Luulehelbed

Uido Truija
 
 
Kõigepealt lõi Suur Vaim metsa ja

ümbritses selle ääretu veteväljaga.

Paigutas metsarüppe siia-sinna järvesilmi,

sättis nende vahele voolama jõed, jõekesed ja ojad.

Elustas loodust loomade, lindude ja inimestega,

veekogudesse puistas kalu. Kinkis neile

armastuse ja söögi.

Laotas siis üle mõõtmatu metsalaane ja mere helesinise taevakupli

ning pani selle alla hõljuma pilved. Kõik see, mis juhtus hiljem,

ei ole enam Suure Vaimu kätetöö.

Irokeesi-indiaanlaste uskumus

 

 

Alljärgnevalt on ära toodud luuletused Uido Truija teostest (2005 – 2015).

Luulehelbed langevad vaikselt ja hajali,

langevad kalgile kivile ja pehmele samblale,

langevad meie hingele ja südamele.

 

 

*   *   *

Luuletused teosest „Meresoolased huuled. Esimene raamat“

Suur Vaim!

Lase voolata vahtrapuu imelist vett,

anna lastele magusat mahla.

Suur Vaim!

Paistku vahtrapuule päike ja kuu,

elustav vihm hoidku maapinda niiske.

Suur Vaim!

Me täname sind ja vahtrapuud magusa mahla eest.

 

…………………………………………

 

 

Suur Vaim!

Sinu maisipead on suured ja rasked,

terad maitsvad ja päikesest kuldsed.

Suur Vaim!

Sa andsid meile toitva maisi,

värskelt lõhnavad kuklid.

Suur Vaim!

Me täname sind ja maisi,

me lapsed on söönud ja talv meile kerge.

 

……………………………………………    

 

Ma ööd ja päevad ratsutan ja lehmakarja ajan,

ei näe sel teel ma otsa ega äärt.

Kuid ainuke, mida selles ilmas vajan,

on Mary kallistused, kullakoormat väärt.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma päikselõõsas kappan, ees Appalachi mäed,

ei näe ma lehmi, pulle, kuristiku äärt.

Kuid ainus, mida selles ilmas näen,

on Mary silmis päiksesädemed.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma ratsul preerias kihutan,

piits peos, mind katab tolmupilv.

Kuid ainuke, mida selles ilmas loodan,

on Mary toodud klaas karget allikavett.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma kingul hüppan sadulast,

läänekaarel taevas punetab.

Kuid ainuke, mida selles ilmas ootan,

on Mary pearätt päikseloojangus.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma öösel lõkke ääres istun,

püss peos ja lääpas saapad jalas.

Kuid ainuke, mida selles ilmas tunnen,

on Mary niisked kuumad suudlused.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma tavernis kaklesin ja kuuli rindu sain,

kaks surnult maha jäid ja minagi üks neist.

Kuid ainuke, mida teises ilmas ihkan,

on Mary soojad kallistavad käed.

 

…………………………………………..

 

Ma kaotasin naise ja oma hinge.

Ma tõusen varahommikul

ja lähen mäenõlvale,

hüüan alla orgu, vaatan allikapõhja.

 

Kurbusest rebin koort puu küljest ja söön.

Pärast seda ajan part Aagitši maalt merele

ja vaatan igasse maailmakaarde,

kas ei leia ma kusagil oma südamekallikest.

 

 

*     *     *

 

 

Luuletused teosest „Meresoolased huuled. Teine raamat“

 

 

Kui palju laevu väljus merele,

kui palju hüvastijätu ja jällenägemise pisaraid.

Kui palju unistusi, purunenud lootus

ja ajavooga kaetud ootusi.

 

………………………………………………

 

Meri! Mu laevuke on sinu tahte vallas,

tuuletiivul kaugeneb mu armas kodukallas.

Hinge täidab rännulust;

süda ihkab meretuult ja vabadust,

kuid siiski eales maapeal

ei unusta ma sooja koduust.

