Geopoliitiline katastroof

      Novell

        anonüümse sotsmeedia garneeringuga

         Uido Truija

I.

Mitte mingid märgid ei ennustanud Heljule ja Marele Nõukogude Liidu lagunemist. Nõukogude relvajõud olid nende arvates tugevad ja arenguvõimelised, marksismi-leninismi õhtuülikoolid olid kuulajaist tulvil, inimesed, eriti neetud intelligendid, nagu haritud inimesi nimetati pärast 1917.aasta Oktoobrimässu, tunglesid kommunistliku partei rajoonikomiteede uste taga, sooviga astuda kommunistlikku partei ridadesse.

Elu sotsialistlikus laagris (Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri seltsimees Leonid Iljitš Brežnevi lemmikväljend) oli talutav; jah, elu selles riigis oli igav, kuid siiski talutav – nälga ei tuntud, riided olid seljas ja viin oli odav; aga naised andusid ainult paljast armastusest. Helju ja Mare elu ei olnud selles suhtes mitte erand; üldsegi mitte, vastupidi, nad olid arusaamisel, et elavad õnnelikul ajal, kuigi mõlemad olid vanatüdrukud, ja mitte miski ei ennustanud et neid, nagu ka Nõukogude Liitu, ootab ees geopoliitiline katastroof.

Helju elas vanalinnas, majas, mis paiknes raekoja lähedal. Tema ühetolaline korter asus teisel korrusel. Korteri juurde kuulus väike köök, esik, vannituba ja pisike sepistatud raudpiirdega rõdu. Rõdupiirde keskele oli raudlatist painutatud südame kujutis, mis andis rõdule veidi vallatu, sentimentaalse värvingu, eriti kui rõdul istus või seisis rõdupiirdele nõjatunult korteriperenaine. Soojadel suveõhtutel, enne päikeseloojangut, istus Helju sageli kaua ja unistavalt rõdul ja suitsetas, ta suitsetas kaunilt, elegantselt. Muide, niinimetatud nõuka ajal suitsetasid vähesed naised, aga nad suitsetasid kaunilt, elegantselt. Helju istus rõdul, südamekuju täpselt rinna kõrgusel ja suitsetas. Päikeseloojangul liikus inimesi vanalinnas vähe, linn justkui sättis ennast unele, ja needki linlased, kes olid kojuminekuga hilja peale jäänud, astusid vaikselt ja rääkisid tasasel häälel, justkui kardaksid häirida uinuva vanalinna rahu ja vaikust. Mõnikord sammus mööda tänavat kerges päevasärgis noormees, kes, märgates rõdul romantilist naisekuju, naeratas. Helju vastas vaevu-vaevu tundava sisemise naeratusega, justkui Mona Lisa.

Helju oli välimuselt meeldiv, nägusalt kõhnuke, ilme pisut range, samas aga esmapilgul neitsilik; ilus, tugev, väljaarenenud rind kõneles siiski mitte õrnast kevadest, mitte õitsvast elukevadest, vaid suvest, lopsakast ja tüünest südasuvest.

Helju, algklasside muusikaõpetaja, armastas külastada oma korteri all, esimesel korrusel paiknevat kohvikut. See kohvik oli justkui jätk, ei, mitte justkui, vaid oli jätk Helju igapäevasele elule; kohvik andis elule värvi ja kaunidust, pakkus meelerahu. Selles kohvikus mängis vaikne muusika, nurgalauas sosiskleti armusõnu… Mõnikord sõrmitses kohvikunurgas kitarri või mängis akordioni korralikus ülikonnas, soliidse soengu ja tagasihoidliku käitumisega üle keskea muusik, kes pakkus, niiöelda, elavat muusikat; see elav muusik teenis oma muusika eest üks rubla tund; tollal osati talente hinnata, ja mitte ainult sõnaga, aukirjaga, vaid ka rublaga. Teinekord juhtus, et ülakorruselt kostusid kohvikusse klaverihelid – Helju andis teismelisele tüdrukukesele klaveritunde, et teenida palgale lisa. See, kümneaastane tüdruk oli üsna andetu, aga loomult kapriisne ja upsakas. Ta pidas ennast rikkaks, sest ta isa oli suure tööstuskaupade hulgilao juhataja. Taoline amet võimaldas nõuka ajal osta, müü ja vahetada ning teenida sellega kopsakat vaheltkasu.

Tihti, kui Helju oli tüdrukuga klaveritunnid lõpetanud, jättis ta tüdruku omapäi tuppa harjutama, ise aga laskus esimesele korrusele, kohvikusse, et istuda kohvitassi taga, vestelda sõbranna Marega ja samas jälgida oma õpilase harjutusi, jätta meelde vead ja valed noodid, et siis üles minnes vajalikud märkused teha ja juhised anda. Kuid häda oli selles, et tüdruk, jäädes üksi, kukkus klaveri taga mürgeldama, arvates, et õpetaja teda ei kuule. Mõnikord Helju noomis tüdrukut, heites ette, et ta ei võta õppimist kuigi tõsiselt, aga tüdruk vastas ninakalt: “Sa vanatüdruk ei tea midagi, minu isa saab raha eest kõike!” Tüdruku mürgeldamisega klaveri taga võis õpetaja Helju isegi leppida, kuid sellega ei soovinud leppida Helju naabrid. Kõrvalkorteris elav pensionärist proua Veera ei teretanud Heljut trepil kohates ja oli tusane, sest seina tagant kostvad klaverihelid segasid tal lõunauinaku tegemist. Helju korteri peal elav noorpere, kelle väikelapse kisa oli alla kuulda, oli aga kannatlikum ja ei pahandanud, ainult siis, kui õpilase mürgeldamine klaveri taga oli kestnud juba liiga kaua, hakkas leidlik noorpere mööda põrandat hantleid veeretama, ikka – kõrrr…, kõrrr…,kõrrr…. veeresid hantlid mürinal ühest laenurgast teise, andes alumisele elanikule selgelt märku, et aeg on oma klaverihaltuura lõpetada.

Helju oleks heameelega andnud sellele ärahellitatud tüdrukule laksu tagumikule ja minema saatnud, aga õpetaja palk oli niru ja lisateenistus kulus hädasti ära.

Helju oli just rõdul lõpetamas sigaretti, kui esikus plärises uksekell. Ta kustutas sigareti ja ruttas ust avama, seejuures sättis näole rõõmsa, lahke naeratuse. Saabus õpilane, kapriisne tüdruk. Klaveriharjutustega võis alata. Kõigepealt harjutused sõrmedele, siis randme asetus, heliredel, ja seejärel lihtsad viisikesed, etüüdid. Saanud akadeemilise tunniga ühele poole, andis Helju oma pahale õpilasele ranged juhised kätte ja käskis veel tunnikese omapäi korrata õpitut; ise aga laskus kohvikusse.

Kohvik oli Heljule igapäevane, pigem igaõhtune kohtumispaik sõbranna Marega. Selle daami, neljakümnele läheneva naise, välimust on raske kirjeldada, sest ta pidevalt muutis oma välimust: kord oli brünett, siis punapea või blond; ka oma üpris lopsakaid rindu sättis ta pidevalt erinevasse asendisse, küll koomale, nii et isegi peenike kuldkett ei mahtunud vahele kukkuma, siis aga asusid kaks kuhjakest teineteisest parajas kauguses, mõnikord kõrgemal, mõnikord madalamal. Ja milleks kirjeldada? Kes meist, meestest, ei tunneks taolises eas vallalisi või vallatuid naisi! Mare oli erialalt inglise filoloog-pedagoog ja ametilt keskkooli inglise keele õpetaja.

