Mul suri koer ära

Novell

Uido Truija

Punane päikeseketas rippus tohutu lõõmava kerana läänekaarel. Tema mahedad, ereduse kaotanud kiired värvisid sileda mere kuni horisondini kauniks kollakaspunaselt helklevaks kangaks. Meri oli peegelsile ja türkiissinine taevas, peaaegu poolest saadik kaetud õrna purpurpunase loojanguvärviga, vaatas merd leebelt ja rahulikult. Siin-seal mustendasid merel kaluripaadid ja rannaäärsetel päikesesoojadel kividel istusid kajakad. Kõrgel künkal paiknev puhas ja ilus linn hakkas juba kattuma õhtuse uduga. Linna kirikute sihvakad tornid, aknad ja rohelus peegeldasid loojuvat päikest, kumasid ja hõõgusid nagu sulav kuld… Teeäärsel aasal põristas niiduk; äsja niidetud heina värskendav lõhn segunes merelt tuleva õrna niiskusehõnguga.
Aegamisi ja märkamatult vajus päike merre; tema ringtee mööda taevakaart oli selleks korraks otsa saanud. Päike enam ei soojendanud, aegamisi asendus päevane leitsak tüüne õhtuse jahedusega.
Pikki merekallast lookles lai tee, selle ääres bussipeatuste paviljonid ning merepoolsel küljel jalgrattateed ja kõnniteed jalakäijatele. Mööda mereäärt jalutasid inimesed; vanad ja noored, paljudel lapsed käekõrval. Uljalt kihutasid jalgratturid, rulluisutajad libisesid kaunil kõrinal; kostis naeru ja naljasõnu.
Bussipeatuses istus pingil mees. Tema sõõrjas hall habe ning lühikeseks pöetud juustega hall pea andsid kaasinimestele mõista, et pingil istub vanamees. Aga mitte hall habe ja hõbedaselt läiklev pea ei pälvinud möödujate tähelepanu – mööda vanamehe palgeid voolasid alla suured, õhtupäikeses helklevad pisarad.
Inimesed tulid bussipeatusesse, heitsid pilgu vanamehele, kehitasid õlgu ja trügisid ettesõitnud autobussi. Bussid tulid ja läksid, tulid ja läksid ka inimesed. Kord oli bussipeatus rahvast tulvil, kord valitses täielik tühjus.
Vanamees istus pingil ega kiirustanud kuhugi – pühkis aegajalt peopesaga pisaraid, ohkas endamisi ja suunas pilgu uuesti horisondi taha vajuvale päikesekettale. Ta oleks tahtnud, et seda päikeseloojangut, kasvõi viimast korda, oleks näinud ka tema koer Rommi, kellega ta oli nii palju kordi jalutanud sellel kaunil mererannal.
Kõnniteelt kostis tõukerataste põrinat – kaks umbes kümneaastast tüdrukukest, üks roosas ja teine sinises kleidikeses, andsid ühe jalaga tõugates jõuliselt hoogu ja lähenesid kiirelt bussipeatusele. Pingi juures lohistasid nad jalga järel ja peatasid osavalt tõukeratta. Seisatusid ja jäid uudishimulikult vanameest silmitsema; sosisklesid omavahel, ja üks neist, sinises kleidikeses, küsis: “Miks sa nutad?”
Vanamees tõstis pilgu, äigas peopesaga üle silmade ja sõnas: “Mul suri koer ära.”
“Kas oli kuri koer?” küsis roosas kleidikeses tüdrukuke.
Vanamees naeratas läbi pisarate: “Väga sõbralik koer, talle meeldis lastega mängida.”
“Me pole enam lapsed,” sõnas sinises kleidikeses tüdruk. “Aga koeraga meile meeldib mängida, ainult et meil pole koera.”
“Minul ka enam pole.”
“Kui sa uue koera võtad, siis vaata, et ta oskaks käsu peale istuda ja lamada,” õpetas roosas kleidikeses tüdruk.
Sinises kleidis tüdruk lisas: “Õpeta oma koer haukuma. Ha.., ha…, haaaa…!” Tüdrukud naersid õnnestunud nalja üle.