 

………………………………………………

 

 

Meri! Sädelevalt kaunis,

kapriisne, tormine ja äraarvamatu.

Mu hingele ta üpris tavatu,

kuid siiski soe ja südamele sulnis.

 

Ma olen heitnud ennast sinu rüppe,

mind hoia, kiiguta ja enda rinnal kanna.

Ma sinu sülest astun maha võõral rannal,

ma tundmatusse, meel ärevil, teen hüppe.

 

…………………………………….

Meri! Su Soome lahe põhjamaiselt karged lained

mind kandsid välja Sundi emakäte vahelt

ja Põhjamere halli taeva paines

sain tunda mere karmi, isalikku tahet.

La Manche`i õrnas udulooris

mu ette astus neiu kaunis.

Ta särav silmapaar ja veetlev naeratus

mind saatsid Biskaiani.

Kõik kustus tormis;

jäi hinge arm, ja lootus.

 

………………………………

 

Päiksekiirtes küütlev Pärlilaht,

sandlimetsa magus armuuim,

lilleõitest värvirõõmus aas

– meile kahele.

 

Hawaii lumemütsis mäed,

teemantkeena helklev kosk,

kuldne päikseloojang läände

– meile kahele.

 

Mustal taevakuplil tähed,

täiskuu sandlimetsa kohal,

pehme, lõhnav rohi asemeks

– meile kahele.

 

………………………………..

 

Öö tähesäras nii kaunis,

senjoriita kuju ootan laia palmi varjus.

Ma kirehoos ja armuvalus,

kõik unustan, ja põlen kirkas lõõmas.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Buenos Aires! Su kohal Lõunaristi diadeem

ja helklev tähenimbus.

Täht süttib väreleval leegil, ta särab veel,

ja kustub siis kui pelgas arm.

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Idataevas helendab; hommikutäht,

kui kauge kaunitar mind piidleb muigel huulil.

Senjoriita nime sosistan, lasen kanda meretuulel,

et kuivataks ta roosil kastepisarad.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Senjoriita! Tänan kõige eest, ja loodan,

et sulgpehmes voodis äratab sind kuldne päiksekild.

Veel vaatan kaugusse; veel ootan,

mu käte vahel nõtke palmi piht.

 

 

*     *     *

 

 

Luuletused teosest “Meresoolased huuled. Kolmas raamat”

 

 

Sinu silmades mu laevukene randub,

sinu süda mulle ankrupaigaks sai,

sinu huuled võivad mulle rohkem anda

kui kõik troopilised Lõunamere maad…

 

………………………………..

 

 

Kui suvel Neeva hõbedale

öötaevas vaatab helkides

ja kahvatu Diana pale

ei paista vetepeeglites, –

kui meenusid me noorusplaanid,

me armukevad, me romaanid

ja unelmad – mis imehell

tumm igatsus neil tundidel

küll oli südames meil kahel!

Just nagu vangisolija

käib unevallas vabana

õrnroheliste puude vahel –

nii mälestustes meilegi

hell noorus tuli tagasi.

 

(A.S.Puškin. Tõlk Betti Alver)

 

 

*     *     *

 

Luuletused teosest “Kurzeme printsess”.

 

 

Piibli armastusluule, mille salmide kaunidust oli lihvitud enam kui kaks tuhat aastat:

 

“Vaata, sa oled ilus, mu kullake,

vaata, sa oled ilus!

Su silmad su loori taga on tuvid.

Su juuksed on nagu kitsekari,

kes laskub Gileadi mäelt.

Su hambad on nagu kari

pügatud lambaid,

kes pesemiselt tulevad:

neil kõigil on kaksikud

ja ükski neist pole soota.

Su huuled on nagu punane pael

ja su kõne on armas.

Otsekui granaatõuna lõiked

on su oimud su loori taga.

Su kael on nagu Taaveti torn,

mis kivikihtidena on ehitatud;

tuhat kilpi ripub selle küljes,

need kõik on kangelaste kilbid.

Su kaks rinda on nagu kaks

vasikakest,

gaselli kaksikut, kes söövad

liiliate keskel.