Kohvik iseenesest kirjeldamist ei vaja, kohvik nagu tolle aja kohvik ikka: ristkülikukujuline saal paarikümne neljase lauaga, toolid pehme istmega, laual väike vaasike, milles mõnikord ka elav lill; vaasi kõrval menüü, salvrätikud puudusid. Baariletti ei olnud. Ettekandjad võtsid tellimuse vastu ja pugesid tahapoole. Seal, külastajate silme eest varjatult, kallas baarimees välja tellitud, õigemini, vajaliku koguse konjakit, viina, likööri või veini, segas kokteili; seal valati tassidesse kohvi, asetati kandikule kartulisalat ja rabarberikook või Moskva sai. Mispärast Moskva sai, ei ole teada, igatahes hiljem, pärast Eesti taasiseseisvumist, nimetati menüüs neid saiu juba kreemisaiaks, ja nad olidki kreemisaiad, sellised kobedad, muredad, pruunistatud, sees õhuke kiht kollakat kreemi. Muide, vanemad inimesed teadsid rääkida, et enne Teist Maailmasõda, Eesti Wabariigi ajal kandsid need saiad samuti nimetust – kreemisai.

Selles õdusas paigas, kodumaja esimesel korrusel paiknevas kohvikus, arendasid Helju ja Mare pitsi likööri ja kohvitassi taga filosoofilisi arutlusi mõlemaid daame huvitavatel teemadel, milleks peamiselt oli – armastus. Vestluse juhtijaks oli enamasti Helju, sest Mare, püüdes küll väliselt näida ergas ja kirgas, oli seesmiselt siiski unistav, ebalev, ainult tema hing, tema hing ihaldas  kaunist, kirglikku, ennastunustavat armastust.

Helju niisutas huuli magus-lääge likööriga, rüüpas sõõmu kohvi, vaatas Marele ebamääraselt otsa ja sõnas, otsekui eelmisel korral pooleli jäänud juttu jätkates:

“Kuidas tekib armastus?” Ära ootamata vastust, jätkas: “Armastuse kohta on kirjutatud ja öeldud palju, aga seniajani on armastuse asjus teada ainult üksainus vaieldamatu tõde – et seesinane saladus on suur.  Kõik muu aga, mida armastuse kohta on kirjutatud ja öeldud, on olnud mitte küsimuse lahendus, vaid ainult nende püstitamine.”

Mare osutas peaga vasakule: “Sa näed seal, nurgalauas, ilmselt armunud paar.”

Helju pööras aeglaselt pead ja vaatas justkui muuseas, mitte midagi nägevalt nurgalaua suunas – seal istus tõesti paar, tublisti üle kolmekümne noormees ja umbes samas vanuses naine.  Naine oli ilus, korrapäraste näojoonte ja paksude kastanpruunide juustega. Mees polnud kuigi atraktiivne, pigem ebaintelligentne …

Helju suunas pilgu uuesti oma lauakaaslasele, vaatas sõbrannale otsa ja ta silmades väljendus ootus, lootus saada teada armastuse tõde: “Mulle on arusaamatu, miks see naine ei armunud kellessegi teisesse, temale väliste, aga võibolla ka vaimsete omaduste poolest enim sobivasse mehesse, vaid armus just nimelt sellesse, sellesse lõusta…”

“Aga võibolla tal on muud, meile hoopiski nähtamatud, tundmatud omadused,” vaidles Mare vastu. “Meest ei hinnata ju ainult pelgalt pealiskaudsete, sageli ebaoluliste väliste tunnuste järgi. Ja armastus! Mulle näib, et keegi pole veel õigesti armastust kirjeldanud, ja vaevalt ongi võimalik kirjeldada seda rõõmsat, õrna, piinavat tundmust, ning kes on seda kas või kordki tundnud, see ei hakka seda sõnades edasi andma. Milleks pikad sissejuhatused, kirjeldused? Milleks tarbetud ilukõned? Armastus peaks olema piiritu, sõnades kirjeldamatu ja seletamatu, andumine kohene, kiire ja hullumeelne…”

Helju vaatas oma sõbrannale otsa justkui oleks viimane oma aru kaotanud ja iharusest hulluks läinud. Samas, ootamatult, mõistis Helju kõrvetava valuga südames, kui tarbetu, väiklane ja petlik oli ta elus olnud kõik see, mis takistas teda armastamast. Alles nüüd ta mõistis, et kui armastatakse, siis tuleb oma kaalutlustes selle armastuse suhtes lähtuda kõrgemast, tähtsamast kui õnn või õnnetus, patt või voorus nende tavalises mõttes, või siis ei tule üldse kaalutleda. Kui sind valdab armastus, kui sa oled armastuse sees, siis, justkui hüpe vette tundmatus kohas, tuleb anda ennast saatuse hoolde….

Käesolevas teoses kirjeldataval ajahetkel oli õnn, saatus või juhus andnud Heljule austajaks umbes neljakümne viie aastase kirjandusinstituudi nooremteaduri Helmuti. Helju varasem kavaler, abielumees, oli juba pikemat aega kuhugi kadunud ja nüüd siis asendas teda Helmut, ja seda juba veidi enam kui kaks kuud. Aga armastuse tunnet polnud uus kavaler Heljus veel tekitanud, kuigi Helmuti välimus oleks iga teist üle keskea daami täielikult rahuldanud, vaatamata sellele, et paistis kõrendina, ja ka kõrisõlm ehk õun oli liialt esiletükkiv, rääkimise ajal vonkles see pidevalt üles ja alla. Aga kõigele vaatamata oli ta ikkagi intelligent, kirjutas teaduste kandidaadi väitekirja, ja seetõttu tundis ta ennast olevat peajagu tavalisest inimesest kõrgemal. Teadustöö teadustööks, aga nooremale kirjandusteadlasele Helmutile oli instituudis antud ülesanne, nii öelda palgatööna, kirjutada referaat ühest Venemaal kahekümnenda sajandi kolmekümnendate aastate lõpus välja ilmunud kirjanikust Pjotr Afanasjevitšist ja tema kahest ideoloogiliselt küpsest sotsrealismi  teosest. Kõigepealt sai noorem kirjandusteadlane ülesandeks anda kirjandusteoreetiliselt põhistatud positiivne hinnang Pjotr Afanasjevitši teosele “Lenin ja naisproletaarlased”, ja seejärel kirjutada referaat Afanasjevitši teise surematu teose: “Lenin silitab laste päid”, kohta.

Kui nooremteadur Helmut kohviku uksest sisse astus, olid Helju ja tema sõbranna Mare juba laua taga istet võtnud. Omal alatisel kohal, Mare vastas, istus ka Mare austaja Elmar, sotsialismi poliitökonoomia lektor pedagoogilises instituudis. Elmar oli võrdlemisi noor mees, pisut üle neljakümne, hõreda, otsekui katkutud õppejõuhabemega, puldanist tumekollased püksid jalas ja uus sinine pintsak seljas. Elmar armastas küll napsitada rohkem kui üldiselt kombeks, ka oli ta pisut tursunud näoga, aga olemuselt ja jutult üsna atraktiivne vanapoiss. Kuigi jah, kõhuke oli tal ees suurem kui vaja ja ka kasvult Marest tsipake lühem.

Helmut  astus laua juurde, ja justkui välismaa filmis, suudles kavalerina Helju kätt, noogutas Marele, patsutas Elmarit õlale ja istus vabale toolile; viipas kelnerit, võimukalt ja laialt –  sada grammi konjakit ja kohvi. Daamid olid oma joogid juba tellinud ja maksnud, Elmari viinaklaas oli pooleldi täis.

Heljule tundus taoline Helmuti üliviisakus ülepakutuna, ta tõstis kohvitassi, et varjata iroonilist muiet: “Jobu!” Helju pidas ennast maksimalistiks, soovis näha enda ees, enda kõrval ideaalset meest; ta leidis neid ja pettus, leidis ja pettus… Mare libistas pilgu üle oma sõbranna uue austaja ja mõtles endamisi seesmise irooniaga: “Kõrvad on sul nagu eeslil, aga kui vähemalt muu oleks justkui eeslil, võiks isegi rahule jääda.”  Samas aga, soovides näida veetlevana, säilitas daam ilme, milles väljendus teesklematu huvi ja lugupidamine lauakaaslaste vastu.

Helmut asus koheselt rääklima oma teadustööst, väitekirjast teemal: “Vene keele viljastav mõju eesti kõnekeele arengule.” Aga Helju katkestas teda muigel huulil: “Helmut, milleks veel teadustöö, milleks kirjanduslik-keelelised uurimused, väitekirja pealkiri annab ju selge vastuse sinu uurimusele – vene keel viljastab eesti kõnekeelt.”

