Sotsialistlik seaduslikkus ja armastus

Jutustus

Uido Truija

1981. aasta maikuu esimene nädal oli Eestimaal erakordselt soe ja päikesepaisteline. Helesinises taevalaotuses ei ujunud ainsatki pilverüngast, mitte õhematki pilveviirgu. Kerge tuulehingus paitas rohetavaid aasu ja liigutas hiirekõrvus kaskede õrnrohelisi latvu. Naised olid, esmakordselt pika talve ja jaheda kevade järel, riietanud ennast kergetesse, läbipaistvatesse kleitidesse, ja nüüd kõndisid nad mööda väikelinna tänavat: puusi hööritades ja silmi pööritades; meeldiv surin liikus nende hingest kehasse, ihu ihaldas armastust… Aga väikelinna vähegi aktsepteeritavatel meesterahvastel, rajoonikomitee nomenklatuuri kuuluvatel partei ja nõukogude töötajatel, ei jätkunud silmi naistele, nende puusahööritustele ja silmapööritustele – nemad, nagu kogu kõrgnomenklatuur Eesti NSV-s ja Nõukogude Liidus tervikuna, olid vajunud õndsasse Brežnevi-aegsesse stagnatsiooni.

Mitte miski ei kuulutanud Eesti NSV  N. rajooni  partei ja nõukogude tegelastele, et nende ellu saabub pööre, mis raputab kogu nende senist vaikset ja rahulikku, küttimisele ja  korilusele ning kalastamisele ehk õngitsemisele rajatud, rohke viina ning vähese seksiga viirutatud elutegevust. Ühe hetkega muutus kõik, alles jäid vaid nostalgilised mälestused, ja nii mõnigi heietas neid “rootsi kardinate” taga.

Rajoonikeskuse, väikese N. linnakese eliitkvartali viiekorruseliste valge-kollase maja kolmanda trepikoja ees peatus veoauto. Autol kõrgus hunnik majakraami. N. linnakese sotsialistliku elamurajooni eliitelanikud surusid nina vastu aknaklaase; mõni neist avas isegi akna ja kõhutas aknalaual, jälgides toimuvat. Oli selge, et saabus keegi N. rajoonile ja ka linnale tähtis tegelane, sest auto majakraamiga peatus maja kolmanda sissekäigu ukse ees, aga seal on ju ainult neljatoalised, partei rajoonikomitee ja isegi Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroo nomenklatuuri kuuluvate tegelaste korterid. Samas aga kehitasid N. linnakese eliitrajooni elanikud põlglikult õlgu – koorma sisu järgi oli ju isegi palja silmaga näha, et saabus mingi vaene, armetu tegelane oma kila-kolga. Kuigi, kurat teda teab!, saabuja võis olla vägagi mõjukas asjamees; ta võis olla tegelane, kes veel polnud jõudnud ennast riigi vara varguste, altkäemaksude ja korruptsiooniga jõukaks kergitada: mingi riigiettevõtte direktor, rajooni parteikomitee uus, kas  teine või kolmas sekretär või kohalikus raketibaasis paikneva sõjaväeosa kõrge poliitkomissar, aga võibolla isegi, hoidku Jumal!, uus rajooni prokurör. Juba tükk aega oli rajooni ja linnakest valitseva kompartei ja nõukogude nomenklatuuri kabinettides liikunud kuuldus, et olemasolev prokurör, kes oli igat masti riigiettevõtete direktorite, peainseneride ja partorgide vargusi mahitanud, viiakse, niiöelda, rotatsiooni korras kõrgemale ametikohale ja tema asemele saabub pealinnast mingi viha ja väge täis, Moskva kooliga prokurör.

Aknalaual kõhutavad eliitrajooni elanikud jälgisid akna all toimuvat huvi ja erutusega. Kes saabus?  Autojuht väljus ja avas veoauto parempoolse ukse. Istmelt hüppas alla noor naine, kergelt ja kaunilt, otsekui baleriin, luikede kuninganna balletist “Luikede järv”. Autojuht, justkui prints Siegfried, toetas teda galantselt parema käega. “Luikede kuninganna”  järel kargas autost umbes seitsmeaastane poisiklutt, viskas enda ette palli, huilgas ja pistis mööda eliitrajooni elamukvartalit palli taga ajama. Peagi koostis klaasiklirinat – pall oli tabanud vastasmaja keldrikorruse akent.

Tükk aega ei toimunud midagi, valitses täielik vaikus ja rahu. Autojuht tegi suitsu, baleriin astus vaibakloppimise põikpuu juurde, tegi mõned sirutused, heitis jalga ette ja taha, lõpuks ajas jalad laiali ja vajus murule maha, selg sirgelt püsti – aknal kõhutavale rajooni parteikomitee nomenklatuurile tundus, et nüüd küll rebeneb ta lõhki. Aga baleriin tõusis siuhti üles, viskas jala viuhti taha ja asetas siis kannad teineteise kõrvale.  Harjutus oli lõppenud.

Ootamatult kostis mootorratta põrin, see üha tugevnes, lähestikku asetsevad majad võimendasid mootorimürinat, ning võimuka põrina saatel kihutas kolmanda trepikoja ette kahepotilise mootoriga Jawa-350. Mootorratturi turjal kõrgus seljakott, kiiver kattis peaaegu terve näo. Mootorrattur seadis Jawa hargile, heitis kiivri kolinal asfaldile ja sirutas selga. Aknalaual kõhutavad partei rajoonikomitee nomenklatuuri naised ja peretütred ahhetasid: nii ilus ja noor mees – kaardus tumedad kulmud, meelad huuled, ilus roomlase nina ja roomlase lokid, nii kaunid lokid, et mine või lolliks…

Baleriin astus mootorratturile ligi ja suudles teda huultele; mootorrattur patsutas naist tagumikule – oota õhtuni…   Poisiklutt ajas endiselt palli taga, andis jalaga tugeva löögi ja põrutas mootorratturile palliga vastu pead – pere oli jälle kokku saanud.

Eliitmaja nomenklatuursed elanikud jälgid toimuvat väikese kadedusega, kehitasid siis õlgu ja laususid enda rahustuseks ükskõikselt – mis seal siis ikka, saab ka nii ja võib ka nii, kõik on ju parteilise sündsuse piirides… Järsku nad tardusid ja jäid ammulisui vahtima: mootorrattur avas oma mahuka seljakoti ja ladus majaesisele pingile, niinimetatud penskarite pingile, terve rea õllepudeleid. Seejärel istus pudelite kõrvale ja avas vastu pinginurka kriipides pudeli. Tõstis õllepudeli suule ja suunas pudelipõhja, otsekui pikksilma, aknal kõhutajate poole. Naised ja noored neiud peitusid kardinate taha, mehi aknal tabas alaväärsuskompleks; aga see oli alles algus. Ehmatusega märkasid majaelanikud, kuidas vastasmaja uksest väljus põskhabemega hipimoodi noormees ja sammus üle muruväljaku mootorratturi suunas. Ta pikad juuksed lehvisid tuules. Hetke pärast hipi ja mootorrattur teretasid teineteist kättpidi, kaelustasid, ja mootorrattur ulatas noormehele õllepudeli. See tõstis pudeli suule ja asus januselt, suure kõrisõlme jõnksudes jooma…

Külm higi tõusis akendel kõhutava nomenklatuuri ihule – see hipi oli ju rajooni abiprokurör, ja nüüd polnud mingitki kahtlust, et saabunud oli uus rajooni prokurör, see neetud mootorrattur, Jawa-mees…   Siinkohal peab lisama, et kui inimene juba korra on saanud ühe ehmatuse osaliseks, siis sellega asi tavaliselt veel ei piirdu, vaid neid ehmatusi saab olema veel ja veel…

Vaevalt oli abiprokurör jõudnud õllepudeli suult võtta, kui eliitrajooni kolmanda maja kolmanda trepikoha uks paukus ja sealt astus välja – jumal hoidku! – rajooni rahvakohtu esimees, kitarr rihmapidi kaelas.

Kohtunik astus ligi, tervitas omamehelikult prokuröri ja abiprokuröri, võttis ilma küsimata õllepudeli ja avas selle kitarri nurga külge just selleks otstarbeks monteeritud pudeliavajaga.

Mehed istusid penskarite pingile, rüüpasid õlut, naersid ja naljatasid; majaelanikest nomenklatuur mõistis, et räägiti riigivastaseid anektoote, sest ajuti kuuldusid sõnad – Brežnev, poliitbüroo, lollimaja – aga täpsemalt midagi kuulda ei olnud, kuigi oleks tahtnud.

Seltskond akna all rüüpas õlut, baleriin mängis oma poisiklutiga jalgpalli, rahvakohtu esimees sõrmitses kitarri ja ümises laulda igatsusest ja armastusest tulvil vene romanssi. Majaelanikud rahunesid, neil tekkis isegi lootus, et ehk nii jääbki see kestma igavesti ning nad võivad rahus oma hämaraid tegusid edasi toimetada. Aga võtta näpust, sündmused arenesid omasoodu! Ootamatult sõitis maja ette sõiduauto “Žaporožets” ja sellest väljus linnakeses tuntud-teatud, altkäemaksude vahendajana kuulsust kogunud advokaat. Majaelanikel kukkus süda saapasäärte – kohal on ju troika, ja ka advokaat, protsessiga võib alata!  Hea küll, et advokaat on altkäemaksude vahendaja, aga ikkagi, üks punt kõik!  Ja justkui oleks saatus tahtnud sellele “neetud troikale” krooni pähe panna, ilmutas ennast veel üks tegelane – neljanda maja kolmanda sissekäigu uksest väljus ligi kahemeetrine mehekolask; olles väljunud, vaatas ta aeglaselt pead pöörates ühele ja teisele poole ja urahtas paar korda, justkui gorilla, ja võttis, õllelõhna haistes, suuna penskarite pingil istuva seltskonna poole. Avalikus kohas õlut rüüpavad õiguskaitsjad, selle asemel, et “gorilla” eest peitu pugeda või põgeneda, tervitasid teda rõõmuhõisetega, otsekui oleks saabunud Issanda õnnistus või Messias – tulija oli äsja N. rajooni ametisse määratud Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB ülem. Pingilistujad tõusid püsti, tõstsid õllepudeli kõrva äärde ja andsid au. Setumaa juurtega prokurör, lihtne inimene, avas ilma häbenemata järjekordse õllepudeli ja ulatas kõgebeelasele; julgeolekumees võttis selle vastu ilma peenutsemata ja tänamata, justkui nii peabki olema, iseenesestmõistetavalt ja vastuvaidlematult.

Nüüd oli N. rajooni sotsialistlik seaduslikkus kohal täies koosseisus ja võis asuda majakraami mahalaadimisele, et siis kogu see vaese prokuröri armetu kila-kola tassida kolmanda korruse neljatoalisse korterisse. Prokurör, eee…, vabandust, peremees andis baleriinile, eee…, perenaisele, kümme rubla ja käskis kõrvalasuvast poest osta kaks pudelit viina ja midagi söödavat, mis juhtub olema, ning poisiklutile kommi.

