ОПЛЕУХА ЧЕЛОВЕЧЕСТВУ


Автор: УЙДО ТРУЙЯ

СОДЕРЖАНИЕ

Прибытие на планету Земля

Маленький шар прямо по курсу с каждым мигом приближался, становясь всё больше и светлее. Наш звездолёт подходил к Земле – мы достигли цели своей экспедиции.
Планета Земля отстоит от нашей родной планеты Умаран, входящей в созвездие Большой Медведицы, на расстояние в 35 световых лет. (Примечание: все измерения, названия, понятия в данном рассказе приведены в соответствии с земными представлениями). Умаран примерно в 1000 раз больше Земли, и богатые сырьевые ресурсы планеты позволяют её населению жить безбедно, без катаклизмов и потрясений, достигая расцвета в политическом, экономическом и социальном аспектах. Хотя процессы зарождения Земли схожи с умаранскими, всё же природные “кладовые“ гораздо беднее, расположены неравномерно, и большая их часть пока недоступна, находясь под толщей океанов.
Астрономические показатели земного шара – орбита движения вокруг Солнца – 365 дней, протяженность суток – 24 часа – отличаются от умаранских. Наша планета проходит орбиту вокруг своей звезды за 1100 суток, сутки же равны 30 часам.
Забегая вперед, отмечу, что земные флора и фауна, реки и озера, горы, равнины, природа в целом, в том числе климат, удивительно схожи с умаранскими.
Приближаясь к Земле, видя в иллюминаторы звездолёта её сине-зеленое свечение, испытываешь теплое чувство возвращения домой после длительного полёта в межзвёздном пространстве. Еще до выхода на орбиту – за 5000 километров от планеты – все свободные от вахты члены экипажа сидели перед монитором, в общем салоне и любовались прекрасными пейзажами уже близкой Земли.
Она выглядела, как миниатюрный Умаран, – маленькие океаны и моря, крохотные озера и тонкие нити речек, перемежаемые зелёными лесами и равнинами, в свою очередь, расчерченными коричнево-красными хребтами гор, Северный и Южный полюсы с белоснежными шапками снега, отороченного тёмными оборками скал. Нашему взору предстала удивительно прекрасная планета Земля – самая красивая из ранее виденных и такая умиротворяюще спокойная, дружелюбная и гостеприимная.

Зарождение жизни на Земле

Планете Земля примерно 5 миллиардов лет, она в 3 раза моложе Умарана, чей почтенный возраст соответственно 15 миллиардов лет. Трудно себе представить, но еще 2 миллиарда лет назад она была пустынна и безжизненна – ни одного признака жизни, ни одного дерева, куста, травинки, и только пурпурно-красный солнечный диск поднимался над мертвой планетой, которая так не похожа на теперешнюю. И вращалась она тогда гораздо быстрее, делая полный оборот вокруг оси за 2 часа.
Прошли сотни миллионов лет. Жизнь заявила о себе – сначала в океане нитями водорослей и примитивными организмами. Климат на всей территории планеты в то время был одинаково жарким и влажным. Это было обусловлено вращением Земли по гигантскому эллипсу, “вычерчиваемому“ наклонной земной осью, вследствие чего солнце равномерно прогревало всю поверхность планеты.
Время шло без остановки. Примерно 900 миллионов лет назад вращение Земли замедлилось – она стала делать оборот вокруг оси за 4 часа, эллипс на полюсах сократился на 1/4.
Учёные Земли называют то время архейской эрой. Солнце освещало пустынную планету ещё сотни миллионов лет. Скорость вращения ещё более замедлилась – теперь полный оборот занимает 8 часов. Эллипс на полюсах оси “ужался”- со дня возникновения планеты он сократился вполовину, и теперь светило освещало её неравномерно, в результате чего немного похолодало, но в целом климат оставался тёплым и влажным.
Жизнь на Земле, между тем, вступала в свои права, чтобы пройти предназначенную природой неизбежную эволюцию. На равнинах устремились вверх растения – гигантские хвощи и папоротники, первозданные леса шумели на больших пространствах от экватора почти до полюсов. Уже обозначились первые признаки деревеьев; в животном мире царствовали чудовищных размеров холоднокровные рептилии. Из-за низкой температуры крови жить они могли только в тёплом и влажном климате. Эти существа населили сушу, моря и океаны, ведя бесконечную борьбу за существование. Описываемое время называют палеозойской эрой.
Прошло ещё 300 миллионов лет. В океанах размножились ящеры – ихтиозавры и плезиозавры, в лесах ревели гигантские, почти 30-метровой высоты, динозавры, передвигающиеся на задних конечностях. Наряду с крупными существовали уже и более мелкие животные, например, похожие на белку тупайи – полуобезьяны, предшественники предков человека. Над лесами, издавая пронзитель-ные крики, кружили летающие ящеры – птерозавры, чтобы, с шумом опустившись на кроны деревьев, схватить страшными когтями маленькую жертву, кормившуюся семенами или плодами деревьев. Это мелозойская эра.
Климат оставался тёплым, но стал более сухим. Местами на планете появились степи, наметились первые признаки опустынивания. Эллипс вращения оси уменьшился на 3/4. Земля вращалась ещё медленней, делая полный оборот уже за 16 часов.
А примерно 80 миллионов лет назад планета стала “оборачиваться” c нынешней скоростью, то есть за 24 часа заканчивала полный круг. Эллипсы на полюсах достигли минимума, незначительно колеблясь в параметрах нашего времени. Вследствие этого поверхность Земли стала прогреваться неравномерно, солнечные лучи лишь касательно грели полюсы, и там на несколько месяцев воцарялась полярная ночь, холодная и снежная. На экваторе нещадно палило солнце. Большой перепад температур в тропиках и на средних широтах вызывал шквалы ветра, штормы на водных просторах, небо раскалы-вали яркие молнии.
Тёмной ночью в зареве кроваво-красных лесных пожаров планета Земля достигла новых времен – кайнозоя. Теперь в лесах на ветвях деревьев резвились, висели на хвостах, играли, скакали с дерева на дерево самые разнообразные представители рода обезьян. Некоторые их виды были травоядными, другие – хищниками, были и всеядные – трудно отказаться от сочного плода или отведать вкус себе подобного.
Продолжается эволюционный процесс, и в то же время заметны первые признаки внутривидового отбора и борьбы за существование.

Рождение человека

Примерно 75 миллионов лет назад один из видов обезьян, так назы-ваемая пещерная обезьяна, достиг пика развития не только в физи-ческом, но и, если можно так выразиться, в умственном отношении. Пещерная обезьяна, хоть и сгорбившись и изредка опускаясь на чет-вереньки, всё же передвигалась преимущественно на задних конеч-ностях. Тут главное – явление, которое можно назвать результатом интеллектуальной деятельности и духовным рождением человека.
Между тем представители иных видов обезьян, в том числе и обладатели устрашающих клыков – всеядные обезьяны-хищники, ведомые природными инстинктами, продолжали свой путь в будущее.
Что же стало причиной духовного рождения человека? И произошло это рано, поздно или именно в нужный момент? Здесь нужно отметить следующее – природа развивается в строгих рамках эволюции, и в этом процессе все происходит вовремя, ничто не может произойти раньше или позже. В каждом развитии, движении есть начало, наивысший расцвет и конец, и время определяет продукт эволюции на данный момент.
Образование планеты Земля – тоже результат эволюции. Она достигла полной массы, орбита стала постоянной, кривая вращения оси близка к нулю, в сутках ровно 24 часа. Стабилизировалась вся Солнечная система, в том числе и Млечный путь, галактика, в состав которой входит и Земля, достигшая в описываемое время астрономической зрелости.
Все эти факторы влияют на флору и фауну. Их развитие замедлилось и постепенно остановилось, достигнув своего пика на данный момент эволюционного процесса.
Итак, движение остановилось. Но как же смогла пещерная обезьяна стать человеком? Успела ли она на “последний поезд”, образно говоря? Да, успела, и вот благодаря чему.
В описываемое время мирная пещерная обезьяна уже жила в естественных пустотах на склонах долин, находящихся в глубинах дремучих лесов. Почвенный слой вокруг был хоть и тонким, но достаточно плодородным, так что голод обитателям долин не грозил – около пещер резвились разновозрастные детёныши, которых родители кормили, отыскивая съедобные корни, срывая сочные стебли буйной растительности, стряхивая с деревьев зрелые плоды. При этом в благодатную почву падали семена, давая жизнь новым растениям, что не осталось незамеченным сообразительными пещерными жителями. Правда, для этого им понадобились сотни тысяч лет. Вероятно, этот процесс можно назвать осмысленным,но еще не трудом, как таковым.
Примерно 50 миллионов лет назад добродушный обитатель долин наконец сообразил, что можно самому воткнуть семя в землю и ждать урожая. Обезьяна стала трудиться – родился работающий человек. (Homo erectus).
Он – уже не животное, мыслительный процесс заставил его трудиться. Впереди- длительный тяжёлый трудоёмкий путь достижения первого измерения цивилизации, или первой ступени. Это уже путь не межвидовой эволюции, а внутривидовой обор – работа, борьба за существвание.
Вся природа Земли зависила от астрономических данных – орбиты вокруг Солнца, скорости её собственного вращения, наклона оси, расстояния от других планет Солнечной системы, словом, планета Земля- составная часть Универсума, её малая частица. И когда колесо эволюции замедлило движение, чтобы наконец остановиться, этот миг застал всех обитателей Земли такими, какими они успели стать к этому времени.
Жители пещер перестали быть животными, можно сказать, при последнем обороте колеса эволюции.
Труд требовал от них работы ума, он, в свою очередь, помогал тру-диться. Дальнейшее развитие зависело от труда, интеллекта, борьбы за место под солнцем и внутривидового отбора.
Что же стало в итоге с нашим вегетарианцем, миролюбивым земле-пашцем? Об этом разговор пойдет позже, а сейчас мы находимся во времени, когда пещерная жительница, или троглодит, сажала семена, чтобы прокормить себя и своих детенышей.
В то же время всеядная хищная обезьяна охотилась на земле и в кронах деревьев за своими сородичами и любой добычей, которую только могла одолеть.

Вмешательство пришельцев в развитие обитателей Земли

Впервые умаранцы посетили Землю 20 миллионов лет назад. Суеверные земляне создали множество мифов о пришельцах, некоторые из них отвечают истине, другие – плод фантазии. Я тоже буду придерживаться этого термина “пришельцы” и в отношении нашей экспедиции.
Итак, пришельцы с Умарана впервые прибыли на планету Земля с исследовательской миссией …. . .
Земные флора и фауна полностью сформировались, процесс эволю-ции завершился. Мир растений и животных похож на сегодняшний, но многие виды в современности безвозвратно утрачены из-за изменения климата, деятельности человека.
Пещерный человек занимался примитивным трудом, обеспечиваю-щим пропитание, собирал лакомые корневища, фрукты, передвигаясь преимуществено на задних конечностях. Стал прямоходящим. Передние конечности, которые уже можно назвать руками, были свободны для работы.
Примитивный человек жил в гармонии со своим временем, был уравновешенным существом, его желания совпадали с возможностями-
можно предположить, что он был вполне доволен жизнью, если только задумывался над этим.
Всеядная обезьяна, “опоздав на поезд” , продолжала свою разбойную деятельность, оставаясь, в сущности, животным. И для неё тоже эволюция завершилась на определенной стадии, не достигшей осмысленных действий. У неё не было возможности стать человеком посредством труда.
Конечно, строго говоря, эволюция – бесконечный процесс, в определенном смысле о ее завершении говорить нельзя. Дальнейшее развитие – это уже внутривидовая борьба, или вторая ступень эволюции. В это время не возникают новые виды, имеющиеся совершенствуются в соответствии с климатом и другими условиями окружающей среды.
Теперь поговорим о “загадке природы”, явлении, над которым люди ломают голову до сих пор – человеческии мозг.
Не вызывает сомнений, что человек произошел от обезьяны, но надо уточнить, что ею была . . . всеядная хищная обезьяна.Что же случилось с милым поедателем растений, почему он не стал предком человека? Все очень просто – он не вышел победителем в борьбе с хищным сородичем.
Что такое человеческий мозг? Каково его происхождение? Ведь эволюция не создавала ничего лишнего, что не пригодилось бы на данный отрезок времени, обеспечивая непрерывное воспроизводство растительного и животного мира. И это естественное развитие не могло дать обезьяне мозг, обладающий мощным потенциалом, который не имел применения или использовался на ничтожно малом уровне. Природа не может быть настолько расточительна, чтобы создавать что-либо при запас, на всякий случай.
В то же время мозг современного человека обладает огромным потенциалом, независящим от расы или национальной принадлежности, различия объясняются только конкретными условиями жизни общества. Попав в другое окружение, получив соответствующее воспитание и образование, человек может полностью адаптироваться, плодотворно трудиться и жить согласно законам данного общества. Более того, он обязан соответствовать, иначе ему уготованы прозябание и бессмысленная, вне общества, жизнь.
Всё же как получила обезьяна – предшественник человека- столь мощный мозг, если это не сообразуется с законами прирды?
Человечество не знает ответа на этот вопрос. И не может знать, поскольку природа не имеет к этому ни малейшего отношения.
Человеческий мозг имеет внеземное происхождение. Как было сказано выше, первая экспедиция с Умарана посетила Землю 20 миллионов лет назад и нашла миниатюрную копию своей родной планеты. Не было только разумных существ, которые бы осмысленно трудились во имя процветания общего дома, если не считать пещер-ную обезьяну, которая примитивными способами добывала себе средства к существованию. Хотя разумной её можно назвать с большой натяжкой – наши ученые просчитали, что к 2000 году от рождения Христова ( современное летоисчисление землян) обитатели пещер не ушли бы далеко от собирания съедобных растений и обработки земли примитивнейшими способами.
В сущности, по мнению учёных Умарана, планета Земля с её природой и огромными запасами полезных ископаемых просто прозябает во Вселенной, оставаясь без изменений ещё на протяжении сотен миллионов лет. По прогнозам аналитиков Умарана, именно столько времени понадобится мирной обезьяне-землепашцу, чтобы её мозг позволил ей начать пользоваться природными ископаемыми, перерабатывать их, производить электроэнергию и разрабатывать технологии, то есть жить в современном понимании слова. Короче говоря – подняться на первую ступень, ступить в первое измерение цивилизации.
Ждать сотни миллионов лет прагматичные умаранские учёные не хотели. Нужно было ускорить процесс, создать человека, который духовно развивался бы быстрее, чем предопределено эволюцией. Человека, с которым можно было общаться на уровне цивилизации Умарана, сотрудничать во благо процветания Вселенной.
После долгого изучения животного мира Земли решено было, что наиболее подходящим субъектом является хищная обезьяна.
Чем же не устраивала ученые умы мирная пещерная жительница? Ведь логичнее было бы выбрать именно её – она уже осмысленно трудилась, стала почти человеком. Ответ прост – её мягкость, миро-любивый нрав, неспособность противостоять агрессии угрожали сохранению пещерной обезьяны как вида. Она была нам очень сим-патична, но по указанным выше причинам ученые не могли возложить на нее столь ответственную миссию – стать преемником жителей Умарана на Земле.
Во сравнении с миролюбивой обитательницей долин хищная обезьяна обладала всеми возможностями для выживания в борьбе за существование. Этому способствуют и прекрасные физические данные – почти двухметровый рост, мощные конечности, мощные челюсти с острыми клыками. А агрессивность при добывании пищи и опасности гарантировала сохранение вида в жестокой борьбе за выживание.
И учёные Умарана решили произвести скрещивание, введя генный код жителя своей планеты в организм обезьяны, обеспечив таким образом активное развитие мозга этого дикого существа в течение десятков миллионов лет, а не сотен, как определила первая экспеди-ция. Иными словами, придать процессу ускорение. Решили создать существо, имеющее разум – Homo sapiens.
Эту процедуру провели в разное время на разных континентах Земли, обитатели которых, по существу, не имели особых различий, кроме расовых признаков. Равные возможности для всех – условие ученых.
В местах, где происходили эти судьбоносные усовершенствования, умаранцы воздвигали ориентиры из природных земных материалов, чтобы во время последующих экспедиций легко можно было найти места обитания теперь уже почти родных существ и вести за ними наблюдение. Никаких инопланетных материалов и техники не использовали, чтобы у землян не закралось сомнение относительно вмешательства пришельцев в развитие жизни на Земле. Эти величественные сооружения до сих пор приводят в замешательство обитателей Земли, так и не разгадавших эту загадку.
Теперь отвлекусь от описания развития человека и вернусь в начало своего повествования, когда мы вышли на орбиту Земли.

Звездолёт на орбите Земли

Длительный рейс утомил нас. Переведя управление кораблем в автоматический режим, члены экипажа, которым полагался двух-дневный отдых, собрались в общем салоне.
Впереди у нас напряженная работа – наблюдения за жизнью землян. Нас, как и предыдущие экспедиции, интересуют все сферы деятель-ности человека – экономика, политика, социальные и культурные аспекты.
Наш звездолёт медленно ”оборачивался” вокруг планеты – наши технические системы позволяли наблюдать за происходящим в любой точке Земли днём и ночью, подключаться ко всем телекоммуника-ционным и информационным средствам связи, принимать теле и радиопередачи. Даже самая секретная информация не оставалась для нас тайной. Имеющиеся у нас приборы позволяли записывать мысли и чувства людей.
Забавнее всего было видеть космическую технику землян – это подобно тому, как примитивный человек пытается с помощью палки достать звёзды с неба. Люди Земли строят орбитальные станции для создания своих примитивных систем связи и наблюдения, а также временные убежища для нескольких сотен людей Земли на тот случай, если на Земле произойдут глобальные катаклизмы и всё человечество погибнет. Они строят известный по мифам Земли Ноев ковчег, который не спасает человечество, а только позволяет паре сотен человек еще несколько десятков лет прозябать на околоземной орбите.
Хищная обезьяна – человек первого измерения, морально не готов посещать другие цивилизации. Последствием этого были бы ужасные убийства, уничтожение народов других планет. Так же люди поступали на своей планете Земля при встрече с другими цивилизаци-ями, которые, хотя и находились в том же измерении, но на более низкой ступени развития. Мы, цивилизация второго измерения, не разрешаем и не даём возможности хищной обезьяне – человеку проникнуть на планеты, заселённые другими видами живой природы.
В то же время меня и моих коллег, многие из которых впервые отправились на Землю, изумляло и восхищало искусство жителей этой небольшой планеты – их танцы, песни, живопись. Это – отражение их эмоциональной жизни – грусть, страсть, боль и радость.
На Умаране с течением времени люди превратились в технократов с математическим складом мышления – в типичных прагматиков. Наша цивилизация располагается во втором измерении цивилизации, и всё подчинено развитию техники и технологии. Пропорционально научно-техническому прогрессу наша духовная жизнь угасала. Но всё же мы испытываем потребность в прекрасном. Поэтому наслаждаемся искусством землян, во время частых посещений, помимо этого с помощью носителей информации мы имеем возможность созерцать произведения искусства землян на родной планете.
Человечество, я имею ввиду людей Земли, находящееся в первом измерении, ещё не утратило способности и потребности создавать творения культуры и искусства, как случилось на моей планете.
Этот феномен очень заинтересовал наших ученых. Не вызывает сомнений, что дарование, или талант,- первозданное, первобытное состояние души, может быть, на уровне подсознания, что даётся далеко не каждому. Талант совершенствовался веками в результате внутривидового развития и наследственности, иногда исчезая и проявляясь через несколько поколений. Заслуживает внимания факт, что настоящее искусство всегда позитивно, вызывая благородные чувства в душе человека и отрицая зло.
Первобытный художник, разрисовывая фигурками животных стены пещер и скалы, непроизвольно ставил себя рядом с ними – хотя хищные звери были опасны для него,- они были не страшны в родных стенах, не внушали ужаса, и человек ощущал себя сильным и всемогущим. Позже древний художник научился рисовать себе подобных, предметы, явления, сцены из жизни, и они вызывали в его душе чувство сопереживания, приятные ассоциации. Проходило время, и человек стал выражать свои эмоции, вызванные окружающей жизнью, посредством песен и танцев.
Путём естественного отбора сформировались особи, которым этот дар был присущ более, чем их соплеменникам. Недалеко то время, когда первобытный музыкант взял первый аккорд на примитивном инструменте. Скорее всего, эта музыка имитировала звуки, издаваемые животными, пение птиц, что наполняло радостью сердце дремучего исполнителя. В своём роде все эти творцы – великие художники.
К сожалению, есть признаки, указывающие на изчезновение первозданности, свежести в творчестве землян – прошло слишком много времени с возникновения искусства. Талант угасает с течением времени и под давлением окружающей действительности. Это подобно человеческой жизни – рождение, зрелость и, как ни грустно,- неизбежный уход.
В настоящее время в обществе землян полемизируется вопрос о современных направлениях в искусстве, не только изобразительном, а в самом широком смысле. Для нас, умаранцев, не имеет значения, насколько старомодно или современно произведение искусства, главное – оно должно быть талантливо, самобытно, будить в сердцах лучшие чувства.
С сожалением следует отметить, что львиная доля современного искусства землян – чистой воды скоморошество и блеф. Зачастую эмоции зрителей и слушателей различными техническими средствами, свето- и аудиоэффектами направляются в агрессивное русло под, прямо скажем, низкопробную музыку. Сказанное относится не только к эстраде, апологеты модных течений в искусстве вообще всё чаще предлагают произведения, не имеющие отклика в душах людей, поделки, не являющиеся творением вдохновения и таланта, они стяжают славу и деньги. Это можно назвать коммерческой, массовой культурой, вычленив отдельно шоу-бизнес, для которого перечисленные недостатки особенно типичны.
Мы знаем, к чему эти процессы приведут. В конце концов людей заменят роботы, чьи силы и возможности несоизмеримо больше, но они бездушны и равнодушны. У всего есть начало, зрелость и конец.
И всё же, я думаю, современные люди могли бы руководить процессами, происходящими в их жизни, не допускать нежелательных, пагубных для культуры явлений. Вопрос только в соотношении сил в обществе.
Но об этом- потом. Я закончила на сегодня грустные размышления и выключила телепатический компьютер, напрямую записывающий мои мысли.
Коллеги пригласили меня к большому экрану в нашей, так называемой, кают-компании.
В это время наш корабль находился как раз над Парижем, где народ стекался на ярко расцвеченную площадь на концерт Лучиано Паворотти.
Уникальная умаранская телеаппаратура направлена на концертную площадку, и у нас возникла полная иллюзия присутствия на концерте среди тысяч зрителей. Нам и раньше приходилось слышать и видеть в записи выступления этого выдающегося певца, но сегодняшний праздник искусства потряс нас. Вот кто настоящий художник.
Для сравнения замечу, что позже нам довелось присутствовать на шоу Майкла Джексона среди беснующейся толпы молодежи. Что ж, надо отдать должное выносливости и темпераменту певца, но слишком много агрессии и странных жестов…. . .
Первобытный художник рисовал на стенах своего обиталища хищных зверей, сценки из своей трудной жизни, и в то же время его творчество было позитивно, в сегодняшней же жизни “хищник” готов спрыгнуть со стены и обратить вас в бегство.
Наши исследования показали, что постоянные сцены насилия в боевиках и экшн-фильмах постепенно приучают молодежь к мысли, что это и есть норма жизни и по-другому не бывает. Юные представители человечества уже и сами начинают демонстрировать силу, копировать любимых героев фильмов и применять насилие просто из любопытства, плохого настроения или желания добиться своей цели. Даже Интернет, это новейшее достижение человеческой технической мысли, захлеснуло насилие.
Недалеко то время, когда коммерческая культура-хищница изготовится к прыжку – сначала пострадают дети Земли, затем зверь поглотит всё.

Трудный путь человечества

В долгий путь своего развития хищная обезьяна-человек отправилась не “c пустыми руками” – у неё имелся мозг с большими возможностями, она могла осмысленно действовать, была от природы любознательна. Посмотрим, как она всеми этими дарами воспользовалась.
Мы считаем людей Земли своими детьми, они часть нас, наши сыновья и дочери, которым выпала на долю суровая, наполненная тяжелым трудом жизнь. И как обычно бывает: маленькие дети – маленькие беды, большие дети – большие беды. Думаю, в дальнейшем слово “обезьяна” применять уже неуместно, буду называть это противоречивое существо человеком, но не с большой буквы.
Почему – станет ясно из нижеследующего.
Человек изобрел дубинку и с её помощью изгнал из родного дома симпатичную пещерную обезьяну и сам поселился там. Затем последовали орудия труда и убийства в виде каменных топоров, которыми он добивал несчастных животных, загнанных в заранее выкопанные ямы. В результате животный мир научился остерегаться этих ужасных двуногих существ, издающих странные звуки, которые на протяжении веков оформились в речь.
Речь способствовала мысли. И человек стал совершенствовать примитивное сельскохозяйственное производство изгнанного с родных огородов хозяина пещер. Жизнь налаживалась, люди стали жить стадно, ревностно защищая принадлежащие им территории от посягательств себе подобных.
. . . Минули сотни тысяч лет. Человечество в своем развитии поднялось еще на одну социальную ступеньку – теперь его объединял род. Внутривидовой отбор и суровые условия жизни выдвинули в первые ряды сильнейших и более приспособленных, которых уже смело можно называть первобытными людьми. В историческом смысле они уже скоро могли смотреться в одно зеркало с современными людьми, не испытывая особой неловкости, да и внешнее сходство было вполне определенным.
Я сознательно опускаю подробное описание медного, бронзового и каменного веков, которые детально изучены учёными Земли.
Наши же ученые разочарованы – земляне не оправдали их надежд. При создании человека имелось в виду, что в своем развитии он всё быстрее будет удаляться от хищного беспощадного предка – обезьяны и приближаться к другому родителю – жителю Умарана, что станет Человеком на Земле. К сожалению, обнаружились признаки столь медленного позитивного развития, что само существование человеческого общества находилось под угрозой.
Конечно, человеческий мозг обладает огромными возможностями, но на всём протяжении своего восхождения по эволюционной лестнице – начиная от хищной обезьяны до сегодняшнего дня – его обладатель не использует тот интеллект, потенциал, которые были ему даны людьми Умарана. Основная сущность земного человека определяется всё еще так называемой лимбической системой мозга, ведающей инстинктивным поведением, чувствами и функциями внутренних органов. “Мыслящий мозг“, доставшийся человеку в дар от умаранцев, конечно, в какой-то степени контролирует страсти и эмоции обезьяны, но те всё чаще вырываются из-под наблюдения и причиняют огромные страдания отдельной личности и человечеству в целом. Этим объясняются убийства, изнасилования, извращённое поведение, подлость, всяческое зло, войны наконец. . . Скорбный список можно продолжить.
Полностью заменить генный код обезьяны та давняя экспедиция не могла – ведь для выжывания нашей “поумневшей” хищнице нужны были именно её звериные гены, помогающие выжить при полной опасностей жизни. Сохранению человека как вида во многом помогла его способность обучаться, чем земляне тоже обязаны умаранцам. В то же время за свою короткую жизнь человек не смог бы научиться всему, что обеспечивало бы ему существование, без генетического кода обезьяны с соответствующими животными рефлексами. Противостояние двух генетических систем – раздвоение личности человека – вызывало в нас всё большую обеспокоенность.
Вынуждена прервать рассказ – на корабле прозвучал сигнал тревоги.

Тревога на звездолёте

Все члены экипажа заняли свои места. Спасательная команда готова к вылету.
Дело в том, что сегодня двое ученых из нашей экспедиции на небольшом космическом скутере отправились на Землю, чтобы подробнее узнать о новом открытии земной науки – клонировании животного, сверхважном событии для будущего человечества. Оно может перечеркнуть всё многовековое естестенное развитие человека.
Собрав всю нужную информацию, наши коллеги возвращались на базу. Едва стартовав – почти на десятикиллометровой высоте, – они были обнаружены патрулировавшим в небе истребителем. Ни секунды не колеблясь, летчик обстрелял наш скутер.
Тут надо пояснить, что нашим астронавтам запрещены любые контакты с землянами, не говоря уже о нанесении какого-либо вреда, например, об ответных выстрелах даже при прямой угрозе уничтожения. При контрдействиях мы уподобились бы землянам, опустившись до их уровня, что просто невозможно. Поэтому наши собратья, не изменяя курса, продолжали набирать высоту.
Со звездолёта по истребителю ударил луч парализатора, на какой-то миг приостановивший действия пилота, абсолютно безопасный для жизни и здоровья. Но было уже поздно – одна из очередей задела скутер, ранив одного из членов экипажа и повредив систему управления. К счастью, истребитель достиг потолка высоты и вынужден был прекратить преследование, что позволило скутеру с минимальными потерями продолжить полет. На экране радара звездолёта было видно, что потерявший управление скутер движется по гигантской дуге, дальнейший полет привел бы к катастрофе.
Спасательная команда моментально вылетела навстречу на мощной лодке, чтобы успеть перехватить пострадавших. . .
На этот раз обошлось без жертв, что удавалось далеко не всегда при встрече с обитателями Земли. Во время исследовательских экспедиций были и трагические случаи при столкновениях с землянами. Так как наши законы запрещают наносить какой-либо урон, причинять вред здоровью и жизни, мы при опасности пользуемся телепатией. Но она оказывается неэффективной при некоторых расстройствах умственной деятельности земного человека, психических отклонениях.
Достижения нашей научной мысли позволяют сохранять имеющуюся в памяти информацию и генетический код, даже оживить погибшего, но новую жизнь начинать, вернее, продолжать прежнюю, надо будет в новой плоти, что крайне нежелательно.
Жители Земли, похоронившие своих умерших, порой неизвестных, и не подозревают, что среди них есть и астронавты-исследователи с далекой планеты Умаран, погибшие от рук человека.
После этого небольшого отступления продолжу рассказ о трудном пути человека, опираясь на наблюдения более ранних умаранских экспедиций.

Предыдущие посещения Земли

После “скрещивания” обезьяны с умаранцем наши исследователи редко посещали Землю, предоставив их “родственнику” веками вести полуживотный образ жизни, ничем не обнаруживающий какой-нибудь осмысленной деятельности.
Приближаясь к Земле, экспедиции находили поселения первобытных людей по ориентирам, воздвигнутым на местах “скрещивания”, о которых я уже говорила ранее. О назначении этих, как полагают люди, творений рук человеческих земляне не догадываются до сих пор. Так и стоят они веками, не поддавшись ни природным стихиям, ни разрушающему действию времени, волнуя тайной происхождения.
С течением времени под воздействием деятельности человека изменился ландшафт Земли, монументальные сооружения стали не нужны. Деятельность человечества отслеживалась с помощью аппаратуры звездолёта.
Планета была уже густо заселена, но несмотря на это, существовали свободные земли, еды хватало всем. Казалось бы, места хватает всем, можно спокойно жить, удовлетворяя насущные потребности, но человеческий эгоизм, алчность росли по мере улучшения условий обитания, и чем больше человек потреблял, тем сильнее разгорался его аппетит. Уже тогда нас беспокоили постоянные локальные конфликты между различными родами. В человеческом существе продолжает жить беспощадный хищник, угрожающий самому себе, сохранению человека как вида вообще, убивающий себе подобных.
В результате анализа работы исследователей с Умарана вскрылись обстоятельства, подвергшие сомнению возможность хищной обезьяны-человека стать действительно человеком.
В этот процесс становления вмешались и силы природы – климат, бывший миллионы лет стабильным, с незначительными колебаниями, стал меняться в сторону похолодания. И вот уже покрылись льдами большие пространства от Северного полюса до побережья современной Африки.
Подобное изменение климата было вызвано неограниченным гравитационным сжатием трех массивных звёзд, закончивших свой эволюционный путь, и образованием вследствие этого “черных дыр”. Эти “черные дыры”, совершая движение по своей орбите в галактике, что находится на расстоянии в 14 миллионов световых лет от Земли в созвездии Девы, по гигантской кривой в различные времени приближались к Земле настолько близко, что “вытянули” её орбиту в сторону от Солнца, притягивая к себе. Каждое приближение “черной дыры” вызывало очередное похолодание и оледенение целых материков.
Человек пережил суровый ледниковый период и последующие за ним потопы, но, как заметили умаранские ученые, времена великих бедствий не сделали его лучше, наоборот, животные инстинкты и хищный нрав по-прежнему превалировали. Это объясняется тем, что под влиянием суровых условий среды обитания ячейки памяти хищной обезьяны переместились в “мыслящий мозг”, полученный от жителя Умарана, и препятствовали контролю со стороны “мыслящего мозга” за поведением особи, обусловленным деятельностью лимбической составной мозга обитательницы Земли. Но что-либо менять было уже поздно. . .
. . . Между тем человечество подошло к первому тысячелетию до рождества Христова. Все наиболее пригодные для жилья территории уже заселены, и главное – люди познали себя: уже существовала медицина, психология, развилось философское мышление. Ни о каком изменении генетического кода не могло быть и речи, что-либо подобное явилось бы катастрофой для человечества в целом. Да и возможностей таких у умаранских ученых тогда не было, чтобы изменить наследственный код одновременно у всех жителей планеты.
На этом прерываю рассказ о прошлом. Сейчас на Земле отмечают Рождество. Мы присоединились к празднованию рождения Христа.

Рождество на планете Земля

Люди празднуют Рождество. Они сейчас жизнерадостны и добры, вежливы и внимательны по отношению друг к другу. Зло и агрессия отступили, царствует любовь к ближнему – ему говорят добрые слова и делают подарки. В каждом доме украшают кто ёлки, кто еловые ветки, поют рождественские песни, песни о рождении Христа. Это общее настроение добра вселяет в нас надежду, что человек сумеет победить доставшееся от дикой прародительницы зло и хищные инстинкты и всё заметнее в нём будет мыслящее начало жителей нашей планеты.
В церквах проходят рождественские службы, на которых люди в молитвах просят у Бога прощения, милосердия и совета в надежде с его помощью обрести лучшее будущее. При этом все они искренни и чистосердечны, несмотря на то, что далеко не все религиозны. Важно приобщение, это уже шаг к вере.
Вскоре после Рождества земляне встречают Новый год – самый любимый и радостный праздник, и очень красивый. Люди и в самом деле верят, что грядущий год будет непременно лучше, счастливее и удачней прошедшего и от всей души желают этого своим близким и друзьям.
Мы тоже приобщились к празднику – смотрели в общем салоне звёздного дома новогодний концерт из Вены. И нас не покидало ощущение, что на экране мы видим обитателей совсем другой планеты, достигших высот духовного развития, совершенства в своем развитии. Глядя на просветленные лица присутствующих в концертном зале, трудно допустить мысль о зле и насилии.
Человечество радовалось рождению Иисуса Христа, верило, что он сын Господа. Только мы знали его происхождение, знали, что он наш, жителей Умарана, сын.
Теперь поговорим о рождении, смерти и воскрешении Христа.

Рождение, распятие и воскрешение Иисуса Христа

Примерно 2000 лет назад в очередной раз посетившие Землю умаранские исследователи с прискорбием констатировали, что предмет их пристального внимания и изучения – человек – не стал добрее и терпимее, скорее наоборот. Если можно так выразиться, гены добра умаранского человека всё более вытеснялись генами зла человека земного.
Междоусобные войны велись на всей территории, заселённой людьми. Властители, у которых теперь взамен мощных клыков была власть над толпой, использовали её для порабощения и уничтожения себе подобных.
Беспомощность человека перед этой угнетающей силой и стихиями природы заставляла его обращаться с просьбой к той же природе, чтобы она сжалилась над ним и помогла справиться с обезумевшими от крови и насилия сородичами и климатическими потрясениями. В своей мольбе земляне поклонялись самым разнообразным божествам- от камней, деревьев, явлений природы и небесных тел до мифического бесплотного духа Бога, причем называли его у разных народов по-своему. И все верили, что их Бог живет на небесах, где царят вечный мир и благоденствие. Вера в высшее всемогущее существо, управляющее миром, в какой-то мере удерживала человечество от проявлений зла.
Религия, можно сказать, укротила и уравновесила инстинкты. Но вот парадокс – во имя бога человечество совершало чудовищные злодеяния: вело войны, покоряло народы, захватывало территории, искореняло чуждую религию, глубоко убежденное, что это угодно Богу.
В это же время в лексиконе людей появилось слово “прогресс”, но это был прогресс через море крови, бесконечные бедствия, прогресс посредством зла.
Мы поняли, что должны вмешаться, чтобы избавить землян от страданий и убожества, помочь им преодолеть в себе хищную обезьяну.
На рассмотрение было выдвинуто три варианта: послать на Землю правителей, вооруженных знаниями и техникой, чтобы заставить людей жить по меркам добра и разума. Но это означало бы подчинение всех обитателей планеты Умарану, подавление человеческих устремлений, положило бы конец самобытному развитию человечества. В конечном счете это тоже своего рода насилие, убившее бы в человеке надежду, веру в то, что с преодолением собственных пороков при помощи добра и обращения к Богу, он сможет стать лучше и достойнее жить. Его собственные кумиры и вожди были бы ниспровергнуты, превратившись, в лучшем случае, в марионеток.
Именно по этим причинам умаранским ученым запрещено вступать в непосредственные контакты с людьми Земли. Возможны только редкие скрытые, “замаскированные” моменты общения с исследовательскими целями, и только наедине, без свидетелей. По тем же причинам властители Земли скрывают информацию о нас.
Здесь надо заметить, что собираясь вмешаться в земные дела, мы не преследовали никаких корыстных целей – нам не нужны были богатства Земли, ни золото, ни серебро, ни нефть. . . Если мы и брали какие-либо образцы, то только для научных нужд. Так что помыслы наши чисты, мы руководствуемся высшими соображениями и милосердием.
Единственное, в чем мы нуждаемся, – это искусство во всех его проявлениях, духовная жизнь землян, но об этом я уже говорила.
Вторая возможность: использовать телепатию, чтобы внушить людям мысль о всепобеждающем добре и отрицании зла и насилия. В сущности, подобно первому варианту, это привело бы к краху естественное развитие человечества, как самобытного общества.
Конечная наша цель – не покорный и униженный человек, а высокоразвитое существо, естественным путем эволюционизировав-шееся из плотоядной обезьяны.
И третий варинт: убеждением и советами руководить процессами, происходящими в жизни землян. Научить их различать добро и зло, помогать нуждающимся, не творить насилия над врагом, через понимание и преодоление собственных недостатков самосовершенст-воваться.
Итак, ученый совет Умарана остановился на третьем пункте. Решено было только что родившееся, но умершее при появлении на свет человеческое дитя заменить таким же младенцем мужского пола с Умарана. (Было намерение поместить эмбрион ребенка Умарана в организм женщины с Земли, но от этого отказались, так как это было бы прямым вмешательством в жизнь людей Земли). Ребенок Умарана рос среди людей, разделяя все их нужды и радости, ничем не отличаясь от земных детей. Хотя, надо заметить, всегда предпочитал разрешать свойственные своему юному возрасту проблемы “мирным путём”.
Повзрослев, он стал проповедовать о победе добра над злом, всепрощении, о бессмертной душе человеческой, учил помогать страждущим, усмирять алчность, любить ближнего. . .
. . . И люди стали называть его Иисусом Христом. Но они не приняли его, не понимали его слов – он не один из них.
Над ним смеялись, его обижали и издевались над ним. Он пережил много унижений и оскорблений. Иисус не держал зла на людей, он их прощал и понимал, исполняя свою высшую миссию – спасти человечество от самого себя.
Но это не удалось ему при жизни: прожив очень короткое время – всего 33 года, – он был распят обезумевшей толпой завистников и недоброжелателей, не простивших ему исключительности, незаурядного ума и добродетели.
Иисус Христос умер и похоронен. . .
Умаранцы были потрясены гибелью их сына, ставшего жертвой массового психоза потомков дикой обезьяны, так и не научившихся пользоваться чудесным даром их народа.
Использовав все имеющиеся в их распоряжении технические средства, умаранские астронавты под покровом ночи разыскали свежезасыпанную могилу и извлекли тело великого современника, оставив на краю могилы саван, или плащаницу, что впоследствии послужило поводом для создания множества мифов и сказок в суеверном человеческом обществе.
На корабле тело Христа оживили – он восстал из мертвых и вернулся на родную мирную планету.
Что происходило на Земле после распятия и воскрешения Иисуса Христа, я расскажу позже.
А сейчас на нашем звездолёте предусмотрены три дня отдыха. Я расскажу, как мы их провели.

Как мы отдыхаем

Наша работа, как я уже отмечала, состоит в сборе информации, касающейся всех сторон деятельности землян, включая экономику, политику, социальную область, в том числе культуру, спорт, веру, семью. За последнее столетие объём информации значительно увеличился, так что нам приходится трудиться с полной отдачей, несмотря на всю имеющуюся у нас совершенную технику.
Собранные сведения записываются, перерабатываются, существенное отделяется от мелочей. Надо сказать, что с развитием техники и информатики на Земле нам стало легче работать – ведь теперь мы можем получать информацию из прямого источника, например, из телефонных переговоров, даже с мобильных телефонов, из теле – и радиопередач, Интернета.
Никакая, даже самая секретная, информация не является для нас тайной.
Но несмотря на то, что человечество готовится вступить в информационный век, это не значит, что оно созрело для поднятия на высшую ступень, во второе измерение, в силу морально-этических соображений.
Вернёмся к теме отдыха. Так вот, вся эта работа требует от нас предельного внимания и напряжения сил. Для того, чтобы немного расслабиться и набраться сил, нам полагается трехдневный отдых.
Первое же утро отпускного дня началось с приятного переживания – мне удалось из бесстрастного наблюдателя перевоплотиться, если можно так выразиться, в доброго хранителя судьбы. . . Сидя перед экраном монитора и скользя объективом, сфокусированным таким образом, что создавалось впечатление, будто я нахожусь в 300 метрах над поверхностью Земли, я увидела на железнодорожном полотне мирно спящего ребёнка лет четырех. Видимо, устав от игры, маленькое создание выбрало столь опасное место для отдыха. Тем временем в отдалении показался поезд. Определив с помощью зонда, что машинист не успеет остановиться на безопасном расстоянии от ребёнка, я телепатически внушила водителю локомотива видение – навстречу несущемуся поезду бежит женщина в белом платье и машет платком. Машинист успел затормозить как раз вовремя.
В принцине нам запрещено вмешиваться, но не могла же я дать погибнуть ребёнку, чья мать умерла, а отец в данный момент трудился на близлежащем поле, убирая урожай.
Данные нам инструкции, если речь не идёт о глобальных последствиях наших поступков, позволяют, образно говоря, делать по три добрых дела. Одно я уже сделала, и хорошее настроение было обеспечено мне на весь день. А эти маленькие свершения во имя добра нельзя назвать вмешательством в естественное развитие человеческого сообщества, и люди не увязывают их с проявлениями внеземного происхождения, а если и закрадываются какие-то подозрения, то земляне со своими суевериями и склонностью к мистике уже потеряли счёт подобным происшествиям, среди которых, как мы знаем, многие вполне правдивы.
Мужская часть нашего экипажа наблюдала за спортивными состязаниями, ещё одним развлечением землян. Особое впечатление на них произвела игра футболиста Марадоны, эффектная игровая манера Майкла Джордана в финале Кубка НБА.
Интересно было видеть, как наши умудренные мужчины превращаются в мальчиков, переживая перипетии спортивных поединков, как бы вернувшись в первое измерение.
Ближе к вечеру мы опять “побывали” на концертах. Приятно было узнать, что на смену нашим любимцам The Beatles пришла достойная смена – не буду перечислять, список получился бы длинным. К нашему глубокому сожалению, не так давно от рук психически неуравновешенного раздираемого противоречиями фанатика погиб талантливый певец и композитор Джон Леннон.
Снова вспомнились сольный концерт Майкла Джексона, концепция его программы – явление из космоса с фейерверком и громовыми эфектами. Это – видение жителя Земли.
Высшая цивилизация не прибывает подобным образом на планету, находящуюся в первом измерении развития и посланцы, строго говоря, никогда не прибудут открыто – прямые открытые контакты между представителями первой ступени цивилизации и второй исключены, поскольку первая еще не готова к этому. Только второе измерение цивилизации можно считать готовым к общению с высшим.
Опять я отвлеклась от приятной темы выходного дня. В отличие от наших мужчин я предпочла посмотреть театральные спектакли. Правда, когда смотрела “Гамлета”, вновь стала ломать голову над извечным вопросом человечества “Быть или не быть?” Ну, никак не отвлечься от проблем, даже в часы отдыха.
Последние вечерние часы были омрачены неприятным происшествием- двое самых молодых наших исследователя, юноша и девушка, отправились на Землю для непосредственного скрытого контакта с землянами с целью изучения эмоционального поведения молодежи. Лучше всего для подобного мероприятия подходила дискотека. Хотя такие развлечения для нас – дело прошлого измерения, наши молодые коллеги хорошо провели время. Но при выходе из дискотеки их стали преследовать двое юношей. Они оказывали навязчивые знаки внимания девушке и очень агрессивно вели себя в отношении её спутника. Попытка оказать телепатическое воздействие успеха не имела, поскольку юные представители землян находились под воздействием наркотиков.
Дежурная бригада, отслеживающая каждый шаг соотечественников на Земле, вынуждена была прибегнуть к действию парализатора, отключившего на короткое время сознание неудачливых ухажеров. Но случилось непредвиденное – в это время из проезжавшей мимо патрульной полицейской машины заметили лежавших без признаков жизни молодых людей и наших исследователей. Без долгих выяснений всех посадили в машину.
Внушив патрульным мысль ехать на опушку леса, где стоял их скутер, наши коллеги, таким образом, отделались лёгким испугом. Дежурившие на звездолёте спасатели остановили мотор полицейской машины, усыпили экипаж, и космоскутер взял старт. Потом мы долго развлекались предположениями, что говорили члены экипажа патрульной машины в полицейском участке и зачем вообще поехали туда, где у них не было никаких дел. Только двум наркоманам, спящим беспокойным сном за стальными решётками, не повезло.

Религия землян

Среди множества факторов, влиявших и влияющих до сих пор на развитие человечества, немаловажное значение имеют религии и церковь.
После смерти и воскрешения Христа среди людей стали ходить легенды о его чудесных делах, и, как принято на Земле, после смерти ему стали воздавать должное. Вскоре его образ стал обрастать мифами и суевериями, соответственно свойственными человечеству на каждом этапе развития. Так возникла вера в Сына Божьего. В память о распятии Христа веру назвали христианской, а верующих – христианами. Христианство, в свою очередь, имеет несколько течений, которые тоже имеют свои ответвления, но в основе всех верований- поклонение Богу и Сыну Божьему, вера в рождение, гибель и воскрешение Сына Господа. Для нас не имеет значения, какому Богу поклоняется тот или иной человек, важно, чтобы он верил в его учение, следовал ему, творил добро и побеждал в себе зло.
В честь Бога человек возводил величественные храмы с возносящимися ввысь шпилями и башнями, чтобы хотя бы символически быть ближе к небесам, к Всевышнему и возносить ему молитвы. В представлении людей Бог – бесплотный всемогуществен-ный дух, воздающий каждому по заслугам, творец мироздания.
Люди Умарана тоже верят в высшее существо, всемогущее и совершенное, мы тоже молимся ему и совершаем культовые ритуалы, восхваляем его в песнях. В отличие от землян мы понимаем, что предмет нашего поклонения – Человек высшего уровня, или измерения цивилизации, который может нас повергнуть или возвели-чить. Но он не делает этого, он ведёт нас по жизни, он – наш идеал, предостерегающий от грядущих ошибок, предупреждающий от опасности.
Мы ведь тоже не застрахованы от неверных решений, ошибок в выборе пути. Чем более высок уровень развития цивилизации, тем более губительны последствия неправильных действий. Поэтому мы обращаемся к Высшему разуму с просьбой уберечь от ошибочных решений, помочь в наших устремлениях к совершенству и гармонии в возрождении во всё более высоком измерении цивилизации, чьи уровни бесконечны, как бесконечна сама Вселенная.
Однако религия на Земле очень скоро стала инструментом в руках власть имущих, которые умело использовали его в своих интересах. Под прикрытием веры осуществлялись захватнические планы и честолюбивые проекты. Примером последних могут служить египетские пирамиды. На Земле принято считать, что они построены рабами. На самом деле их возводили мирные землепашцы, группами сменявшие друг друга на строительстве. Стимулом для столь изнурительного труда служила внушенная им правителями вера в то, что этим они заслужат право после смерти фараона, который в новой жизни станет Богом, попасть вместе с ним на небеса, где их ждет счастливая жизнь. Все эти фараоны, кайзеры, короли и прочие властители жили своей жизнью вдали от народа, их деятельность была окутана тайной.
Теперь, когда появились многочисленные каналы получения информации, короче, масс-медиа, верхушка общества вынуждена в какой-то степени считаться с народом, стала более открытой.
Часто предводители духовенства сами управляли государством, но это не означает, что в такие периоды народу жилось легче. Вера в Бога не прекратила насилия и войны, более того, веру насаждали с помощью насилия, захвата территорий, убийств во имя веры. Правда, справедливости ради надо сказать, что вместе с насаждаемой религией к отсталым народам приходили культура и грамотность.
Но, как известно, насилие порождает ответное насильственное действие, это подвергает сомнению саму веру.
Человеческое общество уже достигло такого уровня развития, что правители не могут прятаться от народа в своих дворцах, они вынуждены вести более открытую жизнь, вследствие чего их лживость и цинизм стали явными. Если церковь в своих проповедях призывает к добру, честности, трудолюбию и скромности, то властители поступают как раз наоборот. Так кому предназначено слово Божье?
Так создавалась благодатная почва для неверия, лицемерия, цинизма правящих классов, не понимающих и не желающих понимать, что их обязанность – не накормить людей – они сами себя прокормят трудом,- а любить и заботиться о них, с пониманием относиться к их проблемам и нуждам, осознавать себя частицей своего народа. Власть имущие ведут себя, как стая хищников, держа круговую оборону, где у каждого своя роль в заклании загнанной жертвы – собственного народа. И только инстинкт самосохранения и боязнь потерять кормушку усмиряет их поистине непомерные аппетиты. Знакомый облик хищной обезьяны.
И сегодня, когда уже неупотребимы такие понятия, как “отсталые”, “несознательные” народы, на государственном уровне царит циничный принцип права сильнейшего, имеющего власть, который, в свою очередь, проецируется на подданных государства. Этим объясняется все более растущий уровень преступлений на Земле, бесконечные локальные конфликты и войны, насилие над личностью в повседневной жизни. Попрание прав подданных не делает их законопослушными.
Человеческое общество на Земле вследствие всего перечисленного приобретает черты тюремной системы с присущими ей бесконечными решетками на окнах и дверях, с всё более сложными охранными системами, охранными фирмами. . . Люди боятся выходить на улицы своих городов, и не без причины, предпочитая жить в надёжно зарешеченных клетках квартир и домов. И не имеет значения, сам ты себе выбрал тюрьму или за тебя решил кто-то другой.
Исходя из вышесказанного, 2000 лет спустя с рождения Христова, мы, учёные Умарана, вынуждены признать, что совершили ошибку, вмешавшись в естественный процесс развития жизни на Земле.
Человек познал себя, но не смог победить в себе зло, искоренить рефлексы и инстинкты плотоядной обезьяны.
Надо было запастись терпением и ждать естественного превращения в человека миролюбивой пещерной жительницы. Но этот процесс длился бы на многие сотни миллионов лет дольше, чтобы наконец достичь современного уровня – первого измерения цивилизации на Земле, хотя нужный результат был бы достигнут.
А человек таков, каков он есть,- раздираемый противоречиями в силу качеств, полученных от обоих “родителей”, с неуравновешенной психикой, с различными извращениями, пагубными страстями и привычками, включая алкоголизм и наркоманию.
Интересно, что же произошло со вторым кандидатом на роль человека? Его постигла плачевная участь, и мы чувствуем себя виноватыми в этом. Хищная обезьяна истребила этих мирных “землепашцев”, постепенно вытесняя их из плодородных долин во влажные сумеречные леса и снежные горы, на не пригодные для жилья неудобья. Эту жестокость нельзя назвать борьбой за существование – добродушные обитатели пещер не были конкурентами всеядных обезьян.
Ещё в наше время в труднодоступных местах находят больших размеров следы косолапых ног пещерного человека, быстрой тенью в лесной чаще мелькнет силуэт человекообразного существа, печальными умными глазами наблюдающего за более удачливым сородичем. Наверно, он видит в человеке его дальнего земного предка и в ужасе спасается бегством.
Все же справедливости ради нужно заметить, что и среди людей Земли есть достойные личности, живущие кто по заветам Господа, а кто и по законам собственной совести, законам добра и милосердия. И их не так уж мало. Мы, ученые Умарана, ответственные перед людьми, и наш долг – спасти человечество.
Наши наука и технические средства позволяют считывать и записывать информацию, или память, с человеческого мозга и генный код человека с тем, чтобы на Умаране родился новый человек, началась новая жизнь земного существа, но уже в новой плоти. Как видно мифы землян о новой и прежней жизни, нескольких жизнях имеют под собой почву. Мы стираем с памяти возрожденного человека плохие, неприятные воспоминания прежней жизни; снимаем эмоциональную усталость старости. Человек начинает новую жизнь с надежды на будущее, физически и духовно свежим и здоровым.
Для нас неважно, какова национальность, партийная принадлежность индивида, религиозен ли он или нет, каково его социальное положение, главное – он должен быть порядочным человеком, победившим в себе дикого предка, преодолевшим себя на трудном жизненном пути.
Те же, кто не смог или не захотел этого сделать, кто убивал, творил зло своим ближним, воровал, лгал, скончаются естественным образом, если какой-нибудь им подобный не погубит их иным образом, их мозг умрет вместе с телом.
Но мы гуманисты и руководствуемся предпосылкой, что каждому надо дать шанс исправиться. Прежде чем всё исчезнет, мы предо-ставляем душе заблудшего возможность творить добрые дела, скитаясь по свету. И настанет день, когда мы решим – дать ей возродиться в новой жизни или навсегда покинуть этот мир.
Люди, попавшие таким образом во второе измерение, смогут продолжать свой жизненный путь на Умаране или других планетах с дружественными для человека условиями. И планеты эти не менее прекрасны, чем Земля. В новой жизни человек может совершен-ствоваться бесконечно, каждый раз возрождаясь в более высоком измерении, способствуя расцвету нашей общей Вселенной, которая так же безгранична, как безграничны возможности мыслящего существа.
Человек, достигший высшего измерения, познает смысл жизни. Перед
ним будут открыты тайны рождения Вселенной.
В нынешней стадии умственного развития, в первом измерении, человек не готов получать ответы на данные вопросы, также как не готов к встрече с представителями высшего измерения.

Астрологи, хироманты, экстрасенсы

Теперь – о мистической стороне деятельности человека. Среди вполне нормальных людей вдруг объявляется кто-то, будто бы обладающий сверхъестественными возможностями, – всякого рода оракулы, предсказатели, получившие информацию из космоса, целители и прочие экстрасенты.
С давних времен люди обращались за помощью к мистическим, сверхъестественным силам, чувствуя свою незащищённость перед суровой природой и власть имущими, борясь с несчастьями и нуждой. Уже тысячи лет свои услуги им предлагают всякого рода знахари, ясновидящие, экстрасенты и астрологи.
С развитием науки и образования услуги оккультных и прочих дел мастеров какое-то время оставались невостребованными, но в трудные, смутные времена люди вновь обращались к ним в надежде найти помощь и облегчение.
А действительно ли они могут предсказать будущее, вылечить, отвести беду? Добрая это сила, или мы имеем дело с обманом, ложью во спасение?
Начнем с астрологов, составляющих гороскопы. Как все знают, природа Земли зависима от расположения небесных тел и их движения в Универсуме, в том числе положения и движения самой Земли относительно других планет и звёзд. Это касается не только живой природы, но и климата, всех процессов, происходящих во Вселенной.
Исходя из подобных посылок, астрологи берутся предсказать будущее человека, его судьбу. В принципе всё верно, но на практике ошибочно, так как им известны местоположение и траектории движения близко расположенных к Земле небесных тел, а не целостная картина Вселенной, поэтому точно указать события, которые должны произойти, с подобными поверхностными знаниями просто невозможно. С течением времени астрологи выработали целую систему, в соответствии с которой якобы определяли жизненный путь, судьбу как в целом, так и в течение года, месяца и даже дня, исходя из положения и траектории движения двенадцати созвездий относительно других небесных тел, в том числе, конечно, Солнца и Земли.
И действительно, люди, природа в целом очень зависимы от Солнца и других светил. Стоит выйти из темноты на яркий солнечный свет, сразу меняется настроение, становится тепло и хорошо. А Луна. . . На многих она имеет особое влияние.
Итак, беря все это в расчет, астральных дел мастера утверждают, что человек, родившийся в такой-же день месяца и года, обладает определенным характером, что, в свою очередь, предопределяет его жизненные коллизии и поведение в каждом конкретном случае, увязывая это с местонахождением соответствующего созвездия.
Как я уже отмечала, речь может идти только о близких к Земле планетах и звёздах. Вселенная же – единое целое, все составные части её взаимосвязаны, взаимозаменяемы, изменчивы, поэтому невоз-можно точно определить какое влияние они окажут в конкретный день, скажем, на планету Земля, не говоря уже об отдельном человеке.
Звезды погибают, рождаются, “сжимаются”, при этом возникают чудовищных размеров “черные дыры”. Вселенная не статична, она живет в движении, и все это отражается на климате, природе, живых существах Земли.
Мы, хотя у нас несоизмеримо большие знания и высокоточная совершенная техника, чем у землян, не можем разработать действительно точный гороскоп для жителя Умарана, поскольку тоже не знаем расположения далеёих от Умарана созвездий и планет на нужный момент и дальнюю перспективу.
Отсюда следует вывод, что гороскопы не имеют прикладного, практического значения в силу их неточности. Это все равно что спросить сколько будет 2х10 и получить в ответ – между 2 и 20, то есть ответ в принципе верный, но неточный.
Развлечения ради мы, собравшись в свободное время в кают-компании, решили “примерить” на себя гороскоп земного человека и с удивлением обнаружили, что он идеально нам подходит, хотя созвездия, по которым земляне читают свою судьбу, по отношению к рожденным на Умаране расположены по-иному.
Например, я родилась 22 февраля по земному календарю под созвездием Рыб. Что предопределяет мне гороскоп на сегодняшний день? Читаем: какой-то человек надолго исчезнет из твоей жизни, и новые или давно забытые друзья появятся. (Совершенно верно – уже более 30 лет мы не были на родной планете, и в то же время у нас на Земле происходят встречи с новыми людьми.) Читаем дальше: если близкие люди для вас недосягаемы, весело проведите время в компании случайно нагрянувших старых друзей. (Тоже правильно – на Умаране остались мои близкие, а мы сами нагрянули к землянам). Далее: погода действует на вас – холод делает вас угрюмой и вялой. (Так и есть, если бы я была сейчас на Земле, то она повлияла бы на меня, и вообще это естественно, что от погоды зависит настроение и самочувствие любого человека, независимо от созвездия под которым он имел счастье или несчастье родиться). Изучила все знаки гороскопа, и все они мне вполне подошли. Возникает вопрос – зачем тогда нужны гороскопы, для чего этот обман?
Проанализировав множество земных гороскопов, я пришла к утешительному выводу, что раз они содержат добрые пожелания, наставления, помогают избежать опасностей, подстерегающих землян везде и всюду, составлены явно с позитивных позиций, то это не зло, не обман, а просто милая забава, не имеющая под собой научной основы. Ну, а практическое значение, видимо, состоит в том, что их составители зарабатывают этим себе на жизнь, а читателям приятно получить дружеский совет, тем более, что обычно никаких серьезных неприятностей гороскопы не предрекают.
На очереди у меня – экстрасенсы, исцелители, хироманты. Про последних коротко скажу, что они предсказывают жизненный путь человека по линиям ладони.
Для изучения деятельности экстрасенсов решила посетить Землю, вступив с её обитателями в скрытый прямой контакт. Под этим надо понимать, что я общаюсь с ними, не обнаруживая своего инопланетного происхождения.
Языкового барьера для нас не существует – при помощи миниатюрной техники, направляющей сигнал прямо в мозг, мы можем разговаривать на любом из многочисленных языков Земли.
Итак, я на приёме у экстрасенса. Сеанс групповой, нас человек 200. Это люди, имеющие проблемы – злоупотребляющие алкоголем и курящие и желающие избавиться от этих пороков. Видно было, что все находятся в благоговейном напряжении – они обратились к высшему существу и ожидали от него помощи, почти чуда, отчаявшись самостоятельно отрешиться от пагубных привычек. Они не были отбросами общества или больными людьми, просто хотели стать здоровее, лучше, чем есть сейчас. Еще до записи на прием они должны были не курить 7 дней, а что касается поклонников Бахуса- воздерживаться от своей привычки 21 день, что надо полагать, требует сильной воли. Но они все были предупреждены, что в противном случае ожидаемого эффекта не будет.
Эти предваряющие меры необходимы. Человек, бросающий курить, естественно, испытывает наибольшие трудности в первые дни, когда потребность в ежедневной дозе никотина, особенно велика. Оптимальным сроком считаются три дня, ну, а если прошло 7 дней, а для любителей возлияний даже 21, можно уже говорить о маленькой победе над собой. Да и потребность организма в алкоголе и никотине понемногу стихает, и человек убеждается, что ничего страшного не случилось, вполне можно жить без этих привычек. Но беда в том, что под влиянием случайностей, при стечении каких-то неблагоприятных обстоятельств, во время, например, стрессов может случиться рецидив. Чтобы этого не произошло, экстрасенс “кодирует” пациента. В сущности в данном случае кодирование – это внушение человеку чувства страха, страха в случае нарушения кода, заболеть чем – то ужасным или даже умереть. Получается, что только под страхом болезни или смерти люди отказываются от столь сладостных для них пристрастий.
Пока я размышляла, экстрасенс с ассистентом готовились к сеансу. Видимо, первый причислял себя к медикам, так как был в белом халате, из нагрудного кармана которого виднелась сверкающая метал-лическая то ли указка, то ли палочка. На лбу с помощью обруча был укреплен таинственно поблескивающий маленький рефлектор, напоминающий инструмент, используемый земными окулистами. Наверняка эта атрибутика используется для вящей убедительности и создания нужной атмосферы.
Помощник экстрасенса был самым обычным молодым человеком в самом обычном сером повседневном костюме. Его движения были какими-то угловатыми и беспомощными, так что целитель должен был постоянно его направлять и поправлять, хотя обязанности ассистента были предельно просты – соединить проводами видеомагнитофон с обычным бытовым телевизором. Было очевидно, что собранный, профессионально действующий экстрасенс и его неуклюжий подчиненный прекрасно дополняют друг друга. На фоне последнего целитель выглядел настоящим волшебником, что было нелишне, учитывая то обстоятельство, что учасники ожидаемого действия именно на чудо по сути и надеялись.
Сеанс начался. Экстрасенс познакомил собравшихся со своим помощником, назвал своё имя, похвалил всех присутствующих за здравое решение покончить с дурными привычками. При этом заметил, что видит себя в роли помощника, люди же сами должны решать свои проблемы – начать новую жизнь, найти новых друзей, не обремененных пагубными наклонностями.
Как выяснилось, алкоголиков среди присутствующих больше, чем курящих, и на первых целитель сосредоточил всё своё внимание, лишь упомянув, что всё сказанное пьющим относится и к курящим.
В своей речи он подчеркнул, что бросив пить, человек возрождается, восстает к новой жизни, как Феникс из пепла, становится совсем другим человеком, уверенным в себе, готовым горы свернуть.
Было видно, что ввиду столь радостной перспективы люди в зале заметно приободрились, их нервное напряжение спало. Экстрасенс же продолжал “обрабатывать” собравшихся, чтобы поднять их веру в себя, в свои возможности. Рассказал, сколько учебных заведений закончил, сколько различных курсов усовершенствования, перечислил все свои дипломы и лицензии. Всё это должно было способствовать успеху мероприятия, помочь участвующим преодолеть свои трудности, поверить, что экстрасенс в силах им помочь.
Подготовительная, вводная часть длилась примерно полчаса. Потом происходило ритуальное действо – вынув из кармана металлическую палочку, целитель произнес: “Я направляю эту палочку, обладающую чудодейственной силой, на каждого из вас и спрашиваю, тверды ли вы в своем решении? И если это так, мысленно ответьте “да” и кивните головой.
Экстрасенс стал медленно водить своей указкой по рядам притихших пациентов. Создалось впечатление, что он пользуется “волшебной” палочкой и колдует, мысленно произнося какие-то магические заклинания. Безмолвный сеанс, сопровождающийся лишь кивками, длился ещё полчаса. Значит, всё мероприятие заняло ровно один час.
При расставании договорились, что следующая встреча произойдет через три дня. Мы были предупреждены об опасности для здоровья, если вернемся в течение трёх дней к старым пристрастиям.
Люди расходились молчаливыми и сосредоточенными, с просветлен-ными лицами – они приобщились к всемогуществу, чему-то не понятному для них . . .
Возникает вопрос – почему следующий сеанс надо проводить непременно через три дня, а не, предположим, на следующий день? Дело в том, что в курсе лечения, или внушения, определённое количество дней – перед первым посещением 7 и 21 день плюс 1 день первого сеанса и три дня до второго. Получается всего 11 и 25 дней. Первые цифры для курящих, вторые – пьющих. Человеку уже легче побороть свои пристрастия, он уверен – курс приносит плоды: организм освобождается от зависимости, самочувствие улучшается, наблюдается прилив сил . . .
Прошло три дня. Мы вновь собрались в знакомом зале. На сей раз целитель рассказал о своих учителях. Хотя это были абсолютно не знакомые нам люди, образный рассказ увлёк нас. У нас должно было создаться впечатление, что именно благодаря этим выдающимся педагогам их ученик поможет нам. Видеоматериалы из жизни этих выдающихся людей продемонстрировал нам молодой ассистент. Мы наблюдали курс лечения, который они проводили, потом благодарные пациенты целовали им руки, смиренно кланялись… . . . Очень впечатляет. . .
Затем нам опять сказали слова о новой жизни, которая будет намного лучше прежней, с новыми друзьями, впечатлениями, без прежних проблем, успехами в работе, спокойными семейными вечерами.
Экстрасенс неоднократно подчёркивал, что только с нашей доброй волей он может нам помочь. В конце сеанса повторилась ритуальная процедура с манипулированием “волшебной” палочкой. Уже выходя из зала, мы услышали слова нашего наставника об ужасных последствиях нарушения табу, которые неизбежно настигнут ослушавшегося. Следующий, последний сеанс, назначен через три дня. Тогда и должно быть произведено непосредственно кодирование.
И вот мы снова встретились. Наш целитель вновь убедительными словами подкреплял нашу волю к победе над собой, описывал счастливую грядущую жизнь.
Потом он благодарил нас за стойкость, за то, что мы довели дело до конца, не прервали курс лечения. Мы были поставлены в известность, что после закрепления кода мы полностью освободимся от алкогольной и никотиновой зависимости. Но и предупреждены – если вернемся к прежним привычкам, то есть “взломаем” код, нас поразят неизлечимые болезни, не исключено – умрем мучительной смертью.
В это время я подсчитывала, сколько дней эти люди боролись со своими пагубными пристрастиями. Алкоголики: 21+1+3+1+3+1. Всего 30 дней. Курящие: 7+1+3+1+3+1. 16 дней. Их целеуст-ремленность вызывает уважение.
Последний сеанс закончился. Осталось пройти процедуру под названием “закрепление кода”. Она должна проходить индивидуально, без чьего-либо присутствия ввиду возможности “сглаза”, что может уменьшить эффективность кода или вообще свести его на нет.
Люди стояли в длинной молчаливой очереди, с волнением ожидая непонятного таинственного момента, перед плотно закрытой дверью. Особенно впечатляло то, что каждые 3 минуты дверь открывалась и туда входил человек, но никто не выходил.
Наконец настала моя очередь. Я вошла в комнату, в которой не было ничего необычного. Меня посадили на низкий стул. Передо мной на высоком табурете сидел экстрасенс.
Это общеизвестный приём всех начальников, управляющих, короче – власть имущих. Во все времена стулья или кресла властителей, судей и прочих начальственных особ были выше или располагались на постаменте, чём должны были вызывать у стоящих или сидящих ниже чувства подчинения и зависимости, даже унижения. Если даже у какого-нибудь министра, премьера и прочего начальства этот предмет мебели не возвышался, то всё равно выглядел солиднее, массивнее, что должно подчеркивать власть лица, сидящего в этом кресле, на этом стуле. А исчезнет начальственное кресло из-под седалища – исчезнет личность.
Этот интересный феномен встречался нам довольно часто в ходе наших исследовательских экспедиций на Землю. Но надо заметить, что были и есть люди, сохранившие “лицо” после того, как им приходилось покидать элитные стулья. Человек по своим эмоциям ещё очень близок к своему прородителю обезьяне. Вожак стаи обезьян обычно сидел на самом высоком месте, на камне или чурбане сломанного дерева. Это давало возможность лучше наблюдать за деятельностью стаи и за отношениями между членами стаи. У сидящего на камне появлялось чувство власти, у сидящих ниже чувство подчинённости. В то же время такая “позиция” имела и практическое значение – давала больше возможностей заметить врага, нападение хищника на стаю и позволяла предостеречь стаю от опасности. В настоящее время возвышаюшееся место, где сидит властелин, утратило своё первоначальное значение. Осталось только первобытное эмоциональное самоощущение сидящего выше других.
Я немного отвлеклась. Итак, я покорно села. Ассистент протянул мне рюмку водки. Пришлось взять её. Вдруг возникло замешательство – экстрасенс сделал неловкое движение, будто собирался отобрать у меня рюмку. Но потом взял себя в руки и сказал : “Хорошо, хорошо, хоть вы курили, водка не помешает кодированию от курения”. При этих словах он бросил укоризненный взгляд на помощника.
Я торжественно держала в руке рюмку и повторяла за наставником: “Клянусь Бахусом, что никогда больше не буду курить ни при каких обстоятельствах. Если я нарушу обещание, пусть настигнут меня болезни и смерть”. Код закреплён. Пути назад отрезаны.
После короткой паузы экстрасенс заметил : “ Если вы всё же не сможете сдержать клятвы, позвоните мне, и мы освободим вас от кода. После раскодирования не стоит бояться тяжких последствий. От кода могут освободить также мои жена и дочь. Они полностью владеют моей методикой и обладают экстрасенсорным даром”. И вообще, оказалось, что для раскодирования вовсе ненужен непосредственный контакт, это можно сделать и по телефону. А начиналось жутковато. . .
Я поблагодарила, пожала руку экстрасенсу и его неловкому ассистенту и тихо вышла через заднюю дверь. Честно говоря, мне было жаль незадачливого ассистента, боюсь, его будут бранить за случившуюся осечку во время попытки кодирования от курения с помощью рюмки водки. Пришлось воспользоваться телепатическим внушением и спасти бедного ассистента от гнева экстрасенса.
Я уже пришла к определённому выводу в отношении подобных врачевателей: во-первых, надо вселить в пациента веру в свои силы, во-вторых, он должен верить экстрасенсу, в его дар, в-третьих, внушить страх перед вероятной карой за нарушение клятвы и, наконец, в-четвертых, удерживать человека определённое количество дней от употребления алкоголя и курения.
Опять я задаюсь вопросом, обманывает экстрасенс своих пациентов или творит доброе дело? Думаю, скорее последнее, как и в случае с астрологами – составителями гороскопов.
Вёе это – лишь небольшие фрагменты деятельности человечества, того, что сами люди называют божьей помощью через конкретного человека, которому Богом даны сверхъестественные способности.
Могут ли учёные Земли предсказать, предугадать будущее, прогнозировать этапы развития своего общества? Наши исследования показали, что научные достижения землян внушают оптимизм, особенно в части охраны окружающей среды, использования полезных ископаемых. Прогнозы политических изменений и событий зачастую неточны, охватывая к тому же небольшой отрезок времени.
Предсказывать будущее на тысячи и сотни тысяч лет под силу лишь представителям науки второго измерения цивилизации. В то же время с сожалением надо отметить, что даже правильные, научно обоснованные предсказания не имеют в первом измерении особого значения, не заставляют людей поступать соответственно предсказан-ному, действовать так, чтобы не было катастрофических последствий в будущем. Человек этого измерения руководствуется нуждами сегодняшнего дня, не в силах предугадать возможные последствия тех или иных событий, действий, отказаться от каких-то благ или уменьшить их потребление. Он хочет получить все как можно скорее, лучше сразу и в больших количествах. Обитатели Земли не учатся на своих прошлых ошибках и не могут их избежать, даже зная своё будущее. А ведь людям уже 2000 лет предсказывают будущее в священном писании, но человечество не делает никаких выводов – продолжаются войны, множатся преступления, убийства, процветают казнокрадство и бытовое воровство.
После распятия Христа, этого ужасного злодеяния землян, умаранские учёные отказались от мысли нести добро через слово, посылать на Землю проповедников и наставников.
То, что люди не хотят и не могут учиться на прошлых и будущих ошибках подтверждает эксперимент, проведённый нашими учеными.

Начался он в ХVI веке после рождения Христова. Умаранские учёные, составив прогноз развития человечества, включающий все области его деятельности- политическую, социальную, экономическую, научную,- на 500 лет предвидели ужасные катастрофы, ожидающие людей на их трудном пути эволюции. Получил эти бесценные знания о будущем земной человек по имени Нострадамус.
В своих трудах-предсказаниях, составленных нашими учёными на строго научной основе, Нострадамус предупреждал об ужасных последствиях, воспоследующих, если человечество не одумается, не станет на правильный путь. Им были предсказаны трагедия Хиросимы и Нагасаки, чернобыльская атомная катастрофа и другие не менее драматические события. В то же время в его трудах давалось понять, что эти чудовищные события и катаклизмы вовсе не неизбежны, они – следствие ошибочного пути.
И в очередной раз лучшим нашим умам моей родной планеты пришлось отказаться от идеи помощи человечеству путём пророчеств, как они вынуждены были сделать в случае со словом Божьим.
Оставалось только надеяться, что люди сами найдут пути правильного развития – без войн, бедствий, их сопровождающих, кровопролития, социальных потрясений. Пути, которые могут привести их в далёком будущем во второе измерение цивилизации, помочь стать Человеком с большой буквы.
Несмотря на позицию невмешательства в земные дела, мы всё же не хотели равнодушно наблюдать как человечество приближается к гибели, ведь мы создали его, являемся его “родителями” и чувствуем ответственность за это.
В 1941 году по земному летоисчислению человечеству в очередной раз суждено было испытать великие страдания, даже, возможно, погибнуть в пучине насилия. Бесчисленные войска двинулись с запада на восток, неся гибель и разрушения. Государства и народы оказались под сапогом завоевателя, через людские судьбы проехали гусеницами боевых машин.Крематорий и газовые камеры работали круглые сутки, методично поглащая беспомощные живые существа. Коричневая чума, как прозвали на Земле эту чудовищную силу, разгул, насилия, требовала всё новых жертв.
Тут мы поняли, что пора вмешаться, иначе будет поздно, хищная беспощадная обезьяна будет праздновать победу, так и не удосужившись воспользоваться “мыслящим мозгом”, полученным в дар от человека далёкого Умарана.
С помощью нашей техники не составило труда так повернуть земную ось, что на Земле, на территории, захваченной особо ожесточенными и кровопролитными боями, ударили невиданные жестокие морозы, все пространство покрыли глубокие снега. Казалось сама природа восстала против насилия. И остановились танки, солдаты завоевателей замерзали в сугробах…. . .
Благодаря нашему вмешательству в войне произошел перелом, и коричневая чума отступила.

Ещё раз мы вынуждены были отступить от своего правила. Это произошло в 1962 году после рождения Христова. Две сверхдержавы в борьбе за мировое господство стояли на грани атомной войны. Можно себе представить последствия этого катаклизма – мёртвые пространства, не пригодные для жилья на сотни лет, чудовищная радиация, нет многих государств и народов, мутация растений и животных, в том числе человека. В итоге человечество в своём развитии было бы отброшено назад на неопределённо большой срок, если бы смогло выжить.
Понимая всю опасность атомной войны, учёные Умарана вновь воспользовались телепатическим внушением – главы двух государств пришли к компромиссу и отступили от своих безумных планов.
После всех этих событий представители нашей науки ни на миг не покидают орбиту Земли, одна экспедиция сменяет другую, и так будет продолжаться всегда, пока наконец человечество не покинет свою дикую цивилизацию и не поднимется на следующую ступень в своем развитии.
Только там, во втором измерении, будут возможны контакты и встречи наших учёных с земными обитателями, их учёными, чтобы совместными усилиями разрабатывать планы и проекты изучения и освоения нашей общей Вселенной.

Возникновение частной собственности, семьи и государства

Человек – часть природы и должен соблюдать её законы, которые для всех равны.
Пока хищная обезьяна вела животный образ жизни, уничтожая слабых и менее приспособленных к жизни сородичей, побуждаемая борьбой за выживание и инстинктом продолжения рода, всё было в соответствии с природными законами. После скрещивания человек-обезьяна вступает в конфликт с природными уложениями.
И когда она в своей эволюции достигла уровня, когда можно говорить о создании общества себе подобных, то руководствовалась правом сильнейшего не только для выживания и продолжения рода, но и улучшения качества жизни, повышения благосостояния путём потребления дополнительного продукта. Потребление сверх меры породило зло, истоки которого в отрицании гармоничных законов природы.
Во имя обогащения человек ищет любые возможности, часто не выбирая средства для достижения цели, в прямом смысле слова шагая по трупам. И зло, вызванное чрезмерным потреблением, опасно для природы и человечества.
Гонка за сверхприбылями, потребительское отношение к природным ресурсам не есть способ борьбы за существование. Природа не знает развития ради обогащения. Богатство означает иметь, получать больше, чем нужно для жизни и продолжения рода. Благополучие дает чувство превосходства, приятного успокоения и удовольствия в самых различных формах. Стремление к обогащению, обладанию – не данное природой свойство, это признак человеческого общества, эгоизма человеческой особи, одно из самых сильных её желаний.
И в то же время это сила, которая сплачивает человеческое общество, но и источник противоречий, и только “мыслящий мозг”, данный в своё время предку человека, способен помочь ему с разумных позиций увеличивать благосостояние, не подчиняясь хищным эмоциям дикого прародителя.
Возникло противостояние между присущим человеку здравым побуждением к благополучию,более качественной жизни и примитив-ными желаниями хищной обезьяны. Доставшиеся от неё в наследство эмоции и инстинкты заставляют человека стремиться к цели, не разбирая дороги и не считаясь ни с кем и ни с чем, словно от этого зависит сама жизнь. Тревогу вызывает обстоятельство, что “мыслящий мозг”, регулирующий поступки и действия людей, в погоне за наживой всё более уступает, если можно так выразиться, пробивной силе дикого предка человека.
В стаде первобытных людей вожаком, предводителем, всегда был самый ловкий, самый здоровый, самый сильный. То же самое характерно для любого сообщества живых существ, в том числе и человеческому стаду, или стадному обществу.
С ростом производительности труда возрастало количество производимого продукта, стали возникать его излишки. Вожак на правах сильнейшего присваивал образовавшийся запас, по своему усмотрению затем раздавал его. Так возникло распределение матери-альных ценностей, основанное на силовых методах. Значительно позднее перераспределение стало обеспечиваться деньгами, которые в определённом смысле тоже являются силой, а не эквивалентом материальных ценностей, как ошибочно полагают на Земле.
С развитием общества деньги обрели настоящую силу, стали её эквивалентом. Если при применении физической силы считались со сложившимися обычаями, моральными соображениями, то деньги, заменившие физическую силу, всё более подменяют собой морально-этические нормы и положения законов.
В условиях стадного общества половые отношения ещё не отрегулированы. Самцы, в том числе и вожак, не знали своих детей, дети были равными и общими. Самки тоже, естественно, не могли знать отцов своих детей.
Человек поднялся на ещё одну ступеньку – вступил в первобытную эпоху. К этому времени возникла новая форма отношений – первобытно-общинный строй. Человек стал познавать себя: самки уже знали, кто отец их детей. Вожак при дележе материальных излишков исходил теперь не только из сложившихся обычаев, но и отцовских чувств, не обделяя и мать своих детей.
Такие отношения дают толчок к созданию семьи, конечно, не в прямом смысле слова, но тенденция налицо.
Так как отцовство определялось со слов матери, течение жизни примитивной семьи во многом зависело от неё, её действий, решений. С этого и начинается власть матери- матриархат,- одна из форм общественного устройства на ранней стадии первобытно-общинного строя.
Да, в семье была главенствующая мать, но в то же время внимание самца могла привлечь какая-нибудь призывно улыбающаяся из угла пещеры особа, совершенно недвусмысленно давая понять о своих чувствах и желаниях. Надо полагать, это была первая проститутка. Но я отвлеклась от главной темы.
Теперь уже семья регулировала раздачу, распределение материальных ценностей, продуктов. Более того, семья была заинтересована в их сохранении, приумножении и в том числе наследовании. Такое перераспределение имущества, связанные с этим права и обязанности позднее, с созданием государства, регулировали семейный кодекс и закон о наследовании.
О любви в названных законодательствах нет ни слова, да и не может быть. Ведь семья базировалась относительно многовековой истории отнюдь не на любви, а существовала за счет совместного труда членов семьи и разделения обязанностей.
С развитием семейных отношений- когда признание отцовства уже не зависело от заявления женщины, а определялось совместным проживанием и ведением общего хозяйства – роль главы семейства постепенно переходит к отцу, что находится в полном соответствии с современными земными понятиями. И уже он руководил распределением ценностей и незатейливым бытом и трудом своих домочадцев. Так возник патриархат.
Надо заметить, что эти же условия подорвали основы семьи как института государства, общества. В обществе, где не возникает свободных материальных ценностей, не спешат создавать семьи, а потребность в сексуальных отношениях может быть удовлетворена и вне её. Беспорядочные половые отношения имеют глубокие корни- они из далёкого прошлого, когда люди жили стадом и руководствовались природными инстинктами.
На протяжении всего существования семьи, как субъекта общества, люди испытывали потребность вырваться из тесных и ко многому обязывающих рамок семейных отношений, чтобы удовлетворить свои сексуальные потребности на стороне. Это противостояние тоже обусловлено прошлым с его беспорядочными животными отношениями в стаде себе подобных. Семья и животные инстинкты – вечное противоречие.
Но почему тогда не стали распадаться семейные сообщества так стремительно, скажем, 100 или более лет назад? Что держало людей вместе? Возможно, любовь, вера? Ни то, ни другое. Просто человек не мог существовать в одиночку. Тогда большинство населения занималось сельским хозяйством. Пропитание, привычный уклад жизни и рост благосостояния могли обеспечить только семья и распределение обязанностей в ней. У каждого члена семьи был свой участок работы. Мужчина обрабатывал поле и пас скот, на женщине держался дом – она ухаживала за домашними животными, растила детей, подросшие дети помогали обоим родителям. Один не мог обойтись без другого. Одиночество в таком контексте означало бы снижение качества жизни, выпадение из определённого класса общества, прозябание и даже гибель. Распределение труда в семье обеспечивало её сохранность, способствовало дальнейшему развитию и процветанию.
Современные условия труда по найму и занятия бизнесом не требуют наличия семьи. Для этого нужны просто хорошие специалисты, не обременённые детьми работники. Скорее наоборот – семья является помехой карьере, полноценному производительному труду. Женщине, например, приходится много внимания уделять воспитанию детей и ведению, пусть небольшого, домашнего хозяйства.
Люди с озабоченностью говорят об исчезновении семьи как элемента общественной системы, и этот процесс происходит с катастрофической быстротой. Все больше детей рождается в так называемых неполных семьях, то есть их растит одна мать, часто бабушки и дедушки. Детей зачастую отдают на воспитание чужим людям, и государством это приветствуется. Иными словами, детей начинает воспитывать общество.
Пройдут десятилетия, сексуальные отношения станут настолько свободными, не обремененными какими-либо условностями, что их можно назвать стадными, когда матери не знали отцов своих детей. Итак, человек недалеко ушел от начала своего пути.
Далее – новый виток развития человеческого общества: роль матери в воспитании детей сходит на нет, недалеко то время, когда женщины по многим причинам перестанут рожать. Наследников люди станут получать при помощи достижений научно-технической мысли. Я имею в виду всякого рода пересадки и клонирование.
Вернёмся к зарождению семьи. Какая-то особь создала семью, своим трудом добившуюся благосостояния, из поколения в поколение её состояние увеличивалось, и наконец возникла настоятельная необходимость сохранить его, уберечь от всяких неожиданностей. Понадобился инструмент для обеспечивания надёжной защиты имущества в любой его форме – возникло государство.
Итак, находящиеся в распоряжении особи свободные материальные ценности обусловили создание семьи и потребность в защите частной собственности привела к зарождению государства.
Ещё сейчас на Земле есть сообщества, где не действуют защитные функции государства. Там фактически нет излишков материальных ценностей, которые нуждались бы в защите, нередко и понятие семьи неоформившееся. Часто и частная собственность в такой семье – немногочисленная домашняя утварь.
Надо сказать, что на Земле сохранились семьи, члены которых поддерживают друг друга, но в основном это касается семей обеспеченных. Патриархи подобных могущественных династий очень озабочены сохранением их громадных состояний, не без оснований опасаясь, что они могут быть растрачены, а их фирмы обанкротятся после смерти главы семьи. Через семью возможна передача всего
имущества в наследство потомкам. Таким образом, всё богатство остается в семье, что способствует сохранению последней в качестве института государства.
Но где гарантия, что потомки сохранят и приумножат имущество? Особенно озабочены судьбой своих состояний владельцы процветающих фирм. Например, дедушка, возглавляющий какое-то семейное предприятие, желает, чтобы его детище крепло и развивалось и после его собственной кончины. А вдруг наследники окажутся не способными вести фирму к дальнейшему расцвету, легкомысленно растранжирят деньги и, еще хуже, муж любимой дочери окажется алкоголиком и наркоманом? Добро может исчезнуть бесследно и вместе с ним – память о его обладателе и фирменный знак.
Что поможет избежать таких плачевных последствий? Учёные Земли нашли выход из, казалось бы, безвыходного положния. В ходе последних исследований мы обнаружили, что человек научился клонировать себя, то есть создавать собственную копию. Таким образом, это открытие наносит последний удар по семье. В ней теперь нет никакой надобности – своё имущество человек наследует сам, не нужны ему ни жена, ни дети, от которых одни проблемы. Конечно, интимная жизнь на этом не остановится, но скоро отпадёт необходимость и в ней.
С исчезновением семьи как звена государственного образования, люди подпишут смертельный приговор самому существованию государства, исполнение которого отодвигается на неопределенный срок. Место государства займет финансовая олигархия, которая в своих действиях руководствуется исключительно собственными интересами.
Ну, а остальные члены общества – народные массы, как принято говорить на Земле,- станут обеспечивать роскошную жизнь избранных. Народ для них не более, чем быдло для хозяина.
Исполнительные органы финансового монстра будут выполнять функции государственных, но у них не будет ничего общего с демократически избранными властными государственными структурами и управленческими учреждениями.

Клонирование человека

Человек, обретший благосостояние и ведущий достойный образ жизни, хочет жить вечно, и чем лучше ему живётся, тем невыносимей для него мысли о смерти.
Уже в недалеком будущем, судя по нашим данным, земная наука сможет осчастливить обладателей пухлых кошельков. Вечная жизнь будет гарантирована им путём пересадки мозга в физически здоровое донорское тело и последующим клонированием. Если же речь идет о здоровом физически и генетически индивиде, можно обойтись только клонированием. При пересадке мозга человек освобождается от присущих ему болезней,физиологических недостатков, плохой наслед-ственности. Это значит, что в новой плоти будет жить прежний человек с присущим только ему духовным миром, воспоминаниями, характером, способностями, эмоциями . . . И если у такого человека преобладают качества его далекого дикого предка в ущерб “мыслящему мозгу”, на свет появляется великолепный экземпляр из знакомого ряда хищников. В перспективе он сможет обновляться, “делать” собственные копии бесчисленное количество раз.
Эта отрасль научной медицины будет самым прибыльным бизнесом, в обороте которого “крутятся” громадные деньги. С усовершенствованием технологии клонирование будет становиться всё более доступным, и главным фактором станут в который уже раз деньги. Неважно, какими морально-этическими нормами их обладатель руководствуется при добывании средств. И очень скоро эта сфера деятельности будет принадлежать “теневой” экономике, криминальным структурам.
Правительства своими законодательными актами делают попытки ограничить число пересадок и клонирований, но столь же безуспешно, как при борьбе с преступностью, алкоголизмом и наркоманией. Если преступность объясняется жаждой наживы и эмоциями хищника, наркомания – зависимостью от уводящих от действительности препаратов, то пересадка мозга и клонирование имеют гораздо более мощный стимул для любых, даже самых крайних, мер при достижении заветной цели. И дело не столько в сохранении своего богатства для себя, сколько, главным образом, в первобытном инстинкте самосохранения, желании никогда не покидать этот прекрасный мир.
На пути к этой мечте человек не остановится ни перед чем. Возникают новые виды преступлдений – незаконные пересадки мозга и клонирование. Кто знает, каким образом добываются доноры для подобных подпольных операций? Идёт настоящая война во имя жизни и чьей-то смерти в прямом смысле слов.
Умаранских ученых беспокоит то обстоятельство, что, так и не став Человеком, хищная обезьяна, не изжившая звериных эмоций и нрава, но обладающая мощным потенциалом “мыслящего мозга”, всё больше отдаляется от инопланетного “родителя” в плане нравственном.
В обществе, где главным критерием и аргументом являются деньги, процветают коррупция, мздоимство и прочие прелести, проповедуется искажённая мораль, где законы писаны только для неимущих, достижения научно-технического прогресса нередко используются в преступных целях.
До сих пор развитие человека происходило в рамках внутривидового отбора, в ходе которого шел постоянный процесс превращения хищной обезьяны в Человека, процесс совершенствования столь несовершенного создания. Клонирование же предполагает точную копию, столь же дефекную, как и оригинал. Ни о каком отборе речь уже не идёт – при помощи больших денег, честных или нечестных, человек “делает” себя сам, остаётся фактически прежним, таким, каков он есть на момент клонирования, то есть о развитии говорить не приходится.
Всё это происходит на фоне нищеты и господства сотен миллионов жителей планеты. Все богатства Земли, полученные в дар от природы- сырьевые ресурсы, леса, плодородная почва, чистые вода и воздух,- катастрофически быстро исчезают под влиянием деятельности человека. И нет никаких оптимистических прогнозов, считают наши исследователи. Напротив, если хищническое, неприкрыто потреби-тельское отношение к природе не изменится, не будут внедрены щадящие технологии добычи и использования полезных ископаемых, человечество скоро “съест” свою планету.
Человечество до сих пор обманывает себя, утешает, прикрываясь прогрессом. В действительности же только 15% жителей планеты могут пользоваться её благами. Они, образно говоря, находятся на “островках прогресса”, убеждённые, что и остальное человечество тоже охвачено достижениями прогресса.
Человек, который ездит в роскошном автомобиле, живёт в современном собственном доме, посещает первоклассные рестораны, отдыхает на фешенебельных курортах, на самое деле находится на “островке прогресса”. И он не замечает, вернее, не хочет замечать, что, несмотря на видимый прогресс, обществу угрожают его собственные бездумная беспечность и преступность действий в отношении родной планеты.
Число вышеупомянутых “островитян” постоянно сокращается, и сами “островки” уменьшаются в размерах. Борьба за существование на Земле не затихает, а напротив, ужесточается, правда, уже не при помощи острых клыков и мощной мускулатуры, а посредством криминальной деятельности финансовой олигархии.
Большинство населения Земли не может позволить себе полноцен-ного питания, не говоря уже о вечной жизни с помощью клонирования.
Расслоение человеческого общества – противостояние представителей различных классов – происходит ни только в силу социального неравенства, на сцену вступает неравенство перед смертью. Люди во все времена утешали себя заклинанием – перед смертью все равны, все там будем. Теперь все изменилось.
Имущественное неравенство породило множество трагедий, войн, преступлений, убийств. . . Новое неравенство – перед смертью – принесёт неисчислимо большие потрясения и бедствия, последствия которых трудно предугадать. Во имя бессмертия для себя и своих близких люди будут совершать самые чудовищные преступления, шагать в буквальном смысле по трупам.
Как прежде социальное и имущественное неравенство порождало массовые волнения, революции, мятежи и войны, так и теперь новое размежевание вызовет новую волну социального протеста, кровавый вал насилия, более беспощадный и жестокий, чем все предыдущие в многовековой истории Земли.
Власть и деньги имущие предвидят грядущую опасность для себя. Военные концерны разрабатывают в секретных лабораториях новые виды оружия, предназначенного вовсе не для обороны – для зищиты от собственного народа. Уже изобретено оружие для подавления массовых волнений, которое парализует волю человека, делая его послушной марионеткой. Государства Земли – финансовые олигархии- готовы к войне с собственными народами.