Kuni tuul kuulutab päeva

ja varjud põgenevad,

tahan ma minna mürrimäele

ja viirukikünkale.”

 

“Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake,

ja sul pole ühtegi viga!

Tule minuga Liibanonilt, pruut,

tule minuga Liibanonilt!

Astu alla Amana tipust,

Seniiri ja Hermoni tipust,

lõvide koobastest,

pantrite mägedelt.

Sa oled pannud mu südame

põksuma, mu õeke, mu pruut!

Oled pannud mu südame põksuma

ainsa pilguga silmist,

ainsa lüliga oma kaelakeest.

Ah, kui magus on su armastus,

mu õeke, mu pruut!

Su armastus on parem kui vein,

kõigist palsameist parem

on su õlide lõhn!

Su huuled tilguvad kärjemett,

mu pruut,

sul on keele all mesi ja piim,

ja su riiete lõhn

on otsekui Liibanoni lõhn!

Suletud rohuaed,

oh mu õeke, mu pruut!

Suletud rohuaed,

pitseriga kinni pandud allikas.

Su väänded on

granaatõunapuude aed

valitud viljaga,

hennapõõsaste ja nardidega –

nard ja safran, kalmus ja kaneel

koos igasugu viirukipuudega,

mürr ja aaloe

koos kõige paremate palsamitega,

Rohuaedade allikas on elava vee kaev,

mis Liibanonilt voolab.”

 

“Ärka põhjatuul, ja tule

lõunatuul!

Puhu läbi mu rohuaia,

et selle palsamilõhnad hoovaksid!

Ma tulen oma rohuaeda,

mu õeke, mu pruut!

Ma nopin oma mürri ja palsamit,

ma söön oma kärgi ja mett,

ma joon oma veini ja piima.

Sööge, sõbrad, jooge,

ja joobuge armastusest!”

 

………………………………………………….

 

„Suurel Valgel Pealikul kirjud püksid,

hoo, hooo, hoooo.”

„Hoo, hooo, hoooo.”

„Üks püksisäär roheline ja teine kollane,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Suurel Pealikul kirju kuub,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Kuuekaelus ja käiseotsad säravalt valged,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Jalas pikasäärega pruunid saapad,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Peas kõrge värvilise sulega kübar,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Käeotsas lähker magusa veiniga,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldivad Valge Pealiku kirjud püksid,

üks püksisäär roheline ja teine kollane,

hoo, hoo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldib Valge Pealiku kirju kuub,

kuuekaelus ja käiseotsad säravalt valged,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldivad Valge Pealiku pikasäärega pruunid saapad

ja kõrge värvilise sulega kübar,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldib Valge Pealiku magus vein

ja Valge Pealiku umba,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

 

……………………………………………………..

 

Pitt haukus vihaselt pruuni kähara lakaga Powat,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Powa kargas Pittile kallale,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hooo.

Pitt puges Suure Valge Pealiku jalge vahele,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Powa haaras Suure Valge Pealiku säärest kinni,

hoo, hooo, hooo,

hoo, hooo, hoooo.

Awa tabas odaga Powat,

hoo, hooo, hooo,

hoo, hooo, hoooo.

Kähara pruuni lakaga Powa on surnud,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Pitt haukus vihaselt pruuni kähara lakaga Powat

Powa kargas Pittile kallale,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Pitt puges Suure Valge Pealiku jalge vahele

Powa haaras Suure Valge Pealiku säärest kinni,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Awa tabas odaga Powat

kähara pruuni lakaga Powa on surnud,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

 

 

*     *     *

 

Luuletused teosest “Kui võim läheb hulluks”.

 

 

Poeet Bezõmenski tervitus Üleliidulise Kommunistliku

(bolševike) Partei XVI kongressile:

 

 

Seltsimees kongress!

Ma olen proletaarne poeet,

kuid ma olen

kõigepealt bolševik.

Kakskümmend

neli

tundi

me võitleme,

olles riigi,

partei,

klassi poeg.

