Luulehelbed


Uido Truija
 
 
Kõigepealt lõi Suur Vaim metsa ja

ümbritses selle ääretu veteväljaga.

Paigutas metsarüppe siia-sinna järvesilmi,

sättis nende vahele voolama jõed, jõekesed ja ojad.

Elustas loodust loomade, lindude ja inimestega,

veekogudesse puistas kalu. Kinkis neile

armastuse ja söögi.

Laotas siis üle mõõtmatu metsalaane ja mere helesinise taevakupli

ning pani selle alla hõljuma pilved. Kõik see, mis juhtus hiljem,

ei ole enam Suure Vaimu kätetöö.

Irokeesi-indiaanlaste uskumus

 

 

Alljärgnevalt on ära toodud luuletused Uido Truija teostest (2005 – 2015).

Luulehelbed langevad vaikselt ja hajali,

langevad kalgile kivile ja pehmele samblale,

langevad meie hingele ja südamele.

 

 

*   *   *

Luuletused teosest „Meresoolased huuled. Esimene raamat“

Suur Vaim!

Lase voolata vahtrapuu imelist vett,

anna lastele magusat mahla.

Suur Vaim!

Paistku vahtrapuule päike ja kuu,

elustav vihm hoidku maapinda niiske.

Suur Vaim!

Me täname sind ja vahtrapuud magusa mahla eest.

 

…………………………………………

 

 

Suur Vaim!

Sinu maisipead on suured ja rasked,

terad maitsvad ja päikesest kuldsed.

Suur Vaim!

Sa andsid meile toitva maisi,

värskelt lõhnavad kuklid.

Suur Vaim!

Me täname sind ja maisi,

me lapsed on söönud ja talv meile kerge.

 

……………………………………………    

 

Ma ööd ja päevad ratsutan ja lehmakarja ajan,

ei näe sel teel ma otsa ega äärt.

Kuid ainuke, mida selles ilmas vajan,

on Mary kallistused, kullakoormat väärt.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma päikselõõsas kappan, ees Appalachi mäed,

ei näe ma lehmi, pulle, kuristiku äärt.

Kuid ainus, mida selles ilmas näen,

on Mary silmis päiksesädemed.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma ratsul preerias kihutan,

piits peos, mind katab tolmupilv.

Kuid ainuke, mida selles ilmas loodan,

on Mary toodud klaas karget allikavett.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma kingul hüppan sadulast,

läänekaarel taevas punetab.

Kuid ainuke, mida selles ilmas ootan,

on Mary pearätt päikseloojangus.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma öösel lõkke ääres istun,

püss peos ja lääpas saapad jalas.

Kuid ainuke, mida selles ilmas tunnen,

on Mary niisked kuumad suudlused.

 

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

Oi Mary Mary, kui kaunilt langeb tähe särav jutt

ja aovalges kumab Mary tume tutt.

 

Ma tavernis kaklesin ja kuuli rindu sain,

kaks surnult maha jäid ja minagi üks neist.

Kuid ainuke, mida teises ilmas ihkan,

on Mary soojad kallistavad käed.

 

…………………………………………..

 

Ma kaotasin naise ja oma hinge.

Ma tõusen varahommikul

ja lähen mäenõlvale,

hüüan alla orgu, vaatan allikapõhja.

 

Kurbusest rebin koort puu küljest ja söön.

Pärast seda ajan part Aagitši maalt merele

ja vaatan igasse maailmakaarde,

kas ei leia ma kusagil oma südamekallikest.

 

 

*     *     *

 

 

Luuletused teosest „Meresoolased huuled. Teine raamat“

 

 

Kui palju laevu väljus merele,

kui palju hüvastijätu ja jällenägemise pisaraid.

Kui palju unistusi, purunenud lootus

ja ajavooga kaetud ootusi.

 

………………………………………………

 

Meri! Mu laevuke on sinu tahte vallas,

tuuletiivul kaugeneb mu armas kodukallas.

Hinge täidab rännulust;

süda ihkab meretuult ja vabadust,

kuid siiski eales maapeal

ei unusta ma sooja koduust.

 

………………………………………………

 

 

Meri! Sädelevalt kaunis,

kapriisne, tormine ja äraarvamatu.

Mu hingele ta üpris tavatu,

kuid siiski soe ja südamele sulnis.

 

Ma olen heitnud ennast sinu rüppe,

mind hoia, kiiguta ja enda rinnal kanna.

Ma sinu sülest astun maha võõral rannal,

ma tundmatusse, meel ärevil, teen hüppe.

 

…………………………………….

Meri! Su Soome lahe põhjamaiselt karged lained

mind kandsid välja Sundi emakäte vahelt

ja Põhjamere halli taeva paines

sain tunda mere karmi, isalikku tahet.

La Manche`i õrnas udulooris

mu ette astus neiu kaunis.

Ta särav silmapaar ja veetlev naeratus

mind saatsid Biskaiani.

Kõik kustus tormis;

jäi hinge arm, ja lootus.

 

………………………………

 

Päiksekiirtes küütlev Pärlilaht,

sandlimetsa magus armuuim,

lilleõitest värvirõõmus aas

– meile kahele.

 

Hawaii lumemütsis mäed,

teemantkeena helklev kosk,

kuldne päikseloojang läände

– meile kahele.

 

Mustal taevakuplil tähed,

täiskuu sandlimetsa kohal,

pehme, lõhnav rohi asemeks

– meile kahele.

 

………………………………..

 

Öö tähesäras nii kaunis,

senjoriita kuju ootan laia palmi varjus.

Ma kirehoos ja armuvalus,

kõik unustan, ja põlen kirkas lõõmas.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Buenos Aires! Su kohal Lõunaristi diadeem

ja helklev tähenimbus.

Täht süttib väreleval leegil, ta särab veel,

ja kustub siis kui pelgas arm.

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Idataevas helendab; hommikutäht,

kui kauge kaunitar mind piidleb muigel huulil.

Senjoriita nime sosistan, lasen kanda meretuulel,

et kuivataks ta roosil kastepisarad.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Senjoriita! Tänan kõige eest, ja loodan,

et sulgpehmes voodis äratab sind kuldne päiksekild.

Veel vaatan kaugusse; veel ootan,

mu käte vahel nõtke palmi piht.

 

 

*     *     *

 

 

Luuletused teosest “Meresoolased huuled. Kolmas raamat”

 

 

Sinu silmades mu laevukene randub,

sinu süda mulle ankrupaigaks sai,

sinu huuled võivad mulle rohkem anda

kui kõik troopilised Lõunamere maad…

 

………………………………..

 

 

Kui suvel Neeva hõbedale

öötaevas vaatab helkides

ja kahvatu Diana pale

ei paista vetepeeglites, –

kui meenusid me noorusplaanid,

me armukevad, me romaanid

ja unelmad – mis imehell

tumm igatsus neil tundidel

küll oli südames meil kahel!

Just nagu vangisolija

käib unevallas vabana

õrnroheliste puude vahel –

nii mälestustes meilegi

hell noorus tuli tagasi.

 

(A.S.Puškin. Tõlk Betti Alver)

 

 

*     *     *

 

Luuletused teosest “Kurzeme printsess”.

 

 

Piibli armastusluule, mille salmide kaunidust oli lihvitud enam kui kaks tuhat aastat:

 

“Vaata, sa oled ilus, mu kullake,

vaata, sa oled ilus!

Su silmad su loori taga on tuvid.

Su juuksed on nagu kitsekari,

kes laskub Gileadi mäelt.

Su hambad on nagu kari

pügatud lambaid,

kes pesemiselt tulevad:

neil kõigil on kaksikud

ja ükski neist pole soota.

Su huuled on nagu punane pael

ja su kõne on armas.

Otsekui granaatõuna lõiked

on su oimud su loori taga.

Su kael on nagu Taaveti torn,

mis kivikihtidena on ehitatud;

tuhat kilpi ripub selle küljes,

need kõik on kangelaste kilbid.

Su kaks rinda on nagu kaks

vasikakest,

gaselli kaksikut, kes söövad

liiliate keskel.

Kuni tuul kuulutab päeva

ja varjud põgenevad,

tahan ma minna mürrimäele

ja viirukikünkale.”

 

“Sa oled täiuslikult ilus, mu kullake,

ja sul pole ühtegi viga!

Tule minuga Liibanonilt, pruut,

tule minuga Liibanonilt!

Astu alla Amana tipust,

Seniiri ja Hermoni tipust,

lõvide koobastest,

pantrite mägedelt.

Sa oled pannud mu südame

põksuma, mu õeke, mu pruut!

Oled pannud mu südame põksuma

ainsa pilguga silmist,

ainsa lüliga oma kaelakeest.

Ah, kui magus on su armastus,

mu õeke, mu pruut!

Su armastus on parem kui vein,

kõigist palsameist parem

on su õlide lõhn!

Su huuled tilguvad kärjemett,

mu pruut,

sul on keele all mesi ja piim,

ja su riiete lõhn

on otsekui Liibanoni lõhn!

Suletud rohuaed,

oh mu õeke, mu pruut!

Suletud rohuaed,

pitseriga kinni pandud allikas.

Su väänded on

granaatõunapuude aed

valitud viljaga,

hennapõõsaste ja nardidega –

nard ja safran, kalmus ja kaneel

koos igasugu viirukipuudega,

mürr ja aaloe

koos kõige paremate palsamitega,

Rohuaedade allikas on elava vee kaev,

mis Liibanonilt voolab.”

 

“Ärka põhjatuul, ja tule

lõunatuul!

Puhu läbi mu rohuaia,

et selle palsamilõhnad hoovaksid!

Ma tulen oma rohuaeda,

mu õeke, mu pruut!

Ma nopin oma mürri ja palsamit,

ma söön oma kärgi ja mett,

ma joon oma veini ja piima.

Sööge, sõbrad, jooge,

ja joobuge armastusest!”

 

………………………………………………….

 

„Suurel Valgel Pealikul kirjud püksid,

hoo, hooo, hoooo.”

„Hoo, hooo, hoooo.”

„Üks püksisäär roheline ja teine kollane,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Suurel Pealikul kirju kuub,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Kuuekaelus ja käiseotsad säravalt valged,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Jalas pikasäärega pruunid saapad,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Peas kõrge värvilise sulega kübar,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Käeotsas lähker magusa veiniga,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldivad Valge Pealiku kirjud püksid,

üks püksisäär roheline ja teine kollane,

hoo, hoo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldib Valge Pealiku kirju kuub,

kuuekaelus ja käiseotsad säravalt valged,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldivad Valge Pealiku pikasäärega pruunid saapad

ja kõrge värvilise sulega kübar,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Meie naistele meeldib Valge Pealiku magus vein

ja Valge Pealiku umba,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

 

……………………………………………………..

 

Pitt haukus vihaselt pruuni kähara lakaga Powat,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Powa kargas Pittile kallale,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hooo.

Pitt puges Suure Valge Pealiku jalge vahele,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Powa haaras Suure Valge Pealiku säärest kinni,

hoo, hooo, hooo,

hoo, hooo, hoooo.

Awa tabas odaga Powat,

hoo, hooo, hooo,

hoo, hooo, hoooo.

Kähara pruuni lakaga Powa on surnud,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Pitt haukus vihaselt pruuni kähara lakaga Powat

Powa kargas Pittile kallale,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Pitt puges Suure Valge Pealiku jalge vahele

Powa haaras Suure Valge Pealiku säärest kinni,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

Awa tabas odaga Powat

kähara pruuni lakaga Powa on surnud,

hoo, hooo, hoooo,

hoo, hooo, hoooo.

 

 

*     *     *

 

Luuletused teosest “Kui võim läheb hulluks”.

 

 

Poeet Bezõmenski tervitus Üleliidulise Kommunistliku

(bolševike) Partei XVI kongressile:

 

 

Seltsimees kongress!

Ma olen proletaarne poeet,

kuid ma olen

kõigepealt bolševik.

Kakskümmend

neli

tundi

me võitleme,

olles riigi,

partei,

klassi poeg.

Me peksame vaenlast väsimatult,

meil on suuri võite!

Aga kongressi ees,

kiidelda on vara:

pole meil

plaani ületamist;

ja plaanigi,

meil,

poeetidel,

ei ole.

Meie,

poeedid,

ehitajad

ja võitlejad,

oleme rivis.

Meie kohal lehviv lipp,

on üks ja ainuke – partei,

ja seejärel kõik ülejäänu.

Sina,

meie kongress,

kõiki ühendad.

Elagu bolševistlik hõim,

tema lipp,

võitlustee

ja võidud!

Kogu meie loomejõud:

maal,

õhus,

vees,

sulle, seltsimees Stalin!

 

…………………………………………………..

 

  1. Majakovski:

 

Mina,

samuti,

tehas;

aga kui torudeta,

siis mulle,

võibolla,

on,

torudeta,

raskem.

 

………………………………………………………….

(Belomorkanali laagritaride luuletused)

 

Täpselt kell seitse jätsin maha Moskva linna,

isegi ei vaadanud Kremli rubiine.

Vedur liikus vaguneid vedades siia ja sinna,

ja juba nädala möödudes olin ma tiine mis tiine…

 

Maša, Maša, Mašenka,

miks nii kuum mul hakkas kehal,

mida saaks küll mina teha,

et su poiss käiks minul ehal…

 

Seebitarid laagri pesumajas,

olles sajand ette omas ajas,

naise käega andsid pesu puhta,

et jõuaks vang nüüd lööktööd uhta…

 

 

……………………………………………………..

 

(Tšekistide toost)

 

Joome nende terviseks, kes külmas Põhjas,

joome nende terviseks, kes kuumas Lõunas,

joome nende terviseks, kel kirglik süda,

joome nende terviseks, kes meiega.

Elagu tšekistid, surm rahvavaenlastele! Hurraa!

 

 

……………………………………………………….

 

((Belomori tango)

 

Mu hinges dünamiit,

mu hinges dünamiit,

ma valmis õhku lendama

ja haihtuma kui unenägu paha,

kui ainult sütik võimas –

mu alla panna.

 

Mu hinges dünamiit,

mu hinges dünamiit,

ma valmis anduma

ja tundma armastust,

kui ainult sütik armas –

mul taha panna…

 

………………………………………………………

 

Aariad ooperist “Vangidele videvik, Stalinile koidupuna”. Ooperi esmaettekanne toimus 1932.aasta 7.novembril Belomorkanali surmalaagris ja sellega tähistati Oktoobrirevolutsiooni 15.aastapäeva.

 

 

Frenkeli aaria

 

Rahvavaenlasi, spioone, prostituute,

me ümbersepistame stalinliku tööga.

See ei juhtu mitte kiirelt, ühe ööga,

selleks kulub palju malku, nuute;

aga neile, kel sotsialismist pole taipu,

meil valmis reed – need veavad laipu.

 

Töö kurja, vaenulikku hinge puhastab,

nälg sunnilaagri vangi muudab, õilistab.

Töö vangilaagris aastat kümme – täides,

lööktöös, norme ületades, plaani täites –

toob vabaduse neile, kes ellu jäid,

kes surid, said vabaks niikuinii.

 

Prostituut Nadežda aaria

 

Ma olen naine, hingelt, kehalt;

ma väsind tööst, ma nõrkend näljast.

Mul kirkast, labidast vesivillis käed,

olen mulda kärutanud terved mäed,

ma graniiti tagunud, mul puusas valu,

kus lõppeb kannatus, kus katkeb talu.

 

On kuskil naine – õrn, armastav ja hell,

ta voodikapil kesköötundi näitab kell

ja akna taga tähesäras hõbekuine öö.

Tal käes on lembetund, tal teine töö,

ta pakub kallistusi, armastust, lapsi rodu;

mees, võta küllaga – anna vastu kindel kodu.

 

 

Firini aaria

 

Te hullund elajad, kõik teis on kole,

suu matsub, küüned leiba krabavad,

käed rusikas, löögid lõusta tabavad

on söök teil esmane, muid tundeid pole.

 

Mina, võitleja, eesliinil, tšekist OGPU,

ma jälgin, varitsen kui paistab kuu,

mul teised tunded, sest miski muu,

on olla parteile, Stalinile truu.

 

Lõuad kinni! Liuad, pingid jätta,

tšekisti käsk, ei allu – löön mätta,

kõik välja, välja uksest, õue,

kaob nälg, kui pakane poeb põue.

 

 

Kulaku aaria

 

Maikuu! Õitepärjas toomepuud,

veel veidi hiljem sirelid,

siis kaunilt õitsvad õunapuud,

ja minu hing, sest kõigest ärevil.

 

Heinakuu! Ma tunnen elu lõhna,

mu kätevahel hommikvärske hein,

aga enne veel, kui saabub õhta,

mu käed on raudus, mu hinges lein.

 

Siin Belomoril, sünges talvetuisus,

ma teenin Stalinit, parteid,

aga Kubanis, mäenõlva taga,

kes kastab kastanit ja õunapuud.

 

Ma tean, et sina, Stalin, eal ei maga,

su siht on kommunism; ma olen vaga,

aga Kubanis, mäenõlva taga,

kes kastab kastanit ja õunapuud.

 

 

Preestri aaria

 

Meie isa, kes oled taevas!

Pühitsetud olgu sinu nimi;

sinu riik tulgu;

sinu tahtmine sündigu nagu taevas,

nõnda ka Maa peal;

meie igapäevane leib anna meile tänapäev;

ja anna meile andeks meie võlad,

nagu meiegi andeks anname oma võlglastele…

 

 

Stalini aaria

 

Kes julges öelda, kes poetas sõna,

kes söandas lüüa ideoloogiasse mõra,

näidata oma kahjurlase palet,

räigelt väita rahvavaenulikku valet,

et me riik – suur vangilaager,

miljoneid siin vaevleb vange,

nad taovad kirkaid, kange.

 

Meil riik suur sotsialismi laager,

ja laagriülem mina, Stalin.

Selles laagris partei meil juhib masse,

OGPU, truu valvekoer – kahjuri lööb maasse.

Riigi ümber valvepostid, okastraat,

ei käida sisse-välja, kõik akuraat.

Kes julges öelda, kes poetas sõna?

 

……………………………………………………………

(Blatnoide laulud)

 

Kasvab meie maa ja laieneb,

karistus meil aina väheneb.

Belomorita oleks elu olnud hull,

meist kasu kodumaale null…

 

Kärgatasid plahvatused Belomoril,

kärgatasid plahvatused kolhoosipõllul,

kärgatasid plahvatused linnades,

kärgatasid plahvatused Kremli müüri all…

 

……………………………………………………………….

 

Me laulame tšastuškasid,

hoidke kõrvad püsti ,

keegi teist tšastuškades

iseend tunneb hästi.

 

Tammi liiva, kive kalla,

korralikult kinni talla,

ära suurvett maha maga,

muidu ise oled vaga.

 

Brigadir sa ole valvel,

kanalit ära vaata ülalt,

kanalis on vangid palvel,

vangid kaugest vene külast.

 

Kus me homme laulu lööme,

seda teab vaid OGPU,

meile kõik see värk on köömes,

seda teab ka OGPU.

 

……………………………………….

 

Hea on suvel metsa vilus,

siis, kui ilm on ilus.

Hea on tammil tööbrigaad,

siis, kui täis dekaad.

Mets ja suvi korduvad,

Belomor on kordumatu.

 

………………………………………………….

 

Staniitsa neiu huuled kuumad,

rind – kaks küpset melonit,

piht peenike, ja soojad puusad.

Mu käsi paitab pehmeid tuharaid,

veel allapoole jalad – lallad, tallad.

Sind armastan, mu kallis,

sind meenutan kolhoosielu hallis,

mu kõrval lõpnud hobune siin tallis…

 

………………………………………………….

 

(Kommunistliku (bolševike) Partei poliitbüroo

liikmete laul)

Kui me ratsavägi kooris,

Kubanist lõi valged välja,

terve staniitsa seejärel hooras –

munad pehmed, raske käia.

 

Ah-ah, ah-ha-haa,

munad pehmed, raske käia,

ah-ah, ah-ha-haa,

munad pehmed, raske käia.

 

Tambovis sai talunikku

pekstud püssipäraga,

sest ta eit meil näitas trääsa –

keri persse pehme karaga.

 

Ah-ah, ah-ha-haa,

keri persse pehme karaga,

ah-ah, ah-ha-haa,

keri persse pehme karaga.

 

Töölisklassi tume mass,

jookseb ringi, püksis kiim,

neil plaanitäitest tähtsam tiss –

sellest veelgi tähtsam viin.

 

Ah-ah, ah-ha-haa,

sellest veelgi tähtsam viin,

ah-ah, ah-ha-haa,

sellest veelgi tähtsam viin.

 

……………………………………………………

 

(NKVD rahvakommissar Ježovi nutulaul)

 

Vene naine, kaunis, sihvakas,

rinnad suured, naerul huul.

Minust üle vaatab, seksikas,

ma talle ebardolend, hull.

 

Ma teile näitan, kes enamus,

ma teile näitan, kust puhub tuul.

Mu kirg on rahvusvähemus,

mul neile pakkuda on kuul…

 

 

*     *     *

Luuletused teosest “Punane terror valgub üle riigipiiri”

 

 

Helilooja Aleksandrovi loodud

Nõukogude Liidu hümn (1949):

 

 

On vabade riikide murdmatu liidu
loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.
Sest elagu rahvastest võidule viidud
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim!
Au sulle, Isamaa, vaba ja võitmatu,
rahvaste sõpruse vendluse maa!
Kõrgel me Nõukogu rahvalipp lehvigu,
võidult meid võidule juhtigu ta!

 

Meil tormides helendas vabaduspäike,
suur Lenin meil valgustas võitluste teid.
Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki,
tööks, kangelastegudeks innustas meid…

 

…………………………………….

 

Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa – suur lahtikaevat ühishaud.

 

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

(Marie Under. Päälekaebamine. 1943)

 

………………………………………………

 

Käisin üksi tähte valgel

mööda pikka teed,

ümber uinus värske lumi,

kaugel sõitsid reed.

 

Leinal nuttis minu süda…

Tühi põllunõlv…

Üle selle läks mu rada,

pikk kui elupõlv.

 

Vaatasin ma kaugemale –

Ei sääl sihti näe…

Mure musta hobusega

Sõitis üle mäe…

(Marie Heiberg. „Käisin üksi tähe valgel“)

 

*     *     *

 

 

Luuletused teosest “Pisaraterajal huika mind videvikusorrina, mu arm”

 

 

Maasikakuul hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,

punaste õitsvate liiliate kuul hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,

metsriisikuu kahvatukollases päikeses hüüa mind, mu arm, hu-huuu…,

sõjakäigule minnes jäta minuga hüvasti, mu arm, hu-huuu…

 

Kevadõites virsikusalus hüüan sind, mu arm, hu-huuu….,

maisi rohetavast varjust hüüan sind, mu arm, hu-huuu…,

punetaval päikeseloojangul hüüan sind, mu arm, hu-huuu…,

lahingus surres jätan sinuga hüvasti, mu arm, hu-huuu…

 

……………………………………………

 

 

Kotkad lendavad kõrgel,

nad lendavad kaunilt

tiivad laiali,

nende suled püüavad tuult.

 

Kotkas lenda,

lenda lähemale,

lasku madalamale,

istu onni katusele.

Kotkas, astu onni!

 

……………………………………….

 

 

Lendavad pilved,

tuulte tiivad,

vari päikesepaistelisel maal –

linnud taeva all.

 

 

…………………………………………..

 

 

Ära huika öökull,

su hüüd toob õnnetust.

Veel veidi oota,

ma olen noor,

mu hinges armastus.

 

……………………………………………

 

Valged luiged,

lahkunute hinged,

vabana murest ja vaevast –

lennake kõrgele taevas.

 

…………………………………………

 

 

Jahimaade valitseja, piison!

Minu peale vihane ära ole, piison!

Sa oled tark ja hea,

annad meie lastele liha,

onni põrandale nahku,

piisonitantsuks sarvi.

Me palume sind,

et sinu õilis hing

peale lahkumist kehast,

teaks – sinu surm oli heast.

 

…………………………………..

 

 

Ma sinu juurde tulen,

ma tulen sinu onni,

sest olen kurb.

Miks olen kurb,

kui tulen sinu onni?

Ma olen kurb,

sest sind ma armastan

ja ainult sinu süda,

su pekslev hirvesüda,

mu kurbust leevendab…

 

……………………………………..

 

Me õps oli üsna kobe kõrd,

aga dire justkui pragund tõrd,

sain vaevalt kirjatähe selgeks,

tegin õpsi hinge räigelt helgeks –

I love you!

Meil Kentuckis üks vana lits,

oli kiimas nagu naabri kits,

hai-huu, hai-laa,

oli kiimas nagu naabri kits…

 

……………………………………….

 

 

Kuuketas taevas,

tähed värevil,

hiirvaikus laevas,

Jacki süda ärevil…

  

Mastipuu,

selle taga kuu,

siin, pisut eespool laevakella,

mulle armas Isabella …

 

……………………………………….

 

Mississippil kanuu suur,

suits tõuseb taevani,

kostab mürin, justkui äike.

Kus minu kanuu, nii väike,

kus kodumaa, nii vaevane,

mul igatsus, mul mure suul…

 

……………………………………….

 

 

Puhub tuuleke, õrnake,

pilvekesi enda ees tõukab,

kaasa vihmakest toob,

maad, meie emakest, joodab.

 

Joodab üsas tärkavat maisi,

mulda kobestavaid naisi,

joodab maisi lehti ja varsi,

viljapäid, kuldkollaseid.

 

………………………………………

 

 

Maisitõlvik, viljade ema,

nüüd lahkud oma lapsest,

päiksekollasest maisiterast,

et võiks ärgata, idu ajada tema.

 

Maisitera, idu aja, tõuse,

sirgu võrseks, õitse,

et rohetaksid lehed,

kasvaks vars ja kuldne tõlvik.

 

…………………………………………

 

 

Ma olin ori,

mul kõva turi,

mulle anti kepihoogu,

et lõikaks suhkruroogu,

mu elu oli sitt,

rõõmu pakkus kena vitt,

nüüd olen vaba,

ainult jalalaba,

mu vanas saapas,

ei ole vaba,

mu jalalaba,

vanas saapas,

ei ole vaba,

aga endiselt,

ikka endiselt,

teeb rõõmu vitt…

 

……………………………………..

 

 

Hüvasti kallim, meil sõttasõit,

ees ootab lahing, ootab võit.

Hurraa! Hurraa! Üks, kaks,

hurraa siresinise lipu auks!

 

Elagu Mississippi, Virginia,

Alabama, Carolina, Georgia!

Hurraa! Hurraa! Üks, kaks,

hurraa siresinise lipu auks!

 

………………………………………

 

Nüüd mingem sõtta,

lööge jänkid mutta,

püss kätesse,

jänkid mättasse,

üks väike lahing,

siis soodne tehing,

jääb meile Lõuna,

jääb Louisiana,

Alabama,

Carolina,

Georgia,

Virginia ja

Charleston.

Jänki, vilets könn,

võtku onu Tomi onn.

 

……………………………………..

 

 

Bull Runis lehvib Battle Flag

ja Charlestonis Naval Jack.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu.

 

Me Lõuna poisid marsivad,

neile neiud lilli heidavad.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu.

 

Sai otsa jänki sõjatee,

kui püssi tõstis kindral Lee.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu.

 

……………………………………

 

 

Loojuv päike, kaunis,

õhtu kanjonis, nii sulnis.

Peagi tõuseb kuu.

Onnis, minu kõrval,

meelitusi ütleb suu,

armusõnu kuuleb kõrv…

 

…………………………………..

 

 

Paista päikene,

ärata maa unest.

Kõik elav

maal,

vees ja

taevas,

saab jõudu

sinu pühast tulest.

 

……………………………………..

 

 

Piibukivi kaljud,

punased ja valged

päikseloojangus,

päeva lõpu valguses.

Minu hing olgu puhas,

hea minu nägu

jõud minu kehas,

et võiks ma laskuda

Püha Piibukivi Orgu.

 

………………………………..

 

 

Rahupiibu püha suits,

hingeõhus õõtsudes

tasa keerles, aina paisus,

pilveks kerkis, taeva tõusis

märguandeks rahvastele –

vaikigu kõik sõdalased.

 

    

……………………………………

 

New Mexico! Kõrb,

nii ääretu, nii trööstitu;

ei lenda västrik,

ei lõoke lõõrita

ega laula ööbik.

Siin vaid,

keset kõnnumaad,

mustas täherikkas öös

kostab sorri ärev hüüd.

 

 

……………………………………

 

Kapten Jack ja Isabella,

nii kaunis paar, et lase olla,

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu…

 

Puhub pilli onu Sam,

taob trummi neeger Tom.

Dixie Land, Dixie Land,

laulab süda, laulab suu…

 

……………………………………

 

 

Äiu äiu, väike beebi boy,

kasvad suureks,

saab sust cowboy.

Äiu äiu, väike beebi boy,

kasvad suureks,

saab sust cowboy

 

……………………………………

 

 

Armas neiu sinises,

miks päiksesäras taeva all

sa teed mu südame nii hellaks

ja paned ohkama sa mind

– miks näen vaid sind.

 

Õhtupäikses punases,

ma kappan ratsul tulisel

üle lilleõites preeria

ja vaatan läänetaevasse

– ma ootan ööd.

 

Kuupaistes eredas,

su kaunis kuju terendab,

ja peagi kuumas embuses

su niiske huul minu suul

– me silmis tähehelk.

 

………………………………………….

 

 

Navaho pealiku poeg Väle Hirv,

sa jätad selle maailmaga hüvasti.

Puju ja mäed,

säravad punased kaljuseinad

ja purpursed kanjonid,

punahirved mäenõlval

ja kotkad pilvede all,

seedripuud ja erksad kõrbelilled,

valged pilved suvetaevas

ja vilkuvad tähed karges öös

– need ei kuulu enam sulle.

 

…………………………………………

 

 

Urvakesed puul

minu kohal,

elu sünnitaja maa

minu all,

päike ja kuu

taevas,

päev ja öö

minu ümber,

tuul kõrgel mägedes

pilved nende nõlvadel

– ma olen hädas, appi tulge!

Sündida ärge laske,

et ma sureks.

 

…………………………………………

 

 

Nelikümmend aakrit ja muul,

neli last, kits ja koer,

saanud veteran valitsuse toel

– see on bluus, vaese neegri bluus.

 

Orjus on minevik nüüd,

kurbus see või rõõm,

pole mõtet otsida süüd

– see on bluus, vaese neegri bluus.

 

………………………………………………

 

 

Navaho pealiku poeg

Väle Hirv Kes Elab,

sa oled sündinud siia kaunisse

maailma!

Puju ja mäed,

säravad punased kaljuseinad

ja purpursed kanjonid,

punahirved mäenõlval

ja kotkad pilvede all,

seedripuud ja erksad kõrbelilled,

valged pilved suvetaevas

ja vilkuvad tähed karges öös

– need kuuluvad nüüd sulle.

 

…………………………………………

 

Kui mind matate,

leidke mulle paigake Läänes,

kus päikest ja pilvi ja tuult,

kus hobu kappab lilleõites väljal

ja mokassiinides neiu astub üle mu kalmu.

Ärge tehke mu hauale aeda;

ma puhkan rahus,

vaid vaikselt ohkan,

ja keeran teise külje…

 

*     *     *

Advertisements

Punane terror valgub üle riigipiiri


Uido Truija

Sisukord:

Punane katk külvab surma

Venemaal möllas kommunistide poolt valla päästetud punane katk. See sai alguse 1917.aasta oktoobrimässust ja kestis kuni kommunistliku partei peasekretäri Jossif Stalini surmani aastal 1953. Kõik need kommunistide jubeda punase katku ilmingud näitasid ennast kohutaval moel ka Eestimaal. Aga selleks, et mõista, mis toimus Eestimaal aastatel 1940-1941, 1944-1953, pärast Eesti okupeerimist ja taasokupeerimist Nõukogude Liidu kommunistliku valitsuse poolt, tuleb meil läbida Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ajaloo lühikursus, sest kõik see kohutav, mis juhtus Venemaa ja Ukraina talupojaga, juhtus, kui kasutada parteilist kõnepruuki – tervikuna ja täielikult ka Eestimaal.

* * *

2 – 19. detsembrini 1927 toimus Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XV kongress. Kongress kinnitas esimese viisaastaku plaani aastateks 1928 – 1932. Plaan plaaniks, aga järgmine päevakorrapunkt tähendas riigi elanikkonnale, kogu nõukogude rahvale häda ja viletsust. “Põllumajanduse spetsialist“ Vjatšeslav Mihhailovitš Skrjabin, hüüdnimega Molotov, teatas kõnetoolist pidulikult:
“Käesoleval ajal on partei põhiülesanne külas ühendada ja ümber korraldada individuaalsed talud suurkollektiivideks.”
Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XV kongress kuulutas ühehäälselt põllumajanduse kollektiviseerimise järjekordseks tähtsamaks parteipoliitiliseks ülesandeks.
6.jaanuaril 1928 võttis partei keskkomitee poliitbüroo Stalini initsiatiivil vastu direktiivi, mis, Stalini arvates, “oli täiesti erakordne oma toonilt ja ka oma nõuetelt”.
Nõuete hulka, mida partei küla ette seadis, oli peamine, et jõukad talud peavad vilja varumisplaani ülejäägid ära andma riiklike hindade järgi. Selle mittetäitmisel kuulusid nad vastutusele võtmisele süüdistatuna sabotaažis. Sisuliselt tuli talunikel oma viljavarud, ka seemnevili, ära anda tasuta, sest hind oli pigem näiline, riigipoolset ostu matkiv.
Vilja varumisel sunnimeetodid tulemusi ei andnud. Partei astus järgmise sammu. 1.märtsil 1928 saatis partei keskkomitee poliitbüroo kõigile liiduvabariikide, kraide ja oblastite parteiorganisatsioonidele ringkirja “Kevadkülvi kampaania kohta”, milles kuulutas välja kollektiviseerimise kiirendatud kursil.
Taoline parteiline ukaas tekitas ärevust, nõutust ja segatust. Seda segadust suurendasid veelgi enam rajooni parteikomiteest üksteise järel külla saabuvad agitaatorid, propagandistid ja instruktorid, kellest enamus olid vähese haridusega ja põllumajandusest ei teadnud nad mitte midagi. Ja mida mõistlikku suutsidki ette võtta instruktorid, olgu nad siis harimatud või haritud – seemnevili oli talunikelt sundvarumise korras ära võetud.
25.mail 1928 esines Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär seltsimees Stalin kõnega Sverdlovi-nimelises Kommunistlikus Ülikoolis. Tema kõne teemaks oli “Leivavilja rindel”.
Oma kõnes selgitas Stalin veelkord vajadust külades kiiresti ja koheselt läbi viia kollektiviseerimine. Ta rõhutas:
“Nõukogude Liidu külades on kümneid miljoneid väikepõllupidajaid, kellel ei ole, kes ei suuda soetada masinaid, kohaldada teadussaavutusi, kasutada väetisi, tõsta tööviljakust ja anda nimetatud abinõude abil riigile vajalik kogus leivavilja. Väljapääs on ainult üks – talunike majapidamised tuleb ühendada suurteks kollektiivseteks majapidamisteks, artellideks ja kolhoosideks, kus maad haritakse ühiselt, kasutades uusimat tehnikat.”
Stalin väljendas oma kõnes parteile omaseid teoreetilisi seisukohti, samas jättes tähelepanuta, et ei parteil ega riigil ei olnud 1928.aasta kevadel ja ka aastaid hiljem külale pakkuda ei seemnevilja, masinaid, väetisi ega ka teadussaavutusi. Lisaks kõigele, polnud inimene oma hingelt valmis raske vaevaga soetatud vähest vara – vankreid, atru, hobust, lehma, lambaid – ära andma mingile ebamäärasele artellile või kolhoosile.
Olukorras, kus küla viibis katastroofi äärel, kus põllud nõudsid harimist ja seemnevilja, tegeles partei kolhooside moodustamisega, kutsudes inimesi aina koosolekutele, koosolekutele ja koosolekutele…
1.juunil 1928 toimus Moskvas Üleliiduline kolhoosnike kongress. Moskvasse kogunesid “kolhoosnikud“: parte- ja komsomolirakukeste sekretärid, igat masti aktivistid ja propagandistid, kes polnud elus kordagi põllul adrakurgi käes hoidnud.
Järjekordsel Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenumil, 1928.aasta juunipleenumil, oli jällegi vaatluse all leivavilja küsimus. Stalin esitas oma neli teesi, mis garanteeris Ukrainas ja Venemaal näljahäda tekkimise:
“Me ei ole garanteeritud sõjalisest kallaletungist, me ei ole garanteeritud raskustest leivaviljaga, me ei ole garanteeritud ikaldusest, aga meil on absoluutselt tarvis eksportida vilja.”
Stalini parteiline juhis vilja ekspordi kohta ka täideti. Ajal, mil omal maal linnade elanikud nälgisid, kui külades ei jätkunud seemnevilja, müüs Nõukogude Liit küladest vägisi kokkukogutud viljavarusid välismaale. Partei vajas kõva valuutat – kurss võeti industrialiseerimisele, relvatehased kogusid tuure; leivatehastes pöörlesid veskikivid üha aeglasemalt.
Partei tegutses aina usinamalt, Poliitbüroo ja Stalin Kremlis ei maganud.
Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee 9.juuli 1928.a. pleenumil esines kompartei peasekretär Stalin kõnega “Industrialiseerimisest ja leivavilja programmist”.
Stalin tõusis pleenumi kõnepulti esialgu üsna ebakindlal ilmel, aga kogus end kiiresti, ja kõne, mille ta pidas, andis ebaõnnestunud põllumajanduspoliitikale hoopis teise suuna – süüdi oli vaenlane.
Juba Lenini eluajal, kodusõja aastatel, ja peale seda, oli bolševike peamisteks eesmärkideks klassivaenlase hävitamine, võitlus kontrrevolutsionääride, terroristide ja oportunistidega.
Kevadkülvi läbikukkumises oli süüdi vaenlane. Lenin ütles – otsi vaenlast! Stalin teadis, kes on vaenlane, aga et alustada hävitustööd, tuli kompartei keskkomiteel ja tema poliitbürool ning isiklikult seltsimees Stalinil pakkuda parteile ja rahvale, massidele, mingi uus lähenemine, uus kontseptsioon võitluseks vaenlasega, ja selleks oli – mida lähemale jõuame sotsialismi ehitamise lõppfaasile, seda enam tugevneb klassivõitlus.
Kompartei peasekretär seltsimees Stalin selgitas oma kõnes uut kontseptsiooni:
“Me räägime sageli, et arendame sotsialistlikke majandusvorme kaubanduses. Aga mida see tähendab? See tähendab, et me sellega surume kaubandusest kõrvale tuhanded ja tuhanded väike- ja keskmised kauplejad. Kas võib arvata, et need käibesfäärist kõrvaldatud kauplejad hakkavad istuma vaikides, mitte üritades organiseerida vastupanu? Selge, et ei või.
Me räägime sageli, et arendame sotsialistlikke majandusvorme tööstuses. Aga mida see tähendab? See tähendab, et me surume kõrvale ja laostame, võibolla et ise seda märkamata, oma sotsialismile edasiliikumisega tuhanded ja tuhanded väikesed ja keskmised kapitalistid-töösturid. Kas võib arvata, et need laostatud inimesed hakkavad istuma vaikides, mitte üritades organiseerida vastupanu? Muidugi mitte.
Me räägime sageli, et on vaja piirata kulaku ekspluataatorlikku hiilimist külas, et on vaja panna kulakule kõrged maksud, et on vaja piirata õigust maa rentimiseks, mitte anda kulakutele õigust saada valitud Nõukogudesse ja nii edasi ja muu taoline. Aga mida see tähendab? See tähendab, et me pigistame ja piirame pidevalt küla kapitalistlikke elemente, viies nad mõnikord laostumiseni. Kas võib arvata, et kulakud on meile selle eest tänulikud, ja et nad ei ürita organiseerida osa kehvikutest või keskmikest Nõukogude võimu poliitika vastu? Muidugi ei või.
Kas pole selge, et kogu meie edasiliikumine, iga meie enam-vähem tõsine saavutus sotsialistlikus ülesehitustöös väljendab ja on klassivõitluse tulemuseks meie maal?
Kuid kõigest sellest tuleneb, et vastavalt meie edasiliikumisele kapitalistlike elementide vastupanu hakkab suurenema, klassivõitlus teravneb, terroristid tõstavad pead; aga Nõukogude võim, mille jõud suureneb ikka enam ja enam, hakkab läbi viima nende elementide isoleerimise poliitikat, teostama töölisklassi vaenlaste rõhumist, lõppude lõpuks, teostama poliitikat, mis on suunatud ekspluataatorite ja terroristide vastupanu mahasurumisele, terroristide hävitamisele, luues sellega aluse töölisklassi ja suurema osa talupoegade liikumiseks edasi.
Ei tohi ette kujutada asja nii, et sotsialistlikud vormid hakkavad arenema, tõrjudes töölisklassi vaenlasi, aga vaenlased taanduvad vaikides, tehes teed meie edasiliikumisele, et seejärel uuesti hakkame liikuma edasi, aga nemad – jällegi astuvad tagasi, aga seejärel “ootamatult”, kõik ilma erandita sotsiaalsed grupid, nii kulakud, kui ka kehvikud, nii töölised, kui ka kapitalistid, osutuvad “äkki”, “märkamatult”, ilma võitluseta ja vastupanuta, sotsialistliku ühiskonna rüpes olevaks. Selliseid muinasjutte ei ole ja ei saa üldse olla, aga proletariaadi diktatuuri olukorras – eriti mitte.
Pole olnud ega saa olema seda, et oma aja äraelanud klassid loovutaksid oma positsioonid vabatahtlikult, mitte üritades organiseerida vastupanu. Pole olnud ja ei saa olema seda, et töölisklassi edasiliikumine sotsialismile klassiühiskonnas toimuks ilma võitluse ja vastupanuta. Vastupidi, sotsialismile liikumine ei saa toimuda ilma ekspluataatorlike elementide, terroristide vastupanuta sellele edasiliikumisele, aga ekspluataatorite vastupanu viib vältimatule klassivõitluse teravnemisele, terroristid osutavad verist vastupanu.” (Kestvad kiiduavaldused, kiiduavalused lähevad üle ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti).
13.mail 1929 astus “kuulsusrikas” Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema võitlusorgan Poliitbüroo järjekordse suure sammu mitte ainult sotsialismi suunas, vaid nüüd juba lähemale kommunismile. ÜK (b) P KK Poliitbüroo võttis vastu määruse nr П 80/30 cc “Kriminaalkorras karistatud isikute töö kasutamise kohta”. Nimetatud määrus pani aluse nende kriminaalkorras kinnipeetud isikute töö massiliseks kasutamiseks, kellede vabadusekaotuslik karistus ületas kolme aastat. Suund võeti ulatuslikule vangilaagrite, niinimetatud paranduslike tööde laagrite, rajamisele; suund võeti GULag-i arhipelaagile.
Vanglate võrgustik Nõukogude liidus arenes ja laienes ennaktempos. Korrastati ja laiendati ka vangilaagrite juhtimise süsteemi.
28.juunil 1929 moodustati Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) juurde Eriotstarbeliste Põhjalaagrite Valitsus ehk Sevlag. Süsteem aga jätkas arenemist – 1930.aasta aprillis allutati kõik niinimetatud paranduslike tööde laagrid ehk koonduslaagrid OGPU Laagrite Paevalitsusele. GULag oli loodud, oma täismõõtmeid oli saavutamas ka GULag-i arhipelaag – kogu NSV Liidu territooriumi hõlmav vangilaagrite võrgustik, kus vangid töötasid orja staatuses. Samas aga oli vaja Nõukogude orjale anda siiski mingi ideoloogiliselt kaunis värving, näidata, et ta töötab vangilaagris justkui vaba inimene vabal maal, kuigi palka ei maksta ja lobi on kehvemast kehvem. Ja seda värvingut andsid aukirjad, punalipud, ja ka pildid autahvlil, mis sest, et lööktöölised olid vangiriietes ja nälginud nägudega. Autahvel on autahvel ka nälginud inimesele. Ja tegelikult kogu Nõukogude Liit oli justkui üks suur okastraadiga piiratud vangilaager, milles vangivalvuriteks partei poliitbüroo ja keskkomitee ning vangla ülemaks partei peasekretär seltsimees Stalin.
Vangilaagrid olid valmis vastu võtma sadu tuhandeid, miljoneid, kümneid miljoneid vange. Stalinlik industrialiseerimine vajas tohutult töökäsi, vajas tasuta tööjõudu. Partei ustav käepikendus OGPU seda ka andis. Tööjõud saabus tapivagunites Venemaa ja Ukraina küladest, Kasahstanist, Põhja-Kaukaasiast, Kesk-Aasiast. Ja õige pea, pärast Eesti, Läti ja Leedu lülitamist vägivaldsel survel Nõukogude Liidu koosseisu 1940.aastal, hakkasid ešelonid vangidega liikuma Siberi objektidele ka eelnimetatud allutatud riikidest.
Põllumajanduse kollektiviseerimine ja selle käigus talupoegade represseerimine, kulakuks tegemine, käis täie hooga. Üha uued ja uued ešelonid vangidega asusid teele, sihtkohaks Uural, Siber ja teised kauged põhjapiirkonnad, kus kasutuselevõttu ootasid kivisöe-, rauamaagi- ja naftamaardlad, ning nende juures äsjaasutatud vangilaagrid.

* * *

Kolhoosid kiratsesid ja vindusid, kollektiivne maaharimine ei võtnud vedu. Kolhoosi antud lambad söödi ära, hobused ja lehmad kõngesid sööda puudusel.
1929.aasta sügiseks oli selge, et vilja varutakse vähem kui enne kollektiviseerimist. Viljasaagid ei olnud suurenenud, seemneviljata jäänud põllud olid söötis, rahvas nälgis mitte ainult linnas, vaid ka külas. Aga siiski, kommunistliku partei “targal” juhtimisel saavutasid maaviljeluse rahvakomissar Jakovlev ja tema asetäitja Ježov ikkagi teatud edu. Kui 1928.aastal mõisteti Venemaal Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahv 107 järgi, sabotaaži süüdistuses, vangistusse talupoegi kokku 10 tuhande ringis, siis 1929.aasta lõpul ainuüksi Volgamaal mõisteti süüdi 17 tuhat, aga Ukrainas 33 tuhat inimest vilja äraandmise plaani mittetäitmise eest.
10 – 17.novembrini 1929 toimus järjekordne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum põllumajanduse küsimustes. Sellel pleenumil tegi keskkomitee järelduse – kui läbi viia kogu Nõukogude Liidus põllumajanduse kollektiviseerimine, siis on võimalik proletariaadi diktatuuri abil ehitada sotsialism üles ajalooliselt minimaalse tähtaja jooksul.
Pleenum võttis vastu otsuse tugevdada kaadrit kolhoosikülas. Kakskümmend viis tuhat töölist-kommunisti ja kommunistlikku noort saadeti maale, kus nad asusid tegutsema kolhoosi esimeestena ja parteirakukeste sekretäridena, kuigi nad vaevalt tegid vahet orikal ja kuldil, oinal ja jääral, pullil ja härjal. Aga kes lubas kommunistlike noorte kohta nii halvasti öelda? Juba 6.aprillil 1925, orgbüroo istungil, märkis seltsimees Stalin:
“Talupoeg tihti suhtub komsomoli mitte täie tõsidusega, isegi iroonilise muigega. See toimub sellepärast, et talupoeg arvab linnast tuleva komsomoli olevat majandusest eemalseisjaks, peab teda asjatundmatuks. Aga see ei ole nii.”
Vot nii! Staliniga pole mõtet vaielda, aga selge oli see, et linnast saabunud “kahekümneviietuhandelised” ei tundnud küla, põllumajandust, talupoegade probleeme, nende elu ja olmet. Samas olid nad valmis fanaatiliselt ja pimesi täitma partei tahet – iga hinna eest viia külas läbi sotsialistlikud ümberkorraldused, mis sisuliselt tähendas tugevate talude laostamist, talupoegade paljaks röövimist ja maarahva muutmist ükskõikseteks ja ülemustest sõltuvateks põllumajandustöölisteks. Suurem osa “kahekümneviietuhandelisi” suunati üheks kuni kaheks aastaks Ukrainasse, Venemaa Keskmustmulla piirkonda, Donimaale, Kubanisse ja teistesse viljakasvatuse regioonidesse. Just siin toodeti kõige rohkem teravilja, ja siin ootas ees ka kõige suurem katastroof – nälg, Suur Näljahäda.
5.detsembril 1929 loodi ÜK(b)P KK Poliitbüroo initsiatiivil staap, mida juhtis kollektiviseerimise tulihingeline agitaator, maaviljeluse rahvakomissar J.A. Jakovlev (Epštein); komisjoni kuulusid liikmetena partei kõrgemad juhtivtöötajad; neile jagati ülesanded välja.
Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär Andrei Andrejevitš Andrejev asus tegutsema talle alluvas krais, ÜK(b) KK sekretär Karl Janovitš Bauman suunati kollektiviseerimist läbi viima Moskva oblastisse, Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär Kosior Stanislav Vikentjevits sai ülesande kollektiviseerimine täie auruga Ukrainas käima panna, partei Alam-Volga kraikomitee esimene sekretär Boris Petrovitš Šeboldajev asus sama asja ajama Alam-Volgal, partei Kesk-Volga kraikomitee esimene sekretär Mendel Markovitš Hatajevitš tegutses Kesk-Volgal, Jozas Mihhailovitš Vareikis asus talumeeste käsi väänama Venemaa Kesk-Mustmulla oblastis, Šaja Isaakovitš Gološtšjokin lammutas Kasahstanis sealset igipõlist põllumajandust ja karjakasvatust, Siberi kraikomitee esimene sekretär Robert Indrikovitš Eihe ajas talupoegi püssipärahoopidega kolhoosi Siberi viljakasvatuspiirkondades.
Komisjon sai ülesande – peamistes viljakasvatuspiirkondades viia läbi täielik põllumajanduse kollektiviseerimine kaheksa kuu kuni poolteise aasta jooksul, aga mujal, vähemtähtsates põllumajandusrajoonides, teha see esimese viisaastaku lõppedes, 1933.aasta lõpuks. Täieliku kollektiviseerimise all mõistis Jakovlevi komisjon sajaprotsendilist kohustuslikku kolhoosi astumist, kusjuures kolhoosi võeti ainult kehvikud ja keskmikud.
Seda Jakovlevi komisjoni hakkasid talumehed irooniliselt kutsuma – Epšteini komisjon. Kui väikesed lapsed virisesid ja jonnisid, ega tahtnud õhtul magama jääda, siis öeldi neile: “Jää vait, muidu tuleb Epštein ja viib sind ära!” Kahjuks oli taolisel “hirmutamisel” kohutav tõepõhi all. Jõukaid talupoegi kolhoosi ei võetud, nad kuulusid hävitamisele: peremees vangistamisele, pereliikmed – naine, lapsed, vanurid – küüditamisele; nende kogu vara võeti kolhoosile või riigile.
Nõukogude Liidu külades puhkes nutulaul ja hädakisa. OGPU tiris sadu tuhandeid inimesi vangi, laadis ešelonidesse ja saatis pikale teekonnale. Tuhandeid lasti kohapeal maha. Aga kogu see kohutav hädakisa ja püssipaugud ei kostnud Kremlisse ega ka Moskva Suure Teatri kristall-lühtrites säravasse saali.
21.detsembril 1929 toimus Moskva Suures Teatris pidulik aktus, millega tähistati Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri seltsimees Stalini 50. sünnipäeva.
Stalin istus loožis, popsutas rahulolevalt piipu ja kuulas iroonilise muigega sõnavõtte. Esinejate kõnedest sai Nõukogude Liidu rahvas esimest korda teada Stalini kohta seda, mida veel ei teatud: Stalin – Suur Juht; Stalin – Oktoobrirevolutsiooni organiseerija ja teostaja; Stalin – Punaarmee looja; Stalin – Suur Väejuht, kes purustas valgekaartlased ja intervendid ja tõi võidu kodusõjas; Stalin – Lenini pärandi hoidja ja pealiini jätkaja; Stalin – opositsionääride purustaja; Stalin – maailma proletariaadi juht ja viisaastaku Suur Strateeg; Stalin – geniaalse Lenini kõige andekam õpilane.
Seoses andeka õpilase sünnipäevaga on asjakohane, vajalik ja sünnis meenutada ka geniaalset õpetajat – bolševistliku partei loojat, seltsimees Vladimir Iljitš Uljanovit, hüüdnimega Lenin.
Pole mõtet hakata tsiteerima tema teoreetilisi targutusi. Aja kulg näitas tema teoreetiliste seisukohtade paikapidamatust, praktika ei kinnitanud teooriat. Lenini “Filosoofilised vihikud” ja tema teosed, mida ta “kirjutas” köide köite haaval juurde ka pärast omaenese surma, vedelevad raamatukogude keldrites või on antud makulatuuri. Aga kes oli Lenin inimesena? Kas ta oli inimlikult mõistev, kaasatundev? Kas ta silitas hellalt laste päid?
Lenin, olles kõigi nende jõudude mõjuagent, kes soovisid Venemaa nõrgestamist, saades oma peremeestelt raha ja elades Šveitsis keskmise kodanlase jõukusega elu, ärgitas Petrogradi noori hakkama vastu tsaarivalitsusele; ta kirjutas Petrogradis redutavatele anarhistidele kirju, milles kutsus neid üles tõhusamale tegutsemisele:
“Visata rahvahulgast politseile hapet näkku, valada ülemistelt korrustelt soldatitele keevat vett pähe, kasutada naelu, et hobuste kapju vigastada, visata tänavatele, rahva sekka, pomme…”
Lenin nägi taolises tegevuses vastuhakku, nii öelda, “rohujuure tasandil”.
Naeratavat Leninit ei ole näinud keegi: ei fotodel, maalidel ega kinokroonikas. Ta oli pidevalt pahur. Tulles jalutuskäigult tagasi koju, oma Zürichi väikekodanlase korterisse, “kostitas” ta alati jalahoobiga eeskojas lamavat naabri koera. Kuuldes koera haledat kiunumist, hõikas Krupskaja elutoas klaveril “Kuupaistesonaati” harjutavale Inessa Armand`ile:
“Vladimir Iljitš saabus jalutuskäigult…“
Lenin oli justkui kahenaisepidaja – Nadežda Krupskaja oli ametlik naine, parteiline seltsimees, Inessa aga, nii öelda, sisuline naine… Kusjuures Krupskaja, nagu seda imelikul kombel mõnikord juhtub, oli isegi kiindunud oma mehe armukesse…
Olles pärast revolutsiooni saanud võimule, ei tegelenud Lenin mitte seaduseloomega, et juhtida riiki seaduste abil, vaid andis korraldusi, käske, nimetades neid parteilisteks juhisteks. Kõigepealt, olles vaevalt võimule saanud, andis ta käsu iga kümnes looder ja muidusööja Petrogradis ja kogu Venemaal maha lasta. Taoline “range” käsk tuli ajal, kui valitses tohutu tööpuudus. Küsimus polnud mitte loodrites ega muidusööjates, põhjus oli Lenini inimvihkajalikus olemuses. Leninit huvitasid massid, ainult massid, ja veelkord massid, sest need, ja ainult need võisid ellu viia tema haiglasi ideid.
Kohalikesse revolutsioonikomiteedesse saatis Lenin telegraafilisi kirju, andes niimoodi edasi oma juhised ja käske.
Nižni-Novgorodi saadeti telegramm:
“Viia sisse massiline terror, maha lasta ja linnast välja saata kõik prostituudid, soldatite jootjad; maha lasta endised ohvitserid. Viivitada ei tohi minutitki!”
Saraatovisse lendas telegramm:
“Maha lasta vandenõulased ja nõukogude võimu suhtes kahtlejad; midagi pole vaja selgitada ja mitte lubada vene inimesele omast idiootlikku venitamist”.
11.augustil 1918 saatis Lenin Pensa bolševikele korralduse:
“Üles puua (tingimata üles puua), et rahvas näeks, mitte vähem kui sada jõukat talupoega. Hukkamiste läbiviimiseks leidke kindakäelisi inimesi. Makse igaühele sada rubla.”
Need sada rubla olid esimesed “Lenini preemiad”.
1.mail 1919 kirjutas Lenin Džerzinskile kirja nr 13666/2, milles nõudis:
“Tuleb võimalikult kiiresti lõpetada pappide ja religiooniga. Pappe tuleb areteerida kui kontrrevolutsionääre ja sabotaažnikke, nad maha lasta halastamatult ja kõikjal. Ja võimalikult rohkem. Kirikud tuleb sulgeda. Pühakojad kinni pitseerida ja muuta laoruumideks“.
Trotski, Sverdlov ja Džerzinski tegelesid pärast revolutsiooni Kaukaasias, Kubanis ja Donimaal kasakate vastupanu mahasurumisega.
19.detsembril 1919 saatis Džerzinski Leninile kirja, paludes selgitust, mida teha tuhandete vangistatud kasakatega? Lenin telegrafeeris koheselt vastuse:
“Lõigake kõrid maha, tapke kõik kuni viimseni! Midagi pole vaja karta – teie seljataga on partei.”
25.detsembril 1919 andis Lenin käsu nende õigeusklike mahalaskmise kohta, kellel usk ei lubanud töötada Nikolai Imetegija päeval, 19.detsembril.
“Lollus on “Nikolaga” leppida, tuleb kõik tšekistid jalgele panna, et maha lasta kõik, kes ei tulnud tööle, söevaguneid laadima“.
Lenin oli resoluutne juht ja õpetaja kõiges. Mõnikord juhtus, et telefoniliin või telefoniaparaat Lenini ja Stalini vahel ei töötanud nii nagu vaja. Lenin andis Stalinile vajalikud juhised:
“Ähvardage mahalaskmisega seda saamatut montööri, kes, vastutades side eest, ei suuda leida korralikku võimendit ja tagada nõutaval tasemel sidet meie vahel.”
19.märtsil 1922 kirjutas Lenin Molotovile kirja kohustusega avaldada see Poliitbüroo liikmetele – organiseerida riigis massiline nälg, et seda ära kasutada kirikute vara riisumiseks, seejuures maha lasta võimalikult rohkem “reaktsioonilisi jumalasulaseid”.
Lenin tegutses aktiivselt, aga langes sageli depressiooni ja vedeles tegevusetult nädalaid. Olles haigushoost üle saanud, asus tegutsema kahekordse innukusega.
Sõnakasutuselt oli ta pedagoogikast ehk õpetaja rollist siiski kaugel, sest oma kõnes kasutas ta ohtralt ja ilmse naudinguga räigeid, vestluskaaslast alandavaid vandesõnu, ja seegi, robustsete sõnadega vürtsitatud “vestlus”, oli pigem juhiste ja käskude jagamine. Seejuures, vaatamata oma “mahlakatele” väljendustele, puudus tal vähemgi huumorimeel, vandesõnad väljendasid tema tegelikku hingeseisundit ja suhtumist inimesse eraldivõetuna ja oma maa rahvasse tervikuna. Lenini võitluskaaslased nimetasid teda vägisõnade geeniuseks.
4.veebruari 1922 kirjutas Lenin kirja Stalinile ja Kamenevile:
“Alati oskame võtta igasugust sitta ekspertideks. Kas poleks võimalik neid pasapäid ja lurjuseid tagant sundida, et esitaksid aruanded õigeaegselt? Õpetage neid sitavareseid tõsiselt töötama…”
Lenin, lugedes Rosa Luksemburgi artikleid, tegi servadel märkusi: “Idioot! Lollpea! Vana lits!”
Stalin oli sõnades oma õpetajast tagasihoidlikum, aga tegudes, nagu ikka hea õpilane, üritas oma õpetajast ette jõuda, ning kogu Stalini epohh näitas, et see tal ka õnnestus. Ühes asjas aga oli Stalin vaieldamatult oma õpetajast üle, ja seda juba Lenini eluajal. Stalinile meeldis korralda Kremlis lõbusaid ja suurejoonelisi joominguid. Asi polnud mitte selles, kuipalju ta ise jõi, kas ta jõi viina või gruusia veini, aga pidutseda, näidata ennast peoperemehena, talle meeldis. Leninile oli see vastukarva, ja sageli ta hurjutas Stalinit selle eest. Kõige enam sarjas Lenin Ordžonikidzet, saatis talle kirju ja päris aru:
“Kellega te täna jõite? Kes olid need babad? Teie käitumine mulle ei meeldi, seda enam, et teie peale kogu aeg kaebab Trotski.”
Kahtlemata oli Ordžonikidze “babnik”, seda teadsid Kremlis kõik. Stalin oli naiste suhtes vaoshoitum, vähemalt avalikkuse ees. Aga Lenin heitis talle ikkagi ette joomist, mille peale Stalin vastas:
“Ma olen grusiin, ja ilma veinita ei saa.”
Lenin polnud üldsegi mitte karsklane. Ta ei ütelnud ära viinast ja talle meeldis rikkalik, delikatessidega pidulaud ka siis, kui riigis valitses nälg.
Leninile meeldis ka mugav, luksuslik eluviisis, paljukiidetud Kremli korter oli lihtsalt niisama, mõnikord diivanil lebamiseks. Kõrgest partei juhtkonnast esimesena rabas ta enda kasutusse lossi Moskva lähistel, ja et nomenklatuuri rahustada, võimaldas ka neil soetada endale riigi kulul suvilaid ja puhkemaju, üks uhkem kui teine. Ja selline nomenklatuuri suvilate “mood” kandus üle terve Nõukogude Liidu, ülevalt alla.
Joomisest ja pidutsemistest tuli Leninil peagi loobuda – süüfilise tunnustega haigus andis üha enam endast tunda, tervis halvenes, ja peagi oli ta hull. Juba kaks aastat enne Lenini surma juhtis riiki tegelikult Stalin. Pääsu Lenini juurde piirati igati, põhjendades seda “patsiendi” haigusega. Lenini seaduslik, poliitiliselt aktiivne naine Nadežda Krupskaja kirjutas Lenini nimel keskkomiteele kirju edasi; aga see on juba Krupskaja lugu…
Kas Stalin oli Lenini õpilane? Teatud määral kindlasti. Kurjategijad vanglas ikka õpivad üksteiselt, vahetavad kogemusi, analüüsivad vigu, planeerivad edasisi toiminguid. Miks siis seda ei võinud teha Kremli kambrites istuv bande, nimetusega kompartei poliitbüroo? Kahtlemata oli Stalin Lenini kaasosaline, kaasaitaja, kaasorganiseerija, kaastäideviija ja jätkaja sellal, kui Lenin pööritas tugitoolis istudes hullunult silmi, ning jätkaja ka siis, kui Lenin oli surnud.

27.detsembril 1929.aastal toimus Moskvas agrarnikute-marksistide konverents. Stalin esines seal kõnega “NSVL Liidu agraarpoliitika”. Selles kõnes partei peasekretär rõhutas:
“ Me peame kulakute ekspluateeriva tendentsi piiramisest üle minema nende kui klassi likvideerimise poliitikale. Kulak on Nõukogude võimu vaenlane, temaga meil ei ole ega saa olema rahu… Me viime asja selleni, et ta ümberpiirata ja likvideerida.” (Kiiduavaldused! Kestvad kiiduavaldused!)
Stalin, justkui oleks nendest marulistest kiiduavaldustest hullunud, jätkas veelgi ägedamalt:
“Rünnata kulakut, see tähendab rünnata terroristi, see tähendab – asuda asja juurde, ja selle asja peab võtma enda kätte eesrindlik töölisklass, partei ustav reserv – töölised-kommunistid, silmas pidades, et kulakuid tuleb lüüa nii, et nad ei suudaks enam jalgele tõusta”.
Stalin kuulutas oma esinemises välja Nõukogude Liidus kulakute likvideerimise kampaania.
“Küsimus seisab niimoodi: on üks tee, ja on teine tee, kas tagasi kapitalismile, või edasi sotsialismile. Mitte mingit kolmandat teed ei ole ega saagi olla. Te ilmselt esitate nüüd küsimuse – mis saab NEP-ist?“
Stalin muheles siinjuures, ja jätkas musta huumoriga:
“Ei, NEP-i me ei kaota. NEP näitas meile mündi ühte külge, nüüd näitame ka mündi teist külge: paneme kõik need nepmanid – ärimehed, poepidajad, vahendajad, spekulandid, jõukad talumehed-kulakud – parandusliku töö laagrites tööd tegema; paneme tööle GULagi suurehitustel, kaevandustes, metallurgiakombinaatides; las rügavad sotsialistlikus ülesehitustöös, seejuures tasu saamata. Esimene selline uue NEP-i suurehitus saab olema GULagi Belomorkanal.” (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis paisuvad ovatsiooniks.)
Olles peakursi maha pannud, andis Suur Juht täpsustavaid selgitusi:
“ Nüüd on meil võimalik asuda otsustavale rünnakule kulakute vastu, murda nende vastupanu ja likvideerida kui klass ning asendada nende talumajandus kolhooside ja sovhooside põllumajandustootmisega. Nüüd hakkavad kulakuid likvideerima kehvikute-keskmike massid ise üleüldise kollektiviseerimise käigus. Nüüd ei ole kulakute likvideerimine rajoonides ainult administratiivne vahend, nüüd on see lahutamatu osa kolhooside moodustamisest ja arengust. Seega ei ole mõtet kulakute üle liialt palju targutada – kui pea on maha võetud, siis juuste üle ei nuteta!”
(Tormilised kiiduavaldused.)
Kommunistlik Partei, tema peasekretär Stalin oli oma juhised andnud. Massid said suunise, õiguse ja kohustuse ise kohtadel, rajoonides, külanõukogudes otsustada, keda teha kulakuks, keda represseerida ja kuidas. Nüüd saabus aeg, mil see, kes polnud keegi – tööpõlgurid, loodrid ja joodikud – olid keegi, ja töökatest, jõukatest talunikest said nende ohvrid. Nüüd oli võimalik õiendada isiklikke arveid, ükskõik millest viha oli tekkinud – külakakluses, naiste pärast või lihtsalt kadedusest.
Partei oli oma sõna öelnud, ülesanded OGPU-le olid jagatud, plaaniülesanded kirjas – tööle seltsimehed!
Stalini kõne tähendas NEP-i lõpetamist, mis oli hakanud kõikuma juba leivaviljakriisi algperioodil aastatel 1927 – 1928, kui talupoegadelt võeti viljatagavarad ära väevõimuga, eirates elementaarseid turumajanduse põhimõtteid. Aga kui kehvikud ja teised taolised elemendid said voli otsustada inimeste saatuse üle, siis ei saanud turumajandusest külas enam juttugi olla. Põllumajandussaaduste ost-müük turureeglite järgi tähendas koheselt kulakuks tegemist, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Maalt enam linna põllumajandussaadusi ei toodud, kes üritas seda teha, selle tee vilja- või jahukoormaga linna sulgesid kohalikest parteilastest ja OGPU operatiivvolinikest koosnevad tõkestusrühmad. Linna edasimüüjatel ja ümbertöötlejatel tuli oma poekesed ja laokesed sulgeda, koos sellega tuli ka linnaelanikel asuda hambaid varna riputama. Sotsialism hakkas näitama oma alatist, aastakümneid kestnut muutumatut palet – toiduainete ja muude kaupade pidevat defitsiiti.
NEP-i lõppemine sai ühtlasi ka uue alguseks: kõikjale, alates Kremlist ja lõpetades krai-, oblasti- ja rajoonikomiteedega, hakkasid parteikomiteede juurde tekkima erisööklad, erikauplused, ja seda nii toidu- kui ka tööstuskaupade osas. Alul aeglaselt, siis üha kiiremas tempos ja suuremas ulatuses asus partei nomenklatuur rajama kommunismi ühele eraldivõetud isikute grupile – iseendale.
30.jaanuaril 1930 võttis Poliitbüroo vastu otsuse “Kollektiviseerimise läbiviimisele kuuluvates rajoonides kulakute majapidamiste likvideerimise abinõud”.
Vene keeles nimetatakse “kulakuks” küla nöörijat, autut hangeldajat, kes ei rikastu mitte oma, vaid võõra töö arvel, tänu liigkasuvõtmisele ja vaheltkaubitsemisele. Mõistet – kulak – leidub ka Anton Tšehhovi novellides, millised on kirjutatud aastatel 1880-1890. Aga kommunistid, ajendatuna klassivihast, hakkasid “kulakuks” nimetama kõiki neid, kes kasutasid palgatööd kas või ajutiste hädavajalike tööde tegemisteks, või omasid väikest, sissetulekutelt tühist, kuid külale olulise tähtsusega ettevõtet – vesiveskit või sepapada.
Kulakuks hakati nimetama kõiki tugevaid talupoegi, tugevaid perekondi – tugevaid majapidamises, tugevaid töös või lihtsalt oma talupoja lihtsates veendumustes. Partei andis suunised, ja nüüd tormasid kohalikud hädavaresed ja kohalesõitnud linlased välja juurima maamehi, kelle leiba linn sõi. Igasuguse varata aeti nad kodudest välja ja viidi loomavagunites inimtühjadesse põhjarajoonidesse, tundratesse ja taigasse ning vangilaagritesse.
1930.aasta 30.jaanuaril kommunistliku partei poliitbüroo poolt vastu võetud otsuses nähti ette konkreetsed meetmed kulakute likvideerimiseks.
Otsuse põhiteesid olid järgmised:
1. Senini talupidajate (kasakate) valduses olnud maa rentimise seadus tühistada ja taludes palgatöö keelata (sellega võetakse taludelt ära nende kasutuses olnud rendimaa ja hävitatakse talupidamise alus).
2. Omandi äravõtmine: tootmisvahendid (põllumajandusinventar), kariloomad, majandus- ja eluhooned, põllumajandussaaduste ümbertöötlemise ettevõtted (veskid, kuivatid), kõik põllumajandussaaduste tagavarad ära võtta ja anda riigile või kolhoosile.
3. Kohalikel parteiorganisatsioonidel koostöös OGPU organitega jagada kõik talupered kolme kategooriasse:
I. kategooria – kontrrevolutsiooniline aktiiv; kuuluvad saatmisele vangilaagritesse või mahalaskmisele;
II. kategooria – küüditada NSV Liidu kaugetele aladele, Siberisse või Kasahstani;
III. kategooria – saata välja kaugematesse rajoonidesse ja jätta ilma igasuguste elatusvahenditeta; peavarjuga tagamine pole kohustuslik (kaasa võib võtta kirve ja labida).
Partei oli oma sõna öelnud, ülesanded OGPU-le olid jagatud, plaaniülesanded kirjas – tööle seltsimehed!
Poliitbüroo 30.jaanuari 1930.a. otsus algatas kohtadel üleüldise “nõiajahi”. Nüüd avanes piiramatu võimalus arveteõiendamiseks. Ööl ja päeval toimusid konverentsid partei rajoonikomiteedes, parteirakukeste koosolekud külanõukogudes. Kui konverentsil või koosolekul hõigati välja kellegi nimi, siis võis see inimene juba oma eluga hüvasti jätta, või siis paremal juhul ootas teda ees kümme aastat vangilaagrit; naisel ja lastel aga seisis ees küüditamine, pikk tee loomavagunis Siberisse.
Esimese kategooria kulakuid arreteerisid OGPU volinikud ja organiseerisid nende viimise ringkonna, oblasti või krai OGPU osakonda, kus troika otsustas nende saatuse – laager või mahalaskmine. Kulakute teise kategooria nimekirjad koostati kolhoosnike üldkoosolekul ja kinnitati partei rajoonikomitee poolt. Kulakute kolmanda kategooria nimekiri – väljasaatmisele kuuluvad isikud – otsustati kohaliku parteirakukese poolt.
Teise kategooria nimekirjade koostamisel avanesid eriti suured võimalused isiklikeks arveteõiendamiseks; tihti sattusid taolistesse nimekirjadesse ka kehvikud, või hoopis ilma varata “kulakud”. Kuna Poliitbüroo 30.januari 1930 otsuses ei olnud “kulak” täpselt määratletud, siis võtsid talunike represseerimised tohutu ulatuse. Kulakute nimekirja võis sattuda praktiliselt iga talupere, kes kasvõi kõige lühemat aega oli kasutanud palgatöölist või ei soovinud minna kolhoosi või väljendas kahlust kolhoosi efektiivsuses või kellel olid isiklikud pahandused viljavarumise volinikega või oma küla inimestega või kes millegipärast ei meeldinud kohalikele partei- ja võimuorganite tegelastele või OGPU operatiivvolinikule.
Sõna “kulak” polnud mitte lihtsalt sõimusõna, kuigi kasutati laialdaselt ka selles tähenduses. Ei, see tähendas surma, küüditamist, vara kaotust, pere lagunemist, laste kodutust või paigutamist varjupaika; tähendas sadadele tuhandetele inimestele kohutavaid kannatusi ja hukkumist vangilaagrites.
Mahalaskmised toimusid kohtuväliste organite, niinimetatud troikade otsuste alusel. Troikasse kuulusid kohaliku parteikomitee, OGPU ja nõukogude organi esindajad. Otsused viidi täide koheselt, ilma edasikaebamise õiguseta, laibad heideti jäärakutesse, kaevandusšahtidesse ja kaevudesse. Sageli avastasid kohalikud mahalastute säilmed alles kevadel.
Harimatud kohalikud OGPU operatiivvolinikud ja vaevalt kirjasõna tundev parteikaader ei suutnud eristada neid kunstlikult partei poolt kehtestatud kategooriaid ja erisusi, ei suutnud orienteeruda bürokraatia peentes keerdkäikudes. Neile oli arusaadav ja tähtis ainult üks näitaja – mida rohkem inimesi represseerida, seda ilusamad arvud, ja õiglusest ei saanud kogu selles tohutus ettevõtmises juttugi olla.
Kohaliku kolhoosi aktiiv – partei liikmed ja kommunistlikud noored, koos rajooni parteikomitee instruktoritega ja OGPU operatiivvolinikega – tegutses parteipoliitilisest ideoloogiast pimestatuna halastamatult: ajas pered majadest välja ja saatis kiirkorras ühtses kolonnis lähimasse raudteejaama.
Kulakuks tehtud talunike vara tassiti laiali, müüdi kopikate eest parteitegelastele ja aktivistidele. Olles ligi pääsenud ilma saadavale, neile varem kättesaamatule varale, võttis kolhoosi aktiiv kulakuks tehtuilt ära vildid, poolkasukad ja kasukad, talvemütsid, sallid, padjad, lauanõud, laste mänguasjad ja madratsid – kõik, mis vähegi kõlbas, isegi naiste aluspesu. Loosung oli: “Joo ja söö – kõik on meie!”
26.juunist kuni 13.juulini 1930 toimus Moskvas järjekordne, kuueteistkümnes, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei kongress. Enamus inimesi ootas kongressi hirmu ja ärevustundega, sest eelmise, XV kongressi viljade maitse oli veel värskelt suus.
Vahetult enne kongressi, 5.mail 1930 kinnitas Poliitbüroo Stalini initsiatiivil Valge mere -Balti mere kanali (Belomorkanali) ehitamise plaani. See ehitus saab olema hiiglaslik ja unikaalne. Seda projekti ei teinud unikaalseks mitte tehniline lahend, vaid geniaalseks tegi selle kaks üliolulist aspekti: kanali ehitamisel otsustati kasutada peamiselt kohalikke looduslikke materjale: graniiti, liiva, puitu ja pinnast, ja teiseks – tööjõuna kasutatakse eranditult vange, seda tohutut, kümnetes Nõukogude Liidu vangilaagrites istuvat inimmassi, mis oli tekkinud seoses põllumajanduse kollektiviseerimisega ja talunike kulakuks tegemisega.
Kommunistliku partei poolt välja öeldud ja ellu rakendatud idee oli geniaalne, ta oli geniaalne oma lihtsuse ja otstarbekuse poolest. Partei teab, partei oskab, partei juhib – OGPU viib täide!
Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei kongressi avamispäev aina lähenes. Kremlis töötati nii ööl kui päeval, poliitbüroo oli koos peaaegu vahetpidamata, aga võtmetegelased: Stalin, Kaganovitš, Molotov ja Vorošilov töötasid palehigis, jõudu säästmata. Nad olid hõivatud XVI-da parteikongressi tööorganite ja partei uute juhtivorganite “valimisega”. Nad lappasid nimekirju, aina lappasid ja arutasid, kritiseerisid ja kirusid ühte ja teist nimekirjas ettetulnud nime; mõne puhul arutati ja jäeti nimekirja, mõni tõmmati koheselt maha, sest temaga oli lõpp, tema kohta oli arreteerimiskäsk OGPU-le juba välja antud.
Olles parteikongressi tööorganite nimekirjaga ühele poole saanud, võtsid poliitbüroo liikmed ette järgmised nimekirjad, millest üks – uue keskkomitee koosseisu nimekiri – oli elu ja surma küsimus mitte ainult vanale ja uuele keskkomiteele, vaid ka vanale ja uuele poliitbüroole ja tema peasekretärile.
Küsimuse olemus oli väga lihte, aga samas otsustava, elulise tähtsusega, sest tegemist oli parteisisese “demokraatiaga”, niinimetatud “demokraatliku tsentralismiga”, mis seisnes järgnevas: olemasolev peasekretär ja poliitbüroo otsustasid, keda panna eesseisva kongressi poolt keskkomiteesse valitavate isikute nimekirja. Keskkomitee valimisbülletääni ei tohtinud sattuda mitte keegi, kelle lojaalsus tekitas Stalinis kahtlusi.
Parteikongress hääletas etteantud nimekirja järgi keskkomitee koosseisu, see omakorda “valis” esimesel pleenumil poliitbüroo, aga poliitbüroo määras ametisse peasekretäri. Ring sai täis.
Peasekretär oli piiramatu võimuga “monarh”, despoot. Ta võis lasta arreteerida iga poliitbüroo liikme, keskkomitee liikmetest rääkimata. Olles oma postile saanud, oli ta kõigutamatu.
Stalin ei pidanud muretsema. Peale oli kasvanud uus põlvkond kommuniste, neist paljusid oli Stalin edutanud kõrgetele parteilistele ametikohtadele ja nüüd kogunesid nad Moskvasse, partei XVI kongressile. Ka vanad bolševikud, Lenini kaasvõitlejad, suures enamuses toetasid Stalinit, sest oli ta ju murdnud Lenini kauaaegse vastase Trotski ja tema pooldajate selgroo. Partei toetus Stalinile tervikuna oli olemas, kuigi ta oli kaastöötajatega suhtelemisel jäme ja kaldus parteis ainuvalitsemisele. Trotskiste ei saanud ju murda siidkinnastes kätega! Jämedus parteikaaslastega suhtlemisel? Kah mõni asi! – proletaarlaste partei ongi jämedakoeline…
Teaduslikes uurimisasutustes, järgides partei ja isiklikult seltsimees Stalini juhiseid, valmistasid sajad inimesed ette kongressi materjale ettekannete jaoks. Öösel helises väsinud OGPU esimehe kohusetäitja seltsimees Genrihh Grigorjevitš Jagoda kabinetis telefon:
“Teiega hakkab rääkima seltsimees Stalin.”
Jagoda tõusis laua taga püsti, võttis valveseisaku ja ootas.
Stalin täpsustas kahte Riigiplaani poolt antud arvu, need paistsid olevat ebatäpsed, liialt väikesed:
“Seltsimees Jagoda! Kui palju on meil kulakuid saadetud vangilaagritesse ja kui palju mahalastuid?“
Jagoda ütles vajalikud arvud, tal olid need peas. Stalin köhatas rahulolevalt ja asetas toru hargile. Töö jätkus. Tuhanded pead olid mobiliseeritud, ja toorest materjalist formeeriti teaduslikke ettekanded partei XVI kongressile, kokkuvõtted nelja-aastasest võitlusest, esimese viisaastaku suursaavutustest.
Kauaoodatud, nõukogude rahva saatusele ülimalt tähtis, epohhiloov päev, 1930.aasta 26.juuni, partei XVI kongressi avamise päev, lähenes. Ešelonid vangidega, ei, parteikongressi delegaatidega saabusid Moskvasse. Juba paistsid kõrged, sakilised Kremli müürid ja tornid, millede tipus särasid viisnurksed rubiinid. Siin, punastest tellistest müüriga ümbritsetud tagasihoidlikes hoonetes paiknesid suure, geniaalse juhi, Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini töö- ja eluruumid. Siin asus Venemaa, kogu Nõukogude Liidu au, mõistus ja südametunnistus.
Moskva oli 1930.aasta suvel imetlusväärselt kaunis. Prostituute võis ka hea tahtmise juures märgata ainult mõnel üksikul tänavanurgal või kangialuses; vargapoisid hoidusid varju. Lõplikult ja tagasipöördumatult olid linnatänavatelt kadunud täissöönud, kallites kasukates härrad ja prouad, rõõmsalt naervad preilid. Nad olid nüüd seal, kus on nende õige koht – OGPU paranduslike tööde laagrites ümberkasvatamisel. Kapitalisti lõust, mida võis roiskuvate lääneriikide linnatänavatel kohata igal sammul, oli linnapildist kadunud. Siin võis kõik näod tuua ühise nimetuse alla – sotsialismiehitaja. Näiteks see – rohelise vene särgi kaelus laialt lahti, rihm vööl, jalas kalifeed ja säärikud, jändrik, võrdlemisi jämedate näojoontega, läbitungiv pilk, käed taskus, kindel samm – mööda tänavat astus OGPU vastuluure töötaja. Aga see seal, õhukeses suvepalitus, veidi küürus – see võis olla marksismi-leninismi filosoofia professor. Ta elas pingelist intellektuaalset elu, tema mõistuse olid vallutanud käesoleva epohhi suured ideed. Koju jõudes võttis naine teda vastu rõõmsa teatega:
“Kas sa kuulsid, Fedja! Ökonoomikaprofessor Siiberman on arreteeritud. OGPU kolleegium, troika, määras talle kümme aastat paranduslikke töid töölisklassi vastu suunatud kuritegude eest!“
Vastutulija, prillidega ja kaabus, andis viisakalt teed. Ilmselt oli tegemist artistiga, aga võibolla siiski astus mööda tänavat hoolas arvepidaja. Kuid kogenud nõukogude inimene vaatas tähelepanelikult ja ta märkas inimjõugus ka erinevusi ja ta sõnas endamisi:
“See on meie inimene, aga too seal ei ole meie inimene, ta on vaenlane, kahjur.”
Mitte alati ei olnud võimalik tõelist nõukogude inimest eristada kahjurist. Näiteks insener. Tööl kandis ta sinist särki, justkui proletaarlane. Tema kõne oli täis epohhiloovaid loosungeid, nägu paistis olevat avatud ja aus. Kuid tema tšehhis juhtus sageli avariisid – see insener sokutas masinate hammasrataste vahele raudpolte. Tulles töölt koju, heitis ta sinise töösärgi nurka ja kergendustundest ohates tõmbas selga valge särgi ning sidus kaela kikilipsu. Tõeline kahjur, aga oskas oma nägu varjata!
Vastu õhtut Moskva tänavad elavnesid. Trammipeatustes rüseldi, sõimati ja lasti käiku rusikad. Värvitud näoga naine, ka soojal suveõhtul kulunud karvaga kasukas, räuskas, kuna ei pääsenud kuidagi trammi. Ta jäi platvormile, ja nii peabki olema – kõigepealt sõidab töölisklass, ja siis prostituudid. Juba kahe tunni pärast oli ta arreteeritud. Selgus, et prostituutidel 1930.aasta Moskvas enam tööd ei olnud ja nad olid hakanud taskuvarasteks.
Värisegu kõik! Eelseisval parteikongressil võetakse tarvitusele abinõud, tõhustatakse võitlust ühiskonnavastaste, ebateadlike elementide vastu. Raudteejaamades üle kogu Nõukogude Liidu juba seisid pikad ešelonid; loomavagunid olid valmis pandud, oodates partei sõna, ja siis asub tegutsema kangelaslik OGPU. Ja siis laabub kõik – vagunid on peagi ebateadlikke, rahvavaenulikke elemente täis, rong annab vilet ja ešelonid võtavad suuna Siberisse. Ees ootavad paranduslike tööde laagrid, söekaevandused ja maagimaardlad. Aga veel oli aega, veel polnud partei, ja tema suur juht, peasekretär Stalin oma sõna öelnud. Ees seisis partei XVI kongress!
Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi delegaadid kogunesid Moskvasse. Pajud neist viibisid oma elus esimest korda Moskvas, oma kodumaa armastatud pealinnas. Olles ennast võõrastemajas sisse seadnud, jalutasid delegaadid – töölised, kolhoosnikud, parteisekretärid, täitevkomiteede esimehed, – mööda Moskva linna. Ja nagu inimestel ikka, tekkis ka neil ajuti vajadus minna asjale, aga kuhu, kas hoovi? Käimlate asukohta ei teadnud isegi igipõlised moskvalased ja Moskva majade ees tolmu keerutavad majahoidjad. Olukord oli keeruluine, vajas lahendamist, aga selle “pissiasjaga” ei soovinud tegeleda mitte keegi Moskva linna juhtidest.
Partei Moskva linnakomitee sekretäri seltsimees Nikita Sergejevitš Hruštšovi kabinetis helises telefon. Helistajaks osutus kommunistliku partei peasekretär seltsimees Stalin:
“Seltsimees Hruštšov, minuni on jõudnud kuuldusi, et teil Moskvas pole tualettidega asjad korras. Isegi “väikese asja” pärast jooksevad inimesed ringi ega tea, kust leida kohta, et vabaneda. Tekib halb, piinlik olukord. Mõelge koos Bulganiniga selle üle, et luua linnas sobivad tingimused.” Stalin pidas pausi ja lisas: “Pöörake tähelepanu kangialustele”.
“Mõistan, seltsimees Stalin, võtame kõik abinõud tarvitusele,” vastas Hruštšov ja võttis laua taga valveseisaku. Seejärel lisas: “Olen ka ise mõnikord hädas olnud.”
“No näed,” lõpetas Stalin jutu irooniaga hääles ja asetas toru hargile.
Hruštšov seisis veel tükk aega valveseisakus, toru kõrva ääres – tohutu armastuse tunne juhi, seltsimees Stalini vastu tulvas ta südamesse; kui palju inimlikkust, hoolitsust oma rahva eest väljendus nendes lihtsates partei peasekretäri, seltsimees Stalini sõnades!
Hruštšov oli hea kommunist, ka Moskva Linnanõukogu esimees seltsimees Nikolai Aleksandrovitš Bulganin oli väga hea kommunist. Peale taolist telefonikõnet alustas Hruštšov koos Bulganiniga pöörast tegevust: lülitas töösse NKVD keskorganid ja kohaliku miilitsa. Majahoidjad ja majavalitsejad said ülesande uurida kõiki maju ning hoove, erilist tähelepanu pöörati kangialustele. Arreteeriti terve rida majavalitsejaid, ka mõned majahoidjad, süüdistatuna sabotaažis ja rahvavaenulikes tegevuses. Kangialustest püüti kinni hulgaliselt “asjaajajaid”. Hiljem, juba pärast partei XVI kongressi, helistas Stalin uuesti ja täpsustas ülesannet: “Seltsimees Hruštšov, ma pean teile tegema parteilise märkuse. Ikkagi pole Moskvas tualettidega asjad korras. Ehitage kultuursed, tasuta, sotsialistlikud tualetid.” Hruštšov tundis, et tema peakohale kogunevad pilved, jalgealune kõigub. Kiiremas korras anti vastavad ülesanded, ja Lenini mausoleumi lähedale, Kremli müüri alla, ehitati tohutu suur maa-alaune, sotsialistlik tualett. Aga tualettpaberit selles tualetis ikkagi ei tuntud. Tualettpaberit ei olnud, aga selle kohta polnud antud ka vastavaid parteilisi juhiseid.
Kauakardetud, Venemaa, Ukraina ja teistele Nõukogude Liidu talupoegadele häda ja viletsust toonud Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi avamise päev, 1930.aasta 26.juuni, oli saabunud.
Õhtul algas ÜK(b)P XVI kongressi esimene istung. Suur Teater täitus rahvaga. Parteikongressi delegaadid andsid oma suvemantlid ära riidehoidu, kuid enamus neist oli kergelt riides: naised ja neiud värvikirevates sitskleitides, mehed puuvillasärkides; paljudel olid käised üles kääritud – tuldi ju tööle!
Delegaadid tõusid pidulikul, soliidsel töömehesammul mööda punase vaibaga kaetud treppe üles ja suundusid saali. Ka rõdudele kogunes seltsimehi aina juurde. Suure Teatri laval paiknes pikk, punase kaleviga kaetud laud, selle keskel mahukas karahvin joogiveega, kandiline klaas kõrval. Lava tagaseinas olid ritta seatud punalipud. Punalippude vahel kõrgus hiigelsuur kaunites värvides Stalini portree. Selle kõrval tublisti väiksem, mustvalge Lenini pilt. Lenini üks näopool oli valge, teine must, justkui kahepalgeline monstrum. Ta oli tõstnud käelaba kõrva äärde, otsekui kuulataks võõrast juttu, ja naeratas kavalalt… Lava kohale oli riputatud loosung: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Loosungit kaunistasid partei sümbolid: sirp ja vasar ning viisnurgad.
Lava vasakus nurgas asetses kõnepult. Presiidiumilaua taha olid ritta seatud pehme istmega, kuldses raamistuses seljatugedega toolid, nende taga paiknesid mitmelt realt tavalised, lihtsad tööinimese toolid. Partei teab, et proletaarlasele ja kolhoositarile meeldib istuda kõval istmel.
Äkitselt läbis tohutu suurt, paljude rõdude ja loožidega saali elevus, kõik tõusid püsti, kõlas maruline aplaus, mis läks üle ovatsiooniks – lava tagant astusid välja Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo liikmed: seltsimehed Jossif Vissarionovitš Stalin, hoides käes tossavat piipu. Tema järel sammusid etiketikohase vahemaa järel Kliment Jefremovitš Vorošilov, Mihhail Ivanovitš Kalinin, Vjatšeslav Mihhailovitš Molotov, Aleksei Ivanovitš Rõkov, Jan Ernestovitš Rudzutak, Valerian Vladimirovitš Kuibõšev.
Lisaks Poliitbüroo liikmetele astusid presiidiumilaua juurde seltsimehed Lazar Moissejevitš Kaganovitš, Sergei Mironovitš Kirov ja Stanislav Vikentjevitš Kosior.
Kiiduavaldused saalis jätkusid püsti seistes (kõik mõistsid – ära kunagi jää istuma viimasena, ära iialgi lõpeta aplodeerimist esimesena), kostis hüüdeid:
“Braavo! Elagu Stalin! Elagu meie suur juht ja õpetaja! Hurraaa!”
Suure Teatri punakuldse saali seinad, rõdud ja kristall-lühtrid värisesid kätteplaksutusest – delegaadid tervitavad oma Suurt juhti, seltsimees Stalinit.
Stalin tõmbas piibust mõned pikad mahvid, laskis justkui indiaani hõimupealik pika suitsujoa õhku, silitas vuntsi, osutas piibuvarrega allapoole ja sõnas:
“Alustame tööd, seltsimehed. Istuge.”
Saali esimeses reas koha sisse võtnud OGPU esimehe kohusetäitja Jagoda muigas endamisi irooniliselt: “Istuge, seltsimehed delegaadid, või teid pannakse istuma.“
Korralikult kammitud ja piiratud habemetutiga Mihhail Ivanovits Kalinin, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees, ajas ennast laua tagant püsti.
“Seltsimehed! Partei Keskkomitee nimel tervitan Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi delegaate!” (Aplaus, kestev aplaus).
Meie partei eelmisest, XV-st kongressist on möödunud veidi enam kui kaks ja pool aastat. Võib julgelt väita, et möödunud periood oli täidetud hiiglasuure revolutsioonilise sisuga ja ennenägematu loomingulise tööga. Nende aastate jooksul, nagu mitte kunagi varem, arenes laiaulatuslik sotsialistlik ülesehitustöö. Ma ei eksi, kui ma ütlen, et töö mille on teinud Nõukogude Liidu rahvad proletariaadi hegemoonia all ja kommunistliku partei juhtimisel, on hiiglaslik oma mastaapidelt ja erakordselt väljendusrikas oma kvaliteedinäitajate poolest.
Seltsimehed! Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee on püstitanud loosungi: “Üleüldine kollektiviseerimine ja kulakute kui klassi likvideerimine”. (Aplaus, tormiline aplaus). Mulle tundub, et see geniaalne loosung ei ole veel mitte täielikult läbi seeditud mitte ainult meie rahvamasside peades, vaid pole läbi seeditud ka meie partei laiade kihtide peades. Samas aga, seltsimehed, väljendab see loosung kõige eredamalt meie saavutusi. Me ei tea veel selle loosungi hiiglasuurt loomingulist jõudu. Kogu maailm jälgib erakordse huviga partei poolt käivitatud põllumajanduse kollektiviseerimise protsessi. Meid ootavad ees uued, enneolematult suured saavutused.
Elagu võidukas sotsialistlik ülesehitustöö!
Elagu Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei ja tema XVI kongress!
Kuulutan partei XVI kongressi avatuks!”
(Tormilised kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti).
Valjuhääldist hakkas kostma Kommunistliku (bolševike) Partei hümn “Internatsionaal”. Parteikongressi delegaadid laulsid kaasa, jõuliselt ja vaimustusest säravail silmil. Stalin maigutas huuli, teeseldes laulmist.

Nüüd üles, keda needus rõhub,
nälg, orjus ikkes hoiavad,
keeb mässul rind ja võitlus lõhub
me orjakütked, ahelad!
Me vägivalla hävitame,
uus, parem ilm on meie püüd,
uus ilm, kus võidul ülendame
neid, keda orjus rõhub nüüd.
Viimse võitluse maale
lahing otsustav toob,
internatsionaal
meile ilma uueks loob…

Laulu kestel valjuhääldi vahetevahel krõbises, hetketi vakatas, kuid ärkas igakord uuesti ellu ja jätkas üha valjemini. Laulu lõppedes tegi valjuhääldi pika prääksatuse ja vaikis.
Päevakord oli järgmine: kompartei keskkomitee poliitiline aruanne (ettekandja peasekretär seltsimees Stalin) ning kolhooside arengusuunad ja põllumajanduse tõhustamine (ettekandja maaviljeluse rahvakomissar seltsimees Jakovlev – Epštein).
Kongressi esimene “tööpäev” kulus igat masti organisatsiooniliste küsimuste läbihääletamisele põhimõttel – käed üles, käed alla, vastu, erapooletuid ei ole, ühehäälselt!
Kongress teisel päeval, 27.juunil 1930, kell 10.00. kuulutas istungi juhataja Kalinin:
“Poliitiliseks aruandeks võtab sõna partei peasekretär seltsimees Stalin”.
Saali täitis tormiline, kauakestev aplaus, mis läks üle ovatsiooniks, kõik tõusid püsti.
Stalin asetas piibu lauale, võttis mõned paberilehed näpuvahele ja suundus ühtlasel rahulikul sammul kõnepulti. Kallas suurest karahvinist endale klaasitäie vett ja jõi selle kahe sõõmuga tühjaks. Saal tervitas seda rituaalset, samas lihtsat ja vene inimesele igati mõistetavat toimingut marulise aplausiga.
Kommunistliku (bolševike) partei peasekretär alustas oma ettekandega:
“Seltsimehed delegaadid! Partei XV kongressi ja XVI kongressi vaheline periood oli murranguline nii kapitalistlikele riikidele kui ka Nõukogude Liidule. Aga samal ajal, kui Nõukogude Liidu rahvamajandus arenes pideval tõusval joonel, langes kapitalism sügavasse kriisi.
Alates 1929.aasta lõpust läks Nõukogude võim üle kulakute tegevuse piiramiselt kulakute kui klassi likvideerimise poliitikale, seati eesmärgiks põllumajanduse täielik kollektiviseerimine.
Sotsialistliku industrialiseerimise valdkonnas saavutati enneolematuid tulemusi, kuid selles valdkonnas seisab ees veel suur töö, et lähemal ajal jõuda ette kapitalistlikust Ameerika Ühendriikidest ja jõuda maailma viie arenenuma riigi hulka. Ma ei kahtle, et see ülesanne täidetakse.“ (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis lähevad üle ovatsiooniks, kõik tõusevad püsti).
Stalin rehmas käega – aitab, aitab, jätkame tööd! Delegaadid istusid, saal rahunes. Stalin jätkas:
“Seltsimehed! Vajalik on saavutada meie tööstuse arendamine kiirendatud tempos ja jätkata kõige otsustavamat võitlust terroristidega ja igat masti oportunistidega, kes üritavad seda tempot vähendada.” (Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused).
“Tuleb tagada tõeliselt bolševistlikud tempod sotsialistlikus ülesehitustöös, tuleb saavutada käesoleva viisaastaku täitmine nelja aastaga.”
Stalini hääl kõlas kuivalt ja kiretult, tunda oli tugev grusiini aktsent. Midagi uut ta ei öelnud, kõike oli juba kümneid ja kümneid kordi kuuldud parteikonverentsidel, sellest jaurasid hommikust õhtuni igat masti parteipropagandistid raadios, kirjutati partei hääletorus “Pravda” , keskajalehes “Izvestija” ja ka kohalikes lehtedes.
Stalin lõpetas oma ettekande hüüdlausetega:
“Lenini lipu all võitsime Oktoobrirevolutsiooni lahingud! Lenini lipu all saavutasime otsustavaid võite võitluses sotsialistlikus ülesehitustöös! Selle lipu all võidame proletaarlaste revolutsiooni kogu maailmas!”
Delegaadid avaldasid üksmeelset, püsti seistes ja tormilise aplausiga heakskiitu Stalini seisukohtadele, tema tarkadele juhistele.
Parteikongress kestis enam kui kaks nädalat. Delegaadid viibisid justkui taevas või kommunismis – kõik oli tasuta: elamine hotellis, söök ja jook ning meelelahutuslikud, rohke alkoholiga pidustused.
Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongress lõppes, näitemäng sai otsa. Mida otsustati? Otsustati viisaastak täita nelja aastaga ja kinnitati fakti, et NSV Liit muutus agraarmaast industriaal-kolhoosikorraga sotsialistlikuks riigiks.
Partei XVI kongress läks ajalukku kui sotsialismi laialdase pealetungi kongress. Aga ajalugu mäletab ka seda, et see pealetung oli ääretult verine ja tõi endaga kaasa sadade tuhandete süütute inimeste hukkumise.
Partei oli oma sõna öelnud, ülesanded OGPU-le olid jagatud, plaaniülesanded kirjas – tööle seltsimehed!
Kongressile järgneval päeval saatis OGPU esimehe kohusetäitja Jagoda kõikidele OGPU kraide, oblastite, rajoonide ja linnade osakondadele välja šifreeritud telegrammi:

Juhindudes Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVI kongressi otsustest ja isiklikult peasekretär seltsimees Stalini poolt antud juhistest,

KÄSIN:

Tõhustada võitlust kulakute ja teiste sotsialismivastaste elementide vastu. Kohtadel moodustada partei, kohalike täitevorganite ja OGPU töötajatest koosnevad kolmeliikmelised kolleegiumid (troikad), kellele antakse käesoleva käskkirjaga volitused mõista süüdlastele karistusi, sealhulgas kohaldada kõrgeimat karistusmäära.
Oma töös arvestage seda, et kõige suurem kahjur ja rahvavaenlane on isik, kelle vastu süütõendid puuduvad. Seetõttu süütõendite otsimisele aega mitte raisata, piisab isiku poolt oma süü tunnistamisest.

JAGODA

Kollektiviseerimise pahupool hakkas endast tunda andma ka Moskvas, väljaspool Kremli müüre. Oma lõusta näitas “parteitu seltsimees” – Nälg.
Keskkomitee sekretär, Stalinile jäägitult truu abiline Lazar Moissejevitš Kaganovitš soovitas Stalinile pidada Partei Keskkomitee Poliitbüroo eraldi istung, mille päevakorras oleks Moskvas toiduvarude suurendamise ja toidukaartide jagamise küsimus. Ettekandjana nägi ta ette partei Moskva linnakomitee sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi – las higistab Poliitbüroo ees, on teine omale kena kõhukese ette kasvatanud!
Hruštšov oli kaval ja ettenägelik kommunist. Kuuldes eelseisvast istungist, asus ta energiliselt tegutsema, pani kõik rattad käima.
Poliitbüroo istungil võttis Stalin koheselt, nagu öeldakse, härjal sarvist.
“Seltsimees Hruštšov, rääkige, kuidas Moskva parteiorganisatsioon kavatseb olukorda toiduainete ja toidukaartide jagamisel parandada. Selles asjas on teil palju segadust.”
Näost punetav Hruštšov tõusis püsti, libistas valge ninarätiku üle higipiiskades otsaesise ja alustas ettekannet.
“Seltsimees Stalin! Partei Moskva linnakomitee on kulutanud palju jõudu, et leida võimalusi töölisklassi toitmiseks. Hakkasime tegelema küülikutega. Iga vabrik, iga tehas kasvatab seal, kus võimalik ja kahjuks isegi seal, kus võimatu, küülikuid. Need loomad, nagu seltsimehed poliitbüroo liikmed teavad, paljunevad hästi ja annavad kiiret järelkasvu. Küülikute liha saadame töölissööklatesse, naha aga pargime ära ja müüme ekspordiks. Oleme võtnud ette ka šampinjonid: rajame keldreid, kaevame tranšeesid, võitlus käib täiel rindel. Parteiorganisatsioonid kohtadel toetavad meid, komsomol on võtnud küüliku- ja seenekasvatuse oma šefluse alla.
Mis aga puutub toidukaartidesse, siis toiduainete ja tarbekaupade talongidega on esinenud palju sulitegemist. Oleme kõigi organisatsioonidega, kaasa arvatud ametiühing, miilits ja tšekaa, teinud ära suure töö, ja võitlus selles valdkonnas jätkub, arreteerimised kestavad. Leian, et taoliste ebakindlate, toidukaartidega hangeldajate vastu tuleks kohaldada kõige karmimaid, revolutsioonilisi repressioone, sealhulgas kõrgeimat karistusmäära.”
Poliitbüroo kiitis üksmeelselt heaks Hruštšovi poolt juba kasutusele võetud ja kavandatavad abinõud. Istungi lõppedes suundusid kõik “õgilasse”, nagu poliitbüroo liikmed seda istungisaali kõrval paiknevat ruumi naljatades kutsusid. Selles “õgilas” oli pikk söögilaud pidevalt kaetud; kes soovis sõi püstijalu, kes aga tahtis pikemalt mõnuleda, võis võtta seina äärest tooli. Laual auras samovar kuuma teeveega, laudadel vorstid, singid, mitut sorti pirukad, leib ja sai, punane ja must kalamari ja erinevad kalalõigud. Keset lauda paiknes suur karahvin viinaga, selle kõrval paraja suurusega pits. Kes soovis, valas endale pitsi või kaks. Mõni poliitbüroo liige, keda vaevas pohmell, või kes oli hommikul naisega tülli pööranud, kallas kandilise teeklaasi viina täis ja kummutas paari sõõmuga kurku, seejuures ähkis ja puhkis mõnuledes ning pobises endamisi mõne vänge vandesõna, et kergendada hinge.
“Õgilas” parkisid poliitbüroo liikmed oma vatsa täis ja vajusid siis töökabinettidesse laiali, et seal sohval veidi pikutada ja leiba luusse lasta.
Kolhoosikord ei võtnud vedu, kolhoosnikud, erinevalt Moskva linna küülikutest, ei paljunenud massiliselt. Kümned miljonid talupojad üle kogu Nõukogude Liidu põgenesid kolhoosidest linnadesse, tööjõud maal vähenes katastroofilise kiirusega.
Kompartei kuulutas 1932.aasta “täieliku kollektiviseerimise aastaks”. 2.augustil 1932 andis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee välja määruse “Kollektiviseerimise tempost ja kolhooside tugevdamise ülesanded”.
Sügiseks oli 62 % talupidajatest kolhoosi aetud, kolhoosid moodustasid nüüd Nõukogude põllumajanduse aluse, aga see alus seisis savijalgadel. Samas aga oli kindel alus pandud 1932-33.aasta näljahädale. Leivavilja ei olnud ega saanudki olla, sest põllumajandus Nõukogude Liidu viljarikastes piirkondades oli hävitatud.
Kompartei tegutses nagu ikka, omal kombel – läbi repressioonide, sest muid hoobasid olukorra parandamiseks poliitbüroo liikmed, enamuses endised vanglates istunud blatnoid, ei tundnud.
22.oktoobril 1932 võttis Poliitbüroo Stalini initsiatiivil vastu otsuse luua Ukrainas ja Põhja-Kaukaasias erakorralised komisjonid, kellele anti volitused rakendada erimeetmeid leivavilja kogumise suurendamiseks. Neis erimeetmetes polnud midagi uut – ikka ja jälle küüditamised, vangistamised, mahalaskmised partei suunamisel ja OGPU, NKVD kaasabil.
Põhja-Kaukaasiasse saatis kompartei oma ustava poja, keskkomitee sekretäri, poliitbüroo liikme Lazar Moissejevitš Kaganovitši.
Kaganovitši komisjoni töötamise ajal kanti “musta nimekirja” 15 staniitsat, tuhanded inimesed surid nälga. Ajavahemikus november – detsember 1932 arreteeriti Põhja-Kaukaasias 16 864 inimest – “ kulakut ja nõukogudevastast elementi”.
Vähe sellest, Kaganovitš kasutas ulatuslikult kasakate staniitsade peaaegu täielikku küüditamist “põhjarajoonidesse”. Ainuüksi kolmest staniitsast – Poltava, Medvedovski ja Urupski – küüditati 45 600 inimest 47 500 -st.
Paljud Kubani staniitsad pühiti justkui luuaga puhtaks, raukadest imikuteni. Kulakuks tehti tingimata kõik küla sepad ja möldrid. Aga küla ilma sepata polnud võimalik, sepp oli meistrimees, mölder jahvatas vilja . Ja kellel oli palkmaja kõrval telliskivimaja või kahekordne maja ühekorruselise kõrval või kellel oli plekk-katus, see oli tingimata kulak. Tõrges kehvik, kes ei tahtnud kolhoosi astuda, tehti ka kulakuks.
Käes oli alles 1932.aasta sügis, aga nälg näitas juba oma irvitavat lõusta. Saagikus 1932.aastal oli veidi alla keskmise ja iseenesest näljahäda põhjustajaks ei olnud. Aga partei oli võtnud kursi industrialiseerimisele. Kolhooside tootlikus oli väike, vilja saadi vähe ja seegi vähene vili, et teenida valuutat seadmete ostmiseks relvatehastesse, müüdi ekspordiks, vahetati seadmete vastu.
Öösel ilmusid põldudele näljast meeleheitele aetud inimesed – “juuksurid”, kes lõikasid kääridega viljapäid. Koristuse ajal ilmusid “tassijad”, kes viisid viljateri koju taskutes.
Partei asus tegutsema. Isiklikult partei peasekretäri seltsimees Stalini näpunäidete järgi kavandati seadus, niinimetaud “Viie viljapea seadus”. See võeti vastu 7.augustil 1932. Seadus nägi kolhoosi või kooperatiivi omandi riisumise eest ülimalt karme repressioone – kümme aastat vangistust või mahalaskmine koos kogu vara konfiskeerimisega. Seaduse täitmist asusid kontrollima külanõukogu aktivistid – kommunistid ja komnoored. “Juuksurite” ja “tassijate” püüdmiseks loodi eribrigaadid.
Detsembris 1932 saabus Volgaäärsesse piirkonda ÜK(b) P KK sekretäri P.P. Postõševi komisjon. Postõševi nõudis iga hinna eest viljavarumise plaani täitmist.
Alam-Volga kraikomitee büroo istungitel, millel viibisid ka keskkomitee komisjoni liikmed ja isiklikult Postõšev, võeti ainuüksi detsembris 1932 viljavarumise plaani mittetäitmise eest ametist maha üheksa rajoonikomitee sekretäri, kolm rajooni täitekomitee esimeest; paljud heideti hiljem parteist välja ja anti kohtu alla, kolhooside esimehi arreteeris OGPU otse rajoonikomitee büroo istungil.
Sõnades ja ajalehes nõudis Postõšev seaduse järgmist viljavarumise läbiviimisel, rõhutades sotsialistlikku seaduslikkust, tegelikult aga kasutas repressiivseid vahendeid, et saavutada viljavarumise plaani täitmine ja sellega näidata ennast kompartei keskkomitee ja partei peasekretäri seltsimees Stalini ees heas valguses. Algas tõeline sõda teravilja varumise plaani mittetäitnud kolhooside ja üksiktalunike vastu.
Partei Alam-Volga kraikomitee büroo otsuses 3.jaanuarist 1933 sätestati:
“Kraikomitee nõuab viljavarumise plaani mittetäitnud partei rajoonikomiteedelt, rajooni täitekomiteedelt tingimusteta plaani täitmist 5.jaanuariks; need kolhoosid, kes on plaani täitnud, peavad endale võtma täiendava viljavarumise plaani, kusjuures on lubatud nõuda kolhoosnikelt tagasi töötasuna saadud leivavili.”
Saraatovi ja Pensa külades alustati tõelist ajujahti, et partei kraikomitee büroo direktiivi täita. Kolhoosnikelt võeti ära tööpäevade eest saadud vili ja enam töötasuna vilja ei antud, praktiliselt jäeti üldse töötasu maksmata, sest kolhoosil raha ei olnud, viljaga tasumine oli keelatud. Ära võeti riigiplaani täitmiseks ka seemnevili ja kartul, kõik aidad käidi läbi.
Leivavili veeti raudteejaamadesse mitte ainult hobustel, vaid vankrite ette rakendati ka härjad ja lehmad. Hobustel tuli vedada vilja 50 km kaugusele. Hobused nõrkesid ja kärvasid. Viljavarumise volinikud aga sundisid tagant, nõudsid päevas kahe reisi tegemist. Aktivistid käisid mööda külasid, otsisid vilja, kolasid aitades ja võtsid ära kõik mis oli, ka lihatükid ja meepotid, tangud ja seemnekartuli.
Räägiti, et leib läheb töölisklassile ja Punaarmeele, kuigi liikusid jutud, et vili müüakse välismaale.
Algas nälg, ja see oli massiline. Nälg näitas oma kurjakuulutavat lõusta ka Ukrainas, Vene impeeriumi igipõlises viljaaidas.
Tegelikuks peremeheks sel ajal Ukrainas oli Stanislav Kosior. Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei esimese sekretäri ametipostile astus ta 1928.aasta suvel, vahetades sellel kohal välja Lazar Kaganovitši.
Kosior viis Ukrainas läbi ulatusliku stalinliku kollektiviseerimise. 1932.aastaks oli 70 % majapidamisi aetud kolhoosidesse, ületades sellega Nõukogude Liidu keskmise, mis oli 59 %.
1932.aasta novembriks oli Ukrainas viljavarumine riigile lõppenud, sest vilja lihtsalt enam ei olnud, ja seda ei toonud juurde ka aitade ja küünide läbiotsimised. Vilja ei olnud, aga partei ja OGPU jätkasid tööd.
Detsembris 1932 kandis Ukraina kompartei sekretär Kosior Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroole ette:
“Novembris ja detsembrikuu 5 päeva jooksul on OGPU liinis arreteeritud 1230 inimest – kolhooside esimehi, juhatuse liikmeid, raamatupidajaid. Lisaks sellele on arreteeritud brigadire – 140, laojuhatajaid ja kaalujaid – 265, teisi kolhoositöötajaid – 195; on avastatud ja antud kohtu alla 206 kulakute ja nõukogudevastaste elementide asja.”
11.jaanuaril 1933 toimus järjekordne Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee pleenum. Stalin esines pleenumil kõnega, milles märkis õpetlikult:
“Nõukogudevastased elemendid mitmes rajoonis, kus neid veel pole paljastatud ja hävitatud, astuvad aktiivselt kolhoosidesse, isegi ülistavad kolhoose selleks, et kolhoosi sees luua kontrrevolutsioonilise tegevuse pesa. Terves reas kolhoosides on juhtivatel kohtadel hästi maskeerunud nõukogudevastased elemendid, organiseerides kohtadel kahjurlust ja sabotaaži. Nad istuvad otse kolhoosi südames… Ja selleks, et sellist kavalat vaenlast ära tunda ja mitte laskuda demagoogiasse, tuleb omada revolutsioonilist valvsust, tuleb omada võimet vaenlaselt mask maha tõmmata ja näidata kolhoosnikutele tema tegelik kontrrevolutsiooniline pale. Partei tuleb selles küsimuses kolhoositöötajatele appi – kõigis masina-traktorijaamades ja sovhoosides moodustatakse erakorralised, laialdaste volitustega poliitosakonnad. Kõik, kes ei ole meiega, on meie vastu ja kuuluvad hävitamisele.”
1933.aasta juunis toimus kolhoosnikute kongress. Sellest võtsid osa ka linnadest kolhoosidele abiks saadetud kommunistid – kahekümneviietuhandelised. Kongressil esines kokkuvõtva sõnavõtuga Üleliidulise Kesktäitevkomitee esimees seltsimees Mihhail Kalinin.
Kommenteerides näljahäda Ukrainas, märkis Kalinin:
“Iga kolhoosnik teab, et kellel ei jätkunud leiba, osutus hädas olevaks mitte halva saagikuse tõttu, vaid seepärast, et olid laisad ja ei tahtnud ausalt töötada.”
Harkovi parteiorganisatsiooni sekretär Terehhov üritas kolhoosnikute olukorda näidata tõeselt, nii öelda, sotsrealismi nõuetest lähtuvalt, aga kongressi presiidiumis istuv Stalin märkis irooniliselt:
“Räägitakse, et te olete hea jutuvestja, seltsimees Terehhov… Mispärast mitte teil jätta parteisekretäri ametikoht ja asuda tööle vabakutselise kirjanikuna? Teil on võimalus oma muinasjutte välja mõelda, ja rahvas hakkab neid lugema.”
Stalinile vestsid “muinasjutte” ka teised. Juba 4.aprillil 1933 saatis isiklikult Stalinile kirja tollal juba tuntud kirjanik Mihhail Šolohhov. Oma kirjas ta kirjutas:
“Minu kodurajoonis, Vjošenskaja staniitsas, nii nagu teisteski rajoonides, surevad praegu näljast kolhoosnikud ja üksiktalupojad; täiskasvanud ja lapsed paistetavad üles ja söövad kõike, mida inimene ei peaks sööma, alates lõpnud loomade korjustest ja lõpetades männikoorega ja igasuguste juurtega.”
6.mail 1933 sai Mihhail Šolohhov Stalinilt vastuse.
“Kallis seltsimees Šolohhov! Teie kirja sain kätte. Ma tänan Teid kirja eest, kuna see avab haiged kohad meie parteilises töös, näitab kuidas mõnikord meie töötajad, soovides vaenlast taltsutada, löövad kogemata ka sõpru ja isegi langevad sadismi. Kuid see ei tähenda, et ma olen kõiges Teiega nõus. Te näete asja üht külge, ja näete mitte halvasti. Kuid see on ainult asja üks külg.
Selleks, et poliitikas mitte eksida, (Teie kiri – see ei ole belletristika, vaid täielik poliitika), tuleb nägijaks saada, tuleb osata näha ka teist külge. Aga teine külg seisneb selles, et lugupeetud põllumehed teie rajoonis (ja mitte ainult teie rajoonis) saboteerisid ja olid valmis jätma töölised ja punaarmee ilma leivata. See fakt, et sabotaaž oli vaikne ja väliselt süütu (ilma vereta), – see fakt ei muuda ära seda, et lugupeetud põllumehed sisuliselt sõdisid “vaikselt” Nõukogude võimuga. Sõda nälja abil, kallis seltsimees Šolohhov… On selge, nagu Jumalapäev, et need lugupeetud põllumehed ei ole nii süütud inimesed, nagu see eemalt võib paista. Nu, kõike head ja surun Teie kätt. Teie I. Stalin. 6.V.33.a.”.
Kahtlemata omab iga inimene õiguse omale arvamusele, ja seda ka Stalin. “Sõda” oli tõesti vaikne – nälgijad surid vaikselt vaeveldes. Ainult ühes asjas küll parteisekretär Stalin ilmselgelt puterdas või ajas jama – tema kirjast nähtus, justkui oleks Šolohhov näinud näljahäda eemalt, aga Stalin lähedalt!
Kirjanik Mihhail Šolohhov polnud rahul partei peajoonega, aga Nikita Sergejevitš Hruštšov, hilisem Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei esimene sekretär, leidis, et tegelikult oli Stalin hea kommunist. Hruštšov, rääkides “Pravda” korrespondendile Stalinist, leidis tema kohta aina kiitvaid, või mis kiitvaid, väga inimlikke, südamest tulevaid sõnu.
“Mulle meeldis Stalini olmeline külg. Kui töötasin juba Ukrainas, juhtus, et sõitsin tema juurde suvilasse Volõnški teel, see oli lähedal – linnast 15 minutit sõitu. Stalin lõunatas. Suvel sõi ta alati vabas õhus, verandal. Ta istus tavaliselt üksi. Pakuti suppi, vene leent; laual seisid viinakarahvin ja veekarahvin, pits oli mõõduka suurusega. Astud sisse, teretad, tema ütleb: “Kas süüa tahate? Võtke istet.” Aga “võtke istet” tähendas, et võta taldrik (tirin seisis sealsamas), tõsta ette, palju tahad, ja söö. Kui tahad napsi – võta karahvin, kalla pits täis ja joo. Kui tahad teist, siis otsusta ise, süda teab nii-öelda, mõõtu. Kui ei taha, võid ka joomata jätta. Stalin oli inimlikus plaanis väga hea kommunist.”
Aga Ždanov, Stalini poolt edutatud kommunist, jõi mitte pitsi või kaks, vaid armastas purjutada ja pälvis sellega Stalini heakskiidu, sest joodik kardab alati oma ametikoha pärast ja on seetõttu pugejalikult lojaalne. Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretär seltsimees Stalin määras Ždanovi Leningradi parteiorganisatsiooni esimeseks sekretäriks, kes jäi ühtlasi edasi ka ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri ametikohale. Ždanov võttis napsi, laulis ja mängis kaherealist lõõtspilli. Stalin suhtus temasse hästi, aga Kaganovitš ütles Ždanovi kohta põlastavalt:
“Lõõtsamees! Siin pole suurt tööoskust vajagi, piisab väledast keelest, oskusest anekdoote rääkida, tšastuškasid laulda ja võib ilmas elada.”
Nikita Hruštšov kurtis Anastass Mikojanile, keda ta kui delikaatset kaukaaslast ja kristlast tavavestluses usaldas:
“Ždanov joob liialt palju ja ärgitab Stalini suvilas ka teisi seltsimehi ja poliitbüroo liikmeid jooma. Tõmbab teine lõõtsa ja laulab. Vorošilov ja Budjonnõi laulavad kaasa ja tantsivad ümber laua hopakki; nende laulud on nii rõvedad ja siivutud, et ei taha isegi korrata. Neid võisid kõrtsis laulda ainult sadamalaadijad. Aga Stalinile see meeldis, meeldisid laulud ja purjus peaga mürgeldamine.”

Kui me ratsavägi kooris,
Kubanist lõi valged välja,
terve staniitsa seejärel hooras –
munad pehmed, raske käia.

Ah-ah, ah-ha-haa,
munad pehmed, raske käia,
ah-ah, ah-ha-haa,
munad pehmed, raske käia.

Tambovis sai talunikku
pekstud püssipäraga,
sest ta eit meil näitas trääsa –
keri persse pehme karaga.

Ah-ah, ah-ha-haa,
keri persse pehme karaga,
ah-ah, ah-ha-haa,
keri persse pehme karaga.

Töölisklassi tume mass,
jookseb ringi, püksis kiim,
neil plaanitäitest tähtsam tiss –
sellest veelgi tähtsam viin.

Ah-ah, ah-ha-haa,
sellest veelgi tähtsam viin,
ah-ah, ah-ha-haa,
sellest veelgi tähtsam viin.

Siiski, Ždanov oskas ka midagi muud kui ainult lõõtsa tõmmata ja rõvedaid laule laulda. Lähtudes Leningradi parteiorganisatsiooni ja isiklikult seltsimees Ždanovi suunistest, massilised repressioonid Leningradis suurenesid järsult ja sellele anti aina hoogu juurde. Lisaks Leningradi parteiorganisatsiooni juhtimisele kuulus Ždanovi ülesannete hulka Eesti, Läti ja Leedu põrandaalauste kommunistide tegevuse suunamine ning naaberriikide valitsuste kompamine; eesmärgiks olid seatud riigipöörded eelnimetatud riikides. Stalini käsi sirutus Baltikumi järele. Aga veel oli aega, veel oldi Saksamaaga sõbrad, Hitler tegi kommunistidega koostööd. Punaarmee ja Saksamaa korraldasid ühiseid sõjaväeparaade sel ajal, kui vangid GULagi arhipelaagi vangilaagrites tegelesid Nõukogude Liidu industrialiseerimisega. Muret tegi ainult asjaolu, et vangide juurdevool GULagi arhipelaagi oli oluliselt vähenenud.
1935.aasta maikuu viimasel päeval istusid parteisekretäri Stalini kabinetis kolm kõrget Nõukogude Liidu partei- ja valitsustegelast ja lisaks neile üks väiksem OGPU ametnik, kes vaatamata sellele oli siiski sotsialismi ehitamise tollase epohhi oluline tegija.
Stalinile lähemal oli istet võtnud ÜK(b) P KK sekretär ja Parteikontrolli komisjoni esimees Lazar Kaganovitš. Tema tööülesannete hulka kuulus partei ülitähtsa hoova käsitsemine – julgeolekuorganite kureerimine. Aga partei, leides, et kommunist Lazar Moissejevitš on tubli organiseerija ja hea kommunist, oli talle 1935. aasta jaanuaris, lisaks eelnimetatud ülesannetele, pannud veel ka Teede Rahvakomissariaadi rahvakomissari kohustused, sest raudteid ehitasid tollal ju vangid.
Kaganovitši kõrval istus NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar, teenekas tšekist, Belomorkanali ehitaja ja vanglate arhipelaagi rajaja Genrihh Jagoda.
Tooli võrra edasi istus äsja ÜK(b) P Keskkomitee sekretäriks nimetatud Nikolai Ježov. Teistest eraldi, ühte tooli vahele jättes, istus tagasihoidlikult ja veidi ebalevalt NKVD töötaja Viktor Semjonovitš Abakumov.
Nikolai Ježov oli pikka aega töötanud Maaviljeluse Rahvakomissariaadis rahvakomissari asetäitjana põllumajanduse kollektiviseerimise alal ja Lazar Kaganovitši alluvuses parteikontrollis. 1.veebruaril 1935 nimetati ta ÜK (b) P Keskkomitee sekretäriks, kelle tööülesanneteks oli otsene ja vahetu NSV Liidu julgeolekuametkondade juhendamine ja suunamine. Nüüd istusid kõrvuti kolm kõrget riigiametnikku, kes Stalini geniaalse kaadripoliitika tulemil üksteist vastastikku kontrollisid ja kureerisid. Neile jäi veidi arusaamatuks, miks oli Stalini juurde kutsutud nendega võrreldes väike ja tühine ametnik Abakumov.
Viktor Semjonovitš Abakumov oli alles viis aastat tagasi töötanud Üleliidulise Kooperatiivide Liidu laos pakkijana, alustas siis parteilist karjääri ja jõudis peagi tema jaoks tähtsale, samas aga partei hierarhias siiski üsna madalale redelipulgale – NKVD Paranduslike Tööde Laagrite ja Töölisasulate Peavalitsuse Operatiivosakonna ülema ametikohale. Kuid Stalin teadis, keda nõupidamisele kutsuda, ja tegelikult ei olnudki siin tegemist nõupidamisega, vaid korralduste jagamisega. Kui juba Stalin andis korraldusi isiklikult, siis tähendas nende täitmata jätmine asjaosalistele vältimatut rahvavaenlaseks kuulutamist koos mahalaskmisega.
Stalin nõjatus oma massiivse, rohelise kaleviga kaetud laua taga kaunite nikerdustega tugitooli seljatoele ja popsutas rahulolevalt piipu, aeg-ajalt muheles endamisi. Pingul olekuga kõrged riigitegelased hingasid veidi kergemalt – täna on Stalin heas meeleolus. Pisike, meeter viiekümne ühe sentimeetri pikkune Ježov venitas oma selja võimalikult sirgemaks, aga märgates Stalini iroonilist pilku, tõmbus koheselt alandlikult küüru, mistõttu ta paistis tugitoolis justkui väike roniahv, makaak. Kaganovitš, tundes põlastust oma endise alluva vastu, nihutas ennast temast veidi eemale ja vaatas Stalini suunas füsiognoomiaga, milles väljendus kohusetundlikkus ja andunud parteilisus. Teenekas tšekist Jagoda istus oma toolil enesekindlalt, tunnetades oma võimu ja parteilisi teeneid. Abakumov, viibides taolises kõrges seltskonnas esmakordselt, higistas erutusest ja hirmust.
Stalin tõusis kirjutuslaua tagant, pistis piibu suhu, tõmbas mõned pikad mahvid ja laskis siis jämeda suitsujoa õhku hõljuma – pidulikult ja riituslikult. Seejärel alustas paatosega hääles:
“Käesoleva, teise viisaastaku tähtsaim majandusülesanne on lõpule viia NSV Liidu majanduse tehniline rekonstrueerimine. Partei Keskkomitee leiab, et viisaastaku plaanis ettenähtud, riigile eluliselt tähtsa ülesande täitmine – kogu majanduse industrialiseerimine – kulgeb aeglaselt, ebarahuldavalt, kuigi on käes juba viisaastaku kolmas aasta. Tuleb viivitamatult, vaatamata raskustele, kasutusele võtta Norilski vase- ja niklileiukohad, täie võimsusega tööle panna Vorkuta söekaevandused, Magadani kullaleiukohad, Karaganda rauamaagikaevandused ja teised kasulike maavarade leiukohad kogu meie suurel kodumaal. See on parteiline ülesanne ja täitmise eest, nagu rahvas ütleb, vastutate oma peaga, ja kõigepealt teie, seltsimees Ježov.”
Ježov tõusis kohkunult püsti, ja pahvatas välja sõnad, mida ta hiljem kibedalt kahetses:
“Jossif Vissarionovitš! Taolise ülesande täitmisega võib tekkida raskusi. Rahvas ei tule tööle paikadesse, kus puuduvad vähegi elamiskõlblikud elamud, puudub varustamine toiduainetega, ja, et vältida massilist skorbuuti haigestumist on vaja puu- ja köögivilju. Lisaks kõigele pole käesoleval etapil võimalik maksta inimestele kõrgemat palka, mis meelitaks neid tööle Siberi kaevandustesse.”
Stalin kortsutas kulmu, ta silmad läigatasid pahaendeliselt. Ta astus oma grusiini pehmetallaga säärsaabastes vaikselt Ježovi seljataha, seisatas seal ja lausus külmal toonil:
“Seltsimees Ježov! Te ei mõista partei poliitikat veel täielikult ja igakülgselt. Rahvas ei pea tulema sinna või tänna, rahvas peab minema sinna kuhu kommunistlik partei ta saadab. Me ju ehitasime Belomorkanali, mis mitte asjata ei kanna seltsimees Stalini nime; see ehitus väärib tema nime, olles meie rahva kangelasliku, ennastsalgava töö vääriline saavutus. Samasugust kangelaslikust tuleb nõukogude rahval üles näidata ka teistel, meie riigile olulistel objektidel. Seltsimees Stalin kordab veelkord – riigi industrialiseerimine on eluliselt tähtis, sellest sõltub meie riigi võimsus, sealhulgas kõigepealt sõjaline võimsus.”
Ježov haaras justkui uppuja õlekõrrest:
“Seltsimees Stalin! Belomorkanali ehitasid ju põhiliselt vangid, kuigi tõsi, nad töötasid kangelaslikult, ennastsalgavalt, aga neid suri seal ka mitte just vähe.”
“Seltsimees Ježov, jätke endale meelde – Belomorkanal ehitati valmis kahekümne kahe kuuga. See on tähtis, parteile on tähtis lõppresultaat. Ja teiseks, seltsimees Stalin ei jaga inimesi vangideks ja mittevangideks; seltsimees Stalini jaoks on kõik ühtemoodi nõukogude inimesed, nad kõik elavad ühtemoodi sotsialistlikus laagris. Vang või mittevang, see on teie rida, seltsimees Ježov, ja ka sinu, Lazar Moissejevitš. Aga mis puutub väitesse, et inimesi Belomorkanali ehitamisel, selle töö tegemisel suri, siis, öelge mulle, kui palju naisi sureb Venemaal sünnitamisel? Te ei tea, aga mina tean – väga palju. Vaatamata sellele, või mis seal ikka vaadata, aga ometi tehakse seda lapsetegemise tööd, meeleldi ja pidevalt, kuigi pole tegemist just industrialiseerimisega; hah- hah-haa…”
Stalin naeris lõbusalt ja südamest oma õnnestunud nalja üle ja popsutas rahulolevalt piipu. Seejärel tegi oma kuulmatul tiigrisammul ringi ümber laua, jäi parteitegelaste ette ikka veel naeruse näoga seisma, tõmbas rahuldustundega sügava mahvi, puhus suitsu üle laua ja jätkas:
“Seltsimehed, rõhutan veelkord – inimesed ei pea tulema Siberi tööstusobjektidele, vastupidi, nõukogude inimesed peavad sinna minema. Kuidas seda korraldada, see jäägu juba teie ülesandeks. Seltsimees Stalin tegeleb globaalsete küsimustega, ja seltsimees Stalinile pole tähtis, kes sotsialismi ja kommunismi ehitavad ja kuidas neid nimetatakse, tähtis on kaevandused, tehased ja vabrikud, tähtis on riigi sõjaline võimsus ja sotsialismi lõplik ja pöördumatu võit.”
Stalin vaikis, popsutas piipu, liikus hääletult ümber laua ja jäi Abakumovi selja taha seisma.
“Seltsimees Abakumov, teie olete kursis praktiliste küsimustega. Öelge, Viktor Semjonovitš, kas inimressursse paranduslike tööde laagrites ja nende juurde rajatud töölisasulates jätkub, või tunnete tööjõust puudust. Kui tarvis, võtab partei keskkomitee tarvitusele vajalikud abinõud.“
Kuuldes oma nime, kargas Abakumov välkkiirelt püsti ja jäi kangestunult seisma, julgemata Stalini poole pöörduda. Stalin hingas talle kuklasse.
“Seltsimees Stalin! Kontingenti jääb laagrites üha vähemaks. Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja järgselt laagrisse saabunud kontrevolutsionäärid ja muud nõukogude korra vastased elemendid on aastatega otsa lõppenud… ee…., otsa saanud… ee…”
Stalin köhatas heasoovlikult:
“Jätkake, seltsimees Abakumov, seltsimehed mõistavad teid poolelt sõnalt.”
“Seltsimees Stalin! Mõningat kontingenti juurdekasvu andsid põllumajanduse kollektiviseerimise käigus tekkinud sotsialismivaenulikud elemendid ja kulaklikud rahvavaenlased, aga ka sellest on möödunud peaaegu viis aastat ja ka need on…ee…”
“Otsa lõppenud,” aitas Stalin ametnikul oma sõnavõttu lõpetada.
“Just nii, seltsimees Stalin!”
“Istuge, seltsimees Abakumov, te olete hea ja aus kommunist.”
Stalin pöördus Ježovi poole:
“Seltsimees Ježov, teie tegelete kollektiviseerimisega ja veel millegagi, kui mälu mind ei peta?”
“Just nii, seltsimees Stalin! Tegelen põllumajanduse kollektiviseerimise ja vangilaagritega.”
“Suurepärane ametite ühitamine, seltsimees Ježov! Kollektiviseerimise ja põllumajanduse mehhaniseerimise tulemusel vabaneb külades palju inimjõudu; need vabanevad massid tuleb paisata seltsimees Abakumovile alluvatesse Siberi kaevandustesse: söe- vase-, nikli- ja rauamaagimaardlatesse. Partei kaalub teie suunamist veelgi vastutusrikkamale ametikohale, et te saaksite kogu oma jõu ja energia pühendada seltsimees Stalini poolt pandud ülesannete täitmisele, partei osutab teile selles vastutusrikkas, riiklikult ülitähtsas töös igakülgset abi.”
Ježov kargas püsti, et avaldada tänu ja väljendada oma ustavust parteile ja isiklikult seltsimees Stalinile, kuid Stalin peatas ta leebe käeliigutusega:
“Istuge, istuge seltsimees Ježov, partei ei kahtle teie võimetes.”
Stalin astus oma kirjutuslaua juurde, istus tugitooli ja suunas piibuotsa Kaganovitšile:
“Lazar Moissejevitš – sina vastutad ülesande täitmise eest oma peaga, Siberi tööstusobjektid ei tohi tunda kõige vähematki puudust inimressurssidest.”
Kaganovitš noogutas – ta oli oma peaga vastutanud juba kümneid ja kümneid kordi, aga ikka oli tal veel pea otsas, ja küllap jääb ka edaspidi.
Parteisekretär asus oma piipu täitma. Ta tegi seda kuidagi eriliselt. Kõigepealt võttis paberossikarbist paberossi, hästi lõhnava, ülimalt aromaatse “Zolotoje Runo”. Rebis keskendunult ja ilmset rahulolu tundes paberossi õhukese paberi lahti ja puistas tubaka piipu; surus nimetissõrmega tubaka kokku, kraapsas tikku ja süütas piibu põlema. Tõmbas järjestikku mitu tugevat mahvi, puhus suitsu välja, ja vaatas seejärel iroonilise, isegi veidi irvitava pilguga pika laua taga istuvate seltsimeeste poole.
Stalin tõmbas mõned mahvid ja suunas läbi suitsupilve oma külma iroonilise pilgu Jagodale. Genrihh Grigorjevitš oli valmis püsti kargama, et Stalini küsimustele kindlalt ja teenistusvalmilt vastata, kuid Stalin teda ei kõnetanud. Jagoda hinge puges ärevus ja hirm; oma vaikimisega oli Stalin talle andnud mõista, et tema ametikoha võtab varsti üle keegi teine.
Stalin tõstis käe, et osutada uksele, kuid ootamatult muigas; just parajal hetkel meenusid talle teadmised, mille ta oli nooruses omandanud, õppides mõned aastad Gori linnakese usuteaduste seminaris, ja ta sõnas küüniliselt:
“Muide, Moissejevitš, sulle ei peaks ju olema oma rahva tõotatud maale viimine tundmatu…”
Lazar Moissejevitš Kaganovitš vaikis; tal oli Vanast Testamendist siiski hoopis teine arusaamine. Stalin rehmas piibuga, andes seltsimeestele märku lahkumiseks. Ust sulgedes jõudis nende kõrvu Stalini rahulolev pomin ja naer:
”Meeldiv töö, hah-hah-haa… Pridurkad!”
Represseerimised ei raugenud. Üleliiduline Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Poliitbüroo jätkasid oma igapäevaseid toimetusi.
10.jaanuaril 1939 saatis kompartei keskkomitee sekretär seltsimees Stalin poliitbüroo nimel šifreeritud telegrammi partei krai- ja oblastikomiteede sekretäridele, liiduvabariikide parteikomiteede sekretäridele ja siseasjade rahvakomissaridele, milles andis parteilisi juhiseid ja selgitusi.
“Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee selgitab, et füüsilise mõjutamise vahend NKVD tegevuse praktikas oli ÜK(b) P KK poolt lubatud alates 1937.aastast. ÜK(b) P KK leiab, et füüsilise mõjutamise meetodeid tuleb kohustuslikult kasutada ka edaspidi ilmselgete ja mittealistuvate rahvavaenlaste vastu.”

Kommunistide terror Eestimaal

Vabadussõda oli lõppenud. Eesti rahvas oli võõrväed minema kihutanud ja loonud oma riigi. Eesti Vabariik asus iseseisva, vaba arengu teele, sõltumata võõrvõimust, olles juhitud eesti rahvusest valitsejate poolt. Tulevik oli lootusrikas. Kuid ees ootas ka palju nääklemist võimu ja varade ümberjagamisel. Need, kes sõja ajal olid tagalas või sõjast hoopis eemal, trügisid nüüd etteotsa. Mõisate ja aadli majade natsionaliseerimine ja müük ning ümberjaotamine soodustas saagiahnust, korruptsiooni, hämaraid tehinguid. Tallinna kohvikud ja restoranid olid klientidest tulvil – uusrikkad pühitsesid ootamatult sülle sadanud õnne. Nii mõnigi restoranikülastaja võis endale lubada luksust õhtu jooksul lagedaks lüüa üle kümne tuhande marga, mis kokku andis tolle aja töölise kahe kuu palga. Salapiiritusega hangeldajad moodustasid omaette eliidi, kes pildusid raha ja seda teenides riskisid eluga. Raha lõhna peale ilmusid välja prostituudid, kuid riigivõim suhtus sellesse mõistvalt – prostituudid olid legaliseeritud ja pidid läbima range arstliku kontrolli. Tallinna hotellid, öömajad pakkusid lisaks peavarjule ja magamisasemele ka prostituuti küljesoojenduseks.
Nii mõnestki endisest pärisorjast oli üleöö saanud mõisaomanik või oli ta soetanud endale aadliku maja Toompeal. Asutati panku, osaleti börsil, tehti pankrotte. Kellel rohkem võimu, see püüdis enda kätte haarata monopoolset naftaäri Nõukogude Venemaaga. Kõvemad tegijad vahendasid bolševike röövitud kulda lääne valuuta vastu. Sellest tegevusest ei jäänud kõrvale ka nii mõnedki kõrgemad riigiametnikud. Rahvavõim oli muutumas rahavõimuks. Toimus pidev võimuvõitlus – nagu uus valitsus ametisse astus, nii asuti talle hauda kaevama; võimule trügisid üha uued ja uued tegijad. Taoline näotu tegevus ei jäänud märkamatuks aatelistele Vabadussõjas võidelnuile.
Eesti Vabadussõjalaste Liit, kelle liikmeid kutsuti lühidalt ja mõningal määral ka halvustavalt vapsideks, ja kes olid endas veel säilitanud Vabadussõjaaegsed aatelised põhimõtted Eesti Vabariigi ülesehitamises, astusid teravalt vastu korruptsiooniilmingutele ja ahnitsemistele ning kiire rikastumise püüetele riigi ja rahva arvel. Tehti vastavat propagandat, kutsuti üles tagasi pöörduma Vabadussõjaaegsete põhimõtete juurde. Kõik märgid näitasid, et aatelised vabadussõjalased hakkavad rahavõimule jalgu jääma. Vastulöök oli kiire, tõhus ja ootamatu -12.märtsil 1934 õhtupoolikul, kella nelja paiku, saabus täies lahinguvarustuses Tondi sõjakooli kompanii Vabadussõjalaste Liidu maja ette Narva maanteel. Politsei tormas majja ja mõne aja pärast väljuti käeraudades Vabadussõjalaste Liidu juhtidega. Vabadussõjalaste arreteerimised toimusid terves Tallinnas, samuti teistes linnades – Tartus, Narvas, Viljandis, Haapsalus, kõigis maakondades.
Kaitseliidust ja Kaitseväest aeti massiliselt vabadussõjalasi minema, paljud neist pandi pikaks ajaks vangi, alles jäid käsutäitjad ja oma mõtte mitteväljaütlejad. Vabadussõjalaste häälekandja „Võitlus“ suleti. Need kooliõpetajad, ajakirjanikud ja teised ühiskonnategelased, kes kaldusid vabadussõjalaste poole, kõrvaldati töölt. Juba tükk aega enne vabadussõjalaste vastu suunatud aktsiooni, ütles riigivanem Päts, kehva tervisega ja juba võrdlemisi vana mees, Sirgu kohta: “Sellele poisikesele ma panen päitsed pähe.“ Kolmekümne nelja aastane vandeadvokaat Artur Sirk, koolipoisina Vabadussõjast osavõtnu, oli Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees ja rahva hulgas väga populaarne.
12.märtsi hilisõhtul kogunes valitsus Toompeale ja väriseva hääle ning punetava näoga peaminister Konstantin Päts kuulutas välja kaitseseisukorra. Tema kõrval istet võtnud kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli samuti ärevil ja võrdlemisi ebakindel. Riigipöörajate olukord on siiski noateral kõndimine, mitte alati see ei õnnestu ja siis võivad käerauad klõpsatada juba ümber riigipöörajate randmete. Kuid seekord oli asi hästi ette valmistatud, sõjavägi täitis käsku vastuvaidlemata ja isegi teadmata, mis õieti toimus.
Kaitseseisukorra ajaks nimetas peaminister Päts kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri ühtlasi ka Sisekaitse Ülemaks. Viidi sisse tsensuur, poliitiline tegevus suruti maha. Vabadussõjalaste Liidu liikmed vabastati Kaitseliidu juhtkonnast, riigiametitest, Eesti Kaitseväest ja nad sattusid põlu alla, kui mitte just vanglasse. Saabus vaikiv ajastu, mis praktiliselt kestis kuni 1940.aasta juunipöördeni, mil võimule tulid kommunistid.
Eesti Vabariigi peaminister Päts (alates 24.04.1938 kuni kommunistide poolt ametist kõrvaldamiseni 21.07.1940 – Eesti Vabariigi President), seades sisse vaikiva ajastu, mis oli väga lähedane diktatuurile, sisuliselt hävitas demokraatia. Suruti nurka haritlaskond, intelligents pidi hoidma moka maas, parteide tegevus piirati, viies nende toime nullini; ajalehtedele kehtestati tsensuur, pannes sellega lühikesse ketti Pätsile ja teda toetavatele lähikondlastele ohtliku ja ebameeldiva ning pidevalt ringi nuuskiva ja haukuva demokraatliku koera ehk vaba ajakirjanduse.
Sõna said mitut masti kaasajooksjad, lipitsejad; neile pakuti tänutäheks sooje ja hästitasustatud ametnikekohti, nende korruptsioonitoimingutele ja finantsmahhinatsioonidele vaadati läbi sõrmede. Aga need toimusid kõrgemal tasandil, rahvas, eriti maarahvas, ei teadnud nendest asjadest midagi; seda enam, et Vaikiv ajastu oli ajakirjandusele mitte ainult suukorvi pähe pannud, vaid suunas meedia valetamise ja Pätsi ülistamise, Pätsi isikukultuse teele.
Rahva elujärg maal kosus aegamisi. Iseseisvus ja omariiklus andis rahvale vabad käed ettevõtluseks. Näidati üles leidlikkust ja ärivaimu. Ärisid tekkis juurde justkui seeni pärast sooja augustivihma. Avati väiksemaid ja suuremaid töökodasid, vabrikuid, kohalik eraettevõtlus kogus hoogu. Riigikogu võttis vastu maaseaduse, viidi läbi maareform. Pärast mõisnike maavalduste natsionaliseerimist tekkis inimestel võimalus omandada maad – riigilt osta või võtta rendile väljaostu õigusega; Vabadussõjast osavõtnuile anti tasuta talukohti ja maatükke. Iga aastaga tekkis juurde tuhandeid talusid. Inimesed rügasid tööd teha, lootes saada jõukaks, et siis kindlustada oma lastele parem tulevik, kergem elu, anda neile haridus. Eesti eksportis põllumajandustooteid välismaale – Eesti või ja peekon oli Inglismaal nõutud kaup.
Kõigele vaatamata, ei jäänud rahvale märkamatuks Pätsi vaikiva ajastu piirangud. Eestlane, olles pärast aastasadu kestnud pärisorjust saanud vabaks, oli eriti tundlik vabaduste piiramise vastu. Valitseja, kes hävitab rahva toetuse riigi ja valitsuse vastu, purustab sellega ka rahva tahte eneseohverduseks ja vastupanuks võõrvallutajatele. Aastasadade, aastatuhandete jooksul on vallutajad tulnud, vägivallatsenud, aga lõpuks on sunnitud taanduma ja kaduma, suutmata välja kannatada rahva lakkamatut, igakülgset ja leppimatut vastupanu tervikuna ja iga patriootlikult meelestatud inimese poolt eraldi.
Võõrvallutajad, enne kui asuvad hõivama uusi alasid, on ammustest aegadest eelnevalt uurinud anastatava maa elanike meelsust – nende suhtumist oma valitsusse ja valitsejatesse. Uuritakse rahva toetust või põlgust selle suuruse, sügavuse ja laiuse järgi. Kohalike elanike hulgas liigutakse ringi mungarüüs, diplomaadipassiga või ärimehe sildi taha peitudes.