Политика на Земле

В стадном человеческом обществе подчинение достигалось с помощью силы или угрозы применения силы. Самым сильным и могущественным был вожак – он и правитель, и владыка, и карающий орган. С развитием общества на смену силе и физическому воздействию пришло имущественное положение. Материальные ценности стали измерять деньгами, ставшими эквивалентом силы и власти.
Стремление к власти с помощью имущественного положения – не дорога с односторонним движением, происходит и обратный процесс- через обладание властью поправить материальное положение. Поэтому в человеческом обществе процветают коррупция, взяточничество, злоупотребление служебным положением, открыва-ющие широкие просторы для обогащения.
На протяжении веков власть на Земле передавалась по наследству, что обеспечивало сохранность семейного капитала и его приум-ножение из поколения в поколение, материальное благополучие приближенных, что можно считать позитивным явлением. Властвовал принцип – разделяй и властвуй.
Преемственность состояния, его наращивание способствовали развитию общества в целом как в материальном, так и духовном смысле, но происходило это на фоне неуёмной алчности хищной обезьяны-человека.
Время от времени спокойное течение жизни нарушалось кровавыми захватами власти. Опираясь на настроения масс, их извечное стремление отобрать и поделить, личности авантюрного склада совершали государственные перевороты, обещая народу поделиться добычей и властью. Захватив власть, они забывали о своих обещаниях. Всё возвращалось на круги своя – властью и деньгами делились только с ближайшим окружением, народ, как всегда, оставался ни с чем.
С ростом образовательного уровня населения возникла настоятельная необходимость создания инструмента захвата власти, не очень явного, создающего у народа иллюзию участия в управлении государством. Так человеческое общество пришло к так называемым демократическим выборам – народ выбирал высший орган власти государства – парламент. Парламент, в свою очередь,- аппарат управления, то есть правительство, со своими подведомственными подразделениями.
При изучении избирательной системы землян, которую сами они называют демократической, приходишь к выводу, что в действительности это псевдодемократия, камуфляж, не имеющие ничего общего со свободными демократическими выборами. В сущности, выборы выигрывает сила, вернее эквивалент силы – деньги.
Это так называемая силовая демократия ационерного общества. (На Земле существует такая форма предпринимательства, как акционерное общество, в которое люди вкладывают свои капиталы. При принятии решений применяется силовой метод: у кого больше денег – соответственно больше акций, у кого больше акций – больше и голосов).
С таких же позиций проводится и предвыборная кампания: у кого больше денег – больше возможностей саморекламы, а значит, больше голосов избирателей. В погоне за голосами проявляют чудеса изобретательности, целые ведомства разрабатывают всё более эффективные методы и приёмы для заманивания доверчивых избирателей.
Сотни миллионов тратятся ради обретения власти, зато когда цель достигнута, суммы исчисляются миллиардами.
Специальные научные учреждения, не покладая рук, совершенствуют способы привлечения голосов избирателей из различных слоёв общества, воздействия на их чувства и привязан-ности, применения тактики заманивания и запугивания. Особая роль во время избирательной кампании принадлежит масс-медиа.
Жаждущие власти “обрастают” различной атрибутикой соответственно убеждениям и образуют стадо целеустремленных единомышленников, или партию. Каждая партия берёт себе название в зависимости от того, на какую группу населения собирается опираться при проведении избирательной кампании, на какие чувства и идейные убеждения воздействовать, чьи интересы представлять. Народные радикалы, например, в своих пламенных агитационных речах опираются на первобытную агрессивность хищной обезьяны-человека в отношении особи из чужого стада; интернационалисты делают акцент на насилии при решении жилищной и продовольствен-ной проблем; основа политики “зелёных” – неизбывная тоска по первозданной, нетронутой природе; представители рабочих партий опираются на те слои общества, у которых выработался стойкий инстинкт трудиться на чужое благо; умеренные отличаются от других партий обещаниями всем что-нибудь “отмерить”, придя к власти. Свободные кандидаты воздействуют на самые разнообразные надежды и чувства: обещают защищать собак и кошек, заботиться о престарелых и инвалидах, детях и матерях, увеличить минимальную заработную плату, мостить дороги и строить мосты . . .
Результаты же выборов, как уже отмечалось, определяются количеством денег:у кого больше денег- больше рекламы, качествен-ной и добротной, и соответственно больше голосов избирателей.
В дополнение к сказанному выше на избирателей и избираемых воздействуют путём угроз, подкупа и насилия.
Человечество Земли стоит на пороге информационного общества. Масс-медиа начинались с журналистики. К ней в течение короткого времени – в сравнении с историей человечества это почти миг – прибавились радио, телевидение, вычислительные сети, спутниковая и дигитальная связь, Интернет.
Весь этот чудовищный пресс формирует мир человеческих убеждений, его надежды, взгляды, желания, предпочтения. И делает свою работу умело, манипулируя сознанием людей, определяя поведенческую мотивацию.
У кого больше силы, или денег, чтобы заручиться поддержкой масс-медиа и поддерживать их в рабочем состоянии, “подогревая” их заинтересованность, тот и добивается нужного результата.
Масс-медиа держит человека в своеобразном плену, принуждая по желанию диктующих свою волю средствам массовой информации действовать сообразно их выгоде, повернуть направо или налево, поступить так или иначе, поддерживать ту или иную программу, начинание.
Насилие средств массовой информации настолько мягко, завуали-рованно, трудно распознаваемо, что воспринимается людьми как забота об их нуждах, доброе дело. И человек беспомощен перед этим механизмом, пребывая в счастливом убеждении, будто вся эта информационная махина существует и работает исключительно в его интересах, ради его счастья и благополучия.
Принимая решение во время выборов, скажем, парламента, люди действуют под давлением масс-медиа, находясь как бы в наркотической зависимости от них. Влияние газет, радио, телевидения на психику и поведение людей настолько велико, что у них утрачена способность самостоятельно, независимо мыслить, поступать по-своему, опираясь на собственные знания, опыт и интуицию.
Человеческую антипатию относительно какого-либо человека или явления могут изменить на диаметрально противоположное чувство, и наоборот. Под давлением масс-медиа люди утрачивают самобытность, становясь зависимыми и манипулироуемыми, и на выборах не способны принимать самостоятельные решения ввиду отсутствия собственного убеждения. Его заменила чужая воля.
Какой-нибудь денежный авантюрист, не чуждый психологии, сделав небольшой подсчет, может купить, скажем, по 20 минут эфирного времени каждый день в течение месяца, энную площадь на газетных и журнальных страницах, говорить и писать там, например, о нуждающихся в защите кошках и собаках, и можно быть уверенным, что он найдет отклик в душах определённой группы населения, завоюет её симпатии. Предварительные расчеты ясно свидетельствуют – голосов любителей домашних животных вполне достаточно, чтобы пройти в парламент. Избирательная кампания, как любая массовая реклама,имеет много общего с деятельностью экстра-сенсов, только цели менее благородные и более корыстные. Ставка делается не на разум человека,а на их эмоции и неосведомлённость.
После объявления результатов выборов избиратели забыты, не говоря уже об их домашних любимцах, и депутаты приступают к достижению истинной цели – при помощи власти наращивать собственные капиталы и капиталы близкого окружения.
Государственная власть на Земле – власть денег – направляет огромные суммы на изобретение и совершенствование всё новых способов и приёмов манипулирования общественным сознанием.
Снимается бесконечное количество фильмов с сотнями и тысячами серий, которые телевидение показывает каждый вечер изо дня в день, из года в год. Миллионы зрителей долгими вечерами прикованы к экранам телевизоров, чтобы жить чужой жизнью, решать чужие проблемы. Так проходят годы. При помощи телевизора у людей отключают работу мысли, отодвигают на неопределённый срок разрешение повседневных проблем, тормозят размышления о справедливости и несправедливости, создают видимое равенство для всех – сидеть у телевизора и быть участником проходящего на экране.
Действительность, реальность перестаёт существовать – человеку внушают кодированные чувства, понимание происходящего. Телевидение создаёт особый, не реальный мир, в котором человек как бы парит, как ангел в мифологическом творчестве землян, над грешной планетой. Но в отличие от него человек несвободен, им в данном случае манипулирует телевидение.
Действующее изо дня в день принуждающее воздействие формирует у населения Земли обязательные поведенческие нормы. Уклоняющие-ся от общего курса вскоре чувствуют себя людьми второго сорта, изгнанными из привычного достойного общества на более низкую ступень социальной лестницы, в стан преступников, алкоголиков, наркоманов.
Интересно то обстоятельство, что современные масс-медиа уделяют последним – их образу жизни, поступкам, проблемам – значительно больше внимания, чем людям позитивной ориентации, тем самым сознательно стремясь привить им стиль жизни социального дна.
Власть и деньги имущие на Земле всегда понимали, что преступность, алкоголизм и наркомания куда менее опасных для них, чем независимая здравомыслящая личность. Людей, мыслящих самостоятельно, вразрез с принятыми в обществе на данный отрезок времени нормами, объявляли инакомыслящими – преступниками – и старались изолировать от лояльных граждан как можно скорее и на как можно более длительный срок.
Если не будет преступности, алкоголизма и наркомании, неизбежно наступит время ограничения власти денег. Это время пытаются по возможности отодвинуть на самую дальнюю перспективу в надежде воспитать “нового человека”. Такая надежда согревала сердца всех правителей всех времен в истории Земли. Для воспитания такого человека использовали религиозные догмы, идеи коммунизма, расовые теории. “Новый человек” должен быть лояльным по отношению к власти предержащим, не иметь критического мышления, а самостоятельности у него должно хватить только на то, чтобы справляться с работой и разрешением бытовых проблем.
Действенную помощь власти в попытках создания нужного ей человека оказывают средства массовой информации. Быстрые успехи в области генной технологии нашли опасное применение в создании “нового человека”. Учёные Земли работают над генетичесим оружием, которое воздействует только на определённые расы, народы или племена. Это оружие может сохранить, так называемых, наследствен-ных авантюристов, патрициев, но уничножить плебеев, которым на Земле присвоено современное название “обыкновенный человек”. Но это дальнейшая перспектива.
В последние годы на Земле для оказания влияния на умы людей стали использовать и более совершенные способы. Я имею в виду действие на подсознание. Для этого, в частности, в фильмах, программах телевидения используется 25-й кадр. Как известно, на Земле фильмы демонстрируются со скоростью 24 кадра в секунду, что вызывает у человека ощущение действительности происходящего на экране. При монтаже между оригинальными кадрами вставляется 25-й, к примеру, с рекламой какой-либо партии или фирмы. Зритель такого кадра не замечает, действию, разворачивающемуся, скажем, в кинофильме, это не мешает; но глаз его фиксирует, и информация запоминается на уровне подсознания. Повторяющаяся в течение всего фильма, “долгоиграющих” сериалов скрытая реклама закрепляется в подсознании, и если такая обработка сознания ведётся достаточно долго, человек действует неосознанно, руководствуясь полученной информацией.
Подобным же образом при звукозаписи на пластинки, сидиромы, кассеты монтируются соответствующий текст, реклама, какие-то другие установочные данные, что лишь в незначительной степени отражается на качестве. Слух текста не различает, но передаёт полученную информацию в подсознание, которая запоминается и заставляет человека адекватно реагировать.
Похожие технические приёмы были широко распространены в повседневной жизни умаранцев тысячи лет назад. Тагда научно-популярные и учебные программы обычно демонстрировались со скоростью 120 кадров в секунду, то есть обучение проводилось на уровне подсознания.
В аудио-видеосистемах использовались межкадровые обучающие вставки – таким образом при просмотре развлекательных программ и фильмов и прослушивании музыки наша молодежь училась серьёзным предметам. В настоящее время для подобных целей у нас есть гораздо более совершенные средства и методики. Так что ничего достойного внимания для нас в этих технических приёмах землян нет.
Вернёмся к земным проблемам. Во всех вышеперечисленных моментах удручает то, что все свои достижения люди используют для удовлетворения жажды наживы хищной обезьяны-человека и подавления свободы мысли и действий себе подобных. Власть, сила денег посредством кино- и телепродукции манипулирует аудиторией. Тут есть и такой нюанс. Другие страны, экспортируя свою продукцию, в данном случае свою масс-культуру, фильмы, многосерийные “мыльные оперы”- это особая статья,- могут при помощи упомянутых технологий определённым образом влиять на мировоззрение граждан чужого государства, вызывать, к примеру, недовольство существующим государственным строем, провоцировать беспорядки и другие эксцессы в обществе.
В портфеле научных достижений земных ученых есть и более новые разработки методов влияния на людей посредством аудио-видеотехники. Коротко остановлюсь на некоторых из них.

Точечный код

По экрану телевизора бежит не приметная глазу точка, приковывающая внимание подсознания, и держит зрителя или слушателя на определенном телевизионном канале или радиоволне, а также, по желанию составителя программы, заставляет их обращать особое внимание на те или иные ключевые слова, фразы, названия, сферы деятельности, на всё, что было предусмотрено программой.

Психотерапия

Этот метод находит применение, в частности, при коррекции поведенческой мотивации в семье, и поэтому сеансы проводятся с небольшими группами, например, с семьёй. Принцип следующий: группа смотрит по телевизору какой-то сериал, точечный код удерживает внимание присутствующих на экране и кодирует в память ключевые слова, детали, даже целые фразы. Диктор в это время не только читает или переводит текст, но и внушает нужные коды словами, которые участники сеанса в контексте перевода воспринимают подсознанием. Словесные коды выбраны таким образом, что особенно эффективны именно в групповом варианте. При этом люди следуют такой логике – раз по телевизору говорят и поступают так, а не иначе, остальные участники сеанса акцептируют это, значит, и я тоже акцептирую увиденное и услышанное и соответственно закодированные слова, приказы, воспринятые подсознанием.
Данный метод основывается на первобытном стадном инстинкте людей. Человек конца ХХ века пребывает в уверенности, что изжил в себе древние инстинкты и эмоции, действует разумно и рационально, как и подобает Homo sapiens. В действительности же человеком, его разнообразной деятельностью до сих пор руководят первобытные инстинкты, лишь слегка прикрытые вуалью циливизации.

Любовь – продукт цивилизации, половое влечение дано человеку природой. Улыбка – результат развития самопознания человеческой личности – появилась как средство для достижения цели, например, внушить кому-нибудь симпатию, улыбка бывает открытой и доброй, но может и скрывать истинные чувства. Иной раз за улыбкой скрывается агрессивность платоядной обезьяны-человека, когда-то демонстрировавшаяся хищным оскалом.
Поведение цивилизованного человека не так примитивно, оно более скрыто и причудливо, чем у далёкого предка. Современный высокий уровень развития науки, психиатрии и психотерапии открывает новые возможности для психотронного воздействия через масс-медиа на человека, его мировоззрение и поведение. Человек с закодированным сознанием уже не принадлежит себе, его поступки зависят от чьей-то воли.
Психотронному воздействию подвергается не только индивидуум, всё чаще можно наблюдать примеры группового подчинения чужой воле. С помощью мощного зомби-генератора можно влиять на массы народа и воинские подразделения, провоцировать народные волнения или, наоборот, вынуждать действовать в нужном направлении.
В связи с этим службы безопасности руководителей многих стран на Земле имеют в своём составе специалистов-психоэнергетиков, призванных защищать глав государств от психотронного принужде-ния, исключить их превращение в активно действующих зомби.
На пороге вступления человечества в информационное общество особое значение приобретает правдивость, точность информации, и напротив, негативно на морали общества сказывается искусственно созданный дефицит ценной информации, её утаивание. Часто предлагается псевдоинформация, искаженная, с невероятными выводами и трактовками, с элементами софистики и псевдотеорией, откровенно грязная информация.
Введённые в заблуждение подобной информацией люди, целые пласты общества верят, что доверили управление государством, вверили свои жизни действительно достойным членам общества, бескорыстным, высоконравственным, действующим исключительно в интересах народа.Этим можно объяснить то обстоятельство, что люди
не могут объективно оценить своих правителей, признать, что те недалеко ушли от хищной обезьяны-человека, живя по принципу – сначала обеспечить роскошную жизнь себе, во вторую очередь – многочисленным приближенным, а забота о народе проявляется лишь в той степени, которая позволит ему работать во благо государственной верхушки, обеспечивать ей стол и прочие блага. Конечно, какое-то внимание народу надо уделять хотя бы для того, чтобы он не представлял прямой физической угрозы.
Лицемерие разного рода правителей и вождей сопровождает человеческое общество со времён возникновения государства, с тех времён, когда физическая сила утратила главенствующее положение и на смену ей пришли деньги – наступила власть денег.
Когда человечество в силу своей неразвитости еще находилось в плену религиозных догм и под властью церкви, воскликнул известный на Земле философ Таллейранд: “Люди были бы потрясены, узнав, как ничтожны их вожди! “.
С исчезновением христианской морали на Земле всё отчетливее проявляются эмоции древнего предка человека, в обществе торжествуют цинично-прагматичные принципы – цель оправдывает средства, деньгами измеряется всё, и нет надежды, что эти основополагающие положения останутся в прошлом. Значит, надо ожидать увеличения неявного насилия и ограничения гражданских свобод.
Серьёзность такого вывода подтверждает ещё одна вызывающая тревогу тенденция. Человечество готовится вступить в информационное общество, что предполагает в будущем общий язык, всем понятные символы, понятия, нормы полведения и, конечно, правовые нормы. В таком обществе процессы происходят быстро, почти моментально, “опоздавшие” государство, народ, класс общества, какая-то социальная группа или отдельная личность останутся на обочине.
В информационном обществе процессы протекают, как на гигантской бирже. В то же время расы и народы всё более отдаляются друг от друга, несмотря на всё более расширяющееся экономическое сотрудничество.
Как в государствах с федеральным устройством, так и в унитарных возникают национальные проблемы, в частности языковые. В государствах, отдельных штатах, союзных республиках дискутируется идея части населения, находящегося в меньшестве, так называемого национального меньшества, утвердить их родной язык наряду с языком титульной нации вторым государственным языком. Тут же выступают национальные группы, имеющие большинство в штате, округе, с требованием установления их языка государственным и официального единоязычия.
Хотя находящиеся в распоряжении государственной власти масс-медиа пытаются смягчить противоречия официальной политикой так называемой дружбой народов, проблема остаётся. Её нерешённость, даже неразрешимость, полемика в средствах массовой информации, подогревание ими настроений народных масс дают разным авантюристам прекрасную возможность для осуществления своекорыстных планов. Тем более, что их действия оправдываются устоявшимися религиозными догмами и толкованием различных религий в свою пользу. Усиленные масс-медиа противоречия способствуют возникновению так называемой войны культур.
Однако, и при этом надо помнить слова известново на Земле гуманиста Сиднея Рейли – “Войны начинают не цари и не правительства, войны начинают банкиры, и ведут они их за сферы влияния и рынки сбыта”. Войны 21 века, это уничтожение прямыми военными деиствиями или политическими методами средств производства противника, в целях превращения его в покупателя-потребителя и сырьевую базу победителя. И если нет других поводов для развязывания войны, то в ход пускаются этнические, религиозные, культурные различия людей.

Война культур

Деятельность человечества в информационном обществе имеет отличия от его действий и отношений в индустриальном обществе.
В последнем обмен товарами и услугами происходит на паритетных началах. В определении паритета главный фактор – деньги, причём деньги не как эквивалент силы, поскольку в качестве силы, власти выступает государство. Государство вмешивалось в отношения лишь косвенно, устанавливая таможенные,экспортно-импортные пошлины, выдавая лицензии на ту или иную деятельность.
С вступлением человечества в информационное общество теряется и то малое либеральное участие государства в обмене, в экономичес-ких отношениях, свойственное демократическим государствам.
Обмен информацией не может осуществляться с ограничениями, выборочно, фрагментарно, в противном случае теряет смысл сама идея, поскольку процессы в таком обществе происходят быстро, вернее- мгновенно. В своего противника нельзя стрелять, предварительно пройдя процедуру голосования в парламенте. Стрелять не в буквальном смысле слова, а имея в виду финансово-экономическую деятельность.
В информационном обществе мировую политику определяют не противостоящие идеологии, национальные государства или хозяй-ственно-экономические объединения, она зависит от обладателя, носителя информации. Определяет геополитику, общий сплав различных культур, их сосуществование или их столкновение.
И если это столкновение вызовет новую мировую войну, это будет война различных культур, более ужасная и кровавая, чем все предыдущие. Человечество осознаёт опасность, и всё чаще политики призывают правительства воздерживаться от дальнейшей демилитаризации. В сущности, идёт подготовка к войне.
Во взаимоотношениях национальных государств вновь возродилось традиционное соперничество воинствующих сил и сторонников глобального объединения. В то же время осталось незамеченным, что происходит пересмотр сфер влияния в мировом масштабе, силовые линии на глобусе Земли протянулись по-другому. Они тяготеют к большим культурным образованиям,с которыми люди себя идентифи-цируют. Подобные культурные сообщества имеют единый язык, общую историю, свои обычаи. Информационное общество вынуждает людей искать иные точки соприкосновения.
Значение национальности, расы, языка как основных определя-ющих идентификации заметно слабеет. Их место займёт религия. Несмотря на снижение числа истинно верующих, роль религии в человеческом обществе возрастает. Человек может быть наполовину англичанином и наполовину- арабом, но не может являться на те же доли католиком и мусульманином. Значит, главным критерием принадлежности будет вера, вызывающая чувство общности, сопричасности при сохранении личной индивидуальности.
Перечисленные обстоятельства приведут к росту сторонников ислама, христианства и индуизма. Наметится раскол сосуществующих культурных образований, что уже приводило к кровавым столкновениям, обещающим быть в будущем еще более ожесточенными.
В истории Земли известны конфликты в рамках монокультуры, часто это были братоубийственные войны, порожденные этническими и идеологическими противостояниями. Теперь человечество приближается к информационному веку, чьё бытие определяет культура. Политики наивно полагают, что, привнеся в чужую культуру MTV, МакДональдс и Интернет, можно в результате получить мировую масс-культуру. Собираясь съесть гамбургер от МакДональдса, представитель каждой культуры обращается к своему Богу.
Человечество, каждый человек действует, исходя из экономических интересов, но трезвый расчет – не главное, когда персонально решается вопрос идентификации. Некоторые политики утверждают, что деньги не имеют национальности. Это – пустой звук. Деньги находятся в кармане, и у обладателя кармана всегда есть националь-ность. Более того в век информации, как было отмечено, личность владельца кармана идентифицируется посредством культуры.
Людей, будь они приверженцами истинной веры или нет, объединяет сложившаяся на протяжении сотен лет религия, вошедшая в их плоть и кровь,- созидательница человеческой культуры. И они воюют и погибают во имя своей веры, своей культуры. На этом фоне масс-медиа могут “звучать” горном, призывающим к войне.
Хотя культуру можно назвать источником противоречий, лишь ей одной под силу одолеть бушующий океан противостояний, не допустить, чтобы он поглотил всех и всё.
Одним только благоразумием не удастся избежать столкновения разных культур, катастроф, могущих за этим последовать. На рассуди-тельности базировались развитие техники, индустриализация, страсть к наживе, захватнические войны и колониальная политика.
Благоразумием оправдывались невиданные злодеяния против человечности- расовая теория Гитлера и Вторая мировая война, принесшая человечеству неисчислимые страдания, только число погибших в ней насчитывает 50 миллионов. “Разумная” сталинская идеология явила миру коллективизацию, в результате которой от голода скончались 3 миллиона человек, а в деревнях, где земля всегда могла прокормить население, наблюдались случаи каннибализма. И всё это ради торжества маниакальной сталинской идеи, тоже оправдываемой “благоразумным” постулатом,- в социалистическом обществе не может быть единоличного хозяйства.
В постсоциалистических государствах люди страдают из-за противо-положной “разумной” идеологии – в рыночном хозяйстве не может быть коллективного ведения сельского хозяйства. Всё это можно назвать псевдоразумностью, не имеющей ничего общего с культурой. В обосновании своих деяний все власть предержащие исключительно изобретательны и неистощимы. Один из известнейших философов ХIX века Иоганн Готлиб Фихте заметил, что в просветительской деятельности люди бесчувственны и бессердечны, но неистощимы.
Политику на Земле считают грязным, недостойным делом, но находят это нормальным, что чистыми руками её проводить нельзя. Часто политики уподобляются тупоголовым деловым партнёрам, стремясь при заключении сделки обмануть партнёра, “подцепить его на крючок”, получить для себя мелкую выгоду, какое-то преимущество. Все эти ухищрения шиты белыми нитками, но заключившие выгодную, как им кажется сделку партнёры расходятся, злорадно потирая руки. Они горды своей “разумнстью” – противную сторону удалось одурачить. Но ничто не остаётся безнаказанным – на следующий день приходится опять встречаться из-за недоразумений, возникших в результате злосчастного соглашения сторон, породившего разночтения и непонимание. И как следствие – бесконечные споры, разоряющие судебные процессы.
Такая поведенческая норма особенно характерна для политиков постсоциалистических государств, которые не считают нужным в своей законотворческой деятельности руководствоваться общепри-нятыми нормами морали и этики.
В парламенте принимаются законы, призванные перехитрить народ, дело обставляют таким образом, будто он недопонимает в силу своей недалёкости мудрости политических решений. В то же время политики сами не понимают того, что отдельный человек, какая-то общественная группа могут закон не акцептировать, но вынуждены его соблюдать. Для того же, чтобы закон работал, он должен быть акцептирован народом в целом.
Из-за непризнания законов населением в постсоциалистических странах происходит бесконечная юридическая неразбериха- частые изменения законов, их дополнения, изменения законодательных актов при помощи принятия законов о поправках в законы.
Своё аморальное поведение политики оправдывают отсутствием опыта в этом новом для них деле. Хотя основные принципы законо-творчества известны на Земле уже тысячелетия.
Ещё более опасны последствия безнравственной и безответ-ственной политики в межгосударственных отношениях, и тут невозможно ограничиться только долгими спорами и судебными разбирательствами. В долгой истории Земли ошибки политиков очень часто оборачивались кровопролитием и войнами. Это политика плотоядной обезьяны-человека. С подобным наследством нельзя вступать в информационное общество.
Итак, выбор невелик: или проводить честную, основанную на уважении других народов и их культур политику как внутри государства, так и в межгосударственных сношениях или оставаться на уровне современной политической псевдокультуры, отодвигая на дальнюю перспективу время вступления в информационное общество.
Известно, что развитие не знает преград, и в будущем человечество ожидает внутри- и межгосударственные конфликты, затем как следствие- установление диктатуры, в том числе цензуры для средств массовой информации. Дверь в информационное общество пока остается закрытой.
Одно из самых распространённых софистских понятий на земле, используемых в том числе и в войне культур, – свобода. Это понятие используют на Земле как девиз люди с авантю-ристскими наклонностями для достижения своих корыстолюбивых и властолюбивых целей, основой которых являются эмоции хищной обезьяны-человека. Природа не признаёт понятия свобода. Все небесные тела во вселенной, траектории их движения, периоды вращения, притяжение и отталкивание находятся в зависимости друг от друга. Все процессы на Земле, в том числе и существование живой природы, также находятся во взаимозависимости. Только человека, который именует себя Homo sapiens, направляют к какому-то неопре-делённому состоянию, которое называют свободой.
Так как свободы не существует ни во вселенной, ни в природе, не существует её и в человеческом обществе, государстве, в группе людей.
Не существует и свободного человека. Хотя слово “свобода” на Земле очень популярно, имеются в виду всего лишь желания людей и возможность удовлетворения этих желаний.
Используя в политике слово “свобода”, пытаются направить желания народных масс быть под властью той или иной расы, народа, государства, партии, социального слоя, группы лиц или отдельного лица.
Возможность выбора имеется только между различными желаниями.
Свободу невозможно избрать, её невозможно потерять или завоевать, так как свободы вообще не существует. В человеческом обществе существуют амбиции, алчность, честолюбие, жажда власти, зло, эгоизм, стремление к доброте, но всё это вместе взятое только желания, желания, желания . . . и возможность их удовлетворения. Только ничтожная часть этих желаний обусловлена законами природы и малая доля вытекает из потребностей Homo sapiens.
Большинство желаний направлено на удовлетворение эмоций хищной обезьяны-человека, возникающих у неё из-за отсутствия разума.

Природа Земли против человечества

Умаранские учёные вот уже 50 лет с озабоченностью наблюдают за опустошительной деятельностью человека, губящей природу Земли, и пришли к неутешительному выводу, что экологический, а значит, социальный, экономический и политический кризисы неизбежны. Скорее всего, произойдёт он в течение следующего века, если люди вовремя не опомнятся и не прекратят расточительного использования природных ресурсов.
Еще не поздно перейти на научно обоснованные и щадящие способы добычи и использования природных ресурсов. До сих пор человечество бездумно и расточительно относилось и относится к бесценным дарам природы, восстановить и создать которые человек не в силах.
Только войны настоящего столетия, оборонная промышленность и связанные с ней отрасли промышленности поглотили природных богатств больше, чем человечество потребило за всю свою многовековую историю. На современном этапе развития энергия вырабатывается при помощи экологически опасных технологий. Защита окружающей среды не поспевает за темпами её уничтожения. Земляне ещё не умеют разрабатывать не загрязняющие среду обитания технологии, обеспеченные малой энергоёмкостью, производство осуществляется по принципу – чем экологически более опаснее, тем соответственно выше его энергоёмкость.
Человечество, таким образом, попало в заколдованный круг. Чтобы его разорвать, осталось не так уж много времени, и проблемы надо разрешить в ближайшие 50 лет. Практически немедленно нужно приступить к выработке щадящего режима использования природных ресурсов,избрать такой путь дальнейшего развития, когда потребление происходит по разумным потребностям, без ущерба для будущих поколений землян, которым тоже надо будет за счёт чего-то удовлет-ворять свои нужды, обеспечивать жизнедеятельность. Важно, чтобы щадящее развитие остановило цепную реакцию истребления природы.
Проблема же в том, что люди, призванные осуществлять столь важные преобразования, в принципе не готовы исходить из предпосылки – удовлетворение разумных потребностей. Те, у кого есть материальные возможности потреблять всё, что производится и продаётся, кто находится на “островке прогресса”, не в силах отказаться от своих привычек, ограничить себя в чём-то. Во имя обогащения производители наращивают объёмы всё новых предметов потребления, тратя всё больше и больше природных богатств.
У человечества есть две возможности – использовать в производстве воспроизводящиеся ресурсы в объёме, обеспечивающем восстанов-ление, и невосполнимые потреблять минимально и бережно или погибнуть в экологической катастрофы, если это не случится раньше
от отравления окружающей среды или в ходе народных волнений во время экономических, социальных и политических катаклизмов ввиду дефицита природных ресурсов.
Земляне не желают признать мудрости природы, и если деятельность человека начнёт глобально угрожать природе, она во имя сохранения жизни на планете будет защищаться от человека. Она создаст неблагоприятные условия для жизни и хозяйственной деятельности, физически сократит количество населения, повернёт вспять эволюцию, низвергнет человечество на уровень пещерного жителя.
Уже сейчас запад европейской части планеты поразили не виданные ранее наводнения, наносящие ущерб экономике стран с наиболее развитой промышленностью. Природа меняет направления течений воздушных и водных потоков. Климатическое явление последних лет под названием феномен Эль Ниньо стало причиной жестокой засухи в Африке и Центральной Америке и наводнений в Калифорнии.
Природа начала защищаться, но еще не изготовилась к атаке, но в любой момент она может обрушить на человека, крохотную, но обособленную частицу природы, всю свою могучую силу, если он не найдёт с ней компромисса. Учёные Земли обращали внимание руководителей государств и правительств на неотвратимость экологи-ческой катастрофы, если на межгосударственном уровне не будут приняты кардинальные меры по защите окружающей среды.
До сих пор в масштабах планеты для охраны среды обитания сделано ничтожно мало из-за политического противостояния денежных тузов. Крупные производители выступают против снижения производства. Отчисления на программы по охране окружающей среды скорее символические, чем имеющие какое-нибудь практическое значение, учитывая степень загрязнения всей планеты.
Повышенное содержание углекислого газа в атмосфере Земли повышает температуру на поверхности планеты, климат теплеет, возникает так называемый парниковый эффект. Площади тропических ливневых лесов катастрофически уменьшаются. Выбросы углекислого газа в атмосферу достигли рекордного уровня.
Только за период с 1970 года по 1995 год от рождества Христова люди на Земле уничтожили 30 процентов своих природных богатств.
Еще более тяжёлые последствия вызовет происходящий из-за концентрации аэрозольных газов распад озонового слоя, защищающего в высших слоях атмосферы Землю от вреднего солнечного излучения. Распад озонового слоя – следствие неразумной деятельности человека.
Солнце, которое было основой создания всего живого, которому люди поклонялись как Богу, становится для человека и для всей живой природы самым страшным губителем, уничтожая их невидимым смертельным излучением, которое достигнет Земли из-за отсутствия в атмосфере защитного озонового слоя.
Если человечество продолжит своё преступное отношение к природе Земли, уровень воды в океане в течение жизни одного поколения людей поднимется на 6 метров.
Месть природы человечеству не ограничится только описанными выше процессами. Вследствие повышения температуры воздуха начнется таяние льдов Северного Ледовитого океана, Гренландии, значительно уменьшится ледовый панцирь на полюсах. В перспективе только при повышении уровня воды в Мировом океане на 1 метр под водой могут оказаться целые государства. На приэкваториальных широтах климат станет еще засушливее, что приведёт к катастрофи-ческим последствиям.
Природа, приступив к расплате, не будет различать виновных и не-виновных, она накажет весь род человеческий, а раз он как бы коллективная часть природы, то будет нести коллективную отвественность за свои преступные деяния.
Надо заметить, что самую большую лепту в отравление атмосферы Земли вносят промышленно развитые страны, они виновны и в гибели тропических лесов, в то же время в силу своего географического положения пострадают от последствий изменения климата развивающиеся страны, повинные лишь в четверти прегрешений человечества против природы.
После потепления климата наступит обширное похолодание, и произойдет это из-за остановки Гольфстрима.Эти процессы приведут, в свою очередь, к новым катастрофам.
Гольфстрим берёт начало в Мексиканском заливе и несёт свои тёплые легкие поверхностные воды на северо-запад Европы и дальше на Север, в Баренцево море. Водный поток, по пути отдав всё тепло и частично испарившись, остывает, солёность воды повышается. Теперь уже холодное тяжелое течение спускается между Норвегией и Гренландией вниз, ближе к морскому дну и продолжает свой путь обратно в Тихий океан уже как глубинный водный поток.
Этот природный “насос”, работающий на перепаде температур холодной и теплой воды, тысячи лет благоприятствовал жизни человека в Европе и на Севере.
Возникший в результате загрязнения атмосферы парниковый эффект значительно повысит температуру воздуха в Европе и на Севере, где начнут таять вековые льды. Из-за притока пресной талой воды солёность морской воды уменьшится в верхних слоях, и они больше не опустятся вниз. Не будет эффекта насоса, так как нет перепада температур верхнего и нижнего, природноых слоёв морской толщи. Гольфстрим остановится.
И сразу резко похолодает. Большая разница температур высоких и низких широт станет причиной разрушительных ураганов и наводнений.
Похолодание климата вследствие остановки Гольфстрима продолжится, и вскоре холод скуёт не только Север, но и Европу вплоть до Средиземного моря. Традиционное земледелие и связанные с ним обрабатывающие отрасли перестанут существовать, что вызовет экономические, социальные и политические катастрофы.
Природа начала военные действия против человечества. Она готова отдать часть себя, чтобы охранить жизнь вообще.

Больше тысячи лет понадобится природе, чтобы оправиться от удара, нанесенного ей бездумной и потребительской деятельностью человека. Вновь оживёт Гольфстрим. А сможет ли человечество выжить после мести природы?
Есть большая вероятность, что повторится, правда, теперь уже вызванный разрушительной деятельностью человека, природный катаклизм, случившийся на Земле 19000 лет назад до рождения Христова. Тогда в результате смещения земной коры произошли чудовищные извержения вулканов, весь небосвод закрыли тучи пепла и пыли, и живительные солнечные лучи не могли проникнуть на обширные земные просторы. Средняя температура на Земле заметно понизилась, и началось глобальное оледенение. 17000 лет до рождения Христова громадные толщи льда покрывали поверхность Северного полушария Земли до Средиземного моря, льдом была скована и Северная Америка.
Большая часть флоры и фауны погибла, люди испытывали чудовищные страдания. Целые народы нашли свою смерть на бескрайних морозных просторах, так и не приспособившись к суровым природным условиям – невыносимому холоду, бушующим снежным метелям, безжизненным ледовым пространствам, где невозможно найти пищу и согреться. Но не только силы природы восстали против человека – в поисках пути на юг, в теплые края обострилась борьба за выживание, погубившая множество невинных животных и их собратьев-людей.
Глобальный катаклизм до неузнаваемости изменил планету – материки, океаны, моря, реки и озёра изменили свои очертания и местоположения. До перемещения земной коры современные Арктика и Антарктика располагались в субтропических широтах. Население этих благословенных земель занималось земледелием и скотоводством, существовали промышленность и мореплавание, велась оживлённая торговля.
Города были многолюдны, застроены прекрасными дворцами, стоящими на просторных проспектах и площадях. Жизнь на этих благодатных землях закончилась за несколько часов – вскоре всё было покрыто потоками воды, и Арктика и Антакрктика похоронены под многометровой толщей льда.
Эта катастрофа полностью уничтожила цивилизацию, существовав-шую до Великого потопа, сохранив как-бы в назидание потомкам лишь загадочные руины. Ещё в наше время на Земле – в Перу, Мексике, Египте – можно видеть следы великой культуры. До сих пор птицы вновь и вновь проделывают свой древний трудный перелёт на юг, словно спасаясь от леденящего дыхания вечных снегов, чтобы весной вернуться домой. Людей, наблюдающих осенью отлёт птичьих стай в тёплые края, охватывает необъяснимая щемящая грусть, чувство утраты. Но не всё потеряно – весной пернатые путешественники вернутся, и займутся своими неотложными делами.
После Великой катастрофы силы природы постепенно успоко-ились, и жизнь на Земле стала медленно возрождаться. И челове-чество, пережив с природой весь ужас произошедшего, продолжило свой путь восхождения, вплоть до сегодняшнего дня.
Умаранские учёные уверены, что существует реальная опасность нового изменения климата Земли в результате жизнедеятельности человека. Неизвестно, что страшнее – образование новых ледовых массивов или таяние льдов Арктики и Антарктики. В обоих случаях надо ожидать повторения разломов земной тверди и всего того ужаса, что уже испытало человечество.
Земная цивилизация поступает подобно страусу, прячущему голову в песок, с тем лишь отличием, что люди скрываются на своих “островках прогресса” и отказываются заглянуть в будущее, в панике от того, что их там ожидает. Только небольшое число действительно истинных учёных, философов и – в массовом человеческом понятии других “придурочных” фанатиков – душой болеет за будущность прекрасной планеты Земля.
Мы всё же верим – человечество осознает всю сложность, длительность и конкретность истории развития Земли и Вселенной в целом, главную суть эволюции – предначертанную неизбежность поступи истории.
Жизнь возникла из неживой материи на определёном этапе эволюции и развивалась на протяжении очень длительного времени. В ходе долгой эволюции в живой природе выработались понятия, что есть яд, пища и вода, восприимчивость и переносимость горячего и холодного. Иными словами, вся живая природа, флора и фауна, определила для себя, что для неё хорошо и что плохо, хотя это тоже относительные понятия. Хорошее не всегда будет хорошо, как и плохое не бывает вечно плохим. Например, чистый воздух – как раз смесь тех газов, приспосабливаясь в которых и к которым, возникла сама жизнь и достигла современного уровня.
Из этого следует, что человечеству опасны не сами процессы, происходящие на планете, а скорость, с которой они протекают. Если состав атмосферы начнет меняться настолько быстро, что механизмы наследственности и изменчивости живого организма не смогут, не успеют приспособиться к новым условиям, жизнь угаснет.
За очень короткое время, каких-то сто последних лет, научно-технический прогресс на Земле достиг такого уровня, что стал угрожать равновесию сил в природе. Дело, конечно, не в самом прогрессе, а в способах его достижения, которые приняли самые варварские формы – примитивные, пагубные, расточительные по отношению к живой природе и её ресурсам.
Земная наука всё еще находится в той же стадии развития, что и сотни тысяч лет назад, когда добывались и использовались, в основном, материалы – золото, медь, олово, свинец, – то есть наиболее легко поддающиеся обработке.
И поныне земная цивилизация использует для своего развития природные ресурсы подобно первобытному человеку: добывать наиболее лёгким способом, пользоваться и потреблять таким образом, чтобы эффект был сиюминутным и выгодным на данный момент. Хотя современный человек, использующий “мыслящий мозг”, должен бы исходить из необходимости разумного потребления и отказа от мгновенной выгоды ради сохранения природных ресурсов на будущее, когда высокие совершенные технологии позволят не нарушать равновесия, гармонии в природе и сохранить и приумножить воспроизводящиеся ресурсы. Как я уже отмечала, вопрос не в процессах, а в том обстоятельстве, что процессы эти происходят слишком быстро.
Живая и неживая природа всегда изменчива и находится в постоянном движении, развитии, абсолютного равновесия в природе не бывает. Что есть природное равновесие? Это означает, что изменения происходят постоянно, но чрезвычайно медленно, чтобы выработанные в ходе эволюции механизмы реагирования на внешнюю среду могли адаптироваться к новым условиям и обеспечить преемственность жизни.
До того времени, как человек, вернее созданная умаранскими учёными хищная обезьяна-человек, включился в природу, стал её частью и, что главное, стал по собственному усмотрению ею распоряжаться и пользоваться, все процессы в ней были уравновешенны, гармонично связаны между собой.
Изменения, вызванные деятельностью человечества за последние десятилетия, настолько глобальны и скоротечны, что выработанные в живой природе в течение многих и многих веков механизмы приспособления, идеальные при очень постепенном изменении среды обитания, в новых условиях не могут полноценно работать.
Живая природа Земли не может приспособиться к быстрым переменам не только в физическом смысле, но и, имеется ввиду человек, самодостаточная и обособленная её часть, вызвавший взрывчатый характер изменений, в духовном. Поэтому человечество подвержено отклонениям от нормального развития и поведения – алкоголизму, наркомании, различного рода нарушениям психики, совершает преступления, проявляет агрессивность по отношению к окружающим. Человек живёт с постоянным ощущением опасности, необходимостью защитить себя. В то же время отдельная личность не отдаёт себе отчёта в том, что угроза всеобъемлюща, она подстерегает человечество в целом. Совершенно неоправданно ожидание опасности со стороны близкого окружения и проецирования своей агрессии на него. Направленная агрессия неизбежно вызовет ответную, и готова почва для новых конфликтов и противостояний – процесс бесконечный, как цепная реакция. Просто надо ясно и чётко сформулировать причины тревоги и признать, что безумная гонка за прогрессом – тупиковый путь. И признать этот факт нужно на межгосударственном уровне.
Научно-технический прогресс – не самоцель, и чем выше его достижения и возможности, тем важнее определить приоритеты и ставить оправданные цели. Ценности и цели, какой ценой и как достигаются,- вот важнейшие гуманитарные проблемы, стоящие перед человечеством.
Но прежде оно должно дать правдивый ответ на вопрос – есть ли разумная жизнь на Земле?.

Пир на “островках прогресса” продолжается

Жизнь на “островках прогресса” идёт своим чередом. Эти “островки” могут быть маленькими или побольше – соответственно материальному положению отдельного человека, группы людей или целого класса.
Но вне зависимости от количества и качества имеющихся благ пир для всех закончится одинаково. Для кого-то “островком” его личного прогресса является автомобиль. На земном шаре в дорожных происшествиях погибают сотни тысяч человек, это и безответствен-ные водители, и безвинные попутчики и пешеходы. Смерть собирает свой урожай на дорогах постоянно, и люди воспринимают это как неизбежность, сопутствующую прогрессу.
По мнению наших учёных, приведших расследование множества аварий, это вовсе не данность. Причина в том, что человек в своей повседневной деятельности не поспевает за бурным развитием науки и техники. Человечество еще не готово пользоваться достижениями научной мысли. Скажем, автомобили с мотором в сто лошадиных сил массово используются, в то время как в силу их интеллектуального развития и состояния психики, я имею ввиду и эмоциональный настрой дикого земного предка человека, многим вполне подошла бы и одна лошадиная сила.
Наши учёные провели тщательный анализ причин корабле-крушений и авиационных катастроф. Выяснилось, что ни техника, ни технология не были повинны в многочисленных трагедиях, случившихся исключительно по вине несовершенства человека, который не может быть на равных с высокотехнологичными машинами и механизмами.
“Мыслящий мозг” человека, эксплуатирующего и обслуживающего технику, плетётся далеко позади передовой технической мысли. Следует признать, что причиной различных катастроф и аварий зачастую являются и присущие людям слабости и недостатки характера: алчность, переоценка собственных сил и возможностей, заносчивость, часто явная глупость и небрежность.
Например, лайнер с более чем тысячей пассажиров вместе с засек-реченным грузом идёт на дно именно вследствие указанных выше пороков. Рассмотрим подробно, как это могло случиться. Руководствуясь установленными правилами, судовладелец заказывает и оплачивает в морской инспекции полную техническую экспертизу состояния всех систем корабля. Получившие неплохие деньги инспекторы закрыли глаза на некоторые замеченные недостатки и выдали соответствующий сертификат на морские круизы, хотя корабли подобной конструкции предназначены только для прибрежного плавания. Владелец судна даёт разрешение на выход в открытое море, несмотря на то, что осведомлён о состоянии корабля и получил штормовое предупреждение. Капитан, в свою очередь, выводит судно в море, и оно идёт полным ходом в штормовых волнах.
Желание капитана выслужиться перед судовладельцем, переоценка им своих возможностей, желание владельца корабля нажиться, беспринципность и продажность чиновников морской инспекции, оплатили своей мучительной смертью пассажиры затонувшего корабля.
Со смертью одного человека для него погибает целый мир, с гибелью человечества не станет мира. Как нет разницы между гибелью отдельного человека и всего человечества в философском смысле, так нет различия и у причин, вызвавших смерть одного человека или человечества в целом.
С развитием науки и техники за последние сто лет стали реальностью грандиозные проекты, призванные обеспечить все желания и потребности обитателей “островков прогресса”. При этом не учитывается то обстоятельство, насколько готовы морально жители “островков” пользоваться благами цивилизации.
Потребление – это своего рода наркомания или алкоголизм, тормозящие мыслительный процесс, человек становится зависимым от всякого рода вещей, с азартом приобретая всё больше и больше, у него развивается потребительское мировоззрение. Прибыль производителей товара растёт, и они начинают наращивать производ-ство, что даст и им возможность наслаждаться гонкой приобретательства, испытывая, скажем так, потребительский кайф. Учёные, разработчики тоже хотят иметь деньги, чтобы, в свою очередь, иметь возможность потреблять. Круг замкнулся. Надо заметить, что подавляющая часть затраченных природных ресурсов и произведённых ценностей приносится человечеством, образно говоря, на алтарь глупости и жадности. Для удовлетворения оптимальных зап-росов людям вовсе не нужно производить и приобретать такую массу вещей, создавая иллюзию о потребительской миссии человечества.
Над человечеством нависла прямая угроза глобальной экологической катастрофы, она приближается, набирая обороты. Вслед за ней надо ожидать локальных экономических, социальных, политических противоречий. Нельзя исключить и того, что какое-то из них вызовет мировую катастрофу, и человечество погибнет раньше, чем его успеет погубить полномасштабное загрязнение среды обитания. В лучшем случае оставшимся в живых придётся вновь заселять пещеры.
Это итог жизни сверх меры. Сказать, что так живёт большинство землян, было бы преувеличением, означало бы обидеть их. Имеется ввиду, что всё большее богатство достаётся и так богатым.
1,3 миллиарда человек на Земле живут за чертой бедности, более 900 миллионов ложатся спать голодными, за миллиард заходит число людей, вынужденных обходиться без чистой воды. Миллард землян неграмотны.
Количество бедных и разница в их доходах и прибылях толстосумов возрастают – бедные становятся всё беднее, а богатые – ещё богаче. Население Земли беднеет и за счёт роста рождаемости в развива-ющихся странах и в результате жестокой конкуренции, выводящей из игры тех, кто по тем или иным причинам оказался на худших стартовых позициях.
Губительный прогресс, оправдываемый апологетами сверхпотреб-ления неизбежностью негативных и опасных последствий, служит только 15 процентам всего населения Земли.
Подавляющее большинство землян обитает на крохотных “остров-ках прогресса” или вообще влачит жалкое существование в “прибреж-ной тине”, озабоченное хлебом насущным, оплатой счетов, другими словами, самыми элементарными жизненными проблемами.
Нельзя поручиться, что их терпению не придёт конец. Пружину нельзя закручивать бесконечно, придёт время, и она не выдержит. Сможет ли демократия, уже сейчас мнимая и относительная, продемонстрировать свою прочность перед натиском народных волнений, внезапными изменениями и возможными потрясениями?
При ведении чрезвычайного положения в ответ на выступления народных масс уже в современном законодательстве предусмотрены ограничение прав и свобод граждан, свободы слова, запрещение митингов и собраний, отмена выборов – приостановка демократии.
В ходе изучения нашими специалистами экономической, социальной и политической ситуации и перспектив дальнейшего развития на Земле стало очевидным, что недалеко время, когда демократию отменят введением чрезвычайного положения, что, в свою очередь, спровоцирует установление диктатуры в интересах 15 процентов населения, обитающего на благословенных “островках прогресса”.
И никто не задумывается над тем, что от мести природы не спасётся никто, не помогут никакие законы – ни настоящие, ни предназначенные на перспективу. Только при условии отказа от присущих дикой обезьяне-человеку проявлений чувств и инстинктов, от всепоглащающего эгоцентризма человеческой особи, через познание себя и окружающего мира, руководствуясь доводами разума, человечество может найти пути достойного существования.
Хочется обратить внимание ещё на одно обстоятельство. На Земле бытует убеждение, что если человек уже что-то создал, почувствовал прелесть обладания какой-либо вещью, возможностью, каким-либо овеществлённым достижением научной и технической мысли, отказаться от этого выше человеческих сил. В качестве доказательств приводятся примеры сопряженности, взаимосвязанности экономичес-ких и производственных процессов, их необходимости и всей человеческой деятельности. Это глубоко ошибочное мнение.
Люди на Земле создали и создают многое, что-то утрачено безвоз-вратно. Человечеству, отдельному человеку вполне по силам отказать себе в чём-то во имя спасения самой жизни. Испытав кораблекрушения, авиакатастрофы, многочисленные аварии на атомных электростанциях и их чудовищные последствия, он готов отказаться от многих достижений научно-технической мысли, во всяком случае, до тех пор, когда будут отработаны безопасные технологии и безотказная техника. Можно привести множество примеров, когда, спохватившись задним числом и действуя под давлением общественного мнения, люди принимали меры, ограничивающие потребление, и даже уничтожали продукт, представляющий опасность по каким-то параметрам, останавливали вредное производство. Но всё происходило постфактум, а лучше бы предвидеть, просчитать, чтобы избежать отрицательных последствий.
Вопрос только в том, как отнестись к проблеме – с позиций “мыслящего мозга” или исходя из крепости заднего ума плотоядной обезьяны-человека. Что победит – жажда наживы или всё-же разум.

Заключительное слово

Наша экспедиция заканчивает свою миссию. Выполнены программы исследований, наблюдений и слежения. Уже стартовала с Умарана сменяющая нас команда, чтобы принять эстафету. Как только дождёмся коллег, сразу отправимся домой.
Мы вполне довольны результатами своего труда. Успешно выполнено и второе задание – защита Земли от метеоритов и комет.
Уже 2000 лет мы дежурим на орбите Земли, оберегая её,- уничтожаем метеориты, представляющие опасность для планеты, отводим с её орбиты кометы, астероиды, которые до нашего присутствия в качестве ангелов-хранителей часто были причиной катастроф – наводнений, землетрясений, вплоть до изменений климата, губительно сказавшихся на живой природе Земли. Эти смертоносные посланники космоса погубили расцветающую разумную жизнь на многих планетах еще до того, как она смогла достигнуть в своём развитии первого измерения цивилизации. За 2000 лет, что мы находимся на орбите Земли, лишь редким крупным метеоритам удавалось прорвать заслон. При современном техническом уровне планеты даже небольшой метеорит может наделать много бед, упав, например, на атомную электростанцию, какой-нибудь жизненно важный объект в большом городе, повредив инфо-или энергосистему.

На этом я заканчиваю свой рассказ о человечестве на планете Земля. Это не научный анализ, и не отчёт об экспедиции, это мои размышления, изложенные для широкой публики на моей родной планете.
К сожалению, это грустное повествование, в нём печаль и беспокойство о судьбе человечества.
Самое негативное отношение вызывает в людях их самолюбование, переоценка ими своих сил и возможностей и соответствующее поведение.Жизненный путь человека – бесчисленная череда ошибок, причиняющих страдания и приносящих невзгоды, но на ошибках не принято учиться. Более того, человек настолько ценит себя, уверен в своей правоте, что осмеливается подвергать сомнению мудрость и разумность эволюции, её рациональность.
Известный на Земле учёный, профессор Георг К.Уильямс, занимающийся теорией развития человечества, например, находит абсурдным, что эволюция предназначила общий орган для дыхания и питания, почему-то упустив из виду, что человек ещё и пьёт и при этом очищаются его верхние дыхательные пути. И это со стороны пророды очень рационально и практично. Профессор также недоволен тем обстоятельством, что один и тот же орган человека отвечает за деторождение и очищение организма, считая это чрезвычайной глупостью со стороны эволюции. Уважаемый учёный муж не берёт во внимание, что у природы не было возможности и надобности предлагать дикой обезьяне, прародителю человека, предметы гигиены, используемые современным человеком, противозачаточные и защитные средства. Но в одном профессор Уильямс абсолютно прав, утверждая, что природа человека сейчас более или менее такая же, какой она была в каменном веке, который длился более чем в сто раз дольше, чем зафиксированная в летописях история человечества. Да и природные свойства человека больше подходят для жизни в каменном веке.
И с этим нужно согласиться. Следует, однако, добавить, что для хищной обезьяны-человека это были единственно возможные данности, с помощью которых он вышел победителем в борьбе за существование и сумел обеспечить преемственность.
Жаль только, что человек, получив в дар от высоко-интеллектуального существа “мыслящий мозг”, предпочитает руководствоваться в своей деятельности, всё больше исходя из характерных для дикой обезьяны эмоций и животных инстинктов.
Человеческая философская мысль в целом сделала всего один небольшой шаг вперёд в сравнении с развитием техники, уступая умению человека обрабатывать камень, плавить и ковать металл, изобретать и изготавливать смертоносную военную технику и снаряжение.
Земляне, упрекая эволюцию в недальновидности, должны, прежде всего, критически отнестись к себе, обществу в целом, его обустройству.
Уже сейчас повальное пьянство, не знающая границ наркомания, СПИД могут стать причиной демографического краха в ряде стран. И это отнюдь не достижение эволюции, а скорее побочный продукт человеческой деятельности, обочина “островков прогресса”. Сокращение этих оазисов благополучия освобождает место для асоциальной прослойки общества.
Человечество в его восхождении к современности сопровождали смертоносные эпидении, страшный бич средневековья- чума, что можно объяснить повторяющимися время от времени ухудшающи-мися условиями жизни, вызванными войнами, неурожаями, природ-ными катастрофами, в свою очередь, влияющими на защитные силы организма, его иммунитет. Это не внутренние болезни человека, а его реакция на окружающую среду.
СПИД, можно сказать,- дело рук человеческих, он, скорее, объяс-няется духовными обстоятельствами, вернее, их отсутствием, нежели физическими. Число ВИЧ-инфицированных на Земле увеличивается ежедневно на 16000 душ, их количество сейчас составляет 30 миллионов. По прогнозам, к 2000 году после рождения Христова печальная цифра возрастёт до 40 миллионов.
Люди, конечно, борются со СПИДом, но, как принято у землян, с последствиями, а не причинами, упорно отказываясь признать собственную вину, предвидеть плачевные результаты своей деятель-ности. Ну, а если и предполагают, не могут отрешиться от соблазнов, чтобы не допустить грядущих опасностей.
И как бывает всегда, когда человек теряет контроль над ситуацией, собственной судьбой, человечества в общем, природа берёт инициативу на себя. Так, по нашим наблюдениям, концентрация спермы земных мужчин катастрофически уменьшается. Содержание жизнеспособных сперматозоидов в 1 миллилитре спермы сокращается в среднем на 1.5 миллиона единиц, или 1.5 процента в год.
В тех местностях, где люди мнят себя наиболее цивилизованными и имеется высокоразвитая промышленность, отравляющая природу, демографическое будущее еще более проблематично.
Как человек губит природу самыми изощрёнными способами, так и она в ответ не менее изобретательна и находчива, вступив в боевые действия.
Земной человек, прежде чем предъявить эволюции свои претензии относительно её возможностей и рациональности, должен спросить себя:“Зачем эволюции понадобилось сотворить это одно-единственное и неповторимое существо на Земле, которое загрязняет и губит природу, подвергая опасности себя и человеческий род в целом как вид, существование живой природы вообще”. Никто на Земле не знает ответа на этот вопрос.
Ответ можем дать мы, умаранцы. Эволюция не создавала такого существа.Хищную обезьяну-человека, гордо называющего себя теперь Homo sapiens, “породили” мы, учёные Умарана.
Была ли это роковая ошибка с нашей стороны – покажет время, дальнейшее развитие человечества. Во всяком случае, несомненно одно – мы ответственны за будущее людей, Земли и сохранность всей живой природы.
Исходя из закона увеличения энтропии, человечество пытается утешить себя тем, что с течением времени всё само по себе ухудшается и это непреложный универсальный закон природы, который никто не в силах изменить. В то же время в мире есть локальные временные места, островки с уменьшающейся энтропией, невзирая на её увеличение в целом.
Наличие таких мест позволяет их обитателям утверждать, что они пользуются благами прогресса, и обманываться надеждами, что так будет всегда, никакие превращения и повороты судьбы их не коснутся. “Островки прогресса” в связи с увеличением энтропических процессов уменьшаются, и вокруг них количество недовольных, вынужденных жить в бедности и убогости, возрастает быстрее, чем это обусловлено общей величиной энтропии.

В моём рассказе главное внимание было уделено негативным процессам, происходящим в человеческом обществе, но из этого не следует, что я проповедую пессимизм и эсхатологию. Мой небольшой труд предназначен читателям на Умаране, тем, кто небезразличен к другим цивилизациям, кто, возможно, будет участником последующий экспедиций на планету Земля.
Несмотря на тревожные моменты и события в развитии Земли, большинство её населения живёт с надеждой в сердце, верой, что жизнь станет лучше и справедливей, в их душах живёт милосердие, они хотят любить и быть любимыми.
О любви, справедливости, свободе на Земле написаны тысячи книг, сложены песни, сняты фильмы, в их честь исполняется прекрасная музыка, лучшие картины посвящены этим самым лучшим из человеческих чувств и понятий. В танцах, посвященных любви, человек чудесным образом перевоплащается. Весь этот мир прекрасного мы берём с собой – наша фонотека значительно пополнилась за время экспедиции и будет доступна каждому жителю Умарана.
Мы везём домой и записи речей множества “монарших” особ, начиная от королей и кончая президентами, тирад, главным образом, восхваляющих собственную персону оратора, его деяния и невыполненные обещания служить народу. Очень небольшое число правителей за всю историю Земли оставило о себе хорошую память потомкам великими свершениями и праведной честной жизнью.
В то же время мы знаем, что многие правители действуют как душевнобольные, которые упиваясь властью, не могут адекватно оценить обстановку. Жажда власти заставляет их стремиться к власти и удерживать её любой ценой, несмотря на страдания народа. Людей, больных жаждой власти, использует их окружение в своих корыстных целях.
История человеческого общества – это история войн и страданий народа. При расширении империй властители сеяли смерть, распад государственных и экономических образований приносил новые несчастья и новую волну насилия. Бессмысленная и скорбная деятельность человечества.
Несмотря на грустный итог, всё же в нас сохраняется искра надежды, что “мыслящий мозг” победит, одолеет негативные эмоции хищной обезьяны-человека и он по праву будет называться – Человек Разумный.
И ещё мы очень надеемся на самостоятельное решение этим человеком своих проблем и на то, что нам не придётся вмешиваться. Потому что это положило бы конец естественному и самобытному развитию человечества.

Люди вступают в ХХI век с большими надеждами, что их стремление к хорошему не изжило себя. И мы верим, что человек вновь обретёт веру в себя, свои неисчерпаемые возможности, которую он потерял во взрывчатом развитии техники настоящего столетия, будет уважать себя и себе подобных, поймет наконец, что важно в жизни, а без чего можно обойтись, что есть высшие ценности и вещи необязательные.
Эта экспедиция была для меня первой, и впечатления от неё у меня остались самые тягостные. И я была убеждена, что человечество заслуживает хорошего урока, “оплеухи” от природы, чтобы перед общей людской бедой и нуждой земляне забыли вражду и помогали друг другу достойно выжить. Я была уверена, что никогда не будет возможна встреча представителей высшего уровня цивилизации, в данном случае нашего второго измерения, с низшей, первой ступенью земной цивилизации. Но сейчас, после долгого исследования, анализа и изучения прогнозов развития человечества, наша команда пришла к заключению, что человечество вскоре оправится от шока ХХ века – сверхреактивного развития техники, угнетающих генную систему человека войн и других удручающих событий, особенно повредивших генный код умаранцев.
Мы сохраним веру в то, что человеческое общество возвысится до второго измерения цивилизации, будет достойно его. И тогда состоится наша долгожданная встреча, без боязни конфликта и подпадания земной жизни под наше влияние, в какой бы форме оно ни проявлялось. Встреча равных, Человека с Человеком.
И ещё мы надеемся, что в людях окрепнет вера в их Бога, хотя заметили признаки рыночных отношений, так не свойственных богоугодным делам, в церковных кругах. Впрочем, на Земле, за редким исключением, всё подчинено интересам бизнеса, меркантильность вообще очень свойственна землянам. Подтверждают это споры, разгоревшиеся вокруг савана Иисуса Христа, так называемой туринской плащаницы, а также использование празднования Рождества Христова в коммерческих целях.
Религиозная философия людей отстала от развития человечества, стала для них тесной. Вера в духовно воплощённое существо, сохранившаяся тысячелетиями без изменения, для современного человека, который хочет для всего иметь научное обосноване, воспринимается с трудом.
Вера человечества в Иисуса Христа существенно поубавилась из-за ужасных страданий последнего столетия, войн, унёсших огромное количесво человеческих жизней, в которых люди устремлялись в битву со словами “Помоги нам, бог”.
Мы всё равно не теряем надежды – люди будут уважительны к другой вере, другой культуре, сосуществование различных религий и культур возможно.
На этом я заканчиваю свой повествование. Нас вот-вот сменит следующая экспедиция, чтобы продолжить дежурство и исследова-тельскую работу на орбите Земли на высоте 5000 километров.
Наш звездолёт совершает прощальный облёт прекрасной планеты Земля. Последний раз всматриваюсь в милую планету, кажущуюся такой миролюбивой и спокойной, чья природа словно выписана акварелью – горы, леса, реки и озёра, моря и океаны, по-домашнему уютные и родные. Но вижу и продолжающиеся войны, смерть, лишения . . .
Наш звёздный корабль берёт курс на Умаран и увеличивает скорость. Я обращаюсь с молитвой о помощи людям к Самому Высшему Могущественному Разуму высшего измерения подобно тому, как земляне возносят мольбы своему Богу:

Отче наш, Иже еси на небесах!
Да святится имя твое, да прийдет
Царствие твое, да будет воля твоя,
яко на небеси и на земле. Хлеб наш
насущный даждь нам днесь; и остави
нам долги наша, якоже и мы оставляем
должникам нашим; и не введи нас
во искушение, но избави нас
от лукавого. Аминь.

P.S. Поблизости от Умарана есть маленькая планета Дар, на которой хранятся потерянные в мире вещи: утраченная любовь, несбывшиеся надежды и неосуществившиеся мечты, непознанные радости и долгожданное счастье . . . Все, кто попадут туда, обретут свои потери.

Звёздный корабль,
околоземная орбита

Meresoolased huuled. Kolmas raamat.


Autor: Uido Truija

Meri! Mu laevuke on sinu tahte vallas,
tuuletiivul kaugeneb mu armas kodukallas.
Hinge täidab rännulust;
süda ihkab meretuult ja vabadust,
kuid siiski eales maapeal
ei unusta ma sooja koduust.

SISUKORD

Esimene peatükk. New Orleansis möllab orkaan. Kohutav tulekeeris. Veeuputus Rhode Islandil.

1806. aasta augusti ilmad olid Ameerika kagurannikul erakordselt muutlikud. Mehhiko lahel kogus hoogu orkaan, mis üha tugevnes ja liikus maismaa suunas. Rannikule sööstvad lained kohtusid Mississippi deltas jõeveega ja peatasid selle voolu; veetase üha tõusis ja asus jõeäärsetele aladele laiali valguma.
Looduses valitses läheneva katastroofi eelaimus. Metsloomad põgenesid läheneva üleujutuse eest; rotid, hiired ja nirgid ronisid oma urgudest välja ja visklesid suures ärevuses edasi-tagasi. Vettinud pinnasest ilmusid vihmaussid ja katsid paksu kihina maapinna; sipelgad sagisid meeleheitlikult oma pesal, rohutirtsud suundusid parvedena sisemaale. Öökullid, rähnid ja vainukäod lendlesid salkadena taeva all, laskusid aeg-ajalt puudele ning tõid kuuldavale kaeblikke häälitsusi. Toonekured tõusid pesadelt lendu ja tiirlesid ärevalt häälitsedes õhus.
New Orleansi elanikud võitlesid meeleheitlikult madude ja sisalikega, kes kogunesid suurte kobaratena majade treppidele, tungisid tubadesse, rõdudele ja isegi majade katustele. Koduloomad ja –linnud olid paanikas. Kõikjal kostus sigade ruigamist, lehmade ammumist ja lammaste ärevat määgimist; koerad ulgusid ja kiunusid meeletult. Haned kaagutasid ja rabelesid tarandikes, püüdes meeleheitlikult vabadusse pääseda. Kassid istusid koos madudega majade katustel.
Möödus vähem kui ööpäev, ja märatsev tsüklon jõudis New Orleansi kohale. Enneolematult tugev vihmasadu mattis endasse kogu linna; taevast tuli lausvett, mis sarnanes pigem viimsepäeva veeuputusega. Mississippi jõesuudmesse jõudnud orkaan asus räsima linna; tuule kiirus ligines kahesajale kilomeetrile tunnis. Kohutavalt kõrged lained ja meeletu tuul rebisid lahti ankrus seisvad laevad, paisates neid justkui puupilpaid kaldale. Paljud laevad uppusid koos meeskonnaga või purunesid sadamasse tormanud hiigellainetes. New Orleansis lammutasid tuulepöörised sadu maju, paljudelt majadelt kergitas tormituul katused ja kandis need enam kui poole kilomeetri kaugusele.
Järgmisel päeval algas see, mida olid maod ja kogu loodus ette kuulutanud – veeuputus. Linnatänavatele tormasid vetevood, mis valgusid kiiresti laiali üle kogu linna, jättes enda alla matmata ainult üksikud kõrgemad kohad. Elanikud otsisid pääsu majade ülakorrustel, upitasid ülespoole koduloomi ja majakraami. Kaupluste ja ladude omanikud rabelesid meeletult, üritades oma varandust päästa.
Mitte keegi ei teadnud, kui kaua torm kestab ja kui kõrgele veetase tõuseb. Õnneks neljandal päeval muutis tormituul äkitselt suunda ja tormas uue ohvri, Uus-Inglismaa kallale. Vesi linnas hakkas pikkamisi alanema. Seekord oli New Orleans siiski suurest uputusest pääsenud, aga keegi ei teadnud, millal saabub järgmine linna uputav torm ja kui tugev see saab olema.
Samal ajal, kui New Orleansi linna räsis kohutav orkaan ja uputasid vetevood, oli Ameerika idarannikul juba nädalaid valitsenud kõrgrõhuala. Päike kõrvetas armutult, taevas oli täiesti selge, õhk liikumatu. Kogu Uus-Inglismaal püsisid erakordselt soojad ja lämbed ilmad; enam kui kolm nädalat ei olnud sadanud tilkagi vihma. Siin-seal puhkesid üksikud väikesed metsatulekahjud, mis siiski elanike poolt käepäraste vahenditega kiiresti kustutati.
Augusti lõpul hakkas puhuma kuiv tugev läänetuul, mis paisus kiiresti tormiks, kuid miski ei ennustanud kohutavat katastroofi. Väikese Norwichi asula elanikud valmistusid öö hakul rahulikult puhkama heitma, sest taolisi äkitselt puhkenud kuivi torme oli esinenud ka varem. Pisut enne kella kümmet kuuldus lääne suunast, asulat ümbritseva metsa tagant, üha tugevnevat mühinat ja praginat, mis täitis elanike südame hirmu- ja õudustundega. Õhtutaeva pilved hõõgusid punakalt, ootamatult sööstis asulale tulemeri. Tuli levis orkaanina mööda puulatvu, kust langesid maapinnale tohutud keerlevad tuleleegid.
Norwich hävis tulemöllus täielikult. Inimesed, kes tulikuuma õhku sisse hingasid, langesid surnult maha. Mõnedel hukkunutel polnud põletushaavu, kuid enamikust ohvritest jäid järele ainult söestunud luud. Mitme kilomeetri laiune tulelõõm levis kümnete kilomeetrite kaugusele ida suunas – kogu ala kujutas endast metsasaludega ja võsaga kaetud tohutut looduslikku heinamaad, mis oli kõrvetava päikese all muutunud kuivaks otsekui takk. Leegid liikusid võsarohus edasi kiiremini kui galopeeriv hobune, muutes kõik ettejääva tulemereks.
Mööda Pennsylvania teed olid juba nädalaid liikunud lääne poole kümned riidest kattega härjavankrid, hoides suunda Chicago asulale, mis oli peale St.Louisi põhiliseks Ameerika lääneväravaks. Inimesi ja loomi vaevas põrgupalavus ja meeletu janu, sest juba mitmendat päeva ei olnud teelised kohanud mitte väiksematki veekogu, allikat või kaevu.
Logisevatel härjavankritel tukkusid naised ja lapsed, kveekerid, puritaanid ja iiri katoliiklased. Vankrite kõrval astuvate ja härgi nüpeldavate meeste suust võis kuulda saksa-, inglise- ja rootsikeelset vandumist ja palveid. Euroopast saabus üha uusi ja uusi purjekaid maanäljaste inimestega, kes lootsid isiklikule maatükile, mis oli alles soe indiaanlaste laagritule tuha all hõõguvatest sütest.
Ehapuna valgustas läänekaart, härjavankrid liikusid veel viimaseid miile, et siis pimeduse saabudes tähistaeva all metsatuka ääres ööbima jääda. Väsinud härjad sammusid apaatselt, mehed vankrite kõrval astusid vaikides, aeg-ajalt libistades peopesaga üle kuumast tuulest ja janust pragunenud huulte. Äkitselt kostus metsasalu tagant praginat. Tulelont sööstis üle metsa ja mattis enda alla teelised enne, kui nad üldse suutsid õnnetust märgatagi. Mõne hetkega olid teel maas tohutus kuumuses lämbunud härjad läbisegi inimestega; härjavankrite söestunud puldankatete all lebasid surmaeelses viimases embuses üksteisest kinnihaaranud emad ja lapsed.
Laia maa-ala haarav tulemöll liikus edasi ida poole ja jõudis tihedamalt asustatud piirkonda. Farmid, saekaadrid ja väikesed vabrikud põlesid maani maha. Leekides hukkus sadu inimesi. Ühes külas üritasid inimesed ennast päästa kaevu hüppamisega. Pärast tulekahju leiti kaevust kümneid laipu; osa ohvritest oli uppunud, osa surnuks kukkunud. Mõned püüdsid ratsahobusega põgeneda, kuid tuli kihutas 160 km/h ning neelas nad õige pea. Ühe farmi perekond otsis kaitset oma maja juures olevast veepaagist, kükitades peaaegu keemispunktini kuumenenud vees, sellal kui tuli väljas möllas. Kohaliku kooli juhataja märkas ohtu õigeaegselt ja see päästis laste elu. Ta kogus kõik lapsed telliskividest ehitatud koolimaja klassiruumi, kattis nad tekkidega, tassis ämbriga vett ja kastis lapsed märjaks. Jõeäärsed külad kadusid öösel peale tormanud leekidesse; majade elanikud põgenesid midagi kaasa võtmata vette, jättes majad tuleroaks.
Õnnetusest ei jäänud puutumata ka Rhode Island. Kõrgrõhuala oli tema kohale seisma jäänud, kogu loodus oli justkui tardunud. Õhtuti, päikeseloojangul, võis jõeäärsetel aasadel näha silmipimestavalt eredaid 10-20 cm läbimõõduga tulekerasid. Keravälgud tekkisid ootamatult, liikusid aeglaselt ja hüpeldes ning vihaselt sisisedes jõekaldal kasvava kõrge rohu kohal, ja kadusid äkitselt heleda plaksatusega, justkui poleks neid olnudki.
Augusti lõpus saabus läänest lisaks teine kõrgrõhulaine. Ilm muutus järsult. Esialgu tõusis kerge tuul ja taevasse ilmusid valged pilverünkad, seejärel kerkis silmapiirile mustjassinine pilv. Tuulest aetud valged pilved lähenesid talle ülalt. Tume pilv kasvas ning kattis vähehaaval kogu taevavõlvi. Ta alumine osa kumas punaka värvusega ning valgus aeglaselt laiali, tema kohal aga ilutsesid alles kokku kuhjunud valged pilved. Lõpuks tumenesid ka need. Hämarus kattis Rhode Islandi. Puhus jahe tuul. Langesid mõned jämedad vihmapiisad. Kuskilt kaugelt kuuldus ähvardav kõmin. Äkitselt lõhestas tuline nool musta pilve, valgustas hetkeks taevast ja kustus. Otsekohe kõlas tugev kõuekärgatus, kõmises kaua, ja viimaks vaikis, kuid siis sähvatas jälle pilvest välk – ning äike algas. Välgud sähvisid üksteise järel, lõhestades tumedat taevast. Nad lähtusid korraga mitmest kohast; ristusid ja looklesid madudena keset musti äikesepilvi, kattes pilved heleda valguse voogudega; mõned mitmeharulised välgud sähvatasid puudesse ja maapinnale.
Kõu mürises lakkamatult: kärgatus järgnes kärgatusele, liitudes kõminaks, mis laienes, täitis õhku, vaikis ja algas uuesti. Rebestunud pilvedest valas vihma. Aga polnud möödunud veel tundigi, kui äike oli juba kaugel. Ta märatses kümme-viisteist kilomeetrit eemal; välkude kuma oli veel näha, kuid kõuekärgatused kostsid vaid nõrga kõminana.
Taevas selgines ruttu. Õhus oli tunda meeldivat värskust. Lämmatavat kuumust poleks justkui olnudki. Aga siis kogunesid Rhode Islandi kohale uuesti rasked mustad pilved ja peagi vallandus erakordselt tihe rahesadu, kusjuures raheterade läbimõõt oli enam kui viis sentimeetrit. Ligi pool tundi kestnud rahesadu kattis maapinna tiheda valgeteralise vaibaga. Paljudel majadel oli rahe purustanud aknaklaasid, tomatipeenardel lebasid tomatid poris, püsti olid jäänud ainult ilma lehtede ja viljadeta varred, juba peaaegu valminud viinamarjakobarad lebasid püdela massina maas. Kõik viljad, mis kasvasid maapinnal, puuotsas või põõsastel, olid hävinenud. Rahe poolt paljaks rebitud raagus puud tekitasid inimeste hinges ängistust ja hirmu.
Aga äsjamöödunud kohutav äike ja enneolematult tihe rahesadu olid alles õuduse ettekuulutajad.

Kaptenleitnant Georg Kruze ja Tiedemanni Mereakadeemia direktor admiral Tiedemann seisid akadeemia klassiruumis baromeetri ees ja jälgisid selle osuti langemist. Leitnant John Smith oli kummardunud kaardi kohale ja joonistas sellele orkaani liikumise teekonda. Pootsman Tom seisid vaikides kõrval, oodates korraldusi. Kõigi südameid täitis ärevus ja kohutava katastroofi eelaimus.
Admiral Tiedemann, kuigi oli mereasjanduse teoreetik ja polnud päevagi veetnud kaptenisillal, mõistis olukorra kogu tõsidust. Admiral pöördus oma väimehe poole ning lausus kindlal ja käskival toonil:
„Georg! Rhode Islandit ähvardab möödapääsmatult tsüklon, mis toob endaga kaasa kohutava jõuga randa paiskuvaid murdlaineid ja rannaala veetaseme tõusu; orkaan asub tegema oma hävitustööd. Marie lastega, kogu Rhode Islandi rannikuala elanikkond peab viivitamatult lahkuma, põgenema rannast eemale kõrgematele aladele.” Admiral Tiedemanni sõnad olid resoluutsed, justkui oleks ta seisnud sõjalaevade eskaadri lipulaeval.
Kaptenleitnant Georg Kruze, mitte kaheldes oma äiapapa teadmistes, asus koheselt jagama olukorrale kohaseid juhiseid:
„Pootsman Tom! Sina annad hoiatuse kõigile rannikuala hurtsikute elanikele; lahkugu rannalt nii kiiresti kui jalad võtavad. Leitnant John! Sina teavitad lähenevast ohust pritsumehi; tuletõrjujad osutagu elanikele abi ja olgu valmis päästetöödeks ning tulekahjude kustutamiseks.”
Vana mereasjanduse teoreetik admiral Tiedemann ei eksinud.
Rhode Islandist lõuna- ja põhjapiikonnas paiknesid kaks kõrgrõhuala, Atlandi ookeanil, Uus-Inglismaa ranniku lähedal tekkinud orkaanile oli jäänud ainult kitsas madalrõhupiirkond, mis viis otse Rhode Islandile. Tohutu keerlev õhumass kihutas mööda seda õhukoridori ebatavalise kiirusega, saavutas varsti sada viiskümmend ja ajuti isegi kiiruse kakssada kilomeetrit tunnis. Tsüklon sööstis Rhode Islandi ja Uus-Inglismaa tihedalt asustatud aladele ning alustas oma hävitustööd, lõigates välismaailmast ära kümneid tuhandeid inimesi.
Rhode Islandi rannikule paiskusid kuni kümne meetri kõrgused lained. Elanikud kiirustasid rannale, et imetleda tohutuid murdlaineid. Veel ei aimatud hädaohtu. Varasel pärastlõunal tugevnes torm veelgi, rebis majadelt katuseid ja paiskas ümber tõllad. Inimesed asusid paanikas põgenema. Paljud hukkusid raginal maha kukkuvate katuste all, paljud said õhus lendlevatest lautükkidest ja katusekividest raskeid vigastusi.
Võimas veemassiiv paiskus Rhode Islandi lahte, pühkis minema majaka, uputas kümneid ankrus seisvaid laevu, pilbastas sadu kalapaate ja sööstis linnatänavatele. Hiidlained murdsid läbi sadamamuulide, purustasid sillad ja paiskasid kaldale laevu.
Inimesed tormasid vee eest pääsu otsides ülakorrustele ja ronisid majade katustele, kuid orkaan ei säästnuid neidki – palju maju uhuti merre. Tormist terveks jäänud majade elanikud lasksid ülakorrustelt alla köisi ja linadest kokku põimitud päästenööre, et vees ulpivaid inimesi päästa.
Siin ja seal puhkesid tulekahud ning tugevad tuuleiilid puhusid leeke majalt majale. Kohati olid majad justkui hiigelluuaga ühte hunnikusse kokku pühitud, nende vahel lebasid puud otsekui tuletikud. Jalakad, mis seni olid kaunistanud peatänavat, kiskus tormituul koos juurtega maast välja ja kandis mööda tänavat laiali. Orkaan paiskas ümber kirikutorni, mis tungis kukkudes läbi kirikukatuse.
Rhode Islandil tõusis vesi seitsme meetri kõrgusele. Rannikul pühkisid lained vundamendilt sadu maju ning paljudes kohtades muutis rannajoon oma kuju. Need, kes olid alles hiljuti ostnud kalleid ja kauneid mereäärseid maatükke, pidid pärast tormi oma kurvastuseks tõdema, et meri oli nende maatüki minema uhtunud.
Orkaanist ei jäänud puutumata ka Tiedemanni Mereakadeemia puitehitis. Kohutav tuulepööris ja peale sööstvad hiigellained kergitasid maja vundamendilt lahti, veevool kandis seda edasi ja põrgatas vastu kivimaju, kuni ehitisest jäid järele ainult üksikud veemöllus hulpivad palgid.
Murest murtud admiral Tiedemann jälgis ahastusega südames oma elutöö hävingut, samas muretses väimees Georgi pärast, kes koos leitnant Johni ja pootsman Tomiga sõudsid paatides, päästes inimesi ja koeri.
Õudustekitava kumaga põlesid ööpimeduses paljud hooned, nende ümber vees rabelesid palgijuppidel inimesed, hüüdes appi. Leitnant Johnile tundus, justkui oleks ta jälle inimesi ja koeri päästmas Sitka saarel, kus aastaid tagasi olid indiaanlased tunginud kallale vene asulale ja selle põlema pistnud. Aga seekord oli olukord siiski erinev – siin võitlesid inimesed loodusjõududega; Sitka saarel olid indiaanlased sooritanud meeleheitliku rünnaku, et kaitsta võõramaalaste eest oma igipõliseid elupaiku.
Admiral Tiedemann ei jäänud oma hädas siiski üksi. Ameerika Ühendriikide valitsuse ja isiklikult president Thomas Jeffersoni toel, kes ei olnud unustanud kaptenleitnant Georg Kruze edukaid missioone, asuti Ühendriikide mereväeohvitsere ettevalmistavat Tiedemanni Mereakadeemiat uuesti üles ehitama. Peagi kõrgus kolmekorruseline ja kuue sambaga mereakadeemia valge kivihoone Rhode Islandi mäenõlval, ümbritsetuna apelsinipuudest ja erkkollaste õitega hurmavalt lõhnavatest akaatsiapõõsastest. Majaesisele väljakule püstitatud mastis lehvis Tiedemanni Mereakadeemia taevasinine, kahe valge ristamisi ankruga vimpel.

Teine peatükk. Leitnant John Smith jõuab abielusadamasse. Josèphine tunneb ennast üksiku ja mahajäetuna. Venemaa ja Preisimaa saavad lüüa. Preisimaa imekaunis kuninganna võrgutab Napoleoni. Tilsiti rahuleping. Napoleoni õukond pidutseb. Napoleon Hispaanias ja Portugalis. Goethe ja Napoleon. Schönbrunni rahuleping. Kaunis krahvinna Walewska saabub Schönbrunni lossi. Kaks armastajat kohtuvad.

1807. aasta maikuus seisis Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku klipper „Louisiana” Bostoni sadamas kai ääres. Kaptenleitnant Georg Kruze ja pootsman Tomi juhendamisel valmistati laeva ette järjekordseks merereisiks. Laeval tehti värvimistöid, tihiti ja tõrvati tekiplangutusi, vahetati välja jooksevtaglas; mastid ja raad kaeti uue lakikorraga.
Kapten Kruze, kasutades ära neid üürikesi hetki, mil laev viibis kodusadamas, oli toonud laeva oma naise Marie ja pojad: üheksa-aastase Gustavi ja nelja-aastase Juliuse. Lõpuks ometi sai perekond olla koos! Abikaasal piha ümbert kinni hoides jalutas kapten Kruze peale päevatööd õhtusel mererannal; lapsed mängisid ja hullasid isa ja ema silme all. Päikeseloojangul söödi õhtust kohalikus tavernis; Georg lubas endale väikese viski, Marie klaasis sädeles kuldne California vein.
Laeval nähti aeg-ajalt ka leitnant John Smithi, aga töötegijat temast ei olnud – John oli järjekordselt armunud. Laevalael ringi liikudes ümises ta äraoleva näoga mingit romantilist, pagan teab millises sadamakõrtsis kuuldud ja meelde jäänud laulu:

Sinu silmades mu laevukene randub,
sinu süda mulle ankrupaigaks sai,
sinu huuled võivad mulle rohkem anda
kui kõik troopilised Lõunamere maad…

Kapten Kruze lõi muheledes käega – aeg antud tööd teha, aeg antud armastada… Kõik märgid viitasid, et lõpuks ometi oli elurõõmsa ja pisut kergemeelse Johni armastus jõudnud oma „kodusadamasse”.
Sirelite õitsemise ajal peeti leitnant John Smithi ja tema kaheksateistkümne aastase nooriku Mary pulmi. Pulmad olid suurejoonelised; kohal viibis sadakond Ameerika Ühendriikide mereväeohvitseri koos oma naiste ja pruutidega. Johni nooriku saledat keha ehtis lumivalge imeõhuke siidkleit, mis oli kaunistatud kuldsete litritega, kusjuures tegemist oli ehtsa kullaga. Bostoni elanikud olid kogunud jõukust; seda võis märgata kõikjal nende elamises-olemises, aga kuldsed litrid pruudikleidil oli viimase aja mood. Siin rahaga ei koonerdatud.
Peigmees oli oma tumesinise mereväe vormikuue juurde kuuluva tavalise musta lipsu asendanud valge kikilipsuga,. Nüüd istus ta pruudi kõrval pisut kohmetuna, suutmata sellega kohaneda. John, olles üldiselt pisut edeva olemisega, oli siiski suurepärane mereväeohvitser – purjelaeva tekil asjatundlik, märatsevates tormides kartmatu ja otsusekindel. Aga peigmehe rollis oli ta üsna ebakindel, sest on rolle, mida elus saab läbi mängida ainult üks kord. John, kelle ideaaliks olid alati olnud prantslannad, hispaanlannad ja teised pisut tõmmud naised, oli ka nüüd jäänud oma ideaalile truuks – tema väljavalituks osutus imekaunis, nõtke piha, graatsiliste liigutuste ja maheda häälega tulisilmne kreoolitar.
Pulmapidu kogus kiiresti hoogu, sest riik ja merevägi olid noored, tema ohvitserid noored, lõbusad ja üleannetud. Noorpaari õnne nimel tõsteti klaase ja peeti ülistavaid kõnesid. Peo haripunktil avaldas noorik oma salajase unistuse:
„John! Veedame meie mesinädalad Hawaiil, minu unelmate maal!”
Üle leitnant Johni näo veeres üllatusevari, ja eneselegi ootamatult pööras ta pilgu kaptenleitnant Georg Kruzele. Kapten istus rahulolevalt naeratades oma õnnest särava abikaasa kõrval; ühe käe oli ta asetanud ümber Marie piha, mis oli pisut täidlasem kui muidu ja lai volangidega kleit peitis abikaasade ühist saladust – perre oli oodata juurdekasvu; teise käega silitas kapten muheledes oma pisut juba hallisegust habet. Vastuseks Johni pilgule sõnas Kruze kaptenile omasel kindlal, kuid siiski leebel toonil:
„Aga miks ka mitte, John. Noorusaja radadel kõndimine ei pea tingimata olema valuline; vastupidi, süda avaneb uutele tunnetele veelgi enam…”
Mary tõusis lauast ja keskendus, justkui kavatsenuks ta pidada peokõnet; ta kõrge rind tõusis ja langes hingevärinas. Veidi ebakindlalt avas Mary värsivihiku, millesse ta oli tütarlapsepõlves püüdliku ja korraliku käekirjaga kirjutanud kooliajal kuuldud ja kokku kogutud luuletused. Musti silmi välgutades asus Mary meeleolukalt ja tundeküllaselt deklameerima.

Päiksekiirtes küütlev Pärlilaht,
sandlimetsa magus armuuim,
lilleõitest värvirõõmus aas
– meile kahele.

Hawaii lumemütsis mäed,
teemantkeena helklev kosk,
kuldne päikseloojang läände
– meile kahele.

Mustal taevakuplil tähed,
täiskuu sandlimetsa kohal,
pehme, lõhnav rohi asemeks
– meile kahele.

* * *

Sellal, kui Ameerika Ühendriikide mereväeleitnant John Smith ja tema kreoolitarist noorik nautisid Hawaiil mesinädalaid, tundis teine kreoolitar, Napoleoni abikaasa Josèphine, ennast üsna mahajäetuna. Ta elas luksuslikus Pariisi lähedases Malmaisoni lossis, aga tema hiilgeajad olid möödas ja mesinädalad kattunud ajavooga; pealegi viibis Napoleon kaugel Poolas ning Pariisi kogu tähelepanu oli suunatud sõjatandrile. Kuigi Napoleon saatis Josèphine`ile endistviisi sõjaraporteid, milles väitis, et saavutas Eylau lahingus venelastega suure võidu, levisid Pariisis kuuldused, et Napoleonile lõppes Eylau lahing peaaegu et lüüasaamisega.
Lüüasaamisemeeleolud valitsesid ka Pariisis – kontinentaalblokaadi tõttu nappis kohvi ja šokolaadi, mis õhutas uusaristokraatia rahulolematust Napoleoni vastu. Aga mitte nõrgad tulemused sõjatandril ning kohvi ja šokolaadi vähesus ei tekitanud Josèphine`ile südamevalu, vaid Napoleoni edusammud naisterindel. Josèphine`le oli saanud teatavaks, et aprillis saabus noor ja kaunis poolatar Maria Walewska Napoleoni peakorterisse Finckensteini lossi…
Krahvinna Walewska ei soovinud Napoleonilt midagi peale armastuse; ta ei soovinud krooni, losse, kalliskive ega raha. Maria oli vaikne armastav kaaslane, kes pakkus õnnelikku rahu Napoleoni tormakale hingele.
Finckensteini lossi ümber undas külm tuul, kuid lossis leidus suuri kaminaid, mille ees Napoleonile meeldis üksinda istuda ja vaadelda värelevat kaminaleeki. Keegi peale kammerteener Constanti ja mameluk Rustami ei teadnud, et õhtuti avab Napoleon ukse, mis viib kõrvaltuppa. Seal elas krahvinna Walewska, vaikselt ja tagasihoidlikult. Kaks korda päevas einetas Napoleon temaga kahekesi.
Josèphine`i tabas veel üks, abikaasa kõrvalhüpetest võrreldamatult suurem hoop: ööl vastu 5. maid 1807 suri difteeriasse ta esimene lapselaps – tütar Hortense`i ja tema abikaasa, Napoleoni venna Louis`i vanem poeg – nelja ja poole aastane Napoleon-Charles, Hollandi kuninglik prints, keda keiser Napoleon I oli pidanud silmas oma pärijana. Napoleon oli ilma jäänud oma suguvõsa juurtega pärijast, seda enam, et liikus kuulujutte, justkui oleks Napoleon-Charles sündinud hoopiski Napoleoni ja ta kasutütre Hortense`i vahelisest armuloost.
Samal ajal, kui Napoleon nautis kauneid õhtuid ja öid krahvinna Walewska seltsis, avaldasid ta sõdurid rahulolematust – elame siin keset lund ja soppa; leivata, veinita ja naisteta. Sõdurite õnneks ning krahvinna Walewska õnnetuseks ei kesta talved igavesti. Saabus maikuu ja Napoleoni kaminaidüll lõppes. Armunuid ootas ees lahkuminek. Krahvinna Walewska kinkis Napoleonile sõrmuse, millel sõnad – ära iial unusta, et armastan Sind.

Vaatamata ebaõnnestumistele perekonnaelus saavutas Napoleon hiilgavaid tulemusi rinnetel: armusuhetes kauni poolatariga ning andis lõpuks ometi tugeva hoobi venelastele.
1807. aasta 14.juuni ööl kell kolm märkas Napoleoni marssal Lannes, et eelmisel päeval Friedlandi asulasse liikunud Vene armee valmistub ületama Alle jõge, kavatsedes jõuda selle läänekaldale ja liikuda edasi Königsbergi suunas. Marssal Lannes avas viivitamatult suurtükitule – algas hiiglalahing, mis lõpetas selle sõja.
Venelaste ülemjuhataja kindral Bennigsen, keiser Paul I kägistamisest osavõtja, oli seekord teinud saatusliku vea – jõest üleminekuga kiirustades oli ta koondanud oma sõjaväe tunduva osa Alle jõe kääru, kus ta Lannes`i üksuste poolt kokku suruti. Napoleon juhtis isiklikult lahingut ja esmajoones purustas ta suurtükitulega üle Alle jõe viivad sillad. Selleks, et pääseda Prantsuse suurtükkide eest, olid Vene väed sunnitud jõkke sööstma. Enamus vene sõdureist uppus; need vähesed, kes uppumissurmast või suurtükitulest eluga pääsesid, andsid ennast vangi. Vene väe riismed, eesotsas kindral Bennigseniga, taandusid Nemani jõeni ja ületasid selle.
19.juunil seisis Napoleon Tilsiti juures, Vene impeeriumi piiril. Õhtul ilmus marssal Murat` ratsaväediviisi juurde valget parlamentäärilippu kandev Vene ohvitser kindral Bagrationi väeüksusest ja andis marssal Murat`ile üle Vene vägede ülemjuhataja Bennigseni kirja ettepanekuga sõlmida rahu. Murat saatis viivitamatult kirja edasi Napoleonile. Keiser avaldas nõusolekut. Verine võitlus oli lõppenud. Vene armeed tabas lüüasaamine, mis oli võrreldav Austerlitzi all saadud hävinguga.
Algasid kahe keisri, Napoleoni I ja Aleksander I läbirääkimised Tilsitis. Kohal oli ka Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III ja tema imekaunis abikaasa Luise. Preisimaa osutus koos Venemaaga kaotajaks, kuid Friedrich Wilhelm III hellitas lootust saavutada läbirääkimistel Napoleoniga soodsamaid rahutingimusi Preisimaale. Kuninganna Luise, lootes oma kehalise võluga Bonaparte`i mõjutada, taotles Napoleoni vastuvõttu.
6.juulil einestasid Napoleon ja kuninganna Luise kahekesi suletud uste taga; eine kestis mitu tundi. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III istus seni eesruumis, tundes alandust ja häbi.
Kuninganna Luise kandis valget siidrüüd, justkui neitsi; ta kaela ehtisid vanad Preisi kalliskivid. Einestamise käigus leidis kuninganna Luise, et Napoleoni pea on kauni kujuga, tal on mõtleja näojooned; üldiselt meenutab ta Rooma keisrit, samas aga on ta suu meelas, naeratus isegi meeldiv ja heatahtlik; raske oleks taolisele mehele ära öelda, liiatigi, kui ta annaks Preisimaale soodsaid lubadusi…
Erakordselt kaunis Luise kasutas kõiki oma naiselikke võlusid, et kallutada Napoleoni alistumistingimusi pehmendama; ta isegi märkis, et on isiklikult valmis Napoleonile täielikult alistuma. Napoleon oli kuidagi uje ja veidi segaduses; esile olid kerkinud mehelikud tunded ja instinktid, ta mõtted ei tegelenud hoopiski mitte rahutingimustega: silmadega riietas ta Luiset lahti ja kujutas endale ette neid võlusid, mida varjasid kuninganna kalliskividega ehitud rõivad. Võib-olla olekski Luise saavutanud oma täieliku isikliku alistumisega rahuläbirääkimistes edu, kuid ootamisest tüdinenud Friedrich astus äkitselt tuppa, ja Preisimaal tuli leppida täieliku kaotusega. Enne lahkumist esitas kuninganna Luise Napoleonile naiselikult etteheitva küsimuse: „Mispärast Teie, nii mõjuvõimas mees, ei tahtnud omandada minu igavest tänulikkust?” Napoleon kehitas seepeale hämmeldunult õlgu ja ohkas endamisi: „Oh naised, naised…”
Napoleon ei suutnud oma muljeid kohtumisest kuninganna Luisega jätta enda teada. Ta kirjutas Josèphine`ile: „Preisimaa kuninganna on meestele ülimalt kütkestav, aga ära karda, ma olen Napoleon ja Prantsusmaale oleks see läinud kalliks maksma, kui ma oleksin tahtnud rüütellikkust üles näidata ning Luise võludele alistunud. Aga siiski, kui Preisi kuningas oleks ruumi astunud pool tundi hiljem, tulnuks mul loovutada Magdeburg.”

Napoleonile tõusis Tilsitis kaunis suvehommikune võidupäike. Ta kihutas tuhatnelja piki Nemani kallast. Vana kaardivägi tervitas teda mürisevate tervitushüüetega.
Keset Nemani jõge, Tilsiti ees, seisis ankrus suur vaipadega kaetud parv. Selle keskel säras juulihommiku päikeses suur telk, millel lehvisid Prantsuse ja Vene lipud. Mõlemal kaldal tunglesid Napoleoni ja Aleksander I sõjaväed. Keisrid astusid parvele. Sõdurid, kes alles mõned nädalad tagasi jooksid üksteise vastu tormi, karjusid nüüd vaimustatult: „Hurraa…, hurraaa…”
Napoleon ja Aleksander embasid südamlikult ja palavalt, justkui teineteist lõpuks jälle leidnud vennad. Lokkis juuste, kõrge kauni otsaesisega, naiselike, õrnade näojoontega, kitsaste huulte ja väikese meela suuga ning maheda hääle ja pehme olekuga Venemaa keiser Aleksander I tundus Napoleonile üsna võluv. Ta paistis olevat pigem seltskonnainimene kui valitseja. Napoleon sõnas irooniliselt oma käsundusohvitserile: „Oleks Vene keiser naine, teeksin ta oma armukeseks…”
Keisrid sisenesid parvel asetsevasse paviljoni. Ministreid läbirääkimiste juurde ei kutsutud. Napoleon sõnas Aleksandrile muiates: „Mina olen Teile sekretäriks…”
Läbirääkimised kestsid ligi kaks tundi, tulemuseks oli Tilsiti rahu. Venemaal tuli tunnustada Napoleoni ulatuslikke ümberkorraldusi Euroopas: Reini Liitu, Joseph Bonaparte`i Napoli kuningana, Louis Bonaparte`i Hollandi kuningana; Jèròme Bonaparte`ile moodustati Preisilt äravõetud maa-alale Vestfaali kuningriik. Preisi käest rebitud Poola maa-aladest, Poznani ja Varssavi provintsist, loodi Varssavi suurhertsogkond, kuhu Napoleon määras suurhertsogiks Saksi kuninga. Poola aladest jättis Napoleon Venemaale väikese Belostoki ringkonna ja loobus ühinenud Poola taastamisest. Aga kõige tähtsam oli Napoleonile see, et Venemaa ühines kontinentaalblokaadiga Inglismaa vastu.
Prantsusmaa ja Venemaa vahel sõlmiti salajane kaitse- ja mittekallaletungi liit; veelgi enam, Napoleon mõlgutas mõtteid suhete tugevdamisele abielusidemetega Bonaparte`ide ja Romanovite suguvõsa vahel; ta mõtles Aleksander I õe, suurvürstinna Jekaterina kosimisele.
Kaunis poolatar, krahvinna Maria Walewska kaotas „teisel rindel”, saavutamata Poola taasühendamist, kuid see oli magus kaotus, sest oma seitsmekümneaastase mehe kõrval oli ta saanud tunda „tõelise prantslase”, Napoleon Bonaparte`i armastust.
Kaks keisrit olid jaganud Euroopa kontinendi Prantsuse ning Vene huvisfääriks, kus tõsi küll, Venemaale jäi üpris väike tükike; kuid Napoleon lohutas Aleksander I-st lubadusega, et Venemaa saab endale ida, Napoleonile jääb lääs. Napoleon andis mõista, et osutab venelastele abi nende võitluses türklastega. Aleksander I omakorda lubas teha kingituse Napoleonile ja karistada Rootsit tema liidu eest Inglismaaga. Aleksander I oma lubaduse ka täitis – alates 1808. aasta veebruarist pidas ta sõda Rootsiga, mis lõppes sellega, et Rootsi käest võeti ära kogu Soome kuni Torio jõeni ja liideti Venemaa külge. Napoleon aga ei kavatsenudki toetada venelasi sõjas türklaste vastu. Aga siiski, Napoleon, loovutades Venemaale Soome Suurvürstiriigi, soovis ka ise Skandinaavias kanda kinnitada. Vene-Soome sõja tulemusena pidi Rootsi kuningas Gustav IV Adolf tagasi astuma ja troonile tõusis tema lastetu onu Karl XIII. See oli ajutine lahendus ja otsima hakati troonipärijat. 1809.aastal valis Riksdag troonipärijaks Taani printsi Christian Augusti, kes võttis endale uueks nimeks Karl August, kuid ta suri samal aastal.
Mandri Euroopas valitses Napoleon, kas vahetult või sõltuvate riikide kaudu. Tema vennad valitsesid vahetult Hispaaniat, Vestfaali ja Hollandi kuningriiki ja Napoleoni mõju alla kuulus ka Rootsi kuningriik ja Riksdag ei saanud vastu seista Napoleoni ettepanekule – valida Rootsi kroonprintsiks Prantsusmaa marssal Jean-Baptiste Bernadotte. 21.augustil 1810 valis Riksdag Bernadotte kroonprintsiks ja Karl XIII lapsendas ta, soovides anda kroonprintsile ka mingidki kõrgaadli juured.
Jean-Baptiste Bernadotte sündis Prantsusmaal Bearni provintsis Pau linnas lihtinimese perekonnas. 1798.aastal abiellus ta jõuka siiditöösturi ja kaupmehe tütre Dèsirèe Claryga ja sai seeläbi Napoleoni venna Josephi naise õemeheks. 1804.aastal ülendas Napoleon Bernadotte Prantsusmaa marssaliks.
Rootsi kroonprintsima võttis Bernadotte endale nimeks Karl Johan ja valitses Karl XIII eest regendina. Tema naine võttis endale nimeks Desideria. 1814.aastal ühendas ta Rootsi ja Norra. Bernadotte (Karl Johan) valitses Rootsit pärast Karl XIII surma Karl XIV Johanina ja Norrat Karl III Johanina kuni oma surmani 1844. Trooni võttis üle tema ainus laps Oskar I, kes sündis veel enne kui ta isa marssaliks sai. Rootsis oli alanud Bernadotte`de dünastia.