Helmut kohmetus silmnähtavalt, aga et daamide ees siiski säilitada soliidset teadustöötaja olemust ja mitte daamidega ebasündsasse vaidlusesse astuda, sõnas leebelt: “Teadustöö järeldus ja vastus teemapüstitusele on küll etteantult olemas, aga see tuleb ära põhjendada, igakülgselt ja teaduslikult. Tegelikult on minu igapäevaseks tööks siiski sotsrealismi kirjaniku Pjotr Afanasjevitši teoste uurimine. ”

Jutusse sekkus Elmar:

“Helmut, sa võiksid meile pikemalt rääkida vene kirjanduse klassikast, tühja sellest Pjotr Afanasjevitšist.”  Elmar teadis juba ette, et nüüd jätkub Helmutil juttu pikemaks ajaks ja ta võib rahulikult istuda, sest nagunii tema sotsialismi poliitökonoomia ei huvitanud mitte kedagi.

Helmut manas näole tõsise ilme, kogus mõtteid, maigutas korraks huuli, valmistudes pikemaks esinemiseks, ja alustas.

“Kahtlemata polnud Pjotr Afanasjevitš mingi sotsrealismi suurkuju, selleks oli siiski Maksim Gorki, sotsirealismi kui uue, nõukogude ühiskonnale sobiva kirjandusvoolu rajaja.”

Poliitökonoomia lektor Elmar tõstis pea oma viinaklaasilt ja sõnas irooniaga hääles:

“Gorki materdas oma teostes neetud tsarismi ja imperialismi ning saavutas sellega ülemaailmse tuntuse. Oktoobrimässu järel kiitis ta sotsialismi ja OGPU-d, idealiseeris kommunismi ja marksismi, aga kas keegi teist oskab nimetada Gorki sotsrealismi teoseid?“

Lauasistujad vaikisid ebalevalt. Mitte keegi ei osanud nimetada Gorki sotsrealismist kantud teoseid. Poliitökonomist sõnas kahjurõõmsalt muiates: “Tee ei saagi neid teada, sest pärast Gorki surma või suretamist, kurat neid bolševike asju teab, pandi Gorki sotsrealistlikud kirjatööd keelu alla ja on keelatud tänapäevani. Rääkigem parem Dostojevskist, sest idioodid on hinnatud iga valitsuse ajal, aga siiski, ma leian, et kirjanduslikuks vestluseks sobivad kõige paremini Tšehhovi teosed, tema surematud novellid, jutustused, näidendid – see on tõeline klassika.”

Kõrvallauas istuv, mittemidagiütleva välimusega, ajalehte lugev mees vaatas tähelepanelikult üle ajaleheääre lauasistujate suunas, peatas pilgu poliitökonomistil, ja süvenes uuesti ajalehte.

Kirjandusteadlane Helmut sai Elmari sõnadest inspiratsiooni ja ta jätkas kaunilt:

“Mu daamid, kas te olete lugenud või vaadanud teatris Anton Pavlovitš Tšehhovi näidendit “Kajakas”, kas teile meeldis see lavatükk?” Helmuti pilk libises küsivalt üle daamide.

“Aga Helmut! Me ju ei käi Vene teatris, me vaatame Estonias operette”, sõnas Mare justkui etteheitvalt ja pahameelega. Helju noogutas tema sõnade kinnituseks.

“Mu daamid!” Helmuti hääles väljendus paatos: “Aga “Kajakas” on ju Tšehhovi klassika, maailmakuulus näidend. Tegelikult pole ju asi kajakas, vareses või harakas, vaid see on ju dramaturgiline võte, kirjanduslik leid – surnud, tapetud, mõrvatud kajakas on justkui naine”. Helmut tõmbas hinge ja sõnas: “Tahate, ma lühidalt kirjeldan näidendi tegevust, selle traagilisi sündmusi, kuigi tegemist on komöödiaga. Aga elus on ju traagika ja komöödia kõrvuti, tihtipeale on isegi võimatu ühte teisest eristada.”

Daamid, soovides olla kombekad ja haritud, olid sunnitud nõustuma kirjandusteadlase ettepanekuga, nad noogutasid vastumeelselt.

Kirjandusinstituudi nooremteadur rüüpas sõõmu konjakit ja alustas Tšehhovi surematu teose “Kajakas” refereeringuga.

“Niina, noor neiu, rikka mõisniku tütar, armub kogu esimese armastuse kirega Trigorinisse, kes on kirjanik. Trigorini elukaaslaseks on näitlejanna Arkadina, endise mehe järgi Trepleva.  Kahjuks see armastus lõppeb Niina jaoks traagiliselt. Niina saab Trigoriniga lapse, kuid laps sureb. Ta sõidab Moskvasse, et kohtuda Trigoriniga. Kuigi kirjanik oli Niinast hetkeks ehk võlutud, pöördub ta peagi näitlejanna Arkadina juurde tagasi. Arkadina Irina Nikolajevna poeg Konstantin Treplev, hellahingeline noormees, kes unistab saada kirjanikuks, on Niinasse  armunud. Pärast Niina lahkumist teeb ta enesetapmiskatse. Treplev siiski jätkab kirjutamist, soovides saada kuulsaks kirjanikus, kuid rõõmutult. Ta ei suuda võita oma armastust Niina vastu. Niinast saab provintsiteatri näitleja ja ta külastab kodukohta. Vastupidiselt Treplevi lootustele, armastab Niina ikka veel Trigorinit. Näidend lõpeb Treplevi enesetapmisega.
Näidendis on väga palju armastust. Treplevi armastus Niina vastu, Niina armastus Trigorini vastu, Arkadina armastus Trigorini vastu, mõisavalitseja tütre Maša Šamrajevi armastus Treplevi vastu, õpetaja Medvedenko armastus Maša vastu, Šamrajevi naise Polina Andrejevna armastus doktor Dorni vastu. Need kõik on õnnetud armulood. Õnnetu armastus on “Kajaka”, komöödia neljas vaatuses, peateema?”

“Püha müristus!” sõnas Helju õlgu kehitades, “miks venelaste armulugudes, vene kirjanduses, on ikka ja jälle õnnetu armastus, Dostojevski, idioodid ja muu säärane, kusjuures õnnetu armastus, enesetapud kuuluvad neil komöödia žanri.”

Mare asus sõbrannat toetama:

“On arusaamatu, kuidas “Kajakas”, milles nii palju õnnetut armastust, enesetapu katseid ja enesetappe, saab olla komöödia! Mina, olles inglise filoloog, ja tundes inglise kirjandust, imetlen inglise džentelmene, inglise kirjandust. Seal juba ei tapeta naisi ega ka mitte iseennast lihtsalt niisama. Džentelmenide armastus on avatud, kuum ja kirglik, ja üldse, miks peaks armastust peitma, salgama, teesklema. Õilsad tunded peaksid olema avatud, nähtavad kõigile, muidugi, seks, see on intiimne suhtlemine, see peaks olema võõraste pilkude eest varjatud, kuigi, ma lugesin mingist raamatust, et ühe Aafrika suguharu neegritel on just söömine intiimne, varjatud tegevus, aga seks on avatud, niiöelda läbipaistev kogu külale.”

“Mare!” hüüatas Helju, “jätta oma loll jutt.” Samas Helju kogus end: “Kahtlemata, inglise mehed ja ka sakslased on tõelised džentelmenid, aga soome vanapoisid mitte eriti…, kuigi need, kes ehitasid Muuga sadamat olid üsna korralikud, kinkisid naistele lahustuvat kohvi ja sukkpükse, ja neil oli ka markasid…” Mare astus laua all Helju varbale, andes märku, et eesti poissmeeste ees on ta oma jutuga liiale läinud, ta sõnad kõlasid isegi pisut sündsusetult.

Kirjandusteadlane ja poliitökonomist kehitasid daamide taoliste arvamusavalduste juures ebamääraselt õlgu ja vaikisid tagasihoidlikult – soome markasid neil paraku taskus ei olnud, ka mitte lahustuvat kohvi ega sukkpükse.