Me peksame vaenlast väsimatult,

meil on suuri võite!

Aga kongressi ees,

kiidelda on vara:

pole meil

plaani ületamist;

ja plaanigi,

meil,

poeetidel,

ei ole.

Meie,

poeedid,

ehitajad

ja võitlejad,

oleme rivis.

Meie kohal lehviv lipp,

on üks ja ainuke – partei,

ja seejärel kõik ülejäänu.

Sina,

meie kongress,

kõiki ühendad.

Elagu bolševistlik hõim,

tema lipp,

võitlustee

ja võidud!

Kogu meie loomejõud:

maal,

õhus,

vees,

sulle, seltsimees Stalin!

 

…………………………………………………..

 

  1. Majakovski:

 

Mina,

samuti,

tehas;

aga kui torudeta,

siis mulle,

võibolla,

on,

torudeta,

raskem.

 

………………………………………………………….

(Belomorkanali laagritaride luuletused)

 

Täpselt kell seitse jätsin maha Moskva linna,

isegi ei vaadanud Kremli rubiine.

Vedur liikus vaguneid vedades siia ja sinna,

ja juba nädala möödudes olin ma tiine mis tiine…

 

Maša, Maša, Mašenka,

miks nii kuum mul hakkas kehal,

mida saaks küll mina teha,

et su poiss käiks minul ehal…

 

Seebitarid laagri pesumajas,

olles sajand ette omas ajas,

naise käega andsid pesu puhta,

et jõuaks vang nüüd lööktööd uhta…

 

 

……………………………………………………..

 

(Tšekistide toost)

 

Joome nende terviseks, kes külmas Põhjas,

joome nende terviseks, kes kuumas Lõunas,

joome nende terviseks, kel kirglik süda,

joome nende terviseks, kes meiega.

Elagu tšekistid, surm rahvavaenlastele! Hurraa!

 

 

……………………………………………………….

 

((Belomori tango)

 

Mu hinges dünamiit,

mu hinges dünamiit,

ma valmis õhku lendama

ja haihtuma kui unenägu paha,

kui ainult sütik võimas –

mu alla panna.

 

Mu hinges dünamiit,

mu hinges dünamiit,

ma valmis anduma

ja tundma armastust,

kui ainult sütik armas –

mul taha panna…

 

………………………………………………………

 

Aariad ooperist “Vangidele videvik, Stalinile koidupuna”. Ooperi esmaettekanne toimus 1932.aasta 7.novembril Belomorkanali surmalaagris ja sellega tähistati Oktoobrirevolutsiooni 15.aastapäeva.

 

 

Frenkeli aaria

 

Rahvavaenlasi, spioone, prostituute,

me ümbersepistame stalinliku tööga.

See ei juhtu mitte kiirelt, ühe ööga,

selleks kulub palju malku, nuute;

aga neile, kel sotsialismist pole taipu,

meil valmis reed – need veavad laipu.

 

Töö kurja, vaenulikku hinge puhastab,

nälg sunnilaagri vangi muudab, õilistab.

Töö vangilaagris aastat kümme – täides,

lööktöös, norme ületades, plaani täites –

toob vabaduse neile, kes ellu jäid,

kes surid, said vabaks niikuinii.

 

Prostituut Nadežda aaria

 

Ma olen naine, hingelt, kehalt;

ma väsind tööst, ma nõrkend näljast.

Mul kirkast, labidast vesivillis käed,

olen mulda kärutanud terved mäed,

ma graniiti tagunud, mul puusas valu,

kus lõppeb kannatus, kus katkeb talu.

 

On kuskil naine – õrn, armastav ja hell,

ta voodikapil kesköötundi näitab kell

ja akna taga tähesäras hõbekuine öö.

Tal käes on lembetund, tal teine töö,

ta pakub kallistusi, armastust, lapsi rodu;

mees, võta küllaga – anna vastu kindel kodu.

 

 

Firini aaria

 

Te hullund elajad, kõik teis on kole,

suu matsub, küüned leiba krabavad,

käed rusikas, löögid lõusta tabavad

on söök teil esmane, muid tundeid pole.