Napoleon oli saavutanud Prantsusmaa jaoks suurepärase rahulepingu ja ta võis rahul olla, kuid tema hing ihkas Aasiat ja maailmavõimu. Oma ministrile, kes õnnitles teda Tilsiti rahulepingu puhul, sõnas Napoleon: „Ma tunnen ennast õnnelikuna siis, kui olen Konstantinoopoli rahulepingule alla kirjutanud.”
Pärast rahulepingu sõlmimist toimusid suurejoonelised pidustused. Napoleon näitas igati üles oma poolehoidu endise vaenlase Aleksander I vastu, justkui oleksid nad olnud juba kauaaegsed liitlased ja sõbrad. Toimus Prantsuse ja Vene kaardiväe ühisparaad, kus väeosad sammusid õlg-õla kõrval, otsekui oleks Venemaa näol olnud tegemist võitjaga.
9.juulil 1807 kutsuti Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III Napoleoni ette. Kuningas oli riietunud kaunisse husaarimundrisse ja uhkesse mütsi. Ta mõõgatupp oli kaetud mitmevärviliste tupsukestega; kuninga õlgu ja rinda kaunistasid punutud paelad, käes hoidis ta kullatud otsaga jalutuskeppi. Napoleon leidis Friedrich`i välimuse olevat üsna atraktiivse daamidele, aga mitte temale, seejuures Napoleoni süda kihvatas – taoline kehkenpüks omab nii kaunist naist!
Keiser Napoleon I dikteeris Preisimaa kuningale rahutingimused. Nende kohaselt kaotas kuningriik poole oma maa-alast ja üle poole elanikkonnast. Preisile jäeti „Vana-Preisi”, Pommeri, Brandenburg ja Sileesia.
Tilsitist sõitis Napoleon läbi orjameelselt kummarduva Saksamaa, suundudes Pariisi. Napoleon Bonaparte oli nüüd hiiglasuure Prantsuse impeeriumi isevalitsuslik keiser, kelle võimu alla kuulusid Belgia, Lääne-Saksamaa, Piemonte, Genua; ta oli Itaalia kuningas, tema alla kuulusid tohutute Saksa maa-aladega Reini Liit, millega nüüd oli liidetud Saksimaa; ta valitses Šveitsi. Peale selle kuulusid Napoleoni isevalitsuse alla Holland, kuhu ta oli kuningatroonile pannud oma venna Louis`i ja Napoli kuningriik, kus troonile oli seatud teine vend Joseph; lisaks valitses Saksamaa kesk- ja põhjaosas, mille Napoleon oli andnud Vestfaali kuningriigi nimetuse, tema kolmas vend Jèrome. Austrialt äravõetud valdused andis Napoleon valitsemiseks oma vasallile Baieri kuningale. Ka Euroopa põhjarannik – Hamburg, Bremen, Lübeck, Danzig ja Königsberg – olid okupeeritud Napoleoni vägede poolt.
Napoleon oli loonud impeeriumi, rahvaste kolossaalse konglomeraadi, mis ulatus Königsbergist Püreneedeni ja üle selle, Varssavist ja Danzigist kuni Napolini ja Brindisini, Antverpenist Loode-Balkani mägedeni ja Hamburgist Korfu saareni. Nende maade üle valitses kontrollimatu, absoluutselt mitte millegagi piiratud keisrivõim.
Prantsusmaa vana ja väeti vaenlane, nüüdseks alistatud Austria, vaikis; Venemaa oli Prantsuse impeeriumiga tihedas liidus. Ainuüksi Inglismaa jätkas võitlust.

27.juulil 1807 jõudis Napoleon tagasi Pariisi, Saint-Cloud`sse, ja nüüd algas pidude, bankettide ja ballide hooaeg. See oli mingi katkematu hiilgav pidu, nõiduslik muinasjutuline vaatepilt Tuileries`s, Fontainebleau`s, Saint-Cloud`s ja Malmaisonis.
Napoleoni õukond uppus toredusse; vana ja uus ülemkiht, vana ja uus suurkodanlus võistlesid teineteisega pidude, bankettide ja ballide hiilguses. Kuld voolas ojana, austust avaldama ilmunud välismaised printsid ja vasallkuningad jäid maailma pealinna pikemaks ajaks peatuma ja kulutasid tohutuid summasid. Mitte kunagi vana režiimi ajal ei olnud nähtud sellist hiilgust ega niisugust tohutut briljantides sädelevat mõlemast soost õukondlaste seltskonda.
Kõrk, rahvamasside suhtes ükskõikne uus aristokraatia jalutas Tuileries`i saalide pidulikus külmuses, tunnetades oma tähtsust. Napoleoni dekreediga olid uuesti loodud pärandatavad krahvi-, vürsti- ja hertsogitiitlid. Prantsusmaa suurkodanlus, kes sajandite jooksul oli kogunud varandust, aga ei pääsenud valitsema, oli nüüd, pärast päriliku aadli hävitamist, asunud valitsema, ja lisaks sellele omandas ka pärandatavaid aadlitiitleid. Uue aristokraatia lapsed ja lapselapsed, igat masti logelejad ja dändid, said pärandina jällegi nautida neid eesõigusi, mille hävitamiseks oli revolutsioon uputanud verre kogu Prantsusmaa.
Napoleon oli senini võidelnud tohutu korruptsiooni, altkäemaksude ja luksuse vastu enese ümber. Aga kui ta hirmsate karistuste kaudu nii kaugele oli jõudnud, et mitte keegi enam korruptsiooni läbi midagi ei teeninud, lasi ta varsti peale seda oma marssalitel tohutuid sissetulekuid saada ja aastas miljoneid teenida. Sedasama riiki, mida Napoleon korruptsioonist oli puhastanud, koormas ta nüüd oma toetajatele pakutavate varaliste autasudega, mis oli pigem siiski tasu lojaalsuse eest.
Kindraleid ja marssaleid võis pidada kõige rohkem Napoleonist sõltuvateks, sest ta hoolitses selle eest, et nendel ei lõpeks võimalused sõjaväeliseks kuulsuseks. Kuna Napoleon maksis töö eest, kasvas kindralite ja marssalite rikkus kiiresti. Rahaga saavutas Napoleon kahekordse tulemuse – levitas enese ümber hiilgust ja hoidis oma vägevamaid ohvitsere sõltuvuses. Heameelega nägi ta rahaga harjumata sõdureid prassimas ja võlgu tegemas: nii juhtis ta neid pillamisest puuduseni ja uute palgamaksetega jälle pillamisele tagasi. Aga Napoleoni ennast ärgitas tegutsema ikkagi eneseusk, janu au ja kuulsuse järele. Seetõttu rõhutas ta pidevalt Lègion d`honneur, auleegioni, tähtsust. Keiser leidis, et just auleegioni paela omamine aitab kaasa üllastele tegudele, teenistuse edule, mitte aga seisuslikud või õukondlikud eesõigused. Oma alluvaid ta põlgas, kuna leidis, et nad pole võimelised üllasteks tegudeks; samas kiitis neid. „Harimatu Murat ei oma ühtegi vaimusädet, aga missugust hoogu! Ta on tõbras ja kangelane!”
Napoleonil oli lõpuks ometi sõdadest väike hingetõmbeaeg ja ta sai asuda täitma oma abielumehe kohustusi. Josèphine nautis jälle keisrinna rolli, suurema hoolega kui kunagi varem pühendus ta enda meikimisele ja oma tualettidele. Ta püüdis saavutada Napoleoni ees laitmatu abielunaise mainet; ei käinud väljas ega lubanud endale mingeid lõbustusi. Josèphine ilmutas Napoleoni vastu erilist armastusväärsust, sobitas ennast keisri meeleolude ja tujudega, et mitte anda mehele mingeid ettekäändeid lahkuminekuks.
Napoleon, kes oli juba palju kordi tundnud ennast naise poolt petetuna, ei paistnud uskuvat ei seesugust vastutulelikkust ega ka kinnitusi laitmatu eluviisi kohta, seda enam, et Josèphine`i oli nähtud koos imetletud ja ihaldatud Mecklenburg-Schwerini printsi Friedrich Ludwigiga külastamas revüüetendustele spetsialiseerunud Thèàtre Vaudeville`i. Napoleon pidas keisrinnale täiesti sobimatuks külastada taolist alamkihtide teatrit, mida ta ei jätnud Jozèphine`ile ütlemata, ja mitte ainult Josèphine`le – politseiminister sai käsu seada teatri üle tsensuur. Soovitav oli teatris näidata ajaloolisi sündmusi, aga ainult neid, milles ülistati Prantsusmaad. Politseiminister Fouchè`le tehti ülesandeks hoolitseda selle eest, et igal aastal ilmuks vähemalt kümmekond kaasaegset, patriootilist, Napoleoni sõdu heroiseerivat roomaani ja näidendit.
Politseiminister Fouchè sai üha uusi ja uusi ülesandeid, tema nuhid jooksid jalad rakku, et õigeaegselt jõuda sinna kuhu vaja… Politsei sai korralduse tõkestada igasuguste pahatahtlike kuulduste ja Napoleoni kohta sepistatud anekdootide levikut. Pariisi kõrgema seltskonna meelispaikades, Citeri restoranis ja Foy kohvikus, peeti külastajaid silmas, nende vestlusi kuulati pealt; lauasistujate aeg-ajalt puhkevaid naerupahvakuid peeti Napoleoni ja riigi vastasteks väljendusvahendideks, ja naerjad sattusid „musta” nimekirja. Mis aga puutub Jozèphine`ist viisteist aastat nooremasse printsi, siis Talleyrand sai käsu kihutada see meesiludus Pariisist välja.
Vaatamata kõigele, oli Napoleon Josèphine`i kiindunud, aga võib-olla lihtsalt temaga harjunud, justkui oma vanast sinelist, oli Napoleonil kahju Josèphine`ist lahkuda, kuigi Talleyrand pidevalt toonitas lahutuse vajadust, sest keiser ja Prantsusmaa vajasid troonipärijat. Loobuda Josèphine`ist tähendas Napoleonile loobuda ühtlasi kõige lähemast kaaslasest tema raskel ja järsul tõusuteel. Pealegi sai Josèphine oma ülesannetega hästi hakkama ja mõistis nüüd keisrinnana Napoleoni püüdlusi paremini kui kunagi varem.
Õukonna pidustused jätkusid vaibumatu hooga, aga Napoleoni võis pidustustel ja bankettidel kohata üha harvemini, tema tähelepanu oli tervenisti hõivanud Pürenee poolsaar. Pikki tunde seisis ta laua ääres, millele olid laiali laotatud geograafilised kaardid; neil olid üksikasjalikult kujutatud Hispaania ja Portugal. Vaadeldes kaardil kujutatud Pürenee poolsaare hiiglapikka rannajoont ja arvestades Inglise laevastiku täielikku ülemvõimu Biskaia lahes, mõistis Napoleon, et tegelikust Inglismaa vastasest kontinentaalblokaadist ei saa juttugi olla, kuni ta ei ole saanud Portugali ja Hispaania täielikuks valitsejaks. Napoleoni kinnisidee oli kontinentaalblokaad – Inglismaad ei unustanud ta hetkekski, seda enam, et inglased, saanud kuulda Taani võimalikust liitumisest kontinentaalblokaadiga, pommitasid 1807. aasta septembris suurtükitulega Kopenhaagenit.
Kõigepealt otsustas Napoleon vallutada Portugali ja siis käsile võtta Hispaania, luues selle vallutamiseks kaks baasi – ühe Lõuna-Prantsusmaal ja teise Portugalis.
1807. aasta oktoobris hakkas armee, kelle koosseisu kuulus 27 000 meest, marssal Junot`i juhtimisel liikuma. Sellele järgnes kindral Dupont`i 24 000 meheline armee, lisaks viie tuhandeline ratsavägi. Prantsuse armee liikus marssal Junot` juhtimisel mööda Hispaania territooriumi otse Portugali peale ilma, et oleks Hispaania valitsust sellest diplomaatiliselt teavitanud. Tee osutus sõduritele väga raskeks, see oli halvasti korrastatud, asustamata, puudus toidumoon. Prantslased röövisid kohalikke talupoegi, need jälle jälitasid väeosast mahajäänud prantslasi ja nottisid neid halastamatult maha. Pärast enam kui kuus nädalat kestnud rännakut marssis marssal Junot 29.novembril 1807 oma vägedega Lissaboni sisse. Portugali kuninglik perekond oli Inglise laeval pealinnast põgenenud Brasiiliasse.
Järgmisena võttis Napoleon käsile Hispaania. Prantsuse keisri eesmärgiks oli Bourbonide dünastiasse kuuluv kuningas Karl IV aujärjelt kukutada ja Hispaania troonile panna keegi oma vendadest. Seejuures ei näinud Napoleon enda ees mitte ainult Hispaaniat, vaid ka tema ülemere asumaid, mis Hispaania oli aegade jooksul omandanud. Sõnad Mehhiko ja Peruu mõjusid Napoleoni kujutlusvõimele sama ergutavalt nagu Aasia ja India. Pikalt ja rohkete sõnakujunditega kõneles Napoleon oma tulevastest dünastiatest võimsates ja mõjusates Mehhiko ja Peruu kuningriikides.

1808.asta talvel ja kevadel läksid üha uued ja uued Napoleoni väeosad üle Püreneede ning ühinesid Hispaanias; juba märtsis oli Napoleon sinna koondanud 100 000 meest. Marssal Murat 80 000-mehelise armeega liikus Madridi peale. Karl IV, tema abikaasa ja vana õukonna favoriit Godoy üritasid põgeneda, kuid juba Aranjuezis peatas neid mässama hakanud rahvas. Godoy võeti kinni, peksti läbi ja pandi vangi. Kuningas koos abikaasa ja kaaskonnaga saadeti Madridi tagasi, ja üsna pea tuli neil ette võtta reis Prantsusmaale asumisele, kus kogu suguvõsa paigutati politsei järelevalve alla Fontainebleau` ja Valencay` lossi.
10.mail käskis Napoleon oma vennal Josephil, Napoli kuningal, kolida Madridi ja hakata siitpeale Hispaania kuningaks Josè I Bonaparte nime all, et panna alus Hispaania Bonaparte`ide dünastiale. Napoli kuninga troon hetkes vabanes ja seda kasutas koheselt ära Napoleoni õde Caroline, kes juba ammu oli ihaldanud oma mehele kas või väikestki kuningakrooni. Caroline avaldas oma soovi keisrist vennale ning korsiklasele omaselt suhtus Napoleon sugulastesse abistavalt ja hoolivalt, seda enam, et Caroline oli talle mõne aasta eest leidnud imekauni blondiini, ettelugeja Èlèonore Denuelle de la Plaigne, kes 13.detsembril 1806 sünnitas Napoleonile poja Lèon`i.
Caroline saavutas oma tahtmise ja tema mees, proletaarse päritoluga Joachim Murat määrati Napoli kuningaks. Seejuures ei olnud Napoleoni jaoks pisiasju – ta seletas Muratile, kuidas kuningana käituda teatris ja ballidel, keda külla kutsuda ja keda kutsumata jätta.
Napoleoni südant rõõmustasid veel teisedki perekondlikud sündmused, mis muutsid soojemaks ka keisri suhted keisrinnaga – Napoleoni kasulaps Hortense`i sünnitas 21.aprillil 1808 kolmanda poja. Josèphine`i kolmas lapselaps sai nimeks Louis-Napoleon, kes aastaid hiljem Napoleon III nime all kandis edasi bonapartismi ideid Teise keisririigi raames.
Napoleon oli saanud oma valitsemise alla Hispaania ja Portugali; Pürenee poolsaar oli alistatud ilma lahinguid löömata. Kontinentaalblokaad lõpetas täielikult Hispaania kaubavahetuse Inglismaaga, kuhu seni oli müüdud suurel hulgal kõrgeväärtuslikku, sel ajal maailmas ainulaadset meriinolammaste villa ning kust osteti peamisi tarbekaupu Hispaaniale.
Vastuabinõuna kuulutas Inglismaa viivitamatult sõja ja võttis ära kõik meretagused kolooniad igalt Euroopa riigilt, niipea kui see riik sattus otseselt või kaudselt Napoleoni mõju alla. Inglismaa takistas igati ühenduse pidamist Hispaania meretaguste asumaadega, sealhulgas Lõuna-Ameerikaga ja Filipiini saartega. See tähendas täielikku laostumist kolooniate plantaatorliku majandusega maa-aadlile.
Ootamatult hakkasid toimuma sündmused, mida Napoleon kõige vähem oskas ette näha, kusjuures suurtükid siin enam ei aidanud. Need sündmused lõid esimese mõra Napoleoni impeeriumi alusmüüri.
Hispaanias puhkes julm ja visa maa- ja linnaelanike partisanivõitlus Prantsuse anastajate vastu. Nüüd olid Napoleoni vastasteks noaga varustatud tigestunud Astuuria talupojad, räbalais Sierra Morena karjused roostetanud püssilogudega, Kataloonia käsitöölised raudnuudi ja pika pistodaga. Elanikud mürgitasid toiduaineid ja hobuste sööta, terved külad põgenesid metsa ja panid sealt väikeste rühmadena toime ootamatuid kallaletunge Prantsuse moonavarujatele. Kindral Dupont sattus Andaluusias oma vägedega täielikult paljaks põletatud maa-alale, jäi toiduaineteta ja veeta. 20.juulil võtsid partisanid Dupont`i nälginud armee Bayleni küla lähedal piiramisrõngasse ja kindral Dupont oli sunnitud relvad maha panema. Napoleon, saanud kuulda taolisest häbiväärsest alistumisest, sattus kohutavasse raevu ja käskis kindral Dupont`i anda sõjakohtu alla.
Sündmused Hispaanias näitasid selgelt, et ka Napoleon on haavatav. Paljude võidetud riikide pilgud jälgisid suure lootusega teisel pool Püreneesid toimuvat ebatavalist sõda, mille vastu Napoleoni suurtükid olid võimetud. Ka Austria ilmutas toibumise märke. Austerlitzi hävingust möödunud kolme aasta jooksul oli Austria puhanud ja kosunud ning relvastus aktiivselt. Napoleon leidis, et Hispaaniat täielikult vallutada on võimalik vaid siis, kui Venemaa hoiaks vaos Austria. Tekkis vajadus demonstreerida Prantsuse ja Vene liidu tugevust, et kindlustada end igasuguste ootamatuste eest Austria poolt, kuni Prantsusmaa tuleb toime Püreneede mässulistega.
Seekord kasutas Napoleon oma eesmärkide saavutamiseks täiesti uut poliitilist vormi – konverentsi. Siiani oli Napoleon maailmaga kõnelenud peamiselt suurtükkide abil ja läbirääkimistesse astunud ainult alistunud vastasega. Nüüd, leides, et Aleksander I, see naiselik, kiitusele aldis mees, on mõjutatav, otsustas Napoleon kasutada võitlusväljana konverentsilauda, mis seati üles Erfurtis. Venemaa keiser Aleksander I sai Prantsusmaa keisrilt Napoleon Bonaparte`ilt armastusväärse kutse kohtumiseks Erfurtis.
Napoleon valmistus konverentsiks väga hoolikalt, justkui oleks ta kavandanud järjekordset sõjakäiku. Ta andis isiklikult korraldusi, ei unustanud pisemaidki detaile, määras kindlaks teatri mängukava, kaalus ja muutis osasid, tegi neis kärpeid; andis esinäitlejale Talmale näpunäiteid, milliseid kohti eriti rõhutada, et kangelaslik Prantsuse ajalugu jõuaks igal õhtul tundeküllaselt ja heroiliselt ida ja lääne vürtside ja kuningateni. Politseiminister Fouchè sai korralduse – otsige keegi asjatundja, kes galantsele Aleksandrile esitleks näitlejannasid.
Kohale kutsuti Euroopa ja Aasia ülikud: kuningad, vürstid, hertsogid. Napoleon soovis neid üllatada toreduse ja hiilgusega.
Berliini sisse sõitmata kihutas Aleksander I suure kaaskonnaga läbi Leipzigi Erfurti, kohtumispaika. 27.septembril 1808 toimus pidulik ja tundeküllane kohtumine. Kaks keisrit embasid teineteist tugevalt ja südamlikult, suudlesid ja rõhutasid igati ja avalikult vastastikust sõprust. Napoleon soovis, et need suudlused jõuaksid austerlasteni, Aleksander I aga oli ülimalt huvitatud Napoleoni suudluste jõudmisest türklasteni. Paraadrivis sõjaväelased andsid au, kirikukellad helisesid, kahurid paukusid, ilutulestiku imepärane sädelus valgustas taevalaotust.
Erfurti avarad saalid sädelesid kullas ja kristallis. Kõik apartemendid, vastuvõtusaalid, isiklikud salongid ja abiruumid oli möbleeritud prantsuse stiilis.
Bavaaria, Saksoonia ja teised Saksamaa kuningad, nende ministrid ja marssalid täristasid kannuseid, mundrid särasid ordenitest ja medalitest, ja nad kõik kummardusid aupaklikult Napoleonile. Kohale olid kutsutud ka riigitruud intellektuaalid. Napoleon tõmbas näpuga, kutsus ligi Goethe ja kinkis talle Auleegioni ordeni, seejuures sõnades: „Peaksite kogu kongressi ajaks siia jääma ja kirjeldama seda suurt vaatemängu; isegi komöödiat on võimalik kirjeldada väärikalt, suurejooneliselt, kui selles on tegevad suured isiksused.”
Goethe tänas, märkides etiketikohaselt, et see oleks talle suur au. Mõni päev peale Napoleoniga kohtumist Goethe lahkus Erfurtist – keiser vajas kirjanikku, aga kirjanik ei vajanud keisrit.
Kaks „teineteisesse kiindunut” keisrit viibisid pidevalt koos: viidi läbi sõjaväeparaade, koos ilmuti ballidele ja pidustustele, koos käidi jahil ja ratsasõitudel. Samas oli kogu see väline soojus pigem näitemäng, sest läbirääkimised kulgesid vaevaliselt, milleski ei suudetud kokku leppida. Mõlemad imperaatorid olid noored ja isekad, ajuti tundus, justkui vestleksid omavahel kaks kurt-tumma, kes on lisaks kõigele veel ka pimedad. Aleksander seisis vastu Napoleoni nõudmistele astuda uue Prantsuse-Austria sõja korral koos Prantsusmaaga sõtta Austria vastu. Napoleon aga ei soovinud toetada Venemaad nende võitluses türklastega.
12. oktoobril jõuti siiski kokkuleppele. Napoleon kohustus mitte sekkuma Venemaa Türgi asjadesse ja tunnistas Venemaa õigust ühendada keisririigiga Moldaavia. Venemaa omalt poolt kohustus tegutsema Prantsusmaa liitlasena juhul, kui Austria asub sõjakäigule Prantsusmaa vastu. Samas lubasid „sõbrad ja liitlased” alustada koos rahuläbirääkimisi Suurbritanniaga. Siinjuures aga tuleb märkida, et kõik eelmärgitu ei omanud ajaloo seisukohalt mitte mingit tähtsust, sest kumbki pool ei kavatsenudki lepingut täita.
Sellele ebaõnnestunud kohtumisele lisas romantilist värvi intiimset laadi jutuajamine, mis toimus päev enne läbirääkimiste lõppu.
Kaval ja kahepalgeline välisminister Talleyrand sai Napoleonilt delikaatse ülesande: anda Aleksander I-le märku, et keiser Napoleon on huvitatud tema kaunitest õdedest need olid kahekümne aastane suurvürstitar Jekaterina Pavlovna ja kuueteistkümne aastane suurvürstitar Anna Pavlovna – samas eelistamata kumbagi südame järgi. Napoleon vajas naist, kes kingiks talle poja ja annaks dünastiale Euroopa kõrgaadli juured.
Talleyrand vestles Aleksander I-ga. Keiser suhtus Talleyrandi ääri-veeri öeldud ettepanekusse soosivalt, isegi sattus sellest vaimustusse, sest Napoleon oli Euroopas vägagi mõjukas isik, kellega ei saanud jätta arvestamata. Aga selles küsimuses maksis keiser Aleksander I sõna siiski väga vähe; otsustajaks oli tütarde ema, keisrinna Maria Fjodorovna.

* * *

Josèphine`i partii Napoleoniga hakkas lõpule jõudma, samas Napoleoni mäng Euroopa riikidega jätkus ja selles partiis oli veel ees palju käike ning mitmeid vangerdusi. Lahutus naisest lükkus aina edasi, sest Napoleon oli hõivatud sõdimisega Hispaanias. Talupoegade ülestõus võttis iga kuuga üha enam hoogu. See sõda talupoegade ja käsitöölistega, lambakarjuste ja muulaajajatega tegi Prantsuse keisrile märksa rohkem peavalu kui ta varasemad suured sõjakäigud. Vihast meeletu Napoleon andis marssal Lannes`le käsu „räbaldunud hulkurite mäss” iga hinna eest maha suruda.
Hispaaniasse oli Napoleon koondanud 100 000 meest ja veel 150 000 saadeti lisaks. Napoleon kihutas isiklikult Hispaaniasse, seda enam, et inglased olid jõudnud prantslased Lissabonist välja tõrjuda ja Portugal muutus nüüd Inglise baasiks. Britid olid hispaanlastele andnud suurel hulgal häid relvi, nüüd seisid Napoleoni vastas enam mitte talumatsid kaigaste ja nugadega, vaid suurepäraselt relvastatud Hispaania armee.
Novembris 1808 toimusid ägedad lahingud, aga hispaanlaste väljaõpe oli puudulik, Hispaania armee sai lüüa. Napoleon liikus Madridi peale ja detsembri algul marssis Hispaania pealinna, kus teda võeti vastu vaikides, kuid vihast hõõguvate südametega. Pealinnas ja kogu Hispaanias kuulutas Napoleon välja sõjaseisukorra ja pani tööle välikohtud.
Pärast Hispaania alistamist pöördus Napoleon inglaste vastu. Inglise kindral Moore sai Portugalis hävitavalt lüüa ning langes taganemisel.
Kuigi Hispaania oli sõjatules purustatud, süttis linnades ja külades ikka ja jälle ülestõuse. Talupidajate, käsitööliste ning väikekaupmeeste kartmatu, kogu maad haaranud partisanisõda pidas Hispaanias kinni tohutut, ligi 300 000 mehelist Napoleoni armeed. Samas tõstsid uuesti pead austerlased. Austria õukonna, aristokraatia ja keskaadli hulgas valitses üksmeel – Napoleon tuleb hävitada!
Napoleon asus tegema ettevalmistusi järjekordseks, seekord neljandaks sõjaks Austriaga. Prantsusmaal värvati 100 000 nekrutit, liitlastest Saksa riikidel tuli välja panna 100 000 sõdurit, lisaks oli Napoleoni käsutuses veel 110 000 sõdades kogenut meest. Ühtlasi lootis Napoleon, et Venemaa astub Austria vastu välja, kui Austria esimesena kallale tungib.
Euroopa tardus ootuses.
14.aprillil 1809 tungisid Austria väed ertshertsog Karli juhtimisel Baierisse. Napoleon asus viivitamatult tegutsema. Tema tohutu suur kuuehobusetõld tõttas uue lahinguvälja suunas. See väliselt lihtne reisitõld oli tegelikult liikuv staap. Selles võis keiser töötada, valitseda ja puhata. Tõlla rohketesse laegastesse olid kogutud korraldused, päevakäsud, ettekanded, raportid ja kiirteated. Laterna valguses uuris Napoleon kaarte; seinal rippus nimekiri kohtadest, kus seisid ees hobustevahetused. Käsundusohvitser kirjutas kihutavas ja rappuvas sõidukis kiireloomulisi käske. Käskjalad kappasid kõrval, haarasid läbi tõllaakna päevakäsud ja kandsid need igale poole laiali.
Osav mameluk Rustam, uhkes mundris ja kõrge turbaniga, istus pukis ja käsutas kaht ratsanikku, kes juhtisid kuut hobust. Tõlla taga ratsutasid tallmeistrid, paažid ja kaardiväejäägrid. Kuumuses ja tolmus, ööl ja päeval, udus ja vihmas kihutas tõld rataste põrinal ikka edasi ja edasi. Aeg-ajalt lendasid tõllaaknast välja tükkideks rebitud paberid, raportid, ajalehed; mõnikord isegi lartsatas teeäärsesse porri Napoleoni ära tüüdanud raamat. Põllul töötavad talupojad lõid taolist koletu suurt tõlda nähes risti ette – saatan kihutas mööda!
Kõikjal, kus Napoleon peatus, olgu see päeval või ööl, ootas teda kuum kümblus ja uus, värskusest lõhnav särk. Kella kahest neljani öösel dikteeris ta käsundusohvitserile korraldusi, magas kella seitsmeni hommikul, ja siis kihutas tõld edasi. Vahetevahel tõld peatus ja Napoleon väljus tõllast. Kaardiväejäägrid asusid keisri ümber poolringi ja Napoleon uuris pikksilmaga ümbrust. Silmapilkselt laotati Napoleoni ette kaart; kui seda ei tehtud küllalt kiiresti, said kindralid valimatu sõimu osaliseks. See kaart pidi olema alati käepärast nii tõllas kui telgis, öösiti valgustasid seda kaarti mitukümmend küünalt. See oli Napoleoni altar, mille ees ta „palvetas” kogu oma elu, hoides risti asemel käes mõõdusirklit, millega ta aina sammus ja sammus Euroopa ühest äärest teise; ajuti, justkui olles joovastuses või unistuste kütkes, sammus Napoleon oma sirkliga üle mägede ja orgude Indiasse.
Abensbergi ja Eckmühli juures andis Napoleon austerlastele hävitava löögi ja ertshertsog Karli väed paisati Doonau taha. Marssal Lannes vallutas tormijooksuga Regensburgi; selles lahingus sai ka Napoleon ise jalast haavata.
Austerlased olid kaotanud 50 000 meest surnutena, haavatutena, vangidena ja jäljetult kadunutena, kuid nad polnud siiski veel löödud; ertshertsog Karli väed kogusid end Doonau vasakul kaldal. Esslingi küla juures jõe ületamisel sattusid marssal Lannes`i väed austerlaste tugeva tule alla, marssalil rebis suurtükikuul ära mõlemad jalad ning ta suri lahinguväljal, Napoleoni käte vahel. Seekord nähti Napoleoni silmis pisaraid – ta oli kaotanud oma ustava sõbra ja andekaima väejuhi.
Prantslaste rünnak takerdus ja peatus. Austerlased pühitsesid võitu. Viinist põgenenud Austria õukond ja valitsus juubeldasid ning valmistusid tagasitulekuks pealinna. Vaenupoolte vahel tekkis ootamatu hingetõmbeaeg – ertshertsog Karl ei julgenud vastupealetungile asuda, Napoleon ei soovinud edasitungi jätkata. Olles oma olemuselt siiski pigem upsakas kui tagasihoidlik, otsustas Napoleon peatuda Austria pealinnas Viinis.
12. mail sisenes Napoleon Viini ja bürgermeister andis Prantsuse keisrile Austria pealinna võtmed üle. Napoleon seadis oma peakorteri sisse Austria keisriresidentsis, Schönbrunni lossis, samades ruumides, kus ta oli viibinud juba varem, aastaid tagasi.

Paavst Pius VII pidas pikki jutlusi, milles rõhutas, et Esslingi lahing oli jumala nuhtlus türannile ja kiriku tagakiusajale. Taoline paavsti sõnumine ei jäänud Napoleoni poolt tähelepanuta. 17.mail 1809 andis Napoleon välja dekreedi, mis kuulutas, et Rooma linn ja üldse kõik paavsti valdused liidetakse nüüdsest alates ja igavesti Prantsuse impeeriumi külge.
10.juunil marssisid prantslased Rooma ja paavst kaotas kõik selle, mis oli paavstide valduses olnud ligi poolteist tuhat aastat. Paavst Pius VII võeti vahi alla ja toimetati Savonasse, Lõuna-Prantsusmaale. „Ma ei vaja paavsti küünlaid, minu kaarti kõlbavad valgustama ka pühitsemata küünlad!” sõnas Napoleon kõrgilt.
Sellal, kui Napoleon paavstiga arveid õiendas, täiendati Prantsuse armeed oluliselt, juurde toodi suurtükke ja varustati vajaliku laskemoonaga.
5. juulil 1809 mattus väike Wagrami küla üleni suitsupilve – tuld andsid Napoleoni 560 suurtükki ühelt poolt ja austerlaste 500 kahuritoru teiselt poolt. 6.juulil tulistamine jätkus. Peale kohutavat kanonaadi murdis marssal Macdonaldi kolonn Austria armee keskkohast läbi ning algasid halastamatud tapatalgud. Austria armee sai lõpliku hoobi ja alustas kiiret taganemist ning seejärel paanilist põgenemist. Austerlased kaotasid surnute ja haavatutena 37 000 meest; suuri kaotusi kandsid ka prantslased.
Napoleon andis oma mamelukist teenrile korralduse laotada lahinguväljale, laipade ja haavatute keskele karunahk; heitis sellele pikali, andes Rustamile korralduse kahekümne minuti pärast ta äratada. Täpselt kahekümne minuti pärast tõusis Napoleon reipa ja värskena. Sõda oli lõppenud. Öösel kirjutas Napoleon Josèphine`ile tavapärase raporti, kus teatas oma suurest võidust. Kirja lõppu aga lisas väga isikliku, võiks isegi öelda et armastust väljendava märkuse: „Päike on mind päris pruuniks põletanud.”
Schönbrunni lossi lähedale oli korterisse asunud ka kaunis poolatar, krahvinna Walewska. Igal õhtul saatis Napoleon talle tõlla järele, kusjuures manitses kammerteenrit ettevaatusele, et tõld konarlikul teel ümber ei paiskuks. Läbi lossi salaväravate ja varjuliste ruumide juhatati krahvinna Napoleoni juurde. Nüüd elas Napoleon oma armastatuga veel kolm õnnelikku kuud; ta oli seda krahvinnale juba Finckensteinis lubanud, ainult ajalugu pidi näitama, kus ja kunas need kaks armastajat kohtuvad.
Vaenupoolte vahel algasid läbirääkimised. Keiser Franz I oli täielikult löödud ja julguse kaotanud ning valmis suuri ohvreid tooma. 14.oktoobril 1809 kirjutati alla Austria valdusi kärpivale ja kogu Euroopa diktaatorit määratult tugevdavale Schönbrunni rahulepingule.
Austria maksis kallilt meeleheitliku, kuid ebaõnnestunud katse eest heita endalt Napoleoni ike: 100 000 inimest oli hukkunud, maa laostunud, kaelas kontributsioon 85 miljoni kuldfloriini ulatuses, ära oli antud 100 000 ruutkilomeetrit maad ning kolm ja pool miljonit elanikku; lisaks keeld pidada armeed suurusega üle 150 000 mehe.
Napoleoni Prantsusmaa oli kasvanud tohutuks impeeriumiks, millist polnud nähtud Rooma riigi aegadest peale. Vägev territoorium küündis Roomast ja Torinost üle Strasbourg`i, Brüsseli ja Amsterdami Hamburgi ja Lübeckini. Impeeriumi ümbritsesid sõltuvad satelliitriigid, eeskätt Itaalia, Hispaania ja Reini Liidu maad.

olmas peatükk. Maadeuurija Ferdinand von Wrangelli lapsepõlv. Ferdinandi teekond Sankt-Peterburgi. Kaunis paruness ja tema armuke. Sankt-Peterburg. Daam koerakesega.

Samal ajal, kui Napoleon Bonaparte oli oma esimesel, Itaalia sõjakäigul sammunud ägedaid ja veriseid, rohket surma ja hävingut külvanud lahingutega võidult võidule, silme ees Euroopa vallutamine, et seejärel haarata oma mõjuvõimu alla kogu maailm, toimus Vene keisririigi vaikses Pihkva kubermangus üsna tähelepandamatu, kuid õnnelik ja inimkonda rikastav sündmus.
9.jaanuaril 1797 nägi Pihkvas ilmavalgust poisslaps, kes jättis oma jälje ajalukku hoopis teist tüüpi maailmavallutajana – meresõitjana, maadeuurijana ja teadlasena. See poisslaps sai endale eesnimeks Ferdinand, tema täielik nimi – Ferdinand von Wrangell. Poisi isa Peter Ludwig von Wrangelli teenistuskohaks oli Venemaa keisri Pavel I poolt määratud Pihkva, ja nii saigi Ferdinandi sünnikohaks see keisririigi ääreala väikelinn, mis asus küll jõe kaldal, aga merest üpris kaugel. Kuid Pihkva oli siiski kõigest isa teenistuskoht. Õige pea pöördus Wrangellite perekond tagasi Eestimaale, mille pinnasesse olid Wrangellite suguvõsa juured kinnistunud enam kui seitsmesaja aasta eest, olles üks vanimaid aadlisuguvõsasid Eestimaal. Selle pika ja ülimalt sündmusterohke aja vältel olid paljud Wrangelli suguvõsast võrsunud järeltulijad end ajalukku jäädvustanud tähelepanuväärsete saavutustega Eesti- ja Liivimaal, Rootsi Kuningriigis ja Vene tsaaririigis. Neile pakuti teenistust vastutusrikastes riigiametites, nende teeneid hinnati kõrgete aunimetuste ja auastmetega. Kui vaadelda Wrangellide suguvõsa lugu kõigest auastmete järgi, siis võib saada nimekirja, kus ainuüksi kindraleid, feldmarssaleid ja admirale on kokku enam kui kolmkümmend, lisaks neile kümmekond kuninglikku nõunikku Rootsis, mitukümmend maanõunikku Eesti- ja Liivimaal.
Maadeuurija Ferdinand von Wrangelli nimi on kantud maailmakaardile, see on leidnud jäädvustamist mitme maakoha, mäe ja paljude teiste looduslike paikade nimetustes: Wrangelli saar Põhja-Jäämeres, Wrangelli neem Nahhotkal, Wrangelli asula Loode-Ameerikas, Wrangelli mäed Alaskal, Wrangelli neem Aleuutide saarestikus.
.
Väikese Ferdinandi õnnelikud, rohkete kaunite ja kirgaste mälestustega lapsepõlveaastad möödusid Joosu mõisas, mis kuulus tema ema perekonnale. Selles, väikesest Võru linnakesest seitsme kilomeetri kaugusel asuvas, suures ja massiivses, arhailise ilmega pikas ühekorruselises mõisahoones ja seda ümbritsevas rohkete põlispuudega ja tiheda, pooleldi metsikult kasvava põõsastikuga pargis veetis ta oma lapsepõlve. Selles pargis mängis ta peitust oma õdede ja mõisateenijate lastega. Väike Ferdinand jooksis elevusest kilgates ühe puu juurest teise juurde ja peitis end tihedatesse põõsastesse, kuid musta-valgekirju krants leidis ta alati üles ja haukus äraandlikult, seejuures rõõmsalt saba liputades.
Laste hariduse huvides siirdus pere peagi Võrru, Võrumõisa. Ferdinandi õdede Petronella ja Julianne kooliks sai tädi Barbara von Wrangelli II järgu Tütarlaste Erainstituut. Heasüdamlik, hoolas ja haritud Barbara õpetas prantsuse keelt. Tulevane maadeuurija oli talle selle eest kogu elu tänulik, sest hea prantsuse keel avas uksed nii Sankt-Peterburgi kui ka Revali aadlike salongidesse.
Ferdinand jäi varakult orvuks. Mõlemad vanemad surid ja peale vanemate surma oli seitsmest lapsest elus viis. Nad kõik jagati sugulaste peredesse laiali. Ferdinandi teekond viis Võrumõisast Vana-Nursi mõisa, täditütar Julia juurde, kes oli äsja abiellunud kaptenleitnant Friedrich von Rombergiga. See noor mereväeohvitser, Adam Johann von Krusensterni 1803-1806. aasta ümbermaailmareisis osaleja, võttis endale kohustuse hoolitseda selle eest, et ka Ferdinandist saaks meresõitja. Siitpeale tuli Ferdinandi unistustesse juba konkreetselt maadeavastuste ja ümbermaailmareiside teema.

* * *

1809.aasta septembri varahommikul väljus Revalist lahtine tarantass, mida vedas neli hobust. Kutsar istus kõrges pukis ja keerutas piitsa, sundides hobuseid kiiremale jooksule. Kaheteistkümneaastane Ferdinand von Wrangell suundus Sankt-Peterburgi, ees seisid õpingud Kroonlinna Mereväe Kadetikorpuses. Tema saatjana istus tarantassis juba kuulsust kogunud meremees, Ferdinandi täditütre Julia abikaasa, kaptenleitnant Friedrich von Romberg.
Ferdinandi jaoks oli see esimene pikk reis, hiljem möödusid tema elu parimad aastad purjelaeva pardal ümbermaailmareisidel, rännakutel Siberi külmades lumetuiskudes ja Alaska mägisel maastikul.
Möödudes Katharinenthalist, vaatles Ferdinand lahkumiskurbusega üha eemalduvat linna: päike tõusis Laksbergi küngaste tagant, Revali tornide ja tornikiivrite kõrgust teravalt esile tuues. Tarantassi kaugenedes kadusid vähehaaval hoonete varjud, kõik sulas üheks ühtlaseks värviks hommikukumas, peagi kadus kogu linn künka varju. Laksbergi kinkudele tõustes vilkusid veel kord Toompea tipud. Tarantass laskus orgu, sõitis rataste põrinal üle Marienthali silla ja seejärel tõusis uuesti mäekingule, kust algas sirge tee mööda tasast maastikku. Paari versta järel mööduti Kallavere külakese madalatest majalobudikest. Kutsar laksas piitsaga; järgmise postijaamani jäi kümmekond versta ning kutsar soovis keskpäevaks kohale jõuda, et siis anda hobustele paaritunnine puhkus.
Ühtlase põrinaga liikus tarantass mööda kõverat teed, aisakellade vaikne tilin mõjus nukralt ja suigutavalt.
Koerte, eesti tarede ainsate valvurite, haukumine äratas Ferdinandi. Päike oli keskpäevas, tarantass oli peatunud väikese kõrtsi-postijaama ees. Kutsar tõmbas hobustele kaerakotid pähe, istus tarantassi jalalauale ja asus oma söögikotti lahti sõlmima. Kaptenleitnant Friedrich von Romberg sisenes Ferdinandiga sakstetuppa; kõrtsiteenija asetas nende ette tagasihoidliku eine. Kaptenleitnant Romberg tellis endale toobi õlut, Ferdinandile toodi kruusitäis jõhvikamahla, mida oli siirupiga veidi magustatud.
Neid postijaamu nimetati saksa postiks, kuna komissarid postjaamades olid sakslased. Postijaamad olid igal pool ühesugused – madalad puumajad, mõned ka maakividest laotud, mis jagunesid kaheks pooleks: üks oli läbisõitjate jaoks, teises elas komissar ise. Kõrtsis võis teeline saada kõike, et kustutada nälga ja janu. Jaamavahed olid lühikesed: kaheteistkümne või kümne versta pikkused.

Pärast paaritunnist puhkust vuras tarantass edasi, Narva suunas. Teekond tundus väikesele Ferdinadile väsitav ja pikk, lahkumisnukrus rõhus ikka veel hinge. Vastu õhtut tabas teelisi ränk vihmasadu, hobuste kapjade alt lendasid reisijate riietele suured porikamakad. Õnneks vihm peagi lakkas, taevas selgines ja maakiriku tagant tõusis ümmargune kuu. Keskööl jõudsid teelised märgade ja poristena Loobu postijaama. Peale õhtusööki heideti lavatsitele magama; ilma klaasita „tattninalamp” jäi pimedamaks, suitses ja kustus.
Kutsarite jutuvada ning puhanud ja kärsitute hobuste hirnumine äratas reisijad. Õues valgenes, idataevas roosatas koidukuma. Peale hommikust putru ja piimaga kohvi teekond jätkus. Paar jaama enne Narva linna kandus Ferdinandi kõrvu vasakult kostuv kohin ja siis nägi ta merd: kõrge kivikalda all lainetas tormiliselt otsatus laiuses Soome laht; silmapiir kadus kaugusse…
Vaivara postijaamas jäädi järjekordsele öömajale, et järgmisel päeval reisi jätkata ja enne ööpimedust jõuda Narva.
Hommikul tõusis Ferdinand vaevaliselt ja unisena. Vaatamata reisiväsimusele oli uni võõras kohas olnud üürike. Kaptenleitnant Friedrich von Romberg.sõnas oma väikesele sugulasele lohutavalt: „Õhtuks jõuame Narva, teeme seal paaripäevase peatuse ja külastame Narova koske; see on imepäraselt kaunis.”
Enne Narva linna algas kõva ja tasane tee, looduslik paene maantee. Hobused lasksid tarantassi ees kerget traavi. Ümbrus oli silmale meeldiv – igal pool hästi haritud põllud, kuigi neid kattis ainult õhuke mullakiht. Eemal, veidi sõidusuunast paremal, võis uduvines juba silmata Narva tornitippe. Tarantass oli jõudmas Narva, Eestimaa viimasesse linna. Peagi tuli väikesel Ferdinandil maha jätta see maa, mis oli sajandite jooksul olnud läbisõidukohaks sissetungijatele. Venelased ja taanlased, sakslased, poolakad ja rootslased veeresid laastates üle maa, vaevasid talupoegi, võtsid neilt mida võtta ja mida tahtsid, aga nemad tahtsid kõike. Iga mõis oli loss, iga loss kindlus, mille müürid kerkisid pärisorjade käte abil. Sõda põletas nurmed; nälg ja katk hävitasid elanikke. Turvaliselt lossis elavaid rüütleid teenindas rohkearvuline hofleute ehk mõisameeste seisus, kes teenis neid, kes parajasti võimul oli. Kuid võimukandjad lossides vahetusid pidevalt; ikka ja jälle langes üks või teine hofleute ebasoosingusse ja leidis ennast lossi müüride tagant. Nüüd varitsesid need poliitiliste tormide sünnitised kaubateedel, ei võõrad ega omad pääsenud röövimisest, kui hofleute jaoks üldse omasid oligi.
Loojuv päike valgustas Narva torne; pikad varjud ulatusid üle linna ümbritsevate küngaste. Tarantass sõitis süngete väravate alla, mis kaikuvalt kordasid hobuste kapjade kompsimist. Värava ees seisva valveposti läbinud, avanes reisijate silmadele raatuse austust ja lugupidamist äratav hoone ja seejärel peakirik. Tema tumedal kuplil ja kõrgetel akendel helklesid loojuva päikese punakad kiired. Tarantass laskus Hermanni kindlusesse viiva kõrge silla alla ja sõitis teise valvetõkkeni, kust Väikese Rannavärava kaudu viis tee Narova sillale. Enne silda pööras kutsar hobused kahekorruselise maja ette.
Kaptenleitnant Friedrich von Romberg sisenes Ferdinandiga võõrastemajja. Teelisi võttis vastu saksapärane kodune hubasus ja laitmatu puhtus. Valgetes tanudes ja põlledes teenijad juhatasid reisist väsinud teelised teisele korrusele, numbrituppa, milles kaks tärgeldatud padjapüüridega voodit olid valmis pakkuma kosutavat und. Teenijad tõid üles teekannu ja mõned vorstileivad õhtueineks – sakslastel ei ole kombeks enne magama heitmist kõhtu täis vitsutada.
Juba varahommikul tõttas võõrastemaja köögitüdruk turule; ostis eestlastest talupoegadelt suitsutatud sealiha ja värskeid kanamune, ning parajasti siis, kui kaptenleitnant Friedrich von Romberg Ferdinandiga astus võõrastemaja väikesesse söögituppa, olid kohvi ja praetud seapekk munaga valmis lauale andmiseks.
Hommikusööki järel asuti linnaga tutvuma. Oli ilus septembriilm, päike kuldas hoonete katuseid ja kirikute torne.
Kõigepealt suunduti Narova sillale. Ferdinandi silmile avanes imepärane vaade: jõe vasakul kaldal Hermanni kindlus, mis oli Narova jõe järskude ja kiviste kallastega justkui ühte kasvanud. Kindlusemüüri tagant paistsid põliste majade kõrged klinkertelliskatused ja gooti aknad, keset ehitusi kõrgusid mõned tornid. Pilt oli kaunis ja ülev.
Hermanni kindluse vastas, üle jõe, laiutas hiiglasuur Ivangorodi kindlus. See oli venelaste läänepoolseim eelpost, siin lõppes slaavi mõjuala. Hermanni kindlusest algasid alad, mis kuulusid euroopalikku kultuuriruumi. Jõgi lahutas kahte erineva kultuuriruumi ja maailmavaatega vastast ega suutnud neid kunagi lepitada.
Ivangorodi kindluse hiigelkivid ja plaadid olid imetlusväärse osavusega laotud erakordselt kõrgeks müüriks ja moodustasid kauneid torne, korrapäraseid võlve, käänulisi käike ning Hermanni kindlusele suunatud laskeavasid. Nende suund näitas kindluse ehitamise eesmärki. Kaks kultuuriruumi üritasid lakkamatult tungida teise, mõlemad kindlused käisid käest kätte, piiramine järgnes piiramisele, lahingule järgnes lahing; mõlemast kindlusest, mis seisid teineteisest laskekaugusel, tulistati: venelased ähvardasid sakslasi, sakslased hirmutasid venelasi. Viimaks võtsid Narva endi valdusse rootslased, aga ka see võtmine ei jäänud viimaseks…
Sillalt pöördusid von Romberg ja Ferdinand tagasi linna, jalutasid mööda Narva linna pühapäevahommikuselt tühje tänavaid. Narva uulitsad olid laiemad ja puhtamad kui Revalis, majad õigejoonisemad ja ühetaolisemad. Majad seisid kõrguse järgi reas, enamus kivikatuste ja kõrgete välistreppidega, silma paistsid nikerdatud kujud gooti stiilis majade uste kohal. Mõned majad olid ainult kolme aknaga, kuid neljakorruselised.
Von Romberg pöördus oma kaaslasega vasakule ja peagi jõuti väikesele väljakule. Siin-seal paistsid mõned poesildid: saiapood, vorstikauplus, kaks-kolm talurahvakauplust. Ferdinand osutas ühele sildile: „Restoration und Kafe”, ja puhkes tahtmatult naerma. „Nojah,” sõnas kaptenleitnant Friedrich von Romberg muiates, „ olla kaupmees ei tähenda veel seda, et ollakse haritud.”
Tänavad olid tühjad; siin-seal võis näha mõnda eestlast oma vammuskuues või tütarlast, villane suurrätt tihedalt ümber pea kokku seotud ja korv käevangus. Tänav pöördus paremale ja jõudis suurele väljakule, mille tagaküljel asus raekoda, täpselt nii nagu provintsiteatrite dekoratsioonidel, kus tegevus toimub tänaval; justkui draamas „Kas surm või rahakott.” Vasakul, apteegi ees, mingisuguse köögi-lauanõude kaupluse juures, silmati suurt salka gümnasistide vormimütsides noormehi. Nad seisid ninapidi koos ja vestlesid elavalt. Mõned sõid midagi, teised hullasid koertega, kes rõõmsalt karglesid nende ümber. Koeri võis näha Narva linnas igal tänaval ja väljakul; paistis, et koertest peeti siin lugu, kuigi nendega jalutamisest eriti ei hoolitud, see-eest olid koerad rõõmsad – nad said mitte ainult jalutada, vaid joosta ja hullata omapead.
Edasi kõndides jõuti linna kõige esinduslikumasse osasse. Siin oli kaks kontiitriäri ja raamatukauplus ülipika sildiga: „Buch-, Kunst- und Musikalienhandlung”. Seejärel tuli jälle väike väljak, vasakul kaubahoov ja paremal ausammas, mis kujutas kellegi väejuhi büsti graniitpjedestaalil. Kaubahoovi juures seisid reas linna voorimehed. Need olid kõik kahehobuse-voorimehed suurte vene kibitkadega. Nad kandsid siniseid peakotiga sineleid, mille kraed olid õmmeldud tressiga, mis tähistas nende ametiastet, ja peas oli neil nokkmüts, mille äärisele oli kinnitatud pronksist hobusekuju.

Pärast lõunat võttis kaptenleitnant von Romberg Narva postijaamast ratsahobuse, väiksem taltsas mära leiti ka Ferdinadi jaoks, ja ratsanikud suundusid Narova kose juurde.
Vaimustatult jälgis Ferdinand koske. Pea hakkas voogude mühinast ringi käima. Narova vikerkaaresäras veed heitsid end kaljulavalt, justkui üritades vabanedes tõusta lendu: vahunarmais, täis küütlust ja imepärast ilu. Vetevood langesid kärestike kohisedes kividele ja veekeerise mühinal tormasid kiirustades edasi, et lõpuks langeda vangi saeveski sulgudesse.
Narova jõgi sai alguse Peipsi järvest ja voolates umbes 70 versta mööda Ingerimaa piiri, suubus 12 versta kaugusel Narvast Soome lahte. Paar versta ülalpool linna langes jõesäng 20 jalga, jagunes saare juures kahte harru ja kukkus mõlemal pool saart kivirahnudelt alla, moodustades niiviisi kaks koske: suure ja väikese. Otse kose juures oli kaldale ehitatud sae- ja jahuveski. Kosest mõni samm allapoole paiknes sild, mis viis saarele, mida nimetati omaniku nime järgi Sutthofiks; seal paiknesid samuti saeveskid.
Mõnes kohas kukkus vesi peegelkaarena alla ja näis liikumatuna, kuid enamasti pihustus vesi ebatasasel kaljukallakul ja kukkus hõbedase joana. Kaljuserval, selle jõge läbiva loodusliku seina jalamil, paiskusid kõrgele vahutavad fontäänid, mis hiilgasid veepiiskadest pärlite ja teemantide säras.
Seda imepärast vaatepilti olid kogunenud imetlema kümned daamid ja preilid – kallist materjalist kleidid maani, laiad ja kõrged sulgedega ehitud kübarad peas, värvikirevad vihmavarjud nende kohal. Neid saatsid härrad, kellede käevangus ilutsesid kaunite nikerdustega väärispuidust jalutuskepid.
Saeveski tööline Ivan laskus vaatajate meeleheaks koske ja roomas justkui tohutu veeloom neljakäpukil mööda kitsast rada kalju ning langeva vee vahelt läbi kogu jõe; ta vingerdav tume kogu oli ähmaselt nähtav läbi kobrutava vee. Daamid ja härrad heitsid talle peenraha. Ivan kohmitses veekeerise all, otsides liivasse kadunud münte.

Olles Narva linna ja imepärase Narova kosega tutvunud ja ennast välja puhanud, jätkasid kaptenleitnant Friedrich von Romberg ja väike Ferdinand von Wrangell reisi. Kibitka, mille nad palkasid, nagu hiljem selgus, ei kõlvanud kuhugi. Ka vene postijaamad olid viletsad – neis olid ülemusteks erruläinud allohvitserid, postipoiste asemel sõitsid vene teedel erusoldatid. Nad kihutasid vene viisil – justkui tuul.
Kibitka oli hullumeelses traavis kihutanud mööda Venemaa teid juba mitu jaamavahet, kui äkitselt murdus telg, kibitka kukkus porisse ja reisijad ühes sellega. Kohale ilmus keegi vahtmeister ja tegi kisa, pärides vene keeles, miks kibitka keset teed seisab, justkui mitte nähes, mis oli juhtunud. Kaptenleitnant Friedrich von Romberg saatis ta kuradile; kutsar läks lähimasse külasse uut telge otsima.
Katkise kibitka juures murelikult seisvatest teelistest kihutasid peatumatult mööda kiirkäskjalad. Feldjäägrid kiirustasid ratsa või kaarikus täies galopis ühest punktis teise, kus teda ootas kolmas, kes haaras kirja või kirjadepaki ja seejärel kihutas tuhatnelja edasi, sest teda oli juba ootamas neljas, viies ja kuues ja järgnevad käskjalad, et kõrge ülemuse käsk toimetada nii kiiresti kui võimalik adressaadile ja oodata siis vastust. Kui aga tegemist oli keisri käsuga kubernerile, ükskõik millisesse Venemaa kolkasse, kihutas kiirkuller kaherattalises kaarikus – tagumisel pingil istus kuller, pitseeritud kott jalge vahel, ees kõrges pukis aga kutsar või postipoiss, kes täitis ka kutsari ülesandeid ja nüpeldas järelejätmatult hobust. Kaariku ees, külgedel ja taga kappasid keisri kulleri saatjatena ja ihukaitsjatena kasakad; aeg-ajalt puhus kasakas sarve – häda neile, kes juhtus keisri kiirkulleri teele ette jääma: piitsahoobid lajatasid õnnetu jalakäija selga, mõnikord jagati hoope püssipäradega või tõugati teele ettejäänud vanker, regi või tõld kraavi kummuli, tegemata vahet, kes tõllas istus. Keisri erikullerid omasid erivolitusi, mida nad ei jätnud kasutamata; vastupidi, nii mõnigi kord esines erivolituste kuritarvitusi.
Kiirkuller kihutas ühest postjaamast teise. Hobused, kutsarid ja kasakad vahetusid, kuid kuller haaras oma pitseeritud koti, hüppas aega viitmata ühest kaarikust teise ja metsik kihutamine jätkus mööda auklikke, poriseid ja käänulisi teid. Kiirkulleri ametit peeti auväärseks, kuid nende eluiga oli lühike, enamasti nad suridki teel, kannatamata välja pidevat aastatepikkust rappumist, põrumist ja magamatust. Keisri kiirkuller pidi jõudma järgmisse postijaama täpselt ettenähtud kellaajaks; kui juhtus kasvõi minutiline hilinemine, kihutas teda ootav kutsar teele vastu, ja sageli leidis ta jäärakust ümberpaiskunud kaariku ja murtud selgrooga ning purustatud jalaluudega hobused, kutsari ja kulleri, postikott kramplikult kätte vahele surutud…
Keisri kullerid kihutasid läbi Siberi Irkutskisse, sealt Kamtšatkale; teised kullerid võtsid suuna lõunasse – Kaukaasiasse, kolmandad kihutasid põhja – Põhja-Jäämere äärsetesse kubermangudesse, neljandad ja viiendad kihutasid läände – Eesti- ja Liivimaale ning Poolasse.

Murdunud teljega kibitka reisijate suhtes oli vähemalt ilm soosiv – soe septembri keskpaiga päikesepaiste. Venemaa kased olid ennast rüütanud kuldsetesse värvidesse. Helesinisest pilvitust taevast paistis päike erakordselt soojalt ja eredalt, justkui suve sõbralik hüvastijätt. Von Romberg ja Ferdinand istusid teepervel ja ootasid kutsari tagasipöördumist. Hobused olid kibitka eest lahti rakendatud ja nüüd luusisid nad rahulolevalt sabaga vehkides sealsamas kõrrepõllul, korjates oma pikkade mokkadega üksikuid maha pudenenud odrakõrsi. Keskpäevane päike veeres üksildaselt mööda sinist ainsagi pilveta taevalagendikku ning kallas oma kuumi kiiri maa peale. Aeg-ajalt lõikas laisavõitu tuul nende kiirte tee läbi ja puhatas hetkeks hõõguvale maapinnale. Näis, et suvest nõrkenud loodus oli lõpuks tagasi saanud oma majesteetlikkuse ja meelerahu. Harva õõtsusid teeäärt palistavad kaseladvad ja ainult mõni üksik lind lendles sinavas taevas.
Ootamatult ilmus teele punakas tõld, millel kaks kõrbi hobust ees. See väike, aga viimase moe järgi ehitatud kabriolett-tõld oli tore ja uhkeldav: tõlla kaunikujulised raamid olid mustrilise kullatud äärisega; reisitõlla katuse nurki kaunistasid kuldnupud; uksel ilutses omaniku vapp, mis kujutas roosat härga helesinisel taustal. Selle järgi võis arvata, et sõiduk pidi kuuluma jõukale Balti parunile. Ei olnud näha, kes tõllas istus, sest roosad siidist kardinad olid alla lastud. Kutsaril oli peas ümmargune kõrge kübar ja seljas kaftan, mille värvust tolmu tõttu oli raske ära arvata. Paremal pool tõlda sõitis kõhnal, kõrgel hobusel noor ohvitser. Ratsanikul oli seljas sinine munder, kolmnurkne, silmile tõmmatud kübar varjas ta päevitunud nägu, kollasest nahast lehterpäraga kindad ulatusid peaaegu küünarnukini; laia nahkse portupee küljes, mis oli tõmmatud ümber piha ja eest tohutu neljanurgelise vaskpandlaga suletud, rippus mõõk; jalas olid tal kollased säärikud. Ohvitser oli täies relvastuses: püstolipärad paistsid rihma külge kinnitatud taskuist ja sadula küljes rippus püss.
Märgates teeäärde külili vajunud kibitkat, haaras ohvitser hobuste päistest ja peatas nende jooksu. Kutsar hõikas valjult: „Puh!”, võttis kübara peast ja sõnas alandlikult ohvitserile otsa vaadates:
„Kuidas arvate, härra zeugmeister! …” (Autori märkus: zeugmeister – kahurväe relvade ja varustuse ülevaataja)
„Kata oma pea, muidu küpsetad oma kiilaspea ära nagu muna,” sõnas noor ratsanik ülbel toonil.
Hobused peatusid. Tõlla parempoolse akna roosa kardin tõsteti üles ja aknaklaas lasti alla. Aknast vaatas välja noor, kaunis naine, ja olles hinnanud olukorda, langetas kardina. Ohvitser avas tõllaukse ja sirutas oma kinnastatud käe välja.
Esmalt paistis tõllauksest sihvakas, siidisukkades, peentes kuldpannaldes jalg; daam oli oma kleidiääre üles tõstnud, et mitte sellele peale astuda. Jalale järgnes ukseavast tohutu suur sulgedega kaunistatud roosa kübar ja alles seejärel imearmas, vaevu kübara alt välja paistev näolapike ning daami herilasepihaga nõtke keha. Galantne ohvitser, ilmselt noore paruniproua armuke, toetas daami, aidates tal astuda maapinnale. Kaptenleitnant Friedrich von Romberg ja nooruke parun Wrangell tõusid daami märgates koheselt teepervelt püsti ja jäid hämmeldunult ootama asjade edasist kulgu.
„Guten Tag!” sõnas daam mahedal häälel. „Wie geht`s?”
„Ausgezeichnet!” vastasid kaks parunit justkui ühest suust.
„Es ist niemand verletst?”
Kaptenleitnant von Romberg ja parun Wrangell raputasid keeletult pead.
Nooruke paruniproua libistas hindava pilgu üle kaptenleitnandi sihvaka kuju, naeratas õelikult Ferdinandile, tõstis kleidisaba üles ja asetas oma kauni jala astmelauale. Ohvitser ulatas talle oma abistava ja armastava käe. Enne tõlda istumist viipas paruness hüvastijätuks ja sõnas naeratades: „Es war ein sehr angenehmer Aufenthalt.”
Ohvitser rehmas käega, andes käsu sõitu jätkata, kuid kutsar porises rahulolematult:
„Kuidas arvate, härra zeugmeister, aga paruniproua andis range käsu, et hobuseid tuleb hoida, nagu te ise suvatsete seda teada, sest et teie…; kuramus jälle see parm, sa koer, vereimeja niisugune…, jõuate veel Sankt-Petreburgi ballidel trallitada…” Kutsar rehmas piitsaga, üritades parmu tappa, kuid hobused said sellest aru omamoodi ja sööstsid kohalt. Tõlla avatud aknast kostis vaikset naeru ja seejärel ohvitserile määratud sõnad:
„ Wulff kallis, paluge jumalapärast kutsarit, et ta peatuks selles imekaunis orus, millest ma teile eile õhtul jutustasin…”
Ferdinandi südant läbis mingi senitundmatu magus laine, noorukile omane armukadeduse tunnetus, esimese hetkelise armastuse vaevumärgatav virvendus. Kaptenleitnant von Romberg vaatas muhevil pilgul oma noorele kaaslasele otsa ja ohkas mõistvalt.

Paari tunni pärast naases erusoldat – ta vandus vängelt, tassides oma küürul uut vankritelge.
Sankt-Peterburgile läheneti õhtul, väsimusest vaaruvad küüthobused vedasid vaevaliselt kibitkat. Õhuke viirg silmapiiril, mida juba kaugelt märgati taeva ja maa piiril, hakkas aegamisi kerkima – need olid Venemaa uue pealinna ehitised. Ferdinand vaatas pärani silmil kaugusesse, kus kitsas, leegina õhkuv ehapuna kuldas Aleksander Nevski kloostri kirikuid ja Smolnõi katetraali ning kirikute kupleid. Järsku hakkas käänaku taga, kaldamüüri all, sätendama veepind. Kogu oma laiuses hiilgas see päikeseloojakus. Ta vesi voogas kaugusesse nii raskelt ja seda oli nii palju, et Ferdinand tõusis kibitkas püsti ja tardus vaimustusest.
„Kas see on meri?” küsis ta enda kõrval istuvalt Friedrich von Rombergilt.
„Ei, noorhärra, see pole meri,” vastas kaptenleitnant. „Merd pole siit näha. See on Neeva jõgi.”
„Jõgi?” kordas Ferdinand imestunult.
Tal hakkas oma eksituse pärast veidi piinlik. Ta ei lisanud enam midagi, vaatas vaid lummatult seda hiiglaslikku vetevälja. Suures avaruses ja jõus Neeva, Sankt-Petreburgi uhkus, voolas põhjamaise taeva all suursuguselt oma graniidist kallaste vahel; õhus oli tunda jõe külma hingust. Tohutud graniitrahnud kaitsesid linna Neeva voogude eest ja samal ajal palistasid kaunist jõge imepäraste kallastega. Üle jõe viisid massiivsed, rikkalike kujude ja tornidega kaunistatud sillad. Graniidist kaldaäärsel paiknesid valitsushooned, õppeasutuste valged kolonnid, kasarmud ja paleed.
Liikumatult suikusid kauguses laevad. Mööda päikeseloojangus helklevat vett sõitsid väikesed purjekad ja pargased enam kui paarikümne sõudjaga; üle vee kaikusid sõudjate hääled ja kurblikult veniv lauluviis. Jõelt hargnesid igasse suunda kanalid. Sirged kanalid, mille kaldaid kindlustasid mustriliste võredega kivimüürid, ulatusid kusagile kaugele, linna sisemusse. Just nagu nööri järele veetud, venisid mööda kanaleid kirjud lodjad. Kanalite ääres asusid ridamisi kaubahoovid ja laod, sipelgatena askeldas tohutu hulk inimesi. Pikkade köite abil tirisid habetunud, räbalais ja kõhetud töölised lotjadest välja tohutuid kivisambaid; nende pingutusi saatis monotoone, ulguv laul.
Tsaritsõni aasa taga sinetas päikeseloojangus kirkalt Talvepalee massiivne kogu ja Peeter-Pauli kindluse kõrge torn. Loojangukumas loitsid ülikute luksuslike elamute aknad. Rohelusse uppuvaid aedu ümbritsesid malmvõredest aiad ja väravad. Aedade sisemuses paiknevate losside seinad olid värvitud erkkollasteks, hoonete katuste kumeratel kaunistustel kiiskas vask. Sirgetel laiadel puusillutisega tänavail kihutasid kullatud, helkivate aknaklaasidega tõllad, livreedes lakeidega astmelaudadel.
Peterburgis näis kõik olevat jõukas, suursugune ja väliselt hiilgav – pealinn väljendas riigi võimu ja rikkust, kuigi petlikku rikkust.
Noor Wrangell vaatas seda kõike pärani silmil, justkui näeks ta und; südant täitis vaimustus. Ta ei märganudki, kuidas nad olid jõudnud suure maja ette ja kutsar juhtis hobused hooviväravast sisse. Suurel hoonel ilutses silt – „Hòtel de Pètersbourg”. Võõrastemaja hoovis märkas Wrangell kõige tavalisemat lontkõrvalist külalehma, kes vaatas saabujaid uudistades ja mäletses rahulikult.
Hotellis võttis külalisi vastu jämedavõitu olemisega vanem daam, kes suhtus külalistele põlglikult ja pahaselt, justkui oleks iga külaline oma ilmumisega rikkunud tema tuju. Hotelli emand ei suvatsenud tükk aega külalistele tähelepanu pöörata, siis aga laskis ennast paluda ja manguda, kuni lõpuks soostus ja juhatas külalised väikesse, ilma kardinateta tuppa, mille seina ääres asetsesid kaks päevinäinud voodit, väike lauake ja kaks taburetti. Koridoris sagisid ja hõiklesid omavahel toateenijad ja koristajad. Saksapärasest vaikusest ja kodusest hubasusest ei olnud siin enam jälgegi – reisijad olid jõudnud teise kultuuriruumi.
Erinevalt saksa võõrastemajast, pakuti siin enne magamaminekut rammusat ja tugevat kehakinnitust – kartul, kapsas, sealiha, – justkui seisaks ees öö otsa kestev raske ja väsitav töö. Suures söögitoas, mis oli pigem siiski kõrts, vestlesid laudkonniti istuvad külalised omavahel elavalt vene keeles; õhtusöögi juurde tarvitati ohtralt viina ja õlut, tunti ennast vabalt ja sundimatult. Rõhutatult viisakad lauakombed olid siinsele seltskonnale tundmata, või neist lihtsalt ei hoolitud.
Hommikul äratas Ferdinandi hotelliteenijate omavaheline jutuvada ja käratsemine. Ta astus akna juurde. Väljas oli juba valge. Aknast paistis tume Moika vesi, kivimajade seinad ja tinahall Sankt-Peterburgi taevas.
Hommikusöök selles hotellis oli vägev – praetud sink, keedetud ja praetud munad, paksud lõigud suitsuvorsti, rukkileib ja äsjaküpsetatud sai; pakuti ka odraputru. Söögi juurde joodi piimaga kohvi. Vene kubermangudest saabunud jõukad kaupmehed kulistasid hommikusöögi alla viina, ähkisid seejuures heakskiitvalt ja asusid isukalt sööma. Söödi keskendunult ja tõsiselt; kaupmeeste mõtted olid hõivatud eelseisvate äritehingutega. Olles hommikusöögi kinnituseks visanud hinge alla veel pitsi või kaks viina, kiirustasid kaupmehed oma äriasju ajama.
Pärast kaupmeeste lahkumist sisenesid söögisaali need härrasmehed, kel polnud varahommikul kuhugi kiiret, sest riigiasutuste ametnikud olid oma vastuvõtud ja nõupidamised sättinud ennelõunasele ajale. Riigiametnikud alustasid hommikul oma tööd rahulikult: võtsid vastu kullereid ja posti, sirvisid massiivsete, rohelise kaleviga kaetud kirjutuslaudade taga ajalehti, vahetasid kaastöötajatega uudiseid, rääkisid mõne äsjakuuldud anekdoodi või klatšisid niisama. Nii mõnigi riigiametnik vajas peaparandust; nooremal salanõunikul olid „töökohustused” teada ja käsku ootamata kiirustas ta nurgapealsesse poodi viina järele.
Friedrich von Romberg ja Ferdidand astusid peale tublit hommikusööki hotelli trepist alla – ees seisis tutvumine Sankt-Peterburgiga. Kõigepealt suunduti Peterburgi peatänavale, Nevski prospektile. See kaugusse suunduv, lai ja ilus tänav oli sillutatud munakividega; temaga ristusid väiksemad tänavad, mida katsid kõvasti kinnitambitud kuubikujulised või kaheksanurksed männiprussid.
Paistis, et linna koorekiht tõusis hilja. Kella kümne paiku hommikul võis tänaval näha vaid üksikuid voorimehi ning väikekaupmehi, kes oma poode avasid ja kaupu välja ladusid. Ferdinandile tundusid need voorimehed oma vankrite ja hobustega üpris omapärased. Nende päid kattis kas viltmaterjalist kõrvitsakujuline müts või kitsaste äärtega ja madala põhjaga samast materjalist kaabu, mis ülespoole laienes. Nii vanad kui ka nooremad voorimehed, samuti ka väikekaupmehed, kandsid pikka soliidset habet; habe oli korralikult kammitud. Pikad juuksed langesid kahelt poolt üle kõrvade, tagant aga olid juuksed randiga pöetud, jättes täiesti paljaks kaela, kuna kaelarätte ei kantud. Meeste kaftanid olid õmmeldud sinisest või tumerohelisest või hallist vannutatud riidest, ilma kraeta; kaftan oli vöökohalt kinni tõmmatud laia siidist või villasest materjalist vööga. Kõrged, nahast, tugevalt kortsu lükatud saapad täiendasid seda pisut algelist, kuid siiski omapäraselt kaunist kostüümi.
Peagi tänavapilt elavnes. Mööda prospekti kihutas ratsakuller, kandes oma paunas tähtsat korraldust, või sõitis galoppi ohvitser, täites sõjaväelist ülesannet. Hommikupool oli käskude täitmise aeg. Ootamatult ilmus peatänavale rood sõdureid, kes marssisid kasarmust õppeplatsile või sealt kasarmusse. Kõikjal liikusid põhiliselt alamaastme ametnikud, allohvitserid, teenijad, kasakad ja talupojad. Peeter Suure poolt oli Venemaa elanikkond jaotatud ülalt alla tabelisse. Nimetatuga viidi sisse mitte ainult sõjaväelised auastmed, vaid kogu tsiviilühiskond jaotati tabeli järgi kastidesse, mis pani kõiki hullumeelselt trügima ametiredelil ülespoole ning kutsus esile avaliku ja varjatud üksteise järele nuhkimise ja pealekaebamise, eesmärgiga tõugata ülemus ametiredelilt, et enda jaoks kohta vabaks teha. Venemaa riigikord oma olemuselt oli pigem kehv ja logisev kasarmukord kui tsiviilvalitsus. Need aga, kes kastidesse ei mahtunud – töölised, teenrid ja talupojad – liikusid tänaval ükskõikse ja morni näoga, vaikselt ja aeglaselt. Samas oli nende silmavaade asiaatlikult kaval, kuid heatahtlik.
Peatänaval jalutades jätsid Wrangellile sügava mulje kõigepealt graniidist kujud, lõvid, sfinksid; neid võis kohata kõikjal. Tema paljunäinud kaaslane, kaptenleitnant Friedrich von Romberg muheles endamisi, märgates oma noore sugulase imetlevaid pilke, ning andis aeg-ajalt asjakohaseid selgitusi. Kahtlemata ei omanud need antiikkultuuri jäljendavad kujud iseenesest suurt kunstiväärtust, kuid muutsid paleede üldilme ülimalt suursuguseks. Eriti köitsid Ferdinandi tähelepanu paleede ja kirikute metalltornid ja kuplid. Kogu selle antiikarhitektuuri jäljendava ülima pidulikkuse ja suursugususe kõrval olid vene õigeusukirikud säilitanud siiski oma esialgse, raskevõitu bütsantsiliku originaalsuse. Oma usust ja ajaloolisest minevikust ajendatuna venelased tahmatult võõristasid rooma-katolikku kultuuri; igatahes nad otsisid oma arhitektuurile eeskujusid mitte Ateenas, vaid Konstantinoopolis.
Hämmeldunult peatus Ferdinand tohutu kõrge, neljakandilise, vallikraavide ja tõstesillaga Püha Miikaeli palee ees Neeva kaldapealsel. Ümbritsevate hoonetega võrreldes oli see keiser Paul I aja ehitis siiski pigem kindlus kui palee. Keiser Paul I-le viirastusid igal pool vandenõud ja vaenlased. Lootes leida kaitset ja saada kindlustunnet, käskis ta ehitada selle määratu suure hoone. Mõni kuu peale hoone valmimist kägistati Paul I oma kindluse magamistoas; ka kindlus ei suutnud teda kaitsta vandenõulaste eest.
Kindluse sügavad kanalid, massiivsed sillad ja laiad tühjad kõnniteed jätsid Ferdinandile masendava mulje. Hoopis sõbralikum paistis välja üks väike palkidest laotud madal majake Neeva kaldapealsel. See oli Peeter Suure maja, mis oli jäetud mälestisena sellisel kujul, nagu ta oli imperaatori eluajal.
Majakest valvas vana errulastud soldat. Kõikjal Venemaal valvasid kirikuid, paleesid ja valitsushooneid errulastud soldatid, kes olles oma kakskümmend viis aastat ära teeninud, väljusid kasarmust kantud sinelis ja päevinäinud saabastes ning jäid igasuguste elatusvahenditeta ilma hoolde. Ja need olid õnneseened, kes võisid oma pikkades kulunud sinelites ja lääbakil saabastes teenistust jätkata nii valitsushoonete kui ka eramajade uksehoidjate ja valvuritena, saades niiviisi peavarju ja tükikese leiba. Aga põhiline osa erusoldateid, olles kahekümneviie aastase sõjaväeteenistuse jooksul tapnud oma tervise, sageli vigastatud või invaliidistunud, hulkus ilma peavarjuta ringi mööda Venemaa linnakesi ja asulaid; mõni neist näitas leivatüki eest kukke, kes oli õpetatud oma peremehe käsu järgi kirema, hõikama – hurraa…, huraaa…!
Peeter Suurele avanes selle kahetoalise majakese akendest suurepärane vaade ehitusplatsile – sajad tuhanded inimesed müttasid soos, mudas ja vees, ehitades Petreburgi esimest objekti – kindlust, eesmärgiga kaitsta tulevast pealinna, saada väljapääs Läänemerele ja asuda „raiuma akent Euroopasse”. Selle majakese akende alt liikusid lõputu voorina suured ja rasked plaanvankrid, millede ette oli rakendatud kolm paari turskeid jämedate jalgadega veohobust, vedades Neeva kallaste kindlustamiseks määratu suuri graniitrahne. Nende akende alt liikusid vastassuunas samad plaanvankrid, koormaks hunnikusse laotud laibad. Inimesed surid sadade kaupa selles külmas mädasoos haigustesse ja robustses ning ebainimlikus ehitustöös saadud vigastustesse. Aga kõiki ei maetudki – Neeva laiad vood kandsid laibad jõesuudmesse ja sealt Soome lahele…
Rootslased ei vaadanud niisama lihtsalt pealt Peeter Suure toimetamisi Neeva jõe suudmes. Ühtelugu tuli vastu seista Rootsi laevade rünnakutele, ja alles peale Poltaava lahingut võis kergemini hingata ja asuda suursugusemate projektide kallale – ehitada Talvepalee. Esialgne kaitseehitis, Peeter-Pauli kindlus, sai õige pea hoopis teise otstarbe – keisrite matmispaik ja türm.
Peeter Suure maja juurest viis massiivne sild saarekesele, Peeter-Pauli kindluse juurde. Kaptenleitnant Friedrich von Romberg sai komandandilt loa vaadata kasematte. Ärevusega südames liikus Ferdinand oma sugulase järel ühest kasematist teise. Osa neist asus vees, teised kõrgel katuse all. Neid juhatati matmispaika, kus asusid tsaaride säilmed. Neljakandiliste kiviplaatide all, mis olid kaetud rohelise kaleviga ja millel väljaõmmeldud imperaatorite vapid, asusid Peeter Suure, Katariina II ja järgnevate keisrite hauakambrid. Tundus, et see türm-matmispaik omas mingit sügavat filosoofilist tähendust – justkui oleks surmavangid hoidnud enda haardes oma surmavaenlasi; veel elavaid, veel hinge vaakuvaid, ajuti hullumeelsuse ja ahastusehoos kisendavaid. Vangide olukord oli sama tagasipöördumatu nagu neil, kes lebasid kõrvalkambrites suursuguste kuldtikandis vappidega kaetud kiviplaatide all.
Jätnud selle õudse türmi-matmispaiga seljataha, peatas von Romberg kaariku ja ronis sõidukisse. Ferdinand kargas tema kõrvale ja kaarik kihutas mööda laia ja sirget Nevski prospekti. Päike oli keskpäevas ja Nevski prospektile, tohututele väljakutele, kaldapealsetele ja sildadele oli ilmunud hulgaliselt kõige erinevamaid, väga mitmekesiste kaunistustega ja hoburakmetega tõldu. Hommikune unine ja üksluine Nevski projekt oli lõpuks ärganud. See ilus tänav oli koht jalutamiseks ja kohtumisteks. Mööda prospekti kihutasid tõllad, kaarikud ja ratsanikud: ametnikud kiirustasid oma ülemuse juurde ettekandega, ratsakuller andis hobusele pidevalt kannuseid ja vehkis piitsaga, uhkes tõllas istuv välismaa saadik sõitis viisakusvisiidile; vananeva, kuid tabeli kõrgeima astme riigiametniku noor kergemeelne proua tõttas südame põksudes kohtamisele…
Vene kutsarid istusid pukis sirgelt ja sundisid ilma igasuguse vajaduseta hobuseid kiirele sõidule, ja seda ainult selleks, et kihutada. Aga hobused olid suurepärased ja rakmed rohkete ilustuste ja kaunistustega ning valmistatud parimast nahast. Liiklus oli tohutu ja kihutamine meeletu, alatihti võis näha kokkupõrganud tõldu, murtud aisapuid ja purunenud tõllarattaid.
Tõllad olid enamuses halvas olukorras, hooletult värvitud ja ilma lakita, sageli määrdunud ja pesemata, kutsari poolt ilma jäetud igasugusest hoolitsusest, aga peremeestel ei jätkunud silmi taoliste pisiasjade jaoks.
Nevski prospekti ääres asuva tagasihoidliku katoliku kiriku ees käskis von Romberg kutsaril peatuda. Reisijad astusid kõnniteele ja sisenesid poolavatud väravast hoovi, mille sisemus jättis võrdlemisi lootusetu mulje – aianurkades vedelesid prügihunnikud ja kola. Kiriku koridorides valitses tühjus, vaikus ja justkui ebakindlus homse päeva ees. Katoliku kirik oli vene õigeusukirikute kõrval otsekui võõras, kutsumata külaline, keda tuli sündsuse piires taluda, kuid kelle lahkumine tekitaks ümbritsejates kergendust.
Kiriku põrandas köitis külastaja pilku kiviplaadile raiutud kiri: „PONIATOWSKI”. Selle kiviplaadi all puhkas Poola viimane kuningas. Olles Poola saadik Sankt-Pererburgis, omandas Stanislav Poniatowski Katariina II soosingu. Valitsejanna käsul „valiti” ta 1764.aastal Poola kuningaks. Tema valitsemise ajal viidi kolm korda läbi Poola jagamine ja peale kolmandat jagamist jäi ka auahne, kuid tühine ja selgrootu Poola kuningas Stanislav Poniatowski oma troonist ilma ning veetis oma viimased elupäevad Peterburgis, kõigi poolt mahajäetuna ja unustatuna.

Järgmise päeva varahommikul hõikas hotelliteenija treppi kahehobusekaariku ja von Romberg viis oma noore sugulase Neeva jõesuudmesse, mis ilmselt oli maailma ilusaim soo. Selle madalaid ja niiskeid saarekesi läbisid paljud kanalid, ja ainult tänu neile oli suvel siin pinnas kuiv ja elamiskõlbulik. Kogu sood kaunistasid imepäraselt valged kasesalud ja kasealleed, nende vahel jõukad villad ning kõikjal lilled, lilled, lilled… Selles kaunis aedlinnas veetis oma suviseid valgeid öid Peterburgi rikas ja naudinguhimuline õukond. Siinsed kunstlikult rajatud kaunid luhad, metsatukad ja heinamaad üritasid elanikes luua idüllilise tunde vene külast, aga see oli siiski enesepettus – ülimalt linnalike, suursuguste, kolonnide ja rohkete ilustustega majade vahel jalutasid peened daamid ja uhketes paraadvormides härrad; kuulda oli põhiliselt prantsuse- ja saksakeelset kõnelust. Ja selle idüllilise „vene küla” äärest algasid jälle sood, lõputud sood… Talvel ulus alleede kaselatvades tuul, keerutas pikki kõnniteid lund ja mattis kogu aedlinna sügavatesse hangedesse; ümber villade hulkusid hundid. Kevadel ujutas suurvesi üle kauni aedlinna imeväärsete ilustustega majad ja paleed, kuid suurvee taandudes asusid teenrid, töömehed, talupojad ja soldatid usinasti puhastama, küürima ja lilli istutama.
Juba esimeste valgete ööde saabudes oli aedlinn jälle täis erutav-romantilist hõngu. Aedlinna kasealleedel jalutasid laiades, rohkete kaunistustega kübarais daamid, paraadmundreis ohvitserid, riiginõunikud ja salanõunikud. Lehtlatesse olid kaetud lauad, valges kinnastes teenrid kõndisid hääletult ümber laudade ja kallasid veini, šampanjat, viina; asetasid külaliste ette hõrgutisi, isuäratavalt serveeritud uluki- ja linnuliha. Unistav-igatsevalt kõlasid vene romansid. Õhtu kulgedes, kui joodud vein ja viin oli muutnud meeled erksaks, hõisati juba täiel häälel prantsuse ja saksa laule, kusjuures nii mõnigi laul oli üpris üleannetu.
Valgel juuniööl istusid alleede pinkidel paarid. Suveööde liikumatus, pisut lämbes ja lillelõhnadest küllastunud õhus hõljus kirglikke sosinaid, truudusevandeid ja igavese armastuse tõotusi. Kasesaludesse määrati salajasi kohtamisi; luhal hõljuvast udust ilmus valges kleidis aadlineiu ja justkui haldjas, heitis ennast õnnest ja veinist joobnud ohvitseri kätele. Mõnikord võis kasesalus kuulda murtud ja kildudeks purunenud südamete kristallpuhtaid klirinaid…
Aga nüüd oli käes kuldne sügis. Kasealleed kollendasid ja langetasid lehti. Kõrgaadel oli lahkunud soojematele maadele. Jäänud olid vaid need, kellele värvikirev kevad ja vallatu suvi olid jäänud kaugesse unelmate aega. Alleedel võis näha täies paraadmundris vana kindralit kepi najal lonkamas, käevangus ebamäärases eas proua, lai heleroosa kübar katmas silmi niigi hägusa päikese eest. Teisal jalutas elusügisesse jõudnud daam pisikese valge koerakesega. Koerake tõstis iga lillepoti ja kasetüve juures jalga, märgistades oma territooriumi selles elaniketa aedlinnas, justkui tahtnuks talvel ringiluusivatele huntidele öelda – siin olen peremees mina.

Vastu õhtut, olles muinasjutulisest aedlinnast tagasi pöördunud, jalutasid von Romberg ja Ferdinand Neeva kaldapealsel. Kuigi suvi oli alles lõppenud, valmistusid tohutu linna elanikud juba talveks. Pargased, koormatud kasehalgudega, mis oli selle tohutu linna ainuke küttematerjal, täitsid paljusid laiu kanaleid, mis lõikusid linna erinevates suundades. Talvel peitub vesi neis kanaleis jää- ja lumekatte alla, aga nüüd kattis kanaleid ja kaldaääri lõputu hulk pargaseid, millest laaditi kaldale küttepuid. Mõned töölised tuigerdasid joobnult pargasel edasi-tagasi. Järsku algas ühel pargasel tüli, mis kasvas üle kakluseks. Üks kaklejatest üritas ennast põgenemisega päästa ja ronis orava osavusega pargase masti, istus raale ja hakkas sealt oma vastaste üle irvitama ja roppusi karjuma. Need vastasid samaga, karjusid ja sõimlesid. Kohale ilmus kordnik ja käskis mehel alla ronida. See keeldus, ja selle asemel, et rahuneda, külvas sõimuga üle ka kordniku. See ronis vandudes sõimajale masti järele, haaras tema jalast ja tiris allapoole. Joobnu lasi käed lahti, kukkus pea ees kolksatades küttepuudele ja jäi sinna oimetuna lamama. Hetke pärast ajas ta ennast istuli, raputas juhmilt oma veritsevat pead ja üritas tõusta, kuid kordnik haaras temast kinni. Joobnu osutas ägedat vastupanu. Õnneks tõttas appi politseipaat. Vaatamata korrarikkuja ägedale vastupanule ja räuskamisele seoti ta kinni ja heideti pea ees politseipaati – nüüd sai ta veel paar muhku juurde.
Venemaal ei ole rikkad kunagi olnud vaestele kaasmaalasteks. Rikkus Venemaal armastab välist, ülekrohvitud ja ülekullatud hiilgust; vaesus pekstakse jalahoopidega urkasse. Päise päeva ajal, kümnete möödakäijate silme all pekstakse inimene vaeseomaks – see ei tekita publikus mitte mingeid emotsioone. Aadlikud ja kaupmehed, sõjaväelased ja riigiteenistujad, haritlased ja harimatud, väikesed ja suured, keigarid ja kaltsakad – kõik suhtusid nende silme all toimuvasse ükskõikselt, aga võib-olla isegi sisemise heakskiiduga; seaduslikkus ja inimlikkus ei jõudnud nende mõttessegi, justkui oleks nende hing kaetud karunahaga, mis äkitselt pöördus väljapoole ja ajas ennast turri.
Sankt-Peterburgis armastati välist, meeldis kõik mis läikis: kirikute kullatud kuplid, ukseportaalid, mis peaaegu kadusid vee alla; kolonnidega kaunistatud väljakud; antiikkujud, mis oma kujult, stiililt, rõivastuselt nii väga olid vastuolus pinnase, halli madala taeva, karmi kliima, inimeste välimuse, nende riietuse ja elulaadiga; tundus, justkui oleksid kõik need antiiksed, suursugused, päikeseliselt helesinise taevaga maalt pärit kujud võetud kaugelt sõjakäigult vangi ja vägivaldselt konvoeeritud siia külma halli taeva alla, seatud ritta Neeva kaldapealsele või pandud mingi palee seina äärde… Samas aga just see tohutu kontrast pani vaataja hämmelduses imetlema seda hingematvalt suurt merest kerkinud kolossaalsust, mis oli ühe inimese, Peeter Suure, tahtel loodud sadade tuhandete inimeste higi ja vere hinnaga siia trööstitusse sohu.
Inglise kaldapealsel, Venemaa tolliameti hoone taustal, kõrgus kaljule rajatud Peeter Suure monument, millel anti teada: ”Peeter I-le Katariina II-lt”. See suurepärane, kolossaalne ratsanik ei väljendanud antiikkultuuri, samuti mitte ei kajastanud ka kaasaegset, XIX sajandi kultuuri. Postamendil kõrgus roomlane, rooma imperaator. Skulptuur väljendas kogu seda uhkust ja hiilgust, millest Venemaa oli ilma jäänud. Venemaale ei olnud ajalugu andnud võimalust üle elada aegu roomlaste valitsemise all, saada osa roomlaste korrast, teedest ja seadustest, õppida austama roomlasele omast sõna, lubaduse väärtust; roomlaste kool jäi Venemaal tundmata ja üle elamata. Sellal, kui Briti saarte rahvaid ja ka sakse Reini kallastel valitsesid roomlased ja õpetasid karmilt korda ja sõnapidamist, teedeehitust ja töökultuuri, rivaalitsesid ja sõdisid Vene vürstiriigid omavahel, ja kõik muu oli neile vähetähtis. Aeg kulges omasoodu, ja samal ajal, kui saksid Reini kallastel olid juba läbinud roomlaste kooli ja asusid korda ja töökultuuri piitsa ja prääniku abil õpetama Balti rahvastele, vaevles Venemaa rändrahvastest barbarite ikke all, milles puudusid riigile omased institutsioonid ja valitsemine põhines pigem anarhial. Kõik see jättis Venemaa põliselanikele oma jälje järgnevateks aastasadadeks…

Pöördunud tagasi Neeva kaldapealselt, jäid kaptenleitnant Friedrich von Romberg ja Ferdinand von Wrangell jälgima mööda Nevski prospekti liikuvat rongkäiku – puhkpilliorgestrite saatel marssisid mööda munakivisillutist sõjaväekolonnid: jalaväekorpused, jäägripataljonid, grenaderid ja ratsaväerügemendid. Talvepalee akendes helkles ehapuna, palee esist väljakut valgustasid eredad laternad. Tohutul väljakul seisid uhked tõllad, lehvisid väeosade lipud, sädelesid kindralite mundrinööbid ja kuldsed epoletid – keiser Aleksander I saatis vägesid sõjakäigule. Talvepalee ülakorruste aknad olid avatud, aadlipreilid istusid aknalaudadel ja lehvitasid roosasid ja valgeid kuldtikandiga rätikuid; ohvitserid andsid au.
Sõjavägi võttis suuna läände, üle Liivimaa Poolasse, sest Vene keisri salakuulajatelt Pariisis saabus ärevusttekitavaid teateid – Napoleon valmistub sõjakäiguks Venemaa vastu.

Neljas peatükk. Keisrinna Maria Fjodorovna kõrvakiil Napoleonile. Napoleoni ja Josèphine`i lahutus. Napoleoni pruut ertshertsoginna Marie-Louise. Josèphine kasvatab lapselapsi.

Venemaa sõjakäiguni jäi veel aega, Napoleon nautis kuulsusesära. Ta tähistas oma hiilgavat võitu Austria üle suurejooneliste pidustustega. Schönbrunni lossi ees korraldati uhke sõjaväeparaad aupaukude ja ilutulestikuga. Napoleoni kõrval seisis õnnelikult naeratades tema armuke, kaunis blondiin Maria Walewska. Ta oli õrnutsevam ja ihaldusväärsem kui kunagi varem. Maria tegi Napoleonile teatavaks, et keiser on ta rasestanud.
Poeg Alexandre sündis 4.mail 1810 krahv Athanas Walewski lossis Walewices; noorelt abikaasalt sarved pähe saanud krahv andis keisri järeltulijale oma nime. Napoleon oleks heameelega abiellunud Mariaga; krahv Athanasest, sellest vanamehest lahutamine oleks Mariale olnud käkitegu. Maria oli kinkinud Napoleonile poja, ja neid oleks saanud täies elujõus Napoleon noore viljaka naisega veelgi, kuid vaatamata Prantsuse revolutsioonile ja päriliku aadli hävitamisele, leidis Napoleon, et prantslaste keisrina lasus temal kohustus astuda abiellu kõrgaadli hulka kuuluva naisega. Samas aga oli Josèphine olnud Napoleoni ainuke tõeline armastus ja kirg ning oli seda ka endiselt; ealeski polnud ta kedagi teist nii armastanud, isegi mitte krahvinna Walewskat, rääkimata teistest naistest, kellega ta oli suhelnud lühemat või pikemat aega. Napoleon armastas brünetti kreoolitari, kuigi armukestena eelistas ta blondiine. Kuid Josèphine ei olnud sünnitanud talle poega ja Napoleon, olles mitmeid kordi lahingus haavata saanud, mõistis, et ka tema on surelik.
Ühise lapse puudumine jahendas abikaasade tundeid, nende abielu oli jõudmas lõpusirgele, ees ootas vältimatu lahutus.
Eesriide avamisest tragöödia lõppvaatuseks ei teatanud Josèphinei`ile mitte abikaasa Napoleon, vaid lahutusest kuulutati naisele üpris ootamatus ja räiges vormis. Politseiminister Fouchè teatas Jozèphinei`ile, et riigi heaolu ja impeeriumi kindlustamine nõuavad, et Napoleon läheks temast lahku, kuna ta keisrile pärijat pole kinkinud. Kuuldes neid sõnu politseiministri suust, Josèphine esialgu kahvatas ja oli minestusse langemas, kuid ta kogus end kiiresti ja käratas: „Need küsimused lahendab ta koos oma abikaasaga ja politsei ärgu toppigu oma nina keisri ja keisrinna eraellu!” Samas Josèphine mõistis, et ükski minister ei julge siin teha midagi, mida keiser poleks tal teha käskinud.
Lahutus siiski viibis, sest Napoleon ei saanud algatada abielulahutust enne, kui polnud esitada kindlat abikaasakandidaati. Napoleoni lähedased, nähes uue Prantsusmaa jätkumise võimalust ainult keiser Napoleoni otsese pärija ilmaletulekus, näitasid üles aktiivsust, et leida keisrile sobiv, suursuguste juurtega naine. Aga Napoleon, olles isekas, võttis selleski küsimuses ohjad siiski enda kätte, kusjuures märkis, et selle uue naisega tuleb magada ikkagi temal, mitte kavalal ja omakasupüüdlikul altkäemaksuvõtjal Talleyrandil või nuuskurist politseiministril Fouchèl.
Mõnikord pöördusid Napoleoni mõtted tagasi krahvinna Walewska juurde, kes oli talle kinkinud ihuliku poja. Ta isegi kutsus krahvinna Walewska koos pojaga endale külla ja mängis väikese Alexandre`iga. Aga keisrikrooni pärijaks Alexandre siiski ei sobinud – mis oli lubatud lihtsale kodanlasele, polnud lubatud keisrile – Prantsusmaa vajas kõrgaadli juurtega pärijat.