Läbi kohviku lae kostsid klaverihelid – ülakorrusel harjutas Helju õpilane, kapriisne tüdruk parajasti üht üsna keerulist etüüdi. Selleks oli ta valinud läheneva rongi, see tähendab, ta üritas klaveril matkida rongi müra – esialgus oli vaevu-vaevu kuulda lähenevat rongi, aegamisi aga järjekindlalt mürin üha suurenes ja suurenes, siis kostis kohutav helide kakofoonia, see kestis tükk aega ja siis rong kaugenes, helid kostusid üha vaiksemalt ja vaiksemalt, kostis veel vaid üksikuid rataste kolksatusi rööbaste liitekohtadel ja pikkamisi hääbusid needki; aga koheselt lähenes uus rong… Rongid muudkui lähenesid ja kaugenesid, lähenesid ja kaugenesid… Ešelonid sõitsid mürinal üle kohvikus istujate peade, ja inimesed vestlesid rahulikult, istusid vaikselt justkui kaetud akendega kupeevagunis, ning rongide müra, vagunirataste kolksumine kuulus nende rahulikku ellu, isegi elavdas üpris üksluiset, tüütult üksluiset, sündmustevaest elu. Vaikselt ja tuimalt istusid inimesed kohvikus, vaikselt ja tuimalt möödusid inimesed kohviku akendest, üksluisus ja hallus oli mässinud inimesed endasse nii kohviku sees, kui ka väljaspool selle seinu, ainult rong sõitis mürinal, peatumatult ei-tea-kuhu…

Jutt kaldus uuesti kirjandusele. Elmar, olles sotsialismi poliitökonoomia lektor, oli teaduskonna poliitõppe plaani täiteks saanud ülesande teha läbi marksismi-leninismi õhtuülikooli kursus. Olles seal täiendanud oma filosoofilisi teadmisi, võis ta nüüd neid jagada oma vestluskaaslastele.

“Filosoofiliselt võttes kuulub meie, eestlaste, vaim siiski Euroopa kultuuriruumi, kuigi füüsis on hõlmatud geopoliitiliselt Venemaa, see tähendab Nõukogude Liidu mõjusfääri.”

Helmutile tundus, justkui üritaks poliitökonomist tungida valdkonda, mis õiguspoolest oli tema pärusmaa, ja ta ilmutas koheselt oma teadmisi kirjandusloos:

“Kõik märgid viitavad sellele, et meie kirjanduse klassikud Vilde, Tammsaare, Tuglas, olid pigem mõjutatud Venemaa üheksateistkümnenda sajandi kirjandusest. Vene impeeriumi enam kui kahesaja-aastane valitsemine Eestimaal jättis oma jälje meie kultuurilukku tervikuna. Näiteks Tuglas õppis kihelkonnakoolis, milles õppekeeleks vene keel, võttis osa 1905.aasta revolutsioonist, 1946.aastal valiti Nõukogude Eesti akadeemikuks ja talle omistati rahvakirjaniku tiitel. Tõsi küll, mõni aasta hiljem rahvakirjaniku aunimetus tühistati ja ta heideti Eesti NSV Kirjanike Liidust välja. Hruštšovi niinimetatud sula järel tõsteti Tuglas jälle tasapisi aujärjele.”

“Helmut!” sõnas Mare nördimusega hääles, “aga sa unustad ära, et tegelikult tsaariajal valitsesid Eestimaal ju Balti sakslased. Nad tõid Euroopa kultuuri meile koju kätte. Ja mis sulast sa räägid, Hruštšov lihtsalt üritas ennast Stalini ajal toime pandud veretöödest puhtaks pesta, ajada kõik Stalini ja Beria kaela.”

Elmar asus Maret toetama:

“Hruštšov, selleks, et kummutada Stalinit ülistavaid müüte, paiskas Kommunistliku Partei kahekümnendal kongressil Kongresside Palee saali ja meediasse uusi, äsjaküpsetatud, talle enesele kasulikke müüte. Poliitikute sõnavõtud ongi vanade müütide kummutamine ja uute loomine, justkui Helmuti väitekiri. Tegelikkuses aga läheb elu oma, ettearvamatut rada.”

Üksinda laua taga ajalehte lugev mittemidagiütleva välimusega mees piilus jällegi üle ajaleheääre lauasistujate poole – pikalt ja uurivalt. Mare oma naiseliku vaistuga tabas selle pilgu ära, ja Stalini veretööde teemat enam edasi ei arendanud.

Veel mõnda aega vaieldi kultuuri kojukande üle, jõudmata selgusele, kust ikkagi toodi Eestimaale kultuuri enam – idast või läänest. Olles kohvid joonud ja pitsid tühjendanud, sättis seltskond end minekule, hommikul ootas ees jälle tüütu tööpäev. Töönädala lõpus, reedel, võis istuda kauem, ja siis põksusid kavaleride südamed kiiremas tempos kui muidu, siis lubasid daamid end koju saata.

Kui Helju oma korterisse jõudis, et klaveri õpilase lõputud ešelonid lõpuks peatada, olid ka naabrid üleval hakanud juba protestivat häält tegema – mööda põrandat hantleid veeretama…

Heljul kripeldas südamel “Kajakas” – nii palju armastust, pisaraid, enesetapud armastusest, jumal küll! Kas taoline asi tavalises elus on võimalik? Või on kõik need kirjandusteostes kujutatud armastused, pisarad, truudusevanded, pettumused ja petmised ning meeleheitest ajendatud enesetapud pelgalt kirjaniku kirjanduslikud võtted, kirjanduslikud kujundid, komöödia, millel pole midagi ühist tavalise inimese eluga? Aga ilmselt tavalise inimese elust raamatuid ei kirjutatagi… Helju astus oma tagasihoidliku raamaturiiuli juurde ja asus silmadega otsima. Hetke pärast tõmbas ta riiulist raamatu – selleks oli Anton Tšehhovi “Valik novelle. Kajakas”. Kirjastus “Eesti Raamat”, Tallinn 1968. Raamatu rohekas-valge kujundus tundus Heljule olevad kuidagi vanamoeline, aga pigem siiski tunnetas ta oma südamega, et raamatu triibuline kujundus oli selline…, selline vanatüdrukulik.

Helju süütas diivani ees põrandalambi, tõmbas ennast diivanil kerra ja valmistus lugema, aga hetke pärast tõusis: avas puhvetkapi, valas poolikust pudelist endale pokaali punast veini, ja olles selle asetanud diivanilauale ning diivanipadja mõnusalt külje alla sättinud, avas “Kajaka” esimese lehekülje.

Helju süüvis lugemisse. Ta kannatas, tundis pettumust ja vahel ka üürikest rõõmu, justkui oleks ta tõmmatud “Kajaka” tormiliste sündmuste keerisesse, otsekui viibiks ta näidendi tegelaste keskel Sorini mõisa pargis ja päike on parajasti loojunud. Aeg-ajalt andis ta siiski silmadele puhkust ja rüüpas sõõmu veini. Väljas hakkas hämarduma, aga tänavalaternad polnud veel süttinud. Läbi avatud rõduukse kostis tuppa üksikute jalakäijate samme: keegi astus lohiseval sammul, justkui raskest päevatööst väsinud töömees veaks ennast koju. Mõnda aega valitses vaikus, siis kuuldusid erineva tooni ja taktiga sammud korraga: siin astus soliidselt, nahktallaga kingades, kõrge ametnik või suure hulgilao juhataja, kompartei liige, kellega üritas sammu pidada tema abikaasa, tippides püüdlikult mehe käevangus. Uuesti valitses vaikus, ja jälle hääled: kõps, kõps, kõps, kõps…, kiired ja kerged sammud. Helju tunnetas kadedusepistet südames – nii rõõmsalt, õnnelikult astub ainult armunud tüdruk, kes läheb kohtamisele või tuleb kohtamiselt. Helju ohkas – inimesed kõnnivad tänaval, ajavad omi asju, ruttavad sinna kuhu vaja, ja neid ei huvita mitte mingi “Kajakas”, neid ei huvita surnud kajakas ega vares.