Autobuss sõitis ette ja tüdrukud kiirustasid bussi.
Vanamees ei pannud tüdrukukeste naeru pahaks. Mõtted elust, mis on suures osas pettus ja illusioon, mõtted kaduvusest, vältimatust surmast, hauatagusest pimedusest ja igavikust – kõik need ülevad mõtted on head ja loomulikud vanas eas, kui need mõtted on pikaajalise sisemise töö tulemus, paljude kannatuste vili ja moodustavad sügava vaimse rikkuse; kuid noorele peaajule, mis oma elu alles alustab, on need lihtsalt õnnetus! “Jah, on õnnetus,“ kordas vanamees endamisi oma mõtteid.
Vanamees istus üksikuna ja kurvana pingil. Päike oli vajunud silmapiiri taha, meri omandas hallid toonid, ainult läänekaare taevas roosatas erksalt loojunud päikese peegelduses.
“Võtta koomale, vanamees!” kostis järsku räige hõige. “Mida sa lösutad siin nagu lõpnud koer!”
Vanamees võpatas, justkui oleks lisaks tema niigi haigele hingele virutatud külm noatera südamesse. Ta nihutas ennast pingi serva poole ja seejärel suunas pilgu ülespoole – kaks karvadesse kasvanud ja räpases riietuses, ebamäärases vanuses meest vajusid tema kõrvale pingile, kusjuures üks neist nügis räigelt vanamehe külge ja asetas enda kõrvale kaheliitrilise plastikpudeli õllega. Vaevalt oli ta tagumiku pingile toetanud, kui tõstis pudeli suule, otsekui oleks teda vaevanud surmajanu. “Ähh!” röhitses jooja rahulolevalt ja ulatas pudeli kaaslasele.
Pudel käis kordamööda edasi-tagasi, joodi mõnuledes ja ilmse januga. Peagi üks joojatest tõusis, astus kõikuval sammul ootepaviljoni taha, lasi vastu selle plastikust seina vett ja röhitses sea moodi.
Õllejoojatest imbuv lehk ja ootepaviljoni tagant tõusev kusehais sundis vanamehe jalgele. Ta astus mõned sammud justkui unes, ilmse kavatsusega ületada sõidutee.
“Hei, kuhu sa ronid? Kääna kõrvale, saatan!” kostis tema seljatagant õllejoojate hüüd.. “Vaata silmadega kurradi vanamees! Kas sa pime oled, vana peni?”
Vanamees seisatus, pööras pilgu pingil lösutavate joodikute poole ja sõnas vaikselt:
“Mul suri koer ära.”
“Häh, inimesi sureb iga jumala päev nagu kirjusid koeri, aga temal suri koer ära!”
Teine toetas kuraasikalt:
“No see ajab küll jooma.”
Tõstis plastikpudeli suule, tühjendas selle ja heitis pudeli möödakihutavale jalgratturile vastu selga. Rattamees vaatas korraks üle õla, tõmbus ratta kohale küüru ja lisas jõuliselt pedaale sõtkudes kiirust… Vanamehele meenus kohtumine suure koeraga kuu aega tagasi, kui Rommi oli veel elus. Nad jalutasid Rommiga kahekesi, aeglaselt ja rahulikult; vana Rommi liikus justkui unes, ainult haruharva nuuskis põõsaste all ja tõstis jalga. Äkitselt kuuldus seljataga haugatusi ja nende ette ilmus suur valge koer. Varem oleks Rommi taolisel puhul selja sirgu löönud, pea kõrgele tõstnud ja asunud võitlusasendisse. Aga nüüd, vanana, jäi ta vaikselt seisma, hoidis pea norus, ega liigutanud end. Suur valge koer vaatas imestunult seda seninägematult haledat koera, keeras järsku ringi ja lippas edasi… Rommi tõstis pea ja vaatas peremehele otsa – tema pilgus peegeldus häbi ja kurbus. Vanamees kummardus alla, silitas koera pead, libistas peopesa üle ta selja ja sõnas läbi pisarate: “Rommike, ära tunne piinlikkust, vanadus ei ole häbiasi, kõik me vananeme, kaotame jõu, ilu ja veetluse. Kunagi olid ju sina ka üpris altis kaklustele; eriti vihane olid isaste, oma konkurentide vastu. Sinu aeg hakkab otsa saama, Rommike, looduseseadused kehtivad meile kõigile, ja sellega tuleb leppida, isegi, kui sa oma koera arukesega ei mõista toimuvat.” Vanamees ohkas, pühkis kuuekäisega silmi ja sõnas endamisi: “Nüüd elad sa, Rommike, taevas kuskil tähtede ligiduses ja vaatad sealt maa peale. Kuidas sa jõuad välja kannatada lahusolekut?”