Napoleoni naisevõtuajal oli maailmas peale Prantsuse impeeriumi ainult kolm suurriiki, kust võis otsida sobivat pruuti: Inglismaa, Venemaa ja Austria. Inglismaa langes koheselt valikust välja, sest Inglismaaga käis sõda elu ja surma peale. Abikaasa leidmine Inglise kuningakojast oli vaese maa-aadli päritoluga, pooleldi metsikule korsiklasele välistatud; tema poolt hõivatud Prantsusmaa keisri tiitel ei läinud Inglise kuningakojas arvesse. Jäi üle veel Venemaa ja Austria. Viimane jäi ka nimekirjas viimaseks, sest Austriat oli Napoleon jõudnud kolmeteistkümne aasta jooksul purustada juba neli korda ja võis seda teha veelgi. Seega Austria kuningakoja neitsi oli võrdlemisi väheväärtuslik.
Napoleoni valik langes Aleksander I õele suurvürstitar Jekaterinale, kuid kosjad ebaõnnestusid. Saades kuulda kosilasest, tabas Vene keisririigi õukonda tohutu ärevus ja pahameel, justkui oleks Korsika mägiröövel ootamatult ilmunud keisrikotta ja nõudnud suurvürstitari kätt. Kiiruga pandi suurvürstitar Jekaterina Pavlovna mehele Georg Golštein-Oldenburgile, kes aga ei olnud üldsegi Jekaterinale meelepärane. Napoleon sai endale eluks ajaks kaela ühe naise viha, kes häbematu peigmehe tõttu oli sunnitud astuma kiirustades ja ilma armastuseta abiellu haiglase ja kogeleva ning armetu mehikesega. Äbarikul vedas – lisaks suurepärasele naisele sai ta kingituseks Tveri kuberneri ametikoha.
Jäänud ilma Jekaterinast, pööras Napoleon oma pilgu kuueteistkümneaastasele suurvürstitarile Annale. Napoleon oli pealetükkiv ja järeleandmatu, sest ta vajas kõrgaadli päritolu naist ja poega, kõik muu polnud tähtis.
Keiser Aleksander I oli suures ärevuses ja segaduses, Napoleonile oli raske ära öelda. Aga suurvürstitar Anna ema, keisrinna Maria Fjodorovna, oli vihast lõhkemas. Rusikasse pigistatud kätega vehkis ta Aleksander I näo ees: „Anda tütar võimuahnele Korsika mägilasest pätile, röövlile, kes kasutades ära mässulise rahvamassi tekitatud segadust lõi oma bandiitliku impeeriumi ja hõivas Bourbonide trooni! Ei, tütar läheb taolisele pätile mehele ainult üle minu! Unerhört! Unmöglich!”
Napoleonil tuli suurvürstitar Annast suu puhtaks pühkida. Kõrvakiil oli tohutu, selle laksatuse kaja kaikus üle Euroopa – enesekindel ning despootlik Napoleon seda ei unustanud. Sõda Venemaaga oli vältimatu. Samas aga andis Napoleon Talleyrandile ülesande koostada Vene keisrikojale asjakohane vastukõrvakiil, mida siis hiljem sõjaliste jõududega täiendada.
Riukalisele Talleyrand`ile ei valmistanud ülesande täitmine raskusi ja peagi viis kiirkuller Venemaale järgmise, günekoloogilise sisuga kirja: „Keiser leiab, et viieteistkümneaastane Anna ei ole veel naiseks valminud. Kuna aga juhtub, et nooril tüdrukuil esimeste küpsustunnuste ja täie küpsuse vahel kaks aastat võib mööduda, siis olla veel kolm aastat lasteta abielus on vastuolus keisri sihiga.”
Oma lähedastele sõnas Napoleon õigustavalt: „Bonaparte`id on head Korsika aadlikud, mitte küll kuulsad, kuid ikkagi paremad kui need vene lontrused, kes arvavad, et võivad mind alandada.”
Napoleon ei olnud proletaarlane ega vürst, vaid väikesest vaesunud Korsika aadlisoost sündinu, sissekiilutuna klasside vahele. Inglise aadlist kõneldes rõhutas ta ägedalt: „Mitte käputäis aadlikke või rikkaid ei moodusta rahvust, vaid rahvamass. Muidugi, kui ülemvõimu võtab pööbel, siis muudab ta oma nime ja nimetab end rahvaks; jääb ta aga alla, siis puuakse mõned vaesed kuradid võllasse ja nimetatakse neid röövliteks või mässajaiks. Niisugune on maailm: pööbel, mässajad või kangelased – võitluse tulemuste järgi.”
Päriliku kõrgaadli vastu säilisid Napoleonil kogu eluks kuueteistkümne aastase nooruki tunded, selle väikese Korsika maa-aadliku tunded, keda sõjakoolis krahvi tiitliga kaasõpilased olid pilganud ja Pariisi internaadis mõnitanud. Need noorukiea hoobid ei ununenud, need saatsid Napoleoni kuni surmatunnini ja määrasid ära tema suhtumise põlisaadlisse, samas mõjutasid otseselt Napoleoni otsust abielluda kuninglikust perekonnast pärit naisega. Napoleoni saatus otsustus noorukieas – ja sellega ka Euroopa saatus. Samuti nagu suhtumise aadlisse, määras tema enesetunne ka suhtumise Prantsusmaasse, kellele ta kuulus vaid tingimisi. Vormiliselt oli ta küll prantslane, mitte aga verelt, kuid Prantsusmaaga õnnestus tal paremini kui aadliga. Kuna ta polnud prantslane, ei saanud Prantsusmaa iialgi tema „seaduslikuks abikaasaks”, vaid jäi justkui armukeseks. Napoleonil meeldis oma sõdurite ees hoobelda: „Mul on vaid üksainus kirg, üksainus armuke, ja see on Prantsusmaa. Temaga ma magan. Ta ei ole mulle iial truudusetu. Oma vere ja oma aarded – kelleks olete teie, Prantsuse sõdurid – kingib ta mulle. Ma annan talle kõik, mida nõuavad tema tujud, meelitan teda kuulsuse ja fantaasiatega. Selle eest särab Prantsusmaa mulle vastu, kui ma võidurikkalt saabun. Vannun, et teen kõik vaid Prantsusmaa pärast! Vannun, et kui ma talle rohkem vabadust ei anna, siis vaid sellepärast, et ta seda rohkem ei vaja!”

Keisrinna Maria Fjodorovna kõrvakiilu kaja ei olnud Euroopas veel vaibunud, kui Napoleon pööras oma pilgu juba järgmise sünnitusvõimelise neitsi poole, kusjuures selgitas Josèphine`ile: „Minul tuleb abielluda „kõhuga”, kes suudaks keisrile lapsi ilmale tuua.” Napoleon leidis sobivaks kõhuks keiser Frantz I tütre, Austria ertshertsoginna Marie-Louise.
Napoleoni kasupoeg Eugèn ja kaval poliitik Talleyrand pooldasid Napoleoni väljavalitut. Proletaarlase järeltulija Murat hoiatas selle eest, kuna Austria keisriperekonnast pärit Marie Antoinette oli Prantsusmaale õnnetust toonut. Napoleon jäi endale kindlaks. Luureandmetest selgus, et kaheksateistkümneaastane suursuguse Habsburgide soo esindaja on terve ja reibas ning näeb üsna kena välja. Pealegi, Habsburgidel oli alati olnud suur lastearv, sigivus oli garanteeritud. Väljavalitu ema oli sünnitanud kolmteist last, tema esiemad aga olid sünnitanud veelgi rohkem lapsi. Napoleon oli taolisest ülisuurest sigivusest vaimustuses.
Koheselt tehti Austria suursaadikule Pariisis järelepärimine – kas keiser on nõus Napoleonile oma tütre naiseks andma. Austria suursaadikul Metternichil oli vastus juba valmis – jah! Austria keisrikoda oli juba varakult peigmehe välja arvutanud – kolmest arvestatavast kuningakojast ei tulnud Napoleoni taolise peigmehe puhul Inglismaa printsess kõne allagi, Venemaa keisrinnalt võis ta saada üle Euroopa kanduva kõrvakiilu; seega jäi üle ainult Napoleoni poolt neli korda vallutatud Austria printsess, ertshertsoginna Marie-Louise.

* * *

1809. aasta oktoober. Fontainebleau metsas olid lehed omandanud kollakaspunase värvi. Igal sügishommikul kattus puudealune allee kuldkollase vaibaga. Sügis valitses ka Josèphine`i hinges. Lossis esitati Napoli autori Antonio Zingarelli oopert „Romeo ja Julia”, mis oli Josèphine`i lemmikooper. Naise süda tõmbus valusalt kokku, kui Julie haud, justkui mälestus möödunud armastusest, mattus lillevanikute alla. Josèphine`i Romeo – elus, terve ja tugev mees Napoleon Bonaparte oli muutunud tema vastu külmaks ja tõrjuvaks, vältis koosolemist. Isegi esinduskohustuste täitmisel, kui keiser oli sunnitud taluma enda kõrval keisrinnat, manas Napoleon oma näole sünge ilme. Napoleonil polnud ikka veel julgust öelda naise kuuldes välja sõna “Lahutus“.
30. novembril toimus Fontainebleau lossis tavapärane õhtusöök, kuid Napoleonile ja Josèphine`ile oli see erakordne, sest taoline õhtusöök sai nende jaoks toimuda ainult kord elus. Peale Napoleoni ja Josèphine`i istusid õhtulauas Napoleoni ema, ta vennad ja õed. Õhtusöök kulges vaikselt, kuulda oli vaid sööginõude kõlinat ja kammerteenri tasaseid samme; kui kohvi oli tassidesse kallatud, võisid kammerteener Constant ja paleeprefekt Bausset lahkuda. Nüüd võttis Napoleon südame rindu, tundes samas tohutut ärevust, mis polnud teda haaranud isegi enne Austerlitzi lahingut. Ta alustas ettevaatlikult, isegi romantiliselt: „Viisteist aastat on keisrinna Josèphine kaunistanud minu elu, minu käe läbi on ta kroonitud. Ma tahan, et ta pead jääks alatiseks ilustama keisrinna kroon, aga mis peamine – et ta eluaeg näeks minus oma parimat sõpra. Ma lahutan ennast Josèphine`ist, ja Jumal üksi teab, kui raske on mulle see samm, kuid Prantsusmaa heaks ei ole ükski ohver mulle küllalt suur.”
Josèphine karjatas kiledalt ja vajus meelemärkusetult põrandale. Napoleon kehitas õlgu, muigas endamisi, avas serveerimisruumi viiva ukse ja käskis paleeprefektil aidata daam ta eluruumidesse kanda. Bausset haaras keisrinna sülle ja pidi peaaegu trepil komistama, kui kuulis Josèphine`i sosistavat: „Mitte nii kõvasti, Bausset!”
Napoleon oli veendunud, et järgneval kolmel päeval tegi Jozèphine osavalt tragikomöödiat: mängis meeleheidet ja korraldas stseene, kuigi tal oli olnud aega juba aastaid, et olukorraga leppida.
14.detsembril õhtul kell üheksa vormistati Tuileries`i Suures kabinetis ametlik lahutus. Kohale olid kutsutud tunnistajad ja riigisekretär Regnaud de Saint-Jean d`Angèly. Josèphine ilmus kohale lihtsas valges kleidis, juustes ustavuse märgiks sinine rukkilill, ilma ainsagi ehteta. Ta astus oma tütre Hortense`i käsivarrele toetudes Suurde kabinetti. Kohal olid kõik perekonnaliikmed peale Josephi.
„Mina ja keisrinna oleme otsustanud,” sõnas Napoleon pisut väriseva häälega ja pühkis siidrätikuga silmanurgast pisara, „me läheme lahku”.
Josèphine`il oli oma sõnavõtuga raskusi. Väriseval häälel ütles ta kohustuslikud sõnad: „Olles kaotanud igasuguse lootuse lapsi saada, esitan ma keisrile suurima kiindumuse ja andumuse tõendi – annan nõusoleku abielu lahutamiseks”. Jozèphine ei suutnud enam jätkata ning tema eest luges riigisekretär Regnaud de Saint-Jean dÀngèly paberilt „See abielu on takistuseks Prantsusmaa heale käekäigule, tagamata võimalust olla tulevikus juhitud suurmehe järeltulijaist..”
Suurmees oli ennast vahepeal kogunud ja allkirjastas lahutusakti lennuka suletõmbega; ta allkiri oli selgem kui tavaliselt riigipaberitel, oma nime alla tõmbas Napoleon jõulise lõpujoone – noor brigaadikindral abiellus, keiser lahutas. Saatusele alistunud Jozèphine kritseldas tihedalt Napoleoni nime kõrvale oma vaevu loetava allkirja, justkui usaldaks ta ikka veel ennast oma endise mehe kaitse alla. Seda kaitset keiser ka pakkus, Josèphine jäi Napoleoni südamesse alatiseks…
15.detsembril kuulutas Senat hääletusega: 76 poolt, 7 vastu ja 4 erapooletut, kodanliku abielu lahutatuks. Tegelikult rikkus Senat ise Napoleoni tsiviilkoodeksit – selle säte keelas üle neljakümne viie aasta vanusest naisest lahutamise; Josèphine`il oli täitunud 13. juunil nelikümmend kuus. Aga tegemist oli ju Napoleoni koodeksiga, ja seega ülima seadusena kehtis Napoleoni tahe. Kiriklik abielu lahutamine tõotas tulla raskem, kuid Pariisi peapiiskop, võlgnedes Napoleonile tänu, leidis, et kroonimise eelõhtul sõlmitud kiriklik abielu toimus tunnistajate juuresviibimiseta ja oli seetõttu kehtetu.
Joèphine`i ennast enam lahutuse formaalsused ei huvitanud. Loori kandev keisrinna istus Tuileries` õuel oma tõlda, pühkis taskurätiga pisara, jättis Napoleoniga lühidalt hüvasti ja suundus oma kaaskonna, papagoi ja koerte saatel Malmaisoni, mille Napoleon oli talle kinkinud. See loss saigi Josephine`ile pagenduspaigaks, kuigi nimetada seda kaunist lossi ja lossiaeda nii oleks ilmne liialdus, seda enam, et tulevik oli Josèphine`ile üsna lahke.
Juba järgmisel päeval oli Napoleon Malmaisonis platsis; kuigi ta lossi ei sisenenud, kõndis ta Josèphine`iga kaua lossiaias edasi-tagasi. Peaaegu iga päev saatis Napoleon Josèphinele liigutavaid, sentimentaalseid ja tuliseid armastuskirju, mis lõppesid alati ühtede ja samade sõnadega: „Ela hästi mu sõbratar. Sa tead mu tundeid – need on muutumatud, Sa ei tohi iialgi kahelda minu õrnas sõpruses. Tuileries` suur loss tundub mulle ilma Sinuta tühjana, olen väga üksi…”
Napoleon kirjutas Josèphine`ile kirjakesi, justkui oleks ta ikka veel hoolitsev abikaasa.
„ Ma saadan Sulle aastas kolm miljonit franki; rubiinehte aga tasun eraldi, lasen selle hinnata, sest ma ei taha, et juveliirid mind petaksid. Malmaisonis leiad Sa kapist 600 000 franki, need võta oma hõbeda ja pesu täiendamiseks. Tellisin Sulle ilusa portselanserviisi, kuid sooviks siiski enne teada Sinu arvamust, et ta Sulle meeldiks… Paaž ütles, et ta olevat Sind nutmas näinud; kui Sina nutad, olen ka mina kurb…”
Napoleoni kirjaridadesse olid tekkinud hellad noodid, mis muutsid Josèphine`i südame nukraks ja tundeliseks. Josèphine`ile meenusid Napoleoni kirjad peale abiellumist, tema esimeselt, Itaalia sõjakäigult. Napoleon oli mees, keda Josèphine mitte iial ei tundnud lõpuni…

Rooma paavst Pius VII, kes üldiselt abielulahutuse asjade läbivaatamisega ei kiirustanud, kinnitas abielulahutuse koheselt, niipea kui taoline taotlus tema kirjutuslauale saabus ja juba sama postitõllaga läks vastus teele, sest Pius VII teadis – Napoleon paavstidega ei tseremoonitse.
25.detsembril 1809 saatis Napoleon Josèpine`ile kutse ilmuda jõululõunale. Koos Josèphine`i laste Hortense`i ja Eugène`iga veetsid eksabikaasad kena jõululõuna. Eugène uskus, et ema saab oma uues olukorras õnnelikumaks kui kunagi varem, ja ta ei eksinud. Peagi sai Josèphine`il õnnetu ja kaebleva, hüljatud abikaasa mängimisest küllalt. Ta hakkas mitte ainult mõistma, vaid ka nautima eeliseid, mida pakkus elu ilma õukonnaetiketi ja riigihuvide surveta, vabana võimukast ja truudusetust abikaasast, olles samal ajal keisrinna. Kuigi ta polnud enam prantslaste keisrinna, säilitas Napoleon talle keisrinna Josèphine tiitli, millele lisandus vastav protokolliline staatus ja aineline kindlustatus.
Keisrinna Josèphine elas oma lemmikresidentsis Malmaisonis, mis oli nüüd täielikult tema omand, siin võis ta tujukast ja äraarvamatu käitumisega Napoleonist sõltumata teha või tegemata jätta kõike, mida ta soovis ning endale külla kutsuda inimesi, kelle seltskonda ta nautis.

* * *

7.veebruaril 1810 ilmus Eugène Austria saadiku vürst Schwarzenbergi juurde, asetas lauale abielulepingu ja teatas ilma pikema sissejuhatuseta: „Keiser Napoleon on valmis ertshertsoginnaga abielluma.” Seejärel lisas: „Abiellumine saab teoks, kui abieluleping viivitamatult allkirjastatakse.”
Napoleon ei olnud abielulepingu kallal oma pead palju vaevanud – arhiivist võeti ja kirjutati ilma muudatusteta ümber abieluleping, mis oli kunagi koostatud Napoleoni eelkäija Prantsuse troonil, kuningas Louis XVI abiellumisel Austria ertshertsoginna Marie-Antoinette`iga, kes oli Napoleoni pruudi Marie-Louise tädi.
Austria saadik vürst Schwarzenberg kirjutas abielulepingule järgmisel päeval alla ja viivitamata saadeti leping Austria keisrile ratifitseerimiseks. Franz I ratifitseeris lepingu koheselt, sest peigmees võis ümber mõelda. 21.veebruaril oli allakirjutatud leping juba Napoleoni kirjutuslaual. 22.veebruaril sõitis Napoleoni peastaabiülem marssal Berthier Viini, et asendada piduliku laulatuse ajal peigmeest Napoleoni.
„Ela hästi, mu truu sõbratar,” kirjutas Napoleon 23. veebruaril Josèphine`ile. Lugedes sõna „truu”, Josèphine muigas endamisi – Napoleon polnud siiski unustanud tema flirtimisi. Aga sellele väikesele, mitmeti mõistetavale vihjele järgnesid teod, mis tekitasid Josèphine`i südamele valu ja hingele tuska. Napoleon kirjutas Josèphine`i nimele Navarra lossi koos sealsete maavaldustega, tõstes piirkonna Navarra hertsogkonna seisusesse. Nüüd omas Josèphine Navarra hertsoginna tiitlit, aga oma koduse ja armsa Malmaisoni lossiga tuli tal hüvasti jätta, sest see asus liiga lähedal Pariisile ja Napoleon leidis, et ekskeisrinna lähedalolek võis saada keisrinna Marie-Louise`le häirivaks.

Soisel maastikul paiknev Navarra loss oli kuubikujuline hoone, mille otsa oli ehitatud lame kuppel, nii et kohalikud ristisid selle „keedupotiks”. Lossi pehastunud puupaneelidega rõsked ruumid olid kasinalt möbleeritud, aknaraamid olid pragunenud ja kõleda saali aknakardinad liikusid tuules.
Koos Josèphine`iga Navarrasse saabunud õukond kõndis tusaselt mööda kõledaid ruume, heitis kaastundlikke pilke keisrinnale ja vaikis; paljud neist lasksid peagi jalga. Aga ilmselt oli Napoleon taolist asjade käiku ette näinud ja et Josèphine`i lohutada, määras talle kammerhärra, kahekümne kaheksa aastane krahv Lancelot-Thèodore Turpin de Crissè. Napoleon tundis oma eksnaist. Krahv oli suurte silmadega, pikk ja sale ning meenutas Josèphine`ile tema palavalt armastatud husaari Hippolyte Charles`i. Krahv oli elava ja muretu iseloomuga, nägi kõike kaunis ja heas valguses ning pakkus Josèphine`ile suurepärast seltsi, isegi rohkem – Lancelot`st sai otsekohe tema armuke.
Armastus tegi Josèphine`iga imet – hüljatud naine lõi õitsele, oli jälle võluv ja naeratav. Paindliku ja graatsilise, täiusliku kehaga neljakümne kaheksa aastasest naisest oli taas saanud peaaegu tütarlaps.

11.märtsil 1810 toimus Viini peakirikus kaheksateistkümne aastase ertshertsoginna Marie-Louise`i laulatus keiser Napoleoniga, keda ta polnud ealeski näinud, ega näinud ka laulatusele järgneval esimesel ööl. Napoleon ei pidanud vajalikuks ennast vaevata taolise tühise formaalsusega nagu laulatus; selleks oli temal marssal Berthier, kes sooritas väärikalt kõik tseremooniad, mida peigmehel tuli täita. Aga heita abieluvoodisse ning soetada endale järeltulija ja dünastia jätkaja – selleks ei vajanud Napoleon tseremooniaid.
Kaks päeva pärast laulatust asus Marie-Louise teele oma abikaasa juurde Prantsusmaale. Samal ajal tegeles Napoleon, kui hoolitsev mees, Compiegne`i lossi sisustamisega: valis mööblit ja riideid, lasi endale viie miljoni frangi eest kaasavara muretseda, justkui oleks olnud tegemist tavalise kodanliku perekonnaisaga, kes sisustas oma kodu. Soovides mõrsjat üllatada nooruslikkusega, riietus Napoleon oma vanasse kindralimundrisse, istus endiselt proletaarlaselt Muratilt laenatud vappideta tõlda ja kihutas pulmarongile vastu. Tugevas vihmas tõttas „noor kindral” kohtamisele oma laulatatud noorikuga; kähku vahetati hobuseid, kärsitu Napoleon ootas vihmasajus ja kihutas aega viitmata edasi. Lõpuks romantiline paar kohtus. Napoleon ronis läbimärjana nooriku tõlda ja suudles kannatamatult pruuti.
Pulmapidu oli tagasihoidlik. Õhtul toimus improviseeritud õhtueine, kuid kõik oli kaootiline, tseremooniameistrite kava läks kärinal lõhki. Keiser kibeles magama minekuga – keisrikrooni pärija soetamisega oli kiire… Napoleonil oli alati kiire, ta ei kulutanud kunagi ühelegi asjatoimetusele rohkem aega kui selleks parajasti vaja oli.
Järgmisel hommikul asus Napoleon õhinal oma äiale kirja kirjutama: „Tänan Teid kauni kingi eest, ta täidab kõik minu lootused, me sobime väga hästi…”
Möödus vähem kui kaks kuud, kui senatile ja rahvale anti teada keisrinna rasedusealgusest ning kästi palvetada troonipärija eest.
Pärast mesinädalaid ja olles keisrinna Marie-Louise rasestanud, pöördusid Napoleoni mõtted jällegi Josephine`ile, kes oli olnud tema tõeline armastus. Napoleon lubas Josèphine`il tagasi pöörduda Pariisile lähemale, neile mõlemale armsasse Malmaisoni lossi.
16. mail 1810 saabus Josèphine koju tagasi. Eksabikaasa oli jätnud talle kirja, kus ta väljendas oma tundeid Josèphine`i vastu ja kinnitas, et ta jääb naist armastama oma elu lõpuni.
13.juuni hommikupoolikul ilmus Napoleon Josèphine`i juurde külalisena, kuid jäi tema juurde ainult tunnikeseks, sest nüüd oli ta värske abielumees ja ta pisut kartis oma
pedantset sakslannast abikaasat. Aga siiski, tõmbudes naise raseduse ajal veidi tagasi oma abielumehe õigustest ja kohustustest, kutsus Napoleon endale külla kauni krahvinna Walewska koos poeg Alexandre`iga. Napoleon mängis ja õrnutses lapsega, kuid enne keskööd kiirustas keiser alati koju, justkui väikekodanlik abielumees. Napoleon nimetas Alexandre`i riigikrahviks ja oma kantsleri määras lapse ja krahvinna hooldajaks.

Looduse poolt etteantud ajal algasid Marie-Louise`l sünnitusvalud. Noor naine vaevles valudes, arst sõnas murelikult: „ Lapse asend on halb, ohtlik emale ja lapsele. Keda päästa?”
Napoleon, olles kogu öö oma noore naise voodi ääres valvanud, sõnas järsul toonil, justkui brigaadikindral enne lahingut: „Talitage nõnda, nagu sünnitaks lihtne kodanikunaine!”
Möödus kaks pikka ja Napoleoni jaoks hirmuäratavat tundi. Lõpuks teatas doktor -ema ja laps on päästetud, sündis terve poisslaps. Suurtükipaugud andsid Prantsusmaale teada troonipärija sünnist. Napoleon vaatles akna all juubeldavat, muutliku meelega rahvamassi ja loetles kahuripauke, seejuures masinlikult arvestades suurtükkide arvu ja nende võimsust. Napoleoni silmi valgusid pisarad, ta mõtted kandusid minevikku; talle tundus, justkui oleks Josèphine talle poja sünnitanud. Napoleon ohkas, pühkis pisara ja suunas oma mõtted ajas edasi, Prantsusmaa tulevikku…
Kas hirmust oma abikaasa ees või isegi Maria-Louise`i nõudel, aga Josèphine sai uuesti oma eksabikaasalt käsu lahkuda Malmaisoni`st ja kolida Navarrasse. Kurvalt lahkus Josèphine oma armsast ja tõelisest kodust; see oli talle sama südamelähedane nagu oli olnud kunagine sünnikodu Kariibi mere saarel. Õnneks saatis teda endiselt armastav ja lahutamatu armuke krahv Lancelot -Thèodore Turpin de Crissè.
Elu Navarras, selles Normandia provintsis, kulges üsna üksluiselt ja hiilgus puudus hoopiski. Meelelahutuseks peeti kalapüügivõistlusi. Talvel, kui tiigid olid kinni külmunud ja maad kattis lumi, korraldati saanisõite; aga maapärased meelelahutused üksnes rõhutasid erinevust möödunu ja oleviku vahel.
19.märtsil 1811 tähistati Josèphine`i nimepäeva. Talupoegadeks rõivastatud õukondlased esitasid tervituslaulu ja Lancelot kinkis enda maalitud kaardipaki, milles suures dekoltees Josèphine oli kujutatud ärtu emandana ja uhkes mundris Lancelot ruutu soldatina.
20.märtsil kostsid lähedalasuvast linnast kahuripaugud – Josèphine oli meelitatud, olles arvamusel, et need on mõeldud tema nimepäevale. Aga enne keskööd ilmus ta juurde keisri kuller krahv de Lavalette, Prantsuse posti peadirektor, ning andis edasi teate – Napoleonile on sündinud poeg.
Värisevate kätega ja valutundega südames haaras Josèphine sule ja kirjutas kirjakese: „Keiser Napoleon, ma õnnitlen Teid seadusliku poja sünni puhul!” Josèphine ei olnud unustanud Napoleoni väljaspool abielu sündinud poegi, ja ei suutnud jätta sellele vihjamata.
Peagi sai Josèphine vastuse, milles õnnelik isa teatas: „Mu poeg tunneb ennast hästi. Tal on minu suu ja minu silmad, loodetavasti täidab ta oma ülesande keisri järeltulijana ning troonipärijana.”
Alles aprillis 1811 anti Josèphine`ile võimalus armsasse Malmaisoni lossi tagasi pöörduda. Aia kevadine haljendus tõi kevade ka tema hinge. Samuti valmistas rõõmu Napoleon, kes saabus 18.juunil, viibis Josèphine`i juures tunnikese, ja kiirustas siis jälle koju, sakslannast abikaasa juurde. Samas riivas Josèphine`i südant eksabikaasa kelkimine oma uue abikaasaga tubliduse üle, kes oli sünnitanud poja ja pärija.
Oma sõprade hulgas kiitles Napoleon: „Ma abiellusin neitsiga. Abielluge sakslannaga, nemad on korralikud, head, rikkumatud ja värsked justkui kastepiiskades roosid.” Aga siiski, oma elu lõpuni ei suutnud Napoleon unustada oma esimest ja tõelist armastust ja kirge, Joephine`i, kelle sarm oli teda kütkestanud ja armastus rahuldust pakkunud. Samas olid Josèphine`i teesklus ja pillavus, tema kõrvalhüpped ja armulood olid pidevalt Napoleoni hinge kriipinud, mistõttu ta süda ei saanud iial rahu. Ainult kahurite mürin ja lahingukära juhtisid mõtted Josèphine`ist eemale ja pakkusid hingele tasakaalu. Aga Marie-Louise oli hoopis teistmoodi naine. Isegi maalil näitas Marie-Louise ennast kurguni kinninööbitud rüüs, roosid juustes ja laps käekõrval. Josèphine`i aga võis igal maalil näha malbelt avatult, sügavas dekoltees kaunite rindade vahel sädelemas teemandid.
Magamistoas võttis Marie-Louise oma abikaasat vastu puuvillases aluspesus, seevastu Josèphine oli Napoleoni oodanud imepeenes läbipaistvas öösärgis. Pikad lõhikud öösärgi külgedel võimaldasid särgi kergesti üles kerida, väike paelake rinnal aga vallandas selle hoopiski…
Sakslannal jäi suuresti puudu kreoolitari sarmist, seltskondlikust lihvist ja tema heldekäelisusest, millest said osa kõik, kes teda ümbritsesid. Marie-Louise püüdis varjata hingesoojuse puudumist kõrgi ilme taha; lahkust pidas ta nõrkuseks. Aga armukadedad olid nad mõlemad – Josèphine naise peale, kelle pärast Napoleon oli ta maha jätnud, ja Marie-Louise eelkäia peale, kellele Looja oli andnud nii rikkalikult kütkestavaid omadusi.

Malmaisoni valdusi laiendati ja kaunistati juurdeostetud külade võrra; rajati tiigid ja veejoad parki. Aedades õitsesid kõikjal Josèphine`i lemmiklilled – punased roosid. Tiikides ujusid mustad luiged. Josèphine kutsus Malmaisoni külla nii vanu sõpru kui ka uusi tuttavaid, isegi Napoleoni armukese Maria Walewska ja tema väljaspool abielu sündinud poja Alexandre`i.
Josèphine elas oma kaunis ja armsas Malmaisonis ja nautis vanaema rõõmusid. Saatus polnud talle andnud õnne sünnitada Napoleonile poega, kuid südant soojendasid esimesest abielust Beauharnais`ga sündinud tütre Hortense`i ja poeg Eugène`i lapsed. Hollandi ekskuninganna Hortense elas ekskuningast Louis`st lahus lähedalasuvas Saint-Leu losssis. Tema abikaasa Louis Bonaparte kannatas suguhaiguse tagajärgede ja neurasteenia all, mis kasvas üle jälitamismaaniaks; see muutis ta raskesti talutava olemuse veelgi väljakannatamatuks ja muutis abikaasade kooselu võimatuks.
Hortense viibis sageli reisidel ja tänu sellele võis Josèphine mõlemat lapselast, 1804. a. sündinud Napoleon-Louis`d ja neli aastat hiljem sündinud Louis-Napoleoni sageli enda juures pidada; nende hellitamine ja nende eest hoolitsemine pakkus vanaemale rõõmu ja südamerahu, kuigi poisid olid üleannetud, tegid igasuguseid koerustükke ja vigureid, kuid neile oli kõik lubatud. Kohale kutsutud nukuteatris asusid nad ise nukke juhtima, tegid hirmsat häält ja põrgulärmi; taltsutatud elevandi seljas ratsutades tallasid jõnglased puruks vanaema muru; köetud kasvuhoones murdsid nad endale suhkruroo küljest tükke ja närisid neid, suu kõrvuni magusast suhkruroost määrdunud.

Josèphine lähenes viiekümnele, kuid oma sarmi polnud ta veel kaotanud, kuigi oli muutunud korpulentsemaks. Josèphine siiski üritas oma figuuri saledamana hoida, sõi vähe ja jalutas palju, kandis korsette, aga Napoleonile, kes teda endiselt sageli külastas, ei jäänud eksabikaasa ealised muutused märkamata ja ta mainis muheledes, et Josèphine näeb välja justkui „hea Normandia talunaine”.

Viies peatükk. Ameerika iseseisvusdeklaratsioon. Teine Iseseisvussõda. Partisanisõda merel. Kangelaslik Fort McHenry kindluse kaitsmine. Leedi Dolley Madison saab tagasi oma roosa istmepadja.

Läänepoolkeral, kahe hiigelsuure ookeani vahel asuva tohutu kaksikmandri avastamist seostatakse peamiselt Hispaania krooni teenistuses olnud portugallase Christoph Kolumbusega, kuigi taolise mandri olemasolu kohta oli liikunud legendideks kujunenud teateid juba sajandeid varem.
Kolumbusele lisaks leidus reisi- ja teadmistejanuseid kaasaegseid, neist tuntuim itaallane Amerigo Vespucci, kes jõudis praeguse Brasiilia rannikule 1501.aastal, ja kellelt Ameerika ka oma nime sai. Nimi Ameerika võeti kasutusse 1507.aastal geograaf Martin Waldseemulleri ettepanekul. Ameerika ehk Uue Maailma ajaloo algust tähistab siiski Christoph Kolumbuse nimi, kes 1492. aastal jõudis Kariibi mere saarteni ja praeguse Florida rannikuni. Ekslikult arvas Kolumbus, et ta jõudis Lääne-Indiasse, ja seetõttu nimetas ta avastatud saared ja ranniku Lääne-Indiaks ning sealsed põliselanikud indiaanlasteks.
Euroopa sadamatest väljusid laevad, heiskasid purjed ja võtsid kursi üle Atlandi ookeani läände. Üha enam laevu väljus merele, kusjuures nad ei suundunud mitte ainult Lõuna-Ameerikasse kullajahile, vaid kurssi hoiti ka Põhja-Ameerika rannikule. Sinna suundusid paljude riikide laevad, sinna tõttasid teadmistejanused maadeavastajad ja igat masti seiklejad ning kolonistid. Siinjuures ei ole õige rääkida Ameerika asustamisest; see tohutu suur läänepoolkera kaksikmanner oli asustatud põliselanikega, kellel oli oma kultuur ja neid rahuldav ning järjepidevust tagav elukorraldus.
Uues Maailmas tekkisid kõigest paari sajandi jooksul Euroopa riikide krooniasumaad – Uus-Hispaania, Uus-Prantsusmaa, Uus-Holland, Uus-Inglismaa ja isegi Uus-Rootsi, kusjuures kõik riigid üritasid oma kolooniates luua emamaale sarnaseid sotsiaalseid ja poliitilisi struktuure. Aga need soovid jäidki soovideks, sest asunikud olid emamaa otsese valitsemise alt väljas, kuningavõim asus kaugel ja Jumal kõrgel. Pealegi tekkis üsna varsti emamaa riigikiriku asemele hulk iseseisvaid, võistleva iseloomuga protestantlikke usutunnistusi ning uute etniliste ja usurühmituste saabumine tegi emamaa sotsiaalse ja poliitilise elukorralduse matkimise üha keerulisemaks. Oli selge, et Ameerika peab minema oma teed, ja ta läkski…
Uue rahvuse – Ameerika rahvuse – tekkimiseni jäi veel aega, seni elasid seal üksteise kõrval Ameerika inglased, Ameerika iirlased, Ameerika šotlased, Ameerika sakslased, Ameerika itaallased ja paljudest teistest Euroopa maadest saabunud inimesed, sealhulgas ka mõned saatuse tahtel Ameerikasse sattunud eestlased. Kuna ühine rahvuskuuluvus uusasukaid veel ei ühendanud, sai neid ühendavaks jõuks olla ainult Ameerika-patriotism ja ühised püüdlused Uues Maailmas hakkama saada ja jõukust koguda.
Ameerika suurus, selle etniline ja rassiline mitmekesisus ning religioossus arendasid Ameerikas algusest peale välja kultuuri, mis on sootuks erinev Euroopast, kuigi emamaa juured jäid ja andsid endast aeg-ajalt väga ootamatult ja omapärasel moel tunda. Ja kui 1842. aastal külastas Ameerika Ühendriike Inglise kirjanik Charles Dickens, siis oli temal, kui britil, väga raske mõista Ameerikat ja tema rahvast.

* * *

Euroopa riikide asumaadest Põhja-Ameerikas arenesid kõige jõudsamalt Prantsusmaa koloonia ja eriti Suurbritannia koloonia, kuid nende kultuurilist ja majanduslikku edukust mõjutasid oluliselt emamaade omavahelised pingelised suhted. Inglise-Prantsuse sõjad kandusid sageli ka Ameerikasse – korduvalt muudeti koloniaalmaade piire, kindlused käisid käest kätte, asunikud kandsid veristes rünnakutes suuri kaotusi, nende vara hävis, suure vaevaga ehitatud elumajad ja farmid põletati maha.
Prantsusmaa js Suurbritannia kasutasid sõjalistes üritustes ja teise vaenupoole vastupanu murdmiseks põliselanikke – prantslased olid enda poole meelitanud algonkinid ja huroonid, inglasi toetasid irokeesid. Kolonistide vastasseis viis selleni, et iseseisvalt astusid omavahelistesse võitlustesse ka seni rahulikult kõrvuti elanud erinevate piirkondade põliselanikud indiaanlased, kusjuures nemad ei järginud enam mitte mingeid Euroopalikke sõjapidamise reegleid.
Sõjad kestsid peaaegu vahetpidamata alates 1689. aastast. Lahingud toimusid esialgu Suure järvistu piirkonnas. 1753.aastal kandus prantslaste ja inglaste vastasseis juba Mississippi – Ohio jõe joonele, mille keskmes asus Duquesne kindlus. Rünnakus Duquesne`i kindlusele sai oma lahinguristsed ka noor briti ohvitser George Washington, kes aastaid hiljem valiti Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. Seekord siiski jäi brittidel prantslaste kindlus vallutamata.
1756. aastal Euroopas puhkenud Seitsmeaastane sõda suurendas sõjaleeki ka Ameerikas. Britid jooksid uuesti tormi Duquesne`i kindlusele ja vallutasid selle, millega tagati inglaste kontroll Ohio jõe tähtsamate harude üle. 1759. aasta septembris saavutasid britid võidu Quèbeci all. Prantsusmaa sai lüüa ja sellega ka sõda lõppes. 1763.aasta Pariisi rahulepinguga tuli Prantsusmaal loobuda oma valdustest Põhja-Ameerikas. Kanada ja Uus-Prantsusmaa läksid Suurbritannia valdusse; seega kuulus nüüd Briti impeeriumi võimu alla kogu Põhja-Ameerika Mississippist ida pool. Prantslaste Louisiana anti Hispaaniale, kuigi mitte kauaks – Hispaania vallutamise järel kuulutas Napoleon Louisiana uuesti Prantsusmaa asumaaks.

Inglise kroon valitses Uues Maailmas tohutut territooriumi, aga selle haldamine muutus üha keerulisemaks. Otsiti isemajandavat riigihaldussüsteemi, sooviti luua isemajandavat Ameerikat (IMA) – ta pidi oma muredega ise hakkama saama, aga üleval pidama Briti sõjaväge, samuti maksma makse Inglise kroonile.
Maksud pandi peale Uude Maailma veetavale siirupile – suhkru toorainele, sisseveetavale teele, kehtestati tempelmaks, millega maksustati sissetulevad ajalehed, ajakirjad ja äripaberid; noormehed pidid teenima Suurbritannia sõjaväes. Samas aga ei omanud Ameerika koloonia Inglise parlamendis mitte mingit esindatust ega hääleõigust.
Protestimeeleavaldused Briti koloonias üha sagenesid ja süvenesid. Rahvahulgad protestisid maksude ja Briti sõjaväekohustuse vastu, farmerid ja rentnikud tõusid üles feodaalsete suurmaaomanike vastu. 1774. aasta septembris tuli Philadelphias kokku Kontinentaalkongress, millest võtsid osa Briti koloonia kõigi piirkondade esindajad, tulevase Vabadussõja juhid, et arutada kujunenud olukorda.
Inglise kroon üritas jõuga mässud maha suruda, kuid see ainult suurendas vabaduseleeki. 1775.aastaks oli Kontinentaalkongressist saanud iseseisvust taotlevate jõudude valitsus ning George Washingtonist iseseisvuslaste relvaüksuste ülemjuhataja. Protsess oli alanud, see üha laienes, ja kuigi Briti armee oli hea väljaõppega, oli ta liialt väikesearvuline, et peatada ülestõusu Ameerika kolooniate tohutul territooriumil.
4.juulil 1776 võttis Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud dokumendi, mis tegi ajalugu. Seda dokumenti hakati nimetama „Iseseisvusdeklaratsiooniks”. Deklaratsioonis toodud põhimõtted olid üllad, retoorika suurepärane; selles deklareeriti, et kõik inimesed on loodud võrdsetena, neil on võõrandamatu õigus elule ja vabadusele ning püüdlemine õnne poole. Suurmaaomaniku poeg, jurist Thomas Jefferson oli koostanud suurepärase dokumendi, samas aga oli ta täielikult ära „unustanud” orjad, kelleks olid põhiliselt neegrid.
Vaatamata Iseseisvusdeklaratsioonile oli olukord siiski pingeline – iseseisvuslased kaotasid New Yorgi ja pidid taanduma Briti vägede ees. Kuid 1777. aasta alguses oli sõjaõnn George Washingtoni poolel ja ta andis Inglise krooni vägedele mitu hävitavat lööki teiselpool Delaware`i jõge Princetoni all. Britid ja iseseisvuslased võitlesid vahelduva eduga kogu 1777.aasta. Olukord muutus 1778.aasta esimesel poolel, kui iseseisvuslaste liitlastena astusid brittide vastu välja ka prantslased. Ameerika iseseisvuslased said juurde hea väljaõppega võitlejaid, kuid oluliselt tähtsam oli see, et Prantsuse sõjalaevad suutsid Briti laevastikule vastu hakata ja blokeerisid inglaste varustuse ja abivägede maabumise Ameerika rannikul.
Iseseisvussõjas algas uus faas, iseseisvuslased vallutasid ühe piirkonna teise järel. Korraks tekkis oht, et edasiliikumine peatub, sest üks iseseisvuslaste vägede juhte, Benedict Arnold osutus reeturiks, läks inglaste poole üle ja üritas reetmisega loovutada olulise tähtsusega West Pointi kindlust. Benedict Arnold`i plaan ei läinud siiski läbi, sest West Pointi kindluse seersantide kooli kadetid keeldusid reeturile allumast.
Briti armee vastupanu üha nõrgenes ja lõpuks oli Inglise kroon sunnitud tõdema, et on oma asumaa kaotanud. 1783. aasta Pariisi rahulepinguga tekkis uus riik – Ameerika Ühendriigid. Verivärske riigi piirid ulatusid Atlandi ookeanist Mississippi jõeni. Suurbritannia säilitas endale Kanada ja Lääne-India territooriumid – Kariibi mere saared ja Florida.
Kakskümmend aastat hiljem, 30.aprilil 1803, allkirjastasid Napoleoni Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid lepingu, millega Prantsusmaa müüs ja Ühendriigid ostsid Louisiana 15 miljoni dollari eest, mis tegi ruutmiili hinnaks 18 dollarit. Ameerika Ühendriikide territoorium suurenes ainsagi pauguta kahekordseks, saades juurde uued osariigid – Louisiana, Nebraska, Kansas, Wyoming, Minneota, Oklahoma, Colorado ja Montana.

* * *

1793.aastal puhkes Inglismaa ja Prantsusmaa vahel sõda. Aga see ei jäänud mitte ainult kahe rivaalitseva riigi omavaheliseks tüliks, vaid riivas ka Ameerika suveräänsust. Inglased üritasid sunniviisiliselt värvata Ameerika meremehi Kuninglikku mereväkke, sõtta Prantsusmaaga. Inglismaa ei suutnud leppida Ameerika iseseisvumisega oma endisest emamaast ning pidas ameeriklasi ikka veel Briti krooni alamateks. Revolutsioonist haaratud Prantsusmaal valitses segadus ja korralagedus. Prantsuse sõjalaevad seilasid Ameerika rannikuvetes; korsaarid kaaperdasid, riisusid ja põletasid Ameerika kaubalaevu. Noor Ameerika Ühendriikide merevägi arendas prantslaste vastu jõukohast sõjategevust, aga olukord ei rahunenud enne, kui Napoleon võimule tuli ja peamised ressursid Euroopas sõdimisele pööras. Sellega vähenes Ameerikale hirmuäratavana tunduv võimalus, et Napoleon oma vägedega New Orleansis maabub. Suurbritannia aga jätkas Ameerika meremeeste sundvärbamist Inglise laevastikku; aeg-ajalt panid inglased toime otseseid provokatsioone. 1807.aastal ründas Inglise fregatt Ühendriikide sõjalaeva „Chesapeake” otse Chesapeake`i lahes Ameerika ranniku vahetus läheduses.
1811. aastal seisis ameeriklastel ees ajaloo üks rängemaid katsumusi, kui šoniide juht Tecumseh inglaste toetusel püüdis rajada hiigelsuurt Konföderatsiooni, mis suudaks vastu hakata Ameerika Ühendriikidele kogu tema läänepiiri ulatuses. Tecumseh oli tolle ajastu suuremaid indiaanlaste juhte Ameerikas, tal oli sõjakogemusi alates 1780. aastast. Teda toetas ta müstikust vend, kes oli tuntud Prohveti nime all; seega oleks sõjalisel kampaanial olnud ka nii hädavajalik vaimne toetus.
Vaatamata suurepärasele juhile ja Briti sõjajõudude igakülgsele abile, jäi indiaanlaste vastupanu nõrgaks. Samas aga oli selge, et britid ei jäta noort Ameerika riiki rahule, ärgitavad indiaanlasi pidama lõputut sõda kõikjal Ühendriikide territooriumil. Üha enam kerkis esile vajadus kuulutada Suurbritanniale sõda, kuigi Ameerikas puudus selles küsimuses üksmeel. Eelkõige Uus-Inglismaal ei leidnud sõda endise emamaaga kuigi suurt poolehoidu.
President James Madison surus Kongressis oma tahte läbi ja enamus senaatoreid hääletas sõja poolt. 15.juunil 1812, üheksa päeva enne seda, kui Napoleon sisenes oma vägedega Venemaa territooriumile, kuulutas president James Madison välja sõja Suurbritanniale. President pidas seda konflikti „Teiseks Iseseisvussõjaks”, kuid Ameerika polnud ei sõjaliselt ega majanduslikult pikemaks arveteõiendamiseks valmis.
Ühendriikide sõjakuulutamine Suurbritanniale oli üpris riskantne ettevõtmine. Ameerika vägedes oli ainult 6000 meest, needki välja õpetamata. Mobilisatsioon kulges tagasihoidlikult, Uus-Inglismaa elanikud olid sõja vastu, Baltimore`is anti välja sõjavastaseid lendlehti ja hakati mässama. Mässu mahasurumisel esines surmasaanuid ja palju vigastatuid; ka mässajate rahustamist juhtinud kindral Richard H.Lee ise sai raskelt vigastada. Samas aga lubati Teises Iseseisvussõjas osalevatele vabatahtlikele maad. Ahvatlus saada maad suurendas vabatahtlike arvu märgatavalt ning neist suurem osa tuligi Virginiast ja Pennsylvaniast, kus inimesed vaevlesid maanäljas.

Inglise krooni armee oli hea väljaõppega, kuigi arvuliselt väike; lisaks oli neil hästirelvastatud laevastik. Seetõttu kaldus sõja raskuspunkt rannikule.
Brownstownis istusid koos indiaanlaste pealikud. Nende otsus oli kahe riigi vahelisse sõtta mitte sekkuda, samas aga puudus nende otsuses siiski üksmeel. Irokeesid hoidusid pigem Inglise krooni poole, sest punakuued tulid ja läksid ning indiaanlased teadsid, et nende kodu on Suure vee taga. Asunikud aga olid jäänud, hõivanud indiaanlaste maad ja loonud siin oma riigi; asunikega olid seotud ainult ebameeldivused. Brittide poolel asus võitlema enam kui 1500 indiaanlast pealik Tecumseh`i juhtimisel, kellele Briti Kanada vägede ülemjuhataja kindral Brock oli omistanud brigaadikindrali aukraadi.
Järgnev sõda kulges raskelt, puudus ühtne rindejoon ja rünnakute kooskõlastatud planeerimine. Põhilise eesmärgina nähti Kanada oma võimu alla saamist, mis aga oli rohkem, kui Ühendriikide sõjalised ressursid võimaldasid; tulemuseks olid mitmed alandavad kaotused.
1813.aasta varakevadeks olid ameeriklased Ontario järvele terve flotilli ehitanud. Laevastik paiknes St.Lawrence`i ülemjooksu lähedal Sackett`s Harboris ja ootas võimalust, et vabatahtlike väeüksusi üle järve viia. Aprilli lõpul purjetasid ameeriklased kindral Dearborn`i juhtimisel üle Ontario, et vallutada Toronto asula, mis oli Briti fortide varustuspunktiks.
Inglased võtsid ameeriklaste dessandi vastu tiheda püssi- ja kahuritulega, kuid jänkid ründasid ägedalt ja tungisid kindlusse. Kaks reduuti oli juba võetud, kui lendas õhku püssirohutagavara; mõlemal poolel oli palju surnuid ja haavatuid. Fort andis alla ja enamik Briti vägedest põgenes. Ameerika laevastik liikus edasi ja vallutas Fort George. Vahepael aga oli Briti admiral Yeo rünnanud Sackett`s Harborit ja selle vallutanud. Nii käis sõda Suure järvistu kallastel vahelduva eduga ja sellele ei paistnud lõppu tulevat; aga ameeriklased ei jätnud oma jonni ja nüüd võtsid nad endale veelgi suurema eesmärgi – vallutada Montreal.
Ekspeditsiooni ettevalmistamine võttis aega kolm kuud, mille jooksul ka inglased ei istunud käed rüpes. Nad kindlustasid kõik võimalikud kohad St.Lawrence`i kallastel, ja kui novembri alul Ameerika flotill jõesuust sisse sõitis, võttis neid vastu maruline kahurituli. Edu võis tuua ainult rünnak kaldal paiknevatele reduutidele maismaa suunalt, kuid selleks oli Ameerikal mehi liialt vähe. Terve sõjaretk takerdus nõrga maaväe taha ja peagi selgus, et operatsioon oli ameeriklastele liialt raske.
Inglased seilasid oma laevastikuga endiste kolooniate rannikul ja pommitasid linnu. Chesapeake`i lahes hävitas admiral Cockburn üksteise järel Frenchtowni, Havre de Grace`i, Fredericktowni, Georgetowni ja mitmed teised linnad.
Ameeriklased olid sunnitud maha jätma Detroit`i, samuti loovutama brittidele Dearborni kindluse. Kuid järgmisel aastal saavutasid ameeriklased neile olulise tähtsusega võidu lahingus Erie järvel. See väikeste purjelaevade eskaadri võit, mis saavutati kommodoor Oliver Hazard Perry juhtimisel, tõstis tublisti rahvuslikku enesetunnet ja ärgitas võitlust jätkama uue hooga. Erie järve võidule järgnesid võidud maismaal. Ameeriklased lõid inglasi ja nende indiaanlastest liitlasi Thamesi lahingus, samuti vallutati tagasi Detroit ja suur osa Michiganist. Thamesi lahingus hukkus ka suur indiaanlaste pealik Tecumseh, ja peale seda indiaanlaste võitlusvaim rauges ning nende ühtsus hakkas murenema.
Merel oli brittidel ülekaal ning ka lahingutes Kanada piiril ei saavutanud Ameerika Ühendriigid edu. Lisaks mereväele saatis Suurbritannia Ameerikasse üha uusi ja uusi regulaarväeosasid, kelle kaasamine sai võimalikuks seetõttu, et Inglismaa sõda Prantsusmaaga oli ajutiselt lõppenud.
Augustis 1814 tundus Ühendriikide olukord olevat üsna lootusetu. Briti ekspeditsioonikorpus maabus vastupandu leidmata Chesapeake`i lahes ja regulaarväeosad marssisid pealinna suunas. Blandensburgi all, pealinna väravas, tegid ameeriklased katse sissetungijaid peatada, kuid nende vastupanu murti, ja Briti ekspeditsioonikorpus marssis edasi.
24.augusti õhtuks olid britid Washingtonis. Nad pistsid Kapitooliumile ja presidendi häärberile tule otsa, põletasid elamuid ja riigiasutusi. Enne presidendi häärberi süütamist tõstis Briti admiral George Cockburn presidendi töökabinetis klaasi „Little Jemmy” terviseks ja võttis esimese leedi Dolley Madisoni kiiktoolist kaasa roosa istmepadja, et see meenutaks talle alati presidendiproua istmikku.
Inglaste ekspeditsioonivägede sissetung põhjustas ränga finantskriisi. Valitsus oli põgenenud, president James Madison koos oma lähimate nõuandjatega seadis ennast sisse Marylandis, seejärel Virginias ja pidas oma ministritega ööd ja päevad nõu, otsides teed, mida mööda riiki sellest hädaorust välja juhtida.
Briti läbirääkijad esitasid rahu hinnaks erakordse nõudmiste paketi, mille hulgas oli ka hiigelsuure indiaani puhverriigi loomise nõue, mis hõlmanuks tänapäeva Wisconsini, Illinois`i, Indiana, Ohio ja Michiani osariike. Indiaanlaste riiki pidanuks toetama Briti sõjalaevastik Suurel järvistul, kuhu Ameerika sõjalaevad siseneda ei tohtinud. Kahtlemata ei muretsenud britid indiaanlaste käekäigu pärast; taolise „indiaanlaste riigi” loomise ja selle kaitse vajadus oleks andnud brittidele suurepärase ettekäände oma kohalolu õigustamiseks, et siis hiljem kogu „indiaanlaste riik” hõivata Inglise krooni alla.
Suurbritannia soovis taastada ka oma traditsioonilist õigust laevaliikluseks Mississippil, mis oleks olnud suur löök Ameerika ambitsioonidele Läänes. Sellised nõudmised ei tundunudki nii fantastilised ajal, kui Ühendriikide pealinn oli vallutatud ja inglased surusid tugevalt peale nii Chesapeake`i lahes kui ka Champlaini järvel.

Brittide järgmiseks sihiks oli sadamalinn Baltimore, ameeriklastele olulise tähtsusega kaubandusvärav. Ameerika merevägi oli liialt nõrk ja väikesearvuline selleks, et seista vastu Suurbritannia võimsatele sõjalaevadele. Üritades osutada brittidele vastupanu, varustati paljud Ameerika kaubalaevad kahuritega ja muudeti sõjalaevadeks, kuid neil alustel puudusid lahingulaevadele vajalik kiirus ja manööverdamisvõime ning sõjalise väljaõppe saanud meeskond. Võimsate sõjalaevade ehitamine ja meeskonna väljaõpe nõudis aega, kuid noorele Ameerika riigile ei olnud enam aega antud. Ameeriklasi valdas ärevus ja nördimus. Kas nii raskelt kättevõidetud Ameerika iseseisvusel on lõpp? Kas satutakse uuesti Inglise krooni võimu alla? Samas olid rahutingimused täiesti vastuvõetamatud.
Ameerikale raskel, otsustaval hetkel, esitas kaptenleitnant Georg Kruze president James Madisonile oma plaani – alustada partisanisõda merel; ehitada arvukalt „Louisiana” taolisi väikesi, kuid ülimalt kiireid klipreid.
Kapten Kruze plaan leidis heakskiitu ja viivitamatult suunati presidendi dekreediga kõik vahendid – oskustega tööjõud, rahalised ja ainelised ressursid sellele, et ehitada klipreid, neid omapäraseid väikesi purjekaid, kuid antud hetkel ainuvõimalikke sõjalaevu.
Üsna varsti varitsesid Suurbritannia fregatte kiirekäigulised ja hea manööverdamisvõimega Ühendriikide kliprid. Nende pardal ja kaptenisillal teenisid vabatahtlikud – Tiedemanni Mereakadeemia noorukesed tüürimehed, kaubalaevastiku meremehed, rannakalurid ja kõik, kes olid vähegi viibinud merel ja oskasid käsitseda purjesid. Kliprite pardale olid paigutatud vaenlast varitsema West Point`i seersantide kooli grenaderid.
Ööpimeduses, udus ja vihmas kihutasid kiired kliprid vööritääviga laineid lõigates vaenlase laeva ahtrile. Klipper andis kogupaugu kõigist kahureist, heitis vaenlase laeva pardale püssirohutünni, West Pointi seersandid pildusid granaate ning enne, kui suur Briti sõjalaev suutis ennast lahingupositsioonile pöörata – pardaga vaenlasele ja kahurid välja sihtida, kadus klipper justkui viirastus ööpimedusse või varjavasse uttu.
Ööl ja päeval, vaatamata tormile ja tohutule lainetusele, varitsesid kliprid Chesapeake`i ja Baltimore`i lahesuu lähedal Briti sõjalaevu, ja justkui põdrapulli ründav kari hunte, sööstsid nad saare või neeme tagant välja, avasid pardakahureist kiire tule ning kadusid jälle uttu või kaitsva saare varju. Mõnikord tormasid kliprid ootamatult poordi ning kaaperdasid Inglise sõjalaeva.
Inglise sõjalaevade kaptenitel puudus igasugune lahingukogemus võitlemiseks seninägemata lahingulaevadega; traditsioonilisest merelahingu taktikast ei olnud siin jälgegi; pigem sarnanesid taolised merelahingud indiaanlaste ootamatutele ja verd tarretama panevatele kallaletungidele Inglise fortidele Ameerika sisemaal. Lõpuks olid inglased taolise „hundikarja” ees sunnitud oma laevastiku kokku tõmbama ja asuma ringkaitsesse. Vaatamata kõigele üritasid britid, rünnakuga nii maalt kui merelt, hõivata Ameerika Ühendriikide kaubanduslikult tähtsaimat Baltimore`i sadamat.
Linna kaitses üksnes tagasihoidlik, 600 sõduriga kindlus Baltimore`i sadama sissepääsu piiraval maaninal – Fort McHenry. Kindluse ülem major George Armistead oli näinud ette inglaste kallaletungi ja valmistunud selleks sündmuseks juba läinud suvest saadik. Suurtükid olid paigutatud positsioonidele, mürsud ja muu laskemoon tugevates keldrites varjul. Fort McHenry oli rünnaku ootel, kõik oli vaenlase väärikaks vastuvõtuks valmis. Aga kindlusel puudus lipp!
Baltimore`i õmbleja Mary Young Pickersgill ja tema kolmeteistkümneaastane tütar Caroline võtsid asja ette ja valmistasid tohutu lipu, mis koosnes kaheksast punasest ja seitsmest valgest triibust ning mida kaunistasid 15 tähte. Ja kui septembri esimestel päevadel Inglise fregattide armaada lähenes pikkamööda ja ähvardavalt väikesele kindlusele, tõmbas major George Armistead selle tohutu tähelipu masti.

12.septembril 1814 asusid võimsad Inglise sõjalaevastiku fregatid admiral Cockburni juhtimisel lahingupositsioonile. Rünnak pidi algama järgmise päeva hommikul kell seitse.
Inglise lipulaeva „Tonnant” pardal viibis ka Marylandi Upper Marlboro alevist pärit arst, doktor William Beanes, keda seal vangina kinni peeti. Dr. William Beanes oli kogenud ja suurepärane arst, kes ravis kõiki haigeid ja haavatuid, sealhulgas ka Briti sõdureid. Washingtonist taganedes sattusid inglased Marlboro alevisse, kohtusid doktor Beanes`iga ja nõudsid, et ta asuks Briti laevadel teenima arstina. Doktor keeldus, väites, et ta ei teeni vaenlase sõjaväes, küll aga ravib haigeid, olgu nad kes tahes, kuid haigeid võtab ta vastu oma kliinikus. Doktor William Beans viidi väevõimuga Briti sõjalaevale.
Beanes`i sõbrad kartsid doktori elu pärast ning saatsid hinnatud ja tuntud advokaadi Frances Scott Key inglastega läbirääkimistele. Koos kolonel John Skinneriga, ameeriklaste volinikuga vangide vastastikuse väljavahetamise küsimustes, asus Key kaptenleitnant Georg Kruze klipperil „Louisiana” teele Briti laevastiku poole, mille lipulaeval „Tonnant” doktor Beanes`i vangina asus.
Rünnaku eelõhtul lähenes „Louisiana” tohutule lahingulaevale, emissarid hüppasid käigult fregati poordilt allalastud fallreppidele, tõusid „Tonnant`i” pardale ning esitlesid ennast admiral Cockburn`ile. Emissarid andsid üle president James Madisoni poolt allkirjastatud volikirjad ja kirja pandud ütlused haavatud Briti sõduritelt, kes väljendasid tänu doktor Beanes`ile tema poolt osutatud arstiabi eest.
Briti sõdurite kirjad tõidki kaasa admiral Cockburn`i meelemuutuse. Advokaat Keyle teatati, et dr.Beanes lastakse vabaks, kuid peale lahingut. Seniks tuli advokaat Keyl ja tema kaaslastel, kolonel John Skinner`il ning doktor Beanes`il, pidada ennast kogu lahingu vältel Inglise kuninga George III külalisteks. Kui lipulaeval peaks lahingu käigus tekkima haavatuid, tuleb doktoril osutada neile vajalikku abi.
Külalistel avanes võimalus kaasa elada ja näha, kuidas 1814. aasta 13.septembri hommikul kell seitse admiralilaeva kahurisuud avanesid ning Fort McHenry`t tabas tule- ja terasevaling. Turmtuli kestis kuni keskpäevani, väikese kindluse pihta tulistati välja enam kui 1500 mürsku ja kahurikuuli, mõned neist kuni 220 naela raskused. Kindluse ülem major Armistead ei saanud inglaste suurtükitulele vastata, kuna vaenlase fregatid asusid väljaspool Fort McHenry kahurite laskeulatust.
Pärastlõunasel ajal lähenesid kindlusele korvetid ja väiksemad Briti laevad, et anda lõplik hoop ja sundida kindlus alistuma. Major Armistead, kes oli pidanud kaugtuld tegevusetult pealt vaatama, ootas kuni vaenlase laevad jõudsid tema suurtükkide laskeulatusse, ning andis siis kõigist torudest tuld. Mürsud lõhkesid ümber inglaste laevade, paisates üles tohutuid veesambaid. Peagi muutus tuli täpsemaks ja nüüd lõhkesid mürsud juba Briti laevade taglases ja pardal; laevad süttisid põlema, püssirohutünnid lõhkesid, paisates mehi taevasse ja merre. Suurtükituli oli niivõrd tihe, et kogu Baltimore`i sadam näis alustugedel vappuvat.
Vigastatud ja vigastamata jäänud Briti laevad tõmbusid tagasi, kuid laevastiku peajõud jätkasid kindluse tulistamist. Kogu järgmine öö kestis mürskude õudustäratav tulemöll.
Pisut enne päikesetõusu laskus merele udu, ja siis toimus „huntide kallaletung”. Kümned Ameerika Ühendriikide klipperid ilmusid äkitselt udust, tulistasid kõigist kahureist, heitsid vaenlase fregattidele püssirohutünne ja granaate ning kadusid uttu niisama kiirest nagu nad olid ilmunudki. Inglise fregatid lendasid õhku, süttisid põlema, vajusid külili ja uppusid. Tohutu suur suitsupilv liikus lahelt Fort McHenry kindluse peale ja mattis selle endasse.
Päevatõusul lõpetasid Suurbritannia fregatid tulistamise, vaikis ka Fort McHenry kindlus, „hundikari”, Ameerika klipperid, olid kadunud. Vee kohale saabunud vaikuses oli kuulda ainult tule praginat põlevate laevade taglases ja nende parrastel aeg-ajalt lõhkevate püssirohutünnide kärgatusi.
Francis Scott Key seisis laevatekil ja puuris pinevil pilguga hägusat siluetti, Fort McHenry, või seda, mis temast veel alles oli jäänud. Hommik oli pilvine ja sombune. Umbes tunni aja möödudes hakkas puhuma värske briis, mis hajutas hommikuudu ja suitsupilve. Advokaat Key tõstis pikksilma ja suunas kindlusele – Fort McHenry müüride kohal lehvis tuules kindluse kaitsjate otsustavuse ja vastupanutahte sümbol, major George Armisteadi tohutu tähelipp.
Fort McHenry polnud kapituleerunud; vastupidi, olles trotsinud rünnakuid nii maalt kui merelt, valvas ta endiselt Baltimore`i sadama sissepääsu.
Admiral Cockburn andis käsu tõsta signaalmasti vaherahu tähistav plagu. Lipulaev heiskas purjed ja võttis kursi Chesapeake`i lahe väljapääsule. Klipper „Louisiana” kaptenleitnant Georg Kruze juhtimisel liikus admirali lipulaevaga paralleelselt, hoidudes suurtükilasu ulatusest kaugemale. Leitnant John Smith ja pootsman Tom olid suurtükkide juures valves.
Ootamatult anti brittide lipulaevalt „Tonnant” märku lähenemiseks. Kruze muutis kurssi, rehvis purjed ja sõitis Inglise sõjalaeva pardasse. „Tonnant” liikus vähendatud purjede all edasi. Käigupealt heideti fallrepid alla ning emissaarid Scott Key ja kolonel John Skinner ning dr. William Beanes ronisid ähkides „Louisiana” pardale. Samal ajal seisid Briti lipulaeva ohvitserid kõrge sõjalaeva parda ääres reas ning joonistasid kiiruga paberile parda all lösutava „Louisiana” kontuure, pealisehitisi, taglastust ja relvastust. Mõõtsid silmadega parda kõrgust, laeva laiust ja pikkust. „Mis pagana laev see on?” kehitasid Inglise mereväeohvitserid arusaamatuses õlgu, „ parras peaaegu veeliinil, laiuse ja pikkuse suhe üks seitsmele? No on aga küna, aga kiire kui kurat!”
Kruze valmistus juba andma käsku purjesid lisada ja inglaste lipulaeva pardast eemalduda, kui talle meenus miski. Ta tõstis ruupori huultele ja hõikas „Tonnant`i” reelingule nõjatuvale admiral Cockburnile: „Džentelmen Cockburn! Leedi Dolley Madison igatseb oma roosa istmepadja järele.”
Admiral pöördus käsundusohvitseri poole, selle pea reelingu äärest kadus, ja mõne hetke pärast heideti üle parda roosa padi. Kapten Georg Kruze püüdis hinnalise padja kinni, pistis kaenla alla ja tõstnud uuesti ruupori, hõikas hüvastijätuks: „Tänan, admiral Cockburn! Õnnelikku kojujõudmist!”
Täies purjes „Louisiana” kihutas Baltimore`i sadama suunas. Ootamatult haaras advokaat Frances Scott Key paberilehe ja asus tekil seistes kiiresti kirjutama; rõõmujoovastusest ja patriootlikest tunnetest ajendatuna kirjutas ta oma elu esimese ja viimase oodi. Lõpetanud kirjutamise, luges ta oma luuletuse laevatekile kogunenud „Louisiana” meremeestele ette. Leitnant John Smith, olles ülimalt kõrgendatud meeleolus, asus endamisi ümisema, otsides luuletusele sobivat lauluviisi. Eneselegi märgamatult asus ta laulma ühel Ameerikas populaarse klubilaulu viisil. Koheselt laulis kogu „Louisiana” meeskond kaasa; kapten Georg Kruze hoidis isiklikult rooli ning laulu saatel ja kergest briisist aetuna kihutas „Louisiana” täies purjes Baltimore sadama suunas.
Jõudnud Baltimore`i tagasi, avaldas advokaat Key oma oodi kohalikus ajalehes peakirja all „Defence of Fort McHenry”. Ood võeti rahva poolt vaimustusega vastu, see liigutas ameeriklaste patriootilisi tundeid ning peagi levis „Defence of Fort McHenry” üle kogu Ameerika. Hiljem loodi advokaat Key oodi ainetel Ameerika Ühendriikide rahvushümn „The Star Spangled Banner”.
Ameerika Ühendriigid kinnitasid lõppenud sõjas oma riiklikku iseseisvust, väljusid sõjast uuenenud patriotismi ja enesekindlusega. Ameerika oli kindlalt otsustanud – Ühendriigid ei luba Euroopal Põhja-Ameerikas mingit rolli etendada ja teevad kõik, et takistada Euroopa ja Venemaa poliitilist sekkumist läänepoolkera arengusse.

Kuues peatükk. Napoleoni sõjakäik Venemaale. Borodino lahing. Napoleon Moskvas. Katastroofiline taganemine. Napoleon lahkub oma vägede juurest. Kohtumine Joephine`iga kamina ees. Honorè Balzac`i isa toob Napoleonile uued rõivad. Napoleon asub rünnakule. Napoleon taganeb. Venemaa keiser Aleksander I ja Austria keiser Franz I seisavad Montmartre`i künkal. Napoleon loobub troonist. Pagenduses Elba saarel. Josephine sureb. Napoleon põgeneb Elbalt ja suundub oma väesalgaga Pariisi peale.

Napoleon valitses ainuisikuliselt tohutut impeeriumi ja lisaks kõigele oli tema dünastia järjepidevus kindlustatud poja ja pärija sünniga. Josèphine, kes oma eksabikaasat hästi tundis, märkis muiates: „Keiser on õnnest segane ja hakkab kindlasti palju tüli norima.” Josèphine`il oli õigus – vaatamata tohutule edule, ei saanud Napoleon rahu. Talle ei andnud rahu mõte Euroopa Ühendriikidest Prantsusmaa juhtimisel. Oma välisasjade nõunikule, hertsog Caulaincurt`ile, sõnas Napoleon kindlalt ja ülevust tundes: „Vajame üht Euroopa seadust, üht Euroopa kassatsioonikohut, üht rahandussüsteemi, ühiseid raskus- ja pikkusmõõte. Kõigist rahvaist tahan teha ühe rahva. See, härra hertsog, on ainus lahendus, mis mulle meeldib.” Lisaks kõigele ei andnud talle asu Aleksander Suure retk Indiasse. Kuigi Napoleon I tundis ennast Karl Suurena, et tundnud ta siiski veel ennast Aleksander Suurena. Ikka nägi ta oma silme ees mitte ainult Egiptust ja Süüriat, vaid ka Indiat, kuid teel sinna tuli purustada Venemaa ja muuta ta vasallriigiks.
Napoleon võis sõjaretkele saata hiiglasliku, poolest miljonist mehest koosneva armee. Nendest üle 200 000 sõduri pidid andma vasallid – Itaalia, Illüüria, Vestfaali kuningriik, Baieri, Vürtenbergi, Badeni, Saksi vürtsiriigid ja kõik ülejäänud Reini Liidu riigid. Lisaks neile tuli Varssavi suurhertsogkonnal välja panna 90 000 poolakat, Austrial ja Preisil kummalgi 50 000 sõdurit. Belgia, Holland ja hansalinnad ei kuulunud vasallide hulka, vaid Prantsuse impeeriumi koosseisu, seetõttu võeti sealt nekruteid niipalju kui vähegi võimalik.
Napoleon märkis Talleyrandile isekalt: „Veel kolm aastat ja ma olen kogu maailma valitseja.” Üle Talleyrand`i näo libises kerge muie, kuid vana lipitseja ja kavalpea kummardus keisrile sügavalt, justkui oleks juba tegemist maailma valitsejaga.
1812.aasta 9.mail, kell 5 hommikul, äratas toaneitsi keisrinna Marie-Louise ja aitas tal kiiruga riietuda. Napoleon oli juba sõiduvalmis. Seekord asuti sõjakäigule Venemaa vastu, ja ühtlasi tegi sellel hommikul Napoleon oma esimese sammu mööda allakäigutreppi.
Tunni aja pärast, kell 6 hommikul, veeres tõld Saint-Cloud` trepi eest minema, et viia Napoleon oma armee juurde, kes liikus mitmeid teid pidi läbi Saksa riikide, suundudes Poolasse, et koonduda Visla ja Nemani äärde.
16.mail saabus keiser Dresdenisse. Siin viibis ta 15 päeva, ümbritsetuna vasallriikide kuningatest ja suurhertsogitest; kohal oli ka Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III ja Austria keiser Franz keisrinnaga. Paljastatud peadega seisid vasallriikide monarhid Napoleoni ees, kes ainukesena kandis kübarat, oma kuulsat kolmnurkset.
Napoleon oma plaane ei varjanud, sest ta oli edus ülimalt kindel: „Moskva kaudu Indiasse. Piisab vaid sellest, et puudutada Gangese jõe vooge Prantsuse mõõgaga, kui variseb kokku Inglismaa merkantiilse ülevuse hoone.” Napoleon ei piirdunud ainult sõnadega, vaid läbemata ära oodata Venemaa sõjakäigu tulemusi, saatis salajase missiooniga Egiptusesse ja Süüriasse Prantsuse konsuli Nerciat`i, kes tegi vajalikku luuret ja valmistas ette platsdarmi India ekspeditsiooniks. Eeskätt huvitas konsulit Acre`i kindlus Türgis, mida Napoleon 1799. aastal mitme kuu vältel piiras, ja suutmata seda vallutada, pöördus tagasi Egiptusesse.

Dresdenist suundus Napoleon Poolasse, tehes paaripäevase peatuse Poznanis, kus teda võtsid vastu uhkesti rõivastatud, lokitud ja puuderdatud aadlikud. Oma tervituskõnedes oli Napoleon alati pigem ülbe kui heasoovlik ja sõbralik, ja seda said kuulda ka Napoleoni ees kummardavad suursugustes paraadmundrites Poola aadlikud. Põlglikult huuli kõverdades sõnas Napoleon: „Härrased, ma eelistaksin teid näha välimundrites – kannustega saabastes, saabel puusal ja käsi mõõgapidemel.”
Danzigis ja Königsbergis tervitas Napoleon isiklikult sõjaväekolonne, kes lõputu voorina tema eest mööda marssisid, suundudes itta.
Ööl vastu 24.juunit 1812 alustas Napoleoni armee üleminekut Nemani jõest. Vene kasakate valvesalgad põgenesid ja seejärel ei olnud teiselpool Nemani, nii kaugele kui silm ulatus, näha ainsatki hinge.
Ümbritsetuna marssalitest ja hiigelsaatjaskonnast, kelle ees läks Murat` ratsavägi, liikus Napoleon otseteed Vilno peale, leidmata kuskil vvastupanu.
Neljandal päeval, pärast Neman ületamist, jõudis Napoleon Vilnosse. Teel sinna tabasid teda esimesed ebameeldivused, mis jälitasid teda kogu Venemaa sõjakäigu kestel – hulgaliselt hukkus hobuseid, kuna ei jätkunud sööta. Järelväe vankrid jäid rappa kinni, laevad jooksid jõepõhja madalikele.
Napoleon veetis Vilnos kaheksateist päeva ja seda kasutas ära Vene armee, sundides Napoleonile peale pika ja kurnava rännaku. Šoti päritolu Balti aadlik, sõjaminister kindral Barclay de Tolly taandus Vitebski poole ning kindral Pjotr Bagrationi kolonn liikus Minski suunas. Napoleon saatis Bagrationi taganemisteed ära lõikama oma noorema venna, Vestfaali kuninga Jèròme Bonaparte, kuid sõjategevuses kogenematu Jèròme ei suutnud ülesannet täita. Vene väed taganesid eri teid mööda, suundudes Smolenskisse.
Napoleon rühkis oma tohutu armeega aina edasi, itta. Ühel hommikul märkas keiser silmapiiril, kagu suunal, mingit tumedat viirgu. Ta tõstis pikksilma, vaatles kaua ja pingsalt. Vaatlemise lõpetanud, sõnas Napoleon rahulolevalt teda ümbritsevatele kindralitele ja marssalitele: „Venelased on asunud karreesse; lõpuks ometi astume lahingusse ja anname hävitava löögi.” Napoleon oli silmnähtavalt rõõmus ja elevil, justkui noor brigaadikindral, kel seisab ees elu esimene lahing.
Prantsuse väeosad korrastasid ridu. Napoleon valmistus kasutama oma tavalist lahinguskeemi, mis oli talle alati toonud edu: kõigepealt äge, maruline ettevalmistav suurtükituli, seejärel ratsaväe hoogne äkkrünnak, sellele järgneb tihe püssituli ning jalavägi asub rünnakule; metsik täägivõitlus viib asja lõpule, vaenlane on purustatud, tema väeriismed päästavad ennast põgenemisega.
Terve hommikupooliku ja pärastlõuna liikus Napoleoni armee üle künkliku maastiku vastu vaenlasele, kuid tundus, et miski oli valesti – venelased ei võtnud lahingut vastu. Aeg-ajalt ilmusid vene vägede kontuurid nähtavale, siis jäid küngaste varju ja kadusid hoopiski. Vastu õhtut märgati tumedat viirgu kirdes; tegemist oli kõigest Vene ratsaväega, kes näitas ennast kord siin, kord seal, sundides Napoleoni armeed liikuma vongeldes küll itta, küll kagusse, küll kirdesse. Venelased olid Napoleoni vedanud ninapidi. „Kuradi tatarlased!” vandus Napoleon, „nad ei austa mitte vähemalgi määral roomlaste häid sõjapidamise tavasid.” Siinkohal oli Napoleon vastase suhtes siiski veidi ülekohtune, sest ka Austria vanad ja auväärsed kindralid olid Napoleonile ette heitnud, et avades Marengo lahinguväljal hävitava suurtükitule parajasti lõunaputru söövate Austria väeosade pihta, oli ta rikkunud häid sõjapidamise reegleid.
Lõpuks, 16.augustil, toimus Smolenski all esimene suurem lahing, mis vaibus alles hilisel öötunnil ja algas 17.augustil uuesti. Ööl vastu 18.augustit jätkus Smolenski tulistamine suurtükkidest, kuid ootamatult kõlasid keset ööd maad värisema panevad plahvatused; alanud tulekahju levis üle kogu linna. Venelased lasksid õhku püssirohukeldrid ja kogu linna ning taganesid jätkuvalt itta, sisemaa suunas.
Sõjateel saabus Napoleonile meeldiv teade – Ameerika oli kuulutanud Inglismaale sõja! Nüüd võis kõik jõud suunata Venemaa vastu. Edasi! Ainult üks hea lahing ja Venemaa on kadunud!
Järjekindlalt taandudes laastas Vene armee kogu maa, põletas asulad ja külad. Napoleonil tuli liikuda ilma moonata mööda paljakspõlenud lagendikke, kohtamata ainsatki hingelist. Marssal Murat` ratsaväekorpus kahanes iga päevaga: hobused nõrkesid ja kõngesid toidupuudusest, ülekoormatusest ja palavusest. Inimeste olukord polnud parem – ainult haigustesse oli kaotatud rohkem sõdureid kui Austerlitzi lahingus.
Napoleon kibeles andma otsustavat lahingut, kuid venelased libisesid ikka ja jälle eest ära. Vene armee liikus Barclay juhtimisel ida suunas, üha lähemale Moskvale, mitte riskeerides astuda otsustavasse lahingusse.

Keiser Aleksander I hakkas üha enam kannatust kaotama, õukond oli paanikas. Aleksander I leidis, et Moskva loovutamine võitluseta on võimatu. Hakkasid liikuma kuulujutud, et sakslane Barclay on reetur. Alludes aadelkonna survele, määras keiser Barclay asemele uue ülemjuhataja, kogenud, kuid iseka väejuhi Kutuzovi.
Samuti nagu Barclay, pidas ka Kutuzov taandumist õigeks, sest Napoleoni armee löögijõud ületas tunduvalt Vene armee võimsuse; aga Moskva mahajätmine ilma lahinguta ei olnud mõeldav; poliitilisest ja moraalsest vaatevinklist oli lahing Moskva all paratamatu, kuigi sel momendil sõjalisest otstarbekusest lähtudes vaieldav.
Vene armee aeglustas taandumist ja jäi peatuma. Ševardino külakese juures ehitasid venelased lahtisele väljale reduudi suurtükipatareidega ja asusid positsioonidele, valmistudes lahinguks. Luurelt saabunud tragunid teatasid Napoleonile, et venelased on ühe peaaegu kuivanud jõe ääres paikneva külakese lähedal positsioonidele asunud. Napoleon laotas kaardi laiali ja küsis:
„Kuidas seda küla nimetatakse?”
„Borodino,” vastas luurerühma ülem ebalevalt, sest vene nimesid oli raske hääldada. Napoleon joonistas kaardile väikese ringi ja kirjutas selle juurde – Borodino.
Moskva lähistel, väikese Ševardino külakese juures oli puhkemas üks kõige hirmsamaid lahinguid inimkonna ajaloos. Vastased olid peaaegu võrdsed. Venelastel oli 103 000 meest regulaarväge, 7000 kasakat ning ligi 10 000 reservmaakaitseväelast ja 640 kahurit. Napoleon oli juba sõjateel ilma lahinguta kaotanud tohutul arvul sõdureid ja hobuseid. Haigused, sõjakäigu raskused, deserteerimine ja vajadus tugevdada kaugel asuvaid tiibu, tagalat ja ühendusteid oli vähendanud armeed oluliselt. Napoleon vandus vihaselt: „See neetud maa oli neelanud ilma lahinguta ligi kolmandiku armeest.” Lahingupositsioonidele paigutamiseks jõudis kohale 587 kahurit ja venelaste vastu seisis 135 000 sõdurit.
Vaatamata taolistele, täiesti ettenägematult suurtele lahinguteta kaotustele, oli Napoleon oma võidus täiesti kindel, seda enam, et kiirkuller tõi Pariisist häid uudiseid: keisri väikesele pojale olid tulnud viimased neli hammast. Aga samas saabus teine kuller, kes tõi teate, et Hispaanias, Salamanca juures, oli inglaste väeüksuse kindral võitnud Marmonti. Impeerium oli hakanud kärisema kõige lõunapoolsemast otsast, ja siin idas, pidi ta hommikul, kui päev koidab, venelased puruks lööma, või hakkab impeerium kärisema ka kõige idapoolsemast nurgast.
5.septembril 1812 algas rünnak. Kõigepealt andis Napoleon ettevalmistavat suurtükituld kõigist torudest. Venelased vastasid samaga. Seejärel sööstsid lahingusse Napoleoni jalaväerügemendid, üritades vallutada Ševardino reduuti. Murati ratsavägi haaras tiibadelt ja põrkas kokku Vene ratsaväega. Mõlemalt poolt kostis lakkamatu kõrvulukustav kahurimürin, haavatud hobuste hirnumine, inimeste karjed ja lahingukisa; tihe suitsupilv kattis lahinguvälja. Prantsuse jalavägi tungis venelaste positsioonidele, algas kohutav täägivõitlus. Võitlus kestis enam kui neli tundi. Lõpuks, kui kumbki pool oli kandnud ränki kaotusi, loovutasid venelased reduudi ja taandusid. Saabus õhtu, lahing vaibus.
Järgmisel päeval ei alustanud kumbki vaenupool sõjategevust. Napoleon andis meestele puhkust ja topelttoiduportsjonid. Vene armee ülemjuhataja Kutuzov oli ootel, taganemist ei alustanud. Vaenlase taganemist kartis Napoleon kõige enam, sest venelased tuli purustada enne Moskvat, mitte jälitada neid peale Moskvat ida poole jäävates mõõtmatutes avarustes; pealegi ootas ees karm Venemaa talv.
7.septembri koidik algas jällegi prantslaste rünnakuga. Marssalid Davout, Ney ja Murat sööstsid oma ratsaväekorpustega Bagrationi välikindlustuste kallale. Näis, et venelased hakkavad tagasi tõmbuma. Silmapiirile kerkis hommikupäike ning Napoleon hüüatas rõõmsalt: „See on Austerlitzi päike!”
Mitme tunni jooksul käisid välikindlustused käest kätte. Tuld andis ühteaegu 400 Napoleoni suurtükki. ja 300 venelaste kahurit. Mitmeid korda astusid vaenupooled käsitsivõitlusse, lahinguhoos vastamisi sattunud massi pihta avati kummaltki poolt tihe kartetšituli, vahet tegemata omade ja vaenlaste vahel, sest olukord muutus ülimalt kiiresti.
Kindralt Bagration sai surmavalt haavata ja kanti kartetširahe all lahinguväljalt minema. Prantslaste ratsavägi marssalite Murati ja Ney juhtimisel kihutas üle kõrgendike ja lõikus hiiglasuure lahinguvälja keskkohta, kuid kindral Rajevski patarei andis ratsaväe pihta marulist tuld ja prantslastel tuli kanda tohutuid kaotusi.
Päev hakkas juba õhtusse kalduma, kui prantslastel õnnestus lõpuks Bagrationile allunud väeosad lõplikult purustada ja tema välikindlustused vallutada. Lahinguvälja katsid üksteise otsa kuhjunud inimeste ja hobuste laibad. Venelased olid kaotanud poole oma armeest, samas olukorras oli Napoleon; 47 tema kindralitest oli kas langenud või raskesti haavatud. Napoleon oli sunnitud tõdema, et ühtegi tema varasematest suurtest lahingutest ei saanud vihase ägeduse ja verevalamise ning hukkunute arvu poolest võrrelda Borodinoga.
Vaatamata tohututele kaotustele nimetas Napoleon kindralite ees Borodino lahingut enda võiduks, sest vaenlane, olles saanud sõjatandril lüüa, taandus. Sisimas aga tundis ta ennast lööduna, kuna otsustav, vaenlast purustav lahing jäi andmata. Vihaselt sõnas ta Eugène`le: „Õnn on libu. Olen seda sageli väitnud, nüüd sain seda ka tunda.”
Borodino võit oli Napoleoni lõpu algus, samas väga kauge lõpu algus. Kuigi Napoleoni impeeriumi saatust ei otsustanud mitte Borodino lahing, ega ka mitte Vene sõjakäik tervikuna, sai kümnete tuhandete laipadega kaetud Borodino väljal ja Venemaa külmades avarustes alguse Napoleoni tragöödia, mis üha süvenes ja jõudis hiljem vältimatu katastroofini.

Täielikus lahingukorras taandus Kutuzov oma vägedega Moskva alla. Fili külas toimus sõjanõukogu koosolek, kus võeti vastu venelastele ääretult vastumeelne, kuid sõjaliselt möödapääsmatult vajalik otsus – Moskva maha jätta ja taanduda, kuni vaenlase jõud hääbub. Napoleonile tähendas venelaste taoline otsus täielikku kaotust, mida kinnitas ka edasine asjade käik.
9.septembril jõudis Napoleon Možaiskisse. Järgmisel päeval hõivas Itaalia asekuningas Eugène Beauharnais Ruza. 14.septembril läbis Vene armee kolonn kolonni järel Moskva. Venelaste kannul liikus Napoli kuninga marssal Murati ratsavägi. Murat oli andnud Vene väeülematele lubaduse, et nendel võimaldatakse takistamatult ja lahingutegevuseta läbi linna liikuda, et vältida purustusi ja tulekahjusid.
Prantsuse ratsavägi jõudis Arbatile ja suundus Kremlisse. 15.septembril saabus Kremli väravate ette Napoleon. Vihaselt kargas ta sadulast ja kärkis ärritatult: „Kus on linna võtmed? Kuhu jääb magistraat, et võtmed üle anda? Kas need tatarlased ei tunne õilsat Rooma kommet!”
Ümberringi valitses vaikus, linn oli peaaegu inimtühi. Pahuralt seadis Napoleon ennast Kremli punastes ja kuldsetes saalides sisse; tema grenaderid valmistusid puhkama heitma baldahhiiniga kaetud kroonimissaali põrandale. Vastu õhtut märkas Napoleon Kremli müüride taga üksikuid tulekahjusid, kuid see ei hõivanud pikemalt tema tähelepanu – sõjakeerises võib kõike juhtuda…
Ööl vastu 17.septembrit tõusis tugev tuul ja äkitselt võis tulekuma märgata kõikjal; peagi haaras leekidemeri endasse Kremlile lähedase kesklinna ja kandus laiali üle kogu Moskva. Napoleonile selgus kohutav tõde – Moskva oli süüdatud! Tuleleegid neelasid juba Troitski torni, kui Napoleon oma saatjaskonnaga läbi leekide Kremlist väljus, et üle kolida Moskva lähedasse Peetri lossi.
Tulekahju möllas mitu päeva ja siis aegamisi vaibus, millele aitas kaasa ka ootamatult tekkinud vihmasadu. Suurem osa Moskvast põles maha. Napoleon pöördus Kremlisse tagasi, kuid põlenud Moskva tekitas temas vihast nördimust; soolaleivaga vastuvõtjaid ei olnud ja linnaväravate võtmeid ei ulatanud talle ikka veel mitte keegi. Napoleon tundis ennast petetuna ja solvatuna ning sellest tekkinud masendus saatis teda Vene sõjakäigu lõpuni.

Josèphine uskus Napoleoni võidusse, seda kinnitasid kõik eelnevad Napoleoni sõjakäigud. Talle valmistas muret ainult poeg Eugène`i osavõtt sõjast, kes Napoleoni armee korpuseülemana võitles Venemaal. Kuid õige pea saabus talle teade Moskva põlemisest ja seejärel teda ülimalt kohutav uudis, et vabariiklikult meelestatud kindral Malet oli Pariisis mässu tõstnud. Kuigi mässukatse suruti koheselt maha, näitas see, et ühiskonnas Napoleoni-vastased meeleolud üha süvenesid. Taoliste meeleolude tekkimist soodustasid järjest tihenev nekrutite värbamine, üha suurenevad sõjakaotused, majanduskriis, ikaldus ja tööpuudus.
Josèphine tundis muret keisri, iseenda ja kõigepealt oma lastelaste pärast. Mis saab temast ja neist kõigist, kui keiser peaks sõja kaotama või langema? Kas tema järglastele säilitatakse privileegid, jäetakse alles valdused ja antakse rahalist toetust? Josèphine kirjutas sõjatandril viibivale Eugène`ile emaliku murega, samas lihtsameelselt, kuna ta polnud kordagi oma ihusilmaga sõda näinud: „ Kanna hoolt oma turvalisuse eest. Ütle keisrile, et ta ei tohiks Vene lossidesse korterisse minna, sest need võivad olla mineeritud.”
Samal ajal istus Napoleon Kremlis ja arutas oma marssalite ja kindralitega edasisi plaane. Jääda Moskvasse talvituma oli võimalik, kuid Napoleoni selline paigalistumine ei rahuldanud. Pealegi olid Moskvas terveks jäänud ainult mõned moonalaod, moonamuretsemine väljaspool linna ei andnud tulemusi; moonavarujad sõdurid ja ohvitserid kadusid jäljetult, partisanisõda andis endast märku ja see üha laienes. Liikuda Kutuzovi järel Venemaa lumistel väljadel, Siberini, oli selge armee hävitamine; niigi kõngesid hobused söödapuuduses tuhandete kaupa ja oli ette teada, et vallutajaid ootavad ees mitte kaeru täis aidad ja rohked heinakuhjad, vaid põletatud maa.
Napoleon kaalus kõige erinevaid võimalusi, et kindlustada oma positsiooni sellel temale täiesti arusaamatul ja paljuski ettearvamatu käitumisega maal. Ta andis korralduse koostada ettekanne Pugatšovi juhitud mässu kohta. Mida vene inimene tahab? Milline saab olema see ajend, mis kallutab vene inimese Napoleoni poole? Talurahva vabastamine, pärisorjuse kaotamine? Ülestõus mõisnike vastu? Revolutsioon Venemaal?
Prantsuse töölisklassi ja talurahvast ta põlgas, ja sama tunne oli temal kõigi alistatud maade alamrahva vastu. Aga võib-olla Venemaal tuleks siiski toetuda tohutule talurahva massile, sest proletariaat Venemaal samahästi kui puudus. Mõisnikud ei valmistanud muret, nendega Napoleon juba oskas ümber käia – peata mõisnik ei ole ohtlik.
Suutmata otsustada ja valdamata teemat, saatis Napoleon kiirkulleri Pariisi, et saada kavalalt ja poliitikas paljukogenud Talleyrand`ilt arvamust pärisorjuse kaotamise, talurahva vabastamise tagajärgede kohta. Talleyrand andis koheselt vastuse: „Vene inimesele tähendab vabadus midagi, mis on käega katsutav ja kõlbab ka suhu pista. Kui seda ei juhtu, siis tunneb vene inimene ennast petetuna ja võib oodata uut „Pugatšovi mässu” ja selles ei tehta vahet, kas petja on Vene keiser, kohalik mõisnik või Napoleon.”
Talurahva vabastamisest tuli loobuda, sest „tatarlased”, nagu Napoleon venelasi nimetas, võisid oma käitumises olla ettearvamatud ja juhitamatud. Jäi üle ainuke mõistlik võimalus – sõlmida keiser Aleksander I-ga rahu, kusjuures pakkuda kõige leebemaid rahutingimusi.
Napoleon saatis Vene keisrile mitmeid kirju rahuettepanekuga, kuid ei saanud ainsatki vastust. Napoleon jätkas visalt oma rahuplaanidega. 4.oktoobril saabus Tarutino külas asuvasse Kutuzovi vägede peakorterisse markii Lauriston. Kutuzov võttis markii vastu oma staabiruumis, kuulas ta ära, kuid keeldus igasugustest rahuläbirääkimistest, samas lubas ettepanekust teavitada Vene keisrit. Sellega olid Napoleoni katsed alustada läbirääkimisi luhtunud. Nüüd jäi veel ainult otsustada, kuhu Moskvast suunduda? Sankt-Peterburgi peale liikumiseks ei jätkunud jõudu, kuigi pealinn oli ärevil ja elanikke oli haaranud paanika; kardeti, et vaatamata kõigele ilmub isepäine ja raskustest ning kaotustest mittehooliv Napoleon Peterburgi kanalite äärde. Paljud jõukad linnaelanikud pakkisid asjad ja kiirustasid pealinnast lahkuma. Maria Fjodorovna, Aleksander I ema, tundis kohutavat hirmu ja üritas isegi poega kallutada Napoleoniga rahu sõlmima. Aleksander I jäi endale kindlaks ja ootas, mida võtab ette Napoleon.
Lõpuks võttis Napoleon vastu otsuse – liikuda Moskvast välja Vana Kaluuga teed mööda ja rünnata Kutuzovit.
19.oktoobril hakkas Vana Kaluuga teed mööda liikuma kogu Prantsuse armee. Loendamatu rodu kõige erilaadsemaid ekipaaže ja vankreid, täis laaditud Moskvas röövitud toidumoona ja varaga, järgnes armeele. Napoleon, kes oli alati olnud vastu sõjaväe liikumist aeglustavatele vooridele, oli sunnitud taolist „järelväge” sallima, sest sõjaväes hakkas maad võtma rahulolematus ning ainult röövitud vara hoidis veel mehi vaos. Samas aga oli tohutu voor ja pikaksveninud sõjaväekolonn kerge saak Vene ratsaväele ja partisanidele, kes panid toime ootamatuid rünnakuid küll kolonni sabale, küll selle keskkohta ja ründasid äkitselt isegi peajõude ning kadusid sama ootamatult nagu olid ilmunudki. Vana rebane Kutuzov ei võtnud lahingut vastu, vaid aina peitis ennast ja taandus – hiilivalt ja vaikselt.
Napoleoni katastroof Venemaal aina süvenes. Algas taganemine, mis muutus peagi põgenemiseks ja lõppes hävinguga. Suur armee lakkas Venemaa lumistel, külmadel ja tuisustel väljadel kiiresti olemast. Langenud, partisanide poolt maha löödud, nälga ja haavadesse surnud, ära külmunud ja haigustesse kärvanud sõdurite laibad, hobuste korjused, mahajäetud suurtükid ja varustus tähistasid Napoleoni taganemisteed. Ainuüksi üleminekul Berezina jõest sai püssi- ja kahuritulest surma või uppus 25 000 seni võitmatu keisri sõdurit. Napoleoni kõige usaldusväärsem väejuht, senini keisrit auga teeninud marssal Murat, Napoli kuningas, kes oli käsutanud ratsaväekorpust, jättis maha surmale määratud väeüksuse ja lahkus oma korpuse juurest, põhjendades põgenemist haigestumisega.
Napoleon liikus oma väeriismetega läände, Vilno suunas. Ja nii nagu Egiptuse kuumus tappis sadu tema sõdureid, nii õgis Venemaa pakane tuhandeid. Hobused komistasid ja kukkusid lumme, kahurid jäid kännujuurikate taha kinni, tee ääres lamasid ja istusid külmavõetud; paljud neist surnud, paljud veel elus. Ootamatult sööstis lumetuisust välja grupp ratsanikke – järjekordne kuller Pariisist. Kuller ulatas Napoleonile pitseeritud ümbriku. See võttis pahural ilmel kirja vastu, avas selle ja libistas kiire pilgu üle kirjaridade. Äkitselt tema silmad välgatasid, lõuapärad liikusid vihaselt – Pariisis oli toimunud kindral Malet`i riigipöördekatse. Riigipööre suruti küll maha, kuid Pariis oli muutunud mässumeelseks; paljud arvasid, et Napoleon on Venemaal hukkunud. Seda teadet levitati laialdaselt riigipöörajate lendlehtedes.
Napoleon jäi hetkeks mõttesse, ja võttis siis vastu kiire otsuse – viivitamatult kihutada Pariisi. See sõjakäik oli lõppenud, tema viibimine taolise haletsusväärse armee juures ei omanud enam mitte mingit sõjalist tähtsust. Pariisi! Riigis kord majja! Luua uus, võitlusvõimeline armee.
Kindral Eugène Beauharnais sai korralduse vägede ülemjuhatus üle võtta ja juhtida taandumist.

Päeval ja ööl, algul saanis, hiljem tõllas, kihutas Napoleon range saladuskatte all mööda Poolat, Saksamaad ja Prantsusmaad, suundudes Pariisi. Teel vestles ta elavalt ja reipalt teda saatva nõuniku Armand-Augustin Caulaincourt`tiga. Nendes jutuajamistes polnud märkigi masendusest või hiiglasuure isikliku vastutuse omaksvõtmist sõjalise katastroofi eest. Sõdides elas Napoleon täisväärtuslikku elu, ka sõda Venemaal oli talle pakkunud palju elamusi, eriti ääretult verine, tohutute kaotustega Borodino lahing. Napoleon leidis, et mitte venelased ei võitnud teda, vaid kindral Pakane. Vene talv oli 1812.aastal alanud varakult ja oli eriti külm.
Kasukasse mähkunult istus Napoleon saanis ja kihutas mööda Poolamaad. Ootamatult, ühel lumisel ristteel, keset tuisku, lasi ta saani peatada – kuskilgi siin lähedal asub krahvinna Walewska loss… Ta pähe kerkis lüüriline mõte, lahingutest ja külmast Vene talvest väsinud südamesse tekkis äkitselt soe tunnetepuhang – külastada krahvinna Walewskat! Vaevu suutis tema saatja hertsog Caulaincourt veenda Napoleoni oma otsust muutma, kuna ümberringi võisid varitseda partisanid.

Josèphine`ni olid jõudnud kuuldused Napoleoni taganemisest ja armee hirmsast olukorrast, kuid ta pidas taganemist ajutiseks ega olnud kaotanud usku Napoleoni võidusse. Ootamatult tabas teda kohutav teade – Napoleon oli ööl vastu 6.detsembrit 1812 oma vägede juurest lahkunud, andes enne seda ülemjuhatuse üle Eugène`ile. Oma eksabikaasa sõdadest tüdinenud Josephine`i jättis Napoleoni lahkumine või põgenemine ükskõikseks, pigem tundis ta isegi kergendust, kuid ema süda ähvardas lõhkeda kartusest, et tema armastatud pojast võib saada üks selle sõja arvukaist ohvritest. Õnneks jäi ta poeg ellu – Eugène viis Suure armee riismed Poznanist Lützenisse.