Kastreeritud kass Mints venitas tugitoolis ennast üles, ringutas mõnusalt kaardus selja ja püstise sabaga, ajas oma roosa keelekese pikalt välja, vaatas perenaisele korraks ükskõikselt otsa ja keeras ennast jälle diivanile kerra. Läbi avatud rõduukse kostsid raekoja tornikella löögid – kell oli kaksteist, aeg minna magama. Kohvik oli juba tund aega tagasi sulgenud oma uksed, alt tänavalt ei kostnud enam ainsatki häält.

Elu sotsialistlikus laagris kulges saatuse või kompartei poolt ettemääratud rada. Helju oli juba harjunud uue kavaleriga, ja nüüd kutsus ta Helmutit hellitlevalt oma “jobukeseks“. Elmar luges ikka endiselt pedagoogilises instituudis sotsialistliku poliitökonoomia loenguid, kuigi ei tema ise, ega tudengid mõistnud, mida see sotsialistlik poliitökonoomia tegelikult ikkagi endast kujutab. Kapitalistliku poliitökonoomiaga oli asi lihtne ja selge – inimene on inimesele hunt, kõik on müüdav, kasumi nimel kasvõi üle laipade! Aga sotsialistlik poliitökonoomia? Jura! Ptüi! Samas, Elmari elus oli siiski toimunud ka mõningane edasiminek, niiöelda, soodus areng armurindel – nimelt oli ta instituudi ühikatoast, mida ta kui õppejõud personaalselt kasutas, kolinud Mare juurde; nüüd elasid nad elukaaslastena, justkui abieluinimesed. Marele oli töökoha kaudu eraldatud linnaäärses pargis paiknevas villas kahetoaline ühisköögiga korter. See oli mingi Esimese Wabariigi aegse jõuka kaupmehe maja, kes aga oli 1941.aasta küüditamisega kadunud Siberi avarustesse. Nüüd oli maja jagatud ühiskorteritena paljude korterihädaliste vahel, kusjuures Marel vedas – tema elutoast avanes uks aeda; soojadel suveõhtutel oli nii mõnus istuda väikesel terrassil. Pargitagusele aasale vajus valge õrnõhuke udu, aga õhk oli soe ja Elmar istus siinsamas, suitsetas ja rüüpas oma sadat grammi.

Ühel maikuu päikesepaistelisel päeval helistas Helmut isiklikult Heljule, Marele ja Elmarile ja teatas piduliku häälega:

“Kaitsesin väitekirja, olen nüüd teaduste kandidaat! Kohtume kell viis kohvikus, mina teen välja!”

Peoperemees tellis kõigile sada grammi konjakit, kohvi ja oli just tellimas ka tavapärast kartulisalatit ja Moskva saia, kui Helju peatas teda leebelt: “Pea hoogu “jobu“.  Sinu väitekirja kaitsmise tähistamiseks tellisin tordi, ettekandja lubas meil selle lahti lõigata.” Laua ääres seisev ettekandja noogutas nõustuvalt; oma tordi kaasa toomine oli üldlevinud komme, kui peeti sünnipäeva või tähistati tähtsat sündmust, pealegi, tordilõiguke jäeti ka ettekandjale.

Helmut suudles Heljut põsele, helju pigistas ta kätt paljulubavalt.

Tõsteti klaasid värske filoloogiateaduste kandidaadi terviseks, sooviti edu ja jõudu – ees ootas doktoritöö.

Poliitökonomist Elmar, olles saanud üsna kiiresti kilgi pähe, asus viskama “kildu” verivärske teaduste kandidaadi teadustöö kohta.

“Helmut, tutvusta oma teadustööd lähemalt, ütle meile, millised venekeelsed sõnad viljastavad eesti kõnekeelt, aga võibolla isegi kirjakeelt; noh, kompartei, komsomol, partorg, kultorg, priturka, blatnoi, aga millised veel?”

Helju, kes oli konjakist muutunud juba üsna ülemeelikuks, puhkes naerma ja sõnas: “Pohhui, jerunda, matperemat…”

Laudkond naeris üksmeelselt ja heasoovilikult. Helmut ei solvunud Helju tembutuse üle, seda enam, et need sõnad olid tõesti eesti kõnekeeles üldlevinud ja ei tähendanud tegelikult mitte midagi. Ainult paar lauda eemal istuv ja ajalehte lugev mittemidagiütleva välimusega mees kergitas Helju sõnade peale pead ja vaatas juhmil ilmel naeru lagistava seltskonna suunas.

II.

Aeg veeres omasoodu ja Eestimaa inimestele tundus, et kõik jääbki nii nagu on. Aga ootamatult kärgatas perestroika (kah eesti keelt rikastav laensõna vene keelest), hoogu kogus sõnavabadus ja seejärel mühas tormiliselt Laulev Revolutsioon. Lauluväljakule kogunes kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid pööraselt juubeldavaid, õnnest veidi vintis inimesi, ja lehvitasid, aina lehvitasid sinimustvalgeid rahvuslippe, ja laulsid, laulsid ennast vabaks. Helju ja Mare laulsid lauluväljakul koos Helmuti ja Elmariga, koos kogu rahvaga. Mõnikord kargas Helju lauljate ette ja dirigeeris, hoogsalt ja andunult.

Peagi kuulutas Eesti ennast iseseisvaks, taasiseseisvus, eraldus Nõukogude liidust, viiskümmend aastat kestnud Eestimaa asumine “vennalikus” Nõukogude Liidu peres oli veretult lõppenud. Inimesed hingasid kergendatult – ees ootas uus, vaba ja õnnelik iseseisev elu iseseisvas Eesti Vabariigis. Kõigi Eesti inimeste eluraamatus pöörati korraga uus lehekülg.

Filoloogiakandidaat Helmut, ja mitte ainult Helmut, vaid kõik Eesti inimesed kasutasid justkui iseenesestmõistetavalt uusi, senitundmatuid sõnu, mis juurdusid mitte ainult eesti kõnekeelde, vaid ka kirjakeelde – erastamine, ärastamine, sundüürnik, restitutsioon, endiste omanike pärijad…; õigekeelsuse sõnaraamat  täienes oluliselt eesti keelt rikastavate uute sõnadega, ja seda ilma, et keeleteadlastel oleks tulnud kirjutada teadustöid ja väitekirju ning vaeva näha nende kaitsmisega.

Peagi mõistsid paljud, väga paljud Eesti inimesed, et neid uusi, eesti keelt rikastavaid sõnu ei kasutata mitte ainult luuletustes, poeemides ja muudes kirjandusteostes, vaid neil on ka sügav praktiline tähendus. Kui inimene sai mingist riigiasutusest kirja, ja kui see sisaldas kasvõi ühte eelnimetatut uut, eesti keelt rikastavat sõna, hakkas kirja saaja süda ärevusest pekslema ja jalad muutusid nõrgaks – see sõna võis tähendada üüratut õnne või kohutavat õnnetust. Näiteks, kui endise suure riigitehase partorg ja peadirektor said erastamisagentuurilt kirja, et nende poolt kahasse esitatud erastamisplaan on võitnud ja nendega sõlmitakse riigitehase erastamise leping – siis kahtlemata nõrkesid tehase endise kompartei sekretäri ja peadirektori jalad suurest õnnest. Aga keskkooli inglise keele õpetaja Mare jalad nõrkesid kohutavast ehmatusest – ta sai linnavalitsuselt kirja, milles anti lakoonilisel, kantseleilikul toonil teada, et maja linnaäärses pargis, milles asub tema korter, on tagastatud endise omaniku pärijale, kusjuures linnavalitsuse ametnik oli ikkagi inimene ja andis kirja lõpus hüva nõu: sõlmigu Mare uue majaomanikuga üürileping või koligu välja.