Vanamees hakkas astuma piki kõnniteed. Ta ei pööranud enam kordagi pilku merele ega päikeseloojangus punetavale läänekaarele. Tohutu südamevalu ja kurbus rõhus ta hinge ja tekitas raskeid mõtteid. Milleks kõik see, milleks maailm ja kollaks-punane õhtutaevas, milleks kaunis päikeseloojang? Rommi ju ei näe seda enam! Jah, surm on loomulik, surm kuulub elava looduse juurde, aga kui see just peab nii olema, miks on surm nii absoluutselt lõplik? Võiks ju olla mingi võimalus, mingi võimalus lähedasega uuesti kohtuda, kasvõi hetkekski, nii aastas korra… Kui saaks veel silitada Rommi peakest, sügada teda kõrva tagant, ulatada talle vorstilõigukese, jalutada temaga veel kasvõi sada meetrikest. Miks küll elab koerake nii vähe, võrreldes inimese elueaga? Aga kas ikka ongi koera eluiga nii lühike? Viisteist aastat on siiski pikk aeg – ka teda ennast ei sõimatud viisteist aastat tagasi kurradi vanameheks! Ole sa koer või inimene, surm paneb kõik paika! Surm ei küsi, mis tõugu sa oled, pole tähtis sünnikoht ega päritolu, pole tähtis peremees ja rikkus ega vaesus; surm ei küsi rahvust, kodakondsust, elamis- ega tööluba; surmale ei oma tähtsust, kas oskad riigikeelt B või C kategooria ulatuses, surm ei küsi pangakonto väljavõtet. Surm lihtsalt ütleb – tule, aeg on minna! Surm, kui ta heaks arvab, võtab kaasa nii muldvana äti, kui ka üliõrna kevadõites kaunitari! Surma ees on kõik võrdsed, kõigile on antud oma aeg, kuigi hauaäärel kuuldub järelhüüdeid – ta lahkus ebaõiglaselt vara! Kellele teha etteheiteid? Kellelt pärida aru? Surm määrab aja lahkumiseks, ja tema otsus on lõplik. Aeg oli minna ka koer Rommil… Ikka ja jälle kerkis vanamehe silme ette Rommi matus päikesepaistelisel pärastlõunal.
Väikese kauni lagendiku paarisaja meetri kaugusel teest olid nad Rommiga jalutades leidnud juba varem. Kähara kuuse all paiknes suur kivi ja Rommi oli selle enda jaoks ära märgistanud, ning nüüd oli Rommi selles kohas jälle tagasi. See oli hea ja ilus koht. Vanamehe kujutlusvõime ei suutnud hoomata Rommit pimedas hauas, kodust eemal, hüljatuna, abituna ja surnuna. Ta ei tahtnud, et Rommi lebaks oma hauas kurvas üksinduses; oli ta ju olnud väga seltsiv ja sõbralik kõigiga, kes vanameest külastasid. Lähedal asuv tee, sellel sõitvate autode kummide kahin, jalgratturite ja kepikõndijate jutuvada pakkus Rommile seltsi ja leevendas üksindust.