* * *

1939.aasta suvi Vastseliina kandis oli ilus. Ilmad püsisid pikemat aega päikesepaistelised ja palavad; mõnikord kogunesid äkitselt mustad kõuepilved, kärgatas pikne ja valas sooja elustavat vihma. Pärast paduvihma paterdasid lapsed paljajalu savipinnasele pidama jäänud loikudes; õhtul heitsid jalgu kaevuveega üle pesemata magama ja hommikul oli nutt lahti – savine vesi oli kuivanud ja naha veritsevalt praguliseks kiskunud; need kurejalad valmistasid lastele piina ja kiskusid näo virilaks.
Männitalus, mille pärijaks oli just saanud perepoeg Eduard ehk Eedu, nagu teda külarahvas kutsus, oli tellitud terveks aastaks maakonnaleht “Elu”. See oli selline maamehe olekuga, rahumeelne ajaleht, kirjutas põhiliselt asjadest, mis oli poliitikast kaugel, ainult Pätsi ja Laidoneri kõned ja esinemised mitmesugustel üritustel toodi ära esileheküljel täies ulatuses. Ajaleht, olles sügavalt patriootlik ja maamehe hingega, ülistas talupidamist – eestluse juuri, õhutas rahvustunnet ja kaitsetahet.
Noorperemees Eedu, tellides ajalehe “Elu”, soovis eesti eluga kursis olla, et ka peremeeste omavahelistes vestlustes laadapäeval Võrus või muidu kokkusaamistel sõna sekka öelda. Raadiot veel talus ei olnud ja seega saadi kõik uudised teada ajalehest.
19.juunil 1939 avaldas ajaleht “Elu” Eesti Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi kõne 2. Eesti Mängudel:
“Meie tahame rahulikult elada ja siin oma kaunil kodumaa pinnal areneda, teda hoida ning omaks pidada, maad, mille on jätnud meile päranduseks meie esivanemate sugupõlved, kes teda on kaitsnud, tema eest võidelnud ja oma elu jätnud, ja meie tahame seda maad niisamuti kaitsta, nagu seda tegid meie paremad pojad Vabadussõjas. Meie ei tunne hirmu seepärast, et oleme õiglasel teel, ja meie ei palu kellegi käest endale tuge ega abi. Meie ei ole kellelegi vaenulised, vaid meie vaatame julgelt teistele silma ja loodame, et meie õiglust, meie rahulikku riiki, rahu ja vabadust armastavat rahvast austavad ka teised rahvad, kes ise vabadust armastavad.”
Samas andis ajaleht “Elu” teada, et Võidupühaks on valmimas Haanjamaa kõrgustikul Suur-Munamäe vaatetorn. Lõplikult saab uus kahekümne nelja meetri kõrgune vaatetorn valmis hiljem ja see kavatsetakse avada 1939. aasta augustikuus. Inimesed sättisid ennast järjekorda, et siis siit pilve piirilt alla vaadata, üle õitsva Eestimaa… Kahjuks torni pidulik avamine jäi ära Euroopas ja Eestis kujunenud äreva poliitilise olukorra pärast.
Vastseliina valla Põlsu, Surja ja Luhte külas elati oma elu edasi, teadmata suurt midagi maailma vägevate omavahelistest jagelemistest. Kuulda oli, et Saksamaa tunginud Poolale kallale, ja ka Nõukogude Vene oli ida poolt asunud krabama Poolat. Selle kohta ütlesid külamehed: “Hitler või Stalin, üte sita mõlõmba.”
Oktoobri algul ilmus ajalehes “Elu” kirjutis, milles anti teada, et 28.septembril 1939 sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel “Vastastikuse abistamise pakt”. Ajalehes olid ära toodud Eesti Kaitseväe Ülemjuhataja Johan Laidoneri sõnad selle pakti kohta: “Meie oleme oma riigi ja rahva saatuse teatud mõttes sidunud vastastikuse abistamispakti kaudu suure idanaabriga.“
1939.aasta 6.oktoobril peetud kõnes esitas Saksamaa füürer Adolf Hitler kutse sakslastele – kõik sakslased koju. See oli siiski pigem käsk kui kutse. Sakslased olid kohustatud ümber asuma emamaale ja seda ülesannet asuti koheselt ellu viima. Baltisakslaste ümberasumine Eestist Saksamaale toimus Eesti Vabariigi ja Saksamaa vahel 15.oktoobril 1939 sõlmitud kokkuleppe alusel.
Tallinnas asuv Lutheri vabrik haistis eksimatult ärivõimalusi ja asus hoogsalt valmistama vineerist kohvreid. Abielubürood olid üle koormatud – paljud eesti soost isikud soovisid oma kooselu sakslasega registreerida, vastasel korral oleks neid oodanud pealesunnitud lahusolek.
Võru Maakonna ajaleht “Elu” kirjutas:
“Paljudest praegused, enda arvates, sakslased on põlvnenud meie talutarest, kusjuures mõisnikud on soodustanud oma sundijate, kubjaste, viinameistrite lapsi, kelle isadeks nad pahatihti olid. On ilmnenud, et isik, kes ei oska sõnagi eesti keelt, põlvneb puhtalt eesti soost.”
Võru raudteejaamas olid emamaale lahkuvad sakslased kogunenud perroonile. Laadijad upitasid kaubavagunitesse nende majakraami. Ilm oli jahe, puhus kõle tuul. Paljude sakslaste silmis läikisid pisarad – tuulest või lahkumisvalust. Olid nad ju Eesti Vabariigis elanud tavaliste töötajatena: kaupmeeste, ettevõtjate ja ärimeestena; olid harinud põldu ja olnud riigile lojaalsed. Nii mõnigi naine, sünnilt eestlane, otsustas viimasel hetkel asja ümber ja teatas mehele, et ei lahku ja jääb koos lastega koju, Eestimaale. Küll püüdis mees ja teised sakslased teda keelitada kaasa tulla, kuid naine jäi kindlaks – Eestimaalt ei lahku! Ja mees pidi sõitma üksi…
Sakslased kogu Eestimaal, justkui rändlinnud, valmistusid lahkuma oma esivanemate sünnimaale, Saksamaale.
Asuti kokku ostma kaupu, mis olid Eestis odavad, aga Saksamaal väga nõutud. Emailnõud kadusid lettidelt kiiresti – sinna oli hea pakkida võid ja pekki, kanamune. Hea minek oli Eesti kiludel; plekktoosides kilusid osteti kastide kaupa. Ka seep oli minev kaup. Töömeestel olid kiired päevad – toimus ümberasujate mööbli ja majakraami pakkimine ja nende raudteejaamadesse ning sadamasse toimetamine. Tollis olid lauale kuhjatud kulla, hõbeda ja briljantide hunnikud – lubatust suuremad väärtasjade kogused konfiskeeriti, sularaha võis ümberasujal kaasas olla ainult kuni viiskümmend krooni.
Sakslastele kuulunud mõisad ja majad ostis ära riik, ka võõrandati neid vabamüügil; saadud rahasummad kanti saksa usaldusvalitsuse arvele.
1939.aasta 18.oktoobril toimus Tallinna sadamas tohutu rüselemine. Voorimehed vedasid majakraami, pakke, kotte. Töömehed pingutasid muskleid, upitades kraami mööda laevatreppi üles; nii mõnigi kohver pudenes maha, puistates sisu kaile laiali. Rahvas trügis Saksamaale väljuvale laevale “Der Deutsche”, mis pidi viima sakslased tagasi nende kodumaale, kust paljude esivanemad olid lahkunud ligi seitsesada aastat tagasi. Teiste seas tõusis mööda laevatreppi soliidses eas sirgeseljaline Pühajärve mõisnik, krahv Johann Georg von Stackelberg, käes väike kohvrike isiklike esmavajalike asjadega. See kohvrike ei sisaldanud rohkem kraami, kui krahvi esivanema, noore rüütli Otto von Nordecki kotike, mis kõlkus sadula küljes, kui ta ratsutas 1342.aasta kevadel Piusa jõe kaldal asetseva külakese suunas, käsuga ehitada Tartu piiskopkonna idapiiride kaitseks Venemaa eest Neuhauseni (Vastseliina) kindlus.

* * *

20.oktoobril 1939 seisis Männitalu noorperemees Eedu koos Vabarna talu peremehe Villemi, Kurksina möldri Kesa Alberti ja Luhte küla jõuka talupidaja Vahtra Kristjaniga Suur-Munamäe tornis ja vaatas alla üle kauni Eestimaa. Tornivaht ulatas neile pikksilma, ja nüüd võis Männitalu Eduard läbi klaaside imetluse ja hellusega vaadata oma talu: elumaja, aita, heinaküüni ja pikka lehmalauta. Ta tõstis pikksilma kõrgemale, ja ehmatusega märkas ta Irboska suunalt tõusvaid tolmupilvi, mis nagu looklevad mürkmaod suundusid Eesti südamesse…
Iseseisev, suverääne Eesti Vabariik oli avanud piirid ja punaväed sisenesid lõputu voorina Eestimaale. Eesti valitsus oli tohutu diplomaatilise surve all, milles esitati ka vihjeid sõjalise jõu kasutamise võimalikkusele, nõustunud Nõukogude Liidu sõjaväebaaside rajamisega Eestimaa pinnale. Eesti oli faktiliselt oma iseseisvuse kaotanud.

Vaikiv ajastu kestis 1940.aasta juunini, mil võim kommunistide poolt üle võeti. Kas iseseisvus kaotati 1940.aasta juunis või siiski 1939.aasta septembris? Kas relvastatud vastupanu oleks olnud parem lahendus või oli õigem, mõistes kaotuste suurust, alistumine ilma vastupanuta? Kas 1939.aasta septembris ja 1940.aasta juunis president Päts ei uskunud oma rahva toetusse? Kas ta oli jõudnud arusaamisele, et oli 1934.aastal valinud vale riigivalitsemise taktika, mis viis väikeriigi kõige rängemate tagajärgedeni – valitsemiseni ilma rahva toetuseta? Kas Vabadussõjalaste Liidu purustamine ja nende juhtide vangistamine oli ainuke viis vabaneda konkurentidest valitsemistoolile? Kas oleks siiski õigem olnud kasutada demokraatlikke vahendeid, pidada konkurentidega läbirääkimisi, sõlmida ühiskondlikke kokkuleppeid? Kas polnud võimalik seadusandlike demokraatlike vahenditega, läbi rahva toetuse ja Riigikogu tõkestada radikaalsete, võibolla isegi fašistlike meeleolude levimist? Kas võimu püüti säilitada selle nimel, mille nimel see oli toimunud läbi aegade – varanduse suurendamise ja selle lähikondlastega jagamise nimel? Kas ka seekord toimis vana ja tuntud ütlus – jaga ja valitse?
Küsimusi on palju ja võib esitada ka süüdistusi. Aga käesoleva raamatu autor ei ole kohtumõistja. Eesti riigijuhid tegutsesid ja võtsid vastu otsuseid olukorras, kus Teine Maailmasõda oli juba alanud. Mitmekümnemiljonilise elanikkonnaga Poola oli Saksamaa poolt alistatud, lisaks Hitlerile krabas Poolat teisest otsast Stalin. Hitleri tankiarmee liikus täiskiirusel Prantsusmaa suunas. Stalin sirutas käe Baltikumi järele, millega Saksamaa ka nõustus – vähemalt esialgu.
Olukord oli raske ja keeruline, aga ajaloolised faktid on siiski sellised: Vabadussõjalaste Liit, presidendi loodetav toetajaskond kriitilisel ajal, oli hävitatud piiramatut võimu omava Pätsi enese poolt 1934.aastal. 16.juunil 1940 kutsus Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov enda juurde Eesti Vabariigi saadiku Moskvas August Rei ja esitas talle ultimaatumi – Eesti Vabariik peab moodustama valitsuse, kes täidab Moskvast saadud korraldusi ja võimaldaks takistamatult Nõukogude Liidu relvajõudude sissepääsu tähtsamatesse Eesti keskustesse hulgal, mida Nõukogude Liit vajalikuks peab. Sisuliselt tähendas see Eesti okupeerimist. Päts otsustas ultimaatumi vastu võtta, põhjusel, et vastuhakk tooks endaga kaas suure verevalamise ja Eesti rahva hävingu.
17.juunil 1940 oli Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner sunnitud Narvas alla kirjutama uutele NSV Liidu nõudmistele. Kaitseliit pidi relvad ära andma.
Kaitseliidu ülem, kindralmajor Johannes Orasmaa, täites Laidoneri käsku, saatis 17.juunil raadiogrammi kõigile maleva pealikutele:

17.06.40 kell 19.00
Kaitseliidu ülema raadiogramm nr. 418.
Kõik Kaitseliidu käes ja Kaitseliidu ladudes olevad relvad ja laskemoon ära anda maleva ladudesse hiljemalt 19.06.1940 kell 12.00, kaasa arvatud ka isiklikud relvad.
Kaitseliidu malevate pealikel oli raske uskuda taolist raadiogrammi ja seda küsiti üle mitmel korral. Aga alati tuli vastus – raadiogramm on õige.
Vastseliina kompanii kaitseliitlased Männitalu Eduard, Vahtra Kristjan, Kesa Albert ja Tsäpsi Elmar tõid oma relvad kokku Vastseliina vallamajja. Mehed olid pettunud ja masendunud. Nende ja teiste kaitseliitlaste relvad viidi koheselt Võrru, kus need võeti vastu Kaitseliidu likvideerimiskomisjoni esindaja juuresolekul. Vastuvõetud relvad ja laskemoon paigutati 7.jalaväerügemendi relvalattu. Aga isiklikke relvi, mis ei olnud Kaitseliidus arvel, ka padruneid, anti üle võimalikult vähe – erinevalt Pätsist ja Laidonerist, arvasid Kaitseliidu realiikmed, et peagi võib neid vaja minna.
19.juunil 1940 kandis Laidoner käsu täitmisest ette Eestis paiknevate Vene baasivägede ülemjuhatajale kindral A. Tjurinile kirjalikult. Järgmisena pidi punaväelastele relvad loovutama Eesti Kaitsevägi. Ja sellest hetkest ei olnud eesti rahval võimalik enam nimetada Johan Laidoneri Eesti Kaitseväe Ülemjuhatajaks, kuigi ta ei olnud veel ametist tagandatud.
17.juunil teavitas ajaleht “Elu” oma Võrumaa lugejaid:
“On sõlmitud täiendav lepe Nõukogude Liidu vägede paigutamise asjus. Nõukogude Liidu valitsus esitas eile, pühapäeval, Eesti Valitsusele nõudmisi, millede sihiks on Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti täitmise kindlustamine.
Eesti Valitsus Vabariigi Presidendi Pätsi eesistumisel võttis esitatud nõudmised vastu ja teatas sellest Nõukogude Liidu valitsusele. Ühenduses sellega esitas Vabariigi Valitsus lahkumispalve, mille Vabariigi President Päts vastu võttis, astudes ühtlasi viivitamata samme uue valitsuse kujundamiseks.
Nõukogude Valitsusega saavutatud kokkuleppe tagajärjel asutab Nõukogude Liit vägesid mitmetesse keskustesse Eestis, kus neid seni ei olnud.
Vabariigi valitsus on kindel, et kõik kodanikud suhtuvad Nõukogude Liidu vägede tulekusse uutesse asupaikadesse tavalise vastutulelikkusega ja rahuga.”
19.juunil 1940 asetas Moskvast saabunud Stalini eriesindaja, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär poliitika ja ideoloogia küsimustes, Andrei Ždanov Pätsi ette punase valitsuse ministrite nimekirja. Ždanov hingas president Pätsile kuklasse, osutades oma nimetissõrmega ministrite nimedele ja tehes seejuures veel viimaseid muudatusi. Sellega ühele poole saanud, peatus Ždanovi musta küünealusega nimetissõrm nimekirja lõpus – president Päts pani sinna oma allkirja.
Ministrite kabinet oli kinnitatud, jäi üle veel uue peaministri ametisse vannutamine. Selleks oli Ždanovil kohalike kommunistide abiga välja valitud luulekunsti harrastaja Johannes Vares-Barbarus. President Päts võttis uuelt peaministrilt vande vastu; seega oli valitsuse vahetus toimunud näiliselt seaduslikult ja protokollireegleid järgides. Vares andis vande nagu kord ja kohus – parem käsi tõstetud. Poeedina oli ta emotsionaalne, vannet andes valgusid talle pisarad silma või mõistis ta siiski, et vanne Eesti Vabariigile ja rahvale oli muutunud käesoleval silmapilgul ja olukorras tühipaljasteks sõnadeks… Ametis olnud peaminister Jüri Uluots andis asjad üle.
Varsti asuti koostama uut nimekirja, sinna Pätsi allkirja enam ei vajatud. Selles nimekirjas kandis Konstantin Päts numbrit 1 ja Johan Laidoner seisis numbri all 2. See oli Siberisse küüditatavate ja vangilaagritesse saadetavate nimekiri.
President Konstantin Pätsi edasine tegevus on aga täiesti mõistetamatu, selle üle arutlemine kuulub pigem psühholoogide ja psühhiaatrite valdkonda. Päts oleks võinud peale uue kommunistliku valitsuse kinnitamist ja peaministri ametisse vannutamist oma ameti resoluutselt maha panna; ta oleks võinud Eesti talupoja kombel Ždanovi lihtsalt põrgu saata ja edasisest koostööst loobuda või keelduda, sest Eesti rahva olukord selle tagajärjel ei oleks enam võinud halvemaks muutuda. Päts oli nüüd formaalne, õigusteta ja valitsemisohjadeta president, Ždanovi käsualune. Kuid Päts ei saatnud Ždanovit põrgu! Miks? Kas lootus kustub viimasena? Võibolla ta siiski lootis, et oma autoriteediga ja Nõukogude Liidu äriringkondades tutvusi omades suudab siiski veel midagi ära teha oma rahva saatuse kergendamiseks? Kas Eesti Vabariigi luureorganid viibisid uinuvas olekus? Kas Pätsile oli teadmata kommunistide poolt loodud GULagi arhipelaag – tohutu sunnitöölaagrite võrgustik üle Nõukogude Liidu. Kas Päts ei olnud kuulnud vangide tööga Belomorkanali ja Moskva-Volga kanali ehitusest, sundkollektiviseerimisest ja sellega seotud vangistamistest ja küüditamistest, Suurest Näljahädast, genotsiidist Venemaa vähemusrahvuste vastu ja Suurest Terrorist aastatel 1937-1938?
Siinkohal pakun ajaloohuvilisele lugejale tutvumiseks Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee dokumendi, milles kommunistlik partei jagab “näpuotsatäie” kaupa surma kraide ja oblastite ning “vennalike” liiduvabariikide inimestele; nimetatud dokument on kõnekam, kui Kommunistliku Partei ajaloo õpik tervikuna. Samas juhin tähelepanu asjaolule, et eelmärgitud nimekirjas toodud arvud ei näita oblastites, kraides ja vabariikides tapetud ja vangistatud inimeste koguarvu – neid oli sadu tuhandeid; ei, see on “kõigest” järelnoppimine – kommunistliku partei poliitbüroo poolt täiendavate limiitide andmine, limiitide suurendamine.
Kriminalistikas on mõiste – kurjategija käekiri. Nimetatu tähendab kurjategija tegevuse meetodeid, töövõtteid, harjumuslikku käitumist, tema emotsioone või emotsioonide puudumist kuriteo toimepanemisel; näitab kurjategija hoolimatut lohakust või ülimat korralikkust sündmuskohal. Alljärgnev dokument näitab väga kujukalt kommunistliku partei käekirja. Sellest “käekirjast” nähtub, et kommunistlik partei tegevuses puudusid vähemadki emotsioonid, inimlikud tunded; kompartei tegutses räigelt ja robustselt, midagi kartmata, sest tema seljataga olid massid, kompartei realiikmed, ja neid hoidis vaos kompartei ustav käepikendus – NKVD ja KGB.
Möödub kõigest kolm aastat ja seda käekirjanäidist, seda surmahõngulist nimekirja täiendatakse – sellesse lisatakse Eesti, Läti ja Leedu.

Nr P57/48
Sm. Ježovile – kõigile;
31. 1. 1938.a Obkomid, kraikomid, natskompartei KK – vastavalt.

Väljavõte protokollist nr 57 KK Poliitbüroo istung …………193…..a.

Otsus 31. 1. 38.a.

48. – Nõukogudevastastest elementidest.

a) Võtta vastu NSVL NKVD ettepanek kinnitada täiendav hulk represseerimisele kuuluvaid endisi kulakuid, kriminaale ja aktiivseid nõukogudevastaseid elemente, alljärgnevates kraides, oblastites ja vabariikides:

1) Armeenia NSV – 1000 inim. I kat ja 1000 inim. II kat
2) Valgevene NSV – 1500 “-“ “-”
3) Ukraina NSV – 6000 “-” “-”
4) Gruusia NSV – 1500 “-” “-”
5) Azerbaidžani NSV – 2000 “-” “-”
6) Turkmeenia NSV – 1000 “-” “-”
7) Kirgiizia NSV – 500 “-” “-”
8) Tadzikistani NSV – 1000 “-” “-” ja 500 inim. II kat
9) Uzbekistani NSV – 2000 “-” “-” 500 “-” “-”
10) D V K – 8000 “-” “-” 2000 “-” “-”
11) Tsitinski oblast – 1500 “-” “-” 500 “-” “-”
12) Burjaadi-Mongoolia – 500 “-” “-”
13) Irkutski oblast – 3000 “-” “-” 500 “-” “-”
14) Krasnojarski krai – 1500 “-” “-” 500 “-” “-”
15) Novosibirski oblast – 1000 “-” “-”
16) Omski oblast – 3000 “-” “-” 2000 “-” “-”
17) Altai krai – 2000 “-” “-” 1000 “-” “-”
18) Leningradi oblast – 3000 “-” “-”
19) Karjala ANSV – 500 “-” “-” 200 “-” “-”
20) Kalinini oblast – 1500 “-” “-” 500 “-” “-”
21) Moskva oblast – 4000 “-” “-”
22) Sverdlovski oblast – 2000 “-” “-”

b) Teha ettepanek NSVL NKVD-le kogu operatsioon ülalnimetatud oblastites, kraides ja vabariikides lõpetada mitte hiljem kui 15.märts 1938.aasta, aga D V K mitte hiljem kui 1.aprill 1938.aasta.
v) Vastavalt käesolevale määrusele pikendada troikade tööd punktis “a” nimetatud oblastites, kraides ja vabariikides endiste kulakute, kriminaalide ja nõukogudevastaste elementide asjade läbivaatamiseks.
Kõigis ülejäänud kraides, oblastites ja vabariikides troikade töö viia lõpule hiljemalt 15-ks veebruariks 1938.aasta sellise arvestusega, et nimetatud tähtajaks oleksid lõpule viidud ja läbivaadatud kõik asjad kraides, oblastites ja vabariikides, vastavalt neile kehtestatud limiitidele.

KK SEKRETÄR

Autori märkus: I kat (kategooria) tähendas mahalaskmist; II kat (kategooria) – vangistamist ja sunnitööd. D V K – Kaug-Ida krai; selles krais elas 1938.aastal veel palju vabadust armastavaid põliselanikke, põlisrahvaid; samas, 1938.aasta Suur Terror oli suunatud põhilises osas arvuliste näitajate poolest Venemaa põliselanike ja vähemusrahvuste vastu. Nagu nähtub nimekirjast, “vennalike” liiduvabariikide inimestele kompartei vangistust peaaegu ei pakkunudki, nemad said parteilt mahalaskmise.
KK SEKRETÄR – Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja Poliitbüroo peasekretär Jossif Stalin; ainult tema juhatas Poliitbürood ja tema sõna oli otsustav. Täpsustuseks tuleb märkida, et Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei XVII kongressil, mis toimus Moskvas 26.01. – 10.02.1934, näitas Stalin üles “tagasihoidlikkust” ja palus kongressil sõna – peasekretär, eest “pea” ära võtta ning jätta ainult “sekretär”, kuigi ta jäi peasekretäriks, ainumaks ja kõikvõimsaks edasi. Partei XVII kongressi nimetati “võitjate kongressiks”, kuid ajalukku läks ta nimetuse all “mahalastute kongress”. Kongressi 1966 delegaadist represseeriti 1103,neist lasti maha 848. Kongressil valitud 139-st partei keskkomitee liikmest ja liikmekandidaadist lasti maha 98.

Ülaltoodud dokument on üsna jube oma külma lakoonilisuse poolest. Kommunistliku Partei Poliitbüroo annab ju kõigest mahalaskmisele kuuluvate inimeste arvu, suurendab limiiti, tulles vastu kraidest ja oblastitest ning liiduvabariikidest saabunud taotlustele, aga teie, seltsimehed kohtadel, laske maha keda heaks arvate!
On võimatu uskuda, et Eesti luureorganid ei teadnud, mis toimub Venemaal ja Nõukogude Liidus tervikuna. On võimatu uskuda, et sellest ei teadnud Vabariigi President Päts ja Kaitseväe ülemjuhataja Laidoner.
Võib-olla Päts, kes kaldus ka ise diktaatorliku juhtimisstiili poole, Stalini tegevuses midagi erilist ei näinudki; tegutses ju Stalin oma riigis. Muide, pärast Eesti okupeerimist tegutses Stalin jällegi oma riigis, nüüd uutel aladel, aga ikka sama malli järgi.
Meie ei saa midagi väita ega eitada, sest ka Päts oli kõigest inimene… Aga siiski, kui tsiviilvõim vaikis ja oli võimetu, miks ei võtnud Eesti sõjavägi, sõjaväelastes ja rahva hulgas tohutut autoriteeti omav Kaitseväe Ülemjuhataja kindral Laidoner võimu üle, nagu seda on tehtud taolistel puhkudel mujal maailmas? Millal kasutada riigijuhtide puhul sõnu – kaalutletud otsus, ja millal sõnu – riigi ja rahva reetmine?
Siinjuures on asjakohane esitada samad küsimused niinimetatud 1940.aasta juunikommunistidele. Kas nad ei teadnud, mis toimus Nõukogude Liidus? Kas eesti soost kommunistidele oli teadmata Nõukogude Liidus kommunistide poolt loodud GULagi arhipelaag – tohutu sunnitöölaagrite võrgustik üle Nõukogude Liidu. Kas nad ei olnud kuulnud vangide tööga Belomorkanali ja Moskva-Volga kanali ehitusest, sundkollektiviseerimisest ja sellega seotud vangistamistest ja küüditamistest, Suurest Näljahädast, genotsiidist Venemaa vähemusrahvuste vastu ja Suurest Terrorist aastatel 1937-1938? Pendeldasid ju eesti kommunistid pidevalt Nõukogude Liidu ja Eesti vahet edasi-tagasi, mõni neist lasti isegi Venemaal Suure Terrori ajal maha. Samas, eelnimetatud küsimuste esitamine juunikommunistidele on asjatu – alaväärsuskompleksides vaevlev, võimuahne inimene on võimeline võimu nimel hävitama kõik, sealhulgas ka iseenda.
1940.aasta 21.juuni soojal päikesepaistelisel päeval sammus Tallinnas juunikommunistide juhtimisel ja ärgitamisel mööda Narva maanteed Kadrioru presidendilossi poole kirju seltskond: kommunismipisikust nakatunud proletaarlased, erariides vene sõjaväelased ja igat sorti tegelased, kes toetavad igat riigipööret, toimugu see millistel eesmärkidel tahes. Meeleavaldajaid julgestasid mõned Punaarmee soomusautod kahurite ja kuulipildujatega.
Rahvas seisis vaikides tänavaääres ja jälgis meeleavaldust. Nende seas Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi maksude osakonna juhataja asetäitja, mitte just noor, aga mitte ka vana, nii aastates üle neljakümne viie. Ta oli näole mananud tõsise ilme. Ametniku juurde astus kolleeg, sama ministeeriumi revisjoniosakonna juhataja asetäitja, umbes sama vana, või paar aastat vanem. Mõlemad olid ministeeriumis töötanud ligi paarkümmend aastat, ihaldanud osakonnajuhataja ametikohta. Kuid ikka oli keegi ministri sugulane või tuttav selle sooja ja hästitasustatava koha endale napsanud; asetäitja jäi ikka istuma oma toolile, omamata lootustki saada ameti- ja palgakõrgendust. Personaliasjades valitses onupojapoliitika. See tekitas klerkides kibestumist, hinge kogunes sappi. Aeg-ajalt pigistati käsi taskus rusikasse:
“Et saatan neid söögu! Kuluks neile korruptantidele ja onupojapoliitikutele ära üks tõrvatilk meepotti!” Vahepeal rahuneti maha ja löödi käega: “Sitta kah, õgigu ennast lõhki, igal oinal oma mihklipäev!”
Üha enam rahvast kogunes tänavale: mõni neist pühkis pisaraid, aga nii mõnigi muigas parastavalt ja kahjurõõmsalt, sest võis arvata, et Pätsi vaikival ajastul on nüüd lõpp ja ehk ka Pätsil endal. Rahvas veel ei teadnud – ees ootas aastakümneid kestev kommunistide poolt suunatav ja kontrollitav vaikiv ajastu, mahalaskmised, küüditamised Siberisse ja vangilaagrid. Aga nüüd karjuti loosungeid, mis olid populaarsed ja laialdaselt kasutusel Prantsuse revolutsioonist saati – vabadus, vendlus, võrdsus. Rahvas ei teadnud, et Prantsuse revolutsiooni järel sai tööline kakskümmend korda vähem palka, aga talupoeg oli revolutsionääride poolt täiesti paljaks röövitud ning tuhanded jätsid oma elu.
Meeleavaldajate taga lonkis hulgaliselt uudishimutsejaid – oli huvitav teada saada, mis sünnib. Kas Eesti sõjavägi või kaitsepolitsei sekkub? Teel Kadriorgu haarati ettejuhtuvast poest paar pudeli õlut, mõni võttis isegi viinapudeli. Rahvas sai pärast pikki aastaid kestnud vaikimist suu lahti teha, ja see oli nii mõnelegi pidupäev… Suhu kallati õlut ja viina, suust lasti kuuldavale ebamääraseid hõikumisi ja üleskutseid. Poeomanikud rõõmustasid – õlle ja viina läbimüük kasvas hüppeliselt, õhtul võis kokku lugeda kenakese kasumi. Nad veel ei teadnud, et läheb natuke aega ja siis pannakse pood kinni, või õigemini – pood võetakse ära ja poeomanik pannakse kinni.
Kadrioru lossi ees, õhtuvidevikus, lällas rahvahulk – käputäis miitingulisi, nende seas paar teadlikku ja kogenud Nõukogude Venemaa poolt juhised kätte saanud eestlastest punakommunisti – eestvedajat ja organisaatorit, lisaks mõni tööpõlgur ja kommunistlikust katkust nakatunud proletaarlane või üksik pooliku haridusega haritlane, vaikivast ajastust kibestunud literaat, julgestuseks Vene soomusauto suurtüki ja kuulipildujaga.
Viimatinimetatu oli küll ilmne liialdus ja näitas pigem miitingu organiseeriate argust. Eesti Kaitsevägi asus kasarmutes, kaitseliidult olid relvad ära korjatud, Pätsi vaikivat ajastut usinalt valvanud kaitsepolitseiametnikud seisid erariietes nõutult ja vaikides lällava rahva seas. Rahvast oli kogunenud hulganisti, paljud joobnud õllest, viinast ja vaikiva ajastu lõppemisest. Osa neist oli trüginud otse Kadrioru lossi sissekäigu ette, teised istusid lossi piiraval müüril, jõid õlut ja naersid.
President Päts väljus lossi rõdule ja püüdis alustada kõnet. Kuid teda katkestati vahelehüüetega, karjuti roppusi – see, mis president Päts Ždanovile ütlemata jättis, ei jäänud rahvajõugu poolt Pätsile hõikamata. Ta oli sunnitud oma alustamata kõne lõpetama. Päts lahkus lossirõdult, sisenes oma töökabinetti, istus tugitooli ja jäi vaikides enese ette põrnitsema. Ilma sõjaväeta kindral, kaitseväe ülemjuhataja Laidoner seisis sõnatult kõrval. Päts oli jäänud üksi.
Tegelikult oli miiting Kadriorus teatraalne jant, sest Vene sõjaväebaasides Eestimaa pinnal oli antud lahinguhäire, vastuhaku korral oleks alustatud viivitamatult sõda Eesti vastu. Kardioru miiting oli Nõukogude Liidul vajalik selleks, et näidata “rahva tahet”. Rahva toetus, olgugi näiline, on vajalik igale valitsejale, et teiste riikide ja rahvaste ees õigustada oma toiminguid ja tegemisi. Oma rahva ees ei vaevuta ennast õigustama, eriti kui selles riigis ei tunnistada demokraatlikke põhimõtteid. Ždanov korraldas Kadriorus oskusliku miitingujandi, mida aastakümneid pakuti Nõukogude Liidu ja Eesti NSV valitsuse ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee poolt tervele maailmale kui Eesti töötajate, haritlaste, maarahva ja töötava intelligentsi soovi asuda sotsialismiteele ja ühineda Nõukogude Liiduga.
Kas Eesti Vabariigi juhtidel oleks tulnud 1939.aasta septembris samaväärne “jant” korraldada? Võibolla oleks olnud tookord otstarbekohane oma maamehelik ausus ja tõsidus kõrvale jätta ja Eesti Kaitseväel või Kaitseliidul anda paar kuulipildujavalangut Eesti piiri ületavate vene sõjaväekolonnide pihta, ja siis taanduda. Okupatsioon on okupatsioon, olgu siis pauguga või ilma. Aga ilma püssipauguta ei ole võimalik kapituleeruda, küll aga on ilma pauguta võimalik vaikselt alistuda, mida võidakse isegi pidada nõustumiseks, sest vaikimine on ju nõusolek. Laidoner otsustas teisiti: igaks juhuks võeti kaitseliit kontrolli alla ja saadeti teedest eemale, et jumal hoidku, keegi üksik patriootlikult meelestatud kaitseliitlane vene sõjaväekolonni pihta pauku ära ei teeks. Ajalehtedel ja raadiol kästi suumulk kinni pidada. Jah, aga jälle tekib kahtlus – võibolla oleks sellel “jandil” olnud eesti rahvale väga rasked tagajärjed? Kuid ka Ždanovi “jant” Kadriorus oli eest rahvale väga raskete tagajärgedega, sest loomavagunid olid juba ette antud, küüditavate nimekirjad koostamisel…
26.juunil 1940, järgides Ždanovilt saadud juhiseid, suleti erakond “Isamaaliit”. 27.juunil andis president Päts välja Eesti Kaitseliidu likvideerimise dekreedi. Samal päeval alustas oma aktiivset tegevust riiklik Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei. 5.juulil kuulutas Päts välja Riigivolikogu valimised, kuigi selle ettevalmistamiseks antud aeg oli lühem kui seaduses ette nähtud. Pätsi dekreediga muudeti valimiste seadust, kuigi seda sai muuta ainult parlamendi otsusega.
Asuti Riigikogu valimisteks kandidaatide ülesseadmisele. Võru Maakonna ajaleht “Elu” selgitas:
“Erakordsete aegade tõttu valimiste kiiremaks läbiviimiseks pannakse maksma uus lühemate tähtaegadega ja vajalikkude muudatustega valimiskord, mis ei oleks nii raskepärane ega aeganõudev.“
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee esimene sekretär August Kuhlberg kontrollis nimekirju ja andis korralduse ühe või teise kandidaadi nimekirjast kustutamiseks. Kuna kandidaadid oli esitatud seadusepäraselt, siis oli raskusi nende kustutamisega nimekirjast. Aga vanad tegelased valimiskomisjonis tulid kompartei esimesele sekretärile appi. Võru linnapea, kes komisjoniliikmena juba Eesti Vabariigis Pätsi vaikival ajastul omas hulgaliselt valimiste läbiviimise kogemusi, oskas kombineerida mitmete Riigikogu kandidaatide nimekirjast tühistamise motiivid ja põhjused.
9.juulil 1940 lõpetati kandidaatide ülesseadmine, sest nimekirjad olid juba enne valimiste väljakuulutamist kokku seatud.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee esimene sekretär August Kuhlberg, kes oli ühtlasi ka Võrumaa valimiste ringkonnakomitee esimees, saatis enne valimisi vallavalitsustele alljärgneva sisuga telefonogrammi:
1. Kaunistada kõik avalikud kohad punaste lippudega ja lintkaunistustega valimiste ajaks.
2. Hääletamise kohad kaunistada peale selle lilledega, vanikutega jne.
3. Valimisplakateid olgu pandud üles kõigis suuremates liiklemiskohtades ja asutustes.
4. Kõik kohalikud orkestrid välja avalikkudele platsidele.
5. Samades kohtades organiseerida koosviibimisi rahva meeleolu tõstmiseks, muusika, laulu ja tantsuga.
6. Kus on punaväe üksusi, seal paluda kaasa aidata ka neil.
7. Kasutamiseks võtta kõik vahendid rahva valimistele toimetamiseks. Samuti paluda ka punaväe üksusi.

14. Ja 15.juulil 1940 toimunud Eesti Riigivolikogu valimiste tulemuste kohta kirjutas ajaleht “Elu”:
“Võrumaa valimisringkonnas 48 881 hääleõiguslikust kodanikust võttis hääletusest osa 41 674 ehk 85,3 prots. Antud häälte arvust 41 674 hääletas Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt 39 031 kodanikku ehk 93,6 prots. valimistest osa võtnud hääleõiguslike kodanike arvust.”
Valimistel saatis kommuniste edu, osavõtt oli kõrge, kogu see värk oli võltsitud. Päts kinnitas protesteerimata valimistulemused. Eesti Vabariigi parlamendi teist koda, Riiginõukogu, valimistega ei moodustatud. Selleks polnud ka vajadust – parlamendi teist koda asendas äsja täie hooga tegutsema asunud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee, mis toimis nimetatud rollis kuni Eesti taasiseseisvumiseni 20.augustil 1991.a.
Enne Riigivolikogu uue koosseisu istungit, 19.juulil 1940, küüditati Laidoner Venemaale ja ta suri vangistuses.
Pühapäeval, 21.juulil 1940 avati Toompeal pidulikult, kommunistidele meelepäraselt punaseks ehitud koosolekusaalis, uue Riigivolikogu esimene istung. Istungil tervitati Kommunistlikku Parteid ja tema peasekretäri seltsimees Stalinit palavate, kauakestvate ovatsioonidega, kõik tõusid püsti.
Riigivolikogu uue, punase, koosseisu esimesel istungil kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 22.juulil 1940 võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV soovist astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vennalikku perre. 23.juulil vabastas Riigivolikogu Konstantin Pätsi presidendi kohalt. 30.juulil 1940 saadeti Päts Venemaale ja ta suri vangistuses, täpsemini psühhiaatriahaiglaks maskeeritud vanglas.
Ajaleht “Elu” andis Võrumaa inimestele teada:
“Eile, 21.juulil astus kokku äsjavalitud Riigikogu. Riigikogu saal ja hoone olid piduliku sündmuse puhul dekoreeritud. Koosoleku saali ehtisid Stalini, Lenini, Marxi ja Engelsi pildid ja Stalini ning Lenini büstid. Seintele olid asetatud loosungid, nagu “Elagu N. Liidu rahvaste ja maailma töötava rahva juht suur Stalin!”, “Eesti sammub ühes Sotsialistlikkude Vabariikide Liiduga!”, “Elagu tööliste, talurahva ja sõdurite saadikute nõukogud!”, “Elagu kommunistlik partei!”

* * *

1940.aasta augusti soojal õhtul istusid kolm meest Vabarna talu tagaõues õunapuu alla seatud laua ääres, rüüpasid kapast koduõlut ja arutasid maailma asju. Need olid Männitalu noor peremees, kolmekümne aastane Eedu, Vabarna talu peremehe Villemi vennad Viktor ja Vidrik. Ümber laua askeldas seitsmeaastane Vabarna talu perepoeg Jüri.
Noored mehed arutasid poliitilist olukorda Eestis ja Euroopas.
„Kui Vabadussõja kangelane kindral Andres Larka oleks saanud presidendiks, siis poleks punaarmeed ilmaski Eestisse sisse lastud, see on täiesti välistatud!“ hüüatas Eedu. Seejuures ta elavnes nii, et tõusis laua taga püsti, justkui tahaks lendu tõusta. Eedu jätkas püsti seistes:
„Arvan, et Kaarel Robert Pusta oleks siis saanud välisministriks, sest ta on rahvusvaheliselt tuntud diplomaat. Juba 1918. aastal, kui Jaan Tõnisson oli Eesti Asutava Kogu väliskomisjoni esimees, plaanis ta koos Prantsuse välisministriga, et oleks vaja moodustada euroliit, et lõppeksid sõjad.”
Vidrik sõnas tunnustavalt: “Aga siis, kui Tõnisson oli peaminister ja rahvahääletusel saadi vabadussõjalaste eelnõule palju rohkem hääli, jättis peaminister Tõnisson pitsati oma käsundusohvitserile, üteldes, et meil on demokraatlik riik ja kui rahvas neid pooldab, siis kui on vaja, annan üle… Tõnisson oli tõeline demokraat…“
Jutusse sekkus Viktor: „Palju siis neid vabadussõjalasi oli, kes kannatasid, vangi pandi ainult 800 inimest, aga suuremal osal rahvast läks elu ju paremaks.“
“Elu läks paremaks küll, kuid seda mitte tänu Pätsile ja Laidonerile, kes pärast 1934. aasta pööret endast nõretavaid elulooraamatuid kirjutada lasid, vaid seetõttu, et Jaan Tõnissoni ja Artur Ekbaumi töö ühistegevuse organiseerimisel Eestis oli andnud väga häid tulemusi,” vaidles Vidrik vastu. “Samuti toimus Venemaa kaubavahetust Pätsi firmade kaudu Euroopasse ja sealt Nõukogude Liitu. See oli ette teada, et Päts on venelastele „oma poiss“ koos poja Viktoriga.”
Sõna võttis uuesti Eedu: “Mind ajab otse raevu väide, et 1939. aastal ei saanud vaene Päts enam midagi teha. Kuidas ei saanud enam midagi teha! Oleks saanud veel palju teha – oleks saanud Kaitseväe ja Kaitseliidu mobiliseerida, vasta hakata.“
“Päts tegi vaikival ajastul kõike Tõnissoni soovide vastaselt,“ toetas Vidrik Eedut.
Eedu sõnas uhkusega hääles:
„Ma seisin Laidonerist viie meetri kaugusel, kui ta 26. mail 1935. aastal Missos Vabadussõjas langenute monumendi püstitamisel kõne pidas. Ma olin noorkotka vormis. Laidoner ütles: „Me võitsime vabaduse võitlusega ja seda me ilma võitluseta ei loovuta.“ Laidoneri auks peeti võimas pidu: kohalik pritsumeeste puhkpilliorkester mängis patriootlikke lugusid, rahvariietes noormehed ja neiud tantsisid rahvalikke tantse, neiud naeratasid tantsides Laidonerile kelmikalt; August Teppo tõmbas oma kuulsat lõõtspilli. Mu tädi Leida oli Misso perenaiste seltsi esinaine ja ta korraldas sellel üritusel koos naiskodukaitsjatega Laidonerile peolauda. Nüüd tuletab tädi seda meelde ja räägib, et kui oleks teadnud, et me nii häbiväärselt vabaduse loovutame, poleks ta Laidonerile süüa teinud.“ Eedu rehmas nördinult käega, rüüpas kapast sõõmu õlut ja jätkas oma mõtteid veidi rahulikumal toonil: „Artur Sirk ja Andres Larka olid haruldaselt soliidsed ja viisakad, omakasupüüdmatud patrioodid. 1939. aastal olin onul külas Tartus ja kuulasin koos onuga Jaan Tõnissoni kõnet Raekoja platsil. Mäletan seda meeleolu ja kõnet tänaseni.
„Kallis eesti rahvas, maailm keeb ja käärib, meie aga vaatame pealt!“ rääkis Tõnisson. Ta ajas seda rääkides käed püksitasku, ütles, et tegutseda on vaja, vaja on haritlaskonda saata välismaale, kes moodustavad seal diplomaatilise korpuse, et rääkida, mis vägivalda naaber meie vastu kasutab, et siis me tuleme kergema vaevaga sellest raskest olukorrast välja. Tema kõnet ei lubatud avaldada, Pätsi propagandatalitus käskis vaid ära märkida, et Tõnisson võttis sõna. Kui 1939. aastal oleks selleks võimalus antud, oleksid paljud läinud vabatahtlikena Eesti vabadust kaitsma.”
„Vabadussõjalased tahtsid võimule tulla rahulikult, Riigikogu valimiste kaudu, nad ei tahtnud jõuga võimu võtta,“ kinnitas Vidrik, ja jätkas: “Kui vabadussõjalasi poleks Kaitseliidust ja riigiasutustest 1934. aastal välja söödud, siis poleks ilmaski juhtunud nii, et relvad antakse ära ja ei hakata vastu. Punaarmeed ei oleks 1939. aastal Eestisse lastud.“

* * *

1940.aasta augusti algul sõitis grupp seltsimehi, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi delegatsioon, Moskvasse, et paluda NSV Liidu Ülemnõukogu võtta Eesti NSV suure Nõukogude Liidu koosseisu. Palve rahuldati suure rahuldustundega ja rõõmsal meelel ning 6.augusti 1940.aasta õhtupoolikul patsutas Stalin delegatsiooni liikmete õlale – molotsõõ, estontsõ!

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu

S E A D U S

6.august 1940

1. Rahuldada Eesti Riigituuma palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu võrdõiguslikku Liitu Nõukogude Sotsialistliku Vabariigina.
2. Viia läbi vastavalt NSVL Konstitutsiooni (Põhiseaduse) paragrahvidele 34 ja 35 valimised NSVL Ülemnõukokku Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist.
3. Teha ülesandeks Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogule määrata valimiste päev.

Eeltoodust nähtub, justkui oleks asju korraldanud NSV Liidu kõrgemad võimuorganid, rahvaesindajad. Tegelikult riigi mastaabis kamandas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee poliitbüroo, eesotsas peasekretäri seltsimees Jossif Staliniga, siis tuli NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu, mille esimees samuti seltsimees Jossif Stalin, siis oli tükk tühja maad, ja siis tuli NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium kui näiline rahvaesindaja, kel tegelikult mingit võimu ei olnud ja kes sai kõige viimasena teada, milliseid seadusi või seadlusi tuleb tal vastu võtta käetõstmisega, ühehäälselt.
Siinjuures tuleb märkida, et taolise parteilise ülemvõimu printsiibi kohaselt olid asjad korraldatud ka Eesti NSV-s alates Eesti taasokupeerimisest aastal 1944, kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni ja Eesti taasiseseisvumiseni.

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi

S E A D L U S

7.september 1940

1. Vastavalt seaduse 19.augustist 1938 “ Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu kodakondsusest” paragrahvile 1, määrata, et Leedu, Läti ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kodanikud on nende NSV Liitu vastuvõtmise päevast NSV Liidu kodanikud.

Samas, mitte kõiki Eestimaa inimesi ei võetud NSV Liidu “vennalikku perre”. Vallutajad teavad – ei ole midagi ohtlikumat kui allutatud maade eliit.
Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (peasekretär Jossif Stalin) ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (esimees Jossif Stalin) võttis 14.mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526 (märkusega – täiesti salajane): „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast”. Nimetatu oli kommunistliku partei korraldus küüditamise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Kusjuures, et küüditamise operatsioon kulgeks edukalt, andis NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja, 3. järgu riikliku julgeoleku komissar Serov välja vastava instruktsiooni.

NSVL NKGB rahvakomissari asetäitja Ivan Serovi instruktsioon Leedust, Lätist ja Eestist nõukogudevastase elemendi väljasaatmise operatsiooni läbiviimise korra kohta, 16. mai – 4. juuni 1941

TÄIESTI SALAJANE.

I N S T R U K T S I O O N
Leedust, Lätist ja Eestist nõukogudevastase elemendi väljasaatmise operatsiooni läbiviimise korra kohta.

1. Üldine määratlus. Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Balti liiduvabariikidest on suure poliitilise tähtsusega ülesanne. Selle edukas lahendamine sõltub sellest, kuivõrd maakondlikud operatiivtroikad ja operatiivstaabid suudavad operatsiooni läbiviimise plaani hoolikalt välja töötada ja selles eelnevalt kõike hädavajalikku ette näha. Seejuures tuleb lähtuda sellest, et operatsioon toimuks ilma kära ja paanikata nii, et mitte lubada mingeid väljaastumisi ja muid ekstsesse mitte ainult väljasaadetavate, vaid ka ümbruse elanikkonna teatud osa poolt, kes on vaenulikult meelestatud Nõukogude võimu suhtes.
2. Instrueerimise kord. Väljasaatmiskomisjonid viivad operatiivgruppide instruktaaži läbi võimalikult vahetult enne väljasaatmisoperatsiooni algust, arvestades operatsioonipaigale jõudmiseks vajalikku aega. Instruktaažil viibivate (kohalike) partei- ja nõukogude töötajate erilist tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et väljasaadetavad on nõukogude rahva vaenlased, kelle puhul ei saa välistada ka relvastatud vastupanu.
3. Dokumentide kättesaamise kord. Operatiivgruppidele jagatakse peale üldinstruktaaži dokumendid väljasaadetavate kohta. Operatiivgrupi ülem tutvub nende kodanike isiklike toimikutega, keda ta peab välja saatma. Seejuures peab ta kindlaks tegema perekonna koosseisu, võtma tühja blanketi iga väljasaadetava kohta ja saama ammendavad vastused kõigile küsimustele.
4. Väljasaatmise läbiviimise kord. Operatsiooni alustatakse koidikul. Kohe peale väljasaadetava majja sisenemist peab operatiivgrupi vanem kõik pere liikmed ühte tuppa koguma, võttes sealjuures tarvitusele hädatarvilikud abinõud kõikvõimalike ekstsesside vältimiseks. Tuleb nimekirja järgi kontrollida pere koosseisu, selgitada välja puuduvate perekonnaliikmete asupaik ja haigete olemasolu, misjärel tehakse ettepanek relvad ära anda. Sõltumata sellest, kas relvi antakse või mitte, otsitakse kõik väljasaadetavad relvade avastamise eesmärgil läbi ja hiljem ka kõik ruumid. Väljasaadetavatel lubatakse kaasa võtta isiklikke asju mitte üle 100 kg: 1. Riided. 2. Jalanõud. 3. Pesu. 4. Voodiriided. 5. Sööginõud. 6. Teenõud. 7. Köögiriistad. 8. Toiduained – perekonna ühe kuu vajaduseks. 9. Raha. 10. Kohver või kast asjade paigutamiseks. Suuremõõdulisi asju ei soovitata kaasa võtta.
5. Väljasaadetava perekonna lahutamine perekonnapeast. Arvesse võttes, et suur hulk väljasaadetavaid kuulub arreteerimisele ja paigutamisele spetsiaalsetesse laagritesse, aga nende perekonnad järgnevad neile selleks ettenähtud asumispiirkondadesse erinevates oblastites, peab perekonna ja perekonnapea kinnivõtmine toimuma üheaegselt, eelseisvast lahkuminekust teatamata.
6. Väljasaadetavate konvoeerimine. Väljasaadetavate transportimisel läbi asustatud punktide, aga ka vastutulijatest möödumisel, tuleb olla eriti tähelepanelik, jälgida, et keegi ei põgeneks, ei tohi lubada väljasaadetavatel vastutulijatega rääkida.
7. Ešeloni laadimine. Väljasaadetavad laaditakse vagunitesse perekondade kaupa, perekonda lahutada pole lubatud (ainult siis, kui perekonnapea kuulub arreteerimisele). Tuleb arvestada kuni 25 inimest vaguni kohta.

NSV Liidu riikliku julgeoleku rahvakomissari asetäitja,
3. järgu riikliku julgeoleku komissar /SEROV/

Operatsiooni läbiviimist Eestis korraldasid nn „troikad” (kolmest isikust koosnevad komisjonid). Eesti NSV juhttroikasse kuulusid Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee I sekretär Karl Säre, riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm ja siseasjade rahvakomissar Andrei Murro.
Partei üldjuhtimisele lisaks juhtis küüditamist kogu Eesti ulatuses Operatiivstaap, mille eesotsas oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boriss Kumm, Operatiivstaabi liikmeteks olid kõrged NKVD ja julgeoleku ametnikud:

1) Eesti NSV Riikliku Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar Andrei Murro;
2) Eesti NSV Riikliku Julgeoleku rahvakomissari asetäitja Aleksei Škurin;
3) Eesti NSV siseasjade rahvakomissari asetäitja Venjamin Gulst;
4) Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 2. osakonna ülem Rudolf James.

Võrumaal oli küüditamiste ja vangistamiste peadirigent Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võru maakonnakomitee esimene sekretär seltsimees August Kuhlberg.
Enne küüditamise operatsiooni kutsuti kompartei maakondade ja linnade sekretärid, sealhulgas ka August Kuhlbeg, Tallinnasse kompartei keskkomiteesse koosolekule. Kohal olid partei keskkomiteest Karl Säre, Nikolai Karotamm, julgeoleku ülem Boriss Kumm, sel ajal EK(b)P KK organiseerimis- ja instrueerimisosakonna juhataja Aleksander Resev (peagi sai ametikõrgendust) ja veel mõned venelastest seltsimehed.
Säre pidas sissejuhatava tervituskõne, milles rõhutas, et Eesti Sotsialistlik Vabariik peab resoluutselt vabanema varjatud vaenlastest ja kahjuritest. Seejärel rääkis eelseisvatest ülesannetest juba pikemalt Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Boris Kumm, kes selgitas:
“Eestist kuuluvad väljasaatmisele kõik endised Kaitseliidu juhid kompaniipealikest alates, aktiivsed Isamaaliidu tegelased, poliitilise politsei ja teised politseiametnikud, vabadussõjalaste juhid ja aktivistid, suurtöösturid ja suurtalunikud, ühiskonnategelased.
Operatsioon viiakse läbi partei juhistest lähtuvalt. Kompartei maakohtade esimesed sekretärid vastutavad ülesande täitmise eest. Eesseisev operatsioon tuleb hoida salajas.”
Küüditamise läbiviimisele asuti 1941.aasta 13. ja 14. juuni ööl, reedel vastu laupäeva. Enne seda, keskpäeval, oli kõikidele asutustele antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed. Kohalviibijatest moodustati neljaliikmelised „brigaadid”, mida üldjuhul juhtis julgeolekutöötaja. Brigaadidele jagati välja instruktsioonid ja vajalikud paberid: arreteeritavate ja küüditatavate nimekirjad, vara ülevõtmise blanketid jms. Brigaade julgestasid sisevägede sõdurid automaatitega.
14. juuni öösel kella 1–2 paiku alustasid küüditamist läbiviivad rühmad tegevust samaaegselt üle Eesti. Õhtul magama läinud pered aeti üles ning neile loeti ette määrus, mille alusel nad kuulutati kas arreteerituks või kodumaalt välja saadetuks. Mingit kohtuotsust selleks polnud. Korterid ja hooned otsiti läbi.
Paar tundi pärast küüditamise algust saabusid esimesed autod raudteejaamades haruteedel ootavate vagunite juurde. Kokku oli operatsiooni läbiviimiseks varutud 490 vagunit. Need seisid Tallinnas Koplis ja Pääskülas ning Haapsalus, Keilas, Tamsalus, Narvas, Petseris, Valgas, Tartus ja Jõgeval. Tähega A (arreteeritud) tähistatud vagunitesse paigutati täiskasvanud mehed, tähega B vagunitesse naised ja lapsed. Sel hetkel nägi enamik naisi oma mehi ja enamik lapsi oma isa viimast korda.
Arreteerimisele või küüditamisele kuulunud inimeste tagaotsimine jätkus 16. juuni hommikuni.
17.juunil 1941 hakkasid küüditatute rongid Narva ja Irboska kaudu Eestist välja sõitma. Vagunitesse oli paigutatud üle 50 inimese. Täistuubitud vagunitesse pääses valgust vaid kitsast pilust. Vett ei olnud, käimla aset täitis põrandast läbi ulatuv toru. Õhk oli vaguneis raske ja läppunud, päikeselõõsas seistes muutusid vagunid lämmatavalt kuumaks.
Algul sõitsid A- ja B-vagunid ühes ešelonis, mõne aja pärast haagiti aga esimesed lahti ja saadeti otse sunnitöölaagritesse.
Enamik A-vagunitesse paigutatud arreteeritutest suunati algul Ukraina NSV Starobelski ja Babino laagritesse ning Uurali lähistele Verhodurski laagrisse Sverdlovski oblastis, väiksem osa viidi kohe Kirovi oblasti vangilaagritesse. Starobelskisse ja Babinosse saadetud vangid sattusid sõjategevuse piirkonda ning toimetati seetõttu peagi Siberi vangilaagritesse. Külma, viletsa toidu ning üle jõu käiva töö tagajärjel suri enamik arreteeritutest juba esimesel Siberi talvel.
1941. aasta lõpul asusid vangilaagrites tegutsema uurimiskomisjonid. Suur osa vangistatutest lasti maha. 1942. aasta kevadeks oli umbes 3500-st otse vangilaagritesse saadetud mehest elus paarsada. Tugevad, haritud, ettevõtlikud Eestimaa mehed kadusid GULagi arhipelaagi mülkasse.
B-vagunitesse paigutatud naised ja lapsed viidi asumisele Kirovi, Novosibirski, Omski ja Tomski oblastitesse ning Altai ja Krasnojarski kraisse. Nendest naistest ja lastest suri külma, nälja ja raske töö tagajärjel iga teine. Jätkusid ka täiendavad ülekuulamised ja arreteerimised kohapeal, mistõttu nii mõnigi küüditatud mees või naine sattus asumiselt vangilaagrisse.
15.juunil 1941 saatis kompartei Võrumaa komitee esimene sekretär August Kuhlberg ettekande Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimesele sekretärile seltsimees Karl Särele, milles teatas:
“Operatsioon õnnestus rahuldavalt. Arreteeritute kohaletoimetamise tööga hilinesid ligi 10 brigaadi, kuid kohaletoimetamine ja arreteeritute vagunitesse paigutamine läks organiseeritult ja kiiresti ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Samas, kõigi nimekirjas seisvate inimeste aadressid ei olnud kontrollitud; juhtus, et inimene ei elanud nimekirjas märgitud aadressil, või elas, kuid see polnud see, keda tarvis; aga üldiselt kulges töö edukalt. Ühes kodus tuli ette enesetapmine poomise teel. Halba muljet tekitas ka see, et vagunid arreteeritutega seisid Võru raudteejaama peateel. Nii võis näha inimeste kogunemist raudteevaksali juurde. Küüditatute vara konfiskeeriti ning selle realiseerimine partei- ja nõukogude organitele jäi kohalike täitevkomiteede esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada.”
1941.aasta 17. juunil esitas kommunistliku partei käepikendus, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov aruande Nr 2288/M Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretärile Jossif Stalinile ja kommunistliku partei poliitbüroo liikmele, NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehele Vjatšeslav (Skrjabin) Molotovile, milles kandis ette partei poolt püstitatud ülesande täitmisest – Eestist küüditati kokku 9146 inimest, neist arreteeriti 3173 ja 5978 saadeti asumisele.
Vangistamise ja küüditamise hirmus põgenesid metsa paljud neist, keda kompartei oli tunnistanud ebausaldusväärseteks ja töölisklassi vaenlasteks: endised Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ohvitserid, töösturid, ärimehed, ühiskonnategelased riigi- ja omavalitsusametnikud. Nende vara võeti ära, pereliikmed vangistati või küüditati Siberisse.
Kaheksaaastase Jüri esimese klassi lõpuaktus Tsiistre algkoolis pidi toimuma 23. juunil. Vabarna Villem sõitis ühehobusetroskal koos Jüri ja naise Ilsega kooli. Kooli juures oli rahulik, kuid aktusest ei tulnud midagi välja, sest paljud jäid tulemata – oli alanud sõda. Aga klassitunnistused olid valmis kirjutatud ja anti ilma tseremooniata kätte.
Kui Villem oma naise ja poeg Jüriga koju tagasi sõitis, kihutasid mööda Ruusmäe-Vastseliina maanteed juba sõjaväelastega koormatud autod, nende taga haagised kahurite ja välikateldega. Sõjaväeautodel oli näha ka erariides kutsealuseid, kes istusid nälginud nägudega ja justkui kaltsuhunnikud. Need olid kusagilt Pihkva oblastist mobiliseeritud ja veeti kaasa kuni esimese majutuspunktini.
25.juunil 1941 teatas maakonnajaleht “Elu”, ei, nüüd juba ajaleht “Töörahva Elu”, Võrumaa inimestele, et on alanud sõda. Lehes toodi ära Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee üleskutse. Kommunistlik partei, kes äsja oli läbi viinud suurküüditamise ja sadade inimeste vangistamise, märkis oma üleskutses silmakirjalikult: “Meenutagem Saksa rüütlikoerte kallaletungi 13.sajandil. Tulle ja verre uputasid nad meie maa, aga nüüd on Punaarmee astunud võitlusse koerakoonlastega ja hävitab kiiresti vaenlase!”
Paljud eestlased mobiliseeriti sunniviisiliselt punaarmeesse. Kompartei asus moodustama hävituspataljone. Võrumaal hakkas hävituspataljonide üldjuhiks Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei maakonnakomitee esimene sekretär seltsimees August Kuhlberg. Pataljoni koondusid peamiselt kommunistid, komnoored, aktivistid, aga ka igati masti muidulurjused. Hävituspataljonid moodustati justkui vaenlase langevarjurite ja diversantide püüdmiseks, tegelikult aga pöörasid nad püssitorud oma rahva vastu, sest nüüd võisid nad arveid õiendada igaühega, kellega oldi kunagi tülli mindud, kelle vastu kanti viha või kelle nägu lihtsalt ei meeldinud.

* * *

1941.aasta juunikuu soojal õhtul istusid Surja küla noored talumehed Vabarna talu aias ja arutasid maailma asju. Kohal olid Männitalu peremees Eedu ja Vabarna taluperemehe Villemi vennad Vidrik ja Viktor. Ümber laua askeldas perepoeg Jüri. Peremees Villem toimetas küünis, ajas koormast heinu varju alla.
Õllekapp käis ringi, noorte meeste näod olid tõsised ja murelikud. Mitmel talumehel oli raadio ja külamehed olid Vene-Saksa sõja algusest teada saanud. Varsti ilmus postkasti ka ajaleht “Töörahva Elu“ oma Punaarmee kiire ja võiduka sõja loosungitega. Mehed olid ärevil, kartusega oodati mobilisatsioonikäsku, ei olnud töölusti ega midagi. Mehed pidasid plaani ja otsustasid – ega ikka ei kiirusta sõtta vene poolel, tuleb hoida kõrvale, aga kodust kaugele ka ei lähe. Tuleb ära oodata, mis toimuma hakkab.
Ega seda ootuse aega palju polnud, sest juba 4. juuli öösel toodi mobilisatsioonikutse taluperemehele Villemile ja tema noorematele vendadele Viktorile ja Vidrikule. Õnneks oli meespere kodust ära; üritasid enne suurt sõjategevust veel Võru linnas ühte ja teist talusaadustest rahaks teha ja osta vajalikke hobusetarbeid. Villemi abikaasa Ilse võttis kutse vastu ja seletas, et mehed sõitsid linna asju ajama, millal tagasi jõuavad, ei ole teada. Samal ööl toodi mobilisatsioonikutse ka Männitalu Eedule. Perenaine Anette sõnas murelikult kutse toonud komnoorele: “Peremees sõitis Petseri laadale, võib sõjale jalgu jääda, kas üldse jõuabki tagasi.”
Järgmisel hommikul vara läksid Vabarna talu mehed, samuti Männitalu Eedu kõrvalises kohas paiknevasse Kurksina veskisse, selle omaniku ja möldri Kesa Alberti juurde, et esimene päev veskis mööda saata. Veski oli võrdlemisi armetu ja kehva väljanägemisega, loodeti, et siia ametimeestel asja ei ole. Õhtul mindi edasi sõprade juurde, kes end juba metsas varjasid, et siis ühiselt plaani pidada. Metsas nõu pidades jäädi otsuse juurde, et varjata tuleb end üksikult, sest siis saab olla kodule lähemal ja omakseid vajaduse korral aidata. Viktor ja Vidrik jäid metsavendade juurde, Eedu pöördus koju tagasi, Villem aga veetis üskinda paar ööd metsas ja Ilse tõi vahel süüa järele ning ka poeg Jüri käis ja rääkis uudiseid. Kolmandal ööl läks Villem juba koju aida lakka end varjama. Päevad saatis rukkipõllu sees mööda. Õnneks olid ilmad kenad, kuid sõjajutud läksid aina ärevamaks ja levis igasuguseid kuuldusi ning keegi ei teadnud, mis kaugemal tegelikult toimub. Aegajalt kohtus Villem metsavendadega – mehed käisid salaja koos ja pidasid plaane, mida teha. Kellel polnud naisi ja lapsi, neil oli kergem, kuid kellel oli pere, neil oli raskem otsustada metsamineku kasuks. Ja nii juhtuski, et Villem tuli koju tagasi.
Ilse tegi põllutöid endiselt ja ka Villem julges vahetevahel põllule või heinale appi minna, kui polnud sõjaväe liikumist ligidal kuulda. Mõnikord kostis talusse juba sõja kõminat, mis aina lähenes. See tegi nagu julgemaks, et varsti aetakse venelased minema ja saab peidust välja tulla. Vabarna talu asus suurtest teedest kaugemal ja siin ei olnud palju vägede liikumisi, mis oleksid ohtlikud olnud.
Saksa väed läänest tungisid kiiresti peale ja punavägi taandus sama kiiresti itta. Nõukogude võim ei jõudnud maal mobilisatsiooni läbi viia, paljud maamehed hoidusid ka mobilisatsioonist kõrvale, peitudes metsa.
Viimasel päeval enne sakslaste kohale jõudmist olid Ilse, Villem ja Jüri põllul heinu vedamas ja nägid, kuidas eemal maanteel sõitis autotäis venelasi Surja külast üle Kõrgemäe Luhtõ küla poole. Veidi aja pärast oli kuulda kuulipilduja ja püssiraginat. Pärast seda oli vaikus ja auto ei tulnud tagasi. Hiljem selgus, et venelased tahtsid Surja ja Luhtõ küla piiril sügavas orus paiknevat silda õhku lasta. Aga sakslased olid juba vastas ja venelased sattusid lõksu.
Vastu õhtut tuli üks jalga taga vedav venelane Vabarna tallu ja palus vaevaliselt abi. Villem rakendas hobuse vankri ette ja viis ta Pari külas elava loomaarsti juurde.
Suuremat sõda Surja ja Luhtõ ning Pari küla enam ei näinud. Edaspidi läksid suured vene vangide kolonnid mööda piki maanteed kuhugi kogunemiskohtadesse. Mõne päeva pärast saabus suur hulk Saksa sõjaväge Ruusmäe mõisa juurde ja sinna tehti midagi staabi taolist ning igasugused laod sõjakraamiga. Sõjavägi seisis seal paar kuud paigal ja siis liikus edasi. Otseseid sõjakahjustusi külades ei olnud, kuid hiljem sai kolm last surma mahajäetud laskemoonaga mängimisel.
Sõda oli juba kaugemal ja elu läks vanaviisi edasi. Saksa sõjaväkke hakati vabatahtlikke võtma, ja mõni mineja ka oli, kuid Surja külast esialgu küll kedagi ei olnud.
Vastseliina vallamajast tuli käsk, et Vidrik ja Villem, kes olid metsast välja tulnud, peavad minema Lepassaare raudtee remonditöödele, sest venelased olid taganemisel raudtee ära lõhkunud. Taluperemees Villem läks ka vabatahtlikuna kaasa. Toit pidi endal kaasas olema ja peavarju pakuti ligidal olevas talus. Lepassaarde kogunes päris palju rahvast. Paaril korral oli ka ohtlik olukord, kui Vene lennukid käisid raudteejaama ründamas, aga keegi õnneks kannatada ei saanud.
Sügisesed põllutööd tahtsid tegemist, vili koristamist. Vilja masindamisega oli raskusi, sest mootorikütust polnud saada. Seda lubati lõpuks Vastseliinas anda ja Villem asetas kahesajaliitrise vaadi vankrile ning sõitis kütust tooma.
Detsembri algul tuli vallamajast uus korraldus – igal talul tuua kokkuveopunkti kaks koormat heinu.
Oli suur sula, mis lund küll ära ei võtnud, kuid tublisti vähendas. Vabarna Villem valmistas koos vend Viktoriga kahte hobust Vastseliina sõiduks ette. Heinad olid juba koormas.
Sõit läks hästi, kuid see polnud mingi sõit, sest mõlemal reel oli paras koorem peal; see oli ikkagi jalg jala ette minek, õnneks ilma vahejuhtumiteta. Ainult mõnel jõesillal olid eestlastest Omakaitse valvemeeskonnad, kes kontrollisid koormaid ja isikut tõendavaid dokumente. Sõideti Vana-Saaluse koolimajast mööda; pool teed oli läbi, ja peagi paistis Jeedasküla mäe otsast Vastseliina. Surja küla meestel, kes olid küll rännanud Haanjamaa küngastel, võttis südame alt soojaks vaade Jeedasküla mäelt alla orgu – nii ääretult kaunis ja hoomamatult avar tundus neile, Haanjamaa kuplite vahel elanud talupoegadele, Jeedasküla mäealune, imekaunis osake Eestimaast.
Hobused laskusid alla Vastseliina alevikku ilma sundimata ja ilmselt ka ilma ilumeeleta. Pärast kokkuveopunktis sakslasest asjamehele heinte üleandmist tegid talumehed veel poes mõned sisseostud ja asusid tagasiteele. Tagasisõit kulges kergemini, sest sõideti mööda teist, otsemat teed, mis oli küll kehvem, aga regedel polnud ju koormat peal.
Tööd Vabarna talus jätkusid. Jõuludeks tuli muu töö kõrvalt teha ka küünlaid lambarasvast, sest poest polnud vabrikuküünlaid saada. Pühad olid ilusad, suure lumega.
Saksa väed hõivasid Eesti ja seadsid sisse oma korra. Samas tuli korra loomisel ette ka pahandusi. Eestlased esitasid oma naabrite peale hulgalised kaebusi, eriti olid levinud anonüümsed kaebused, mis olid enamuses täiesti alusetud, ajendatuna kadedusest või tühisest tülist. Sakslasest Võru maakonna politseiülem oli sunnitud välja andma range hoiatuse: “Pealekaebused lõpetada. Kõik, kes esitavad sõja olukorras mõttetuid ja tühiseid kaebusi, võetakse rangele vastutusele. Aitab! Aufhören!“
Kaebused vähenesid, aga ei lakanud. Sajandeid kestnud erineva usutunnistusega vaenuvägede ülekäigud, vallutused ja alandused, ei soodustanud eestlaste ühtekuuluvust ja üksteise toetamist ning erinevalt näiteks juutidest, ei tekkinud eestlastel religioonil põhinevat rahvust. Eestlase hing oli tundlik ja rahutu ja ei saanud rahu ka pärast Vabadussõda ja Eesti riigi tekkimist. Mõisate, mõisamaade, härrastemajade, tehaste ja vabrikute riigistamised, nende jagamised ja võõrandamised kitsamale ringkonnale tekitasid kadetsemist ja paksu verd.
Kommunistliku režiimi ajal 1940.aastal alustatud maareform – jõukatest taludest maasiilude eraldamine, kohustus anda loomi, põllutööriistu ja oma elamises peavarju uusmaasaajale, endisele talu äärses hurtsikus külitavale popsile, tekitas viha ja nördimust. Samas, Võrumaal suuri, rikkaid talusid oli vähe, uusmaasaajatele siilude äralõikamised ei kahjustanud olulisel määral talupidamist. Enamus Võrumaa taludest olid keskmised või vaesed talud, samas hingehellust ja südamesoojust pakkuvalt maalilised ja kaunid, ning kakskümmend aastat kestnud maainimesele rahulikku iseseisvusaastat, omariiklikust olid sisendanud neisse tunde, et nii saab see kestma igavesti…
Raske higi ja vaevaga Võrumaa künklikule, kruusasele pinnasele rajatud talud, mitte rikkad, aga siiski elamisväärsed ja maainimesele hingelähedased, panid Võrumaa inimest kümne küünega kinni hoidma oma maalapikesest, ja see oli ka üks põhjuseid, miks just Võrumaa oli Eestimaa vihasemaid metsavendade võitluse piirkondi.

* * *

Neli aastat kestis sõda. Olukord sõjaväljal muutus. Sakslased asusid taanduma; nende kiiret põgenemist katsid Eesti Leegionid Sinimägedes; neil polnud taanduda enam kuhugi – selja taga oli Eestimaa.
Taandumisel läände, vajades kahuriliha, kasutas ka Saksa okupatsioonivalitsus eestlaste suhtes sundmobilisatsiooni. Paljud eestlased, kes olid tunda saanud kompartei poolt organiseeritud küüditamisi ja arreteerimisi, astusid vabatahtlikena Saksa sõjaväkke, et koos sakslastega vastu seista punasele katkule. See oli nende otsus, aga samas olid paljud eestlased jälle karmi valiku ees: kas jääda ootama venelaste tulekut ja vaadata mis saab, või põgeneda koos sakslastega läände või peituda metsa.
1944.aasta augusti esimestel päevadel ajas Männitalu Eedu lehmad, lambad ja sead laudast välja, talutas õuele ka noore hobuse Karbo, kes polnud veel kordagi vankriaisade vahele saanud, ja tegi õueväravad lahti – minge kuhu jalad viivad. Seejärel rakendas oma vana Kõrbi vankri ette. Raamiga ümbritsetud vankrile asus Eedu koos naise Anettega laduma oma vähest vara, kusjuures kaasa sai võtta ainult hädavajalikud ja väiksemad asjad: Anette oma kleidid ja palitud, Eedu asetas laudlinasse keeratult vankrisse kaks pühapäevaülikonda ja läikivad, heast kroomnahast säärikud. Kaasa võeti õmblusmasin, majapidamistarbeid, voodiriided ja villasest lõngast kootud kirjus mustris kardinad. Lisati veel üht-teist ja koorem oligi täis. Abikaasa Anette tegi vankri nurka pesa ja asetas sinna kaksikud, kuuekuused Oti ja Enno. Seejärel tõstis Eedu koorma otsa oma väikese, viieaastase tütre Elli.
Männitalu peremees Eedu rehmas ohjaharuga ja Kõrb liikus paigast. Anette sammus vankri taga ja pühkis rätikuotsaga pisaraid. Koer Traks, keda peremees oli mitu korda käskinud koju jääda, ei võtnud käsku kuulda ja sörkis vankri kõrval, justkui mindaks ainult korraks, justkui oleks ka seekord tegemist peremehe tavapäraste asjaajamiste ja sõitudega.
Seekord ei olnud tegemist tavapärase asjaajamise ja sõiduga. Külarahva seas liikusid kuuldused, et punavägede saabumisel võetakse kõik kuni viiekümneaastased mehed sundkorras sõjaväkke, kuna punaarmees oli kahuriliha otsa saamas, ja mingeid erandeid ei tehta. Sakslased taganemisel Eedut sundmobilisatsiooni alla ei kuulutanud, kuna veebruaris olid tema perre sündinud kaksikud ja saksa seadused nägid taolisel juhul ette sundmobilisatsioonist vabastamise.
Kõrb liikus ilma juhtimata mööda tuttavat külavaheteed, vedas kerget vankrit ja vehkis rahulolevalt sabaga. Peremehe ja perenaise südant koormas hirm ja mure. Nad ei teadnud, mis neid ees ootab ja kuhu nad välja jõuavad. Külast olid mitmed talumehed niiviisi, koormaks hädatarvilik kraam, lahkunud Võru linna, raudteejaama. Teati rääkida, et sakslased võtavad oma taanduvatesse ešelonidesse ka tsiviilisikuid, kes soovivad punaste eest põgeneda läände. Ja nüüd oli ka Eedu perel ees teekond tundmatusse.
Peremees Eedu tegi ainult lühikesi peatusi, et perenaine saaks oma kaksikuid imetada ja mähkmeid vahetada, ka Kõrbile pandi peatuses kaerakott pähe. Tuli kiirustada, sest rinne lähenes ja nad võisid sõjale jalgu jääda.
Terve päeva rühkis Kõrb edasi, Võru linna poole. Koer Traks, mõistes, et kodu jääb liialt kaugele, pöördus tagasi. Päev kaldus õhtusse. Enne Võru linna, Kirumpää mäel, hakkas seljatagant kostma järjest suurenevat mürinat, see üha paisus ja peagi ilmusid nähtavale tankid ja autokolonnid sõduritega. Oma ehmatuseks märkas Eedu, et tegemist on punaarmee vägedega. Eedu juhtis Kõrbi teest eemale, põllule ja jäi ootama kolonni möödumist. Äkitselt üks veoauto peatus, kaks sõdurit ja mingi nende ülemus kargasid autolt maja ja lähenesid automaate laskevalmis hoides Eedu vankrile. Sõjaväelased andsid automaadi toruga viibates käsu – vanker ja hobune rekvireeritakse sõjaväe tarbeks, kobige minema. Eedu suureks imestuseks anti käsklus eesti keeles. Eedu üritas vastu rääkida, palus jätta hobune ja koorem alles, aga sõdurite ülemus haaras ohjaharud ja sõnas: “Pojehali!
Anette tõstis oma kaksikud pojad vankripesast välja, Eedu aitas tütre Elli koorma otsast alla, sõdurid kargasid vankrile, nende ülemus käratas Kõrbile ja hobune liikus edasi, Võru linna poole.
Peremees Eedu jäi oma naise ja lastega teeveerule seisma. Terve öö liikusid nad jalgsi tagasi kodu poole – viieaastane Elli vantsis unisena ja väsinuna isa käekõrval, isa ja ema süles tukkusid pooleaastased kaksikud.
Koju jõudes avastas peremees Eedu, et maja on läbisõitnud punaväelaste poolt rüüstatud. Õnneks aga olid loomad läinud omapead kolama mööda metsatukataguseid viljapõlde, polnud punaväele ette jäänud ja seetõttu kõik alles, elus ja terved. Loomad, tundes, et pererahvas on jälle kodus, tulid ise metsast välja, tervitasid pererahvast rõõmsa määgimise, röhitsemise ja ammumisega. Nende taga, justkui hoolas karjak, sörkis koer Traks. Loomad olid jäänud alles, aga riided ja majakraam läinud ning läks aastakümneid enne, kui Eedu sai endale jällegi selga korraliku täisvillase ülikonna ning jalga läikivad, heast kroomnahast säärikud.
Eesti oli uuesti okupeeritud punavõimu poolt ehk nagu ütlesid kommunistid – Eestis oli taaskehtestatud nõukogude võim. Ja kui pärast juuniküüditamist olid metsad täis kommunistliku terrori eest peitu pugenud inimesi, siis nüüd oli neid veelgi rohkem.
Kompartei organid igal tasandil pidasid nõupidamisi, pikki, poole ööni kestvaid nõupidamisi ja andsid juhiseid, aina juhiseid oma käepikendusele julgeolekule, kes siis hävituspataljoni sõdurite ja koertega jahtis metsa pugenud inimesi. Siinjuures tuleb märkida, et paljud julgeoleku töötajad olid venekeelsed ega mõistnud kohalikku ehk eesti keelt ja seetõttu olid nende töötulemused üsna nigelad. Hoopis paremat kontakti kohalike elanikega, seejuures igat masti koputajate, pealekaebajate, kommunistide ja komsorgidega saavutasid eesti soost julgeolekutöötajad; just neil õnnestus värvata enam agente, äraandjaid, oma rahva reetureid. Asjaolu, et suurem osa metsavendade punkreid avastati ja põhiline osa metsavendi püüti kinni agentide abil, eestlastest agentide abil, tõendavad paljud julgeoleku tegevust käsitlevad arhiividokumendid. Eriti ilmekad on arhiividokumendid, kohalike julgeolekuorganite ettekanded oma kõrgemalseisvatele ülemustele, milledes näidatakse ära, kuidas toimus metsavendade tabamine ning milline agent oma teeneid osutas. Seejuures ei tohiks ära unustada, et alluvad oma ettekannetes ülemustele, igat masti julgeoleku kohalikud tegelased, üritasid alati ennast kõrvupidi üles tõsta, ennast heroiseerida, näidata ennast inimsõbralike abistajatena, aga oma vastaseid, siinjuures metsavendi, kirjeldati halastamatute bandiitidena, kes terroriseerisid kohalikke elanikke. Jah, arhiividokument on faktiline materjal, kuid selle on kunagi koostanud ikkagi inimene, lähtudes suuresti oma egost, suhtumisest sündmusse ja sõltudes südametunnistuse olemasolust või selle puudumisest.
Julgeolek ja siseministeeriumi organid tegutsesid, aga ka metsavennad ei istunud vaikselt peidus, vaid osutasid vastupanu ja sooritasid äkkrünnakuid kompartei tegelaste, samuti hävituspataljoni ja nõukogude töötajate vastu; selgitati välja ja tapeti agente, pealekaebajaid ja koputajaid.
26.jaanuaril 1946 oli Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee sunnitud saatma appikarjekirja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esimesele sekretärile seltsimees Nikolai Karotammele, milles teatas, et 25.jaanuaril kell 17.30 paiku toimus Urvaste külanõukogu ruumis koosolek; kohal viibis viis hävituspataljoni liiget, samuti EK (b) P Võrumaa Komitee poolt kohalike organite abistamiseks saadetud kaardiväe vanemleitnant Poluektov Ivan ja veel kolmteist inimest, koosolekust osavõtjat. Ruumi tungisid üheksa tundmatut isikut, viisid kohaliku hävituspataljoni liikmed välja ja lasksid maha. Maha lasti ka I. Poluektov.
Kompartei Keskkomitee ja Kompartei Võrumaa Komitee kutsusid kokku järjekordse nõupidamise, arutasid poole ööni olukorda ja nentisid, et on ära tehtud teatud töö, aga esineb ka mõningaid üksikuid puudusi, ning andsid oma käepikendusele julgeoleku- ja siseministeeriumile juhised bandiitide vastase võitluse tõhustamiseks, vaenulike elementide tegevuse tõkestamiseks. Aga mida sa seal ikka tõkestad, kui metsavennad kadusid justkui uttu, või nagu eelnimetatud appikarjekirjast nähtus – kui sündmuspaigale saabusid NKVD sõdurid ning Linnamäe ja Antsla vallast kohapeal tegutsevad Hävituspataljoni grupid, olid bandiidid juba kadunud.
Siinjuures tuleks pikemalt peatuda ühel väga olulisel partei “käepikendusel” – nendeks olid hävituspataljonid ehk hävitajad.
Hävitajate tegemisi ei kajastanud Nõukogude ajaloopropaganda isegi mitte ilustatud, heroiseeritud kujul. Algselt allusid taolised karistuspataljonid, hävitajad, siseministeeriumile, aga peagi viidi üle julgeolekuministeeriumi koosseisu ja nende tegevus salastati. Hävituspataljonid loodi Eesti NSV-s juba 1941.aastal ja kui sakslased 1944.aastal kiires tempos taganesid lääne poole ning oli ette näha, et nad taganevad ka Eestist, otsustas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo, otsusega 20.aprill 1944, hävituspataljonid taasasutada. Pataljonid tuli formeerida kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena ning nende peamiseks ülesandeks pidi saama võitlus metsavendadega. Kuna aga 1941.aasta niinimetatud suvesõja ajal olid hävituspataljonid toime pannud massiliselt hirmsaid kuritegusid: süütute inimeste ilma kohtuta mahalaskmisi, elanike sissepõletamisi elumajadesse, naiste vägistamisi, siis inimesed nägid hävituspataljonides endiste relvastatud kuritegelike jõukude taasloomist kommunistliku partei poolt. Partei otsustas võtta abinõud tarvitusele, ja nagu ikka parteilisel moel – 1946.aasta jaanuaris kehtestas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esimene sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem seltsimees Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimetuseks “Rahvakaitse”. Samas pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele mõiste “hävitajad” ning seda ei muutnud ka 1949.aastal pataljonidele antud järjekordne nimi “Bandiitide hävitajate pataljonid”.
Külade pataljonilased, peamiselt kohalikud kommunistid ja komnoored, elasid oma kodudes ja sageli täristasid purjus peaga külavahel automaate, hirmutasid külarahvast ja näitasid oma võimu ehk nõukogude võimu; maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmutes paiknevad hävituspataljoni üksused, kes kandsid punaarmee vormi ja said ka mingit palka.
Kommunistlik Partei jätkas oma tööd “uue elu” loomisel vaibumatu innuga.
5. juunil 1947 saatis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee kirja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimesele sekretärile, milles pikalt ja põhjalikult kiitis partei Võrumaa komitee poolt ära tehtud suurt tööd, samas näitas, milliseid suuniseid on kompartei maakonnakomitee andnud riikliku julgeoleku kohalikele organitele.
Kiri oli pikk ja esines ka ilukõnelist targutamist, seetõttu toome ära selles kirjas nimetatud peamised parteilised seisukohad, millest selgesti nähtuvad parteilise juhtimise meetodid ja võtted.
“1947.aasta 1.juuni seisuga on riikliku julgeoleku ministeeriumi maakonnaosakonna ja valdade partei-algorganisatsioonide sekretäride andmetel maakonnas 258 kodanikku, kes varjavad end nõukogude võimuorganite eest. Registreeritud on 9 bandiidigruppi.
Juhindudes Teie juhtnööridest rakendada viivitamatult tõhusaid abinõusid bandtismi ilmingute likvideerimiseks ja lähtudes sellest, et maakonnas esineb seniajani banditismi ilminguid ning suur arv end nõukogude võimuorganite eest varjavaid kodanikke, arutas Eestimaa K(b)P maakonnakomitee büroo teistkordselt banditismi ilmingute vastu võitlemise abinõude küsimust ja võttis vastu asjakohase otsuse, mis näeb ette bandiidigruppide täieliku likvideerimise 1947.aasta juunikuu jooksul, illegaalide legaliseerimise jätkuva töö tõhustamise ning partei- ja komnoorte aktiivi kaasamise töötamiseks illegaalide sugulastega, et kallutada illegaale end legaliseerima.
Eestimaa K(b)P maakonnakomitee büroo 21.5.47 otsus banditismi ilmingute vastu võitlemise abinõudest on saadetud Eestimaa K(b)P Keskkomiteele.
Pärast Eestimaa K(b)P maakonnakomitee büroo otsust on riikliku julgeoleku ministeeriumi maakonnaosakond koos Rahvakaitse pataljoniga märgatavalt parandanud banditismi ilmingute vastu võitlemise operatiivse töö kvaliteeti. Sõjaväeliste operatsioonide läbiviimiseks, varitsuste organiseerimiseks bandiitide oletatavates ilmumiskohtades ja tööks illegaalide sugulastega, et kallutada illegaale end legaliseerima, on kaasatud partei- ja komnoorte aktiiv.”

Partei teab, partei oskab, partei juhib – tema käepikendus julgeolekuministeerium viib täide. Aga huvitaval kombel ei märgitud Kompartei Võrumaa Komitee kirjas mitte ainsagi sõnaga siseministeeriumi organeid. Asi oli selles, et siseministeeriumi ja julgeoleku organid olid asunud omavahel rivaalitsema, kuna äsja oli reorganiseerimise käigus moodustatud eraldi NSV Liidu Riiklik Julgeoleku ministeerium, minister Viktor Semjonovitš Abakumov ja NSV Liidu Siseministeerium, minister Lavrenti Pavlovitš Beria, kes omavahel rivaalitsesid ja Stalini ees pugesid ning teineteist mustasid. Sama nimetusega ministeeriumid olid loodud ka liiduvabariikides ja rivaalitsemine ning teineteisele tünga tegemine kandus ülalt alla. Mis aga puutub Kompartei Võrumaa Komiteesse, siis ilmselt hoidus tolleaegne kompartei maakonna sekretär pigem riikliku julgeoleku poole, ja tegi õigesti, sest aegamisi saavutaski KGB kõrgema positsiooni, eriti kui Beria Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana, Stalini asetäitjana, allutas kogu repressiivaparaadi enda valitsemise alla. Samas aga, siseministeeriumis töötas palju professionaale ja seda ka aastakümneid hiljem. Julgeoleku organitesse, mida peeti prestiižikamaks – ikkagi tšekistid! – ja kus oli mitmeid soodustusi ja kõrgemad palgad, trügisid tutvuste ja sidemete kaudu igat masti partei ja komsomoli algorganisatsioonide sekretärid, pugejad ja ebapädevad tüübid, kes pigem nõrgestasid riikliku julgeoleku kaadrit. Aga edaspidiselt see polnudki tähtis – pärast metsavendade likvideerimist tegeles KGB Eesti ENSV-s põhiliselt usklikega, anekdoodirääkijatega või isikutega, kes liialt häälekalt ütlesid välja oma rahulolematuse kehtiva riigikorra, partei ja valitsuse kohta. KGB osales välisviisade lubamisel või mittelubamisel meremeestele või teadlastele, kes üritasid sõita välismaale teaduslikele konverentsidele; nii mõnigi inimene soovis sõita välismaale sugulastele külla, ja nii mõnigi neist värvati agendiks. KGB jälgis inimeste kontakte välismaalastega, nii vähe kui neid ka oli, andis oma nõusoleku või keeldumise ametikõrgenduseks teatavatel ametikohtadel, toppis oma nina igale poole ja tegeles muu tühja-tähjaga.
Tegelikult polnud alates kuuekümnendatest aastatest kohalikest julgeolekuorganite töötajatest (tšekistidest!) enam asjalikku kasu ei kodumaale, riigile ega rahvale, parteile ja valitsusele, ainult suuresti suutsid nad ära rikkuda paljude töökate ja ausate inimeste elu, muuta kogu Nõukogude Liidu üheks suureks vangilaagriks, seejuures isegi teadmata, milleks. Pikkamisi hakkasid KGB rajooniosakondade töötajad tunnetama iseenda tühisust, kuigi peeti ennast tšekistideks, hinge kogunes alaväärsuskompleks – see ajas jooma, ja KGB-s oligi palju joodikuid, eriti salajoodikuid.

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei asus ehitama kommunismi esimest faasi – sotsialismi. Sihid olid selged, ülesanded julgeolekuorganitele jagatud. Lenini-Stalini partei lipu all, edasi seltsimehed! Aga selleks, et ehitada kommunismi, vajas partei kommunismiehitajaid. Töölistega oli asi lihtne, nad juba töötasid loosungi all “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Nüüd oli järg maarahva käes, oli tarvis talupidajad muuta külaproletariaadiks.
Kommunistlik partei kuulutas pidulikult – talurahva kolhoosidesse ühendamine on vabatahtlik, kolhoosikord toob õnne meie õuele! Tegelikult aga tegeles partei skeemitamisega.
Skeem nägi ette, et agara selgitustööga, parteipoliitilise propagandaga, organisatsiooniliste abinõudega, meelitamiste, petmiste ja hirmutamisega saavutada kehvik- ja keskmiktalupoegade valmisolek ühinemiseks kolhoosi. Samas järjekindla piiramise ja väljatõrjumispoliitikaga nõrgestada maksimaalselt jõukamat talurahvast, kolhoosikorra kindlat vastast. Jõukamat talurahvast hakati nimetama vene laensõnaga – kulak, ja selle sõna tõelist tähendust saadi Eestimaal peagi tunda.
Eestis algas jõukate ehk uue sõna kohaselt kulakute talude piiramine 1940. aasta maareformiga. Maaomanikelt võeti ilma mingi kompensatsioonita ära maa, mis ületas 30 hektarit. Võõrandatud maa jagati maata sulastele ja popsidele. Samas aga maareformi käigus laiali jagatud põllutükid, kuni kaksteist hektarit, olid korraliku talu loomiseks ja pere ülalpidamiseks liiga väikesed. Maareform kujutas endast vaid poliitilist manöövrit, eesmärgiga nõrgestada suurtalunike majapidamisi, seejuures uusi, mõistlikult majandatavaid talusid loomata.
Pärast sõda ja Eestimaa taasvallutamist kommunistliku valitsuse poolt 1944. aastal kollektiviseerimisega ei kiirustatud, sest vene impeeriumi ehk NSV Liidu poolt ametisse määratud kommunistliku partei esindajate mõjuvõim oli maakohtades veel nõrk ning eestlaste seas ebapopulaarse kolhoosikorra juurutamine oleks seda veelgi nõrgendanud. Et võita maata või vähese maaga elanikkonna osa toetust, viidi lõpuni maareform, mis 1940.aastal pooleli jäi. Reformiga püüti talupidajatele näidata, justkui oleks uus võim huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest, ega kavatsegi hakata kolhoose moodustama. Esmalt uusmaasaajatele ja teises järjekorras ka varasematele talupidajatele anti kätte põlise maakasutamise õigust tõendavad dokumendid ja rõhutati miitingutel, koosolekutel ning ajalehtedes, et ühtegi maakasutajat ei sunnita ei nüüd ega tulevikus maapidajate tahtmise vastu astuma kolhoosidesse ega sovhoosidesse. Tekitati igati (õieti küll taheti tekitada) muljet, et maauuendusega on tõsi taga ning et nii uusmaasaajad, kui ka varasemad talupidajad võivad julgesti oma tööd uutes taludes alustada ning juba töötavates taludes jätkata.
Samal ajal kehtestati aga progresseeruv maksusüsteem, mis määras suurema põllumaaga taludele kõrgemad maksud. Just maksusüsteemi loodeti kasutada peamise survevahendina kolhooside moodustamiseks. Põllumajandustoodete kohustuslike müüginormide kokkuostuhinnad hoiti keskvõimu poolt madalal. Nii tekitati kunstlikult olukord, kus talude tootmisvõimest ei piisanud maksude tasumiseks. Talud jäid võlgu ning maksuvõlad tõid kaasa kriminaalvastutuse. Raskustesse sattunud taluomanikel jäi ainult üle loobuda oma talust ja loomadest. Kogu see julm ja küüniline jant võeti kompartei poolt ette selleks, et näidata kolhooside loomist vormiliselt vabatahtlikuna. Selle mõistmiseks tuleb teada, et kommunistlikule režiimile, kelle eesmärgiks oli maailmarevolutsioon, oli väga oluline maailmale näidata kõike riigis toimuvat loomulikuna ja inimeste omal tahtel toimuvana ning samal ajal varjata oma tegelikku inimvaenulikku, kogu ühiskonda kontrollivat palet.
Teostatud „maareform” riivas sügavalt enam kui 35 tuhande talu elujõudu, kes kohalike maakomiteede äranägemise järgi pidid loovutama suure osa oma paremaist tarbemaa-aladest uusmaasaajatele ja seda äärmiselt juhuslikul ja plaanitul maade tükeldamisel. Need kommunistliku maareformiga tükeldatud 35 464 talu, mis moodustasid 25% Eesti talundite üldarvust, andsid peamise osa põllumajanduslikust turutoodangust ja nende tarbemaa-alade äralõikamine halvas sügavalt paljude talundite elujõudu. Lisaks sellele pidi osaliselt sundvõõrandamisele määratud vanatalu mahutama oma hoonetesse ka uusmaasaaja põllumajandusliku inventari ja uusmaasaaja perekonna.
Säärase maareformi teostamisega süvendati tahtlikult ja teadlikult ühiskondlikke vastuolusid külaühiskonnas, mõjudes lõhkuvalt endisele eluolule, olemasolevatele peresuhetele ja sõprusvahekordadele. See kõik aga oli vesi kompartei propaganda veskile, kes ei väsinud korrutamast juttu „kulakute” saboteerimiskatsetest ja nende poolt nõukogude võimu õõnestamise püüetest.
Kommunistliku maareformiga oli endine keskmise ja suurema talu omanik asetatud „rahvavaenlase” olukorda, kelle varanatukest ähvardas iga hetk konfiskeerimine punase võimu poolt ja kelle elu ühes isikliku vabadusega rippus juuksekarva otsas.
Laiaulatuslikum talupidamise väljatõrjumine ehk Venemaalt saabunud kommunistidest terroristide suurrünnak Eestimaa talupidamisele algas 1947. aasta sügisel, kui kõigil taludel tõsteti põllumajandusmaksu. Seati sisse ametlik kulaku nimetus ning hakati paremaid talunikke vastava määruse alusel kulakuks kuulutama. Neile määrati teiste talunikega võrreldes palju suurem maks. Nõukogude okupatsioonivõim kohustas talurahvast andma sümboolse hinna eest riigile teravilja, kartulit, heina, piima, liha, mune, villa, lehma- ja seanahka. Sundnormid olid diferentseeritud – jõukamatelt taludelt nõuti rohkem. Kulakuks kuulutatute norme suurendati aga eriti järsult.
Kommunistlik partei tegi järgmise sammu – asus korraldama niinimetatud kehvikute koosolekuid, kus peamiseks arutamise aineks oli jõukamate talunike kulakuteks tunnistamine. Otsused nendel koosolekutel protokolliti ja protokollid esitati kohalikule võimuorganile, rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomiteedele kinnitamiseks. Kehvikute koosolekute otsused olid küllaldaseks argumendiks, et hiljem, kui asuti küüditamise operatsiooni läbi viima, kanda need niinimetatud kulakud Siberisse saatmisele kuuluvate inimeste nimekirja.

Protokoll

Varstu valla Krabi külanõukogu kehvikute koosoleku kohta 28.veebr. 1948.a kell 16.
Koos olid: Ilves Karl, Raju Eduard, Kuus Eduard, Kersma Jaan, Põder Akeksander, Migul Eduard, Põldsep August, Peeras Jaan, Ploom August, Rumpe Minna, Pikk Endel, Maantee Hans, Kripp Hilda, Nurk Olga ja Teder Aliide.

Koosolekut juhatas sms Karl Ilves
protokollis sms Raju Eduard

Päevakord

1. Kulakute kindlaks tegemine Krabi külanõukogus.

Koosolek otsustas tunnistada kulaklikuks majapidamiseks Mürk Karl.
Sõnavõtud: Sms Pikk Endel iseloomustas Karl Mürki kui kodanlikul ajal kolme
taluomaniku, pidades üht ise, andes teised rendile, saades raha renti ja ka
tööpäevi.
Sms Ploom August iseloomustas teda kui isikud, kes on kogu aeg pidanud
võõrast tööjõudu alaliselt. Sakslaste ajal teenis tema juures Kalnin Alviine
perekonnaga ning on tema juures teenimas ka praegu.
Sms Peerna Jaan iseloomustas Karl Mürki kelle perekonnast üks poeg oli
Saksa Armees ning üks poeg põgenes punaarmeest varjates ennast üle
kahe aasta metsas.
O t s u s: Tunnistada kulakuks Karl Mürk Jakobi pg.

Koosoleku juhataja /K. Ilves/
Protokollija /E. Raju/
Väljavõte õige
19.nov. 1948.a
Pitsat, allkiri
TK asjaajaja

26. jaanuaril 1948 võttis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee vastu otsuse “Parteiorganisatsioonide tööst kolhooside organiseerimisel Eesti NSV-s”.
Hakati looma esimesi kolhoose. Talupidajad üritasid neist kõrvale hoida, seejuures olid kolhooside vastaste hulgas silmapaistval kohal uusmaasaajad. Vaene pops, olles saanud enda valdusesse maalapi, hoidis sellest kümne küünega kinni. Oli ta ju saanud nõukogude võimult “petsatiga paberi“, et see maatükk antakse talle põliseks kasutamiseks talumaana. Igaveseks ja aamen! Aga võta näpust, nõukogude võim on õiglane, aga kaval!
1948. aastal kasvas põllumajandusmaks nii palju, et tavalisedki talud jäid raskustesse. Kes kulakuks kuulutati, nende maks ja normikohustused tõsteti aga ülikõrgeks. Kulakutalude kõik maksud ja kohustused kokku ületasid nende talude tootmisvõime 1,5-2 korda. Paljud hakkasid oma taludest loobuma, maksu- ja normivõlgu oli neil kõigil. Enamik anti kohtu alla, kus langetati sundsissenõudmise otsused. Järgnes talu vara üleskirjutamine ja sundvõõrandamine, peremees vangistati süüdistatuna sabotaažis. Kõik käis sama malli järgi nii, nagu kommunistid olid toiminud Venemaal, Ukrainas ja teistes liiduvabariikides aastatel 1928-1935.
Kulakuks kuulutatute talud olid 1948. aasta lõpuks majanduslikult purustatud. Nende sama aasta põllumajandusmaksust jäi riigil pool ikkagi saamata ning see summa kustutati seoses maksualuste küüditamisega.
Kompartei tegutses küüniliselt – kümnete tuhandete majanduslikult elujõuetute väikekohtade loomise eesmärgiks oli vastuvõtliku pinna loomine üleminekuks seniselt üksiktalundite süsteemilt bolševistliku suurmaapidamise – kolhooside – süsteemile. Seda tähistas ka punase propagandaaparaadi üha süvenev „selgitustöö” kolhoosi kasuks:
„Väikemaapidamine ei suuda kindlustada talupojale jõukat elu”,
„Väikemaapidamise süsteem pole suuteline inimkonda päästma masside viletsusest ja kurnamisest”,
„Sotsialistlike suurmaapidamiste – kolhooside – rajamine on ainuõige küla arenemistee.”
Need hüüdlaused muutusid punase kihutuskirjanduse veergudel üha sagedasemaks.
Talupidajate poolt normide täitmist jälgiti rangelt. Maksuteatisel seisis hoiatus:
“Käesoleva müügikohustuse mittetäitmise korral langete Teie vastutuse alla, loomasaaduste riigile kohustusliku müügi määruse alusel.” Lisaks seisis teatisel kirjas:
“Peale selle peab Teie poolt ära antud olema maksmatised.”
Mida see “maksmatis” tähendas, selle kohta võis vene keelt oskav inimene selguse saada teatise teisele poolel asuvast venekeelsest tekstist – maksmatis tähendas maksuvõlga. Aga vastutusele võtmine tähendas vangistamist või küüditamist Siberisse; kui aga keerati kraesse poliitiline paragrahv – sabotaaž, siis võis karistuseks olla mitte ainult vangistamine, vaid mahalaskmine. Igatahes küladest kadus maksuvõlgades peremehi – kes viidi ära kaeraudades, kes põgenes metsa, ja enam nad kodukülla tagasi ei pöördunud.

17. jaanuaril 1949 kirjutas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär Nikolai Karotamm Moskvasse Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomiteele kirja, milles selgitas parteipoliitilisi seisukohti: “Kollektiviseerimise teostamiseks Eestimaal on vajalik kulakluse kui klassi likvideerimine, milleks tuleb jõukad talupidajad kuulutada rahvavaenlaseks ja saata välja Eesti NSV-st kaugetesse Nõukogude Liidu põhjarajoonidesse.”
Kirjas paluti osutada selles küsimuses Eestimaa Kommunistlikule (bolševike) Parteile vajalikku abi.
Karjerist Nikolai Karotamm, soovides Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri seltsimees Stalini ees pugeda, ütles Moskvasse saadetud kirjas välja justkui omaenese seisukohad kollektiviseerimise läbiviimise kohta, kuigi need seisukohad olid Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema poliitbüroo direktiivides sätestatud ja praktikas Venemaal, Ukrainas, Kaukaasias ja Kasahstanis järele proovitud enam kui kümme aastat tagasi. Kahtlemata teadis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimene sekretär seltsimees Karotamm eelnimetatud kompartei direktiive ja nende praktilisi tagajärgi ja nüüd kulusid need teadmised Eesti NSV kommunistidele parteipoliitilises töös marjaks ära .
Moskva reageeris abipalvele kiiresti. 29.jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse ulatusliku küüditamise läbiviimse kohta.

NSVL Ministrite Nõukogu 29. jaanuari 1949. aasta määrus „Kulakute ja nende perekondade, illegaalselt elavate, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdi-mõistetud bandiitide ja natsionalistide perekondade, vastupanutegevust jätkavate legaliseeritud bandiitide ning nende perekondade, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekondade Leedu, Läti ning Eesti territooriumilt väljasaatmise kohta”

Täiesti salajane (Erikaust)
Määrus Nr. 390-138

1. Vastu võtta Leedu NSV, Läti NSV ning Eesti NSV Ministrite Nõukogude ning Leedu, Läti ja Eesti Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomiteede ettepanekud välja saata kulakud koos perekondadega, illegaalselt elavad, relvastatud kokkupõrgete ajal tapetud ning süüdimõistetud bandiitide ja natsionalistide perekonnad, vastupanu-tegevust jätkavad legaliseeritud bandiidid ning nende perekonnad, samuti represseeritud bandiitide abistajate perekonnad.
Välja saata kokku 29 000 perekonda, mis koosnevad 87 000 inimesest, nendest Leedu NSV-st – 8500 perekonda, 25 500 inimest, Läti NSV-st 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Eesti NSV-st – 7500 perekonda, 22 500 inimest.
2. Eelmainitud kategooriatesse kuuluvad isikud välja saata alaliselt Jakuutia ANSV-sse, Krasnojarski ja Habarovski kraidesse, Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastitesse.
3. Kohustada NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeeriumit (seltsimees Abakumov) käesoleva otsuse 1. punktis nimetatud isikute Leedust, Lätist ja Eestist väljasaatmist läbi viima ajavahemikul 20.–25. märts 1949.
4. Kohustada NSVL Siseministeeriumi (sm. Kruglov) tagama Leedust, Lätist ja Eestist välja saadetute konvoeerimise ning kohaletoimetamise raudtee ja veetranspordil nende pagendamise kohtadeni; välja saadetute hoolika valve teekonnal; pagendatute administratiivse järelevalve pagendamiskohtadel ning looma sobiva arvestuse – viia sisse selline režiim, et keegi ei põgeneks; pagendatutele töö põllumajanduses (kolhoosides ja sovhoosides ning metsavarumis- ja kullakaevandustööstuses).

Kommunistlik partei ja nõukogude valitsus oli oma suunava ja juhendava sõna öelnud, tegutsema asus kompartei käepikendus – riikliku julgeoleku ja siseministeeriumi organid.
12.märtsil 1949 andis NSV Liidu siseminister välja käskkirja nr 00225 “Leedu, Läti ja Eesti territooriumilt kulakute, nende perede, bandiitide perede ja natsionalistide väljasaatmise kohta.”
Nimetatud käskkiri saadeti Eesti NSV kollaborantidest võimumeestele ja juba 14.märtsil 1949, juhindudes kompartei suunistest, andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu välja määruse nr. 014 “Kulakute ja nende perede välja saatmise kohta Eesti NSV-st.”
Esmalt määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Kuna aga nimetatud määruses toodud numbritest jäi komparteile väheseks, võttis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.märtsil 1949 vastu täiendava määruse nr. 015 “Kulakute perede väljasaatmise kohta Eesti NSV-st.” Nimetatud määrusega suurendati küüditamiste plaaniülesandeid ja lisati veel 128 kulakuperekonda. Ka nimetatud määrused ei taganud veel täielikku ja igakülgset “rahvavaenlaste” represseerimist ning 23.märtsil ilmutas Eesti NSV Ministrite Nõukogu määruse nr. 016 “Konfiskeeritud kulakute majapidamiste realiseerimise ja kolhoosidele üleandmise korrast Eesti NSV-s”.
„Kulakute” taluhooned, põllutööriistad, transpordivahendid ja kariloomad tuli anda tasuta kolhoosidele, muu vara aga konfiskeeriti ja realiseeriti riigi tuludesse.

Siinjuures mõned selgitused küüditamiste ja represseerimiste peaarhitekti Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei tegevuse ja toimimise kohta.
1944-1947 tegutses Moskvas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Eesti büroo. Üleliidulise büroo tegevuse eesmärk oli nõustada ja kontrollida kohaliku parteiosakonna, see tähendab Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee juhtkonna tegevust ja lojaalsust keskvõimule. Sageli arutati olulised küsimused enne läbi ÜK(b)P KK Eesti büroos ja alles seejärel EK(b)P KK-s. .
1952. aastal Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Kongressil vastuvõetud otsuse kohaselt muutis ÜK(b)P oma nime, muutudes NSV Liidu Kommunistlikuks Parteiks ja 1953. aastal muutis ka EK(b)P oma nimetuse Eestimaa Kommunistlikuks Parteiks.
Eesti NSV-s teostas ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste küüditamise ja represseerimise ning talude kollektiviseerimise üldjuhtimist Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja selle büroo. Kuigi suunised nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EK(b)P KK hooleks plaanide väljatöötamine ja täitmine koos oma käepikenduse siseministeeriumi ja julgeolekuministeeriumi kohalike organitega.

1949. aasta märtsikuus, kümme päeva enne küüditamise algust, kutsuti Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, igasse maakonda Keskkomitee poolt juba varem määratud esindajad, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Tollase EK(b)P Keskkomitee liikme ja Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ) Keskkomitee esimese sekretäri Arnold Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis.
Volinike ülesandeks oli parteiliselt juhendada küüditamiste läbiviimist ning kontrollida, et väljasaatmised toimuksid vastavalt kompartei suunistele. Kusjuures volinikud pidid ka reaalselt aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollida koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate nimekirju ja sellega seotud dokumente ning veenduma, et väljasaatmise nimekirjadest ei oleks väljajäämisi või küüditamistest kõrvalehoidujaid.
Lisaks küüditamise üldjuhtidele, niiöelda parteilistele peadirigentidele, saatis Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei kohtadele parteipoliitilise töö tõhustamiseks, rajooni parteiorganisatsiooni ja aktiivi abistamiseks ning kohalike siseministeeriumi ja julgeoleku organite juhendamiseks, oma instruktorid.
Instruktorite selgitused olid täpsed ja igakülgsed, eriti üksikasjalikke juhiseid anti kulakute kohta, kuigi vähese haridusega parteilased ei teadnud isegi sõna “kulak” mõistet ega päritolu. Nad ei teadnud, et tegemist on vene keele viljastava mõjuga eesti kõne- ja kirjakeele arengule.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike)) Partei Keskkomitee parteiorganisaatorid ja instruktorid andsid, niinimetatud, aktiivi koosolekutel, mis toimusid tavaliselt hilisõhtul või öösiti, “väärtuslikke juhiseid“, selgitades, kuidas kanda kulakud kulakute nimekirja. Kusjuures kõigepealt tuli kohalikel organitel koostada kulakute nimekiri, ja seejärel koguda tõendeid selle kohta, et nad on kulakud.
Kompartei instruktorid ja partorgid selgitasid:
Kulakute kategooriasse loetud perede puhul kasutada järgmisi tõendeid:
1) Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) poolt kinnitatud maakonna kulakute nimekiri;
2) Väljavõtted maakonna TSN TK otsustest perekonna kulakuks tunnistamise kohta;
3) Valla TSN TK tõendid kohalike kulaklike perekondade kohta ja valla kehvikute koosolekute protokollid jõukate talunike kulakuks tunnistamise kohta;
4) Kohalikelt elanikelt laekunud agentuurteated kompromiteerivate andmetega kulaklike perede kohta;
5) Muud tõendid kulakliku pere liikmete nõukogudevastase tegevuse kohta – ülekuulamisprotokollide, arreteerimismääruste, süüdistuskokkuvõtete koopiad, prokuratuuri teated pereliikmete karistamise kohta, andmed võõra tööjõu kasutamise kohta talus.

Süüks pandi võõra tööjõu kasutamine talus nii iseseisva Eesti Vabariigi ajal, kui ka pärast Eesti taasokupeerimist kommunistliku valitsuse poolt aastal 1944. Seejuures aga kompartei instruktorid ei pööranud tähelepanu asjaolule, et võõra tööjõu kasutamine taludes ei olnud seadusega ega valitsuse normatiivaktidega keelatud. Võõra tööjõu kasutamine keelati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega 23. maist 1949, see tähendab, alles pärast talude hävitamist küüditamise ja sundkollektiviseerimisega.
Kompartei instruktorid rõhutasid oma juhistes – pärast natsionalistide, bandiitide ja kulakute majapidamiste väljaselgitamist, järgmisena kindlaks teha igasse majapidamisse kuuluvad pereliikmed. Juhul, kui neist keegi ei viibi väljasaatmise ajal talus, välja selgitada nende asukoht ja arreteerida kui küüditamisest kõrvalehoiduja.
Operatsioon koodnimetusega „Priboi“ käivitus 25. märtsi varahommikul kell 06.00. Teed küüditatavate kodudeni juhatasid kätte kohalike täitevkomiteede esimehed, valla partorgid, komnoored, julgeolekuagendid. Reeglina eestlased, omakülainimesed.
Lisaks julgeoleku ja siseministeeriumi operatiivtöötajatele ning sõjaväelastele osales küüditamistel kohalike operatiivgruppide koosseisus Eestis kokku ligi kakskümmend tuhat aktivisti, kommunisti ja komnoort. Et Eestis oli 1948. aasta 1. novembri seisuga parteiliikmeid kokku 16650, siis genotsiidi olid kaasatud kõik eesti kommunistid ja komnoored. Eestlastest küüditajad, kommunistid ja komnoored, said preemiaks võimaluse röövida paljaks ligi 7500 kodu tarbeesemed, riided ja toiduained.
Küüditamine mõjus metsavendlusele esialgu vastupidiselt okupatsioonivõimu ootustele. Enam kui kümme protsenti küüditamisele määratuist pääses põgenema ning oli sunnitud minema metsa. Kuna märtsiküüditamine puudutas peamiselt talupoegi, siis sisuliselt kommunistlik režiim vangistas, küüditas või ajas oma repressioonidega metsa peaaegu kõik Eestimaa jõukad talupojad, kogu tööka ja kohusetundliku maarahva. Suurem osa metsa pagenuist liitus mõne juba tegutseva metsavendade salgaga või moodustas uue, sageli perekonnast koosneva salga. Metsadesse pages inimesi veel aasta jooksul pärast küüditamist – hirmust arreteeritud saada, lihtsalt masendusest või soovist küüditatud omaste eest kätte maksta. See oli, nii öelda, teise laine metsavendlus.
Samal ajal tekkis külades üha rohkem inimesi, kes kas hirmust, saamahimust, kadedusest või muil põhjusil hakkasid okupatsioonivõimudega koostööd tegema. Sageli seisnes koostöö pealekaebamises. Kui pealekaebamise tulemusel naaber arreteeriti, tekkis soodus võimalus tema varandus laiali tassida. Ametlikult soodustatud vägivalla ja kasvava usaldamatuse õhustikus muutus julgeolekul üha lihtsamaks sundida inimesi informaatoriteks. Värbamise põhiobjektideks said metsavendade sugulased ja julgeoleku lubadusi uskudes metsast välja tulnud metsavennad, keda info väljapressimiseks sageli jõhkralt töödeldi.
Sõja lõpust saadik oli metsavendade üheks tegevuseesmärgiks olnud küüditamise toimumise korral seda takistada. 1949. aasta kevadeks, viieaastase sissisõja järel, olid Eesti relvastatud vastupanujõud suuremaks väljaastumiseks siiski liiga hajutatud. Samuti üritasid võimud hoida küüditamist nii suures saladuses kui võimalik. Väljaspool kompartei ladvikut ja julgeolekut teadsid sellest vähesed. Ometi liikus jutt rahva hulgas juba nädalaid enne operatsiooni. Paljusid hoiatati. Ka metsavennad täheldasid mitmel pool veokite koondamist ja julgeolekuüksuste liikumist. Omakseid kutsuti metsa või veendi neid varjuma. Suurt vastuhakkamist küüditamisele aga ei tulnud. Mõnel pool tulistati küll küüditajaid ja on teateid ka küüditatavate vabastamisest, kuid need ettevõtmised olid siiski üksikjuhtumid.
Olukord muutus kiiresti pärast küüditamist. Metsavennad alustasid üle Eesti vihaseid ning senisest jõhkramaid kättemaksuaktsioone. Palju oli juurde tulnud inimesi, kellele kättemaks muutus tähtsamaks oma elu hoidmisest. Tapeti partorge, külavolinikke, hävituspataljonlasi – kõiki, kes olid osalenud küüditamisel, ka nende perekonnaliikmeid.

* * *

1949.aasta 24.märtsi päikesepaisteline kevadpäev kaldus õhtusse, aga väljas oli veel soe ja Surja küla Männitalu lapsed, viieaastane Ott ja sama vana Enno ning nende õde, kümneaastane Elli, askeldasid õues. Ott seisis kahara vahtrapuu all ja jälgis, kuidas õde murdis mõnedel oksaharudel otsad ära ja asetas okste külge väikesed pudelid, et koguda mahla. Väike Ott jälgis õe toimetamisi ja ootas pudeli täitumist, sest hirmsasti oli tahtmine maitsta magusat vahtramahla. Enno seisis kase all. Kõrgel üleval, redeli viimasel astmel seisev isa paigaldas kasetüvele pesakasti kuldnokkadele. Kuldnokad olid juba kohal, nende kaunis vilistama äratas harda kevadetunde ja isa oli terve õhtupooliku meisterdanud neile pesakaste. Järsku hakkas mäe tagant, Põlsu küla suunalt, kostma mingit ebamäärast undamist, mis üha tugevnes ja peagi muutus kohutavaks mürinaks, justkui läheneks mäe tagant mingi hirmuäratav koletis. Männitalu peremees Eduard ehk Eedu, nagu teda külarahvas kutsus, jäi redelil liikumatult silmitsema teed. Õuele väljus ka perenaine Anette. Mürin üha suurenes ja peagi ilmus künka otsa tohutu suur must kogu, mis liikus kiiresti Männitalu poole. Selle koletise ees paiskus kahele poole laiali kõrge lumevall. Seninägematu olend liikus kiiresti kitsal külavaheteel, möödus talu aida tagant, paiskas lund vastu aidaseina ja laskus alla orgu; ületas orusilla, möiratas metsikult teekurvis ja liikus edasi metsavahelisel teel, et tõusta järgmisele künkale; aina tõusta ja laskuda, tõusta ja laskuda, et läbida kaunil kuppelmaastikul paiknevad Luhtõ ja Pari külad ja keerata sealt vasakule Tsiistre poole, et siis juba mööda suuremat teed, läbi Kõo küla jõuda tagasi Vastseliina alevisse.
Veel tükk aega pärast seda, kui koletise mürin oli vaibunud, peksles Oti süda erutatult ja jalad värisesid veidi. Isa ronis redelilt alla ja sõnas tunnustavalt: “Saksa trofee lumesahk!” Seejärel pöördus ema poole ja sõnas ärevusega hääles: “Midagi on toimumas, ega ilmaasjata ei sõitnud lumesahk. Tee aeti lahti selleks, et mööda teed saaksid liikuda veoautod.” Eedu, olles sõja üle elanud, teadis, milleks sõidavad lumesahad, aga ta ei osanud arvatagi, mispärast sellel märtsipäeval, mil sõjast oli möödunud juba neli aastat, oli vaja väikest külavaheteed lumest puhastada. Eedu, kuue klassi haridusega, ligi kolmekümne hektarilise talu peremees, olles küll ärksa olemisega, ei teadnud suurest maailmapoliitikast midagi. Pärast sõda polnud talu veel jalgu alla saanud, elati vaeselt, hoiti kokku kõiges, ja seetõttu ei käinud talus ainsatki ajalehte; raadioaparaate aga oli ümberkaudsetes külades mõnes üksikus peres. Jah, mingid jutud liikusid, et tulemas on kulakute, jõukate talunike küüditamine, aga eriti ei kardetud. Haanja kõrgustikul paiknevad talud ja külad: Vana-Saaluse, Kalloga, Haava, Petruse, Andrimäe, Kõo, Mära, Künda, Põlsu, Surja, Luhtõ ja Pari – olid vaesed ja väikesed, sest tasast maad oli raske leida, needsamadki künklikud põllusiilud olid kivised ja väheviljakad liiv-savi mullad.
Külad toimetasid oma tavapäraseid varakevadisi toimetamisi ja mitte keegi külaelanikest ei osanud aimatagi, et paljudel neist tuleb peagi oma kodutalust lahkuda: kes viiakse loomavagunis Siberisse, kes põgeneb metsa varjule ja tapetakse NKVD ja julgeoleku karistussalkade poolt või kellelt võetakse talud koos loomade ja inventariga käest ning aetakse kolhoosi virelema. Aga nüüd, 1949. 24.märtsi õhtul, olid külad veel elujõus, külades mindi lootusrikkalt vastu kevadele. Mitte keegi kohalikest külameestest ei teadnud ega osanud arvata, et Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei oli juba ulatanud oma “hoolitseva” ja “abistava” käe sõjahaavadest tasapisi toibuvale külale.
25.märtsi 1949 varahommikul peatusid Põlsu Liine talust mööduval teel veoautod. Autodel kükitasid mingid tumedad kogud, nende kõrval, veokasti tagumises otsas, istusid püssimehed ja tõmbasid ükskõikselt ja tuimalt paberosse. Ühelt veoautolt kargasid automaatidega sõdurid maha ja hargnesid laiali, asudes talu ümber piirama. Kaks sõdurit tirisid endaga kaasa suuri pulstunud karvaga hundikoeri; väljaõpetatud koerad hüplesid kohevas lumes ja haukusid ärevalt, olles valmis inimjahiks. Sõduritest eraldus väiksem rühm ja suundus talu värava poole. Ees sibas kiirel hüpleval sammul erariietes meesterahvas. Tema riietus pärineks otsekui mitmest, omavahel sobimatust garderoobist – jalas sõjaväe kirsasaapad, seljas pikk tumedat tooni võrdlemisi uus härrasmehe sügispalitu ning peas ümmargune talvemüts, mida tavaliselt kandsid jõukamad talumehed. Tema selja taga astus raskel sõjamehesammul läikivate pagunitega vene ohvitser ja seejärel kaks sõdurit automaatidega. Kõige lõpus sammusid õhinal ja tõtlikult, tunnetades oma ülesande tähtsust, kolm komsomoliaktivisti: kaks noormeest ja neiu.
Talu koer haugatas mõned korrad, märgates lähenejaid või tundes nende lõhna, kuid puges siis hirmunult kuuti; karjakoer inimesi ei usaldanud.
Selles talus elasid kahekesi talu perenaine Liine ja tema elukaaslane Elmar. Liine abikaasa oli surnud juba aastaid tagasi ja setumaalt pärit sulane Tsäpsi Elmar, tubli töömees, oli jäänudki sellesse tallu päriseks ja avanud talu juures sepapaja.
Aiavärav tehti haagist lahti ja varsti kajas öises õues nõudlik, üha valjenev koputus talumaja esikuuksele. Taluperenaine Liine avas koheselt ukse, justkui oleks ta öiseid külalisi oodanud. Sisse astus Vastseliina valla partorg, endine kingsepp Maltsa Aadu ja Vastseliina valla juurde määratud julgeolekuvolinik Pjotr Vassiljev; nende järel sisenesid, pead madala uksepiida kohal sügavalt alla kummardades, kaks poisikeseohtu sõdurit, automaadid enda ette sirutatud, justkui tungiksid nad vaenlase kaevikusse; seejärel aktivistid, kommunistlikud noored. Komnoored pugesid ukseavast sisse vaikselt ja pisut ebalevalt, sest olukord oli nende jaoks siiski üpris uudne.
Sõdurid said julgeolekuvolinikult venekeelse käsu seista esikusse viiva ukse juurde ja valvata väljapääsu. Julgeolekuvolinik, kelle eesti keele oskus piirdus “terega”, ütles oma “tere” ja jäi keset tuba seisma – tema ülesanne oli teostada kontrolli ja vajadusel juhendada, kõige muuga pidi tegelema valla partorg Maltsa Aadu.
Aadu kohta võiks lühidalt mainida niipalju, et ta pidas ennast proletaarlaseks. Kuigi, oleks ta lugenud Karl Marxi “Kapitali”, siis oleks ta teadnud , et proletaarlane on isik, kes müüb oma tööjõudu. Maltsa Aadu aga oli kingsepp, müüs oma toodangut ja oli isegi pidanud üht palgalist abimeest; seega pigem kuulus ta “neetud” kapitalistide klassi. Aga vaese kingsepa ideoloogia oli lihtne – rikastelt tuleb vara ära võtta.
Kuigi Liine talu oli jõukuselt alla keskmise – suure töö ja vaevaga soetatud kaks lehma, hobune, emis ja kümmekond lammast, mõni kana, samuti olid ehitatud hädavajalikud taluhooned – oli Liine siiski kingsepast varakam; ka Elmar oli oma sepapaja hästi käima pannud, ja see ei mahtunud kingsepp Maltsa Aadule pähe. Väljapääsu nägi ta ainult Kommunistliku Partei Manifestis – jõukamatelt tuli vara ära võtta, et kõik oleksid ühtemoodi vaesed.
“Kulak Põlsu Liine! Pange riidesse, sõit läheb Siberisse, kaasa võtta kõige hädavajalikum, aega kakskümmend minutit!” hüüdis partorg piduliku ja võiduka häälega, pöördudes toasolijate poole. Seejärel lisas: “Sepapaja omanik Tsäpsi Elmar arreteeritakse kui kapitalist.”
Sõdurid võtsid koha sisse uksepiida juures ja jäid liikumatult seisma. Julgeolekuvolinik libistas pilgu üle tagasihoidliku sisustusega eestoa ja istus sõnagi lausumata pingiotsale; asetas oma vormimütsi laule, kobas taskust tikud ja paberossipaki ning pani suitsu ette; suitsu tehes köhatas pidevalt ja aeg ajalt sülitas põrandale.
Liine elukaaslane Elmar oli toetanud ennast taburetile, istus sellel liikumatult, pea norgus. Ta vahtis tühja pilguga enese ette, katkendlikud mõtted peas:
“Kapitalist? Kaasa võtta kõige hädavajalikum? Talus on kõige hädavajalikum korralik laut, küün, ait. Neid kaasa ei võtta. Mida saab taluperenaine kaasa võtta…? Hobuse võtta, lehma ja mullika või sea? Kõige hädavajalikum? Kaasa võtta sepapada?”
Samal ajal aga sibas Liine justkui peata kana mööda eestuba ringi, põikas ka tagakambrisse sisse. Ta ei suutnud otsustada, mis on Siberisse minekuks kõige hädavajalikum. Lõpuks taipas haarata suurräti, veel paar riidehilpu… Seejärel hakkas otsima söögikraami, aga lihatükk oli aidas, kurgi- ja kapsatünn keldris, püssimehed ukse ees… Köögis puutus silma ainult eilne supipõhi ja õhtul küpsetatud värsked leivapätsid, veel ahjusoojad. Supipõhja kaasa võtta pidas taluperenaine sobimatuks, paar leivapätsi aga asetas Liine rätikusse ja sidus värisevate kätega rätikuotsad kokku. Seejärel haaras ahjutruubi nööril kuivavad Elmari tööpüksid ja särgi, sidus need kompsu, ühtlasi sättis ka Elmarile vangiminekus mõned leivad kaasa.
Julgeolekuvolinik kiskus ükskõikse näoga paberossi, kingsepast partorg Maltsa Aadu aga oli asunud uurima seinal rippuvat pommidega seinakella, justkui selle väärtust hinnates. Komnoored vahtisid veidi imestunult tare nõest tahmunud seisnu, millel naela otsas rippusid paigatud tööpüksid ja määrdunud poolkasukas – selle “kulaku” elamine oli üsna armetu.
Liine sibas ikka veel toas ringi, kuid tema näoilmest ja tegevusest oli näha, et mõistus hakkab teda maha jätma. Järsku tuli Liinele nagu midagi meelde – ta leidis väikse kotikese ja hakkas sinna kamaluga kühveldama toanurgas asetsevast kahepuudasest kotist ube. Seejärel astus köögipingil asetseva veepange juurde, võttis kopsikuga pangest vett ja jõi suurte sõõmudega.
Aeg täis saanud, paotasid julgeolekuvolinik ja partorg välisukse ning astusid kargesse märtsihommikusse; sõdurid väljusid nende järel. Komnoored vaatasid veel toas ringi.
Partorg Maltsa Aadu võttis väliukse juures koha sisse, tõmbas taskust paberilehe mingi nimekirjaga ning hüüdis tähtsal ja enesekindlal häälel:
“Põlsu Liine, Siberisse saatmiseks väljuda!”
Liine komberdas uksepakult alla, ühes käes kott hädavajalike asjadega, teises oakotike.
“Mis siin on?” esitas partorg kahtlustava küsimuse ja mudis käega kotikest.
“Oad.”
“Arreteeritu Tsäpsi Elmar, väljuda!”
Julgeolekuvolinik hakkas astuma; talle kui endisele vene sõjaväeluure rühmaülemale tundus see partorgi pidulik jahmerdamine nõmedana – siin oli rahvavaenlane kinni võetud, kiiremini järgmisele objektile, laadida subjektid autodele ja Võru raudteejaamas paigutada loomavagunitesse. Kõik! Ülesanne oli lihtne ja teostatav ilma liigse jahmerdamiseta; kui asi aetud, siis majutuskohta, sada grammi hinge alla, süüa ja magama.
Julgeolekuvolinik astus ees, tõmbas paberossi ja sülitas valgele lumele. Tema järel sammusid oma kompsukestega Liine ja Elmar, nende järel partorg ja komnoored, kõige lõpus, automaadid õieli ees, sammusid sõdurid.
Suurel teel upitas partorg Liine üle veoauto tagaluugi kasti. Komnoored paigutasid Elmari teisele autole ja ronisid kärmelt järele, otsekui kartes, et vang võib plehku pista. Sõdurpoisid heitsid kõigepealt püssid üle kastiääre ja vinnasid siis ka ennast autokasti, jäädes kükitades ja selg vastu tagaluuki valvesse. Julgeolekuohvitser istus juhi kõrvale kabiini. Auto veeres kohalt ja võttis suuna järgmisele objektile.
Pärast Liine küüditamist ja Elmari vangistamist tiriti talu loomad kolhoosi ühislauta. Taluhooned jäeti laokile. Ainult talupere koer hulkus üksildasena mööda küla ringi, igatsedes perenaise järele. Öösiti magas ta ikka oma kuudis, aeg-ajalt kurblikult niutsudes. Igal hommikul pistis koer nina alumiiniumkaussi, ja sealt midagi leidmata jäi tühja kaussi imestunult ja mõtlikult vahtima… Kass oli koduhoidja. Ta istus majatrepil ja jälgis üksisilmi ja kaasatundvalt koera, kes igal hommikul ärkas lootusega kohata õues perenaist ja ääreni täis söögikaussi. Kass oli oma tunnetes vaoshoitum ja ilmselt jõudnud arusaamisele, et koera lootused ei täitu enam iialgi…

* * *

25.märtsil 1949 kella seitsme paiku hommikul toimetas Männitalu peremees Eedu juba õues aga poisid Ott ja Enno ning nende õde Elli olid küll ärkvel, aga lebasid oma asemetel. Isa toimetas õues, ema kolistas köögis kastrulitega ja valmistas hommikusööki. Ootamatult kostis väljast huugavat mürinat, justkui läheneks järjekordne lumesahk. Ott kargas voodist välja ja tormas akna juurde, surus nina vastu aknaklaasi, et paremini näha. Müra üha suurenes ja peagi ilmusid künka otsa veoautod, mis liikusid kiiresti Männitalu poole. Autod möödusid peatumatult talust ja laskusid alla orgu. Olles ületanud orusilla, peatusid autod Vabarna tallu viiva teeharu juures. Talu asus metsatuka tagusel mäenõlval, Piusa jõe lättel. Küüditajatel tuli mööda täistuisanud teed kõmpida ligi kilomeeter, et siis hargneda ja talu ümber piirata. Seekord oldi talu piiramisel ja sellele lähenemisel ettevaatlikumad. Küüditamist juhtivale partorgile ja julgeoleku operatiivvolinikule oli teada, et talus elavad lisaks peremehele, endisele kaitseliidu liikmele, ja perenaisele ning nende kolmele alaealisele lapsele ja kaheksakümneaastasele vanaemale veel taluperemehe kaks poissmehest venda, endised kaitseliidu liikmed ja üks neist, Vidrik, oli kohaliku maleva pealik. Siin võis minna vastuhakuks ja tulevahetuseks.
Vabarna talu oli jõukas ja sammus pärast vanaperemehe surma ja vanema poja Villemi peremeheks saamist aina tõusuteed. Ehitati kaasaegne plekkkatusega ja klaasist verandaga elumaja. Koos nooremate vendadega, Vidriku ja Viktoriga, ehitati uus lehmalaut, sealaut, küünid, ait ja võlvkelder. Talus peeti nelja-viit lehma, kahte hobust, noorloomi, kuus-seitse siga, lambaid. Talul oli umbes kolmkümmend hektarit põldu, lisaks mõned hektarid heinamaad. Põllul kasvatati vikki, ristikut, lina, kaera, rukist, vähesel määral nisu ja otra. Tallu rajati suur õunaaed, maja taha päikesepoolsele küljele kirsiaed. Olid kaevatud sookuivenduskraavid ja rajatud talutee. Talu oli ümbruskonna üks suuremaid ja korras-olevamaid. Siin olid naabertaludega võrreldes ka veidi viljakamad maad. Oli ju naabertalu peremeeski ütelnud: “Mis Vabarna Villemil viga, tal viljakõrs hilkas, aga meil on hahk“ Talus elati jõukalt. Suuremad tööd, sõnnikuveod ja kartulivõtmised, tehti ära talgute korras. Kuna talus oli palju noort rahvast, siis peeti suures peretoas ka pidusid: pulma-, kadri- ja mardipeod, kuhu tuli kokku hulgaliselt ümbruskonna noori. Naabertalu piiril kõrgus muistne Linnusemägi, kus asus jaanituleplats koos kiigega. Talu küünis peeti suvel simmaneid. Taluperemees Villem oli töökas ja tagasihoidlik mees, samas põhimõttekindel ja pidas lugu oma riigist.
Nõukogude võimu poolt läbi viidud maareform Vabarna talu eriti ei puudutanud, vaid talu looduslikust heinamaast lõigati uusmaasaajale nelja hektari suurune maatükk. See maa eraldamine talu majapidamist tunduvalt ei halvanud, kuna hein rammutatud põldudelt ja kultiveeritud heinamaadelt rahuldas talupidamise nõuded, ning majapidamist sai jätkata endiselt. Ka talu kari, hobused ja muu inventar jäi jagamata. Vaid üks hobune riistadega (vanker ja rakendus) tuli anda hobulaenutuspunktile ja viljaseemet mõnisada kilogrammi uusmaasaajale “laenuks”.