 

Mina, võitleja, eesliinil, tšekist OGPU,

ma jälgin, varitsen kui paistab kuu,

mul teised tunded, sest miski muu,

on olla parteile, Stalinile truu.

 

Lõuad kinni! Liuad, pingid jätta,

tšekisti käsk, ei allu – löön mätta,

kõik välja, välja uksest, õue,

kaob nälg, kui pakane poeb põue.

 

 

Kulaku aaria

 

Maikuu! Õitepärjas toomepuud,

veel veidi hiljem sirelid,

siis kaunilt õitsvad õunapuud,

ja minu hing, sest kõigest ärevil.

 

Heinakuu! Ma tunnen elu lõhna,

mu kätevahel hommikvärske hein,

aga enne veel, kui saabub õhta,

mu käed on raudus, mu hinges lein.

 

Siin Belomoril, sünges talvetuisus,

ma teenin Stalinit, parteid,

aga Kubanis, mäenõlva taga,

kes kastab kastanit ja õunapuud.

 

Ma tean, et sina, Stalin, eal ei maga,

su siht on kommunism; ma olen vaga,

aga Kubanis, mäenõlva taga,

kes kastab kastanit ja õunapuud.

 

 

Preestri aaria

 

Meie isa, kes oled taevas!

Pühitsetud olgu sinu nimi;

sinu riik tulgu;

sinu tahtmine sündigu nagu taevas,

nõnda ka Maa peal;

meie igapäevane leib anna meile tänapäev;

ja anna meile andeks meie võlad,

nagu meiegi andeks anname oma võlglastele…

 

 

Stalini aaria

 

Kes julges öelda, kes poetas sõna,

kes söandas lüüa ideoloogiasse mõra,

näidata oma kahjurlase palet,

räigelt väita rahvavaenulikku valet,

et me riik – suur vangilaager,

miljoneid siin vaevleb vange,

nad taovad kirkaid, kange.

 

Meil riik suur sotsialismi laager,

ja laagriülem mina, Stalin.

Selles laagris partei meil juhib masse,

OGPU, truu valvekoer – kahjuri lööb maasse.

Riigi ümber valvepostid, okastraat,

ei käida sisse-välja, kõik akuraat.

Kes julges öelda, kes poetas sõna?

 

……………………………………………………………

(Blatnoide laulud)

 

Kasvab meie maa ja laieneb,

karistus meil aina väheneb.

Belomorita oleks elu olnud hull,

meist kasu kodumaale null…

 

Kärgatasid plahvatused Belomoril,

kärgatasid plahvatused kolhoosipõllul,

kärgatasid plahvatused linnades,

kärgatasid plahvatused Kremli müüri all…

 

……………………………………………………………….

 

Me laulame tšastuškasid,

hoidke kõrvad püsti ,

keegi teist tšastuškades

iseend tunneb hästi.

 

Tammi liiva, kive kalla,

korralikult kinni talla,

ära suurvett maha maga,

muidu ise oled vaga.

 

Brigadir sa ole valvel,

kanalit ära vaata ülalt,

kanalis on vangid palvel,

vangid kaugest vene külast.

 

Kus me homme laulu lööme,

seda teab vaid OGPU,

meile kõik see värk on köömes,

seda teab ka OGPU.

 

……………………………………….

 

Hea on suvel metsa vilus,

siis, kui ilm on ilus.

Hea on tammil tööbrigaad,

siis, kui täis dekaad.

Mets ja suvi korduvad,

Belomor on kordumatu.

 

………………………………………………….

 

Staniitsa neiu huuled kuumad,

rind – kaks küpset melonit,

piht peenike, ja soojad puusad.

Mu käsi paitab pehmeid tuharaid,

veel allapoole jalad – lallad, tallad.

Sind armastan, mu kallis,

sind meenutan kolhoosielu hallis,

mu kõrval lõpnud hobune siin tallis…

 

………………………………………………….