Napoleon jõudis 1812. aasta 18.detsembril pisut enne keskööd Pariisi ja kiirustas koheselt Malmaisoni Josèphine`i juurde. Ilmselt vajas ta peale Vene külmi lumelagendikke naiselikku soojust, mida ei suutnud talle pakkuda Marie-Louise.
Vormikuue hõlmad laiali, mõõk vööl tolknemas ja lääpas saabastega lühikesed jalad vaibale välja sirutatud, istus Napoleon Josèphine võõrastetoas küdeva kamina ees ja rüüpas veini. Ta pilk libises muheledes üle vastasistuva Josèphine`i vormika, „Normandia talunaise” figuuri. Olles joodud veinist, kaminaleegist ja naise lähedusest üles soojenenud, asus Napoleon Josèphine`i ees kelkima: „Mind võitis Venemaal kindral Pakane, keda olin seni alahinnanud. Ma kandsin suuri kaotusi, ma kaotasin hobused, vankrid, suurtükid ja varustuse, kuid ma pole sugugi mitte löödud. Normandia hobused ei suuda taluda Venemaa käredat külma, kuid minu enesetunne ja tervis pole kunagi parem olnud! Ma loon uue armee ja teen seda väga kiiresti ning viin veel palju kordi mehi kartetšitule alla.”
Josèphine, kuigi ta seda meest armastas, ei suutnud kunagi lõpuni mõista Napoleoni hingeelu, südamesoove ja eesmärke. Napoleoni kirg oli sõda ja keiser ei mõistnud, et naine ei sünnita mehepoegi sõja jaoks – iga naine soovib, et meheks kasvades pakub tema poeg vastassoole sama õnne ja armastust, millest osa saades tõi ema ilmale poja. Napoleon mõtetes ei leidunud kohta inimestele, ta ei meenutanud mitte ainsagi sõnaga Venemaal hukkunud sõdureid, kellel igaühel oli ema, kes teda ootas ja armastas…
Josèphine oli kasutanud hetke ja käskinud teenijannal Napoleoni jaoks valmis seada kuumaveevanni ja puhta pesu. Ta oli siiski Napoleoni naine, kuigi lahutatud naine…
Varahommikul kihutas Malmaisoni lossi õuele kõrge puldankattega kahehobusevanker. Kutsaripukis istuv sõjaväeitendant Bernard Francois Balzac pingutas ohjaharusid ja peatas hobused lossi trepis. Seejärel lükkas puldaniserva kõrvale ja hõikas isalikult käskival kuid leebel toonil: „Honorè! Aitab tukkumisest, oleme kohal.” Unise ja veidi pahura olemisega, Lõuna-Prantsusmaa maapoisi välimusega Honorè ronis puldankatte alt välja, haigutas pärani suuga ja kargas vankrilt maha; ringutas magusalt, et kangestunud ihuliikmeid elavdada. „Honorè, küllalt ringutamisest,” kõlas uuesti isa kärsitu hääl, „aita kotid lossitrepile tassida.”
Isa ja poeg haarasid kotid selga ja asusid ähkides neid mööda trepiastmeid üles tassima. Kottides oli uhiuus riidevarustus Napoleonile – mitu paari pükse, samuti vormikuued, sinelid, särgid, kaelarätid, kindad ja saapad. Lisaks neile mõned mütsikarbid. Olles vankri tühjaks laadinud ja kogu kraami ukse taha ritta seadnud, tagus itendant Balzac mõned korrad tagasihoidlikult uksekoputit. Ettevaatlikult avati uks, sest nii varasel tunnil ei osatud külalisi oodata ning ka ajad olid kahtlased ja segased. Nähes ukse taga ebamäärases vormis sõjaväelast, talumatsi välimusega poissi ja suuri kotte, jäi lossiteener keeletult tulijaid jõllitama.
„Sõjaväeitendant Bernard Francois Balzac ja tema poeg Honorè,” esitles Balzac end. sõjaväelaslikult lühidalt.
Teener kehitas arusaamatuses õlgu. Nimi, Balzac, ei ütelnud talle midagi. Taoline, ilma tiitlita isik polnud mitte kunagi ei kutsutud ega kutsumata külalisena viibinud Malmaisoni lossis, Napoleoni või Josèphine vastuvõttudel. Ja ka aukraad – itendant, ilmselt mingi alamaastme sõjaväelane.
Märgates lossiteenri hämmeldunut olekut, sõnas Balzac selgituseks: „Tõime keiser Napoleonile uue varustuse, uue mundri.”
„Ah nii, ah soo…” Teenri nägu selgines koheselt, sest riiete otstarvet polnud talle vaja selgitada, pealegi ei olnud vanal lossiteenril, kes hindas inimesi kõigepealt riietuse järgi, jäänud märkamatuks Napoleoni üsnagi haletsusväärsed jalavarjud ja rõivad.
„Tassige kotid eesruumi!”
Isa ja poeg lohistasid kotid suurde, kristallkroonlühtrite heledast valgusest sädelevasse ruumi. Selle põrand oli kaetud marmorplaatidega, seinaääri kaunistasid rohked kujud ja kaunid lilleseaded, seintel paiknesid lahingustseene kujutavad maalid. Teener avas kõrvalukse ja teatas iseäralikest külalistest. Juba varakult jalgel, hommikumantlis Napoleon väljus eesruumi, heitis pilgu kottidele, noogutas ükskõikselt itendant Balzac`ile, ja äkitselt jäid tema silmad peatuma kottide juures seisval, laiaõlgsel, tugeva, tahtejõulise lõuaga maapoisil, justkui oleks keiser märganud oma järjekordset nekrutit. Napoleon osutas peaga: „Nimi?”
„Honorè Balzac,” vastas isa enne, kui poiss jõudis suudki avada.
„Kui vana?”
„Kolmteist,” sõnas Honorè tagasihoidlikult.
„Tubli poiss!” märkis Napoleon kiitvalt. „Sõdimiseks oled veel liiga noor, aga küll jõuad. Hakka ohvitseriks, ja siis pole sa enam mitte lihtsalt Balzac, vaid Honorè de Balzac.”
Napoleon noogutas hüvastijätuks ja sulges enda järel ukse. Külaliste kõrvu kostus veel Napoleoni rõõmsameelne hõige: „Josèphine…, riided saabusid!”
Rõivaid passides oli Napoleon kahevahel – kas riietuda uhiuude mundrisse või ilmuda Riiginõukogu ja Senati ette oma vanas sõjavälja riietuses. Lõpuks otsustas siiski uue mundri kasuks, seejuures sõnades: „Ma soovin välja näha suursugune, mitte haletsusväärne. Aga kübarat ei vaheta. Pistan oma vana kübara tagalarottidele nina alla, las nuusutavad kordki püssirohtu!”

Peaaegu nädal aega oli Napoleon kadunud, kuid siis ilmus ta ootamatult Tuileries` lossi. Koheselt kutsus ta kokku oma ministrid, Riiginõukogu ja Senati. Nende ees esinedes andis Napoleon põlgliku hinnangu võimude loidusele, mistõttu sai oktoobris võimalikuks kindral Malet` võimuhaaramiskatse, ja nõudis karmilt seletusi taolise haletsusväärse aga hoiatava juhtumi asjaolude kohta. Vene sõjakäigust rääkis Napoleon põgusalt, justkui poleks see olnud Riiginõukogu ja Senati asi.
Aukandjad ja õukondlased võtsid Napoleoni vastu endise lömitamise ja üleskiitmisega. Senati president Lacèpède kummardus Napoleoni ees maani ja palus „katkestamatu valitsemise sümbolina” kroonida poolteiseaastane Napoleoni poeg ametlikuks troonipärijaks. Napoleon ei pidanud seda vajalikuks, kuna ta poeg oli niigi troonipärija ja Senati otsust selleks troonipärija ei vajanud. Samas aga märkas Napoleon Pariisi elanikkonna hulgas suurt meeleolu langust. Seda ei tekitanud mitte ainult sõjast kurnatud riigis elatustaseme langus, vaid sajad tuhanded perekonnad leinasid Venemaal hukkunud lähedasi, üldine suur lein muutis õhkkonna rusuvaks. Aga Napoleon lohutas ennast – Prantsusmaa saab peagi meeliülendavalt kuulda tema uutest silmapaistvatest võitudest, Pariis on ja jääb maailmalinnaks. Kutsunud enda juurde politseiministri Fouchè, sõnas Napoleon vastuvaidlemist mittesallival toonil:
„Tahan, et Pariisis oleks kümne aasta pärast kaks miljonit elanikku. Ma tahan teha linnale midagi suurt ja kasulikku. Mida mõtlete teie sellest?”
„Siis muretsege Pariisile vett,” sõnas politseiminister, „juhtige Ourg`i jõgi Pariisi.”
„Teie ettepanek on hea; juba homme saatke 500 meest La Vilette`i, et alustada kanali ehitamist.”

* * *

1813.aastal alustas Napoleon oma järjekordset suurt võitlust loosungi all – kõik või mitte midagi! 15.aprillil suundusid Napoleoni väed Saksamaale, vastu lääne suunas liikuvale Vene armeele. Venemaad toetas Preisimaa, kes lootis saada revanši Jena ja Auerstedti eest.
1. ja 2.mail toimusid esimesed lahingud ja Napoleoni saatis jällegi edu – venelased löödi Weissenfelsist välja. Mõne päeva pärast oli Napoleon juba Drestenis. Järgmine lahing toimus Bautzeni all. Napoleon kihutas oma ratsul otse tulejoonel, aeg-ajalt kadus tolmu- ja suitsupilve ja ilmus siis jälle nähtavale; ikka sadulas, paljastatud mõõk käes. Tema kõrval ratsutas marssal Duroc, kes oli juba kümme aastat kõigis lahinguis olnud Napoleoni kõrval, lahingute vaheajal aga sõbrana pakkunud talle seltsi.
Äkitselt raksatas kahurimürsk vastu puud, paiskus sellelt eemale ja niitis marssali sadulast maha. Napoleon kihutas midagi märkamata ikka edasi. Üleval künkal ta peatus ja suunas pikksilma lahinguväljale. Keisri juurde kappas ohvitser ja sõnas meeleheitest kogeledes: „Marssal Duroc on surnud!”
Samal ajal jätkus lahing peatumatult. Prantslased, saades teada nende poolt armastatud ja austatud marssali hukkumisest, asusid tormijooksule, ratsavägi sööstis mõõkadega vehkides rünnakule. Venelased ja preislased olid sunnitud taganema. Tunda andis nende nõrk ülemjuhatus – Bagration oli hukkunud Borodino lahingus, Kutuzov aga suri enne 1813.aasta sõjakäigu algust. Ainukesed vähejuhid, kes väärisid Napoleoni tähelepanu, olid Barclay de Tolly ja Blücher.
Päikeseloojangul, kui lahing oli vaibunud, sängitati marssal Duroci surnukeha maamulda. Nelinurkselt paigutatud kaardivägi seisis sirgetes ridades künkal, marssali haua ümber. Napoleon võttis oma kolmnurkse mütsi peast ja pühkis sellega silmi. Auvahtkond mõistis seda liigutust kui märguannet, ja koheselt kõlasid õhtuvidevikus korrapärased püssipaugud – sõjaväelaslik hüvastijätt lahkunud marssalile.
Öö hakul istus Napoleon üksinda klapptoolil oma telgi ees ega lubanud mitte kellelgi endale ligineda. Sõjaväelaagrist kuuldus hõikeid ja kaardiväejäägrite laulu. Ümber laagri lõid lõkkele vahituled, kaks põlevat küla valgustasid niigi poolvalge maiöö taevakaart. Üle Napoleoni palge veeresid pisarad – ta tunnetas, et tema sõjameheõnn hakkab otsa saama.

4.juunil mõlema vaenupoole väed peatusid. Pleiswitzis kirjutati alla vaherahukokkuleppele, et alustada Prahas rahuläbirääkimisi. Napoleoni vastased võtsid kahjurõõmuga vastu teate, et Inglise armee ülemjuhataja Wellington oli Hispaanias Josephi väed purustanud ja Napoleoni vend, Hispaania kuningas Joseph ehk Josè I Bonaparte oli põgenenud. Napoleoni ähvardas inglaste sissetung Lõuna-Prantsusmaale.
Läbirääkimised venisid, kumbki pool ei soovinud teha järeleandmisi. Napoleonile lubati jätta Prantsusmaa selle revolutsiooni aegu saavutatud „loomulikes piirides”. Napoleon aga jäi endale kindlaks – kes midagi valdab, sellele see ka jäägu.
Josèphine rõõmustas: keisrile jäetaks tema Prantsusmaa, mis oli muutunud suuremaks ja vägevamaks, kui oli seda Bourbonide ajal. Josèphine`ile aga jäävad tema privileegid, valdused ja Malmaison kauniste aedade, jugade ja tiikidega, milles ujuvad mustad luiged; aias lippavad ringi lapselapsed. Kuid Josèphine`i rõõm oli olnud siiski enneaegne. Napoleon lõpetas läbirääkimised järsult, teatades Austria vahendajale kindral Metternichile: „Minu võim ei ela üle päeva, mil ma lakkan olemast tugev ja järelikult ka kardetav.”

Põikpäise Napoleoni vastu astus välja nüüd juba viie monarhi liit – Venemaa, Preisimaa, Ausria, Inglismaa ja Rootsi. Napoleoni armee jäi arvuliselt selgesse vähemusse oma 180 000 sõduriga.
16.oktoobril 1813 algas Leipzigi juures küngastega ääristatud tasandikul suurim lahing kogu Napoleoni-epopöas, „rahvaste lahing”, nagu seda tollal Saksamaal nimetati. Napoleonil tuli Leipzigi väljadel võidelda venelastest, austerlastest, preislastest ja rootslastest koosneva koalitsiooni vastu, mille väekoondis koosnes 270 000 sõdurist. Napoleoni armees oli lisaks prantslaste poolakaid, saksilasi, hollandlasi, itaallasi, belglasi ja Reini Liidu sakslasi. Kogu päeva kestnud võitluses ei olnud kumbki pool vankuma löönud ja lahingu saatus jäi otsustamata. Pimeduse hakul lahing vaibus, jäädi järgnevat päeva ootama. Mõlemad vaenupooled olid kaotanud 30 000 – 40 000 meest, kogu lahinguväli oli laipade ja raskelt haavatutega kaetud.
Öö möödus mõlemale poolele ärevalt. Positsioonidel toimus pidev liikumine, toetusvägesid saabus nii Napoleonile kui ka tema vastas seisvatele liitlastele. Aga olukord kujunes üha enam Napoleoni kahjuks – talle saabus täienduseks 15 000 meest, seevastu liitlaste vägedega ühines endise Napoleoni marssali, nüüd Rootsi poolel võitleva Bernadotte`i ja Benningseni 110 000-meheline Põhjaarmee.
Järgmisel päeval tekkis lahingusse vaheaeg – koristati laipu, kanti lahinguväljalt ära haavatuid ja tehti ettevalmistusi lahinguks.
18.oktoobri hommik algas Napoleonile halva üllatusega. Vaevalt oli lahing alanud, kui ootamatult läks kogu Saksi armee täies koosseisus üle vaenlase poolele, pööras kahurid ümber ja asus tulistama prantslasi.
Terve päeva kestis taplus, mis oli veelgi verisem kui esimesel lahingupäeval. Lahinguvälja kohale saabunud hämarus sundis lahingut vaibuma, kuid lõpplahendust ei toimunud, kumbki pool ei taganenud. Lahing peatus. Ja siis, ööl vastu 19. oktoobrit, võttis Napoleon vastu otsuse – taanduda lahingukorras.
Terve järgneva päevas taandus Napoleon oma vägedega, kusjuures vaenlane tungis pidevalt peale ja jälitas. Sageli tekkis väikestes külades, linnades ning sildadel tohutu tunglemine, mida suurendas veelgi liitlaste suurtükituli. Poola korpuse komandör marssal Poniatowski uppus haavatuna, üritades ratsa Elsteri jõest üle ujuda. Aga peagi aktiivne jälitamine lõppes, Napoleon oma armeega eemaldus, liikudes Reini poole. Talle oli jäänud vähem kui 40 000 võitlusvõimelist sõdurit, sest sõjaväega kaasa venivat kurnatut, haiget ja relvadeta inimmassi ei saanud võitlejatena enam arvestada. Napoleon oli sunnitud taanduma Prantsuse piiridele, Reini joonele, mis eraldas Prantsusmaad Saksa riikidest enne Napoleoni vallutuste algust
Napoleoni allakäik, mis oli alanud Borodino all, jätkus. Mitte ainult pealetungiv vaenlane ei hammustanud impeeriumist suuri suutäisi, vaid see kärises ka rohketest ülestõusudest. Üksteise järel kiskusid Prantsusmaast ennast lahti Holland, Itaalia, Hispaania. Esimest korda pidi Napoleon tõdema, et suur impeerium, erinevate maade ja rahvaste kirev konglomeraat, mida ta paljude aastate jooksul oli tule ja mõõgaga loonud, oli kokku varisemas.
Pariis ja kogu Prantsusmaa oli lakkamatutest sõdadest väsinud. Talud ja vabrikud olid meestest tühjad, sest kõik, kes vähegi suutis püssi kanda, olid värvatud sõjaväkke ja lõpututes lahingutes langenud. Uus kõrgkiht, Napoleoni aristokraatia – marssalid, krahvid, hertsogid ja parunid – soovis lõpuks ometi hakata elama tõelistele aristokraatidele omases austuses ja mugavuses. Neid ei paelunud enam elu välilaagrites ja lõpmatu grandioosne hasartmäng surmaga kartetšitule all, seda enam, et oli selgelt näha kuhupoole võit kaldub. Talleyrand ja Fouchè andsid neile ääri-veeri mõista, et Napoleoni aeg on läbi.

Keskööl vastu 1.jaanuari 1814 seisis Josèphine Malmaisoni lossis akna all, vaatles selges talveöös säravaid tähti ja loendas Rueili kiriku kellatornist kostvaid lööke. Josèphine mõistis, et kauge kõmisev kellahelin kuulutab Napoleoni impeeriumi ja Bonaparte`i dünastia lõppu, kuid ta ei teadnud, et hingekella lüüakse ka temale.
Jaanuaris ületasid liitlaste väed Reini ja valgusid laiali mööda Elsassi ja Franche-Comtèd – sõda oli jõudnud Prantsusmaa pinnale. Lõunas oli Inglise marssal Wellington liikunud läbi Hispaania, ületanud Püreneed ja sisenenud Lõuna-Prantsusmaale. Prantslased kandsid kaotusi kogu rindel; lühikesi, kuid ägedaid lahinguid lüües marssisid liitlased üha edasi, Pariisi suunas.
Samal ajal tegeles Napoleon Pariisis aktiivselt nekrutite värbamisega ja noorsõdurite väljaõppega. Lahinguvalmis sõdureid oli kokku saadud ligi viiskümmend tuhat, vaenlasel aga oli püssi all enam kui 230 000 meest ja liitlastele saabus üha täiendust. Poole ööni istus Napoleon kaartide taga, kavandades vastupanu liitlasvägedele. Aga tema võimalused olid väikesed, ja suur strateeg pidi seekord leppima tema jaoks väikeste, pigem vaenlasele ootamatute kallaletungide kui tõeliste lahingute kavandamisega.
Kogu aja, mil Napoleon töötas oma kabinetis, valmistades ette nüüd juba Prantsuse piiride kaitsele suunatud lahinguplaane, mängis kolmeaastane poeg tema kabinetis. Napoleon kutsus oma poega alati nimega – Napoleon, seevastu keisrinna Marie-Louise tarvitas pojaga suheldes nime – Franz. Ainult kasvatajanna kutsus poissi täisnimega – Napoleon Franz.
Poiss võis isa kabinetis teha kõike, mis talle pähe tuli ja alatasa kutsus ta isa oma tinasõduritega mängima. Poeg oli mõned korrad näinud oma vanaisa, Austria keisrit Franz I-st, ja poiss leidis, et vanaisa on kole. Mängulistes lahingutes käsutas poiss alati oma „vägesid” Napoleonina ühelt poolt ja teisel pool võitles tema vanaisa Franz I, kelle tinasõdureid liigutas poisi isa, Bonaparte. Neis lahingutes jäi keiser Franz I vältimatult kaotajaks, tema sõdurid olid õige pea löödud ja lamasid surnutena lahinguväljal. Väike kuningas kilkas ja naeris võidurõõmsalt ja kargas oma puuhobuse selga. Olles mänguhobuse seljas ratsutamisest tüdinenud, asus ta isa kuuehõlmast tirima. Napoleon võttis poja sülle, hüpitas ja suudles teda hellalt. Napoleon Franz oli oma isa hellitustest vaimustuses, suudles isa põsele ja naeris vallatult. Kõik, kes juhtusid taolist hellust pealt nägema, olid hämmelduses, sest nad polnud ealeski osanud arvata, et Napoleon võib ilmutada nii suurt inimlikku ja isalikku tundehellust.
Ööl vastu 25.jaanuari valmistus Napoleon asuma järjekordsele sõjateele, ja ilmselt ta teadis, et võtjana, aga võib-olla ka elavana ta sealt enam tagasi ei tule.
Napoleoni surma puhul pidi koheselt troonile astuma tema kolmeaastane poeg, Rooma kuningas Napoleon Franz. Regendiks määras Napoleon oma abikaasa, keisrinna Marie-Louise. Enne väljumist, et istuda ukse ees ootavasse tõlda, mis pidi Napoleoni järjekordselt ja võib-olla viimast korda viima sõjatandrile, astus Napoleon vaikselt oma poja magamistuppa ja seisis lapse voodi ees kurvalt ja liikumatult. Seejärel pöördus raskelt ohates ringi ja väljus. Ta ei näinud oma poega enam iialgi.
Tõlda istudes heitis Napoleon veelkord pilgu enda järel sulgunud Tuileries`i lossi uksele. Talle ei olnud enam antud siia tagasi pöörduda, kuigi pärast keisriks kroonimist oli Napoleon Josèphine`ile öelnud: „Nüüd oleme siis kroonitud peadena Tuileries`s. Nüüd on vaid tähtis siia jääda ja luua tõeline, keiserlik õukond.” Ootamatult tuli Napoleonile meelde tema lahkumine oma esimesse sõtta, Itaalia sõjakäigule. Ta silme ette kerkis öösärgis, kohevil juustega Josèphine kuju uksel ja meenus tema kirglik hüüatus: „Napoleon! Sa musita, kallista, maga oma kahuritorudega – neid on sul rohkem kui küllalt, üks kuumem kui teine…!”

* * *

Kaitselahingutes, mis olid küll väikesed ja kohaliku tähtsusega, oli Napoleonil jällegi õnne. Sõjaõnn tõstis Napoleoni meeleolu, enesekindlalt lausus ta kindralitele: „Mul on 50 000 meest ja mina, see teeb kokku 150 000.”
26.jaanuaril lõi Napoleon Saint-Dizier`st välja Blücheri väged, 31. jaanuaril saavutas ta Brienne`i juures uue võidu. Napoleon muutus üha energilisemaks, ta oli jälle justkui noor kindral Bonaparte, Itaalia ja Egiptuse sõjakäikude kangelane. Järgnesid võidud La Rotier`i ja Champaubert`i juures, seejärel võidud Montmiraili ja Chàteau-Thierry, Mormant`i ja Villeneuve`i juures. Napoleon osutas vaenlasele meeleheitlikku vastupanu. Talle pakuti rahulepingut – Prantsusmaa tagasitõmbumist 1792. aasta piiridesse ja Hollandi, Itaalia, Hispaania, Šveitsi ja kõigi Saksa riikide täielikku vabastamist. Napoleon ei soovinud talle pakutud uutest piiridest kuuldagi, leides, et parem on kaotada absoluutselt kõik, kaotada troon, kui saada impeerium piirides, millised olid enne tema vallutussõdade algust.
17. märtsil saabus liitlaste laagrisse, sõjaväljal viibiva Vene keisri Aleksander I juurde Bourbonide agent ja Talleyrandi emissar krahv Vitrolles, kes teatas, et Talleyrand`i arvates tuleks liitlastel rutata Pariisi, mitte pidada Napoleoniga tähtsusetuid lahinguid ja ajada teda taga. Ühtlasi teatas Talleyrand, et Pariisis ollakse Napoleoni vastu rahulolematud; liitlaste saabumisel teatatakse, et Napoleon on kukutatud ning Bourbonide valitsemine on taastatud Louis XVIII isikus, kelleks on Provence`i krahv, revolutsiooni ajal hukatud Louis XVI vend.
Liitlaste väed võtsid suuna Pariisile. Napoleon viibis kaugel liitlaste tagalas, sidudes neid, et hoida ära rünnak Pariisile. Saanud teada liitlaste põhiarmee liikumisest Pariisi suunas, asus Napoleon oma vägedega kiirmarsil teele, et jõuda Pariisi enne vaenlast. Liitlaste teed jäeti tõkestama marssalid Marmont ja Mortier, kelle käsutada oli ainult kakskümmend viis tuhat meest. 25.märtsil toimunud Fère-Champenoise`i lahingus löödi Marmont`i ja Mortier`i väeüksused puruks ning tee Pariisi oli avatud.

29. märtsil lahkus keisrinna Marie-Louise väikese troonipärijaga, Rooma kuninga Napoleon Franz`iga Pariisist Blois`sse. Sama päeva päikesepaistelisel hommikul toimus ka teine lahkumine. Malmaisoni lossist kanti välja rõivaid, ehte- ja rahakaste. Tõllad seisid reisivalmilt trepis, teenrid ja vähesed alles jäänud Josèphine`i õukondlased sagisid ärevalt. Josèphine`i ustav kammerteener ja kauaaegne armuke Lancelot Turpin de Crissè, kellele Napoleon oli omistanud keisririigi paruni tiitli, oli lõpuks siiski Josèphine`i hüljanud ja kiirustanud Pariisi, uue võimu, tegelikult endise võimu – Bourbonide teenistusse. Paljud daamid ja härrad Josèphine`i sõpruskonnast olid jooksnud üle Louis XVIII juurde.
Josèphine istus koos oma kammerneitsiga tõlda, libistas silmadega üle lossiaedade, heitis veel viimase pilgu tiikides ujuvatele mustadele luikedele ja puhkes nutma. Josèphine oli veendunud, et oma armast Malmaisoni ei näe ta enam kunagi. Siia jäid kallis mööbel, pildid, kujud, köetavad kasvuhooned, luiged tiigil ja lastelaste taltsas elevant. Kaasa tulid ainult mälestused…
Sõit kulges aeglaselt, pikkade peatustega, sest tõldadel purunesid alatasa rattad ning mõnikord ilmusid nähtavale ratsanikud, keda peeti Vene kasakateks, ja kõik põgenesid tõldadest eemale metsatukka peitu. Kui aga selgus, et tegemist oli Prantsuse husaaridega, jätkati reisi. 30.märtsi hilisõhtul jõudsid sõjapõgenikud Normandia kolkasse, Navarra lossi, mis võttis neid vastu endise kõleduse ja külmusega.

30. märtsil jõudsid liitlaste väed Montmartre`i küngastele. Väikesearvuline Pariisi garnison osutas neile meeleheitlikku, kuid lootusetut vastupanu. Ägeda, kuid lühikese tormijooksuga vallutasid liitlased Montmartre`i künkad, Pariisi garnisoni riismed põgenesid mäenõlvalt alla ja ületasid Seine`i. Vene keiser Aleksander I, Austria keiser Franz I, liitlasvägede marssalid ja kindralid kogunesid laipade ja haavatutega kaetud Montmartre`i künkale ja vaatlesid imetlusega nende ees laiuvat Pariisi; imekaunis linn lamas liitlaste jalge ees. 30. märtsi õhtul kell 5 Pariis kapituleerus. Kameeleon Talleyrand, kes oli pärast Napoleoni sini-valge-punast jälle omaks võtnud Bourbonide valge, moodustas ajutise valitsuse. Nüüd oli see alatiselt kahepalgeline mees jälle oma elemendis. Senat ja Seadusandlik Kogu kuulutasid keisri kukutatuks.
30. märtsi öösel jõudis Napoleon Fontainebleau`sse, ja seal saabus temani teade Pariisi kapitulatsioonist. Napoleoni väed peatusid, ka liitlased ei kiirustanud Fontainebleau vallutamisega ja Napoleoni vangistamisega, sest Napoleon oli nende jaoks oma tähenduse kaotanud, temaga rahuläbirääkimiste pidamiseks puudus vajadus.
4. aprilli hommikul korraldas Napoleon oma vägede ülevaatust. Ta ratsutas vägede eest läbi, oli tulvil energiat ja otsustavust. Kuid toimuv meenutas pigem tema kolmeaastase poja mängu tinasõduritega, sest Napoleonile ustavaks jäänud marssalid Ney, Macdonald ja Bertihier ei näinud võimalust liitlasvägesid Pariisist välja kihutada.
Väed üle vaadanud, pöördus Napoleon tagasi Fontainebleau lossi. Ta oli otsustanud võitlust jätkata. Marssalid seisid vaikides, mis tähendas seda, et nad ei kiitnud heaks Pariisi ründamist; see oleks tähendanud ainult linna hävingut ja suuri kaotusi elanikkonna hulgas, ilma vähemagi lootuseta võidule. Põlgliku käeviipega lubas Napoleon marssalitel lahkuda ja jäi oma nõuniku Caulaincourt`iga kahekesi. Ootamatult astus kabinetti kiirest kihutamisest higine ohvitser. Ta heitis ratsapiitsa nurka ja jäi Napoleoni ette seisma, seejuures hingeldusest katkendliku häälega teatades: „Marssal Marmont reetis keiser Napoleoni! Marmont taganes oma korpusega Versailles`sse ja läks üle vaenlase toetusel kokku seatud Talleyrandi ajutise valitsuse poolele.”
Sellega oli asi otsustatud. Napoleon kutsus marssalid oma kabinetti tagasi ja teatas, et loobub troonist oma alaealise poja Napoleon Franzi, Rooma kuninga kasuks, kusjuures regendiks jääb poja ema Marie-Louise. Koheselt koostati troonist loobumise akt. Napoleon võttis sule, et aktile alla kirjutada, kuid tõstis ootamatult pea ja sõnas küsivalt: „Vahest me siiski astume välja, anname hävitava löögi?” Marssalid vaikisid. Napoleon kirjutas dokumendile alla.
Deputatsioon, mille koosseisu kuulusid välisminister Caulaincourt, marssalid Ney ja Macdonald, istus tõlda ja kihutas Pariisi. Kolm tundi hiljem, õhtul, kui Elysèe palee akendes helklesid punakaskollased päikesekiired, istusid kolm volinikku liitlaste valitsejate ja nende ministrite vastas. Peamiselt rääkis Aleksander I ja talle vastas hertsog Caulaincourt, kes ägedalt vaidles vastu Bourbon`ide troonile naasmise ettepanekule ja nõudmisele, et Napoleon loobuks troonist ilma tingimusi esitamata.
5.aprillil õhtul jõudis deputatsioon Fontainebleau lossi tagasi ja tegi keisrile teatavaks kohtumise tulemuse – Napoleoni ettepanek on tagasi lükatud, troonist tuleb loobuda tingimusi esitamata; talle antakse Vahemeres asetsev Elba saar ja teda koheldakse hästi.
Veel ühe öö valitses Napoleon keisrina. Sellel ööl ta ei uinunudki; kõndis oma kabinetis edasi-tagasi ja kõneles endamisi, seejuures süüdistas lõpplahenduse tulemustes oma marssaleid, reeturlikku Marmonti ja kogu prantsuse rahvast. Caulaincourt tukkus tugitoolis ja kuulas vaikides Napoleoni hingevaevustest ajendatud monoloogi.

* * *

6. aprilli hommikul kutsus Napoleon oma marssalid enda juurde ja teatas enese ja oma pärijate nimel, et keiser loobub Prantsusmaa ja Itaalia troonist. Napoleon kirjutas troonist loobumise aktile alla ja otsekohe toimetas deputatsioon selle Pariisi. Seekord oli Napoleoni jaoks kõik lõppenud.
1814.aasta 11. aprillil kirjutati Fontainebleau lossis Napoleoni ja liitlaste vahel alla leping troonist loobumise kohta. Õiguse troonile kaotasid ka Napoleoni järeltulijad. Samas aga säilitati Napoleonile keisritiitel, tal lubati kaasa võtta üks kaardiväepataljon, sest Napoleon ei suutnud elada ilma sõjaväeta, olgu selleks kas või mänguline sõjavägi. Napoleoni valitsemise alla anti, tema „impeeriumiks” sai Elba saar.
Veel üheksaks päevaks jäi Napoleon oma lossi; tema kaardivägi, 25 000 meest, asus liikumatult laagris. Napoleoni vennad olid läinud, Josèphine`ist ei olnud teateid, keisrinna Marie-Louise ja väikese pojakese saatus oli talle teadmata. Kurvas vaikuses möödusid Napoleoni viimased päevad kunagi nii rõõmsas, toretsevas, rohkete külalistega lossis. Nüüd ei saabunud mitte kedagi, kes soovinuks temaga hüvasti jätta. Aga siiski, mõni päev enne ärasõitu saabus üks daam väikese poisiga. Daami kaunist nägu varjas tihe loor. Daam andis teada, et ta soovib külastada keiser Napoleoni. Daami ees vabandati viisakalt ja paluti oodata, kuid mitte keegi ei andnud Napoleonile teada külalisest. Oodanud terve öö, Maria Walewska lahkus, paludes Napoleonile üle anda kirjakese.
20. aprillil seisid reisivalmis tõllad Fontainebleau lossi ees. Tagasihoidlikus välimundris Napoleon väljus ja seisatas trepil. Tema selja taha kogunes väikesearvuline õukond. Napoleon soovis oma kaardiväega hüvasti jätta. Kiires korras rivistati talle ustavaks jäänud vähene kaardivägi üles õuele, mida sellest päevast alates hakkas rahvas nimetama nostalgilise nimetusega – Jumalagajätmise õu. Keisriga jätsid jumalaga ka Napoleoni kasulapsed Hortense ja Eugène. Nad jäid ka nüüd Napoleonile lähedasteks ja toetasid teda igati.
Peale jumalagajättu istus Napoleon vaikides tõlda. Tõllad Napoleoni, tema õukonnaga ja keisrit saatvate liitlasriikide komissaridega liikusid paigast. Napoleoniga sõitsid kaasa tema kindralid Bertrand, Drouot ja Cambronne. Kui tolmu üleskeerutav tõldade rida läbi Provence`i kihutas, kostsid Napoleoni kõrvu rahvajõugu märatsevad kriisked: „Maha türann! Lööge ta surnuks! Elagu kuningas!” Napoleon muigas põlglikult – rahva meeleolu on muutlik, massid tunnistavad ainult võitjat.
Tõllad jõudsid Frèjusè sadamasse, sinna, kuhu Napoleon oli kord Egiptusest saabudes oma väikese väesalgaga randunud, et kiirustada Pariisi ja lüüa seal kord majja. Nüüd toimus kõik vastupidi – Napoleon saabus Pariisist, et astuda laevale, mis viib ta Elba saarele, vabavanglasse.

* * *

Vaevalt oli Napoleon Elba saare Porto Ferrajo sadamas maale astunud, kui ta koheselt asus oma staatust tõstma. Viivitamatult hüppas ta sadulasse, et vaadata üle saarel asetsevad kindlused. Juba järgmisel päevad kihutasid saare unistesse asulatesse käskjalad, kandes laiali päevakäske: ehitada Pianosasse kaks patareid lisaks, sadamat laiendada, teed parandada ja neid juurde ehitada. Õige pea moodustas Napoleon, lisaks oma neljasajale kaardiväelasele, saareelanikest rahvuskaardi; ta tervitas neid ja vestles nendega itaalia keeles. Rahvuskaardile mundri kavandamisel võttis Napoleon arvesse saareelanike rahvusriiete mustrit ja tegumoodi, märkides seejuures: „Riie on mitte ainult ihule, vaid ka hingele ligemal.” Saareelanike küsimusele: „Kellega tuleb võidelda?”, vastas Napoleon resoluutselt: „Vaenlasega.” Vaenlase leidmisega ei olnud Napoleonil kunagi raskusi. Varsti oli Napoleonil jälle üle tuhande mehe püssi all ja mitu laeva, valmis väljumiseks merele.
Napoleon elas nüüd oma „impeeriumis”, kolme väikese linnaga ja mõne tuhande elanikuga 223 ruutkilomeetri suurusel saarekesel, mis oli olnud kuni 1814. aasta aprillini Napoleoni Itaalia vasallvalduseks ja kuulus Toscana hertsogkonnale. Napoleoni sünnipaik, Korsika saar, asus kõigest viiekümne kilomeetri kaugusel ja Itaalia lähim punkt, Piombino linn, kõigest kaheteistkümne kilomeetri kaugusel.
Napoleoni külastasid aeg-ajalt tema omaksed; külla sõitsid ema Laetitia ja õde, vürstinna Pauline, kes oli ikka nägus ja heas tujus, nagu alati; ainult õde Caroline`i, kes oli Bourboni`de poole üle läinud, ei näidanud ennast Elba saarel kunagi. Vendadest oli Napoleonil vähe teateid.
Napoleoni ema oli õnnelik – nüüd ei ähvarda tema poega enam atentaadid ega oht lahingus langeda, pealegi on Elbal vaikne ja soe ja niisama ilus kui Korsikalgi.
Napoleoni ei unustanud ega jätnud teda üksinduses vaevlema ka tema endised kaunid ja ustavad armukesed. Krahvinna Maria Walewska koos poeg Alexandre`iga viibis sageli ja pikalt Napoleoni juures. Kui poola rahvariietes Alexandre aasal vanade kaardiväejäägritega mängis, oli ta justkui koopia isast, Napoleon Bonaparte`st – julge ja metsik. Lisaks Alexandre`ile rõõmustasid Napoleoni südant veel kohtumised oma teise poja, Lèoniga. Kaunis Èlèonore Denuelle de la Plaigne saabus Lèoniga alati ootamatult, elurõõmsa ja sädelevana ning pakus Napoleonile hingekosutust. Ainult abikaasa, keisrinna Marie-Louise, ei külastanud teda kordagi ega antud Napoleonile võimalust näha oma poega Napoleon Franzi. Habsburgid olid Napoleoni poja kindlalt oma küünte vahele haaranud. Antiik-maailmas rööviti võidetult lapsed, et võitja saaks neid kõigile trumfiga näidata. Aastaid hiljem sai Franzist Austria ohvitser. See Neipperg`i nimeline ohvitser ei äratanud tähelepanu mitte millegagi, väljaarvatud oma sünniga.
Saatus ja poliitika olid magamistoas ühte liitnud Napoleoni ja ühe Marie-Louise nimelise habsburglanna, kelle nimi ilma Napoleonita oleks kadunud aegade hämarusse.

* * *

11.aprillil 1814 Fontainebleau lossis sõlmitud lepinguga määratleti mitte ainult Napoleoni saatus, vaid pandi paika ka tema lähikondlaste edasine heaolu ja käekäik.
Keisrinna Marie-Louisele anti mitu hertsogkonda ning tema poeg Napoleon Franz, võeti Reichstadti hertsogina Habsburgide perekonda, kuid keiser Napoleoni poja nime eest kadus alatiseks nimi – Napoleon, jäi ainult Franz. Keisri vennad, õed, vendade ja õdede pojad ja tütred säilitasid kõikjal, kus nad viibisid, oma tiitlid keiserliku perekonna liikmetena. Hispaania ekskuningas Joseph Bonaparte emigreerus Ameerika Ühendriikidesse, kus asus krahv Survillier` nime all elama Philadelphia lähedale.
Prantsuse iga-aja hetkemees Talleyrand ei unustanud neid hüvesid, mida oli talle pakkunud ja andnud Napoleon, ja nüüd, olles vähemalt naiste suhtes aumees, ei jätnud ta Josèphine`i oma abistava sõnata. Fontainebleau lepingus nimetati Josèphine`t jällegi keisrinnaks, talle määrati ühe miljoni frangine sissetulek aastas, alles jäeti kõik tema vallas- ja kinnisvarad. Peale omandisuhete korrastamist kiirustas Josèphine tagasi Malmaisoni; teda ootas ees kõik see, mis oli talle armas ja väärtuslik, ja mille talle oli kinkinud Napoleon.
15.aprillil 1814 hommikul peatus Josèphine`i tõld Malmaisoni lossi trepi ees. Lossi valvet korraldav Vene ohvitser astus koheselt ligi, avas tõllaukse ja kummardus galantselt: „Bonjour! Bienvenue à Malmaison! Vous avez très bonne mine! Je ferai tout mon possible.” Vene aadlikust ohvitser ei võinud ega saanud käituda oma kasvatuse ja etiketi vastaselt, sest ta avas tõllaukse vikontess Beauharnais`ile, keisrinna Napoleonile.
Josèphine`i ulatas Vene ohvitserile käe ja sõnas pisut koketeerivalt: „Bonjour! Je vous suis très reconnaissant, merci!” Seejuures märkis Josèphine endamisi kiitvalt ära Vene ohvitseri suurepärase, väiksemagi aktsendita prantsuse keele häälduse; Napoleon ei saanud oma Korsika murdest iialgi lahti.
Majaperenaisena palus Josèphine ohvitseri endale külla. Koos siseneti kütmata ja rõskesse võõrastetuppa. Kammerteener kallas pokaalidesse veini. Josèphine võttis kamina ees istet ja väristas külmast õlgu. Ohvitser andis teda saatvale tentsikule vene keeles korralduse. See väljus ja hetke pärast sisenes puusületäiega ning heitis puud kolinal kamina ette; laskus seejärel põlvili ja asus kaminasse puid laduma.
Küdeva, soojust õhkuva võõrastetoa kamina ees istusid vastamisi vikontess Beauharnais, keisrinna Josèphine, ja kurguni kinninööbitud, suurepärases epolettidega ehitud mundris aadlikust Vene ohvitser. Nii vastusoluline, saatuse tahtel kokkusattunud paar rüüpas sädelevatest pokaalidest kuldset prantsuse veini ja vaikis, otsides sobivaid sõnu vestluse alustamiseks. Vene ohvitser oli oma läikivas saapas, kaunikujulise pika jala heitnud üle teise, tõstnud pokaali silmade kõrgusele ja vaatles läbi selle Josèphine`i hindaval pilgul.
Josèphine silmi valgus väike pisar – ta oleks parema meelega tahtnud enda ees näha lääbakil saabastega, lühikeste jalgadega ja pisut punnis kõhuga ning tavaelus veidike lapsemeelset Napoleoni.
„Je suis dèsolè,” sõnas aadlikust ohvitser, mõistes Josèphine`i tundeid.

Juba järgmisel päeval külastas Josèphine`i venelaste valitseja, kolmekümne kuue aastane punakasblond sinisilme iludus, naiste lemmik Aleksander I. Venemaa keiser, üks Fontainebleau lepingu pooltest ja äsjane sõjakangelane, tundis ennast Josèphine`i, selle sarmika ja veetleva naise ees võlglasena. Ilmselt siiski ajendas teda Malmaisoni külastama soov näha seda tavatut ja palju kuulujutte ärgitanud naist, lootmata seejuures eest leida võluvat romaanikangelannat.
Keiser Aleksander I, jalutades pargiteedel kõrvuti endise kauniduse kaotanud viiekümneaastase naisega, manas temale omase galantsusega näole võluva naeratuse ja suunas osavalt vestlust, pälvides sellega ära Josèphine`i lugupidamise. Samal ajal aga peatusid Aleksander I pilgud üha tihedamini Josèphine`i tütrel Hortense`l, kes oli saabunud Malmaisoni ja leidis ema külalisega pargis jalutamas. Hortense, olles ikka veel kiindunud oma kasuisa Napoleonisse, käitus viisakalt, kuid pidas ennast Aleksander I suhtes üleval üsna külmalt, mis viimast mõningal määral üllatas ja isegi pahandas. Aga väike eemaletõukamine tekitab samaväärset vastujõudu – külastused ei lakanud ja peagi saabus Malmaisoni, sellesse õdusasse pesasse, ka Vene keisri vend, suurvürst Konstantin koos õemehe Leopold von Sachen-Coburgiga, hilisema belglaste kuningaga, kes oli omaalgatuslikult hakanud Vene kindralina ekskeisrinna Josèphine`i ja Hollandi ekskuninganna Hortense eestkostjaks. Külla saabus ka Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III, kuigi ilma abikaasa Luiseta, sest nimetatu oli hiljuti enneaegselt surnud.
Külalised jalutasid mööda pargiteid, imetlesid Hispaania meriinolammaste musterkarja ja tiikides ujuvaid Austraaliast pärit musti luiki; vesteldi, heideti asjakohast nalja, ainult sõna – Bonaparte – ei võtnud suhu mitte keegi.
14.mail külastas Aleksander I uuesti Josèphine`i. Nad jalutasid jahedal kevadõhtul pargiteel. Josèphine, olles alati naiselikult edev ja soovides välja näha sarmikas, oli kerges riides. Lossi tagasi pöördunud, tabasid teda külmavärinad. Josèphine üritas ennast turgutada pärnaõieteega ja apelsinipuu õielehe tõmmisega, kuid palavik üha suurenes. 24.mail ei tahtnud ta aga kaotada võimalust avada keiser Aleksandri ning selle vendade Nikolai ja Mihhaili auks korraldatud balli Malmaisonis, ehki ihuarst dr. Horeau` korraldusel oleks ta pidanud jääma voodisse. Josèphine`i rõivastus oli õukondliku galaürituse puhuks sügavalt dekolteeritult. Ta tantsis keiser Aleksander I-ga ja jalutas temaga ööjahedas pargis, kuigi ta ihu oli tantsust ja palavikust kuumaks köetud.
Järgnes haiguse ägenemine; plaastrid, mida dr.Horeau haige kaelale pani, ei toonud kergendust. Ööl vastu 29.maid 1814 algas agoonia ja kell 11 hommikul sai Josèphine`ile osaks viimane võidmine ning keskpäeval, esimesel suvistepühal, suri viiekümne ühe aastane ekskeisrinna oma magamistoas. Selles pompöösses, tiivuliste sfinksidega, Vana-Rooma stiilis magamistoas oli Josèphine üritanud jäädvustada kadunud hiilgust, kuid seda külastas ainult üks armuke, kes jäi ka tema elu viimaseks – Surm.
2. juunil 1814 maeti Josèphine Rueili. Õukonnaetiketi kohaselt ei võtnud poeg ega tütar muldasängitamisest osa. Lähedastest olid Josèphine`i viimsele teekonnale saatmas tema lapselapsed – kümneaastane Napoleon Louis ja kuueaastane Louis Napoleon. Pika matuserongi eesotsas marssisid Vene keiserlikud kaardiväelased.
Lapsed rajasid Rueili kirikusse Josèphine`i hauamonumendi. Sellel kujutati Josèphine`i põlvitavana, käed risti. Nüüd oli Josèphine`il aega palvetada terve igavik, sest ta oli oma eluajal nii vähe pööranud pilgu taeva poole või süüvinud enda sisemusse ….
Napoleon, saanud teate Josèphine`i surmast, sõnas läbi pisarate: „Vaene Josèphine, nüüd on ta õnnelik.”

* * *

Napoleonile tundus Elba saarel ajuti, justkui oleks ta saabunud koju. Ta läheduses viibis ja pakkus hingesoojust armastav ema Laetitia. Ema oli õnnelik – poeg oli väljaspool hädaohtu, samas ka suure maavalduse valitseja. Nende perekond, Korsika tähtsusetu maa-aadel, polnud iialgi omanud nii suurt maavaldust, nagu seda oli Elba saar. Kunagi ääretult vaese perekonna emale oli sellest rohkem kui küllalt.
Napoleon valitses oma valdusi nii, nagu ta oli valitsenud kogu Prantsuse impeeriumi: andis korraldusi, päevakäske ja dekreete. Lisaks kõigele moodustas Napoleon riiginõukogu, kus istusid Bertrand, Drouot ja kõik Napoleoni saatvad kindralid ning kümmekond kohalikku. Peeti nõu, arutati rauakaevandamise ja soolatööstuse võimalusi. Ainult harva kuuldi Napoleoni ohkavat: „See saar on ikkagi liiga väike!” Samas aga hoidis Napoleon ennast kursis ka väljaspool Elba saart toimuvaga. Ajalehtede ja külastajate kaudu jõudsid talle teated liitlasriikide, endiste Napoleoni vaenlaste, omavahelistest suhetest. Talle ei jäänud märkamata, et Inglismaa ja Austria astusid otsustavalt välja Venemaa ja Preisi vastu Saksimaa ja Poola küsimustes. Prantsusmaalt äravõetud maa-alad tekitasid ahnust ja ajasid liitlasi omavahel tüli, endisest üksmeelest polnud enam jälgegi.
Napoleonini jõudsid kuuldused kaubandus-tööstuskodanluse ja talupoegade ning ohvitserkonna vastuoludest rojalistidega. Prantsusmaal liikusid ringi jutud, et aadlike-emigrantide maad, mis olid kunagi revolutsiooni ajal konfiskeeritud ning talupoegadele ja kodanlusele maha müüdud, tuleb nüüd endistele omanikele tagastada. Taolised jutud tekitasid talupoegades tugevat rahutust ja erutasid suurel määral uusi maa- ja majaomanikke; jäädi lootma Napoleoni tagasipöördumisele.
Napoleoni kukutamise ja tema impeeriumi lagunemise järel tekkis kaupmeestel ja töösturitel lootus, et lakkamatud sõjad ja sõjaseisukorrad, mis raskendasid ja tõkestasid kaubandust, kord lõpevad. Loodeti, et lõpeb ka pidev nekrutite värbamine, mis oli talud ja vabrikud töölistest tühjaks teinud. Kuid möödusid mõned kuud, aga olukord ei muutunud. Prantsusmaad valitses vana podagrahaige ja otsustusvõimetu Louis XVIII, kes peale kontinentaalblokaadi kaotamist ei suutnud kuidagi vastu võtta otsust asuda tollivõitlusele inglastega, kes ujutasid Prantsusmaa turu üle oma kaupadega, samal ajal kui prantsuse kaupadele Inglismaal kehtisid tollimaksud. Prantsuse kaupmeeste ja töösturite rahulolematus kuningavõimu vastu üha kasvas.
Paljud sõjast eluga naasnud sõdurid ja ohvitserid olid töötud ja elatusvahenditeta. Pikkamisi kustusid nende mälestustest sõjakoledused ja sõjakäikude ränkrasked katsumused; nüüd mäletasid nad ainult kangelaslikke hetki ja Napoleoni, kes oli viinud neid ennekuulmatutele võitudele. Uues ohvitserkonnas, Napoleoni loodud ohvitserkonnas, leidus väga vähe aristokraatlike juurtega ohvitsere. Enamus ohvitseridest suhtus Bourbonidesse justkui möödapääsmatusse pahesse, mida tuleb vaikselt ja kannatlikult taluda, aga veel parem, kui Bourbonid kaoksid hoopiski.
Pessimistlikud meeleolud Prantsusmaal julgustasid Napoleoni üha enam ja enam ellu viima esmapilgul hullumeelset plaani – Prantsusmaale tagasi pöörduda ja impeerium taastada!
1815.aasta 26. veebruariks oli kõik valmis seatud. Napoleoniga ühinesid temaga koos Elba saarel viibivad kindralid Bertrand, Drouot ja Cambronne, 600 vana kaardiväe grenaderi ja jalaväejäägrit ning enam kui sada ratsameest. Lisaks neile 300 sõdurit, keda Napoleon oli aasta tagasi nõudnud saare kaitseks.
26.veebruari õhtul ilmus 1100 meest äkitselt sadamasse. Kellelegi mitte mingeid seletusi andmata paigutas Napoleon ohvitserid ja sõdurid talle ustavate kindralite juhatuse all sadamas seisvatele väikestele laevadele. Kõik mehed paigutati laeva trümmidesse, laevatekil viibisid ainult kapten, roolimees ja mõned madrused. Kell seitse õhtul heisati purjed ja pärituulest aetuna suundus neljast laevast koosnev flotill merele, kusjuures laevad hajusid kiiresti üksteisest eemale, et mitte äratada kahtlust Elbat valvavate Inglise ja Prantsuse kuninglite fregattide kaptenites. Prikist, millel asus Napoleon, möödus lähedalt üks Prantsuse fregatt ja kaptenid vahetasid läbi ruupori omavahel mõned laused. „Kuidas on keisri tervis?” päris Prantsuse kuningliku sõjalaeva kapten paljast viisakusest. „Väga hea,” sai ta vastuseks.
Elba udune rannik kadus silmist. Neljakümne viie aastane Napoleon seisis laevatekil reelingu ääres, silmad suunatud horisondile; ta ei vaadanud kordagi tagasi. 1815 .aasta esimesel märtsipäeval ilmus aegamööda nähtavale Cannes`i ja Nizza rannik. Väikeses Jouani lahes astus Napoleoni väesalk maale. Kohalik piirivalve ei osutanud vähematki vastupanu. Kindral Cambronne`i suundus salga sõduritega Cannes`i linna toiduainete järele. Moonavarujad saabusid peagi toiduainetekoormatega tagasi ja sõduritele pakuti prisket kehakinnitust; seejärel liikus Napoleon mööda mägiteid põhja suunas, Grenoble`i peale. Linna lähistel kohtus Napoleon talle vastu saadetud valitsusvägedega – kaks jalaväerügementi, suurtükivägi ja husaarirügement. Kui oleks lahti läinud võitluseks, oleks Napoleon selle lahingu kindlalt kaotanud, sest tema käsutuses polnud ainsatki kahurit. Napoleon võttis vastu meeleheitliku otsuse. Ta rivistas oma sõdurid lahingukorda, andis käsu püssitorud suunata alla ja marssis lahingurivis vaenlasele vastu. Sealt ei kostnud mitte ainsatki lasku, vastase sõdurid seisid paigal, justkui lummatult. Möödus veel mõni ärev hetk ja valitsusevägede sõdurid ühinesid Napoleoniga. 7.märtsil marssis Napoleon Grenoble`isse. Selles Prantsuse departemangu pealinnas asuvate vägede komandör ühines Napoleoniga, sest tema sõdurid keeldusid vastupanust.
Grenoble`i linna ametiisikud esitlesid ennast Napoleonile. Napoleon korraldas oma suuresti täienenud vägede ülevaatuse ja seejuures pidas sõduritele ja linnaelanikele sütitava kõne. Ta lubas anda rahvale vabadust ja rahu, töölistele tööd, talupoegadele maad ja takistada aadlike-emigrantide poolt maade tagasivõtmist. Napoleon tõotas kaitsta omandit, prantsuse kaubandust ja tööstust ning muuta impeerium tõeliseks rahvaesindusega konstitutsiooniliseks monarhiaks.
Napoleoni üllastest ideedest kantud kõne tekst saadeti viivitamatult trükikojasse ja selle tekstiga lendlehti asutati levitama kõikjal üle kogu Prantsusmaa. Lisaks sellele andis Napoleon välja päevakäske ja korraldusi, justkui oleks ta jälle Prantsusmaa keiser.
Grenoble`i linna peaväljakule kogunenud töölised ja talupojad, uskudes järjekordselt uue ajastu saabumist, laulsid vaimustatult Marseljeesi. Napoleon kõverdas seejuures põlglikult huuli ja sõnas tema kõrval seisvale kindral Cambronne`ile: „Pööbel ei õpi mitte kunagi mitte midagi; nende meeli ja mõtteid hõlmab ainult sinu moonavoor.”
Napoleon jäi oma arusaamadele kindlaks. Kakskümmend aastat tagasi, 1795. aasta oktoobris, olles kutsutud Direktooriumi esimese direktori Paul Barrase juurde, esitas too ootamatu küsimuse: „Kuidas te suhtute töölistesse ja talurahvasse?” Napoleon vastas selgelt, kuid põlglikult: „Ma leidsin nad eest kerjustena ja sellistena jätan nad ka maha.”
Napoleon liikus oma tublisti kasvanud sõjaväega, mis üha paisus, edasi Lyoni peale. Tema vägesid saatis tohutu rahvahulk, põhiliselt maarahvas, kellele Napoleon oli lubanud maad.
Kuuldused Napoleon saabumisest Prantsusmaale ja tema liikumisest Pariisi suunas levisid kiiresti kogu Euroopas.

Seitsmes peatükk. Austria keiser Franz I põgeneb. Napoleon moodustab Pariisis oma valitsuse. Waterloo lahing. Keiser Napoleon loobub teistkordselt troonist. Napoleon jätab hüvasti Malmaisoni lossi ja Josèphine`i mälestusega. Ameeriklased üritavad Napoleoni päästa. Napoleon viiakse Inglise sõjalaevale. Kapten Georg Kruze ettekandega Valges Majas. Saint Helena saarest saab Napoleoni vangla.

1815. aasta 7.märtsi õhtul toimus Viini keiserlikus lossis ball. Kohale olid saabunud paljude Euroopa riikide valitsejad. Austria keisririigi kõrgseltskond ja külalised viibisid ülevas meeleolus; briljandid ja teemandid särasid; kavalerid suudlesid daamide kätt, daamid naeratasid võluvalt ja paljulubavalt, härrased kummardusid aupaklikult ja galantselt. Orkester alustas mängu ja õhevil paarid kiirustasid tantsule. Äkitselt orkester vakatas, keiser Franz I tõusis ootamatult oma kohalt, vaatas justkui segaduses ühele ja teisele poole, otsekui üritaks põgeneda, ja lahkus siis kiirustades tagaukse kaudu. Äsja oli ta saanud teada, et Napoleon oli hõivanud Grenoble`i ja liigub edasi Pariisi suunas.
Kuningas Louis XVIII sai Napoleoni randumisest teada juba 5.märtsi õhtul, kuid alles 7.märtsil anti ajakirjandusele luba avaldada vastav teade; selles märgiti, et närudes, haletsusväärne Napoleon saabus mandrile käputäie avantüristidega.
Vaatamata taolisele desinformatsiooni sugemetega teatele, hakkasid Pariisis kiiresti ilmnema käärimise märgid: jakobiinid, igat masti revolutsionäärid, ateistid, rojalistide kritiseerijad ja Napoleoni austajad, kes olid arvel ja politsei valve all, elavnesid ootamatult ja ilmusid lagedale. Jõukas kodanlus oli segaduses, teadmata kelle poole hoiduda. Rojalistid, eriti rojalistid-emigrandid, kes olid tagasi saanud revolutsiooni poolt ära võetud maad, majad ja lossid, sattusid paanikasse, sest neil polnud kahtlustki selles, mis saab rojalistide ja pärilike aadlikega toimuma Napoleoni võimuletuleku korral.
Kuninga juurde kutsuti marssal Ney, kes oli armees populaarne, kuid toetas nüüd täielikult Bourbone. Ney, kellele Napoleon oli andnud marssalikepi ja hiljem hertsogi- ja vürstitiitli, tundis Napoleoni paremini kui keegi teine, ja ta teadis – Napoleon suudab Prantsuse rahvale pakkuda ainult lakkamatuid sõdu. Ney andis kuningale tõotuse: „Ma toimetan ta kohale vangina, raudpuuris!”
Ülesanne oli iga hinna eest kaitsta Lyon`i, mis oli elanike arvu, rikkuse ja poliitilise tähtsuse poolest Prantsusmaal Pariisi järel teine linn. Enne veel, kui marssal Ney kohale jõudis, oli teine endine Napoleoni ustav võitluskaaslane, marssal Macdonald, juba Lyon`is asunud tegema ettevalmistusi kaitselahinguteks.
10.märtsil jõudis Napoleon Lyon`i alla. Marssal Macdonaldi õnnetuseks keeldusid tema väed allumast käskudele, läksid täies koosseisus Napoleoni poole üle, ja et mitte langeda oma sõdurite kätte vangi, põgenes nende juht, marssal Macdonald linnast. Järgmisel päeval korraldas Napoleon Lyon`is sõjaväeparaadi ja kordas oma kõnes juba Grenoble`is välja hõigatud loosungeid.
Napoleoni 15 000 meheline armee liikus kiirmarsil edasi, Pariisi peale. Talle ruttas Lons-le Saunier`i linnakese suunal vastu kuninga teenistusse astunud marssal Ney nelja rügemendiga. Napoleon lähenes Lons-le Saunier`i linnakesele ühelt poolt, Ney teisest küljest. Marssal Ney sõdurid ja ohvitserid sammusid vaikides ja pahuralt, justkui vastu tahtmist. Nähes sõdurite süngeid nägusid, valdas Ney hinge kõhklus, tema ustavus kuningale lõi kõikuma. Enne vaenuvägede kohtumist saabus Ney väeosa juurde Napoleoni ratsakuller ja ulatas Ney`le kirjakese. Marssal libistas silmadega kiiresti üle lühikeste kirjaridade, milles oli Napoleoni käega kirjutatud: „Ma võtan teid vastu nii, nagu ma teid kaisutasin järgmisel päeval pärast lahingut Moskva all. Napoleon.”
Napoleoni kiri tegi marssal Ney kõhklustele lõpu. Kulleri silme all rivistas ta otsekohe oma rügemendid üles, ratsutas nende ette ja teatas: „Sõdurid! Bourbonide valitsemine on alatiseks lõppenud. Seaduslik keiser Napoleon astub jälle troonile.”
Ööl vastu 20.märtsi marssis Napoleon Pariisi-lähedasse Fontainebleau`sse ja liikus peatumatult edasi. Hommikul kell 9 ratsutas Napoleon väikese ihukaitsesalgaga Tuileries` lossiõuele, sisenes lossi, astus oma kabinetti ja võttis sinelihõlmu laialt lahti lüües ning oma lühikesi jalgu välja sirutades istet kirjutuslaua taga tugitoolis, mis veel ei olnud kuningas Louis XVIII tagumikust jahtunud. Kuningas oli oma perekonnaga põgenenud Belgia piiri suunas.
Hetkegi viivitamata asus Napoleon ajama riigiasju: kirjutama päevakäske ja korraldusi, kutsus enda juurde ministreid ja Pariisi ametnikke; need kuuletusid talle tõrkumata ja liigseid küsimusi esitamata.
Koheselt järgnesid ka uued ametisse kinnitamised. Napoleon ei vajanud ustavust, sest inimeste lojaalsust pidas ta emotsionaalseks nähtuseks, mis on muutuv. Tähtis oli teovõime ja kõrvalekaldumatu käsu täitmine. Marssal Davout määrati sõjaministriks ja ühtlasi ka Pariisi kindralkuberneriks. Politseiministriks määras Napoleon jällegi Joseph Fouchè, kes oli võimeline igasugusteks intriigideks, alatusteks ja reetmisteks, kuid samas oli Fouchè meister ülestõuse maha suruma, provokatsioone korraldama ja valdas suurepäraselt politseialaseid teadmisi. Enne politseiministriks nimetamist andis Napoleon Fouchèle käreda õppetunni: „Võiksin teid üles puua lasta, aga kust leian ma teise nii hea haistmisega nuuskurinina!”
Napoleon asus Prantsusmaad valitsema energiliselt ja jõulised. Prantsusmaa rojalistid, aadel, samuti ka segadusse sattunud suurkodanlus ja kogu Euroopa tardus ootuses. Oli selge, et ees ootab uus sõda.

* * *

Pärast esimest jahmatust oli koalitsioon – Inglismaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa – Viini kongressil otsustanud kaljukindlalt Napoleonile lõpu teha. Aga nagu alati, asus Napoleon esimesena tegutsema. 14.juunil 1815 alustas ta sõjalist kampaaniat sissetungiga Belgiasse. Austria väed paiknesid sõjatandrist kaugel, venelased aga alles sättisid ennast sõjakäigule. Napoleonile ruttasid vastu Preisi kindrali Blücheri väed. 16.juunil vaenuväed kohtusid ning Lighy` juures tormati lahingusse. Blücher oli sunnitud taganema, kuid veel polnud ta purustatud. Napoleon oma peajõududega ühines Ney`ga ja liikus Brüsseli peale. Inglise armee ülemjuhataja Wellington asus oma vägedega 22 kilomeetri kaugusel Brüsselist, Mont-Saint-jeani nimelisel platool lõuna pool Waterloo küla. Siin ta oli ja siia tuli tal jääda, oodates Napoleoni rünnakut, sest põhja pool Waterlood asuv Soignies`i mets sulges talle taganemistee Brüsselisse.

17.juuni õhtul jõudsid Napoleoni väed platoo servale. Keiser peatas hobuse ja uuris sadulas istudes läbi pikksilma õhtuse vinega kaetud Inglise vägesid. Kogu öö tehti ettevalmistusi lahinguks. Napoleon teadis, et kaotuse korral jääb see Waterloo küla juures
peetav lahing tema elu viimaseks, vaatamata sellele, kas ta saab surma või mitte.
Napoleoni armees oli 72 000 meest, Wellingtonil 70 000; mõlemad väejuhid olid otsustanud võidelda lõpuni, taandumine lahinguplaani ei kuulunud.
18.juuni hommik oli vihmane. Kumbki väejuht tuli otsusele, et ilm on rünnakuks ebasobiv, maapind liialt pehme hobustele ja kahurite veeretamiseks. Kell 11.30 hommikul leidis Napoleon, et maapind on küllaldaselt kuivanud. Väed asusid liikvele ja rivistusid kolmes osas. Keiser ratsutas vägede eest läbi, suundus künkale ja andis rünnakukäsu.
Inglaste vasakule tiivale avati 84 kahurist tihe suurtükituli ja Ney väeüksus läks rünnakule. Mõlemalt vaenupooled võitlesid ägedalt, vahelduva eduga. Jõud olid võrdsed, ja mõlemad pooled olid otsustanud võidelda viimase meheni. Lahing oli kestnud juba poolteist tundi, kui Napoleon äkki märkas kirdest lähenevate sõjaväekolonnide ähmaseid kontuure. See oli Blücher, kes tõttas appi Wellingtonile. Napoleon suunas pikksilma tagalasse – terve öö ja hommiku oli ta oodanud abijõudude, marssal Grouchy vägede kohalejõudmist, kuid ikka ja jälle nägi ta läbi pikksilma ainult mäejalamilt laiuvat tühja lagendikku.
Napoleon suunas ratsaväe pealöögi Inglise armee tsentrumile ja paremale tiivale, kuid Wellingtoni Šoti ratsavägi sundis vastase tagasi pöörduma. Selle rünnaku ajal sattus Prantsuse ratsavägi Inglise kahurväe tule alla, prantslasi langes sadade kaupa, hobused hirnusid meeletult ja ratsanikke seljast paisates kappasid hullunult mööda lahingutandrit ringi. Prantslased surusid üha peale, ja Wellingtonile tundus juba, et lahing on kaotatud, reserve enam ei olnud, ainuke lootus oli Blücher. Ja just samal momendil, kui Wellingtoni meelekindlus hakkas kaduma, kostsid Prantsuse armee paremal tiival lasud ja lahingukära – Blücher oma 30 000 sõduriga ühines Wellingtoniga.
Kell kaheksa õhtul asus Wellington otsustavale pealetungile – enne pimeduse saabumist tuli asi lõpetada, maksku mis maksab!
Asjatult oli Napoleon kogu päeva oodanud marssal Grouchy abivägede kohalejõudmist. Kas ta oli teel eksinud, või reetnud, see jäigi Napoleonil teadmata. Lootes ikka veel lahingu kulgu muuta, saatis ta lahingusse oma viimase reservi. Vanad kaardiväelased asusid rünnakule. Elagu keiser! See hüüe oli vapustanud kogu Euroopat, kuid nüüd kõlas see üldises lahingukäras üsna nõrgalt ja lootusetult.
Ülekaalukad Wellingtoni ja Blücheri väed surusid peale, Napoleoni kaardivägi taganes aeglaselt, end meeleheitlikult kaitstes. Napoleon ratsutas teda kaitsvate kaardiväegrenaderide pataljoni keskel. Lõpuks õnnestus tal oma väeriismetega Waterloo lahinguväljalt välja murda, kuid see oli pigem iseenese päästmine; oma sõjaväe oli ta jätnud Waterloo külakese taga asuvatele väljadele lamama.

Napoleon saabus Waterloo lahinguväljalt Pariisi, kuid enam mitte võitjana ega ka mitte võitlema oma trooni eest, vaid loovutama kõike seda, mida ta oli saavutanud ligi kakskümmend aastat kestnud võitluse käigus.
22.juunil loobus Napoleon teistkordselt troonist oma väikese poja Napoleon Franzi kasuks, kes alates 1814. aasta kevadest viibis koos emaga oma „koleda” vanaisa Austria keisi Franzi juures. Sama päeva õhtul sõitis Napoleon Malmaisoni, et jätta hüvasti Josèphine`i mälestusega; jätta hüvasti kõigega, mis oli pakkunud rõõmu südamele, ilu silmale ja rahuldust hingele.
Malmaisoni varem nii rahvarohked alleed olid inimtühjad, aedades vohas hein, umbrohi ja astelpõõsad. Puuduliku hoolduse tõttu olid hukkunud eksootilised puud. Kanalitel ei ujunud enam Austraalia mustad luiged, troopilised linnud olid minema lennanud ja taltsas elevant surnud. Napoleon arvas ikka veel ennast nägevat Josèphine`i lilli noppimas, neid punaseid roose, mida ta oli nii väga armastanud – kuid see oli vaid pelgas mõttekujutlus…

* * *

1815. aasta 20. juunil väljus New Yorgi sadamast kiirekäiguline klipper. Täies purjes kihutas „Louisiana” vööritääviga pritsmeid lennutades üle tormise mere. Kapten Georg Kruze popsutas muheledes piipu, märgates meeskonna küsivaid pilke. Ühendriikide valitsuselt saadud ülesanne oli ülimalt salajane – purjetada Prantsusmaa rannikule ja võtta pardale Napoleon. Lisaks eeltoodule anti kapten Kruzele ranged juhised: inglaste ja prantslastega võitlusse mitte astuda, kahureid kasutada ainult juhul, kui ükskõik millise riigi sõjalaev üritab „Louisiana” hõivata. Tegutseda tuli pigem varga, kui röövli kombel.
Tugevalt paremale pardasse kreenis „Louisiana” kihutas tormisel merel, raaotstega peaaegu puudutades laineharju. Mastid ägasid, trossid vingusid tugevast pingutusest, kuid mitte ainsatki purje ei rehvitud. Kapten Georg Kruzet häiris mõte, et „Louisiana” jõuab sündmuspaigale siis, kui kõik on juba lõppenud, Napoleon tugevalt inglaste haardes.
Leitnant John Smith seisis kapteni kõrval ja heitis aeg-ajalt hämmeldunud pilke kompassinõelale, mis juba mitmendat päeva näitas kurssi itta, Euroopa mandrile. Lõpuks ei suutnud ta oma uudishimu enam talitseda ja vaatas küsivalt kaptenile otsa.
„Kuhu nüüd?”
Kaptem Kruze puhkes Johni hämmeldunud ilmet nähes naerma:
„Vargile, aga võib-olla ka röövima.”
„Hakkame mereröövliteks?”
„Igatahes mitte teeröövliteks.”

* * *

Politseiminister Fouchè, kuigi ta oli Napoleoni mitmeid kordi reetnud ja kõikunud kuninga ja keisri vahepeal, ei unustanud neid hüvesid ja rikkusi, mis tal oli õnnestunud kokku kuhjata revolutsiooni ja Napoleoni valitsemise ajal. Ta oli ette näinud ja aegsasti kavandanud Napoleoni põgenemise. Salajases kirjas teatas ta Pariisi saabunud Napoleonile, et keisrit ootab ees vangistus, ja et seda vältida, on Prantsusmaa rannikule saabumas kiirekäiguline, tagaajajatele kättesaamatu laev, mis viib Napoleoni Ameerikasse; seal võib ta vaba kodanikuna uut elu alustada. Napoleon keeldus järsult, sest põgenemine Prantsusmaalt tundus talle vastuvõetamatu ja kohatuna. Ta oli ikkagi prantslaste keiser.
Malmaisoni aedades jalutades valitses Napoleoni hinges ärevus ja kahevahelolek – mõistus keeldus häbiväärsest põgenemisest, samas andsid endast märku inimlikud tunded. Ängistavalt kerkis korsiklasest mägilase silme ette vangikong. Mida teha? Kas kaljurahnu külge aheldatud kotkas jätab lendu tõusmata, kui selleks võimalus avaneb? Ainuüksi mõte sellele, et ta peab oma elupäevade lõpuni elama üksluises, kasutus vangistuses, tekitas Napoleonis masendust. Lõpuks jõudis ta otsusele, vabaduseiha võitis keiserliku eneseuhkuse. Napoleon kirjutas politseiminister Fouchè ettepanekule jaatava vastuse, sealjuures lisades: „Mulle ei andnud saatus õnne surra lahinguväljal, ja kui saatus ei anna mulle võimalust surra kodumaal, siis sündigu see vähemalt vabaduses. Surra vangina ei ole minu jaoks.”
Malmaisonist sõitis troonist loobunud keiser välja 28.juunil. Napoleoni tõld kihutas Atlandi ookeani rannikule, Rochefort`i sadama suunas. Sinna pidi saabuma laev Ameerikast.
Kui Napoleon 3.juulil kell 8 hommikul Rochefort`i jõudis, libistas ta äreva pilgu üle reidil seisvate laevade mastitoppide, otsides Ameerika Ühendriikide tähelippu, kuid ta silme ees loperdasid tuules ainult Inglismaa, Venemaa ja Prantsuse laevastiku vimplid.
Napoleon jäi ootele. Keisri juures viibisid Rovigo hertsog Savary, kindral Montholon, marssal Bertrand ja Las Cases – suure armee ohvitserid, kes olid Napoleonile fanaatiliselt ustavad. 8.juulil asus Napoleon ühele väikesele purjekale ja väljus merele, vastu Ameerika laevale. Purjekas jäi peatuma Aixi saare juures, mis asetses Rochefort`ist pisut loodes, sest edasi purjetada oli võimatu – Inglise eskaader admiral George Cockburni juhtimisel oli lahesuu blokeerinud, sulgenud kõik väljapääsud ookeanile. Napoleon astus paati ja suundus Aixi saarele, hinges ikka veel lootus pääsemisele. Kuid ta lootus oli määratud purunema – Inglise admiralile Cockburnile oli antud range käsk Napoleon kinni võtta ja läbirääkimisi mitte pidada.
Aixi saarele lähenes rehvitud purjede all ähvardava ilmega Inglise ristleja „Bellerophon” kapten Maitland`i juhtimisel. Napoleoni saatus oli otsustatud, keiser oli lasknud õige silmapilgu mööda. Äkitselt Napoleoni süda võpatas – Aixi saare läänepoolsest küljest ligines kiire laev. Vööritääviga pritsmeid lennutades sööstis täies purjes klipper üha lähemale, üritades Inglise ristlejat ennetada. „Bellerophoni” pardalt märgati ebatavalist võõrast, ristleja pöördus poordiga läheneja suunas ja avas kõigist pardakahureist ennetava tule, lõigates ära klipperi ligipääsu saarele. Võõras laev muutis järsult kurssi, ta purjed lõid korraks laperdama, kuid koheselt täitusid uuesti tuulega ja kiire purjekas kihutas „Bellerophoni” ahtri tagant mööda, kohati kadudes mürsuplahvatustest tekkinud veesammastesse ja püssirohusuitsu.
Napoleon suunas pikksilma tundmatule, ebatavaliselt kiirele ja manööverdamisvõimelisele, üleni valgele laevale, ja ta süda tõmbus valust kokku – kohale oli jõudnud Ameerika laev, aga ta oli jäänud hiljaks, inglased ei andnud Ameerika klipperile mitte vähematki võimalust saarele läheneda. Klipper joonistas sujuva kaare, ja nüüd võis Napoleon lugeda ahtrilt laeva nime – „Louisiana”.
„Bellerophoni” pardalt lasti alla paadid. Sõdurid asusid kohtadele, madrused võtsid kätte aerud ja kapten Maitland`i isiklikul juhtimisel suundusid täies relvastuses paadid Aixi saarele. Napoleon sammus rannale ja jäi lähenejaid ootama. Kapten Maitland astus kaldale, seisatas Napoleoni ees, andis sõjaväelaslikult au ja sõnas käskivalt:
„Minule on tehtud ülesandeks Teid vangistada, monsieur Napoleon!”
Napoleoni silmad välgatasid vihaselt, ja endisel kindlal toonil, justkui oleks tegemist temale alluva ohvitseriga, sõnas ta järsult:
„Ma olen troonilist loobunud prantslaste keiser ja ma ei luba mitte kellegi kohelda end vangina.”
Kapten Maitland osutas vaikides paadile. Napoleon ja tema saatjad astusid sõnagi lausumata madrustest ja sõduritest ümbritsetud paatidesse; vaidlemine oleks olnud mõttetu, sest kapten oli ohvitser ja täitis käsku.
Samal ajal lähenes saarele Inglise eskaadri lipulaev, fregatt „Northumberland”. Paadid vangidega võtsid kursi lipulaevale. Sellelt lasti fallrepp alla ja madruste toel tõusis Napoleon laevalaele. Keisri ette astus admiral George Cockburn, tõstis käe mütsisirmi äärde ja sõnas viisakalt, kuid külmalt:
„Monsieur Napoleon! Teie saatuse otsustavad Suurbritannia ja tema liitlaste valitsused.”
„Suurbritanniat pole olemas,” sõnas Napoleon põlglikult. „Ma olen senini tegemist teinud Inglismaaga.”
„Prantsusmaal tuleb Inglismaaga tegemist teha ka edaspidi,” andis admiral Cockburn samaväärse vastuse.
Admiral oli juba valmis juhatama Napoleoni laeva eluruumidesse, kui ta pilk jäi äkitselt peatuma jultunud klipperi. See laev tundus talle olevat üsna tuttav. Klipper lähenes aeglasel käigul, rehvitud purjede all, justkui hiiliv, saaki varitsev šaakal. Admiral Cockburn muigas ja pöördus koheselt signalisti poole: „Anda tundmatule laevale signaal rahumeelseks lähenemiseks.”
„Louisiana” heiskas vastusignaali, lähenes „Northumberlandile” kaabeltau kaugusele ja sõitis tasasel käigul tohutu suure Inglise sõjalaeva parda alt mööda.
„Monsieur Napoleon,” sõnas admiral Cockburn „Louisianale” osutades. „Nagu näete, ei ole Teie Ameerika sõbrad unustanud neile ülimalt soodsat Louisiana tehingut, mille läbi Ameerika territoorium muutus ainsagi kahuripauguta kahekordseks.”
„Ma näen ja hindan Ameerika abivalmidust,” sõnas Napoleon tunnustavalt. Seejärel lisas, justkui olles alles nüüd mõistnud sõdade tõelist olemust: „Sõda on anakronism, ühel päeval saavutatakse võidud kahuriteta ja tääkideta. Sõjad muutuvad kabinetivaikuses sõlmitavateks äritehinguteks.”
Admiral Cockburn kergitas imestunult kulme: „Tulevikus peetakse sõdu rahakotiga?”
Napoleon muigas irooniliselt: „Tulevikus peetakse sõdu rahakotiga, kuid suurtükkide toel.”
Admiral Cockburn kehitas Napoleoni sõnade peale õlgu ja pööras uuesti pilgu „Louisianale”. Klipper oli pöördunud tagasikursile ja möödus uuesti lipulaeva pardast.
Admiral Cockburn muheles endamisi, tõstis ruupori ja hõikas teda pikksilmaga sihtivale „Louisiana” kaptenile:
„Mister Georg Kruze! Napoleoni me ei loovuta, seekord ei ole tegemist leedi Dolley Madisoni roosa istmepadjaga. Aga suur tänu Jamaica rummi eest, see päästis minu elu.”
Kapten Georg Kruze hõikas „Louisiana” pardalt vastu:
„Pole tänu väärt, sir Cockburn! Ärge unustage Napoleonile pakkuda rummi kollapalaviku vastu.”

Inglise eskaadri lipulaev „Northumberland” koos saatelaevadega väljus Rochefort`i sadama reidilt merele, hoides kurssi Briti saartele. Kümme päeva pärast, ilusal päikesepaistelisel juulihommikul, heitsid laevad Plymouth`i sadamas ankrusse. Sajad suuremad ja väiksemad veesõidukid sõelusid sadamas edasi-tagasi; kaluripaadid heiskasid purjed ja väljusid merele, sõites „Northumberland” ahtri tagant mööda. Mehed kalapaatides ei osanud aimatagi, et selle tohutu fregati pardal viibib mees, keda oli kartnud kogu Euroopa. Kuni Londonis otsustati Napoleoni saatust, hoiti tema asukohta salajas. Endist keisrit valvas rühm ohvitsere, neid kontrollis kindral; viitseadmiral Cockburn andis isiklikult vangi kohtlemisega seotud juhiseid.
Kolm päeva seisis laev sadamas. Neljandal päeval astus admiral Cockburn keisri kajutisse ja luges ette valitsuse otsuse: „Bonaparte`i isiklikku vabadust piiratakse ja ta viiakse Saint Helena saarele, mis on tervisliku kliimaga ja muust maailmast isoleeritud.”
Napoleon protesteeris ägedalt: „Mida pean ma sel väikesel kaljul maailma lõpus peale hakkama! Saint Helenal suren ma kolme kuuga.” Protest jäeti tähelepanuta. Madrused kiirustasid mastidesse, ankruketid ragisesid, purjed püüdsid tuult ning kahest fregatist saadetuna libises „Northumberland” aeglaselt Plymouth`i sadamast välja.

Inglismaa kadus silmist. Selle kadumine ei tekitanud Napoleonis mitte mingisuguseid emotsioone. Augustihommikul kerkis silmapiirile udune Prantsusmaa rannik. Napoleon tundis ta piirjoone, kuid mitte kodumaa kallas ei ärgitanud temas tundeid, sest tema kodumaa oli Euroopa. Napoleon mõtles nördimusega Pariisile – seal, sisemaal, seal asub Pariis, kelle võimsuse pärast ta oli ägedalt võidelnud, kelle ta oli teinud maailmalinnaks, ja kes nüüd oli tema endast tõuganud.
Õhtuks oli Euroopa, mida ta oli valitsenud, silmapiirilt kadunud. Tumedalt voogas Napoleoni silme ees avar meri. Täherikkal ööl seisis Napoleon vööritekil ja, nagu Egiptusesse purjetades, silmitses taevakuplil säravaid tähti. Keegi pidi ju need tähed looma? Aga kes?

* * *

1815.aasta septembrikuu viimasel päeval, õhtul kell kaheksa, avas kaptenleitnant Georg Kruze Ühendriikide presidendi häärberi ukse. Rahvas nimetas seda üleni valget, kahekorruselist, kõrgete sammastega hoonet hellitlevalt Valgeks Majaks, kuid seekord tundis kapten Kruze ennast üsna ebakindlalt. Tal tuli esitada presidendile aruanne Napoleoni päästemissiooni kohta. Kuna aga missioon oli luhtunud, siis vaevas kaptenit süükoorem.
Kapten Kruze sisenedes tõstis valveohvitser käe mütsisirmi äärde ja avas viivitamatult presidendi tööruumi viiva ukse.
Väikesekasvuline president James Madison seisis Valge Maja aeda viival uksel ja, justkui päevatööst puhates, vaatles korralikult pügatud põõsaid ja kaunilt kujundatud lillepeenraid. Madalale vajunud õhtupäike kuldas Valge Maja aia taga kõrguvaid hooneid; aiast tungis kabinetti õhtune värskus ja jahedus. President oli laia värvikireva lipsu lasknud lõdvemaks ja särgkaeluse avanud; kuue oli ta asetanud tugitooli seljatoele.
Kruze sisenedes pöördus president koheselt kapteni poole ja kiirustas talle vastu; presidendi nägu valgustas lai naeratus, justkui tuleks kapten Kruze rõõmusõnumiga. Kapten Kruze tõstis käe vormimütsi äärde ja andis au, kuid president Madison haaras kapteni käe ja surus seda südamlikult, justkui oleksid kohtunud kaks vana semu.
„Rõõm näha, kapten Kruze!” sõnas president ja viipas kohvilaua ääres paiknevale tugitoolile. „Võtke istet, lobiseme veidi. Tööpäeva lõpus võib ka president endale lubada väikese viski. Muide, kuidas reis läks?”
Kuuldes kaptenleitnant Georg Kruze tagasihoidlikku ettekannet missiooni luhtumise kohta, muigas president endamisi, kuid muutus koheselt tõsiseks ja sõnas õpetlikult: „Kapten Kruze. On ülesandeid, kuhu on läbikukkumine juba sisse planeeritud, eesmärk ongi ülesande läbikukkumine; taolise missiooni nurjumine tähendab selle edukust, tähendab seda, et plaan õnnestus ja ülesanne loetakse täidetuks. Aga võtke istet, mis te seisate!”
Kuuldes presidendi iseäralikku seisukohta, pidi kapten Kruze tahtmatult õlgu kehitama, kuid ta hoidis end tagasi, noogutas vaikides ja istus väikese lauakese äärde presidendi vastu; käsundusohvitser kallas kummalegi pool klaasi viskit.
„Nende terviseks, kes merel!” sõnastas „Little Jemmy” üsna bravuurika toosti. Mehed võtsid lonksu viskit, kusjuures kapten Kruze viibis ikka veel suures segaduses, mõistmata presidendi sõnu.
President Madisonile ei jäänud kapteni hämmeldunud näoilme märkamatuks ja ta jätkas: „Mõnikord tuleb presidendil, nii-öelda rahva ja riigi hüvanguks, ka valetada. Napoleoni päästmine ei olnud Ameerikale vajalik, ta pole enam kellelegi vajalik. Ameerika lihtkodaniku staatus poleks Napoleoni rahuldanud, ta oleks jäänud Napoleoniks ka siin. Euroopas tema ettevõtmised lõppkokkuvõttes ei õnnestunud, aga siin on Texas ja Mehhiko, ja vähe sellest, ta oleks asunud looma Ladina-Ameerika Ühendriike. Napoleoni päästeoperatsioon oli pigem džentelmenlik liigutus, nii öelda kaunis tänuavaldus Louisiana eest. Mõistate?”
„Ma mõistan, et riigijuhtimisel ja laevajuhtimisel on oluline vahe, vähemalt ei pea seejuures kellelegi valetama.”
President puhkes Kruze otsekohese teravmeelsuse üle lõbusalt naerma: „Te olete minust täiesti õigesti aru saanud ”
James Madison tõstis viskiklaasi, noogutas Kruzele ja sõnas: „Ühendriikide nimel tänan Teid, kapten Kruze, missiooni eduka täitmise eest. Loodan, et Napoleonil saab olema Saint Helena saarel hea, vähemalt ei pea ta enam sõdima. Ah jaa…, oleksin äärepealt unustanud peamise – suured tänud teile leedi Dolley poolt; tema kiiktooli roosa istmepadi on jälle oma õigel kohal.”
„Ei ole tänu väärt,” sõnas kapten Kruze tagasihoidlikult.
President lõi kapten Kruzega klaasid kokku ja mõlemad mehed jõid oma viski põhjani.
Olles Valgest Majast väljunud, vangutas kapten Kruze ikka veel hämmeldunult pead, muigas endamisi, ja puhkes siis möödujate imestuseks häälekalt naerma.

* * *

Kaks ja pool kuud purjetas fregatt „Northumberland”Atlandi ookeani ääretutel avarustel. 15.oktoobril 1815 lähenes laev Saint Helena saarele, kus Napoleonile oli määratud lõpetada oma elupäevad.
Saint Helena saare oli loonud vulkaan. Mere keskel kerkis sünge, justkui deemonite poolt ehitatud kaljude moodustis; järsult ja tumedalt langesid kõrgusest mustad laavamassid voogudesse. Kui laev lähenes saarele kuuvalgel ööl, siis näisid põrguväravad avanevat otse sadama kohal. Ainus, mida pakkus inimkäsi rannale lähenejale, olid kahurid kaljude vahel. Maapind, millele esmakordselt astus tulija, klirises tasa, otsekui meenutus maavärinatest, loodusjõudude ähvardavast, surma külvavast jõust. Saint Helena saar – täis Inglise kahureid, kaks tuhat miili Euroopast ja peaaegu tuhat miili Aafrikast – sai Napoleoni vanglaks.
Selle saare kirdeküljel on päikese leegitsev kuumus ühendatud maruvihma valangutega. Tunni jooksul vaheldub niiske lõõsk külmade ududega. Inimese nahk, mis alles tilkus higist, külmetub tormavates kirdepassaatides, mille aurud kaljud kinni peavad. Kõik ametnikud ja kolonistid haigestusid Saint Helena saarel ühes oma perekondadega ja pidid mõne aja pärast lahkuma, kui nende asukoht ei olnud ühel neljast või viiest tuulevarjulisest kohast saare edelaküljel.
Kõige hukatuslikuma kuulsusega paiga nime pälvis saare elanike juures trööstitu lauskmaa saare tuuleküljel, 500 m kõrgusel üle merepinna. Kogu aasta mattis seda piirkonda niiske ja külm, rõskest tuulest kantud udu. Lauskmaal kasvasid kidurad, längus, võimsa maru poolt piitsutatud kummipuud, mida kirdepassaat aeg-ajalt ära kuivatas. See oli Longwood, koht, mille Inglismaa Napoleoni jaoks välja valis.

Napoleoni saatis pagenduses üsna väikesearvuline saatjaskond, sest Inglise valitsus ei lubanud enamikul kaasa sõita soovijail keisrile Saint Helena saarele järgneda. Temaga koos tulid marssal Bertrand naisega, kindral krahv Montholon naisega, kindral Gourgaud ja nõunik Las Cases oma pojaga. Tuli ka tema teener Marchand ja veel mõned tema teenijaskonnast, sealhulgas korsiklased Santini ja Cipriani.
Keisri elukohaks anti väike majake, mis koosnes kahest toast, igaüks neli meetrit pikk, kolm lai, kaks ja pool kõrge. Magamistoas oli lihtne põrandavaip, musliin-eesriie, kamin, kaks võõbatud puutooli, kummut, lauake ja voodi. Kõrval, elutoas, asetses laud, mõned toolid, sohva ja hööveldamata laudadest riiulitel raamatud.
Napoleoni saatjad ei tahtnud ennast tunnistada vangidena, olid kärsitud, nördinud ja sageli Napoleonile talumatud. Noor kindral Gourgaud oli keisrit adjutandina saatnud tema viimastel sõjakäikudel. Ta oli Saint Helenale tulnud kiindumusest keisrisse, kuid ta oli täielikult võimetu tunnistama oma rolli kaasvangina. Kindral Gourgaud tundis maakaarte ja matemaatikat, temaga sai Suur Strateeg kõnelda, aga ei möödunud päevagi, ilma et Gourgaud poleks solvunud oma kaaslaste kohalolust ja olemasolust.
Nõunik Las Casas oma peaaegu täiskasvanud pojaga olid Napoleonile lähedased. Ta oli markii, keisrist vanem, kõhn ja kasvult veelgi väiksem kui keiser. Ta oli saanud alles Elbalt lahkumisel, Saja Päeva järel, keisri lähema seltskonna liikmeks. Las Casas oli kõrgesti haritud, tujudeta ja alati teenistusvalmis. Ta pidas ennast kirjanikus, sest oli välja andnud maateaduse raamatuid. Ta kirjutas kohe algusest peale, Saint Helenale saabumise esimesest päevast, päevikut; ta tundis selle väärtust ja ta ei eksinud – tema päevik tõi talle hiljem miljoneid.
Las Cases oli teravmeelne, jutustas Napoleonile Pariisi anekdoote, oli Napoleonile mõnusaimaks seltsiliseks ja sekretäriks. Samas ei talunud kindral Bertrand nõunik Las Casas`t silmaotsaski, nende tülidel ja rivaalitsemistel ei näinud olevat lõppu. Aga kindral Bertrandi meelerahuks ei pidanud Las Casas saare elu-olule kuigi kaua vastu ja ta lahkus sellelt neetud saarelt pisut enam kui kahe aasta pärast.
Krahv Montholon oli kõige ustavam. Ta oli Napoleonilt saanud õppetunde matemaatikas ja suurtükiasjanduses, oli koos Napoleoniga võidelnud neljakümnes lahingus, ja nüüd pühendas ta keisrile sellel saarel veel kuus aastat oma elust, jäädes keisriga kuni tema surmatunnini. Olla truu ei olnud kerge – krahv Montholoni naine, muidu vaikne ja alistuv, ei sallinud krahvinna Bertrand`i, isegi teadmata, millepärast. Lõpuks jättis krahvinna Montholon maha selle saare, Napoleoni ja ka oma mehe ja purjetas tagasi Prantsusmaale. Ainult kolm teenrit – kammerteener Marchand ning korsiklased Cipriani ja Santini – teenisid Napoleoni ilma rivaalitsemata ja omakasule mõtlemata.
Saint Helenast, endisest vilkast äritegevusest hõlmatud saarest, oli saanud vangla. Kui enne Napoleoni külastasid saart sajad laevad, täiendasid siin joogivee- ja toiduainetevarusid, siis nüüd põikas sellele saarele ainult mõni üksik üle Atlandi ookeani purjetav laev.
Kahekümne neljast paragrahvist koosnev määrus andis igale siin randuvale laevale karistusähvardusega teada, mida tohtis teha ja mida mitte. Tänavail keelasid müürilehed ilma loata iga kokkupuutumise Napoleoniga ja teda saatvate isikutega, iga prantslasega. Ainult pääsmetega võis läheneda Longwoodi ümbrusele. Igat Napoleoni liigutust valvati pikksilmadega, püssimehed ja kahurid olid laskevalmis.

Kaheksas peatükk. Parunid Wrangell ja Lütge asuvad ümbermaailmareisile. Lütseumikaaslased Aleksander Puškin ja Fjodor Matjuškin. Fregatt “Kamtšatka” hiivab ankru. Reis üle Atlandi ookeani. Rio de Janeiro sadamas. Meremehi võtab vastu Venemaa konsul parun Georg Heinrich von Langsdorff. Ümber Hoorni neeme. Peatus Peruu sadamalinnas Callaos. “Kamtšatka” saabub Petropavlovskisse. Kurss Sitka saarele. Kohalike pärismaalaste elu ja kombed. “Kamtšatka” asub koduteele. Peatus Uus-California Monterey sadamas. Hawaii saared. Kapten Cooki hukkumispaik.

Napoleon oli paigutatud Saint Helena saarele ja teda valvati hoolega. Tema sõjad olid sõditud. Euroopas tekkis sõdadest väike hingetõmbeaeg ja Venemaa võis jällegi pöörata enim tähelepanu oma Ameerika valdustele Loode-Ameerikas ja Alaskal. Keiser Aleksander I toetusel otsustas Vene Ameerika Kompanii saata järjekordse laeva ümbermaailmareisile.
Fregatt „Kamtšatka” seisis Kroonlinna sadamas, laeval tehti viimaseid ettevalmistusi väljasõiduks. Ees seisis aastaid kestev merereis. Eesmärgiks oli Vene Ameerika Kompanii ülesandel viia Kamtšatkale ja Ohhotskisse mitmesuguseid kaupu ja tarbeasju, eeskätt püssirohtu ja relvi küttidele, samuti leivavilja ja toiduaineid, vaskpotte ja panne, kirveid ja nuge ning riideid ja riidekangaid. Tagasireisile aga tuli võtta Vene Ameerika Kompanii artellidelt täislaadung kallihinnalisi soobli, merisaarmaste, rebaste ja kobraste nahku.

1817. aasta 14. augusti varahommikul väljusid „Hòtel de Pètersbourg” uksest kaks mereväeohvitseri mundris noormeest, kummalgi käeotsas mahukas reisikott. Sankt-Peterburgi hommikutaevast kattis madal pilvitus, sadas kerget vihma.
Üks noormeestest hõikas vene keeli võõrastemaja nurga juures tukkuvat voorimeest. See ärkas koheselt, laksas piitsaga ning ajas oma kahehobusekaariku treppi. Kuulnud reisi sihtkohta – Oranienbaumi sadam, libistas aastates, pika tiheda halli habemega voorimees ennast vaevaliselt pukist alla, aga enne kui pagas peale tõsta, sirutas käe paberi järele.
Venemaal ei omanud mitte keegi õigust sõita välismaale, riigist lahkuda, ilma võlausaldajaid eelnevalt hoiatamata. Selleks tuli panna ajalehte kuulutus, et see ja see kavatseb Vene keisririigist sõita välismaale. Iga kuulutust tuli korrata kolm korda kaheksapäevase vahega. Isegi postihobused anti ette ainult siis, kui oli ette näidata atestaat, et isik on oma sõidust välismaale andnud teada. Nimetatud ettekirjutust pidid täitma ka eraettevõtjatest voorimehed.
Noored mitšmanid, parun Ferdinand von Wrangell ja parun Friedrich Benjamin von Lütke, ulatasid voorimehele saksakeelse atestaadi selle kohta, et nad ei ole mitte kellelegi võlgu ja neil on luba väljuda Vene keisririigi piiridest. Kirjaoskamatu kutsar „luges” mõlema paruni dokumenti tähelepanelikult, noogutas aktsepteerivalt ja heitis noormeeste reisikohvrid pagasirestile.
Voorimees vedas ennast pukki tagasi, laksas piitsaga, täiendas seda mõne mahlaka vandesõnaga ning kaarik sõitis rataste põrinal ja hobusekapjade plaginal mööda Neeva prospekti. Kaarik suundus Oranienbaumi sadamasse, kust iga päev väljusid meremeestega koormatud purjepaadid Kroonlinna või selle reidil seisvate laevade poordi.
Augustihommiku valge udulinik oli tõusnud kõrgemale ning hakkas niitudelt ja aasadelt hajuma. Läbiti mitmeid vene külasid. Külad Neeva kaldal tekitasid imestust, nad erinesid suuresti Eestimaa taludest. Majad, mis olid ehitatud piki külakese ainsat tänavat, olid võrdlemisi ilusad ja korrashoitud, kuigi nende rohked puulõikelised kaunistused tundusid olevat liialt pretensioonikad.
Tee oli vilets, kohati liivane, kohati sügav pori, millele olid heidetud lauatükid. Lauajupid hüplesid vankrirataste all ja külvasid reisijad poriga üle. Kuid veelgi hullemad olid palgijupid, mis olid asetatud soisele alale, tagamaks, et hobused ja sõidukid mülkasse ei vajuks. Kogu see teekatte kõikus ja lainetas sõiduki ja hobuste raskuse all. Vaatamata kehvale teele, sundis kutsar hobuseid pidevalt tagant ja kihutas kui pöörane. Venelased armastavad kiiret sõitu, aga taolisele kihutamisele ja kohutavatele teedele ei pidanud euroopalikud sõiduvahendid vastu: vedrud purunesid, poldid ja needid kargasid paigast, ekipaažid langesid rivist välja ja inimesed murdsid oma luid ümberpaiskunud sõidukite all. Seetõttu oli siinseid kaarikuid ja tõldasid pidevalt lihtsustatud, kuni nad olid taandunud väga primitiivse, jämedakoelise, kuigi üpris tugeva sõiduvahendini.
Tublisti enne keskpäeva jõuti Oranienbaumi sadamasse. Voorimees peatas hobused trahteri ees. Wrangell poetas voorimehe pihku mõned mündid, Lütke lisas omalt poolt juurde. Noormehed kargasid kaarikust, haarasid pagasirestilt reisikotid ja viipasid voorimehele hüvastijätuks. See pomises endamisi habemesse ja tegi ristimärgi – Jumal kaitsku teid!
Mitšmanid Wrangell ja Lütke upitasid kotid selga ja õlaga ust lahti lükates sisenesid inglise trahterisse. Neile lõi vastu palkseintesse imbunud odava madrusetubaka, viski ja õlleauru läppunud lõhn.
Trahter koosnes ühest suurest ruumist; väikeste ruutudega aknast paistis ähmast valgust. Eestimaa kõrtsidele omast sakstetuba siin ei olnud. Trahteri nurgas paiknes baar – rohkete ilustuste ja sahtlitega ning klaasustega mööbliese, millel laternatevalguses sätendasid värvikirevate siltidega erinevas suuruses pudelid. Baari serval paiknes suure käepidemega kraan, millest paarimees täitis õllekanne.
Trahteri seintel ilutsesid meremaalid ja uhketes mundrites kuningate, keisrite ning admiralide pildid; nende kõrvale olid paigutatud ristamisi mõõgad ja mõned vanad musketid, lisaks õnne ja armastust tähendavad meremehesõlme seotud köiejupid. Ruumi nurka oli asetatud kaks roostes ankrut. Baarileti kõrval seisis uhke parukaga, valge kaeluse ja valgete käiseotstega sinises kuues muusikamees, kes mängis viiulil vaikset, meloodilist viisi.