Kui küüditajad õuele astusid, seisis peremees Villem juba õues ja tõreles koeraga, käskides tal vait olla ja kuuti pugeda.
Julgeoleku operatiivvolinik ütles oma “tere”, ainsa eestikeelse sõna mida ta oskas, ja sellega oli ta oma ülesanded täitnud. Olukorra kontrolli ja juhtimise võttis enda peale partorg Maltsa Aadu, aga ta hääl oli rabe ja kuidagi ebalev kui ta sõnas: “Tulime väljasaatmise asjus, Vastseliina valla kehvikute koosolek on kandnud teie pere kulakute nimekirja.”
Partorg, tühipaljas külakingsepp, tundis koguka, ümbruskonnas lugupeetud ja jõuka talu peremehe ees ennast ebakindlana, välja lõi alaväärsustunne.
“Aga nii tähtsat juttu ei saa ju ajada väljas, püsti seistes,” sõnas taluperemees Villem rahulikult, ja näitas käega ukse suunas: “Palume külalistel sisse astuda.”
“Külalised” astusid elutuppa parajasti siis, kui pere võttis hommikueinet. Laua taga istusid kaheksakümne aastane vanaema Loreida ning kuueteistkümne aastane perepoeg Jüri ja kaheksaaastane Liina. Kolmeaastane Liisi põdes ägedat angiini ja lebas kõrge palavikuga voodis. Pereema Ilse viibis laudas ja hoolitses poegiva emise eest. Terve öö oli Ilse lauda vahet jooksnud ja nõnda polnud ta 25. märtsi hommikul veel magama jõudnudki. Laudast korraks tuppa naastes leidis ta eest kutsumata “külalised“.
Villem pakkus külalistele istet:
“Võtke laua taha, seltsimehed, pakume seda, mis on – odraputru piimaga. Lehm tuli just äsja lüpsma.””
“Meil pole aega istuda,” sõnas partorg külmalt. “Valla kehvikute koosolek otsustas sind, kodanik Vabarna Villem, kulakuks teha, arreteerida, pere majast välja ajada ja küüditada; kogu vara konfiskeerida, samuti loomad. Nii et lõpeta oma söömine, ja käi välja. Me kirjutame vara üles.”
Villem laiutas imestunult käsi ja küsis: “Kuidas nii, kulak? Ma pole ju kunagi ühtegi sulast pidanud.”
Partorg välgutas klassivihast läikivaid silmi ja sõnas ägedalt:
“Sulaseid pole pidanud, aga majakatus on plekist ja lisaks sellele olete soetanud rehepeksumasina. Kõik, kelle majal on plekist katus, kuuluvat kulakluse alla, aga rehepeksumasina omanikud on partei otsustanud arreteerida, kobi välja!”
“Hävitame sinu kui klassivaenlase,” lisas üks komnoortest, et ka sõna sekka öelda.
Villem astus saabaste kriuksudes kapi juurde ja võttis paberi: “Siin on paber.”
“Mis paber?” kehitas partorg õlgu.
“See on paber selle kohta, et olen kõik maksud maksnud ja kohustused leivavilja osas täitnud. Näe, valla täitevkomitee esimehe allkiri on all ja petsat peal.”
“Leib ei puutu asjasse, ja selle paberiga pühi perset!” sõnas parteivolinik ägedalt.
“Kuidas nii,” kehitas Villem imestunult õlgu, “selle paberi on ju andnud kohalik valitsus, nõukogude võim?”
Partorg sõnas mürgiselt:
“Nõukogude võim on partei, kohalik valitsus viib ellu partei juhiseid.”
“Aga mille eest mind siis majast välja ajada ja vara konfiskeerida?”
“Ma ju ütlesin, et valla kehvikute koosolek otsustas,” ägestus parteisekretär.
“Lurjused olete, lurjused!” Villem kaotas enesevalitsuse, ja ilmselt oleks ta parteilase kõri pihku võtnud, aga sõdurid lõid talle püssipäraga selga, paiskasid maha ja igaks juhuks lõid veel korra püssipäraga vastu pead. Villem jäi meelemärkusetult lamama. Lapsed kisasid ja karjusid, väike Liisi nuttis ema käte vahel hüsteeriliselt.
Partorg pöördus perenaise Ilse poole: “Ma ei näe siin Viktorit ja Vidrikut, taluperemehe vendi. Nende asukoht?”
Ilse vaatas pisaraist läikivail silmil partorgile otsa ja sõnas värinaga hääles:
“Poissmeeste asi, jumal teab kus nad hulguvad. Viimasel ajal on nad rohkem kodust väljas kui kodus.”
“Varjad klassivaenlasi!” käratas partorg ja virutas rusikaga naisele näkku. Pööramata tähelepanu laste karjetele ja nutule, lisas ta: “Aga küll me oskame rahvavaenlasi rääkima panna ja ennast nõukogude võimu eest varjajad üles leida.”
Komsomoliaktivistid kolasid mööda tube ringi, vaatasid, otsisid midagi, meelepärase pistsid tasku, põue, saapasäärde. Ilse seisis toa keskel kahe püssimehe vahel. Partorg istus laua taha ja luges kiretu häälega ette administratiivkorras väljasaatmise otsuse, tõusis siis püsti ja käskis Ilsel mingile paberile alla kirjutada, seejärel vuristas ette loetelu, mida võib ja mida ei või kaasa võtta. Pistis paberi tasku ja sõnas võimukalt:
“Asume vara üles kirjutama!” Vaatas elutoas ringi, astus üle põrandal lamava Jaani ja heitis pilgu magamistuppa, takseeris voodit:
“Voodi, rauast, madrats, tekk ja kolm patja, riidekapp. Kirjutaja, pane kirja!”
Lükkas lastetoa ukse lahti ja sõnas:
“Veel kaks väiksemat puitvoodit, tekk ja kummaski padi. Pane kirja!”
Külanõukogu partorg komistas põrandal lamavale Villemile, kes oigas ja hakkas ilmutama elumärke.
“Viige raibe välja!”
Sõdurid kergitasid Villemi üles, haarasid tal kätest ja lohistasid välja.
“Teeskleb! Seda ta oskab, aga parteid, nõukogude võimu ei austa,” urises partorg.
“Söögilaud ja kuus tooli, kõik puidust. Pane kirja!”
Kogu vara pandi kirja, seejärel asuti kappe tühjendama. Riided pilluti välja, sahtlid tühjendati. Komsomoliaktivistid asusid sealsamas Villemi pükse jalga ning pintsakuid ja päevasärke selga proovima, seejuures nääklesid omavahel. Väike Liisi oli ema sülest tasakesi maha roninud ja istus nüüd oma toas voodikesel. Väikese Liisi heledad, lokkis juuksed langesid õlgadele, suured sinised silmad jälgisid ainiti elutoas ringi liikuvaid röövleid. Hiljukesi ja ettevaatlikult võttis ta padjal lebava nukukese ja peitis oma kleidikese alla; ta silmad vaatasid süütult – ma ei tea midagi, ma pole näinud mingit nukku…
“Lambanahkne naiste poolkasukas! Kaks paari vilte kalossidega! Ülikonnariide palakas. Pane kirja!”
Olles toa segamini paisanud ja kõik mis võtta andis kaasa võtnud, vajus nõukogude võim partei juhtimisel majast välja. Nüüd asuti tuuseldama aidas, pandi kirja laetala küljes rippuvad singitükid ja riiulil asetsevad meepotid, loeti jahukotte ja mõõdeti üle viljasalved. Seejärel siirdus kogu seltskond lauta; pandi kirja loomad: neli lehma, mullikas, kümme lammast ja kaks emist, üks kult või orikas – kurat teda teab! Kaks hobust: üks tallis ja üks küünis. Üles kirjutati vanker, saan ja regi ning vedruvanker.
Pereema Ilse sai korralduse asuda teele, teele Siberisse. Kaasa võis võtta ainult hädapärased asjad ja kandami toiduaineid.
Ilse jooksis meeltesegaduses mööda maja ringi, teadmata, mida peab kaasa võtma inimene, kelle pere küüditatakse Siberisse. Aga Jüri, kasutades majas valitsevat segadust, oli tagatoas tasakesi akna lahti teinud ja roomanud läbi paksu lumevaiba talutagusesse metsatukka. Mõne aja pärast pöördus partorg nõutult julgeolekuvoliniku poole ja rääkis midagi kehvas vene keeles, sageli kordus sõna – Jüri, Jüri…. Julgeolekuvolinik kuulas ükskõikse näoga partorgi hädaldamist, tõmbas paberossist veel mõned sügavad mahvid, viskas koni põrandale, kustutas saapatallaga ja rehmas käega: “Pohui!”
Kui Ilse koos lastega õue astus, oli Villem juba ära viidud. Vanaema Loreida sammus kepi najale toetudes, mõistmata päriselt, mis toimub. Ilse kandis õlal kotti mõne leivapätsi ja singitükiga, Liina käevangus rippus riidepamp, väike Liisi seisis palavikust värisevatel jalgel ja pigistas kätevahel nukku… Ilse oli lastele paksult riideid selga ajanud, sest kaasa lubati võtta ainult üks riidekomps.
Ilse astus koera kuudi juurde ja päästis koera ketist lahti. Krants Muki, kes oli küll kärmas lehmade peale haukuma ja lambaid kokku ajama, kui neil tekkis tahtmine värsket rukkiorast maitsta, oli pelglik aga samas ka tark koeranäss – saades ketist lahti, ei kiirustanud ta kuudist väljaronimisega. Perenaine Ilse palus küüditajaid, et nad lubaksid loomadega hüvasti jätta. Julgeolekutöötaja noogutas vaikides ja Ilse astus sõduri saatel lauta. Ilmselt loomad tundsid ära, mis teoksil, sest nad häälitsesid ärevalt. Noorel hobusel veeresid suured pärlid silmadest. Siga poegis, lehmad inisesid. Öösel olid nad olnud rahulikud, nüüd aga nuttis perenaine koos loomadega.
Julgeolekuvolinik astus ees, kiskus paberossi, köhatas aeg-ajalt ja sülitas kuuvalguses sätendavale lumele. Krants Muki oli kuudist välja roninud ja tuli mööda jälgi järele. Metsavahel jäi ta istuma ja vaatas imestunult ja pingsalt lahkujate poole, aimates halba, kuid mõistmata, mis toimub.
“Mis saab lehmast?” alustas Ilse hädaldamist, olles natuke toibunud. “Äsjasündinud vasikas tahab hoolitsemist. Ka lambatallesid on oodata. Emis tahab süüa, põrsad ei saa ilma abita hakkama.”
“Ära muretse, juba homme on kogu sinu rikkus üldrahvalik omand, kolhoosi laudas,” vastas partorg parastava häälega.
Tükk aega sammuti vaikides, ainult lumi krudises jalge all; julgeolekuvolinik sülitas – pabeross polnud vist kõige paremat sorti.
“Üks kana hakkas juba munele, tegi pesa laudalae nurka; munad lähevad raisku,” jätkas Ilse oma nutulaulu. “Ka kass jäi vist tuppa, kes ta välja laseb?”
“Ole mureta, homme tuleme loomadele järele, siis korjame munad ära ja laseme ka kassiraipe välja,” kostus üle lumise lagendiku partorgi lõõpiv hääl.
“Nojah, aga kass tahab talvel ka sooja tuppa saada,” ei andud Ilse hinges asu kassi saatus.
“Tohoo kurat, kas me peame siis hakkama siin jõlkuma kassi tuppa ja välja laskmas, või hakkad ise Siberist käima kassi sisse ja välja laskmas!” vandus partorg pahaselt. “Kurradi kulakud!”
Püssimees, mõistmata naisterahva hädaldamist ja partorgi ägedaid sõnu, asetas igaks juhuks nimetissõrme päästikule.
Edasi sammuti vaikides. Suurel teel ootasid veoautod: eraldi vangistatute ja küüditamisele kuuluvate inimeste jaoks. Veoautode kastid olid juba poolenisti inimestega täidetud. Arreteeritutele ettenähtud auto kastis kükitasid teiste seas sepapaja omanik Tsäpsi Elmar ja varahommikul vangistatud Luhtõ küla jõukas talupoeg Vahtra Kristjan ning Kurksina mölder Kesa Albert. Taluperemees Vahtra Kristjan, nagu ka Vabarna Villem, kuulusid vangistamisele, sest neil oli plekk-katusega maja ja nad olid kahe talu peale ostnud rehepeksumasina. Kurksina möldri Kesa Alberti süü seisnes selles, et ta oli mölder, vesiveski omanik, Tsäpsi Elmar aga omas sepapada.
Vabarna Ilse aeti lastega veoautole. Autokasti tõsteti ka vanaema Loreida ja heideti talle kepp järele. Küüditamisele kuuluva kontingendi veoauto kastis istusid oma kompsude otsas juba naabripered: Põlsu Liine, Vahtra Teele kuueaastase Heino ja seitsmeaastase Antsuga ning Kesa Manni, rinnalaps süles. Mööda Manni põski veeresid pisarad, kuid ta hoidis nuukseid tagasi, et mitte rinnal magavad last äratada. Manni poisse, kuueteistkümneaastast Märti ja neljateistkümneaastast Karli näha ei olnud. Ilse istus lastega Manni kõrvale riidepambu otsa ja küsis sosinal:
“Kus poisid on?”
“Põgenesid metsa.” Manni nägu selgines veidi, kui ta lisas: “Hiljem üritavad linna pääseda, ehk saavad jalad alla… Aga sinu Jüri?”
“Puges vaikselt läbi akna välja ja hiilis minema. Vist pääses, igatahes laskmist polnud kuulda…”
Kaks püssimeest ronisid autokasti ja auto hakkas liikuma. Teel läbi Pari, Tsiistre ja Kõo küla võeti rahvast juurde. Peagi saadi kokku täiskoorem – autokast oli nutvaid naisi ja lapsi pilgeni täis, nende seas ka mõned vanemad mehed. Teel Võrru lisandus üha uusi veoautosid küüditatutega ja varsti venis pikk ja kurb autokolonn vinge tuule käes autokastis kükitavate inimestega Võru raudteejaama poole.
Liina ja Liisi nutsid. Ilse lohutas lapsi: “Sõidame isa juurde, saame pika rongisõidu.”
Jaamaesist platsi ümbritses sõdurite ahelik. Mõned sõduritest hoidsid rihma otsas suuri, pulstunud karvaga koeri. Verekoerad rabelesid ja lõrisesid küüditatute peale, kui need autodelt maha ronisid ja segaduses seisatusid, teadmata, mida edasi teha. Aga kohe kõlas konvoiülema käsklus:
“Rivistuda! Viiekaupa, viiekapa kolonni!”
Külarahvas, kes polnud iial kolonni rivistunud ega teadnud, kuidas seda teha, tungles ja trügis üksteise seljas; lõpuks joonistus midagi kolonnitaolist.
“Edasi, sammu…, marss!” kamandas konvoiülem. Koertele oli see käsklus teada, nad hakkasid vihaselt haukuma, vahisõdurid lasid rihma järele. Kolonn liikus läbi lumelobjaka paigast; konvoiülem astus ees, raudteel seisvate loomavagunite suunas. Vagunitel olid valged kirjad võõras keeles; sees kohti kariloomadele, latreid lammastele ja hobustele; inimesi pandi vagunitesse viiskümmend. Vagunite ustel rippusid rauast riivid, ahtaid aknaid katsid okastraadist trellid.
Inimeste vagunitesse paigutamine käis kiiresti. Täpselt kell kaksteist öösel, Moskva aja järgi, hakkas valjuhääldi Võru raudteejaama ees mängima Nõukogude Liidu hümni. Krabisev muusika kostus ka inimesteni, kes olid suletud raudteel seisvasse küüdirongi. Helilooja Aleksandrovi loodud Nõukogude Liidu hümni võimukate helide saatel, mis küüditatavatele ja vangistatuile tähendas kodust lahkumist, omaste kaotust, viletust ja surma, nõksatas rong liikvele ja algas ligi kuu aega kestev reis Siberisse.

On vabade riikide murdmatu liidu
loonud jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim.
Sest elagu rahvastest võidule viidud
Nõukogude Liit, tema ühtsus ja võim!

Au sulle, Isamaa, vaba ja võitmatu,
rahvaste sõpruse vendluse maa!
Kõrgel me Nõukogu rahvalipp lehvigu,
võidult meid võidule juhtigu ta!

Meil tormides helendas vabaduspäike,
suur Lenin meil valgustas võitluste teid.
Truuks rahvale Stalin meid kasvatas kõiki,
tööks, kangelastegudeks innustas meid…

Venelaste poolt toime pandud küüditamised olid neljasaja aastaga teinud siiski läbi olulise arengu – kui 1558.aasta sügisel ajasid Vene sõjaväes teenivad tatari-mongoli ratsanikud Tartu elanikke Venemaale nagu loomakarja, vahetpidamata ratsutades ümber inimkolonni, neid piitsa ja lapiti mõõgaga pekstes ja neile koeri kallale ässitades, siis 1708.aasta kevadel Tartu küüditamise ajal viidi linnaelanikke Venemaale otsekui kaupa, pargastel mööda Emajõge, üle Peipsi ja Pihkva järve; 1940-1941.aasta ja 1949.aasta küüditamised aga olid hoopis kõrgemal tasemel – inimesi veeti raudteel loomavagunites, aga siiski jälle justkui loomi.

Õhtul oli Männitallu kuulda, kuidas loomad Vabarna talu laudas karjusid, koerake haukus ja ulus õues. See õudust kuuldes kiskus perenaise Anette süda valust kokku, ta tahtis minna loomi talitama, aga peremees Eedu keelas ära, sest külas liikusid jutud, et komnoored on pandud valvama – kes talusse läheb, kohe võetakse kinni. Esimesel õhtul jäid loomad talitamata, äsja poeginud lehm lüpsmata, põrsastega siga söötmata; söömata jäid kõik. Loomad karjusid külas ka teistes tühjaks jäänud taludes. Viimaks kogunesid julgemad külainimesed kokku, võtsid südame rindu ja hiilisid pererahvata jäänud loomi aitama. Söödeti ja talitati loomi nädal aega. Siis tulid mingisugused mehed, teatasid, et nad on riigi varumiskontori esindajad ja tassisid taludest välja majakraami, lautadest loomad, kuurist saani ja vankri ning põllutööriistad, aidast viljaseeme, herned, jahu, singitükid ja sibulapuntrad; keldrist viidi minema kartulid, porgandid ja peedid. Kogu see vara tunnistati riigi omandiks, tegelikult aga jagasid niinimetatud varumiskontori esindajad varga kombel vara omavahel ja sõid ära, mis süüa andis.

* * *

Tuhandete inimestega koormatud ešelon logistas mööda Venemaa raudteed; vahel aeglaselt, vahel kiirel sõidul, mõnikord seisis päevade viisi mingil haruteel. Inimeste kannatusi ja südamevalu sellel pisarate teel on võimatu kirjeldada. Igaüks vaevles oma kaotusvalus: kes oli kaotanud abikaasa, kes lapsed, kes kogu perekonna, aga üks kannatus oli kõigil ühine – kõik nad olid kaotanud oma kodu ja kodupaiga.
Punane rong kihutas aina edasi. Väljastpoolt oli ta nagu rong ikka, täistuubitud vagunites aga vaakusid inimesed elu ja surma vahel. Küüditatud – mehed, naised ja lapsed – lamasid naridel ja vaguni põrandal, külje all kodust kaasavõetud riidetükid. Vagunis oli umbne, hingeaurust rõske ja külm; tohutu suur toober, parask, inimeste ihuhädade õiendamise nõu, levitas vänget haisu. Ajuti kaotas üks või teine inimene meelemõistuse ja kisendas kileda, elajaliku häälega; mõni üritas enesetappu ja mõnel see ka õnnestus.
Ešelon liikus ikka edasi ja edasi Venemaale, Siberisse. Kord päevas anti leemesuppi mõlkilöödud “miška” sees ja veidi vett, seda toodi pikemates peatustes. Inimesed tukkusid pimedates vagunites. Häda ei häbenenud teiste silme all teha keegi.
Väike Liisi vaevlesin ikka valus ja palavikus, lämbumisohus ja teadvuseta. Ühes peatuses astus vange saatev valvur Liisi juurde ja tahtis teda välja tõsta. Algas äge võitlus: vahisõdur rebis Liisit ukse poole, Ilse kisendas metsiku häälega ja hoidis jõuga tagasi; appi tulid ka teised naised. Sõdur lõi käega ja väljus vihase ilmega, justkui saagist ilma jäänud näljane šaakal. Ilse rahunes pikkamisi, otsis puupulga, lõikas Liisi peast juuksetuti, sidus selle puupulga külge ja vajutas Liisile kurku – mäda purskas kurgust välja. Seepeale tuli haige teadvusele, küsis juua ja vajus peagi sügavasse unne. Liisi hakkas toibuma ja jäi ellu, aga väga palju haigeid lapsi ja vanainimesi viidi vagunitest välja, teadmata, mis neist sai, mida nendega tehti. Välja tassiti ka vanaema Loreida surnukeha, kes oli juba nädala jagu päevi poolteadvusetult lamanud vaguni nurgas riideräbalatel.
Pika reisi lõpupoole muutus vagunites üha vaiksemaks, nõrkenud inimesed lamasid apaatselt põrandal, paljud keeldusid söömast. Ja mis söögist saabki siin rääkida? Süüa anti tükike leiba päevas, vedelat kapsaleent ja pool kruusi vett. Ainult siis, kui ešelon seisis kusagil haruteel, toodi kohalikust sööklast mingit supilurri, mis pigem oli siiski söökla jäätmetepaagi sisu.
Inimesed hakkasid surema. Elavad inimesed ja juba lagunema hakkavad laibad sõitsid rahumeeli koos, sest mitte keegi elavatest ei teadnud, kas ta on homme veel elus või juba surnud. Surnud oli vanamemm Loreida ja suri ka Kesa Manni rinnalaps, kuna murest murtud ja nälginud ema oli kaotanud rinnapiima. Järjekordses peatuses, kui laipu vagunitest välja tassiti, heitis vangivalvur laibaraasukese söeämbrisse ja viis välja. Pärast pisitüdruku nii kohutavat kaotust läks Manni hulluks. Ta istus pärani silmil vaguninurgas, vahetevahel kisendas läbilõikavalt ja metsikult. Oma rinnale pigistas ta kramplikult riidepampu, kussutas ja äiutas teda.
Emad hakkasid meeleheitlikult otsima võimalusi oma väikeste laste päästmiseks. Aknaauke katvad trellid painutati veidi kõrvale, ja kui ešelon liikus aeglaselt läbi asustatud paikade, upitasid emad oma viie-kuue aastasi lapsi läbi trellide välja – ehk leidub häid inimesi, või kerjake! – peaasi, et ei peaks surema selles haisvas vagunis… Oma kaks poissi, kuueaastase Heino ja seitsmeaastase Antsu, upitas läbi aknatrellide välja ka Vahtra Teele. Olles lapsed läbi trellide välja surunud, jäi Teele pisarais silmil ja kivistunud näol möödalibisevat asulat vahtima – siin, selles tundmatus Venemaa kolkas, asuvad tema lapsed kerjama….
Rong lähenes Novosibirski jaamale ja peatus. Ešelon jõudis kohale. Oli öö. Rongid vangidega lahkuvad ja saabuvad alati öösel. Vagunite uksed tehti lahti. Valvurid seisid, püssid laskevalmis, koerad lühikese rihma otsas urisesid vihaselt – nad tundsid rahvavaenlast juba lõhnast.
Ešelonist väljusid vangid. Siit nad tulevad! Elatanud või noorepoolsed mehed, naised üsna noorukesed, naised lastega, aga ka pereemad, kellest nii mõnelgi jäi kodukülla maha laps, teine või kolmaski. Küüditatute käeotsas rippusid mingid haledad kompsud, mõni tassis vana kulunud kohvrit või kasti. Nad olid töötanud oma talus, kündnud ja külvanud, kasvatanud lapsi, nüüd olid nad rahvavaenlased.
Inimesed aeti vagunitest välja ja rivistati suurele, valvuritest ja koertest valvatud platsile. Algas sorteerimine – terved, tugevad mehed ja naised eraldati üldisest massist ja viidi minema. Neil seis ees sunnitöö taigas, metsalangetajatena.
Kaks päeva hoiti lastega naisi ja vanu ning haigeid mehi paigal, ning keegi ei teadnud, mis neist edasi saab. Valvati üsna hooletult, sest põgeneda polnud siit kuhugi. Vabarna talu perenaine Ilse oli oma lastega elusana kohale jõudnud, kuid Liisike oli täiesti otsa lõppenud, ainult suured sinised silmad paistsid pikkade tumedate ripsmete alt välja ja ta heledad lokid olid veelgi pikemaks kasvanud. Põlsu Liine pakkus oma kotikesest ube, kuigi ta oli hoidnud neid seemneks. Oad oli kivikõvad ja ainult pika leotamise järel kõlbasid need väikesele Liisile suhu pista, et pisutki vaigistada nälga. Oli vaja toitu, oli vaja väikelapsele anda midagi, mis teda kasvõi veidikegi turgutaks.
Ilse sõlmis oma riidekompsu lahti ja võttis välja kauni tumesinise siidkleidi. Mitte kleidi enda pärast ei olnud ta seda kaasa võtnud, vaid see oli Ilse südamele ääretult kallis mälestusese – selle kleidi oli talle kinkinud Villem pärast väikese Liisi sündimist.
Ilse jättis Liina väikest Liisi valvama ja kõndis siis jaamaesisel vaikselt ja hiilivalt, silmad põlemas, justkui poegadele toitu otsiv emahunt, ühe inimese juurest teise juurde, pakkudes kleiti ja paludes midagi söödavat. Pärast pikka, kannatlikku otsimist, naeratas talle õnn – üks naine takseeris kleiti, võttis kotist leivapätsi, lõikas selle pooleks ja ulatas sellest ühe poole Ilsele. Hingevärinal haaras Ilse leivapala ja kiirustas tagasi, oma laste juurde.
Naised lastega ja vanad seati kolonni ja algas rännak sihtpunkti – Novosibirski oblasti Barabinski rajooni, kus eestlasi ootas ees kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite orjaturg.
* * *

Täiesti salajane

ENSV SISEMINISTRILE
KINDRALMAJOR SM. RESEVILE

ETTEKANNE

Võru maakonna kulakliku elemendi ja bandiitide ja bandiitide abistajate väljasaatmise teostamise tulemustest 25.-29. märtsil 1949. a.

Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) organite poolt kulakliku ja bandiitliku elemendi väljasaatmiseks teostatavate aktsioonide tagamiseks on Siseministeeriumi (SM) Võrumaa osakond teinud järgmist:

1. Operatiivnõupidamisel RJM maakondlikus osakonnas 24. III 1949 koostati plaan partei- ja nõukogude aktiivi ning RJM, SM ühiseks tegutsemiseks.
SM maakondlik osakond pidas kogu operatsiooni teostamise aja vältel regulaarset sidet nõukogude ja parteiorganitega.
2. Operatsiooni teostamiseks eraldati SM maakondlikust osakonnast:
a) grupi vanemateks 12 operatiivtöötajat,
b) gruppide tõlkideks 4 operatiivtöötajat,
c) autokolonnide vanemateks 4 militsionääri,
d) kõik 26 piirkonnavolinikku ja SM valdadevaheliste jaoskondade 6 operatiivtöötajat lülitati operatsiooni ajaks valdade operatiivgruppide koosseisu.
Peale selle:
a) kaasati autotranspordi reguleerimiseks Võru linnas kaks ühiskondlikku autoinspektorit,
b) patrullimise ning valla täitevkomiteede, maakonna täitevkomitee ja partei maakonnakomitee hoonete kaitse tugevdamiseks kaasati kõik brigaadmiilitsad.
3. Operatsiooni teostamise ajaks viidi SM maakondliku osakonna ning Riigipanka valvava ametkondliku miilitsa isikkoosseis üle kasarmuolukorda.
4. Alates kella 22.00-st 24. märtsil 1949 suurendati patrulle Võru linnas kuni 5 paarisgrupini.
5. 24. märtsil 1949 kell 22.00 kogus SM maakondlik osakond Sõjakomissariaadi poolt autojuhtide ja liiklusvahendite arvelevõtmise ettekäändel kokku 62 autot (Sõjakomissariaadi õue) kohaliku autotranspordi operatsioonist osavõtu tagamiseks.
6. Kuni kella 5.00-ni 25. märtsil 1949 võeti Veriora ja Võru raudteejaamas vastu ešelonid ümberasustatavate vastuvõtuks, samaks ajaks olid kohal komandod inimeste vastuvõtmiseks vagunitesse.
7. Väljasaatmisoperatsioon algas 25. märtsil 1949 kell 5.30 ning selle tulemusena oli 29. märtsil 1949 kell 12.00 väljasaatmisele kuuluvast 720 perekonnast (kokku 2100 inimest) saadetud välja 655 perekonda (kokku 1727 immest), kellest 26. märtsil 1949 kell 24.00 saadeti ešeloniga Võru jaamast 57 vagunit 442 perekonna ja 1168 inimesega; 27.märtsil 1949 kell 15.40 ešeloniga Veriora jaamast 47 vagunit 152 perekonna ja 480 inimesega (47 vagunist saabus 20 vagunit ümberasujatega Jõgeva jaamast 27. märtsil 1949 kell 6.45, kokku 207 perekonna ja 460 inimesega) ja 29. märtsil 1949 kell 4.00 hommikul saadeti ära viimase ešeloni 8 vagunis 61 perekonda 148 inimesega.
Sel moel jäi väljasaatmisele kuulujaist välja saatmata 65 perekonda 373 inimesega nende väljasaatmisest kõrvalehoidmise tõttu; nende otsimine ja kinnivõtmine jätkub.
Üheks väljasaatmata jäänute nii suure hulga põhjuseks on see, et kulakute ja bandiitide abistajate nimekirjad olid koostatud ammu enne operatsiooni ning operatsiooni ajaks olid toimunud suured muutused nende elukohtade osas.
8. Väljasaatmise eest rettu läinud isikute kindlakstegemiseks korraldas SM Võrumaa osakond RJM ja nõukogude ning parteiorganitega kooskõlastatult passirežiimi kontrollimise ettekäändel ööl vastu 27. märtsi 1949 Võru linnas täieliku kontrolli. Sellest operatsioonist võttis osa 43 miilitsatöötajat. Kontrollimise tulemusena tehti kindlaks 55 neil päevil maalt tulnud kahtlast isikut, kellest 7 anti üle RJM-ile kui väljasaatmisele kuuluvad.
9. Operatsiooni teostamise ajal olid järgmised vahejuhtumid:
a) Kaks-kolm päeva enne kulakliku ja bandiitliku elemendi väljasaatmise operatsiooni teostamist olid tundmatud isikud levitanud Võru linnas öisel ajal telefonipostide ja plankude külge kinnitatud 5 nõukogudevastase iseloomuga lendlehte allkirjaga “Noorte Kuperjanovlaste Peastaap”, mis kutsusid üles relvastatud vastupanule. Pärast tugevdatud patrullide saatmist linna rohkem lendlehti ei avastatud. Kõik äravõetud lendlehed on üle antud RJM maakondlikule osakonnale.
b) 25. märtsil 1949, kui saadeti välja 63-aastast kulakut Liida Müürseppa Lasva vallast, võttis viimane sisse strühniini ja mürgitas enda.
c) 26. märtsil 1949 toimus kahe kilomeetri kaugusel Võru linnast Tartu maanteel liiga suure sõidukiiruse tõttu (50-60 km/h) kurvil avarii autoga ZIS-150 nr. B-7 93-39, mida juhtis sõjaväeosa 43055 autojuht V. F. Grašin Avariis sai vigastada 10 ümberasujat ning üks neist, 74-aastane Paul Lukats, sai surma. Juurdlust teostab sõjaväeprokuratuur.
d) 25. märtsil 1949 haavas end juhusliku lasuga taskurelvast õlga Lepistu valla Rahvakaitse rühmaülem Lees, 27 aastat vana.
e) K. a. 28. märtsil teostas Varstu vallas asunud RJM operatiivgrupp saadud andmete alusel operatsiooni nelja punkris asunud bandiidi kinnivõtmiseks, kellest üks tapeti ja ülejäänud põgenesid. Tapetud bandiidi isikut tehakse kindlaks. Relvastatud ja kriminaalkuritegelikke toiminguid operatsiooni ajal ei ilmnenud.
10. Kõiki valdadesse sõitnud nõukogude ja partei aktiviste instrueeris SM maakondlik osakond partei maakonnakomitee kaudu.
11. Maakondliku osakonna isikkoosseis võttis kõigist teostatud aktsioonidest osa aktiivselt. Negatiivseid tegusid, ütlusi ega distsipliini rikkumisi isikkoosseisu poolt ei olnud.

ENSV SM Võrumaa osakonna ülem kapten (allkiri)/Soonda/
ENSV SM volinik Miilitsavalitsuse Kriminaaljälituse Osakonna 4. jaoskonna ülem vanemleitnant (allkiri) /Novikov/ 29. märtsil 1949. a. “

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komiteele saadetud kaebekiri 1949. aastast. Anonüümse autori kirjaviis muutmata.

Avaldus

Vastseliina valla piirkonnas põgenes arreteerimise eest 3 kulakut metsa. Need olid Kristjan Mänd, sakslaste sabarakk, teine on Ferdinand Haraka abikaasa ja kolmas on Mäe talu perenaine. Nende asukoht on Pedaja külas asuva Eeri Pajupuu talus sinna on nähtud neid minemas. Nüüd veetakse sinna toitu öösiti. Laine Kuusik ja Gustav Oja on need, kes neid varustavad kõigega. Gustav Oja peitis oma vara osa loomi ja omad viljatagavarad Pedaja külas elava Klaara Rebase juurde ja Klaara Rebase on too isik, kes toidab Mändi nüüd metsas. Kolmandaks varjab K. R. veel kulak Pirni varandust, mida too keeldus üle andmast masinaühistule. Esmaspäeval 28. märtsil viis Laine Kuusik suure nuumsea Gustav Oja poole kus see ära tapeti ja pantiitidele metsa kantakse. Kuigi see siga oli üles kirjutatud Kristjan Männi varandusena aga sellest keegi ei hooli, öeldakse et vast tuleb Valge laev kes seda siis enam nõuab. Vastseliina valla töötav rahvas palub et pöörataks neile kolmele kulakule rohkem tähelepanu st nad püütaks kinni ja viiaks sinna kus on nende õige koht. Samuti palub rahvas ranget karistust ka Klaara Rebasele, Laine Kuusikule, Gustav Ojale kes neid varustasid kõigega mida need kulakud vajavad. Samuti ka Pajupuu kui kulakute varjajat.

Täiesti salajane
Eesti K(b)P Keskkomitee sekretärile
sm. Karotamm N.G.
Tallinn

ERITEADE
ENSV elanikkonna erinevate kihtide reageerimisest kulakliku ja bandiitliku natsionalistliku elemendi väljasaatmise läbiviimisele.

Külaelanikkonna peamise osa positiivse reageeringu kinnituseks läbiviidud kulakliku ja bandiitlik-natsionalistliku elemendi perekondade väljasaatmisele on töötava talurahva, kes loeb end vabanenuks kulakliku ja natsionalistliku elemendi mõjust ning ähvardustest, võimas tung kolhoosi.
Nii on üksnes viimase 10 päeva jooksul vabariigi maakondades antud sisse 18.690 avaldust kolhoosi astumiseks, tulemusena on äsja juba loodud – 359 kolhoosi.
Tähelepanemist pälvib asjaolu, et seoses väljasaatmise läbiviimisega hakkasid RJM organitesse laekuma avaldused kodanikelt, kus väljendati arusaamatust, miks ei saadetud välja mõningaid isikuid, kes avaldajate arvates selle ära on teeninud.
Tulles vastu klassiteadlikele kodanike avaldustele, jätkavad organid oma tööd rahvavaenlaste väljaselgitamisel ja nende arreteerimisel.

ENSV julgeoleku minister
kindralmajor
KUMM
5.aprill 1949
Tallinn

* * *

Küüditamise läbiviimisega kohtadel jäi Eesti NSV siseminister kindralmajor Aleksander Resev üldiselt rahule ja 14.04.1949 andis ta välja salajase käskkirja, milles tõi ära eriülesande täitmisel eriti silmapaistnud töötajate nimed. Võrumaalt olid nendeks leitnant Käär, Alfred Augusti p. ja nooremleitnant Oja, Heino Jaani p. ning Malinin, Ivan Olegi p.
Julgeoleku- ja siseministeeriumi töötajad peesitasid aupaistes ja kastsid oma medaleid ja ordeneid, tšekistide kombe kohaselt, viinaklaasi, kuigi need olid juba eelnevalt kastetud Eestimaa inimeste vere ja pisaratega.
Samas, Eestimaa Kommunistlikku (bolševike) Partei Keskkomiteed tulemused ei rahuldanud, arvulised numbrid jäid väheseks, organid ei näidanud üles piisavalt põhimõttekindlust võitluses kulaklike elementidega. Teadagi, partei on printsipiaalne, võitluses rahvavaenlasega ei tseremoonitse, parteid huvitavad massid, suured arvnäitajad!
8.augustil 1949 koostas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee administratiivosakond ettekande keskkomiteele, sisuliselt tähendas see seda, et asja hakkab arutama EK(b)P KK büroo. Büroo istungit juhatas EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär seltsimees Nikolai Karotamm.
Ettekanne oli pikk ( paarkümmend masinakirja lehekülge), põhjalik ja parteiliselt printsipiaalne. Esitame siinjuures ettekande stiilsemad parteilised postulaadid ja suunised, parteilise käekirja, kuna kogu parteilise ettekande avaldamine võtaks liialt palju täheruumi.
“Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo käesoleva aasta 18.mai otsusest küsimuses “Banditismiga võitlemise olukorrast ja tugevdamise abinõudest vabariigis” on möödunud üle kahe kuu. Keskkomitee administratiivosakonnal olemas olevatest andmetest nähtub, et keskkomitee büroo otsust täidavad ebarahuldavalt nii Eesti Riikliku Julgeoleku Ministeerium ja Eesti NSV Siseministeeriumi organid kui ka partei maakonnakomiteed ja perifeeria parteiorganisatsioonid tervikuna.
Vaatamata sellele, et keskkomitee büroo 18.mai otsus rõhutab banditismiga võitlemisel eriti just riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi organite kooskõlastatud tegevuse vajadust, ei ole vajalikku kontakti selles küsimuses tunda ning operatiivne tegevus bandiitide vastu kannab enamikel juhtudel organiseerimatut iseloomu. Sagedased on juhtumid, mil miilitsa ja siseministeeriumi organite poolt kinni peetud ja juurdluseks riikliku julgeoleku ministeeriumi organitele üle antud bandiidid võetakse viimaste poolt oma operatiiv- ja aruandedokumentides arvele kui riikliku julgeoleku ministeeriumi organite poolt kinni peetud isikud. See kutsub esile miilitsa ja siseministeeriumi töötajate õigustatud proteste ja etteheiteid.
Täiesti nõrk on riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi operatiivtöötajate side partei vallakomitee sekretäridega. Kuid just nemad ning teised partei- ja nõukogude töötajad külas on kõige paremini informeeritud bandiitide peidukohtadest, nende kavatsustest, arvukusest, relvastusest jms. Lisaks sellele on partei vallakomiteede sekretäride käsutuses arvestatav relvastatud jõud Rahvakaitse salkade ja rühmade näol, keda praktiliselt kasutatakse nõrgalt või siis ei kaasata neid operatsioonidesse üldse. Nii näiteks on Võrumaa Rahvakaitse pataljonis arvel 441 inimest ning on üle 200 uue avalduse sooviga astuda Rahvakaitse ridadesse.
Bandiidid röövivad kooperatiive, ründavad autosid, viivad nõukogude töötajaid ja kolhoosiaktiviste nende kodust ära reeglina päevasel ajal, kohtamata mingeid takistusi.
Riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi organite tegevus on viimasel ajal muutunud natuke aktiivsemaks ja organiseeritumaks, kuid seda kaugeltki mitte alati ja mitte igal pool.
Mõningat edu on saavutatud Võrumaal, kus käesoleval aastal ajavahemikul aprillist juulini arreteeriti 9 ja tapeti 6 bandiiti, sealhulgas jõugu peamees Koovik (Kooraste vald) ja teise jõugu peamees Virk (Rõuge vald). On arreteeritud 24 bandiitide abistajat ja kindlaks tehtud 10 röövimises osalenut. Samas ikkagi on tänasel päeval banditismist kõige kahjustatumaid maakondi Võrumaa, mille territooriumil tegutseb käesoleval ajal veel 7 relvastatud bandiidigruppi, koguarvuga kuni 35-40 inimest.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Valga maakonnakomitee sekretär sm. Ovsjannikov teatas, et riikliku julgeoleku ministeeriumi maakonnaosakond, mida juhib sm. Tšebotkov, ei võitle vajalikul määral banditismiga. Viimane purjutab sageli, minevikus on tal olnud mitmeid teisi eksimusi. Partei maakonnakomitee tegi talle süstemaatilise purjutamise eest range noomituse. Parteipoliitiline töö osakonnas peaaegu puudub. Vaatamata sellele, et nimetatud osakonna parteipoliitilist tööd kontrollis sel aastal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee aedministratiivosakonna juhataja sm. Anissimov, kes avastas palju puudusi, ei ole sm. Ovsjannikovi teatel osakonna parteitöös ja poliitilises kasvatustöös tänase päevani mingeid nihkeid paranemise poole toimunud.
29.juulil käesoleval aastal toimus operatiivse sõidu ajal arreteeritute kohaletoimetamiseks osakonna autojuhi Neklejenovi süül liiklusõnnetus, mille tagajärjel riikliku julgeoleku ministeeriumi maakonnaosakonna operatiivtöötaja sm. Kevend suri saadud vigastustesse. Neklejenov on tuntud kui huligaanitsev autojuht, kes on lõhkunud juba rohkem kui ühe auto, kuid sellest hoolimata on Tšebotkov võtnud ta oma kaitse alla ja autojuht ei ole karistatud. Tšebotkovi ja osakonna mõnede teiste operatiivtöötajate purjutamine, distsipliini puudumine ning parteitöö ja poliitilise kasvatustöö erakordselt madal tase on põhjustanud riikliku julgeoleku ministeeriumi Valgamaa maakonnaosakonna kogu aparaadi tööalase autoriteedi allakäigu.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Valga Maakonna Komitee ja partei keskkomitee administratiivosakonna arvamus on: võtta Tšebotkov oma töökohalt maha ja tugevdada riikliku julgeoleku ministeeriumi maakonnaosakonna juhtkonda.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võru maakonnakomitee sekretär sm. Pankratov märgib, et pärast kulakute ja muu nõukogudevastase elemendi väljasaatmist maakonnast tugevnes bandiidigruppide tegevus isikute arvel, kes hoidusid väljasaatmisest kõrvale, on täienenud varem tegutsenud jõugud, on kujunenud uued bandiidigrupid. Kuid nõukogude võimule vaenulike elementide tegevuse aktiviseerumist ei võtnud õigeaegselt arvesse ei maakonna parteiorganisatsioon ega ka eriorganid, selle tagajärjel on käesoleva aasta kevadet tähistanud mitmed terroriaktid, mille ohvriteks olid parteitöötajad ning nõukogude ja kommunistliku noorsooühingu töötajad.”

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo, kuulanud ära kompartei keskkomitee administratiivosakonna juhataja sm. Anissimovi ettekande, arutas ja vaagis küsimust nii ja naa. Kahtlemata, Valga maakonna julgeolekuülem, purjutaja Tšebotkov sai kinga, õigemini ENSV Julgeolekuministeeriumile tehti parteiline ettepanek sm. Tšebotkov suunata teisele, vähem vastutusrikkale kohale, näiteks Valgamaa Tarbijate Kooperatiivi esimeheks. Oma otsuses aga, nagu ikka, toetas büroo administratiivosakonna poolt pakutud, parteiliselt laialivalguvaid abinõusid, omalt poolt midagi targemat juurde lisamata, kokku üksteist punkti. Siinjuures toon ära ainult peamised, niiöelda põhjapanevat abinõud.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee administratiivosakond omalt poolt peab vajalikuks vabariigis banditismi vastu võitlemise edasise tõhustamise abinõude läbivaatamisel keskkomitee bürool viia läbi järgmised meetmed:
1. Teha otsustavalt lõpp riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi
organite ametkondlikule tendentsile, mil kumbki nendest organitest, ajades taga
näitajaid (“linnukest”), unustab oma töös kooskõlastatud tegevuse operatsioonide
läbiviimisel.
2. Viivitamatult luua riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi
maakonnaosakondade ülemate pidev kontakt partei maakonna- ja vallakomiteede
sekretäridega.
3. Kohustada partei maakonnakomiteesid andma Eestimaa Kommunistliku
(bolševike) Partei Keskkomiteele iga kuu aru banditismi vastu võitlemise
abinõudest ja tulemustest maakonna territooriumil.
4. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumil (sm.Kumm) ja Eesti NSV
Siseministeeriumil (sm. Resev) tugevdada võitlust banditismiga ja eeskätt
Võrumaal, Jõgevamaal, Läänemaal, Viljandimaal ja Jõhvimaal, s.t. maakondades,
mis on banditismist kõige rohkem kahjustatud.

Vot nii! Partei teab, partei oskab, partei juhib – tööle seltsimehed!

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo kinnitas abinõud, aga seltsimehed banditismi vastu võitlejad nähtamatul rindel ehk kuulsusrikkad tšekistid ikkagi ei näidanud üles aktiivsust nii, nagu vaja, nii nagu soovis partei. Kõigest kümme päeva hiljem, 18.8.1949, oli EK(b) P KK büroo sunnitud pidama uue istungi. Selle istungi stenogramm on ülimalt pikk; kindlasti selle istungi ajal vähemalt pooled osavõtjad tukkusid, seetõttu toome meiegi ära ainult mõned, ärkveloleku ajal kuuldud sõnavõtud ja esinemiste katkendid, kui kuuldes mõnda tuttavat nime või esinejat, silmad järsku lahti kargasid ja uni justkui peoga pühiti.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo istungi stenogramm, 18.8.1949 (mittetäielik ja hägune).
Juhataja sm. Karotamm: Seoses sellega, et viimasel ajal on bandiitlikud väljaastumised aktiivsemaks muutunud, on vaja seda küsimust arutada, tuleb arutada, mida on vaja teha. On ettepanek kuulata ära sm. Tipner, et millised materjalid on keskkomiteel olemas, milline on olukord, ja siis arutame küsimuse läbi. Kas on vastuväiteid? Ei ole.
Sm. Tipner kannab ette. (Tegelikult sm. Johannes Tipner, EK(b)P KK administratiivosakonna juhataja asetäitja, olles kavalpea, kordab kõike seda, mida öeldi juba 8.08.1949 büroole koostatud ettekandes).
Küsimused sm. Tipnerile:
Zozulja (viitseadmiral Fjodor Zozulja, Põhja-Balti 8. Laevastiku juhataja, EK(b) P KK büroo liige): Kuidas võtavad sellest võitlusest osa Rahvakaitse salgad ja grupid?
Karotamm: Ja milline on nende reaalne relvastus? Kohtadelt tuleb teateid, et neil ei ole relvi.
Tipner: Sm. Karotamm, mul ei ole täpseid andmeid nende gruppide relvastuse kohta, kuid on andmeid nende Rahvakaitse salkade arvu kohta mitmes maakonnas. Relvastust on neil vähe. Võrumaal kuulub salkadesse 441 inimest ja on esitatud 200 uut avaldust salkadesse astumiseks. Ma arvan, et ei ole mingit vajadust relvastada nii suurt hulka inimesi tulirelvadega, sest nende hulka satub ka inimesi, keda on ohtlik relvastada, sest need relvad võivad sattuda bandiitide kätte. (Vahelehõige, Zosulja: võib-olla luua partei ja kommunistliku noorsooühingu grupid maakonnakomiteede juurde?)
Karotamm: Võib-olla räägiks sellest küsimusest sm. Kumm?
Kumm (Boris Kumm, ENSV riikliku julgeoleku minister. Siinjuures tuleb märkida – parteilased rääkisid Rahvakaitse pataljonidest, rühmadest, salkadest, aga julgeolekuminister oma sõnavõtus nimetas neid ilma häbenemata õige nimega – hävituspataljonid, -salgad). Kumm: Siin on mitu küsimust, milles ma ei ole sm. Tipneriga päriselt nõus. Me nägime ette, et pärast kulakute eksproprieerimist läheb osa kulakuid peitu ja neil ei ole kuhugi mujale minna kui bandiidiks. Relvi meil jätkub. See tähendab, et kui me värbame hävitussalkadesse inimesi, siis me saame nad relvastada. Ma ei tea ühtegi hävituspataljoni võitlejat, kellel ei ole relva. Peab ütlema, et kuigi me puhastame oma hävituspataljone kogu aeg, tuleb meil ette üksikuid juhtumeid, mil hävitajad võtavad ühendust bandiitidega ja kui nad ka aktiivselt osa ei võta, siis aitavad neid. Tuleb avameelselt öelda, et hoolimata kõigist meie jõupingutustest ja partei keskkomitee suunistest ei ole veel kõik kommunistid, eriti maakohtades, hävituspataljoni aktiivsed liikmed. Siin on meil tõesti ääretult palju tööd teha, see tähendab me peame püstitama endale ülesande, et kõik parteiliikmed, kes on võimelised relva kandma, oleksid relvastatud ja hävituspataljonide liikmed ning ka kõik kommunistlikud noored, kes on samuti suutelised relva kandma. Töö käib. Võrumaal proovime Heeska, Randmaa, Toomsalu ja Piho jõuku sisse viia oma inimesed, kuid seniajani ei ole meil korda läinud sisse imbuda ja kogu häda on nimelt selles. Loodame selle peale, et meil läheb korda kuskil röövimise kohas kinni võtta või organiseerida küllalt kiiresti jälitamine jälgede järgi, see annab häid tulemusi, kuid reeglina ei jäta nad endast jälgi maha. Me oleme koertega käinud, kuid nad määrivad saabaste jälgi tärpentini ja nuusktubakaga, liiguvad mööda suurt teed ja harva suudab koer jälgi võtta. Eile saime me dokumendi oblastist, kuhu on välja saadetud bandiitlikud ja kulaklikud elemendid. See oblast teatab meile, et ühest Eesti Läänemaa vallast on tulnud valla täitevkomitee kiri, milles nõutakse bandiitliku perekonna vabastamist, et see olevat välja saadetud juhuslikult. Aga minu teada mees lasti maha ja naine lastega küüditati. Võibolla läks tsipa nihu, lasti maha vale inimene… Muidugi me kontrollime, kes on selle dokumendi koostanud ja alla kirjutanud, kas ei ole tegemist võltsinguga, kuid see näitab, et meie parteiorganid kohtadel, maakonnakomiteed ei jälgi valdade parteitöötajate käitumist. (Seltsimees Kummi jutt oli monotoonne, suigutav, ta läks üle eneseõigustuselt enesekiitmisele ja sellel ei näinud lõppu tulevat…)
Karotamm: Kas kellegi on märkusi?
Veimer (Arnold Veimer, ENSV Ministrite Nõukogu esimees): Millest peab alustama? On teada, et ka sel aastal, alates septembrist, hakkab laekuma põllumajandusmaks ja me võime eeldada, et lähima nädala jooksul suureneb bandiitide ründetegevus ning me peame seda arvesse võtma. Lisaks on vaja arvestada ka sellega, et üleliidulise valitsuse otsusega väheneb meil 1/3 võrra öövalve, valvurid. Eriti maakohtades avaldab see oma mõju ja me peame juba praegu vastavalt muutma valve vormi ning organiseerima valvet uut moodi. Teiseks töötab minu arvates ebapiisavalt just nii riikliku julgeoleku ministeeriumi kui ka siseministeeriumi kõige madalam lüli. Vallas ei saa olla sellist olukorda, et kui volinik töötab hästi, siis ta ei tea, kus asub punker, kui tal on hea side elanikega. Ja valla partorg peab teadma veelgi rohkem. Tuleb kasutada informaatoritena jahindusinspektoreid, või võtame karjased, noored poisid, miks nad informeerivad bandiite võõra inimese ilmumisest, ja mitte vastupidi?
Päll (Eduard Päll, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees): Siin räägiti, et Võrumaal on väga palju bandiite ja kuidagi ei suudeta neid välja püüda, räägiti ka sellest, et riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi vahel on seal mõningaid hõõrumisi. Seal töötab praegu maakonna siseasjade osakonna ülemana seltsimees Soonda. Suhted sm. Soonda ja sm. Puškarjovi vahel ei ole päris head. Kui ma olin suve algul Võrumaal, püstitas Soonda küsimuse tema vabastamisest, sest nende koostöö ei laabu. Võrumaa on banditismist kahjustatud maakond ja juhtkond peab olema tugev ja monoliitne. Inimesed ütlevad, et Soonda poeg on seotud bandiitidega, et ta olevat ükskord koguni arreteeritud. Hommikul leidis Soonda poja arreteeritute pogrist katse eest varastada relvi bandiitide jaoks, arreteerisid Soonda töötajad. Pärast öeldi maakonnakomitees, et poega kahtlustatakse heina süütamises. Minu meelest peaks Võrumaal seda lõiku tugevdama, et mõlema osakonna vahel oleksid normaalsed suhted. Ma arvan, et Soonda tuleb maha võtta (Resev: see kõik pole päris õige.) Ma sain need andmed sm. Pankratovi käest. Aga Soonda ütles, et ta ei leidnud Pankratoviga, partei maakonnakomiteega, ühist keelt ja tahab ära minna. Ka teine küsimus on seotud Võrumaaga. Seal tulid inimesed minu juurde ja paljud kaebasid hävitajate peale, et nad ei pööra relvi mitte vaenlase vastu, vaid elanike vastu. Ühesõnaga, hävituspataljonidesse imbub sisse ebasoovitavat elementi. Need signaalid anti edasi partei maakonnakomiteesse. Hävitajad ise huligaanitsevad ja inimesed ei lähe nende hulka. Tingimata on vaja vaadata, eriti nendes maakohtades, mis on banditismist kahjustatud, kes on seotud bandiitidega ja kes ei ole seotud, kuid lihtsalt ei ole sobivad olema hävitajad. Nad joovad end purju, tulistavad, hirmutavad inimesi. Selliseid signaale on olnud. Jahindusinspektsioonist ja metsavahtidest. Kas nad siis ei tea, kus punkrid on? Metsavahid on kõige tähtsamad teejuhid selles asjas. Kolhoosidest. Mulle näib, et selle kõrval peab igas kolhoosis olema aktiiv ja relvastatud aktiiv. Ei juhtu midagi hirmsat, kui me anname igasse kolhoosi 5-10 vintpüssi.
Kuusik (Villem Kuusik, EK(b) P KK III sekretär): Ministritel ei tasuks end petta, et kõik on korras. Ma olin Võrumaal. Ma pean Soondat aktiivseks ja heaks töötajaks, ta lõi Valgas korra majja. Ma esitasin talle küsimuse: miks ei saada teil Võrumaal bandiitidega hakkama? Ta ütles, et sellepärast, et riikliku julgeoleku ministeerium töötab halvasti. Ta rääkis lausa kurioosseid lugusid, et kui ta sai signaali ja miilits läks bandiite püüdma, siis sai riikliku julgeoleku ministeeriumilt peapesu, et ta nurjas nende operatsiooni, tema kohta kirjutati raport. Aga julgeoleku osakonna ülem Puškarjov on minu meelest ise nõrk töötaja. Ta tuleb sealt ära koristada ja saata sinna tugevam inimene. Ja veel. Sm. Bõkov ütleb, et arreteerimiseks on raske saada sanktsiooni. Tartumaal oli niisugune juhus, et operatiivandmetel üks neiu organiseeris tapmist. Mindi partorgi juurde ja öeldi, et prokuratuur ei anna sanktsiooni, sest pole veel tapetud, tuleb ära oodata. No tule taevas appi? Sm. Tiido kirjutas vihase kirja otse peaprokurör Paasile ja siis andis Paas sanktsiooni. Kui käib klassivõitlus, ei tohi selliste meetoditega asjale läheneda.
Karotamm: Seltsimehed, kas võib teha kokkuvõtte? Büroo leidis, et olukord banditismi ilmingute poolest vabariigis on murettekitav. Ka ministeeriumid, kes peavad seda asja korraldama ja võitlust organiseerima, ei saa piisavalt hakkama ja eelkõige riikliku julgeoleku ministeerium, ka parteiorganisatsioonid töötavad halvasti. Ka keskomitee büroo on süüdi: vähe nõuame. Meil on vaja kuu aja jooksul kuulata keskkomitee bürool ära 3-4 maakonda, mõnda inimest karistada ja mõni inimene maakonna juhtkonnast kohalt maha võtta just sellepärast, et ei võidelda banditismi vastu ega kasutata ära kõiki olemasolevaid vahendeid ja hoobasid. Täna tuleb teha sm. Tipnerile ülesandeks töötada koos sm. Kummi ja sm. Reseviga välja otsuse projekt – homme, ülehomme – selleks, et see laupäeval vastu võtta.
Sellega lõpetame.

Kompartei meelepahaks seltsimehed tšekistid purjutasid ja logelesid ikka endiselt. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo arutas järjekordselt olukorda, ja võttis abinõud tarvitusele.
Büroo istungi protokolliline otsus nr 48, 27.8.1949 sätestas:
1. Pidada vabariigis banditismi likvideerimist üheks kõige tähtsamaks ja esmajärgulisemaks ülesandeks.
2. Partei maakonnakomiteed ja linnakomiteed peavad kõige lähemal ajal saavutama põhjaliku murrangu võitluses banditismi vastu, selleks:
a) mobiliseerida kõigi partei- ja kommunistliku noorsooühingu organisatsioonide, nõukogude ja kolhooside aktiivide, riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi töötajate, prokuratuuri- kohtuorganite töötajate tähelepanu vajadusele võidelda banditismiga süstemaatiliselt ja halastamatult;
b) tugevdada poliitilist tööd maakohtades selleks, et selgitada kolhoositalunike ja üksiktalupoegade hulkadele banditismi kahjulikkust ja vajadust haarata elanike kõige laiemad hulgad kaasa aktiivsesse võitlusesse banditismiga;
c) kuulata partei maakonnakomiteede büroodel süstemaatiliselt ära partei vallakomiteede ja maakohtade partei-algorganisatsioonide sekretäre nende poolt läbi viidud banditismi likvideerimise abinõude ja tulemuste kohta. Parteitöötajaid, kes suhtuvad sellesse ülitähtsasse töösse hooletult ja ükskõikselt, võtta parteilisele vastutusele;
d) tõhustada riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi maakonnaosakondade parteipoliitilise töö kontrollimist ja neile abi osutamist. Käesoleva aasta 15.septembriks kontrollida parteipoliitilise töö olukorda neis ja arutada kontrollimise tulemused läbi partei maakonnakomiteede bürool.

No nii! Seltsimehed maakonnaosakondade tšekistid, kiivrid pähe – kompartei tuleb suure kaikaga!

Raske öelda, kas tšekistidel tõesti olid kiivrid peas või olid nad puupead, aga tulemusi ei andnud ka kaikaga lahmimine. 7.oktoobril 1949 koostas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee administratiivosakond järjekordse ettekande büroole. Selles ettekandes oli esialgu juba tunda nutulaulu hõngu, aga ettekande lõpus siiski nenditi, et võitluses banditismiga on saavutatud teatud edu.
Ettekandes kirjutas partei keskkomitee administratiivosakonna juhataja seltsimees Anissimov järgmist:
“Käesoleva aasta 5.oktoobri seisuga on Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee administratiivosakonda laekunud partei maakonnakomiteede büroode otsused banditismi vastu võitlemise tõhustamise abinõude küsimuses 10 maakonna parteikomiteelt, kusjuures enamasti suure hilinemisega. Seniajani ei ole neid dokumente laekunud partei Jõhvimaa, Järvamaa ja Hiiumaa maakonnakomiteelt.
Seetõttu, et riikliku julgeoleku ministeeriumi ja siseministeeriumi organitel jääb puudu valvsusest ja organiseeritud abinõudest, tegutsevad bandiidid mitmetes kohtades väga jultunult. Selliste faktide hulka kuulub muuhulgas 22.septembril päevasel ajal kooperatiivi kaupluse röövimise juhtum Võrumaal Ruusmäe vallas, kus viidi röövitud vara ära hobuveokiga; 22.septembril reisiautobussi peatamise juhtum Võrumaal, kus rööviti Misso valla täitevkomitee arveametnikku ja sama valla piimaühistu esimeest, kellelt bandiidid võtsid ära 12 000 rubla riigi raha, ning mitmed teised relvastatud kallaletungide juhtumid kooperatiivide kauplustele päevasel ajal.
Samas on saavutatud ka teatud edu. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee signaali alusel, mis oli saadud kohalikelt parteitöötajatelt, pidas Siseministeeriumi Võrumaa osakond kinni ja arreteeris 6 bandiidist koosneva grupi.
Ajavahemikus käesoleva aasta 1.augustist kuni 1.oktoobrini on Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ja Eesti NSV Siseministeeriumi organite poolt hävitatud ja kinni võetud bandiitidelt ära võetud: 3 kergekuulipildujat, 17 automaati, 31 vintpüssi, 50 püstolit ja revolvrit, 23 käsigranaati, 3 jahipüssi, 4 binoklit ja mitu tuhat lahingupadrunit.”

Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo pidas igal nädal oma istungeid, päevakorras ikka ühed ja samad küsimused, ja ka keskkomitee administratiivosakonna töötajad esitasid igale järgnevale büroo istungile ettekandeid, mis olid tegelikult otsekui koopiad eelmisele istungile esitatud dokumentidest. Päevakord kordus istungist istungisse: kompartei võitlus banditismiga, partei maakonnakomiteede, partei algorganisatsioonide ja komsomoli töö tõhustamine võitluses banditismiga; julgeoleku- ja siseministeeriumi töötajate purjutamised, hävituspataljoni tegelaste purjus peaga ülbitsemised ja automaatide täristamine külavahel.
Mitte kellelegi büroo liikmetest ei tulnud pähe tõdemus, et just kompartei oma Nõukogude Liidust, õigemini Kommunistlikust Vene Impeeriumist Eestimaale toodud terroriga – süütute, ausate ja töökate Eestimaa talupidajate arreteerimiste ja saatmisega Kaug-Põhja vangilaagritesse; nende perekondade, naiste, laste, vanaemade ja vanaisade küüditamisega Siberisse lõi olukorra, kus inimesed üritasid ennast sellest õudusest päästa põgenemisega metsa, nagu eestlased olid seda teinud sajandeid, kui ülekaalukas vaenlane oli hõivanud nende maa. Inimestele, kellelt oli ära võetud lootus õnnele, armastusele, perele ja kodule, sisendas terroristlik kommunistlik partei ainult ühte tunnet – kättemaksu.
Mitte kedagi Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroo liikmetest ei vaevanud mõte: kuidas elavad kompartei juhtimisel ja organiseerimisel Eestimaalt küüditatud naised, lapsed ja vanurid kauge Siberi karmides oludes?

Siberist 25 nov 1949.a.

Tervist kallis Anette!

On tükk aega möödas kui Sinu saadetud paki kätte sain, ole tuhat korda tänatud kallis, sest see on siberlasele väga suureks abiks. Meil on siin päris vana talv käes meie kodumaa järgi, aga siin ütlevad, et see on veel noor talv 25 pügalat külma, siis veel need hirmsad lumetuisud ja vinged tuuled. Karjad käivad kõik väljas, sest veel on mõni koirohu ja kanepi kõrs lumest väljas; küll need vaesed Siberi loomad saavad palju külmetada, aga nad on vist sellega harjunud ja on väga kannatlikud. Omal on nõnda külm, sest olen väga kehva riidega; kui hommikult välja tulen, siis ei tunne kas seljas on midagi ja tõesti ei ole mul paksemat kui üks paar vanu lapitud pükse all ja peal punased Ainolt saadetud dressipüksid, alus- ja pealiskleiti ei ole, sest need on suvega ära peetud, jalga andis üks heainimene oma säärsaapad, sest temale olid väiksed. Siin peab riides olema vateeritud pükstes ja fufaikas, siis veel head vildid.
Olen omale ära teeninud 2,50 kg häid nisuteri, siis veel prahti peale, mis kõlbavad kanadele, kui palju veel saame, eks seda aasta lõpul näe. Pühiks, siin peetakse oktoobripühi, tapeti siga, ja igaüks sai tööpäeva eest 50 grammi, nõnda sain 500 grammi liha ja 400 grammi rasva, siis paar liitrit riisiku õli, see on venelaste rasvaine, ja on päris hää praadida ehk pudru sisse panda. Maha arvestati septembrikuu tööpäevad, suvel saadud leiva ja jahu eest.
Ootan pikisilmil, millal jõuab aasta lõpp, siis viiakse sead tapale ja lõpeb ära see sigade talitamine, ei jõua kuidagi vana inimene sellele külmale vastu panna, sest jaanuaris olevat 50 pügalat külma; kui sooja vee üles viskad, siis jääterad tulevad alla. Praegu oleme Kõo külast pärit Helde ja kohaliku naise Ziinaga kolhoosi seatalitajad ja keeta on 50 seale iga päev, üle poole kilomeetri kanna kartulid pangedega käte otsas, siis veel kaugemalt too vesi, muretse küte kust leiad mõne toore hao ehk põhku. Kartulid on väljas ära külmunud, kunas need keema lähevad, nõnda käib kõik see talitus üle jõu. Ma oleks vast saanud aasta lõpuks põrsa preemiaks, aga suvel kadunud põrsas tõmbas kriipsu peale, esimees tahab karistuseks nõuda põrsa eest kolmekordse hinna, ostaks turult asemele, aga kust saada raha põrsa ostmiseks. Põrsas jooksis karjast eemale, lapsed olid karjas ning ilmselt eksis steppi ära, koju enam ei tulnud. Veel on mul 2 kana ja kukk, andsin nende eest ära oma viimase sametkleidi ja kingad. Üks kana ei ole üldse munenud aga teine on päris hää kana. Kui oleks kanu siis müüks mune, kümme muna maksab 8 rbl. Liinel on 2 kana, Heldel kolm kana ja noor kass. Tahame kord kitse osta, kui jõud jaksab. Aga jutt on, et hakatakse ühiselt söömist ja ühist elu elama, ei tea kuidas see välja näeb? Kas teil ka seal kodumaal nii elu sisse seatakse?
Nüüd on minul üks palve teile mõlemale, Sulle ja Klaarale. Anette kallis, sa oled rikas rabarberitest, saada mulle mõni juur, meil ei ole peale hapuoblika midagi, millest natuke magusat teha. Kui paljuks ei lähe, saada ka talve sibulaid, floksi ja talvejorjeni juurt või mingi talve lill. Pane kasti niiske vähese mullaga, siis märg paksem lapp ümber, jõuab vast kohale ja panen kasvama. Vahel on hing nii haige ja igatsus kodumaa järele, et tahaks ära surra, võibolla aitavad kodumaa lilled natuke südamevalu kergendada. Ah jaa, Vahtra Teelel käis kurg külas, tõi septembri algul tütre, nimeks pandi Endla. Aga naabri Kalju on Omskis, see asub meist mitmesaja kilomeetri kaugusel, traktori kursustel, kuid kirjutas, et ei oska keelt, ei saa midagi aru.
Anette, päris hirm on, suur talv on veel ees. Suvi oli lühike, väga põuane ja palav, mitte miski ei läinud kasvama. Panin mulda kaks peenart ube, tassisin pangega poole kilomeetri tagant vett ja kastsin, ajas välja päris ilusad võrsed, aga siis tuli hirmus rahe ja peksis kõik ära. Jäin ka ubadest ilma.
Nädal pärast jaanipäeva matsime Kesa Manni. Ta väike pojakene suri loomavagunis teel Siberisse; Mannil kadus peale seda elujõud ja enam tast elulooma ei saanudki. Siia on tekkinud juba väike eestlaste surnuaiake, mis jõudsasti kasvab, paljude tervis ei pane siinsele külmale vastu. Räägitakse, et eestlasi tuuakse veel juurde. Kui see asi nii juhtub olema, siis naised võtku kindlasti kaasa õmblusmasin, siin on õmblejad väga hinnas. Mehed aga korjaku kokku kõik puutööriistad, höövlid, peitlid, saed; ka puutöömehed ja mööblimeistrid on siin tehtud mehed, alati leidub tahtjaid, kellele midagi meisterdada ja siis saab tasuna lihatüki, mune või mõne rubla. Kõik, mis vaatad, on sada aastat ajast maha jäänud. Üks Võnnu peremees tegi harkadra ja muldas kartuleid; siis tulid kõik ülemad ja alamad seda imelooma vaatama ja telliti Võnnu mehelt kolhoosi jaoks ka harkader.
Kuidas Teie kõikide tervis on? Ütle Annale, kui ta seal on, minu poolt tervisi. Ootan Sinu käest kirja, aga eks teil ole ka kibe uute valitsejate all. Soovin Teile kõikidele Häid Jõulu Pühi, millest me võime ainult unistada, siin ei ole kuuski ka. Ole kallis ja anna Männiku Lainele see kiri edasi, mul ei ole marki talle eraldi saata ja ma usun, et ta ei pahanda. Tervita ka pr. Pirni.

Sind ja kõiki tervitades
Ilse

* * *

Aastate möödudes langesid Vabarna Villemi talu hoonete katused sisse, seinad tassiti laiali küttepuudeks ning kivimüürid kanguti lahti ja veeti minema kolhoosi silotornide ehitamiseks; alles jäi vaid maja taha kaldaveerele kaevatud maakivist kelder. Ja ainult mõned õunapuud ja kirsid näitasid veel aastaid taluhoonete asukohta, kuni ka need kõdunesid või küttepuudeks maha raiuti. Aga üksik sirelipõõsas, millele kunagi avanesid Ilse ja Villemi magamiskambri aknad, puhkeb igal kevadel õide ja levitab oma hurmavat õitelõhna, mis aastakümneid tagasi täitis kevadöödel Ilse ja Villemi kambrikest. Ainult sirelipõõsas mäletab neid unistusi ja lootusi, mida heietati hämaras kambrikeses kevadöödel, enne uinumist.

Kolhooside moodustamine

Kohe pärast Eestimaal kommunistliku partei poolt läbiviidud 1949.aasta märtsiküüditamist asusid need talumehed, keda polnud vangistatud, Siberisse viidud või kes polnud põgenenud metsa, uute repressioonide kartuses moodustama kolhoose. Männitalu peremees Eedu mõtles omaarust kavala nipi välja – otsustas koos naabertalunikuga moodustada kahe talu peale kolhoosi; seejuures lehmad, lambad ja hobused ning põllutööriistad jäid kummalgi oma tallu, samuti lepiti kokku, et kumbki “kolhoosnik” harib oma põllud ise; ainult makse ja igat sorti andameid näidatakse ja makstakse kolhoosi nimel. Oli kolhoosi pitsat: selle välisel ringil tekst “Põllumajandusartell” ning ringi sees “Kolhoos Linnamägi”. Aga rajoonis taibati kavalus ära ning juba paari kuu pärast ühendati see valekolhoos suurema, päriskolhoosiga, mille nimetus “Kündja“.
“Kündja” kolhoosi asutamise initsiatiivgrupi koosolek toimus 3. aprillil 1949. a Petruse külas. Koosolekust olid osa võtma tulnud kuus kohalikku elanikku ja külalistena Vastseliina Valla TSN Täitevkomitee esimees ning Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Komitee põllumajanduse osakonna juhataja. Otsustati kutsuda kokku koosolek kolhoosi moodustamiseks, kuna avaldusi kolhoosi astumiseks oli esitanud viisteist inimest.
Kolhoosi asutamiskoosolek toimus kolm päeva hiljem, 6.aprillil. Kohale oli tulnud kaksteist talupidajat ja seitse sulast ehk töölist. Kohal olid jälle juba tuttavad “külalised” – Vastseliina Valla TSN Täitevkomitee esimees ja EK(b)P Võrumaa Komitee põllumajanduse osakonna juhataja. Parteitöötaja üritas hirmule aetud külarahvast rahustada ja pidas sissejuhatava kõne:
„1948. aasta märtsi lõpul toimusid Eesti NSV maakondades talusulaste-moonakate maakondlikud nõupidamised, mille tööst võtsid osa 754 moonakat ehk umbes 30% kõigist sel ajal vabariigis arvele võetud moonakatest. Nendel koosolekutel jutustasid 118 moonakat sulase elu raskustest, poliitilis-kasvatusliku töö puudumisest nende keskel, kritiseerisid teravalt põllumajandustööliste ametiühingu ebarahuldavat tööd, jutustasid kulaklike elementide, rahvavaenlaste vastupanust. Nii rääkis kehviktalupoeg August Lasso Meremäe valla koosolekul, et kulakud püüavad levitada kuulujuttu, et justkui sõda on tulemas, lähemal ajal on saabumas Valge Laev. Kuid kõik tähtajad on juba mööda läinud ja talupojad saavad selgelt aru, et see eksitav ja rahvavaenulik propaganda on natsionalistlike ja kulaklike elementide salasepitsused.
Leidub ka veel kehviktalupoegi, kes olles kulaklike ja bandiitlike elementide mõju all, püüavad protesteerida kolhooside organiseerimise vastu. Nii teatas Võrumaa kehvikute ja talusulaste nõupidamisel 1948. aasta septembrikuus Obinitsa valla elanik, keegi Pankovitš: “Mida te kiidate mulle kolhoosikorda. Ma sain hiljuti Venemaalt kirja, kus kirjutatakse, et kolhoosnikud said sealt tööpäeva eest 350 grammi teravilja ja seejuures suuremalt osalt kaeras. Peale selle pidid nad oma isikliku majapidamise eest maksma maksu 1600 rbl, 25 liitrit piima lehma pealt, 200 muna ja 200 kg kartuleid.”
Seltsimehed! Eeltoodu on ju täielik väljamõeldis – Venemaa kolhoosnik, külaproletariaat, on üks jõukamaid põlluharijaid maailmas!
Moonakas Ella Karjus Võrumaalt Loosi külanõukogust ütles oma sõnavõtus:
“Täitevkomitee ja külanõukogu ei aita mul leida elus muud eesmärki, kui ainult olla sulane, ja ei näita konkreetselt, kuidas pean käituma või kuhu pean ümber asuma kulaku juurest. Aga kulak ei võta korteri eest tasu rahas vaid nõuab tasumist tööga.”
Võru maakonna sulaste nõupidamisel toodi näiteid moonakate julmast ekspluateerimisest kulakute poolt. Näiteks kulak Herman Ploom maksis kahe aasta raske töö eest oma tüdrukule Marie Setskajale ainult 200 rubla. Kulaku poolt lubatud rõivaid ta ei ole saanudki. Selliseid pidupäevi nagu Oktoobrirevolutsiooni aastapäev, peremees temal tähistada ei lubanud, teatades, et tema neid ei tunnista. Kui valda sõitis rändkino, siis tuli noorel tüdrukul paluda kino jaoks raha sõpradelt. Nüüd avaldab Marie kindlat soovi astuda kolhoosi.
Seltsimehed! Otsus kulakute ja saksa käsilaste maalt väljasaatmiseks tehti Ministrite Nõukogus 23. märtsil 1949.a. Eesti NSV valitsus saatis neid välja selleks, et anda võimalus Eesti maarahvale kolhoosikorra sisseviimiseks. Evakueeritavad olid kohalike organite kui ka julgeoleku organite poolt väljaselgitatud vaenlased. Kulakud kui klass hävitatakse. Bandiidid on tapnud meie paremaid inimesi ning neid bandiite on abistanud kulakud. Selleks oli vajalik see kulakute evakueerimine.”
Kolhoosi põhikirja kohta andis selgitusi Vastseliina Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees, mille järel põhikiri võeti ühehäälselt koosolijate poolt vastu asutatava kolhoosi põhikirjana. Täitevkomitee esimehe ettepanekul sai kolhoosi nimeks “Kündja”.
Kolhoosi esimeheks oli partei maakonnakomitee määranud Tallinnast saadetud seltsimehe, Eesti Rahvuskorpuse suurtükiväe partorgi, venemaa eestlase Vladimir Tamme.
Peagi hakkas rahvas teda kutsuma partorg Volliks. Partorg Volli ei teadnud põllumajandusest tuhkagi, kuid akordioni mängis hästi. Ka lauluhäälel polnud viga. Küla simmanitel oli tal naiste seas kõva minek. Tegi kahele karjanaisele lapse taha, aga see teda ei heidutanud. Parteikoosolekutel, mida ta pidas osakondade kaupa ja niinimetatud lahtiste parteikoosolekutena, kuhu pidid kohustuslikus korras ilmuda ka parteitud kolhoosnikud, armastas ta toonitada, et tõeline põllumees peab suutma ja oskama kõike, nii künda kui külvata. Kolhoosnikud muigasid irooniliselt – nad teadsid, mida esimees künni ja külvamise all mõtles.
Valiti kolhoosi juhatus, revisjonikomisjon ja moodustati varade ühistamise komisjon.
Juhatuse esimene koosolek peeti samal päeval. Sellel määrati kindlaks kolhoosi liikmeks astumise maksu suurus: maata meestelt – 2 rubla, talult suurusega kuni 20 ha – 3 rubla ja talult maa suurusega üle 20 ha – 4 rubla.
8.mail 1949 toimus järjekordne “Kündja” kolhoosi juhatuse koosolek ja siis määrati kevadtöödeks tööajad: kella 6-9 töö, 9-11 puhkus ja künnihobuste söötmine, 11-14 töö, 14-16 puhkus ja künnihobuste söötmine, 16-20 töö. Seega 10 tunnine tööpäev ja kahetunnised vaheajad hobuste söötmiseks. Talvine tööaeg määrati lühem: 7-13 ja 14-20.
Pärast kolhooside asutamist käis ühistamise komisjon läbi kõikide kolhoosi astunute majapidamised ja selgitas, mida keegi oma varast peab andma ühismajandile ehk kolhoosile.
Võru linnast kaadri tugevdamiseks saadetud kolhoosi partorg, naisterahvas, tallas Männitalu Eedu küünis heinu, sõtkus neid oma jämedate kirsasaabastes jalgadega. Talle oli teada, et talunikud peidavad oma hingele kalleid troskad ehk peenemas keeles – vedruvankrid, küüni heinte alla, et siis, kui need avastatakse, öelda – unustasin suvel heina tehes välja kärutada. Aga Eedu oli kaval – ta viis oma troska talu tagant algavasse paksu kuusemetsa. Mitte selleks, et ta ootas Valget Laeva, et inglased või ameeriklased tulevad appi; ei, ta ei teadnud taolistest asjadest midagi, aga põllumehe ja taluperemehena ta teadis, et siin, künklikel Kagu-Eesti kivistel ja kruusastel põldudel ei tule ühistööst mitte sittagi välja; siin peab igaüks ja omaette kümne küünega kraapima nii kuidas jõuab või ei jõua. Ta lootis, et võib-olla saavad ka kommunistid sellest aru, annavad talud tagasi ja lõpetavad oma kommunistlikud katsetused inimeste hingede peal. Ja siis saab ta jälle sõita troskaga Vastseliina kirikusse, nagu ta sõitis troskal 1935.aasta jaanipäeval laulatuselt koju oma kauni ja noore naise Anettega, troska ees rõõmsameelne ja mänglev Kõrb. Aga selle jämedate jalgadega ülipüüdliku naispartorgi kohta ütlesid kolhoosnikud: “Loll võid olla, aga lojaalne pead olema.”
Möödus kõigest kuu, kui taludes tõusis kaeblik halin: nutsid naised ja lapsed, sest nüüd asuti loomi ühislauta, endiste suurtalunike lauta ajama. Suurte talude omanikud olid kulakuks tehtud ja vangistatud või maha lastud, naised ja lapsed küüditatud Siberisse. Värsked kolhoosnikud ajasid lehmad, mullikad ja lambad laudast välja. Loomad vaatasid segaduses ringi, ja aimates halba, pöördusid kodulauda poole tagasi, kuid suur oli nende imestus ja arusaamatus, kui neid sunniti liikuma hoopis teises, neile tundmatus suunas. Pullid hakkasid möirgama, keerutasid sarvi ja kaapisid esijalaga, lehmad ammusid ärevalt. Naised ja lapsed sundisid nuttes neid edasi minema. Hobused olid kõikjal ringi liikunud, kõik teed olid neile tuttavad ja nad ei ilmutanud ärevuse märke, seevastu nende peremehed pühkisid vargsi silmanurka valgunud pisara – talumehele on hobune rohkem kui vend.
Üle antud vara kohta koostati aktid. Kolhoosi astunud talupere võis jätta endale majapidamise jätkamiseks lehma, sea, kaks põrsast, 10 kana, kolm mesilasperet ja maa suurusega 0,60 hektarit. Elukohaks jäi oma elumaja, samuti jäeti alles majapidamishooned – ait, küün ja laut. Seda muidugi juhul, kui talupidamist ei tunnistatud kulaklikuks ja taluperet ei küüditatud Siberisse. Vabarna talust, mille peremees Villem vangistati, naine Ilse kahe lapsega küüditati Siberisse ning perepoeg Jüri ning Villemi nooremad vennad Vidrik ja Viktor hakkasid metsavendadeks, sai kolhoos üsna korraliku noosi: 2 hobust, lisaks üks noorhobune, üks pull, 5 lehma, 2 vasikat, 12 lammast, 6 siga, 11 kana ja ca 50 tibu, lisaks veel põllutöövahendid: viljaniidumasin, kartulivõtmise masina (rootoriga), viljakülviku, 600 kg heinu, 800 kg rukkipõhku ja kõik väiksemad põlluharimisriistad (tolleaegses rahas 34 000 rubla väärtuses) ja rehepeksumasin, mis anti masinatraktorijaamale (MTJ).
Kogu kolhoosile antud vara tuli paigutada suuremate talude hoonete vastavatesse panipaikadesse. Juhatus koos esimeestega määras loomade talitajad, lüpsjad, tallimehed, aidamehed, brigadirid, öövahid jne. Kolhoosi juhatus pidi kinnitama igale töölõigule töötasu normid. Veidi hiljem andis Eesti NSV Põllumajandusministeerium juba välja paksu raamatu, kus sätestati tööd ja sellele vastav arv normipäevi, kusjuures normipäevale vastavat tasu suurust riik ei määratlenud – selle määrasid niinimetatud sotsialistliku võistluse tulemused. Aga esialgu toimis veel “demokraatia“ – kolhoosi juhatus määras ise igale tööle vastava normipäevade hulga. Kolhoosi esimehe töötasuks määrati 50, arvepidajale, farmijuhatajale ja brigadiridele 40 normipäeva kuus. Postimehe ja piimavedaja päevapalk oli 0,5 normipäeva iga tööl oldud päeva eest. Laohoidja kuupalk 15 normipäeva kuus, ta võis vabal ajal töötada üldtöödel. Küttepuude ühe ruutmeetri lõikamise eest oli tasu 0,90 normipäeva. Öövahile maksti suvel 0,2, talvel ja sügisel 0,75 normipäeva. Sigade talitaja sai iga sea 10-ne kilose juurdekasvu eest 1,5 normipäeva.
Normipäevadele vastav tasu suurus määrati aasta lõpul eraldi vilja ja raha osas. Kusjuures kolhoosi aastasest viljasaagist arvestati maha riigile müüdud toiduteravili, tasu natuuras traktorijaamale traktori kasutamise eest, välja arvati järgmise aasta viljaseeme, loomade toiduks tarvisminev vili, mittetöövõimelistele kolhoosi liikmetele antav toiduteravili. Natuke vilja jättis esimees ka müügiks või tagavaraks. Ülejäänud vili jaotati kolhoosi liikmete vahel vastavalt tehtud normipäevadele. Kolhoosi rahalistest sissetulekutest arvestati maha vastav protsent kapitaalehitusteks, teedemaks, kindlustusmaks riigile, tarvisminevad summad ostude jaoks ning ülejääk jagati tehtud normipäevade üldarvule ja seega saadi tasu ühe normipäeva eest. Aga kolhoosnikud küsisid: “Koh om tuu veski, mis normipäivi jahvatas?”
Kolhoosikord haaras kõiki oma külma, kiretusse embusse. Igasugune initsiatiiv ja ettevõtlikkus oli karistatav. Küladest väljaviivatel teedel passisid aeg-ajalt miilitsad, et takistada talunikel, nüüd juba endistel talunikel, oma aiasaaduste, samuti singi, munade, vilja ja jahu viimist asulasse, linnaturule. Kõik tuli müüa riigile läbi niinimetatud tarbijate kooperatiivi, saades tasuks kopikaid; ja justkui irvituseks anti kviitung, mille ettenäitamisel sai tarbijate kooperatiivist osta mingi majapidamiseseme. Aga raha ju polnud? Ringi käisid riigilaenu levitajad. Kes ettenähtud summat obligatsioone välja ei ostnud, see võeti aresti alla, kuni sugulased nõutavat summat ära ei maksnud.
“Kündja” kolhoosi esimese tööaasta tulemusi näitab 1949. aasta aastaaruanne. Sellest nähtub, et 1. jaanuari 1950. a. seisuga kuulus kolhoosi koosseisu 29 peret, tööjõulisi mehi 23, tööjõulisi naisi 19, kokku 61 inimest.
Veiseid oli kokku 77, neist lüpsilehmi 46, sigu 20, lambaid 22, kodulinde 106, hobuseid 39 (tööhobuseid 27). Loomakasvatuses oli tööl 4 lüpsjat-karjatalitajat, 1 karjatalitaja-karjak, 1 seatalitaja, 1 lindude talitaja, 3 tallimeest ja 1 muudel töödel. Seega kokku 11 inimest.
Enamus tööst tehti hobustega, väike osa põllutöid tehti Masina Traktori Jaama (MTJ) abiga. Kasutada oli 18 hobuatra, 13 heinaniidukit, 10 looreha, 4 viljaniidukit, 4 kartulivõtmise masinat, 19 vankrit, 18 rege.
Järgmise aasta, 1950.a, aruande järgi oli kolhoosis tööjõulisi mehi 14, tööjõulisi naisi 17. Meeste arvu kolhoosis oli oluliselt vähendanud arreteerimised, samuti oli osa kolhoosnikke, endised sulased – kolhooside moodustamise tulised pooldajad – kolhoosist jalga lasknud Võru linna.
Veiseid oli 1950.aasta aruande järgi kokku 56, neist lüpsilehmi 31, sigu 9, lambaid 16, kodulinde 74, hobuseid 32 (tööhobuseid 17). Kasutada oli 14 hobuatra, 10 heinaniidukit, 9 looreha, 4 viljaniidukit, 4 kartulivõtmise masinat, 16 vankrit, 15 rege.
Vaatamata mõningale ilustamisele, näitas 1950.aasta aruanne, et aastaga polnud vähenenud mitte ainult kolhoosnike arv, vaid ka loomi oli palju otsa lõppenud, põllutöömasinad olid rikki läinud ja roostetasid talli taga takjapuhmastes.
Männitalu endine peremees Eedu, kuna oli hakkaja mees, tundis kirjatööd ja oli olnud väikekolhoosi, õigemini valekolhoosi “Linnamäe“ asutaja ja paar kuud isegi selle esimees, määrati “Kündja” kolhoosis brigadiriks. Tal oli kuus klassi haridust, aga oskas teha igasuguseid keerulisi rehkendusi, näiteks arvutada välja heinakuhja mahu. Aga põhiliselt tegeles brigadir normipäevade arvutamisega. Peale selle, et Eedu mööda põlde jooksis ja töid juhatas, arvutas ta poole ööni neid normipäevi.
Normipäevade eest maksti tasu välja detsembris, enne aastavahetust, siis selgusid kolhoosi kulud ja tulud ehk edusammud sotsialistlikus ülesehitustöös. 1950.aasta detsembris sai “Kündja” kolhoos kolhoosnikule ühe normipäeva kohta aasta tulemuste põhjal välja käia 200 grammi vilja ja 3 kopikat rahas.
Brigadir Eedu sai aasta tasuna kaks kotti vilja, rukist leivajahuks ja rahasumma, mille eest ostis kaksikust poegadele uued kalossid ja tütrele sitsist kleidikese, endale kummisäärikud ja oma naisele lillelise sitsist pearäti.
Brigadir Eedu naine Anette töötas kolhoosi karjatalitajana. Karjatalitamine tähendas kümne lehma käsitsi lüpsmist kaks korda päevas, loomade söötmist ja jootmist, kusjuures vett tuli tassida kaelkookudega viiekümne meetri kaugusel asuvast jõest. Muidugi, karjatalitamine tähendas ka sõnniku väljaviskamist, piima jahutamist ja selle vedamist hobusega meiereisse. Alles hiljem määrati ametisse piimavedaja. Vahel tuli karjatalitajal ka karjas käia, kui karjapoiss haigeks jäi või koolis oli; tuli ka heinavarumisel abiks olla.
Karjanaise töö oli raske ja vastutusrikas. Oleks lüpsmatuleva lehmaga juhtunud õnnetus, poleks juurdlusest ja vangiminekust olnud pääsu. Samas aga, kui mõni lehm tuli lüpsma, tõi Anette koju värsket piima, tegi lastele värskepiimasuppi või -pannkooki.
Kolhoosnike töötasu oli armetu, sellest ära elada ei olnud võimalik. Hinge aitas sees hoida kolhoosnike isiklik majapidamine, ja põhilise aja nad küürutasidki oma 0,6 hektarilistel põllulappidel.
Küüditamise ja kollektiviseerimisega olid kommunistid talupidajatele, kelle leiba nad sõid, ära teinud, nagu öeldakse spordis – 1: 0 kommunistide kasuks. Aga Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretär Moskva Kremlis, Jossif Stalin ei olnud tulemustega rahul. Baltikumis vangistatud, tapetud, küüditatud kontingendi numbrilised näitajad ei olnud piisavalt suured, kompartei ju armastab suuri arve! Ilmselt tegutses kohalik kompartei liialt siidkinnastes, aga see ei ole kohane kommunistile, kompartei on ju tööliste partei, jämedakoeline. Moskva võttis abinõud tarvitusele – kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest! Komparteil ei saa olla, ega ole vallutamata kõrgendikke!
Moskva otsustas raputada Eestimaa siidkindaid, niinimetatud “neetud” intelligentsi, nagu haritud inimesi hakati nimetama Venemaal pärast 1917.aasta oktoobrimässu. Otsustati läbi viia Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee VIII pleenum. Kaheksanda pleenumi toimumise aluseks oli Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo poolt 7. märtsil 1950 välja antud otsus pealkirjaga “Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös”. Selles otsuses sai Eesti kompartei juhtkond karmilt pähe oma loiduse eest võitluses kodanliku natsionalismiga, vales kaadripoliitikas jms.
Pleenum toimus 21. – 26.märtsil 1950 ja on tuntud Märtsipleenumi nimetuse all. Pleenumit tuntakse ka Eesti kunstnike, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest.
Märtsipleenum möödus kohaliku juhtkonna süüdistamise õhkkonnas. Pleenumil vahetati välja parteiliider Nikolai Karotamm, kes asendati Ivan Kebiniga (eestipäraselt – Johannes Käbin). Koos Karotammega vabastati Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee büroost kokku neli inimest kaheksast.
1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud „sobimatu leebus ja lohakus” ning sisepinged Eesti NSV juhtkonnas põhjustasid otsuseid, millega seni parteis juhtivat rolli etendanud, 1940. aastal esile kerkinud kommunistid kõrvaldati võimult. Pärast pleenumit vallandus hüsteeriline võitlus „kodanliku natsionalismi“ kõikvõimalike ilmingute vastu, mis kestis Stalini surmani.
Ivan Kebin (Johannes Käbin) juhtis parteid kuni 1978.aastani, ja mitte halvasti, sest selleks ajaks oli Eestimaa venestamine kulgenud üsna edukalt; näiteks Tallinnas oli venekeelset elanikkonda juba 1/3, ja see arv näitas kasvutendentsi. Aga ega Nikolai Karotammelgi, Eestimaa inimeste vangistamiste, tapmiste ja küüditamiste parteilisel organiseerijal ja juhtijal, ei läinud halvasti – pärast Eestimaa kompartei esimese sekretäri ametist vabastamist sai ta sooja kohakese Moskvas.
Märtsipleenumit võib vaadelda Moskva initsieeritud näidispuhastusena, millesarnaseid korraldati Teise maailmasõja järel mitmes NSV Liidu regioonis eesmärgiga suruda maha kohaliku juhtkonna omaalgatust. Samuti on seda peetud NSV Liidu juhtkonnas toimunud võimuvõitluse peegelduseks. Vähetähtis ei olnud ka võimuvõitlus Eesti NSV juhtkonnas. Eestimaa kompartei VIII pleenumile järgnes ulatuslik kodanlikus natsionalismis süüdistatud kommunistide ja kultuuritegelaste vallandamine ja valikuline represseerimine.
Ivan Kebin (Johannes Käbin) oli 1950. aasta märtsis toimunud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee 8. pleenumi üks aktiivsemaid kohalikke ettevalmistajaid.
Märtsipleenum oli tähtis ja pöördeline Eesti NSV sisepoliitika arenemise seisukohalt, ja seda mitte paremuse poole. Pleenum šokeeris Eesti rahvast: sotsialismi ehitamisel kohaliku eripära mingisugusegi arvestamise soov kuulutati kodanlikuks natsionalismiks ja et taoliseid ilminguid enam ei esineks, vahetati välja senine Eesti NSV partei ja valitsuse juhtkond, kelle asemele määrati Moskva poolt nimetatud parteilased. Nii mõnigi neist uutest tegijatest oli pikaajalise ja kauge perspektiiviga KGB projekt, keda siis justkui Trooja hobust lükati ühest asutusest-organisatsioonist teie, ametiredelil ikka ülespoole, ülespoole ja ülespoole…
Johannes Käbini kõrval tõusid juhtivatele positsioonidele natsionalismivastases kampaanias silmapaistnud tegelased. Isikliku positsiooni kindlustamise järel viis Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee uus esimene sekretär seltsimees Käbin peagi läbi mitmeid muudatusi oma lähikondlaste ringis. 1950. aasta pöörde kõige käremeelsemad kritiseerijad, partei kõrgnomenklatuuri kuuluvad isikud, tõrjus Käbin kõrvale ning suutis enda võimu selgesti kehtestada. Ta oli juba suhteliselt vaba enda meeskonna kujundamisel, kus domineerima pääsesid venestunud liidueestlased.
Pole laita saak! Aga siiski, seltsimehed Eestimaa Kommunistlikust (bolševike) Partei Keskkomiteest, ja isiklikult seltsimees Ivan Kebin, paluks täiendavat informatsiooni! Milline oli 1949.aasta sügisel kartulisaak Võrumaal Vastseliina valla “Kündja” kolhoosis? Teie ei tea, aga mina tean – saak oli niru, sest suve jooksul ei käidud kordagi harkadraga kartulivagusid läbi. Ja seegi vähene saak oli koristamata veel novembris ning jäigi mädanema kartulivagude vahel külmanud vette. Kas kolhoosnikud purjutasid, nagu “kangelaslikud” tšekistid? Ei, kartulite mittekoristamiseks oli kolhoosil mõjuv põhjus – paljud kartulivõtjad olid vangistatud või maha lastud, paljud küüditatud Siberisse, paljud istusid metsavendadena metsas. Tõsi, Võrumaal on teada juhtumeid, kus metsavennad aitasid kolhoosnikel heina teha.
“Kündja” kolhoos kiratses ja vindus. Partei aga saatis aina juhiseid ja suuniseid. Eesti kolhoosidel kästi 1950. aastal alustada riigile antavate varude tarnimist enne normaalset lõikusaega, et mitte maha jääda lõuna pool asuvast Lätist.
1950. aasta sügiskülmad olid varajased, kartulivõtuga hilineti, maa külmus. Naiskolhoosnikuid sunniti kibekülmadelt üleujutatud põldudelt kartuleid korjama, pööramata tähelepanu tervisele või tasuvusele, sest “riik” ei või lubada, et ükski hektar koristamata jäetakse, kuigi saadi kätte ainult külmanud tohlakd, mis ei kõlvanud isegi loomasöödaks. 1951. aasta sügisel aga keelati partei rajoonikomitee poolt odra koristamine, mis oli valminud enne planeeritud tähtaega; lõpuks jäi oder vihma kätte ja lamandus. Kätte saadi ainult pool saagist.
1952.aasta kevadel sai “Kündja” kolhoosis loomasööt otsa juba märtsis. Rajooni parteikomitee andis suunise: raiuda kuuseoksi lehmadele söödaks. Need pidid sisaldama vitamiine, kuigi keegi kolhoosnikest ei teadnud, mida tähendab sõna “vitamiin“, igatahes lehmadele polnud sellest mingit kasu, nad jäid nõrgaks, ei suutnud tõusta ja lõpuks kõngesid. Kolhoosi saabus rajooni parteikomiteest täiendav suunis: iga osakonna karjafarmis seada kolhoosi partorgi juhiste järgi ametisse kaks tugevamat kolhoosnikku, kelledele maksta topelt normipäevi selle eest, et nad lehmi üles tõstaksid ja nööridele riputaksid.
Need “lendavad lehmad”, mõned veel elus, mõned juba surnud, pakkusid endistele talupidajatele, nüüd vaestele kolhoosnikele üsna jubedat vaatepilti. Hobused oleks ka maha kõngenud, aga talupidajad tassisid kodust oma hobusele heinu, õlgi, vahel andsid pool pätsi leiba või jahukörti, seejuures pühkisid käeseljaga pisaraid ja palusid hobuselt andestust.
Brigadir Eedu, olles “kõrgel” ametipostil, lisaks muudele käskudele ja korraldustele, juhatas hommikul, enne tööde algust, kes millise hobuse võis tallist võtta. Oma Karbot ta hoidis ja hellitas; tema oli ette nähtud brigadir Eedu sõitudeks mööda külavaheteid ja põlde. Võrreldes teiste hobustega oli Karbo elu hea, aga kunagi taluhobusena oli elu siiski hoopis teine – siis pandi tööpäeva lõpus ka kaerakott pähe.
Kolhoosi kontoris peeti aina koosolekuid ja koosolekuid rajooni parteiinstruktorite osavõtul… Brigadir Eedu ilmus hilja õhtul koju ja sõnas oma naisele Anettele irooniliselt: “Täna olid jälle suured punased ninad koos…” Isa tulekust üles ärganud lapsed kuulasid neid sõnu unise peaga ja kujutasid endale ette mehi, kel pikad punased ninad ja käte asemel küünised, justkui kana jalad.
Mööda kolhoosi osakondi ja brigaade liikusid igat masti parteitegelased: instruktorid, propagandistid, agitaatorid. Tõid külasse linna pahed, pahad haigused ja halvad, ärevust tekitavad mõtted; keerutasid küla justkui tuulelippu ja pidasid aina koosolekuid, koosolekuid… Tundmatud sõnad torkisid rahulikku mõtlemist, lakkamatult pommitati käskude ja korraldustega – ikka vastu pead, vastu pead, hoop hoobi järel vastu pead külale, kes linna toitis; kõik vana oli lammutamisele määratud. Pakuti uut, ikka uut ja uut, aga keegi ei teadnud, kuidas see uus välja pidi nägema. Miitingutel kõlasid aina ühed ja samad nimed – Marx, Engels, Lenin, Stalin… Ja nende, agiteerijate, propagandistide kõned olid justkui joodiku lällamine: arusaamatu, ühetaoline ja mõttetu, justkui oleksid kõik purjus, päevast päeva, ja mingist kainenemisest polnud märkigi…
Surja ja Luhtõ küla poisid pärast tunde, selle asemel, et suund kodu poole võtta, ruttasid hoopis vastassuunas, Vana-Saaluse koolimajast nelja kilomeetri kaugusel asuva rajoonikeskuse poole, Vastseliina alevisse. Poistel oli teada, et kell viis avatakse seal leivakauplus ja iga näo peale müüakse päts saia. Kui poisid kohale jõudsid, oli looklev, väänlev, karjuv, kisav järjekord juba peaaegu et saja meetri pikkune; miilits pidas korda ja ähvardas kedagi maha lasta. Poisid võtsid järjekorda, mis sumises ja kihas justkui mesilasesülem: kostis sõimlemist ja ähvardusi, vaheletikkujatel võeti rinnust kinni ja anti jalga tagumikku.
Miilitsa saatel lähenes üks hästiriietatud ja hea toitumusega seltsimees. Ta möödus järjekorrast ja tõusis kaupluse trepist üles. “Hei sina seal, täissöönud seltsimees, võta ritta!” hõigati talle rahva seast. Seltsimees pöördus trepi tähtsalt ringi ja sõnas võimukal häälel: “Ma olen Võrse.“
“Ole sa võrse või perse, järjekorda pead sa ikkagi võtma!” hõigati talle vastu. Miilits tegi ukse lahti ja Võrse sisenes kauplusse. Tegemist oli kompartei rajoonikomitee teise sekretäriga, kes saabus, et kohapeal olukorraga tutvuda.
Ligi kolmetunnise seismise järel said külapoisid, nende hulgas ka kaksikud Ott ja Enno, oma saiapätsi kätte. Teised poisid murdsid koheselt pätsi otsast suuri tükke ja asusid mugima, aga Ott ja Enno nii ei teinud, nad tahtsid pätsi tervelt koju viia, sest kodus ootasid saia isa ja ema ning õde Elli, kuigi tõsi, poiste kõhukesed lõid pilli ja suu tilkus teiste söömist nähes vett. Poisid kannatasid nälja ära ja pidasid vastu, kuigi Vastseliinast koju tuli jalgsi maha vantsida enam kui kümme kilomeetrit.
Pärast saiasaba kolasid poisid veel alevis ringi. Posti otsas kisas valjuhääldi, see must hambutu suu, see silmadeta tume mask; ta karjus väsimatult, mõnikord ta hääl ragises, kähises, aga ta ei vaikinud hetkekski. Valjuhääldi jutustas sellest, mida teeb, mõtleb ja tunneb kolhoosipõllul töötav kolhoosnik, kuidas töötatakse Eesti NSV-s tervikuna, mida on saavutatud ja mida on vaja saavutada, kuidas kulgeb sotsialistlik võistlus. Partei soovis, et teda kuuldaks! Ja kuuldi! Tuhanded, kümned tuhanded, sajad tuhanded inimesed Eesti NSV-s igapäevaselt, iga tund kuulasid suure tahte häält ja energiat, kuulasid vahetpidamatult voolavat haaravat, tõepärast jutustust: võitlus uue inimese eest, võitlus saagikuse tõstmise eest, võitlus väljalüpsi suurendamise eest, võitlus põrsaste juurdekasvu eest… Propagandistid kuulutasid töövõite, lööktöö eesrindlased rääkisid oma saavutustest, põllumajandusbrigaadide brigadirid kandsid ette kolossaalseid näitajaid, arve, agitbrigaad laulis patriootilisi laule, tšastuškasid; loeti ette luuletusi, poeeme Stalinile; aeg-ajalt kostsid valjuhääldist marsid või mängis sümfooniaorkester või kõlas katkendeid nõukogude heliloojate loomingust, muusikat balletist “Luikede järv.“ Valjuhääldi karjus nii et Vastseliina majakeste aknaklaasid värisesid, ta karjus ka õhtupimeduses. Poisid korjasid tänavalt hobusesõnnikut ja pildusid seda valjuhääldi suurest suumulgust sisse, kuni tema hääl muutus vinguvaks ja läkastavaks susinaks.
Poisid, tulles Vastseliina saiasabast koju või ka tavalisel koolipäeval, tegid peatuse Kündja ja Haanja teeristil. Siia oli paigutatud suur plekist plakat, täis loosungeid ja arve. Poistele need arvud ja hüüdlaused huvi ei pakkunud, aga iga kord, kui nad plakati juures peatusid ja koolikotid plakati postide najale toetasid, asusid nad uurima plakati pealkirja, seejuures naersid ja irvitasid selle üle. Neile tundus, et plakati pealkiri pole mitte ainult arusaamatu, vaid rõve. Suurte punaste tähtedega oli sellele kirjutatud – KÜNDJA KOLHOOSI PERSPEKTIIVPLAAN. Poisid polnud elu sees taolist sõna kuulnud – PERSPEKTIIVPLAAN? Koolipoisid veerisid pealkirja: KÜNDJA KOLHOOSI PERSE PEKI PLAAN, ha…ha…haaa…, PERSE PEKI PLAAN, nalja kui palju… Samas, Vana-Saaluse kooli neljanda klassi poisid olid siiski targemad kui selle plakati üles seadja; nad nägid ära mitte ainult “Kündja” kolhoosi kadumise, vaid ka Nõukogude Liidu ja Kommunistliku Partei lagunemise. Seniks aga oli poistel põnev pilduda kive vastu seda plekist PERSE PEKI PLAANI, vastu kommunismiehitaja meelespead. Plakat kõmises kui kõu, kui poiste pillutud kivid vastu plekki sadasid, ja mida suuremad olid kivid, seda kõvem kõu. PERSE PEKI PLAAN – ha…, ha…, haaa…
Mõnikord koolipoisid, tulles Vana-Saaluse koolist, astusid sisse kolhoosi kontorisse, mis asus kulakuks tehtud jõuka Luiga talu häärberi suures elutoas. Selle uksed olid alati külalislahkelt valla, kuigi kontoris ei olnud ainsatki hingelist.
Kontori seintel paiknesid kommunistide pildid, keda teismelised poisid siiski veel ei tundnud; aga keset seina ilutseval Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini ühisportreel olevad näod olid neile teada. Poistele pakkus siiski enam huvi kommunistlik pühakuju – ukse vastas nurgas asetses valgest materjalist Lenini büst, kaunistaud punaste lintide ja punase sitsriidega. Lenini peakohale olid sätitud läikivast tinapaberist välja lõigatud ja kuldseks värvitud viisnurgad. Need särasid Lenini kiilaspea kohal justkui pühapaiste. Puudus ainult ikooni ees põlev küünal. Vanemad inimesed ütlesid irooniliselt: “Vene värk…“ Mida selle all mõeldi, see jäi poistele teadmata. Poistele meeldis keskmise sõrmega Leninit lõua alt tõmmata, ja seejuures häälitseda: “Tsii-ih!” Peagi oli Lenini lõuaalune koolipoiste sõrmedest täiesti määrdunud, aga nii see ka jäi, sest ilmselt arvasid kommunistid, et tegemist on Lenini lõuahabemega.
Erilist huvi pakkus poistele kontori nurka öökapile seatud raadiovastuvõtja. See ragises ja vilistas ebamaiselt ja saladuslikult. Nuppe keerates sai häält muuta tugevamaks, isegi madalamaks ja kõrgemaks. Ülimalt naljakas oli üks nupp, mida kiiresti keerates tegi raadio imelikke, segaseid häälitsusi, mõnikord isegi kriiskavat kiunumist või rõvedaid röögatusi. Poisid naersid raadio juures ennast kõveraks ja muudkui keerutasid nuppe. Kui aga seda “kiunumise nuppu” keerata aeglaselt, võis kuulda laulu või muusikat või kõnet. Kõnet pidasid partei propagandistid või nõukogude organite töötajad, samuti nõukogude kirjanikud, ideoloogiarinde võitlejad. Eriti sage esineja raadios oli kirjanik Johannes Schmuul. Johannes Schmuul rääkis kirjandusest ja keelest, rääkis väga hingestatult, paatosega:
“Suur ja laia on meie kodumaa Nõukogude Liit. Me elame kaunil ajal, võime vabalt hingata ja rännata ringi mööda suure kodumaa ääretuid avarusi. Ja kuigi Nõukogude Liit koosneb sadadest vennalikest rahvastest, ühendab meid kõiki vene keel. See on keel, mille abil me leiame sõbraliku kontakti igas jurtas, auulis, külas ja tares, kusjuures vene keele viljastavat mõju on tunda ka eesti kõne- ja kirjakeele arengul…“ Kõne lõppedes luges Schmuul katkendi oma tähtteosest “Poeem Stalinile”. Tunnustatud helilooja ja koorijuht Gustav Ernesaks olevat märkinud oma sõbra kohta kiitvalt: “Juhan kohe oskab valitsejatele meeldida…”
Schmuulist rääkis vaimustusega ka eesti keele õpetaja, rõhutades, et Schmuul on Stalini preemia laureaat. Peaaegu pisarsilmil deklameeris kirjandusõpetaja Johannes Schmuuli teost “Poeem Stalinile”. Neljanda klassi õpilased kuulasid õpetajat harduse ja isegi kartusega, sest neile tundus, et see Stalin on nii kohutavalt suur. Aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja jättis targu lastele mainimata, et taolised kirjandusmaailma suurkujud nagu Anton Tšehhov ja Honore de Balzac on mõistnud teravalt hukka kunstnike ja kirjanike igasuguse lömitamise valitsejate ees. Aga nüüd olid teised ajad ja teised kombed – kommunistide präänik pani ka kunsti- ja kirjandusinimeste suu vett jooksma ning partei ja valitsuse peajoont järgima.
Pärast kirjaniku esinemist anti raadios sõna organite esindajale. Tühjas kontoriruumis kõlas pidulikult Eesti NSV peaprokuröri seltsimees Kaarel Paasi kõne. Ilmselt pidas ta kõnet selleks, et külanaised hetkekski ei unustaks oma vangi viidud mehi.
“Just nimelt tänu kasvatuslikule ülesandele on meie nõukogude paranduslike tööde laagrid põhimõtteliselt vastandlikud kodanlikele vanglatele, kus valitseb alasti vägivald. Vastandina kodanlikele riikidele mängib meil vägivald võitluses kuritegevusega teisejärgulist rolli, raskuspunkt on üle viidud organisatsioonilis-materiaalsetele, kultuurhariduslikele ja poliitkasvatuslikele abinõudele. Sotsialismi edusammud avaldavad oma nõiduslikku mõju ka võitlusele kuritegevusega.
Toome ühe näite. Minule kui peaprokurörile kirjutati ühest vangist, kuigi, kahtlemata ei ole see ainujuhtum, taolisi näiteid võiks tuua tuhandeid, isegi sadu tuhandeid, kui soovite. Niisiis, oli üks varas. Ta oli varas, kellel seljataga kümneid süüdimõistmisi. Isegi teadlased uurisid teda iga kandi pealt, et kindlaks teha, mispärast on üks inimene toime pannud nii palju kuritegusid. Millest on tingitud tema kuritegelik käitumine? Teadlased tahtsid teda aidata. Nad uurisid teda päeval ja ööl, tungisid igasse pisiasja, uurisid tema siseorganeid: pead, silmi ja kõrvu. Tundide viisi kuulasid nad tema juttu lapsepõlvest, vargustest, kuritegelikust käitumisest. Teadlased olid temaga väga kannatlikud, isegi liiga hellitavad, nad tahtsid väga teda aidata. Teadlaste soovitusel vabastati ta vanglast ennetähtaegselt ja ta paigutati tööle kompvekivabrikusse. Tundus, et kõik on hästi – lutsuta kompvekke ja kuu lõpus võta vastu palk. Aga ei, juba esimese tööpäeva lõpus haaras ta kaasa koti kompvekkidega ja põgenes varastatud kraamiga üle aia.
Nüüd on ta paranduslike tööde laagris. Ta valiti töökollektiivi juhiks, brigadiriks. Ja töötab hästi, tema brigaad ületab pidevalt päevanorme. Ta esineb sõnavõttudega punanurgas peetavatel nõupidamistel, lahtistel parteikoosolekutel. Tšekistid on temaga rahul, patsutavad õlale – tubli, jätka samas vaimus!
Varganägu, mis temas pesitses, oli parandusliku töö laagris leidnud oma kuulsusetu lõpu. Aga pole vaja liialt kiita, inimene võib muutuda uhkeks, eneseimetlejaks. Kiita tuleb ainult niipalju, et see ergutaks inimest tegema tööd, ületama plaani. Tšekistid oskavad kiita, samas jälgivad tähelepanelikult iga väikestki muudatust inimese hinges, ja nad ei kaota valvsust. Vaat nii, seltsimehed, töötavad meie nõukogude sotsialistlikud karistusasutused.“
Vaatamata kommunistlikule propagandale, enamus mehi vangilaagritest enam kodukülla tagasi ei pöördunud, paljud talud olid jäänud meestest tühjaks. Naised pidasid tõelist võitlust – võitlust ellujäämise ja laste kasvatamise nimel. Siiski elati esialgu lootuses, et arusaamatus laheneb ja mehed lastakse koju. Hiljem juba oodati enam mitte “arusaamatuse lahenemist“, vaid oodati mehi vangist koju, aga ka need lootused ei täitunud kunagi…
Raadio “Kündja” kolhoosi kontoris aga praksus, krõbises, kahises ja vilistas ikka ühtemoodi pikal lainel:
“Lugupeetud kuulajad! Järgnevalt pakume teile kuulamiseks Eesti Raadio korrespondendi poolt kuuldut ja nähtut tema külaskäigul “Stalini tee” kolhoosi.“
Raadio praksatas mõned korrad, vilistas pikalt ja siis kõlas pehme, meelitav tenor, otsekui voodiserval istuv häbelik noormees üritaks noorele neiule meeldida; tenor alustas luuleliselt:
“Kaua mäletas Pearu, kuidas Vargamäe Krõõt oma heleda häälega tema rukkist sigu kutsus, ikka „põssa-põssa, kotsu-kotsu“. Ja seda, kuidas sead üksteise sabas rukkist välja tulid ning Krõõda järel vagusalt kodu poole võnnisid. Küllap võnniksid need nelikümmend „Stalini tee” kolhoosi seamammat kõige neljasaja põrsaga oma talitaja Aliide Tõnoja taga, kui nad vaid sulust lahti pääseksid. Räägi Aliide, kuidas on lood sinu sigadega?”
„Loomi peab armastama, muidu ei tohi talitajaks hakata. Kohe kolhoosi asutamisest peale hakkasin seatalitajaks, olen kogu selle aja sigadega tegelenud. On pakutud küll teisi ameteid, aga ei taha. Siin olen harjunud, ja kuhu sa kolhoosist ikka põgened.“
Korrespondent, selleks, et seatalitaja ei ütleks rohkem midagi sellist, mis ei sobi raadioesinemise konteksti, võttis jutuotsa jälle enda kätte:
“Seatalitaja Aliide tööpäev algab hommikul kell viis ja lõpeb õhtul seitsme-kaheksa ajal. Lõuna paiku on mõni vaba tund. Laudas on kaks gruppi ja kaks talitajat. Poegimise ajal tuleb teine-teise alla ka ööd ära valvata. Puhkepäevadega on nii, et neid ei saa võtta, on ju põrsas kapriisne loom. Juhtub natuke hooletum puhkepäevaandja või toit natuke normist kõrvale – võib terve laudatäie põrsaid ära rikkuda. Tõsi küll, laut ei ole kõige moodsam. Palju töid tuleb käsitsi teha. Aga nii on harjutud ja kui kergemat kätte ei ole saadud, ei osata seda ehk nõudagi. Tööd on tehtud mehemoodi, nurisemata. Tulemused räägivad enda eest ise: aastaid on Aliide Tõnoja nimi olnud rajoonis emisetalitajate edetabeli esimeste seas, tema pilt ilutseb kolhoosi eesrindlaste autahvlil. Kui sigalal oleks moodsam sisseseade ja vähem käsitsitööd, küllap siis oleksid tulemused veelgi paremad; eks ole, Aliide?”
„Jah õige see on, sigala on vana kulaku laut, eks nad rügasid siin looma moodi. Jah, töö on raske, kartuleid tuleb tassida pangega saja meetri kauguselt kuhjast, kartulid on külmunud, kunas nad keema lähevad; ka vett tassi mäealusest kaevust kaelkookudega üles. Jah on raske, aga raskused selleks ongi, et neid ületada. Ei saa ükskõik kuidas töötada, hästi peab tegema, seda nõuab partei. Aega kulub palju küll, aga sedavõrd on kergem, et ema hoiab kodu ja oma maalapi korras, on mida talvel suhu pista; ega normipäevade eest ju suurt midagi saa.”
Raadio vakatas korraks, otsekui ehmudes, siis aga kuuldus uuesti tenori pehme, meelitav hääl:
“No nii. See on hea, et partei poolt püstitatud ülesanded täidetakse ja ületatakse, aga nüüd vahetaksime teemat. Kolhoosi keskuses teati öelda, et Tõnojadel on väga ilus kodu, kõige ilusam „Stalini tee” kolhoosis, endise kulaku maja, mis nüüd kuulub töölisklassile; eks ole, Aliide?”
“Seda nüüd küll, jah.”
“No nii. Tõnojade võõrastetoas kamina ees on alati ruumi omadele, aga ka võõrale, kes uudishimust sisse astub, pakutakse tass kohvi, sest ema on omal ajal lastele õpetanud: „Paku külalisele kasvõi leiba ja tass teed, ära häbene, kui sul muud kodus ei ole.“ Kust sai alguse armastus töö vastu, looduse ja loomade vastu, kõige ilusa vastu? “
“Küllap aastaid tagasi Vana-Antslas, lapsepõlvekodus. Õed-vennad olid kuuekesi veel väga madalakesed, kui isa tervise kaotas. Kodu oli kehv, emal tuli riigimõisas töötades sentide eest kõvasti pingutada, nagu praegu kolhoosiski.”
“No nii. Jah, teil oli üksmeelne pere; kes lastest küündima hakkas, see läks tööle. Nii nad kasvasid üksteist toetades ja ema eeskujuks pidades. Täna on kõik tunnustatud tööinimesed, kes Tallinnas, kes Pärnus, kes Valgas või Võrus. Enam ei taha keegi kodukohas, kolhoosis püsida, kõik trügivad laia maailma. Aga kas ikka kodu ka külastavad, Aliide?”
“Vana aasta lõpus tulevad kõik oma perega koju, “Stalini tee” kolhoosi, sest teavad, et igat neist oodatakse ja siin suures kulaku majas leidub ruumi kõigile.”
“No nii. Aga öelge Aliide hüvastijätuks – kuidas elaksid, kui saaksid elu uuesti alustada?”
“Elaks ikka samamoodi, astuks kolhoosi ja hakkaks seatalitajaks. Ei oska muud tahtagi, kui ainult tervis vastu peaks, sest see pangedega vee ja kartulite tassimine neljakümnele seale on tõeline sunnitöö ja võtab ikka hinge välja küll.”
No nii. Raadio prõksatas, vaikis hetke ja seejärel algas sümfooniakontsert.
Jah, mujal tehti edusamme sotsialistlikus ülesehitustöös, aga “Kündja” kolhoos vindus ja kiratses. Ja mida sa siin ehitad sotsialismi või kommunismi – maa künklik, pinnas kivine liiva-kruusa segu, kohati ka savi. Siin, kui ära elada tahad, tee lisaks põllutööle talvel regesid, vankreid, vokke, puukappasid ja müü Võru laadal. Aga nüüd – midagi teha ei tohi, oled koheselt spekulant! Lisaks kõigele, elujõulisi töölisi ehk kolhoosnikuid vähe – alates Vana-Saalusest läbi Kündja, Põlsu, Surja, Luhtõ ja Pari küla kuni Ruusmäeni välja olid küladest 1/3 elujõulisi inimesi vangistatud või küüditatud Siberisse, 1/3 põgenes metsa ja tapeti hävituspataljoni, julgeoleku- ja siseministeeriumi üksuste poolt, 1/3 aeti kolhoosi ja neistki paljud lasksid kolhoosist jalga, peitudes Võru linna aguli halli massi.
Kommunistlik partei, kus tegijateks suuremas osas vähese haridusega kommunistidest funktsionäärid, selle asemel, et kolhooside elujõu tõstmisega midagi ette võtta, asus hoopis lõhkuma põlist haldussüsteemi ja tegema radikaalset haldusreformi, justkui oleks sellest sõltunud lehmade ninaesine. Kõigepealt alustati 1945.aastal valdades külanõukogude moodustamisega, seejärel moodustati mitme valla või külanõukogu ühendamise teel rajoonid, veidi hiljem reorganiseeriti maakonnad rajoonideks ning väikesed valdade ja külanõukogude baasil moodustatud rajoonid likvideeriti. Korraks prooviti isegi ära Venemaalt võõrliigina sissetoodud haldusüksus – oblast.
Vastseliina rajoon moodustati 1950.aastal. Rajooni kuulusid selle moodustamisel Võrumaa Mauri, Kapera, Luhamaa, Luutsniku, Kalatskovo, Misso, Obinitsa, Pugola, Ruusmäe, Perametsa, Tsolli ja Veretino külanõukogud. 1954. aastal liideti teiste külanõukogudega Luhamaa, Luutsniku, Pugola, Tsolli ja Veretino külanõukogud. Mauri nimetati ümber Illi külanõukoguks, Kalatskovo Meremäe külanõukoguks ja Perametsa Saaluse külanõukoguks. Rajooni keskuseks sai Vastseliina alevik. Parteilased ja nõukogude organite töötajad, olles kommunismiehitajad, ehitasid kõigepealt enda tarbeks ja rajooni juhtimiseks kolmekorruselise administratiivhoone, mis oli väikese aleviku ja rajooni kohta tohutu “kõrghoone”. Koolipoisid ronisid mööda laiu treppe üles kolmanda korruse koridori, kõhutasid avatud akendel, väristasid kõrgust kartes õlgu ja sülitasid alla – sülg langes lõpmatult kaua ja kukkus siis tugeva plärtsuga asfaldile.
1952–1953 kuulus Vastseliina rajoon Tartu oblasti koosseisu. (Tartu oblast – Antsla rajoon, Elva rajoon, Jõgeva rajoon, Kallaste rajoon, Mustvee rajoon, Otepää rajoon, Põltsamaa rajoon, Põlva rajoon, Räpina rajoon, Tartu linn, Tartu rajoon, Valga rajoon, Vastseliina rajoon, Võru rajoon).
Tartu oblast moodustati 10.mail 1952 ja varsti pärast Stalini surma, 25.aprillil 1953, likvideeriti, justkui oleks see olnud Kommunistliku Partei peasekretäri Jossif Stalini pärusmõis ja pärast tema surma muutunud mittevajalikuks. Vaestel kolhoosnikel ei olnud sellest oblastist külma ega sooja, sest eestlane on iseolija rahvas ning sajandite jooksul tunnistas ta ainult ühte südamele lähedast haldusüksust – talu.

* * *

Kommunistlik partei sammus edasi, kommunistlik partei sammus võidule! Märtsiküüditamisest oli möödunud aastaid, aga ikka teostati veel kulakuks tegemisi, niinimetatud järelnoppimisi, sest veel oli keegi kohalikule parteilasele või komsomoliaktivistile pinnuks silmas ja tuli Siberisse saata.

EESTI NSV
ANTSLA RAJOONI TÖÖRAHVA SAADIKUTE NÕUKOGU
TÄITEVKOMITEE

O T S U S Nr. 03

5.augustil 1952.a.

Kulakliku majapidamise kinnitamine kulaklike majapidamiste nimekirja kandmiseks.

Ettekandja: sm. Valtin – TSN TK. Erisektori juhataja.

Antsla rajooni TSN Täitevkomitee, ärakuulanud sm. Valtini ettekande, ning läbiarutanud Tsooru külanõukogu aktiivi koosoleku protokolli 4.augustist 1952.a. ja olemasolevad materjalid kod. L e p p i k, Aliise kohta ja tema majapidamise kohta

o t s u s t a b:

Kinnitada Tsooru külanõukogu aktiivi koosoleku ettepanek ning kanda Tsooru külanõukogust kod. Lepik, Elsa Otto t. ja tema majapidamine kulaklike majapidamiste nimekirja, kui pideva võõra tööjõu kasutaja ja kolhoosi korra õõnestaja ning vaenlane.

Antsla rajooni
TSN Täitevkomitee esimees /Vodja/ allkiri

Antsla rajooni
TSN Täitevkomitee sekretär /Lokk/ allkiri

Eelnimetatud dokumendi juurde võiks lisada niipalju, et Tsooru külanõukogusse koosolekule kogunenud kaltsakad isegi ei teadnud inimese õiget nime, keda ja kelle talu nad tunnistasid kulaklikuks ja kes nende arvates oli õõnestaja ning vaenlane. Nad arvasid, et taluperenaise nimi on Leppik Aliise, õige nimi oli – Lepik, Elsa Otto t. Tegelikult, ega sest polnud midagi; sageli juhtus, et vangistati, küüditati või lasti maha vale inimene, või nagu öeldakse – läks tsipa nihu! Tegijal ikka juhtub… Kompartei värk! Kommunismi ehitamise nimel vangistati, küüditati ja tapeti kogu Nõukogude Liidu ulatuses sadu tuhandeid süütuid inimesi; hävitati õitsvad talud, laostati põllumajandus, miljonid surid nälga. Lisaks sellele töökohtadel, õppeasutustes, ajalehtedes ja raadios päevast päeva korduv, jätkuv inimeste vaimne sandistamine kommunistliku propaganda ja teadusliku kommunismiga. Aga juhtus nii, et läks tsipa nihu kogu selle ulmelise kommunismi ehitamisega Nõukogude Liidus tervikuna! Tegijal juhtub, proovime tsipa teisiti… Aga siiski:

Kes julges öelda, kes poetas sõna,
kes söandas lüüa ideoloogiasse mõra,
näidata oma kahjurlase palet,
räigelt väita rahvavaenulikku valet,
et me riik – suur vangilaager,
miljoneid siin vaevleb vange,
nad taovad kirkaid, kange.

Meil riik on sotsialismi laager,
ja laagriülem mina, Stalin.
Selles laagris partei meil juhib masse,
OGPU, truu valvekoer – kahjuri lööb maasse.
Riigi ümber valvepostid, okastraat,
ei käida sisse-välja, kõik akuraat.
Kes julges öelda, kes poetas sõna?

(Stalini aaria ooperist ”Vangidele videvik, Stalinile kodupuna”, teosest “Kui võim läheb hulluks”).

1952.aasta 7.novembri pärastlõunal oli Vastseliina rajooni kultuurimaja saal rahvast tulvil. Toimumas oli rajooni parteiorganisatsiooni konverents. Kohale olid sõitnud külanõukogude ja alevite partei- ja komsomolitöötajad kogu rajoonist. Lisaks neile olid siin kolhooside esimehed ja partorgid, masina-traktorijaamade (MTJ) direktorid ja poliitkomissarid, julgeoleku- ja siseministeeriumi rajooniosakonna ülemad, partei- ja komsomolirakukeste sekretärid, kohaliku ajalehe ja raadiosõlme esindajad.
Inimesed enne konverentsi suitsetasid, arutasid elavalt kõige põletavamaid küsimusi; üks ja teine astus juurde ja ühines vestlejatega. Siin võis rääkida avameelselt, siin olid kõik omad, seltsimehed; neid võis usaldada ja öelda kõike, mis südamel ja mõtetes: ausalt ja otsekoheselt, üksmeelselt ja kiitvalt.
Ümber kompartei rajoonikomitee esimese sekretäri, kes oli väljunud oma kabinetist suitsetama, tunglesid kommunistid ja komnoored. Rajoonikomitee sekretär tõmbas paberossist tugeva mahvi, hingas sügavalt sisse, laskis pika suitsujoa välja, vehkis selle käega laiali ja alustas rahulikult ja autoriteetselt selgitustega:
“Seltsimehed! Partei poliitikat tuleb mitte ainult mõista, vaid seda tuleb hoomata kogu oma südamega, kogu hingega, ainult taoline inimene võib lõpuni mõista uusi suundi meie sotsialistlikus ülesehitustöös, suudab mõista dialektilist materialismi ja neid teadusliku kommunismi põhimõtteid, millele pani aluse Lenin ja mille edasiarendamist jätkab meie suur juht ja õpetaja seltsimees Stalin.”
Sonimütsis rajooni raadiosõlme toimetaja, kes seisis partei rajoonikomitee esimese sekretäri paremal käel, noogutas innukalt; tema noort, otsusekindlat nägu valgustas rõõm. Rajoonilehe peatoimetaja, kaunis naine, naeratas esimesele sekretärile avalalt ja sõnas tõsiselt: “Seltsimees esimene sekretär! Teie suundanäitavad, targad sõnad saavad ära toodud rajoonilehe esiküljel koos käesoleva parteikonverentsi materjalidega! Saadame ka “Rahva Hääle“ toimetusele.”
Rajoonikomitee esimene sekretär noogutas nõusolevat ja kiitvalt, patsutas rajoonilehe naistoimetajale tunnustavalt õlale ja lausus:
“See on hea, see on hea, seltsimees Alma Antonovna! Parteikonverentsi otsused ja juhised tuleb viia massidesse. Tulge pärast konverentsi minu kabinetist läbi, arutame õhtul, kuidas muuta meie koostöö edaspidi veelgi tõhusamaks ja produktiivsemaks.”
Esimese sekretäri ette astus laiaõlgne, maainimese lihtsa näoga noormees, ja sõnas tagasihoidlikult, kuid kindlalt:
“Seltsimees esimene sekretär! Ma sooviks minna Võru tellisetehasesse lööktööliseks, aga kolhoosist ei lubata ära. Esimees, kulaklike kalduvustega, kiusab mind, komnoort.”
Partei rajoonikomitee esimene sekretär kergitas vihaselt kulme:
“Kiusab komnoort? Toetab kulaklikku mõtteviisi?“
Koheselt sekkus sekretäri jutusse julgeoleku rajooniosakonna ülem:
“Pjotr Augustovitš! Võtame esimehe käsile, teeme ta keelepaelad lahti.”
“Hästi Ivan Rudolfovitš, avage rahvale selle kahjuri tõeline pale.” Seejärel pöördus noore kolhoosniku poole:
“Ah et soovid asuda tööle tellisetehasesse, aga kas sa savi hästi tunned?“
Julgeoleku rajooniosakonna ülem vastas noormehe eest tšekistile omase huumoriga:
“Pjotr Augustovitš, ärge muretsege, kui ei oska – õpetame, kui ei taha – sunnime.”
Kõlas kell, kutsudes delegaate konverentsile. Kompartei rajoonikomitee esimene sekretär heitis paberossikoni põrandale, kustutas selle saapatallaga ja kiirustas saali.
Konverentsisaali ehtisid punalipud; poodiumi keskel, tagaseinal, asetses Stalini portree, selle kõrval sonimütsis Lenin – üks näopool valge, teine must. Lenin oli tõstnud käe soni äärde ja naeratas kuidagi kavalalt.
Poodiumi paremas nurgas paiknes punase riidega ületõmmatud kõnepult, selle kõrval järi, millele oli asetatud grammofon. Lava keskele oli paigutatud pikk laud, mis oli samuti punase sitsriidega kaetud. Laua taga asetses pink.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Pjotr Augustovitš Puskar astus presiidiumilaua juurde, jäi selle taha seisma ja vaatas kuidagi ebalevalt üle õla, lava nurgas asetseva ukse poole. Äkitselt uks avanes ja lavale astus Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee liige, Kompartei Tartu oblastikomitee esimene sekretär seltsimees Albaster Mahmutov. (Konverentsisaalis puhkesid kiiduavaldused, tormilised, kauakestvad kiiduavaldused, kõik tõusid püsti.)
Partei rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Puskar astus kõnepulti ja võttis valveseisaku. Ta nägi oma frentšis, kalifeedes ja nahksäärikutes välja soliidsena, samas ka sõjaväelaslikult tagasihoidlikuna. Ta ninaalust kaunistasid mustad vuntsid, väga sarnased Stalini omadega.
“Seltsimehed! Meie konverentsi tööst on tulnud osa võtma Eestimaa Kommunistliku (bolševikke) Partei Keskkomitee liige, partei Tartu oblastikomitee esimene sekretär seltsimees Albaster Mahmutov. (Saalis puhkes uuesti maruline aplaus).
Mahmutov noogutas – istuge, seltsimehed!
Partei rajoonikomitee esimene sekretär kallas suurest karahvinist endale klaasitäie vett ja jõi ahnelt – eile oli ta parteikonverentsi ette valmistades istutud julgeoleku kohaliku osakonna ülemaga hilise ööni, ja “Kündja” kolhoosi brigadiri, endise Männitalu peremehe Eedu valmistatud kartulipuskar oli seekord olnud eriti kvaliteetne ja kange.
Partekomitee sekretär ähkis, justkui oleks ta ka seekord joonud brigadir Eedu samagonni, ja sõnas:
“Seltsimehed! Parteikonverentsi töö juhtimiseks on meil vaja valida presiidium. Teen ettepaneku valida presiidiumi Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee liige, partei Tartu oblastikomitee esimene sekretär seltsimees Albaster Mahmutov… (kiiduavaldused) ja siis veel kolm liiget. Kes on selle poolt, palun mandaatidega märku anda.“
Punased mandaadid tõusid, mõni delegaat vehkis mandaadiga eriti ägedalt, üritades teistest esile paista.
“Ettepanek vastu võetud ühehäälselt. Teen ettepaneku, lisaks seltsimees Albaster Mahmutovile, valida presiidiumi julgeoleku rajooniosakonna ülem seltsimees Ivan Rudolfovitš Pelmenski ja rajoonilehe peatoimetaja Alma Antonovna Petšorina, aga kolmandaks, kolmandaks palun esitada kanditaat saalist.”
Koheselt tõusis esimeses reas istuv võrdlemisi noor naine, “Tee Kommunismile” kolhoosi eesrindlik lüpsja. Ta pöördus näoga saali poole ja ütles punastades ja pisut väriseval häälel sõnad, mis olid juba eelnevalt partei rajoonikomitee instruktoriga kokku lepitud:
“Seltsimehed kommunistid, parteikonverentsi delegaadid! Partei rajoonikomitee esimese sekretäri targal juhtimisel on meie töötav talurahvas saavutanud enneolematut edu ja vallutanud uusi kõrgusi. Teen ettepaneku valida ee…, valida…ee… kolmandana presiidiumi partei rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Pjotr Augustovitš Puskar.”
Saalis tõsteti koheselt mandaadid. Esimene sekretär sõnas rahulolevalt:
“Seltsimehed! Konverentsi presiidium on valitud ühehäälselt. Palun presiidiumil kohad sisse võtta presiidiumilaua taga.”
Julgeoleku ülem tõusis esireas paiknevalt pingilt, kohendas oma vormipluusi, lükkas püstolikabuuri mugavamalt tagumikule ja tõusis poodiumile. Kolistas natuke pingiga ja võttis istet. Rajoonilehe toimetaja, õhetava ja pisut häbeliku näoga, istus julgeolekutöötaja kõrvale; viimane tundis ennast kauni, kuumust õhkuva naise kõrval üsna ebakindlalt, justkui istunuks nad videvikutunnil kõrvuti voodiserval.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Puskar seisis endiselt kõnepuldis; saal sumises veidi, rajoonikomitee instruktor sisistas enda kõrval istuvale eesrindlikule lüpsjale:
“Loll baba, selle “kolmanda” oleks võinud ka ütlemata jätta, ta on ju esimene sekretär! Sa jahupea ei jäta ka midagi meelde!”
Parteisekretär jätkas:
“Seltsimehed konverentsi delegaadid, teen ettepaneku valida konverentsi aupresiidium. Meie partei peasekretär seltsimees Stalin on öelnud – Vladimir Iljitš Lenin on kõigist elavatest elavam. Teen ettepaneku valida aupresiidiumi seltsimees Lenin! (Tormilised, kauakestvad kiiduavaldused, kõik tõusid püsti).
Teen ettepaneku valida aupresiidiumi meie kuulsusrikkas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema võitlusorgan Poliitbüroo eesotsas seltsimees Staliniga. (Maruline aplaus, mis läheb üle ovatsiooniks, kostis hüüdeid: “Hurraa…! Elagu seltsimees Stalin!”)
Seltsimehed! Pühendame käesoleva konverentsi Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 35-le aastapäevale.“ (Tormiline, kauakestev aplaus).
Lava tagant ilmus välja väike mehike, kultuurimaja kultorg. Ta liikus üle lava tasakesi, pisut küürus ja külg ees, justkui hiilides, üritades jääda märkamatuks. Kultorg astus järil lebava grammofoni juurde, keerutas selle vänta ja asetas plaadi grammofonile. Esialgu kostis saali kahinat, seejärel mingid imelikud häälitsused – tsuh-tsuhh-tsuhhh, justkui oleks auruvedur alustanud paigalt liikumist, aga koheselt kõlasid “Internatsionaali” esimesed pidulikud helid. Kõik tõusid püsti ja laulsid innukalt, kõlava häälega; delegaatide nägudel peegeldus vaimustus, silmad vaatasid lummatult, armastuse ja imetlusega Suure Stalini portreed.