Vanamees kaevas Rommile haua lagendiku serval paikneva suure lameda raudkivi kõrvale. Pinnas oli liivane, mitte ainuski puujuur ei seganud kaevamist. Vanamees kattis haua põhja kuuseokstega, ronis siis ähkides alla, võttis haua serval lebava, puhtasse kirjusse rätikusse mähitud Rommi ettevaatlikult ja vaikselt kätele, justkui uinunud lapse ja asetas ta haua põhja. Keeras rätiku tagasi ja kontrollis, kas ikka surnu silmakesed on ilusti kinni, sättis Rommi suured, pehmed kõrvad palgele ja kohendas esikäpad asendisse, nagu tal need ikka olid olnud magades – pisut kõhu suunas kõverdatud. Seejärel kohendas saba, et ka see oleks mugavalt jalgade juures. Nüüd, kuis kõik oli hästi ja mugavalt korraldatud, võis surnu uuesti rätikuga katta ja haua kinni ajada. Aga vanamees ei suutnud Rommist lahkuda – siin ta nüüd oli, justkui magaks peale väsitavat jalutuskäiku; nii ilus, sileda pehme karvaga, kukla taga väike valge täpike. Vanamees istus haua äärele, laskis jalad haua kohale rippu ja jäi niiviisi nukralt koera silmitsema. Veel saab ta teda silitada, veel on ta siinses ilmas, aga peagi ei ole maailm, ei ole kevadel ärkav loodus, päikesepaistelised suvehommikud, kolletav sügis ja karge talvepäev enam tema jaoks; enam ei aja ta jälgi, ei haugu puuokstel hüpleva orava peale ega tunne rõõmu lõhnadest. Vanamees istus hauaäärel ja pühkis pisaraid. Kui palju kordi olid nad metsas kahekesi jalutanud; igal aastaajal, iga ilmaga – ikka mööda metsasihte ja teeääri. Nüüd jätab Rommi maha selle kauni maailma ja lahkub, lahkub igaveseks oma peremehest. Kurbus, tohutu ja piiritu, voogas vanamehe rinnus. Hetkeks see vaibus helgete mälestuste vallas, siis aga ilmus uuesti ja rusus rinda veelgi raskemini.
Vanamees istus haua äärel, jalad rippu, jalge ees igavesse unne suikunud Rommi. Valitses täielik vaikus, käes oli hilissuvi ja linnud oma laulu ja pesitsemise lõpetanud. Vanamees rääkis omaette, justkui Rommit lohutades – Rommi, tuleb kevad ja sa kuuled imeilusat linnulaulu; sa ju tead, et segametsa armastavad laululinnud kõige enam!
Vanamees tõstis silmad ja libistas pilgu üle lagendiku, nagu veelkord hinnates, kas ikka Rommi sai endale meelepärase puhkepaiga.
Keskpäevane päike paistis läbi puulatvade, kattes lagendiku pehme ja õrna valgusega. Lagendiku varjulisemas kohas kasvasid sõnajalad, päiksepoolsemas servas punetasid pohlad, sekka kasvasid mõned mustikapuhmad. Rohu seest kargasid välja rohutirtsud, lendasid mitmeid meetreid edasi, laskusid maha ja kadusid, justkui poleks neid olnudki. Vanameest pani imestama lagendikku ümbritsevate puuliikide rohkus, justkui oleksid nad kogunenud metsasügavusest lagendiku äärele, et nautida päikest ja valgust, aga võibolla olid nad kogunenud, et jätta hüvasti Rommiga? Ainuüksi kuuse alt, mille varju suure kivi kõrvale oli vanamees kaevanud haua, võis märgata kümneid erinevaid puid. Lähedal kasvas suure sõbraliku põõsana sarapuu. Tema okstel, ladvale lähemal, rippusid väikesed, juba pruunikaks tõmbunud pähklikobarad. Üle vanamehe näo veeres heameelevarjund – varsti asub oravapoiss siin toimetama, pakkudes Rommile oma askeldamisega seltsi. Sarapuu lähedal olid ennast sisse seadnud sileda hõbehalli koorega pöökpuud. Nende lehestikus võis juba märgata üksikuid kollaseid lehti, esimene märk sellest, et sügis ei ole enam kaugel. Kõrged, käharad, paljude jämedate oksaharudega pöögid olid tihedalt täis kolmekandilisi, okkalise kesta sees asetsevaid pähkleid – siin kasvasid oravate maiuspalad. Pöökidest veidi eemal paiknes väike haavasalu. Nende hambulised, pika peene varre otsas asetsevad lehed rippusid liikumatult, justkui leinates haua põhjas lamavat koera ja tundes kaasa haua äärel istuvale vanamehele. Siis aga kandus üle latvade kerge, vaevu tuntav tuulehingus ja haabade lehed asusid vaikselt omavahel sosisklema, justkui sügavas kurbuses leinajad. Hetkeks haavalehtede värelev võbin lakkas, ümberringi valitses täielik vaikus, siis algas vaikne sosisklemine uuesti…
Haabadest aupaklikus kauguses kasvasid mõned väikeste lehekestega pärnad. Lehtede vahele olid peitunud pisikesed pähkleid meenutavad viljad. Pärna suunalt kandus kerges tuulehinguses eriskummalist imal-magusat lõhna. Lehetäid toitusid lehtedel ja eritasid mesinestet. Vanamees ohkas – Rommikene ei tunne enam seda ninale nii meeldivat lõhna!
