa rahvuspühaks saaks meie esimene öö. Mäletad seda ööd? Madame Hosten-Lamotte salong, giljotiini all pea kaotanud aadlike mälestuseks peetud aadlileskede maskipidu, mil meie vahel kõik juhtus…”

    2.detsembril 1804 toimus Pariisis Nòtre-Dame`i katedraalis Napoleoni pidulik keisriks kroonimine. Kuigi kunagise Püha impeeriumi keisrid olid lasknud Pühal isal Roomas endale krooni pähe panna, tahtis Prantsuse impeeriumi keiser selle vastu võtta Pariisis. Selleks puhuks oli Roomast kohale toodud paavst Pius VII, sest Napoleon ei suvatsenud sõita kroonimistseremooniale Vatikani. Ta põlgas sügavalt seda Itaalia aristokraati, krahv Chiaramontist, kes alates 1799 kandis paavst Pius VII nime. Napoleon ei pidanud teda Peetruse järeltulijaks ega jumala asemikuks maa peal. Pariisi tulekust ei saanud paavst keelduda, sest peaaegu kogu Itaalia, samuti ka Rooma, oli Bonaparte`i käpa all.
    Paavst oli Napoleonile vajalik, sest religioossest küljest uskusid paavstisse sel ajal sajad miljonid inimesed kogu maakeral ja eriti prantslaste rõhuv enamik. Tähendab, paavst pidi olema vajalikuks ja kohaseks kroonimisdetailiks, eriti kui kõne alla tuli Karl Suure õiguste ja pretensioonide elluäratamine. Teisest küljest aga vaatas Napoleon Pius VII-le kui šamaanile ja nõiale, kes teadlikult ekspluateeris inimlikku rumalust, kasutades mitmesuguseid lausumisi ning võtteid kirikus ja väljaspool seda.
    Pius VII saabus vastu tahtmist Fontainebleau lossi. Keeldumine ei tulnud kõne allagi – Roomat ohustasid Põhja- ja Kesk-Itaaliasse paigutatud Napoleoni väed.
    Jahiülikonnas Bonaparte võttis paavsti vastu Pariisi lähedases Fontainebleau` metsas, ümbritsetuna jahimeestest, koerapoistest ja koertest. Paavsti korteež peatus ja paavstil paluti kalessist väljuda, astuda üle tee ja ümber istuda keisri tõlda, kes ise ei võtnud vaevaks tõllast väljuda.
    Vaevalt oli paavst kalessist maha astunud, et suunduda Napoleoni tõlla juurde, kui noored hurdad haarasid Paavsti talaari sabast kinni ja asusid seda mängeldes tirima. Koerapoisid üritasid koeri eemale peletada, kuid see andis mänguhoos koertele ainult hoogu juurde. Napoleon jälgis oma tõllaaknast seda koomilist stseeni ja suutis vaevu naeru pidada. Koeri oma talaari juurest eemale peletas ja endamisi vaikselt kirudes komberdas paavst Napoleoni tõllani ja ronis kergendusohkega sinna sisse.
    Napoleon oli otsustanud lasta keisrinnaks pühitseda ka Josèphine`i. Napoleoni vend Joseph oli taolisest plaanist ärritatud, sest Napoleoni surma korral võis keisrinnana valitsema asuda Josèphine, ja pealegi – miks peaks see juhuslikult Napoleoni kõrvale sattunud naine, kes pealegi oli oma mehele sarvi pähe teinud, saama keisrinnakrooni. Miks peaks madam de Beauharnais, nagu Napoleon teda alati oli nimetanud, tõstetama nii kõrgele, kui ta peab selle naise, kes talle pärijat kinkida ei suuda, ometi varem või hiljem kõrvale heitma.
    Saanud teada Napoleoni otsusest, võttis Josèphine juba iseseisvalt ette ühe sammu, mis oli tema jaoks ülioluline. 1.detsembril 1804, üks päev enne kroonimist, otsis ta üles vahepeal Tuileries`s korterisse asunud Püha isa ja pihtis sellele, et ta olevat Napoleoniga üksnes kodanlikku abiellu astunud ning tema sooviks on enne kroonimist abielu kiriklikult laulatada. Tegelikult polnud Josèphine kuigi usklik, aga ta nägi kirikus tuge oma abielule, sest kiriku silmis oli laulatatud abielu lahutamatu. Pius VII haaras kinni võimalusest näidata Napoleonile, kes Püha isast midagi suurt ei pidanud, et veel on olemas valdkondi, kus vaimulik võim domineerib ilmaliku üle. Nii jäigi ta kindlaks nõudele, et enne keisripaari kiriklikku pühitsemist peab toimuma abielupaari kiriklik laulatus.
    Napoleon oli sunnitud järele andma, kuna paavsti argumentidele oli raske vastu vaielda. Laulatus toimus täielikus saladuses Napoleoni töökabinetis. Napoleon pomises vaikselt oma „jah”, Josèphine aga sõnas kõlavalt ja võidukalt oma nõusoleku saada Napoleoni naiseks ja jääda talle truuks kuni surm neid lahutab. Josèphine oli juba selles eas, kus truuks jäämine polnudki enam kes teab kui raske. Ta hankis endale ka kirjaliku tunnistuse kirikliku laulatuse kohta ja hoidis seda paberit hoolega.
    Neljakümne ühe-aastane Josèphine valmistus kroonimiseks hoolikalt ja põhjalikumalt kui kunagi varem. Lasi ennast tugevalt minkida ja teha soengu, mis võimaldas krooni kindlalt ja tõrgeteta pähe asetada. Valgest satiinist kuldsete mesilastega üle tikitud õhtukleidis, kullaga tikitud sametkingades, üle õlgade heidetud valgest sametist keebis ja briljantidega diadeemis nägi Josèphine välja viisteist aastat nooremana. Seda ei jätnud oma naisele ütlemata ka Napoleon.
    Napoleon Bonaparte ootas naist oma töökabinetis Tuilereis` lossis. Ka tema oli seekord ennast sündmusekohaselt üles löönud. Keiser kandis valgest siidist põlvpükse, loorberilehtedega tikitud punast mantlit, žabookraed ja sametbaretil teemanti Regent. Samas aga märkisid kohalolijad endamisi, et Napoleonile sobis sõjaväevorm siiski paremini – suletuttide, žaboode ja pitskraedega nägi ta välja, justkui seisaks temal ees maskiball.
    Päev oli alanud lumetuisuga, päike suutis sellest alles pikkamööda läbi tungida, ja kui keisripaar kella 10 paiku Tuileries`st Nòtre-Dame`i katedraali poole teele asus, oli lõikavalt külm. Tõllale oli kinnitatud Karl Suure krooni koopia; tõlda vedasid kaheksa võiku hobust ja seda eskortisid kürassiirid, kaardiväejäägrid ja mamelukid. Keisrile järgnesid kolmteist tõlda õukonnaga, generaliteedi, kõrgete aukandjate, paavsti ja kardinalidega. Korteeži jälgis tänavatele kogunenud loendamatu rahvahulk. Pariislased naersid ja heitsid iroonilist nalja, märgates „uusülikute” tõllakülgedel halvasti kinnikleebitud üürisõidukite numbreid. Tõldades oli küll istet võtnud „uus nomenklatuur”, kuid siiski veel ei olnud jõudnud kõik kõrged ametnikud rikkust koguda. Tõldade sisemuses levis vänge naftaliinihais – laenatud kleidid ja kostüümid olid õhutamata. Pariisi oli tohutul hulgal tekkinud riiete laenutamise kontoreid, kuhu olid kokku kogutud endistelt aristokraatidelt rekvireeritud kallihinnalised kleidid ja kostüümid. Riiete laenutamise kontorite teenuseid kasutati laialdaselt, sest uus nomenklatuur soovis välja näha aristokraatlikult soliidse ja jõukana.
    Nòtre-Dame`i katedraali ees tõld peatus. Seal pani üllas paar endale selga kroonimisrõivad: Napoleon siidist rüü ja sametmantli, Josèphine pika ja raske grand manteau, mille vedikut pidid peale tema enda tütre Hortense`i kandma meheõed ja mehe vennanaised – Julie, Caroline, Elisa ja Pauline. Ent Bonaparte`i pere liikmed täitsid keisri käsku vastu tahtmist, vaevalt puudutades vedikuserva.
    Nòtre-Dame kirik säras küünlatuledes, kalliskivid küütlesid. Keiser oli heas tujus. Antiikse keisrite mantliga sarnanevasse rüüsse riietatud keiser juhtis keisrinna peaaltari ette. Josèphine`i hing võidutses, süda rõõmustas, tuues veelgi enam esile tema välise sarmikuse ja kirgliku olemuse.
    Algas Napoleoni pidulik keisriks kroonimine ja salvimine. Napoleon ja Josèphine laskusid altari ees seisvaisse tugitoolidesse. Pärast missat salvis paavst nende juukselahke ja peopesi ning õnnistas nende kroonid.
    Kroonimise keskaktis üllatas Napoleon paavsti talle omase isekusega; hoolimata sellest, et tseremoniaalis oli eelnevalt kokku lepitud. Kui Pius VII hakkas pidulikul momendil üles tõstma suurt keisrikrooni, et panna see Napoleonile pähe, samuti kui kümne sajandi eest Pius VII eelkäija püha Peetruse troonil oli selle krooni pähe pannud Karl Suurele, haaras Napoleon ootamatult paavsti käest krooni, tõstis selle kõrgele ja asetas selle endale ise pähe. Selle žestiga andis Napoleon mõista, et krooni asetab ta ise endale pähe ja mitte keegi ei oma õigust seda temalt ära võtta. Paavsti „õnnistus” omas ainult rituaalset tähendust ja mitte enamat, sest Napoleon ei sallinud paavsti ega austanud kirikut. Ja lisaks kõigele – Napoleoni oli alati seisnud püstipäi, teda polnud mitte iial nähtud kummardumas, veel vähem põlvitamas.
    Vaevalt oli Napoleon ennast krooninud, kui tema abikaasa Josèphine langes põlvili keisri ette. Napoleon haaras paavsti käest teise, väiksema, keisrinna krooni, pani selle naisele pähe, võttis siis maha ja pani uuesti pähe, otsekui tahtnuks näidata, et keiser võib oma naisele krooni anda, aga võib ka tagasi võtta.
    Vaimulikule talitusele järgnes ilmalik. Kroonitud pead tõusid mööda trepiastmeid lavale üles seatud, kullast ja kalliskividest hiilgavate troonide juurde, mida kaunistas kuldne N täht. Trooni jalamil seisid ministrid, senaatorid, saadikud, kindralid, kõrgemad ametnikud ja ohvitserid.
    Pärast hüüdu: „Elagu imperaator igavesti”, tõmbus Pius VII tagasi käärkambrisse ja ohkas kergendust tundes; ta oli oma tagasihoidliku ülesande täitnud. Siiski oli Pius VII saavutanud Pariisis selle, et alates 1.jaanuarist 1806 viidi revolutsioonikalendri asemel jälle sisse Gregoriuse kalender ja aastaid hakati jälle arvestama Kristuse sündimisest.
    Napoleon istus troonil. Ta mantlit kaunistas kuldne mesilane, töökuse märk. Ja nüüd juhtus Napoleoniga see, mida temalt mitte kuidagi ei võinud oodata. Ta kummardus vend Joseph`i kõrva juurde ja sõnas vaikselt: „Kui meie isa seda näeks!” Mitte kunagi varem, saades kindraliks, ei olnud ta meenutanud oma isa. Aga sel pidulikul, Napoleoni jaoks erakordsel hetkel pöördusid ta mõtted Korsika saarele, meenusid mälestused suguharude võitlusest, auahnusest ja uhkusest. Oma juurtest ei saa mitte keegi lahti öelda.
    Pidulikul õhtusöögil perekonna ja lähemate sõprade keskel jättis Napoleon krooni pähe ja palus seda teha ka Josèphine`il. Ta naeris ja naljatas, justkui oleksid kõrvuti istunud luuletaja ja näitlejanna, justkui oleks tegemist kõigest kroonidega maskeraadiga, mida see Napoleoni jaoks tegelikult oligi. Ta pöördus ohates lauasistujate poole: „Aleksander Suur nimetas ennast Jupiteri pojaks, ja kogu Idamaa uskus teda. Kui aga mina tänapäeval nimetaksin ennast Jupiteri pojaks, naeraks iga kalurinaine mind välja. Suurte tegude ajad on kahjuks möödas.”

    Napoleon andis põhiseadusega ette nähtud vande oma keisrivõimu revolutsiooniliste ideaalide ja vabariikliku olemuse kohta. Ta vandus, et säilitab Prantsusmaa territoriaalse ühtsuse ja kaitseb usulisi, poliitilisi ja kodanike saavutusi ja õigusi.
    Napoleoni keisriks kuulutamisest teavitati rahvale ilutulestiku ja kahuripaukudega, otsekui oleks tahetud rahvale selgeks teha, kellele, õigemini, millele Napoleon oma ülendamise eest esmajoones tänu võlgnes.
    Senat siirdus sõjaväelise eskordi saatel Saint-Cloud`sse. Seal, Apollo galeriis tehti Napoleonile teatavaks Senati otsus: „Vabariigi valitsemine usaldatakse keisri kätesse, kes võtab endale „prantslaste keisri” tiitli. Keisriau saavat pärilikuks tema otseste järeltulijate seas. „Kui keisril ei peaks olema poegi, võib ta lapsendada oma vendade poegi või pojapoegi või siis läheb valitsemine üle Josephile, Louis`le või teistele meessoost järglastele.”
    Napoleoni dünastia oli rajatud, ta omistas endale tiitli – Napoleon I, prantslaste keiser. Josèphine`i poole pöörduti sõnadega: „Teie Majesteet!” Napoleon sõnas kahemõtteliselt Josèphine`ile: „Keisrinnana avaneb Teil suurepärane võimalus lohutada paljusid prantslasi.”
    Keisritiitliga olid asjad nüüd korras, aga asjad polnud ühel pool pärijatega. Napoleonile oli korraldatud mitmeid atentaate; ta oli pääsenud, nii öelda, üle noatera ja tema tapmise korral oleks Napoleoni otsene „dünastia” katkenud. See olnuks suureks löögiks ka neile, kes olid Napoleoni valitsemise ajal kasu lõiganud ja karjääri teinud; kaotajateks oleks osutunud uuskodanlus ja uusaristokraatia, kes oli Napoleoni valitsemise ajal rikastunud. Napoleon oli saanud lahinguis mitmeid kordi haavata ja ta teadis, et ka tema ei ole surematu; dünastia jätkumiseks vajas ta poega. Siin võis loota ainult abikaasa Josephine`ile, aga see lootus oli hakanud kõikuma, sest senini polnud Josèphine kinkinud Napoleonile isegi mitte tütart.

    Vaevalt oli Napoleon omandanud keisri tiitli, kui juba algas troonipärijate rivaalitsemine. Napoleoni vend Joseph, kes pidas ennast kõige sobivamaks troonipärijaks, oli nördinud sellest, et ka Louis, vendadest kõige talumatum, võis küsimuse alla tulla. Nad mõlemad olid saanud „keiserliku kõrguse” tiitli ning nende abikaasad, Julie, sündinud Clary, ja Hortense, sündinud Beauharnais, olid tõstetud printsessi seisusesse.
    11.oktoobril 1804 sündis Josèphine`ile teine lapselaps – tütar Hortense sünnitas poja. Isa Louis Bonaparte tahtis lapse iseenda järgi Louis`ks ristida, kuid keiser leidis, et kõik Bonaparte`ide poisid peavad esimese nimena kandma tema eesnime, nõnda siis tuli vastsündinule panna nimeks Napoleon-Louis. Seega oli Napoleoni vend Louis ja kasutütar Hortense andnud Napoleonile juba kaks väikest Napoleoni; pärjad olid olemas, kuid otsest, lihast pärijat ei olnud Josèphine talle kinkinud.

    Üheteistkümnes peatükk. “Nadežda” heidab ankrusse Nuku Hiva saare lahte. Saare kuningas külastab laeva. Krusensterni vastukülastus. Nuku Hiva naised on võlutud Krusensterni käharpeast ja kaunist mundrist. Veetlev Nuku Hiva tüdruk pakub Otto von Kotzebuele oma armastust. Vangid tapetakse kägistamisega ja süüakse ära. Filosoofilised mõtisklused inimsöömise üle.

    „Nadežda” üha lähenes ekvaatorile. 6. mail 1804 ilmusid silmapiirile Markiisaarte mäetipud, seejärel väikesed korallriffidest ümbritsetud saarekesed ning järgmisel päeval jõudis „Nadežda” Nuku Hiva saare juurde. Piki randa kulgesid ridamisi paljad tumedad vulkaanilised kõrgustikud. Ainult kõrgustike järskudelt nõlvadelt allavoolavad, päikeses sätendavad joad ja kosed andsid maastikule rõõmsama ja mitmekesisema ilme. Keskpäeval sisenes „Nadežda” tasasel käigul Nuku Hiva saare lõunarannikul asuvasse Anna-Maria (Taiohae) lahte.
    Vaevalt asus „Nadežda” ankrusse, kui ta juurde sõudsid pärismaalased, paadid koormatud kookospähklite, leivapuu viljade ja banaanidega. Oli näha, et kohtumine võõramaalastega ei olnud neile esmakordne ja nad juba teadsid, mis on äri ja kuidas teha vahetuskaupa.
    Hoolitsedes igati, et meeskond skorbuuti ei haigestuks, tegi Krusenstern korralduse varuda suur tagavara kookospähkleid; selle sisemuses paiknev kookospiim ja –õli ning maitsev pehme tuum oli suureks vahelduseks laeva üksluisele toidule.
    Nuku Hiva saare mehed olid pikka kasvu ja atleetliku kehaehitusega; naised eranditult saledad ja meeldivate näojoontega, kuigi huuled olid paksuvõitu ja silmad pisut pungis. Oma paksud tumedad juuksed olid nad kamminud kuklasse ja sidunud kaunisse soengusse. Paljudel naistel olid juuksed palmitsetud peenikestesse patsidesse, kokku umbes kolmkümmend või enam patsi. Meeste veidi lokkis mustad juuksed langesid õlgadele, mõned mehed aga olid ajanud pealae laubalt kuni kuklani keskelt paljaks ning sidunud kasvamajäetud juuksed sõlme. Meeste ja naiste pruunikad või oliivkollased kookosõliga määritud kehad helklesid päikesepaistes.
    Lapsed olid täiesti alasti, täiskasvanud aga kandsid puusade ümber rohust või palmikiududest punutud vööd. Mõned naised olid kaitseks päikese eest üle õlgade heitnud pikad roguskid. Kõigil rippusid kaelas ehted: kookoskiududega kokkuseotud seahammastest kaelakee või ovaalne puust kaelavõru, mida ilustasid tõrvaga kinnikleebitud ja ringikujuliselt asetatud punased troopiliste viljade terad. Meestel olid kõrvalestadesse tehtud suured augud. Neisse oli asetatud bambuskepikesi, lilli, seahambaid, lihvitud teokarpe või naelu, kuid nael oli siinkandis siiski haruldane kõrvaehe.
    Mõned mehed kandsid kiivritaolist mütsi, millesse oli torgatud neli mitmes värvis linnusulge. Paljud naised aga kandsid kookoselehtedest osavalt punutud pärgi või valgest materjalist turbanit. Nad seadsid selle pähe nii osavasti, et turban kattis ainult pealae, jättes eest ja tagant vabaks ilusad lainelised juuksed.
    Vaadates neid meeldivaid ja sihvakaid inimesi, kel ei puudunud loomupärane maitse, oli Krusensternil raske uskuda, et nad on inimsööjad, nagu tal oli kirjandusest teada. Hiljem nägi ta ise inimjuustega kaunistatud relvi ja inimluudega ilustatud majapidamisriistu. Pärismaalased pakkusid iga päev meremeestele rauatüki vastu vahetamiseks inimeste päid ja püüdsid märkidega veenda, et inimliha on väga maitsev. Võimalik, et nad oleks ära söönud ka oma külalised, kui neil poleks olnud hirmu tulirelvade ees. Pärismaalased andsid märku, et teavad tulirelvade otstarvet ja nende hirmsat hävitavat jõudu.
    Varsti pärast „Nadežda” saabumist sõitis kohale jämedast puutüvest meisterdatud sõudepaadis saare kuningas Tapega suure saatjaskonnaga. Ta oli sihvakas ja tugev, umbes neljakümne viie aastane mees. Kogu ta tumedavärviline keha oli tätoveeritud, ja kui ta kübara peast võttis, siis selgus, et isegi teokarbiga paljaks aetud pea olid üleni tätoveeritud. Ainult tohutu tätoveeringute hulk ja värviliste sulgede rohkus kübaral ning helevalge, kuigi pisut määrdunud niudevöö eristas teda alamatest. Ümber puusade tõmmatud niudevöö oli kuninga ainus riideese.
    Krusenstern kinkis kuningale noa ja suure tüki punast riiet. Kuningas vöötas end otsekohe sellega. Saatjaskond, kuninga sugulased, said samuti kinke. Krusenstern jalutas külalistega mööda laevalage, kuningas vaatles kõike tähelepanelikult. Laevakahuri juures kuningas peatus, ajas silmad punni ja häälitses: „Pahh!” Ilmselt oli kuningale kahurite otstarve teada. Otto Kotzebue tegi ettepaneku anda kahuritest üks pauk, kuid Krusenstern laitis selle mõtte maha, kartes, et see võib tekitada pärismaalaste hulgas tohutu segaduse.
    Krusensternil oli kavatsus kutsuda kuningas koos saatjaskonnaga lõunalauda, kuid ta ei olnud kindel, kas pärismaalased oskavad ohvitseridesalongi portselannõudega ja lauahõbedaga ümber käia. Mitšman Otto Kotzebue tegi ettepaneku pakkuda külalistele veini, kuid loodusteadlane Langsdorff laitis selle plaani maha – metslased võivad muutuda veinist agressiivseks.
    Laevatekil märkas kuningas brasiilia papagoisid. Ta imetles neid kaua ning sai lõpuks ühe endale kingiks. Krusenstern viis kuninga koos saatjaskonnaga oma kajutisse. Pärismaalased vaatlesid seal kõike suure uudishimuga. Eriti meeldis neile õlivärviga maalitud Krusensterni abikaasa portree ja peegel; tähelepanelikult uurisid nad peegli tagakülge, otsides sealt inimest. Lõpuks siiski tundis kuningas ennast peeglis ära, naeris heameelest ja imetles ennast kaua. Krusenstern kinkis kuningale ühe väikese puitraamis peegli ja nüüd kõndis too mööda laevalage, peegel näo ees ja vaatles ennast pidevalt. Ka paati istudes ja koduteed alustades ei suutnud ta pilku peeglist pöörata, nii väga meeldis talle omaenda näolapp.
    Järgmisel päeval saatis kuningas Krusensternile kingituseks sea. Kuningale vastuvisiidi tegemiseks sõitsid kaldale Krusenstern, teadlased Georg Heinrich von Langsdorff ja Tilesius. Lisaks neile täies relvastuses Otto ja Moritz Kotzebue ning mitšman Bellingshausen ja kuus madrust. Meremeeste maaletuleku kohale kogunes tohutu hulk saare elanikke, kes ei ilmutanud mingisugust vaenulikku suhtumist ja olid väga teenistusvalmid, aidates paati kaldaliivale tõmmata. Maabunud saarel, suundus seltskond kuninga maja poole, mis asus umbkaudu miili kaugusel kaldast. Tee kulges esialgu mööda pehmet sood, seejärel aga jätkus üle ilusa kuiva lagendiku ja läbi kõrge troopilise metsa.
    Teeääres asetsesid ridamisi teivastest ja vitstest kokkuseatud elamud, mis olid pealt kaetud palmilehtedega. Onnid seisid kõrgete tihedaleheliste puude varjus. Iga maja juures oli ilusa puutaraga ümbritsetud haritud maatükk. Pärismaalaste elamud olid pikad ja kitsad eri suurusega ehitised, mitte pikemad kui seitse meetrit ning nende laius ei ületanud kolme meetrit. Elamud olid rajatud ilma alusmüürita otse maapinnale. Neli maasse kaevatud palki neile asetatud ristpuudega moodustasid ehitise sõrestiku. Seinad koosnesid bambuskeppidest. Taga- ja külgseintes olid kepid asetatud vertikaalselt, eesseinas aga horisontaalselt ja neid võis ära võtta. Keppide vahesid katsid kookospalmi- või sõnajalalehed. Sellise kerge ehitusviisi tõttu olid onnid ka palavuse korral jahedad ja pakkusid ühtlasi head kaitset troopiliste paduvihmade eest. Tagasein kerkis ülespoole, seetõttu oli paksu leivapuulehtede korraga kaetud katus tublisti längus. Pärismaalastel ei puudunud ka ilumeel – iga onni juures kasvasid mooruspõõsad.
    Kuningas võttis rändurid vastu mõned sammud oma elamust eemal ning palus neil astuda siseruumi. Ta onn oli teistest ligi kaks korda suurem. Onnil ei olnud aknaid, üksnes madal, meetri kõrgune uks viis ühest toast koosnevasse ruumi, mis oli jämeda puutüvega jaotatud kaheks pooleks. Toa esimese osa põrand oli sillutatud kividega, mida katsid mitmevärvilised matid. Ruumi pisut kõrgemat, tagumist osa kattis roguskitest vaip ja see oli kuninga, tema abikaasa ning laste magamisruumiks. Mingit mööblit ruumis ei olnud, kui mitte arvestada mööblitükina jämedat palki, mis ruumi poolitas. Aga see palk oli siiski olulise tähtsusega mööbliese.
    Kuningas võttis jämedal palgil istet ja pakkus Krusensternile aukohta enda kõrval. Palgile sättisid ennast ritta ka Otto ja Moritz Kotzebue, Bellingshausen ning teadlased Langsdorff ja Tilesius. Kuninga vasemal käel võtsid istet kuninga niudevöös naine ja tema kaks alaealist tütart ning kolm üpris lõbusat, noorukieas poega. Madrused jäid seisma küljega kuninga poole, jälgides onniava ja kuninga selja taga seisvaid pärismaalasi.
    Krusenstern nööpis paraadmundri kaeluse lahti ja lasi lõdvemaks ümber kaela seotud siidsalli, mida ta tavatses kanda, et muutlik meretuul higist kaela valusaks ei teeks. Onnis oli palav ja umbne. Uudishimulikult libistas Krusenstern pilgu mööda onni seinu. Kuningakoja seinu ja lage kaunistasid kookospähklid, kõrvitsatest valmistatud nõud, kalavõrgud, odad, kivikirved ja trummid. Aga leidus ka raudkirveid; selge märk, et saart olid külastanud meremehed Euroopast või Ameerikast. Krusenstern märkas onni seintel ka teisi meremeestelt saadud kingitusi: klaashelmeid, vaskseid käevõrusid, mõni plekk-kruus ja suur nuga; ka Krusensterni kingitud peegel oli paigutatud seinale, kuninga magamisaseme lähedusse.
    Kuninga onni oli kogunenud kogu ta pere ja lähedased sugulased. Krusenstern ulatas igale sugulasele kingituse – kes sai noa, kes väikese peegli või klaashelmestest kaelakee. Kuningale kinkis Krusenstern klaasist karahvini ja kaks klaasi. Peale kingituste vastuvõtmist väljus kuningas oma saatjaskonnaga onnist ja palus laia käeviipega külalistel istet võtta murule ümber lõkkekoha.
    Kaks pärismaalast tirisid kohale koledasti röökiva ja vinguva sea, heitsid talle nööri ümber kaela ja tõmbasid sea lõkkekoha kõrval kasvava puu oksa. Olles sea taolisel omapärasel moel tapnud, õigemini poonud, raiusid pärismaalased seakere lahti ja võtsid sisikonna välja. Kohale toodi ka mõned kanad, kes samuti kägistati. Langsdorff selgitas hiljem välja taolise barbaarse tapmise põhjuse – pärismaalased olid arusaamisel, et relvaga võib tapa ainult inimest, oma vaenlast; loom taolist surma ei väärinud ja see oleks olnud inimeste solvamine. Looma tapmine relvaga oli tabu.
    Üks pärismaalane asus kiiresti puupulka keerutama; õige varsi tekkis peenike suitsujuga ja siis ilmus puutüki kõrvale asetatud kuivas rohus nähtavale väike leek, mis üha suurenes ja see asetati lõkkeaseme auku. Lõkkesse lisati kuivi puutükke ja väikesi kive. Vaheldumisi lisati puutükke ja kive. Tükk aega kuumutati kive. Kui puud olid põlenud, kaeti kivid kookospalmi lehtedega, asetati neile sisikonnast puhastatud seakere ja kaeti pealt palmilehtedega. Varsti hõljus ümber külaliste küpseva sealiha tugev lõhn.
    „Söögilaua” katmiseks kasutati palmilehti. Naised asetasid neile leivapuu vilju, kookospähkleid, banaane, bataate, tarojuuri ja teisi metsikult kasvavaid juuri, vilju ning söödavaid sõnajalgu. Lisaks taimsele toidule laoti külaliste ette tooreid kalu, krabisid ja vähke. Nende kõrvale sätiti puukoorest, puidust ja kookospähklist valmistatud toidunõud ning kivinoad. Nõud olid kaunistatud pärlmutri ja inimese sõrmeluudega. Kasutusel olid ka teokarbikujulised puukausid. Puukausid olid nii hästi töödeldud, et tundus, justkui oleksid nad valmistatud treipingil.
    Naised asusid kätega lõkke ääres kasvavate põõsaste alt mulda kõrvale kaapima ja tõstsid seal paiknevast august välja suured lähkrid. Seejärel tassisid lähkrid lõkke äärde. Lähkrid asetsesid sangadega võrkkottides, et neid parem kanda oleks. Need omapärased nõud olid valmistatud melonipuu viljadest, võrkkotid aga punutud tugevatest ning siledatest kookospähklikiu nööridest. Nõud sisaldasid puuviljamahla. Lisaks mahlalähkritele võtsid naised „toidukeldrist” välja juuri, leivapuu vilju, hapendatud tainast ja küpsetatud kala.
    Peagi vabastati seakere palmilehtedest ja nähtavale ilmus pruunistunud liha. See tõsteti lõkkelt ja valati mereveega üle. Naised lõikasid seakerelt suuri pooltooreid lihakäntsakaid ja asetasid külaliste ette palmilehtedele.
    Sealiha laiali jaganud, mähkisid naised leivapuu viljad kookospalmi lehtedesse ja asetasid kuumadele kividele küpsema. Küpsenud leivapuu viljadelt eemaldati koor ja sisu lõigati viiludeks.
    Pidusöök oli valmis. Kuningas andis peanoogutusega märku maitsta rooge, ja võttis esimesena kätte suure lihatüki. Krusenstern lõikas mõõgaga lihast paraja tüki ja pistis suhu – liha oli maitsev ja mahlane. Juurde hammustas ta suure suutäie leivapuu vilja, mis maitselt meenutas magusat saia.
    Liha kõrvale pakuti küpsetatud tarost, banaanidest ja leivapuu viljadest valmistatud magusat tainast, karastusjoogiks oli poolküpsete kookospähklite mahl, mida valati lähkritest. Peekritena kasutati suurepäraste kaunistustega kookospähklikoori.
    Krusenstern sõi tubli tüki sealiha ja mitu viilu leivapuu vilja, maitses krabisid ja vähke, jõi mõnuga kookospähklipiima. Teadlased proovisid kõike, mis nende ette oli asetatud ja arutasid elavalt iga toiduaine toiteväärtuse ja maitseomaduste üle. Nende hinnang oli igati kiitev, samas märkisid ära, et sealiha, krabide ja vähkide ning küpsetatud kalade juurde oleks ülihästi sobinud hea prantsuse vein. Kuningas, justkui oleks teadlaste mõtteid lugenud, ulatas Krusensternile kookospähklikoorest peekri, milles mingi hägune vedelik – see oli piprataimest valmistatud joovastav jook, kava. Teadlased Tilesius ja Langsdorff täitsid viivitamatult oma pähklikoored kavaga, et kindlaks teha selle maitseomadused ja kangus. Kava maitse oli terav, kangus vastas kangele veinile. Teadlased noogutasid kiitvalt pead ja täitsid oma peekrid üha uuesti ja uuesti…
    Istuti, söödi-joodi, noogutati ja naeratati vastastikku; ohvitserid vestlesid omavahel saksa keeles, aga kuningaga vestlus ei laabunud, sest kuningas ei vallanud võõrkeeli; kahtlemata polnud tal aimugi vene keelest ega venelaste olemasolust.
    Peale pikka söömist toodi kuninga ette kõrvitsmelonist valmistatud pesukaus ja kuningas loputas käsi. Samasugune pesunõu asetati ka Krusensterni ette.
    Kapten Krusensternil hakkas südames veidike kripeldama; ta tundis piinlikust, et polnud laeval kuningale ja tema õukonnale süüa pakkunud. Samas Krusenstern lohutas ennast – nagunii poleks laevakokk suutnud valmistada külalistele nii rikkalikku ja maitsvat sööki, sest laeva toiduainetevarud olid väga piiratud valikuga ja pikast reisist osaliselt riknenud. Aga, et kuningat tänada ja oma südametunnistust rahustada, võttis Krusenstern kaelast oma siidsalli ja sidus selle kuningale kaela. Kuninga nägu valgustas lai naeratus – peenest siidist sall sobis kuninglikku garderoobi ülihästi.
    Kuninga maja juurest laskusid meremehed randa teist teed kaudu, et lähemalt tutvuda saarega. Külalisi saatis suur rühm mehi, naisi ja lapsi, kes järgnesid käratsedes, naerdes ja pidevalt ning elavalt omavahel millegi üle arutades ja vaieldes. Aeg-ajalt tegid meremehed peatusi. Krusenstern vaatles vaimustusega teda ümbritsevat loodust. Pärast pikka merereisi oli nauditav hingata puhast, pisut lillelõhnalist õhku. Ääretu vetevälja asemel pakkusid silmadele rõõmsat vaheldust punaste, roosade, siniste ja kollaste õitega ülepuistatud põõsad, mille juurte ümber sulisesid selgeveelised allikad. Puudel ja põõsastel lendles rohkesti värvikireva sulestikuga linde. Metsast kostis kaunist lindude vilistamist ja vidistamist, mis võimendudes kõlas vastu oru kivistelt nõlvadelt. Lakkamatult lendlesid kärbsenäpid ja väikesed helesinised, valge rinna ning korallivärvi jalgade ja nokaga papagoid. Tuvid kudrutasid hiiglaslike viigipuude pimedas lehestikus.
    Krusenstern jälgis muheledes, kuidas kräbe saareelanik ronis otse tema silme all osavalt uhke kookospalmi käharasse tippu, korjas seal pähkleid ja heitis need alla; teine murdis leivapuult küpsete viljade oksi, kolmas võttis maha raskeid banaanikobaraid, neljas kaevas maast jamsi ja bataate. Ja kõik nad pakkusid neid meremeestele, saades vastu väikese riidetüki, mõne vasknööbi, paar klaashelmest või metallitüki, mis oli raiutud vanast roostetanud tünnivitsast.
    Mitu noort, suurepärase figuuriga naist, keda piinas uudishimu, tulid ja istusid ringis ümber Krusensterni ja vaatlesid silmi pööramata tema uhket paraadmundrit. Naised olid oma „piiramisrõngasse” võtnud ka noored ohvitserid Moritz Kotzebue ning Bellingshauseni; tsiviilriietuses teadlased Tilesius ja Langsdorff pakkusid naistele vähest huvi.
    Kauni ja meeldiva välimusega, süsimustade juustega tõmmud naised kostitasid ohvitsere banaanidega ja tõid neile veega lahjendatud kookosmahla, mis oli maitselt väga mõnus ja kustutas suurepäraselt janu. Krusenstern kinkis kummalegi naisele, kes olid teda kookosemahlaga kostitanud, vaskkammid.

    Seitsmeteistkümne aastane mitšman Otto von Kotzebue luusis omapäi mööda imekaunist orgu. Päike kõrvetas palavalt. Suurte värvikirevate lillede aroom, ümberringi sädistavad linnud ja imekaunis loodus tekitas hinges romantilist ärevust ja pani südame kiiremini tuksuma. Nooruki hinge oli pugenud üksindustunne – selles imekaunis paradiisiaias ei oleks ta tahtnud olla üksi.
    Juba tükk aega oli noor pärismaalanna valgenahalist noorukit jälginud. Oma naiseliku vaistuga tunnetas ta, et too on üksi ja vajab kaaslast. Tüdruk hiilis ühe jämeda palmipuu tagant teise taha, peitus erutatult hingeldades tihedatesse mooruspõõsastesse, samas oli alati seal, kuhu noormees suundus. Lõpuks võttis tüdruk julguse kokku ja jõudis otsusele.
    Ootamatult märkas Otto von Kotzebue enda ees peaaegu alasti, ainult kerges niudevöös pruunikas-kollast tüdrukut. Ta oli nõjatunud palmi najale ja oma tätoveeringutega ilustatud kaunikujulise reie väljakutsuvalt esile sirutanud; tema suured mustad silmad läiklesid päikeses ja pruunil, suplusest veel kuivamata kehal pärlendasid veepiisad. Otto jäi imestunult ja esialgu kohmetunult tüdruku ette seisma; lähendas siis oma näo tüdruku maasikavärvi huultele ja suudles õrnalt nukuhivalanna kuumi, pisut meresoolaseid huuli. Tüdruk naeratas säravvalgete hammaste välkudes, sõrmitses vasaku käega kaelas rippuvat seahammastest kaelakeed, aga parema käega pusis oma niudevöö kallal; hetke pärast langes see Otto von Kotzebue jalge ette…

    Päike oli juba vajumas õhtusse, kui Krusenstern koos oma saatjatega laevale naases. Lahe kohal ajas valge tormilind fulmaar taga kala ja väikesed mustad salangaanid ehk piiripääsukesed ehitasid rannakaljudele pesa. Väikestel asustamata kaljusaartel pesitsesid ilusate sabasulgedega pikajalgsed troopikalinnud. Terve õhtu ja öö oli kuulda nende vilistavat kisa, mille järgi meremehed hakkasid neid linde pootsmanideks hüüdma.
    Leitnant Lövenstern, kes oli saadetud uurima Nuku Hiva lõunarannikut, kandis ekspeditsiooni ülemale ette, et ta oli avastanud suurepärase lahe. Järgmisel päeval siirdusid Krusenstern ning loodusteadlased Tilesius ja Langsdorff uut sadamat vaatama.
    Laht ja seda ümbritsev maakoht oli väga ilus. Laia asustatud orgu, mida piirasid kõrged metsaga kaetud mäed, niisutasid kiirevoolulised mägiallikad. Ühe neist, mis kujutas endast väikest mägijõge, nimetas Krusenstern Neevaks.
    Järgmise kahe päeva jooksul tegi Krusenstern koos loodusteadlase doktor Georg Heinrich von Langsdorffi ja botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau`ga Nuku Hiva saarel pika uurimisretke ja oli ülimalt vaimustatud selle saare suurepärasest maastikust ja väga tervislikust kliimast. Kaunid orud, mida ümbritsesid metsaga kaetud mäed, olid asustatud. Suurem osa Nuku Hiva saare pindalast oli kaetud kõrgete paljaste basaltmägedega, millede tippudel paiknesid väikesed vulkaanilise päritoluga rohekas-sinise veega järvekesed. Saare kõrgemad mäetipud ulatusid enam kui 1200 meetrit üle merepinna. Mägesid lõhestasid kitsad kuristikud. Mürinaga voolasid neis mägijõed, moodustades ilusaid jugasid. Mäenõlvadel leidus mineraalallikaid. Orgusid eraldasid üksteisest hambulised mäeharjad ja neisse võis pääseda üksnes mere poolt. Saare sisemaale viisid ainult kitsad ning ohtlikud teerajad, mis looklesid mööda soiseid ojakaldaid, mida katsid läbipääsmatud põõsastikud ja madalad palmid, milledest põimusid läbi sitked liaanid. Banaanide hiiglasuured igihaljad lehed olid laotunud üle kuldkollaste viljadega pomerantsipuude. Siin ja seal kerkisid tihedalehelised leivapuud.
    Kuivi, päikesest põletatud kõrgendikke, kuhu ei ulatunud kagupassaat, kattis rohurikas savann. Kõrgendikud olid kaetud tiheda rohttaimestikuga, mille hulgas esines üksikuid puid ja põõsaid. Kohati kattis kõrgendikke metsiku suhkruroo tihnik, mille kohal siin ja seal kerkisid kaeblikult sahisevad kasuariinid.
    Nuku Hiva saare elanikud tegelesid algelise põlluharimisega. Kultuurtaimedest kasvatasid pärismaalased suhkruroogu, bataati, jamsi, leivapuid, kookospalme ja banaane, mis andsid saaki aasta läbi. Leivapuud, kookospalmid ja banaanid peaaegu ei vajanud hooldamist. Mägi- ja sootaro kasvas siin metsikult. Kõige enam kasvatati tarot, mille kartulitaolisi tärkliserikkaid mugulaid tarvitati söögiks, seda ainult keedetult, sest toorelt on taro mürgine. Taro noori lehti ja võsusid kasutati köögiviljana. Taro annab kõige paremat saaki vihmasel aastaajal ja tema jaoks valisid elanikud välja madalad, niisked maatükid. Kuival aastaajal istutasid pärismaalased kõrgematele maatükkidele jamsi.
    Pärismaalaste põlluharimine oli madalal arenemisastmel. Ainsaks maaharimisriistaks oli kõblas. Kui maa oli täielikult välja kurnatud, tehti metsast uut alemaad. Esines ka loomakasvatuse algmeid, peeti väheseid sigu ja kanu.
    Loodusteadlased Langsdorff ja Tilesius uurisid põhjalikult kõiki saarel kasvavaid puu- ja juurvilju; kaevasid maast välja jamsijuuri ja taromugulaid, mõõtsid ja kaalusid neid, hindasid banaanikobarate kaalu ja suurust, lugesid üle kookospalmil valmivad kookospähklid, hinnates saagikust. Leivapuude all jäid loodusteadlased, pead kuklas, seisma ning arutasid omavahel pikalt ja laialt, milliseid maitsvaid hõrgutisi võiks leivapuu viljadest valmistada, kui seejuures kasutada euroopalikku kokakunsti. Kõik andmed märkis Langsdorff paksu vihikusse.
    Mägedest voolasid orgudesse väikesed puhta ja selge veega jõekesed. Sellel saarel oleks hästi edenenud karjandus, rammusat rohtu oli piisavalt.
    Vene Ameerika Kompaniil oli plaanis asutada Markiisaartele ja Hawaii saartele oma kolooniad, et varustada värske proviandiga Loode-Ameerikasse, Alaskale ja Kamtšatkale purjetavaid laevu. Vene Ameerikas tunti suurt puudust värskest köögiviljast ja lihast. Eesmärgiks oli tuua siia sigu, lehmi, härgi ja lambaid ning hobuseid. Eeltoodu oleks andnud võimaluse odavalt varustada Vene-Ameerika kolooniaid kõigi vajalike toiduainetega. Seni aga tuli neid kallilt, makstes karusnahkades, osta ameerika ja inglise kaupmeestelt, kes igal aastal mitmeid kordi ilmusid Sitka ja Kodiaki sadamatesse; mõned ameerika laevad jõudsid isegi Petropavlovskisse Kamtšatkal.
    Nuku Hiva saare kliima oli väga tervislik, elanikud peaaegu ei teadnud, mis on haigused. Paljud pärismaalastest paistsid olevat väga kõrges eas, samas hea tervise juures. Saareelanike juures torkas silma, et nende hulgas ei leidunud äbarikke või ükskõik millise füüsilise puudusega inimesi.
    Pärismaalaste peamiseks ehteks oli tätoveering, milles nad olid saavutanud täiuslikkuse. Meeste tätoveering oli äärmiselt mitmekesine: mustrilised rõngad õlgadel, pikad triibud ja spiraalid kätel, teokarbikujulised figuurid kehal. Harilikult paiknesid näol ristuvad triibud, silmade ümber aga ringid või nelinurgad. Igal mustril oli oma nimi.
    Tätoveerijateks olid erilised meistrid-kunstnikud. Langsdorff uuris Nuku Hiva saarel kasutatavat tätoveerimisviisi ja kirjeldas seda üksikasjaliselt oma vihikus, jälgides tätoveerimistoimingut teostava pärismaalase igat pisematki liigutust.
    Tätoveerimisriistad valmistati linnu tiivaluust. Luu üks ots pisteti bambustorukesse, teisele aga anti poolkuu kuju ja lõigati sellesse viis peenikest hammast.
    Tätoveerimine toimus järgmiselt. Esmalt joonistas meister kehale peene söetükikesega mustri Tätoveerimisriista vasakus käes hoides asetas meister selle kehale ja lõi puuhaamrikesega vastu ülemist otsa. Et tätoveering kauem vastu peaks, hõõrus meister veriseid täpikesi põletatud õlipähkli tahmaga. Tunni aja pärast algas sel kohal põletik ja paistetus.
    Ka Langsdorff ise ja madrused lasid ennast tätoveerida. Vene madrused andsid kohalikele kunstnikele tublisti tööd. Igaüks tahtis mälestuseks oma keha kaunistada mingisuguse joonisega. „Nadežda” kunstnik Kurljantsev kandis pliiatsiga madruste õlavarrele joonise: ankru ja südame või täies purjes „Nadežda”, tõusva päikese või alasti naisekuju, ja pärismaalasest meister tätoveeris selle väga täpselt ja kaunilt. Tätoveerimine oli võrdlemisi piinarikas ja aeganõudev, lisaks sellele seotud suurte kuludega, sest sellega tegelevad kunstnikud said suurt tasu; tasuks oli harilikult siga.
    Mõned mehed olid niivõrd tätoveeritud, et nende ülakeha näis peaaegu mustana. Isegi silmalaud, kõrvalestad, huuled ja igemed olid kaetud tätoveeringutega. Kogu keha tätoveerimine oli jõukohane siiski ainult kuningale ja tema lähedastele. Naistel olid tätoveeritud ainult käed ja jalad.
    Teadlaste tähelepanu äratas laste vähesus. Neid nukuhivalannasid, kellel oli rohkem kui kaks last, oli vähe; põhiliselt piirduti ühe lapsega. Lakkamatud sõjad naabritega ja abielusidemete mitteaustamine ning moraalilõtvus ei soosinud rahva juurdekasvu. Keskmiselt võis iga abielu kohta arvata ainult ühe lapse. Laste arvu takistas ilmselt ka tõsiasi, et võrreldes meestega, oli naistel tööd palju rohkem. Nad valmistasid riiet, punusid nööri ja võrke, tegid lehvikuid ja muid ehteid endale ning oma meestele. Meeste peatööks oli majade ehitamine ja relvade valmistamine.
    Riide valmistamiseks kasutati noorte leivapuude niint, millest tehti hallivärvilist jämedat riiet, mõnikord värviti see kollaseks. Valmistati ka teist, peent ja valget riiet, mida kasutasid kuningas ja tema lähedased niudevööks ja peakateteks. Peent riiet valmistati mooruspõõsa koorest. Koort leotati magedas vees, seejärel taoti seda puukurikaga, mille tulemusena koor lömastus, kiud ühinesid omavahel ning moodustasid riide. See laotati maa peale lahti ja kuivatati. See riie ei olnud kuigi vastupidav ja seetõttu tuli pidevalt valmistada üha uusi riidetükke.
    Tööriistade valmistamiseks kasutati kivi, luud, teokarpe ja puitu. Poleeritud kivist tööriistad valmistati sel teel, et hõõruti üht kivi kaua aega teise vastu. Seejuures tarvitati vett ja liiva. Hästi teritatud kive kasutati puuesemetesse aukude puurimiseks. Kivikirves valmistati lamedast mustast kivist, mis seoti varre külge kookospalmi kiududest punutud nööriga. Kirves oli peamine tööriist elamute ja piroogide ehitamisel, abivahend mitmesuguste majapidamistarvete ja relvade valmistamiseks. Peenemate puuesemete valmistamiseks kasutati puupeaga kivinugasid.

    Laevatöödest vaba aeg kulus meremeestel kalapüügiks. Saare jõgedes ja ojades leidus suurel hulgal angerjaid ja krabisid, meres aga rohkesti eredavärvilisi troopilisi kalu.
    Kalapüügist võtsid osa ka pärismaalased, kuigi nad sellest eriti lugu ei pidanud; kalu püüti põhiliselt ainult selleks, et toitu mitmekesistada.
    Kala püüti kookospähklikiust valmistatud võrkude ja õngedega, kusjuures õnged valmistati pärlikarbi kaantest. Kasutati ka kalade uimastamist: pärismaalased kogusid kividel kasvava mürgise okasõuna juuri ja hõõrusid need kivide vahel peeneks. Mürgine taimepuru pigistati peopesade vahele, sukelduti ja loobiti madalasse lahepõhja laiali. Selle toime mõjul jäid kalad uimaseks ja tõusid poolsurnuna veepinnale, seejärel koguti kalad veepinnalt kokku. Mõnikord, kuid pärismaalane jäi liialt kauaks vee alla, tõusis ka tema uimasena ja poolsurnuna veepinnale.

    Nädal enne „Nadežda” merele väljumist ilmus laeva juurde piroog, milles istuv pärismaalane selgitas märkide abil erutatult, et on juhtunud õnnetus ja vajatakse abi. Krusenstern ja doktor Espenbeg kiirustasid kaldale. Kuninga vend vaakus hinge. Doktor Espenbeg vaatas haava üle, kuid tohutu säärehaav oli läinud mädanema ja oli ainult aja küsimus, millal haige sureb. Kuningas žestikuleeris elavalt, selgitades Krusensternile, et tema vend kukkus kaljult alla ja vigastas end, ja nüüd lähevad Nuku Hiva sõjamehed naabersaarele sõtta. Kuningas kutsus Krusensterni sõjast osa võtma, osutades seejuures madruste püssidele. Krusenstern keeldus, sõnades – tabu.
    Hommikul nähti heisatud purjedega kuninga laevastikku suundumas naabersaarele. Paate oli kakskümmend, igas paadis istus kümmekond pärismaalast. Sõdade põhjuseks oli inimohvrite toomise komme; ohvreid ei valitud oma suguharust, vaid rööviti naaberpiirkonnast, ja nüüdki siirduti mitte kätte maksma, vaid ohvri järele, sest teati – kuninga vend sureb varsti. Kuna surm vigastuse, haiguse või vanaduse tõttu oli alatine nähtus, siis vajati pidevalt ka ohvreid, ja seda kõigil ümberkaudsetel saartel; ohvritoomise kombe tulemuseks oli pidev „sõda” ja vastastikku ohvrite hankimine.
    Järgmise päeva pärastlõunal pöördus laevastik tagasi. Kaotused ei olnud suured – merele läinud kahekümnest paadist pöördus tagasi kaheksateist. Pärismaalased tirisid endaga kaasa kolme vangi.
    Vahepeal oli kuninga vend jõudnud hinge heita. Krusenstern, Otto ja Moritz Kotzebue, Bellingshausen, laevaarst doktor Espenbeg ning loodusteadlased Langsdorff ja Tilesius suundusid kaldale, et jälgida matusetalitust.
    Surnu keha pesti kõigepealt puhtaks ja asetati siis maja keskel asuvale lavale. Seejärel hõõrusid sugulased surnu keha kookosõliga ja keerasid laiba kookosõlis leotatud riidetükkidesse.
    Sugulased ja tuttavad nutsid ja ulgusid laiba juures ning kraapisid loomahammastega ja teravate teokarpidega oma keha veriseks. Sageli järgnes ulgumisele naerulagin, niivõrd järsk oli nendel looduselastel üleminek kurbuselt rõõmule. Pärast leinaprotseduuri kanti surnu kõrgendikul paiknevale kalmistule ja asetati maapinnale kuivama, kus see pikkamisi muutus muumiaks. Kalmistul asetses tohutu hulk puuslikke, mille otsas inimkolbad. Kuna tegemist oli kuninga vennaga, seega tähtsa surnuga, poodi kaks sõjakäigul hangitud ohvrit kalmistul üles, nende pead pandi kalmistul puuslike otsa.
    Madruste käed kibelesid tõstma püssitoru, et taoline barbaarne tegevus lõpetada. Kapten Krusenstern, märgates madruste ebalevat olekut, sõnas karmilt: „Mitte sekkuda! Me tekitaksime ainult arusaamatusi, mis tooksid kahju nii neile, kui ka meile.”
    Pärast matusetalitust algas pidu. Ilma naisteta, kellele oli matusepeost osavõtt tabu. Peoks tapeti pooled surnu sigadest. Sigade pead lõigati maha ja asetati kuninga osmiku ette teivastele, kingiks jumalatele. Lõkke ääres poodi ka kolmas sõjakäigult saadud ohver; tükeldati, küpsetati lõkketulel ja söödi ära. Ohvri pea viidi kalmistule ja pandi puusliku otsa.
    Üks pärismaalane, kes ilmselt oli preester, tõi lõkke äärde neli trummi ja pomises löökide taktis arusaamatuid sõnu. Et muuta ennast surnu hingele tundmatuks, määrisid sugulased oma näo ja kogu keha pori või värviga; surnu nime ei võetud kordagi suhu ja isegi ta nimekaimudele anti uued nimed.

    11.mail saabus Taohae sadamasse „Neva”, olles vahepeal külastanud Lihavõtte saari. Nuku Hiva külastus jõudis lõpule. Varustatud mageda vee, puidu ja puuviljaga, väljusid laevad 1804. aasta 17.mail merele ja võtsid kursi Hawaii saartele.
    Nuku Hivalt lahkumist järel oli kapten Adam Johann von Krusenstern ohvitseride salongi lõunalauas kuidagi tavatult mõtlik ja endassesüüvinud. Ohvitserid vaikisid delikaatselt, teadlased ei alustanud oma igapäevaseid teaduslikke vaidlusi. Pärast laevakoka poolt Huku Hiva sealihast valmistatud maitsvat praadi, asetas kapten Krusenstern hõbenoa ja –kahvli kõrvale, libistas lumivalge salvrätikuga üle huulte ja pöördus ebalevalt, justkui süütundes, oma kaaslaste poole: „Võib-olla oleks siiski tulnud need pärismaalaste riitused, need poomised peatada…”
    Doktor Georg Heinrich von Langsdorff sõnas rahustavalt: „Pärismaalaste verised riitused on kestnud aastasadu, isegi aastatuhandeid ja meie ajutine kohaolek ei oleks asja muutnud.”
    Botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau, olles katoliiklane, lausus veendunult: „Peagi saabuvad misjonärid, ja lõpetavad selle barbaarsuse.”
    Leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern sõnas sõjaväelasele omase otsekohesusega: „Peagi mürisevad Nuku Hiva saare imekaunil lahel kahurid, suitsupilv tõuseb taevani; tuld annavad vastastikku inglased ja prantslased; pärismaalased vahivad suud ammuli neile tsivilisatsiooni poolt pakutud tulevärki. Pärismaalaste tava ohverdada oma vange jumalatele, riituslikud tapmised, poomised, vangide ärasöömine on selle kõrval või sellega võrreldes, jämedalt öeldes, käkitegu.”
    „Ilmselt osalevad Nuku Hiva saare pärast peetavates lahingutes ka venelased,” sõnas viieteistkümne aastane junkur Moritz Kotzebue noorukile omase naiivsusega.
    Kapten Krusenstern vangutas kaaslaste mõtteavaldusi kuuldes pead ja sõnas kokkuvõtvalt: „Ükskord lõpevad Napoleoni sõjad ja siis jätkub Euroopa riikide koloniaalpoliitika uue hooga. Ei ole välistatud, et ajendatuna Prantsuse revolutsioonist tekivad kolooniates mässud ja hakkavad toimuma iseseisvumisprotsessid. Mis aga puutub Venemaa osalemisse Lõunamere hõivamise pärast peetavates lahingutes, siis leian, et Vene keisririigil ei jätku sõjalist võimsust lahinguoperatsioonideks teiselpool maakera; oma naabrite maa-alade hõivamisegagi on piisavalt tegemist.”
    „Koloniaalpoliitikat on raske taevatähtede järgi ennustada,” märkis astronoom Horner, et ka sõna sekka öelda, ja lisas: „Kindel on see, et paradiisiaeda tahtjatest puudust ei tule.”

    25.mail kell kolm pärast lõunat ületasid meresõitjad teist korda ekvaatori. Ilm oli tuulevaikne, ajuti puhusid vahelduvad nõrgad tuuled. Ohvitseride ühiskajutisse olid pärastlõunasele teejoomise kogunenud laevaohvitserid ja teadlased. Nagu tavaliselt arutleti, vahetati mõtteid, heideti nalja ning meenutati möödunud sündmusi. Ilmselt kripeldas kapten Krusensterni südamel ikkagi inimsöömine Lõunamere saartel. Ta asetas teetassi lauale, libistas valge salvrätikuga üle huulte ja sõnas: ”Minule on täiesti arusaamatu, kuidas üks inimene võib süüa teist, tapab vangid ja sööb ära…”
    „Jube lugu!” väristas junkur Moritz Kotzebue õlgu.
    „Ma ei näe siin midagi jubedat,” asus koheselt oma seisukohta väljendama loodusteadlane Langsdorff. „Kas see on jube lugu, härrased, kui näiteks, lõvi murrab, nii-öelda vangistab ja tapab antiloobi ja seejärel sööb selle ära?”
    „Lõvile on antiloop saakloom; lõvi ei söö lõvi ega antiloop antiloopi,” esitas oma tagasihoidliku vastuväite mitšman Bellingshausen.
    Botaanik Tilesius asus kaitsma oma kolleegi, doktor Langsdorffi seisukohta:
    „Härra parun! Inimene ei ole siiski mitte kõigest lõvi ega antiloop, vaid toiduahelas tunduvalt kõrgemal, ma ütleks isegi, et viimasel astmel asuv isend. Ta paneb nahka mitte ainult inimese, vaid ka vaalaskala, elevandi…” Siinjuures said botaaniku teadmised otsa, sest ta ei suutnud koheselt meenutada veel suuremat looma, kelle inimene võiks nahka pista.
    „Härrased, ei tohi unustada, et toiduahel on ette määratud, nagu tähtede liikumine taevas,” ütles astronoom härra Horner oma sõna sekka. „Aga kas ikka vangide, inimeste söömine on Lõunamere saarte pärismaalastele looduse poolt määratud toidulaua vältimatu osa.”
    „Härra astronoom!” sõnas Otto von Kotzebuel rõhutatult viisakalt, püüdes anda oma sõnadele kaalukust, „inimene, olles aastatuhandeid tagasi saabunud Lõunamere vulkaanilistele saarele, ei leidnud seal eest sea- ja veisekarju. Saarele oli küll aegade jooksul tekkinud viljakas pinnas, arenenud lopsakas rohelus, söödavad juur- ja puuviljad, aga mitte loomastik. Taimede seemneid ja juuri võivad kohale tassida linnud, tuuled, merehoovused, ja elu tärkab. Aga härra astronoom, pullid ja lehmad, emised ja kuldid ning terve rodu põrsaid ei lenda läbi õhu, tähesäras taeva all. Kahtlemata, kui taolised taevakehad satuksid teie teleskoobi ette, lugupeetud täheteadlane, pakuksid need erakordset huvi mitte ainult astronoomile, vaid ka iga merel seilava laeva tüürimehele. Ja miks te, härra astronoom, olete arvamusel, et juhuslikult või tahtlikult asustamata saartele sattunud Lõunamere asukad olid taimetoitlased? Miks te arvate, et nad ei tundnud lihanälga?”
    Mitšman Otto von Kotzebue, olles veel mitte unustanud Nuku Hiva tüdruku kuumi meresoolaseid huuli, ja otsekui soovides õigustada kaunist inimsööjatari, jätkas: „Tuleb aru saada, et tegemist ei ole mitte vangide söömisega vaid lihasöömisega. Ja see on inimesele looduse poolt määratud toidulaud.”
    Mitšman Kotzebue sõnade järel tekkis ühiskajutis vaikus, koguti mõtteid.
    Leitnant Herman Ludwig von Löwenstern katkestas juba ebamugavana tundunud vaikuse: „Aga Napoleoni sõdades tapetakse sadu tuhandeid inimesi, sealhulgas ka vange, kuid ära ei sööda mitte ühtegi.”
    „Härrased!” sekkus jutusse jällegi astronoom Horner, „kahtlemata on tapetud vang kõigest füüsiline keha, aga see on inimese keha ja vajab erikohtlemist, milleks küll kuidagi ei saa pidada selle ära söömist.”
    Ühiskajutis tekkis jällegi vaikus. Mõttevahetus tekitas vastandlikke tundeid ja arusaamu. Tekkinud vaikuse katkestas laevaarst Karl von Espenberg: „Minule kui arstile jääb inimene inimeseks ka peale surma ja ka peale mahamatmist. Inimsöömine on barbaarsus ja seda õigustada või põhjendada on asjakohatu.”
    „Ma nõustun teiega, härra Espenberg. Inimsöömist ei saa põhjendada puht loodusteaduslikust aspektist, see on pigem filosoofiline küsimus,” sõnas kapten Adam Johann von Krusenstern, justkui arutelu kokku võttes.
    Leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern, olles laevapere hulgas tuntud terava keele ja pisut kõrgi olemisega, aga samas ka suur Shakespeare austaja, väljendas ennast seekord sügavmõtteliselt ja Hamletlikult: „Seega ei ole küsimus selles, kas süüa või mitte süüa, vaid keda ja millal süüa. Paistab, et Lõunamere pärismaalased ei ole filosoofias veel küllalt tugevad.”
    „Nälg on vilets filosoof,” heitis doktor Langsdorff repliigi.
    Kapten Krusenstern köhatas, et tõmmata endale tähelepanu ja lõpetada see teema, sest vestlus kippus muutuma liialt targutamiseks. „ Härrased! Ma loodan, et meresõitjate poolt Lõunamere saartele toodud sead ja kitsed aitavad pärismaalastel filosoofias edasi jõuda.”

    Kaheteistkümnes peatükk. “Louisiana” jälitab venelaste laevu. Maavärin Valparaiso reidil. Kapten Georg Kruze seilab Tuamotu saaretikus. Seltsisaarte kirjaoskamatu pastor. Külaliste pakutakse pidusööki ja antakse teatrietendus. “Paradiisiaia” pärismaalased valdavad erakordseid tapmismooduseid. Kuningas Saalomon ja Seeba kuninganna. Paljasjalgne milord. Tulekahju istanduses. Polüneesias ja Melaneesias pole venelastest mitte ainsatki jälge.

    Pritsmeid lennutades, vahel kadudes laineorgu, siis jälle tõustes kõrgele veevallile, tugevas tormis, rahe- ja lumesajus purjetas „Louisiana” Drake`i väinas, hoides kurssi Lõunamerele. Viimaks torm vaibus, Hoorni neem jäi kaugele ahtri taha ja meremeeste ees avanes Vaikse ookeani tohutu veteväli
    Georg Kruze hõikas leitnant John Smithi kaardikambrisse nõupidamisele, et arutada edaspidist marsruuti.
    Kapten Kruze osutas piibuotsaga lauakesel lebavale merekaardile: „John, milline on sinu seisukoht „Nadežda” ja „Neva” edasine marsruudi suhtes?”
    Leitnant John heitis korraks pilgu kaardile ja sõnas samas, ilma et oleks pikemalt mõtelnud: „Härra kapten! Kõigepealt ootame ära Krusensterni laevade väljumise Drake`i väinast, sest me oleme neist mitme päevateekonna võrra eest, ja siis vaatame, kuhu nad kurssi hoiavad. Pealegi, pärast taolist kohutavat tormi, ei ole ma kindel, kas venelaste laevad enam koos purjetavadki.”
    Kapten Georg Kruze lõi tõrjuvalt käega: „Kahtlemata on kõige lihtsam venelaste laevade kurss kindlaks teha nende sabas sõites, aga me ei saa ju jääda pidevalt aeglaste fregattide ahtri taha tolknema. Meil on ka teisi ülesandeid – uurida Lõunamerd tervikuna.”
    Kuuldes kapteni pisut noomivaid sõnu ja mõistes, et oli andnud liialt lihtsakoelise vastuse, süvenes leitnant John juba põhjalikumalt merekaardi uurimisse. Lõpuks võttis ta pliiatsi ja esitas kaptenile oma seisukoha: „Härra kapten! Kui Krusenstern on teaduslikul reisil, siis, väljunud Drake`i väinast, purjetab ta kindlasti Lihavõttesaartele, edasi Polüneesia – Markiisaared, Tuamotu, Tonga, sealt Melaneesiasse – Fidzi, Uus-Kaledoonia, Vanuatu, Saalomoni saared, siis Mikroneesia – Marshalli saared, edasi Hawaii ja sealt Loode-Ameerikasse, Alaskale. Kui aga Krusensterni ekspeditsioon täidab kommerts või sõjalist ülesannet, siis suundub ta otsekursil üle Vaikse ookeani Loode-Ameerikasse; ilmselt teeb sissesõidu Markiisaartele ja Hawaiile, et täiendada joogiveevarusid ja turgutada meeskonda värskete toiduainete ja puuviljadega.”
    „Tubli, John!” kiitis kapten Kruze leitnandi arutelu heaks. „Aga mis siis, kui Krusensterni laevad on lahku läinud ja purjetavad eraldi.”
    „Sellisel juhul, kui tegemist on kommerts või sõjalise reisiga, puretab üks laevadest marsruudil – Markiisaared, Hawaii, Loode-Ameerika, teine aga suundub piki Tšiili rannikut ülespoole, võib-olla teeb peatuse Valparaiso sadamas või Lihavõtte saarel ja edasi suundub Hawaiile, sest peatus Hawaiil on hädavajalik. Joogiveevarusid täiendamata ja värskeid puuvilju peale võtmata ei kannata meremehed tohutut ülesõitu Loode-Ameerikasse välja:”
    „Hästi, John! Sinu arutlused on aktsepteeritavad,” sõnas kapten Kruze rahulolevalt, „ootame ära Krusensterni laevade väljumise Vaiksele ookeanile, ja siis otsustame edasise marsruudi.”
    Nädal aega seilas „Louisiana” edasi-tagasi Drake`i väina lähedastes vetes. Lõpuks ilmus nähtvale „Neva”. Tormis räsitud purjede all liikus fregatt aeglaselt edasi, hoides suunda piki Tšiili rannikut ülespoole. Kapten Georg Kruze ja leitnant John Smith jälgisid pikksilmadega raskelt koormatud laeva vaevalist liikumist. Kapten pöördus oma alluva poole ja naeratas kiitvalt – leitnant Johni arutlused osutusid õigeteks. Paar päeva hiljem ilmus Vaiksele ookeanile „Nadežda” ning suundus Markiisaartele. Kapten Kruze võttis vastu otsuse.
    „Kõik purjed heisata! Jälitame esialgu „Nevat”. Teeme kindlaks, kas ja millistesse Tšiili sadamatesse ta siseneb, „Neva” Lihavõttesaarte külastus meid ei huvita. Pärast Tšiilit suundume Polüneesiasse, „Nadežda” otsingutele.”
    „Vaevalt et „Nadežda” oma jälgi Polüneesiasse üldse jätab,” sõnas leitnant John kahtlevalt. „Kõik märgid näitavad, et laev on raskes lastis: jahu, liha ja kapsatünnid Loode-Ameerika ja Kamtšatka venelastele; ilmselt teeb peatuse Markiisaartel, sealt Hawaiile ja edasi Loode-Ameerikasse.”
    „John, sinul võib olla õigus, kuid arutlus jääb arutluseks, meil on vaja fakte,” avaldas kapten Kruze oma lõpliku seisukoha.
    Nädal aega purjetas „Louisiana” venelaste kannul. Enne Juan Fernàndeze saari võttis „Neva” uue kursi – Lihavõttesaartele, tegemata ainsatki sissesõitu Tšiili sadamatesse.
    Kapten Georg Kruze pöördus koheselt leitnant John Smithi poole, andes uue kursi: „Aitab „Neva” jälitamisest, selle edasine marsruut on teada. Siseneme Valparaiso sadamasse ja seejärel Polüneesiasse, „Nasežda” jälgedele.”
    Roolimees keerutas rooli, „Louisiana” tegi pöörde tüürpoordi, madrused mastis ja laevatekil sättisid purjed uude tuulde.
    Varahommikul sisenes „Louisiana” Tšiili sadamalinna Valparaiso reidile ja heitis ankrusse. Päev oli soe ja vihmane. Kuni õhtuni võeti peale provianti, varupurjesid ja köisi, valmistudes reisiks Polüneesiasse. Enne päikeseloojangut said tööd laeval selleks korraks lõpule; proviant ja varustus olid pardale võetud ning meremehed lasksid pärast õhtusööki leiba luusse. Leitnant John Smith ja pootsman Tom mängisid laevalael kaarte. Kapten Kruze lebas oma kajuti sohval ja luges raamatut. Järgmise päeva varahommikul oli ette nähtud heisata purjed. Õhtupäike vajus ilusa tumepunase kerana Vaiksesse ookeani. Meremehed tundsid ennast õdusalt ja koduselt.
    Äkki käis laevast läbi tugev värin, laev vajus järsult, otsekui kukkudes sügavikku, kapten Kruze paisati asemelt õhku. Äsja täidetud pokaal ja veinipudel ning klaasid raamaturiiulil lendasid õhku ja kukkusid siis klirinal põrandale. Kuuldus kohutavat kõminat, justkui oleks alanud äge suurtükikanonaad. Ähmi täis leitnant John Smith pistis pea kajutiuksest sisse ning suure vaevaga tasakaalu hoides karjus: „Maavärin! Maavärin!” Laev vappus taas. Kapten Kruze tormas kajutist välja ja käsutas kõik mehed üles, et hiivata ankur, heisata purjed ja sõita merele, sest oli karta tsunamit. Kui ta peaks tulema, siis on tõenäoline, et laine rebib laeva ankrust lahti.
    Laev kõikus ikka veel. Siis jäi kõik rahulikuks. Kuid see ei kestnud kaua. Vaevalt kerkis ankur ja purjed kogusid tuult, kui laev hakkas uuesti rappuma, veelgi ägedamalt kui esimesel korral. Alus kiikus edasi-tagasi, hoolimata sellest, et purjed olid heisatud. Lähedal seisva Hollandi fregati ankruketid krigisesid ja purunesid siis tugeva raksatusega; hollandlaste laev hakkas triivima kalda suunas, kuid siiski õnnestus neil enne madalikule sattumist purjed heisata ja kaldast eemalduda.
    Reidil seisvad laevad suutsid olukorda kontrolli all hoida ja merele purjetada, aga kaldal ja sadamas avanes kohutav vaatepilt. Maa tõusis ja vajus merelainetena. Kõrged puud paindusid otsekui tormist haaratuna ja puudutasid latvadega maad. Paljud kaljud veeresid mürinal orgudesse. Tuhanded puud kisti maa seest juurtega välja. Mere ääres matsid purunenud mäerahnud hulga õitsvaid aedu. Kaks üsna suurt mäge ühe oru servas otsekui nihkusid paigast ja veeresid uskumatu kõminaga orgu, kus põrkasid kokku ja ummistasid jõe, mis ajutiselt kadus hoopis, hiljem ilmus aga uuesti päevavalgele, tungides rusude alt välja ja uuristades endale uue sängi.
    Linna kohal hõljus ikka veel hiljutisest vihmast tekkinud vine, milles sähvisid välgud. Valparaiso linna lääneserv ja sadam olid muutunud varemeteväljaks. Sajad paadid ja väikelaevad oli tsunami heitnud rannale või uputanud.
    Jubedalt kõlasid selles kaoses meremeesteni rannal ringi jooksvate koerte haukumine ja ulgumine. Varsti ilmusid siin ja seal nähtavale tuleleegid, valgustades õhtutaeva taustal loodusjõudude hävitavat laastamistööd. Surmaagoonias linna taga asuvale mäeahelikule langes lausa tontlik valgus. Peagi paisus kahjutuli tohutuks tuletormiks, mis levis üle kogu linna. „Louisiana” üritas kaldale läheneda, et hädasolijatele appi tõtata, kuid korduvad maa-alused tõukeid tekitasid uusi järske ja hiiglaslikke laineid, mis tegid rannale lähenemise võimatuks. Tõuked vaibusid alles hommikuks, kuid päästa polnud enam mitte kedagi.