Trahteris istus salk Inglise mereväevormis madruseid, õlleklaasid ees. Neist paar lauda edasi olid platsi võtnud mõned rohkete ankrutega kaunistatud mundrites mereväeohvitserid ja vasknööpidega kuubedes riigiametnikud. Tagumises nurgas paikneva laua ääres istusid kaks tsiviilriietuses noormeest, veiniklaasid ees.
Wrangell ja Lütke astusid baarileti juurde. Valges särgis, musta vesti ja kikilipsuga inglise baarimees vaatas äraootavalt ja teenistusvalmilt neile otsa: „Härrased?”
„Üks naps,” sõnas Wrangel saksa keeles, „vene viina”. Lütke noogutas heakskiitvalt.
„Kuulen!” Baarimees pöördus külaliste poole samuti saksa keeles ja valas kiirelt kaks napsuklaasi täis. Härrased poetasid letile mõned mündid, noogutasid ja eemaldusid aknaaluse laua juurde.
„Meie esimese ümbermaailmareisi terviseks! Proosit!” sõnastas Wrangell toosti.
„Proosit!” vastas Lütke oma sõbra tervitusele, ja klaasid löödi kokku.
Noortel mitšmanitel seisis ees ümbermaailmareis kaptenleitnant Vassili Golovnini meeskonnas fregatil „Kamtšatka”; nad olid üsna elevil, sest mitte keegi ei teadnud, mis ootab neid ees ja millal jõutakse tagasi kodusadamasse. Aeg-ajalt peatusid mitšmanite pilgud nurgalauas istuvatel noormeestel – mitte ainult nende riietusest, vaid kogu nende olemusest võis eksimatult järeldada, et tegemist ei ole meremeestega. Noormeeste riietus vastas aja moele – Peterburgis järgiti Pariisi revolutsiooni järgse jõuka kodanluse, „võitjate põlvkonna” riietust: pikad taljesse kokkutõmmatud laiade reväänidega kuued; püksiharud kinnitusid paelaga talla alt. Need ei olnud enam mitte kuninglikud kukepüksid ehk kintspüksid, vaid andsid kehale rohkem avarust ja vabadust… Nende ees laual lebasid musta värvi, laiad, nahkse äärisega baretid.
Tsiviilriietuses noormehed vestlesid omavahel elavalt prantsuse keeles, vahetevahel tarvitasid sekka venekeelseid sõnu ja lauseid. Aeg-ajalt lõid nad kärarikkalt veiniklaase kokku, kallistasid teineteist tormakalt ja jäid siis nukralt veiniklaase põrnitsema. Üks neist oli heleda päevitumata näonahaga, korralikult lahku kammitud ja kergelt pumatiga võitud soenguga. Tema kõrval istuv pisut tõmmunäoline, etteulatuva lõuaga noormees aga oli käharapäine; ta tumedad lopsakad lokkis juuksed sulasid ühte kräsus põskhabemega. Äkitselt tõusis käharapäine noormees püsti, võttis teatraalse asendi, tõstis veiniklaasi kõrgele ja asus vene keeles deklameerima luuletust:

Kui suvel Neeva hõbedale
öötaevas vaatab helkides
ja kahvatu Diana pale
ei paista vetepeeglites, –
kui meenusid me noorusplaanid,
me armukevad, me romaanid
ja unelmad – mis imehell
tumm igatsus neil tundidel
küll oli südames meil kahel!
Just nagu vangisolija
käib unevallas vabana
õrnroheliste puude vahel –
nii mälestustes meilegi
hell noorus tuli tagasi.

(Tõlk Betti Alver)

Noormeeste meelolu vaheldus pidevalt – kord istusid nad vaikses nukruses, kord kõrgelennulisi tooste hõikudes ja ülemeelikult klaase kokku lüües ning luuletusi deklameerides, et siis jälle hetkeks nukralt vakatada. Kahel sõbral seisis ees lahkuminek, võib-olla aastateks, aga võib-olla igaveseks…
1817.a. kevad jäi kaheksateistkümneaastastele Fjodor Matjuškinile ja Aleksander Puškinile viimaseks kevadeks Tsarskoje Selo lütseumis, nende kuueaastane õpiaeg sai läbi. Juunis toimus pidulik lõpuaktus, kohal viibis keiser Aleksander I ja rahvaharidusminister Golitsõn. Lahkuti õpingukaaslastest ja sõpradest, ees ootas töö kõrgetes riigiametites kolleegiumi sekretäri aukraadis. Samal ajal valmistus kaptenleitnant Vassili Golovnin keisri käsul väljuma merele, ümbermaailmareisile fregatil „Kamtšatka”. Lütseumi rektor Jegor Engelhardt, kasutades ära sõprust Adam Johann von Krusensterniga, samuti tundes isiklikult kapten Vassili Golovnini, saavutas selle, et tema lemmikõpilane Fjodor Matjuškin võeti Vassili Golovnini meeskonda. Vaatamata tohututele raskustele ja riskile, mis oli seotud purjetamisega tundmatutel meredel, ootas ümbermaailmareisilt edukalt naasnud rändureid au ja lugupidamine; noore haritud inimese ees avanesid kõrgete ametiasutuste uksed, kiire tõus karjääriredelil oli tagatud.

Trahteri uks avanes, habetunud pea ilmus uksevahele ja kuulutas üle lävepaku astumata vene keeles:
„Härrased! Heiskame purjed, kurss Kroonlinna.”
Külalised noogutasid baarimehele hüvastijätuks ja kiirustasid uksest välja. Lütseumikaaslased Matjuškin ja Puškin kaelustasid teineteist, nende silmi täitsid lahkumispisarad.
Reisijad laskusid mööda jämedatest puupakkudest treppi paadisillale ja ronisid paati. Lütke ja Wrangell võtsid kohad sisse ahtris, Fjodor Matjuškin seadis ennast mastijalamile. Paadimees sidus otsad lahti ja lükkas paadi kaist eemale; seejärel sikutas köisi ja heiskas suure kolmnurkse purje. Wrangell haaras enda kätte tüüripinni. Puri täitus tuulega, paadimees tõmbas sooti sisse ja seadis purje tihedamasse tuulde. Paat võttis kursi Kroonlinna sadamale.
Poeet Aleksander Puškin seisis sadamakail üksildasena ja hingestatud ilmel; ta huuled sosistasid luulesõnu, veekalkvel silmad saatsid eemalduvat purjepaati. Paat libises üle lainete ja vajus pikkamisi uduvinesse, justkui aegade hämarusse kaduv mälestus noorusajast…

26.augustil 1817.a. hiivas „Kamtšatka” ankru, heiskas purjed ja suundus merele. Värske kirdetuul täitis purjed. Kroonlinna madalad ehitised ja reidil seisvad laevad kadusid silmapiiri taha – pikk merereis oli alanud.
Peeter Suure aegse kõrge ja võimsa Tolbuhhini majaka traaversil laskus ootamatult merele tihe udu, nähtavus oli mitte enam kui kaks kaabeltaud. Iga kümne minuti tagant anti kellalöökidega teistele laevadele märku oma asukohast, iga poole tunni järel tulistati hoiatuslask kahurist. Enam kui kaks tundi purjetati tihedas udus, järsku kuuldus põhja suunalt, Ingerimaalt, lehma ammumist, mis oli selge märk sellest, et laev oli kaldunud liialt kalda lähedale. Kapten Golovnin andis roolimehele käsu võtta kaks rumbi pakkpoordi, et jätta paremasse pardasse keset Soome lahte paiknev Suursaar.
Merereis oli alanud, mastid kõikusid, laev vajus üles ja alla. Matjuškinit, kes oli tsiviilisik ja polnud varem päevagi merel viibinud, tabas merehaigus – keha valdas nõrkus, pea käis ringi, sisikond kiskus krampi. Suutmata jalgel seista, sisenes Matjuškin ohvitseride ühiskajutisse, istus vaevaliselt ägades diivanile ja libistas silmadega üle avara ruumi.
Ühiskajutil suurtest akendest paistis kõrgeid laineid veeretav meri ja hallides pilvedes Soome lahe taevas. Kajuti keskelt käis läbi jäme mastipuu. Ümber masti oli ehitatud ümmargune diivan. Ühel- ja teiselpool masti paiknes pikk laud, mille ääres pingid.
Merehaigus vaevas Matjuškinit üha enam. Hädavaevu vedas ta ennast oma kajutisse ja heitis koikule pikali. Tülpinult ja suures masenduses libistas ta silmadega üle pisikese ohvitserikajuti. Siin oli ruumi ainult magamisasemele, kummutile, mis täitis ühtlasi ka laua aset, ja toolile. Riided rippusid vaheseinal, pesu asetses koiku all sahtlites, raamatud seisid riiulitel. Siin, selles kitsukeses ruumis, tuli tal veeta mitte ainult pikki kuid, vaid aastaid…
„Kamtšatka” möödus Suursaarest. Mitšmanid Wrangell ja Lütke, järgides meremeeste ebausust kujunenud traditsiooni, viskasid saare traaversile jõudes vaskraha üle parda, saart kaitsvale vaimule, et ta laeva rahulikult mööda laseks. Suursaar meenutas tohutu suurt järskude tasaste külgedega kaljut, millele polnud laevadel mingit võimalust juurde pääseda. Nii mõnigi kord olid laevad langenud saarevaimu viha alla ja raevutsev meri paiskas karidel purunenud laevade rusud saare järskudele külgedele.

Päevad merel kulgesid üksluiselt, kõik toimus vile järgi – täideti teenistuskohuseid, lõunatati, söödi õhtust. Lõunasöögi ajal toodi patareitekile madruste ja suurtükiväelaste jaoks suured paagid toiduga, mis pakkus väga vähe vaheldust. Anti kapsasuppi soolalihaga, kalaga, loomalihaga, või körti; õhtuks sedasama, vahel putru. Mitšman Wrangell astus lõunatavate madruste juurde, ja olles lausunud asjakohase: „Jätku leivale!”, jäi nende söögipoolist silmitsema. Üks madrustest lakkus oma puulusika viisakalt hästi puhtaks ja ulatas parun Wrangellile. See võttis lusika tänuga vastu ja maitses hindavalt, seejärel sõi veel mitu lusikatäit. Kapsasupp oli üsna maitsev, rohke sibulaga. Aga selleks oli vaja siiski omada madruse magu, et ära seedida neid soolalihatükke ja sibulat ühes keedetut kapsaga.
Purjetamine kulges ühtlaselt, kuigi sageli laskus merele tihe udu. Fregatt liikus aeglaselt ja ettevaatlikult edasi. Bornholmi saare juures meri selgines. Kõrged rohelusega kaetud mäed ja nende jalamil paiknevad külad pisikeste korralike majakestega pakkusid silmarõõmu ja vaheldust üksluisele merele ning hallidele pilvedega kaetud taevale.
Järgmise päeva pealelõunal sisenes fregatt Sundi väina ja peagi heitis ankrusse Kopenhaageni sadamas. Siin osteti meeskonna jaoks villaseid riideesemeid, võeti pardale mitu vaati viina ja rummi ning peale kahepäevast peatust heisati purjed.
Põhjamerel tabas fregatti äge torm. Fjodor Matjuškini vaevas uuesti merehaigus, lisaks sellele kojuigatsus. Laeva äge kõikumine ja peakohal pidevalt pendeldavad mastid tekitasid peapööritust, sisikond kiskus kokku; hinge puges masendus. Vaevatud olekuga, merehaigusest kurnatud Matjuškin tekitas meremeestes küll kaastunnet, kuid talle said osaks ka kahemõttelised märkused ja iroonilised pilgud. Kapten Golovninil tekkis isegi mõte Matjuškin Inglismaal kaldale panna.
Õnneks ei kestnud tsiviilisikust Fjodor Matjuškini vaevad siiski kuigi kaua; laev lähenes Inglismaa rannikule ja öö hakul sisenes Portsmouthi sadamasse. Suur sadam oli täis laevu, nende mastitoppides lehvisid paljude maade värvikirevad lipud ja vimplid.
Portsmouthis istus kapten Golovnin state-coach`i, pidevalt Portsmouthi ja Londoni vahet sõitvasse tõlda, ja kiirustas Suurbritannia pealinna, et Inglise Admiraliteedilt osta merekaarte ja navigatsiooniriistu. Kapteniga sõitsid kaasa mitšmanid Wrangell ja Lütke, kellele reis Londoni pakkus meeldivat vaheldust, eelseisev kohtumine selle maailmalinnaga erutas meeli. Juba enam kui viie versta kauguselt hakkas neile silma uduvines Londoni siluett; Püha Pauli kirik kõrgus üle kõigi teiste hoonete.

Viiepäevase peatuse järel hiivas „Kamtšatka” koiduvalgel ankru ja võttis lootsi abil suuna Inglise kanali faarvaatrile. La Manche`is oli ilm pilvitu, puhus pärituul, loots lahkus. „Kamtšatka” liikus edasi, jättis ahtri taha Lizard`i neemel plinkiva majaka ja väljus Biskaia lahele.
Ookeanilt veeres kõrge ja raske laine, puhus tugev, ajutiste tormihoogudega tuul. Enne Lissaboni traaversit meri rahunes, puhuma jäi ühtlane läänetuul. Helesinisel veel, päikesepaistelise, ainsagi pilveta taeva all purjetas „Kamtšatka” aina edasi, lõunasse. Peatumata mööduti Madeira ja Kanaari saartest, kurssi hoiti otse Brasiilia rannikule. Vahikorrad vahetusid, soe mereõhk paisutas hellitlevalt purjesid. Peale päikeseloojangut lebasid madrused laevalaele asetatud madratsitel ja vaatlesid mustas troopikataevas säravaid ülisuuri ja madalaid taevatähti. Ohvitserid mängisid ühiskajutis kaarte, piibud suus tossamas.
23. oktoobril ületas „Kamtšatka” ekvaatori. Üleminekut maakera lõunapoolele tähistati pidulikult: kapten õnnitles meremehi, seejärel ilmus välja pika habeme ja kolmhargiga Neptun ja küsitles meremehi nende kavatsustest; esmakordselt ekvaatoril sõitjaid kasteti veetünni, nende näod ja keha võõbati tõrvaga mustaks, et anda madrustele tõelisi raskusi ja ohtusid üleelanud meremehe välimus.
Veel kaks nädalat jätkus võrdlemisi üksluine meresõit troopilistel laiustel. 5. novembri hommikul avanes meremeeste silme ees Rio de Janeiro laht. Santa-Kruzi kindlus võttis saabuva laeva vastu suurtükipaukudega, „Kamtšatkalt” vastati tervitusele. Ankur langes päikeses sillerdavasse vette.
Laevale tõusis Venemaa konsul Georg Heinrich von Langsdorff, kes teatas, et lähematel päevadel suundub inglise laeval „Cood friend” üks tema sõpradest Euroopasse, on võimalus ära saata kirjad. Ohvitserid said kuttse ilmuda Langstorffi juurde lõunale.

Parun Langsdorff võttis meremehi vastu oma seisusele ja ametile kohaselt. Laud oli kaetud mere kaldal paikneva suure, rohkete kaunistuste ja kujudega maja aeda. Aias kasvasid üksikud varjurohked palmid, aeda piiravat kõrget müüri ääristasid tihedad ja kõrged õitega pärjatud põõsad.
Laua katmisel abistasid perenaist imekaunid, üpris napis riietuses mustanahalised neiud. Viina ja veini kallas peremees von Langsdorff ise.
Lõuna möödus vene külalislahkusele omases õhkkonnas – laud oli roogadest lookas, ja vaatamata kuumusele, kummutati mitu pokaalitäit ehtsat vene viina. Pärast üksluiset ja võrdlemisi viletsat laeva menüüd vitsutasid noored mitšmanid Wrangell ja Lütke oma kõhud täis, tänasid majaperemeest ja tema noort nägusat prouat ja kiirustasid linnaga tutvuma. Kapten Golovnin jätkas konsuliga laeva varustamisega seotud üksikasjade arutamist, lisaks sellele hankis teavet poliitilise olukorra kohta Ladina-Ameerika maades; eriti huvitas kaptenit Hispaania ülemereprovints Peruu, sest järgmine sissesõit oli ette nähtud Callao sadamasse.

Kaarikud viisid noormehed linna. Rio de Janeiro oli rahvast tulvil. Avatud kauplustest ja müügilaudadelt hõljus kohvi ja üleküpsenud puuviljade ja troopiliste juurviljade lõhna. Portugali ohvitserid istusid kohvikute varjualustes ja jõid veini, vaadates paraadmundris higistavaid Vene mereväeohvitsere üleoleva pilguga.
Ühel suurel väljakul toimus orjaturg. Ostjad, portugallastest kolonistid, vaatlesid neegreid hindavalt ja asjatundlikult ning kauplesid hinna üle kirglikult ja lärmakalt. Neegrid seisid vaikides ja alandlikult.
Järgmisel päeva varahommikul üürisid Wrangell ja Lütke kaariku ning sõitsid tutvuma Rio de Janeiro lähiümbrusega. Sõites ligi kakskümmend versta linnast välja, nägid rändurid hiiglaslikku koske. Mürisev veemass langes alla mitmekümne meetri kõrguselt. Kose lähedalt avanes sissekäik koopasse. Noormehed sisenesid jahedasse hämarasse koopasse; käänulised teerajad viisid selle sisemusse. Koopas pakiti lahti kaasavõetud toidukorv, söödi hommikueinet ja joodi veini, seejärel pöörduti tagasiteele.
Enam kui kaks nädalat puhkas meeskond külalislahkes Rio de Janeiros, suples imekauni lahe soojas, kõrge vahutava lainega vees.
Sombusel 22.novembri hommikul heiskas „Kamtšatka” purjed ja võttis kursi Hoorni neemele.
Pikkamisi muutus õhk jahedamaks. Fregati ümber ilmus nähtvale palju ujuvaid ja sukelduvaid pingviine. Pisut vasakule kaldu Lõunarist paistis selgelt ja suurelt. Ilm muutus üha külmemaks.
Uue, 1818.aasta võtsid meremehed vastu Hoorni neeme ligidal. Uue aasta puhul jagati meestele välja kahekordne viinanorm. Meremehed tuletasid meelde koduseid, lootes, et keegi tõstab uue aasta ööl pokaali ka merelviibijate terviseks.
Kakskümmend viis päeva võitles „Kamtšatka” tormidega, mis pidevalt möllavad Hoorni neeme ümbruses ja mis on meremeeste poolt peetud väga ohtlikuks kohaks. Ajuti muutus torm eriti järsuks, hiigelsuured lained veeresid mürinal vastu uduvines Tulemaa kaljuseid kaldaid. Meeskond püsis kogu aeg jalul, mastimehed olid mastis valmis viivitamatult purjeid rehvima. Wrangell seisis ööd ja päevad grootmasti jalamil ja juhendas oma madruseid, näidates üles meelekindlust ja suurepäraseid oskusi tormituules purjede käsitsemisel. Kuigi mitšman Wrangell oli oma loomult vaikne ja armastas palju aega veeta raamatuid lugedes, muutus ta tormisel merel vahti pidades hoopis teiseks – otsusekindlaks ja kiireks.
Mitšman Lütke juhendas bessaanmasti madruseid, oskuslikult ja kindlalt, olles kiiresti omandanud mastikomandörile vajalikud teadmised ja purjede käsitsemise.
Hoorni neeme traaversil hakkas sadama tihedat sõmerjat lund, mis piitsutas teravalt nägu, lendles laevalael ja mastide kohal. Raad ja vandid jäätusid, purjed muutusid külmunud veepiiskadest paindumatuks ja libedaks
Lõpuks jäid Tulemaa sünged kaljud ahtri taha, tuul puhust lõunast. Soodsas tuules jõudis „Kamtšatka„ tohutule veteväljale, Vaiksesse ookeani, mis aga oma olemuselt oli pigem tormine kui vaikne. Pärituul tõukas laeva edasi kiirusega ligi kaksteistkümmend sõlme. „Kamtšatka” võttis suuna põhja, hoidudes Lõuna-Ameerika lääneranniku lähedusse.
7.veebruaril saabus „Kamtšatka” Peruu tähtsaima sadamalinna Callao reidile. Fregatt saluteeris Callao kindlusele seitsme kahuripauguga. Kaldalt vastati samaga. Maalt puhuv soe tuul tõi endaga kaasa linna kanalisatsiooni, odava veini ja käärima läinud puuviljade lõhna. Mitšman Wrangell libitas pikksilmaga üle kaldajoone. Seal olid üsna tugevad kindlustused, mis aga pikalt kulgeva kalda tõttu ei võinud linnale olla küllaldaseks kaitseks. Põhja poolt oli Callao reid täiesti lahtine ja saabuvad laevad jäid peatuma liivase luite ja madala saare taha; samas aga takistasid sagedased udud laevade ohutut sisse- ja väljasõitu sadamast.
Koheselt, peale ankrusse heitmist, kiirustas laeva pardasse paat Hispaania lipu all ning ohvitser tundis huvi kes saabus, milleks ja kui kauaks ning kas on kaasa toodud kirju Hispaaniast. Laeva ilmusid uudistama ka mõned linnaelanikud, kohalikud hispaanlased naiste ja lastega. Naised nägid pikkades, maani ulatuvates valgetes kleitides ja valgetes laiaäärsetes, lõua alt paelaga seotud kübarates välja väga võluvad. Mehed kandsid valgeid linasest riidest üleskääritud käistega pluuse, selle peal vesti; jalas olid neil valged linasest materjalist püksid, peas tohutu laiad õlgkübarad. Callao kõrgklassi kuuluvad daamid sõitsid randa uhketes tõldades, neid saatsid värvikirevates mundrites ja tohutu suurtes sombreerodes ratsanikest kavalerid.
„Kamtšatka” jõudis Callaosse kõige ärevamal ajal. Peruud olid juba pikemat aega raputanud indiaanlaste ja kohalikest kolonistidest iseseisvuslaste ülestõusud. Peruu iseseisvuslased, kasutades ära Hispaania seotust Napoleoni sõdadega, olid indiaanlasi kaasates organiseerinud aastatel 1805-1815 pidevalt ülestõuse, moodustades kokku ligi 7000 mehelise sõjaväe. Lisaks sõjaväele relvastasid nad mitu röövlilaeva; neid toetasid ameeriklastest laevaomanikud, kelledele Buenos Aires oli andnud korsaaripatente. Need juhuseotsijad ajasid taga hispaania kaubalaevu, vangistasid neid ja jagasid saagi. Hispaania valitsuse merejõud olid neis kaugetes meredes liiga nõrgad ja kõik märgid viitasid sellele, et Hispaania oli kaotamas võimu nende loodusvaradest rikaste ülemereprovintside üle. Peaaegu täielikult katkes leiva, juurvilja ja teiste tähtsate toiduainete juurdevedu Peruusse. Samal ajal jäid tööjõu puuduse pärast Peruu rikkaimad vase- ja kullakaevandused seisma. Hispaania riigikassa tühjenes, seejuures aga tuli Peruus ülal pidada tugevdatud sõjaväge.
Kapten Golovnin, Fjodor Matjuškin, mitšmanid Wrangell ja Lütke suundusid Peruu pealinna Lima, viisakusvisiidile kindluse ja sadama ülemale ning Peruu asekuningale. Linn asus 7 miili kaugusel mererannast, Rimaci jõe kaldal. Tee oli hästi sillutatud ja tõusis nii sujuvalt, et keegi rändureist ei märganudki, et olid tõusnud 500 jala kõrgusele merepinnast.
Tema Ekstsellents, Hispaania valduste asekuningas, Peruu kuningriigi kuberner kindralkapten härra Joaquin de la Pezuella oli saatnud külalistele vastu oma toreda tõlla, mille ette oli reastikku rakendatud kuus muula, silmaklappidega ja kallites rakmetes. Kutsarid ei istunud mitte pukis, nagu see oli tavaline Sankt-Petreburgis. Õlgkübaraid kandvad neegerkutsarid kõrgusid uhkelt esimese paari muulade sadulas ja juhtisid tõlda mööda käänulist teed ja kitsaid tänavaid. Tõlda saatsid kaks ratsahusaari ja ohvitser, kes teatas Golovninile, et asekuningas ootab kaptenit ja teda saatvaid ohvitsere lõunale. Tund hiljem sõitis tõld läbi ilusate linnaväravate ja veeres suure, kahekordse ja lameda katusega maja treppi.
Golovnin ühes kaaslastega võeti asekuninga ja tema perekonna poolt lahkelt vastu. Pidulikesse mundritesse riietatud asekuninga õukond ümbritses oma käskijat, daamide kaelas helkisid teemandid; asekuninga abikaasa kastanpruune juukseid ehtis Lõunaristi tähekuju meenutav diadeem. Vastuvõtt oli pidulik – joodeti peente veinidega, anti üle imetlusväärselt kaunid rahvusrüüd ja sõbralikud naeratused. Külalistele esines väike ansambel: kitarri saatel ja kastanjettide klõbinal laulsid ja tantsisid tõmmud tüdrukud pikkade värvikirevate seelikute välkudes. Hüvasti jättes lubas asekuningas laeva varustada kõigega, mis vajalik, et see õnnelikult jõuaks Petropavlovskisse.

Kasutades ära väljasõiduni jäänud päevi, tellisid Wrangell ja Lütke ette kahehobusebalansiini, et lähemalt tutvuda Lima ja selle ümbrusega.
Limas ei sadanud peaaegu kunagi vihma, ka äikest polnud Limas täheldanud isegi kõige vanemad elanikud. Maa sai niiskust haruldaselt rohkest öisest kastest, mis asendas täielikult vihma. Mägedes aga sada vihma sageli ja rohkesti ning sealt voolasid alla puhta selge veega ojakesed ja väikesed jõed.
Esmajoones külastasid mitšmanid Wrangell ja Lütke kohalikku Püha Dominicuse kloostrit. See oli tohutu suur mitme siseõuega pühakoda, mille juurde kuulus avar puuviljaaed ja bassein. Kogu hoonetekompleks oli ümbritsetud kõrge, põletatud savist laotud ja valgeks võõbatud müüriga. Klooster oli täis hinnalisi kultuseesemeid. Selle altar, mis oli pühendatud Rosario jumalaemale, ulatus põrandast kuni laevõlvideni ning oli valmistatud puhtast hõbedast. Kiriku nurkades ja seinaorvades asus arvukalt hõbedast valmistatud pühakujusid, nende rüüd ja pärjad olid taotud kullast ja kaetud suurte küünlavalguses sätendavate briljantide ja smaragdidega.
Kloostri õuel paikneva basseini kallastel kasvasid lopsakad lootoslille meenutavad, punase- ja kollaseõielised, pisut magusat lõhna eritavad troopikataimed. Aeda poolitas pikk apelsinipuudega ääristatud kõnnitee, mis viis lehtlani. Ümber lehtla olid ennast mässinud viinamarjaväädid, millel rippusid rasked kollased viinamarjakobarad. Küpsete viljade lõhn hõljus õhus.
Basseinis ujusid rohekat värvi pardid; aegajalt puudutas tiivaotstega basseinivett pääsuke, noppides vee kohal lendleva putuka. Basseinis ujusid punast ja roosat värvi kalakesed. Nad liigutasid laisalt oma uimi ja ahmisid suuga sooja basseinivett. Neli palja ülakehaga neegrit keerutasid basseini juures vesiratast, täites basseini värske veega. Sama palju neegreid lamas vesiratta läheduses rohul, puhates, et siis asuda omakorda vesiratast keerutama. Kõige selle kohal kõrvetav päikeseketas ja helesinine ilma ainsagi pilveraasuta taevas. Aias kõndisid valgetes sinise äärisega rättides, valgetes põlledes ja pikas mustas rüüs naised ja päris noored tüdrukud, kes heitsid kahele suurepärases mundris ohvitserile vargsi pilke ja naersid omavahel vallatult. Pärast nädalaid kestnud Hoorni neeme torme – võitlust hiigelsuurte lainetega, järskude kohutavate tuuleiilidega, lisaks tormimöllus lendavatest veepiiskadest jäätunud taglas ja purjed ning ööpimeduses ja tihedas lumesajus kõrvu kostuv Tulemaa rannakaljudele paiskuvate tormilainete mühin – tundsid Wrangell ja Lütke rahu ja õnnetunnet, justkui oleksid nad ootamatult sattunud imepäraselt kaunisse ja turvalisse paradiisiaeda.
„Paradiisiaiast” väljudes suundusid Wrangell ja Lütke külastama asutusi, mis erinesid eelnähtust nagu öö ja päev, aga võib-olla isegi – nagu taevas ja põrgu. Need asutused olid rahapada ja arsenal.
Rahapada tootis kogu Euroopas käibel olevaid Hispaania piastreid. Kulla ja hõbeda küllus andis siin endast märku kõikjal, isegi põrandal vedeles hõbedatükikesi. Kuigi nii seest- kui ka väljastpoolt müüre valvati rahapada tugevalt, võis rajapajas jalutada ilma valveta, saatjaks ainult töötaja, kes jagas seletusi, vaheldumisi kasutades hispaania ja inglise keelt.
Arsenalis olid välja pandud igasuguses vanuses ja suuruses suurtükid, samuti muud tulirelvad. Arsenali juurde kuulus ka suur ruum, milles õpetati suurtükiasjandust. Sellel otstarbel olid seinale maalitud erinevate fortifikatsioonide profiilid, kuid paistis, et neid polnud enam ammu värskendatud – mitmetel profiilidel oli värv maha koorunud ja raske oli mõista kujutatu otstarvet. Saali nurka oli püsti pandud suurtükiväe kaitsepühak – märter Barbara. Pühak nõjatus altarile – ühes käes mõõk ja teises käes palmioks, parem jalg toetumas vanakuradile. Kuju jalamile olid asetatud süütevardad ja süütenöörid ning mõned suurtükikuulid, justkui andes mõista, et Püha Barbarat ähvardab iga hetk õhkulendamine. Wrangell ja Lütke vaatasid teineteisele otsa, ja puhkesid naerma – Barbara paistis taolises rollis võrdlemisi naljakas.

18.veebruaril lahkus „Kamtšatka” Callaost ja võttis suuna läände. Algas pikk, ilma sissesõiduta sadamatesse purjetamine palavvöötmes. Ühtlane tuul paisutas purjesid ööl ja päeval, laeva tääv lõikas kohinal laineid ja liikus kiiresti edasi. Vaikse ookeani veed pakkusid imetlusväärset vaatepilti – valgete ovaalsete keradena laksatasid vastu laevaparrast meduusid, aegajalt heitsid lained vastu vööri merikasve. Troopiliste lindude parv lendas üle mastide. Mõnikord võis horisondil silmata päikeses sillerdavaid fontääne – vaalad ujusid ja sukeldusid päikeses helkival ookeanil.
Päevad möödusid üksluiselt, iga kahe tunni tagant vahetusid marsimadrused, kes pidasid hoolsalt vahti, et mitte sattuda karidele või väikesele korallsaarekesele.

28.aprillil märgati uduvines Kamtšatka rannikut; nähtavale ilmus Bezõmjannõi neem, Vene riigi idapoolseim ala. Madalad, peaaegu mustad kaljud andsid rannale ähvardava, sünge ja ühtlasi suursuguse ilme.
Hakkas puhuma vastutuul ja seejärel kattis tihe lumesadu kogu silmapiiri. Taglas jäätus, laevatekil tuli madrustel pidevalt lund rookida. Laev seati triivi ja oodati ilma paranemist, et siis läheneda rannikule ja siseneda Petropavlovski sadamasse. Paar päeva hiljem pöördus tuul lõunasse, võimaldades siseneda Avatša lahte, kuid edasi purjetamine osutus võimatuks. Tasane, puhas jääpind laius otse kursil; tuul lennutas üle selle nõelavalt külma jäätolmu. Öösel kiirgas jääväli rohekat kuuvalgust. Unelmate kallas oli käeulatuses, kuid enne kui sinna jõuda, tuli veel palju vaeva näha. Peaaegu kaks nädalat raiusid madrused ja kaldalt appi tõtanud Vene Ameerika Kompanii töölised läbi jää teed laevale. Vähehaaval liikus laev edasi, kuid ootamatult tabas jäässe raiutud koridoris laeva puhanguline kirdetuul. Jää asus liikuma ja koos sellega laev, viies ta madalikule. „Kamtšatka” vajus kreeni, tekkis oht vajuda mõõna ajal küljeli. Sadamast saabus abijõude, laeva külje alla tassiti vana praam ja niiviisi hoiti laeva külili vajumast. Peale tuule vaibumist lossiti osa laadungit paatidesse, laev kerkis pisut ja pääses madalikult lahti.

Peale kaheksa kuud ja kaheksa päeva kestnud reisi heitis „Kamtšatka” ankrusse Petropavlovski sadamas. Saabujaid võttis vastu Petropavlovski sadama peakomandör ja Kamtšatka oblasti ülem I järgu kapten Pontus Ricord.
Algas laeva lossimine. Petropavlovski ja Ohhotski jaoks oli toodud mitu tuhat puuda mürske, rauda ja jahu. Ohvitserid, peale lossimistöid juhtiva vanemohvitseri, lubati kaldale. Meremehed käisid jahil, kalal, hulkusid ringi imepärases maakohas, mis oma puutumatu metsikusega tundus muinasjutulisena.
Püsisid selged külmad ilmad, jäärakuis oli veel lund. Karjamaa järele igatsevad lehmad hulkusid mööda Petropavlovski ainsat tänavat, noppides hoolikalt igat rohuliblet, mis oli põhjatuultest kaitstud kohtades oma pea välja pistnud. Mööda lehmade selgi jooksid vilkalt hakid, tirides talve jooksul vanunud karva. Nokk karvu täis, lendasid nad kusagile ära, külg pooleldi ees, ebaühtlaste tiivalöökidega – kandam segas lendamist. Õuedes kiresid kuked ja kaagutasid kanad, just nagu Rjasani kubermangu külas.
Taevas venisid lõputud rändlindude read – nad ruttasid põhja, oma pesitsuskohtadesse. Talve jooksul tuhmunud, mõnes kohas külmavõetud, otsekui tulest põletatud maadjate seedrite okasrüü värvus pikkamisi kevadiselt heleroheliseks. Saabumas oli Kamtšatka arglik põhjamaa kevad, mis oli lühike ja mida võis ahistada Põhja-Jäämere iga hingus.

15.juunil, olles võtnud peale mitu trümmitäit karusnahku, lahkus Golovnin Kamtšatka poolsaarelt. Laev väljus Avatša lahest ja suundus Komandori saartele, et täpsustada nende asukohta. Puhus vastutuul ja edasi jõuti vaevaliselt. Ühel päeval märgati Vene lipu all purjetavat väikest kahemastilist prikki. Laevad signaliseerisid vastastikku ja jäid triivi. Golovnin palus priki kaptenil enda juurde tulla. See oli Vene Ameerika Kompanii prikk „Bobr”, mis oli saadetud Mednõi saarelt ära tooma ühtteist jahimeest, kes olid jäetud sinna seitse aastat tagasi küttima – ja unustatudki.
Laevad heiskasid purjed ja koos suundusid jahimehi otsima. Kurss võeti esialgu Beringi saarele. Õhtul mööduti uduvinesse mattunud Sipunski neemest ja jätkati purjetamist itta. Kolme päeva pärast ilmus tugevas sombus nähtavale Mednõi saar. Mitšmanid Wrangell ja Lütke seisid terve päeva reelingu ääres ja uurisid pingsalt läbi pikksilma Mednõi saare randa, lootes leida õnnetuid jahimehi. Õhtu eel märgati ühes lahekeses peenikest, ülespoole kerkivat suitsuvinet.
„Kamtšatka” tulistas suurtükist. Kaldale ilmusid inimesed, seisatasid hetkeks, justkui jahmunult, ja tormasid siis kaldal lebava paadi juurde; lükkasid selle vette ja asusid energiliselt sõudma. „Kamtšatka” parda alla jõudnud paadis istusid habetunud mehed. Rebasenahkse mütsi alt langesid nende õlgadele pikad salkudesse vanunud juuksed. Näod olid kõigil tõmmud, käed ei teadnud, mis on seep. Nad olid riietunud merisaarmanahkadesse, mütsid olid õmmeldud suurepärastest polaarrebasenahkadest.
Päästetuile anti viina ja leiba. Peale mitut klaasi viina muutusid õnnetud jahimehed jutukamaks ja asusid pajatama oma kannatustest. Eriti raske oli viiskudega. Ei juletud nahku puutuda, kuigi küttisid. Lõpuks siiski olid nad sunnitud kasutama nahku ja nüüd olid õnnetud kütid riietunud karusnahkadesse, mille üle mitte ainult Sankt-Peterburgis, vaid ka Irkutskis võidi kadedust tunda.
Õnnelikust pääsemisest ja viinast joobnud kütid võeti priki „Bobr” pardale ja „Kamtšatka” jätkas oma uurimisreisi, purjetades piki Aleuudi saarestiku rannikut. Puhus tasane tuul, meri oli rahulik, sooja nelja kraadi ringis. Õhk ja külm raske meri justkui tardusid ööseks. Üksnes kahvatud põhjamaised tähed vilkusid tagasihoidlikult valges, kustumata taevas. Lõpuks jäid Aleuudi saared kaugele ahtri taha. Taevasse ilmusid linnud. Öösel lähenesid laevale vaalad. „Kamtšatka” hoidis kurssi Vene Loode-Ameerikas kolooniasse, Uus-Arhangelski sadamasse Sitka saarel.
Sitka lahte jõudnud meremehed vaatlesid hardusega südames imekaunist loodust. Laht kujutas endast tohutu suurt, arvukate varjuliste abajatega veevälja. Lahe pinnale olid puistatud saared, millel kasvas tihe mets. Kitsastest saartevahelistest väinadest tükeldatuna näis laht kaugusest haruldaselt kauni pargina, kus alleede asemel oli sinetav vesi. Okasmetsa kohal sätendasid mägede lumised tipud.
„Kamtšatka” sisenes Uus-Arhangelski sadamasse. Üsna sadama juures seisis võimsa palktaraga ümbritsetud puutornidega kindlus. Jämedatest palkidest taraga piiratud, puutornidega kindlus saluteeris laevale esimesena, seejärel tervitas saabujaid lahes seisev Ameerika prikk. Laevale saabus Vene Ameerika kolooniate ülem Hagenmeister ja õnnitles meremehi eduka merereisi puhul.
Mitšmanid Ferdinand von Wrangell ja Friedrich Benjamin von Lütke kasutasid vähem kui kaks nädalat kestnud peatust Sitkal saare floora ja fauna ning kohalike indiaanlaste elu-oluga tutvumiseks.

* * *

Sitka kliima ei olnud karm, ka kesktalvel langes temperatuur ainult mõne külmakraadini. Kuid sellele vaatamata ei olnud kliima põlluharimiseks soodus. Ilm oli pidevalt pilves ja rõske, vihmasajud kestsid aasta ringi peaaegu vahetpidamata, päikesepaisteline ilm oli siin haruldane.
Sitka saare pärismaalased, tlingitid ja nende naabrid mererannal, olid suured ja tugeva kondiga, kuid nende üksikud ihuliikmed olid üksteise suhtes nii halvas proportsioonis, et nende kehaehitust ei saanud mitte kuidagi ilusaks pidada. Ilmselt olid lühikesed jalad ja pikad käed kujunenud aastatuhandete jooksul peaaegu pidevast süstas istumisest.
Pärismaalaste must sirge juus langes korrapäratult üle laiade lihavate nägude. Põsenukid ulatusid tugevasti välja, nina oli lai ja lame, suur suu, huuled paksud, silmad väikesed, mustad ja tulised, hambad silmatorkavalt valged. Nende keha loomulik värv oli vaid veidi pruunikas, kuid nad määrisid endal iga päev nägu ja kogu keha ookri ja mingi musta mullaga, nii et nad nägid välja tumedanahalistena. Kohe peale sündimist litsuti lastel pea kokku, et sellele pärismaalaste arust ilusat kuju anda, millega silmakulmud väga kõrgele ja ninasõõrmed teineteisest kaugemale nihkusid. Habeme kiskusid mehed juurtega välja koheselt, kui sellele oli võimalik küüned taha saada. Pärismaalaste nägusid katsid maalingud; laiad mustad, valged ja punased triibud, mis igas suunas ristlesid. Nende pikkadele sassis, metsikult tolknevatele juustele oli puistatud valgepealise kotka õrnu rinna- ja kaelasulgi. Meheleminekuikka jõudnud naised ilustasid end lisaks maalingutele ja puuderdamisele veel alahuulde asetatud kondiga või suure puust nööbiga. Alahuulde tehti sisselõige ja sellesse pisteti kont, mis alahuule välja venitas. Seda vahetati aeg-ajalt suurema vastu, nii et alahuul venis üha rohkem välja. Lõpuks pandi alahuule sisse suur nööp. Alahuul ulatus horisontaalselt ettepoole ning alumised hambad olid alaliselt paljastatud. Seda peeti ilusaks. Jooksmisel laperdas huul üles ja alla, nii et ta kord vastu nina, kord vastu lõuga peksis. Alahuule sisse kogunes sülge ja sellelt tilkus ila, seda enam, et nii mehed kui naised pidevalt tubakat närisid. Naist, kes oma alahuulega terve näo kinni katta suutis, peeti eriti kauniks. Aga sellega ilustamine ei piirdunud. Mehed ja naised torkasid ninakõhre läbi ning pistsid sinna sulerootsusid, raudrõngaid ja kõiksugu muid ehteid. Ka mitmest kohast läbitorgatud kõrvades kandsid pärismaalased kontidest, merikarpidest ja klaashelmestest ripatseid.
Tlingitite riietus koosnes enamasti vaid kergest põllest; vahel kanti õlgadel ka suurt karusnahatükki või Ameerika Ühendriikide laevadelt ja venelastelt saadud tekki. Mõned kõndisid peaaegu paljalt ringi. Kui neil aga liiga külm hakkas, siis hüppasid nad kaelani vette, sest nende arvates sai niimoodi sooja. Öösiti heitsid nad täiesti katmatult lageda taeva alla kõrgelt leegitseva tule kõrvale pikali, ja nii lähedale, et lamasid kuumas tuhas, seejuures pöörasid nad end aeg-ajalt ühele ja teisele küljele, kui kuumus liialt praadima kippus.
Mänguriistadest tundsid pärismaalased ainult trummi. Naised ei tantsinud, vaid olid ainult moosekandid, laulsid ja tagusid trumme. Laul koosnes üksikutest õõnsatest helidest, mis ei järgnenud vahetult üksteisele, vaid lasti kuuldavale pauside järel, kusjuures jalgadega takti löödi. Selle muusika järgi tegid mehed käte ja kogu kehaga kõige kummalisemaid liigutusi ning selle sekka vägevaid hüppeid, nii et õhk oli nende peade küljest lendavate sulgedega täidetud.
Tlingitite suurimaks rikkuseks olid merisaarmaste nahad. Nende nahkade vastu said tlingitid ameeriklastelt püsse, püssirohtu ja tina, mida hinnati väga kõrgelt. Püsside käsitsemisel olid pärismaalased väga osavad ja neid kasutati sagedastes hõimudevahelistes sõdades, aga ka kallaletungides vene asunikele. Kui varem rünnati vaenlast odade ja vibudega, siis nüüd kasutati selleks püsse, ja seda väga tõhusalt. See oli ka üks peamistest põhjustest, miks põliselanike rahvaarv kiiresti vähenes.
Sõdades võtsid tlingitid orje, kes aga olid oma vangipõlvega rahul, sest vangi elu ei erinenud kuigivõrd peremehe elust. Mida rikkam tlingit oli, seda rohkem naisi, samuti ka orje sai ta endale lubada. Naisi ja orje oli ka võimalik juurde osta, õigemini vahetada karusnahkade vastu.
Kui isand suri, siis ta põletati, samas tapeti ja põletati ka kaks orja, et peremees teises ilmas teenijatest puudust ei tunneks. Tlingitid uskusid elusse teises ilmas, aga religioossed rituaalid neil puudusid.
Kõiki kodused töid tegid naised ja orjad, meeste töö oli jahilkäimine ja kalapüük. Aga sõdadest võtsid naised osa võrdselt meestega. Sõdu peeti röövimise ja veretasu eesmärgil; mõrva sai heaks teha ainult mõrvaga. Naise eest tapeti naine ja mehe eest mees.
Tlingitid ei sidunud end ühegi kindla elupaigaga, vaid rändasid piki randa ringi oma suurtes süstades, milles nad kogu oma kraami kaasa vedasid. Pikemaks peatuseks püstitasid nad kaldale roigastest onni, mille katsid nahkadega. Onnis süüdati lõke ja tehti oma tegemisi ning magati.
Pärismaalaste toit koosnes peaaegu ainult kaladest. Kõige enam maitses neile vaalaliha, aga maiuspalaks oli traan. Enamasti söödi kõike toorelt. Vahel kala ka keedeti, asetades katlasse tuliseks aetud kive.
Tlingitide suurimaks rikkuseks olid merisaarmaste nahad, aga põliselanikud jälgisid mure ja vihaga, kuidas igast maailma nurgast saabus Sitka saare rannavetesse merisaarmaste küttijaid aina juurde ja juurde.
Ülimalt väärtusliku karusnahaga merisaarmas elutses vaid Ameerika looderannikul, väiksemal arvul ka Aleuudi saarte ümbruses; varem leidus merisaarmast ka Kamtšatka ja Kuriili saarte rannikul, kuid seal see hävis tohutu röövpüügi tagajärjel. Nad pidid maksma hirmsat lõivu oma kauni ja väärtusliku naha eest. Merisaarma nahast sai maailma ilusaimat karusnahka, mida hindasid nii eurooplased kui ka hiinlased ja mille hind maailmaturul pidevalt tõusis sellal, kui merisaarmaste arvukus katastroofilise kiirusega vähenes. Nende hävingule aitas suuresti kaasa ka asjaolu, et küttimiseks kasutati mitte ainult odasid, vibusid ja noole, vaid juba ka püsse.
Merisaarmaid võis kohata mitme miili kaugusel rannast selili veepinnal lamades rahulikult magamas sellal, kui nende pojad, keda polnud neil kunagi rohkem kui kaks, nende rinnal nisade küljes lebasid ja imesid. Pojad hakkasid ujuma alles paari kuu vanuselt. Seepärast kandis ema neid pidevalt endaga toiduotsingul merel ujudes kaasas. Nälja rahuldanud, pöördus ta poegadega tagasi rannal asuvasse kaljukoopasse. Kui jahimees imetavat merisaarmast märkas, sai saarmast kindel saak, sest ta ei lahkunud oma poegadest, kuigi need ta ujumist vägagi raskendasid. Saarmaema kaitses koos isasega oma poegi väga vihaselt kallaletungija vastu ja võis isegi küti hülgenahast valmistatud süsta ümber paisata. Selle looma kops oli nõnda ehitatud, et ta ei saanud kauemaks kui paariks minutiks vee alla jääda. Seda kasutasid ära kütid. Nad sõitsid lühikeste viskodade ning vibude ja nooltega varustatult väikestel süstadel ranniku lähedal ringi. Silmates saarmast, viskasid nad tema pihta odasid või lasid nooli. Haruharva tabati loom kohe. Ta sukeldus kiiresti, kuid ta ei saanud kauaks jääda vee alla ja peagi ilmus mõnekümne meetri järel uuesti veepinnale. Kütt kiirustas lähemale ja üritas uuesti odaga tabada. Nii kestis see seni, kuni loom väsis ja jäi vee alla ikka vähemaks ajaks, suutes seega ka vähem vee all vaenlasest eemale ujuda. Aga nad ei andnud alla – nooltest tabatud saarmad tõmbasid üksteisel ja oma poegadel hammastega nooled välja, kusjuures ründasid vihaselt süstasid küünte ja hammastega.

* * *

„Kamtšatka” kiirustas tagasiteele. Koloonia jaoks toodud kaubad olid lossitud, trümmidesse oli võetud täislaadung karusnahku. Laev suundus uuesti merele, hoides kurssi lõunasse, et teha peatus fort Rossis, Vene koloonias, mis asetses Ameerika Vene valduste kõige lõunapoolsemas osas, Põhja-Californias.
Tormise ilma tõttu tuli fort Rossi külastusest siiski loobuda, sest seal puudus sadam ja sobiv ankrukoht. „Kamtšatka” purjetas edasi ning septembris saabus Hispaania Uus-California Monterey sadamasse.
Kohalikud võimud võtsid „Kamtšatka” meremehi hästi vastu, tutvustasid neile linna ja selle ümbrust. California loodus oli väga ilus, lisaks oivaline, tervislik kliima, viljarikas maa, laiad metsad, varjulised sadamad. Köögiviljaaiad andsid saaki kogu aasta läbi; kui ühtedel taimedel valmisid viljad, siis teised tärkasid või õitsesid. Põllul kasvatati nisu, otra, maisi. Väga head saaki andsid õuna- ja pirnipuud, viinamarjad, arbuusid ja melonid. Palju hobuseid ja sarvloomi liikus metsikute karjadena orgudes ja aasadel. Meri kubises kaladest, eriti palju leidus siin hinnalise karusnahaga merisaarmaid. Rohkesti oli ka vaalu.
Selles erakordselt soodsa kliimaga piirkonnas valitsesid hispaanlased, hoides oma võimu mõõga ja risti abil ning garnisonide ja katoliku kiriku misjonäride toel. Ristitud indiaanlasi sunniti harima misjonäride põlde. Siia oli rajatud mitu katoliku misjoniasutust, mille juures elas umbes kakskümmend tuhat ristiusku pööratud indiaanlast. Nad töötasid argipäevadel peremehe kasuks põllul seitse tundi ning kaks tundi veetsid kirikus. Pühade ajal aga kestis palvetamine kirikus neli kuni viis tundi. Neid toideti kolm korda päevas odrakördiga, ubadega ja hernestega.
Indiaanlased elasid suurtes kivihoonetes. Igal perekonnal oli kambrike, mille kõrgus oli alla kahe meetri, pikkus ja laius neli meetrit, põrandaks oli kinnitambitud savipinnas, lagi puudus.
Hispaanlased püüdsid orjadeks vabu, veel ristimata indiaanlasi. Ratsutades täie hooga indiaanlase juurde, heideti talle kaela lasso, mille üks ots oli sadula külge kinnitatud; õnnetu tõmmati pikali ning lohistati maad mööda järele. Kui indiaanlane nõrkes, sidus hispaanlane ta kinni, jättis maha ja ratsutas teise järele. Kui vajalik arv indiaanlasi oli kinni püütud ja nende käed seotud, aeti nad kindlusse. Aga vägivald sünnitas vastuvägivalla – kättemaksuks tapsid indiaanlased hispaanlasi.
Montereys varustati laev toiduainetega, korrastati taglast, tihiti ja tõrvati üle tekiplangutused. Meeskond puhkas, suples madalaveelises laguunis ja nautis suurepärast kliimat. Peale ligi kaks nädalat kestnud peatust suundus „Kamtšatka” uuesti merele. Kurssi hoiti edelasse, Hawaii saartele.
Iga päevaga andis üha rohkem tunda lõunamere kuum hingus. Vähem kui kuu aja pärast, 19.oktoobri hommikul, ilmus horisondile kerge vulkaaniline suitsupilv ja seejärel Mauna-Loa mäetipp. Edasi purjetades jõudis „Kamtšatka” Hawaii arhipelaagi ühe suurema O`ahu saare traaversile ja peagi märgati kaunist, päikeses sillerdavat Pärlilahte.
Keskpäeval lähenes laev tasasel käigul rannale, rehvis purjed ja heitis kalda lähedal, paljude teiste laevade kõrval ankrusse. Pärismaalased tõttasid laeva juurde. Nad tõid müügiks puu- ja juurvilju, kuid küsisid mõne kookospähkli eest nuga või kääre, samuti rummi; kümned Hawaiile sissesõitvad laevad olid puu- ja juurviljade hinnad üles kergitanud.
Pärismaalased olid euroopalikult riietatud, kuid siiski veidi isemoodi, justkui oleks neil olnud ainus ülikond kolme peale – üks uhkeldas pikkades pükstes ilma särgita, teine käis ringi särgis ilma püksteta, kolmas oli palja ihu peale tõmmanud vana pintsaku.
Kapten Golovnin suundus Wrangelli, Lütke ja Fjodor Matjuškini saatel kaldale, et külastada Hawaii saarte kuningat ning ühtlasi käia ära paigas, kus 12.veebruaril 1779 oli hukkunud kapten Cook.
Auväärses eas aga selge silmavaatega, värvikirevas riietuses, sirge seljaga kuningas Kamehameha I istus oma võrdlemisi tagasihoidlikult sisustatud kuid suures, puitsõrestikust kokku seatud ja palmilehtedega kaetud onnis, ümbritsetuna kaaskonnast ja nõunikest. Temast õhkus tarkust – ta oli endale allutanud Hawaii saarestiku tähtsamad saared ja jõudnud luua juba midagi riigi taolist, kuigi tegelikult ajasid saarel oma asju Ameerika kaupmehed. Aga oma alamate üle oli kuningal suur võim, millesse ameeriklased ei sekkunud. Kui kuningal tuju oli, võis ta võtta elu igalt tema võimu all olevalt saareelanikult. Käitumisnorme kehtestati tabudega. Kuningas võis panna tabu kõigele, millele ta vaid tahtis.
Õukonna hulgas märkasid meremehed üht lühikest kasvu heledanahalist, euroopalike näojoontega pärismaalast. Tegelikult oli see nendele saartele pidama jäänud portugallane Eliot de Castro, kes tegutses kuningas Kamehameha nõunikuna ehk välisministrina, nagu ta ennast ise tituleeris.
Tervituste vahetamise ja kingituste üleandmise järel pakkus kuningas külalistele rummi ja jõi ka ise mitu suurt peekritäit. „Kamtšatka” külastuse ajaks oli juba väga laialt levinud pärismaalaste hulgas alkohoolsete jookide tarbimine, millega neid varustasid Hawaii saarte suurepärastesse lahtedesse sisenevad kauba- ja vaalapüügilaevad vastutasuks sigade, samuti juur- ja puuviljade eest.
Kuningaga jäeti südamlikult hüvasti. Seejärel juhatas välisminister Eliot de Castro külalised kapten Cooki hukkumispaika. Teerada viis läbi väikese küla. Selle moodustasid korrapäratult paiknevad ehitised, mis meenutasid palmilehtedega kaetud kuure. Onnid olid ehitatud kivisele platsile, mida piiras madal puust tara. Wrangell pistis pea ühe onni ukseavast sisse – onn haises üpris ebameeldivalt ja oli üsna räpane, sest koos inimestega elasid seal koerad, sead ja kanad. Koduloomadest leidus saarel juba hulgaliselt sigu, hobuseid, kitsi ja veiseid, keda olid siia toonud meresõitjad. Palju oli koeri; nende liha tarvitasid saareelanikud meeleldi toiduks, kuid koeri peeti ka lemmikloomadena niikaua, kuni neid ära ei söödud. Aga Hawaii põliselanikud ei mõistnud loomi hoida ega neid karjatada; loomad jooksid laiali, metsistusid ja paljunesid sellisel hulgal, et rikkusid pärismaalaste istandusi. Kord tuli mägedest alla kari lehmi ja härgi, kellede vastu saatis kuningas terve sõjaväe, kuid ka need ei saanud härgadega hakkama.
Eliot de Castro juhtis külalised mere ääres asuva suure kivi juurde Kivi lähedal kasvas jäme puu, selle tüvelt oli suur tükk maha rebitud. Selle oli tekitanud suurtükikuul, mis tulistati peale seda, kui kapten Cooki oli odaga rünnatud ja ta näoli vette kukkus. Wrangell ja Lütke seisid kaua sügavas mõttes palja päi kivi juures. Vaikselt lahkuti kapten Cooki hukkumispaigalt ja pöörduti tagasi laevale.
1818. aasta 29.oktoobri päikeseloojangul hiivas „Kamtšatka” ankru ja purjetas merele. Laev oli varustatud värske joogivee ning troopiliste puu- ja juurviljadega ning merereis võis jätkuda.

Üheksas peatükk. Napoleoni mõtisklused Saint Helena vangistuses. Napoleon rajab ümber oma maja kauni lilleaia. Napoleon ja Uus Testament.

Päev päeva järel vahtisid Inglise ohvitserid Napoleoni majakese poole, pöörates tähelepanu igale liigutusele; neile ei jäänud märkamatuks ka sisalike sebimine päikesesoojal katusel. Signaallippudega anti kubernerile teada igast Napoleoni liikumisest – kindral Bonaparte ületas nelja kilomeetri piiri, ta on saatjatega, ta on saatjateta, ta sõidab ratsa, ta sõidab kalessis. Ainult üht lippu ei tulnud kunagi heisata – sinist lippu, mis pidi kuulutama hirmu- ja õuduseteadet – kindral Bonaparte on põgenenud.
Nelja kilomeetri kaugusel, ringis ümber Longwoodi, seisid iga viiekümne sammu taga valvepostid. Ööseks koondusid nad tihedalt ümber hoone. Keiser, kes kolmekümne aasta kestel oli harjunud ratsutamisega, ei tohtinud inglise ohvitseride saateta ületada oma nelja kilomeetri piiri, nende saatel aga võis ratsutada ainult kaheksa kilomeetri kaugusele. Napoleon protesteeris: „Ma ei taha tunnustada ühegi teoga, et ma olen vang.” Saint Helena saare kaitseks oli kohal terve väesalk. See oli paigutatud Jamestowni, saare ainsasse linnakesse.
Kuni 1816. aasta aprillini kuulus ülemvalitsus saarel admiral Cockburnile, seejärel kuni Napoleoni surmani oli kuberneriks Hudson Lowe, nürimeelne ja piiratud silmaringiga ametnik-bürokraat, kes kartis kõike maailmas, kõige enam aga oma vangi. Hudson Lowe oli keskmistes aastates, punajuukseline, tedretähniline, suure sammaspoolega põsel, kõhn kindralimundris härra. Ta liigutustes väljendus rahutus ja ebakindlus; ta silmad heleblondide kulmude all ei vaadanud mitte kunagi mitte kellelegi otsa.
Napoleoni teener Cipriani võis enda üle uhkust tunda, sest ta, olles seersant, võitis kord rünnakuga Capri saare, mille kuberneriks oli olnud Hudson Lowe. Teine Napoleoni teener, korsiklane Santini, aga plaanis Saint Helena kuberneri tappa. Õnneks jõudsid kuuldused sellest Napoleonile, kes korsiklase plaani koheselt ära keeleas, samas aga märkis endamisi heakskiitvalt: „Niisugused me oleme, korsiklased!”
Saarel olid ka teiste riikide – Prantsusmaa, Venemaa ja Austria esindajad, kes said igapäevaselt ettekandeid Napoleoni kohta.
Napoleonile oli kogu ta eelneva elu jooksul tundunud, justkui seisaks ta üksi maailma vastu, ja seetõttu pidi ta ühtepuhku ennast näitama. Nüüd, Saint Helena saarel, näitas ta ennast kõnelejana, et maailmale sugereerida oma olemust. Kuulajatena kasutas Napoleon ära Saint Helenale põiganud laevade ohvitsere. Paljude maade fregattide kaptenid, olles pikkadelt merereisidelt tagasiteel Euroopasse ja Ameerikasse, heitsid veetagavarade täiendamiseks ankrusse Jamestowni lahte. Nad leidsid Napoleoni poolt lahket vastuvõttu, sest külalised kandsid tema vaimuvärskuse mööda kogu maailma laiali, tekitasid elevust tema kasuks, tema kuulsus kestis ja laienes.
Napoleoni keskustelud kestsid sageli tunde, seejuures suundus ta ilma igasuguse üleminekuta ühelt teemalt teisele, ning alati oli ta suurema osa sellest üksi kõnelenud. Kõneldes kõndis Napoleon mööda tuba edasi-tagasi, ta žestid olid harukordsed – jõulised ja ägedad, miimika justkui enne otsustavat lahingut ning ainult ärevuses lahkus üks käsi teisest, sest neid hoidis ta ikka seljal, otsekui seades tugevat rinda laialt vastu kogu maailmale. Aeg-ajalt jäi Napoleon ühe või teise külalise ette seisma, rääkis talle silma vaadates ägedalt ja noomivalt:
„Pead, kes muutsid maailma, ei ole seda kunagi saavutanud eliidi mõjutamise kaudu, vaid alati mõjutades masse… Kaks tõstekangi panevad inimese liikuma – omakasu ja hirm. Armastus on halb enesepettus, uskuge mind! Mehed peaksid olema kindla südamega ja kõva tahtega, tundeõrnused jätame naistele. Aga siiski, Josèphine`i ma armastasin, kuid ma olin siis ju kõigest kahekümne seitsmene… Loodus on loonud naised meeste omandiks, otsekui puu, mis vilja kannab, on aedniku omand. Igas majapidamises peaks olema kuus last. Neist sureb keskmiselt kolm. Ülejäänud kolmest peaksid kaks asendama isa ja ema, kolmas oleks ettenägemata juhtumiks. Naise ülesanne on lapsi sünnitada, kuid ainult oriendi naised mõistavad oma kohta päikese all ja on õnnelikud. Õrnadel daamidel on kaunidust, võrgutamisvõimet – enam kui küllalt. Pidage meeles – ühe naise peale, kes meid õilistab, tuleb sada, kes meid rumalusteni viivad…”
Napoleon dikteeris Las Cases`sele oma mälestusi ja mõtteid; ka kirjutas Las Cases üles jutuajamised Napoleoniga. Samas aga ei olnud need objektiivsed mälestuste pildid, mitte ajalooline tõepärasus, vaid valitud katkendid sellest, missuguse kujutluse neist faktidest soovis sisendada Napoleon järeltulevatele põlvedele. Napoleon ei lakanud kahetsemast, et ta lahkus vallutatud Egiptusest ja et ta Acre`i kindlust vallutamata oli tulnud 1799. aastal Süüriast tagasi. Tema arvates oleks ta pidanud jääma itta, vallutama Araabia ja India ning olema idamaa, mitte aga lääne keiser. „Kui ma oleksin vallutanud Acre`i kindluse, oleksin ma suundunud Indiasse. Kelle käes on Egiptus, see valitseb ka India üle,” kordas Napoleon sageli.
Inglise ülemvõimu Indias Napoleon põlastas, märkides, et kui ta oleks isegi väikese väesalgaga Indiasse jõudnud, siis oleks ta inglased sealt minema kihutanud.
Pikka, kakskümmend aastat kestnud üleeuroopalist hirmsat verevalamist, mille keskpunktis Napoleon oli ja milles ta etendas otsustavat osa, ei meenutanud ta vähimalgi määral kui midagi kurba, rasket, mis oleks olnud suuteline tumestama ta hinge kas või üheks hetkeks. Napoleon ihkas vallutusi, ta ainuke ja tõeline armastus oli sõda.
Oma meeleolu Napoleon varjas. Ta püüdis olla jutukas ja elav; see võimaldas tal endalgi oma kurbust unustada. Oma olukorda talus ta stoilise rahuga, aga seda ainult väliselt.
Noore brigaadikindralina oli Napoleon olnud arvamusel – vanemad peavad oma järeltulijatele pärandama ainult kaks asja – tervise ja mõistuse; kõik muu olgu laste enda teha. Nüüd aga oli ta üha sagedamini haige, kannatas kõhukrampide all. Tema eest hoolitsev meedik pakkus mitmesuguseid arstirohtusid, kuid Napoleon sõnas põlastavalt: „Minu tervisele mõjub kõige paremini ainult üks arstirohi – viige mind Euroopa rannikule ning andke minu käsutusse 200 000 sõdurit ja sadakond suurtükki.”
Kuigi haigus oli asunud purema Napoleoni keha, pesitses tema hinges ikka veel kindral, kes ihkas lahinguid. Päevade kaupa seisis Bonaparte kaartide ees, justkui kavandanuks ta uut sõjaretke. Napoleoni silmad libisesid üle kaardi, mälestused elavnesid, silme ette kerkisid sõjakäikudel läbitud paigad – Egiptus, Venemaa…, ja unistustemaad – India, Austraalia… kogu maailm.
Napoleon väljus majast harva. Oma valges flanellhalatis, pruunides kingades ja punases sallis käis ta ümber piljardilaua. Melanhoonselt vilistades lõi ta aeg-ajalt piljardikuulidele ja dikteeris mõned fraasid toanurgas istuvale kirjutajale; Napoleon dikteeris oma memuaare.
Hommikupoolik kulus Napoleonil lugemisele. Kakskümmend viis aastat ei olnud tal olnud aega lugemiseks, kuigi noorukina oli ta neelanud alla terve raamatukogu. Nooruses seisis ta ajaloo suletud uste taga ja luges kõike, mis näitas teed ajalukku. Nüüd oli ta sisenenud ajalukku ja luges kõike, mis andis teada, kuidas sinna jääda. Napoleoni paelus „Ilias”, ja nüüd alles mõistis ta Homerost, oma ajastu luuletajat, ajaloolast ja geograafi.
Lõuna lähenedes asus Napoleon riietuma dineeks. Kõik pidi asuma omal kohal, nii nagu see oli olnud endistel aegadel. Vana roheline kuub, auleegioni orden, sukad ja pannaldega kingad, teenrid Pariisi kuldlivreedes, lampidel kotkastega kroonitud klaaskuplid, mitmeharulised küünlajalad. Ta pidas ennast ikka veel keisriks ja käitus keisrina. Härrad ilmusid tema seltskonda kindralimundrites või õukondlaste riietuses. Kammerteener Cipriani lõikas liha tema majesteedile, serveeris seda tseremoniaalselt.
Külastajatest teatas saabastes ja mõõgaga kindral-adjutant.
Õhtuti jutles Napoleon Las Casas`ga noorusmälestustest, seejärel pöördus kindral Courgaud` poole: „Räägime naistest, mul ei ole kunagi nende salapäraste ja valelike olendite jaoks piisavalt aega olnud, mul oli alati kiire. Ah, nii või teisiti, naised jäävad naisteks, aga daamid on pelgalt meeste mõttekujutlus.”
Aetuna nostalgiast, käskis Napoleon oma teenril tuua mõned vanad esemed. Ta pilk libises üle konsulimundri, Lyoni`i linna kingituse, üle Wagrami lahinguaegsete kannuste, üle mantli, mida ta kandis Marengo lahingus. Saatnud teenri asjadega minema, võttis Napoleon oma põlvele seitsmeaastase Montholoni, hüpitas teda ja jutustas valmi hundist ja lambast. Laps naeris heledalt, kinkides Napoleonile lõbusa pooltunni. Keiser ohkas õhtul rahulolevalt: „Kui ruttu aeg täna on läinud! Missugused mõnusad, õnnelikud tunnid!” Magama heites aga sõnas endamisi kurvalt: „Millise kasvatuse saab minu poeg Napoleon Franz? Kas Habsburg`id õpetavad talle põlgust oma isa vastu? Kohutav mõte!”
Oma perekonda, keda Napoleon korsiklasena väga armastas ja kelle eest keisrina hoolitses, ei näinud ta enam iialgi. Lucien ja Joseph olid Ameerikas, hiljem suundus sinna ka Jèrome. Vennad kandsid eksootilisi krahvitiitleid.
Levisid kuuldused, et oma ekskuningale Josephile olid Mehhiko mässulised trooni pakkunud, et ta Mehhiko kuningana soojendaks Hispaania ja Prantsusmaa suhteid. Kuid Napoleoni kurvastuseks Joseph keeldus, sest ta armastas liialt elunaudinguid ega soovinud veel kord endale võtta trooni koormat.
Napoleon heietas ikka ja jälle mõtteid, mis olid mitte vangi, vaid keisri arutlused: võib-olla siiski oleks tulnud koheselt nõustuda politseiminister Fouchè ettepanekuga ja põgeneda Ameerikasse, sealt juba edasi Mehhikosse, et haarata valitsemisohjad enda kätesse. Liiga palju ameerika asunikke oli imbunud Mehhiko Texase aladele ja nad liikusid aina edasi… Napoleon ühmatas endamisi põlglikult, ja otsekui oleks ta juba Mehhiko valitseja, otsustas – ameeriklased Texasest välja, ja üldse, kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerika tuleb ühendada üheks riigiks, Ladina-Ameerika Ühendriigiks. Looduslikud piirid, Andid, mäed ja mäekurud ei tohiks olla takistuseks.
Napoleonile meenus tema esimene, Itaalia sõjakäik üle Alpide – ees ootasid võidud, kuulsus ja au. Ta silme ette kerkisid lumised, kuuvalguses helklevad mäed, kirkad tähed külmas taevas, kärekülmad ööd lõkketule ääres ja Josèphine`i armastuskirjad, kuigi üsna lühikesed, ja mitte eriti kirglikud… Napoleon ohkas – vaene Josèphine on surnud, nüüd ei kirjuta ta oma kindralile, oma keisrile enam mitte ühtegi rida …
Napoleoni mõtted pöördusid uuesti perekonnale.
Kergemeelne õde Caroline oli palunud emalt raha, kuid sai vastuseks keeldumise – kõik kuulub keisrile, kes oli andnud vaesele Korsika perekonnale rikkuse ja hiilguse. Hortense ja Pauline olid uuesti hakanud osavateks kuningakoja kummardajateks.
Raskelt ohates luges Napoleon ema kirja, mis aastate möödudes lõpuks temani jõudis.
„Ma olen väga vana ja ma ei tea, kas ma toime tulen kahe tuhande miili pikkuse reisiga. Aga mis sellest, kui ma suren seal, siis suren ma vähemalt Sinu juures!”
Emal ei lubatud Saint Helenale sõita. Kogu järgneva elu Roomas, paavsti kaitse all, pühendas ema sellele, et saavutada pojale tervemat asupaika, kas või Assoori saartele, ikkagi kodule lähemal. Aleksander I ei olnud sellele vastu, kuid Inglismaa ja eriti Habsburgid olid otsustanud Napoleoni jätta kuni surmani sellele kaugele kaljusaarele ja keegi ei saanud seda otsust muuda.
Maria Walewska, Napoleoni truu kaaslanna, oli lesestunud ja peagi abiellunud ühe aadlikuga Prantsusmaalt. Napoleon kiitis selle heaks, seejuures märkis muheledes, mõeldes oma pojale ja pidades silmas neid tohutu suuri summasid, mida ta pojale oli saatnud: „Krahvinna on vist palju kõrvale pannud.”
Kahetsusega võttis Napoleon vastu teate, et kuningas Murat ja marssal Ney olid maha lastud – nad olid teda mitmeid kordi reetnud, samas aga oli nende seltsis, rasketel sõjakäikudel ja lahingutes, möödunud Napoleoni noorus. Meenutades Marmonti, oma kauaaegset kaaslast, kes ta reetis kõige otsustavamal silmapilgul ja kes nüüd õnnelikuna elas Bourbon`ide soosingus, märkis Napoleon: „Mul on kahju Marmont`ist, ta polnud halb mees. Ta oleks pidanud enese pigem maha laskma, selle asemel et teadlikult reeta. Nii nõrk on inimese loomus; aga siiski, on inimesi, kes tahavad olla keegi, selleks midagi tegemata, ja on neid, kes tahavad midagi teha.”
Ikka ja jälle suundus Napoleon mõttelennul Euroopasse – võib-olla siiski Prantsusmaa kutsub mind! Veel säilis lootus, mingi väike säde, mis soodsate asjaolude kokkulangemisel võis paisuda leegiks. Napoleonini jõudsid kuuldused, et mingid hulljulged ameeriklased olid valmis miljoni frangi eest ta varastama ja viima Ameerikasse. „Viivad Ameerikasse? Mida suudab pakkuda Ameerika? Mehhikot? Kahtlen selles. Vabadust? Vabadust ilma võimuta!” Keiser pöördus järsult kindral Gourgaud`i poole: „Keelduda!”
Kuulsus oli Napoleonile see kõige kõrgem, õieti ta ainus enesetunde siht. Sinna voolasid kõik tema jõud: tunne, et sa oled Ainus, ajalooline meel, autunne, väärikus, poisikese unelmad, nooruki kavatsused, mehe teod. Alati rõhutas Napoleon enne igat lahingut oma kindralitele ja marssalitele: „Kuulsus teeb surematuks, kuigi inimesena siin maapeal tuleb surra. Pigem mitte elanud olla, kui mitte jätta oma olemasolust jälge.”
Just hirm kaotada jälge oli põhjus, miks Napoleon keeldus päris viimases lõpus rahulepingu sõlmimisest. Ta ei suutnud loobuda neist maadest, mille vallutamine oli olnud osa tema kuulsusest, tema jälg maapeal. Alles oma elu lõpupäevadel langes Napoleon raskemeelsusse, sõnades: „Kuulsus seob mineviku tulevikuga, millest teda lahutab kuristik. Minu pojale ei jää muud kui minu nimi.”
Napoleon tavatses seista mereäärsel kaljul, kolmnurkne kübar peas, käed seljal, rohelisel kuuel auleegioni täht. Silmadega püüdis ta igat laeva, mis silmapiirile ilmus ja jälle kadus. Ta ootas ühtainsat laeva, mis tuleb ja kutsub keisri pardale, et täies purjes kiirel sõidul viia ta Prantsusmaale – Prantsusmaa vajab teda… Aga see laev jäi tulemata… Lootus, et Prantsusmaa teda veel vajab, hakkas kustuma. Nüüd võttis Napoleon käsile oma elu viimase tegemise.

Valges kuues ja laias õlgkaabus, seisis Napoleon juba päikesetõusul oma maja taga, labidas käes. Kogu tema õukond, kõik, kes viibisid koos Napoleoniga sellel üksildasel saarel, olid tööriietes väljunud ja ootasid Napoleoni korraldusi. Napoleon lõi labida maasse ja, justkui kindral enne lahingut, laotas laiali suure paberilehe ning uuris enda joonistatud aia kavandit – siia tulevad lilled, siia põõsad, aga siia virsikud, apelsinipuud, ja oma akna alla tamm.
Töösse olid kaasatud kõik – Napoleoni saatvad kindralid ja nende abikaasad, prantsuse teenrid ja inglise tallipoisid; ka arst pidi käed mullaseks tegema, samuti Montholon ja Bertrand. Napoleon teadis, et võõrsil juuri ajada on raske. Ta laskis tassida mulda, kobestas seda omakäeliselt ja kui puukene või põõsas oli mulda istutatud, kastis neid hoolikalt ja ilmse rahuloluga. Õhtuti rääkis Napoleon õhinal ja resoluutse häälega aiast ja sellega seotud järgmise päeva ülesannetest, justkui seisaks päikesetõusul ees järjekordne lahing.
Seitsme kuu möödudes oli „lahing” võidetud. Saint Helena kuberneri Hudson Lowe seitsmeteistkümneaastane tütar Lily tuli Napoleoni aeda vaatama ja leidis selle olevat kauni. Napoleon oli loonud imetlusväärse, õrna, lõhnava lilleaia ümber oma väikese maja. Märgates punaste rooside juures seisvat Napoleoni, Lily esialgu kohmetus, kuid kogus end kiiresti ja tegi Napoleonile tütarlapseliku kniksu. Üle keisri kivistunud näo libises tundevari; ta hindav pilk embas neiu sihvakat keha ja ta köhatas tunnustavalt. Napoleon ei olnud kunagi ükskõikne õrnema soo vastu, kuigi oli nendega suhtlemisel mitte eriti galantne, ja alati kiirustav…
Keiser Bonaparte oli võitnud oma elu viimase „lahingu”, millega ta küll ei läinud ajalukku, aga pälvis nii sõprade kui ka vaenlaste heakskiidu. Nüüd jalutas ta oma aias, vaatles puukesi ja põõsaid; punaste rooside peenra juures kerkis tema silme ette Josèphine …
Sageli jäi Napoleon aias kõndides äkitselt seisma ja pööras pilgu taevasse – jälgis pilguga kajakaid ja pilvi. Aga üha harvemini peatus ta pilk horisondil; ta ei oodanud enam laeva, mis oleks ta viinud Prantsusmaale, keisrina valitsema.

Aastate möödudes, kui Napoleoni hing sai vabaks ja tema keha puhkas mullas, saabus Saint Helena saarele üha enam üle Atlandi ookeani purjetavaid laevu, et teha siin väike peatus, puhata ja värskendada joogiveevarusid. Meremehed kõndisid hardustundes Napoleoni aias, imetlesid iga puud ja põõsast, peatusid punaste rooside peenra ees ja aednik selgitas – selle puukese ja selle põõsa istutas omakäeliselt keiser Napoleon, kobestas mulda ja kastis; neid punaseid roose armastas keisrinna Josèphine, Napoleoni abikaasa.
Meremehed, olles peale pikka, ränkrasket ja ohtuderikast merereisi jõudnud koju, rääkisid vaimustustundega Napoleoni aiast, seejuures teadmata Napoleoni impeeriumist mitte midagi või teades väga vähe. Napoleoni kätetööna Saint Helena kaljusele pinnasele loodud väike lilleaed kestis peale tema surma veel aastakümneid, kuigi tohutu suur Napoleoni impeerium kadus koheselt peale tema troonist loobumist.

* * *

Napoleoni haigus süvenes, ratsasõidust oli ta juba ammu loobunud ja üha harvemini sõitis ta nüüd ka kalessis. Aga ta ei suutnud elada ilma kaaslastega suhtlemata; alati võttis ta üles ühe või teise teema ja esitas katkendlikult oma mõtteid, ägedalt ja vastuvaidlemist mittesallival toonil.
„Roomlased olid arusaamisel, et terves kehas terve vaim; keha oli esmane, vaim selle teenistuses. See võis olla nii ajal, kui võideldi mõõkadega ja kaitsti ennast kilpidega. Praegu otsustavad lahingu suurtükid. Kahtlemata on loomal vaim keha teenistuses, et loom mõistaks jälitada saaki ja tagada endale kõhutäis.” Napoleon tõstis iseteadvalt oma lühikese kere otsas asetseva kõrge laubaga pea ja kuulutas: „ Inimese puhul on keha vaimu teenistuses ja sellega eristubki inimene loomast. Ma ei näe mitte mingit muud erinevust looma ja inimese vahel. Mis mõte on inimesel omada tervet ja tugevat keha ilma vaimuanneteta? Mis mõte on rikkusel ilma vaimuanneteta? Loomalik eneserahuldamine! Maapeal on ju piisavalt suuri, tugevaid loomi.”
Üha sagedamini pöördusid Napoleoni mõtted religiooni ja Jumala poole.
„ Kuidas sellest aru saada, et Jumal laseb kellegi valitseja tuju ajendil tuhaneid inimesi lahinguväljale viia, et nad tema eest sureksid… Kui meie silm teda ei näe, siis ei ole ta seda tahtnud, et meie tunnetus ulatuks niikaugele… Usutakse Jumalat, sest et kõik meie ümber sellest teatab… Religioonil on lehmarõugete süstimise väärtus, kuna ta meie kalduvust imedele rahuldab. Varandusliku ebavõrdsuseta ei saa ühiskond püsida, aga Uus Testament oma käskude ja keeldudega loodi selleks, et vaene mees rikast maha ei tapaks. Kes prassija kõrval nälga sureb, see võib enne surma ennast lohutada usuga igavikku ja ülestõusmisse, kus tuleb üks teine jaotus… Mis on surm, või kuidas seda defineerida? Millal lahkub hing kehast? Kunas saab keha hinge? Ma kaldun arvama, et inimene on fluidumite ja atmosfääride saadus. Aju imeb neid sisse ning annab peale surma eetrile tagasi, kus neid teised ajud jälle sisse imevad.” Siinjuures aga Napoleon korraks vakatas, mõistes, et taolisel viisil võiks tekkida uus Napoleon ja ta lausus iroonilise muigega:
„Noh, armas Gourgaud, kui me surnud oleme, siis oleme lõplikult surnud.”
Ikka ja jälle pöördus Napoleon oma India unistuse juurde tagasi. Kahetsusega sõnas ta oma kaaslastele: „Kui Acre`i oleks langenud, siis oleksime kiirmarsil tunginud Alepponi, oleksime kaasa tõmmanud kristlased, druusid ja armeenlased, oleksime ruttu jõudnud Eufratini, siis oleksin Indiasse läinud ja igal pool uut maailmakorda loonud. Aga need on oleksid; kõik, mis sünnib, on ette määratud, keegi ei saa põgeneda oma saatuse eest”

Kümnes peatükk. “Kamtšatka” siseneb Manila sadamasse. India ookean. Parunid Wrangell ja Lütke jälgivad läbi pikksilma kaljuserval seisvat Napoleoni. Üleannetud Assori saarte nunnad. Kodune Soome laht. Ümbermaailmareis on lõppenud.

1818 aasta viimastel kuudel purjetas „Kamtšatka” oli ikka veel Vaikse ookeani järskudes muutlikes tuultes ja vihmas ning troopilises äikeses. Kasutades ära kirdepassaati, hoidis kapten kurssi Mariaani saarterühma kuuluvale Guamile. 19. novembri hommikul lähenes laev saarele ja heitis ankru tuultest ja lainetest varjatud Umata lahes. Ees seisis laeva taglase korrastamine; laevatööst vabad meremehed said nautida meeldivat puhkust.
Saarel viibis ainult paarkümmend hispaanlast, kõik teised olid pärismaalased. Saar oli välismaailmaga ühenduses laeva abil, mis tuli Manilast, hispaanlaste valdusse kuuluvatelt Filipiinide saartelt. Sõiduks Manilast Guamile kulus viiskümmend päeva või enam. Tagasisõit sooritati pärituulega kaheteistkümne kuni viieteistkümne päevaga. Välismaa laevad ilmusid Guamile ainult mitme aasta järel ja elanikele oli see suureks pidupäevaks, sest algas kauplemine; laevadele pakuti rikalikus valikus toiduaineid. Ka „Kamtšatka” võeti vastu külalislahkelt.
Vahist vabal ajal jalutasid mitšmanid Wrangell ja Lütke mööda saare maalilisi mäekülgi ja istandikevahelisi teeradasid. Hispaania kolonistid olid põliselanike tööjõudu kasutades rajanud mäenõlvadele, orgudesse ja aasadele ulatuslikud riisi, maisi, banaani, bataati, kookospalmi, leivapuude ja jamsi istandused. Lisaks neile oli sisse toodud uusi taimi ja põllukultuure – kasvatati arbuuse, meloneid, viinamarju ja tubakat. Paljudel väikestel asustamata saarekestel peeti sadu lehmi, kes metsikult ringi luusisid ja paljunesid.
Kõige suuremat huvi pakkusid meremeestele erilised, tohutu suured mariaani võitluskuked, keda veeti välja Filipiinide saartele. Meremeestel polnud juhust varem mitte kordagi ja mitte kusagil näha selliseid kanatõu hiiglasi ja nii trotslikke kakluses kui seda olid mariaani kuked. Elanikud, kukevõitluste kirglikud harrastajad, hindasid kukkesid kõrgelt ja müüsid neid väga kallilt Manilasse. Mariaani kukkesid peeti hiina võitluskukkede järel parimateks võitlejateks.
Olles varustatud värske vee ja toiduainetega, võttis „Kamtšatka” kursi Filipiinidele. Soodsas pärituules jõuti Guamilt Manilasse seitsmeteistkümne päevaga. 12. detsembri õhtul lähenes fregatt Manila reidile ja heitis ankrusse üheteistkümne miili kaugusel linnakesest. Laeva ümbritses vaikne lämbe öö. Ootamatult valgustas öist pimedust ilutulestik, rakettide välgatused – Manilas elanikud olid juba jõulupüha-eelses meeleolus.
Vastu hommikut hiivas „Kamtšatka” ankru ja ligines suurepärasele Manila sadamale. Raske oli leida laevale kohasemat ankrupaika kui see sadam – ta seisis laia ja meresõidule ohutu lahe kaldal; temasse suubus mitu suurt laevatatavat jõge.
Manilas oli palju kahekorruselisi kiviehitisi; tänavad olid heakorrastatud, nende ääres paiknesid suured kaubalaod. Üle jõgede viisid laiad tugevad sillad. Võrreldes paljude teiste Lõunamere ranniku ja saarte linnadega, tundus Manila olevad hiigelsuur – enam kui kümme tuhat elanikku, ühes eeslinnadega aga üle saja tuhande. Linn ja Hispaania koloniaalvalitsus sai tohutuid tulusid tubakamonopolilt; üsna suured olid tulud ka välismaalt sisseveetavate kaupade tollist. Filipiinidelt veeti välja suurel hulgal suhkrut, kohvi, puuvilla, indigot ja riisi.
„Kamtšatka” meremehed veetsid Manilas peaaegu kuu. Siin võeti värvikireva, imekauni, müstiliselt särava hiina ilutulestiku saatel vastu ka uus – 1819. aasta.
Trümmidest tõsteti karusnahad välja tuulutamiseks; enam kui kakskümmend tuhat riknenud merisaarma nahka tuli heita üle parda. Pesti ja puhastati trümmid, parandati taglas. Ees seisis purjetamine üle India ookeani.
Pärast kakskümmend viis päeva kestnud pidevat tööd oli laev valmis purjetamiseks üle India ookeani ja meremeestel tuli jätta hüvasti külalislahke Manilaga.
„Kamtšatka” jättis ahtri taha Filipiinid, läbis Sunda väina ja võttis kursi üle India ookeani Hea Lootuse neemele.
India ookeanis, 21. lõunalaiusel, täheldati haruldast loodusnähtust – päeval oli seniidis selgesti näha planeet Veenus; teda võis vaadelda kolme päeva kestel.
Olles India ookeani õnnelikult ületanud, sattus „Kamtšatka” Hea Lootuse neeme juures ränka tormi. Kallas vihma ja rahet. Lõpuks nädal aega kestnud torm vaibus ja laev jõudis välja Atlandi ookeani, kurss võeti põhja. Möödus palju laevapäevi ja ees ootas veel mitmeid kuid kestev purjetamine, aga juba valitses laevaperes tunne, et varsti jõutakse koju.
1819. aasta 20. märtsi koidikul kandis marsimadrus ette maast. Silmapiiril tõusis merest kõrge järskude kaljuste laavanõlvadega mägi. Vööri ette kerkis Saint Helena saar. Valgeharjalised lained veeresid vastu kaljusid ja purunesid pritsmeid lennutades. Saare ees seisid mitmed avatud kahuriluukidega fregatid, iga hetk valmis heiskama purjed ja sööstma lahingusse.
„Kamtšatka” rehvis purjed ja lähenes tasasel käigul sadamale. Laeva juurde sõitis Inglise korvett – uurima, kes ja milleks saabus. Läbi ruupori anti laevale luba heita ankrusse lahe läänekalda lähedusse. „Kamtšatkal” koristati purjed ja suurtükilasu kaugusel kaldast heitis fregatt ankru vette. Admiralilaevalt „Conqueror” saabus „Kamtšatka” poordi purjepaat ning pardale tõusnud leitnant andis teada, et hommikul võib kapten Golovnin koos teda saatvate ohvitseridega külastada Inglise kuberneri kindralmajor Hudson Lowe`d, admiral Plampinit ja Vene komissari Napoleoni juures, tiibadjutant krahv de Balmenit. Napoleoni külastamiseks tuleb taotleda eriluba.
Öösel ei lubatud ühelgi aerudega sõidukil, isegi inglaste omal, viibida rannal. Pimeduse saabumisel kurseerisid reidil inglise vahilaevad, kes valvasid selle järele, et kõikidel laevadel oleksid sõudepaadid üles tõstetud ja et rannalt ei sõidaks keegi reidile. Vahilaevad tundsid üksteist ära läbi ruupori hõigatava märgusõna järgi, mis määrati iga päev uus. Inglased, olles üleelanud Napoleoni vallutustest tulenenud hirmud, kontinentaalblokaadi, Inglismaad ähvardava Boulogne`i laagri ja Napoleoni põgenemise Elba saarelt, valvasid Napoleoni hoolikalt ja pidevalt. Rannapatareide ja Inglise admiraliteedi 74-kahurilise vahilaeva suurtükid olid ähvardavalt suunatud „Kamtšatkale”. Rannapatareide kohal lehvis Ida-India Kompanii lipp, mis omal kulul pidas üleval kohalikku garnisoni.
Vaevalt pimenes, kui laeva parda ääres peatus Inglise barkass ning ohvitser päris nõudlikult, kas keegi meeskonnast on kaldal. Öösel süttisid kaldal signaaltuled, nende kuma virvendas ebalevalt pimeduses. Õhus oli tunda valvsust, ärevust ja hirmu. Noored parunid Wrangell ja Lütke vaatlesid laeva pardalt uudishimulikult ja hämmeldunult tühja ja sünget, ümmargusest kuust valgustatud Saint Helena saare graniiti.
Järgmise päeva hommikul lasti „Kamtšatkalt” paat vette. Kaptenleitnant Vassili Golovnin, mitšmanid Wrangell ja Lütke ning Fjodor Matjuškin ronisid mööda fallreppi alla, madrused tõstsid aerud ja asusid ühtlases tempos sõudma, et viia ohvitserid Saint Helena saare randa.
Risti läbi kaljulõhe, mis viis orgu, kus asus Jamestowni linnake, oli peaaegu rannani kaevatud sügav ning lai kraav, nii et see ulatus ühest mäest teiseni. Üle kraavi viis kitsas sild. Merepoolsetele nõlvadele olid seatud raskepatareid. Ümberkaudsete mägede tippudelt paistis arvukalt samasuguseid patareisid.
Igal sammul kohati sõdureid ja jalaväeohvitsere. Vahel harva võis lisaks sõjaväelastele näha ka tsiviilelanikke. Saare ligi kolm tuhat elanikku elasid põhiliselt valvemeeskonna kulul, müües kõike väga kallilt. Kana maksis sama palju, kui Inglismaal lammas.
Meremehi võttis oma residentsis vastu Napoleoni valvemeeskonda kuuluv Vene komissar krahv de Balmen, kes kolme aasta jooksul ei olnud näinud mitte ainsatki kaasmaalast ja rõõmustas väga neid nähes. Vene meremehed soovisid kohtuda Napoleoniga. Krahv Balmen näitas üles vastutulelikkust ja saatis koheselt Napoleoni juurde oma käsundusohvitseri, et kooskõlastada visiidi üksikasju. Aga Vene meremeestel tuli pettuda – Napoleon keeldus järsult nende külaskäigust; Venemaa ja sellega seotud sõjakäik tekitasid alati tema hingest masendust.
Parunid Wrangell ja Lütke pöördusid Napoleoni valvemeeskonda juhtiva krahv de Balmeni poole temale koduses saksa keeles, paludes võimalust vähemalt eemalt vaadata Napoleoni. Krahv Balmen, tulles vastu noorte Eestimaa parunite soovile, nõustus. Kapten Vassili Golovnin, parunid Wrangell ja Lütke ning Matjuškin istusid suurde kalessi ning ratsa sõitva krahv de Balmeni ja mitme vahiohvitseri saatel suundus seltskond Napoleoni maja juurde.
Napoleoni maja paiknes Longwoodi aasal, kümne versta kaugusel Jamestowni linnakesest, ainsast enam-vähem suuremast asustatud punktist sellel saarel. Mööda teed, mis viis linnast Napoleoni elamuni, sõitsid pidevalt inglise ratsapatrullid. Kolmkümmend tunnimeest kõndisid mööda Longwoodi aasa ümbritsevaid kaljusid. Krahv de Balmen viis külalised oru piirini, mille väike platoo oli ümbritsetud kaljudega vahelduvatest kuristikest. Selles orus paiknes Napoleoni maja. Mägiaasalt avanes vaade merele.
Krahv de Balmen tõmbas taskust väikese, kullatud, pärlmutterkaunistustega kokkupandava pikksilma ja ulatas Wrangellile. Wrangell libistas pilgu üle kaljude ja märkas tunnimehi – ühed seisid paigal, teised liikusid ühe kalju juurest teise juurde. Aeg-ajalt sõitsid mööda teed patrullid, hüpeldes siledaks kammitud laka ja lühikeseks lõigatud sabaga šoti hobuste seljas.
Mitšman Wrangell libistas pikksilma piki kaljusid ja märkas siis kaljuserval liikumatut kuju. Kaljul seisis üksildane, tüsedavõitu, lühijalgne, ebamäärases eas mees; rohelisel kuuel auleegioni täht, peas kolmnurkne kübar. Lühikese kaela otsas suur, kõrge otsaesisega pea. Mehe tugeva lõuaga kivistunult nägu, justkui tuhmunud antiikne marmor, ei väljendanud ainsatki emotsiooni.
Parun Wrangell vaatles pingsalt seda üksildast meest, kes vähem kui kümme aastat tagasi oli hoidnud hirmu all tervet maailma. Järsku Napoleon liigutas end, astus kaljupangal kümmekond sammu, seisatas, pöördus ringi ja sammus tagasi; edasi ja tagasi…
„Napoleon Vallutaja,” sõnas Wrangell, ulatades pikksilma parun Lütkele.
„Prantsusmaa Suur Poeg!” vastas mitšman Lütke kerge irooniaga.
Parun Wrangell vangutas pead: „Suur Poeg, aga Napoleoni sõdade lõppedes oli Prantsusmaa territoorium väiksem kui tema sõdade alguses. Maadeavastused on siiski midagi enamat kui maadevallutused.”

* * *

Tõusva päikese kiirtes lahkus „Kamtšatka” Saint Helena saarelt. Jälle purjetas laev üksluisel merel, kuigi mitte ainuski hetk ei sarnanenud teisega, meri oli pidevas liikumises ja muutumises. Hommikul tõusis tohutu punane päikeseketas ookeaniveest, muutus kõrgemale tõustes väiksemaks ja heledamaks, sooritas vete kohal oma päevase teekonna ja vajus horisondi taha, värvides kogu taevalaotuse kuldsete toonidega. Nõrk tuul vaheldus järskude tormi-iilidega, millele järgnes lühike äikeseline vihmasadu. Nädal aega hoidis laeva kinni täielik tuulevaikus; päeval piinas mehi kõrvetav kuumus, öösel lämbe leitsak. Aga peagi asus puhuma ühtlane pärituul ja laev jõudis ohtlikust piirkonnast välja.
Peale pikka purjetamist randus „Kamtšatka” üksildasel Ascensioni saarel, mis asetseb Saint Helena saarest 1300 kilomeetri kaugusel loodes, 8 kraadi lõunalaiusel. Sellele saarele oli asutatud Inglise vahipost, et takistada Napoleoni põgenemist vanglaks muudetud Saint Helena saarelt.
Veetagavarade täiendamise järel reis jätkus. Kolmanda juuni hommikul, seitsmekümne neljandal purjetamise päeval, ilmusid horisondile läänepoolsed Assoori saared – Flores ja Corvo. „Kamtšatka” jätkas purjetamist, hoides kurssi Fayali saarele. Seda saart märgati juba kaugelt naabersaarel Picol asuva hiiglasliku kustunud vulkaani Pico Alto järgi, mis kõrgus üle merepinna enam kui kaks versta. Pico Alto oli mähitud tipust veidi madalamalt otsekui kergesse tüllipilve, mis muutis mäe veelgi suursugusemaks ja kõrgemaks.
Päevaloojakuks jõuti Fayali saare juurde. Tuul tõi maalt sidrunisalude aroomi. Reidil sõeluvatest paatidest kostus hispaania- ja portugalikeelset juttu, kõlasid laulud ja naiste kergemeelne naer… Fayali ilmeilusas lahes heideti ankrusse ja tehti kahenädalane peatus – meeskond vajas puhkust, taglas remonti, samuti tuli täiendada vee- ja toiduvarusid.
Seitseteist päeva veetsid meremehed Fayali saarel, puhkasid ja kosutasid end värskete puuviljadega. Saarel kasvasid lopsakad sidruni- ja apelsinipuud ning viinamarjapõõsad. Saarelt veeti välja veini, apelsine, sidruneid ja nisu. Ameerika konsul näitas oma aias apelsinipuud, mille otsast ta oli kord saanud kaksteist tuhat apelsini.
Saareelanikud tegelesid veinitegemisega. Ainuüksi Fayali saarelt saadeti teele mitukümmend laeva, millel laadungiks vaadid veiniga. Saarel oli hulgaliselt kirikuid ja nunnakloostreid. Nunnad ei ütelnud ära kesköistest romantilistest kohtumistest meremeestega… Rasestunud nunnad lahkusid kloostrist, kuid nad võisid sinna alati ka tagasi pöörduda.
Peatus Assoori saartel oli viimane enne Euroopat. „Kamtšatka” purjetas jällegi ääretul sinisel ookeanil, hoides kurssi Briti saartele. Teekonnal pärast Fayali saart muutis tuul sageli suunda ja oli suuremalt osalt vastu. Juuli keskel märgati öösel Edistoni majakat. Euroopa oli laeva vööri ees. 20.juulil saabus „Kamtšatka” Portsmouthi, täiendas laevavarusid ja jätkas koduteed.
23.augustil sisenes „Kamtšatka” Sundi väinadesse ja kümne päeva pärast avanes meremeestele kodune Soome laht. Peagi ilmus nähtavale Harivalla neem. Suursaare traaversil märgati kaubalaeva, mis oli hädas. Selle mastid olid tormis murdunud ja tuul kandis laeva kaldalähedastele kaljudele. „Kamtšatka” võttis hädasolija puksiiri ja vedas Kroonlinna.
1819.aasta 5.septembril kell kuus pärast lõunat jõudis „Kamtšatka” Kroonlinna reidile ja heitis ankrusse; meremeestel olid pisarad silmis. Kaks aastat ja kümme päeva kestnud merereis oli lõppenud.
Pikk merereis ja kolm ookeani olid Wrangelli, Lütket ja Matjuškinit karastanud ja teinud neist tõelised meremehed. Kogu maailma tuultest ja tormidest läbi käinud noored Eestimaa parunid Ferdinand von Wrangell ja Friedrich Benjamin von Lütke ülendati reisi lõppedes leitnantideks, Fjodor Matjuškinile omistati mitšmani auaste.

