Emotsioonide vang (Ulmeliste sugemetega jutustus)

Uido Truija

SISUKORD

Saabumine planeedile Maa

Väike kerake meie kursil lähenes iga ajahetkega, muutus aina suuremaks ja heledamaks. Meie tähelaev ligines Maale. Olime jõudmas oma ekspeditsiooni sihtpunkti.
Planeet Maa asub meie koduplaneedist Umaran kolmekümne viie valgusaasta kaugusel Suure Vankri (Suur Karu) tähtkujus. (Märkus – kõik mõõdud, nimetused, mõisted käesolevas jutustuses on toodud Maa inimeste mõisteid kasutades). Umaran on ligi kümme korda suurem kui planeet Maa. Seetõttu on planeedi Umaran potentsiaal loodusvarade ja teiste majandustegevuseks vajalike ressursside poolest tunduvalt kõrgem, võimaldades Umarani ühiskonnal pidevalt ja kriisideta majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises arengus edasi liikuda. Kuigi planeedi Maa tekkimine on olnud väga sarnane Umaranil toimunud protsessidele, on Maal loodusvarasid vähe, need jaotuvad maakeral ebaühtlaselt ning sellestki põhiline osa asub ookeanide all.
Planeedi Maa astronoomilised näitajad – orbiit ümber oma tähe (Päikese) 365 päeva, ööpäeva pikkus 24 tundi – erinevad mõnevõrra Umarani vastavatest andemetest. Umaran teeb tiiru ümber oma tähe 1100 ööpäevaga, ööpäeva pikkus on 30 tundi.
Ette rutates märgin, et Maa floora ja fauna, jõed ja järved, mäed, tasandikud, loodus tervikuna, sealhulgas ka kliima – on üllatavalt sarnased meie planeedi Umaran loodusega. Lähenedes planeedile Maa, nähes läbi tähelaeva illuminaatori tema sinakas-rohekat kuma on tunne, nagu saabuks koduplaneedile kaugelt tähtedevaheliselt reisilt. Juba tuhandeid kilomeetreid enne Maa-lähedasele orbiidile jõudmist, mitte lähemal Maale kui 5000 km, istusid vahist vabad ekspeditsiooniliikmed tähelaeva ühissalongis suure monitoriekraani ees ja vaatlesid imetlusega Maa maastikku. See oli nagu miniatuurne Umaran: väikesed ookeanid, mered, pisikesed järvesilmad ja jõekesed, nende vahel rohelised tasandikud ja metsaalad, terveid kontinente poolitamas punakaspruunid mäestikuribad. Pooluseid ehtisid valged mütsikesed, mida ääristamas tumedad mäestikunarmad. Meie silmadele avanes imeilus planeet Maa; kauneim kõigist seninähtud planeetidest, eemalt nii rahustavalt sõbralik ja külalislahke.

Elu algus Maal

Planeet Maa on ligi viis miljardit aastat; ta on kolm korda noorem kui Umaran, mille vanus on viisteist miljardit aastat. Veel kaks miljardit aastat tagasi oli planeet tühi ja kõle: ei ühtki elumärki; ei ühtki puud, põõsast ega rohuliblet. Vaid purpurpunane päikeseketas tõusis surnud planeedi kohale, mis tollal ei sarnanenud põrmugi tänasega. Maa pöörles kiiresti, tehes pöörde ümber oma telje kahe tunniga.
Möödusid sajad miljonid aastad. Elu andis endast märku – esialgu ookeanis vetikaniidikeste ja primitiivsete loomakeste näol. Maa kliima oli peaaegu ühtlaselt palav ja niiske. See oli tingitud Maa telje liikumisest mööda hiigelsuurt ellipsit, mistõttu päikesekuumus soojendas võrdlemisi ühtlaselt kogu planeedi pinda tema tiirlemisel ümber oma telje ja liikumisel orbiidil. Aeg kulges peatumatult.
Tänapäevast umbes 900 miljonit aastat tagasi oli Maa pöörlemine aeglustunud, tehes pöörde ümber oma telje nelja tunniga; ellips poolustel oli aga vähenenud ¼ võrra.
Planeedi Maa teadlased nimetavad aega 900 miljonit aastat tagasi arhaikumiks ehk ürgaegkonnaks. Purpurpunane päikeseketas valgustas tühja planeeti veel sadu miljoneid aastaid. Maa pöörlemiskiirus aeglustus veelgi, tehes tiiru ümber oma telje juba kaheksa tunniga. Maa telje pooluste ellips oli aga vähenenud ½ võrra arvatuna ajast, mil Maa tekkis. Päike valgustas Maad ebaühtlasemalt, mistõttu toimus kliima jahenemine, kuid ikkagi oli soe ja niiske.
Elu Maal kogus hoogu, et jätkata peatumatult looduse poolt ettemääratud evolutsiooni. Maismaal kogusid kasvu taimed: hiiglasõnajalad, osjad. Ürgmetsad mühasid alates ekvaatorist kuni peaaegu poolusteni välja. Oli märke esimeste puude kujunemisest. Loomariigis valitsesid koletuslikud reptiilid – loomad, kelle veri oli külm ja kes said elada ainult soojas niiskes kasvuhoonekliimas. Nimetatud olendid asustasid maad, meresid ja ookeane, pidades lakkamatut olelusvõitlust. Eelkirjeldatud ajajärku nimetatakse paleosoikumi ehk vanaaegkonnaks.
Möödus veel 300 miljonit aastat. Ookeanides elutsesid juba arenenumad loomad, kalasisaliku – ihtüosaurused ja pleiosaurused. Metsades möirgasid kohutavad, kuni kolmekümne meetri kõrgused kahel jalal kõndivad dinosaurused; samas võis näha ka väiksemaid olendeid. Näiteks oravasarnaseid tupaialasi – ahvide, Maa inimeste esivanemate eellasi. Metsa kohal tiirutasid läbilõikavalt kriisates lendsisalikud –pteraanodonid, et laskuda siis raginal ürgpuude latva ja haarata oma koletute küüniste vahele roniloomi, kes toitusid puuokstel seemneid ja puuvilju korjates ning endast väiksemaid loomi püüdes. Oli käes mesosoikum ehk keskaegkond. Kliima oli soe ja kuiv. Kohati esines maakeral juba stepialasid ning märke kõrbete tekkimisest. Maa telje ellips pooluste kohal oli vähenenud ¾ võrra; maakera pöörles aga üha aeglasemalt, tehes pöörde ümber oma telje juba kuueteistkümne tunniga.
Umbes 80 miljonit aastat tagasi oli Maa pöörlemine ümber oma telje saavutanud sama kiiruse nagu praegu, tehes täispöörde kahekümne nelja tunniga. Maa telje ellips pooluste kohal oli aga kahanenud peaaegu olematuks; ületades ainult vähesel määral praeguse aja telje nihkumist ühele või teisele poole. Maakera soojenes ebaühtlaselt. Päikesekiired langesid pooluste kohal kaldu. Poolustel, mis mitmeks kuuks mattusid polaaröösse, paukus pakane; ekvaatoril aga kõrvetas päike. Esinesid olulised erinevused troopika ja suurte laiuste kliima vahel. Maal ja merel möllasid tormid, kandes endaga kõuemürinat ja üle taevakaare ulatuvaid välgusähvatusi.
Pimedas öös veripunaselt helkivate metsatulekahjude saatel jõudis Maa areng uude ajastusse – kainosoikumi ehk uusaegkonda. Metsades ronis puudeokstel, rippus sabapidi pea alaspidi ning hüples puult puule hulgaliselt kõige erinevamaid ahviliike. Mõned nendest liikidest olid rahumeelsed taimetoitlased, teised jälle hirmsad lihasööjad kiskjad või kõikesööjad, kes ei öelnud ära ei maitsvast puuviljast ega omasuguse nahkapistmisest. Kestis veel evolutsiooniline areng, samas andis märku liigisisene valik ja liigisisene olelusvõitlus.

Inimese sünd

Umbes seitsekümmend viis miljonit aastat tagasi oli üks ahviliikidest, niinimetatud koopaahv jõudnud oma arengus loomariigi etteotsa, paistes suuresti silma teiste ahviliikide seas. Ja seda mitte oma füüsiliste andmete poolest, kuigi ka selles osas oli areng imetlusväärne – koopaahv kõndis põhiliselt kahel jalal, ehki küürus ja toetudes aegajalt kätele, mis oluliselt ei erinenud jalgadest. See ei olnud peamine. Tähtsaim oli nähtus, mida tuleks nimetada füüsiliseks tegevuseks suunatuna vaimse tegevuse kaudu.
Seda nähtust võiks nimetada ka Inimese vaimseks sünniks. Samal ajal, jätkasid teised ahviliigid, sealhulgas koletuslike lõuapärade ja kihvadega ahv-kõikesööja ehk kiskjaahv, oma loomalikku eksistentsi tagan tõugatuna liigivälise evolutsiooni käigus antud elushoidmiseks vajalikust söögiisust, elujätkamise sugutungist, olelusvõitluses omandatud agressiivsusest ja elu alalhoidmiseks vajalikust hirmust.
Mis tingis Inimese vaimse sünni? Kas see toimus vara, hilja või õigel ajal? Siin tuleb märkida järgmist. Loodus arenes evolutsiooni teel. Looduse evolutsiooni käigus toimub kõik õigel ajal ning miski ei saa toimuda varem ega hiljem. Igal arengul on algus, küpsus ja lõpp. Aja, mis on selleks antud, paneb paika evolutsiooni tulemus antud hetkel.
Evolutsiooni all mõistame ka Maa kui planeedi kujunemist. Maa oli saavutanud oma massi. Maa orbiit oli väljakujunenud. Maa telje ellips oli nullilähedane. Maa pöörles ümber oma telje stabiilselt, tehes pöörde kahekümne nelja tunniga. Stabiilsuse oli saavutanud kogu päikesesüsteem ja Linnutee galaktika, millesse planeet Maa kuulub. Maa oli saavutanud oma astronoomilise küpsuse.
Nimetatud seisund mõjutas ka Maa floora ja fauna evolutsiooni. Nende areng aeglustus ja vaibus pikkamisi, saavutades oma evolutsioonilise küpsuse seisundis, milles ta viibis evolutsiooni tulemusena antud ajahetkel.
Evolutsioon lakkas, aga kuidas suutis meile juba eespool tuttav koopaahv saada Inimeseks. Kas ta jõudis “viimasele rongile”, nagu ütlevad kaasaja inimesed Maal? Jah, ta jõudis viimasele rongile ja seda alljärgnevatel põhjustel. Evolutsiooni käigus ja selle tulemusena oli koopaahv valinud oma elupaigaks koopad, mis paiknesid sügavates metsades ürgorgude kallastel. Pinnas koopa lähemas ümbruses oli õhuke, kuid viljakandev ja niiske. Koopaümbruses vallatlesid väikesed ahvipoisid ja ahvitüdrukud. Täiskasvanud kiskusid maa seest söödavaid juuri, korjasid rohttaimi ja raputasid puuokstelt maitsvaid puuvilju oma lastele ja endale toiduks. Puuviljade ja rohttaimede seemned ning marjad pudenesid koopa ette viljakasse pinnasesse.
Sadade tuhandete aastate möödudes märkasid koopaahvid, et mahakukkunud seemnetest tõusevad väikesed võrsed, mis olid nii mahlased. Nad märkasid seost seemnete ja võrsete vahel ning otsisid võrseid oma söögikohtades. See oli juba mõtestatud tegevus, kuid see ei olnud veel töö.
Ligi 50 miljonit aastat tagasi jõudis koopaahv mõistmisele, et võib ka ise torgata seemne maasse ja oodata võrse sirgumist. Koopaahv asus tööle – sündis Inimene. (Homo erectus – püstikäiv töötav inimene).
Koopaahvile oli loomaajastu lõppenud, ta asus tööle suunatuna vaimsest tegevusest. Ta asus raskele, kannatusrikkale ja pikaldasele teele, et jõuda esimese dimensiooni tsivilisatsiooni. Tema tee ei olnud enam liigiväline evolutsioon, vaid liigisisene arenemine – töö, olelusvõitluse, liigisisese valiku läbi.
Kogu elusloodus Maal sõltub Maa astronoomilistest andmetest – tema orbiidist ümber Päikese, pöörlemise kiirusest ümber oma telje, Maa telje ellipsist poolustel, kaugustest Päikesesüsteemi teiste objektideni ning kogu Universumi mõjust – planeetide ja tähtede omavahelistest asenditest üksteise, sealhulgas Maa suhtes. Evolutsiooniratas aeglustas liikumist, et lõpuks peatuda kõigi jaoks. Küpsus saabus kõigile ning tabas neid sellistena, millises arenguseisundis nad olid antud ajahetkel.
Koopaahv jõudis hakata tööle, saada Inimeseks viimasel hetkel enne evolutsiooniratta peatumist. Töö nõudis mõtlemist, mõtlemine arendas tööd. Arengu juhtimise võtsid enda kätte töö, sellega seotud vaimne tegevus, olelusvõitlus ja liigisisene valik.
Koopaahv, rahumeelne taimetoitlane, esimene “põlluharija” – Inimene, kus on ta praegu, millega tegeleb? Sellest räägime edaspidi, aga praegu jätkame ajast, mil koopaahv asus maasse torkama seemneid, et maitsvaid võrseid kasvatada. Samal ajal murdis kõikesööja kiskjaahv, hambad irevil, puulatvades ja maapinnal oma liigikaaslasi ja teisi loomi, kellest jõud vähegi üle käis.

Tulnukate sekkumine Maa asukate arengusse

Meie esivanemad külastasid Maad esmakordselt kakskümmend miljonit aastat tagasi. Tänapäeval, kus Maa elanikud oma ebausus on loonud paljusid müüte, milledest mõningad vastavad tõele, nimetatakse teistelt planeetidelt saabunuid tulnukateks. Selles jutustuses kasutan ka mina ekspeditsiooni kohta eeltoodud mõistet.
Niisiis tulnukad planeedilt Umaran saabusid esmakordselt Maale. Maa floora ja fauna oli välja kujunenud, evolutsiooniprotsess lakanud. Maa loomastik ja taimestik sarnanesid sellele, mida käesoleval ajal Maal näha võib, ent paljud liigid on kliima- ja elutingimuste muutuste ning inimtegevuse hävitava toime tõttu kadunud. Koopaahv, kellest oli saanud Inimene, tegeles oma primitiivse istandusega koopasuu lähedal, korjas juurikaid, taimi ja puuvilju söögiks. Põhiliselt käis ta tagajalgadel, et esijäsemed – nimetame neid juba käteks – oleksid vabad tööks.
Koopaahv – inimene asus oma ajas harmooniliselt arenenud, vaimselt tasakaalus olendina, kelle soovid vastasid võimalustele; tema tegevus oli kooskõlas iseenda ja ümbritseva keskkonnaga.
Kõikesööja kiskjaahv aga elas edasi oma loomaelu. Evolutsioon oli lakanud, kiskjaahv oli “rongist maha jäänud”. Tema jaoks oli evolutsiooniline küpsus saabunud antud arengustaadiumis ning see määras tema jäämise loomaks. Ta ei jõudnud asuda mõtestatud tegevusele. Seega oli kiskjaahvil äralõigatud tee töö läbi saada Inimeseks.
Kuigi laiemas mõistes evolutsiooni peatumist ei toimu kunagi, ei ole see, mis jätkub enam esimese astme evolutsioon, vaid liigisisene ehk teise astme evolutsioon. See ei vii uute liikide tekkimisele, vaid olemasolevate liikide edasi- või taandarenemisele, vastavalt kliima ja elutingimuste muutmisele Maal.

Edasi aga vaatleme nähtust, mille üle Maa inimesed murravad pead siiamaani. Maa inimesi on aastasadu huvitanud inimese aju, “looduse mõistatus”, mille jälile nad ei ole saanud käesoleva ajani.
Maa inimese eellaseks oli ahv. Nimetatud järeldusele on tulnud ka Maa teadlased; ainult täpsustaks siinjuures, et selleks konkreetseks ahviliigiks oli kõikesööja kiskjaahv. Samas ei tohi me unustada meie leebet, rahuarmastavat taimetoitlast koopaahvi – inimest, kellest oleks võinud saada kaasaja inimese eellane, aga ei saanud põhjusel, et ta ei jõudnud arengutempos kiskjaahvi – inimesega sammu pidada.
Niisiis – inimese aju. Kust on pärit inimese aju? Evolutsioon ei loonud midagi ülearust, midagi tagavaraks. Evolutsioon lõi looduses antud ajahetkel vajaliku ning tagas taime- ja loomariigi järjepidevuse. Loomulik evolutsiooni areng ei saanud ahvile anda aju, mis omas potentsiaali, mis ei leidnud kasutamist või mille tohutust potentsiaalist oli kasutuses ainult tühine osa. Taolise kasutu potentsiaali andmine looduse poolt oleks vastuolus looduseseadustega. Samas on kaasaegsete inimeste ajupotentsiaal rassist ja rahvusest olenemata ühesugune, kusjuures erinevused võivad esineda, kuid need ei tulene aju võimest, vaid antud rassi, rahva konkreetsest elukeskkonnast. Teise keskkonda sattununa, saades vastava kasvatuse ja hariduse, on ta võimeline tegutsema sellele keskkonnale omaselt. Veelgi enam – ta on väliste keskkonnategurite mõjul sunnitud käituma samaselt antud keskkonnale, vastasel juhul järgneb kiratsemine ja hukkumine.
Aga ikkagi, kuidas tekkis ahvil – Maa inimese eellasel – aju, mis oma potentsiaali tagavara tohutu ulatuselt ei olnud kooskõlas looduseseadustega? Inimkond ei tea sellele vastust. Ja ei võigi teada, kuna inimese aju tekkes ei ole midagi ühist looduseseadustega.
Inimese aju tekkis maaväliste tegurite mõjul, väga lihtsa, kaasaja inimesele mõistetava toimingu tulemusena. Nagu eespool märkisime, saabusid planeedi Umaran teadlased Maale kahekümne miljonit aastat tagasi. Planeedi elukeskkond – kliima, floora, fauna – vastas peaaegu täielikult elukeskkonnale Umaranil. Planeedil Maa puudusid mõistusega olendid, kes vaimse tegevuse kaudu oleks juhtinud oma toimetusi, see tähendab teinud tööd. Välja arvatud meie hea tuttav koopaahv – inimene, kes endiselt tegeles oma algelise põllundusega, liikudes liigisiseses evolutsioonilises arengus edasi niivõrd aeglaselt, et meie teadlaste uuringute ja arvutuste kohaselt, oleks ta näiteks 2000 aastaks Kristuse sünnist (kaasaja ajaarvamise järgi) saavutanud taseme mitte kaugel loomast, kelle vaimne tegevus piirdunuks söödavate taimede, juurikate, puuviljade kogumisega ning algeliste töövõtete ja tööriistadega primitiivse põlluharimisega.
Tulnukad Umaranilt leidsid eest imeilusa, rikkalike loodusvarade ning mitmekesise floora ja faunaga planeedi. Ainult see planeet – Umarani teadlaste seisukohalt – tiirles kasutult Universumis ja oli määratud selleks jääma veel sadadeks miljoniteks aastateks. Alles nii pika aja jooksul võis Umarani teadlaste arvutuste ja analüüside põhjal loota, et koopaahv – inimene jõuab arenguastmele, mil tema mõistus võimaldab teadlikult hakata kasutama loodusvarasid: neid kaevandama, ümber töötlema, tootma energiat, uuendama tehnoloogiaid. Seega astuma esimese astme tsivilisatsiooni.
Oodata sadu miljoneid aastaid ei rahuldanud Umarani teadlasi. Oli vaja kiirendada mõistuse arengut. Oli vaja Maal luua inimene, kes vaimselt areneks tunduvalt kiiremini, kui seda võimaldab liigisisene evolutsioon. Inimene, kellega oleks võimalik suhelda Umarani tasemel, luua koostööprojekte mõlema planeedi edasiseks arenguks, Universumi arenguks. Umarani teadlased, uurinud kõiki loomaliike, leidsid, et sobivaim loomadest, keda suunata kiireneva arengu teele, on kõikesööja kiskjaahv. Veel pakkus Umarani teadlastele huvi koopaahv – inimene. Ta ületas oma aju ja vaimse arengu poolest oluliselt kiskjaahvi; ta oli asunud juba tööle, saanud Inimeseks. Aga koopaahv – inimese leebus, rahumeelsus, põgenemine ohukorral ilma agressiivse vastupanuta sundis Umarani teadlasi kahtlema tema võimalustes olelusvõitluses liigina ellu jääda. Ta oli meile sümpaatne, aga eeltoodud põhjustel ei saanud meie teadlased panna talle vastutusrikast ülesannet – saada Umarani inimeste järglaseks Maal.
Võrreldes koopaahv – inimesega omas kiskjaahv tunduvalt suuremaid võimalusi ellujäämisele arenguteel. Kiskjaahvi füüsilised andmed – tema ligi kahemeetrine kogu, võimsad jäsemed, lõuapärad suurte kihvadega, tema agressiivsus enda kaitsel kallaletungijate vastu ja toidu hankimisel – kõik need omadused viitasid järjepidevuse kindlustatusele raskes olelusvõitluses.
Umarani teadlased otsustasid ristata Umarani planeedi elaniku geenikoodi kiskjaahvi organismi, eesmärgiga anda temale “mõtlev aju” ning ajupotentsiaal tagavaraga, mis võimaldaks kiskjaahvi arengu kümnete miljonite aastate jooksul. Otsustati luua mõistusega olend – Homo sapiens. Ristamist teostati erinevatel aegadel mitmel Maa mandril ja kontinendil. Ristamiseks, nagu öeldud, kasutati kiskjaahve, kellel küll erinevatel mandritel ja kontinentidel esinesid mõningad rassierinevused, kuid kes olid siiski ühesuguste andmetega, mis vastasid Umarani teadlaste eelkirjeldatud nõuetele.
Kohtadesse, kus toimus kiskjaahvi ristamine, püstitasid tulnukad looduslikust materjalist orientiire, et kergemini leida üles ristatud isendite asukohad ja jälgida edaspidistel ekspeditsioonidel nende tegevust. Mingit kunstlikku Umarani planeedi tehnikat orientiirideks ei kasutatud, et mitte tekitada kahtlusi tulnukate sekkumisest Maa elusse. Eelnimetatud orientiirid tekitavad Maa inimestes hämmeldust ja on mõistatuseks veel tänapäevalgi.
Nüüd aga teen inimese arengu kirjelduses väikese vaheaja ning pöördun tagasi meie Maalähedasele orbiidile saabumise juurde.