    * * *

    Jätnud Lihavõttesaared tüürpoordi pardasse, purjetas kapten Kruze ligi kaks nädalat, hoides kurssi läände, Tuamotu saarestikku, mida nimetati ka ohtlikuks arhipelaagiks. Ees ootas tohutu hulk suuremaid ja väiksemaid saari, saarestikke, madalaid riffe ja korallrahusid. Seilamisel tuli olla väga ettevaatlik; vahimadrus istus pidevalt mastikorvis ja jälgis vööri ees laiuvat silmapiiri. Päeval sõideti kõigi purjede all, hämardudes vähendati purjesid ning öösel jäädi triivi.
    Ootamatult ehmatas meremehi võimas, kohutav, samas aga imetlusväärne loodusnähtus. Kuni keskpäevani oli taevas selge, puhus nõrk tuul. Seejärel kattus suurem osa taevast mustade paksude pilvedega, mis ennustasid tormi. Meri lainetas tugevasti ja paiskas vahuseid hiiglalaineid kõrgele. Tuul muutis pidevalt suunda, süngest tumedast taevast tibutas hõredat vihma, kuid vihmapiisad olid ebatavaliselt suured. Raju kartusel andis kapten Kruze korralduse grootmasti purjed koristada ja fokkmastis rehvida..
    Äkitselt tõusis merest kuus hiiglaslikku veesammast. Vesipüksi tekkimise kohas märgati algul tugevat lainetust ja paistis, et merre laskub pilvedest lehtrikujuline õhusammas; tegelikult aga tõusis merepinnalt üles tohutu veemass. Vesipüksid liikusid kõverjoones, sagedasti suunda muutes ja vahetevahel üksteisega kokku põrgates. Veesambad olid vahel vertikaalsed, vahel kaldu, aeg-ajalt võtsid kummalise kõverjoonelise kuju.
    Neli vesipüksi tekkis ja kadus laeva ja Tikehau saare vahel, viies jäi kirdesse ning kuues ilmus edelast, laevast 1,5 – 2 miili kaugusel ja üha suurenes. Pööraselt tiireldes ja kohisedes lähenes vesipüks laevale. Selle veesamba jalami läbimõõt võis olla 20-30 meetrit. Vesipüksi ülemises osas rabelesid mõned linnud, kes pöörases õhuvoolus tiireldes püüdsid asjatult väljapääsu leida. Liikumisel veesamba alumise osa läbimõõt algul kiiresti paisus, siis aga hakkas järk-järgult kahanema.
    Kapten Kruzele meenusid meremeeste jutud, et suurtükilasuga on võimalik vesipüksi hajutada. Kiiresti laeti üks vöörikahur, ja kui vesipüks oli laevast vähem kui ühe kaabeltau kaugusel, kärgatas lask. Vesipüks lõi kõikuma, vähenes, möödus ahtrist paarikümne meetri kauguselt ilma mingit kahju tekitamata, ja põgenes kagu suunas, justkui suurtükilasust ehmunud elav olend.
    Vesipüksi ülemine osa, õhuosa, oli veel mõne aja vältel selgesti nähtav, siis aga pilved tõmbasid selle ligi ja neelasid endasse. Meremehed hingasid kergendustundega; Kruze ei saanudki teada, kas vesipüksi ehmatas laevast kõrvale suurtükipauk, või oligi vesipüksi teekond selline nagu ta oli…
    „Louisiana” jätkas purjetamist piki Tuamotu saarestikku, hoides kurssi kagusse. Kahe päeva pärast ilmus nähtvale tume viirg, mis üha suurenes ning peagi võisid meremehed imetleda kaunist, rohelusse uppuvat saart, mis kaardile olid märgitud Palliseri nime all.
    Kapten Kruze andis käsu vähendada purjesid ja ligineda saarele. Lähemale purjetades märgati kitsast lahte või väina, mis näis ühendavat laguuni merega. Kruze saatis tüürimees John Smithi paadiga rannikule sügavust mõõtma. Tagasi tulles teatas leitnant Smith, et laguuni ei saa sisse sõita, sest väina lai ja sügav sissekäik aheneb ning muutub laeva jaoks ohtlikult madalamaks ja on täis rahusid.
    Rannal oli näha odadega relvastatud pärismaalasi. Kruze otsustas siiski nendega läbirääkimistesse asuda, sest laevapere vajas värsket vett ja puuvilju; kolmel madrusel oli ilmnenud skorbuudi tunnuseid.
    Kahe paadiga suunduti kaldale; ühte paati juhtis kapten Kruze, teise paadi roolipinni hoidis pootsman Tom. Madrused paadis hoidsid käes laskevalmis püsse. Leitnant John Smith jäi laevale ja andis käsu igaks juhuks laadida kaks pardakahurit, et ohu korral pärismaalasi ehmatada.
    Paadid maabusid, leidmata vastupanu vähestelt rannale kogunenud elanikelt. Kuid varsti ilmus randa 40-50 odadega relvastatud pärismaalast. Leitnant Smith saatis välja kolmanda paadi relvastatud madrustega, et olla valmis kallaletungi korral oma mehi toetama. Kuid midagi taolist ei juhtunud. Kruze jagas pärismaalastele kingitusi: riidetükke, münte, rauatükke. Pärismaalased võtsid kingitused vastu väga jahedalt ja andsid sellega mõista, et ollakse ebasoovitavad külalised. Kruze üritas märkide abil teada saada saare nime, kuid pärismaalased said temast valesti aru ja iga kord andsid vastuseks oma nime. Lõpuks siiski taipasid ja hakkasid elavalt ja rõõmsalt selgitama: „Tahanea, Tahanea, Tahanea…”
    Pärismaalased olid sihvakad ja hea kehaehitusega; nende nahk oli tätoveeritud ja kohvipruun. Peaaegu kõigil leidus nahal kala kujutisi, nende põhilise tegevusala – kalastuse – embleeme. Samas nentis Kruze imestusega, et rannale ei olnud ilmunud mitte ainsatki naist; küll aga võis tähelepanelikul vaatlemisel märgata metsaäärses põõsastikus kohvipruune olevusi piilumas, pikad mustad juuksed katmas prinkis rindu.
    Georg Kruze andis appi rutanud madrustele korralduse rannast eemale sõita, et hajutada pärismaalaste kartused ja igal juhul vältida nendega kokkupõrkeid. Kruze võttis peotäie merevett ja näitas, et tahab juua. Pärismaalased raputasid pead ja püüdsid igat viisi selgeks teha, et merevesi ei kõlba juua. Üks nendest, suurt kasvu ja lillepärjaga ümber pea, ilmselt pealik, kutsus käega näidates endaga kaasa. Ettevaatlikult, olles iga hetk valmis kallaletungi tõrjuma, järgnes Kruze pealikule; nende taga astus kuus madrust laskevalmis püssidega ja kõige lõpus trobikond pärismaalasi, kes omavahel käratsesid, naersid ja pidevalt lobisesid.
    Džungli ääres voolas väike selgeveeline oja, mis, olles vaevalt metsast väljunud, kadus jälgi jätmata rannaliiva. Kruze hingas kergendatult – vähemalt veetünnid saab täita.
    Pool päeva kulus veetünnide täitmiseks; paadid sõelusid ranna ja laeva vahet, pärismaalased aitasid veetünne veeretada ja paatidesse upitada, seejuures lõbusalt naerdes, sest taoline töö oli neile tundmata ja nad võtsid vaatide veeretamist kui meeldivat vaheldust. Väikestel hingetõmbepausidel tehti vahetuskaupa: madrused vahetasid oma vanu riideräbalaid kookospähklite ja paljude neile tundmatute söödavate taimede ja juurikate vastu; pärismaalased pakkusid isegi kuivatatud kalu. Need olid küll magedad, kuid väga maitsvad.
    Õhtu hakul heiskas „Louisiana” purjed ja väljus merele. Rannaelanikud vaatasid laevale ebaledes järele – neil puudusid varasemad võõramaalastega kohtumise kogemused, ja nad ei teadnud, kas tulnukate lahkumise üle rõõmustada või kurvastada.
    Kruze purjetas edasi, hoides kurssi otse läände. Pimenedes vähendati purjesid ja kogu öö looviti lühikestel halssidel ainuüksi marsspurjedega, sest sellel tuhande saare arhipelaagil oli öösel purjetamine äärmiselt ohtlik.
    Koidikul võttis „Louisiana” suuna Seltsisaartele. Kahe päeva pärast, hommikul, hakkasid paistma Tahiti mäed. Vähendatud purjede all ligines laev rannale ja võttis nõrgas idatuules kursi piki rannikut. Varsti tuul vaibus, laev aga asus vaevalt kahe kaabeltau kaugusel madalikust ja suurest veealusest rahust ning hoovus kandis laeva otse karidele. Tuulevaikus kestis, iga minutiga olukord halvenes. Õnneks tõusis kerge tuuleke, täitis purjed ning laev kuulas jälle rooli ja liikus aeglaselt edasi. Ootamatult märgati madaliku ääres, korallrahude vahel, kitsast väina. Kapten Kruze võttis kursi väinale, et läbi selle rannale ligineda. Kuid väin polnud kuigi sügav ja pealegi tungis merevesi tohutu jõuga väina kurku. Laev oleks siin peaaegu hukkunud – niipea kui laev sellesse võimsasse voolusesse sattus, hakkas ta otsekohe karidele kanduma. Oli hetk, mil katastroof näis vältimatu. Kuid siiski õnnestus ankur heita, aga enne, kui see põhja küündis, oli laeva alla jäänud vaid kolm sülda vett ja laev hakkas vastu kive pekslema. Iga löögi ajal tõusid ahtri kohale hiiglalained ja laeva saatus rippus juuksekarva otsas.
    Kapten Kruze käskis viivitamatult heita vette kaks varpankrut köitega ja asuda laeva sisseheidetud varpide abil hiivama. Suure ankru kett raiuti läbi, et laev lõa otsast lahti päästa. Varpide köit peli abil sisse kerides liikus laev aeglaselt karidest eemale, kuid iga hetk ähvardasid varbiköied rebeneda. Lõplikult aga päästis laeva alanud tõus. Vee tase hakkas kerkima ja vooluse jõud vähenes tunduvalt. Kruse käskis kõik sõudepaadid vette lasta, laeva avamerele pukseerida ja varbid üles tõsta. Ranna poolt puhus värske tuul, mis kergendas pukseerimist. Varsti asus „Louisiana” väljaspool hädaohtu. Sel ajal, kui laev oli hävingu äärel, sõudsid ümber laeva pärismaalaste kanuud; nad viibutasid käsi ja naersid rõõmsalt. Pärismaalased vist ei saanud aru laeva ähvardanud olukorra ohtlikkusest.
    Kruze purjetas ümber saare läänetipu, et leida randumiseks sobivamat lahte. Õige pea märgati avarat, tuulte eest varjatut ja korallrahudeta lahesuud. Kapten Kruze suunas laeva lahte, pootsman Tom seadis valmis tagavaraankru ja kahe kaabeltau kaugusel rannast lasti ankur vette.
    Koheselt eraldusid rannast kanuud ja võtsid suuna laevale. Pärismaalased tõid kookospähkleid, jamssi, banaane ja muid vilju. Läks lahti hoogne kaubavahetus: käiku lasti riidetükid, naelad ja helmed. Pärismaalastelt sai Kruse teada selle kauni ja laevale ohutu lahe nime – Oaiti-Piha. Õhtul tuli laevale pealik ja tõi kaasa neli väikest, peaaegu musta värvi siga, banaane ja kookospähkleid. Kruze kinkis talle oma vana särgi ja püksid. Pealik tõmbas koheselt „uued” riided selga ja nägi selles riietuses välja ülimalt tähtsana.
    Järgmise päeva varahommikul suundus „Louisiana” kergest maatuulest viiduna merele. Varsti hakkas lõõtsuma puhanguline läänetuul ja algas vihmasadu. Laeva saatis arvukalt kanuusid; pärismaalased järgnesid laevale niikaua, kuni meremehed olid riidetükkide, naelte ja helmeste vastu vahetanud kõik selle, mis leidus pärismaalaste kanuudes.
    Puuvili leevendas madruste skorbuudinähte, laevapere tervislik seisund paranes mõne päevaga märgatavalt.
    „Louisiana” purjetas Seltsisaarte Huahine saare suunas. Järgmise päeva pärastlõunal heideti ankrusse Ouharra lahes. Veel enne, kui laeva oli ankrusse heitnud, kiirustasid laeva juurde pärismaalased. Nad tõid oma kanuudes kaasa sigu, linde, koeri ja puuvilju. Kõike seda vahetasid pärismaalased meelsasti kirveste, naelte ja riidetükkide vastu. Laev varustati rikkalikult värske sealiha ja lindudega. Kruze võttis laevale kolm emast ja kolm isast koera, mõistes, et koerad on Polüneesia saartel hinnas; seejuures selgitas ta pärismaalastele, et meremehed koeri ei söö, koerad võetakse kaasa vahetuskaubana.
    Lahe lähedal oli kaks asulat. Üks neist asus lahe lääneküljel džunglis; see oli prantsuse katoliku kool pärismaalaste tüdrukutele; teine, pärismaalaste asula, paiknes lahe idaküljel. Kõigepealt külastas kapten Kruze leitnant Johni ja nelja relvastatud madruse saatel pärismaalaste asulat. Oma imestuseks avastasid nad, et selles, Uus-Meremaa misjoniseltsi hallatavas külas ei olnud mitte ainult omaenda „õndsusemaja” ehk Jeesuse kirik, vaid ka pärismaalasest pastor. Nagu selgus, ei osanud ta küll pühakirja lugeda, kuid oli aastatega pähe õppinud Meie isa palve, hulgaliselt psalme „igaks elujuhtumiks” ja kasutas neid üpris osavalt ja mõjusalt.
    „Õndsusemajas” toimus parajasti jumalateenistus. Kogudus asus teenistuse ajal kahes rühmas: ühel pool istusid mehed, teisel pool aga naised magavate ja rinda imevate lastega. Kirikulaulude sõnad olid tõlgitud pärismaalaste keelde ja kõik laulsid kaasa, kuid jutluse ajal tukkus terve kogudus rahulikult.
    Kogudus pingutas ja karjus laulda silmad kinni ja kaelasooned lõhkemas, kuid võttis avanoodi liiga kõrgelt. Kui lauljad jõudsid kõige kõrgema noodini ja seda võtta ei suutnud, purskas terve kogudus naerma. Lapsed ärkasid üles ja pistsid kisama.
    Olles „pastoriga” vahetanud viisakusavaldused ja talle kingitusena üle andnud suure rohelise riidetüki, suundus kapten Kruze tutvuma misjonärikooliga. Pärismaalased kõndisid suure salgana meremeeste järel, lobisesid elavalt ning naersid rõõmsalt. Nad olid ehtinud oma juuksed hiina roosi õitega, pistnud värvilisi lehti käsivarre- ja jalavõrude vahele ning välja toonud aegade jooksul meremeestelt saadud ning pärandusena põlvest põlve üle antud sätendavad võltskalliskivid ja ehted: klaashelmestest kaelakeed ja rauatükid. Kogu see eskort oli jalusrabavalt kirev ja kaunis. Meremeeste peade kohal sumisesid ja tiirlesid rohelised kärbsed.
    Tee kulges läbi looduslike palmisalude, mida pastor nimetas uhkustavalt istanduseks, kuigi ta ei olnud sinna istutanud mitte ainsatki puud.
    Misjonärikool asus metsalagendikul, kuhu heitsid oma varje kõrged kookospalmid, kuid hallide, tormidest vintsutatud sõrestikseintega hoonete ümber ei olnud mingit rohelust. Misjonärikooli bambuskeppidest põimitud taraga ümbritsetud õuel seisis ligi paarkümmend tüdrukut, nende seas pikas mustas kleidis ning valge põllega tõmmunäoline nunn.
    Tüdrukud olid riietatud hallidesse kotitaolistesse särkidesse; kohalikus keeles kandis see riideese väga meeldivakõlalist nimetust – mu-mu, mida hääldati üpris seksikalt ja kerge muigega. Särk ulatus kaelast kuni kõhnade sääremarjade jämedama kohani, selgelt välja joonistades kahe väikese nupukesega rinnakuhila, ümarad puusad ja imekauni tagumiku. Misjonäridest moeloojad, taotledes kombekust, olid siin saavutanud hoopis vastupidise tulemuse: tagasihoidlikus, naiselikke vorme katvas ja rõhutavas riietuses nägid tõmmud tüdrukud välja üsna seksikad.
    Kahjuks piirdus kogu külaskäik sellega, et meremehed võisid üle aia piiluda vaid neid imekauneid mu-mu´des tüdrukuid. Nunn selgitas prantsuse keeles, et padret ei ole kohal ja ilma padre loata pole temal õigust külalisi aia sisse lasta. Meremehed pidid pettunult lahkuma; veelgi suurem pettumus peegeldus mu-mu-tüdrukute nägudel.
    Edasi liiguti rannast eemale, mägede suunas, pärismaalased karjana järel. Läbi palmisalu voolas jõgi, mis sai alguse mägedest. Madrused kavatsesid selles supelda, kuid pärismaalased hoiatasid neid sellise teo ohtlike tagajärgede eest. Jões pidid elunema alligaatorid, ja mis täiesti uskumatu – haikalad. Lahe idarannikul oli kõrge tõusuvesi, mis kandis endaga jõkke haikalu, kes jäid mõõna ajal jõesuuet ristava liivabarjääri taha lõksu. Tõusuvee taandumise järel oli vesi jões tumepruun, mädanevaid puunotte täis ning kihas mingisugustest vingerdavatest mereolendeist. Pealegi läbis jõgi pärismaalaste küla ja jões ujuja ei olnud kaitstud võimaluse eest neelata ühes lonksu veega alla ka suutäie düsenteeriapisikuid. Kuid tegelikult olid need ikkagi haavad meremeeste jalgadel, mis hoidsid neid tagasi alligaatorite, haide ja pisikutega oma jõudu proovimast. Haavad olid mitmesuguste putukahammustuste kratsimise vältimatu tulemus. Maksis vaid nahka kusagilt veidi katki kratsida või kriimustada, kui tekkis väike ümmargune infektsiooniline turse. Need haavandid ei teinud küll valu, kuid paranesid aeglaselt.
    Kogu seltskond liikus piki jõekallast ülesvoolu. Oli talumatult kuum ja see kuumus üha suurenes, meestele tundus, et kui niimoodi edasi läheb, võib kaotada mõistuse. Lehestiku all polnud vähematki tuulehingust. Palmide lehed rippusid lõdvalt ja liikumatult lämbes leilis, ning isegi lainemurd näis olevat vaikinud allakiirgava päikeselõõma raskuse all. Georg Kruze pöördus tagasi rannale, kus oli õhk siiski pisut värskem ja pakkus veidikegi kergendust.
    Õhtul tegi kapten Kruze visiidi kohalikule pealikule.
    Pärismaalased korraldasid piduliku vastuvõtu. Vaevalt oli Kruze paadist maale astunud, kui talle ulatati kolm rohelist banaanioksa ja ta jalge ette toodi kolm väikest, peaaegu musta siga, kellede kõrvad olid kaunistatud kookospähklite koortega. Pärismaalased juhtisid kapten Kruze ja teda saatvad leitnant Johni, pootsman Tomi ja madrused palmide all asuva suure onni juurde, mille ees palgijupil oli istet võtnud pealik. Pealiku nägu, käed, jalad ja rind oli üleni tätoveeritud mitmesuguste punaste, valgete ja mustade joonistega. Ta kaela ilustas tohutu suur müntidest kee. Mündid olid augustatud ja nööri järele aetud. Georg Kruze märkas imestusega, et selles kees olid esindatud kõigi Euroopa riikide mündid, justkui mingis „keskpangas”. Kapten Kruze silmitses pealiku mündikeed tähelepanelikumalt – Vene keisririigi münte selles „keskpangas” siiski ei olnud. Pealiku randmete ümber asetses mitu võrdlemisi kaunist ja ka ameeriklasele üsna kallihinnalist hõbedast käevõru, tema puusal rippus nikerdatud tupes nuga. Oli selge, et sellele pealikule polnud kohtumine välismaalastega esmakordne; ta oskas tulnukatega suhelda, tundis iseenda tähtsust ja väärtust.
    Pealik tõusis väärikalt püsti, astus mõne sammu lähemale, ja jäi seisma. Kapten Kruze kummardus ja ulatas pealikule kingitused: särgi, riidepalaka, suure kirve, naelu, peegli ja helmeid. Pealik võttis kingitused kerge peanoogutusega vastu, sõnades viisakalt: „Okey! Thank you!” Seejärel andis peegli edasi tema selja taga seisvale kauni rühi ja suurte rindadega naisele, keda ehtisid risti-rästi ümber ülakeha põimitud mitmevärvilised helmekeed. Kingitusi vastu võttes pealik muigas endamisi – Tema Kuninglik Perekond oli eurooplastelt ja ameeriklastelt saanud ka rikkalikemaid kingitusi.
    Külaliste auks anti väike teatrietendus. Etendati näidendit, milles põimusid nii balleti kui ka komöödia elemendid. Osi täitsid viis meest ja kolm naist. Etendus toimus trummide ja hõigete saatel ning kestis enam kui tunni. Näitlejad mängisid oivaliselt, kuigi nähtu sisu ja mõte jäi Kruzele veidi arusaamatuks; samas aga võis olla kindel, et näidend oli kaasaegne, aktuaalne ja realistlik, sest kogu võrdlemisi monotoonse laulu ja lihtsakoelise tantsu kestel hõiguti korduvalt Kruze nime – Jüri! Jüri!, nagu Kruze oli ennast kuningale omamehelikult tutvustanud. Näitlejannad kandsid tohutu suuri rohust valmistatud seelikuid, mis olid rikkalikult kaunistatud tuttide ja sulgedega; nende kaunikujulisi paljaid rindu, õlgu ja selga katsid rohked punased, valged ja mustad maalingud; juustes lehvisid värvilised linnusuled. Noormeeste kostüümid olid tagasihoidlikumad – eredavärviline niudevöö ja maalingud rinnal ja seljal. Samas aga nende jõulised, musklilised kehad ja kirglik tants poleks küll jätnud ainsatki valget naist ükskõikseks, kui nad oleksid juhtumisi sattunud seda imepärast näitemängu vaatama. Aga paraku moodustasid tsiviliseeritud publiku siiski ainult kapten Kruze, leitnant John Smith ja mestiitsist pootsman Tom ning kamp „Louisiana” madruseid, kel jätkus silmi üksnes näitlejannadele.
    Pärast teatrietendust avaldas pealik soovi, et Kruze pöörduks laevale tagasi. Vastukülastuse kutsest keeldus pealik pearaputusega.
    See väike, aga viljakas Huahine saar võimaldas varuda hulgaliselt sealiha ja seda tünnidesse soolata, samuti kaasa võtta elussigu ja suurel hulgal puuvilju.
    Kapten Kruze jättis tänu- ja lugupidamistundega maha selle suurepärase ja külalislahke saare. Samas aga, vaadates järele uduvinesse kaduvale saarele, vangutas Kruze murelikult pead – veel mõned aastad, Tema Kuninglik Perekond saavutab küll mõningase jõukuse, kuid saare elanikkond satub kolonistide valitsemise alla.

    Edasi purjetati piki Seltsisaarte põhjarannikut. Seilata tuli ettevaatlikult, hoidudes eemale rannast, et mitte sattuda riffidele ja rannamadalikele. Kolmanda päeva õhtul kerkis silmapiirile Vaitape saar.
    Kogu öö loovis „Louisiana” saare ligiduses. Kuu paistis heledalt ja saare tume siluett oli selgesti nähtav. Hommikul lähenes laev saare lõunarannikule ja heitis väikeses lahes ankrusse. Olles vaevalt jõudnud ankrusse heita, kui laeva ümbritsesid pärismaalaste paadid, laadungiks väikesed Polüneesia sead ja puuvili. Kruze vahetas naelte ja helmeste vastu puuvilju, kuid sigadest keeldus, sest neid oli laeval selletagi liiga palju. Ent mõned sead tuli siiski vastu võtta, sest pärismaalased andsid neid vahel madrustele päris tasuta. Sellisel viisil tervitas see lapselikult tore rahvas võõraid omal maal.
    Keskpäeval külastas Kruze saare pealikut: teda võeti vastu roheliste banaaniokstega ja kingitustega sama protseduuri järgi, nagu see oli toimunud Huahine saarel.
    Peale kingituste vahetamist palus pealik „istuda lauda” – palmide alla olid laotatud rohelised lehed. Kõik võtsid ringis istet ümber „laua”. Veidi eemal praeti lõkkekohal kahte siga. Sead olid kinnitatud suurte puutoigaste külge ja seakeresid keerutati aeglaselt lõkke kohal; ümberringi hõljus meeldiv prae lõhn. Kruze andis leitnant Johnile ja neljale madrusele korralduse viivitamatult sõuda laevale ning tuua pipart, soola, noad ja mõne pudeli veini.
    Varsti serveeriti kaks praetud siga. Kruzet pani imestama seapraad – ta ei olnud kunagi söönud niivõrd meisterlikult ja puhtalt valmistatud toitu. Ei ole sugugi nii lihtne praadida 50-60-naelast siga sellise täiuslikkusega, nagu seda tegid pärismaalastest kokad. Lisaks sealihale pakuti sooje leivapuuvilju ja toodi arvukalt õõnsaid kookospähklikoori, mis asendasid edukalt peekreid.
    Pealik, tema lapsed ja naised sõid koos meremeestega. Ülejäänud lähedased isikud istusid teises reas ja said lihatükke nende käest, kes olid eespool. Ümber lõkke kogunes tohutu rahvahulk, jälgides pidusööki. Naised koketeerisid, naersid ja pidasid ennast ülal üsna vabalt ja sundimatult, mis ei jäänud madruste poolt tähelepanuta.
    Lisaks veinile jõid pärismaalased ka omavalmistatud jooki – ava-ava`t. Seda valmistati ava-ava nimelise taime juurtest. Joogi valmistamise viis oli lihtne, kuid võõramaalasele mitte eriti meelepärane – juuri näriti seni, kuni need pehmeks muutusid. Seejärel aga sülitati mälutud juured puitnõusse, valati vett juurde ning kurnati see sodi läbi õhukese riide, ja jook oligi valmis. Jook ei olnud maitsev, pisut kibekas ja polnud kuigi kange. Ava-ava juured asendasid pärismaalastel närimistubakat. Nad närisid ava-ava`t, sageli sõid seda, neelates näritud juured alla.
    Pealik jõi veini peeker peekri järel, kuid purju ei jäänud. Ilmselt oli ta ka varem võõramaalastega veini joonud. Pärast pealiku, tema „õukonna” ja külaliste söömaaega lubati ka lihtrahvas „laua” äärde, kes hävitasid küllusliku lõunasöögi viimse raasuni.
    Peale pidusööki pakuti külalistele teatrietendust, mis väga sarnases Huahine saarel nähtule, kuid paistis, et seekord oli tegemist draamaga.
    Seekord mängisid seitse meest ja üks naine. Tüdrukute kostüümid ei erinenud Huahine saare näitlejate riietusest, ainult lisaks käharatele rohust seelikutele olid nende käte ja jalgade ümber seotud suured mitmevärvilised rohutuustid, mida nad väga efektselt lehvitasid, pildudes tantsu ajal jalgu ja käsi üles ja alla, paremale ja vasemale.
    Võis aru saada, et etenduse sisu ja intriig oli rajatud vargusele, mille sooritasid kaks kurjategijat, kusjuures mäng oli nii loomulik, et andis ilmset tunnistust selle suguharu varguskunsti kõrgest meisterlikkusest.
    Näidendi käigus jäi võitjaks pahe. Vargus avastati enne, kui varas jõudis oma saagi ära viia, ning neli valvurit võtsid varga ja tema kaaslased vahi alla. Puhkes ebavõrdne võitlus, millest vahialused auga välja tulid – nad said jagu valvuritest ja jäid võidurõõmsalt oma saagi valdajateks. Varguse esemeks oli nuga, mis oli söömise lõppedes peaaegu märkamatult Kruze nina eest kadunud. Ilmselt ei peetud võõramaalastelt varastamist paheks, vaid vastupidi, see oli kangelastegu. Näidendi mõningad detailid viitasid ilmselgelt, et vargad kinni pidanud tegelased olid võõramaalased. Üsna tõetruult viidati näidendis pärismaalasest tüdruku soovile vang välja osta, astudes intiimsuhtesse varga vahi alla võtnud isikuga: tüdruk koketeeris ja pakkus ennast üsna ühemõtteliselt. Vangivalvurid aga keeldusid, andes miimika ja kehaliigutustega mõista, et võivad haigestuda pahasse haigusesse.
    Kruze pidi endamisi tunnistama, et vangivalvurite kartused olid asjakohased, sest Seltsisaari külastanud meremehed võisid olla sinna toonud suguhaigusi, mida enne võõramaalaste tulekut Tahitil ega teistel Seltsisaartel ei tuntud.

    Järgmise päeva päikesetõusul hiivas „Louisiana” ankru ja võttis kursi läände, et purjetada Lõuna-Cooki saarte lähistelt Tonga saarte suunas.
    Pärast enam kui nädal kestnud purjetamist märgati taevaserval fregattlinde ja teisi troopikalinde, keda kohtab tavaliselt vaid ranniku läheduses. Kell kaks päeval ilmusid edelas nähtavale Tongatapu saarestiku hulka kuuluva Eua saare piirjooned. Saar sirutus idakagust lääneloodesse ja ulatus vaid veidike üle merepinna. Murdlainetuse raevu eest kaitses saart korallrahude ahelik. Selle välisvall kulges rannast umbes 300 meetri kaugusel.
    Lähemale purjetades avanes silme ees avar, tuulte eest kaitstud suurepärase ankrukohaga laht. „Louisiana” heitis ankrusse kolme kaabeltau kaugusel rannast. Pärastlõunal istusid kapten Kruze ja leitnant John Smith paati ja sõudsid kaldale. Rannal võttis neid vastu saare pealik ja hulk pärismaalasi, kes kõik olid ilma relvadeta: kindel tunnus nende rahulikest kavatsustest.
    Pealik viis külalised oma maja juurde, mis asetses meetrit kolmsada merest eemal, ilusal murul, majesteetlike puude varjus. Siit avanes oivaline vaade: taamal päikeses sillerdav meri ja ankrus seisev „Louisiana”, ning selle kohal helesinine ainsagi pilveta taevas. Paremal ja vasakul rõõmustasid silma haljad aiad ja õitsvad põllud.
    Põrand pealiku majas oli kaetud mattidega. Kõik juuresolijad istusid neile, Kruze oma väikese salgana keskpaigas, pärismaalased nende ümber. Külalistele pakuti banaane, kookospähkleid ja ava-ava juurtest valmistatud jooki. Kolm neidu laulsid ja tantsisid, nende liigudused olid graatsilised ja kaunid, lauluhääl mahe ja südamlik.
    Majast väljudes viis pealik külalised aeda. Lillede hurmav lõhn tekitas kerget peapööritust ja joovastust. Aiast suundus seltskond metsaäärest algavatele väikestele põldudele, mida piirasid pillirootarad. Istandused olid suurepäraselt haritud; siin kasvasid kookospalmid, banaanid, leivapuud, jamss ja suhkruroog. Näha võis apelsinidega sarnanevaid puuvilju, samasuguseid nagu Tahitil. Koduloomadest esines ainult vähesel arvul sigu ja kanu, koeri polnud üldse näha. Sigu ja kanu siin vahetuskaubana ei pakutud.
    Pealik saatis külalisi paatideni ja enne lahkumist palus mõned naelad, andes vastu oma oda. Raudnaelad olid siinmail hinnas, sest iga jõukam onniomanik soovis oma maja nendega kokku panna.
    Pärismaalased lehvitasid eemalduvale paadile järele, samas oli selgelt näha, et nad olid õnnelikud, et külalised rahumeelselt ja pikemalt peatumata lahkusid.

    „Louisiana” võttis kursi loodesse. Silmapiiril terendavad Nomuka saared jäeti paremasse pardasse ja hoiduti rannast eemale, et mitte sattuda veealustele korallriffidele. Terve kuupaistelise, sooja ja sumeda öö purjetas „Louisiana” kerges tuules ettevaatlikult loode suunas. Järgmise päeva pärastlõunal kerkisid silmapiirile Vavaù saared. Nende saarte kõige kõrgemad tipud paistsid kaugele merele. Vavaù saar oli metsaga kaetud ja uppus rohelusse; lähemale purjetades võis rannalähedastel nõlvadel näha aedu ja väga hästi ülesharitud põlde. Silma paistsid lopsakad heinamaad ja kookospalmisalud, ereda roheluse taustal eraldusid kitsad teelindid.
    Juba rannale lähenemisel tulid pärismaalased oma paatides laevale vastu. Kapten Kruze hoidis kurssi piki Vavaù saare edelaserva poole miili kaugusel rannast, kus ähvardavalt mürises murdlainetus. Pärismaalased sõudsid oma kanuudes laeva parraste all ja näitasid märkidega sobiva ankrupaiga asukohta. Neid usaldades liikus laev vähendatud purjede all ettevaatlikult piki rannikut, kuni jõudis suurepärasesse lahte. Vaevalt olid purjed koristatud ja laev ankrusse seatud, kui pärismaalased pardale tõusid. Nad tirisid laevalaele sigu ja kanu, samuti suurtes kogustes puuvilja. Kohalik pealik tundis eksimatult ära, kes on laeva komandör; ta astus Georg Kruze juurde ning kaks pealiku saatjat asetasid Kruze jalge ette jalgadest kinniseotud sea ja suure kimbu banaane. Kruze andis pealikule vastutasuks kirve ja mõned naelad ning punase riidetüki. Pealik surus tervituseks oma nina vastu Kruze nina ja tegi ettepaneku vahetada omavahel nimed: Georg Kruze kandis nüüd pealiku nime – Atto ning pealik sai endale nimeks – Jüri. Pärast nimede vahetamist ja põgusat laevaga tutvumist kutsus pealik Jüri oma külalise, kapten Atto, maale, et näidata oma majapidamist. Laev pealikule erilist huvi ei pakkunud, ilmselt oli ta võõramaalaste laevu külastanud ka varem.
    „Louisiana” pardalt lasti alla paat. Pealik Jüri, kapten Atto, leitnant John Smith ja pootsman Tom istusid paati, neli madrused asusid aerudele ja pidulik seltskond suundus maale, kus neid ootasid uudishimulikud, kuigi veidike ehmunud pärismaalased.

    Naised ja mehed olid samasuguse kasvuga nagu eurooplasedki. Nahk oli neil heleda vase värvusega, näojooned korrapärased, kehaehitus suurepärane ja nad paistsid silma oma lõbusa ja elava loomuga. Eriti kehtis see naiste kohta, kes tundusid olevat maailma lõbusamad olevused. Naised asusid vestlema ja lobisesid ilma mingi põhjuseta või kutseta, mõtlemata sellele, kas kuulajad neist ka aru said ja kas see jutt kuulajaile meele järele oli. Kapten Georg Kruze ja leitnant John Smith puhkesid nende elavat lobisemist kuulates lõbusalt naerma; naised naersid kaasa, tundmata huvi naeru põhjuse üle.
    Saare pärismaalaste juuksed olid musta värvi, eriti naistel. Mehed värvisid oma juukseid – näha oli sääraseid, kellel üks peapool oli punane, teine aga sinine. Habet polnud meestel märgata, kuigi nii mõnegi nägu oli täis veriseid kriime, merikarbiga raseerimise jälgi. Juuksed olid meestel ja naistel kammitud üle pea ja lühikeseks lõigatud. Poiste pead olid paljad, vaid pealaele või kõrvade juurde oli jäetud pikk juuksetutt. Silmad olid kõigil pärismaalastel heledad, hambad head, isegi vanadel inimestel. Kõigi pärismaalaste kehadele olid tätoveeritud mitmevärvilised kujundid: triibud, spiraalid, kolmnurgad ja ristid. Mehed olid joonistega kaunistanud keha alaosa, naised aga rinnad, käed ja sõrmed. Naiste tätoveering oli vaevalt märgatav, intiimne ja õrn.
    Pärismaalaste riietus koosnes riide- või roguskitükist, mis oli seotud ümber puusade ja ulatus kuni põlvedeni, naistel lõppes roguskitükk veidi kõrgemal, rõhutades veetlust ja seksuaalsust. Naiste niudepõlled olid kaunistatud kirjude tähekeste ning poolkuu- ja ruudukujuliselt väljalõigatud, kookosekiust punutud lapikestega. Paljudel olid niudepõlled ilustatud merikarpide ja punaste sulgedega ning nägid välja üsna kenad.
    Puusadest kõrgemal oli nii meestel kui ka naistel kogu keha paljas ja läikis kookoseõlist. Kõik kandsid luust, pärlikarpidest ning kilpkonna soomusrüü tükkidest amulette, kaelakeesid, käevõrusid ja käsivarrerõngaid. Naised ehtisid sõrmi kilpkonnaluust sõrmustega ja kõrvu värtnasuuruste kõrvarõngastega.
    Külalised jagasid saareelanikele kingitusi: naelu, riide- ja rauatükke, vanu särke ja pükse. Kruze märkas pärismaalastel kummalist tava asetada saadud kingitused tänutäheks pea peale. Paistis, et seda õpetati lastele juba maast-madalast: kui meremehed kinkisid midagi väikestele lastele, käskisid emad neil saadud esemed pea juurde tõsta. Aga veelgi imestamapanevam oli nähtus, millele oli raske seletust leida: nii täiskasvanud meestel kui ka naistel puudus ühel või mõlemal käel väike sõrm. Ainult rinnalastel ja noortel olid kõik sõrmed alles. Samas aga lombakaid, pimedaid ja muid vigaseid näha ei olnud; kõik pärismaalased olid tugevad ja terved – ilmne tõend suurepärase kliima tervistavast mõjust.
    Pealik kutsus külalised endaga kaasa, tutvuma oma valdustega. Rannast viis kitsas teerada metsatihnikusse. Peale lühikest kõndimist jõudis kogu seltskond metsalagendikule, ja tardus üllatusest: lagendiku serval, künkal, kõrgusega vähemalt 8-9 meetrit, asetses tempel.
    Mulder oli pikliku nelinurkse kujuga ja seda piiras umbes poolteise meetri kõrgune kivimüür. Künka veerjaid nõlvu kattis roheline muru. Templi kõrgus oli umbes kümme meetrit, laius seitse kuni kaheksa meetrit. Muldri jalamil istuti murule.
    Templist väljus kolm vanameest. Nad sammusid alla külaliste juurde, pöörasid näod pühamu poole ja lugesid midagi palvetaolist. See protseduur vältas kümmekond minutit. Siis istusid preestrid külaliste kõrvale. Georg Kruze andis preestritele ohtralt kingitusi: riidetükke, naelu, helmeid, mõned peeglid ja suure kirve, millega pälvis pealiku heakskiidu.
    Leidmata preestrite poolt vähimatki vastuseisu, kutsus pealik kapten Kruze ja kogu seltskonna templisse ning andis neile võimaluse üksikasjaliselt tutvuda selle sisemusega. Mööda kiviastmeid tõusti templit ümbritseva müüri harjale. Edasi ülespoole viis mööda künka nõlvu spiraalina keerlev teerada, mis oli üle puistatud peene kruusaga.
    Konstruktsioonilt sarnanes tempel pärismaalaste elamutega – postidele toetuvaid sarikaid kattis palmilehtedest katus. Katuseräästad ulatusid peaaegu maapinnani, jättes lahti ainult templi kõige alumise osa poolteise meetri kõrguselt. See lahtine räästaalune oli mattidega suletud. Templi põrandat kattis peenike kruus. Pühamu keskele oli sinistest kividest laotud madal postament.
    Templi kahes eesmises nurgas seisid kohmakalt väljanikerdatud puuslikud. Pealik ei pööranud neile mitte vähematki tähelepanu, millest võis järeldada, et need puuslikud ei kujutanud pärismaalastele jumalusi või oli nende usk üsna pealiskaudne. Enne templist väljumist asetas Kruze ohvrialtarile naelu ja helmeid, kuid pealik võttis need kohe endale.
    Muldrilt allalaskumisel köitis Kruze tähelepanu asjaolu, et seda ümbritsev müür oli laotud hiiglakividest, mille pikkus oli 4 kuni 5 meetrit, laius 2 meetrit. Oli arusaamatu, mil viisil pärismaalased need kivid korallrahudest lahti murdsid.
    Tutvunud templiga, otsustasid külalised randa tagasi minna, aga pealik juhtis neid edasi saare sisemusse mööda laia teed, mille kummalegi veerele olid istutatud puud. Sellelt teelt hargnesid kitsamad teed, mida ääristasid pilliroost varbtarad. Siin ei leidunud mitte ainsatki jalatäit kasutamata maad. Teede alla ei olnud võetud rohkem maad, kui see just vajalik oli. Varbtarad seisid tee servast vaid kümne sentimeetri kaugusel ning isegi tara ja tee vaheline maariba ei olnud kasutamata jäetud. Ka siia oli istutatud kasulikke taimi või puid. Niisugust pilti võis näha kõikjal. Selle saare inimeste tarkust võis ainult imetleda – mitte kusagil ei saa nii väheste inimteadmiste rakendamisega esile manada sellist suurt looduse hiilgust kui sellel saarel.
    Kütkestava jalutuskäigu ajal kohtasid meremehed arvukalt pärismaalasi: ühed läksid, seljas rasked kandamid, – korvid valminud puuviljadega – laeva juurde, teised tulid sealt tühjalt tagasi. Nad andsid külalistele teed, astudes kõrvale, ja vastu tara liibudes vaatasid neile kaua järele.
    Üksikud majad asetsesid aedades või põldude vahel, majade juures olid väikesed aiakesed ilupõõsaste ja viljapuudega. Pealik kutsus külalised oma majja ja kostitas neid praetud sealiha ning kookospähklite ja banaanidega. Majapidamisriistad olid võrdlemisi viletsad, seda muidugi tsiviliseeritud inimese jaoks: puust, kivist, luust ja merikarpidest taldrikud ja liuad, kookospähklikoored, neljal jalal seisvad puust anumad. Seejuures hämmastas see meisterlikkus, millega pärismaalased neid ebatäiuslikke majapidamistarbeid valmistasid. Kõik esemed olid hoolikalt lihvitud, nikerdatud või kaetud värvikirevate maalingutega.
    Saare loomariik oli vaene. Meremehed ei näinud saarel rotte ega metsloomi, siin elas vaid väikesi sisalikke ja üsna suuri nahkhiiri. Linde oli seevastu rohkesti: tuvid, turteltuvid, harilikud ja pikasabalised öökullid, papagoid ja väikesed, täiesti tundmatud linnud. Koduloomadest peeti siin ainult kanu ja sigu. Sead olid samasugused nagu naabersaartelgi – väikesed ja peaaegu mustanahalised; kanad olid suured ja haruldaselt maitsva lihaga. Koeri siin ei olnud. Pärismaalastele meeldisid koerad väga ja nad mangusid neid kapten Kruzelt järelejätmatult.
    Kuskil ei avaldunud saarlaste leidlikkus nii suurel määral kui nende piroogides. Piroogi kere oli kokku monteeritud paljudest puuplankudest, mis olid ühendatud niivõrd osavasti, et kõrvalt vaadates oli väga raske taibata, kuidas ja kus nad on ühendatud.
    Paate oli kahesuguseid: lihtsad ja kaksikpiroogid. Lihtpiroogide pikkus oli kuus kuni seitse meetrit, laius üks meeter. Nina oli neil tömp, ahter terav. Nii ninas kui ka ahtris kattis paati kolmandiku pikkuses tekk. Kõik piroogid, väljaarvatud kaksikpaadid, olid varustatud kerge jalasekujulise ujukiga, mis oli kinnitatud lattide abil kanuu parda külge tasakaalu hoidmiseks.
    Maad hariti sellel jumalast õnnistatud saarel perekonniti, millesse kuulusid ka mehe vanemad ning mehe vennad ja õed, kes ei olnud loonud veel oma perekonda. Kapten Kruze märkas, et laeva juurde tulid kaupa vahetama rühmad, mis koosnesid kaheksast kuni kümnest inimesest. Vahetuskaubanduse üle selles rühmas valvas alati üks inimene, perekonnapea.
    Kuigi loodus oli seda saart heldelt õnnistanud, ei võinud siiski öelda, et selle asukad oleksid saanud elada ilma pingutusteta. Oma põlde õnnestus neil sellisesse õitsvasse seisundisse viia vaid lakkamatu ja visa töö hinnaga, sest väiksemagi hooletuse tagajärjeks oli see, et juba mõne päevaga kattus põld tiheda ja kõrge umbrohuga. Ent töö kandis sajakordset vilja, mida andis suurepäraselt ülesharitud maa ja soodus kliima.
    Saarlastel oli olemas kõik, mis elamiseks vaja. Elurõõm ja rahulolu peegeldus nende nägudel. Ja tõepoolest, teisiti ei saanud ollagi: nad elasid vabadena; eranditult kõik nende vähesed soovid täitusid kergesti ja lihtsalt ning nad nautisid paradiislikku kliimat, tundmata kurnavat kuumust ja ängistavat külma. Ainus, millega loodus neid oli karistanud, oli mageda vee vähesus. Joogiks kõlbulik vesi asetses väga sügaval ja selle kättesaamiseks pidid pärismaalased kaevama sügavaid kaeve. Kuid nende kaevude vesi oli suurepärane – külm ja ääretult selge.
    Siinsete saarlaste hulgas tekkis ilmselt lahkhelisid harva, kuid siiski märkas Kruze nende kätes ähvardavaid relvi: nuiad, vibud, nooled ja odad. Viimaste kõvast puust valmistatud otsad olid varustatud teravate kiskudega. Ka siin sõditi oma naabritega.
    Õhtul, enne lahkumist, pakkusid saareelanikud meremeestele südamliku meelelahutuse. Naised laulsid ja tantsisid nõtkelt jalalt jalale tammudes ja puusi hööritades, seejuures plõksutasid sõrmedega, otsekui takti lüües. Üks pillimees mängis suurt, õõnsast bambuseroost valmistatud flööti, puhudes ninast õhku väikestesse avadesse; teine pillimees puhus kümnest või kaheteistkümnest erineva suurusega bambusetorukesest koosnevat vilepilli. Trummarid tagusid trumme. Need olid õõnsad puutükid pikkusega kaks meetrit ja ümbermõõduga paarkümmend sentimeetrit. Pillimehed lõid pulkadega selle puust paku pihta, tekitades kõmisevaid helisid, justkui oleks taotud vastu tühja vaati.
    Päikeseloojangul valmistus „Louisiana” ankrut hiivama. Pealik oli tulnud pardale, et hüvasti jätta. Georg Kruze kinkis pealikule kirve, palaka, tüki punast kalevit, peegli, naelu ja helmeid. Pealik andis üle vastukingid: kahesajanaelase tapetud sea, paarkümmend korvi küpsetatud banaane ja mitu korvi leivapuuvilja, linde ja juuri. Kapten Atto, olles heldinud pealiku südameheadusest, kinkis pealik Jürile ühe emase ja isase koera, mis tõi pealikule pisara silmanurka.

    * * *

    „Louisiana” jättis tohutu suure punase kerana merre vajuva päikese vasakusse pardasse ja purjetas edasi loode suunas. Järgmise päeva hommikul ilmusid paremas pardas nähtavale Fidži saared, kuid kapten Kruze otsustas nendele sissesõitu mitte teha, kuna ees ootas kohtumine Krusensterniga Hawaii saartel. Oli ilmne, et Venemaa ekspeditsioonilaevad ei olnud sisenenud Polüneesia vetesse. Suure tõenäosusega võis eeldada, et venelased ei olnud jõudnud ka Melaneesiasse, mis algab Uus-Guinea maismaast ja kulgeb Saalomoni saarte kaudu lõunasse kuni Uus-Kaledooniani. Kapten Kruzele pakkusid huvi piiblilegendides kirjeldatud Saalomoni saared, ja ta otsustas need põgusalt üle vaadata.
    Purjetamine kulges soodsas tuules; päeval kõrvetas päike, öösel helklesid tintmustas taevas suured troopilised tähed. Esialgu puhus värskendav lõunatuul, kuid ekvaatorile lähenemisel hakkas üha enam tunda andma palavus. Päevi kestnud purjetamise järel ilmusid paremasse pardasse Vanuatu saared, järgmisel päeval Santa Cruz. Päev hiljem mööduti Ongtong Java atollidest, millest suurim Leauaniua saar, seejärel ridamisi väiksemad – Palau, Kumara, Oikuo, Kalai, Keila ja Tukua.
    „Lousiana” purjetas ümber rõngakujulise saare, mis paiknes Ongtong Javast lõunas ja kandis kaardil nime – El-Ronkador. Rõngassaare ümbermõõt oli 18 miili; rõngas oli kaks läbikäiku, mis viisid oivalisse laguuni.
    „Louisiana” sisenes ettevaatlikult läbi rõnga avause ja heitis türkiissinises, imeselge veega laguunis ankrusse. Meremeestel oli tunne, justkui oleks satutud tõelisse paradiisiaeda. Kõikjal ümbritses laguuni lopsakas rohelus, laevale kandus magus lillelõhn ja lindude vidistamine.
    Kapten Georg Kruze ja leitnant John Smith asusid paati, neli madrust istusid aerudele ja võtsid suuna „paradiisiaeda”. Neile ei tõtanud vastu mitte ainsatki pärismaalast. Madrused tõmbasid paadi kaldale ja rändurid suundusid mööda teerada sisemaale. Olles liikunud umbes kolmsada meetrit, jõudsid nad välja lagendikule ja kangestusid üllatusest: suurele väljakule oli kogunenud ligikaudu kakssada pärismaalast. Mitte keegi neist ei pööranud võõramaalaste ilmumisele vähimatki tähelepanu. Pärismaalased olid hõivatud tegevusega, mis pani meremeeste soontes vere tarretama – posti külge seotud inimese hukkamisega.
    Õnnetu süüdlane oli kookosõliga kokku määrinud ja päikese kätte tulba külge seotud. Suured punased sipelgad liikusid paksu kihina mööda hukatava keha. Georg Kruze tundis selgesti lääget, magusavõitu kookoseõli lõhna, lisaks kohutav kuumus – ja tajus oma ihul sipelgate jooksmist. Trummid põrisesid, metslased karjusid vaimustusest, karglesid ja trampisid jalgadega. Ei möödunud kahtekümmet minutitki, kui päikeses säras lihast ja sisikonnast puhtakslakutud skelett.
    „Need metslased on väga kõrge intellektiga,” pomises Georg Kruze endamisi pärast kohutavat hukkamist.
    „Pigem vastupidi,” sõnas leitnant John Smith imestusega hääles.
    „Senini olin arusaamisel, et ainult tsiviliseeritud rahvad oskavad välja mõelda erakordseid piinamis- ja tapmisviise, aga nagu näete, ka siin on jõutud selles valdkonnas üpris kõrgele tasemele.”
    Kapten Kruze pöördus randa tagasi ja istus vihasel ja pahural ilmel paati – „paradiisiaed” jättis talle üsna masendava mulje.
    El-Ronkadori rõngassaare juurest võttis Georg Kruze otsekursi Saalomoni saarte idapoolsele saarele Malaitale.

    * * *

    Saalomoni saared avastas hispaania meresõitja Alvaro Mendańa de Neyra, kes sõitis 1567.a. Peruu sadamast Callaost välja kahel laeval tundmatu Lõunamandri otsinguile. Oma merereisi ajal käis ta ühel Ellice saarterühma saarel ja maabus 1568.a. veebruaris suurel saarel, millele andis nimeks Santa Isabel. Veidi hiljem avastas Mendańa Guadalcanari ja San Cristobali saare.
    Alvaro Mendańa oletas, et need saared on läveks otsitavale Lõunamandrile ja, naasnud Peruusse, kirjeldas neid saari väga värvikalt. Ta nimetas need Saalomoni saarteks, arvates, et ta oli avastanud Oofirimaa, kust piiblilegendi järgi kuningas Saalomoni laevad olevat vedanud kulda Jeruusalemma templi kaunistamiseks, et selles imekaunis templis võtta vastu Seeba kuninganna.
    Kuningas Saalomonini olid jõudnud kuuldused Seeba kuninganna erakordsest ilust ja tema naiselikest võludest. Ühel päeval sai kuningas Saalomon esialgu jahmatama paneva, aga samas siiski õõnejoovastust tekitava teate – Seeba kuninganna on oma rohkearvulise õukonnaga asunud teele, et külastada teda, kuningas Saalomoni. Teates mainiti ka ära, et Seeba kuninganna õukonna järel liigub tohutu kaamelikaravan, koormaks kingitused Saalomoni kuningale.
    Kuningas Saalomoni südames lõi lõkke armastusekirg veel enne, kui ta oma ihusilmaga võis kaunist ja ülimalt rikast kuningannat näha ning ta asus tegema ettevalmistusi Seeba kuninganna vastuvõtuks.
    Kõigepealt käskis ta ehitada luksusliku templi, palee, mida polnud seni maailmas mitte keegi ehitanud. Samas tuli taolise kinnisvara soetamiseks võtta võlgu, ja ka mõningat pettust kasutada ning hankida kulda kaugetelt maadelt.
    Vana Testamendi Esimeses Kuningate raamatus on kirjutatud:

    Et Hiiram, Tüürose kuningas, oli
    Saalomoni toetanud seedri- ja küpressipuude
    ja kullaga, niipalju kui ta soovis,
    siis andis kuningas Saalomon Hiiramile
    kakskümmend linna Galileamaal.
    Aga kui Hiiram tuli Tüürosest vaatama neid linnu,
    mis Saalomon temale oli andnud,
    siis ei olnud need tema silmis head,
    ja ta ütles: „Mis linnad need on,
    mis sa mulle oled andnud, mu vend?”
    Seepärast hüütakse neid tänapäevani „Kabuuli maaks”.
    (Autori märkus: nimi Kabuul, heebrea sõna ke`bal, tähendab – väärtusetu, justkui mitte midagi).

    Kuningas Saalomon ehitas ka laevu Esjon-Geberis,
    mis on Eeloti lähedal Kõrkjamere rannas Edomimaal.
    Hiiram läkitas aga laevadesse oma sulaseid, laevamehi,
    kes tundsid merd, koos Saalomoni sulastega.
    Need läksid Oofiri ja võtsid sealt
    nelisada kakskümmend talenti kulda
    ning tõid kuningas Saalomonile.

    Seeba kuninganna andis kuningale
    sada kakskümmend talenti kulda
    ning väga palju palsameid ja kalliskive;
    nii suurt hulka palsameid kui see,
    mis Seeba kuninganna andis kuningas Saalomonile,
    ei toodud enam kunagi.

    * * *

    „Louisiana” purjetas loodesse, hoides kurssi Saalomoni saartele. Koiduvalguses rippusid horisondi kohal halli vanikuna lainelised pilved – tundemärk, et keset ookeani asetseb tükike kuumaksköetud maismaad. Siis alustas üha tõusev päike oma tööd, pilved muutusid väiksemaks ja väiksemaks, pilvevanik tõmbus üha koomale ning lõpuks tundus, et seda pole üldse olnudki. Aga pilvevaniku märguanne osutus siiski tõeseks – horisondile kerkis Malaita. Esialgu ilmusid nähtavale ainult saare ähmased piirjooned, mis lähemale purjetades üha selginesid. Valgustatuna tagant varasest hommikupäikesest, näis saar pika kitsa maaribana; veevööt laeva ja ranna vahel oli päikesekiirtes niivõrd pimestavalt valge, et maa ise näis värvituna.
    Veidi hiljem, kui päike ulatus valgustama ka saare läänenõlvu, muutus maastik veelgi tühjemaks ja elutumaks. Lamedas hallis ilmusid nähtavale mäeahelike valgustatud tipud, kuid ikka ei olnud veel olemas perspektiivi; valguskiired ei suutnud välja joonistada orgude kontuure. Kõikjal levis lausmüürina tuhm, hallikasroheline lehestik, ilma ühegi teise värvitoonita, mis oleks osutanud aedadele, ülesharitud maale. Ei olnud näha suitsujugasid, ega isegi ojakese suuet, mis elustaksid seda üksluist maastikku.
    „Louisiana” lähenes aeglased rannale ja heitis ankru kaunis laguunis. See oli sinine, nii sinine! Kogu laguun koosnes tervest labürindist väikestest korallsaartest; saarekesi eraldasid üksteisest kitsad väinad, mis olid väga erinevate sügavustega ja lumivalge korallpõhjaga. Seetõttu oli vee sinine värvus siin väga mitmekesine, alates tumelillast ultramariinist kuni paabulinnu ja rästamuna helesiniseni. Aga neis kohtades, kus korall-lossid ulatusid veepinna lähedale, olid õrnrohelised ja kollased vöödid.
    Laguunis oli tugev tõusuvoolus, aga veepind oli nii sile, et selles peegeldusid kõik need hubased saarekesed ja valged pilverünkad. Kadunud oli lakkamatu murdlainetuse mürin ja vahutavad laineharjad. Siin valitses kõikjal selline rahu ja vaikus, et võis kuulda omaenese südame tuksumist.
    Kogu „Louisiana” meeskond kiirustas suplema. Aga vesi oli liiga soe, et palju ujuda: tekkis hingeldus ja higi hakkas tulvama juba pärast mõningaid käelööke. Meremeeste suplus seisnes peamiselt selles, et nad tõmbasid kopsud õhku täis, sukeldusid läbipaistva veega laguuni põhja ja püüdsid seal viibida võimalikult kaua. Laguun ise oli ääretult eksootiline ja omapärane, aga see, mis avanes pilgule vee all, oli veelgi imepärasem. Päikesekiired langesid veepinnale ja tungisid justkui läbi prisma alla vedelasse kristalli, heites keerukaid liikuvaid mustreid kõikjale üle kahvatukollase laguunipõhja. Roheline värving tumenes laguuni sügavama keskosa suunas, kus liikusid kummituslikult siia-sinna suured kalad. Kõik lainetas – laevaparras allapoole veejoont, paadiservalt allarippuvad pootsman Tomi jalad ja valged korall-lossid, kusjuures lainetamine toimus aeglases, sujuvas tempos, justkui unenäos. Kõik oli puhas ja sätendav, otsekui kullassepaäri vaateaken.
    Leitnant John Smith hullas ja pladistas vees ning sukeldus aeg-ajalt. Tema suunas lähenes kiiresti väike sätendav kalake, tegi inimese näo ees ehmunult äkkpöörde ja kadus välkkiirelt teiste kalakeste sekka. Ligi poole meetri pikkused ning pliiatsijämedused mustad ja kollased ussid väänlesid madalas vees mööda põhja. Leitnant John üritas nende sabast kinni haarata, kuid ussid libisesid Johni käeulatusest välja enne, kui ta neist suutis kinni haarata. Hiljem sai John teada, et need kenad süütu välimusega ussid olid siinsete saarte ühed kõige mürgisemad veemaod.
    Ootamatult haaras keegi valusalt leitnant Johni suurest varbast. Ehmunult ronis ta laevalt allalastud paati ja märkas oma varba otsas suurt merikarpi. John tagus merikarpi aeruga, kuid see keeldus varba vabastamisest, ilmse kavatsusega koos varbaga kogu John ära seedida. Paadis sigarit pahviv pootsman Tom pistis sigari merikarbi „lõugade” vahele. See ajas oma poolmed laiali, justkui aevastuseks, ja kukkus varba otsast paadipõhja; koheselt klammerdus ta tugeva plõksatusega paadis vedeleva köiejupi külge.
    Vastu õhtut suundus kapten Georg Kruze maale, saadetuna pootsman Tomist ja neljast relvastatud madrusest. Neile hulgana vastutulnud pärismaalased jooksid rõõmsalt rannale ja näitasid sobiva randumiskoha. Kui paat jõudis liivarannale lähemale, haarati paat silmapilkselt kümnete käte poolt ja tõmmati laugele kaldale.
    Pärismaalased kutsusid külalised endaga kaasa. Teerada kulges läbi džungli, kookospalmilehtede ere rohelus eraldus selgelt muu metsa tumerohelisel taustal. Peagi paistsid kookospalmide vahelt onnide katused, nähtavale ilmus pärismaalaste küla. Külaväljakul ootas külalisi paarikümnest inimesest koosnev, üsna kirev seltskond. Naised ja tütarlapsed ei põgenenud peitu. Naised varjasid oma kaunist keha teokarpidest ja koerahammastest ehetega, kuid see-eest oli nende riietus lühem ja õhulisem kui Polüneesia naistel. Tütarlaste riided piirdusid väga väikese tupsukesega ees ja veidi pikemaga taga. Vööl, mis hoidis tupsukesi ülal, oli mõlemale küljele riputatud teokarpidest ja suurtest mustadest ja punastest teradest ehted. Kõrvades rippusid naistel ja tüdrukutel suured pärlmutrina sätendavad merikarbid.
    Naised nägid oma ribalistes rohust seelikutes välja väga kütkestavad; mehed kandsid põhiliselt valgest riidertükist lap-lap´isid. Kuid kõige huvitavam oli see, et siin ei olnud näha mitte ainsatki paljast põngerjat; ka väikesed tüdrukud kandsid pisikest rohust tupsukest ees ja taga ning poisid väikseid lap-lap´isid; misjonäritöö oli silmnähtavalt vilja kandnud. Nii meestel kui naistel asetsesid ilustustena ülalpool küünarnukke ja allpool põlvi rohkearvulised luust võrud. Kõigil oli kõrvanibudes üks erineva suurusega auguke, milles rippusid merikarbid ja kalaluud; samuti oli auk ninavaheseinas, kuhu oli pistetud luust ninaehe.
    Külaelanike onnid olid korralikud, väikesed ja heledad ehitised paksude pruunide katuste ja bambusest seintega. Katused ulatusid kahelt poolt peaaegu maapinnani; onnidel ei olnud aknaid ja ainus uks asetses „tänavapoolsel” küljel. Et ukseavad olid kaetud bambusest kattega, siis ei olnud võimalik majade sisemusse ega seal peituvatele elanikele pilku heita.
    Külaväljak kujutas endast sõõrjat lehtlat, mida kolmest küljest piiras kahekümne jala kõrgune võsamüür oma veidra välkleva lehtedemustri ja liaanidega, mis sirutusid väljakul kasvavate palmide poole. Onnide ümber maapinnal ei leidunud ainsatki rohelist võrset. Väljaku servadel kasvasid banaanipuud oma suurte kaarjate lehtedega, mis olid kohevil, rebenenud ja läikivad ning milledel siin-seal kollase pintslitõmbena helendasid banaanide kobarad. Teravat kontrasti pakkusid kahvaturohelised sulgjad bambusetukad. Läbi palmide tumedate siluettide rõõmustas silma lainemurd ja päikeses sillerdav meri.
    Ootamatult astus pärismaalaste seast välja laias troopikakaabus, lühikestes pükstes ja palja ülakehaga ning mõõtmatult suure kõhuga paljasjalgne eurooplane. Ta tervitas inglise keeles. Kapten Kruze vastas tervitusele, ulatas käe ning lausus paar viisakusväljendit ja mõned naljasõnad, et kohmetusest üle saada. Inglane puhkes naerma. Ta naer sai alguse kusagil tema tohutu keha sügavuses, tungis siis järk-järgult ülespoole, jõudis väljapääsuni ja paiskus mürinal õhku.
    „Istanduseomanik, MacDonald, kohalik suurettevõtja,” tutvustas paljasjalgne eurooplane ennast, kusjuures maaomaniku hääl kõlas uhkelt ja pisut kõrgilt, nagu milordile kohane. Kapten Kruze, olles saanud oma merealase hariduse Londonis, tutvustas ennast Inglise mereväeohvitserile omaselt, lõi selja sirgu ja tõstis käe valge vormimütsi äärde: „Ameerika Ühendriikide sõjalaeva „Louisiana” komandör, kaptenleitnant Georg Kruze, Teie teenistuses, milord.”
    Mestiits Tom sirutas istanduseomanikule käe. Paljasjalgne milord surus seda kuidagi hooletult.
    Laia käeviipega palus istanduseomanik külalistel tutvuda istandusega, sealjuures osutas ta ranna suunas, kus oli selgesti näha kookospalmisalu, mis näis kerkivat otse veest.
    Istanduseomanik MacDonald, kapten Kruze, pootsman Tom ja madrused suundusid tutvuma istandusega. Metsikult kasvavad kookospalmid seisid gratsioosselt kaldu saare tuulisel rannal. Oli näha, et „istanduseomanik” ei olnud siia istutanud mitte ainsatki puud.
    Õhus oli tunda tugevat lõhna, mis meenutas värske vere hõngu. Georg Kruze asus nuusutama õisi, et selgitada selle lõhna päritolu. Hiina roosi õied ei lõhnanud üldse, aga
    tavaliselt tugevasti lõhnavad punase jasmiini ja gardeenia õied lõhnasid hoopis nõrgalt. Kõik õied kubisesid sipelgatest, kes eritasid seda imalat, võõristust tekitavat lõhna.
    Palmitüvede hiiglaslikud, külmhallid sambad olid kaetud ümberringi lõimetisega, mis olid tekkinud vanade lehtede väljalangemisest. Puud kõrgusid kõikjal ühtlaselt viiekümne kuni kuuekümne jala kõrguseni. Peenikesed köietaolised maapealsed juured moodustasid igale sambale ornamentidega kaunistatud sokli. Ülal sammaste tipus olid kujundirikkad steelid tumehallidest pähklikobaratest ja hennapruunidest puidukiulippudest. Sealtsamast hargnesid võimsad lehvikud, mis ühinesid ja lõikusid risti-rästi naaberpuude lehestikuga.
    Miljonid sipelgad rändasid lakkamatult üles ja alla mööda sambaid; suured valged sidrunkollaste harjadega kakaduud kraaksusid metsikult palmide lehestikus; terve pilv väikesi kollaseid liblikaid tiirutas ringi, moodustades värelevaid kerajaid kogumikke; kõrguses vilksatas linnuna lendav sinine liblikas.
    Jõudnud istandusse, milord MacDonald peatus ja osutas „töölistele”.
    Töölised olid moodustanud suure ringi ja virutasid kookospähkleid mänguliselt mööda maad teise töölise suunas, kelle ülesandeks oli neid kotti panna. Mängu mõtteks oli panna seda töölist üles hüppama, et päästa oma jalaluid. Kui ta ei oleks olnud küllalt osav ja nobe, siis oli üsna tõenäoline, et löök kookospähkliga võis jalaluu murda. Seda ebatavalist „tööd” saatsid naer, hüüded ja kekslemine.
    Istanduseomanik MacDonald, jäänud rahule pärismaalaste tööga, palus külalistel astuda edasi, häärberisse. Kapten Kruze, mõistes olukorra pidulikust, andis vaiksel häälel pootsman Tomile mingi korralduse. See pöördus koheselt ringi ja kiirustas okste ragisedes läbi tihniku, rannale tõmmatud paadi juurde.
    MacDonaldi elamu ei asetsenud mitte rannaribal, vaid kõrgus üleval, mäejalamil, isegi kõrgemal kui kookospalmiladvad.
    Ähmase siluetina paistis katuse kaldjoon. See oli tegelikult palmilehtkatus, niisugune, nagu pärismaalaste onnidel. Katust toetavad sambad olid ebaühtlase ja ebatasase joonega – need olid palgid, milledelt ainult koor oli eemaldatud. MacDonaldi maja oli suurepärane, ehitatud pärismaalaslikult ja täielikult kohalikest materjalidest.
    Külalisi võttis vastu teener, üle keskea, lap-lap`is melaneeslane, kes rääkis kultuurse inglase häälega. Tema sääred olid paljad ja kõhnad ning jalas olid tal kulunud, pragunenud nahaga nöörsaapad.
    Majaisand palus külalistel võtta istet verandal, milleks oli tegelikult beetelpalmitüvedest kokku seatud, ligi kümne ruutmeetrine põrand, mida ümbritsesid safrankollasest bambusest, viinapuuväätidega kokku seotud seinad. Kuna katus puudus, siis moodustas „veranda” väikese, kuid õdusa õue.
    Milord MacDonald näitas oma majapidamist: tal oli kohalikku tõugu siga; inetu pikajalgne ja lahja elajas, keda lahutas metsseast ainult üks põlvkond; lisaks seale jooksid laua ümber kaks koera ning vitstest punutud puuris kükitas õrrel kakaduu.
    Verandal asetses jämedatest plankudest meisterdatud neljakandine laud, selle ümber istumiseks puupakud. Majaisand osutas käega „toolidele”, paludes külalistel istet võtta. Teener asus toimekalt lauda katma – sättis külaliste ette pärismaalaste puunõusid, iga „taldriku” kõrvale asetas salvrätikuks palmilehe, sõnades seejuures ülimalt viisakal toonil igale külalisele eraldi: „Please!”
    Härrased alustasid inglaslikku vestlust: viisakalt, üksteist katkestamata ja vahele rääkimata. Vesteldi ilmast, natuke merest ja maast, nagu ikka, kui juttu alustavad üksteist veel mitte kuigi hästi tundvad härrasmehed.
    Mäejalamilt kuuldus sea vingumist ja hetke pärast ilmusid põõsaste tagant kolm pärismaalast. Kaks esimest kandsid õlgadel teineteise vahel ritva, mille küljes kõlkus ja vingus jalgupidi kinniseotud põrsas; kolmas pärismaalane tassis korvi banaanidega.
    Hetkegi viivitamata süütasid pärismaalased tuleasemel lõkke; ootamatult siga röögatas kohutavalt ja vaikis, ja üsna pea andis külaliste nina oma peremehele märku – praadi ei tule enam kaua oodata.
    Pootsman täitis kaptenilt saadud eriülesande kiiresti, astus lõõtsutades laua juurde ja asetas tugeva mürtsuga sellele neli mahukat pudelit prantsuse veiniga. Peremees ühmatas üllatunult, üle ta näo libises rõõmus, isegi õnnelik naeratus.
    Peagi oli praad valmis. Teener tõstis iga külalise puitliuale suure tüki sealiha ning palmilehele leiva asendajana kaks banaani. Märgates laual veinipudeleid, tõi käsku ootamata peekrid – poolikud koospähklikoored. Mestiits Tom korkis pudeli lahti ja valas peekrid ääreni täis, seejuures ei unustanud täitmata ka teenri peekrit; milord jättis delikaatselt taolise etiketirikkumise tähelepanuta, tõstis veinipeekri ja lausus toosti:
    „Külaliste terviseks! Teie abikaasade, laste, kõigi Teie lähedaste ja südamele kallite terviseks!”
    Georg Kruze pani tähele, et toosti lausudes libises üle majaperemehe palge kurbusevari, ja ta sõnas tagasihoidlikult: „Terviseks!”
    Jutuajamine jätkus rahulikult ja õdusalt. Märkamatult oli õhtu jõudnud öösse. Täiskuu tõusis metsa kohale, vahetevahel valgustas välgulöök idas asuva kõrge hambulise mäeaheliku harja. Koosviibijatele pakkus lõbusat vaheldust koerte purelemine laua all; lõpuks olid nad kondid alla kugistanud ja rahunesid, oodates laua all lesides järjekordset maiuspala.
    Istanduseomanikku oli ilmselgelt vaevanud üksindustunne, sest ta aina rääkis ja rääkis, justkui üritades kõike südamelt ära öelda. Georg Kruze, valides sobiva hetke, esitas küsimuse: „Olete perekonnainimene?”
    MacDonald vakatas, ja sõnas siis vaikselt: „Naine ja kolm last surid; mingi troopiline haigus.”

    Vastu hommikut tibutas kerget vihma, see rabises majakese katusel. Äkitselt vihmapiiskade rabisemine kuivanud palmilehtedel lakkas, saabus täielik vaikus, õhk oli muutunud jahedamaks. Mägede tagant piilus välja esimene päikesekiir. Õue ilmus pärismaalasest teenija ja tõi lauakesele ehtsates portselantasside kuuma teed; kusjuures ühe nöörsaapa pael oli lahti tulnud, ta komistas konarlikul põrandal ja loksutas teevett lauale.
    „Tea, sugar,” lausus teener; need kaks sõna öeldi Inglise milordide teenritele igiomase väärikusega.
    Hommikul, kui päike valgustas juba istanduse palmilatvu, viis milord MacDonald oma külalised mäest alla, et neile lähemalt tootmist tutvustada. Tegelikult istandust ei olnudki, pärismaalased lihtsalt kandsid kokku metsikult kasvavate kookospalmide pähkleid ja said selle eest tubakat, riidetüki niudevöö, lap-lap´i, jaoks. Kes oli oma tubaka või riidetüki kätte saanud, seda ei olnud enam tükk aega näha, kuni tubakaisu jälle ta tööle tõukas. Aga tasapisi siiski MacDonaldi tootmine ja äri laabus ja arenes.
    Istanduseomanik juhatas külalised kuivati juurde ja näitas neile oma tootmistegevust. Kümmekond pärismaalast istusid ringikujuliselt maas, jalad ette sirutatud. Jalge vahel asus jäme kõvast puust teravaotsaline toigas. Tugevate löökidega tagusid nad kookospähkli koore lahti, tegid pähkli koorest puhtaks ja heitsid niitja koore ühte ning pähkli teise hunnikusse.
    Kaks töölist tagusid vastu teravat kivi pähkleid pooleks ja valasid kookospiima sinnasamasse maha. Pruunid käed aina raiusid, koukisid ja lennutasid kookosekoori, samal ajal suud vatrasid lakkamatult. Kookoseõli lõhnast hullunud kopramardikad lendlesid pilvena ümber tööliste peade.
    Koprakuivati juures hoolitses noor pärismaalane parajasti tule eest, pildudes maapinnal põlevasse koldesse kookospähklikoori. Need panid tule hoogsalt leegitsema, kusjuures tulekeeled hakkasid lakkuma isegi kookosemassi kuivatusraame. Need raamid olid tahmunud ja valmistatud kookosõli täis imbunud bambusest. Kogu kuivatusruum oli aastatepikkuse koprakuivatamise vältel kattunud õlise tahmaga. Kuid poiss teadis mida ta tegi, ta oli vilunud meister. Georg Kruze ninna tungis mingi ammuunustatud, armas, kojuigatsust tekitav lõhn – see oli Hagudi mõisa viljakuivati lõhn.
    Kopratootmise lõppetapiks oli niiskuse kõrvaldamine pähklituumast. Pähklimass asetati bambuseraamidele ja seda segati aeg-ajalt, et kopra kõikjal ühtlaselt kuivaks. Kogu tootmisprotsessil tuli pidevalt silma peal hoida, et kuivatatud kopra niiskusesisaldus vastaks ettenähtud miinimumile ja kahtlemata tuli hoolikalt jälgida, et kuivati kogu täiega põlema ei süttiks.
    Väärtuslik toode tuli ahjudest välja väikeste kõvade kollakate rasvakämpudena, kokkukuivanud pähklipoolikutena, mis oli veel kaetud õhukese pruuni sisenahaga. Kotti panduna ootas kopra mitu kuud laeva saabumist. Siis kanti see pärismaalaste turjal läbi lainemurru paatidesse, mis toimetasid väärtusliku tooraine laeva pardale, kus need trümmidesse paigutati. Laevad võtsid esialgu kursi Jacksoni sadamasse Auatraalias ja sealt edasi läks tooraine laiali üle kogu maailma – Inglismaale, Saksamaale, Hollandisse ja Ameerikasse.
    Milord MacDonald saatis külalised neid ootava paadini. Kapten Georg Kruze jättis istanduseomanikuga südamlikult hüvasti. Pärismaalased olid kogunenud rannale, jälgides laeva lahkumist. Sinna oli tulnud ka kuivati tuld hooldanud „meister”.
    „Louisiana” hiivas ankrud, vallandas fokkmasti ja besaanmasti purjed. Ootamatult hõikas pootsman Tom üle laeva:
    „Koprakuivatis tulekahju!”
    Kruze tõstis pilgu mäejalamile – palmilehtede kohale paiskusid sädemed ja tohutu must suitsupilv.
    „Purjed koristada! Ankur vette! Paadid alla lasta!” käsutas Kapten Kruze viivitamatult.
    Madrused asusid tegutsema, ootamata edasisi käsklusi või juhiseid. Paadid lasti alla, meremehed ronisid pangedega kolistades paati ning asusid kogu jõust sõudma kalda suunas. Panged täideti mereveega ja rutati üles, koprakuivati suunas. Meremehed jooksid läbi kõrge rohu ja komistasid alatasa kookospähklitele.
    Tuli oli paisunud massiivseks leegitsevaks sambaks. Puude ladvad õõtsusid raevukalt kuumades õhuvooludes. Põlemisest tekkiv hääl oli kohutav; üle tule mühina ja pragina kostis pärismaalaste karjumist ja hüüdeid, keegi tagus metsikus tempos trummi. Kõik see oli kui põrgu ise.
    Madrused ja pärismaalased võitlesid tulega meeleheitlikult – materdasid leegitsevat põõsastikku palmilehtedega. Pärismaalased karjusid lakkamatult. Nad ronisid puude otsa ja kiskusid puuharude vahelt maha põlevat kiudainet. Kui ka palmilehed puudel tuld võtsid, raiusid madrused need kirvega maha ja viskasid hunnikusse. Erilist usinust näitas üles kuivatis tuld valvanud pärismaalane, ja selleks oli ka põhjust – ilmselt just seetõttu, et ta oli jätnud tule valveta ja tulnud rannale jälgima laeva väljumist, oligi tuli kontrolli alt väljunud.
    Tuul puhus merelt. Äkki märkas Kruze, et sädemetevool kandub mäe suunas, kus seisis istandusemaja.
    „Fokkmastmehed! Minu järel!” hõikas Kruze ja tormas kirvega vehkides maja suunas.
    „Grootmast, minu järel,” kuuldus samas grootmastimehi kamandava leitnant John Smithi hääl. Seejärel käsutas besaanmasti komandör pootsman Tom:
    „Besaanmast, mäkke! Päästke maja!”
    Meremehed ronisid istandusemaja katusele ja seda ümbritsevatele puudele. Maja ja katus oli justkui purukuiv heinakuhi! Kui sinna oleks langenud kas või ükski säde, oleks maja lahvatanud püssirohuna põlema. Katusekattematerjal oli poolteist jalga paks ja meremehed vajusid põlvini sinna sisse. Madrused raiusid palmidelt haljaid oksi ja viskasid neid üles katusele. Koheselt kaeti kogu katus ja maja seinad värskete palmilehtedega, et kaitsta neid sädemete eest. Ka maja ümbritsev kuiv punutud tara kaeti roheliste palmilehtedega ja oldi valmis iga sädemekübet kustutama. Mäenõlval aga põlesid kuivati ja seda ümbritsevad põõsad edasi, kuigi tulesammas oli pisut madalamaks jäänud. Briis pillutas endiselt sädemeid kõikjale ümberringi ning tulepesa ümber kasvavate palmide lehed õõtsusid ja leegitsesid. Pruunid pärismaalased näisid põrgutule ümber karglevate paharettidena.
    Umbes poolteise tunni pärast suudeti tulele piir panna, ja varsti oli tuli kustutatud. Hoolega jälgiti, et ei tekiks uusi tulekoldeid. Väärtuslikust kopratoodangust oli järele jäänud ainult kuhi tulikuuma särisevat rasva. Puud, mis olid põlema süttinud ja mille lehed olid ära rebitud, kujutasid endast hõõguvate tüügastega sambaid. Pärismaalased seisid vaikselt tuhahunniku ümber, justkui oleks keegi surnud.
    Kapten Georg Kruze astus istanduseomaniku juurde, asetas talle käe õlale ja sõnas: „Minul on väga kahju! Me lükkame väljasõidu päeva võrra edasi ja aitame kuivati uuesti üles ehitada.”
    „Tänan, kapten,” sõnas istanduseomanik liigutatult. „Me saame ise hakkama, kuid mõned kirved kuluks küll hädapärast ära.”
    Kruze andis istanduseomanikule viis kirvest, kuid seejuures sõnas: „Ei ole mõistlik ehitada kuivatit maja lähedale. Ehita kuivati randa; see on ohutum ja ka vesi on käepärast.”
    „Ma tänan sind ja kõiki meremehi ja võtan sinu nõu kuulda,” sõnas istanduseomanik meeleliigutusega hääles.
    Enne kui asuda paatidesse, suplesid madrused soojas rannavees, pesid ja värskendasid oma kehi, mida seekord oli kütnud mitte ainult kõrgel taevakaarel lõõmav päikeseketas. Pärismaalased suplesid koos madrustega – pritsisid, hullasid vees ja naersid rõõmsalt.
    “Louisiana” hiivas uuesti ankru, heiskas purjed ja suundus merele. Meri oli rahulik, laev liikus parajas pärituules kiirelt edasi. Kapten Georg Kruze lubas endale väikese puhkuse. Ta lebas vööriluugil purje varjus selili; see asend paisutab rinnakorvi ja annab avarust hingele. Läbi purjealuse nelinurga, justkui kodutare aknast, vaatles Kruze mööduvat maastikku. Ent pildid ei vaheldunud kuigi sageli, pardast möödalibisev rannik oli peaaegu sirgjooneline ja seal leidus vähe Lõunamerele iseloomulikke korallsaarekesi. Mõõna ajal võis ära tunda mõne džunglisse peidetud jõe, sest selle suudmest tungis lai kollase vee lehvik läbipaistvasse ookeanivette. Nende kahe vee piirjoon eraldus väga teravalt ja selgelt, otsekui oleksid need veed kaks erinevat elementi; kahe jala ulatuses oli vesi ühel pool läbipaistev, teisel pool aga sogane ja tume.
    Laeva hellitas pikk ja laugjas ookeanilaine. Kui laev pikale rahulikule lainele tõusis, hakkas purjealuse nelinurga raamistuses nähtav kliiverpoom üha kerkima ja kerkima, kuni tõusis helkivast horisondist möödudes otse taevasse; seejärel vajus niisama aeglaselt alla, sädelevasse merre, ja jälle uuesti üles…
    Lendkalad hüppasid veevahus laevanina eest üles; nende sillerdavad tiivad olid liikumatud, kuid sabad pekslesid kiiresti vastu veepinda, et anda kehale hoogu järgmiseks lennuks. Fokaraa nagises mõnusalt ja pinguletõmmatud vandid ümisesid omaette vaikset laulu. Kõrvu kostis mahe, rahustav, tasases tuules sõitva laeva vöörist kostev veesolin. Tuul ja meri olid hellitlevalt soojad ja sellel õndsal hetkel tundus kapten Kruzele, justkui viibiks tema kõrval laevalael Marie; tema kuum, kirglik hingus libises üle Georgi palge.
    Aga merel ei kesta õnnehetked kuigi kaua. Alles oli taevas täiesti pilvitu, kuid ootamatult ilmus purjealusest nelinurgast paistvate mägede kohale tume plekk, mis aina kasvas ja muutus üha tumedamaks. See ei olnud kenake rünkpilv, mis maismaal pakub silmale rõõmu ja elustab üksluiset taevast. Mägede kohale oli kerkinud tohutu must mass, täis vihma. Päike, mis selle servalt piilus, heitis merele ja maale tohutu varju, ja see vari sööstis edasi mitmesõlmelise kiirusega.
    Peaaegu hetkeliselt lõid laperdama purjed, andes tunnistust tuule suuna muutumisest.
    Georg Kruze tõusis kahjutundega – selleks korraks olid unistused unistatud. Ta ajas ennast jalgele ja hõikas roolimehe kõrval seisvale leitnant John Smithile: „Näib seadvat vihmale ja on oodata tormi. Grootmasti purjed, taakslid ja besaan-topseil koristada, fokkmastis rehvida, kliivrid ja besaanpuri jätta!”
    John hõikas käsklused ning madrused kiirustasid masti. Vahepeal aga oli pilve must külm vari jõudnud laevamastide kohale, hakkas kallama vihma. Laevale sööstis kallale äge tormipuhang ning see tõi endaga kaasa tõelise paduvihma, kuigi veel oli meri läänetaevas ilus ja päike säras süütu näoga. Tormipuhang oli üles tõstnud järsu lühikese laine; need sööstsid nüüd vihaselt pardasse ja lisaks paduvihmale kasteti laevalael askeldavad meremehed üle Lõunamere soolaste pritsmetega.
    Kapten Kruze võttis ise rooliratta pulgad pihku ja juhtis laeva rannast eemale – siin ei olnud ankru jaoks kõlblikku põhjapinnast, ka oli laev riffidele juba ebamugavalt lähedale jõudnud. Laev liikus avamerele, kus ratsutasid valgeharjalised lained.
    Oli juba sügav öö, kui torm lakkas. Vihma enam ei sadanud, aga pilved rippusid madalal ja piki horisonti venis lõunasse kahvaturohekas valgusekuma.
    Kaks päeva purjetas „Louisiana” põhja suunas, lähenedes Põhja-Saalomoni saartele Keskpäeval ilmus horisondile Buka saar. Rannal, palmide all, paistis rida madalaid onne. Läbi pikksilma märkas kapten Kruze ühe onni katusel mingit arusaamatut, kollakat värvi lippu.
    „John,” pöördus kapten oma tüürimehe poole, „seame laeva ankrusse. Vaatame järele, mida see kollane lipp onni katusel peaks tähendama.”
    Paat lasti alla ning kapten Kruze nelja madruse saatel suundus kaldale. Paat lähenes rannale. Pärismaalasi näha ei olnud. Ootamatult jooksis rannale valge mees, vehkis peakohal musta rätikut ja karjus saksa keeles: „Pidage kinni!” Seejärel kordas inglise keeles: „ Pidage kinni, ärge lähenege!”
    „Milles asi!” hõikas Georg Kruze samuti saksa keeles.
    „Leetrid, epideemia!” hõigati vastuseks.
    Georg Kruze käsutas koheselt aerud vette, et paat peatada, aga madrused asusid käsku ootamata sõudma tagurpidi, põgenedes ohtlikust kaldast eemale.
    Siinmail olid leetrid ülimalt tõsine haigus, niisama tõsine nagu rõuged rahvarohkes suurlinnas. Isegi ohtlikum, sest linnades olid arstid ja haiglad, olid karantiinid ja tarvilikud ravimid. Siin leidus kogu Lõunamere kohta ainult mõnel saarel valge päris arst ja kümmekond velskrit ehk lik-lik doktorit, kes siiski olid pigem kohalikud posijad-nõiad kui asjatundjad meditsiini alal.
    Lõunamere saartel suri meremeeste, misjonäride ja igat sorti seiklejate poolt toodud leetritesse ja rõugetesse pärismaalasi justkui kärbseid, sest neil puudus immuunsus, ja ka valged inimesed, nõrgestatuna malaariast, olid nakkusepisikutele väga vastuvõtlikud.
    „Louisiana” heiskas koheselt purjed ning võttis kursi Hawaii saarestikule. Kapten Georg Kruze istus kaardikambri lauakese taha ja pani logiraamatusse kirja oma Lõunamere reisi „teaduslikud vaatlused”. Et ennast mitte liigselt vaevata, kirjeldas ta kõike nähtut üpris lühidalt ja mereväeohvitserile omases lakoonilises raporti vormis:
    „Polüneesias ja Melaneesias on sadu asustatud ja asustamata saarestikke, saari, riffe ja atolle. Saarte elanikud on rahumeelsed ja sõbralikud, kuid euroopalikele haigustele väga vastuvõtlikud. Poisid kannavad lap-lap´isid, tüdrukud rohuribadest lühikesi seelikuid, koolipreilid on riietatud mu-mu´desse, mis on silmale üpris kaunis. Saared on enamasti mägised; madalamatel rannaäärsetel aladel kasvavad kookospalmid. Jõgedes elavad alligaatorid ja isegi haikalad. Saartel võis kohata Inglise ettevõtjaid, prantsuse misjonäre ja saksa arste, koeri ja sigu. Krusenstern tegi sissesõidu Nuku Hivale, mujal polnud venelastest näha mitte ainsatki jälge.”
    Kapten Kruze pani kirjutatu alla kuupäeva ja valmistus laua tagant tõusma, kui talle meenus kohutav orjade mäss Kariibi mere Haiti saarel, ja ta lisas logiraamatusse sissekande: „Prantsuse revolutsioonituuled Polüneesias ja Melaneesias veel ei puhunud.”

    Kolmeteistkümnes peatükk. “Nadežda” ja “Neva” heidavad ankrusse Hawaii saarte Pärlilahes. Kapten Krusenstern külastab kohalikku kuningat. Krusensterni ootamatu kohtumine oma tentsiku Jüriga. Krusenstern ja Georg Kruze tähistavad jällenägemist tavernis Pearl Harbor. Leitnant John Smith kohtab taas oma kaunist prantslannat. Esitantsija Krusensterni juhtimisel tantsitakse menuetti ja fantangot. Georg Kruze ostab parun Adam Johann von Krusensternilt oma vanemate talukoha koos kõige selle juurde kuuluvaga.