Nüüd üles, keda needus rõhub,
nälg, orjus ikkes hoiavad…

Laulu kestel grammofon krõbises ja pragises, vahel vaikis hoopiski, aga ärkas uuesti ellu ja jõudis lauluga õnnelikult lõpule; tegi jällegi tsuh-tsuhh-tsuhhh, ja vakatas. (Laulu lõppedes kõlas aplaus).
Parteisekretär sõnas pidulikult: “Kuulutan Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile pühendatud parteikonverentsi avatuks!” (Kestvad kiiduavaldused).
Rajooni parteikomitee esimene sekretär seltsimees Puskar lahkus kõnepuldist ja istus presiidiumilaua taha, seltsimees Albaster Mahmutovi kõrvale.
Samas tõusis presiidiumilaua tagant julgeoleku rajooniosakonna ülem; ta oli endale omistanud presiidiumi esimehe ja konverentsi juhataja austava ülesande.
Konverentsi isehakanud juht pidas ilma kõnepulti minemata lühikese, sissejuhatava kõne:
“Seltsimed delegaadid! Siia saali on kogunenud need, kes võitlevad eesliinil, pühendavad kogu oma jõu, mõstuse ja südametunnistuse partei ürituse teenimisele. See töö ei ole sugugi kerge, rahvavaenulikud elemendid osutavad vihast vastupanu, vaenlane ei maga. Seltsimehed! Vajalik on kohaldada erakorralisi, rangeid abinõusid võitluses rahvavaenlaste, kahjurite, terroristide, bandiitide, spioonide ja diversantide vastu. Selles küsimuses osutab Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja tema võitlusorgan büroo julgeoleku organitele igakülgset ja tõhusat abi, ja seda nii praktilistes kui ka teoreetilistes küsimustes.
Seltsimehed! Sõna ettekandeks saab seltsimees Albaster Mahmutov, Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee liige, partei Tartu oblastikomitee esimene sekretär.“
(Tormilised kiiduavaldused, mis lähevad ovatsiooniks, kõik tõusevad püsti).
Ovatsioonide lõppedes istus julgeolekutöötaja laua taha ja vaatas vargsi kõrvalistuva Alma Antonovna poole, justkui oodanuks positiivset reageeringut oma kõnele. Daam naeratas kelmikalt, isegi pisut flirtivalt. Kaukaasiapärase välimusega Albaster Mahmutovi kiitsakas kogu tõusis presiidiumi laua tagant püsti. Kergel, kaunil sammul astus ta kõnepuldi juurde, näpuvahel mõned paberilehekesed. Närviliste liigutustega kallas ta karahvinist endale vett – jõi tagasihoidlikult, kombekalt, oli näha, et pohmell teda ei vaevanud. Mahmutov köhatas hääle puhtamaks ja alustas ettekandega:
“Seltsimehed parteikonverentsi delegaadid, asume koheselt asja juurde, et aega kasutada otstarbekohaselt, ratsionaalselt.
Seltsimehed! Ma tahan kõigepealt juhtida tähelepanu sellele, et külas tuleb kõrvalekaldumatult, halastust tundmata juhinduda Lenini suunistest, mida ta esitas Üleliidulise Kesktäitekomitee 2.veebruari 1920 istungil: “Meie vajame revolutsioonilist terrorit selleks, et suruda maha ekspluataatorid, suurmaapidajad ja kapitalistid.”
Seltsimehed! Partei on oma olemuselt tark! Partei juhtimisel edukalt läbiviidud kulaklike elementide hävitamine, kulaklike perede küüditamine ja nende talude natsionaliseerimine näitas, et kompartei teoreetilised, marksismil-leninismil põhinevad seisukohad leidsid kinnitust ka praktikas.
Seltsimehed! Tuleb, lähtudes Lenini õpetusest, rohkem ja tõhusamalt kohaldada repressiivseid meetodeid – küüditamisi, ennetavaid vangistusi ja ennetavaid mahalaskmisi. Me ei tohi jääda ootama, kuni kulak jälle kogub jõukust, kaupmees avab oma poekese või kontra tõstab pead. Me peame ennetama sotsialistlikku seaduslikkuse rikkumisi. See on partei ja tema abilise julgeoleku organite esmaülesanne, sellele tuleb suunata seaduse kogu teravus ja löögijõud.
Seltsimehed delegaadid! Tuleb kasutada kõikvõimalike abinõusid nende kolhooside vastu, kes leivavilja varumise plaani pole täitnud. Need tuleb kanda “musta nimekirja“. Mida tähendab “must nimekiri“? See tähendab järgmisi abinõusid:
1) kohtadel viivitamatult lõpetada kauplemine kooperatiivsetes ja riiklikes kauplustes ja mitte tuua nimetatud kauplustesse tööstuskaupu ega teisi kaupu;
2) täielikult lõpetada kolhooside kauplemine oma kaubaga, ja seda peavad tegema nii kolhoosid, kolhoosnikud kui ka üksiktalupidajad, niipaljukest kui neid veel olemas on;
3) igasuguste krediitide andmise kolhoosidele lõpetada ja laenusummad ja teised finantsilised kohustused ennetähtaegselt sisse nõuda;
4) julgeolekuorganitel tuleb tõhustada kolhooside, kooperatiivide ja riigiaparaadi kontrolli ja puhastada need kõigist vaenulikest ja nõukogude võimule võõrastest elementidest“.
Parteiline kõrge ülemus Albaster Mahmutov rääkis veel ühest ja teisest, aga need olid pigem tavapärased, parteilised õpetussõnad, mida delegaadid olid kuulnud juba sadu kordi raadiost ja lugenud kompartei ja nõukogude organi häälekandjast “Rahva Hääl”.
Albaster Mahmutovi ütles oma esinemise lõppsõnad:
“Seltsimehed! Erakorraliste abinõude kohaldamisega tuleb alustada koheselt, ja pidage silmas – need on Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee tegevusjuhised kohalikele parteiorganisatsioonidele, ja mitte ainult tegevusjuhised – see on käsk, Stalini käsk.”
(Kiiduavaldused, kestvad kiiduavaldused, mis lähevad üle ovatsiooniks).
Mahmutov kallas endale vett, jõi seekord suure sõõmu ja lahkus kõnetoolist.
Konverentsi juhataja, julgeoleku kohaliku osakonna ülem, tõusis püsti:
“Sõna ettekandeks, teemal “Olukorrast riigis”, saab partei Vastseliina rajoonikomitee esimene sekretär, seltsimees Pjotr Augustovitš Puskar.” (Kiiduavaldused).
Partei rajoonikomitee esimene sekretär sammus kiirete, tippivate sammudega kõnetooli. (Iga parteisekretär peaks astuma kõnetooli just kiirete aga lühikeste sammudega – see sisendab vaatajasse arusaamise, et partei tervikuna on toimekas ja asjalik).
Parteisekretär valas klaasi vett, jõi, tõmbas vett kurku ja köhis. (Taolistest asjadest tuleks parteisekretäridel siiski hoiduda – Venemaal ei köhita isegi viina juues, aga siin, Vastseliinas – vesi!) Parteisekretär Puskar kogus end kiiresti, lappas veidi aega pabereid, et anda eelseisvale esinemisele rohkem tõsidust ja parteilisust, libistas leebe pilgu üle saali, justkui püha isa, karmistas siis näoilme ja sõnas:
“Seltsimehed delegaadid! Minu ettekande teema on “Olukorrast riigis””.
Ettekande pealkirja – “Olukorrast riigis”, oli ta võtnud partei Tartu oblastikomitee vastava konverentsi dokumendist, kuigi pigem oleks temale sobinud “Olukorrast rajoonis“, aga kõik parteikomitee esimesed sekretärid – oblastis, linnas, rajoonis – olid justkui väikesed Stalinid, matrjoškad, igaüks ettenähtud suuruse ja tähtsusega ning omal kohal esimesed, kõikvõimsad ja vastuvaidlemist mittesallivad. Nende kõrval oli alati ustav ja andunud partei tööriist, käepikendus – Riikliku Julgeolekuministeeriumi kohalik osakond.
Partei rajoonikomitee esimene sekretär tegi lühikese pausi, lastel kuulajatel veidi ettekande pealkirja “seedida” ja jätkas:
“Seltsimehed konverentsi delegaadid, maa ja linna töötav rahvas! Seltsimehed parteile ustavad propagandarinde võitlejad, niiöelda meie hääletorud: ajalehe- ja raadiotöötajad, seltsimehed rabkorid ja selkorid! (Vahemärkus – vähese haridusega rajooni parteisekretär oli juba isiklikult tunda saanud vene keele viljastavat mõju eesti kõnekeele arengule ja kasutas uusi sõnu meelsasti).
Seltsimehed! Suur ja lai on meie maa, Nõukogude kodumaa. Partei häälekandja, ajaleht “Pravda” ja meie kohaliku partei- ja nõukogude organite keskajaleht “Rahva Hääl” raporteerivad üha uutest ja uutest töösaavutustest. Kõigil ehitistel, kõigil töörinnetel on saavutatud erakordseid, enneolematult suuri rekordeid. Nii näiteks kommunistlik noor Bõkovin, Kuznetski gigandi sulatusahju ehitusel, ladus vahetuses 4795 kuumuskindlat tellist. Juba teisel päeval teatas “Pravda”, et kommunistlik noor Gavrilov, Magnitogorskis, ületas selle rekordi saja tellise võrra. Aga traktorist Mõkulo Bašta (Ukraina) saavutas maailmarekordi traktoriga külvis.
Seltsimehed! Kerkivad uued linnad, mitmekorruselised ühiselamud, kus noored võivad kodumaa hüvanguks tehtavast raskest, kuid tänuväärsest ja vastutusrikkast tööst puhata, õppida ja armastada. Värske asfaldi järele lõhnavad tänavad kulgevad seal, kus varem laiusid kapsapõllud. Peaväljakutel kostab valjuhäälditest ülev, võitlusele kutsuv muusika, seda on kuulda igas linnas ja alevis. Kõlavad patriootilised laulud ja tšastuškad, mis innustavad noori sooritama kangelastegusid. Iga tunni järel teatab TASS üha uutest ja uutest töövõitudest. Miljonid inimesed on asunud liikvele, Siberi suurehitistele ja kaevandustesse. Neid saadab, juhib, suunab ööl ja päeval, päevast päeva suur leninlik bolševike partei eesotsas seltsimees Staliniga.
Seltsimehed! Kommunistliku partei ja isiklikult seltsimees Stalini targal juhtimisel oleme saavutatud enneolematuid edusamme, samas aga esineb meie töös ka mõningaid üksikuid puudusi ja vajakajäämisi, mis vajavad kõrvaldamist; mitte kõik partei juhised ei jõua massideni, ja kui need ka jõuavad, ei saada aru, et need tuleb tervikuna ja täielikult heaks kiita ja vastavalt tegutseda.”
Rajoonikomitee esimese sekretäri kõne ajal viitis julgeoleku rajooniosakonna ülem aega sellega, et joonistas paberilehekesele iseäralikke kujundeid. Kõigepealt joonistas ta jänese – ümmargune pea ja suured kõrvad, seejärel suurem ring – see oli keha, alla väike ring – saba. Olles “jänesega” ühele poole saanud hakkas ta kassi joonistama – vedas esialgu ümmarguse ringi ja tegi kaks sik-sakki – see oli pea koos kõrvadega. Seejärel liikus pliiats mööda paberit pikalt vasakult paremale, tegi pika järsu jõnksu ülespoole ja langes uuesti alla – valmis sai kassi saba. Pliiats liikus allapoole, ikka allapoole, siis ülespoole, jõnksutas veidi – valmis sai üks tagajalg ja väike tilu-lilu, sest julgeolekutegelane joonistas isakassi. Pliiats liikus veel korra üles ja alla – “kass” sai endale ka teise tagajala, ning nüüd libises pliiats mööda paberit pikalt ettepoole, peatus hetkeks, jõnksutas üles-alla – kass sai esijalad ja pliiatsioon ühines kassi ümmarguse peaga. Paari kriipsuga sai kass endale ka silmad pähe ja suukese, mõned vurrud. Kassiga valmis saanud, asus julgeoleku ülemus tegelema kriipsujukuga – joonistas ümmarguse pea, tõmbas kriipsu alla ja kaks kriipsu kõrvale – keha ja käed, siis veel mõned kriipsud, ja juku oligi valmis. Aga koheselt tõmbas julgeolek kriipsujukule risti peale – kohaliku osakonna ülem oli loomaarmastaja, aga inimestega suhtlemisel olid tal erilised, tšekistile omased suhted ja tunded…
Partei rajoonikomitee esimene sekretär oli vahepeal hoogu sattunud ja aina plätras:
“Seltsimehed delegaadid! Uus maailm tungib otsustavalt peale vaenulikele elementidele, kuid neid liigub ikka veel väga palju vabaduses ringi ja nende vastupanu on vihane, kasutatakse kõikvõimalikke rahvavaenulikke võtteid. Nii näiteks toodi ühe vabriku kooperatiivi terve hobuveokitäis lihakonserve. Partei näitas üles hoolitsust rahva eest ja andis korralduse müüa neid madala, töötavale rahvale vastuvõetava hinnaga. Müük toimus tormiliselt, töörahvas oli konservidest huvitatud, sest igaüks soovis pakkuda oma perele maitsvat suutäit. Kuid õhtul kogunesid naised kooperatiivi kauplusesse, karjusid vihaselt ja pildusid müügilaua alla peitunut müüjat konservikarpidega. Peagi selgus, et karpides asusid haisvad jäätmed: loomade hambad, karvad ja pulli suguelundid. Selles diversiooniaktis viiakse läbi uurimist, kuid juba on meie julgeolekuorganid välja selgitanud, et konservid valmistasid kahjurlikud elemendid, kes töötasid konservitehase juhtkonnas. Kahjurid on oma süü üles tunnistanud ja saavad peagi teenitud karistuse.
Seltsimehed! Ajalehtedes võib sageli leida teateid kahjurite tegevusest ja diversioonidest kogu meie suurel sotsialistlikul kodumaal. Parteipropagandistid, sõites kolhoosikülla, kohtavad kulaklike terroristide vastupanu. Kolhoosnikud töötavad rõõmsalt ja lauldes varahommikust hilisõhtuni, aga vaevalt on kolhoosnikud oma hüttidest lahkunud, kui nende kanakuutidesse ja seasulgudesse tungivad tundmatud isikud ja viivad minema kogu kolhoosniku vara. Kohalik julgeoleku operatiivvolinik asus asja uurima. Korrektse, asjaliku, tõelisele tšekistile omase järjekindlusega selgitas ta välja kahjurid ja tabas nad teolt parajasti siis, kui rahvavaenlased viisid Meremäe vallas komnoor Antip Fjodorovi hütist välja patja ja teki.
Parteikomiteesse saabus valvsa kodaniku kaebus, et Obinitsa külanõukogu esimees on pidevalt purjus, terve päeva istub Anja Pšenitsnaja juures, kelle mees, olles kulak, kannab GULagi laagris karistust rahvavaenuliku tegevuse eest. Partei võttis abinõud tarvitusele, riikliku julgeoleku organid, lähtudes partei juhistest, reageerisid kiirelt ja tõhusalt. Nüüd istub see hädavaresest külanõukogu esimees naril. Läbi ta kongi lae all paikneva pisikese akna paistavad kauge Siberi lumised mäed, mäejalamil kõiguvad vinges tuules poolpõlenud männid ja barakitaguselt väljalt tõuseb mädasoo aur.
Seltsimehed! Agroteaduslikus ajakirjas ilmus ühe hädavaresest teadlase kirjutis, milles tunnistati otstarbetuks partei juhis alustada Eesti NSV-s kevadkülvi oluliselt varem kui seda seni on tehtud. Partei juhistes kahtlemine on juba iseenesest kuritegu, aga lisaks sellele lõi taoline pseudoteaduslik artikkel olukorra, mille tõttu paljudes rajoonides kukkus varasem kevadkülviga alustamine läbi. Äärmiselt kahetsusväärne juhtum, te nõustute minuga, seltsimehed?”
Saalist kostis hüüdeid: “Pseudoteadlased asendada klassiteadlike töölistega! Parem trükkida marksistlikke lendlehti, kui raisata paberit taolise jama peale! Loll teadlane Siberisse!”
Partei rajoonikomitee esimene sekretär tõstis rahustavalt käe:
“Partei on teie, masside, soovitused juba arvesse võtnud ja see, nagu te õieti ütlesite – loll teadlane – teeb oma “teaduslikke” eksperimente Siberis kirka ja labidaga. Aga nüüd, jätkame oma tööd.
Seltsimehed! Meie suur juht seltsimees Stalin on öelnud: “Teel sotsialismi kõrgustele klassivõitlus üha tugevneb.“ Me ei tohi hetkekski kaotada valvsust, vaenlane võib asuda sinu kõrval, sinu ees või taga.
Seltsimehed delegaadid! Me ei tohi ära unustada ka välisvaenlast. Vaenlane asub meie piiride taga. Juba nad täristavad relvi Pärsias ja Afganistani mägedes, Kaug-Ida Vaikse ookeani rannikul ja Balti mere sogastel voogudel. Imperialistlikud spioonid liiguvad ringi, hiilivad nurga taga, vaatavad, kuulatavad; nende kõrvad on püsti, silmad vilavad kahjurõõmsalt. Seltsimehed! Meie esmaülesanne on valvsus, valvsus ja veelkord valvsus! Hurraa, seltsimehed!”
(Saalist kostis vastuseks – hurraa, hurraaa, hurraa! Tormilised kiiduavaldused, seejärel ovatsioonid, kõik tõusid püsti).
Rajoonikomitee esimene sekretär lõpetas oma sõnavõtu, kallas karahvinist veelkord klaasitäie vett, ja olles selle ära joonud, ei suundunud mitte presiidiumilaua taha, vaid kiirustas tagaukse kaudu saalist välja. Ilmselt läks vett laskma.
Konverentsi juhataja tõusis püsti:
“Seltsimehed delegaadid! Alustame sõnavõttudega. Selleks on ennast registreerinud MTJ-ti, kolhooside, käitiste parteirakukeste sekretärid ja lihtsad kommunistid. Kõigepealt annan sõna neile, kes on ennast sõnavõtjaks registreerinud; pärast neid, kui meie tööaeg võimaldab, saavad sõna ka teised kommunistid meie elu valulikes küsimustes. Esimesena saab sõna kolhoosi “Punane Koit” eesrindlik karjabrigadir, komsomolirakukese sekretär, Leila Tuvikene.“
Kommunistlik noor Leila Tuvikene astus kiirel, asjalikul sammul poodiumile. Ta kenake tagumik pani sitskleidi lehvima, kui ta poodiumitrepist üles astus. Kingad ta jalas ei olnud küll mitte enam uued, aga ka mitte katkised, samas andsid märku sellest, et kunagi oli olnud aeg, kus inimene võis lubada endale luksust osta poest paari kauneid kingi. Aga nüüd olid teised ajad ja teised arusaamad, mammona kummardamine oli jäänud minevikku.
Karjabrigadir oli valmis sõnavõtuga alustama, kuid tagauks kääksatas; esimene sekretär naases saali, istus presiidiumilaua taha ja ohkas endamisi kergendust tundes.
Kommunistlik noor Leila Tuvikene alustas sõnavõtuga:
“Seltsimehed kommunistid ja komnoored! Olen Võru tüdruk, mind saatis komsomol kaadri tugevdamise eesmärgil kolhoosi “Punane Koit” farmi number üks karjabrigadiriks. Ma ei karda tööd, olen valmis võitluseks ja nagu parteikomitee esimese sekretäri ettekannetest selgus, tuleb võidelda kahjurite ja ebateadlike elementidega. Aga mis toimub tegelikkuses? Meie farmi karjak ameles lüpsjaga heinaküünis. Ma olen ateist, mitte baptist, ega karda eriti jumalat, las amelevad, see on inimlik, aga asi on selles, et mõni nädal tagasi krabas karjak mind, ja nüüd on tal juba teine. See on moraalitus, amelemine, nad mõlemad tuleb saata Siberisse, las istuvad eraldi kongis ja, nagu partei rajoonikomitee esimene sekretär targalt ja õieti ütles – vaadaku lumist mäge, põlenud mände ja mädasood läbi trellide. (Saalis naer, aplaus, kostab hüüdeid: “Ameleja pokri pista! See on nõukogude naise väärkohtlemine!”)
Konverentsi juhataja hõikas välja uue esineja:
“Sõna saab “Kündja” kolhoosi esimees, seltsimees Vladimir Tamm.”
Partorg Volli, endine suurtükiväelane, astus tõtlikul sammul kõnetooli ja alustas kolhoosi esimehe kohta hoopis isevärki, aga temale enesele väga meelepärase sõnavõtuga.
“Seltsimehed delegaadid! Tšukside keeles on kakskümmend mõistet, millega määratletakse hülgeid igas vanuses, kolmekümne viie mõistetega nimetavad nad erinevaid jääpanku, harpuuni otsikuid määratlevad nad seitsmeteistkümne nimetusega, aga kuni nõukogude võimu kehtestamiseni ei teadnud nad mõisteid: “vankriratas”, “vedur”, “kummisäärikud”, “riikliku julgeoleku organ”, “partei“, “kolhoos”, “partorg.” Nüüd kõlavad need uued sõnad igas jurtas ja kasutatakse tšukside keeles igapäevasel suhtlemisel. See ei näita mitte ainult tohutuid edusamme selle varasemalt alaarenenud rahva igapäevaelus, vaid on selge näide vene keele viljastavast mõjust tšuksi kõnekeele arengule. Ja asi pole mitte ainult kõnekeeles – varem jooksid tšuksid neljakümnekraadises pakases põhjapõtrade järel pasteldes, nüüd aga on nõukogude võim neile andnud kummisäärikud.
Seltsimehed! Rahuloluga teatan teile, et hiljuti on Politizdat kirjastanud poliithariduse tarvis õpikuid kõigis peamistes alaarenenud rahvaste keeltes, sealhulgas ka eesti keeles. Mõisted: “proletariaat”, “revolutsioon”, “kollektiiv”, “parteisekretär”, “komnoor”, “Riikliku Julgeoleku Ministeerium” on nüüd juurdunud kõigi vennalike Nõukogude Liidu rahvaste keeltesse.
Seltsimehed! Siinjuures tahaks peatuda pikemalt kultuurielu rinnetel.
Kommunistlik noor Leena Mätas on töötanud “Kündja” kolhoosi külaraamatukogu juhatajana lühikest aega, kuid vaatamata sellele on ta suutnud ära teha suure töö nõukogude kirjanduse tutvustamisel. Tõsist tähelepanu osutab raamatukogu juhataja töö süstematiseerimisele ja mitmekesistamisele. Raamatukogus on organiseeritud erilaud põllumajandusliku kirjandusega, kus on välja pandud ligi viiskümmend brošüüri ja raamatut. Huvitavalt on kujundatud raamatukogulik plakat sellest, kuidas lugeda raamatut. Erilaud on raamatukogus pühendatud agitaatoreile. Sellel on raamatud ja brošüürid pealkirja all „Kirjandust agitaatorile“. Samas on ka mitmesugused kaustad, nagu „Võitlus karja produktiivsuse tõstmise eest“, „Võitlus kõrgete saakide eest kolhoosipõldudel“, eraldi on kaust “Võitlus kartuli saagikuse tõstmise eest”. Rikkaliku fotomaterjaliga on illustreeritud ajalehe väljalõigete kaust, mis kannab pealkirja „Stalini preemia laureaatide teosed“. Raamatukogu pole unustanud kolhoosi osakondade ja brigaadide vahel peetava sotsialistliku võistluse valgustamist. Seda tehakse raamatukogu seinalehes „Helge Tee Kommunismile” ning autahvlil, kuhu on kantud söödavarumise eesrindlaste nimed. Suurt tähelepanu pööratakse näitlikule agitatsioonile.
Külaraamatukogu juhataja Leena Mätas, olles aktiivne komnoor, organiseerib oma põhitöö kõrvalt massilist poliitilist tööd kolhoositalurahva hulgas. Pidevalt on ta viinud läbi vestlusi kolhoosnikega. Vestluste läbiviimisele tõmbab ta kaasa külaintelligentsi, kolhoosi juhatuse liikmeid ja põllumajanduse eriteadlasi. Vestlusi on läbi viidud järgmistel teemadel: „Kuidas kindlustada suuri põldheinasaake“, „Uute söödakultuuride kasvatamisega suurendame söödabaasi“, „Võitlus suurte saakide eest on ühismajapidamise kõigi tootmisharude arendamise aluseks“. Kevadtööde, ja ka saagikoristuse ajal, mil kolhoosnikutel pole aega külastada raamatukogu, viib raamatukogu juhataja raamatute ettelugemisi läbi põllul. Toetudes oma töös komsomoliaktiivile, eesrindlikule külaproletariaadile, võitleb külaraamatukogu juhataja Leena Mätas kõigiti selle eest, et kiiremini ellu viia partei ja valitsuse ajaloolisi otsuseid sotsialistliku põllumajanduse edasiarendamise kohta.
Seltsimehed! On imetlusväärne, milliseid edusamme teeb meie kirjandus. Hiljuti juhtusin lugema suurepärast teost “Poeem Stalinile”, mille on 1949.aastal välja andnud kõvakaanelise raamatuna Eesti Riiklik Kirjastus. Ja te kujutate ette, selle on loonud vähese haridusega, peaaegu kirjaoskamatu, mingilt pisikeselt Balti mere saarelt pärit proletaarne luuletaja Johannes Schmuul. Vot nii taovad sulesepad tõelist Nõukogude Eesti kirjandust! Vot millistele loomingulistele kõrgustele on võimeline tõusma vaba inimene sotsialismi viljastavates tingimustes! Mul on au parteikonverentsile teatada, et olen otsustanud selle suurepärase teose viisistada, luua luuletusele “Poeem Stalinile” muusika ja laulda seda akordioni saatel.” (Saal võttis “Kündja” kolhoosi esimehe, hüüdnimega partorg Volli, sõnad vastu müriseva aplausiga, mis kasvasid üle ovatsioonideks, kõik tõusid püsti).
Volli lahkus kõnepuldist, kuid pöördus järsku tagasi. Saal vakatas hämmelduses, kolistati toolidega, võeti istet.
“Seltsimehed! Lubage mul öelda veel paar sõna. Kuna olen “Kündja“ kolhoosi esimees, siis tegelen ma ka põllumajandusega. Seoses eelöelduga tahan pöörata tähelepanu mesikale. Seltsimehed kommunistid! Suurte ja püsivate saakide kindlustamiseks on “Kündja” kolhoosis võetud kasutusele mitmeid agrotehnilisi uuendusi. Nii võeti käesoleval kevadel uudse kultuurina külvikorda haljasväetis valge mesik. Selle kultuuri tähtsust väetisena õppisid kolhoosnikud tundma talveperioodil põllumajandusringi töökoosolekutel, nüüd tehti katseks ka esimene külv. Sordijaamast muretsetud seemnega külvati kolhoosis mesiku alla hulk põllumaad. Oleme kindlad, et tulemused on head ja leian, et ka teised põllumajandusartellid, kolhoosid, peaksid pöörama mesikale enam tähelepanu. Seltsimehed delegaadid, kutsun teid üles võitlema mesika eest!“ (Seekord jäi aplaus üsna kesiseks).
Koosoleku juhataja: “Sõna saab Vastseliina rajooni varumiskontori direktor seltsimees Moissei Abramovitš.”
Kõhukas rajooni varumiskontori direktor Abramovitš tõusis tribüünile.
“ Seltsimehed poliitrindel võitlejad! Olgu tervitatud seltsimees Stalin ja tema poolt juhitud Kommunistliku Partei Poliitbüroo! Sellelt kõrgelt tribüünilt tahan ma rääkida, juhtida konverentsi delegaatide tähelepanu meie elu põletavatele, sotsialismi ülesehitamist kõige enam takistavatele väärnähtustele.
Seltsimehed! Sõitsin hiljuti raudteel. Olin teel Tallinnasse, Plaanikomiteesse. Inimesed vagunites naeratasid, mängisid heatahtlikult turakat ja arendasid filosoofilist vestlust. Kuulsin oma kõrvaga, kuidas üks heitis teisele ette, et ta on antidialektik, aga see jälle süüdistas vastast eklektika toetamises. Inimesed on huvitatud poliitikast, kommunistliku partei suunistest. See on hea, see on kommunistlik. Aga ma nägin vagunis ka hoopis teist masti reisijaid. Need istusid omaette nurgas, vaatasid kahtlustavalt ringi ja sosistasid omavahel. Ma läksin märkamatult nende selja taha ja kuulatasin. Ja mis selgus? Need olid jumalasulased! Nende jalge vahel oli suur kott. Ilmselt tassisid nad rahvalt annetustena riisutud mune, leiba, liha ja sibulaid turule. Seega tegemist oli hoopis rahvavaenlastest spekulantidega. Nii nagu nad mind märkasid, hakkasid jälle silmapetteks oma joru ajama – rahu ja rõõmu meie jumalalt Jeesus Kristuselt igavesti ja aamen, soodoma ja komorra ja pomisesid midagi seal veel….
Nägin üht kahtlast meest Tallinnas Balti vaksali ühiskondliku kemmergu juurde jooksmas. Ta vaatas hiilivalt ringi, jooksis uksest sisse. Ma piilusin ukseaugust. Mees hoidis ühe käega oma pükse ja teise käega kirjutas seinale: “Võta teadmiseks, kommunist, siin oli metsavend, varsti tõmmatakse teid kõiki võlla.” Selle rahvavaenuliku teksti juurde joonistas haakristi. Vaat selline on varjatud vaenlane; teda ei tunne keegi, pealtnäha harilik inimene, aga ta võib sõita Tallinnasse, asuda tööle tehases ja panna toime ulatusliku kahjurluse.
Seltsimehed kommunistid! Varumisülesannete täitmine kulgeb üldiselt hästi, aga esineb ka mõningaid üksikuid puudusi, mis vajavad kõrvaldamist. Nii näiteks, kolhoosnikud tappes oma isikliku sea, jätavad sea nülgimata ja naha varumiskontorisse andmata, kuigi partei ja valitsuse direktiivid seda nõuavad. Oleme andnud selle küsimuse julgeolekuorganite kompetentsi.
Seltsimehed, tuleb olla valvas ja astuda vastu rahvavaenlasele. Surudes maha sotsialismi vaenlaste vastupanu, mida kohtame kõikjal, viib partei meie kodumaad ja nõukogude inimesi edasi uutele võitudele nõukogude inimeste õnne nimel. Olgu tervitatud Stalin ja tema poolt juhitud Poliitbüroo!” (Kiiduavaldused. Saalis sosistati – on ennast täis söönud, varastab ja petab niikuinii; seanahk!)
Konverentsi juhataja: “Sõna saab Kalatskovo külanõukogu partorg, seltsimees Artjom Oinas.”
Artjom silus kõnepuldis oma peaaegu musti, käharaid, kolhoosi karjanaisi hullutavaid juukseid ja asus energiliselt esinema.
“Seltsimehed! Valisime kolhoosi “Stalini tee” esimeheks Kužma Tolbuhhini. Meile tundus, et ta on klassiteadlik, sest ta esitas meile tõendi, et tema poeg on juba varasemalt moodustatud põllumajanduskooperatiivi liige. Ja mis tuli välja? See tõend oli vale. Läbiotsimisel leidsime kodust kirja järgmise sisuga: “Kallis poeg, sa oled nüüd linnas, võibolla saad jalad alla, aga meil siin kolhoosis läheb elu aina sitemaks ja sitemaks… Suudleme lugematuid kordi! Sinu vanemad.“ Vaat mis kirjast selgub…. Esimees heideti kolhoosist välja ja talle esitati süüdistus valede dokumentide abil kolhoosi astumises.
Seltsimehed! Vaenlased tuleb paljastada ja määrata neile teenitud karistus.” (Tormilised kiiduavaldused).
Koosoleku juhataja kuulutas välja järjekordse esineja: “Sõna saab kolhoosi “Lenini tee” partorg, seltsimees Gribojedov August.”
Sõjaväelise lõikega frentšis partorg, endine Eesti Rahvuskorpuse jalaväepataljoni komissar, tõusis sõjaväelaslikul sammul poodiumile ja järgides head tava, kallas endale karahvinist pool klaasi vett ja jõi ühe sõõmuga ära, valmistus mõnulevaks köhatuseks, kuid viimasel hetkel meenus talle, et ta ei joo siiski viina.
“Seltsimehed parteikonverentsi delegaadid, seltsimehed põllumajanduserindel võitlejad! Kolhoosi “Lenini tee” töötajate kangelaslik kollektiiv, pidades silmas asjaolu, et rajooni parteiorganisatsiooni konverents on pühendatud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni kolmekümne viiendale aastapäevale, tegi aastakokkuvõtted juba konverentsile eelneval nädalal, ja pühendab oma saavutused meie partei suurele juhile, seltsimees Jossif Stalinile. (Maruline aplaus, kõik tõusevad püsti).
Seltsimehed, tahan rõhutada, et kolhoosi aastaaruande koostamisel lähtuti kriitika ja enesekriitika põhimõtetest, et vältida liigset enesekiitmist. Seltsimehed! Mida öelda kolhoosi aruande-valimiskoosoleku kohta. Öelda võib ainult häid, kiitvaid sõnu. Kolhoosnikud tegid rõõmuga kokkuvõtteid möödunud põllumajandusaasta saavutustest. Vastavalt põllumajandusliku artelli põhikirjale toimuvad kolhoosides iga aasta aruande ja valimiskoosolekud, ja need on erilise tähtsusega majanduslikud ja poliitilised üritused. Kokkuvõtete tegemisel põllumajanduslike artellide tööst möödunud aasta jooksul on suur tähtsus kolhoosikorra edasisel tugevdamisel, põllukultuuride viljakuse tõstmisel, ühisloomakasvatuse edasiarendamisel ning kolhoosnikute ainelise heaolu ja kultuuritaseme pideval tõstmisel.
Seltsimehed kommunistid ja komnoored! Kolhoosi “Lenini tee” aastaaruande koosolekul arutati üksikasjalikult läbi möödunud põllumajandusaastal saavutatud edusammud ja puudujäägid. Nagu kolhoosi aruande-valimiskoosolekul kolhoosi esimees seltsimees Pjotr Vanamölder ja mitmed sõnavõtnud kolhoosnikud näitasid, oleks möödunud aasta töötulemused võinud kolhoosis olla veelgi paremad, kui kolhoosi juhatus oleks tõsiselt võidelnud põlluviljakuse ja loomakasvatuse produktiivsuse tõstmise eest. Möödunud aastal ei suutnud kolhoos täita põldude viljakuse plaani. See oli tingitud peamiselt just sellest, et kolhoosis ei kasutatud kõiki sisemisi reserve ja võimalusi põldude viljakuse tõstmiseks. Kolhoosi juhatus ega põllundusbrigaadide brigadirid ei võidelnud järjekindlalt uute töövõtete, eesrindlike kogemuste propageerimise ja levitamisega, ja kui sellega isegi mõnedel juhtudel tegeleti, siis viidi need läbi juhuslikult ja väheses ulatuses. Koosolekul sõnavõtnud kolhoosnikud näitasid kujukalt, missugusteks oleks võinud kujuneda saagid, kui eesrindlike kogemuste propageerimine oleks õieti lahendatud.
Kolhoosi esimees, kommunist Pjotr Vanamölder analüüsis oma aruandes ka loomakasvatuse olukorda. Ta näitas, et loomakasvatusfarmides puudus peaaegu täielikult poliitpropaganda ja agitatsioon ning vastavasisuline võitlus, mistõttu kolhoosis lüpsti aasta jooksul ühe lehma kohta tunduvalt vähem piima kui see oli tootmisplaanis ette nähtud. See omakorda tingis ka loomakasvatusest saadavate normipäevade vähenemise. See on halb, seltsimehed, me peame paremini töötama!
Seltsimehed! Kasutades ära parteikonverentsi austavat tribüüni, tahaks anda mõningad soovitused kolhoosi edasiarengu tagamiseks. Kolhoos “Lenini tee”, milline asub rajoonikeskuse ligidal, peaks pöörama tõsist tähelepanu lillekasvatuse arendamisele ja edasiarendamisele. Iga jumala päev toimub meil rõõmsaid sündmusi, saavutatakse suuri, enneolematult suuri töövõite, inimesed on rõõmsad, õnnelikud, tahaksid kinkida üksteisele lilli, aga lilli pole kuskiltki saada! See on halb, seltsimehed, lilli peab saama igal pool ja igal kellaajal. See küsimus oli kolhoosis peaaegu täiesti unustatud, võitlus lillekasvatuse eest polnud mitte ainult unarusse jäetud, vaid see oli praktiliselt olematu, ja selle eest kritiseerisid kolhoosnikud aruandekoosolekul teravalt kolhoosi juhatust.
Seltsimehed! Lisaks eelöeldule, peaks kolhoos, et suurendada normipäevade hulka, asuma kultiveerima karusloomakasvatust: kasvatama jäneseid, küülikuid ja teisi väärtusliku kasukaga närilisi.
Seltsimehed kommunistid! Põllumajanduse edasiarendamise seisukohalt etendab kolhoositootmises eriti tähtsat osa töödistsipliin. Ka selles osas esineb kolhoosis “Lenini tee” veel puudusi. Terve rida kolhoosnikuid ei võtnud kogu põllumajandusaasta jooksul tõsiselt osa ühistööst, mis takistas hooajaliste tööde õigeaegset läbiviimist. Kümme tööjõulist kolhoosnikut ei suutnud aasta jooksul välja töötada miinimum normipäevi. Näiteks, kolhoosi liige Zinaida Hõbekänd, samal ajal, kui teised kolhoosnikud võtsid osa heinatööst, võitlesid plaanitäitmise tulemuste eest, pole Zinaida Hõbekänd töötanud kolhoosipõllul ühtki päeva. Tööst kõrvalejäämist vabandab ta haigusega, kuid kolhoosnikud näevad, et see „haige“ inimene töötab usinalt oma aiamaal ning teeb oma lehmale heina. Looder tuleb kiiresti korrale kutsuda. Seltsimehed! Kõik see oli tingitud ka sellest, et kolhoosi juhatus ei kontrollinud vajalikul määral loodrite tegevust, ei kohaldanud sotsialistlikke mõjutusvahendeid, sotsialistlikku seaduslikkust.
Seltsimehed parteikonverentsi tööst osavõtjad! Aruandekoosolekul tehti teatavaks, et vastavalt kolhoosi sissetulekutele on kujunenud normipäevade eest makstav tasu küllaltki rikkalikuks. Nii saavad kolhoosnikud iga normipäeva kohta kakssada grammi teravilja, veerand kilo kartuleid, kolmkümmend viis kopikat raha ja sada grammi heinu.
Seltsimehed! Kolhoosi aruandekoosolekul võeti vastu konkreetne otsus puuduste kõrvaldamiseks ning töö edasiseks parandamiseks. Tööle seltsimehed! Loovalt ja entusiastlikult! Võitlus kolhoosipõllul jätkub laial rindel! Täna tuleb teha rohkem kui eile, homme rohkem kui täna!” (Partorgi sõnavõttu tervitati marulise aplausiga. Presiidiumis istuv kompartei Tartu oblastikomitee sekretär Albaster Mahmutov noogutas kiitvalt ja märkis midagi enda jaoks paberilehekesele.)
Koosoleku juhataja:
“Sõna saab Võru maakonna parteikomitee instruktor seltsimees Pjotr Ivanov, ja kui ma ei eksi, siis ta on meie nimekirjas ka viimane.”
Seltsimees Ivanov tõusis kõnepulti, ja tundes kogu maakonda oma “käpa” all olevat, alustas sõjakalt:
“Veel ei ole kõik puudused kõrvaldatud! Tuleb kohtadel tööle asuda, saavutada partei poolt seatud ülesannete igakülgne ja täielik täitmine. Meile osutatakse vastupanu, vihast vastupanu, aga ka meie ei maga, me oleme valvsad. Näiteks, Vastseliina rajooni põllumajandusosakonna juhataja, Kuuse Jaan, endine talunik, väikemaapidaja, paistis olevat igati nõukogude korra pooldaja, maakorralduse aktivist. Aga mis tuli välja? Kui me läksime arreteerima kohalikku möldrit ja küla seppa, avaldas endine talunik Kuuse Jaan arvamust, et külale on neid spetsialiste vaja, neid vast poleks vaja arreteerida. No tule taevas appi! Rahvavaenlane tuleb jätta arreteerimata seepärast, et ta jahvatab jahu või rautab hobuseid! Põllumajandusosakonna juhataja arreteeriti, rahvavaenlased saadeti Siberisse. Ja nii saab see toimuma ka edaspidiselt.” (Tormilised, kestvad kiiduavaldused).
Konverentsi juhataja: “Sellega on sõnavõtud lõppenud. Sõna konverentsi resolutsiooni ettelugemiseks annan partei rajoonikomitee esimesele sekretärile.”
Parteisekretär seltsimees Puskar Pjotr Augustovitš astus kiirel tippival sammul kõnepulti.
“Seltsimehed delegaadid! Loen ette parteikonverentsi resolutsiooni.” Parteisekretär libistas karmi pilgu üle saali ja asus lugema:
“Vastseliina rajooni parteiorganisatsiooni konverents otsustas:
1. Parteiorganisatsioonidel kõikidel tasanditel tõhustada võitlust kahjurite ja rahvavaenulike elementide vastu. Kohalikel julgeoleku ministeeriumi osakondadel, jaoskondadel kohaldada karme repressioone rahvavaenlaste vastu: määrata maksimaalseid karistusi, eriti raevukad vaenlased hävitada.
2. Poliitpropagandistel: ajakirjanikel, raadio ja kinematograafia töötajatel, kirjanduse ja kunstitegelastel, tõsta esile sotsialistlikku lööktöö eesrindlasi, samas propagandavahendite puhastavat luuda kasutades tuua rahva ette muidusööjad, kahjurid, ja naelutada nad häbiposti. Kirjandus- ja kunstitegelastel luua teoseid lähtudes sotsialistliku realismi põhimõtetest.”
Vastseliina rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Puskar oli oblastikomitee otsusest resolutsiooni teksti maha vehkinud ja unustanud ära, et siinkandis ei olnud kinematograafia töötajaid ega ka mitte kirjanikke, kelle teoseid oleks võetud riikliku kirjastuse tööplaani. Seega läks suur osa konverentsi resolutsioonist kaotsi juba selle sündimise momendil. Aga põllumajandusega seotud küsimused unustas parteisekretär hoopis ära; parteikonverentsi otsuses jäi kajastamata konverentsil korduvalt kõlanud kolhoositootmise oluline aspekt – saakide ja väljalüpsi suurendamiseks on vajalik tõhustada parteilist propagandat ja agitatsiooni.
Konverents ei olnud veel lõppenud, kui lava taga hakkasid kolisema klaasid ja pudelid, sekka ka üksildane alumiiniumtaldriku tuhm kolksatus ja noa külm heli – kaeti lauda tähtsamatele delegaatidele. Lauale laoti kohalikud looduseannid: hapukapsas, soolakurk, kuivatatud vobla ja brigadir Eedu villitud kartulisamagonn. “Kündja” kolhoosi esimees Volli oli lasknud veristada oina, et pakkuda kommunistidele siinkandis uudset hõrgutist – šašlõkki.
Kuuldes neid, ülimalt tavalisi ja tuttavaid helisid, ja vaeveldes ikka veel pohmellis, pöördus partei rajoonikomitee esimene sekretär seltsimees Puskar konverentsi poole, ja seekord ilma vähemagi paatoseta hääles:
“Seltsimed delegaadid! Kuulutan konverentsi töö lõppenuks.“
Lava tagant ilmus välja kultorg, kes oli õige aja maha maganud, ja keerutas kiirustades grammofonivänta.
Kostis jällegi ebamäärane kahin, ja seejärel partei hümn “Internatsionaal“:

viimse võitluse maale
lahing otsustav toob…

(Kiiduavaldused, mis aga lõppesid kiiresti; delegaadid kiirustasid koju, tähtsamad külalised lava taha kaetud lauda).
Kultuurimaja kütja Claudius, kes Eesti Vabariigi ajal oli olnud kultuurimajas näiteringi juhataja, seisis saali eesruumis ahju juures ja luges endamisi vaikselt ühte hoopis teistmoodi luuletust kui “Internatsionaal”:

Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa – suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.
(Marie Under. Päälekaebamine. 1943)

* * *

Kolhoosid Vastseliina rajoonis, Haanjamaa kruusastel küngastel vindusid ja virelesid ikka endiselt ka pärast parteikonverentsi. Ja kui konverentsi lõppedes laulsid delegaadid hingestatult “Internatsionaali”, siis kolhoosnikud lasksid talli juures puskaripudelil ringi käia ja jorisesid lorilaulu: “Meil kolhoos on kõrgel tasemel, kits magab lehma asemel…”
Inimesed võtsid kolhoositööd kui sunnitööd. Ühismajandil ei olnud mingeid sissetulekuid ja nii ei suutnud see ka oma liikmetele töötasu pakkuda. Päeval tuli töötada kolhoosile, õhtuti aga enda ja oma allesjäänud loomade elu sees hoidmiseks rügada pisikesel põllulapil. Kui üksikud kopikad välja arvata, ei saanud kolhoosnikud aastate vältel mingitki raha, ja ka normipäevade kohta välja jagatav naturaaltasu viljas ja kartulites oli nii vähene, et äraelamist ei võimaldanud. Raske igapäevaelu tõi kolhoosis kiiresti kaasa Nõukogude ühiskonnale iseloomuliku tendentsi – vargused. Varastati hirmsasti, sest tegemist oli ju ühisvaraga, kõik on meie! Ja taolist tegevust ei peetutki varguseks – tegemist oli enese aitamisega, sest kui sa ei aita ennast ise, ei aita sind ka Jumal ega kompartei. Iga nädal läks laudast kaduma mõni põrsas, mõnikord ka terve siga. Kolhoosi juurviljapõldudel kolisesid pimeduse katte all nii ämbrid kui kärud ning erinevatelt majandi ehitusplatsidelt lahkusid töötajad õhtul kottide ja kandamitega. Kui sa ei varastanud, polnud päev nagu asja ette läinud. Aga nii mõnigi jäi ka vahele. Kompartei ei maganud, ei maganud ka tema käepikendus miilits ja julgeolek. Miilitsad passisid novembrikuu pimedal õhtul peale ja jälgisid, kuidas külamees labidaga kartulipõllul pinnast sonkis ning veeloikudega kartulivagudest külmunud kartulimugulaid noppis. Vaevalt pange täis korjanud, võeti ta kinni.
“Kündja” kolhoosi kontoris korraldati näidisprotsess. Endise jõuka Luiga talu häärberi suur elutuba oli rahvast tulvil. Ott ja Enno ja teised külapoisid tunglesid esikus ning vahtisid üle ukse sisse – nad tahtsid näha “elusat kurjategijat”, sest tapetuid, regedel veetavaid metsavendade laipu olid nad juba näinud.
Kohtuistung kestis pea keskööni, aga lapsed koju ei läinud, tahtsid näha millega asi lõpeb.
Külamehele esitati süüdistus ühiskonna vara riisumises raskendavatel asjaoludel – koristamata kolhoosipõllult pangetäie külmunud kartulite korjamine.
Nõukogude võim on õiglane aga kaval – ta oli mõelnud välja ühiskondliku süüdistaja institutsiooni; mängis demokraatiat, justkui rahvas ise mõistab kohut kurjategija üle.
Seekord esines ühiskondliku süüdistajana kommunist ja küüditaja Maltsa Aadu, kes oli kohaliku kaadri tugevdamise eesmärgil suunatud rajoonikomiteest “Kündja“ kolhoosi partorgiks. Ja kuhu mujale seda vähese haridusega, lolli aga lojaalset inimest oleks võidudki saata!
Ühiskondlikule süüdistajale anti sõna. Partorg Maltsa Aadu, kes istus pingil esimeses reas, tõusis tähtsa näoga püsti, heitis korraks pilgu seljataha, justkui soovides veenduda – kas teda ikka kõik näevad! Astus siis kergel tantsiskleval sammul ettepoole, ja pöördus kaunilt ringi, näoga pooleldi publiku, pooleldi kohtu poole. Kurjategija seisis samas, käeulatuses. Poisid naersid seda ülimalt mittemaamehelikku tegelast, keegi lausus põlastavalt: “Kehkadivei!”
Partorg Maltsa Aadu maigutas mõned korrad suud, tehes lõualuudele eelsoojendust ja alustas süüdistuskõnet. Süüdistaja Maltsa Aadu oli justkui hea näitleja ja oskuslik deklamaator, ta vahetas hääletooni: kord väljendas see nördimust, siis kõlas üle saali varjamatu viha ja verejanu, seejärel kõlasid talitsetud, süüdistajale omased riiklikud, parteiliselt printsipiaalsed väljendid ja nõuded.
“Austatud nõukogude kohus! Seltsimehed saalisviibijad! Kodanik kurjategija! Nõukogude kohus on maailma humaansem ja õiglasem kohus. Iga isik, kes on sattunud taolise kohtu alla, võib olla õnnelik, sest tema üle mõistetakse kohut maailma parimal viisil, seejuures kasutamata piinamisi ja muid kehalisi ja vaimse mõjutamise vahendeid; kuigi, mina kui ühiskondliku süüdistaja, rahva esindaja, leian, et sellele närule, kes julges kallale kippuda sotsialistlikule omandile ja ähvardas nälga jätta terve kolhoosi inimesed, ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad, tuleks kohaldada kõige rangemaid mõjutusvahendeid, et ta oma süü üles tunnistaks, küllap on tema hinge peal ka teisi, veel avastamata kuritegusid.
Austatud nõukogude kohus! Seltsimehed saalisviibijad! Kodanik kurjategija! Karistuse osas ei ole siin midagi pikemalt mõelda, asi on niigi selge. Mina, kui rahva ja partei poolt määratud ühiskondlik süüdistaja, nõuan rahva ja partei nimel kurjategijale maksimaalset karistust, mida võimaldab sotsialistlik seaduslikkus – kakskümmend viis aastat paranduslikke töid vangilaagris ja viis aastat asumist Siberis.”
Partorgist ühiskondlik süüdistaja vaatas võidukalt üle saali, pöördus kaunilt ringi ja naases tantsiskleval sammul oma kohale.
Pisut enne keskööd kuulutas kohus otsuse – kümme aastat vabadusekaotust parandusliku töö laagris sotsialistliku omandi riisumise eest eriti raskendavatel asjaoludel, koos kogu vara konfiskeerimisega. Vähendades ühiskondliku süüdistaja poolt nõutud karistust, andis kohus mõista – nõukogude kohus on karm, aga õiglane!
Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist andis kohtunik kohtualusele viimase sõna. Kohtualune kehitas viimase sõna asemel õlgu ja laiutas käsi; ta ei osanud midagi öelda, sest süüdistus ja kohtuotsus tundus talle olevat nii ebaõiglane ja nõme.
Kolhoosnike isiklikku majapidamist piirati igati. Seaduse järgi võis kolhoosnik pidada ühte lehma ja mullikat. 1952. aastal kuulutati täiskasvanud lapsed ja nende vanemad üheks majapidamiseks ehk kolhoosipereks, millega vähendati veiste arvu, mida neil oli lubatud pidada. Veised, keda oli lubatust rohkem, konfiskeeriti. Kolhoosnikute elu muutus veelgi nutulisemaks, noored põgenesid Võru linna, Tartusse, mõned ka Tallinnasse. Kolhoosipered üha vähenesid, endised õitsval järjel talud aina tühjenesid. Inimesed olid Valge Laeva ootamisest juba loobunud. Varemeis polnud mitte ainult talud, varemeis oli ka “Kündja kolhoos“, kes polnud jalgu alla saanudki.

1953.aasta talvel istusid brigadir Eedu kaksikud poisid Ott ja Enno kodus, sest koolis käimiseks puudusid riided ja jalanõud. Enno meisterdas midagi, Ott aga luges õe kooliraamatuid. Emakeele lugemik oli juba läbi loetud, nüüd oli käsil geograafia õpik. Lugemine läks Otil hästi, ta oli selle selgeks saanud juba kuueaastaselt. Enno lugemisest eriti ei hoolinud, temale meeldis rohkem meisterdamine.
Ühel veebruarikuu talveõhtul, kui ema asus ahjust leibu välja võtma, pöördus ta poiste poole ja ütles sõnad, mis poistes natuke hämmeldust tekitasid:
“Teil on täna sünnipäev. Te saate üheksaaastaseks.”
Poisid vaatasid teineteise otsa. Nad üldiselt teadsid, mida tähendab sünnipäev, aga ema sõnades tundus olevat midagi väga tähtsat, mida nad ei suutnud mõista. Ema tõstis leivad välja, seejärel kobas ahjuroobiga ahjus nagu midagi otsides ning ahjust ilmus välja leivast meisterdatud jänku: ümmargune väike leivapäts, pikad kõrvad kikis, käpakesed ja sabajupats. Jänku seljalohukeses lebas küpsenud kanamuna. Ema ulatas jänku Ennole, kobas uuesti ahjus ja tõmbas roobiga välja teise, samasuguse jänku. See oli Otile sünnipäevakingituseks.
Poisid asetasid jänku lauale. Enno lükkas jänkut mööda lauda edasi-tagasi, keerutas seda kohapeal, kuid ilmselt himustas ta siiski muna maitsta, sest varsti kangutas ta muna pesast lahti ja asus seda koorima. Enno matsutas muna süües suud, seejärel murdis jänkult sabajuppi ja pistis suhu. Ott silmitses üksisilmi jänkut, ta hinge sigines mingi seletamatu nukrus, silmanurgast veeres väike pisar mööda põske alla…
Pärast sünnipäeva muutusid päevad pikemaks, valgemaks ja soojemaks. Märtsi esimestel päevadel kippus Ott kooli. Ka oli ta kooli raamatukogust võetud raamatud läbi lugenud, ja kibeles neid uute vastu vahetama. Enno aga oli kodus istumisega väga rahul ja kooli ei kippunud. Siiski, ka Ennole oli isa andnud ühe väikese tööotsa – tuua kolhoosi tallist Karbo ja sõita Vana-Saalusesse, endise mõisa veskisse. Normipäevade eest oli isa saanud koti nisuteri ja nüüd oli tarvis need ära jahvatada; saab pannkoogijahu ja ka saia küpsetada; ehk veab selle kotiga järgmise uudseviljani välja.
Varem käisid Luhtõ, Surja ja Põlsu küla talumehed vilja jahvatamas Kurksina veskis, mis asus kõigest paari kilomeetri kaugusel Piusa jõe lättel. Aga Kurksina veski mölder ja omanik Kesa Albert oli viidud vangi, pere küüditatud Siberisse, veski jäi laokile ja tassiti laiali küttepuudeks. Nüüd pidid kolhoosnikud käima veskis hoopis kaugemal, Vana-Saaluses.
1953.aasta 6.märtsi hommikul mässis ema Otile suurräti ümber, aitas ranitsa selga, pistis paberitükki keeratud leivatüki ja hapukurgi koolikotti raamatute juurde ning saatis Otti väravani. Väljas hakkas valgeks minema, märtsihommik oli selge ja külm. Otil seisis ees ligi viie kilomeetri pikkune koolitee.
Ott astus mööda hobusekapjadest kõvaks tambitud külavaheteed, ikka ühest mäekünkast alla ja teisest üles, mööda Luiga talust, kus asus “Kündja” kolhoosi kontor, siis läbi paksu kuusemetsa. Teeäärsed talumajad olid justkui välja surnud, ainult mõne üksiku majakese korstnast tõusis suitsuvinet, andes märku hingelistest ja toasoojusest. Mõned teeäärsed talud olid rüüstatud, majade aknad sisse pekstud ja uksed eest kangutatud. Kõhedustundega ja sammu kiirendades möödus Ott nendest tondimajadest. Ta teadis, et inimesed nendest majadest olid Siberisse küüditatud, kuigi ta ei mõistnud küüditamise tõelist tähendust.
Kiirest kõndimisest hakkasid jalad higistama, pastlaäärtest tungis lumi sisse, mis jala soojusest veeks muutus. Poolel teel hakkas Otti kimbutama väsimus, ta istus lumehange jalgu puhkama. Edasi liikus ta juba aeglasemalt, koolikott raamatutega oli muutunud tohutu raskeks, ka pastlad tundusid otsekui pommid jalge otsas – pastlad olid jalas külmunud ja kivikõvaks muutunud, suurrätt oli nina ees härmatisest valge.
Kooli ust avades märkas Ott, et ta oli kooli hilinenud, koridoris valitses vaikus, ainult klassitubadest kuuldus hääli, koridori lõpus asuvast lauluklassist kostis klaverimäng ja laste laul: “Küll on kena kelguga…a, hangest alla lastaa…” Ott kuulatas talle nii meeldivaid koolimaja hääli, aga samas tundis kohmetust ja ebakindlust – pika puudumisega koolist oli koolimaja talle võõraks jäänud.
Järsku avanes õpetajatetoa uks. Sellest astus välja eesti keele õpetaja. Märgates ebalevalt ja üksinda koridoris seisvat suurrätikusse mässitud Otti, astus ta kiirel sammul poisi juurde, kattis oma soojade peopesadega tema külmast punased põsed ja naeratas. Õpetaja silmist veeresid suured pisarad ja kukkusid Otti suurätile, härmatis hakkas pisaratest sulama. Ott oli hämmelduses – õpetaja nuttis, aga samas nägi ta välja nii rõõmus, õnnelik ja kaunis. Surunud kergelt Otti põski, pöördus õpetaja ringi ja astus kiirel sammul ühte klassidest. Hetke pärast tormas klassist välja kooli korrapidaja; suur, täiskasvanu olemisega seitsmenda klassi poiss ja vajutas pikalt kellanuppu, kuulutades vaheaega. Lapsed valgusid klassidest välja, kuid ei hakanud tavapäraselt koridoris ringi jooksma ja käratsema, vaid suundusid kõik lauluklassi, mis oli kõige suurem klassituba ja mida kasutati kooli pidulikeks üldkogunemisteks.
Direktor, vanem hallipäine meesterahvas, astus kooli ette. Lapsed jäid hiirvaikseks. Lauluõpetaja tõstis käed ja kool alustas Nõukogude Liidu hümni. Vanemad poisid jorutasid niisama kaasa ja nügisid üksteist, kuid itsitamist, nagu tavaliselt sellistel puhkudel, seekord kuulda ei olnud. Väiksemad lapsed laulsid innukalt ja kõva häälega – laul on laul, selle sõnad ja viis olid neile selgeks õpetatud, aga laulu sõnade tähendust nad ei mõistnud.
Laulu lõppedes sigines pikk ebamugav vaikus. Direktor kogus end kaua, lõpuks avas ta suu ja sõnas vaikse väriseva häälega: “Meie juht ja õpetaja, kallis Jossif Vissarionovitš Stalin on surnud.”
Nende sõnade järel hakkasid direktori õlad vappuva, samas aga väljendus vana direktori näos vaevu-vaevu märgatav kergendustunne ja valgus; ta otsis taskust välja valge taskurätiku ja nuuskas nina. Õpetajad seisid vaikselt laste keskel ja hoidsid neil õlgade ümbert kinni. Üle õpetajate nägude libises kõige erinevamaid hingepeegeldusi, kuid kõik püüdsid oma tundeid varjata, ainult nende käte pigistused laste õlgade ümber reetsid ärevust hinges ja sõnulseletamatuid tundeid.
“Lapsed, täna jäävad tunnid ära, ja kuulutan koolivaheaja kuni järgmise esmaspäevani,” sõnas direktor vaikselt, midagi lisamata. Aktuse lõppedes hümni enam ei lauldud.
Ott vahetas kooli raamatukapis raamatut ära, valis uued raamatud sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja väljus koolimajast. Parajasti sõitis Enno Karboga koolimajast mööda, veski suunas. Enno istus reel viljakoti otsas sellise näoga, nagu poleks tal kooliga mingit asja. Ott kargas Enno kõrvale rekke. Teised poisid, kes üksteist kooli õuel lumepallidega pildusid, hõikasid neile pilkavalt järele: “Veskimehed! Veskimehed!“

Elu Vorkuta surmalaagris

Vabarna Villem sai Võru vanglas veeta ainult mõned päevad, siis pandi ta koos teiste saatusekaaslastega reisirongi taha haagitud tapivagunisse ja sõit läks Tallinna poole, Eesti NSV pealinna. Ülemiste jaamas rong peatus, tapivaguni uksed tehti lahti, püssimehed viitasid automaaditoruga – väljuda! Koerad vahisõdurite kõrval tõmbasid rihmad pingule. Ette olid antud kinnised veoautod. Vangid aidati jalahoopidega autosse ja said käsu heita põrandale pikali. Vappuvas ja põrutavas veokastis lamades üritasid vangid omavahel arutada sõidusuunda, kuid üks ukse kõrval kükitavatest vahisõdureist käratas vene keeles: “Lõuad pidada!“
Paarikümneminutilise sõitmise järel auto peatus, oli kuulda avatava värava kriuksumist, venekeelseid hõikeid ja räiget vandumist, ning järsu jõnksatusega liikus auto paigast, sisenes vanglaesisele platsile. Vangid olid jõudnud pärale – Patarei vanglasse.
Vangid aeti autolt maha, käsutati käed seljataha ja viidi püssimeeste vahel vangla kaarja peaukse suunas. Aga seda suurt paraadust ei avatud, vangid pugesid sisse ukse sisse tehtud väikesest plekiga ülelöödud ukseavast, justkui rotid urgu. Nende seljataga langes ka see uksepragu pauguga kinni. Nüüd seisid vangid silmitsi järgmise uksega – see oli tervikuna valmistatud raudvarbadest; teiselpool paistsid vangide pudrust ennast täis õginud vangivalvurite lõustad ja läikivad pagunid, viisnurgad õlgadel.
Vangivalvur ragistas raudpuuri ukselukus võtmetega, kirus endamisi, olles lukuauku vale võtme torganud; lõpuks sai värava lahti ja näitas käega – astuge sisse! Ta näoilmest oli näha, justkui oleks ta hakkama saanud mingi heateoga.
Puuri värava taga käsutati vangidel jällegi käed seljataha, ja püssimees ees ja teine taga, laskusid vangid hanereas trepist alla keldrisse, kus nad rivistati üles: nägu vastu seina, jalad harki, käed seljataha!
Iga vang kutsuti madalasse võlvitud ruumi, otsiti hoolikalt läbi, võeti ära püksirihmad ja saapapaelad ja pandi nimi kirja; võrreldi nime mingite paberitega. Seejärel kästi vangil asetada kordamööda näpud templipadjale ja seejärel paberile.
“Järgmine!” kamandas uurija.
Vabarna Villem viidi vangivalvuri saatel minema, seekord mööda keerdtreppi üles ja siis mööda pikka ja sopilist koridori, milles kummalgi pool vangikongid. Lõpuks vangivalvur peatus, kõlistas võtmetega, ragistas luku kallal ja tõmbas ukse lahti. Villem lükati kongi. Uks kõmatas kinni, kõlises riiv ja ragisesid lukumuugid.
Taluperemees Vabarna Villem oli paigutatud vähem kui kümneruutmeetrisse ruumi, mis oli vange paksult täis. Läppunud õhk ja paraski hais võttis harjumatusest hinge kinni.

Möödus kümmekond päeva. Vangivalvur kõlistas võtmega, ragistas lukuaugus, avas raske, raudplekiga ülelöödud ukse ja hõikas räigel häälel:
“Vabarna Villem, väljuda! Ülekuulamisele.”
Villem oli ülekuulamiseks valmis. Juba varem vanglase sattunud vangid õpetasid:
“Sind süüdistatakse igasuguses juras. Pole mõtet vastu ajada ega eitada – pekstakse surnuks. Kui tunnistad ennast süüdi, ükskõik milles, jääd vähemalt elama, aga kakskümmend viis aastat sunnitööd ja viis aastat asumist saad niikuinii.”
Uurija asus kohe asja juurde:
“Kulak Vabarna Villem, kas tunnistad ennast süüdi?
“Tunnistan ennast süüdi, et ehitasin plekkkatusega maja.”
“Ei, nii lihtsalt sa ka ei pääse. Kas tunnistad ennast süüdi, et oled ekspluateerija ja kasutasid oma talus orjatööd?”
“Olin ekspluateerija ja ekspluateerisin oma perekonda, aga orjadest ei tea ma midagi.“
“Meie ka ei tea, ja see polegi tähtis. Kirjuta ülekuulamisprotokollile alla.”
Villem andis allkirja.
Uurija, olles rahul ülekuulamise tulemustega, sõnas õpetlikult:
“Puhtsüdamlik süü ülestunnistamine kergendab karistust. Maha teid ei lasta, saate kakskümmend viis pluss viis. Kui esimesed kümme aastat hästi töötate, ja veel elus olete, võidakse karistust vähendada. Nõukogude võim on karm, aga õiglane.”

Tallinnast hakkas tapirong vangidega sõitma 1949 .aasta juunikuu keskpaiku. Väljas oli ilus suveilm, üle kahekümne kraadi sooja.
Kokku oli vagunis kolmkümmend meest. Nende hulgas Vastseliina valla Surja küla taluperemees Vabarna Villem ja Luhtõ küla taluperemees Vahtra Kristjan, samuti omakandimehed Kurksina mölder Kesa Albert ja Põlsu küla sepp Tsäpsi Elmar. Kõik nad olid kätte saanud oma kakskümmend viis pluss viis. Ka teised vangid, välja arvatud mõni üksik venelasest kriminaalkurjategija, olid niinimetatud poliitvangid, kuigi enamus neist polnud üldsegi mitte poliitikaga tegelenud, vaid teinud talutööd: kündnud ja külvanud ning sügisel koristanud saagi. Kahtlemata nagu kõik, korralikud ja oma riiki armastavad taluperemehed, kuulusid ka nemad Kaitseliitu, enamus realiikmetena, kuid oma kodu, oma kodumaa kaitsmist pole ju üheski õigusriigis tunnistatud kriminaalseks; aga Nõukogude Liidu näol oli ju tegemist kommunistliku režiimiga, nendel valitses sotsialistlik seaduslikkus ehk kompartei vägivald ja terror.
Tapivagun oli spetsiaalselt ümber ehitatud vangide veoks. Vaguni otstes paiknesid kahekordsed narid, keskel buržuika, mille suitsutoru oli välja viidud läbi vaguni katuse. Buržuika, nagu venelased seda tehnikaimet nimetasid, polnud midagi muud kui raudvaat, millele oli suitsutoru peale keevitatud ja ukseava sisse lõigatud. Köeti seda kivisöega, aga kuna oli suvi, siis “ilutses” see imeväärne ahi niisama keset vagunit. Vaguni seina ääres seisis kahe kandepuuga tõrs, parask, haisev elajas, mida päeval peatustes tühjendati.
Erinevalt Patarei vangla kambrist, oli tapivagun eestlastest talumeestele jällegi uus ümbrus, uus kommunistliku partei poolt pakutud kogemus, millega neil tuli harjuda. Nüüd olid nad niiöelda ratastel ja see oli hoopis midagi muud kui vanglakong. Kui sõit algas, ei olnud mitte kellelgi ettekujutust, milliseks kujuneb reis. Ei olnud teada, kuidas käituvad vagunikaaslased, milline on ninaesine, kuidas toimetada oma elulisi vajadusi ja veel palju muud, mida ette ennustada oli võimatu.
Vagunis oli palav ja lämbe. Päike küttis vaguni plekkkatuse kuumaks, väike trellitatud õhuava ei suutnud kolmekümne inimese higi- ja hingeauru ventileerida, lisaks paraskist tõusev vänge lehk. Igal õhtul ja hommikul toimus loendus. Selleks aeti vangid vaguni ühte otsa kokku ja kupatati siis ühekaupa vaguni teise otsa. Kes jäi koperdama või polnud küllalt kiire, sai vahisõdurilt jalaga tagumikku. Riietus oli vangidel kõigil ühesugune: vene sõjaväe püksid ehk kalifeed, särk, mis nädalaid pesemata, ja selle peal vatikuub ehk puhvaika, jalas saapanärud. Oli arusaamatu, kes neid saapaid uuest peast kandis, aga kõigil vangidel olid ikka ja ainult katkised jalavarjud. Ilmselt võttis vangla varustaja (et mitte öelda – varastaja) uued saapad endale ärilistel eesmärkidel, vastu aga sai kuskiltki ja kelleltki vanad kantud saapanärud. Suurärimees!
Söömiseks anti vagunisse igale mehele alumiiniumkauss ja lusikas. Leivaports oli juba varem parajaks tükiks lõigatud. Nuga ei tohtinud vagunis olla. Toitu anti kord päevas; pool liitrit vedelat suppi, mis maitses isegi näljasele nagu nõudepesuvesi ja veidi hirsiputru koos 300 grammi tainase leivaga. Sellega pidi omal elu sees hoidma, aga suremine polnud sotsialistliku seaduslikkusega keelatud. Hommikuti ja õhtuti oli võimalik saada kuuma vett ehk kipjatokki, mis oli nii leige, et tekkis kahtlus, kas seda üldse keedetud oli.
Päev möödus päeva järel. Vangide sõit jätkus polaarjoone poole vangilaagrisse. Vähehaaval vangid harjusid raske ja ebamugava olukorraga. Häälte ja hüüete järgi peatustes hakati aru saama, millal oli oodata toitu, millal anti kipjatokki ja millal avatakse uks mõneks muuks toiminguks. Kui kuuldi, et kõrvalvaguni uks raginal lahti tõmmati, võis oodata ka eestlastest vangide vaguni ukse avamist. Tihti võis sellele järgneda mõni vangide jaoks ebameeldiv toiming – paraski väljatassimine või mõne surnud vangi välja lohistamine; igatahes vaguniuste avamine ei tähendanud vabadust.
Saatemeeskonna ehk konvoi moodustasid tapiešelonis NKVD vägede ajateenijad, siseministeeriumi siniste pagunitega noored komsomolid, kes olid saanud spetsiaalse väljaõppe vangide transportimiseks ja valvamiseks. Nad teenisid oma aega vangilaagrite piirkondades Kaug-Põhjas või mujal, sest vange oli Nõukogude Liidus miljoneid. Need poisid valvasid vangilaagreid ja saatsid vangitappe teel laagritesse. Enamikus olid nad robustsed poisid Venemaa kolkast, õpetatud vangidega käituma, nagu oleks tegemist loomakarjaga. Juba esimesel päeval pärast väljasõitu Tallinnast hakkasid vangid omal nahal tunda saama nende komnoortest vangivalvurite ülbet ja vastikut käitumist ning viise, kuidas vangide alandamiseks oma võimu näidata. Siinjuures tuleb siiski märkida, et vange transporditi oluliselt paremates tingimustes kui loomavagunites Siberisse küüditavaid naisi, lapsi, vanureid. Ja see oli ka arusaadav. Vangid sõitsid ju Siberi töölaagrisse sotsialistlikele objektidele! Vangid olid ju tööjõud, kelle abil GULagi arhipelaagi töölaagrites – söe- ja kullakaevandustes, vase- ja rauamaagi maardlates ehitati sotsialismi, kommunistliku ühiskonna esimest faasi. Küüditatud naised, lapsed ja vanurid olid nõukogude kommunistlikule režiimile lihtsalt ebavajalik, koormav kontingent, liiatigi olid nad pärit maalt. Kuradi kulakud! Oli ju proletaarne kommunistlik partei maaelanikega pidevas vastuolus ehk sõjas alates oktoobrimässu esimestest päevadest aastal 1917. Kompartei ei sallinud talupoega – maainimene võis läbi saada ilma kommunistliku (bolševike) parteita, aga kompartei ilma leivata mitte.
Jah, tuleb tõdeda, et Vastseliina vallast pärit vangid Vahtra Kristjan, Vabarna Villem, Kesa Albert ja Tsäpsi Elmar sõitsid vangilaagrisse oluliselt paremates tingimustes kui nende küüditatud naised ja lapsed, kes sõitsid Siberi närusesse kolhoosi; õnneks mehed seda ei teadnud.
Ühel esimesel päevasel peatusel kuuldus väljast kopsimist, justkui lõhutaks seal puid. Õige pea taipasid vangid, et löögid tabavad kahelt poolt vagunite seinu. Seinad klopiti läbi, et kontrollida kõla järgi, kas seestpoolt ei ole põgenemist ette valmistades seina lõhutud. Klopiti puidust haamriga, millel taga kahe meetri pikkune vars. Kaks sõdurit, teine teisel pool rongi, kloppisid selle suure kolakaga vagunite seinad kogu rongi ulatuses läbi. Inimene, kes taolise, üsna primitiivse kontrollimise välja mõtles, pidi olema eriti suure peakoluga!
Ešelon jõudis Moskvasse, GULagi arhipelaagi pealinna. Rong seisis päeva ja öö Leningradi vaksali haruteel ja kell seitse hommikul nõksatas jälle paigast. Ešeloni ülem, noor tšekist, püstolikabuur tagumikul, hüppas viimasel hetkel vaguniastmele – talle lehvitas järele kommunistlik noor, Moskva tüdruk sinises rätis…
Rong võttis suuna kirdesse, jooksis rataste kolksudes mööda terasest rööpaid, ta ei eksinud kordagi teelt, tema sihiks oli Vorkuta.
Iga nädal tehti vagunis läbiotsimine. Läbiotsimisel avati vaguni uks, sõdur ronis uksele ja käsutas kõik vangid vaguni ühele poolele. Seal pidid kõik lahti riietuma ja aluspesu väel vaguni teisele poolele minema. Vagunisse tulid veel kaks sõdurit, kes riided läbi otsisid. Vahisõdur otsis ükshaaval läbi vangid, milleks ta läbiotsitava pealaest jalatallani läbi kobas ja seda tegevust rõvedate sõimusõnadega täiendas. Läbiotsitud pidid nüüd teisel pool ootama riiete sobramise lõpetamist.
Siiani oli eesti talumeestest vangide reis möödunud ilma eriliste vahejuhtumiteta. Päevakorraga oldi juba harjunud, nõukogude kommunistliku võimuga mitte. Siiski, kohaliku võimu, konvoi sigatsemine jättis neid külmaks. Vangivalvurite sõimlemine ja ropendamine ei näidanud arengu märke, oli reisipäevadega muutunud tavaliseks, rutiinseks ja igapäevaseks.
Aga kompartei poolt vangistatud talumeeste elu oli ikkagi sitt, nagu seda oli kõigil, kus ja keda valitses kompartei. Möödunud päevad olid vange tublisti muserdanud, näljatunne vaevas pidevalt. Saadud toitu võis pidada ainult hinge sees hoidmise vahendiks. Kõik ootasid, et see neetud reis kiiremini lõpeks.
Ühel päeval tulid kriminaalid ideele, et on vaja põgeneda. Tegelikult oligi viimane aeg seda teha, sest kaugemale põhja jõudes poleks põgenemisel üle inimtühja ja lageda tundra või läbi taiga mõtet olnud – enne tuleb talv peale ja kõnged lumehange.
Vangi jaoks on põgenemise õige koht seal, kus liiguvad rongid, kus sagivad inimhulgad: töölised, talupojad, kolhoosnikud, kohalikud põliselanikest põdrakasvatajad ja jahimehed püssidega, kus sirutavad kätt kerjused ja paljastavad oma reit prostituudid, kus raudtee perroonil venivad vangide kolonnid, klähvivad koerad ja sõimlevad vangivalvurid, kus jalutavad veel vabad kommunistid ja parteitud – kõigi nende hulka võib peituda ka üks põgenenud vang.
Vologda oli viimane punkt, kus raudteeäärne oli veel tihedamalt asustatud ja ronge liikus rohkem. Rongidesse peitumine oli Siberi-Venemaal ainsaks põgenemise võimaluseks. Õnnestumise tõenäosus oli 50:50. Nõu pidades rääkisid retsid, et vaguni seina läbipääsu tegemisel ei ole erilist mõtet. Konvoi oleks selle kiiresti avastanud. Ka väljumisel oleksid põgenikud kergemini konvoi nägemispiirkonda sattunud. Vabadusse pääseda otsustati läbi vaguni põranda. Selleks tuli põrandasse lõigata auk, mille kaudu saaks Vologdas, enne edasisõitu, väljuda. Nii oleks olnud vähem võimalusi konvoi silma alla sattuda.
Auk põrandasse otsustati teha täpselt ümariku raudahju alla. Selleks kasutati ühe retsi läbiotsimisel leidmata jäänud nuga. Suvel ahju ei köetud, öösel lükati see veidi kõrvale ja kohal, kus tavaliselt seisis ahi, lõigati vaguni põranda lauad ringikujuliselt läbi. Igal ööl töötati vahetustega kuni hommikuni. Siis peideti väljalõigatud laastud paraskisse, situti peale, ja valvurid viisid kogu sisu välja. Tainase leiva või sitaga määriti lõikekohad kinni, puistati praht peale ja paigutati ahi tagasi endisele kohale. Ka kõige terasem vaatleja ei oleks siin midagi kahtlast märganud.
Põrandasse augu lõikamist alustati igal õhtul ja lõpetati hommikul. Päeval arutati edaspidist tegevust ja tehti põgenemisplaane. Kõigile oli selge, et põgeneda võib ainult väike arv vagunis olevatest meestest. Eesti talumehed hoidusid sellest ettevõtmisest algusest peale kõrvale, sest loodeti veel, et vangistamise puhul on tegemist arusaamatusega, asi vaadatakse uuesti läbi, kuna süüd nad endal ei tundnud.
Lõpuks jäi põgenemissoovile kindlaks kuus retsi. Teisi hoiatati, et tuleb suu pidada. Eesti talumeestele oli niigi selge, et tuleb suu pidada, kuid neid vaevas mõte, mida tehakse vagunisse jäänud vangidega, kui retsidel põgenemine õnnestub ja väljapääs avastatakse. Võis arvata, et kõiki vaguni vange süüdistatakse vaikimisi kaasaaitamises, kui mitte enamas.
Nädalase öise lööktööga oli auk põrandas valmis, põgenemistee avatud. Läbilõigatud ringi hoidsid koos ainult mõned nõrgad kohad, nii et ainus jalalöök oleks avanud tee vabadusse. Auk maskeeriti, ahi paigutati endisele kohale. Põgeneda otsustati järgmisel ööl.
Tapiešelon lähenes Vologdale, vähendas kiirust ja liikus rataste kolksudes tasasel käigul üle pöörangute. Vangide südamed põksusid ärevalt, retsid olid ootel ja valmis põgenemiseks. Aga rong Vologda jaamahoone ees ei peatunud, liikus aina edasi, läbis Vologda, pööras mingile haruteele, sõitis veel tunnikese tasasel käigul ja jäi rataste kriuksudes seisma. Koheselt kuuldus ümberringi koerte haukumist, vahisõdurite hõikeid, ülemuste käsklusi – ešelon vangidega oli sõitnud otse “peresõlasse“, ehk sorteerimise, ümberjaotuse laagrisse. Vangid võeti rongilt maha ja konvoeeriti barakkidesse. Põgenemiseks valmistumine oli hetkega muutunud tühjaks tööks. Retsid olid mornid ja vihased, aga peagi astusid nende juurde vahisõdurid, kamandasid käed seljataha ja viisid kaasa. Keegi oli siiski koputanud ja põgenemisplaani teatavaks teinud.
Eesti talumehed istusid vaikselt koos ühes baraki nurgas. Oli teadmata, kauaks sellesse “peresõlasse“ jäädakse. Seati ennast naridele sisse, kuigi sisse seadmine tähendas ainult vatijope narilaudadele laiali laotamist. Öö möödus vaikselt. Kõik magasid, olles väsinud pidevast vagunirataste kolksumisest ja vagunite rappumisest Venemaa “auklikul” raudteel. Hommikul toodi vangidele mingit lobi – lõppjaam oli juba lähedal, tööjõud ei tohtinud raisku minna! Jagati välja soojemad riided – läkiläki, kantud vatijope ja -püksid, isegi vanad auklikud lubjavildid. Jällegi oli ka siin, nagu kõigis Venemaa vangilaagrites, tegutsemas nutikas “suurärimees”! Lubjavildid viitasid sellele, et ees ootab kurikuulus Vorkuta vangilaager, millest retsid olid pikal reisil Tallinnast Vologdasse rääkinud hirmulugusid.
Kolmandal päeval tekkis vahejuhtum, mis juba hakkas näitama Venemaa vangilaagrite tõelist palet ja ka eestlase olme mõneks ajaks raskemaks muutis.
Vange hakati barakist välja viima, edasisaatmiseks teise laagrisse. Ilmselt taheti mõnd ohtlikku retside gruppi teistest eraldada ja sel juhul oli saatmine vahelaagrist rangema režiimiga laagrisse päris tavaline. Retsid näitasid üles rahulolematust, barakis tekkis segadus, karjumine, vahisõdurite ja tšekistide sõimamine. Vahisõdurid ja operatiivtöötajad löödi barakist välja, uksed ja aknad suleti puruks pekstud puitnaridega.
Algas mäss, vangid keeldusid barakist väljumast. Laagri valvurite ja tšekistide veenmised ja selgitused ei aidanud. Automaatidega relvastatud sõdurid piirasid baraki ümber. Videviku saabumisel toodi kohale tuletõrjemasin veega. Baraki otsaaknast torgati vooliku ots sisse ja lasti vesi täie survega barakki. Juga oli nii tugev, et ulatus peaaegu läbi kogu baraki selle teise seinani. Eesti talumehed olid õnneks baraki kaugemas nurgas, peitusid naride taha ja jäid kuivaks. Valitses metsik segadus, kõik püüdsid veejoa eest varjuda, tormasid siia-sinna ja varsti oli mässuhimu kadunud. Mõne minutiga ujus kogu põrand veest ja selle segaduse keskel sagisid läbimärjad vangid justkui kaltsakad või paduvihma kätte jäänud kanad. Väljast teatati, et uks tuleb avada ja kõigil väljuda, käed pealaele tõstetud.
Väljunud vangidest moodustati kuni kümnemehelised grupid ja lõrisevate koerte ja vangivalvurite saatel viidi nad mööda territooriumi laiali. Eesti talumehed väljusid barakist viimastena ja neist moodustati omaette grupp. Valvurid mõistsid, et tegemist on talupoegadega Eestist, ja eriti vaenulikud ei olnud.
Järgmisel päeval viidi mässulises barakis viibinud vange ükshaaval ülekuulamisele laagri tšekisti, julgeoleku operatiivvoliniku juurde. Selle mehe ülesanne oli kõige, mis laagris toimus, jälgimine ning vangide hulgas nuhkide võrgu loomine. Ka olenes temast iga vangi saatus, näiteks mõne eksimuse või nuhi kaebuse tõttu erirežiimiga laagrisse saatmine.
Retside vestlustest said talumehed teada, et tapirongi, vanglakongi või vangilaagrisse sokutatakse spetsiaalsed nuhid, lehmad, koputajad, ja et selliste reeturite ja nuhkide avalikuks tulemine tähendab varaste seaduste järgi nuhkidele kindlat surma – surnuks peksmist või nuga. Eesti talumehed leppisid kokku, et ei tea midagi, mõistavad halvasti vene keelt ja teiste vangidega ei suhelnud. Ei maksnud ju loota, et vangide ütlused operatiivvoliniku ülekuulamisel retside eest saladusse jäävad.
Operatiivvolinik jantis eestlastega tükk aega, küsitles nii ja naa ja lõi siis käega. Hakati koostama vaguneid edasisõiduks ja õhtul paigutati Vorkuta vangilaagri kontingent vagunitesse. Jälle kolksusid vagunite rattad “rõõmsas rütmis”, iga kilomeeter tõi vange üha lähemale lõppeesmärgile, Vorkutale.

Vorkuta ümber laius tundra, kus kõrgusid kivisöekaevanduste aherainemäed, lõpmatu rodu vangilaagrite vahitorne ja kõikjal okastraat, aina okastraat… Horisondil paistsid Uurali mäed. Laager oli põhiplaanilt ristkülik, igas nurgas kõrge vahitorn prožektorite ja relvastatud vahisõduriga. Laagrit ümbritses kolme meetri kõrgune plankaed, selle peal mitu rida okastraati. Kummalgi pool plankaeda oli siledaks rehitsetud liivatatud eraldusriba, mis samuti okastraadiga piiratud. Plankaia väliskülgedel oli terastraat, mille külge ketiga kinnitatud koer jooksis edasi-tagasi piki keelutsooni. Vang, kes astus keelutsooni, lasti maa ilma hoiatamata. Taolisi laagreid ei olnud siin mitte üks, vaid terve laagrite linnak. Linnaku alt läks jõgi, mis tegi tundras suure ringi ja tuli linnaku alla tagasi.
Vorkuta söekaevanduste vangilaager tähendab lahtisõnastatult – raskesti talutavad kliimaolud (polaaröö, külma 40 kraadi C, lumetuisud), alatoitlus, pigem siiski nälg, kaheteistkümne tunnine ülejõukäiv töö, lisaks tervistkahjustavad tööd ilma igasuguste kaitsevahenditeta.
Selle vangilaagri ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vangibarakkide rodus puudus küttesüsteem. Ja seda Vorkuta polaarkliimas, kus 3/4 aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50-60 pügalani.
Oli üldteada – Vorkutast tagasiteed ei ole.
Esimesed poolteist tuhat vangi toodi Vorkutasse Venemaa ja Ukraina talupidajate kollektiviseerimise lõpp-produktina 1935. aasta suvel ja pandi elama riidest telkidesse. Juba esimesel talvel suri enam kui pool neist külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustasid haiguste levikut. Paljud külmusid kuni viiekümne külmapügalani ulatuvas pakases või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni seitsme-kaheksa palli tugevuse tuulega lumetorme koos kolmekümne-neljakümne kraadise pakasega kutsuti “mustaks rajuks”, ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks.
Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel regedele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandusšahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi kakskümmend viis kuni kolmkümmend laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehaste šlakiga. Laipadelt võeti enne matmist üleriided ja vildid.
Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid surmaga silmitsi pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata neljakümne-viiekümne kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Poolnäljas ja kehvas vangirüüs pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi, nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaiguseid, sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaeset toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes blatnoide poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Tuhanded vangid hukati vägivallatsevate NKVD vangivalvuritest mõrtsukate käe läbi.

Kell kuus hommikul kõlas äratus: vangivalvur tagus haamriga vastu staabibaraki ees rippuvat relsijuppi. Löögid kostsid loiult, pikkade vahedega, vangivalvur justkui kuulatas või imetles relsi meloodilist helinat, või üritas ta jäljendada vene külakiriku kellameest. Iga löögi juures baraki väikeste akende klaasid värisesid tuhmilt, hääl tungis nõrgalt läbi paksu jääkorraga kaetud klaaside.
Valvur andis mõned kiired, üksteisele järgnevad löögid, tagus relssi ülevalt ja altpoolt, et saada erinevaid toone, ja virutas siis jõulise lõpulöögi.
Hälin soikus. Akna taga oli pime. Väikesest aknakesest ei paistnud muud kui tsooni tuhmid laternad, okastraadiga eraldatud vahitorn ja taevakuplil kirkalt säravad tähed. Olles vaevalt ärganud, kiirustasid vangid, püksiräbalaid kahe käega kinni hoides hädale. Vangidel olid kõhud korrast ära, ja nüüd saalisid nad edasi-tagasi: tõmbasid vildid jalga ja lidusid külmast võdisedes baraki taga paiknevasse peldikusse. Nii mõnigi vang igatses taga barakinurgas paiknenud paraskit. See kaheksapangene nõu küll haises koledasti, aga see-eest polnud vaja külma öösse lipata. Aga nüüd olid teised ajad – sügisel kaevati barakkidevahelisele alale ligi kümne meetri pikkune süvend ja ehitati kuur peale. Peldik oligi valmis, esimene omataoline selles laagris. Kogu laagri territooriumil oli vaid üks välikäimla, mis laagri äärmistest barakkidest asus kuni saja-kahesaja meetri kaugusel. Seetõttu pidid vangid, paljud kõhutõvesse haigestunud või seederikkega, öö jooksul mitmeid kordi oma küljealuseks olnud üliriided selga panema, et läbi Siberi elutu pakase käimlasse liduda.
Alati oli endine hoolas taluperemees Vabarna Villem tõusnud koheselt pärast esimesi haamrilööke vastu relsi, kuid praegu ei olnud vaim tõusmiseks valmis. Juba õhtul töölt tulles võbisesid üle keha külmavärinad ja pikk õhtune ülelugemine kõledas tuules ja pakases lisas külma kontidesse veelgi juurde. Tekiräbala ja vatijope all lamades tekkis ihusse veidi soojust, kuid seegi haihtus peldikusse jooksmisel külma talveõhku.
Vabarna Villem tundis ennast haigena; oleks veel tahtnud lamada, kerratõmbunult ja midagi mõtlemata, olla justkui ära sellest hirmsast, ebaõiglasest maailmast.
Villem ei tõusnud. Ta lamas alumisel naril, pea teki all, mõlemad jalad vatikuue käistes. Aga sellest koletust, kommunistide poolt välja mõeldud maailmast ei olnud võimalik põgeneda. Kuigi Villem ei näinud, andsid hääled teada, mis toimus: blatnoid jagelesid omavahel, nende öine kaardimäng oli lõppenud, nüüd seadsid nad ennast magama; raske tümpsuga heideti alla põikpuul rippunud pundar vilte; brigadir ja brigadiri abi ähkisid – nad mähkisid jalarätte, panid jalgu kinni, nende nari kägises.
Vabarna Villemile tuli meelde, et täna otsustatakse nende saatus: brigaadi tahetakse vangilaari laiendamise objektilt kupatada söekaevanduse šahti. See tähendas kindlat ja kiiret surma, sest šahti laest tilgub vett, nii-et juba tunni möödudes oled läbimärg ja värised üleni. Aga märjana tagasiteel tsooni, lõikava tuule käes kolmekümne viie kraadises pakases, oled peagi külmast kange. Nendel, kes suunatakse tööle sellesse surmahõngulisse šahti, jääb elada vaid loetud päevad…
Brigadir ja tema abi arutasid omavahel olukorda, brigadir oli mures – tuli üritada asi kuidagi joonde ajada, ehk saadetakse sellesse surmašahti siiski mingi teine brigaad. Muidugi, tühjade kätega kaubale ei saa. Tööde planeerijale, pridurkale, tuli anda pool kilo pekki, võibolla isegi terve kilo, kuid pekki polnud… Brigadiri abi käis kotikesega pikki koikuderida ja korjas andamit – igaüks poetas kotikesse midagi: pekitüki, salli, veel kodust kaasa võetud ja alles hoitud villased kindad… Lõpuks muutus kotike üsna kõhukaks ja brigadir ning tema abi väljusid. Abi läks leivamajja, brigaadi pajukit kätte saama; brigadir pistis kotikese andamiga kaenla alla ja ruttas tööde planeerija, pridurka, kontorisse.
Villem ajas ennast naril pikkamisi istuli ja jäi masenduses enese ette põrnitsema. Kui läheks laatsaretti, paluks töölt vabastust? Küsija suu peale ei lööda – proovida võiks, ehk annab velskriga rääkida, midagi nikerdada, päevakese vabastust? Kere kohe nii tuld täis, liikmetes justkui tina… Aga need velskrid, tsooni ennasttäis pridurkad, tahavad ka pekki; töölt vabastuse saad pekikäntsaka eest, ilma mitte, muidugi, kui pole mingit silmaganähtavat viga – käsi või jalg otsast ära. Pekki võisid endale hankida kriminaalid, aga Villem oli ju poliitiline, talupoeg. Selleks, et saada laagris pekki, pidi sul olema nuga ja sa pidid olema valmis kõri läbi lõikama ükskõik kellel: omasugusel, blatnoil, laagri asjamehest pridurkal või julgeoleku operatiivvolinikul.
Jah, blatnoid, kriminaalkurjategijad, said vabastuse igal ajal, ja seda ilma pekita, sest vastasel korral velsker järgmist ööd üle ei elanud, lebas läbilõigatud kõriga oma privaatpalati koiku kõrval vereloigus. Aga blatnoid töölt vabastust ei vajanudki, sest tööl nad ei käinud ja mitte miski jõud ei sundinud neid tööd tegema. Töötamine käis nende au pihta – kirjutamata aukoodeks keelas töötamise, aga seadusliku varga au oli neile üle kõige! Julgeoleku operatiivtöötajad hoidusid neist targu eemale – löövad nurga tagant noa selga. Blatnoid ei kartnud vanglat, sest olles lapseeast peale rännanud mööda Venemaa vanglaid, polnud nad muud elu näinudki. Ainuke, mida ja keda nad kartsid, oli vahitornialune keelutsoon ja vahisõdurid ülal – need tulistasid hoiatamata; ja blatnoide nuga nendeni ei ulatunud, sest vahisõdurid tsoonis ringi ei liikunud, elasid okastraataia taga kasarmutes.
Blatnoid pidasid ennast laagri eliidiks, aristokraatideks. Neid kartsid isegi laagri julgeoleku operatiivtöötajad – võis baraki nurga taga saada nuga või lõigati klaasitükiga kõri läbi. Isegi kommunistliku partei propaganda suhtus omamehelikult blatnoidest “aristokraatidesse” – kuigi kurjategijad, aga ikkagi omad, meiesugused, lähemal töölisklassile… Nõukogude kirjanikud Maksim Gorki ja Leopold Averbahh kirjutasid neist sotsrealistlikke jutustusi. Näitekirjanik Nikolai Pogodin kirjutas vangilaagrite ainetel komöödia “Aristokraadid”, samuti stsenaariumi filmile “Vangid”. Nendes “kunstilistes” teostes näidati, kuidas vangid kõrgel pedagoogilisel tasemel OGPU vangivalvurite poolt “ümbersepistati” eesrindlikeks nõukogude kodanikeks, uue ühiskonna ehitajateks. Selles filmis jutustavad vangid endast: “Ma kogu oma elu varastasin, rändasin ühest türmist teise, aga tänu nõukogude võimule, tänu kommunistlikule parteile ja tema peasekretärile seltsimees Stalinile, kes õpetas mind töötama, kasvasin ma ümber”. Jah, partei leiab iga asja kohta ilusad, kuldsed sõnad! Aga tegelikult, blatnoid ju ei töötanud, ja seega tekib küsimus, kuidas ikkagi said nad tööga ümberkasvatatud? Samas, kirjandus on kirjandus ja film on film…
Olenemata kasvatusest või kasvatamatusest, blatnoid lihtsalt niisama vange ei tülitanud, ainult asja pärast, ikka asja pärast… Nende ohvriteks olid enamasti kodunt pakke saavad poliitvangid ja ka kriminaalid, kes ei omanud laagris valitseva kuritegeliku allilma toetust.
Paki saabumisest andis baraki päevnik vangile pärast tööd teada, hõigates üle baraki pakisaaja nime. See oli pakisaajale ülimalt rõõmus sõnum, aga sellest hetkest algas ka pakiga seotud kannatuste rada… Paki saaja läks kontorimajja, kus režiimiülem paki sisu läbi vaatas ja noaga läbi torkis. Seejuures ilmutas kontrollija huvi paki sisu kohta, ühe või teise asja kohta eraldi, näiteks pekk, tubakas, tee, ja siis tuli sellest osa ära anda võimuesindajale. Tihti peatasid pakiga kontorist barakki sammuva vangi laagri valvurid ja teostasid “järelkontrolli”, seejuures võtsid matti, muidugi ohvri „vaiksel nõusolekul”. Neid huvitasid seapekk, rasvained, riietusesemetest sokid ja kindad.
Barakis algas tõeline nuhtlus. Kuigi pakisaaja puges naride taha kaugesse nurka ja üritas omaette mugida head ja paremat, leiti ta pommijate poolt peagi üles. Nood kleepusid külge justkui takjad ja enne neist lahti ei saanud, kui andsid plärutäie mahorkat või näpuotsaga teed. Kes seda ei teinud, sai endale vihavaenlase, ja see võis maksta elu. Kahtlemata, pakist tuli midagi anda brigadirile, kümnikule ja baraki päevnikule, kes selle pakisaamise rõõmuteate oli toonud. Kindlasti tuli midagi anda ka “kaptjorka”, hoiuruumi vangile, kes valvas, et pakki ära ei varastataks; aga ikkagi selgus õhtul pärast tööd, hoiuruumist pakki võttes, et see oli tublisti kergem kui hommikul sinna andes. Tihti rööviti pakk teel „kaptjorkasse”. Enne kui ohver midagi ette võtta suutis, oli pakk läinud. Hilisemad kaebused olid mõttetud, sest laagri valvureid see ei huvitanud.
Pakkide röövijateks olid elukutseliste retsidivistide, blatnoide, nooremad käsilased, kes saaki peremeestega jagasid. Selline pidev valvelolek tekitas moraalselt allasurutud poliitilistes vangides alateadliku paanika ja kartuse enda elu pärast. Poliitilised, põhilised kulakuks tehtud maarahvas, ei suutnud organiseeruda ja end terrori eest kaitsta – selleks pidi inimene olema valmis tapma.
Vastavalt isiklikule autoriteedile ja staažile jagunesid blatnoid kahte gruppi: ühtede nimetus oli „vor” ehk varas ja teistel „suuka”. Vahe oli selles, et „vor” austas ja täitis varaste seadusi, „suuka” aga oli neid rikkunud, abistas laagri administratsiooni ja töötas laagris eelistatud ehk pridurka ametikohtadel, nagu brigadirid, kokad, laomehed, kultturibaraki kultorg ja teised laagris soojad, ellujäämise ametikohad. Tõeline varas, „vor v zakone”, pidi vargaseaduste järgi töötamisest keelduma, samuti ei tunnistanud nad “märga“ röövimist ehk tapmist röövimise eesmärgil. „Suukad” olid tavaliselt madalama intelligentsiga jõhkrad tüübid, keda tšekistid kasutasid vangide mõjutamiseks ja allutamiseks. Omavahel olid need kaks gruppi verivaenlased. Laagris, kus oli enamus seadustatud varastel, võimutsesid nemad, kus aga enamus „suukadel”, oli võim nende käes. Nõrgem pool pidi tugevamale alluma. Kõige halvem, mis võis juhtuda, oli üksikuna vastaspoole laagrisse sattumine. Nende olemus ja isik tehti seal varem või hiljem kindlaks ja pussitati vagaseks või peksti vigaseks. Kui keegi neist muutus tšekistidele soovimatuks persooniks, siis saadeti ta mõne vangitapiga vastaspoole laagrisse, kus mõnes kakluses vaenlane noa selga sai. Kuritegeliku allilma omavaheline informatsioon ühest laagrist teise oli niivõrd hea, et info saabuvast vaenlasest jõudis kohale juba enne kui mees ise.
Vabarna Villemi mõtted liikusid aina ühe ja sama küsimuse ümber – kust saada pekki, kasvõi pool kilo pekki velskri jaoks? Villem oli saatnud koju kirju, andes teada, et ta on elus, ja palus saata natuke pekki. Vastust ta oma kirjadele ei saanud – Villem ei teadnud, et Vorkuta vangilaagrist ei saadetud mitte ühtegi kirja ära. Aga isegi siis, kui Villemi kirjad oleksid ära saadetud, poleks ta saanud neile vastust, sest pere oli küüditatud Siberi, ja ka külaelanikud kartsid pidada kirjavahetust poliitvangiga, kelleks Vabarna Villemit peeti.
Neliknari rappus ja kägises. Villemi naabrid Luhtõ ja Põlsu külast ja ka siin, Vorkuta vangilaagris, Vahtra Kristjan, Kesa Albert ja Tsäpsi Elmar ronisid narilt alla.
Barakis tekkis ootamatult jagelemine – kaks päevnikku ei suutnud omavahel kokku leppida, kes neist peab barakiesise lumest puhtaks rookima. Nad jagelesid ja tänitasid justkui eided. Üks nurganaril lebav blatnoi viskas neid vildiga:
“Hei, teie seal! Jääge vait, või lõikan kõri maha.”
Tülitsejad vakatasid koheselt – blatnoid tavaliselt oma ähvardusi ei korda.
Villem laskus tagasi oma liistakuks vajunud saepurumadratsile, tõmbas teki lõuani ja kattis näo vatijopega: olla veel kasvõi mõni hetk, mõni väike hetkeke eemal sellest kohutavast maailmast. Vaim tahtis põgeneda, aga keha, väsinud, näljast roidunud ja haigusest kurnatud keha lebas jõuetult madratsil, ei allunud vaimu tahtele.
Peldikust tagasi pöördunud Kesa Albert istus raskelt ohates nariservale, väristas õlgu ja sõnas kellegi poole pöördumata:
“Kolmkümmend kraadi on kindel!”
Villem jõudis otsusele: tuleb ikkagi ambulantsi minna. Kuid just siis kiskus kellegi võimukas käsi tal teki pealt. Villem lükkas vatijope näolt ära ja ajas end istukile. Tema aseme ääres, pea nariserva all õieli, seisis vilavate silmaega tõmmunäoline barakivanem, kah vang, pridurka.
“Kaks tuhat kolmsada nelikümmend viis!” luges barakivanem Villemi vatijope valgelt riidelapilt numbrit. “Kolm päeva töölkäimisega kartsa!”
Ja vaevalt oli kõlanud ta räme hääl, kui hämaras barakis, kus viiekümnel lutikanaril magas kakssada inimest, hakkasid sebima ja kähku riidesse panema kõik, kes polnud veel tõusnud, ainult blatnoid lamasid edasi – neil olid omad, nõukogude võimust erinevad seadused. Blatnoidest libises barakivanema pilk üle, justkui poleks ta nende jultunud lõustu märganudki. Blatnoid ei kiirustanud isegi hommikulobile minekuga – nende jaoks oli söögibarakis eraldi laud, ja sealt kasvõi ühe leivapalukese võtmine oleks tähendanud näppajale surmaotsust, ning selle täideviimisega ei viivitatud – viidi barakki nurga taha ja tõmmati nüri noaga või klaasikilluga kõri maha.
Blatnoide armastatuim ajaviide laagris oli kaardimäng. Kaarte ei mängita vanglas niisama, lihtsalt meelelahutuseks, vaid ikka millegi peale. Mängiti raha peale ja kui seda ei olnud, siis riiete või orjuse, see tähendab köögist toidu toomise või millegi muu toimingu peale, näiteks tiisikushaige röga või süfiliitiku mäda hankimine. Need olid nõutud kaubad – kui blatnoil õnnestus ennast nakatada, siis vedeles ta haiglas, oluliselt paremates oludes kui tavaline baraki blatnoi, ja terroriseeris seal teisi haigeid; kui aga hästi läks, võidi teda isegi ennetähtaegselt tervise tõttu vangist vabastada.
Mängus kaotaja allus vabatahtlikult võitjale ja täitis vastuvaidlematult kõik nõuded. Igal juhul pidi see olema aumeeste mäng. Kui kaotaja mingil põhjusel kohustused täitmata jättis, sai ta vastava karistuse, mis võis mõnel juhul väga ränk olla. Kõige halvemad olid mängud elude peale, kus kaotaja pidi kellegi tapma.
Seekord mängiti “mundri” ja “ankru” peale. Palja ülakehaga, püksid rebadel, istusid blatnoid järidel ümber ahju ja tagusid kaarte. Kes kaotas, sellele õmmeldi läikiv julgeoleku operatiivtöötaja mundrinööp paljale kõhule; mõnel oli üsna pea juba “täismunder” – kuus nööpi kahes reas. Seejärel jätkus mäng “ankru” peale – kaotajal löödi roostetanud nael läbi suguelundi eesnaha järi külge. Kellel oli “täismunder” ja kes veel peale selle “istus” ankrus, oli sunnitud mängu jälgima kõrvalt, kordagi ennast liigutamata. Aga mäng kestis kaua, väga kaua, hommikuni välja…
Blatnoid olid just lõpetanud oma igaöist kärarikast kaardimängu ja võitjad sättisid ennast magama, kaotajad aga istusid pinkidel edasi.
Vabarna Villem üritas ennast pridurka, tõmmunäolise barakivanema ees õigustada, manades niigi hädisele näole veelgi hädisema ilme ja tehes hääle alandlikuks: “Mille eest, kodanik ülem?”
“Äratus oli, aga ei tõusnud, mis? Lähme komandantuuri,” selgitas barakivanem ükskõikselt, sest nii temale kui Villemile kehtis sotsialistlik seaduslikkus ühtemoodi ja kõigile oli selge, mille eest karts määrati. Karts töölkäimisega polnud kõige hullem – päeval tööl, öö istud kartsas; ka pajuk oli töölkäija normide järgi.
Pridurkast barakivanem vaatas ringi, otsides veel teist patuoinast, kuid kõik “poliitilised” sebisid juba poolpimedas barakis oma naride juures – tõmbasid jalga musti vatipükse, venitasid vatijopesid selga ja sõlmisid neid nöörijuppidega kinni. Osa “poliitilistest”, seljad küürus ja hõlmad koos, kiirustasid juba ukse poole, ära ootamata väljumise käsku. Mõni vang oli kõhuhädas oma püksid täis teinud ja koperdas ühe koha peal ringi, teadmata, mida ette võtta…
Barakivanem seisis endiselt Villemi nari kõrval; karistus oli määratud ja see tuli täide viia. Vabarna Villem tõusis oma haigusest võbisevatele jalgele, otsis nari alt vildid, mässis nädalaid pesemata ja haisva jalaräti ümber jala ning tõmbas vildi otsa; asus kobama teist vilti.
“Tee kiiremini, sa tainapea!” Barakiülemal oli kiire; ka tema oli vang, hommikusele lobile ei tohtinud hilineda, võis sellestsamast lahjast lobist ilma jääda, ja siis ime terve päev näppu…
Villem keerutas jalaräti kuidagimoodi ümber jala, sai ka teise vildi jalga ja haaras narilt joperäbala. Barakivanem viitas peaga – lähme! Brigaad vaatas ükskõikselt Villemi äraviimist pealt. Villemi kaaslased, omakandi mehed Vahtra Kristjan, Kesa Albert ja Tsäpsi Elmar, heitsid talle julgustava pilgu, aga ei ütelnud sõnagi – mida siin ikka öelda? Villem ja barakivanem astusid uksest välja – üks ülemus, teine alluv, aga mõlemad vangid, ja nende kummagi üle oli veel ülemus, ja sellel ülemusel veel oma ülemus, ja ülemuste ülemus…
Oli pakane koos jäise tohuga, mis lõi hingamise kinni. Kaks suurt helgiheitjat äärmistest nurgatornidest sagisid ristamisi mööda tsooni. Eredalt põlesid keelutsooni laternad; elutsooni laternad valgustasid tuhmilt. Tähed taevas olid kustumas, idataevas oli värvunud roosakaks.
Lume rudisedes sibasid mööda vangid – ikka peldikusse ja tagasi, peldikusse ja tagasi. Tavaline Vorkuta vangilaagri hommik: kurb, trööstitu ja mõttetu; uuel päeval polnud pakkuda mitte kellelegi mitte midagi head, mitte midagi ilusat. Nii oli see alati olnud ja oli ka täna. Ainult Villemi jaoks polnud see tavaline hommik – teda ootas ees kartsakamber, jääkülm, ilma narita betoonpunker.
Barakiülem sammus vaikides ees ja Villem tema järel. Nad möödusid kõrgest planktarast, mis ümbritses puuri – laagri kartsa kivist hoonet; möödusid okastraadist, mis kaitses laagri küpsetusmaja vangide eest; möödusid staabibaraki nurgast, kus kõlkus posti küljes jämeda traadi otsas härmatanud relss. Villem hakkas juba mõistma, et teda ei viidagi kartsa – barakiülemal olid mingid teised plaanid.
Nad sisenesid staabibarakki. Seal selgusid barakiülema plaanid – valvurite toa põrand tahtis pesemist.
“Pesed põranda ära ja oled vaba,” sõnas barakivanem lühidalt ja kobis uksest välja. Ta ütles seda nii lihtsalt, otsekui võiks Villem, olles põranda ära pesnud, astuda vangla väravast välja ja kaduda nelja tuule poole…
Valvuritetoa põranda pesemine oli vastava vangi, staabibaraki päevniku tööks. Aga ta kuulus pridurkade klassi, kuigi selle alamasse klassi. Staabibaraki päevnik tundis end teiste vangide suhtes ülemusena, staabis oma inimesena; tal oli vaba sissepääs küll julgeoleku operatiivtöötaja, küll režiimiülema, küll koputajate osakonna ülema juurde; ta osutas neile teeneid, kuulis vahel nii mõndagi, koputas üht-teist, ja ühel päeval leidis ta, et lihtlabaste valvurite põranda pesemine on tema jaoks alandav. Iseasi kui julgeoleku operatiivtöötaja käsib! Valvurid käisid päevnikku korra või kaks kutsumas, lõid siis käega ja hakkasid põrandapesijaid nabima töömeeste seast.
Valvurite toas oli palav, ahi küdes kärinal. Kaks valvurit mängisid kaarte, räpaste vormipluuside kraenööbid lahti. Kolmas valvur, olles öö otsa mööda tsooni ringi luusinud ja läbi külmunud, magas vöötatud kasukas ja viltides kitsa nari peal.
Valvur lajatas kaardi lauale, ropendas seejuures, et anda mängule kaalu ja asjalikkust juurde, ja sõnas Villemile pilku heitmata:
“Ämber ja narts on ahju taga, pasapea.”
Villem võttis ämbri ja läks paljakäsi kaevule. Pakane näpistas käsi ja kõrvu. Kaevu rakked olid paksult jääs, nii et ämber vaevalt auku mahtus. Ja köis oli kange kui teivas. Vabarna Villem sikutas pange kaevust välja, ja ootamatult käis südamest läbi järsk valuline tuksatus – üle keha veeres kuum laine ja jalad muutusid nõrgaks. Villem kogus ennast veidi, valu möödus ja keha asus ennast korrastama, vaim andis käsu edasi elada.
Külmast kohmas kätega tassis Villem aurava ämbri staabibarakini ja avas ukse.
“Uks kinni, mölakas!“ käratas üks valvureist. “Tõmbab.“
Villem pistis käed kaevuvette, kätel hakkas soojem. Mingil juhul ei tohtinud vilte juba hommikul, enne tööd, märjaks teha, aga polnud ka midagi muud jala otsa tõmmata.
Villem astus kähku viltidest välja, pani need nurka ja viskas jalanartsud samasse. Lusikas kukkus klirisedes põrandale – kartsa sättimisega oli küll kiire olnud, kuid lusikat ei olnud ta maha unustanud; kui lusikat ei ole, jääb seegi vähene söömata, mis ette antakse.
“Hei, sina lojus! Tasem!” tõstis üks valvuritest häält ja kergitas jalad tabureti peale.
Villem kastis kaltsu pange ja asus paljajalu põrandat pesema. Vangivalvurid, olles kaardimängust tüdinenud, viskasid kaardid lauale ja asusid söögiprobleeme arutama.
“Ei tea, kas sellel kuul hirsile juurde pannakse, selle näljapajukiga ei ela ära?”
“Lubati ka riisi tuua.”
“Riisi? Riis käib teise normi järgi, riisist ei maksa rääkidagi!”
“Laagritaguses külas läheb samagonnipudel aina kallimaks ja kallimaks.”
“Kurat, kõik üha kallineb, aga palka ei tõsteta! Valvur, aga elu hullem kui vangil!”
Valvur justkui ehmus oma ettevaatamatult öeldud sõnadest, vaatas kahtlustavalt Villemi poole ja käratas:
“Miks sa nii palju vett võtad, tolvan! Kes siis nii peseb?”
“Kodanik ülem! Muidu ei saa puhtaks. Mustus on sisse söönud…”
“Oled ehk kunagi trehvanud nägema, va poriorikas, kuidas su eit põrandat peseb?”
Villem ajas end püsti, veest nõretav kalts käes. Ta naeratas lihtsameelselt, paljastades lünkliku hammasterea, mida juba skorbuut oli jõudnud hõrendada.
“Ei ma mäletagi enam, mis eit on.”
“Kurat, midagi nad ilma eideta teha ei oska! Ei teeni sedagi leiba tasa, mis nad saavad. Pask on neile paras ette anda.”
Valvuriteruumi uks avanes ja lumistes viltides jalgu kokku tagudes astus sisse julgeoleku operatiivtöötaja. Ta lõi kasukahõlmad lahti ja sõnas ülemuslikud:
“Mida te siin molutate, seltsimehed-kommunistid, viisaastaku löökehitajad, hakkame pihta!“ Seejärel pöördus Villemi poole:
“Mis tast sitast iga päev pesta? Ei jõua ära kuivadagi! Kuule sina, kaks tuhat kolmsada nelikümmend viis! Keri oma ämbriga persse, meil algab parterakukese koosolek!”
Villem tõmbas põrandalauad kaltsuga üle, et kuiva kohta ei jääks, viskas lapi välja väänamata ahju taha, ajas lävel vildid jalga, solksutas musta vee välistrepi äärde lumme, ning litsus siis otseteed söögibaraki juurde.
Söögibarakis oli tossune justkui saunas; külmakahlakud uksest ja mädanenud kapsalehtedest keedetud lobi võigas aur tõusis laeni. Brigaadid istusid pikkade, supilörtsiste laudade taga või tõuklesid vahekäikudes, oodates vabu kohti. Valju hõikamisega endale selles rüsinas teed tehes kandsid vangid – paar tükki igast brigaadist – puust kandikuil kausse lobiga ja otsisid nende jaoks laudade peal ruumi.
Vangide näoilmetes peegeldus kogu selle maailma valu ja viletsus: kes seisis kühmus seljaga murelikult, pilk tönts; teine oli justkui tardunud, hinges lootusetus ja valu; kolmas oli ennast toetanud vastu barakilae tugisammast ja vahtis hullumeelsel ilmel ligast põrandat; neljanda silmad vilasid mööda sööjate kausse – ehk jätab keegi midagi kausipõhja, saab välkkiirelt haarata ja puhtaks lakkuda.
Laua taga, lusikas veel söögilurri kastmata, lõi pikka halli habemega vene õigeusu preester hardalt risti ette ja pomises endamisi palvesõnu, teisal nühkis kortsulise, aga intelligentse näoilmega, lumivalgete juustega mees lusikat vatijope käise vastu puhtaks, oma vangimütsi oli ta asetanud põlvedele – siin oli istunud “hommikulauda” intelligent, ilmselt ülikooli endine õppejõud.
Söökla barakis oli külm ja niiske, hingematvalt lämbe ja kõle. Suurem osa vange sõi, müts peas, söödi kiirustamata: mustade, külmavõetud kapsalehtede vahelt õngitseti ärakeenud prügikala lödi, luud sülitati lauale, mõni ebaviisakam vang sülitas luud ka põrandale; seal nad siis talla all ragisesid.
Kesa Albert märkas Villemit, tõusis lauast ja andis koha üle.
“Valvasin sinu pajukit. Lobi on juba jahtunud. Tahtsin ära süüa, mõtlesin, et oled kartsas.”
Kesa Albert kõikus jalgadel, justkui oleks ta lobist purju jäänud. Endisest soliidsest, kummis rinna ja kena kõhukesega möldrist polnud enam suurt midagi järele jäänud. Just tugevad mehed andsid vangilaagris kiiremini alla.
Villem istus laua taha, asetas mütsi põlvele, kobas vildisäärest lusika ja asus sööma.
Lobi oli päevast päeva ühesugune; kõik olenes sellest, mida parajasti talveks oli varutud ja kui palju oli varastatud. Praegu oli mustaks tõmbunud, külmunud kapsas. Kalast võis lobis leida ainult luid; liha oli luudelt lahti kaabitud ja kõrvale pandud, ainult pea ja saba külge oli jäetud teda raasike. Pridurkast kokk, soovides säilitada oma sooja kohta, kostitas laagri ülemusi, igat masti operatiivvolinikke ja partorge vangide kõhu arvelt, käis enne kala katlasse panemist kala noaga üle, lõikus paremad tükid ära.
Äkitselt tekkis söögibarakis rüselemine. Keegi, juba oma lobi ära söönud, haaras laualt võõra leivatüki ja tormas väljapääsu poole. Leivast ilmajäänu jooksis järele, paiskas varga maha ja hakkas taguma; ligi tõttasid ka teised vangid – varast peksti käte ja jalgadega, tema aga lamas kõhuli maas ja muudkui mugis leiba…
Näljased vangid läksid meeletuseni – petsid end veega. Pudistasid leivapaika söökla tagant kolahunnikust leitud plekkpurkki, lahustasid veega ja helpisid ära. Tagajärjeks oli veetõbi – näonahk paisus pallina läbipaistvaks kileks, kuni lõhkes ja mädanes ning lõpuks mürgitas vere. Nälg oli vangilaagris domineeriv, kuid lisaks toidunäljale oli veel teine nälg – vaimu- ehk hingenälg. Elu, mille moraaliks oli “sure sina täna, mina suren homme”, välistas igasuguse inimlikkuse. Ei mingit vaimutoitu, ei ühtegi head sõna.
Rootsu juuspeente piide külge ainsatki lemmekest või kiukest jätmata lüdis Villem rootsu hammaste vahel, imes puhtaks ja sülgas siis laua peale. Püüdis lusikasse supilurris ringiujuvad kala lõpused, saba ja silmad ja sõi ka need ära.
Peagi vaatas vastu läikiv kausipõhi, kuigi kõht jäi endiselt heledaks. Villem lakkus lusika puhtaks, pistis selle vildisäärde, oma tavalisele kohale, ja tõusis lauast. Trepil asetas mütsi pähe ja võttis suuna laatsaretile.
Idakaar helendas, laternad keelutsooni postide otsa olid kaotanud oma ereduse. Kuigi Villem polnud enam ammu kella vaadanud, selle olid blatnoid ära võtnud juba tapivagunis, ja mida siin vaadatagi – kakskümmend viis aastat on kakskümmend viis, pluss viis aastat asumist. Ilma kellatagi näitasid kõik märgid, et varsti antakse relssi tagudes märku koguneda tsoonist väljaviimisele.
Villem liikus ettevaatlikult mööda lumist ja libedat teerada, valmis ennast madalaks tegema ja nurga taha peitu pugema, kui peaks teerajale ilmuma valvur või mõni partorg. Ilmaski ei tohtinud molutama jääda, pidid hoidma kõrvad püsti ja silmad lahti, vaatama, et valvur sind üksinda kolamas ei näeks, vaid ikka ainult suure summa keskel. Üksinda olid sa kaitsetu, kerge saak mõnele väiksemale või suuremale ülemusele. Võib-olla otsib keegi pridurkast ülemus mõnda meest tööle, võib-olla tahab valvur või laagri partorg kellegi peale oma hinge kogunenud viha välja valada. Barakis etteloetud käskkiri nõudis – valvuri ees viie sammu kaugusel müts maha võtta ja mööda jõudes kahe sammu peal pähe panna. Aga partorgiga kohtumine tähendas inimesele, igale vangile, ainult häda ja viletsust.
Seekord ei trehvanud kedagi vastu tulema ja Villem avas kergendustundest ohates laatsareti ukse.
Laatsareti koridor oli puhas, polnud südant põrandale astudagi. Ja seinad olid üle võõbatud valge emailvärviga, ka kapid ja järid olid valged. Valitses täielik vaikus, kabinettide uksed olid suletud, arstid, kah vangid, ilmselt põõnasid veel tagaruumides, oma privaatkambrites. Valvetoa kušetil lebas velsker – noor poiss -, valge kittel seljas ja üks jalg üle teise. Villemi sisse astudes pööras velsker laisalt pead.
Villem võttis mütsi maha, justkui kõrge ülema ees, ja jäi pridurka ette seisma.
“Lugu on nii… , et, ma oleks nagu… haige…”
Velsker vahetas jalad ümber ja sõnas pead tõstmata:
“Miks nii hilja? Kus sa, tola, õhtul olid? Sa tead, et hommikul vastuvõttu ei ole. Vabastatute nimekiri on juba tööde planeerija käes.”
“Nojah, aga…, õhtul, kui vaja on, siis ta jälle ei valuta…”
“Mis “ta”? Kust persest sul see “ta” valutab?”
“Kui nii võtta, siis otseselt nagu midagi ei valuta, aga sant tunne on keres ja südame alt pitsitab, ei ole jõudu isegi jalg-jala ette tõstmiseks.”
“Oleksid pidanud varem hoolt kandma. Kuidas sa`s seda mõtlesid – viimasel minutil enne tööleminekut? Ja süda! Ega süda pole käsi või jalg, et kohe näed et ta on katki või otsast ära. Südamega ei oska midagi peale hakata isegi meie tohter.”
“Nojah, seda küll, aga…”
“Mis aga? Ma võin vabastada ainult kümme inimest päevas, see on limiit, ja limiit on läbi, joon on alla tõmmatud.”
“Nii et siis mitte kuidagi ei saa?”
“Kuidagi vast saaks, aga mitte niisama…”
“Nojah, nojah, no ma siis lähen…”
Villem väljus valvetoast ja seisatas hetkeks esikus. Ta kuulatas oma südant – see jõnksutas imelikult, justkui oleks ka temal sellest laagrielust kõrini, tahaks rinnust välja karata ja plehku panna. Laatsaret asus tsooni kõige kaugemas nurgas, siia ei kostnud mitte mingisuguseid hääli. Ka seinakella polnud tiksumas – vangidele pole kella ette nähtud, aega teab nende asemel ülemus. Isegi hiired ei krabistanud – haigla kass, just selle töö peale pandud, oli nad kõik kinni püüdnud. Seda polnud ta kindlasti mitte teinud oma hoolsusest, aga vangla kassile vaadati samamoodi nagu vangile – vaata ise kuidas toime tuled ja hinge sees hoiad, maitsvat suutäit kassile ei antud. Villem muigas endamisi kurvalt – oleks tal olnud tükike pekki, oleks töölt vabastus olnud samahästi kui käes.
Villem väljus õue. Pakane surus peale, jäine pakasesomp ahistas Villemit ja ajas teda köhima, kui ta sörki alustas. Peatee oli otsast lõpuni tühi, terve laager paistis tühi olevat, peldikus käijad olid ennast tühjendanud ja enam midagi peale ei tulnud… Oli käes see lõõgalaskmise silmapilk, kus kõik on juba paigalt lahti raputatud, aga teevad näo, et ei, töölesaatmist ei tulegi. Unised konvoisõdurid istusid oma soojas konvoiruumis, kasukad seljas, kätevahel vintpüssid. Valvurid lõpetasid valvurite toas viimast pläru enne läbiotsimise algust. Aga vangid – juba kõigis oma närudes, vöötatud kõikvõimalike nöörijupikestega, külma kaitseks lõuast silmini kaltsudesse mähitud, – lamasid liikumatult naril tekiräbala peal, vildid jalas, silmad kinni. Kõik olid justkui ootel, ega olnud ka, loodeti mingile imele – avad silmad ja läbi avatud akna vaatab sisse Eestimaa päikeseline suvehommik…
Kostis barakivanema hõige: “Maast lahti!”
Villem jõudis barakki õigel ajal. Vahtra Kristjan vaatas talle imestunult ja rõõmsalt otsa:
“ Ei pandutki istuma?”
Kristjani kõrval seisev Kesa Albert sirutas käe ette:
“Säh, võta oma pajuk, brigadiri abi jagas lõunaleiva välja.”
Villem võttis leivapala, kakssada grammi, kui sedagi, sest ausa kaalumisega inimest leivamajas, tulusas pridurka ametis, ei peetud. Villem hoidis leivapala peos ja mõtles, mida sellega teha – süüa kohe ära või jätta õhtuks. Aga kuhu leivatükk peita, madratsi alla? Leiavad üles, pridurkast päevnikud on juba korduvalt varguste pärast tappa saanud. Lõpuks jõudis otsusele – võtan leiva tööle kaasa, justkui vanasti, taluniidule heinateole minnes…
Kiiresti, aega viitmata asus Villem ennast tööle sättima. Otsis madratsi alt labakud, veel ühe paari räbaldanud jalanartse ja nöörijupi vatijope sidumiseks. Peagi oli Villem kaks paari nartse ja vildid jalga saanud ning vatikuue nöörijupiga kõvasti ümber keha sidunud. Samas kuuldus uus käsklus:
“Välja marss!”
Käsku ei antud mitte ainsatki minutit enne õiget aega, ja kui see kõlas, siis oli minek, siis polnud aega isegi haigutamiseks.
Barakk võttis elu sisse, mustad kogud, kõik riideräbalatesse mähitud, justkui sandikari, vajus baraki väljapääsu poole. Juttu polnud kuulda, isegi kirumist mitte, kostis ainult hädine, kaeblik ähkimine, justkui mingi suur loom roomaks vaevaliselt baraki väljapääsu poole.
Vangid vajusid üksteise järel barakist välja – kerekad, kõik selga aetud, mis vähegi olemas oli. Vangid astusid ebaühtlases kolonnis, pead rinnal ja käed seljataga, lageda peatee poole. Brigaadid liikusid peavärava poole, puistamisele. Tee ääres istusid järidel kolm kunstnikku, nende ees mõned vangid sabas – numbrid rinnaesisel vajasid uuendamist. Kui numbrit õigel ajal ei uuenda, siis saad jalaga tagumikku ja ees ootab kartsas istumine. Kunstnikud kuulusid pridurkade kõrgemasse klassi – maalisid vangide jopedele numbreid ja ülemustele pilte, millist keegi soovis; sooviti oma naiste, laste pilte, mõni ka alasti naisi.
Kolonni lõpus astus mustade vuntsidega grusiinlane ja tõmbas piipu. Temalt ei nõutud vuntside mahaajamist, sest grusiinidele on vuntsid rahvuslik uhkus – nõukogude võim, kommunistlik partei, austas iga inimese, iga rahvuse eneseuhkust!
Grusiinlasele saadeti kodust tubakat. Oleks võinud saada ka paberosse, aga laagis tekitas see ainult liigset tüli – alatasa astub üks ja teine ligi ja norib koni. “Üksainus mahvike! Üksainus mahvike!” Pabeross oli luksus, seda tõmbasid ainult laagri ülemused. Eriti soliidne oli tõmmata paberossi “Belomorkanal”. Tavalised vangid, kes said pakis tubakat, tõmbasid plotskit – ajalehepaberist keeratud pläru. Aga rahulikult suitsu lõpuni tõmmata ei saanud keegi, ka brigadir mitte. Kohe, kui keegi plotskit keerama asus, noriti temalt üksteise võidu kõhvi. Eesõigus konile oli esimesel küsijal või sõbral, kellelt omakorda kõhvi noriti. Koni käis käest kätte kuni viimasel küüned kärssasid.
Eespoolt kuuldus käsklus:
“Vatijoped lahti!”
Vahisõdurite juurde oli astunud julgeoleku operatiivvolinik. Ta juhatas läbiotsimist, puistamist. Varem käis kurinahk ringi kumminuudiga, aga nüüd oli ta sellest loobunud, kuigi mitte omatahtsi.
Julgeoleku operatiivvolinikul oli kombeks vangile, kes omapäi barakkide vahel liikus, tagant juurde hiilida ja kumminuiaga üle kühmu virutada. Aga ekskombel virutas ta kriminaalist blatnoile üle selja, ja sai esimese ja viimase hoiatuse – kui ta veel blatnoide suunas peaks julgema kasvõi nuuti vibutada, jääb kõrist ilma. Et mitte eluga riskida, oli tühihing nuudi kõrvale heitnud.
Pakasega käis harilik puistamine kergemini; vangid võtsid vatijopel nöörid maha, nööpisid lahti ja hoidsid hõlmad laiali, tegid ka püksivärvli lahti. Läksid siis viiekaupa, viis valvurit seisid vastas. Nad kobasid vatikuue küljed läbi, patsutasid taskuid, vaatasid ka pükstesse ja kui juhtusid kompama midagi kahtlast, käskisid tasku pahupidi pöörata.
Mis sellelt vangilt hommikul ikka otsida? Nuga? Egas neid laagrist välja viida, neid tuuakse laagrisse sisse.
Hommikul pidid läbiotsijad vaatama, et poleks erariideid seljas, vangiriiete all. Mis erariietest siin enam? Laagrisse saabudes ei saanud enamus vangiriideid enne, kui omad räbalaiks kantud ja seljast kukkusid. Otsiti kirju, kardeti, et keegi sokutab kirjakese välja. Aga kellele sa sokutad, kõik ümberringi vangid…
Punase Putilovi tehase tööline Leningradist, kommunist, kes, olles purjus ja seega ausameelne, oli tehase partorgi pikalt saatnud ja selle eest karistuse saanud. Ta oli alles kaks nädalat tagasi laagrisse saabunud ja üritas ka laagris kehtestada proletariaadi diktatuuri ning sotsialistlikku seaduslikkust. Ta asus kogu kõrist karjuma:
“Teil pole õigust inimesi külma käes alasti kiskuda! Te ei tunne kriminaalkoodeksi üheksandat paragrahvi!”
“Üheksas paragrahv on see!” käratas konvoisõdur, ja virutas proletaarlasest kommunistile jalaga tagumikku.
Proletaarlane kukkus ninali, ajas ennast siis vaevaliselt püsti ja räuskas: “Te pole kommunistid, mina olen kommunist, ja jään selleks ka vangis!”
Koodeksiga võis julgeoleku operatiivtöötaja veel leppida, aga viimased sõnad olid liig mis liig: “Kümme päeva kartsa, ja jää kommunistiks” Seejärel pöördus konvoiülema poole: “Õhtuks vormistad ära.”
Hommikuti kartsa ei pistetud – inimpäev läheb kaotsi. Sotsialistlik seaduslikkus oli õiglane, aga kaval!
Külm puges Villemi särgi alla – nüüd jääb see terveks päevaks nii, enam tast lahti ei saa. Kesa Albert Villemi kõrval värises külmast, ta oli täiesti ära vajunud, ainult silmad põlesid palavikuliselt ta loppi vajunud näos. Endine sepp Tsäpsi Elmar seisis vaikides. Vahtra Kristjan nööpis oma vati- ja püksinööpe kinni – konvoisõdur oli ta läbi kobanud.
Vangid seisid värava ees, nööpisid, sidusid hõlmu koomale, mõnd vaevas jällegi häda, kõht oli korrast ära… Konvoi karjus:
“Davai! Davai!”
Läbiti väravad. Läbilasketsoon. Teised väravad. Ja edasi vahimaja juures mõlemat kätt tõkkepuud.
“Seis!” lõugas vahimees. “Nagu lambakari! Võtta viiekaupa!”
Juba hahetas. Vahimaja taga oli konvoi lõke lõpukorral. Enne tööleviimist süütasid nad alati lõkke – et ennast soojendada ja et loendusel oleks valgem.
Üks vahimees luges järsult ja valju häälega:
“Esimene! Teine! Kolmas!”
Julgeoleku operatiivvolinik jälgis kõrvalt. Tema täitis “eriülesannet“, tema kontrollis kõike, tema jaoks polnud vahet – kes on vang, kes valvur. Kõik peab klappima, jääb laagrisse tagasi tulles kolonnist üks pea puudu, tuleb vangivalvurite hulgast asemele võtta.
Midagi ei klappinud, konvoiülem luges uuesti:
“Esimene! Teine! Kolmas!”
Ja jälle astuti viiekaupa ette ja seati ritta. Lõpuks kõik klappis, ei tulnud puudu, ei jäänud ka üle. Konvoisõdurid, pihtkasukates või maani kasukates, seadsid ennast kolonni külgedele: paar sammu kolonnist eemal, iga kümne sammu järel sõdur, laskevalmis vintpüss suunatud kolonnile.
Konvoiülem luges ette tüdimuseni korratud laagri “hommikupalve”:
“Vangid, tähelepanu! Liikumise käigus rangelt kinni pidada kolonni korrast! Mitte maha jääda, mitte kokku joosta, ühest viisikust teise mitte üle minna, mitte rääkida, mitte ringi vaadata, käsi hoida ainult seljal! Samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiseks, konvoi avab tule ilma hoiatuseta! Suundur, sammu marss!”
Kolonn lõi eespool lainetama, õlgademets hakkas õõtsuma; koerad, kuuldes tuttavat käsklust, tirisid kõiges väest rihma, klähvisid ja kiunusid.
Siin, tsooni taga, kiskus tuult ja pures pakane. Vabarna Villem sidus lapikese näo ette. Vastutuule jaoks oli temal ja paljudel teistel alati kaasas lapike kahe pika paelaga. Kogemused näitasid, et niisugune lapike aitab. Villem kattis näo päris silmini, vedas paelad kõrvade alt läbi ja sõlmis kukla taga kinni. Siis tõmbas vanglamütsi ääre kukla peale ja tõstis vatijope krae üles. Nii jäid välja üksnes silmad. Tuul kõrvetas vähem, ainult labakud olid viletsad ja käed juba kohmetasid. Villem hõõrus ja tagus neid vastamisi, sest teadis, et kohe tuleb käed selja taha võtta ja hoida niimoodi kogu tee.
Suundur kolonni ees hoidis kurssi, ta teadis teed. Vangid rühkisid härgamisi, pead rinnal ja käed seljataga, edasi; hingeõhk kerkis kargesse talveõhku ja kandus vingest tuulest aetuna üle kolonnide.
Ootamatult käis üle kolonni kergendustundest tulenev kahin – vangid mõistsid, et neid ei viidagi šahti, brigadir oli ikka jõudnud välja kaubelda kergema objekti; ja see andis lootust, et ehk elatakse tänane päev üle, ja võibolla homnegi…
Kolonn jõudis järve voolava jõe suudmesse. Nüüd oli nii jõgi kui ka järv külmunud, jääd kattis paks lumekord. Siin oli tööfront, siia tuli vangidel ehitada uus laager, laager omasuguste jaoks; panna püsti postid ja tõmmata ümber okastraat, ehitada täiendavad valvetornid.
Objektile jõudes loeti brigaad veelkord üle ja saadeti kolonnis töötsooni, mis oli ümbritsetud traataiaga ja laudadest kokku löödud kahemeetrise taraga. Igal nurgal oli vahitorn, „võška”, relvastatud valvuriga. Aiale lähenemine oli keelatud. Valvur tulistas hoiatamata.
Värava ees kolonn peatus. Kell oli kaheksa – jõujaama masinist andis pika vile.
Konvoisõdurid lonkisid üle välja eemal asuvate vahitornide poole. Kuni konvoi pole asunud kõikidesse tornidesse, kolonn brigaadidesse ei hargne. Konvoiülem, nagaanikabuur tagumikul tolknemas, läks vahimajakesse. Selle korstnast tõusis sutsu, väike raudahi küdes seal ööpäev läbi, sügisest kevadeni.
Vahimehed, käod, olid vahitornides juba kohad sisse võtnud, kuid ikka veel ei antud käsku jaguneda brigaadide kaupa. Aeti taga valvsust, valitses sõjaväeline “kord”: kolmkümmend vangi moodustas rühma, igas rühmas kolm jagu. Rühma eesotsas seisis brigadir, jagu kamandasid kümnikud.
Lõpuks ometi! Konvoiülem ja julgeoleku operatiivvolinik väljusid vahimajast, olid oma paberid korda saanud. Töötsooni väravad tehti lahti.
“Viiekaupa r-r-ritaa! Es-si-mene! Tei-ne!” Vangid alustasid liikumist, tunglesid üksteise seljas, sammusid edasi ja peatusid suure kuuri ees.
Kohale tõttas pridurkast töödejuhataja: “Hargneda brigaadide kaupa! Brigadirid, jagada välja tööriistad!”
Kuurist, milles lebasid hunnikus tohutul hulgal kirveid, saage, labidaid, kirkaid, raudkange ja kärusid, asuti tööriistu, ainsat olemasolevat “tehnikat”, välja tassima.
Labidad, kangid ja kirkad seljas, kärusid enda ees lükates hargnesid vangid mööda objekti laiali, ühinedes juba seal töötavate vangidega, öise vahetusega.
Üle töötsooni ja kauge okastraadirägastiku tõusis ehitustsooni kohale päike – suur, punane, uduvines. Ja päikese all, lagedal väljal, ehitades uut vangilaagrit, tagus külmunut pinnast öine vahetus – määrdunud, porised, viimase piirini vaevatud inimesed.
Vabarna Villem kohendas näolappi. See oli nüüd hingeaurust läbimärg ja mõnest kohast korbatanud, jääkoorikuks muutunud. Külm veel keha eriti ei kimbutanud, ainult värinad, külma- ja soojalained vaheldumisi, raputasid keha. Näpud tuikasid viletsates käpikutes ja vasaku jala varbad olid täitsa tuimad: vasak vilt oli ahjul ära kõrbenud ja tald teist korda õmmeldud. Ristluust õlgadeni oli kogu selg valuvimma täis – täna seisis ees raske tööpäev, täna ei pöördu paljud vangid barakki tagasi…
Pilt, mis avanes esimest korda objektile saabunud vangide pilgule, tekitas neis hirmu ja õuduse tunnet. Siin üks, seal teine ja kolmaski ülimalt väsinud ja nälginud vang kukkus näoli porisegusesse lumme, ja enam ei tõusnud. Surnud laoti regedele, suurtele regedele, ja viidi minema. Haudade kaevamisega talvel vaeva ei nähtud. Laibad viidi jõekalda äärele ja visati järsakust alla. Kevadel algab suurvesi ja viib laibad minema…
Enne regedele laadimist võeti surnutelt ära vatijoped, vanglasärgid ja püksid, jäeti ainult alusriided, mis aga olid nii mustad ja räbaldunud, et neid oli raske pesuks nimetada. Laipadel tõmmati jalast vildid, mõnel olid jalas ka katkised saapad. Surnutega toimetas spetsiaalne, blatnoidest koosnev matusekomando. Nad ei teinud seda töö pärast, see polnud neile töö – see oli äri. Surnutelt ära võetud riided, vildid, saapanärud pidid nad andma lattu, aga siiski oli võimalus nihveldada, vilte ja jopesid vahetada, anda kellelegi tubaka või peki vastu paremad ja lattu halvemad. Võis kobada surnute taskutes – mõnikord oli keegi jopenurka ära peitnud kella või laulatussõrmuse.
Villemi kõrval seisvad Vahtra Kristjan ja Tsäpsi Elmar vaikisid süngelt. Kesa Albert vaatas palavikuliste silmadega Villemile otsa, ta pilgus helkles surmahirm; ta mõistis – tänast päeva ta üle ei ela… Mehi piinas skorbuut, hambad logisesid, jalasääred olid paistes – reitest jämedamad – ja lillakatest haavanditest immitses mäda. Aga vangid olid ju kõik sellised, töökõlbulikud. Tööle! Päevaplaan tuli täita; päevaplaanist sõltus leivapajuki suurus, leivapajukist elu.
Vabarna Villem ja Vahtra Kristjan suunati saekaadri juurde palke koorima. Kesa Albert ja Tsäpsi Elmar said ülesande tassida palke saekaadri juurde ja piirdeaia jaoks aiaposte.
Punane, vines päike tõusis pikkamisi töötsooni kohale ja valgustas seda roosaka helgiga. Kui vangide kolonnilt nõuti “korda“ – viiekaupa, viiekaupa!, siis ehitustandril valitses täielik korralagedus: siin-seal vedelesid tohutud hunnikud tõrvapappi , milledelt lõkke jaoks juba tükid küljest rebitud, teisal lummetuisanud lauahunnikud, katkised reed ja lagunenud vankrid, palgivirnad ja prussid, ja kõikjal vangid, vangid ning siin-seal mõni kondine, nälginud hobune palke vedamas. Tundus, justkui oleks ajaratas mitu sajandit tagasi pöördunud – ei põrisenud siin traktor ega liikunud kraananool, ainsad “tehnilised” vahendid olid inimesed ja üksikud “kaeramootorid”, kuigi ka taoline nimetus oleks vale, sest hobused polnud Vorkuta vangilaagris veel kordagi kaeru näinud ega maitsnud. Mida tundsid oma hinges hobused, töötades sellel surmaobjektil, ei osanud arvata mitte keegi. Aga surm niitis ühtemoodi nii hobuseid kui inimesi, ja sageli nad maetigi koos – visati jõekalda järsakust alla.
Lagedal väljal puhus nägu kõrvetav tuul. Tund aega võis hädaga pooleks vastu pidada, siis tuli liduda lõkke äärde, et veidike soojendada. Õnneks oli brigadir mõistlik mees, lubas lõkke üles teha, ja mis tal üle jäigi – kui keha soojust juurde ei saa, on need kondibuketid enne tööpäeva lõppu kõik kärvanud ja päevaplaan jääb täitmata.
Võõrast lõkke juurde ei lastud, soojust hoiti kokku, läks endalegi vaja. Mehed võtsid kindad ära ja soojendasid lõkkepaistel labakäsi ja jalgu, aga viltides soojendamine oli seotud suure riskiga – vildinäru läheb kõrbema enne, kui varbad sooja tunnevad. Ka saapas jalaga tuleb olla ettevaatlik – tõmbab niigi lagunenud jalavarjule uued praod sisse ja siis mässi kaltsud ümber jalgade või kõnge. Õige tegu oli vilt või saaparisu jalast tõmmata, jalanartsu hoida lõkkekohal ja paljaid varbaid soojendada tulepaistel.
Villem toetas ennast palgijupile ja asus vilti jalast kiskuma. Ja kui ta end parajasti ettepoole kallutas, tundis ta midagi kõva vastu oma ihu. See oli leivanukk salataskus, hommikune paikapoolik, mille ta lõunaks kaasa võttis. Niisama paljukest oligi tal alati tööl ühes ja kuni lõunani ta seda ei puutunud. Kuid teise poole oli ta ikka hommikul ära söönud. Vildid jalast tõmmanud, jäi Villem tulle vahtima, liigutas varbaid, kuid leivatükk ei andnud asu – tekkis kange tahtmine paika nüüdsama sooja käes ära süüa. Lõunani oli viis tundi, andis oodata.
Villem asetas oma räbaldunud labakud põlvedele, tegi vatikuue lahti ja kohmitses siis välja valgesse riideräbalasse mähitud leivakontsu. Nartsu peo peal hoides, et ükski raas maha ei pudeneks, hakkas ta leivatükki õige natukesehaaval otsast näksima ja närima.
Mehed istusid vaikides lõkkeääres. Külmaga ei edene ka jutt, ja mida ongi siin rääkida – vangla värk, ela justkui kotis, uudised üle okastraadi ei jõua.
“Jaa-ah, lumetormi pole ammu olnud!” ohkas kümnik, tunnetades meeste mõtteid ja meeleolu.
“Jah…, tuisku…”
Vangid oleks tööle aetud ka lumetormi ajal, aga Vorkuta lumemöll pole tavaline – tuiskab nii, et ei näe kahe sammu kauguselegi. Aga kui vang teeb töötsoonist sääred? Tuisutormi ajal oli lumi pihupeenike, aga hanges vajus kõvaks, ning mindigi hange mööda minema, üle lumme tuisanud traataia. Kuigi, jah, kaugele küll mitte; pärast lühikest ekslemist jäi põgenik jõuetult lumetuisku lamama ja sinna ta ka kõnges. Et ära kõnges, sellest polnud lugu, aga kui oleks pääsenud põgenema, viinud teated Vorkutast laia maailma…!
Väsinud vangid ootasid tuisku, aga ka see polnud mingi issanda õnnistus. Tuisu ajal jäi vangilaagri elu seisma – küttepuid barakkidesse ei toodud, jahu laagrisse ei toodud, seda vähestki leiba ei olnud, ka köögis tekkisid probleemid. Vangid istusid näljastena külmas barakis ja kuulasid tuule vingumist hõredate seinte taga.
Aga ikkagi ootasid vangid tuisku, mis annaks veidike puhkust väsinud ihuliikmetele. Tuult juba oli, ja see üha tugevnes, aga lumesadu veel mitte. Ilma paksu, jääkirmes lumesajuta ei saa ilmaski korralikku tuisku…
“Eile öösel tapeti üks Leningradi kommunist, Punase Putilovi tehase proletaarlane, une pealt. Löödi läbi madratsi nuga rindu, veri lahises allmagajale selga,“ sõnas kümnik justkui endamisi.
“Tapeti mitte inimene, vaid koputaja,” täpsustas piipu popsutav mustade vuntsidega grusiinlane, ja jätkas: “Nuga sai ka paar nari edasi magav ilmsüüta töömees – blatnoid läksid asemega sampsu. Üks koputaja aga plagas ise ülemate juurde, peideti kartsa ära…”
Villem sõi oma paika viimase raasuni ära, ainult tüki paljaks näritud koorukest – pealmise kumera kooruka – jättis järele. Sest ühegi lusikaga ei võta pudrukaussi nii puhtaks kui leivaga. Koorukese keeras ta valge nartsu sisse tagasi, lõunaks, pistis nartsu vatikuue põue salataskusse ja pani kõik nööbid eest kinni. Külm otsis iga pragu, et põue pugeda.
Kümnik tõusis püsti. Tööle, plaan tahab täitmist, või muidu jääb leivapajukist ilma terve jagu või isegi kogu brigaad.
Kohaldati kommunistlikku kollektiivset vastutust – üks kõigi eest, kõik ühe eest! Mitte ülemustel ei pruukinud vange taga sundida, vaid vangid ise üksteist – kas saavad kõik lisapajuki või kõngevad koos. Sina, tõbras, ei tööta, ja mina pean sinu pärast tühja kõhuga istuma? Ei – rüga, raibe! Vahetusnorm tuli igal juhul täita, igal juhul. Brigadir võis normi täitmata jätnud mehe karistuseks järgmise vahetuse brigaadile üle anda – vea seal seanahka! Ja siis, oma brigaadi järjekordses vahetuses, nõuti jälle normi täitmist. Sellesse kommunistlikku karuselli sattunud vang oli lootusetult kadunud; isegi, kui ta jäi düsenteeriasse, teda laatsaretti ei lubatud – viilid tõbras, tööta täispasandatud pükstega…
Jagu tõusis ja läks laiali: kes palke ja laudu tassima, kes aiapostide jaoks auke kaevama. Päike oli juba kõrgemal, aga ilma kiirteta päike, paistis justkui läbi udu, ja mõlemal pool päikest jooksid valged, ebamäärased sambakesed. Oli oodata ilmamuutust.
Vabarna Villem ja Vahtra Kristjan suunati uuele objektile, laagri piirdeaia postide süvendeid kaevama. Augud ei pidanud suured olema: viiskümmend korda viiskümmend ja viiskümmend sügavuti, aga maa oli siin juba suvel kivikõva, mis siis veel külmunud peast, ei hakanud peale kirkas ega kang. Villem togis kirkaga – see põrkas tagasi, sädemed järel, kübetki mulda ei saanud kätte. Mehed seisid nõutult, iga mees oma auguhakatuse ääres, ja vaatasid ringi – soojendada pole kusagil, ära minna ka ei lubata, võta aga uuesti kang pihku! Ainult nii saadki sooja.
Brigadir tõttas ligi:
“Teie, maatäksijad, kuuled sa, tehke igasse auku tuli! Sulatage maa üles.”
“Pole lubatud,” sõnas Villem. “Ei anta puid.”
“Muretsege ise! Lööge lauajupid pilbasteks. Aastaid selle eest juurde ei anta, aga kartsa võite küll saada.”
Villem ja Kristjan, tirisid kohale tõrvapapi rulli – see põleb hästi. Peagi leegitses igas augus tuluke, soojendas maad ja inimesi. Aegajalt visati pilpaid ja tõrvapapi tükke juurde. Hea oli niiviisi tule ääres seista ja tulle vahtida. Tuli tegi oma tööd, kirkad, kangid ja inimesed võisid seni puhata.
Brigadir seisis mõne hetke lõkete ääres, ja sõnas siis kellegi poole pöördumata:
“Lähen töödejuhataja juurde protsente sirgeks ajama.”
Protsentidest oleneb rohkem kui tööst endast. Tark brigadir ajab eeskätt protsenti taga. Protsent annab leiba. On midagi tegemata – näita, et sai tehtud; on mõne töö jaoks liiga väike arvestusnorm – aja suureks. Siin oli brigadiril nuppu vaja. Ja kokkumängu normeerijatega.
Brigaad saagu oma protsendid, ja õhtuks iga mees täiendava pala leiba – see oli eluküsimus. Vorkuta vangilaagri juhtkond, vangivalvurid ja julgeoleku operatiivvolinikud said preemiaraha.
Päike oli nihkunud oma kõrgpunkti, udu oli laiali valgunud ja sambad päikeseketta ümbert kadunud; üle välja laotus päevakuma. Iga mees oli oma augu valmis saanud ja nüüd võis, enne uue auga kaevamisele asumist, veidike hinge tõmmata. Aga jõujaama masinust andis vilet – lõuna!
Brigaad kogunes kiiresti kokku ja aega viitmata, kiirel sammul tõttas meestesumm töötsooni sööklasse. Seal oli juba mees mehe küljes kinni, ei paistnud selgade tagant ei robustseid laudu ega pinke. Muist sõid istudes, suurem osa püstijalu. Need, kes vile peale esimesena kohale jõudsid, ei läinud söönust peast ikkagi ära – kus sa veel soojas olla saad? Teised sõimasid, aga mis sellest, sõim ei valmista valu ega vaeva – ikka etem kui pakase käes.
Töötsooni söögibarakk ehk söökla oli väike kuur, hööveldamata laudadest ümber ahju kokku klopsitud ja siis roostes plekiga üle löödud, et pragusid poleks. Seestpoolt vaheseinaga kaheks jagatud – köögiks ja sööklaks. Põrandat polnud mitte kummalgi, ei köögi ega söögipoolel, paljas kühmuline maapind. Asjamehi oli selles köögis kaks – kokk ja tema abiline.
Kokk, kah vang, pridurka, oli oma ametis vilunud. Puistas tangud ja soola katlasse, jaotas rasva ära – halb rasv patta, hea endale, vahetuskaubaks. Kuigi, jah, vangidele oleks olnud parem, kui laost oleks välja antud ainult halba rasva; oleks vähem varastatud.
Kokk segas putru, vihaselt, justkui valmistaks ta sööki oma vaenlastele, aga ega ta seda siiski korralikult segada viitsinud – pudru oli alati põhja kõrbenud.
Küünarnukke appi võttes trügis Vabarna Villem oma kaaslastega luugi juurde, seal jagati pudrukausse.
“Kausid! Kus kausid on?” karjus kokk, ja juba topiti neid talle ette. Villem ja Kristjan haarasid tühjad kausid ja pistsid luugist sisse. Vastu said oma portsjoni. Nende järel pistsid oma kausid läbi luugi ka Albert ja Elmar.
Seekordne pudru oli hea – kaeratang. Kui palju oli Villem oma talumehepõlves kaeru hobustele ette andnud! Ta poleks osanud iial arvata, et ükskord jookseb tal endal suu vett sedasamast kaerapeotäit oodates.
“Kausid! Kausid siia!” karjuti luugist.
Villem, Kristjan, Elmar ja Albert litsusid end laua äärde, peletasid mõned tukkuma jäänud vangid minema, ja istusid sööma. Villem tõmbas parema jala põlve vastu kõhtu, võttis vildi säärest lusika, kahmas mütsi peast, surus selle vasaku kaenla alla ja vedas lusikaga äärtpidi ümber pudru.
“Kaks! Neli! Kuus!” luges kokk luugi taga pudrukausse. Ta andis kahekaupa, kahte kätte korraga. Nii oli tal kergem, ühekaupa võis segi minna. Aga köögis ei jätkunud kausse.
Luugist ilmus nähtavale täies elusuuruses koka punetav lõust.
“Kus kausid on?” küsis ta kurjalt.
“Brigaadi veel ei ole,“ üritas keegi õigustada.
“Mis te, persevestid, siis kausse kinni panete, kui brigaadi pole?” läks kokk püha viha täis.
Sisse astus julgeoleku operatiivvolinik ja käratas kõlavalt, oma häält imetledes:
“Mis trügimine siin on? Kes on söönud – välja. Koht vabaks! Seda käsib julgeolek!”
Kokk tõmbas hirmunult pea luugist tagasi, ja luges tagasihoidlikul häälel kausse:
“Kümme, kaksteist…”
Villemil sai peagi puder otsa. Ta ajas käe sisemisse taskusse, harutas valgest nartsukesest välja leivatüki pealmise kumera kooruka ja hakkas sellega kausi põhjast ning libajatelt külgedelt hoolega kaeralöga jäänuseid pühkima. Ta kaapis need kokku, limpsis pudru koorikult keelega ära ja pühkis kokku veel teist niipalju. Lõpuks oli kauss puhas, justkui uus, vahest ehk pisut tuhmivõitu. Villem tõstis puhta kausi üles, ja koheselt haarasid selle kellegi näljase käed…
Villem jäi veel viivuks istuma. Ka Elmar, Kristjan ja Albert, olles saanud oma pudruga ühele poole, ei kiirustanud lahkumisega. Võrreldes lageda väljaga, oli siin ikkagi soe, isegi õdus.
Üle laua ajasid kaks söömise lõpetanud vangi vene keeles juttu:
“Ei, pole nõus, objektiivsus nõuab, et me tunnustaksime Einsensteini geniaalsust. “Johann Julm” – on ju geniaalne? Opritšnikute maskitants! Stseen katedraalis!”
“Vigurdamine!” pahandas vestluskaaslane. “Nii palju kunsti koos, et polegi enam kunsti. Vürts ja pipar igapäevase leiva asemel! Lisaks kõigele see jõledatest jõledam poliitiline idee – üksikisiku türannia õigustamine Venemaal. Ja siis küsitakse veel – mispärast te meid ei armasta? Kes armastaks rahvast, kes vallutab naabreid, neid vangistab ja küüditab?”
“Millist teist kontseptsiooni oleks läbi lastud?…”
“Ahaa, läbi lastud?! Ärge ütelge siis, et geenius! Ütelge, et pugeja, täitis labast tellimust! Geenius ei sobita oma kontseptsiooni türannide maitsega! Niimoodi jõuame me oma kunstiga kurat teab kuhu! Võtame näiteks ballett, “Luikede järv”. Kui teatris parajasti ei juhtu olema baleriine, kes sobiksid tantsima väikeste luikede tantsu, kas siis asendame nad nelja väikese paksukesega, kes selle ära tantsivad. Võib ka nii, ja saab ka nii, aga see on siis jant kolmes vaatuses, aga mitte ballett “Luikede järv”.
“Aga kuulge, kunstis pole tähtis mitte m i s, vaid k u i d a s.”
“Just nimelt! Just nimelt! Kuradile mis, tähtis on kuidas! Neli paksukest ei sobi väikeste luikede tantsu kontseptsiooni, isegi kui nad kellelegi väga meeldiksid. Isiklikult mina, olles eluaeg tegelenud teatris kõhnade baleriinidega, eelistaksin vahelduseks ka paksukesi, aga ega ma saa oma eelistusi lavatükki kanda!”
“Kui Suure Teatri parteirakuke käsib töötada selle inimmaterjaliga, mis parajasti käepärast on, käsib asendada väikesed luiged nelja paksukesega, siis sa kas asendad, või muidu…”
“Või muidu oled siin.”
Vaidlus lakkas. Brigaad sättis ennast minekule. Keegi sõnas tasakesi:
“Brigadir on head protsendid välja tinginud. Tuli heas tujus tagasi.”
Pärast lõunat liikusid vangid objektil justkui unes. Ei, mitte täis kõht ei teinud neid uniseks vaid jõuvarud olid otsas; oodati ainult üht – tööpäeva lõppu. Aga paljud ei jõudnudki seda ära oodata, varisesid jalgelt maha ja jäidki lamama…
Villem oma kaaslastega jätkas endisel töökohal. Kesa Albert ja Tsäpsi Elmar tirisid kohale ehitatava laagri aiaposte. Nööri otsa oli seotud kolm-neli jämedat palki ja siis, köied üle õla, lohistati neid postiaukude juurde. Vangilaagris oli ju kõige odavam tööjõud inimene, hobuse pidamine oli hoopis kallim, traktorist ei maksnud rääkidagi. Tund tunni järel rügasid Elmar ja Albert tööd teha – jalasääri pingutades, viimast jõudu kokku võttes. Päevanorm tuli täita, muidu vähendatakse leivapajukit või jäetakse hoopis ilma, aga see tähendas kindlat surma.
Päeva lõpus, vedades palke, Kesa Albert vaarus jalgadel, ja vajus kokku. Kähises veidi aega maas, ahmis õhku, ja jäi siis vaikselt lamama. Albert oli surnud. Laibamehed saabusid kohale, kiskusid surnul riided seljast ja vildid jalast, kobasid taskud läbi ja lohistasid laiba mööda nõlva jõe äärde. Tumeda mütsatusega heideti surnu järsakust alla, teiste omasuguste juurde.
Vahtra Kristjan ja Tsäpsi Elmar seisid kivistunud nägudega. Vabarna Villem tundis jällegi südames teravat valu, mis vahepeal oli veidi vaibunud. Pisarad veeresid mööda ta põski alla. Villemi silme ette kerkis väike Piusa jõeke, sellel Kurksina veski, ja veskitammil, päikeses sillerdava vesiratta juures priske, alati naeratav ja elurõõmus mölder Kesa Albert.
Päikeseketas peitus maa varju. Tööd lõpetati ära, tööriistad viidi kuuri. Brigaadid kogunesid kokku, kolonni. Töötandrile jäid maha laibad, kümned laibad. Nende nägudele sadas lund. Keegi oli kummuli käru all kõveras, käed käistesse peidetud, ja niimoodi surnuks külmunud. Keegi oli kangestunud, pea põlvede vahel. Teisal istusid kaks laipa, seljad vastamisi. Maapoisid, usinad töörügajad, surid teistest kiiremini – kasin pajuk ei taastanud energiavarusid.
Kolonne rivistati üles, tagasiteeks tsooni. Vahimaja ees käis hirmus surumine; kõik olid koos, taheti kiiremini jõuda sööklabarakki, kasina, aga siiski lobi juurde. Konvoi oli väljas ja organiseeris loendust.