Tähelaev Maalähedasel orbiidil

Olime pikast reisist väsinud. Vahist vabad ekspeditsiooniliikmed kogunesid ühissalongi. Meile oli ettenähtud kahepäevane puhkus enne kaasaja Maa inimeste tegevuse uuringutele asumist. Inimkonna majandusliku, poliitilise, sotsiaalse ja kultuurilise tegevuse uurimine ja jälgimine oli meie ekspeditsiooni, nagu ka kõigi eelmiste, põhiülesannetest. Tähelaev tiirles aeglaselt ümber Maa. Laeva tehnikasüsteemid võimaldasid jälgida kogu Maal toimuvat nii ööl kui päeval ning tungida kõigisse Maa teadlaste poolt loodud kommunikatsiooni – ja informatsioonisüsteemidesse. Võtta vastu maapealseid televisiooni- ja raadiosaateid ning sidesignaale. Ka kõige salastatum tehnika ja informatsioon ei jäänud meile saladuseks. Meie seadmed võimaldasid salvestada inimeste mõtteid ja tundeid.
Eriti huvitav oli jälgida Maa inimese kosmosesüsteeme, mille tase meie seisukohalt oli võrdne olukorraga, kus ürginimene ronib puuotsa ja püüab kepiga tähti alla tuua. Maa inimesed ehitavad orbitaaljaamu oma algeliste side- ja jälgimissüsteemide loomise eesmärgil, samuti mõnesaja Maa inimese ajutiseks päästmiseks juhul, kui Maal peaks toimuma globaalne kataklüsm ja kogu inimkond hukkub. Nad ehitavad Maa mütoloogiast tuntud Noa laeva. See aga ei päästa inimkonda, vaid võimaldab paarisajal inimesel veel mõnikümmend aastat vegeteerida Maalähedasel orbiidil.
Esimese dimensiooni kiskjaahv-inimene ei ole moraalselt valmis külastama teisi tsivilisatsioone. See tooks endaga kaasa hirmsaid tapmisi, rahvaste hävitamisi teistel planeetidel nii, nagu inimesed toimisid oma planeedil Maa kohtumisel teiste tsivilisatsioonidega, kes asusid küll samas dimensioonid aga madalamal arengutasemel. Meie, teise dimensiooni tsivilisatsioon ei luba ega võimalda Maa kiskjaahv-inimesel tungida teistele elusloodusega asustatud planeetidele.
Samas pani meie ekspeditsiooniliikmeid, kes enamuses jälgisid Maad esmakordselt, imetlusega hämmastama Maa inimeste kunstiline tegevus, nende laulud, tantsud, maalikunst – kunst kõigis oma ilmingutes. Selles väljendati sügavat emotsionaalsust, kirge, kurbust, valu ja rõõmu.
Umarani inimesed arenesid aegade jooksul matemaatilise mõtlemisega tehnokraatideks. Meie tsivilisatsioon asus teises dimensioonis ning kõik selles oli allutatud tehnilisele arengule. Umarani elanike kunstianded hääbusid aegade jooksul proportsionaalselt nende arenguga kõrgemale teaduslik – tehnilisele astmele. Kuid siiski säilis meis sisemine vajadus tõelise, niiöelda ürgse kunsti järele. Seetõttu nautisime inimeste kunstimeisterlikkust oma ekspeditsioonidel Maale; samuti tõime oma infokandjatel Maalt kaasa igat liiki kunstiteoseid, mis pakkusid tõelisi kunstielamusi.
Maa inimene, kelle tsivilisatsioon asus esimeses dimensioonis, oli veel säilitanud oma ande luua kunsti. Kunstiande kaotamise fenomen, mis kaasnes arengu kõrgemasse, teise dimensiooni jõudmisega, pakkus huvi paljudele Umarani teadlastele. Oli selge, et nimetatud anne kuulus ürgande hulka, mida inimene ei olnud omandanud esimese astme evolutsiooni käigus ja mis ei olnud omane kõigile Maa inimestele.
Anne luua kunstiteoseid kujunes välja aegade jooksul liigisiseses arengus ja päriliku andena läks üle järglastele; vahel hoopiski kadudes, siis jälle ilmudes välja üle mitme inimpõlve. On tähelepanuväärne, et tõeline kunst on alati inimese suhtes positiivne, suunab teda headuse suunas ja juhib eemale kurjast.
Ürginimene – kunstnik, kritseldades koopa- või kaljuseinale loomade kujutisi, asetas ennast tahtmatult nende kõrvale: kiskja, kes tegelikult oli ürginimesele ähvardav ja hirmutekitav, mõjus koopaseinale joonistatuna nii ohutuna ja rahustavana. Ta polnud üldse hirmutav, pigem olend, kelle kujutist vaadates tundis ürginimene ennast tugevamana ja elujõulisemana. Hiljem asus ürginimene joonistena seinale kandma oma kaaslasi, esemeid, nähtusi, stseene ning need tekitasid temas ülevustunde, meeldivaid emotsioone. Veel hiljem hakkas ürginimene väljendama primitiivses laulus ja tantsus oma emotsionaalset seisundit, mida inspireeris ümbritsev keskkond.
Liigisisese valikuga arenesid isendid, kellel oli rohkem võimeid oma emotsioonide väljendamiseks läbi jooniste, tantsu või laulu. Ei olnud kaugel aeg, kus algelise mänguriista abil võttis oma esimesi akorde ürgaegne pillimees. Ilmselt alustas loomade häälitsuste ja lindude vidistamise matkimisest; aga see oli huvitav, lõi kuulajais rõõmsa meeleolu – ürgaegsed joonistajad, lauljad, tantsijad ja pillimängijad olid omas ajas Suured Kunstnikud.
On tundemärke, mis näitavad, et ka kaasaegsete Maa inimeste tõelises kunstis hakkab ürganne kaduma – ajavahe selle ande tekkimise ja tänapäeva vahel on liiga suur. Toimub ande sisemine kustumine aja ja keskkonna toimel. Kõigel on algus, küpsus ja lõpp. Nii on ka kunstiandega.
Kaasajal tekitab Maa inimestes poleemikat niinimetatud moodne kunst: mitte ainult kujutav kunst, vaid kunst kõige laiemas mõistes. Meile, Umarani inimestele, ei oma tähtsust, kas Maal nimetatakse kunsti moodsaks või vanamoodsaks; peamine on, et ta sisaldaks endas annet, mis on omane kunstile ja loob kunsti.
Kahetsusega peame märkima, et suurem osa tänapäeva Maa inimeste kunstist on puhas bluff ja veiderdamine. Kuulajate – vaatajate emotsioonid köetakse üles, ja sageli väga agressiivselt, mitmesuguste teadlikult valitud ja ratsionaalselt arvestatud ning sihipäraselt suunatud tehniliste vahenditega, valgus- ja heliefektidega, mis saadavad esinejate veiderdamisi ja häälitsusi. Eelöeldu ei puuduta mitte ainult tänapäeva niiöelda estraadikunstnikke. Sama võib öelda kõigi teiste kunstiliikide kohta, milles paljud moodsa kunsti harrastajad taotlevad ainult tuntust; pakutakse kunsti, milles puudub kunst; mis on tegelikult kommertskultuur, mille eesmärgiks ei ole kunstielamuse pakkumine vaid raha teenimine. Showbisnis.
Me teame millega see lõpeb. Lõpuks asendavad kunstnikke robotid, millede võimed showbisnisis on tunduvalt suuremad kui inimestel, aga nendel puudub hing, mille kaudu anne jõuab kunsti. Kõigel on algus, küpsus ja lõpp.
Siiski suudaksid tänapäeva inimesed nende elus toimivaid protsesse juhtida või vähemalt pidurdada kahjulike protsesside toimumist ja ebasoovitavate tagajärgede saabumist. Küsimus on ainult jõudude vahekorras ühiskonnas. Aga sellest juba edaspidi. Lõpetasin mõtisklused eeltoodu üle ja lülitasin välja telepaatiakompuuteri, millesse olin salvestanud otseülekandena oma mõtted.
Kaaslased andsid minule märku koguneda ühissalongi suure ekraani ette. Tähelaev oli jõudnud järjekordsel tiirul ümber Maa Pariisi kohale. Pariisis kogunes rahvas parajasti suurele vabaõhukontserdile, millel esinejaks imepärane kunstnik – Luciano Pavarotti. Meie teleaparaadid olid suunatud kontserdiväljakule. Operaator seadis pildi nii, et ekraani ees tundsime ennast istumas Pariisi vabaõhulava ees pinkidel, vahetult kontserdikülastajate keskel. Tundsime ennast kontserdiväljakul kõigi viie meelega. Olime ka varem kuulanud ja näinud Pavarottit, kuid seda ainult infokandjatelt. Tänane elamus, mida meile pakkus vahetu kontakt Luciano Pavarottiga, ei olnud võrreldav infokandjatelt kuuldu – nähtuga. See oli imepärane!
Võrdluseks märgin, et vaatasime mõni nädal hiljem kogu meeskonnaga Michael Jacksoni kontserti. Olime ekraani sisselülitanud ja aparaatide abil sättinud ennast vahetult hiiglasuure estraadilava ette. Olime möirgava noortemassi sees. Kontserdi lõppedes oli mulje võimas isegi meile, kes me olime näinud väga paljutki. Kuid tõelist kunstielamust ei saanud. Meid häiris agressiivsus kunstis. Kahtlemata esines Jackson siiralt ja südamest; võisime imetleda tema vastupidavust ja temperamenti.
Ürginimene – kunstnik kujutas oma kunstis kiskjat, aga tema kunst tekitas positiivseid emotsioone. Tänapäeva uues kunstis aga püüab kiskja koopaseinalt maha tulla ja inimesi kabuhirmus põgenema ajada. Meie uurimused on näidanud, et Maal päev – päevalt teleekraanil näidatud vägivald, action – filmid harjutavad noort inimest aktsepteerima vägivalda kui tavalist nähtust. Nimetatu järjest enam vähendab vägivalla eitust ja kutsub esile vajaduse vägivalla järele. Algul kasvab vajadus näha üha rohkem vägivalda, action-filme, hiljem sellest enam ei piisa ning oma vajaduse rahuldamiseks asutakse juba otseselt sooritama vägivallategusid. Vajadus vägivallakaifi järele suureneb ja viib üha raskemate tagajärgedeni. Vägivald on haaranud juba endasse Maa uusima ja progressiivse tehnilise saavutuse – Interneti. Ei ole kaugel aeg, kus kommertskultuur – kiskja asub hüppele – algul saavad kannatada Maa lapsed, siis neelab kiskja endasse kõik.

Inimese tee

Kiskjaahv – inimene asus oma arenguteele, varustatuna tohutu potentsiaaliga aju, mõtlemisvõimega ja tungiga teadmiste järele. Vaatleme kuidas ta kaasantud võimeid kasutas kuni tänapäevani välja.
Maa inimeste võime pidada planeet Umaran inimeste lasteks, nendele anti osa meie geenikoodist, nad on osa meist. Töö ja karmi elu lapsed. Ja nendega on nagu kõigi lastega: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Edaspidi nimetame kiskjaahvi – inimest lihtsalt inimeseks, aga väikse algustähega. Mispärast? See selgub hiljem.
Inimene leiutas nuia, õppis seda osavalt kasutama ja õige pea peksis koopast välja meile juba tuttava koopaahv – Inimese ning hõivas tema eluaseme. Seejärel leiutas inimene kivist töö- ning jahiriistad, hakkas kaevama auke, kuhu kukkusid sisse ja möirgasid raevunud loomad, kuni nuiad ja inimeste poolt pillutud kivid tegid lõpu nende rabelemisele. Loomariik suhtu juba ettevaatusega sellesse kahejalgsesse olendisse, kes käitus ettearvamatult ja tõi aeg-ajalt kuuldavale mitmesuguseid hirmuäratavaid häälitsusi. Pikkamisi arenesid häälitsused seotud kõneks. Kõne soodustas mõtlemist. Inimene laiendas ja arendas edasi koopaahv – Inimese primitiivset põllundust; tekkisid toiduainete mõningad ülejäägid, karja toitumistingimused paranesid. Inimene elas karjana. Kiivalt kaitstes oma territooriumi teiste kiskjaahv –inimeste karjade eest.
Möödusid sajad tuhanded aastad. Inimeste kari kui grupiline ühendus oli muutunud juba kõrgemaks sotsiaalseks ühenduseks – sugukonnaks. Selleks ajaks oli inimene välimuselt juba väga sarnane kaasaja inimesega. Liigisisene valik ja elukeskkond olid jätkanud tugevamate väljavalimist ja nüüd nimetaksime kiskjaahv – inimest juba ürginimeseks.
Ürginimene võis ajaloolises mõttes üsna varsti vaadata kaasaja Maa inimesega ühisesse peeglisse, tundmata piinlikust oma välimuse pärast. Siinkohal ei ole ilmselt vajadust jutustada inimkonna vase-, pronksi- ja rauaajast. See on lähiminevik ja selle kohta on juba küllaldaselt Maa teadlaste uurimusi, mis on võrdlemisi täpsed.
Umarani teadlastele hakkas muret tekitama inimese tegevus Maal, mis ei vastanud sugugi tema loojate ootustele. Meie teadlased lõid ahv-inimese lootuses, et ta oma arengus pidevalt kiireneb ja kaugeneb oma esimesest esivanemast – kiskjaahvist ning läheneb oma teisele esivanemale – Umarani inimesele. Lootsime, et temast saab Inimene Maal. Kahjuks ilmnes märke, mis näitasid, et positiivne areng toimub niivõrd aeglases tempos, et see võib inimkonnale saatuslikuks saada.
Inimese aju omab küll tohutut potentsiaali, kuid kogu inimese arengu vältel – alates tema loomisest kiskjaahvist, kuni tänapäeva välja – ei ole pääsenud mõjule ajukoor, “mõtlev aju”, mis anti temale Umarani inimese geenikoodiga. Inimese põhiolemus määratakse veel tänapäevalgi ajukoore all, ürgsetes, niinimetatud limbilistes piirkondades. “Mõtlev aju” suudab kiskjaahvi emotsioone ja kirgi küll mõningal määral kontrollida, aga liialt sageli väljuvad need kontrolli alt ning põhjustavad üksikisikutele ja inimkonnale kohutavaid kannatusi. Sellega on seotud tapmised, vägistamised, perverssed käitumised, alatus ja vale, saamahimu, kurjused ja sõjad.
Kiskjaahvi geenikoodi inimese geenidest lõplikult kõrvaldad ja nad täielikult Umarani planeedi inimese geenikoodiga asendada ei olnud võimalik. Arengu algetapist kuni peaaegu tänapäeva välja vajas inimene kiskjaahvi vastavaid geene, et olelusvõitluses teiste kiskjatega võitjaks tulla. Kiskjaahvi geenikoodist tulenevad põhiemotsioonid aitasid inimesel reageerida ümbritsevatele mõjudele nii, et võimaldas ellu jääda ja edasi areneda. Inimest kui liiki, aitas suuresti säilitada ka õppimisvõime, mis neile anti edasi Umarani inimese geenikoodiga. Samas aga ei oleks jõudnud inimene oma lühikese elu jooksul ära õppida kõike, mis taganuks tema ellujäämise ilma kiskjaahvi geneetilisest koodist tulenevate kiskjarefleksideta. Vastuolu kiskjaahvi ja Umarani inimese geenikoodi vahel – inimese kahestumine – tekitas meile järjest enam muret.
Siinjuures katkestan oma jutustuse, kuna tähelaevas anti ohuhäire.

Häire tähelaevas

Tähelaevas kõlas häiresignaal. Kõik meeskonnaliikmed asusid oma kohtadele. Päästemeeskond oli valmis väljasõiduks.
Kaks tähelaeva teadlast suundusid täna öösel tähelaevast kosmoseskuutriga Maale, et uurida äsjasaadud informatsiooni – inimese poolt looma kloonimist. See oli ülitähtis sündmus ning määrava tähtsusega inimkonna arengule tulevikus. Nimetatud sündmus võis purustada kogu miljoneid aastaid kestnud kiskjaahv – inimese loomuliku arengu.
Kogunud Maal vajaliku informatsiooni pöördusid teadlased tagasiteele tähelaeva. Kui nad olid vaevalt skuutriga startinud – nad ei jõudnud isegi kümne kilomeetri kõrgusele – märkas neid juhuslikult patrull-lennult tagasipöörduv hävituslennuk.
Hetkegi viivitamata tulistas hävituslennuk trasseerivate kuulidega meie teadlaste kosmoseskuutri suunas. Meie teadlastel oli ilma Umarani Keskuse vastava sellekohase loata keelatud igasugune kontakt Maa inimestega. Vastutulistamine ja vastase hävitamine aga oli kategooriliselt keelatud isegi juhul, kui kallaletung oleks seadnud meie teadlaste elu otsesesse hädaohtu. Vastase vigastamise või hävitamisega oleksime langenud Maa elanike tasemele. Seetõttu sööstsid meie teadlased kursi muutmata ülespoole.
Tähelaevast suundus hävituslennukile paralüsaatori kiir, et hetkeks piirata lenduri tegevust ilma tema tervist või elu ohtu seadmata. Samas tabas hävituslennuki valang kosmoseskuutrit, vigastades ühte teadlast ja purustades kosmoseskuutri juhtimissüsteemi. Õnneks jätkas skuuter sööstmist ülespoole, väljudes hävituslennuki lennukõrgusest. Tähelaeva radariekraanid aga näitasid, et juhitavuse kaotanud skuuter asus joonistama hiigelsuurt kaart, mis pidi vältimatult lõppema purunemisega Maal. Päästemeeskonna võimas skuuter startis paigalt, et kinni püüda hättasattunud sõiduk. Seekord läks õnneks. Aga alati ei ole sellised kokkupuuted Maa inimestega läinud õnnelikult.
Paljude uurimisretkede jooksul Maale on esinenud traagilisi juhtumeid meie teadlaste kohtumistel Maa elanikega. Maa tehnika arenemisel tekkis neil võimalus meie skuutrite tulistamiseks, kuna skuutrid oma suhtelise väiksuse tõttu ei oma nii täiuslikku tehnikat nagu tähelaev.
Enesekaitseks kasutavad meie teadlased Maa inimestega suhtlemisel tekkinud ohukorral telepaatilist mõjutamist; aga see ei aita olukordades, kus Maa inimese aju on mitmesugustel põhjustel mõttetegevusest väljalülitunud.
Meie teadus võimaldab säilitada hukkunud Umarani astronaudi ajus oleva informatsiooni ja kogu tema geneetilise koodi ning hukkunu elustada, kuid elu tuleb alustada, õigemini jätkata uues kehas. Mitmesugustel, siin nimetamata põhjustel püüame eeltoodust hoiduda.
Jätkan oma jutustust inimese raskest eluteest, kirjeldades meie varasematel ekspeditsioonidel nähtut ja kogetut.

Tulnukate varasemad ekspeditsioonid Maale

Pärast kiskjaahvi ristamist Umarani inimese geenikoodiga külastasid Umarani teadlased Maad harva. Ahvinimene elas miljoneid aastaid oma pooleldi loomaelu. Tema tegevusest Maal ei olnud mingeid märke.
Lähenemisel Maale orienteerusid tähelaevad maamärkide järgi, mille Umarani teadlased olid ehitanud paikadesse, kus toimus kiskjaahvi ristamine. Nimetatud maamärkidest oli juttu eespool. Ei loodusjõud ega tänapäeva inimene ei ole nendest lõplikult jagusaanud. Ikka hämmastavad nad järeltulevaid inimpõlvi.
Inimese arenedes hakkas tema elutegevus juba endast märku andma. Tähelaevade aparaadid võimaldasid leida üles inimasustusi ning Umarani teadlaste poolt püstitatud maamärgid kaotasid otstarbe.
Inimesed asustasid planeeti Maa juba tihedalt. Vaatamata sellele oli vaba maad, toitu küllaldaselt. Viljakas maa andis ülihead saaki. Inimese egoism, kiskjalik saamahimu aga kasvas koos elutingimuste paranemisega, ja seda enam, mida rohkem tekkis Maale materiaalseid väärtusi. Umarani teadlastele tekitasid muret inimeste pidevad sõjad erinevate sugukondade vahel.
Kiskja elas inimeses edasi, ohustades oma liigi püsimajäämist. Lisaks eeltoodule kerkisid esile asjaolud, mis tekitasid Umarani teadlastes kahtlusi kiskjaahvi võimes saada inimeseks. Nimetatud asjaolud seisnesid alljärgnevas.
Maa kliima oli miljoneid aastaid stabiilne, väheoluliste kõikumistega. Siis aga hakkas kliima pidevalt külmenema. Jääga kattusid suured alad – põhjapooluselt kuni tänapäeva Aafrika rannikuni välja.
Neid kliimamuutusi tingis kolme kokkukukkunud tähe, “musta augu” liikumine oma orbiitidel galaktikas, mis asub Maast 14 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju piirkonnas. Mööda hiiglasuuri orbiite lähenesid mustad augud erinevate vaheaegade järel Maale niivõrd, et mõjutasid Maa orbiiti, venitades teda Päikesest eemale musta augu suunas. Iga musta augu lähenemine tekitas Maa kliima jahenemise ja tervete mandrite jäätumise.
Inimkond elas karmid jääajad ja sellele järgnenud suured veeuputused üle, kuid Umarani teadlased leidsid oma järjekordsel ekspeditsioonil kahetsusega, et rasked katsumused ei olnud muutnud inimest paremaks, vaid süvendanud kiskjaahvi emotsioone. Rasketes oludes olid kiskjaahvi mälupesad ehk närviringid osaliselt ümberpaiknenud ajukoorde ehk “mõtlevasse ajju”.
Nimetatud kiskjaahvi mälupesad takistasid “mõtleva aju” reguleerivat toimet taltsutamaks kiskjaahvi emotsioone, mis tulenesid ajukoore alt, limbilistest piirkondadest. Midagi ettevõtte oli juba hilja.
Vahepeal oli inimkond jõudnud esimesse aastatuhandesse enne Kristuse sündi. Inimesi elas Maal juba väga palju ning peamine: inimesed olid õppinud iseennast tunnetama. Nad tundsid meditsiini, psühholoogiat, oli arenenud filosoofiline mõtlemine. Inimese geneetilise koodi muutmine ei tulnud enam kõne allagi – see tähendanuks inimkonnale täielikku katastroofi. Pealegi ei olnud siis Umarani teadlaste käsutuses vahendeid, mis võimaldanuks kogu inimkonna geneetilist koodi muuta korraga.
Siinkohal katkestan jutustuse möödunust. Maal peavad inimesed Jõulupühi. Pühitseme Kristuse sündimist koos Maa elanikega.

Jõulupühad planeedil Maa

Maal on Jõulupühad. Inimesed on lahkemad ja rõõmsamad, üksteise vastu lugupidavamad. Kurjus ja agressiivsus on taandunud. Tehakse lähedastele kingitusi, ehitakse jõulukuuski. Lauldakse jõululaule, laule Kristuse sündimisest. Maapealne meeleolu sisendab meilegi lootust, et inimene suudab võita kurjuse endas; et ta suudab iseennast tundes suruda tagasi kiskjaahvi geenikoodiga sätestatud ürgse agressiivsuse ja järjest enam annab temas endast märku “mõtlev aju”.
Kirikutes toimuvad jumalateenistused. Inimesed palvetavad hardalt taeva poole, paludes Jumalalt armu, lootes Jumala abile parema tuleviku korraldamisel. Inimeste soovid on siirad, kuigi mitte kõik, kes kirikus pöörduvad palves Jumala poole, ei ole usklikud. Tähtis on palve ja pöördumine, juba see on sammuke Jumala poole.
Varsti peale jõulusid võtavad inimesed Maal vastu uut aastat. See on tõeline rõõmu ja lootuste pidu. Inimesed usuvad, et uus aasta on parem, kergem, õnnelikum. Täna kuulasime ja vaatasime uusaastakontserti Viinist. Kogu meeskond istus ühissalongis suure ekraani ees. Tundus, et me näeme enda ees inimesi, kes ei ole pärit Maalt, vaid planeedilt, kus inimesed on saavutanud eriti kõrge kultuuri- ja kunstitaseme, viinud selle täiuslikkuseni. Oli võimatu mõelda, et nende inimeste ümber väljaspool kontserdisaali ja võib- olla ka nende sees pesitseb kurjus.
Inimesed rõõmustasid Jeesus Kristuse sünni üle, uskusid, et ta on Jumala Poeg. Aga me teadsime, et Jeesus on meie, Umarani elanike poeg.
Järgnevalt jutustame Jeesus Kristuse sünnist, tema surmast ja ülestõusmisest.