    Ühtlases külgtuules purjetasid „Nadežda” ja „Neva” mõõtmatul Lõunamere veeväljal, hoides kurssi Hawaii saartele. Ookean oli tühi ja elutu. Pärast lahkumist Nuku Hivalt ei nähtud silmapiiril mitte ainsatki saarestikku, saart, atolli või riffi; vetekohal ei lennanud ühtegi lindu. Alles kümme päeva kestnud purjetamise järel märgati meres suurt oksa roheliste lehtedega, millel istus hulganisti väikseid troopilisi linde. Loodusteadlane Langsdorff avaldas arvamust, et läheduses asub tundmatu saar. Vahimadrus saadeti mastikorvi ja kästi hoolikalt silmapiiri jälgida, öösel purjetati ettevaatlikult ja vähendatud purjede all. Nädal aega liiguti endisel kursil, aga maa ei ilmunudki nähtavale. Kuidas oli see roheline oks sattunud keset ookeani, see jäigi saladuseks.
    7.juunil ilmus horisondile Mauna-Loa mäetipp, seejärel hakkas paistma Ovaigi ehk Hawaii saar. Rehvitud purjede all, tasasel käigul lähenes Krusenstern ettevaatlikult talle tundmatule saarestikule. Peale keskpäeva ilmus nähtavale Oahu saar, kus laevad kavatseti varustada värske vee ja toidumoonaga. Krusenstern uuris pikksilmaga üha läheneva ja suureneva saare rannikut ning ei uskunud oma silmi – suurepärases, tuulte eest varjatud lahes seisis ankrus hulk laevu. Siin võis näha Hollandi, Saksa ja Inglise vaalapüügi- ja kaubalaevu, paljud laevad olid hoopis ilma liputa ja nende päritolumaad oli võimatu arvata.
    Ekspeditsioonilaevad sisenesid kaunisse, türkiissinise veega Pärlilahte ja heitsid teiste laevade kõrval ankrusse. Laevadele sõitsid koheselt vastu paadid pärismaalastega, aga peale puuviljade ja kookospähklite ning ühe väikese põrsa ei pakkunud nad saabunud laevadele midagi. Krusensterni katsed elavdada kaubandust, pakkudes neile värvilisi riidetükke ja naelu ning helmeid, ei andnud tulemusi – pärismaalased olid ära hellitatud ankrupaigaks ülimalt sobivat lahte hulgaliselt külastavate laevade meremeeste poolt. Rauda, mida nii kõrgelt hinnati teistel saartel, siinsed pärismaalased ei vajanud ning tahtsid ainult kalevit ja sedagi suurte tükkidena.
    Järgmisel päeval üritati veelkord saada pärismaalastelt sigu, sest „Nadežda” toiduvarud olid väga kasinad; toiduks oli veel ainult soolaliha ja ussidest puretud kuivikud. Aga ka seekord jäi äritegevus loiuks, pärismaalased tõid vahetuskaubaks ainult puuvilju. Toiduainete varumise asemel tuli piirduda veetünnide täitmisega Hawaii mägedest voolava erakordselt selge ja puhta veega.
    Olles taolisest olukorrast nördinud, otsustas Krusenstern viivitamatult jätkata reisi, määrates väljasõidu 10.juunile. Eesmärgiks oli purjetada otsekursiga loodesse, Kamtšatka saare Petropavlovski sadamasse. „Neva” kapten Lisjanski otsustas mõned päevad Hawaiil puhata, et siis suunduda Vene valdustesse Loode-Ameerikas, Sitka saarele.
    Kapten Krusenstern andis meeskonnale kaks päeva puhkust ja tutvus ka ise põgusalt saarega. Vahist vabad ohvitserid ja madrused jalutasid saare imekaunis looduses ja suplesid Pärlilahe soojas päikesekiirtest helklevas vees. Astronoom Horner määras kindlaks Oahu saare koordinaadid.
    Doktor Georg Heinrich von Langsdorff ja botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau tutvusid saare floora ja faunaga. Neid pani imestama Hawaii tohutu erinevus, võrreldes Nuku Hiva saarega. Kui Nuku Hivat võis veel nimetada neitsilikuks saareks, siis siia, Hawaii saartele, oli juba jõudnud tsivilisatsioon kõigi oma ilmingutega. Mööda saart kolasid salkadena purjus meremehed, tülitasid saareelanikke ja rüüstasid juurviljaaedu. Rannalähedaste kookospähklipuude alt polnud võimalik leida mitte ainsatki kookospähklit – ringikolavad meremehed olid teinud puhta töö.
    Vaikse ookeani põhjaosa palavvööndis asetsevad Hawaii saared tundusid loodusteadlastele igavese suve maana, selle sõna otseses mõttes. Kõikjal oli näha suureõielisi igihaljaid troopilisi ja subtroopilisi taimi. Loodusteadlast Langsdorffi ja Tilesiust hämmastasid maalilised maastikud, lopsakas taimestik, mahe tervislik kliima ja soodsad tingimused põllumajanduse arendamiseks. Nad panid tähele, et majanduse ja kultuuri tasemelt olid havailased märksa ees Nuku Hiva saarte elanikest. Havailaste peamisteks tegevusaladeks olid põllundus ja kalapüük. Mäenõlvadele oli rajatud terrasse, kus kasvatati tarot, bataati, mille mugula kaal küündis nelja kuni viie kiloni; kasvatati kõrvitsaid ja meloneid, suhkruroogu, banaane, leivapuid ja kookospalme. Orgudes ja mäenõlvadel asuvaid põlde niisutati kunstlikult, kasutades selleks oskuslikult rajatud kanalitevõrku. Näha oli inglaste väikesi elamuid, mille juurde oli istutatud sellele saarele mitteomased mandariini- ja apelsinipuid. Koduloomadest nägid teadlased saarel ainult koeri, vähesel arvul sigu ja kanu.
    Oahu saare elanikud olid kauni kehaehitusega, pisut üle keskmise kasvu. Kehaehituselt olid havailased sarnased Nuku Hiva saare elanikega, millest teadlased Langsdorff ja Tilesius järeldasid, et ka selle saare põliselanikud kuuluvad Polüneesia rahvaste hulka nagu Markiisaarte elanikudki.
    Peaaegu kõiki saareelanikke kaunistasid mitmesugused kehale joonistatud maalingud. Erinevalt Nuku Hiva saare elanikest ei määrinud nad aga keha kookosõliga ega torganud läbi kõrvu.
    Kapten Adam Johann von Krusenstern tegi viisakusvisiidi kohalikule pealikule. Teda saatsid mitšmanid Bellingshausen ja Otto Kotzebue ning junkur Moritz Kotzebue ja loodusteadlased Langsdorff ja Tilesius, lisaks neile laevaarst Karl von Espenberg ja leitnant Hermann Ludwig von Löwenstern.
    Kogu seltskond suundus lahe idakaldal paiknevasse pärismaalaste asulasse. Teel nägid nad pilliroost tehtud hurtsikuid, mis meenutasid oma kujult Eestimaa heinasaade; iga onni lävel puhkasid perekonnad. Enamiku onnide kõrval kasvasid aiakestes haralised tamarindid, mõned akaatsiad, banaanid, kookospalmid otse maast tõusvate lehtedega ja kirjud ilusate lilledega põõsad. Kõik see paistis korralikult tehtud valgetest kividest tara tagant. Läbipaistvas õhus olid selgesti nähtavad orgu kahelt poolt kokkusuruvad mäed, nende tippudel paistis mets justkui kleebituna hallidele kividele; kaljudel kirendasid valged täpid. Täpid liikusid. Need olid metskitsede karjad, kes sõid peaaegu püstloodis seisval kiviseinal. Kuidas olid Hawaiile sattunud metskitsed, selle kohta ei leidnud doktor Langsdorff mitte mingisugust mõistlikku seletust.
    Teel pealiku juurde tuli külalistele vastu niudevöös pärismaalasi, kes suundusid rannale, õhtusele peole. Nii meeste kui ka naiste päid kaunistasid lehtedest ja lilledest seatud pärjad.
    Paljude värvikirevate euroopalike või ameerikalike hilpudega ehitud kuningas istus oma võrdlemisi tagasihoidlikult sisustatud, kuid suures puitsõrestikust kokku seatud ja palmilehtedega kaetud onnis, ümbritsetuna kaaskonnast. Kuninga kõrval istus tema abikaasa, kelle keha, lisaks mitmevärvilistele hilpudele, ilustasid igat värvi linnusulgedest valmistatud tutid ja lehvikud.
    Kuningas rääkis võrdlemisi korralikku, kuigi üsna pehme hääldusega inglise keelt. Pärast tervituste vahetamist kinkis Krusenstern kuningale suure punase riidetüki, väikese kasti naelu, mõned peeglid ja kaks helmekeed kuninga abikaasale. Kuningal oli naeltest hea meel, sest see oli ehitusmaterjal ja ta oli juba mõistnud, et selles troopilises kliimas on need onni sõrestiku kinnitamisel kõige vastupidavamad. Riidetükk ja peeglid pakkusid talle vähem huvi. Kuninga abikaasa võttis helmekeed tänuga vastu, sõnades: „Thank you!”, seejuures kinkis Krusensternile vastutasuks särava naeratuse; oli näha, et ta tundis kingituse üle heameelt, sest naised on ühtviisi edevad kõikjal kogu maailmas ja ehetest ei saa neile kunagi küllalt.
    Lisaks naeltele pakkus kuningale huvi Krusensterni lai, lõua alt rihmadega kinniseotud troopikakaabu, ja ta palus, et kapten kingiks selle temale, mida Krusenstern ka koheselt tegi. Seejärel jäid kuninga silmad peatuma kapten Krusensterni suurepärastel, heast nahast inglise saabastel. Kuningas palus ka need temale kinkida, kuid junkur Moritz Kotzebue reageeris olukorrale kohaselt – pahural ilmel sõlmis ta oma saapapaelad lahti ja ulatas kuningale. Kuningas piirdus nendega, samas ei jätnud ta tähelepanuta ka leitnant Hermann Ludwig von Löwensterni. Märgates leitnandi kaelas kerget ruudulist salli, osutas kuningas sellele. Niigi kõrgi olemisega leitnant tõstis lõua veelgi kõrgemale ja sõnas: „Tabu!”, seejärel lisas inglise keeles hädavale: Naise kingitus.” Kuningas noogutas tunnustavalt peaga, tema abikaasa naeratas leitnandile – väärt mees, naise kingitusest ei loobuta!
    Õhtu eel saabus kuningas koos oma naise, poegade ja tütardega „Nadežda” pardale vastuvisiidile. Ta tõi kaasa ühe väikese sea ja kümmekond korvitäit banaane ja köögivilja.
    Kuninganna oli veelgi enam ehitud värviliste linnusulgedega; paistis, et suled olid tema meelisehted. Punased, sinised, rohelised ja kollased suled küütlesid ja helklesid päikeses. Madrused ahhetasid vaimustatult, nähes seda erakordselt kaunist vaatepilti. Kuninganna vastas nende tähelepanule pisut edvistava ja paljulubava naeratusega, mis sundis kuningat oma naiste peale kulmu kortsutama ja mõned vihased sõnad lausuma. Kui kuningas saatjaskonnaga tähtsalt laevalael jalutas ja pead noogutas, mõtles Bellingshausen endamisi, et kõik kuningad käituvad ikka ja alati ühtemoodi – ka keiser Aleksander I oli neid merereisile saates sama tähtsa ja üleoleva näoilmega Kroonlinna sadamas mööda laeva jalutanud.
    Kapten Krusenstern andis korralduse pakkuda külalistele veini ja anda üle kingitused. Kuningas sai veel ühe kastitäie vasknaelu. Kuningannale kingiti peegleid, riidetükke ja klaashelmeid. Saatjaskond muutus joodud veinist pisut ülemeelikuks. Õige varsti taoti laevalael trumme, madrused tinistasid balalaikat ja kuningas ja tema naine ning neid saatvad kuningatütred ja –pojad alustasid meeletult temperamentset ja kirglikku hulatantsu. Kuninganna kostüümilt pudenesid suled; mitmevärvilised suletutid ja lehvikud lendlesid päikesest sillerdaval laevalael, tõusid siis tuulehoost kantuna üles, liuglesid taglases ja tõusid pilvedeni. Äkitselt kerkis seda meeletut tantsurõõmu vaatleva mitšman Bellingshauseni silme ette ball Talvepalees: pärismaalased keerlemas ja väänlemas metsikus hulatantsus. Ta puhkes lõbusalt ja üleannetult naerma. Temaga ühinesid vennad Kotzebued, kes reelingule toetudes jälgisid vaimustatult seda ääretult ülemeelikut ja kirglikku looduslaste tantsu.
    Olles joodud veinist muutunud juba üsna sõjakaks, pöördus kuningas kapten Krusensterni poole üpris ootamatu ettepanekuga – astuda sõtta naabersaare vastu, ja kui Krusenstern toetab teda oma püssidega, hakkab ta Vene alamaks. Krusenstern keeldus sõjalisest abist, sõnades kindlalt: „Tabu!”
    Päikeseloojangul külalised lahkusid. Kapten Krusenstern, kartes, et veinist vindised kuningas ja kuninganna võivad oma kaaskonnaga kipakas piroogis õnnetusse sattuda, käskis madrustel külalised merekindlas paadis maale viia.

    9. juuni varahommikul tõusis lumivalges särgis, ilma mundrikuueta kapten Krusenstern laevalaele, et enne hommikusööki veidi jalutada, hingata värsket õhku ja nautida kaunist päikesetõusu.
    Soe ja südantrõõmustav hommikupäike tõusis Hawaii mäetippude tagant ja kuldas oma kiirtega üle „Nadežda” mastid. Ootamatult märkas Krusenstern Pärlilahte sisenemas omapärast, madalate parrastega laeva. Selle mastis lehvis Ameerika Ühendriikide lipp. Krusensternile tundus laev kuidagi tuttav, justkui oleks ta taolist kalakujulist laeva kusagil juba kohanud; äkitselt talle meenus – see laev jälitas teda Hoorni neeme kaljuste kallaste läheduses.
    Laev joonistas sujuva kaare, pöördus vastutuult, purjed lõid korraks laperdama, kuid koheselt need koristati ja ankrud plartsatasid mõlemast pardast vette. Krusenstern luges laeva ahtrile maalitud nime – „Louisiana”.
    Vaevalt oli Ühendriikide laev ankrusse heitnud, kui selle pardalt lasti alla väike kaptenijulla, kaks madrust ronisid paati ja istusid aerudele. Hetke pärast laskus paati valget vormimütsi kandev ohvitser. Madrused lükkasid paadi pardast eemale ja asusid energiliselt sõudma, hoides suunda „Nadeždale”. Krusenstern andis oma tentsikule korralduse tuua viivitamatult vormikuub, müts ja mõõk, et külalist seisusekohaselt vastu võtta. „Nadežda” pardalt heideti alla fallrepp.
    Paat sõudis pardasse. Ameeriklane ronis kiiresti mööda nöörredelit üles, hüppas kergelt üle reelingu laevatekile, tõstis naerusel näol käe mütsisirmi äärde ja sõnas eesti keeles: „Ameerika Ühendriikide sõjalaeva kapten, Georg Kruze!”
    Krusenstern oli tõstmas kätt sõjaväelaslikuks vastutervituseks mütsi äärde, aga kuuldes ootamatult eesti keelt, muutus hetkeks sõnatuks ja pahvatas siis täiesti iseäraliku tervituse: „Jüri, kurat, sina!”
    „Mina, Adam, muidugi mina, sinu kadunud tentsik Jüri!”
    Mehed langesid teineteisele kaela, patsutasid teineteist, Krusenstern musitas vene kombe kohaselt, ta silmanurgas helkles meeleliigutuspisar. Adam pöördus oma endise tentsiku poole saksa keeles: „Jüri! Jällenägemist tuleb tähistada. Mida pakkuda? Venelased joovad varahommikul viina, prantslased veini. Ameeriklased ilmselt viskit?”
    Kapten Georg Kruze puhkes naerma: „Adam, kas sa mäletad „laevahukku” Hagudi mõisa tiigil? Siis jõin ma varahommikul kohaliku viinaköögi puskarit, hiljem olen joonud kõike ja kõigiga; aga pokaal head prantsuse veini on tänasel ilusal hommikul justkui Jumala õnnistus.”
    Krusenstern juhatas külalise väikese lauakese äärde keskteki paremas pardas. Siit avanes imepärane vaade Pärlilahele, rohelistele, hommikupäikeses sillerdavate ojade ja jugadega kaunistatud mäenõlvadele ning lumistele mäetippudele. Krusensterni käsundusohvitser kattis tagasihoidliku hommikulaua ja kallas kaptenite pokaalid ääreni veini täis, sest mereväeohvitserid ei hoolinud lauakommetega peenutsemisest – sadamates viibiti harva, tormivabu päevi oli vähe ja mida kuradit sa peenutsed, kui torm sulle kapsasupi kausist näkku paiskab.
    Olles vahetanud vastastikku tervitusi ja tühjendanud veinipokaalid, sõnas Krusenstern kannatamatult: „Georg, jutusta oma lugu! Nagu näed, mina olen teinud tavalist mereväeohvitseri karjääri, aga et tentsikust sõjalaeva kapteniks, seda küll tavapäraseks pidada ei saa.”
    Kapten Georg Kruze muigas endamisi ja sõnas: „Vene keisririigis on taoline karjäär võimatu, kuid Ameerikas ei oma päritolu mingit tähtsust.” Georg Kruze läks üle inglise keelele, sest saksa keelt kasutas ta ainult vahetevahel ämmaga vesteldes ja seetõttu oli sõnavara üsna ahtake. „ Ameerikas omab tähtsust ainult isiklik läbilöögivõime. See on nii noor riik, et isegi tutvused veel ei toimi, sest neid enamusel veel ei ole .”
    „Georg! Sa oled alati olnud tubli: hoolas ja kohusetruu tentsik, andekas õpilane Tiedemanni akadeemias ja vapper meremees, aga nüüd tahaks küll kuulda sinu lugu otsast lõpuni.”
    Krusensterni käsundusohvitser täitis pokaalid veiniga, kapten Kruze rüüpas tubli sõõmu ja asus jutustama. Ta maalis oma lapsepõlvesõbra silme ette värvikireva ja seiklusrohke pildi elust indiaanlaste juures, jutustas lehmade ajamisest üle Appalachi mägede, kuid reisi Loode-Ameerikasse, kašelotipüügi Aleuudi saarte rannavetes ja venelaste Rossi asula külastamise jättis targu enda teada.
    Krusenstern tõstis pokaali ja tegi ettepaneku juua Jüri imepärase pääsemise ja talle abi osutanud indiaanlaste terviseks, kuid ootamatult ta käsi peatus.
    „Aga Jüri! Mis on saanud sellest Tiedemanni plikast, Mariest? Kas oled ta unustanud?”
    „Marie on minu naine.”
    Krusenstern puhkes lõbusalt naerma ja sõnas pidulikult: „Õnnitlen sind, Jüri! Hea muinasjutt lõpeb alati kaunilt ja romantiliselt.”
    Mehed lõid klirinal klaasid kokku.
    „Muide, kuidas vana Tiedemanni, ee…, sinu äiapapa käsi käib?”
    „Admiral Tiedemann elab nüüd Ameerikas, avas Rhode Islandil Ameerika Ühendriikide esimese mereakadeemia, Tiedemanni Mereakadeemia.”
    „Mõelda vaid, admiral! Nojah, ega akadeemia direktor ei saagi olla väiksema aukraadiga; kasvandikud peavad oma õppejõudu austama ja imetlema ning veidike ka kadestama. Isiklik eeskuju on pedagoogika alustala.”
    Mehed vestlesid, meenutasid möödunud aegu. Kapten Kruzel kibeles pidevalt keelel küsimus Vene ekspeditsiooni eesmärkide kohta. Tabanud sobiva hetke, esitas ta otsekohese küsimuse: „Seilad Loode-Ameerikasse, Vene keisririigi valdustesse?”
    „Mitte ainult Loode-Ameerikasse, reisisihiks on Kamtšatka,” vastas Krusenstern napisõnaliselt, ja esitas koheselt vastuküsimuse: „Ja millised tuuled on Ameerika Ühendriikide sõjalaeva siia keset Lõunamerd asuvale Hawaiile toonud?”
    „Eks ikka samad tuuled, mis sindki, Adam,” vastas Kruze samuti napisõnaliselt, kuid lisas siiski, „Lõunameres on sadu, isegi tuhandeid saarestikke, saari, atolle ja rihve. Lõunameri on veel suures osas läbi uurimata, kaardistamata ja meresõiduks ohtlik.”
    Krusenstern noogutas nõusolevalt: „Neid Lõunamere saari ei jõu ühe ega ka mitme ekspeditsiooniga läbi uurida, määratleda ja kaardistada, selleks kulub kümneid uurimisreise.”
    „Lõunamere saared on laiali pillatud mitte ainult ääretus ookeanis, vaid ka sadadel erinevatel kaartidel,” nõustus Georg Kruze, ja jätkas: „Sinul Venemaal ja Inglismaal palju tuttavaid ja sõpru. Kogu kõik andmed Lõunamere kohta kokku, analüüsi, sünteesi ning koosta üks korralik, täpne ja kontrollitud ning ühes kaardimõõdus „Lõunamere atlas.””
    Krusenstern kehitas ebamääraselt õlgu: „Taolise töö tegemisele kulub aastaid.”
    Georg Kruze jäi oma ideele kindlaks: „Kui aastaid siis aastaid. Istud oma Eestimaa mõisa töökabinetis ja teed, asi on seda väärt. Praegu ekslevad laevad Polüneesia ja Melaneesia vetes, iga hetk ähvardab neid oht sattuda rannamadalikule või korallriffile. Ainuüksi Tuamotu ohtlikus arhipelaagis on saari avastatud mitmeid kordi ja neile on antud erinevaid nimetusi, sageli on saarestikud ja saared kaardile kantud, kas tahtlikult või ekslikult, täiesti valede koordinaatidega.”
    Krusenstern vaatas imestunult ja mõtlikult oma endisele tentsikule otsa, ja sõnas siis muiates: „Aga miks sa ise seda suurepärast ja väga vajalikku tööd ette ei võta?”
    Kapten Kruze lõi käega: „Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia pole mitte ainult lapsekingades, vaid praktiliselt olematu. Mina olen kõigest laevakapten, ka puuduvad minul selleks tööks vajalikud sidemed ja tutvused. Meresõit on minule mitte ainult elukutse, vaid ka leivateenistus. Parun võib endale rohkem lubada kui laevakapten.”
    Krusenstern vaikis selle peale, silitas mõtlikult lõuaotsa, tõstis siis äkitselt pea ja vaatas tõsiselt Georgile otsa: „Olgu, teeme „Lõunamere atlase” ära.” Seejärel lisas: „Võib-olla on ka sinul mulle pakkuda oma meresõidukaarte, sinu poolt avastatud Lõunamere saartega?”
    Georg Kruze puhkes lõbusalt naerma: „Polüneesias avastasin ühe pisikese korallsaare. Arva ära, Adam, mis võiks olla selle saarekese nimi?”
    „Marie, Marie saar,” vastas Adam Johann von Krusenstern koheselt, sest meremeestel oli kombeks esimesele avastusele anda oma naise või pruudi nimi.
    „Jah, see saar on nimetatud minu naise, Marie, nimega.”
    Krusenstern naeratas, sirutas Georgile käe, raputas seda mehiselt ja sõnas: “Suurepärane! Suurepärane! Tervita minu poolt Mariet, ütle, et ma mäletan seda plikat… ee…, seda kaunist neidu; tervita ka oma äiapapat, mister Tiedemanni, ja kahtlemata südamlikud tervitused minu poolt ämmale, missis Tiedemannile.”
    Lapsesõbrad vestlesid veel pikalt merest ja maast; lõpuks jõudsid poliitika juurde, nagu see ikka juhtub meestega, keda huvitab ilmaelu laiemas plaanis.
    „Ma olen kuulnud, et Ameerika Ühendriikides orjapidamine kaotati, kuigi Lõuna-Ameerikas kasutatakse veel ulatuslikult orjade tööd, näiteks Brasiilias,” sõnas Krusenstern.
    „Prantsuse revolutsioon on jõudnud kui just mitte Lõuna-Ameerikasse, siis Kariibi merele kindlasti. Haitil toimus kohutav orjade mäss, Napoleoni väed said lüüa, kuigi, enamus prantslasi suri siiski kollapalavikku.”
    „Topivad need prantslased oma nina igale poole,” sõnas Krusenstern põlgliku muigega, „ei võta see Napoleon ka ükskord õppust.”
    „Adam, kas sa oled näinud metsalagendikul emase pärast võitlevaid põdrapulle?”
    Krusenstern jäi mõstmatult Georgile otsa vahtima, ja sõnas hämmeldunult: „Ei ole, aga mis ühist on põdrapullidel ja Napoleonil?”
    „Metsalagendikul peab kumbki põdrapull ennast tugevamaks ning alles pika pusklemise järel, kui ühel neist on võhm täiesti väljas, selgub tugevam. Napoleoni Prantsusmaa ja Austria keisririik on justkui kaks põdralehma pärast võitlevat põdrapulli.”
    „Nojah, aga kes on see põdralehm?”
    „Põdralehm on territoorium.”
    Krusenstern puhkes naerma: „Senini olin ikka arvamusel, et sõdu alustatakse naiste pärast! Muide, Napoleonile olla naiseks sattunud mingi kuumavereline ja üleannetu Kariibi mere kreoolitar, Josèphine.”
    „Ma pole enam ammu Euroopasse oma jalga tõstnud, ega tea sealseid seltskonnaklatše,” sõnas Kruze tagasihoidlikult ja lisas: „pigem siiski alustatakse naiste pärast kõrtsikaklusi.”
    „Pigem nii,” nõustus Krusenstern. Esitas siis ootamatu küsimuse: „Aga kes praegu Haitil valitseb?”
    „Kes praegu Haitil valitseb, on raske öelda, kuid peale prantslasi tulid sinna inglased,” sõnas Kruze ebamääraselt ja täiendas: „Võib-olla surid ka inglased kollapalavikku ning saart valitsevad jällegi vabad neegrid.”
    Adam Johann von Krusenstern muigas: „Vaevalt et neegrid teavad vabaduse tõelist tähendust. Vabadus ringi joosta, püüdlus paremini süüa ja juua on looma vabadus. Inimesele tähendab vabadus enamat; kõigepealt hinge- ja mõttevabadust, ja seda sõnas, kirjas ja pildis.”
    Georg Kruze noogutas nõusolevalt: „Taoline vabadus nõuab kirjaoskust.”
    „ Mitte ainult kirjaoskust, vaid haridust.”
    „Seega, mida harimatum inimene, seda vähem tunnetab ta vabaduse puudumist või selle piiramist, ja vastupidi – mida haritum, seda mässumeelsem,” järeldas Kruze.
    Krusenstern lõi käega: „Vabaduse üle võib arutada lõputult ja jäädagi arutama. Vabadus ja armastus on tunnetuslikud; vabana võib end tunda ääretul ookeanil, peakohal sinine taevas ja tuult täis purjed.”
    Georg Kruze täiendas: „Vaba on lind taeva all, kui just nälg tema vabadust ei ahista.”
    Krusenstern vangutas pead: „Säh sulle vabadus!”
    „Muide, revolutsioonituuled on siiski jõudnud ka Hawaii saartele,” sõnas Kruze, jättes Krusensterni märkuse tähelepanuta.
    Krusenstern vaatas Georgile nõutult otsa, mõistmata ta sõnu. Märgates oma lapsepõlvesõbra hämmeldunud pilku, sõnas Kruze muiates: „Adam! Külastame õhtul Pärlisadama kõrtsi, ja sa näed mitte ainult evolutsioonilisi, vaid tõelisi revolutsioonilisi arenguid Hawaiil. Kohtume päikeseloojangul Pärlilahe rannal.”
    Enne lahkumist tutvustas kapten Krusenstern oma külalisele Vene keisririigi sõjalaeva, ohvitsere ja ekspeditsiooni loodusteadlasi, kusjuures Georg Kruze märkas imestusega, et mitte ükski neist ei kandnud tõeliselt venepärast nime.
    Lapsesõbrad lahkusid teineteisest rõõmsal meelel, olles kokku leppinud enne päikeloojangut kohtuda, et ühiselt külastada Pärlisadama taverni.

    Juba aegsasti enne päikeseloojangut andis kapten Krusenstern leitnant Hermann Ludwig von Löwensternile korralduse vahikord laeval üle võtta; noor leitnant vandus seepeale endamisi tulist kurja, sest tal oli hoopiski plaanis õhtu rannal pärismaalastest kaunitaride seltsis veeta.
    Paat lasti „Nadežda” pardalt alla, neli madrust istusid aerude taha ning peagi laskus paati täies paraadmundris kapten Krusenstern, mõõk vööl ja uhke sulgedega kübar peas. Kaptenit saatsid täismundris mitšmanid Bellingshausen, Otto Kotzebue ja junkur Morits Kotzebue. Paat suundus rannale. Neile järgnes teine paat, milles istusid doktor Georg Heinrich von Langsdorff ja botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau ning laevaarst Karl von Espenberg. Loodusteadlaste päid katsid Rio de Janeiro sadamas ostetud laiaäärsed kübarad, jalas olid neil põlvpüksid ja kingad, seljas õhulised valged särgid. Teadlased hoidsid käes õhkõrnu kahvasid putukate püüdmiseks; Langsdorffi vööl rippus revolver. Loodusteadlased olid võtnud nõuks uurida Hawaii saarte öiseid putukaid, linde, samuti lootsid näha mõnda haruldast öölooma, kuigi nende välimus reetis, et pigem oli neil siiski plaanis külastada pärismaalaste peoõhtut rannal.
    „Nadežda” meremehi ootas kaldal juba valges mereväevormis „Louisiana” kapten Georg Kruze ja leitnant John Smith. Kruze, märgates, et loodusteadlased pöördusid hoopiski vastupidises suunas, sõnas ameeriklasele omaselt:
    „Härrased! Kõigepealt ikkagi tavernis üks väike viski, ja siis töö.”
    Mitte soovides näida ebaviisakatena, ühinesid loodusteadlased ohvitseridega ja kogu seltskond Georg Kruze juhatusel suundus Pärlilahe läänekaldale, siin paikseks muutunud valgetega asustatud Honolulu asulasse. Nende taga sammusid rõõmsalt vadistades ja naerdes pärismaalased; neid kogunes üha juurde. Pärismaalased ei suutnud silmi ära pöörata Vene ohvitseride uhketelt paraadmundritelt, mille kuldtikandid, epoletid ja nööbid kiiskasid ja sätendasid loojuvas päikeses.
    Loodusteadlased panid tähele, et saareelanikud olid ilusa proportsionaalse kehaehitusega, üle keskmise kasvu. Nende kõnnak ja liigutused olid graatsilised, nahavärv pruunikas, näojooned meeldivad ja avalad. Eriti köitvad olid naiste ilusad juuksed, nende naeratused ja säravvalged hambad ning nende tundeküllane pilk. Naiste juus oli mustjaspruun, kergelt lokkis. Nende kaela ehtisid merikarpidest kaelaehted; paljud kandsid oma kaela ümber värvilistest sulgedest oskuslikult kokkuseatud paelu, ka nende juukseid ehtisid suled ja lillepärjad. Mõlemast soost inimeste riietus ei seisnenud millestki muust, kui ümber puusade köidetud riidetükist.
    Meremehed möödusid tiheda lehestiku varjus asuvatest, kõrgete katustega ja madalate seintega onnidest. Külad asusid korrapäratult üksteise lähedal, neid ühendas metsa vahel looklev teerada. Külavahel jooksid ringi mõned sead ja kanad ning hulgaliselt koeri. Iga onni lävel või selle ees murul puhkasid perekonnad. Onnide kõrval kasvasid aiakestes akaatsiad, banaanid ja kookospalmid otse maast tõusvate lehtedega ning kirjud ilusate lilledega põõsad.
    Georg Kruze pöördus rannale viivale teerajale. Meremeestele hakkas juba eemalt silma tavatult suur nelinurkne osmik. See ehitis oli kolmest küljest ümbritsetud roomattidest punutud seintega; neljas, Pärlilahele avanev külg aga oli täiesti lahtine. Seda erakordselt suurt onni kattis palmilehtedest katus. Aga mitte ainult onni tohutu suurus ei tekitanud Krusensternis imestust, onni katusel hakkas silma mitmevärviline suurte tähtedega maalitud kiri – Tavern Pearl Harbor.
    Tavernist kostus kõvahäälset jutuvada, meeste rämedat naeru, naiste edvistavaid kiljatusi, laulu, kitarri- ja mandoliinihelinaid – tsivilisatsioon andis endast märku täiel määral. Tavernile lähemale jõudes tungis värske mereõhuga harjunud meeste ninna maailma sadamakõrtsidele tavapärane lõhn: segu tubakasuitsust, õllest ja higistest kehadest ning väljahingatud viskiaurust.
    Meremehed võtsid istet paksudest tahutud plankudest kokkuseatud laudade taha. Baarimees tõi ilma küsimata igale mehele viskiklaasi ette ja pöördus siis personaalselt Krusensterni poole: „Härra admiral! Külma õlut soovite?” Baarimees, nähes esmakordselt sellist uhkete, kuldsete epolettidega meremeest, tuli arusaamisele, et taolist mundrit võib endale lubada vaid admiral.
    Krusenstern suunas hämmastunult pilgu Georgile ja küsis saksa keeles: „Kustkohast võetakse sellises palavuses külm õlu?”
    Kruze osutas taverni nurga suunas: „Taverni seina taga, kõigest paari sammu kaugusel, on väike tiik, millesse voolab mägedest selge ja jääkülm allikavesi. Õllevaadid on selles tiigis.” Seejärel pöördus inglise keeles baarimehe poole: „Kõigile toop külma õlut! Mina maksan.”
    Igat masti meremehed – mustad, valged, kollased ja kohvipruunid – istusid laudade taga, õlletoobid ja viskiklaasid ees; vaidlesid, vehkisid rusikatega, mõned taarusid kerglaselt edvistavate tüdrukute najale toetudes mööda taverni.
    Kohvipruun noormees sõrmitses kitarri, tõmbas pulgakesega üle keelte, väristas pulgakest – hawaii kitarri helinad muutusid üha kõrgemaks ja kõrgemaks, kustusid siis äkitselt, et siis uuesti alustada puhastes ja ääretult lüürilistes toonides. Neeger puhus vilepilli ja tagus jalaga trummi. Punetava ja higist leemendava näoga valge mees saagis energiliselt viiulit. Aga mitte tavern ega orkester ei tekitanud Krusensternis ääretut imestust ja hämmingut, vaid valged tüdrukud, kes meremeestega tantsisid või orkestri ees laulsid. Need olid eraettevõtjad, kes kaubalaeva tekireisijatena olid Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa ja paljude teiste maade sadamalinnadest saabunud Hawaiile tööle, või nagu nad ise ütlesid – tantsima ja laulma. Siin oli valgete kaaslannade konkurents väike, havailannad ei läinud arvesse, aga Pärlisadamat külastavate laevade hulk aina kasvas.
    Orgester mängis ja valged tüdrukud, samuti neegritarid ja havailannad esitasid laule, vastavalt laudkondade soovile: inglise, hispaania ja prantsuse keeles. Vahelduseks aga pakuti hawaii tantse. Havailannadest lauljad kargasid meremeeste ette ja asusid pöörases tempos hööritama oma puusi, tantsides oma kütkestavat, meremehi hullutavat hulatantsu.
    Järjekordse laulu ajal astus orkestri ette kastanpruunide juustega heledanahaline lauljanna ja alustas lüürilist prantsusekeelset laulu. Äkitselt ta hääl värahtas ja ta vakatas. Orkester mängis veel mõned taktid ja siis hääbus ka muusika. Sumin ja jutuvada tavernis vaibus, hämmeldunult pöördusid kõigi pilgud orkestri ees seisvale lauljannale, kelle silmis helklesid pisarad. Seda hiirvaikust häiris ainult äkiline klaasiklirin – üllatusest rabatud leitnant John Smith pillas oma viskiklaasi lauale. Lauljanna ei olnud keegi muu, kui ikka seesama kaunis prantslanna, Johni armastus Hawaiil kuus aastat tagasi, kui ta kapten Jimy komando all purjetaval vaalapüügilaeval „Bounty” tegi sissesõidu Pärlisadamasse.
    Lauljanna tõstis pea, vaatas Johnile silma ja asus vaiksel ja tundeküllasel häälel inglise keeles deklameerima:

    Päiksekiirtes küütlev Pärlilaht,
    sandlimetsa magus armuuim,
    lilleõitest värvirõõmus aas
    – meile kahele.

    Hawaii lumemütsis mäed,
    teemantkeena helklev kosk,
    kuldne päikseloojang läände
    – meile kahele.

    Mustal taevakuplil tähed,
    täiskuu sandlimetsa kohal,
    pehme, lõhnav rohi asemeks
    – meile kahele.

    Lauljanna lõpetas deklameerimise, pühkis peoga silmanurgast pisara ja jäi orkestri ette ebalevalt seisma. Leitnant John Smith kargas äkitselt lauast, astus lauljanna juurde ja haaras ta oma embusse, süleles ja suudles kuumalt ja kirglikult. Tavernis kõlas meremeeste aplaus, pillimehed kääksutasid oma pille, sest kõik mõistsid – laevu ja meremehi saabub Pärlisadmasse palju, aga naine ootab ikka seda ühte ja ainukest, oma armsamat.
    Prantslannat käest kinni hoides tõi leitnant John õnnelikult naeratava lauljanna ohvitseride lauda. Kapten Krusenstern tõusis galantselt ja sõnas prantsuse keeles:
    „Mademoiselle! Quelle joie!” Seejärel kallas isiklikult kaunile lauljannale pokaali head prantsuse veini. Klaasid löödi kokku – jällenägemise terviseks!
    Loodusteadlased olid unustanud oma putukad ja öölinnud ega kavatsenudki enam lahkuda, sest pidu kogus aina hoogu. Igat masti madrused tantsitasid havailannasid ja neegritüdrukuid; ohvitserid Bellingshausen, Otto ja Moritz Kotzebue kasutasid oma privilegeeritud seisust ja palusid tantsule lauljaid. Leitnant John Smith suundus õige pea oma prantslannaga kuuvalgusest helklevale mererannale.
    Krusenstern oli meeldivalt üllatunud sellest Inglise sadamakõrtsile omasest, kodusest õhustikust ja inglisekeelsest jutuvadast. Ta pöördus Georg Kruze poole, sõnades kiitvalt:
    „Siin on üllatavalt palju inglasi.”
    „Need ameeriklased, mitte inglased.”
    Krusenstern kehitas imestunult õlgu: „Hawaiil ameeriklased!”
    „Jah, ameeriklased. Euroopast Põhja-Ameerikasse ümberasunud inglaste, šotlaste, hollandlaste, sakslaste ja paljud teiste Euroopa rahvaste järeltulijad.”
    „Ka eestlased,” lisas Krusenstern muiates, ja jätkas: „Venemaal küll on venelaste nimetuseks venelased, sakslased on jäänud sakslasteks ja tatarlased tatarlasteks. Aga Ameerika neegrid?”
    Georg Kruze sõnas õpetlikult: „Ka Ameerikas on indiaanlased jäänud indiaanlasteks, õigemini, põlisrahvaid nimetatakse indiaanlasteks. Mis puutub neegritesse, siis, härra Krusenstern, sellist rahvust nagu neeger ei ole olemas, küll aga on Ameerikas mustanahaline elanikkond.”
    „Hea küll, neegrid neegriteks ja Ameerika pole Venemaa,” sõnas Krusenstern õlgu kehitades, „kuid tuleb välja, et põlisrahvaid nimetatakse indiaanlasteks, aga tulnukatest on saanud ameeriklased. Peaks nagu olema vastupidi?”
    „Tegelikult nüüd, peale Ameerika iseseisvumist, nimetatakse indiaanlasi Ameerika lasteks. Ühendriigid on noor riik, siin on kõik teistmoodi kui vanas Euroopas.”
    Krusenstern puhkes naerma: „Ohoo! Peale kõige muu on ameeriklased veel ka sentimentaalsed! Ah et Ameerika lapsed, pole paha… „ Seejärel sõnas tõsiselt, isegi veidi pahaselt: „Mis puutub aga sellesse, et Euroopa on vana, siis ega ta nüüd nii vana ka pole. Mõned riigid Euroopas on üsna noored.“
    „Seda küll,” nõustus Georg Kruze, sest Euroopa asjad huvitasid ameeriklast väga vähe.
    Krusenstern naeratas ja tõstis klaasi: „Ameeriklaste ja nende laste terviseks!” ja lisas saksa keeles: „zum Wohl, Jüri!”
    „Proosit, Adam!” vastas Georg Kruze.
    Kaka kaptenit lõid muheledes viskiklaasid kokku. Krusenstern muutus peagi üsna lõbusaks ja jutukaks, kuumas kliimas mõjus viski veelgi tõhusamalt kui vene viin.
    Georg Kruzel aga mõlkus pidevalt meeles üks mõte, mis tal oli tekkinud peale vabaduse teemal peetud vestlust „Nadežda” pardal. Ta leidis, et aeg on asuda asja juurde, enne kui Adam liialt ülemeelikuks muutub, sest Hawaii tüdrukud ei suutnud silmi ära pöörata Krusensterni suurepäraselt mundrilt ja tema tumedatelt lokkis juustelt.
    „Härra Krusenstern,” alustas Georg Kruze asjalikul toonil, „sa mainisid, et vabalt ringi joosta ja paremini süüa ning juua on looma vabadus. Aga kas ei võiks kasvõi taolisegi vabaduse anda Eestimaa pärisorjadele?”
    Krusenstern jäi üllatunult Jüri otsa vahtima, kuid kogus end kiiresti ja sõnas tõsiselt: „Georg, pärisorjuse kaotamine Vene keisririigis ei kuulu sõjalaeva kapteni pädevusse.”
    „Nõus sinuga, Adam, aga pärisorjale maa omandisse müük peaks küll Balti paruni pädevusse kuuluma.”
    Krusenstern jäi hetkeks mõttesse, kehitas siis õlgu ja sõnas ükskõikselt, sest see teema ei pakkunud talle huvi: „Üldiselt Vene keisririigi seadused maa müüki ei keela, ka müüki pärisorjale mitte.”
    „Suurepärane!” sõnas Kruze, „ma ostaks oma vanemad koos kõige selle juurde kuuluvaga välja.”
    Krusenstern puhkes häälekalt naerma: „Nojah, ameeriklaste värk, kõik on müüdav ja ostetav. Samas aga ei saa ma jätta tähelepanuta asjaolu, et me oleme mitte ainult lapsepõlvesõbrad, vaid ka õpingukaaslased; meie ühised õpingud Londonis, Tiedemanni Mereakadeemias oli suurepärane aeg. Oleme ju õpingukaaslased, Jüri?”
    Jüri kehitas pisut nõutult õlgu: „Seda küll, Adam, aga ma õppisin sinu raha eest ja ka see võlg tahab tasumist.”
    „Olgu,” nõustus Krusenstern, „osta talukoht välja, aga õppemaks on minu poolt kustutatud.”
    „Tänan Adam! Nüüd on siis küsimus maa hinnas? Palju maksab?”
    Krusenstern kehitas õlgu: „Tead ju isegi, et ma ei ole kinnisvaramaakler; pole iial varem maad ostnud ega müünud. Kui palju Ameerikas maksab üks aaker maad?”
    Nüüd oli juba Georg Kruze kord õlgu kehitada, sest ka tema polnud kinnisvaramaakler. Ootamatult Kruze nägu selgines ja ta sõnas kogenud maaklerile omase kindlusega: „Ma olin hiljuti ühe võrdlemisi ulatusliku kinnisvaratehingu juures, Prantsusmaa müüs ja Ühendriigid ostsid Louisiana hinnaga 18 dollarit ühe ruutmiili eest.”
    Krusenstern puhkes naerma: „Jüri! Sa unustad ära, et sinu eest istub siiski ehtne sakslane, mitte konnasööja prantslane. Aga olgu, saja dollari, ei, kahesaja dollari eest annan sinu vanematele ühe ruutmiili maad, koos kõige sinna juurde kuuluvaga.”
    „Ühe meremiili?” täpsustas Georg Kruze.
    „Kurat võtaks, Jüri!” vandus Krusenstern heatujuliselt, „sa peaksid ju ometi teadma, et kuival maal ei kasutata mõõtühikuna meremiile ega kaabeltausid; aga olgu, saad oma meremiili. Ootan sind homme „Nadeždale”, kirjutan paberi. Venemaa seaduste järgi peab kinnisvaratehing olema kirjalik ja pitseriga.” Seejärel lisas: „Ega Venemaa pole Ameerika.”
    Georg Kruze tõmbas taskust üpris priske, jämedast piisoninahast rahakoti, sirvis selles rahatähti ja asetas Krusensterni ette kakssada dollarit. Krusenstern imetles mõnda aega rahatähel ilutsevat George Washingtoni pilti ja viipas siis baarmenile. See kiirustas kärmelt ligi ja jäi teenistusvalmilt kaptenleitnant Krusensterni ette seisma. Juba üpris vindine Krusenstern heitis sajadollarilise baarimehe kandikule ja sõnas suurustlevalt: „Me sõlmisime äsja mõlemale poolele kasuliku kinnisvaratehingu. Balti parunitel on kombeks, et taolise tehingu puhul teeb müüja ostjale välja söödud-joodud; aga olgu kõik parim, mis teil on!”
    Baarimees jõllitas imestunult sajadollarist rahatähte ja sõnas ehmunud häälega: „Ku-ku-kuulen, parun-admiral!”
    Baarimees lisas igaks juhuks veel ühe tiitli juurde, kuuldes, et hiilgavat, suursugust, kuldsete epolettidega vormi kandev ja sajadollarilisi rahatähti pilduv meresõitja pole mitte ainult admiral, vaid ka parun; enamasti sattusid siia keset Vaikset ookeani asuvasse Hawaii pärapõrgusse tormidest muserdatud kaubalaevastiku meremehed ja rasvast läbiimbunud Antarktika vaalapüüdjad või läppunud karusnahahaisust lehkavad karusnahakütid Loode-Ameerikast.
    Jüri, soovides Adamile, oma lapsepõlve- ja õpingukaaslasele ning tehingupartnerile pakkuda vastuteenet, tellis baarimehelt Krusensterni auks ühe laulu, kusjuures toonitas – olgu saksakeelne meremeeste laul. Baarimees kuulas tähelepanelikult ja noogutas: Okey!”
    Hetke pärast teadustas baarimees kõlavalt üle kogu baari: „Meie primadonna, kaunis ja sädelev blondiin Gerta esitab temale omase hingestatusega Saksamaa meresõitja, kõrgeaulise parun-admiral Adam Johann von Krusensterni auks südamliku laulu.”
    Ameeriklasest baarimees oma tarkuses seostas sakslast Saksamaaga.
    Primadonna Gerta astus orkestri ette. Oma imestuseks tundis Kruze temas ära tüdruku, kes oli laulnud saksakeelse laulu siis, kui ta aastaid tagasi, peale ohtuderikast vaalapüügireisi heitis brigantiinil „Bounty” ankru Pärlilahes.
    Primadonna Gerta kohendas oma kuldseid loomulikke lokke, suunas armunud pilgu esialgu tagasihoidlikult Krusensterni õhtupäikeses sätendavatele epolettidele ja seejärel „parun-admirali” merehallidesse silmadesse ning alustas saksa keeles laulu, seejuures ennast tasakesi heljutades ühele ja teisele poole; tema pikk sinine õrnõhuke kleit hõljus justkui merelaine.

    Seal, kus Läänemere lained laksuvad
    seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,
    seal on valge majak, valge nagu luik,
    seal on minu kodu, seal mu sünnipaik…

    Sakslanna laulis tundeküllaselt, igatsevalt ja emotsionaalselt, aeg-ajalt naeratas võluvalt Krusensternile.
    Laulu lõppedes tundis Krusenstern meeleliigutust, ta sõnas heldinult:
    „Tänan, Jüri! See oli suurepärane ja kodune sakslaste laul, Läänemere laul.”
    Fabian Gottlieb von Bellingshausen tõusis kohalt, võttis lauljanna käe oma suurde meremehekämblasse, juhtis lauljanna ohvitseride laua juurde ja esitles oma kaaslasi. Kapten Krusenstern kummardus sügavalt ja sõnas saksa keeles:
    „Darf ich? Kommen Sie heute Abend auf ein Gläschen?”
    Daami päevitunud nägu kattus kerge punaga, ta kohendas oma Hawaii päikeses pleekinud blonde juukseid ja sõnas võluvalt naeratades:
    „Vielen Dank!”
    Pärast klaasi veini ja kauni külalise auks öeldud tervitusi kutsus Adam Johann von Krusenstern Gerta tantsule. Krusensterni eeskujule järgnesid kõik tema ohvitserid ja isegi loodusteadlased – taverni lauljad, samuti havailannad ja neegritarid paluti tantsule.
    Kavalerid rivistusid Krusensterni taha, daamid käekõrval. Orkester oli segaduses, teadmata, millist muusikat mängida. Krusenstern kummardus Gertale ja tegi sammu ettepoole, daam vastas kummardusega ja naeratas kavalerile. Esitantsijate eeskujule järgnesid teised tantsijad. Kavalerid noogutasid daamidele ja astusid sammu, noogutasid ja astusid Daamid vastasid noogutuse ja naeratusega. Pillimehed võtsid arglikke akorde, peagi aga tabasid sellele tantsule omase rütmi ja mängisid suure andumusega.
    Adam Johann von Krusenstern juhtis liikumist, tantsides menuetti. Selles tantsus oli peamine näidata maneeride ilu, liigutuste graatsiat ja peensust. Kavaler kummardus daami ees, väljendades oma liigutustega galantsust ja austust. Tantsijad liikusid mööda tantsupõrandat Z tähe kujuliselt. Kapten Krusenstern ja Gerta tantsisid esimese paarina – menuet de la Reine, teise paarina aga tantsisid Bellingshausen ja hispaanlannast laulja –
    menuet de Dauphin. Ohvitseride epolettid ja kuldtikandiga kaunistatud univormid särasid küünlavalguses, nad nägid välja väga eksootiliste kavaleridena. Veelgi eksootilisemad olid daamid, napis riietuses havailannad ja neegritarid.
    Valgetes särkides, põlvpükstes ja kingades menuetti tantsivad laevaarst Karl von Espenberg, looduseuurija doktor Georg Heinrich von Langsdorff ja botaanik Wilhelm Gottfried Tilesius von Tilenau nägid laiades kübarais välja võrdlemisi koomilistena, kuid selle korvas nende võrratu oskus kasutada tantsu ilmestamiseks oma kübarat. Kavaler võttis galantselt oma laia kübara peast, hoidis seda efektselt vaheldumisi küll ühes, küll teises käes, lehvitas uhkelt ja elegantselt ning asetas siis sujuva ja sundimatu liigutusega endale pähe. Daam tegi reveransi. Tantsijad läksid kaunilt ja graatsiliselt üle ühelt liigutuselt teisele, noogutasid ja nõtkutasid põlvi. Uhkelt ja tähtsalt – pas grave, astus Fabian Gottlieb von Bellingshausen, daam tegi reveransi, kavaler lehvitas kübarat. Aga kuna oli siiski tegemist juba XIX sajandi algusega ning Euroopast oli Sankt-Peterburgi levinud menueti uuem, kiirem variant, siis läksid noored tantsijad – mitšman Otto von Kotzebue ja junkur Moritz Kotzebue üle kiiremale tempole; tegid keerulisi tantsusamme, käed tõsteti kõrgele, käte liigutused olid kaunid ja mitmekesised. Süsimustade, pisut lokkis juustega tõmmunäolised kaunitarid tantsisid kergelt ja graatsiliselt, silmis ülemeelikud sädemed. Nende kaunilt kõverdatud käed liikusid tantsides pehmelt ja plastiliselt, menueti poose ilmestades.
    Menuett lõppes ning koheselt alustas Adam Johann von Krusenstern uut tantsu, selleks oli fantango. Sellele tantsule sobiva muusika leidmisega orkester enam hätta ei jäänud. Selles tantsus ei olnud enam jälgegi tagasihoidlikkusest, esiplaanil ei olnud enam maneeride ilu. Vastupidi, tants väljendas tulist kirge, elujanu, ihalust ja vabadust. Paarid tantsisid hoogsas rütmis, vahetevahel langesid kaunitarid kavaleride kätele ja rinnale, seejärel pöörlesid ja väänlesid kirehoos. Fantango oli justkui loodud selleks, et mõjule pääseks kaunitaride hurmav figuur, kiired keha- ja käteliigutused ning välkuvad sääred.
    Olles tantsu lõpetanud, daami laua taha istuma pannud ja ka ise tema kõrval istet võtnud, pöördus Krusenstern naerdes Kruze poole: „Jüri, sinul on õigus; Markiisaartega võrreldes on Hawaii areng olnud revolutsiooniline.”
    Tublisti pärast südaööd väljus lõbus ja üsna vindine seltskond tavernist ja liikus mööda puudevahelist teerada rannal asuvate paatide suunas. Ootamatult kuuldus öisest metsast iseäralik häälitsus – kvak-kvak-kvak. Hetkeks häälitseja vaikis ja siis kostus uuesti – kvak-kvak-kvak, ja jälle – kvak-kvak-kvak; justkui oleks keegi tundmatu olend üritanud lõbusas meeleolus meremehi narritada.
    Bellingshausen pöördus loodusteadlase Langsdorffi poole, soovides teda veidi kiusata: „Heinrich! Sa tahtsid õppida öösel tundma putukaid, linde ja ööloomi ning neid kirjeldada. Palun, kirjelda seda häälitsejat.” Bellingshausen puhkes enda arvates õnnestunud nalja üle häälekalt naerma.
    „Aga miks ka mitte, parun Bellingshausen,” sõnas doktor Langsdorff härimatult. „See häälitseja on ööhaigur, nycticorax nycticorax. Pealagi ja õlasulestik on mustad sinaka metalliläikega. Laup ja kulmutriip, samuti ka keha alapool on valged. Tiivad, tagaselg ja saba on hallid. Nokk on must, vikerkest punane. Paarimisajal on isalinnul kuklas kaks kuni neli pikka kitsast valget ilusulge. See linnuliik on levinud Lõuna- ja Kagu-Aasias, Lõuna- ja Loode-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, ja nagu te äsja kuulsite – kvak-kvak-kvak, elab ka Hawaiil.”
    Loodusteadlase Langsdorffi loengut tervitati tugeva ja lõbusa aplausiga.

    Järgmise päeva varahommikul tõusis kaptenleitnant Georg Kruze „Nadežda” pardale. Täna pidi ta parun Adam Johann von Krusensterilt kätte saama oma vanemate pärisorjusest väljaostmise paberi.
    Kapten Krusenstern oli parajasti väljunud laevalaele, et teha oma igahommikune jalutuskäik, hingata värsket õhku ja nautida kaunist päikesetõusu. Märgates pardale tõusvat kapten Georg Kruzet, rõõmustas südamest: „Jüri! Saabusid just õigel ajal, kohe katame hommikulaua veiniga. Aga enne vormistame maa ostu-müügi paberid.”
    Georg Kruze noogutas nõusolevalt. Krusenstern viipas käsundusohvitseri ja dikteeris ostu-müügi lepingu teksti, millega Hagudi mõisa pärisori sai maatüki omanikuks koos kõige selle juurde kuuluvaga. Sakslasele omase täpsuse ja korrektsusega käskis Krusenstern käsundusohvitseril kirjutada leping kolmes eksemplaris: üks jäi Krusensternile, teise sai Georg Kruze ja kolmas oli ette nähtud Jüri vanematele kätte andmiseks. Kõik lepingueksemplarid allkirjastati.
    Krusentstern asetas lepingu kolmanda eksemplari Georg Kruse ette ja sõnas ebalevalt ning tagasihoidlikult:
    „Jüri, võib-olla soovid selle lepingu alaveerule kirjutada mingi väikese teate, kirjakese oma lähedastele?”
    Georg Kruze tõmbas lepingu lähemale, keskendus hetke, ja kirjutas erutusest pisut väriseva käega: „Ema ja isa, õed ja vennad! Ma ei ole teid unustanud, armastan teid ja igatsen oma lapsepõlvekodu järele. Võib-olla kunagi kohtume. Olge terved! Jüri.”
    Krusenstern vangutas pead: “Jüri, sa oled ikka läbinisti ameeriklane! Kas sa tõesti arvad, et sinu vanemad, õed ja vennad oskavad inglise keelt? Aga olgu, küll ma neile ära tõlgin.”
    Tentsik kattis tagasihoidliku hommikulaua ja täitis kaptenite veinipokaalid. Lapsepõlvesõbrad lõid tehingu kinnituseks klaasid kokku ja naeratasid teineteisele, samas aga tunnetasid südames lahkumiskurbust. Mõlemaid oli tabanud koduigatsus: silme ette kerkis Hagudi mõis, rohtukasvanud park ja väike tiik, pärn õueväravas ja suurele teele viiv vahtraallee.

    Neljateistkümnes peatükk. Pärismaalased ründavad Sitka saarel venelaste kindlust. “Louisiana” tõttab appi. Indiaanlaste kätte pantvangi sattunud venelaste päästmine ebaõnnestub.

    1804. aasta 10.juuni päikeseloojangul hiivas „Nadežda” ankru, heiskas purjed ja suundus Pärlilahe väljapääsu poole. „Neva” ja „Louisiana” meremehed saatsid „Nadežda” teele kolmekordse „Hurraa!” hüüetega. Krusenstern võttis kursi edelasse, Kamtšatkale. „Neva” seisis veel kümme päeva Pärlilahes; enne pikka purjetamist Loode-Ameerikasse tehti laeval vajalikke remonditöid.
    Kapten Kruze ootas kannatamatult „Neva” väljumist, sest Krusenstern oli saavutamas märkimisväärset edumaad; oli vaja kindlaks teha, kuhu tegelikult purjetavad Vene ekspeditsioonilaevad. Lõpuks oli ka „Neva” valmis teele asuma.
    20.juuni keskpäeval väljus „Neva” merele ja hoidis kurssi põhja suunas. „Louisiana” seadis ennast tema kiiluvette. Nädal aega purjetati ühtlases tuules, kuid mida enam põhja poole, seda tuulisemaks ilm muutus. Päikesepaistelisi päevi jäi harvemaks, taevast katsid rasked tinahallid pilved. 28.juuni hommikul tuul tugevnes, andes märku algavast tormist. Suure hooga sööstsid peale tormi-iilid. Iga korraga muutusid nad üha tugevamaks ja tugevamaks. Kruze käskis maha võtta kõik purjed ja üles seada tormitaakslid. Keskpäevaks muutus tuul veelgi tugevamaks, hiigellained veeresid laevale kord vöörist, kord pardast, pillutades laeva siia-sinna justkui laastukest. Tuule mühin, mastide nagin ja plokkide kolin ning kahest küljest pardale sööstvate lainete möirgamine kandus üle laeva.
    Orkaan üha tugevnes… Ookean kees kobrutades, hiiglasuured lainetemäed varisesid tohutu hooga avanevaisse kuristikesse. Lainete kohal kihutasid veetolmu pilved. Kõikumine oli kohutav. Madrused tunglesid laevatekil, hoides kinni sellest ületõmmatud köiest. Kapten Kruze seisis rooliratta juures kõrvuti kahe roolimehega ning jagas järske käske. Selleks, et laev kuulaks rooli ja hoida teda liigsest lengerdamisest, tuli lisada purjeid.
    „Marsimadrused vantidele….! Kähku, kähku poisid!”
    Madrused hoidsid ühe käega raast ja end tema vastu surudes ning töötades kolmekümne meetri kõrguses jääkülma marutuule käes, päästsid valla kortingud ning vallandasid purjed.
    Pärast keskööd orkaan vaibus ja varsti puhus tugev ühtlane läänetuul; meri rahunes. Hommikul asuti parandama tormikahjustusi, meeskond töötas väsimatult terve päeva.
    Tormimöllus oli „Neva” kadunud. Kuna laevahukust ei olnud merel näha mingeid märke, tuli kapten Kruze järeldusele, et „Neva” purjetas Vene kolooniasse, Sitka saarel asuvasse Arhangelski sadamasse.
    „Louisiana” võttis kursi kirdesse, Sitka saarele. Õhk muutus iga päevaga külmemaks, algas udune ja sompus ilm purjesid lõhkuvate järskude edelatuultega. Ookeanis märgati rohkesti vaalu ja lähedase maa kuulutajaid – kajakaid, tormilinde, valgeid albatrosse.
    1.juuli õhtul, kui pimedus oli laotunud üle vee, märgati ootamatult Sitka saare suunalt paistvat õrna punast kuma, mis üha suurenes. Laev lähenes saarele. „Louisiana” reelingu äärde kogunenud meremehed silmitsesid ärevusega südames tohutu suurt veripunast kuma, mis helkles ja väänles madalates pilvedes.
    Kapten Kruze ja leitnant John Smith jälgisid läbi binokli tulekuma, kuid pimedas öös võis näha ainult kõrgeid, pilvi valgustavaid leeke.
    Kapten Kruze vangutas endamisi pead ja pomises midagi habemesse. Leitnant John Smith pöördus kapteni poole: „Tundub, et indiaanlased on venelaste Arhangelski kindlusele tule otsa pistnud.”
    „Mitte ei tundu nii, vaid paistab nii, ja tegelikult nad ongi tule otsa pistnud.”
    Hetke pärast andis kapten käsu: „Kõik purjed heisata ja tihedamasse tuulde! Täiskiirusel edasi! Päästepaadid valmis panna! Võitlusesse me ei sekku, kui aga on haavatuid, põgenikke, siis osutame vajalikku abi.”
    „Louisiana” kihutas täiskiirusel üle lainete, hoides kurssi ööpimeduses helklevale kumale. Mida lähemale jõuti rannale, seda suuremaks ja ähvardavamaks muutus leekide väänlemine; tuli üha paisus.
    Ranna lähedal, tulekuma valguses, joonistas „Louisiana” järsu kaare, pöördus vastu tuult ja peatus. Hetkegi viivitamata koristati purjed; mõlema parda ankrud langesid vette. Laev asetus parema pardaga ranna suunas, neli kahurit seati valmis juhuks, kui indiaanlased peaksid üritama laeva rünnata. Koheselt lasti mõlemalt pardalt alla päästepaadid. Täies relvastuses „Louisiana” madrused võtsid kohad sisse ja jäid ootama kapteni käsklusi. Ööpimedusest kuuldus venelaste appihüüdeid, naiste hüsteerilist karjumist ja laste nuttu ning rannal hullunutena ringi jooksvate koerte haukumist.
    „Leitnant John Smith juhatab päästeoperatsiooni! Kaldale mitte minna, korjata üles kõik, kes ootavad rannal pääsemist!” käsutas kapten Kruze.
    Aga veel enne, kuid leitnandi päästerühm jõudis eemalduda, ilmusid ööpimedusest „Louisiana” parda alla venelaste paadid. Ülekoormatud paatides istusid läbimärjad lapsed ja naised, veriste riiete ja nägudega mehed ning mõned koerad.
    Paatide kinnitusköied heideti üle reelingu ja „Louisiana” madrused sidusid need ümber vantide.
    „Fallrepid valmis panna!” käsutas kapten, „aidata hädalistel pardale tõusta!”
    „Louisiana” madrused laskusid venelaste paatidesse ning upitasid naised, lapsed, koerad ja haavatud mehed mööda köisredelit üles ja seejärel üle reelingu. Peagi hakkasid üksteise järel tagasi pöörduma ka leitnant Johni paadid, tuues kaasa naisi, lapsi ja koeri, haavatuid ja surijaid. Kokku jõudis „Louisiana” pardale kolmkümmend kuus inimest.
    Keskööks oli operatsioon lõppenud – päästa polnud enam mitte kedagi. Kindlus põles endiselt, kuid tulekuma näitas vähenemise märke. Kõigile päästetutele anti selga meeskonnalt kokkukorjatud kuivad riidehilbud ja neid joodeti kuuma teega. Haavatuid seoti ja püüti nende olukorda igati kergendada, kuid mõned venelased olid haavadesse surnud kohe peale pardale jõudmist. Surnud paigutati vööritekile, et siis hommikul nad merekommete kohaselt matta.
    Alaska poolsaarel ja selle lähematel saartel elavad tlingitite suguharu indiaanlased, kelle maale venelased Arhangelski kantsi ehitasid, olid oodanud parajat juhust, et saada lahti naabritest, kes olid juba aastaid siin kõige metsikumal kombel tapnud tuhandeid kotikuid, hülgeid ja merisaarmaid nende ülimalt väärtusliku karusnaha pärast.
    Püsside, odade ja vibudega relvastatud tlingitid ründasid Arhangelski kindlust maa poolt. Verd tarretama panev indiaanlaste sõjahüüd kajas õhtupimeduses üle kindluse. Vibunöörid plaksusid, nooled vihisesid ja nende otsa kinnitatud tulelondid süütasid kindlusehoonete rookatused; püssid paukusid ja sülgasid tuld. Indiaanlaste rünnak oli nii ootamatu ja äge, et ainult vähesed suutsid rannal lebavate paatideni jõuda, need vette lükata ja merele sõuda. Kui palju venelasi tapeti ja kui palju võeti vangi – seda ei teadnud keegi.
    Hommikul maeti surnud merre. Habemik venelane pidas lühikese matusejutluse, õigeusklikud lõid risti ette oma usukommete kohaselt, katoliku usku „Louisiana” meremehed austasid lahkunuid vaikse hingepalvega. Pärast matusetalitust heiskas „Louisiana” purjed ja võttis kursi läände, et viia kohutavast veresaunast pääsenud venelased Kodiaki saarel paiknevasse Püha Pauli sadamasse.
    Puhus tasane tuul, meri oli rahulik. Õhutemperatuur langes pidevalt. Õhk ja külm raske meri justkui tardusid öösel. Üksnes kahvatud põhjamaised tähed vilkusid tagasihoidlikult valges, kustumata taevas. 11.juulil märgati „Louisiana” vasakult pardalt horisondil purjesid. „Louisiana” võttis suuna tundmatule laevale, ja õige pea paistis üsna selgesti Vene fregatt „Nadežda”, mis raskes lastis liikus täispurjes, hoides kurssi Kamtšatkale.
    „Louisiana” võttis uuesti kursi Kodiakile. Järgmise päeva hommikul ilmusid linnud, laevale lähenesid vaalad. „Louisiana” liikus piki Kodiaki idarannikut, hoides kurssi põhja, Püha Pauli sadamale. Kapten Kruze määras ranniku lahtede, abajate ja neemede koordinaadid, kaardistas ja kirjeldas neid. Laev liikus parajas tuuled kiirelt edasi. Ootamatult, Old Harbori lahe traaversil, kerkis laev otsekui mäkke ja vajus siis jälle alla orgu. Laev kandus tohutu laine harjal rannale aina lähemale ja lähemale. Kapten Kruze üritas kursimuutmisega ja purjede sättimisega laeva rannast eemale juhtida, kuid laev ei kuuletunud roolile ja ka purjed laperdasid siia-sinna, justkui oleks sattunud äkilisse tuulevaikusesse. Tundus, et laev on möödapääsmatult määratud hukule – ta kantakse tohutu laine harjal kaldale ja paisatakse karidele. Muserdatud venelased istusid apaatselt laevatekil ja olid oma saatusega leppinud – kaht surma ei ole, ühest ei pääse. Aga viimasel hetkel, kui karideni oli jäänud vähem kui kaabeltau, muutis hiidlaine suunda ja tormas vastupidises suunas, viies laeva endaga kaasa justkui vees hulpiva laastukese.
    Meremeeste silme all sööstis ligi kümne meetri kõrgune tsunami rannale ja mattis kõik enda alla. Rannal asunud väike pärismaalaste külake kadus hiidlainesse ja kui laine tagasi pöördus, polnud madalal mäeküljel asuvatest onnidest näha enam ainsatki märki. Maavärin oli muutnud ka rannajoone kaljusid – need olid omandanud uue kuju, paljud kaljunukid olid varisenud merre.
    Pool tundi hiljem jooksis veel kaks tsunamilainet „Louisiana” kiilu alt läbi, kuid need olid tsunami järellained – madalad ja pikad.

    * * *

    Jätnud maha Hawaii saared, purjetas „Neva” Vaikse ookeani põhjaossa – Kodiaki saarele Alaska poolsaare läheduses. Reis kulges rahulikult, nädal aega puhus ühtlane kirdepassaat, siis see lakkas ja laeva asus edasi tõukama kerge pärituul.
    8.juulil märgati silmapiiril Tširikovi saart. Saare juures seisid ankrus kaks Vene Ameerika Kompanii hülgepüügilaeva. Kolm päeva hiljem tulid silmapiiril nähtavale Kodiaki saare kõrged lumised mäed. „Neva” võttis suuna Tšiniati lahte, mille rannal asus Püha Pauli asula, Vene Ameerika Kompanii baas.
    13.juulil 1804 jäi „Neva” ankrusse Kodiaki saare kirdetipu juures asetsevas avaras Tšiniati lahes. „Neva” lähenemisel Püha Pauli sadamale kogunes kaldale kogu asunduse rahvas, sest „Neva” oli esimene laev, mis saabus nendesse kaugetesse vetesse otse Kroonlinnast ning vaese ja üpris viletsalt varustatud asula venelastest elanikud lootsid saada hädavajalikke majapidamistarbeid.
    „Neva” tõi Kodiakile Vene kolooniate tarbeks kaupu ja varustust: riideid, nuge, kirveid, köit, toiduaineid, relvi, mürske, püssirohtu ja suurtükke. Aega kaotamata hakkas Lisjanski Venemaalt toodud kaupu maha laadima, meremehed lootsid, et ees ootab neid puhkus pärast kuudepikkust purjetamist. Aga olukord kujunes teisiti. Vaevalt kinnitas „Neva” sadamas otsad, kui Püha Pauli sadamasse sisenes Ameerika lippu kandev klipper „Louisiana”.
    Ameerika laevalt suundusid maale paadid, viies endaga kaasa päästetud venelasi – naisi, lapsi, koeri ja haavatuid. Laeva kapten Georg Kruze tõusis „Neva” pardale, tõstis käe mütsisirmi äärde, esitles ennast ja teatas teda vastu võtma tulnud kapten Lisjanskile indiaanlaste ülestõusust Sitka saarel ning kalletungist Arhangelski kindlusele. Vahetanud seejärel „Neva” kapteniga mõned viisakussõnad ja joonud koos Lisjanskiga ära pitsi viina, pöördus kapten Kruze koheselt oma laevale tagasi, heiskas purjed ja suundus merele.
    „John!” hõikas kapten Kruze oma tüürimehele. „Krusenstern suundus Vene valdustesse, Kamtšatkale. Kuni ta seal oma asju ajab, lähme vaatame maakera kuklapoolt. Kurss üle ekvaatori Uus-Hollandisse!”

    * * *

    Vene kolooniate ülem Baranov mobiliseeris sõjakäiguks Sitka saare indiaanlaste vastu üle kahesaja Vene Ameerika Kompanii teenistuses oleva inimese. Kokku koguti kõik Aleuudi ja Kodiaki saartel ning Alaska looderannikul paiknevad merisaarma- ja hülgekütid.
    Baranovi abi Bader andis Lisjanskile üle kolooniate ülema korralduse purjetada nii kiiresti kui võimalik Sitkale. Aega kaotamata asus „Neva” valmistuma retkeks ja peagi oli laev valmis merele väljumiseks, kuid tugevad vastutuuled ja udud lükkasid merelemineku edasi. Lõpuks tuul pöördus ja 15.augustil 1804 väljus „Neva” Püha Pauli sadamast ning võttis kursi piki Ameerika rannikut edelasse.
    Neli päeva kestnud purjetamise järel avanes „Neva” meremeeste silmadele esmakordselt Ameerika rannik. Juba eemalt märkasid meremehed taevasse kerkivat ligi 6000 meetri kõrgust majesteetlikku St.Eliase mäestikku, mida katsid lumi ja võimsad jääliustikud, mis ulatusid rannikuni. Rannale lähenedes kohtasid meresõitjad vaalu, merihobuseid, kotikuid ja rohkesti linde. Keskpäeval sisenes „Neva” Sitka väina. Meremeeste pilke köitsid kõikjal rohelised metsad, mis katsid kogu rannikut. Tohutu põlismets vaheldus tumedate süngete kaljudega, mis tekitasid hinges tühjust ja rusutust. Kogu loodus tundus olevat seninägematult metsik ja puutumata.
    „Neva” heitis Sitka lahes ankru ja jäi ootama abivägede saabumist. Kartes indiaanlaste kallaletungi, laeti kahurid ning pandi püssimehed mõlemasse pardasse valvesse. Ilm oli vihmane ja udune, maale minna oli ohtlik. Lisjanski ja ohvitserid tegid astronoomilisi vaatlusi, madrused püüdsid kala ja küttisid mereloomi.
    Septembri algul ühinesid „Nevaga” Vene Ameerika Kompanii purjelaevad „Aleksandr” ja „Jekaterina”. Need olid kohalikud purjekad, omasid ainult kaht väikest kahurit ja vähesel hulgal püssirohtu ning mürske. Võttes enese kätte kõigi laevade ülemjuhatuse, andis Lisjanski korralduse paigutada kummalegi laevale veel kaks kahurit „Nevalt” ning küllaldasel hulgal mürske ja püssirohtu. 9.septembril 1804 jõudis laeval „Jermak” kohale Vene Ameerika koloonia ülem Baranov.
    1.oktoobril 1804.aastal lähenes „Neva” ja temaga koos „Aleksandr” ning „Jekaterina” Sitka lahe rannikule, kahurid seati laskevalmis ja jõudnud laskeulatusse, heitsid laevad ankru. Laevad võtsid lahingupositsiooni sisse suurtükilasu kaugusele rannal asuvast tlingitite külast.
    Läbirääkijate kaudu nõudis Baranov tlingititelt, et nad venelastest vangid vabastaksid; tlingitid sellega ei nõustunud, vaid ähvardasid rünnaku korral vangid tappa. Tlingitid nõudsid venelaste lahkumist Ameerika rannikult, põliselanike valdustest. Pärast lõputuid venitamisi ja läbirääkimisi, mis kestsid kaks päeva, avati külale tihe suurtükituli. Peale seda saadeti paatides rannale dessant – sada viiskümmend aleuuti püssidega ja viisteist madrust kahe „Neva” laevaohvitseri juhtimisel.
    Tlingitid avasid vastutule, kuid püsside vähesuse tõttu oli see väga nõrk; tlingitid loobusid võitlusest ja kadusid metsa. Pandvangide vabastamine kukkus täielikult läbi, päästa ei õnnestunud mitte ainsatki vangi.
    Tlingitide poolt hävitatud Arhangelski kindluse lähedale, kaljusele mäejalamile, looduslikult enim kaitstud kohale püstitati peagi uus kindlus, millele anti nimetus – Uus-Arhangelsk. Laevadelt toodi sinna kaks vask- ja kaks malmkahurit, hulgaliselt mürske ja püssirohtu. Kindlus ümbritseti tugeva ja kõrge palktaraga ja seati üles vahipostid.
    „Neva „ seisis veel terve kuu Uus-Arhangelski ranna lähedal ankrus. Kasutades ära sunnitud peatust, tegi Lisjanski astronoomilisi vaatlusi, määras kindlaks paljude Sitka arhipelaagi saarte geograafilise asendi, pani neile nimed ja koostas saarte kaardid.
    10. novembril 1804 hommikul väljus „Neva” Sitka lahest ja heitis viie päeva pärast uuesti ankrusse Kodiaki saarel Püha Pauli sadamas. Meremehed võtsid tagalase maha, seadsid laeva talveseisakusse ja kolisid rannikule elama. Kuni märtsini tegeles meeskond purjede ja jooksva taglase korrastamisega ning puhkas. Lisjanski kasutas vaba aega Kodiaki, Afognaki ja Kivijänese saarte kirjeldamiseks ja kaardistamiseks.

    Viieteistkümnes peatükk.

    Hawaiilt lahkudes purjetas „Nadežda” ühtlases tuules ja ilma vahejuhtumiteta edelasse.
    15.juunil 1804 ilmus merele hulgaliselt linde, kes parvedena laeva ümber lendasid. Meremehed arvasid, et nad asuvad mingi saarestiku läheduses, kuid nende lootused ei täitunud – uusi saari Hawaii saarestikust edelas ei avastatud. Kolm päeva hiljem võttis Krusenstern kursi loodesse, et kiiremini jõuda Kamtšatkale, sest toiduks oli ainult veel soolaliha ja putukatest puretud kuivikud.
    22.juunil ületati Vähi pöörijoon. Algas täielik tuulevaikus, mis kestis kaks päeva. Merepind oli peegelsile. Seda kasutades läksid astronoom Horner ja looduseuurija Langsdorff paadiga merele, et teha vee temperatuuri mõõtmisi mitmesugustes sügavustes ja püüda mereloomi. Neil õnnestus püüda hiiglameduus, suur hulk kalu, nende seas palju vikerkaarevärvilisi huulkalu, toredaid röövkalu ning kolossaalne polüüp, kelle pikkus koos väljasirutatud kombitsatega oli enam kui kakskümmend meetrit..
    Nädal hiljem ilm muutus – merd kattis udu, taevas oli sompus, järsud edelatuuled rebisid purjeid.
    11.juulil märgati ookeanis rohkesti mereloomi – kilpkonni, vaalu, samuti teisi lähedase maa kuulutajaid – kajakaid, tormilinde, valgeid albatrosse. Keskpäeval ilmusid horisondil nähtavale purjed, mis üha suurenesid. Mingi eriti kiire laev kihutas ristuval kursil. Krusenstern tõstis pikksilma ja jälgis lähenejat. „Kurat! Jälle Jüri oma „Louisianaga!” sõnas Krusenstern endamisi rõõmsa üllatusega.
    Kiirekäiguline Ameerika klipper muutis äkitselt kurssi ja võttis suuna Kodiakile. Krusenstern muheles endamisi, jälgides silmapiiri taha kaduvat „Louisianat”, mille kaptenisillal seisis tema endine tentsik Jüri.
    13.juuli hommikul ilmus nähtavale uduvines Kamtšatka rannik. Edasi purjetades paistis juba selgelt Bezõmjannõi neem. Meresõitjate pilke köitsid igilumega kaetud tuldpurskavad mäed, kuid peaaegu mustad kaljud andsid rannale ähvardava ja kõleda ilme. Esmapilgul tundus Vene riigi ääremaa väga süngena. Aga edasi purjetades ilmusid nähtavale ilusad kasemetsad, nende vahel kaljud, kus pesitses tuhandeid kajakaid.
    Vaatamata sombusele ilmale, teostas astronoom Horner rohkesti astronoomilisi vaatlusi, määratles Kamtšatka ranniku tähtsamate geograafiliste punktide asukohti ja kandis need kaardile.
    Avatša lahe sissepääsu sulgesid teravad kivid – „kolm venda” – kaljumäe väljasirutatud maanina jätkuna. Avatša laht paistis olevat üks maalilisemaid lahtesid maakeral. Ta pakkus mugavat rahulikku varjupaika temasse saabuvatele laevadele. Kitsas väin kõrgete kaljuseintega kahel pool ühendas lahte merega. Lahe peegelsiledal veel polnud näha ainsatki virvendust, sest tuulel polnud juurdepääsu sellesse looduse kantsi.
    Üheteistkümnkuise purjetamise järel pärast Kroonlinnast väljumist jõudis „Nadežda” uuesti Vene vetesse ja asus 15.juulil 1804 ankrusse Peeter-Pauli sadama reidil, kõige kaugemal asuvasse ja mahajäetumasse kogu Vene keisririigis. Kindluse komandant pidas „Nadeždat” välismaa laevaks ja valmistus kaitseks. Kui arusaamatus lahenes, kõlas kindlusest üheteistkümnelasuline kahurisaluut ja „Nadežda” vastas samaga.
    Peeter-Pauli asula ehk Petropavlovsk nagu seda kutsuti, laius väikese abaja kaldal ja oli pigem küla kui asula. Väike kirik, mõnikümmend haledat puukoorega kaetud majakest – see oligi kogu „sadamalinn”.
    „Nadežda” saabumine sadamasse oli kohalikuks suursündmuseks. See oli esimene vene laev, mis tuli kaugest Baltikumist, olles sooritanud Vene laevastiku ajaloos ennekuulmatu ülesõidu.

    * * *

    Vene tsaaridest huvitus Peeter I kõige enam uute, lühemate ühendusteede otsimisest mandrite ja maade vahel, et arendada kaubandussidemeid ja laiendada Venemaa mõjuala. Iseäranis huvitas teda Aasia ja Ameerika vahelise väina eksisteerimise võimalus, meretee Hiinasse ja Indiasse.
    Detsembris 1724 määras tsaar Peeter I Vene mereväeohvitseri Vitus Beringi Kamtšatka-ekspeditsiooni ülemaks, tehes talle ülesandeks otsida senitundmatut ja salapärast de Gama maad. 6.jaanuaril 1725 kirjutas Peeter I omakäeliselt Beringi ekspeditsiooni instruktsiooni:
    1. Kamtšatkal või mõnes teises sealses paigas ehitada üks või kaks tekiga alust.
    2. Neilsinatseil alustel liikuda mitte kaugel maast, mis läheb nordi suunas ja mille kohta võib arvata (sest et tema lõppu ei tea), et see maa on Ameerika osa.
    3. Ja sellepärast otsida, kus kohas ta Ameerikaga kokku läheb; selleks sõita mõnesuguse Euroopa riigile kuuluva linnani välja, või kui märgatakse mõnda euroopa laeva, siis pärida tema käest, kuidas nad seda rannamaad kutsuvad, ja see kirja panna ja endal rannas ära käia ja teha täpsed ülestähendused, ja kui need on kaardile kantud, siis tagasi sõita.