 

(Kommunistliku (bolševike) Partei poliitbüroo

liikmete laul)

Kui me ratsavägi kooris,

Kubanist lõi valged välja,

terve staniitsa seejärel hooras –

munad pehmed, raske käia.

 

Ah-ah, ah-ha-haa,

munad pehmed, raske käia,

ah-ah, ah-ha-haa,

munad pehmed, raske käia.

 

Tambovis sai talunikku

pekstud püssipäraga,

sest ta eit meil näitas trääsa –

keri persse pehme karaga.

 

Ah-ah, ah-ha-haa,

keri persse pehme karaga,

ah-ah, ah-ha-haa,

keri persse pehme karaga.

 

Töölisklassi tume mass,

jookseb ringi, püksis kiim,

neil plaanitäitest tähtsam tiss –

sellest veelgi tähtsam viin.

 

Ah-ah, ah-ha-haa,

sellest veelgi tähtsam viin,

ah-ah, ah-ha-haa,

sellest veelgi tähtsam viin.

 

……………………………………………………

 

(NKVD rahvakommissar Ježovi nutulaul)

 

Vene naine, kaunis, sihvakas,

rinnad suured, naerul huul.

Minust üle vaatab, seksikas,

ma talle ebardolend, hull.

 

Ma teile näitan, kes enamus,

ma teile näitan, kust puhub tuul.

Mu kirg on rahvusvähemus,

mul neile pakkuda on kuul…

 

 

*     *     *

Luuletused teosest “Punane terror valgub üle riigipiiri”

 

 

Helilooja Aleksandrovi loodud

Nõukogude Liidu hümn (1949):

 

 

On vabade riikide murdmatu liidu
loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.
Sest elagu rahvastest võidule viidud
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim!
Au sulle, Isamaa, vaba ja võitmatu,
rahvaste sõpruse vendluse maa!
Kõrgel me Nõukogu rahvalipp lehvigu,
võidult meid võidule juhtigu ta!

 

Meil tormides helendas vabaduspäike,
suur Lenin meil valgustas võitluste teid.
Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki,
tööks, kangelastegudeks innustas meid…

 

…………………………………….

 

Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa – suur lahtikaevat ühishaud.

 

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

(Marie Under. Päälekaebamine. 1943)

 

………………………………………………

 

Käisin üksi tähte valgel

mööda pikka teed,

ümber uinus värske lumi,

kaugel sõitsid reed.

 

Leinal nuttis minu süda…

Tühi põllunõlv…

Üle selle läks mu rada,

pikk kui elupõlv.

 

Vaatasin ma kaugemale –

Ei sääl sihti näe…

Mure musta hobusega

Sõitis üle mäe…

(Marie Heiberg. „Käisin üksi tähe valgel“)

 

*     *     *

 

 

Luuletused teosest “Pisaraterajal huika mind videvikusorrina, mu arm”

 

 

Maasikakuul hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,

punaste õitsvate liiliate kuul hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,

metsriisikuu kahvatukollases päikeses hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,

sõjakäigule minnes jäta minuga hüvasti, mu arm, hu-huuu…

 

Kevadõites virsikusalus hüüan sind, mu arm, hu-huuu….,

maisi rohetavast varjust hüüan sind, mu arm, hu-huuu…,

punetaval päikeseloojangul hüüan sind, mu arm, hu-huuu…,

lahingus surres jätan sinuga hüvasti, mu arm, hu-huuu…

 

……………………………………………

 

 

Kotkad lendavad kõrgel,

nad lendavad kaunilt

tiivad laiali,

nende suled püüavad tuult.

 

Kotkas lenda,

lenda lähemale,

lasku madalamale,

istu onni katusele.

Kotkas, astu onni!

 

……………………………………….

 

 

Lendavad pilved,

tuulte tiivad,

vari päikesepaistelisel maal –

linnud taeva all.

 

 

…………………………………………..

 

 

Ära huika öökull,

su hüüd toob õnnetust.

Veel veidi oota,

ma olen noor,

mu hinges armastus.