Kogu oma teadliku elu õnnelikult ühisköögiga korteris elanud Mare sattus nüüd õnnetu sundüürniku seisundisse. Olukord oli enam kui kohutav, sest uus omanik, Londonis elav pärija, lähtudes turuhinnast, määras üüritariifiks Londoni Hyde Park äärsetes majades asuvate korterite keskmise hinna. Tuttav advokaat, kelle poole Helju pöördus õigusabi saamiseks, selgitas, et liberaalse turumajanduse tingimustes on kõik võimalik… Lohutust ei suutnud pakkuda ka vana armas, kodumaja esimesel korrusel paiknev kohvik. Kohvik oli remondis, see oli erastatud kellelegi välismaalasele, ja peagi pidi avatama selles pubi. Helju, teadmata õieti pubi olemust ja otstarvet, päris selle kohta selgitusi oma sõbrannalt, inglise filoloogilt Marelt. “Odav joomakoht Inglismaal,” sõnas Mare põlglikult, “meil aga saab see olema tõeline urgas.“

Seevastu Elmari elu kulges tõusvas joones. Ta oli mingis erakõrgkoolis hakanud kapitalismi poliitökonoomia professoriks. Selle poliitökonoomiaga oli asi selge – inimene on inimesele hunt, kõik müügiks jne, jne…

Helmut polnud küll pärast Eesti taasiseseisvumist teinud eriti kõrget lendu, kuid oli eluga rahul. Oma filoloogiakandidaadi diplomi oli ta peitnud sahtlinurka ega teinud sellest juttu, sest seesinane teadustöö iseseisvunud Eesti teadusringkondades erilist vaimustust ei tekitanud, pigem naerdi kahjurõõmsalt… Nüüd töötas Helmut eesti keele õpetajana vene koolis.

Peagi säras endise õdusa kohviku ukse kohal roosa neoonkiri: “Pubi”. Piki tänavat, vastu vastasmaja seina kuni katuseharjani välja, kostis tümpsuv muusika, millele aeg-ajalt andsid kunstilist värvingut solisti kriiskavad röögatused, erootilised ähkimised ja muud odava kommertsmuusikaga kaasnevad häälitsused. Külastajad voorisid pubi uksest sisse ja välja ning iga kord paiskus läbi avatud ukse tänavale seesolijate kõvahäälset juttu, sõimlemist, joobnud inimeste tühipaljast ärplemist ja kisa. Pubi lärm ja mürisev muusika imbus läbi Helju toa põranda ja seinte, läbi akende ja rõduukse, tungis mööda kanalisatsioonitorusid tualetti ja vannituppa, ega vaikinud hetkekski.

Igal õhtul, ennast voodisse sättides, tabasid Heljut hirmuvärinad ja õudus, justkui viidaks teda tapalavale giljotiini alla. Ta kohendas patja, puges teki alla, tõmbas teki üle pea ja üritas magama jääda, aga see ei õnnestunud. Helju tõusis, lohistas ennast kööki, neelas unerohutablette, jõi pisarais silmil vett peale ja ronis uuesti teki alla; lõpuks uinus. Hommikul ärkas väsinuna, sinised rõngad silme all ja sättis tujutult ja kurvana ennast tööle.

Eriti hulluks muutus olukord nädalalõppudel, kui vanalinna peokohad sulgesid oma uksed kella kolme-nelja ajal, ja ülemeelikud peolised ründasid pubi, et selles odavas joomakohas, mis oli lahti varajaste hommikutundideni, pidu jätkata. Kuue-seitsme ajal ilmusid välja peoliste sõbrad autodega: andsid signaali, paugutasid autouksi ja üritasid autoraadiost tuleva muusikaga üksteist üle trumbata. Mõne ronisid auto katusele, võtsid sisse teatraalse poosi, matkides Lenini ausammast, ja rüüpasid õlut. Veelgi “kõvemad tegijad” koperdasid lõtvadel jalgadel oma autodeni, mis seisid pubi ees, pusisid kaua autoukse juures, suutmata võtmega tabada lukuauku, ja olles lõpuks ukse avanud, vajusid istmele ja kihutasid kummide vingudes minema. Pikkamisi pubi tühjenes, tänavatel seisvate peoliste kambad kahanesid. Peoliste lahkudes jäid tänavat “kaunistama” tühjad õllepurgid, puruks pekstud pudelid ja okseloigud ning pubi kõrvalkorteri trepikojast väljavoolavad kusenired.

Helju, üritades uue olukorraga kohaneda, seadis õhtul oma magamisaseme esikusse, aga ka esikus ei lasknud pubist kostev müra uinuda ja ta tiris madratsi trepimademele. Siin oli öösel vaiksem ja alles vastu hommikut, kui kliendid asusid pubist lahkuma ja tänaval läks lahti mölluks, mis pani esiku seinad vibreerima ja värisema, oli Helju sunnitud tõusma; ta magamised olid selleks korraks magatud, võis madratsi tuppa tirida ja asuda ennast tööle sättima. Ainult laupäeva hommikul sai Helju ennast trepimademel üsna talutavalt välja magada, aga seda kahes jaos: kella kaheteistkümnest öösel kuni kella neljani; edasiselt kuni kella seitsmeni hommikul tuli tal kuulata tänaval toimuvat mürglit, mis kostis selgelt esikusse. Alates seitsmest oli pubiesine tühi ja pubis valitses vaikus – nüüd võis Helju põõnata kuni kella üheteistkümneni või isegi kaheteistkümneni, kui just ees ei seisnud pakilisi asjatoimetusi. Aga juhtus ka ettenägematu kaasus.

Ühel laupäeva öösel, kella kolme paiku, kuulis naabriproua Veera oma ukse taga norskamist ja avas ukseketi, arvates, et paadialune on ennast tema ukse taha magama sättinud. Suur oli tema üllatus, kui ta nägi trepimademel magamas Heljut. Arvates, et muusikaõpetajast naabrinaine on hulluks läinud, helistas ta värisevatel kätel politseisse ja kiirabisse. Kõigepealt saabus kiirabi, siis politsei. Kiirabiõde, kogenud töötaja, sakutas Heljut tasakesi õlast, äratas ta üles, seejuures pani sõrme suule ja sosistas: “Ole rahulik, me oleme siin niisama, juhuslikult. Kas toas magada on liiga palav?”

Helju vaatas kiirabiõele esialgu arusaamatuses otsa, aga siis mõistis ja rääkis oma “haigusloo“. Kiirabi parameedik ehk autojuht tegi esikuukse lahti ja astus tuppa, aga sealt pahvatas talle vastus terve laviin pubist kostvat mürglit. “Hullumaja!” hüüatas parameedik, ja tõmbas ukse kähku kinni. Kohale saabunud politsei vahetas mõned sõnad kiirabiõega, kehitas seejuures õlgu ja laiutas käsi ning leides, et tegemist pole nende pädevusse kuuluva kaasusega, istus autosse, pani vilkurid tööle ja sõitis sireeni huilates minema. Hetke pärast järgnes kiirabi.

Nüüd, kui ajad olid teised ja teised kombed, oli pensionärist naabriproua Veera asunud Heljut teretama, justkui saatusekaaslast, ja õhtuselt jalutuskäigust tulles, kohates trepil Heljut, üritas isegi alustada vestlust, kuid väljast kostva lärmi, rõveda sõimu ja ülemeelikute hõiskamiste tõttu polnud proua tasast häält kuulda; naabrid lahkusid teineteisest lahke naeratuse saatel.

Ühel ööl, peale pingelist tööpäeva, ärkas Helju oma trepimademel kella kahe paiku. Pea lõhkus hirmsasti valutada. Pubis kees tavapärane möll, mürisevast muusikast ja joobnud pubiliste hõiskamistest värisesid seinad ja laed. Helju otsustas helistada politseisse, paluda abi. Sealt anti hüva nõu – helistage linnapeale, ettevõtlusega seonduv kuulub tema pädevusse. Helju asetas telefoni lauale ja kehitas nukralt õlgu – helistada kell kaks linnapeale? Linnapea tuleb öösel kell kaks kohale ja asub ettevõtlust korraldama! Võib ka nii ja saab ka nii, aga kas mitte politsei vastus tavainimese abipalvele polnud liialt küüniline!

Viimases hädas, kuigi kaebekirjade kirjutamine oli vastumeelt, otsustasid Helju ja Veera kirjutada kaebekirja linnapeale, paluda abi, et reguleeritaks pubi ettevõtlust nii, et inimesed majas saaksid öösel kasvõi veidikegi puhata.