    Beringi kodumaa oli Taani. Nooruses sõitis ta merd madrusena, kusjuures purjetas isegi Indiasse. Peeter I ajal vene laevastik alles arenes. Omad meresõitjad peaaegu polnudki, laevadele võeti kapteniteks ja tüürimeesteks välismaalasi. Vitus Bering asus mitšmanina Vene laevastikku, juhtis mitmeid tsiviil- ja sõjalaevu.
    Jaanuaris 1725, täites Peeter I ukaasi, asus Bering koos kaaslastega teele läbi kogu Siberi Ohhoota mere äärde. See oli sangarlik retk, mis kestis 983 päeva.
    Beringil tuli regedel kaasa vedata enam kui sada tonni varustust, et Ohhotskis valmis ehitada ekspeditsiooniks vajalikud laevad. Suvel 1726 ratsutas ta Jakutskist välja karvani eesotsas, millesse kuulus 600 hobust. Nende koormaks olid köied, purjepakid, merekaardid, kompassid, naelad, kirved ja haamrid, sest kapten Beringi laevad kasvasid alles metsas. Teel paljud hukkusid, kuid lõpuks jõudis Bering siiski Vaikse ookeani põhjarannikule, Ohhotskisse. Hobustest oli elus veel ainult kümmekond looma.
    Beringi abi leitnant Martin Spangberg liikus Ohhotski suunas lotjadel vastuvoolu mööda Leena kiirevoolulist lisajõge Aldani. Lotjadele olid laotud ekspeditsiooni raskem varustus: ankrud, kahurid, püssirohutünnid, naelad, kirved ja haamrid. Teekonda jätkati mööda käredavoolulist Maia jõge. Lotjasid tiriti inimeste jõul vastuvoolu, üha enam inimesi suri haigustesse ja vigastustesse. Talv tabas neid teel, lodjad külmusid jäässe. Leitnant Spangberg käskis ehitada suured reed, rakendas nende ette veoloomadena inimesed ja alustas ränka teekonda üle Džugdžuri mäeaheliku. Reed koos varustuse ja vedajatega kukkusid kuristikku ja kaljulõhedesse, neid tabasid lumelaviinid ja pöörased lumetuisud. Kogu teed tähistasid laialipillatud suurtükitorud, püssirohutünnid, kastid naelte ja kirvestega ning külmunud inimeste laibad. Ekspeditsiooni teenistusse võetud talupojad, kasakad ja sunnitöölised üritasid põgeneda, kuid nad püüti kinni ja poodi üles. Iga paarikümne versta järel püstitati võllapuid, et karistada süüdlasi teiste hirmuks.
    1727. aasta kevadel pöördus Bering tagasi mägedesse, et kokku koguda laialipillatud Spangbergi varustus.
    Ohhotskis ehitati laevad, et seilata merel ja otsida Ameerika randa. Alles 13.juulil 1728 leidis aset kauaoodatud sündmus: uhiuus purjekas „Püha Gabriel” hiivas Kamtšatka jõel pidulikult ankru ja, järgides Peeter I instruktsiooni, suundus põhja. Eesmärgiks oli leida Aasia ja Ameerika mandri ühinemiskoht või teha kindlaks väina olemasolu nende vahel.
    Bering purjetas tihedas udus Põhja-Jäämere suunas ja jõudis Tšuktši merre, seejuures Ameerika mandrit nägemata ja märkamata, et ta oli teinud ülimalt tähtsa avastuse – läbinud Aasiat ja Ameerikat lahutava väina.
    Pärast peatust Tšuktši poolsaarel, olles seal põgusalt uurinud Põhja-Jäämere rannikuala, pöördus Bering 1729. aastal tagasiteele Ohhotskisse. Ka nüüd läbiti väin sombuse ilmaga ja ilmselt purjetati Aasia mandri läheduses; igatahes väina olemasolu ei märgatud ka seekord. Ameerika jäi Beringil avastamata.
    Tagasiteel Ohhotskisse avastas Bering Kamtšatka idarannikul sügava lahe, mis osutus suurepäraseks ankrukohaks ja sadamaks. Kitsa suudmega laht oli kolmest küljest kaitstud kõrgete, igilumes sätendavate mägedega. Pärast purjetamist külmadel ja tormistel meredel tundis meremees siin ennast turvaliselt, justkui vanajumala seljataga. Ka kõige tugevamad tormid ei pääsenud häirima sadama rahulikku vett. Lahesuuet valvasid kindlalt kõrged mustad kaljud, mis võtsid isegi taifuunilt hoo. Lahe kaugemas sopis asus kolm peegelsileda veega abajat, neisse ühte suubus säravpuhta veega forellirikas jõgi. Kohalikud itelmenid olid andnud lahele Suaatšu nime. Venelased hääldasid seda omamoodi – Avatša. Teise ekspeditsiooni ajal rajas Vitus Bering Avatša lahte sadama nimetusega „Apostlite Peetri ja Pauluse sadam” ehk Petropavlovsk.
    1741. aasta juunis suundus Vitus Bering oma teisele ekspeditsioonile. Petropavlovski sadamast väljusid kaks kahemastilist kaljast: „Svjatoi Pjotr” kapten-kommodoor Beringi juhtimisel ja „Svjatoi Pavel” kapten Tširikovi komando all. Sellel Kamtšatka ekspeditsioonil ei olnud ainult kitsas ülesanne Ameerikasse jõuda ja selle ning Aasia ranniku vahelise väina olemasolust tõendeid hankida. Eesmärgiks oli uurida ka rannikualasid ja saari, nende floorat ja faunat. Selle ülesande täitmiseks oli ekspeditsiooni koosseisu võetud kahekümne kaheksa aastane loodusteadlane Georg Steller.
    Beringi ekspeditsioon võttis kursi kirdesse. Udus kaotasid laevad teineteise silmist ja kumbki laev jätkas purjetamist iseseisvalt. Laevad ei kohtunud enam iialgi, kuigi nende kursid, seilates Vaikse ookeani põhjaosa külmadel voogudel, pidevalt ristusid. Poolteise kuu pärast nähti „Svjatoi Pjotri” pardalt maad – see oli Ameerika. Tegelikult polnud see siiski Ameerika manner, vaid kõigest saar, ent siit oli hästi näha suure maa randa ja kõrget lumise tipuga mäge, millele anti Püha Eliase nimi. Päev hiljem heitis „Svjatoi Pjotr” ankrusse tiheda nulumetsaga kaetud Kodiaki saare väikesesse abajasse.
    Botaanik Georg Steller istus koos nelja madrusega paati ja suundus Uue Maailma looderanniku saarele, kuhu polnud astunud ühegi eurooplase jalg. Paatidele sõudsid vastu
    saareelanikud, kellede kiired ja kerged süstad olid üle tõmmatud hülgenahkadega. Saareelanikud kartsid iseäralikele tulnukatele läheneda, hoidusid eemale ja vahtisid paadist välja astuvaid madruseid kohkunud ilmel. Pärismaalased hoidsid käes odasid ja nuiasid, kuid agressiivsust üles ei näidanud, kuigi nägid välja üsna hirmuäratavad – nende ninasõõrmetesse torgatud aukudes rippusid mereloomade kihvad ja rohututid.
    Saarel peatuti kõigest mõned tunnid; madrused varusid tünnidesse värsket vett, botaanik Steller kogus taimi ja kirjeldas pärismaalasi.
    Bering suundus uuesti merele, otsima kurikuulsat Juan de Gama maad. Ta purjetas Kamtšatka poolsaarest põhja suunas, avastas väikese saare, millele andis oma reisikaaslase, kaljase „Svjatoi Pavel” kapteni Tširikovi nime. Tširikovi saare läheduses nähti meres hülgeid ja rohkesti linde. Meres ujusid merikapsa põõsad. Tširikovi saare juurest võeti suund lõunasse, leidmata saladuslikku Juan de Gama maad. Laevas hakkas levima skorbuut, haigestus ka laeva komandör Vitus Bering. Ookeanil möllasid sügistormid. Tormituuled rebisid räbalaiks purjesid ja kiskusid katki vante. Reis kestis viis kuud. Skorbuut niitis inimesi kui loogu. Oktoobri algul oli laeval veel ainult kümmekond meest, kes suutsid teha hädapäraseid töid. Lõpuks oli kogu meeskond jõuetu ja surmaootel. Keegi ei suutnud enam laevatöid teha. Laev ujus justkui puunott, peaaegu igasuguse juhtimiseta, ning läks tuulte ja lainete meelevallas sinna, kuhu need teda iganes pillutasid.
    4.novembril 1741 ilmus silmapiirile metsata maa. Surijad roomasid üles laevatekile, et oma silmaga näha maad, mis andis neile pisutki lootust ellu jääda. Arvestuste järgi pidi laev asuma Kamtšatka läheduses ja kui udu kella nelja paiku pärast lõunat hajus, ilmus nähtvale talveehetes rannik. Kõrge kallas avanes meremeeste pilkudele oma karmis majesteetlikkuses; sakilised mäed ja päikesest sätendavad lumised tipud pakkusid harukordset vaatepilti.
    Esialgu peeti nähtvale ilmunud maad Kamtšatkaks, kuid lootus kustus kiiresti – silmapiirile ilmunud maa osutus hoopis saareks. Aga väljapääsu polnud, ja pärast seda, kui kaljas õnneliku juhuse tõttu murdlainetest läbi väikesesse lahte kandus, andis komandör Vitus Bering korralduse maale minna. Haiged madrused surid paadis veel enne, kui neid jõuti maale kanda. Haigusele lisandus pakane: meremeeste riided olid räbalais ja lagunesid seljas.
    Meremehi ümbritsesid karjana sinirebased, kes inimesi mitte põrmugi ei kartnud. Vaevaliselt kaevati künkajalamile muldonn, tapeti mitukümmend sinirebast ja kaeti onn sinirebaste nahkadega.
    Bering oli avastanud saared, mida hiljem hakati nimetama Komandorisaarteks ja mis koosnesid kahest suuremast saarest: Beringi saar ja Mednõi saar.
    Talv muutus üha karmimaks. Valitses käre pakane, jäine lumetuisk vihises üle muldonni, milles lebasid läbisegi surnud ja elavad; ellujäänutel polnud jõudu surnuid muldonnist välja kanda. 8.detsembril 1741 suri ekspeditsiooni ülem kapten-kommodoor Vitus Bering.
    Beringi laeval sõitis tüürimehena Rootsi päritolu mereväeleitnant Sven Waxell, kes oli asunud Vene teenistusse 1726.aastal. Temal oli kaasas ka kaheteistkümne aastane poeg Lorenz Waxell, et harjutada poega juba maast-madalast merega.
    Pikkamisi hakkasid mehed kosuma, neid aitas välja lumekanade värske liha. Tookord oli neid saarel fantastiliselt palju. Tunni ajaga, pealegi ühesainsas kohas, sopkanõlval, löödi maha kaheksakümmend lindu. Botaanik Georg Stelleri juhiste järgi hakati tarvitama toiduks ka taimi ja juuri. Skorbuut taandus ja ellujäänud mehed paranesid. Järgmise aasta märtsis, ilmade selginedes, võis kõrgelt sopkalt näha läänes ähmaselt sinetavat maad. See võis olla Kamtšatka.
    Kevadeks oli kaldamadalikul seisev kaljas „Svjatoi Pjotr” tormilainete poolt purustatud. Suvel ehitati järelejäänud plankudest lootsik ja 1742. aasta augustikuul suundusid 46 ellujäänud Beringi ekspeditsiooni liiget leitnant Sven Waxell`i juhtimisel meeleheitlikule merereisile. Kurssi hoiti tähtede järgi, hinges hellitati lootust jõuda Kamtšatkale. Meri pillutas lootsikut siia-sinna, meremeestel tuli taluda ränki vintsutusi, ajuti oldi juba lootust kaotamas. Tormist ja külmast hoolimata hoiti laevukest kursil ja purjetati eesmärgile aina lähemale. Pärast kaks nädalat kestnud vintsutusi jõudsid merehädalised lõpuks siiski Petropavlovski sadamasse.
    Väina olemasolu Aasia ja Ameerika vahel tõestati lõplikult alles viiskümmend aastat pärast kommodoor Vitus Beringi esimest ekspeditsiooni. Seda tegi James Cook, kes andis väinale Beringi nime.

    * * *

    Petropavlovski sadamas alustati „Nadežda” lossimist. Kroonlinnas Vene Ameerika Kompanii poolt pealelaaditud ja Kamtšatka jaoks saadetud varud ja kaubad laaditi kaldale. Petropavlovski ja Ohhotski jaoks oli toodud mitu tuhat puuda mürske, rauda ja jahu. Jahimeestele jagati püssirohtu ja tina. Laevalt võeti taglas maha ja saadeti sadama töökodadesse, sest taglas vajas pärast tugevates tormide purjetamist parandamist või asendamist.
    Teenistusest vabad ohvitserid ja madrused käisid jahil, kalal ja hulkusid ringi puutumatus, metsikus looduses. Oli juuli, soe aastaaeg Kamtšatkal. Soojenenud maalt, mägedest ja metsadest kandus sadamasse pead pööritama panevat taimede lõhna.
    Kamtšatka oli rikas mereloomade ning kalade, eriti hinnaliste lõheliste poolest. Seal elutses ülikülluses rebaseid, soobleid, saarmaid, kärpe, kivijäneseid, karusid, hunte, põtru, jäneseid, kaljukasse ja kaljukitsesid.
    Kuunädalase peatuse jooksul Petropavlovskis seadis Krusenstern oma laeva täiesti korda, varus toiduainete tagavaraga ja valmistus raskeks ja pikaks purjetamiseks Jaapanisse. Laevale laaditi rohkesti provianti: kala, põtrade ja metslammaste liha ning kuus elusat härga.
    7.septembril 1804, ilusa selge ilmaga väljus „Nadežda” Petropavlovski sadamast. Avatša laht, mäed ja kõrged tumedad pilved mägede kohal olid täis külma päikest. Avatša kõrge lumekoonus ronis aeglaselt laeva mastide kohale, muutus aina sinisemaks ning temaga koos vahetasid värvi ranniku rohelised, kohati suurte kaljupaljanditega nõlvad. Lainetust polnud tunda, lahel valitses täielik tuulevaikus, ainult „Nadežda” ülemised purjed püüdsid kinni kerge tuulehinguse, mis tõukas laeva aeglaselt edasi.
    Peeter-Pauli asula jäi ahtri taha, selle asukohta näitasid veel ainult sadama kohal tiirlevad kajakad. Meeskond kogunes vasakusse pardasse, sest siit avanes vaade Kolmele Vennale.
    Need hiiglaslikud kaljud seisavad kitsas lahekaelas justkui valvurid ja teenäitajad – otse, ainult otse pääseb merele, mis mühiseb ja kohiseb ookeanituules sealpool raskeid väravaid. Iga väiksemgi kõrvalekalle faarvaatrist ähvardab laeva purunemisega, ranna mustendav müür varitseb laevu nähtamatute salakaridega.
    „Nadežda” libises kitsaskohast läbi, jõudis ookeani ja võttis kursi edelasse, Jaapani saartele. Need saared olid geograafiliselt veel täiesti uurimata, isegi selle salapärase maa usaldusväärseid geograafilisi kaarte polnud veel olemas. Kuriili saarte läheduses imetlesid meremehed majesteetlikke, sageli „suitsu ajavate” vulkaanide katkematut ahelikku.
    12.septembril 1804 algas tugev torm, mis kestis kaksteist ööpäeva. Alles Jaapani meres muutus ilm vaikseks ja merele laskus udu; purjetamine jätkus kerge soodsa tuulega. Laeva lähedale ilmus rohkesti vaalu ja linde; linnud istusid mastidele ja lasksid end isegi kätte võtta.
    26.septembril ilmusid nähtavale Põhja-Jaapani kaldad. Sõitu jätkati edela suunas. Inglise merekaardid, mida kasutati ekspeditsioonil, olid ebatäpsed ning Jaapani arhipelaagi rannik osutus tegelikult palju kaugemal läänes olevaks. 27.septembri hommikul algas jällegi tugev torm. Krusenstern pööras laeva lõunasse, et maast täispurjes eemalduda. Tuul üha tugevnes ja muutus väga tugevaks orkaaniks ehk taifuuniks; hiinlased nimetavad taolist orkaani „tai-fõn” – suur tuul, mis möllab harilikult Jaapani ja Hiina vetes sügisese pööripäeva perioodil ja oktoobri alguses.
    Lained veeresid üle laeva, ujutasid üle laeva siseruumid. Tuule vilistamine ja mõlemast pardast ülelöövate lainete mürin segasid käskluste kuulamist. Madrused pumpasid käsitsi väsimatult laevast vett välja. Luugid topiti takkudega täiesti kinni ning eluruumides asuvad inimesed jäid ilma päevavalgusest ja värskest õhust.
    Orkaan tugevnes, ookean oli kohutav; hiiglaslikud lainetemäed langesid suure hooga avanenud kuristikesse, lainete kohal kerkisid veetolmu pilved. Tuul märatses, mastid ragisesid. Kõvasti kinniseotud asjad pääsesid lahti. Kell 8 õhtul purustasid lained illuminaatorid. Määratu suur laine murdis vasakpoolse galerii ja vesi tungis kapteni kajutisse. Vees ujusid väärtuslikud raamatud, kaardid, instrumendid, riided ja Jaapani keisrile määratud kingitused. Ohvitserid ja meeskonnaliikmed ei jõudnud veel parandada üht kahjustust, kui juba tekkisid uued. Krusenstern seisis roolis koos nelja roolimehega. Taifuun ajas laeva üha rannakaljude poole, tundus, et katastroof on vältimatu – esimene löök vastu kive oleks laeva purustanud. Kõige kriitilisemal momendil läks tänu madruste kartmatusele korda tormipurjed üles seada, laev saavutas juhitavuse ja sööstis tormituulest aetuna päästvale avamerele.
    3.oktoobril lähenes „Nadežda” uuesti Jaapani rannikule. Astronoom Horner tegi pidevalt astronoomilisi vaatlusi, määras laeva asukohta ning ranniku piirjoone koordinaate. Jaapani lõunarannikul omandasid astronoomilised vaatlused ja geograafilised uurimistööd erilise tähtsuse, sest see rannik oli täiesti uurimata.
    8.oktoobril 1804.a., täpselt kuu aega pärast väljasõitu Petropavlovskist, ilmus silmapiirile Kyùshù saar ning samal päeva õhtul saabus „Nadežda” Nagasaki sadama reidile.
    Varsti ilmus nähtavale Jaapani laev, millel lehvis helesinise põikitriibuga valge lipp. Naistega sarnanevad pikkade patside ja värviliste kandadeni ulatuvate siidkimonotega Jaapani ametnikud tõusid „Nadežda” pardale.
    Üks neist, kes kandis vööl kahte mõõka, paistis olevat ülemus. Ta pea oli paljastatud. Märgates talle vastu tulnud paraadmundris kapten Kurensterni ja teisi ohvitsere, tegi ta sügava aupakliku kummarduse ning küsis: „Missugune laev? Kust? Missugused inimesed temal asuvad? Kuhu sõidab ja milleks?”
    Krusenstern vastas talle ühe Venemaalt kaasatoodud jaapanlase kaudu: „See on Vene keisririigi sõjalaev, saabus Sankt-Peterburgist; temal asuvad inimesed on kõik venelased; sellel laeval asub Venemaa keisri erakorraline saadik Jaapani keisri juurde volikirjade ja kingitustega, kammerhärra Rezanov. Laeva kapten palub Jaapani valitsusest luba siseneda Nagasaki sadamasse.”
    Jaapanlased kummardusid vaikides. Seejärel juhtisid jaapani ametnikud vestluse relvadele. Nad teatasid, et vene laev saab loa Nagasaki sadamasse tulemiseks tingimusel, kui ta annab välja püssirohu, kahurid ja kõik tulirelvad, saablid ja mõõgad, kusjuures ainult saadikule võib jääda üks mõõk.
    Rezanov teadis niisugustest Jaapani seadustest välismaiste laevade kohta ja nõustus kõigi relvade äraandmisega, välja arvatud ohvitseride mõõgad ja tema isikliku valve püssid. Pärast pikki läbirääkimisi jaapanlastega ütles Rezanov:
    „Ma loodan, et volinikud minu põhjendused edasi annavad kubernerile, kes arvatavasti minu nõudmisi õigustab.”
    Jaapanlased kummardusid vastuseks. Nende peamees palus tuua kaardi ja näitas kapten Krusensternile Nagasaki lahe suudmes koha, kus laev peab ankrusse jääma. Seejärel jaapanlased lahkusid, öeldes ära kõigist neile pakutud kingitustest.
    Järgmise päeva pärastlõunal pöördusid volinikud tagasi. Kuberner oli saatnud laevale toiduaineid ja andis teada oma otsuse – kõigile ohvitseridele alles jätta mõõgad ning saadiku valvele püssid. Jaapani ametnikud asusid esitama küsimusi Venemaa suuruse, tema valduses olevate maade ja riikide kohta, millega tema piirid ühtivad. Toodi kohale geograafilised kaardid ja gloobus, millel näidati Ameerikat, Kamtšatkat, maa-alasid, mis piirnevad Hiina, Pärsia, Türgi ja Euroopa riikidega. Jaapani ametnikud kummardusid gloobuse kohale, pöörasid seda ringiratast, justkui midagi otsides.
    „Aga kuskohas on Jaapan?” küsis üks neist kimbatuses.
    Krusenstern osutas väikestele pikergustele maalappidele meres: „Need on Jaapani saared.”
    Jaapanlased olid pettunud; võrreldes Hiina, Ameerika ja Euroopa aladega, paistis Jaapan välja võrdlemisi armetu.
    „Kas Jaapan on sellel gloobusel ikka õigesti kujutatud?” pärisid nad kahtlevalt.
    „Aga sellepärast me seilamegi siinsetes vetes, et kindlaks teha, kas ikka kõik saared, maa-alad on õieti kujutatud kaartidel ja gloobusel, võib-olla on Jaapan tohutult suurem kui sellel gloobusel kujutatud,” vastas Krusenstern muiates. Jaapanlased noogutasid nõusolevalt, aga jäid siiski oma nõudmiste juurde – mitte ükski relvastatud laev ei tohi saabuda Jaapani sadamatesse.
    Laeval leiduv püssirohi, mürsud ja meeskonna püssid laaditi jaapanlaste paatidesse. Peale seda võttis ligi seitsekümmend jaapanlaste paati laeva puksiiri ja vedasid seda viis kilomeetrit edasi Papenbergi saare juurde, kus „Nadežda” võis jääda ankrusse. Laevalt kaldale ei lubatud kedagi, ei lubatud ka midagi jaapanlastelt osta. Laev ümbritseti jaapanlaste vahipaatidega. 16.oktoobril saabus vahipaatidele täiendus – liigi viiekümnest džonkist koosnev laevastik.
    Meremeestel oli keelatud kaldale minna, samuti liikuda paatidel ümber laeva. Jaapanlased pidasid vahetpidamatult laeva juures valvet. Saadik Rezanovi vastuvõtust kuberner keeldus, kuid tulles vastu saadiku palvele ja arvestades tema haigestumist, andis nõusoleku saadik Rezanov ja tema saatjaskond majutada maale. Selleks oli eraldatud maja, mis koosnes üheksast toast, eraldatud üksteisest paberist vaheseinte ja sirmidega. Kolmest küljest piiras maja laht, neljandast küljest – kolme meetri kõrgune bambusest pistandtara. Maja ümber paiknesid vahtkonnad. Peale selle olid mäeküljele asetatud vahimajakesed valvuritega, nii et ülevalt oli võimalik näha kõike, mis toimus all.
    Saadik Rezanovi ja tema saatjaskond suundusid paatides maale. Kaldal võeti teda vastu viisakate kummardustega. Kuberneri nimel tervitati teda Jaapani maale astumise puhul, soovides peatset tervenemist. Kuid vaevalt oli Rezanov saatjaskonnaga saabunud temale eraldatud alale, kui väravad suleti ja kedagi ei lastud välja. Saadikut ümbritseti tähelepanuga, kuid see oli vangivalvurite tähelepanu. Jaapanlased püüdsid seda maskeerida viisakusega ja vabandada iidsete traditsioonidega.
    Algasid läbirääkimised Jaapani võimudega diplomaatiliste ja kaubanduslike suhete sisseseadmise kohta. Need kestsid ligi neli kuud ja lõppesid tulemusteta. Jaapani keiser ei võtnud saadikut Nikolai Rezanovit ja tema kingitusi vastu, viidates sellele, et iidsed seadused keelavad kaubavahetuse alustamise ükskõik millise rahvaga.

    * * *

    Selleks, et mõista, mispärast võõramaalasi Jaapanis näha ei soovitud, tuleb heita pilk kaugesse minevikku.
    1600. aastal jõudsid esimeste eurooplastena Jaapanisse hollandlased ja lõid jaapanlastega kaubanduslikud suhted. Seejärel saabusid Jaapani saartele portugallased ja hispaanlased, kes ei piirdunud ainult kaubandusega, vaid alustasid koheselt ka katolikku misjonitegevust. Misjonäride vahelesegamine maa siseasjadesse põhjustas keisri karmi käsu aastast 1639, mille kohaselt pidid kõik portugallased ja hispaanlased Jaapani saartelt igaveseks välja aetama. Ristiusu pooldajaid, nii eurooplasi kui ka jaapanlasi, tabas hirmus surm: neid maeti elusalt maasse, löödi risti, torgati teibasse, heideti tegutseva tulemäe kraatrisse või topiti kotti ja põletati aeglasel tulel.
    Jaapani isoleerimise seaduses oli öeldud: „Tulevikus, niikaua kui päike maailma valgustab, ei tohi keegi maabuda Jaapani rannikul, kuigi ta oleks kas või saadik, ja seda seadust ei tohi keegi ega millalgi muuta surmanuhtluse ähvardusel.”
    Hollandlased ei olnud seotud ristiusu levitamisega ja seetõttu tehti neile erand – neil lubati kaubelda Jaapaniga ainult Nagasaki linnas. Seega said nad monopoolse kauplemise õiguse ja allusid vastuvaidlematult kõigile jaapanlaste nõudmistele, et mitte kaotada soodsat kauplemise võimalust. Ainult hollandi kaubandusasula kõrged ametnikud võisid oma faktooriumi piiridest väljuda ja sedagi valve saatel ning üks kord aastas, viies kingitusi Jaapani keisrile Jeddo (Tokio) linna.

    Kuueteistkümnes peatükk. “Louisiana” hoiab kurssi Uus-Hollandi mandrile. Austraalia aborigeenid. Pidulik õhtusöök metslastega. Sõda naiste pärast. Austraaliasse tooge lambaid, aga ärge unustage ka oinaid! Kapten Philipp – mees, kes tõi Austraaliasse esimese partii sunnitöölisi.

    „Louisiana” purjetas ühtlasest pärituulest aetuna edelasse, hoides kurssi Uus-Hollandi mandrile ehk Austraaliasse, nagu seda kontinenti mõnedes meresõiduraamatutes nimetati. Ekvaatorile lähenedes muutus taevas järjest selgemaks ja ilm soojemaks. Vahel harva kogunesid mastide kohale rasked tumesinised äikesepilved, üle laeva kandus äge tormihoog koos vihmavalinguga, aga torm möödus kiiresti ja jälle veeres üle taeva üksluine kollakasvalge päikeseketas, mis ainult harva sukeldus üksiku pilve taha, et siis koheselt jälle välja karata ja edasi pleegitada; öösel särasid mastide kohal suured lõunamaised tähed. Kolm nädalat kestnud purjetamise järel ületas „Louisiana” põhjapöörijoone ja kaks päeva hiljem ilmus vasakus poordis nähtavale Marshalli saarte tume triip.
    Kapten Kruze purjetas peatumatult aina edasi, Uus-Hollandisse, maakera kuklapoolele. Ameerikasse olid jõudnud kuuldused, et inglased toimetavad usinasti Austraalia idarannikul ehk Uus-Lõuna -Walesis, nagu oli märgitud merekaardil. Asjaolu, et Uus-Lõuna-Walesi oli toodud sunnitöölisi, eesmärgiga nende abil Suurbritannia hüvanguks koloniseerida see kauge, päikesepaisteline ja eurooplastele veel täiesti võõras maa, oli Ameerika valitsusele teada. Samas ei teatud, millises suunas kavatsevad inglased oma majandustegevust Austraalias arendada. Kas on loota kasuliku koostöö- ja kaubanduspartneri tekkimist siia Vaikse ookeani nurka või siiski tõstab pead konkurent?
    Marshalli saartest möödas, purjetas „Louisiana” veel kaks nädalat otsekursil lõunasse, seejärel ületas ekvaatori ja üsna varsti ilmus paremas poordis nähtavale Bismarcki saarestik. Bismarcki saari Saalomoni saartest lahutavas väinas sattus laev erakordselt tugevasse lõunasuunalisse hoovusse, lisaks tabas laeva ootamatu tuulevaikus. Tugev hoovus kandis laeva Bismarcki saarte korallrahudele üha lähemale, allalastud ankur libises mööda põhja, suutmata purjekat paigal hoida. Kapten Kruze valmistus üle parda heitma kaks varpankrut , kuid ootamatult muutis hoovus järsult oma suunda ja kandis nüüd „Louisiana” väinast läbi, otsekui oleks laev asunud kiirevoolulisel jõel.
    Ligi kaks miili liikus laev hoovusest kantuna edasi, siis hoovus vaibus, tõusis tuul ja purjetamine jätkus ühtlases tuules mööda Saalomoni merd. Kolmandal päeval jõudis „Louisiana” Korallimerre. Kapten Georg Kruze viipas oma tüürimehe, leitnant John Smithi kaardikambrisse ja osutas lauakesele laotatud kaardile:
    „John! Jätame Korallimere saarte ala kaugele vasakusse poordi, hoiame kurssi edelasse ja suundume otse Uus-Hollandi idarannikule ehk Uus-Lõuna -Walesi, et näha, millega inglased seal tegelevad. Uurime läbi kogu idaranniku kuni Tasmaaniani, siis pöördume tagasi ja teeme möödaminnes sissesõidu Uus-Guinea saartele; võib-olla keegi eurooplane soojendab ennast juba ka paapuate juures.”
    Leitnant John Smith vangutas kahtlevalt pead:
    „Vaevalt et eurooplane Uus-Guinea kliimat välja kannatab. Isegi siin, merel, Uus-Guinea traaversil, on tapvalt palav, niiske ja lämbe. Uus-Guinea saartel tapab malaaria ja troopikapalavik iga eurooplase justkui kärbse.”
    Kruze puhkes naerma:
    „Õige pea, kui Uus-Guineale sissesõidu teeme, on sinul võimalik omal nahal järele proovida, kas sa oled kärbes või mitte.”
    Georg Kruze ootas kannatamatult esimesi märke sellest maa kuklapoolel asuvast saladuslikust maast. Lõpuks kerkis varahommikul horisondile Austraalia rannik. „Louisiana” ligines ettevaatlikult, rehvitud purjede all rannale. Pootsman Tom mõõtis vööris loodinööriga sügavust ja hõikas näidud kaptenile. Kolme kaabeltau kaugusel rannast koristati purjed ja ankrud sulpsatasid pritsmeid lennutades vette. „Louisiana” oli õnnelikult jõudnud sihtkohta.
    Koheselt lasti alla paadid ning maadeavastajad kiirustasid tundmatule rannale. Kiiresti saabunud hommikuvalguses oli õhk täiesti liikumatu ja päike, mis alles äsja oli horisondi kohale kerkinud, kõrvetas juba. Kapten Kruze oli mundrikuue selga jätnud, justkui oodanuks pidulikku vastuvõttu, aga õige pea jooksis higi ojadena mööda selga ja alussärk muutus hetkega läbimärjaks. Lisaks higile tükkisid kraevahele ja kuuekäistesse mingid putukad, keda palja silmaga üldse näha ei olnud. Üsna pea muutusid kallaletungijad siiski nähtavaks – parajasti oli mõõn ja kaldaäärse lehkava mudase lombi kohal lendas pilvena neid imeväikseid kihulasi. Õnneks ei sattunud meremehed rannale tõusu ajal, siis osutunuks nende Uus-Hollandi esmakülastus veelgi piinarikkamaks – kui algab veetaseme tõus, kerkivad need putukad pilvedena õhku ja ründavad kõike elavat, kes neile ette jääb.
    Kihulaste hammustuste tagajärjel tekkisid meremeeste kätele, jalgadele ja näole pöidlasuurused muhud. Alles paari nädala pärast muhud kadusid ja tekkis immuunsus selle nuhtluse suhtes.
    Randa palistas rida mitte eriti kõrgeid kaljurünkaid. Näha oli mõningaid tumedaid lehtpuid, aga mitte kusagil seda troopilist lopsakust, mida võis selles kliimas oodata. Punasel lateriitmullal kasvas ainult hõre kahe meetri kõrgune rohi.
    Pärismaalasi ei olnud näha, ka mitte osmikuid ega lõkkeasemeid. Pärast pikka merereisi oli meremeeste esimeseks ettevõtmiseks suplus väikeses helesinise veega laguunis. Madrused koorisid ennast paljaks ja kargasid vette, puristasid ja pritsisid üksteist. Äkki kajas pootsman Tomi ehmunud hüüe:
    „Krokodillid!”
    Meremeeste pladistamine madalas vees oli liikumatult peesitavad krokodillid ärkvele ehmatanud ja nüüd sibasid nad madruste vahel ringi, olles segaduses ja üritades põgeneda. Aga krokodillid olid üsna väikesed ja vaevalt, et nad võisid inimest rünnata, samas oli siiski targem krokodille täis laguunist välja ronida.
    Kapten Kruze suundus koos leitnant Smithi ja nelja relvastatud madrusega sisemaale, lootes kohata pärismaalasi.
    Ümberringi oli maapind punane ja liivane ning selles oli näha arvukalt urge. Üks madrustest urgitses püssivardaga urus, kaapis ümber uru ligi kahekümne sentimeetri sügavuse augu ja madruse jahmatuseks ronis augu põhjast välja väike, kuue-seitsme sentimeetri pikkune skorpion. Öise eluviisiga skorpionid peitusid kõrvetava päikese eest urgudesse, öösel aga ronisid välja, et putukatele jahti pidada. Aeg-ajalt sattusid rändurid väikestele, ligi kuuekümne sentimeetri pikkustele madudele, kes peesitasid päikese käes ja tundes inimese lähedust, vingerdasid kiiresti mööda maapinda ning kadusid kivi või puujuure alla. Kuigi oli teadmata, kas nad olid mürgised või mitte, vaadati hoolega oma jalge ette ja hoiduti neile peale astumisest.
    Rändurid liikusid läbi harvade põõsastike aina edasi, sisemaa suunas, lootes kohata märke inglastest või vähemalt pärismaalastest. Aga tundus, et see maa kuklapool oli inimestest täiesti tühi. Ootamatult satuti madalamasse kohta, ja rändurite rõõmuks nirises maa seest välja väike selgeveeline allikas. Leitnant Smith kummardus, et ammutada peoga vett ja juua, kuid hüüatas järsku:
    „Inimeste varbajäljed!”
    Need olid juba selged märgid inimeste olemasolust. Madrused seadsid püssid laskevalmis, justkui juba ette teades, et valge mees ei ole siin teretulnud külaline.
    Pärast janu kustutamist ja näo ning kaela karge veega värskendamist, asuti tähelepanelikumalt ümbrust silmitsema, sest, nagu näitasid varbajäljed – seal, kus on vesi, on ka inimesed ja loomad.
    Kapten Kruze libistas pikksilmaga üle lauskja maastiku, üle seda katvate põõsaste ja kõrgete rohututtide. Järsku hõljus pikksilmaklaasi ees vaevumärgatav suitsunire – oli selge, et põõsaste taga asus lõkkekoht, ja seal, kus on lõke, on ka inimesed; vähemalt Kanada indiaanlastel käisid asjad niiviisi.
    Kapten Kruze andis madrustele käsu püssid langetada ja manada näole sõbralik-naeratav ilme. Aeglaste rahumeelsete sammudega ligineti põõsastele, mille tagant tõusis kerge suitsuvine. Kuigi kõik meremehed paistsid väliselt rahulikena ja olid isegi sõbraliku naeratuse näole mananud, olid meeste lõualuud siiski krampis ja lihased pingul – iga hetk võis plaksatada vibunöör, ja kui see juba plaksatab, siis on hilja eluga hüvasti jätta.
    Kapten Kruze astus esimesena läbi põõsaste ja tardus üllatusest – lõkkekoht oli tühi, ainult väike tuleke hingitses vaevu. Pärismaalased olid lahkunud kuulmatult ja nähtamatult, kuigi nad alles äsja olid olnud siin.
    Mestiits Tom andis kaptenile nõu:
    „Meie neid üles ei leia, nad kaovad justkui vaimud. Istume paarisaja meetri kaugusele maha ja ootame, ehk ilmuvad välja.”
    Kapten Kruze kehitas taolise nõuande peale õlgu, kuid ei hakanud vastu vaidlema, mestiits oli siiski pooleldi looduselaps.
    Umbes kahekümne minuti pärast ilmusid lähedaste põõsaste tagant välja lühikesed, jändrikud, täiesti alasti pärismaalased, kui mitte lugeda riietuseks nende puusade kohal rippuvat mingit väikest põlle või kotikest. Pärismaalasi oli ligi kolmkümmend, kõik mehed. Nende pruunides habetunud nägudes välkusid suured silmad, päid kattis vägev karvakasv. Käes hoidsid pärismaalased robustseid, üsna kõveraid ja erinevas suuruses odasid, mis olid pigem siiski teravaotsalised puutoikad.
    „Sasipead ilmusid välja,” sosistas leitnant Smith ettevaatlikult; John jõudis anda neile juba üpris tabava nimetuse.
    „Ootame rahulikult edasi,” sõnas Tom.
    Õige pea astus üks neist mõned sammud ettepoole ja heitis oda maha. Kapten Kruze võttis madruselt püssi, astus paar sammu ette ja heitis püssi maha. Pärismaalaste suunast kostus heakskiitvat mõminat. Madrused vastasid samuti lõbusa mõminaga. Esimene tutvus oli tehtud. Pärismaalased istusid lõkke äärde maha, meremehed võtsid teiselpool lõket istet. Istuti vaikides; kapten Kruze ei teadnud, mismoodi nende metslastega vestlust alustada. Olukorra päästis jällegi mestiits Tom, kes sõlmis lahti oma tubakakoti ja pakkus tubakat. Üle pärismaalaste nägude libises naeratus, nende valged tugevad hambad välkusid rõõmsalt. Koheselt tõmbas üks neist, ilmselt pealik, oma kotikesest välja umbes viieteistkümne sentimeetri pikkuse õõnsa kepikese, mis lõppes ühesentimeetrise läbimõõduga ja poolteist sentimeetrit kõrge silindrilise kahaga. Tom ulatas tubakakoti ja pealik asus tõsise ja asjaliku näoga piibukaha täitma. Süütas lõkkest võetud tukiga piibu ja tõmbas paar sügavat mahvi; hoidis tükk aega suitsu enda sees, ja olles selle välja puhunud, andis piibu edasi kõrvalistujale.
    Piip käis ringi, iga mees tõmbas sügava sõõmu ja andis selle oma naabrile edasi. Mehed hoidsid suitsu üsna kaua kopsudes, et tubakat võimalikult paremini ära kasutada, ning hingasid seejärel tugevalt välja. Nad hakkasid suitsetades higistama, nende silmad tardusid ja neil tekkis seisund, mis sarnanes purjusolekuga.
    Tom läitis ka oma piibu ja laskis sellel meremeeste hulgas ringi käia, et ühineda rituaaliga ja näidata ühtekuuluvust ja sõprust. Kapten Kruze võttis taskust oma piibu ja tubakakoti ning kinkis need pealikule. See naeris ja rõõmustas justkui kingituse saanud laps.
    Päike kaldus õhtusse. Pärismaalased näitasid märkidega, et pakuvad külalistele süüa. Meremehed noogutasid. Viis meest kadusid kuhugi. Kaks pärismaalast asusid kuivanud põõsastelt ja puudelt oksi murdma ning tegid üles suure lõkke. Mõned pärismaalased tuhnisid puujuurte ja põõsaste all, urgitsesid välja tõuke ja suuri putukaid ning juuri, et toidulauda mitmekesistada. Vahel sattus mõni neist maole – kähku haaras pärismaalane maol sabast ja lõi sellega justkui piitsaga, murdes mao selgroo; ka madu kõlbas söögiks. Üks pärismaalastest tagus kepiga mingi akaatsia-taolise põõsa all maapinda ja kuulatas hoolikalt, tagus ja kuulatas, ja äkki asus kepiotsaga kaevama. Hetke pärast tõmbas ta põõsajuure alt välja mingi liblika või mardika vastse ja asetas puusal rippuvasse kotti. Seejärel jätkas põõsaaluse tagumist; tagus ja kuulatas ning asus uuesti kaevama, et võtta välja järjekordne vaste. Need vastsed olid kaheksa kuni kümne sentimeetrit pikad ja umbes pöidlajämedused. Korjanud oma koti vastseid täis, pöördus pärismaalane lõkke äärde tagasi ja puistas saagi lõkke äärde, kusjuures pistis koheselt paar vastset endale suhu. Seejärel võttis pärismaalane vitsarao, hammustas vastsel pea otsast, torkas vitsa otsa ja röstis mõne hetke. Küpsenud maiuspala pistis endale suhu, seejärel röstis veel ja pakkus külalistele. Tom võttis ussi tänuga vastu ja sõi ära silmagi pilgutamata, Kruze „delikatessist” ära ei öelnud, kuid poetas selle vargsi Tomile, kes pistis maiuspala koheselt suhu. John ja madruseid keeldusid viisakalt, näidates märkidega, et nad söövad parema meelega puujuuri.
    Paarikümne minuti pärast ilmusid pärismaalased tagasi, kaasas suured, puujuurtest valmistatud kotid või korvid kaladega, lisaks priske tükk känguruliha ja mõned kilpkonnamunad.
    Kalad lõigati lõhki ning pandi koos naha ja luudega hõõguvatele puusütele. Mõne minuti pärast võeti tulest välja. Väljastpoolt oli kala hästi küpsenud või koguni kõrbenud, seest aga jäi peaaegu tooreks. Nahk ja luud lasksid end kergesti eemaldada ning nendega koos ka suurem osa külge jäänud liivast ja tuhast. Mõned liivaterad kuulusid vältimatu lisandina toitude juurde ja parandasid seedimist. Lõkkele asetati ka känkuruliha. See oli küll juba pisut roiskunud, kuid lõkkesuits ja tulised söed muutsid paha lõhna olematuks. Liha ja kala juurde hammustati taimi ja juuri.
    Kaks meest saabusid jahilkäigult. Üks neist oli tabanud kukkurroti, teine aga kaelussisaliku. Kukkurrotil tõmmati kiiresti nahk maha, võeti sisikond välja ja liha asetati sütele. Veidi aega liha küpses ja siis tõsteti pooltoores liha lõkkelt ja lõigati tükkideks. Igale külalisele pakuti tükike heamaitselist liha. Tõeline delikatesse aga oli sisalik. Pärismaalane viskas selle ilma puhastamata sütele, võttis umbes minuti pärast välja ja lõikas tükkideks. Väikese looma küljes polnud kuigi palju söödavat, aga külalistele maitsmiseks jätkus. Kruze pistis tükikese suhu – valge liha sarnanes konsistentsi ja ka delikaatse maitse poolest vähilihaga.

    Pärast õhtusööki läitis pealik jällegi piibu ja laskis sellel ringi käia. Kruze, järgides teda, läitis oma piibu, tõmbas sügava mahvi, naeratas võõrustajale, hingas suitsujoa välja ja andis piibu edasi enda kõrval istuvale leitnant Smithile.
    Päike kaldus õhtusse. Kapten Kruze tõusis ja jäi hetkeks pisut segaduses seisma: ta ei teadnud, kuidas neid heasüdamlikke, kuid võrdlemisi primitiivseid inimesi tänada. Lõpuks kummardus sügavalt; pärismaalaste suust kostus heakskiitev mõmin ja seejärel hakkasid nad isekeskis midagi elavalt vestlema; nende häälitsused kõlasid veidi haukuvalt.
    Kruze oma kaaslastega pöördus ranna suunas, pärismaalased aga liikusid sisemaale.
    Leitnant John Smith kehitas nõutult õlgu: „Kuhu nad lähevad vastu ööd?”
    „Koju,” vastas mestiits Tom. „Nende kodu on see maa; siin nad magavad ja rändavad toitu otsides ringi.”
    „Ilmselt on igal sugukonnal siiski oma piirkond, samuti leiavad nad koha ööbimiseks kusagil lõunapoolsel künkaserval põõsaste all, kus päike on maa palavaks kütnud,” arvas Kruze.
    „Aga ööd on siiski üsna külmad,” väristas John Smith õhtujahedusest õlgu.
    „Öö on pärismaalastele vaevaline ja tekitab kannatusi, aga hommikune päikesetõus pakub rõõmu, keskpäevane päike annab soojust, õhtujahedus kingib värskendust,” sõnas pootsman Tom pisut lüüriliselt.
    Järgmise päeva hommikul, kui päike soojendas juba õhku, sammusid kapten Kruze, leitnant John Smith ja pootsman Tom nelja madruse saatel taas pärismaalaste lõkkeaseme suunas. Üks madrustest tassis kotti kingitustega. Selles olid kirveid, noad, riidetükid ja klaashelmed ning mõned pakid tubakat. „Sasipead” juba ootasid seal. Meremehi tervitati sõbraliku viipega. Kõik võtsid väikese lõkke ääres istet; piip liikus ringi, pärismaalased suitsetasid mõtlikult ja keskendunult. Olles piibu lõpetanud, tõusis peamees väärikalt jalgele ja viipas – tulge kaasa. Kogu seltskond liikus kõrgendiku suunas, mille nõlvadel kasvasid akaatsiataolised põõsad, künka jalamil aga haljendas eukalüptisalu. Siin oligi pärismaalaste kodu – laager, kus tehti peale rännakut pikem peatus, puhati, kütiti, otsiti söödavaid juuri, taimi ja putukaid.
    Pärismaalaste „maja” oli väga lihtne, pigem looma kui inimese eluase. Põõsaste kohale olid laotud osaliselt juba päikesest kõrbenud oksad, ja nii tekkis varjualune, mis pakkus päeval kaitset lõõmava päikese eest, öösel aga ei lasknud kastel langeda magajatele.
    Ümber põõsaste jooksid paljad lapsed, varjualuse juures aga askeldasid peaaegu alasti naised, ainult mingi taimedest lapike ees ja taga. Lapsed ja naised jäid imestunult ja ärevalt tulijaid vahtima, aga ilmselt oli neid külaliste saabumisest ja nende välimusest hoiatatud, sest naised ja lapsed ei sattunud paanikasse ega põgenenud.
    Põõsaste vahel sebisid ringi väikese hundi suurused, punakaspruuni pehme karva ja koheva, valge sabaotsaga koerad. Need olid dingokoerad. Mõned dingod olid musta karvaga, kuid neilgi oli valge sabaots. Lapsed mängisid koertega, üritasid neile selga ronida, kuid koer libises alati alt ära ja puistas põngerja maha. Põngerjas sasis koera karvadest kinni ja surus oma näo tema kasukasse.
    Varjualuse ees võeti istet ja süüdati piibud. Kruze jagas välja kingitused. Pealik võttis kirve, ümises endamisi kiitvalt, aga ilmselt ta siiski ei teadnud raudkirve tegelikku väärtust. Tom haaras kirve ja raius ühe hoobiga eukalüptipuult jämeda oksa. Pärismaalased hüüatasid üllatanult ja kiitvalt. Noad arusaamatusi ei tekitanud, küll aga vaatlesid naised mõistmatult neile Kruze poolt ulatatud helmekeed ega osanud sellega midagi peale hakata, naersid ja katsusid keed hambaga. Georg Kruze võttis helmekee ja asetas selle ühele noorele naisele kaela, kohendas keed rindade vahel. Naine naeris rõõmsalt ja edvistavalt.
    Äkitselt tõusid kõik püsti ja asutasid kuhugi minema. Nad võtsid kätte oma algelised, ühest puutükist valmistatud, kiviteravikuga odad ja jämedad kaikad. Mõni pärismaalane hoidis käes kõverat puutükki, mille otstarve tundus meremeestele arusaamatuna. Kruze pöördus pealiku poole, osutas kõverale puutükile pärismaalase käes ja laiutas käsi, manades seejuures enesele ette mõistmatust väljendava näoilme. Pealiku suust kostus tume häälitus, mis kõlas justkui – woomera. Ta võttis kõvera puutüki, heitis kiire pilgu eukalüptipuule, tõstis bumerangi, sirutas parema käe kaugele taha ja heitis – bumerang lendas keereldes eukalüptipuu väljaulatuva oksa suunas, lõi maha seal istuva linnu ja pöördus pealiku jalge ette tagasi. Meremehed ahhetasid imestusest jahmunutena, pärismaalased ümisesid meelitatult.
    Mestiits Tom, olles siiski pooleldi indiaanlane, haaras pealiku jalge eest bumerangi, sirutas pärismaalase eeskujul hoovõtuks käe kaugele taha ja heitis – bumerang loperdas õhus justkui tavaline puutükk ja kadus lähedalasuvatesse põõsastesse. Pärismaalased puhkesid üksmeelselt naerma. Tom lõi pettunult käega – bumerang polnud siiski mitte tomahook.
    Kümmekond pärismaalast asusid pealikuga eesotsas liikvele. Meremehed järgnesid neile uudishimulikult. Ligi tund aega liiguti kõrvetavas päikeses põõsaste vahel ja läbi eukalüptisalude, kuni jõuti madalale, tiheda rohuga kaetud salule, millel istusid tagajalgadel imelikud olendid – nende tagajalad olid hiigelsuured, esijalgu peaaegu polnudki; jalgade asemel olid neil lühikesed sõrmedega käpad, millega nad rohtu kitkusid ja suhu pistsid. Märgates inimesi, asusid loomad põgenema, kasutades edasiliikumiseks ainult tagajalgu. Nad tegid ligi kümnemeetrisi hüppeid, kusjuures õhus olles tüürisid pika jämeda sabaga.
    „Kängurud!” sõnas kapten Kruze tema kõrval seisvale leitnant Johnile, ja lisas: „Kukkurloomad.” John kehitas imestunult õlgu.
    Kängurud hüppasid mõnikümmend meetrit eemale ja jäid jälle tagajalgadele istuma. Pärismaalased asusid neid piirama, hiilides justkui saaki luuravad hundid küürakil ja hääletult põõsaste vahel. Äkitselt lendas pealiku heidetud oda, tungis känguru kaela ja paiskas looma maha. Koheselt kargasid kütid ligi ja virutasid kängurule jämedate kaigastega vastu pead. See rabeles veel tükk aega ja jäi siis vaikselt lamama. Jaht oli lõppenud; see oli toimunud nii kiiresti, et meremeestel jäi üllatusest hing kinni.
    Koheselt ilmus sündmuskohale kogu perekond, õigemini pärismaalaste rühmakooslus, sest sellesse kuulus arvatavasti mitu perekonda, kui nende kooselu üldse võis perekonnaks nimetada.
    Tehti üles suur lõke, mis kuumutas liiva enda all ja andis palju tulist tuhka. Känguru kõrvetati tules karvadest puhtaks, seejärel aga võeti välja tema sisikond, mida selle küljes leiduva rasva tõttu delikatessiks peeti ja eraldi küpsetati. Siis kühveldati lõkkesse lohk, asetati loom sinna sisse ning kaeti tuliste süte ja liivaga. Tagajalgade alumised osad jäid liivast ja tuhast välja. Naised valmistasid lõkke äärde okstest aseme, olles valmis „prae” vastuvõtuks. Praadi ootasid ka dingokoerad, kes karjana kogunesid lõkke lähedusse.
    Umbes tunni pärast võeti praad välja ja asetati okstele. Känguru tükeldamisel kasutas pealik juba kapten Kruze kingitust – raudkirvest. Käiku läksid ka äsja saadud noad. Paistis, et känkuru tükeldamisel kehtisid kindlad väljakujunenud reeglid. Kaks esimest lõiget tehti selgrooga rööbiti ning neid kasutati tükkideks jagamisel lähtejoontena. Aga meremeestele paistis, et „praad” jäi siiski liiga tooreks, sest selle tükeldamine kujunes üpris veriseks sündmuseks.
    Esimene suur tükk känguruliha ulatati kapten Kruzele, seejärel teistele meremeestele. Tükeldatud loom jagati laagrielanike vahel ära. Kruze jälgis tähelepanelikult liha jagamist, et selle järgi mõista pärismaalaste ühiskondlikke suhteid: kõigepealt said liha need rühma liikmed, kellest sõltus koosluse elujõud – sünnituseas naised, lapsed, samuti täies elujõus mehed. Vanad inimesed said liha väga vähe. Imestusega märkas Kruze, et abielueas noored mehed, kes istusid endast tublisti vanemate naiste kõrval, said väga väikese lihatüki. Ilmselt olid noormehed abielus sünnituseast väljunud naisega, ja seetõttu ei väärinud märkimisväärset lihatükki ka nende noored mehed.
    Dingokoerad nuuskisid ümber lõkke, aeg-ajalt heideti neile kont, aga varastama koerad ei kippunud – ju olid nad õppinud tundma oma peremeeste nuiasid.
    Pärast liha söömist suundusid mõned pärismaalased eukalüptisallu ja ronisid puude otsa. Nad uurisid tähelepanelikult auke puutüves ja leidnud otsitava, pistsid käe august sisse. Hetke pärast tõmbasid nad välja meekärjed. Väikesed, kärbsesuurused mesilased lendlesid pilvena ümber pärismaalaste peade, kuid meekorjajad ei teinud mesilastest väljagi, sest need olid nõelata mesilased. Pärismaalased asetasid meekärjed puusal rippuvasse kotti ja ronisid alla. Iga lõkke ääres istuja sai tükikese kärge, et rahuldada oma vajadust magusa järele. Naised olid korjanud akaatsialehti, millel paistsid mingite putukate valged väljaheited. See sisaldas palju suhkrut. Pärismaalased ja nende järel meremehed asusid isukalt lakkuma akaatsialehti; üks leht teise järel lakuti puhtaks.
    Pealik süütas piibu, tõmbas väärikalt pika mahvi ja andis edasi. Ka Kruze süütas oma piibu, tõmbas mõtlikult ja keskendunult pika mahvi, hoidis väärikalt hinge kinni, puhus seejärel suitsu välja ja ulatas piibu Johnile.
    Ootamatult jooksis lõkke äärde umbes neljakümne aastane mees ja asus ägedalt ja erutatult kätega ning nuiaga vehkides midagi seletama. Kõik mehed kargasid püsti ja haarasid pihku oma odad ja nuiad. Ka meremehed kargasid jalgele, kartes, et on oodata vaenlase kallaletungi. Madrused seadsid püssid laskevalmis, Kruze kobas oma vööl rippuvat revolvrit. Ta püüdis pealikult teada saada ärevuse põhjust, laiutades pealiku ees käsi ja manades ette mõistmatu ilme. Pealik osutas naistele, raputas oda ja osutas künka nõlval paistva eukalüptisalu suunas. Seejärel osutas uuesti naistele, raputas vihaselt oda ja viipas eukalüptisalule ning näitas nördinult ärevust tekitanud mehele. Kruze mõistis, et ärevuse põhjuseks on naine – kas on naine üleaisa löönud või võõra mehega jalga lasknud. Pealik ja umbes kakskümmend pärismaalast pistsid külalistega hüvasti jätmata künka poole jooksma. Mõne hetke pärast kadusid nad eukalüptisallu.
    Meremehed vaatasid suures hämmastuses üksteise otsa, siis libisesid nende pilgud üle lõkke äärde jäänud noorukite ja naiste. Kõik istusid kuidagi vaikselt, naiste nägudel peegeldus süüdlaslikkus.
    Kapten Kruze lõi käega ja sõna seejuures: „Pärismaalaste elu on raske ühe või kahe külastusega mõista, selleks peab nende keskel elama pikemalt ja rändama koos nendega. Aga meile pole seda aega antud, meil on aeg heisata purjed.”

    * * *

    Pärismaalaste ärevuse põhjus vajab siiski pikemat selgitust.
    Austraalia aborigeenide ühiskonnavormile oli omane polügüünia ehk mitmenaisepidamine. Mõnel mehel oli isegi kuni tosin naist, kusjuures naised olid mehest 20-30 aastat nooremad. Viieteistkümne aastased meheleminekueas tüdrukud koondusid mehe ümber, kelle vanus oli üle 40 aasta. Neljakümne aastane mees oli naisele kindel tugi – ta oskas jahirelvi valmistada ja loomade jälgi ajada ning tundis parimaid jahivõimalusi erinevatel aegadel. Austraalia avarates põõsastikes oli kõige tulemuslikum varitsusjaht, kusjuures põhiline jahipidamisviis oli väikestes gruppides või isegi üksinda jahtimine; hiilida loomale odaheite kaugusele ja siis tabada eksimatult. Taolises jahikunstis saavutati täiuslikkus alles neljakümnendates eluaastates. Naine tundis end elukogenud mehe kõrval turvaliselt, tema lapsed olid toidetud. Sellise abielu otstarbekust kinnitas asjaolu, et see oli vastu pidanud tuhandeid aastaid, oli taganud elanikkonna järelkasvu ja kestvuse. Noorem mees võis küll olla jõulisem, kuid majanduslikud teadmised ja oskused temal puudusid, perekonna heaolu polnud tagatud; elu noore mehega võis olla ahvatlev, kuid ebakindel. Aga siiski, nii trööstitu nüüd noormeeste elu ka ei olnud – nende eest hoolitsesid vanemad naised. Vanematel naistel, keda ei sidunud enam hoolitsus väikelaste eest, polnud vajadust liituda parimates aastates mehe ümber koondunud naistekollektiiviga. Vanemad naised abiellusid noorte meestega ja siis võis naine olla isegi kolmkümmend aastat mehest vanem. Aga känguruliha jagamisel sai vana naise noor mees kõige väiksema lihatüki, sest tema abielu ei andnud järelkasvu ega taganud rahva kestvust. Sellel noorel mehel tuli oma paremaid palasid alles oodata. Kui aeg kätte jõudis, abiellus ta uuesti, aga nüüd võis ta endale lubada juba mitu verinoort tüdrukut.
    Austraalia pärismaalased ei tundnud sõdu territooriumi või varanduse pärast. Territoorium oli hiiglaslik, sugukondadel väljakujunenud elupiirkonnad, mis sõltusid põhiliselt kliimast – keskaustraallased oli olid harjunud elama kontinendi keskosas, põhjaaustraallased põhjas ja lõunaaustraallased lõunas; võõral territooriumil elada oli ebamugav, seal vajati elatise hankimiseks teisi oskusi. Varandust pärismaalastel ei olnud; laagrikohad vaheldusid, toiduainetevarud puudusid, õigemini varude eest hoolitses emake loodus.
    Siiski kuulus võitlus austraallaste ellu, sest sõdimiseta poleks ka nende elu olnud see päris elu. Sõdade põhjuseks oli naine. Seksuaalsuhted kellegi teise naisega polnud iseenesest veel põhjuseks, et oda ja nuia haarata. Kui aga naine kellegi teise mehega põgenes või mees tema röövis, siis tähendas see sõda.

    * * *

    „Louisiana” hiivas ankru, heiskas purjed ja suundus merele. Kapten Kruze juhtis laeva rannast eemale, et mitte tundmatul merel karidele sattuda, ja võttis kursi piki Austraalia idarannikut lõunasse. Puhus ühtlane läänetuul, merel veeresid madalad lained. Kapten Kruze lubas endale väikese puhkuse, istus kaardikambris lauakese taga ja mängis leitnant John Smithiga kaarte. Pootsman Tom seisis roolimehe kõrval ja jälgis loojuvas päikeses sillerdavat horisonti.
    Leitnant Johnile ei andnud rahu mõte, et Austraalia pärismaalased sõdivad naiste pärast.
    „Georg,” pöördus ta kapteni poole. „Tsiviliseeritud maailmas tavatsetakse irooniliselt või pigem siiski romantilise huumoriga öelda, et kõiki sõdu alustatakse naiste pärast. Aga siin, Austraalias, on ainsaks sõdade tõeliseks põhjuseks naine. Ilmselt on Austraalia pärismaalasele ainuke ja kõige kallim vara naine.”
    Georg Kruze naeratas oma noorele tüürimehele ja sõnas:
    „John, ka minule on ainuke ja kõige kallim vara naine.” Kapten Kruze lajatas lauale potiemanda, seejuures märkides: „ Ka põdrapullid Kanada metsades võitlevad emaste pärast, ja väga vihaselt.”
    Kanada jõed, järved ja leekivpunased vahtrametsad kerkisid ikka ja jälle Georgi silme ette, seda eriti sageli pikal merereisil võõra lõunamaise taeva all.
    Leitnant John Smith kehitas seepeale ainult õlgu. Ta oli „igipõline” Bostoni kutt ja Kanada metsadest teadis nende väheste raamatute järgi, mida ta koolipõlves oli lugenud.

    Kolm päeva purjetas „Louisiana” otsekursil lõuna suunas, ilma et oleks kohanud ainsatki Austraalia rannikule suunduvat või sealt väljuvat laeva. Tundus, et Austraaliat asustavad ainult väikesearvulised aborigeenide kooslused, euroopa tsivilisatsioon polnud siia veel jõudnud.
    Järgmise päeva ennelõunal hõikas mastikorvis horisonti jälgiv vahimadrus: „Ahoi! Ees, otse kursil purjed!”
    Kapten Kruse ja ja leitnant Smith suunasid pikksilmad vööri – horisondil olid selgesti näha purjed ja nende asetuse järgi võis öelda, et eessõitev laev purjetas samal kursil.
    „Purjed tihedamasse tuulde, püüame eesliikuja kinni!” käsutas kapten Kruze.
    Madrused asusid laevalael tegutsema, sikutasid brasse ja soodiotsi, sättides purjeid tihedamasse tuulde. „Louisiana” lisas kiirust ja kihutas eesliikujale järele. Pärast kaks tundi kestnud tagaajamist jäi eessõitja ahtrini ligikaudu pool miili. Ees liikus Inglise fregatt. „Louisianale” kandus mingit imelikku lõhna. Linnapoiss John vedas ninaga õhku ja pöördus Kruze poole:
    „See eessõitja haiseb hirmsasti, aga ma ei tea mis lõhn see on.”
    Georg Kruze puhkes naerma:
    „Ega see lõhn nii hull ka pole, pigem isegi meeldiv ja maamehele üsna kodune lõhn. See on sõnniku lõhn.”
    „Mis kuradi pärast peaks üks laev keset merd haisema lehmapasa järele.”
    „Arvestades selle lõhna spetsiifikat, aroomi omapära, tundub, et haisu tekitajaks on pigem siiski lambad,” selgitas Kruze. „Sõidame eesliikuja poordi.”
    Kapten Kruze võttis roolipulgad enda kätte ja juhtis laeva eesliikuja külje alla, nii et parraste vahele jäi vähem kui kaks kaabeltaud. Ja nüüd võis palja silmaga näha lambaid fregati ülemisel tekil ja kuulda nende määgimist. Oinaste sarved paistsid üle reelinguääre. Võis olla üsna kindel, et lammastega olid täidetud ka alumised tekid ja isegi trümmid.
    „Härra kapten,” pöördus John Georgi poole, „kui inglased juba lammastega Austraalia lõunatippu purjetavad, siis on neil teoksil midagi kolossaalset.”
    Kapten Kruze süütas piibu ja sõnas muheledes:
    „John, aga selleks me siia tulimegi, et asja uurida.”
    Nüüd võis täie kindlusega öelda, et uurimisreis Austraaliasse ei olnud asjatu, midagi siin toimus, ja kõik märgid näitasid, et tegemist ei olnud vähetähtsate sündmustega.
    „John, vähendada purjesid,” andis kapten uue käsu. „Liigume inglaste ahtris ja vaatame, kuhu nad oma lambakarjaga suunduvad.”
    Justkui lambakoer liikus „Louisiana” kannatlikult Inglise fregati ahtris. Öösel jälgiti hoolega, et eesliikuja kaduma ei läheks. Õnneks olid kuuvalged ööd ja fregati purjed kuupaistest helkival merel selgesti eraldatavad. Kolmanda päeva hommikul lähenes fregatt maale. Kruze uuris kaarti, püüdes ära arvata sobiva ankrupaiga, kuhu Inglise fregatt võiks suunduda.
    Kapten Kruze osutas piibuvarrega kaardile ja sõnas oma tüürimehele:
    „John, sobivamaid randumiskohad Austraalia idarannikul on Uus-Lõuna-Walesi lõunatipu lähedal kõrvuti asuvad Jackson Bay laht ja Botany Bay laht. Meresõiduraamatud märgivad, et selles asub suurepärase ankrukohaga sadam, nimetusega Port Jackson.”
    Keskpäeval asuti Inglise fregatil purjesid rehvima, laev vähendas kiirust, muutis kurssi ja pöördus enne Botany Bay lahte paremale, Jackson Bay lahte. „Louisiana” sooritas sama manöövri ja järgnes talle. Reidil, madalate sadamahoonete vastas, seisid ankrus Suurbritannia sõja- ja kaubalaevad, samuti Prantsusmaa ja Hollandi lippu kandvad alused.
    Paari kaabeltau kaugusel rannast heitis Inglise fregatt ankrusse. „Louisiana” laskis ankru sisse Prantsuse kaubalaeva kõrval. Meeskond kogunes parda äärde ja jälgis uudistavalt sadamas toimuvat. Kruze libistas pikksilmaga üle reidil seisvate laevade, seejärel uuris hoolikalt sadamaehitisi ja peatus pikemalt Inglise fregatil määgivatel lammastel. Kapten Kruze muigas endamisi ja pöördus kõrvalseisvate Tomi ja Johni poole:
    „Kes oskab teist öelda, millise lambatõuga on tegemist?”
    Pootsman Tom ja leitnant John Smith suunasid pikksilmad lammastele.
    „Härra kapten, ma teen küll vahet oina ja lamba vahel, aga lambatõugudest pole aimugi,” selgitas Tom.
    „Georg, mina teen vahet ainult küpsetatud ja küpsetamata lamba vahel,” teravmeelitses John.
    Kapten Georg Kruze muheles oma alluvate vastuste üle, ja sõnas pikksilma langetades:.
    „Kui teile tõtt öelda, siis antud juhul pole tähtis kas lammas on praetud või mitte, tähtis on tema vill. Siin on tegemist lammastega, kes annavad väga väärtuslikku villa. Need on meriinolambad ja neilt saab meriinovilla, kui nad korralikult ära pügada.”
    Inglise laeva pardasse sõitsid paadid ning laevatekil ja pardaalustes paatides algas ennenägematu sagimine ja rabelemine: madrused upitasid lambaid üle reelingu, teised võtsid neid vastu ja asetasid paatidesse; mõni lammas pudenes käest ja kukkus üle parda ning oleks kindlasti uppunud, kuid neid koheselt poleks välja õngitsetud – paks vill imeb vett sisse, muuda lamba raskeks ja viib vee alla.
    Ootamatult kuulis kapten Kruze parda all hõiget: „Kas kapten on laevas?”
    „Kuulen, sir!” vastas kapten Kruze.
    „Olen Tema Majesteedi Suurbritannia Port Jacksoni sadama kapten, Mark McHugh, ja tahan teada, millistel eesmärkidel seilab Ameerika laev Uus-Lõuna-Walesi vetes.”
    „Ameerika uurimislaeva „Louisiana” kapten Georg Kruze,” tutvustas kapten Kruze ennast. „Teeme mereuuringuid, sir.”
    „Mida siin maailma pärapõrgus uurida!” hõikas sadamakapten põlglikult, „siin tuleb lambaid kasvatada.”
    „Yes, sir!” hõikas Kruze vastu.
    „Järgmine kord, kui tulete, tooge lambaid!”
    „Okey, sir!”
    „Ärge unustage ka oinaid!”
    „Yes, sir!”
    Sellega olid sadamaformaalsused täidetud ning meeskond võis paatidesse istuda ja tõsta oma jala Tema Majaesteedi Inglise kuninga valdustesse.

    Kail seisid erinevad meesterühmad: ühed heledanahalised, kuid tugevasti päevitunud, teised tõmmud ja ebamäärase rassilise kuuluvusega; neist eemal võis näha väikesekasvuliste inimeste gruppi, kes välimuse järgi ei sarnanenud eurooplastele ega ka mitte neegritele; aga Kruze juba tundis taolist inimrassi – need olid Austraalia põliselanikud, aborigeenid.
    Kail seisvad heledanahalised mehed kandsid lühikesi räbaldunud põlvpükse ja võrdlemisi kulunud ja katkisi lühikeste käistega särke; nende päid katsid laiaäärsed mütsid, sest kaabudeks neid odavast ja õhukesest riidest valmistatud peakatteid nimetada oleks olnud ilmne liialdus. Jalad olid enamusel meestel paljad, kuigi nii mõnigi kandis ka katkisi nöörsaapaid. Kaile olid kogunenud Inglismaalt siia lõunamandrile saadetud sunnitöölised. Mõned neist olid oma aja ära kandnud ja töötasid sadamas laadijatena. Need tulest ja veest läbikäinud mehed olid päevitunud kohvipruuniks, näod kõrvetavast päikesest kortsuliseks muutunud, kuid siiski võis nende nägudel märgata otsusekindlust ja vankumatut tahtejõudu – vaba inimesena elus läbi lüüa, hakkama saada, oma elu korda seada. Teised jällegi, omades veel sunnitöölise staatust, varitsesid igat sadamasse saabunut laeva – kui võimalus avaneb, siis põgeneda.
    Sadama hoonete vahel võis näha ka mõnda üksikut tähtsa näoga inglasest ametnikku, kes oma valges ülikonnas ja korralikus laiaäärses troopikakaabus järsult eristus teistest. Nende näod olid kollakaskahvatud, selge märk sellest, et nad olid hoidunud päevitusest.
    Sadamast vasakul asetsesid kaljudele laiali pillatuna mõned väikesed majakesed. Akende asemel olid neil ees suured luugid, mis olid lahti tõugatud, et ruumidesse pääseks õhk, mitte aga vertikaalsed päikesekiired.
    Kapten Georg Kruse ja leitnant John Smith sammusid uudistades mööda ainsat Port Jacksoni asula tänavat. Tolmust ja auklikku tänavat ääristasid mõlemalt poolt viletsad majakesed ja barakitaolised kaubandushooned. Ootamatult märkas leitnant John ranna suunal – sadamast vasakul, otse mererannal, vaatega lahele ja läände loojuvale päikesele kõrget, suurte avatud akendega ja rohkete ilustustega inglise stiilis hoonet, mille räästa alla oli paigutatud mitmervärviliste tähtedega maalitud reklaamisilt – „Pubi”. Leitnant Johni südant läbis äratundmisrõõm – neid inglispärase nimetusega kõrtse asus Bostonis peaaegu et igal tänavanurgal ja leitnant John Smith oli nende igapäevane külastaja.
    „Georg!” pöördus ta õhinal kapten Kruze poole, „astume korraks sellesse kõrtsi, ehk pakutakse ka õlut.”
    Kapten Kruse nõustus koheselt, ja seda mitte ainult õlle pärast, kuigi palavus tekitas korraliku janu. Sadama kõrtsis võis alati leida huvitava vestluskaaslase, kuulda uudiseid; viskiklaasi taga juttu puhudes võis teada saada ka seda, millest tavaliselt hoidutakse rääkimast või mis isegi kujutab endast riigisaladust.
    Pubi võttis külastajaid vastu lämbe õlle ja viskiauruga; odava sigari suits lisas sellele oma aroomi. Kõrts sumises justkui ärritatud mesilasesülem – mehed ja naised istusid laudade taga, õlle ja viskiklaasid ees; vestlesid, käratsesid ja vehkisid rusikatega; siin võis kohata igat masti meremehi ja seiklejaid, lõbutüdrukuid ja kaptenite ajutisi armukesi. Lõbutüdrukud kleepisid ennast külge igale ettejuhtuvale meremehele, aga armukeste seisund oli teine – oma armukese loovutasid kaptenid enne purjede heiskamist ja merele väljumist järgmisele kaptenile, kes pikalt merereisilt saabus ja sadamas ankrusse heitis. Selline oli traditsioon, kaptenite solidaarsus oma ametivendade vastu, olenemata sellest, millise lipu all laev seilas.
    Pubi omanik, märgates pikakasvulist, heledajuukselist, valges kaptenimütsis ja suurepärases univormis kaptenit ja tema kõrval samasuguse suurepärase välimusega noort tüürimeest, mõistis, et nende isikus pole tegemist tavapäraste lamba- ja villaveoaluse ohvitseridega. Pubi omanik astus ligi, kummardus inglaslikult viisakalt ja sõnas:
    „Welcome! How are you?”
    „Not bad, thanks!” vastas Kruze pisut hooletult.
    „Wait a little! Just a moment!” sõnas pubipidaja, astus taharuumi viiva ukse juurde, koputas tagasihoidlikult ja aupaklikult ning poetas ennast ukse vahelt sisse. Hetke pärast väljus ja kummardus veelkord: „Come in, please.”
    Väikeses privaatkabinetis istus laua taga inglise mereväekapteni vormi kandev kähara halliseguse habemega mees; vanust tublisti üle kuuekümne. Ta ees laual asetses viskiklaas, keset lauda vedeles uhke, rohkete kuldtikanditega ja sulgedega vanamoeline kaptenimüts.
    Vanamoeline kapten tõusis ja tutvustas end: „Tema Majesteedi Suurbritannia Austraalia koloonia endine ülem, kapten Philipp.”
    „Ameerika Ühendrikide laeva kapten Georg Kruze.”
    „Leitnant John Smith.”
    Kapten Philipp palus käeviipega võtta istet. Hetkeks tekkis vaikus, kuid mitte kauaks. Sisse astus pubipidaja ja asetas uute külaliste ette viskiklaasi ja kummalegi toobi õlut; lisas ka kapten Philippi klaasi viskit juurde. Samas sisenes tõmmunäoline tüdruk, kätel kandik, millel suured taldrikud isuäratavalt lõhnava lambapraega. Kapten Philipp söögist keeldus, sõnades: „Kui iga jumala päev süüa lambapraadi, õhtul ja hommikul, siis võib pikkamisi ka ise muutuda kui mitte just lambaks, siis oinaks kindlasti.” Kapten Philipp puhkes oma õnnestunud nalja üle häälekalt naerma, tõstis viskiklaasi ja lõi külalistega klaasid kokku: „Welcome!”
    Kapten Philipp rüüpas tubli sõõmu viskit, Kruze ja John järgnesid tema eeskujule ning asusid siis isukalt lambaprae kallale. Austraalia koloonia endine ülem, olles ilmselt tundnud puudust uutest vestluskaaslastest, asus heietama oma mälestusi. Kuigi tema esimesest, võiks isegi öelda, et kangelaslikust reisist siia Lõuna-Austraaliase, Port Jacksoni sadamasse oli möödunud pisut enam kui kuusteist aastat, pöördusid ta mõtted ikka ja jälle tagasi sellele enneolematule reisile. Oma mälestusi sellest oli ta juba kümneid, isegi sadu kordi pajatanud igaühele, kes talle ette juhtus ja viitsis kuulata, aga ikka tundis ta vajadust sellest rääkida, sest see oli mitte ainult tema elu suurim tegu, vaid suurim tegu ka Suurbritanniale.
    Kapten Philipp rüüpas tubli lonksu viskit ja alustas, tasaselt ja ilmekalt, justkui oleks tegemist muinasjutuga:
    „1788.aasta suve hakul asusin Portsmouthi sadamast oma laevastikuga teele; nelja fregati pardal oli kokku ligikaudu tuhat inimest, kusjuures rohkem kui poole nendest moodustasid sunnitöölised. No oli ikka seltskond! Mehed ja naised, mõned neist päris tüdrukuohtu ja üsna kenakesed. Eesmärk oli purjetada maakera kuklapoolele, viia kogu see inimjõuk Austraaliasse, Port Jacksoni ja panna alus Lõuna-Austraalia kolooniale, et hõivata lõunamanner Inglise krooni alla de facto. Kahtlemata ei saadud inimesi välja valida nende parimate omaduste või uue maa jaoks kasulike oskuste järgi. Ära saadeti ikkagi peamiselt paadunud kurjategijad: mõrvarid, vägistajad ja parandamatud vargad, samuti haiged, vanad, ässitajad ja rahulolematud. Nende sekka oli sattunud ka väikesi vargaid, eks nii mõnigi oli süüst päris ilma, ainult Jumal teadis nende süüd või süütust. Aga sunnitöölised jäid siiski sunnitöölisteks, jäi ainult loota, et Uus-Hollandi õhk teeb nad vabaks.
    Koos sunnitöölistega asusid teele ka nende järelevaatajad oma naiste ja lastega. Ka järelvaatajate hulgas oli parajaid kõrilõikajaid. Lisaks mõned ohvitserid, ja ka ärimehed, kes haistsid soodsaid teenimisvõimalusi, ja nad ei eksinud. Niiviisi tekkis Inglismaa valitsemise all esimene koloonia Uus-Hollandi mandril.
    Reis Austraaliasse ei olnud kerge, saime tunda vett ja vilet, aga inimlast tuli sihtpunkti, Uus-Hollandisse toimetada võimalikult väheste kaotustega. Laevaruume tuli pidevalt õhutada, pootsman ajas inimesi laevatekile ja pesi neid voolikuga. Madrused pumpasid käsipumpadega merevett, kusjuures ei olnud tähtis, kas tegemist oli mees-või naissoost vangiga, kõik tahtsid pesemist. Õnneks oli merevesi soe. Aga kuna ma varem ei olnud merel naistega tegemist teinud, ja paljukest maalgi nendega tegemist sai tehtud, sest kogu minu elu läks looja karja merel. Nojah, kuna ma naistega olin vähe tegelenud, siis jäi minul kahesilma vahele üks oluline asjaolu – ma ei taibanud kaasa võtta riideid naisvangidele. Teate ju isegi, maal olles ei pööra meremees naisterahva riietele erilist tähelepanu, pigem siiski vastupidi… Pikal reisil muutusid naisvangide riided täiesti räbalateks. Et naised siiski hoolitsetud ja sündsalt välja näeksid, õmmeldi neile purjeriidest kotitaolised ürbid; selleks otstarbeks kasutati ära ka tühjaks saanud proviandikotid ja madruste vanad püksid ning särgid.
    Pidades silmas vajadust varustada laeva vajaliku proviandiga ja anda reisijatele ning sunnitöölistele võimalust veidike hinge tõmmata ja maismaal jalgu sirutada, valisin Uus-Hollandisse purjetamiseks meresõitja jaoks siiski mitte tavapärase marsruudi – kõigepaelt ületasin põiki Atlandi ookeani ja tegin peatuse Rio de Janeiros. Suurepärane paik lühikeseks peatuseks! Vangid lasti sõdurite järelevalve all rannale jalutama; nii mõnelgi õnnestus ka plehku pista. Olles laevad joogivee ja proviandiga varustanud, võtsin uuesti suuna üle Atlandi ookeani, seekord otse Aafrika lõunatippu, Kaplinna. Ka siin andsin vangidele hingetõmmet ja varustasin laevad juba hoopis pikemaks reisiks – üle India ookeani otse Uus-Hollandisse. Kaplinnas võtsin pardale ka kümmekond lehma ja kaks pulli ning paarkümmend lammast ja mõned oinad. Kuigi kartsin, et pooled vangid surevad teel, osutus reis üllatavalt edukaks – kaheksa kuud ja üks nädal kestnud ning rohkem kui 24 000 kilomeetri pikkusel reisil suri ainult kolmkümmend inimest, kusjuures pooled neist olid vabad reisijad. Lehmad ja pullid kõngesid ja need söödi ära. Lambad ja oinad aga andsid veel järglasi juurdegi. Nojah, ega seda ei juhtunud ainult lammastega – Austraalia randa jõudes avastasin, et paljud naisvangid olid rasedad. Rase oli ka minu Mary, kellesse ma pikal ülesõidul armusin ja naiseks võtsin; ta oli sunnitööline, aga mitte lõbutüdruk, tavaline väike varas. Järgmisel päeval peale Port Jacksoni sadamasse jõudmist sünnitas Mary terve ja tugeva poisslapse.”
    Kapten Philipp suunas lugupidavalt pilgu leitnant Johnile, pühkis silmanurgast heldimuspisara ja jätkas:
    „Nimeks andsime pisipoisile John, nagu sinulgi. Aga siis algas Maryl sünnituspalavik ja paar päeva hiljem ta suri; arstiabi oli olematu, ja ka ämmaemandaid ei taibanud kaasa võtta. Lollpea olin, justkui Austraalias ei armuta ega sünnitata! Minu John oli esimene inglane, kelle sünnimaaks sai Austraalia; nüüd õpib ta Londonis tüürimeheks. Igatahes, juba mõne kuu pärast sai Inglise kroon endale enam kui kümme tosinat sünnipärast austraallast, kes võisid ennast edaspidi nimetada põlisteks lõunamandri asukateks, kui mitte arvestada pärismaalasi. Aga reisivintsutused ei olnud igatahes midagi selle ülesande kõrval, mis nüüd ees seisis: Austraalia idarannikul asuvale laevade peatumiseks soodsas Botany lahes tuli rajada sadam ja sunnitööliste asula Port Jackson. Koloonia pidi ennast ise ülal pidama ja seejuures edasi arenema. Meil oli kaasa võetud seemnevilja ja nagu ma juba ütlesin, ka lambaid ja oinaid. Kuid sunnitööliste hulgas ei olnud ühtki põllumeest ja oskustöölisi, puuseppi leidus ainult kaksteist. Vihm, rotid ja terakärsakad hävitasid suure osa seemneviljast, vähestest lammastest aga, kes sõidu üle elasid, lõi välk varsti pärast kohalejõudmist enamuse maha. Mõned lambad ja oinad jäid siiski ellu ja andsid järglasi. Skorbuut ja düsenteeria suurendasid raskusi. Tööriistu ei jätkunud ja nende kvaliteet oli halb. Inglismaal olid tekkinud juba aastakümneid tagasi tootjad, kes valmistasid kirvetaolisi esemeid Inglise asumaade pärismaalastele kingitusteks ja nende poolehoiu võitmiseks. Need „suveniirkirved” olid nüüd sattunud äritsejate kasuahnuse tõttu meie varustuse hulka. Valitses krooniline riietepuudus, töölised töötasid põldudel sõna otseses mõttes alasti. Mereväesõdurid keeldusid sunnitöölisi valvamast, järelevaatajatena tuli kasutada vange. Vaevalt pooled vangidest olid üldse töövõimelised.”
    Kapten Philipp, pidas väikese pausi, rüüpas sõõmu viskit, süütas vahepeal kustuda jõudnud piibu ja jätkas:
    „Inglismaalt kaasavõetud toiduainetevarud kahanesid kiiresti ning 1790.aastal tabas minu koloonia elanikke nälg. Enam kui kahe aasta vältel ei saabunud Inglismaalt ühtki teadet ega mingit varustust ja koloonia oli hävingu äärel. Ent sunnitöölised, kes vastu pidasid ja kelle karistusaeg sai täis, jäid kolooniasse, sest neil ei olnud ka Inglismaal midagi head loota. Neljateistkümne aastaga – see oli tavaline karistusmäär – harjusid inimesed Austraaliaga ära, kui nad just põhja ei läinud; nende esimeste väljasaadetute vere ja higiga rajati alusmüür tulevasele Austraaliale.”
    Kapten Philipp pühkis silmanurgast pisara – vanad mälestused tekitasid hinges heldimustunde. Ohates rüüpas ta suure sõõmu viskit ja noogutas oma lauakaaslastele. Kapten Kruze ja leitnant John tõstsid vaikides viskiklaasi, olles vana kapteni jutustusest liigutatud. Pubi tüdruk koristas tühjad taldrikud laualt ning kallas meeste klaasidesse viskit juurde.
    Kapten Philipp jätkas oma heietusi:
    „Sõidan varsti Inglismaale, poja juurde, minu aeg on täis. Siia on saabunud uusi vabatahtlikke, samuti ka pidevalt juurde sunnitöölisi. Olulist täiendust annavad Iirimaa mässulised, ühingu „Ühinenud Iirlased” liikmed, tõsi küll, praegu jalaraudades liikmed. Korravalvuritest mereväesõdurite asemele astus Uus-Lõuna-Walesi korpus ehk „Rummikorpus”, nagu rahvas neid nimetab. Õigupoolest peab see korpus koloonias seadust ja korda kaitsma, aga ta koosneb suures osas paadunud seiklejate jõugust, kes on tulnud siia ainsa eesmärgiga – rikastuda nii kiiresti kui võimalik, ja seda vahendeid valimata. Raha on liikvel vähe ja kõige väärtuslikumaks kaubaartikliks on rumm, sest ta on viskist odavam; rummi kasutatakse vahetuskaubanduses mõõdupuuna. Kõik tehingud sõlmitakse rummi vahendusel, mille monopol kuulub niinimetatud „Rummikorpusele”. Talupojad vahetavad aastase töö tulemuse mõne liitri rummi vastu, ja kui see otsas on, müüvad oma farmid ohvitseridele, et saada toiduaineid endale ja oma perekonnale. Samas aga leidub „Rummikorpuse” ohvitseride hulgas ka ärksamaid, kes mõistavad, et rumm vahetuskaubana ei saa luua püsiva väärtusega rikkust ja taolisele vahetuskaubandusele tuleb varem või hiljem lõpp. Siin on külluses lammastele suupärast rohumaad, panus tuleb teha lambakasvatusele ja villale, ja sellega on ka algust tehtud. Napoleoni sõdade tõttu vajatakse Euroopas kalevit ning inglise villa kurss on kõrge. Nendes sõdades ei hukku mitte ainult sadu tuhandeid sõdureid, vaid kartetšikuulid kisuvad räbalaiks ka sadu tuhandeid heast kalevist sineleid, vormikuubi ja pükse.”
    Kapten Philipp rüüpas järjekordse sõõmu viskit, ja jätkas oma heietusi:
    „Meie skvotterid varustavad Inglismaa, Prantsusmaa ja Hollandi ettevõtjaid parima meriinovillaga ja madalama hinna eest, kui Euroopa lambakasvatajad endale lubada võivad. Sunnitöölised on ametis lambakarjustena. Võimalus maad omandada on ka oma karistusaja ära kandnud sunnitöölistel. Igaüks võib ümber asuda kroonimaale, mis asub kaugemal kui 240 km Port Jacksoni asulast, kui ta tasub 10 naela riigilõivu ehk sissepääsulõivu.”
    Leitnant John Smith sekkus kärsitult kapteni jutusse, olles kuulamisest väsinud:
    „Miks just kaugemal kui 240 km?”
    „Selleks on oma kaalukas põhjus,” jätkas kapten Philioo häirimatult. „Inglismaal tuntakse Austraaliat, eeskätt väikest Port Jacksoni asulat kui „patu, mure, kurja silma, liiva ja süüfilise maad”. Selleks, et taolist võrdlemisi halvustavat, kuigi suures osas tõele vastavat arvamust leevendada, üritatakse koloonia hajutada piki Austraalia ida- ja lõunarannikut ning sisemaale ja aegamisi moodustada Port Jacksonist väike inglispärane linnake.”
    Kapten Philipp vaikis ja rüüpas suure sõõmu viskit. Ta oli oma mälestustega jõudnud sihtpunkti, tema reis oli lõppenud; ka teenistus koloonia esimese ülemana oli otsa saanud ja jäänud oli ainult poeg Londonis. Kuid tundus, et Austraalia oli saanud talle armsaks, lahkudes jääb siia maha osake vana kapteni südamest. Nüüd ootas ta esimest Inglismaale suunduvat laeva.
    Jutuotsa võttis üles Georg Kruze:
    „Härra kapten, kuidas on võimalik, et villa müüakse mitte ainult Inglise ärimeestele, vaid villa võtavad peale ka Prantsuse laevad, kuigi Inglismaa on sõjajalal Napoleoni Prantsusmaaga?”
    Kapten Philipp muigas endamisi.
    „Ilmselt olete kuulnud ütelust – raha ei haise. „Rummikorpuse” mehed müüvad villa sellele, kes maksab kõrgemat hinda, ja Napoleon maksab. Seni pole keegi suutnud „Rummikorpuse” jõudu murda, kuigi Londonist on saadetud mitmeid kõrgeid ametnikke, et kord majja luua. Ja skvotterid, oma karistusaja ära kandnud sunnitöölised, sülitavad Inglise krooni peale.”
    „Kurat võtaks! Igal pool, kuhu me oma nina ka ei pistaks, ikka Napoleon ja Napoleon!” vandus leitnant John Smith. „Ei saa läbi Napoleonita, ei sealpool ega siinpool maakera.”