 

……………………………………………

 

Valged luiged,

lahkunute hinged,

vabana murest ja vaevast –

lennake kõrgele taevas.

 

…………………………………………

 

 

Jahimaade valitseja, piison!

Minu peale vihane ära ole, piison!

Sa oled tark ja hea,

annad meie lastele liha,

onni põrandale nahku,

piisonitantsuks sarvi.

Me palume sind,

et sinu õilis hing

peale lahkumist kehast,

teaks – sinu surm oli heast.

 

…………………………………..

 

 

Ma sinu juurde tulen,

ma tulen sinu onni,

sest olen kurb.

Miks olen kurb,

kui tulen sinu onni?

Ma olen kurb,

sest sind ma armastan

ja ainult sinu süda,

su pekslev hirvesüda,

mu kurbust leevendab…

 

……………………………………..

 

Me õps oli üsna kobe kõrd,

aga dire justkui pragund tõrd,

sain vaevalt kirjatähe selgeks,

tegin õpsi hinge räigelt helgeks –

I love you!

Meil Kentuckis üks vana lits,

oli kiimas nagu naabri kits,

hai-huu, hai-laa,

oli kiimas nagu naabri kits…

 

……………………………………….

 

 

Kuuketas taevas,

tähed värevil,

hiirvaikus laevas,

Jacki süda ärevil…

  

Mastipuu,

selle taga kuu,

siin, pisut eespool laevakella,

mulle armas Isabella …

 

……………………………………….

 

Mississippil kanuu suur,

suits tõuseb taevani,

kostab mürin, justkui äike.

Kus minu kanuu, nii väike,

kus kodumaa, nii vaevane,

mul igatsus, mul mure suul…

 

……………………………………….

 

 

Puhub tuuleke, õrnake,

pilvekesi enda ees tõukab,

kaasa vihmakest toob,

maad, meie emakest, joodab.

 

Joodab üsas tärkavat maisi,

mulda kobestavaid naisi,

joodab maisi lehti ja varsi,

viljapäid, kuldkollaseid.

 

………………………………………

 

 

Maisitõlvik, viljade ema,

nüüd lahkud oma lapsest,

päiksekollasest maisiterast,

et võiks ärgata, idu ajada tema.

 

Maisitera, idu aja, tõuse,

sirgu võrseks, õitse,

et rohetaksid lehed,

kasvaks vars ja kuldne tõlvik.

 

…………………………………………

 

 

Ma olin ori,

mul kõva turi,

mulle anti kepihoogu,

et lõikaks suhkruroogu,

mu elu oli sitt,

rõõmu pakkus kena vitt,

nüüd olen vaba,

ainult jalalaba,

mu vanas saapas,

ei ole vaba,

mu jalalaba,

vanas saapas,

ei ole vaba,

aga endiselt,

ikka endiselt,

teeb rõõmu vitt…

 

……………………………………..

 

 

Hüvasti kallim, meil sõttasõit,

ees ootab lahing, ootab võit.

Hurraa! Hurraa! Üks, kaks,

hurraa siresinise lipu auks!

 

Elagu Mississippi, Virginia,

Alabama, Carolina, Georgia!

Hurraa! Hurraa! Üks, kaks,

hurraa siresinise lipu auks!

 

………………………………………

 

Nüüd mingem sõtta,

lööge jänkid mutta,

püss kätesse,

jänkid mättasse,

üks väike lahing,

siis soodne tehing,

jääb meile Lõuna,

jääb Louisiana,

Alabama,

Carolina,

Georgia,

Virginia ja

Charleston.

Jänki, vilets könn,

võtku onu Tomi onn.

 

……………………………………..

 

 

Bull Runis lehvib Battle Flag

ja Charlestonis Naval Jack.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu.

 

Me Lõuna poisid marsivad,

neile neiud lilli heidavad.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu.

 

Sai otsa jänki sõjatee,

kui püssi tõstis kindral Lee.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu.

 

……………………………………

 

 

Loojuv päike, kaunis,

õhtu kanjonis, nii sulnis.