Ellitrajooni kommunistliku partei nomenklatuursed elanikud sulgesid vaikselt, tasahiljukesi aga tihedalt aknad, tõmbasid kardinad ette ja jäid vaikselt istuma, justkui hiired luua all – nende süda aimas, et tulemas on midagi jubedat. Eliitmaja suletud akende taha peitunud riigivarastest nomenklatuurile valgus hirmuhigi seljale. Olid nad ju toimetanud senini, õndsal Brežnevi ajastul, midagi kartmata, sest seljataga oli partei, aga see uus, hipilik nomenklatuur, see pätikari akna all…, nemad ilmselt ei pea aastakümneid pehmetes tugitoolides perset soojendanud  Brežnevi nomenklatuuri mitte millekski…

“Eks näe, mis saab!” õhkas vana nomenklatuur õhtul sängi heites. Süda aimas halba, kartus puges hinge…

Aeg veeres esialgu omasoodu ja endistviisi, ilma nomenklatuuri jaoks suuremate jõnksuteta. N. rajooni õiguskaitseorganid toimetasid oma rutiinseid toimetusi, tugevdades sotsialistlikku seaduslikkust. Julgeolekuülem jamas anekdoodirääkijate ja usklikega, advokaat vahendas altkäemakse ja andis hüva nõu, kohtunik pidas kohut, abiprokurör tegi kõike, mis talle ette anti, prokurör aga teostas üldjärelevalvet, tutvus kolhooside ja sovhoosidega, kontrollis ja kirjutas esildisi nõudega puudused kõrvaldada. Nii näiteks, esines juhtumeid, et kehva sööda tõttu lõppes hulgaliselt põrsaid. Prokurör saatis juhise – põrsastele anda ette ainult kvaliteetset toitu. Oma esildises kohustas prokurör esimehi ja direktoreid suurendama põrsaste toiduratsiooni. Prokurör kirjutas oma esildises: “Kui anda põrsale lisasööta, näiteks, sada grammi, siis on ka põrsa juurdekasv sada grammi, aga kui anda lisasööta kakssada grammi, on ka juurdekasv sada grammi…”  Matemaatika oli lihtne, aga vaestel kolhoosidel ja sovhoosidel nappis üldse sööta, rääkimata lisasöödast.

Rajooni organid olid üksteise suhtes leidnud kooskõla;  kohus, prokuratuur, advokatuur ja KGB töötas justkui kellavärk, ainult et advokaadi naine käis vahetevahel rahvakohtu esimeest sõimamas – teie siin kohtus koos prokuröri ja kohtusekretäridega joote ja mürgeldate ja tõmbate ka advokaadi enda kampa.

Süüdistus oli kahtlemata raske. Stalini ajal oleks organite peale kaebaja võinud selle eest saada kakskümmend viis pluss viis. Aga rahvakohtu esimees, haritud inimesena, ei hakanud naisterahvaga vaidlema ega teda vastutusele võtma, kuigi juba Vana-Rooma aegadest peale on ikka advokaadid olnud altkäemaksude andjad ja võimuesindajate jootjad ning tõmmanud prokuröre ja kohtunikke ning avalikke naisi oma kampa. Aga see selleks, naised on jäänud naisteks, alates Vana-Rooma aegadest…

Kohtumajas, rahvakohtu esimehe kabinetis, enne järjekordse kohtuistungi algust, veetsid kohtu esimees, prokurör ja advokaat aega ilmalikult vesteldes. Seekord seisis ees kohtuistung mingi tühise vastu lõugu andmise ja käekella äravõtmise ehk niinimetatud röövimise asjus. Karistus oli advokaadile ja süüdlasele, samuti ka kohtule ja prokurörile teada niikuinii – kaks aastat vabadusekaotust tingimisi, kolmeaastase katseajaga. Mida sa tühjale selle jama eest ikka määrad!

Prokurör, kui kirjandushuviline inimene, lappas ajaviiteks värsket ajalehte “Rahva Hääl”.  Advokaat võttis oma päratu suurest, heast lehmanahast portfellist 0,75 liitrise kuiva veini pudeli. See oli mingi Ungari vein; äsja oli hakatud seda vennalikust rahvavabariigist sisse tooma. Sotsialismiehitajatest rahvas jõi kuiva veini pangede kaupa, justkui vett, ja viinaga harjunud Eesti sotslaagri inimestele see oligi peaaegu et vesi.

Rahvakohtu esimees otsis pudeliavajat ja vandus: “Jällegi on see neetud korgitser kuhugi kadunud! Ma olen kümneid kordi neile kuradi kohtusekretäridele öelnud – jätke korgitser rahule! Aga ei, nemad ikka pesevad seda korgitseri koos kahvlitega, ja siis torkavad kuhugi.”

Rahvakohtu esimees võttis jämeda pliiatsi, asetas selle pudelisuule, haaras kommentaaridega kriminaalkoodeksi ja asus pudelikorki sisse taguma. Paks ja raske kriminaalkoodeks tegi oma töö tõhusalt ja mõne hetkega oli pudel avatud. Kohtunik kallas kolm kandilist teeklaasi ääreni veini täis ja asetas tühja pudeli laua jala taha.

“Nende terviseks, kes merel!“ ütles rahvakohtu esimees toosti, teades, et prokurör on endine meremees.

“Proosit! Proosit!” toetasid prokurör ja advokaat toosti. Mehed rüüpasid veini, maigutasid huuli ja noogutasid kiitvalt. Üle prokuröri näo valgus ülemeelik muhelus:

“Poisid! Istungi alguseni on veel aega. Mängime ühte, juristidele ülimalt asjakohast mängu. Selles “Rahva Hääles” on parteipoliitiline artikkel. Ma loen selle ette, ja igaüks teist võib artiklist maha tõmmata need sõnad, mis ei ole usutavad, mille usaldusväärsus äratab kahtlust või milles puudub loogika või mis ei ole adekvaatne ümbritseva elu ja olukorraga.”

“Lase käia!” sõnasid kohtunik ja advokaat justkui ühest suust. Rahvakohtunik lisas: “Meile on see ülesanne köki-möki; küll me selle pugejast ajakirjaniku liistule tõmbame. Loe tekst ette!”

Prokurör asus lugema, monotoonselt ja kiretult, otsekui loeks süüdistusakti:

“Eesrindlik Kagu-Eesti “Punase koidu” kolhoosi traktorist, kommunistlik noor Aadu Lumi tõusis varahommikul kell neli, käis sooja duši all, karastas ennast külma veega ja väljus reipana vannitoast. Naine, algklasside õpetaja, oli juba valmis pannud äsja küpsetatud pannkoogid ja lahustuvale kohvile lisanud veidi kohvikoort. Aadu rüüpas kiiruga kohvitassi tühjaks, mugis peale mõned pannkoogid, andis naisele põsemusi ja väljus tänavale.

Hommik oli imekaunis. Silmapiiril punetas koit. Kaste sillerdas rohukõrtel. Traktorist Aadu astus rõõmsal südamel ja kergel sammul kolhoosi töökoja poole, et võtta traktor ja kiirustada põllule. Ta meeli ja mõtteid täitis kirglik soov – täita plaan ja saada rändpunalipp, mis lehvib uhkelt traktori kabiini kohal!”

Prokurör lõpetas lugemise, lausudes: “Seda möga on siin terve veerg, aga esialgu aitab, öelge oma arvamused.”

Prokurör asetas ajalehe lauale, et ka teised saaksid veelkord silmadega tekstist üle käia. Rahvakohtu esimees, olles ikkagi kohtuvõimu esindaja, alustas esimesena:

“Alustame algusest. Sõna “eesrindlik” kuulub kaalutlusõiguse valdkonda. Eesrindlik või mitte või mitte väga, see on hinnanguline küsimus, mis on alati vaieldav. Artiklis on “eesrindlik” paljasõnaline väide, seda kohus arvesse ei võta – tõmbame maha!”

Sõnajärje võttis enda kätte prokurör:

“Sõna “kommunistlik noor” on küsitav – artikli kirjutamise ajal ta võis olla kommunistlik noor, aga minule on teada, et traktoristid panevad kärakat ja möllavad, ilmselt on juba komsomolist välja heidetud – tõmbame maha. Ja veel – eesnimi “Aadu” pole Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja nõukogude organite häälekandjas vast kõige parema kõlaga, inimestel tekib mõtteseos Adolf Hitleriga. Võtame “Aadu” maha”.

Prokurör silitas mõtlikult mõne hetke lõuga, köhatas kahtlevalt ja sõnas: “Perekonnanimi “Lumi”  kaunisse kevadesse või suvesse ei sobi no mitte kuidagi – nende ajakirjanike kirjutised on justkui lapse lalin – nende  eelöeldu ei lähe kokku järgnevaga, järgnev kummutab eelöeldu, igasugune adekvaatsus reaalse eluga puudub. Võtame “Lumi” maha. Ja üldse, see vannitoa värk on täielik jama; olen ise pärit Kagu-Eestist, ei olnud vannitubasid sealkandis varem ei ole ka praegu, seal käiakse saunas. “Vannituba” maha.”

Advokaat esitas oma arvamuse:

“Ei ole usutav, et traktorist, ilmselt veel õhtusest joomisest pohmellis, tõuseb varahommikul kell neli, sisuliselt öösel, kõige parema une ajal.  “Varahommikul” ja “kell neli” maha. Ja see jutt, et tema naine, algklasside õpetaja, kes poole ööni parandab koolilaste vihikuid, tõuseb enne nelja, et küpsetada mehele pannkooke, no tule eile meile! Ja lahustuv kohvi! Kust kuradist sai traktorist lahustuvat kohvi? Ega ta pole advokaat, kes saab altleti kõike, mida vaja?  Ja – kohvikoor? Pole ma poes näinud mingit kohvikoort; on hapukoor ja rõõsk koor. Võtame artiklist “naise, lahustuva kohvi ja kohvikoore” maha.”

Järg jõudis uuesti rahvakohtu esimehe kätte:

“Selles jutus on oluline loogikaviga – tuleb välja, et traktorist jõi kohvi ja mugis pannkooke peale; ei ole usutav; loogiliselt ikka mugitakse pannkooke ja juuakse kohvi peale. Maha! Ja see põsemusi?”  Rahvakohtunik pöördus advokaadi poole:

“Kas sa annad oma naisele põsemusi kell neli öösel?”

Advokaat kehitas hämmeldunult õlgu:

“Mida sa veel ei taha!”

“No näed!” sõnas kohtunik võidurõõmsalt. “Põsemusi maha!”

“Aga sõnad – hommik oli imekaunis – ma küll jätaks” sekkus uuesti arutlusse prokurör. “Siiski, Kagu-Eestis on küll imekaunid hommikud, see on teada asi, aga kellele kaunis, kellele mitte, olenevalt sellest, kuidas kellelgi naistes vedas;  kahtlemata, see lause on kaunis, aga tekitab erinevaid arvamusi, mitmetimõistmist, ärgitab nii mõneski lugejas kadedust; seega, “hommik oli imekaunis” –  maha. Veidi muret teeb mulle ka lause – silmapiiril punetas koit. “Punase koidu” kolhoosi traktorist näeb silmapiiril punast koitu, näeb justkui oma kolhoosi? Lugeja võib arvata, et ta ei ööbinudki kodus, vaid käis naaberkolhoosis naistes ja nüüd, hommikul, tulles tööle, näeb silme-ees oma “Punase koidu” kolhoosi. Seda enam, nagu nähtub järgnevast, ta kiirustas, järelikult hilines tööle. Ei, see ei kõlba, tekitab vääritimõistmist, “silmapiiril punetas koit” – maha!“

Advokaat:

“Kirjanduslikult kõlab küll kaunilt – kaste sillerdas rohukõrtel. Tegelikult, öösel, ja kui veel eeldada et kella nelja ajal ja kuu ei paista, siis ei sillerda mitte miski ja vaata, et sa silma peast ei torka. Selline kirjanduslik liialdus – kaste sillerdas rohukõrtel – maha!”