    Seitsmeteistkümnes peatükk. Napoleon loob oma õukonna ja kehtestab õukonnareeglid. Mehel peab olema naisi rohkem kui üks. Napoleon kroonitakse Itaalia kuningaks. Inglismaa, Venemaa, Austria, Napoli kuningriik ja Preisimaa moodustavad Prantsusmaa vastu koalitsiooni. Vene armee liigub Kutuzovi juhatusel läände. Napoleon oma Suure Armeega tõttab kiirmarsil venelastele vastu. Napoleoni armee siseneb Viini. Valsikuningas Johann Strauss. Koalitsiooni väed saavad Austerlitzi lahingus lüüa. Napoleoni plaan – Euroopa Liit Prantsusmaa juhtimisel, aga ilma Inglismaata ja Venemaata.

    Napoleoni keisriks kuulutamisest teavitati rahvale ilutulestiku ja kahuripaukudega, otsekui oleks tahetud rahvale selgeks teha, kellele, õigemini, millele Napoleon oma ülendamise eest esmajoones tänu võlgnes.
    Mitu päeva kestsid pidustused Tuileries` lossis. Peale Bourbon`ite lahkumist oli loss tundunud hirmuäratava ja tontlikuna, selle külm hiilgus ja vaipade kuldpunane läige oli Napoleonis tekitanud võõristust. Aga nüüd, peale kroonimist, olid Tuileries`s jälle süüdatud kõik küünlad; prismade lihvis murduv küünlasära meenutas oma teemantide mänguga jälle Bourbon`ite valguse ja värvide ajastut.
    „Nüüd oleme siis kroonitud peadena Tuileries`s,” sõnas Napoleon võidurõõmsalt Josèphine`ile. „Nüüd on vaid tähtis siia jääda ja luua tõeline, keiserlik õukond.” Kuna aga uued tegijad õukonnareeglitest midagi ei teadnud, otsiti üles vanakorra asjatundjad. Kohale kutsuti giljotiini all hukatud kuninga kunagine õuemarssal. Sel tuli kahetsustundega kõrvale heita meeliülendav kirjanikuamet, millele ta oli juba jõudnud ennast pühendada, ja asuda jälle endisesse, talle juba tüütavaks muutunud tseremooniameistri ametisse. „Kes on need uued õukondlased?” küsis vana õuemarssal eneselt põlgliku muigega. „Päh! Puha pätid ja kaabakad, musta minevikuga tõusikud!”
    Josèphine oli ahastuses – kust leida tõeliselt suursuguseid, pühaliku tunnetusega vedikukandjaid? Üles otsiti Marie-Antoinette`i vana toaneitsi. Ka temal tuli loobuda vahepeal juba armsaks saanud tööst – pansionipidaja ametist, ja asuda korraldama „selle Kariibi mere piraatide lipaka” vedikukandmist.
    Talleyrand, puhastverd aadel, oli kaua aega teeninud kuningat ja Napoleon ei usaldanud teda, kuid ta teadis, et Talleyrand ei reeda, sest tema ahnus asetses alati kõrgemal kui isamaa huvid. Talleyrand tundis kõiki vanade õukonnakommete peensusi, ja justkui soovides teda nöökida, ülendas Napoleon ta õukonna ülemkammerhärraks ning üsna pea levis Tuileries` lossis kuninglik-keiserlik õhkkond. Neliteist kindralit, kes olid üles kasvanud pagaritoas ja tallis, töötanud kelneritena, laevapoistena ja hulgustena, sealhulgas Berthier, Murat, Lannes, Ney, Marmont, heitsid nüüd oma säravad ja Prantsusmaale kuulsust toonud mundrid ült, ehtisid ennast pitsidega ja kandsid pannalkingi. Nende naised õppisid istumist, astumist, seisusekohast seismist ja õukondlikke kummardusi. Kõike seda jälgis Napoleon I, prantslaste keiser; täpselt ja tõsiselt organiseeris ta oma õukonda, justkui oleks tegemist olnud vägede ülevaatusega, puudus ainult trummipõrin.
    Sügavad, aupaklikud, õukondlikud kummardused tasusid ennast ära – kõik, kes kuulusid õukonda, rikastusid. Pillavalt jagas keiser õukondlastele ameteid, aunimetusi ja auleegioni ordeneid, sest Napoleon oli arusaamisel – auahnus on pragmaatiliselt mõtleva inimese peamine tõukejõud. Samas jäi keiser ise sõduriks – ei hoolinud pehmest voodist, sõi sügavais mõtteis, toitu tähele panemata; lõuna kakskümmend minutit, mitte rohkem. Aga olles viibinud pidevalt sõjakäikudel, telgis ja sadulas, armastas ta kodus olles lihtsaid inimlikke mugavusi: kaminatuli, kuumad vannid, odekolonn ja punane vein; kaks korda päevas vahetas pesu. Need olid tema, nii öelda, olmelised liialdused.
    Jäädes ise tagasihoidlikuks, tuli keisril üha enam maadelda oma perekonnaga. Josèphine oli endale soetanud 700 kleiti ja 250 kübarat, vennad Joseph, Lucien ja Louis, kes kandsid tiitlit – Keiserlik Kõrgus, said muinasjutuliselt kõrget palka, kuid ikkagi nurisesid rahanappuse üle, nii ka õemees Murat. Napoleon kaebas Josèphine`le: „Murat pillab Caroline`iga, sööb vaid kuldtaldrikutelt, ja et tema naisele, minu oma õele, midagi selgeks teha, selleks vajan pikemaid kõnesid kui riiginõukogus.” Aga isegi need „pikad kõned” ei aidanud, ja pealegi, olles korsiklane, oli Napoleonile perekond väga südamelähedane ja ta suhtus oma lähedastesse suure hoolitsusega, kuigi miski poleks takistanud tal kõiki neid muidusööjaid minema kihutada. Vend Louis` , kes vedeles midagi tegemata oma toas ja rüüpas veini ning luges vaimustusega värsse, ülendas Napoleon Keiserliku Kaardiväe ülemaks, et ta ka midagi oleks, kuid sõja puhkemisel tohtis ta koju jääda. Ainult Napoleoni ema ei nõudnud midagi, elas vaikselt poeg Lucien`i juures Roomas, ja kartis, et fanaatilised inimesed tapavad keisri.

    Pealinnas ja provintsides särasid Napoleoni kroonimise auks lõppematud ilutulestikud ja mürisesid suurtükisaluudid. Aga Napoleon juba teadis uuest ohust, mis oli kerkinud tema impeeriumi kohale – Inglismaa esimene minister William Pitt oli mitmekordse energiaga asunud uue, revolutsiooni algusest juba kolmanda Prantsusmaa-vastase koalitsiooni diplomaatilisele loomisele. Inglismaa, Venemaa ja Austria olid valmis Napoleoni vastu sõtta astuma. Koalitsiooni tõmmati ka Napoli kuningriik. Koalitsioonilepingu kohaselt pidi 500 000 meest sõtta saadetama, et prantslasi Hannoverist, Hollandist ja Itaaliast välja ajada. Inglismaa oli saanud asja niikaugele, et pool Euroopat Prantsusmaa vastu välja astus. Rahvad lootsid võitu Napoleoni üle ja lõppu sõjale, mis juba pikka aega Euroopa rahvaid ja riike oli kurnanud. Tegelikult saavutas Inglise peaminister Pitt selle, mis talle oli peamise tähtsusega: prantslaste maaletuleku hädaoht oli Inglismaa pealt ära pööratud ja sõda, mida Inglismaa pinnal pidi peetama, laastas nüüd Euroopa mandri riikisid ja Venemaa sai rahuldada oma igavest tungi läände. Napoleoni eneseuhkus aga tõusis veelgi kõrgemale, sest ta oli suutnud selles hiiglavõitluses, mis tervet ilmajagu laastas, üpris kaua vastu pidada, ja pealahingud seisid veel ees.
    Nüüd, 1805. aastal, seisis Napoleoni vastas kolmandat korda hambuni relvastatud esmajärguliste Euroopa riikide liit. Ees seisis uus grandioosne jõukatsumine.
    Neli kuud pärast Pariisis toimunud keisriks kroonimist, 2.aprillil 1805, asus Napoleon koos oma abikaasa Josèphine`iga teele lõunasse. Milanos pidi keiser kroonitama Itaalia kuningaks. Võrreldes Josèphine`i esimese reisiga Itaaliasse aastal 1796, mil ta oli kolmkümmend kolm aastat vana, oli seekordne reis üsna tüütu ja väsitav. Tookord reisis temaga koos kuumavereline armuke Hippolyte Charles, keda ta armastas rohkem kui kedagi teist enne või pärast. Nüüd polnud tegemist armureisiga, nüüd saatis neljakümne kaheseks saav naine keisrinnana keisrit.
    Kolmekümne kuue aasta vanuse Napoleoni armastus Josèphine`i vastu oli ammugi jahtunud. Tal oli järjest rohkem seiklusi teiste naistega, samal ajal kui Josèphine`i sidus range etikett, ta oli pandud kõva järelevalve alla ega saanud endale enam mingeid kõrvalhüppeid lubada.
    Selle Itaalia-reisi ajal lõbustas ja sisustas isand Napoleoni vähest vaba aega tema abikaasa Josèphine`i ettelugeja, mademoiselle Lacoste ja hiljem selle järglane, madam Gazzan. Napoleon ei viitsinud enam Milano näitlejataridega jännata ja võttis nüüd hetkearmukesi lähemalt. Selleks sobisid ülihästi Josèphine`i kergemeelsed sõbrannad, kelledele pakkus ülimat rahuldust teadmine, et Napoleon petab oma naist just nendega.
    „Ühestainsast naisest mehele ei jätku,” kinnitas Napoleon, „niisiis peab tal olema rohkem naisi.” Napoleon, olles sõjaasjanduse spetsialist, jäi naistega suhtlemisel ikkagi tavakodaniku tasemele. „Aga mis on lubatud Jupiterile, see ei sobi Junole; naine ei tohi endale truudusetust lubada, pealegi, naine on ju kahekeelne: ta võib ju üles tunnistada, kahetseda, aga kes vastutab, et see edasi ei kesta?” arutles Napoleon. Ta oli naiste suhtes välja kujunenud kindel arusaam: „Teie omapäraks, mu daamid, on ilu, võluvus, võrgutavus, teie kohustuseks on sõltuvus ja allaheitlikkus.”
    Alpides Mont-Cenis`mäekuru ületamise järel oli Torino lähedal Stupinigi lossis ette nähtud paaripäevane puhkus. Napoleon korraldas militaarse etenduse: ta käskis 30 000 sõduril järele aimata lahingut Marengo juures, võitu austerlaste üle aastal 1800; keiser oli lasknud endale Pariisist järele tuua kulunud mundri, mida ta toona kindralina oli kandnud.
    Milano võttis oma kuningat ja selle abikaasat vastu ametlikult suurtükimürina ja kellahelinaga, ent elanikkond jäi ovatsioonidega kitsiks. Keisri poolehoidjad tegid selle tasa pööraste pidustustega – galaõhtuga La Scala teatris, kus laulis ööbikuna primadonna Banti
    26.mail 1805 kroonis prantslaste keiser ennast Milano toomkirikus Itaalia kuningaks. Ta asetas endale pähe langobardide raudse krooni, mida kunagi oli Lombardia valitsejana kandnud Karl Suur, seejuures kuulutades: „Jumal on mulle selle krooni andnud, häda sellele, kes peaks seda puutuma!” Seekord Josèphine`i ei kroonitud, kuna Napoleon ei pidanud seda vajalikuks. Tseremoonia pealtvaatajana istus ta autribüünil oma ämma ja meheõdede kõrval, kes ei püüdnudki varjata rahulolu selle üle, et madam Beauharnais ei saanudki sedapuhku kroonimise au osaliseks.
    Milano eliit tähistas Napoleoni kuningaks kroonimist hiilgavate ballidega, kus kaunid milanotarid näitasid oma uhkemaid õhtukleite. Napoleoni poolehoidjatel oli pidutsemiseks põhjust enam kui küllaga – äsjane Itaalia kuningas annetas neile ohtralt aurahasid ja tiitleid, losse ja maavaldusi.
    Keiser katkestas Itaalia-reisi järsult. Inglismaa, Austria ja Venemaa olid ühinenud uueks Prantsusmaa vastu suunatud koalitsiooniks, iga hetk võis oodata nende poolt sõjategevuse alustamist.
    Napoleon kiirustas Pariisi tagasi. Veel lootis ta, et suudab koalitsiooni ennetada ja vallutada Inglismaa. Talle ei andnud Inglismaa mitte hetkekski rahu, sest kahe asja poolest oli Inglismaa Prantsusmaast tugevam – ta oli saar ja ta asus kõikjal. Temas nägi Napoleoni fantaasiarikas mõistus uut Aleksandri riiki, mis Briti saartelt levis Aasiasse ja Aafrikasse ning oli võitmatu seni, kuni ta püsis tervikuna. Aga Napoleon ei jätnud lootust. „Mul on kaldal ootel 150 000 meest ja 10 000 hobust, sinna juurde 3000 kuni 4000 lamedapõhjalist paati,” võttis Napoleon kokku. „Niipea, kui saan teate oma laevastiku saabumise kohta, annan rünnakukäsu ja väed maabuvad Inglismaa rannal. Euroopas saabub rahu alles siis, kui ta on koondatud ühise käskija alla.”
    Napoleon pidi oma ootustes pettuma, laevastik ei tulnud. Prantsusmaa ja selle liitlase Hispaania sõjalaevad püsisid Cadizi sadamas, ja alles Napoleoni tungiva käsu peale, kui ta oli kogu sõjaväega juba Boulogne`i rannalt lahkunud, väljusid Hispaania ja Prantsuse laevad Cadizi sadamast. Inglise merejõud ründasid koheselt – lahing oli lühike ja äge; prantslased said admiral Nelsonilt hävitavalt lüüa. Britannia jäi ka edasi merede valitsejaks nii ookeani taga kui ka Prantsusmaa rannavetes. Aga sinnani jäi veel paar kuud aega.

    1805. aasta augustis seisis Napoleon La Manche`i kaldal. Inglise kanali äärsetele randadele ja vetele oli saabumas udude aeg. Napoleoni valdas ootusärevus. Ta kappas oma ratsul mööda Boulogne`i sõjaväelaagrit ringi, kontrollis, korraldas ja kärkis ning ootas udu – ainult paar päeva, kasvõi üks päev, ja ta väed maabuvad Inglismaa rannikul. Just siis, kui La Manche`i äärsele rannale oli vajumas esimene kerge uduvine, 27.augustil 1805, sööstis uduloorist välja tuhatnelja kihutav ratsakuller, peatas oma ratsu järsu liigutusega Napoleoni hobuse kõrval ja ulatas sõnagi lausumata pitseeritud ümbriku. Napoleon võttis selle vastu pahura ilmega, sest ees seisis rünnak Inglismaale ja ta ei soovinud enam kuulda ega näha mitte mingeid uudiseid ega üllatusi.
    Kulleri toodud teade oli lühike ja lakooniline. Napoleon libistas silmad üle ridade, ja jäi seejärel justkui hetkelises segaduses põrnitsema. Teade sisaldas teksti, mis sundis Napoleoni pöörama oma suurtükitorud hoopis teise suunda – itta. Vene ja Preisi väed liikusid rännakkolonnis, et ühineda austerlastega ning kõik koos olid valmis kallaletungiks Napoleonile ja tema saksa vürstidest liitlastele.
    Napoleon tõstis pea, välgutas oma tuliseid silmi ja pomises vihaselt läbi hammaste: „Põrgusse Inglise pank ja tema kuldnaelsterlingid! Põrgusse imedemaa India ja Austraalia oma lammaste ja oinastega!”
    Napoleon ajas jalule kogu oma hiiglasuure Boulogne`i sõjaväelaagri; juba paari päeva möödudes liikusid väed, mida nimetati „suureks armeeks”, kiirmarsil läbi kogu Prantsusmaa Baieri suunas. Napoleon poleks olnud Napoleon, kui ta oleks jäänud ootama vaenlase kallaletungi. Ta oli harjunud ründama esimesena. Nüüd rakendas ta Boulogne`i laagris formeeritud armee tegevusse maismaal – brittide, austerlaste ja venelaste vastu.
    23.septembril 1805 võttis Napoleon oma vägede ülemjuhatuse üle ja 24.septembril 1805.aastal sõitis ta Pariisist välja, asudes koos Josèphine`iga Saint-Cloud`st teele Strasbourg`i , kuhu nad jõudsid 26.septembril pärast 56 tunni pikkust kiirsõitu. 1.oktoobril ületas keiser oma armeega Reini, jättes keisrinna maha tagalasse, Elsassi.
    Aktiivsemalt asus tegutsema Venemaa. 1805. aasta oktoobris viibis keiser Aleksander I Berliinis ja veenis Preisi kuningat Friedrich Wilhelm III Napoleonile sõda kuulutama. Friedrich Wilhelm kõhkles: ta kartis nii Aleksandrit kui ka Napoleoni. Parajal ajal jõudis kohale sõnum, et Napoleon andis marssal Bernadotte`ile käsu läbida teel Austriasse Ansbach`i, Preisi lõunapoolne valdus. Muide, kõigest mõni aasta hiljem sai Bernadotte`i Rootsi kuningaks ja pani aluse uuele dünastiale.
    Napoleoni omavolist solvunud Preisi kuningas lõpetas kõhklemise ja otsustas sekkuda sõtta kolmanda koalitsiooni poolel. Kahjuks ei teadnud ta veel austerlaste hävitavast lüüasaamisest Ulmi lahingus, ilmselt oleks siis otsus olnud teine.
    Venemaa keiser Aleksander I ja Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III leppisid kokku ühiselt, õlg-õla kõrval võidelda Napoleoni vastu, purustada vaenlane ning seejärel panna Euroopas maksma uus kord.
    Soovides süvendada sõprust ja anda sõlmitud lepingule pidulikkust, laskusid Friedrich Wilhelm III, kuninganna Luise ja Aleksander I mausoleumi Friedrich II haua juurde ja tõotasid Venemaa ja Preisimaa vahel hoida igavesti vastastikust sõprust. Samas aga oli sõpruse kinnitamine Friedrich II haua juures täiesti asjakohatu, sest just tema oli aastatel 1756 – 1763 sõdinud Venemaaga, kusjuures selles seitsmeaastases sõjas kord lõi Friedrich II venelasi, kord jälle sai Friedrich Suur valusasti lüüa venelastelt, kes jõudsid isegi hõivata Berliini ja selle rüüstata ning oleksid peaaegu viinud Friedrich II enesetapuni.
    Pärast seda kurioosset ja mõttetut stseeni, Venemaa ja Preisi igavese sõpruse demonstreerimist, sõitis edusammudest ja reinveinist joovastunud Aleksander I Berliinist välja, suundudes otse sõjatandrile Austriasse. Keisri ilmumine sõjatandrile tähendas katastroofi Vene vägedele. Kui Aleksander I oleks teel vägede juurde murdnud, kui mitte just kaelaluu, vaid kasvõi jalaluu, oleks ajalugu võinud kujuneda teisiti. Kuid „oleksitel” pole kohta ajaloos. Läks nii, et Aleksander I jõudis elusa ja tervena sõjatandrile.
    Aleksander I ei taibanud midagi sõjalistest operatsioonidest, kuid teda ajendas mitte ainult kuulsusejanu, vaid kinnisidee muuta Euroopat oma fantaasiaküllase nägemuse järgi. Aleksander I oli võtnud endale pähe mängida otsustavat osa Euroopa uuestisünnis. Olles asjatundmatu, ei kahelnud ta edus; seda enam, et äsja oli tekkinud usaldusväärne liitlane Preisimaa näol. Inglismaa ja Austria juubeldasid – kui kogu Preisi armee läheb üle Maagimäestiku ja ilmub tegevuspaigale, siis on Napoleon kadunud.

    Istudes sadulas, dikteeris Napoleon pidevalt käske ja korraldusi nekrutivõtmiseks, reservide täiendamiseks ja armee varustamiseks. Ainult vahel harva hüppas ta hobuse seljast ja ronis saatetõlda, et seal omaette mõtiskleda ja pisut tukkuda.
    Kullerid kihutasid Pariisi, Madriidi, Drestenisse ja Amsterdami, käsuga värvata nekruteid. Käigupealt tugevdati armeed uute, äsjaformeeritud väeosadega. Kokku oli seitsmes korpuses 186 000 meest, lisaks sellele 7000 mehest koosnev keiserlik kaardivägi: jalaväegrenaderide ja jalaväejäägrite polgud, ratsaväegrenaderide ja ratsaväejäägrite rügemendid, ratsasandarmite ja mamelukkide eskadronid. Iga korpuse koosseisu kuulus nii jalavägi, ratsavägi kui ka suurtükivägi. Vähem kui kolme nädalaga jõudis tolle aja kohta tohutu armee La Manche`ilt Doonau kallastele.
    Jalaväe- ja suurtükiväekorpused ning marssal Murat` ratsavägi läksid üle Doonau. 15.oktoobril vallutati Ulmi ümbritsevad kõrgendikud, austerlastele anti Elchingen`i juures hävitav löök Austria vägede juhataja kindral Macki olukord muutus meeleheitlikuks, osa tema väest päästis end põgenemisega, 25 000 meest suruti tagasi kindlustatud Ulmi linna; kindlust ähvardas Napoleoni grenaderide tormijooks. 17.oktoobril kindlus alistus.
    Napoleon kiirustas oma edusammudest koheselt teavitama Josèphine`i, ootamata ära Austria armee lõplikku alistumist. „Ma olen oma sihi saavutanud,” kirjutas Napoleon 19.oktoobril Josèphine`ile Elchingenist. „Hävitasin austerlaste armee lihtsate rännakute abiga… Nüüd pöördun venelaste vastu.” Napoleon istus laagritule ääres lihtsõduri hallis mundris, kokardita lössivajunud kübaras, justkui oleks olnud tegemist mitte lõppenud lahinguga, vaid järjekordse kiirmarsi peatusega. Enne kui kiri kinni pitseerida, lisas Napoleon veel kirjale ühe rea, soovides Josèphine`is äratada kaastunnet: „Olen juba nädal aega iga päev läbimärg ja mu jalad külmetavad.”
    20.oktoobril 1805 kapituleerus Austria vägede juhataja kindral Macki järelejäänud armee kogu oma sõjamoona, suurtükiväe ja lippudega ning Ulmi kindlusega tingimusteta Napoleonile.
    Napoleon jätkas kiirmarssi mööda Doonau paremat kallast, suundudes Viini. Vene armee ülemjuhataja Kutuzov üritas Napoleoni armee edasiliikumist takistada, andes tugeva vastulöögi 11.novembril Dürensteini all, kuid Napoleoni edasiliikumist see ei peatanud – 13.novembril 1805 sõitis Napoleon oma kaardiväe saatel Mariahilferi tänava kaudu Viini. Kõige ees liikus marssal Murat` ratsavägi. Austria sõjaväge linnas enam polnud, oli vaid kaks kodanikukaitse rügementi.
    Rahvas jälgis vaikides võõra väe sissemarssi, kodanikukaitse andis tulijatele au. Auandjate seas oli ka kindategija Martin Lanner kodanikukaitse teisest rügemendist. Austria oli kaotanud sõja, kuid tühja sellest, tähtis oli, et kindategija Martin Lanner võis pöörduda koju tagasi oma naise, väikese poja Josephi ja kinnaste juurde.

    * * *

    Kindategija Martin Lanner elas oma naise Annaga Viini eeslinnas.12.aprillil 1801 sündis neil poeg Joseph. Paari aasta pärast kolis perekond nooblisse Landstrasse linnaossa Doonau kanali lähedusse, kus isa oma väikest firmat laiendas ning nimetas end uhkelt „k. ja k. kindavabrikandiks”.
    Pärast seda, kui ta oli asunud elama Landstrassele ja kandnud ajuti koguni kodanikukaitse rügemendi mundrit, soovis ta oma jõukust ka nautida. Sageli jalutas ta Goldene Birne võõrastemajja, mis asus siin juba kolmveerand sajandit.
    Saalis mängis tantsuks noor viiuldaja Michael Pamer. Ta oli oivaline viiuldaja ja oskas publikule temperamentse esituse ja oma originaalsete teostega mõju avaldada, samas kasutas oma populaarsuse tõstmiseks ka mitmeid vigureid. Näiteks tantsuloo teatud kohal jõi Pamer ühe sõõmuga ära klaasi õlut. Nali meeldis külastajatele ning lugu tuli sageli korrata, kusjuures Pamer jõi iga kord klaasi õlut, mis lõpuks ei jäänud tagajärjeta.
    Kindavabrikant Lannerile hakkas Pameri muusika meeldima ja sageli võttis ta kõrtsi kaasa ka väikese Josephi. Poeg ilmutas erakordset musikaalsust, kuigi isa jaoks sel tähtsust ei olnud, sest ta pidas loomulikuks, et poeg võtab üle tema ameti.
    Pärast Austria kaotust Napoleonile tabas viinlasi majanduslik kitsikus, kindad jäid tahaplaanile, leib oli siiski tähtsam. Ka Lanneri perekonda tabasid rängad katsumused, kindaäri läks pankrotti. Poeg Joseph sirgus ja mängis päris kenasti viiulit, nii et võis kaheteistaastasena astuda Michael Pameri kapelli, kuigi isa ei näinud oma vaimusilmas teda kutselise muusikuna. Hiljem liitus Pameri kapelliga veel üks noor andekas viiuldaja – Johann Baptist Strauss. Johannil lapsepõlve sisuliselt ei olnud; kui Johann Straussil täitus seitse aastat, suri ema tuberkuloosi ning poolteist aastat hiljem leiti isa Doonaust surnuna; järelejäänud varal lasusid suured võlad.
    Aastaid hiljem asutas Joseph Lanner koos kahe böömi muusikuga tantsu- ja meelelahutustrio ja mängis mitmetes kohvimajades ja lokaalides. Kolm muusikut leidsid kohe poolehoidu, mis tulenes niihästi nende koosmängu märkimisväärsest täpsusest kui ka Lanneri esimestest teostest. Pärast esinemist käidi ringi tinataldrikuga ning korjati raha ja sissetuleku suurusest võisid muusikud oma edukust hinnata. Peagi liitus nendega ka Johann Baptist Strauss. Nüüdsest peale juhatas Lanner kvartetti, mis tšellomängija juurdevõtmisega laiendati peagi kvintetiks.
    Kaks sündinud muusikut, blond Lanner ja „neegripea” Strauss, said sõpradeks, elasid kõrvuti, tegid koos igasuguseid tempe ning teenisid kõige selle juures oma kunsti nii tõsiselt, et nende kvintett sai aina tuntumaks. Populaarsust võideti eelkõige Lanneri kompositsioonidega. Joseph Lanner ilmutas isikupära, mis hiljem avaldus valssides, mistõttu muusikaajalugu on omistanud talle nimetuse „valsiklassik” ehk viini valsi „isa”.
    Mõne aasta pärast suutis Lanner kvinteti koosseisu laiendada juba väikeseks keelpilliorgestriks ja mängis vabaõhukohvikutes tantsuks. See oli uus idee ja võeti publiku poolt hästi vastu. Samal ajal hakkas ka Johann Strauss ennast muusikas täiendama ja proovis helitöid kirjutada. Õige pea saavutas Johann Strauss oma loomingus edu ja kaks andekat muusikut enam kokku ei sobinud; nende teed läksid lahku. Lanner jäi Viini, Johann Straussi talenti võidi nautida aga kogu Euroopas. Peagi pöördus Johann Baptist Strauss Viini tagasi, lõi oma orkestri ning Straussi muusikast, tema valsist vaimustatud publik ülistas Johann Straussi hüüetega – Valsikuningas!
    Viinis juhtus Johann Strauss oma orkestriga mängima võõrastemaja Zum Roten Hahn ballisaalis. Võrrastemaja omanikul Joseph Streimil oli kena, omapärane, pisut tõmmunäoline tütar Anna. Neiu oli kaks ja pool aastat vanem kui tuline kahekümneaastane kapellmeister Johann Staruss. Anna armus Johanni ja Johann temasse. Pulmad peeti 11.juulil ja 25.oktoobril 1825 sündis neile poeg, kellele isa andis enda järgi nimeks Johann Baptist. Veidi enam kui kakskümmend aastat hiljem võis Viini vabaõhukontsertide publik näha lavalaudadel rivaalitsemas kahte valsikuningat – seenior ning juunior Johann Straussi. Viimane sai maailmale tuntuks kui Johann Strauss – valsi- ja operetihelilooja ülim kehastus.

    * * *

    Sõda kestis. Tegelikult oli Napoleoni vastane kolmas koalitsioon juba kaotanud, kuid seda ei mõistetud, sest nüüdsest peale olid kõik kolmanda koalitsiooni lootused pandud Vene vägedele ja Vene keisrile. Koalitsiooni asutaja Inglismaa pidas paremaks oma vägesid mandrile mitte tuua, aga siiski ei jäänud ta ainult pealtvaatajaks, vaid andis Napoleonile löögi inglastele omasel lahingutandril – merelahingus.
    21.oktoobril 1805 tungis admiral Nelson kallale ühendatud Prantsuse-Hispaania laevastikule ja hävitas selle Trafalgeri neeme juures. Ägedas lahingus sai admiral Nelson surmavalt haavata – Inglismaa kaotas suurepärase admirali, kuid Napoleon kaotas kogu oma laevastiku.
    Vene armee ülemjuhataja Kutuzav nägi ette, et Vene armeed ootab katastroof ja sellest pääsemiseks tuleb aega viitmata taganeda, hoiduda lahingust Napoleoniga ja hiljem otsustada edasine strateegia ja taktika. Aga keiser Aleksander I, pidades taganemist Vene armeele häbiväärseks põgenemiseks, jäi enesele kindlaks – tuleb astuda lahingusse.
    2.detsembril 1805 toimus Moraavias, Austerlitzi külast läänes, künklikul maastikul Pratzeni kõrgendikkude juures, 120 kilomeetrit Viinist põhjapool, verine kolme keisri lahing, üks grandioossemaid ja haruldasemaid Napoleoni epopöas. Keiser Napoleon juhtis lahingut isiklikult, ratsutades oma uhkel ratsul päikesest valgustatud mäenõlval edasi-tagasi. Kaunis hommikune talvepäike paistis ka Vene ja Preisi vägedele, kuid õhtupoolikul paistis Austerlitzi päike ainult Napoleonile.
    Lahingu käigus suruti Vene polgud küngastevahelistesse poolkülmunud tiikidesse, mille jää oli Napoleon käskinud suurtükitulega purustada. Vene väed uppusid külma tiigivette tiheda massina; kellel aga õnnestus kaldale rabeleda, need tapeti prantslaste kartetšiga. Vene kaardiratsavägi hävitati täielikult. Haavatud Kutuzov pääses vaevu vangilangemisest.
    Lühike talvepäev kaldus õhtusse; kogu päeva eredasti paistnud päike loojus, valgustades inimeste ja hobuste laipadega kaetud Austerlitzi künkaid veripunaste kiirtega.
    Terve öö kihutasid Austria keiser Franz ja Vene keiser Aleksander I eemale lahinguväljast, kartes vangilangemist. Nad olid sõjatandrilt põgenenud juba enne lõppkatastroofi, ja sellega lõpetas ka Euroopa kolmas riikide koalitsioon oma olemasolu. Uhke ja ülbe Austria oli alistatud, Venemaa, kes suvatses oma karukäpa sirutada Euroopasse, oli tagasi itta tõrjutud.
    Napoleon kaotas surnute ja haavatutena 8000 meest, vaenlane kaks korda niipalju ning veel 20 000 vangilangenuina, 180 suurtükki ja 40 lippu. 2.detsembril õhtul – keisriks kroonimise esimesel aastapäeval – kirjutas Napoleon Josèphine`ile: „Austerlitzi juures võitsin Vene ja Austria väed; see lahing oli minu lahinguist kõige ilusam – 30 000 sõjavangi, 20 000 surnut. Ma pühendan selle lahingu Sulle, minu armas Josèphine. Sina võidad südameid, mina lahinguid! Olen veidi väsinud, elasin kaheksa päeva lageda taeva all telgis, olid kaunis jahedad ööd. Kavatsen kaks või kolm tundi magada; üle kaheksa päeva sain jälle endale puhta särgi selga panna.”
    Austria keiser Franz saatis Napoleonile kirja, paludes isiklikku kohtumist. Võitja võttis keiser Franzi oma välilaagris vastu viisakalt kuid kõrgilt. Jutt oli lühike – venelastega läbirääkimisi ei peeta, Vene armee riismed lahkugu viivitamatult Austriast.

    * * *

    Napoleon tõusis oma kirjutuslaua tagant, kõndis käed seljal vaikides mööda kabinetivaipa edasi-tagasi, ja jäi äkitselt Talleyrandi ja politseiminister Fouchè`i ette seisma. „Härrased! Veel veidi pingutust ja Euroopa riikide liit, Euroopa Liit Prantsusmaa juhtimisel on loodud. Ja nüüd ilma Inglismaata ja Venemaata, sest Inglismaa on saar ja tema territoorium kusagil väljaspool ning Venemaa on Aasia.”
    „Aga kuidas me tagame Euroopa Liidu rahvaste lojaalsuse Prantsusmaale,” kahtles vahepeal ametist tagandatud, aga nüüd jälle Napoleoni teenistusse kutsutud politseiminister Fouchè.
    Napoleon muigas põlglikult: „Ma ei vaja lojaalset rahvast, mulle piisab sõnakuulelikust kontingendist. Mis kasu on Prantsusmaale lojaalsest, aga minu suhtes mässumeelsest rahvast?”
    Talleyrand pöördus Fouchè, oma vana rivaali poole, ja justkui soovides juhtida tähelepanu tema tegematajätmistele, sõnas:
    „Kogu meedia Euroopa Liidus peab olema ükskeelne – rahvas pidagu suu, või targutagu prantsuse keeles, see tagab kõige tõhusama integreerumise, sest targutada meeldib kõigile.”
    „Võib-olla oleks õigem anda uuele ühendus siiski nimetus – Suur Prantsusmaa, sest on ju olemas Suurbritannia,” lausus politseiminister Fouchè, püüdes Napoleonile meeldida.
    Üle Talleyrandi näo libises kahjurõõmus vari – politseinik jääb politseinikuks, suur poliitika ei olnud talle hoomatav; ka ei mõistnud politseiminister, et välispoliitikas oli sõjamees Napoleon eneselegi märkamatult omaks võtnud kavala Talleyrandi seisukohad. Napoleoni pilk kohtus Talleyrandiga – viimane teadis suurepäraselt, et Bonaparte oli juba pikemat aega kandnud endas mõtet lasta ennast keisriks kuulutada, ja teinud selle teoks alles siis, kui aeg oli käes ning oma sügavamaid plaane ei avalda ta ka nüüd.
    „Suurbritanniat pole olemas, on Inglismaa, ja ei saa olema Suurt Saksamaad,” nähvas Napoleon vihaselt, ja jätkas veidi rahunenult: „Euroopa Liit, mu härrad, Euroopa Liit. Mitte alati ei pea nimetus väljendama asja sisu, sugugi mitte; vastupidi, mu härrad, nimetus peab varjama asja tegelikku sisu, sellelt tähelepanu kõrvale juhtima. Veel mõned lahingud, veelgi enam tihedat suurtükituld, ja Euroopa Liit on loodud.”
    Alles aastaid hiljem, olles maapaos ja ilma võimuta, mõistis Napoleon I, endine prantslaste keiser, kui valede vahenditega ta seda suurt sihti oli taotlenud.

    Kaheksateistkümnes peatükk. Austraalia sunnitööline palub abi. Kurss Uus-Guineale. Imekaunis õhtu paapuate külakeses. Matk mööda džunglit. Tappev troopikapalavik. Kohutav maavärin.

    Päike tõusis suure helepunase kerena Vaikse ookeani idapoolsest servast. Kümned kalapaadid pöördusid purjede all Port Jacksoni lahe kalavetelt tagasi, teised jälle suundusid lahele. Varustust vedavad paadid sõelusid Port Jacksoni sadamakai ja „Louisiana” parda vahet. Laevale toimetati hulgaliselt suitsutatud lambakeresid, jahukotte, veevaate ja puuvilju. Pootsman Tom oli ostnud ka mõned meriinovilla pallid, kuigi ta ei teadnud isegi, mida nendega peale hakata. „Louisiana” valmistus uueks reisiks – Uus-Guineale.
    Kapten Kruze jalutas rannas, nautides hommikuvärskust ja imeilusat vaadet Port Jascksoni lahele. Ootamatult astus ta juurde kortsulise päevitunud näoga mees. Ta välimus oli üsna armetu: räbaldunud põlvpüksid, seljas sama haletsusväärne päikeses pleekinud särk; jalas olid mehel katkised, lääpa tallatud nöörsaapad.
    „Sir,” alustas mees juttu. „Ma tean, et Te olete Ameerika Ühendriikide laeva kapten. Olen sunnitööline, ühingu „Ühinenud Iirlased” juhatuse liige. Kas peaksite võimalikus meid aidata, aidata põgeneda?”
    Kapten Georg Kruze pilk peatus üllatunult mehe meeleheitel silmades. Ta tundis südames kaastunnet, kuid siiski sõnas oma ametile kohaselt:
    „Ameerika Ühendriikide laeva abi sunnitööliste põgenemisele võidakse tõlgendada Suurbritannia siseasjadesse sekkumisena.”
    „Ma tean seda, sir, aga merehädaliste päästmist ei saa tõlgendada Suurbritannia siseasjadesse sekkumisena.”
    „Kahtlemata mitte,” lausus kapten Kruse veidi hämmeldunult.
    Sunnitööline jätkas:
    „Port Jacksoni lahest väljuvad kümned paadid merele, kalapüügile. Keegi neid ei kontrolli, sest ääretu ookean on kõige kindlam vanglamüür. Isegi, kui Hollandi või Prantsuse laevad märkavad merel üksikut paati, ei osutata sunnitöölistele abi, sest nende abistamine tuleb kahjuks ärile, head suhted Uus-Lõuna-Walesi administratsiooniga on tähtsam kui inimeste abistamine. Inglise laevad aga lasevad põgenejate paadid kogu täiega pilbasteks. Minna purjepaadis ääretule ookeanile, ilma lootuseta abile, on selge enesetapp.”
    „Okey,” sõnas kapten Kruze, „milline on teie äriplaan, ee…, teie plaan?”
    „Me purjetame paadis merele ja teie korjate meid üles, kui merehädalisi.”
    „Kahtlemata korjame me merehädalised üles,” lausus kapten Georg Kruze kindlalt, ja surus tugevalt iirlasest sunnitöölise kätt.
    Keskpäeval jättis Georg Kruze Austraalia rannal kapten Philippiga südamlikult jumalaga. Silmanurgast märkas ta merele suunduvat purjepaati. Georg Kruze istus jullasse ja madrused toimetasid oma kapteni laevale. Koheselt heisati „Louisianal” purjed ja laev väljus Port Jacksoni sadamast merele. Ahtri taha jäi Inglise krooni koloonia, mille sadam kandis Botany Bay lahte esmakordselt sissesõidu teinud kapten Jacksoni tagasihoidlikku nime. Aga üsna pea leiti, et see jõudsasti arenev, rikas, suurepärase lahe ääres asuv, rohkete kõrgete elumajade ja ärihoonetega kaunis linn vajab suursugusemat nime kui seda on ühe laevakapteni nimi. Port Jacksoni asulale anti asjakohasem nimi – Sydney, ja seda Inglise siseministri lord Thomas Townshend Sydney järgi, kes tuli suurepärasele mõttele saata sunnitöölised Austraaliasse.

    „Louisiana” kogus kiirust ja jõudis üsna varsti järele põhja suunas purjetavale paadile. Enne paadiga kohakuti jõudmist rehvis „Louisiana” purjed, vähendas kiirust ja heitis üle parda fallrepid ja köied. Purjepaat sõitis tumeda mürtsuga „Louisiana” pardasse, mehed kargasid fallrepile, haarasid köitest, ning kuus sunnitöölist ronisid üle reelingu pardale.
    „Laev täispurjesse, raad tihedamasse tuulde!” hõikas kapten Kruze pootsman Tomile. Seejärel, et mitte jätta märki sunnitööliste merel üleskorjamisest, käsutas: „Leitnant John Smith! Purjepaat hävitada!”
    Noorukese leitnant John Smithi hing oli juba ammu kibelenud merelahingute järele. Nüüd avanes tal selleks võimalus. Pidulikult kamandas ta: „Suurtükk number üks positsioonile. Laadida! Pootsman Tom – süütepann valmis seada!”
    Leitnant Smith sihtis hoolikalt, lükkas piibu ühest suunurgast teise, kohendas oma valget vormimütsi, ja lõpuks käsutas: „Vaenlase aluse pihta, tuld!”
    Pootsman Tom kallutas süütepanni ja koheselt kärgatas suurtükk – tohutu veesammas kerkis taevasse, purjepaadi pilpad kerkisid õhku ja pudenesid veepinnale laiali.
    Leitnant John Smith tõstis käe mütsisirmi äärde ja kandis ette: „Härra kapten! Vaenlase alus hävitatud üheainsa lasuga.”

    „Louisiana” jätkas purjetamist, hoides kurssi Uus-Guineale. Nädalase purjetamise järel ilmus ennelõunal silmapiirile kerges uduvines Uus-Guinea rannik. Kõrged mäed kulgesid ahelikuna kagust loodesse. Kella kahe paiku jõudis „Louisiana” üsna ranna lähedale ja jätkas purjetamist piki randa, hoides kurssi põhja suunas. Kapten Georg Kruze uuris läbi pikksilma rannajoont.
    Mäetippudel lebasid tihedad pilvemassid, mis ei võimaldanud eraldada tippude kontuure; valge pilvekihi all mustas järskudel nõlvadel tihe mets, mis oma tumeda värvusega tublisti erines helerohelisest rannaribast. Rand kerkis astangutena. Rohkearvulised tiheda rohelusega kuristikud lõhestasid terasse ülalt alla, ühendades metsaviiru rannaäärse taimestiku kitsa vöötmega. Siin-seal rannariba laienes, mäed taandusid kaugemale sisemaale, ja kitsad terrassid, lähenedes merele, muutusid avaraiks, tumeda rohelusega palistatud lagendikeks. Kahes kohas oli näha rannikul suitsu, mis tunnistas inimasulate olemasolu.
    Kella kuue paiku õhtul tuli ranna läheduses nähtavale väike metsaga kaetud saareke. Kookospalmide heleda roheluse vahel oli saarekesel näha onnide katuseid, kaldal aga võis eraldada inimesi.
    Leidmata sobivat ankrukohta, seadis kapten Kruze laeva triivi. Hämarik laskus mere ja mägede kohale. Taevas oli selge, ainult mäed olid ikka veel kaetud pilvedega, mis justkui laskusid madalamale, ühinedes valge, piki rannikut kuni mereni laiali laotunud udulooriga. Mäetippude kohal paiknevatest tumedaist pilvedest sähvis sageli välku, kuid müristamist polnud kuulda.
    Päikesetõusuks olid mäed pilvedest vabanenud ja selgesti nähtavad, ainult mäestiku keskkohal liikusid valged kiudpilved; ükskuid mäetippe oli vähe, mäed moodustasid ühtse kõrge seina, olles peaaegu kõikjal ühesugused.
    „Louisiana” purjetas rehvitud purjede all piki rannajoont, hoidudes karidest ohutusse kaugusse. Keskpäeval ilmus neeme tagant nähtavale suur, ankrukohaks sobiv laht.
    „Näen rannal jooksvaid pärismaalasi!” hõikas leitnant John ärevalt.
    Georg Kruze suunas pikksilma kaldale, ja tõepoolest võis liivasel rannal eraldada tumedaid kujusid, mis kord jooksid, kord peatusid.
    „Louisiana” jäi ankrusse umbes saja seitsmekümne sülla kaugusel rannast, kahekümne sülla sügavusel. Massiivsed puud, mis kasvasid järsult vette laskuva kaljujärsaku ääres, olid oma lehestiku langetanud veepinnani; lugematud liaanid ja mitmesugused parasiittaimed kujundasid puude vahele oma vanikutega eesriide. Ainult abaja liivane põhjaneemeke oli avatud.
    Georg Kruze ja leitnant John istusid paati ja et pärismaalasi mitte ehmatada, asusid madruseid kaasa võtmata sõudma rannale. Paati olid nad ladunud üht-teist kingitusteks: helmeid ja punase puuvillase riide tükikesi.
    Leitnant John sõudis ümber maanina, kus ta oli näinud pärismaalasi ja sõitis paadiga rannaliiva. Rannal lebasid mõned pärismaalaste piroogid. Põõsaste tagant astus välja odaga relvastatud pärismaalane ja, tõstnud oda pea kohale, andis mõista, et külalised ei ole teretulnud. Kapten Kruze näitas talle punaseid riidetükke; seepeale ilmus metsast umbes tosin kaigastega relvastatud pärismaalast, aga läheneda ei julgenud. Kruze heitis riidetükid rannaliivale ja eemaldus kümmekond sammu. Pärismaalased sööstsid hetkegi viivitamata riidetükkide kallale, haarasid pihku, vaatlesid neid suure huviga ja arutlesid midagi omavahel, aegajalt osutades käega tulijatele. Viimaks astus üks neist esile ja asetas rannale kookospähkli. Miimika abil selgitas pärismaalane, et pähkel on määratud külalistele. Seejärel pöördusid pärismaalased ringi ja kadusid tihedasse metsapadrikusse.
    Kapten Kruze vaatas tähelepanelikult ringi. Talle hakkas silma kitsas teerada, mis viis metsatihnikusse. Georg Kruze sammus ees, leitnant John Smith laskevalmis revolvriga tema järel. Astunud mööda teerada sammu kolmkümmend, märkasid nad puude vahel onnide katuseid, mis laskusid peaaegu maapinnani.
    Paapuate küla oli väga puhas, väljaku keskpaik oli hästi tambitud ning ümberringi kasvasid kirevalehelised põõsad ja kerkisid palmid, mis pakkusid varju ja vilu ning andsid külale lahke ilme. Onnide palmilehtedest katused, mis olid aja jooksul pleekinud, eraldusid kaunilt ümbruse tumerohelisel taustal. Kõrged puud varjasid väljakut tuulte eest. Ehkki kusagil ei leidunud elavat hinge, oli siiski kõikjal näha äsjalahkunud külaelanike jälgi: kerges tuules lõõmahtas tulelõke, lõkke ääres vedeles avatud, kuid söömata kookospähkel.
    Georg Kruze lähenes ühele onnile ja vaatas ukseavast sisse. Onnis oli pime – vaevu võis eraldada seal asuvaid esemeid: kõrged bambusest narid, põrandal mõned kivid, seintel rippus teokarpide ja sulgede kimpe ning katuse all inimese kolp.
    John Smith heitis pilgu ühte suuremase, kuuritaolisse onni ja hüüatas imestunult – onni seintele olid riputatud sea lõualuud ja kalapead ning tagumine sein oli valge, musta ja punase värviga täis maalitud. Onni nurgas seisis ligi kahe meetri kõrgune puust nikerdatud figuur; veidi väiksem, poolteise meetri kõrgune seisis onni avause juures. Lae kohale oli riputatud jäme palk, mis oli täis kalainimeste figuuride sarnaseid puuslikke. Katuse alla riiulitele olid asetatud inimeste kolbad, neid oli ridamisi laotud ligi paarkümmend. Iga kolba all asetses kaks ristamisi sääreluud.
    Äkitselt kuulis Kruze oma selja taga kahinat. Välkkiirelt pöördus ta hääle suunas ja asetas käe vööl rippuvale revolvripärale – mõne sammu kaugusel seisis inimene, kes oli otsekui maa alt kerkinud. Paapua seisis hetke, tema ja Kruze pilgud kohtusid, ja siis sööstis metslane põõsastesse. Georg Kruze tõttas talle joostes järele ja lehvitas punase riidetükiga. Paapua, nähes, et võõras on üksinda, peatus. Kruze ligines metsamehele pikkamisi ja ulatas talle vaikides punase riideriba. Paapua võttis selle vastu nähtava mõnuga ja sidus oma pea ümber.
    Paapua oli keskmist kasvu, tume-šokolaadipruuni nahaga, lühikeste tuhm-mustade kräsus juustega, laia lameda ninaga ning suure suuga, mis oli peaaegu varjatud püstjatest vurrudest ja habemest. Esiletungivate kulmukaarte alt vaatasid pruunid valvsad silmad. Kogu ta riietus koosnes mingist hallist, ligikaudu kaheksa sentimeetri laiusest, vööna seotud riideribast, mis edasi laskus jalgade vahele ja oli tagant pihale kinnitatud. Mõlemal käel, ülalpool küünarnukki, asusid kuivast rohust punutud käevõrude-taolised sidemed.. Ühe „käevõru” vahele oli torgatud roheline beetlileht, teise vahele, vasakul käel, midagi noataolist, mis oli tehtud siledaks lihvitud luutükist.
    Puude ja põõsaste tagant piilusid välja teised metsmehed, julgemata läheneda ja olles iga hetk valmis põgenema. Nad seisid vaikides ja liikumatult aupaklikus kauguses, jälgides teraselt ootamatuid külalisi.
    Lõpuks ilmusid nad välja ja jäid salgana seisma. Kruze jagas neile helmeid ja punase riide ribasid. Kokku oli kaheksa paapuat ja kõik nad olid ennast ilustanud erinevalt. Teistest eristus eriti teravalt üks kõhn, keskmist kasvu, esiletungiva kongis ninaga ja väga kitsa, külgedelt kokkulitsutud otsmikuga mees; habe ja vurrud olid tal ära aetud, peas kerkisid mütsina punakaspruunid juuksed, mis tagant laskusid kaelale keerdus salkudena. Teisel mehel ulatusid juuksed õlgadeni, juustes tolknesid kaks bambuskammi, millest ühel, mis oli kuklasse pistetud, ilutsesid lehvikuna mõned mustad ja valged kaasuari- ja kakaduusuled. Kolmandal olid kõrvadest läbi pistetud suured kilpkonnaluust kõrvarõngad, ninasõõrmeist aga oli läbi torgatud nikerdatud mustriga pliiatsijämedune bambuskepike. Mõnel paapual rippus kaelas loomade hammastest ja teokarpidest kee. Kahel mehel võis täheldada elevantsust. Nende jalad olid muutunud tohutu suurteks ja vormituiks.
    Paljudel oli õlal kivikirves, aga mõned hoidsid käes aukartustäratavat, peaaegu inimesepikkust vibu ja ühe meetri pikkust noolt.
    Kapten Kruze jagas kõigile veel mõned helmed ja järele jäänud riidetükid ning pöördus paadi juurde tagasi, et mitte muutuda pärismaalastele liialt koormavaks ja pealetükivaks; esimene tutvus oli tehtud.
    Vastu õhtut sõudsid kapten Kruze ja John Smith uuesti randa; kaasa võeti ka üks iirlasest sunnitööline, kellel oli loodusteadlase haridus ja kes võis kaptenile oma teadmistega kasulik olla. Seekord paapuad enam nii kartlikud ei olnud, mis võimaldas külaga põhjalikumalt tutvuda.
    Külaväljakut ümbritseva metsa üldpilti elustasid erepunased hiina roosi õied ja kollakasrohelised ning kollakaspunased krootonite ja coleuste lehed. Krootoni õied olid ilmetud, kuid lehed olid väga ilusad punase ja kollase soonmustriga. Mets koosnes banaanipuudest, pandaanidest, leivapuudest, areeka- ja kookospalmidest. Pandaani sajad maapealsed juured laskusid kaarjalt maapinnale ja tundus, justkui seisaks ta jalgadel. Leivapuul võis näha raskeid, kerana ümaraid vilju. Siinne taimestik erines parasvöötme taimestikust tohutult mitmekesiste parasiittaimede ja liaanide poolest, mis mähkisid ennast ümber puutüvesid ja põimusid okstesse. Aga need puud, mis kasvasid omaette, mererannal, olid liaanidest vabad ja imekaunid oma uhkes üksinduses.
    Metsas häälitsesid rohkearvulised linnud: must kakaduu, ninasarvik-lind, kellel oli tugev järsult kõverdunud nokk. Ninasarvik-lind tõusis puuoksalt ja lendas väga raskelt, pikkamisi ja kärarikkalt; tema tiibade kahin ja järsk ning läbilõikav kisa, mis sarnanes eeslikisaga, oli kuulda veel siis, kui lindu ennast polnud enam ammu näha. Need linnud elasid puudel, kuid toitusid maapinnal kilpkonnadest ja taimejuurtest. Mingi lind, keda tihedas puuladvas polnud näha, kisendas kõrgetooniliselt – kooko, kooko, kookoo… Iirlasest loodusteadlane näitas selle linnukese pesa – kaunis raagudest ja okstest „lehtla”, mis oli toredasti lilledega kaunistatud.
    Õhtu oli ilus; hämardus, mets puhkas juba pilkases pimeduses. Väljak oli kolmest küljest metsaga ümbritsetud, aga eest lõikas teda mererand, kuid ka merepoolne külg polnud täiesti avatud. Madalad taimed ja puude alumised oksad olid maha raiutud, nii et tühikud nende vahel näisid tohutu rohelise lehtla kolme suure aknana. Kahe võimsa puu tüved peegeldusid heledal merepinnal. Loojuva päikese kiired valgustasid sooja valgusega ilusat palmide lehestikku; metsast kuuldus mingisuguste lindude hääli. Oli nii hea, rahulik ja ühtlasi võõrastav ja uudne, et Georg Kruzele tundus kõik pigem unenäona kui tõelisusena.
    Kapten Kruze võttis koos oma kaaslastega istet külaväljakul süüdatud lõkke ääres. Nende ümber kogunes hulgana külarahvas. John Smith asus külarahvale kingitusi välja jagama: riidetükke, helmeid, naelu ja väikesi peegleid. Naelte vastu paapuad huvi ei tundnud, kuna ei teadnud nende otstarvet. Peeglid aga tekitasid rõõmsat ja meeldivat elevust; paapuad vaatlesid ennast peeglist, mitu inimest üritasid ennast korraga ühest peeglist vaadata, tõuklesid seejuures ja naersid laginal.
    Õhtul korraldasid pärismaalased külaliste auks peo. Kohal olid kõik- igas vanuses mehed, naised ja lapsed. Nad kandsid peorõivaid ja rohkearvulisi ehteid – värvilistest rohututtidest niudevöösid, lillesid, lehti ja värvilisi seemned, samuti teokarpidest, kalaluudest ja kilpkonna kilpidest tehtud ehteid. Pärismaalased olid näod katnud punaste, valgete ja mustade maalingutega, samuti katsid nende rinda ja selga värvilised mustrid. Erilist tähelepanu olid nad pööranud oma soengutele. Igaühe soeng erines millegagi teise omast. Juuksed olid väga mitut viisi värvitud, kord punase, kord musta värviga; neisse olid torgatud kammid, mis olid kaunistatud mitmesuguste papagoide, kaasuaride, valgete kukkede ja tuvide värviliste sulgedega. Paljudel külalistel oli kõrvanibu suure silmuse taoliselt välja venitatud. Poiste juures paistis silma kolm iseärasust: kõrge tahapoole kalduv kolp veerja laubaga, etteulatuv lõualuu, kusjuures ülahuul ulatus rohkem ettepoole kui ninaots, ja kolmandaks, neil oli peenike kael, eriti ülaosas, lõua all. Samuti nagu meestel, oli ka naistel nina vahesein läbi puuritud. Paljudel oli kõrvades peale ühe augu ka teisi, mis asusid ülevalpool – suurte kõrvarõngaste jaoks. Ülemist avaust läbis nöör, mille keskosa ümbritses pead ühe kõrva äärest teiseni, kuna mõlematele vabadele otstele, mis rippusid õlgadeni, oli paarikaupa lükitud koerakihvad.
    Külaväljakule seati üles lõke ja asuti toitu valmistama. Külalistele ulatati lauanõud – luust nuga ja mingi lusika või väikese labida taoline ese. Nuga võis olla tehtud sea või inimese luust, ja oli teravaks ihutud justkui pistoda.
    Lõkke äärde seati üles jämedad puutoikad ning neile paigutati pika kärsa ja pikkade jalgadega seakere, millelt sisikond oli välja võetud. Seakere kõrvale seati küpsema nülitud ja sisikonnast puhastatud koer.
    Seni, kui liha küpses, pakuti külalistele eelroogi: magus kartul, banaanid, leivapuu viljad, kõik küpsetatuna tulistel kividel. Lisaks anti „lauale” veel tarot, jamsi, kookospähkleid, küpsetatud kala ja suitsukala, suhkruroogu. Kapten Kruze hambad hakkasid valutama suhkruroo närimisest ja imemisest, aga peale pikka merereisi tekkis vajadus süüa midagi magusat.
    Viimaks oli liha küpsenud; seakerelt lõigati luust noaga priske tükk, keerati korralikult leivapuu suurtesse lehtedesse ja ulatati külalistele. Seejärel lõigati koeralt paras tükk liha, keerati banaanilehtedesse ja pandi külaliste jalge ette. Maitstes kordamööda sea- ja koeraliha, leidis Kruze, et koeraliha oli isegi maitsvam.
    Pidusöömingust võtsid osa ka lapsed. Veidi üle kolme aasta vanune poisike sõi oma ema banaanilehelt mitu tükki jamsi, seejärel haaras ema paksu rippuva rinna, jõi piima peale ja asus uuesti isukalt jamsi kallale. Ema jätkas sellal rahulikult söömist.
    Pidusöömingu lõpuroaks ulatati külalistele närimiseks beetlilehti. Need olid üsna vänge maitsega ja sellest eralduv mahl tekitas kerget joovet.
    Õhtu lõpetuseks pakkusid paapuad oma külaliste tundeküllase meelelahutuse.
    Väike orkester, mis koosnes kahest vilepillist ja kolmest trummist, hakkas mängima. Üks vile oli tehtud ülalt ja külgedelt läbipuuritud eriti väikese kookospähkli koorest, teine oli valmistatud bambuseroost. Trummid olid tehtud suurtest õõnestatud puutüvedest, kaks kuni kolm meetrit pikad ja kuni kolmveerand meetrit laiad ning meenutasid välimuselt küna. Pärismaalased tagusid „küna” külgedele suurte keppidega; ilmselt oli lööke kuulda mitmete miilide kaugusele.
    Vilepillide saatel ja trummide taktis alustasid pärismaalased laulu. See laul oli pigem siiski ulgumine; laul oli väga lihtne ja seisnes meloodia pidevas kordamises. Selle primitiivse viisi korrapäratud lained kord tõusid ja laskusid, kord äkki katkesid täiesti, et siis peale lühikest pausi uuesti alata.
    Päike oli loojunud. Kapten Kruze otsustas laevale tagasi pöörduda, kuigi oleks tahtnud istuda sellel imelisel mererannal imetoredate inimeste seltsis lõpmatult kaua.
    Pärismaalased saatsid külalisi rannani, kandes kinke: kookospähkleid, banaane ja kaht jalgadest ülikõvasti seotud metsikut seapõrsast; põrsad ruigasid rahulolematult ja väsimatult. Kõik asetati sõudepaati. Kolm piroogi, milles istusid kummaski kaks pärismaalast, saatsid meremehi laevani ja pöördusid siis tagasi, julgemata laeva pardale tõusta, kuigi Kruze neid märkide abil kutsus.
    Kuni keskööni kostus laevale muusikat: vilepilli meloodilised toonid ja trummide mürtsumine. Aga see meremehi see ei häirinud, sest nagunii oli peaaegu võimatu magama jääda – öösel oli džungel palju kärarikkam kui päeval. Päeval oli rannal ja metsas vaikne, kuulda oli ainult rohutirtsude siristamist ja lindude üksikuid häälitsusi. Päikeseloojakuga aga algas kõige mitmekõlalisem kontsert: konnad krooksusid, tsikaadid siristasid kõrvulukustavalt, öölinnud huikasid ja kriiskasid läbilõikavalt; nendega segunesid mingite tundmatute loomade hääled. Lisaks kõigele saatis seda kontserti kõuemürin, ootamatult pilvedega kaetud taevas sähvisid jämedad mitmeharulised välgusähvatused. Vastu hommikut vakatas kõik, ja nüüd oli kuulda ainult mere kohin lainemurru riffidel.

    Varahommikul lubati kogu laevapere randa; laevale jäid ainult kuus madrust ja vahiohvitserina leitnant John Smith. Paatides suundusid randa ka sunnitöölised, õigemini, endised sunnitöölised.
    Ilm oli meeldiv: pisut sompus, soe, kõige täielikum tuulevaikus. Sügavat vaikust katkestas ajuti lindude kisa ja tsikaadide peaaegu lakkamatu siristamine Aeg-ajalt tungis läbi sompus taeva päikesekiir, mis pani öisest vihmast märja roheluse läikima; kauged mäed näisid veel enam sinavatena ja hõbedane meri läikis meelitavalt rohelises raamistuses.
    Madrused riietusid kohe rannal lahti ja kargasid vette. Mõõn oli vee kaldast eemale kandnud ja seetõttu läks vesi sügavaks võrdlemisi järsult. Pootsman Tom tulistas ühte ranna lähedal lendavat lindu, see kukkus vette. Koheselt haaras üks suur hai linnu. Madrused põgenesid hirmukisaga kaldale ja nüüd leotasid nad ennast väikeses madalaveelises laguunis, kuhu merevesi oli mõõna ajal lõksu jäänud.
    Kapten Kruze hulkus hommikul loodusteadlasest iirlase saatel õige kaugele, salk pärismaalasi uudishimulikult nende seljataga. Peaaegu oleks ta astunud maole – see lebas keset teerada päikeselaigus ega reageerinud inimese lähedusele. Pärismaalased asusid hirmunult ja ärevalt omavahel vestlema, lõpuks haaras üks neist oda, lõi maol pea maha ja võttis selle keha kaasa – söögiks.
    Kapten Kruze soovis minna naaberkülasse, kuid pärismaalased andsid märku, et see on väga paha ja sinna ei tohi minna. Kruze jäi enesele kindlaks, andis kahele tugevale mehele kummalegi noa ja näitas käega, et teda saadetaks. Kingitused mõjusid. Paapuad võtsid kaasa odad ja hakkasid teejuhtidena astuma ees.
    Teerada kulges täiest omapäraselt ja etteaimamatult: soovides minna lõunasse, tuli mõnikord minna põhja poole, teisal jälle lookles teerada kord läände, kord ida poole, aga lõpuks viis ikka õiges suunas. Sageli ootasid ees üllatused: teerada äkitselt lõppes, ees avanes kitsas, aga sügav kuristik, all oja, teisel pool – tihe roheluse sein. Tee oli hästi tallatud, sellel oli käinud palju inimesi, aga siin oli tal lõpp. Teejuhte see ei häirinud. Nad haarasid kinni kuristiku kohal rippuvast puust, siis kargasid teisele puule, ronisid oksale ja siis teisele oksale, ja jõudnud mööda jämedat oksa oja teisele kaldale, kargasid maapinnale, möödusid käänaku taga asuvast kaljunukist, ronisid üle jämeda pooleldi kõdunenud puutüve ning olidki jälle rajal, mis oli hästi sisse tallatud. Juhtus, et tuli minna mööda oja pärivoolu sadakond sammu, et jälle teerajale välja jõuda. Sageli viis teerada läbi mangroovisoo, kus kasvasid tihedad puud ja põõsastikud. Suur hulk maapealseid juuri ja rippuvaid liaane, mis mässisid tüvesid ning oksi, tegid mangroovimetsa peaaegu läbipääsmatuks. Äkitselt paapuad peatusid ja asusid kätega lammutama üht pehkinud kändu. Nad tegutsesid kiiresti, kobe puit aina lendas igasse külge. Sellest massist kukkusid välja valged, rasvased tõugud; need olid sadadena uuristanud lamavat tüve.
    Paapuad kahmasid peotäite kaupa rasvaseid tõuke, närisid ja neelasid neid suure isuga. Üks paapua sirutas pihu tõukudega ettepoole, pakkudes neid Kruzele; see raputas jälestust tundes pead. Paapua naeratas ja pistis tõugud suhu, matsutas seejuures isuäratavalt. Järsku märkasid pärismaalased tähnkuskust ehk vangalit, kes tuli puult alla peaaegu täiesti inimeste juures. Paapuad sööstsid teda püüdma, kuid ärahirmutatud loom, kes ei näinud muud pääsemisvõimalust, ronis kiiresti üksikult kasvavale puule ja jäi sinna lõksu. Üks paapuatest ronis puu otsa ja viskas ta alla, teine paapua püüdis puu all looma kinni. Haavatud loom ajas vihaselt suu pärani ja näitas oma pikki alumisi lõikehambaid ning hallikaspunast keelt. Ta oli umbes viiskümmend sendimeetrit pikk, hallikasvalget värvi. Karvastik oli tal pehme ja tihe, kuid vill mitte pikk. Rasvane keha ei suutnud seista lühikestel jalgadel, mis olid varustatud pikkade kongus küünistega. Pärismaalased nüsisid nürida luust noaga tema kaela läbi; loom ei lasknud selle barbaarse operatsiooni ajal kuuldavale ainsatki häälitsust. Koheselt võttis üks paapua kotikesest välja puupulga ja väikese ümmarguse liua, millel oli mitmeid augukesi. Pärismaalane puistas auku kuiva rohupuru, torkas seejärel pulga auku ja asus ülikiiresti pulka käte vahel keerutama. Käed liikusid nii kiiresti, et raske oli isegi nende liikumist märgata. Hetke pärast kerkis väike suitsunire, seejärel pisike leek. Koheselt haaras teine pärismaalane suurema kuiva rohutuustiga leegi ja peagi oli lõkke süüdatud ning sisikonnast puhastatud loom asetati lõkke kohale küpsema; sisikonna viskasid paapuad põõsaste alla. Varsti ilmus välja suur, poolteise meetri pikkune sisalik, kes asus aplalt jäänuseid sööma. Pärismaalased sisalikku ei kartnud ja teda tappa ka ei üritanud, kuid jälgisid koletist tähelepanelikult seni, kuni ta oma söömaaja lõpetas ja metsapadrikusse kadus.
    Tapetud vangal praeti ja jagati võrdselt kõigi teeliste vahel. Selle liha oli maitsev ja mahlane.
    Peale kehakinnitust jätkati teekonda. Rada viis mööda mäenõlva ülespoole, mets muutus hõredamaks, päikesekiired tungisid läbi lehestiku ja valgustasid metsaalust. Metsaservale lähenedes hakkas Georg Kruze kõrvu mingi kohin, mis sarnanes kose vulinaga, milles veemass kord suureneb, kord väheneb. Ettevaatlikult väljus Kruze koos kaaslastega metsast ja märkas saja sammu kaugusel, täiesti maapinna lähedal tulejoont, mis eemaldus, jättes enda taha roostiku mustad põlenud varred ja hunnikud kerget tuhka. Loodetuule tõttu, mis kandis suitsu rändureile vastassuunas, kaugenes tuli kiiresti mööda mäeveeru alla. Kruze laskus koos iiri sunnitöölise ja pärismaalastest saatjatega mööda põlenud künkanõlva allapoole. Tuli kord suurenes, kord vähenes, aeg-ajalt tõusis taeva poole terve sein tuhmjasvalget suitsu ja leek kandus suurte keeltena tuules; vahel aga leek peaaegu kustus, suitsukate lõhenes, avades väljavaate kaugetele mägedele ja lähimale metsale. Äkki tõusis suits jälle ootamatult sambana üles, laskus maha ja lookles mustunud maa kohal peenikeste madudena. Kõrrestik ja roostik praksus, lahvatas heleda leegiga ja vaibus; mõnikord kandis tuuleiil suitsusammast otse rändurite peale, kerge rohutuhk lendas neile ninna ja suhu, sundides aevastama ja köhima. Tuli viskles ja väänles mööda maad, pöördus vahel tagasi ja lisas leitsakut niigi juba kõrvetavale päikesekuumusele.
    Ootamatult kargas suitsu mattunud põõsastest välja must suurte kihvadega siga ja tormas otse Kruze poole, justkui kavatseks ta inimese, kes oma tule ja suitsuga talle ebameeldivusi tekitas, lõhki kiskuda. Kruze haaras välkkiirelt revolvri ja tulistas peaaegu sihtimata. Siga kukkus maha, veeres veel mõned meetrid hooga edasi ja jäi siis liikumatult lamama. Künka tagant tormasid välja pärismaalased, odad käes. Nähes siga surnuna, ja ilmselt olles kuulnud ka ootamatuid ja tugevaid kärgatusi, tardusid nad ehmunult paigale, suutmata mõista, mis oli seaga juhtunud. Sea rinnast immitses verd, kuigi mitte keegi paapuatest ei olnud jõudnud veel vibu lasta ega oda heita. Pärismaalased seisid nõutult; igaüks hoidis vasakus käes vibu ja nooli, kõverdatud paremas käes aga oda, mis asus heitevalmilt õla kohal. Odaots oli värvitud punaseks, justkui oleks see juba kaetud värske saagi verega. Pärismaalased olid peoehetes – peale lehvivate sulgede ilutsesid nende juustes veel hiina roosi punased õied ja niudevöö taha olid torgatud mitut liiki koleuste punakaskollaste lehtedega oksad.
    Kruze köhatas häälekalt, soovides endale tähelepanu tõmmata. Pärismaalased otsekui ärkasid, nende suust kostis ehmunud hüüatusi ja kogu jõuk pistis kabuhirmus põgenema; hetke pärast kadusid nad mäeveerul kasvavatesse tihedatesse, halli suitsu mähkunud põõsastesse.
    Pärismaalastest saatjad sidusid seal jalad kokku, torkasid jämeda puutoika sea jalge vahelt läbi, upitasid sea selga ja jätkasid liikumist, tassides siga kahevahel. Ootamatult avanesid rändurite ees lagedad künkad. Mõningates kohtades võis neil eraldada üha kõrgemale viiva teeraja musta joont. Teerada oli järsk ja hiljutisest vihmast libe, päike kõrvetas tugevasti. Lõpuks paistis künka nõlval mingi roost punutud tara.
    Tara ääres kasvas suhkruroog ja selle tagant märkas Georg Kruze naist, kes lähenes mööda rada. Kruze peitus suhkruroo taha ja jäi ootele; pärismaalased naersid lõbusalt, mõistes nalja. Kui naine jõudis tara juurde, astus Kruze suhkruroo tagant välja ja jäi naise ette seisma. Tugev ehmatus väljendus paapualanna ilmekal näol – ta polnud iialgi valget meest näinud. Poolavali suust tuli tasane häälitsus, justkui oleks tal hing kinni jäänud, silmad läksid suureks ja hakkasid seejärel järsult ja pidurdamatult pilkuma, käed haarasid kramplikult suhkruroost, otsekui oleks tal jalad üles öelnud. Paapuad naersid laginal ja hakkasid naisele selgitusi jagama. Kruze ulatas naisele tüki punast riiet.
    Teerada muutus üha järsemaks. Viimaks tuli nähtavale esimene kookospalm ja seejärel pärismaalaste onni katus. Georg Kruze ilmumine külasse tekitas jällegi paanilist hirmu: mehed põgenesid, naised peitusid kiiruga onnidesse, lapsed karjusid, koerad tõmbasid sabad jalgade vahele, jooksid eemale ja hakkasid ulguma.
    Küla asus otse mäeaheliku harjal. Keskel oli üsna lai tänav. Mõlemal pool tänavat seisid onnid, millede taga laskusid järsud, tiheda rohelusega kaetud nõlvakud. Onnide vahel ja nende taga kerkisid rohkearvulised kookospalmid; mööda nõlvakut allapoole olid istutatud areekapalmid, mida siin kasvas külluses.
    Tasahiljukesi ilmusid põõsastesse ja onnide taha pärismaalased, odad viskevalmilt käes ning vibunöörid pingul. Georg Kruze saatjad asetasid sea maha, astusid külaelanike juurde ja rääkisid midagi, mispeale paapuad rahunesid, langetasid oma odad ja vibud.
    Onnideesisel platsil süüdati lõke. Kivikirveste abil raiuti siga lahti, sisikond heideti koertele ja lihakere tükeldati kirveste ja luust nugade abil. Lihatükid aeti vardasse ja paigutati lõkke kohale küpsema. Lõkkesse asetati jäme palgijupp, mis oli tõusu poolt ammusest ajast rannale kantud ja seal merevees ligunenud. Esialgu jäi selle palgijupi otstarve Kruzele ning iirlasest loodusteadlasele arusaamatuks, kuid üsna pea selgus, et see palk oli väga vajalik toidulisand.
    Kui palk oli peaaegu täiesti ära põlenud, koguti selle tuhk kokku ning pärismaalased puistasid seda paksu kihina lihakäntsakatele. Mõned ammutasid tuhka kamalutäite kaupa suhu. Kruze maitses uudishimulikult tuhka – see oli meeldiva soolaka maitsega. Lainetest kauakantud puutüvi, uuristatud mereloomade poolt, oli imenud endasse säärasel hulgal soola, et selle tuhaga võis asendada tavalist soola, kui seda hästi palju suhu kühveldada.
    Pärismaalastest poisikesed sidusid silmuse oma jalgade ümber, ronisid kookospalmi otsa ja hakkasid kookospähkleid alla loopima. Üks pärismaalastest asus nendest einet valmistama. Esmalt kivikirvega ja seejärel luust noa abil kõrvaldas ta pähkli rohelise koore. Hoides vasakus käes kookospähklit, lõi ta selle pihta kiviga, millest pähkel pragunes just keskpaigast. Puust liua kohal murdis ta pähkli kaheks peaaegu võrdseks osaks ja piim voolas liuale. Tema kõrvale istus ta kaaslane, ja mõlemad, võtnud kumbki oma kotist teokarbi, hakkasid sellega kaapima pähkli värsket tuuma. Lühikese ajaga oli liud täitunud valge pudruga; täiesti tühjaks kaabitud pähklikoore pooled muutusid tassideks, needsamad teokarbid aga lusikateks. See söök valmistati nii puhtalt ja esemed olid nii lihtsad ja asjakohased, et hetkeks tekkis Kruzel isegi kahtlus tsivilisatsiooni edasiarenemise otstarbekuses.
    Vaatamata külaliste kohalolekule, ei katkestanud pärismaalased oma tavapärast jõudeaja tegevust: üks lõpetas uut mullakobestamise labidat ja kaapis seda teokarbiga, teine voolis luust noaga odaotsa, mis oli murdunud viimase jahilkäimise ajal. Paistis, et lapsi õpetati siin varakult majapidamises abistama. Kruzele oli naljakas näha, kuidas vaevalt kõndima hakanud, poolteise- või kaheaastane laps tassis lõkkesse suurt hagu, siis aga jooksis ema juurde rinda imema. Naised otsisid meeste juustest täisid, noorukid tegelesid sellesamaga. Kaks naist lasid oma armastusväärsusest ka koertel osa saada ja püüdsid neilt kirpe, kusjuures koerad lebasid kuulekalt nende põlvedel. Koerad olid pärismaalastele suurepärased seltsilised – nad kõlbasid nii meelelahutuseks kui ka söömiseks.
    Kaks pärismaalast tegelesid mingi joogi valmistamisega. Nad tagusid pika sõrmejämeduse juurika kividega tükkideks, seejärel pistsid tükid suhu, mälusid tükk aega ja sülitasid siis anumasse, mille põhjas oli väike auk; anuma põhi aga oli tervikuna kaetud peene rohu puruga. Seejärel asetati auguga anuma alla teine nõu ja valati ülemisse anumasse vett. Tumeroheline paks vedelik filtreerus alumisse.
    „Keu!” sõnas pärismaalane, näitas joomist ja siis seda, et peale keu joomist jääb ta magama. Koheselt täideti kookospähklikoorest „peekrid” ja ulatati Kruzele ja iirlasele. Kruze raputas esialgu pead, kuid iirlasest sunnitööline jõi oma peekri ühe sõõmuga tühjaks, krimpsutas seejärel nägu ja sõnas: „Okey!” Kruze järgnes tema eeskujule – jook oli kibeda pipra maitsega, kehas tekkis soe tunne ja peas kerge joove.
    Kostitamise järel sõlmis Georg Kruze oma vöölt lahti pussnoa koos tupega, mis rippus tal alati vööküljes, ja kinkis paapuale, kes paistis olevat külavanem.
    Pärismaalased olid väga sõbralikult ja vastutulelikud, ja kui Kruze valmistus lahkuma, tõid naised igast onnist kingitusi: banaane, kookospähkleid, jamsi ja asetasid need Kruze ja iirlase jalge ette.
    Tagasi siirduti lühemat teed pidi – otse mäenõlvakult alla rannale ja sealt piki randa paatideni. Kogu tee saatsid külalisi võõrustajad, kes tassid kingitustena kaasa antud juur- ja puuvilju.