Jeesus Kristuse sünd, ristilöömine ja ülestõusmine

Ligi 2000 aastat tagasi leidsid Umarani teadlased järjekordse ekspeditsiooniga Maale saabudes, et inimkond muutub üha agressiivsemaks.
Kiskjaahvi kurjusegeenid surusid järjest enam alla Umarani inimese headuse geeni. Sõjad olid haaranud kogu inimestega asustatud ala. Valitsejad, kellele areng oli andnud kiskjaahvi kihvade ja tohutute lõuapärade asemele võimu, kasutasid seda samadel eesmärkidel nagu tema ürgne esivanem – liigikaaslase mahamurdmiseks, tema eluaseme vallutamiseks ja pidasid hirmsaid taplusi.
Jõuetuses oma liigikaaslaste ja loodusjõudude vastu tekkis inimestel vajadus pöörduda palves looduse poole, et see halastaks talle ja pakkuks kaitset raevunud liigikaaslaste eest. Inimesed kummardasid kõige erinevaimaid uskumusi – kividest, puudest, loodusnähtustest ja taevakehadest kuni mütoloogilise kehatu olevuse Jumalani, kusjuures erinevad rahvad nimetavad teda eri nimedega.
Jumala elupaigaks peavad kõik rahvad Taevast, kus valitseb pidev õnn ja rahu. Usk Kõikvõimsasse Maailma Loojasse Jumalasse, ei vähendanud inimeste kiskjalikku agressiivsust. Veelgi enam: nad uskusid, et nende tegevus leiab heakskiitu Jumala poolt, on Jumalale meelepärane. Sageli panid inimesed toime kõige julmemaid tegusid – massilisi tapmisi ja röövimisi, teiste liigikaaslaste alade vallutamist Jumala nimel. Inimeste sõnavarasse oli juba tekkinud sõna “progress”, kuid see oli progress üle liigikaaslaste laipade, sest kiskjaahv, kes nendes märatses, ei tundnud progressi headuse läbi.
Umarani teadlastel tuli midagi ette võtta, et päästa inimkond kannatustest ja viletsusest, aidata temal võita kiskjaahvi eneses.
Oli võimalik valida kolme võimaluse vahel. Esimene võimalus: saata Maale oma valitsejad, kes, varustatuna Umarani võimsa tehnikaga, oleksid sundinud inimkonda Maal elama rahus – sõdadeta, tapmisteta ja röövimisteta. See aga tähendanuks inimkonna muutumist Umarani käsualuseks; oleks pärssinud nende püüdlusi, hea ja kurja tundmist; see oleks tähendanud inimkonna iseseisva arengu lõppu. Inimestes oleks kadunud lootus, see vähenegi usk, mis siiski nende hinges pesitses, sundides palves pöörduma oma Jumalate poole. Inimestes oleks kadunud viimanegi austus oma valitsejate vastu, kes muutunuks tühipaljasteks marionettideks.
Just eelnimetatud põhjustel ei ole Umarani teadlastel kuni käesoleva ajani lubatud avalikult astuda otsestesse kontaktidesse inimestega Maal. On lubatud ainult üksikud varjatud kontaktid teaduslikel eesmärkidel ilma teiste inimeste juuresolekuta. Samadel põhjustel varjavad ka valitsejad Maal infot meie kohta.
Siinjuures tuleb märkida, et Umaran ei vajanud Maa rikkusi – kulda, hõbedat, maavarasid. Umarani teadus oli arenenud niikaugele, et Maa varandused ei omanud meie jaoks mingit tähtsust. Maavarade olemasolu ja omadusi uuriti ainult teaduslikel eesmärkidel.
Nimetatust tuleb välja arvata ainult üks varanduseliik – kunst selle kõige laiemas tähenduses. Meie tehnikas võimaldas Maa väärtuslikku kunsti selle kõigis ilmingutes salvestada infokandjatele.
Teine võimalus: sekkuda Maa inimkonna tegevusse varjatult, sundides neid telepaatilise mõjutuse teel tegutsema headuse suunas. Sisuliselt aga oleks see viinud samade tagajärgedeni, mis esimese võimaluse korral – inimese loomuliku arengu lakkamiseni. Ainult valitsejad oleksid inimeste ees kiidelnud oma näiliselt targa juhtimisega, kuni oleks mandunud koos rahvaga.
Umarani teadlaste eesmärk ei olnud saada Maale käsualust – otsustusvõimetut, passiivset inimest. Teadlaste eesmärk oli ristatud kiskjaahvi loomulik areng inimeseks.
Kolmas võimalus: sekkuda Maal toimuvasse otse käskude ja keeldudega. Seda aga mitte kaudse telepaatilise mõjutamise teel, vaid õpetada neile äratundmist hea ja kurja vahel – aidata hädasolijaid headusega, mitte teha kurja vaenlasele, sundida läbi iseenese tunnetamise taanduma kiskjat iseendas.
Otsustati kolmanda võimaluse kasuks. Otsustati Maale viia Umarani poeg, siirdades Umarani naise embrüo Maa neitsi organismi.
Umarani laps sündis Maal ja kasvas üles inimeste keskel, nende viletsuses ja rõõmudes, mitte millegagi erinedes teistest poisslastest Maal. Välja arvatud asjaolu, et ta ei teinud kunagi kellelegi kurja ja soovis kõik vastuolud lahendada heaga. Täiskasvanuks saades asus ta jutlustama headusest, õpetas hea ja kurja äratundmist, aitas kiskja võitmist inimese hinges, aitas inimesi nende hädades, püüdis taltsutada nende saamahimu.
Inimesed kutsusid teda Jeesus Kristuseks. Inimesed aga ei mõistnud teda – ta ei olnud üks nende hulgast. Tema üle naerdi, teda solvati ja kiusati taga. Jeesus Kristus elas üle palju kannatusi. Siiski ei tundnud ta viha inimeste vastu, sest ta mõistis neid; ta teadis, et kiskja inimeses ei taandu kergesti; teadis, et ta oli saadetud inimesi päästma.
Jeesus Kristus sai inimeste õpetamisega tegelda väga lühikest aega. Inimesed Maal, kes kadestasid tema tarkust ja vihkasid tema heategevust, tungisid karjapsühhoosist ajendatuna Jeesus Kristusele kallale ja lõid ta elusalt risti.
Ta oli kõigest kolmekümne kolme aastane. Jeesus Kristus suri ja maeti maha. Umarani teadlased, kellel ei olnud lubatud sekkuda Maa inimeste tegudesse, olid Umarani poja Jeesus Kristuse hukkamisest vapustatud. Vastavate kiirgusaparaatidega otsisid nad üles tema haua, võtsid hauast surnukeha ja viisid tähelaeva. Surilina aga jätsid hauaäärele, meenutamaks inimestele nende jubedat tegu. Tähelaevas Jeesus Kristus elustati. Ta tõusis surnuist üles ning lahkus koos ekspeditsiooniga koju, planeedile Umaran.
Mis toimus Maal peale Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmist, sellest jutustan edaspidi. Meie tähelaevas oli ettenähtud kolm puhkepäeva. Kirjeldan teile puhkepäeval toimunut.

Puhkepäev tähelaevas

Meie töö, nagu juba eespool märkisin, seisneb informatsiooni kogumises Maa elanike majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse tegevuse kohta, sealhulgas kultuur, kunst, sport, usk, perekond – kõik eluvaldkonnad. Informatsiooni hulk on viimase saja aastaga oluliselt kasvanud. Meie ekspeditsiooni liikmed töötavad tohutu koormusega, kuigi meie käsutuses on kõrgetasemeline tehnika ja tehnoloogia.
Kogutud informatsioon salvestatakse infokandjatele, kus informatsioon töödeldakse, eraldades mitteolulise olulisest. Viimasel ajal on töö muutunud lihtsamaks ja ohutumaks seetõttu, et inimesed Maal on ise astumas informatsiooniajastusse, kuigi see ei tähenda veel astumast kõrgemasse, teise dimensiooni. Selleks ei ole inimkond veel valmis oma eetilis – moraalsete omaduste poolest.
Meie teadlased saavad põhilise osa informatsioonist Maa inimeste infokandjatest – need on telefonikõned, sealhulgas mobiilside, televisiooni – ja raadiosaated, arvutites salvestatud andmed, Internet. Meie eest ei jää varju ka kõige salastatuim side või informatsioon; vajadusel oleme suutelised informatsiooni hankima otseallikaist, sealhulgas inimeste ajust. Eeltoodud töö nõuab meilt suurt pingutust ja täpsust. Seetõttu on meile reisi vältel ettenähtud kolmepäevane puhkus.
Puhkepäeva hommik algas minule meeldiva sündmusega, mis andis tunde, et ma ei ole ainult kiretu vaatleja, vaid olen aidanud inimest Maal. Hommikul istusin monitori ees ja libistasin teleobjektiivi mööda Maad. Kaamera oli fokuseeritud nii, nagu viibiksin Maast kolmesaja meetri kõrgusel. Imetlesin haritud põlde, talumehi, kes oma põrisevate traktorite ja kombainidega koristasid küpsenud vilja. Vaatlesin linnu, milles kihas elu, helkis reklaam. Väliselt tundus Maal kõik nii rahulik, rõõmus ja lootusrikas.
Järsku märkasin raudteel liiprite vahel magamas väikest, umbes nelja-aastast last. Mänguasjade järgi oli näha, et ta mängis liivasel raudteetammil, oli siis roninud raudteele ja väsinuna uinunud. Eemalt lähenes rong.
Tegin oma infosondiga kindlaks, et vedurijuht ei suuda rongi peatada siis, kui ta märkab raudteel magavat last. Ma ei saanud jätta abistamata last, kelle ema oli surnud, isa aga viibis põllutööl. Meile antud juhised ei luba sekkuda Maa elanike tegevusse. Kuid erandid, mis ei võimalda meie kohalviibimist avastada ega too endaga kaasa globaalseid muudatusi inimkonna tegevuses, on lubatud.
Mõjutasin telepaatiliselt vedurijuhti; manasin tema silme ette valges kleidis naise, kes jooksis raudteel ja lehvitas valget rätikut. Vedurijuht pidurdas rongi ja rong peatus mõnikümmend meetrit enne, kui magava lapseni jõudis.
Oli hea tunda, et olin võinud ühtki inimest aidata. Abivajajaid on Maal väga palju, kuid igal ekspeditsiooniliikmel on reisi kestel lubatud teostada ainult kolm abistamist. Rohkema arvu korral oleks see sekkumine Maa inimese loomulikku arengusse. Selliseid väheseid abistamisi ei osata Maal seostada Maavälise abiga ja kui seostataksegi, siis on inimese ebausk niivõrd suur ja mitmekesine, et meie abistamine kaob lugematute taoliste juhtumite hulka, millest paljud on väljamõeldised, paljud aga vastavad tõele.
Meie meessoost noored ekspeditsiooniliikmed istusid puhkepäeval monitoride ees ja jälgisid spordivõistlusi, mis toimusid Maa erinevates paikades. Erilise elamuse said nad kaasa elades Maradona mängule jalgpallis; samuti jälgisid Michael Jordani efektset mängu korvpalliliiga NBA finaalis. Oli huvitav ja meeldiv vaadata meie tehnokraatidest noormehi monitoride ees; nad tundusid jälle olevat Umarani lapsepõlves esimeses dimensioonis.
Õhtuti jälgiti kontserte. Meil oli meeldiv tõdeda, et meie lemmikute The Beatles asemele on tulnud uued suurepärased lauljad. Ääretu kahjutundega meenus John Lennoni hukkumine, kelle tappis kahestunud, sisemistes vastuoludes vaevlev kiskjaahv – inimene. Uuesti kerkis silme ette Michael Jacksoni esinemine. Tema kontserti kontseptsioon – tulnukate saabumine kosmosest tohutu tulevärgi ja müristamisega, on Maa elaniku nägemus. Samuti nagu on Maa inimesele omane kujutada oma filmides meid, tulnukaid teistelt planeetidelt, vallutajate ja vägivallatsejatena.
Kõrgema dimensiooni tsivilisatsioon ei saabu esimese dimensiooni tsivilisatsiooni tulevärgi ja müristamisega. Nad ei saabu selleks, et vallutada, hirmutada. Nad ei saabu kunagi avalikult esimesse dimensiooni – otsesed avalikud kontaktid esimese astme tsivilisatsiooni ja teise või kõrgema tsivilisatsiooni vahel on välistatud, kuna esimese dimensiooni tsivilisatsioon ei ole selleks valmis. Alles teise dimensiooni tsivilisatsioon on võimeline suhtlema endast kõrgemate tsivilisatsioonidega. Kuigi, ei ole välistatud, et me peame sekkuma, kui Maa inimene seab ohtu planeedi elu tervikuna.
Mina kui naissoo esindaja, vaatasin televisioonis edasikantavaid kultuurisündmusi: kontserte, balletietendusi. Teatrietendused pakkusid elamusi, kuid siin tabasin ennast tööprotsessis: liiga selgelt meenutas laval Hamlet meie küsimust Maa inimkonna kohta – olla või mitte olla?
Puhkepäeva viimaseid õhtutunde tumestas kahetsusväärne vahejuhtum. Meie ekspeditsiooni kaks noorimat liiget, noormees ja neiu, olid lubatud Maale otsesse, aga varjatud kontakti inimestega. See oli nende puhkepäeva meelelahutuseks, samuti ka tööalane ettevõtmine – uurida noorte emotsioone ja käitumist omavahel.
Meie noored suundusid skuutriga Maale, et tantsida ühe suurlinna diskoteegis. Kuigi tantsud jäid meist esimesse dimensiooni, olid noored väga elevil. Meie, teise dimensiooni tsivilisatsioon ei sisaldanud enam taolisi lõbustusi. Disko möödus ilma vahejuhtumiteta, kuid diskosaalist lahkudes asusid meie noori jälitama kaks noormeest. Nad tülitasid tüdrukut ja käitusid väga agressiivselt tema kaaslase suhtes. Meie noored püüdsid kasutada telepaatilist mõjutamist, kuid see ei aidanud, kuna Maa noormehed viibisid narkootikumide mõju all.
Valvemeeskond, kes pidevalt jälgis iga meie teadlase sammu Maal, oli sunnitud kasutama kiirgusmõjutit, mis halvab närvisüsteemi mõneks ajaks, tegemata mingit kahju inimesele. Noormehed vajusid maha ja jäid lebama. Samas märkas neid ja meie noori möödasõitev politseipatrull, kes toimetas autosse nii meelemärkuseta noormehed, kui ka meie noored teadlased.
Telepaatilise mõjutamisega õnnestus meie noortel suunata politseiauto linnaäärsesse metsatukka, kus viibis kosmoseskuuter. Tähelaeva valvemeeskond seiskas politseiauto mootori, politseinikud uinutati telepaatia abil ning aega viitmata startis kosmoseskuuter tähelaeva suunas.
Meie noored lõbustasid tähelaevas ennast jälgimisega, kuidas politseinikud jaoskonnas erutatult jutustasid oma ebatavalisest juhtumist, kus nad ärkasid metsatukas, kuhu nendel ei olnud mingit asja. Ainult kahele trellide taga magavale narkomaanile ei läinud miski korda.

Religioon Maal

Maa ajaloo jutustamise lõpetasin Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmisega. Paljude tegurite hulgas, mis Maa inimkonna arengut on mõjutanud ja mõjutavad ka praegu, pole kaugeltki kõrvaline religioon ja kiriku mõju inimesele ja mõjuvõim inimeste valitsemisel.
Peale Kristuse surma ja ülestõusmist jätkus inimeste seas Jeesuse imetegude jutlustamine. Ja nagu ikka inimese puhul, keda enam ei ole, hakkasid Kristuse isiku ümber sündima müüdid ja ebausk, mis põhinesid inimese arenguastmele antud ajajärgul.
Tekkis usk Jumala Pojasse. Kristuse ristilöömise järgi nimetati usku ristiusuks ja usklikke kristlasteks. Hiljem arenes nimetatud usust palju erinevaid usulahke, kuid olemus on kõigil üks – usk Jumalasse ja tema Pojasse. Usk Jumala poja sündi, surma ja ülestõusmisse. Seega ei ole meie jaoks vahet, millist usulahku keegi Maal kummardab. Meile on tähtis, et inimene usuks tõeliselt, juhindudes Jumala ja tema Poja õpetusest; teeks vahet hea ja kurja vahel, et mõtleva inimesena läbi iseenda tundmise võita kiskjaahvi iseendas.
Inimesed ehitasid Jumala auks ja oma usuliste rituaalide läbiviimiseks uhkeid kirikuid kõrgete tornidega – lähemale taevale, lähemale Jumalale, kes inimeste uskumuse järgi on kehatu vaimne Kõikenägija, Kõigekõrgem, Kõigevägevam – Maailma Looja.
Umarani inimesed usuvad samuti Kõigekõrgemasse, Kõigevägevamasse. Me palvetame kirikutes ja viime läbi usulisi rituaale, laulame laule Kõigekõrgema auks ja kiituseks. Erinevalt Maa inimeste usust, milles on veel ürginimese mütoloogiat, lähtume meie teadmisest, et Kõigevägevam on Kõige Kõrgema Dimensiooni Tsivilisatsiooni Inimene, kes võib meid põrmu paisata ja põrmust üles tõsta. Aga ta ei tee seda; ta jälgib meid, alama dimensiooni tsivilisatsiooni, mure ja hoolitsusega, kui peaks meie kurja tahtluse või eksituse tõttu saabuma viimsepäeva katastroof.
Umarani inimesed eksivad samuti, teevad vigu ja ei ole alati suutelised mõistma oma teo tagajärgi. Mida kõrgemas dimensioonis asub tsivilisatsioon, seda raskemad on tema eksimuse tagajärjed. Seetõttu pöördume meiegi palves Kõigekõrgema poole, et ta hoiaks meid eksimuste eest, aitaks meid meie püüdlustes areneda harmooniliselt ja peatumatult edasi kõrgema tsivilisatsiooni poole, läbi uuestisündimise peale järjekordset surma ja ülestõusmist kõrgemas dimensioonis. Dimensioonide arv on lõputu, nagu on mõõtmatu ja lõputu Universum oma pidevas suurenemises ja arengus.
Usk Jumalasse ja tema Pojasse muutus kiiresti riigivalitsejate tööriistaks. Valitsejad kasutasid usku oma vallutusplaanide ja auahnete projektide elluviimiseks. Näitena võiks tuua Egiptuse püramiidide ehitamise. Maa teadlased on arvamusel, et nimetatud püramiide ehitasid orjad. Tegelikult ehitasid neid talupojad, kes töötasid ehitusel gruppidena ja gruppidena vahetasid üksteist välja. Nende töö stiimuliks oli valitsejate ja kirikutegelaste poolt sisendatud uskumine, et niimoodi teenivad nad ära vaarao lugupidamise, kes peale surma saab Jumalaks ja võtab neid Taeva enda juurde. Neile oli teadmata, et ka vaaraod olid kõigest käsutäitjad, kes tegutsesid endast kõrgema arenguastmega valitsejate ülesandel ja juhendamisel. Vaaraod, lootes uuestisünnile, said tasuks oma kuulekuse eest hauakambri püramiidide sisemuses.
Vaaraod, kuningad, keisrid oli rahvale niisama kauged ja nähtamatud nagu Jumalad, sest tollel kaugel ajal puudusid käesoleva aja Maa inimestele kättesaadavad raadio- ja televisioon, internet, ajakirjandus – massimeedia, mis toob valitsejad rahvale lähemale ja sunnib neid mingil määral arvestama rahvaga.
Sageli tegutsesid usujuhid ise riigivalitsejatena, olles kõrgemal ilmalikust valitsusest. Usujuhid riigivalitsejaina ei toonud rahvale vähem kannatusi, kui ilmalikud valitsejad. Usk Jumalasse ja Tema Pojasse ei suutnud kõrvaldada vägivalda, inimese poolt oma liigikaaslaste tapmisi, röövimisi, nende eluasemete hävitamist. Vastupidi, usku ennast suruti peale vägivaldselt, laskmata inimeste usulisel arengul liikuda loomulikul teel. Pealesunnitud usuga toodi väiksema arenguga inimestele kirjaoskust ja kultuuri; nimetatu aga ei saa õigustada vägivalda Jumala nimel.
Vägivald sünnitab vägivalda ja seab kahtluse alla usu Jumalasse. Maa inimkond on arenenud juba niikaugele, et enam ei ole valitsejatel võimalik peita ennast rahva eest lossidesse ja paleedesse. Kui kirik kuulutab jumalasõna ja räägib headusest, aususest, töökusest ja tagasihoidlikkusest ning kutsub inimesi olema jumalakartlikud, samas aga valitsejad käituvad vastupidi, siis on kiriku jumalasõna määratud lendama tuulde.
Valitsejad oma käitumisega on valmistanud ette pinnase, mis ei võta vastu headuse seemet. Kõigi aegade jooksul, alates ristiusu tekkimisest, ei ole kristlik sõnum läinud kokku sõnumitooja käitumisega. Valitsejad ei mõista, et nende peaülesanne ei ole anda inimestele leiba, vaid armastust ja hoolimist; nad ei tohiks jätta inimesi ilma kaastundest. Valitsejad tegutsevad kiskjatena, kes peavad jahti karjana ringkaitses, kus igaühel on oma roll saaklooma – oma rahva murdmiseks. Ja halastavad nad oma rahvale niivõrd, kuivõrd see on vajalik iseenda alalhoidmiseks. Hirm, kaotada oma toidulauda, hoiab tagasi nende isu. See on kiskja südametunnistuseta arukus.
Tänapäeva kommunikatsioonivahendid ja haridustase Maal on kaotanud sellised mõisted, nagu rumal, mitteteadlik rahvas, mõistmatud alamad. Seetõttu on valitsejad asunud tegutsema küüniliselt – ei hoolita rahva arvamusest, tegutsetakse printsiibil kellel võim, sellel õigus. Ei saada aru, et võttes eeskuju kasutavad sama printsiipi ka riigialamad omavahelises suhtlemises. See on kiskjaahvi käitumine ja sellest kuritegevuse järjekindel kasv Maal, lõputud sõjad ja vägivald. Trampimine oma alamate õiglustundel ei tee alamaid õiguskuulekaks vaid vastupidi, suunab neid vastuhakule ja terrorile.
Tsivilisatsioon Maal muutub aeglaselt aga pidevalt vanglatsivilisatsiooniks. Seda tunnistavad Maa linnade, külade trellitatud aknad, järjest keerulisemad lukud ja turvasüsteemid, püssimehed trellitatud uste ning akende ees ja taga. Inimene kardab minna oma linna tänavale.
Maa inimene ei suuda mõista, et ei ole vahet, kas valid ise endale vangivalvuri või määratakse see sulle. Meie, Umarani teadlased, oleme jõudnud praegu, enam kui kaks tuhat aastat peale Jeesus Kristuse sündi arusaamisele, et tegime vea, sekkudes Maa arengusse, ristates kiskjaahvi geenikoodi Umarani inimese geenikoodiga.
Maa inimene, kuigi on õppinud tunnetama iseennast, ei ole suutnud võita kiskjat iseendas. Oleme tulnud arusaamisele, et oleksime pidanud ära ootama koopaahv-inimese loomuliku arengu. See oleks küll kestnud sadu miljoneid aastaid kauem, et jõuda käesoleva aja Maa esimese dimensiooni tsivilisatsiooni tasemele, kuid koopaahv oleks arenenud Inimeseks.
Kiskjaahvi ristamine tekitas isiku kahestumise. Sellest ettemääratu käitumine, vaimne tasakaalutus, perverssused, narkomaania ja alkoholism.
Peatume korraks, ja vaatame, mis on saanud meie vanast tuttavast, koopaahv – inimesest. Kiskjaahvid-inimesed hävitasid neid halastamatult. Seda ei sundinud tagant olelusvõitlus, sest koopaahv – inimene ei olnud neile konkurent ega saakloom. Kiskjaahv – inimest ajendas hävitama koopaahv –inimesi esimeste pärilik agressiivsus oma liigikaaslaste ja sellele lähedaste liikide vastu. See oli jäänud veel ajast, mil kiskjaahvid ründasid puudel omasuguseid, et ellu jääda ja säilida olelusvõitluses. Koopaahv – inimene taandus kiskjaahv – inimese eest järjest halvemasse elukeskkonda: niisketesse metsadesse, lumistesse mägedesse. Veel tänapäevalgi võib Maa inimene raskesti ligipääsetavates kohtades märgata koopaahv – inimese ülisuurt lapselikku jalajälge; vahel vilksatab kahejalgne vari metsatihnikus või kaljurünka taga. Inimesele märkamatult jälgib ta ohutust kaugusest oma kurbade tarkade silmadega Maa inimeste tegevust, mõistmata mis toimub. Võib – olla näeb ta inimestes nende kaugeid esivanemaid – kiskjaid ahvinimesi. Võib – olla ta tunneb ära, ja põgeneb kabuhirmus.

Inimestel ei ole usku. Nende usufilosoofia on jäänud maha inimkonna arengust. See on jäänud neile kitsaks, ei võimalda teaduslikku arusaamist ja tekitab kahtlusi või koguni eitust. Usku jumalasse on inimestes oluliselt kahandanud ka viimase sajandi kohutavad kannatused, tohutuid inimelusid nõudnud sõjad, milledes inimesed tormasid taplusesse sõnadega “aidaku meid Jumal”. Aga siiski on paljud tõsiusklikud, usuvad oma Jumalasse ja käituvad tema õpetuse järgi. Veel rohkem on inimesi, kes usuta elavad korralikult; nende usk on lihtsam – usk headusse. Meie, Umarani teadlased oleme vastutavad inimese saatuse eest ning meie kohus on inimkonda päästa. Meie teadus ja tehnika võimaldavad salvestada inimese aju informatsiooni ja geenikoodi ning tuua kaasa planeedile Umaran, kus toimub uuestisünd samas vaimus aga uues kehas. Me võtame inimese kaasa, olenemata sellest, millist usku nad tunnistavad või ei ole nad usklikud. Meie kustutame uuestisündinud inimese mälust halvad, ebameeldivad mälestused, vabastame ta vanaduse väsimusest ja sellega seotud emotsioonidest. Inimene alustab uut elu lootusrikkalt, füüsiliselt ja vaimselt värskena ja tervena. Meile ei ole tähtis inimeste rahvus, rass, parteiline kuuluvus; me ei tee vahet nende ametikoha ja ühiskondliku seisundi vahel – meile on tähtis, et nad oleksid head inimesed. Meile on tähtis, et nad enne Umaranile, teise dimensiooni tsivilisatsiooni jõudmist oleksid ilma meie abita võitnud kiskja iseendas.
Need aga, kes ei ole enda tunnetamise läbi tahtnud võita kiskjat eneses, kes on teinud kurja oma ligimestele, alamatele, varastanud, petnud, võtnud altkäemaksu, tapnud, viinud inimesi sõdadesse ja hukatusse – need surevad loomalikku surma ning nende ajust kustub kõik, nagu väljalülitatud arvutist salvestamata informatsioon.
Me anname siiski ka eksinuile aega ennast parandada. Enne kui kõik kaob, võimaldame eksinu hingel rännata maailmas ja teha heategusid. Saabub päev, millal me otsustame tema ülestõusmise ja elu. Kelle hing aga jätkab kurjust, see kaob igaveseks.
Inimesed, kes on jõudnud teise dimensiooni, saavad elu jätkata Umaranil või teistel planeetidel, millede elukeskkond on Maa inimesele sobiv ja mis on sama kaunid nagu Maa ning kus inimesed võivad edasi liikuda veel kõrgema dimensiooni tsivilisatsiooni suunas. Mõtleva inimese ja inimkonna arengul ei ole lõppu, nagu on lõppematu ja pidevas arengus Universum. Kõrgemasse dimensiooni jõudnud inimesele antakse teada elu mõte. Tema ees avatakse Universumi sünni saladused.