Teistest eraldi, päikesevalguses, kasvasid omaette sihvakad heleda koorega kased, läbi nende kergelt tuules väreleva roheluse paistis helesinine põhjatu taevas. Kaskede lehestikku oli juba tekkinud tublisti kollast, justkui esimene värviproov, et siis sügisel ehtida ennast üleni kuldkollase rüüga.
Kaskedest eemal, veidike varjulisemas kohas, just suure kivi juures, mille kõrval hauas lamas Rommi, sirutusid taeva poole kuused. Kuuskede pööristena kasvavatel okstel rippusid alaspidi pikad käbid. Aga teiselpool kivi uhkeldas punaste marjakobaratega kähar pihlapuu.
Lagendiku kaugemas servas hüplesid musträstad. Nad pöörasid oma rumalad nokad vanamehe poole ja kaalutlesid: kas ehmuda või mitte? Ja olles otsustanud ehmuda, lendasid üksteise järel lõbusa kädinaga, otsekui nalja heites vanamehe üle, kes ei oska lennata, kaselatvade poole…
Äkitselt potsatas midagi Rommi kõrvale hauda – keegi toimetas kuuseokstes ja pillas käbi, justkui mälestuseks lahkunule. Vanamees võttis käbi, keerutas seda sõrmede vahel ja asetas Rommi esikäppade juurde. Ohkas, ja asus otsustavalt tegutsema. Toetas jalad Rommi kõrvale haua põhja, silitas veel viimast korda ta pead ja kattis kiiresti koerakese keha rätikuga. Vanamees asetas rätikule paar kerget kuuseoksa, noppis siitsamast haua kõrvalt mõned metsalilled ja sättis väikese lillekimbu koera nina juurde. Ronis kiiresti hauast välja, haaras labida ja asus liiva hauda kühveldama. Aegajalt pühkis käeseljaga pisaraid ja aina kühveldas. Tasandas siis kääpa ja asetas rohukamara tagasi nii, nagu see oli olnud enne haua kaevamist, – peagi kasvavad hauale sõnajalad ja juba järgmisel kevadel puhkevad õitsele metsalilled.