Õhus oli tunda kevadet. Päike näitas ennast üha sagedamini, soojendas lõunapoolseid mäekülgi ja äratas Vorkuta männid talveunest. Aga tuul, põhjatuul, oli veel vinge, lõikas justkui noaga.
Vangide kolonn suundus objektile. Brigadir sammus mornilt, lõuapärad kokku pigistatud. Seekord ei olnud tööde planeerijale, pridurkale, enam brigaadil andamit anda, ja tööde planeerija teadis, et see brigaad on “tühjaks pigistatud” – andamit pole neil anda ei täna, homme ega ülehomme… Seega, mingist kergemast objektist ei saanud enam juttugi olla.
Suundur sammus mustendavate küngaste ja kõrgete tornide poole, sammus Vorkuta surmakaevanduse poole. Vangid mõistsid, ja neil kustus igasugune lootus, ainult kevadiselt madala päikese kiir valgustas vangide kolonni.
Töötsooni ees loeti kaks korda: esimene kord suletud värava ees, et näha, palju on sisenejaid; teine kord – väravast sisenemisel, justkui oleks mõni vang hetke jooksul võinud plehku pista. Aga töötsoonis oli juba teine vastutusala, ka vangivalvurid ja konvoeerijad teised.
“Viiekaupa võtt-ta! Viiekaupa võt-ta! Esimene! Teine! Kolmas!…”
Ja niipea kui viisik välja hõigati, astus see väravast sisse.
Kolonn, olles täies koosseisus töötsooni sisse saanud, suunati šahti mustendava suu poole, mille ees pisteti igale vangile pihku kaevurilambike.
Šahtist tõusis jämeda nagiseva trossi otsas pikk rodu väikesi kivisöega täidetud vagonette ja volksatas pimedusest maapinnale, justkui sajajalgne. Vangid jäid ootama, kuni vagonetid ennast pöördsillal tiireldes tühjendasid, ja tabanud õige momendi, kargasid vagonettidesse ning kadusid hetkega pilkasesse pimedusse, kaevurilambid tillukeste väävelkollaste silmadena kokkusurutud põlvede vahel virvendamas. Laest langes suuri külmi veetilku, märjad, mustunud toetustalad läikisid lampide heitlikus valguses. Kuskil solises seinast vesi, kõikjal käikudes kiirustasid virvendavad kollased tulukesed – vahetus ruttas tööle. Läbi pikkade, madalate käikude puhus kõle tuul, vangid kiskusid oma vatijopede hõlmu koomale. Peagi jõudis brigaad laavasse, tööpostile. Ülal pimeduses huugas masin, näris raginal lahtilõhatud sütt. Metallrennis roomas niiske, kummituslik mäemass allapoole. Strekis kolisesid vagonetid, kostis tigedat venekeelset vandumist ja hüüdeid. Äkitselt kõlas kuskil strekis langeva lae mürin ja vangide karjatused.
Vabarna Villem, Vahtra Kristjan ja Tsäpsi Elmar ronisid renni ja hakkasid toestikust kinni hoides märga söejuga jalgadega allapoole trampima. Laubad märgusid, jalad värisesid pingutusest. Keegi karjus vene keeles vihaselt: “Vaguneid ei jätku, täna jääb plaan täitmata!” Mehed vaikisid masenduses – plaani mittetäitmine tähendas vähendatud leivanormi ja niigi nappide jõuvarude kaotust.
Lõunavaheaega kaevanduses polnud ette nähtud, polnud siin kööki ega sööklat. Vangidel tuli rabada rasket tööd tühja kõhuga kuni õhtuni. Aga sest polnud midagi – oli see ju kommunistlik surmalaager!
Tööpäeva lõpul vangid vaevu liikusid, mõned vaarusid jalgel, justkui joobnud. Gaasimõõtja, kah vang, käis all, mõõtis gaasi protsenti õhu koostises ja teatas minööride brigadirile, et gaasi on täpselt üks neljandik protsenti, mis tähendas seda, et lõhkamine tuli lõpetada. Minööridel olid parajasti padrunid seinas, nende brigadir tahtis “käraka” ikkagi ära teha, lollus oleks olnud lõhkepadruneid seina jätta, seda enam, et sageli gaasimõõtjad liialdasid veidi oma gaasiprotsendiga.
Esimesed raksatused olid kuulda, aga teised mattusid jubedasse mürinasse. Gaas plahvatas kogu käigu pikkuses; tonnide viisi kivi tuli ülevalt vangidele kaela. Terve laava langes korraga sisse, palju vange selle juures alla jäi, seda oli raske arvata.
Vabarna Villem viibis plahvatuse hetkel laava ülemises osas, ja see asjaolu saigi tema päästjaks. Ta toibus pikkamisi plahvatusest, võbises üleni ehmatusest ja ronis käpuli ja roomates strekki ning jäi oma kaevurilambi valgusel alla laavasse vahtima.
Esimene, mida ta nägi, oli gaas. Plahvatanud gaas, mis on õhust raskem, vajus alla ja seisis nagu udu paarikümne sendimeetri kõrgusel pinna kohal, niisugune rohekashall müür, justkui jõgi. See jõgi valgus aegamööda alla piki laavat, valgus poolenisti kivisöekamakate alla mattunud ja raskelt vigastatud inimeste peale. Inimesed visklesid, kisendasid, hüüdsid appi. Teiste seas olid plahvatuses jäänud kivivaringu alla ja vigastada saanud laava alumises osas töötanud Vahtra Kristjan ja Tsäpsi Elmar. Vahtra Kristjan lamas liikumatult ja kadus pikkamisi halli udusse. Aga Tsäpsi Elmar rabeles meeleheitlikult, kadus korraks mürgisesse uttu, ajas siis pea välja ja kisendas ahastava, elajaliku häälega, mis sulas kokku teiste abi järele karjuvate vangide kisaga. Samas toimus uus varing, mis mattis kõik enda alla ja hääled vaikisid.
Vabarna Villemit tabas õudne, ületamatu hirm selle rohelise koletise ees, mis mööda laavat roomas, ja ta põgenes kabuhirmus mööda streki ülespoole, lähemale ventilatsioonavadele.
Õnnetuse tõttu lõpetati tööd ära pisut varem kui tavaliselt. Vangid rivistati värava ette. Loeti suletud värava ees, et näha, palju väljub.
“Viiekaupa võt-ta! Viiekaupa võt-ta! Esimene! Teine! Kolmas!…”
Ja niipea kui viisik välja hõigati, astus see mõni meeter ettepoole.
“Ümber pöörd, kurradi perse!” karjus konvoi, olles läinud lugemisega sassi. “Tagasi!”
Konvoi hakkas sagima, otsis vineeritahvlite pealt aru. Puudu jäi! Aga pidigi ju puudu jääma – surnud kolonni ei rivistu! Loeti uuesti, nüüd jäi üle! Õpiksid vähemasti rehkendamise selgeks, või lugegu neid, kes hukkusid kaevanduse plahvatuses!
“Brigaadide kaupa võtta!” karjus konvoiülem.
Mehed seisid viisikutes läbisegi, kes kellega kokku juhtus. Nüüd hakkas kihin-kahin ja sumisemine.
“Viie tuhande seitsmekümne kuues!”
“Siin!”
“Kolm tuhat nelisada kakskümmend viis!“
“Siin!“
Lugemine jätkus, kontrolliti numbrite järgi…
Külm oli hakanud oma hambaid näitama, keegi ei seisnud enam paigal – kes tampis koha peal, kes astus kaks sammu ette, kaks tagasi.
Konvoiülem röögatas:
“Väravast ee-male! Viiekaupa võt-ta!”
Kolonn ei tahtnud taganeda, tahtis edasi minna, õhtusele lobile ja barakki.
“Ah nii?” pistis konvoiülem möirgama. “Tahate lumes istuda? Otsemaid panen istuma. Pean hommikuni välja!”
“Mis te, kuradid, kipute vastu väravat!” sõimasid tagumised eesmisi.
“Viiekaupa võt-ta! Esimene! Teine! Kolmas!”
Kuu hiilgas Vorkuta talvetaevas juba täies kauniduses. Taevas olid süttinud tähed.
“Väravast eemale!” sundis konvoi jälle.
Aga seekord vangid ei nurisenud, nägid isegi: sõdurid tulid vahimajast välja ja piirasid väravataguse platsi sisse.
Nüüd hakati välja laskma. Värav tõugati pärani. Ja selle taga, palkidest tõkkepuude juures oli konvoiülem ja tema abi jälle ametis:
“Esimene! Teine! Kolmas!…”
Tänane konvoiülem oli täielik kõlupea, kuigi teadis, et sellise pakasega vangid ei põgene. Vorkutast põgeneda on raske, varem või hiljem saadakse selles inimtühjas, lumises tundras põgenikud kätte, pigem surnuna kui elusana.
“Sammu marss! Rutem! Pikem samm!” kisendas konvoiülem. “Pikem samm, suundur!”
Vangid astusid härgamisi, pead norus, kaotada polnud midagi – nagunii on söögibarakis juba teised ees ja rahvast tulvil.
Kolonn lähenes laagrile, kõik oli selles nii nagu hommikul jäi: öö, tuled plangu kohal piki keelutsooni, eriti paksult põles laternaid vahimaja ees, puistamisplatsil.
“Seis!” karjus konvoiülema abi. Koondati ridu. “Ma-arss!”
Vahimaja ees kostis uuesti käsklus: “Seis!“
Valvurid tulid välja, jäid teele passima.
“Vatikuued lah-ti!”
Vahimehed asusid puistama, aga mitte väga innukalt – mida siin ikka puistata? Ehk mingi viilitükk, saeleht, et teha nuga. Vahimehed patsutasid mööda külgi, mudisid käpikuräbalaid. Lõpetasid läbiotsimise kiiresti, aeg oli hiline ka neile…
Kaks vahimeest jäid värava taha seisma, kolme mehe kõrgune värav läks aeglaselt lahti ja kõlas käsklus:
“Viiekaupa võta! Esimene! Teine! Kolmas!…”
Külmunud ja nälginud vangid olid lõpuks tsoonis. Pikk orjapäev jõudis õhtusse.
Brigaadid trügisid söögibarakki, jooksid hulganisti trepile.
“Seis, hoorapojad!” röökis söögibaraki päevnik ja vibutas malakat. “Tagasi! Või ma äestan mõnel näo segi!”
“Mis meie teha saame!” röökisid eesmised vastu. “Tagant litsuvad peale!”
“Viiekaupa, lambapead, mitu korda ma pean rääkima?! Lasen sisse siis, kui on vaja! Aga kuhu sina poed, raibe?” Päevnik virutas Vabarna Villemile rusikaga kuklasse, aga Villem rabeles sisse ja trügis kohe söögijagamise luugi juurde.
Aurupilved hõljusid lae ümber, mehed külg külje vastas koos justkui heeringad tünnis; laudade vahel sagiti ja tõugeldi, mõni puges supikausiga vahelt läbi.
Luuke oli kokku viis: kolm üldist toidujagamise luuki, üks nende jaoks, kes nimekirja järgi said – igat masti pridurkad, ja üks kausside tagasiandmiseks. Kokka ennast polnud näha, ainult ta käed – suured ja karvased – liikusid läbi luugi edasi-tagasi.
Villemil õnnestus ühe lakkuja käest kauss rabada ja luugist sisse pista. Kokk virutas justkui südametäiega tema kausi putru täis – tänase päeva suurim vedamine, ja Villem kobis ühele vabale pinginurgale laua ääres. Võttis mütsi peast ja pani põlvedele. Kobas vildist lusika. Segas lusikaga, aga mida siin segada – õhtune lobi alati vedelam kui hommikune – hommikul vaja vangi natukegi turgutada, et ta jaksaks mingilgi määral tööd teha, õhtul jääb nagunii magama, ja paljud enam ei ärkagi…
Villemi vastas istus vang, kelle sirge selg paistis selgelt teiste vangide küürus kogude hulgast välja. Samas aga näitas ta kortsuline nägu, et ta oli nii vana kui üks inimene vangilaaris üldse saab vana olla. Polnud võimalik öelda, et ta pea oli täiesti hall, sest ta paljal peal ei leidunud ainsatki juuksekarva. Vanamehe silmad ei vilanud vangi kombel, vaid vahtisid tühjal pilgul üle Villemi pea. Ta sõi kulunud puulusikaga rahumeeli oma lahjat lobi, ta ei pugenud ninapidi kaussi nagu teised, vaid lusikas käis kaares suu ja kausi vahet. Ainsatki hammast polnud tal ei üleval ega all: hammaste asemel näsisid leiba luukõvad igemed. Tema käed, kopras ja musti kriime täis, olid sellest hoolimata kaunid, pikkade sõrmedega, justkui pianistil või viiulimängijal. Ja oma kahtesadat grammi leiba ei olnud ta asetanud mitte ligasele lauale, nagu teised vangid, vaid puhtale valgele riidetükile. Ilmselt istus siin inimene, kellele nõukogude võim oli pakkunud ainult vangistust, ja ta ei osanud loota ega oodata nõukogude võimult midagi muud.
Kõigepealt sõi Villem ära mustaks tõmbunud kapsalehed. Kartuleid oli üksainus. Sihuke keskmine kartulinubul, külmavõetud, seest kõva ja magusaks viirutunud. Kala aga peaaegu polnudki, haruharva vilksatas mõni paljas rootsuke. Aga iga rootsuke ja uimeots tuli läbi lutsida, mahl välja imeda, mahl oli tervisele kasulik. See võttis aega, aga tal polnud kuhugi kiiret. Vorkutal elamisega ei kiirustatud – surm võis saabuda homme, või hiljemalt ülehomme…

Vabarna Villem oli juba mitmendat päeva tundnud südames valu, see üha tugevnes, aga täna, 6.märtsil 1953, pitsitas juba hommikust peale eriti rängalt. Ta oli tahtnud hommikul laatsareti minna, velskri jutule, aga brigadir sõnas kindlalt:
“Täna ei anna pridurkast velsker töölt vabastust mitte kellelegi, täna toimub vangide üldrivistus, miiting ja avaldatakse mingi riiklikult tähtis teade.”
Riiklik teade või mitte, Villemile polnud sellest ei sooja ega külma, sest talle oli tähtis ainult üks teade – vangist vabastamine. Aga määratud karistusest, kakskümmend viis pluss viis, oli ära kantud vähem kui viis aastat. Ja vaevalt olekski Villem oma südamehädaga töölt vabastuse saanud, sest juba eelmine kord oli laatsareti velsker öelnud: “Ega süda pole käsi või jalg, et kohe näed et ta on katki või otsast ära. Südamega ei oska midagi peale hakata isegi meie tohter.”
Enne miitingut aga tormas barakki operatiivvolinik vahisõduritega ja karjus: “Šmon, koguneda platsile!”
Brigaadid rivistusid baraki ette platsile, mis oli juba sõduritest ja koertest piiratud. Vangid kamandati istuma. Püstitõusmine oli keelatud. Kui keegi korraldusele ei allunud või hoiatusele ei reageerinud, põrutas kõige lähemal olev sõdur paugu õhku. Samal ajal toimus läbiotsimine kogu laagri territooriumil. Barakkides tõmmati madratsid põrandale, tuhniti kappides, otsiti läbi isiklikud asjad ja loobiti kõik läbisegi, kuhu juhtus. Seda tegid laagri valvurid ehk „vospitatelid” (kasvatajad), kes selleks puhuks terves koosseisus kohal olid. Põhiliselt otsiti terariistu, mida vangid valmistasid ja võisid objektidelt kaasa tuua. Kui kõik oli läbi otsitud, algas brigaadidena barakki tagasi laskmine. Jälle uus läbiotsimine ja loendus. Kui väljaläinute arv klappis sissetulijatega, oli lugu lõppenud. Tavaliselt aga vangide arvus eksiti, loeti uuest, ikka uuesti, kuni arvud klappisid, alles siis oli võimalik tagasi barakki minna, koristama segipaisatud asju.
Staabibaraki juures taoti jällegi relsi. Anti käsk väljuda. Tohutu vangidemass rivistati kolonnide kaupa üles. Protseduur kestis peaaegu tunni. Aga toimumas oli midagi enneolematut – vangivalvurid ja julgeoleku operatiivtöötajad toimetasid vaikselt, kuulda polnud tavapärast karjumist ja ropendamist.
Lõpuks olid vangide read paigas, tihe hingeaur tõusis kargesse Siberi märtsiõhku. Kolonnide kohal heljus mingi ebamäärane inin, sest vangid jutlesid vaikselt, tammusid jalalt jalale ja väristasid külmast õlgu.
Kolonnide ette tassiti mikrofon, veeti juhtmeid, montöör ronis posti otsa ja kohmitses valjuhääldi juures. Vangid kehitasid imestunult õlgu – mingit riigipüha ju polnud!
Vangilaari staabihoone uks avanes ja ohvitseri saatel väljus siseministeeriumi polkovniku paraadvormis Vorkuta laagri ülem. Ta astus mikrofoni ette, köhatas, et kontrollida mikrofoni tööd ja alustas kõnega.
“Seltsimehed Vorkuta parandusliku töö laagri teenistujad, vangivalvurid ja operatiivtöötajad! Kodanikud vangid! Juba kakskümmend üheksa aastat elab kommunistlik partei, mis kätkeb endas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu tahet, mõistust ja südametunnistust, ilma Vladimir Iljitš Leninita. Kuid iga aastaga üha eredamalt avaneb Iljitši organisatsioonilise töö maht ja tähendus, tema erakordne mõttejulgus, tema eksimatu võime näha ette tulevikku.
Sama järjekindlalt ja kiirelt on kasvanud maailmas meie kuulsusrikka Kommunistliku partei peasekretäri, seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalini mõjujõud. Stalin on inimene, kes kõige andekamalt omandas oma suure õpetaja energia ja julguse, ja nüüd juba enam kui kolmkümmend aastat seisab ta meie partei raskel, vastutusrikkal ametipostil. Stalini hiilgavalt organiseeritud tahtejõud, suure teoreetiku terav mõistus, julge peremehe anne, tõelise revolutsionääri vaist, kes suudab imepäraselt hästi mõista iga inimese peeni iseloomuomadusi, kasvatades ja edasi arendades neis tõelisi võitlejaomadusi – kõik see on asetanud Stalini Lenini asemele.
Meie kodumaal pannakse iga päev toime sadu ja sadu kangelastegusid, üks taolistest eredatest kangelastegudest on Vorkuta söe- ja niklikaevandused, mida teie oma ennastsalgava tööga üha laiendate, andes meie armastatud kodumaale ikka enam ja enam väärtuslikku toorainet. Seltsimehed tšekistid ja kodanikud vangid! Selles kangelasteos on hindamatu osa kuulsusrikkal riiklikul julgeolekul, siseministeeriumil ja tema GULag-il. Aga kõik need enneolematud kangelasteod ei oleks saanud teoks ilma Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteita, ja eeskätt tema peasekretäri seltsimees Stalini juhtimiseta. Ma pean siinkohal kurbusega teatama, et peale lühikest rasket haigust seltsimees Jossif Vissarionovitš Stalin suri oma tööpostil. Aga nii nagu Lenin, on ka meie Suur Juht seltsimees Stalin elavatest elavam, ja juhib meid uutele võitudele. Hurraa!”
Hurraa hüüe kajas veel Vabarna Villemil kõrvus, kui ta järsku tundis, justkui oleks keegi elusast peast tahtnud tal südant rinnust välja rebida. Villem vaarus ja kukkus näoli vangide ridade vahele. Kõrvalseisjad ei liigahtanudki.
Pärast miitingut jäid laagri avarale platsile lamama kümned surnukehad, kes olid surnud laagriülema kõne ajal. Blatnoidest laibakoristajad asusid laipu kokku korjama. Nad kiskusid surnutel vildid jalast, vatikuued seljast, kobasid taskud läbi ja heitsid laibad regedele. Nende hulka visati ka Vastseliina valla endise jõuka taluperemehe Vabarna Villemi surnukeha.

Elu Siberis asumisel

Eestist küüditatud naiste, laste ja vanade ning haigete meeste kolonn vantsis jalgsi sihtkoha, Novosibirski oblasti Barabinski asula suunas. Sinna ei viinud raudtee, mida mööda tuiskaks rõõmsat galoppi raudne hobune, sülitades tuld ja puhudes oma sõõrmetest suitsupilvi. Sinna ei viinud ka teed, laia ja sirget – suvel tasandatud, talvel lumest puhtaks roogitud. Barabinski rajoonikeskuse väikesesse räpasesse asulasse vantsisid eestlastest küüditatud mööda rada, kannatuste rada, pisarate rada…
Pambud seljas, saatjateks poolkasukates püssimehed, liikus pikk vangiderodu mööda täistuisanud rada. Viletsusele ja hukule määratud vangid vantsisid kergetes riietes ja Siberi talvele mittevastavates jalanõudes; nad komberdasid sügavas lumes kuhugi pimedusse, ähmasel kuuvalgel mustendava metsa suunas… Ees ei paistnud ainsatki tulukest.
Justkui tohutu must koletis roomas pikk inimkolonn mööda lumist ja auklikku teed, väänles mändide vahel, ronis mööda mäekülge üles ja laskus jälle alla orgu, et siis uuesti tõusta ja laskuda. Ta ei peatunud kordagi: muudkui liikus ja liikus edasi, roomas ainult temale teadaoleva eesmärgi poole. Koletise kõrval, kummalgi pool, justkui oleks ta sajajalgne, sammusid valvurid, vintpüssid õieli. Koletise taga lõrisesid koerad, aegajalt näksisid nad selle saba.
Taevas selgines. Siberi kargest öötaevast vaatasid alla tähed. Tähed olid kaunid, nad helklesid kutsuvalt – õnnetud hinged, tõuske üles, tõuske taevasse, siin on teine maailm, siin on teine riik! Inimesed sumasid lumes, labajalad ja sääred külmast kanged. Vangid venisid läbi tiheda metsa. Nad olid väsinud pikast tapist, nad olid söömata, joomata, pesemata…
Ilse tassis süles suurrätti mässitud Liisit, kes tukkus jõuetult ema kätel. Kaheksaaastane Liina vantsis apaatselt ema kõrval, silmad pooleldi kinni. Aeg-ajalt võtsid Põlsu Liine ja Vahtra Teele Liisi enda sülle, et Ilse võiks natuke puhata. Kesa Manni liikus teiste järel, midagi mõistmata ja nägemata, aegajalt kussutas ja äiutas riidepambukest enda rinnal.
Aga näe! Juba paistab Barabinski asula. Vangid olid jõudnud pärale, suurele lumisele Barabinski asula turuplatsile. Koletise pea sirutus pikalt ette, roomas veel veidi edasi, ja tõmbus siis kerra.
Turuplatsi ääres kössitasid hallid, madalad palkmajakesed. Majad olid vajunud, mistõttu lumehangest väljavaatav pisikeste ruutudega akna alumine äär ulatus peaaegu maapinnani. Maja, pigem siiski onni, lummetuisanud ukseava tähistas ainult selle ees istuv koheva karvaga koer, sõbraliku olemisega laika.
Pimenes. Saabujaid võttis vastu rodu pikki regesid, nende ees halli värvi härjad. Plats läks äkki tõrvikutuledest ja petroolilaternatest valgeks. Südaööl pandi püsti orjaturg. Otsiti osavaid, tugevaid töötajaid kolhoosidesse. Nõrgemaid ei tahetud, lastega peresid hoopiski mitte. Ilset lastega ei tahtnud keegi, kui aga “orjakauplejate” ette astusid tugeva kondiga Põlsu Liine ja Vahtra Teele, nõustuti kaasa võtma ka Ilse lastega. “Orjakaupleja” heitis kahtlustava pilgu Mannile, kes parajasti oma pambukest kohendas ja äiutas, aga nähes, et seal väikelast ei ole, käsutas kõik naised lastega ühele reele hunnikusse. Sõit läks lahti. Kõrgete lumehangede vahel liikusid härjad terve öö. Oli külm, lapsed suurrättide sees värisesid, naiste südameid läbis ahastus ja valu. Kurnatud lapsed, Liisi ja Liina, tundsid piinavat janu. Kusagil väikese maja juures peeti härjad kinni. Liine läks tuppa vett paluma, tuligi suure kruusi sooja veega; nüüd said kõik veidi juua.
Hommikuks jõuti külmast kangetena kohale, Sbornoe külla. Sbornoe tähendab eesti keelde tõlgitult – kokkukogutud. See küla oli tekkinud inimtühja steppi kohutavatel kolmekümnendatel aastatel. Elanikud olid toodud siia Ukrainast, Venemaalt, Kasahstanist ja teistest Nõukogude Liidu “vennalikest” liiduvabariikidest aastatel 1929-1933 läbi viidud kollektiviseerimise ja kulaklike elementide küüditamise käigus. Pered pandi tühjale kohale maha, paljud neist surid.
Sbornoe uued, seekord Eestimaalt pärit elanikud – Vahtra Teele, Põlsu Liine, Kesa Manni ja Vabarna Ilse lastega – käsutati väiksesse onni, mis meenutas lambalauta; härmatis seintel, vasikas norutas nurgas. Selles onnikeses elasid ukrainlasest mees ja naine, kelle väike laps oli surnud.
Vastseliina valla naised, olles kohale jõudnud, vajusid ahju äärde teadvusetult magama; õnneks oli ahi soe. Keskpäeval ärkasid naised piitsa plaksumise ja kõva mehehääle peale, mis karjus “stavaite”. Küüditatud olid veel unesegaselt uimased ega taibanud äkki, mis toimub, kus ollakse. Naised aeti üles ja piitsaga mees viis nad kontorisse.
Kontorihoone oli endise kulaku, Doni kasaka, elumaja. See kasakas oli Donimaal 1930.aastal tehtud kulakuks ja küüditatud koos perega siia, lagedasse steppi. Aga ka siin oli kulak oma naise ja kolme peaaegu täisealise poisiga asunud rügama, ehitas taluhooned ja elumaja, ja pärast seda tehti ta uuesti kulakuks ja küüditati edasi, kuhugi Siberi viljatusse pärapõrgusse. Kommunistlik partei ja tema poolt juhitud nõukogude võim ju ei salli jõukust, kõik peavad olema ühtemoodi vaesed!
Selles kontoris klõpsutas arvelaual hommikust õhtuni normipäevi raamatupidaja ja kaks korda kuus ilmus kohale komandant, kes küüditatuid nimekirja järgi üle kontrollis, et ei tuleks puudu ega oleks ka ülejääke. Vahel ilmus külasse rändkino ja kontoriruumis näidati aastas paar korda filmi. Mõnikord ka tantsiti karmoška saatel, aga erilist lusti tants ei pakkunud – terveid, elujõulisi mehi kolhoosis peaaegu polnudki; noored mehed olid läinud sõtta ja sinna jäänudki, tõsi, mõni pöördus ka tagasi, aga invaliidina. Ka Baltikumist saabunud küüditatavate laine tõi Siberi kolhoosidesse aina naisi ja lapsi, justkui oleksid eesti naised olnud neitsi Mariad ja saanud lapsi Jumala armust…
Kolhoosi kontoris tehti küüditatuile sissekirjutus ja kohustati kaks korda kuus komandandi juurest läbi käima. Komandant, üle keskea, kõhukas ja hea toitumusega siseministeeriumi vormis mees takseeris Eestist saabunud naisi hindava pilguga, justkui sooviks ka enda jaoks kedagi orjatariks valida. Selle mehe võimutunnuseks oli tärniga müts ja läikivad pagunid; kui temalt need ära võtta ja tõmmata talle selga vatikuub, siis oleks temast järele jäänud ainult kiilaspäine kõhukas mehike, kuniks sedagi… Aga nüüd oli ta veel ülemus, ja käskis naistel mingile venekeelsele paberile alla kirjutada. Naised andsid allkirja – nagunii ei austa nõukogude võim omaenese seadusi, ja ka see paber võidakse juba järgmisel hetkel ahju visata.
Eesti talunaised olid sattunud viletsasse Venemaa kolhoosi, nimetusega “Stalini tee“. Ümberringi lage stepp, väikesed onnid, mida raske oli inimeste eluasemeks pidada, hundid ulgusid stepis. Võimatu on sõnades väljendada, mida need, alles hiljuti õitsva tervisega, elurõõmsad ja õnnelikud, eesti korralike talude naised siin pidid nii hingeliselt kui füüsiliselt läbi elama ja välja kannatama. See oli kui halb unenägu. Aga maa on püha paik, inimene kuulub selle juurde.
Töötajaid eesti naistest kellestki esialgu ei olnud, nädala jagu päevi võttis toibumiseks ja enda sisse seadmiseks, kuigi, mida siin ikka sisse seada; ikka ja jälle, üks ja teine jäi masenduses seisma, silmad pärani, justkui veel mitte uskudes, et kõik see toimub ilmsi. Üksikud kohalikud inimesed käisid eestlasi vaatamas, tõid neile veidi leiba ja kartuleid, aga nad olid ise ka väga vaesed.
Vastseliina valla naistel polnud ühtki tarbenõu – sõela, silmapesukausi ega pali pesupesemiseks. Aga külas oli ka teisi eestlasi, naisi, lapsi ja vanemaid mehi, kes naiste palvel meisterdasid neile puidust nõud ja puulusikad. Pajupõõsa taha, veidi onnist eemale, ehitati ka väljakäik, sest taolist ehitist külas ei tuntud; külarahvas käis asjal oma hüti taga, aiamaal.
Vabarna Ilse määrati seatalitajaks, tema hoole alla anti viiskümmend siga; koos temaga hooldas sigu Kõo külast pärit talunaine Helde ja kohalik venelanna Ziina. Viimase pere oli kakskümmend aastat tagasi Kesk-Venemaal kulakuks tehtud, isa vangistatud ja Ziina väikese tüdrukuna küüditatud koos ema ja vennaga siia Siberi elutusse steppi.
Vahtra Teele ja Põlsu Liine määrati karjatalitajateks, nende hoole alla anti kakskümmend lehma.
Kesa Mannist enam elulooma ei saanutki. Istus päevad otsa hütis ja kussutas ja äiutas oma pambukest ega lahkunud sellest hetkekski. Ööseks asetas selle enda kõrvale. Sedagi vähest sööki, mida naistel talle pakkuda oli, ta peaaegu ei puutunudki.
Nädal pärast jaanipäeva tabas eesti naisi kohutav õnnetus – Kesa Manni oli ennast kuuri all üles poonud. Naine oli heitnud nöörijupi ümber tala, selle korralikult sidunud ja astunud siis palgijupile… Naised märkasid õudusega, et enne seda, kui ta ennast üles poos, oli Manni oma pambukese lahti harutanud – kuuri põrandal riidetüki sees vedeles tühi lutipudel, pundar mähkmeid ja pisikesed siputuspüksid.
Manni maeti küla taha lagedale väljale, venelaste surnuaiast eraldi. Sinna oli tekkinud juba eestlaste surnuaiake, mis jõudsasti kasvas. Eestlased ehitasid surnuaiale lattidest tara ümber, et kaitsta omaloodud püha maalapikest hulkuvate kariloomade eest.
Kohalike matmispaigad olid väga korrast ära. Lambakarjad käisid päeva jooksul mitu korda üle kalmistu. Olid ainult künkad, mõnel harval künkal ka rist püsti. Ei kasvanud seal lilled ega puud…
Paar nädalat pärast Manni matuseid jõudis Eestist kohale täiendav kontingent – kommunistid olid teinud märtsiküüditamise “järelnoppimise”, püüti kinni need, kes olid märtsis nimekirjas sees, aga mingil põhjusel küüditamata jäänud – kas polnud küüditamise ajal kodus või olid sellest kõrvale hoidunud.
Kesa Manni poisid, kuueteistkümneaastane Märt ja neljateistkümneaastane Karl olid põgenenud küüditamise eest Võru linna ja redutasid kus juhtus. Lõpuks otsustasid tööle minna Võru tellisetehasesse. Said ka ühiselamus koha, kuid poistele oli teadmata, et ühiselamus toimub niinimetatud sisseregistreerimine. Saanud kõigest nädala tellisetehases töötada, nabiti nad otse savirenni tagant kinni. Järgnes pikk ja kolisev rongisõit Siberisse.
Rong sõitis päeval ja öösel. Poisid tukkusid umbses vagunis paljal vagunipõrandal, ja ükskõik millal nad ka ärkasid – ikka ta kolises. Poistel tekkis tunne, et see vagunirataste kolksumine ei lõpe mitte iialgi… Aga ometi rong peatus. Siis lasti inimesed justkui loomakari püssimeeste valve all vagunitest välja asjatoimetusele. Ei olnud kohta, kuhu jalaga astuda, kõik kohad olid hunnikuid täis, sest ega see ešelon ei olnud ainus, mis sealt küüditatutega läbi sõitis. Kuidagi saadi hakkama, häda ei anna häbeneda… Uhkete pagunitega vene ohvitserid jalutasid rongi juures, prouad käevangus, ja vangid kükitasid sealsamas…
Mõnes peatuses toodi söeämbritega mingit supilurri, kuid nii suure rahva peale seda lihtsalt ei jätkunud.
Märt ja Karl piilusid uudishimulikult läbi vagunitrellide välja. Erinevalt loomavagunist, ja kõhuhädas vangide poolt täis pasandatud raudteeperroonist avanes poiste silmade ees esmapilgul väga meeldiv vaade Venemaast, vähemalt osakesest Venemaast – see oli ilus valge kasemets. Nii sirged ja kõrged puud ning huvitaval kombel täiesti valged!
Kesa Märt ja Karl saabusid koos teiste Eestist “järelnopitutega” Novosibirski raudteejaama ja konvoeeriti sealt Barabinski asulasse orjaturule. Neil vedas! “Stalini tee“ kolhoosi esimees, silmates kahte noort tervet poissi, võttis koheselt endale, ja nii nad sattusid Sbornoe, omaküla eestlaste juurde.
Sbornoe külas oli palav Siberi suvi. Eestlased, samuti Lätist ja Leedust küüditatud talunaised, rabelesid “Stalini tee” kolhoosis elu eest, et mitte nälga surra. Õnneks oli suvi, ja vähemalt toiduks sai midagi rohelist lisaks. Mullapind oli siin haruldaselt ilus: rammus mustmuld, ei ainsatki kivi. Suvel õitsesid aasadel pojengid, mille pungi kohalikud toiduks kasutasid. Toiduks kõlbas muugi: noored männikasvud, nurmenukulehed, koerputke noored varred.
Kohalikel olid koduloomadeks igas peres lehm ja mõnel pool ka kanad. Rohkem lehmi ei tohtinud olla kui üks. Lehmad olid karvased, ega nad muidu poleks välja kannatanud talvel kuni 50-kraadise külmaga väljas jalutamist. Peeti veel ka palju hanesid. Neid oli väga hea pidada – hommikul läksid jõe äärde ja õhtul tulid ise koju.
Peagi selgus, et Vabarna Teele oli olnud rase juba mitu kuud enne küüditamist.
Septembris sünnitas Teele samas onnis tütarlapse, kes sai nimeks Endla. Sünnitus oli raske, arsti seal ei olnud, ainult üks posija moodi vana naine aitas sünnitamisel. Teele karjed kostsid üle küla. Pärast sünnitust, septembri lõpus, saadeti Teele lambakarja. Karjamaal korjas ta villatorte, millest tahtis lõnga teha, lootes, et kellelgi kohalikest naistest on vokk. Aga seda nähti ja kaevati brigadirile. Siis tuldi ja pandi Teelel käed raudu ning viidi Novosibirskisse vangi. Süüdistus – ühisvara riisumine. Vahtra Teelele määrati viis aastat vanglat. Selle teate peale naised justkui tardusid, teadmata, kuidas edasi elada, sest imik karjus, piima polnud, tüdrukud Liisi ja Liina ning naised ise pooleldi näljas. Põlsu Liina, riskides ise vangi sattuda, hakkas iga päev, pudelike põues, lapsele piima tooma.
Novosibirski vanglas paigutati Teele esialgu ühiskambrisse, kus oli kokku viisteist naisvangi, aga peagi kutsus vangivalvur ta välja ja viis üksikkongi. Seal üritas vangivalvur Teelet vägistada. Jättis võtmed kongiuksele väljapoole ette ja tungis kongi. Jalahoop purjus vägistaja kubemesse päästis Teele kallaletungija küüsist ning ühe hüppega oli ta kongist väljas, kongiuks lukus ning valvur luku taga. Teele oleks võinud selle võtmekimbuga kõigist koridori kongidest vangid lahti lasta, aga niikuinii poleks neil kuhugi põgeneda õnnestunud. Vangivalvurid vahtkonnaruumis olid igatahes äärmiselt üllatunud, kui Teele võtmekimbuga nende juurde ilmus. Vägistajast valvurit hiljem enam näha ei olnud.
Ühel päeval jäi Vahtra Teele laps kõrvapõletikku. Ilse ja Liine nägid palju vaeva, ravisid teda mitmesuguste looduslike vahenditega ja puhusid lapsele sooja õhku kõrva. Õnneks sai ta terveks. Siis tekkis Ilse vanemal tütrel Liinal alatoitlusest suur paise põsele, seda ravis üks posijast naine, plekk aga jäi tüdruku põsele alatiseks.
Sageli rääkisid naised omavahel, kuidas ometi ellu jääda, kust veidigi süüa saada. Korjati kokku oma kleidid ning mindi mööda küla pakkuma – vahel ikka saadi ka mõned kartulid, sibulapea, jahu ja soola. Kaheksaaastane Liina leidis stepist suure tiigi, milles ujusid mingid kalakesed. Ta püüdis neid kleidiga ja siis sai keeta uhhaaleent. Mõnikord tõi Ilse sigalast põue peidetuna seatoiduks mõeldud nisukliisid ja pudelikesega lõssi Teele väikelapsele.
Jõudis kätte november. Naiste süda valutas Teele pärast. Põlsu Liinel tekkis tahtmine minna Teelet vaatama. Ilse ei olnud vastu, kuigi muretses väga. Põlsu Liine süda oli rahutu, aga tuli minna, ehkki lumi oli sügav ja külma neljakümne kraadi ringis. Naabrinaine Ziina, väga südamlik venelanna, laenas Põlsu Liinele soojad vildid ja vatijope, samuti andis suured labakindad. Ümber põlvede mässis Liine paberid, suurrätiku keerutas ümber pea. Siin olid kõikidel lubjavildid ja vatijope, mis eestlastele olid võõrad ja puudusid.
Pool teest oli lage stepp, ülejäänud metsatee, kõige enam kartis Liine hunte. Õhtupoole jõudis Põlsu Liine Novosibirski linna, kus hakkas küsima ja otsima vangimaja. Lõpuks leidis, kuid Teele juurde Liinet ei lastud. Ümberringi oli kõrge traataed, sees lõugasid suured koerad. Läbi traataia nägi Põlsu Liine ühes väikeses aknaaugus Teele nägu; Teele viipas Liinele. Sel hetkel tõmbas üks valvur Liine aia pealt maha, lõi püssipäraga ja karjus vene keeles. Liine puhkes ahastavalt nutma, aga tal haarati käest ja tiriti aiast eemale. Liine kompsuke, milles oli päts leiba ja mõned sibulad ja porgandid Teele jaoks, kisti käest.
Liine toibus veidi, kohendas suurrätti ümber pea ja asus tagasiteele. Ilm pimenes ning Põlsu Liine ei teadnud, kas ta läheb ikka õiget teed pidi ja kas ta jõuab onnikesse tagasi (sõna “kodu” oli seal võõras). Liine muudkui sammus ja sammus mööda täistuisanud stepiteed. Pimenes, väsimus võttis võimust ja Liine istus korraks maha, et veidike puhata. Ta peas kumas ühtelugu iseäraline, kauges koolipõlves õpitud Marie Heibergi luuletus, otsekui kirjutatud Liinele tänaseks päevaks:

Käisin üksi tähte valgel
mööda pikka teed,
ümber uinus värske lumi,
kaugel sõitsid reed.
Leinal nuttis minu süda…
Tühi põllunõlv…
Üle selle läks mu rada,
pikk kui elupõlv.
Vaatasin ma kaugemale –
Ei sääl sihti näe…
Mure musta hobusega
Sõitis üle mäe…

Kui Põlsu Liine silmad avas, ei saanud ta esialgu aru, kus ta on; teda hõõruti lumega, Ilse silitas ta juukseid, tüdrukud Liisi ja Liina nutsid kõrval. Viimaks Liine toibus, mõistis, et ta on toas ja lamab ahju peal, talle anti juua sooja vett. Kuulda oli lapse nuttu.
Saatus oli Põlsu Liinele seekord armuline – külm oli võtnud tal ainult kõrvad valgeks. Ta leidsid venelastest kolhoosnikud, kes käisid heinu toomas; olid härjarakendiga teel koju, kui märkasid teeääres lumes istuvat inimkogu.
Heina ja õlgede vedu oli kolhoosnike tavaline talvine töö; see oli peamiselt meeste töö. Neile oli talvel, mis Siberis kestab pool aastat, tööd vähe, sest loomade talitamist peeti naiste tööks, aga meestel tuli teenida normipäevi ka talvel. Põllult heina vedu oli ränk töö nii meestele kui härgadele. Lume sügavus enam kui poolteist meetrit, teid polnud, sageli vajus härg üle selja lumme. Aeglane aga tugev härg läks rege vedades läbi lume, jättes enda järele oma keha laiuse vao; ka regi oli härja laiune. Hobused poleks taolise asjaga ilmaski hakkama saanud. Iga kuhja juurde tuli ajada niiviisi eraldi tee, ja kui kogu kuhja ära ei veetud, siis paar päeva hiljem polnud teest enam jälgegi; stepituisk või äkitselt möllama hakanud burgaa tegi eelmised jäljed olematuks.
Hein paiknes põllul suuremates kuhjades, aga põhk oli väikestes hunnikutes mööda põldu laiali, üks kuhi siin ja teine seal. Lumi oli nad lamedaks vajutanud ja peaaegu kinni katnud, raske oli neid leida suurel lumelagendikul, ja ega neid eriti otsitudki; muidugi, lehmade ninaesine jäi kehvemaks. Kevadel põletati põhuhunnikud ära, et nad ei segaks kündmist, ja siis kandus üle küla magus nisuleiva lõhn.
Kevadel oli lehmadele esimene rammus ja maitsev suutäis kandõk. Veel ei olnud ühtegi rohukõrt tärganud, kui kandõk juba õitses. Kandõk on sibullill punalillade õitega, mis sarnanevad alpikanni õiega, lehed aga nagu tulbil. Lehmad ahmisid kandõki nii isukalt, et tuli jälgida, et nad ennast lõhki ei sööks, samas aga kosusid nad mõne päevaga silmnähtavalt. Kui loom oli gaasi täis ja ähvardas lõhki minna, siis tuli teda jooksutada, mingil juhul ei tohtinud lasta loomal seisma jääda. Jooksutamine paneb maos tuuled käima ja loom vabaneb gaasist. Oli ka teine, Siberi inimeste tuntud, tõhusam vahend – joota loomale pool liitrit petrooli sisse. Igaüks taolise asjaga hakkama ei saanud ja alati polnud ka petrooli käepärast.
Kevade saabudes asusid pooleldi talveunes viibinud kolhoosnikud jälle kärmemalt tegutsema. Kevad saabub Siberisse kiiresti, lumeveed lahmavad voolamist, jõgedel algab suurvesi. Kui lumeveed on ära jooksnud, läheb maa mõne päevaga roheliseks. Aprilli viimastel päevadel minnakse juba kogu “tehnikaga” põllule: ühe sahaga ader ja härgade paarisrakend.
Tüdrukud Liisi ja Liina määrati härgade vemmeldajaks, anti piits kätte. Adra ees olid paarisrakendis härjad, tuimad ja ükskõiksed elajad. Kookus kündja adra taga sõimas härgasid, tüdrukud pidid neid piitsaga ergutama. See töö käis lastele täiesti üle jõu, pärast pikka päeva jõudsid nad vaevalt käia. Põlsu Liine oli keetnud hernepudru palja veega, tüdrukud helpisid selle kõhtu ja heitsid magama. Teele lapsekene nuttis, temalegi oli veidi piima ja jahuputru. Väike Liisi ei läinud enam põllule, ei jaksanud, ei aetud ka.
Need, kes käisid tööl, said päevas viissada grammi leiba, see oli kogu tasu. Leib oli kibe, sest põllul kasvas vilja sees palju umbrohtu, sealhulgas koirohtu. Aga ka seda kibedat leiba imeti suus nagu komme, et maitse kauem püsiks.
Mai esimesed nädalad olid kolhoosi kõige kibedamad külvipäevad, polnud mahti isegi maipühi pidada. Aga kevadtööd lõppesid nii järsku, nagu nad olid alanudki. Ja nüüd võis pidutseda! Vene inimene armastab ja oskab pidutseda!
Kolhoosi kontori juurde reastati pikad lauad ja kaeti värvikirevate linikutega. Laudade ette seati sama pikad pingid. Kolhoosi esimees oli lasknud tappa mullika ja nüüd kees suures sõjaväe välikatlas isuäratavaid aroome levitav kapsasupp. Supp tassiti lauale väikestes alumiiniumkaussides; linikule seati alumiiniumlusikas ja käntsakas värskelt küpsetatud nisuleiba. Leivatüki kõrvale paigutati suur kandiline klaas. Eestlasele oli mõistatuseks selle klaasi otstarve, sest mingit mahla või piima laual ei olnud. Esimees silus oma pikki vuntse ja hõikas kõlava kasakahäälega: “Kolhoosnikud! Palume lahkesti, istuge lauda! Lapsed, võtke ka laua taha!” Kolhoosnikud ja nende lapsed ei lasknud end pikalt paluda – nii maitsvat kapsasuppi sai aastas ainult kaks korda: pärast kevadkülvi ja viljalõikuse lõppedes.
Esimees andis brigadirile peaga märku – tassi lauale. Brigadir oli seda käsku oodanud ja koheselt ilmusid vankripõhjast põhu alt välja suured pudelid samagonniga. Klaasid kallati täis. Esimees pidas lühikese kõne, tänas kolhoosnikke, kiitis mehi ja naisi, naiste jaoks leidus tal palju ilukõnelisi sõnu – endine Doni kasakas oskas naisi meelitada!
Klaasid samagonniga tõsteti huultele, mehed jõid klaasi paari sõõmuga tühjaks, naised võtsid “tagasihoidlikult” pool klaasi. Seejärel oli kuulda ainult lusikate klõbinat vastu alumiiniumkaussi, nuusati häälekalt nina, mõni heitis ka sekka naljasõna. Inimestel oli hea olla!
Kausid tühjad, võis soovija lisa saada, mida paljud ka tegid. Kandilised teeklaasid kallati uuesti samagonni täis. Joodi, ähiti ja lehvitati kombekalt kätt suu ees – samagonn oli üpris kange! Karmoškamees venitas pilli laiali. Meheleminekueas tüdrukud, ja noored, viinast õhetavate põskedega naised kargasid laua tagant välja, moodustasid paarid ja asusid vastastikku karglema, justkui tedrekuked kevadise mängu ajal. Naised hõljutasid üksteise ees puusi, kauneid rindu ja käsi, lõid jalgu vastu maad nii et tolm tõusis kõrgele, ja laulsid tšastuškasid. Vanamehed ja sõjas invaliidistunud mehed vaatasid seda kirge sütitavat tantsu, tuletasid meelde oma paremaid aegu ja kallasid samakat kurku. Peagi vajusid nõrgemad mehed laua alla pikali, aga pidu jätkus hoogsalt kuni päikeseloojanguni.
Jah, aastas oli ka mõni kaunis päev, aga ikkagi oli eestlastele see esimene Siberi-aeg vaevaline ja trööstitu, eriti esimene talv: kehv söök, pidevad haigused ja külmast võetud käed, jalad, nägu, nii et üks nahk aga läks ja teine tuli. Riides käisid eesti naised algul kui kaltsakad, seelikul üks lapp üht-, teine teistpidi, sest korralikud riided olid vahetatud söögi vastu.
Eesti naised siiski päris nälga tunda ei saanud. Kevadel olid künkad ja seljandikud iiristest kirjud. Olles leidlikud toiduvalmistajad, keedeti kevadel maltsa- ja nõgesesuppi, suvel hapuoblikaid. Kuivatatud metsmaasikatest keedeti talvel teed. Suhkrut ei näinud nad kaks-kolm aastat. Magusad suutäied korjati veest – kõrkjate veealused pehmed osad maitsesid mesiselt. Metsa all kasvasid maasikad, metsmurulauk, hapuoblikad, seened, kaugemal ka mustsõstraid. Punane- ja mustsõstar olid siin metsamarjad ja keegi oma aiamaal neid ei kasvatanud.
Metsas marjul käimine oli peamiselt laste töö. Metsaviirg paistis külast eemal, põhjapool. Tundus, et mets on üsna lähedal, aga sinna jõudmiseks kulus pool päeva jalgsi kõndimist. Lapsed käisid metsas sageli. Marju – mustikaid, pohli ja maasikaid – oli metsa all palju. Suhkrut moosi keetmiseks ei olnud, kuid pohlad pandi veega suurde tünni. Vesi külmus koos marjadega, talvel raiuti jääkamaka küljest tükke ja sulatati ära. Lapsed käisid metsas mitte ainult marju korjamas. Suviti joosti paljajalu metsa pidi, mängiti sõnajalgade vahel peitust ja punuti okstest onne, kus siis pundikaupa üksteisel külas käidi. Ehkki metsas oli palju usse ja mõni neist sattus vahel varba lähedalegi, lastest keegi imekombel nõelata ei saanud. Kohalikele meeldis süüa sihvkasid, nende koori osavalt suust välja sülitades ja seejuures pidevalt lobiseda. Seetõttu kasvatati kõikjal onnide ümber päevalilli.
Suved on Siberis palavad ja päikesepaistelised. Mõnikord tuleb äikesevihma ja jälle paistab päike. Pikka vihmast aega pole suvel kunagi, pigem kimbutab põud.
Põhiline töö suvel oli heinategu. Puisniitudel ja metsaheinamaal niitsid mehed ja naised käsitsi. Kolhoosil oli üks endise kulaku hobuniiduk, millega niideti lagedamatel kohtadel. Metsa ääres kasvavaid mehekõrgusi putki ja muud suurelehelist rohtu, mis heinaks ei kõlvanud, niideti siloks. Naised kaevasid maasse viiemeetrise läbimõõduga ja kahe meetri sügavuse augu ja härgadega veeti silomass kohale. Silo tegemine oli palavatel suvepäevadel naistele väga kurnav – õhtuks keskpaik nii valu täis, et vähkresid asemel kogu öö. Hommikul tuli olla uuesti platsis, kusjuures kannatusi valmistasid mitte ainult valutavad käed ja piht, vaid lisaks kõigele piinasid hullusti sääsed. Kuigi naistel olid neljakümne kraadises palavuses pearätid silmini, pikad püksid jalas ja ka pikkade varrukatega särgid, tungisid parves lendlevad suured kollased Siberi sääsed riiete alla ja nõelasid ka läbi riiete. Siberi inimestel oli sellise olukorra leevendamiseks oma nipp – nad hüppasid koos riietega jõkke. Märjast riidest ei saanud sääsk jagu. Ja nii kui riided ära kuivasid, uuesti jõkke!
Suvel anti suurematele lastele ülesandeks teha lammastele talveks haavavihtu. Ka Liina lülitati sellesse “alaealiste lööktööliste” brigaadi. Norm oli sada vihta päevas, mille eest anti nelisada grammi turvasmusta leiba. Aga Liina jõudis õhtuks suure vaevaga ära teha kõigest kakskümmend vihta. Selle eest poleks saanud isegi sadat grammi, aga kohaliku brigadiri armust midagi ikka anti.
Koduloomadest soetasid Teele, Liine ja Ilse kamba peale kitse, lisaks kanad ja haned. Viimaseid oli väga hea pidada – hommikul läksid jõe äärde ja õhtul tulid ise koju.
Põlsu Liine tõi ühest kümne kilomeetri kaugusel asuvast kehvast kolhoosist endale virila põrsa, esimese seahinge Eestist küüditatute seltskonnas. Sügiseks oli sada kilo liha käes. Liha jagati parajateks portsjoniteks ja riputati riidekotis külmunult kuuri seinale. Samuti tegi Liine ka piimaga – külmutas piima liitrilises kausis kettakesteks ja asetas samuti rippuma. See polnud siiski Põlsu Liine väljamõeldis, ka kohalikud kasutasid taolist moodust piima säilitamiseks. Ilse käis kevadel rajoonikeskuses ja tõi üheksa kanatibu, igale naisele kolm.
Liinale meeldis joonistada, tavalise pliiatsiga ükskõik millisele paberitükile. Juhtus aga nii, et kolhoosi osakonnajuhatajal, kohalikul venelasel, suri mingisse lastehaigusesse tema kuueaastane tüdruk. Ta tahtis lapsest mälestuseks pilti, aga kolhoosis polnud ainsatki fotoaparaati. Saades teada, et Liina joonistab, kutsus ta Liina oma tarre, et see joonistaks pildi lavatsil surnuna lamavast lapsest. Liina istus mitu tundi taburetil lapse surnukeha ees ja joonistas. Lõpuks oli pilt valmis. Lapse ema ja isa tänasid Liinat pisarsilmil ja andsid talle terve pätsi leiba ning mõned sibulamugulad, kuid mis kõige tähtsam – lapse isa, kolhoosi osakonnajuhataja, kinkis Liinale mõned pliiatsid ja tõelise joonistusbloki.
Liina tuntus kunstnikuna üha kasvas ja teda kutsuti alatasa joonistama surnuid, vastsündinuid, isegi noorpaare. Portreteerimise tasuks anti noorele kunstnikule kohapeal süüa ja sageli ka seenepirukas ja mõned suured sibulamugulad kojuviimiseks.
Liina sai kutse Volga-sakslaste vanapaarilt, tulla ja joonistada neist kuldpulmade puhkus porrtee, et jääks mälestus lastele ja lastelastele. Nende, Volga-sakslaste, esivanemad olid tulnud Saksamaalt Volga-äärsetele tühjadele maadele juba Katariina II ajal. Tsarinna soodustas oma riigi ääremaade asustamist töökate ja korralike sakslastega. Aga kommunistidel olid omad, kommunistlikud eesmärgid. Venemaa talude kollektiviseerimise ajal aastatel 1930-33, küüditati paljud jõukad talupidajad Siberisse, sealhulgas Volga-sakslased. Neile toodi veel lisa aastatel 1937-38, kui kommunistlik partei alustas rahvusvähemuste hävitamist ja küüditamist. Selle kampaania ajal sattus ka juba üsna eakas sakslastest abielupaar siia Venemaa kolkasse.
Liina astus sakslaste väikese savimajakese uksest sisse. Esimene, mis temas üllatust tekitas, oli ülim puhtus toas. Oli ainult üks tuba. Toa seinad ja lagi olid lumivalged. Põrand oli värvimata, aga väga puhas. Üle põranda oli laotatud kitsas värvikirev kaltsuvaip. Nurgas oli kaks padjavirnadega voodit, pikk pink akna all ja söögilaud. Seintel väljaõmmeldud linikud, mille otstes pitsid. Teises nurgas paiknes kohutavalt suur ahi. Ahi küdes, ahjusuust õhkus õdusat soojust. Ja mis kõige põnevam – toas oli vasikas. Ilmselt oli ta hiljuti sündinud ja tuppa sooja toodud. Uskumatu, et vasikaga ühes toas nii puhtalt elati.
Sakslastest vanapaar tervitas Liinat sõbralikult vene keeles, kuid nende kõnes kõlas kuidagi tuttav aktsent, justkui oleks nende kodupaik olnud Eestis.
Vanapaar sättis pingi seina äärde, kauni tikandiga liniku alla. Liina jaoks asetati järi keset tuba. Vanapaar võttis pingil teineteise kõrval istet. Liina võis portreteerimisega alustada. Sakslastest vanapaar istus pingil tõsiste ja pühalike nägudega, otsekui oleks käsil mingi ülimalt tähtis toiming. Tund aega istusid nad liikumatult, siis tehti vaheaeg. Vanapaar asus tegema oma toimetusi.
Vanamees lükkas ahjus söed tahapoole, silus luuaga ahjupõrandat. Vanamemm asetas kapsad, porgandid, punast peeti ja mõned lihatükikesed ümmargusse musta ilma sangadeta potti, lisas kapatäie vett, võttis siis pika varrega hargi ja lükkas poti ahju. Seejärel tõstis leivaastlast tainast, vormis laual suured pätsid, asetas need kapsalehele ja lükkas ka leivad suure puulabidaga ahju. Toimetamised tehtud, istus vanapaar uuesti pingile ja nüüd või Liina oma tööd jätkata. Seanss kestis jällegi paar tundi, siis oli vanapaari ühisportree joonistatud ja selleks ajaks oli ka toit valmis.
Vanamemm katis laua: asetas puhtale laudlinale kolm kausikest, kõrvale puulusika. Vanamees lõikas iga kausi kõrvale suure kääru värsket, veel ahjusooja leiba. Liina paluti sööma. See oli temal esimene “inimese moodi” söömine ajast, mil ta kodutalust välja aeti.
Kui Liina oli söögi eest tänanud ja valmistus lahkuma, pistis sakslasest vanamemm talle kaenla alla väikese linasse mähitud pakikese – see oli leib, mõnusalt soe, hingele soe.
Aeg läks, Teele teatas, et ta on vangist vabastatud ja suunatud töölaagrisse ning saab nüüd aastas kirjutada kaks kirja. Peagi tuli Teelelt rõõmus teate – ta vabaneb, sest Stalin suri.
Kui Teele tagasi jõudis, oli tal kaasas suur kotitäis kuivatatud leiba, mille ta oli kõrvale pannud ja kuivatanud talle söögiks antud leivaportsudest. Nüüd olid kodukandi naised jälle koos ja tekkis lootus, et ühiselt saadakse hakkama. Peagi sai neile osaks veel üks rõõmus sündmus – Vastseliina naised said omaette elamise. See muldonn oli peaaegu üleni maa sees, ainult väike osa oli maa peal. Talvel juhtus, et hommikuti oli onni ukseauk läbipaistmatult kinni tuisanud, väljapääsu tuli uuristada ähmase valguse suunas ja siis roniti välja justkui laest.
Onnil oli väike aken. Seinad ja lagi olid valged nagu korralikus majas, aga põrandat ei olnud – oli muldpõrand.
Onniga ühe katuse all paiknes mingi lauda moodi nurgake, kuhu seadsid ennast sisse Kesa Manni pojad Märt ja Karl ning kus hiljem sai isegi siga ja kanu peetud.
Onni sisustuseks oli nari ja puitvoodi, laud, pink ja pliit. Sealsete olude kohta täiesti korralik elamine! Pliidiraua peal sai küpsetada jämedast rukkijahust mõru maitsega pätsikesi.
Liina sai suveks tööd kokaabilisena. Kümne kilomeetri kaugusel paiknevale brigaadile tuli valmistada süüa; iga päev keeta kakskümmend portsu borši ja teed, õhtuks putru. Ööbimise koht oli mingi sara all kõvade naride peal.
Töölisteks olid kohalikud venelased, küüditatud eestlased, juba vanemad mehed ja üksikud ukrainlased, kelle esivanemad olid kunagi Siberisse asumisele saadetud.
Sügisel algas õppetöö. Koolimaja oli, nagu kõik küla kaks-kolm suuremat hoonet, endise jõuka talumehe maja, kes oli siin jõukust kogunud ja siis uuesti kulakuks tehtud ja edasi põhja poole kupatatud. Kulaku elumaja kõpitseti ümber koolimajaks.
Liina käis vene külakoolis. Kuna ta vene keelt ei osanud, alustas ta esimesest klassist, aga selles koolis ainult kolm klassi oligi.
“Stalini tee” kolhoosi rahvas oli kokku kogutud Nõukogude Liidu erinevatest nurkadest, kollektiviseerimise käigus kolmekümnendatel aastatel küüditatud Ukraina ja Venemaa talupojad ja nende järglased. Seetõttu täiskasvanud inimesed uute tulijate, eestlaste peale halvasti ei vaadanud, kuna aga paljud lapsed olid sõjas kaotanud oma isa, kiusasid poisid eestlasi halvustavate sõnadega: “fašistid”, “Hitler Kaputt“. Vene poisid sõimasid Liinat bandiiditüdrukuks, aga et Liina oli neist vanem ja tugevat kasvu, siis poisid kätega kallale tulla ei julgenud.
Sügisel hakkasid kodumaalt saabuma ka pakid. Nende saatjateks olid naiste sugulased, naabrid või lihtsalt head tuttavad kodukülast. Need olid peamiselt toidupakid. Pakisaamise päeval praadis Ilse mõnikord isegi suitsuliha. Teistel päevadel lõikas ta lihatüki küljest ainult õhukese viilu ja sellega määris mitme-setme erineva toidukorra eel ainult panni. Väike Liisi jälgis silmadega seda pannimäärimise lihatükki, sest ta teadis, et kui lihatükk jääb nii väikeseks, et enam ema näppude vahel ei püsi, siis saab ta lihakillukese endale.
Vahel olid pakkides ka kampsunid, villased sokid ja kindad. Mõned pakid olid täis talveõunu.
Liisi pidi kooli minema seitsme aastaselt, aga Ilse kartis, et ta ei saa koolis hakkama ja jättis tüdruku veel aastaks koju. Kooli minnes oli Liisi juba nagu väike venelanna. Keel oli selge ja oskas juba vene keeles vanduda ka. Isegi eestikeelse sõna „kurat“ oli ta vene lastele selgeks õpetanud.
Sellest, mis mujal maailmas toimus, teati väga vähe. Need paar korda, kui raadiost kuuldi eestikeelset laulu, oli suursündmus ja raadio oli ainult kolhoosi kontoris. Eesti elust saadi teada vaid kirjavahetuse kaudu. Loomulikult püüdsid vanemad oma vene keelt emakeelest soravamalt rääkivates lastes kasvatada kodumaa-armastust. Kuigi väiksemad lapsed oma võõrsil oleku põhjustest kuigivõrd aru ei saanud, oli neile selge, et päris kodu asub kaugel Eestis. See väljendus mängudeski. Nii mängisid lapsed väljas platsil, et üks osa sellest on Eesti ja teine osa Venemaa, kuhu siis üksteist üle piiri, vaatamata vastupunnimisele, tiriti.
Koolis kanti koolivormi – tüdrukutel pruun valge kraega kleit ja must põll. Pidulikeks üritusteks oli valge põll. Poistel koolivormi ei olnud, aga tüdrukutele oli see kohustuslik; eesti naised pidid oma viimased kopikad kokku korjama, et osta kohalikust tarbijate kooperatiivi kauplusest koolivormi riiet ja vorm valmis õmmelda.
Paari aasta möödudes oldi koolis juba eestlaste, lätlaste ja leedukatega harjutud ja enam ei kiusatud ega narritud, ei kutsutud fašistiks. Baltikumi lapsed olid omavahel väga sõbralikud. Koos käisid poolest ööst leiva- ja suhkrusabas seismas ja ühtemoodi olid nad sellest ka kümneid kordi ilma jäänud. Üheskoos käidi kottidega kütteks „lehmakooke“ korjamas ja jõest pearätikuga väikseid kalu traalimas. Jõgi oli lähedal. Kevadise suurvee ja jäämineku ajal käisid lapsed suurtel ja vägevatel jääpankadel turnimas. Jääpangad kogunesid silla juurde, neid keegi eemaldada ei viitsinud, ja mõne aja pärast oli jää koos sillaga kadunud…
Põllutöödes paistis erinevus Eestiga silma selle poolest, et põlde ei väetatud. Sõnnik veeti küll laudast välja, aga mitte põldudele. Eriti võõristas eestlasi kohalike ebausk. Nad uskusid kurja silmaga kaetamist, kaartidega ennustamist. Kui naine lüpsis lehma, ei tohtinud tervitada, võis ainult öelda: piima nagu merd. Õhtul ei tohtinud tuba pühkida, ühtki asja ei tohtinud majast välja laenutada, kui lehmal sündis vasikas või kanal või hanel olid pojad. Naised kandsid pikkade pükste peal kas sitskleite või seelikuid. Nende meelest oli moraalitu, kui naised käisid pükstes ilma seelikuta. Isegi metsatööl, kus sumati üle põlve lumes, pidi pükste peal olema kleit. Kohalikud vaatasid imestunult jälle seda, kuidas eesti naised looduslikke lilli korjasid, need tuppa viisid ja majade juurde istutasid.
Eesti naised kujundasid oma onni taha väikese aiamaa. Kui Eestist saadeti mingisuguseid seemneid, siis paluti kindlasti ka kapsa- , kaalika-, peedi- ja porgandiseemneid ja istutati maha, aga põhiliselt kasvatati aiamaal siiski kartulit, sest muld oli Siberis rammus ja kartul andis väga head saaki. Kartuleid pandi siinkandis terved põllud labidatega maha. Nõndasamuti ka koduaias. Põllu sisse tehti augurida, pandi kartul auku ja see muld, mis teise augurea tegemisega tuli, pandi eelmises reas oleva kartuli peale. Ja nii kogu aeg edasi. Teravilja kasvatamine oma aiamaal oli keelatud. Leib on püha ja leivaandja on kolhoos!
Eestist saadeti ka lilleseemneid. Onni ette, aknakese alla, istutasid naised kodumaa lilled. Kohalikud naersid – põld ja mets on lilli täis, milleks veel lilled maja ees? Naljakad inimesed need eestlased!
Iga rahvus, ükskõik kus ta viibiks, kannab südames edasi oma kodumaad ja selle rahva hinge peegeldavaid käitumismustreid. Koduseid tõekspidamisi järgides hoitakse elujõus killukesi oma maa kultuurist ka võõrsil.
Kui oli kasvõi natukenegi vaba aega, tegid naised ikka käsitööd, tikiti kodukandi mustriga linikuid. Ei unustatud Eestimaa pühasid, peeti sünnipäevi, aga kui oli juubelisünnipäev, siis tähistati suurejoonelisemalt; oli palju eesti noori koos – lauldi, mängiti pilli ja tantsiti. Korraldati ka tantsuõhtuid eesti noorte vahel.
Kõiki tähtpäevi, mis olid vene pühad, tähistati koos venelastega. Jõulud peeti nii kuidas võimalik, aga ikkagi üritati lauale panna midagi paremat. Kuuske ei olnud, sest kuusk sealkandis ei kasvanud.
Võõristust tekitas see venelaste hirmus viinajoomine, kus alla teeklaasi keegi ei hakanud võtmagi. Vaatamata sellele said eestlased naabritega hästi läbi, käidi vastastikku külas ja sünnipäevadel, isegi vene pulmas tantsiti ja lauldi.
Kolmandas klassis jäi Liina kollatõppe, ravimas käis jällegi keegi naisterahvast posija. See posija hädaldas, et oleks vaja haiglaravi, aga haigla asus Novosibirskis ja keegi mingit suunamist sinna ei andnud, samas otse tänavalt ka inimesi sellesse haiglasse ei võetud, oleks olnud raha, siis vast oleks saanud… Kuidagi Liina paranes – aga tervis jäi pärast seda nõrgaks.
1954.aasta jaanuaris saadeti kolhoosi nooremad mehed, sealhulgas ka kahekümne ühe aastane Kesa Märt ja üheksateistkümne aastane Kesa Karl kahesaja kilomeetri kaugusele taigasse, Novosibirski oblasti Smirnõhhi metsapunkti, et täita riigi ees kolhoosi metsalõikamise kohustused.
Smirnõhhis polnud enam tegemist asumisele saadetutega – see oli tõeline vangilaager. Keset taigat ootas ees kolm barakki, numbrid katusel. Märt ja Karl olid sattunud vangi: okastraataed, vahitornid ja verekoerad, õhtune ja hommikune rivistus neljakümne kraadises külmas, loendus; püssimeestest konvoi saatel metsalangile ja tagasi.
Siberisse asumisele saadetud, täiesti süüta Eesti noormehed Märt ja Karl sattusid vene vangilaagrisse, kusjuures kommunistliku partei juhtimisel tegutsev nõukogude võim ei leidnud, et inimese vangistamiseks peaks olema põhjendatud, õiglane ja seadusele tuginev kohtuotsus.
Baraki seinad olid ehitatud õhukestest laudadest, keset ruumi raudahi; perekondade vaheliseks seinaks oli rippuv riie. Baraki sees oli sooja veidi üle paari kraadi. Suures ruumis paiknesid kahekordsed puitnarid kahesajale inimesele, läbikäiguvahedega. Pehmest padjast-tekist võis ainult unistada, külje alla pandi mõni kaasasolnud riideese, vatijope, pea alla padjaks vangimüts. Lähestikku magasid koos surnud ja surevad, lisaks tühi kõht ja nälg, pesemisvõimaluste äärmine piiratus, täide ja lutikate regulaarne otsimine ja tapmine, käimlaks barakiukse kõrval külmunud väljaheidete püramiid. Lisaks kõigele blatnoid, kriminaalkurjategijad, kes terroriseerisid teisi, alama astme vange. Just krimkad muutsid vangide elu päris maapealseks põrguks, sest küüditatuid hoiti barakkides koos kriminaalvangidega, kes pidid peale Obi jõe jääst vabanemist viidama edasi Jäämere äärsetesse sunnitöölaagritesse.
Suures ruumis oli umbes kakssada inimest. Osa mahtusid naridele, osa naride alla. Nari alla sattunud olid õnnega koos, sest seal oli veidikenegi varju “krimkade” eest, kes tugevama ja pussnoa õigusega võtsid vangidelt paremaid hilpe ja muud silmahakanut. Elu ja tervis olid seal pidevas hädaohus, sest ka valvurid ei suutnud neist jagu saada, aga võibolla ka ei tahtnud – las valitsevad ja hoiavad korda…
Metsapunkti sunnitöölaager oli justkui “rahvaste sulatusahi”; lisaks hiljuti küüditatud eestlastele, lätlastele ja leedulastele oli ka palju sakslasi, poolakaid, ungarlasi, kreeklasi, ukrainlasi, moldaavlasi, kes olid arreteeritud 1935-1938.aastatel punase terrori käigus ja saadetud siia taigas asuvasse niinimetatud parandusliku töö laagrisse. Kõik need täiesti süüta õnnetud inimesed olid arreteeritud Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Poliitbüroo poolt organiseeritud ja tema käepikenduse, Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi poolt läbiviidud Venemaa rahvusvähemuste hävitamise eesmärgil. Nende arreteerimiseks ja küüditamiseks mõtles partei välja väga nutika ettekäände – rahvusvähemustest “diversantide, spioonide ja terroristide” hävitamise operatsioon. Seda operatsiooni viis kompartei käepikendusena läbi joomahaige ja alaväärsuskompleksis vaevlev julgeolekukomissar Nikolai Ježov.
Kuidas need aastaid tagasi arreteeritud inimesed olid veel siiani elus, see oli inimvõimete tõeline ime!
Režiim metsapunktis oli vali. Kell kuus aeti üles ja kohe, olenemata ilmast, õue loendusele. Ööseks toodi barakki suur tünn – paraška – ja lukustati uksed. Toidu hulk ja väärtus olenes täiesti laagrijuhtide südametunnistusest, pigem selle puudumisest. Mõnikord anti lõunaks kolm nädalat järjest kaeratangust valmistatud körti, teinekord jälle paar nädalat järjest mingist rämpskalast keedetud supilurri.
Metsalangetajad liikusid metsa-all laiade lühikeste suuskadega või sumasid lumes. Lumi oli sügav, sest septembrist alates polnud kordagi sula.
Metsatöö oli lihtne, aga äärmiselt raske. Tuli kahlata taigas sügavas lumes raielangile. Tööks ainsad tehnilised vahendid olid kahemehesaag ja kirves. Puude langetamine, laasimine, kuue meetri pikkusteks palkideks saagimine, virnadesse ladumine ja siis virnadest kohaliku jõe jääle parveks seadmine – see oli viletsal toidul meestele mitte ainult üle jõu käiv, vaid tappev töö. Paljud sandistusid, paljud surid.
Aprilli lõpuni rügasid eesti poisid Märt ja Karl taigas, üritasid päevaplaane täita ja ületada, sest kolhoosi metsvarumise aastaplaan tahtis täitmist. Tundus, et veel veidi, ja ka need kaks eesti poissi viiakse lagendiku äärde, et siis kevadel, kui maapind sulab, ajada kõik talve jooksul surnud metsalangetajad – vangid ja küüditatud – ühishauda. Aga õnneks saabus kolhoosist metsapunkti kiri. Selles viidati eesseisvale kevadkülvile, vastavatele partei otsustele kevadkünni ennetähtaegse läbiviimise kohta ja nõuti oma kolhoosnikke, “künnihärgi”, tagasi.
Märt ja Karl saabusid tagasi “Stalini tee” kolhoosi. Liinele, Teelele ja Ilsele sai osaks kohutav ehmatus, ja nüüd alles mõistsid nad, et kommunistlikul parteil on inimestele pakkuda midagi enamat kui kolhoos, midagi hoopis enamat… Märti ja Karlat oli raske ära tunda; nende vatijoped lotendasid õlgadel, viltidest vahtisid välja külmetanud, paistes ja mädanevad varbad, näod olid lohku vajunud, ainult suured sinised silmad vaatasid kurvalt ja vaevatult. Endistest, küll mitte hea toitumusega, aga siiski tugevatest ja tervetest, Sbornoe küla tüdrukute südameid hullutavatest eesti poistest polnud enam midagi järele jäänud.
1954.aasta talvel oli lumetorm sea- ja karjalauda muust maailmast isoleerinud ning loomade söödavarud said otsa. Näljas sead hakkasid juba üksteist murdma, lehmad vajusid maha ja ei ajanud enam jalgu alla. Kui silmipimestav tuisk viimaks vaibus, otsustasid farmitöölised eesotsas Ilsega minna regedega viie kilomeetri kaugusel asuvasse pealattu loomasööta hankima. Mindi kolme hobureega. Regedel Vabarna Ilse, Vahtra Teele, Põlsu Liine, kohalik Ziina ja veel kaks kohalikku naist.
Lattu jõuti kohale ilma vahejuhtumiteta, tõsteti jahukotid peale ja valmistuti asuma tagasiteele. Ootamatult anti pealao valjuhääldist tormihoiatus: tulekul on tugev tuisk.
„Kas riskime? Aga loomad on ju hädas,“ arutlesid farmitöölised. Otsustati siiski minna. Poole tunniga jõudsid nad kolme hobusekoormaga laost vaid napilt kahe kilomeetri kaugusele, kui maa ja taevas võimsas lumetormis silmist kadusid.
Hobused jäid lumme kinni, edasi enam ei saanud. Naised paigutasid reed ja hobused kokku ja ise pugesid nende vahele hunnikusse – kui tuleb surra, siis surrakse koos…
Lumetorm mattis konutava karavani kiiresti hangedesse. Hobused heitsid pikali maha, lumetorm mattis kõiki enda alla. Veidi õhku sai hingata regede alt. Naised lebasid kõrvuti, aga teise inimese hääl kostis otsekui kilomeetrite kauguselt. Lõpuks ei kuulnud enam sedagi, kõik muutusid ükskõikseks ja rahulikuks, see oli lõpp…
See olnukski lõpp, kui kodufarmis polnuks kohalejäänute tähelepanu köitnud koer Vanjuša käitumine. Vanjuša oli eesti naistele päranduseks jäänud ühe kolhoosist lahkunud perekonna käest. Koer oli oma uude kodusse sügavalt kiindunud ning nüüd, mil perenaised vaikselt lume all kustusid, hakkas Vanjuša farmis õudse häälega ulguma.
Kolhoosi kontorist helistati pealattu ja saadi teada, et reed jahukottidega oli sealt lahkunud ning järelikult tormi kätte jäänud. Niipea kui tuisk taandus, sõitsid ratsanikud farmist hädalisi otsima. Karavani kiire leidmine paksude hangede alt olnuks lootusetu ettevõtmine, kui Vanjuša poleks otsejoones just naiste kohal lund kraapima hakanud.
Hobustest enam eluloomi polnud, ka naised said kõvasti kannatada, aga jäid siiski ellu. Vanjuša päästis oma pererahva, ja päästis ka farmi loomad, sest loomasööt toimetati ikkagi kohale.
Naised tegid oma tööd lehmalaudas edasi, talitasid ja lüpsid loomi. Laut oli jääkülm, lehmade nisad väiksed ja karvased. Küll said naised külma tunda, nad olid sini-lillakirjud, käed aina külmetasid lüpstes. Vahepeal soojendasid end lehmade vastas, peopesad lehmade kõhul. Lõpuks üks vanem vene naine õpetas: kastku käed vahepeal piima sisse. Eesti naised ei uskunud seda, aga proovisid ja õige see oli: kuigi piim polnud ämbris soe, oli ta rammus ja jättis kätele koorekihi, mis hoidis külmetuse eemale. Vene naised pesid lüpsi ajal endal piimaga ka nägu, et kenamad ja valgemad välja paista. Kuigi, ega kenadusel polnudki eriti hindajaid: sõja algul mobiliseeriti külast kakssada meest, tagasi tuli viiskümmend invaliidi. Külas tunnustati eestlasi kui tublisid tööinimesi, samas neid avalikult ei kiidetud: ikkagi väljasaadetud-kurjategijad. Ei sobinud neid pildistada ega autahvlile panna, sinna sätiti kohalikke komsomole ja parteilasi.
Kolhoosis tehti aastas kaks suurt pidu: kevadel pärast külvi – maipühad ja sügisel lõikuse järel – oktoobripühad. Külas oli klubi, üsna kehva majakene, aga siiski poodiumi ja kõnepuldiga. Klubis käis kultorg Barabinski rajoonikeskusest kaks korda kuus. Lavastati näidendeid, pidutseti ja tantsiti karmoška saatel.
Külas oli palju eestlasi, aga peamiselt siiski naised, lapsed ja mõned vanad mehed. Vastseliina kandist, Põlsu, Surja ja Luhtõ külast pärit naised, pooleldi setud, nagu selle kandi inimesi kodumaal kutsuti, Vabarna Ilse, Vahtra Teele ja Põlsu Liine, samuti Märt ja Karl otsustasid oktoobripühade kultuuriprogrammis kaasa lüüa, laulda Eestimaa laule. Naised soovisid laulda oma südamele kallist “Ma tahaksin kodus olla”, Märt ja Karl aga soovisid esitada südamelähedase rahvalikku laulu.
Igaks juhuks uurisid kolhoosi partorg ja kultorg, noor haritud ilmega naisterahvas, mida nende laulude sõnad tähendavad. Märt jutustas paari sõnaga laulust, partorg ja kultorg noogutasid nõustuvalt. Vabarna Ilse, kui Vastseliina valla naiste ürituse eestvedaja, sõnas oma laulu tutvustades sisemise muigega:
“Laul räägib sellest, et inimene tahab kodus olla, kui õunapuud õitsevad; tahab kodus olla, kui rukkipõld kollendab; tahab kodus olla, kui kallim on temaga…”
Partorg noogutas, kultorg sõnas unistav-romantilise näoilmega: “Kes ei tahaks…”. Venelasest partorg, kui poliittöötaja, soovides siiski lugeda veidi moraali, täpsustas:
“Alati on seal parem, kus meid ei ole.”
1955.aasta oktoobripühade ajal laulsid Märt ja Karl inimestest täiskiilutud kolhoosi “Stalini tee” kultuurimaja saalis, kus oli nii venelasi, ukrainlasi, eestlasi, leedulasi ja lätlasi ja veel palju teisi rahvaid. Lauljad seisid laval oma päevinäinud lubjaviltides ja kulunud vatijopedes, peas olid neil vangimütsid. Märt laulis kõrge tenoriga, Karl aga kauni baritoniga; venelasest karmoškamees saatis ja üritas trillerite ja mitmete viguritega ühtlaselt voolavad laulu muuta veidike venepärasemaks. Eestlased saalis kuulasid härda südamega neile kõigile tuntud rahvalikku laulu:

On saatus kaugele mind ära viinud
ja maha jäänud kallis koduke,
kus lapsepõlves ringi olen jooksnud
ma üle nurme üle aasade.

Need haljad põllud kuldsed rukkiväljad
ei unune mul meelest iialgi,
ma kuulen kuidas kohisevad metsad
nad kutsuvad mind koju tagasi.

Mu armsam minust kaugele on jäänud
kes vallutas kord minu südame
ei tea kas säravad veel tema silmad
kui jõuan ükskord koju tagasi.

Nii tasa kohisevad kevadtuuled
nii tasa tuksumas on neiu rind,
ja ainult talle sosistavad huuled
nad küsivad – kas armastad sa mind.

Nüüd rändan üksi võõrsil laias ilmas
ja sünges pilves tihti päikene,
kuid kodukoht mul ikka vaimusilmas
ei lapsepõli meelest unune.

Lauljad said südamliku aplausi osaliseks. Seejärel esinesid Vastseliina naised Vabarna Ilse, Vahtra Teele ja Põlsu Liine. Naistrio laulis kõlavalt ja jõuliselt, venelasest karmoškamees saatis lauljaid oskuslikult:

Ma tahaksin kodus olla,
kui õunapuud õitsevad
:,: ja nende roosakad õied
mu juukseid ehivad. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui rukkipõld kollendab
:,: ja kollakat-pruunikat vilja
tuul tasa hällitab. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui lumevaip katab maad
:,: ja kuuskede härmatand oksad
kuupaistel hiilgavad. :,:

Ma tahaksin kodus olla,
kui kallim on minuga
:,: ja temaga üheskoos mina
võiks rõõmus viibida. :,:

Eestlastest naistrio laskis vene karmoškamehel mängida soolo, ja jätkas:

Ma tahaksin kodus olla,
kui Eesti on vaba riik,
kui Laidoner juhatab väge,
ja Päts on President.

Saal plaksutas pikalt ja tuliselt, nõudes kordamist, eestlased pühkisid pisara… Vastseliina valla naistrio kordas viimase salmi, karmoškamees lõpetas laulu kauni soologa.
Lavale astusid jälle Märt ja Karl. Märt hoidis käes Volga-sakslaselt laenatud väikest akordioni, Karli käeotsas rippus kahemehesaag. Saal plaksutas, kuid tundus, et auditooriumi oli tabanud mõningane segadus – milleks saag?
Partorg astus kiirel sammul lavale ja esitas range küsimuse: “Milline laul?”
“Kolhoosiküla nõmmed…,” sõnas Märt iroonilise muigega.
“No, kui kolhoosiküla, siis kolhoosiküla,” lõi partorg käega ja naases oma kohale esirea pingil.
Märt venitas pilli laiali; üle saali kandus kaunis akordionimuusika, ja siis mängiti juba koos, Karl võngutas saagi. Kõlas imeilus meloodia, noormehed laulsid hingestatult eestlaste südamele kallist laulu; oma laulu ilmestasid nad pikkade ja kaunite sae-ja akordionisoolodega:

Koduküla nõmmed, vaikne mererand,
mis mind lapsepõlves unele suigutand.
Koduküla neiust, on vaid mälestus,
teist ta sarnast ei leidu, hinges vaid igatsus.

Kodu kallis, mis meenub kui vaikne nutt,
järele jäänud on sellest vaid muinasjutt.
Kahju on elust, mis õitseb et närtsida,
kadunud arm ei iial saa korduda.

Meenuvad mul mõtted kadunud õnnemaast,
helisevad viisid kurvalt mu kallimast.
Mööda raskeid radu mäslev tormi-iil,
annab rinda rahu, vaikib kõik valu ja piin.

Kodu armas, mul meenub kui vaikne nutt,
järele jäänud on sellest vaid muinasjutt.
Kahju on elust, mis õitseb et närtsida,
kadunud arm ei iial saa korduda.

Laulu lõppedes täitis saali mürisev aplaus: imekaunis meloodia ja hingevärinaid tekitav saatemuusika pani kuulajad härduma; mitte keegi kohalviibijatest ei osanud arvata, et tavalise kahemehesaega, mille taga nälginud vangid taigas jõuetult maha kukkusid ja surid, võib teha nii kaunist muusikat.

Möödusid päevad. Kirjavahetus kodumaaga oli nüüd juba vabam, iga kuu võis kirjutada kirja. Vabarna Ilse oli kirjavahetuses Männitalu perenaise Anettega. Midagi rõõmustavat ei olnud ka Anette kirjades – kolhoosielu vireles, töötasu ei makstud ja töö “Kündja” kolhoosis vindus iga kandi pealt. Põlsu Liine ja Vabarna Ilse said teada, et nende taluhooned lagunesid, aknad elumajal olid sisse pekstud, uksed eest kangutatud. Vahtra Teelet rõõmustas vähemalt teadmine, et nende talu elumajja oli sisse seatud “Kündja” kolhoosi Luhtõ osakonna kontor.
Viimased aastad enne vabaks saamist elasid Põlsu Liine, Vabarna Ilse tütardega ja Vahtra Teele oma tütrekesega juba kobedamas majakeses. Kesa Manni poisid Märt ja Karl olid läinud Novosibirski linna traktoristi kursustele ja enam kolhoosi tagasi ei pöördunud, olevat sõitnud kuhugi suurehitisele, lööktööle.
Eesti naised elasid majakese ühes otsas ja teises otsas elas läti pere. Ka selles majas oli naistel üks tuba, esik ja väike laut.
Ilse ja Liine töötasid sellel ajal juba emiste sigalas. Kui emistel olid põrsad, pidid seatalitajad ka öösiti sigalas olema. Neil olid abiks Liisi ja Liina. Koolist vabal ajal nad põhiliselt sigalas olidki, aitasid emal väikseid põrsaid kastidest emiste juurde sööma panna ning peale söömist jälle kastidesse tagasi.
Kastid tõsteti suure katla ümber. Osa põrsaid, kellele emise piima ei jagunud, lutitati pudelist. See töö meeldis tüdrukutele kõige enam.
Suvel sigu karjatati. Karjas käisid Liisi ja Liina. Seakarjas polnud raske käija, aga häda oli selles, et sead ei tahtnud koju tulla – kui sigadel oli koju lauta tulemise aeg, siis ei aidanud vitsaga vehkimine, karjumine ega nutmine – sead jooksid lihtsalt minema. Aga sigade kõrval oli ka elu natuke lahedam. Neile toodi piima, lõssi ja mingisuguseid maisi-õli kooke. Need olid isegi magusad ja kõlbasid inimeselegi süüa. Sigade kõrvalt said ka lapsed kõhu täis.
1955.aasta detsembri algul kutsuti naised “Stalini tee” kolhoosi kontorisse, komandandi juurde, kus toimusid naiste igakuised märkimised. Neile kõigile anti käsk kirjutada oma elulookirjeldused – et kella viieks olgu kõigil toodud! Imestama pani see, et kästi kirjutada eesti keeles, ainult nimi nii eesti kui ka vene keeles. Tähendab, neid elulookirjutisi oli vaja Eestis. See andis naistele jälle lootust ja usku, et ehk lastakse neid ometi vabaks.
23.veebruaril 1956 kutsuti naised uuesti kolhoosi kontorisse komandandi juurde, teatati, et olete vabad ja anti passid. Naised jäid tummaks, sõnu ei leidunud, et seda kõike uskuda.
Paar nädalat toimetati veel kolhoosis. Asjad korjati vaikselt kokku, neid polnud ju palju, jäeti jumalaga nendega, kes eestlastest sinna jäid. Jäeti jumalaga ka nendega, kes jäid igaveseks Siberi mulda. Üks karm elulõik jäi Eesti naistel seljataha.
Naised küpsetasid enne teeleasumist veel viimase ahjutäie leiba. See leib oli ette nähtud pika tagasitee jaoks. Kui on leib, siis nälga ei jää, vett ehk saab ikka kusagilt.
Kolhoosist anti veoauto. Põlsu Liine, Vahtra Teele ja tema tütar Endla ning Vabarna Ilse ja juba üsna suured tüdrukud Liina ja Liisi viidi Novosibirski raudteejaama. Naised ostsid piletid, aga Moskva poole väljuv rong oli nii täis, et nad ei mahtunud peale. Oodati kolm päeva jaamas, koos paljude teiste, asumiselt vabaks saanutega; siis jaamaülem viimaks halastas, haakis ešeloni juurde loomavaguni ja pani reisijad koos kompsude ja kottidega sellesse, enamusele reisijatele üsna tuttavasse vagunisse. Küll oli seal palju rahvast… Aga vaatamata sellele, istudes ilma saatjateta loomavagunuis kompsude otsas, mõisteti – seekord sõidab rong kodumaa poole.
Olles terve päeva sõitnud, rong ühes väikeses jaamas peatus. Selgus, et õnnetu loomavagun on katki ja edasi sõita ei saa. Seekord oli jaamaülem asjalikum ja paigutas osa loomavaguni reisijaid sõjaväeešeloni vagunisse; sinna sattusid ka Liine, Teele tütar Endlaga ja Ilse oma tütardega. Naised istusid mõtetes, peas vagunirataste monotoonne kolksumine, viieaastane Endla tukkus, aga Liisi ja Liina mängisid sõduritega kaarte, kuni rong jõudis Moskvasse. Seal said “rändurid” edasi juba Moskva-Pihkva-Tallinn rongile. Pihkvas tuli rongi piletikontroll. Liina, juba suur tüdruk, sõitis lapsepiletiga – see oli odavam. Liina istus ema jalgade juures põrandal. Pingid olid kõik rahvast täis. Kontroll raputas Liinat mitu korda ja tugevalt, aga Liina ei teinud väljagi. Viimaks ütles üks venelanna, et las ta magab. Hiljem tuli välja, et selle venelanna ohvitserist mees oli eestlane.
Seda tunnet, mis eksirändajaid valdas, kui rong ületas Vene piiri ja kodumaa taevas sinetas, on raske sõnadesse panna. Äkki laskus Liinele, Teelele ja Ilsele üle paljude aastate jälle rahu hinge. Aga kas nende südameid täitis õnnetunne? Eestit rõhus endiselt punarežiimi ike, õitsvad talud olid hävitatud; vanaema Loreida ja Manni püsitütar surid loomavagunis; Teele, soovides päästa oma alaealisi poisse Heinot ja Antsu loomavagunis suremisest, saatis nad kerjama Venemaa kolkas; Manni surm, Ilse alaealiste tütarde kannatused, poeg Jüri ja abikaasa Villemi vendade Vidriku ja Villemi hukkumine metsavendadena, Manni poiste Märdi ja Karli vägivaldne välja kiskumine kodupaigast ja kõigi naiste Venemaa vangilaagrite mülkasse kadunud mehed… Need olid eesti naistele kommunistliku režiimi poolt tekitatud hingehaavad, nii sügavad ja kohutavad, et ei paranenud iialgi…
20.märtsil 1956 saabusid Vastseliina vallast Põlsu, Surja ja Luhtõ külast küüditatud naised, Põlsu Liine, Vahtra Teele tütar Endlaga ja Vabarna Ilse koos tüdrukute Liina ja Liisiga tagasi kodumaa pinnale. Rong peatus Võru raudteejaamas, kust nad 25.märtsil 1949 olid alustanud sõitu Siberisse. Vaksali esisel väljakul üürgas posti otsas valjuhääldi, kostis venekeelne laul:

Suur ja lai on maa, mis on mu kodu,
rikas loodusvaradest ta pind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind,
sellist maad maailmas teist ei leidu,
kus nii vabalt hingata võib rind…

Pärast aastaid kestnud kannatusi, olid naised tagasi Eestimaal. Aga kuidas alustada uut elu, oli teadmata. Meestest polnud midagi teada. Ei teatud, kas nad on elus või surnud, igatahes naabrinaine Anette oli kirjutanud, et mitte ükski vangistatud peremees koju tagasi ei pöördunud. Samuti oli Anette andnud teada, et ehk leiavad naised töö Võru tellisetehases, saavad koha ühiselamus, aga armetusse “Kündja” kolhoosi, oma kodupaika, pole mõtet tagasi pöörduda – ees ootab samasugune sunnitöö nagu Siberiski.

Metsavennad

Metsavendlus oli eelkõige seotud enda varjamisega kommunistliku partei poolt juhitud ja suunatud ning tema käepikenduse julgeoleku ja NKVD poolt läbiviidud poliitiliste repressioonide eest. Kommunistlik partei ja nõukogude võim hakkasid metsavendi nimetama mõistega bandiit (banditism kui kuritegu oli sätestatud Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvis 59-3). Siiski eristati metsavendlust kui „poliitilist banditismi” muust, „kriminaalsest banditismist”, mille vastane võitlus kuulus kriminaalmiilitsa, mitte riikliku julgeoleku tegevusvaldkonda.
Metsavendlus tekkis juba 1941. aasta juuniküüditamise ajal, kui kommunistlik okupatsioonivõim asus vangistama ja küüditama Eesti haritlasi, suurärimehi, endisi Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ohvitsere, riigitegelasi ja teisi tegusaid, Eesti Vabariigis silmapaistnud inimesi. Vallutajad teavad – kõige ohtlikum on iseseisvalt mõtlev inimene ja kõigepealt tuleb hävitada okupeeritud alade eliit.
Pärast sõda varjusid (kes metsa, kes mujale) ka need, kes olid hoidunud kõrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse või olid olnud mingis ametis Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944. Uus repressioonide laine tabas Eestimaad 1949.aastal ja see on jäänud rahva mällu ja läinud ajalukku nimetuse all “1949.aasta märtsiküüditamine”.
Metsavendlus rajanes eelkõige lootusel, et Nõukogude okupatsioon on lühiajaline nähtus ning Punaarmee taandub peagi või jätkub sõda, seekord NSV Liidu ja lääneriikide vahel; lääneriigid võidavad ja vabastavad ka Eestimaa kommunistide võimu alt. Oodati niinimetatud Valget Laeva.
Hädaohtlikel aegadel on mets andnud eestlastele varju ja kaitset. Nii sai mets eestlastele varjupaigaks ka pärast 1941.a juuniküüditamist. Sõja alguses läksid varjule vene mobilisatsioonist kõrvalehoidvad mehed. Saksa vägede saabudes tulid nad metsast välja. Septembris 1944 täitusid laaned uuesti metsavendadega. Paljud Saksa sõjaväes teeninud eestlastest sõdurid lahkusid rindelt. Metsa läksid ka Omakaitses olnud mehed.
Märtsiküüditamine tõi kaasa relvastatud vastupanuliikumise järsu tõusu. Küüditamise nimekirjadesse kantud inimestest õnnestus mitmel tuhandel pageda ja osa neist hakkas ennast metsas varjama. Metsa mindi tervete perekondadega. Metsavendade read kasvasid ja tegutsemise aktiivsus tõusis. Samas, pärast jõukate talupidajate vangistamist ja nende perede küüditamist Siberisse, halvenes metsavendade varustusbaas. Sagenesid röövimised ja sissemurdmised riigi ladudesse ja kauplustesse.
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee oli büroo istungil 27.augustil 1949 sunnitud tõdema: “Banditism terves reas vabariigi valdades viimasel ajal mitte ei vähene, vaid vastupidi, tugevneb ja teravneb.”
Metsavennad peitusid Võrumaa metsadesse veel kümmekond aastat pärast sõja lõppemist. Põhiliselt olid need inimesed, kellel süüd seaduse ees ei olnudki. Nende hulgas oli jõukaid taluperemehi ja endisi Eesti Kaitseliidu liikmeid, mõned veskiomanikud, aurumasina ja rehepeksumasina omanikud ja mõni rahvuslikult meelestatud sulane, kes olid kuulunud Omakaitsesse. Kõiki neid olid varasemad, 1940.-1941.aaasta küüditamised õpetanud kartma Nõukogude võimu, kuna nad olid aru saanud, et see võim seadustest eriti ei hooli. Nõukogude võim mõistis Eesti inimesi süüdi seaduste järgi, mida Eestimaal ei olnud kunagi põhiseaduses sätestatud korras kehtestatud – Eesti inimesi mõisteti süüdi Vene Nõukogude Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi kriminaalkoodeksi järgi.
Metsavennad istusid metsas ja ootasid “Valged Laeva” – Eesti vabastamist lääneriikide poolt. Aeg-ajalt tehti metsameestele haaranguid koerte ja julgeolekusõduritega. Igas tulevahetuses metsavendade arv vähenes. Nende laibad pandi Võru linnas miilitsa hoovis lumele – sugulastele äratundmiseks, isikute tuvastamiseks. “Valge Laev” jäi tulemata.
Kuni 1947. aastani oli võitlus metsavendadega ning nende represseerimine otseselt ENSV Siseasjade rahvakomissariaadi ülesanne, seejärel loodi eraldi Riikliku Julgeoleku Ministeerium ja nüüd asus see juhendama ja koordineerima võitlust metsavendadega. Pärast 1954. aastat tegeles juba hääbuva metsavendluse vastase võitlusega vastloodud Riikliku Julgeoleku Komitee, mis on rahva hulgas tuntud venekeelse lühendina – KGB. Aastail 1944–1954 tegutses julgeolekuorganite abijõuna ka kohalikest, üldjuhul uue võimuga kaasajooksikutest moodustatud relvastatud üksus – hävituspataljon ehk „rahvakaitsepataljon”, mille põhiline ülesanne oli toetada NKVD ja julgeoleku jõudude poolt metsavendade püüdmiseks ja hävitamiseks teostatud haaranguid.
Hoolimata sellest, et põhisüüdistus metsavendadele oli poliitiline, üritas Nõukogude võim neid propagandistlikult näidata kui tavakurjategijaid: mõrvareid, röövleid, vargaid jne, et häälestada elanikkonda nende vastu. Metsavendade isikud ja varjamise põhjused olid maal aga üldiselt teada ning sedalaadi propagandal seal suurt mõju olla ei saanud. Muidugi, metsavendade kättemaks tabas kõige sagedamini kohalikke elanikke, kes tegid koostööd okupatsioonivõimudega või olid osalenud Nõukogude repressioonides.
Metsavendade võitlustaktika vältis avalikke kokkupõrkeid ülekaaluka vastasega, seetõttu oli teravik suunatud okupatsioonivõimuga kaasajooksikute vastu. Elus püsimiseks rööviti poode ja meiereisid ning teisi riiklikke ettevõtteid, sest oli ju riik paljude metsavendade jõukad talud, meiereid, vesiveskid ja vabrikud sundvõõrandanud ja omanikud vangistanud, paljud neist olid vangistamise või küüditamise hirmus metsa põgenenud.
Metsavend ei olnud tõeline vastupanuvõitleja, kui tal polnud relva.
Relvi saadi nii Vene kui ka Saksa sõjaväe poolt maha jäetud varudest. Saksa sõjaväe relvadega aga tekkis peagi tõsiseid probleeme. Sõja viimaseil aastail oli Saksamaal väärismetallidest suur puudus, seepärast valmistati padrunikestad rauast, aga see materjal aastate jooksul roostetas ja muutis padrunid kõlbmatuks. Sel põhjusel tekkis saksa relvadel peatselt laskemoonapuudus ning tuli otsida teisi võimalusi senise relvastuse täiendamiseks. Kokkupõrgetel NKVD ja julgeoleku üksustega, kus algaastail võit jäi enamasti metsavendadele, korjati langenud punaväelastelt viimne kui relv ja padrun ning sooritati rünnakuid sõjaväe relvaladudele. Sel kombel oli 1948. aastal suurem osa saksa relvadest asendatud punaarmee relvastusega.
Peale käsirelvade, püstolite, püsside ja püstolkuulipildujate kasutari suure eduga ka miinipildujaid. Samuti olid laialdaselt kasutusel saksa tanki- ja maamiinid – peamiselt punkrite ja laagrite kaitseks. Samas aga, iga ese, mida võis kasutada relvana võitluses ülekaaluka ja julma vaenlase vastu, leidis rakendamist. Türgi sõja aegsed karabiinid ja täägid ning niinimetatud soome pussid läksid käiku verises võitluses, kui vaenlane ründas ootamatult punkrit või metsavendade laagrit.
Mis puutub riietusse, siis ei olnud sellega erilisi probleeme ega raskusi. Kohalike elanike toel olid metsavendade üksused kehakattega nii suveks kui ka talveks hästi varustatud. Esines juhtumeid, kus kogu küla või külade naispere kudus suuremale metsavendade grupile kampsuneid ja sooja aluspesu. Kuna enamusel metsavendadest oli omakseid ja sugulasi, siis ei olnud ka toiduga suuri raskusi, seda vähemalt kuni 1949.aasta märtsiküüditamiseni. Peamiseks varustajaks oli talu, kuni kestis talupidamise süsteem.
Elades pidevalt igasugustes hädaohtudes ja raskustes, kannatas metsavendlus
sagedasti väljalangemisi ja isikulisi kaotusi just arstiabi puudumise tõttu. Kokkupõrgetes NKVD ja julgeoleku üksustega tekkis kaotusi, raskesti haavatud metsavend oli juba ette määratud surmale. Erijuhtudel tõid metsavennad arste metsa rasketeks operatsioonideks, kuid selliseid võimalusi oli harva ja haavatute surevus metsavendade hulgas oli just arstiabi puudumise tõttu eriti suur. Kergemate haavade ja kriimustuste puhul oli uriin peamiseks arstimiks, samuti puuvaik ja sisemiste haiguste ning külmetuse puhkudel oli rohuks nn. karujook – piiritus segatud pooleks meega.
Olulise tähtsusega oli metsavendadele informatsiooni hankimine olukorra kohta külades ja taludes, teave NKVD ja julgeoleku üksuste liikumisest, nende suurusest ja kavatsustest. Teateid ja andmeid anti edasi peamiselt virgatsite kaudu. Kui külla või valda ilmus sõjaväeüksusi või NKVD, julgeoleku operatiivrühm, siis külaelanikest see isik, kes oli metsavendade poolt valitud virgatsiks, enamasti usaldusväärne naine või nooruk, ruttas määratud kohta metsas ning andis andmed metsavendade postile või patrullile. Sageli oli teatav puukänd või kivi metsas valitud andmete üleandmise kohaks. Paberileht olukorra kirjeldusega asetati näiteks kivi alla, kust metsavend selle järjekordsel patrullil kätte sai. Virgatsid esinesid enamasti marjakorjajaina või seenelistena. Kui külades või taludes olid kompartei või nõukogude võimu esindajaid sees, olid kokkulepitud märgid selle fakti teatamiseks. Näiteks riputati teatud pesutükk nöörile kuivama kui õhk polnud puhas või kasutati igasuguseid muid kokkulepitud esemeid.
Okupatsiooni tingimustes oli suuri raskusi metsas ulualuse leidmise ja soetamisega. Puudusid oskused punkrite ehitamiseks ja nende muutmiseks kõrvalistele isikutele märkamatuks. Esimesel talvel piirduti soodes ja rabades asuvate heinaküünidega ja metsakülade saunade ja aitadega. Järgmisel aastal alustati juba varakult punkrite ehitamisega sobivates kohtades. Ehitati peamiselt soosaartele ja metsatihnikuisse palkhütte ja varjualuseid. Liialdatud kartmatusest ajendatuna olid need üldiselt maapealsed ehitised, samuti ei pööratud küllaldast tähelepanu nende varjatusele. Julgeoleku ja NKVD organite tegevuse aktiviseerumisega avastati selliselt ehitatud punkrid suurema vaevata ning kaotused olid sageli rängad. Peagi saadi kogemusi eksimustest ja vigadest ning juba paari aasta möödumisel olid metsavendade punkrid ehitatud suurima leidlikkuse ning osavusega. Oli näiteks punkreid, mis olid ehitatud kasvava metsa alla ja sissekaik oli kännu all, sisenemiseks tuli känd kõrvale kallutada. Oli punkreid, mis olid ehitatud kõrgetesse jõekallastesse ja mille sissekäik oli vee all. Sageli kasutati maa-aluseid käike, mis viisid punkrist kaugemale, isegi sadu meetreid.
Suvel polnud ulualusega mingeid raskusi, kuna iga puu ja põõsas pakkus varju ja kaitset. Kus öö, seal oli ka magamisase. Kui lahinguis kaotati punker, või oldi sunnitud asukohta vahetama, siis ei olnud suvisel ajal tähtis, kuhu jäädi varjule, peaasi, et oli ohutu.
Talvel oli olukord komplitseeritum ja seetõttu oli kombeks soetada paar
tagavarapunkrit, kuhu võis hädaohu korral taanduda. Elamistingimused punkrites
olid äärmiselt primitiivsed ja ebatervislikud. Näiteks oli sügiseti ja kevadeti tavaliseks nähteks, et punkrid olid üle ujutatud põhjaveest, sageli kuude viisi. Niiskus oli peamiseks nuhtluseks ja aastate jooksul mõjus see ka kõige tugevamate ja vastupidavamate metsavendade tervisele. Kuid punker oli vabaduse sümbol, sest ta asus metsavendade relvade ulatuses, see oli vabana hoitud kodumaa pind, ja vabadus oli aare, mida eesti rahvas hindas üle kõige.
Metsavennad ei istunud ainult oma punkrites niinimetatud Valge Laeva ootuses. Aktiivselt tegeleti kollaboratidele, kohalikest elanikest partei- ja nõukogude töötajatele, kaasajooksikutele ja agentidele nende õige koha kättenäitamisega. Harilikult hoiatati ümbruskonda terroriseerivat nõukogude ametiisikut ning soovitati loobuda survest ja tagakiusamisest.
1949. aastal saatsid metsavennad postiga Vastseliina valla partorgile kirja:
“Kollaborant partorg! Teie eelkäia mõisteti surma süütute inimeste Siberisse nälja ja külmasurma saatmise, vägivaldselt kolhoositeele sundimise ja kommunistide poolt õigustamatult ja põhjuseta inimeste kulakuks tegemise eest. Juba kuuleme ka Teist eelpoolmainitud elajalikke tegusid Vastseliinas. Olge tänatud, et teeme Teile hoiatuse kättesaamise kuupäevast – kui kuuleme ühtegi kulakuks tegemist või selle tegemisega inimeste hirmutamist, Siberisse saatmist või vägivaldselt, hirmutuste ja ähvardustega, kolhoosi sundimist Teie või Te alluvate käsilaste poolt – vastutate oma eluga. Eesti Metsavendade Keskkogu, 20. 05. 1949. a.”
Kui aga hoiatus ei aidanud, siis paar valangut püstolkuulipildujast või käsigranaat aknast sisse likvideeris probleemi. Metsasügavusest, rabadest ja mülkasoodest rünnati nõukogude viljavarumise kolonne, hävitati partei- ja nõukogude ametasutusi, õhiti sildu ja lasti ronge kraavi, ja koheselt taanduti, kaoti metsasügavusse.
Metsavendlus oli suureks probleemiks okupatsioonirežiimile. Seistes vastamisi massilise vastupanuga, tegi Nõukogude võim katse seda lõhestada, kutsudes metsavendi, „kes ei olnud raskeid kuritegusid toime pannud”, enda varjamist lõpetama ja ennast legaliseerima. Katsetati mitmesuguseid võtteid metsavendlusest tuleneva ohu kõrvaldamiseks. Selleks kuulutati 1946.aastal välja amnestia metsavendadele, lubades neile eksimuste andestamist ja täielikku rehabiliteerimist. Seda võtet korrati veel paaril järgneval aastal, kuid tulemused olid väga viletsad. Esimese amnestiaga 1946 a. tuli metsavendadest välja paar protsenti metsavendade üldarvust – inimestel polnud usku kommunistide lubadustesse. Suuremat kõlapinda leidis see üleskutse üksikute metsavendade osas, kuid mine korralike üksustena võitlevate metsavendade hulgas. Need kergeusklikud, kes andsid endid okupatsioonivõimude kätte, maksid oma lihtsameelsuse eest kallist hinda. Alguses täideti amnestiaga antud lubadusi, kuid paari kuu või vähemalt aasta möödumisel oli endistel metsavendadel Siberi-tee jalge all. Suurem osa mõisteti kahekümne viieks aastaks sunnitööle. Et metsavendlust ara lõigata toidumoonast ja muust varustusest, keelati rangete karistuste ähvardusega kasvõi sõõmu vee andmine metsavendadele. Niisuguse teo eest võidi terve talu või kogu küla elanikud saata Siberi orjalaagritesse, alates vanaemast ja lõpetades sülelapsega. Et takistada metsavendade ühenduse pidamist välismaailmaga, küüditati või vangistati külade elanikkonnad ja talud põletati maani maha.
Metsavendade punkrite ja laagrite avastamiseks teostati pärast sõda ka maastikuluuret lennukitelt. Samal ajal suurendati eritreeningut saanud inimeste kaadrit, kes marjanaisteks või seenelisteks maskeerituina rändasid, otsides metsavendade laagreid ja punkreid.
Ähvardustega sunniti julgeoleku organite teenistusse isikuid, keda metsavennad usaldasid ja saadeti nad siis julgeoleku agentidena metsadesse. Peale vajalike andmete kogumist „kadusid” nad salaja ja kohe järgnes ka üldhaarang ja paljude gruppide häving.
Niisuguse hädaohu vastu püüdsid metsavennad end kaitsta sellega, et igale vähetuntud uustulnukale määrati esimeseks tuleprooviks mõne kommunistliku funktsionääri likvideerimine. Olles selle tuleproovi sooritanud, võeti uustulnukas täisõigusliku kaasvõitlejana metsavendade gruppi vastu. Kuid on teada juhtumeid, kus agent sooritas sellise katse julgeoleku teadmisel ja viis sellega oma reeturliku tegevuse lõpuni.
Paar aastat pärast Teise Maailmasõja lõppu hakati Eestis talunikke kolhoosidesse
ajama. Kui see veenmisest ja propagandast hoolimata ei õnnestunud, maksustati talunikke kõrgete maksudega, mida pidevalt kõrgendati. Maksujõuetuse puhul konfiskeeriti talud ja liideti kolhoosidega. Metsavennad püüdsid omakorda maaelanikke maksude tasumisel aidata, korraldades pankade, rahasaadetiste ja rongide röövimisi, jagades rekvireeritud rahasummad talunike vahel. Mõnel puhul tasuti tervete külade ulatuses talunike riiklikud maksud. 1949. aastal tuli järsk lõpp üksikmajapidamistele. 25. märtsil toimus teine suurküüditamine, mille ohvriks olid peamiselt maaelanikud. Arvuliselt kokkusulanud metsavendlus püüdis seda küüditamist viimse jõuga takistada. Rünnati küüditajate kolonne, purustati maanteid, raudteid ja õhiti sildu, kuid jõud olid jäänud juba liiga väikeseks. Küüditamine viidi läbi ja järgnevad aastad tõid üha suuremaid kaotusi metsavendlusele.
Võrumaa metsad, rabad ja soosaared olid II Maailmasõja järel varjupaigaks neile, keda ähvardas vangistus ja küüditamine külmale maale, Siberisse. Neis paigus otsisid pelgukohti mehed, kes olid võidelnud nõukogude võimu vastu Saksa armee ridades, Eesti Leegionis, tagalateenistuses, Omakaitses ning jõukad taluomanikud.
Neil metsavendadel, kes varjasid ennast nõukogude võimu eest juba aastaid – endised kaitseliidu malevapealikud, Eesti Kaitseväe ohvitserid, saksa sõjaväes teeninud või punaarmeesse mobilisatsioonist kõrvalehoidnud – polnud esialgu toidu ja riiete hankimisega raskusi. Talud toetasid neid igati, samuti polnud küladesse tekkinud veel arvestatavatel hulgas kommuniste ja komnoori, igat masti nõukogude võimuga kaasajooksikuid ja kollaborante, aga iga okupatsiooniaastaga nende arv üha suurenes. Ilmusid äraandjad, oma rahva reeturid, kohalikud karjeristid ja uue võimu ees pugejad.
Metsavendlus sai raske löögi 1949. aastal märtsis. Paljud jõukad talunikud, kes olid metsavendi abistanud riiete ja toiduainetega, vangistati või küüditati Siberisse, lisaks õnnestus julgeolekul samal aastal mõrvata või vangistada hulk autoriteetseid Eesti metsavendade juhte ja nende kaaslasi.
Taluperede küüditamisega ja kolhooside ja sovhooside tekkimisega muutus metsavendade elu. Kui seni olid metsavendade üksused saanud toetust toidu ja riiete osas taludest, siis nüüd, kui oli vaja varuda toidumoona ja riietust talveperioodiks, rünnati riiklikke kauplusi, samuti meiereisid ja jahuveskeid ning kolhoosi või sovhoosi lautu ja võeti kaasa sigu ja lambaid, sest neid ei peetud enam talupoja varaks. Seetõttu muutusid üha ägedamaks ja laialdasemaks ka metsavendade vastu suunatud haarangud.
Metsavendadega seotud küsimused olid pidevalt Eestimaa Kommunistliku partei Keskkomitee, tema Sekretariaadi ja Büroo kontrolli all. Parteiorganid igal tasandil kutsusid oma käepikendust, siseministeeriumi ja julgeoleku organite kohalikke ülemusi, niiöelda, vaibale, ja andsid parteilisi juhiseid, suuniseid, ärgitades neid oma tööd võitluses metsavendadega tõhustama, et saavutada lõppeesmärk – metsavendade ja neid abistavate elanike hävitamine. Dokumentidest selgub, et metsavendi võeti julgeloku poolt kui tõelisi ja täisväärtuslikke vastaseid. Koomilise näitena võib siinkohal tuua tsitaadi Võrumaa maakonna kompartei V konverentsi aruandest 1949. a. detsembrist: maikuus Vastseliina vallas läbiviidaval haarangul panid neli miilitsat plehku ainult tühja punkrit nähes. Ajaleht “Noorte Hääl” kirjutas 16. märtsil 1950: “Võrumaa iga metsatukk peidab endas veel surma. Mitte ükski komsomolikomitee büroo istung Võrumaal ei alga leinaseisakuta nende auks, kes langesid hävituspataljonide ridades võitluses bandiitide vastu…”
Partei võttis tarvitusele organisatsioonilisi ja kaadrialaseid abinõusid.
1950. aastal määrati partei heakskiidul ametisse uus Eesti NSV riikliku julgeoleku minister Moskalenko, Venemaalt kohale toodud karistussalklaste kõrge ülemus. Uus minister nõudis oma alluvatelt halastamatut tegutsemist ja kuulutas julgeolekutöötajatele, et võitluses metsavendadega on head kõik vahendid. Kusjuures tuletas meelde Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretäri seltsimees Jossif Stalini poolt 10.jaanuaril 1939.aastal partei krai- ja oblastikomiteede sekretäridele, liiduvabariikide parteikomiteede sekretäridele ja siseasjade rahvakomissaridele poliitbüroo nimel saadetud šifreeritud telegrammi, milles kõrge parteisekretär Stalin andis parteilisi juhiseid ja selgitusi:
“ÜK(b) P KK selgitab, et füüsilise mõjutamise vahend NKVD tegevuse praktikas oli ÜK(b) P KK poolt lubatud alates 1937.aastast. ÜK(b) P KK leiab, et füüsilise mõjutamise meetodeid tuleb kohustuslikult kasutada ka edaspidi ilmselgete ja mittealistuvate rahvavaenlaste vastu.”
Seega, juhindudes kompartei vastavatest suunistest, andis Moskalenko julgeolekutöötajaile sisuliselt vabad käed midagi kartmata kuritegusid toime panna – piinata vangistatud metsavendi ja neid tappa ilma kohtuta – seljataga oli ju partei! Aktiviseeriti mõrvaragentide tegevust, kelle ülesanne oli usaldust võites imbuda metsavendade gruppi, nende asukoht julgeolekule teada anda või tappa metsavendade grupi juht.
1951.aasta 5.juuni õhtul peeti Läti piiri ääres Koiva jõe kaldal paiknevas Jõekääru talus sünnipäevapidu, millest võttis osa ka tosinkond kohalikku eestlastest ja lätlastest metsavenda. Kaheksateistkümneaastase sünnipäevalapse Anne kõrval istus endise jõuka Vabarna talu perepoeg Jüri, saksa püstolkuulipilduja põlvedel.
Pidu oli täies hoos ja talu suures peretoas keerutati grammofonimuusika saatel tantsu. Joodud puskarist ja koduõllest olid metsavennad kaotanud valvsuse, tunda andis ka liigne julgus, mis oli tekkinud aastaid kestnud metsavenna elu tagajärjel.
Selgel kuupaistelisel ööl kell kaks võeti talu julgeoleku ja siseministeeriumi üksuste poolt piiramisrõngasse. Neid oli kohale kutsunud ja juhatanud kohalik komnoor ja julgeoleku käsilane, Anne koolivend ja austaja, kes oli maitsta saanud ärapõlatud peigmehe kibedat olemist.
Märgates piirajaid, asusid metsavennad elumaja akendest ja pööningult andma marulist automaadituld, pildusid granaate. Tundus, justkui oleks rünnakule asunud terve pataljon. Naised ja tüdrukud peitusid toa seina varju, akna alla põrandale. Järsku kärgatas elumaja sisemuses piirajate granaadiheitjast tulistatud granaat. Elumaja süttis põlema. Maja katusele roninud ja korstna tagant tuld andva Vabarna Jüri paiskas plahvatus katuselt all õunapuuharude vahele ja sealt maapinnale. Kasutades üldist segadust ja tulemöllu, roomas Jüri läbi majataguse heinamaa Koiva jõe äärde ja asus ründajatele tuld andma nende tagalast. Üldises, meelemõistuseni viivas segaduses valdas kohutav meeleheide ja hirm nii ründajaid kui rünnatavaid. Majast kostis eesti- ja lätikeelseid karjeid ja hüsteerilisi appihüüdeid. Üks läti tüdruk ja sünnipäevalaps Anne kargasid põlevast majast välja, lootes pääsu, kuid tihe automaadituli purustas nende jalad. Nuttes ja karjudes roomasid tüdrukud põlevasse majja tagasi. Vene soldatid, pärast sõda üsna noorukestena tegevteenistusse kutsutud ja lahingukogemusteta, tardusid õudusest, ja et mitte kuulda tules surevate inimeste südantlõhestavaid karjeid, täristasid vahetpidamata kuulipildujatest ja automaatidest, hoides sihikul põlevat maja ja taluõue hooneid. Äkitselt langes maja katus sisse, appihüüded ja karjed vaikisid, vaikis ka ründajate püssitärin. Jüri libistas ennast Koiva jõkke ja laskis ennast voolul kanda. Pakku pääses, kuigi raskelt haavatuna, veel üks metsavend. Kaks läti neidu, kes olid enne lahingut läbi akna välja roninud ja ennast maja taga paiknevate mesitarude taha peitnud, püüti julgeoluüksuste poolt kinni ja viidi Võru vanglasse. Aga suurem osa peolisi, ligi paarkümmend inimest, said lahingus surma või põlesid haavatuna majja sisse. Mitme hukkunud naise mehed olid langenud sõjas, võideldes rindel saksa või nõukogude poolel, mitmel hukkunud naisel jäid koju ootama alaealised lapsed.
Julgeoleku- ja siseministeeriumi operatsioonid metsavendade hävitamiseks jätkusid.
Paganamaal, kõrvalises, võõra silma eest varjatud järvedevahelisel rabakõrgendikul, mida kutsuti Karukünkaks, asus metsavendade grupp, kelle pealikuks oli jõuka Pihlaka talu peremees Juhan. Eesti Vabariigi ajal osales ta aktiivselt Kaitseliidus, Saksa okupatsiooni päevil kuulus Omakaitsesse. Kommunistliku režiimi kehtestamisel võõrandati talu, sellest tehti Võru tellisetehase abimajand. Pihlaka Juku, nagu teda koduselt kutsuti, lahkus kinnivõtmise kartusel kodust ja läks Tartusse. Tal õnnestus hankida dokumendid võõrale nimele. Kord ehitusel hüüti Juhanit õige nimega; seda märgati, keegi teatas, kuhu vaja, ja järgnes arreteerimine. Teel vangilaagrisse õnnestus Juhanil põgeneda, tulla kodukanti; temast sai metsavend.
Teine Karukünka grupi metsavend, Kiige taluperemees August, kes samuti kuulus Kaitseliitu, oli põllul rukist lõikamas, kui hoiatati, et teda tullakse vahistama. August põgenes läbi rukki metsa ja vangistamise hirmus enam koju tagasi ei pöördunud. Kolmas selle grupi metsavend Hansen oli põgenenud Paganamaa metsadesse Tallinnast. Ta oli lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi, olnud kaitseliitlane, töötanud ametnikuna Teedeministeeriumis. Hanseniga oli metsa kaasa tulnud ka tema naine Alma, kes oli lõpetanud Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja olnud naiskodukaitses. Mõlemad arreteeriti, kuid vabastati tingimusel, et aitavad metsavendi avastada. Nad ei hakanud kedagi reetma, vaid läksid ise metsavendadeks.
Eakaim selles grupis (sünd 1890) oli kapten Heinrich, kes oli osalenud Esimeses maailmasõjas, võtnud osa mitmetest Vabadussõja lahingutest ning saanud haavata. Teda oli autasustatud II liigi 3. järgu Vabadusristiga ja ta oli saanud autasumaana endise Purila mõisa maadest talukoha. Oli kohaliku kaitseliidu malevapealik.
Manivald, grupi noorim, oli sündinud 1923. aastal. Ta läks vabatahtlikuna Eesti Leegioni ja tema nimi oli kantud ka Relva-SS 33. pataljoni nimestikku. Manivald oli hea välimusega, rõõmsameelne noormees.
Karukünkale ehitasid mehed punkri. See oli poolenisti maasse kaevatud ja puust laega, selleks tassiti rabast turbaküüni laastudest katus, katuse peale seati mättad. Punkrisse pääses männinoorendikku peidetud ukse kaudu. Magati naridel, mille peale pandi lambanahksed kasukad.
Sooja andis Karukünka punkris väike raudahi, sellel sai ka toitu valmistada. Toiduaineid saadi omastelt, pakike viidi kokkulepitud kohta. Vahel käisid mehed ka ise kodus, ööpimeduses. See oli ohtlik nii tulijale endale kui ka kodustele. Julgeolekutöötajad ja nende abilised hävituspataljonist otsisid, jälitasid ja kahtlustasid kõiki, kes võisid olla metsavendadega ühenduses. Tabamisel oodanuks kõiki karm karistus – vangistus ja Siber.
Korra tegid metsavennad röövretke ka Võru tellisetehase abimajandisse, endisesse Pihlaka tallu, võtsid kaasa mitu kotti kartuleid, tapsid revolvrilasuga sea ja tirisid nööri otsas kaasa lamba. Majaelanikud, mingid Võru linnast saabunud venelased, tormasid välja, aga metsavendade pealik Juhan tulistas revolvrist õhku ja nad peitusid kiiresti tuppa.
Metsavendi süüdistati röövimises, aga lõppude-lõpuks käis ju Pihlaka Juhan iseenda talus ning võttis seda, mis tal väevõimuga käest oli võetud. Väikese maakohas ei jää midagi saladuseks. Nii levisid kuuldused ka Karukünkal varjujate kohta nende kõrvu, kes tahtsid uuele võimule teeneid osutada. Tänu reeturitele jõudis informatsioon Karukünkal olijatest julgeolekutöötajateni. Samal ajal leidus ka õige eesti mees, kes saatis metsavendadele teate: haarang on tulekul! Teate saamisel lahkusid mehed punkrist, kuid jäid veel üheks ööks Karukünka lähedale soomaal paiknevasse heinaküüni. Koht näis turvaline, küüni ees väike lagendik, ümberringi mets. Poeti heintesse puhkama. Edasi kavatseti liikuda Misso metsadesse. Ajal, mil mehed heintes puhkasid, ootas Tsooru-Krabi teeristil, Vastse-Roosa kõrtsi juures vanem mees, teejuht, julgeolekumehi. Need saabusid autoga. Varahommikul mindi üle raba Karukünka soomaale, kus küün ümber piirati. Valves oli kehva nägemisega Heinrich, kes metsa ääres sõdureid märgates jõudis vaid küüni hõigata: ”Poisid, asi on tõsine!”, kui kõlasid esimesed lasud ja Heinrich langes surnult maha. Allaandmiskäsule vastasid metsavennad tulega. Algas äge tulevahetus. Küünist hüppasid välja Juhan ja August. Juhan langes kohe küüni ees, August heitis kaks granaati, heitis pikali ja jõudis roomata metsa äärde, kus automaadivalang teda tabas. Õlast haavatud Manivald puges küüni seinalaudade vahelt välja ja roomas soomätaste vahele peitudes metsa. Hansen jätkas vastupanu küüni ukseavalt, kuni kuulipildujatuli niitis ka tema maha. Imekombel jäi küünis ellu Alma, kes võeti kinni.
Telefonogrammis 22. maist 1952 teatatakse: “Operatsioonis osalesid Siseministeeriumi 260. polgu sõdurid vanemleitnant Vasinkini juhtimisel. 45 minutit kestnud tulevahetuses sai surma neli bandiiti; üks, naisterahvas, tabati ja üks põgenes. Võeti ära automaat, viis vintpüssi, kaks revolvrit ja 3000 lahingpadrunit. 260ndast polgust sai surma võitleja Belov. Põgenenud metsavenna otsingud jätkuvad. Samal ööl korraldati haarangud ka lähiümbruses”.
Sõdurid matsid langenud metsavennad samasse, madalasse hauda, kattes neid vaid õhukese mullakihiga. Surma saanud vene soldat ja kinni võetud Anna viidi Vastseliina. Edasi kulges Alma teekond Tallinnasse Patarei vanglasse. Almale mõisteti kakskümmend viis pluss viis ja temal seisis ees pikk tee Siberi vangilaagrisse.
4. aprillil 1952 toimus Võrumaal Varstu vallas Läti piiril punkrilahing, mis kestis terve päeva. Punkris viibis kuus metsavenda, lisaks neile üks naine ja kaheaastane poisslaps.
Esimene rünnak punkrile sooritati poole kümne paiku hommikul, see löödi marutulega tagasi, kusjuures haavata sai rünnakrühma juhtinud leitnant. Aktiivseid tulistajaid metsavendade poolel oli tegelikult ainult neli, sest kahe eaka talumehe nägemine oli kehvavõitu, korralikult sihtida nad ei suutnud. Illusiooni loomiseks kaitsjate rohkusest rakendati tuleandmisel kõiki nelja laskeava, kusjuures vahetati asupaika ja anti vaheldumisi automaadi- ja kuulipildujatuld ning pilluti granaate.
Paari tunni pärast algas uus rünnak. Ründajad lasti punkri vahetusse lähedusse, mille järel avati nende pihta tabav kuulipilduja- ja püssituli. Ka see rünnak löödi suurte kaotustega ründajate poolel tagasi, aga raskelt haavata said ka kaks metsavenda.
Kolmas rünnakulaine algas kella kahe-kolme paiku, kuid seegi löödi ägeda tulevahetuse järel tagasi. Seejärel ründajate tulistamine vaibus, haavatud toimetati minema, piiramisrõngas tõmmati kaugemale. Varsti hakkas pimenema ja metsavennad otsustasid tekkinud olukorras piiramisrõngast välja murda. Punkrist lahkusid kella poole kümne paiku õhtul kolm metsavenda ja ühe metsavenna naine koos kaheaastase lapsega. Kolm raskelt haavatud metsavenda jäid punkrisse, üks neist tulistas huupi edasi, jättes piirajatele arusaamise, et metsavennad on endiselt punkris. Piirajad olid vahepeal oma relvastust täiendanud – granaadiheitjast tulistati mitu lasku punkrisse ja sellega lõpetati ka punkrisse jäänud ja raskelt haavatud metsavendade vastupanu.
Põgenejad liikusid tihedas metsas piki kitsukest teerada hanereas, kuni jõudsid välja metsasihile. Pimeduses paistsid sõdurite kontuurid, ja tuli avati mõlemalt poolt peaaegu üheaegselt. Naise süles olnud kaheaastane laps sai tabamuse, haavata sai ka naise abikaasa. Vastavalt eelnevale kokkuleppele surmas naine püstolist oma haavatud mehe ja siis iseenda. Tulevahetus kestis ligi veerand tundi, metsamehed üritasid varjuda, kuid olid ümber piiratud ja peagi langesid veel viimased kaks metsavenda.
Operatiivgrupi ülem esitas lakoonilise ettekande:
„3. aprillil k.a. Võru MVD operatiivgrupp võttis Varstu vallas kinni Punaarmee Eesti Korpuse desertööri, Rõuge elaniku, Politruki hüüdnime kandva bandiidi. Nimetatud bandiit teenis 1941. a Punaarmee territoriaalkorpuses politrukina, langes Porhovi all Saksa sõjavangi, taheti algul maha lasta, kuid siis ta elu säästeti ja ta toimis saksa vangilaagris vangivalvurina, 1943. a kodus puhkusel olles deserteerus Saksa sõjaväest ja hakkas end varjama metsas, mis jätkus ka pärast sõja lõppu. Tema ülekuulamisel selgitati välja, et Varstu vallas idapool Krabi külast, Läti NSV piiril varjab end 6-liikmeline bande.
4.aprillil k.a. korraldati tšekistlik-sõjaväeline operatsioon, et seda gruppi likvideerida. Desertööri kasutati operatiivgrupi poolt teejuhina metsavendade punkri juurde. Operatsioonis tapeti kõik bandiidid, lisaks naine ja umbes kaheaastane laps. Punkri, milles bandiidid varjusid, sissepääsud olid mineeritud 4 tankitõrjemiiniga. Bandiidid osutasid relvastatud vastupanu, heites operatiivgrupi suunas kuni 50 granaati. Lahing bandiitidega kestis üle 5 tunni. Punkrist võeti ära üks kergekuulipilduja, 3 automaati, 3 vintpüssi, 1 püstol, 2 püssi, 2000 padrunit ja 1 raadiovastuvõtja. Operatsioonigrupi poolel sai tulistamisel surma 138. laskurpolgu nooremleitnant Savenkov ning seitse (7) Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõdurit ja üks sai raskesti haavata.
KGB Vastseliina rajooniosakonna ülem alampolkovnik Burakov,
Osakonna operatiivvolinik Teder,
Sisevägede pataljoniülema asetäitja vanemleitnant Ivanov.”