Astroloogid, hiromandid, ekstrasensitiivid

Kirjeldan järgnevalt Maa inimese tegevust, milles püütakse kaasinimestele näidata Kõigekõrgema poolt antud taevalikke võimeid ette kuulutada, ravida, aidata inimesi müstiliste jõudude abil.
Alates ammustest aegadest pöördus inimene abi saamiseks müstiliste jõudude poole, tunnetades oma võimetust loodusjõudude ja valitsejate ees, vaeveldes hädades ja viletsuses. Juba tuhandeid aastaid tagasi tekkisid abivajajate füüsiliste ja vaimsete vaevete leevendamiseks mitmesugused posijad, selgeltnägijad, hiromandid, ekstrasensitiivid, astroloogid.
Aegamisi tõrjus teadus nad tagaplaanile, kuid inimeste elutingimuste raskenemise hetkedel pöördus inimene uuesti jõudude poole, mida ta ei tundnud, kuid millest lootis abi.
Kas astroloogide, hiromantide, ekstrasensitiivide tegevus sisaldab tõelist abi või on tegemist pettusega? Kas nende tegevus on hea või halb?
Alustame horoskoobikoostajatest, astroloogidest. Nagu ma olen käesolevas jutustuses juba varem märkinud, sõltub kogu loodus Maal taevakehade asendist ja liikumisest Universumis, sealhulgas Maa asendist ja liikumisest teiste taevakehade suhtes. See ei puuduta mitte ainult elusloodust, vaid ka eluta loodust.
Lähtudes asjaolust, et kogu loodus Maal sõltub Maa ja teiste taevakehade asendist ja liikumisest üksteise suhtes Universumis, on horoskoobikoostajad asunud taevakehade asendi järgi ette kuulutama inimeste tulevikku. Põhimõtteliselt on see õige, aga praktiliselt vale. Inimesed omavad ainult pealiskaudseid teadmisi taevakehade liikumisest ja asendist Universumis. Küllaltki täpselt teatakse Maale lähemate taevakehade ja tähtkujude liikumist ja asendit, kuid mitte nende asendit ja suhet kogu Universumiga. Aegade jooksul arenes välja süsteem, mille järgi püüti inimese sünniaja järgi otsustada tema käekäiku, meeleolusid elu kestel, aasta, kuu või päeva vältel, lähtudes kaheteistkümne tähtkuju asendist ja liikumisest teiste taevakehade, sealhulgas Päikese ja Maa suhtes ning seega ka inimese suhtes.
Taevakehad mõjutavad loodust ja inimest; et selles veenduda, piisab astumisest varjust Päikese kätte – kohe hakkab soe ja hea. Võttes arvesse aastatuhandete kogemusi, mida astroloogid on pärandanud põlvest põlve (kui nad on pärandanud?), võib tõesti teha järeldusi ja väita, et antud kuupäeval, kuul ja aastal sündinud inimene omab konkreetset iseloomu, mis mõjutab tema tegevust ja seega elukäiku, saatust. Samuti võib teha järeldusi ja väita, et nimetatud kuupäeval ja kuul sündinud inimene käitub igal konkreetsel kuul ja päeval vastavalt konkreetsete taevakehade asendile antud momendil ning mille mõju all ta peab käituma just nii, aga mitte teisiti. Eeltoodu kehtib aga Maale lähemate taevakehade, tähtkujude kohta.
Maad, tema loodust, seega ka inimest Maal mõjutab aga kõigi taevakehade liikumine ja asend kogu Universumis, mis on pidevas muutumises. Isegi, kui astroloogi käsutuses on aastatuhandete kogemused, ei suuda ta oma ennustustesse teha õigeid parandusi, arvestades Universumis toimunud taevakehade asendite muudatusi. Muudatusi Universumis üldse.
Tähed hukkuvad, kukuvad kokku, tekkivad tohutu massiga mustad augud, planeedid ja päikesed ühinevad kokkutõmbejõul. Universumis toimub pidev asendi ja olukorra muutus, mis mõjutab ka Maad ja selle loodust, inimest.
Meie, Umarani teadlased, kuigi meil on mõõtmatult kõrgem teadus ja täiuslikum tehnika, ei ole võimelised looma tõele vastavaid horoskoope Umaranile lähemate taevakehade järgi, kuna ei tunne kaugemate taevakehade, tähtkujude asendit ja liikumist antud ajahetkel; ei tea kogu Universumi asendit ja liikumist kogumina ja antud ajahetkel.
Seega horoskoobid ei oma praktilist tähtsust nede ebatäpsuse tõttu. See on sama, kui küsida: Palju on 2 x 10 ja vastata, et 2 ja 20 vahepeal. Vastus on põhimõtteliselt õige aga praktiliselt vale.
Tähelaeva teadlased, soovides ennast lõbustada, kontrollisid Maa astroloogide horoskoopide sobivust meile. Üllatusega leidsime, et sobivad täielikult, kuigi Umaranil sündinute suhtes on Maa astroloogide kasutatavad tähtkujud teises asendis ja teise liikumistrajektooriga.
Näiteks mina. Olen sündinud 22. veebruaril (Maa kalendri järgi), see tähendab Kala tähtkujus. Mida minule ennustab horoskoop tänaseks päevaks? Kalad: Mõni inimene kaob sinu elust pikaks ajaks ja uued või ammuununenud jälle ilmuvad. (Täiesti õige, oleme nii kaugel oma koduplaneedist; lahkusime sealt mitmeid aastaid tagasi. Samas aga on uusi kohtumisi Maa inimestega.). Loen edasi: Kui lähedased inimesed pole sulle kättesaadavad, siis veeda lahedalt aega ootamatult kaela sadanud vanade sõpradega. (Samuti õige – Umaranile jäid lähedased, Maa sõpradele aga “sadasime” ise kaela.). Loeme edasi: Ilm avaldab sulle olulist mõju – külm teeb sind pahuraks ja kuidagi loiuks. (Maal viibides mõjutaks ilm mind kindlasti. Nimetatud ennustuse mõju tunneb iga inimene, olgu ta sündinud millises tähtkujus tahes). Lugesin läbi kõik ennustused vastavalt kaheteistkümnele tähtkujule ja need kõik sobisid minule suurepäraselt. Tekib küsimus: Kas horoskoop on kahjulik, pettus?
Analüüsides Maa elanike poolt koostatud horoskoope leidsin, et nendes on häid soovitusi, manitsusi, meeldetuletusi, lootusi; nad hoiatavad ohtude eest, mis alati ja kõikjal varitsevad iga inimest Maal. Seega horoskoobid on koostatud positiivse suunitlusega. Ja see on hea, kuigi teaduslikust seisukohast pettus; tahtluselt aga teise inimese aitamine. Teise inimese aitamine hea sõnaga ei saa olla pettus.
Horoskoobi koostamises on Maa inimese elus siiski ka praktiline tähtsus – toimub raha, kapitali ümberjaotus. Horoskoobi koostaja saab natuke raha enda ja oma perekonna toitmiseks; horoskoobi lugeja, andes selle eest raha, saab vastu hea sõna.

Järgnevalt vaatleme ekstrasensitiivide, imearstide tegevust. Mõned nimetavad oma taolist tegevust ka hiromantiaks, kuigi see ei ole päriselt õige, sest maalased mõistavad hiromantia all siiski ennustamist käejoonte järgi.
Eelnimetatud tegevuse uurimiseks laskusin Maale, otsesesse varjatud kontakti inimestega. Varjatud kontakti all tuleb mõista ka viibimist inimeste keskel ja nendega suhtlemist, ilma, et nad mõistaksid, et tegemist on tulnukatega.
Keeleprobleemid meile takistusi ei tee, kuna vastav miniatuurne tehnika võimaldab anda tõlke ajusse vahetult ja koheselt. Samuti oleme võimelised sisendama ja arusaadavaks tegema oma mõtteid igale maalasele, olenemata tema rahvusest ja keelest.
Võtsin koha sisse saalis, kus viibis ligi kakssada inimest – maalased, kes soovisid loobuda suitsetamisest, alkoholismist. Suitsetamisest loobujaid oli aga vähe. Inimesed istusid hardas pinges. Nad uskusid ekstrasensitiivi võimetesse. Need olid tavalised inimesed; nad ei olnud ühiskonna põhjakiht ega parandamatud haiged. Inimesed lootsid, et ekstrasensitiivi abil on nendel kergem vabaneda oma kahjulikust harjumusest – suitsetamisest või alkoholi liigtarvitamisest; nad lootsid, et ekstrasensitiivi mõjutuse tulemusena ei pöördu nad kunagi tagasi oma halbade harjumuste juurde.
Selgituseks lisan järgmist. Enne, kui inimesed panid oma nime kirja raviseanssidele, neid hoiatati – kes soovivad lahti saada suitsetamisest, ei tohi enne seansside algust suitsetada seitse päeva, need aga, kes soovivad loobuda alkoholi tarbimisest, ei või tilkagi alkoholi tarbida kakskümmend üks päeva, vastasel korral seansside mõju ei toimi.
Ekstrasensitiivi hoiatustel on praktiline tähtsus ja see vastab tegelikkusele. Inimene, kes soovib loobuda suitsetamisest, tunneb kõige suuremat vajadust suitsu järele esimesed päevad pärast loobumist, kusjuures otsustava tähtsusega on esimesed kolm päeva. Kes aga on seitse päeva ilma suitsetamata välja kannatanud või kakskümmend üks päeva alkoholi tarbimata olnud, on juba endast võitu saanud. Tema organismi vajadus nikotiini või alkoholi järele on oluliselt vaibunud. Inimene on praktiliselt loobunud suitsetamisest või alkoholi tarbimisest. Oht on aga selles, et ta võib mingite juhuslike asjaolude kokkusattumisel hakata uuesti suitsetama, alkoholi tarbima. Et seda ei juhtuks, sisendab ekstrasensitiiv inimesele “koodi”.
Nimetatud “kood” tähendab inimese hirmutamist – kui koodi toime ajal inimene hakkab uuesti suitsetama või alkoholi tarbima, siis tabavad teda rasked haigused ja ta võib isegi surra. Inimene kardab tagajärgede pärast ning olles “koodi” all hoidub suitsetamisest, alkoholi tarbimisest. Eeltoodu ongi põhjuseks, miks inimene vajab “koodi”, õigemini: ta vajab hirmu, et enam mitte tagasi pöörduda kahjulike harjumuste juurde.
Jätkan saalist, kus ekstrasensitiiv koos oma abilistega tegi ettevalmistusi seansi alustamiseks. Ekstrasensitiiv oli rõivastatud valgesse kitlisse. Selle rinnataskust paistis väike läikivast metallist kepike. Pea ümber oli reflektor , mis helkis salapäraselt. See reflektor sarnanes väga riistapuule, mida Maa silmaarstid kasutavad silma uurimiseks.
Assisteeris ekstrasensitiivi noormees, kes kandis tagasihoidlikku halli ülikonda. Tema toimetused olid kuidagi nurgelised ja saamatud. Ekstrasensitiiv pidi teda pidevalt juhendama ja õpetama, kuigi assistendi tegevus oli küllaltki lihtne – ühendada videomagnetofoni juhtmed tavalise olmeteleviisori vastavate pistikupesadega. Oli ilmne, et äpu assistent ja toimekas ekstrasensitiiv täiendasid teineteist – saamatu assistendi kõrval paistis ekstrasensitiiv väga targa ja enesekindlana ning mõjus seansil osalejatele, tõstis nende usku ekstrasensitiivi võimetesse.
Seanss algas. Ekstrasensitiiv tutvustas ennast ja assistenti. Kiitis inimeste tarka otsust tulla tema seanssidele. Ekstrasensitiiv märkis, et näeb ennast abistaja rollis. Inimesed aga peavad kõigepealt ennast ise abistama – nad peavad loobuma halbade, alkohoolikutest sõprade seltskonnast, alustama uut elu.
Suitsetamisest terve seansi vältel juttu ei olnud. Ainult seansi alguses ekstrasensitiiv märkis, et kõik, mis ta räägib alkoholist, selle kahjulikust mõjust ja loobumise võimalustest – puudutab ka suitsetamist.
Ekstrasensitiiv rõhutas, et loobudes alkoholist tõuseb inimene nagu tulilind fööniks tuhast ja tulest; ta saab uueks inimeseks; inimeseks, kellel taastub usk iseendasse, oma võimetesse; inimene, loobudes suitsetamisest, on võimeline liigutama mägesid paigast.
Eeltoodu tõstis inimeste eneseteadvust, usku endasse. Järgnevalt asus ekstrasensitiiv töötlema seansil osalejaid eesmärgiga tõsta inimeste usku temasse, ekstrasensitiiv. Ta kirjeldas oma õpinguid mitmes akadeemias, spetsiaalkursuste lõpetamist, tõi ära rahvusvaheliste diplomite ja litsentside nimekirja. Kõik see tõstis kuulajate usku, austust, lugupidamist.
Ettevalmistav osa kestis pool tundi. Edasi järgnes rituaalitoiming. Ekstrasensitiiv võttis kitli rinnataskust läikiva metallist kepikese ja lausus: “Ma suunan selle kepikese, mis omab erilist mõju, igale inimesele siin saalis. Alustan kõige viimasest reast vasakult esimesest ja küsin mõttes: ”Kas oled kindlalt otsustanud loobuda alkoholist?” Kui olete endas kindel, vastake mõttes: “Jah”, ning noogutage peaga”.
Ekstrasensitiiv alustas kepikese suunamist saalisolijaile; viimase rea vasakult esimesest kuni esimese rea viimase inimeseni. Kõik istusid täielikus vaikuses “võlukepi” mõju all. Ainult peanoogutused ja “võlukepi” sammhaaval nihkumine vasakult paremale ning rea lõppedes jälle paremalt vasakule andis tunnistust, et saal ei ole päriselt välja surnud. “Võlukepi” liikumine kestis peaaegu pool tundi. Kokku oli seanss kestnud tund aega.
Ekstrasensitiiv kuulutas esimese seansi lõppenuks ja määras uue seansi kolme päeva pärast. Enne lahkumist hoiatas ta kõiki, et mingil juhul ei tohi seansside vaheajal alkoholi tarbida, see võib esile kutsuda tõsiseid tervisehäireid.
Inimesed lahkusid pühalike ja vagade nägudega. Nad olid osa saanud Kõikvõimsusest…
Tekib küsimus, mispärast ekstrasensitiiv määras uue seansi kolme päeva pärast? Kas tema ajakava ei võimaldanud jätkata seansi järgmisel päeval? Küsimus ei olnud siiski ajakavas, vaid asjaolus, et ravikuuri pikkus on kindel arv päevi. Nagu eespool märkisin, ei tohtinud inimene enne seansside algust suitsetada seitse päeva; sellele lisame ühe seansipäeva ja kolm päeva järgmise seansini – kokku üksteist päeva ilma suitsuta. Inimesel on juba kergem, ta tunneb, et seanss on juba hakanud andma vajalikke tulemusi. Alkoholi tarvitajatel on need arvud veel suuremad: enne seansside algust ilma alkoholita kakskümmend üks päeva, sellele lisandub üks seansipäev ja kolm päeva järgmise seansini – kokku kakskümmend viis päeva ilma alkoholita. Selle ajajooksul on organism juba vabanemas alkoholivajadusest, sõltuvusest, inimese enesetunne on tunduvalt paranenud ning sellest järeldus – ekstrasensitiivi poolt läbiviidud seanss annab oma esimesi positiivseid tulemusi.
Kolme päeva möödudes kogunesime uuesti seansile. Seekord ekstrasensitiiv asus kiitma oma õpetajaid, kes olid temale suureks eeskujuks. Kuulajatele olid tema õpetajad tundmatud isikud, kuid ekstrasensitiiv rääkis nii veenvalt, suure vaimustuse ja lugupidamisega oma õpetajatest, et kuulajates tekkis veendumus tema sõnade siiruses.
Ekstrasensitiiv mitte ainult ei toonud esile oma võimeid, vaid näitas, et oma võimete eest, mille olemasolus ei peaks keegi kahtlema, võlgneb ta tänu oma suurtele, maailmakuulsatele õpetajaile. Assistent käivitas videomagnetofoni ja televiisoriekraanil jooksid kaadrid tema õpetajate elust ja tegevusest. Õpetajad viisid läbi raviseansse, rahvas kuulas- jälgis hardas usus; õpetajaid tänati, nende ees kummardati, suudeldi kätt. Kõik see jättis väga mõjuva mulje.
Peale videoseanssi kordas ekstrasensitiiv jälle oma sõnu tulilinnust, kes tõuseb üles tuhast ja tulest – sisendas inimestesse usku iseendasse, lootust, et kõik nende elus muutub täielikult peale alkoholi tarvitamisest loobumist, algab teine, huvitav ja muredeta elu. Tekivad uued ja paremad sõbrad, tööasjades on edu, perekonnas on oodata usaldust ja armastust.
Ekstrasensitiiv rõhutas korduvalt, et ainult teiega koos suudan mina teis võita kahjuliku harjumuse – teie aidake mind ja mina aitan teid… Seansi lõpetuseks kordas ekstrasensitiiv esimesel seansil toimunud rituaali, manipuleerimist läikiva metallkepikesega. Enne lahkumist hoiatas veelkord kõiki hirmsate tagajärgede eest, kui keegi arvab heaks tarvitada alkoholi seansside toimumise perioodil.
Järgmise seansi toimumise aeg määrati jällegi kolme päeva pärast. Siis pidi toimuma viimane seanss ning sisestatu kinnistamine koodiga. Kogunesime kolme päeva möödudes. Ekstrasensitiiv tõstis veel viimast korda meie eneseusku, kirjeldades, milline suurepärane elu algab peale suitsetamisest või alkoholist loobumist.
Ekstrasensitiiv tänas meid, et suutsime lõpuni vastu pidada; seansid on läbi ja peale koodi sisestamist oleme täielikult vabanenud nikotiini või alkoholi sõltuvusest. Samas aga hoiatas – kui me peaksime rikkuma koodi, pöörduma tagasi oma kahjuliku harjumuse juurde, tabavad meid möödapääsmatult rasked haigused, võime kaotada liikumisvõime ja isegi surra.
Arvutasin mõttes, mitu päeva oli seanssidel viibiv inimene ilma alkoholita: 21 päeva enne esimest seanssi, esimene seansi päev, vaheaeg kolm päeva, teise seansi päev, vaheaeg kolm päeva ning seansi viimane päev – kokku 30 päeva. (Suitsetajad vastavalt 7+1+3+1+3+1 = 16 päeva).
Viimane seanss lõppes. Asuti “koodi” kinnistamisele. Nimetatud protseduur toimus eraldi ruumis kõrvaliste pilkude eest varjatult, sest ekstrasensitiiv väitel võis kellegi halb silm “koodi” mõju vähendada või hoopis mõjuta jätta. Inimesed seisid vaikses järjekorras; erutatult ja teadmatuses, mis toimub salapärase ukse taga. Neile pakkus imestust asjaolu, et iga 3 minuti järel keegi sisenes uksest vastavalt järjekorrale, aga uksest ei väljunud keegi. Inimesed kadusid jäljetult. Lõpuks saabus minu kord. Astusin uksest sisse. Mind pandi istuma madalale toolile. Ekstrasensitiiv istus minust kõrgemal, mingisuguse pukitaolise tabureti otsas. See on üldtuntud võte – kõigi ülemuste, kohtumõistjate toolid on kõrgemad või asuvad kõrgemal, see tekitab madalamalseisjas või madalamalistujas alluvus-sõltuvustunde. Isegi kui Maal ülemuse, kohtumõistja, linnapea, peaministri, presidendi tool ei asu kõrgemal, on nende istmealune alati soliidsem, massiivsem, et rõhutada võimu teiste üle ning saada toolilt kinnitust oma võimetesse – kui mina juba sellel toolil istun, tähendab, mina väärin seda tooli. Kaob tool istmiku alt – kaob isiksus. Nimetatud huvitavat fenomeni kohtasime sageli Maal oma ühiskonnauuringute käigus. Ainult vähesed säilitasid oma isiksuse peale tooli kadumist istmiku alt.
Inimene on oma emotsioonidelt veel väga lähedane oma ahvist esivanemale. Ahvikarja juht istus tavaliselt kõrgemal kohal: kivi või murdunud puunotti otsas. See andis parema ülevaate karja tegevusest ja omavahelistest suhetest. Tekitas kiviotsas istujas ülemusliku tunde ning madalamal olijais alluvussuhte. Samas aga omas see ka praktilist tähtsust – andis parema võimaluse märgata vaenlase, kiskja kallaletungi karjale ning hoiatada ohu eest. Kaasaja võimukandja kõrgem istmealune ei täida enam viimatinimetatud rolli. Jäänud on aga kõrgemalistuja ürgne emotsionaalne enesetunnetus.
Võtsin alandlikult istet. Assistent ulatas minule viinaklaasi. Ma võtsin selle kätte. Järsku tekkis segadus – ekstrasensitiiv tegi äkilise kohkunud liigutuse, nagu tahaks minult viinaklaasi ära võtta, aga siis kogus end ja ütles: “Hea küll, hea küll, kuigi te olite suitsetaja, ei sega viinaklaas koodi panemist”. Samas vaatas etteheitvalt heitunud assistendi poole.
Ma hoidsin viinaklaasi pidulikult käes ning kordasin ekstrasensitiiv poolt etteöeldud tõotust: “ Tõotan Bachose nimel, et mitte kunagi ei hakka ma enam suitsetama, ükskõik millisel viisil või millises olukorras. Kui ma peaks rikkuma oma tõotust, tabagu mind rasked haigused ja surm”. “Kood” oli sisestatud. Tagasitee ära lõigatud.
Lõpetuseks sõnas ekstrasensitiiv: ”Kui te ikkagi ei suuda oma harjumusest loobuda, siis võite helistada telefonil ning me vabastame teid koodist. Sellisel juhul ei ole karta raskeid tagajärgi, mis tingimata saabuvad antud tõotuse ja koodi rikkumise korral. Koodist võivad vabastada ka tema naine ja tütar, kes on saanud vajalikud teadmised ning omavad vastavaid võimeid. Koodist on võimalik vabaneda mitte ainult vahetu kontakti, vaid ka telefoni teel”.
Tänasin, surusin ekstrasensitiivil ja tema assistendil kätt ning väljusin vaikselt tagauksest. Minul oli kahju äpust assistendist. Kartsin, et ta saab minuga juhtunud äparduse pärast tõreleda. Mõjutasin ekstrasensitiivi telepaatiliselt, et ta liialt ei riidleks vaese assistendiga.
Tegin oma järeldused ekstrasensitiivi töövõtetest: esiteks tuleb sisendada inimestesse usku iseendasse; teiseks tuleb sisendada inimestesse usku ekstrasensitiivi võimetesse; kolmandaks tuleb sisendada inimestesse hirmu – hirmu tagajärgede ees, mis vältimatult saabuvad, kui ei peeta kinni antud tõotusest ja rikutakse kinnistatud “koodi”. Ja neljandaks, mis on peamine – teatud aeg hoida inimest eemal kahjulikust harjumusest – alkohoolikuid 30 päeva ning suitsetajaid 16 päeva. Eeltoodud aja jooksul väheneb oluliselt inimese organism vajadus alkoholi ja nikotiini järele ja sõltuvus neist. Inimene on juba võimeline üle saama kahjulikust harjumusest – abiks usk ekstrasensitiivi, usk iseendasse ja hirm haigestuda või surra “koodi” rikkumise korral.
Küsimus: Kas ekstrasensitiiv tegeleb pettusega? Vastuse andsin juba eespool, kui lõpetasin oma jutustuse astroloogidest.
Eeltoodu oli ainult väike näide Maa inimeste tegevusest valdkonnas, mida nad ise nimetavad Jumala abile läbi konkreetse inimese, kellele on Jumala poolt antud erilised võimed.
Kas Maa teadlased suudavad ette kuulutada, näha tulevikusündmusi, arengut prognoosida? Meie uuringud on näidanud, et Maa teadusesaavutused on loonud selleks võimalused, eriti osas, mis puudutab elukeskkonda Maal, loodusvarade kasutamist. Poliitiliste sündmuste ettenägemise osas on Maa teadlaste ennustused ebatäpsed, samuti omatakse võimet ette näha väga lühikest perioodi. Tuleviku prognoosimine tuhandeteks ja sadadeks tuhandeteks aastateks ette on teise dimensiooni tsivilisatsiooni võimuses. Samas peame kahetsusega märkima, et tuleviku ette kuulutamine, isegi kui ettekuulutus on õige ja teaduslikult põhjendatud, ei oma esimese dimensiooni tsivilisatsioonis olulist tähtsust.
Tulevikuprognoos ei sunni esimese dimensiooni inimest vastavalt käituma; käituma nii, et ära hoida kahjulikke tagajärgi tulevikus. Esimese dimensiooni inimene lähtub hetkevajadustest ega suuda loobuda hüvedest või nende tarbimist vähendada. Ta soovib kõike saada kiiresti, kohe ja suurel hulgal. Inimkond Maal ei ole õppust võtnud vigadest minevikus ning ei suuda neid vältida tulevikku teades.
Juba 2000 aastat ennustatakse inimesele tulevikku Jumalasõnas. Inimkond ei ole sellest teinud mingeid järeldusi – kestavad sõjad, petmised, vargused, tapmised. Pärast Jeesus Kristuse tapmist Maa inimeste poolt loobusid Umarani teadlased inimkonna päästmisest hea sõna abil, oma jutlustajate ja õpetajate saatmisega Maale. Asjaolu, et inimesed ei soovi õppida minevikust ega tulevikust tõestas ka Umarani teadlaste poolt läbiviidud katse, millest kirjeldan alljärgnevalt.
Eelnimetatud katse võeti ette XVI sajandil peale Kristuse sündi. Umarani teadlased, teostades Maa inimkonna tulevikuprognoosi – vaadeldes tema poliitilist, sotsiaalset, majanduslikku ja teaduslikku arengut, nägid ette suuri katastroofe inimkonna arenguteel. Andmed tuleviku kohta sisestati Maa inimesele, nimega Nostradamus.
Ta koostas Umarani teadlaste poolt teaduslikult põhjendatud ettekuulutusi, hoiatas inimkonda suurte katastroofide eest, sealhulgas Hiroshima ja Nagasaki aatomisurma eest, nägi ette Tšernobõli katastroofi. Samas anti inimkonnale mõista, et nimetatud sündmused ei pea toimuma, vaid nad toimuvad, kui inimkond ei tule mõistmisele, et ta on valel teel.
Maa inimkond ei teinud sellest mingeid järeldusi ning kahjulikud tagajärjed saabusid, katastroofid toimusid nii, nagu ettekuulutus näitas.
Pärast nimetatut loobusid Umarani teadlased inimkonna päästmisest ettekuulutuste abil, nagu nad olid loobunud inimkonda päästmast hea sõna jutlustamisega ja õpetamisega. Jäi üle ainult loota, et inimkond Maal suudab ise oma mõtleva ajuga jõuda õigele teele, mis on Inimese arengutee ilma verevalamiseta, raskete katsumuste ja katastroofideta – Inimese arengutee teise dimensiooni tsivilisatsiooni.
Vaatamata sellele, et Umaran loobus sekkumast Maa inimkonna tegevusse, ei saanud me ükskõikselt jälgida inimkonna lähenemist hukule. Olime vastutavad inimese käekäigu eest, kuna olime tema loojad. Aastal 1941 Kristuse sünnist ähvardas Maa inimkonna loomuliku arengu peatumise oht vägivalla abil. Inimkonna kohal rippus reaalne oht sattuda ainuvalitseja, Maailmavalitseja võimu alla. Tohutud sõjaväed liikusid läänest itta, külvates surma ja hävingut. Riigid ja rahvad tallati jalge alla, neist sõideti raudse sõjamasinaga üle. Krematooriumid ja gaasikambrid töötasid ööl ja päeval, neelates inimesi elusalt. Pruun katk, nagu seda vägivalda ja julmust hakati nimetama Maal, nõudis üha uusi ohvreid.
Nähes neid õudusi, mõistes, et Umarani poolt loodud kiskjaahv – inimene on täielikult saamas võitu Umarani teadlaste poolt talle antud “mõtleva aju” üle, otsustas Umaran sekkuda.
Umarani tehniliste vahendite abil pöörati Maa telge nii, et kogu kiskjaahv – inimese vallutusrindel paukus enneolematu pakane ja tuiskas lund. Raevunud kiskjaahv – inimene oli sunnitud peatuma – tema sõdurid kangestusid kaevikutes ning sõjamasinad tardusid külmunult lumehangedesse.
Veel kord tuli Umaranil sekkuda 1962. aastal Kristuse sünnist. Kaks suurriiki, ajendatuna võimuvõitlusest maade ja rahvaste üle, olid otsustanud teineteise vastu käiku lasta aatomirelvad. See oleks kaasa toonud tohutu hävingu – Maa reostuse, tsiviliseeritud linnade hukkumise. Inimkond oleks paisatud oma arengus tagasi ning edasine areng oleks toimunud radioaktiivse saastatusega keskkonnas. Nimetatuga oleks kaasnenud floora ja fauna väärarengud, millest ei oleks pääsenud ka inimene Maal.
Mõistes aatomisõja ennenägematut ohtu inimkonnale ja nähes toimuvat, otsustasid Umarani teadlased telepaatiliselt mõjutada valitsejaid loobuma oma hullumeelsetest plaanidest. Aatomisõda ei toimunud, see hoiti meie teadlaste abil ära. Peale eeltoodut ei lahku Umarani teadlased hetkeski Maa lähedaselt orbiidilt. Üks ekspeditsioon vahetab välja teise ja nii saab see kestma, kuni inimkond suudab väljuda esimese dimensiooni metsikust tsivilisatsioonist ja jõuda teise dimensiooni tsivilisatsiooni. Alles teises dimensioonis saavad võimalikuks meie teadlaste avalikud ja vahetud kohtumised Maa inimestega, nende teadlastega, et koostada ja arendada Universumi uurimise ühisprojekte.