Rahvakohtu esimees rüüpas lonksu veini ja sõnas põlgusega hääles:

“Taolist traktoristi, kes astuks varahommikul vaeses Kagu-Eesti kolhoosis väikese palga eest rõõmsal südamel tööle, on raske leida ja pole usutav; see on ajakirjaniku paljasõnaline väide ja ilmne liialdamine, kui mitte lugeja petmine. Maha!”

Kabineti uks tehti lahti ja kohtusekretär pistis pea sisse:

“Jooge oma vein ära ja hakkame pihta! Miilitsad on päti juba kohale toonud.”

“Pea hoogu, Heli”, sõnas kohtunik leebet. “Me kohe lõpetame istungivälise arutelu.”

Prokurör heitis pilgu ajaleheartiklile ja sõnas:

“Jäänud on veel viimane lause. Anname selles küsimuse sõna advokaadile.”

Advokaat:

“Kirglik soov täita plaan ja see nõme punalipp! Kirglik soov võib olla naisterahva suhtes, aga plaani suhtes või plaani vastu – nonsenss, ja veel see tobe rändpunalipp. Täielik parteipoliitiline möga – maha!”

“No nii,” sõnas prokurör. “Loen nüüd ette teksti, mis alles jäi.”  Uuesti avanes uks ja kohtusekretär Heli vaatas küsivalt sisse. “Heli, kuula! Prokurör teeb arutelust  kokkuvõtte,” hõikas kohtunik.

Prokurör tõusis tähtsalt püsti, kohendas oma kuldsete nööpide ja tärnidega vormipintsakut ja asus lugema:

“Kagu-Eesti “Punase koidu” kolhoosi traktorist tõusis hommikul ja astus kolhoosi töökoja poole, et võtta traktor ja kiirustada põllule.”

Mehed puhkesid mürinal naerma. Rahvakohtu esimees sõnas kiitvalt: “Konkreetne ja selge, justkui kohtuotsus.”

Prokurör jättis siiski viimase sõna endale: “Pigem tagaotsimiskuulutus kui artikkel. Ja ma pole kindel, kas see traktorist tööle üldse jõudiski.“

Advokaat võttis pliiatsi ja tõmbas kogu ajaleheartikli maha. Kohtusekretär Heli sulges ukse ja pomises endamisi pahaselt: “Lollakad!”

 

*     *     *

 

Kätte oli jõudnud jaanilaupäev. Rajooni õiguskaitseorganid olid otsustanud teha esimese poolaasta töövõitude kokkuvõtteid ja koguneda selleks Veskijärve äärde piknikule. Ülesanded osalistele jagati välja, arvestades iga organi võimeid ja võimalusi. Rajooni KGB ülem andis sõna, et ta toob kaasa liitri piiritust; seda hangib talle kohaliku raketibaasi juures paikneva sõjaväeosa vastuluure ehk GRU ülem, kellele toob piirituse  raketidivisjoni ülem, kes aga omakorda saab piirituse otse Moskvast. Advokaat võttis enda hooleks muretseda kohalikust veinitehasest mõned pudelid niinimetatud peediveini ehk parmatuhhat; abiprokurör sai ülesandeks tuua kaasa päts leiba ja üks sai ning virutada kohalikust sööklast mõned kahvlid ja lusikad; rahvakohtu esimehe ülesandeks jäi kitarr häälestada, hääl puhastada ja mitte köhida; rajooni prokuröri kohustused aga olid lihtsamast lihtsamad – virutada kauplusest kastrull uhhaa keetmiseks ja traatidest punutud ostukorv kalade praadimiseks.

Päike oli juba madalal, kui kohaliku miilitsaosakonna ees viieliikmeline sotsialistliku seaduslikkuse seltskond prokuröri kirsipunase “Žiguli-Luks” istmetele vajus, auto mõned korrad gaasitas ja siis kummide vilinal minema sööstis. Kohalik miilitsaülem võttis ühenduse kommunistliku partei rajoonikomitee esimese sekretäriga – nii ja nii, nii ja naa, asjaolud on sellised, mujalt saabunud, meile võõrad tegelased, mitte omad, laamendavad. Kuidas toimida?

Kompartei rajoonikomitee esimene sekretär lõi käega: “Liiga suur seltskond, ootame, püüame ükshaaval!”

Partei teab, partei oskab, partei juhib – miilits viib täide!

Veskijärve ääres näitas elu Eestimaa inimesele oma parimat külge. Harali männid kooldusid veepinna kohale ja peegeldusid vees nõiduslikult kaunite ja saladuslikena. Läänekaarde laskuv punane päikeseketas värvis järvevee veripunaseks, ainult selle idapoolses nurgas, mille kaldale olid organid ennast sisse seadnud, virvendas järvepind vette sukeldanud kõgebeelase jõulistest kätetõmmetest ja palja tagumiku jõnksumisest kristallpuhtas vees.

Metsatukas olid linnud oma laulmise lõpetanud. Ainult kusagilt kaugelt, rajoonikeskuse lauluväljakult, kostis järveäärde lõõtspillimuusikat ja neidude laulu. Elu oli nii lõpmatult kaunis ja helge. Rahvakohtu esimees, olles eesseisvast viinavõtmisest kõrgendatud meeleolus, tinistas kitarri ja ümises laulda. Advokaat lõikas leiba ja saia. Abiprokurör seisis põlvini järvevees ja puistas prokuröri poolt varastatud ostukorvi tühjaks kohaliku kalamehe võrke. Prokurör tassis kellegi poolt metsa alla seatud puuriidast parajaid halge ja seadis üles lõket.

KGB kapten võttis kastruliga vett ja abiprokurör libistas kalad kastrulli. Advokaat seadis traatidest ostukorvi lõkkele; sellesse pisteti kastrull kaladega ja peagi istusid mehed ümber lõkke, oodates uhhaa valmimist. Alumiiniumkruus piiritusega liikus ringi, advokaat pakkus igaühele kääru leiba pealehammustamiseks. Õhkkond oli hingematvalt meeldiv ja kaunis. Äkitselt, pärast kolmandat või neljandat ringi, ajas abiprokurör ennast pooleldi püsti, otsekui kavatsenuks kuhugi minna või vett lasta, ja langes siis ninuli lõkkesse, paisates ümber lõkkekohale seatud ostukorvi koos juba kastrulis keema hakanud uhhaaga. Julgeolekuülem haaras koheselt abiprokuröril turjast ja tõmbas ta lõkkest välja enne, kui abiprokuröri hõre habe oleks kõrvetada saanud. Üle järvevee kaikus julgeoleku vihane hääl: “Diversant! Terrorist! Šabotaažnik! Sa ajasid ümber meie uhhaa, rahvavaenlane! Ma lasen su maha!”

“Pea hoogu, KGB! Praegu pole enam Stalini ajad. Tuleb kohut mõista,” sekkus piiritusest juba üsna purjus prokurör. “Kuna kaasus on ilmselge, siis mina kui prokurör, esitan süüdistuse ja nõuan karistuse; advokaat teostab kaitset ja kohus mõistab karistuse.  KGB esineb tunnistajana.”

Mehed noogutasid nõusolevalt – ikkagi sotsialistlik seaduslikkus. Alumiiniumkruus piiritusega tegi veel ühe tiiru. Prokurör alustas süüdistusega:

“ Prokurör leiab, et süüalune pani kuritegeliku hooletuse ja ettevaatamatuse tõttu toime raske süüteo. Olles alkoholi joobes, mis on karistust kergendav asjaolu, ajas ta ümber uhhakateloki, millise teo tõttu said kannatada enam kui kaks inimest, mis seisnes sellest, et nad jäid ilma maitsvast suutäiest.  Nõuan süüdlasele, enam kui kahe kannatanuga süüteos, ehk teise lõike kuriteos, alljärgneva karistuse – süüdlane peab täiest kõrist ja kümme korda karjuma: “Ära joo, kui pea ei kanna!“ Lisakaristusena peab süüdlane korraga ära jooma pool kruusi piiritust, et karistus jääks talle meelde elu lõpuni.“

Advokaat: “Kaitsja palub võtta arvesse asjaolu, et KGB jootis oma piiritusega abiprokuröri täis. Prokuröri poolt esitatud süüdistuse vastu ei vaidle, aga palun kergemat karistust.”

Kohtunik: “Püsti, kohus tuleb!“

Prokurör, KGB ülem, abiprokurör ja advokaat ajasid ennast vaevaliselt jalgele, kõikusid edasi tagasi, aga seekord siiski keegi neist lõkkesse ei kukkunud.

“Kuulata otsust! Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel süüdi mõista kohtualune ja määrata alljärgnev karistus – süüdlane peab täiest kõrist ja üheksa korda karjuma: “Ära joo, kui pea ei kanna!“ Lisakaristusena peab süüdimõistetu korraga ära jooma veerand kruusi piiritust, et karistus jääks talle meelde elu lõpuni. Kohtuotsus on lõplik, edasikaebamisele ei kuulu ja kuulub kohesele täitmisele.”

Süüdimõistetu ajas suu ammuli, tõmbas kopsud õhku täis ja asus karistust kandma: “Ära joo kui pea ei kanna! Ära joo kui pea ei kanna…“. Hääl kaikus üle järvevee, põrkus tagasi vastaskalda metsatukast ja kandus edasi piki järve. Olles põhikaristuse ära kandnud, ulatas prokurör süüdimõistetule kruusi piiritusega. Süüdimõistetu jõi piirituse ära, köhis ja läkastas mõned korrad, laskus rohule ja peagi magas norinal.

Veidi enne keskööd sööstis laululava piiravast metsatukast välja punane “Žiguli”, sõitis laululava ees “Tuljakut” tantsivast seltskonnast läbi, andis valvemiilitsatele tervituseks signaali ja kadus põlispuude taha.

Jaanipäeva hilisel hommikupoolikul ilmus prokurör miilitsa maja ees seisva “Ziguli” juurde, uuris seda, käis mitu korda ümber auto ja pomises endamisi vihaselt: “Kes kurat minu auto on ära kriipinud?”

Valves olev miilitsaseersant tõttas ligi ja selgitas: “Seltsimees prokurör, te ilmselt ei mäleta, aga eile öösel te sõitsite läbi paksu kuusemetsa otse laululava äärde ja põrutasite läbi rahvamassi edasi. Eks kuuskede oksad seda kriipisid veidi.”

“Mis veidi? Mitte veidi, vaid palju!”

“Prokurör!” kuuldus hõige otsekui taevast. “Tule üles, mul on sulle üks  tähtis asi!”

KGB rajooniosakonna ülem oli oma kabineti akna teisel korrusel lahti lükanud ja hõikas prokuröri.

Kui prokurör julgeolekuülema kabineti uksest sisse astus, olid seal juba istet võtnud KGB ülem, rahvakohtu esimees, advokaat ja abiprokurör. Nende ees laual lebas Karl Marxi “Kapital” ja selle kõrval kandilised teeklaasid; laua all asetses viinapudel. Kui viinapudel tühjaks sai, avas KGB ülem oma raudkapi, võttis peoga sealt agentuurile tasumiseks ettenähtud rahatähti, ulatas need abiprokurörile ja sõnas: “Sina oled siin kõige väiksema aukraadiga. Mine too poest veel paar pudelit viina, päts leiba ja mõned heeringad.”