Peagi tõuseb kuu.

Onnis, minu kõrval,

meelitusi ütleb suu,

armusõnu kuuleb kõrv…

 

…………………………………..

 

 

Paista päikene,

ärata maa unest.

Kõik elav

maal,

vees ja

taevas,

saab jõudu

sinu pühast tulest.

 

……………………………………..

 

 

Piibukivi kaljud,

punased ja valged

päikseloojangus,

päeva lõpu valguses.

Minu hing olgu puhas,

hea minu nägu

jõud minu kehas,

et võiks ma laskuda

Püha Piibukivi Orgu.

 

………………………………..

 

 

Rahupiibu püha suits,

hingeõhus õõtsudes

tasa keerles, aina paisus,

pilveks kerkis, taeva tõusis

märguandeks rahvastele –

vaikigu kõik sõdalased.

 

    

……………………………………

 

New Mexico! Kõrb,

nii ääretu, nii trööstitu;

ei lenda västrik,

ei lõoke lõõrita

ega laula ööbik.

Siin vaid,

keset kõnnumaad,

mustas täherikkas öös

kostab sorri ärev hüüd.

 

 

……………………………………

 

Kapten Jack ja Isabella,

nii kaunis paar, et lase olla,

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu…

 

Puhub pilli onu Sam,

taob trummi neeger Tom.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu…

 

……………………………………

 

 

Äiu äiu, väike beebi boy,

kasvad suureks,

saab sust cowboy.

Äiu äiu, väike beebi boy,

kasvad suureks,

saab sust cowboy

 

……………………………………

 

 

Armas neiu sinises,

miks päiksesäras taeva all

sa teed mu südame nii hellaks

ja paned ohkama sa mind

– miks näen vaid sind.

 

Õhtupäikses punases,

ma kappan ratsul tulisel

üle lilleõites preeria

ja vaatan läänetaevasse

– ma ootan ööd.

 

Kuupaistes eredas,

su kaunis kuju terendab,

ja peagi kuumas embuses

su niiske huul minu suul

– me silmis tähehelk.

 

………………………………………….

 

 

Navaho pealiku poeg Väle Hirv,

sa jätad selle maailmaga hüvasti.

Puju ja mäed,

säravad punased kaljuseinad

ja purpursed kanjonid,

punahirved mäenõlval

ja kotkad pilvede all,

seedripuud ja erksad kõrbelilled,

valged pilved suvetaevas

ja vilkuvad tähed karges öös

– need ei kuulu enam sulle.

 

…………………………………………

 

 

Urvakesed puul

minu kohal,

elu sünnitaja maa

minu all,

päike ja kuu

taevas,

päev ja öö

minu ümber,

tuul kõrgel mägedes

pilved nende nõlvadel

– ma olen hädas, appi tulge!

Sündida ärge laske,

et ma sureks.

 

…………………………………………

 

 

Nelikümmend aakrit ja muul,

neli last, kits ja koer,

saanud veteran valitsuse toel

– see on bluus, vaese neegri bluus.

 

Orjus on minevik nüüd,

kurbus see või rõõm,

pole mõtet otsida süüd

– see on bluus, vaese neegri bluus.

 

………………………………………………

 

 

Navaho pealiku poeg

Väle Hirv Kes Elab,

sa oled sündinud siia kaunisse

maailma!

Puju ja mäed,

säravad punased kaljuseinad

ja purpursed kanjonid,

punahirved mäenõlval

ja kotkad pilvede all,

seedripuud ja erksad kõrbelilled,

valged pilved suvetaevas

ja vilkuvad tähed karges öös

– need kuuluvad nüüd sulle.

 

…………………………………………

 

Kui mind matate,

leidke mulle paigake Läänes,

kus päikest ja pilvi ja tuult,

kus hobu kappab lilleõites väljal

ja mokassiinides neiu astub üle mu kalmu.

Ärge tehke mu hauale aeda;

ma puhkan rahus,

vaid vaikselt ohkan,

ja keeran teise külje…

 

*     *     *

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s