Vanamehe äratasid mälestustest möödakihutavad jalgratturid ja rulluisutajad. Ta pööras pilgu jalutajatele – ta tahtis rääkida; ei, mitte jagada oma muret, vaid rääkida Rommist, anda kõigile teada, kui hea koer oli Rommi; muidugi, Rommi oli ka paras vigurivänt, eriti, kui ta oli noor, aga eks me kõik ole noored olnud… Vanamehe silmad ekslesid rahutult ja valusalt mööda rahvahulka, kes saalis piki mereranda: kas tõesti ei leidu nende kümnete ja kümnete inimeste hulgas ühtegi, kes tahaks teda ära kuulata? Kuid kõik need rõõmsad, muretud inimesed liikusid peatumatult edasi, märkamata vanameest ja tema muret…
Vanamees kiirendas sammu, otsekui tahaks kurbuse eest põgeneda, jätta seljataha, vabaneda sellest; aga kurbus pesitses rinnus, pigistas, rõhus, ei jäänud hetkekski maha…
Sillal, mis viis üle väikese kiirevoolulise jõekese, vanamees seisatus, nõjatus sillapiirdele ja jäi justkui lummatult veevoolu silmitsema. Vesi voolab teadmata kuhu ja milleks… Voolas eile, voolab täna, homme ja ülehomme…, siis aurustub, muutub vihmaks ja võib-olla just toosama vesi voolab uuesti vaataja silme ees sillakese alt läbi… See on looduse ringkäik; aga miks ei võiks ka koer Rommi, üks imeväike osake loodusest, teha oma looduse ringkäigu ja ilmuda siis uuesti noore ja värskena peremehe silme ette: liputada saba, haukuda vallatult peremehe ees, kutsudes mängima…
Vanamees ohkas ja astus tasakesi edasi. Ületas sillakese. Enne ristteed ilutses väikesel kahekorruselisel hoonel silt: “Pubi.”
Vanamees astus pubisse, tellis kruusi õlut ja pitsi viina. Toetas ennast vabale kohale nurgalauas. Tema vastas istusid teineteise kõrval noormees ja neiu, kõrrega kokteiliklaasid ees. Noormees hoidis tüdruku käsi peos, see aga hellitas teda silmadega; aegajalt laususid nad mõne sõna, mille tähendust teadsid ainult nemad ise.
Vanamees kummutas viinapitsi tühjaks ja rüüpas õlut peale. Tundus, et hingel hakkas justkui kergem. Vanamees astus uuesti leti juurde ja ulatas pitsi: “Ole hea, kalla veel nelikümmend grammi.” Seejuures lisas, justkui enda õigustuseks või üritades naljatada:
“Palavusega aurab ka viin kehast kiiremini välja.”
Korpulentne, üle keskea baaridaam soovides visata vanamehele kildu, sõnas:
“ Peaasi, et süda seisma ei jääks.”
Vanamees, tundes vihjet tema vanadusele, lausus irooniaga hääles:
”Sellest sajast grammist, ega ka muust, mida teie mõtlete, ei jää minu süda veel seisma.”
Vanamees istus tagasi lauda, kummutas ka teise pitsi tühjaks ja jäi liikumatult õlleklaasi silmitsema. Ta mõtted kandusid uuesti Rommile. Jah, Rommikene oskas elada ja oskas surra – tuli vaevaliselt, aga ikkagi omal jalal kolmanda korruse treppidest alla, sammus üle majaesise asfaldiplatsi kähara leinakase alla, istus maha, ja kukkus siis näoli murule – süda jäi seisma. Ja mingi lind, mingi vallatu lind vidistas kaseoksal Rommi surnukeha kohal, nii selgelt ja kõlavalt, justkui oleks puhutud flööti. Ilmselt arvas linnuke, et koer magab, ja tahtis seda unimütsi äratada, päike juba kõrgel… Aga vanamees istus Rommi surnukeha juures murul ja nuttis, nuttis nii südantlõhestavalt ja haledalt, nagu ta polnud nutnud mitte kunagi oma elus. Oli ta ju olnud Rommiga iga jumala päev ninapidi koos – hommikul ärgates astus Rommi tasakesi vanamehe voodi juurde, asetas oma peakese vooditekile ja oli rõõmus, et on saabunud jälle uus päev.
Vanamees toetas pea kätele ja ohkas raskelt.
“Kas teil hambad valutavad?” küsis vanamehe vastas istuv noormees kaastundlikult.
“Mul suri koer ära.” Vanamehe silmad täitusid pisaratega ja ta hääl värahtas. Ta pööras näo kõrvale ja hakkas aknast välja vaatama. Tekkis vaikus.
“Kas jäi haigeks?” tundis noormehe kõrval istuv tüdruk huvi.
“Ei, vanadusest.” Vanamees pühkis käisega pisara ja rüüpas lonksu õlut, seejärel täpsustas: “Vanadus ei ole haigus.”