 

*     *     *

 

Elu väikeses linnakeses kulges üldiselt rahulikult, samas aga õiguskaitseorganid töötasid palehigis ja neil oli alati kiire…  Töönädala lõppedes tõmmati veidi hinge, lõõgastuti sotsialistlikule ühiskonnale omasel viisil. Igal reedel pärast lõunat kogunesid organid julgeolekuülema kabinetti ja lugesid enam kui viissada lehekülge viina…., eee….,  enam kui viissada lehekülge Karl Marxi “Kapitali”. Tööpäeva lõpus saabusid mehed koju väsinutena, silmad pingsast lugemisest punased, ja heitsid puhkama.

Ühel päeval, kui päike sillerdas prokuröri kabinetis ja kirjutuslaua taga istuvale prokurörile tundus antud hetkel elu olevat üsna meelepärane, helises telefon – nõudlikult ja pikalt. Helistajaks osutus miilitsa uurimisosakonna ülem; ta tahtis nõu. Vana uurija oli tubli ja arukas jurist ja naljalt prokuröri poole nõu saamiseks ei pöördunud, aga paistis, et seekordne kaasus oli tõeline pähkel.

“Oota natuke,” sõnas prokurör telefonitorru, “tulen ise kohale.”

Uurimisosakonna ülem saatis noore naisuurija poodi pudeli viina järele ja jäi ise oma kabinetis prokuröri ootama.

Kui prokurör kohale jõudis, oli viinapudel ja suupiste juba laual. Muide, alati tuleb viina järele saata naisuurijad, sest nemad taipavad osta viina kõrvale ka korraliku suupiste!

“Räägi, milles kaasus,” sõnas prokurör. Uurimisosakonna ülem mõistis prokuröri poolelt sõnalt ja kallas viina välja. Joodi ja hammustati doktorivorsti peale.

“No nii,” sõnas prokurör rahulolevalt pärast kolme-nelja klaasi. “Asume nüüd päevakorra teise küsimuse juurde.”

“Seltsimees prokurör, oleme oma kaasuses kinni nagu kana takus. Mingid Venemaa Gorki oblasti mustlased sõidavad kolme “Nivaga” mööa rajooni ringi, peatuvad taludes, et küsida juua, lapsi ümber mähkida, ise aga sobravad mööa kappe ja tube ja varastavad mis ette juhtub, isegi raha leiavad kapinurgast pesu alt üles. Neid on kümme-viisteist inimest, peamiselt naised ja lapsed. Panime kogu kupatuse ajutiselt trellide taha, aga kaua neid kinni hoida ei saa. Mingeid mõistlikke ütlusi nad ei anna, juravad niisama.”

Prokurör naeratas, otsekui oleks olnud tegemist rõõmusõnumiga, ja sõnas:

“Igas inimeses peitub mingi hea alge, mingi anne, vaja on ainult see endas üles leida. Mustlased on andekad vargad, ja varguste varjajad, selle suhtes tuleb nende ees müts maha võtta.” Seejärel prokurör tõsines ja küsis: “Kui palju on laekunud avaldusi kannatanutelt ja kui suur on kahjusumma kokku?”

“Avaldusi on kaheksalt kannatanult, kahjusumma kokku kümne tuhande rubla ringis.”

“Uurimine ei tunne taolist mõistet – ringis. Tuleb öelda konkreetselt – kahjusumma kokku kümme tuhat rubla,” sõnas prokurör õpetlikult.

“Kahjusumma kokku kümme tuhat rubla,” kordas uurimisosakonna ülem.

“No nii. Teeme veel paar pitsi ja lähme mustlaste juurde.”

Valvemiilits avas arestikambi ukse. Prokurör ja uurimisosakonna ülem astusid sisse. Hämaras valguses võis nägusid vaevalt eristada, ainult kümnete valgete silmamunade välkumine andis teada, et kamber on rahvast täis. Hetke valitses vaikus, kuid see ei kestnud kaua. Justkui tormihoog tõusis kambris naiste kisa, lapsed alustasid nuttu ja röökimist. Hõõguvate silmadega kaunis mustlanna haaras prokuröri käe ja asus anuma, meelitama, ennustama:

“Me oleme täiesti süütud, me ei varasta, me ainult sõidame ringi. Ilus noor prokurör, lase meid lahti ja sul saab olema palju armukesi, palju kirglikke öid, sul saab olema palju lapsi, me oleme vaesed mustlased, me tahame koju, sinu käejooned näitavad – kui sa meid lahti lased, siis saad sa õnnelikuks, sulle antakse ametikõrgendust ja tärne juurde.”

“Andke varastatud asjad ja raha tagasi, või tasuge kahju kokku kümme tuhat rubla, ja te saate välja,” sõnas prokurör rahulikult.

Kahjuks ei tundnud prokurör mustlasi piisavalt hästi – tema sõnadele vastati uue ja veelgi tugevama halinaga. Mustlased katkusid endal juukseid ja tagusid rusikatega vastu rinda – kümme tuhat rubla…, kümme tuhat rublaaa…, aaa…., aaa…aaa…. Oli näha, et süü tunnistamine ja raha tagastamine või kahju heastamine ei tule kõne allagi, ja mida sa tunnistad ja tagastad, kui pole varastanud!

Prokurör lõi käega ja väljus arestikambrist. Uurimisosakonna ülema kabinetis tehti veel paar pitsi ja siis esitas prokurör iseäraliku küsimuse: “ Kas kuskilgi läheduses asub mustlaste koloonia, kus on ka mustlasparun?”

Uurimisosakonna ülem sõnas õlgu kehitades: “Lähedues ei ole, aga Lätis, Talsi linnakeses, on.”

“Hüva! Saada Talsi miilitsaosakonnale kiirteade, et homme hommikul kell kümme olgu mustlasparun siin, vastasel korral arreteerime kõik varganäod ja nad saavad kümme aastat vangistust.”

Uurimisosakonna ülem lausus hämmeldunult: “Kuidas kümme aastat! Nende süüd on ju võimatu tõestada. Kõik on segamini nagu pudru ja kapsad; eitavad, ajavad lolli juttu; mitte midagi, mitte kedagi ei tõesta ära.”

“Pea hoogu, kutsu mustlasparun kohale. Prokurör ei hakka babadega vaidlema, prokurör räägib mustlasparuniga.”

Järgmise päeva hommikul kell kümme helistati miilitsa uurimisosakonnast – mustlasparun on kohal.

Prokuröri sisse astudes tõusis toolilt tüse tõmmunäoline ja vuntsidega, üle keskea mees. Ta pikad, käharad juuksed polnud mitte ainult süsimustad, vaid helklesid sinakalt. Juustes polnud mitte ainsatki halli karva.

Prokurör ulatas käe: “Rajooni prokurör.”

“Mustlasparun.”

Mustlasparuni parema käe keskmises sõrmes asetsev kullast pitsatsõrmus oli nii suur, et seda oli tunda isegi teretamisel prokuröri peos.

Kaks suurt ülemust võtsid vastastikku istet. Mõlemad vaatasid austuse ja lugupidamisega teineteisele otsa – mustlasparun imetles noort prokuröri ja tema läikivaid tärne kraenurkadel, prokuröril aga oli au elus esimest korda kohtuda tõelise mustlasparuniga.

Mustlasparun ootas, et prokurör alustaks esimesena vestlust, ja küll ta siis juba vastab mustlasparunile omasel viisil; küll ta juba oskab laskuda keerulistesse vaidlustesse, ajada asi nii sassi, et siga ka ei söö…

Aga mustlasparuni imestuseks prokurör ei alustanud vestlust, vaid asus selgitama seadust, ja seda nii kõrgel tasemel, et mustlasparunil jäi üle ainult silmi välgutada; jutt polnud hoopiski mitte vargustest.

“Mustlasparun. Ma ei kutsunud teid vestlusele, ma ei kavatse teid veenda. Ma kutsusin teid välja selleks, et selgitada seadust. Tunnistajate ja kannatanute ja ka mustlaste endi ütlustega on tuvastatud, et nad peatusid taludes, sisenesid elumajja. Nad sisenesid võõrasse majja, ilma et neid oleks keegi külla kutsunud. Kehtiv põhiseadus garanteerib inimestele eluaseme puutumatuse, see on inimeste poliitiline õigus. Ilma kutsumata majja sisenemine on põhiseaduse vastane tegu, see on raske poliitiline kuritegu. Selle eest näeb seadus ette kümme kuni viisteist aastat vabaduse kaotust range režiimiga vanglas, pärast seda asumisele saatmine eluks ajaks Siberi põhjarajoonidesse, kusjuures naistelt võetakse lapsed ära ja antakse lastekodusse.”

Prokurör vaikis. Mustlane niheles toolil, tema tõmmu nägu muutus veelgi tõmmumaks ja kahvatumaks. Viimaks sai ta sõna suust:

“Prokurör! Meie inimesed ei pane toime poliitilisi kuritegusid, jah, nad varastavad; mustlased ikka varastavad ja petavad väikest viisi, selline on nende elu, nende tavad, aga et poliitiline kuritegu…”

“Paraku juhtus just nii,” sõnas prokurör rangelt.

“Mida teha, kuidagi peaks ju saama asja ära klaarida?” lausus mustlasparun ärevusega hääles.

“On üks võimalus – ma pole veel asjast Moskvasse teatanud. Kui kahju, kokku kümme tuhat rubla, hüvitate, laseme nad lahti ja kadugu Eesti NSV piiridest oma Gorki oblastisse.”

“Minul pole vast nii palju raha kaasas,” sõnas mustlasparun kahlevalt.

Jutusse sekkus urimisosakonna ülem: “Me võtsime neilt ära passid ja autode dokumendid, nende vahel on sajalisi ja viiesajalisi hunnikute viisi.”

“Hästi,” nõustus mustlasparun. “Loe need passide vahel olevad sajalised kokku ja ma lisan juurde.”

Uurimisosakonna ülem võttis raudkapist suure kilekotti dokumenidega ja asus koos mustlasparuniga neid lappama ja raha lugema. Kokku saadi kolm tuhat rubla. Mutlasparun pistis käe põue ja võttis välja priske rahapataka. Uurimisjaoskonna ülem luges üle – viis tuhat rubla. Nüüd siis oli kaheksa tuhat käes.

“Veel kaks tuhat,” sõnas prokurör.

Mustlasparun niheles, üritas nagu midagi öelda või vaidlust alustada, aga lõi siis käega ja pistis käe teise põuetaskusse; tõmbas välja uue rahapataka. Luges sellest kaks tuhat ja üleäänu pistis tasku tagasi.

Uurimisosakonna ülem ulatas mustlasparunile koti dokumentidega: “Jaga dokumendid välja ja loe oma mustlastele õpetussõnad peale!”

Prokurör ja mustlasparun sisenesid arestikambrisse. Neile järgnes uurimisosakonna ülem, enda järel ust lahti jättes. Märgates sisenejaid, alustati arestikambris häälekat itkemist ja halamist, kuid mustlasparun käratas naised vaikima ja rääkis neile midagi omas keeles, kiiresti ja võimukalt, aegajalt osutas prokurörile.