Eesti NSV siseministeeriumi andmeil oli 1953. aasta alguses tollane Vastseliina rajoon metsavendaderohkeim piirkond Eestis. Mujale olid jäänud ainult üksikud väikesed metsavendade rühmad, Vastseliina rajoonis tegutses aga neljast rühmast koosnev formeering, kuhu kuulus kokku üle 30 metsavenna. Nende hävitamiseks moodustati ENSV julgeoleku- ja siseministeeriumi kogenenud töötajatest suurem operatiivgrupp ja saadeti see Vastseliina rajooni. Kasutades Nõukogude Liidu Siseministeeriumi sisevägede üksusi, hakkas see operatiivgrupp veebruari lõpul 1953 puhastama Vastseliina rajooni metsavendadest. Asja tähtsust näitab see, et olukorra oli võtnud oma kontrolli alla Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esimene sekretär seltsimees Ivan (Johannes) Käbin isiklikult ja kohapeal viibis ja juhtis operatiivgrupi tööd Eesti NSV julgeolekuministri asetäitja polkovnik Tšernov.
Rõuge vallas Vadsa metsas asunud punkri vanemaks oli endine Kaitseliidu maleva pealik Vabarna Vidrik. Seda punkrit hakkasid 1949.aasta märtsiküüditamise eest metsa pagenud Vabarna Vidrik ja Vabarna Viktor ning Vabarna talu peremehe Villemi poeg Jüri ehitama 1949.aasta suvel, et olla valmis sügiseks ja talveks. Lisaks neile kogunes Vabarna Vidriku gruppi veel üks Saksa sõjavees teeninud noormees ja Siberisse küüditamise eest pagenud talumees oma naisega.
Punker ehitati pooleldi maa sisse, seinad tugevdati kividega ja pinnasega kuulikindlaks ja massiivne katus kaitses granaadiplahvatuste eest; granaatide sisseheitmise eest oli punker kaitstud traatvõrkudega. Tuleavad nurkades asusid nii, et iga sihtmärgi võis tule alla võtta kahest ristuvast suunast, alates kolme meetri kauguselt.
Punker asus metsas, kahe soo vahelisel kõrgendikul, noorte kuuskede tihnikus. Punkrisse pääses kahe maskeeritud luugi kaudu. Et varjata punkri ahjust tulevat suitsu, oli seaduseks, et tuld võis ainult teha pimeduse saabumisel. Punkri korsten oli suunatud puudesse, kus suits hajus puulatvades. Juurdepääsu takistamiseks kasutati muistseid karupüügi meetodeid — sügavat auku, kaetud kergete okste ja samblaga, kuhu punaväelased sisse kukkudes oleks oma kisaga olnud punkrielanikele hoiatuseks. Punkrimeeskonna julgeoleku kindlustamiseks oli kasutamisel valveteenistus relvastatud postide näol. Valvepostide juurest, mis asusid sadu meetreid punkrist eemal, suundus traat hiirekellani metsavendade eluasemes.
1953.aasta 15. märtsi koidikul avastas julgeoleku operatiivgrupp Vadsa metsas maa-aluse punkri ja asus seda piirama.
Punkri asukoha said julgeoleku operatiivtöötajad teada Vadsa gruppi kuuluva talumehe naiselt. Märtsi algul oli naine sunnitud oma haige hambaga pöörduma Ruusmäel asuva hambaarsti poole, kes teatas kuhu vaja ja kus ta otse hambaarstitoolilt arreteeriti. Ülekuulamistel ta metsavendade tegelikke peidukohti välja ei andnud. Naine nimetas küll rea nende suviseid laagrikohti ja talviseid tagavarapunkreid, kuid tegeliku punkri jättis nimetamata. Kuid kambrisisesel agendil õnnestus naiselt siiski mingeid andmeid saada. Tõenäoliselt joodeti või söödeti talle sisse mingisugust preparaati, mis inimese valvsust nõrgendab ja ta usaldavaks muudab.
Operatiivgrupp asus Vadsa punkrit piirama, kuid metsavennad olid lähenevaid sõdureid märganud ja punkrist lahkunud. Väeüksus asus jälgi mööda jälitama ja jõudis korraks neile isegi järele, kuid metsavennad suutsid pärast lühikest tulevahetust jälle varjuda. Kümne kilomeetri kaugusel punkrist õnnestus sõduritel metsavennad suruda vastu Kossa järve kallast. Metsavennad keeldusid alla andmast ja püüdsid lahinguga välja pääseda, kuid lage järvekallas ja rihma otsast lahti lastud jälituskoerad tegid põgenemise ja varjumise võimatuks. Metsavennad pildusid ründajate poole granaate, takistades nende lähenemist ja ajades koeri põgenema. Aga jõud olid liialt ebavõrdsed, lisaks seljataga lage järvekallas. Ägedas lahingus langesid kõik metsavennad peale Vidriku, kes oli saanud raskelt haavata ja tapnud teda ründava verekoera ning roomas läbi paksu lume kaitsva metsa suunas, aegajalt lund katva jääkooriku alla peitudes. Metsavendade grupis olnud talumehe naine sai granaadikillust kõhtu haavata ja vaakus hirmsates valudes elu ja surma piiril.
Piirajate poolel hukkus kaks operatiivüksuse sõdurit, samuti järvekallast tiheda tulega katnud kuulipildur ning jälituskoer.
Operatiivteade annab lakoonilise ülevaate lahingust:
„Saadud agentuurandmete alusel saadeti Rõuge valda Vadsa metsa operatiivgrupp. 9.30 jõudis operatiivgrupp (6 meest MGB-st, 23 meest SM 260. laskurpolgust) punkri lähistele, asukoha luuret teostati 1 tund 45 min, punker avastati tihedas metsas kell 11.30, sinna viis ainult üks teerada. Bandiidid olid lähenevaid sõdureid märganud ja punkrist lahkunud. Väeüksus asus jälgi mööda jälitama ja jõudis korraks neile isegi järele, kuid metsavendadel õnnestus pärast lühikest tulevahetust jälle varjuda. Kümne kilomeetri kaugusel punkrist õnnestus sõduritel bandiidid ümber piirata. Ettepanekule alla anda vastati tulega. Toimus äge tulistamine käsirelvadest ja kuulipildujatest, visati granaate. Meie poolt tulistati automaatidest, ABT-st ja kolmest kuulipildujast. 2-tunnise lahingu jooksul jõudsime granaadiviske kaugusele. Kell 16 tehti uus ettepanek alistuda, vastuseks visati granaate. Kell 17.30 murdsid kolm kiivrites bandiiti piiramisrõngast välja ja jooksid kuulipildujatule katte all metsa loode suunas, nad olid relvastatud vintpüsside ja püstolitega. Meie kuulipildujatuli niitis nad maha. Nende järel läbimurdele asunud mees ja naine said granaadikildudest haavata, mees suri 4 meetri järel, kuna aga granaadikillust kõhtu raskelt haavata saanud naine vangistati, kes aga teel Vastseliina suri. Lahingu järel avastati järve kaldal sügavas lumes veel kahe metsavenna surnukehad. Kas keegi metsavendadest pääses põgenema, ei ole teada, kuna haavatuid või elusana kinnivõetuid ei esinenud.
Avastati korralikuks elamiseks ja ringkaitseks kohandatud muldonn, kus bandiidid elasid. Bandiitidelt võeti ära 7 vintpüssi, 4 automaati, 1 kergekuulipilduja, 3 revolvrit, 40 käsigranaati ja ligi 2000 padrunit. Meie poolt sai surma kaks SM 260 laskurpolgu sõdurit ja kuulipildur ning tapeti jälituskoer.“

Aastatepikkuse Võrumaa metsavendade relvastatud vastupanuvõitluse viimaseks vaatuseks sai Puutlipalu punkrilahing 29. märtsil 1953.
Märtsi keskel sai julgeolek oma agendilt „Arnold” teada, et metsavendade salga liikmed peavad sidet talumehega, kes elab illegaalselt ühes talus Mauri külanõukogu territooriumil. 28. märtsil nimetatud illegaalne talumees arreteeriti. Rea operatiivsete kombinatsioonide tulemusena (nii on kirjas tšekistide koostatud aktis) talumees tunnistas, et teab metsavendade grupi asukohta Loosi lähedal metsas.
Võib ainult oletada, mida talumehega tšekistide „operatiivsete kombinatsioonide” käigus tehti, aga teades NKVD-s ja KGB-s kasutatavaid ülekuulatavate töötlemise meetodeid, leidub vähe inimesi, kes suudavad piinamistele vastu seista ja lasta end surnuks peksta. Kui ikka tšekistid teadsid, et inimesel on neile vajaminev teave, siis töödeldi teda niikaua, kuni ta hakkas rääkima. Kuigi on teada, et seesuguseid ülimalt meelekindlaid inimesi, kes metsavendi, vaatamata hirmsate piinamistele, ei reetnud, leidus ka Võrumaal. Nii peksid tšekistid surnuks Mõniste vallast pärit metsavenna, kes keeldus andmast neile vajalikke ülestunnistusi.
28. märtsi 1953 koidikul piirasid sisevägede üksused arreteeritud talumehe näidatud metsaosa sisse. Ent vaatamata hoolikale kontrollimisele metsavendade punkrit seal ei avastatud. Talumees näitas nüüd uue metsaosa, kus punker peaks asuma. See piirati sisse ja otsiti läbi, kuid jälle ei leitud midagi. Pärast korralikku töötlemist näitas teejuht 29.märtsil kolmanda koha, mis asus eelmisest poole kilomeetri kaugusel. Pärast selle metsaosa ümberpiiramist ja kontrollimist avastati sealt kell 15.30 punker.
Metsavendadele tehti ettepanek alla anda, kuid need vastasid tulega. Sõduritel õnnestus kattetule varjus roomata punkri juurde ja toppida sissepääsuavadesse hagu, mis seejärel põlema süüdati. Metsavennad viskasid granaate ja peletasid ründajad eemale. Kolm tundi kestis lahing. Pilluti vastastikku granaate ja anti tuld kõigist relvadest. Taganemine ja metsa peitumine oli võimatu, jäi ainult vastu panna viimse meheni ja langeda võitluses.
Kolm tundi kestnud lahingus langesid kõik punkris olnud metsavennad.
Ametlikud sisevägede kaotused selles lahingus olid üks langenu ja kaks haavatut, kuid kohalike elanike väitel olid kaotused tunduvalt suuremad.
Lahingu kohta on kirjutatud operatsiooniakt, mille on allkirjastanud sisevägede polkovnik Averjanov, kapten Leikin, 2N osakonna ülema aset. major Andrejev, vanemleitnant Mürk, kapten Kalikov, Tartu rajooniosakonna ülema aset. major Mägi, Vastseliina osakonna vanemleitnant Mihhailjov, leitnant Aherma.
„28. märtsil 1953 võeti SM 3.salga 1. komando opergrupi poolt kinni illegaalina elav bandiit, kes rea operatiivsete kombinatsioonide järel tunnistas, et Tabinast 1–3 km lõunapool varjub relvastatud bandiitide salk. Bandiidi tunnistuste realiseerimiseks ja bande likvideerimiseks pandi toime tšekistlik-sõjaväeline operatsioon, mille käigus 28.3 koidikul blokeeriti metsamassiivid koordinaatidega /0818, 0819/, mille hoolikal läbiotsimisel sealt bandiite ei leitud. Järgneval bandiidi kasutamisel teejuhina ta osutas bandiitide asukoha koordinaatidena /0718/, kuid ka sealt bandiite ei avastatud. Peale kpt Kalikovi ja kpt Sannikovi töötlust bandiit osutas kolmandale bandiitide asupaigale, mis asetses pool kilomeetrit väljaspool eelnevalt blokeeritud ala. Kpt Kalikovi ja kpt Sannikovi poolt võeti tarvitusele abinõud uue asukoha blokeerimiseks, mille tulemusel 29.3 kell 15.30 avastati punker tulesektoriga kolmes suunas. Bandiitidele tehti ettepanek allaandmiseks, millele vastati püssitulega. Täiendava blokeerimisega ja rünnakurühma tugevdamisega kella 18.30-ks bandiidid likvideeriti. Tšekistlik-sõjaväelise operatsiooni tulemusel kõik bandiidid tapeti. Väegrupist tapeti üks – punaarmeelane Asmenov ja haavati ühte – punaarmeelane Muražkin.”

6. aprillil 1953 raporteeris ENSV julgeolekuministeerium Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esimesele sekretärile seltsimees Johannes Käbinile Vastseliina rajooni puhastamisest metsavendadest. Raportis esitatud andmetest selgub, et julgeoleku operatsioonide käigus tapeti kuusteist ja võeti elusalt kinni üksteist metsavenda. Peale selle arreteeriti veel kaks illegaali ja kuusteist metsavendade abistajat. Richard Vähi metsavendade salk oli selle ettekande järgi sooritanud üle kolmekümne terroriakti partei ja nõukogude aktivistide vastu ning röövinud üle kahe miljoni rubla eest riigile ja kolhoosidele kuulunud varandust.
1953. aastaks suutis Nõukogude võim Eestis aktiivse relvastatud vastupanu maha suruda. Üksikud metsavennad tegutsesid veel 1960. aastail.

* * *

1953.aasta 16.märtsil sai brigadir Eedu venekeelse paberilipaka. Saanud taolise kroonu kirjadega ametliku dokumendi, kiirustas Eedu naabrimehe Helduri juurde: Heldurit peeti venekeelemeheks, sest ta oli teeninud tsaari sõjaväes. Heldur uuris ja puuris pikka aega paberit, veeris seda huuli liigutades, vaatas ka tagaküljele, ja andis siis tõlke – ilmuda 17.märtsil 1953 kell 10.00 Võru rajooni julgeolekuosakonda.
Eedu saabus Helduri juurest tagasi vaikse ja mõtlikuna; Ott kuulis, kuidas ema ja isa omavahel sosinal rääkisid ja midagi arutasid.
17.märtsi hommikul veel suures pimedas sättis Eedu ennast Võrru sõiduks. Tõmbas töökasuga selga, kuid leides, et see on linnasõiduks liiga määrdunud ja katkine, võttis kapist välja kulunud, kuid korraliku suvepalitu. See oli küll õhuke, aga sobis linnasõiduks selga panna. Jalga tõmbas kummisäärikud; neid müüdi tarbijate kooperatiivi kaupluses, olid odavad ja nägid soliidsed välja. Anette tahtis mehele ka mingi kompsu, vist toidumoona, kaasa panna, kuid Eedu tõrjus käega, sõnades:
“Jäta lastele.”
Enne uksest väljumist tammus Eedu jalalt jalale, olles nagu kimbatuses, lõpuks võttis julguse kokku ja sõnas naisele:
“Vastseliinast maksab bussisõit Võrru kolm rubla ja viiskümmend kopikat ja tagasi samapalju.”
Anette astus sõnagi lausumata, aga kuidagi vastumeelselt riidekapi juurde, kobistas seal ja ulatas raha. Eedu heitis pilgu magavatele lastele, korraks kohtusid tema silmad naise veekalkvel silmadega, astus uksest välja ja seejärel kuuldus tuppa karge talvehommiku lume krudisemine Eedu kummisäärikute all.
Kell 10.00 seisis Eedu Võru Rajooni julgeolekuosakonna esikus. Kabinetist väljus kaks meest – üks erariietes ja teine sõjaväevormis.
“Tulge kaasa!” sõnas erariietes eestlane käskivalt. Venelane ei lausunud sõnagi, sest ta eesti keelt ei osanud.
Julgeolekutöötajad väljusid läbi tagaukse maja hoovi, Eedu nende järel. Hoovi nurka, puukuuri äärde olid ritta laotud metsavendade laibad – mehed ja naised.
“Esitame teile laibad äratundmiseks,” asus eestlane selgitama. “Kui tunnete kedagi neist ära, nimetage tema ees- ja perekonnanimi, millisest talust pärit ning millistel asjaoludel tunnete.”
Laipu oli kümme või paari võrra enam. Julgeolekumehed astusid sammhaaval ühe surnukeha juurest teise juurde, Eedu nendel järel. Oli jäänud veel kaks või kolm laipa, kui Eedu leidis tuttava – tema ees lumel lamas poisikeseohtu noormees, suured lumeräitsakad kahvatul näol. See oli Jüri, Vabarna talu peremehe Villemi poeg, umbes kahekümneaastane metsavend. Eedu ilmes ei toimunud mingit muudatust, mittemidagiütlevate silmadega vaatas ta Jüri lumeräitsakatega kaunistatud nägu. Ta ei tahtnud reeta Jüri lähedasi, kuigi oli teada et peremees Villem vangistati ja naine Ilse väikeste lastega küüditati Siberisse. Aga ikkagi võis Jüri äratundmine tekitada pahandusi tema sugulastele. Surnute rea lõpus laiutas Eedu käsi. Venelasest julgeolekutöötaja lõi käega ja lahkus sõnagi lausumata, eestlane kirjutas Eedu näpuvahel asetsevale kutsele märkuse viibimise kohta julgeolekus, et kolhoosis ei pandaks seda päeva kirja tööluusina.
Autobussid käisid Võru ja Vastseliina vahet harva, paar korda päevas, järgmine pidi Võrust väljuma peale lõunat kella kolme paiku. Eedu lonkis mööda Võru linna, tehes aega parajaks. Tasapisi hakkasid jalad kummisäärikutes külmetama, ka õhuke palitu ei vastanud talveilmale. Tänav viis platsile, mille paremas ääres asus kirik ja selle vastas suur hoone, Kommunistliku Partei Võru Maakonnakomitee. Kiriku uksel ei toimunud mingit liikumist, aga parteikomitee hoonesse sisenes ja sealt väljus kiirustades ja tähtsal ilmel erariides portfelliga seltsimehi ja sõjaväemundris ohvitsere, nahkne välitasku üle õla ja püstolikabuur vöö küljes. Üle väljaku märkas isa väikest puumaja, mille räästa alla oli paigutatud silt “Söökla”. Ka sinna astus mõni sisse, keegi jälle väljus aegajalt, tänaval mäludes ja söömist lõpetades. Eedu sammus üle väikese väljaku, kiriku ja parteikomitee vahelt läbi ja sisenes sööklasse – mitte selleks, et süüa, vaid et veidike jalgu puhata ja sooja saada; õhuke palitu ja tühi kõht lasksid külma ligi.
Eedu võttis nurgalauas istet, läkiläki asetas põlvele. Paar-kolm inimest sõid laudade taga – kes helpis suppi, kes mingit putru, nii kuidas taskukohane. Istuti eraldi laudades, endassetõmbunult ja teistele pilku heitmata. Aeg oli selline, võõraste inimestega juttu alustama ei kiputud.
Eedu taskus oli kolm rubla viiskümmend kopikat, kojusõidu raha. Ta istus laua taga ja tundis, kuidas söökla toidulõhn ja söövad inimesed tõid sülje suhu, ka väljendas kõht korisemisega oma rahulolematust. Eedu pilk libises üle laua – sellel asetses taldrik väikeste leivaviiludega, taldriku kõrval soolatops. Eedu võttis taldrikult leivatüki, kastis selle soolatopsi ja pistis suhu, mälus aeglaselt ja märkamatult. Selle ära söönud, istus ta tükk aega endassetõmbunult ja masenduses, Vabarna talu noorukese Jüri nägu silme ees; järsku Eedu justkui ärkas. Ta heitis korraks pilgu üle sööklaruumi, võttis taldrikult teise leivatükki, pistis selle ebalevalt soolatopsi ja seejärel suhu, tõmbas läkiläki pähe ja väljus leivatükki mäludes sööklast.
Siinjuures tuleb ajaloolise tõe huvides siiski ära märkida, et leiva laual hoidmine oli ühe noore kogenematu parteitöötaja väljamõeldis. Sellega taheti näidata küllust ja jõukust. Vaesel ajal on leib laual väga atraktiivne, rõõmustab silma ja südant. Kõht aga on ilma ilumeeleta ja meile teadaolevatel asjaoludel kadus eelnimetatud iluasjake ning ühtlasi ka küllusele suunatud propagandavahend laualt õige kiiresti. Kommunistliku partei maakonnakomitee oli sunnitud oma lauakaunistamise eksperimendi lõpetama.

Elu kolhoosis

1953.aasta suvi. Ott ja Enno olid hõivatud kolhoositööga – käisid kolhoosi karjas. Nende karjatada oli kakskümmend lehma. Karjase elu ja töö oli üldiselt igav, aga kui ise leidsid endale tegevust – hüppasid kaugust, ronisid mõne jändriku puu otsa või meisterdasid pajukoorest torupilli, siis läks aeg karjas üsna kiiresti. Torupilli meisterdamisega oli aga selline lugu, et juuni algul kaotas Enno kokkupandava taskunoa ära ja sellega siis oli igasugustel meisterdamistel lõpp, sest nuga oli kallis ja poistel taolist raha lihtsalt polnud. Aga ikkagi, karjas iseenesest võis käia, seda enam, et selle töö eest ette nähtud normipäevad läksid ema arvele, justkui oleks ema karjas käinud; teadagi, brigadir Eedu arvestas ka neid normipäevi ja sättis nii, et oleks kasulikum emale, see tähendab oma naisele Anettele.
Karjas käimise juures oli kõige hullem hommikune tõusmine. Juba kell pool kuus ajasid poisid ennast voodis istukile, hõõrusid pahuralt ja unesegaselt silmi, aga tõusta tuli, sest pommidega kella kapist kargas välja kägu ja kukkus, justkui poisse narritades. Vennakesed jõid kiirustades ära kruusitäie hapupiima, sõid selle juurde viilukese leiba, ja tööle, noored kolhoosnikud, kommunismiehitajad. Karjalaudani oli maad kaks kilomeetrit, see tuli lipata palja jalu hommikuses tihedas kastes. Kaste kõrvetas jalataldu, poisid üritasid jooksmisega jalgu soojemaks saada, aga kaste oli nii tihe, et ikkagi kõrvetas hullu moodi. Lauta jõudes olid poiste jalatallad punased ja kipitasid koledasti, see-eest ei teadnud nad talvel, mis on nohu, köha või palavik.
Ükskord juhtus karjas koletu lugu. Noor pull Mati käis karjaga kaasas, muudkui sehkendas lehmadega ja karjustele tähelepanu ei pööranud. Aga ükskord oli tal millegipärast halb tuju, või oli keegi lehmadest ta pika ninaga jätnud, igatahes pull jäi äkitselt Otti silmitsema, astus mõned sammud aeglaselt lähemale, ja siis ründas – Ott oli pulli sarvede otsas, õnneks ta väike kogu mahtus pulli sarvede vahele ära. Pull heitis Oti maha ja asus teda peaga nügima. Surus rinnakorvi nii et Otil jäi hing kinni ja ei saanud isegi appi karjuda. Õnneks oli Enno oma malakaga koheselt hakkamas ja virutas pullile vastu sarvi. See tõstis pea, vaatas otsekui imestades – kes see veel on? – aga Ott kasutas juhust, kargas püsti ja jooksis oksendades lehmade vahele peitu. Ka Enno leidis parema olevat peita ennast lehmade juurde. Edaspidiselt pidasid karjased pulli alati teraselt silmas ja soetasid endale veelgi suuremad malakad. Peagi aga sai Mati endale rõnga ninna ja teda karjatati pika jämeda keti otsas teistest loomadest eraldi. Matist ohutus kauguses möödudes näitasid poisid talle alati pika nina ja irvitasid – said nüüd, tola!
Juuli keskpaiku organiseeris isa Eedu oma poistele uue, tasuvama ameti, see tähendab, et emale sai rohkem normipäevi kirja panna – pani poisid piimavedajaks. Karjanaiste abiga tõstsid Ott ja Enno piimalähkrid vankrile, tükki kuus, igaüks mahutas neli pange piima ja sõit läks viie kilomeetri kaugusel Kellari järve kaldal paiknevasse meiereisse, kus meierei Kusta piima kooreks keerutas. Vankrit vedas mõistagi nende oma, kolhoosi ühistalli antud endine Männitalu hobune, Karbo, kes poisse hästi tundis ja mäletas.
Meiereis tuli poistel juba rohkem pingutada: piimalähkrid vankrilt maha tõsta, siis tassida suurde piimast ja koorest lõhnavasse ruumi, milles pöörlesid ja keerlesid veorihmad, võllid ja hammasrattad. Seejärel piimanõud üles upitada ja tühjendada suurde vanni. See vann oli väga suur ja serv kõrge, andis neid piimalähkreid üles upitada, kuigi, mõnikord tuli keegi meiereis viibiv meesterahvas appi, aga mitte igakord. Vahel tuli ette, et suvel palavaga läks piim enne kohale jõudmist hapuks ja meierei Kusta saatis piima tagasi. Mingit piimajahutamise võimalust karjalaudas ei olnud, piim tuli kiiresti ära saata, kui jäid koperdama, oli piim hapu; siis said poisid karjanaistelt sõimata, sest nüüd tuli piim anda kesikutele ja normipäevi saadi vähem.
Juulikuu teisel poolel püsisid kuumad, päikesepaistelised ilmad. Surja ja Luhtõ küla poisid kasutasid ilusaid ilmu Kellari järves suplemiseks, nendega ühised alati ka piimavedajad Ott ja Enno. Külapoisid, olles omad, kolhoosniku majapidamise loomad, lehma ja mõned lambad, lõunavaheajaks parmude eest lauta peitu ajanud, kiirustasid koheselt Kellari järve äärde, et supelda, mängida vanal parvel merelahingut või logeleda ja päevitada niisama. Aga ühel päeval oli Otil teine plaan – ta oli Luhtõ küla poistelt kuulnud, et endises jõuka Vabarna talu aias on kirsid valminud, neid on ilmatu hulk – kõik sellised hästi suured, tumepunased. Poisid teadsid, et taluperemees Villem vangistati, perenaine lastega küüditati Siberisse, aga Villemi vennad Vidrik ja Viktor ning perepoeg Jüri on metsavennad. Siiski liikusid külas jutud, et Jüri ja Viktor olid talvel julgeoleku poolt haarangu käigus tapetud, aga Vidrik olevat pääsenud põgenema, tema asukohta ja tegemisi ei teadnud keegi.
Seekord Ott poistega koos järve äärde ei läinud, vaid võttis väikese pange ja jooksis mööda rohtukasvanud rada Vabarna talu poole.
Päike kõrvetas palavalt, taevas oli eresinine, mitte vähematki pilveviiru. Vabarna talus valitses ääretu vaikus, surmavaikus. Mitte ainsatki häält, mitte ainuski lind ei lennanud õuna- ja kirsipuude kohal. Taluhooned olid täielikult maha jäetud, nende kohal lasus rusuv hüljatus – puruks pekstud klaasidega elumaja veranda, hingedelt ripakile kangutatud aknad, tühjad ukseavad. Oti hinge puges mingi ebamäärane kõhedus. Talle tundus, et kohe-kohe tulevad metsavennad, ja võtavad ta kinni, aga võib-olla isegi tapavad ära. Külas liikus nende kohta igasuguseid jutte! Aga uudishimu ei andnud asu. Ott astus tühjast ukseavast elumaja eeskotta ja sealt suurde eluruumi. Järsku lõi talle ninna mingi iseäralik, talle täiesti tundmatu, kuid ääretult vastik ja raske lõhn, isegi mitte lõhn, vaid hais. Tundus, et hais tuli tagatoast. Ott ligines tagatoa avatud uksele ja vaatas üle läve sisse: põrandal vingerdas terve kuhi väikeseid valgeid vaklu. Ott tõstis pilgu ja karjatas õudusest – laetala küljes rippus poodu. Kuigi nägu oli moondunud, tundis Ott ta ära – see oli ühiskondlik süüdistaja, partorg Maltsa Aadu. Ott tardus hetkeks, heitis siis pange maha ja põgenes talust nii kuidas jalad võtsid.
1954.aasta jaanipäeva hommikul kõlasid Männitalu põhjaserva ääristavas metsasalus automaadivalangud. Miilitsad andsid tuld puskariaparaadi pihta, tikkisid valanguga läbi vanast autoradiaatorist meisterdatud jahuti ja meskitünni. Mõned tünnilauad lendasid pilbasteks ja meski voolas vänget puskarihaisu levitades männijuurtele laiali.
Ilmselt püssipaugud olidki Oti äratajaks. Ta tõusis voodis istukile, hõõrus unesegaselt silmi, kuna ei olnud jõudnud und täis magada. Õuest kostus valjuhäälset juttu, koer Traksi haukumist ja isa tõrelemist koeraga.
Kaksikvend Enno oli juba Oti kõrvalt voodist kadunud. Aknast paistis sisse juunihommiku päiksekiir. Järsku hakkas Otil endast kahju. Talle tundus, otsekui oleks ta oma elus maha maganud midagi väga tähtsat, mida ei saa enam kunagi tagasi. Väljas oli juba elu saanud sisse oma täie hoo, tema aga sel ajal põõnutanud voodis. Ott oli veidike pahane oma kaksikvenna peale, kes oli voodist välja karanud enne teda ja seetõttu oluliselt enam tegutseda jõudnud. Ott tõmbas selga puhta särgi, mille ema oli jaanipäevaks toolileenile valmis pannud ja jalga põlvpüksid. Särki üle pea tõmmates märkas ta ema poolt lauale asetatud hapupiimakruusi ja selle peal suurt leivakääru. Ott rüüpas suurte sõõmudega kruusi tühjaks, mugis leiba peale ja tormas leivaviilukat käes hoides toast välja.
Õueesist täitis kamp ilusates puna-mustades mundrites miilitsaid, automaadid rihmapidi kaelas. Isa seisis nende ees ja seletas midagi; ta laiutas aeg-ajalt käsi ja näitas käega tütre peale, kes seisis paljajalu õuemurul, seljas lilleline pühapäevane sitskleit; Elli oli juba kuueteistaastane. Seejärel suunas isa oma pilgu Ennole ja näitas näpuga Otile, kes oli äsja sündmuskohale tormanud. Isa rääkis midagi ja tema häälest võis aru saada, justkui oleks ta püüdnud ennast õigustada. Ema seisis kõrval ja pühkis rätiotsaga pisaraid.
Ott jälgis toimuvat huviga, kuid ta ei suutnud mõista selle tähendust. Kui ta oleks natuke vanem ja targem olnud, siis ehk oleks ta taibanud. Aga tegelikult, ega siin ei olnudki suurt midagi mõista. Isa – ligi kolmekümne hektarilise talu endine peremees, kelle esivanemad alates mõisa renditalust ja selle väljaostmisest pärisomandisse kuni kolhooside asutamiseni olid talu jõukust tasapisi kasvatanud – oli nüüd vaene kolhoosnik. Kogu talu liikuv vara – vankrid, põllutööriistad ja loomad ning kinnisvara – maa hoonetega, olid võetud kolhoosi omandisse. Isa seletas, et talu ei ole, lapsed tahavad süüa ja ta pidi puskarit ajama, et mitte koos lastega päris hätta jääda. Siinjuures tuleb märkida, et endise Võrumaa taluperemehe Männitalu Eedu poolt aetud puskar oli tõesti head marki, oma viiskümmend kuus kraadi kange. Ta müüs seda ühe samast külast pärit üleajateenija kaudu vene sõjaväe Võru linna garnisoni allohvitseridele, ja need nõudsid ainult Eedu puskarit. Rikkaks selle äriga ei saanud, kuna puskaripudeli hind oli pärast sõda ääretult madal, pakkumine ületas nõudluse, kuid siiski võis osta hädapäraseid majapidamisasju: ainsale alles jäetud lehmale uue keti, vikati heina niitmiseks, mõne poti või panni, sitsrätiku Anettele, tütrele paksust riidematerjalist kingad ehk tennised ja poisipõnnidele kommi. Kui raha üle jäi, sai endine taluperemees endale osta ka uued kummisäärikud.
Miilitsad rääkisid mingist kuriteost ja kurjategijast; Ott mõistis ehmatusega, et kurjategija on tema isa. Mõned miilitsad tuulasid ringi elutoas, rehetares ja rehe all, vaatasid sisse lauata ja küüni, kolistasid pikemat aega aidas, lõid siis käega ja heitsid õuemurule külili.
Miilitsad külitasid õuemurul, automaadid hooletult jalge ees vedelemas. Kurjategija oli kinnipüütud; oli näha, et too ei kavatsenud põgeneda. Läbiotsimise käigus olid miilitsad avastanud paar puskaripudelit ja nüüd käis see ringiratast käest kätte. Siis Ott veel ei teadnud, et toimus asitõendi vaatlus ja degusteerimine. Ema oli toonud keldrist kausitäie hapukurke puskarile pealehammustamiseks; isa püüdis mõne nalja ja omamehelike sõnadega miilitsatega kontakti saada, et olukorda kuidagi rahumeeli lahendada.
Oli jaanipäev 1954. Kuigi miilitsad ei kuulunud ei Taara ega Luteri ega mingisse muusse usulahku, olid ka nemad ikkagi eestlased ja jaanipäev ei jätnud neid täiesti ükskõikseks. Mingi esivanematelt päritud hardusega jõid nad puskarit, haukasid ema toodud hapukurki peale, kissitasid eredas juunipäikeses silmi ja tundsid – täna on tõeliselt ilus jaanipäev.
Pärast keskpäeva, kui õues kasvav tihe vahtrapuu oli heitnud murul lamavatele miilitsatele oma tiheda varju, hakkasid nad end rohukamaralt üles kergitama. Isale anti käsk organiseerida veel üks hobusega vanker, kuna sellesse vankrisse, millega miilitsad olid saabunud, ei olnud arreteeritule enam ruumi. Isa vaatas segaduses ringi – tuli saata keegi kolhoosi talli juurde hobuse ja vankri järele. Ta pilk libises Otile, kuid teades, et poeg Ott on nohikuvõitu, loeb ainult oma juturaamatuid, andis ta käsu Ennole minna kolhoosi talli juurde ja tuua hobune vankriga, et isa vangi viia.
Paljaste päkkade välkude punus Enno talli poole minekut. Ott jooksin talle järele, sest nad olid kaksikud.
“Anna hobune ja vanker,” sõnas Enno hingeldades kolhoosi tallimehele, kümme aastat Siberi vangilaagris istunud endisele jõukale taluperemehele. “Isa tuleb vangi viia, miilitsate käsk.”
Tallimees jõllitas ehmunult Enno suunas, pööras siis pilgu Otile, justkui oleks too ohtlik tunnistaja-pealekaebaja ja näitas hobusetalli ukse poole; ta ei esitanud liigseid küsimusi, aeg oli selline. Tallimees oli endine kohaliku kaitseliidu malevapealik. Kuigi enne Eesti astumist Nõukogude Liitu 1940.aastal, oli Eesti Kaitseliit president Konstantin Pätsi dekreediga laiali saadetud, sai kaitseliidu malevapealik nõukogude võimult siiski koheselt oma kümme aastat Siberit kätte ja nüüd istus ta talli ees puupakul, põlglikult endamisi sülitades nii paremale kui vasemale poole.
Tallis valis Enno välja temale juba tuttava hobuse – see oli nende oma hobune, suurt kasvu pruunika karvaga Karbo, kes oli võetud isa talust kolhoosi ühistalli. Karbo hirnatas perepoegi ära tundes rõõmsalt, lasi taltsalt ennast tallist välja tuua, ronis asjatundlikult, ilma sundimata vankri aisade vahele ja kallutas abivalmilt pea alla, kui poisid kahekesi talle taoseid pähe surusid. Hobuse vankri ette rakendamine oli poistele selge juba ammusest ajast, mis sest et nad olid alles kümneaastased poisikesed. Karbo oli silmnähtavalt rõõmus poisse kohates, ja ilmselt aimas – sõit läheb koju; ta oli seda kaua taga igatsenud. Kahjuks heasüdamlik ja abivalmis Karbo ei teadnud, et ta läheb oma endist peremeest vangi viima.
Karbo vankri ette saanud, ronisid kaksikud vankrisse, enne seda oli tallimees siiski ennast pakult üles kergitanud ja visanud sületäie põhku vankripõhja; kolhoosnik oli sõnnikuveolt naastes jätnud vankri puhastamata ja lehmapask oleks ära määrinud poiste jaanipäevaselt puhtad põlvpüksid ja alles pestud särgid.
Enno võttis ohjad kätte, laksas korra ohjaharuga mööda Karbo laia tagumikku ning Karbo laskis rõõmsat sörki kodu poole.
Koduõuel otsis isa rehetarest mingi lauajupi, pani selle endise talupidaja asjalikkusega risti üle sõnnikuvankri istmealuseks teda valvavale miilitsale ja et saaks ka ennast istmele toetada. Enno kükitas põlvili vankri põrandale, nina vastu Karbo tagumikku ja hoidis ohje käes, olles valmis täitma isa käsku – teda vangi viima. Isa oli veidi segaduses; ta sisenes köögi esikusse, vaatas otsekui midagi otsides või hüvasti jättes ringi, tõstis kapaga ämbrist vett, jõi paar sügavat sõõmu ja astus uksest välja.
Miilitsad asutasid minekule; ronisid oma vankrisse, jättes tühja puskaripudeli õuemurule vedelema, pooleldi joomata pudeli aga võtsid asitõendina vankrisse kaasa. Isa ronis vankrisse. Emale hakkas silma isa puuvillaste tööpükste paigatud tagumik; ta tahtis nagu midagi öelda, kuid peitis silmad rätikunurka ja tihkus vaikselt nutta. Isa toetas ennast vankrile asetatud lauajupile, Ennoga seljad vastamisi. Ott sättis ennast venna külje alla vankripõhjale. Miilits heitis automaadi kuivamata lehmasõnnikust määrdunud vankripõhja, istus isa kõrvale ja kamandas:
“Sõidame!”
Karbo liikus kohalt, vaevu kuuldes Enno vaikset “nõõd.” Isa heitis emale pilgu, mille tähendust oli raske mõista. Ema pühkis rätikunurgaga silmi; ta ühtäkki väikeseks muutunud õnnetu kogu seisis liikumatult taluõuel ja saatis silmadega üha kaugenevat vankrit. Koer Traks jooksis natuke maad vankrile järele ja pöördus siis koju tagasi.
Karbo vedas rõõmsalt vankrit, kuna vankris istus peremees ja tema kaks väikest poega, kes Karbole väga meeldisid. Miilits ei omanud Karbo jaoks tähtsust; see oli lihtsalt peremehe vankrisse võetud reisija, neid oli ka varem kümnete kaupa nähtud ja veetud. Karbo vedas vankrit, vehkis oma lõbuks sabaga ja aeg-ajalt peeretas; kolhoosi talli menüü enam kaeru ei sisaldanud, läppunud õled aga ajasid kõhu punni ja tekitasid loomale vaevusi.
Isa silmad libisesid üle kodutalu nurmede, korraks peatus ta pilk niiduäärele püstilöödud vikatil; ilmselt ta kahetses, et oli varahommikul niitmist lõpetades jätnud vikati heinakaarele. Hommikul oli isal olnud kindel plaan õhtukastes niitmist jätkata.
“Kui koju tagasi jõuate, tooge vikat heinamaalt ära,” sõnas isa Enno poole pöördudes. Isa jagas poistele käske alati mitmuses, kuid samas ikka Enno poole pöördudes, sest Ott oli selline unistaja, kes unustas käsu täitmata.
Raske ohkega jäi isa ainitise pilguga enda ette silmitsema, justkui imetleks oma katkisi kalosse, mis olid tõmmatud paljaste jalgade otsa, et mitte paljajalu linnasõitu ette võtta. Juba päev varem, õhtul heinamaalt tulles, oli ta andnud poistele korralduse otsida mingi kummitükk, vana jalgratta õhukumm, et siis kalossile paik peale liimida. Kuigi eestiaegne jalgratas oli segastel sõja-aastatel kaduma läinud, vedeles mõni katkine õhukumm ikka veel aidanurgas, muu vana ja nostalgiat tekitava eestiaegse kraami hulgas – vanad hobusepäitsed, mõned pika kaela ja portselankorgiga õllepudelid, kolme sinise lõviga kindlustusseltsi silt; neid enam vaja ei läinud, aga ära visata ka ei raatsitud. Isa kalossile paiga otsimine oli poistel plaanitud jaanipäeva hommikupoolikuks, kuid ootamatu miilitsate ilmumine jättis ka selle töö tegemata. Nüüd vahtis kalossininast välja isa musta küünealusega suur varvas, justkui koer kuudist. Märgates miilitsa kroomnahast säärsaabastel lehmasitta, sõnas isa kahetsevalt, pöörduses miilitsa poole:
“Sinu säärikud on sitaseks saanud.”
“Kroonu säärikud,” ühmas miilits ükskõikselt.

Isa oli miilitsate vahel ära viidud ja oli teadmata, kui kauaks ja kas ta üldse enam kunagi koju jõuab; aga vabaduses viibivate inimeste elu tahab ikkagi elamist, olenemata sellest, kas see elu on hea või halb, kas isa on või ei ole. Poisid käisid oma majapidamise karjas edasi, vaatamata sellele, et isa oli ära viidud.
Ott ja Enno istusid karjamaal suure kivi otsas ja jälgisid, et lehm ja viis lammast ei läheks oma piiridest välja naabri põllule. Kuigi ka naabri maa oli samasugune kündmata kesapõld nagu nendegi endine talumaa, oli ema kõvasti ära keelanud loomade karjatamise naabri maadel. Vaatamata sellele, et maa oli riigistatud ja kolhoosi kasutuses, pidasid endised talumehed omavahelistes suhetes rangelt kinni endistest piiridest. Loomi karjatati ainult oma, kuigi endise talu piirides. Ka enda tarbeks ühistallist hobust võttes võeti oma hobune, kuigi endine. Teise vara ei tahtnud keegi kasutada, seda tegid ehk ainult need, kellel varem vara või hobust ei olnud, kes olid astunud kolhoosi paljakäsi.
Peremees, toonud endise oma hobuse koju, et ajada mõned kartulivaod, andis talle peost leivatükke, kontrollis, kas kabjad on korras, otsis aidanurgast välja hobuseharja ja harjas hobust heldinult, justkui andeks paludes looma ees, nagu süütundes, et on jätnud ta ühiskonna meelevalda.
Päike oli juba kaldumas õhtusse, kui karjamaad ääristava metsatuka tagant astus välja ema. Ta tuli Võru linnast. Pisike komps käes, ligines ta poistele; kaksikud märkasid tema nutetud nägu ja kurba pilku. Väsinuna toetas ema ennast kiviservale, võttis poegade ümbert kinni ja hoidis neid niiviisi; harutas siis kompsu lahti ja ulatas neile kummalegi kaks kompvekki. Poisid koorisid kompveki aega viitmaa paberist lahti ja hakkasid seda heameelega lutsutama, unustades pärida emalt linnaskäigu kohta.
“Isa pandi vangi, kaheks aastaks,” sõnas ema vaikselt, ja hakkas tasakesi nuuksuma.
Kaksikute lutsutamine katkes äkitselt; nad küll ei mõistnud öeldu tõelist tähendust, aga sõna vangla mõjus hirmutavalt, ka mõistsid nad, et ei näe isa enam pikka aega.
Ema soris veel oma kompsus ja võttis välja mingid jalatsid. Need olid ilusad, pehmest nahast. Ta proovis Otile jalga, torgates ühe nendest Oti võrdlemisi musta palja jala otsa. Leidnud parajad olevat, pistis ema jalanõud kompsu tagasi.
“Need on teile kooliskäimiseks, head kerged,” sõnas ema selgituseks ja ta nägu muutus natuke rõõmsamaks.
Ette rutates peab ütlema, et ema oli ostuga siiski eksinud; need olid tavalised toasussid, aga taolised jalanõud olid maainimesele tundmata. Koolitee Vana-Saaluse seitsmeklassilisse kooli oli viis kilomeetrit pikk – mööda külavaheteed, siis paar kilomeetrid jalgteed läbi paksu metsa naaberkülasse välja. Juba esimesel koolipäeval koju jõudes avastasid poisid susside päkkades augud.
Koolikotiga kaksikutel vedas, sest neil oli kahepeale üks kott ja seda tassisid vennad vaheldumisi: hommikul tassis kotti Enno, koolist koju Ott; järgmisel päeval toimus kõik vastupidi; nende vahel oli taoline kokkulepe – selleks, et oleks võrdselt.
Pärast tunde asus õde Elli koolitükke tegema, Ott läks karja ja Enno toimetas kodus – raius hagu, lõhkus puid ja tassis neid pliidi ette, sest isa oli vangis. Ka niitis ta lehmale heinu, kuna karjamaa oli vilets; et rohkem piima saada, pidi lehmale õhtul lisasööta andma. Heina tassisid poisid õhtul koju kahekesi, suur heinakorv kahevahel kõlkumas. Õppimiseks kaksikutel aega kuigivõrd ei jäänud, aga hädapärased koolitööd said tehtud.
Umbes kaks nädalat pidasid poiste sussid vastu. Kuigi päkad ja varbad olid täitsa väljas, seisid nad siiski veel jalas, kuna poisid ei olnud lampjalgsed ja labajala keskel säilis õhuke riba sussitalda, mis hoidis tuhvlit jalas. Siis katkes ka see. Kaksikud kartsid emale öelda, et sussid on läbi ja ei püsi jalas. Nad tegid näo, nagu oleks kõik korras. Kooli mindi paljajalu ja enne klassituppa sisenemist tõmmati jalavarjud jala otsa, need kannatasid kuidagi klassitoa ukselt pingi juurde mineku ära. Vahetunni ajal istusid poisid pingis edasi, kuna nende jalanõud jooksmist ei kannatanud. Lõpuks ajas klassijuhataja nad siiski suure vahetunni ajal klassist välja, koos teistega jooksma, ja siis sai klassijuhataja haisu ninna, et poisid on praktiliselt paljajalu. Ta saatis emale noomiva kirja, milles andis korralduse lastele jalanõud muretseda. Oleks ta kirja poiste kätte andnud, siis nad oleks selle minema visanud, aga ta andis kirja nende õe kätte. Tulemus oli kaksikutele soodne – paar nädalat ei saatnud ema neid üldse kooli, kuna õpetaja korraldust oli võimatu täita. Siis aga tõi õde koolist uue kirja, kus ähvardati haridusinspektoriga, kui poisse kooli ei saadeta. Viimases hädas võttis ema kaksikud kaasa ja läks naabrilt abi paluma. Naabrimees leidis paraja tüki lehmanahka, käskis Otil asetada jalg lehmanahatükile ja joonistas pliiatsiga Oti jala nahatükile. Siis kontrollis üle, kas Enno jalg on samas mõõdus. Järgmisel päeval said kumbki poistest paari värskelt lõhnavaid pehmeid pastlaid; naabrimees oli need mingi määrde või vahaga üle tõmmanud. Ema viis naabrimehele pudeli puskarit tasuks pastelde eest; isa oli igaks juhuks puskarikanistri ära peitnud ja miilitsad ei olnud seda üles leidnud; ta oli kuidagimoodi vanglast emale puskarikanistri asukoha teada andnud või oli emal see juba varem teada. Nüüd olid poistel korralikud jalanõud ja hea koolis käia. Ausalt öeldes, ega pasteldes meeste peale koolis eriti hästi ei vaadatud, ka õpetajad mitte. Ilmselt sellepärast, et pastlakandjad olid vähemuses. Lisaks kaksikutele kandsid pastlaid veel ühe naaberküla kaks poissi, kellede isa oli olnud sepp, aga sepp viidi vangi, sepapada võeti kolhoosi ja seal toimetasid juba uued tegijad.
Septembri lõpp ja oktoobri esimesed nädalad kulusid põllutöödele: poisid võtsid oma põllulapilt kartuleid; naabrimees oli vaod lahti ajanud, ta sai selle eest asuniku puskarit. Naabrimees oli juba võrdlemisi vana mees ja vagude lahtiajamine talle raske, kuid Karbo astus rahulikult mööda vagu, ema juhtis teda päitstest ja kartulivaod said ilusti lahti. Kartuleid nopiti kolmekesi: Ott, Enno ja ema; õde käis koolis. Kartulid tassiti suurde hunnikusse, ööseks kaeti õlgedega, et järsk öökülm liiga ei teeks. Hiljem toodi kolhoosi tallist Karbo, poisid ladusid kartulid vankrisse ja Karbo vedas koju, keldrisuu ette. Sealt oli juba neid kerge keldrisse tassida. Pärast kartulivõttu järgnes kapsaste koristamine, kaalikate, peetide ja porgandite üleskiskumine ja pealsetest puhastamine. Karbo tõi kogu kraami koju, jäi üle ainult keldrisse tassimise vaev. Tallimees oli hea, ei keelanud kunagi hobust, kuigi ta võis seda teha. Kolhoosi brigadir jändas samuti omal põllulapil ega sekkunud teiste kolhoosnike toimetamistesse. Esimees aga oli linnamees, ta kas sehkendas karjanaistega või veetis nädalavahetused linnas. Kolhoosi tööd tehti jõudumööda, ja ega suurt saaki kolhoosipõllult loota olnudki. Kolhoosikord oli välja kujunemata ja ligadi-logadi. Keegi ei uskunud, et selline asi pidama jääb. Külapeal käisid jutud, et tuleb mingi Valge Laev, kõik muutub endiseks, talud antakse tagasi.
Novembris ilmad külmenesid. Ema saatis poisid tädi Ella juurde küsima, kas ei ole mingeid riidetükke, mis sobiks neile selga panna.
“Võib-olla leidub isegi mõni vana talvemüts pähe panna,” tuletas ta poistele meelde enne Ella juurde saatmist.
Tädi Ella elas üksinda talus, mille hooned hakkasid juba lagunema. Endine õitsev keskmise suurusega talu oli rahvast tühjaks jäänud. Peremees ja perenaine küüditati 1949.aasta märtsis Siberisse, kuna nad olid pidanud ühte sulast ja sulane oli esitanud vastava kaebuse. Taluomanikud surid Siberis. Taluperemehe kaks täiskasvanud poega said küüditamisööl põgenema ja hakkasid metsavendadeks. 1950.aastal lumerikkal talvel nende punker avastati ja peale lühikest ägedat lahingut miilitsate ja julgeoleku sõduritega langesid mõlemad. Taluperenaise õde Ella oli küüditamisest pääsenud, kuna teda kaebus ei puudutanud, ka ei olnud ta taluomanik. Nüüd elas Ella üksi selles mäeküngaste ja metsatukkade vahele peitunud talus, pidades ühte lehma ja mõnda lammast. Ta elas üksi, kuna paljud mehed olid tapetud metsavendadena, paljud aga langenud Teises maailmasõjas kas siis venelaste või sakslaste poolel. Mehi oli ümbruskonda jäänud vähe, needki juba vanemas eas.
Ella juurde jõudes sõnas Enno ilma pikema jututa: “Tädi Ella, ema ütles, et sa annaksid meile midagi selga, ja kui on, siis mütsid pähe.” Enno oli ärksama ja julgema olemisega, Ott oleksin hakanud kokutama ja punastama; punastamise pärast oli temal ka koolis igavene häda.
Ella viis kaksikud aita, avas igivana, esivanematelt põlvest põlve päritud riidekirstu ja hakkas seal sobrama. Ta võttis sealt välja pulstunud, rebenenud varrukatega kasuka, proovis seda Ottole selga, mõõtis silmadega ka Enno kidurat kogu, kuid leidis selle siiski neile liiga suure olevat. Ella heitis kasukanäru kõrvale ja sobras riidekirstus edasi. Kirstu põhjas jäi talle kätte paar talvemütsi – üks oli vene sõduri talvemüts ja teine saksa sõduri peakatte. Raske arvata, milliseid teid pidi sattusid need kaks nii erinevat peakatet sellesse eesti talupoja igivanasse riidekirstu, kuid siin nad olid.
Ella tõmbas vene sõduri talvemütsi Ennole pähe, sidus nöörid lõua alt kokku ja leidis, et see on Ennole täitsa paras. Saksa sõduri müts sobitati Oti pähe. See ei olnud nii sooja olemisega nagu Enno oma, aga kõrvasiilud käisid ka sellel alla ja sai lõua alt kinni siduda. Poisid jätsid mütsid endale pähe; nüüd olid mütsidel jälle omanikud ja nad olid asja eest. Ella tuustis veel riidekirstus, kuid peale riideräbalate ei paistnud seal enam midagi kasutamiskõlblikku olevat. Järsku jäi talle pihku saabas ja selle kõrval teinegi. Need olid head paksude taldadega saksa sõduri saapad. Rohkem saapaid ei olnud. Ella andis ühe saapa Ennole ja teise Otile ning käskis neid vaheldumisi kanda. Köögis lõikas Ella suure kääru omaküpsetatud leiba, pistis kummalegi poisile leivakääru pihku ja saatis neid kuni õueväravani. Poisid sammusid rõõmsalt kodu poole, soojad talvemütsid peas. Enno pidas ennast vene sõduriks ja Ott saksa sõduriks. Ühe peos hoidsid nad leivatükki, teises pihus rippus nöörepidi saabas.
Detsembris 1954, jõulude paiku, tabas Vana-Saaluse koolilaste päid täinuhtlus. Täid ilmuvad ikka sinna, kus on vaesus ja kurbus. Kommunistid olid jõukuse hävitanud, vastu pakkusid vaesust ja täisid. Täid tekkis ka kaksikvendade Oti ja Enno pähe. Täide vastu on ainult üks tõhus vahend – juuksed maha! Ema saatis poisid naabritallu, seal oli peapügamismasin, selline käsitsi toimiv, mis aeg-ajalt haaras oma hammaste vahele juuksetuuste ja rebis valusalt, otsekui ei suudaks neid korralikult läbi närida. Pea sai selle võrdlemisi vana ja nürida peapügamismasinaga siiski ära pügatud, kuigi peanahk hiljem veel tükk aega kipitas. Kuid see polnud midagi – täid peas on palju tüütumad, alatasa sunnivad pead kratsima.
Sageli istus Ott söögilaua äärde ja kammis oma pöetud pead; mitte selleks, et omale ilusamat soengut teha, juukseid ju polnudki, vaid ta kraapis täikammiga täisid. Neid kukkus lauale päris rohkesti; mõni oli selline hästi turske, täissöönud. Ott litsus neid sõrmeküünega puruks; täid praksusid küüne all. Teisel pool lauda krõpsutas kaksikvend Enno enda täisid.
Rehetarest kuuldus ema nuttu. Viimasel ajal nuttis ta tihti üksinda rehetares. Poisid istusid kahekesi külmas toas. Õde viibis koolis. Oli külm ja kõle, poiste kõhus näpistas, oleks tahtnud midagi süüa. Kaksikud istusid kõrvuti suure söögilaua ääres pingil, pigistasid aeg-ajalt kõrvu kinni ja hoidusid teineteisele otsa vaatamast. Nad olid ema nutuga juba natuke harjunud, kuid ikkagi oli poistel kuidagi kõhe ja paha tunne. Nad teadsid, et ema nutab sellepärast, et isa ei ole, puid ei ole, maja on tühi ja kõle.
Ema tuli rehetoast tuppa, pühkis rätikunurgaga pisaraid, silitas poiste pöetud päid ja istus nende kõrvale pingiotsale. Ta vaatas kahetsevalt ja kurvalt neile otsa, justkui kaalutledes midagi, ja sõnas:
“Võibolla võtate sae ja kirve, ning proovite meie kaasikus puu maha saagida; puud on otsas, ei ole millegagi ahju kütta ega pliidi alla tuld teha. Ma kutsun vahepeal kuldi munade lõikaja; lasen temal lamba ära tappa, saab jõuludeks praetud ahjukartuleid lambaribiga.”
Poisid olid varem ahjukartuleid lambaribiga söönud, aasta tagasi, kui isa veel kodus oli. Neile meenus ahjus praetud kartulite ja lambaribi isuäratav lõhn ja nad muutusid koheselt rõõmsateks ja toimekateks.
Ema mässis Oti jalgade ümber paksult jalarätte ja tõmbas siis oma villased sokid nendele peale, kõige otsa surus oma kalossid. Enno aga sai jalga isa vanad vildid. Kaksikute selga leidis ema samuti midagi soojemat: Otile tõmbas ta selga oma vana palitu, Enno mässiti sooja suurräti sisse, jättes ainult käed vabaks ja ninaotsa välja. Villased labakindad olid poistel korralikud, ilma aukudeta, ema kootud.
Poisid olid valmis metsa minekuks. Ema aga pistis kindasse asuniku puskarit ja ruttas lambatapjat otsima; kuldi munade lõikaja oli üldiselt odav tegija, aga lambanaha parkimine oli peenem töö, ja parkal asunikuga ei leppinud, see nõudis juba pooliku.
Enno võttis enda kätte kirve ja sae, Ott vedas kelku. Isa oli neile kelgu meisterdanud juba möödunud talvel, selle lauajuppidest kokku löönud, ilma raudjalasteta, kuid külmast krudisevas lumes libises kenasti ja oli kerge vedada.
Poisid sumasid rinnuli lumes metsa poole. Metsa jõudes oli nende nahk märg, ka olid nad lumes sumamisest natuke väsinud; poisid viskasid ennast jämeda kase alla lumme pikali, et natuke hinge tõmmata. Vaatlesid kõrget haralist kaselatva, mis otsekui kadus lõputusse taevaslaotusse.
“Kui õige roniks sinna üles,” sõnas Ott puulatva osutades, “ja hüppaks siis alla, siia pehmesse lumme.”
“Ei tea, lumi ei ole veel nii paks. Kevade poole, siis on lumi kõige paksem,” laitis Enno selle plaani maha, sest tema oli praktilisema meelega.

1955.aasta veebruaris sai üheteistkümneaastane Ott endale austava ülesande – selleks, et teenida emale normipäevi, tuli sõita reega Võru linna raudteejaama ja tuua koorem kunstväetist. Väetise järele sõitis “Kündja” kolhoosist lisaks Otile veel kolm rege, hobuste ohjaharusid hoidmas naised. Väetise toomine pidi olema naiste töö, sest polnud muud raskust kui istu koorma otsas ja vaata, et hobune ikka õigel teel oleks. Ott uuris enne teeleasumist, mida tähendab sõna kunstväetis. Kolhoosnikud seletasid, et tõeline väetis on loomasõnnik, aga tehases tehakse ka mingit sitta, ja see on kunstväetis. Seejuures kolhoosnikud kirusid: “Kurat! Milleks peab nii kaugelt tooma reega kunstväetist, laudad on sõnnikut täis, lehmad ulatuvad sarvedega lakke, sõnnik välja vedamata, ja nüüd see kunstväetis? Otsekui võta labidatäis mulda ja vii see kilomeetri kaugusele. Kurradi kompartei oma kunstsitaga!“
“Kündja” kolhoosist oli Võrru kakskümmend viis kilomeetrit ja samapalju tagasi. Ilmad olid külmad, miinus kahekümne kraadi ringis. Ema tassis reepõhja sületäie õlgi ja andis Otile pealevõtmiseks vana vatiteki ning jalga päevinäinud vildid, mis olid vedelenud aidas kirstunurgas. Pistis Otile põue leivapätsi ja sõnas: “Pool söö ise ära, aga teine pool anna Karbole, kui olete kohale jõudnud.“
Oti ülesanne oli lihtne – sõita teiste regede järel, pealegi, nende oma Karbo oli korduvalt Võru linnas laadal käinud ja teadis teed niigi.
Tund tunni järel rühkis Karbo Võru linna poole. Hoolimata vatitekist ja viltidest tungis külm ihu ligi. Ott kargas reelt maha, jooksis ree järel kuni sai sooja ja ronis uuesti rekke vatiteki alla. Olles sooja saanud, hakkas uni kallale kippuma.
Võru raudteejaamas laaditi paarikümne minutiga regi kunstväetist täis, kuid koduteed naised kohe ei alustanud. Hobused vajasid paaritunnist puhkust. Neile heideti tekid peale ja seati heinad ette. Ott andis oma peopesalt Karbole leiba nosida. Karbo sõi ja vaatas oma suurte läikivate silmadega Otile tänulikult otsa.
Tagasiteed alustati juba pimedas, ilm oli veelgi külmemaks muutunud ja tuul tugevnenud. Karbo rühkis väsinuna kodu poole, Ott jooksis ree taga, siis kükitas mõnda aega vatiteki all, ja jooksis jällegi….
Ema ootas õues, ja kui Ott Karboga kohale jõudis, kallistas ema Otti, justkui oleks väike pojake saabunud tagasi pikalt, kaugelt ja ohtlikult reisilt.
Seekord Karbot kolhoosi talli ei viidud. Ema rakendas hobuse lahti ja paigutas ta oma lauta, vabasse nurka teiste loomade juurde sooja. Karbo hirnatas heameelest, ja justkui teisi loomi tervitades. Ema läks aita, võttis pool pange rukkijahu ja kiirustas kööki tagasi. Segas jahu sooja veega ja viis Karbole ette jahukördi. Tõi talle ka sületäie heinu, ise seejuures pisaraid pühkides. Nüüd oli Karbo kodus, ainult isa oli vangis.
Kevade poole talve valmistus siga poegimiseks. Otil ja Ennol tuli vaheldumisi siga valvata, et emale teatada, kui ta poegima hakkab. Nelja tunni kaupa oldi valves: keskööni valvas ema, keskööst kella neljani Enno ja neljast kaheksani hommikul Ott.
Aastakümnete möödudes, seistes tüürimehena kaptenisillal koeravahis – nii nimetasid meremehed seda öist vahti kella neljast kaheksani – meenutas Ott kerge muigega lapsepõlve öiseid seavalvamisi. Hämar kaptenisild, vaikselt surisevad navigatsiooniseadmed, nende mitmevärvilised signaaltulukesed ja rohekas lokaatoriekraan ning läbi kaptenisilla illuminaatori paistev kuuvalgel sätendav meri lõid tunde, justkui liiguks laev hoopis teises maailmas, otsekui oleks “Kündja” kolhoos ja kunagine kolhoosielu olnud kõigest halb unenägu.
Koondise Eesti Kalatööstuse kalalaev, suur ookeanitraaler ehk BMRT, nagu seda laeva lühidalt kutsusid meremehed, libises tasasel käigul Antarktika vetel. Prožektorivalguses vilksatasid antarktilised linnud: hallid albatrossid ja sinised tormilinnud. Lõunarumbidelt puhuv tuul tõi kaasa lund, aegajalt vajus merele tihe udu. Laeval tuli üha sagedamini loovida, et mööduda lainetes ulpivatest jääpankadest. Taevas selgines, Antarktika heledas kuuvalguses ilmusid nähtavale Lõuna-Orkney saared. Kohati kattis saare mäetippe lumi, kohati paistsid paljad sünged kaljud, millede vahel jäised liustikud. Mägede kohal venisid madalalt tumedad, rasked pilved. Öö muutis saarte ilme veelgi ähvardavamaks; meremeestele tundus, justkui oleksid nad jõudnud maailma lõppu. Oli jõuluöö. Laev liikus saare läheduses, hoidudes ohutusse kaugusesse. Antarktika öises taevas vilkusid erakordselt kirkalt ja puhtalt tuhanded tähed. Suur ümmargune kuu valgustas Lõuna-Orkney saare lumiseid mäetippe, heites selle nõlvadele pikki sik-sakilisi varje. Ümber laeva ujusid suured kuuvalguses helklevad jääpangad ja jäämäed. Mõned neist olid nurgelised ja sileda pealispinnaga, paljude jäämägede külgedesse olid lained uuristanud sügavaid koopaid; teised jäämäed aga olid üsna veidra, isegi ebamaise väljanägemisega – meenutasid kirikutorne, sakilisi kindlusemüüre, mingeid ebamääraseid koletisi ja mereelukaid, kellede külgedelt rippusid alla jääpurikad. Jäämägede värvus varieerus kristall-selgest ja piimvalgest kuni rohelise, erksinise ja isegi roosani. Ootamatult pakkus üks kõrge tipuga, koonusekujuline jäämägi meremeestele hingevärinaid tekitavat vaatepilti – jäämägi äkitselt liigutas end, justkui unest ärganud merekoletis, vajus siis kergelt viltu ja paiskus tohutuid veepritsmeid lennutades ümber. Jäämäe alt vabanev õhk tekitas vihast urinat, mis lõppes raske ohkega. Veel tükk aega kiikus tohutu jäämass küljelt küljele ja jäi siis veepinnale liikumatult lamama, otsekui oleks tohutu mereelukas keeranud teist külge, et siis jällegi uinuda. „Eluka” küljepööramisest tekkinud lained ja veekeerised panid laeva küljelt küljele kõikuma. Aga sellega jõuluöö üllatused veel ei lõppenud – üks ääretult suur ja kõrge jäämägi justkui plahvatas; ta vajus kokku ja pudenes paljudeks erisuguse kujuga tükkideks. Tohutud jäärahnud pöörlesid veel mõnda aega vees ringi, kuni rahunesid.
BMRT vahimadrus Olev Räim, Saaremaalt pärit noormees, seisis kasukasse mähkunult üleval, kaptenisilla peal asetseval laevalael ja jälgis ümbrust; aeg-ajalt kostsid ülevalt, justkui taevast, tema eestikeelsed hõiked, andes tüürimehele teada ootamatult nähtavale ilmunud ja laeva ohustavatest jäämägedest. Teine eestlasest madrus Paul Rannalauter, Viimsi rannakaluri poeg, seisis laevaninas, jälgis väiksemaid jääpankasid ja pühkis aeg-ajalt kindaga oma külmetavat, pisut nohust nina. Tüürimees Ott seisis vaikides roolimehe kõrval, valmis iga hetk muutma kurssi, et ootamatult vööri ette kerkinud jäämäest kõrvale põigata. Keskööl tuul vaibus peaaegu täiesti, laev liikus jäämägede vahel aeglaselt edasi. Hakkas sadama laia valget lund.
Jõuluöö, kirkad tähed öises Antarktika taevas, kuuvalguses helklevad valged ja erksinised jäämäed ja tohutu vaikus ning rahu ümberringi olid teinud Oti hinge hellaks. Alles siin, Antarktikas, mõistis ta, mida tähendab tunda tõelist, ütlematult kaunist ja ülevat jõulurahu; siin, lõunapoolkera võõraste tähtede all, Antarktika vaikuses, ilus ja puhtuses, avanes hing jõulutundele erakordselt sügavalt, siin tunnetas hing tõelist vabadust. Ja justkui jõulukingitus tüürimees Oti hingele, istus laternast valgustatud kaptenisilla reelingule Antarktika kauneim lind – lumi-tormilind ehk lõunahaldjas. Tema täiesti valge, kauni kaelajoonega graatsiline keha tekitas tüürimees Oti hinges tunde, justkui oleks reelingule laskunud linnuks moondunud valges rüüs neitsi. Laternavalguses säravad mustad silmad vaatasid Otile otsa. Lõunahaldjas istus reelingul, vaatas usaldavalt ja kutsuvalt Otile silmadesse, kohendas siis justkui hüvastijätuviipeks tiibu ja tõusis õhku; tegi külgkaldes tiiru ümber laeva ja kadus Antarktika jõuluöö pimedusse.
Jõuluöö tekitas koduigatsust ja viis mõtted kaugesse lapsepõlve.
1955.aasta märtsiöö. Ott lamas laudas õlgedele laotatud vanal hobusetekil, peale oli ta tõmmanud isa kasuka. Lamamiskoht oli tehtud lammaste juurde, nii oli soojem. Väike ilma klaasita petrooleumilamp, tattnina, valgustas lauta. Hämaras laudas oli soe ja õdus; lehm puhkis aeg-ajalt, emis ohkas rahulolevalt, mõni kana tegi korraks kaa…kaaa…, lambad aga lamasid vaikselt. Loomad olid oma eluga rahul, aga võibolla isegi õnnelikud… Otile kippus uni peale; aeg-ajalt ta tukastas, aga magama ei tohtinud jääda, ikka ja jälle kiskus ta silmad lahti ja tunnistas unisel pilgul emist, oodates poegimist. Ott ei teadnud, kuidas poegimine peaks välja nägema, ta ootas justkui mingit imet. Järjekordse tukastamise järel silmi avades märkas Ott pisikest roosat põrsakest põhus sibamas. Põrsas leidis emise nisa ja asus seda isukalt lutsutama. Ott kargas püsti, heitis kasuka lammastele ja tormas üsna paanikas ja heitunult laudast välja.
“Ema! Ema! Emis sünnitas poja!” kaikus tähistaevas märtsiöös Oti ähmi täis hääl.
Põrsaste sünd tõi endaga kaasa perekonna jõukuse kasvu; kuna aga tollal taolisi väljendeid ei kasutatud, siis väljendame ajakohasemalt – põrsaste sünd tõi endaga kaasa töötava kolhoosipere heaolu märgatava paranemise. Seekord oli põrsaid kümme, aga kui emis sai hakkama taolise sigadusega, et sünnitas üle kümne põrsa, siis tuli need “liigsed” põrsad riigi varumiskontorile ära anda. Seda muidugi ei tehtud, ja kui juhtusid tulema loomaloendajad, siis pistsid kaksikud kumbki põrsa põue ja pagesid metsa. Piilusid sealt, ja tulid alles siis välja kui loomaloendajad olid läinud. Aga justkui kiuste tulid loomaloendajad seekord esimese lihavõttepüha hommikul, kui ema ja õde olid läinud Vastseliina kirikusse jumalateenistusele.
Kaksikud vennad Ott ja Enno olid üksi toas. Loomaloendaja käratas poistele: “Kus teesed om?”
Ott seletas abivalmilt: “Ema ja õde läts kiriku, aga teesi põlegi.”
Loomaloendaja päris kavalalt: “ Kas teil om ka paljo lihha?”
Ott mõtles veidike järele ja arvas: “Lihha suurt põle, aga munnõ om hästi paljo, üts kana hakkas juba munõlõ.”
Loomaloendaja usutles edasi: “A kas siga põle ära tapetud?”
Ott pomises pahuralt “Põle.”
Loomaloendaja pinnis edasi: “No kas siga om ka ästi suur?”
Ott kehitas õlgu: “Nii suur ku säng!”
Loomalendaja tüdines ära, litsus paberossikoni sõrmedevahel kokku, viskas põrandale ja kustutas saapakontsaga. Seejuures pöördus Oti kaksikvenna Enno poole:
“No mis luuma omma olõmas?“
Enno vahtis oma pastlaninasid ja vastas:
“No kirjuta siss üles, et lehm om, siga om, oenas kahe lammaga om, kats kana ja viis õõnapuud kah! Kassi ei olõ kotoh.”
Loomalendaja lõi käega ja sõnas tema kõrval seisvale komsomoliaktivistile:
“Kas kontrollida või kirjutada usalduse alusel?”
Komsomoliaktivist, noor tüdruk, sõnas leebelt:
“Võiss usalduse alusel. Ma ‘i usu et nad mitut siga peevä. Mes nad neile süia annavad, isigi puuldid nällas.”
Pääle loomaloendajate lahkumist võttis Enno põrandalt paberossikoni üles, säädis selle korda ja läitis põlema…
Põrsaid oli kümme tükki ja juba paari nädala pärast müüs ema kaks põrsast ära. Saadud rahaga ostis ema poistele kalossid – ilusad läikivad, seest pehme punase voodriga. Nüüd olid poistel korralikud jalanõud nagu kõigil ja enam ei narritud neid koolis pastlakandjaiks. Aga esimese koolipäeva õhtuks oli pöiakont veriseks hõõrdunud – kalossi serv käis vastu konti. Enno parandas koheselt ja nutikalt kalossi tehnoloogilise vea ära – tegi kääridega kalossidele pöiakondi kohale ümmarguse väljalõike. Nüüd olid kalossid mugavad, ilusad, hoidsid jalad kuivad ja ka soojad, kui kaks paari villaseid sokke jalga tõmbasid.

Oli möödunud aasta isa vangi viimisest ja ühel juunikuu pärastlõunal ilmus ta ootamatult koju. Kuigi öelda – ootamatult, ei ole päris õige: poisid olid oodanud ja igatsenud isa järele iga päev, aga nad teadsid, et tal on jäänud istuda veel aasta. Selgus, et amnestia tõttu oli ta vabastatud enne tähtaega. Hiljem isa seletas, et ta oli hästi tööd teinud, leiba vedanud, sellepärast. Isa näost oli näha, et ta oli tõesti hästi leiba vedanud: ta nägu oli poistele võõristust tekitavalt ümmargune, kael jämedavõitu. Kolhoosnikuna vanglasse minnes oli ta pigem kõhnapoolne.
Ott veeretas parajasti oma lõbuks õues vana vankriratast, kui isa õuele ilmus. Too tõstis Oti kõrgele õhku, surus enda vastu ja pani siis õrnalt maha. Elli tormas ligi ja isa tõstis ka tema kätele. Ajas siis käed laiali, nagu tahaks ta ka Enno sülle võtta, kuid teda ei olnud. Ott jooksis tuppa, emale teatama.
“Ema, ema, isa tuli koju!” hüüdsin ta ukselt ja tormas õue tagasi.
Isa embas ema, aga Ott kibeles Ennole isa kojutulekust teatamisega. Enno oli antud tädi Ella juurde karjakuks ja Ott punus minema, et Ennole isa saabumisest teada anda ja Enno koju kutsuda; ka lootis Ott, et ehk nüüd, kui isa kodus, ei peagi Enno enam tädi Ella juures karjakuks olema. Otil oli Ennota igav ja ta tahtis, et nad oleksid koos, sest nad olid kaksikud. Ott jooksis kõigest väest mäekünka taga asuva Ella talu poole. Künka otsast märkas ta Ennot koos tädi Ellaga parajasti karjaväravast lehma ja lambaid välja ajamas.
“Enno, Enno, tule koju, isa tuli tagasi!” hüüdis Ott juba eemalt.
Ennot justkui ehmatas esialgu ootamatusest, viskas siis vitsarao maha ja kaksikud lippasid kodupoole, seljatagant kostmas tädi Ella pahasevõitu hüüatus:
“Aga kes karja valvab?”
Järgmisel hommikul istus isa õuemurule asetatud paku otsas, mähkis ümber jala jalaräti ja torkas jala kirsasäärikusse. Poisid seisid kõrval ja jälgisid, kuidas isa osavalt jalarätti ümber jala keerutas. Tõmmanud mõlema jala otsa kirsasäärikud, vaatles isa neid mõlemalt poolt ja ühmas rahulolevalt. Isal oli seljas roheline sõduripluus, aga paguneid peal ei olnud, mis poisse natuke kurvastas. Nad olid eesti keele lugemikus pildil näinud vene sõduri pilti ja teadsid, milline on sõduripluus. Otil oli hea meel, et isa kannab sõdurpluusi, ja üldse, et vangid on riides nagu sõdurid. Püksid olid isal rohelist värvi, ainult põlvedel millegipärast suured kolmnurksed paigad.
“Sõduri kalifeed,” sosistas Ott Ennole salapäraselt kõrva.
“Aga paigad?” oli Enno hämmelduses.
“Sõjaväe kalifeedel on juba uuelt paigad, see on nii ette nähtud. Aga tagumik ei ole paigatud,” andis Ott vaikselt selgitusi.
Poisid jäid isa seljataga ootama, et isa pakult tõuseks. Nad tahtsid veenduda, kas isa tagumik on paigatud. Ja kui isa lõpuks ennast pakult kergitas, siis poisid veendusid, et püksitagumik tõesti oli ilma paigata. See tegi neile heameelt, sest nad teadsid, et paigatud püksid on vaestel; nüüd kus isa kodus, ei tahtnud nad enam vaesed olla.
Ott soovis isalt pärida kalosside kohta, milledes ta vanglasse viidi, kuid häbenes. Isa oli alles teist päeva kodus ja Ott võõristas teda veidi.
Isa rääkis uhkusega, et ta oli vabakäiguvang, vedas hobusega leivatehasest vangidele leiba. Ainult öösel pidi vangikongis magama koos teiste vangidega. Veel rääkis ta vaimustusega raudkonstruktsioonist, tohutu kõrge teletorni ehitamisest Tallinna kesklinna. See pidi hakkama mingeid pilte näitama, kuid vangid, kes teletorni üle mõtteid vahetasid, ei uskunud seda pildiloba ja arvasid, et eks see ikka üks Vene sõjaväe värk ole.
Isa ütles: “Raudkonstruktsioon.”
See sõna tekitas poistes aukartust. Sõna “teletorn“ jättis neid ükskõikseks, ilmselt sellepärast, et see sõna oli liiga pehme kõlaga. Isa rääkis raudkonstruktsioonist otsekui ilmaimest. Teletorn oli olnud Vasalemma vangilaagrisse näha, ehitajad turnisid justkui putukad teletorni raudkonstruktsioonil ja see kasvas iga päevaga üha kõrgemaks ja kõrgemaks. Kui isal külameestega juttu tuli vangis istumisest, siis rääkis ta kõigepealt teletorni ehitamisest, raudkonstruktsioonist ja siis alles sellest, et ta oli vabakäiguvang.
Otil oli hea meel, et isa vedas vangidele hobusega leiba. Ju sai ta ka ise leivapätsist tükikese murda ja suhu pista. Võib-olla isegi terve pätsi riiete alla ära peita; öösel hea vangikongis leiba mugida ja ka teistele vangidele pakkuda. Kindlasti andis isa leiba ka hobusele, ega vangimaja hobuse toit ole rammusam kui kolhoosi läppunud õled. Isa vangimaja hobune oli Oti silme ees samasugune nagu Karbo – suure kondiga, pruuni pulstunud karvaga ja väga sõbralik. Tegelikult, kui isa kraaprauaga ja harjaga Karbo ära kammis, nägi ta väga sile ja ilus välja. Aga kolhoosi tallis hobuseid kahjuks ei harjatud…
“Ei tea, kas isa vangidele saia ka vedas?” mõtles Ott.

Ühel õhtul kuulis Ott ema ja isa juttu. Isa rääkis, et ta pandi kinni naabrimehe kaebuse peale. Mäe taga asus naabri talu, seal elasid oma peredega kaks venda: Heldur ja Ruudi. Nad olid kaks venda, aga väga erinevad, ka oli neil suur vanusevahe – Heldur oli juba seitsmekümne ligidal, aga tema vennal Ruudil oli täitunud viiskümmend viis.
Ott oleks väga tahtnud teada, kumb nendest vendadest pealekaebaja oli, aga isa oma jutus nime ei maininud, vähemalt Ott nime ei kuulnud. Ta ei suutnud uskuda, et pealekaebajaks võis olla Heldur. Too oli mõnusa jutuga, rääkis Türgi sõjast, oli teeninud Vene tsaari sõjaväes, mängis kannelt ja oli isegi Otile mõned kandletuurid selgeks õpetanud. Aga Ruudi oli kinnine ja vähese jutuga, lastele külavaheteel vastu tulles ei vastanud ta nende tervitusele kunagi, kord juhtus aga üsna hull lugu. Ott tuli koolist, koolitee viis naabri aiast mööda. Üle aia oli kooldunud jäme õunapuuoks, suuri punaseid õunu täis. Tühja kõhuga ei pidanud Ott kiusatusele vastu ja võttis oksalt kaks õuna. Koheselt kuuldus õuest Ruudi karjumine: “Varas, varas! Võtke varas kinni!” Ruudi vabastas koera ketist ja tegi värava lahti, ässitas koera kallale. Ott pigistas õunad kramplikult pihku ja pistis jooksu nii kuidas jalad võtsid. Koer aina ligines ähkides, keel pikalt väljas. Ott viskas õunad maha ja põikas kapsapõllule ning heitis kapsapeade vahele pikali. Koer, märgates, et jooksev objekt on kadunud, peatus, vaatas ringi, nuuskis veidike õunte juures ja sörkis koju tagasi.
1955.aasta ühel sombusel novembrihommikul ärgates nägi Ott läbi akna, kuidas suur sanitaarauto ja veoauto sõjaväelaste ning koertega pööras naabri talu suunas. Isa väljus õue, oli kaua ära ja kui ta tuppa tuli, sõnas kuidagi salapäraselt emale:
“Täna öösel käisid naabrite juures metsavennad, Ruudi peksti armutult läbi.”
Ruudi viibis haiglas enam kui kuu.
“Ruudile olevat nii hullusti peksa antud, et teda saadi haiglas ainult linade vahel ringi pöörata,” rääkis isa tasakesi emale mõni aeg hiljem.
Pärast haiglast naasmist nähti Ruudit oma majaõuel komberdamas veel paar kuud, siis kolis ta ära mujale.

Kommunistlik partei jätkas oma eksperimentide ja reorganiseerimistega – 1959.aastal likvideeriti Vastseliina rajoon ja selle alad liideti Võru rajooniga. Aga koolipoisid ronisid ikka endiselt mõnda aega Vastseliina alevikus tühjana seisnud partei- ja valitsushoone kolmandale korrusele, kõhutasid “kõrghoone” akendel ja sülitasid mõnuga alla.
1959.aasta septembris seisid Ott ja Enno maanteeääres ja ootasid veoautot. Igal hommikul vedas auto kolhoosnikud kolhoosi osakonna keskusse, seal anti neile juhised kätte ja seejärel veeti mööda töökohti laiali. Lähimasse töökohta mingi jalgsi, tööriistad üle õla, või sõideti sõnnikuvankris, jalad üle vankriääre rippu. Kolhoosnikuid vedava autoga said ka poisid kooli. Ühe suurtalu varemete juures tegi auto igahommikuse peatuse. Tee ääres seisis vanamees – selle talu endine peremees. Ta oli kümme aastat Siberis ära istunud, koju jõudnud ja nüüd elas üksi oma talu saunas, see oli suurtalust jäänud ainuke vähegi elamiskõlbulik hoone. Endine taluperemees ronis ähkides autokasti; paistis, et vaatamata Siberile ja vanusele, oli ta veel tugev mees. Autokastis sättis ta ennast teiste kõrvale. Tema tulekul muutusid inimesed kuidagi vaikseks, nende igahommikune lõõpimine lakkas. Inimesed tundsid ennast ebamugavalt või süüdlaslikult. Taluperemees istus vaikides, kellegagi juttu alustamata, kuid tema näost ei paistnud ei viha ega põlgust. Ta näost paistis elutarkus. Ott oleks väga tahtnud tema kõrvale istuda ja temaga juttu alustada. Ta tahtis teda, mida endine suurtalu peremees praegu mõtleb, mida tal on öelda tänase ja tulevaste päevade kohta. Kuid Ott häbenes – mis jutu alustaja tema, poisike, ikkagi on.
Koolipäev lõppes, tunnid said otsa. Oti ja Enno ja ka mitme teise poisi kõhud lõid pilli – terve päev ei saanud midagi hamba alla, sest kodus polnud leivatükkigi, mida koolipauna pista. Koolitee viis mööda pikast teeäärsest põllust, millel oli juba valminud kaer segamini hernega. Kolhoosnikud olid istunud rõugu juurde maha ja vestlesid, keegi pidas justkui kõnet. Poisid poetasid ennast istujate juurde, kõdritsesid herneid ja kuulasid neile üsna arusaamatut vestlust. Kündja külaraamatukogu juhataja Leena Mätas, kommunistlik noor, agitaator, oli tulnud kolhoosi III põllundusbrigaadi liikmeile tutvustama kompartei suuniseid võitluses saakide suurendamise eest.
Kolhoosnikud, kes töötasid kella neljani lõunavaheaega pidamata, olid istunud rõugu najale, et veidi hinge tõmmata ja lasta hernestel hea maitsta. Ja nüüd kasutas agitaator juhust, et viia läbi lühike, kuid asjalik vestlus teemal: „Kindlustame ühiskarjale talveks rikkaliku söödatagavara“.
„Seltsimehed! Ühisloomakasvatuse edasiarendamise peamiseks aluseks on mitmekesine ja tugev söödabaas“, alustas agitaator vestlust. „Mida rohkem me varume ühiskarjale heina, silo, juurvilja ning teisi söötasid, seda suuremat toodangut annavad loomad, seda rohkem tulu saame loomakasvatusest. Öeldakse ju – lehm lüpsab suust, kana muneb nokast. Meie naabrid – „Stalini tee“ kolhoosi liikmed – kogusid möödunud aastal enam kui nelikümmend tsentnerit põldheina hektarilt. Rohkesti varusid nad ka silo ja juurvilja. Seetõttu ongi neil lüpstud juba ligi tuhat liitrit piima iga lehma kohta. Meie kolhoosis aga ei varutud loomadele küllaldaselt sööta, mistõttu ka piimatoodang on nüüd väike. Mis teie arvate, kas suudame oma naabritele järele jõuda?“
“Muidugi jõuame, kui jooma ei kuku, ega siin erilist raskust ei saa olla,“ vastasid kolhoosnikud.
„Mina arvan samuti. Kui ühiselt käed külge panete, siis edeneb ka töö ehk nagu öeldakse: kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. Pidage meeles, et kõigepealt tuleb saak koristada kiiresti. Vihma tõttu on see töö veninud ja nüüd ei tohi ühtki minutit asjatult kaduma lasta.“
Kolhoosnikud avaldasid rahulolematust: „Jah, paljudele on see kolhoositöö justkui hane selga vesi. Ei tööta välja isegi miinimumnormipäevi.”
Agitaator Mätas: „Õige, seltsimehed. Praegu peab tulema vara tööle ja töötama kogu päeva. Niiviisi saame saagikoristuse kiiresti lõpetada. Vanasõnagi ütleb: „Vara tööle, hilja voodi – nõnda jõukus majja toodi.“
Kolhoosnikud: „Vara üles, hilja voodi, nõnda normipäevad majja toodi!“
Agitaator: „Just, just, väga õige! Luues loomadele küllaldase söödatagavara, võime suurendada ka nende söödaratsiooni. See aga tähendab kolhoosile rohkem piima ja rohkem raha, kolhoosnikud aga saavad rohkem normipäevi.“
Kolhoosnikud: „Ega me neid normipäevi eriti tahagi, saaks ainult palka töö eest. Inimesed jooksevad kolhoosist minema, linna.“
Agitaator: “Pole viga, partei annab linnale suunised ja linnarahvas tuuakse maale, kolhoositöödele tagasi; seflus üha laieneb ja kogub hoogu. Aga kõigepealt tuleb astuda sotsialistlikku võistlusse, rakendada kõik loodrid tööle ja organiseerida tööd õigesti, või nagu vanasõna ütleb: kes ei tööta – see ei söö. ”
Vestlus lõppedes pakkus agitaator kolhoosnikele ka midagi rõõmustavat:
“Õhtul toimub Petruse küünis kinoseanss, pärast kino tants.“
Kolhoosnikke valdas elevus, rändkino trehvas siiakanti harva ja kino oli maarahvale veel uudne asi. Samas kolhoosnikud muigasid endamisi – külarahvas teadis agitaator Mätast kui kergete elukommetega naisterahvast. Kuuldavasti oli temal olnud “romaan“ kolhoosi esimehe, “partorg“ Volliga, aga hiljuti saabus kolhoosi komsomoli suunamiskirjaga noor, elurõõmus osakonnajuhataja Villu, ja nüüd oli agitaatoril uus armastus.
Koolipoisid olid oma kõhukesed herneid täis matsutanud, upitasid ranitsad selga ja asusid koduteele. Aga Ennol oli veel midagi varuks: ta oli koolis suure vahetunni ajal kolanud ümber koolimaja ja leidnud neli tühja õllepudelit. Nüüd sai koju minnes põigata sisse Saare talumaja ühes otsas paiknevasse kooperatiivi kauplusesse, pudelid ära anda ja vastu saada mõne iirise kommi: endale ja Otile.
Edasi viis kodutee Kellari järvest mööda. Seal peatuti, et supelda ja vanal parvel merelahinguid pidada. Kauaks ei tohtinud seiklema jääda, sest oli veel vaja oma lehm ja lambad välja ajada ja mööda teeveeri karjatada, koolitükid ära teha ja õhtul õigel ajal kinno jõuda. Kinoraha küll polnud, aga kinomehaanik oli oma mees, laskis poisid ilma piletita filmi vaatama.
Petruse küün, jõuka talu varjualune, oli justkui loodud pidulikeks üritusteks, nii kino näitamiseks kui ka simmani pidamiseks: sile, tugevaks tambitud savipõrand ja avarust jätkus mitte ainult valsi keerutamiseks, vaid võisid lahti lüüa ka hoogsa polka, kartmata teiste tantsijatega kokku põrgata.
Enne filmi näidati propagandistlikku, niinimetatud dokumentaalfilmi “Nõukogude Eesti“: toimub kolhoosnike koosolek. Osa võtavad kolhoosi esimees, partorg, komsomolisekretär, arhitekt, farmijuhataja, agronoom, traktoribrigaadi brigadir, eesrindlik lüpsja, noorkarjatalitaja, zootehnik, rebasefarmi juhataja, põllumajandustudeng, põllumajandusteaduste kandidaat. Tagaridades istuvad reakolhoosnikud: põllutöölised, karjatalitajad ja mehhanisaatorid. Loengu peab tuntud akadeemik, kommunist.
Loengu järel näidatakse kaadreid eesrindlikest tootmisüksustest, diktoritekst tutvustab kolhoosi sotsialistliku võistluse edusamme arvulistes näitajates, kusjuures operaator on püüdnud anda näidatavatele kaadritele emotsionaalsust: tegevus lehmadega, käsitsilüps, aga juba on näha eesrindliku lüpsja arsenalis ka masinlüpsi agregaate, vaated meiereisse, rebasefarm, karakull-lambad, hobusekasvatus, vilja katselapid, kommunistide miiting, viljavoor punalippudega ja loosungitega “Kommunistlikule Parteile”, kommunistliku partei poliitbüroo liikmete portreed viljaveo autodel. Vaba aja veetmine kolhoosi pargis: köievedu, ujumine, vettehüpped. Lapsed valmistuvad kooli minema: orav jooksurattas, noor kooliõpetaja ja lapsekäsi …
Vaesed “Kündja” kolhoosi kolhoosnikud vaatasid kadedusega neid muinasjutulisi kaadreid, nii mõnigi pühkis heldimuspisara ja ohkas raskelt…
Pärast ringvaadet “Nõukogude Eesti” alustati kunstilise filmiga. Seekord oli selleks Odessa filmistuudio poolt vändatud “Kapten Granti lapsed”. Film viis kolhoosnikud kaugetele maadele, päikesekiirtes sätendavale merele… Aga pärast filmi lükati pingid kokku ja algas simman. Noorte südamed põksusid, hinge täitis magus armastuse ootus… Pillimees tõmbas lõõtsa ja tantsijad ning tagasihoidlikud küüni seina ääres seisjad laulsid innukalt kaasa tollal populaarset laulu: “Laev tõstis purjed üles öises fjordis, ja särasid veel tuled mustas vees…”
Taoliseks lauluks andis põhjuse mitte ainult äsja nähtud film, vaid noored igatsesid välja pääseda sellest hallist ja igavast, mõttetust kolhoosielust. Ja tasapisi mindi, mindi Võrru, Tartu ja Tallinnasse. Mindi tööle tehastesse, õppima kutsekooli, tehnikumi, mõni ka kõrgkooli. Aga kui kolhooside algaastail läksid noored õppima põllumajanduse mehhanisaatori või agronoomi erialasid, siis “Kündja” kolhoosi noored neid erialasid õppima enam ei läinud – kolhoosi elu oli liialt närune ja edasiminekust ei olnud vähematki märki.

1960.aasta vana-aasta õhtul kihutas saan Vastseliina pole. Saani vedas Karbo, kes oli küll vanaks jäänud, aga oma endise peremehe poolt juhituna jooksis kerge saani ees päris nobedalt ja sundimiseta. Saanis istusid isa, Ott, Enno ja nende õde Elli. Isa vestles lastega, vahel ka naerdi, olles rõõmsad ja elevil. Ümberkaudsetes taludes oli paar päeva ringi liikunud kuuldus, et täna kell kaheksa avatakse Vastseliinas leivapood ja seal hakatakse müüma saia – igale inimesele üks päts saia. Isa võttis oma kolm, juba üsna täiskasvanud last kaasa ja koos kihutasid nad Vastseliina poole. Möödunud jõulude ajal jäi sai saamata ja söömata. Nüüd loodeti saada saia ja uus, 1961.aasta vastu võtta saiaga.
Poe juures lookles mitmesaja meetrine saiasaba. Miilits pidas sabas korda. Kell oli juba kaheksa õhtul, aga poodi ei avatud. Ka kell kümme jäi pood ikkagi suletuks; rahvas nurises ja kirus. Pool tundi enne keskööd öeldi rahvale, et Võrust saiaauto ei tule, olevat juhtunud mingi tehniline rike.
Tegelikult mingit tehnilist riket ei juhtunud – saia ei olnud ega saanudki olla, kuna teda lihtsalt ei olnud. Aga kohalikud parteilased, olles küünilised ja inimtunnetest võõrdunud, lasksid Vastseliina ümbruskonnas lahti saiajutu, et hoida ära inimeste kirikukülastused vana-aastaõhtul. Ilmselt said väiksemad parteitegelased oma ülemuselt peapesu, et polnud suutnud ära hoida inimeste kirikusse minekut jõulude ajal ja nüüd näitasid nad üles oma leidlikust ja nutikust.
Tagasiteel oli isa kuidagi ebaloomulikult vaikne, lapsed olid pettunud ja unised. Uus, 1961.aasta võeti vastu teel Vastseliina saiasabast koju, ilma saiata.
1961.aastal võttis Nõukogude Liidu Kommunistliku partei XXII kongress vastu partei programmi, mis andis maailmale võidurõõmsa teate – partei kuulutab pidulikult: nõukogude inimeste praegusele põlvkonnale saab osaks õnn elada kommunismi ajal!
“Neetud” intelligents, nagu haritud inimesi pärast Venemaa 1917. aasta oktoobrimässu nimetati, tundis mõningat kergendust – kommunistlik partei laskis kaelarihma lõdvemaks, kuigi keti pikkus jäi samaks. Rõõmustati: “Sula, sula…!“
1962.aastal avaldas Riiklik Kirjastus kompartei peasekretäri Nikita Hruštšovi loal Aleksander Solženitsõni teose “Üks päev Ivan Denissovitši elus.“ Raamatu peategelasteks on positiivsed poliitvangid ja pahad vangivalvurid, aga kommunistlikku parteid, vangilaagrite “peakonstruktorit”, ei mainita selles jutustuses kordagi. Nõukogude kirjanik Aleksandr Tvardovski kirjutas raamatule eessõna, aga ka selles ei mainita kommunistlikku parteid, justkui puudus sunnitöölaagritel vähemgi seos komparteiga, otsekui oleksid laagrid rajanud ja täie võimsusega tööle rakendanud ainuüksi isepäised NKVD vangivalvurid.
Aastakümneid hiljem, 1987.aastal, ilmus Pariisis kirjastuses YMCA-Press prantsuskeelsena Aleksander Solženitsõni “Gulagi arhipelaag”. Isegi selles, kolmest köitest ja seitsmest osast koosnevas, ülimalt faktitihedas suurteoses peaaegu ei kohta sõnu: kommunistlik partei, kommunist. Nimetatud teoses ei kasutata Stalini kohta täielikku nimetust: Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär, vaid lihtsalt Stalin. Justkui oleks olnud Stalin see, kes ta oli, ilma kommunistliku parteita. Siinkohas oleks asjakohane meenutada katkendit kirjanik Maksim Gorki jutuajamisest Belomorkanalit ehitava vangiga aastal 1933. (Teosest “Kui võim läheb hulluks”).
Maksim Gorki: “Noh, hlopets, räägi oma lugu. Kirjutan parajasti “Pravdale” artiklit, saab sinu jutu ka sisse panna.”
Vang nuuskas Gorki ette põrandale nina tühjaks ja sõnas hooletult:
“Mida siin ikka rääkida, tavaline asi. Sain Solovki vanglast välja, ennetähtaegselt. Punnisin küll vastu, ütlesin, et ei taha minna, olen siin kui kodus, aga anti jalaga persse, keri välja, sotsialistlik seaduslikkus on kõigile ühesugune… Olin värava taga, mõtlesin, mida teha, lähen õige Belomori ehitama. Mingi kohalik miilits, lollpea, juhatas mind – vaat seal on tee…. Minge, seltsimees, kuni esimese laagrini.
Ma hakkasin astuma, aga jäin järsku õuduses seisma – ümberringi mets, lumi, ja mitte ainsatki valvurit! Kas siis mitte keegi vange ei valva? Olin täiesti unustanud, et vabanesin, kurat võtaks, inimene võib vanglas täiesti juhmiks muutuda. Läksin tasakesi, ettevaatlikult, mööda teed, ja mitte kedagi polnud näha, ei kohanud ainsatki inimest. Kätte oli jõudnud juba kesköö, kuu paistis, tähed särasid, lumi sätendas kirkalt.
Jõudsin laagrini, koputasin vahiputka uksele – mitte keegi ei vastanud. Tagusin rusikaga, hüüdsin: “Laske sisse! Tahan ehitada Belomori kanalit!” Lõpuks ilmus välja unine valvur, tegi laagri okastraatvärava praokile ja ühmas pahaselt: “Käivad siin igasugused hulgused, ei lase ka öösel magada! Kobi sisse, kümne aasta pärast saad välja.”
Astusin väravapraost sisse ja ohkasin kergendatult: “ Olen jälle kodus!”
Minusse suhtuti laagris hästi, minevikus ei soritud, anti labidas ja öeldi: “Tegutse! Kui ei oska – õpetame, kui ei taha – sunnime!” Mida seal osata, kaevata oskab igaüks, Solovetsil sai haudu kaevatud ja surnuid maetud nii et seda nägu! Aga kanali värki tundsin esialgu halvasti, pärast sai selgeks – võimas värk, ainult laipu rohkem kui Solovetsil. Aga töö on töö, elu on elu, millegi üle nuriseda küll ei saanud, inimene harjub kõigega, ainult mitte tühja kõhuga. Ma olen kuulnud, et Stalin on kõva mees, aga kas ta oleks kõva mees ka siis, kui ta istuks Solovkis paraskil? Kahtlen selles, asi pole mitte Stalinis, vaid milleski muus, aga milles, seda minu peakolu küll ei võta. Muidugi, iga loll oskab istuda Kremli paraskil, kui persse taga on kompartei… Kanali elu, nagu juba ütlesin, oli esialgu mulle võõras, polnud lüüsidest huvitatud, ikka rohkem taskud ja rahakotid, naiste ridikülid, poeletid, ühesõnaga, elasin sealpool okastraati nagu kõik normaalsed inimesed – üritasin tõmmata sealt, kust tõmmata andis. Elu oli ilus, varem polnud mulle taolist elu antud, aga täis ohtusid – miilitsad, OGPU, ja muu säärane rämps, kuigi ka nende hulgas oli inimnäoga olendeid, ja mitte vähe… Mäletan ühte kaasust, vist oli Moskvas või Leningradis, kes neid vanu asju enam täpselt mäletab, nojah, oli üks miilits, aga võibolla isegi kaks – püüdsid mind kinni, olin parajasti varastanud leivapätsi. Rääkisid minuga sõbralikult, mugisime koos varastatud leiba. Seltsimehed tundsid huvi minu elu-olu vastu, pakkusid suitsu, ikkagi inimesed. Lõpuks, kui olime suitsu ära teinud ja vastastikku huvipakkuvalt vestelnud, ütles üks neist miilitsatest, veidi teisest vanem: “Keri persse, meil valvekord läbi, ei hakka me sinu sita pärast omas vaba ajast pabereid määrima.” Ja lasksidki tulema, või minema, ma ei tea isegi, sest tulla või minna polnud mul nagunii mitte kuhugi. Leidub ikka veel häid inimesi maailmas! Siin laagris on ikka väga imelik kontingent – üks ronib täägi otsa, justkui hullunu, teine kummardab ülemuse ees, ronib punalipu alla või peab tribüünilt mingit lolli kõnet, ise vang: demokraatia, vabadus, võrdsus, vendlus, proletariaadi diktatuur, sotsialistlik võistlus… Täitsa hullud! Aga elada võib ka siin, mängureeglid on ju samad, mis vabaduseski. Oskad petta, peta! Eile sain luugist oma pudrukausi, aga pistsin teise käega uue kausi ette, justkui teine mees, ja kokk lajataski ka selle täis – nüüd oli minul kummaski käes pudrukauss, ole hea, ja helbi tühjaks! Või näiteks, täna hommikul vara, enne äratust, vahetasin oma katkised, räbaldunud jalanartsud uustulnuka jalarättide vastu – vahetus, väike pettus, aga siiski mitte vargus. See inimolend, kes sai hakkama vabaduses, saab ka vangis, ja võibolla isegi paremini, sest siin riik sekkub vähem, ei panda kinni, muidugi, kui vahele jääd, lüüakse sind kohapeal maha, ja koer ka ei köhi. Jah, juhtivtöötajad on siin inimlikud, korralikud, distsiplineeritud; vahel vangivalvurid või operatiivtöötajad annavad küll vastu lõugu, aga asja eest, ikka asja eest. OGPU operatiivtöötajad ei joo, ei aja naistega ringi ega midagi. Kuigi, mis seal salata, naisukesed on siin sellised, et vaatad, ja oled omadega läbi, löö või risti ette. Täna olen siin, selles sitases köögis päevnik, aga muidu töötan kärudega. Kanali nõlvad on järsud. Käru venitab selja sirgeks, jalalihased tinisevad justkui viiulikeeled. Aga lõpuks mõistsin – mida lähemale käru rattale kivid laduda, seda kergem. Nüüd kärutan kive justkui naljaviluks, seejuures vilistan; jätkub isegi aega, jõudu ja tahtmist kanali põhjas küürutavaid naisi vahtida. Pole paha! Esialgu ma ei mõistnud kanalit; vaatan: ainult palgid, prussid ja lõpnud hobused, mingi jama, aga mitte kanal! Aga õhtul, kõigis tuledes, on kanal justkui Moskva Tveri bulvar, ja inimesi on palju, kihab nagu sipelgapesa, musttuhat, hirmus jõud; aga ajada käsi kellelegi tasku, täiesti mõttetu, proovi kätt kellelegi tasku ajada… , mida sa sealt leiad – punalipu? Ptüi! Aga muidu pole viga, ühiskond on korralik, aga tuleb olla ettevaatlik – nagu sõrme annad, nii ka käe võtab. Üldiselt võib eluga rahul olla, istun oma aega, või mis istun – töötan kangelaslikult, palehigis, et ümber kasvada ja saada eeskujulikuks sotsialismiehitajaks. Õppisin elu tundma ja nüüd, alles siin, laagris, mõistsin, milline on tõeline nõukogude inimese elu – see on suurepärane laagrielu! Tööd tehes läheb aeg lennates, nii nagu hakkasin käruga töötama, unustasin täiesti kellaaja, isegi päevi ei loe, omatehtud kalendri kaotasin ära, ja milleks kalender, milleks lugeda päevi – kümme aastat on kümme aastat“.
Maksim Gorki kuulas vangi juttu huviga, teda kordagi katkestamata. Kui jutukas vang oma segasevõitu jutu oli lõpetanud, sõnas Gorki mõtlikult:
“Suurepärane jutustus “Pravda” jaoks, aga vajab tsipake toimetamist.”

Sula, sula… Hruštšovi sula… Linnades oli tunda kevade hõngu… Maal aga puhusid hoopis teised tuuled. Kolhoosnikute kaela ümber tõmmati rihm pingule: isiklikuks kasutamiseks põllulapp – 0,6 ha asemel vaid 0,3; üks lehm, mitte rohkem; lehmale luhal heina tegemine – mitte lubada.
“Kündja” kolhoosi kolhoosnikud elasid vaeselt, isegi toitusid viletsalt. Võid enda toiduks ei tarvitatud, see müüdi Võru linna turul maha. Oli ju rahagi vaja. Munade vastu sai kooperatiivist veidi riiet. Peamine, millest tollal elati, oli kartul. Kartulil oli tähtis koht kolhoosniku toidulaual ja ka raha hankimisel.
Inimesed olid aetud kolhoosi vägivaldselt, vägivallaga oli hävitatud nende elu ja õnnelootus. Töö selles viletsas “Kündja” kolhoosis oli muutunud tõeliseks mõttetuseks, ei pakkunud rõõmu südamele ega kasvatanud jõukust. Noored, kes olid noormeheks või neiuks sirgunud, kadusid linnadesse; iga aastaga lahkus neid kolhoosist aina rohkem. Endised rahvarohked ja elurõõmsad külad tühjenesid, muutusid vaikseks ja rõõmutuks.
Ilmusid välja võõrad, kes elasid mahajäetud majades mõnda aega, lagastasid ja lõhkusid neid, lammutasid kõrvalhooned küttepuudeks, ja siis, kui enam midagi võtta polnud, kadusid. Ja kui 1993. aasta 8. aprillil Eesti Vabariigi Valitsus oma määrusega käskis kõigi ühismajandite, kolhooside pangaarved sulgeda, polnud “Kündja” kolhoosi enam olemas.
Alates Vana-Saaluse sisselangenud katusega koolimajast, mööda endisest suurest ja jõukast Luiga talust, üle Kündja (kolhoosi nimest sai küla nimetus) kingu, läbi Põlsu, Surja, Luhtõ ja Pari küla kuni Ruusmäeni välja võib näha õhtutaevasse tõusmas ainult mõnda suitsu, kus veeretab oma elupäevi õhtusse üksik vanainimene, kelle elu hävitati sundkollektiviseerimisega, noorus maeti armetusse kolhoosiellu.
Külad jäid tühjaks. Põlsu ja Surja külad, ka paljud teised endised õitsvad ja rahvarohked külad on Eestimaa kaardilt kadunud hoopiski. Kadus “Kündja” kolhoos ja brigadir Eedu kodutalu.
Külasid ja talusid, kus elati täisverelist elu, tehti tööd ja lõbutseti, koguti kooli- ja elutarkust, unistati paremast elust ja usuti selle saavutamisse, poleks nagu olnudki. Kauge Suur-Munamäe torn Haanjamaa kõrgustikul vaatab ülevalt alla, vaatab kohkunult ja imestunult – oli küla, ja enam ei ole… Ainult üksik sirelipõõsas siin ja seal endises talukohas puhkeb igal kevadel õide ja tuletab möödujale meelde, et ka siin kunagi elati, armastati, kasvatati lapsi ja loodeti lastele paremat tulevikku.