“Osta uus koer, see leevendab kaotust ja pakub seltsi,“ sõnas tüdruk. Vaatas noormehele otsa ja lisas: “Jääda üksi on väga kurb, tunned ennast üksikuna ja mahajäetuna.“
Vanamees noogutas, rüüpas lonksu õlut ja sõnas kahetsevalt: “Ostaks, aga korralik koerakutsikas on kallis, pensionist koera ei osta.”
Tüdruk kummardus noormehe kõrva juurde ja rääkis midagi sosinal. Noormees noogutas ja väljus. Tüdruk tõstis kokteiliklaasi, segas seda kõrrega ja asus kokteili imema, seejuures vaatas salapärasel ilmel vanamehele otsa.
Noormees oli kaua ära, ja kui ta naases, hoidis ta kätel väikest pruunikas-valget kutsikat.
“Säh, võta koerahakatis, aga küll ta kasvab.” Noormees asetas kutsika lauale. See vääksus kaeblikult ja nuuskis mööda lauda ringi.
Vanamees esialgu justkui ehmus ootamatusest, asetas siis käe laua äärele kutsika nina ette, et see üle laua maha ei potsataks, silitas heldinult kutsika pead, ja alles siis meenusid tänusõnad.
“Kõige parem tänu on kutsikale hea peremees,” sõnas noormees. “Meil on neid terve pesakond.”
“Ma olen hea peremees, sellel kutsikal, sellel koeral saab minu juures hea olema.”
Vanamees oli üpris suures segaduses. Ta tänas veelkord, ja unustades õlleklaasi tühjaks joomata, võttis kutsika kaenlasse ja kiirustas pubi väljapääsu poole, justkui kartes, et noormees võib ümber mõelda ja kutsika tagasi võtta.
Vanamees väljus pubist ja suundus jõe äärde, et vee ligiduses ennast veidi jahutada ja maha rahuneda. Jõesuudme merele avatud kaldal kasvasid meretuultes kaldu paindunud, vintsked ja jändrikud männid. Vanamees istus maha ja toetas selja vastu männitüve. Päike loojus, hämarus laskus maale. Otsekui sellest, et rohi ei pane pimeduses tähele oma vanadust, läks seal lahti niisugune lõbus ja nooruslik vidistamine, millist kuumal suvepäeval ei esine; sirin, säutsumine, kribin, tenorid ja tiiskandid ning saladuslikud bassihääled – kõik segunes lakkamatuks monotoonseks kuminaks, ja selle saatel laskus vanamees Rommiga seotud mälestustele ja igatsustele. Aga kutsikas ronis asjalikult ja tõsisel ilmel ta jalge ees; uuris tähelepanelikult ümbrust, nuusutas iga ettejuhtuvat rohukõrt ja männiokast, ronis vanamehe sülle, limpsas keelega üle ta käte ja kiirustas jälle maha, sest uudishimu oli suur ja maailm veel suurem; aga vanamehest kaugele ei läinud, pöördus ikka ja jälle tagasi, vanamehe saapa juures tõstis jalga ja märgistas selle enda jaoks.
Vanamehe hinge kerkis õrnusehoog selle väikese olendi, inimesele truu, inimest armastava loomakese vastu, samas aga ikka ja jälle tabas südant raske kurbusevarjund. Uuesti kerkis silme ette Rommi, tema usaldavad, samas kelmikad ja mängule kutsuvad silmad. Kui saaks veel korraks silitada Rommit! Aga kutsikas toimetas aina edasi: nuuskis vanamehe taskuid, rebis hammastega taskuklappi, seejuures urises ähvardavalt, limpsas möödaminnes vanamehe kätt, jalga tõstes märgistas ära ka vanamehe teise saapa.
Vanamehe hinges voogasid helluse ja kurvastuse tunded justkui merelained, ja nagu vastu kallast paiskuvad tormivood vaigistavad tagasi põrkudes üksteist, nii ka helluse tunded kutsika vastu pehmendasid, vaigistasid kurvastust. Vanamehe hinge kogunes aegamisi tasakaal ja rahu; uus rõõmuküllane, muretu ja usalduslik elu askeldas vanamehe jalge ees.

* * *

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s