    Kaks nädalat seisis „Louisiana” ankrus kauni ja külalislahke ranna lähedal. Laevapere puhkas, jalutas rannas ja metsas ning suples madalates laguunides. Ootamatult ilm muutus. Juba kolm päeva järjest oli sadanud jahedat vihma. Siis tabas mitmeid madruseid esimene palavikuhoog. Järgmisel päeval tundis ka kapten Kruze külmavärinaid, mis kord tekkisid ja siis jälle kadusid. Kuid palavikuhood üha sagenesid ja pidevalt oli külm, kuigi Kruze oli selga tõmmanud kaks flanellsärki ja hoidis ümber õlgade sooja tekki. Iga tunniga hakkas üha külmem, pea käis ringi. Kogu päeva polnud kapten ja paljud madrused millekski võimelised, ainult lamasid hirmsa peavaluga koikus ja ootasid mil tõvehoog möödub.
    Tervelt viis päeva järjest tüütas troopikapalavik ja ei olnud mingeid märke selle kadumisest. Mõnel päeval oli kapten Kruzel ainult üks tõvehoog päevas, mõnikord möödus see kergemalt, teinekord aga raputas tugev värin kogu keha; toidu suhtes tundsid haiged täielikku vastikust. Palavik kurnas organismi ja tappis aeglaselt. Viiendal päeval haigestusid ka leitnant John ja kõik iirlastest sunnitöölised ning veel mitmed madrused. Juhtkonnast tundis ainult mestiits Tom ennast veel täiesti tervena. Kapten Kruze ajas ennast oma koikul vaevaliselt istuli, ägas omaette ja sõnas koiku kõrval valvavale pootsman Tomile kähinal: „Tom, hiiva ankur, heiska purjed, ja vii laev merele, või muidu me siia kõngeme. Pane laev rannast ohutus kauguses triivi.”
    „Saab tehtud, kapten!” sõnas Tom ainsatki küsimust esitamata. Tomi silmades läigatas indiaanlase otsustavus – talle olid usaldatud kapteni kohustused.
    Hetkegi viivitamata asusid veel omal jalgel püsivad madrused vaevaliselt ankrupeli keerutama; ankrukett kerkis veest, purjed päästeti valla ning „Louisiana” suundus merele, eemale valgele mehele neetud saarest.
    Juba järgmisel päeval kapten Kruze tervis paranes, ta kulistas hinge alla mitu peekrit rummi, lebas koikus veel kuni õhtuni ja ajas siis ennast jalgele. Soolane meretuul oli ka teistele mõjunud tervistavalt – järgmisel päeval näitasid kõik haiged paranemise märke. Keskpäeval, enne Uus-Guinea rannikult lahkumist, istusid kapten Kruze, leitnant John Smith ja kõik kuus iirlasest sunnitöölist ühiskajutis ümber laua. Laevakokk oli nende ette asetanud suured vaagnad suitsetatud lambalihaga ning Uus-Guinea puuviljadega. Iga mehe ees seisis ääreni täis klaas Jamaica rummi.
    Iirlasest loodusteadlane alustas vestlust teemal, mida selles laevas tavaliselt ei käsitletud.
    „Tegelikult pole mitte pärismaalased, troopiline kuumus ega tihe mets Uus-Guinea tõelised valvurid. Pärismaalastest elanikkonna võimsaks liitlaseks kaitsel võõramaiste anastajate vastu on külmavärin ja lõõmav palavik. Ta ootab uustulnukaid päikese esimestes kiirtes ja keskpäeva tulises leitsakus; ta varitseb ettevaatamatut päeva viimastes varjudes; külmad tormised ööd, samuti nagu vaiksed kuupaistelised õhtud, pole talle takistuseks. Vaevalt et pääseb tema käest isegi kõige ettevaatlikum, ja julgus ei oma tema jaoks mingit tähendust,” rääkis iirlasest sunnitööline loodusteadlasele omaselt poeetiliselt ja teaduslikult.
    Leitnant John Smith, jäljendades iirlase meeleolukat sõnavõttu, jätkas:
    „Algul sa ei tunne tema juuresolekut, ent peagi ilmneb, et jalad on täis tina, mõtted on peapööritustest katkestatud, külm värin läbib käsi ja jalgu, silmad muutuvad valgustundlikuks, laud langevad jõuetult alla. Nägemused, mingisugused suured koletised, aeglased ja kurvad, hõljuvad silmade eest mööda. Järk-järgult muutub külm värin palavikuks, kuivaks lõpmatuks palavikuks, ja nägemused algavad fantastilist tantsu.”
    Mehed tõstsid seepeale oma klaasid Jamaica rummiga: „Terviseks!”
    Kapten Kruze pöördus iirlaste poole: „Te pole ennast tutvustanud? Ehk oleks siiski aeg lähemalt tutvuda.”
    Iirlasest loodusteadlane vaatas kaptenile otsa, ja sõnas meeleliigutusega hääles:
    „Härra kapten Georg Kruze, me asume veel väga lähedal Suurbritannia valdustele; ka seilab merel arvukalt Inglise laevu, kõike võib juhtuda – tutvume lähemalt siis, kui kunagi jõuame Ameerikasse, aga seni oleme teile lihtsalt iirlastest sunnitöölised.”
    Teine iirlane lisas: „Meie eesmärk on jõuda mitte ainult Ameerikasse, vaid tagasi Iirimaale. Meie võitlus jätkub, Iirimaa peab saama vabaks.”
    „Teie tahtmine sündigu,” sõnas kapten Kruze pidulikult. „Panen teid esimesele Ameerikasse suunduvale laevale.”
    „Ameerika Ühendriikide laevale,” täpsustas iirlasest loodusteadlane.
    Lõunasöögi lõpetanud, astus kapten Kruze laevalaele ja andis roolimehele kursi:
    „Hoida nordi, purjetame üle ekvaatori tagasi, kodustele põhjalaiustele.”
    „Louisiana” lisas purjesid ja suundus avamere. Äkitselt kaikus üle vee tohutu kärgatus, justkui oleks keset selget taevast raksatanud äike. Sellele järgnes õudus tekitav kõmin, tundus, et maa all avati põrguväravad. Kõigi pilgud pöördusid kohutava mürina suunas – Uus-Guinea saare mägede kohal paistis tohutu tule ja suitsusammas, tuhapilv vajus mööda kõrge vulkaanilise mäe külge alla. Kogu rannaäär oli üksainus hõõguva laava ja kivide segu. Vette langenud laavast tekkinud pimss kattis merepinda poole jala paksuse kihina, tekitades mulje, justkui oleks ookeani põhi veepinnale kerkinud.
    Äkitselt raputas laeva tohutu kõrge ja järsk laine, haaras laeva endaga kaasa ja kandis ranna poole. Kapten Kruze käskis kõik purjed heisata ja seada tihedasse tuule, et purjetada vastu lainet. Aga purjed olid tohutu laine vastu jõuetud. „Louisiana” kandus laineharjal rannale üha lähemale; aga enne, kui tohutu tsunamist tekitatud laine suutis laeva rannale paisata, jõudis „Louisiona” lainest välja ja purjetas nüüd vaikses, väiksemagi virvenduseta vees. Peagi meri rahunes, ainult tulemägi suitses endiselt.
    „Louisiana” pöördus tagasikursile. Kapten Kruze käskis lasta alla paadid ja tõtata appi hädalistele.
    Meremeeste silme ees avanes hirmuäratav pilt. Kogu rand kuni mäerinnakuni oli otsekui luuaga puhtaks pühitud, kogu taimestik oli hävinenud. Palmid olid juurtega välja kistud ja hulpisid kaldaäärses lainetuses. Rannaäärne küla oli kadunud. Pärismaalaste onnide katused loksusid madalas vees, nende vahel paapuate ja nende laste laibad, poolik kookospähkel kramplikult käte vahele pigistatud; väikelapsed olid klammerdunud emade rindadele; inimeste surnukehade vahel hulpisid sogases vees koerad ja sead; näha võis pooleldi praetud seakere külge klammerdunud pärismaalast, justkui kaitstes oma söögipoolist. Eutud, õudusest pärani silmadega paapuad hoidsid käes odasid.
    „Pühakiri ütleb – Jumal andis, Jumal ka võttis, Jumala nimi olgu kiidetud,” sõnas kapten Kruze nõutult. Seejärel lisas: „Meri matab kõik, ja selles kliimas üsna kiiresti.” Leitnant John Smith kehitas hämmeldunult õlgu ja pühkis kuuekäisega oma pisarais silmi. Mestiits Tom, olles katoliiklane, otsis välja vana räbaldunud servadega lauluraamatu ja luges hukkunud metslastele lahkumispalve:

    Andke Issandale, te jumalalapsed,
    andke Issandale au ja võimsus!
    Andke Issandale tema nime au,
    pühas ehtes kummardage Issandat!
    Issanda hääl on vete peal;
    auhiilguse Jumal müristab;
    Issand on suurte vete peal.
    Issanda hääl kostab võimsasti;
    Issanda hääl kostab toredasti.
    Issanda hääl murrab seedreid,
    Issand murrab katki Liibanoni seedrid.
    Ta paneb Liibanoni karglema nagu vasika
    ja Sirjoni nagu noore metshärja.
    Issanda mürina hääl purskab tuleleeke.
    Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema;
    Issand paneb Kaadesi kõrbe värisema.
    Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima,
    ta laasib metsad paljaks.
    Ent tema templis ütlevad kõik:
    „Oh seda auhiilgust!”
    Issand istus aujärjel veeuputuse tulles,
    ja Issand jääb kuningaks igavesti!
    Issand annab tugevuse oma rahvale;
    Issand õnnistab oma rahvast rahuga.

    Pootsman Tom sulges lauluraamatu, pühkis oma määrdunud ja troopikapäikeses pleekinud mütsiloduga silmi ja sõnas lõpetuseks: „Puhake rahus, kallid inimesed ja loomad. Aamen.”

    Üheksateistkümnes peatükk. “Louisiana” saabub Nagasaki reidile. Jaapani keiser keeldub Venemaa saadikut vastu võtmast. “Nadežda” hiivab ankru. “Nadežda” ohvitserid tutvuvad Kamtšatka loodusega. Pärismaalaste küla. Geisrite org. Tulemägi paiskab taevasse kõrge tuha- ja tulesamba.

    1805.aasta 12.aprilli hommikul märkas „Nadežda” ülemisel tekil mornilt jalutav kapten Krusenstern ootamatult Nagasaki reidile lähenevat kiirekäigulist laeva. Iga hetkega selle purjed aina suurenesid, ja äkitselt läbis Krusensterni südant rõõmuvärin – tema endine tentsik Jüri kihutas „Louisianal” aina lähemale ja lähemale.
    „Louisiana” purjetas osavalt manööverdades Jaapani džonkide vahelt läbi, möödus „Nadežda” ahtrist ja tõmbas masti signaallipu – „Vajate abi?” Kapten Krusenstern laskis koheselt „Nadežda” masti heisata vastuse – „Abi ei vaja! Jääge ootele!”
    „Louisiana” tegi veel mitu tiiru ümber „Nadežda”, põikles džonkide vahel ja jäi siis rehvitud purjede all „Nadežda” lähedale triivi, iga hetk valmis minema sööstma. Jaapanlaste väikesed, kipakad purjekad kogunesid kartlikult üksteise lähedusse, sest mine sa „hullu ameeriklast” tea!
    Kahtlemata oleks Krusenstern ka ise oma võimsa relvastusega fregatil jaapanlaste džonkidest läbi murdnud, kuid saadik Rezanov pidas jonnakalt läbirääkimisi jaapanlastega, lootes ikka veel, et Jaapani keiser võtab ta vastu. Vene Ameerika Kompaniile oli erakordset tähtis luua sidemed Jaapaniga ja arendada kaubavahetust ning mereloomade püüki Jaapani vetes. Aga saadiku püüdlused jooksid liiva, Jaapani keiser ei soovinud Venemaaga suhtlemisest kuuldagi ja saadikut vastu ei võtnud.
    1805.aasta 16.aprillil saabus saadik Rezanov koos oma kaaskonnaga tagasi „Nadežda” pardale. Pärast peaaegu seitsmekuulist tegevuseta seismist Nagasaki reidil, hiivas „Nadezda” järgmise päeva varahommikul ankru ja väljus merele. Lahest väljumiseni saatsid teda hulgaliselt jaapani džonkid, kõige lõpus, hoolikalt jaapanlasi silmas pidades, purjetas „Louisiana”.
    „Nadežda” läbis Harimkotani ja Onekotani saarte vahelise väina, jõudis Vaiksesse ookeanisse ja võttis kursi Avatša lahele. 5.juunil 1805 jõudis „Nadežda” peale äpardunud Jaapani-reisi tagasi Petropavlovski sadamasse. Venemaa saadik Rezanov, olles oma ebaõnnestunud Jaapani missioonist nördinud, kolis üle Vene Ameerika Kompanii laevale „Maria”, millel asus teele kompanii peabaasi Kodiaki saarel, et korrastada Vene kolooniate juhtimist ja suurendada kontrolli nende tegevuse üle. Ühes temaga asus teele ka looduseuurija Langsdorff, kes tahtis tutvuda Vene Ameerikaks nimetatud muinasjutulise maa looduse ja rikkustega.
    Petropavlovskis võeti „Nadeždal” ette ulatuslikud remondi- ja korrastustööd. Krusentstern koos looduseuurija Tilesiusega tegeles ühe kuu jooksul Kamtšatka ida- ja lõunaranniku uurimisega. Kaardi järgi võrdus Kamtšatka pindala peaaegu Itaaliaga. Kamtšatkat ilmestasid kõrged mäeahelikud, kümned kustunud ja tegutsevad tulemäed, milledest kõige ähvardavam oli lakkamatult tegutsev Kljutševskaja sopka, kõrgusega ligi viis tuhat meetrit. Lisaks mägedele pakkusid rändaja hingele ülevustunnet ja silmadele imekaunist vaatepilti mägede vahel, sügavates orgudes voolavad jõed ja jõekesed, kaljudelt langevad selgeveelised, päikeses sillerdavad kosed.

    Kasutades ära sooja suvist ilma, võttis Krusenstern ette paadiretke mööda Kamtšatka jõge. Nelja sõudjaga paat liikus aeglaselt mööda jõge vastuvoolu, hoidudes kalda lähedale. Aerudel istusid kaks madrust ning vennad Otto ja Moritz Kotzebued. Paadi ninas aga oli koha sisse võtnud loodusteadlane W.Tilesius von Tilenau, tema kõrval kartograaf Fabian Gottlieb von Bellingshausen. Tilesius pani paksu kaustikusse kirja kõik, millele tema silm pidama jäi, Bellingshausen aga joonistas suurele poognale jõe kontuure, märkis ära iga suurema kaljunuka ja jõekäänaku. Krusenstern hoidis roolipinni ja juhtis paati.
    Järskudelt kallastelt kummardusid vaikse vee kohale lepad, kamtšatka pihlakad, sahhalini paplid, siin-seal valendasid jaapani kased
    Jõekäänaku tagant avanes väike, kerge hommikuuduga kaetud luht. Jõest eemal algas mäestik, mis suundus piki Kamtšatka poolsaart lõunast põhja suunas; üks mäeahelik järgnes teisele ja nii ikka edasi kuni silmapiirini. Kohati olid nõlvad sujuvad ja nulumetsaga kaetud, teisal aga järsud ning kaljustel nõlvadel kasvasid kivikased. Mägede jalamil hõljus laiguti udu, justkui rebenenud tüllkardin; kõrgemal helkis tuhmis päikeses üksikuid lumelaike, veelgi kõrgemal aga sätendasid lumised mäetipud; üle mäetippude ujusid rasked pilved. Üksikud mäed aga tõusid kõrge kaljuseinana ja ulatusid läbi pilvede.
    Õhk jõel oli jahe ja hingamiseks kerge. Kuigi oli kesksuvi, andis endast tunda Beringi mere külm hingus. Jõekaldad tundusid olevad tühjad ja elutud. Aga see tundus nii ainult esmapilgul. Paat libises mööda vaikset vett, ja äkitselt, järgmise jõekäänu tagant, hakkas jõekaldal silma mingi isemoodi, pikk ja katkematu punakas-kollane riba. Krusenstern liigutas roolipinni ja suunas paadi otse kalda äärde, lähemale saladuslikule laigule. Ja nüüd märgati, et ritvade vahele tõmmatud nööridel kuivas ridamisi lõhe. Need olid jukola-tarad. Kamtšatka puhtas ja jahedas õhus muutus kala üsna kiiresti kuivaks, peaaegu kivikõvaks ning säilis riknemata ja toiteomadusi kaotamata kuni järgmise lõhetulekuni. Jukola oli kohalike elanike ja veokoerte põhiline toit.
    Edasi sõites veevool kiirenes ja üha raskem oli vastuvoolu sõuda, vennad Kotzebued ja madrused pidid tublisti vaeva nägema, kuigi nad seda välja ei näidanud. Kohati ulatusid mäenõlvad peaaegu jõekaldani välja, surudes jõe koomale ja kiirendades selle vahusogast voolu. Paarisaja meetri järel mäenõlvad taandusid, tehes ruumi kaldaäärsele luhale. Jõgi muutus laiemaks ja madalamaks ning veeretas end aeglaselt üle rinnakute. Kuid peagi tuli jõel jällegi ennast koomale tõmmata ja pugeda kitsasse käänulisse orgu. Ootamatult muutus ümberringi pimedaks, jõekaldad olid kadunud, neid asendasid kõrged püstloodsed kaljud. Paat sukeldus kuristikku, mis oli täis kurjakuulutavalt kohisevat vett ja kaljude morni vaikimist. Vennad Kotzebued rõhusid tugevalt aerudele, paat liikus vaevaliselt edasi, ja äkitselt lõi silmadesse valgus ning rändureid võttis vastu imeilus roheline aas ja avardunud silmapiir. Viltused päikesekiired libisesid üle sinava kauguse, milles terendus järvesilmi ja metsatukki. Bellingshausen osutas silmapiirile – keset taevast, sinises pilvekiilus sätendas lumi. Rändurid pingutasid silmi ja lõpuks märkasid nad tervet mäge. Võimsana ja uhkena kõrgus Kljutševskaja peaaegu laudsiledal tasandikul, jäiselt ükskõikne ümbritseva suhtes, tema tipp ulatus pilvedeni. Ajuti kadus mäetipp uduvinesse ja ilmus siis jälle nähtavale. Päike väljus pilve tagant ja äkitselt sätendas kiirtevihus Klutševskaja kõrval teine, väiksem, teravatipuline mägi.
    Paad liikus edasi. Jõgi oli saavutanud oma endise laiuse ja voolas aeglaselt loogeldes rohelise aasa serva pidi põhja suunas, rööbiti teda toitva, lumise ja sakilise mäeahelikuga. Kõrgemal mägilaval valitses juba sügis, haavad leekisid kollaselt ja põõsad olid riietunud purpurisse, aga vee ääres hingas loodus veel täie rinnaga kasinat suverõõmu. Keskpäeval muutus õhk soojemaks, tuulehingus tõi kõrgusest seedermänni vaigulõhna.
    Krusenstern märkas jõeääres soodsat randumiskohta ja suunas paadi kaldaliiva. Inimeste ilmumine peletas kaljudel pesitsevaid linde, nad tõusid lendu ja jäidki õhku rippuma, pigem üllatunult kui heitunult.
    Rändurid ronisid paadist välja ja astusid liivasele kaldale. Kotzebued tõmbasid paadi kuivale ja sidusid paadinööri ümber rannal kasvava üksiku ja kõvera kasejändriku.
    Metsas domineeris kõikjal kivikask. Teistest liikidest esines üsna hõredalt viirpuud, kibuvitsa, kuslapuud ja seedermändi. Metsa all valitses täielik vaikus. Läbi tihedate puulatvade jõudis maapinnale ainult üksikuid päikesekilde; kuumalaigud metsa all vaheldusid rõske alusmetsa seenelõhnaga. Rinnuni ulatuv lopsakas ja rammus rohi summutas samme, aeg-ajalt komistasid meremehed rohu sees mädanevatele puurontidele ja pehkinud kändudele. Loodusteadlane Tilesius korjas talle tundmatuid lilli ja püüdis kahvaga imepäraseid putukaid, kes olid kollased ja rasked, justkui meetilgad. Otse rändurite jalgade alt sööstis õhku mõni lind, sageli nii väike, et ta olemasolust andis märku vaid tiibade värelus. Seda rahulikku, inimtegevusest rikkumata maastikku ilustasid hallid, sammaldunud, jõuliste tüvedega kivikased.
    Ojakäärus sattusid rändurid rohtkattesse, mis oli inimesest kõrgem, tihe, rammus ja peadpööritavalt lõhnav. Rohtkatte seest oli ennast välja sirutanud ligi kolme meetri kõrgune Kamtšatka hiidangervaks. Lagendiku serval, kus rohi oli madalam, märkas Tilesius veelgi omapärasemat taime – magusat karuputke. Loodusteadlane murdis ettevaatlikult ühe putke ja osutas sellest nõrguvatele mahlatilkadele:
    „Selle taime mahlast valmistavad pärismaalased roosuhkrut ja mehed ajavad viina. Toores mahl aga on mürgine ja tekitab raskesti paranevaid paiseid.”
    Karuputkete kõrval, justkui kaitset otsides, õitses põlvekõrgune purpursete ja mustatähniliste õitega liilia, kattes maad väikese leegitseva vaibana. Tilesius andis selgitusi ka selle taime kohta:
    „Liilia jahustest sibulatest valmistavad pärismaalased leiba ja putru, sinikate või kuslapuu viljadega keedetult on ta aga asendamatu piduroog.”
    Rändurid liikusid hanereas pikki selgeveelise oja kallast. Madrused hoidsid pihus laskevalmis püsse, Krusenstern ropsis aeg-ajalt mõõgaga liikumist takistavaid puuoksi. Oja kulges kääneldes ja vääneldes kaljude vahel, kohati paisus paari meetri laiuseks jõeks, et siis kaljude vahel jälle ennast koomale tõmmata ja läbi kitsa jõesängi pugeda. Ootamatult sattusid rändurid ojaga rööbiti kulgevale teerajale. Paistis, justkui oleksid siin inimesed iga päev rutanud ämbritega oja äärde ja täitnud panged veega, mööda rada jälle külla tagasi pöördunud. Krusenstern seisatas üllatunult ja pööras oma küsiva pilgu Tilesiusele, oodates selgitusi. Tilesius puhkes naerma:
    „Karude teerada! Siinkandis pole ainsatki oja ega jõge, mida ei palistaks karuradade roheline tunnel.”
    Rändurid liikusid mõnda aega mööda karurada ja pöördusid siis kõrvale, suundudes mööda nõlva ülespoole. Alatasa komistasid nad mingile omapärasele põõsastaimele, mille vars siugles mööda maad, samas aga tõusid tema haruoksad üles tiheda müürina. Sedamööda kuidas rändurid edasi ja kõrgemale ragistasid, ilmus kivikaskede hulka ka üksikuid seedrilehiseid, pihelgaid ja palimurdu. Kõrvu kostsid metsa meeldivad, õrnad ja salapärased hääled: vee sulin kivide vahel, lindude hoiatavad viled ja huikamised, ragin, mis ootamatult tekkis ja siis sama äkitselt haihtus.
    Silma hakkasid ikka uued ja uued taimed. Tilesius jagas ühtelugu selgitusi:
    „Käoking, selle mahlast saadava surmava mürgiga määrivad pärismaalased oma nooleotsi; nõges, selle kiust punutakse kalavõrke; kärbseseen, sellest keedetakse joovastavat jooki, rohkel tarvitamisel paneb inimese hullunult visklema, naerma, nutma ja maas püherdama.”
    Tilesius jätkas temale südamelähedast teemat:
    „Pärismaalased tunnevad kõiki oma taimi nimepidi: nad tunnevad igaühe toimet üksikult ning peale selle ka nende toime erinevusi olenevalt taime kasvamise kohast; nad teavad, millal on aeg koguda taimi ja marju selleks, et kõige paremini ära kasutada nende toite- ja raviomadused. Nad teavad täpselt, mis on mürk, mis jook ja söök. Pärismaalaste oskus kasutada taimi toiduna ja ravimitena on imekspandav; taimede mõju paremat tundmist on võimatu kujutleda isegi tsiviliseeritud rahvaste juures.”
    Rändurid nööpisid oma vormikuued lahti, võsa all oli lämbe ja palav. Olles pugenud läbi tiheda põõsastiku, jõudsid nad higistena ja väsinutena võsast välja, nende silmade ees avanes hoopis teine maastik. Metsaga kaetud eelmäed olid taganenud sisemaale, tehes ruumi avarale tundrale. Ootamatu avarus tekitas hämmeldust, roostekarva lage maastik tundus esialgu üksluisena, kuid lähemale astudes pakkus ta siiski silmale külluslikke värvirõõme. Tumepunaste pohlapuhmaste kõrval sinetasid sinikate rasked kobarad, murakaväljad vaheldusid verevate kukitsatega, edasi mustas suur väli kukemarjadest. Loodus pakkus oma ande, samas andis ohjeldamatu marjaküllus märku lähenevast sügisest, millele järgneb vältimatult Kamtšatka pikk, lumerohke talv.
    Sääsepilv sik-sakitas üle tundra ja jäi siis rändurite ümber keerlema. Eemal võis silmata musti täppe liikumas – karud maiustasid sinikatega. Peale pikka merereisi pakkus tundra mitte ainult karudele, vaid ka meremeestele maitsvaid ja tervislikke marju, mida nüüd kiirustades nopiti ja isukalt söödi. Seejärel liiguti edasi.
    Peagi jõuti järjekordse oru servale. Väike kiirevooluline jõeharu tõkestas teed, sellelt peegelduv päike sundis silmi kissitama. Otto Kotzebue laskus jõekese äärde ja sammus mööda kruusast kaldariba. Temast tormas kohisedes mööda kristallpuhas hõbedaselt sillerdav vesi. Äkki Otto Kotzebue võpatas – vesi lõi ootamatult keema. Inimese äkilisest ilmumisest eemalepeletatud kalad valgusid rüsinal kaldast eemale ja kaldaäärne madal lõi nende ümber vahutama. Jõgi kihas kalast! Suured, toredad kalad rühkisid vastuvoolu, seljauimed käelaba laiuselt veest väljas. Priske viiekilone keta ujus mööda. Bellingshausen torkas välkkiirelt mõõgaga, kuid komistas kivile ja kukkus ninali vette; nüüd siples koos temaga suur, täpiline ja küürakas keta. Rändurid puhkesid üksmeelselt naerma, Bellingshausen aga, justkui karu, kahmas keta tugevalt pihkude vahele ja ronis läbimärjana kaldale. Krusenstern uimastas oma mõõgaga veel mitu kala, vennad Kotzebued aga tagusid kalu aerudega.
    Peagi põles kaldal kõrge lõke, mille kohal küpsesid suured rasvased kalad ja podises teekann. Istuti pehkinud puutüvel ja söödi isuäratavalt lõhnavaid rasvast tilkuvaid kalu. Päike vajus läände mägede taha, hämardus. Siia jäädi öömajale, et siis järgmise päeva varahommikul rännakut jätkata.
    Vaikses harduses rüübati teed ja vesteldi. Pimedas öös särasid pilvede vahelt üksikud tähed. Äkitselt kuuldus ööpimedas metsas tugevat ragistamist ja puhkimist ning siis ilmus jõekaldale suur tume kogu. Karu oli haistnud praelõhna; uudishimust aetuna lähenes üksildane metsaelanik inimestele, kuid jäi siiski aupaklikku kaugusse istuma. Ta kükitas tagumikul justkui koer, vedas ninaga õhku ja nautis praetud kala lõhna. Lõpuks ta tüdines ja kadus nohisedes põõsaste vahele.

    * * *

    Kamtšatka pruunkaru on suur, välimuselt üpris hirmuäratav, kuid leebe loomuga. Inimest karu ei ründa, kuna ta ei näe inimeses ei saaklooma ega konkurenti. Pärismaalased kütivad karusid vähe, pidades karu oma vennaks; nad on arusaamisel, et karul on inimese hing. Tundras, suve lõpul, nopivad naised karudega koos marju. Karud ei tee naistest väljagi, ainult karupojad tormavad hullates naiste suunas ja siis algab lõbus kiljumine – naised jooksevad ühele poole, ehmunud karupojad aga põgenevad teisele poole, tagasi ema juurde. Marjad on karude magusroog, kuid oma talveune toiduvarud koguvad nad naha alla ikkagi kevadel, kui lõhelised tohututes parvedes ujuvad mööda jõgesid ülesvoolu, kudemiskohtadesse. Siis kogunevad karud jõekallastele lõheparvi varitsema. Karud müttavad käppadega jõevees, haaravad lõugade ja küüntega osavalt kalu ja tassivad oma saagi kaldale. Siin rebib ta kalal pea otsast ja kugistab alla, jättes kehaosa kaldale vedelema. Aga linnud ja rebased on kohe jaol – mitte miski ei lähe looduses kaotsi ega hävi kasu toomata. Sügisel, enne talveunne heitmist, kolavad karud veel seedermännikus ringi, matsutavad õli- ja vitamiinirikkaid pähkleid, ja varsti ongi aeg üles otsida tuulemurd ning ennast sisse seada langenud puu juurte alla tekkinud koopasse. Esimene lumi katab karukoopa tiheda sooja vaibaga; viis kuud möödub magusas unes, ainult korra keerab karu teist külge – pool uneaega on möödas, ja magab siis edasi. Kevade hakul, kui esimesed päikesekiired soojendavad seederlehise vaiguseid oksi, kirtsutab karu nina, tundes kevade hingust; ajab ennast istuli, jõllitab uniselt ja ronib siis pahuralt ja justkui vastu tahtmist koopast välja. Nüüd võib mäenõlvakult kuulda karu ohkimist ja hädist kaeblemist – pärasoolde on kogunenud tropp, mis tekitab vaevusi ja paneb karu rängalt kannatama. Lõpuks saab ta hädast lahti, karu ohkab kergendust tundes ja laseb mõnuledes vett. Samas aga annab endast tunda uus häda – nälg, kuid see ei kesta kaua. Kevade saabumisega jõuavad kohale lõhelised ja jälle on karul kõht täis, rasvakiht aina kasvab. Nüüd võib vahetevahel mõnuledes väherdada värskelt lõhnaval rohul, on aega isegi tukastada, et siis jälle aeglaselt, enesega rahulolevalt ringi tatsata ning uudishimulikult nuhutada aasadel kirendavaid ja hurmavalt lõhnavaid lilleõisi. Mõnikord satub karu pehkinud kännu sees paiknevale mesilassülemile. Karu asub ühe käpaga purustama kännutüügast, et meekärgi kätte saada, teise käpaga aga katab nina, sest just nina kipuvad mesilased nõelama.
    Kuigi suvel karu nälga ei tunne, annavad endast märku teised tungid – emakaru tuleb üles otsida. Karuelu tahab elamist, ja kõik kordub uuesti, järgmise uinakuni ja ärkamiseni…

    * * *

    Hommikul, pärast teejoomist, pöördusid rändurid tagasi paadi juurde. Seekord istusid aerudele Krusenstern ja Bellingshausen, sest vendade Kotzebuede peopesad olid villis ja valusad; madruste peopesad olid juba ammu kasvatanud paksu naha ja villidest polnud jälgegi. Otto Kotzebue võttis enda hooleks paadi juhtimise.
    Üsna pea jõuti jõeäärse külani, millest andsid märku onnid ning jõekaldale tõmmatud paadid ja süstad. Samas paiknesid ka kaks laiade jalastega nartat. Tulijaid võtsid vastu tiheda karvaga koerad, haskid. Koerad olid elevil ja uudishimulikud, vehkisid oma koheva, pisut rõngasse hoiduva sabaga ja kiunusid heameelest; nende sinistes, koera kohta pisut ebamaistes silmades peegeldus rõõm ja seltsivus.
    Jõekaldale oli kogunenud kümmekond pärismaalast, kamtšadaale, kes vahtisid tulnukaid pärani silmil. Pärismaalased nägid välja justkui karud – nende suvine kotitaoline riideese parka, koosnes karusnahast, millel olid karvad väljaspool. Parka alumine serv oli ääristatud kirevate riideribade ja mitmevärviliste väljaõmmeldud seemisnahatükkidega.
    Krusenstern ulatas pärismaalastele klaashelmeid, mõned noad ja ühe kirve. Kamtšadaalid võtsid kingid vastu, kuid ei näidanud välja oma emotsioone, ei rõõmu ega heameelt.
    Jõekaldal paiknes viis onni. Pärismaalaste onnide ehitus oli väga lihtne ja praktiline. Onni alla oli kaevatud umbes pooleteise meetri sügavune auk. Nurkadesse oli asetatud neli jämedat posti, mille tippe ühendasid latid. Onni kattis kuplisarnane katus, millesse oli jäetud avaus, mis oli üheaegselt korstnaks, aknaks ja ukseks. Väikese redeli abil oli võimalik laskuda läbi augu elamusse. Katus oli kaetud mullaga ja rohumätastega. Väliselt sarnanes säärane elamu künkaga, ainult suits andis märku, et künka sees elavad inimesed.
    Otto Kotzebue ronis mööda lühikest redelit onni katusele ja libistas ennast läbi augu alla; temale järgnes Moritz, kes kaotas hämaruses toe jalge alt ja prantsatas onni põrandale istuli. Kaks alasti onninurgas istuvat tüdrukut kiljatasid ehmunult; haarasid käeulatuses vedelenud hõberebasenaha järele, ja tundes naiselikku häbelikkust, katsid sellega oma rindu. Üks tüdrukutest võis olla kuueteistkümne-aastane, teine veelgi noorem. Nende päid katsid süsimustad sassis juuksed, silmavalged läigatasid üllatunult.
    Eneselegi ootamatult pöördus Otto Kotzebue tüdrukute poole inglise keeles: „Sorry for disturbing you!”, seejärel läks koheselt üle saksa keelele: „Entschuldigen Sie bitte!”
    Moritz puhkes lõbusalt naeru lagistama, tema naer võimendus korstnaavas ja tungis väljapoole.
    „Mida te põrgulised seal naerate?” hõikas Krusenstern väljast.
    Moritz Kotzebue hüüdis naeruse häälega korstnaavast vastu:
    „Härra, Krusenstern, Otto arvas, et ta kohtas siin sakslannasid ja pöördus nende poole saksa keeles.”
    Nüüd oli juba Krusensterni kord mürinal naerma puhkeda: „Te kõnetage neid prantsuse keeles, me oleme ju Vene valdustes. Venemaal loetakse suureks viisakuseks võõramaalastega vestelda prantsuse keeles.” Ikka veel naeru lagistades osatas Krusenstern: „ Pardon! Excusez-moi de vous dèranger! C`est très gentil à vous!”
    Nelinurkse onni sisemuses oli keset onni ehitatud kolle. Seina ääres asetsesid loomanahkadega kaetud madalad narid, nende otstes paiknesid majapidamisriistad: mõningad puitkausikesed, paar küna, hulgaliselt eri suurusega korve.
    Moritz Kotzebue, soovides tüdrukute ehmatust leevendada, kobas kingitust otsides taskutes, ja midagi leidmata, võttis kaelast oma mundri juurde kuuluva valge siidsalli, silus seda ja asetas nooremale tüdrukule ümber kaela. Otto, et mitte paista nooremast vennast halvemas valguses, asetas oma siidsalli vanema tüdruku tõmmu kaela ümber, seejuures libistas pihuga üle tüdruku juuste – need olid karedad ja tugevad, justkui hobusesaba. Moritzale meenus, et korstnapühkija nööp pidi tooma õnne, ja leides, et meremehe mundrinööp ei ole viletsam, rebis oma kuuelt läikiva kahepäise kotka kujutisega vasknööbi ja pistis selle tüdrukule pihku. Otto kingis samuti mundrinööbi, „oma” tüdrukule, seejuures pilgutas talle silma; tüdruk naeratas vastuseks. „A bientòt!” sõnas Otto Kotzebue tüdrukutele prantsuse keeles ja ronis naerdes läbi katuseaugu välja. Moritz järgnes vanemale vennale, saadetuna noorema õe imetlevast pilgust.
    Külaga jäeti hüvasti ja jätkati rännakut. Jällegi metsad, järsakud ja kärestikud. Keskpäevaks ilm selgines täiesti, päike imes maa seest lõhnu ja niiskust ja laotas need ühtlaselt laiali. Otse põhja suunas hakkas silma järjekordne vulkaaniline koonus: range, rahulik ja sõbralikult kutsuv. Loodusteadlane Tilesius asus paadininas rahutult nihelema ja pöördus siis ülemuse poole:
    „Härra Krusenstern! Teaduslikust seisukohast oleks huvipakkuv ära käia tulemäel, paistab teine üpris rahumeelne.”
    Krusenstern noogutas, Otto Kotzebue juhtis paadi kaldasse.
    Pärast mitmetunnilist marssimist kõrgel mägitundral mets järsku lõppes, lähedale nihkunud mäed näitasid ähvardavaid paljandikke ja rändurid jõudsid lageda asfaldiväljani. See oli esimene tervitus tulemäelt ja ühtlasi andis tulijaile teada, et ta on kunagi paisanud oma hõõguva sisemuse kõrgele õhku ja mööda mäekülge laiali, ning võib seda teha veel ja veel ja iga hetk.
    Vulkaaniline tuhk rudises jalge all, paremat kätt langes loogeldes tardunud laavavool. See oli ligikaudu kilomeetri pikkune tume tardunud jõgi, mille kaldaid ääristasid tohutu suured rahnud, sekka mõned väiksemad; kõik paistis metsik ja korrapäratu, justkui oleks mingi tohutu koletis siin oma sarvi proovinud ja üleannetult mürgeldanud. Tuhajõge palistasid tuules kõlisevad köndid, kõrbenud puud, harali ladvad tummalt sirutumas taeva poole ning sellest veidi eemal oli juba tärganud uus elu – tihe madal põõsastik ja noored puud.
    Rändurid liikusid edasi mööda tuhajõe looklevad sängi. Laavavooluga rööbiti vingerdas sügav kanjon. Meremehed võtsid oru kaldal istet, kuulasid vee kohinat ja vaatlesid ümbrust. Kõik oli siin ebamaine, saladuslik ja veidi hirmutav. Püstloodis kaljude pragunenud seintes võis märgata mõnda kidurat, üksildast puukest; tema hämmastav elujõud täitis rändurite hinge heldimuse ja lugupidamisega. Kividest õhkus päevast sooja, see virvendas maapinna kohal ja langedes ääretusse orukatlasse, küütles mitmevärviliselt õhtupäikese punakates kiirtes. Ja kogu selle ebamaisena tunduva maastiku taustal suured ja majesteetlikud vulkaaniliste mägede koonused kuni silmapiirini.
    Peagi jõuti kraatri servale. Muredad kivimid kõlisesid hapralt jalge all. Kraater suitses süngelt, õhus oli tunda väävlilõhna, justkui oleks rändurid jõudnud põrgu väravasse. Nende silmad libisesid üle järskude seinte, punase liiva ja roosteseks tõmbunud sõnajalgade. Väävelvesinikust lehkav valkjas aur keerles kraatri põhjas ja hõljus õhus. Kraatri põhjast kuuldus lakkamatut podinat, otsekui oleks selles väävlikatel keenud.
    Kraatri ühes servas asus sügav lõhe. Loodusteadlane Tilesius laskus alla ja ronis läbi lõhe kraatri äärele. Ta libistas oma mütsi nööri otsas kraatrisse, kuid olles lasknud nööri järele ainult paar jalga, hakkas ninna tungima kibedat kärsahaisu. Härra Tilesius oli sunnitud oma „teadusliku eksperimendi” kiiresti lõpetama. Endamisi vandudes tõmbas ta kõrbenud mütsi koheselt tagasi. Püüdes oma ebaõnnestunud eksperimendi tagajärgi pisut leevendada, kogus loodusteadlane kraatriservalt mõned kristalliseerunud väävli tükid ja eemaldus põrgukatlast, seejuures tugevalt aevastades ja ähkides.
    Tagasi pöörduti suure ringiga. Ootamatult jõudsid rändurid astangutena langeva sügava kuristiku kaldale. Esmapilgul ligipääsmatu ja saladuslik org paistis olevat siinsamas lähedal, kuigi asus ligikaudu ühetunnise rännaku kaugusel. Kogu oru põhja kattis erk rohelus – looduse poolt kingitud kaunistus keset sünget kividemerd.
    Rändurid asusid mööda järske astanguid laskuma allapoole. Äkitselt paiskus ühest väiksemast orust, millesse rändurit parajasti olid jõudnud, tohutu aurusammas. Ta purskus kõrgusse, laotus seenekujuliseks, ja haihtus, otsekui poleks teda olnudki. Seejärel kerkis uuesti, seekord veelgi võimsamalt; tõusis üle kaljuservade ja lõi õhtupäikeses vikerkaarevärvides sätendama. Oru ühest servast voolas alla, kukkudes kohati kuni viisteist meetrit, soojust õhkuv ja aurav jõgi.
    Mööda jõeäärt sammudes avanesid rändurite pilgule korrapäratute vahemaade järel üha uued, kõige erinevama purskekujuga ja tugevusega geisrid. See oli org täis geisreid, looduse ime, mis täitis rändurite südamed vaimustuse ja aukartusega.
    Geisrid purskasid, sätendasid õhtupäikeses ja kustusid. Mõnda aega valitses vaikus, siis oli kuulda vee solinat, mulksumist, podisemist ja korisemist, mis üha suurenes, seejärel ilmus kerge aurupilveke, ja hetke pärast paiskus uuesti üles kõrge, aurav veejuga. Maa vappus, juga paisus mürisevaks õhku paiskuvaks koseks, tulised veepiisad lendasid mitmekümne meetri kaugusele. Ja siis veemühin vaibus, purse vajus rahunenult ja vaikselt alla, kosk vakatas, et mõne aja pärast alustada uuesti täpselt ühtemoodi, nagu see oli kestnud sajandeid, isegi tuhandeid aastaid.
    Geisriorust viis alapoole lauskjas nõlv, mis tegi laskumise kergeks ja peagi loodeti jõuda jõeni, et istuda paati ja asuda tagasiteele. Aga Kamtšatka mäed olid hoidnud rändureile varuks oma viimase üllatuse.
    Äkitselt maapind värahtas ja kohutav kõuemürin naelutas rändurid paigale. Ühe koonusekujulise mäe kohale tõusis tohutu tuhapilv, mis kerkis aina ülespoole. Suured kivilahmakad paiskusid kümnete meetrite kõrgusele, kus nad aeglaselt laiali valgusid. Laavatükid, liiv, tuhk ja vulkaanilised gaasid segunesid hõõguvaks pilveks, mis kohutava kiirusega liikus üle kõrvalasuvate mäetippude ja veeres nõlvadelt alla orgu.
    „Vulkaanipurse!” karjatas junkur Moritz Kotzebue ehmunult. Otto Kotzebue ja Bellingshausen tõmbasid pea õlgade vahele, otsekui kartes, et kohe hakkab neile kaela sadama, kive, tuhka ja tolmu. Õnneks toimus kõik enam kui nelja kilomeetri kaugusel ja ei kujutanud otsest ohtu selle imepärase loodusnähtuse jälgijatele. Loodusteadlane Tilesius haaras Krusensterni kaelas rippuva pikksilma, tõstis selle silmadele ja jäi võlutuna lummavat vaatepilti uurima.
    Lumi ja liustikud sulasid silmapilkselt – mitte ainult nõlvadel, vaid kõikjal, kuhu langes hõõguv tuhk. Rahulikult helkiva lume asemel oli äkki miljoneid kuupmeetreid möirgavat vett, mis rajas endale teed läbi orgude. Tuhanded tonnid jääd tekitasid purunemisel õhtuhämaruses nõrgalt helkiva valge hiigelpilve. All orgudes oli kuulda kõminat, justkui oleks antud tuld sadadest suurtükkidest. Sellist heli ei põhjustanud mitte ainult orgudesse varisev jäämass, vaid ka kaljurahnud, mida sulav liustik endaga kaasa tõmbas.
    Ohvitsere saatvad vene õigeusu madrused olid ennast peitnud kaljurahnu taha, lõid risti ette ja olid arusaamisel, et kätte on jõudnud viimnepäev.
    Jäämass põrkus siksakkursiga liikudes vastu kuristikuseinu, lõi lahti majakõrgusi graniitlahmakaid ning viis need endaga kaasa. Sealjuures muutus mööda järsku langust liikuva jäämassi kiirus üha suuremaks. Selle jääst ja kividest koosneva ning suure kiirusega edasi liikuva massi servades tekkisid orkaanitaolised tuuled. Kohutav pruunikasvalge mass jõudis orulammi ja liikus mööda jõeorgu edasi. Teel kaasa haaratud kivide ja muda tõttu oli laviini mass mitmekordistunud.
    Loodusteadlane Tilesius jälgis pikksilma langetamata kogu õudust. Mäekülgi kattev mets kadus justkui niidetult, jätmata ainsatki juurenäsu või kännutüügast. Tohutuid kaljurünki veeres mängeldes kaasa; uurdeorgude sügavad kanjonid lõikusid sõmerasse aluspõhja nagu sulavõisse. Lõpuks tormas see mustaharjaline tuhavoog lõõtsutades Kamtšatka jõkke, mürgitades vee ja tappes kalad.
    Rändurite näkku paiskus ootamatult äge tuulehoog, mis tõi endaga kaasa tuhka ja hingematvat väävlihõngu. Krusenstern ja tema kaaslased koperdasid edasi, kukkusid pea igal sammul ning ajasid end suuri vaevu üles ainult selleks, et jälle kukkuda.
    Õudusvärinaga põgenesid rändurid mööda nõlva allapoole, eemale tuldsülitavast mäest. Viimaks hingasid nad kergendatult – tulemägi rahunes, ainult tuha ja suitsupilv hõljus kõrgel mäekohal ja hajus tuulest kantuna laiali. Aga loodusteadlase Tilesiuse nägu säras; õnnelikuna pöördus ta oma kaaslaste poole:
    „Loodus kinkis meile suurepärase vaatepildi; meil õnnestus mitte ainult oma silmaga näha tuldpurskavat vulkaani, vaid seda ka oma nahal tunda.”
    Bellingshausen ei olnud loodusteadlane, vaid kartograaf, seetõttu märkis ta pisut irooniliselt: „Vaatepilt oli suurepärane, aga veelgi suurepärasem on see, et nahk terveks jäi.”
    Rändurid jätkasid laskumist, jõudsid jõe äärde ja lükkasid aega viitmata paadi kaldast eemale. Seekord liiguti pärivoolu; jõgi kandis paati kiiresti edasi ning madrused liigutasid aere ainult selleks, et hoida paati vooluga külitsi pöördumast.
    Varsti kuuldus tugevat kohinat ja mühinat. See polnud siiski jõgi, mis märatses, vaid meri. Murdlainetus oli jõesuudmes erakordselt tugev. Jõgi muutus laiaks, kiirevooluliseks ja sügavaks. Sadakond meetrit enne ookeani tegi säng ootamatu pöörde ja paiskas voolu kõrge basaltseina vastu. Jõe ja ookeani vahele jäi madal luide, mille ümber lakkamatult kees vahune võitlus.
    Paat jõudis õnnelikult jõesuudmest välja ja liikus nüüd piki kallast – paremat kätt ookean kogu oma võimutäiuses, vasakut kätt ligi 50 m kõrgune pankrannik, mis uhkeldas kõige fantastilisemate siluettidega, korrapäratute koobaste ja uuretega, mida lakkamatult ründas ookeani mürisev kanonaad.
    Lained lähenesid rannale: alul madalalt ja poolküürus hiilivalt, enne randa ajasid end järsult püsti ja tormasid mürinal vastu kaljusid. Veesammas paiskus vahupritsmeid lennutades üles, murdus ja peitunud veepiiskadest tekkinud loori taha, taganes kobrutava vaibana ja vaikselt, ainult veerekivide sahina lakkamine andis märku laine lahkumisest, mis ühtlasi andis ka märku sellest, et peagi on oodata uut rünnakut, ja seda ikka uuesti ja uuesti…
    Jõesuudmes juhtis Krusenstern paati piki rannavalli. Enam kui tund liikus paat piki randa, mida ääristas lõpmatuna näiv kaljusein, sisemaa poole järk-järgult laugenev, ja mets, mis kattis nõlvu rohelise vaibana ja jätkus katkematult kuni uue järsandikuni, korrates pealetükkivalt ja järelejätmatult maapinna vähimatki kumerust.
    Vaikus laotus lahe kohale. Vahel siiski kostis raskeid sulpsatusi – hülged kukutasid end kividelt vette, aeglaselt ja vastumeelsel ilmel. Aga paljud neist ei pidanud seda vajalikuks, jälgisid paadi liikumist uniselt ja ükskõikselt.
    Peagi tegi kallas käänaku ja paat jõudis väikesesse varjulisse lahte, mille kaldasse oli tõmmatud „Nadežda” suur barkass. Kuuvalguses heiskas barkass purjed ja Krusenstern võttis kursi Avatša lahele.

    Kahekümnes peatükk. Komandorisaared. Kapten Kruze tutvub saare loodusega. Mednõi saare kaunis lilleaas.

    Väljunud Nagasaki reidilt, jätkas „Louisiana” purjetamist põhja suunas, hoides kurssi Komandorisaartele. Mere kohal lasus kerge udulinik, puhus ühtlase tugevusega tuul. Tundmatutes vetes purjetades tuli olla ettevaatlik ja pidevalt valmis kurssi muutma ning purjesid rehvima. Viiendal päeval hõikas mastikorvis valvet pidav madrus üle laevalae: „Ahoi! Otse kursil maa”.
    Kapten Kruze ja leitnant Smith suunasid pikksilmad udust esile kerkivatele sakilistele mustadele kaljudele. Laeva kursile kerkis üks Komandorisaarte suurimaid saari – Beringi saar. Selle kõrval, pisut lääne suunal, paistis vaevumärgatava viiruna Mednõi.
    Lähemale purjetades ilmus nähtavale lage, valge lainemurrupalistusega rand. „Louisiana” lähenes vähendatud purjede all rannale. Pootsman Tom küünitas ennast vööris üle parda, mõõtis loodinööriga vee sügavust kiilu all ja hõikas näidud kapten Kruzele. Piki rannajoont edasi liikudes avanes meremeeste silmale väike tuulte ja lainete eest varjatud laht. Leitnant Smith heitis pilgu kaardile ja hüüdis roolimehe kõrval seisvale kapten Kruzele: „Komandorilaht!”
    „Louisiana” võttis suuna lahte. Laeval koristati purjed ja peagi lasti ranna lähedal ankur vette. Kerges udus ja vihmas avanes meremeeste silmile lahesopist algav süngevõitu, ilma metsata orumaastik ja lahte suubuv kaljuste kallastega jõeke. Koheselt lasti paadid alla ja kapten Kruze ning leitnant Smith suundusid madruste saatel randa. Paati istus ka iirlasest loodusteadlane.
    Kalda ääres kasvas mahlakas ja tihe rohi, mis oli kohati isegi meetrikõrgune. Tiibade vihinal lendasid rannaäärsest rohust üles pardid, liival hüplesid väledad tildrid. Madrused korjasid karidevahelisest veest merisiilikute okkalisi rohelisi turbaneid. Nad pigistasid neid ja lakkusid soolakasmagusat marja. Siilikute mari oli maitsev, kuigi esialgu harjumatu; sellest õhkus värskendavat mereniiskust.
    Mööda jõeäärt sisemaale liikudes märkasid meremehed jõekallast ääristavates suurtes lompides hulgaliselt suuri lapikuid kalu. Lest oli ujunud jõesängi, ei jõudnud mõõna ajal minema lipsata ja ootas nüüd tundi, mil vesi uuesti tõuseb. Madrused lõid aerudega kalu uimaseks, tõmbasid aeruotsaga kaldale, tirisid särgid seljast ja ladusid latikad särgi sisse, justkui kotti.
    Pärast väikest jalutuskäiku pöörduti rikkaliku kalasaagiga laeva tagasi. Õhtusöögiks oli kalasupp, mida maitsestati kohaliku „peterselliga”. Neegrist kokk Jimi oli korjanud rannaäärselt orunõlvalt mingeid taimi, mis lõhnasid vürtsiselt. Kalasupile lisatult äratas see „petersell” isu ja andis toidule meeldiva aroomi. Seda kohalikku „peterselli” koguti kogu peatusaja jooksul sületäite kaupa, kuivatati ja soolati suurde tünni tagavaraks.
    Õhtul taevas selgines, madalale taevakaarele tõusnud kuu valgustas aeg-ajalt pilvede vahelt lahte ja seda ääristavaid tumedaid kaljusid. Rannavee madalates lainetes lõid ootamatult elavhõbedana helklema ja säramata mikroorganismide müriaadid. Meremehed vaatlesid imetlevalt seda salapärast ja lummavat tulesära. Ootamatult, tund enne keskööd, lõi vesi rannaääres kihama ja kobrutama; tundus, et vesi on keema läinud ja see „keemine” kogus üha hoogu. Tohutud kalaparved olid ujunud randa, laine paiskas neid paksu kihina madalasse vette. Moiva oli saabunud oma kudemiskohta. Siin heitis ta marja, kleepides selle vetikate külge. Meremehed haarasid ämbrid, istusid paatidesse ja sõudsid otse kalaparvede keskele. Madalas vees sumades, naerdes ja nalja heites ammutati ämbritega kalu ja tühjendati siis panged paati. See oli mitte ainult kalastus, vaid tõeline ööpidu, lõbus rüselus ja rabelemine vees. Lisaks moivale korjati ka merisiilikuid; kuupaistelisel keskööl on nendemari eriti maitsev ja toitev.
    Veel kaks ööd kestis kalapidu, ja siis oli moiva kadunud, justkui poleks neid ennenägematult suuri kalaparvi olnudki. Aga see oli siiski juhtunud ilmsi, ja selle tõenduseks oli kümmekond soolakala tünni laeva trümmis. Kuid sellega kalastus veel ei lõppenud – madrused püüdsid jõest lõhet, gorbuušat ja turska. Kaldaäärne vesi otse kihas kaladest.
    Ligi kaks nädalat seisis „Louisiana” Komandorilahes ankrus. Meeskond korrastas leitnant John Smithi juhtimisel ja pootsman Tomi nõudliku pilgu all laeva; peale päevatööd puhati, kalastati ja kolati mööda rannaäärseid kaljusid.
    Kapten Georg Kruze oli hõivatud teaduslike vaatlustega. Ta liikus piki randa, üle õla puldankott, milles paks kaustik ja pliiats. Igasse abajasse sisenedes tundus talle, justkui astuks ta mingisse kadunud maailma; hinges väreles uudishimu ja väike pelgus. Kõik tundus siin olevat ebamaine ja imetlusväärne. Metsikusse lahte oli kuhjunud suuri rahne, mis olid kunagi ülalt varisenud ja liitunud karide roduga. Ülespoole kulges kihiliste kivimite peen müüritis, mis rippusid mäenõlval hambulise eendina ja mida viirutasid sinna-tänna lendlevad tirgud.
    Kaldaäärsetes merikapsa tihnikutes ujusid ja sukeldusid merisaarmad, korjasid põhjast üles merisiilikuid ja tõusid siilikuid käppade vahel hoides pinnale. Pinnale tõustes libistas saarmas valvsa pilgu üle vee ja kaldaääre, heitis ennast siis selili ja asus isukalt sööma. Vaikselt endamisi nohisedes järas merisaarmas merisiilikuid ning aeg-ajalt sülitas välja kooretükke. Et oma tihedat, kohevat, ilusat ja ka temale endale väärtuslikku karva porist ja prahist puhastada, pööras ta end ühtevalu ringi, et koorikuid maha uhtuda, samas hoidis oma toidumoona käppadega kinni, et neid mitte vette poetada. Merisaarmal puudub sooja hoidev paks rasvakiht, tema ainuke kaitse külma eest on tiheda alus- ja pealiskarvaga nahk, mis nõuab pidevat hoolt, et ta oma ülesande täidaks.
    Seni, kuni emane merisaarmas sukeldus merisiilikute järele, jäi poeg pinnale, lamades liikumatult, justkui karvane pruun õngekork. Aeg-ajalt heitis ema selili, haaras poja käppade vahele, tõstis ta üles, keerutas toda nii- ja naapidi, otsekui oma võsukese karvkatte olukorda hinnates; lakkus ja hõõrus kalli lapsukese silmnägu. Poeg, olles ema liigsest hoolitsusest tüdinenud ja soovides olla iseseisev, rabeles ema haardest välja, paterdas üle ta kõhu, sumatas vette ja lamas siis ema kõrval vees. Isane saarmas, kasutades juhust, et emane on veidikeseks oma kohustustest vabanenud, lähenes ja nuhutas sõbralikult emast. Poeg aga asus isast käppadega peksma, lõpuks taltus ja haaras emal kaela ümbert kinni.
    Georg Kruze jälgis muheledes seda imearmast perekondlikku idülli ja liikus siis edasi. Taevas selgines ja päike hakkas kõrvetama üha valusamalt, kuid merelt puhus mahe tuuleke. Kruze liikus üle vetikatest libedate kivide, mõnikord komistas ja vehkis tasakaalu hoides kätega, et mitte pikali prantsatada. Esialgu oli liikumine siiski kerge – mõõnarannal oli vesi taganenud, murdlainetus kaugenenud. Üksteise järel jäid selja taha väikesed lahed ja abajad. Mõõnarand kollendas monotoonselt, ainult murdlainetest kantud meduusid lamasid seal otsekui häguse valuklaasi killud.
    Aeg-ajalt tuli Kruzel läbida väikesi selge helkleva veega jõekesi. Kividevahelises sängis lõbusalt vulisedes ja kobrutades voolas jõeke küngastelt alla lahte. Küür veest väljas, keerles gorbuuša ümber kivide, sukeldus ja ilmus siis jälle välja. Aeg-ajalt vilksatas pilvede vahelt päike, ja siis lõi ojakese vesi päikesekiirtes sädelema.
    Kivirahnu all vedeles ilma peata gorbuuša, ja koheselt märkas Kruze ka „kalameest” – kivi taga seisis polaarrebane. Ta oli pea välja pistnud ja vahtis uudishimulikult ja kartmatult seninägematut kahejalgselt. Kruze astus rebasele lähemale – see taganes veidi, ja järsku kargas kivi tagant välja väike rebasepoeg; keerles Kruze jalgade ümber, näksas korra saabast ja kadus pisikeste rõõmsate hüpetega tagasi kivide taha peitu enne, kui Kruze jõudis käe välja sirutada, et teda silitada.
    Raskesti läbitavad paigad vaheldusid ahvatlevalt ja ühtlaselt laiuva mõõnarannaga. Üha väikese abaja käänaku taga sattus Kruze suurele merikotikute lesilale. See võis olla enam kui sajast emasest koosnev haarem. Lühikese ja tiheda karvaga kotikud lamasid üksteise kõrval nagu tihedalt kokkupillatud kivirahnud. Ainult harva tõstis keegi neist pea, või asusid äkitselt omavahel kisklema isased. Nad möirgasid vihaselt, ajasid suu pärani ja nügisid üksteist ninadega, aga peagi nõrgem taandus ja võidukas isane roomas järjekordse emase juurde, et täita temale looduse poolt pandut meeldivat kohustust.
    Lesilal uitasid kartmatult polaarrebased. Üks lähenes Kruzele, nuusutas saabast, proovis seda hambaga ja turtsatas siis põlglikult – ilmselt saapa lõhn talle ei meeldinud. Polaarrebane liikus ettevaatlikult emaste kotikute vahel, rabas hooletult emalt vastsündinu ja kiskus selle sealsamas lähedal lõhki. Emane tõstis laisalt pea, vaatas unise pilguga rebast, urises paar korda ja langes uuesti uinuvasse olekusse. Isane aga ei osutanud üldse rebasele tähelepanu, ainult vahel harva möiratas hirmutamiseks, ja pööras samas pea kõrvale. Kahe-kolmepäevased kotikupojad olid kogunenud kokku omaette väljakule; nad olid juba nii tugevad, et hakkasid rebasele vastu.
    Laheäärest tõusis Kruze rannaäärsetele suurtele kivirahnudele ja turnis väsimatult ikka edasi, kõrgetele püstloodsetele kaljudele. Taignataoliselt hangunud kivirahnud, vetikatega kaetud karide kaos ning rusudega pikitud ja kollaste rähkrusukalletega rand näis ülevalt kaljuservalt üpris õudse ja ebamaisena.
    Ootamatult kuuldus õhus tiibade vihin. Kaljutippude poole kerkivaid õhuvoole lõhestades sööstsid sakiliste künkaharjade tagant üles graatsilised põhjatormikud ja punanäolised kormoranid. Pikad sihvakad tiivad laiali sirutatud, sooritasid nad viiranguid ja pöördeid ning kadusid kaljurünka taha niisama ootamatult nagu olid ilmunudki.
    Äkki kostis kuskiltki kõrgemalt tume mürin, suur tume vari veeres Kruze seljatagant mööda, sellele järgnes tihe kivirahe. Mürin suundus allapoole ja vaikis; kaljude vahele surutult lahelt kostis kurjakuulutav kaja… Kruzest oli äsja mööda tormanud kohutav varing. Aastatuhandeid, võib-olla isegi miljoneid aastaid oli kaljumürakas seisnud tuulte ja tormide, vihma ja lumetuiskude meelevallas; need olid teda pikkamisi murendanud ja räsinud. Nüüd oli saabunud tema aeg; kivimürakas pääses vangistusest, tormas mäest alla laheäärsele rannale ja tardus veepiiril, et siis jällegi miljoniteks aastateks jääda tormilainete meelevalda, kuni talvekülm, suvepäike ja vesi murendavad ta peeneks sõmerjaks kaldaliivaks.
    Püstloodis järsakutel oli aegade jooksul kaljunukid murenenud ja merre varisenud, mistõttu oli kogu järsaku ulatuses, ülalt kuni veepiirini, tekkinud palju erineva laiuse ja pikkusega simsse. Ühed neist olid pikad ja kitsad, teised, vastupidi, lühikesed ning laiad; ühed ahenesid kiiljalt, kuni kadusid lõpuks hoopis, teised katkesid üsna alguses või paigutusid korrapäraste astangutena. Kohati rippusid mere kohal suured lamedad rahnud, mis püsisid tasakaalus mingi ime tõttu, mõni neist oli justkui hiiglaslik mitmekordne riiul, mis toetus altpoolt tohututele rahnudele.
    Ühes kohas oli kummalisel kombel terve kiht välja varisenud. Selle tulemusena oli moodustunud pikk kolmest küljest suletud ja mere poolt avatud galerii. Ja kõik need simsid, lõhed ja lohud olid hõivatud arvutu hulga erineva suuruse ning värvusega lindude poolt. Mõned simsid kooldusid ranna suunas ja olid ligipääsetavad. Georg Kruze ronis neil nagu redelil, mõnikord põlvedele toetudes ja kätega kaljueendist kinni haarates. Ronimine oli raske, kuid vähehaaval liikus ta ühelt simsilt teisele. Liikumist takistasid tirgid, kes istusid nii paksult koos, et oli raske nende vahelt läbi astuda. Tirgid istusid üksteise kõrval kaljul, nokad mere poole. Nad haudusid, kusjuures munad asetsesid täiesti paljastel kaljudel.
    Georg Kruzele oli pisut kummaline näha lausa enda lähedal linde, kes ei ilmutanud vähimatki ärevust ega teinud mingeid katseid ära lennata või kõrvale astuda. Nad ei lasknud end inimese juuresolekust pisemalgi määral häirida; isegi neil juhtudel, kui Georg sirutas käe, et neid puudutada, kaitsesid nad end ainult nokaga, jäädes endiselt oma kohale.
    Kõige madalamatel simssidel olid aset võtnud kormoranid. Oma süngest loomusest hoolimata armastasid nad pesitseda hulgana koos. Nad istusid väärikalt reas ja silmitsesid ainiti merd, justkui ei suudaks sellelt pilku ära pöörata. Sealsamas läheduses, veidi kõrgemal, istusid rühmadena väiksemad kormoranid, kelle sulestik sillerdas eredalt sinakasrohelise metalse helgiga. Nendest veelgi kõrgemal asusid mustad, pruunid ja valged niglaspardid. Kaljurüngaste lõhesid ja lohke täitsid lunnad – pardisuurused linnud, nende tumeda sulestiku taustal paistis hästi välja valkjas pea ja oranž-roheline nokk.
    Linnulaadal kõndides märkas Kruze kahte varest, kes karglesid kivilt kivile, jäämata Kruzest sammugi maha. Nad vaatasid vilksti ringi, hüplesid siia-sinna, kuid järgnesid järelejätmatult, justkui pakkus inimene neile erakordset huvi. Varsti sai Kruzele selgeks ka vareste taolise käitumise põhjuse – juhtus, et inimese jala eest astus mõni tirk siiski kõrvale, ja koheselt haaras vares pesalt muna ning lendas minema. Ilmselt jälgisid varesed ka linnulaadal luusivaid rebaseid ja kasutasid ära momendi, kui rebane mõne linnu pesalt minema hirmutas. Kruze polnud vareste jaoks mitte midagi enamat kui rebane.
    Otse mäerinnaku all avanes poolkaarjas laht – kõrgusest vaadatuna õhuline ja miniatuurne, heleroheline, läbipaistva veega, mis suudme poole aeglaselt tumenes. Vastasküljest piiras lahte niisama kõrge kaljusein, hall kivi mustrohelise seedrimütsiga kuklas. Heledasse rohtu kasvanud org lookles lumiste tippude poole, mis sirendasid vasakul sõbralikult ja kaunilt. Jõgi suubus tasase vulinaga valgele liivarannale, kus teda neelas järsk murdlaine. Helid jõudsid kõrgusesse summutatult, rohkem aimamisi otsekui
    unenägudes.
    Kruze asus ettevaatlikult laskuma. Merepoolne kallak on nii järsk, et nõlv kadus vahel jalge alt ära, kontsad libisesid krabiseval kruusal. Kruze lendas uperpalli ja veeres allapoole; viimaks õnnestus tal mingist ebakindlast juurikast kinni sasida. Peale väikest hingetõmmet ajas ta ennast püsti, kuid jalad ei kandnud, olid nõtkuvad ja ebakindlad. Lõpuks Kruze komistas, veeres põõsastesse, mingisse võssakasvanud jäärakusse ja jäi pidama väikeses lohukeses, veega täitunud mülkas. Aga rand on juba lähedal, ootamatult hakkas läbi uduräbalate uuesti paistma kerge lainetusega hallikassinise veega laht.
    Kruze äkiline ilmumine rannale tekitas lindudes seletamatut ärevust. Erinevalt hauduvatest lindudest käitusid saaki jälitavad linnud hoopis teisiti. Kogu abajas oli äkki täidetud kajakakisast ja tiivalöökidest vetruva õhuga. Mustanokalised, valgekõhulised krüüslid kukutasid end traagilisel ilmel alla ja plaksatasid vastu vett. Kormoranid jälgisid neid kaljutüügastelt, hallid tiivad õieli.
    Kruze istus mereäärsele, päikesest soojenenud kivile jalgu puhkama, võttis puldankotist paksu kaustiku ja pliiatsi ning asus oma tähelepanekuid kirja panema, laskmata ennast häirida tema kohal lendlevate lindude tiibade vihinast ja nende kriiskavatest häälitsustest.
    Ookean mühises endiselt, tundmata öö ja päeva vaheldumist. Tema kohin summutas kaldaäärse metsa salapärased hääled: lindude kaeblikud karjatused, oksa praksatuse raske looma all, mäest alla veerenud kivikese vaikse sulpsatuse.
    Väga õrnalt, jätmata kaja, lajatas lask. John seisis jalgadega vees. Pritsmed külvasid ta üle sätendava sajuga. Hüljes õõtsus kaldaäärses vees väikese kaljunuki taga. Tema ümber, rohekalt läbipaistvas vees, kiirgavas ja kõrvetavas nagu külm tuli, hõljusid haprad meritähed.
    Hüljes osutus poolteise meetri pikkuseks: tumedad täpid helehallil seljal, suured pruunid lapsemeelsed silmad. Madrused asusid koheselt hüljest nülgima, kajakaterivi erutatult keksimas oma tulevase saagi ümber.

    Pärast kahenädalast peatust Komandorilahes, kasutades ära soodsat tuult, hiivas „Louisiana” ankru ja võttis kursi Mednõi saarele.
    Beringi saare läänerannikust möödudes märkas laevatekil seisev kapten Kruze ühes väikeses tuulte eest kaitstud abajas ankru otsas seisvaid Inglise ja Hollandi lippe kandvaid laevu. Rannale olid ehitatud väikesed osmikud, nende ees suitsesid suured lõkked. Läbi pikksilma võis lõkete kohal märgata mahukaid katlaid. „Louisiana” pardal reelingu ääres seisvate meremeesteni kandus kaldalt vänge kotikurasva lehk. Hoogu oli kogumas kotikute ja merisaarmaaste röövpüük Beringi saare rannavetes; samas saatus tabas varsti ka polaarrebaseid…
    Keskpäeval jõudis „Louisiana” järele Ameerika Ühendriikide lippu kandvale prikile, mis, olles kotikute küttimise lõpetanud ja trümmid rasva ning nahkadega täitnud, purjetas tagasi koju, Bostonisse.
    „John!” käsutas kapten Kruze ootamatult iseäraliku ja elevil häälega, „püsi Ameerika priki kiiluvees, anname iirlastest sunnitöölised ameeriklastele üle .” Seejärel kiirustas kajutisse ja asus erutusest pisut väriseva käega kirjutama kirja Mariele.
    Poole tunni pärast kapten naases roolimehe juurde. „Louisiana” sõitis priki pardaga kohakuti ja tõstis masti signaali – „Palun peatuda”.
    Koheselt oli näha priki mastidesse tõusvaid madruseid, prikil vähendati puresid ja laev seati triivi. „Louisiana sooritas sama manöövri ja paat lasti alla. Iirlased raputasid hüvastijätuks tugevalt kapten Kruze kätt, loodusteadlasest iirlane oli silmnähtavalt liigutatud. „Kui Jumal annab, siis kohtume veel, võib-olla isegi vabal Iirimaal.”
    Kapten Kruze ulatas talle kirja Mariele ja paarsada dollarit, esmasteks vajadusteks ja sõiduks Rhode Islandile, Marie juurde.
    „Annan kirja üle koos tervitustega Mariele ja kõigile sinu lähedastele,” sõnas iirlane meeleliigutusest pisut väriseva häälega.
    Iirlastest sunnitöölised ronisid mööda fallreppi paati, pootsman Tom võttis tüüripinni pihku ja neli madrust asusid sõudma. Madalates lainetes kiikudes tõttas paat priki suunas ja peagi tonksas vööriga vastu parrast. Iirlased tõusid Ameerika priki pardale, viipasid veel viimast korda hüvastijätuks ning Tom pöördus tagasi.
    Laevad seadsid purjed tuulde ja jätkasid liikumist, kumbki oma teed. Kapten Georg Kruzele tundus, justkui sõidaks ta ise kohtumisele Mariega – kiri jõuab üha lähemale ja lähemale Bostonile, seejärel kiirustab sunnitöölise põuetaskus Rhode Islandile ja ühel päeval ulatab iirlane kirja Mariele.

    Järgmise päeva hommikul lähenes „Louisiana” Mednõi saarele. Udu kattis silmapiiri, läbi uduliniku võis vaevalt silmata saare piirjooni. Ootamatult udu hajus hetkeks ja otse kursil tõusid merest lainevahuga ääristatud kaljunukid – sünged, mustad ja tummad, otsekui ahastuses hiiglased maailma lõpu troostitus üksinduses.
    „Louisiana” liikus rehvitud purjede all piki Mednõi idakallast, otsides sobivat ankrupaika. Keskpäeval märgati väikest, ankrupaigaks üpris nigelat, kuid siiski veidike tuulte eest kaitstud abajat. Kapten Kruze otsustas parema ankrukoha otsingud lõpetada, sest ette oli nähtud ainult paaripäevane peatus. Tüürpoordi ankur langes tugeva sulpsatusega vette, sellele järgnes pakkpoordi ankur, et hoida laev kaljuse ranna läheduses kindlalt paigal. Leitnant John Smith jäi laevale, olles valmis viivitamatult hiivama ankrud, heiskama purjed ja suunduma merele, kui ootamatult peaks tuul pöörduma ja tormiks tõusma.
    Paat lasti vette, madrused istusid aerudele ning kapten Kruze komando all suundus paat rannale. Tuul keerutas laineharjalt pritsmeid, kandis need üle paadi ja pritsis mehed läbimärjaks: vesi nirises riietest, sool sõi silmi, keha värises külmast. Väike paat hüples lainetel, mehed sõudsid vaikides, justkui vastu tahtmist. Lainete mühin põrkus kaljudelt tagasi, üle paadi kandus kõrvulukustav mürin, ja siis saabus täielik vaikus, kuni kõik kordus üha uuesti ja uuesti…
    Kruze libistas pikksilmaga üle veest lõhestatud kaljude, otsides sobivat randumiskohta. Abaja idaservas märkas ta kaljude vahel pikka ja umbes kümne meetri laiust pragu. Sinna, mustendavasse kurku, kus pritsmete suitsu langedes võis silmata kitsast liivast randa, roniski armetu paat; sukeldus kobrutavasse murdu, ajas vööri üles, langes ninuli laineorgu, hetkeks tundus, et järgmine laine paiskab paadi külili ja täidab selle veega. Taganev laine üritas paati kaldast eemale kanda, sõudjate aerud rebisid õhku, paat hüples jõuetult paigal, siis veeres paadi alla uus laine ja kandis ta otse mürisevate kaljude vahele.
    Udu äkitselt hajus ja paadi poole sööstis kaljumüüride vahele surutud lahesopp ja selle taga saare sügavusse kaduv org. Siledad ja õudsed kaljud paadi mõlemas pardas tõusid otse veest ja tundus, et nad ulatuvad üle madala taeva kihutavatesse pilvedesse. Õhus hõljus peent niisket vidu. Tuul ja vesi olid poleerinud kaljud siledaks, Mednõi seisis meremeeste ees alasti ja puutumatuna nagu loomispäeva hommikul. Kitsas sile veeriba kaljude vahel oli tintmust, paadi ahtri taha jääva ookeani hägune silmapiir lõi petliku mulje, justkui asuks paat suure kausi põhjas. Madalate pilvedega taevas tundus olevat veelgi madalam, otsekui oleks see väike fjord suletud tinase kaane alla.
    Madrused rõhusid aerudele ja sõudsid fjordi lõppu. Vaevalt oli paat puudutanud kaldaliiva, kui madrused kergendust tundes sellest välja kargasid. Madalad pilved rebenesid korraks, päikeselaik langes kaugele nõlvale ja kihutas üle sakiliste küngaste ranna suunas, kiirustades külalisi vastu võtma. Kõik tõstsid pilgud päikeselaigule – see üha ligines, ja ootamatult välgatas mäenõlval midagi rohelist, see muutus üha heledamaks ja äkitselt rõõmustas külmade ja süngete vulkaaniliste kaljude vahel seisvate meremeeste südant ja silma alpiaasa kirevalt hõõguv ja loitev lillevaip. Meremehed imetlesid lummatult seda armast aasakest, kuni üle taeva liikuv raske pilverüngas päikeselaigu kustutas ja lillevaiba kinni kattis.
    Meremehed kiirustasid mööda orunõlva üles, kartes, et alpiaas kaob otsekui nägemus, mis veel veidike virvendas silmade ees.
    Kaljud olid murdlainete kohina summutanud. Meremehed seisid hääletult alpiaasa serval. Vaikus ja lilled. Neid oli siin uskumatult palju, kümnetes kirevates värvides. Mednõi saare lühike suvi oli jõudnud haripunkti. Õitsesid purpursed võhumõõgad, valgeõielised karuputked, kohevad erepunased kuuskjalad, kahvatusinised ülased ja palju teisi meremeestele tundmatuid liike. Sombuse suve jahedas soojuses olid taimed puhkenud pillavale ja meeletule õitsele, nad kasutasid selleks ära iga päikeselaigu, iga väiksemagi päikesekiire.
    Meremehed jalutasid ühelt alpiaasalt teisele. Kapten Kruze tegi märkmeid oma paksu vihikusse, joonistas lilleõisi ja taimevarsi. Saare mõõnarannalt korjasid madrused ligi 50 naela ehedat vaske. Rannalt leiti kive, mis olid kollast ja vabarnapunast värvi.
    Paar tundi enne päikeseloojangut pöördus Kruze tagasiteele, et jõuda enne pimeduse saabumist laevale. Olles juba paati istunud, pööras Kruze vaistlikult pilgu tagasi: kaljunuki tagant oli välja astunud pika suvise sorakil karvaga polaarrebane. Ta vaatas teraselt paadi suunas, ja kui paat oli kaldast eemaldunud, nuuskis meremeeste jälgi, justkui püüdes nende lõhna endale meelde jätta – ehk läheb tulevikus neid teadmisi vaja…

    Kahekümne esimene peatükk. Jaapanlased Kuriilidel, venelastest pole ainsatki märki. Purjetamine Sahhalini rannavetes. Kas Sahhalin on saar või poolsaar? Amuuri suudme otsingud. Lihtsameelsed ja ausad Sahhalini ainod. “Nadežda” võtab Petropavlovskis peale karusnahalaadungi ja suundub Hiinasse. “Neva” siirdub karusnahalaadungi järele Sitka saare Uus-Arhangelski sadamasse. “Nadežda” ja “Neva” kohtuvad Kantoni reidil. Karusnahaäri ja kaubavahetus hiinlastega. “Nadežda” ja “Neva” asuvad koduteele.