Kaunis mustlanna roomas põlvili prokuröri juurde, haaras ta käe ja seletas vene keeles:

“Ilus noor prokurör, lase meid lahti ja sul saab olema palju armukesi, palju kirglikke öid…, sulle antakse ametikõrgendust ja tärne juurde…”

 

*     *     *

1982. aasta aprillikuu viimane nädal oli Eestimaal erakordselt soe ja päikesepaisteline. Helesinises taevalaotuses ei ujunud ainsatki pilverüngast, mitte õhematki pilveviirgu. Kased olid hiirekõrvus. Helerohelises rüüs metsade kohal lendlesid peitsemiskohti otsivad linnud. Kerge ja soe tuul oli põllud tahedaks puhunud. Käes oli suurepärane künni ja külviaeg.

Nädal tagasi kutsuti rajooni prokurör parteikomitee orgosakonna juhataja juurde. Pidulikult ja paatosega sõnas kõrge parteitöötaja: “Teid, seltsimees, on valitud rajooni  parteikonverentsi delegaadiks!“ Kes ja millal valis, seda ei täpsustatud ja see polnud ka tähtis. Parteitöötaja ulatas punase pileti – parteikonverentsi delegaadi mandaadi. Mandaadiga antakse parteikonverentsil endast märku, mandaadi tõstmisega hääletatakse: entusiastlikult, üksmeelselt ja ühehäälselt. Konverentsi päevakord sisaldas ainult ühte punkti – kommunistide võitlus rajooni sovhoosides ja kolhoosides kevadkülvi igakülgse ja ennetähtaegse läbiviimise eest.

Mandaadi oli saanud ka rajooni julgeolekuosakonna ülem. Ja nüüd istusid parteikonverentsil kaks õiguskaitseorganit kõrvuti: nad lobisesid omavahel, teravmeelitsesid, vahel naersid varjamatult. Nende kõrval, ees ja taga istuvad delegaadid: kolhooside ja sovhooside partorgid, esimehed, direktorid ja peaagronoomid, krimpsutasid pahaselt huuli; nad tahtsid kuulata rajoonikomitee esimese sekretäri tarka ja põhjapanevat ettekannet, aga need siin…; samas, midagi öelda ka ei julgenud, ikkagi prokurör ja julgeolekuülem…

Partei rajoonikomitee esimene sekretär esines ettekandega:

“Seltsimehed! Käes on künni- ja külviaeg. Tuul on põllud tahedaks tõmmanud, päike on teinud oma töö, ja nüüd tuleb meil, kommunistidel, tagada, et võitlus rajooni sovhoosides ja kolhoosides kevadkülvi igakülgse ja ennetähtaegse läbiviimise eest kulgeks edukalt. Me ei tohi selles võitluses kaotada mitte ühtegi päeva, mitte ühtegi tundi ega minutit…”

Esimene sekretär rääkis pikalt ja laialt, ta kõne kestis enam kui kaks tundi. Pärast ettekannet esinesid sõnavõttudega sovhooside ja kolhooside direktorid ja esimehed, partorgid ja peaagronoomid. Partei rajoonikomitee akna taga säras päikene, aeg liikus omasoodu, kell tiksus, aga põllumajanduse spetsialistid, selle asemel, et korraldada, juhtida kevadisi põllutöid, muudkui esinesid ja esinesid ning plätrasid ja plätrasid – meil, kommunistidel, tuleb tagada, et võitlus rajooni sovhoosides ja kolhoosides kevadkülvi igakülgse ja ennetähtaegse läbiviimise eest kulgeks edukalt. Me ei tohi selles võitluses kaotada mitte ühtegi, päeva, mitte ühtegi tundi ega minutit…

Juba tükk aega tagasi olid prokurör ja julgeolekuülem lõpetanud oma lobisemise ja tukkusid, pea rinnal. Olles ärganud, kergitas julgeolekuülem pead, hõõrus silmi, otsekui  mõistmata, kus ta viibib, haigutas täie suuga ja pöördus prokuröri poole, justkui kirjeldaks ta äsja nähtut und:

“Minul on jama kaelas. Ühe kolhoosi farmis pandi toime diversiooniakt – kolmetonnisesse piimajahutusvanni oli puistatud punast värvipulbrit.“

Prokurör virgus ja sõnas unise häälega: “Tühja sellest, viimasel ajal tehakse igasuguseid sigadusi.”

“Pole see nii tühine midagi. Asi on pandud suure kella külge, raport on läinud partei keskkomiteesse ja kuni Moskvani välja. Asjaga tegeleb julgeoleku keskorganite uurija.”

Prokurör heitis põlastavalt käega: “Mida seal uurida, ilmselt keegi purjus peaga… Andke asi meile üle, prokuratuuri uurijad on justkui sead – kõikesööjad; küll me päti kätte saame. Meile pole tähtis – diversant, terrorist või muidu tapja. Aga kui ei taha, jätke endale…  Meie uurijad on koormatud alaealiste asjadega; pätistunud lapsed panevad toime keldritest moosivargusi, kolavad mööda ehitisi, karjalautu ja lõhuvad, hirmutavad öösel karjanaisi ja öövahte; kes kurat mõtles välja, et alaealiste asju peab uurima prokuratuur, see on pigem miilitsa piirkonnainspektori töö, kes käib ringi, vitsakimp vööl.”

“Pole see asi üldsegi nii lihtne,” vaidles KGB ülem vastu, üritades näidata asja tõsidust. “Uurimine toimub kõige kõrgemal tasemel. Pealinna KGB-st sõitsid kohale spetsialistid, panid farmi igale poole lutikaid, ka puhketuppa; teostasid luuramist ja pealtkuulamist paar nädalat, aga ei midagi, mitte ainsatki niidiotsa.”

Prokuröri KGB ülema häda ja viletsus ei huvitanud, temal oli olnud suuremaidki, laipadega lõppenud  kaasuseid. Prokurör haigutas ja sõnas tülpinult: “Mulle aitab sellest parteikonverentsist. Lähen kündma ja külvama…”

“Lähme siis künname ja külvame koos mõned sajad grammid…, ee…, mõned hektarid, tööpäev nagunii perses,” toetas prokuröri KGB ülem.

Prokurör ja KGB ülem tegid läheduses asuvas sööklas paarsada grammi, sõid tagasihoidliku lõuna, ja läksid laiali. Prokurör suundus töö juurde; tal mõlkus meeles mingi iseäralik mõte, mis pani teda aegajalt muigama.

Prokuratuuri uurija, noor naisterahvas, istus kohusetundlikult oma kabinetis, lappas toimikut ja tegi paberilehele ülestähendusi: ilmselt valmistus järjekordseks ülekuulamiseks või vastastamiseks.

“Kuule, Ilona, on üks asi,” sõnas prokurör omamehelikult ja kuidagi ükskõikse häälega, otsekui see asi teda eri ei huvitagi. “Kas meil on menetluses mingi kaasus, kus alaealine või alaealiste kamp kolab öösel mööda karjalautu, ehmatab karjanaisi ja teeb muid sigadusi?”

“On üks tatikas, joodikute laps, veidi üle neljateistkümne, pisut kõrgem kui see laud; ilmselgelt füüsiliselt ja vaimselt alaarenenud, kuigi mitte süüdimatu. Ta on justkui metsistunud kodukass, täiesti segane: passis kolhoosi poe juures külamehi, haaras neilt taskust  viinapudeli ja pani sellega jooksu, öösel ajas laudas oma lõbuks karjanaisi pussnoaga taga, keeras lahti piimajahuti kraani ja laskis maha voolata kolm tonni piima; purjus pead väljamagavalt farmi öövalvurilt võttis ära pooliku viinapudeli…”

“Aitab, aitab küll…,” peatas prokurör uurija ettekande. “Aga kas piimajahutisse visatud punasest värvipulbrist on juttu?”

Uurija kehitas õlgu: “Senini veel ei ole, aga iga ülekuulamisega tuleb temalt neid pätitegusid aina juurde ja juurde ning lõppu ei paista olevat.”

Prokurör lõi käega: “Ära enam seda “metskassi” üle kuula. Aitab, nagunii nendest joodikutest lapsevanematest kahju hüvitajaid ei ole ja karistus on ikka üks – erikooli saatmine. Koosta süüdistusakt ja ma saadan asja kohtusse. Vestlen advokaadiga; õpetagu oma kaitsealune välja, et ta lõuad peaks ja rohkem ei plätraks, räägiks ainult seda, mis süüdistusaktis kirjas, või veelgi parem – ei räägiks kohtus midagi, jääks uurimisel antud ütluste juurde. Kus see metsistunud kass praegu on?”

“Kas sa siis ei mäleta, et võtsid ta ligi kuu aega tagasi vahi alla,” imestas uurija.

“Kurat! Kui ma peaksin kõiki pätte, olgu nad suured või väikesed, meeles pidama, siis on mul õlgade vahel mitte pea vaid külanõukogu,” sõnas prokurör ägedalt. Samas aga leebus: “See on hea, et ta vahi all on, ei tule episoode enam juurde.”

“Looda sa,” sõnas uurija iroonilise muigega. “Viimasel ülekuulamisel pani ta pihta minu sigaretid ja välgumihkli; ilmselt teeb ta ka vangivalvuri taskud tühjaks.”

Prokurör puhkes naerma: “Selle selli koht pole vanglas, vaid Teaduste Akadeemias.”

Uurija viis asja kiiresti lõpule ja juba mõned päevad hiljem oli süüdlane koos advokaadiga prokuratuuris ja tutvus mahuka toimikuga. Toolil, pea lauaga ühel kõrgusel, istus välimuselt seitsme-kaheksaaastane, krimpsus vanainimese  näoga poiss; oli näha, et juba emaüsas oli ta tunda saanud häda ja viletsust. Ukse kõrval pidas valvet miilits.

Prokurör pöördus poisi poole: “Sa tutvu toimikuga veidi aega iseseisvalt, alusta päris algusest, ma tahan advokaadiga rääkida.”

Kui prokurör ja advokaat tunni aja pärast uurija kabinetti naasesid, oli poisil ikka veel avatud toimiku esimene lehekülg ja ta veeris näpuga järge vedades kriminaalasja algatamise määrust…

Kohtuistung alaealise “diversandi, terroristi” üle algas täpselt õigel ajal – kell kümme hommikul. Advokaadile lisaks oli prokurör otsustanud kutsuda protsessi ka pedagoogi. Kooliõpetajal, üle keskea naisterahval, oli ilmselt väga ebamugav näha oma õpilast kohtulaua ees, sest ta punastas, niheles, samas oli ta näoilme ülimalt tõsine, isegi pidulik. Tegelikult oli ta oma pedagoogipraktikas esimest korda kohtus, temale mitteomases rollis. Pedagoogi ülesandeks oli jälgida, et protsessiosalised poisile liiga ei teeks, et kõik oleks pedagoogiliselt kõrgel tasemel.  Aga see oli siiski asjatu kartus – advokaat oli poisi välja õpetanud, ja ka poiss ise oli üsna nutikas.

Kohtuistung algas. Kohtunik küsis lihtsalt, isegi isalikult leebelt: “Kas sa tunnistad oma süüd?”

“Tunnistan.”

“Kas täielikult?”

“Täielikult.”

“Kas sa kahetsed?”

“Kahetsen.”

“Enam ei tee?”

“Ei tee.”

“Kas sa oled kõik süüteod üles tunnistanud, kas soovid midagi lisada?”

Poiss vaatas advokaadi poole, advokaat raputas pead.

“Ei soovi lisada,” sõnas poiss.

Prokurör köhatas rahulolevalt.

Kohus pöördus prokuröri poole:

“Kas prokuröril on küsimusi?”

“Ei ole.”