Linnavalitsuse vastus oli kiire ja viisakas:

Täname kirja eest! Oleme rõõmsad, et saame Teid aidata. Kuna aga ettevõtlusega seonduvad küsimused on keerulised, mitmetahulised ja võttes arvesse, et ühest küljest me oleme kohustatud tagama linnaelanikele heaolu, teisest küljest aga ei ole kohane takistada ettevõtte jätkusuutlikku tegevust, ei saa me Teile anda koheselt ammendavat vastust.  Samas jääme Teiega ja tarvitusele võetud abinõudest informeerime Teid koheselt.

Lugupidamisega,

Teie linnavalitsuse avalike suhete nõunik.

*     *     *

Järjekordne öine mürgel pubis ja pubiesisel tänaval vastu hommikut vaibus. Saabus vaikus. Majaelanikud uinusid raskelt ja sügavalt. Mitte miski ei ennustanud geopoliitilist katastroofi.

Helju ärkas trepimademel kella üheteistkümne paiku, sirutas ennast madratsil, ringutas mõnuga, justkui kass Mints, ja tõusis istuli. Oli laupäev. Päike sillerdas toas, valgustas pubiesist tänavat ja vastasmaja seina. Helju väljus rõdule ja hingas täie rinnaga endasse varajase suvepäeva värskust. Hingel oli kerge ja hea.  Nii maja sees kui väljaspool selle seinu valitses vaikus ja rahu. Täna oli Helju kohustustest vaba – laupäeval sõitis klaveriõpilane, uusrikkuri (nõukaaegse hulgilao endine juhataja) ärahellitatud tütar oma isaga suvilasse; seega sai paharetist õpilasest puhata nii Helju, kui ka tema vanaprouast naaber Veera. Helju pani rõõmsalt laulukest ümisedes elektrilise kohvikannu üles ja asus voodiriideid kokku seadma. Ees seisis tööst vaba päev, mida võis kasutada enda tarbeks – käia riiulid tolmulapiga üle, korrastada kööki ja vannituba, ja siis jalutada veidi linnas, raekoja platsil, et ennast näidata ja vaadata teisi, õhtuks aga oli planeeritud kohtumine Mare, Elmari ja  Helmutiga linnapargi kohvikus, nende uue meeliskohvikus, sest pubi lärmi sees istumine ei pakkunud meeltele rahu ega hingele kosutust.

Aeg-ajalt peatusid pubi ukse taga mõned hilised, õigemini, varajased möödakäijad, tammusid ukse taga, kuulda oli mitmekeelset vandumist ja joobnud inimeste lollakat naeru. Otsiti peaparandust. Aga pubi oli suletud, uksel rippus selle asutuse kohta üliharuldane silt – sanitaarpäev. Teadagi – oli oodata komisjoni!

Linnavalitsuse hoone poolt, üle suure väljaku, liikus pubi suunas sanitaarkomisjon, mis koosnes linna sanitaarnõunikust, kolmest linnavolikogu esindajast ja ühest riigikogu deputaadist. Nende taga sammus aupaklikus kauguses munitsipaalpolitseinik.

Komisjoni tee oli, nagu alati, sillutatud heade kavatsustega. Komisjoni liikmed astusid sundimatul kõnnakul, linna sanitaarnõunikust mitte ette rutates, ega jäädes temast ka maha. Vesteldi korrast: lärmist pubiesisel tänaval, joodikute kaklustest, kusehaisust pubi kõrvalkorterite trepikodades ja pahatahtlike majaelanike kaebustest. Komisjoniliikmete väljaütlemised, sõnaseaded, repliigid olid niivõrd targad ja asjakohased, et sanitaarnõunikku tabas äkitselt vaimustusehoog; ta pöördus kaaskonna poole ja tõi kuuldavale mõtte, mis talle just pähe oli turgatanud:

“Me peaksime niiviisi, härrased, sagedamini kokku tulema ja arutlema, ringi vaatama, kontrollima, inspekteerima. See on ühtlasi meeldiv ja vajalik, tunnetad oma elutöö väärtust, tead, et ei kuluta maksumaksja raha lihtsalt niisama kabinetis istumisega.”

Riigikogu deputaat, Mulgimaalt pärit maainimene ja seetõttu natuke lihtsameelne ja liialt otsekohane, sõnas:

“Teiega täielikult nõus, härra sanitaarnõunik, aga kui tööandja on töötaja palgast juba tulumaksu kinni pidanud ja maksuametile üle kandnud, siis pole maksumaksjal enam selle raha üle voli, või nagu meil Lõuna-Eestis öeldakse – mis koera suus see pini perses.“

“Mis siis ikka, mis siis ikka!” sõnas sanitaarnõunik leebelt, laskumata vaidlusesse.

Komisjon jõudis pubini ja jäi selle ukse ees kobaras seisma. Uks oli suletud, sellele riputatud silt andis üsna ühemõtteliselt teada – sanitaarpäev! (mis rahvakeeli tähendas –  kerige persse!)  Linna sanitaarnõunik surus nina vastu ukseklaasi ja piilus sisse. Baarileti taga toimetas keegi.

“Astu ette, ja näita ennast!” sõnas sanitaarnõunik munitsipaalpolitseile. Rohelises mundris mupo tõusis trepile, surus õlad vastu klaasi ja liigutas õlgu, läigitades pagunitärnidega. Koheselt vaatas läbi klaasi mupole otsa ülimalt heasoovilik, külalislahkusest punetav lõust – välja oli ilmunud välismaine pubiomanik isiklikult. Uks tehti lahti ja pubiomanik tervitas tulijaid omamehelikult eesti keeles: “Terre-terre, vanna kerre!”

Linna sanitaarnõunik, olles komisjoni esimees, ei lasknud ennast pubiomaniku ülevoolavast lahkusest heidutada ja sõnas rangelt:

“Teil on siin kuni hommikuni ülemäärane lärm, rock-hevi muusika ja muu säärane, tänaval kakeldakse, elanikud kaebavad.”

Pubiomaniku eest asus selgitusi jagama administraator, korpulentne daam, jämedalt öeldes – justkui buldooser ehk kohalik tööjõud:

“Mis te nüüd härra…, härra kontrollija, meil on nii vaikne, täiesti vaikne. Vaadake, siin leti all, tordikarbis, magavad kiisukesed, nädalased kassipojad, kas siis nemad suudavad taluda lärmi!”

Sanitaarnõunik pistis käe tordikarpi: “Issand jumal, kui pehmed! Minu kiisukesed, pisitillukesed ninakesed, sabajupikesed! Ma võtaks ühe kassipojukese kaasa, aga ainult isase.”

“Muidugi isase, ikka isase!” sõnas administraator teenistusvalmilt. Tõstis ühe kassipoja sanitaarnõuniku silme ette: “Vaata, on ju isane, pisike tilu-lilu, aga küll ta kasvab. Ma pakin kiisukese karbikesse, seon kinni paelakesega ja teen sõlmekese – hea võtta näpuotsakesse.”

Pubiomanik sõnas tasakesi inglise keeles midagi administraatorile. “Ah-jaa!” hüüatas administraator, “kassipojale tuleb ju nimi andja ja võtta üks tervisepits.”

Linna sanitaarnõunik vaatas küsivalt komisjoni liikmete poole, need kehitasid nõustuvalt õlgu. “Seda võib,” sõnas sanitaarnõunik, “aga ainult pits, töö tahab tegemist.”

“Seda muidugi, seda muidugi!” oli pubi administraator sanitaarnõunikuga ühte meelt. “Kohe kallan kohvi, valan konjaki välja, toon suupisted…. Heeringas, juust…, balõkk. Balõkk toodi käsikulleriga eile otse Venemaalt, üle Narova silla, väga hea…, oot-oot, kus mu nuga on, kohe lõikan…”

Sanitaarnõunik asetas kassipoja baariletile, seniks, kuni tuuakse karp ja pakitakse sisse. Kassipoeg, olles ärganud unest, laskis peenikese pissi baariletile ja vääksus kaeblikult. “Kas-sa-näe!” sõnas sanitaarnõunik heldinult, “pissib, justkui oleks teine õlut joonud.”