Eraomandi, perekonna ja riigi tekkimine Maal

Inimene on osa loodusest. Inimühiskond on selle looduse osa elukorraldus. Inimühiskond toimib vastavalt loodusseadustele, mis ei tee erandeid kellelegi ega millelegi.
Niikaua, kui kiskjaahv elas loomana ja hävitas oma liigikaaslasi olelusvõitluse seadustest lähtudes, kus võitis ja andis järglasi tugevam, ei olnud see vastuolus loodusseadustega. Peale kiskajaahvi ristamist Umarani elaniku geenikoodiga, andes talle “mõtleva aju”, tekkis kiskjaahvi – inimese konflikt loodusseadustega.
Inimene, jõudes oma arengus tasemele, kus võis juba rääkida ühiskonnast, ei järginud oma tegevuses loodusseadusi. Ta kasutas tugevama õigust mitte ainult elu säilitamise ja järglaste saamise eesmärgil, vaid oma heaolu suurendamiseks lisaväärtuste tarbimise kaudu.
Lisaväärtuste tarbimine heaolu suurendamise nimel tekitas kurjuse. Kurjus ei tulene loodusseadustest vaid vastupidi, loodusseaduste eiramisest. Heaolu suurendamise nimel inimene pidevalt otsis võimalusi lisaväärtuste tarbimiseks ja seda vahendeid valimata. Lisaväärtuste tarbimise suurenemisega kaasnes kurjuse suurenemine, mis muutus ohtlikuks kogu elusloodusele Maal, sealhulgas inimkonnale tervikuna.
Võitlus heaolu suurenemise nimel ei ole enam olelusvõitlus. Loodus ei tunne arengut heaolu nimel. Heaolu tähendab omada, saada midagi rohkem, midagi taolist, mis ei ole vajalik olelusvõitluses võitjaks tulemiseks ja soo jätkamiseks. Heaolu annab üleolekutunde, pakub meelelist rahuldust ja naudingut ükskõik millises vormis. Heaolupüüdlus on loodusest eraldunud inimühiskonna tunnus, see on egoismi tunnus. See on inimkonna arengut kindlustav jõud, samas ka vastuolude allikas. Ainult Umarani teadlaste poolt antud “mõtlev aju” on võimeline takistama inimesele omase heaolupüüdluse sattumist kiskjaahvile looduse poolt antud emotsioonide teenistusse.
On tekkinud vastuolu inimesele omase normaalse heaolupüüdluse ja kiskjaahvi ürgsete tungide vahel. Kiskjaahvi emotsioonid sunnivad inimest tegutsema vahendeid valimata nii, nagu sõltuks heaolust ellujäämine ja soo jätkamine, kuigi heaolul ei ole sellega midagi ühist. Umarani teadlastele teeb muret asjaolu, et heaolupüüdlusi reguleeriv “mõtlev aju” jääb üha enam alla kiskjaahvi ürgsele murdmistungile. Kiskjaahv – inimeste karjas oli tervem, tugevam, osavam karja valitsejaks, juhiks. Nimetatu on omane kõigi loomaliikide kooslusele, sealhulgas inimkarjale ehk karjaühiskonnale.

Inimeste tööjõudluse tõusuga kasvas eluks vajalike varude hulk. Inimeste karjaühiskonnas tekkisid mõningad materiaalsete väärtuste ülejäägid. Karja juht, kasutades tugevama õigust, omas võimalust omastada väärtuste ülejääke ning jagada neid oma äranägemise järgi. Tekkis materiaalsete väärtuste ümberjagamine, mis põhines jõul. Hiljem hakkas väärtuste ümberjagamine põhinema rahal, mis on jõu, mitte aga materiaalsete väärtuste ekvivalent nagu ekslikult arvatakse Maal.
Raha muutus järjest rohkem jõu ekvivalendiks inimkonna arenguteel. Kui jõu tarvitamisel arvestati väljakujunenud tavasid, moraalinorme, siis raha, mis on täielikult asendamas füüsilist jõudu, on üha enam asendamas ka eetikanõudeid ja moraalinorme ning seadusesätteid.

Karjatingimustes oli suguline vahekord reguleerimata. Isased, sealhulgas karja juht ei teadnud oma lapsi. Lapsed olid kõigile isastele ühised. Emased aga ei teadnud, kes on nende laste isa.
Inimene jõudis ürgaega. Tekkis ürgkogukondlik kord. Ajajooksul inimese enesetundmine arenes. Emased ehk naised võisid juba teada, kes konkreetsetest isastest on laste isa. Karja-kogukonna juht, jagades materiaalsete väärtuste ülejääke, lähtudes väljakujunenud tavadest ja oma emotsioonidest eelistas väärtuste ülejääkide jagamisel oma lapsi ja nende ema. Seega kogukonna juhi käsutuses olevate väärtuste ülejääkide ehk eraomandi tekkimine ja emase iseenese tunnetamine ning sellega seonduv oma laste isa teadmine lõid aluse perekonna tekkimiseks.
Kuna aga isaduse tuvastamine toimus ema ütluste järgi, siis siduvaks teguriks lapse ema ning lapse ja isa vahel oli ema ütlus, ema sõna. Seetõttu hakkas ühiskonnakorraldus edasi arenema ema liinis, tekkis matriarhaalne ühiskond.
Perekonnapea oli ema. Samas aga isase tähelepanu, olles küll emase valvsa silma all, peatus aina sagedamini koopanurgas lamaval rinnakal olendil, kes lõkkes küpseva liha lõhnast puhevil sõõrmetega jälgis erutatult lihapalasid jaotava isase tegevust – koopanurgast vaatas vastu maailma esimese prostituudi himur pilk.
Perekond hakkas reguleerima väärtuste ümberjagamist, hoidmist, suurendamist, kaitsmist ja pärimist. Nimetatud väärtuste ümberjagamist, sellega seonduvaid õigusi ja kohustusi reguleeris hiljem riigi tekkides perekonnaseadus ja pärimisseadus.
Armastusest ei ole nimetatud seadustes mitte ühtegi sõna. Ja ei saagi olla, kuna nagu eeltoodust nähtub – perekond ei ole tekkinud armastusest. Perekondlike sidemete arenedes – kus isaduse tuvastamise aluseks ei olnud enam ema ütlus, vaid ühine kooselu – läks perekonnapea tugevama õiguse alusel üle isasele, kes hakkas juhtima perekonnas materiaalsete väärtuste kasutamist ja tarbimist. Tekkis kaasaja tunnustega perekond, patriarhaat.
Siinkohal tuleb märkida, et samad tingimused on loonud aluse ka perekonna kui institutsiooni kadumisele. Ühiskond, milles elutingimused on korraldatud selliselt, et materiaalsete väärtuste ülejääke ei teki, ei rutata looma perekonda. Seksuaalvahekorra vajadus ei tingi perekonna tekkimist; nimetatud vajaduse rahuldamine on tagatud ürgse karjaelu reguleerimata suhete pinnal.
Kogu perekonna eksisteerimise jooksul on inimene tundnud vajadust karjasuhete järele seksuaalvaldkonnas; sellest vastuolu perekonna ja ürgse karjainstinkti vahel. Vajadus vabaneda perekonna piiratusest ja tegutseda vaba karja tingimustes.
Tekkib küsimus: Miks ei lagunenud perekonnad nii tormiliselt 100 või rohkem aastat tagasi? Mis ikkagi hoidis perekonda koos? Kas usk, armastus? Ei üks ega teine. Inimeste ühiskonnakorralduse arenedes oldi jõutud tasemele, kus ilma perekonnata oli ühiskonna ja inimese eksisteerimine võimatu.
Põhiline osa inimkonnast tegeles põlluharimisega ja karjakasvatusega. Enda toitmise, elukorralduse säilimise ja arenemise tagas perekond ja tööjaotus perekonnas. Mees haris põldu või karjatas loomi, naine aga talitas kodus, hooldas koduloomi, kasvatas lapsi. Üks ei saanud ilma teiseta. Üksijäämine oleks tähendanud elukvaliteedi langust, väljumist ühiskonna normaalsest elukorraldusest, virelemist ja hukku. Tööjaotus kindlustas perekonna säilimise ja arenemise.
Käesoleval ajal palgatöö, äri ei vaja perekonda vaid spetsialiste. Vastupidi, sageli on edukale palgatööle või ärile takistuseks just naiste rasedus, laste eest hoolitsemine, mure laste tervise ja käekäigu pärast – seega perekond.
Maa inimene märkab murega perekonna kui institutsiooni hääbumist. Muret aga ei peaks tekitama nimetatud protsess, kuna inimkond on oma arengus jõudnud sinna kuhu ta pidi jõudma – tööjaotuse kadumisele perekonnas. Tööjaotusest perekonnas ei sõltu enam inimese elukvaliteet.
Muret peaks aga tekitama nimetatud protsessi katastroofiline kiirus viimastel aastakümnetel; inimkond ei ole selleks veel valmis. Perekond kui institutsioon kaob. Sünnib üha enam lapsi, keda ei saa nimetada perekonnas sündinuiks, niinimetatud vallasemade lapsed. Veel teab ema nimetada lapse isa. Lapsi kasvatavad vanaemad ja vanaisad. Lapsi antakse kasvatada võõrastele. Riik soosib laste kasvatamist võõrastes perekondades – lapsi hakkab kasvatama ühiskond. Mööduvad aastakümned ning seksuaalsuhted on muutunud nii vabaks, et neid võiks nimetada karjasuheteks – ema ei tea enam nimetada oma lapse isa. Laps on ühiskonna vili, nagu oli ta inimkonna arengu algetapil.
Areng alustab aga uut spiraali – tulemuseks on ema, kui lapse kasvataja rolli kadumine; edasi kaotab naine oma ürgse lapsesünnitaja rolli; järglasi saadakse teaduslik – tehniliste vahendite abil – siirdamised, kloonimised…
Pöördugem veelkord tagasi perekonna tekkimise juurde. Tekkis perekond. Tugevamad isendid, tugevamad perekonnad kogusid järjest rohkem materiaalseid väärtusi ning pärandasid neid oma järglastele. Tekkis vajadus kogutud väärtuste hoidmiseks ja kaitseks, tekkis vajadus institutsiooni järele, mis tagaks perekonna väärtuste kaitse – tekkis riik. Seega isendi käsutuses olevate materiaalsete väärtuste ülejääk tingis perekonna tekkimise ning perekonna materiaalsete väärtuste ülejäägi ehk eraomandi kaitse vajadus põhjustas riigi tekkimise.
Veel praegugi võib Maal leida ühiskondi, kus puudub riik kui institutsioon, sest puuduvad materiaalsete väärtuste ülejäägid perekonnas, mis vajaksid kaitset; veelgi enam – enamikul juhtudel perekond nimetatud ühiskonnas on välja kujunemata, kuna eraomand perekonnas piirdub mõne tarbeesemega. Perekond kaob, aga mitte täielikult.
Toimub ka mõningane vastupidine nähtus – perekonna osatähtsuse suurenemine. Varandusi omavad isikud on mures oma varanduse saatuse pärast peale nende surma. Läbi perekonna on võimalik tagada vara üleminek järglastele. Varandus aitab kaasa perekonna kui institutsiooni säilimisele, kuid ei anna kindlustunnet omanikule vara säilimises ja rohkendamises järgnevate põlvkondade jooksul. Eriti teeb vara saatus muret suurte, õitsvate perefirmade puhul – vanaisa sooviks, et tema loodud, tema nime ja firmamärki kandev ettevõte tegutseks ja areneks ka pärast tema surma. Aga mis saab siis, kui järglane osutub kergemeelseks, hooletuks, andetuks, või veel hullem, armastatud tütre armastatud mees osutub alkohoolikuks või narkomaaniks? Varandus võib kaduda jäljetult ja koos sellega ka mälestus selle loojast.
Mis aitaks ära hoida soovimatuid tagajärgi? Maa teadlased on lahenduse leidnud. Selle jälile saime käesoleval ekspeditsioonil tehtud uurimiste käigus – inimene on õppinud iseennast kloonima, valmistama iseenda koopiaid.
Kloonimine annab perekonnale lõpliku hoobi – inimene pärandab oma vara iseendale. Otstarbe kaotavad perekond, naine, lapsed. Veel mõneks ajaks säilib ürgne seksuaalvajadus, kuni mandub seegi.
Perekonna kadumisega kirjutatakse alla riigi kui institutsiooni surmaotsusele, mille täideviimine on küll ajatatud, kuid kohtuotsus viiakse täide niikuinii. Riigi asemele tekib finantsoligarhia, kes otsustab küsimusi iseenese huvidest lähtudes, määrates sellega kõigi ühiskonnaliikmete käekäigu. Teised ühiskonnaliikmed on kiskjaahvist finantsoligarhia pantvangid ja toidulaud ning teiste ühiskonnaliikmete eest hoolitsetakse niivõrd, kuivõrd see on vajalik eksisteerimiseks ja oligarhia huvides tegutsemiseks.
Finantsoligarhia täideviivad organid meenutavad mõningal määral riigivalitsemiseorganeid, kuid nendel ei ole midagi ühiste demokraatlikult valitud riigivõimuorganitega ja selle poolt moodustatud valitsemisasutustega.

Inimese kloonimine

Inimene, kes on kogunud olulise varanduse ja saavutanud talle meelepärase eksistentsi, tahab elada igavesti. Mida paremal elujärjel on inimene, seda raskem on talle mõte surmast.
Juba lähemal ajal, nagu kinnitavad Umarani teadlaste uuringud, annab Maa teadus varakatele ja rahakatele inimestele suurepärase võimaluse oma unistuse täitumiseks – inimese igavene elu kindlustatakse kombineeritud viisil: inimese kloonimisega ja sellele kloonitud inimesele endiselt vana ja kulunud kehalt peaaju siirdamisega, millega saavutatakse informatsiooni ülekandmine. Tehnoloogia arenedes aga kasutatakse peaaju siirdamise asemel informatsiooni ülekandmist viisil, nagu see toimub ühest arvutidisketist teise: vana keha peaajus asuv informatsioon kirjutatakse ümber uue kloonitud keha peaajju. Kloonitud inimene kasvatatakse täiskasvanuks paari aastaga, diskett surnud isiku peaajaust salvestatud informatsiooniga kapisahtlis ootamas. Täpsustuseks peab ütlema, et nimetatud disketil on võimalik soovi korral teha ka mõningaid kustutusi; näiteks kustutada häirivad mälestused, mis on seotud miljonäri poolt algkapitali soetamisel toimepandud pettuste, röövimiste ja tapmistega. Aga nii või teisiti, uues kehas hakkab elama vana vaim koos oma iseloomuomaduste, püüdluste ja emotsioonidega. Kui taolises inimeses kiskjaahvi emotsioonid on üle Umarani inimese geenikoodiga antud “mõtleva aju” mõjust, siis saadakse kloonimise ja informatsiooni siirdamisega uus füüsiliselt tugev ja terve kiskjaahv – inimene. Kasutatakse ka teist moodust – haige inimese keha jäetakse maha nagu teel räbalateks sõidetud autokumm teekraavi ning tema peaajust kantakse informatsioon üle terve ja tugeva inimese peaajju, eelnevalt kustutades selles asuva segava ja mittevajaliku ja häiriva võõra teabe. Inimest asutakse ostma, ja seda mitte ainult osaliselt ja ajutiselt nagu prostituuti, vaid tervikuna ja jäädavalt.
Kiskjaahv – inimene, saanud omale tugeva ja terve füüsise, võib ennast edaspidi uuendada ja paljundada juba lõputult kloonimise ja informatsiooni ülekandmise teel, seejuures aeg-ajalt kustutades teda häirivat informatsiooni.

Kloonimine ja informatsiooni ülekandmine ühe keha peaajust teise muutub Maal kõige tulutoovamaks ettevõtluseks. Selles ettevõtluses liiguvad suured rahad. Tehnoloogia arenedes muutub see kättesaadavaks paljudele ettevõtjatele, ka sellistele, kelle jaoks eetikanormid ja moraal ei ole takistuseks mistahes aktsioonideks. Määravaks saab tellijal raha olemasolu, tema jõukus. Eelnimetatud tegevus muutub varimajanduse üheks tulutoovamaks alaks.
Valitsused püüavad seadustega piirata kloonimist ja informatsiooni ülekandmist ühest kehast teise, kuid see annab veel vähem tulemusi kui võitlus kuritegevuse, narkomaania ja alkoholismiga. Kui kuritegevus põhineb saamahimul ja kiskjaemotsioonidel ning narkomaania vajadusel mõnuainete järele, siis vajadus kloonimise ja peaajust informatsiooni ülekandmise järele ei tulene ainult varanduse iseendale säilitamise soovist, vaid peamiselt ürgsest enesealalhoiuinstinktist, tungist igavese elu järele. Selle nimel minnakse kaugemale, kui seda tehakse varanduse kogumise ja säilitamise või mingite muude emotsioonide nimel.
Tekivad uued kuriteoliigid – ebaseaduslik kloonimine, peaajust informatsiooni siirdamine…. Siin hakkab toimuma tõeline võitlus elu ja surma nimel nende sõnade kõige otsesemas mõttes. Umarani teadlastele teeb muret asjaolu, et kiskjaahv – inimene, saamata veel Inimeseks, säilitades suures osas kiskjaahvi emotsioonid ja varustatuna Umarani inimese ajupotentsiaaliga järjest enam kaugeneb Umarani inimese geenikoodiga antud “mõtlevast ajust”.
Inimühiskonnas, kus ühe või teise küsimuse peaotsustajaks on raha; kus valitsevad korruptsioon, altkäemaksud, kus puuduvad eetilis-moraalsed tõekspidamised, kus seaduste täitmist peetakse ainult vaeste inimeste kohustuseks – ei suuda välistada teadusesaavutuste kasutamist kuritegelikel eesmärkidel.
Senini toimis inimese areng liigisisese valiku läbi; toimus raske aga pidev arenemine kiskjaahv – inimesest Inimeseks. Kloonimisel jääb liigisisene valik täielikult tahaplaanile – inimene valib iseenda ise ning otsustajaks saab raha ja selle teenimine vahendeid valimata.
Juba käesoleval ajal elab Maal sadu miljoneid inimesi vaesuses ja näljas. Maa väärtused, mida loodus kinkis inimkonnale maavarade, metsa, viljaka maa ja puhta vee näol, kahanevad katastroofilise kiirusega. Vaesuse vähenemist Maal ei näe Umarani teadlaste prognoosid ette; vastupidi, kui inimkond jätkab tarbimist praegusel kujul ja hulgal – “sööb” inimkond Maa puhtaks kõigist väärtustest.
Inimkond on senini petnud ennast progressiga. Tegelikult ainult 15 % Maa elanikkonnast saab kasutada progressi hüvesid. Nad asuvad niiöelda progressi saarekestel ja arvavad, et terve inimkond on hõlmatud progressi saavutustest.
Inimene, kes sõidab kalli autoga, elab kaasaegses majas, toitub kõrgetasemelises restoranis, puhkab suurepärastes kuurortides, istub tegelikult “progressi saarekesel”. Temale jääb märkamatuks, õigemini ta ei soovi märgata, et tegelikult, vaatamata näilisele progressile, on inimkonda ohustamas tema enda hooletu ja kuritegelik tegevus oma planeedi Maa suhtes.
“Progressi saarekestel” istuvate inimeste arv järjest väheneb ning nimetatud saarekesed muutuvad pidevalt väiksemaks. Olelusvõitlus Maal mitte ei vähene vaid karmistub, kuid seda ei väljenda enam kiskjaahvi teravad kihvad ja võimsad lõuapärad, vaid finantsoligarhia varjatud kombinatsioonid.
Enamus inimesi Maal ei saa lubada endale isegi inimväärset toitumist, rääkimata igavesest elust kloonimise läbi. Inimkonna kihistumine toimub mitte ainult materiaalse ebavõrdsuse pinnal, vaid jõusse astub kihistumise hirmsam ja halvim vorm: kihistumine elus ja surmas.
Materiaalne ebavõrdsus on tekitanud inimkonnale tohutuid kannatusi, sõdu, röövimisi, tapmisi. Uus ebavõrdsus elu ja surma küsimustes sünnitab uusi ja veel suuremaid kannatusi. Seni võis inimene Maal ennast lohutada mõttega, et surma ees on kõik võrdsed ilma mingite eranditeta. Uued teadusesaavutused muudavad nimetatud tõdemust kardinaalselt. Kui senini sõjad, tapmised, röövimised, petmised, korruptsioon ja altkäemaksud põhinesid saamahimul ja kiskjaahvi emotsioonidel, siis edaspidi saab see toimuma selle nimel, et kindlustada endale ja oma lähedastele igavene elu peaajust informatsiooni siirdamise ja kloonimise kaudu. Ja nii nagu varem sünnitas ebavõrdsus rahva ülestõuse, massilisi rahutusi, saavad uuest ebavõrdsusest tulenevad, elu ja surma nimel peetavad võitlused olema veel verisemad ja julmemad, kui kõik senised inimkonna ajaloos.