Üheteistkümnes peatükk. Napoleon on lootuse kaotanud. Fabian Gottlieb von Bellingshausen purjetab Antarktikasse. Jõulud jäämägede vahel. Lõuna-Georgia saared. Kapten Bellingshausen võtab kursi Austraalia mandrile.

1819. aasta oktoobri päikeselisel päeval seisis Napoleon Saint Helena saare kaljul ja vaatas merele. Ta ei oodanud enam laeva, mis tuleks ja viiks ta tagasi Prantsusmaale, keisrina valitsema. Nüüd vaatas merele üksik vang, maailma poolt hüljatud mees; vaatas tühjal pilgul, midagi lootmata ja ootamata. Mere mõõtmatu avarus ja tühjus tekitas Napoleoni hinges ängistust. Isegi meri oli oma üksluise rahulikkusega tema vastu, pakkumata vähematki vaheldust. Mitte ükski lind ei lennanud vete kohal, mitte ainuski pilv ei ujunud üle halli taevalaotuse. Üha harvemini tegid laevad sissesõite Saint Helena saarele, mõnikord ei saabunud kuude kaupa mitte ainsatki laeva.
Napoleon ohkas, kohenas oma kolmnurkset mütsi ja seadis ennast minekule, kuid äkitselt märkas ta horisondil tumedaid täpikesi, mis aeglaselt liikusid lõunasse. Tohutu suure kolmnurkse parvena lendasid meripääsukesed silmapiiril üle mõõtmatu vetevälja, suundudes oma pesitsuspaikadesse Tulemaale ja veel kaugemalegi, Antarktikasse, lõunapoolkera kevadesse. Linnuparve all, vee ja taeva piiril, paistsid silma ebamäärased valged laigud – kaks purjelaeva liikusid meripääsukeste parvega samal kursil, lõunasse.
Igatsuse ja kahjutundega jälgis Napoleon linnuparve ja selle all valendavaid purjesid, kuni need silmist kadusid. Ta oleks tahtnud linnuna lennata, üle merede ja mägede, või seista vabana laevalael, peakohal tuult täis purjed – ära sellelt mornilt kaljult, sellelt neetud, vanglaks muudetud saarelt.
Napoleon libistas pilgu veel korra üle horisondi, kuid silmad püüdsid ainult lagedat, tühja merd ja taevast.

* * *

Vene Ameerika Kompanii poolt varustatud järjekordne ekspeditsioon hoidis kurssi lõunasse, suundudes Antarktika jäistesse vetesse. Laevad, et mitte sattuda Atlandi ookeani ekvaatorilähedastes vetes valitsevasse, purjelaevu nädalaid ja isegi kuid oma nähtamatus surmahaardes hoidvasse tuulevaikusesse, purjetasid piki Aafrika läänerannikut, seejärel muutsid järsult kurssi ja võtsid suuna Saint Helena saarele. Olles Saint Helenast möödunud, asusid laevad uuele kursile ja suundusid läände, Brasiilia rannikule, et seejärel piki Lõuna-Ameerika kallast jätkata seilamist lõunasse.
Ekspeditsiooni ülemaks ja korveti „Vostok” kapteniks oli mereministeerium ja Vene Ameerika Kompanii määranud kaptenleitnant Fabian Gottlieb von Bellingshauseni. Bellingshauseni saatev väiksem laev, „Mirnõi”, purjetas kapten Mihhail Lazarevi juhtimisel.
Kapten Bellingshausen oli saanud Vene mereministeeriumilt juhised – purjetada Lõuna-Georgia saarteni, sealt sõita Lõuna-Sandwichi saarteni ja edasi rakendada kogu püüdlikkus ja ülimad jõupingutused lõunapoolusele võimalikult lähemale pääsemiseks, et kindlaks teha lõunamandri ehk Antarktise olemasolu. Vene Ameerika Kompanii poolt antud ülesanne oli veelgi konkreetsem – uurida, millised mereloomad elutsevad Antarktikas, kas neilt on võimalik saada väärtuslikku karusnahka või kasutada mereloomi muul tulutooval töönduslikul eesmärgil. Kindlaks teha, kas teised riigid, eeskätt Inglismaa, Hispaania ja Ameerika Ühendriigid on seal alustanud töönduslikku tegevust, millist nimelt ja kuskohas.
Vene Ameerika Kompanii vaevles kahjumis. Merisaarmad ja teised hinnalise karusnahaga mereloomad olid röövpüügi tagajärjel Vene Loode-Ameerika piirkonnas peaaegu hävitatud. Nüüd tõttas esimene Venemaa ekspeditsioon uurima Lõuna-Jäämerd ja selle rikkusi. Venemaa sirutas oma käed Antarktika järele, kiirustas osa saama sellest, mida tohutu Lõuna-Jäämeri võis pakkuda.

Saint Helena saar vajus aeglaselt silmapiiri taha. Pärituulest aetuna purjetas Bellingshauseni ekspeditsioon kiirelt edasi, hoides kurssi Rio de Janeirole.
2.novembril 1819 heitsid laevad ankrusse Rio de Janeiro külalislahkes lahes. Meeskonnale anti kahenädalane puhkus, laeval tehti viimaseid ettevalmistusi purjetamiseks Lõuna-Jäämere ülimalt ohtlikus piirkonnas keset jäämägesid, lumetuisus ja ududes.
20.novembril lahkusid laevad Rio de Janeirost ja suundusid Lõuna-Georgia poole. Nädalaid purjetati ühtlasel kursil. Ilm muutus üha külmemaks, sageli langes merele raske udu, tuul kord vaibus, kord puhkes äkitselt uuesti ja puhus järskude iilidena; aeg-ajalt mattus laev tihedasse lumetormi, taglas hakkas jäätuma. Kõigi tunnuste järgi ei olnud ajujääga kohtumine enam kuigi kaugel.
Nädal hiljem märgati esimesi jääpanku. Mere kohal lendlesid antarktilised linnud: hallid albatrossid, sinised tormilinnud. Lõunarumbidelt puhus tugev tuul, sadas lund, aeg-ajalt vajus merele tihe udu. Lainetus tuli läänest, millest võis järeldada, et selles suunas ei asunud läheduses mingit maad. Järgmisel päeval tuli laeval üha sagedamini loovida, et mööduda lainetes ulpivatest jääpankadest, kohati esines paakjäävälju, millesse sissesõit oleks ohustanud laeva kinnijäämisega. Ilm oli pidevalt sombune ja külm.
15.detsembri õhtul ilmusid nähtavale James Cooki poolt 1775. aastal avastatud Lõuna-Georgia saared. Kohati kattis mäetippe lumi, kohati paistsid paljad sünged kaljud. Mägede kohal venisid madalalt tumedad, rasked pilved. Saabunud videvik muutis saarte ilme veelgi ähvardavamaks; meremeestele tundus, justkui oleksid nad jõudnud maailma lõppu või põrgu eeskotta.
Jõuluööl liikusid „Vostok” ja „Mirnõi” rehvitud purjede all Lõuna-Georgia saarte läheduses, hoidudes ohutusse kaugusesse. Antarktika öises taevas vilkusid erakordselt kirkalt ja puhtalt tuhanded tähed. Suur ümmargune kuu valgustas Lõuna-Georgia saare lumiseid mäetippe, heites selle nõlvadele pikki sik-sakilisi varje. Ümber laeva ujusid suured kuuvalguses helklevad jääpangad ja jäämäed. Mõned neist olid nurgelised ja sileda pealispinnaga, paljude jäämägede külgedesse olid lained uuristanud sügavaid koopaid; teised jäämäed aga olid üsna veidra, isegi ebamaise väljanägemisega – meenutasid kirikutorne, sakilisi kindlusemüüre, mingeid ebamääraseid koletisi ja mereelukaid, kellede külgedelt rippusid alla jääpurikad. Jäämägede värvus varieerus kristall-selgest ja piimvalgest kuni rohelise, pruuni, erksinise ja isegi roosani.
Ootamatult pakkus üks kõrge tipuga, koonusekujuline jäämägi meremeestele hingevärinaid tekitavat vaatepilti – jäämägi äkitselt liigutas end, justkui unest ärganud elusolend, vajus siis kergelt viltu ja paiskus tohutuid veepritsmeid lennutades ümber. Jäämäe alt vabanev õhk tekitas vihast urinat, mis lõppes raske ohkega. Veel tükk aega kiikus tohutu jäämass küljelt küljele ja jäi siis veepinnale liikumatult lamama, justkui oleks tohutu mereelukas keeranud teist külge, et siis jällegi uinuda. „Eluka” küljepööramisest tekkinud lained ja veekeerised panid laeva küljelt küljele kõikuma. Aga sellega jõuluöö üllatused veel ei lõppenud – üks ääretult suur ja kõrge jäämägi justkui plahvatas; ta vajus kokku ja pudenes paljudeks erisuguse kujuga tükkideks. Tohutud jäärahnud pöörlesid veel mõnda aega vees ringi, kuni rahunesid.
„Vostoki” marsimadrus Olev Rannakoppel, Saaremaalt pärit Vene kroonu ajateenija, seisis kasukasse mähkunult mastikorvis ja jälgis ümbrust; aeg-ajalt kostsid ülevalt, justkui taevast, tema eestikeelsed hõiked, andes kaptenile teada ootamatult nähtavale ilmunud ja laeva ohustavatest jääpankadest. Teine eestlasest ajateenija, madrus Paul Jaakson, Viimsi rannakaluri poeg, pigistas labakinnastes kätega roolipulkasid ja pühkis aeg-ajalt kindaga oma külmetavat, pisut nohust nina. „Vostoki” kapten Fabian Gottlieb von Bellingshausen seisis vaikides roolimehe kõrval, valmis iga hetk muutma kurssi, et ootamatult vööri ette kerkinud jäämäest kõrvale põigata. Keskööl tuul vaibus peaaegu täiesti, laev liikus jäämägede vahel aeglaselt edasi. Hakkas sadama laia valget lund.
Jõuluöö, kirkad tähed öises Antarktika taevas, kuuvalguses helklevad valged ja erksinised jäämäed ja tohutu vaikus ning rahu ümberringi olid teinud parun Bellingshauseni hinge hellaks. Alles siin, Antarktikas, mõistis ta, mida tähendab tunda tõelist, ütlematult kaunist ja ülevat jõulurahu; siin, Antarktika vaikuses, ilus ja puhtuses, avanes hing jõulutundele erakordselt sügavalt. Ja justkui jõulukingitus parun Bellingshauseni hingele, istus kompassilaternast valgustatud reelingule Antarktika kauneim lind – lumi-tormilind ehk lõunahaldjas. Tema täiesti valge, kauni kaelajoonega graatsiline keha tekitas kapten Bellingshauseni hinges tunde, justkui oleks reelingule laskunud linnuks moondunud valges rüüs neitsi. Kompassivalguses säravad mustad silmad vaatasid kapten Bellingshausenile otsa. Lõunahaldjas istus reelingul, vaatas usaldavalt ja kutsuvalt Bellingshausenile silmadesse, kohendas siis justkui hüvastijätuviipeks tiibu ja tõusis õhku; tegi külgkaldes tiiru ümber laeva ja kadus Antarktika jõuluöö pimedusse.
Vastu hommikut äratasid kogu meeskonna ebamaised hääled, mida oli selgesti kuulda, kuid mis ilmusid justkui mittekusagilt; võimatu oli ära arvata nende häälte tekitajat. Kuulda oli haugatusi, norsatusi, siutsatusi, oigeid, huu-huutamisi ja iit-iitamisi, justkui oleks keegi laulnud mingit veidrat jõululaulu. Taoline laulmine kestis kuni hommikuni ja alles koiduvalges ilmusid kerges lumesajus nähtavale „lauljad” – suur salk umbes viieteistkümne meetri pikkusi jässaka kerega vaalu ujus jäämägede vahel, laevaga samal kursil. Neil olid pikad rinnauimed, mis moodustasid keha pikkusest tervelt kolmandiku ja vaatamata oma jässakale välimusele ujusid nad kiirelt ja kergelt. Vaalade seljad olid tumedad ja nende kõhud heledad, saba alumine osa ja ka küljed olid kaetud pigmendilaikudega, mis moodustasid omapärase mustri.
Vaalad häälitsesid lakkamatult. Aeg-ajalt tõmbas mõni neist selja küüru ja sukeldus, et mõnekümne meetri tagant jälle veepinnale ilmuda ja laulu jätkata. Küürvaalad möödusid laevast, mõned neist ujusid uudistades parda juurde ja tonksisid seda ninaga, nende tumedad silmad kõõritasid üle parda vahtivaid meremehi. Ootamatult, otsekui oleksid nad jõudnud arusaamisele, et tegemist on vaalapüüdjatega, kõik vaalad sukeldusid, kadusid vee alla ega ilmunud enam nähtavale.
Jõulupüha ennelõunal näitas ennast ähmane päikeseketas. Laev lähenes ettevaatlikult Lõuna-Georgiale. Kogu meeskond oli kogunenud laevatekile ja vaatles imetlusega seninägematut looduspilti. Kõrged lained veeresid randa, paiskusid mitukümmend meetrit mööda mäekülge üles ja veeresid siis kohinal tagasi. Aegamisi oli jäätunud vesi tekitanud mäeküljele tohutu suure ja järsu liumäe.
Liumäel vallatlesid umbes seitsmekümne sentimeetri pikkused pingviinid. Nende kurgualune, rind ja keha alumine pool olid valged ning selg ja pea mustad. Ka nokk oli musta värvi ja üle kurgualuse kulges kitsas selgepiiriline must joon, justkui oleks pingviinidel valjad peas. Valjaspingviinid lasksid ennast kaldale tormavatel lainetel kanda ja mööda „liumäge” üles paisata. Koheselt, kui lained hakkasid tagasi vajuma, haakisid nad oma tugeva noka jäässe, sibasid jalgadega, kraapisid küünistega ja ronisid kiiresti ülespoole. Paljud ei suutnud ennast kinnitada ja vajusid koos lainega tagasi. Aga järgmine laine paiskas nad uuesti üles ja jällegi õnnestus ühel või teisel ennast jäise kallaku külge haakida ja ülespoole ronima asuda. Pingviinid võisid tundide kaupa ennast niiviisi „lõbustada” – sõitsid laineharjal mööda mäekülge üles ja libisesid siis tagumikul jälle alla tagasi. Aga nad olid visad, juurde tuli üha uusi ja uusi ronijaid. Olles mäekülje jäise ala ületanud, ronisid pingviinid mööda külmunud lund üha kõrgemale ja jäid siis paljastele kaljunukkidele istuma, nokad suunatud merele, justkui imetledes oma kodupaiga kordumatut ilu. Pingviinid katsid tiheda parvena kogu mäekülje. Lumi nende ümber oli värvunud helepunaseks – pingviinid sõid pisikesi punaseid koorikloomi ja nende väljaheide kattis tiheda kihina mäenõlva.
Laeva mastide kohal lendlesid lõunakajakad. Nende kollase nokaga valge pea liikus vilkalt ühele ja teisele poole, jälitades teraselt saaki. Märgates veepinna lähedusse ilmunud kala, asetas kajakas musta triibuga tiivad kokku ja sööstis alla; olles vaevalt veepinda puudutanud, lõi ta oma valge saba lehvikuna laiali ja sööstis üles, hõbedaselt sädelev kalake noka vahel.
Ranna läheduses tiirutasid mustad või mustjaspruunid valge vöödiga meripääsukesed. Nende lend oli kiire ja rahutu; nad põiklesid siia-sinna, tegid äkksööste ja jäid siis madalal vee kohal saaki jälitama, värelevad tiivad püsti ja jalad rippu. Äkitselt meripääsuke sukeldus, tema tume selg libises kiirelt vee all ja hetke pärast tõusis meripääsuke veepiiskade sädeledes veest, et jätkata oma tiirutamist.

Vana-aasta õhtul hakkas sadama vaikset lund. Suured lumeräitsakad langesid aeglaselt taevast, kattes raad, mastid, kogu taglase ja laevalae säravpuhta lumega.
Uue, 1820. aasta saabumise puhul jagati meestele välja topeltports viina, laevakahuritest tulistati saluut – kolm suurtükikärgatust häirisid aastatuhandeid püsinud Antarktika rahu ja vaikust.
Uue aasta hommikul ilm muutus järsult. Hakkas puhuma jäine tuul, mis paisus peagi tormiks. Lumetuisk mattis endasse laeva, jäämäed ja Lõuna-Georgia mäetipud. Kapten Bellingshausen ei lahkunud hetkekski roolimehe kõrvalt, madrus Rannakoppel seisis tormis kõikuvas mastikorvis, pühkis aeg-ajalt labakindaga lund täis tuisanud silmi ja märgates läbi lumetuisu tüür- või pakkpoordis mingit ebamäärast valendavat varju, lumetuisust välja ilmuvat jäämäge, hõikas hoiatavalt.
Kaks nädalat seilasid „Vostok” ja „Mirnõi” Lõuna-Georgia saarte läheduses. Bellingshausen kontrollis üle kapten James Cook`i poolt tehtud saarte kaardistuse ja määras suuremate neemede koordinaadid. Ta avastas Lõuna-Georgia läheduses ühe kaardile kandmata saare ja nimetas selle Annenkovi saareks, leitnant Annenkovi auks, kes sõitis purjekal „Mirnõi”. Selle saare juures heitsid laevad ankrusse. Paadid lasti alla ja meremehed suundusid kaldale, et varuda kristallpuhast Antarktika jääd ja sulatada vett. Valjaspingviinid häälitsesid tulijaid nähes ärevalt ja kui meremehed olid kaldale astunud, ajasid neid vihaselt taga.
Päikesepoolsetel nõlvadel oli lumikate sulanud ja paljastanud kivise, rusukattega pinnase, millel võis märgata hõredaid rohelisi samblalaigukesi. Saare suvisel rannal ja kaljunõlvadel pesitses tohutul arvul linde. Kõigepealt köitsid tähelepanu suured valged albatrossid. Nende tiibadevaheline seljapiirkond ja tiibade ülaosa oli must ning tiibade alakülg valge, laia musta ääristusega. Albatrossi nokk oli kollakas, pea valge ja selgelt väljajoonistunud „mustade kulmudega”. Mustkulm-albatrossid pesitsesid teistest eraldi suure kolooniana.
Mäekülje kaljudele ja kivistele nõlvadele, pingviinikolooniate lähedale, olid endale pesitsuskoha leidnud metalliläikelise mustjaspruuni sulestikuga antarktika kormoranid. Nende „kostüümi” kaunistas veidike valget pikal kaelal ja ümaral kõhupoolel.
Kormoranide pojad olid parajasti koorunud ja koloonias valitses tõeline sagimine ning tohutu lärm – pojad tõstsid pesades oma päid ja nõudsid kõva häälega toitu; pidevalt edasi-tagasi lendavad vanemad üritasid anda näljaste poegade söötmisel oma parima. Nad tatsasid kohmakalt vee äärde ja sukeldusid kaljuservalt vette. Vees vehkisid kormoranid oma ujulestades jalgadega, ujusid kiirelt ja sukeldusid osavalt.
Ootamatult kuuldus õhus jõuliste tiivalöökide vihinat. Kormoranide koloonias tekkis hetkega vaikus – üle pesitsuskoha lendas tugeva kõvera nokaga ja konksus küünistega änn. Selle Antarktika röövlinnu peaaegu poolteisemeetrise siruulatusega tiibade üla- ja alakülgedel, justkui hoiatuseks teistele lindudele, paistsid eredalt silma valged laigud.
Änn lendas üle kormoranide koloonia, tegi tiiru pingviinide kohal ja siirdus siis merele. Hetke pärast sooritas ta äkilise sööstsukeldumise ja koheselt paiskus püstloodselt üles, suur kala küüniste vahel rabelemas. Änni saak meelitas kohale teise röövlinnu – halli sulestikuga ja punase nokaga lõunatiiru. Ta peas asuva „mütsikese” suled olid vihaselt turris. Lõunatiir oli küll ännist väiksem, kuid see-eest kiirem ja väga julge. Ta üritas änni nokaga lüüa, et teda ehmatada ja sundida kala küüniste vahelt lahti laskma. Änn põikles vastumeelselt häirija eest kõrvale, hoidis kala kindlalt küünte vahel ega kavatsenudki seda lahti lasta. Lõpuks tülitaja loobus edasistest katsetest, tegi kaarja tiiru ja sukeldus tugeva laksatusega vette. Änn tõusis kõrgemale, lendas tiibadega jõuliselt vehkides tagasi ranna kohale ja kadus kaljude vahele.
Kapten Bellingshausen liikus madruste Paul Jaaksoni ja Olev Rannakoppeli saatel mööda saare randa, aeg-ajalt põigates kõrvale väikeste, kuid väga vihaste valjaspingviinide eest. Ühe neeme taga, väikese abaja ääres, sattusid meremehed merilõvide kolooniale. Pisut ümara koonuga isase merilõvi lihavat kaela kattis pikk lakk. Ta vonkles armukadedalt mööda ainult tema päralt olevat rannalõiku, kaitstes oma territooriumi. Merilõvi tõmbas oma keha eesloibade abil küüru ja lükkas siis ennast hämmastavalt kiiresti edasi.
Täites Vene Ameerika Kompanii ülesannet – uurida küttimiseks sobiva karusnahaga mereloomi, tõstis kapten Bellingshausen püssi ja tulistas ühele, teistest eemal lamavale merilõvile pähe. Mäenõlvalt vastukajav püssipauk tekitas esialgu merilõvide koloonias ärevust, kaljudelt tõusid lendu linnuparved, kuid peagi kõik jälle rahunesid. Madrused Jaakson ja Rannakoppel haarasid vöölt teravad noad ja asusid Eestimaa talupoegadele omaselt osavate ja vilunud liigutustega looma nülgima.
Bellingshausen uuris looma nahka, ja see valmistas talle pettumuse – nahal puudus pehme aluskarv, aga just see teeb karusnaha väärtuslikuks. Ilmselt hoidis merilõvi kehasoojust mitte niivõrd tema karv, kuivõrd paks nahaalune rasvakiht. Madrus Jaakson keris naha rulli ja sidus selle nööriga kokku, et siis hiljem nahk sisse soolata. Lihakere jäeti rannale vedelema. Vaevalt olid meremehed sellest eemaldunud, kui kohale lendasid hiid-tormilinnud ja laskusid korjusele. Need, ligi meetrise keha ja kahemeetrise tiibade siruulatusega pruunikashallid, määrdunudvalge peaga linnud on Antarktika suurimad raipesööjad. Hiid-tormilinnud asusid oma tugevate kollakasroheliste nokkadega jõuliselt lihatükke rebima, seejuures väljendasid oma ainuõigust saagile ähvardavalt laialisirutatud tiibade ja püstise, lehvikukujuliselt harali aetud sabaga.

Järgmise päeva varahommikul suundus Bellingshausen saare lõunapoolsele kaldale. Siin satuti merikarude kolooniale – tuhanded loomad lebasid laia alana piki randa. Loomad olid suured, kuni kahe meetri pikkused ja kauni läikiva karvaga. Merikarud paistsid olevad väga painduvad ja liikuvad. Nad pöörasid oma tagaloivad ettepoole ja upitasid ennast eesloibade najal üles, et tulijaid uudistada. Mõned hüplesid naljakalt, hoides tagaloibi koos, inimestest eemale.
Püssilasuga pähe tapeti üks emasloom ja kui madrused Rannakoppel ning Jaakson olid looma nülginud, asus Bellingshausen jällegi tegema oma „teaduslikke” vaatlusi, uurides merikaru naha kvaliteeti ja selle väärtust. Erinevalt merilõvist oli merikarul paks, veekindel karv, mis koosnes kattekarvadest ja pehmest aluskarvast, mis tegi naha eriti väärtuslikuks. Siin elutses loom, kes sobis küttimiseks ja pakkus suurt huvi Vene Ameerika Kompaniile. Merikaru nahk keerati rulli, et see laevas tünni soolata ja näidisena Sankt-Peterburgi viia.
Kapten Bellingshausen, soovides kindlaks teha merikarude lesilate ulatust ja loomade umbkaudset arvukust, liikus edasi piki lõunakallast. Meremehed ronisid üle kaljulõhede ja kaljurahnude, mis olid looduslikeks piirideks ja lahutasid üht merikarude lesilat teisest. Ootamatult hüüatas ühele kaljurahnule tõusnud madrus Jaakson ehmunult: „Püha Jumal! Siin on toimunud midagi õudset!”
Kapten Bellingshausen ronis viivitamatult kaljule ja suunas pilgu avarale mereäärsele nõlvale, mis küündis läände enam kui pool kilomeetrit. Vaatepilt, mis talle avanes oli kohutav – kogu väli oli kaetud merikarude laipadega. Kõik merikarud olid nülitud ja lihakered jäetud lamama sinna, kus nad tapeti. Hiid-tormilinnud istusid mõnedel lihakeredel, lehvitasid ähvardavalt oma tiibu ja püstjaid sabasid, kisklesid omavahel ja rebisid suuri lihatükke.
Hämmeldunult ja õudustundega astus Bellingshausen kaljult maha ja lähenes korjustele, et neid lähemalt uurida. Merikarude tapmisel ei oldud kasutatud püsse. Selleks, et väärtuslikku karusnahka mitte vigastada, olid nad tapetud tugevate nuiahoopidega pähe. Mõned kurikataolised, pika murdunud varrega nuiad vedelesid korjuste kõrval. Siin olid isasloomade ja emasloomade korjused läbisegi noorloomade ja päris väikeste merikarude korjustega. Siin oli tapetud tuhandeid loomi, tapetud olid kõik, ilma valikuta. Korjuste värskuse järgi võis eeldada, et tapatalgud olid toimunud nädal või kaks tagasi. Karusnahakütid olid saanud enneolematult rikkaliku saagi. Liha ei omanud neile mitte mingit väärtust; selle toimetamine Ameerikasse või Euroopasse oleks võtnud laevatrümmis palju ruumi, oleks olnud äriliselt mittetasuv ja mõttetu.

Lõpetanud Lõuna-Georgia kaardistamise, liikus Bellingshausen mööda Cooki marsruuti Lõuna-Sandwichi saarte suunas. Juba kaugusest terendasid mustad vulkaanilised kaljurünkad ja suured liustikud. Lähemale purjetades avastas Bellingshausen saarestiku idaküljel ühe kõrge vulkaanilise saare, mis ei olnud kantud kapten Cooki poolt koostatud kaardile. Ta nimetas selle Leskovi saareks, „Vostoki” tüürimehe leitnant Leskovi auks.
Kapten Bellingshausen manööverdas jäämägede vahel, purjetas ümber Lõuna-Sandwichi saarte ja tegi kindlaks, et see koosneb arvukatest kõrgete mägedega kaetud suurematest ja väiksematest vulkaanilistest saartest. Mõne vulkaani koonuse kohal hõljusid tihedad vinavad aurupilved.
Kaunist vaatepilti pakkus uute jäämägede tekkimine – mäeküljelt hakkas jäätunud lumi libisema ja langes kohinal vette, paisates pritsmeid mitmekümne meetri kõrgusele. Kukkumiskohale kerkis tihe aurupilv, justkui oleks saunakerisele vett visatud.
Bellingshausen üritas ühe uduloori mähkunud saare lahes ankrusse heita, et siis paatides maale minna, kuid lahes olev tihe jääsupp ja tugevad veealused hoovused muutsid lahte sisenemise võimatuks. Samas aga märgati läbi pikksilma saare rannal nii suurel hulgal pingviine, et võimatu oleks olnud läbi nende maale pääseda. Lisaks neile lesis rannal tohutu koloonia suuri, viie kuni kuue meetri pikkusi jämeda kerega merielevante. Ühel pikalt merre ulatuval neemel olid endale asupaiga leidnud merikarude ja lonthüljeste kolooniad.
Aeglaselt purjetas Bellingshausen ümber saarte, kuni leidis randumiseks sobiva abaja. „Vostok” heitis kaljuste kallastega abajas ankrusse, paadid lasti vette ja meremehed suundusid randa. Neile tõttasid vastu kuningliku, püstise kehahoiaku ja sirge rühiga pingviinid. Nad kandsid elegantset must-valget rüüd, pea mõlemat poolt, kaela ja rinda kaunistasid ereoranžid laigud. Imetoreda taaruva kõnnakuga kuningpingviinid jäid, järgides „protokollireegleid”, kombekalt seisma.
Kapten Bellingshausen kummardus kuningpingviinidele viisakalt, naeratas neile sõbralikult ja liikus edasi, koloonia suunas. Rannale oli kokku kogunenud kümneid tuhandeid, aga võib-olla isegi sadu tuhandeid linde. Pingviinid seisid paigal ja vaatasid tulnukatele uudistavalt otsa, hoides samal ajal muna jalge peal. Külalislahkelt liikusid nad paar sammu ettepoole, kuid jalgadel asuv muna takistas nende liikumist, ja muna oli neile siiski tähtsam kui külalised, need võõrad, seninägemata „pingviinid”. Kuningpingviinid tõstsid häält, üle koloonia veeres tohutu lärm – üksteisele anti teada siinsetes paikades ebatavalistest olevustest.
Lõuna-Sandwichi saarte juurest purjetas Bellingshausen edasi, otse lõunasse, lähemale poolusele. Merel kohati hulgaliselt kõige erinevama kuju ja suurusega jäämägesid; mõned olid enam kui viiskümmend meetrit kõrged, pikkust ja laiust ligi kakssada meetrit. Väiksematest jäämägedest olid tormilained uhtunud imepärase kujuga figuure. Justkui kaunid, ääretult puhtast klaasist skulptuurid särasid jäämäed hommikupäikeses, helklesid punastes, roosades, rohelistes ja sinistes värvides.
Jäämägede vahel ujusid suured sinivaalade parved, mõned vaalad olid ligi kolmekümne meetri pikkused. Sinivaalade kohale väljahingamisel kerkiv võimas ja kõrge veesammas tekitas meremeestes imestust ja vaimustust, samas sundis nina kirtsutama – kui vaal vett välja purskas, kandus laevalael seisvate meremeeste ninna vänge hais, üpris lähedane tuulutamata ja mehi täis ruhvikajuti lõhnale. Aga see kaunis fontään oli ka üks peamisi põhjusi, mis viis sinivaalad väljasuremise äärele – pikksilmadega varustatud Antarktika vaalakütid märkasid fontääne juba kaugelt.
Liikudes edasi lõunasse, ületas Bellingshausen 15.jaanuaril 1820 lõunapolaarjoone. Purjetamine toimus ülimalt rasketes tingimustes ja pidevalt kurssi muutes. Aeg-ajalt tuli suunduda kirdesse, et sõita ümber paak- ja rüsijää, mis sulges edasipääsu lõunasse. Laevadel oli võimatu sellest jääväljast läbi tungida ja pealegi tuli karta kokkupõrget väheldaste jääpankadega, mis olid isegi ohtlikumad kui lausjääväljad.
Nädala möödudes ilm selgines, puhus soodne loodetuul ja Bellingshausen otsustas uuesti lõunasse purjetada. Seilamise muutis raskeks pidevalt muutuv ilm – ootamatult vajus merele udu, püsis terve päeva, seejärel udu haihtus ja hakkas sadama lund, taglas kattu paksu jäise lumekihiga. Iga päevaga ilmus merele üha enam ja enam jääpanku, mis olid kõrged, järskude servadega ja teravate tippudega. Linde oli jäänud vähemaks, kuid hallid albatrossid saatsid endiselt laevu, lisaks neile hõljusid õhus tõelised Lõuna-Jäämere pärisasukad – Antarktika tormilinnud. Neid linde nägid meremehed kõikjal, mil purjetati jäämägede vahel. Kas neid võis pidada lähikonnas, lõunas, paikneva maismaa kuulutajateks?
Jäämäed muutusid üha suuremaks, mõned neist pikkusega kolm-neli miili, ligi viiskümmend meetrit kõrged, pealt täiesti tasased ja lumega kaetud.
Kaks päeva hiljem märkas „Vostoki” grootmasti saalingule tõusnud kapten Bellingshausen massiivset jäävälja, mis ulatus idast lõuna kaudu läände. Purjetamine toimus tihedas lumesajus; kui olnuks ilm vähegi selgem, oleks Bellingshausenile saanud selgeks, et ta oli avastanud lõunamandri, Antarktise. Jääpiiril oli näha tohutul hulgal keiserlikult kauni rühiga suursuguseid pingviine. Nad olid enam kui meeter kõrged, nende suliskuub oli sinakashall ning lõppes toon-toonilt tumenedes musta sabaga. Keiserpingviinide „püksid” olid valged, millele lisandus polaarpäeva nõrgas valguses kaunilt kumav kollane varjund. Pingviinide kõrvapiirkonnas paistsid silma kaarjad kuldkollased laigud. Nende jalge ees seisvad pojad olid helehalli keha ja must-valge peaga.
Keiserpingviinide koloonia ja mere vahel lookles kaks katkematut pingviinide rida – ühed lähenesid jääpiirile ja sukeldusid vette, teised jällegi kargasid veest välja ning suundusid kolooniasse. Oli toimunud poegimine, pojad vajasid pidevalt toitu ja vanemad varustasid neid kordamööda, sõeludes mere ja koloonia vahet.
Kapten Bellingshausen andis tüürimehele käsu randuda jäävälja äärde ja astus madruste Rannakoppeli ja Jaaksoni saatel maale, õigemini küll – jääle. Meremehed sammusid ligi paarsada meetrit jääservast eemale ja seisatusid siis ootamatult nende teele jäänud hüljese hingamisaugu ees. Madrus Jaakson oli parajasti uudistavalt kummardunud jääaugu kohale, kui neli keiserpingviini üksteise järel hüljese hingamisaugust välja kargasid. Esimene neist tõukas madruse pikali ja jäi imestunult seisma, justkui küsides – kes see veel siin ringi kolab? Pingviin vangutas etteheitvalt pead ja ruttas teistele järele; väärikalt tatsasid nad mööda jäist lund koloonia suunas.

Bellingshausen purjetas piki jäävälja serva itta. 5.veebruaril taevas selgines, läbi häguste pilvede paistis päike, nähtavus oli hea, meri ebaharilikult vaikne. Purjeka kohal lendles palju polaarlinde, mis andis märku, et läheduses pidi asuma rannik või püsijää. Sama päeva õhtul, enne videvikku, märgati lõunaedelas tohutu ulatusega jääserva, mis oli kinnitunud kaljutaolise, kindlalt seisva jää külge. Selle servad olid püstloodsed ja moodustasid lahtesid, mille kohale oli tõusnud külm udu. Jääserva pindmine osa tõusis nõlvadena ja ulatus lõuna suunas kaugusse; selle piire polnud isegi saalingul seistes ja pikksilmaga vaadates võimalik hoomata. Ka seekord ei saanudki Bellingshausen teada, et ta oli oma silmaga vaadelnud Antarktise avarusi.
Bellingshausen jätkas pikki jääserva purjetamist itta. Seilamine toimus ülimalt rasketes tingimustes ja pidevalt kurssi muutes. Aeg-ajalt tuli suunduda kirdesse, et sõita ümber rüsi- või paakjää, mis sulges edasipääsu itta. Jääolude paranedes hoiduti jällegi lõunasse, et kaardistada kogu jäämassi serv, selle suuremad neemed ja lahed. Pidevalt tuli kõrvale põigata jäämägedest ja et vältida nendega kokkupõrget, jäädi ööseks triivi.
Mõned jäämäed olid väga kõrged ning nende tippe võis madalate pilvede ja piimjasvalges udulinikus vaevu eraldada. Selle hiiglasliku jäävälja äärde olid kuhjunud väikesed purunenud jää pangad ja jääbarjääri servale oli võimatu läheneda. Näis, et kogu väli koosneb ühteliitunud jääst, polnud mingit võimalust sellest läbi tungida. Kapten Bellingshausen oli veendunud, et see grandioosne jääväli ulatub edasi lõunasse, kuni pooluse endani või liitub kusagil kõrgetel laiustel mandriga. Igal juhul oli selge, et just siit, sellest jääseinast murdus lahti suur enamus jääpankasid ja -saari, mis ekslesid antarktilise mere põhjaosas tuulte ja hoovuste meelevallas.

Lõuna-Jäämerele lähenes sügis, millest andsid märku üha sagenevad lumetormid ja elavhõbedasamba pidev langus. Ees ootas pikk ja käreda pakasega Antarktika talv. Meresõit muutus üha raskemaks, tormis kattus laevalagi ja taglas paksu jääkoorikuga, mis tegi laeva raskeks ja viis tormilainetes viskleva purjeka tugevasse kreeni. Päeval ja ööl olid madrused töös, raiudes kangide ja kirvestega lahti taglasele kogunenud jääd. Halvenenud ilmastikuolud, lähenev talv ja toiduvarude kahanemine sundis Bellingshauseni oma Lõuna-Jäämere reisi lõpetama ja võtma kursi kirdesse, Austraalia mandrile.

Mida enam eemale lõuna polaarjoonest, seda harvemini kohati jäämägesid, jääpangad kadusid; Antarktika külm hingus taandus. Meeskond kogunes laevalaele ja nautis meresõitu ühtlases tuules, peakohal sinine taevas ja üha soojemalt paistev päike.
Tohutud Austraalia lõunavaalade parved ujusid ranniku suunas, Austraalia madalaveelistesse lahtedesse poegima. Vaalad röhitsesid endamisi rahulolevalt, otsekui rõõmustades koju tagasipöördumise üle. Eriti häälekaks muutusid nad selgetel öödel, kui kuuvalgus sädeles ja küütles madalatel lainetel. Austraalia rannikul neid juba oodati – kümned vaalapüügilaevad Euroopast ja Ameerikast olid heitnud lahesoppides ankrusse. Paljudele vaaladele jäi seekordne kodupaikadesse tagasipöördumine viimaseks. Aga need, keda ei tabanud vaalapüüdjate harpuunid, pöördusid kevadel tagasi lähisantarktilistesse planktonirikastesse vetesse, oma peamise toidulaua juurde.

* * *

1820.aasta märtsis jõudsid kapten Bellingshauseni laevad „Vostok” ja „Mirnõi” õnnelikult Jacksoni sadamasse. Laevadel asuti tegema ulatuslikku remonti. Vahist ja tööst vabad meremehed kolasid mööda Jacksoni pubisid ja lõbumaju, jalutasid rannas ja suplesid soojas merevees.
Jacksoni sadamalinna peatänav George Street oli kitsas ja käänuline – pärand sellest ajast, kui mööda tolmust majadevahelist teed veel härjad sammusid.
Kohalikust austraalia kultuurist oli siin raske rääkida – kõikjal domineerisid inglise mõjud. Omad põhialused niisama hästi kui puudusid; sunnitöölistelt, kes 1788. aastal esimese laevastikuga saabusid, võis kultuuriilmingute suhtes vaevalt midagi oodata. Kuna aga esimene Austraalias sündinud generatsioon teadis vähe Inglismaast, hakkas hoopis erinevas ümbruses, kaugel emamaast, arenema oma, Austraalia koloonia kultuur. See kasvas Inglismaaga võrreldes vastandlikus miljöös, samal ajal aga ka tugevate inglise mõjude all.
1820.aastal, mil Bellingshausen Jacksoni sadamas ankrusse heitis, oli veel vara rääkida Austraalia ajaloost, pigem oli siiski tegemist ajaloo puudumisega, kuna ajast, millal rajati esimene inglise asula Jacksoni lahesopis, oli möödunud kõigest kolmkümmend kaks aastat. Seda enam, et põhiline osa esimestest asunikest ei toonud kaasa mitte mingeid kultuuritraditsioone, et neid uuel maal arendama hakata; neil olid ainult jalarauad jalas ja kaltsud seljas. Ja kuigi nad olid sunnitud Inglismaalt lahkuma „oma maa hüvanguks”, lootsid nad siiski, et pöörduvad kodumaale tagasi.
Paljud sunnitöölised, peale seda, kui nad olid jalaraudadest vabanenud, jäid Austraaliasse ja asusid viljelema „tavalise inimese” tasemel euroopalikku olmekultuuri, käitumist ja kombeid, kuigi üpris jõhkras ja jämedas vormis; aga ka siin kõlas Briti saartele omane laul ja muusika, ja seda ei olnudki nii vähe; pealegi, ega Austraaliasse ei saabunud üksnes sunnitöölised.
1770.aastal oli kapten Cook purjetanud piki Austraalia mandri idarannikut ja nimetanud selle Uus-Lõuna Walesiks. Cook ei olnud siiski mitte Austraalia esmaavastaja. Tõe huvides tuleks siiski meenutada hollandlasest meresõitjat Tasmani, kes andis sellele suurele lõunapoolkera mandrile nime – Uus-Holland. Aga seda mandrit olid enne Tasmani külastanud ka portugallastest ja hispaanlastest meresõitjad ning igat masti mereröövlid. Kui kapten Cook seda mandrit esmakordselt külastas, kandis see juba Uus-Hollandi nime. Aga see pole tähtis; nime on vahetanud Lõunameres paljud saared ja saarestikud ning nimevahetused ei ole välistatud ka edaspidi. Tähtis on see, et kui kapten Cook esmakordselt sellele lõunapoolkera mandrile astus, siis tema laeval viibinud botaanik Joseph Banks tuli geniaalsele mõttele: Inglismaa ülearused vanglaelanikud Uus-Hollandisse saata – oma kodumaa hüvanguks. Selle „geniaalse” idee viis ellu Suurbritannia siseminister lord Sydney, jäädvustades sellega oma nime Austraalia ajalukku.
Austraalia asustamisele valge inimesega panid aluse sunnitöölised, kuid oma majandusliku arengu eest võlgnes ta tänu lammastele. Austraalia ida- ja lõunaosas leidus külluses tohutu suuri, lammastele ülimalt sobivaid rohumaid. Lambaid ohustavad kiskjad Austraalias peaaegu et puudusid; nimetada võiks ainult dingokoera, aga need sõid ennast lammastest üsna kiiresti täis ja muutusid laisaks, pealegi leidus neile Austraalias ka teisi, menüüle vaheldust pakkuvaid saakloomi.
Austraaliasse toodi lambaid. Nad talusid hästi merereisi ja paljunesid kiiresti, andes rohkesti villa ja liha. Austraalia varustas Inglise ettevõtjaid parima meriinovillaga ja seda madalama hinna eest, kui seda Euroopa lambakasvatajad endale lubada võisid. Üha enm hõivati vaba maad Austraalia lõuna- ja idaosas. Vabadest asunikest said maaomanikud- lambakasvatajad ehk skvotterid; sunnitöölised pandi ametisse lambakarjustena.
Lambad, skvotterid ja nende härjavankrid tungisid üha kaugemale Austraalia sisemaale, valgusid laiali mööda rannikualasid. Aastakümnete möödudes anti võimalus maatükke omandada ka oma karistusaja ära kandnud sunnitöölistele: igaüks võis Port Jacksoni asulast ümber asuda kroonimaale, kui ta tasus 10 naela riigilõivu.
Inglismaal tunti Austraaliat, eeskätt selle esimest asulat Port Jacksoni kui „patu, mure, kurja silma, liiva ja süüfilise maad”. Selleks, et taolist võrdlemisi halvustavat, kuigi suures osas tõele vastavat arvamust leevendada, üritati Port Jacksoni ümbrusse luua miniatuurne Inglismaa, et kaugelt kodumaalt tulnud külalistele võiks näidata ja uhkusega öelda: „Me ei ela mitte halvemini ega kultuuritumalt kui Inglismaal!” Ja see üldjoontes ka saavutati – igatahes õllepubisid leidus Port Jacksonis ja selle ümbruskonna asulates isegi rohkem kui Inglismaal. Kodumaalt tulnud sugulased ja külalised tavatsesid muiates öelda: „Austraalia kliima teeb januseks!” Mis puutub aga elu-olusse Port Jacksonist kaugemal, siis see oli juba teine, aga tõeline Austraalia. Valitses tugev vimm rikaste vabakslastute ja Austraaliasse saabunud vabade, aga rikastunud asunike vahel. Sunnitööliste lapsed pidasid ennast põlisaustraallasteks, aga omal tahtel Austraaliasse saabunud uusasunike lapsi peeti sissetungijate järeltulijateks. Eelnimetatud põhimõtetest lähtuvalt toimus ka seltskondlik läbikäimine, kuid jututeemaks mõlemas seltskonnas oli ikka ja ainult – lambad, vill ja karjamaad.
Sunnitööliste saatmine Austraaliasse pikkamisi vaibus, kuigi skvotterid nõudsid sunnitöölisi kui odavat tööjõudu. Austraalia oli asunud loomuliku arengu teele ja uusi asunikke, vabatahtlikke väljarändajaid Euroopast saabus üha juurde.

Kaheteistkümnes peatükk. Bellingshausen kohtab sabaga metslasi. Kohutav troopikapalavik. Austraalia pärismaalased. Reis Lõuna-Jäämeres jätkub. Kapten Georg Kruze asub Vene laevade otsingule. Ameerika priki kapten tunneb viskinälga. “Louisiana” purjetab Bellingshauseni ekspeditsiooni kiiluvees. Napoleon sureb. Kapten Bellingshauseni laevad jõuavad kodusadamasse.

Aprillis 1820 väljus Bellingshausen uuesti merele, eesmärgiga uurida Vaikse ookeani seni laevateedest kõrvale jäänud ulatuslikku piirkonda, mis Inglise Admiraliteedi kaartidel kandis Tuamotu arhipelaagi nime.
Pärast kolmenädalast purjetamist otsustas kapten Bellingshausen võtta suuna esialgu läände ja seejärel rumbide kaupa kurssi muutes asuda uurima seda tohutut ja vähetuntud Lõunamere ala.
Kaks nädalat purjetati ühtlases tuules läände. Päikesetõusul, kui Bellingshausen valmistus juba andma käsku kurssi rumbi võrra muuta, ilmus silmapiirile väike, tõusvas päikeses kollakas-punaseks värvunud pilveke. See üha suurenes, muutus tumedamaks ja nüüd võis juba täie kindlusega öelda, et kursile oli kerkinud seni kaardile kandmata saar. Kapten Bellingshausen nimetas selle Rossiaanide saareks. Silmapiiril joonistus selgelt välja kõrge koonusekujuline mägi ja selle jalamil mitu väiksemat koonust. Oli selge, et tegemist on vulkaanilise saarega, mis aegade jooksul merepõhjast üles kerkis, ikka kõrgemale ja kõrgemale üle veepinna, kuni merepõhjas vulkaaniline protsess viimaks kustus ning saarekese kerkimine lakkas.
Bellingshausen purjetas lähemale, ja nüüd või läbi pikksilma juba üsna selgesti näha lopsakat rohelust mägede jalamil, kuid see ei olnud mitte mets, vaid pigem siiski võsa, mis laskus peaaegu kuni veepiirini, jättes vabaks ainult kitsa päikeses helkleva rannariba. Mäed olid üksteisest eraldatud sügavate lõhangutega, mille servadelt langesid koskedena alla päikeses sillerdavad ojakesed.
Laev lähenes saarele, vähendas purjesid ning asus tasasel käigul liikuma ümber saare, lootes leida ankrukohaks sobivat abajat. Lõunakaldal märkas Bellingshausen väikest laguuni, mille selge, sügavsinine, pisut roheka varjundiga vesi sillerdas päikeses. Laeval koristati purjed ja „Vostok” liikus edasi ainult kliivrite ja besaanpurje abil. Üle reelingu kummardunud madrus Jaakson mõõtis loodinööriga pidevalt vee sügavust kiilu all. Laev sisenes abajasse ja heitis ankrusse. Vaevalt oli ankur sulpsatanud vette, kui metsast ilmusid välja ja kogunesid rannaribale pärismaalased.
Bellinghausen andis käsu paat vette lasta. Aerudele asusid neli madrust, lisaks veel püssidega relvastatud madrused Rannakoppel ja Jaakson, ning paat suundus kapten Bellingshauseni juhtimisel rannale.
Pärismaalased, nüüd juba Bellingshauseni nimetuse järgi rossiaanid, seisid vaikides, justkui tardunult, ja jälgisid lähenevat paati. Nad olid peaaegu alasti, kandsid ainult taimedest punutud niudevöösid; nende tagumikkudelt rippusid alla pikad sabad.
Rühm rossiaane võttis tulnukaid vastu vaikses ootuses, silmis nii uudishimu kui ka hirm ja ärevus. Metslased olid väikest kasvu, peaaegu kääbused. Nendel oli iseäralik, pikk negroidset tüüpi peakuju. Rossiaanide juuksed olid üsna lühikeseks lõigatud, ainult peakohal ilutses väike kuhil. Pea tagumine osa oli kitsas ja kaugele üles ning tahapoole ulatuv, mistõttu kael näis peenikesena ning laiad põsenukid ja lõualuud võrreldes tavalise normaalse näoga tundusid liiga suured olevad. Nende ookrivärviliste juustekuhila tipus lehvis pikk vikerkaarevärviline linnusulg, mis värises kergelt. Rossiaanide „ahvisaba”, mingist pehmet puitkiudainest punutis, oli mässitud nende puusade ümber ja tõmmatud jalge vahelt läbi ning rippus tagapool alla kuni pahkluudeni. Kui hännaomanik ennast liigutas, siis saba väreles ja õõtsus kergelt.
Rossiaanide päratu suured suud seisid ammuli ja nende ninasõõrmed olid puhevil; ninaalust ilustas pikk luust või puidust ninaehe. Rossiaanide silmad pöörlesid metsikult laiade sarnadega ja valge värviga ülevõõbatud nägudes. Kõikjal nende viirastuslike olevuste ümber lehvisid kollase krootoni oksad, mis olid pistetud käsivarre- ja jalasidemete vahele ning kuhugi tahapoole, kaunistades puusi ja tagumikku.
Parun Bellingshausen astus mõned sammud rossiaanidele lähemale ja tardus ehmatusest – pärismaalased tõstsid pikkade teravate kiskudega viie jala pikkused odad, olles valmis nende heitmiseks. Taoline ähvardus tegi neist kõige ohtlikumad tüübid, keda parun Bellingshausen kunagi näinud oli. Kui seni oli parun Bellingshausen ainult tugevalt higistanud, siis nüüd hakkas higi tulvama ojana, ja see oli juba külm higi; ta keha läbisid hirmuvärinad. Jalad muutusid nõrgaks, kogu keha oli justkui vatist. Kapten Bellingshausen ei suutnud enam sammugi astuda, veel vähem ennast jooksmisega päästa. Ootamatult üks võsameestest liigutas odaotsa. Parun Bellingshausenile tundus, et ta päevad pole mitte ainult loetud, vaid käes on surmahetk. Aga toimus midagi kummalist – metslane krimpsutas oma niigi üpris hirmuäratavat nägu, justkui põlastades tulijaid, tõstis aeglaselt oma päratu suure oda, puudutas odaotsaga oma kõrget juustekuhilat ja – sügas pead! Kas see tähendas mingit riitust, enne, kui asutakse tapma? Taoline iseäralik toiming mõjus nii üllatavalt, nii uskumatult ja ootamatult, et hetkeks omandasid parun Bellingshauseni lihased jälle elujõu, ta liigutas end ja astus tahtmatult sammu ettepoole. Metslased röögatasid kõrvulukustavalt, pöördusid äkitselt ringi, jooksid jalgade müdinal igasse suunda laiali ja haihtusid põõsaste kahisedes võssa.
Bellingshauseni ihuliikmed pääsesid kangestusest, ta hingas kergendatult ja pühkis otsaesiselt külma higi. Madruste Rannakoppeli ja Jaaksoni saatel asus ta liikuma piki tihedat võsa, otsides sissepääsu, kuid nii kaugele kui silm ulatus, ei olnud rohelusemüüris ainsatki avaust, kuhu oleks võinud siseneda, ometi olid võsamehed sinna kadunud.
Võsa kujutas endast taimestiku lausmassi, ta oli tõeline müür, pidev, ühtlane rohelus, millel nõrga hommikuse valguse tõttu ei olnud isegi mustrit. Ootamatult märkas madrus Jaakson õhukest lehekardinat ja selle taga avaust – siit algas pärismaalaste teerada.
Võsal oli kõrgust üle viiekümne jala ja tema kohal turritasid üksikute puude kuivanud ladvad – alumistel okstel võimutsevad lämmatavad parasiidid olid nende lehestiku hävitanud. Kõikjal raagus okstel rippusid tuhanded nahkhiired, pead allapoole. Aeg-ajalt tõusis kogu see mass hirmunult lendu, tiirutas õhus ringi, laskus siis jällegi samale kohale tagasi ja jätkas päevast und. Allpool, kust algas rohelus, sirutasid end õhku viinamarjaväätidega sarnanevate taimede haarmed, püüdes tungida lähedalasuva palmi okstesse. Selles müüris võis näha suuri karvaseid lehti otsekui vihmavarje; seal oli kümneid oma lehe kujult erinevaid palme. All maapinna lähedal paiknesid taro elevandikõrvad, sõnajalad ja mõned äraeksinud banaanipuud oma lõhestatud lehtede ja tohutute kollaste allarippuvate viljadega.
Looja oli seda metsa õnnistanud tuhandete putukatega. Tähelepanelikul vaatlemisel võis märgata „palvetajaid”, kes sarnanesid roheliste oksakestega, ja sipelgaid, kes nägid välja nagu sipelgad, kuid hammustasid justkui draakonid, ja ämblikke, kes laotasid kõikjale oma helkivaid püünisvõrke, muutes ümbruskonna üheks suureks hõbedaselt helklevaks linikuks.
Lehekardina tagant algas pime tunnel, täpselt nii kõrge ja lai, et seal sai kõndida, seejuures pisut küüru hoides. Paul Jaakson hüüdis:”Uuu…!”, ja kusagilt vastas õõnes kaja. Pikkamisi rändajate silmad kohanesid pimedusega ning nad peatusid, täis aukartust ja imetlust. Nad asusid koopas, mis avardus ülespoole ja selle lagi kadus kõrgusse. Siin ei olnud ei tihnikut ega metsaalust põõsastikku. Rändurite ees olid vaid gigantsed, üksteisest eemal asetsevad puutüved, mis tõusid sirgetena ja ilma oksteta kaheksakümne või enama jala kõrgusele. Ülal moodustasid puude oksad lehestikulae, millest tungis läbi vaid nõrk valguskuma. Puude latvadest rippusid alla jämedad lehtedeta viinapuuväädid. All põimusid nad puude võimsate juurte ümber, mis roomasid kõikjal maapinnal justkui tohutu pikad ja jämedad maod. Need köied väänlesid otsekui kägistavad püütonid mööda tüvesid üles, haarasid neid ümber, tungisid nendesse, kattes neid oma jämedate kehadega. Ei olnud mingi ime, et puudel ei olnud alumisi oksi; ainuüksi ladvad olid end nende vingerdavate parasiitide haardest võidelnud välja päikesevalgusse.
Jalge all oli tohutu õhujuurte labürint ja kuivamatus niiskuses pikki sajandeid määndunud must kõdu; lämbe õhk oli täis teravat mädanevate lehtede ja puidu lehka. Mõned puuhiiglased olid kaardunud, kuid sellest hoolimata ei olnud kusagil lehtkatuses avaust. Kuidas toimub nende mäenõlvade taasmetsastumine, seda oli raske seletada. Ainult siin-seal leidus mõni kartlik noor puuvõsu, pürgides okstetu ja noolsirgena üles nõrga valguskuma poole. Puukese kõige kõrgemas tipus olid mõned harvad läbipaistvad rohelised lehekesed. Kuid see oli ka ainus värvus kogu selles suures koopas. Jalgealune kõdukiht oli tumepruun, peaaegu must; puudesambad olid külmhallid, kaetud siin-seal pruuni sambla laikudega. Kogu selles ürgmetsas valitses kummaline, pisut kõhedust tekitav, ebamaine rohekas kuma.
Äkitselt parun Bellingshausen seisatus üllatunult – kõrgel üleval puutüvel köitis pilku pisike kollakasroheline kobar, väga kahvatu, mis meenutas suurt liblikat. See oli orhidee. See õrn taim oli leidnud endale õige koha; ta võis siin kasvada ja õitseda, ilma et oleks tulnud võidelda päikesevalguse pärast.
Mets sarnanes igati suure koopaga, aga siin ei olnud koopale omast vaikust. See oli kummitusmets, täis kõikvõimalikke ebamääraseid häälitsusi; kuulda oli igasugust kummalist piiksumist ja halisemist, kraaksumist ja möögimist, saagimist ja koputamist. Keegi nuttis justkui laps ja ometi ei olnud näha ühtegi olendit, kes võinuks teha sellist häält. Isegi tavalisi kakaduusid ei olnud näha, kuigi nende kähedad karjed kaikusid lehekatuse kohal. Ümber rändurite peade, aga ajuti tundus, et hoopis pea sisemuses, kuuldus pidevalt ja hetkekski vaibumata peenike pirin – rändureid piinasid verest paisuvad moskiitod.
Mida kõrgemale tõusti, seda sügavamaks läks kõdukiht ja seda kõrgemal olid puujuured maapinnast. Hingamine muutus raskeks, higi voolas ojadena, riided olid omaenese higist ja niiskusest läbimärjad. Parun Bellingshausen istus korraks puujuurele puhkama ja peagi lõdises külmast, kuigi samal ajal käisid üle keha kuumalained.
Metsa kohal kuuldus salapärast kohinat, järske oigeid ja sumbunud üminat, justkui vaimude hääled puulatvades. Kapten Bellingshausen kuulatles pisut ebalevalt neid ebamaiseid hääli, ja mõistis siis, et kusagilt kaugusest lähenes torm. Selle mühin oli puulatvades kuulda enne, kui esimesed tuulepuhangud kohale jõudsid.
Justkui nõiaväel lakkasid vaimude hääled. Kauge mühin paisus ja metsaalune mattus äkki kottpimedusse. Puhang puhangu järel rullus üle lehtkatuse ja lõpuks hakkas möllama ähvardav, hirmuäratav ning pidevalt muutuv tuulispea, mis oli üheaegselt ulgumine, möirgamine ja oigamine. Parun Bellingshauseni, madruseid Pauli ja Olevit tabas instinktiivne hirm, lisaks õudsetele häältele ähvardas pidevalt oht, et midagi kaela kukub; pimedus suurendas hirmu mitmekordselt. Katus peade kohal lõhenes sähvivatest välgulöökidest, näidates puruksrebenevaid vääntaimi, otsekui oleks neid raiunud kellegi nähtamatu võimas käsi. Läbi hetkeks valgenenud õhu langes tohutul hulgal puulehti, nende järel tulid kuivanud oksad.
Siis hakkas sadama. Vihm langes alla kõikematva kohinaga ja mitte piiskade, vaid jugadena, mis voolasid kõrgelasetsevatelt okstelt ja puulatvadest; kui aga kusagil lehtkatus lõhenes, siis tuli vihma lausa ämbriviisi. Jalgade all voolasid ojad, sest maapind oli veest küllastunud.
Külmavärinad raputasid rändurite märga keha, hooti käisid üle kuumalained. Nende pead olid muutunud raskeks, otsekui oleks kellegi nähtamatu käsi nuiaga äianud. Isegi silmapilgutus tekitas valu, justkui oleksid silmamunad kinni kleepunud. Rändurite seljad valutasid, valutasid kõik luud ja liikmed; nahk tundus kuiva ja hõõguvana, ehkki see oli tegelikult märg ja külm. Rändureid tabas väsimus ja uimasus; inimene tundis ennast selles vaimudemetsas viletsa ja armetuna.
Vihmavaling lakkas niisama äkki nagu oli alanudki. Rändurid jätkasid mäkketõusu. Äkitselt kapten Bellingshausen seisatus ja andis madrustele märku vait olla – nad olid jõudnud väikese lagendiku servale, millel paiknesid võsainimeste armetud, okstest kokkuseatud onnid. Pärismaalased olid tulijaid juba aegsasti märganud ja seisid onnide ees, odad käes ja suud ammuli.
Kümmekond minutit püsisid meremehed paigal, tegemata ainsatki liigutust. Parun Bellingshausen libistas tähelepaneliku pilgu üle rossiaanide, pealaest jalatallani, püüdes meelde jätta igat detaili. Kõige silmatorkavamaks erinevuseks võsainimeste ja kapten Bellingshausenile tuntud pärismaalaste vahel oli nahavärvus; võsainimestel oli see mitme tooni võrra heledam kui rannikumetsades või rannal elavatel pärismaalastel. Ilmselt oli heledam nahavärvus tingitud ümbritseva keskkonna mõjust. Võsainimesed elutsesid alatises poolhämaruses, kuhu päikesekiired peaaegu üldse ei ulatunud; seetõttu ei olnud ka nende nahk nii päevitunud. Ka krooniline alatoitlus võis olla põhjuseks, miks võsamees oli nii kängu jäänud. Teiseks iseärasuseks, mis olenes täiesti keskkonnast, olid lühikeseks lõigatud juuksed. Võsaelanikel ei olnud vajadust peas kanda tohutu suuri juuksepuntraid, mis rannaelanikel kaitsesid pead päikese eest.
Parun Bellingshausen otsustas pärismaalastele mitte läheneda, sest veel oli värskelt meeles nende metsik röögatus ja kiire haihtumine võssa. Et mitte näidata ennast põgenejana, liikus parun oma kaaslastega aeglaselt paremale, tegi väikese ringi ja asus tagasiteele mööda sedasama lämmatavat, taimestikust piiratud tunnelit. Päike säras nüüd kesktaevas ja tunnelis oli muutunud valgemaks. Lõpuks jõuti kergendusohkega võsast välja. Enesetunne muutus koheselt, külmavärinad ja kuumalained kehas lakkasid, kõrvetav päike pani riided aurama.
Vaevalt oli paat kaldast eemaldunud, kui jällegi ilmusid rannaribale rossiaanid. Nad seisid vaikides, sabad longus ja silmad ainiti jälgimas kaugenevat paati. Mida nad mõtlesid sel silmapilgul? Kas nende võltssaba oli märk sellest, et nad ei olnud oma kaugesse aega jäänud esivanemate pärissabasid veel unustanud; aga võib-olla tundus neile, et saba on ilus, ja sabad olidki ilusad, vähemalt väga-väga atraktiivsed…
„Vostok” hiivas ankru, heiskas purjed ja suundus ookeanile. Aegamisi kadus saar koos selle rannal seisvate võsainimestega parun Bellingshauseni silmist. Jällegi lainetas laeva ümber lõputu veteväli, justkui poleks imepärast saart ja selle veelgi imepärasemaid inimesi olnudki. Aga paks, märkmeid täis vihik kapten Bellingshauseni kajutilaual tõendas, et see polnud siiski kõigest unenägu…
Nädal pärast Rossiaanide saarelt lahkumist tabas meremehi troopikapalavik. Millegipärast kannatasid troopikapalaviku käes just kõige tugevamad ja tervemad, kes ei olnud kunagi oma tervise üle kurtnud. Juba teisel päeval, pärast palaviku ilmnemist, olid haiged jõuetud ja apaatsed. Kapten Bellingshausen üritas haigeid ravida rohke rummiga, kuid see suurepärane, seni iga haiguse vastu edukalt toiminud rohi muutis haiged veelgi nõrgemaks. Mitmed madrused vaakusid elu ja surma vahel. Laeval ei osatud midagi ette võtta troopilise palaviku ravimiseks, jäi üle loota ainult jumala abile. Just siis, kui haiged tervenesid, ja tekkis juba lootus, et haigus taandub ja meeskond jõuab Austraaliasse ilma kaotusteta, tabas palavikuhoog ootamatult kapten Bellingshausenit ennast. Higist märjana vähkres ta oma koikus ja sonis ägades eesti keeles. Madrused Jaakson ja Rannakoppel istusid ta voodi ääres, püüdes ära arvata kapteni seosetute sõnade mõtet. Aeg-ajalt vajus kapten justkui unne või lamas meelemärkuseta, siis jälle toibus, vähkres ja püüdis ennast istuli ajada. Meelemõistusele tulles sirutas kapten käe rummiklaasi järele, jõi suurte sõõmudega, kuid paistis, et enam ei olnud ka sellest vajalikku abi. Äkitselt olukord muutus – peale järjekordset rummiklaasi jäi kapten Bellingshausen rahulikult magama.
Järgmisel päeval tõusis kapten koikust, väljus pisut vaaruval sammul laevalele ja jäi endamisi, justkui surnust ülestõusnu, silmitsema päikeses sillerdavat merd ja helesinist, ainsagi pilveta taevast.

Nädal hiljem nähti otse ees maad. Sellele paikkonnale tüüpiline korallisaar venis pika ribana idast läände. Saare taimkattest võis läbi pikksilma märgata madalaid põõsaid, aga mitte ühtegi puud. Inimasulatest ei olnud mingitki märki, ainult merelinnud lendlesid suurel arvul saare ja selle rannavete kohal, aegajalt pikeerides vette ja paiskudes siis noolena uuesti taevalaotusse. Kapten Belligshausen määras saarekese koordinaadid, kandis merekaardile ja andis sellele oma madruse tagasihoidiku nime – Paul Jaaksoni saar.
Veel ligi kaks nädalat seilas „Vostok” ääretus ookeanis. Aeg-ajalt tabasid laeva ägedad tormi-iilid ja vihmavalingud, mis aga möödusid kiiresti ja edasi purjetati ühtlases pärituules. Merel veeresid kerged valgete harjadega lained, peakohal ainsagi pilveta taevas ja ere lõunamaine päike. Ootamatult ilmus paremas poordis silmapiirile pikk tume viirg. Lähemale sõites võis juba eristada suurt rühma väikesi, omavahel korallriffidega ühendatud saari. Seda saarterühma ei olnud märgitud Inglise Admiraliteedi poolt välja antud merekaardile, mida Bellingshausen kasutas. Tänu selgele ilmale oli võimalik täpselt määratleda äsjaavastatud maa koordinaadid. Bellingshausen kandis saarterühma asukoha kaardile ja nimetas selle Vene-Rootsi sõjas silma paistnud admirali auks Greigi saarterühmaks. Bellingshausen purjetas ohutus kauguses piki saarteketti, sest tundmatus kohas seilates on laevale veealused korallrahud kõige ohtlikumad. Korallriffide kett ootamatult katkes. Pärast kaks päeva kestnud purjetamist ilmus jällegi nähtavale saar. Ookeanilained veeresid korallriffidele, paiskusid kõrgele ja kaotasid oma hoo; ainult veepritsmetest tekkinud päikeses sillerdav udu hõljus üle korallriffide tagant algava vaikse veega laguuni.
Tasasel käigul, rehvitud purjede all, lähenes Bellingshausen saarele, eesmärgiga leida ankrupaigaks sobiv, korallriffidest vaba sissepääsuga abajas ning jääda ankrusse. Saar ulatus kümneid kilomeetreid põhjast lõunasse. Seda kaunistasid kõrged koonusekujulised mäed. Kogu saar oli kaetud troopilise metsaga, mis ulatus peaaegu veejooneni.
„Vostok” purjetas vähendatud purjede all ümber saare. Kapten Bellingshausen mõõtis sekstandiga korduvalt päikese kõrgust, tegi vajalikud arvutused ning kandis siis saare koordinaadid kaardile. Oma lapsepõlvekodu mälestuseks andis Bellingshausen sellele saarele kodumõisa nime – Lahetaguse saar.
Saart ümbritsesid kõikjal korallrahud; neis ei leidunud ainsatki ohutut läbipääsu rahude taga paiknevatesse vaiksetesse, kaunitesse, pisut roheka veega abajatesse. Saar oli võõraste eest kindlalt kaitstud.

Lõunamere uurimiseks ettenähtud aeg hakkas jõudma lõpule, sest lõunapoolusele lähenes kevad ja ees ootas Lõuna-Jäämere ekspeditsiooni jätkamine. Bellingshausen võttis suuna Austraalia mandrile, et Jacksoni sadamas seada laev valmis uueks Antarktika ekspeditsiooniks ja viia lõpule purjetamine ümber lõunapooluse.
Kapten Bellingshausen avastas troopikas üheksateist seni kaardile kandmata saart, määras nende koordinaadid ja andis neile vene nimed – Borodino, Malõi Jaroslavets, Smolensk, Berezina, Polotsk… Need nimetused ei jõudnud Inglise Admiraliteedi merekaartidele ja langesid unustusse. Aga siiski, järeltulevad maadeuurijate põlvkonnad ei unustanud Eestimaa parunitest meresõitjate reise ja Lõunamere atlasel võib leida ka nende nimesid: Bellingshauseni saar Seltsisaartel ja Bellingshauseni nõgu ning Bellingshauseni meri Antarktikas, Kotzebue laht Loode-Ameerikas ja Krusensterni neem Kotzebue lahe rannal, Krusensterni väin Kuriilide saarestikus ja Krusensterni saar Tuamotul, Lütke saar Franz Josephi maal Põhja-Jäämeres…

„Vostok” ja „Mirnõi” võtsid kursi tagasi Austraalia mandrile. Teel Austraaliasse nähti merel suuri kašelottide karju. Ligi kahekümne meetri pikkused kašelotid liikusid pisut küüru hoides, justkui saagihüppel kiskjad. Eriti paistis silma nende ülisuur ristkülikukujuline pea, mis kogu keha pikkusest moodustas kuni kolmandiku. Kašeloti väljapursatav veesammas kaldus ettepoole 45 kraadise nurga all, ja selle järgi võis teda merel eksimatult eristada vaaladest.
Veel kakskümmend päeva purjetas Belingshausen kagusse, pidades kurssi Austraalia rannikule. Ühtlast purjetamist takistas pidevalt vahelduv tuul, sagedased ja ootamatult tekkinud tormi-iilid ning ägedad vihmavalingud. Lõpuks hakkas puhuma soodus loodetuul ning viis laeva kiiresti edasi. 1820. aasta augustis liginesid Bellingshauseni laevad „Vostok” ja „Mirnõi” Austraalia mandrile ja peagi heitsid Jacksoni sadamas ankrusse. Lõunamere ekspeditsioon oli lõppenud.

* * *

Kapten Bellingshausen üüris Jacksoni sadamas hobused ja suundus madruste Olev Rannakoppeli ja Paul Jaaksoni saatel ratsa Austraalia sisemaale. Hobust peeti Austraalias väga kalliks sõiduvahendiks ja teda võis endale lubada ainult jõukas kaupmees, farmer või laevaomanik – hobused olid toodud siia Euroopast ja järglasi oli veel vähe.
Pärast pikka merereisi pakkus ratsutamine Austraalia maismaal meelepärast vaheldust. Parun Bellingshausen kappas üha kaugemale sisemaale, peatudes ainult lühikesteks hingetõmmeteks. Lõpuks olid hobused väsinud, jooksid loiult ja vehkisid pahuralt peaga. Bellingshausen, märgates madalas orus põõsaste vahel voolavat jõekest, tõmbas ratsmetest.
Viimsi rannakaluri poeg Paul Jaakson asus koheselt uurima jõevett – rannakalur ei jäta tähelepanuta ka jões leiduvaid kalu. Madruse rõõmuks ujuski jões palju suuremaid ja väiksemaid kalu, mõned otse veepinna läheduses. Aega viitmata tõmbas Jaakson tupest pussnoa, mis rippus iga purjelaeva madruse vööl, ja lõikas põõsalt paraja jämedusega oksa. Paari lõikega oli oks teritatud ja oda kala tabamiseks valmis. Mõne hetke kükitas kalur liikumatult veepiiril, oda löögivalmis, justkui kohalik pärismaalane. Äkitselt kostus parun Bellingshauseni kõrvu tugev sulpsatus ja seejärel koheselt madruse rõõmuhõige – odaotsas rabeles ligi paarikümne sentimeetri pikkune kala. Taolist asjade kulgu nähes asus madrus Rannakoppel koheselt lõket üles tegema, sest nüüd võis olla kindel, et Paul püüab kalu veelgi.
Vähem kui kümne minutiga oli Paul kätte saanud kolm kala, aga ta püüdis veel kaks tükki lisaks, juhuks, kui sugulased ootamatult külla tulevad, nagu ta ise naljatades ütles.
Olev Rannakoppel seadis kiiresti lõkke üles, lõikas põõsastelt mõned oksad, valmistas neist praevardad ja seadis kalad lõkke kohale küpsema. Üsna pea hõljus jõekaldal isuäratav praelõhn.
Äkitselt jäi Olev Rannakoppeli käsi kalaga suu juures peatuma; ta vahtis hämmeldunud põõsaid ja sõnas siis sosinal oma kaaslasele: „Paul! Sinu sugulased ongi juba kohal.” Seejärel osutas pooleldi söödud kalaga põõsaste suunas.
Paarkümmend sammu eemal põõsad liikusid ja neist vaatasid välja mingite olendite suured karvased pead. Tükk aega jõllitasid meremehed neid imelikke, kuigi inimlike tunnusjoontega päid ja karvaseid nägusid. Aga Bellingshausen kogus end koheselt ja viipas neile, hõikas sõbralikul toonil, millegipärast saksa keeles, kutsudes külalisi ligi astuma.
„Kahupead”, viis täiesti alasti pärismaalast, liginesid aeglaselt ja ettevaatlikult, hoides odasid käes, kuigi mitte heitevalmis. Neile järgnesid kaks punakat dingokoera, sabad jalgevahel ja kõrvad ärevalt püsti.
Pärismaalased võtsid tule ääres istet. Nende alastust leevendas siiski pisut mingi kotitaoline ese, mis rippus iga mehe vöökohal. Aborigeenid pistsid käe kotti ja tõmbasid välja pika varrega, kõrge silindrilise kahaga piibud. Seejärel koukisid nad Bellingshauseni suureks imestuseks kotist lagedale tubakapakendid – taolisi tubakapakke leidus kõikjal Jacksoni asula poodides. Euroopa kultuur andis endast selgelt märku, tema esimesed ilmingud olid jõudnud Austraalia aborigeenideni, ja seda üsna tavatul moel – ingliskeelsete kirjadega kaunilt kujundatud tubakapakkidena. Oli ilmselge, et aborigeenid olid ka varem kohtunud valge inimesega ja teinud nendega mõlemale poolele kasulikke äritehinguid.
Selleks, et oma „sugulasi” kostitada, kiirustas Paul Jaakson uuesti jõeäärde. Temaga ühinesid kaks pärismaalast. Enne veel, kui Paul jõudis kükakile laskuda, et kalu passida, kostsid kaks järjestikulist odalööki ja koheselt siplesid kalad kaldal. Seejärel kostis veel mitu odalööki, sulpsatust ja pärismaalane ulatas odaotsa sipleva saagi Paulile – võta kala!
Kalade küpsetamine jätkus, aga ilmselt soovisid külalised ise ennast näidata võõrustaja rollis. Nad asusid odaotstega tuhnima põõsaste juurte all, tõmbasid välja võrdlemise koleda väljanägemisega tigusid ja mardikaid, kaevasid välja taimede juuri, said kätte isegi paar madu. Pärismaalane haaras maol sabast, ropsas sellega, justkui ratsapiitsaga, ja asetas mao lõkke äärde. Kogu kraam seati lõkkeäärsele tuhale; üks pärismaalane soris kotis, võttis sealt väikese pakikese ja puistas praele mingeid maitseaineid, mis ilmselt siiski ei omanud euroopalikku päritolu.
Pärismaalased osutasid käega – toit on valmis. Bellingshausen, et mitte võõrustajaid solvata, võttis tükikese maoliha, mõned mardikad ja teod, lisaks taimejuuri, manas näole õndsa ilme ja asus isukust teeseldes sööma, seejuures andis madrustele eesti keeles korralduse järgneda tema eeskujule. Paul ja Olev hakkasid pahural ilmel mäluma. Aga üsna pea said kõht aru, mida talle pakuti, ka maitseelundid kiitsid toidu heaks ja nüüd söödi pärismaalaste poolt pakutud hõrgutisi juba suure isuga. Võrreldes laevakoka menüüga – soolatud, kohati ussitanud seapekk hapukapsaga – oli siinne toit mitte ainult eksootiline, vaid ka ülimalt meeldiva maitsega ning kõhule kerge ja hea.
Pärismaalased sõid isukalt ja koduselt, seejuures jutlesid omavahel rõõmsalt, vahel naersid lõbusalt. Nende häälitsustest oli raske tabada üksikuid sõnu; paistis, justkui oleks kõik sõnad olnud ühesugused, ainult ajuti tabas kõrv hääletooni muutusi.
Aeg-ajalt andsid pärismaalased ka dingokoertele väikseid palukesi. Koerad võtsid söögi vastu, erilist huvi selle vastu ilmutamata, sest kõike, mida sõid nende peremehed, võisid nad ka ise leida külluses. Kõrbemata teod maitsesid neile isegi paremini.
Pärast rikkalikku lõunasööki ei kiirustatud täis kõhuga sadulasse istuma, pealegi ei pakkunud kidura rohuga kaetud pinnas hobustele eriti kosutavat ninaesist; neile tuli anda võimalus pikemalt puhata, ringi jalutada ja üksikuid rohutuuste näksida. Ka aborigeenidel polnud kiiret, ja kas nad üldse teadsidki, mida tähendab mõiste – aeg.
Meremehed jalutasid jõeääres, pärismaalased uudishimulike lastena sabas. Aeg-ajalt koukisid aborigeenid odaotsaga tigusid ja mardikaid, püüdsid mõne mao ja pakkusid valgetele rändureile. Et lahkeid, heatahtlikke ja pisut lapsemeelseid põliselanikke mitte solvata, võttis Bellingshausen kingitused vastu. Peagi olid sadulakotid pungil täis iga sorti kohalikku toidukraami – mardikaid, tigusid, söödavaid taimejuuri ja madusid.
Enne sadulasse hüppamist istuti veel korraks lõkke äärde. Pärismaalased mõistsid, et ees seisab lahkumine. Nad olid jäänud vaikseks ja vaatasid ainiti Bellingshauseni hallikassinistesse silmadesse, väljendades kurbust. Parun oleks soovinud neile jätta mingit mälestuseset, anda neile kingitusi, kuid Jacksonist välja sõites ei olnud talle pähe tulnud külakosti kaasa võtta. Lõpuks lõi ta käega, pistis käe põuetasku ja tõmbas välja priske, heast nahast rahakoti; krabistas naelsterlingitega, otsides väikemaid kupüüre; ulatas siis igale pärismaalasele rahatähe. Need raputasid eitavalt pead, mõistmata, mille eest neile raha antakse. Bellingshausen patsutas rahuloleval ilmel toidukraami täis sadulakotti, andes mõista, et tasu on ette nähtud väärtusliku söögikraami eest. Aborigeenid võtsid rahatähe rõõmsa naeratusega vastu, keerasid selle rulli ja peitsid viivitamatult oma igasugust träni täis kotti.
Laevataglases ronimisest treenitud kehadega, heast toidust tublist kosunud madrused Paul ja Olev kargasid kergelt oma ratsudele, parun Bellingshausen ronis ähkides sadulasse; oldi valmis kannuseid andma. Aga ootamatult tabas parunit hingeliigutus, justkui seisaks ees lahkumine lastest. Ta ohkas endamisi, vaatas veel korraks käharapäiseid ja habetunud kujusid, viipas mahajääjatele hüvastijätuks ja rehmas siis otsustavalt piitsaga. Puhanud hobused alustasid kiiret galoppi.

* * *

31.oktoobril 1820 väljusid ekspeditsioonilaevad „Vostok” ja „Mirnõi” Jacksoni sadamast ja suundusid taas Lõuna-Jäämere vetesse, et viia lõpule retk ümber lõunapooluse. Esimene peatus tehti Macqueria saarel. Selle saare randadel nähti rohkesti merielevantide, Uus-Meremaa merikaru, lonthüljeste ja pingviinide kolooniaid.
Lõuna-lonthüljes ehk merielevant on hülgesoo suurimad. Emase hülge pikkus on enam kui kaks meetrit, isane võib olla kuni viie meetri pikkune, kaaludes kuni kolm ja pool tonni. Kogukatel täiskasvanud isastel oli eriti jäme ja jõuline kael, tema koonul paiknes londiga sarnanev koonukott. Koonukott rippus üle merielevandi suu ja selleks, et ta saaks hingata, olid ta ninaavad suunatud otse alla. Isane täitis oma koonukoti õhuga, tekitas sellega ninajuurele suure kühmja padjandi ja demonstreeris oma küpse isase tunnust uhkustavalt emastele. Soovides veelgi enam ennast esile tõsta, merielevant möiratas – puhetunud koonukott toimis kajaresonaatorina, avaldas emasele muljet ja hirmutas teisi isaseid. Aeg-ajalt puhkes isaste vahel tüli; nad võitlesid vihaselt ja jõuliselt, kihvadega teineteist veristades ja suuri haavu tekitades. Lõpuks üks võitlejatest väsis ja eemaldus emastest. Vaatamata oma kogukusele liikus ta vilkalt ja kiirelt.
Merielevant oli üks põhilisi hülgeküttide saakloomi, seda tema tohutu nahaaluse rasvakihi, traani pärast. Hülged tapeti püssilaskudega ja rasvakäntsakad soolati tünnidesse.
Saare abajates seisid kümned ameerika ja inglise laevad, kellede meeskonnad tegelesid Austraalia lõunavaalade ja merielevantide küttimisega ning nende rasvasulatamisega. Tünnidesse paigutatud rasv laaditi transpordilaevadele, mis viisid valmistoodangu Austraaliasse, Inglismaale ja Ameerikasse.
Bellingshauseni meeskond hapendas Macquerial palju siinset metsikult kasvavat „kapsast”, mis oli heaks vahendiks skorbuudi vastu. Meeldivaks elamuseks oli meremeestele jalutuskäik müstilises, erepunaste õitega raudmürdimetsas, mille lehestikus lendles palju väikseid rohelisi papagoisid.
Pärast nädalast peatust Macquerial jätkas kapten Belligshauseni ekspeditsioon purjetamist lõunasse, hoides kurssi Rossi merele, et uurida Antarktika läänepiirkonda, mille kohta Inglise Admiraliteedi kaartidel leidus andmeid üsna vähe.
Lõunapoolsetes vetes kohtas Bellingshausen raskeid jääolusid ja seetõttu pidi ta Rossi merest suures kaares mööda sõitma ega saanud lõunapolaarjoont ületada enne 14.detsembrit. Jõuluööl vaatlesid meremehed aukartusega öises taevas vehklevaid virmalisi. Aurora keerlev ja sähviv helendus lõi rohelisi, punaseid ja violetseid valguslaike ja –loore, mis värvilise kardinana laienesid ida ja lääne suunas. Aeg-ajalt põimusid virmaliste kiired ja valguskaared plahvatusliku sööstuna kokku, et siis jälle laguneda väikesteks värvikirevateks laikudeks. Aga värvilised laigud ei kestnud kaua; hetke pärast virmaliste kiired koondusid ja moodustasid majesteetliku rohelise krooni, mis sedamaid lagunes, tekitades taevasse karmiinpunase kiirtepärja, justkui hüvastijätuks – lasknud ennast mõne minuti imetleda, kiirtepärg kustus ja taeva helendus lakkas.
1921.aasta 1. jaanuari hommikul jõudis Bellingshauseni ekspeditsioon Rossi mere läänepiirkonda. Suur, pisut lopergune ja sakiliste servadega päike tõusis silmapiiri kohale. Ebatavalist päikest imetlevatele meestele tundus, justkui oleks taevasse tõusnud tohutu suur kollane uusaastapräänik, millest keegi oli jõudnud juba tükikesi ära hammustada.
Ümberringi ujusid säravvalged ja eresinised jäämäed. Bellingshausen võttis kursi rohkem lõunasse ja ligines jääpiirile. Lumisel paakjääl lebasid suurte gruppidena ja ka üksikute väiksemate salkadena jõuliste lõugadega ja pika nõtke kaelaga hülged – merileopardid. Paljud hülged ujusid vees edasi-tagasi ja sukeldusid. Aeg-ajalt põgenes nende eest mõni väiksem krabihüljes, kuid kiskja eest ei olnud tal pääsu – merileopard sööstis veest välja, hüppas ligi kahe meetri kõrgusele, tõmbas oma pea tagasi ja sirutas siis kaela pikalt välja, justkui madu, ja napsas saagi oma lõugade vahele.
Järgmise päeva hommikul märgati „Vostoki” pardalt Ameerika Ühendriikide lipu all seilavat hülgepüügilaeva, mis seisis jääpiiri ääres, tuulte eest varjatud lahesopis. Kapten Bellingshausen võttis kursi Ameerika laevale ja jäi selle lähedusse triivi.

* * *

Ameerika Ühendriikide presidendi James Monroe lauale oli laekunud rohkesti ettekanded , milledes teatati, et 1819.aasta 21. juunil oli Kroonlinnast väljunud Vene keisririigi kahest laevast koosnev ekspeditsioon Eestimaa paruni kaptenleitnant Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhtimisel. Kahuritega relvastatud laevad olid teadete kohaselt läbinud Sundi väinad, ületanud Põhjamere, teinud sissesõidu Plymouthi sadamasse Inglismaal ja jätkanud purjetamist lõunasse. Viimased andmed Vene sõjalaevade „Vostok” ja „Mirnõi” kohta pärinesid Rio de Janeirost. Samas leidus ettekannetes ka teateid selle kohta, et vastupidiselt ootustele, ei olnud Vene ekspeditsioon Loode-Ameerikasse jõudnud; seekord võis Vene sõjalaevade sihtkohaks olla mitte Alaska, vaid Antarktika.
Vene karusnahaküttide röövpüük Loode-Ameerikas ja California rannavetes oli juba ammu teinud muret Ameerika Ühendriikide valitsusele. Nüüd siis olid nad sirutamas oma kätt Antarktika mereloomade järele, kuigi oli arusaamatu, miks suunati Lõuna-Jäämere vetesse täies relvastuses sõjalaevad. Kas valmistuti Ameerika, Suurbritannia, Hollandi, Norra ja teiste riikide meremehi-ettevõtjaid, kes tegelesid mereloomade püügiga, jõuga Antarktikast välja suruma?
Tegutseda tuli viivitamatult; oli vaja saata Antarktikasse kiire laev kogenud kapteni juhtimisel. Ühendriikide president James Monroe, olles 1817.aastal võitnud valimised ja võtnud oma ametivennalt James Madisonilt üle presidendiameti, sai oma eelkäijalt päranduseks ka ühe tubli, kogenud ja usaldusväärse mereväeohvitseri – Eestimaa juurtega kaptenleitnant Georg Kruze. Soovitades oma ametivennale eriülesannete täitmiseks sobilikku mereväeohvitseri, sõnas ekspresident James Madison naljaga pooleks: „Kapten Georg Kruze tuleb toime iga eriülesandega, täidab eeskujulikult iga missiooni ja veel enamgi – ta suutis Inglise admiralilt Cockburnilt kätte saada isegi leedi Dolley kiiktoli roosa istmepadja.”