Administraator asetas letile balõki. Riigikogu deputaat haaras noa ja lõikas endale priske tüki, asus isukalt matsutama. Konjak valati välja ja tõsteti klaasid – kiisukese terviseks! Pidu sai peagi sisse oma õige hoo…  Munitsipaalpolitseinik võttis kiiresti mitu järjestikulist pitsi, hammustas balõkki peale, ja olles saanud paraja kilgi pähe, lahkus vaikselt – siin võis minna jamaks!

Kontrollijad jätkasid oma “tööd”. Vahepeal tekkis sanitaarnõunikul vajadus minna vett laskma. Korpulentne administraator sõnas tagasihoidlikult punastades:

“Meie tualett on alatasa külastajatest tulvil, kusevad potti ja poti kõrvale, ka praegu on linnavolikogu esindajad seal sees. Meie, pubi töötajad, omad inimesed, käime tagaukse kaudu väljas, hoovipoolsel trepil, laseme vett trepimademelt, värskes õhus.“ Välismaalasest pubiomanik, kes oli juba üpris täis, kinnitas oma korpulentse administraatori sõnu: “Yes, yes, long live!”

Linna sanitaarnõunik astus pimedasse koridori, kobas käsikaudu ust, avas juhtumisi käeulatusse trehvanud seinakapi ukse, laskis mõnuledes õlgu väristades vett ja sõnas endamisi romantiliselt: “Tänane öö on nii pime, nii pime, ei paista mitte ainsatki tähte!”

Päev kaldus õhtusse kui komisjon pubist lahkus, ja oli ka viimane aeg – ukse taha oli juba kogunenud üsna arvukas januseid, kes häälekalt nõudsid sisselaskmist. Mõned neist seisid vaevu püsti ja lasksid jalgadel kõikudes vett vastu majaseina. Pubi naaberkorteri trepikoja uksehinged olid sellest juba üsna roostes. Politseiauto sõitis vilkurite sähvides ja sireeni huilates läbi pubiesise kamba: mõned neist peitusid kangialusesse, teised aga, kel südametunnistus puhtam, tõmbusid kõnnitee äärde. Politseinikud autos lülitasid vilkuri ja sireeni välja ning puhkesid lõbusalt naerma; hetke pärast kadus politseiauto kõrvaltänavasse…

“Oh, kui meeldiv, meeldiv, õk…, tööpäev on seljataga,” sõnas linna sanitaarnõunik pehmel keelel, astudes pubi uksest tänavale. Karbikene kiisukesega rippus peenikese  nöörikesega tema sõrmekese otsas. Sanitaarnõunikule järgnesid teineteise kaenlas kaks linnavolikogu esindajat, ja kõige lõpus riigikogu deputaat, kes vehkis suure balõkikäntsakaga, justkui kurikaga. Nähes taolist, ülimalt sõjakas meeleolus pubist väljuvat seltskonda, tõmbusid tavalised pubikülastajad aupaklikult kõrvale.

Vanaproua Veera, kes tuli kirikust hilisõhtuselt kirikukontserdilt, lootis meestekambast läbi pugeda, et poetada ennast koduuksest sisse, kuid see osutus võimatuks – oldi arvamusel, et proua soovib ilma järjekorrata pubisse trügida. Veera üritas üht tursket selli, kes teda jõhkralt eemale tõukas, käekotiga äiata, kuid tabas kogemata pubi ukseklaasi; see purunes kildudeks. Turvamees kargas välja ja väänas vanaproual käed seljataha; seekord oli koheselt kohal ka politseipatrull. Prouale koostati väärteo protokoll.

“Ma kaeban edasi, kaeban kohtusse!” kisendas proua Veera kiledal häälel üle tänava. “Ma teile näitan väärtegu, ma teile näitan seadusi, olen vaene pensionär, taotlen riigilt õigusabi ja käin kohut, käin kohut kuni viimsepäevani…”

Politseiauto sõitis minema, kuid vahejuhtum oli viinud tänaval laaberdavad peolised eufooriataolisse seisundisse;  publik väljendas penskari (penskar – uus, põlgust väljendav sõnaleid, tähendab armetu eluoluga, väheste elatusvahenditega vanainimest ehk pensionäri) käitumise suhtes rahulolematust ohjeldamatu röökimise, läbitungiva vilistamise, roppu sõimu ja lõugamisega. Mingi punt alustas tänaval puntratantsu, kaks mustades vormides turvameest viskasid pubi uksest tänavale paksu punase näoga mehe. See lendas kõhuli munakivisillutisele, turvamehed kargasid talle selga ja hakkasid käsi väänama. Maaslamaja röökis elajalikult. Tervet tänavat täitis naerulagin ja ergutushüüded; mõned purjus tüdrukud tonksisid jalaga turvamehi, mõned neist punase näoga paksu meest; ja siis pöörasid tüdrukud omavahel kaklema, katkusid juukseid ja kisendasid hüsteeriliselt.

Päevastest askeldustest ja palavast ilmast väsinud Helju lamas öösärgis vooditekil ja üritas puhata, et siis veidi hiljem tirida madrats trepimademele ja magama heita. Aga tänavalt ja pubist kostuv lärm muutus üha pöörasemaks ja pöörasemaks, Heljut tabas peapööritus ja äkitselt ta tundis, kuidas geopoliitiline katastroof vajus talle peale, sõtkus teda, rebis küünte ja hammastega, seejuures möirgas, möirgas hirmuäratavalt. Helju tõusis meeltesegaduses, haaras köögist teekannu, tormas rõdule ja läigitas rõdu all mürgeldajatele vett kaela. See oli justkui herilasepesa ärritamine – tühjad õllepurgid kolisesid vastu rõduust ja rõdu metallpiiret, mõned poolikud õllepurgid lendasid läbi avatud rõduukse tuppa; põrandal valgusid laiali õlleloigud. Ennast valitsemata, midagi mõistmata tormas Helju öösärgis ja paljajalu mööda treppi alla ja väljus tänavale. Koletusliku jõuga trügis ta läbi möirgava jõugu, seejuures röögatas metsikult ja õudustekitavalt ning jooksis hullunult kisendades kaitset ja vabadust pakkuva suure väljaku poole; kas tema jooksu  sihtkoht, meeleheitlik soov leida abi, oli ajendatud loomalikust vaistust või hullumusest, aga ta jooksis justkui läbi udu paistva linnavalitsuse hoone suunas…

*       *       *

      Novelli lisa: anonüümse sotsmeedia garneering

 

Jätiseaadu

12.02.2014 02.10

 

Truija on loll

17         14           1 vastus        Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————

To Jätiseaadu

12.02.2014 02.15

Truija ei ole loll

23          19                               Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————

Põmmpea

12.02.2014 02.31

Truija ei oska üldse kirjutada

45           32           1 vastus      Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————

To Põmmpea

12.02.2014 02.45

Truija oskab väga hästi kirjutada

56            47                             Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————

Õiguslane

12.02.2014 03.05

Novellis ahistatakse naisi

6              15           1 vastus      Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————-

To Õiguslane Täklaselt

12.02.2014 03.12

Novellis n…..takse naisi.

75             5                                Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————-

Väike Manni

12.02.2014 03.19

Novellis tehakse ühte ja teist.

7              1                                Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————

Adramehe naine

12.02.2014 04.01

Autor vihkab naisi.

1             57            1 vastus      Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

Vaata sama kasutaja kommentaare

——————————————————————————————-

Õrnahingelised Malled

12.02.2014 04.16

Autor ei vihka naisi, küllap meie juba teame!

78             1                                Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

———————————————————————————————

Kriitik Juku

12.02.2014 04.35

“Kajakas” ongi komöödia, ka välismaa filmid, kus tapetakse inimesi hulgi

ja üksi, lastakse maju õhku ja tehakse muid komöödiaid, on komöödiad.

62             5             1 vastus      Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————–

To Kriitik Juku

12.02.2014 05.11

“Geopoliitiline katastroof” on tõsieluline komöödia keset linna.

7             7                                Vasta   Teata sobimatust kommentaarist

——————————————————————————————

………………………..

12.02.2014 05.21

Kommentaar eemaldatud

Vasta  Teata sobimatust kommentaarist

———————————————————————————-

*     *     *

Viimsis, 2014

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s