Ilmselt on valitsejad eeltoodust teadlikud. Juba töötavad teaduslikud uurimisasutused igat liiki relvade kallal, mis ei ole mõeldud sõjapidamiseks võõramaiste vallutajatega, vaid on ettenähtud võitluseks oma rahva vastu. Luuakse relvi, mis on efektiivsed massirahutuste mahasurumiseks, mis halvavad inimese tegutsemisvõime, tema tahte, muudavad rahva manipuleeritavaks massiks. Üha rohkem relvastuvad riigid
(finantsoligarhiad) oma rahva vastu.

Poliitika Maal

Inimese karjaühiskonnas tagati alluvussuhete täitmine ja eesmärkide saavutamine jõu abil. See seisnes nii jõu kasutamises kui ka jõuga ähvardamises.
Kõige tugevam oli karja juht – ta oli valitseja, võimuorgan. Ühiskonna arenedes asendas jõudu ja füüsilist võimu varanduslik seisund. Vara hakati hiljem mõõtma rahaga, mis muutus jõu ja võimu ekvivalendiks.
Läbi varandusliku seisundi võimu juurde – see ei ole ühesuunaline protsess. Kaasaegses inimühiskonnas toimib samuti vastupidine – läbi võimu raha juurde. Sellest ka ulatuslik korruptsioon, altkäemaksud, ametiseisundi kuritarvitamine.
Juba Maa inimühiskonna algaegadest peale anti võimu edasi pärandamise teel. See kindlustas varanduse säilimise ja rohkendamise nii võimukandja perekonnale, kui ka tema lähikondlastele. Toimis printsiip – jaga ja valitse. Vara pärandamine, selle säilimine ja rohkendamine oli positiivne nähtus. See tagas ühiskonna arengu tervikuna nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Aga sellega kaasnes ka kiskjaahv – inimese saamahimu.
Aeg – ajalt lõhkusid ajalooliselt kujunenud võimutraditsioone julmad ja verised võimuhaaramised. Tuginedes rahvamasside emotsioonidele, nende soovile haarata rikaste vara endale, andes lubadusi jagada rahvaga võimu ja varandusi, teostati avantüristlikke riigipöördeid. Saades võimule, tekitasid avantüristid rahvale uusi kannatusi ja viletsust. Võimu ja varanduse jagamine aga toimus endisel printsiibil – endale ja oma lähikondlastele.

Üks enamlevinud sofistilisi mõisteid Maal on sõna – vabadus. Nimetatud mõistet kasutavad avantüristlikud inimesed Maal lipukirjana oma kiskjaahv-inimese emotsioonidel põhinevate kasuahnete ja võimujanuste eesmärkide saavutamiseks.
Kuigi Maal kasutatakse ohtralt sõna – vabadus, ei ole see midagi enamat, kui inimeste, inimgruppide, parteide, ühiskonnakihtide soovide rahuldamise väljend.
Loodus ei tunnista mõistet – vabadus. Universumis puudub vabadus. Kogu Universum on absoluutses sõltuvuses. Kõik taevakehad, nende liikumistrajektoorid, tiirlemisperioodid, külgetõmme ja tõukumine on üksteisest sõltuvuses. Kõik protsessid Maal, sealhulgas eluslooduse eksisteerimine on omavahelises sõltuvuses. Ainult inimest, kes nimetab ennast Homo sapiens (mõningatel juhtudel veel ülepakutult Homo sapiens sapiens), suunatakse mingi oletatava seisundi poole, mida nimetatakse vabaduseks.
Nii nagu ei eksisteeri vabadust Universumis, looduses, ei eksisteeri vabadust ka inimühiskonnas, riigis, inimgruppides – ei ole olemas vaba inimest. Kuigi sõna – vabadus – on Maal ülipopulaarne, on tegemist kõigest inimeste soovidega ja nende rahuldamise võimalustega.
Kasutades poliitikas sõna – vabadus, püütakse suunata rahvamasside soove olla valitsetud ühe või teise rassi, rahva, riigi, partei, sotsiaalse kihi, isikute grupi või isiku poolt. Vabadust ei ole võimalik valida, teda ei ole võimalik kaotada või kätte võita, kuna vabadust ei ole olemas. Valida on ainult erinevate valitsejate vahel. Inimühiskonnas eksisteerivad ambitsioonid, saamahimu, auahnus, võimujanu, kurjus, egoism, püüdlus headuse poole, mis kõik kokku on ainult soovid, soovid, soovid… ja nende rahuldamise võimalused, millistest ainult tühine osa on tingitud looduseseadustest ja väike osa Homo sapiensi vajadustest.

Inimühiskonna teadlikkuse arenedes tekkis vajadus luua võimuhaaramise moodus, mis oleks varjatum ja tekitaks rahvamassides illusiooni nende osavõtust võimu- ja valitsemisorganite moodustamisest. Loodi niinimetatud demokraatlik valimissüsteem – rahvas osaleb riigi kõrgeima võimuorgani, parlamendi valimistes. Parlament moodustab valitsemisaparaadi, kes omakorda sätestab allasutuste moodustamise korra ja määrab nende juhid.
Analüüsides tänapäeva niinimetatud demokraatlike valimiste läbiviimist Maal selgub, et see on ainult väline demokraatia, kate, millel ei ole midagi ühist vabade valimistega. Sisuliselt toimuvad valimised jõu, õigemini tema ekvivalendi raha abil. Toimib aktsiaseltsi jõudemokraatia. (Maal on aktsiaselts ettevõtluse vorm, kus inimesed panevad mängu oma raha. Otsustamine aktsiaseltsis toimub jõu printsiibil –kellel rohkem raha, sellel rohkem aktsiaid; kellel rohkem aktsiaid, sellel rohkem hääli). Samal jõuprintsiibil toimuvad ka niinimetatud demokraatlikud kõrgeima võimuorgani, parlamendi valimised – kellel rohkem raha, sellel rohkem enesereklaami; kellel rohkem reklaami, sellel enim hääli. Valimisreklaam, nagu iga reklaam, toetub enim inimeste vähesele teadlikkusele kui nende arukusele. Reklaami võib võrrelda ekstrasensitiivide, hiromantide tegutsemisalaga.
Maal töötavad sajad ja tuhanded uurimisasutused, organisatsioonid ja ettevõtted, täiustades ja mõeldes välja üha uusi ja efektiivsemaid meetodeid ja võtteid valijate häälte püüdmiseks. Sadu miljoneid kulutatakse võimuhaaramise nimel; selle nimel, et saades võimule, teenida tagasi miljardeid.
Teaduseasutused töötavad välja järjest enam vahendeid erinevate gruppide, ühiskonnakihtide ja rahvamasside mõjutamiseks: kasutatakse massimeedia võimalusi, uuritakse nimetatud eesmärgil selle mõju inimese tunnetele, kasutatakse meelitamise ja hirmutamise taktikat.
Võimulepürgijad ehivad ennast erinevate atribuutidega ja moodustavad võimule trügijate karja ehk partei. Iga partei valib endale nime sõltuvalt sellest, millistele inimeste või inimgruppide tunnetele, psüühilisele seisundile kavatsetakse toetuda: rahvusradikaalid toetuvad oma kihutuskõnedes kiskjaahvi – inimese ürgsele agressiivsusele teisest karjast isendite suhtes; internatsionaalid rõhutavad kiskjaahvi – inimese tungi haarata oma liigikaaslaste eluasemeid ja toidulauda; rohelised võtavad oma poliitika aluseks inimese kustumatu igatsuse ürgaegse puutumatu looduse järele; tööparteilased toetuvad nendele, kes aegade jooksul on omandanud instinkti töötada teise isiku heaks; mõõdukad eristavad ennast teistest sellega, et lubavad kõigile midagi mõõta, saades võimule. Üksikisikust võimulepürgijad aga mõjutavad valijate kõige erinevamaid lootusi ja tundeid: lubavad võimule pääsedes kaitsta koeri ja kasse, hoolitseda vanurite, invaliidide, laste ja emade eest, suurendada palga alammäära, sillutada teid ja ehitada sildu…
Valimistulemuse aga otsustab, nagu eespool öeldud, raha: kellel rohkem raha, sellel võimsam reklaam; kellel võimsam reklaam, sellel rohkem hääli. Lisaks eeltoodule mõjutatakse valijaid ja valitavaid ähvarduste, altkäemaksude ja vägivallaga.

Inimkond Maal on jõudnud informatsiooniühiskonna lävele. Inimkonna massimeedium algas ajakirjandusest. Sellele lisandusid väga lühikese ajavahemiku jooksul – inimkonna ajaloo pikkusega võrreldes peaaegu hetkeliselt – raadio, televisioon, arvutivõrgud, satelliit- ja digitaalne ülekanne, internet. Kogu see tohutu meediapress vormib inimese mõttemaailma – tema lootusi, vaateid, soove, eelistusi. Vormib oskuslikult inimese, inimrühmade, erinevate ühiskonnakihtide käitumist. See kellel on rohkem jõudu ehk raha meediapressi käivitamiseks ja käigushoidmiseks, kindlustab endale ka soovitud tulemuse. Massimeedia hoiab inimest, inimrühmi oma võimuses, sunnib neid meediapressi käsutaja huvides käituma üht- või teistmoodi, suunduma paremale või vasakule, toetama üht või teist programmi, algatust.

Massimeedia vägivald on nii varjatud, rahvale nii raskesti äratuntav, et seda võetakse kui hüve ja heategu. Inimene on selle ees kaitsetu ja viibib “õnneliku” teadmises, et kogu see massimeedia masinavärk on käivitatud tema õnne ja heaolu nimel.
Tehes otsuseid parlamendisaadikute valimistel toimivad inimesed Maal massimeedia mõju all, nad toimivad massimeedia poolt manustatud narkoosis. Ajalehtede, raadio ja televisiooni mõju inimese psüühikale ning sellest tulenevale käitumisele on nii võimas, et inimeselt, inimrühmalt on sellega ära võetud võime vabalt ja sõltumatult otsustada, käituda, rakendada iseenda teadmisi ja kogemusi. Inimese antipaatia ühe või teise inimese, sündmuse vastu pööratakse sümpaatiaks ja vastupidi. Ta ei ole võimeline meedia surve all jääma iseendaks, ta on muutunud sõltuvaks, manipuleeritavaks. Meediapressi poolt manipuleeritav inimene ei tee parlamendivalimistel iseseisvaid otsuseid; temal puudub iseseisev sisetunne; tema sisetunne sõltub võõrast tahtest.
Tundes psühholoogiat ja tehes lihtsa arvutuse, võib rahakas avantürist osta, näiteks kaks kuud enne valimisi igaks päevaks kakskümmend minutit eetriaega raadios ja televisioonis, leheruumi ajalehtedes, rääkida seal kasside ja koerte kaitsest ning võib kindel olla, et teatud inimgrupid on sattunud tema mõju alla. Eelnevad arvutused on aga talle juba näidanud, et nimetatud inimgruppide häältest piisab parlamenti pääsemiseks. Pärast valimisi aga unustatakse oma valijad, rääkimata kassidest ja koertest ning asutakse teostama võimu selle tõelisel ja ürgsel eesmärgil – enda ja oma lähikondlaste varandusliku seisundi suurendamiseks.
Maa riigivõim – rahavõim – suunab tohutuid summasid uute massidega manipuleerimisvahendite leiutamisele ja nende täiustamisele. Mõeldakse välja mitmesaja seerialisi filme, mida näidatakse päevast päeva ja aastast aastasse. Miljonid inimesed aheldatakse pikkadeks õhtuteks ja aastateks televiisoriekraanide ette. Inimese mõttetöö lülitatakse televiisori abil välja. Taandatakse igapäevaprobleemid, pärsitakse mõtisklused ja arutlused õigluse ja ebaõigluse üle, tekitatakse näiline võrdsus kõigile – istuda televiisori ees ja saada osa kõigest.
Tegelikku lakkab olemast – inimesele sisestatakse kodeeritud tundeid, arusaamu. Televisioon loob maailma, milles inimene hõljub nagu ingel Maa inimeste mütoloogilistes uskumustes. Samas aga erinevalt inglist, kes on vaba, suunab televisioon neid hõljuvaid inimesi, inimgruppe, ühiskonnakihte.
Päevast – päeva korduv suunamine loob inimgruppide, ühiskonnakihtide kohustusliku käitumise normi. Sellest kõrvalekalduja leiab ennast väljatõrjutuna auväärsest rühmast, sattudes teise, kuritegelikku, või alkohoolikute ja narkomaanide rühma.
Huvitav on asjaolu, et kaasaegne meedia pühendab teise rühma tavadele, elulaadile, tegutsemisviisidele oluliselt rohkem tähelepanu, kui nende inimeste, inimrühmade käitumisele, kes elavad ja tegutsevad positiivselt. Esimesele rühmale püütakse teadlikult pookida teise rühma käitumisviise.
Riigi– ja rahavõim Maal on alati mõistnud, et kuritegevus, alkoholism, narkomaania on neile vähem ohtlikud kui iseseisvalt mõtlev inimene. Nimetatu tunnistati teisitimõtlejaks – kurjategijaks – ning isoleeriti võimalikult kiiresti ja pikemaks ajaks ühiskonnast.
Kaotades kuritegevuse, narkomaania ja alkoholismi, saabub vältimatult rahavõimu piiramise aeg. Seda aega püütakse võimalikult kauemaks edasi lükata, lootes kasvatada “uut inimest”. See lootus on saatnud kõiki valitsejaid ja valitsemisaegu. “Uue inimese” kasvatamiseks on kasutatud usudogmasid, kommunismiideid, rassiteooriaid. “Uue inimese” all mõisteti alati valitsejate suhtes lojaalset, kriitilise mõtlemiseta kuulekat inimest, kelle iseseisev mõtlemine piirduks ettenähtud tööülesannete ja tavaliste olmeküsimuste lahendamisega. Eriti tõhusat abi osutavad valitsejatele nende “uue inimese” loomise püüdlustes tänapäeva massimeediavahendid. Ohtlikku rakendust “uue inimese” loomisel on leidmas kiired edusammud geenitehnoloogias. Maa teadlastel on väljatöötamisel geneetiline relv, mis mõjub vaid teatud rassidele, rahvastele või hõimudele. Nimetatud relv võib säilitada niinimetatud pärilikke avantüriste, sealhulgas finantsavantüriste-patriitse, aga hävitada, reguleerida plebeide arvu, kellele on Maal omistatud kaasaegne mõiste – “tavaline inimene”.
Aga see on kaugem perspektiiv.
Viimastel aastatel on Maal võetud kasutusele täiuslikumad vahendid inimese, inimgruppide alateadvuse mõjutamiseks. Kinos, televisioonis kasutatakse kahekümne viiendat kaadrit. Teatavasti Maal demonstreeritakse kinofilmi kiirusega kakskümmend neli kaadrit sekundis, mis inimeses tagab toimuva tegelikkusele vastava tunnetuse. Monteerides kinofilmi normaalsete kaadrite vahele kahekümne viienda kaadri, näiteks mingi partei või firma reklaami, vaataja ei märkagi seda, kuid silm fikseerib ja suunab informatsiooni alateadvusse. Terve filmi, filmiseeriate jooksul korratud varjatud reklaam kinnistub alateadvuses, kuust – kuusse korratavate seriaalidega tuletatakse uuesti meelde ning inimene tegutseb alateadlikult reklaamist ajendatuna.
Lisaks eeltoodule kasutatakse Maal suunavat informatsiooni, käske, reklaami helitehnikas. Plaadi- või lindimuusikale monteeritakse sisse vastav tekst, mis väga vähesel määral vähendab heli kvaliteeti. Kõrv teksti ei eralda, kuid võtab vastu ja saadab alateadvusse. Nimetatud informatsioon alateadvuses täiesti selgelt jäädvustub ning mõjutab inimese mõtlemist ja käitumist.
Eeltoodu tehnikavõtted olid Umarani igapäevaelus üldlevinud juba aastatuhandeid tagasi. Teaduslikke filme vaadati tavaliselt 120 kaadrit sekundis, s.t. vaatamine toimus alateadvusega.
Audio – videosüsteemides kasutati vahekaadreid õppimise eesmärgil – vaadates meelelahutuslikke filme või kuulates muusikat, õppisid noored teaduslikke teoreeme, keeli jne. Käesoleval ajal kasutatakse Umaranil eeltoodud eesmärkidel oluliselt täiuslikemaid vahendeid. Seega ei ole Maa teadlaste eelnimetatud tehnikasaavutustes midagi taunimisväärset. Ohtlik on aga see, et efektiivne massimeedia teenib kiskjaahvi – inimese saamahimu ning pärsib inimese vaba mõtlemist ja käitumist. Rahavõim omab kinofilmide, televisioonisaadete kaudu võimaluse mõjutada vaatajaid. Veel halvem on, et teised riigid, eksportides oma massikultuuri, kinofilme, eriti mitmesajaseerialisi niinimetatud seebikaid, omavad eelkirjeldatud tehniliste vahendite abil võimaluse suunata teise riigi rahva mõtlemist ja käitumist võõrriigile soovitud suunas; tekitada rahulolematust kehtiva riigikorra vastu, provotseerida rahutusi ja tekitada teisi vastolusid ühiskonnas.
Maa teadlaste poolt on väljatöötatud veel teisigi vahendeid vaataja – kuulaja mõjutamiseks audio – videotehnika abil. Peatun siin mõningail neist ainult lühidalt.

Punktikood.
Televiisoriekraanil jookseb silmale nähtamatu punkt, mis paelub alateadvuse tähelepanu, hoiab vaatajat vajalikul raadiolainel või televisioonikanalil ja sunnib teda esitatavas programmis vastavalt suunaja soovile märkama ja meelde jätma üksikuid detaile, fraase, nimetusi, tegevussuundi; kõike, mis on suunaja poolt sisse programmeeritud.

Psühhotroone mõjutamine.
Eelnimetatud meetodit kasutatakse inimgruppide, sealhulgas perekonna teadvuse mõjutamiseks. Efektiivsus saavutatakse just niinimetatud grupiseanssidel.
Meetodi printsiip on järgmine. Teleekraanil jookseb seriaal. Punktikood hoiab vaataja tähelepanu ekraanil ja kodeerib mällu suunavaid detaile, sõnu, fraase. Diktor loeb tekstitõlget. Diktor mitte ainult ei teosta tõlget, vaid sisendab vajalikke koode sõnadega, mida vaataja võtab vastu alateadvusega ja kontekstis tõlkega. Sõnakoodid on valitud selliselt, et nad mõjuvad, kinnistuvad rühmalise vaatamise korral. Rühm allub loogikale – televiisoris räägitakse ja käitutakse nii, kaasvaatajad aktsepteerivad seda, järelikult ka mina aktsepteerin nähtut – kuuldut, seejuures kodeeritud sõnu, käske, mis on vastvõetud alateadvuses. Eeltoodud mõjutamise toetutakse inimese ürgsele karjainstinktile. Maa inimene 21. sajandil on arvamusel, et ürgsed instinktid ja emotsioonid on kadunud, et ta tegutseb mõistuslikult, liigina Homo sapiens. Tegelikult juhivad veel tänapäevani inimese tegevust ürginstinktid, mis on kaetud niiöelda, tsivilisatsiooni looriga.
Armastus on tsivilisatsiooni nähtus, sugutung looduselt antud. Naeratus tuleneb inimese enesetunnetuse arengust, vajadusest oma eesmärkide saavutamiseks jätta positiivset muljet teisele isendile; naeratus võib väljendada, kuid samas võib ka varjata tõelisi tundeid. Teinekord võib naeratuse taga varjuda kiskjaahv – inimese agressiivsus, mida väljendati sadu tuhandeid aastaid tagasi hammaste irevile ajamisega.
Tsiviliseeritud inimese käitumine on rohkem varjatud ja kummalisem, kui seda oli tema esivanemal. Kaasaegne teaduse, psühhiaatria ja psühhoteraapia arenemine annab üha uusi võimalusi kuritegelikuks psühhotroonseks sekkumiseks massimeedia kaudu inimese mõtlemisse ja tegevusse. Kodeeritud alateadvusega inimene ei kuulu enam iseendale, ta käitumine allub võõrale tahtele.
Psühhotroonset mõjutamist kasutatakse mitte ainult üksikisiku vastu. See leiab järjest enam kasutamist inimgruppide allutamiseks võõrale tahtele. Võimsate zombi – generaatorite abil on võimalik mõjutada rahvamasse ja terveid sõjaväeüksusi. Sellega võidakse provotseerida rahvarahutusi ning vastupidi, rahvast ohjeldada, sundida neid tegutsema vajaliku suunas.
Juba praegu on paljude Maa riigipeade julgestusteenistuste käsutuses spetsialistid – psühhoenergeetikud, kes kaitsevad riigijuhti psühhotroonse mõjutamise eest, välistades nende muutmise välismõju all toimivaks zombiks.
Maa inimkonna jõudmisega infoühiskonna lävele omandab erilise tähtsuse informatsiooni tõepärasus ja vastupidi, väärtinfo defitsiidi kunstlik tekitamine, selle varjamine. Juba praegu pakutakse Maal tõe pähe pseudo- ja saastinfot, valejäreldusi, moonutusi, kõikvõimalikku sofistikat ja pseudoteooriaid.
Väärinfost eksitatud inimesed, inimrühmad, ühiskonnakihid omandavad eelduse, et neid avalikult suunavad valitsejad on omakasupüüdmatud, moraalsed ning tegutsevad rahva hüvanguks. Eeltoodu võtab inimestelt võimaluse objektiivselt tõdeda, et Maa valitsejad on oma emotsioonidelt veel väga lähedased kiskjaahv – inimesele, nad
tegutsevad kõigepealt iseenda, siis oma lähikondlaste huvides, ning rahva huvides ainult niipalju, et ei kuivaks kokku teda toitev elanikekiht, tema toidulaud või, veel hullem, et märatsev rahvahulk ei muutuks valitsejatele endile füüsiliselt ohtlikuks.
Valitsejate silmakirjalikkus ja tühisus on saatnud inimkonda riigi tekkimise algusaastatest peale; see on saatnud inimest ajast, mil kadus otsene füüsiline jõuvalitsemine ja asendus tema ekvivalendi – rahajõu valitsemisega. Juba siis, kui inimkond oma arenematuse tõttu oli veel usudogmade kammitsas ning kristliku kiriku mõju all, väitis maal tuntud filosoof Talleyrand: “Inimesed oleksid väga vapustatud, kui teaksid, kui alaväärtuslikud on nende juhid”.
Tänapäeva Maal, kus kristliku moraali mõju on kadumas ja üha enam pääsevad esile kiskjaahv – inimese emotsioonid, kus lähtutakse küünilis-pragmaatilistest põhimõtetest – eesmärk pühendab abinõu, rahaga saab mõõta kõike – ei ole näha, et inimkond jätaks nimetatud printsiibid infoühiskonna lävepaku taha. Järelikult on oodata varjatud vägivalla ja inimeste vabaduse piiramise suurenemist.
Eeltoodut järelduse tõsidust kinnitab veel üks ärevusttekitav tendents Maal. Inimkond valmistub astuma informatsiooniühiskonda. Infoühiskonnas on olulise tähtsusega ühine keel, kõigile mõistetavad sümbolid, mõisted, käitumisreeglid, õigusnormid. Infoühiskonnas toimuvad protsessid kiiresti, peaaegu momentaalselt; hilinenud riik, rahvas, ühiskonnakiht, inimrühm või üksikisik jääb paratamatult teistele jalgu ja pühitakse minema.
Infoühiskonnas toimuvad protsessid nagu hiigelsuurel börsil. Samas aga rassid ja rahvad üha kaugenevad üksteisest, vaatamata sellele, et riikide majandusühendused järjest laienevad. Nii föderaalsetes kui ka unitaarriikides tõusetuvad ikka enam rassi – ja keeleprobleemid. Riikides, osariikides, liiduvabariikides annavad endast märku rahvad, kes, olles vähemuses, nõuavad lisaks riigikeelele vähemusrahvuse keele seadustamist teise riigikeelena. Teisal aga tõusevad esile rahvusgrupid, kes saavutanud enamuse teatud osariigis, ringkonnas, nõuavad ametliku riigikeele asendamist enamuse rahvuskeelega ja ükskeelsust.
Kuigi riigivõimu käsutuses olev massimeedia püüab eelnimetatud vastuolusid pehmendada niinimetatud ametliku rahvaste sõpruse poliitika abil, ei muuda see probleemi olematuks. Samas annab probleemi olemasolu ja selle võimendamine massimeedia abil suurepärase võimaluse avantüristidele omakasupüüdlike plaanide elluviimiseks. Seda enam, et sellele annavad hoogu ja õigustust erinevad usud, usudogmad. Massimeedia kaudu võimendatud vastuolud tekitavad niinimetatud, kultuuride sõja.
Siinjuures aga on kohane meenutada Maal tuntud humanisti Sidney Reili sõnu: “Sõdu ei alusta mitte tsaarid ja valitsused; sõdu alustavad pankurid mõjusfääride ja turgude vallutamise eesmärgil”. 21.sajandi sõdade meetoditeks on nii otsene sõjategevus kui ka poliitilised meetodid eesmärgiga hävitada vastase tootmisvahendeid, muuta ta ostjaks-tarbijaks ja võitja toorainebaasiks. Ning kui ei ole teisi ettekäändeid sõdade vallapäästmiseks, siis lähevad käiku inimeste religioossed, etnilised ja kultuurilised erinevused.