“Kas advokaat soovib midagi täpsustada?”

“Ei soovi.”

“Hästi, asume tunnistajaid, kannatanuid üle kuulama,” sõnas kohtunik ja asus toimikut lappama.

Tunnistajaid, kannatanuid oli terve rodu, aga advokaat oli ukse taga, enne kohtuistungit, justkui muuseas kõva häälega selgitanud: “Ega kannatanud-tunistajad ei peagi kohtus ütlusi andma; et aega mitte raisata võib kohtule lihtsalt öelda – jään uurijale antud ütluste juurde ja midagi lisada ei soovi.”

Kannatanud, tunnistajad käisid kohtukulli eest läbi ja ütlesid riitusliku lause – jään uurijale antud ütluste juurde ja midagi lisada ei soovi.

Samal ajal prokuör ja advokaat istusid vastamisi laudade taga, vaatasid teineteisele otsa, libistasid aegajalt pilgu üle õnnetu, niigi pisikese, aga kohtukulli ees veelgi enam küüru vajunud kohtualuse ja itsitasid pihku, vaevu naeru tagasi hoides.

Kohtulik uurimine jõudis lõpule, algasid kohtuvaidlused.

Kohtukõne peale prokurör palju aega ei raisanud. Prokurör leidis, et süüteod on tõendatud ja süüdlast tuleb karistada, ta tuleb saata erikooli. Advokaat nõustus prokuröriga, kuid palus siiski kergemat karistust, samas ütlemata, mida ta selle kergema karistuse all mõtleb. Ja see polnud ka tähtis, advokaat palub alati kergemat karistust, ikka kergemat ja kergemat…

Pärast kohtuistungit kutsus kohtunik prokuröri ja advokaadi oma kabinetti ja küsis:

“Mida kuradit te terve istungi irvitasite ja naersite?”

Advokaat avas oma mahuka, heast lehmanahast portfelli ja asetas lauale ungari kuiva veini pudeli. Prokurör aga sõnas: “Sa ei teadnudki, et mõistsid kohut diversandi, terroristi üle.” Prokurör selgitas lühidalt kaasust.

Kohtunik puhkes lõbusalt naerma: “Ei KGB leia enam midagi. “Terrorist” läheb erikooli ja jäljed vette. Las KGB uurib ja paneb oma lutikaid, see on nende meelistegevus…”

Kohtunik haaras paksu kriminaalkoodeksi, asetas pliiatsotsa pudelisuule ja asus pudelikorki sisse taguma. Olles oma tavalisel moel pudeli avanud, kallas ta veini kandilistesse teeklaasidesse ja asetas tühja pudeli laua jala taha.

 

*     *     *

 

Aeg sotsialistlikus laagris veeres omasoodu; kell tiksus, lugedes minuteid ja tunde.  1982.aaasta novembris kandsid kõik Nõukogude Liidu telejaamad üle suurt kolksatust –  Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär seltsimees Brežnev visati Kremli müüri äärde kaevatud hauda. Brežnev oli läinud ja ühte kuuendikku maailmast asus valitsema uus kompartei peasekretär seltsimees Andropov.

Andropov oli sama vana ja väeti nagu oli olnud Brežnev ja nagu olid kõik Poliitbüroo liikmed; siiski oli temal üks, teda teistest eristav iseärasus –  ta oli olnud pikka aega NSV Liidu KGB ülem. Ja kuna ta oli, nii öelda, NSV Liidu esitšekist, siis ta pidas iseenesestmõistetavaks, et ta on võitlejanatuuriga kompartei peasekretär, ja sellest piisas, et riigivarastest Brežnevi-aegsel nomenklatuuril hirmuhigi otsaette kerkiks.

Kuna Andropov oli neeru- ja makshaige, siis asus ta kõigepealt võitlema alkoholi tarbimise ja tarbijatega, kuigi noore mehena oli ta olnud üsna konjakilembeline. Etteruttavalt tuleb öelda, et aasta pärast Andropov suri selles võitluses, aga siiski mitte kanglassurma.

Andropov mitte ainult ei võidelnud alkoholipruukijatega, vaid seoses sellega, et tervis enam ei lubanud kärakat panna, olid talle vastukarva igat masti väärnähtused, nendega seotud tegelased ja pullitegemised, ja peamine – ta leidis, et suudab Venemaal välja juurida korruptsiooni, mis oli justkui vähkkasvaja ennast laiali sirutanud kõigisse partei ja nõukogude organitesse.

Mõistes, et kala hakkab haisema peast, alustas Andropov Brežnevi lähikondlastest. Andropov, maldamata ära oodata Breznevi surma, algatas kümme päeva enne Brežnevi kolinal haudaviskamist kriminaalasja Moskva gastronoomi nr.1 ehk nn Jelisejevi kaupluse direktori vastu, sest tervis ei võimaldanud temal enam tarvitada igasuguseid eksootilisi, teravamaitselisi hõrgutisi. Gastronoomiakaupluse nr 1 direktor Juri Sokolov oli aastakümneid tagaukse kaudu teenindanud Partei Keskkomitee ja Moskva linna kõrgemaid tegelasi. Selle kaupluse varustamine kaupadega polnud mitte ainult kommunistlikult üliküllane, vaid taevalik – siit võis saada kõike, mida süda ihaldas. Muidugi, ka tavaline inimene võis otse Gorki tänavalt kauplusse astuda ja oli ka, mida osta, aga kaupluse letid näitasid ainult jäämäe ülemist osa, alumine osa oli kaupluse tagaruumides ja hiiglaslikes keldrites ja külmkappides.

Juri  Sokolov mõisteti surma ja otsus viidi täide juba Tšernenko ajal ning Tsernenko ise suri kolm kuud pärast oma ohvri hukkamist.

Juri Sokolovi asja uurimisega oli vaevalt alustatud, kui Andropov võttis ette juba järgmise ohvri; selleks oli Brežnevi kauaaegse sõber ja sõjakaaslane, NSV Liidu siseminister Nikolai Štšelokov. Selle jultunud ja ülimalt edeva siseministrist varganäo poolt kokku riisutud varanduse kirjeldamiseks koguti kakskümmend kuus köidet toimikuid. Arreteerimise hirmus laskis tema naine ennast maha 19.veebruaril 1983 ja Štšelokov tappis ennast 13. detsembril 1984.

Brežnevi armastatud tütre Galina Brežneva noort meest Juri Tšurbanovit Andropov siiski halastas, kuigi Tšurbanov oli seotud ulatusliku Usbekistani puuvillakorruptsiooni asjaga, olles selles afääris altkäemaksu võtja ja vahendajana. Andropov, soovides olla naisterahva vastu galantne, sõnas Galinale: “Kuni ma elus olen, Juri Tšurbanovit ei vahistata.“  Aga Usbekistani puuvillaasjas läks kinni kümneid ja kümneid väiksemaid ja suuremaid tegelasi, ning lõpuks pandi istuma ka Juri Tšurbanov. Galina kukkus jooma; õigemini, ta jõi juba varem, aga pärast oma kümme aastat nooremast mehest ilmajäämist muutus Galina täiesti alkohoolikuks; eks naisterahvast võib ka mõista…

Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäri seltsimees Andropovi poolt üles kergitatud sotsialistliku seaduslikkuse tormikeeris tõusis Kremli kirikute kohale, mühises Kremli kellade ümber, veeres üle müüride ja kandus Nõukogude Liidu “vennasvabariikide” kõige viimastessegi kolgastesse.

Ühel 1983.aasta veebruarikuu reedesel päeval, pärast lõunat, helistas prokurörile KGB rajooniosakonna ülem: “Kuule, kas sa saaksid minu juurest läbi astuda, välja on imbunud üsna sitt asi!“

“Pakub üle, vennike,” mõtles prokurör endamisi muheledes. “Mis asjad nüüd julgeolekul enam, ega pole metsavendade ajad. Või jälle mingi poisikesest “diversant”. Ilmselt tahab viina võtta, aga üksi on igav.”

Kell kaks astus prokurör ilma koputamata julgeolekuülema kabineti uksest sisse (viina võtma minnes ei koputata!) ja jäi imestunult seisma – julgeolekuülema laua ees taburetil istus imeväike mehike.

“Asi on täitsa pask,” alustas julgeolekuülem ilma pikema sissejuhatuseta. “Läbi meie rajooni on avatud Nõukogude Liidu sakslastele kanal ümberasumiseks Saksamaale. Las lähevad, kurat nendega, aga tegelased meie oma linna täitevkomiteest ja miilitsa passilauast on asunud võtma altkäemakse. Kahetoalisse korterisse kirjutatakse sisse kuni kaksteist inimest, kaksteist sakslast; dokumentide vormistamise ja väljasõiduviisade eest võetakse altkäemaksu viis tuhat rubla pere pealt; otsad ja altkäemaksu rahad lähevad pealinnani, siseministeeriumi viisade osakonnani välja. Ilmselt saavad oma noosi ka Moskva vastavad seltsimehed. Ja kõigele lisaks on meie oma advokaat altkäemaksu vahendajana käppapidi sees. Oli meile seda jama vaja.”

Prokurör vaatas uurivalt väikest mehikest ja küsis: “Kes sa sihuke oled? Räägi.”

“Olen Volga-sakslane. Asusin siia elama, et sõita perega Saksamaale. Baltikumist millegipärast lubatakse välja sõita, aga Volga-äärsetest oblastitest või Kasahstanist mitte.  Vahendasin altkäemaksu passilaua ülema ja omade vahel, aga nüüd enam väljasõitu ei saanud, seadused vahepeal muutusid, ja meie omad lubavad mind maha lüüa, kui raha ei tagasta, aga raha on miilitsale üle antud, raha pole.”  Väike sakslane rääkis nutuselt ja hädiselt.

“No nii. Mine koridori ja oota,” sõnas prokurör rahulikult. Seejärel pöördus KGB ülema poole: “Asja käik saab olema järgmine: mina algatan kriminaalasja, kuna on avaldus ja tegemist on altkäemaksuga – see on prokuratuuri paragrahv. Teeme avaldaja esialgse ülekuulamise; advokaat kannab oma kaustast selle sakslasest mehikese külastuse läbi kui kliendi ja paneb advokaadikontori kassasse külastuse tasu kümme rubla; vastasel korral, kui tal polnud kliendisuhet, ma pean ma advokaadi üle kuulama ja võibolla võtma ta vastutusele kui kuriteo varjaja või kaasosalise. Kuulan veel üle mõned sakslased, altkäemaksu andjad, samuti tõmban ette passilaua ülema, võtan ta vahi alla ja siis saadan ettekande ENSV Prokuratuuri. Linna täitevkomitee esimeest esialgu ei puutu, tema seljataga on partei. Juba homme võetakse ENSV Prokuratuuri poolt  asi üle, ja ma võin pea anda, et rohkem kedagi liistule ei tõmmata, suuremate ninade suhtes mätsitakse asi kinni. Kalla välja!”.

KGB ülem ohkas kergendust tundes ja kallas endale ja prokurörile pool teeklaasi piiritust.  Prokurör jõi piirituse ühe sõõmuga ära, köhatas, nuuskas vormipintsaku käist peale ja väljus kabinetist. “Lähme!” käratas ta vene keeles vihaselt sakslasele. Seejärel lisas endamisi eesti keeles: “Kurat, ei saa nad ka omavahel neid asju ära klaaritud! Peab siis olema igal pool aina prokurör ja prokurör…”

Kella kuue paiku õhtul helistas prokurör siseasjade osakonna passilaua ülemale:

“Tere! Rajooni prokurör siin, kas te saaksite minu juurest läbi astuda.”