Viimsis, 2014

* * *

Isikuandmed ja sõnaseletused

Abakumov Viktor Semjonovitš – aastast 1934 Paranduslike Tööde Laagrite ja Töölisasulate Peavalitsuse 3.Operatiivosakonna 3.jaoskonna volinik ja operatiivvolinik. Alates 25.veebruarist 1941 NSV Liidu siseasjade rahvakomissari (Beria) asetäitja. 4.maist 1946 NSV Liidu riikliku julgeoleku minister. Vahistati 12.juulil 1951 süüdistatuna “sionistliku vandenõu” varjamises. Kohus toimus Leningradis 12-14.detsembrini 1954 ning hoolimata vahepeal toimunud Jossif Stalini surmast ning Lavrenti Beria hukkamisest, mõisteti Abakumov uue NSV Liidu juhtkonna, Nikita Hruštšovi heakskiidul NSV Liidu Ülemkohtu väljasõiduistungil süüdi 19.detsembril 1954 ja samal päeval ka hukati.
Andrejev Andrei Andrejevitš – enne revolutsiooni Peterburgi padrunitehase tööline. 1920 – 1922 Ülevenemaalise Ametiühingute Kesknõukogu sekretär. 1922 – 1927 Raudteelaste ametiühingute liidu keskkomitee esimees ja ühtlasi 1924 – 1925 ÜK(b)P KK sekretär. 1926-1930 kommunistliku (bolševike) partei poliitbüroo liikmekandidaat, 1932 – 1952 poliitbüroo liige. 1927 – 1930 partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. Viis läbi vägivaldse ja rohkete repressioonidega põllumajanduse kollektiviseerimise Põhja-Kaukaasias, laostas õitsvad staniitsad, mille tulemusena tekitati Donimaal ja Kubanis suur näljahäda. 1931 – 1935 NSV Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitja. 1935 – 1945 ÜK(b)P KK sekretär.
Andrejev ise repressioonide alla ei sattunud, suri loomulikku surma.
Armand Inessa (sündinud Inès Stéphane – (8.mai 1874 – 24.septembril 1920).
Prantsuse päritolu kommunist, kes veetis suurema osa oma elust Venemaal. Ta oli Lenini armuke. Inès sündis ooperilauljast isa peres. 19-aastaselt abiellus ta Aleksandr Armandiga, kes oli rikka vene tekstiilimanufaktuuriomaniku poeg. Abielupaar avas vaeste laste kooli. Aastal 1903 liitus ta illegaalse sotsiaaldemokraatide töölisparteiga. Inessa jagas aktiivselt propagandalehti ning ta arreteeriti 1907. aasta juunis. Kohtuotsusega määrati talle kaks aastat riigisisest eksiili Mezenis Põhja-Venemaal.
Pärast Oktoobrimässu oli ta Moskva Nõukogu välisliige. Hiljem oli ta Naissekretariaadi direktor. Aastal 1920 haigestus ta Lõuna-Venemaal tuberkuloosi ravides koolerasse ja suri samal aastal, olles 46-aastane.
Averbahh Leopold Leonidovitš – kirjanduskriitik ja publitsist, parteilise kirjanduse aktiivne toetaja, koos Maksim Gorki ja Semjon Firiniga toimetas raamatu “Stalini-nimeline Valge Mere – Balti mere kanal. Ehituse ajalugu”. 26.05.1937 heideti Kirjanike Liidust välja , arreteeriti süüdistatuna “kirjanduslikus trotskismis” ja 14.augustil 1939 lasti maha.
Bauman Karl Janovitš – 29.aprillist 1929 kuni 26. juunini 1930 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat, 29.aprillist 1929 kuni 4.veebruarini 1932 ÜK(b)P KK sekretär. Ta oli tulihingeline, iga hinna eest ja vahendeid valimata põllumajanduse kollektiviseerimise pooldaja; üks kaalukamatest näljahäda põhjustajatest Venemaal ja Ukrainas. 1934-1937 ÜK(b)P KK osakonnajuhataja. Arreteeriti 12.oktoobril 1937 ja uurimise käigus suri Lefortovo vanglas Moskvas.
Beria Lavrenti Pavlovitš – alates 1932 ÜK(b) Taga-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. 1938.aastal määras kompartei keskkomitee poliitbüroo Beria NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) rahvakomissariks. Tema ülesandeks jäi Suure Terrori lõpuleviimine ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi eksjuhi Nikolai Ježovi ja tema soosikute kõrvaldamine. 5.märtsil 1940 kirjutas Beria ettekande Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretärile Jossif Stalinile ja tegi ettepaneku hukata kõik Poola ohvitserid ja tuhanded teised poolakatest vangid (Katõni massimõrv). Poliitbüroo nõustus ettepanekuga.
3.veebruaril 1941 lahutati NSV Liidu siseasjade RK allunud riiklikud julgeoleku- ja sisejulgeolekustruktuurid ja L. Beria jäi siseasjade RK ning määrati ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitjaks. Esimehe asetäitjana kureeris Beria NSV Liidu SARKi, RJRK, Metsatööstuse RK, Värviliste metallide RK, Naftatööstuse RK ja Jõelaevanduse RK tööd (millede tööjõuks olid enamasti vangid).
Teise maailmasõja ajal tõusis ta Nõukogude võimuhierarhia ladvikusse. Jäädes ühendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks, sai temast ka Riikliku Kaitsekomitee liige. Pärast sõda oli Beria NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe (Stalini) asetäitja, sõjatööstuse juht ning lisaks ka nõukogude tuumapommi loomise eest vastutaja.
Olles Poliitbüroo liige ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, jäi ta ka pärast Stalini surma Nõukogude Liidu üheks olulisemaks juhiks ja võimuvõitluses konkurendiks Nikita Hruštšovile.
26.06.1953 arreteeriti, mõisteti surma ja hukati 23.detsembril 1953.
Berman Matvei (Mota) Davõdovitš (Davidovitš) – alates 15.juulist 1930 Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) Laagrite Peavalitsuse ( GULag) ülema asetäitja, 9.juunist 1932 OGPU GULag-i ülem. Alates 1936.aastast ühtlasi NKVD rahvakomissari asetäitja küüditamiste alal. Berman oli üks aktiivsemaid sunnitöölaagrite (paranduslike tööde laagrite) laialdase võrgu asutajaid kogu Nõukogude Liidu territooriumil. Nimetatud laagrites hakati ulatuslikult kasutama vangide orjatööd “sotsialistlikus ülesehitustöös“. Aastatel 1936 -1937 juhtis sadu tuhandeid inimelusid nõudnud Moskva – Volga kanali ehitamist. Augustist 1937 – detsember 1938 NSV Liidu Side rahvakomissar. 24.detsembril 1938 arreteeriti otse Georg Malenkovi kabinetis ja hoiti Lubjanka vanglas. Mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses ja 7.märtsil 1939 lasti Kommunarka küla karjääris maha.
Budjonnõi Semjon Mihhailovitš – (25.aprill 1883 – 26. oktoober 1973).
NSV Liidu sõjaväelane, auastmelt Nõukogude Liidu marssal. Semjon Budjonnõi oli kommunistliku partei liige 1919. aastast, Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige 1922. aastast ning Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee liige 1939. aastast, NSV Liidu Ülemnõukogu liige 1.–8. koosseisu ajal.
Bulganin Nikolai Aleksandrovitš – aastatel 1931-1937 Moskva Nõukogu esimees, 1937-1938 Vene Föderatsiooni Rahvakomissaride Nõukogu esimees, 1938-1945 NSV Liidu Riigipanga juhatuse esimees. Suri loomulikku surma 24.veebruaril 1975.
Dzeržinski Feliks Edmundovitš (Feliks Dzieržyński) – peale Oktoobrirevolutsiooni asus Lenini initsiatiivil looma Ülevenemaalist kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni. 20.detsembril 1917 kinnitas Rahvakomissaride Nõukogu Ülevenemaalise Erakorralise komisjoni (ВЧК) asutamise ja selle esimeheks määrati Dzeržinski, seega oli ta esimene tšekist. Hiljem, kui erakorraline komisjon reorganiseeriti GPU-ks, siis OGPU-ks ja KGB-ks, nimetasid nende organite töötajad ikka end tšekistideks. Dzeržinski viis läbi julmi repressioone teisitimõtlejate vastu, kasutas massilist terrorit ja provokatsioone. Seisis selle eest, et tšekistidel oleks õigus kohaldada mahalaskmisi ilma kohtuta. Peale atentaati Leninile, väidetavalt menševik Kaplani poolt 1918.aastal, viis läbi “punase terrori”. 1922 – 1926 GPU (OGPU) esimees. 1923.aastal juhatas komisjoni, mis uuris konflikti partei Taga-Kaukaasia kraikomitee ja gruusia kommunistide vahel seoses astumisega Nõukogude Liitu. Olles repressioonides halastamatu ja arvestades ulatuslikku korralagedust ja vargusi raudteel, anti Dzeržinskile lisaülesandena teede rahvakomissari ametikoht. Pooldas riigiaparaadi ja majanduse karmikäelist juhtimist ning halastamatut võitlust igat masti kontrrevolutsionääridega. 20.juulil 1926 esines ägeda kõnega partei keskkomitee pleenumil, seejärel tundis ennast halvasti ja sama päeval suri südamerabandusse. Maeti Kremli müüri äärde.
Engels Friedrich – (28.novembril 1820 Barmeni linnas – 5.augustil 1895 Londonis).
Saksa filosoof, kes on tuntud kui Kommunistliku partei manifesti kaasautor, samuti Karl Marxi “Kapitali” teise ja kolmanda osa kirjutaja.
Engels sündis tekstiilivabrikandi perekonnas. Ta õppis 1834 – 1837 Elberfeldi gümnaasiumis, lahkus isa nõudmisel gümnaasiumi viimasest klassist, hakkas tööle tema kaubakontoris Breemenis ning täiendas haridust iseseisvalt. Ta oli 1841 – 1842 sõjaväeteenistuses Berliinis, kuulas vabal ajal ülikoolis loenguid, astus noorhegeliaanide ringi ja kirjutas Schellingi vaadete vastast teost. Ta töötas 1842 – 1844 Inglismaal Manchesteris, kus tutvus utopistlike sotsialistide ja inglise majandusteadlaste teostega.
Engels avaldas teoseid poliitilisest ökonoomiast (“Visandid poliitilise ökonoomia kriitikaks”, 1844). 1845 ilmus teos “Töölisklassi olukord Inglismaal” 1844. Saksamaale tagasi sõites kohtus Engels Pariisis Karl Marxiga. Sellest algas nende sõprus ja peaaegu 40 aasta pikkune koostöö. Saksamaal osales Engels poliitikas, kuid ähvardav vangistus ja tüli isaga sundisid teda sealt lahkuma. 1845 – 1847 elas ta Brüsselis ja Pariisis. Neil aastail koos Marxiga kirjutatud teostes (“Püha perekond”, “Saksa ideoloogia”) on sõnastatud mitu dialektilise ja ajaloolise materialismi põhiprintsiipi. 1847 asutasid Marx ja Engels Kommunistide Liidu ja kirjutasid selle programmi – Kommunistliku partei manifesti. Aprillis 1848 sõitsid nad Saksamaale, kus osalesid 1848.aasta ja asutasid Kölnis ajalehe “Neue Rheinische Zeitung” (1848 – 1849). 1849 võitles Engels valitsusvägede vastu. Pärast lüüasaamist siirdus ta Londonisse. Sinna oli asunud elama ka Marx. Novembris 1850 naasis ta Manchesteri, kus oli algul ametnik, hiljem kaubakontori kaasosanik, pidas Marxiga tihedat kirjavahetust ja aitas teda majanduslikult.
1870 asus Engels lõplikult Londoni. Ta võttis koos Marxiga osa I Internatsionaali asutamisest ja juhtimisest. Pärast Marxi surma (1883) viimistles ja avaldas Engels “Kapitali” II (1885) ja III köite (1894). Lõpetamata töös “Looduse dialektika” (1873-1883), ilmus 1925, käsitles ta filosoofia seisukohast loodusteaduste ajalugu ja probleeme, lõi loodusteaduste klassifitseerimise põhimõtted ja esitas loodusteaduste klassifikatsiooni. Teoses “Ludwig Feuerbach” ja klassikalise saksa filosoofia lõpp” (1886) sõnastas ta filosoofia põhiküsimuse ning selgitas idealismi ja materialismi ning metafüüsika ja dialektika olemust. Engels taunis katseid käsitada filosoofiat teaduste teadusena ja rõhutas dialektilise materialismi metodoloogilist tähtsust.
Ekbaum Artur – (8. II 1903 Napsi talu, Suur-Kõpu vald, Viljandimaa – 5. VI 1976 Udora, Kanada), ühiskonna-, põllumajandus- ja pangandustegelane, ühistegevuse arendaja.
Õppis Eesti Ühistegelaste Liidu ühistegevuskoolis, Kõpu kihelkonnakoolis, Kõpu vallakoolis, Tallinna Kolledžis, Viljandi linnakoolis ja Eesti Aleksandri Põllutöökeskkoolis. Kõrghariduse omandas Saksamaal Berliini põllumajandusülikoolis (1932), seejärel täiendas end haridusministeeriumi stipendiaadina Šveitsis Zürichi tehnikaülikoolis. Samaaegselt töötas ta Šveitsi Põllumeeste Liidu ja Talupoegade Sekretäriaadi juures.
Pärast Eestisse naasmist töötas ajakirjade Põllumees ja Maanoored toimetajana, Põllutöökoja nõuandetalituse juhatajana ja seejärel asedirektorina (1934–36). Ühistegevuskoja (Eesti ühistegelaste kutsealane omavalitsus) loojaid ja peasekretär (1936–44). Samaaegselt oli ta kodutalu Napsi peremees, viies selle jõukale järjele ning aidates koolitada nooremad õed ja vennad. Saksa okupatsiooni ajal on ta ETK Põllumajandusosakonna juhataja ja Põllumajanduslikkude Ühistute Keskliidu direktor. 1944 põgenes koos abikaasaga Rootsi, töötas Rootsi Põllumeeste Liidus.1949. aastast Kanadas Torontos. Töötas Ontario Põllumeeste Ühistegelikus Kindlustusasutuses kuni pensionile minekuni 1972. Eesti Abistamiskomitee Kanadas asutaja (1953) ja esimees, Toronto Eesti Ühispanga asutaja (1954) ja president, Ühispanga Uudiste ja Ühistegevuse kirjavara toimetaja. Mitme väliseesti seltsi asutaja ja liige. Tegeles skautlusega.
Enukidze Avel Safronovits – alates oktoobrist 1918 Ülevenemaalise ja hiljem Üleliidulise Kesktäitevkomitee liige ja sekretär. 1937.aastal arreteeriti süüdistatuna spionaažis ja 30.10.1937 lasti maha.
Eihe Robert (Roberts) Indrikovitš – alates 1925.aastast partei keskkomitee liikmekandidaat, juulist 1930 ÜK(b)P KK liige, veebruarist 1935 poliitbüroo liikmekandidaat. Alates 1929.aastast – partei Siberi kraikomitee esimene sekretär, alates 1930 – partei Lääne-Siberi kraikomitee esimene sekretär. Kollektiviseerimise ja talupoegade kulakuks tegemise aktiivne organisaator. Üks olulistest näljahäda põhjustajatest Venemaal ja Ukrainas. 7.märtsil 1933 tegi Eihe Stalinile ettepaneku asutada põhjapiirkonda, Narõmi, küüditatute eriasundus 500 000-le inimesele. Tema juhendamisel represseeriti Siberis kümneid tuhandeid inimesi, tuhanded neist lasti maha; ta kuulus ka ise OGPU “troikasse“. Eihe ja Nikita Sergejevitš Hruštšov olid “absoluutsed rekordiomanikud” poliitbüroole taotluste esitamises mahalaskmisele kuuluvate isikute limiitide suurendamiseks. Seejuures toetuti NKVD käskkirjale nr 00447, mis nägi ette, et mahalastavate limiidid kehtestab partei keskkomitee ja tema poliitbüroo. 29.aprillil 1938 Eihe arreteeriti, teda süüdistati “läti fašistliku organisatsiooni” asutamises. Teda kuulati üle korduvalt Beria osavõtul, piinati ja peksti silm välja. 2.veebruaril 1940 mõisteti Eihele surmanuhtlus ja samal päeval lasti maha.
Firin (Pupko) Semjon Grigorjevitš – 1930.aastal OGPU eriosakonna ülem. Alates 1932.aastast OGPU GULagi ülema asetäitja ja BelBaltLag-i (Belomorkanali vangilaagrite) ülem. Peale Belomorkanali valmimist määrati OGPU käskkirjaga nr 0107 28.septembrist 1933 Moskva-Volga kanali ehitamist alustava vangilaagri Dmitlag-i ülemaks ja ühtlasi oli ka GULagi Peavalitsuse ülema asetäitjaks. Firin oli üks Belomorkanali ehitamist ülistava raamatu “Stalini-nimeline Valge mere – Balti mere kanal. Ehituse ajalugu” toimetajatest (teised kaks olid Gorki ja Averbahh). Nimetatud toimetajad kirjutasid ka eelnimetatud raamatu mõned peatükid. 9.mail 1937.a.kõrvaldati Firin kõigilt ametipostidelt, 28.mail 1937 arreteeriti, mõisteti süüdi kontrrevolutsioonilises tegevuses ja 14.augustil 1937 lasti maha Moskva lähedases Kommunarka küla karjääris.
Frenkel Naftali Aronovitš – arreteeriti 1923.aastal OGPU poolt süüdistatuna banditismis. 14.jaanuaril 1924 mõisteti surmanuhtlus, mis asendati 10-aastase vangistusega. Saadeti karistust kandma Solovetsi erilaagrisse. Laari ülema F.I. Eihmansi taotlusel vähendati 1926.aastal karistust poole võrra ja 1927.aastal vabastati karistusest ennetähtaegselt ning 5.mail 1927 võeti tööle OGPU organitesse. Töötas Moskvas OGPU Laagrite Valitsuses tootmiseosakonna juhatajana, seejärel Belomorkanali ehitusel tööde juhataja alates 1931 kuni kanali valmimiseni 1933. 28.augustil 1933 määrati Baikali-Amuuri raudteed ehitava vangilaagri ülemaks, samal ajal oli ka Baikali-Amuuri OGPU-NKVD ülem kuni 22.maini 1938. Seejärel Kaug-Ida NKVD raudteid ehitava peavalitsuse ülem. 26.veebruaril moodustati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus raudteid ehitavate vangilaagrite peavalitsus Moskvas ja Frenkel määrati selle ülemaks, ühtlasi oli ta NKVD GULagi ülema asetäitja. Teenis KGB kindralleitnandi auastmeni. 28.aprillil 1947 läks erru tervislikel põhjustel. Organitest saadeti ta pensionile auavalduste ja aumärkidega. Suri loomulikku surma 1960.aastal Moskvas.
Gološtšekin Filipp (Šaja) Isaakovitš – Jekaterinburgis ööl vastu 17.juulit 1918 tsaariperekonna tapmise organiseerija; 1924-1933 Kasahstani Kommunistliku Partei esimene sekretär. Kollektiviseerimise käigus hävitas kasahhide loomapidamise. Nälga suri 1 miljon 750 tuhat kasahhi ja teisi kohalikke rahvaid, tuhandeid inimesi tapeti. Rändrahvad pidid ühismajandisse ära andma mitte ainult lehmad, lambad ja hobused, vaid ka koerad, kassid ja haned. 1933-1939 NSV Liidu Peaarbiiter. Arreteeriti 15.10.1939, viidi Kuibõševi ja hukati 28.10.1941 Barboši küla lähedal.
Hatajevitš Mendel Markovitš – 1925 partei Tatari oblastikomitee esimene sekretär, 1928 partei Kesk-Volga kraikomitee esimene sekretär, 1933 partei Dnepropetrovski oblastikomitee esimene sekretär, alates 17.03.1937 Ukraina Kommunistliku partei teine sekretär; 1932-1937 Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige. Saatis 5.novembril 1937 koos Vjatšeslav Molotoviga partei oblastikomiteedele direktiivi, milles nõuti iga hinna eest, kiirete ja halastamatute repressioonidega, viljavarumise plaani täitmist. Hatajevitš arreteeriti 09.juulil 1937, 27.oktoobril 1937 mõisteti süüdi kontrrevolutsioonilises terroristlikus tegevuses ja 30.oktoobril 1937 lasti maha.
Heiberg Marie – (10.09.1890 Urvaste vallas, Kirikukülas, väikeses talus Uhtjärve kaldal – 15.02.1942 Tallinnas Seevaldi vaimuhaiglas).
Marie õppis Urvaste valla- ja Sangaste kihelkonnakoolis. Tähelepanu äratas ta esikluulekogu “Mure-lapse laulud” (1906), mis meenutas nukra põhitaustaga Juhan Liivi luulet. Ta on avaldanud värsikogu “Luule” (1913), lühiproosakogu “Enne viimast päeva” (1914), on kirjutanud tuntud laulude: “Põhjavaim” (1905) ja “Kuula: Valgusest imelist juttu…), (1906), sõnad.
1919.aastast oli Marie vaimselt haige ning ta suri 15.02.1942 Tallinnas Seevaldi vaimuhaiglas. Ta on maetud Tallinnas Liiva kalmistule.
Hruštšov Nikita Sergejevitš – 1929 astus Stalini-nimelisse Tööstusakadeemiasse Moskvas, kus valiti parteikomitee sekretäriks. Jaanuarist 1931 kuni 1932 partei Moskva Baumani ja seejärel Krasnaja Presnja rajoonikomitee sekretär, 1932 – 1934 Moskva parteikomitee teine, ja seejärel esimene sekretär ja Moskva oblastikomitee teine sekretär, 1935 – 1938 Moskva oblastikomitee ja linnakomitee esimene sekretär. Jaanuarist 1938 kuni märtsini 1947 Ukraina Kommunistliku partei esimene sekretär. Poliitbüroo liige 22.03.1939 – 14.10.1964. Võttis aktiivselt osa repressioonidest Ukrainas, taotles pidevalt Poliitbüroolt mahalaskmisele kuuluvate isikute limiitide suurendamist.
Pärast Stalini surma sai NSV Liidu Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks.
Partei XX kongressil (14-25.02.1956) esines Hruštšov ettekandega “Stalini isikukultusest”. Ettekandes üritas ta Kommunistlikku parteid ja iseennast puhtaks pesta Stalini valitsemise ajal toimunud repressioonidest. Ettekande kohaselt olid kõiges süüdi isiklikult Stalin ja OGPU, KGB kõrgemad juhid – Jagoda, Ježov, Beria, aga mitte Kommunistlik Partei, tema juhtorganite ja juhtorganitesse valitud isikute näol. Ettekandes ei maininud Hruštšov kollektiviseerimisel toimunud repressioone ega näljahäda Venemaal ja Ukrainas, ja ka 1937-1938 terrorit lahates pööras tähelepanu ainult kõrgemate partei- ja riigiorganite ning sõjaväejuhtide represseerimisele, kuigi vangistati ja hukati miljoneid süütuid inimesi. Hruštšov jättis XX kongressi ettekandes targu mainimata, et kõik Stalini valitsemise ajal toimunud kohutavad ja ulatuslikud repressioonid algatati ja viidi läbi juhindudes Kommunistliku partei kongressidel välja öeldud seisukohtadest, partei kongresside ja konverentside resolutsioonidest, keskkomitee ja poliitbüroo otsustest ja määrustest. Lisaks sellele andis repressioonidele hoogu massiline parteiline propaganda ajalehtedes ja raadios, kihutuskõned ja pealekaebajate, “Pavel Morožovite” heroiseerimine.
Hruštšov suri loomulikku surma.
Inber Vera (sünnilt – Špentser) – elas koos esimese mehe Natan Inberiga 1910-1914 Pariisis ja Šveitsis. Pariisis avaldas ka oma esimese luulekogumiku. 1914 saabus Moskvasse, kuulus mitmetesse kirjanduslikesse gruppidesse, 1924-1926 töötas ajalehekorrespondendina Pariisis, Brüsselis ja Berliinis. Toetas parteilist kirjandust. Suri loomulikku surma.
Jagoda Genrihh Grigorjevitš (Enoh Geršenovitš Ieguda, Genah Girševitš Ieguda) – 1921.aastal määrati Genrihh Jagoda NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) esimehe Vjatseslav Menžinski esimeseks asetäitjaks ja nõukogude sõjaväes ja laevastikus lojaalsuskontrolli teostava Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse eriosakonna ülemaks. Sisuliselt oli Jagoda OGPU ülem juba 1926.aastast, kuna OGPU juht Vjatšeslav Menžinski põdes ja viibis pidevalt tööst eemal.
Jagoda otsesel juhendamisel asutati BelBaltLag Belomorkanali ehitamiseks ja DmitrLag Moskva – Volga kanali ehitamiseks.
Oma kiire karjääri eest võlgnes Genrihh (Enoh) tänu Üleliidulise Kesktäitekomitee esimehe Jakov Sverdlovi perekonnale. Nooruses töötas ta Sverdlovi isa graveerimistöökojas. Jagoda naine oli Ida Averbahh (Sverdlovi sugulane).
1934.aastal, pärast NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) moodustamist ja Menžinski surma, tõusis Jagoda siseasjade rahvakomissariks. 1936.aastal arreteeriti. NKVD rahvakomissariks määrati Ježov. Jagoda mõisteti süüdi “paremtrotskistide bloki “ asjas ja lasti maha.
Jakovlev (Epštein) Jakov Arkadjevitš – 1927 – 1930 ÜK(b)P Keskkontrollkomisjoni presiidiumi liige, Alates 8.detsembril 1929 NSV Liidu Maaviljeluse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, ühtlasi Ülevenemaalise Põllumajanduskollektiivide Nõukogu (“Kolhoostsentr”) esimees. Viis aktiivselt ja vahetult läbi põllumajanduse kollektiviseerimist, pooldas selle kiiret teostamist. Omas olulist rolli näljahäda tekkimises Venemaal ja Ukrainas aastatel 1932 – 1933. 10.aprillist 1934 ÜK(b)P KK põllumajandusosakonna juhataja, alates 27.juulist kuni 8.augustini 1937 täitis ajutiselt Valgevene Kommunistliku (bolševike) Partei esimese sekretäri kohuseid, viis Valgevenes läbi ulatuslikke repressioone, arestides niinimetatud “natsionaal-fašiste”. 12.oktoobril 1937 Jakovlev (Epštein) arreteeriti, mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt süüdi kuulumises kontrrevolutsioonilisse terroristlikku organisatsiooni ja 29.juulil 1938 lasti maha.
Ježov Nikolai Ivanovits – 1927-1929 ÜK(b)P KK osakonnajuhataja asetäitja; 1929-1934 Maaharimise rahvakomissari asetäitja (kollektiviseerimise kõrgperioodil) ja samal ajal ÜK(b) P Parteikontrolli komisjonis Lazar Kaganovitši asetäitja. 1934.a partei XVII kongressil valiti keskkomitee liikmeks, alates 01.02.1935 keskkomitee sekretär, kureeris julgeolekuorganeid. 26.septembrist 1936 NKVD rahvakomissar, vahetades välja Jagoda. Novembrist 1938 Veetranspordi Rahvakomissariaadi rahvakomissar. Tema asemel asus NKVD rahvakomissarina tegutsema Lavrenti Beria. 10.aprillil 1939 Ježov arreteeriti, 3.veebruaril 1940 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Ježovi surma ja ta hukati 4.veebruaril 1940.
Kaganovitš (Kogan) Lazar Moissejevitš – 1925.aastast Ukraina Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär. 1926.aastast ÜKP (B) KK Poliitbüroo liikmekandidaat ja 1930 Poliitbüroo liige. 1928.aasta juulist kuni 1939 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei sekretär. Stalini veendunud pooldaja. Aprillist 1930 kuni märts 1935 Moskva linnakomitee esimene sekretär. Olles Keskkomitee sekretär ja KK põllumajandusosakonna juhataja aastast 1929 – 1934, juhtis vahetult kolhooside ja sovhooside moodustamist.
1934-35 KK Parteikontrolli komisjoni esimees. 1934 juhtis keskkomitee transpordiosakonda ja 1935 NSV Liidu Teede Rahvakomissariaadi rahvakomissar ning ühtlasi 1937.aastast NSV Liidu Rasketööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissar. 1939.aastast NSV Liidu Kütuse ja Naftatööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissar ja 1938.aastat ka NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja.
1946 – 1947 Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ning märtsist 1946 lisakohustusena Ehitusmaterjalide tööstuse minister.
Alates 1947 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, märtsist 1953 esimehe esimene asetäitja. 1952 aastast KP KK Presiidiumi liige.
Juulist 1930 kuni 1952 Poliitbüroo liige.
1955 – 1956 NSV Liidu Ministrite Nõukogu töö- ja töötasu Komitee esimees, 1956 – 1957 Ehitusmaterjalide tööstuse minister.
Suure Terrori ajal oli Kaganovitš Stalinile kõige lähedasem kaastöötaja ja osales mahalaskmisele määratud isikute nimekirjade kinnitamisel koos parteisekretär Staliniga. Kaganovitši allkiri on 189 nimekirjal, mille järgi mõisteti süüdi ja lasti maha enam kui 19 000 inimest.
Näiteks, 26.aprillil 1938 Kaganovitš koos Stalini, Molotovi, Vorošilovi ja Ježoviga viseeris nõustuvalt Irkutski oblastikomitee sekretäri Filippovi taotluse suurendada mahalaskmisele kuuluvate isikute limiiti veel 4000 isiku võrra.
1957.aastal tunnistati ta Molotov-Malenkov-Kaganovitši parteivastase grupeeringu liikmeks ja saadeti väikestele ametikohtadele. Detsembris 1961 heideti parteist välja. Suri 25 juulil 1991 üheksakümne seitsme aasta vanuselt. Maetud Novodevitsje kalmistule.
NSV Liidu Kommunistliku Partei peasekretär ja Nõukogude Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšov sõnas teleesinemises õudusega hääles:
“Stalin – see oli üleni verega määrdunud inimene. Ma nägin tema resolutsioone surmamõistetute nimekirjadel, mida ta viseeris pakkide kaupa koos Molotovi, Vorošilovi, Kaganovitši ja Ždanoviga.”
Kalinin Mihhail Ivanovitš – pärast Sverdlovi surma 1919.aastal, määrati Lenini initsiatiivil Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks. 1922.aastast NSV Liidu Kesktäitevkomitee esimees ja jaanuarist 1938 – NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. 1926 – 1946 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. 25.oktoobril 1938 arreteeriti Kalinini naine Jekaterina (sünnipärase nimega – Jekaterina Iogannovna Lorberg). Määrati viisteist aastat vangistust. Ustvõmlaagris pesi vangide pesu. Vabanes armuandmisega 11.06.1945. Naisel polnud mingit süütegu, ta arreteeriti Stalini ja tema kamba poolt lihtsalt selleks, et teha Kalininile ninanipsu. 1940.aastal hääletas Kalinin Poliitbüroos Poola vangide Katõnis mahalaskmise poolt. Oli kuulekas Stalini käsutäitja. Kuigi faktiliselt Nõukogude Liidu president, ei omanud ta mingit praktilist võimu; määrustes, seadlustes ja seadustes kordas tema juhitav riigiorgan kõrvalekaldumatult partei direktiive ja määruseid. Ja mis võimu saigi olla mehel, presidendil, kes oma ilmsüüta naist, oma Jekaterinat, oma armast eestlannat ei suutnud päästa vangistusest. Kalinin suri 1946.aastal ja maeti Kremli müüri äärde.
Kamenev (Rozenfeld) Lev Borisovitš – märtsist 1919 kuni 1.januarini 1926 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. Aastatel 1924 – 1925 toetas Stalinit, peale seda ilmnesid nende vaadetes erinevused ja tekkis vastasseis. Alates 1924.aastast kuni 16.jaanuarini 1926 oli Kamenev NSV Liitu Töö- ja Kaitsenõukogu esimees. 1927.aastal, XV parteikongressil, heideti parteist välja. 1928 taastati partei liikmelisus. 1932.aastal heideti uuesti parteist välja, 1933.aastal võeti parteisse tagasi. Detsembris 1934 Kamenev arreteeriti ja 16.jaanuaril 1935 süüdistatuna kuulumises gruppi “Moskva keskus”, mõisteti viis aastat türmi. 27.juunil 1935 esitati süüdistus “Kremli raamatukogu ja Kremli komendatuuri” asjas ja mõisteti kümme aastat türmi. Augustis 1936 esitati süüdistus kuulumises “Trotskistide-zinovjevlaste ühendkeskusesse” ja 25.augustil 1936 lasti Kamenev ja Zinovjev maha.
Kaminski (Gofman) Grigori Naumovitš – alates 1929.aatast Ülevenemaalise Põllumajanduskollektiivide Nõukogu (“Kolhoostsentr”) esimees. Oli aktiivne kollektiviseerimise läbiviija. Partei keskkomitee 1929.aasta novembripleenumil sõnas: “Talupoegade massi kollektiivsete relssidele üleviimine tuleb läbiviia kuudega, mitte aastatega”. 1929 – 1930 partei keskkomitee agitatsiooni- ja propagandaosakonna juhataja, alates 1930 Moskva partei linnakomitee sekretär, 1932 -1934 Moskva oblastinõukogu täitevkomitee esimees. Veebruarist 1934 kuni 15.märtsini 1937 Vene Föderatsiooni tervishoiu rahvakomissar ja alates 20.juulist 1936 samuti ka NSV Liidu tervishoiu rahvakomissar. Oli üks neist, kes 17.02.1937 kinnitas Ordžonikidze surma südamerabandusse. ÜK(b)P KK pleenumil 25.juunil 1937 heideti parteist välja ja seejärel arreteeriti. 8.veebruaril 1938 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegium Kaminski surma süüdistatuna rahvavaenulikus kontrrevolutsioonilises tegevuses. Lasti maha 10veebruaril 1938 Kommunarka küla karjääris ja maeti sinna.
Karotamm Nikolai – (23.oktoober 1901 Pärnu, Liivimaa – 21.september 1969 Moskva, NSV Liit).
Nikolai Karotamm õppis aastail 1909-1915 Kastna Kihelkonnakoolis, Pärnu kõrgemas algkoolis 1915-1917 ja 1919-1920 Rakvere Õpetajate Seminaris, kust ta välja heideti. Sõjaväeteenistuse teenis Vahipataljonis aastail 1921-1923. .
Märtsis 1925. aastal emigreerus Hollandisse, kus 1926. aastas astus Hollandi Kommunistlikku Parteisse. 1926. aasta augustis lahkus Nõukogude Liitu, kus aastail 1926 kuni 1928 õppis Julian Marchlewski nimelises Lääne Rahvusvähemuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonnas, kus astus ka 1928.aastal Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei liikmeks.
1928. aastal suunati Komiterni poolt illegaalselt, valedokumentidega Eestisse ning aastail 1928 kuni 1929 oli illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei Tallinna linnakomitee sekretär. 1929. pöördus tagasi NSV Liitu, kus aastail 1929–1931 jätkas õppimist Julian Marchlewski nimelises Lääne Rahvusvähemuste Kommunistliku Ülikoolis, aastail 1931–1935 oli samas ülikoolis aspirantuuris ning aastail 1933–1936 töötas samas ülikoolis õppejõuna.
Aastatel 1935–1936 oli Kominterni Täitevkomitee referent ja aastail 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis. Aastatel 1938–1939 oli ta Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei ajaloo lühikursuse.
Eestisse saabus N. Karotamm juulis 1940. aastal ja töötas ajalehe “Kommunisti” vastutava toimetajana juulist augustini 1940. aastal. Pärast kommunistide juunipööret nimetati ta Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Tartumaa Linnakomitee I sekretäriks 1941. aastal.
1941. aasta augustikuus kinnitas Moskva ta Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee II sekretäriks ning oli EK (b) P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee Büroo liige aastail 1940–1951.
1941. aasta suvel-sügisel pärast Teise maailmasõja algust organiseeris N. Karotamm koos EK(b)P juhtkonnaga agitatsioonitööd ja Saksa rinde jõudmise eel Tallinnasse lahkus koos julgeoleku organite juhtkonnaga miinilaeval Smetlivõi`ga Tallinnast ning jõudis Leningradi. Leningradist suundus N. Karotamm 1. detsembril 1941 edasi NSV Liidu tagalasse enne Leningradi blokaadirõnga sulgemist saksa vägede poolt.
Nikolai Karotamm viibis Teise maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus EKP Keskkomitee II sekretärina ja ka faktilise EK(b)P juhina (kuna EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos nõukogude vägedega). Säre oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. Valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4.valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi ülem aastail 1942–1944.
28.septembril 1944 pärast Tallinna vallutamist punaarmee poolt toimunud EKP KK pleenumil kinnitati Moskva soovitusel Karotamm Eestimaa Kommunistliku (bolsevike) Partei Keskkomitee I sekretäriks, kellena tegutses kuni 4.aprillini 1950. N. Karotamm oli ka EK(b)P Tallinna Linnakomitee I sekretär aastatel 1947–1950.
1946. aastal oli N. Karotamm EK(b)P Keskkomitee I sekretär ja ühtlasi Hävituspataljonide staabi ülem.
1949. aasta märtsikuus, kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel.
1950.aasta märtsipleenumi otsus alusel ja Moskva toetusel N. Karotamm vabastati EK(b)P KK I sekretäri ametikohalt Venemaa eestlase Ivan Kebini (Johannes Käbini) võimugrupeeringu poolt ja arvati välja EK(b)P büroost 1949.aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud “sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest” .
Maikuust 1950. aastast oli N. Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemias, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja teemal “Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis”. Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.
Aastatel 1959–1967 oli N. Karotamm NSV Liidu TA põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; aastal 1964. Sai doktorikraadi majandusteaduste alal; 1966. aastast professor; aastail 1967–1969 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadur.
Nikolai Karotamm suri 26. septembril 1969. aastal Moskvas
Kingissepp Viktor – (24.märts 1888 Kaarma-Suure vald Anseküla kihelkond Saaremaa Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik – 3.mai 1922, Tallinn).
Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei rajaja ja juht.
Alghariduse sai Viktor kodus ja kolmeklassilises erakoolis. 1889. aastal kolis pere Kuressaarde ja aastatel 1898- 906 õppis Viktor Kingissepp Kuressaare Poeglastegümnaasiumis.
1906.aastal astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda. Kingissepp kuulus Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööliste partei Peterburi Eesti osakonda.
1908. aastal heideti poliitilise tegevuse tõttu ülikoolist välja ja aastatel 1908-1909 elas ja õppis ta Moskvas, 1910 jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna romaani-germaani keelte osakonnas, 1911-1917 õppis ja lõpetas sama ülikooli õigusteaduskonna.
1912-1914 oli ta Narvas Jaan Anvelti poolt väljaantava Venemaa Sotsiaaldemokraatlikusse Tööliste partei (VSDTP) enamliku suunitlusega ajalehe “Kiir” aktiivne kaastööline. 1914-1916 viibis ta administratiivkorras asumisel Tveris ja Kaasanis. Pärast asumiselt vabanemist 1916. aastal mobiliseeriti Kingissepp Esimeses maailmasõjas sõjaväeteenistusse ning kuni 1917.aastani teenis ta sanitaarrongi ülemana Taga-Kaukaasia rindel.
Pärast 1917. Aasta veebruarirevolutsiooni lahkus Viktor Kingissepp sanitaarrongilt ja suundus Eestisse. Juunis 1917. aastal jõudis Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja kuulus ka Eesti Punakaardi moodustamise kolleegiumi.
Venemaa Oktoobrirevolutsiooni ajal asutati 4.novembril 1917 Eestimaal punaste mässu juhtimiseks Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, selle esimeheks valiti Ivan Rabtšinski ja aseesimeheks Viktor Kingissepp.
Sakslaste Eestisse saabumise järel 24.veebruaril 1918 läks Kingissepp Balti laevastiku evakueerimise käigus tagasi Venemaale, kus tegutses Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni (Tšekaa) juurdlusosakonnas uurijana, kus ta oli Tšekaa asutaja ja ülema Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.
1918. aasta oktoobris saadeti V. Kingissepp kommunistliku (bolševike) partei poolt Eestisse illegaalsele parteitööle. 1918. aasta detsembris määrati Viktor Kingissepp Narvas välja kuulutatud nn Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu siseasjade komisjoni komissariks.
Kommunistliku Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel 28. novembril 1918. Alanud Eesti Vabadussõja ajal tegutses V. Kingissepp illegaalselt Eestis nõukogude agitatsiooniga.
Pärast Eesti Vabadussõja lõppu lahkus V. Kingissepp Eestist ja tegutses Venemaal Kominternis, suunates Eestis läbiviidava kommunistliku agitatsioonitegevuse ja kommunistide suunatavat ametiühingutegevuse finantseerimist.
Viktor Kingissepp valiti 1920. aastal toimunud Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei I Kongressil ja 1921. aastal toimunud EK(b)P II Kongressil Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee ja Poliitbüroo liikmeks.
Kaitsepolitsei õnnestus teada saada korter, kus Kingissepp ennast varjas ja 2.mai 1922 õhtul tungis kaitsepolitsei Kingissepa peidukohta ja arreteeris ta, kusjuures ta ei jõudnud vastupanuks relva kasutada.
Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti seejärel sõjavälikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots ja ta lasti maha.
Kirov (Kostrikov) Sergei Mironovitš – metsavahi poeg, oli lastekodus. Kodusõjas armee revolutsioonilise sõjanõukogu liige Kaukaasias. 1926.aastast Kommunistliku (bolševike) Partei Leningradi linnakomitee ja oblastikomitee esimene sekretär. Tapeti 1.detsembril 1934 Leningradis Smolnõis.
Kogan Lazar Jossifovitš – 1932-1932 OGPU GULag-i ülema asetäitja, 1931-1932 Belomorkanali ehituse ülem. Alates 1932 Moskva-Volga kanali ehituse ülem. Arreteeriti süüdistatuna kontrevolutsioonilises tegevuses ja 3.märtsil 1939 lasti maha.
Kosior Stanislav Vikentjevitš – 1925 -1928 ÜK(b)P KK sekretär ja Orgbüroo liige, 1928 -1938 Ukraina Kommunistliku (bolševike) partei esimene sekretär. Oli aktiivne põlumajanduse kollektiviseerija Ukrainas, üks tähtsamaid tegelasi Ukrainas näljahäda põhjustamises aastatel 1932-1933; arendas Ukrainas omaenese isikukultust. Alates 1930.aaast ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. 1938.aasta algul kutsuti Moskvasse ja määrati Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitjaks, kuid tööülesandeid ei antud. 3.mail 1938 arreteeriti süüdistatuna kuulumises “Poola sõjaväelisse organisatsiooni“. 26.veebruaril 1939 mõisteti mahalaskmisele ja samal päeval viidi otsus täide.
Krupskaja Nadežda Konstantinovna – 1891 – 1896 õpetas tööliskoolis, külastas marksistlikke ringe. 1894 tutvus marksisti Vladimir Uljanoviga (Lenin). 1896.aastal arreteeriti ja 1897.a. saadeti asumisele Siberisse Šušenski asulasse, kus viibis asumisel ka Vladimir Uljanov. Seal Krupskaja ja Uljanov abiellusid. Asumisel elasid korralikus majas, kirjutasid artikleid, jalutasid ja aitasid rahaliselt kohalikke elanikke, kuna raha oli piisavalt – tsaarivalitsus maksis asumisele saadetuile korralikku päevaraha. Alates 1917.aastast Riikliku hariduskomisjoni liige, alates 1924.aastast partei Keskkontrollkomisjoni liige. Partei XIV kongressil Krupskaja toetas Zinovjevit ja Kamenevi, sattudes sellega vastasseisu Staliniga. Aga peagi tunnistas ta oma seisukohtade ekslikkust ja asus Stalinit toetama. 1929.aastal määrati rahvahariduse komissari asetäitjaks. Toetas aktiivselt religioonivastast agitatsiooni ja nõukogude tsensuuri. Suri loomulikku surma 1939.aastal. Tema põrm paigutati Kremli müüri.
Kumm Boris – (1.september 1897 Pärnu – 21.november 1958 Tallinn).
Kommunistliku terroripoliitika peamisi teostajaid Eestis, 1941.aastast Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar (pärast sõda Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister kuni 1950). 1945.aastal sai Nõukogude kindralmajori
auastme.
Boris Kumm astus 1923. aastal illegaalsesse Eestima Kommunistlikusse Parteisse (EKP), oli II Riigikogu liige. Määrati 1924. aastal riigivastase tegevuse pärast sunnitööle, kust vabanes 1938. aasta amnestiaga.
1940. aastal juhtis juunipööret Pärnus, ning määrati Pärnu-Viljandi Prefektuuri poliitilise politsei komissariks.
1940. aasta augustis määrati Kumm Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi siseasjade rahvakomissariks ning 1941.aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Rahvakomissariks.
Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueerus Moskvasse, kus tegeles NKVD 4. Valitsuses diversioonitöö organiseerimisega Saksamaa poolt okupeeritud Eestis.
1944. aastal naasis B. Kumm koos punaarmeega Eestisse ja jätkas tööd ENSV julgeoleku juhina. Boris Kumm oli 1949.aasta märtsiküüditamisel kompartei otsuste otsene täiteviija ja üldjuht ning autasustati selle eest Punalipu ordeniga.
1950. aastal kaotas töö seoses “vigadega kulakute väljasaatmisel” ja “nõrga banditismivastase võitluse pärast” ning viidi üle kommunaalmajandusministri asetäitjaks, seejärel oli kommunaalmajandusminister. Alates 1952. aastast juhatas Eesti NSV Ministrite Nõukogu kohalike teede osakonda, 1953. aastal jäi tervislikel põhjustel pensionile (põdes lahtist tuberkuloosi). Tema asemele määrati Valentin Moskalenko.
Kuhlberg August – (04.11.1903 Tartumaal Veski vallas – 05.12.1941 Võrumaa).
August Kuhlbergi koolitee jäi lühikeseks: lõpetas 15-aastasena 4 klassi, siis oli karjapoiss ja sulane ning vabriku “Tegur” töökojas valaja. Sellal astus ta Eesti Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei liikmeks. Ta vahistati 21.jaanuaril 1924. 149 protsessil süüdistati teda kommunistlikus ja riigivastases tegevuses ning mõisteti tähtajata sunnitööle. Vabanes 7.mail 1938 amnestia alusel. Ta tuli Võrumaale ja oli juhtöödel.
1941.aastal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Võrumaa Parteikomitee I sekretär, Võrumaa hävituspataljoni organiseerija ja juht. Sattus Võru Omakaitse kätte vangi ning omakaitse välikohtu otsusega 05.12.1941 mõisteti surma kui isamaa reetur ja pisteti täägiga läbi.
Käbin Johannes (venepäraselt – Kebin Ivan) – (24.september 1905 Kalvi, Aseri vald Virumaa – 26.oktoober 1999 Tallinn).
Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär 1950-1978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978-1983.
Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvil, hiljem asus Käbini perekond Eestist ümber Venemaale. Johannes Käbin astus NSV Liidus 1923. komsomoli, ÜK(b)P liikmeks 1927. aastal ning tegutses seejärel peamiselt parteilistel ametikohtadel.
Aastaga (1925-1926) lõpetas Karl Liebknecht’i nimelise nõukogude- ja parteikooli, mille järel asus tööle Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimehena. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomitee juures ja aastatel 1936-1939 õppis Punase Professuuri Instituudis, mida ei lõpetanud. Aastatel 1939-1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis.
1941. aastal suunati J. Käbin tööle Eesti NSVsse ja hakkas töötama Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaadis.
Alates 1941. a töötas Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ajakirjandussektori juhatajana, kureerides kogu eesti ajakirjandust. 1941. aasta sügisel pärast Teise maailmasõja Saksamaa – Nõukogude Liidu sõja algul evakueerus ta Eesti NSVst NSV Liidu tagalasse. Aastatel 1942-1943 lühiajaliselt juhtis kursusi partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivile Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauria partei rajoonikomitee töötaja. Sõja lõpu eel sai temast EKP KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja.
Pärast Eestisse tagasipöördumist, sõja lõpu eel sai temast EKP KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja. 1947–1948 oli Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1948. aastal valiti ta EKP KK sekretäriks propaganda ja agitatsiooni alal.
Aastal 1950 otsustati Moskvas ÜK(b)P Keskkomitees, et Käbin peab läbi viima märtsipleenumi, millega Nikolai Karotamm maha võtta EK(b)P KK I sekretäri kohalt ja teha Eesti NSV-s ulatuslikud kaadrimuudatused.
1978.aastal paigutati juba eakas Käbin Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Johannes Käbin (Ivan Kebin) suri 27.oktoobril 1999.aastal.
Laidoner Johan – (12.veebruar 1884 Viiratsi vald (Viljandi kihelkond), Viljandimaa – 13.märts 1953 Vladimiri keskvangla, Vladimir, NSV Liit).
Venemaa ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik.
Johan Laidoner õppis aastatel 1892-1894 Viiratsi vallakoolis, 1894. aastal asus Laidoneride pere elama Viljandisse, seejärel õppis ta aastatel 1895-1897 Viljandi 1. algkoolis ja 1897-1900 Viljandi linnakoolis.
1901. aastal astus Laidoner vabatahtlikuna Venemaa Keisririigi sõjaväkke, kus asus teenima 110. Kaama jalaväepolku Kaunases. 1902. aasta septembris astus Vilno sõjakooli, aasta hiljem komandeeriti ta Vilno jalaväe junkrukooli teise roodu, kus ta määrati õppima üldklassi. 1903.aasta 3.jaanuaril ülendati Laidoner allohvitseriks ja 1904. aasta oktoobris portupeejunkruks (vanemveltveebliks) ning lõpetas sõjakooli 5.mail 1905.aastal oma kursuse parimana ja teda autasustati sel puhul riigivapiga kaunistatud taskukuldkellaga ning ülendati nooremleitnandiks.
Aastatel 1905–1909 teenis J. Laidoner 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, mis asus Kaukaasias, Tbilisi lähedal olnud Manglisi linnakeses. 1908. aastal ülendati leitnandiks ja määrati sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12.roodu ajutiseks ülemaks.
1909.aasta 17.oktoobril astus ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Sankt-Peterburgis, mille lõpetas 1912. aasta maikuus 28-aastasena 1. järguga ja teda autasustati eeskujulike tulemuste eest Püha Anna III klassi ordeniga ning suunati tagasi oma polku. 1913. aasta 7.jaanuaril ülendati ta staabikapteniks ning 21. märtsil arvati kindralstaabi kutseliiki.
Aastatel 1912-1913 teenis 13. Jerevani Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide polgus, 1913-1914 1. Kaukaasia kütipolgus rooduülemana.
1914. aastal teenis J. Laidoner Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning Esimese maailmasõja alates määrati Edelarinde IV armee, III Kaukaasia armeekorpuse staapi käsundusohvitseriks, kus teenis kuni 1915. aasta märtsini.
26.novembril 1914 ülendati kindralstaabi kapteniks. 1915. aasta märtsis määrati J. Laidoner III Kaukaasia armeekorpuse 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks.
1915. aasta novembris määrati J. Laidoner, Läänerinde staapi luureosakonna ülema abiks ja 1916. aasta 15.augustil ülendati J. Laidoner kindralstaabi alampolkovnikuks.
1917. aasta 11.märtsil määrati ta Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülemaks Galiitsias misjärel viidi sama aasta oktoobris üle 62. Jalaväediviisi staabiülemaks.
Esimese maailmasõja ajal sõdis Galiitsias, Poolas ja Valgevenes Saksa Keisririigi ning Austria-Ungari Keisririigi vägede vastu.
1917. Aasta 2.detsembril kutsuti kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee poolt Eestisse formeeritava 1.Eesti jalaväediviisi ülemaks. 1. jaanuaril 1918 saabus Johan Laidoner Tallinna ja võttis 5. jaanuaril 1. Eesti jalaväediviisi juhtimise üle. J. Laidoner juhtis Eesti rahvusvägesid kuni 19.veebruarini 1918, mil oli sunnitud Eestis võimu haaranud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee survel lahkuma diviisiülema kohalt.
1918. aasta veebruaris Eestis alanud Saksa Keisririigi vägede okupatsiooni ajal tegutses Johan Laidoner Eesti Ajutise Valitsuse sõjalise esindajana Nõukogude Venemaal Petrogradis, kus korraldas eesti ohvitseride ja sõdurite saatmist Põhja-Venemaale, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide ekspeditsioonivägede juurde Murmanskisse, kus moodustati Eesti Leegion..
4.aprillil 1918 ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine Valitsus Johan Laidoneri polkovniku auastmesse.
1918. aastal Vabadussõja alguses lahkus ta Petrogradist 30. novembril, ületas Soome piiri ja jõudis 5. detsembril Helsingisse ning saabus 8. detsembri hommikul Tallinna.
14. detsembril 1918. aastal nimetati kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner Eesti rahvaväe Operatiivstaabi ülemaks. 1918. Aasta 23.detsembrist nimetati ta Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajaks ning moodustati sõjavägede sõjategevuse juhtimiseks Ülemjuhataja Staap.
Et säästa maad sõjapurustustest, kanti sõjategevus üle võõrale territooriumile: Eesti väed tungisid Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti Ajutisel Valitsusel. Tungides Loode-Venemaale, abistati võitluses Punaarmeega vähem ohtlikke vene valgete väekoondisi (Põhjakorpust ja Loodearmeed). Narva jõe taga olnud Ingerimaal loodi puhvertsoon (Viru Ingeri) Narva piirilõigu ette.
20.jaanuaril 1919 aastal ülendati J. Laidoner, Eesti Ajutise Valitsuse poolt pärast Narva ja Tartu tagasivallutamist kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja edukat lõppu lahkus J. Laidoner 1920. aasta 26.märtsil omal soovil sõjavägede ülemjuhataja kohustest ning ülendati kindralleitnandiks. 8. jaanuaril 1921 vabastas Vabariigi Valitsus Johan Laidoneri Riigikogu liikmena tegelikust sõjaväeteenistusest ja arvas tagavaraväkke alates 4. jaanuarist 1921.
1. detsembril 1924.aastal kommunistliku riigipöördekatse ajal nimetati Laidoner taas Sõjavägede ülemjuhatajaks.
12.märtsil 1934 nimetati Johan Laidoner Riigivanema otsusega kolmandat korda Kaitsevägede ülemjuhatajaks ja Sisekaitse Ülemaks, 14. märtsil 1934 ühtlasi ka kaitsevägede juhatajaks.
24.veebruaril 1939 ülendati Johan Laidoner kindraliks.
22.juunil 1940 vabastas Konstantin Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist.
19.juulil 1940 küüditati Laidoner koos abikaasaga Venemaale Moskvasse ning viis päeva hiljem edasi Penzasse. 23.juunil 1941 pandi Laidonerid koduaresti. 28.juunil 1941 Laidonerid arreteeriti ja viidi kohalikku vanglasse. Septembris 1942 suleti Laidonerid Moskvas Butõrka vanglasse, sealt edasi viidi nad Kirovi vanglasse ja sügisel 1945 Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7.märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile on RJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi paragrahv 58-4 alusel 25-aastane vanglakaristus.
Kriminaalasi nr. 5421 oli alustatud 26. juulil 1941, lõpetati 22. märtsil 1953, enne Erinõupidamise otsust hoiti teda vahi all 11 aastat.
Vladimiri keskvanglas, Vladimiri vanglas nr 2 viibimise ajal varjati Laidoneri ja teiste Balti riikide riigitegelaste isikuid ja kinnipidamise ajal kasutati nimede asemel – vanginumbreid (Laidoner oli kinnipeetu nr. 11.
Johan Laidoner suri 13.märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule.
Larka Andres – (5.märtsil 1879 Pilistvere, Kabala vald, Viljandimaa – 8.jaanuar 1942 Malmõž, Kirovi oblast).
Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees ja Riigivanema kandidaat 1934. aastal.
Andres Larka venepärane nimi oli Andrei Larko (Андрей Ларко), millist ta ka kandis Vene Armee teenistuse aja jooksul.
Haridusteed alustas Larka 1889. aastal Laeva vallakoolis, sellele järgnes Pilistvere kihelkonnakool ja Põltsamaa Eesti Aleksandri linnakool, mille lõpetamise järel astus II. järgu vabatahtlikuna Vene Armeesse. 1899 alustas ta teenistust Pihkva kadetikorpuses.
1900-1902 õppis Andres Larka Vilno sõjakoolis (“junkrukoolis”), mille lõpetas 22.oktoobril 1902 esimese järgu diplomiga. Sõjakooli lõpetamisel anti talle nooremleitnandi (“alamleitnandi”) auaste ja ta asus teenima 113. Starorusski jalaväerügemendis. Sõjaväeteenistuse kõrvalt kuulus ta Eesti Kirjanduse Seltsi.
1904-1905 osales ta Vene-Jaapani sõjas 117. Jaroslavli jalaväerügemendi koosseisus. Pärast sõja lõppu jätkas Larka teenistust 113. Starorusski rügemendis, kuid sooritas 1909 sisseastumiseksamid Peterburi Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse. Kolmeaastase õppetöö lõpetas ta 1912 esimese järgu diplomiga. Seejärel läbis ta sama õppeasutuse juures 1913 täienduskursused, mille tulemusel arvati Kindralstaabi koosseisu. Kindralstaabi tööks vajalike kogemuste omandamiseks lähetati Andres Larka stažeerima Vilniuse sõjaväeringkonna staapi.
Peale Esimese maailmasõja algust anti Larkale kapteni uaste ja ta määrati 40. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Staabiohvitserina osales ta 1914-1915 lahingutes Saksa armeega Ida-Preisimaal ja Poolas.
1916 ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati 5.Siberi korpuse staabiohvitseriks. Samal aastal viidi ta üle 159. Jalaväediviisi staabiülemaks, kellena võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Sellele ametikohale jäi ta detsembrini 1917.
Kui enamlaste võimule pääsemisel 1917.a. viimasel veerandil Vene Sõjavägi lagunema hakkas ja üleüldine korralagedus Venemaal maad võttis, tuli A.Larka kodumaale, kus end Maanõukogu 28. novembril 1917.a. ainukeseks kõrgemaks võimuks oli kuulutanud, ja hakkas energiliselt Eesti rahvuslike väeosade organiseerimisest osavõtma.
Eestis sai Andres Larka ülesande asuda moodustama suurtükibrigaadi. 3.jaanuaril 1918 alustas ta sellega Haapsalus, kus kuu aja jooksul õnnestus moodustada viis suurtükipatareid. 16.veebruaril kutsuti ta Tallinnasse, kus pidi üle võtma 1. Eesti diviisi staabiülema koha. Tallinnasse jõudes olid seal juba võimu haaranud bolševikud ja Larkal tuli diviisi juhtimise asemel ennast hoopis uute võimude eest varjata.
Kui 24.veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, siis nimetati Andres Larka Eesti Ajutise Valitsuse esimeseks sõjaministriks. Kui 25.veebruaril vallutasid Tallinna Saksa väed, lubasid nad Eesti rahvusväeosadel tegevust jätkata ja tema ülesandeks jäi nende koordineerimine. 20.märtsil 1918 saatsid aga sakslased pärast rahu sõlmimist Venemaaga Eesti rahvusdiviisi laiali.
Eesti sõjaväes nimetas Andres Larka end algul kindralstaabi ooberstiks, kuigi tema ametlik auaste Vene sõjaväes oli olnud alampolkovnik. 8.märtsil 1918 ülendati ta kindralmajoriks.
Edaspidi osales Andres Larka koos kindral Ernst Põdderiga Kaitseliidu loomisel, mis viis augustis 1918 kindral Põdderi arreteerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt. Kindralmajor Larkal õnnestus koos kindral Aleksander Tõnissoniga septembris 1918 Soome põgeneda. Oktoobris külastas ta Stockholmi ja Kopenhaagenit, kus kohtus Eesti välisesindusega. 13.novembril 1918 õnnestus tal Tallinnasse tagasi pöörduda. Sõjaministrina langes tema õlule kohustus Eesti rahvusüksused taastada.
26.novembril 1918 kujundati Ajutise Valitsuse koosseis ümber ja Konstantin Päts asus ise sõjaministri ametikohale. Samast päevast nimetati kindralmajor Larka Eesti armee peastaabi ülemaks, ühtlasi ka Tagavaravägede ülemaks veebruar-oktoober 1919. 28.novembril alanud Punaarmee pealetungi ajal koordineeris ta sõjategevust Narva rindel.
1.veebruarist 1919 kuni 1.jaanuarini 1925 oli ta Eesti Vabariigi sõjaministri abi. Sellel ametikohal vastutas ta kuni Vabadussõja lõpuni ühtlasi mobilisatsiooni ja reservvägede tegevuse eest. Vabadussõja järel oli tema ülesandeks väeosade demobilisatsiooni korraldamine. Ta haigestus kurgutuberkuloosi, tunnistati 12.septembril 1924 töövõimetuks ja läks 1. jaanuaril 1925 erru. 1930. aastal oli ta kõrgeimat pensioni saav Eesti kaitseväelane (48 100 senti kuus). Teenete eest sõjaväe juhtimisel autasustati teda Vabadusristi I liigi 1. järguga ja Kotkaristi I klassi teenetemärgiga (mõõkadega). Andres Larkale annetati 125-hektarine Voore mõisa keskus.
Pärast teenistusest lahkumist ravis Andres Larka ennast edukalt Šveitsis. Kuna ravikulude katteks oli ta pidanud maha müüma talle teenete eest annetatud maa ja maja, siis tagasi pöördudes ostis ta endale Harjumaal Jõgisool väikese talukoha koos vesiveskiga ja asus sinna elama.
Poliitikasse otsustas erukindral Larka minna 1928. aastal, mil ta liitus vabadussõdalaste liikumisega. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu (EVKL) esimesel kongressil 26.jaanuaril 1930 valiti Andres Larka EVKL-i juhatuse esimeheks, ta jäi mainitud ametikohale organisatsiooni likvideerimiseni aastal 1933. Larkast kujunes EVKL-is pigem esindusisik kui tegevjuht, EVKL-i poliitilist tegevust suunas peamiselt advokaat Artur Sirk.
Ta elas oma kodus Jõgisool kuni Nõukogude okupatsioonini 1940. aastal. Erukindral Larka arreteeriti 23.juulil 1940 pärast Eesti NSV väljakuulutamist ja Sõjatribunali otsusega mõisteti talle 8 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist kogu vara konfiskeerimisega. Tunnistajate sõnul nähti teda hiljem Vjatka vangilaagris Kirovi oblastis, kus ta ka ametlike andmete kohaselt 8.jaanuaril 1942 suri Kirovi oblastis, Malmõži vanglas. Matmispaik teadmata.
Lenin (Uljanov) Vladimir Iljitš – 1895.aastal tegutses marksistlikkus ringis “Töölisklassi vabastamise võitlusliit”. Detsembris 1895 arreteeriti tsaarivalitsuse poolt ja saadeti kolmeks aastaks asumisele Siberisse Šušenski asulasse. Sinna saabus 1897.aastal ka tema võitluskaaslane Nadežda Krupskaja. 1898.a. Uljanov ja Krupskaja abiellusid. 1898.aastal toimus Minskis marksistide kogunemine, mida hiljem hakati nimetama Venemaa sotsialistliku töölispartei I kongressiks. Uljanovit seal ei olnud, kuna viibis asumisel. Detsembris 1901 avaldati marksistlikus ajalehes “Iskra” tema artikkel esimest korda pseudonüümi all “Lenin”.
Aastatel 1905 – 1907, kuuludes marksistlikku Venemaa sotsiaaldemokraatlikku töölisparteisse, pooldas revolutsioonilist terrorit, kutsus marksiste üles tapma kasakaid ja politseinikke ning ründama pommidega riigiasutusi, samas rõhutas, et individuaalse terroriga peab kaasnema massiliikumine.
17.07. – 10.08.1903 toimus Londonis Venemaa sotsiaaldemokraatlikku töölispartei II kongress; sellest võttis Lenin aktiivselt osa. See sotsiaaldemokraatide kongress pani paika peaeesmärgi – sotsialistlik revolutsioon ja proletariaadi diktatuur. Kusjuures Lenin rõhutas, et diktatuuri meetodid peavad kehtima partei sees ja väljaspool seda. Taolist diktatuuri ei toetanud kongressil Martov, Martõnov, Akselrod, Plehhanov jt. Aga nad jäid selles küsimused vähemusse, neist said “menševikud“, kes asutasid hiljem oma partei, pooldasid veebruarirevolutsiooni. Lenini toetajad jäid aga kongressil enamusse, neist said “bolševikud”, nende töömeetodiks oli proletariaadi diktatuur, võitlusse tuli kaasata töölised ja kehvikutest talurahvas.
1908.aastal sõitis Lenin koos Zinovjevi ja Kameneviga Pariisi. Siin kohtas ta Inessa Armandi, kellest sai Lenini abiline ja armuke ning Krupskaja sõbranna.
1917.aasta revolutsiooni Lenin ei oodanud, leides, et Venemaa pole sotsialistlikus revolutsiooniks veel valmis. Kui aga sai selgeks, et revolutsioon Venemaal on vältimatu, ja olles mahitatud välismaiste poliitikute poolt, kes olid huvitatud Venemaa nõrgestamisest, saabus Lenin aprillis 1917 Šveitsist läbi Saksamaa Petrogradi. Temaga koos reisis 35 revolutsionääri-võitluskaaslast, nende seas Krupskaja, Inessa Armand, Zinovjev, Radek.
Niinimetatud Oktoobrirevolutsiooni ettevalmistamises ja läbiviimises oli Lenini roll üsna tähtsusetu, kuid omades parteis autoriteeti, haaras ta ohjad koheselt peale oktoobrimässu enda kätte ja asus Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ametikohale, ühtlasi säilitades ka partei liidri positsiooni. Saatis tsaariperekonna Jekaterinburgi, kus perekond tapeti süüdistust esitamata ja kohtuta.
Enne surma, alates 1922.aasta detsembrist, oli Lenin raskesti haige, praktiliselt teovõimetu. Lenin suri 21.jaanuaril 1924. Kui vaadata Lenini viimaste elukuude fotosid – ülimalt kõhna palgega, suurte hullumeelsete silmadega mehike, ja silmitseda Kremli müüri ääres asuvas mausoleumis klaasi all lebavat hea toitumusega “härrasmeest”, siis jääb mulje, justkui oleks Lenin peale oma surma kaalus kõvasti juurde võtnud ja palge siledaks söönud; otsekui lamaks klaasi all oma parimas elujõus äkitselt surnud jõuka vene kaupmehe, nepmani vahakuju.
Rosa (Roza) Luxemburg – (5.märts 1871 Zamosc, Varssavi kindralkubermang, Venemaa keisririik – 15.jaanuar 1919 Berliin, Saksamaa).
Marksist ja revolutsionäär.
Rosa Luxemburg sündis Venemaa keisririiki kuulunud Varssavi kindralkubermangus Zamośćis, Lublini lähedal jõukas juudi kaupmehe perekonnas. Varssavi gümnaasiumis õppides liitus põrandaaluse Poola sotsiaaldemokraatliku liikumisega.
Aastal 1889 emigreerus Šveitsi, Zürichisse. Aastail 1890-1897 õppis Zürichi ülikoolis. Sel ajal ühines ta poola poliitiliste emigrantide ringiga, kes 1803 asutasid partei Poola Kuningriigi Sotsiaaldemokraatia. Asunud 1898 Saksamaale, sai Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei vasakpoolse tiiva juhiks.
Rosa võttis osa 1905.aasta revolutsioonist Varssavis. Lähenes bolševikele, propageeris Vene revolutsiooni kogemusi. Naasnud 1906 Saksamaale, jäi Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia juhatuse liikmeks. Osales III Internatsionaali töös. Taunis militarismi ja imperialismi, eitas rahvaste enesemääramise õigust (ka Poola riigi taasloomist).
9. novembrist 1918 andis koos Karl Liebknechtiga välja põrandaalust ajalehte “Die Rote Fahne”, kuulus Spartakusbundi asutajate ja juhtide hulka. Võitles Novembrirevolutsiooni ajal sotsialistliku vabariigi eest.
Spartakusbundi konverentsil Berliinis 30.detsembrer 1918 – 1.jaanuar 1919 asutati Saksamaa Kommunistlik Partei. Luxemburg ja Karl Liebknecht valiti selle esimeesteks. Pärast Berliini tööliste relvastatud väljaastumist 6-14.jaanuaril 1919 mõlemad arreteeriti ja mõrvati.
Marx Karl (Karl Heinrich Marx) – (5.mai 1818 Trier, Saksamaa – 14.märts 1883 London).
Juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Bonni ülikoolis, kus Marx õigusteadust õppis, vaevas teda kõige enam alkoholism, mis sundis teda siirduma Berliini ülikooli, kus ta hakkas õppima filosoofiat. Berliini ülikooli jäigad protseduurireeglid ja Marxi boheemlaslik elu ei sobinud kokku, lisaks sellele jäid oma ametikohtadest ülikoolis ilma Marxi toonased hegellastest mõttekaaslased ning doktorikraadi filosoofia alal sai Marx lõpuks hoopiskiJena Ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajakirjanikuna ajalehe “Rheinische Zeitung“ juures, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma.
Seejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga.
Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: “Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks”. Marxi kuulus väljend on: “Religioon on oopium rahvale.”
Marx leidis, et ühiskonnas valitsev tootmisviis määrab ära kogu ühiskonna näo. Vastuolu, mis valitseb tootlike jõudude ja tootmissuhete vahel, viibki muutustele ühiskonnas ja formatsioonide vaheldumisele. Ühiskonna arengus eristas Marx viit formatsiooni:
1) ürgkogukondlik – eraomandit pole;
2) orjanduslik – Vana-Kreeka, Vana–Rooma;
3) feodaalne – keskaegne Lääne Euroopa kuni 19. Sajandini;
4) kapitalistlik – industriaalrevolutsiooni produkt;
5) kommunistlik – selle esimene aste on sotsialism.
Marx töötas välja teooria, mille kohaselt ühiskond on jaotatud vastandlikeks klassideks – tootmisvahendite omajateks ja mitteomajateks (erinevates formatsioonides on nendeks orjad ja orjapidajad; talupojad ja feodaalid; töölised ja kapitalistid).
Klassidel on vastandlikud majanduslikud ja sotsiaalsed huvid, mis tekitavad klassikonflikti (klassid on peamine side tootmissuhete ja ülejäänud ühiskonna pealisehituse vahel). Ühiskond tugineb valitsevate klasside majanduslikele huvidele. Ebaõiglast ühiskonnakorraldust on võimalik muuta klassivõitluse teel. Klassivõitlus on edukas üksnes siis, kui rõhutud klassidel on välja kujunenud klassiteadvus, mida iseloomustab ühine arusaam klassivõitluse eesmärkidest ja ülesannetest. Klassisuhted on peamine telg, mille ümber jaotub poliitiline võim ja millest sõltub poliitiline organisatsioon. Poliitiline ja majanduslik võim on omavahel lähedalt seotud.
Just ebaloomulikud ja ebaõiglased majandussuhted on tekitanud inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahelised vastuolud. Ebavõrdsed majandussuhted on tekkinud dialektiliste muutuste tulemusena. Igas olukorras toob ühe jõu (tees) olemasolu kaasa vastandjõu (antitees).
Menžinski Vjatšeslav Rudolfovitš (Wiaczeslaw Mienžynski) – alates 1923.aastast OGPU ülema Dzeržinski esimene asetäitja. Dzeržinski suri 20.juulil 1926 ja OGPU esimeheks (ülemaks) määrati Menžinski. OGPU oli partei ustav tööriist ja käepikendus. Menžinski juhitud OGPU aitas repressiivmeetodite abil ellu viia kommunistliku partei NEP-i ja eraomandi likvideerimise poliitikat nii maal kui linnas, viis läbi rahvavaenlaste-kulakute hävitamise operatsioone, asutas sunnitöölaagrite võrgu – Gulagi arhipelaagi, sealhulgas laagrid Belomorkanali ja Moskva – Volga kanali ehitamiseks. Menžinski juhtimisel viidi sisse “näitlike poliitiliste protsesside“ praktika.
Oma viimastel eluaastatel lamas OGPU boss pidevalt haigevoodis ja viis OGPU kolleegiumi istungeid läbi kodus voodil lesides; kogu faktilise töö tegi ära tema esimene asetäitja Jagoda. Menžinski suri 10.mail 1934 ja tema põrm paigutati Kremli müüri. Samal aastal OGPU reorganiseeriti ja läks NKVD alluvusse kui Riikliku julgeoleku peavalitsus. Selle peavalitsuse ülemaks ja ühtlasi NKVD rahvakomissariks sai Jagoda.
1938.aastal tegi niinimetatud “Kolmas moskva protsess“ kohtuotsuse, milles asus seisukohale, et Menžinski oli surmatud tahtlikult ebaõige ravimisega Jagoda käsul, kellele taolise ülesande andis paremtrotskistlik blokk.
Merkulov Vsevolod (Boris) – (27.november 1895, Zagatala, Azerbaijan – 23.december 1953).
1913.aastal lõpetas Tbilisis gümnaasiumi kuldmedaliga ja astus St.Peterburgi Ülikooli maatemaatika-füüsika teaduskonda. 1921.aastal asus tööle julgeolekuorganitesse.
Nõukogude Liidu Julgeolekukomissariaadi rahvakomissar veebruarist 1941 kuni juulini 1941, aprill 1943 kuni märts 1946.
NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (esimees Jossif Stalin) ja Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (esimene sekretär Jossif Stalin) võttis 14.mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast” eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov.
Mikojan Anastass Ivanovitš – õppis ususeminaris, 1915.aastal astus sotsiaaldemokraatliku (bolševike) töölispartei liikmeks. 1916.aastal õppis usuakadeemias, samal ajal tegeles parteitööga. 1919.aastal kutsuti Moskvasse ja määrati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. 1922.aasta suvest ÜK(b)P KK Lõuna-Ida büroo sekretär ja Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär. 1926 – 1930 välis- ja sisekaubanduse rahvakomissar. 1930-1934 varustuse rahvakomissar, 1934 – 1937 toiduainetetööstuse rahvakomissar, alates 1937.aastast Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Osales aktiivselt repressioonides. 15.juulil 1937.aasta kirjutas NKVD rahvakomissarile Ježovile kirja, milles tegi ettepaneku represseerida mitmeid toiduainetetööstuse teadusasutuste juhtivaid töötajaid. Taolise kirja kirjutas ta ka Väliskaubanduse Rahvakomissariaadi töötajate kohta. 1937.aasta suvel sõitsid Mikojan ja Malenkov ning grupp NKVD töötajaid Armeeniasse, et läbi viia kohalike partei- ja nõukogude töötajate puhastus. Selle komandeeringu käigus arreteeriti üle tuhande inimese. Mikojan juhatas komisjoni, mis tegeles kõrgemate partei- ja nõukogude töötajate süüdistamisega kontrrevolutsioonilises tegevuses. Ta esines ettekandega ÜK(b)P KK 1937.aasta veebruari-märtsipleenumil Buhharini küsimuses. Esinedes 20.detsembri 1937.aastal Poliitbüroo nimel NKVD aktiivil, mis oli pühendatud Tšeka 20-le aastapäevale, materdas Mikojan tuliselt “rahvavaenlasi” kelle hulka olid selleks ajaks sattunud enamus partei XVII kongressi delegaate ja kongressil valitud keskkomitee liikmeid. Mikojan kiitis pidulikul aktusel tšekiste ja eriti “stalinliku NKVD rahvakomissari“ Ježovi: “Õppige seltsimees Ježovilt stalinlikku tööstiili nii nagu tema õppis, õppis seda seltsimees Stalinilt. Rahvakomissar Ježov on suutnud oma alluvaid kasvatada bolševistlikult, Dzeržinski vaimus. Seltsimehed! Tõhusalt ja kuulsusrikkalt tegutses NKVD selle aasta rasketes võitlustes”.
Aastatel 1938 – 1949 oli Mikojan väliskaubanduse rahvakomissar. 1929 – 1935 Poliitbüroo liikmekandidaat, 1935 – 1966 poliitbüroo liige. Suri loomulikku surma.
Molotov (Skrjabin) Vjatšeslav Mihhailovitš – toetas peale Lenini surma aktiivselt Stalinit tema vastuoludes Trotski, Zinovjevi ja Kameneviga. 1924 – 1927 Üleliidulise Kesktäitevkomitee Presiidiumi liikmekandidaat ja alates 1927 kuni 1931 presiidiumi liige. 1927 – 1929 Moskva parteikomitee esimene sekretär, 1930 aasta lõpust NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees, 1939.aastal anti talle lisaks välisministri ametipost. ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige 01.01.1926 – 29.06.1957. Viis aktiivselt ellu partei ja Stalini poolt püstitatud põllumajanduse kiire kollektiviseerimise kurssi, mille tagajärjel tekkis Venemaal ja Ukrainas suur näljahäda. Detsembris 1931, poliitbüroo istungil, nõudis viljavarumisel erimeetmete kohaldamist ja “suur valvsust klassivaenlase suhtes”. Molotov osales välisministrina otseselt Stalini-Hitleri sobingutes, mis aga ei hoidnud II Maailmasõda ära, vaid kiirendasid selle puhkemist.
Molotov oli Stalini truu käsutäitja, pidevalt vangistuse hirmus elav mees, kes vaikis isegi siis, kui Poliitbüroo otsustas vahistada tema naise Polina. Repressioonide oht rippus mitmeid kordi Molotovi peakohal, aga teda ennast ei represseeritud, ta suri loomulikku surma.
Žemtšužina Polina Semjonovna (sünnipäraselt – Peri Semjonovna Karpovskaja) arreteeriti 29.01.1949 süüdistati rahvavaenulikus tegevuses ja mõisteti 5 aastat väljasaatmist Kustanai oblastisse. Peale Stalini surma vabanes.
Paas Kaarel – (Carl Eduard Pauk; (sünd. 22.oktoober 1903, surn. 29.august 1971).
Eesti NSV peaprokurör 1944 – 1959, Eesti NSV kohtuminister 1959 – 1960.
Peškov Maksim Maksimovitš (Gorki) – Maksim Gorki suhtus esialgu skeptiliselt bolševike revolutsiooni. Töötas Petrogradis, seejärel välismaal kuni 1932 (Sorrento, Gapri saar), tuli tagasi Nõukogude Liitu 1932, temast sai “revolutsiooni tormilind” ja “suur proletaarne kirjanik”, sotsialistliku realismi rajaja. Suri kahtlastel asjaoludel 1936.
Pusta Karl-Roobert – (1.märts 1883 Narva – 4.mai 1964 Madrid) ).
Eesti poliitik, publitsist ja diplomaat.
Kaarel Robert Pusta oli raudteeametniku poeg.
Lõpetas 1899 Tallinna linnakooli. Arreteeriti 1903 valitsuse vastase tegevuse eest (osales nn M. Kalinini ringi tegevuses), vabanenuna põgenes 1904 välismaale, elas Saksamaal, Prantsusmaal ja Šveitsis, õppis Pariisis M. Kovalevski vabaülikoolis ja 1904–06 Berni Ülikoolis; ühtlasi tegi kaastööd ajalehele “Uudised”. Töötas 1906–08 ajalehe “Virulane” ja 1910–14 “Päevalehe” toimetuses, oli ühtlasi Eestimaa Rahvahariduse Seltsi peasekretär.
Oli 1918–19 Eesti välisdelegatsiooni liige (kellena käis Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias, Belgias ja Hollandis taotlemas EV tunnustamist); 1918 Eesti diplomaatiline esindaja Prantsusmaal, juhtis 1922 Genfi konverentsil Eesti delegatsiooni; esindas Eestit Rahvasteliidu täiskogus (1923 abiesimees) ja nõukogus. Oli 1919–32 Eesti saadik Prantsusmaal ja Belgias, 1921–23 Itaalias, aastast 1928 Hispaanias, 1932–34 Poolas, Rumeenias ja Tšehhoslovakkias, 1935 Rootsis, Taanis ja Norras.
1924–25 välisminister. Kahtlustatuna sidemetes vabadussõjalastega vabastati 1935 detsembris saadikuametist ja arreteeriti. Mõisteti 1936.aasta mais kohtus õigeks. Seejärel elas Pariisis, oli 1939–40 sealse Eesti saatkonna nõunik. 1940 põgenes Saksa okupatsiooni eest USA-sse. Naasis 1953 Euroopasse, täitis Eesti diplomaatilise esindaja kohuseid Prantsusmaal, Belgias ja Hispaanias.
Postõšev Pavel Petrovitš – 1926-1930 Ukraina Kommunistliku Partei keskkomitee sekretär, 1930-1933 Ülevenemaalise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär, 1934-1937 partei Kuibõševi oblastikomitee sekretär, alates 1934 Poliitbüroo liikmekandidaat. 26.veebruaril 1938 võeti kõigilt ametipostidelt maha, arreteeriti ja hoiti Butõrka vanglas. Esitati süüdistus kontrrevolutsioonilises tegevuses ja 26.veebruaril 1939 lasti maha.
Päts Konstantin – sünd. 23.veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas maaomaniku Jakob Pätsi (1848-1909) teise lapsena.
Konstantin Päts oli õigeusklik. Tema haridustee algas Tahkuranna apostliku õigeusu kihelkonnakoolis, jätkudes seejärel Raeküla Nikolai koolis ning Riia Vaimulikus Seminaris. Riia Vaimuliku Seminari jättis Päts pooleli ning jätkas õpinguid Pärnu Gümnaasiumis. 1894-1898 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga (hiljem nimetati 1. järgu diplomiga),Rooma õiguse teemal. Sellele järgnes aastane teenistus Pihkva 96.Omski jalaväepolgus, kust ta lahkus lipniku aukraadiga.
1900. aastal asus Päts tööle Tallinnas advokaat Jaan Poska abilisena. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja.
Vabadussõja algul (novembrist 1918 kuni 8.maini 1919) oli Päts Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister, pärast Asutavas Kogus opositsioonis, kus hoidis konservatiivset ning isegi ettevaatlikku joont. Jaanuarist 1921 novembrini 1922 (Konstantin Pätsi esimene valitsus), augustist 1923 märtsini 1924 (Konstantin Pätsi teine valitsus), veebruarist 1931 veebruarini 1932 (Konstantin Pätsi kolmas valitsus), novembrist 1932 maini 1933ja oktoobrist 1933 jaanuarini 1934 oli riigivanem (Eesti kõige pikaajalisem riigivanem).
21. oktoobril 1933 valiti ta üleminekuvalitsuse riigivanemaks ja 24. jaanuaril, seoses uue põhiseaduse kehtestumisega sai Peaministriks Riigivanema ülesannetes ja Peaministriks. Konstantin Päts kandideeris ka uue põhiseaduse alusel Riigivanemaks, tema esindajateks Valimiste Peakomitees olid August Jürman ja Eduard Sahkenberg. Konstantin Päts kehtestas 12.märtsil 1934 vabadussõjalaste võimule saamise vältimiseks üleriigilise kaitseseisukorra ja nimetas Johan Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks. Ta oli Peaminister Riigivanema ülesannetes, Riigihoidja ja alates 24.aprillist 1938 Vabariigi President. Seda perioodi nimetatakse “vaikivaks ajastuks“.
21.juunil 1940 andis Päts allkirja Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esindaja Andrei Ždanovi poolt kokku pandud Johannes Vares-Barbaruse kommunistliku valitsuse ametissemääramisele ning allkirjastas järgneva kuu jooksul enamiku uue kommunistliku valitsuse dekreetidest. Muuhulgas andis ta välja ka valimisseadust muutva dekreedi, mille alusel sai korraldada ennetähtaegsed valimised, kuigi valimisseaduse muutmine ei olnud presidendi pädevuses. Pärast kommunistide poolt organiseeritud ja läbiviidud valimisi Päts 23.juulil 1940 vabastati ametist ja vahistati nädal hiljem, 30.juulil 1940 oma Kloostrimetsa talus ja saadeti administratiivasumisele koos perega Nõukogude Liitu. Kuni 26.juunini 1941 oli ta koos perekonnaga Baškiirias, Ufaas vabakäiguvang, pärast seda 1942. aasta lõpus Kirovis, riikliku julgeolekuvalitsuse vanglas, üksikkongis. Ametliku nõukogude versiooni kohaselt etapeeriti ta 1942. aasta novembris koos poja Viktoriga Vitebskisse.
Alles 29. aprill 1952. aastal saadeti ta NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Erinõupidamise otsusega sundravile vaimuhaiglasse ja hoiti kinni Kaasani vanglahaiglas. 15. november 1954 peale Erinõupidamise otsuse läbivaatamist otsus tühistati ning 8. detsembril vabastati sundravilt. 18.detsembrist kuni 29.detsembrini 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu ning Eesti elanike külastamiste tõttu kiiresti, Eesti NSV tervishoiuministri V. Pobuse korraldusel Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. K. Pätsi isiku varjamiseks kasutati meditsiinidokumentides tema nime “Johannes Augusti poeg Päts”. K. Päts viibis Doktor Litvinovi nimelises Kalinini Psühhoneuroloogiahaiglas 1.jaanuarist 1955 kuni 18.jaanuarini 1956, mil ta seal suri.
Rei August – (22.märts 1886 Viljandimaa, Pilistvere kihelkond, Kurla – 29.märts 1963 Stockholm).
Eesti poliitik ja diplomaat.
August Rei oli 4.detsembrist 1928 kuni 9.juulini 1929 Eesti Vabariigi riigivanem (August Rei valitsus) ja 9.jaanuarist 1945 kuni 29.märtsini 1963 Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes eksiilis.
August Rei õppis Tartu Aleksandri (endises kubermangu-) gümnaasiumis, Nobgorodi gümnaasiumi, aastatel 1904–1905 ja 1907–1911 õppis ta Peterburi Ülikoolis õigusteadust.
Aastatel 1905–1907 osales Rei 1905.aasta revolutsioonis, aastast 1906 toimetas ta Tallinnas sotsiaaldemokraatliku suunitlusega põrandaalust ajalehte Sotsiaaldemokraat.
Aastatel 1912–1913 teenis ta sõjaväes sundaega ja aastatel 1913–1914 oli ta advokaat Viljandis.
August Rei osales 1917–1918 Eesti rahvusväeosade organiseerimises, olles seejuures Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees.
1917–1919 oli August Rei Maanõukogu liige ja 1918–1919 Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja haridusministri kohusetäitja.
Aastatel 1917 ja 1919 ajalehe Sotsiaaldemokraat peatoimetaja ning 1919–1920 Asutava Kogu liige ja esimees. 1927–1928 Rahva Sõna peatoimetaja.
1930–1934 oli August Rei Tallinna linnavolikogu juhataja.
1925–1926 II Riigikogu esimees, 1932–1933 välisminister, 1936–1937 välisministri abi, 1938–1940 Eesti saadik Nõukogude Liidus.
1940. aastal Eesti saadikuna Nõukogude Liidus pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist ning annekteerimist põgenes ta Riia kaudu Rootsi. 31.detsember 1944 – 9.jaanuar 1945 välisminister
Resev Aleksander – 23.jaanuar 1905 Gattšina, Peterburi kubermang – 24.oktoober 1970 Tallinn).
Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar ja Eesti NSV siseminister, miilitsakindralmajor (1945).
Aleksander Resev sündis Peterburi kubermangus Gattšinas väljarännanud eestlaste töölisperekonnas, kuid 1911. aastal kolis Resevite perekond tagasi Eestisse, Narva.
1923. aastal astus ta illegaalse Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei liikmeks.
Kuna kommunistlike organisatsioonide tegevus oli Eestis keelustatud Vabadussõja ajast 1918. aasta detsembrist, siis kasutas kommunistlik partei ära Eestis legaalselt tegutsevaid sotsialistliku suunitlusega parteisid ning Aleksander Resev liitus ka Eestimaa Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Parteiga (Eestimaa Töörahva Parteiga) ning oli valitud EISTP Keskkomitee liikmeks.
1924. aastal jaanuaris peeti Aleksander Resev kinni koos riigipöördekatse ettevalmistajatega ning mõisteti 10.–27. novembril 1924 toimunud 149 protsessil süüdi ja talle mõisteti karistusena 15 aastat sunnitööd. Karistuse kandmisest vabastati Aleksander Resev 1939.aasta amnestiaseaduse alusel.
Aleksander Resev võttis aktiivselt osa 1940.aasta juunipöördest, Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud kommunistide organiseeritud miitingust ning määrati 1940. aasta juunikuus Töölisühingute Keskliidu sekretäriks. Juulis 1940. määrati Aleksander Resev Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee organiseerimis- ja instrueerimisosakonna juhatajaks.
Teise maailmasõja alguses evakueerus Aleksander Resev koos punaarmeega Nõukogude Liitu.
1944.aasta 20.mail, asudes veel NSV Liidu territooriumil, määrati Aleksander Resev Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks.
Pärast 1946. Aastal Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi ümbernimetamist Eesti NSV Siseministeeriumiks oli Aleksander Resev Eesti NSV siseminister kuni 27.veebruarini 1951.
Olles 1949. aastal siseminister, kuulus ta NSV Liidu parteijuhtkonna poolt läbiviidava inimsusevastase kuriteo – märtsiküüditamisoperatsiooni juhtgruppi. Pärast küüditamisoperatsiooni “edukat” läbiviimist autasustati Aleksander Resevit 24. augustil 1949. aastal NSV Liidu juhtkonna poolt Punalipu ordeniga.
Rõkov Aleksei Ivanovitš – 2.veebruaril 1924 määrati NSV Liidu Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks. Toetas aktiivselt Stalinit. ÜK(b)P XV kongressil 1927.aastal sõnas: “Ma annan luua üle seltsimees Stalinile, las tema teeb meie vaenlastest puhta töö”. 19.detsembril 1930 võeti Rahvamajanduse Nõukogu esimehe ametikohalt maha, 21.detsembril 1930 viidi Poliitbüroost välja. Alates 30.jaanuarist 1931 posti ja telegraafi rahvakomissar. Partei XVII kongressil 1934 esines kiidukõnega Stalinile, 26.septembril 1936 vabastati rahvakomissari ametist. Veebruaris 1937 heideti Rõkov parteist välja ja 27.veebruaril arreteeriti. Istus Lubjanka türmis seoses “Paremtrotskistide nõukogudevastase blokiga”. 13.märtsil 1938 mõisteti surmanuhtlus ja 15.märtsil lasti maha Kommunarka küla karjääris.
Shcmuul Johannes (1954.aastast – Smuul Juhan) – 18.veebruar 1922 Koguva küla, Muhumaa – 13.aprill 1971 Tallinn.
Eesti proosakirjanik ja luuletaja.
Juhan Smuul õppis 1930-1936 Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga haiglasse. Sellega tema formaalne haridustee ka piirdus.
Aastal 1941 mobiliseeriti Juhan Smuul Punaarmeesse, tervise tõttu rindele ei saadetud ning demobiliseeriti 1944 alguses.
Juhan Smuul oli kirjanduslik kaastööline Rahva Hääle toimetuses Leningradis. Lühikest aega töötas Sirbi ja Vasara toimetaja asetäitjana ning ajakirja Pioneer toimetajana Tallinnas.
Alates 1947. aastast oli Smuul vabakutseline kirjanik.
Aastatel 1951–1953 oli kirjanike liidu aseesimees ning esimees 1953–1971.
Aastail 1956–1958 oli ta Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige.
Juhan Smuul kirjutas niinimetatud sotsrealistlikke luuletusi, sealhulgas “Järvesuu poiste brigaad“ , “Poeem Stalinile”, “Mina – kommunistlik noor“. Kommunistlik partei märkis tema eeltoodud loomingu ära tunnustavalt, määrates Smuulile Nõukogude Eesti preemia 1949 ja 1950 ning 1952.aastal Stalini preemia.
Juhan Smuul on kaasa teinud ajalehekorrespondendina ja kirjanikuna ekspeditsioonid heeringalaevaga Põhja-Atlandile 1955, polaarekspeditsioonilaevaga Antarktikasse 1957–1958, uurimislaevaga Jaapani merele 1959, Teravmägedele 1960.
Kommunistlik partei hindas kõrgelt oma “pailapse” Juhan Smuuli teeneid, kes oskas ja soovis kaasa minna partei ja valitsuse peavooluga. 1961.aastal anti talle sotsialistliku loomingu, peamiselt “Jäise raamatu” eest, Lenini preemia. Smuuli teostes kirjeldatakse laeva parteikoosolekuid, komnoorte tuliseid vaidlusi seinalehe tegemisel ja sotsialistliku võistluse organiseerimisel ning laevapere omavahelisi seltsimehelikke, aga põhimõttekindlaid parteilisi suhteid. Samas aga on Smuuli niinimetatud mereromaanides raske leida kauneid mere- ja loodusekirjeldusi ehk mereromantikat. Aga see on ka arusaadav – kompartei ju ei anna preemiaid “ilusate silmade” eest.
Soots Jaan – (12.märts 1880 Küti talu, Helme vald, Valgamaa – 6.veebruar 1942 Ussolag, Solikamsk, NSV Liit).
Eesti õjaväelane (kindralmajor) ja poliitik.
Õpingud: 1888–1891 Helme vallakool, 1891–1894 Helme kihelkonnakool, 1898–1899 Riia Õpetajate Seminar – 2 klassi.
Astus II järgu vabatahtlikuna 15. veebruaril 1900 Troitski jalaväepolku. 1. septembrist 1900 kuni augustini 1904 Vilniuse (Vilno) Sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina (podporutšik).
9. augustist 1904 arvati 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolku, kust komandeeriti 17. jaanuaril 1905 Mukdeni ohvitseride reservi.
14. aprillil 1905 arvati 98. Jurjevi jalaväepolku. Viibis lahingutegevuses Mandžuurias ja 23. novembril 1905 annetati talle Püha Stanislavi III järgu orden.
26. märtsil 1906 lõpetas teenistuse Mandžuurias ja arvati 9. mail 1906 tagasi 7. Samogitia (Žemaitija) grenaderipolgu nimekirja. Ülendati leitnandiks (porutšik) 1. novembril 1907.
1910. aasta augustis-septembris sooritas kindralstaabi akadeemiasse sisseastumiseksamid ja arvati 2. oktoobril Keiserlikku Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. 11. detsembril samal aastal ülendati staabikapteniks. Teenis eduka õppimisega Püha Anna III järgu ordeni ning sai õigused teenida kindralstaabis. Lõpetas kooli 1913. aasta kevadel (8. mail) esimese järguga.
1913. aasta kevadest teenis Jaan Soots Kaasani sõjaväeringkonnas ringkonna staabis, sealhulgas 16. jalaväekorpuse staabis, 186. Aslandusi jalaväepolgu 4. roodu ülemana, ning uuesti 16. jalaväekorpuse staabis, kus sai 28. juulil 1914.noorem adjutandiks.
20. juulil 1915 komandeeriti vanemadjutandiks 41. jalaväediviisi staapi. Sama aasta 15. novembrist kuni 22. novembrini komandeeriti ta 7. armee kindral-kortermeistri korraldusel salaülesande täitmiseks Sevastoopolisse Musta mere laevastiku lipukapteni käsutusse.
21. detsembril 1915 komandeeriti Jaan Soots 12. ratsaväediviisi staapi vanemadjutandiks,
1916.aasta 7. aprillil määrati Saraatovi jalaväebrigaadi staapi vanemadjutandiks, sama aasta 22. mail arvati brigaadi staabiülema kohusetäitjaks.
30. mail 1916 määrati Jaan Soots 3. Amuuri-äärse jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Pärast Brussilovi pealetungi 15. augustil 1916 ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks.
19. novembril 1916 komandeeriti XI armee staapi staabiohvitseri kohusetäitjaks kindral-kortermeistri alluvuses.
17. veebruaril 1917 nimetati Jaan Soots XI armee õhulaevanduse osakonna staabi adjutandiks. 26. veebruaril 1917 komandeeriti Kiievisse lendur-vaatlejate kooli kursustele. 10. aprillil lõpetas kursused lendur-vaatleja tunnistusega ning komandeeriti tagasi XI armee staapi.
1917 komandeeriti Jaan Soots Ülemjuhataja Peastaapi nn. „Ohvitseride ühisuse peakomiteesse”, mis asus Mogiljovis.
19.septembril 1917 viidi Soots üle Edelarinde staabi nimekirja, kuid sisuliselt jäi ta Peastaabi käsutusse.
1917. aasta sügisest osales Jaan Soots aktiivselt 1. Eesti Diivisi loomisel, oli alates 2.detsembrist 1917 selle staabiülem ja kuni Johan Laidoneri saabumiseni ka diviisiülema kohusetäitja. 3. aprillil 1918.aastal omistati põrandaaluse Eesti valitsuse poolt polkovniku auaste.
24. detsembrist 1918 nimetai Operatiivstaabi ülemaks. Seoses sõjavägede kõrgema juhtimise reorganiseerimisega nimetati 24. jaanuaril 1919 uue struktuuri – Ülemjuhataja Staap – ülemaks. 17. septembril 1919 omistati kindralmajori aukraad.
15. oktoobril 1919 määrati sõjaministri päevakäsuga Sõjanõukogu liikmeks.
6.detsembrist 1919 kuni 3.veebruarini 1920 osales Jaan Soots Nõukogude Venemaaga Tartus peetud rahuläbirääkimiste Eesti poolse delegatsiooni töös.
20. märtsil 1920 vabastati seoses Ülemjuhataja institutsiooni kaotamisega Ülemjuhataja Staabi ülema kohalt. 27. märtsil 1920 arvati sõjaväe tegevkooseisust välja ning 4. jaanuaril 1921, seoses I Riigikogu liikmeks valimisega, loetud reservis olevaks. Jaan Soots valiti viide Riigikogu koosseisu Põllumeestekogu nimekirjades.
Riigikogu 25. jaanuari 1921 otsusel nimetati Jaan Soots sõjaministriks, 2. augusti 1923 astus Riigikogus toimunud hääletuse tulemusena (langes Juhan Kuke juhitud valitsus) sõjaministri kohalt tagasi.
16.detsembril 1924 nimetati Laidoneri ettepanekul uuesti Riigikogu poolt Eesti Vabariigi sõjaministriks ning püsis sellel ametikohal kuni 4. märtsini 1927.
Aprillis 1934 sai Jaan Sootsist Tallinna linnapea ja maist 1938 kuni detsembrini 1939 oli ta Tallinna ülemlinnapea.
Jaan Soots vahistati NKVD poolt 20. septembril 1940. 1941. aastal, pärast pikaajalist ülekuulamisprotsessi Tallinnas, viidi Venemaale, kus ta 6. veebruaril 1942 hukkus Ussolje vangilaagris.
Sirk Artur-Johannes – (25.september 1900 Lehtse vald, Järvamaa – 2.august 1937 Echternach, Luksemburg).
Eesti advokaat ja poliitik. Eesti Vabadussõjalaste Liidu üks juhte.
Artur Sirk lõpetas 1919. Aastal Sõjakooli, õppis 1921 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas ja 1922–1926 (lõpetas cum laude) õigusteaduskonnas.
Artue Sirk teenis Vabadussõjas Tallinna kooliõpilaste pataljonis, laiarööpmelisel soomusrongil nr. 2 ja 3. jalaväepolgus (1920 alamleitnant); teenis 1923–1925 2. jalaväerügemendi rühmaülemana Tartus, 1925–1926 Sõjaringkonnakohtu abisekretär ja kohtuameti kandidaat. 1926–1930 vandeadvokaat Theodor Rõugu abi, alates 1930. aastast vandeadvokaat Tallinnas.
Alates 1931. Aastast Tallinna Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees.
12. märtsi 1934 õhtul arreteeriti Artur Sirk Tallinnas, süüdistatuna Uue Nuhtlusseaduse § 102 alusel, mis käsitles ühinemist organisatsiooniga, mille eesmärgiks väevõimuga kukutada maksvat riigikorda.
11. novembril 1934 Sirk koos vangivalvur Johannes Küttimiga põgenes Patarei vanglast, kus oli olnud 8 kuud. Ta sõitis taksoga salaja läbi Eesti Valka ja saabus 4. detsembril 1934 Lätist Soome, kuhu 3. detsembril olid saabunud tema abikaasa ja tütar.
5. detsembril läks ta Soome kaitsepolitseisse, kus tema elukohaks määrati Lohja.
Varsti soovis ta Soomest lahkuda. Sirk taotles sissesõiduviisat Rootsi, Prantsusmaale, Saksamaale ja Šveitsi, saades viimaks Šveitsi viisa 4. detsembril 1935. Esialgu suundus ta Rootsi.
4. jaanuaril 1936 lahkus Sirk Rootsist Göteborgi sadama kaudu, elas Inglismaal, Madalmaades ja alates 22. juunist 1937 Echternachis Luksemburgis.
Sirgu Madalmaades elades taotlesid Eesti võimud tema väljaandmist ja ta arreteeriti seal, kuid vabastati hiljem.
Artur Sirk suri Echternachi linnas Luksemburgis 2. augustil 1937, saanud surmavaid vigastusi aknast väljakukkumisel sama aasta 31. juulil. Arvatakse, et ta hüppas või visati aknast välja. Luksemburgi politsei korraldatud ametliku juurdluse järgi sooritas ta enesetapu.
Stalin (Džugašvili) Jossif Vissarionovitš – 1917 – 1923 rahvusasjade rahvakomissar, 1919 – 1920 riigikontrolli rahvakomissar, 1920 – 1922 Vene Föderatsiooni töölis-talupoegade inspektsiooni rahvakomissar, 1922 – 1925 Üleliidulise Töölis-Talupoegade Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee peasekretär, 1925 – 1934 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei peasekretär, 1934 – 1952 Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei sekretär, 1952 – 1953 NSV Liidu Kommunistliku Partei sekretär. Poliitbüroo liige 25.03.1919 – 05.03.1953. Suri väidetavalt loomulikku surma 5.märtsil 1953.
Sverdlov (Jankel) Jakov Mihhailovitš – peale oktoobrirevolutsiooni määras Lenin Sverdlovi Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimeheks. Kesktäitevkomitee istungil 20.mail 1918 kuulutas Sverdlov esmakordselt välja küla jagunemise kaheks omavahel vaenutsevaks laagriks – kehvikud ja kulakud. Sverdlov töötas välja Töölis-talupoegade (bolševike) Partei Keskkomitee 24.jaanuari 1919.aasta direktiivi, mis nägi ette kohaldada karme karistusabinõusid nõukogude võimu vastu välja astunud Doni kasakate suhtes. Direktiivi täitmisel pandi toime julm veresaun, mille käigus tapeti mitmete staniitsade elanikud.
Peale 30.augustil 1918.a. Leninile sooritatud atentaati kirjutas Sverdlov 2.septembril Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee pöördumise – “Muuta nõukogude vabariik üheks suureks sõjaväelaagriks”, täiendades sellega Rahvakomissaride Nõukogu poolt 5.septembril välja antud määrust: “Punasest terrorist”. Nimetatud dokumentidega kuulutati välja massiline punane terror kõigi Revolutsiooni vaenlaste vastu. Vaenlaste hulga võis sattuda kes iganes, sest vaenlase olemus oli neis dokumentides määratlemata.
Sverdlov organiseeris kesktäitevkomitee juurde proletaarlastest instruktorite ja agitaatorite kooli, mis 1919.aastal nimetati Sverdlovi-nimeliseks Kommunistlikuks Ülikooliks ja 1939.aastal reorganiseeriti partei keskkomitee juures asuvaks Kõrgemaks Parteikooliks.
Sverdlov organiseeris 1919 III Internatsionaali kongressi, millel Lenin kuulutas lahkulöömist sotsiaaldemokraatidest, kuna need olevat üle läinud kapitalistide poolele ja reetnud töölisklassi. III Internatsionaal sai nimeks Kommunistlik Internatsionaal ja selle pooldajad hakkasid ennast nimetama kommunistideks. 6.märtsil 1919 Sverdlov haigestus ja 16.märtsil 1919 suri. Maeti Kremli müüri äärde.
Säre Karl – (2.juuli 1903 Tartu – 14.märts 1945 Neuengamme koonduslaager).
Eesti kommunistliku partei kõrge tegelane, Nõukogude sõjaväeluure kaastöötaja.
1940-1941 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee esimene sekretär. Vangistati 1941. aastal Saksa okupatsioonivõimude poolt.
Karl Säre sündis Tartu õllevabriku töölise perekonnas.
1917 oli üks Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu organiseerijaid. Pärast Nõukogude Venemaa kaotust Eesti Vabadussõjas, emigreerus Säre 1921. aastal Nõukogude Liitu
1921.aastal õppis Karl Säre Leningradis, algul töölisfakulteedis, seejärel Leningradis asuvas Julian Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis.
1927. Aastast Eestimaa Kommunistliku (bolsevike) Partei liige, osales aastail 1928-1930 illegaalse Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei organisatsiooni tegevuse taastamisel ja ülesehitamisel. Peakorter asus Narvas, kus teda tunti põrandaalustes ringkondades Papa ja Onu nime all.
Aastast 1928 Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu Keskkomitee Eesti sektsiooni sekretär.
Õppis aastatel 1933-1934 Moskva Rahvusvahelises Lenini Koolis. Alustas koostööd OGPU-ga ja sai täiendava ettevalmistuse tegevuseks luurajana välismaal.
Tegutses luurajana põhjamaades ja paljudes lääneriikides, sealhulgas Ameerika Ühendriikides ja Kanadas
Karl Säre oli aktiivselt tegev juunipöörde teostamisel ja valiti (määrati) seejärel Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri Andrei Ždanovi soovitusel 12. septembril 1940 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskomitee esimeseks sekretäriks. Sellelt positsioonilt juhtis Säre 1940–1941 kommunistliku võimu kehtestamist Eestis.
Teise maailmasõja ajal, kui Saksa väed hõivasid Eesti ja Punaarmee Eestis taganes, jäi Säre Eestisse partisaniliikumist organiseerima.
Karl Säre arreteeriti saksa okupatsiooni alguspäevadel pealekaebuse tulemusel 3. septembril 1941. Oma elu päästmiseks andis ta sakslastele üles kõik teised põrandaalused, kes seepeale kiirelt arreteeriti.
Šeboldajev Boris Petrovitš – 1925- 1928 ÜK(b)P KK osakonnajuhataja asetäitja, 1928 – 1930 partei Alam-Volga partei kraikomitee esimene sekretär, 1931 – 1934 partei Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär, 1934 – 1937 Aasovi-Musta mere partei kraikomitee esimene sekretär. Viis läbi terrorikampaania Kubanis. 10.juunil 1937 arreteeriti, 30.oktoobril 1937 mõisteti surma ja samal päeval viidi otsus täide.
Šolohhov Mihhail Aleksandrovitš – ( 24.mai 1905 Kružilinski – 21.veebruar 1984 Vjošenskaja staniitsa).
Vene nõukogude romaanikirjanik.
Kuigi ta kirjutas Doni kasakatest ja sündis Doni ääres, ei olnud ta ise nende seast pärit.
Ametlik propagandalegend on suuresti varjanud kirjaniku tegelikku elulugu. Tema lapsepõlv, noorpõlv ja kujunemistee on jäänud üsna hämaraks. Isegi tema sünniaasta suhtes on olnud kahtlusi (on oletatud kõiki aastaarve vahemikus 1900–1905).
Haridust oli tal vaid neli aastat.
Aastatel 1920–1922 osales ta Venemaa kodusõjas. Aastast 1922 elas ta Moskvas. Šolohhov debüteeris ajakirjanduses avaldatud följetonidega. Aastal 1924 pöördus ta Doni äärde tagasi ja aastal 1926 asus elama Vjošenskaja staniitsasse, kus ta alustas “Vaikse Doni“ kirjutamist.
Kuigi Šolohhov oli kommunistliku partei poolt tunnustatud kirjanik, siis avaldatud kirjavahetus Staliniga ei näita Šolohhovi Stalini lemmikuna ega stalinistina.
Stalin, keda ärritasid Šolohhovi visad abipalved kollektiviseerimise pehmendamiseks, olevat koguni pillanud mürgise repliigi: kui tarvis, leiame “Vaiksele Donile” uue autori.
Teise maailmasõja ajal oli Šolohhov rindekorrespondent polgukomissari auastmes.
Šolohhovi tuntuim teos on “Vaikne Don” (1928–1940), mille eest ta sai 1965 Nobeli kirjanduspreemia.
Šolohhov astus 1932.aastal Üleliidulisse Kommunistlikku (bolševike) Parteisse. 1961.aastast oli ta Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee liige.
Zatonski Vladimir Petrovitš – oli aastatel 1933-1938 Ukraina rahvahariduse komissar, ÜK(b)P XVII kongressil sai ÜK(b)P KK liikmekandidaadiks, oli ÜK(b)P XVI ja XVII kongressil partei keskkomitee ja teiste juhtorganite valimise häältelugemise komisjoni esimees. 29.juulil 1938 mõisteti surma ja lasti maha.
Ždanov Andrei Aleksandrovitš -1922 – 1924 Tveri kubermangu Täitevkomitee esimees, 1924 – 1934 ÜK(b) P Nižni Novgorodi kubermangu-, oblasti- ja karikomitee sekretär, 1934-1948 ÜK(b) P KK sekretär poliitika ja ideoloogia küsimustes. Peale Kirovi tapmist detsembris 1934, sai Ždanovist partei Leningradi oblastikomitee ja linnakomitee esimene sekretär. Poliitbüroo liige 22.03.1939 – 31.08.1948.
Suri 1948.aastal ootamatu tervise halvenemise tõttu.
Teppo August – (29.august 1875 – 7.detsember 1959).
Eestis kuulsaim ja hinnatuim lõõtspillimeister. August Teppo sündis Võrumaal Loosu külas ja puutus kõigepealt kokku oma vanema venna üherealise Venemaa vabrikus valmistatud lõõtspilliga. August hakkas pilli mängima 8-aastaselt. Kui ta oli 11-aastane, suri vanem vend ja August sai tema katkise pilli endale. Tulevane meister hakkas pilli parandama ja häälestama. Esimese oma pilli tegi ta otsast lõpuni valmis eri andmetel 17-aastaselt. Aastaks 1910 oli ta oma pillimeistri tehnika ja pilli välise ilme põhiosas välja kujundanud ning sestpeale valmis igal aastal keskmiselt kaks pilli.
Teppo valmistas nii kolme- kui ka neljarealisi pille; tüüpiline Teppo lõõts on neljarealine ja kolmekooriline, st meloodianupud asuvad neljas reas ja iga nupuvajutus paneb võnkuma kolm keelt. Diatoonilisele lõõtspillile üsna tüüpiliselt on Teppo lõõtsad bisonoorsed, st lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates annab üks ja sama nupp erineva noodi.
Teppo valis hoolikalt pillide korpuse ja keele materjale, töötas välja pillivalmistamistehnika ning valmistas ise väga peened ja täpsed tööriistad. Pillide keeled olid Rootsist või Saksamaalt tellitud pronksisulamist ja ülitäpse materjalitunnetusega sepistatud. Pillid on kunstipäraselt kaunistatud vasest ja valgevasest ornamentidega. Teppo lõõtsad on häälestatud kuulmise järgi naturaalse häälestusega, mis annab väga puhtalt kõlavad akordid. Kõrgelt hinnatavaks teeb Teppo lõõtspillid eeskätt nende kaunis särav tämber ja väga hea häälespüsivus
Kokku valmistas August Teppo üle saja pilli, neist on tänaseni säilinud umbes kolmkümmend.
Tjurin Aleksandr – (14.08.1896–25.07.1976) – Nõukogude armee kindralleitnant; aastatel 1939–1940 baasivägede ülem.
Tšubar Vlas Jakovlevitš – 1920-1934 Ukraina Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo liige. 1923-1934 Ukraina Rahvakomissaride Nõukogu esimees. Üks peamisi Ukrainas näljahäda tekitajaid. 01.02.1935-16.06.1938 ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige. Arreteeriti 28.11.1938 ja 26.02.1939 lasti maha.
Trotski Lev Davidovitš (sünnipärane nimi – Leiba Davidovitš Bronštein) – hüüdnime “Trotski” võttis ta endale 1902.aastal, kui kasutas võltsitud, Trotski nimele vormistatud passi. Organiseeris revolutsiooni Venemaal 1905.aastal, andis aastatel 1908-1912 välja ajalehte “Pravda” , milles propageeriti kommunistlikke ideid ja õhutati rahvast mässule. 1916.aastal lahkus Trotski Ameerikasse. Saanud teada Veebruarirevolutsioonist, asus kohe Jacob Schiffi kaasabil tagasiteele Venemaale ja asus looma paramilitaarseid üksusi, eesmärgiga haarata võim vägivalla abil. 25.oktoobril 1917 asus juhtima Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomiteed. Trotski Lev Davidovitš toetas “punast terrorit” – massilisi repressioone. Mõiste “punane terror” leiutas Trotski ja see tähendas “relva, mida kasutatakse hukkumisele määratud klassi vastu, kuna ta ei taha hukkuda.“
Trotski ja Stalini vahel tekkisid vastuolud juba Lenini eluajal. Trotski ja Stalini vahelised vastuolud ei tulenenud siiski mitte olulistest erinevustest partei kursi määramisel või ideeliste seisukohtade lahknevusest. Tegemist oli kõige tavalisema võitlusega võimu pärast.
Aastal 1926 võttis Stalin Trotski ja tema toetajad käsile. 23.oktoobril 1926 viidi Trotski Poliitbüroo liikmest välja, novembris 1927 heideti välja parteist ja samal aastal saadeti koos perekonnaga asumisele Alma-Atasse. Juba varem, 1.jaanuaril 1926, viidi Poliitbüroo koosseisust välja Lev Kamenev ning 23.juulil 1926 Grigori Zinovjev. Nimetatud seltsimehed kahetsesid oma süüd, ja nad jäeti esialgu rahule.
1929.aastal saadeti Trotski OGPU töötajate kaasabil Türki ja 1932 jäeti ta Nõukogude Liidu kodakondsusest ilma.
Lev Trotski alustas pikka rännakut ühest riigist teise. 1933. aastal reisis Trotski Prantsusmaale, 1934 Taani, 1935 Norrasse, ja igal pool kirjutas ta artikleid ja esines Stalini vastaste kõnedega.
Norra, kartes Nõukogude Liiduga suhteid halvendada, üritas kõigi vahenditega ebasoovitavast külalisest vabaneda, ähvardas isegi teda nõukogude valitsusele välja anda.
Trotski asus jällegi teele, seekord Mehhikosse, kus asus elama trotskismi pooldajate, kunstnike Frida Kalo ja Diego Rivera perekonda, nende majasse Kaioakane asulas.
1937.aasta jaanuari kohtuprotsessil Moskvas mõisteti Trotskile tagaselja surmanuhtlus. Vastuseks sellele organiseeris ta IV Internatsionaali.
Mais 1940 üritati Trotskit NKVD agentide poolt tappa, kuid ta peitus voodi taha ja käparditest tapjad, olles tulistanud välja hulga kuule, ei saanud talle ikkagi pihta. Trotski, tema naine ja pojapoeg pääsesid ehmatusega.
Nüüd valmistas NKVD asja ette hoolikamalt. Ramon Merkaderi nimeline NKVD agent mängis Trotski veendunud pooldajat ja võitis tema usalduse. Selle tõenduseks kirjutas mõned artiklid ja andis Trotskile lugemiseks. Kui Trotski asus järjekordset Merkaderi kirjatööd lugema, astus Merkader ta selja taha, võttis mantli alt alpinistikirve ja virutas sellega Trotskile pähe. Kirves tungis pähe seitsme sentimeetri sügavuselt, aga vana karastatud kommunist näitas ka nüüd üles kangust – ta suri selle hirmsa haava kätte alles ööpäev hiljem, 21.augustil 1940.
Truija Eduard Mihkli poeg – selles raamatus nimetamata inimene; sündis 1896.a., eestlane, kirjaoskaja, talupoeg. Novgorodi oblasti Limani küla elanik. Hukati 8.oktoobril 1938 vähemusrahvaste (“spioonide, trotskistide”) hävitamise plaani täiteks.
Tõnisson Jaan – (22.detsember 1868 Tänassilma, Viljandi vald – 1941, Tallinn (mittetäpne daatum ja koht)) – Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem.
Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus. Kodus valitsesid vennastekogude kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis 1878-1886 Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis, sooritas eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus 1888.aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1892. aastal õigusteaduste kandidaadi (cand. jur.) kraadiga.
1892. aastal astus Tõnisson Eesti Kirjameeste Seltsi ning kuulus Karl August Hermanni toimetatud ajalehe Postimees toimetusse.
1894 – 896 töötas Tõnisson kohtuametnikuna Orjoli kubermangus. Seejärel naasis ta Tartusse.
Aastal 1896 ostsid Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni. Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Tõnisson oli kuni 1930. aastani lehe vastutav väljaandja ning kuni 1935. aastani (vaheaegadega) ka selle peatoimetaja. Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks.
1905.aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27.novembril 1905 parlamentaarset monarhiat ning Eestile rahvusliku enesemääramise õigust taotleva Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 1905-1917.
Esimese maailmasõja ajal (1915) asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti komisjoni, mille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, ent tegeles aktiivselt ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparandusettepanekuid.
1915.aasta sügisel sai Tõnissonist 5.juunil 1917. aastal valitud Eesti Ajutise Maanõukogu liige. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris pakkus ta välja idee, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed.
1917. aasta novembris, kui oli toimunud enamlaste võimuhaaramine, oli Tõnisson üks peamisi Eesti demokraatliku opositsiooni juhte. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus “Tartu mäss”, kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu poolt 28.novembril 1917 vastu võetud otsuseid (Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis ja maa Venemaast eraldunuks) ning nõudmaks enamlaste diktatuuri lõpetamist. Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan Tõnisson ja 1.Eesti jalaväediviisi ülem Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglasse, kus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas. Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ning nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918.aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht. Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia.
1918.aasta novembris naasis Tõnisson Eestisse, temast sai Konstantin Pätsi teise valitsuse portfellita minister. Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal.
1919.aasta algul nimetas Tõnisson oma erakonna ümber Eesti Rahvaerakonnaks ning osales Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema erakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920.aasta juulini. Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ning loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Ametisse astus Ants Piibu valitsus.
Järgnevalt oli Tõnisson I–V Riigikogu liige; 1923–1925 ja 1932–1933 Riigikogu esimees, 1927–1928 ja 1933 riigivanem ning 1931–1932 välisminister. Aastail 1919–1933 elas ta püsivalt Tallinnas.
Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. 31. juulil 1929 oli seis peaaegu lootusetu. 1930. aastal loovutas Jaan Tõnisson Postimehe väljaandmise Eesti Kirjastus-Ühisusele Postimees ja jäi ise Postimehe palgaliseks peatoimetajaks.
1931-1932 oli Tõnisson Konstantin Pätsi valitsuse välisminister.
1932-1935 oli Tõnisson Rahvaerakonna, Kristliku Rahvaerakonna ning Tööerakonna ühinemisel moodustunud Rahvusliku Keskerakonna juht.
Kui ta 1933 uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki “krooni kukutamisega” julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla.
Tõnissoni valitsuse ajal toimus Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati paramilitaarseid ühinguid. Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra, löögirühmad saadeti laiali ning valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ühtlasi umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus.
Esialgu toetas Tõnisson koos enamiku teiste Eesti poliitikutega 12.märtsil 1934.aastal kogu riigis kehtestatud kaitseseisukorda, arvates, et see oli teostatud vaid korra ja stabiilsuse tagamiseks riigis ning kui vapsid kui ohuallikas on likvideeritud, taastub normaalne demokraatlik riigikorraldus. Aastal 1935 vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega “Postimehe” peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus. Tõnisson oli aastail 1935-1939 Tartu Ülikooli ühistegevuse professor.
5.novembril 1936 avaldas ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat.
Kui Nõukogude Liit 1940.aasta suvel Eesti okupeeris, alustas Tõnisson avalikku võitlust demokraatia eest, püüdes kaasa aidata antikommunistlike kandidaatide ülesseadmisele juulikuistel Riigivolikogu valimistel. 12.detsembril 1940 Tõnisson arreteeriti, peeti kinni Pagari tänava sisevanglas ning ta oli vähemalt kuni 1941.aasta aprillini Tallinnas ülekuulamistel. Seal käitus ta sirgeseljaliselt ning kindlameelselt, keeldudes nimetamast oma mõttekaaslasi ning andmast muud kommunistidele kasulikku infot. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole, võimalik, et ta lasti 1941.aasta juulis maha.
Under Maria – (kodanikunimi aastast 1904 Marie Hacker, aastast 1924 Marie Adson; 27.märts 1883 Tallinn – 25.september 1980 Stockholm).
Under kuulus kirjandusrühmitustesse “Siuru” ja “Tarapita“.
Marie õppis 4-aastaselt isa juhendamisel soravalt lugema ning hakkas 14-aastaselt luuletama. Aastatel 1893-1898 õppis ta Cornelia Niclaseni tütarlaste eraalgkoolis. Kool oli nelja-, vahel ka viieklassilises, saksakeelne. Pärast õpingute lõpetamist läbis ta lasteaednike kursused ja töötas Risti mõisas lastepreilina. Lühikest aega töötas ta Viru tänava paberikaupade poes kassapreilina ja vabal ajal kirjutas saksa keeles luuletusi.
Aastal 1902 abiellus Marie Under Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli kaks last – Dagmar ja Hedda. Hedda ristiisaks oli maalikunstnik Ants Laikmaa. Marie Under kinkis Ants Laikmaale enda kirjutatud saksakeelseid luuletusi. Laikmaa veenis poetessi, et ta kirjutaks eesti keeles. 2.augustil 1904 avaldas ajaleht “Postimees” Marie Underi esimese luuletuse “Kuidas juhtus…”. Luuletaja kasutas pseudonüümi Mutti.
Aastal 1906 pöördus Marie koos perega tagasi Tallinna. 1913 aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu.
Aastal 1917 ilmus tema esikkogu “Sonetid“.
Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.
1944. aasta septembris põgenes ta perega Rootsi.
Vareikis Jossif Mihhailovitš (Vareikis Juozas) – alates 15.jaanuarist 1937 partei Kaug-Ida kraikomitee esimene sekretär, viis läbi ulatuslikke repressioone “rahvavaenlaste” vastu; vastavalt ÜK(b)P KK määrusele 21.08.1937, küüditas korealased Kaug-Idast välja Kesk-Aasiasse. 3.oktoobril 1937 kutsuti Vareikis Moskvasse, vabastati ametist ja 10.oktoobril arreteeriti süüdistatuna trotskistlikus kontrevolutsioonilises tegevuses. Mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu sõjakolleegiumi poolt süüdi ja 29.juulil 1939 lasti maha Kommunarka küla karjääris Moskva lähedal.
Vares Johannes – (kirjanikunimega Barbarus, ka Johannes Vares-Barbarus; 12.jaanuar 1890 Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 29.november 1946 Kadriorg, Tallinn).
Eesti luuletaja ja poliitik. Erialalt günekoloog. Ta oli Eestimaa Kommunistliku (bolsevike) Partei liige 1940. aastast.
Johannes Vares sai alghariduse Heimtali vallakoolis ja üldhariduse Viljandi kihelkonnakoolis, keskhariduse omandas Vares aastail 1904-1910 Pärnu gümnaasiumis. 1910-1914 õppis ta Kiievi Ülikoolis meditsiini. Esimeses maailmasõjas oli rindearst.
Sõjaväearsti karjääri jätkas ta ka Vabadussõjas, kus osutatud teenete eest omistati talle Vabadusristi I liigi III järk, kuid ta keeldus selle vastuvõtmisest. Seejärel oli 1921-1939 arst Pärnus ning kirjutas luuletusi.
Varese luuletused ilmusid sageli tema hea sõbra Johannes Semperi toimetatud ajakirjas “Looming“. Koos Eduard Vildega kirjutasid nad ka ühiskonnakriitilise ning natsionaalsotsialismivastase koguteose “Vastutusrikkal ajal” (1933).
Aastal 1940, Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerimise järel, esitas Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär Andrei Ždanov Varese üsna ootamatult “rahvavalitsuse” (Nõukogude okupatsioonivõimude meelse valitsuse) peaministrikandidaadiks. Vares võttis pakutud ametikoha vastu. 21.juunil 1940 kell 22.20 andis ta Eesti Vabariigi presidendile Konstantin Pätsile ametivande asumiseks kommunistliku valitsuse etteotsa peaministrina.
5.juulil 1940 kuulutas Päts välja Riigivolikogu valimised, kuigi selle ettevalmistamiseks antud aeg oli lühem, kui seaduses ette nähtud. Pätsi dekreediga muudeti valimiste seadust, kuigi seda sai muuta ainult parlamendi otsusega. 9.juulil lõpetati kandidaatide ülesseadmine, sest nimekirjad olid juba enne valimiste väljakuulutamist kokku seatud. Valimistel saatis kommuniste edu, osavõtt oli kõrge, kogu see värk oli võltsitud. Päts kinnitas protesteerimata valimistulemused.
Eesti Vabariigi parlamendi teist koda, Riiginõukogu, valimistega ei moodustatud. Selleks polnud ka vajadust – parlamendi teist koda asendas äsja täie hooga tegutsema asunud Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee, mis tegutses nimetatud rollis kuni Eesti taasiseseisvumiseni 20.augustil 1991.a.
21.juulil toimus Riigivolikogu esimene istungjärk – kuulutati välja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 22.juulil võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti NSV soovist astuda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vennalikku perre. 23.juulil vabastas Riigivolikogu Konstantin Pätsi presidendi kohalt. 30.juulil 1940 saadeti Päts Venemaale ja ta suri vangistuses, täpsemini psühhiaatriahaiglaks maskeeritud vanglas.
1940.aasta augusti algul sõitis grupp seltsimehi, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi delegatsioon, Moskvasse, et paluda NSV Liidu Ülemnõukogu võtta Eesti NSV suure Nõukogude Liidu koosseisu. Palve rahuldati 6.augustil 1940. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu seadusega.
24.augustil 1940 paigutati Johannes Vares Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe võrdlemisi tühisele ametikohale, kuhu ta jäi kuni surmani. 1941.aasta juulis põgenes ta Eestist Venemaale, kus organiseeris tagalas eestlastele suunatud kommunistlikku propagandat.
29.novembril 1946 leiti ta kell 11.40 oma ametikorteri Kadrioru lossis vannitoa põrandalt surnuna. Tema surma asjaolud on täpsemalt selgitamata. Esialgu väideti, et ta suri “pärast lühikest kuid rasket haigust”, kuid hiljem on peetud kõige tõenäolisemaks, et tegu oli enesetapuga, sest ta leiti põrandalt verisena, tema kõrval lebas 7,65 mm püstol Walter ja padrunikest. On oletatud ka seda, et ta tapeti.
Vorošilov Kliment Jefremovitš – novembrist 1925 Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige ja sõja-mereväe rahvakomissar, 1934 – 1940 Kaitse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, poliitbüroo liige 01.01.1926 – 16.07.1960. Stalini ustav toetaja ja repressioonide läbiviija. Olles ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige, kinnitas mahalaskmisele kuuluvate isikute nimekirju ja kvoote. Näiteks: 26.aprillil 1938 saatis partei Irkutski oblastikomitee sekretär Filippov Stalini ja Ježovi nimele telegrammi, milles taotles I kategooria elementide ja kulakute limiidi suurendamist 4000 inimese võrra. I kategooria alla kuuluvad isikud lasti reeglina maha. Nimetatud telegrammil on Poliitbüroo liikmete Stalini, Molotovi ja Kaganovitši allkirja kõrval ka Vorošilovi allkiri, millega seltsimehed andsid nõusoleku mahalaskmisele kuuluvate isikute limiidi suurendamise kohta.
Olles Kaitse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, võttis aktiivselt osa temale alluvate kõrgemate sõjaväelaste represseerimisest. Nimekirjale 26 kõrgema sõjaväelase represseerimise kohta, mis saadeti 28.05.1937 NKVD-st Vorošilovile kinnitamiseks, kirjutas ta resolutsiooni: “Seltsimees Ježovile. Võtke kõik need lurjused. 28.V.1937.aasta. K. Vorošilov”. Teisel nimekirjal, mis koosnes 142 komandöri nimest, piirdub Vorošilov lühema resolutsiooniga: “Arreteerida. K.V.“.
Vorošilov suri loomulikku surma.

* * *

Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei, (VK (b) P) – Российская Коммунистическая партия большевиков, РКП(б), 1918 – 1925.
Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, (ÜK (b) P) – Всесоюзная Коммунистическая партия (большевиков) – BКП(б), 1925 – 1952.
Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, ( NLKP) – Коммунистическая партия Советского Союза – КПСС, 1952 – 1991.
Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsus, (kasutusel ka eesti keeles lühendina OGPU) – Oбъединенное Государственное Политическое Управление, ОГПУ, 1923-1934.
Siseasjade Rahvakomissariaat, (kasutusel ka eesti keeles lühendina NKVD) – Народный Комиссариат Внутренних Дел, НКВД.
Alates 1934 läks OGPU struktuurüksusena NKVD koosseisu Riikliku Julgeoleku Peavalitsusena – Главное Управление Государственной Безопасности, ГУГБ.
Veebruaris 1941 viidi OGPU NKVD koosseisust välja ja moodustati Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat. Juulis 1941 ühendati NKVD ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat üheks NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadiks. Aprillis 1943 moodustati uuesti NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat ja 1946 nimetati ümber – NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium. Uue nimetuse sai ka NKVD – NSV Liidu Siseministeerium (Министерство Внутренних Дел, МВД).
1953.aasta märtsis ühendati Siseministeerium ja Riikliku Julgeoleku Ministeerium üheks – NSV Liidu Siseministeerium, МВД CCCP.
13.märtsil 1954 eraldati riikliku julgeoleku üksus siseministeeriumist ja moodustati Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, eesti keeles kasutusel lühendina KGB – Комитет Государственной Безопасностию, КГБ.
Laagrite Peavalitsus (eesti keeles kasutusel lühendina GULag) – Главное управление лагерей, ГУЛаг. Oli kuni 1934.aastani OGPU alluvuses, peale seda NKVD ja МВД alluvuses.
Agitbrigaad – agiteerimisega tegelev rühm, brigaad.
Blatnoi – varas kes on korduvalt kinni istunud, seaduslik varas, suhtub teistesse üleolevalt, põlglikult, enesekindel, järgib varaste reegleid; blatnoideks kutsuti ka paadunud röövleid, bandiite ja kõiki kriminaale, kes olid korduvalt vanglas istunud, rännanud ühest türmist teise ja vanglaelu omaks võtnud, kes tundsid ennast vanglas justkui kodus.
Kultbarakk – kultuuritöö barakk.
Kultorg – kultuuriorganisaator.
Kultprosvet – kultuurharidus.
Komsorg – komsomoli organisaator.
Likbez – kirjaoskamatuse likvideerimine.
Marusja – vangid kutsusid marusjaks mullakäru; sellega nad töötasid, selle kõrval nad ka surid.
Natšprod – toitlustuse ülem.
Partorg – parteiorganisaator.
Politiždat – poliitkirjastus.
Pridurka – vene keeles придурок -totakas, napakas; vangla oludes ka teeskleja, pugeja, tallalakkuja, koputaja. Kõiki laagri asjamehi-vange, kutsuti pridurkadeks. Tsooni asjameestest, meistrimeestest vangide elu oli tunduvalt kergem üldtööle viidavatest: ta ei pidanud tulema rivistustele ja võis seega hiljem üles tõusta, tema jaoks pandi omasuguste poolt söök kõrvale. Ta ei pidanud kõmpima konvoi saatel tööobjektile ja tagasi, vähem oli tema suhtes rangust, vähem külmetamist, vähem jõukulu; tema tööpäev lõppes varem, ja ta töötas kas soojas ruumis või oli tal alati võimalik end soojendama minna. Tema töö ei olnud brigaaditöö, ta tegutses põhiliselt omaette või väikeses grupis, teda ei olnud kaaslased taga sundimas, ainult ülemused. Ja kuna ta tegi üsna sageli midagi just nendesamade ülemuste isiklikul tellimisel, siis tagasundimise asemel võisid talle osaks saada koguni toidupalad ja soodustused. Tal oli hea võimalus lisa teenida ka teiste vangide tellimiste täitmisega. Kui lukksepp, tisler ja pottsepp polnud veel pridurkad kõiges oma täiuses, siis kingsepp, eriti rätsep olid juba kõrgema klassi pridurkad. Pesunaine, sanitar, nõudepesija, kütja, saunatöölised, veekeetjad, barakkide päevnikud olid samuti pridurkad, kuid kuulusid madalamasse klassi.
Tsooni pärispridurkad aga olid kokad, leivalõikajad, laohoidjad, arstid, velskrid, juuksurid, kultuuri- ja kasvatusosakonna “kasvatajad”, sauna juhataja, pagaritöökoja juhataja, ladude juhatajad, pakilao juhataja, barakkide vanemad, komandandid, töökorraldajad , raamatupidajad, päevanormide arvestajad, staabibaraki kirjutajad, masinakirjutajad, sekretärid, normeerijad, plaanijad …
Pridurkade hulgas oli nii mehi kui ka naisi, sest niinimetatud segalaagrid olid Nõukogude Liidus kuni Teise Maailmasõja lõpuni.
Siiski polnud priturkade põhiprivileegideks väikesed hüved, mõningad mugavused võrreldes tsoonist väljas tööl käivate vangidega. Peamine oli – lootus ellujäämisele. Ellujäänute, elusana vabakssaanute hulgast moodustasid pridurkad väga kaaluka osa – peaaegu iga pika karistusajaga vang, kes ellu jäi, oli pridurka, sest paranduslike tööde laager, ka BelBaltLag, oli ju surmalaager! Ja just pridurkad, kes olles elusate ja tervetena laagrist vabanenud, hakkasid kirjutama mälestusi: sageli võib neis mälestustes täheldada pridurkadele omast üleolekut tavalistest vangidest, kes töötasid väljaspool tsooni, mõni kirjutab oma mälestusi isegi humoristlikul noodil, näidates töövangide suhtes oma paremust, sest neil ju vedas, ja vanglas surnud vangid mälestusi ju ei kirjuta…
Kuigi vangilaagris asus sadu arste, insenere, raamatupidajaid, kirjanikke ja kunstnikke, tuhandeid tehnikuid, arvepidajaid, velskreid ja palju teisi oskustöölisi, said vangla teeninduspersonali soojad, ellujäämise ametid endale ikkagi need, kes nõustusid olema OGPU koputajad.
Proletkult – proletaarne kultuur.
Rabkrin – tööliste ja talupoegade inspektsioon.
Rabkor – tööliskorrespondent.
Rabsila – tööjõud.
Selkor – külakorrespondent.
Zek (z/k) – vene keeles “зек» заклюяенный – vang zakljutsennõi, samuti Z/K – zakljutsennõi kommunist, vanglakommunist.
Voentorg – sõjaväekaubastu.

* * *

Tapalimiit Lääne-Siberi
Tapalimiit Omski oblast
Tapalimiit Sverdlovski oblast
Tapanimekiri kompartei

Sotsialistlik seaduslikkus ja armastus


Jutustus

Uido Truija

1981. aasta maikuu esimene nädal oli Eestimaal erakordselt soe ja päikesepaisteline. Helesinises taevalaotuses ei ujunud ainsatki pilverüngast, mitte õhematki pilveviirgu. Kerge tuulehingus paitas rohetavaid aasu ja liigutas hiirekõrvus kaskede õrnrohelisi latvu. Naised olid, esmakordselt pika talve ja jaheda kevade järel, riietanud ennast kergetesse, läbipaistvatesse kleitidesse, ja nüüd kõndisid nad mööda väikelinna tänavat: puusi hööritades ja silmi pööritades; meeldiv surin liikus nende hingest kehasse, ihu ihaldas armastust… Aga väikelinna vähegi aktsepteeritavatel meesterahvastel, rajoonikomitee nomenklatuuri kuuluvatel partei ja nõukogude töötajatel, ei jätkunud silmi naistele, nende puusahööritustele ja silmapööritustele – nemad, nagu kogu kõrgnomenklatuur Eesti NSV-s ja Nõukogude Liidus tervikuna, olid vajunud õndsasse Brežnevi-aegsesse stagnatsiooni.

Mitte miski ei kuulutanud Eesti NSV  N. rajooni  partei ja nõukogude tegelastele, et nende ellu saabub pööre, mis raputab kogu nende senist vaikset ja rahulikku, küttimisele ja  korilusele ning kalastamisele ehk õngitsemisele rajatud, rohke viina ning vähese seksiga viirutatud elutegevust. Ühe hetkega muutus kõik, alles jäid vaid nostalgilised mälestused, ja nii mõnigi heietas neid “rootsi kardinate” taga.

Rajoonikeskuse, väikese N. linnakese eliitkvartali viiekorruseliste valge-kollase maja kolmanda trepikoja ees peatus veoauto. Autol kõrgus hunnik majakraami. N. linnakese sotsialistliku elamurajooni eliitelanikud surusid nina vastu aknaklaase; mõni neist avas isegi akna ja kõhutas aknalaual, jälgides toimuvat. Oli selge, et saabus keegi N. rajoonile ja ka linnale tähtis tegelane, sest auto majakraamiga peatus maja kolmanda sissekäigu ukse ees, aga seal on ju ainult neljatoalised, partei rajoonikomitee ja isegi Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Büroo nomenklatuuri kuuluvate tegelaste korterid. Samas aga kehitasid N. linnakese eliitrajooni elanikud põlglikult õlgu – koorma sisu järgi oli ju isegi palja silmaga näha, et saabus mingi vaene, armetu tegelane oma kila-kolga. Kuigi, kurat teda teab!, saabuja võis olla vägagi mõjukas asjamees; ta võis olla tegelane, kes veel polnud jõudnud ennast riigi vara varguste, altkäemaksude ja korruptsiooniga jõukaks kergitada: mingi riigiettevõtte direktor, rajooni parteikomitee uus, kas  teine või kolmas sekretär või kohalikus raketibaasis paikneva sõjaväeosa kõrge poliitkomissar, aga võibolla isegi, hoidku Jumal!, uus rajooni prokurör. Juba tükk aega oli rajooni ja linnakest valitseva kompartei ja nõukogude nomenklatuuri kabinettides liikunud kuuldus, et olemasolev prokurör, kes oli igat masti riigiettevõtete direktorite, peainseneride ja partorgide vargusi mahitanud, viiakse, niiöelda, rotatsiooni korras kõrgemale ametikohale ja tema asemele saabub pealinnast mingi viha ja väge täis, Moskva kooliga prokurör.

Aknalaual kõhutavad eliitrajooni elanikud jälgisid akna all toimuvat huvi ja erutusega. Kes saabus?  Autojuht väljus ja avas veoauto parempoolse ukse. Istmelt hüppas alla noor naine, kergelt ja kaunilt, otsekui baleriin, luikede kuninganna balletist “Luikede järv”. Autojuht, justkui prints Siegfried, toetas teda galantselt parema käega. “Luikede kuninganna”  järel kargas autost umbes seitsmeaastane poisiklutt, viskas enda ette palli, huilgas ja pistis mööda eliitrajooni elamukvartalit palli taga ajama. Peagi koostis klaasiklirinat – pall oli tabanud vastasmaja keldrikorruse akent.

Tükk aega ei toimunud midagi, valitses täielik vaikus ja rahu. Autojuht tegi suitsu, baleriin astus vaibakloppimise põikpuu juurde, tegi mõned sirutused, heitis jalga ette ja taha, lõpuks ajas jalad laiali ja vajus murule maha, selg sirgelt püsti – aknal kõhutavale rajooni parteikomitee nomenklatuurile tundus, et nüüd küll rebeneb ta lõhki. Aga baleriin tõusis siuhti üles, viskas jala viuhti taha ja asetas siis kannad teineteise kõrvale.  Harjutus oli lõppenud.

Ootamatult kostis mootorratta põrin, see üha tugevnes, lähestikku asetsevad majad võimendasid mootorimürinat, ning võimuka põrina saatel kihutas kolmanda trepikoja ette kahepotilise mootoriga Jawa-350. Mootorratturi turjal kõrgus seljakott, kiiver kattis peaaegu terve näo. Mootorrattur seadis Jawa hargile, heitis kiivri kolinal asfaldile ja sirutas selga. Aknalaual kõhutavad partei rajoonikomitee nomenklatuuri naised ja peretütred ahhetasid: nii ilus ja noor mees – kaardus tumedad kulmud, meelad huuled, ilus roomlase nina ja roomlase lokid, nii kaunid lokid, et mine või lolliks…

Baleriin astus mootorratturile ligi ja suudles teda huultele; mootorrattur patsutas naist tagumikule – oota õhtuni…   Poisiklutt ajas endiselt palli taga, andis jalaga tugeva löögi ja põrutas mootorratturile palliga vastu pead – pere oli jälle kokku saanud.

Eliitmaja nomenklatuursed elanikud jälgid toimuvat väikese kadedusega, kehitasid siis õlgu ja laususid enda rahustuseks ükskõikselt – mis seal siis ikka, saab ka nii ja võib ka nii, kõik on ju parteilise sündsuse piirides… Järsku nad tardusid ja jäid ammulisui vahtima: mootorrattur avas oma mahuka seljakoti ja ladus majaesisele pingile, niinimetatud penskarite pingile, terve rea õllepudeleid. Seejärel istus pudelite kõrvale ja avas vastu pinginurka kriipides pudeli. Tõstis õllepudeli suule ja suunas pudelipõhja, otsekui pikksilma, aknal kõhutajate poole. Naised ja noored neiud peitusid kardinate taha, mehi aknal tabas alaväärsuskompleks; aga see oli alles algus. Ehmatusega märkasid majaelanikud, kuidas vastasmaja uksest väljus põskhabemega hipimoodi noormees ja sammus üle muruväljaku mootorratturi suunas. Ta pikad juuksed lehvisid tuules. Hetke pärast hipi ja mootorrattur teretasid teineteist kättpidi, kaelustasid, ja mootorrattur ulatas noormehele õllepudeli. See tõstis pudeli suule ja asus januselt, suure kõrisõlme jõnksudes jooma…

Külm higi tõusis akendel kõhutava nomenklatuuri ihule – see hipi oli ju rajooni abiprokurör, ja nüüd polnud mingitki kahtlust, et saabunud oli uus rajooni prokurör, see neetud mootorrattur, Jawa-mees…   Siinkohal peab lisama, et kui inimene juba korra on saanud ühe ehmatuse osaliseks, siis sellega asi tavaliselt veel ei piirdu, vaid neid ehmatusi saab olema veel ja veel…

Vaevalt oli abiprokurör jõudnud õllepudeli suult võtta, kui eliitrajooni kolmanda maja kolmanda trepikoha uks paukus ja sealt astus välja – jumal hoidku! – rajooni rahvakohtu esimees, kitarr rihmapidi kaelas.

Kohtunik astus ligi, tervitas omamehelikult prokuröri ja abiprokuröri, võttis ilma küsimata õllepudeli ja avas selle kitarri nurga külge just selleks otstarbeks monteeritud pudeliavajaga.

Mehed istusid penskarite pingile, rüüpasid õlut, naersid ja naljatasid; majaelanikest nomenklatuur mõistis, et räägiti riigivastaseid anektoote, sest ajuti kuuldusid sõnad – Brežnev, poliitbüroo, lollimaja – aga täpsemalt midagi kuulda ei olnud, kuigi oleks tahtnud.

Seltskond akna all rüüpas õlut, baleriin mängis oma poisiklutiga jalgpalli, rahvakohtu esimees sõrmitses kitarri ja ümises laulda igatsusest ja armastusest tulvil vene romanssi. Majaelanikud rahunesid, neil tekkis isegi lootus, et ehk nii jääbki see kestma igavesti ning nad võivad rahus oma hämaraid tegusid edasi toimetada. Aga võtta näpust, sündmused arenesid omasoodu! Ootamatult sõitis maja ette sõiduauto “Žaporožets” ja sellest väljus linnakeses tuntud-teatud, altkäemaksude vahendajana kuulsust kogunud advokaat. Majaelanikel kukkus süda saapasäärte – kohal on ju troika, ja ka advokaat, protsessiga võib alata!  Hea küll, et advokaat on altkäemaksude vahendaja, aga ikkagi, üks punt kõik!  Ja justkui oleks saatus tahtnud sellele “neetud troikale” krooni pähe panna, ilmutas ennast veel üks tegelane – neljanda maja kolmanda sissekäigu uksest väljus ligi kahemeetrine mehekolask; olles väljunud, vaatas ta aeglaselt pead pöörates ühele ja teisele poole ja urahtas paar korda, justkui gorilla, ja võttis, õllelõhna haistes, suuna penskarite pingil istuva seltskonna poole. Avalikus kohas õlut rüüpavad õiguskaitsjad, selle asemel, et “gorilla” eest peitu pugeda või põgeneda, tervitasid teda rõõmuhõisetega, otsekui oleks saabunud Issanda õnnistus või Messias – tulija oli äsja N. rajooni ametisse määratud Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB ülem. Pingilistujad tõusid püsti, tõstsid õllepudeli kõrva äärde ja andsid au. Setumaa juurtega prokurör, lihtne inimene, avas ilma häbenemata järjekordse õllepudeli ja ulatas kõgebeelasele; julgeolekumees võttis selle vastu ilma peenutsemata ja tänamata, justkui nii peabki olema, iseenesestmõistetavalt ja vastuvaidlematult.

Nüüd oli N. rajooni sotsialistlik seaduslikkus kohal täies koosseisus ja võis asuda majakraami mahalaadimisele, et siis kogu see vaese prokuröri armetu kila-kola tassida kolmanda korruse neljatoalisse korterisse. Prokurör, eee…, vabandust, peremees andis baleriinile, eee…, perenaisele, kümme rubla ja käskis kõrvalasuvast poest osta kaks pudelit viina ja midagi söödavat, mis juhtub olema, ning poisiklutile kommi.

Ellitrajooni kommunistliku partei nomenklatuursed elanikud sulgesid vaikselt, tasahiljukesi aga tihedalt aknad, tõmbasid kardinad ette ja jäid vaikselt istuma, justkui hiired luua all – nende süda aimas, et tulemas on midagi jubedat. Eliitmaja suletud akende taha peitunud riigivarastest nomenklatuurile valgus hirmuhigi seljale. Olid nad ju toimetanud senini, õndsal Brežnevi ajastul, midagi kartmata, sest seljataga oli partei, aga see uus, hipilik nomenklatuur, see pätikari akna all…, nemad ilmselt ei pea aastakümneid pehmetes tugitoolides perset soojendanud  Brežnevi nomenklatuuri mitte millekski…

“Eks näe, mis saab!” õhkas vana nomenklatuur õhtul sängi heites. Süda aimas halba, kartus puges hinge…

Aeg veeres esialgu omasoodu ja endistviisi, ilma nomenklatuuri jaoks suuremate jõnksuteta. N. rajooni õiguskaitseorganid toimetasid oma rutiinseid toimetusi, tugevdades sotsialistlikku seaduslikkust. Julgeolekuülem jamas anekdoodirääkijate ja usklikega, advokaat vahendas altkäemakse ja andis hüva nõu, kohtunik pidas kohut, abiprokurör tegi kõike, mis talle ette anti, prokurör aga teostas üldjärelevalvet, tutvus kolhooside ja sovhoosidega, kontrollis ja kirjutas esildisi nõudega puudused kõrvaldada. Nii näiteks, esines juhtumeid, et kehva sööda tõttu lõppes hulgaliselt põrsaid. Prokurör saatis juhise – põrsastele anda ette ainult kvaliteetset toitu. Oma esildises kohustas prokurör esimehi ja direktoreid suurendama põrsaste toiduratsiooni. Prokurör kirjutas oma esildises: “Kui anda põrsale lisasööta, näiteks, sada grammi, siis on ka põrsa juurdekasv sada grammi, aga kui anda lisasööta kakssada grammi, on ka juurdekasv sada grammi…”  Matemaatika oli lihtne, aga vaestel kolhoosidel ja sovhoosidel nappis üldse sööta, rääkimata lisasöödast.

Rajooni organid olid üksteise suhtes leidnud kooskõla;  kohus, prokuratuur, advokatuur ja KGB töötas justkui kellavärk, ainult et advokaadi naine käis vahetevahel rahvakohtu esimeest sõimamas – teie siin kohtus koos prokuröri ja kohtusekretäridega joote ja mürgeldate ja tõmbate ka advokaadi enda kampa.

Süüdistus oli kahtlemata raske. Stalini ajal oleks organite peale kaebaja võinud selle eest saada kakskümmend viis pluss viis. Aga rahvakohtu esimees, haritud inimesena, ei hakanud naisterahvaga vaidlema ega teda vastutusele võtma, kuigi juba Vana-Rooma aegadest peale on ikka advokaadid olnud altkäemaksude andjad ja võimuesindajate jootjad ning tõmmanud prokuröre ja kohtunikke ning avalikke naisi oma kampa. Aga see selleks, naised on jäänud naisteks, alates Vana-Rooma aegadest…

Kohtumajas, rahvakohtu esimehe kabinetis, enne järjekordse kohtuistungi algust, veetsid kohtu esimees, prokurör ja advokaat aega ilmalikult vesteldes. Seekord seisis ees kohtuistung mingi tühise vastu lõugu andmise ja käekella äravõtmise ehk niinimetatud röövimise asjus. Karistus oli advokaadile ja süüdlasele, samuti ka kohtule ja prokurörile teada niikuinii – kaks aastat vabadusekaotust tingimisi, kolmeaastase katseajaga. Mida sa tühjale selle jama eest ikka määrad!

Prokurör, kui kirjandushuviline inimene, lappas ajaviiteks värsket ajalehte “Rahva Hääl”.  Advokaat võttis oma päratu suurest, heast lehmanahast portfellist 0,75 liitrise kuiva veini pudeli. See oli mingi Ungari vein; äsja oli hakatud seda vennalikust rahvavabariigist sisse tooma. Sotsialismiehitajatest rahvas jõi kuiva veini pangede kaupa, justkui vett, ja viinaga harjunud Eesti sotslaagri inimestele see oligi peaaegu et vesi.

Rahvakohtu esimees otsis pudeliavajat ja vandus: “Jällegi on see neetud korgitser kuhugi kadunud! Ma olen kümneid kordi neile kuradi kohtusekretäridele öelnud – jätke korgitser rahule! Aga ei, nemad ikka pesevad seda korgitseri koos kahvlitega, ja siis torkavad kuhugi.”

Rahvakohtu esimees võttis jämeda pliiatsi, asetas selle pudelisuule, haaras kommentaaridega kriminaalkoodeksi ja asus pudelikorki sisse taguma. Paks ja raske kriminaalkoodeks tegi oma töö tõhusalt ja mõne hetkega oli pudel avatud. Kohtunik kallas kolm kandilist teeklaasi ääreni veini täis ja asetas tühja pudeli laua jala taha.

“Nende terviseks, kes merel!“ ütles rahvakohtu esimees toosti, teades, et prokurör on endine meremees.

“Proosit! Proosit!” toetasid prokurör ja advokaat toosti. Mehed rüüpasid veini, maigutasid huuli ja noogutasid kiitvalt. Üle prokuröri näo valgus ülemeelik muhelus:

“Poisid! Istungi alguseni on veel aega. Mängime ühte, juristidele ülimalt asjakohast mängu. Selles “Rahva Hääles” on parteipoliitiline artikkel. Ma loen selle ette, ja igaüks teist võib artiklist maha tõmmata need sõnad, mis ei ole usutavad, mille usaldusväärsus äratab kahtlust või milles puudub loogika või mis ei ole adekvaatne ümbritseva elu ja olukorraga.”

“Lase käia!” sõnasid kohtunik ja advokaat justkui ühest suust. Rahvakohtunik lisas: “Meile on see ülesanne köki-möki; küll me selle pugejast ajakirjaniku liistule tõmbame. Loe tekst ette!”

Prokurör asus lugema, monotoonselt ja kiretult, otsekui loeks süüdistusakti:

“Eesrindlik Kagu-Eesti “Punase koidu” kolhoosi traktorist, kommunistlik noor Aadu Lumi tõusis varahommikul kell neli, käis sooja duši all, karastas ennast külma veega ja väljus reipana vannitoast. Naine, algklasside õpetaja, oli juba valmis pannud äsja küpsetatud pannkoogid ja lahustuvale kohvile lisanud veidi kohvikoort. Aadu rüüpas kiiruga kohvitassi tühjaks, mugis peale mõned pannkoogid, andis naisele põsemusi ja väljus tänavale.

Hommik oli imekaunis. Silmapiiril punetas koit. Kaste sillerdas rohukõrtel. Traktorist Aadu astus rõõmsal südamel ja kergel sammul kolhoosi töökoja poole, et võtta traktor ja kiirustada põllule. Ta meeli ja mõtteid täitis kirglik soov – täita plaan ja saada rändpunalipp, mis lehvib uhkelt traktori kabiini kohal!”

Prokurör lõpetas lugemise, lausudes: “Seda möga on siin terve veerg, aga esialgu aitab, öelge oma arvamused.”

Prokurör asetas ajalehe lauale, et ka teised saaksid veelkord silmadega tekstist üle käia. Rahvakohtu esimees, olles ikkagi kohtuvõimu esindaja, alustas esimesena:

“Alustame algusest. Sõna “eesrindlik” kuulub kaalutlusõiguse valdkonda. Eesrindlik või mitte või mitte väga, see on hinnanguline küsimus, mis on alati vaieldav. Artiklis on “eesrindlik” paljasõnaline väide, seda kohus arvesse ei võta – tõmbame maha!”

Sõnajärje võttis enda kätte prokurör:

“Sõna “kommunistlik noor” on küsitav – artikli kirjutamise ajal ta võis olla kommunistlik noor, aga minule on teada, et traktoristid panevad kärakat ja möllavad, ilmselt on juba komsomolist välja heidetud – tõmbame maha. Ja veel – eesnimi “Aadu” pole Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja nõukogude organite häälekandjas vast kõige parema kõlaga, inimestel tekib mõtteseos Adolf Hitleriga. Võtame “Aadu” maha”.

Prokurör silitas mõtlikult mõne hetke lõuga, köhatas kahtlevalt ja sõnas: “Perekonnanimi “Lumi”  kaunisse kevadesse või suvesse ei sobi no mitte kuidagi – nende ajakirjanike kirjutised on justkui lapse lalin – nende  eelöeldu ei lähe kokku järgnevaga, järgnev kummutab eelöeldu, igasugune adekvaatsus reaalse eluga puudub. Võtame “Lumi” maha. Ja üldse, see vannitoa värk on täielik jama; olen ise pärit Kagu-Eestist, ei olnud vannitubasid sealkandis varem ei ole ka praegu, seal käiakse saunas. “Vannituba” maha.”

Advokaat esitas oma arvamuse:

“Ei ole usutav, et traktorist, ilmselt veel õhtusest joomisest pohmellis, tõuseb varahommikul kell neli, sisuliselt öösel, kõige parema une ajal.  “Varahommikul” ja “kell neli” maha. Ja see jutt, et tema naine, algklasside õpetaja, kes poole ööni parandab koolilaste vihikuid, tõuseb enne nelja, et küpsetada mehele pannkooke, no tule eile meile! Ja lahustuv kohvi! Kust kuradist sai traktorist lahustuvat kohvi? Ega ta pole advokaat, kes saab altleti kõike, mida vaja?  Ja – kohvikoor? Pole ma poes näinud mingit kohvikoort; on hapukoor ja rõõsk koor. Võtame artiklist “naise, lahustuva kohvi ja kohvikoore” maha.”

Järg jõudis uuesti rahvakohtu esimehe kätte:

“Selles jutus on oluline loogikaviga – tuleb välja, et traktorist jõi kohvi ja mugis pannkooke peale; ei ole usutav; loogiliselt ikka mugitakse pannkooke ja juuakse kohvi peale. Maha! Ja see põsemusi?”  Rahvakohtunik pöördus advokaadi poole:

“Kas sa annad oma naisele põsemusi kell neli öösel?”

Advokaat kehitas hämmeldunult õlgu:

“Mida sa veel ei taha!”

“No näed!” sõnas kohtunik võidurõõmsalt. “Põsemusi maha!”

“Aga sõnad – hommik oli imekaunis – ma küll jätaks” sekkus uuesti arutlusse prokurör. “Siiski, Kagu-Eestis on küll imekaunid hommikud, see on teada asi, aga kellele kaunis, kellele mitte, olenevalt sellest, kuidas kellelgi naistes vedas;  kahtlemata, see lause on kaunis, aga tekitab erinevaid arvamusi, mitmetimõistmist, ärgitab nii mõneski lugejas kadedust; seega, “hommik oli imekaunis” –  maha. Veidi muret teeb mulle ka lause – silmapiiril punetas koit. “Punase koidu” kolhoosi traktorist näeb silmapiiril punast koitu, näeb justkui oma kolhoosi? Lugeja võib arvata, et ta ei ööbinudki kodus, vaid käis naaberkolhoosis naistes ja nüüd, hommikul, tulles tööle, näeb silme-ees oma “Punase koidu” kolhoosi. Seda enam, nagu nähtub järgnevast, ta kiirustas, järelikult hilines tööle. Ei, see ei kõlba, tekitab vääritimõistmist, “silmapiiril punetas koit” – maha!“

Advokaat:

“Kirjanduslikult kõlab küll kaunilt – kaste sillerdas rohukõrtel. Tegelikult, öösel, ja kui veel eeldada et kella nelja ajal ja kuu ei paista, siis ei sillerda mitte miski ja vaata, et sa silma peast ei torka. Selline kirjanduslik liialdus – kaste sillerdas rohukõrtel – maha!”

Rahvakohtu esimees rüüpas lonksu veini ja sõnas põlgusega hääles:

“Taolist traktoristi, kes astuks varahommikul vaeses Kagu-Eesti kolhoosis väikese palga eest rõõmsal südamel tööle, on raske leida ja pole usutav; see on ajakirjaniku paljasõnaline väide ja ilmne liialdamine, kui mitte lugeja petmine. Maha!”

Kabineti uks tehti lahti ja kohtusekretär pistis pea sisse:

“Jooge oma vein ära ja hakkame pihta! Miilitsad on päti juba kohale toonud.”

“Pea hoogu, Heli”, sõnas kohtunik leebet. “Me kohe lõpetame istungivälise arutelu.”

Prokurör heitis pilgu ajaleheartiklile ja sõnas:

“Jäänud on veel viimane lause. Anname selles küsimuse sõna advokaadile.”

Advokaat:

“Kirglik soov täita plaan ja see nõme punalipp! Kirglik soov võib olla naisterahva suhtes, aga plaani suhtes või plaani vastu – nonsenss, ja veel see tobe rändpunalipp. Täielik parteipoliitiline möga – maha!”

“No nii,” sõnas prokurör. “Loen nüüd ette teksti, mis alles jäi.”  Uuesti avanes uks ja kohtusekretär Heli vaatas küsivalt sisse. “Heli, kuula! Prokurör teeb arutelust  kokkuvõtte,” hõikas kohtunik.

Prokurör tõusis tähtsalt püsti, kohendas oma kuldsete nööpide ja tärnidega vormipintsakut ja asus lugema:

“Kagu-Eesti “Punase koidu” kolhoosi traktorist tõusis hommikul ja astus kolhoosi töökoja poole, et võtta traktor ja kiirustada põllule.”

Mehed puhkesid mürinal naerma. Rahvakohtu esimees sõnas kiitvalt: “Konkreetne ja selge, justkui kohtuotsus.”

Prokurör jättis siiski viimase sõna endale: “Pigem tagaotsimiskuulutus kui artikkel. Ja ma pole kindel, kas see traktorist tööle üldse jõudiski.“

Advokaat võttis pliiatsi ja tõmbas kogu ajaleheartikli maha. Kohtusekretär Heli sulges ukse ja pomises endamisi pahaselt: “Lollakad!”

 

*     *     *

 

Kätte oli jõudnud jaanilaupäev. Rajooni õiguskaitseorganid olid otsustanud teha esimese poolaasta töövõitude kokkuvõtteid ja koguneda selleks Veskijärve äärde piknikule. Ülesanded osalistele jagati välja, arvestades iga organi võimeid ja võimalusi. Rajooni KGB ülem andis sõna, et ta toob kaasa liitri piiritust; seda hangib talle kohaliku raketibaasi juures paikneva sõjaväeosa vastuluure ehk GRU ülem, kellele toob piirituse  raketidivisjoni ülem, kes aga omakorda saab piirituse otse Moskvast. Advokaat võttis enda hooleks muretseda kohalikust veinitehasest mõned pudelid niinimetatud peediveini ehk parmatuhhat; abiprokurör sai ülesandeks tuua kaasa päts leiba ja üks sai ning virutada kohalikust sööklast mõned kahvlid ja lusikad; rahvakohtu esimehe ülesandeks jäi kitarr häälestada, hääl puhastada ja mitte köhida; rajooni prokuröri kohustused aga olid lihtsamast lihtsamad – virutada kauplusest kastrull uhhaa keetmiseks ja traatidest punutud ostukorv kalade praadimiseks.

Päike oli juba madalal, kui kohaliku miilitsaosakonna ees viieliikmeline sotsialistliku seaduslikkuse seltskond prokuröri kirsipunase “Žiguli-Luks” istmetele vajus, auto mõned korrad gaasitas ja siis kummide vilinal minema sööstis. Kohalik miilitsaülem võttis ühenduse kommunistliku partei rajoonikomitee esimese sekretäriga – nii ja nii, nii ja naa, asjaolud on sellised, mujalt saabunud, meile võõrad tegelased, mitte omad, laamendavad. Kuidas toimida?

Kompartei rajoonikomitee esimene sekretär lõi käega: “Liiga suur seltskond, ootame, püüame ükshaaval!”

Partei teab, partei oskab, partei juhib – miilits viib täide!

Veskijärve ääres näitas elu Eestimaa inimesele oma parimat külge. Harali männid kooldusid veepinna kohale ja peegeldusid vees nõiduslikult kaunite ja saladuslikena. Läänekaarde laskuv punane päikeseketas värvis järvevee veripunaseks, ainult selle idapoolses nurgas, mille kaldale olid organid ennast sisse seadnud, virvendas järvepind vette sukeldanud kõgebeelase jõulistest kätetõmmetest ja palja tagumiku jõnksumisest kristallpuhtas vees.

Metsatukas olid linnud oma laulmise lõpetanud. Ainult kusagilt kaugelt, rajoonikeskuse lauluväljakult, kostis järveäärde lõõtspillimuusikat ja neidude laulu. Elu oli nii lõpmatult kaunis ja helge. Rahvakohtu esimees, olles eesseisvast viinavõtmisest kõrgendatud meeleolus, tinistas kitarri ja ümises laulda. Advokaat lõikas leiba ja saia. Abiprokurör seisis põlvini järvevees ja puistas prokuröri poolt varastatud ostukorvi tühjaks kohaliku kalamehe võrke. Prokurör tassis kellegi poolt metsa alla seatud puuriidast parajaid halge ja seadis üles lõket.

KGB kapten võttis kastruliga vett ja abiprokurör libistas kalad kastrulli. Advokaat seadis traatidest ostukorvi lõkkele; sellesse pisteti kastrull kaladega ja peagi istusid mehed ümber lõkke, oodates uhhaa valmimist. Alumiiniumkruus piiritusega liikus ringi, advokaat pakkus igaühele kääru leiba pealehammustamiseks. Õhkkond oli hingematvalt meeldiv ja kaunis. Äkitselt, pärast kolmandat või neljandat ringi, ajas abiprokurör ennast pooleldi püsti, otsekui kavatsenuks kuhugi minna või vett lasta, ja langes siis ninuli lõkkesse, paisates ümber lõkkekohale seatud ostukorvi koos juba kastrulis keema hakanud uhhaaga. Julgeolekuülem haaras koheselt abiprokuröril turjast ja tõmbas ta lõkkest välja enne, kui abiprokuröri hõre habe oleks kõrvetada saanud. Üle järvevee kaikus julgeoleku vihane hääl: “Diversant! Terrorist! Šabotaažnik! Sa ajasid ümber meie uhhaa, rahvavaenlane! Ma lasen su maha!”

“Pea hoogu, KGB! Praegu pole enam Stalini ajad. Tuleb kohut mõista,” sekkus piiritusest juba üsna purjus prokurör. “Kuna kaasus on ilmselge, siis mina kui prokurör, esitan süüdistuse ja nõuan karistuse; advokaat teostab kaitset ja kohus mõistab karistuse.  KGB esineb tunnistajana.”

Mehed noogutasid nõusolevalt – ikkagi sotsialistlik seaduslikkus. Alumiiniumkruus piiritusega tegi veel ühe tiiru. Prokurör alustas süüdistusega:

“ Prokurör leiab, et süüalune pani kuritegeliku hooletuse ja ettevaatamatuse tõttu toime raske süüteo. Olles alkoholi joobes, mis on karistust kergendav asjaolu, ajas ta ümber uhhakateloki, millise teo tõttu said kannatada enam kui kaks inimest, mis seisnes sellest, et nad jäid ilma maitsvast suutäiest.  Nõuan süüdlasele, enam kui kahe kannatanuga süüteos, ehk teise lõike kuriteos, alljärgneva karistuse – süüdlane peab täiest kõrist ja kümme korda karjuma: “Ära joo, kui pea ei kanna!“ Lisakaristusena peab süüdlane korraga ära jooma pool kruusi piiritust, et karistus jääks talle meelde elu lõpuni.“

Advokaat: “Kaitsja palub võtta arvesse asjaolu, et KGB jootis oma piiritusega abiprokuröri täis. Prokuröri poolt esitatud süüdistuse vastu ei vaidle, aga palun kergemat karistust.”

Kohtunik: “Püsti, kohus tuleb!“

Prokurör, KGB ülem, abiprokurör ja advokaat ajasid ennast vaevaliselt jalgele, kõikusid edasi tagasi, aga seekord siiski keegi neist lõkkesse ei kukkunud.

“Kuulata otsust! Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimel süüdi mõista kohtualune ja määrata alljärgnev karistus – süüdlane peab täiest kõrist ja üheksa korda karjuma: “Ära joo, kui pea ei kanna!“ Lisakaristusena peab süüdimõistetu korraga ära jooma veerand kruusi piiritust, et karistus jääks talle meelde elu lõpuni. Kohtuotsus on lõplik, edasikaebamisele ei kuulu ja kuulub kohesele täitmisele.”

Süüdimõistetu ajas suu ammuli, tõmbas kopsud õhku täis ja asus karistust kandma: “Ära joo kui pea ei kanna! Ära joo kui pea ei kanna…“. Hääl kaikus üle järvevee, põrkus tagasi vastaskalda metsatukast ja kandus edasi piki järve. Olles põhikaristuse ära kandnud, ulatas prokurör süüdimõistetule kruusi piiritusega. Süüdimõistetu jõi piirituse ära, köhis ja läkastas mõned korrad, laskus rohule ja peagi magas norinal.

Veidi enne keskööd sööstis laululava piiravast metsatukast välja punane “Žiguli”, sõitis laululava ees “Tuljakut” tantsivast seltskonnast läbi, andis valvemiilitsatele tervituseks signaali ja kadus põlispuude taha.

Jaanipäeva hilisel hommikupoolikul ilmus prokurör miilitsa maja ees seisva “Ziguli” juurde, uuris seda, käis mitu korda ümber auto ja pomises endamisi vihaselt: “Kes kurat minu auto on ära kriipinud?”

Valves olev miilitsaseersant tõttas ligi ja selgitas: “Seltsimees prokurör, te ilmselt ei mäleta, aga eile öösel te sõitsite läbi paksu kuusemetsa otse laululava äärde ja põrutasite läbi rahvamassi edasi. Eks kuuskede oksad seda kriipisid veidi.”

“Mis veidi? Mitte veidi, vaid palju!”

“Prokurör!” kuuldus hõige otsekui taevast. “Tule üles, mul on sulle üks  tähtis asi!”

KGB rajooniosakonna ülem oli oma kabineti akna teisel korrusel lahti lükanud ja hõikas prokuröri.

Kui prokurör julgeolekuülema kabineti uksest sisse astus, olid seal juba istet võtnud KGB ülem, rahvakohtu esimees, advokaat ja abiprokurör. Nende ees laual lebas Karl Marxi “Kapital” ja selle kõrval kandilised teeklaasid; laua all asetses viinapudel. Kui viinapudel tühjaks sai, avas KGB ülem oma raudkapi, võttis peoga sealt agentuurile tasumiseks ettenähtud rahatähti, ulatas need abiprokurörile ja sõnas: “Sina oled siin kõige väiksema aukraadiga. Mine too poest veel paar pudelit viina, päts leiba ja mõned heeringad.”

 

*     *     *

 

Elu väikeses linnakeses kulges üldiselt rahulikult, samas aga õiguskaitseorganid töötasid palehigis ja neil oli alati kiire…  Töönädala lõppedes tõmmati veidi hinge, lõõgastuti sotsialistlikule ühiskonnale omasel viisil. Igal reedel pärast lõunat kogunesid organid julgeolekuülema kabinetti ja lugesid enam kui viissada lehekülge viina…., eee….,  enam kui viissada lehekülge Karl Marxi “Kapitali”. Tööpäeva lõpus saabusid mehed koju väsinutena, silmad pingsast lugemisest punased, ja heitsid puhkama.

Ühel päeval, kui päike sillerdas prokuröri kabinetis ja kirjutuslaua taga istuvale prokurörile tundus antud hetkel elu olevat üsna meelepärane, helises telefon – nõudlikult ja pikalt. Helistajaks osutus miilitsa uurimisosakonna ülem; ta tahtis nõu. Vana uurija oli tubli ja arukas jurist ja naljalt prokuröri poole nõu saamiseks ei pöördunud, aga paistis, et seekordne kaasus oli tõeline pähkel.

“Oota natuke,” sõnas prokurör telefonitorru, “tulen ise kohale.”

Uurimisosakonna ülem saatis noore naisuurija poodi pudeli viina järele ja jäi ise oma kabinetis prokuröri ootama.

Kui prokurör kohale jõudis, oli viinapudel ja suupiste juba laual. Muide, alati tuleb viina järele saata naisuurijad, sest nemad taipavad osta viina kõrvale ka korraliku suupiste!

“Räägi, milles kaasus,” sõnas prokurör. Uurimisosakonna ülem mõistis prokuröri poolelt sõnalt ja kallas viina välja. Joodi ja hammustati doktorivorsti peale.

“No nii,” sõnas prokurör rahulolevalt pärast kolme-nelja klaasi. “Asume nüüd päevakorra teise küsimuse juurde.”

“Seltsimees prokurör, oleme oma kaasuses kinni nagu kana takus. Mingid Venemaa Gorki oblasti mustlased sõidavad kolme “Nivaga” mööa rajooni ringi, peatuvad taludes, et küsida juua, lapsi ümber mähkida, ise aga sobravad mööa kappe ja tube ja varastavad mis ette juhtub, isegi raha leiavad kapinurgast pesu alt üles. Neid on kümme-viisteist inimest, peamiselt naised ja lapsed. Panime kogu kupatuse ajutiselt trellide taha, aga kaua neid kinni hoida ei saa. Mingeid mõistlikke ütlusi nad ei anna, juravad niisama.”

Prokurör naeratas, otsekui oleks olnud tegemist rõõmusõnumiga, ja sõnas:

“Igas inimeses peitub mingi hea alge, mingi anne, vaja on ainult see endas üles leida. Mustlased on andekad vargad, ja varguste varjajad, selle suhtes tuleb nende ees müts maha võtta.” Seejärel prokurör tõsines ja küsis: “Kui palju on laekunud avaldusi kannatanutelt ja kui suur on kahjusumma kokku?”

“Avaldusi on kaheksalt kannatanult, kahjusumma kokku kümne tuhande rubla ringis.”

“Uurimine ei tunne taolist mõistet – ringis. Tuleb öelda konkreetselt – kahjusumma kokku kümme tuhat rubla,” sõnas prokurör õpetlikult.

“Kahjusumma kokku kümme tuhat rubla,” kordas uurimisosakonna ülem.

“No nii. Teeme veel paar pitsi ja lähme mustlaste juurde.”

Valvemiilits avas arestikambi ukse. Prokurör ja uurimisosakonna ülem astusid sisse. Hämaras valguses võis nägusid vaevalt eristada, ainult kümnete valgete silmamunade välkumine andis teada, et kamber on rahvast täis. Hetke valitses vaikus, kuid see ei kestnud kaua. Justkui tormihoog tõusis kambris naiste kisa, lapsed alustasid nuttu ja röökimist. Hõõguvate silmadega kaunis mustlanna haaras prokuröri käe ja asus anuma, meelitama, ennustama:

“Me oleme täiesti süütud, me ei varasta, me ainult sõidame ringi. Ilus noor prokurör, lase meid lahti ja sul saab olema palju armukesi, palju kirglikke öid, sul saab olema palju lapsi, me oleme vaesed mustlased, me tahame koju, sinu käejooned näitavad – kui sa meid lahti lased, siis saad sa õnnelikuks, sulle antakse ametikõrgendust ja tärne juurde.”

“Andke varastatud asjad ja raha tagasi, või tasuge kahju kokku kümme tuhat rubla, ja te saate välja,” sõnas prokurör rahulikult.

Kahjuks ei tundnud prokurör mustlasi piisavalt hästi – tema sõnadele vastati uue ja veelgi tugevama halinaga. Mustlased katkusid endal juukseid ja tagusid rusikatega vastu rinda – kümme tuhat rubla…, kümme tuhat rublaaa…, aaa…., aaa…aaa…. Oli näha, et süü tunnistamine ja raha tagastamine või kahju heastamine ei tule kõne allagi, ja mida sa tunnistad ja tagastad, kui pole varastanud!

Prokurör lõi käega ja väljus arestikambrist. Uurimisosakonna ülema kabinetis tehti veel paar pitsi ja siis esitas prokurör iseäraliku küsimuse: “ Kas kuskilgi läheduses asub mustlaste koloonia, kus on ka mustlasparun?”

Uurimisosakonna ülem sõnas õlgu kehitades: “Lähedues ei ole, aga Lätis, Talsi linnakeses, on.”

“Hüva! Saada Talsi miilitsaosakonnale kiirteade, et homme hommikul kell kümme olgu mustlasparun siin, vastasel korral arreteerime kõik varganäod ja nad saavad kümme aastat vangistust.”

Uurimisosakonna ülem lausus hämmeldunult: “Kuidas kümme aastat! Nende süüd on ju võimatu tõestada. Kõik on segamini nagu pudru ja kapsad; eitavad, ajavad lolli juttu; mitte midagi, mitte kedagi ei tõesta ära.”

“Pea hoogu, kutsu mustlasparun kohale. Prokurör ei hakka babadega vaidlema, prokurör räägib mustlasparuniga.”

Järgmise päeva hommikul kell kümme helistati miilitsa uurimisosakonnast – mustlasparun on kohal.

Prokuröri sisse astudes tõusis toolilt tüse tõmmunäoline ja vuntsidega, üle keskea mees. Ta pikad, käharad juuksed polnud mitte ainult süsimustad, vaid helklesid sinakalt. Juustes polnud mitte ainsatki halli karva.

Prokurör ulatas käe: “Rajooni prokurör.”

“Mustlasparun.”

Mustlasparuni parema käe keskmises sõrmes asetsev kullast pitsatsõrmus oli nii suur, et seda oli tunda isegi teretamisel prokuröri peos.

Kaks suurt ülemust võtsid vastastikku istet. Mõlemad vaatasid austuse ja lugupidamisega teineteisele otsa – mustlasparun imetles noort prokuröri ja tema läikivaid tärne kraenurkadel, prokuröril aga oli au elus esimest korda kohtuda tõelise mustlasparuniga.

Mustlasparun ootas, et prokurör alustaks esimesena vestlust, ja küll ta siis juba vastab mustlasparunile omasel viisil; küll ta juba oskab laskuda keerulistesse vaidlustesse, ajada asi nii sassi, et siga ka ei söö…

Aga mustlasparuni imestuseks prokurör ei alustanud vestlust, vaid asus selgitama seadust, ja seda nii kõrgel tasemel, et mustlasparunil jäi üle ainult silmi välgutada; jutt polnud hoopiski mitte vargustest.

“Mustlasparun. Ma ei kutsunud teid vestlusele, ma ei kavatse teid veenda. Ma kutsusin teid välja selleks, et selgitada seadust. Tunnistajate ja kannatanute ja ka mustlaste endi ütlustega on tuvastatud, et nad peatusid taludes, sisenesid elumajja. Nad sisenesid võõrasse majja, ilma et neid oleks keegi külla kutsunud. Kehtiv põhiseadus garanteerib inimestele eluaseme puutumatuse, see on inimeste poliitiline õigus. Ilma kutsumata majja sisenemine on põhiseaduse vastane tegu, see on raske poliitiline kuritegu. Selle eest näeb seadus ette kümme kuni viisteist aastat vabaduse kaotust range režiimiga vanglas, pärast seda asumisele saatmine eluks ajaks Siberi põhjarajoonidesse, kusjuures naistelt võetakse lapsed ära ja antakse lastekodusse.”

Prokurör vaikis. Mustlane niheles toolil, tema tõmmu nägu muutus veelgi tõmmumaks ja kahvatumaks. Viimaks sai ta sõna suust:

“Prokurör! Meie inimesed ei pane toime poliitilisi kuritegusid, jah, nad varastavad; mustlased ikka varastavad ja petavad väikest viisi, selline on nende elu, nende tavad, aga et poliitiline kuritegu…”

“Paraku juhtus just nii,” sõnas prokurör rangelt.

“Mida teha, kuidagi peaks ju saama asja ära klaarida?” lausus mustlasparun ärevusega hääles.

“On üks võimalus – ma pole veel asjast Moskvasse teatanud. Kui kahju, kokku kümme tuhat rubla, hüvitate, laseme nad lahti ja kadugu Eesti NSV piiridest oma Gorki oblastisse.”

“Minul pole vast nii palju raha kaasas,” sõnas mustlasparun kahlevalt.

Jutusse sekkus urimisosakonna ülem: “Me võtsime neilt ära passid ja autode dokumendid, nende vahel on sajalisi ja viiesajalisi hunnikute viisi.”

“Hästi,” nõustus mustlasparun. “Loe need passide vahel olevad sajalised kokku ja ma lisan juurde.”

Uurimisosakonna ülem võttis raudkapist suure kilekotti dokumenidega ja asus koos mustlasparuniga neid lappama ja raha lugema. Kokku saadi kolm tuhat rubla. Mutlasparun pistis käe põue ja võttis välja priske rahapataka. Uurimisjaoskonna ülem luges üle – viis tuhat rubla. Nüüd siis oli kaheksa tuhat käes.

“Veel kaks tuhat,” sõnas prokurör.

Mustlasparun niheles, üritas nagu midagi öelda või vaidlust alustada, aga lõi siis käega ja pistis käe teise põuetaskusse; tõmbas välja uue rahapataka. Luges sellest kaks tuhat ja üleäänu pistis tasku tagasi.

Uurimisosakonna ülem ulatas mustlasparunile koti dokumentidega: “Jaga dokumendid välja ja loe oma mustlastele õpetussõnad peale!”

Prokurör ja mustlasparun sisenesid arestikambrisse. Neile järgnes uurimisosakonna ülem, enda järel ust lahti jättes. Märgates sisenejaid, alustati arestikambris häälekat itkemist ja halamist, kuid mustlasparun käratas naised vaikima ja rääkis neile midagi omas keeles, kiiresti ja võimukalt, aegajalt osutas prokurörile.

Kaunis mustlanna roomas põlvili prokuröri juurde, haaras ta käe ja seletas vene keeles:

“Ilus noor prokurör, lase meid lahti ja sul saab olema palju armukesi, palju kirglikke öid…, sulle antakse ametikõrgendust ja tärne juurde…”

 

*     *     *

1982. aasta aprillikuu viimane nädal oli Eestimaal erakordselt soe ja päikesepaisteline. Helesinises taevalaotuses ei ujunud ainsatki pilverüngast, mitte õhematki pilveviirgu. Kased olid hiirekõrvus. Helerohelises rüüs metsade kohal lendlesid peitsemiskohti otsivad linnud. Kerge ja soe tuul oli põllud tahedaks puhunud. Käes oli suurepärane künni ja külviaeg.

Nädal tagasi kutsuti rajooni prokurör parteikomitee orgosakonna juhataja juurde. Pidulikult ja paatosega sõnas kõrge parteitöötaja: “Teid, seltsimees, on valitud rajooni  parteikonverentsi delegaadiks!“ Kes ja millal valis, seda ei täpsustatud ja see polnud ka tähtis. Parteitöötaja ulatas punase pileti – parteikonverentsi delegaadi mandaadi. Mandaadiga antakse parteikonverentsil endast märku, mandaadi tõstmisega hääletatakse: entusiastlikult, üksmeelselt ja ühehäälselt. Konverentsi päevakord sisaldas ainult ühte punkti – kommunistide võitlus rajooni sovhoosides ja kolhoosides kevadkülvi igakülgse ja ennetähtaegse läbiviimise eest.