Kultuuride sõda

Informatsiooniühiskonda astunud inimkond käitub täiesti erinevalt industriaalühiskonnast.
Viimatinimetatud ühiskonnas toimus kauba- ja tehnoloogiavahetus pariteetsetel alustel. Pariteetsuse määrajaks oli raha; sealjuures raha mitte jõu ekvivalendina, kuna raha, kui jõu ekvivalendi tagas riik. Riik sekkus vahetusse ainult kaudselt, kehtestades tolli-, impordi- ja ekspordimakse, litsentse.
Inimkonna astumisel infoühiskonda kaotab oma tähtsuse see vähenegi demokraatlikule riigile omane liberaalne sekkumine vahetusse. Infovahetus ei saa eksisteerida piirangutega, valikuliselt, vastasel juhul ta kaotab oma tähenduse, kuna infoühiskonna protsessid toimuvad kiirelt, õigemini – momentaalselt. Oma vastast ei saa tulistada, eelnevalt läbides parlamendi hääletusprotseduuri. See ei tähenda tulistamist otseses mõttes, vaid pidades silmas finants – majanduslikku tegevust.
Infoühiskonnas ei määra maailma poliitikat võistlevad ideoloogid, rahvusriigid või majandusühendused. Maailmapoliitika sõltub infokandjate võimsusest; selle määrajaks on erinevate kultuuride ühtesulamine, kooseksisteerimine või kokkupõrge.
Kui sellest kokkupõrkest peaks puhkema maailmasõda, siis on see erinevate kultuuride sõda. See konflikt kujuneb verisemaks ja julmemaks kui kõik eelmised. Inimkond on eeltoodut mõistnud ning aina rohkem kutsuvad poliitikud valitsusi üles hoiduma edasise desarmeerimise eest. Tegelikult tähendab see valmistumist sõjaks.
Maa inimühiskonnas on märgata rahvusriikide vahelise või tsimbalismijõudude ja globaliseerumise pooldajate traditsioonilise rivaalitsemise taassündi. Samas ei märgata, et jõujooned Maa gloobusel paiknevad ümber.
Jõujooned gloobusel hakkavad paiknema vastavalt suurimatele kultuurilistele üksustele, millega inimesed ennast identifitseerivad. Kultuurilist üksust ühendavad ühine keel, ajalugu, tavad. Infoühiskond paneb inimesi otsima uusi ühisjooni.
Rahvas, rass, keel kui identiteedi alus nõrgenevad. Sellele kohale asub religioon. Vaatamata tõelise usu vähenemisele, religiooni osatähtsus ühiskonnas suureneb. Inimene võib rahvuselt olla poolenisti inglane ja poolenisti araablane, aga ta ei saa olla poolenisti katoliiklane ja poolenisti moslem. Inimese identiteedi aluseks saab usk, see tekitab ühtekuuluvustunde, samas eraldab ühed inimesed teistest.
Eelnimetatu loob aluse islami, kristluse, aga ka hinduismi fundamentalistide arvu kasvuks. Tekib kooseksisteerinud kultuuride lõhestumine; see on juba tekitanud veriseid kokkupõrkeid, mis muutuvad järjest verisemaks.
Maa ajaloos toimusid verised kokkupõrked ka ühe kultuuri raames, sageli olid need ühe rahva vennatapusõjad. Neid põhjustasid etnilised ja erinevate ideoloogiate vastuolud. Inimkond Maal aga läheneb infoajastule, mille olemuse määrab kultuur. Poliitikud arvavad naiivselt, et viies teistsugusesse kultuuri MTV, McDonald,si ja interneti suudetakse vermida ülemaailmset massikultuuri. Asudes sööma McDonald,si hamburgerit, pöördub iga kultuur palves oma Jumala poole.
Inimkond tegutseb majandushuvidest ajendatuna, aga see ei ole esmatähtis kui toimub inimese identiteedi määramine temas eneses. Mõned poliitikud Maal väidavad, et rahal ei ole rahvust. See on tühipaljas sõnakõlks. Raha on alati kellegi taskus ja tasku omanikul on alati rahvus. Veelgi enam, informatsiooniajastul, nagu eespool öeldud, identifitseeritakse tasku omanikku kultuuri järgi.
Inimesi, olgu nad tõsiusklikud või mitte, hoiab koos aastasadade jooksul geenikoodiks muutunud usk – nende kultuuri looja. Inimesed sõdivad ja langevad oma usu, kultuuri eest ning infoühiskonna meediavahendid võivad sealjuures kajada sõjapasunatena.
Kuigi kultuur on vastuolude allikas, on üksnes tema võimuses ära hoida, et vastolude ookean kõiki alla ei neelaks.
Üksnes arukusega ei saa ära hoida kultuuride kokkupõrget, katastroofe. Arukusel põhinesid tehnika areng, industrialiseerimine, saamahimu, vallutussõjad ja koloniaalvõim.
Arukusele tuginedes õigustati enneolematuid kuritöid inimkonna vastu – Hitleri rassiteooria ja maailmavallutussõda, mis tekitas inimkonnale tohutuid kannatusi, purustusi, tõi endaga kaasa üle 50 miljoni inimese hukkumise. Stalini “arukast” ideoloogiast lähtuvalt läbiviidud põllumajandusreform – kollektiviseerimine – põhjustas üle 3 miljoni inimese näljasurma ja kannibalismi külades, kus emake loodus on alati toitnud inimest. Teguviisi õigustas ainult nimetatud “arukusel” põhinev arusaam – sotsialistlikus ühiskonnas ei saa olla eramajapidamist.
Postsotsialistlikes riikides tekitatakse inimestele uusi kannatusi “arukusele” põhineva vastupidise ideoloogiaga – turumajanduses ei saa olla kollektiivset põllumajandust. Kõigil eelnimetatud juhtumitel on tegemist pseudoarukusega, millel ei ole midagi ühist kultuuriga. Oma teguviisi põhjendamises on valitsejad leidliku ja ammendamatud. Juba Maa tuntumaid filosoofe Johann Gottlieb Fichte on väitnud: “Valgustusstegevuses ollakse tuimad ja südametud, kuid ammendamatud”.
Maal peetakse poliitikat räpaseks, ebaausaks tegevuseks, samas leitakse, et see on normaalne, teisiti ei ole poliitika toimimine võimalik. Sageli käituvad poliitikud Maal nürimeelsete äripartnerite tasemel – kokkuleppe sõlmimisel püütakse partnerit ninapidi vedada, sokutada kokkuleppesse (enda arvates) kavalaid konkse, et neid enda huvides hiljem ära kasutada. Peale kokkuleppele allakirjutamist minnakse kahjurõõmsalt käsi hõõrudes laiali. Ollakse uhke oma “arukuse” üle – vastaspool õnnestus ülekavaldada… Järgmisel päeval aga ollakse sunnitud uuesti kohtuma, sest kokkulepe tekitab arusaamatusi, erinevaid tõlgendusi. Järgnevad lõputud vaidlused ja kulukad kohtuprotsessid mõlemale poolele.
Eelnimetatud käitumisviis on eriti omane postsotsialistlike riikide poliitikutele, kes õigusnormide loomisel ei juhindu üldtunnustatud moraalinormidest ja eetikanõuetest.
Parlamendis võetakse vastu seadusi, milles püütakse rahvast üle kavaldada, olla targem rahvast. Ei mõisteta, et üksikisik, ka isikute grupp võib seadust mitte aktsepteerida, kuid peab seadust täitma. Selleks aga, et seadus töötaks, peab see olema aktsepteeritav rahva kui terviku poolt.
Eeltoodu mittetunnistamise tõttu toimub postsotsialistlikes riikides lõputu seaduste muutmine, täiendamine, seaduste muutmise seaduste vastuvõtmine. Oma amoraalset käitumist põhjendavad poliitikud aga kogemuste puudumisega seadusloomes. Kuigi seaduste ja seadusloome põhiprintsiibid on Maal paikapandud juba mitmeid aastatuhandeid tagasi.
Veelgi raskemad on räpase, vastutustundetu poliitika tagajärjed riikidevahelistes suhetes. Siinjuures ei piirduta ainult pikkade vaidluste ja kohtuprotsessidega. Eelnimetatud asjaolud on põhjustanud hulgaliselt sõdasid kogu inimajaloo vältel. Eeltoodu on kiskjaahv – inimese – poliitiku käitumine. Infoühiskonda sellega astuda ei ole võimalik.
Valik ei ole eriti lai: kas, esiteks, teostada kultuuril põhinevat poliitikat nii siseriiklikus kui riikidevahelises ulatuses, sealjuures austada ja sallida teisi kultuure ning astuda infoühiskonda või, teiseks, jääda käesoleva poliitilise pseudokultuuri juurde. Kuna areng ei tunnista tõkkeid, on tulemuseks siseriiklikud ja riikidevahelised konfliktid, edasi diktatuuri kehtestamine, sealjuures tsensuur infokanalite kasutamises. Infoühiskonna uks jääb seniks suletuks.

Maa loodus asub rünnakule inimkonna vastu

Umarani teadlased on viimased viiskümmend aastat rahutusega täheldanud inimtegevuse laastavat toimet Maa loodusele. Oleme tulnud järeldusele, et ökoloogiline, aga sellega seonduvalt ka majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline kriis on vältimatu, ja see toimub käesoleva sajandi jooksul, kui inimkond ei loobu loodusressursside liigtarbimisest.
Inimkonnal on viimane aeg asuda loodusressursside teadlikule ja kohustuslikult säästvale tarbimisele. Inimkond on senini arutult ja pillavalt kasutanud loodusvarasid, mida ei ole inimese võimuses taastada ega luua.
Ainuüksi viimase sajandi sõjad, sõjaotstarbeline ja sellega seonduv tööstus on neelanud loodusressursse rohkem, kui seda on kulutanud inimkond oma varasema eksisteerimise jooksul kokku. Praegusel arenguetapil saadakse Maal energiat keskkonda saastava, paljudel juhtudel seda lausa ohustava tehnoloogia abil. Inimkonna keskkondakahjustav tegevus ületab tunduvalt keskkonna kaitseks ettevõetavad meetmed.
Inimkond Maal ei ole veel suutnud välja töötada vähe saastavaid tehnoloogiaid, mis toimiks vähese energiakuluga. Paljudes tootmisvaldkondades on keskkonnaohutus otseses sõltuvuses tehnoloogiale kulutatava energiahulgaga – mida keskkonnaohutum, seda energiamahukam.
Inimkond on sattunud suletud ringi. Väljapääsu otsimiseks ei ole antud palju aega. Lahendus tuleb leida lähema viiekümne aasta jooksul. Samas aga tuleb praktiliselt kohe alustada säästva arengu poliitikat. Asuda arenguteele, mille käigus tagatakse inimeste mõistlike vajaduste rahuldamine, ilma et seataks ohtu tulevaste põlvede võimalused tagada oma mõistlike vajaduste rahuldamine. Tähtis on, et säästev areng peataks looduse hävinemise ahelreaktsiooni, mis Maal praegu toimib ja laieneb.
Probleem on aga selles, et Maa inimene, inimrühm, ühiskonnakiht, kellest sõltub säästva arengu poliitika, oma praegusel arenguetapil ei ole võimeline vastu võtma põhimõtet – mõistlike vajaduste rahuldamine. Need, kellel on rahalised võimalused tarbida kõike, mis müüdav, kes istuvad suurtel niinimetatud “progressi saarekestel”, ei suuda loobuda, ennast piirata. Raha nimel pakuvad tootjad üha uusi tarbimisvõimalusi, samas tarbivad tootjad aina rohkem ja rohkem ressursse.
Inimkonnal on kaks võimalust – kas tarbida taastuvaid ressursse mahus, mis võimaldab nende isetaastumise ning taastumatuid ressursse tarbida minimaalselt vajaliku intensiivsusega, või hukkuda ökokatastroofis, juhul kui inimkond veel enne seda ei ole hukkunud keskkonnasaastatusest ja loodusvarade defitsiidist tingitud suurte majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste vastuolude tõttu.
Inimesed Maal ei soovi tunnistada ega mõista looduse tarkust. Kui inimtegevus Maal hakkab ohustama loodust globaalselt, asub loodus ellujäämise nimel ennast kaitsma inimese eest. Ta tekitab inimkonnale ebasoodsad elu – ja majandustingimused, vähendab füüsiliselt inimeste arvu Maal, viib tema arengu tagasi koopaelaniku tasemele või kaotab hoopis. Inimkond oma arutu tegevusega põhjustab nii floora kui fauna liikide hävimist. Inimene on vääral arusaamisel, et kui kaduda tuleb, siis tema kui liik kaob viimasena. Tegelikult iga liigi kadumisega astub ta sammu selles järjekorras enda hävingule lähemale, ja ta ei ole selles järjekorras ei viimane ega eelviimane, pigem asub järjekorra esimestes ridades.
Juba praegu on Maa Euroopa osa tabanud ennenägematud üleujutused, mis hävitavad ja pidurdavad tootmist. Loodus muudab ümber õhu – ja veehoovuste liikumissuunad. Viimaste aastate ilmastikunähtus, mida Maal nimetatakse El Nino fenomeniks, on põhjustanud põuda Aafrikas ja Kesk – Ameerikas ning üleujutusi Californias.
Loodus on asunud ennast kaitsma, kuid veel ei ole ta asunud rünnakule inimkonna vastu. See rünnak on iga hetk algamas, kui inimkond, looduse väike aga isepäine osa, ei taha leida kompromissi kogu loodusega. Maa teadlased on juhtinud riikide ja valitsuste tähelepanu ökokatastroofi vältimatusele, kui ei võeta riikide tasandil tarvitusele kardinaalseid abinõusid elukeskkonna saastamise vähendamiseks.
Senini on maailma keskkonnakaitsealase arengu suunas väga vähe ära tehtud poliitikat suunava rahvavõimu vastaseisu tõttu. Suurtööstus seisab vastu tootmise vähendamisele. Rahaeraldised keskkonnakaitsele on pigem sümboolsed, kui praktilise otstarbega, arvestades keskkonnasaastatuse ulatust Maal.
Süsihappegaasi hulga suurenemine Maa atmosfääris tõstab temperatuuri Maal, kliima soojeneb, tekib niinimetatud kasvuhooneefekt. Troopilisi vihmametsi jääb üha vähemaks, süsihappegaasi atmosfääri paiskamine aga on saavutanud rekordnäitajad.
Ainuüksi ajavahemikus 1970 kuni 1995 Kristuse sünnist on inimkond Maal hävitanud 30 % oma loodusrikkustest.
Veel raskemaid tagajärgi kutsub esile aerosoolsete gaaside kontsentratsiooni tõttu osoonikihi lagunemine atmosfääri ülakihtides. Päike, mis on olnud kogu eluslooduse tekkimise aluseks, mida inimesed kummardasid ja mille poole palvetasid kui Jumala poole, on muutumas hirmsaks hävitajaks. Inimene, kahjustades oma tegevusega osoonikihti, avab nähtamatule surmatoovale päikesekiirgusele tee Maale. See hävitab kõik elava Maal.
Looduse kättemaks inimkonnale ei piirdu ainult tagajärgedega, mida kirjeldasin eespool. Kasvuhooneefekti toimel tekkiv kliima soojenemine sulatab jää Põhja – Jäämeres, Gröönimaal, oluliselt väheneb jääkate poolustel. Merepinna kas või meetrise tõusu korral kaovad vee alla terved riigid. Kui inimkond Maal jätkab oma kuritegelikku suhtumist loodusesse, tõuseb ookeanide veetase lähema inimpõlvkonna jooksul 6 meetrit.
Loodus, asunud inimkonnale kätte maksma, ei tee vahet süütute ja süüdlaste vahel. Inimkond on loodusele kollektiiv ja loodus kasutab tema vastu kollektiivset karistust. Siiski tuleb märkida, et suurimad atmosfäärisaastajad on arenenud tööstusriigid; nende panus on suur ka arengumaades asuvate troopiliste vihmametsade hävitamisel. Samas aga oma geograafilise asukoha tõttu saavad kõige rängemini kannatada arengumaad, kes on süüdi ainult veerandis kliimamuutuste põhjustest.
Maal on oodata kliima soojenemist. Aga peale seda tuleb ulatuslik jahenemine Golfi hoovuse aeglustumise ja hilisema peatumise tõttu. Eelmärgitu toob endaga kaasa uusi katastroofe.
Golfi hoovus algab Mehhiko lahest ning kannab sooja ja kerget pinnavett Loode Euroopasse ning sealt edasi ümber Põhjala Barentsi merre. Vesi, andes ära soojust ja aurustudes jahtub ning tema soolasisaldus kasvab. Külm, soolane ja raske vesi vajub Norra ja Gröönimaa vahel allapoole, merepõhja lähedale ning voolab sealt tagasi külma süvahoovusena Vaiksesse ookeani. See külma ja sooja vee erinevusel töötav pump on kümneid aastatuhandeid soodustanud inimtegevuse arengut Euroopas ja Põhjalas.
Õhu saastatusest tingitud kasvuhooneefekti tõttu kliima Euroopas ja Põhjalas oluliselt soojeneb. Tekib ulatuslik jää sulamine. Merevee pealispinna veesoolasus väheneb tingituna magevee juurdevoolust. Pealmine veekiht ei vaju enam alla. Tulemuseks on Golfi hoovust käivitava, ülemiste ja alumiste veekihtide temperatuuri ja soolasuse erinevusel põhineva “pumba” aeglustumine ja seiskumine. Golfi hoovus peatub.
Kliima muutub järsult külmemaks. Tekivad suured õhutemperatuuride vahed kõrgete ja madalate laiuskraadide vahel Maal. Sellega kaasnevad tugevad orkaanid ja suured üleujutused.
Kliima jahenemine jätkub ning peagi paugub pakane mitte ainult Põhjalas, vaid ka Maa Euroopa-osas, kuni Vahemereni välja. Traditsiooniline põllumajandus ja sellega seotud tööstus hävinevad. See toob endaga kaasa majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi katastroofe.
Loodus on asunud rünnakule inimkonna vastu. Ta loovutab osa endast, et ellu jääda.
Ligi 1000 aasta pärast loodus taastub hoobist, mille tingis inimese arutu tegevus ja tarbimine. Käivitub Golfi hoovus. Aga kas inimkond suudab eluga välja tulla looduse kättemaksust?
Meie, Umarani teadlaste uurimuste järgi on inimkond oma arutu tegevuse tulemusena lähenemas veegi hirmsamale katastroofile, kui Golfi hoovuse peatumine ja selle tagajärjed. On reaalne oht, et maakera kaotab tasakaalu poolustel jää sulamise või vastupidi, poolustel intensiivse jääkihi juurdekasvu tõttu. Maakoor pöördub ümber oma püdela sisemuse, saatjaks ulatuslikud veeuputused, maavärisemised ja vulkaanipursked. Poolused “kukkuvad” ekvaatorile, troopilised alad aga sattuvad poolustele või polaaraladele. Kõik nendel maadel asuv elav hukkub.
Maa tsivilisatsioon käitub jaanalinnuna, kes on peitnud pea “progressi saarekeste” liiva sisse ning keeldub vaatamast tulevikku, kuna see on hirmuäratavalt sünge. Vaid väike arv Maa teadlasi, filosoofe ja – inimeste arvates – teisi “lollakaid” fanaatikuid valutavad südant Maa tuleviku pärast.

Meie Umarani teadlased usume, et inimkond Maal jõuab teadmisele, et areng Maal ja kogu Universumis omab pikka, keerulist ja konkreetset ajalugu, kusjuures peamine on mõista, et ajaloo kulg on ettemääratud paratamatus.
Elu on tekkinud eluta aine evolutsiooni teatud etapil ja edasi arenenud aegade jooksul. Pikaajalise evolutsiooni käigus on väljakujunenud eluslooduse jaoks äratundmine, mis on mürk, mis toit ja jook. On välja kujunenud külma ja kuuma taluvus ja vastvõetavus. Ühesõnaga, kogu elusloodus, floora ja fauna on enda jaoks leidnud hea ja halva.
Hea ja halb ei ole muutumatud. Hea ei ole igavesti hea ja halb igavesti halb. Näiteks puhas õhk on parajasti see gaaside segu, milles ja millega end pidevalt sobitades on elu tekkinud ning aegapidi praegusesse olekusse arenenud.
Seega ei ole inimkonnale ohtlikud mitte protsessid, mis toimuvad planeedil, vaid protsesside kiirust iseloomustavate aegade suhted: kui atmosfääri koostis muutub liiga kiiresti, nii et evolutsiooni pärilikkuse ja muutlikkuse mehhanismid ei suuda toimida, siis elu lõpeb.
Ülimalt lühikese, Maa viimase saja aasta jooksul on inimkond hakkama saanud niivõrd suure teaduslik – tehnilise progressiga, et on käes loodusliku tasakaalu kiire rikkumine. Kusjuures põhjuseks ei ole siiski mitte teaduslik – tehniline progress, vaid selle kõige barbaarsem – primitiivne, hävituslik, tohutuid loodusressursse kulutav vorm.
Maa teadus on ikka veel arengustaadiumis, millises ta oli sadu tuhandeid aastaid tagasi: kuld, tina, vask olid kõige enam kasutusel igapäevaste tarbeesemete valmistamisel, ja seda lihtsal põhjusel – need olid kõige kergemini töödeldavamad metallid.
Ka praegune Maa tsivilisatsioon kasutab oma teaduslik–tehnilises arengus ressursse ürginimesele omasel viisil: kasutada, tarbida seda ja sellisel viisil, mis on kergemini kättesaadavam, annab kohest ja suuremat tulu. Ehki kaasaja inimene Maal, mõtlevast ajust juhituna, peaks oma tarbimist reguleerima, pidurdama ning loobuma kohesest ja kiirest kasust selle nimel, et tulevikus uute, täiuslikumate tehnoloogiate abil kasutada loodusressursse tunduvamalt säästlikumalt ning mitte rikkudes taastuvate ressursside tasakaalu. Küsimus ei ole ju protsessis, vaid asjaolus, et protsessid Maal toimuvad viimasel aastasajal enneolematult kiirelt.
Elus ja eluta loodus on alati muutunud ja arenenud; täpset looduslikku tasakaalu pole iialgi olnud. Mis on “looduslik tasakaal”? Tegelikkuses tähendab see olukorda, kus muutused toimuvad pidevalt, kuid aeglaselt, et elusa looduses väljakujunenud reageerimismehhanismid suudaksid toimida, kohaneda uute tingimustega, et tagada elu pidevat jätkumist.
Eeltoodu kohaselt olid looduses kõik protsessid tasakaalus kuni inimese, meie, Umarani teadlaste poolt loodud kiskjaahv – inimese lülitumiseni loodusesse selle osana ning peamine – tema lülitumiseni looduse korraldamisse.
Umarani teadlaste loodud inimese poolt viimastel aastakümnetel esile kutsutud muutused on niivõrd globaalsed ja kiired, et elusas looduses aegade jooksul välja kujunenud kohanemismehhanismid, mis olid mõjusad aeglaste ja väikese ulatusega keskkonnamuutuste puhul, ei suuda enam vajalikult toimida.
Elus loodus Maal ei suuda kohaneda kiirete muutustega mitte ainult füüsiliselt, vaid üks osa loodusest – inimene, kes ise on plahvatuslikud muutused esile kutsunud, ei suuda kohaneda nimetatud muutustega ka vaimselt. Tulemuseks kõrvalekalded inimeste normaalses arengus ja käitumises – alkoholism, narkomaania, kuritegevus, vaimuhaigused, agressiivsus.
Inimene tunnetab pidevalt ohtu, enda kaitsmise vajadust. Samas aga üksikisik ei mõista, et oht on globaalne. Ta näeb seda teda ümbritsevas lähemas keskkonnas ja on agressiivne selle vastu. Eeltooduga tekitab uusi konflikte ja vastuolusid – see protsess on lõputu ja toimib ahelrektsioonina seni, kuni ei öelda selgelt ja konkreetselt välja eeltoodu tekkepõhjusi ning ei asuta riikide tasemel tarvitusele võtma abinõusid meeletu progressi aeglustamiseks.
Teaduslik – tehniline progress Maal ei saa olla eesmärk omaette. Mida suuremad on teaduslik – tehnilise progressi poolt inimkonna käsutusse antud võimalused, seda täpsemalt on vaja teada väärtuste hinnanguid ja seada eesmärke. Väärtused ja eesmärgid on ülimalt tähtis inimkonna humanitaarteaduste probleem. Kõigepealt peab inimkond ise andma otsese ja ausa vastuse küsimusele, kas on olemas mõistusega elu Maal.