Meeldiv naisehääl vastas peibutavalt: “Mida soovib noor ilus prokurör kell kuus õhtul!”

“No on üht-teist, mõned soovid,” vastas prokurör tagasihoidlikult, naisterahva õrnast häälest isegi veidi segaduses.

Täpselt kell kuus õhtul avas kaunis, meestele ülimalt atraktiivne, umbes kolmekümne viie aastane naine prokuröri kabineti ukse. Prokurör hingas sügavalt sisse ja mõtles endamisi: “Sellest kabinetist sa enam vaba inimesena ei välju, ja vabadust näed kümne aasta pärast, kui veel elus oled.”

Pärast pikka ülekuulamist, läbiotsimist korteris ja töökabinetis, sulgusid kauni naise seljataga arestikambri uksed.

Asi võeti Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija menetlusse ja ainsana läks kohtu alla ja sai karistuse passilaua ülem, see kaunis naisterahvas. Altkäemaksu andjate ja vahendajate osas asi lõpetati, kõrgemal istuvate ametnike suhtes mätsiti kõik kinni. Passilaua ülem, kaunis naine, sai kümme aastat vabadusekaotust.

PS! Uurimine näitas, et selle kauni naise, passilaua ülema, kulul elasid, sõid kompvekke ja biskviite, jõid parimat konjakit kõik siseasjade osakonna ja rajooni KGB töötajad; raha voolas naisterahva sõrmede vahelt kui vesi. Läbiotsimisel naise väikeses kahetoalises korteris leidsid uurijad ainult paar Saksamaalt pärit mängutoosi hinge hellaks tegeva Jõulumeloodiaga ja kümmekond Jõulukaarti, mille olid tänutäheks saatnud õnnelikult kodumaale jõudnud sakslased. Kaardid olid ilusad: hõbedaselt läikivad inglid, õdus kuldne loomalaut, Jeesus Kristus hällis, hälli ümber lambad ja oinad.

 

*     *     *

 

Linnakese täitevkomitee esimees, kena keskealine naisterahvas, elas passilaua afääri ja ebaseaduslike sissekirjutustega seotud vapustuse üle ning pääses vanglast, tõsi, suuresti tänu partei rajoonikomitee esimese sekretäri eestkostele, kes oli linna täitevkomitee esinaise peresõber. Eesti NSV Prokuratuur eraldas passilaua ülema kriminaalasjast ebaseaduslike sissekirjutuste episoodid eraldi menetluseks ja hiljem lõpetas selle asja ära; kriminaalasja lõpetamise määruse märgiti põhjenduseks – ühiskondliku huvi puudumine.  Aga kui juba vangla kellegi järele nutab, siis sellest pääsu ei ole, sest vangimaja uksed pole mitte kellelegi suletud….

1983.aasta novembri hommikul istus prokurör oma kabinetis laua taga ja keerutas pöidlaid. Post oli läbivaadatud: tavalised inimeste kaebused oma naabrite peale; oli ka üks kiri märkega “Täiesti salajane”. Selles kirjas andis ENSV Prokuratuur teada, et huligaansuste arv on Eesti NSV-s järsult kasvanud ja kohustas rajooni ja linnade prokuröre tõhustama võitlust taolise väärnähtuse vastu. Häh, salajane! Inimesed ENSV linnades ja rajoonides olid niikuinii omal nahal tunda saanud lokkavat pätitegemist ja teadsid ka seda, et  miilits ei viitsi taoliste tühiste asjadega tegeleda, sest kriminaalasju algatati ja menetleti ju valikuliselt: kõigepealt need, milledes kannatanuks mingi nomenklatuurne tegelane: nende autodelt peeglite või klaasipühkijate vargused, sissemurdmised nomenklatuuri keldritesse ja suvilatesse ja muu säärane.

Prokurör vaatas aknast välja; kõle, lumelörtsine ja trööstitu novembriilm, inimeste tühised, kadedusest ajendatud kaebused oma naabrite peale tekitasid hinges tusatunde. “Kurradi november!“ pomises prokurör endamisi. “Taolist kuud ei peaks maapeal üldse olema.“

Prokurör sirutas käe telefoni järele, et helistada rajooni KGB ülemale – mis ta seal jamab oma usklike ja anekdoodirääkijatega, ennem juba ühiselt ”võidelda joomisega”…  Aga seekord jäi prokurörist mittesõltuvatel asjaoludel üritus ära. Prokuröri kabineti uksele koputati, tugevalt ja võimukalt – sisse astus N. linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees, täpsemini esinaine. Ta astus kiirel sammul prokuröri laua juurde ja heitis prokuröri ette käsitsi kirjutatud avalduse, selle juurde oli lisatud üsna mahukas ümbrik. Täitevkomitee esinaine sõnas kiirkõnes ja erutatult: “Ma käisin selles asjas ka rajooni parteikomitee esimese sekretäri juures; aga nüüd kiirustan ma tööle tagasi.”  Enne kui prokurör jõudis reageerida või midagi öelda, oli esinaine läinud.

Prokurör asus lugema ilusa ja korraliku naisterahva käekirjaga kirjutatud avaldust.

Avaldaja andis teada, et mingi pensionär see ja see käis tema juures korterit nurumas, tal olevat kahetoaline ahjuküttega ja ilma vannitoata korter, tütar on peaaegu täisealine, naine on voodihaige. Pensionär palus kolmetoalist keskküttega korterit ja pakkus linna täitevkomitee esinaisele altkäemaksu viissada rubla. Esinaine keeldus, andis raha tagasi, aga poole tunni pärast tuli pensionär tagasi, jättis ümbriku rahaga lauale ja lahkus. Linna täitevkomitee esinaine palus oma avalduses võtta altkäemaksu pakkuja vastutusele vastavalt sotsialistlikule seaduslikkusele.

Prokurör luges kirja läbi ja jäi mõttesse – seda, et linna esinaine korterite eraldamise eest altkäemakse võtab, teadis linnas iga koergi; ilmselt nüüd läks tal midagi nihu, kas summa oli liialt väike, või kartis esinaine provokatsiooni?

Prokuröri uks lükati lahti ja sisse astus abiprokurör, kummaski käes õllepudel. “Mida sa siin kükitad, libista parem õlut,” sõnas abiprokurör. Oli näha, et ta polnud oma kabinetis mitte lihtsalt niisama kükitanud.

“Õllest jääb siin väheseks, “sõnas prokurör pudelit vastu lauanurka avades. “Säh, loe seda paska!”

Abiprokurör võttis õllepudeli suult, asetas pudeli käeulatusse ja võttis tüdinenud ilmel paberi. Libistas kiire pilgu üle paberi ja heitis põlgusega lauale. “Loll baba, tuleb torkima sipelgapesa. Nüüd peame hakkama puurima ja uurima, et selle altkäemaksuvõtjast täitevkomitee esinaise mainet puhtaks pesta. Kurrat, kui partei annab inimesele ametikoha, andku ka mõistus!” Abiprokurör sirutas käe ümbriku järele, et vaadata, palju seal siis raha on ka, aga prokurör käratas: “Ära käperda, saadame ümbriku rahadega ekspertiisi. Kuidagi tuleb ju see altkäemaksu andmine ära tõendada. Ainuüksi baba ütlustest jääb väheseks!”

Prokurör polnud veel oma vandumist lõpetanud, kui kostis vaikne, hiirelik koputus ja uksevahelt pistis pea sisse tumedajuukseline rajooni parteikomitee instruktor. “Kas tohib?” küsis ta peibutusliku häälega.

“Mitte ainult et tohib, vaid peab,” sõnas prokurör mehiselt.

Muide, abiprokurör oli ühes vestluses öelnud, et sellel parteikomitee instruktoril on rajooni suurimad rinnad. Mille peale aga prokurör lausus ülemuslikult: “Ma tean seda isegi!“

Partei rajoonikomitee instruktor astus ümber laua prokuröri kõrvale, asetas oma vasaku rinna laua taga istuva prokuröri õlale ja sõnas: “Dokumendid rajoonikomitee esimeselt sekretärilt, konfidentsiaalne.” Seejuures kriipis vargsi sõrmedega prokuröri selga ja sõnas vaikselt kõrva: “Ma olen õhtul kell kaheksa kodus.”

Parteikomitee instruktor pöördus hüvasti jätmata ukse poole; prokurör hõikas talle järele: “Ütle esimesele sekretärile edasi, et ma astun õhtul läbi.”  Instruktor itsitas naerda.

Prokurör avas mahuka ümbriku ja võttis välja pataka kirju.

“Armastuskirjad esimeselt sekretärilt!” teravmeelitses abiprokurör.

“Partei armastus on petlik, mõnikord isegi kuratlik,” sõnas prokurör ja asus kirju lugema. Libistas kiiresti pilgu üle ridade, heitis kirja lauale ja haaras järgmise järele. Mõne hetkega olid kõik kaheksa kirja loetud. Prokurör vangutas pead, kehitas õlgu, rüüpas tubli sõõmu õlut ja sõnas nördinult: “See loll baba pole mitte ainult ärritanud sipelgapesa, vaid on pistnud oma pea lõvi lõugade vahele. Loe!” Prokurör lükkas kirjade hunniku abiprokuröri ette. Abiprokurör luges paar kirja läbi ja vilistas pikalt: “Säh sulle, kannatanu! Siin on kirjas kümneid episoode altkäemaksu võtmisi ja andmisi; nende tõendamine on köki-möki. Ja see kuradi esimene sekretär, varjas kuritegusid, hoidis kuriteoavaldusi enda käes, aga nüüd lõi pasa lahti, hakkas kartma ja saatis prokuratuuri!  No on ikka elukene! No see ajab küll jooma!”

“Joomisest on seekord asi kaugel,” sõnas prokurör murelikult. “Aga kui asi nii, kui partei ja valitsus tahab, siis olgu nii – algatan kriminaalasja altkäemaksu andmises ja võtmises.” Seejärel pöördus abiprokuröri poole: “ Võta minu auto, otsi üles kõik need kirjades nimetatud korterihädalised, altkäemaksude andjad, ja tiri prokuratuuri. Uurija kuulab üle täitevkomitee esinaise kõigis altkäemaksu episoodides. Enne keskööd olgu esialgsed uurimistoimingud tehtud ja hommikul sõidan pealinna, ettekandega Eesti NSV Prokuratuuri.”

Prokurör lõpetas oma vihase sõnavõtu, aga abiprokurör üritas vastu punnida: “Mina ei saa selle asjaga tegeleda, olen selle täitevkomitee esinaisega koos viina võtnud, oli mingi sünnipäev tema töökabinetis; ka meie uurija oli seal.”

“Noh, ja mis siis, ka mina olin seal,” sõnas prokurör ägedalt. “Ega me siis kõiki, kellega koos viina oleme joonud, saa karistusest vabastada! Ja ma ju ütlesin – hommikul annan asja ENSV Prokuratuurile üle. Kutsu uurija siia.”