Mandaadi oli saanud ka rajooni julgeolekuosakonna ülem. Ja nüüd istusid parteikonverentsil kaks õiguskaitseorganit kõrvuti: nad lobisesid omavahel, teravmeelitsesid, vahel naersid varjamatult. Nende kõrval, ees ja taga istuvad delegaadid: kolhooside ja sovhooside partorgid, esimehed, direktorid ja peaagronoomid, krimpsutasid pahaselt huuli; nad tahtsid kuulata rajoonikomitee esimese sekretäri tarka ja põhjapanevat ettekannet, aga need siin…; samas, midagi öelda ka ei julgenud, ikkagi prokurör ja julgeolekuülem…

Partei rajoonikomitee esimene sekretär esines ettekandega:

“Seltsimehed! Käes on künni- ja külviaeg. Tuul on põllud tahedaks tõmmanud, päike on teinud oma töö, ja nüüd tuleb meil, kommunistidel, tagada, et võitlus rajooni sovhoosides ja kolhoosides kevadkülvi igakülgse ja ennetähtaegse läbiviimise eest kulgeks edukalt. Me ei tohi selles võitluses kaotada mitte ühtegi päeva, mitte ühtegi tundi ega minutit…”

Esimene sekretär rääkis pikalt ja laialt, ta kõne kestis enam kui kaks tundi. Pärast ettekannet esinesid sõnavõttudega sovhooside ja kolhooside direktorid ja esimehed, partorgid ja peaagronoomid. Partei rajoonikomitee akna taga säras päikene, aeg liikus omasoodu, kell tiksus, aga põllumajanduse spetsialistid, selle asemel, et korraldada, juhtida kevadisi põllutöid, muudkui esinesid ja esinesid ning plätrasid ja plätrasid – meil, kommunistidel, tuleb tagada, et võitlus rajooni sovhoosides ja kolhoosides kevadkülvi igakülgse ja ennetähtaegse läbiviimise eest kulgeks edukalt. Me ei tohi selles võitluses kaotada mitte ühtegi, päeva, mitte ühtegi tundi ega minutit…

Juba tükk aega tagasi olid prokurör ja julgeolekuülem lõpetanud oma lobisemise ja tukkusid, pea rinnal. Olles ärganud, kergitas julgeolekuülem pead, hõõrus silmi, otsekui  mõistmata, kus ta viibib, haigutas täie suuga ja pöördus prokuröri poole, justkui kirjeldaks ta äsja nähtut und:

“Minul on jama kaelas. Ühe kolhoosi farmis pandi toime diversiooniakt – kolmetonnisesse piimajahutusvanni oli puistatud punast värvipulbrit.“

Prokurör virgus ja sõnas unise häälega: “Tühja sellest, viimasel ajal tehakse igasuguseid sigadusi.”

“Pole see nii tühine midagi. Asi on pandud suure kella külge, raport on läinud partei keskkomiteesse ja kuni Moskvani välja. Asjaga tegeleb julgeoleku keskorganite uurija.”

Prokurör heitis põlastavalt käega: “Mida seal uurida, ilmselt keegi purjus peaga… Andke asi meile üle, prokuratuuri uurijad on justkui sead – kõikesööjad; küll me päti kätte saame. Meile pole tähtis – diversant, terrorist või muidu tapja. Aga kui ei taha, jätke endale…  Meie uurijad on koormatud alaealiste asjadega; pätistunud lapsed panevad toime keldritest moosivargusi, kolavad mööda ehitisi, karjalautu ja lõhuvad, hirmutavad öösel karjanaisi ja öövahte; kes kurat mõtles välja, et alaealiste asju peab uurima prokuratuur, see on pigem miilitsa piirkonnainspektori töö, kes käib ringi, vitsakimp vööl.”

“Pole see asi üldsegi nii lihtne,” vaidles KGB ülem vastu, üritades näidata asja tõsidust. “Uurimine toimub kõige kõrgemal tasemel. Pealinna KGB-st sõitsid kohale spetsialistid, panid farmi igale poole lutikaid, ka puhketuppa; teostasid luuramist ja pealtkuulamist paar nädalat, aga ei midagi, mitte ainsatki niidiotsa.”

Prokuröri KGB ülema häda ja viletsus ei huvitanud, temal oli olnud suuremaidki, laipadega lõppenud  kaasuseid. Prokurör haigutas ja sõnas tülpinult: “Mulle aitab sellest parteikonverentsist. Lähen kündma ja külvama…”

“Lähme siis künname ja külvame koos mõned sajad grammid…, ee…, mõned hektarid, tööpäev nagunii perses,” toetas prokuröri KGB ülem.

Prokurör ja KGB ülem tegid läheduses asuvas sööklas paarsada grammi, sõid tagasihoidliku lõuna, ja läksid laiali. Prokurör suundus töö juurde; tal mõlkus meeles mingi iseäralik mõte, mis pani teda aegajalt muigama.

Prokuratuuri uurija, noor naisterahvas, istus kohusetundlikult oma kabinetis, lappas toimikut ja tegi paberilehele ülestähendusi: ilmselt valmistus järjekordseks ülekuulamiseks või vastastamiseks.

“Kuule, Ilona, on üks asi,” sõnas prokurör omamehelikult ja kuidagi ükskõikse häälega, otsekui see asi teda eri ei huvitagi. “Kas meil on menetluses mingi kaasus, kus alaealine või alaealiste kamp kolab öösel mööda karjalautu, ehmatab karjanaisi ja teeb muid sigadusi?”

“On üks tatikas, joodikute laps, veidi üle neljateistkümne, pisut kõrgem kui see laud; ilmselgelt füüsiliselt ja vaimselt alaarenenud, kuigi mitte süüdimatu. Ta on justkui metsistunud kodukass, täiesti segane: passis kolhoosi poe juures külamehi, haaras neilt taskust  viinapudeli ja pani sellega jooksu, öösel ajas laudas oma lõbuks karjanaisi pussnoaga taga, keeras lahti piimajahuti kraani ja laskis maha voolata kolm tonni piima; purjus pead väljamagavalt farmi öövalvurilt võttis ära pooliku viinapudeli…”

“Aitab, aitab küll…,” peatas prokurör uurija ettekande. “Aga kas piimajahutisse visatud punasest värvipulbrist on juttu?”

Uurija kehitas õlgu: “Senini veel ei ole, aga iga ülekuulamisega tuleb temalt neid pätitegusid aina juurde ja juurde ning lõppu ei paista olevat.”

Prokurör lõi käega: “Ära enam seda “metskassi” üle kuula. Aitab, nagunii nendest joodikutest lapsevanematest kahju hüvitajaid ei ole ja karistus on ikka üks – erikooli saatmine. Koosta süüdistusakt ja ma saadan asja kohtusse. Vestlen advokaadiga; õpetagu oma kaitsealune välja, et ta lõuad peaks ja rohkem ei plätraks, räägiks ainult seda, mis süüdistusaktis kirjas, või veelgi parem – ei räägiks kohtus midagi, jääks uurimisel antud ütluste juurde. Kus see metsistunud kass praegu on?”

“Kas sa siis ei mäleta, et võtsid ta ligi kuu aega tagasi vahi alla,” imestas uurija.

“Kurat! Kui ma peaksin kõiki pätte, olgu nad suured või väikesed, meeles pidama, siis on mul õlgade vahel mitte pea vaid külanõukogu,” sõnas prokurör ägedalt. Samas aga leebus: “See on hea, et ta vahi all on, ei tule episoode enam juurde.”

“Looda sa,” sõnas uurija iroonilise muigega. “Viimasel ülekuulamisel pani ta pihta minu sigaretid ja välgumihkli; ilmselt teeb ta ka vangivalvuri taskud tühjaks.”

Prokurör puhkes naerma: “Selle selli koht pole vanglas, vaid Teaduste Akadeemias.”

Uurija viis asja kiiresti lõpule ja juba mõned päevad hiljem oli süüdlane koos advokaadiga prokuratuuris ja tutvus mahuka toimikuga. Toolil, pea lauaga ühel kõrgusel, istus välimuselt seitsme-kaheksaaastane, krimpsus vanainimese  näoga poiss; oli näha, et juba emaüsas oli ta tunda saanud häda ja viletsust. Ukse kõrval pidas valvet miilits.

Prokurör pöördus poisi poole: “Sa tutvu toimikuga veidi aega iseseisvalt, alusta päris algusest, ma tahan advokaadiga rääkida.”

Kui prokurör ja advokaat tunni aja pärast uurija kabinetti naasesid, oli poisil ikka veel avatud toimiku esimene lehekülg ja ta veeris näpuga järge vedades kriminaalasja algatamise määrust…

Kohtuistung alaealise “diversandi, terroristi” üle algas täpselt õigel ajal – kell kümme hommikul. Advokaadile lisaks oli prokurör otsustanud kutsuda protsessi ka pedagoogi. Kooliõpetajal, üle keskea naisterahval, oli ilmselt väga ebamugav näha oma õpilast kohtulaua ees, sest ta punastas, niheles, samas oli ta näoilme ülimalt tõsine, isegi pidulik. Tegelikult oli ta oma pedagoogipraktikas esimest korda kohtus, temale mitteomases rollis. Pedagoogi ülesandeks oli jälgida, et protsessiosalised poisile liiga ei teeks, et kõik oleks pedagoogiliselt kõrgel tasemel.  Aga see oli siiski asjatu kartus – advokaat oli poisi välja õpetanud, ja ka poiss ise oli üsna nutikas.

Kohtuistung algas. Kohtunik küsis lihtsalt, isegi isalikult leebelt: “Kas sa tunnistad oma süüd?”

“Tunnistan.”

“Kas täielikult?”

“Täielikult.”

“Kas sa kahetsed?”

“Kahetsen.”

“Enam ei tee?”

“Ei tee.”

“Kas sa oled kõik süüteod üles tunnistanud, kas soovid midagi lisada?”

Poiss vaatas advokaadi poole, advokaat raputas pead.

“Ei soovi lisada,” sõnas poiss.

Prokurör köhatas rahulolevalt.

Kohus pöördus prokuröri poole:

“Kas prokuröril on küsimusi?”

“Ei ole.”

“Kas advokaat soovib midagi täpsustada?”

“Ei soovi.”

“Hästi, asume tunnistajaid, kannatanuid üle kuulama,” sõnas kohtunik ja asus toimikut lappama.

Tunnistajaid, kannatanuid oli terve rodu, aga advokaat oli ukse taga, enne kohtuistungit, justkui muuseas kõva häälega selgitanud: “Ega kannatanud-tunistajad ei peagi kohtus ütlusi andma; et aega mitte raisata võib kohtule lihtsalt öelda – jään uurijale antud ütluste juurde ja midagi lisada ei soovi.”

Kannatanud, tunnistajad käisid kohtukulli eest läbi ja ütlesid riitusliku lause – jään uurijale antud ütluste juurde ja midagi lisada ei soovi.

Samal ajal prokuör ja advokaat istusid vastamisi laudade taga, vaatasid teineteisele otsa, libistasid aegajalt pilgu üle õnnetu, niigi pisikese, aga kohtukulli ees veelgi enam küüru vajunud kohtualuse ja itsitasid pihku, vaevu naeru tagasi hoides.

Kohtulik uurimine jõudis lõpule, algasid kohtuvaidlused.

Kohtukõne peale prokurör palju aega ei raisanud. Prokurör leidis, et süüteod on tõendatud ja süüdlast tuleb karistada, ta tuleb saata erikooli. Advokaat nõustus prokuröriga, kuid palus siiski kergemat karistust, samas ütlemata, mida ta selle kergema karistuse all mõtleb. Ja see polnud ka tähtis, advokaat palub alati kergemat karistust, ikka kergemat ja kergemat…

Pärast kohtuistungit kutsus kohtunik prokuröri ja advokaadi oma kabinetti ja küsis:

“Mida kuradit te terve istungi irvitasite ja naersite?”

Advokaat avas oma mahuka, heast lehmanahast portfelli ja asetas lauale ungari kuiva veini pudeli. Prokurör aga sõnas: “Sa ei teadnudki, et mõistsid kohut diversandi, terroristi üle.” Prokurör selgitas lühidalt kaasust.

Kohtunik puhkes lõbusalt naerma: “Ei KGB leia enam midagi. “Terrorist” läheb erikooli ja jäljed vette. Las KGB uurib ja paneb oma lutikaid, see on nende meelistegevus…”

Kohtunik haaras paksu kriminaalkoodeksi, asetas pliiatsotsa pudelisuule ja asus pudelikorki sisse taguma. Olles oma tavalisel moel pudeli avanud, kallas ta veini kandilistesse teeklaasidesse ja asetas tühja pudeli laua jala taha.

 

*     *     *

 

Aeg sotsialistlikus laagris veeres omasoodu; kell tiksus, lugedes minuteid ja tunde.  1982.aaasta novembris kandsid kõik Nõukogude Liidu telejaamad üle suurt kolksatust –  Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär seltsimees Brežnev visati Kremli müüri äärde kaevatud hauda. Brežnev oli läinud ja ühte kuuendikku maailmast asus valitsema uus kompartei peasekretär seltsimees Andropov.

Andropov oli sama vana ja väeti nagu oli olnud Brežnev ja nagu olid kõik Poliitbüroo liikmed; siiski oli temal üks, teda teistest eristav iseärasus –  ta oli olnud pikka aega NSV Liidu KGB ülem. Ja kuna ta oli, nii öelda, NSV Liidu esitšekist, siis ta pidas iseenesestmõistetavaks, et ta on võitlejanatuuriga kompartei peasekretär, ja sellest piisas, et riigivarastest Brežnevi-aegsel nomenklatuuril hirmuhigi otsaette kerkiks.

Kuna Andropov oli neeru- ja makshaige, siis asus ta kõigepealt võitlema alkoholi tarbimise ja tarbijatega, kuigi noore mehena oli ta olnud üsna konjakilembeline. Etteruttavalt tuleb öelda, et aasta pärast Andropov suri selles võitluses, aga siiski mitte kanglassurma.

Andropov mitte ainult ei võidelnud alkoholipruukijatega, vaid seoses sellega, et tervis enam ei lubanud kärakat panna, olid talle vastukarva igat masti väärnähtused, nendega seotud tegelased ja pullitegemised, ja peamine – ta leidis, et suudab Venemaal välja juurida korruptsiooni, mis oli justkui vähkkasvaja ennast laiali sirutanud kõigisse partei ja nõukogude organitesse.

Mõistes, et kala hakkab haisema peast, alustas Andropov Brežnevi lähikondlastest. Andropov, maldamata ära oodata Breznevi surma, algatas kümme päeva enne Brežnevi kolinal haudaviskamist kriminaalasja Moskva gastronoomi nr.1 ehk nn Jelisejevi kaupluse direktori vastu, sest tervis ei võimaldanud temal enam tarvitada igasuguseid eksootilisi, teravamaitselisi hõrgutisi. Gastronoomiakaupluse nr 1 direktor Juri Sokolov oli aastakümneid tagaukse kaudu teenindanud Partei Keskkomitee ja Moskva linna kõrgemaid tegelasi. Selle kaupluse varustamine kaupadega polnud mitte ainult kommunistlikult üliküllane, vaid taevalik – siit võis saada kõike, mida süda ihaldas. Muidugi, ka tavaline inimene võis otse Gorki tänavalt kauplusse astuda ja oli ka, mida osta, aga kaupluse letid näitasid ainult jäämäe ülemist osa, alumine osa oli kaupluse tagaruumides ja hiiglaslikes keldrites ja külmkappides.

Juri  Sokolov mõisteti surma ja otsus viidi täide juba Tšernenko ajal ning Tsernenko ise suri kolm kuud pärast oma ohvri hukkamist.

Juri Sokolovi asja uurimisega oli vaevalt alustatud, kui Andropov võttis ette juba järgmise ohvri; selleks oli Brežnevi kauaaegse sõber ja sõjakaaslane, NSV Liidu siseminister Nikolai Štšelokov. Selle jultunud ja ülimalt edeva siseministrist varganäo poolt kokku riisutud varanduse kirjeldamiseks koguti kakskümmend kuus köidet toimikuid. Arreteerimise hirmus laskis tema naine ennast maha 19.veebruaril 1983 ja Štšelokov tappis ennast 13. detsembril 1984.

Brežnevi armastatud tütre Galina Brežneva noort meest Juri Tšurbanovit Andropov siiski halastas, kuigi Tšurbanov oli seotud ulatusliku Usbekistani puuvillakorruptsiooni asjaga, olles selles afääris altkäemaksu võtja ja vahendajana. Andropov, soovides olla naisterahva vastu galantne, sõnas Galinale: “Kuni ma elus olen, Juri Tšurbanovit ei vahistata.“  Aga Usbekistani puuvillaasjas läks kinni kümneid ja kümneid väiksemaid ja suuremaid tegelasi, ning lõpuks pandi istuma ka Juri Tšurbanov. Galina kukkus jooma; õigemini, ta jõi juba varem, aga pärast oma kümme aastat nooremast mehest ilmajäämist muutus Galina täiesti alkohoolikuks; eks naisterahvast võib ka mõista…

Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretäri seltsimees Andropovi poolt üles kergitatud sotsialistliku seaduslikkuse tormikeeris tõusis Kremli kirikute kohale, mühises Kremli kellade ümber, veeres üle müüride ja kandus Nõukogude Liidu “vennasvabariikide” kõige viimastessegi kolgastesse.

Ühel 1983.aasta veebruarikuu reedesel päeval, pärast lõunat, helistas prokurörile KGB rajooniosakonna ülem: “Kuule, kas sa saaksid minu juurest läbi astuda, välja on imbunud üsna sitt asi!“

“Pakub üle, vennike,” mõtles prokurör endamisi muheledes. “Mis asjad nüüd julgeolekul enam, ega pole metsavendade ajad. Või jälle mingi poisikesest “diversant”. Ilmselt tahab viina võtta, aga üksi on igav.”

Kell kaks astus prokurör ilma koputamata julgeolekuülema kabineti uksest sisse (viina võtma minnes ei koputata!) ja jäi imestunult seisma – julgeolekuülema laua ees taburetil istus imeväike mehike.

“Asi on täitsa pask,” alustas julgeolekuülem ilma pikema sissejuhatuseta. “Läbi meie rajooni on avatud Nõukogude Liidu sakslastele kanal ümberasumiseks Saksamaale. Las lähevad, kurat nendega, aga tegelased meie oma linna täitevkomiteest ja miilitsa passilauast on asunud võtma altkäemakse. Kahetoalisse korterisse kirjutatakse sisse kuni kaksteist inimest, kaksteist sakslast; dokumentide vormistamise ja väljasõiduviisade eest võetakse altkäemaksu viis tuhat rubla pere pealt; otsad ja altkäemaksu rahad lähevad pealinnani, siseministeeriumi viisade osakonnani välja. Ilmselt saavad oma noosi ka Moskva vastavad seltsimehed. Ja kõigele lisaks on meie oma advokaat altkäemaksu vahendajana käppapidi sees. Oli meile seda jama vaja.”

Prokurör vaatas uurivalt väikest mehikest ja küsis: “Kes sa sihuke oled? Räägi.”

“Olen Volga-sakslane. Asusin siia elama, et sõita perega Saksamaale. Baltikumist millegipärast lubatakse välja sõita, aga Volga-äärsetest oblastitest või Kasahstanist mitte.  Vahendasin altkäemaksu passilaua ülema ja omade vahel, aga nüüd enam väljasõitu ei saanud, seadused vahepeal muutusid, ja meie omad lubavad mind maha lüüa, kui raha ei tagasta, aga raha on miilitsale üle antud, raha pole.”  Väike sakslane rääkis nutuselt ja hädiselt.

“No nii. Mine koridori ja oota,” sõnas prokurör rahulikult. Seejärel pöördus KGB ülema poole: “Asja käik saab olema järgmine: mina algatan kriminaalasja, kuna on avaldus ja tegemist on altkäemaksuga – see on prokuratuuri paragrahv. Teeme avaldaja esialgse ülekuulamise; advokaat kannab oma kaustast selle sakslasest mehikese külastuse läbi kui kliendi ja paneb advokaadikontori kassasse külastuse tasu kümme rubla; vastasel korral, kui tal polnud kliendisuhet, ma pean ma advokaadi üle kuulama ja võibolla võtma ta vastutusele kui kuriteo varjaja või kaasosalise. Kuulan veel üle mõned sakslased, altkäemaksu andjad, samuti tõmban ette passilaua ülema, võtan ta vahi alla ja siis saadan ettekande ENSV Prokuratuuri. Linna täitevkomitee esimeest esialgu ei puutu, tema seljataga on partei. Juba homme võetakse ENSV Prokuratuuri poolt  asi üle, ja ma võin pea anda, et rohkem kedagi liistule ei tõmmata, suuremate ninade suhtes mätsitakse asi kinni. Kalla välja!”.

KGB ülem ohkas kergendust tundes ja kallas endale ja prokurörile pool teeklaasi piiritust.  Prokurör jõi piirituse ühe sõõmuga ära, köhatas, nuuskas vormipintsaku käist peale ja väljus kabinetist. “Lähme!” käratas ta vene keeles vihaselt sakslasele. Seejärel lisas endamisi eesti keeles: “Kurat, ei saa nad ka omavahel neid asju ära klaaritud! Peab siis olema igal pool aina prokurör ja prokurör…”

Kella kuue paiku õhtul helistas prokurör siseasjade osakonna passilaua ülemale:

“Tere! Rajooni prokurör siin, kas te saaksite minu juurest läbi astuda.”

Meeldiv naisehääl vastas peibutavalt: “Mida soovib noor ilus prokurör kell kuus õhtul!”

“No on üht-teist, mõned soovid,” vastas prokurör tagasihoidlikult, naisterahva õrnast häälest isegi veidi segaduses.

Täpselt kell kuus õhtul avas kaunis, meestele ülimalt atraktiivne, umbes kolmekümne viie aastane naine prokuröri kabineti ukse. Prokurör hingas sügavalt sisse ja mõtles endamisi: “Sellest kabinetist sa enam vaba inimesena ei välju, ja vabadust näed kümne aasta pärast, kui veel elus oled.”

Pärast pikka ülekuulamist, läbiotsimist korteris ja töökabinetis, sulgusid kauni naise seljataga arestikambri uksed.

Asi võeti Eesti NSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija menetlusse ja ainsana läks kohtu alla ja sai karistuse passilaua ülem, see kaunis naisterahvas. Altkäemaksu andjate ja vahendajate osas asi lõpetati, kõrgemal istuvate ametnike suhtes mätsiti kõik kinni. Passilaua ülem, kaunis naine, sai kümme aastat vabadusekaotust.

PS! Uurimine näitas, et selle kauni naise, passilaua ülema, kulul elasid, sõid kompvekke ja biskviite, jõid parimat konjakit kõik siseasjade osakonna ja rajooni KGB töötajad; raha voolas naisterahva sõrmede vahelt kui vesi. Läbiotsimisel naise väikeses kahetoalises korteris leidsid uurijad ainult paar Saksamaalt pärit mängutoosi hinge hellaks tegeva Jõulumeloodiaga ja kümmekond Jõulukaarti, mille olid tänutäheks saatnud õnnelikult kodumaale jõudnud sakslased. Kaardid olid ilusad: hõbedaselt läikivad inglid, õdus kuldne loomalaut, Jeesus Kristus hällis, hälli ümber lambad ja oinad.

 

*     *     *

 

Linnakese täitevkomitee esimees, kena keskealine naisterahvas, elas passilaua afääri ja ebaseaduslike sissekirjutustega seotud vapustuse üle ning pääses vanglast, tõsi, suuresti tänu partei rajoonikomitee esimese sekretäri eestkostele, kes oli linna täitevkomitee esinaise peresõber. Eesti NSV Prokuratuur eraldas passilaua ülema kriminaalasjast ebaseaduslike sissekirjutuste episoodid eraldi menetluseks ja hiljem lõpetas selle asja ära; kriminaalasja lõpetamise määruse märgiti põhjenduseks – ühiskondliku huvi puudumine.  Aga kui juba vangla kellegi järele nutab, siis sellest pääsu ei ole, sest vangimaja uksed pole mitte kellelegi suletud….

1983.aasta novembri hommikul istus prokurör oma kabinetis laua taga ja keerutas pöidlaid. Post oli läbivaadatud: tavalised inimeste kaebused oma naabrite peale; oli ka üks kiri märkega “Täiesti salajane”. Selles kirjas andis ENSV Prokuratuur teada, et huligaansuste arv on Eesti NSV-s järsult kasvanud ja kohustas rajooni ja linnade prokuröre tõhustama võitlust taolise väärnähtuse vastu. Häh, salajane! Inimesed ENSV linnades ja rajoonides olid niikuinii omal nahal tunda saanud lokkavat pätitegemist ja teadsid ka seda, et  miilits ei viitsi taoliste tühiste asjadega tegeleda, sest kriminaalasju algatati ja menetleti ju valikuliselt: kõigepealt need, milledes kannatanuks mingi nomenklatuurne tegelane: nende autodelt peeglite või klaasipühkijate vargused, sissemurdmised nomenklatuuri keldritesse ja suvilatesse ja muu säärane.

Prokurör vaatas aknast välja; kõle, lumelörtsine ja trööstitu novembriilm, inimeste tühised, kadedusest ajendatud kaebused oma naabrite peale tekitasid hinges tusatunde. “Kurradi november!“ pomises prokurör endamisi. “Taolist kuud ei peaks maapeal üldse olema.“

Prokurör sirutas käe telefoni järele, et helistada rajooni KGB ülemale – mis ta seal jamab oma usklike ja anekdoodirääkijatega, ennem juba ühiselt ”võidelda joomisega”…  Aga seekord jäi prokurörist mittesõltuvatel asjaoludel üritus ära. Prokuröri kabineti uksele koputati, tugevalt ja võimukalt – sisse astus N. linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees, täpsemini esinaine. Ta astus kiirel sammul prokuröri laua juurde ja heitis prokuröri ette käsitsi kirjutatud avalduse, selle juurde oli lisatud üsna mahukas ümbrik. Täitevkomitee esinaine sõnas kiirkõnes ja erutatult: “Ma käisin selles asjas ka rajooni parteikomitee esimese sekretäri juures; aga nüüd kiirustan ma tööle tagasi.”  Enne kui prokurör jõudis reageerida või midagi öelda, oli esinaine läinud.

Prokurör asus lugema ilusa ja korraliku naisterahva käekirjaga kirjutatud avaldust.

Avaldaja andis teada, et mingi pensionär see ja see käis tema juures korterit nurumas, tal olevat kahetoaline ahjuküttega ja ilma vannitoata korter, tütar on peaaegu täisealine, naine on voodihaige. Pensionär palus kolmetoalist keskküttega korterit ja pakkus linna täitevkomitee esinaisele altkäemaksu viissada rubla. Esinaine keeldus, andis raha tagasi, aga poole tunni pärast tuli pensionär tagasi, jättis ümbriku rahaga lauale ja lahkus. Linna täitevkomitee esinaine palus oma avalduses võtta altkäemaksu pakkuja vastutusele vastavalt sotsialistlikule seaduslikkusele.

Prokurör luges kirja läbi ja jäi mõttesse – seda, et linna esinaine korterite eraldamise eest altkäemakse võtab, teadis linnas iga koergi; ilmselt nüüd läks tal midagi nihu, kas summa oli liialt väike, või kartis esinaine provokatsiooni?

Prokuröri uks lükati lahti ja sisse astus abiprokurör, kummaski käes õllepudel. “Mida sa siin kükitad, libista parem õlut,” sõnas abiprokurör. Oli näha, et ta polnud oma kabinetis mitte lihtsalt niisama kükitanud.

“Õllest jääb siin väheseks, “sõnas prokurör pudelit vastu lauanurka avades. “Säh, loe seda paska!”

Abiprokurör võttis õllepudeli suult, asetas pudeli käeulatusse ja võttis tüdinenud ilmel paberi. Libistas kiire pilgu üle paberi ja heitis põlgusega lauale. “Loll baba, tuleb torkima sipelgapesa. Nüüd peame hakkama puurima ja uurima, et selle altkäemaksuvõtjast täitevkomitee esinaise mainet puhtaks pesta. Kurrat, kui partei annab inimesele ametikoha, andku ka mõistus!” Abiprokurör sirutas käe ümbriku järele, et vaadata, palju seal siis raha on ka, aga prokurör käratas: “Ära käperda, saadame ümbriku rahadega ekspertiisi. Kuidagi tuleb ju see altkäemaksu andmine ära tõendada. Ainuüksi baba ütlustest jääb väheseks!”

Prokurör polnud veel oma vandumist lõpetanud, kui kostis vaikne, hiirelik koputus ja uksevahelt pistis pea sisse tumedajuukseline rajooni parteikomitee instruktor. “Kas tohib?” küsis ta peibutusliku häälega.

“Mitte ainult et tohib, vaid peab,” sõnas prokurör mehiselt.

Muide, abiprokurör oli ühes vestluses öelnud, et sellel parteikomitee instruktoril on rajooni suurimad rinnad. Mille peale aga prokurör lausus ülemuslikult: “Ma tean seda isegi!“

Partei rajoonikomitee instruktor astus ümber laua prokuröri kõrvale, asetas oma vasaku rinna laua taga istuva prokuröri õlale ja sõnas: “Dokumendid rajoonikomitee esimeselt sekretärilt, konfidentsiaalne.” Seejuures kriipis vargsi sõrmedega prokuröri selga ja sõnas vaikselt kõrva: “Ma olen õhtul kell kaheksa kodus.”

Parteikomitee instruktor pöördus hüvasti jätmata ukse poole; prokurör hõikas talle järele: “Ütle esimesele sekretärile edasi, et ma astun õhtul läbi.”  Instruktor itsitas naerda.

Prokurör avas mahuka ümbriku ja võttis välja pataka kirju.

“Armastuskirjad esimeselt sekretärilt!” teravmeelitses abiprokurör.

“Partei armastus on petlik, mõnikord isegi kuratlik,” sõnas prokurör ja asus kirju lugema. Libistas kiiresti pilgu üle ridade, heitis kirja lauale ja haaras järgmise järele. Mõne hetkega olid kõik kaheksa kirja loetud. Prokurör vangutas pead, kehitas õlgu, rüüpas tubli sõõmu õlut ja sõnas nördinult: “See loll baba pole mitte ainult ärritanud sipelgapesa, vaid on pistnud oma pea lõvi lõugade vahele. Loe!” Prokurör lükkas kirjade hunniku abiprokuröri ette. Abiprokurör luges paar kirja läbi ja vilistas pikalt: “Säh sulle, kannatanu! Siin on kirjas kümneid episoode altkäemaksu võtmisi ja andmisi; nende tõendamine on köki-möki. Ja see kuradi esimene sekretär, varjas kuritegusid, hoidis kuriteoavaldusi enda käes, aga nüüd lõi pasa lahti, hakkas kartma ja saatis prokuratuuri!  No on ikka elukene! No see ajab küll jooma!”

“Joomisest on seekord asi kaugel,” sõnas prokurör murelikult. “Aga kui asi nii, kui partei ja valitsus tahab, siis olgu nii – algatan kriminaalasja altkäemaksu andmises ja võtmises.” Seejärel pöördus abiprokuröri poole: “ Võta minu auto, otsi üles kõik need kirjades nimetatud korterihädalised, altkäemaksude andjad, ja tiri prokuratuuri. Uurija kuulab üle täitevkomitee esinaise kõigis altkäemaksu episoodides. Enne keskööd olgu esialgsed uurimistoimingud tehtud ja hommikul sõidan pealinna, ettekandega Eesti NSV Prokuratuuri.”

Prokurör lõpetas oma vihase sõnavõtu, aga abiprokurör üritas vastu punnida: “Mina ei saa selle asjaga tegeleda, olen selle täitevkomitee esinaisega koos viina võtnud, oli mingi sünnipäev tema töökabinetis; ka meie uurija oli seal.”

“Noh, ja mis siis, ka mina olin seal,” sõnas prokurör ägedalt. “Ega me siis kõiki, kellega koos viina oleme joonud, saa karistusest vabastada! Ja ma ju ütlesin – hommikul annan asja ENSV Prokuratuurile üle. Kutsu uurija siia.”

Uurija, noor naisterahvas, jäi ebalevalt prokuröri laua ette seisma – ta ei võinud kunagi teada, kas prokurör vajab teda tööalaselt, või, niiöelda, tööväliselt. “Istu, mis sa seisad,” sõnas prokurör, emotsioone näitamata.  “Asi on selline, et kõigepealt loe läbi see hunnik “armastuskirju”, tee endale ülestähendusi, valmista ennast ette ja kuula kõigis neis “armastuskirjades” nimetatud episoodides üle linna täitevkomitee esinaine. Ära väga peale pressi, las plätrab mis talle pähe tuleb, asi läheb üle eriti tähtsate asjade uurijale, jännaku tema edasi. Muide, kompartei rajoonikomitee esimene sekretär tuleb ka üle kuulata, aga jäägu see eriti tähtsa uurija maiuspalaks. Nojah, ja linna täitevkomitee esinaise vahistamine jäägu samuti eriti tähtsa uurija austavaks ülesandeks. Siiski, ajage linna esinaine oma töökabinetist välja ja pitseerige uks kinni. Aga pidage meeles, kõigilt ülekuulatavatelt tuleb võtta allkiri uurimisandmete avaldamise keelu kohta. Pidagu nad kõik – tunnistajad, kannatanud, kurjategijad, – keel hammaste taga, või muidu – võtan vahi alla.”  Uurija ja abiprokurör muigasid – kõva mees!

Prokurör lükkas kirjade pataka ja ümbriku rahaga uurija ette, heitis autovõtmed abiprokuröri ette lauale, kergitas jalad kõrvaltoolile ja tõstis õllepudeli suule, seejuures pomises: “Kurrat, on ikka elukene!”

Järgmise päeva pärastlõunal oli eriti tähtsate asjade uurija kohal. Moodustas uurimisgrupi, millesse lülitati ka rajooni prokuratuuri uurija ja abiprokurör.

Uurimisgrupp suundus linna täitevkomitee esinaise ametiruumidesse läbiotsimisele; tänavalt võeti kaasa kaks ettejuhtunud inimest, manukateks. Paljunäinud prokuröridel ja uurijatel, rääkimata manukatest, jäi läbiotsimise käigus suu ammuli – Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esinaise kabineti seinakapp oli maast laeni täis konjakipudeleid ja igas mõõdus “Kalevi” šokolaadikarpe. Aga mitte eeltoodu ei pannud manukaid ahhetama ega viinud neid minestuse äärele; siin oli tegemist tavainimesele täiesti mõistetamatu nähtusega – kui eriti tähtsate asjade uurija, justkui midagi mõistes või otsides, avas šokolaadikarbi kaane, vaatasid sealt vastu täiesti halliks tõmbunud šokolaadid, otsekui kauasest seismisest hallitama läinud. Manukad olid imestusest keeletud – meie ajal, ja  šokolaadid seismisest hallitama läinud! Püha Jumal!

Eriti tähtsate asjade uurija muigas endamisi ja avas muudkui ühtejärge šokolaadikarpe, ikka midagi otsides ja otsides; äkitselt tõstis karbi võidurõõmsalt kõrgele ja näitas manukatele  – karpi, šokolaadide peale, oli asetatud priske pakk sajalisi. Uurija asus manukate juuresolekul lugema – tuhat rubla. Järgmistes, ja ülejärgmistes, ja üle-ülejärgmistes šokolaadikarpides avastati ikka ja jälle rahatähti: viissada, mõnes ka tuhat rubla.  Märgates manukate ülimalt imestunud pilke, sõnas eriti tähtsate asjade uurija õpetlikult: “Täissöönud inimene muutub laisaks ja lohakaks.”

 

*     *     *

 

1984.aasta veebruar. Järjekordne NSV Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär, seltsimees Andropov oli, meremehe keeli öeldult – otsad ära andnud. Tema asemele trügis astmahaige, raskelt hingeldav, vaevu elumärke ilmutav Tšernenko. Stagnatsioon, mis polnudki lõppenud, süvenes veelgi.

1984.aasta detsembris, enne jõule, veidi enam kui kolm ja pool aastat päevast, mil prokurör saabus N. rajooni oma uuele ametikohale, istus prokurör üksinda oma kabinetis. Kell kabinetis lõi üheksandat õhtutundi. Aeg, see kuradi aeg, mis alati oli ajanud prokuröri taga, venis nüüd justkui tigu. Veel oli aega, ikka veel oli aega! Kell kümme väljub selle väikelinna raudteejaamast läbisõitev rong ja suundub pealinna. See rong viib meremehehingega prokuröri tagasi sinna, kust ta oli tulnud.

Paar päeva tagasi oli eliitrajooni viiekorruselise kortermaja kolmanda trepikoja ees peatunud veoauto ja töömehed ladusid autokasti prokuröri kila-kola, mis polnud prokuröri valitsemiseajal isegi mitte suurenenud, pigem vähemaks jäänud, sest nii mõnigi lagunenud jalaga taburet või tool oli vahepeal minema visatud.

Prokurör istus oma kabinetis, mõtted hajali. Päeval oli ta uuele prokurörile, noorele elluastujale, asjad ja autovõtmed üle andnud. Asjade ülevõtmine käis kähku,  allkirja andmisega. Noormees võttis erutust varjamata autovõtmed vastu ja kiirustas uksest välja – ametiauto “Ziguli-Luks” ootas ukse ees ja see polnud tollal mitte igamehel tagumiku all!

Prokurör istus oma kabinetis, hinges tühjus. Mida sai tehtud, mis jäi tegemata? Tegelikult, tehtud ei saanud midagi, ja tegemata ei jäänud ka midagi. Ta oli sattunud mülkasse, aga sotsialistliku seaduslikkuse kandi pealt oli kogu Nõukogude Liit üks tohutu mülgas, ilma lootuseta ja väljapääsuta. N. rajoon oli pealinna nomenklatuuri jahimaa, vähipüügi- ja kalastuskoht. Siin käis pealinna kõrge partei- ja nõukogude nomenklatuur saunas lõbutsemas ja lõõgastumas. Nad olid enda jaoks üles ehitanud kommunismi ja nautisid elu. Samal ajal toimetas rajooni korrumpeerunud nomenklatuur ilma kartuseta – seljataga oli partei!

Pool kümme õhtul väljus prokurör oma kabinetist, viskas võtmed postkasti ja sammus läbi tuisu raudteejaama poole. Täpselt kell kümme hakkas rong liikuma. Prokurör vaatas hüvastijätuks kupeeaknasse – jaamaesisel, kollaste laternate all, seisis tumedapäine naine ja lehvitas; prokurörile tundus, et lehvitati talle, aga võibolla ka kellelegi teisele…

 

EPILOOG.

Pärast prokuröri lahkumist, järgmisel laupäeval, toimus rajooni parteiorganisatsiooni konverents. Sellel konverentsil vabastati ametist parteikomitee esimene sekretär. Ta suunati ametiühingutööle, võitlema töölisklassi õiguste eest. Partei rajoonikomitee esimesele sekretärile pandi süüks mõningaid üksikuid puudusi kaadri valikul, kasvatamisel ja paigutamisel. Tema asemele “valiti” kaunite, paksude punaste juustega, umbes keskealine daam. Naine elas üksildast elu, sest tema mees oli ehitaja ja viibis kuude kaupa Siberis Surguti naftaaukude puurimisel, ajades kokku kõva raha.

Rajooni esimene leedi asus kindlakäeliselt juhtima rajooni parteiorganisatsiooni, samas ilmutas ka naiselikku nõrkust – peagi armus ta KGB ülemasse, sellesse tohutu suurde “gorillasse”. Nende õnn ei kestnud kaua – partei keskkomiteesse koputati ja partei saatis KGB ülema tagasi sinna kust ta tuli, seekord õlletehase juristiks. Muide, see on väga hea töökoht – pole vaja enam õlut osta agendirahade eest, vaid saab võtta niisama villimisliinilt!

Kuu aega hiljem lahkus oma ametikohalt rahvakohtu esimees. Tundes geenide kutset, hakkas ta, nagu ta isa ja vanaisagi – juveliiriks.

Abiprokurör, kes oli aastaid tagasi Veskijärve ääres “troikalt” karmi karistuse kätte saanud, oli õppinud inimesemoodi viina jooma ja hakanud korralikuks juristiks. Ta viidi üle suuremasse rajooni rahvakohtu esimeheks.

Advokaat, kaenla all heast lehmanahast mahukas portfell, sebis endiselt mööda linna, vahendas altkäemakse ja andis hüva nõu. Aga prokuröri kohta liikusid jutud, et ta olevat selle prokuratuuri ja sotsialistliku seaduslikkuse värgi kuradile saatnud ja läinud merele…

 

*    *    *

 

Lugeja ilmselt küsib, – armastus? Kuhu jäi jutustuse pealkirjas lubatud armastus? Kus on armastus?

Kallis lugeja! Inimlik loomus on üsna ühesugune nii palees kui pogris. Armastus on seal, kuhu paistab päike ja ka seal, kuhu päike ei paista. Armastus on kõikjal sinu sees ja sinu ümber, tuleb ainult osata silmadega vaadata ja südamega ära tunda. Armastus on taevas, maal ja merel. Aga et Sina, kallis lugeja, minuga ei pahandaks, pakun sulle luuletuse, mida noor meremehehingega prokurör deklameeris alati, kui toimusid prokuratuuri, kohtu ja advokatuuri ühisametiühingu aastakoosoleku süldipeod, rohke viina ja õllega; aga üks hetk, süldipeost tuleb rääkida siiski veidi pikemalt.

Süldipeol esines, väljakujunenud tavadest lähtuvalt, rahvaorkester – mehed võtsid ennast ritta; nende jalgevahele olid riputatud kaalupommid: ühe-, kahe-, kolme-, nelja ja viiekilosed,  ja mõnikord ka raskem kaalupomm. Naised seadsid ennast ritta meeste vastu, rinnad ees ja ihu värisemas; nende jalge vahel rippusid erineva suurusega, vastavalt nende ees rippuvatele kaalupommidele, pannid. Ja siis hakkasid mehed ja naised ennast kõigutama, õõtsutama: ette ja taha, ikka ette ja taha; pommid liikusid ja kolksatasid vastu panne, ikka vastu panne…  Stsenaariumi järgi  seisis asja iva selles, et dirigendi juhatamise all, kelleks oli rajooni täitevkomitee aseesimees, tuli orkestril välja mängida meloodia “Kremli kellad”.  Kuid, naiste hingestatud, õhevil, punetavatest nägudest ja läikivatest silmadest võis asja tundev pealtvaataja aru saada, et mängu mõte ja säte oli hoopis midagi muud, hoopis muu…

See selleks, nali naljaks, aga tahaks ikkagi lugejale pakkuda ülimalt sentimentaalse, samas südamele lähedase, hingematvalt kauni luuletuse:
Öö tähesäras nii kaunis,

senjoriita kuju ootan laia palmi varjus.

Ma kirehoos ja armuvalus,

kõik unustan, ja põlen kirkas lõõmas.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Buenos Aires! Su kohal Lõunaristi diadeem

ja helklev tähenimbus.

Täht süttib väreleval leegil; ta särab veel,

ja kustub siis kui pelgas arm.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Idataevas helendab; hommikutäht,

kui kauge kaunitar mind piidleb muigel huulil.

Senjoriita nime sosistan, lasen kanda meretuulel,

et kuivataks ta roosil kastepisarad.

 

Mu janunevad huuled,

on kirest pakatand ja armu ootel tüüned.

Senjoriita suudlust kuuma igatsen ja soovin,

et see kestaks, terve igavik.

 

Senjoriita! Tänan kõige eest, ja loodan,

et sulgpehmes voodis äratab sind kuldne päiksekild.

Veel vaatan kaugusse; veel ootan,

mu käte vahel nõtke palmi piht.

(Teosest “Meresoolased huuled. Teine raamat”)

 

Viimsis, 2014

 

*     *     *

Lubadus


(Lühijutt à laTšehhov)

Uido Truija

N.linnakese väikeses pargis, laialehelise hobukastani all pingil istusid noormees ja neiu. Tüdruku nimeks oli Liilia, ja ta oligi nagu liilia – õrn ja kaunis ja lõhnas meeldivalt. Noormees aga tutvustas ennast alati perekonnanime järgi – Kreuz, justkui polekski tal eesnime või soovides igaühele teada anda, et ta on sakslane. Tegelikult omasuguste noormeeste seltskonnas jõi ta viina nagu kõik teisedki suurvenelased – kummutas kandilise klaasiga ja võttis peoga hapukapsaid peale.
Noormees kandis heledat ülikonda, kusjuures lipsu oli ta lõdvaks lasknud ja avanud särgikaeluse. Enda kõrvale pingiservale oli ta toetanud oma jalutuskepi, selle otsa asetanud kaabu. Noormehe näol oli tegemist keskmise jõukusega väikekodanlasega, kes tegutses maaklerina linnakese ainukeses kinnisvarabüroos, mille omanikuks oli juut Moissei Moisseitš. Roosades ja helesinistes värvides õhukest suvekleiti kandev tüdruk aga töötas pangas tagasihoidliku ametniku ehk tellerina, nagu seda ametit uudsemalt nimetati.
Noormehe ja neiu käes helklesid päikeses sinised 0,33 liitrised long dringi purgid, millest nad aeg-ajalt oma armastusest tulikuumi huuli niisutasid. Äsja oli jõustunud riigikogu poolt vastu võetud seadus, mis lubas pargipingil ja tänavatel alkoholi pruukida ja nüüd polnud noortel vaja karta, et politseinik tasakesi seljatagant ligi hiilib ja käe õlale paneb.
Päike kaldus õhtusse. Valitses täielik vaikus. Suvi oli jõudnud oma rännakul teise poolde ja linnud laulmise lõpetanud. Ainult linnakese peatänavalt kostuv autode tasane surin ja trammirataste kolksumine rööbastel segas seda kaunist, otse pühalikku vaikust.
Noormees ja neiu rääkisid kirjandusest. Kreuz oli oma päritolult siiski väikevenelane, kuigi pidas ennast sakslaseks, seetõttu ei hääldanud ta jutus ettetulnud kirjaniku nime mitte Nikolai Gogol, vaid väikevenelasele omaselt – Nikola Hohol, asendades g tähed h-ga. Aga tüdrukule see meeldis, meeldis sõna hohol, sest oli ju Kreuz ka tegelikult hohol, tema armas hohol, justkui kollane päikeses helklev päevalill.
Peagi tüütas jutt kirjandusest noormehe ära, sest taoline vestlus antud olukorras, õhtusse kalduval suvepäeval neiuga pargipingil, ei olnud edasiviiv ega eesmärgipärane ehk jätkusuutlik. Kreuz asetas käe ümber neiu piha ja üritas teda suudelda, aga Liilia naeris kelmikalt, tõstis keelavalt sõrme huultele ja sõnas leebelt:
“Kannata kullake, kannata õhtuni; tule päikeseloojangul linnalähedasele aasale, heinakuhjade juurde, ma pakun sulle midagi hästi-hästi magusat!”
Lahkumisel andis tüdruk noormehele põgusa põsemusi, justkui kerge õhtuoote ja lippas kelmikalt naeratades minema.
Jõudnud koju, oma ühetoalisse korterisse, asus Kreuz tegema ettevalmistusi õhtuseks kohtamiseks. Ta süda peksles ärevalt. Kõigepealt oli tarvis garderoob ümber vahetada. Heitnud pintsaku toolileenile ja kiskunud püksid jalast, jäi ta otsekui segaduses keset tuba seisma, päevasärk seljas ja lips ees. Ta silme ees vilksatas ikka ja jälle tüdruku roosakas-sinine kuju, säravad silmad ja meelad punased huuled; kõrvus kumisesid tüdruku poolenisti sosinal lausutud sõnad:
“Tule päikeseloojangul linnalähedasele aasale, heinakuhjade juurde, ma pakun sulle midagi hästi-hästi magusat!”
Kreuz virgus, rebis lipsu eest ja heitis voodile, päevasärgi aga jättis selga. Jälle tekkis paus, erutus oli halvanud tegutsemis- ja mõtlemisvõime. Otsekui unes astus ta kapi juurde, võttis riiulilt spordipüksid ja tõmbas need jalga, sidus püksinööri kinni. Siis aga mõtles ümber, ajas püksid jalast ja haaras kapist dressid; neid hoidis üleval püksikumm ja olid jalas väga mugavad. Kreuz muigas endamisi rahulolevalt, aga ajas siis erutatult hingeldades püksid jälle maha, rebis trussikud jalast ja heitis põrandale, seejärel tõmbas dressid uuesti jalga. Nüüd oli ta valmis kohtumiseks tüdrukuga õhtusel aasal, heinakuhja juures.
Noormees kiirustas kohtumispaika. Oma töökohast, kinnisvarabüroost, möödudes märkas ta büroo omanikku Moissei Moisseitši, kes kõhutas ülemisel korral avatud aknal ja sõi päevalilleseemneid. Kui alluv oli jõudnud aknaga kohakuti, sülitas Moissei seemnekoored suust välja ja küsis ülevalt: “Lähema naistesse?“ Küsimus oli esitatud niivõrd ükskõikselt ja kiretult, et see oli pigem konstateering kui küsimus. Noormees kehitas vastuseks õlgu. Juut hõikas veel takkajärgi: “Sa vaatama ette, Kreuz, naistega olema üks igavene kreuz!” (Autori märkus – kreuz, saksa keeli rist).
Noormees jõudis linnaäärsele luhale. Päike oli loojumas, luhale vajus õrnõhuke udu ja õhus oli tunda kuivanud heina, värske sõnniku ja sooja piima lõhna. Eemal, metsaäärses vilus, askeldasid kohaliku osaühingu karjanaised ja lüpsid lehmi, seejuures naersid ja hõikusid üksteisele vallatusi ja kahemõttelisi teravmeelsusi. Paljaste jalgade otsas kalossid ja jalas linased püksid, kooserdas ümber karjanaiste, otsekui vana kõuts, tüse, suure kõhuga osaühingu juhataja ja omanik, vaesunud väikeaadlik Põrsapea, keda karjanaised kutsusid miskipärast Punaparuniks; raske oli aru saada, kas himustas ta sooja piima või karjanaisi. Värskest ädalast oma kõhud täis söönud lehmad vehkisid laisalt sabaga ja liigutasid aeglaselt mäletsedes oma lõugu.
Kreuz libistas pilgu üle aasa, otsides tüdrukut. Järsku vilksatas miski heinakuhja taga ja kadus koheselt. Noormehe süda võpatas, ta jooksis heinakuhja juurde, sooviga haarata Liilia oma kuuma embusse, aga tüdruk naeris õrritavalt ja jooksis eest ära. Jooksmine ümber heinakuhja kestis tükk aega; noormees tundis, et kirehoost jääb tal hing kinni ja lõhkevad veresooned, aga äkitselt Liilia peatus ja heitis ennast selili heinakuhjale.
Kreuz asus tüdrukut tuliselt ja kirglikult suudlema: huultele, kaelale, rinnale. Liilia naeris edvistavalt ja tõrjus leebelt, pigem siiski näiliselt: “Kreuz, ega ma sulle seda lubanud…” Äkitselt kerkis otsekui maa-alt nende ette tohutu suur kogu, mis varjutas loojuva päikese. Kogu vehkis kolmeharulise hanguga ja koheselt kostis justkui kõuekõmin väikeaadlik Põrsapea vihane hääl:
“Mida te siin teete? Minema minu maa pealt!”
Tüdruk kargas jalgele, et minema lipata, kuid pööras ennast ringi ja ulatas noormehele punase kukekommi: “Ma lubasin sulle midagi hästi-hästi magusat.” Hetke pärast kadus ta aasa piiravate põõsaste taha.
Kreuz ja väikeaadlik Põrsapea jäid teineteist vihaselt põrnitsema. Äkitselt rebis noormees Põrsapealt vigla ja virutas selle kõigest jõust väikeaadli punnis kõhtu. Põrsapea kukkus selili, viglavars püsti.

* * *

Kreuz kõndis oma toas närviliselt edasi-tagasi, tema südant läbisid kõige erinevamad tunded korraga: viha, häbi, nördimus, rahuldamata iha ning kartus ja kahetsus koletusliku teo pärast… Ta astus raamatukapi juurde, avas selle ülemise laeka ja pistis käe paberite alla – sõrmed puudutasid külma rauda. Noormees võttis püstoli kätte ja keerutas seda ebalevalt käes. See oli ühelasuline, jumal teab millise asjaarmastaja poolt ja kelle jaoks meisterdatud püstol. Ta oli selle ostnud kuskilgi vanakraami laadal, isegi ei tea milleks, mingi ebamäärase emotsiooni ajendil. Kreuz tõmbas kuke vinna ja vaatas torru – rauas pesitses padrun. Ta ei teadnud, kas padrun on terve, või asub torus lihtsalt tühi padrunikest, mille pärast lasku on keegi jätnud välja võtmata. Noormeest taoline asi praegu ei huvitanudki, ta viibis justkui transis – tähtis oli püstol kui selles olukorras emotsionaalset rahuldust pakkuv ese. Kreuz astus peegli ette, vaatles oma nägu, milles oli tal raske ära tunda iseennast, ja asetas püstoli paremale meelekohale: veidi kaugemale, siis veidi lähemale; pööras kätt ja suunas püstoli vasakusse silma, siis paremasse, seejärel pistis toruotsa ninasõõrmesse, kuid tundes ebamugavust avas suu ja torkas püstoliotsa suhu. Vajutas mängeldes päästikule: esialgu väikese sõrmega, siis keskmisega, päästik krigises veidi; vajutas nimetissõrmega – Kreuz kuulis pauku, ja koheselt oleks talle justkui mingi tömbi esemega pähe löödud; pea langes tagasi ja viimane mida ta nägi olid tema juuksed, mis rippusid lakke kleepunud luukillu küljest alla.

* * *

Mul suri koer ära


Novell

Uido Truija

Punane päikeseketas rippus tohutu lõõmava kerana läänekaarel. Tema mahedad, ereduse kaotanud kiired värvisid sileda mere kuni horisondini kauniks kollakaspunaselt helklevaks kangaks. Meri oli peegelsile ja türkiissinine taevas, peaaegu poolest saadik kaetud õrna purpurpunase loojanguvärviga, vaatas merd leebelt ja rahulikult. Siin-seal mustendasid merel kaluripaadid ja rannaäärsetel päikesesoojadel kividel istusid kajakad. Kõrgel künkal paiknev puhas ja ilus linn hakkas juba kattuma õhtuse uduga. Linna kirikute sihvakad tornid, aknad ja rohelus peegeldasid loojuvat päikest, kumasid ja hõõgusid nagu sulav kuld… Teeäärsel aasal põristas niiduk; äsja niidetud heina värskendav lõhn segunes merelt tuleva õrna niiskusehõnguga.
Aegamisi ja märkamatult vajus päike merre; tema ringtee mööda taevakaart oli selleks korraks otsa saanud. Päike enam ei soojendanud, aegamisi asendus päevane leitsak tüüne õhtuse jahedusega.
Pikki merekallast lookles lai tee, selle ääres bussipeatuste paviljonid ning merepoolsel küljel jalgrattateed ja kõnniteed jalakäijatele. Mööda mereäärt jalutasid inimesed; vanad ja noored, paljudel lapsed käekõrval. Uljalt kihutasid jalgratturid, rulluisutajad libisesid kaunil kõrinal; kostis naeru ja naljasõnu.
Bussipeatuses istus pingil mees. Tema sõõrjas hall habe ning lühikeseks pöetud juustega hall pea andsid kaasinimestele mõista, et pingil istub vanamees. Aga mitte hall habe ja hõbedaselt läiklev pea ei pälvinud möödujate tähelepanu – mööda vanamehe palgeid voolasid alla suured, õhtupäikeses helklevad pisarad.
Inimesed tulid bussipeatusesse, heitsid pilgu vanamehele, kehitasid õlgu ja trügisid ettesõitnud autobussi. Bussid tulid ja läksid, tulid ja läksid ka inimesed. Kord oli bussipeatus rahvast tulvil, kord valitses täielik tühjus.
Vanamees istus pingil ega kiirustanud kuhugi – pühkis aegajalt peopesaga pisaraid, ohkas endamisi ja suunas pilgu uuesti horisondi taha vajuvale päikesekettale. Ta oleks tahtnud, et seda päikeseloojangut, kasvõi viimast korda, oleks näinud ka tema koer Rommi, kellega ta oli nii palju kordi jalutanud sellel kaunil mererannal.
Kõnniteelt kostis tõukerataste põrinat – kaks umbes kümneaastast tüdrukukest, üks roosas ja teine sinises kleidikeses, andsid ühe jalaga tõugates jõuliselt hoogu ja lähenesid kiirelt bussipeatusele. Pingi juures lohistasid nad jalga järel ja peatasid osavalt tõukeratta. Seisatusid ja jäid uudishimulikult vanameest silmitsema; sosisklesid omavahel, ja üks neist, sinises kleidikeses, küsis: “Miks sa nutad?”
Vanamees tõstis pilgu, äigas peopesaga üle silmade ja sõnas: “Mul suri koer ära.”
“Kas oli kuri koer?” küsis roosas kleidikeses tüdrukuke.
Vanamees naeratas läbi pisarate: “Väga sõbralik koer, talle meeldis lastega mängida.”
“Me pole enam lapsed,” sõnas sinises kleidikeses tüdruk. “Aga koeraga meile meeldib mängida, ainult et meil pole koera.”
“Minul ka enam pole.”
“Kui sa uue koera võtad, siis vaata, et ta oskaks käsu peale istuda ja lamada,” õpetas roosas kleidikeses tüdruk.
Sinises kleidis tüdruk lisas: “Õpeta oma koer haukuma. Ha.., ha…, haaaa…!” Tüdrukud naersid õnnestunud nalja üle.
Autobuss sõitis ette ja tüdrukud kiirustasid bussi.
Vanamees ei pannud tüdrukukeste naeru pahaks. Mõtted elust, mis on suures osas pettus ja illusioon, mõtted kaduvusest, vältimatust surmast, hauatagusest pimedusest ja igavikust – kõik need ülevad mõtted on head ja loomulikud vanas eas, kui need mõtted on pikaajalise sisemise töö tulemus, paljude kannatuste vili ja moodustavad sügava vaimse rikkuse; kuid noorele peaajule, mis oma elu alles alustab, on need lihtsalt õnnetus! “Jah, on õnnetus,“ kordas vanamees endamisi oma mõtteid.
Vanamees istus üksikuna ja kurvana pingil. Päike oli vajunud silmapiiri taha, meri omandas hallid toonid, ainult läänekaare taevas roosatas erksalt loojunud päikese peegelduses.
“Võtta koomale, vanamees!” kostis järsku räige hõige. “Mida sa lösutad siin nagu lõpnud koer!”
Vanamees võpatas, justkui oleks lisaks tema niigi haigele hingele virutatud külm noatera südamesse. Ta nihutas ennast pingi serva poole ja seejärel suunas pilgu ülespoole – kaks karvadesse kasvanud ja räpases riietuses, ebamäärases vanuses meest vajusid tema kõrvale pingile, kusjuures üks neist nügis räigelt vanamehe külge ja asetas enda kõrvale kaheliitrilise plastikpudeli õllega. Vaevalt oli ta tagumiku pingile toetanud, kui tõstis pudeli suule, otsekui oleks teda vaevanud surmajanu. “Ähh!” röhitses jooja rahulolevalt ja ulatas pudeli kaaslasele.
Pudel käis kordamööda edasi-tagasi, joodi mõnuledes ja ilmse januga. Peagi üks joojatest tõusis, astus kõikuval sammul ootepaviljoni taha, lasi vastu selle plastikust seina vett ja röhitses sea moodi.
Õllejoojatest imbuv lehk ja ootepaviljoni tagant tõusev kusehais sundis vanamehe jalgele. Ta astus mõned sammud justkui unes, ilmse kavatsusega ületada sõidutee.
“Hei, kuhu sa ronid? Kääna kõrvale, saatan!” kostis tema seljatagant õllejoojate hüüd.. “Vaata silmadega kurradi vanamees! Kas sa pime oled, vana peni?”
Vanamees seisatus, pööras pilgu pingil lösutavate joodikute poole ja sõnas vaikselt:
“Mul suri koer ära.”
“Häh, inimesi sureb iga jumala päev nagu kirjusid koeri, aga temal suri koer ära!”
Teine toetas kuraasikalt:
“No see ajab küll jooma.”
Tõstis plastikpudeli suule, tühjendas selle ja heitis pudeli möödakihutavale jalgratturile vastu selga. Rattamees vaatas korraks üle õla, tõmbus ratta kohale küüru ja lisas jõuliselt pedaale sõtkudes kiirust… Vanamehele meenus kohtumine suure koeraga kuu aega tagasi, kui Rommi oli veel elus. Nad jalutasid Rommiga kahekesi, aeglaselt ja rahulikult; vana Rommi liikus justkui unes, ainult haruharva nuuskis põõsaste all ja tõstis jalga. Äkitselt kuuldus seljataga haugatusi ja nende ette ilmus suur valge koer. Varem oleks Rommi taolisel puhul selja sirgu löönud, pea kõrgele tõstnud ja asunud võitlusasendisse. Aga nüüd, vanana, jäi ta vaikselt seisma, hoidis pea norus, ega liigutanud end. Suur valge koer vaatas imestunult seda seninägematult haledat koera, keeras järsku ringi ja lippas edasi… Rommi tõstis pea ja vaatas peremehele otsa – tema pilgus peegeldus häbi ja kurbus. Vanamees kummardus alla, silitas koera pead, libistas peopesa üle ta selja ja sõnas läbi pisarate: “Rommike, ära tunne piinlikkust, vanadus ei ole häbiasi, kõik me vananeme, kaotame jõu, ilu ja veetluse. Kunagi olid ju sina ka üpris altis kaklustele; eriti vihane olid isaste, oma konkurentide vastu. Sinu aeg hakkab otsa saama, Rommike, looduseseadused kehtivad meile kõigile, ja sellega tuleb leppida, isegi, kui sa oma koera arukesega ei mõista toimuvat.” Vanamees ohkas, pühkis kuuekäisega silmi ja sõnas endamisi: “Nüüd elad sa, Rommike, taevas kuskil tähtede ligiduses ja vaatad sealt maa peale. Kuidas sa jõuad välja kannatada lahusolekut?”
Vanamees hakkas astuma piki kõnniteed. Ta ei pööranud enam kordagi pilku merele ega päikeseloojangus punetavale läänekaarele. Tohutu südamevalu ja kurbus rõhus ta hinge ja tekitas raskeid mõtteid. Milleks kõik see, milleks maailm ja kollaks-punane õhtutaevas, milleks kaunis päikeseloojang? Rommi ju ei näe seda enam! Jah, surm on loomulik, surm kuulub elava looduse juurde, aga kui see just peab nii olema, miks on surm nii absoluutselt lõplik? Võiks ju olla mingi võimalus, mingi võimalus lähedasega uuesti kohtuda, kasvõi hetkekski, nii aastas korra… Kui saaks veel silitada Rommi peakest, sügada teda kõrva tagant, ulatada talle vorstilõigukese, jalutada temaga veel kasvõi sada meetrikest. Miks küll elab koerake nii vähe, võrreldes inimese elueaga? Aga kas ikka ongi koera eluiga nii lühike? Viisteist aastat on siiski pikk aeg – ka teda ennast ei sõimatud viisteist aastat tagasi kurradi vanameheks! Ole sa koer või inimene, surm paneb kõik paika! Surm ei küsi, mis tõugu sa oled, pole tähtis sünnikoht ega päritolu, pole tähtis peremees ja rikkus ega vaesus; surm ei küsi rahvust, kodakondsust, elamis- ega tööluba; surmale ei oma tähtsust, kas oskad riigikeelt B või C kategooria ulatuses, surm ei küsi pangakonto väljavõtet. Surm lihtsalt ütleb – tule, aeg on minna! Surm, kui ta heaks arvab, võtab kaasa nii muldvana äti, kui ka üliõrna kevadõites kaunitari! Surma ees on kõik võrdsed, kõigile on antud oma aeg, kuigi hauaäärel kuuldub järelhüüdeid – ta lahkus ebaõiglaselt vara! Kellele teha etteheiteid? Kellelt pärida aru? Surm määrab aja lahkumiseks, ja tema otsus on lõplik. Aeg oli minna ka koer Rommil… Ikka ja jälle kerkis vanamehe silme ette Rommi matus päikesepaistelisel pärastlõunal.
Väikese kauni lagendiku paarisaja meetri kaugusel teest olid nad Rommiga jalutades leidnud juba varem. Kähara kuuse all paiknes suur kivi ja Rommi oli selle enda jaoks ära märgistanud, ning nüüd oli Rommi selles kohas jälle tagasi. See oli hea ja ilus koht. Vanamehe kujutlusvõime ei suutnud hoomata Rommit pimedas hauas, kodust eemal, hüljatuna, abituna ja surnuna. Ta ei tahtnud, et Rommi lebaks oma hauas kurvas üksinduses; oli ta ju olnud väga seltsiv ja sõbralik kõigiga, kes vanameest külastasid. Lähedal asuv tee, sellel sõitvate autode kummide kahin, jalgratturite ja kepikõndijate jutuvada pakkus Rommile seltsi ja leevendas üksindust.
Vanamees kaevas Rommile haua lagendiku serval paikneva suure lameda raudkivi kõrvale. Pinnas oli liivane, mitte ainuski puujuur ei seganud kaevamist. Vanamees kattis haua põhja kuuseokstega, ronis siis ähkides alla, võttis haua serval lebava, puhtasse kirjusse rätikusse mähitud Rommi ettevaatlikult ja vaikselt kätele, justkui uinunud lapse ja asetas ta haua põhja. Keeras rätiku tagasi ja kontrollis, kas ikka surnu silmakesed on ilusti kinni, sättis Rommi suured, pehmed kõrvad palgele ja kohendas esikäpad asendisse, nagu tal need ikka olid olnud magades – pisut kõhu suunas kõverdatud. Seejärel kohendas saba, et ka see oleks mugavalt jalgade juures. Nüüd, kuis kõik oli hästi ja mugavalt korraldatud, võis surnu uuesti rätikuga katta ja haua kinni ajada. Aga vanamees ei suutnud Rommist lahkuda – siin ta nüüd oli, justkui magaks peale väsitavat jalutuskäiku; nii ilus, sileda pehme karvaga, kukla taga väike valge täpike. Vanamees istus haua äärele, laskis jalad haua kohale rippu ja jäi niiviisi nukralt koera silmitsema. Veel saab ta teda silitada, veel on ta siinses ilmas, aga peagi ei ole maailm, ei ole kevadel ärkav loodus, päikesepaistelised suvehommikud, kolletav sügis ja karge talvepäev enam tema jaoks; enam ei aja ta jälgi, ei haugu puuokstel hüpleva orava peale ega tunne rõõmu lõhnadest. Vanamees istus hauaäärel ja pühkis pisaraid. Kui palju kordi olid nad metsas kahekesi jalutanud; igal aastaajal, iga ilmaga – ikka mööda metsasihte ja teeääri. Nüüd jätab Rommi maha selle kauni maailma ja lahkub, lahkub igaveseks oma peremehest. Kurbus, tohutu ja piiritu, voogas vanamehe rinnus. Hetkeks see vaibus helgete mälestuste vallas, siis aga ilmus uuesti ja rusus rinda veelgi raskemini.
Vanamees istus haua äärel, jalad rippu, jalge ees igavesse unne suikunud Rommi. Valitses täielik vaikus, käes oli hilissuvi ja linnud oma laulu ja pesitsemise lõpetanud. Vanamees rääkis omaette, justkui Rommit lohutades – Rommi, tuleb kevad ja sa kuuled imeilusat linnulaulu; sa ju tead, et segametsa armastavad laululinnud kõige enam!
Vanamees tõstis silmad ja libistas pilgu üle lagendiku, nagu veelkord hinnates, kas ikka Rommi sai endale meelepärase puhkepaiga.
Keskpäevane päike paistis läbi puulatvade, kattes lagendiku pehme ja õrna valgusega. Lagendiku varjulisemas kohas kasvasid sõnajalad, päiksepoolsemas servas punetasid pohlad, sekka kasvasid mõned mustikapuhmad. Rohu seest kargasid välja rohutirtsud, lendasid mitmeid meetreid edasi, laskusid maha ja kadusid, justkui poleks neid olnudki. Vanameest pani imestama lagendikku ümbritsevate puuliikide rohkus, justkui oleksid nad kogunenud metsasügavusest lagendiku äärele, et nautida päikest ja valgust, aga võibolla olid nad kogunenud, et jätta hüvasti Rommiga? Ainuüksi kuuse alt, mille varju suure kivi kõrvale oli vanamees kaevanud haua, võis märgata kümneid erinevaid puid. Lähedal kasvas suure sõbraliku põõsana sarapuu. Tema okstel, ladvale lähemal, rippusid väikesed, juba pruunikaks tõmbunud pähklikobarad. Üle vanamehe näo veeres heameelevarjund – varsti asub oravapoiss siin toimetama, pakkudes Rommile oma askeldamisega seltsi. Sarapuu lähedal olid ennast sisse seadnud sileda hõbehalli koorega pöökpuud. Nende lehestikus võis juba märgata üksikuid kollaseid lehti, esimene märk sellest, et sügis ei ole enam kaugel. Kõrged, käharad, paljude jämedate oksaharudega pöögid olid tihedalt täis kolmekandilisi, okkalise kesta sees asetsevaid pähkleid – siin kasvasid oravate maiuspalad. Pöökidest veidi eemal paiknes väike haavasalu. Nende hambulised, pika peene varre otsas asetsevad lehed rippusid liikumatult, justkui leinates haua põhjas lamavat koera ja tundes kaasa haua äärel istuvale vanamehele. Siis aga kandus üle latvade kerge, vaevu tuntav tuulehingus ja haabade lehed asusid vaikselt omavahel sosisklema, justkui sügavas kurbuses leinajad. Hetkeks haavalehtede värelev võbin lakkas, ümberringi valitses täielik vaikus, siis algas vaikne sosisklemine uuesti…
Haabadest aupaklikus kauguses kasvasid mõned väikeste lehekestega pärnad. Lehtede vahele olid peitunud pisikesed pähkleid meenutavad viljad. Pärna suunalt kandus kerges tuulehinguses eriskummalist imal-magusat lõhna. Lehetäid toitusid lehtedel ja eritasid mesinestet. Vanamees ohkas – Rommikene ei tunne enam seda ninale nii meeldivat lõhna!
Teistest eraldi, päikesevalguses, kasvasid omaette sihvakad heleda koorega kased, läbi nende kergelt tuules väreleva roheluse paistis helesinine põhjatu taevas. Kaskede lehestikku oli juba tekkinud tublisti kollast, justkui esimene värviproov, et siis sügisel ehtida ennast üleni kuldkollase rüüga.
Kaskedest eemal, veidike varjulisemas kohas, just suure kivi juures, mille kõrval hauas lamas Rommi, sirutusid taeva poole kuused. Kuuskede pööristena kasvavatel okstel rippusid alaspidi pikad käbid. Aga teiselpool kivi uhkeldas punaste marjakobaratega kähar pihlapuu.
Lagendiku kaugemas servas hüplesid musträstad. Nad pöörasid oma rumalad nokad vanamehe poole ja kaalutlesid: kas ehmuda või mitte? Ja olles otsustanud ehmuda, lendasid üksteise järel lõbusa kädinaga, otsekui nalja heites vanamehe üle, kes ei oska lennata, kaselatvade poole…
Äkitselt potsatas midagi Rommi kõrvale hauda – keegi toimetas kuuseokstes ja pillas käbi, justkui mälestuseks lahkunule. Vanamees võttis käbi, keerutas seda sõrmede vahel ja asetas Rommi esikäppade juurde. Ohkas, ja asus otsustavalt tegutsema. Toetas jalad Rommi kõrvale haua põhja, silitas veel viimast korda ta pead ja kattis kiiresti koerakese keha rätikuga. Vanamees asetas rätikule paar kerget kuuseoksa, noppis siitsamast haua kõrvalt mõned metsalilled ja sättis väikese lillekimbu koera nina juurde. Ronis kiiresti hauast välja, haaras labida ja asus liiva hauda kühveldama. Aegajalt pühkis käeseljaga pisaraid ja aina kühveldas. Tasandas siis kääpa ja asetas rohukamara tagasi nii, nagu see oli olnud enne haua kaevamist, – peagi kasvavad hauale sõnajalad ja juba järgmisel kevadel puhkevad õitsele metsalilled.
Vanamehe äratasid mälestustest möödakihutavad jalgratturid ja rulluisutajad. Ta pööras pilgu jalutajatele – ta tahtis rääkida; ei, mitte jagada oma muret, vaid rääkida Rommist, anda kõigile teada, kui hea koer oli Rommi; muidugi, Rommi oli ka paras vigurivänt, eriti, kui ta oli noor, aga eks me kõik ole noored olnud… Vanamehe silmad ekslesid rahutult ja valusalt mööda rahvahulka, kes saalis piki mereranda: kas tõesti ei leidu nende kümnete ja kümnete inimeste hulgas ühtegi, kes tahaks teda ära kuulata? Kuid kõik need rõõmsad, muretud inimesed liikusid peatumatult edasi, märkamata vanameest ja tema muret…
Vanamees kiirendas sammu, otsekui tahaks kurbuse eest põgeneda, jätta seljataha, vabaneda sellest; aga kurbus pesitses rinnus, pigistas, rõhus, ei jäänud hetkekski maha…
Sillal, mis viis üle väikese kiirevoolulise jõekese, vanamees seisatus, nõjatus sillapiirdele ja jäi justkui lummatult veevoolu silmitsema. Vesi voolab teadmata kuhu ja milleks… Voolas eile, voolab täna, homme ja ülehomme…, siis aurustub, muutub vihmaks ja võib-olla just toosama vesi voolab uuesti vaataja silme ees sillakese alt läbi… See on looduse ringkäik; aga miks ei võiks ka koer Rommi, üks imeväike osake loodusest, teha oma looduse ringkäigu ja ilmuda siis uuesti noore ja värskena peremehe silme ette: liputada saba, haukuda vallatult peremehe ees, kutsudes mängima…
Vanamees ohkas ja astus tasakesi edasi. Ületas sillakese. Enne ristteed ilutses väikesel kahekorruselisel hoonel silt: “Pubi.”
Vanamees astus pubisse, tellis kruusi õlut ja pitsi viina. Toetas ennast vabale kohale nurgalauas. Tema vastas istusid teineteise kõrval noormees ja neiu, kõrrega kokteiliklaasid ees. Noormees hoidis tüdruku käsi peos, see aga hellitas teda silmadega; aegajalt laususid nad mõne sõna, mille tähendust teadsid ainult nemad ise.
Vanamees kummutas viinapitsi tühjaks ja rüüpas õlut peale. Tundus, et hingel hakkas justkui kergem. Vanamees astus uuesti leti juurde ja ulatas pitsi: “Ole hea, kalla veel nelikümmend grammi.” Seejuures lisas, justkui enda õigustuseks või üritades naljatada:
“Palavusega aurab ka viin kehast kiiremini välja.”
Korpulentne, üle keskea baaridaam soovides visata vanamehele kildu, sõnas:
“ Peaasi, et süda seisma ei jääks.”
Vanamees, tundes vihjet tema vanadusele, lausus irooniaga hääles:
”Sellest sajast grammist, ega ka muust, mida teie mõtlete, ei jää minu süda veel seisma.”
Vanamees istus tagasi lauda, kummutas ka teise pitsi tühjaks ja jäi liikumatult õlleklaasi silmitsema. Ta mõtted kandusid uuesti Rommile. Jah, Rommikene oskas elada ja oskas surra – tuli vaevaliselt, aga ikkagi omal jalal kolmanda korruse treppidest alla, sammus üle majaesise asfaldiplatsi kähara leinakase alla, istus maha, ja kukkus siis näoli murule – süda jäi seisma. Ja mingi lind, mingi vallatu lind vidistas kaseoksal Rommi surnukeha kohal, nii selgelt ja kõlavalt, justkui oleks puhutud flööti. Ilmselt arvas linnuke, et koer magab, ja tahtis seda unimütsi äratada, päike juba kõrgel… Aga vanamees istus Rommi surnukeha juures murul ja nuttis, nuttis nii südantlõhestavalt ja haledalt, nagu ta polnud nutnud mitte kunagi oma elus. Oli ta ju olnud Rommiga iga jumala päev ninapidi koos – hommikul ärgates astus Rommi tasakesi vanamehe voodi juurde, asetas oma peakese vooditekile ja oli rõõmus, et on saabunud jälle uus päev.
Vanamees toetas pea kätele ja ohkas raskelt.
“Kas teil hambad valutavad?” küsis vanamehe vastas istuv noormees kaastundlikult.
“Mul suri koer ära.” Vanamehe silmad täitusid pisaratega ja ta hääl värahtas. Ta pööras näo kõrvale ja hakkas aknast välja vaatama. Tekkis vaikus.
“Kas jäi haigeks?” tundis noormehe kõrval istuv tüdruk huvi.
“Ei, vanadusest.” Vanamees pühkis käisega pisara ja rüüpas lonksu õlut, seejärel täpsustas: “Vanadus ei ole haigus.”
“Osta uus koer, see leevendab kaotust ja pakub seltsi,“ sõnas tüdruk. Vaatas noormehele otsa ja lisas: “Jääda üksi on väga kurb, tunned ennast üksikuna ja mahajäetuna.“
Vanamees noogutas, rüüpas lonksu õlut ja sõnas kahetsevalt: “Ostaks, aga korralik koerakutsikas on kallis, pensionist koera ei osta.”
Tüdruk kummardus noormehe kõrva juurde ja rääkis midagi sosinal. Noormees noogutas ja väljus. Tüdruk tõstis kokteiliklaasi, segas seda kõrrega ja asus kokteili imema, seejuures vaatas salapärasel ilmel vanamehele otsa.
Noormees oli kaua ära, ja kui ta naases, hoidis ta kätel väikest pruunikas-valget kutsikat.
“Säh, võta koerahakatis, aga küll ta kasvab.” Noormees asetas kutsika lauale. See vääksus kaeblikult ja nuuskis mööda lauda ringi.
Vanamees esialgu justkui ehmus ootamatusest, asetas siis käe laua äärele kutsika nina ette, et see üle laua maha ei potsataks, silitas heldinult kutsika pead, ja alles siis meenusid tänusõnad.
“Kõige parem tänu on kutsikale hea peremees,” sõnas noormees. “Meil on neid terve pesakond.”
“Ma olen hea peremees, sellel kutsikal, sellel koeral saab minu juures hea olema.”
Vanamees oli üpris suures segaduses. Ta tänas veelkord, ja unustades õlleklaasi tühjaks joomata, võttis kutsika kaenlasse ja kiirustas pubi väljapääsu poole, justkui kartes, et noormees võib ümber mõelda ja kutsika tagasi võtta.
Vanamees väljus pubist ja suundus jõe äärde, et vee ligiduses ennast veidi jahutada ja maha rahuneda. Jõesuudme merele avatud kaldal kasvasid meretuultes kaldu paindunud, vintsked ja jändrikud männid. Vanamees istus maha ja toetas selja vastu männitüve. Päike loojus, hämarus laskus maale. Otsekui sellest, et rohi ei pane pimeduses tähele oma vanadust, läks seal lahti niisugune lõbus ja nooruslik vidistamine, millist kuumal suvepäeval ei esine; sirin, säutsumine, kribin, tenorid ja tiiskandid ning saladuslikud bassihääled – kõik segunes lakkamatuks monotoonseks kuminaks, ja selle saatel laskus vanamees Rommiga seotud mälestustele ja igatsustele. Aga kutsikas ronis asjalikult ja tõsisel ilmel ta jalge ees; uuris tähelepanelikult ümbrust, nuusutas iga ettejuhtuvat rohukõrt ja männiokast, ronis vanamehe sülle, limpsas keelega üle ta käte ja kiirustas jälle maha, sest uudishimu oli suur ja maailm veel suurem; aga vanamehest kaugele ei läinud, pöördus ikka ja jälle tagasi, vanamehe saapa juures tõstis jalga ja märgistas selle enda jaoks.
Vanamehe hinge kerkis õrnusehoog selle väikese olendi, inimesele truu, inimest armastava loomakese vastu, samas aga ikka ja jälle tabas südant raske kurbusevarjund. Uuesti kerkis silme ette Rommi, tema usaldavad, samas kelmikad ja mängule kutsuvad silmad. Kui saaks veel korraks silitada Rommit! Aga kutsikas toimetas aina edasi: nuuskis vanamehe taskuid, rebis hammastega taskuklappi, seejuures urises ähvardavalt, limpsas möödaminnes vanamehe kätt, jalga tõstes märgistas ära ka vanamehe teise saapa.
Vanamehe hinges voogasid helluse ja kurvastuse tunded justkui merelained, ja nagu vastu kallast paiskuvad tormivood vaigistavad tagasi põrkudes üksteist, nii ka helluse tunded kutsika vastu pehmendasid, vaigistasid kurvastust. Vanamehe hinge kogunes aegamisi tasakaal ja rahu; uus rõõmuküllane, muretu ja usalduslik elu askeldas vanamehe jalge ees.

* * *

Emotsioonide vang (Ulmeliste sugemetega jutustus)


Uido Truija

SISUKORD

Saabumine planeedile Maa

Väike kerake meie kursil lähenes iga ajahetkega, muutus aina suuremaks ja heledamaks. Meie tähelaev ligines Maale. Olime jõudmas oma ekspeditsiooni sihtpunkti.
Planeet Maa asub meie koduplaneedist Umaran kolmekümne viie valgusaasta kaugusel Suure Vankri (Suur Karu) tähtkujus. (Märkus – kõik mõõdud, nimetused, mõisted käesolevas jutustuses on toodud Maa inimeste mõisteid kasutades). Umaran on ligi kümme korda suurem kui planeet Maa. Seetõttu on planeedi Umaran potentsiaal loodusvarade ja teiste majandustegevuseks vajalike ressursside poolest tunduvalt kõrgem, võimaldades Umarani ühiskonnal pidevalt ja kriisideta majanduslikus, sotsiaalses ja poliitilises arengus edasi liikuda. Kuigi planeedi Maa tekkimine on olnud väga sarnane Umaranil toimunud protsessidele, on Maal loodusvarasid vähe, need jaotuvad maakeral ebaühtlaselt ning sellestki põhiline osa asub ookeanide all.
Planeedi Maa astronoomilised näitajad – orbiit ümber oma tähe (Päikese) 365 päeva, ööpäeva pikkus 24 tundi – erinevad mõnevõrra Umarani vastavatest andemetest. Umaran teeb tiiru ümber oma tähe 1100 ööpäevaga, ööpäeva pikkus on 30 tundi.
Ette rutates märgin, et Maa floora ja fauna, jõed ja järved, mäed, tasandikud, loodus tervikuna, sealhulgas ka kliima – on üllatavalt sarnased meie planeedi Umaran loodusega. Lähenedes planeedile Maa, nähes läbi tähelaeva illuminaatori tema sinakas-rohekat kuma on tunne, nagu saabuks koduplaneedile kaugelt tähtedevaheliselt reisilt. Juba tuhandeid kilomeetreid enne Maa-lähedasele orbiidile jõudmist, mitte lähemal Maale kui 5000 km, istusid vahist vabad ekspeditsiooniliikmed tähelaeva ühissalongis suure monitoriekraani ees ja vaatlesid imetlusega Maa maastikku. See oli nagu miniatuurne Umaran: väikesed ookeanid, mered, pisikesed järvesilmad ja jõekesed, nende vahel rohelised tasandikud ja metsaalad, terveid kontinente poolitamas punakaspruunid mäestikuribad. Pooluseid ehtisid valged mütsikesed, mida ääristamas tumedad mäestikunarmad. Meie silmadele avanes imeilus planeet Maa; kauneim kõigist seninähtud planeetidest, eemalt nii rahustavalt sõbralik ja külalislahke.

Elu algus Maal

Planeet Maa on ligi viis miljardit aastat; ta on kolm korda noorem kui Umaran, mille vanus on viisteist miljardit aastat. Veel kaks miljardit aastat tagasi oli planeet tühi ja kõle: ei ühtki elumärki; ei ühtki puud, põõsast ega rohuliblet. Vaid purpurpunane päikeseketas tõusis surnud planeedi kohale, mis tollal ei sarnanenud põrmugi tänasega. Maa pöörles kiiresti, tehes pöörde ümber oma telje kahe tunniga.
Möödusid sajad miljonid aastad. Elu andis endast märku – esialgu ookeanis vetikaniidikeste ja primitiivsete loomakeste näol. Maa kliima oli peaaegu ühtlaselt palav ja niiske. See oli tingitud Maa telje liikumisest mööda hiigelsuurt ellipsit, mistõttu päikesekuumus soojendas võrdlemisi ühtlaselt kogu planeedi pinda tema tiirlemisel ümber oma telje ja liikumisel orbiidil. Aeg kulges peatumatult.
Tänapäevast umbes 900 miljonit aastat tagasi oli Maa pöörlemine aeglustunud, tehes pöörde ümber oma telje nelja tunniga; ellips poolustel oli aga vähenenud ¼ võrra.
Planeedi Maa teadlased nimetavad aega 900 miljonit aastat tagasi arhaikumiks ehk ürgaegkonnaks. Purpurpunane päikeseketas valgustas tühja planeeti veel sadu miljoneid aastaid. Maa pöörlemiskiirus aeglustus veelgi, tehes tiiru ümber oma telje juba kaheksa tunniga. Maa telje pooluste ellips oli aga vähenenud ½ võrra arvatuna ajast, mil Maa tekkis. Päike valgustas Maad ebaühtlasemalt, mistõttu toimus kliima jahenemine, kuid ikkagi oli soe ja niiske.
Elu Maal kogus hoogu, et jätkata peatumatult looduse poolt ettemääratud evolutsiooni. Maismaal kogusid kasvu taimed: hiiglasõnajalad, osjad. Ürgmetsad mühasid alates ekvaatorist kuni peaaegu poolusteni välja. Oli märke esimeste puude kujunemisest. Loomariigis valitsesid koletuslikud reptiilid – loomad, kelle veri oli külm ja kes said elada ainult soojas niiskes kasvuhoonekliimas. Nimetatud olendid asustasid maad, meresid ja ookeane, pidades lakkamatut olelusvõitlust. Eelkirjeldatud ajajärku nimetatakse paleosoikumi ehk vanaaegkonnaks.
Möödus veel 300 miljonit aastat. Ookeanides elutsesid juba arenenumad loomad, kalasisaliku – ihtüosaurused ja pleiosaurused. Metsades möirgasid kohutavad, kuni kolmekümne meetri kõrgused kahel jalal kõndivad dinosaurused; samas võis näha ka väiksemaid olendeid. Näiteks oravasarnaseid tupaialasi – ahvide, Maa inimeste esivanemate eellasi. Metsa kohal tiirutasid läbilõikavalt kriisates lendsisalikud –pteraanodonid, et laskuda siis raginal ürgpuude latva ja haarata oma koletute küüniste vahele roniloomi, kes toitusid puuokstel seemneid ja puuvilju korjates ning endast väiksemaid loomi püüdes. Oli käes mesosoikum ehk keskaegkond. Kliima oli soe ja kuiv. Kohati esines maakeral juba stepialasid ning märke kõrbete tekkimisest. Maa telje ellips pooluste kohal oli vähenenud ¾ võrra; maakera pöörles aga üha aeglasemalt, tehes pöörde ümber oma telje juba kuueteistkümne tunniga.
Umbes 80 miljonit aastat tagasi oli Maa pöörlemine ümber oma telje saavutanud sama kiiruse nagu praegu, tehes täispöörde kahekümne nelja tunniga. Maa telje ellips pooluste kohal oli aga kahanenud peaaegu olematuks; ületades ainult vähesel määral praeguse aja telje nihkumist ühele või teisele poole. Maakera soojenes ebaühtlaselt. Päikesekiired langesid pooluste kohal kaldu. Poolustel, mis mitmeks kuuks mattusid polaaröösse, paukus pakane; ekvaatoril aga kõrvetas päike. Esinesid olulised erinevused troopika ja suurte laiuste kliima vahel. Maal ja merel möllasid tormid, kandes endaga kõuemürinat ja üle taevakaare ulatuvaid välgusähvatusi.
Pimedas öös veripunaselt helkivate metsatulekahjude saatel jõudis Maa areng uude ajastusse – kainosoikumi ehk uusaegkonda. Metsades ronis puudeokstel, rippus sabapidi pea alaspidi ning hüples puult puule hulgaliselt kõige erinevamaid ahviliike. Mõned nendest liikidest olid rahumeelsed taimetoitlased, teised jälle hirmsad lihasööjad kiskjad või kõikesööjad, kes ei öelnud ära ei maitsvast puuviljast ega omasuguse nahkapistmisest. Kestis veel evolutsiooniline areng, samas andis märku liigisisene valik ja liigisisene olelusvõitlus.

Inimese sünd

Umbes seitsekümmend viis miljonit aastat tagasi oli üks ahviliikidest, niinimetatud koopaahv jõudnud oma arengus loomariigi etteotsa, paistes suuresti silma teiste ahviliikide seas. Ja seda mitte oma füüsiliste andmete poolest, kuigi ka selles osas oli areng imetlusväärne – koopaahv kõndis põhiliselt kahel jalal, ehki küürus ja toetudes aegajalt kätele, mis oluliselt ei erinenud jalgadest. See ei olnud peamine. Tähtsaim oli nähtus, mida tuleks nimetada füüsiliseks tegevuseks suunatuna vaimse tegevuse kaudu.
Seda nähtust võiks nimetada ka Inimese vaimseks sünniks. Samal ajal, jätkasid teised ahviliigid, sealhulgas koletuslike lõuapärade ja kihvadega ahv-kõikesööja ehk kiskjaahv, oma loomalikku eksistentsi tagan tõugatuna liigivälise evolutsiooni käigus antud elushoidmiseks vajalikust söögiisust, elujätkamise sugutungist, olelusvõitluses omandatud agressiivsusest ja elu alalhoidmiseks vajalikust hirmust.
Mis tingis Inimese vaimse sünni? Kas see toimus vara, hilja või õigel ajal? Siin tuleb märkida järgmist. Loodus arenes evolutsiooni teel. Looduse evolutsiooni käigus toimub kõik õigel ajal ning miski ei saa toimuda varem ega hiljem. Igal arengul on algus, küpsus ja lõpp. Aja, mis on selleks antud, paneb paika evolutsiooni tulemus antud hetkel.
Evolutsiooni all mõistame ka Maa kui planeedi kujunemist. Maa oli saavutanud oma massi. Maa orbiit oli väljakujunenud. Maa telje ellips oli nullilähedane. Maa pöörles ümber oma telje stabiilselt, tehes pöörde kahekümne nelja tunniga. Stabiilsuse oli saavutanud kogu päikesesüsteem ja Linnutee galaktika, millesse planeet Maa kuulub. Maa oli saavutanud oma astronoomilise küpsuse.
Nimetatud seisund mõjutas ka Maa floora ja fauna evolutsiooni. Nende areng aeglustus ja vaibus pikkamisi, saavutades oma evolutsioonilise küpsuse seisundis, milles ta viibis evolutsiooni tulemusena antud ajahetkel.
Evolutsioon lakkas, aga kuidas suutis meile juba eespool tuttav koopaahv saada Inimeseks. Kas ta jõudis “viimasele rongile”, nagu ütlevad kaasaja inimesed Maal? Jah, ta jõudis viimasele rongile ja seda alljärgnevatel põhjustel. Evolutsiooni käigus ja selle tulemusena oli koopaahv valinud oma elupaigaks koopad, mis paiknesid sügavates metsades ürgorgude kallastel. Pinnas koopa lähemas ümbruses oli õhuke, kuid viljakandev ja niiske. Koopaümbruses vallatlesid väikesed ahvipoisid ja ahvitüdrukud. Täiskasvanud kiskusid maa seest söödavaid juuri, korjasid rohttaimi ja raputasid puuokstelt maitsvaid puuvilju oma lastele ja endale toiduks. Puuviljade ja rohttaimede seemned ning marjad pudenesid koopa ette viljakasse pinnasesse.
Sadade tuhandete aastate möödudes märkasid koopaahvid, et mahakukkunud seemnetest tõusevad väikesed võrsed, mis olid nii mahlased. Nad märkasid seost seemnete ja võrsete vahel ning otsisid võrseid oma söögikohtades. See oli juba mõtestatud tegevus, kuid see ei olnud veel töö.
Ligi 50 miljonit aastat tagasi jõudis koopaahv mõistmisele, et võib ka ise torgata seemne maasse ja oodata võrse sirgumist. Koopaahv asus tööle – sündis Inimene. (Homo erectus – püstikäiv töötav inimene).
Koopaahvile oli loomaajastu lõppenud, ta asus tööle suunatuna vaimsest tegevusest. Ta asus raskele, kannatusrikkale ja pikaldasele teele, et jõuda esimese dimensiooni tsivilisatsiooni. Tema tee ei olnud enam liigiväline evolutsioon, vaid liigisisene arenemine – töö, olelusvõitluse, liigisisese valiku läbi.
Kogu elusloodus Maal sõltub Maa astronoomilistest andmetest – tema orbiidist ümber Päikese, pöörlemise kiirusest ümber oma telje, Maa telje ellipsist poolustel, kaugustest Päikesesüsteemi teiste objektideni ning kogu Universumi mõjust – planeetide ja tähtede omavahelistest asenditest üksteise, sealhulgas Maa suhtes. Evolutsiooniratas aeglustas liikumist, et lõpuks peatuda kõigi jaoks. Küpsus saabus kõigile ning tabas neid sellistena, millises arenguseisundis nad olid antud ajahetkel.
Koopaahv jõudis hakata tööle, saada Inimeseks viimasel hetkel enne evolutsiooniratta peatumist. Töö nõudis mõtlemist, mõtlemine arendas tööd. Arengu juhtimise võtsid enda kätte töö, sellega seotud vaimne tegevus, olelusvõitlus ja liigisisene valik.
Koopaahv, rahumeelne taimetoitlane, esimene “põlluharija” – Inimene, kus on ta praegu, millega tegeleb? Sellest räägime edaspidi, aga praegu jätkame ajast, mil koopaahv asus maasse torkama seemneid, et maitsvaid võrseid kasvatada. Samal ajal murdis kõikesööja kiskjaahv, hambad irevil, puulatvades ja maapinnal oma liigikaaslasi ja teisi loomi, kellest jõud vähegi üle käis.

Tulnukate sekkumine Maa asukate arengusse

Meie esivanemad külastasid Maad esmakordselt kakskümmend miljonit aastat tagasi. Tänapäeval, kus Maa elanikud oma ebausus on loonud paljusid müüte, milledest mõningad vastavad tõele, nimetatakse teistelt planeetidelt saabunuid tulnukateks. Selles jutustuses kasutan ka mina ekspeditsiooni kohta eeltoodud mõistet.
Niisiis tulnukad planeedilt Umaran saabusid esmakordselt Maale. Maa floora ja fauna oli välja kujunenud, evolutsiooniprotsess lakanud. Maa loomastik ja taimestik sarnanesid sellele, mida käesoleval ajal Maal näha võib, ent paljud liigid on kliima- ja elutingimuste muutuste ning inimtegevuse hävitava toime tõttu kadunud. Koopaahv, kellest oli saanud Inimene, tegeles oma primitiivse istandusega koopasuu lähedal, korjas juurikaid, taimi ja puuvilju söögiks. Põhiliselt käis ta tagajalgadel, et esijäsemed – nimetame neid juba käteks – oleksid vabad tööks.
Koopaahv – inimene asus oma ajas harmooniliselt arenenud, vaimselt tasakaalus olendina, kelle soovid vastasid võimalustele; tema tegevus oli kooskõlas iseenda ja ümbritseva keskkonnaga.
Kõikesööja kiskjaahv aga elas edasi oma loomaelu. Evolutsioon oli lakanud, kiskjaahv oli “rongist maha jäänud”. Tema jaoks oli evolutsiooniline küpsus saabunud antud arengustaadiumis ning see määras tema jäämise loomaks. Ta ei jõudnud asuda mõtestatud tegevusele. Seega oli kiskjaahvil äralõigatud tee töö läbi saada Inimeseks.
Kuigi laiemas mõistes evolutsiooni peatumist ei toimu kunagi, ei ole see, mis jätkub enam esimese astme evolutsioon, vaid liigisisene ehk teise astme evolutsioon. See ei vii uute liikide tekkimisele, vaid olemasolevate liikide edasi- või taandarenemisele, vastavalt kliima ja elutingimuste muutmisele Maal.

Edasi aga vaatleme nähtust, mille üle Maa inimesed murravad pead siiamaani. Maa inimesi on aastasadu huvitanud inimese aju, “looduse mõistatus”, mille jälile nad ei ole saanud käesoleva ajani.
Maa inimese eellaseks oli ahv. Nimetatud järeldusele on tulnud ka Maa teadlased; ainult täpsustaks siinjuures, et selleks konkreetseks ahviliigiks oli kõikesööja kiskjaahv. Samas ei tohi me unustada meie leebet, rahuarmastavat taimetoitlast koopaahvi – inimest, kellest oleks võinud saada kaasaja inimese eellane, aga ei saanud põhjusel, et ta ei jõudnud arengutempos kiskjaahvi – inimesega sammu pidada.
Niisiis – inimese aju. Kust on pärit inimese aju? Evolutsioon ei loonud midagi ülearust, midagi tagavaraks. Evolutsioon lõi looduses antud ajahetkel vajaliku ning tagas taime- ja loomariigi järjepidevuse. Loomulik evolutsiooni areng ei saanud ahvile anda aju, mis omas potentsiaali, mis ei leidnud kasutamist või mille tohutust potentsiaalist oli kasutuses ainult tühine osa. Taolise kasutu potentsiaali andmine looduse poolt oleks vastuolus looduseseadustega. Samas on kaasaegsete inimeste ajupotentsiaal rassist ja rahvusest olenemata ühesugune, kusjuures erinevused võivad esineda, kuid need ei tulene aju võimest, vaid antud rassi, rahva konkreetsest elukeskkonnast. Teise keskkonda sattununa, saades vastava kasvatuse ja hariduse, on ta võimeline tegutsema sellele keskkonnale omaselt. Veelgi enam – ta on väliste keskkonnategurite mõjul sunnitud käituma samaselt antud keskkonnale, vastasel juhul järgneb kiratsemine ja hukkumine.
Aga ikkagi, kuidas tekkis ahvil – Maa inimese eellasel – aju, mis oma potentsiaali tagavara tohutu ulatuselt ei olnud kooskõlas looduseseadustega? Inimkond ei tea sellele vastust. Ja ei võigi teada, kuna inimese aju tekkes ei ole midagi ühist looduseseadustega.
Inimese aju tekkis maaväliste tegurite mõjul, väga lihtsa, kaasaja inimesele mõistetava toimingu tulemusena. Nagu eespool märkisime, saabusid planeedi Umaran teadlased Maale kahekümne miljonit aastat tagasi. Planeedi elukeskkond – kliima, floora, fauna – vastas peaaegu täielikult elukeskkonnale Umaranil. Planeedil Maa puudusid mõistusega olendid, kes vaimse tegevuse kaudu oleks juhtinud oma toimetusi, see tähendab teinud tööd. Välja arvatud meie hea tuttav koopaahv – inimene, kes endiselt tegeles oma algelise põllundusega, liikudes liigisiseses evolutsioonilises arengus edasi niivõrd aeglaselt, et meie teadlaste uuringute ja arvutuste kohaselt, oleks ta näiteks 2000 aastaks Kristuse sünnist (kaasaja ajaarvamise järgi) saavutanud taseme mitte kaugel loomast, kelle vaimne tegevus piirdunuks söödavate taimede, juurikate, puuviljade kogumisega ning algeliste töövõtete ja tööriistadega primitiivse põlluharimisega.
Tulnukad Umaranilt leidsid eest imeilusa, rikkalike loodusvarade ning mitmekesise floora ja faunaga planeedi. Ainult see planeet – Umarani teadlaste seisukohalt – tiirles kasutult Universumis ja oli määratud selleks jääma veel sadadeks miljoniteks aastateks. Alles nii pika aja jooksul võis Umarani teadlaste arvutuste ja analüüside põhjal loota, et koopaahv – inimene jõuab arenguastmele, mil tema mõistus võimaldab teadlikult hakata kasutama loodusvarasid: neid kaevandama, ümber töötlema, tootma energiat, uuendama tehnoloogiaid. Seega astuma esimese astme tsivilisatsiooni.
Oodata sadu miljoneid aastaid ei rahuldanud Umarani teadlasi. Oli vaja kiirendada mõistuse arengut. Oli vaja Maal luua inimene, kes vaimselt areneks tunduvalt kiiremini, kui seda võimaldab liigisisene evolutsioon. Inimene, kellega oleks võimalik suhelda Umarani tasemel, luua koostööprojekte mõlema planeedi edasiseks arenguks, Universumi arenguks. Umarani teadlased, uurinud kõiki loomaliike, leidsid, et sobivaim loomadest, keda suunata kiireneva arengu teele, on kõikesööja kiskjaahv. Veel pakkus Umarani teadlastele huvi koopaahv – inimene. Ta ületas oma aju ja vaimse arengu poolest oluliselt kiskjaahvi; ta oli asunud juba tööle, saanud Inimeseks. Aga koopaahv – inimese leebus, rahumeelsus, põgenemine ohukorral ilma agressiivse vastupanuta sundis Umarani teadlasi kahtlema tema võimalustes olelusvõitluses liigina ellu jääda. Ta oli meile sümpaatne, aga eeltoodud põhjustel ei saanud meie teadlased panna talle vastutusrikast ülesannet – saada Umarani inimeste järglaseks Maal.
Võrreldes koopaahv – inimesega omas kiskjaahv tunduvalt suuremaid võimalusi ellujäämisele arenguteel. Kiskjaahvi füüsilised andmed – tema ligi kahemeetrine kogu, võimsad jäsemed, lõuapärad suurte kihvadega, tema agressiivsus enda kaitsel kallaletungijate vastu ja toidu hankimisel – kõik need omadused viitasid järjepidevuse kindlustatusele raskes olelusvõitluses.
Umarani teadlased otsustasid ristata Umarani planeedi elaniku geenikoodi kiskjaahvi organismi, eesmärgiga anda temale “mõtlev aju” ning ajupotentsiaal tagavaraga, mis võimaldaks kiskjaahvi arengu kümnete miljonite aastate jooksul. Otsustati luua mõistusega olend – Homo sapiens. Ristamist teostati erinevatel aegadel mitmel Maa mandril ja kontinendil. Ristamiseks, nagu öeldud, kasutati kiskjaahve, kellel küll erinevatel mandritel ja kontinentidel esinesid mõningad rassierinevused, kuid kes olid siiski ühesuguste andmetega, mis vastasid Umarani teadlaste eelkirjeldatud nõuetele.
Kohtadesse, kus toimus kiskjaahvi ristamine, püstitasid tulnukad looduslikust materjalist orientiire, et kergemini leida üles ristatud isendite asukohad ja jälgida edaspidistel ekspeditsioonidel nende tegevust. Mingit kunstlikku Umarani planeedi tehnikat orientiirideks ei kasutatud, et mitte tekitada kahtlusi tulnukate sekkumisest Maa elusse. Eelnimetatud orientiirid tekitavad Maa inimestes hämmeldust ja on mõistatuseks veel tänapäevalgi.
Nüüd aga teen inimese arengu kirjelduses väikese vaheaja ning pöördun tagasi meie Maalähedasele orbiidile saabumise juurde.

Tähelaev Maalähedasel orbiidil

Olime pikast reisist väsinud. Vahist vabad ekspeditsiooniliikmed kogunesid ühissalongi. Meile oli ettenähtud kahepäevane puhkus enne kaasaja Maa inimeste tegevuse uuringutele asumist. Inimkonna majandusliku, poliitilise, sotsiaalse ja kultuurilise tegevuse uurimine ja jälgimine oli meie ekspeditsiooni, nagu ka kõigi eelmiste, põhiülesannetest. Tähelaev tiirles aeglaselt ümber Maa. Laeva tehnikasüsteemid võimaldasid jälgida kogu Maal toimuvat nii ööl kui päeval ning tungida kõigisse Maa teadlaste poolt loodud kommunikatsiooni – ja informatsioonisüsteemidesse. Võtta vastu maapealseid televisiooni- ja raadiosaateid ning sidesignaale. Ka kõige salastatum tehnika ja informatsioon ei jäänud meile saladuseks. Meie seadmed võimaldasid salvestada inimeste mõtteid ja tundeid.
Eriti huvitav oli jälgida Maa inimese kosmosesüsteeme, mille tase meie seisukohalt oli võrdne olukorraga, kus ürginimene ronib puuotsa ja püüab kepiga tähti alla tuua. Maa inimesed ehitavad orbitaaljaamu oma algeliste side- ja jälgimissüsteemide loomise eesmärgil, samuti mõnesaja Maa inimese ajutiseks päästmiseks juhul, kui Maal peaks toimuma globaalne kataklüsm ja kogu inimkond hukkub. Nad ehitavad Maa mütoloogiast tuntud Noa laeva. See aga ei päästa inimkonda, vaid võimaldab paarisajal inimesel veel mõnikümmend aastat vegeteerida Maalähedasel orbiidil.
Esimese dimensiooni kiskjaahv-inimene ei ole moraalselt valmis külastama teisi tsivilisatsioone. See tooks endaga kaasa hirmsaid tapmisi, rahvaste hävitamisi teistel planeetidel nii, nagu inimesed toimisid oma planeedil Maa kohtumisel teiste tsivilisatsioonidega, kes asusid küll samas dimensioonid aga madalamal arengutasemel. Meie, teise dimensiooni tsivilisatsioon ei luba ega võimalda Maa kiskjaahv-inimesel tungida teistele elusloodusega asustatud planeetidele.
Samas pani meie ekspeditsiooniliikmeid, kes enamuses jälgisid Maad esmakordselt, imetlusega hämmastama Maa inimeste kunstiline tegevus, nende laulud, tantsud, maalikunst – kunst kõigis oma ilmingutes. Selles väljendati sügavat emotsionaalsust, kirge, kurbust, valu ja rõõmu.
Umarani inimesed arenesid aegade jooksul matemaatilise mõtlemisega tehnokraatideks. Meie tsivilisatsioon asus teises dimensioonis ning kõik selles oli allutatud tehnilisele arengule. Umarani elanike kunstianded hääbusid aegade jooksul proportsionaalselt nende arenguga kõrgemale teaduslik – tehnilisele astmele. Kuid siiski säilis meis sisemine vajadus tõelise, niiöelda ürgse kunsti järele. Seetõttu nautisime inimeste kunstimeisterlikkust oma ekspeditsioonidel Maale; samuti tõime oma infokandjatel Maalt kaasa igat liiki kunstiteoseid, mis pakkusid tõelisi kunstielamusi.
Maa inimene, kelle tsivilisatsioon asus esimeses dimensioonis, oli veel säilitanud oma ande luua kunsti. Kunstiande kaotamise fenomen, mis kaasnes arengu kõrgemasse, teise dimensiooni jõudmisega, pakkus huvi paljudele Umarani teadlastele. Oli selge, et nimetatud anne kuulus ürgande hulka, mida inimene ei olnud omandanud esimese astme evolutsiooni käigus ja mis ei olnud omane kõigile Maa inimestele.
Anne luua kunstiteoseid kujunes välja aegade jooksul liigisiseses arengus ja päriliku andena läks üle järglastele; vahel hoopiski kadudes, siis jälle ilmudes välja üle mitme inimpõlve. On tähelepanuväärne, et tõeline kunst on alati inimese suhtes positiivne, suunab teda headuse suunas ja juhib eemale kurjast.
Ürginimene – kunstnik, kritseldades koopa- või kaljuseinale loomade kujutisi, asetas ennast tahtmatult nende kõrvale: kiskja, kes tegelikult oli ürginimesele ähvardav ja hirmutekitav, mõjus koopaseinale joonistatuna nii ohutuna ja rahustavana. Ta polnud üldse hirmutav, pigem olend, kelle kujutist vaadates tundis ürginimene ennast tugevamana ja elujõulisemana. Hiljem asus ürginimene joonistena seinale kandma oma kaaslasi, esemeid, nähtusi, stseene ning need tekitasid temas ülevustunde, meeldivaid emotsioone. Veel hiljem hakkas ürginimene väljendama primitiivses laulus ja tantsus oma emotsionaalset seisundit, mida inspireeris ümbritsev keskkond.
Liigisisese valikuga arenesid isendid, kellel oli rohkem võimeid oma emotsioonide väljendamiseks läbi jooniste, tantsu või laulu. Ei olnud kaugel aeg, kus algelise mänguriista abil võttis oma esimesi akorde ürgaegne pillimees. Ilmselt alustas loomade häälitsuste ja lindude vidistamise matkimisest; aga see oli huvitav, lõi kuulajais rõõmsa meeleolu – ürgaegsed joonistajad, lauljad, tantsijad ja pillimängijad olid omas ajas Suured Kunstnikud.
On tundemärke, mis näitavad, et ka kaasaegsete Maa inimeste tõelises kunstis hakkab ürganne kaduma – ajavahe selle ande tekkimise ja tänapäeva vahel on liiga suur. Toimub ande sisemine kustumine aja ja keskkonna toimel. Kõigel on algus, küpsus ja lõpp. Nii on ka kunstiandega.
Kaasajal tekitab Maa inimestes poleemikat niinimetatud moodne kunst: mitte ainult kujutav kunst, vaid kunst kõige laiemas mõistes. Meile, Umarani inimestele, ei oma tähtsust, kas Maal nimetatakse kunsti moodsaks või vanamoodsaks; peamine on, et ta sisaldaks endas annet, mis on omane kunstile ja loob kunsti.
Kahetsusega peame märkima, et suurem osa tänapäeva Maa inimeste kunstist on puhas bluff ja veiderdamine. Kuulajate – vaatajate emotsioonid köetakse üles, ja sageli väga agressiivselt, mitmesuguste teadlikult valitud ja ratsionaalselt arvestatud ning sihipäraselt suunatud tehniliste vahenditega, valgus- ja heliefektidega, mis saadavad esinejate veiderdamisi ja häälitsusi. Eelöeldu ei puuduta mitte ainult tänapäeva niiöelda estraadikunstnikke. Sama võib öelda kõigi teiste kunstiliikide kohta, milles paljud moodsa kunsti harrastajad taotlevad ainult tuntust; pakutakse kunsti, milles puudub kunst; mis on tegelikult kommertskultuur, mille eesmärgiks ei ole kunstielamuse pakkumine vaid raha teenimine. Showbisnis.
Me teame millega see lõpeb. Lõpuks asendavad kunstnikke robotid, millede võimed showbisnisis on tunduvalt suuremad kui inimestel, aga nendel puudub hing, mille kaudu anne jõuab kunsti. Kõigel on algus, küpsus ja lõpp.
Siiski suudaksid tänapäeva inimesed nende elus toimivaid protsesse juhtida või vähemalt pidurdada kahjulike protsesside toimumist ja ebasoovitavate tagajärgede saabumist. Küsimus on ainult jõudude vahekorras ühiskonnas. Aga sellest juba edaspidi. Lõpetasin mõtisklused eeltoodu üle ja lülitasin välja telepaatiakompuuteri, millesse olin salvestanud otseülekandena oma mõtted.
Kaaslased andsid minule märku koguneda ühissalongi suure ekraani ette. Tähelaev oli jõudnud järjekordsel tiirul ümber Maa Pariisi kohale. Pariisis kogunes rahvas parajasti suurele vabaõhukontserdile, millel esinejaks imepärane kunstnik – Luciano Pavarotti. Meie teleaparaadid olid suunatud kontserdiväljakule. Operaator seadis pildi nii, et ekraani ees tundsime ennast istumas Pariisi vabaõhulava ees pinkidel, vahetult kontserdikülastajate keskel. Tundsime ennast kontserdiväljakul kõigi viie meelega. Olime ka varem kuulanud ja näinud Pavarottit, kuid seda ainult infokandjatelt. Tänane elamus, mida meile pakkus vahetu kontakt Luciano Pavarottiga, ei olnud võrreldav infokandjatelt kuuldu – nähtuga. See oli imepärane!
Võrdluseks märgin, et vaatasime mõni nädal hiljem kogu meeskonnaga Michael Jacksoni kontserti. Olime ekraani sisselülitanud ja aparaatide abil sättinud ennast vahetult hiiglasuure estraadilava ette. Olime möirgava noortemassi sees. Kontserdi lõppedes oli mulje võimas isegi meile, kes me olime näinud väga paljutki. Kuid tõelist kunstielamust ei saanud. Meid häiris agressiivsus kunstis. Kahtlemata esines Jackson siiralt ja südamest; võisime imetleda tema vastupidavust ja temperamenti.
Ürginimene – kunstnik kujutas oma kunstis kiskjat, aga tema kunst tekitas positiivseid emotsioone. Tänapäeva uues kunstis aga püüab kiskja koopaseinalt maha tulla ja inimesi kabuhirmus põgenema ajada. Meie uurimused on näidanud, et Maal päev – päevalt teleekraanil näidatud vägivald, action – filmid harjutavad noort inimest aktsepteerima vägivalda kui tavalist nähtust. Nimetatu järjest enam vähendab vägivalla eitust ja kutsub esile vajaduse vägivalla järele. Algul kasvab vajadus näha üha rohkem vägivalda, action-filme, hiljem sellest enam ei piisa ning oma vajaduse rahuldamiseks asutakse juba otseselt sooritama vägivallategusid. Vajadus vägivallakaifi järele suureneb ja viib üha raskemate tagajärgedeni. Vägivald on haaranud juba endasse Maa uusima ja progressiivse tehnilise saavutuse – Interneti. Ei ole kaugel aeg, kus kommertskultuur – kiskja asub hüppele – algul saavad kannatada Maa lapsed, siis neelab kiskja endasse kõik.

Inimese tee

Kiskjaahv – inimene asus oma arenguteele, varustatuna tohutu potentsiaaliga aju, mõtlemisvõimega ja tungiga teadmiste järele. Vaatleme kuidas ta kaasantud võimeid kasutas kuni tänapäevani välja.
Maa inimeste võime pidada planeet Umaran inimeste lasteks, nendele anti osa meie geenikoodist, nad on osa meist. Töö ja karmi elu lapsed. Ja nendega on nagu kõigi lastega: väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Edaspidi nimetame kiskjaahvi – inimest lihtsalt inimeseks, aga väikse algustähega. Mispärast? See selgub hiljem.
Inimene leiutas nuia, õppis seda osavalt kasutama ja õige pea peksis koopast välja meile juba tuttava koopaahv – Inimese ning hõivas tema eluaseme. Seejärel leiutas inimene kivist töö- ning jahiriistad, hakkas kaevama auke, kuhu kukkusid sisse ja möirgasid raevunud loomad, kuni nuiad ja inimeste poolt pillutud kivid tegid lõpu nende rabelemisele. Loomariik suhtu juba ettevaatusega sellesse kahejalgsesse olendisse, kes käitus ettearvamatult ja tõi aeg-ajalt kuuldavale mitmesuguseid hirmuäratavaid häälitsusi. Pikkamisi arenesid häälitsused seotud kõneks. Kõne soodustas mõtlemist. Inimene laiendas ja arendas edasi koopaahv – Inimese primitiivset põllundust; tekkisid toiduainete mõningad ülejäägid, karja toitumistingimused paranesid. Inimene elas karjana. Kiivalt kaitstes oma territooriumi teiste kiskjaahv –inimeste karjade eest.
Möödusid sajad tuhanded aastad. Inimeste kari kui grupiline ühendus oli muutunud juba kõrgemaks sotsiaalseks ühenduseks – sugukonnaks. Selleks ajaks oli inimene välimuselt juba väga sarnane kaasaja inimesega. Liigisisene valik ja elukeskkond olid jätkanud tugevamate väljavalimist ja nüüd nimetaksime kiskjaahv – inimest juba ürginimeseks.
Ürginimene võis ajaloolises mõttes üsna varsti vaadata kaasaja Maa inimesega ühisesse peeglisse, tundmata piinlikust oma välimuse pärast. Siinkohal ei ole ilmselt vajadust jutustada inimkonna vase-, pronksi- ja rauaajast. See on lähiminevik ja selle kohta on juba küllaldaselt Maa teadlaste uurimusi, mis on võrdlemisi täpsed.
Umarani teadlastele hakkas muret tekitama inimese tegevus Maal, mis ei vastanud sugugi tema loojate ootustele. Meie teadlased lõid ahv-inimese lootuses, et ta oma arengus pidevalt kiireneb ja kaugeneb oma esimesest esivanemast – kiskjaahvist ning läheneb oma teisele esivanemale – Umarani inimesele. Lootsime, et temast saab Inimene Maal. Kahjuks ilmnes märke, mis näitasid, et positiivne areng toimub niivõrd aeglases tempos, et see võib inimkonnale saatuslikuks saada.
Inimese aju omab küll tohutut potentsiaali, kuid kogu inimese arengu vältel – alates tema loomisest kiskjaahvist, kuni tänapäeva välja – ei ole pääsenud mõjule ajukoor, “mõtlev aju”, mis anti temale Umarani inimese geenikoodiga. Inimese põhiolemus määratakse veel tänapäevalgi ajukoore all, ürgsetes, niinimetatud limbilistes piirkondades. “Mõtlev aju” suudab kiskjaahvi emotsioone ja kirgi küll mõningal määral kontrollida, aga liialt sageli väljuvad need kontrolli alt ning põhjustavad üksikisikutele ja inimkonnale kohutavaid kannatusi. Sellega on seotud tapmised, vägistamised, perverssed käitumised, alatus ja vale, saamahimu, kurjused ja sõjad.
Kiskjaahvi geenikoodi inimese geenidest lõplikult kõrvaldad ja nad täielikult Umarani planeedi inimese geenikoodiga asendada ei olnud võimalik. Arengu algetapist kuni peaaegu tänapäeva välja vajas inimene kiskjaahvi vastavaid geene, et olelusvõitluses teiste kiskjatega võitjaks tulla. Kiskjaahvi geenikoodist tulenevad põhiemotsioonid aitasid inimesel reageerida ümbritsevatele mõjudele nii, et võimaldas ellu jääda ja edasi areneda. Inimest kui liiki, aitas suuresti säilitada ka õppimisvõime, mis neile anti edasi Umarani inimese geenikoodiga. Samas aga ei oleks jõudnud inimene oma lühikese elu jooksul ära õppida kõike, mis taganuks tema ellujäämise ilma kiskjaahvi geneetilisest koodist tulenevate kiskjarefleksideta. Vastuolu kiskjaahvi ja Umarani inimese geenikoodi vahel – inimese kahestumine – tekitas meile järjest enam muret.
Siinjuures katkestan oma jutustuse, kuna tähelaevas anti ohuhäire.

Häire tähelaevas

Tähelaevas kõlas häiresignaal. Kõik meeskonnaliikmed asusid oma kohtadele. Päästemeeskond oli valmis väljasõiduks.
Kaks tähelaeva teadlast suundusid täna öösel tähelaevast kosmoseskuutriga Maale, et uurida äsjasaadud informatsiooni – inimese poolt looma kloonimist. See oli ülitähtis sündmus ning määrava tähtsusega inimkonna arengule tulevikus. Nimetatud sündmus võis purustada kogu miljoneid aastaid kestnud kiskjaahv – inimese loomuliku arengu.
Kogunud Maal vajaliku informatsiooni pöördusid teadlased tagasiteele tähelaeva. Kui nad olid vaevalt skuutriga startinud – nad ei jõudnud isegi kümne kilomeetri kõrgusele – märkas neid juhuslikult patrull-lennult tagasipöörduv hävituslennuk.
Hetkegi viivitamata tulistas hävituslennuk trasseerivate kuulidega meie teadlaste kosmoseskuutri suunas. Meie teadlastel oli ilma Umarani Keskuse vastava sellekohase loata keelatud igasugune kontakt Maa inimestega. Vastutulistamine ja vastase hävitamine aga oli kategooriliselt keelatud isegi juhul, kui kallaletung oleks seadnud meie teadlaste elu otsesesse hädaohtu. Vastase vigastamise või hävitamisega oleksime langenud Maa elanike tasemele. Seetõttu sööstsid meie teadlased kursi muutmata ülespoole.
Tähelaevast suundus hävituslennukile paralüsaatori kiir, et hetkeks piirata lenduri tegevust ilma tema tervist või elu ohtu seadmata. Samas tabas hävituslennuki valang kosmoseskuutrit, vigastades ühte teadlast ja purustades kosmoseskuutri juhtimissüsteemi. Õnneks jätkas skuuter sööstmist ülespoole, väljudes hävituslennuki lennukõrgusest. Tähelaeva radariekraanid aga näitasid, et juhitavuse kaotanud skuuter asus joonistama hiigelsuurt kaart, mis pidi vältimatult lõppema purunemisega Maal. Päästemeeskonna võimas skuuter startis paigalt, et kinni püüda hättasattunud sõiduk. Seekord läks õnneks. Aga alati ei ole sellised kokkupuuted Maa inimestega läinud õnnelikult.
Paljude uurimisretkede jooksul Maale on esinenud traagilisi juhtumeid meie teadlaste kohtumistel Maa elanikega. Maa tehnika arenemisel tekkis neil võimalus meie skuutrite tulistamiseks, kuna skuutrid oma suhtelise väiksuse tõttu ei oma nii täiuslikku tehnikat nagu tähelaev.
Enesekaitseks kasutavad meie teadlased Maa inimestega suhtlemisel tekkinud ohukorral telepaatilist mõjutamist; aga see ei aita olukordades, kus Maa inimese aju on mitmesugustel põhjustel mõttetegevusest väljalülitunud.
Meie teadus võimaldab säilitada hukkunud Umarani astronaudi ajus oleva informatsiooni ja kogu tema geneetilise koodi ning hukkunu elustada, kuid elu tuleb alustada, õigemini jätkata uues kehas. Mitmesugustel, siin nimetamata põhjustel püüame eeltoodust hoiduda.
Jätkan oma jutustust inimese raskest eluteest, kirjeldades meie varasematel ekspeditsioonidel nähtut ja kogetut.

Tulnukate varasemad ekspeditsioonid Maale

Pärast kiskjaahvi ristamist Umarani inimese geenikoodiga külastasid Umarani teadlased Maad harva. Ahvinimene elas miljoneid aastaid oma pooleldi loomaelu. Tema tegevusest Maal ei olnud mingeid märke.
Lähenemisel Maale orienteerusid tähelaevad maamärkide järgi, mille Umarani teadlased olid ehitanud paikadesse, kus toimus kiskjaahvi ristamine. Nimetatud maamärkidest oli juttu eespool. Ei loodusjõud ega tänapäeva inimene ei ole nendest lõplikult jagusaanud. Ikka hämmastavad nad järeltulevaid inimpõlvi.
Inimese arenedes hakkas tema elutegevus juba endast märku andma. Tähelaevade aparaadid võimaldasid leida üles inimasustusi ning Umarani teadlaste poolt püstitatud maamärgid kaotasid otstarbe.
Inimesed asustasid planeeti Maa juba tihedalt. Vaatamata sellele oli vaba maad, toitu küllaldaselt. Viljakas maa andis ülihead saaki. Inimese egoism, kiskjalik saamahimu aga kasvas koos elutingimuste paranemisega, ja seda enam, mida rohkem tekkis Maale materiaalseid väärtusi. Umarani teadlastele tekitasid muret inimeste pidevad sõjad erinevate sugukondade vahel.
Kiskja elas inimeses edasi, ohustades oma liigi püsimajäämist. Lisaks eeltoodule kerkisid esile asjaolud, mis tekitasid Umarani teadlastes kahtlusi kiskjaahvi võimes saada inimeseks. Nimetatud asjaolud seisnesid alljärgnevas.
Maa kliima oli miljoneid aastaid stabiilne, väheoluliste kõikumistega. Siis aga hakkas kliima pidevalt külmenema. Jääga kattusid suured alad – põhjapooluselt kuni tänapäeva Aafrika rannikuni välja.
Neid kliimamuutusi tingis kolme kokkukukkunud tähe, “musta augu” liikumine oma orbiitidel galaktikas, mis asub Maast 14 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju piirkonnas. Mööda hiiglasuuri orbiite lähenesid mustad augud erinevate vaheaegade järel Maale niivõrd, et mõjutasid Maa orbiiti, venitades teda Päikesest eemale musta augu suunas. Iga musta augu lähenemine tekitas Maa kliima jahenemise ja tervete mandrite jäätumise.
Inimkond elas karmid jääajad ja sellele järgnenud suured veeuputused üle, kuid Umarani teadlased leidsid oma järjekordsel ekspeditsioonil kahetsusega, et rasked katsumused ei olnud muutnud inimest paremaks, vaid süvendanud kiskjaahvi emotsioone. Rasketes oludes olid kiskjaahvi mälupesad ehk närviringid osaliselt ümberpaiknenud ajukoorde ehk “mõtlevasse ajju”.
Nimetatud kiskjaahvi mälupesad takistasid “mõtleva aju” reguleerivat toimet taltsutamaks kiskjaahvi emotsioone, mis tulenesid ajukoore alt, limbilistest piirkondadest. Midagi ettevõtte oli juba hilja.
Vahepeal oli inimkond jõudnud esimesse aastatuhandesse enne Kristuse sündi. Inimesi elas Maal juba väga palju ning peamine: inimesed olid õppinud iseennast tunnetama. Nad tundsid meditsiini, psühholoogiat, oli arenenud filosoofiline mõtlemine. Inimese geneetilise koodi muutmine ei tulnud enam kõne allagi – see tähendanuks inimkonnale täielikku katastroofi. Pealegi ei olnud siis Umarani teadlaste käsutuses vahendeid, mis võimaldanuks kogu inimkonna geneetilist koodi muuta korraga.
Siinkohal katkestan jutustuse möödunust. Maal peavad inimesed Jõulupühi. Pühitseme Kristuse sündimist koos Maa elanikega.

Jõulupühad planeedil Maa

Maal on Jõulupühad. Inimesed on lahkemad ja rõõmsamad, üksteise vastu lugupidavamad. Kurjus ja agressiivsus on taandunud. Tehakse lähedastele kingitusi, ehitakse jõulukuuski. Lauldakse jõululaule, laule Kristuse sündimisest. Maapealne meeleolu sisendab meilegi lootust, et inimene suudab võita kurjuse endas; et ta suudab iseennast tundes suruda tagasi kiskjaahvi geenikoodiga sätestatud ürgse agressiivsuse ja järjest enam annab temas endast märku “mõtlev aju”.
Kirikutes toimuvad jumalateenistused. Inimesed palvetavad hardalt taeva poole, paludes Jumalalt armu, lootes Jumala abile parema tuleviku korraldamisel. Inimeste soovid on siirad, kuigi mitte kõik, kes kirikus pöörduvad palves Jumala poole, ei ole usklikud. Tähtis on palve ja pöördumine, juba see on sammuke Jumala poole.
Varsti peale jõulusid võtavad inimesed Maal vastu uut aastat. See on tõeline rõõmu ja lootuste pidu. Inimesed usuvad, et uus aasta on parem, kergem, õnnelikum. Täna kuulasime ja vaatasime uusaastakontserti Viinist. Kogu meeskond istus ühissalongis suure ekraani ees. Tundus, et me näeme enda ees inimesi, kes ei ole pärit Maalt, vaid planeedilt, kus inimesed on saavutanud eriti kõrge kultuuri- ja kunstitaseme, viinud selle täiuslikkuseni. Oli võimatu mõelda, et nende inimeste ümber väljaspool kontserdisaali ja võib- olla ka nende sees pesitseb kurjus.
Inimesed rõõmustasid Jeesus Kristuse sünni üle, uskusid, et ta on Jumala Poeg. Aga me teadsime, et Jeesus on meie, Umarani elanike poeg.
Järgnevalt jutustame Jeesus Kristuse sünnist, tema surmast ja ülestõusmisest.

Jeesus Kristuse sünd, ristilöömine ja ülestõusmine

Ligi 2000 aastat tagasi leidsid Umarani teadlased järjekordse ekspeditsiooniga Maale saabudes, et inimkond muutub üha agressiivsemaks.
Kiskjaahvi kurjusegeenid surusid järjest enam alla Umarani inimese headuse geeni. Sõjad olid haaranud kogu inimestega asustatud ala. Valitsejad, kellele areng oli andnud kiskjaahvi kihvade ja tohutute lõuapärade asemele võimu, kasutasid seda samadel eesmärkidel nagu tema ürgne esivanem – liigikaaslase mahamurdmiseks, tema eluaseme vallutamiseks ja pidasid hirmsaid taplusi.
Jõuetuses oma liigikaaslaste ja loodusjõudude vastu tekkis inimestel vajadus pöörduda palves looduse poole, et see halastaks talle ja pakkuks kaitset raevunud liigikaaslaste eest. Inimesed kummardasid kõige erinevaimaid uskumusi – kividest, puudest, loodusnähtustest ja taevakehadest kuni mütoloogilise kehatu olevuse Jumalani, kusjuures erinevad rahvad nimetavad teda eri nimedega.
Jumala elupaigaks peavad kõik rahvad Taevast, kus valitseb pidev õnn ja rahu. Usk Kõikvõimsasse Maailma Loojasse Jumalasse, ei vähendanud inimeste kiskjalikku agressiivsust. Veelgi enam: nad uskusid, et nende tegevus leiab heakskiitu Jumala poolt, on Jumalale meelepärane. Sageli panid inimesed toime kõige julmemaid tegusid – massilisi tapmisi ja röövimisi, teiste liigikaaslaste alade vallutamist Jumala nimel. Inimeste sõnavarasse oli juba tekkinud sõna “progress”, kuid see oli progress üle liigikaaslaste laipade, sest kiskjaahv, kes nendes märatses, ei tundnud progressi headuse läbi.
Umarani teadlastel tuli midagi ette võtta, et päästa inimkond kannatustest ja viletsusest, aidata temal võita kiskjaahvi eneses.
Oli võimalik valida kolme võimaluse vahel. Esimene võimalus: saata Maale oma valitsejad, kes, varustatuna Umarani võimsa tehnikaga, oleksid sundinud inimkonda Maal elama rahus – sõdadeta, tapmisteta ja röövimisteta. See aga tähendanuks inimkonna muutumist Umarani käsualuseks; oleks pärssinud nende püüdlusi, hea ja kurja tundmist; see oleks tähendanud inimkonna iseseisva arengu lõppu. Inimestes oleks kadunud lootus, see vähenegi usk, mis siiski nende hinges pesitses, sundides palves pöörduma oma Jumalate poole. Inimestes oleks kadunud viimanegi austus oma valitsejate vastu, kes muutunuks tühipaljasteks marionettideks.
Just eelnimetatud põhjustel ei ole Umarani teadlastel kuni käesoleva ajani lubatud avalikult astuda otsestesse kontaktidesse inimestega Maal. On lubatud ainult üksikud varjatud kontaktid teaduslikel eesmärkidel ilma teiste inimeste juuresolekuta. Samadel põhjustel varjavad ka valitsejad Maal infot meie kohta.
Siinjuures tuleb märkida, et Umaran ei vajanud Maa rikkusi – kulda, hõbedat, maavarasid. Umarani teadus oli arenenud niikaugele, et Maa varandused ei omanud meie jaoks mingit tähtsust. Maavarade olemasolu ja omadusi uuriti ainult teaduslikel eesmärkidel.
Nimetatust tuleb välja arvata ainult üks varanduseliik – kunst selle kõige laiemas tähenduses. Meie tehnikas võimaldas Maa väärtuslikku kunsti selle kõigis ilmingutes salvestada infokandjatele.
Teine võimalus: sekkuda Maa inimkonna tegevusse varjatult, sundides neid telepaatilise mõjutuse teel tegutsema headuse suunas. Sisuliselt aga oleks see viinud samade tagajärgedeni, mis esimese võimaluse korral – inimese loomuliku arengu lakkamiseni. Ainult valitsejad oleksid inimeste ees kiidelnud oma näiliselt targa juhtimisega, kuni oleks mandunud koos rahvaga.
Umarani teadlaste eesmärk ei olnud saada Maale käsualust – otsustusvõimetut, passiivset inimest. Teadlaste eesmärk oli ristatud kiskjaahvi loomulik areng inimeseks.
Kolmas võimalus: sekkuda Maal toimuvasse otse käskude ja keeldudega. Seda aga mitte kaudse telepaatilise mõjutamise teel, vaid õpetada neile äratundmist hea ja kurja vahel – aidata hädasolijaid headusega, mitte teha kurja vaenlasele, sundida läbi iseenese tunnetamise taanduma kiskjat iseendas.
Otsustati kolmanda võimaluse kasuks. Otsustati Maale viia Umarani poeg, siirdades Umarani naise embrüo Maa neitsi organismi.
Umarani laps sündis Maal ja kasvas üles inimeste keskel, nende viletsuses ja rõõmudes, mitte millegagi erinedes teistest poisslastest Maal. Välja arvatud asjaolu, et ta ei teinud kunagi kellelegi kurja ja soovis kõik vastuolud lahendada heaga. Täiskasvanuks saades asus ta jutlustama headusest, õpetas hea ja kurja äratundmist, aitas kiskja võitmist inimese hinges, aitas inimesi nende hädades, püüdis taltsutada nende saamahimu.
Inimesed kutsusid teda Jeesus Kristuseks. Inimesed aga ei mõistnud teda – ta ei olnud üks nende hulgast. Tema üle naerdi, teda solvati ja kiusati taga. Jeesus Kristus elas üle palju kannatusi. Siiski ei tundnud ta viha inimeste vastu, sest ta mõistis neid; ta teadis, et kiskja inimeses ei taandu kergesti; teadis, et ta oli saadetud inimesi päästma.
Jeesus Kristus sai inimeste õpetamisega tegelda väga lühikest aega. Inimesed Maal, kes kadestasid tema tarkust ja vihkasid tema heategevust, tungisid karjapsühhoosist ajendatuna Jeesus Kristusele kallale ja lõid ta elusalt risti.
Ta oli kõigest kolmekümne kolme aastane. Jeesus Kristus suri ja maeti maha. Umarani teadlased, kellel ei olnud lubatud sekkuda Maa inimeste tegudesse, olid Umarani poja Jeesus Kristuse hukkamisest vapustatud. Vastavate kiirgusaparaatidega otsisid nad üles tema haua, võtsid hauast surnukeha ja viisid tähelaeva. Surilina aga jätsid hauaäärele, meenutamaks inimestele nende jubedat tegu. Tähelaevas Jeesus Kristus elustati. Ta tõusis surnuist üles ning lahkus koos ekspeditsiooniga koju, planeedile Umaran.
Mis toimus Maal peale Jeesus Kristuse surma ja ülestõusmist, sellest jutustan edaspidi. Meie tähelaevas oli ettenähtud kolm puhkepäeva. Kirjeldan teile puhkepäeval toimunut.

Puhkepäev tähelaevas

Meie töö, nagu juba eespool märkisin, seisneb informatsiooni kogumises Maa elanike majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse tegevuse kohta, sealhulgas kultuur, kunst, sport, usk, perekond – kõik eluvaldkonnad. Informatsiooni hulk on viimase saja aastaga oluliselt kasvanud. Meie ekspeditsiooni liikmed töötavad tohutu koormusega, kuigi meie käsutuses on kõrgetasemeline tehnika ja tehnoloogia.
Kogutud informatsioon salvestatakse infokandjatele, kus informatsioon töödeldakse, eraldades mitteolulise olulisest. Viimasel ajal on töö muutunud lihtsamaks ja ohutumaks seetõttu, et inimesed Maal on ise astumas informatsiooniajastusse, kuigi see ei tähenda veel astumast kõrgemasse, teise dimensiooni. Selleks ei ole inimkond veel valmis oma eetilis – moraalsete omaduste poolest.
Meie teadlased saavad põhilise osa informatsioonist Maa inimeste infokandjatest – need on telefonikõned, sealhulgas mobiilside, televisiooni – ja raadiosaated, arvutites salvestatud andmed, Internet. Meie eest ei jää varju ka kõige salastatuim side või informatsioon; vajadusel oleme suutelised informatsiooni hankima otseallikaist, sealhulgas inimeste ajust. Eeltoodud töö nõuab meilt suurt pingutust ja täpsust. Seetõttu on meile reisi vältel ettenähtud kolmepäevane puhkus.
Puhkepäeva hommik algas minule meeldiva sündmusega, mis andis tunde, et ma ei ole ainult kiretu vaatleja, vaid olen aidanud inimest Maal. Hommikul istusin monitori ees ja libistasin teleobjektiivi mööda Maad. Kaamera oli fokuseeritud nii, nagu viibiksin Maast kolmesaja meetri kõrgusel. Imetlesin haritud põlde, talumehi, kes oma põrisevate traktorite ja kombainidega koristasid küpsenud vilja. Vaatlesin linnu, milles kihas elu, helkis reklaam. Väliselt tundus Maal kõik nii rahulik, rõõmus ja lootusrikas.
Järsku märkasin raudteel liiprite vahel magamas väikest, umbes nelja-aastast last. Mänguasjade järgi oli näha, et ta mängis liivasel raudteetammil, oli siis roninud raudteele ja väsinuna uinunud. Eemalt lähenes rong.
Tegin oma infosondiga kindlaks, et vedurijuht ei suuda rongi peatada siis, kui ta märkab raudteel magavat last. Ma ei saanud jätta abistamata last, kelle ema oli surnud, isa aga viibis põllutööl. Meile antud juhised ei luba sekkuda Maa elanike tegevusse. Kuid erandid, mis ei võimalda meie kohalviibimist avastada ega too endaga kaasa globaalseid muudatusi inimkonna tegevuses, on lubatud.
Mõjutasin telepaatiliselt vedurijuhti; manasin tema silme ette valges kleidis naise, kes jooksis raudteel ja lehvitas valget rätikut. Vedurijuht pidurdas rongi ja rong peatus mõnikümmend meetrit enne, kui magava lapseni jõudis.
Oli hea tunda, et olin võinud ühtki inimest aidata. Abivajajaid on Maal väga palju, kuid igal ekspeditsiooniliikmel on reisi kestel lubatud teostada ainult kolm abistamist. Rohkema arvu korral oleks see sekkumine Maa inimese loomulikku arengusse. Selliseid väheseid abistamisi ei osata Maal seostada Maavälise abiga ja kui seostataksegi, siis on inimese ebausk niivõrd suur ja mitmekesine, et meie abistamine kaob lugematute taoliste juhtumite hulka, millest paljud on väljamõeldised, paljud aga vastavad tõele.
Meie meessoost noored ekspeditsiooniliikmed istusid puhkepäeval monitoride ees ja jälgisid spordivõistlusi, mis toimusid Maa erinevates paikades. Erilise elamuse said nad kaasa elades Maradona mängule jalgpallis; samuti jälgisid Michael Jordani efektset mängu korvpalliliiga NBA finaalis. Oli huvitav ja meeldiv vaadata meie tehnokraatidest noormehi monitoride ees; nad tundusid jälle olevat Umarani lapsepõlves esimeses dimensioonis.
Õhtuti jälgiti kontserte. Meil oli meeldiv tõdeda, et meie lemmikute The Beatles asemele on tulnud uued suurepärased lauljad. Ääretu kahjutundega meenus John Lennoni hukkumine, kelle tappis kahestunud, sisemistes vastuoludes vaevlev kiskjaahv – inimene. Uuesti kerkis silme ette Michael Jacksoni esinemine. Tema kontserti kontseptsioon – tulnukate saabumine kosmosest tohutu tulevärgi ja müristamisega, on Maa elaniku nägemus. Samuti nagu on Maa inimesele omane kujutada oma filmides meid, tulnukaid teistelt planeetidelt, vallutajate ja vägivallatsejatena.
Kõrgema dimensiooni tsivilisatsioon ei saabu esimese dimensiooni tsivilisatsiooni tulevärgi ja müristamisega. Nad ei saabu selleks, et vallutada, hirmutada. Nad ei saabu kunagi avalikult esimesse dimensiooni – otsesed avalikud kontaktid esimese astme tsivilisatsiooni ja teise või kõrgema tsivilisatsiooni vahel on välistatud, kuna esimese dimensiooni tsivilisatsioon ei ole selleks valmis. Alles teise dimensiooni tsivilisatsioon on võimeline suhtlema endast kõrgemate tsivilisatsioonidega. Kuigi, ei ole välistatud, et me peame sekkuma, kui Maa inimene seab ohtu planeedi elu tervikuna.
Mina kui naissoo esindaja, vaatasin televisioonis edasikantavaid kultuurisündmusi: kontserte, balletietendusi. Teatrietendused pakkusid elamusi, kuid siin tabasin ennast tööprotsessis: liiga selgelt meenutas laval Hamlet meie küsimust Maa inimkonna kohta – olla või mitte olla?
Puhkepäeva viimaseid õhtutunde tumestas kahetsusväärne vahejuhtum. Meie ekspeditsiooni kaks noorimat liiget, noormees ja neiu, olid lubatud Maale otsesse, aga varjatud kontakti inimestega. See oli nende puhkepäeva meelelahutuseks, samuti ka tööalane ettevõtmine – uurida noorte emotsioone ja käitumist omavahel.
Meie noored suundusid skuutriga Maale, et tantsida ühe suurlinna diskoteegis. Kuigi tantsud jäid meist esimesse dimensiooni, olid noored väga elevil. Meie, teise dimensiooni tsivilisatsioon ei sisaldanud enam taolisi lõbustusi. Disko möödus ilma vahejuhtumiteta, kuid diskosaalist lahkudes asusid meie noori jälitama kaks noormeest. Nad tülitasid tüdrukut ja käitusid väga agressiivselt tema kaaslase suhtes. Meie noored püüdsid kasutada telepaatilist mõjutamist, kuid see ei aidanud, kuna Maa noormehed viibisid narkootikumide mõju all.
Valvemeeskond, kes pidevalt jälgis iga meie teadlase sammu Maal, oli sunnitud kasutama kiirgusmõjutit, mis halvab närvisüsteemi mõneks ajaks, tegemata mingit kahju inimesele. Noormehed vajusid maha ja jäid lebama. Samas märkas neid ja meie noori möödasõitev politseip