Pidu “progressi saarekestel” kestab

Pidu “progressi saarekestel” kestab. Need saarekesed võivad olla suuremad või väiksemad, vastavalt inimese, inimrühma, ühiskonnakihi varanduslikule seisundile.
Aga pidu “progressi saarekestel” lõpeb kõigile ühtemoodi. Mõnele on “progressi saarekeseks” sõiduauto. Maakeral hukkub autoavariides sadu tuhandeid inimesi. Hukkuvad nii vastutustundetud roolikeerajad, kui ka süütud kaassõitjad ja jalakäijad. Massiline hukkumine autoteedel on pidev ja seda võetakse kui progressi paratamatust.
Umarani teadlaste analüüsid on näidanud, et see ei ole paratamatus. Põhjus on asjaolus, et Maa teaduses areng ja selle tulemuste praktikasse juurutamine ning inimkonna kasutusse andmine on kiirem, kui mõtleva inimese, Homo sapiensi areng Maal tervikuna.
Inimkond ei ole veel valmis kasutama kõiki teaduse ja tehnika saavutusi, mida teadlased loovad. Saja hobujõulise mootoriga sõiduauto paisatakse tohutu hulga tarbijate kasutusse, kellest paljude käitumist suunavad veel kiskjaahv – inimese emotsioonid, nende “mõtleva aju” osavõtt tegevuse suunamisest võimaldaks käsitseda vaid ühehobujõulist tehnikat.
Umarani teadlased on teostanud suurte lennu- ja laevakatastroofide uurimisi Maal. Nimetatu on näidanud, et süüdi ei ole olnud mitte tehnoloogia või tehnika. Raskete tagajärgedega õnnetusi on põhjustanud inimeste tegevus, kes ei vasta oma arengus Maa teadlaste loodud tehnika tasemele.
Tehnikat ekspluateeriv ja sellega seotud inimeste “mõtlev aju” sörgib kaugel teaduse ja tehnika arengu järel. Raskete õnnetuste põhjustajaks on peamiselt inimlikud nõrkused: saamahimu, enese ülehindamine ja upsakus, sageli rumalus ja lohakus.
Näiteks ligi tuhande reisijatega laev koos salastatud lastiga aetakse merepõhja, tingituna eeltoodud põhjustest. Vastavalt Maa kehtivatele eeskirjadele tellib laevaomanik laeva ülevaatuse inspektsiooni ja maksab tehtud töö eest inspektsioonile raha. Tööde tellijalt raha saanud inspektsioon sulgeb silmad laeva mõningate puuduste ees ning annab paberi, mis lubab laeval sõita avamerel, kuigi konstruktorid on laeva ettenäinud sõiduks rannasõidus. Laevaomanik annab loa väljasõiduks, teades laeva puudusi ja saanud tormihoiatuse. Laeva kapten viib laeva sadamast välja ja sõidab täiskäigul tormis, olles samal ajal insener–laevajuhina teadlik laeva puudustest ja laeva varitsevatest ohtudest.
Kapteni poolt enese ülehindamine, vajadus laevaomanike ees näidata oma võimeid viia laev tormis sihtsadamasse ettenähtud ajaks, laevaomanike kasuahnus, laeva ülevaatust teostavate inspektorite printsiibitus – kõik eeltoodu kokku põhjustab laeva ja reisijate hukkumise.
Inimese hukkumisega hukkub tema jaoks maailm; kogu inimkonna hukkumisega hukkub samuti maailm. Nii nagu ei ole vahet ühe inimese hukkumise ja kogu inimkonna hukkumise filosoofial, ei ole vahet ka põhjustel, mis tingivad ühe inimese või kogu inimkonna hukkumise.
Teaduse ja tehnika areng viimase saja aasta jooksul on andnud võimaluse käivitada tohutuid projekte, et ikka enam ja mitmekesisemalt rahuldada “progressi saarekeste” asukate tarbimissoove. Sealjuures ei võeta arvesse, kas saarekeste asukad ikka on valmis selleks oma “mõtleva aju” tasemelt.
Tarbimine on nagu narkomaania või alkoholism, mis pärsib “mõtlevat aju”; sellega harjutakse ning soovitakse kiiremini ja aina tugevamaid annuseid. Tootjad aga teenivad üha suuremaid rahasummasid. See annab neile veel laialdasemad võimalused nautida hüvesid ehk tarbimiskaifi. Ka nende “mõtlev aju” on pärsitud. Teadlased sõltuvad samuti rahast ning paljud asuvad tarbimisnarkoosi all. Ring on täis. Siinjuures tuleb märkida, et suurem osa loodusressurssidest ja inimkonna poolt toodetud väärtustest läheb rumaluse ja apluse nahka, mitte Maa inimese tegelike, arengust tingitud õigustatult suurte ja kasvavate vajaduste rahuldamiseks.
Inimkond vajub esialgu aeglaselt, aga üha kiirenevas tempos globaalse ökokatastroofi põhjatusse sügavikku, saatjaks lokaalsed majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised vastuolud. Samas aga ei saa välistada, et mõni eeltoodud vastuoludest omandab ülemaailmse katastroofi ulatuse ning inimkond kaob varem, kui seda jõuab teha inimese elukeskkonna üldine saastatus. Parimal juhul alustab inimkond uuesti koopaelanikuna.
See on üle mõistuse elamise tulemus. Väites, et kogu inimkond elab üle mõistuse, teeksin liiga suuremale osale inimestest Maal. Aina suurem rikkus koondub üha väiksema eliidi kätte.
1,3 miljardit inimest Maal elab allpool vaesuspiiri. Rohkem kui 900 miljonit inimest läheb igal õhtul magama näljasena. Enam kui miljardil inimesel ei ole võimalust tarbida puhast joogivett. Miljard inimest Maal ei oska lugeda.
Vaeste hulk ning vahed vaeste ja rikaste sissetulekutes aina kasvavad – vaesed jäävad vaesemaks ning rikkad saavad rikkamaks. Vaeseid tuleb üha juurde nii Maa elanikkonna juurdekasvu, kui ka meeletu konkurentsi tulemusena. Konkurents lülitab mängust välja kõik, kes asuvad ükskõik millistel põhjustel halvimatel stardipositsioonidel.
Hävitav progress Maal ja selle õigustuseks serveeritav kahjulike tagajärgede paratamatus, teenib kõigest 15% Maa elanike huve. Enamus inimestest asuvad väikestel või väga väikestel “progressi saarekestel” või virelevad hoopiski saarekeste poolt tekitatud poris, muretsedes igapäevase leiva, eluaseme ja kehakatte pärast.
Samas ei saa olla kindel, et saarekeste kõrval porislamajad ei tõsta pead. Kas demokraatia, kuigi juba praegu suhteline ja näiline, suudab demonstreerida oma vastupidavust suurtele rahutustele, järskudele muudatustele ja vapustustele? Kas puudust kannatajate väljapääsmatu olukord ei pane idanema terrorit, mis järjest kasvab ja laieneb ning milles ei ole võitjaid?
Teatavasti erakorralise seisukorra ajal annab vastav seadusandlus Maal juba praegu valitsustele õiguse piirata rahva õigusi ja vabadusi, sõnavabadust, keelata miitingud, rahvakogunemised, jätta ära valimised – peatada demokraatia toime.
Umarani teadlaste poolt teostatud Maa majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise olukorra ja arenguperspektiivi analüüsid näitavad, et Maa inimkond liigub erakorralise seisukorra poole. See omakorda tingib diktatuuri kehtestamise nende 15% elanike huvides, kes asuvad suurtel või ülisuurtel “progressi saarekestel”.
Sealjuures aga unustatakse, et looduse kättemaksu eest ei päästa neid Maal kehtivad või kehtestatavad seadused. Pääsemine võib tulla ainult tingimusel, et suudetakse üle olla kiskjaahv – inimese emotsioonidest ja egoismist ning iseenese ja maailma tunnetamise läbi asuda tegutsema “mõtleva aju” suunamise järgi.
Siinjuures juhiks tähelepanu veel ühele asjaolule. Maa inimesed on veendunud, et kui inimene on juba kord midagi loonud, ei ole mingit võimalust sellest loobuda. Tuuakse põhjenduseks majanduse, kogu inimkonna elutegevuse seotus. See on sügavalt ekslik arusaam.
Maa inimesed on loonud väga palju ja väga palju ka hävitanud, sealjuures sõdades, lohakuse ja rumaluse läbi. Hävitanud taastamatult.
Inimkond on võimeline loobuma. Inimkond, saanud tunda suuri laeva – ja lennuõnnetusi, aatomielektrijaamade katastroofe, loobub ühtede või teiste tehnikavahendite ja saavutuste kasutamisest kas täielikult või seniks, kuni ei ole välja töötatud täiuslikumad süsteemid. Võib tuua sadu ja tuhandeid näiteid, kus Maa elanikkond, nii öelda tagantjärele tarkusega ja ühiskonna survel on võtnud tarvitusele abinõud tarbimise piiramiseks, kahjulikke tagajärgi tekitava loodu hävitamiseks.
Küsimus on ainult selles, kas tegutsetakse “mõtleva ajuga” või kiskjaahv – inimese tagantjärele tarkusega, kas võidab saamahimu või mõistus.

Hüvasti, Maa!

Meie ekspeditsioon hakkab lõpetama oma uurimis-, jälgimis- ja valveprogrammi Maal. Juba on startinud Umaranilt uus ekspeditsioon, et võtta üle meie ülesanded ja jätkata. Niipea, kui vahetus saabub, asume meie tagasiteele koju.
Olime oma ülesande täitnud. Edukalt kulges ka meie teine ülesanne – kaitsta Maad komeetide, meteoriitide ja asteroidide eest.
Juba ligi 2000 aastat kaitseme Maad kosmoseobjektide eest – hävitame Maad ohustavaid asteroide, meteoriite, juhime Maast kõrvale komeete, mis sageli olid varem põhjustanud Maal olulisi kliimaamuutusi, tekitanud tohutut kahju, hävitanud elusloodust, pidurdanud tsivilisatsioonide arengut. Kaasaja tehnilise arengu juures on Maa tsivilisatsioonile ohtlikud isegi väikemate meteoriitide kukkumised aatomielektrijaamadele, energia- või infosüsteemidele.
Lõpetan oma jutustuse inimkonna arengust ja tegevusest Maal. See ei ole teaduslik analüüs ega aruanne, vaid mõeldud laiale lugejaskonnale Umaranil.
Kahjuks on see kurb jutustus, selles on mure Maa inimese saatuse pärast. Kõige rohkem häirib meid Maa inimese liigne eneseimetlus, oma võimete ülehindamine ja sellele vastavalt väär käitumine. Inimkonna tegevus sisaldab katkematut vigade jada, millega tekitatakse kannatusi ja viletsust inimestele, aga millest ei võeta õppust. Vähe sellest – inimene peab ennast juba nii arukaks, et asub kritiseerima evolutsiooni tarkust ja otstarbekust.
Tuntud arenguõpetuse emeriitprofessor Maal, Georg C.Williams näiteks peab absurdseks evolutsiooni loodut, mille kohaselt inimesel on üks ja seesama elund hingamiseks ja söömiseks. (Millegipärast unustab professor märkida, et nimetatud elund on ühine ka joomiseks). Nii söömine kui joomine puhastab inimese ülemisi hingamisteid, on looduse seisukohalt otstarbekas ja praktiline. Sama professor on avaldanud arvamust, et evolutsioon toimis “rumalalt”, luues inimesele ühe ja sama elundi sigitamiseks ja urineerimiseks. Lugupeetud professor Maal unustab, et evolutsioonil ei olnud võimalust ja vajadust pakkuda kiskjaahvile, inimese eellasele always sidemeid ning desinfitseerivaid salvrätikuid ühekordseks kasutamiseks, samuti kondoome. Samas aga on täielikult õigus eelnimetatud ja väga lugupeetud emeriitprofessoril George C.Williams,il, kui ta väidab: ”Inimese loomus on praegu enam – vähem sama, mis ta oli kiviajal, mis kestis enam kui sada korda kauem kui inimese kirja pandud ajalugu. Praeguse inimese loomus on disainitud kiviaja elu jaoks”.
Eeltooduga tuleb nõustuda. Lisaks ainult juurde, et kiskjaahv – inimesele oli see ainuõige loomus, et ellu jääda olelusvõitluses ja kindlustada järjepidevust. Kahjuks aga kiskjaahv – inimene, saades ristamise teel Umarani inimese tohutu ajupotentsiaali, käitub ikkagi enam kiskjaahvi emotsioonide, kui “mõtleva aju” suunamisel.
Inimkonna filosoofiline mõtlemine tervikuna on teinud ainult kukesammu võrreldes tehnika arenguga; on tunduvalt allajäänud inimese osavusele lihvida kivi, sulatada ja taguda rauda, valmistada mitmesuguseid sõjapidamisvahendeid ja tarbeesemeid.
Inimene Maal, tehes etteheiteid evolutsiooni tarkusele, peaks kõigepealt läbi “mõtleva aju” vaatlema iseennast, kaasaja inimkonda ja tema ühiskonnakorraldust.
Juba praegu võib Maal joomarlus, narkomaania, AIDS põhjustada mõningates riikides elanikkonna demograafilise krahhi. Eeltoodu ei ole üldsegi evolutsiooni tulemus. See on “progressi saarekeste” kõrvalnähe, sellega kaasnev. “Progressi saarekeste” koondumine teeb ühtlasi ruumi saarekeste ümber asetseva mülka laienemiseks.
Inimkonda saatsid rasked epideemiad, katkud kogu ajaloo vältel. Nimetatu oli tingitud aegajalt korduvatest elutingimuste halvenemisest sõdade, ikalduste ja loodusõnnetuste tõttu ja sellest tulenevast inimorganismi vastupanuvõime vähenemisest. See ei olnud inimkonna “seesmine” haigus.
AIDS on aga inimkonna “sisehäda”, ta on pigem tingitud vaimsetest, kui füüsilistest asjaoludest. HI – viirusega nakatub Maal iga päev 16 000 inimest. Inimkond võitleb AIDS – ga, aga ta võitleb nagu alati tagajärgedega. Samas visalt keeldub tunnistamast põhjusi, ei ole võimeline ette nägema. Kui näebki, on võimetu loobumiste hinnaga ära hoidma kahjulikke tagajärgi.

Seal, kus inimene kaotab kontrolli iseenese ja oma tegevus üle, sekkub loodus. Meie teadlased on selgitanud, et meeste sperma kontsentratsioon väheneb kiiresti. Spermatosoidide sisaldus ühes millimeetris spermas langeb keskmiselt 1,5 miljoni spermatosoidi võrra ehk 1,5 % aastas.
Maa piirkondades, kus inimesed peavad ennast “eriti tsiviliseerituks” ning saastavad loodust kõige enam, on sperma kontsentratsiooni langus veelgi suurem.
Nii nagu inimene hävitab loodust kõikvõimalikul viisil, on loodus ülimalt leidlik ja efektiivne, kui ta on asunud rünnakule.
Maa inimene, enne kui hakkab kahlema evolutsiooni tarkuses ja otstarbekuses, peaks esitama endale küsimuse:” Milleks oli evolutsioonil vaja luua olendit, kes ainukesena Maal reostab ja hävitab loodust, kes seab hävinguohtu nii iseenda kui liigi eksistentsi, kui ka kogu eluslooduse säilimise Maal”. Inimene Maal ei tea sellele vastust.
Vastuse võime anda meie, Umarani teadlased – evolutsioon ei loonudki nimetatud olendit. Kiskajaahv – inimese, kes praegu nimetab ennast ülepakutult – Homo sapiens, lõime meie, Umarani teadlased.
Kas see oli meiepoolne viga, eksitus – näitab inimkonna edasine areng. Igal juhul oleme meie vastutavad inimkonna käekäigu ja kogu eluslooduse säilimise eest Maal.
Entroopia suurenemise seadusest lähtudes, lohutab inimkonda ennast asjaoluga, et kõik läheb iseenesest järjest halvemaks ja et see on universaalne loodusseadus. Samas on maailmas, kus entroopia üldiselt suureneb, olemas kohalikke ja ajutisi väheneva entroopia saari.
Niisuguste saarte olemasolu annab väikesele osale inimkonnast võimaluse väita progressi olemasolu ja ennast petta lootusega, et see kestab igavesti. “Progressi saarekesed” entroopia suurenemise seaduse kohaselt vähenevad ja saarte ümber porislamajate rahulolematus suureneb kiiremini kui seda tingib üldine entroopia suurenemine.
Käesolevas jutustuses oli põhitähelepanu suunatud negatiivsetele protsessidele Maa inimühiskonnas, kuid siiski mitte pessimismi ja eshatoloogia propageerimisele.
See on määratud lugemiseks Umarani inimestele, neile, kes tunnevad huvi teiste tsivilisatsioonide vastu, kes võib – olla osalevad järgnevates uurimisekspeditsioonides Maale.
Vaatamata rahutustekitavale arengule, elab Maal enamiku inimeste hinges lootus paremale elule ja õiglusele, soov armastada ja olla armastatud.
Armastusest, õiglusest, vabadusest on Maal kirjutatud sadu tuhandeid raamatuid, loodud laule, kinofilme, seda on kajastatud muusikas, maalikunstis ja tantsus. Kõik see on salvestatud meie infokandjatel ja kättesaadavad igale Umarani elanikule.
Lisaks eeltoodule on meie infokandjatel salvestatud tuhandeid valitsejate, keisrite, kuningate, presidentide kõnesid, mis põhiliselt sisaldavad enda ja oma saavutuste ülistamist ning täitmata lubadusi teenida rahvast. Väga vähesed valitsejad on jäänud järeltulijate mällu lugupeetud ajalooliste isikutena. Paljud valitsejad on tegutsenud võimuhaigete isikutena, võimetuna adekvaatsekt hindama reaalset olukorda. Võimunälg sundis neid tungima võimule, võimukaifis hoiti iga hinna eest võimust kinni, vaatamata rahva kannatustele. Võimuhaiget inimest kasutasid omakasupüüdlikel eesmärkidel ära tema lähikondlased.

Inimkonna ajalugu on sõdade ja rahva kannatuste lugu. Impeeriumide ja majandusliitude laiendamisega külvasid valitsejad surma ja viletsust, nende lagunemine tekitas samasugust vägivalda ja kannatusi. Inimkonna kurb ja mõttetu tegevus…
Vaatamata kõigele eeltoodule, säilib Umarani teadlastes lootus, et “mõtlev aju” saab siiski jagu kiskjaahv – inimese emotsioonidest. Me loodame, et inimkond Maal saab iseseisvalt jagu oma probleemidest. Loodame, et meie pea sekkuma.
Meie sekkumine oleks lõpp inimkonna loomulikule arengule. Inimkond on astunud lootusrikkalt 21. sajandisse. Inimese püüdlus paremuse poole ei ole kadunud. Me usume, et inimene leiab jälle iseenda, usu endasse, mille ta oli kaotanud plahvatuslikus tehnilises arengus viimasel sajandil. Hakkab austama iseennast ja teisi, hakkab mõistma, mis on elus peamine ja tõeline, mis teisejärguline.
Saabudes oma esimesele käesolevale uurimisretkele ja vaadeldes vahetult inimtegevust Maal, olin vapustatud ja nördinud.
Tulin järeldusele, et inimesed Maal vajaksid üht korralikku õppetundi, looduse “kõrvakiilu”, et nad ühises hädas ja viletsuses unustaksid vaenu üksteise vastu ning osutaksid abi üksteisele. Olin arvamusel, et mitte kunagi ei saa teoks meie, teise dimensiooni tsivilisatsiooni kohtumine Maa tsivilisatsiooniga. Praegu, peale mitmeaastast Maa inimühiskonna tegevuse vaatlemist, uurimist ja tuleviku prognoosimist, tuli meie ekspeditsioon järeldusele, et inimkond on toibumas 20. sajandi vapustustest – ülikiire tehnilise arengu rängast hoobist, inimese geenikoodi pärssinud sõdadest, mis eriti kahjustasid Umarani “mõtleva aju” geenikoodi.
Me säilitame lootuse, et inimkond Maal jõuab teise dimensiooni tsivilisatsiooni. Ning siis saab teoks meie kohtumine, kartmata konflikti ja Maa inimkonna meist sõltuvusse sattumist. Saab teoks võrdsete kohtumine, Inimese kohtumine Inimesega.
Me loodame, et inimestes tugevneb usk oma Jumalatesse, kuigi on märke, et ka usukultused võivad hakata teenima ärilisi eesmärke, nagu senini kõik Maal. Seda tõendavad vaidlused Jeesus Kristuse surilina, niinimetatud Torino surilina ümber, samuti Jõulude muutumine kaubandus-turunduspühadeks. Aga me loodame siiski. Loodame, et inimesed suhtuvad sallivalt teiste usku ja kultuuri; et erineva usu ja kultuuri kooseksisteerimine on võimalik.
Lõpetan jutustuse, et asuda koduteele. Meid vahetab välja Umarani tähelaev uue ekspeditsiooniga, et jätkata uurimistööd ja valvet orbiidil Maast 5000 km kõrgusel.
Meie tähelaev teeb hüvastijäturingi ümber Maa. Ma vaatlen veel viimast korda seda armsat planeeti, mille loodus – maalilised mäed, metsad, jõed, järved, mered ja ookeanid mõjusid minule alati nii rahustavalt ja koduselt. Samas näen jätkuvaid sõdu, surma ja viletsust…

Tähelaev võtab suuna Umaranile ja asub koguma täiskiirust. Ma pöördun Maa inimeste eest palves Kõige Kõrgema Dimensiooni Kõigevägevama poole; pöördun sõnadega, millega Maa inimesed suunavad pilgu taevasse, oma Jumala poole:

Meie isa, kes oled taevas!
Pühitsetud olgu sinu nimi;
sinu riik tulgu;
sinu tahtmine sündigu nagu taevas,
nõnda ka Maa peal;
meie igapäevane leib anna meile tänapäev;
ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele;
ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid kurjast.

Aamen.

Tähelaevas, Maalähedasel orbiidil.

P.S. Umarani lähedal on üks väike planeet Arm, millel hoitakse maailma kadunud asju: kadunud õnne, kadunud rõõme, kadunud unistusi, kadunud lootusi, kadunud armastust…
Kõigile, kes jõuavad sinna, antakse need kord tagasi.

* * *

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s