Uurija, noor naisterahvas, jäi ebalevalt prokuröri laua ette seisma – ta ei võinud kunagi teada, kas prokurör vajab teda tööalaselt, või, niiöelda, tööväliselt. “Istu, mis sa seisad,” sõnas prokurör, emotsioone näitamata.  “Asi on selline, et kõigepealt loe läbi see hunnik “armastuskirju”, tee endale ülestähendusi, valmista ennast ette ja kuula kõigis neis “armastuskirjades” nimetatud episoodides üle linna täitevkomitee esinaine. Ära väga peale pressi, las plätrab mis talle pähe tuleb, asi läheb üle eriti tähtsate asjade uurijale, jännaku tema edasi. Muide, kompartei rajoonikomitee esimene sekretär tuleb ka üle kuulata, aga jäägu see eriti tähtsa uurija maiuspalaks. Nojah, ja linna täitevkomitee esinaise vahistamine jäägu samuti eriti tähtsa uurija austavaks ülesandeks. Siiski, ajage linna esinaine oma töökabinetist välja ja pitseerige uks kinni. Aga pidage meeles, kõigilt ülekuulatavatelt tuleb võtta allkiri uurimisandmete avaldamise keelu kohta. Pidagu nad kõik – tunnistajad, kannatanud, kurjategijad, – keel hammaste taga, või muidu – võtan vahi alla.”  Uurija ja abiprokurör muigasid – kõva mees!

Prokurör lükkas kirjade pataka ja ümbriku rahaga uurija ette, heitis autovõtmed abiprokuröri ette lauale, kergitas jalad kõrvaltoolile ja tõstis õllepudeli suule, seejuures pomises: “Kurrat, on ikka elukene!”

Järgmise päeva pärastlõunal oli eriti tähtsate asjade uurija kohal. Moodustas uurimisgrupi, millesse lülitati ka rajooni prokuratuuri uurija ja abiprokurör.

Uurimisgrupp suundus linna täitevkomitee esinaise ametiruumidesse läbiotsimisele; tänavalt võeti kaasa kaks ettejuhtunud inimest, manukateks. Paljunäinud prokuröridel ja uurijatel, rääkimata manukatest, jäi läbiotsimise käigus suu ammuli – Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esinaise kabineti seinakapp oli maast laeni täis konjakipudeleid ja igas mõõdus “Kalevi” šokolaadikarpe. Aga mitte eeltoodu ei pannud manukaid ahhetama ega viinud neid minestuse äärele; siin oli tegemist tavainimesele täiesti mõistetamatu nähtusega – kui eriti tähtsate asjade uurija, justkui midagi mõistes või otsides, avas šokolaadikarbi kaane, vaatasid sealt vastu täiesti halliks tõmbunud šokolaadid, otsekui kauasest seismisest hallitama läinud. Manukad olid imestusest keeletud – meie ajal, ja  šokolaadid seismisest hallitama läinud! Püha Jumal!

Eriti tähtsate asjade uurija muigas endamisi ja avas muudkui ühtejärge šokolaadikarpe, ikka midagi otsides ja otsides; äkitselt tõstis karbi võidurõõmsalt kõrgele ja näitas manukatele  – karpi, šokolaadide peale, oli asetatud priske pakk sajalisi. Uurija asus manukate juuresolekul lugema – tuhat rubla. Järgmistes, ja ülejärgmistes, ja üle-ülejärgmistes šokolaadikarpides avastati ikka ja jälle rahatähti: viissada, mõnes ka tuhat rubla.  Märgates manukate ülimalt imestunud pilke, sõnas eriti tähtsate asjade uurija õpetlikult: “Täissöönud inimene muutub laisaks ja lohakaks.”

 

*     *     *

 

1984.aasta veebruar. Järjekordne NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär, seltsimees Andropov oli, meremehe keeli öeldult – otsad ära andnud. Tema asemele trügis astmahaige, raskelt hingeldav, vaevu elumärke ilmutav Tšernenko. Stagnatsioon, mis polnudki lõppenud, süvenes veelgi.

1984.aasta detsembris, enne jõule, veidi enam kui kolm ja pool aastat päevast, mil prokurör saabus N. rajooni oma uuele ametikohale, istus prokurör üksinda oma kabinetis. Kell kabinetis lõi üheksandat õhtutundi. Aeg, see kuradi aeg, mis alati oli ajanud prokuröri taga, venis nüüd justkui tigu. Veel oli aega, ikka veel oli aega! Kell kümme väljub selle väikelinna raudteejaamast läbisõitev rong ja suundub pealinna. See rong viib meremehehingega prokuröri tagasi sinna, kust ta oli tulnud.

Paar päeva tagasi oli eliitrajooni viiekorruselise kortermaja kolmanda trepikoja ees peatunud veoauto ja töömehed ladusid autokasti prokuröri kila-kola, mis polnud prokuröri valitsemiseajal isegi mitte suurenenud, pigem vähemaks jäänud, sest nii mõnigi lagunenud jalaga taburet või tool oli vahepeal minema visatud.

Prokurör istus oma kabinetis, mõtted hajali. Päeval oli ta uuele prokurörile, noorele elluastujale, asjad ja autovõtmed üle andnud. Asjade ülevõtmine käis kähku,  allkirja andmisega. Noormees võttis erutust varjamata autovõtmed vastu ja kiirustas uksest välja – ametiauto “Ziguli-Luks” ootas ukse ees ja see polnud tollal mitte igamehel tagumiku all!

Prokurör istus oma kabinetis, hinges tühjus. Mida sai tehtud, mis jäi tegemata? Tegelikult, tehtud ei saanud midagi, ja tegemata ei jäänud ka midagi. Ta oli sattunud mülkasse, aga sotsialistliku seaduslikkuse kandi pealt oli kogu Nõukogude Liit üks tohutu mülgas, ilma lootuseta ja väljapääsuta. N. rajoon oli pealinna nomenklatuuri jahimaa, vähipüügi- ja kalastuskoht. Siin käis pealinna kõrge partei- ja nõukogude nomenklatuur saunas lõbutsemas ja lõõgastumas. Nad olid enda jaoks üles ehitanud kommunismi ja nautisid elu. Samal ajal toimetas rajooni korrumpeerunud nomenklatuur ilma kartuseta – seljataga oli partei!

Pool kümme õhtul väljus prokurör oma kabinetist, viskas võtmed postkasti ja sammus läbi tuisu raudteejaama poole. Täpselt kell kümme hakkas rong liikuma. Prokurör vaatas hüvastijätuks kupeeaknasse – jaamaesisel, kollaste laternate all, seisis tumedapäine naine ja lehvitas; prokurörile tundus, et lehvitati talle, aga võibolla ka kellelegi teisele…

 

EPILOOG.

Pärast prokuröri lahkumist, järgmisel laupäeval, toimus rajooni parteiorganisatsiooni konverents. Sellel konverentsil vabastati ametist parteikomitee esimene sekretär. Ta suunati ametiühingutööle, võitlema töölisklassi õiguste eest. Partei rajoonikomitee esimesele sekretärile pandi süüks mõningaid üksikuid puudusi kaadri valikul, kasvatamisel ja paigutamisel. Tema asemele “valiti” kaunite, paksude punaste juustega, umbes keskealine daam. Naine elas üksildast elu, sest tema mees oli ehitaja ja viibis kuude kaupa Siberis Surguti naftaaukude puurimisel, ajades kokku kõva raha.

Rajooni esimene leedi asus kindlakäeliselt juhtima rajooni parteiorganisatsiooni, samas ilmutas ka naiselikku nõrkust – peagi armus ta KGB ülemasse, sellesse tohutu suurde “gorillasse”. Nende õnn ei kestnud kaua – partei keskkomiteesse koputati ja partei saatis KGB ülema tagasi sinna kust ta tuli, seekord õlletehase juristiks. Muide, see on väga hea töökoht – pole vaja enam õlut osta agendirahade eest, vaid saab võtta niisama villimisliinilt!

Kuu aega hiljem lahkus oma ametikohalt rahvakohtu esimees. Tundes geenide kutset, hakkas ta, nagu ta isa ja vanaisagi – juveliiriks.

Abiprokurör, kes oli aastaid tagasi Veskijärve ääres “troikalt” karmi karistuse kätte saanud, oli õppinud inimesemoodi viina jooma ja hakanud korralikuks juristiks. Ta viidi üle suuremasse rajooni rahvakohtu esimeheks.

Advokaat, kaenla all heast lehmanahast mahukas portfell, sebis endiselt mööda linna, vahendas altkäemakse ja andis hüva nõu. Aga prokuröri kohta liikusid jutud, et ta olevat selle prokuratuuri ja sotsialistliku seaduslikkuse värgi kuradile saatnud ja läinud merele…

 

*    *    *

 

Lugeja ilmselt küsib, – armastus? Kuhu jäi jutustuse pealkirjas lubatud armastus? Kus on armastus?

Kallis lugeja! Inimlik loomus on üsna ühesugune nii palees kui pogris. Armastus on seal, kuhu paistab päike ja ka seal, kuhu päike ei paista. Armastus on kõikjal sinu sees ja sinu ümber, tuleb ainult osata silmadega vaadata ja südamega ära tunda. Armastus on taevas, maal ja merel. Aga et Sina, kallis lugeja, minuga ei pahandaks, pakun sulle luuletuse, mida noor meremehehingega prokurör deklameeris alati, kui toimusid prokuratuuri, kohtu ja advokatuuri ühisametiühingu aastakoosoleku süldipeod, rohke viina ja õllega; aga üks hetk, süldipeost tuleb rääkida siiski veidi pikemalt.

Süldipeol esines, väljakujunenud tavadest lähtuvalt, rahvaorkester – mehed võtsid ennast ritta; nende jalgevahele olid riputatud kaalupommid: ühe-, kahe-, kolme-, nelja ja viiekilosed,  ja mõnikord ka raskem kaalupomm. Naised seadsid ennast ritta meeste vastu, rinnad ees ja ihu värisemas; nende jalge vahel rippusid erineva suurusega, vastavalt nende ees rippuvatele kaalupommidele, pannid. Ja siis hakkasid mehed ja naised ennast kõigutama, õõtsutama: ette ja taha, ikka ette ja taha; pommid liikusid ja kolksatasid vastu panne, ikka vastu panne…  Stsenaariumi järgi  seisis asja iva selles, et dirigendi juhatamise all, kelleks oli rajooni täitevkomitee aseesimees, tuli orkestril välja mängida meloodia “Kremli kellad”.  Kuid, naiste hingestatud, õhevil, punetavatest nägudest ja läikivatest silmadest võis asja tundev pealtvaataja aru saada, et mängu mõte ja säte oli hoopis midagi muud, hoopis muu…

See selleks, nali naljaks, aga tahaks ikkagi lugejale pakkuda ülimalt sentimentaalse, samas südamele lähedase, hingematvalt kauni luuletuse:
Öö tähesäras nii kaunis,

senjoriita kuju ootan laia palmi varjus.

Ma kirehoos ja armuvalus,

kõik unustan, ja põlen kirkas lõõmas.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Buenos Aires! Su kohal Lõunaristi diadeem

ja helklev tähenimbus.

Täht süttib väreleval leegil; ta särab veel,

ja kustub siis kui pelgas arm.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Idataevas helendab; hommikutäht,

kui kauge kaunitar mind piidleb muigel huulil.

Senjoriita nime sosistan, lasen kanda meretuulel,

et kuivataks ta roosil kastepisarad.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Senjoriita! Tänan kõige eest, ja loodan,

et sulgpehmes voodis äratab sind kuldne päiksekild.

Veel vaatan kaugusse; veel ootan,

mu käte vahel nõtke palmi piht.

(Teosest “Meresoolased huuled. Teine raamat”)

 

Viimsis, 2014

 

*     *     *

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s