    6.juulil 1805 väljus „Nadežda” Petropavlovski sadamast ja asus teele Kuriili saartele, eesmärgiga kaardistada saarestik ja selle väinad, kindlaks teha nende sügavused ja hoovused.
    Oma uurimisretkel avastas Krusenstern uusi saarekesi ja väinu, seilas Rasšua ja Matua saarte vahelises väinas ja omistas sellele oma laeva nime – Nadežda. Kuriili saarte rannavetes märgati Jaapani kalurite džonkisid ja rannaäärsetel nõlvadel väikesi jaapanlaste asulaid. Venelastest ei paistnud Kuriilidel mitte ainsatki märki.
    Ligi kaks nädalat seilas „Nadežda” Kuriili saarte piirkonnas, seejärel võttis kursi Sahhalini kõige idapoolsema osale – Terpenije neemele.
    Laeva ümber võis rohkesti näha hülgeid, merilõvisid, vaalu; taevas lendles lugematul hulgal linde. Silmapiir uppus tihedasse uttu. Ilma selginedes ilmusid nähtavale Terpenije neeme kõrged haljendavad künkad. Laev suundus piki valgeid rannajärsakuid põhja poole. Elanikest polnud mingeid märke.
    20.juulist peale algas hea soe ilm, kuid nädala pärast tõusis merel torm ja kaldajoon mattus uttu. Loodiga mõõdeti sügavust kiilu all ja see oli ainuke teenäitaja sel uurimata rannikul. „Nadežda” bakil seisid vahimadrused, keda vahetati iga kahe tunni järel. Iga veerand tunni tagant kõlas nii ööl kui päeval vahimadruse hääl, kes heitis vette loodi ja kandis vahitüürimehele ette, kui sügaval on põhi ning kas see näitab suurenemise või vähenemise märke.
    8.augustil, pärast kahenädalast purjetamist piki madalat liivaranda, tulid uuesti nähtavale kõrged haljendavate orgudega mäed. Mustast graniidist rand omandas karmi ilme. Merevee värvus muutus sogaselt kollaseks. Krusenstern tegi järelduse, et merevee taolise nähtuse põhjustab Amuuri suudme lähedus. Kell 4 päeval sõideti ümber Sahhalini saare mägise ja roheluseta põhjapoolse neeme. Kapten Krusenstern nimetas selle Jelizaveta neemeks. Teise, läänepoolse neeme nimetas ta Maria neemeks.
    Jelizaveta ja Maria neeme vahel asus lai madalate haljendavate kallastega laht, mille Krusenstern nimetas Põhjalaheks. Mastitipust paistis silma väike männimetsaga ümbritsetud järv, mis andis maastikule maalilise ilme. Lahe kaldal märkasid meremehed asulat, kus võis üles lugeda kakskümmend seitse osmikut. Leitnant Löwenstern, teadlased Horner ja Tilesius suundusid paadiga kaldale. Pärismaalased võtsid neid vastu väga vaenulikult, kisasid nii kõvasti, et neid kuuldi isegi laeval. Ekspeditsioon oli sunnitud kaldale tagasi pöörduma.
    Purjetades ettevaatlikult ümber Sahhalini saare põhjatipu ja sisenedes avarasse Sahhalini lahte, olid meremehed hämmastatud Sahhalini kaldaäärsete kaljude metsikusest ja ligipääsmatusest, samas aga üllatas neid saare suurepärane rohelus, mis andis tunnistust pinnase ebaharilikust viljakusest. Piirkond näis täiesti asustamata, kaldaäärsetes vetes ei olnud märgata mitte ainsatki paati, mitte vähematki suitsuvinet ei paistnud rannaäärsetel metsalagendikel.
    13.augustil suundus „Nadežda” lõunasse, Amuuri suudme otsingutele. Krusenstern kavatses sõita kuni Amuuri suudmeni põhjakanalit mööda, mis lahutas Sahhalini saart mandrist, hoidudes Aasia kallaste ligidusse. Ta lootis leida Amuuri suudme ning seejärel, liikudes edasi mandri ja Sahhalini vahel, kindlaks teha, kas nad ühinevad omavahel maakitsusega või on eraldatud väinaga.
    Sahhalini ümbritsevates vetes polnud peale prantslase La Pèrouse`i ja inglase Broughtoni seilanud mitte ükski Euroopa meresõitja.
    Krusenstern jätkas Sahhalini ja mandri vahelises kanalis purjetamist lõuna poole, et leida Amuuri suue. Varsti andis endast tunda tugev vastuvool ja vesi muutus magedaks – selge märk sellest, et merre voolas tohutus koguses jõevett. Kuid tugev voolus, vastutuul ja kanali madalus segasid edasiliikumist. Krusenstern saatis välja pargase leitnant Löwensterni juhtimisel, seades eesmärgiks leida Amuuri suue. Aga ka see katse ebaõnnestus – Amuuri limaan muutus madalaks ja isegi pargasele läbipääsmatuks. Sõitnud mõnikümmend kilomeetrit ja mitte leides Amuuri suuet, pöördus leitnant Löwenstern tagasi laevale. Saadud ettekande põhjal tuli Krusenstern järeldusele, nagu ka La Pèrouse ja Broughton, et Sahhalin on poolsaar.
    Alles nelikümmend viis aastat hiljem leidis kaptenleitnant Nevelskoi üles Amuuri jõe suudme ja limaani, mis olid ligipääsetavad mitte ainult väikestele, vaid ka suurtele merelaevadele. Ta tõestas, et Sahhalin on saar, aga mitte poolsaar, millisele järeldusele ekslikult olid tulnud varasemad meresõitjad.
    Lõpetanud Sahhalini uurimistööd, võttis Krusenstern uuesti kursi Kamtšatkale. 26.augustil jõudis ta uduvinega kaetud Kuriili saarestiku juurde ning läbis Paramuširi ja Onekotani saarte vahelise väina, mis kandis nimetust Neljas Kuriili väin. Selle väina kaudu purjetasid vene kaubalaevad tavaliselt Ohhotskist Kamtšatkale. Ees seisis Jaapani ranniku edela- ja loodeosa ning Tsugaru väina uurimine. Ükski euroopa ega ameerika meresõitja ei olnud kindlaks määranud kõigi Jaapani saarte, suurema osa Korea ranniku, kogu Jesso saare lääneranniku ning Sahhalini kagu-, ida- ja looderanniku täpset geograafilist asendit.
    „Nadežda” suundus Korea väina, hoidudes Tsushima saare ligitusse. Tsushima väinas purjetades mõõtis Krusenstern vee sügavusi ja temperatuuri, uuris hoovuste suunda ja tugevust, mõõtis magnetnõela hälvet. Seejärel jätkas purjetamist piki Jaapani saarte rannikut põhjasuunas, määrates nähtavate punktide geograafilisi asendeid.
    Jõudnud Tsugaru lahe traaversile, võttis „Nadežda” kursi itta ja sisenes Tsugaru väina, eesmärgiga kaardistada väina piirjooned, mõõta sügavusi ning hoovuste suunda ja tugevust. Tsugaru väina kaldad olid maaliliselt kaunid – läänekaldas kõrged ilusad mäed lumiste tippudega, mägede jalamil õrn rohelus. Mägedest langesid alla päikeses sillerdavad kosed. Tsugaru väina idakaldas võis märgata ilusaid lahtesid suurepäraste ankrukohtadega.
    Mitte kaugel Tsugaru neemest asus asula, mille reidil seisis palju väikesi jaapani džonkisid. Org linna läheduses oli väga hästi haritud. Ilusad istandikud ja metsad kaunistasid ümbrust.
    Tsugaru väinast väljus Krusenstern uuesti Vaiksesse ookeani, purjetas ümber Hokkaidò saare, läbis Kunaširi väina ja võttis kursi otse Sahhalinile, Aniva lahte. Ilm soosis purjetamist.
    1.mail 1805 heitis „Nadežda” Lõuna-Sahhalinil Aniva lahes ankrusse seal seisva jaapani kaubalaeva kõrvale.
    Lõuna-Sahhalini loodus jättis meremeestele meeldiva mulje. Pilke köitsid saare valged, lahtedest lõhestatud kaljused kaldad ja kõrged ereda rohelusega kaetud mäed; orgudes kasvas tihe mets.
    Aniva lahe kaldal asetses kaks väikest jaapanlaste asulat, rannal paiknes arvukalt kalapaate. Aniva lahes võis märgata tohutut lõhekalade küllust. Veed kihasid kaladest niivõrd, et paatidel maale suunduvatel madrustel oli raske sõuda. Mõõna ajal ammutati kalu lihtsalt ämbritega.
    Ümber laeva ujusid vaalad ja kašelotid. Sahhalini põlisasukad, ainod, jätsid oma heasüdamlikkuse, aususe ja tagasihoidlikkusega Krusensternile väga hea mulje. Nad tõid laevale kalu ega nõudnud midagi vastukingituseks. Kui neile kinke anti toodud kalade eest, siis võtsid nad need kätte, imetlesid ja andsid siis tagasi. Suure vaevaga õnnestus neile selgeks teha, et see kingitakse neile omanduseks.
    Ainod olid teiste inimeste vastu aupaklikud, austasid vanu inimesi, armastasid oma sugulasi ja said omavahel hästi läbi. Nad olid keskmist kasvu, nende nahk tumedat värvi, juuksed mustad, jäigad ning sirged, kuid esines ka ruugejuukselisi. Eriti torkas silma meeste tihe ja pikk habe.
    Naised ei kandnud mingeid ehteid, mehed kandsid vask- või hõbekõrvarõngaid. Naiste ja meeste riietus oli ühesugune. See koosnes niinest valmistatud jämedakoelistest mantlitest; paljud kandsid ka soojal ajal põlvini ulatuvaid kasukaid, mis olid tehtud väljapoole keeratud karvaga koera- või hülgenahkadest. Jalas olid ainodel hülgenahast saapad, mõned kandsid ka puukingi.
    Ainode elamud olid pooleldi maasse kaevatud. Augu nurkadesse oli püstitatud neli vaia, mis ülal ühendati põikpuudega. Põikpuudele olid laotud teibad ja nende peale paks kiht pilliroogu. Koonusekujulise katuse keskel oli nelinurkne ava onni valgustamiseks ja suitsu väljalaskmiseks. Onni muldpõrand oli kaetud rohust mattidega.
    Ainod tegelesid peamiselt kalapüügiga ning lahitsate, rebaste, huntide ja karude küttimisega.
    Koduloomadeks oli neil ainult koerad, keda talvel kasutati sõidukoertena. Igas majapidamises kasvatati noort karu, keda peeti pühaks loomaks. Tera- ja aedviljade kasvatamisega ainod ei tegelenud. Söödi peamiselt kala: soolatult, kuivatatult ja suitsutatult.
    30.augustil pärast peaaegu kahekuist meresõitu heitis „Nadežda” jälle ankru Petropavlovski sadamas

    * * *

    Krusenstern asus tegema ettevalmistusi Kroonlinna tagasipurjetamiseks. Laeva korrastamine, kaupade pealelaadimine ning Ohhotskist ja Jakutskist toiduvarude hankimine pidasid Krusensterni Petropavlovskis kinni üle kuu aja.
    Võtnud peale toidumoona ja Vene Ameerika Kompanii karusnahakaupade laadungi, väljus Krusenstern 9.oktoobril 1805 Avatša lahest ja suundus Hiina rannikule, hoides kurssi Macau sadamale. Kraadiklaas näitas 1,5 kraadi külma, tuul oli hootine ja muutis tihti suunda. Vaatamata sügisesele kavatses Krusenstern teekonna kestel uurida seda ookeani osa, kus vanadel kaartidel olid märgitud saared, millede olemasolus aga uuema aja maateadlased kahtlesid.
    25.oktoobri hommikul tõusis torm. „Nadeždal” võeti maha kõik raapurjed ja sõideti ainult kolmnurksete tormipurjedega. Tuul muutus üha tugevamaks ja paisus orkaaniks. Tuul rebis taglast ja kallutas laeva küljeli. Keskpäeva paiku purustas torm laevaahtril rippuva julla ja mõni aeg hiljem viis tohutu suur laevalaele paiskunud laine üle parda palju varustust ülemiselt tekilt. Kõige hädaohtlikum oli see, et laev hakkas tugevasti lekkima ja vesi tungis kiiresti kiiluruumi. Tuli töötada kõikide pumpadega kuni õhtuni. Õnneks jäi ilm õhtuks veidi vaiksemaks. See päästis laeva hukkumisest.
    Hommikul hakati laeva korda seadma. Krusenstern otsustas eelkõige laeva kuivatada: sisemistest ruumidest hakati välja tooma niiskunud varustust ülemisele tekile. Töö kestis õhtuni. Seda rasket tööd jätkati viie päeva kestel, kusjuures palju niiskunud ja mädanevaid hinnalisi karusnahku tuli üle parda visata. Kokku heideti merre kolmkümmend tuhat merikotiku nahka ja kaks tuhat hõberebase ja merikopra nahka. Kui laeva siseruumid olid puhastatud, kuivatatud, desinfitseeritud väävelhappesuitsuga ja korda seatud, paigutati terveks jäänud karusnahad tagasi.
    Siseruumidest väljatungiv ja laeval leviv halb lehk oli nii terav ja vastik, et Krusenstern viis allruumides asuvatest eluruumidest madrused üle ühiskajutisse, et vältida haigestumisi.
    Pärast 25-päevalist purjetamist tõusis õhu temperatuur pluss 26 kraadini Celsiuse järgi. Ilmusid troopilised linnud, pringlid ja rohkesti haisid, kes olid kuni kolm meetrit pikad.
    17.novembri tormisel ööl läbis „Nadežda” Taiwani ja Filipiinide vahelise Bashi väina, võttes kursi Macau sadamale. Enne Macau´sse jõudmist nägid meremehed mitmekümnest dzonkist koosnevad laevastikku ankrus seismas. Oletades, et need on kalurite laevad, möödus Krusenstern neist rahulikult.
    20.novembri 1805 hommikul möödus „Nadežda” paremasse pardasse jäävast väikesest Hongkongi asulast. Rannal lösutas kümmekond armetut kalurihütti, tuulisele rannale olid toigastele kuivama seatud kalavõrgud. Möödunud Hongkongi külakesest, jätkas „Nadežda” rehvitud purjede all sõitu, hoides kurssi Kantoni lahele. Sama päeva pealelõunal sisenes „Nadežda” Macau sadama reidile ja jäi ankrusse kindluse juurde, et oodata „Neva” kohalejõudmist.
    Jõudnud Macausse, tegi Krusenstern visiidi kindluse komandandile ja kuulis temalt, et Macau lähedal seisab ankrus piraatide laevastik. Komandandi sõnade järgi röövinud piraadid laevu piki kogu Lõuna-Hiina rannikut. Macau lähedal seisnud nad juba kolm nädalat ja vallutanud veidi aega enne „Nadežda” saabumist ühe ameerika ja kaks portugali laeva. Ühel neist tapetud kõik vangivõetud inimesed, kes olevat keeldunud piraatidega ühinemast. Mõnedel õnnestus siiski põgeneda ja neil kuuldi, et piraadid põletasid kõik nende poolt röövitud laevad.
    Piraadid oleksid veelgi hädaohtlikumad olnud, omanuks nad paremat väljaõpet sõja- ja mereasjanduses. Kui neil tuli võitlusesse astuda abordaažis neist paremini relvastatud, vapra ja kogenud meeskonnaga, kaotasid nad enamasti lahingu.
    Macau ja Kantoni vahel liikusid inglise laevad ainult mitme hästirelvastatud sõjalaeva konvoi saatel, mis kuulusid neis vetes seisvasse inglisse eskaadrisse. Mõni päev enne „Nadežda” saabumist murdsid endale tee sadamasse kaks relvastatud portugali laeva, löönud tagasi kaheksakümne ühe röövlaeva rünnaku.

    * * *

    22.märtsil 1805 andis Lisajanski käsu alustada Kodiaki saare Püha Pauli sadamas seisval „Neval” ettevalmistusi ärasõiduks Sitkale. Laeval vahetati välja jooksevtaglas, samuti plokid ja talid, tihiti ja tõrvati tekiplangutus. Laeva trümmidesse lastiti kahurid, püssid, püssirohi ja tina, majapidamistarbed ja riideesemed ning palju muud varustust Sitka saarele, Venemaa Uus-Arhangelski kolooniasse toimetamiseks. Lisaks nimetatule laaditi trümmidesse tohutud kogused vene ja aleuudi küttide poolt varutud karusnahku. Kuigi „Neva” oli valmis purjetama merele, keelas Venemaa Alaska koloonia ülem Baranaov väljasõidu, sest ümberkaudsetelt Aleuutide saartelt toodi karusnahku aina juurde. Baranovit huvitas äri teadusest rohem, ta oli ka üks Vene Ameerika Kompanii direktoritest. Karusnahkade laadimise tõttu viibis „Neva” ärasõit 13.juunini 1805.
    14.juunil lahkus „Neva” Kodiakilt ja suundus Sitkale ning pärast nädala pikkust reisi heitis ankru Uus-Arhangelski reidil. Selle kindluse asutamisest ei olnud veel möödunud aastatki, kuid Uus-Arhangelskit oli juba raske ära tunda. Kümmekond kahurit kaitses kindlust, kindlusemüüride taga paiknes neli suurt hoonet. Kaldal, kindlusest allpool, asetsesid aleuutide osmikud ja sõdurite kasarmud, kalakuivatid ja väikesed köögiviljaaiad.
    Kõigi tuulte eest kaitstud, aasta läbi jäävaba ning avara Sitka lahe sügavasse soppi kõrgele mäele ehitatud kindluse ligipääsmatu asend ning karusloomade ja laevaehituseks sobiva metsa rohkus tekitasid Lisjanskis mõtte, et Uus-Arhangelskist võiks saada Venemaa Alaska koloonia ülema asukoht ja Vene Ameerika Kompanii peasadam.
    „Neval” alustati koloonia varustuse lossimist, samas võeti peale täiendavad kogused karusnahku, mida aleuudid olid küttinud saartevahelistes väinades, kus oli arvukalt merisaarmaste, merikasside, hüljeste ja viigrite karju.
    Lisjanski kasutas vaba aega ära Sitka saarega tutvumiseks. Ta otsustas koos leitnant Povališiniga ronida Edžkomi vulkaanile.

    Varahommikul alustati koos kohalike teejuhtidega mäkketõusu. Tuli minna läbi paksu, tuulemurrust ummistatud metsa ja okkaliste põõsastega kaetud sügavate kuristike. Tohutu suured tõkked pehkinud puudest, mis olid läbi põimunud ronitaimedega, kõrge rohi ja põõsatihnikud olid niisuguseks takistuseks, millest sai jagu vaid kirvehoopide abil, häirides sellega metsaelanike rahu.
    Teekond oli raske ja alles järgmisel päeval jõudsid rändurid ürgmetsast mäetipule, mis oli kaetud teravate kividega, millede vahel kasvasid harvad rohututid. Vulkaani tipul oli lai kraater, mille sügavus kaheksakümmend viis meetrit ja ümbermõõt neli kilomeetrit.
    Mäetipul nautisid matkajad majesteetlikku loodust. Nende jalge ees laius avar Sitka laht lugematute haljendavate saarte ja päikesekiirtes sätendavate väinadega. Sitka lahe teisel kaldal asetsevad mäed paistsid lebavat pilvedel. Nende lumised tipud põlesid loojuva päikese kiirtes justkui majakad.

    7.augustil külastas Lisjanski koos haigete madrustega Ameerika rannikul, Uus-Arhangelskist 25 kilomeetri kaugusel asuvaid kuumaveeallikaid. Allikate vee temperatuur ulatus kohati 84 kraadini. Vesi sisaldas süsihaput lupja, soolhapet ja väävlit. Haiged madrused suplesid terve nädala mineraalallikates, mille järel neil hakkas tõesti parem.
    Karusnahkade kokkukogumine ja pealelaadimine võttis enam aega kui plaanitud ning Lisjanski kasutas viivituse ära Sitka saare asukate elu-oluga põhjalikumaks tutvumiseks.
    Sitka saart asustavad indiaanlased, tlingitid, olid keskmist kasvu, väledad ja teravmeelsed; juuksed on neil mustad, karedad ja sirged; nägu ümmargune, paksude huultega, nahavärv tõmmu. Tlinkitid värvisid nägu kinaveriga ja mustikamahlast valmistatud musta värviga. Naised moonutasid end sellega, et asetasid ümmarguse puutüki läbilõigatud alumisse huulde, millest see tugevasti rippu jäi; joostes loperdas ülahuul üles-alla ja paistis võõrale üpris naljakas, aga tlingitidele ilmselt ilus.
    Tlinkitid jagunesid sugukondadesse, mida nimetati mitmesuguste loomade ja taimede nimedega. Kõik sugukonnad olid omavahel nii segunenud, et igas külas võis leida neid kõiki natuke; kuid igaüks neist elas omaette majas, mille ukse kõrvale oli asetatud puust nikerdatud perekonnaloom.
    Tlinkitide riietus erines eskimote riietusest. Eskimote parkat asendasid neil laiad valged peleriinid, mis olid kootud „mägioinaste” ja koerte villast. Villa saamiseks kasvatati rannikul erilist pika valge villaga koeratõugu. Need keerulise ornamendiga kaunistatud peleriinid olid kallid ning neid kandsid ainult pealikud. Lihtinimeste peamiseks riietusesemeks oli niinest kootud peleriin. Niinest valmistati ka veekindlaid mantleid, kübaraid ja matte, milledel magati ning istuti.
    Erinevate suguharude omavahelistes kokkupõrgetes kandsid tlingitid puust soomusrüüd, mis oli kaetud paksude põdranahatükkidega; peas aga puukiivrit näokattega, mis kujutas endast nikerdatud ja eredate värvidega maalitud loomakujudega maski. Kõik see ühendati ja tõmmati kokku rihmadega.
    Tlinkiidid ehitasid oma asulad lahtede äärde. Majad asetsesid ühes reas piki mereranda. Elamuid ehitasid tlinkitid palkidest, prussidest ja laudadest. Majade katused kaeti harilikult laudade või puukoorega, kuid mitte täiesti – üles jäeti suitsuava. Aknaid majal ei olnud; väiksele uksele riputati ette karusnahatükk. Karusnahakauplejad olid Sitkale toonud raudkirveid, aga siiski oli kirvega maja ehitamine raske ja aeganõudev töö, seetõttu oli majal suur väärtus ja omanik tundis uhkust oma barakitaolise eluaseme üle.
    Maja ukse kõrval, samuti maja sees, seisid mitmesuguste loomade puust nikerdatud kujud. Neid loomi pidasid indiaanlased headeks vaimudeks, oma sugukondade kaitsjateks. Maja sisemus kujutas endast üht suurt tuba, milles elas tavaliselt mitu ühte sugukonda kuuluvat perekonda. Siin süüdati väikeses augus ühine lõke, millel arvukad majaelanikud, 25-35 inimest, endale toitu valmistasid. Mõnedes majades oli suurest toast niinemattidega eraldatud väiksed magamistoakesed, kus paiknesid üksikud perekonnad.
    Toitu valmistasid tlinkitid malm-, raud- või vaskkateldes, mida nad said karusnahakauplejatelt. Toidunõudena kasutati puu- või luulusikaid ja puukausse. Majapidamistarbeid valmistati puidust, poleeritud kivist, loomade luudest ja sarvedest. Pottsepatöö, samuti põllundus, oli indiaanlastele tundmata. Väikestel maalappidel kasvatati ainult tubakat.
    Taimedest tarvitati toiduks mitmesuguseid marju, söödavaid veekasve. Kalapüük ja küttimine oli peamiselt meeste ala; naised aitasid aerutada, puhastasid kalu. Marjade, mitmesuguste juurte ja veekasvude korjamine oli naiste töö, kuigi neid sageli aitasid ka mehed ja lapsed.
    Oma majapidamist korraldasid suurte majade elanikud kogukondlikel alustel: üheskoos püüdsid mehed kala ja küttisid, naised korjasid marju. Naised tegelesid naha parkimisega, karusnahkadest peleriinide, juurtest, niinest ja pilliroost korvide ja mattide punumisega. Kõik mehed olid väga head puu- ja luunikerdajad. Otsustades paljude maskide ning muude nikerdatud ja maalitud asjade järgi, võis järeldama, et iga sitkalane oli nimetatud kunstialade meister. Ei olnud näha ainsatki eset, isegi kõige lihtsamat, ühtki tööriista ega nõud, millel ei oleks olnud rohkesti mitmesuguseid nikerdusi.
    Tlinkitid olid head meremehed. Nende peamiseks tegevusalaks oli kalapüük. Kala püüti harpuunide, võrkude ja õngedega, mõnikord raiuti neid pikkade teravaotsaliste teivastega. Rohkesti kasutati ka niinest punutud võrke ja püüniseid. Küttimine etendas teisejärgulist osa, linde ja maaloomi tapsid tlingitid peamiselt sulgede ja karusnahkade pärast.
    Juba enne raudtööriistadega tutvumist ehitasid tlinkitid oma kivikirveste abil suuri ühest tüvest tahutud paate, mis olid kuni 14 meetrit pikad ja mahutasid 30 – 60 inimest. Ehitajad suurendasid nende laiust põikpuude abil. Nad täitsid paadi sisemuse veega, mille nad kuumade kividega keema ajasid, siis aga painutasid soojusest pehmeks muutunud külgi põikpuude abil. Lisaks kõrgetele parrastele kinnitati loomasoonte abil nende külge lai puuplank, mis toimis ujukina..

    Pisut enam kui kuu aega seisis „Neva” Uus-Arhangelski sadamas ja kogus oma trümmidesse Vene Ameerika Kompanii karusnahku. Lõpuks olid trümmid pilgeni täis ja laev merele väljumiseks valmis. 1.septembril 1805 lahkus „Neva” Uus-Arhangelskist ja suundus Hiinasse.
    Oktoobri keskpaigani kulges laevasõit täiesti rahulikult. 15.oktoobril sattus „Neva” ookeanivööndisse, kus teda ümbritsesid makrellid, mõõkkalad ja fregattlinnud ning suured valged kajakad. Väsinult lehvitasid nad tiibu, ja kohe, kui olid laevani jõudnud, laskusid suurte parvedena mastidele.
    Eeldades, et läheduses peab leiduma maa, andis Lisjanski käsu võimalikult tähelepanelikult jälgida horisonti, vahimadrus viibis pidevalt „varesepesas”, nagu meremehed mastikorvi nimetasid, ja jälgis pikksilmaga horisonti. Terve päeva otsiti maad, kuid kallast ei nähtud. Õhtul kell 10 äkitselt laev vappus tugevasti, otsekohe keerutati rooli, et pöörata täispurjedes sõitev laev vastutuult, kuid see ei aidanud – laev oli jooksnud madalikule korallrahu keskel, mille kohal kerkis kaljukünnis. Eespoolt kostis läbi ööpimeduse lainemurru sünge müra. Laeva tugevast rappumisest ehmunud madrused hüppasid koidest ja sööstsid laevalaele purjesid koristama ja kinnitama; vahepael aga mõõtis tüürimees ära vee sügavuse ümber laeva. Lisjanski käsutas:
    „Visata üle parda laeva keskel paiknev laadung!”
    Meeskond täitis käsu ja heitis üle parda hunnikute viisi karusnahku. Seda aga oli vähe: laev ei nihkunud paigalt ning püsis endiselt madalikul. Lisjanski käskis üle parda heita ankruketid, varbankrud ja lisaks veel karusnahku. Laev kergenes sedavõrd, et ankru vedamisega suudeti suunduda vastutuult ohtlikust madalikust eemale. Hommikul ilmus ühe miili kaugusel, kursist lääne pool, nähtavale väike madal saareke, kursi suunas aga – veealused kivid, mida uhtsid kohutavad murdlained. „Neva” jäi ohutus kauguses ankrusse ning vette lasti paat. Lisjanski sõitis avastatud saare kaldale, saatjaks mõned ohvitserid ja madrused. Nad suundusid lahekesse, mille kaldal oli palju linde ja hülgeid. Linnud, sarnanedes rohkem kodulindude kui metslindudega, ümbritsesid ennenägematuid külalisi. Hülged lebasid seljal ega osutanud kellelegi tähelepanu. Nad pilutasid vaid silmi, kui keegi lähenes, kuid ei liikunud paigast. Peaaegu igal sammul langeti põlvini urgudesse, mis oli kaetud tiheda rohuga ja olid täis noori linde, kellest paljud meremeeste sammudest elu kaotasid – jalge all kuuldus lakkamatut piiksumist.
    Korallsaar oli mõõtmetelt väike ja asus ohtliku madaliku keskel, kerkides vaevalt üle veepinna. Teda kattis vaid lebav rohi, kus kajakad, pardid, nepid ja teised linnud haudusid oma pesades välja poegi. Saarel ei olnud magedat vett ega metsa. Teel korjasid meremehed palju ilusaid koralle ja kivistunud käsni. Kagupoolse madaliku nimetas Lisjanski „Neva” madalikuks ning saarekese „Neva” saareks.
    Edasi purjetades märkasid meremehed kursi suunas madalikku laiusega üle kolme kilomeetri. Ühelgi kaardil polnud seda märgitud. Lisjanski määras ära selle asukoha ja nimetas ta Krusensterni nimega.
    Novembrist peale oli kapten Lisjanski sunnitud vähendama madruste kuivikuportsjonit, õnneks aga oldi jõudmas Hiina ranniku lähedusse. Novembri keskel ilmusid silmapiiril nähtavale kookospalmidega kaetud Mariaani saared. Purjetanud Tiniani ja Guami saarte vahelt läbi, võttis Lisjanski kursi Taiwanile.
    23.novembri hommikul algas torm. „Neval” koristati kõik raapurjed ja sõideti ainult tormipurjedega. Tuul muutus üha tugevamaks ja paisus orkaaniks. Tuul rebis taglast ja kallutas laeva küljeli. Laeva tuulealune parras ja tekk kuni luukideni mattus vee alla, purjede seadmisel aga paiskas groottaakselsoot laevalt merre kolm madrust, kuid lained heitsid nad jälle kesk-ülatekile; nad jõudsid kinni haarata neile laevalt heidetud köitest ja see päästis neid märatseva mere ohvriks langemast. Kõige hädaohtlikum oli see, et laev hakkas tugevasti lekkima ja vesi tungis kiiresti kiiluruumi. Tuli töötada kõikide pumpadega kuni õhtuni. Õnneks jäi ilm õhtuks veidi vaiksemaks ja hommikuks torm vaibus. Mitme päeva jooksul kuivatati laeva sisemust ja kanti üles märjakssaanud asju. Nelikümmend tuhat riknenud merisaarma- ja rebasenahka tuli üle parda visata.
    28.novembril möödus „Neva” Taiwani saarest ja jõudis Lõuna-Hiina merre. Laeva juurde tuli Kantonist hiina džonki ja selles istujad teatasid, et „Nadežda” seisab juba üle nädala ankrus Macau linna lähedal.
    3.detsembril 1805 heitis „Neva” Macau reidil pärast kolmekuist meresõitu ankru.

    * * *

    Portugallaste kindlus ja linn Macau oli ehitatud Kantoni lahe ranniku kinkudele ja nõgudele. Linn oli väike ja puhas ning hoonestatud ilusate majakestega.
    Krusenstern külastas kindluse komandanti, kes hoiatas teda hiina piraatide eest, öeldes, et on olnud juhtusid, mil isegi kindluse seinte juures reidil seisvatele laevadele on need röövlid kallale tunginud. Tänanud komandanti, pöördus Krusenstern koheselt laevale tagasi ning andis käsu laadida kahurid ja püssid, et olla valmis piraatide rünnakuks.
    Karusnahkade müümiseks otsustasid Krusenstern ja Lisjanski purjetada Pärlijõe suudme vastas asuva Huang-pu saarekese juurde ja jääda seal Kantoni linna lähedale ankrusse.
    Pärlijõgi jagunes mitmeks haruks ja raske oli määrata jõe peasängi. Parempoolne lauskallas moodustas suure, kauni saarekese; laialdane veeala lahutas teda rööbiti asuvatest aasadest, metsaga kaetud kinkudest ja järvedest. Eemal asuva kõrgendiku jalal asus Kanton
    Lauskaldal seisid pikkade ridadena hallid majakesed, mis olid ehitatud vaiadele, millede alla Pärlijõgi paiskas tõusu ajal oma laineid. Majakesed seisid üksteise kõrval. Räästaste varjus vaiade vahel loksusid sajad paadid, mis olid seotud bambusritvade külge. Paatides, nagu majadeski, elasid terved perekonnad oma varanatukesega.
    Piki Pärlijõe kaldaid paistsid riisiistandused. Põlluharimine oli hiinlaste juures erilises lugupidamises. Kolm päeva pühendas keiser igal aastal ohvrite toomisele ja palvusele, pärast seda läks ta põllule, ajas esimese vao ja viskas oma käega mõned riisiseemned, et näidata maaharija töö tähtsust riigis.
    Kantoni linna tänav ei sarnanenud tänavaga Euroopas. Tänava laius oli kõige enam 2 m ja see suundus pika koridorina majade katuste varjus. Sageli oli ühe maja aknast pandud vastasmaja aknasse ritv, millel kuivatati pesu. Paljud elamud koosnesid õhukestest bambuspilliroo sirmidest ja ukseavast, mille ette oli riputatud rogusk-niinematt.
    Tänavad olid sillutatud kiviplaatidega. Igas majas oli alumisel korrusel poeke või töökoda. Teise korruse aknaist paistis vahetevahel mustasilmalise hiinlanna pea rattakujulise soenguga. Mõned hiinlased jõid teepoodides tähtsalt teed, ja, nähes paraadmundris mööduvat Krusensterni, noogutasid sõbralikult peaga, lausudes „tšin-tšin”. Eemal seisis tempel pühakujukestega ja selle kõrval pood, kust võis osta lakitud mööblit ja kultusetarbeid.
    Tänava katkestas väljak. See oli hoonestatud seenekujuliste katustega paviljonidega, millede varjus äritsesid tänavakaupmehed. Igasugused valmistoidud, mitte liiga isuäratavad, olid kandikutel ja portselankaussides. Keedetud riisi, selle hiinlaste rahvustoidu kõrval lebasid kalad, praetud kana, sealiha, oad ja vetikad. Ostjale pakuti aedviljapirukaid, mis tema silme all visati pannile ja küpsetati sütel. Müüdi ka vähke, trepange ehk meripura, merikapsaid, pääsukeste pesi, mädamune, igasugust aed- ja puuvilja, kodulinde, valmisriideid, vihmakindlat rõivastust ja muid asju.
    Krusenstern ja teda saatvad Otto ja Moritz Kotzebued, Bellingshausen ja loodusteadlane Tilesuis sisenesid väljaku ääres paiknevasse pühamusse. Templi salapärases hämaras valguses istusid oma niššides auväärsed paksukesed puuslikud; altaritel oli igasuguseid annetusi – kausikesi veega, peenikesi küünlaid, mitmesuguseid asjakesi, mis läikisid lehtkullatisega.
    Templi kõrval asusid jõukamate linnakodanike majad. Nende tänavapoolsed fassaadid olid laotud kivist, maja tagumine külg, oma puitmaterjalist kambrikeste ja pealisehitistega, asetses kõrgetel vaiadel ja ulatus kanalisse. Iga rikka maja juures oli mitu suurt telliskividega sillutatud nelinurkset hoovi, kus piki seinu paiknesid lehtmajakesed toolide, lauakeste ja potililledega, aias kasvasid viljapuud. Mõnedes elamute aedades paiknes tiik või suur savinõu kuldkalakestega.
    Kanali taga sätendas riisivälja smaragdiline rohelus, põllu taga paiknesid puudesalud. Eemal paistsid laia jõe üleujutused ja käärud, mis särasid päikese käes kui teras; veel kaugemal kerkis mäerüngastik.
    Meremehed sisenesid teemajja. Rõdult võis näha jõel seisvaid laevu, vastaspoolset kallast dokkide ja küngastega, metsi ja mägesid. Üksteise järel sõitis pärivoolu mitu viimase võimaluseni täislaaditud ja inimestega koormatud džonkit.
    Meremeeste ette toodi kausike riisiga, söögipulgad ja väike portselanist lusikas, millele oli maalitud helesinine draakon. Seejärel asetati lauakesele portselanist, samuti helesiniste draakonitega kaunistatud, kaanega teetassid. Tee valati tassidesse, kaeti kaanega ja lasti veidi aega tõmmata. Suhkrut tee juurde ei pakutud. Lisaks teele toodi iga meremehe ette pisike kausike, milles oli veinitaoline, riisitangudest valmistatud „šamšu”.

    Järgmisel päeval asus Krusenstern tegelema karusnahkade müügi ettevalmistamisega, uuris hindu ja lõi ärialaseid sidemeid.
    Kogu välismaalastega toimuv kaubandus oli Kantonis üheteistkümne hongi käes, kellel oli ainuõigus osta vahetult välismaalastelt nende kaupu ja müüa neile Hiina toodangut. 23.detsembril 1805 saabus Kantoni valitseja juurest ametnik ja andis loa kaupade väljalaadimiseks aitadesse. Enne teda käis laeval tolliametnik. Ta saabus suurel lippudega kaunistatud paadil, mida saatsid kaks väiksemat paati. Tolliametnik kandis laiade varrukatega pealisrõivaid ja peas musta atlassmütsikest sinise nupuga pealael; kübara küljes olevas silmuses rippus kaks valget klaaskuulikest. Tolliametnik ronis mööda kaasavõetud punasest puust redelit kärmesti laevatekile. Teda võeti „Nadeždal” vastu pidulikult ja suurte austusavaldustega, sest tolliametniku suvast sõltus kogu äri.

    Tolliametnik mõõtis kiiresti üle müügile kuuluvad kaubakogused ning võttis seejärel tähtsalt istet ohvitseride ühiskajutis. Krusenstern ja Lisjanski andsid üle selleks puhuks Sankt-Petreburgist kaasa võetud kingitused: punasest puidust kuldsete ääristega laeka ja suure kuldraamis peegli. Vesteldi inglise keeles, mida tolliametnik valdas suurepäraselt. Vestlus koosnes põhiliselt vastastikustest armastusväärsustest ja kiidusõnadest.
    Tolliametnikku kostitati Sitkalt kaasa toodud vaarikakeedisega ja magusa veiniga, mida anti ka kaasa üpris suures lähkris. Krusenstern märkis endamisi, et tolliametnikud on kogu maailmas ühesugused – ülbed, ahned, jultunud ja täitmatud.
    „Nadežda” ja „Neva” poolt toodud karusnahkade laadung müüdi kahesaja tuhande kuldrubla eest kohalikele suurärimeestele. Paremad hõberebaste nahad jäeti alles, et neid soodsamalt müüa Sankt-Peterburgis ja Moskvas. Kantonist osteti 150 tuhande kuldrubla eest hiina kaupu: teed, siidi, portselani ja palju teisi kohalikke, Euroopas kõrgelt hinnatud tooteid.
    Tehingutega ühele poolele saanud, korraldati Venemaa karusnahakauplejate auks pidulik vastuvõtt.
    Krusenstern ja Lisjanski ilmusid vastuvõtule paraadmundrites, mõõk vööl. Hiinlaste pidulik riietus koosnes pikkadest pükstest, laiast peenest villasest mantlist särgi asemel, pikast kuuest ja laiade varrukatega pealisrõivast. Peakatteks oli must äärtega kübar. Kübara ülemist osa kattis helesinine siid, alumist – plüüs või samet. Mandariinid ja ametnikud kandsid kübara küljes olevas silmuses kas kuldseid, valgeid, siniseid või punaseid klaaskuulikesi. Nende kuulikeste järgi eraldati riiklikke auastmeid. Punast värvi kuulikest loeti kõige kõrgemaks märgiks, sellele järgnesid sinine, valge ja kuldne. Peale selle olid mandariinidel pealeõmmeldud märgid seljal ja rinnal. Jalas olid meestel saapad: tallad paksusega kuni kaks ja pool sentimeetrit, ninad kandilised, sääred ja esiosa olid atlassist ja vooderdatud siidiga.
    Naisi peol ei viibinud, pearõhk pandi söömisele, alkohoolsetest jookidest tarvitati ainult šamšujooki.
    Rikkad hiinlased olid suured gurmaanid. Nad maksid palju haiuimede ja mädamunade eest. Külalistele korraldatud einel söödi mitme suure laua juures, igaühe taga istus neli kuni kuus inimest. Roogi anti ette üksteise järel portselankausikestes. Iga külalise ette asetati kaks luust pulgakest, pikkusega kuni kolmkümmend sentimeetrit, mis asendasid nuga ja kahvlit; samuti sai igaüks portselanist lusika ja väga väikese kausikese, millest pärast iga rooga joodi šamšut. Laudlinu hiinlased ei tundnud, suurättide asemel tarvitati õhukesi paberilehti, mis olid samaaegselt ka ninarättideks. Luust pulgakesi kasutati väga kärmelt ja osavalt. Kausitäie riisi sõi hiinlane pulgakeste abil kaks korda kiiremini kui eurooplane lusikaga.

    Hiina sadamas viibimise ajal täpsustas astronoom Horner korduvate astronoomiliste vaatlustega Macau ja Kantoni sadama koordinaate. Loodusteadlane Tilesius ja kapten Krusenstern kogusid andmeid mitte ainult kohaliku floora ja fauna kohta, vaid tundsid huvi ka Hiina halduskorralduse, hiina ühiskonna eri klasside seisundi, elanikkonna elu-olu, turu ja väliskaubanduse olukorra kohta.
    9.veebruaril 1806.aastal hiivasid „Nadežda” ja „Neva” ankrud ja suundusid koduteele.

    Kahekümne teine peatükk. Napoleon leiab oma kasupojale Eugène`le imekauni pruudi – Wittelsbachi printsessi Auguste Amalie. Napoleoni vendadele ja marssalitele omistatakse kuningate, suurhertsogite ja vürstide tiitlid. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III otsustab Napoleoni armee purustada. Imekaunis kuninganna Luise sõidab kullast säravas tõllas väeosade ees ja innustab ohvitsere kangelastegudele. Preisi armee saab Napoleonilt hävitavalt lüüa. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III ja kuninganna Luise põgenevad, jättes armee riismed saatuse hooleks. Napoleon seab ennast sisse kuningalossis Potsdamis ja lõbustab ennast Luisest kõlvatute karikatuuride joonistamisega. Kontinentaalblokaadi sisseseadmine. Sõjaretk Poolasse, Venemaale lähemale. Kaunis krahvinna Maria Walewska.

    Enne Austerlitzi oli Napoleon käsutanud naise Strasbourg`st Münchenisse, et too sisendaks Lõuna-Saksa liitlastele, keda ta oli sundinud ennast austama, ka sümpaatiat Prantsusmaa vastu. Napoleon panustas Josèphine`i sarmile, mille ees oli ta ise kunagi alistunud ja millele ka Saksa vürstid ilmselt ei suudaks vastu panna. Ta pidas kohaseks Josèphine`i manitseda: „Käitu viisakalt, aga võta kõik ülistused vastu kui enesestmõistetavad. Sulle on kõik võlgu, sinul tarvitseb üksnes viisakust ilmutada.”
    Keisrinna Josèphine saabus 30.novembri 1805 õhtul Stuttgarti, kus teda vääriliselt vastu võeti ja austati; tema päevakava oli tihe:
    1. detsembril dinee lossis, Ferdinando Paèri ooperi „Achilleus” esitus ooperimajas ja seejärel tulevärk lossiplatsil;
    2. detsembril külaskäik Ludwigsburgi ja Monrepos`sse, Antonio Zingarelli ooperi „Romeo ja Julia” pidulik esitus.
    Järgmisel päeval lahkus prantslaste keisrinna Stuttgardist suurtükimürina ja kirikukellade helina saatel, et suunduda Münchenisse.
    31.detsembril 1805 jõudis Viinist Münchenisse ka Napoleon ja asus koheselt tegutsema kosjasobitajana. Napoleoni huvides oli ühe tema tõusikliku perekonna liikme abiellumine mõne vana vürstisoo esindajaga, et muutuda sel teel võrdväärsemaks ning kinnistada liitu kõige tähtsamate Lõuna-Saksa liitlastega. Kõigepealt ülendas ta Württembergi ja Baieri kuurvürstid kuningateks. Tasuks Baieri laiendamise eest frangi ja švaabi alade arvel ja kuurvürsti kergitamise eest kuningriigi seisusesse nõudis ta Wittelsbachi printsessi Auguste Amalie kätt, et naida teda oma võõraspoja Eugène`iga. Keiser kavatses Josèphine`i poega, oma kasupoega, kellest ta väga lugu pidas ja keda ta isalikult armastas, naita ilma, et ta oleks sellest isegi Josèphine`iga arutanud; tähtis oli, et abielu tuli kasuks perekonnale, pealegi olevat Auguste Amalie miniana teretulnud, kuna tal olevat armastusväärne iseloom ja ta olevat ilus kui ingel. Olles oma otsuse vastu võtnud, sõnas Napoleon Josèphine`ile: „Tema kauni näoga on kooskõlas kõige kaunim figuur, mida ma tean”, seejuures märkamata, et oli hakkama saanud ebadiskreetsusega. Josèphine turtsatas Napoleoni sõnade peale põlglikult ja nähvas: „Aga tema häbe…?”
    Keiser kirjutas oma kasupojale, Itaalia asekuningale Eugène`ile, et on talle määranud Baieri printsessi; saatis neiu portreega tassi ja lisas märkuse, et pruut näeb tegelikkuses palju parem välja kui sellel mitte päris õnnestunud jäljendil, ning käsutas võõraspoja Münchenisse, kuhu see saabus 10.jaanuaril 1806.
    Josèphine surus läbi selle, et Eugène ajaks enne pruudile esitlemist maha ülearu sõjakana näivad vurrud. Auguste Amalie hakkas peigmehele esimesest pilgust meeldima, ja ka pruut tundis peagi, et talle käsukorras toodud peigmees on üsna armastusväärne, sest Eugène oli ilus mees nii näolt kui kehalt ja lõunamaise temperamendiga. Olles Itaalia asekuningas, oli tal perspektiivi saada tulevikus Itaalia kuningaks. Äi ja ämm kuhjasid Auguste Amalie üle kingitustega: ehteid 500 000 frangi eest, „pulmakorv” väärtusega 100 000 franki ja kaasavara 200 000 frangi väärtuses.
    Abielu registreerimine toimus 13.jaanuaril 1806 Müncheni residentsi Rohelises galeriis, kiriklik laulatus aga päev hiljem õuekabelis. 15.jaanuari õhtul korraldati Herkulese saalis ball, millel Napoleon söandas ka ühe tantsu teha, kuigi ta pidas tantsimist tühipaljaks veiderdamiseks. Liikudes oma lühikestel jalgadel kohmakal tantsusammul mööda parketti, pigistas Napoleon kavalerile kohaselt Josèphine`i kätt ja sõnas: „Ma olen rahul noorte abieluga; pean seda suureks eduks, mitte väiksemaks kui võitu Austerlitzi all”.

    Tohutu kaaskonnaga suundus Napoleon, nüüd juba koos Josèphine`iga, Viini. Napoleoni tõlla taga sõitis aisakellade tilisedes ja lillevanikutega kaunistatud tõllas noorpaar, et Viinis pulmapidu jätkata. Aga Napoleonil oli alati kiire. 26.jaanuaril 1806 lahkus ta Viinist ja suundus Pariisi.
    Pariisi tänavad olid rahvast tulvil. Meeletute rõõmuhõisete ja juubelduste saatel liikus Napoleoni lahtiste akendega tõld mööda Pariisi peatänavaid, aga see polnud enam endine Pariis. Keiser Napoleon suurustas, et tema võimu all muutus Prantsuse rahvusriigi ja impeeriumi pealinn Pariis „maailma kuningannaks”.
    Erutatud ja Pariisi jõudmisest liigutatud Josèphine jälgis läbi tõllaakna tohutut rahvahulka, kes trotuaare palistas, justkui lootes leida seal kedagi südamelähedast, kellele viibata, kellele saata õhusuudlus, kuid selles tohutus, kisendavas, vaimustusest möirgavas rahvamassis oli võimatu kedagi eristada.
    Napoleoni tõld suundus koos saatjaskonnaga Tuileries`i lossi. Ees ootasid uhked ballid, banketid ja hiilgav õukonnaelu, kus äsja taevalikku kõrgusesse kerkinut uut Karl Suurt, lääne imperaatorit, ümbritsesid sajad orjameelsed ja lipitsevad õukondlased.
    Eriti nautis Pariisi hiilgust ja sära keisrinna Josèphine, kes mängis „impeeriumipeol” ballikuninganna osa, kuigi oli kuninganna jaoks liialt kergemeelne ja armuseiklustele aldis. Samal ajal, kui keiser oli hõivatud riiklike toimetustega, semmis Josèphine ikka veel oma armukestega. Sageli läks tal korda lükata magamistoa seinal rippuva kella osutid poole tunni võrra ette, nii et Napoleon, kellel oli alati kiire, sättis end rutates minekule, ja Josèphine`i armuke võiks saabuda pisut varem.
    Napoleon ei olnud kitsi oma õukondlaste autasustamisega, kes kõik tiirlesid lipitsevalt ümber keisri ja üritasid haarata tükikest pirukast – ametikõrgendust, kõrgemat aukraadi, äsjavallutatud provintside halduri ametikohta.
    Marssal Murat määrati Lääne-Saksamaa Kleve ja Bergi suurhertsogiks, Napoleoni vend Joseph Bonaparte nimetati Naaoli kuningaks, Napoleoni teine vend Louis Bonaparte Hollandi kuningaks, välisminister Talleyrand Benevento vürstiks ja marssal Bernadotte Lõuna-Itaalias asuva Pontecorvo vürstiks. Aga need uued hertsogid, vürstid ja kuningad ei olnud isegi mitte vasalliseisuses, vaid kõigest uhkeid tiitleid omavad Napoleoni ametnikud – asehaldurid ja kindralkubernerid. Iseseisvate kuningakeste ja vürstikestega oli Euroopas lõpp, nüüd kuulusid kõik Prantsuse keisririiki ja Pariisist sai Euroopa kontinendi pealinn.
    Saksa Rahva Püha Rooma riik oli lagunenud ja keiser Franz II oli juba 1804.aastal kuulutanud ennast Austria pärilikuks keisriks. Prantsuse keisri surve ja eestkoste all liitusid 12.juunil 1806 kuusteist suveräänseteks riikideks saanud Lõuna- ja Lääne-Saksa osariiki Reini Liiduks ning kuulutasid 1.augustil 1806, et astuvad Rooma-Saksa riigist välja. Keskaegne moodustis oli 800 aastat heitlikele ajalootuultele vastu pidanud, kuid nüüd pühkis Prantsuse revolutsiooni tõmbetuul ja selle keeristest tekkinud Prantsuse impeerium ta minema. Aegunud Püha keisririigi asemele astus Napoleoni tõhusal kaasabil militaristlik võimuriik, mida vallutustega järjest suurendati. Reini Liidu alla ühendatud Saksa vürstiriigid kuulusid nüüd täielikult Prantsusmaa mõjupiirkonda koos oma vägede ja annakutega. Uhke ja ülbe Austria oli alistatud. Venemaa, kes suvatses oma karukäpa sirutada Euroopasse, oli tagasi itta tõrjutud.
    Napoleon oli saavutanud grandioosse võidu ning Inglismaad hakkasid painama uued kartused. Kuigi Napoleoni põhivaenlane, Inglise peaminister William Pitt, oli surnud mõni päev enne Napoleoni Pariisi saabumist, mõistis Pitti järglane välisminister Fox suurepäraselt, et Napoleon Inglismaad rahule ei jäta. Fox oli Pitti välispoliitika alatine vastane ja nüüd üritas ta sobitada Prantsusmaaga rahu, kuid Napoleoni jätsid suhete soojendamise katsed külmaks. 13.septembril 1806 tabas Inglise poliitilist eliiti järjekordne kaotus – suri Napoleoniga rahukõneluste pooldaja Fox. Nüüd oli selge, et Inglismaa ja Venemaa Napoleoniga rahukõnelusi ei jätka.
    Napoleon asus Inglismaad pigistama teisest kandist. Ta võttis kursi Inglise kaupmeeste ja kaupade täielikule väljatõrjumisele nende Euroopa maade turgudelt, kes otseselt või kaudselt olid sattunud Prantsusmaa võimu alla. Lisaks sellele suundusid Napoleoni korsaarid kõigile meredele ja ookeanidele, et püüda, riisuda ja hävitada Inglise kaubalaevu tuhandete miilide kaugusel Inglismaa rannast. Ja vähe sellest, käsutades Euroopa kontinendi rikkamaid riike, sadamaid ja laevatehaseid, omas Napoleon kõiki vahendeid, et ehitada uus laevastik ning taastada Boulogne`i sõjaväelaager.
    Inglaste õnneks hakkas pead tõstma Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III, kes asus looma salasobingut Hispaaniaga. Rahukõneluste asemel saatis Friedrich Wilhelm III Napoleonile noodi, milles nõudis Prantsuse vägede tagasitõmbumist Preisi piiridelt. Preisimaa oli uhke oma Friedrich Suure loodud armeele ja viitas loorbereile, mida see oli lõiganud. Üks päevinäinud Preisi kindral praalis: „Selliseid väejuhte, nagu on härra Bonaparte, võib Tema Majesteedi armee mitu tükki välja pakkuda.” Sõjaväelaste surve all ja Saksamaal juhtivat rolli taotledes andis Friedrich Wilhelm III mobilisatsioonikäsu ja esitas keiser Napoleon I-le ultimaatumi: Prantsuse väed Lõuna-Saksamaalt välja viia ja Preisimaale Põhja-Saksamaal vabad käed anda.

    1806. aasta septembris valitses Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III õukonnas tohutu vaimustus. Korraldati patriootilisi balle, puhkpilliorgester mängis Preisi marsse. Kõik meesisikud olid ballile ilmunud eranditult välimundrites ja täies lahinguvarustuses. Vastu hommikut, kui ball viimaks lõppes, andusid pisut roidunud, tantsimisest väsinud ja higised daamid oma kavaleridele kergemini kui muidu, sest kavalere ootas ees sõjatee, ning see öö võis jääda esimeseks ja viimaseks. Aga milline sõda? Kes kellele kallale tungis? Tegelikult ei oma see mitte mingisugust tähtsust, sest Euroopas olid tollal valmis kõik kõigile kallale kargama, pooli vahetama ja salasobinguid sõlmima.
    Seekord oli ettevaatlik ja võrdlemisi arg Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III lõpuks võtnud vastu otsuse, mis rõõmustas mitte ainult õukonda, kõrgaadlit, Preisi ohvitserkonda ja generaliteeti, vaid ka Luiset, kuninga abikaasat, kes soovis, et Friedrich läheks ajalukku mitte ainult kuningana, vaid Preisimaa kangelasena. Luise oli veendunud, et selle teostamiseks sobis suurepäraselt Napoleoni, õigemini Napoleoni armee purustamine.
    Preisi armee hakkas liikuma. Trummide põrinal ja patriootilisi marsilaule lauldes liikus 180 000 sõdurit läände. Rügemendid rügementide järel marssisid läbi Berliini ja Magdeburgi. Kuninganna Luise tõld kihutas kõrvalteid pidi armeest ette, ja olles ohvitserkonna ja generaliteedi eestseisja, tervitas vägesid igas suuremas asulas.
    Kuningas Friedrich Wilhelm sõitis armee juurde, mis koondus Magdeburgi ja sellest läände. La Manche`i väina taga hõõrusid inglaselt rõõmust käsi – nüüd on Napoleoniga lõpp!
    Kuningas Friedrich Wilhelm õukond, ohvitserkond, generaliteet ja kõrgem aadel olid vaimustuses ning hooplesid avalikult, et annavad õpetust Korsika tõusikule, Engihieni hertsogi mõrvarile. „Keda on Napoleon vallutanud,” küsiti põlglikult huuli kõverdades. „Sentimentaalseid Austria vanadaame, türklasi ja Egiptuse kaameliajajaid mamelukke, edevaid ja lüürilisi itaallasi, või venelasi, kes on samasugused barbarid nagu türklased ja mamelukidki? Ja Napoleon ise, Kariibi mere piraadi tütre tuhvlialune!”
    Napoleon suundus oma teispool Reini paikneva ja Reini Liidu väekontingentidega tugevdatud armee juurde, olles kindlalt otsustanud “anda preislasele, sellele narrile, kes oli näidanud üles igasuguse tarkuse ja mõistuse puudumist, selline õppetund, mis oleks kohutavam kui ookeanitormid“.
    Napoleon tahtis 25.septembril 1806 suunduda üksi Saksamaale. Ent Josèphine nõudis, et ta tingimata kaasa võetaks. Kui mees ennast keset ööd Saint-Cloud`s sõiduvalmis seadis, tormas talle vastu sellest teatest voodist välja peletatud abikaasa „toatuhvlites ja ilma sukkadeta” – nagu jutustas keisri toapoiss Constant – „otsekui väike tüdruk, keda viiakse vastu tema tahtmist tagasi pansionaati”.
    Tahes või tahtmata võttis mees ta kaasa. Kas lootis Josèphine mehe lähedusse jäädes viimast jälle täielikult endale tagasi võita või koguni seda, et kahekesi koos olemine siiski lõpuks vilja kannab, ja tal õnnestub kinkida Napoleonile poeg? Pigem siiski ei tahtnud ta lahkuda keisrit saatvast kolmekümne nelja aasta vanusest rittmeistrist Sigismond-Frèdèric de Berckheimist, kellega tal oli tekkinud tuline ja kirglik armusuhe.
    Sõit rindele toimus kiirtempos ja juba 28.septembril jõuti Mainzi. Josèphine`i rindele lähemale ei lubatud ja temal tuli jääda oma kaaskonnaga Saksa ordu majja. Napoleon kihutas edasi, oma vägede juurde. 8.oktoobril 1806 andis Napoleon oma vägedele käsu: „Kiirmarsil itta!”
    Napoleoni armee, 195 000 meest, kes oli koondunud Baierisse, suundus üle piiri Preisi liitlasriiki Saksimaale. Kõige ees liikus Murat` ratsavägi, tema järel Napoleon peajõududega. Napoleoni armee kolm kolonni liikusid läbi Franki metsade Preisi armee tagalasse Elbe äärde. 9.oktoobril toimus vaenlaste esimene kokkupõrge Schleizi juures, kuid see oli tähtsusetu lahing; tõsi, preislased said lüüa, nad kaotasid umbes 700 meest, neist 300 surnutena.
    10.oktoobril toimus uus lahing Saalfeldi linna juures, kus vastas oli Preisi õukonna sõjalise ladviku juht prints Ludwig Ferdinand 9000-mehelise väesalgaga. Napoleoni marssal Lannes ründas ägedalt ja preislased olid sunnitud põgenema. Nad kaotasid ligi poolteist tuhat meest surnutena ja vangidena. Ka seda lahingut võiks pidada võrdlemisi tähtsusetuks, kui mitte arvestada seda, et kuninglikust soost prints Ludwig sai lahingu lõpupoole täägilöögist surma. Aga just printsi hukkumine hakkas oluliselt jahutama Preisi õukonna meeli ja mõistust; paljud olid sellest teatest vapustatud ja nende hinge puges eesseisva katastroofi tunnetus. Üksnes kuninganna Luise säilitas kõrgendatud meeleolu ja väljendas isegi vaimustust prints Ludwig Ferdinandi kangelassurma üle.
    Koitis 1806.aasta 14.oktoober; seda päeva võiks nimetada Preisimaa surmapäevaks. Prantsuse ja Preisi väed seisid teineteise vastas Jena kõrgendikel. Keiser Napoleon ratsutas oma kauni ratsu seljas vägede eest läbi; oma mõtetes kirjutas ta juba järjekordset kirja Josèphine`ile, andes teada ülisuurest võidust.
    Lahing algas koidikul, oli kauakestev ja visa, kuid prantslased saavutasid juba alguses edu ning preislastel ei õnnestunudki enam initsiatiivi enda kätte saada. Algul taganesid preislased ja neid toetavad vähesed saksilased täies lahingukorras ja pidevaid kaitselahinguid lüües, kuid lõpuks algas korrapäratu ja paaniline põgenemine Weimari suunas. Murat` ratsaarmee sööstis justkui tohutu kari hagijaid taganejate kallale: preislasi aeti taga, tallati hobuste kapjade alla ja raiuti surnuks, jättes tähelepanuta armupalved ja võtmata vange. Korraga ja igal pool valdas Preisi armee hukkuvate riismete sõdureid, ohvitsere ja generaliteeti kõige lootusetum paanika ja hirm; paljukiidetud Preisi distsipliinist polnud enam midagi järel. Preisi oli omadega läbi, kogu tema armee oli kas hävitatud või vangi langenud.
    Samal ajal kui Napoleon pidas preislastega ägedaid lahinguid, Josèphine Mainzis siiski üksi ja muremõtetes ei istunud. Reini Liidu esivürst Karl Theodor von Dalberg kutsus austatud keisrinna Josèphine`i Frankfurti, et teda seal kontsertide ja ballidega lõbustada. Mõnikord leidis Josèphine siiski aega lugeda Napoleonilt saadud lihtsaid, kolmnurkselt kokkumurtud kirjakesi. Napoleon teavitas oma abikaasat kõrgelennuliste sõnadega, mis olid pigem siiski sõjateated kui armastuskirjad: „Sõjategevus kulgeb suurepäraselt! Ma teostasin preislaste vastu hiilgava manöövri. Jena lahingus kaotasid preislased üheainsa päeva jooksul tuhandeid tapetutena ja veelgi rohkem langes vangi. See on minu kingitus Sulle, armas Josèphine!”
    Järgmises kirjas, 16.oktoobril 1806 kell 5 pärast lõunat, raporteeris Napoleon Josèphine`ile: „Minu arvestused osutusid õigeteks, preislased on purustatud. 140 000 mehega sõtta astunud Preisi vägede riismed põgenesid hirmsa kiiruga. Friedrich Wilhelm III ja kuninganna Luise pagesid Ida-Preisimaale.”
    Lisaks Napoleoni sõjaraportitele jõudis Jozèphine`ini ka teisi teateid. Salateavitajatelt Pariisis sai ta teada, et Èlèonore Denuelle de la Plaigne, kelle Napoleon oli rasestanud, sünnitas 13.detsembril 1806 poja, kes ristiti nimega Lèon ning kes sai „eemalviibivalt isalt”, nagu seisis sünnitunnistuses, esialgu 30 000 franki ja hiljem krahvitiitli. Josèphine ei olnud mitte niivõrd nördinud oma abikaasa seiklustest teiste naistega, kuivõrd tekitas tema naisesüdamele valu teadmine, et teised naised sünnitavad Napoleonile poegi, aga tema mitte…
    Üheksateist päeva pärast sõja algust ja kolmteist päeva pärast Jena lahingut, sõitis Napoleon, saadetuna neljast marssalist, ratsagrenaderidest ja kaardiväejäägritest, pidulikult Berliini. Ta istus hobuse seljas oma tagasihoidlikus välimundris, peas kolmnurkne müts ühekrossise kokardiga, samal ajal kui tema marssalid kandid kullast kiirgavaid paraadmundreid. Napoleon oma saatjaskonnaga seadis ennast sisse kuningalossis Potsdamis. Berliini bürgermeister andis Napoleonile üle pealinna võtmed, kummardus aupaklikult maani ja palus olla armuline. Napoleon andis käsu, et kauplused oleksid avatud ja elu kulgeks tavapäraselt. Berliini elanikkond suhtus võitjatesse kartlikult, vaikides, tõrkumatult ja alandlike kummardustega.
    Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III ja kuninganna Luise, nende lapsed ja kokkukuivanud õukond ekslesid varjupaika otsides ringi, kuni leidsid peavarju Preisi piirimaal Memeli linnas. Kuningas üritas Napoleoni ees lipitseda, eesmärgiga sõlmida vaherahu, ja saatis Napoleonile kirja, milles tundis huvi Bonaprte`i käekäigu ja tervise üle ning kas ta tunneb ennast hästi kuningalossis Potsdamis. Taolisele nõmedale kirjale jättis Napoleon vastamata, küll aga laskis trükkida plakateid, millest halastamatu iroonia ja mürgise pilkega kujutati kuninganna Luiset, kes olles auahne ja mõjutades oma meest, viis Preisimaa hävingusse. Napoleonil oli naiste suhtes alati ainult kaks arvamust: kas väga hea või väga halb, ning Luise ei olnud tema jaoks erand.
    Potsdami lossis võttis Napoleon vastu kuurvürste, hertsogeid ja Saksi kuningaid, kes üksteise järel esitasid täieliku alistumise avaldusi. Kuid ta viibis justkui heleroosas udus, suutmata kuidagi toibuda talle nii äkki ja lühikese ajaga kätte sadanud edust. Tema võit oli seekord nii purustav ja täielik kui mitte kunagi varem. Preisimaa, kõige korralikuma administratsiooniga maa, selle elanikkond, kes kultuurrahvana ei jäänud tollal maha kellestki Euroopas, kellel oli Friedrich II traditsioonidega paljukiidetud armee, kes oli üks neljast tolleaegsest Euroopa suurriigist kellega tuli arvestada – oli nüüd riigina varemeis.
    Preisimaa oli kadunud – saabunud oli tõe hetk Inglismaale.
    21.novembril 1806 kirjutas keiser Napoleon alla dekreedile kontinentaalblokaadi loomise kohta. See oli dokument, mis mõjutas mitte ainult kogu Euroopat, vaid ka Ameerikat ja kogu maailma. Kuigi Napoleon oli juba 1795.aastal väljendanud brittide kaudse poomise taktikat ja selleks ka praktilisi samme astunud, oli kontinentaalblokaadi dekreet hoopis mõjusam ja kaugeleulatuvam. Dekreet kuulutas Briti saared blokaadi all olevaks ja keelas igasuguse kaubanduse ja läbikäimise Briti saartega. Eesmärk oli hävitada Inglise majandus, riik pankrotistada, määrata selle elanikkond näljale ja alistumisele. Kui see saar oli kättesaamatu Napoleoni mõõgale, siis olgu nüüdsest peale Euroopa brittidele kättesaamatu, ja iga inglane Euroopas on sõjavang. Samas teadis Napoleon, et igasugune blokaad on soodus kasvulava salakaubandusele. Marssalid said käsu kiiresti ja süsteemselt vallutada kogu Põhjamere ja Balti mere rannik, okupeerida vanad mereäärsed kaubalinnad: Hamburg, Bremen ja Lübeck. Prantsuse väed liikusid Põhjamere ja Balti mere rannikule, hõivasid linnu ja rannikukülasid, arreteerisid iga ettejuhtuva inglase, konfiskeerisid Inglise kaupu, pannes kõikjal välja valveposte ja ratsapatrulle Inglise salakauba püüdmiseks. Hansalinnad pidid võtma oma ülalpidamisele Prantsuse ahned ja täitmatud tolliametnikud ja rannavalvurid.
    Inglismaa mõistis, et võitlus käib nüüd elu ja surma peale. Uue, neljanda koalitsiooni moodustamisele ei saanud mõeldagi, kuna sobivaid riike lihtsalt polnud. Preisimaa oli hukkunud, Austria polnud lüüasaamisest veel toibunud. Ainus lootus oli Venemaa, ja Inglismaa pööras oma pilgud Sankt-Peterburgi poole. See ei jäänud Napoleonile märkamatuks; oli selge, et ees on ootamas uus sõda Venemaaga, seda enam, et Venemaa ei täitnud kontinentaalblokaadi nõudeid – sest kaubavahetuse katkemine Inglismaaga ähvardas kaasa tuua laostavaid tagajärgi Venemaa põllumajandusele. Vähe sellest – Venemaa valmistus aktiivselt uueks sõjakäiguks Napoleoni vastu. Kõige muu kõrval oli Venemaal sõjaks veel üks väga oluline põhjus – poolakat asusid manguma Napoleoni, et ta nende iseseisvuse taastaks. See ähvardas Leedu ja Valgevene, ning isegi Paremkalda Ukraina äravõtmist Venemaa käest.
    Napoleon oli tööga hõivatud. Alistatud maades tuli organiseerida sõjaväelist valitsust, samas valmistada ette sõjakäiku Venemaa vastu ning kütkestada kapitulatsioonivalmeid Berliini daame, kuigi tema kõige suurem, kustumatu kirg oli ikkagi sõda; sõda oli Napoleonile kõigi asjade isa, kõigi asjade kuningas, ja ta pühendus jäägitult sõjale.
    Venemaa ja selle keiser Aleksander I ei andnud Napoleonile asu – kelle võiks heita Venemaa halge ette, et ta sellele vähemalt komistaks, kui just pikali ei kukku? Suure strateegi pilk peatus Bosporusel. Napoleon ärgitas türklasi Dnestri paremat kallast hõivama, et sellega siduda mitte üksnes Venemaa, vaid ka niigi ehmunut Austriat Alam-Doonaul. Samas aga asus Napoleon ise sõjaretkele, Poolasse, Venemaale lähemale.
    Sõjakäik osutus raskeks; tunda andis talvekülm ja teedeta maastik, väed liikusid üle pooleldi kinnikülmunud soode ja rabelesid mülgastes.
    Vaatamata kõigele jõudis Napoleon siiski välja Varssavisse, kus andis kohalikele vürstidele lubaduse taasühendada Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel ära jagatud Poola. Kuid Varssavis ei pühendunud Napoleon mitte ainult Poola taasühendamisele, seal õppis ta tundma ka kauneid, kõrgest soost poolatare. Josèphine`ile aga kirjutas ta galantseid kirju: „Armastan ja igatsen sind! Ah, need pikad ööd, täiesti üksi!”
    Varssavi kuningalossis, küütlevas küünlavalguses ja teemantide igatsev-romantilises väreluses, istus Napoleon kõrgel troonil, lühikesed jalad välja sirutatud. Ta pilk libises hindavalt üle Poola kõrgaadlist kaunitaride, kes olid ettenägelikult sätitud seisma esiritta üksteise kõrvale, justkui väljapakkumisele, sest ühe – või ka mitme poolatari võlust võis sõltuda Poola taasühendamine.
    Äkki süttis Napoleoni silmades tuluke, ta tõstis pea kõrgele ja suunas pilgu ühte punkti. Aadlike ja aadlineidude ridadest käis üle vaikne kahin – jahikoer leidis ohvri. Napoleon oli märganud oma väljakujunenud armastuseideaali – õrn, heledajuukseline iludus, habras, väike, pehme anduva suu ja sinise pilguga. Selleks osutus kaheksateistkümne aastane Maria, sündinud Laczinska.
    Keiser tantsis temaga ühe contre, ei olnud meelituste ja kiidusõnadega kitsi, leidis kaunitari vigase prantsuse keele olevat üpris võluva, eriti paelus teda Maria mahe hääl, mis nii paljus meenutas talle Josèphine`i nende esimesel tutvumisel Pariisi Ooperis.
    Napoleon laskis koguda kaunitari kohta andmeid, ja kuuldes üksikasju, muheles endamisi – Maria oli aastast 1804 abielus seitsmekümneaastase krahv Athanase Walewskiga; ka sai Napoleon teada, et Maria oli aasta pärast abiellumist sünnitanud poja.
    Sama otsustavalt, nagu Napoleon oli astunud lahingutesse vaenlasega, asus ta nüüd rünnakule, et võita Maria südant. Ettevalmistav „suurtükituli” toimus Varssavis ballil, mis korraldati keiser Napoleon I käsul ja millele ta kutsutus peakülaliseks krahvinna Maria Walewska. Aga poolatar ei alistunud nii lihtsalt, ta kurtis oma kodumaa rasket saatust, valas pisaraid, rääkis Poola taasühinemisest, isamaa armastusest. Napoleonile oli taoline armastus tundmata; ta armastas võimu ja naist, ning seekord oli selleks Maria. Napoleon andis Mariele mõista, et Poola taasühendamine on võimalik, kuid sünnib nende südamete ühinemine. Kolmandal päeval pärast tutvumist jõudis Napoleon sihile; Maria alistus, „kodumaa hüvanguks, Poola taasühendamise nimel”, nagu ta oma õuedaamidele väitis, kuid üsna varsti tekkis tal Napoleoni vastu kiindumus ja seejärel armastus.
    Napoleon oli täienisti Mariast sisse võetud: „Ma näen ainult Teid, ma ihkan ainult Teid!”
    Josèphine oli ilmselt midagi oma salateavitajate kaudu teada saanud, sest ta kippus kangesti Varssavisse, aga Napoleon oli kõigutamatu: „Olin sunnitud kõvasti naerma, kui Sa kirjutasid mulle, et sa olevat ometi võtnud endale mehe selleks, et temaga koos elada. Oma teadmatuses oletasin ma ikka, et naine on olemas mehe ja mees isamaa jaoks.”
    Kuna Napoleon tegutses Poolas Prantsusmaa huvides, ei saanud ta lasta naisel ennast segada ning Josèphine sai range käsu: „Pöördugu tagasi Pariisi!”
    Josèphine lahkus Mainzist, ning oma südames tundis ta, et tema päevad keisrinnana on loetud. Neljakümnendate aastate keskel seisev naine ei olnud kinkinud Napoleonile pärijat, ja nüüd hoidis Napoleon oma kätte vahel noort naist, kes võis kinkida talle kõike… Josèphine`i mõistis, et rõõmupeeker oli joodud tilgatumaks ja uut talle enam ei ulatata.

    Kahekümne kolmas peatükk. “Nadežda” ja “Neva” purjetavad üle Lõuna-Hiina mere, hoides kurssi õitsvatele Jaava ja Sumatra randadele. Sumatra saare tüdruk pakub Krusensternile “armastusevilja“. Torm Hea Lootuse neeme vetes. “Louisiana” purjetab kapten Krusensterni jälgedes. Vetemöllus elu eest võitlev priki kapten ja tema tüdruk. Hädaohust pääsenud tüdruk lajatab kaptenile vastu kõrvu. Jakarta ürgmets ja eksootilised loomad. Sissesõit Madagaskarile. Buenos Aires ja Argentina tango.

    1806.aasta 9.veebruaril hiivasid „Nadežda” ja „Neva” Kantoni reidil ankrud ja asusid koduteele. Laevade lahkumineku puhuks määras Krusenstern kohtumiskohaks Saint Helena saare Atlandi ookeanis.
    Ilm soosis Lõuna-Hiina meres purjetamist, õnnelikult läbiti ka Gaspari väin ja jõuti välja Jaava merre. Ekspeditsioon suundus Sunda saarestiku vetesse.
    25.veebruaril ületasid laevad kolmandat korda ekvaatori. Kodutee muutis meremeeste meeled rõõmsaks ja hinge kergeks. Tõustes „Nadežda” ülemisele tekile, tundis Krusenstern ennast justkui lendkalan või mere kohal lendav lind. Mitte miski ei mõjutanud seda ääretut vabaduse ja iseolemise tunnetust, ainult purjed valendasid tiibadena peakohal. Aga meri oli muutlik ja iga päev pakkus uusi üllatusi. Vahetevahel puhkes kohutav troopikaäike koos paduvihmadega, millele ootamatult järgnes kestev tuulevaikus. Tuulevaikuse tõttu seisid laevad mõnikord terveid päevi ühel kohal. Ilm oli kuum, paduvihmad ei värskendanud sugugi õhku. Isegi öösiti oli temperatuur ainult üks kraad madalam kui päeval.
    Sunda saarestiku piirkonnas tundsid meremehed läbitungivat niiskust. Illuminaatorid suleti, kuid niiskus tungis läbi igalt poolt. Pesu, riided, paber ja raamatud – kõik olid niisked. Tuli riietuda märgadesse rõivastesse. Kõigele sellele lisaks hakkas veel sadama peenikest vihma, mis jätkus mitu päeva.
    1.märtsil ilmus nähtavale Jaava saar ja Krusenstern suunas laevad Sunda väina. Edasi purjetati Jaava ja Sumatra õitsvate randade vahel. Kohati lebasid väina peegelsiledal pinnal justkui lillekorvid väikesed saarekesed. Puud kasvasid tihedalt otse vee ääres. Lagedat maad ei olnud kusagil näha – aina metsad ja aiad. Purjetades rehvitud purjede all rohelusse uppuvatest saarekestest mööda, tundus meremesteele, otsekui oleksid nad oma laevaga sattunud paradiisiaeda – nii kaunis, omapärane, turvaline ja rahulik tundus kõik ümberringi. Puuokstel nähti kükitamas ebamääraseid tumedaid kogusid. Järsku ahvid elavnesid, hüplesid puuoksalt puuoksale, kusjuures üks üritas teist haarata sabast. Ootamatult jäid kogud jälle puuoksale kössitama, pea õlgade vahel – ahvid vaatlesid tülpinud näoga selles piirkonnas juba nii tüütult tavapäraseks saanud möödapurjetavaid laevu.
    Tumeroheliste aedade taga sinetasid horisondil kõrged metsaga kaetud mäed. Mäenõlvadel oli kohati näha suhkruroo- ja ananassiistandikke ning riisipõlde ja igihaljaid banaani- ja kookospalmisalusid. Aeglaselt liikuvate laevade ümber sagis edasi-tagasi hulgaliselt malai paate. Poolalasti pruunid malailased ja punakad hindud kisasid üksteist katkestades, näidates ahve, korve ilusate korallide ja teokarpidega, papagoisid ja kilpkonni.
    Meresõit Sunda väinas rohkete väikeste saarte ja korallirahnude vahel oli küllatki ohtlik, seda enam, et puudusid head kaardid. Laevad liikusid piki Jaava kaldaid ja seisid öösiti ankrus. Kõik tõusid hommikul vara, et jälgida igahommikust imekaunist päikesetõusu.
    Peaaegu igal miilil avanes uusi kõige erinevama vormiga saarekesi: üks tõusis kaugusest uduse püramiidina kuni pilvedeni, teine, justkui vana korratusse jäetud aed, mustendas igivanade puude gruppidega, kolmas sarnanes korvitäie õitega keset liikumatut vett. Siin oli saja-aastasi puid, millede eest Euroopas oleks makstud palju raha: mustpuu, baobab (ahvileivapuu), värvipuu. Ahvid karglesid puudel, pööramata tähelepanu kalda lähedal purjetavale laevale. Seda paradiislikku rahu ei häirinud miski. Ja äkki, peaaegu silmapilkselt, süngestus kogu loodus: taevast sööstis äike, ümbrus pimenes, välgahtas troopiline pikselöök ja mürises kõu.
    Sunda arhipelaagis viibisid „Nadežda” ja „Neva” üheksa päeva. Sel ajal peatusid meremehed kestva tuulevaikuse perioodidel saarte juures ja veetsid mitmeid päevi ankrus olles.
    Enamik siinsete saarte elanikke käis alasti; nende kehad näisid pronksist valatutena; mõned kandsid ilusasti drapeeritud punaseid rätte, valgeid turbaneid või kõrkjast kübaraid. Nad tundusid rahumeelsetena, kuid tuli siiski olla ettevaatlik – meresõidu raamatutest võis lugeda, et saarte elanikud muutsid vahel oma rahulikke harjumusi ja muutusid metsikuteks mürgiga määritud pistodade ja nooltega relvastatud mereröövliteks. Paatidel ründasid nad väikesi laevu ja tihti ühendas neid mõni ettevõtlik pealik terveks relvastatud laevastikuks.
    „Nadežda” ja „Neva” viibimine Sumatra ja teiste Sunda saarestiku saarte juures oli meremeestele väga meeldiv. Ohvitseride ja meeskonna lauale anti pidevalt ananassi ja banaane. Metsadest tõid meremehed ise tee juurde sidruneid, mis siin omasid erilist maitset ja värvust: rohekad, küllaltki tugeva lõhnaga, erinesid nad palju neist sidruneist, mida Venemaale sisse veeti.
    Pronkspruuni kehaga, peaaegu alasti noor pärismaalanna, ainult niude ümber punane riidetükk ja peas väike drapeeritud punane rätik, ulatas võluvalt naeratades Krusensternile õunasuuruse, pruunja, granaatõuna värvusega puuvilja. Krusenstern keerutas kingitust käes, tundmata seda puuvilja ja teadmata selle tähendust. Tüdruk vaatas Krusensternile looduselapseliku avameelsusega otsa. Nähes kahvanäolise kimbatust, võttis ta puuvilja tagasi, lõikas küüneotsaga koore ülemise poole kergesti ära ja ulatas tagasi. Krusenstern võttis lahtilõigatud puuvilja ülemisel otsal koore pealt ja ta silme ees avanes kuueviiluline sültjas valge vili. Krusenstern pistis ühe viljaviilu suhu – kergelt aromaatne vili oli meeldivalt hapukas ja magus, vaigistas suurepäraselt janu ja mõjus jahutavalt; tal oli omadus säilitada ekvaatori päikese all madalat temperatuuri.
    Tüdruk jälgis Krusensterni näoilmet ja itsitas vaikselt naerda. Puuvili oli sama õrn, värske ja hurmav, nagu see noor pronkspruun pärismaalanna. Krusenstern naeratas tüdrukule ja pistis suhu teise viljaviilu. Tegemist oli mangostaniga; malailased kutsusid seda „puuviljade kuningaks” ehk „armastuse viljaks”. Soovides sobitada tutvust, kinkisid tüdrukud mangostani noormeestele. Seda puuvilja kannab loorberipuu-sarnaste lehtedega puu. Täielikult valmib ta ainult ekvaatoril ja selle lähedal – teda võib leida Jaaval, Sumatral, Borneol, Malaka poolsaare lõunaosas ja Sunda saarestiku väikestel saarekestel.
    Läbiminekul Jaava ja Printsi saarte vahelt sattus „Nadežda” suurde hädaohtu: peaaegu oleks laev kantud Frojari neemele Jaaval, kuid kõige kriitilisemal hetkel hakkas äkki puhuma põhjatuul, mis päästis laeva karidele sattumisest.
    6.märtsil 1806 jõudsid „Nadežda” ja „Neva” Sunda väinast India ookeani. Kogu ookean kirendas lõputult veerevatest valgevahulistest laineharjadest. Laeva kohal tiirlesid kajaka- ja albatrossiparved, meres mänglesid vaalad, vahetevahel oli näha haisid. Looduse imepärasustest oli meremeestel võimalus näha veepinnal kiirelt liikuvaid kalu, kes tõid kuuldavale midagi helitaolist.
    Õhtul kujutas ookean endast tuhmilt helkivat piima värvi pinda ja tuletas meelde valguses säravat lumelagendikku. Taevas paistis tunduvalt mustem veest. Seda helkimist tekitas tohutu hulk fosforseid organisme. Lõuna poole liikudes muutusid need üha harvemaks. Selle asemel oli peaaegu igal ööl kogu silmapiir kuuvalgusest üle valatud justkui sulatatud kullaga ja selle peegeldus helkis virvendavate laigukestena lainetel.
    Harva valendas päeval vastutuleva laeva puri. Mõnikord vahetasid laevad lippe tõstes tervitusi ja kaugenesid jälle. „Nadežda” ja „Neva” sõitsid täispurjedes, vahel teineteisega kõrvuti, vahel kiiluvees, mõnikord kaugenedes teineteisest mitu kilomeetrit. Vahel paistis veest vaala tume selg, pursates üles kõrgeid veejugasid. Tihti helklesid päikeses lendkalad.
    Keset India ookeani märkas Krusenstern horisondil purjesid. Ta tõstis pikksilma ja uuris pikalt ja hoolikalt uduvines purjetavat laeva. Madalate parrastega, kalakujuline laev kihutas vööritääviga laineid lõhestades Aafrika ranniku suunas, hoides kurssi Madakaskarile.
    „Jälle Jüri oma „Louisianaga”, et kurat teda võtaks!” kirus Krusenstern rõõmsalt ja heatahtlikult.
    „Nadežda” ja „Neva” purjetasid nädal nädala järel, hoides kurssi Healootuse neemele. Ülal sinine, sini-sinine taevas, all sinine, sini-sinine meri. Priske nord-ost-monsuun viis laeva kiiresti edasi. Ühel ööl kattus kogu taevas tihedate pilvedega, kustutades tähed. Tugev läänetuul paisus tugevaks tormiks ja kogus aina jõudu juurde, muutudes parajaks orkaaniks. Vihma kallas jugadena. Kogu meeskond jälgis pilkases pimeduses huvitavat loodusnähtust, mis kõigis pisut kõhedust tekitas. See nähtus on meremeestele tuntud Castori ja Poluxi nimetuse all. Kaks helendavat kera ilmusid äkitselt fokkaraa otste lähedusse ning olid teineteisest ainult poole jala kaugusel. Nad näitasid ennast kahel korral ühes ja samas kohas ning paistsid mitte rohkem kui paar minutit.
    12.aprillil väljusid laevad kagu-passaatvööndist; hakkasid puhuma vahelduvad tuuled. Aafrika kallastele lähenedes muutus ilm sombuseks ja vihmaseks, seejärel puhkes tugev torm, mis kandis laevad lõuna suunas, eemale Aafrika rannikust. 15.aprillil, tihedas udus ja vihmasajus, kaotasid „Nadežda” ja Neva” teineteist silmist. Ka öösel, kui selgines, ei suutnud laevad, vaatamata kahurilaskudele ja signaaltulede süütamisele, millega anti teada oma asupaigast, teineteist leida. Järgmise päeva hommikul jätkasid nad teineteise otsimist, kuid edutult, sest keskpäeval tõusis uuesti tihe udu.

    * * *

    „Louisiana” purjetas Jaapani merel suunaga lõunasse. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, puhus paras pärituul, meri oli rahulik ja tühi. Midagi polnud näha – ei delfiine, kalu ega laevu. Harva lendasid üle laeva kajakad. Kuskil läänes asus Korea, idas Jaapan.
    Kell 7 õhtul möödus „Louisiana” mägisest Korea saarest Ullõndost, millel asus tohutu kõrge Soniboni mägi. Pimenes juba, kui äkki märgati saare lõunatipu juures laia poolringina sadu tulesid. Need olid korea või jaapani kalurid, kes oma väikestel laevadel püüdsid valguse abil kalu või kalmaare.
    Järgmisel päeval läbis „Louisiana” Korea väina. Vasakul pardal kerkisid hommiku-udust Tsušima saare kaljud. Edasi jätkati purjetamist Ida-Hiina merel. Puhus nõrk, umbes kolmepalline tuul, ilm oli pilvine ja soe. Aeg-ajalt sööstis laevanina eest õhku parv lendkalu, esimesi troopikakuulutajaid. Järgmise päeva hommik oli sünge, taevas tihedas pilves, horisont oli mattunud vihmasajusse. Sellises halvas nähtavuses möödus „Louisiana” Okinava saarest. Ida-Hiina meri jäi ahtri taha.
    Järgmise päeva ennelõunal jäid paremasse pardasse Taiwani saaerd ning vastu õhtut kerkisid silmapiirile Filipiinid. Kapten Kruze määras laeva asukoha, mis näitas, et läheneti Batani ja Babuyani saartele.
    Päikeseloojanguni ilus ilm püsis, kuid saarte suunas olid taevakaarele kuhjunud mustad pilved, mis kuulutasid tormi lähenemist. Purjed rehviti, kuna halva nähtavuse korral oli ohtlik maale läheneda. Kesköö paiku jõudis torm laevani; ägedad tuulepuhangud rebisid purjesid, lained käisid kõrgelt. Kapten Kruze andis käsu marsspurjed koristada, edasi liiguti vähendatud purjede all, vaevaliselt laineorust üles ronides, et siis jällegi järgmisse sukelduda. Päikesetõusuks torm rahunes ja seejärel puhus ühtlane põhjatuul. Silmapiiril märgati kolme kõrget Richmondi kaljut, mis asuvad Balintangi väina keskel. Kapten Kruze hoidis kurssi väina suudmesse. Keset väina tabas laeva uuesti tugev nordosti tuul, mis ähvardas murda mastid ja tengid, meri käis äärmiselt kõrgelt. Lained kuhjusid tohutu jõuga üksteise peale, sattudes vastamisi tugeva hoovusega, mis kulgeb Ida-Hiina merest läbi selle väina Lõuna-Hiina merre. Murdlained loksutasid laeva justkui pilbast kohutava jõuga ja ebakorrapäraselt siia-sinna. Neli tundi oli laev märatsevate voogude meelevallas.
    Üks Inglise Ida-India Kompanii prikk sattus möllavates murdlainetes karidele. Mõne hetkega oli laev vahutavates lainetes vastu kaljusid puruks pekstud. Paanikas meeskond hüppas üle parda. Mehed haarasid nende ümber mässavates lainetes ujuvate puitosade, raa- ja mastitükkide järele ja klammerdusid nende külge. Paljud kadusid koheselt vetemöllu. „Louisianalt” heideti üle parda köieotsi, püüdes hädasolijaid päästa, kuid tugev murdlainetus rebis köitest kinnihaaranud käed lahti ja neelas hättasattunu endasse. Aga üks merehädaline võitles elu eest, hoides ühe käega murdunud mastitükist ja teise käega pigistades oma kaenlasse tõmmunahalist tüdrukut. Kapten Kruze heitis neile köie otsa seotud päästerõnga, millest merehädaline kinni klammerdus ja laevale järele lohises, kuni vaiksemas vees õnnestus ta koos oma tüdrukuga elusalt ja tervelt pardale tirida.
    Päästetuks osutus hättasattunud laeva kapten, kes ikka veel hoidis oma tüdrukut tugevas haardes, justkui mitte uskudes pääsemist. Äkitselt rebis tüdruk ennast lahti ja lajatas priki kaptenile tugeva laksu vastu põski – selle eest, et too oma laeva põhja ajas ja kogu selle jama kokku keeras…
    Lõpuks jõuti ohtlikust väinast läbi Lõuna-Hiina merele ning vetevood rahunesid. Kolmandal päeval ilmus nähtavale Manila laht, kuid tugev vastutuul ei võimaldanud sellesse siseneda. „Louisiana” laveeris järskude tuuleiilidega võideldes ranna ja Corregidori saare vahel asuva lõunapoolse sissepääsu suunas ning alles järgmisel päeval õnnestus ankrud Manila reidil vette lasta. Päästetud priki kapten ja tema tüdruk tänasid oma päästjat: kaelustasid tugevalt, kusjuures tõmmunahaline temperamentne tüdruk kingiks Georgile musi. Madrused istusid paati ja viisid õnnelikud merehädalised maale.
    Raske on leida kohasemat sadamat kui Manila sadam – ta seisis laia ja meresõidule ohutu lahe kaldal; temasse suubus mitu suurt laevatatavat jõge. Reidil seisid ankrus Inglise ja Prantsuse kaubalaevad, näha oli ka kašelotirasvast haisvaid Ameerika vaalapüügilaevu.
    Olles kahepäevase peatuse käigus laeva värske joogivee ja proviandiga varustanud, heiskas „Louisiana” purjed ja suundus merele. Kaugel paistis Filipiinide ühe suurema saare Mindanao kõrge mägine rannik. Nädal aega kestnud ettevaatliku purjetamise järel jõuti Maluku merele. Ilm oli tore ja soe, õhutemperatuur 29-30 kraadi. Kursist veidi lääne pool paiknes risti-rästi mäestikega kaetud Sulawesi saar. Kagus kerkis sellega sarnanev Halmahera, Maluku suuremaid saari, mida meremehed kutsusid „vürtsisaareks”. Vürtsidel, nelgil ja muskaatpähklil oli Euroopas kulla hind, seda kasvas Maluku saartel rikkalikult. Parimad muskaatpähkli sordid saadi Ternate, Tidore, Amboina ja eelkõige Banda saarelt.
    „Louisiana” möödus väikestest Mayo ja Tifore saartest. Päike valgustas metsaga kaetud mägede nõlvu. Avara lahe kohal olid nõlvad džunglist puhastatud ja neil kollendasid põllud. Metsaserval paistsid mõned osmikud.
    Järgmisel päeval kerkisid horisondile Maluku saarestiku Sula saarterühma kuuluvad saared: läänes Taliabu, idas Mangoli ja Lifamatola saareke, lõunasse ulatus pikk Sanana saar. „Louisiana” jätkas purjetamist Malai saarestiku sisemeredel. Kurss kulges tugevates hoovustes ida pool Sulawesit ja lääne pool Malukke. Sunda saarestiku kõrged mäetipud kerkisid mere kohale, ajuti kadusid nende tipud pilvedesse.
    Tuul puhus edelast ja üha tugevnes, peagi tõusis tuule tugevus 6-7 pallini, lained tõusid kõrgele, algas paduvihm, aga järgmise päeva hommik oli selge, tõusev päike värvis pilved punaseks. Kogu hommiku saatis laeva mingite valgete lindude parv. Välimuselt meenutasid nad kurge – neil olid pikad pruunid, peaaegu mustad jalad, pikk kollane nokk. Lõpuks ometi istus üks tekile ja teda oli võimalik lähemalt vaadelda. Lind ostus tõesti kureks, hiljem nägi Georg Kruze neid ka Madagaskaril.
    Laev liikus tasases tuules aeglaselt edasi. Madrused püüdsid tragiga veepinnalt möödaujuvaid kollaseid sargassovetikaid. Neisse olid peitunud huvitavad kalad, mis olid vetikate harude vahel täiesti märkamatud. Need kalad olid omapärase, üsna jässaka kehaga ja nende kehal paiknesid nahksed sagarjad jätked. Värvuselt on nad kollase- ja mustavöödilised.
    Äkitselt tuul nõrgenes ja siis saabus absoluutne tuulevaikus. Kuumus oli talumatu. Õhtu eel hakkas uuesti puhuma edelatuul ja täitis purjed. Järgmise päeva hommikuks jõudis „Louisiana” Serami merele. Elustik oli siin rikkalik, kalaparvede kohal tiirlesid linnud. Laeva vööri eest paiskusid aeg-ajalt õhku lõbusad lendavate kalade parved.
    Sanana saare juures nähti vaalade gruppi, umbes kakskümmend. Nad purskasid väga kõrgeid veejugasid ja sukeldusid siis aeglaselt, näidates pikki ja lamedaid tumehalle selgi. Üks vaal sukeldus otse laeva vööri ees, paisates oma laia sabaga üles tohutu veesamba.
    Kaks päeva hiljem ilmus silmapiirile mägine ja kõrge Buru saar. Mäestiku kõrgeim tipp, Kaupalatmada mägi, kerkis terava hambana ülespoole pilvi. Äkitselt tõusis tugev tuulepuhang, pilved varjasid mäetipu. Möödunud Buru saarest ida poolt, jõudis „Louisiana” Banda merre. Aeglaselt liikuva laeva parda ääres ujus loogeldes meremadu. Pootsman Tom libistas kahvaga mööda vett ja püüdis merimao kinni. Vees osav ja kiire merimadu oli laevatekil täiesti abitu: väänles, pöörles, kuid paigast ei saanud. Maol oli paks must selg ja sile, külgedelt kokkusurutud hele, valkjaskollane kõht, millel kulges musta vanikuna muster. Mao pikkus oli enam kui pool meetrit. Merimadu on väga mürgine ja tema hammustus seetõttu ohtlik – mürk on kobra või india rästiku mürgist ligi 10 korda tugevam. Pootsman Tom lõi kirvega maol pea maha. Kokk Jimi võttis mao sabapidi pihku, sõnades seejuures: „Suurepärane supilisand, troopikas on väike mürk kõhule tervislik.” Madrused neegrist koka oskustes ei kahelnud.
    Kerges tuules kulges Banda mere ületamine aeglaselt. Taevas ja meri näisid virvendavas õhus ühte sulanud olevat. Veest hüppasid välja parvedena lendkalad, joonistades oma sabaga veepinnale lainelise joone. Vaevumärgatavas tuules lendasid nad madalalt ja püsisid õhus lühikest aega.
    Aeglaselt ligines laevale parv üpris suuri merikilpkonni. Varsti püüdsid madrused ühe neist võrku ja lõunaks keetis kokk maitsvat kilpkonnasuppi.
    Banda meri, samuti nagu Serami merigi, otse kihas elust. Keskpäeval piiras laeva suur, mitmesajast loomast koosnev delfiiniparv. Delfiinid sukeldusid kahe- ja kolmekaupa. Nad hüppasid veest välja 2-3 meetri kõrgusele ja kukkusid siis kõva laksatusega tagasi, pekstes kalu uimaseks. Delfiinide suur hulk viitas ühtlasi kalade rohkusele. Ka linde oli palju. Pikatiivalised mustad fregattlinnud liuglesid õhus ja laskusid laevalaele.
    Öösel väljus „Louisiana” Banda merest ja võttis suuna Ida-Timorile, Väike-Sunda saarestiku kõige idapoolsemale saarele. Viis päeva purjetas „Louisiana” Sawu merel ja siis hakkas paistma Jaava ranniku kõige idapoolsem osa, Basambangani poolsaar.
    Piki Jaava rannikut läände purjetades möödus „Louisiana” Jaava lõunaranniku ainsast sadamast, Tšilatšapi asulast, ja hoidis kurssi Jõulusaarele. Nimetatu ei ole siiski mitte Vaikses ookeanis asuv Suurbritannia valduses olev Jõulusaar. See väike saar, millele lähenes „Louisiana”, asus India ookeanis, Jaava edelatipust lõunas. Inglise kapten William Minor nägi saart 1643.aastal jõulude ajal ja andis talle nimeks Christmas Island.
    Saart piirasid korallrahud. Kaljudes oli siin-seal koopaid, kuhu tungisid lained, mis surusid õhu koobastes kokku ja veepiisad paiskusid sambana 30-40 meetri kõrgusele.
    Saar kerkis merest mitme terrassina keskplatoo suunas, mida kattis tihe troopikamets. Rannik oli kõrge, järskude kaljupankadega, mis raskendasid juurdepääsu saarele. Erandiks olid ainult kohad, kus kaljude murenemise tagajärjel oli tekkinud madal liivarand. Saart ümbritsevates vetes elunes suurel hulgal merikilpkonni, kes ronisid rannale, et muneda siinsele plaažile oma munad.
    „Louisiana” purjetas aeglaselt ümber saare, möödus kõrgest metsaga kaetud põhjatipust ja seejärel avanes ankrupaigaks sobiv laht, mis kaardil kandis nime – Lendkalade laht. Selle vesi oli väga sügav, mis võimaldas ankrusse heita üsna kalda ääres. Samas aga oli laht ka väga ohtlik: kõikjal leidus korallrahusid, laht oli tuultele avatud ja kui tuul pöördub põhja, tuleb kiiresti ankur hiivata, purjed heisata ja avamerele väljuda.
    Meremehed said peale pikka purjetamist jälle kord mõnusasti supelda. Kalda ääres ei olnud vaja haisid karta, sest haid korallrahudest mööda ei ujunud. Siin tuli ainult hoiduda mürgisele tüügaskalale astumast. See kala lebab tavaliselt madalas vees liikumatult põhjas, varitsedes saaki. Tüügaskala kasvab vetikatesse ning hüdroloomadesse ja sarnaneb rohkem kiviga kui kalaga. Kui astuda sellisele kalale, tungivad uimekiired nahasse ja nendest väljuv mürk valgub haava. Mürk tekitab talumatut valu ja paistetust.
    Kapten Kruze ja leitnant John istusid paati ja suundusid nelja madruse saatel maale.
    Saarel ringi liikudes avastas Kruze keskplatool suuri fosforiidilademeid, mis olid aastatuhandete kestel kujunenud linnusõnnikust – guaanost, mis oli ladestunud aegamööda merest kerkivale lubjakivist saarele.
    Meremeeste tähelepanu köitis kähar puu, anoonia, millelt rippusid alla suured rohelised okkalised viljad, milliseid ei olnud nad kohanud mitte kusagilgi mujal. Kruze eemaldas noaga anoonia vilja tiheda roheline koore; selle all oli lumivalge viljaliha mustade, arbuusiseemneid meenutavate kivikestega. Vili oli suur, inimese peast suurem. See sulas suus justkui želee, oli magushapu maitsega ja meeldiva nõrga maasikalõhnaga.
    Kapten Kruze sammus oma kaaslastega mööda metsaalust. Päikesekiired tungisid vaevu läbi käsivarrejämeduste tugijuurtega pandaani tihedate, hambuliste lehtede. Igal puul oli 20-30 tugijuurt, mis aitasid kõrget lopsaka võraga tüve hoida džungli kobedas pinnases. Inimeste liikumine puude all peletas lendu väikesed, rohelise keha ja punase sabaga metstuvid.
    Meremeeste tähelepanu köitis Jõulusaare metsades elutsev imepärane olend – kookosevaras. Kuigi täiskasvanud loom on väliselt sarnane krabiga, pole ta siiski krabi, vaid on lähedane erakvähkidele, kes peidavad oma pehme keha tigude kodadesse. Kookosevargal kaitsevad keha alumist, pehmet poolt kitiinist naastud.
    Kookosevaras on suur ja tugev, kaaludes kuni 3 kilo; oma sõrgadega võib ta inimese sõrme kergestri läbi hammustada. Ta on täiesti maismaaloom – hingab kopsudega ja hukkub, kui teda kauemaks vee alla suruda. Kookosevaras on kõikesööja, kuid kõige enam meeldivad talle kookospähkli tuumad. Ta elab metsa kuivemates paikades, kuid öösel tungib kookospalmisaludesse. Siin ronib ta palmi otsa ja lõikab läbi noore kookospähkli varre. Maapinnale jõudnud, kisub kookosevaras pähklilt pealmised kestad ja, toppinud küünisetaolise jalalüli varreauku, suurendab seda. Seejärel purustab ta oma sõrgadega pähklikoore ja asub tuuma sööma.
    Olles teinud lühikese tutvumise saare rannikuga, pöördus kapten Kruze randa tagasi. Mehed kogunesid peale mõnusat suplust lõbusate ja väsketena laeva pardale ja peagi suundus „Louisiana” merele.
    Nädal aega purjetas „Louisiana” piki Jaava saare lõunarannikut. Vulkaaniline mäeahelik kulges üle Jaava saare idast läände. Sunda väina traaversil võttis kapten Kruze kursi põhja suunas ja purjetas ettevaatlikult paljude väikeste saarekeste ja atollidega väinas. Öösel jäädi ankrusse.
    Järgmise päeva hommik oli tusane, tumedate pilvede ja halva nähtavusega, vahimadrus mastikorvis jälgis hoolega udust silmapiiri. Oli kuum, õhutemperatuur üle 28 kraadi C. Kella üheksa paiku hakkas ilm selgima, nähtavus muutus heaks ja paremas pardas ilmusid horisondile Jaava läänepoolse poolsaare Udžung-Kuloni kõrged mäed. Vasakusse pardasse jäi väike saar, millel joonistus taeva foonil kõrge, osaliselt pilvedesse mähitud Krakatau vulkaani korrapärane koonus ja sealt edasi Sumatra kõrged, pilvedesse peitunud mäed, mille nõlvadel mustendas mets.
    „Louisiana” pöördus itta, Jaava saarest põhja suunas, jättes paremasse „Tuhande saare” ohtliku piirkonna, kus ridamisi paiknesid erineva kujuga atollid, milledel kõrgusid kookospalmid. Atolle ilmus üha rohkem ja rohkem, kogu meri oli neid väikesi saarekesi täis.
    Õhtul ilmusid loojangueelses hämarikus nähtavale Bataavia ehk Jakarta sadama madalad jooned, nende kõrval pärismaalaste osmikud. „Louisiana” heitis vaikses vees ankrusse, et siis varahommikul siseneda sadamasse. Sadamast eemal paistsid pilvedesse ulatuvad vulkaanilised mäed. Aeg-ajalt kerkis mägede kohale tulesammas, taevasse paiskus kive ja tuhka. Vulkaaniline mäeahelik kulges üle Jaava saare idast läände.
    Meremeestele pakkusid huvi ankrus seisvad kalapüügipurjekad. Milliseid laevatüüpe siin küll polnud! Sumatralt ja Kesk-Jaavast pärit nikerdustega kaunistatud laevad, Sulawesi saarelt Makassarist ja Malukkidelt pärit laevad; laevad, mis vedasid Kalimantanilt tiikpuud, ja Jaapani ning Hiina džonkid. Erinevad taglased, erineva kujuga purjed. Kõik need laevatüübid olid Malai saarestiku vetes seilanud juba sel ajal, kui eurooplastest ei teatud siin veel midagi.
    Päikesetõusul heiskas „Louisiana” purjed ja sisenes tasasel käigul Jakarta sadamasse, milles seisis palju Hollandi, Prantsuse ja Inglise lipu all seilavaid laevu. Sadam oli inimestest tulvil, kusjuures siin võis näha kõikide inimrasside esindajaid: valgesse rõivastatud eurooplasi, naisi ja mehi, õlgkübarates hiinlasi ja malailasi, napis riietuses jaavalasi, isegi neegreid võis näha laevadele kotte tassimas.
    Meremehed kasutasid lühikest peatust, et külastada kõrtsi ja jalutada Jakarta asulas. Selle ühte pikka käänulist tänavat ääristasid ühekorruselised bambusest toestikuga ja punutud mattidest seintega majakesed, mis olid pigem siiski palmilehtedega kaetud osmikud. Majakesed olid tihedalt üksteise kõrvale litsutud. Majade taga kasvasid eredavärviliste, punaste, lillade ja roosade, õitega puud.
    Kõikjal sagis palju alasti lapsi; mööda tänavat lonkisid kollased rippuvate kõrvadega kitsed. Majade ees kaubeldi puuviljadega: banaanid, ananassid, durjani okkalised viljad, keedetud riisi kuhjad, puulehtedesse keeratud küpsetatud banaanid. Tohutul hulgal pakuti kalu: makrellid, madumakrellid, raikalad, haid, lehtedesse keeratud krabid, elusad krabid, krevetid, kõikvõimalikud limused ning väga maitsvad „piimakalad”. Palmilehtedele olid laiali laotatud päikeses sätendavad pärlid. Indoneesia vetes, eriti Sulawesi idarannikul, tegelesid tuhanded sukeldujad pärlite, õigemini – pärlikarpide püüdmisega.
    Siinsamas tänaval valmistati söepannidel toitu ja samas ka söödi. Lisaks toidule pakuti suveniire – kilpkonnade kilpe, kuivatatud madusid, krokodille, mitmesuguseid luu- ja puunikerdusi, korvikesi, punutud matte ja mitmesuguse kujuga õlgkübaraid.
    Küla ääres kasvasid kõikvõimalikud palmiliigid, tumeda lehestiku ja eredate punaste ning lillade õitega suured banaanipuud, võimsate tugijuurtega banjanid ja pandaanid. Hämmastas taimkatte lopsakus ja rohelus.
    Madalamates kohtades, jõe või suure tiigi läheduses, võis põõsaste vahel näha liikumas toonekure-taolisi linde: irvnokki ja marabusid
    Jaaval ei tunta aastaaegade vaheldumist. Päike kõrvetab aasta ringi ühesuguse jõuga, päeva pikkus ei muutu peaaegu üldse. Troopikapäikese kuumade kiirte mõjul toimub mere ja siseveekogude pinnalt intensiivne aurumine ning õhk on seetõttu väga niiske.
    Kapten Kruze ja John Smith liikusid kahe madruse saatel mööda kitsast teerada sisemaale. Teerajast vasakul ja paremal laiusid papaia- ja kautšukipuu istandikud. Kautšukipuude tüvedesse olid tehtud kolmnurksed sisselõiked, mida mööda voolas piimjas mahl, lateks. Mäenõlvadele rajatud terrassidel kasvasid juurviljad ja papaiapuud. Mäejalamil laiusid niisutatavad riisipõllud. Osale põldudest oli hiljuti lastud vesi ja see sätendas päikesepaistel peeglina, teistel võis juba näha riisi õrna rohelust, kolmandatel kiikusid tuules kuldsed valminud riisipead. Mõnes kohas oli saak juba koristatud ja paistis viljakas kastanpruun muld.
    Siin-seal paiknesid kookospalmi- ja teised puudesalud. Puude rohelise võlvi all olid peidus väikesed külad. Kogu maa oli üles haritud, kõik kasvas ja õitses. Jaava meenutas siin ühtainust suurt õitsvat haljendavat aeda. Pilku köitsid tumeroheliste lehtedega ja violetjaspunaste karvaste kreeka pähkli suuruste viljadega kõrged puud. Meremehed noppisid puude alt mõned küpsed viljad – paksu koore all oli peidus meeldiva hapuka maitsega sültjas viljaliha, mille sees olid mõned seemned.
    Teeäärsetes külades olid palmilehtedele asetatud suured hunnikud puuvilju, mida vahetati ringihulkuvatele meremeestele mõne mündi, riidetüki, noa või mingi muu välismaise tühja-tähja vastu.
    Kõrgematele, päikesepaistelistele ja kuivematele kohtadele olid rajatud tee-, kohvi ja kiinapuuistandikud. Istandike ääres kasvasid paljude erinevate liikidega palmisalud. Siin kasvas palme, mis andsid toitu ja juua. Õisikutest saadavast mahlast pruuliti palmiviina, lehtedest tehti matte, korve ja kübaraid, leherootsudest aga saadi suurepärast kiudainet. Suhkrupalmist saadi suhkrut, õlipalm andis õli. Eriti huvipakkuv oli liaanina kasvav rootangpalm, mille pikk ja peenike tüvi väänles maona puude vahel ja kasvas puude ümber keerdunult väga kõrgele ja selle pikkus võis olla mitusada meetrit. Siin-seal võis näha ränduripuud. Madala puu tipus ühel tasapinnal kasvavad suured lehed moodustasid hiiglasliku lehviku. Lehtede väiksesse lohku kogunes vihmavesi, samuti öine kaste, millega rändur sai janu kustutada.
    Lisaks palmidele võis näha pandaane, agaaviaid, kaktusi. Kaktuse punase sisuga söödavat vilja kasutati näomaalingute tegemiseks, eurooplased aga valmistasid sellest huulepulki. Kohata võis ka õrna valkjasrohelise lehestiku ja ebatavaliselt kõva puiduga raudpuud ehk kasuariini.
    Aeg-ajalt tõusid puudelt lendu puuviljadest toituvate suurte käsitiivaliste, lendkoerte, parved. Nad tiirlesid veidi aega puude kohal ja laskusid rahunedes uuesti puudele, jäädes, pea alaspidi, okstele rippuma.
    All orus voolas kõrgesse rohtu mattunud kallastega jõgi. Oru kaldalt paistis meremeestele silma mingi härja sarnane tohutu suurte võimsate sarvedega loom. Ta keha oli üleni must, kuid jalad valged, justkui oleks ta endale jalga tõmmanud valged põlvikud. Isaslooma kõrval seisis väiksem, liivakarva emane loom. Ootamatult kargles põlvsukkades Jaava ulukveisest mööda imetilluke sarvedeta hirveke, „hiirhirv”, kes oli ainult 30 sentimeetri kõrgune. Ta jooksis ragistades läbi põõsaste ja siis kuuldus ägedat puhkimist ja peade kopsatusi – isased hiirhirved võitlesid pööraselt. Kuskil põõsastes jälgis ihar emane seda võitlust, et siis anduda võitjale, tugevamale.
    Meremeeste tähelepanu köitis mingi tohutu suur, pika tumepunase karvaga elukas, kes liikus aeglaselt kõrgel puuokstes. Aeg-ajalt puuoksad kooldusid ja tume kogu hüppas raskelt teisele puule. Orangutang vedas oma sajakilost keha ettevaatlikult puult puule, otsides küpsenud vilju. Ootamatult loom peatus, istus jämedale oksale, toetas selja vastu puutüve ja jäi imestunud näoga meremehi silmitsema – miks need „lollpead” kõnnivad mööda maad, kuid oksalt oksale, puult puule liikuda on hoopis lahedam!?
    Orangutang tõusis, sirutas ennast välja ja hüppas jõuliselt järgmisele puule, haaras selle okstest kindlalt ja tugevalt. Seejärel vaatas üle õla tagasi, justkui akrobaat, oodates aplausi… Meremehed naeratasid talle kiitvalt.
    Rändurid laskusid jõe äärde. Järsku lõi neile ninna äärmiselt tugev roiskuva liha lõhn, justkui oleks mingi loom hinge heitnud ja levitas nüüd palavuses hirmsat lehka. Lõhn muutus üha tugevamaks ja oma üllatuseks märkasid rändurid, et roiskuva liha lehka tekitas hoopiski mingi imelik taim. See oli täiesti lehtedeta, varreta ja koosnes ainult ühest määrdunud punase värvusega suurest, kuni meetrise läbimõõduga õiest, mille lõhn meenuta roiskuvat liha. Sellise lõhnaga meelitas taim ligi tolmlemiseks vajalikke kärbseid.
    Päikesepaistelises helesinises taevas kogunesid ootamatult tumedad pilved ja algas troopikale tüüpiline pärastlõunane paduvihm. Rändurid põgenesid vihma eest laialeheliste palmide alla ja jäid ootama paduvihma lakkamist. Äkitselt leitnant John võpatas ja osutas vaikides käega jõe suunas – jõeäärses rohus liikus aeglaselt ligi kolme meetri pikkune sisalik. Aeg-ajalt sähvis tema suust välja pikk kaheharuline keel, nuusutades saaki. Ilmselt oli ta tundnud inimeste, õigemini saaklooma, ligidust. Varaan seisatas korraks, liigutas aeglaselt oma koletuslikku pead ühele ja teisele poole, justkui täpsustades saagi asukohta, ja jätkas liikumist puu alla peitunud inimeste suunas. Enam hetkegi viivitama ja läbimärjaks leotavale vihmale tähelepanu pööramata tormasid kõik mööda oruveeru edasi, eemale koletisest.
    Paduvihm kestis kõigest pool tundi, ja jälle säras päike. Kogu loodus auras, oli lämbe, palav ja niiske, justkui aurusaunas. Meremehed liikusid vaevaliselt mööda jõekallast, sumades läbi paksu, tiheda ja märja rohu, komistades puude jämedatele õhujuurtele. Ootamatult üks puujuur liigutas ennast ja liikus siis vingerdades edasi. Ligi viie meetri pikkune madu kadus kiiresti džungli tihedasse taimestikku. Oli õnn, et meremehed selle maoga, nii öelda, näost näkku ei kohtunud. Kuningkobra on kõige kohutavam, agressiivsem ja mürgisem madu, kes toitub peamiselt boamadudest, surmates neid oma mürgiste hammastega. Jõeäärsetes džunglites elutses tohutul arvul madusid, kusjuures paljud neist olid mürgised ja sõid põhiliselt teisi madusid.
    Oli väga palav ja niiske. Pärast keskpäeva muutus palavus talumatuks. Õhk oli uskumatult lämbe, nahk kattus üleni higiga, rõivad kleepusid ebameeldivalt ihule. Märgade ja väsinutena pöördusid rändurid laevale tagasi.
    Õhtul jälgisid meremehed pidustusi sadamas. Kuus tütarlast ja kolm noormeest esitasid trummide ja keelpillide saatel kohalikke tantse. Kenad saledad tütarlapsed kandsid kaunivärvilisest siidist saronge, mille peal oli veel punane või roosa keskelt õhukese salliga vöötatud jakk. Soengud olid kõrged, mõnel olid juuksed salliga kokku seotud. Jaavalannad tantsisid graatsiliselt, noormehed olid temperamentsed kavalerid. Iga tants väljendas mingit tegevust või armulugu. Kogu tantsu ajal ei puudutanud noormehed neide, ainult tantsu lõpul põimisid partnerid oma rätikud ühte.
    Hommikul heiskas „Louisiana” purjed ja väljus Jakarta sadamast. Suund võeti läände. Tugevast kagupassaadist aetuna purjetas laev kiirelt edasi. Keset India ookeani märkas kapten Kruze silmapiiril „Nadeždat” ja „Nevat”. Hiina kaupade ja karusnahkadega raskelt koormatud Vene fregatid purjetasid aeglaselt lääne, hoides suunda Healootuse neemele.

    Kapten Kruze pidas kurssi Madagaskarile. Ilmaga vedas harukordselt. Kogu purjetamise kestel ei satutud kordagi tormi kätte, kuigi purjetati piirkonnas, kust algavad India okeani hiiglaslikud tsüklonid. Madalrõhualad, tsüklonite sünnikodud, asuvad Madagaskarist idas kümnenda ja viieteistkümnenda lõunalaiuskraadi vahel ja tsüklonid liiguvad siit kindlaid trajektoore mööda läände. Tsüklonitega kaasnevad tugevad, tsentrumis sageli orkaaniks paisuvad tuuled ja väga tormine meri. Mõnikord sööstavad tsüklonid Madagaskari idarannikule, tekitades siin suuri kahjustusi. Eriti sageli langevad purustavate keeristormide ohvriks Madagaskarist idas asuvad Maskareeni saared Mauritius ja Rèunion.
    Oma edasisel teel pöörduvad tsüklonid lõunasse ja kagusse, „möirgavatele neljakümnendatele” laiustele. Sellel saarteta „merekõrbel” pole keeristormidel millegi vastu paiskuda ja märatsevad seetõttu eriti vihaselt.
    „Louisiana” purjetas ühtlases tuules edasi, hoidudes eemale laevasõidule ohtlikust Cargadose saarestikust, mis koosnes korallrahudest, madalatest saarekestest ja väikestest madalikest. Läbi pikksilma võis lagedal veel kõigepealt märgata üksikut palmi, ja alles edasi sõites ilmus nähtavale saareke. Saarekese kohal tiirlesid linnud; mõned neist, fregattlinnud ja valge kaelusega tiirud, lendasid laevani ja tegid uudishimulikult suure kaare laeva mastide kohal.
    Ühesuguse selge ilmaga kihutas „Louisiana” läände, Tomasina suunas. Ohtlikest tsüklonitest polnud jälgegi, vasakust pardast puhus viiepalline tuul. Aga Madagaskarile lähenedes andis tunda ummiklainetus, kuskil läheduses mässava tormi vastukaja.
    Keskpäeval ilmusid horisondile Madagaskari mäed ja varsti paistis ka madal tasane rannik. Piki idarannikud kulgesid nii kaugele kui silm ulatus, nii lõuna kui ka põhja suunas, madalikud ja korallrahud. Häid sadamkohti siin polnud. Ent kuna läänerannikul, Mosambiigi väinas, segasid laevasõitu tormid ja tugevad hoovused, asuvadki Madakaskari peamised sadamad idarannikul. Neist kõige tähtsam Toamasina.
    „Louisiana” hoidis kurssi otse Toamasinale. Juba paistsid osmikud kaldal ja mõned madalad ehitised. Sadama ees paiskusid murdlained vahutades riffidele. „Louisiana” vähendas purjesid, ligines aeglaselt reidile ja heitis enne riffe ankrusse.
    Toamasina oli küll Madagaskari tähtsaim sadam, kuid ei pakunud kahjuks vajalikku kaitset ookeani tuulte ja lainetuse eest. Kogu Madagaskari idarannik on avatud India ookeani tuultele ja Toamasina pole selles suhtes mingi erand. Orkaani lähenemisel peavad laevad sadamast lahkuma ja võitlema tormiga avamerel.

    * * *

    Täielikult lõunapoolkeral asuv pikliku kujuga Madagaskar on tohutu suur saar, põhjatipust kõige lõunapoolsema neemeni tuleb 1600 kilomeetrit. Saare keskosa on mägine, saare looduslikud tingimused – reljeef, kliima ja taimestik on mitmekesine ja omapärane. Põhilise osa elanikest moodustavad malgašid, nende kõrval elas saarel prantslasi ja teisi eurooplasi, samuti palju indialasi, hiinlasi ja araablasi.
    Eurooplased hakkasid saarele tungima XVI sajandi algul. Esimestena olid kohal portugallased. Kui portugali meresõitjad Madagaskari idarannikule jõudsid, leidsid nad kõigis rannikulinnades „valgeid ja musti maure”, s.t. araablasi ja suahiile, kelle vahel oli raske kindlat piiri tõmmata.
    Araablased saabusid Madagaskari idarannikule lihtsate lahtiste paatidega, millel oli üks suur kolmnurkne puri. Päeval peeti kurssi päikese järgi, öösel tähtede abil. Soe mussoon täitis tõrkumatult ja ühtlaselt kolmnurkset purje ning siis saabus päev, mil tüürimees, kes oli samaaegselt kapten, ootas maa nähtavale ilmumist. Kõige raskem oli juhtida laevuke kitsasse korallriffide vahelisse läbikäiku. Kui see juhtlaeval õnnestus, sõitsid tema järel läbipääsu ka teised laevad.
    Laevukeste kõikumisest ja puudusest kurnatud araablased ja nende naised astusid kaldale. Silmini rõivaisse mähitud araablannades tekitas hämmeldust paljastatud rinna ja paljaste jalgadega kohalikud naised ja alast rannal ringi jooksvad lapsukesed. Kuid uute tulijate üllatuseks ilmusid kohalike elanike hulgast välja auväärsed araablased, kes pidasid ennast keskaja araablaste järeltulijateks. Nad tervitasid tulijaid muhameedlastele omase aupaklikkusega, ja kõik istusid väärikalt maha; süütasid healõhnalised piibud ning ümberasujate juhid asusid nendega kiirustamata, asjalikult vestlema.
    Omaanlastest kolonistid ehitasid eraldi küla ning kindlustasid selle kraavi ja müüriga. Algul töötasid nad innukalt merel ja maal, elatusid kalapüügist, jahist, kookospalmide ja hirsi kasvatamisest. Kuid nad ei unustanud ka kaubanduse kasusid. Madagaskari idaranniku sadamates müüdi hiina siidi ehk „seride maa ämblikuvõrku” ja hiina portselannõusid. Pakuti ka väärtuslikke ja eksootilisi kohalikke kaupu: elevandiluud, kilpkonnakilpe, eebenipuud, täpilisi leopardi- ja kaelkirjakunahku.
    Aja jooksul muutus omaanlaste kindlustatud küla õitsvaks kaubalinnaks. Kõige tulutoovam kaup ei olnud mitte elevandiluu ega eebenipuu, vaid mustad orjad. Neid osteti naaberneegrite käest, kuid et nõudmine ületas pakkumise, hakkasid arvult kasvanud kolonistid vapra pealiku Sadõdi juhtimisel tegema rünnakuid lähematele ja kaugematele naabritele, võttes neid vangi, et müüa meretagustele orjakauplejatele.
    Rikastudes ei rahuldunud Omaanist pärit asukad enam ühe naisega, vaid võtsid liignaisi noorte mustanahaliste orjataride hulgast. Mõne põlvkonna jooksul segunesid omaanlased täielikult kohaliku elanikkonnaga.
    Koos suahiilidega asustasid araablased Komoori saared ja Madagaskari idaranniku, samuti Mosambiigi põhjaranniku.
    Madagaskari esimestel kolonistidel, portugallastel, siiski ei õnnestunud Madagaskaril kanda kinnitada. XVII sajandi lõpul, kui toimus äge võitlus ülemvõimu pärast India ookeanil, rajasid prantslased saare idarannikule oma toetuspunkti Fort Dauphini. Malgašid ründasid uut asulat korduvalt ja prantslased olid sunnitud selle maha jätma.
    Sõjategevuse kõrval kasutati laialdaselt „rahulikku” sissetungi. Misjonärid tulid saarele, saavutasid saare feodaalidest ülikute usalduse ja levitasid ristiusku. Kõigile püüdlustele vaatamata ei õnnestunud eurooplastel kaua aega saart vallutada. Inglaste ja prantslaste omavahelist konkurentsi kasutades anti vallutajatele tugevaid vastulööke, eriti kuningas Radama I ajal, kes oli XIX sajandi algul ühendanud kogu saare Imeri riigina oma võimu alla. Alles inglaste ja prantslaste omavahelise sobingu tulemusena, mille järgi Prantsusmaa tunnustas inglaste õigusi Sansibarile ja inglased omakorda loobusid nõudlustest Madagaskarile, õnnestus prantslastel lõpuks kehtestada ülemvõim Madagaskaril. Madagaskar kuulutati Prantsusmaa kolooniaks. Saarele voolasid prantsuse ärimehed ja ettevõtjad. Maa kuulutati riigi omandiks ja jagati kompaniidele kohvi, tubaka ja suhkruroo ning teiste troopiliste istandike rajamiseks.

    * * *

    Paadis maale saabunud kapten Kruzet võttis vastu pika harali habemega araablane, üleni musta mähitud araablanna ja araablase kuus peaaegu paljast, suurte tissidega kräsupealist musta liignaist. Araablast ja tema naisi ümbritsesid igas vanuses lapsed: mõned tüdrukud kandsid musta, peakattega rüüd, mille vahelt paistsid välja ainult valged silmavalged ja mustad silmaterad, justkui troopikaöö. Araablase teised lapsed, kräsupäised poisid ja tüdrukud, jooksid ringi täiesti alasti. Kahe täiesti erineva, araabia ja Aafrika põliselanike, kultuuri harmooniline kooseksisteerimine oli imepärane, ja raske oli esialgu mõista, kuidas see tüse, rahuloleva ilmega araablane sellega hakkama sai. Aga naised teenisid teda aupaklikult, olid omavahelistes suhetes vaoshoitud, sest teadsid – öö on nende päralt, ja kellega veeta järgnev öö, selle otsustas nende isand ainuisikuliselt.
    Kapten Georg Kruze jõi araablasega ära tassi teed, seejuures vestles tavapärast, araablasega vestlemisel asjakohast rahulikku vestlust maast ja ilmast. Aeg-ajalt libistas kapten Kruze hindava ja uuriva pilgu üle reidil seisvate prantsuse, hollandi ja ingise kaubalaevade. Sõjalaevadest seisis reidil ainult üks Prantsuse korvett. Vene keisririigi laevu näha ei olnud.
    Lahkudes kinkis Georg Kruze igale araablase naisele ühe sinistest klaasikestest helmekee. Naised võtsid keed tänuliku naeratusega vastu – kuigi neil rippusid kaelas kuldsed kaelakeed, ei saa mitte ühelegi naisele ehetest kunagi küllalt. Neegrinaised asetasid helmekee koheselt endale kaela – sinine värv sobis ülihästi nende süsimusta kaela. Araablasele ulatas kapten Kruze oma suurepärase inglise piibu. See võttis vastukingituseks oma kaelast jämeda kuldketi, mis oli peaaegu ühtevärvi päikeses ja meretuultes parkunud Georg Kruze juustega.
    Madrused sõudsid käelihaseid pingutades läbi lainemurru „Louisiana” pardasse ja hetk hiljem suundus laev merele, hoides kurssi Aafrika lõunatipule. Enne Healootuse neeme traaversit sattus „Louisiana” tormi, mis kestis mitu päeva. Tugeva tormi ja hoovusega võideldes murdis „Louisiana” seilamisele ebasoodast piirkonnast välja ja jõudis Atlandi ookeani. Järgmisel päeval märkas kapten Kruze „Nevat”. Vene fregatt purjetas Aafrika mandri ligidusse hoidudes põhja suunas, Europasse.
    „Louisiana” pöördus tagasi Healootuse neeme lähistele ja jäi ootama „Nadežda” ilmumist. Peale nädal aega kestnud patrullimist Kaplinna traaversil, märkas kapten Kruze tormist räsitud „Nadeždat”. „Louisiana” seadis ennast tema kiiluvette ja järgnes, et teha kindlaks Krusensterni edasine marsruut. Järgmisel päeval oli selge, et kapten Krusenstern purjetab keset Atlandi ookeani asuvale Saint Helena saarele.
    Ootamatult tabas Georgi südant kurbus ja koduigatsus, Hagudi lapsepõlvekodu nostalgia. Ta astus roolimehe juurde, võttis roolipulgad pihku ja suunas laeva „Nadeždale” järele; pöördus siis leitnant John Smithi poole: „Seada valmis kolm kahurit!”
    Täies purjes „Louisiana” kihutas fregatile järele, tegi järsu pöörde vasakusse poordi, möödus „Nadežda” ahtrist, ja koheselt kärgatasid kolm kahuripauku. „Nadežda” vastas samaga. Kaptenid tõstsid hüvastijätuks käe mütsisirmi äärde ja kumbki jätkas oma teed; nende kursid ei ristunud enam mitte kunagi.
    Venemaa esimene ümbermaailmareis kaptenleitnant Adam Johann von Krusensterni juhtimisel oli jõudmas lõpule. Lõpule oli jõudmas ka Ameerika Ühendriikide esimene ümbermaailmaareis kaptenleitnant Georg Kruze juhtimisel. Täidetud oli Ameerika Ühendriikide presidendi Thomas Jeffersoni poolt kaptenleitnant Georg Kruzele antud ülesanne – hoida silma peal Vene laevade toimetamistel Vaikses ookeanis ja India ookeanis.

    * * *

    „Louisiana” pöördus läände ja võttis kursi risti üle Atlandi ookeani Lõuna-Ameerikasse. Keset Atlandi ookeani tabas laeva „Saatana lendav vaip”, tohutu mass ligi sõrmepikkusi rohelisi rändtirtse..
    Juba iidsetest aegadest saadik on rändtirtsud tuntud ja kardetud kahjurid paljudes soojades maades. Aafriklased kutsuvad rändtirtse tuulte hammasteks või saatana lendavaks vaibaks.
    Enamasti lendavad tirtsud madalal maapinna kohal, sageli isegi mitte kõrgemal kui 10 m. Madallennu üheks tagajärjeks on see, et haaratakse kaasa üha uusi ja uusi liigikaaslasi ja nii moodustubki tirtsude hiigelparv. Tirtsude lennu suund oleneb tuule suunast. Nõrga tuule korral lendab parv pärituult. Tugevama tuule korral aga kaldub ta tuulesuunast teravanurga võrra kõrvale. Rändtirts võib õhus püsida kauem kui ükski teine putukas. Reeglipäraste vahemaandumistega on tirtsuparv suuteline läbima terve Aafrika, aga kaldudes tuulte mõjul kursist kõrvale, lendab üle ookeani, kusjuures tema väsinud riismed kukkuvad alla, merel purjetavale laevale.
    Pootsman Tom pühkis pahuralt laevalaele langenud putukatemassi, mustanahaline kokk aga sõnas rahulolevalt: „ Head hamba all krõbisevad supilisandid.”
    „Louisiana” hoidis kurssi Buenos Airesele. Pikal reisil oli meeskond lugematuid kordi tormis ja tuules vedanud surmaga vägikaigast, ja nüüd oli kapten Kruze lubanud laevaperele nädalase puhkuse – ees ootasid senjoriitad, lõunamaised ööd, vein ja tants.
    Meremehi võttis vastu päikeses sillerdav La Plata lahe pruunikaskollane vesi. Lahte suubuvad Paranà ja Uruguay jõed tõid endaga mägedest kaasa tohutul hulgal savi-ja liivapinnast ja värvisid lahe vee kakaopruuniks. Rehvitud purjede all libises „Louisina” aeglaselt jõesuudmesse ja purjetas Buienos Airese sadamase. Selles sadamas ei tundnud mitte keegi huvi laeva päritolu ega seilamise eesmärgi vastu, ei nõutud oinaid ega lambaid.
    „Louisiana” kinnitas otsad sadamas seisvate Inglise, Hollandi, Prantsuse, Hispaania ja paljude teiste maade lippe kandvate ja täiesti ilma päritolumaa liputa seilavate laevade kõrval. Pootsman Tom asus korraldama laeva varustamist proviandiga. Õhtul suundusid kapten Kruze ja leitnant John Smith koos vahist vabade madrustega linna ja sisenesid esimesse ettejuhtuvasse sadamakõrtsi, et juua toop õlut ja väike viski. Neile lõi vastu tavapärane kõrtsihõng: tubakasuits, läppunud õlle- ja higiste kehade lõhn ning väljahingatud viskiaur. Ähmaste petrooleumilampide valguses võis vaevalt eristada nägusid. Meremehed istusid laudades, õlletoobid ja viskiklaasid ees; vaidlesid, vehkisid rusikatega, mõned taarusid kergemeelsete sadamatüdrukute najale toetudes mööda kõrtsituba ringi. Kostus tüdrukute teeseldut kiljumist ja meeste laulujoru; orkstes mängis temperamentset Ladina-Ameerika viisi. Meremeeste seltsis istusid pikkades sinistes, punastes, rohelistes ja kollastes satiinist kleitides tüdrukud.
    Kapten Georg Kruze ja leitnant John Smith istusid nurgalauda, madrused leidsid endale kohad tüdrukutele lähemal.
    Flöödi hääl kajas unistavalt ja hõbedaselt üle saali, akordionimängija sõrmitses pilliklahve ja alustas muusikale andunud näoga järjekordset lugu; viiuldaja nihutas sombreero kuklasse ja tõmbas pika romantilise poogna, kuid kitarr ja trumm tegid lõpu kurblik-romantilisele avamängule – orkester lõi lahti tantsuloo: temperamentselt, üleannetult ja tantsule kutsuvalt.
    Koheselt täitis tantsuplatsi meeletu karglemine, keerutamine ja huilgamine. Raske on sõnades kirjeldada seda ihast tiinet tantsumöllu, kirglikku laulu ning kitarri- ja akordionihelinaid soojas sumedas Argentina öös. Kreoolitaride pikad seelikud välkusid tantsukeerises, paiskusid kõrgele, paljastades nende sihvakad päevitunud sääred. Neegritüdrukud hööritasid valgete silmamunade välkudes oma napis riietuses puusi. Madrused kümnetelt erinevatelt laevadelt, olles kogenud pikkadel merereisidel ohtusid ja katsumusi ning kaotanud tormides oma kaaslasi, olid joobnud tüdrukute kallistustest, veinist ja viskist. Nad tantsisid huilates ja meeletus tempos mingit ainult neile teadaolevat tantsu, mis tegelikult oli “kokteil” sadades sadamakõrtsides pakutavast ja kogetud “tantsukaardist”.
    Peale klaasi viskit tõusis leitnant John Smith otsustavalt lauast ja palus tantsule tõmmunäolise, pikas, punases, suure dekolteega kleidis hispaanlanna.
    Tüdruk alustas tantsu ebalevalt ja tagasihoidlikult. Aga John haaras kirglikult tüdrukul pihast, sammus põiki üle põranda, seejärel liikus osavalt ja kiirelt tagurpidi, keerutas tüdrukut enda ümber, painutas tüdruku nõtke keha üle enda põlve, nii et tüdruku pikad juuksed peaaegu puudutasid põrandat. John üritas tüdrukut suudelda, kuid see põikles kõrvale, selg kaardu, rind kõrgel ees. Leitnant John sattus üha enam hoogu: kindlalt ja võimukalt, samas sensuaalselt ja dramaatiliselt tüüris ta üle põranda ühest nurgast teise; tundus, et esmalt liigub ta keha, siis jalad, kiire rütm vaheldus aeglasega ning lõppes järskude pööretega. Tüdruku silmades süttisid sädemed – ta heitis ennast noore mereväeleitnandi kätele, aeg-ajalt põimis jala kirglikult ümber Johni ja pöörles punase kleidi lehvides ning säärte välkudes. Leitnant Johni tantsus segunesid Euroopast Ameerikasse jõudnud sadamakõrtside tantsutraditsioonid Lõuna-Ameerika flamenkomuusika ning Aafrika rütmidega.
    Orkester lõpetas, Johni tantsule järgnes tormiline aplaus ja kiiduhüüded; leitnant John haaras tüdruku oma kuuma, kirglikku embusse. Aga koheselt alustas orkester uue looga.
    Orkestri ette astus kaunite süsimustade juustega kreoolitar. Tüdruku juuksed pakkusid harmoonilist kontrasti tema taljesse seotud helesinisele kleidile. Kreoolitar kohendas edvistavalt oma lokkis juukseid ja alustas silmi pööritades ning käsi ringutades laulu, mille viisile ja selle rütmis tantsitavale tantsule omistati aegade möödudes nimetus – Argentina tango.

    Öö tähesäras nii kaunis,
    senjoriita kuju ootan laia palmi varjus.
    Ma kirehoos ja armuvalus,
    kõik unustan, ja põlen kirkas lõõmas.

    Mu janunevad huuled,
    on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.
    Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,
    et see kestaks, terve igavik.

    Buenos Aires! Su kohal Lõunaristi diadeem
    ja helklev tähenimbus.
    Täht süttib väreleval leegil, ta särab veel,
    ja kustub siis kui pelgas arm.

    Mu janunevad huuled,
    on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.
    Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,
    et see kestaks, terve igavik.

    Idataevas helendab; hommikutäht,
    kui kauge kaunitar mind piidleb muigel huulil.
    Senjoriita nime sosistan, lasen kanda meretuulel,
    et kuivataks ta roosil kastepisarad.

    Mu janunevad huuled,
    on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.
    Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,
    et see kestaks, terve igavik.

    Senjoriita! Tänan kõige eest, ja loodan,
    et sulgpehmes voodis äratab sind kuldne päiksekild.
    Veel vaatan kaugusse; veel ootan,
    mu käte vahel nõtke palmi piht.

    Aastaid kodust eemal viibinud kapten Georg Kruzet liigutas romantiline Argentina laul hingepõhjani, ta südant täitis meeletu nukrus ja kojuigatsus, igatsus tunda oma käte vahel Mariet. Kapten Kruze jõi ühe sõõmuga viskiklaasi põhjani, tõusis otsustavalt lauast ja astus leitnant John Smithi juurde, kes tüdruk kaenlas, sooritas oma keerulisi tantsusamme. Ta puudutas Johni käisest: „Päikesetõusuks olgu kõik mehed laevas!”
    „Kuhu nüüd?” John oli silmnähtavalt ehmunud.
    „Koju.”
    „Aga meestele lubatud nädalane puhkus?”
    Märgates Johni ehmunud pilku, Georg Kruze leebus pisut:
    „Keskpäevaks olgu mehed pardal, valmistame laeva ette ja päikeseloojangul heiskame purjed.”

    Kahekümne neljas peatükk. “Neva” kapten Lisjanski langeb põlu alla. “Nadežda” heidab ankrusse Saint Helena saare Jamestowni reidil. Revalis oodatakse “Nadeždat”. Toila pankrannikul ootavad preilid ja noorhärrad ööl ja päeval “Nadeždat”. Nii mõnigi preili kaotab soojal sumedal suveööl Krusensterni oodates süütuse. “Nadežda” jõuab tagasi koju, Kroonlinna.

    Ekspeditsiooni ülem kaptenleitnant Krusenstern oli andnud „Neva” komandörile Lisjanskile korralduse, mille kohaselt laevade tormis lahkumineku korral tuleb peale Healootuse neemest möödumist suunduda Saint Helena saarele, ja kes esimesena kohale jõuab, jääb ootele, et siis koos jätkata koduteed kuni Kroonlinnani.
    „Neva” komandör Lisjandki, olles Healootuse traaversil tugevas tormis kaotanud „Nadežda” silmist, otsustas Saint Helena saarele sissesõitu mitte teha ja purjetada otsekursil Inglismaale. Lisjanski auahnus ja soov jõuda esimesena tagasi ümbermaailmareisilt sai võitu mereväeohvitseri kohustusest täita käsku. 26.juunil 1806 sisenes „Neva” Inglise kanalisse ja heitis kahe päeva pärast ankru Portsmouthi sadamas. Pärast laeva varustamist edasiseks meresõiduks vajalikuga, väljus „Neva” merele, purjetas üle Põhjamere, läbis Sundi väinad ja jõudis Läänemerele. 5.augustil 1806.aastal kell üheksa hommikul jõudis „Neva” Kroonlinna reidile ja suundus sadamasse. Kuigi Lisjanski jõudis ümbermaailmareisilt tagasi esimesena, varjutas vastuvõtjate rõõmu teadmatus „Nadežda” saatusest. Sankt-Peterburgist saabus jahtlaeval keiser Aleksander I käsundusohvitser, et saada teateid „Nadežda” saatusest. Kuuldes Lisjanskilt, et Nadežda” saatusest ei ole midagi teada, muutus keisri käsundusohvitseri nägu vihast tulipunaseks.
    „Reisiülesande kohaselt pidid laevad peale Healootuse neeme traaversi läbimist kohtuma Saint Helena saarel ja purjetama Kroonlinna koos. Miks te ei täitnud käsku?”
    „Ma ei pidanud sissesõitu Saint Helena saarele vajalikuks,” vastas Lisjanski kõrgilt.
    „Käsu üle ei arutata, käsku täidetakse!” käratas keisri käsundusohvitser vihaselt.
    „Võib-olla „Nadežda” hukkus Healootuse neeme lähistel tormis…” püüdis Lisjanski ennast õigustada.
    „Looda sa…” sõnas keisri käsundusohvitser, minnes põlglikult üle sina peale. Seejärel jätkas: „Te teate, et Venemaa on Prantsusmaaga sõjajalal, te jätsite oma ülemuse ilma kaitseta.”
    „Portsmouthi sadamas sain teada.”
    Keisri käsundusohvitser vaikis hetke, ja sõnas siis resoluutselt:
    „Kaptenleitnant Lisjanski, teie, mereväeohvitserile mittekohasest käitumisest kannan ette isiklikult keisrile ja käsu täitmata jätmist arutatakse Admiraliteedi Nõukogus.”
    Keisri käsundusohvitser pööras vihaselt kapten Lisjanskile selja, sammus kiirustades üle landgangi jahtlaeva pardale ning koheselt võttis kiire purjekas suuna Sankt-Petreburgile.
    Venemaa maa- ja merelaevastikus, samuti mereministeeriumis teenis palju Eestimaalt pärit aadlikke. Nad ei olnud veel unustanud rüütliau tähendust ja teadsid, mida maksab aadliku sõna. Kaptenleitnant Lisjanski ohvitserile ebasünnis käitumine ei jäänud tähelepanuta ja ta sattus põlu alla. Üsna varsti peale ümbermaailmareisilt naasmist, 36-aastasena, läks ta erru, põhjendades seda „halva tervisega”, ja elas vaikselt oma mõisas Tšernigovi kubermangus. Juri Fjodorovitš Lisjanski suri 10.märtsil 1839 ja maeti Sankt-Peterburgi Aleksander Nevski suurkloostrisse. Tagasihoidlik mälestussammas J.F.Lisjanski haual on rajatud tema enda jooniste järgi.

    * * *

    Kaotanud tormis „Neva” silmist, lähenes „Nadežda” Hea Lootuse neemele ja 21.aprillil 1806 jõudis Lõuna-Aafrika rannikule. Kaldad paistsid ähmaste sinakate piirjoontena, kadudes pilvedesse ja udusse. Tuul oli peaaegu päri ning laev liikus kiirelt edasi, kõikudes tugevas murdlainetuses pardast pardasse. Krusenstern suunas pikksilma horisondile. Läbi pikksilmaklaaside paistsid Aafrika lõunatipu kaldad – hiiglasuured kaljud, peaaegu täiesti mustad, otsekui vanaaegse kindluse sakmed.
    Kui oldi juba täiesti lähedal Healootuse neemele, tõusis vastutuul ja tugev lainetus takistas neemest möödumist; põhjatuul ajas laeva kaugele lõunasse. Lõpuks, 26.aprillil, möödus „Nadežda” õnnelikult Healootuse neemest, sellest alatiste „Tormide neemest” ja suundus Atlandi ookeani, kus puhusid purjetamisele soodsad edelapassaadid. Samal päeval jättis ta kahuripaukudega hüvasti, ja võib-olla igaveseks, oma endise tentsiku ja lapsepõlvesõbra Jüriga.
    Edasi jätkus sõit loodesse, kurssi hoiti Saint Helena saarele. Kaks päeva hiljem jõudis „Nadežda” järele suurele Inglise Ida-India Kompanii fregatile „Bombay”. Hiljem selgus, et sellel sõitsid kaasa reisijatena Bataavia kuberner parun van der Kapellen koos abikaasaga. Saint Helena saarel oli parun Krusensternil au nendega tutvuda ja neid oma laeval vastu võtta.

    * * *

    Saint Helena saar avastati Portugali meresõitjate poolt, kes astusid sellele saarele 21.mail 1501.aastal, samal päeval, kui katoliku kirik tähistas püha Helena mälestust. Saar sai endale pühaku järgi nimetuse – Saint Helena. Saar kuulus mõnda aega hollandlaste valdusse, kuid 1673.aastal hõivasid selle inglased ning saar on brittide valduses käesoleva ajani. Saar asub keset Atlandi ookeani. Lähim maa, Aafrika rannik, asub ligi 2000 km kaugusel, peaaegu sama vahemaa on Briti saarteni. Purjelaevadel kulus taolise vahemaa läbimiseks tavaliselt kolm kuud. Saar oli ideaalne peatuspaik laevadele, kes seilasid üle Atlandi ookeanil, hoides kurssi Aafrika lõunatipule, Healootuse neemele, või, olles ületanud India ookeani, purjetasid ümber Healootuse neeme ja suundusid Euroopasse.
    Inglise Ida-India Kompanii organiseeris siin oma laevadele, kes seilasid Inglismaalt Indiasse ja tagasi, kohustusliku peatuskoha. Saarel sai meeskond puhata, laevadele tehti remonti, korrastati taglast, täiendati joogiveevarusid värske ja tervisliku mägedest voolava veega; saarel leidus ka piisavalt troopilisi juur- ja puuvilju, mis aitas vastu seista meresõitjate ohtlikumale haigusele – skorbuudile.
    Saare pindala on kokku enam kui sada kakskümmend ruutkilomeetrit ja saare avastamisel oli see täiesti asustamata. Õige pea aga seadsid ennast saarel sisse igat sorti vahendajad, laevade varustajad, kaupmehed – kõik, kes nägid soodsat võimalust teenida, varustades saare varjulistes lahtedes ankrusse heitnud laevu kõige vajalikuga.
    Saint Helena saare kliima on erakordselt pehme, meeldiv ja väga tervislik. Isegi kõige palavamal kuul on päeva keskmine temperatuur 24 kraadi Celsiuse järgi, aasta keskmine temperatuur 21 kraadi. Kirdetuuled ja lõunapolaarhoovuse jahedad veed madaldavad temperatuuri, kõrgendike ümber kogunevad pilved aga kaitsevad madalaid orge päikesekiirte eest. Vihmad on siin küllaltki sagedased, kuid kunagi pole äikest.

    * * *

    „Nadežda” lähenes Saint Helena saarele, mis kerkis ookeanist kõrgele üle merepinna, otsekui tohutu suur tumeroheline kalju. Tema järsud kaldad ja nõlvakud paistsid üsna süngetena. Lõunakaldal paistsid Jamestowni linna kahekorruselised hooned ja isegi mõned lossid. Mäenõlval, linnast lääne pool, kerkisid kindlus ja kasarmud. Jamestowni laht kirendas suurtest ja gratsioossetest purjelaevadest, mis võtsid peale toidumoona ja vett.
    „Nadežda” sisenes lahte ja heitis ankrusse Jamestowni reidil. „Nevat” ei olnud, ehkki ta oli kiirema käiguga kui „Nadežda” ja oleks pidanud temast ette jõudma.
    Kapten Krusenstern suundus visiidile saare kuberneri kolonel Pattoni juurde. Kuigi saar kuulus Inglise Ida-India Kompaniile, oli kõrgemaks võimuks saarel siiski Inglise valitsuse kuberner.
    Kuberner teatas Krusensternile Vene- ja Prantsusmaa vahel alanud sõjast ja soovitas hoiduda kohtumistest Prantsuse sõjalaevadega. Kuberner Pattoni andmetel ristlesid Inglise kanali lähedal prantsuse korsaarid. Täites Napoleon kontinentaalblokaadi dekreeti, oli nende ülesandeks takistada Inglismaale ja selle sadamatesse kaupade vedamist. Korsaaride laevad omasid valitsuse luba ehk patenti. Nende laevad olid eraisikutest ettevõtjate poolt varustatud ja vabatahtlikest komplekteeritud meeskonnaga, kes panid toime sõjajalal olevate, samuti neutraalsete riikide kaubalaevade röövimisi. Samas aga oli sõjaolukorras tekkinud ka ilma patendita mereröövleid, kes ei järginud mittemingisuguseid reegleid ja pidasid silmas ainult omakasu.
    Saint Helena saare kuberner tegi korralduse, et sadama ladudest antaks „Nadeždale” välja vajalikud materjalid ja toiduvarud ning piisavas koguses püssirohtu ja mürske. Eelistades vältida kohtumist Prantsuse laevadega, otsustas Krusenstern sõita mitte Inglise kanali kaudu, vaid suunduda ümber Assoori saarte ning seejärel Shetlandi ja Orkney saarte vahelt jõuda Põhjamerre. See tee oli pikem, kuid ohutum. Krusenstern kahetses väga, et „Neva” oli jätkanud teekonda ilma sissesõiduta Saint Helena saarele, sest kujunenud olukorras oli üksinda purjetamine ohtlik mõlemale laevale.
    Saare kuberner näitas üles sõbralikkust ja vastutulelikkust kõiges. Ta korraldas saarel randunud laevaohvitseridele dineesid ja balle ning tulles vastu parun Krusensterni palvele, võimaldas ohvitseridele laiema tutvumise saarega.
    Varahommikul asuti teele. Oli soe päikesepaisteline päev. Reisiseltskonda kuulusid peale kapten Krusensterni veel Otto ja Moritz Kotzebue`d, mitšman Bellingshausen, leitnant Löwenstern, loodusteadlane Tilesius ja laevaarst Karl von Espenberg. Nendega olid ühinenud äsjased tuttavad, Bataavia kuberner parun van der Kapellen koos abikaasaga. Hobustele oli tee tuttav, nad astusid ühetasase sammuga, rahulolevalt sabaga vehkides. Kõige lõpus ratsutasid neegritest ja mulattidest saatjad suurte toidukorvidega. Saarele oli aastasadade jooksul veetud Aafrikast orje, kes tegid kõiki füüsilisi töid, harisid põlde ja aedu; neegritarid olid rakendatud ka teenijatena jõukate saareelanike elamutes ja lossides.
    Härrased istusid sadulas, imetlesid mägesid, püstloodseid kaljujärsakuid, nende põhjas asetsevaid väikseid rohelisi orukesi ja imekaunist vaadet merele.
    Saar oli kaetud metsatukkadega, nende vahel rohelised aasad, millel kasvasid mitut liiki suureõielised troopilised lilled. Saare orgudes haljendas tihe rohi, esines põõsaid ja tihnikuid, kus elutses hulgaliselt metslinde. Metsades kasvasid tamm, mänd, küpress; aedades kohvipuu, teepõõsas, suhkruroog, ananass, puuvill, banaanid kõrvuti õunte, pirnide ja viinamarjadega. Samuti kasvasid siin kartul ja euroopa juurviljad.
    Mäenõlvad olid rohu ja põõsastikega kaetud, põõsaste vahel võis märgata metskitsi. Kitsed olid sihvakad, roostekarva, tubli koera suurused. Mõned kitsed lamasid rohus, nende juures uitasid kaks tillukest talle justkui mänguasjakesed. Õnneliku perekonna rahu valvas sikk. Ta seisis sealsamas, pööras lakkamatult oma teravate sarvedega kaunistatud ja otsekui skulptori käega voolitud pead igasse külge ning kuulatas iga vähimatki heli. Lähenevaid inimesi märgates raputas ta vihaselt pead, pöördus siis tagajalgadel järsult ümber ja kadus põõsastesse, kuhu talle järgnesid ka kitsed talledega.
    Paruness van der Kapelleni vaatles heldimusega seda õnnelikku kitseperekonda, kuid teda vaevas ilmselt koduigatsus, sest ta pöördus ohates parun Krusensterni poole:
    „On väga raske ja südamevalu tekitav viibida oma kodumaast kaugel, kuskil mitme maa ja mere taga.” Seejärel lisas: „Teil, sakslastel, on siiski vedanud, asumaad kodumaale lähemal.” Paruness oli ikka veel arusaamisel, et Saksamaa kolooniad asuvad Baltikumis. Taoline arusaam oli poliitiliselt ebakorrektne, aga faktiliselt tõsi.
    „Minu kodumaa on Eestimaa, Venemaa külje all,” sõnas parun Krusenstern, ja jätkas lause lõpetuseks: „Kui Teile see midagi ütleb.”
    „Kahtlemata, Venemaa ütleb meile palju,” sekkus jutusse parun van der Kapellen ja osutas teda saatvale meremehele. „Näete, Madis seilab meie laeval pootsmanina, kuulu järgi eestlane. Kui ta tormisel merel mastis koperdava madruse peale vihaseks saab, siis tõreleb temaga: „Kurat, kurradi-kurat!””
    Parun Krusensternis tekitas kaasmaalane huvi ja ta pöördus pootsmani poole:
    „Oled eestlane? Mis teed sind inglaste juurde tõid?”
    „Ma olen, jah, eestlane, Saaremaalt pärit. Vene sõjalaev läks Inglise kanalis põhja ja ma sattusin inglismannide laevale…”
    Seljataha jäi Jamestowni linnake, mis asus kahe väga kõrge ja järsu, taimkatteta laavakalju vahelises lõhangus. Looklev tee viis mööda nõlvakuid üles. Ühelt poolt ääristas kitsast teed peaaegu püstloodis tõusev kalju, teisel pool aga ohustas rändajaid järsult laskuv kuristik. Lisaks sellele muutsid teekonna ohtlikuks suured kivid ja kaljutükid, mis aeg-ajalt mäest alla ja üle tee veeresid, haarates kaasa kõike, mis neile ette sattus.
    Pikkamisi tõusti ikka kõrgemale ja kõrgemale ning lõpuks jõuti välja piirkonda, kus madalamate paikade troopiline kuumus asendus kosutava mõõduka temperatuuriga. Mäeharjalt avanes imeilus vaade saarele ja merele. Laevaga saabuv meremees näeb vaid kõrgeid, musti ja kõledaid kaljusid püstloodselt merre tõusvat. Tulijale jääb mulje, et siin pole mingit taimestikku. Kõrgelt mäeharjalt alla vaadates aga moodustasid sõbralikud, maalilised maastikud silmatorkava kontrasti jäiga välisküljega. Samas aga kehtis see ainult saare läänekülje kohta, mis pole passaattuulte meelevallas. Idapoolne külg on taimkatteta, jäik ja väljasurnud, nagu kogu saare idapoolne kaljune väliskülg. Kõledad passaattuuled ajavad selles paikkonnas enda ees lakkamatult raskeid udu- ja vihmapilvi, mis mäeküljele pidama jäädes alla voolavad ning suurema osa aastast õhu rõskeks ja ebatervislikuks muudavad.
    Pärastlõunal laskus kogu seltskond mere äärde. Saatjad laotasid rohule laudlinad ja asusid toidu- ja veinikorve lahti pakkima ning „lauda” katma. Härrased jalutasid sellal elavalt saksa keeles vesteldes mööda randa; paruness van der Kapellen võttis enda peale kohustuse juhendada piknikulaua ettevalmistamist.
    Mereäärsete kaljude lõhedes ja kivide vahel elutsesid suured padjakestena ümmarguste selgadega maismaavähid. Rannal võis näha ka suuri merikilpkonni. Seltskonna tähelepanu köitis rannal asetsev suur kivi, millel seisis kinnine metallkast pealkirjaga: „Post-office”. Krusenstern tegi kaane lahti ja leidis sealt paberilipakaid laevade nimedega, mis olid siin käinud, samuti asetsesid „postkastis” meremeeste kirjad Euroopasse, Ameerikasse ning Indiasse. Mõnele lipikule oli kirjutatud: „Tervitusi Liverpooli sadamatüdrukutele!”., „Ootame Rio de Janeiros”, „Kaplinnas joome ennast täis”. Üks kirjutis oli järgmine: „Põhja-Ameerikasse sõitjad, teatage Lucyle Philadelphias, et tema John ei tule enam kunagi tagasi: teel Kaplinnast Buenos Airesesse kugistas pirakas haikala ta koos saabastega alla.”

    Olles saabunud Saint Helena saarele tõusva päikese kiirtes, lahkus „Nadežda” sealt päikeseloojangul. Kiiresti saabunud troopikaöös lõikus saar oma järskude kaljuste kallastega tumesinisesse, lugematuist säravatest tähtedest kirendavasse taevasse.

    21.mail 1806 ületas „Nadežda” neljandat korda ekvaatori. Ekvaatori lähedal nägid meremehed merest kerkivat suitsusammast, mille põhjuseks oli nähtavasti veealune vulkaaniline purse. Päev pärast seda täheldati karge lõunatuule puhkedes nii tugevat mere hiilgamist, nagu seda meresõitjad veel kunagi polnud näinud. Isegi purjed olid heledasti valgustatud, meri aga paistis kuldselt leekivana. Peale ekvaatorit tabasid laeva tugevad öised vihmavalingud ja tormipuhangud. Meri kees ja tihti sähvatavate välkude tõttu näis tulemerena. Tänu vihmavalingutele koguti kolmkümmend tünni vihmavett, millega väga parajal ajal täiendati vähenenud mageda vee varusid.
    Üksluiselt purjetati avamerel, kuigi mitte ükski tund ei sarnanenud teisega, meri oli pidevas liikumises ja muutumises. Päike tõusis ääretu vetevälja kohale, sooritas oma päevase teekonna ja vajus horisondi taha, värvides kogu taevalaotuse kuldsete toonidega.
    Troopilisest vööndist väljudes liikus „Nadežda” edasi mõõdukate vahelduvate tuultega. Assori saarestiku Corvo ja Floresi saarte juures kattus merepind tiheda uduga. Sõitu jätkati udule vaatamata; iga kümne minuti tagant taoti laevakella ja iga poole tunni järel anti üks lask kahurist, hoiatades udus seilajaid.
    1.juulil, kui udu hajus, silmati poole miili kaugusel „Nadežda” kursil kolmemastilist tugevasti relvastatud prantsuse korsaaride korvetti.. Olgugi, et „Nadežda” oli varustatud Prantsuse valitsuse viisadega vabaks purjetamiseks kõigil meredel, isegi sõja korral, oli kapten Krusenstern käskinud Prantsuse laevadega kohtumise puhuks hoida kahurid laskevalmis ja mitte mingil juhul alla anda. Kahuriluugid olid avatud ja kahuritorud parrastest ähvardavalt välja lükatud. Kolme tunni vältel hoidus korsaar „Nadežda” lähedusse, sõites kord temast paremas, kord vasakus pardas ligi ühe miili kaugusel ja nähtavasti ei suutnud otsustada, kas rünnata või mitte. „Nadežda” aga sõitis täispurjes kurssi muutmata. Lõpuks kaaper eemaldus ja suundus itta.
    23.juulil kohtusid meresõitjad inglise laevaga „Quebec”. Komandör Folkland saatis „Nadeždale” ohvitseri, pakkudes oma teeneid, kui neid peaks vaja minema. Inglise ohvitserilt sai Krusenstern teada, et „Neva” oli umbes nädal tagasi asunud Portsmouthist teele Kroonlinna.
    „Nadežda” sõitis Orkney ja Shetlandi saarte vahelt läbi Põhjamerele. Tuul oli päri ja väga jahe. Teisel päeval, peale purjetamist Põhjamerel, tuul muutus ja paisus ägedaks tormiks. Tormi möödudes hakkas sadama tugevat külma vihma. Olgugi, et suvi oli oma haripunktil, külmetasid meremehed tugevasti. Lõpuks vihm lakkas, kuid seejärel vajus hallide voogude kohale tihe udu; ajuti ähvardas piimjashallis udus kokkupõrge vastutulevate laevadega, mis olid väljunud Sundi väinadest ja suundusid Inglismaale.
    Tugevad vastutuuled takistasid väinades loovimist ja pidasid laeva Skagerrakis ja Kattegatis kinni tervelt kümme päeva. See viivitus kurvastas väga meremehi, kes soovisid kiiremini kodupinnale jõuda. Lõpuks, 2. augustil, saabus „Nadežda” Kopenhaagenisse, kus peatuti neli päeva, et anda laevaperele puhkust.
    Kopenhaagen oma korralike ja kaunite ehitiste ning puhaste tänavatega jättis meremeestele hea mulje. Linnas oli palju ilusaid losse, kõige uhkem neist Rosenborgi loss, mis oli muudetud kuninglikuks muuseumiks; kaunis park tema ümber aga oli Kopenhaageni lapsehoidjate kogunemiskohaks.
    Meremehed jalutasid mööda „Pikka alleed” kindluse ja sadama vahel. See allee, maalilise vaatega merele, oli alati rahvast tulvil. Aga kõige eelistatuim puhkekoht oli siiski Tivoli oma hiiglasuurte vanade puudega. Tohutud rahvahulgad suundusid õhtul selle linna keskuse lähedal asuva puhkepargi poole. Puhkpilliorkester mängis marsse, aga õhtu saabudes läks üle lüürilistele viisidele. Tivoli pargi ühes osas, mitmeruutkilomeetrilises pöökpuuistandikus paiknesid tiigid, järved, ojakesed, joad ja murud, kiiged lastele ja täiskasvanutele.
    6.augustil väljus „Nadežda” Kopenhaageni sadamast, möödus Taani maalilistest kallastest ja väljus läbi Sundi Läänemerele. Kodune meri võttis meremehi lahkesti vastu, ilm oli päikeseline, ainult suured kõrged pilverünkad ujusid üle helesinise taevalaotuse. Puhus mõõdukas pärituul. „Nadežda liikus kiirelt edasi ja juba kahe päeva pärast jõudis Soome lahte. Meremeeste südameid läbis rõõmupigistus, kui nad pärast kauast eemalviibimist taas nägid hästituntud kaldaid; pärast kõike läbielatut paistis Soome lahe tagasihoidlik loodus neile paradiisina.

    Sankt Petreburgis ja Revalis oodati pikisilmi Krusensterni laeva ilmumist. Roosiaeda kogunes Toompea kõrgkiht ja pikksilmadega uuriti igat Revalist möödapurjetavat laeva. Liikusid kuulujutud, üks kohutavam kui teine. Teati rääkida, et „Nadežda” uppus tormis Healootuse neeme juures, teised jälle väitsid, et laev sattus Saint Helena saare juures karidele, kolmandad aga olid kuulnud, et „Nadeždale” tungisid Põhjamerel kallale Prantsuse korsaarid ja Krusenstern hukkus.
    Brigaadikindral krahv Pontus Steinbock oli andnud oma kammerteenrile range korralduse jälgida Revalist mööduvaid laevu ja koheselt ette kanda, kui „Nadežda” silmapiirile ilmub. Nüüd seisis hõbevalges parukas ja valgetes kinnastes kammerteener Steinbocki maja rõdul, justkui vana kapten laevalael, ja jälgis hommikust õhtuni merd.
    Juba varahommikul sõitsid Virumaa pankrannikule tõllad ja vedruvankrid. Preilid astusid edvistavalt kiljudes veel kastest märjale rohule, noormehed tõstsid sõidukeilt toidu- ja veinikorve. Peeti piknikku ja jälgiti pikksilmadega horisonti. Selleks, et ennast Krusensternile paremini nähtavaks teha, olid daamid ekstra selleks puhuks lasknud õmmelda maaniulatuvad helesinised, punased ja roosad kleidid. Sageli jäädi pankrannale ööseks, et varahommikul koheselt vaatlusi jätkata. Nii mõnigi preili kaotas oma neitsilikkuse, oodates kaptenleitnant Krusensterni sel soojal sumedal suveööl; aga sellest polnud hullu – romantilisest ööst tulenevalt sai ta ka kiiremini tanu alla, sest tegemist oli ikkagi härrasmeestega…
    Ja lõpuks täitusid kõigi vaatlejate, muretsejate, ootajate lootused – päikesepaistelisel augustihommikul ilmus täies purjes sõitev „Nadežda” Revali traaversile ja liikus peatumatult edasi, mõõtes oma pika teekonna viimaseid miile.
    Brigaadikindral krahv Pontus Steinbock suunas parun Krusensterni saatma korveti, paljud kalapaadid Revali lahel heiskasid purjed ja üritasid „Nadeždat” saata, kuid jäid peagi fregatist maha.
    Virumaa pankrannikust mööda purjetades märkasid „Nadežda” pardal reelingu ääres seisvad mitšmanid Otto Kotzebue ja Bellingshausen ning junkur Moritz Kotzebue kõrgel pangal mingeid siniseid, punaseid ja roosasid täpikesi, mis hüplesid üles ja alla. Noormehed suunasid pikksilmad täpikestele ja nüüd võis selgesti märgata pearätte lehvitavaid daame ja silindreid õhku pilduvaid noormehi.
    Toila ligiduses kaldus „Nadežda” rannale üpris lähedale, mis andis mitšman Bellingshausenile võimaluse läbi pikksilma juba tähelepanelikumalt uurida mööduvale laevale lehvitavaid, erksavärvilisi daame, ja ta sõnas Otto Kotzebue poole pöördudes:
    „Taoliste „pärismaalastega” oleks üsna meeldiv tutvuda.
    “Üsna meeldiv oli tutvuda ka Nuku Hiva inimsööjatega,” sõnas Otto Kotzebue salapäraselt muiates.
    1806. aasta 19.augusti päikeseloojangul lähenes lipuehtes „Nadežda” Kroonlinnale. Meremehed olid näinud sadasid päikeseloojanguid troopikas, külmades Kamtšatka vetes ja Sunda imekaunis väinas, kuid päikeseloojang Soome lahes oli kõigist kaunim; kodupäike, omane ja sõbralik, vajus silmapiiri taha. Madrused kogunesid reelingu äärde, imetlesid kaunist päikeseloojangut, südamed koduootusest põksumas.
    Peagi mürises „Nadežda” kahurite saluut ja kärgatas vastus Kroonlinna kindlusest. Ärevusest koju saabumise puhul ja kohtumistest omaste ja tuttavatega olid meremehed tükk aega justkui joovastuses, mitte uskudes, et ääretult pikk, täis ohtusid, torme ja tuuli merereis oli lõppenud ja nad olid saabunud lõppuks koju.
    Eredalt valgustatud kail, valges suveöös, toimus ekspeditsiooni piduliku vastuvõtu jumalateenistus. Tseremooniat austas oma külastusega ka keiser Aleksander I. Paraadmundrites meeskond oli ammu enne keisri saabumist rivistatud ohvitseride komando all kastellile, ohvitserid olid kinnitanud mõõgad vööle. Falangil seisis Kroonlinna mereväeorkester.
    Kaile oli asetatud laud ja kaetud valge linaga. Lina ääred olid palistatud kuldsete narmastega. Laual lebasid kullast sädeleva kaanega evangeelium, massiivne kullatud rist ja kauss pühitsetud veega. Sankt Peterburgi ning Laadoga metropoliidi poolt juhitud arvuka vaimulikkonna ametirüüde kuld võistles hiilguselt orkestri vaskpasunate säraga.
    Hiiglasliku kasvuga diakon kohendas aeg-ajalt oma tuules lehvivat kangekaelset sinakasmusta juuksekahlu ja köhatas häält puhastades oma sügava bassiga.
    Punase kaleviga kaetud ja tunnimeestest valvatud laevatrepi juures seisis kaptenleitnant Adam Johann von Krusenstern täies paraadvormis – peas kõrge kolmnurkmüts valgete pehmelt langevate sulgedega, seljas kullaga väljaõmmeldud kõrgekaeluseline tumesinine mundrikuub, jalas valged liibuvad püksid ja kõrged läikivad säärikud, mõõk vööl.
    Nähtavale ilmus tuules lehviva must-kollase imperaatorivimpliga jahtlaev, mis peatus maabumissilla juures.
    Keiser koos saatjaskonnaga läbis rohelusse mähitud auvärava ja tõusis mööda punase kaleviga kaetud treppi kaile. Kaptenleitnant Adam Johann von Krusenstern raporteeris ekspeditsiooni edukast lõpetamisest. Keiser tänas Krusensterni, sammus rivi eest mööda ja tervitas meeskonda. Algas pidulik jumalateenistus.
    Kõrgesse pilvitusse öötaevasse kandusid diakoni palved, mis vaibusid leebe paatosega. Vaikse, maheda ja pehme häälega, silmad pooleldi kinni, rääkis metropoliit. Seejärel laulis metropoliidi meeskoor – jõuliselt ja tunnustavalt. Nunnade koor aga esitas oma laulu harmooniliselt ja hingestatult. Laulu ajal heitsid noored nunnad tagasihoidlikke aga imetlevaid pilke Otto ja Moritz Kotzebue`le ja mitšman Bellingshausenile, kes seisid koori ees oma troopikapäikeses pruuniks põlenud ja tormituultes parkunud nägudega ning muhelesid endamisi.
    Jumalateenistuse lõppedes kutsus keiser pealiigutusega kaptenleitnant Krusensterni enda juurde, ütles paar prantsusekeelset viisakusavaldust ja suundus koos saatjaskonnaga mööda punase kaleviga kaetud treppi jahtlaevale. Seejuures vestles ta oma kaaslastega elavalt ja muretult prantsuse keeles. Jahtlaev eemaldus koheselt.
    Diakon korjas oma riituseatribuudika kokku, ja koheselt lõi sadamakail mürtsuma Kroonlinna mereväe puhkpilliorkester. Ja alles nüüd sai Krusenstern haarata embusse oma abikaasa, paruness Juliane Charlotte von Taube-Krusensterni, kes õnnelikult nuuksudes langes mehe rinnale. Alles nüüd sai paruness suudelda oma mehe kuumi, pisut meresoolaseid huuli. Ta silme eest möödusid need lõputult pikad kuud ja aastad, mil ta, olles lapsed magama sättinud, üksinda tühjas ja kõledas magamistoas kuulatas tuule ulgumist sügisöö akende taga. Kui palju kordi oli ta mõtetes kandunud oma mehe juurde – meredele ja ookeanidele, kus tuules ja tormis võitles üksildane purjelaev märatsevate voogudega.

    * * *

    Adam Johann von Krusenstern oli viibinud ümbermaailmareisil kolm aastat ja kaksteist päeva. Vene sõjalaevastiku ja kaupmeeste esimene ümbermaailmareis oli saanud teoks. Nii tähtsa sündmuse mälestuseks löödi eri medal Krusensterni bareljeefiga.
    Sankt-Peterburgi jõukamad elanikud tõttasid suurte salkadena aktsiaseltsi Vene Ameerika Kompanii maja juurde Gorohhovaja tänaval, kuhu olid kokku toodud „Nadeždal” saabunud karusnahad, hiina kaubad ja Nuku Hiva ning Hawaii pärismaalaste tooted.

    Viimsis, 2008

    Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s