* * *

Tugevast pärituulest aetuna purjetas „Louisiana” lõunasse, hoides kurssi Lõuna-Ameerika idapoolsele tipule, Sào Rogue`i neemele, et seilata sealt edasi piki Lõuna-Ameerika rannikut Antarktikasse. Päikeseloojangul, kui läänekaarde loojuv helepunane päikeseketas oli parajasti puudutamas ookeanipinda, määras kapten Georg Kruze sekstandi ja kronomeetri abil veel enne ööpimeduse saabumist laeva asukoha ja kandis selle kaardile. Olles asukoha ristikesega maha märkinud, jäi kapten Kruze üksisilmi ristikest kaardil silmitsema. Mingi pahaendeline eelaimus, justkui õnnetuse ettekuulutus, rõhus ta südant. Eneselegi ootamatult asetas ta joonlaua kaardile ja tõmbas jämeda pliiatsijoone Miami neemelt Bermuda saarteni. Seejärel asetas joonlaua teistpidi ja tõmbas joone Bermuda saartelt Puerto Ricole. Muutis uuesti joonlaua asendit ja vedas pliiatsijoone Puerto Rico saarelt Miami neemele. Kaardil joonistus Bermuda kolmnurk, ja täpselt kolmnurga keskel kihutas üle lainete „Louisiana”.
Päikeseketas vajus ookeani, taevas süttisid esimesed tähed ja üsna pea kattis kogu madalat troopikataevast loendamatute erksalt säravate tähtede müriaad. Laevapere oli oma rippkoides uinunud. Hispaanlasest roolimees seisis kompassivalguses rooliratta taga ja ümises endamisi mingit serenaadi, justkui seisaks ta mitte purjelaeva roolis, vaid oma armastatu akna all, mida valgustab täiskuu ja läbi õhukeste kardinate paistab tumedajuukseline, kerges öösärgis kreoolitari imekaunis, hingevärinaid tekitav kuju.
Kapten Georg Kruze nõjatus reelingule, silmitses kuuvalguses küütlevat ookeani ja mõtiskles endamisi; ta südant täitis seletamatu ärevus ja ohutunne. Äkitselt lõi meri helendama – umbes poole miili kaugusel vööri ees keerles tohutu suur helendav, pisut rohekas ratas, mille keskel kollane tulekera. Rohekas ratas pöörles meeletu kiirusega, muutis järsult oma asukohta ja muudkui pöörles. Kapten Kruze jälgis üksisilmi seda lummavat vaatepilti, võttis masinlikult piibu suust ja sõnas vaikselt endamisi, et roolimeest mitte häirida: „Kuradiratas! Halb enne, väga halb enne…”
Kapten Kruze kobas taskus, võttis tubakakoti ja asus piipu tubakaga täitma. Äkitselt kaikus üle laevalae roolimehe ehmunud hüüatus: „Kapten! Kompass läks hulluks!”
Georg Kruze kiirustas kompassi juurde – kompassinõel väreles ja viskles ühele ja teisele poole, võimatu oli selle järgi kurssi hoida. Järsku hakkas laev vajuma, pikalt ja raskelt, justkui oleks mingi nähtamatu jõud tõmmanud laeva endaga kaasa ookeanisügavikku. Vajumine üha jätkus. Ootamatult asusid purjesid rebima äkilised ja vahelduvad tormi-iilid, järsk ja korrapäratu lainetus pillutas laeva.
Laeva vajumisest ja järskudest tormihoogudest äratatud leitnant John Smith, pootsman Tom ning madrused kargasid koikudest ja tormasid tekile. Pootsman haaras käsklust ootamata roolipulgad oma kindlatesse kätesse. Leitnant John Smith sööstis fokkmasti jalamile ja hõikas käsklusi – madrused asusid aega viitmata purjesid rehvima.
Laeva järsk vajumine lakkas ja nüüd kerkis ta kiiresti ja peatumatult ülespoole, otsekui kõrgesse ja järsku mäkke. Tugev vastutuul kandus üle laeva. Jõudnud kõrgpunkti, asus „Louisiana” tohutust lainest kantuna vastutuult kihutama enam kui kahekümnesõlmelise kiirusega. Pikkamisi meeletu kihutamine vaibus, kompassinõel rahunes ja laeva võis uuesti seada õigele kursile. Merel jooksis endiselt madal laine ja puhus ühtlane pärituul. Kapten Kruze läitis pisut värisevate kätega piibu ja tõmbas mõned sügavad mahvid.
Leitnant John Smith vaatas kohkunud ilmel kaptenile otsa: „Mis see oli?”
„Bermuda kolmnurk,” sõnas kapten Kruze napilt.
Ööl ja päeval, tugevates neljakümnendate lõunalaiuste tormides, vihmas ja rahes ning paksus lumetuisus kihutas „Louisiana” ainsatki purje vähendamata üha edasi, lõunasse. Drake`i väina traaversil võttis kapten Georg Kruze mõned rumbid vasakule, jättes jääväljad pakkpoordi, ning „Louisiana” asus joonistama tohutut kaart ümber lõunapooluse, et jõuda Rossi merre. Kapten pöördus oma tüürimehe poole: „John, meie ülesanne on leida Bellingshauseni laevad; kui vaja, teeme ringi peale kasvõi kogu Lõuna-Jäämerele.”
Leitnant John Smith vangutas kahtlevalt pead: „Vaevalt me Bellingshauseni siin Antarktika tohututes avarustes, keset jäämägesid ja lumetuisku, leiame.”
Kapten Georg Kruze popsutas häirimatult oma kõvera varrega piipu ja sõnas rahustavalt: „John, pisut kannatust; maailmameri hakkab pikkamisi juba kitsaks jääma, alati leidub keegi, kellelt teed küsida või uudiseid kuulda.”
1821. aasta jaanuari esimestel päevadel jõudis „Louisiana” Rossi mere läänepiirkonda. Ilm oli purjetamiseks soodus, puhus paras pärituul, aeg-ajalt näitas ennast pilvede vahelt päike. Aga äkitselt ilm muutus. Lõunapooluselt tormas peale külm ja tihenenud õhk, lõõtsus äkiliste iilidena ja paisus seejärel kohutavaks orkaaniks. Viivitamatult käskis kapten Kruze koristada purjed ja üles jätta ainult tormitaakslid, et laev ei kaotaks juhitavust. Halastamatu külm tuul sööstis üle laevalae, ulus mastides ja lisaks oma koletule jõule tõi endaga kaasa peenikesi, nõelteravaid jääkirmeid, mis mattis endasse kogu laeva, pimestas ja lämmatas laevatekil tormimöllus töötavaid madruseid. Sama äkki nagu torm oli alanud, see ka vaibus, ja jälle ilmus nähtavale hägune päike.
Rehvitud purjede all liikus „Louisiana” aeglaselt edasi, loovides jäämägede vahel. Ootamatult märkas tüürimes John Smith jäämägede taustal mingit tumedat laiku. Kapten Kruze uuris tükk aega pikksilmaga ja käsutas siis roolimehele: „Kaks rumbi tüürpoordi!”
„Louisiana” muutis kurssi ja üsna pea võis juba palja silmaga näha Ameerika Ühendriikide lippu kandvat hülgepüügilaeva. „Louisianal” vähendati purjesid ning kahe kaabeltau kaugusel hülgepüügilaevast seadis kapten Kruze laeva triivi. Koheselt lasti alla paat, neli madrust asusid aerudele ning kapten Kruze ja leitnant Smith suundusid Ameerika prikile. Sealt oli külalisi juba märgatud ja kolinal heideti fallrepp üle poordi.
Kapten Kruze tõusis ähkides mööda fallreppi üles, hüppas kergelt üle reelingu laevalaele ja tõstis käe mütsisirmi juurde: „Ameerika Ühendriikide kapten Georg Kruze!”
„Ameerika hülgepüügilaeva kapten Nathaniel Palmer!” esitles ennast priki kapten ja lisas täpsustuseks: „Endine Ameerika Ühendriikide sõjalaevastiku ohvitser.”
Kruze kummardus austavalt: „Minu lugupidamine, kolleeg!” Seejärel jätkas: „Nüüd olete siis hakanud vaalapüüdjaks ja hülgekütiks?”
„Mitte ainult. Lisaks püügile uurin milliseid küttimiseks ja püügiks sobivaid mereloomi leidub, kaardistan rannikualasid, tegelen, nii öelda, luurega. Aga mis on teid siia pärapõrgusse ajanud; teie alus ei näe just hülgelaeva moodi välja.”
„Eesmärgid on üldiselt samad, mis teilgi,” lausus kapten Kruze tagasihoidlikult. Seejärel sõnas, pigem selleks, et ärgitada kapten Palmerit vabamale vestlusele: „ Kuidas purjetamine siinsetes vetes edeneb?”
Kapten Palmer lõi nördinult käega: „Edenemisest on asi kaugel. Uuel aastal jäime täiesti ilma viskita, kuradi pootsman pani kõik nahka. Jõulupühade ajal ei ilmunud ta päevade viisi laevatekile, teeskles haiget, varastas minu kajutist viskit ja muudkui tinutas. Uue aasta puhul tahtsin endale lubada ühe lõuatäie ja pakkuda klaasikese ka tüürimeestele, aga kogu kesine viskitagavara oli läinud. Purjetada siinsetes oludes ilma, et laevas leiduks tilkagi viskit, on selge enesetapp; kurradi pootsman!”
Kapten Kruze üritas oma kolleegi rahustada: „Ega siis asjalood nii hullud ka ei ole.”
Kapten Palmer nõustus koheselt: „Ega olegi. Saime just udude piirkonnast välja, ilm selgines, ja ootamatult märkasin Rossi mere ida-alal lääne suunas purjetavaid laevu – suurem sõitis ees ja väiksem tema järel; nende mastitipus lehvis mingi mulle tundmatu plagu; kahurid olid pardaluukidest välja lükatud. Minu laeva märgates jäid tundmatud laevad koheselt triivi ja pöördusid pardaga minu poole.”
Georg Kruze kergitas imestunult kulme: „Vaenlane asus lahingupositsioonile?”
Kapten Palmer kehitas õlgu: „Esialgu võttis südame alt kõhedaks, aga nagu ma ütlesin, viski oli otsas ja himu märjukese järele nii suur, et lasksin kähku paadi alla ja kiirustasin märjukest hankima; madrused viisid mind selle tundmatu ekspeditsiooni suurema laeva pardasse.”
„Arusaadav,” toetas kapten Kruze oma kolleegi. „Ja mis edasi juhtus?”
Kapten Nathaniel Palmer`i nägu venis rahulolevaks naeratuseks: ”Edasi läks kõik nii nagu kaunis unenäos. Tundmatu laeva kapten võttis mind lahkesti oma laeval vastu, oli mingi venelane, kapten Bellingshausen, Eestimaa parun.”
Kapten Kruze muutus ülimalt tähelepanelikuks: „Venelane? Kapten Bellingshausen, Eestimaa parun?”
„Bellingshausen jah, väga mõistlik venelane, parun jääb ka Antarktikas paruniks. Kallas ilma palumata koheselt suure kandilise klaasi viina täis ja ma jõin selle paari sõõmuga tilgatumaks. Oskavad venelased ikka head viina teha! Alul ei tundnud midagi, aga siis käis järsk kuumalaine üle keha, justkui malaariahoog; jalad muutusid vatiseks ja peas algas kohin, otsekui lainemühin vastu Lõuna-Georgia kaljust randa. Keelepaelad võttis nii lahti, et oleks tahtnud üle pikka aja ainult rääkida ja rääkida, nutta ja naerda.”
„Mida Bellingshausen rääkis?”
„Ütles, et tuleb Jacksoni sadamast, purjetas üle Rossi mere ääreala ja hoiab kurssi Drake`i väinale, et sealt piki Lõuna-Ameerika rannikut suunduda koju. Kapten Bellingshausen tundis huvi kogu siinse piirkonna vastu Rossi merest kuni Drake`i väinani. Joonistasin pooleldi purjus peaga tema merekaardile saari ja saarekesi, poolsaari, neemi ja väinasid, kõike mis pähe tuli, olen ju nendes vetes seilanud enam kui kolm aastat. Märkisin üles ka paremad hülge- ja vaalapüügikohad; ega minul kahju olnud, mereloomi jätkub siin kõigile, ole mees ja püüa kinni. Möödunud aastal püüdsin terve trümmitäie merikarusid, enam kui nelikümmend tuhat nahka. Aga minu kolleeg, inglane William Smith küttis siinsetes vetes1819.aastal enam kui viiskümmend tuhat merikaru, Ameerika aluse „Cecilia” kapten John Davis 1820. aastal isegi kuuskümmend tuhat, ja neid ei paistnud seeläbi karva võrragi vähemaks jäävat. Kapten Davise jutust selgus, et ta olevat näinud lõunamandrit ja käinud isegi paadiga maal. Manner olevat kaetud suurte mägedega”
„Aga mis Bellingshausenist edasi sai?” päris Georg Kruze kärsitult.
„Jätsime südamlikult jumalaga. Bellingshausen andis kaks kasti vene viina külmarohuks kaasa; viin on parim köha ja külmetuse vastane ravim, igatahes etem kui Bostoni apteekrite tinktuurid.” Kapten Palmer ohkas õnnelikult: „Leidub ikka veel häid inimesi maailmamerel!”
Georg Kruze vaatas leitnant Johnile muiates otsa, justkui öeldes – John, saimegi kuulda uudiseid, ja ka õige teeots juhatati kätte.
Kapten Kruze jätkas juttu: „Mister Palmer, võib-olla näitad meile ka oma merekaarti, nii öelda kolleegidele; tahaks teada, millised ohud varitsevaid meid tagasiteel läände. Pealegi on meil üsna suured viskitagavarad.”
„Miks ka mitte, seilamine väheuuritud paikades on ohtlik kõigile laevadele. Olen teinud tiiru peale kogu sellele tohutule Antarktika jää- ja lumelahmakale ja kaardistanud kõike, mis ette jäi.”
Kapten Palmer kutsus külalised kaardikambrisse ja laotas oma merekaardid laiali. Georg Kruze heitis kiire ja asjatundliku pilgu kaardile ja küsis koheselt: „Kas pooluse suunal maismaad olete märganud?”
Kapten Palmer kehitas õlgu: „Kusagil lõunapooluse piirkonnas on maismaa kindlasti olemas, aga teda katab tohutu jäätunud lumekiht. Siiski, mõnel päikesepaistelisel päeval on lõuna suunal, pilvede all, silma hakanud midagi tumedat, justkui mäed või mäeahelikud. Aga kui teid tingimata huvitab lähim maa, siis on see meie laeva kiilu all.”
Leitnant John Smith tundis ennast hülgelaeva kapteni ebakohasest naljast puudutatuna ja soovides anda vastulööki tema viimastele sõnadele, lausus irooniliselt: „Ei Vanas Testamendis ega ka Uues Testamendis ei ole Antarktika ega Antarktise olemasolust kirjutatud mitte ainsatki rida.”
Kapten Palmer kõverdas põlglikult huuli: „Teie, härra leitnant, olete arvamusel, et mida ei ole näinud Jeesuse jüngrid, seda pole olemas; aga me ju ometi oleme siin, Antarktikas, ja me teame ka seda, et maakera on ümmargune, kuigi Vana Testamendi Jesaja raamatust selgub, et maakera on liuakujuline, lame, justkui pannkook.”
Kapten Georg Kruze, mõistes, et vaidlus piibliteemade üle võib kujuneda liialt ägedaks, sõnas lepitavalt: „Pannkookidest tuleb ilmselt meil kõigil veel tükiks ajaks suu puhtaks pühkida, aga mis puutub jüngritesse, siis nad rändasid ringi soojadel maadel, tegid imetegusid, puhkasid õlipuu all ja magasid sügavat und viinamäe varjulistel nõlvadel.”
Kapten Palmer noogutas Georg Kruze sõnade peale, justkui nõustudes pühakirjaga: „Jeesuse jüngrid soojal maal ei vajanud merikarunahast kasukaid.”
Kapten Georg Kruze libistas pilgu üle Palmeri kaardi. Sellele oli konarliku käega joonistatud kogu Antarktika. Imestusega vaatles kapten Kruze seda ebatavalist kaarti, kusjuures hämmeldust tekitasid lahtede, saarte, poolsaarte ja merede iseäralikud nimetused – laevakoer Tsipsi maa, Vuntshabeme laht, Kastruli Tomi neem, Põrguliste paradiis, Alkohoolik Jimy saar, Big Peteri saar…
Kaptenite kõrval seisnud ja kaarti vahtinud leitnant John Smith ei suutnud oma üllatust talitseda ja sõnas imestunult: „Mis kuradi nimetused need on?”
„Imestada pole siin midagi,” sõnas kapten Palmer häirimatult. „Kuigi maadele, meredele, saartele ja saarestikele antakse tavapäraselt kuningate ja keisrite nimed, on avastusi ikkagi teinud igat masti seiklejad, piraadid, vaalapüüdjad ja hülgekütid”
„Mõnedele saartele, meredele-maadele on omistatud siiski ka meresõitjate nimesid, näiteks piraat Drake`i väin siinsamas, Tulemaa ja Antarktika vahel,” sõnas kapten Kruze lepitavalt.
„Inglased oleksid võinud oma seadustatud röövli nime anda mõnele Briti saarestiku lahele või väinale; ka sellest oleks olnud talle enam kui küllalt, ikkagi röövel,” vaidles ameeriklasest kapten vastu. „Mina kui Ameerika Ühendriikide sõjalaevastikust erru läinud kapten, ei kiida piraatide tegevust heaks, nende edukusele vaatamata.”
„Mida tähendab nimi – Tsipsimaa?” päris kapten Kruze. „Imelik nimi?”
Kapten Palmer kehitas õlgu: „Nimi on nimi, see peab olema asjakohane. Sellel kuuekümne kaheksandal lõunalaiusel ja üheksakümnendal idapikkusel asuval saarel otsustasin jalgu sirutada ja veidi jalutada. Võtsin ka oma laevakoera kaasa, et ta saaks „kuival maal” veidike enda rõõmuks joosta. Suundusin paadis maale ja esimesena kargas paadininast jäisele, külmunud lumele Tsipsi. Saar sai nimeks Tsipsimaa, ikkagi tema käpajäljed olid esimesed sellel jumalast mahajäetud lumeväljal.”
„Arusaadav,” sõnas kapten Kruze mõistvalt, „aga Vuntshabeme laht?”.
„Selles lahes kohtasin tohutul hulgal suurte vuntsidega Antarktika hülgeid.”
„Okei,” sõnas Kruze ja osutas nimetissõrmega Kastruli Tomi neemele, Põrguliste lahele ja Big Peteri saarele.
„Sellele neemele saatsin laevakoka Tomi, keda madrused kutsusid Kastruli Tomiks. Kümnekonna madruse kaasabil kogus ta tünnidesse lund, et see laevas sulatada ja saada värsket joogivett. Ülimalt puhas ja värskendav vesi. Põrguliste laht sai oma nimetuse tohutu suurte inimese kõrguste pingviinide järgi, kes seisavad rannal tuhandete kaupa kobaras, on oma eluga ülimalt rahulolevad ja käituvad väärikalt, kuid äkitselt hakkavd kõik ühekorraga kisama, tehes põrgulikku lärmi. Aga näete seda saart Antarktika lääneküljel? Siin kohtasin suuri vaalaparvi; üks ujus laeva parda äärde ja muudkui sukeldus ümber laeva, justkui oleks tahtnud laeva kummuli paisata. Nimetasin selle vaalaskala Big Peteriks ja ka lähedalasuv saar sai Big Peteri nime.”
Kapten Georg Kruze noogutas mõistvalt, ja päris edasi: „Aga Alkohoolik Jimmy saar?”
Kapten Palmer puhkes häälekalt naerma: „Seesama pootsman Jimmy jõigi minu viski ära. Peale seda, kui ta natuke selgines, lasksin paadi alla ja käskisin madrustel viia pootsmani ühe parajasti traaversis asuva saare jääservani ja seal maha panna. Kaasa andsin talle ainult pühakirja. Madrused pöördusid tagasi ja me heiskasime purjed. Läbi pikksilma nägin suures ahastuses lumes põlvitavat Jimmy, käed kõrgele taeva poole tõstetud. Tegelikult tahtsingi teda ainult hirmutada. Keerasin otsa ringi ja tõin Jimmy koos Piibliga pardale tagasi. Peale seda muutus pootsman tõsiusklikuks, arvates, et Jumal ta päästis. Nüüd loeb ta igal pühapäeval ruhvis madrustele pühakirja ette. Inimene vajab teinekord korralikku õppetundi, et temas mingi nihe paremuse poole toimuks. Saare aga, et jäädvustada Jimmy ümbersündi, nimetasin Alkohoolik Jimmy saareks.”
Georg Kruze vangutas endamisi pead, ja osutas siis suurele veeväljale Antarktika lääneosas: „See tohutu veteväli on täiesti ilma nimeta?”
„Siin ei juhtunud mitte midagi, polnud näha ka mitte ainsatki merelooma, võib-olla ehk lasin siin vett üle parda, et ennast kergendada. Veteväljal ujus tohutul hulgal hiigelsuuri jäämägesid, lisaks arvutul hulgal väiksemaid, ja edasi juba mitme meetri paksune paakjää, millest oli võimatu läbi tungida. Soovitan oma nina sinna mitte toppida, ilmaolud on ääretult muutlikud – kord paistab madal päike, siis puhkeb ootamatult äge rajuhoog läbipaistmatu lumesajuga, hetk hiljem taevas selgineb, et siis jälle mattuda lumemöllu; tõeline põrgu!”
Ootamatult kapten naeratas, muheles endamisi, võttis laualt pliiatsi ja kirjutas suurelt sellele põrgulikule veteväljale nime – Georg Kruze meri.
„Tänan, kapten Palmre!” sõnas Georg liigutatult. Seejärel lisas: „Aegade möödudes antakse sellele merele ikkagi suursugusem nimetus; mingi keisri või kuninga või hoopiski parun Bellingshauseni nimi.”
„Aegade jooksul muutub kõik, aga Antarktika jääb,” nõustus kapten Palmer oma kolleegiga.
Kapten Kruze heitis veekord pilgu sellele kapten Palmeri iseäralikule kaardile ja esitas siis tagasihoidliku palve: „Kui lubate, joonistaksin teie kaardi enda jaoks üles, ehk läheb vaja.”
„Ei ole probleemi! Neid kaarte on joonistanud juba kümned ja kümned ameerika ja inglise vaala- ja hülgepüüdjat, joonistasin ka venelastele.”
„Huvitav, mida venelased selle jää ja lumekihi alla mattunud mandri või laeva kiilu all oleva maaga peale hakkavad. Lumeväljadel vaevalt et vaalu leidub,” teravmeelitses leitnant John Smith.
John vedas paberile hoogsalt kontuure, joonistades kapten Palmeri kaardilt maha Antarktika saari, poolsaari, lahtesid ja väinu. Kapten Kruze, et täita vestluses toimunud pausi veidi seltskondlikuma teemaga, sõnas: „Kunagi ammu, enam kui kümme aastat tagasi, oli minul võimalus Balti parunite Bellingshauseni ja Krusensterniga koos Hawaiil, „Pearl Harbouri” tarvernis, pidutseda ja menuetti tantsida.”
Kapten Palmeri nägu valgustas lai naeratus: „ Päiksekiirtes küütlev Pärlilaht, sandlimetsa magus armuuim, lilleõitest värvirõõmus aas – meile kahele…”
Kaardi kohale kummardunud leitnant John tõstis järsku pea ja vaatas vihaselt kapten Palmerile otsa. Georg Kruze, mõistes oma leitnandi hingeseisu, viis kiiresti jutu mujale ja jätkas Antarktika teemadel, pöördudes kapten Palmeri poole:
„ Kahju, kui sinu kaardile märgitud ajaloolised ja olustikuga seotud nimed, Big Peteri saar, Alkohoolik Jimmy saar ja paljud teised saared ja poolsaared hoopis uute, kuningate ja keisrite nimedega nimetatakse; kardan, et sinu kaardid ei jõua Inglise Admiraliteedini.”
„Mina keisreid ja kuningaid ei tunne, ega tahagi neid tunda,” sõnas kapten Palmer üleolevalt. „Võib-olla siiski jääb ka midagi meist maailmakaardile, ja kui ei jää, siis lohutab meid see, et me oleme siin seilanud, talunud ohtusid ja raskusi; kuningatele ja keisritele on inimest õilistav ja temas ülevustunnet tekitav meresõit teadmata, tegelik elu maal ja merel ei jõua nendeni, ja see pole neile ka tähtis. Avastuste nimesid on muudetud varem ja muudetakse ka edaspidi – Washingtoni saartest on saanud prantslaste Markiisaared, Sandwichi saartest ameeriklaste Hawaii saared…”
Leitnant John puhkes ootamatult ja ebasündsalt turtsuma:
„Kui kõik seiklejate, vaalapüüdjate, hülgeküttide ja piraatide poolt lahtedele, väinadele, meredele, saartele ja saarestikele antud nimed maailmakaardile kanda ja sinna ka jätta, siis võivad järeltulevad põlved selle kaardi kohal ennast surnuks naerda!”
Kapten Kruze kortsutas leitnant Johni ebaviisakate ja täiesti asjakohatute sõnade peale kulmu ja sõnas üsna vihaselt:
„Leitnant John Smith! Kuigi sa oled läbinisti ameeriklane, tuleb aru saada, et nendes nimedes on talletatud tunded ja mälestused.”
Kapten Nathaniel Palmer noogutas oma kolleegi sõnade peale tõsiselt ja heakskiitvalt.
Georg Kruze jättis kapten Palmeriga südamlikult hüvasti ja olles „Louisianale” naasnud, saatis ta leitnant Johni tagasi, ülesandega hülgelaeva kaptenile üle anda kingitus – kaks kasti viskit.

„Louisiana” heiskas purjed, joonistas sujuva kaare, pöördus tagasikursile ja kihutas Bellingshauseni jälgi ajama. Nädal aega purjetas „Louisiana” läände, hoides kurssi Big Peteri saarele. Bellingshauseni leidmata jättis „Louisiana” Big Peteri saare paremasse poordi ja purjetas lumetuisus ning jäämägede vahel loovides edasi, Alkohoolik Jimmy saare suunas.

* * *

1821 .aasta jaanuari keskpaiku jõudis Bellingshausen oma retke kõige lõunapoolsemasse punkti ja avastas seal üksiku saare, mida polnud kantud reisil kasutatavasse Inglise Admiraliteedi merekaardile. Bellingshausen nimetas saare Peeter Suure maaks, seega oli vaal Big Peterile pühendatud saar saanud endale uue nime. Peeter Suure saarel paiknesid ligi kilomeetri kõrgused lumised mäed ja maabumine saarele osutus võimatuks. Jääpiiril paistis läbi pikksilma tohutu suur pingviinide koloonia. Paljud pingviinid olid roninud gruppidena jääpankadele ja uudistasid, kael õieli, neist mööduvat laeva. Lääne-Antarktika pingviini selg ja pea olid sinkjasmustad ning rind ja kõht valged, noka tüvikul paistis tumeoranž värvilaik. Nokk ise oli osaliselt kaetud mustade sulgedega. Pingviini silmi ümbritsesid erevalged sõõrid, mis tegid tema silmad väga ilmekaks ja kütkestavaks. Ootamatult ajas üks laeva pardaalusel jääpangal istuv pingviin oma sabatutti ähvardavalt püsti ja pööritas meremeeste hirmutamiseks oma silmavalgeid; seejärel küürutas ning põrnitses ta ähvardavas poosis paremale ja vasakule. Madrused naersid tema üle – kas tõesti pingviin oma pühas lihtsameelsuses arvab, et võib neid „tulest, veest ja vasktorudest” läbikäinud mehi ehmatada oma silmavalgete pööritamisega!
Salkadena jääservale kogunenud pingviinid häälitsesid elavalt ja tammusid jalalt jalale, justkui kartes külma vett, kuni lõpuks üks pingviinidest söandas vette hüpata. Kohe järgnesid talle mõned. Seejärel liikusid tagapool olijad ette ja hakkasid omakorda nendele „hüüdma”, kes vees olid. Merelt tagasipöörduvad pingviinid pistsid paarkümmend meetrit enne jääpiiri pea veest välja, vaatasid tähelepanelikult ringi – kas pole näha merileopardi? – ja alles siis ujusid jäise kalda juurde, lennutasid ennast otsekui vedru kahe meetri kõrgusele veest välja ja haarasid oma pikkade küünistega jääst kinni, et mitte vette tagasi kukkuda.
Edasi purjetades avastas Bellingshausen Antarktika läänepiirkonnas, lõunapolaarjoone taga, suure pikliku kujuga maa ning nimetas selle Aleksander I maaks. Bellingshausen oli arusaamisel, et tegemist on poolsaarega, kuna tohutu suur lumine, päikeses sätendav kristallkõrb laius kaugele lõunasse ja kadus silmapiiri taha. Aga kõige enam üllatasid kapten Bellingshausenit üksikud tumedad laigud sellel ääretult puhtal kristallkõrbel – silma hakkasid ronkmustad mäed, mille rusukalded ja järsud kaljud olid lumest paljad. Nüüd võis juba eksimatult järeldada, et Antarktika ei koosne mitte ainult jääst, vaid vulkaanilisest merepõhjast on üles kerkinud kivimitest koosnev pinnas, moodustades mägise Arktika maismaa. Tegelikult oli see hoopiski saar, mida eraldas mandrist kitsas väin; see oli Jumala tahtel ümbersündinud Alkohoolik Jimmy saar, mis nüüd kandis Bellingshauseni merekaardil Aleksander I nime.
Äsjaavastatud saare juures jõudis „Vostokile” järele Ameerika Ühendriikide lippu kandev, tohutu purjestusega klipper. Ühendriikide klipper kihutas „Vostokist” mööda, ja olles joonistanud sujuva kaare, võttis uuesti koha sisse paari kaabeltau kaugusel „Vostoki” taga. Klipperi ahtrilt võis kapten Bellingshausen lugeda selle nime – „Louisiana”. Vana tuttav Georg Kruze oli jällegi kohal!
Kaks nädalat, kuni Rio de Janeironi purjetas „Louisiana” Bellingshauseni ekspeditsioonilaevade kiiluvees. Rio de Janeiro traaversil tulistas kapten Bellingshausen hüvastijätuks kolm kahuripauku ja, saanud „Louisiana” vastuse, muutis järsult kurssi ja võttis suuna Rio de Janeiro lahele.
Pärast hüvastijättu jätkas Georg Kruze purjetamist koju. Ühendriikide presidendi eriülesanne oli täidetud; kahtlused leidsid kinnitust – lisaks Ameerikale ja Euroopale oli ka Venemaa sirutanud haarde Antarktikasse.

* * *

13.aprillil 1821 käskis Napoleon krahv Montholonil oma etteütlemise järgi kirjutada testament. 15.aprillil kirjutas ta selle omakäeliselt ümber, et ei oleks tema testamendis mitte mingit kahlust. Seal seisid ka read, mis nüüd säravad marmortahvlil Pariisi Toomkirikus, Invaliidide Palees, kus 1840. aastast alates asetseb sarkofaag keisri jäänustega: „Ma soovin, et minu põrm puhkaks Seine`i kallastel, prantsuse rahva keskel, keda ma nii armastan.”
Marmont`i ja Talleyrand`i nimetas ta selles testamendis reeturiteks. Suurem osa ülejäänud testamendi punktidest puudutas paljudele isikutele määratud rahasummasid: Bertrand`ile – pool miljonit, teener Marchand`ile – 400 000, teistele saarel tema teenistuses olnuile ja paljudele Prantsusmaale jäänud ustavatele kindralitele ja ametnikele – igaühele 100 000. Kuid oma vara peaosa, üldsummas 200 miljonit kuldfranki, pärandas ta: poole – tema lipu all võidelnud ohvitseridele ja sõduritele, teise poole aga Prantsusmaa maakondadele, mis olid 1814. ja 1815. aasta invasiooni tagajärjel kannatada saanud. Pojale, Napoleon Franzile, jättis Napoleon mõõga, mida ta oli kandnud Austerlitzi lahingus, samuti Esimese Konsuli mõõga ja Auleegioni lindi ning kohustuse – mitte kunagi Prantsusmaa vastu kätt tõsta ja silmas pidada deviisi: „Kõik prantsuse rahva heaks.”
Seaduslikule pojale määratud pärandiga ühele poole saanud, jagas Napoleon pärandusi ka oma vallaspoegadele. Lèon sai kohustuse hakata ametnikuks, Alexandre Walewskist aga pidi saama ohvitser. Saatus tahtis teisiti – Lèon elas oma elu Ameerikas kööginaise tagasihoidliku abikaasana, aga krahv Alexandre Walewskist sai minister Prantsusmaa valitsuses. Keiserlikust abielust sündinud poeg Napoleon Franz suri kahekümne ühe aastaselt.

21.aprillil, kaks nädalat enne lõppu, lasi Napoleon kutsuda korsiklasest abee. Vaimulik jäi surija juurde terveks tunniks, kuid pihtimist ei toimunud, sest vaimulik tuli ja läks ilma, et tal oleks kaasas olnud vastavad talitusriistad.
Aeglaselt möödusid viimased päevad. Napoleon oli juba täielikult kokku varisenud, aeg-ajalt lamas teadvusetult, vahetevahel sonis, hüüdes nimesid, aina nimesid ja nimesid, kõiki neid, kes olid surnud enne teda või olid veel elus. Mõnikord siiski Napoleoni mõistus äkitselt selgines, ja ta jagas jällegi käske ja korraldusi, valmistades ette oma lahkumist. Arst sai Napoleonilt range käsu teostada lahkamine, et kindlaks teha surma põhjus ja seeläbi poega raskest haigusest, kui see on pärilik, hoida niipalju kui võimalik. Saare kubernerile dikteeris Napoleon kirja: „Härra kuberner! Keiser Napoleon on ………(märkida kuupäev) pika ja valurikka haiguse tagajärjel surnud. Mul on au Teile seda teatada. Palun mulle teada anda, millised määrused on Teil teie valitsuse poolt Napoleoni laiba ja tema saatjaskonna isikute üleviimiseks Euroopasse. Teiega hüvasti jättes, keiser Napoleon Bonaparte.”
Lõpetanud dikteerimise, sõnas Napoleon: „Teie kirjutate minu nimel sellele alla, krahv Montholon.” Ka surnuna soovis Napoleon ikka veel oma nimel anda korraldusi ja päevakäske… Suuresti segaduses krahv Montholon haaras sule, kuid Napoleon peatas tema käe, sõnades irooniliselt: „Praegu veel mitte, oodake veidi!”
2. mail teatasid arstid Arnotte, Short ja Michaels saatjaskonnale, et surm on juba päris ligidal. Piinad muutusid nii tugevaks, et ööl vastu 5.maid tormas Napoleon pooleldi meeltesegaduses voodist välja, ning pigistanud kramplikult ja ebatavalise jõuga Montholoni, kukkus koos temaga põrandale. Napoleon pandi voodisse, kuid ta ei tulnud enam teadvusele, vaid lamas liikumatult lahtiste silmadega, kordagi oigamata. Ta polnud oianud ka varem, kõige hirmsamate valuhoogude ajal, vaid ainult viskles. Napoleoni tuppa – ühed inimesed voodi äärde, teised uste lähedale – olid kogunenud tema saatjaskond ja teenijad. Napoleon liigutas huuli, kuid peaaegu midagi polnud võimalik kuulda. Montholon kummardus Napoleoni kohale, ja ta kuulis Napoleoni vaikset ägamist: „Josèphine…, Prantsusmaa…,.rünnakule…, Indiasse…”

Ümber Saint Helena saare raevutses kohutav torm. Metsik kagupassaat tormas ulgudes Saint Helena saarele, kiskus puid juurtega välja, rebis katuseid ja raputas Langwoodi aasal paiknevat majakest. Napoleonile jäi see viimaseks tormiks… Vastu õhtut ilm selgines, tuule mühin vaikis.
1821. aasta 5.mail kell kuus õhtul, kui troopikapäikese punane ketas oli kadumas silmapiiri taha, jäi Napoleoni süda seisma.
Ruumi astusid kuberner Hudson Lowe ja Inglise ohvitserid ning tegid surnu ees sügava kummarduse. Seepeale laskis krahv Montholon ruumi liitlasriikide komissarid, kes astusid nüüd aastaid kestnud saarel viibimise ajal esmakordselt keisri majja. Keiser polnud neid eales vastu võtnud. Oma imestuseks nägid nad nüüd meest, kelle näol valitses rahu ja vaikne selgus.
Neli päeva hiljem kanti puusärk Longwoodist välja, et sängitada Napoleon Saint Helena saarel maamulda. Inglismaa oli keelanud tema põrmu viimise Prantsusmaale või Korsikale.
Napoleoni kirstu taga sammusid teda vangistuses saatnud ustavad kindralid ja teenijad, samuti saare kuberner, liitlasriikide komissarid, garnisoni ohvitserid, mõned tsiviilametnikud ja salkkond uudishimulikke.
Napoleoni kindralid astusid kivistunud nägudega. Möödunud oli kõigest kümmekond aastat ajast, mil prantslaste keiser saabus oma võidukatelt sõjakäikudelt tagasi Pariisi – vaimustusest aru kaotanud rahvamass juubeldas meeletult, daamid katsid Napoleoni tõlla lillesülemitega, nii mõnigi preili, nähes tõllaaknal kolmnurkses kübaras Napoleoni, langes erutusest minestusse. Nüüd oli kõik teisiti. Matuselised sammusid vaikides; kuulda oli vaid kirstu kandvate sõdurite ähkimist ja kiviklibu praksumist nende saabaste all; ainuski lilleõis ei hingestanud seda sünget protsessiooni.
Sõdurid kandsid puusärgi mööda kaljudevahelist teerada üles, jõudsid kaljuservale ja tõmbasid veidi hinge. Siit avanes imeilus vaade merele; siin oli seisnud Napoleon, oodates laeva, mis viiks ta tagasi Prantsusmaale, keisrina valitsema… Helesinine taevas oli ainsagi pilveta, randa uhtusid kõrged murdlained, lennutades päikeses sillerdavaid pritsmeid. Silmapiiri kohal lendas suur linnuparv – meripääsukesed suundusid Antarktikast tagasi oma talvituspaika, Gröönimaale. Linnuparve all, mere ja taeva piiril, helendasid valged purjed – kaks laeva hoidsid kurssi põhja, koju.
Puusärk Napoleoniga laskus sõdurite õlgadel mööda kitsast teed alla; teerada lookles piki nõlvaku äärt ja jõudis välja kaunisse, mitmekesise taimestikuga kaetud orgu. See väikese allikaga org oli Napoleoni meelispaik; siin kustutas ta karastava allikaveega janu, siin tavatses ta jalutada, mõtiskleda möödunu üle ja nautida loodust, nii vähest kui seda oligi. Siin kuuldi Napoleoni ütlevat: „Kui minul ei ole antud puhata kodumaa mullas, tahaks, et mind maetaks siia.” See oli Napoleoni ainuke soov enne surma.
Haud oli kaevatud väikese künka nõlvale; seda varjas viis leinapaju. Pajupuude okstes kiikusid tasases tuules mõned linnupesad. Enne Napoleoni hauda laskmist paljastasid matuselised pea ja jäid hiirvaikseks. Korsiklasest abee köhatas hääle puhtaks ja alustas hüvastijätupalvet. Vaevalt jõudis preester lausuda lahkunu hinge eest mõned palved, kui ootamatult laskus pajupuude okstesse tosinkond väikest punase kurgualuse ja helerohelise sulestikuga linnukest. Nad karglesid vilkalt oksalt oksale, siutsusid ärevalt ja pahaselt, justkui kartes, et need puude all toimetavad olevused asuvad nende pesi rüüstama.
Preester vakatas, suunas oma halliseguse habemega palge taevasse ja seisis vaikselt, oodates lindude lahkumist. Linnud sädistasid omasoodu edasi ja tundus, et nad jäävadki siia karglema ja siutsuma, takistades matusetalitust. Kärsitult pööras kuberner Hudson Lowe pilgu Napoleoni kirstult orunõlvale ülesseatud suurtükkidele, aga samas muigas irooniliselt, kehitas õlgu ja jäi vagal ilmel silmitsema Saint Helena mäetipu kohale kogunevat tumedat pilve.
Saabunud vaikus rahustas ka linde; nad lõpetasid siutsumise ja jäid pajuokstele liikumatult ja hardalt istuma, nokad suunatud puusärgile.
Preester jätkas palvusega, kuid nüüd juba vaiksemalt, et linde mitte häirida. Abee palvetas tundeliselt ja kaunite sõnadega Napoleoni hinge eest, paludes Jumalalt, et ta võtaks vastu selle eksinud ja väeti inimlapse ja annaks andeks tema patud.
Napoleon sängitati maamulda. Kui puusärk puudutas hauapõhja, kõlas suurtükisaluut kolmest suurtükist – seda „meloodiat” oli Napoleon alati armastanud. Linnuparv tõusis pajuokstelt ehmunult lendu, tegi kõrge kaare oru kohal, lendas tiibade väreledes üle matuseliste peade ja kadus orunõlva katvate puude taha.
Napoleoni manalateele saatma tulnud liitlasriikide komissarid viskasid puusärgile kolm peotäit mulda ja asusid kergendustundest ohates minekule. Nüüd võisid nad asuda laevadele, et jätta maha see neetud saar, see vangla, ja nautida kaunist ja mitmekesist seltskonnaelu Pariisis, Londonis, Viinis või Sankt-Petreburgis. Lõpuks ometi oli see mees, see Suur vang surnud, lõpuks ometi pääsesid vabadusse ka vangivalvurid.
Äkitselt astus matuseliste seljatagant hauaäärele kuberner Hudson Lowe tütar Lily, käes kimbuke punaseid roose; need roosid oli ta murdnud Napoleoni aiast. Lily seisatas hetkeks langetatud päi, kummardus siis veidi ettepoole ja heitis Napoleoni kirstule kolm punast roosi – viimased roosid mehele, kes oli hoidnud hirmu all tervet Euroopat ja kelle armastust olid ihaldanud nii paljud naised…
Sõdurid ajasid haua kinni ja tasandasid kääpa. Napoleoni kauaaegsed teenrid, korsiklased Cipriani ja Santini, kuulasid vaikses harduses abee lühikest viimset palvet.
Napoleoni kalmukoht märgistati lameda kaunistuseta hauakiviga, mida ei tähistanud mitte ükski kiri. Ainult mõtetes võis külastaja jätta sellele kivile oma hauakirja
Hauda jäeti valvama üks vahisõdur. Selles vahipostis seisid sõdurid vahetustega üheksateistkümmend aastat – alles siis viidi surnud keiser Pariisi; tema viimaseks lõplikuks puhkepaigaks sai Toomkirik, Sõjainvaliidide Palee Seine`i kaldal.
Ajalooürikutes ei leidu nekrolooge Napoleoni kohta, kuigi iga inimene väärib mõnd tagasihoidlikku rida kirjasõnas. Giidid jutustavad Seine`i kaldal asuvas Toomkirikus, Sõjainvaliidide Palees, kiretult ja päheõpitult lugu Napoleonist. Keisri viimset puhkepaika külastavad turistid vaikivad marmorkirstu ees harduses ja hingevärinas, samas mõistmata, et siin puhkab inimene, kes polnud mitte ainult keiser.
Nekrolooge Napoleonile ei kirjutatud. Aga me võime selle kirjutada oma mõtetes. Igaüks sõnastab nekroloogi isemoodi, lähtudes oma südamest ja tunnetest. Käesoleva raamatu autor sõnastab oma hilinenud järelhüüde Napoleonile alljärgnevalt:
Napoleon Bonaparte sündis Korsikal vaese maa-aadli paljulapselises perekonnas. Varakult kaotas ta isa ja tal tuli asuda hoolitsema oma nooremate õdede ja vendade eest.
Pariisi sõjakoolis sai Napoleon tunda päriliku kõrgaadli ülbust ja põlgust. Ta oli teadmistejanuline ja edasipüüdlik, samas tundeline ja hingeliselt äärmiselt haavatav nooruk; Korsika mägilase suguharule omaselt kättemaksuhimuline; solvamisi ja alandusi mittetaluv.
Kuigi ollakse arvamusel, et sõda on diplomaatia jätkamine spetsiifiliste vahenditega, oli üheksateistkümnenda sajandi alguses diplomaatiaks siiski sõda; seda heroiseeriti ning läbirääkimisi peeti ainult peale alandavat kaotust. Napoleon oli oma ajastu geniaalne suurtükidiplomaat.
Napoleon polnud mitte ainult Suur väejuht ja sõjaline diplomaat, vaid isik, kellele polnud võõrad mitte mingid inimlikud tunded. Ta armastas oma elu lõpuni Josèphine,i, kuigi see tuline Kariibi mere mässavatest voogudest sündinud naine ei kinkinud Napoleonile ainukest, mida ta vajas – poega. Vaatamata sellele, et Napoleoni tõeliseks armastuseks oli tõmmunahaline kreoolitar Josèphine, vajas ta siiski kõigile meestele omaselt meelelist vaheldust ja seda pakkusid talle armukesed, kaunid blondiinid – poolatar krahvinna Maria Walewska ja Èlèonore Denuelle de la Plaign, kes kumbki kinkisid Napoleonile ühe poja.
Poja sünnitas Napoleonile ka keisrinna Marie–Louise, Habsburgide suguvõsasse kuuluv külm ja kaalutlev sakslanna. Nüüd võis Napoleon õnnelik olla – troonipärija Napoleon Franz oli sündinud!
Napoleon armastas kõiki oma lapsi, mängis ja vallatles nendega, olenemata sellest, kas lapse oli ilmale toonud seaduslik abikaasa või olid need talle kinkinud armukesed.
Keiserlikust abielust sündinud Napoleon Franzi ehk Fritzi, nagu teda hellitlevalt nimetas ema Marie-Louise, ei näinud Napoleon Elba saare pagendusest alates enam kunagi. Napoleon oli troonilt kukutatud ja troonita Bonaparte ei pakkunud Habsburgidele ja ekskeisrinnale huvi. Marie–Louise oli kõigest üks Habsburgide suguvõsast, kelle nimi ilma Napoleonita oleks kadunud aegade hämarusse.
Mõni inimene jätab maailma kaduvusse silmapaistva jälje, teine vaevumärgatava, kolmas lahkub siit ilmast peaaegu jälge jätmata.
Napoleon lahkus, jättes maailma sajanditeks mõtisklema tema jälje, tema pärandi üle.

* * *

Kapten Belligshausen tegi Rio de Janeiro sadamas kuuajalise peatuse, sest Lõuna-Jäämere vetes purjetamine oli laevade korpust ja taglast tugevalt kahjustanud. Vahist ja remonditöödest vabu päevi kasutasid meremehed puhkamiseks: supeldi soojas Rio de Janeiro lahevees, jalutati kaunil rannal ja lõunamaiselt mitmekesise rahvastikuga linnas.
Pärast kuuajalist peatust võtsid „Vostok” ja „Mirnõi” kursi otse üle Atlandi ookeani itta.
Saint Helena saare traaversil tabas meresõitjaid raevukas torm. Põhjatuul piitsutas mäekõrgusi laineid, peksis nende harju ja pihustas nad peeneks uduks. Tormi raev kasvas iga tunniga. Tuuleiilid rebisid purjesid, vee alla mattunud tekil kobrutas vesi. Laev vajus tugevalt kreeni, ööpimedusest paiskusid mustad lained üle reelingu, kattes kogu laeva kuni alumiste raadeni veepilve. Kaks madrust hoidsid tugevalt rooli, aeg-ajalt mattudes veepilve. Kapten Bellingshausen seisis laevale tõmmatud köiest kinni hoides rooli juures, iga hetk valmis andma käsklusi purjede rehvimiseks. Samas ei võinud sellega kiirustada, sest ilma käiguta laev muutub juhitamatuks ja tormile kergeks saagiks. Meri haaras aeg-ajalt laeva ja kandis teda kõrgetel laineharjadel edasi, kuni nende hoog vaibus; laev seisatus hetkeks, ja langes siis vöör ees kahe laine vahelisse nõkku; ööpimedusest kostis laevapõhja ja parraste kume laksatus vastu vett ning tundus, et laev mattub voogudesse ja enam ei tõuse. Aga laev jätkas võitlust merega omasoodu, justkui oleks ta viimaseid meeleheitlikke jõupingutusi tegev elav olend. Terve öö märatsesid vetevood, mastid naksusid, laev viskles küljelt küljeli, vajus lainesse, kuid pingutusest värisedes tõusis ikka ja jälle laineorust üles ja raputas endalt vee, et siis jälle lainetesse mattuda.
5.mai õhtul tuul pöördus ja puhus vaiksemalt, meri rahunes pikkamisi, punane päikeseketas vajus aeglaselt läänekaarde. Järgmise päeva päikesetõus kinkis meremeestele paraja pärituule, järellainetus vaibus ja peagi jätsid „Vostok” ja „Mirnõi” ahtri taha Saint Helena kaljuse ja kariderohke ranna, millele mitu päeva kestnud torm oli neid ohtlikult lähedale ajanud.
Tagasiteel tegi kapten Bellingshausen lühikese peatuse Lissabonis, täiendas laevavarusid ja edasi purjetas juba ilma ainsagi peatuseta, hoides kurssi koju: üle tormise Biskaia lahe, läbi uduse La Manche väina, üle Põhjamere järskude lainete ja mööda madalate hallide pilvedega kaetud Läänemerd.
4. augustil 1821, pärast seitsmesaja viiekümne ühe päevast eemalviibimist, jõudis Bellingshauseni ekspeditsioon tagasi Kroonlinna.
Kapten Fabian Gottlieb von Bellingshausen sooritas meresõitjana tõelise kangelasteo, seilates purjelaeval tihedas lumesajus, muutlike tuulte ja järskude tormide meelevallas Lõuna-Jäämere tundmatutel kaardistamata vetel.
Teaduslikust seisukohast leidis kapten Bellingshauseni reisiga kinnitust see, millest jutustasid paljud vaalapüüdjad ja hülgekütid, saabudes tagasi Liverpooli või Bostoni sadamasse peale ränkrasket merereisi. Samas aga äriliselt seisukohalt oli reisi tulemus Vene Ameerika Kompaniile tähtsusetu ja seda ühel ainsal põhjusel – kuigi Bellingshauseni reisiga leidis kinnitust, et Antarktikas leidub tohutul hulgal küttimiseks sobilikke, ülimalt väärtusliku karusnahaga mereloomi, samuti vaalu, ei leidunud seal pärismaalasi, ei olnud seal aleuute, kes oleksid need rikkused venelastele kätte toonud. Vene kaupmehed ihaldasid Antarktika rikkusi, aga need jäid kättesaamatuks, sest vene talupoeg ei olnud taoliseks ettevõtmiseks, meresõiduks äärmuslikes tingimustes, oma olemuselt sobiv; pealegi, Vene keisririigil peaaegu puudus rannarahvas, kellest on mereriikidel aastatuhandete jooksul sirgunud osavaid ja kartmatuid meresõitjaid. Ainult inglased ja ameeriklased – kes tegelikult olid rannarahva: inglaste, šotlaste, iirlaste, hollandlaste ja sakslaste järeltulijad – olid üheksateistkümnendal sajandil oma olemuselt, hingejõult ja oskustelt valmis vallutama Antarktikat, osa saama selle rikkustest, ja seda nad ka tegid.
Kuigi parun Fabian Gottlieb von Bellingshauseni reis ümber Lõuna-Jäämere jäi välismaal suurema tähelepanuta, tuleb hinnata meremeeste isiklikku vaprust, nende vastupidavust ja tahtekindlust. Purjetamine Antarktika tormides, lumetuisus ja käredas pakases, triivjää, jääpankade ja hiiglaslike jäämägede vahel nõudis kõike seda paremat, mida inimene oli oma loomusesse talletanud aastatuhandeid kestnud arenguteel.

Kolmeteistkümnes peatükk. Ballettmeister Didlo. Ermitaaži Teater. Balett “Kaukaasia vang”. Puškin ja Didlo. Aleksander I surm.

1799. aasta märtsikuus saabus Venemaa saadikule Inglismaal vürst S.R.Vorontsovile imperaatorliku teatrite direktori krahv N.P.Seremetjevi kiri palvega värvata balletitantsijaid ja baleriine Venemaa teatritesse, eeskätt Sankt-Peterburgi ja Moskva lavale. Kusjuures krahv Seremetjevi rõhutas oma kirjas, et eelnevalt tuleb kontrollida balletiartistide moraalseid omadusi ja poliitilisi hoiakuid.
Üheks väljapaistvamaks värvatuks osutus endine Pariisi Suure Ooperi ballettmeister ja tantsija Charles Louis Didelot, kunstnikunimega Didlo. Ballettmeister ja tantsija Didlo oli sattunud Prantsuse revolutsiooniliste valitsejate silmis ebasoosingusse, tema ballettides ei leidnud ülistamist revolutsiooniideed ning ta sunniti Suurest Ooperist lahkuma. Didlo purjetas koos abikaasa Rozaga üle La Manche`i väina ja asus tööle Govent Cardeni teatrisse Londonis. Didlo ja baleriin Roza olid ka varem korduvalt ületanud La Manche`i, esinenud Londoni teatrites; külalisetendused olid viinud neid Sankt-Peterburgi ja sünnilinna Stockholmi. Sankt-Peterburgis oli Didlo alati nautinud publiku sooja, isegi tormilist, tugevate aplausidega ja braavo-hüüetega vastuvõttu. Seetõttu oli Venemaa saadiku vürst S.R.Vorontsovi ettepanek tulla lavastama ja tantsima Sankt-Peterburgi, Didlole ülimalt paljutõotav.
1801.aasta septembris astusid balletitantsija Didlo ja tema naine, baleriin Roza, Londoni sadamas laevale. Didlo oli siis kõigest kolmkümmend neli aastat vana ja veel ei teadnud, et jääb Venemaale aastakümneteks.
Abikaasade uueks töökohaks sai Ermitaaži Teater. Sankt-Peterburgis tegutses tollal pidevalt kolm teatrit: Suur Teater ja Väike Teater laiale publikule ning Ermitaaži Teater keisri perekonnale, õukondlastele ja väliskülalistele, kellede hulka arvati ka saksa päritoluga Balti paruneid.
Didlo märkas vene balleti puudusi – tantsu madal tehniline tase, väikesed balletitrupid, tehniline küündimatus ja kostüümide primitiivsus. Samas aga paelusid teda vene balletitantsijate suurepärased füüsilised eeldused, milles peitusid ballettmeistri jaoks erakordsed võimalused balletietenduste kujundamisel ja loomisel. Didlo balletid olid eriliselt poeetilised, paistsid silma kerguse ja esituse graatsiaga ning peene süžeega.
15.jaanuaril 1823 esietendus Ermitaaži Teatris Didlo lavastatud „Kaukaasia vang, ehk Mõrsja Vari” Aleksander Puškini samanimelise poeemi ainetel.
Teatri loožis istus Venemaa keiser Aleksander I, tema kõrval briljantides särav keisrinna Jelizaveta Aleksejevna. Keisri selja taga olid kohad sisse võtnud uhkes rõivastuses, ordenilintidega ehitud keisri erasekretär krahv Mihhail Speranski, Aleksander I nõunik kindral Aleksandr Araktšejev ja veel mõned soosikud.
Parteris istus Venemaa kõrgklass: vürstid ja Balti parunid, samuti välismaised saadikud ja kõrged külalised. Madalamale seisusele oli sissepääs Ermitaaži Teatrisse suletud. Pehmetel punastel toolidel istusid kõrvuti ja lobisesid muretult ning lõbusalt omavahel parun Adam Johann von Krusenstern ja tema abikaasa paruness Juliane Charlotte von Taube-Krusenstern, parun Fabian Gottlieb von Bellingshausen, parun Ferdinand von Wrangell, parun Otto von Kotzebue ja tema noorem vend Moritz ning parun Friedrich Benjamin von Lütke. Üle nende peade hõljus Pariisi viimase aja moekamate parfüümide pisut hingemattev, samas meeli erutav hingus, justkui Kariibi mere randadelt merele kanduv üleküpsenud eksootiliste viljade aroom. Kõik kohad parteris, rõdudel ja loožides olid täidetud.
Eesriie tõusis kahinal, kostis tagasihoidlik, viisakas aplaus. Lüüriline, värelev, sissejuhatav muusika lõi kuulajate hinges romantilise meeleolu. Aeg-ajalt kostus üle saali tagasihoidlike, ootusärevaid köhatusi.
Didlo balleti muusikas kasutati tšerkessi rahvuslikke instrumente, meloodiaid, intonatsioone ja rütme, seda eriti tšerkesside tantsudes ja mängudes. Tšerkesside tantsudes olid vastandatud, samas seatud kooskõlla mägilaste sõjakus ja vabadusearmastus, nende kirglik ja äkiline, ja sealjuures lüüriline natuur. Muusika väljendas emotsionaalsust ja andis balletile juba esimeses aktis sisukohase rütmi.
Ballettmeister Didlo oli väga täiuslikult, kaunite tantsuliste kujunditega, toonud nähtavale tšerkessi rahva hingeilu, selle erutavalt romantiline sisu. Seda täiendasid Kaukaasia maastiku koloriit, tšerkesside kombed ja tavad.
Kauni rahvusliku muusika taustal arenes balleti tegevus – Tereki jõe kaldal asub kaks laagrit: tatarlaste ja tšerkesside laager. Tšerkesside laagris tantsitakse ja mängitakse mitmesugustel instrumentidel. Naised hällitavad lapsi, noored tšerkessid toovad võrku püütud kotka. Laagris naljatatakse ja naerdakse.
Tatarlased ja tšerkessid valmistuvad rahvuslikeks mängudeks, nad on jagunenud eraldi gruppideks. Tšerkessid kasutavad arkaane, tatarlased püsse. Mänguline võitlus algab. Tatarlased võideti ja Han autasustab eriti silmapaistnud mängijaid. Võitjad tähistavad oma võitu.
Sellega algas Didlo lavastatud Puškini poeem.
Maastik, kombed, mägilaste temperament ja sõjakus – kõik oli selles balletis esile toodud Didlo lavastatud imepäraste tantsuliste kujunditega. Lavastuses kasutati poeetilisi võtteid – kõrgel hõljub liikumatute tiibadega kotkas, kandes oma küünte vahel emalt varastatud rinnalast. Kõiki valdab kohkumus… Kotkas laskub kõrgele kaljule ja asetab lapse oma pessa. Meeleheitel ema, justkui vingerdav madu, roomab üles kaljutippu, et last kätte saada. Kotkas taganeb, jätab oma saagi maha ja tõuseb lendu. Ema on rõõmujoovastuses. Kõik tormavad tema juurde kaljule ja oles valmistanud okstest kanderaami, kannavad ema koos lapsega mäejalamile. Puusse lüüakse painduv, päikeses helklev mõõk, selle käepidemest tõmmatakse läbi hobusepiits ja riputatakse selle otsa sadul. Sadul kaetakse šaakali nahaga ning laps asetatakse sellesse, justkui hälli.
Kaukaasia mäekülgi katab kerge udu, sellest paistavad lumised mäetipud, mille kohal aeglaselt hõljuvad päikesekiirtest valgustatud hõbedased pilverünkad.
Üksik vene ohvitser seisab mäejalamil ja vaatleb imetledes kaunist maastikku. Ta seisab justkui segaduses ja püüdes mõista, miks peab ta siin olema ja sõdima sellel kaunil ja võõral maal. Äkitselt heidetakse talle silmus ümber keha, tšerkess tõmbab arkaani pinguli. Vene sõjamees on langenud mägilaste vangi.
Tšerkessi noormehed tantsivad temperamentselt ja kirglikult, üksteisega tantsus võisteldes, tehes üha keerulisemaid pöördeid ja hüppeid. Ümber noormeeste tantsivad tüdrukud. Nad hoiavad käes rätikest, tantsivad langetatud silmadega, näod liikumatud, väljendades tagasihoidlikkust ja kombekust. Aga tantsust ei võta osa üks noor tšerkessitar. Ta istub kõrval, pea langetatud. Ta on veel väga noor, aga ta süda on armastuse ootel. Noormehed liiguvad tantsides neiu juurde, kutsuvad teda tantsule, aga neiu keeldub. Noormeeste tants lõpeb. Seejärel tõuseb seni tantsust hoidunud tšerkessitar ja alustab oma soolotantsu. Käte ja kehahoiakuga väljendab ta oma tundeid. Ta tantsib varvastel, kergelt, poeetiliselt ja õhuliselt. Tantsus väljendub hingepuhtus, siirus ja peaaegu lapsemeelne elurõõm. Äkitselt tõstab ta langetatud pea uhkelt ja iseteadvalt kõrgele, järsud peapöörded ja välkuvad silmad annavad mõista, et väikesest tüdrukust on sirgunud neiu.
Publik reageeris noore neiu tantsule tormilise aplausiga, parteris istuvad Balti parunid plaksutasid ja hüüdsid – braavo…, braavo…, braavo…
Pärast tšerkessitari sooloesinemist alustavad noormehed uuesti marulist tantsu. Äkitselt sööstab lavale täies galopis noor tšerkess, vedades enda järel arkaani otsas vangi. Vangi ilmumine kutsub esile tormilised hõiskamised. Mitmed tormavad vangi juurde, et teda tappa. Kuid noor mägilane peatab nad ja astub tšerkessitari juurde, justkui pakkudes vangi talle kingituseks. Tšerkessitar koos teiste tüdrukutega jookseb esialgu vangist eemale, kuid siis saab uudishimu võitu ja ta läheneb vangile; vaatab talle otsa, näeb selle silmis ahastust ja piinu. Kaastunne valdab tüdrukut. Ta võtab tassi veega ja pakub vangile juua, nende pilgud kohtuvad. Tüdruku südames tärkab armastus…
Mängud, võitlus, tulistamine – kõik on Didlo lavastuses tõetruu, loomulik ja natuurilähedane, samas varjutatud graatsia ja poeesiaga. Tšerkessidele omase karakteri, mägilaste rahutu elu tõi esile balleti rütm; eriti rõhutati seda lõppaktides, milles näidati mägilaste võitlusstseene, nende kartmatust ja võitluskirge. Noore tšerkessitari ja vangi armastus tekitas publikus tundevärinaid.
Keiser Aleksande I istus oma keiserlikus loožis endassesüüvinult, morni kannataja ilmega, reageerimata sellele, mis toimus laval. Ta justkui poleks etendust jälginudki, otsekui poleks mägilaste kirglik ja sütitav tants ning lüüriline muusika jõudnud temani. Kas keiser Aleksander I-st vaevas hingepiin, et tema väed sõdisid Kaukaasias selle kauni ja vabadust ihkava rahva vastu? Või nüüd, juba vananedes, ärkas lõpuks südametunnistus; hingele ei andnud asu aastakümneid tagasi toimunud osalemine vandenõus, oma isa keiser Paul I tapmises? Või pures tema südant siiski mingi halb enne, mingi möödapääsmatult saabuv hetk, mis võis määrata tema saatuse?
Kogu balletietendus toimus kiires tempos tuliselt ja rõhutatult tšerkessi rahvale omase koloriidiga. Balleti idamaine teema oli ballettmeistri poolt lahendatud suursuguselt, hingestavalt ja väljendusrikkalt. Balletti ümbritses romantiline atmosfäär, lavakujundus väljendas tõelist Kaukaasia loodust, mille taustal etnograafilis-folkloorsed motiivid mõjusid loomulikult ja esteetiliselt ning lõid vaatajais romantilise meeleolu.
Kaukaasia vangi tantsis Nikolai Goltz, kes selles rollis alustas oma pikaajalist ja hiilgavat karjääri. Ta suutis oma meisterlikkusega võluda vaatajaid ja teenis ära korduva tulise aplausi. Nikolai Goltzi väljendusrikas tants näitas vangi kirgast armastust ja kannatusi, kurbust ja hingepiina. Tants jutustas vangi elust enne vangistust ja väljendas lootust vabadusele… Tšerkessitari tantsis Avdotja Istomina. Elegantne ja paindlik, poeetilise näoilmega Istomina, riietatud helesinisesse tšerkessi kaftanisse, vöötatud kollase vööga, nägi välja tõelise tšerkessitarina. Tema suurepärasest tantsust õhkus idamaisust, kirge ja elurõõmu. Tema suurepärane tehnika, mis ühtis erakordse graatsia ja sundimatu esinemisega, erilise emotsionaalsuse ja väljendusrikkusega, lõi eredaid ja meeldejäävaid kujundeid. Puškin pühendas Istominale suurepärased read oma värssromaanis „Jevgeni Onegin”:

Teatris iga loož ju särab;
täis publikut on kubinal
parter ja toolid, rõdu kärab,
eesriie kerkib kahinal.
Kui kuuluks ta vaid õhuvalla
ja võlupoogna võimu alla,
nüüd seisab nümfisalga ees
Istomina. Näe, keereldes
jalg liigub tal, kuid samal viivul
selg nõtkub, sirgub hüppehoos
ja nagu haaraks Aiolos
ta äkki kaasa õhutiivul,
piht lennuli ta vibab-vaob,
üht kepsujalga teine taob.

(Tõlkinud Betti Alver)

Etenduse lõppedes tervitati osatäitjaid tormilise, kauakestva aplausiga. Hõigati välja lavastaja ja poeemi autor. Kostus hõikeid: „Didlo! Puškin! Didlo! Puškin!”
Lavale ilmus ballettmeister Didlo ja tema järel tumeda põskhabemega kräsupäine noormees – poeemi „Kaukaasia vang” autor Aleksander Puškin. Nad võtsid teineteisel käest kinni, tõstsid käed võidurõõmsalt peakohale ja kummardusid sügavalt. Publik aplodeeris tuliselt ja hõikus kiiduhüüdeid, lavale heideti lillekimpe.
Etenduse lõpp tabas keiser Aleksander I-st kuidagi äkitselt. Ta vaatas nõutult ühele ja teisele poole, ja tõusis siis vaevaliselt, otsekui oleks ta lõunalaua taha tukkuma jäänud.

* * *

Aleksander I suri 1825.aasta 1.detsembri hommikul kell 10.50 Aasovi mere kaldal paiknevas Taganrogi linnas. 15.veebruaril 1826 toodi kirst lahkunuga Moskvasse ja viidi sealt edasi Sankt-Peterburgi. 13.märtsil peeti Tsarskoe Selo kirikus lahkunu ärasaatmise jumalateenistus ja ööl vastu 14.märtsi maeti surnu tsaaride ja keisrite matmispaika Peeter-Pauli katetraali, kusjuures ilma publikuta. Juba enne matuseid liikusid Moskvas ja Sankt-Petreburgis jutud, et surnu ei ole keiser Aleksander I. Keiser Nikolai I, veendunud, et kirstus ei ole Aleksander I, andis korralduse võõras surnu ära viia ja panna matmispaika tühi kirst, et võõraga mitte rüvetada tsaaride matmispaika.
Venemaal asusid liikvele jutud, et Aleksander I ei surnud, vaid hakkas eraklikuks pühakuks, elades oma tagasihoidlikku elu Fjodor Kuzmitši nime all. See ringirändav erak äratas Venemaa kolgastes tähelepanu oma suurepärase sõjaväelise rühi, harituse ja kõrgaadlile omase käitumise poolest. Tema näojooned meenutasid ülimalt sarnaselt aastaid tagasi surnud keiser Aleksander I-st. Oma rännakutel jõudis erak Fjodor Kuzmitš Uurali taha; ta rändas taigas, Obi ja Jenissei jõgede kallastel ja jõudis Tomski, kuhu jäi alatiselt pidama. Tema juurde sõitsid kokku kõrgemad kirikutegelased; ta tegi imetegusid ja ravis haigeid. Erak Fjodor Kuzmitš suri 1864.aasta 20.jaanuaril kaheksakümne seitsme aasta vanuselt.
Hiljem käskisid kuulujuttudest ja uudishimust ajendatud keisrid Aleksander II, Aleksander III, Nikolai II ja isegi peale Oktoobrimässu võimule tulnud bolševikud kirstu avada, ja nad kõik leidsid, et see oli tühi.
Venemaal käib kõik väga keerulisi, võiks isegi öelda et müstilisi radu – nii inimese elu, kui ka tema surm.

Neljateistkümnes peatükk. Kaptenleitnant Ferdinand von Wrangell suundub ümbermaailmareisile. “Krotki” heidab ankrusse Rio de Janeiro reidil. Brasiilia keiser ja keisrinna. Sõjaväeparaad. Teatrikülastus. Peatus Tšiili Concepcioni sadamas. Kastanjettide klõbinal tantsitakse menuetti. Valparaiso sadam. Nuku Hiva pärismaalaste kallaletung. Leitnant Adolf Deibner ja neli madrust hukkuvad. “Louisiana” jõuab sündmuskohale. “Krotki” heidab ankrusse Sitka saare Uus-Arhangelski kindluse ees.

1825. aasta augustil valmistus Kroonlinna sadamas väljumiseks merele uus, äsja ellingutelt tulnud prikk, mis kandis nime „Krotki” Ees seisis järjekordne Vene Ameerika Kompanii poolt rahastatud ümbermaailmareis – üle Atlandi ookeani, ümber Hoorni neeme Vaiksesse ookeani, sealt Kamtšatkale ja tagasi. See reis ei olnud ette nähtud teadusliku reisina, kuigi meteoroloogiliste ja hüdrograafiliste vaatluste tegemine ja välisriikide tegevuse jälgimine maailma eri paigus kuulus ka selle reisi ülesannete juurde. Reisi põhieesmärgiks oli viia varustust Vene kolooniatele Kamtšatkal ja Ameerika mandril ning tagasireisil võtta peale täislast karusnahku.
Prikk „Krotki” komandöriks oli mereministeerium määranud kaptenleitnant Ferdinand von Wrangelli. Kaasa sõitis ka tema ammune reisikaaslane Fjodor Matjuškin, kellega koos nad sooritasid ümbermaailmareisi kapten Golovnini meeskonnas fregatil „Kamtšatka” ja kes oli saatnud Wrangelli Siberi põhjaosa uuringutel. Meeskonnas olid veel Eestimaa päritoluga laevaarst August Erich Kyber, samuti mitšmanid Adolf Deibner ja Karl Nolken.
23.augustil 1825 jättis kaptenleitnant Wrangell hüvasti teda saatma tulnud kauaaegse sõbra Friedrich Benjavin von Lütkega. Prikk „Krotki” heiskas purjed ja alustas oma pikka reisi. Hüvastijätuks anti Kroonlinna kindlusele seitse suurtükipauku ja vastu saadi sama.
Purjetamise esimene päev möödus tervenisti pingelises töös: oli mitu avraali, teostati päevakorra kontrollimisi ja paigutati ümber laadungeid.
Õhtuks kattus horisont tiheda udusarnase suitsuga. Tolle suve kestev kuumus ja põud kutsusid Sankt-Peterburgi ümbruses esile rohkeid metsade ja rabade põlemist. Päevad läbi varjutas suits päikest, „Krotki” oli mähitud suitsuvinesse ja liikus niiviisi tasasel käigul kuni Suursaareni, nägemata kaldaid ja majakaid.
Purjetamine üle Läänemere jätkus täispurjede all, puhus soodne pärituul ja merel veeres ühtlane laine. Varsti ilmus silmapiirile hoolsasti haritud Taani rannik ja siseneti Sundi väina, mis pakkus kirka hommiku esimestes päikesekiirtes meeldivat vaatepilti. Siin lähenevad teineteisele Rootsi ja Taani kaldad, meri sarnaneb järvega. Smaragdroheliste aasade ja tumeroheliste metsade foonil kirendasid Taani ja Rootsi rannad linnadest ja asulatest.
„Krotki” läbis veel samal päeval Sundi ning jõudis Kattegatti. Öösel tabas laeva äike. Taevas mastide kohal oli must, ainsagi täheta, meri oli kattunud pimedusega. Kõuemürin kaikus kohutavalt ja pilkase öö läbi suureks tulemassiks muutunud välgud sähvisid ümberringi merre.
Põhjamerel kulges purjetamine vastutuule tõttu pidevate loovimistega, mis aeglustas edasijõudmist. La Manche`il võttis meremehi vastu udu, iga kümne minuti tagant kõlistati laevakella ja poole tunni järel anti suurtükipauk, et hoiatada teisi udus seilavaid laevu. Septembris jõudis „Krotki” Portsmouthi reidile, mis oli vene laevade tavaline peatuspaik enne Atlandi ookeani ületamist.
Arvestades seda, et purjetamine ümber Ameerika lõunatipu, ümber kurikuulsa Hoorni neeme, peab toimuma sealsel parimal aastaajal – jaanuaris või veebruaris – oli kaptenleitnant Wrangell sunnitud aega kokku hoidma ning oma asjad Inglismaal nii ruttu kui vähegi võimalik lõpule viima. Seepärast asus ta otsekohe teele Londonisse ja ei jäänud seal imetlema Inglismaa ja tema pealinna hiilgust ega peatunud Londonis kauem, kui seda nõudis vajalike astronoomiliste instrumentide, merekaartide ja kronomeetri hankimine.
Pärast nädalast peatust oli laev kõige vajalikuga varustatud ja valmis esimese soodsa tuulega merele minema. Aga puhus tugev vastutuul ja alles kolmandal päeval võis laev reidilt lahkuda. Vaevalt oli „Krotki” jõudnud Portlandi neemeni, kui tuul hakkas jälle puhuma otse vastu ning tõusis varsti tormiks, mis kestis terve ööpäeva. Lõpuks jäi udune La Manche`i väin ahtritaha ning seekord võttis alatiselt tormine Biskaia meremehi vastu armulikult – puhus paraja tugevusega loodetuul, pikad lained veeresid üle Atlandi ookeani Euroopa ranna suunas ühtlaselt ja rahulikult. Pisut tuulealusesse pardasse kaldus laev libises kiiresti üle lainete. Ootamatult tõusis järsk tuulepuhang ja koheselt märkasid meremehed silmapiiril liikumas kahte tohutut veesammast, mis vahutades liginesid laevale. Sammaste alumine peenem osa puudutas veepinda, sammaste ülemine osa muutus üha jämedamaks, need ühinesid, paisusid tohutuks lehtriks ja sulasid kokku tumeda ähvardava pilverünkaga. Pilve sees sähvisid heledad välgunooled, kuuldus müristamist. Õnneks vesipüks lagunes enne laevani jõudmist ja laev purjetas edasi ühtlases tuules. Lissaboni laiuskraadil võttis kapten Wrangell kursi Kanaari saartele.
Õhk oli muutunud soojemaks, tuul puhus ahtrist ning kogu meeskond kogunes laevatekile, nautima mõnusat purjetamist. Kasutades ära soodsat ilma, töötasid mastimadrused raadel; kontrolliti taglast ja rangouti, pootsmani juhendamisel üht-teist parandades ja sättides.
Varsti ilmus silmapiirile tume viirg, see üha suurenes ja tõusis kõrgemale. Juba võis eristada Tenerife saart, selle mägesid, mille tipud olid mattunud uttu ja pilvedesse. Saarte lähedal sattus „Krotki” tormi ning kõrgele ulatuva maa tõttu tabasid laeva vahetevahel tugevad tuuleiilid, mis puhusid pidevalt suunda muutes.
„Krotki” liikus purjesid vähendamata Kanaari saartest mööda. Meeskond jälgis kahetsustundega südames horisondi taha vajuvat Tenerife saart, sest kõik olid lootnud sissesõitu sellele eksootilisele saarele, mida meeskonast, peale kapten Wrangelli, polnud mitte keegi varem külastanud. Kuid kaptenil olid teised plaanid – jõuda õigel ajal Hoorni neemeni.
Nädala jagu päevi purjetas „Krotki” ühtlases tuules ilma vahejuhtumiteta. Meri parda ümber muutus ikka enam ja enam soojemaks; õhk laeva ümber oli lämbe, päike kõrvetas üha tugevamini. Öösel särasid tintmustas troopikataevas määratu suured tähed. Nende vahel võis märgata suuri tähtede rühmitusi ja heledaid, Linnutee sarnaseid tihedaid udukogusid. Lõuna poole purjetades avanesid meremeeste pilgule üha uued tundmatud tähekujud. Suur Vanker oli kadumas põhjakaarde, lõunataeva servale oli kerkinud pisut kaldus Lõunarist. Poolkuu külitas taevas, väike täheke süles. Vaatamata nädalaid ja kuid kestvale purjetamisele – alles võõra sügavmusta taeva all tunnetab meremees selgelt ja valuliselt seda tohutud vahemaad, mis lahutab teda kodurannast, omastest ja armsamast.
Ühel ööl tähed äkitselt kustusid. Hakkas sadama peent sooja vihma, mis üha tugevnes ja muutus peagi troopikaäikeseks. Välgud sähvisid risti ja põiki üle taeva. Kõuemürin täitis taevalaotust. Hetketi valgustas merd eriti jäme ja mitmeharuline välgusähvatus, mis vingerdas taevas justkui koletu mitme peaga meremadu. Vahel sähvatas välgunool otse merre. Ookean oli valge justkui päeval. Mastide kohal kuuldus särinat – õhk oli täis elektrit. Meeskond, kogedes esmakordselt troopikaäikest, oli hirmul ja palvetas enda elu eest. Mitšmanid Adolf Deibner ja Karl Nolken, lootes tuge, hoidusid kapten Wrangelli lähedusse, kes külmavereliselt popsutas oma piipu, pööramata tähelepanu kõuekärgatustele ja särinale mastides.
Äike kustus sama äkitselt nagu oli alanud. Veel mõnda aega kallas tugevat vihma, kuni lakkas seegi, ning jälle särasid selges taevas troopikatähed.
Enne ekvaatorit sai „Krotki” meeskond veel ühe imepärase elamuse osaliseks. Keskööl lõi meri helendama – laineharjad helklesid rohekalt, helesiniselt, siis täiesti heledalt, pildusid roosakaid sädemeid. Laeva vöörilaine ja kiiluvee salapärane helendus pimedas öös tekitas meeste südameis hämmastust, aukartust ja natuke hirmu. Miljonid mikroorganismid olid tõusnud merepinnale toituma ja panid mere lummavalt kaunilt särama.
Passaattuul kandis laeva kiiresti sihtkoha poole. Delfiinid, lendkalad ja hispaanalaste poolt tema ilusa välimuse tõttu bonito ks kutsutud suured kuldkalad olid laeva igapäevased saatjad, kes elustasid ääretu vetevälja muidu nii üksluist pilti.
Tuulevaikuse piirkond läbiti üsna õnnelikult, sest ainult neli päeva seisis laev ääretul peegelsiledal veel. Polnud tunda väiksemadki õhuliikumist, taevas ei olnud näha ainsatki pilveraasukest ega lennanud mitte ühtegi lindu. Ainult lendkalad hüppasid aeg-ajalt üles siledalt veepinnalt ja põgenesid tiibade värinal jälitajate eest; lennanud kümmekond meetrid, kukkusid nad kerge sulpsatusega vette.
Ekvaatori ületamisel tervitati lõunapoolkera suurtükist tulistamisega. Seejuures võeti ette ka tavaline tönkamistseremoonia kõigiga, kes esmakordselt ekvaatori ületasid. Seitse madrust, kes end väga uhkena tundsid selle üle, et nad varasemal reisil juba ekvaatori ületanud olid, viisid tseremoonia läbi ülima tõsiduse ja väärikusega. Kostüümis, mis hirmujudinad nahka ajama pidi, ilmus üks madrustest laevatekile kui Neptun, merede valitseja. Teda saatsid Näkineid ja mõned neegriks võõbatud madrused. Õhtul kanti üldiste kiiduavalduste saatel ette madruste eneste poolt kokkuseatud naljamäng.
Pärast ekvaatorit hakkas puhuma kerge passaat süüdostist koos ilusa ilmaga; laev liikus kiiresti ja hõlpsasti Brasiilia ranniku suunas, kuid varsti saabus uuesti tuulevaikus, mis tüütas meremehi kümme päeva. Oli päevi, mil laev liikus ööpäeva jooksul edasi ainult neli miili ja sedagi vaid seepärast, et kasutati järsku puhkevaid tormi-iile, millega kaasnes tugev äike ja rängad vihmavalingud. Aga tormihood möödusid ja jällegi kannatasid meremehed tuulevaikuse ja palavuse all. Iga pilvekest horisondil tervitati rõõmuga kui tuule ennustajat, kuid enamasti see kadus, pakkumata roidunud meremeestele kaitset kõrvetavate päikesekiirte eest. Viimaks jõudis „Krotki” kagupassaatidesse, mis tõukasid laeva ühtlases tuules edasi.
1.detsembri keskpäeval sisenes „Krotki” Rio de Janeiro lahte, mis tungis mandrisse kaheteistkümne miili sügavuselt, nii et eemal asuvad kaldad olid vaevu nähtavad. Laht oli täis künklikke, troopilise metsaga varjatud saarekesi, mille kaldaid palistasid väikesed lahekurmid.
Tuulevaikuse tõttu tuli sadamasse sissesõitu oodata hommikuni ja seetõttu heitis „Krotki” lahesuu juures ankrusse. Laeva ümber avanev pilt oli erakordselt meeliköitev, otse nõiduslikult kaunis ja sarmikas. Üle maalilise maastiku laotus lopsakas taimestik, mis kattis rannikut, orge ja mäenõlvu kõige mitmekesisemates vormides ja kaunite üleminekuvarjunditega värvikülluses. Kosutav maatuul kandis laevani lilleõite aroome ning rohkesti ilusaid liblikaid ja putukaid.
Kirjeldamatult kaunile maastikule lisandus ülimalt meeldiv vaade lahe vasakule kaldale amfiteatrikujuliselt ehitatud Rio de Janeiro linnale. Kaunis korratuses laotusid majad ja kirikud kinkudel ja orgudes. Linna läheduses olid mõned saared võetud kindlustuste ja admiraliteedi alla, nende ees avaral reidil seisid laevad. Mõned neist heiskasid purjesid ja suundusid merele, teised, tormidest räsitud ja troopilistes vetes pleekinud korpusega laevad, sisenesid reidile ja langetasid purjeid.
Rio de Janeiro ehituste vahel kõrgusid uhkesti saledad palmid, mille mustad varjud moodustasid omapärase, kordumatu mustri majade valgetel seintel. Linna tagaplaani moodustava mäestiku järsul nõlval paistis mitut kloostrit, mis olid kui seina külge kleepunud pääsukesepesad.
Öösel tabas laeva tugev äike Mustad, veest paisunud pilved laskusid lahte ümbritsevatest mägedest ja kallasid oma laadungi linnale ja reidil ankrus seisvatele laevadele. Tihe vihmasadu kattis endasse kalda ja rannikul asetseva linna. Raevukalt märatsevad tuulehood ähvardasid laeva rebida ankrukettidelt ja paisata kaldale. Välgusähvatused valgustasid reidil seisvate laevade siluette. Aegamisi liikusid äikesepilved kõrvale, kuid tema mürisev kanonaad oli veel kuulda kuni hommikuni. Päikesetõusul ilm selgines.
Hommikul saabus laevale kohalik loots, aastates mees, kes tundis suurt uhkust Brasiilia iseseisvumise üle, justkui oleks ta ise üks selle tugisammastest. Koheselt hiivati ankur ning loots kasutas ära tõusulained Rio de Janeiro lahte sissesõitmiseks. Loots oli oma ala suurepärane asjatundja; ta juhtis laeva läbi kitsa sissepääsu väga kindlalt lahte ja seadis ankrusse linna lähedale, paljude erinevate riikide lippude all seilavate laevade keskele. Vaevalt oli „Krotkil” jõutud purjed kokku võtta ja raadele kinnitada, kui pardale tõusid Vene asekonsul von Kielchen ja Brasiilia valitsuse poolt saadetud ohvitser, et meremehi õnnitleda eduka merereisi puhul. Kapten Wrangell ja Matjuškin palusid tervitada Venemaa peakonsulit Brasiilias, doktor Georg Heinrich von Langstorffi, ja lubasid temale teha visiidi, kuid selgus, et doktor Langstorff oli lahkunud ekspeditsioonile Brasiilia džunglitesse. Venemaa oli huvitatud mitte ainult Brasiilia džungli putukatest, liblikatest ja õistaimedest, vaid teda paelusid ka kohalikud mineraalid, eeskätt kuld, hõbe ja vask, nende leiukohad ja varude suurus.
Arvestades vajadust kasutada sobivat aastaaega Hoorni neemest möödumiseks, palus kapten Wrangell asekonsul von Kielcheni, et nii ruttu kui võimalik hangitaks edasiseks reisiks vajalikud toiduained ja muu tarvilik. Laeva varustamine nõudis aga kaks nädalat aega, mida kapten Wrangell kasutas ära linna ja kauni Rio de Janeiro ümbrusega tutvumiseks.
Lahelt vaadatuna paistis linn väga kaunis, kuid linna sisenedes osutusid ebameeldivaks üllatuseks kitsad, halvasti sillutatud ja räpased tänavad ning maitsekate ehituste täielik puudumine. Suurel hulgal esines näotuid kirikuid ja kloostreid. Linn võttis enda alla võrdlemisi suure maa-ala ning tema elanike arv oli umbes 250 000, kellest kaks kolmandikku olid neegrid ja ülejäänud kolmandik suurelt osalt mulatid, mestiitsid ja muud värvilise nahaga inimesed. Ainult harva võis tänaval näha valget nägu.
Neegrite hulgas oli vaid üksikuid vabu inimesi. Suurem osa olid orjad, keda nende isandad olid alandanud veoloomadeks. Parun Wrangellit imestas, missuguseid tohutuid koormaid need vaesed inimesed kandma pidid. Tavaliselt oli koorem paigutatud lati külge, mida siis kaks inimest otsapidi oma õlgadel kandsid. Seejuures laulsid nad oma keeles monotoonset, ülimalt kurvameelselt kõlavat laulu, mille takt neil aitas sammu pidada. Orjade välimusest paistis sageli, et nad olid oma koorma all kokku varisemas. Siis aga sundis järelevaataja piits uuesti jõudu pingutama. Sageli kandsid nad raskesti täislaaditud korve oma pea peal. Kõigi nende orjadega oli võetud küll ette ristimise talitus, kuid ristiusu õpetus ilmselt nende teadvusse ei jõudnud, sest peale oma kauge kodumaa keele ei mõistnud nad ühtki muud.
Vähesed vabad mustanahalised olid vabaks lastud orjad ja nende järeltulijad. Enamasti olid nad käsitöölised või väikekaupmehed. Mõnikord abiellus madalamasse seisusesse kuuluv valge vaba mustanahalisega. Säärasest abielust, enamasti aga küll väljaspool abielu, sündisid mulatid, kelle ühendusest valgete või mustanahalistega põlvnesid omakorda kõige mitmesugusema nahavärviga inimesed.
Selle maailma viljakandvama maa avastasid aastal 1500 portugali meresõitjad. Varsti saabusid ka laevad esimeste kolonistidega, kelledest enamus olid sunnitöölised. Asuti kasvatama suhkruroogu, peagi avastati kulda ja teemante ning Brasiilia väärtus tõusis Portugali valitsuse silmis väga kõrgele. Valitsus saatis sinna asekuninga, kes maad haldas ning kellele oli antud range käsk sulgeda sadamad kõigile võõrastele riikidele. Kuigi Brasiilia oli rikkalikuks kullaauguks Portugalile, jäi see maa vaeseks ja väheasustatuks Portugali kolooniaks ning igasugusele vaimsele kultuurile ligipääsmatuks.
Aasta 1807 andis Brasiiliale hoopis teise näo. Napoleoni võimuahned kavatsused ulatusid ka Portugalini ning sundisid õukonda põgenema oma Brasiilia kolooniasse. Õukonnale järgnesid tuhanded elanikud Portugalist. Rio de Janeiro sadam avati kõigile Euroopa riikidele ning edendati kaubandust, käsitööndust ja haridust. Kui Napoleoni sõjad viimaks lõppesid ning Portugali kuningas jälle oma maad valitsema asus, jättis ta regendina Brasiiliat haldama oma poja, kroonprints Pedro.
Napoleoni sõdadele järgnenud iseseisvate riikide tekkimine oli mõjutanud ka Brasiilia koloonia asunike meeli ning Portugali kuninga lahkumine sai ajendiks mässu puhkemisele. Kroonprints kallutas mässajad enda poole ja kuulutas Brasiilia 1822.aastal emamaast sõltumatuks, tõotades anda Brasiiliale konstitutsiooni, seejuures nimetas end Brasiilia keisriks Pedro I nime all. Kuigi keiser seisis Brasilia iseseisvumise eest, ei saanud teda siiski pidada ülemäära leebeks, sest just enne Wrangelli saabumist Rio de Janeiro sadamasse oli keiser Pedro I lasknud vangistada kolm oma valitsuskabineti ministrit, keda süüdistati korruptsioonis ja altkäemaksude võtmises. Ka ajas ta laiali kõikidest provintsidest asutava kogu moodustamiseks kohale saabunud rahvasaadikud, sõnades, et ta saadab rahvasaadikute koosolekule oma saapa, ja sellest on rohkem kui küllalt. Võib-olla oli keiser vastu oma tahtmist sunnitud neid vägivallasamme astuma, sest mitmesugused parteid tegutsesid üksteise vastu, pidades eeskätt silmas oma huvisid, mitte aga üldsuse omi.
Keisriks kuulutamise päevast alates kandis nii keiser ise kui ka iga patrioot vasakul käel rohelist kokardi, millel sõnad Independente ou morte. Keisri kroonimise puhul kuulutati ühtlasi välja Lõunaristi orden ning kindlusele heisati uus rahvuslipp – roheline, kollane nelinurk keskel, millel on kujutatud maakera, ümbritsetud 13 tähest ning kohvi- ja tubakalehtedest.
Brasiilia laevastik, mida tollal juhatas inglane, lord Cochrane`i, koosnes ühest liinilaevast, kahest fregatist, kolmest prikist ja veel mõnest väiksemast veesõidukist. See merejõud oli küll väga väike, kuid heas seisukorras. Varem oli Cochrane olnud Tšiili vabariigi teenistuses ning Brasiiliasse oli ta tulnud alles aasta tagasi, olles tublisti kaasa aidanud Tšiili iseseisvumisele Hispaaniast.
Kahtlemata oli Inglismaa huvitatud sellest, et nii Tšiili kui ka Brasiilia oma emamaade võimu alt lahkuksid, sest see vähendas tublisti Inglismaale tüütute Portugali ja Hispaania majanduslikku võimsust. Ilmselt polnud ka see pelgalt juhus, et Inglise väga võimekas laevastikujuht asus äkitselt mängima olulist rolli esmalt Tšiili ja seejärel Brasiilia iseseisvumisprotsessis.

Lühike aeg, mille parun Wrangell Brasiilias veetis, möödus ekspeditsiooniga seotud lakkamatus tegevuses kiiresti ja vaid harva jäi aega teha väikesi ekskursioone.
Meremeestele tundus imelisena viibida täiesti teistsuguse looduse rüpes. Kõik, millele nende pilk langes, oli siin teistmoodi kui teiselpool ekvaatorit, põhjapoolkeral.
Brasiilia lopsakas rohelus, hurmavalt lõhnavad värvikirevad lilleõied ja ööde lummav kaunidus tekitas hinges imelise tunde igavesest kevadest ja lõpmatult kaunist paradiisiaiast. Vaevalt oli päike loojunud, kui ilmus tohutu hulk osalt kiiresti segiläbi lendlevaid, osalt taimedel puhkavaid tulesädemeid, mis olid suuremad ja eredamad kui jaaniussikesed ja moodustasid imeväärse tulevärgi.
Parun Wrangell ratsutas mitšmanite Adolf Deibneri, Karl Nolkeni ja Fjodor Matjuškini saatel üürihobusel ringi Rio de Janeiro ümbruses, kuid kaugemateks retketeks sisemaale ei jätkunud piisavalt aega. Üheks kaunimaks ja vaatamisväärsemaks Brasiilia pealinna piiravaks alaks oli Botafogo, kus asusid Rio de Janeiro kõige rikkamate ja lugupeetavamate elanike villad, milles nende omanikud sealse ülitervisliku õhu tõttu sageli viibisid. Botafago lahe tagaküljel kõrgusid mäed, mille hulgast üks oma päratu suure kirikutorni taolise kuju poolest eriti silma hakkas. See ühest kaljust koosnev mägi ulatus kapten Wrangelli baromeetriliste mõõtmiste järgi 1580 jalga üle merepinna.
Novembri keskel meelitasid kroonimise ja Lõunaristi ordeni asutamise aastapäeva pidustused parun Wrangelli linna. Kõigilt kindlustelt ja reidil seisvatelt laevadelt kostev kahurimürin tuletas meelde neid kolm aastat tagasi aset leidnud õnnelikke sündmusi. Linnaelanikud olid elevil, rahvas tulvas tänavatel, tööst vabastatud neegrid vahtisid uudishimulikult ringi. Kell 11 hommikul sõitsid keiser ja keisrinna toredas kaheksahobuserakendis kirikusse. Neid eskortis ihukaitse ratsakaardiväelaste kompanii, kellele järgnes hulk tõldasid kõrge keisripaari saatjaskonnaga.
Kiriku ees tõld peatus ja keiser oma kaasaga astus sõidukist välja; neid ümbritsesid Lõunaristi ordeni rüütlid. Kiriku ukse ees võttis keisrit vastu piiskop kogu vaimulikkonnaga. Vaimulike sügavate kummarduste saatel sisenes Pedro I kirikusse ja suundus altarist paremale paigutatud trooni juurde. Keiser istus troonile, keisrinna võttis istet vasakul loožis. Algas jumalateenistus, kõlas suurepärane muusika, laulis koor. Teenistuse lõpus pidas piiskop pika kõne, milles ta ülistas monarhi, samas aga andis ka keisrile hulgaliselt näpunäiteid ja õpetas, kuidas riiki valitseda, et olla jumalale ja oma alamatele meelepärane.
Õhtupoole, kui päike paistis juba pehmemalt, korraldati suur sõjaväeparaad linna turuplatsil, kuhu keiserliku perekonna jaoks oli püstitatud templitaoline ehitis. Parun Wrangell silmitses põhjalikult sõjaväelasi ja leidis, et nad polnud sugugi halvad. Ka rõivastus oli kena ja otstarbekas, ainult distsipliinist paistis neil vähe aimu olevat. Rivis suitsetati ja joodi veini.
Kahurid hakkasid paukuma ning uhkes mundris keiser ja briljantkeede säras keisrinna, mõlemad ratsa, ilmusid nähtavale; neid saatis hiilgav kaaskond. Sõjaväelased viskasid põlevad sigarid minema, rahvajõuk vehkis kübaratega, neegrid trügisid lähemale ning daamid lehvitasid palkonitelt oma valgeid ninarätikuid. Kõik hüüdsid: „Viva lÈmperador!” Keiser hüppas sadulast iseseisvalt, mitte kellegi abist sõltumata. Noor keisrinna heitis parema väljasirutatud jala üle hobuse tagumiku, seejuures paljastusid tema tõmmud, sihvakad sääred, ja laskus hobuselt nii graatsiliselt, kergelt ja kaunilt, justkui oleks ta täitnud peaosa balletis „Naisratsanik”.
Seda imekaunist stseeni jälginud parun Wrangell muigas endamisi heakskiitvalt ja tunnustavalt – Brasiilia iseseisev, sõltumatu tulevik ei äratanud mitte vähematki kahtlust…
Keiser astus turuplatsile ehitatud templi juurde ja jäi selle ette seisma. Tema kolossaalne kuju näis üleni kulda mähituna, ta briljantidega ülekülvatud rind sätendas ja hiilgas. Keisrinnal oli seljas tume, lihtne ja maitsekas, rohke kullaga tikitud ratsakleit.
Keisrinna võttis templis istet. Keiser vaatas väeosad üle ning viis need paraadmarsis oma abikaasa eest mööda. Keisrinna lehvitas sõjaväe ülemjuhatajale, oma armastatud abikaasale. Keiser karjus iseendale: „Viva lÈmperador!” Vaevalt oli tema vali hääl vaibunud, kui jälle algas kahurite mürin. Rahvahulk karjus kõigest sellest üle oma „Viva lÈmperador”. Seejärel, kui kolonnid keisrinna eest mitu korda mööda defileerinud olid, lõppes paraad ning keiserlik perekond siirdus õukonna saatel teatrisse.
Parun Wrangell jõudis keisripaarist ette ning oli juba loožis, kui imperaator oma abikaasaga kohale ilmus. Saal oli rahvast tulvil. Parun Wrangellit üllatas nii teatrihoone kui ka tema sisustus, mis oli võrreldav Euroopa teatritega. Kõik loožid olid aukandjaid täis, näha võis vaid valgeid nägusid.
Teatrietenduse ajal toimus loožides pidev sagimine. Siin oli heaks kombeks ühest loožist teise minna ja visiite teha, millega näidati laiemale publikule kõrgseltskonna ühist tutvusringkonda ja vastastikust lugupidamist. Noorte daamide ja härrade vahel toimus elav keskustelu ning pilkudega anti märku oma tunnetest.
Teatri põrandapublik pakkus hämmastavat vaatepilti oma kõigis värvivarjundites nägudega, alates mustadest ja lõpetades valgetega. Kui loožides võis näha vaid viisakust ja peeni kombeid justkui Euroopa parimas seltskonnas, siis parteris valitses toores lärm, tõuklemine, mis vahel paisus isegi rüselemiseks.
Keisri looži ees rippusid tihedalt kokkutõmmatud eesriided. Lõpuks läks eesriie lahti ning pilkudele avanes looži eesosas teineteise kõrval seisev kõrge valitsejapaar. Tagapool paiknes Lõunaristi ordeni rüütlitest saatjaskond. Igalt poolt kostis hüüdeid: „Viva lÈmperador, lÈmperadriza, la Monarchia!”. Keiser Pedro I noogutas armulikult.
Lavaeesriie tõusis ning ette astus punases kuldsete litritega kaunistatud kleidis, pikkade süsimustade juustega näitlejatar. Ta tegi sügava kummarduse valitsejapaari looži suunas, tõstis kaunikujulised käed kõrgele ja asus oma proloogis ülistama keisrit. Proloogi lõppedes kostsid jällegi juubeldavad hüüded: „Viva lÈmperador, lÈmperadriza, la Monarchia!”. Seejärel kanti ette näidend, mis jutustas noorest rüütlist, kes saabub Lissabonist Brasiiliasse, et võidelda selle iseseisvumise eest. Lissaboni jääb tema mõrsja, keda isa ei luba oma armastatule järgneda, sest isa on vastu Brasiilia iseseisvumispüüetele ja seetõttu ei ole noor rüütel sobilik paluma Lissaboni aristokraatlikust perekonnast tütre kätt. Salaja isa eest asub neiu laevale, purjetab üle ookeani ja jõuab Rio de Janeiro sadamasse, kus kaks armunut kohtuvad; neile osaks saanud südamevalu ja kannatusi korvab uhke, rahvarohke pulmapidu.
Lavalt kostus serenaade, kitarrihelisid ja südantlõhestavalt kaunist laulu; tantsiti särtsakaid ja kirglikke tantse, tõsi küll – need olid portugali rahvatantsud ja ka tantsijad olid riietatud portugali rahvariietesse.
Parteripublik oli kohe pärast eesriide kerkimist jäänud võrdlemisi vaikseks ning jälgis etendust suurima tähelepanuga, samas aga loožides näisid külaskäigud pakkuvat suuremat huvi kui lavatükk. Ka parun Wrangell tegi admiral Cochrane`ile ja tema armasale abikaasale visiidi nende looži, kuhu jäi kuni etenduse lõpuni. Admiral rääkis palju Tšiilist; admiral Cochrane`i nägusale prouale Brasiilias nii hästi ei meeldinud kui Tšiilis. Ka arvas ta, et ta ei talu siinset kliimat.
Näidend lõppes, etendus sai tugeva aplausi osaliseks, peaosatäitjatele visati lilli, kogu lava täitus värviküllase lillevaibaga. Seejärel esitati lühiballett. See oli igati päevakohane – balletis ülistati kangelaslikku võitlust Brasiilia iseseisvumise eest, samas ei puudunud ka armastusmotiivid. Istanduseomaniku tütar ootas merelahingutest koju oma armsamat, süda ärevil, sest iga päev võis saabuda surmateade. Aga lõpuks saavutas Brasiilia iseseisvuse, noor mereväeohvitser saabus koju ja abiellus istanduseomaniku kauni tütrega. Madrused esitasid oma kapteni pulmapeol marulise tantsu.
Sellega ballett lõppes ja puhkes tohutu aplaus, trambiti jalgadega, vilistati läbilõikavalt ja trügiti lavale; peaosatäitjatele kingiti terved sületäied lilli. Keiser ja keisrinna tõusid oma loožis püsti ja noogutasid heakskiidu märgiks.
Etenduse ajal andis keiser oma loožis mitmele alamale audientsi, mis alati algas põlvele langemise ja keisri käe suudlusega. Kerge südamevõpatusega märkas parun Wrangell endal keisrinna pruune silmi peatuvat, justkui oleks teda kutsutud audientsile; aga pigem oli see siiski daamide pilkudest võõrdunud meremehe pelgas mõttekujutlus…

Brasiilia külastus lähenes lõpule. Laeva taglas oli remonditud, trümmides pikaks reisiks vajalik proviandi- ja veevaru.
1825. aasta 14.detsembri hommikul kandsid mõõn ja nõrk põhjatuul „Krotki” aegamööda eemale imeilusast Brasiiliast, millega meremehed südamlikult hüvasti jätsid. Vahepeal muutus tuul peagi sedavõrd nõrgaks, et laeva oli võimatu juhtida. See tekitas väga täbara olukorra kitsas faarvaatris, kuid reidil seisev Inglise eskaader aitas hädast välja, saates „Krotki” juurde hulgaliselt paate, mis laeva pukseerima asusid. Alles vastu õhtut õnnestus „Krotkil” avamerele jõuda ja kapten Wrangell võttis kursi Hoorni neemele.
Soodne tuul tegi lõuna suunas jätkuva sõidu meelepäraseks, samas andis iga päevaga üha enam tunda lõunapooluse külm hingus. Falklandi saarte ja Patagoonia ranniku vahel nägid meremehed õhus tiirlemas lõputul hulgal külmade vete halle tormilinde. Üha sagedamine võis merel märgata vaalaskalu. „Krotkist” möödus vastukursil üks Ameerika vaalapüügilaev. Räpane ja traanist haisev laev ei pakkunud kuigi meeldivat vaatepilti, aga kui mõelda sellele, missuguseid raskusi ja ohtusid need vaesed vaalaskalapüüdjad oma aastaid kestvatel retkedel jääväljade vahel lumesajus ja tormis taluma pidid, kusjuures neil tihti tuli kannatada värskete ja tervislike toiduainete puudust, siis tekitas taolise laeva nägemine austust ja lugupidamist.
Ameeriklased ületasid kõiki rahvaid, isegi inglasi, oma usinuse, vaevanägemise ja vastupidavusega kaubanduslikes üritustes. Nende laevu võis kohata kõikidel meredel, ja igal pool oskasid nad asja enda kasuks pöörata ning ei jätnud kasutamata ainsatki võimalust tulu saamiseks. Meri Hoorni neeme ja ümberkaudsete saarte ümber ning kauge Lõuna-Jäämeri andis neile vaalade rasva ja mitmesuguste mereloomade nahku. Ameerika looderannikul olid neil tihedad sidemed pärismaalastega ning nad said viimastelt tühja-tähja eest vastukaubaks ilusaid saarmanahku, mis Hiinas tohutu kasuga edasi müüdi. Hawaii saartel võtsid ameeriklased peale sandlipuulaadungi, mis samuti Hiinasse viidi, kus sandlipuu kõrges hinnas oli. Paljud laevad pidasid Vaikse ookeani põhjaosas jahti kašelottidele, kellelt saadi ambrat, millega suurt äri aeti.

Detsembri lõpul silmas kapten Wrangell kõleda Estadose saare kõrgeid sakilisi lumega kaetud mäetippe. Keskpäeval purjetas „Krotki” saare mustadest, pilvedesse küündivatest kaljudest nii lähedalt mööda, et oli võimalik tema üksikuid objekte läbi pikksilma vaadelda. Missugune kontrast ilusa Brasiiliaga võrreldes! Sinna näis loodus kogu oma toreduse ja mitmekesisuse tühjaks ammendanud olevat, siia ja naabruses asuvale Tulemaale suvatses päike vaid harva oma pilku heita. Külm udu ja niiskus pärsis taimede kasvu, nii et mägede jalameil võrsusid vaid üsna üksikud kidurad puud. Ainult mereloomad ujusid nende üksildaste rannikute lähikonnas ning merelinnud lendlesid madalas, hallide pilvedega taevas.
Kapten Wrangell muutis kurssi, et maast eemaldumata võtta suund läände piki Estadose saare lõunarannikut, et nõnda kiiremini jõuda Hoorni neemeni ja siis ümber selle purjetada, maad silmist kaotamata. Tavaliselt valisid meresõitjad teise tee, võttes Estadoselt kursi lõunasse kuni kuuekümnenda laiuskraadini, lootes, et nad seal vähem läänepoolseid vastutuuli kohtavad ning nõnda kiiremini Lõunamerele jõuavad. Aga tegelikult võis ümber Hoorni neeme purjetada kõige väiksema ajakuluga ikkagi siis, kui kurssi hoiti maa ligidale, kus suvekuudel harilikult valitsesid soodsad idatuuled.
Vaevalt oli Estadose saar jäänud ahtri taha, kui tüürpoordis ilmus nähtavale kole ja kaljune Tulemaa. Ilm oli niiske ja külm ning sadas peent vihma lume ja rahega. Päike näitas end harva. Purjetamine jätkus paraja nordostist puhuva tuulega. Juba järgmise päeva lõuna paiku ilmusid nähtavale Hoorni neeme kaljused kaldad.
Kätte olid jõudnud jõulupühad ja justkui pühadekingitusena soosis ilm purjetamist ning esimesel jõulupühal jõudis kapten Wrangell õnnelikult ümber Hoorni neeme. Seejärel möödus prikk väikesest kõrgest kaljusest Diego Ramirezi saarest, kus nähti kaljudel ja taevas tohutu suuri linnuparvi. Järgmise päeva hommikul, 1926. aasta 1.jaanuaril, jõudis „Krotki” Lõunamerele ehk Vaiksesse ookeani. Meeskond sai Lõunamerelt uusaastakingituseks karge lõunatuule, mis lubas kõik purjed heisata ja purjetada kaheteistkümne sõlmelise kiirusega. Meeskonnale jagati välja topeltports viina ning kogu laevapere alustas õnnelikult ja rõõmsalt 1926.aastat.
Vene mereministeerium oli kaptenleitnant Wrangellile teinud ülesandeks täpsustada saarte asukohta, millised Ameerika vaalapüüdjate teadete kohaselt asusid Lihavõttesaare ja Juan Fernandez`e saarte vahelisel alal.
Ligi kaks nädalat seilas „Krotki” saarte otsingul, kuid ümberringi laius ainult ääretu veteväli; mitte ühtegi saart ega saarterühma ei õnnestunud leida. Tuulevaikus hoidis laeva paigal ligi nädala. Kuumus oli väljakannatamatu, veevarud olid lõppemas, trümmi oli jäänud veel mõni veevaat; igapäevaseks veenormiks kehtestas Wrangell ühe kruusitäie vett meeskonnaliikme kohta. Seilamine ääretul veeväljal ei andnud tulemusi, Wrangell otsustas lõpetada olematute saarte otsingud ja võtta suuna Tšiili rannikule. Kuid veel viis päeva seisis laev tuulevaikuses, meeskond vaevles janus ja kuumuses. Lõpuks käis üle laev nõrk puhang, purjed lõid laperdama, täitusid tuulega ja „Krotki” võttis kursi Tšiili rannikule.
Pärast nädalast purjetamist ilmus ootamatult silmapiirile tume viirg, pikksilmaga võis eraldada St. Maria saare piirjooni. Värskest lõunatuulest aetuna liikus laev kiiresti maa poole. Silmale avanes Kordiljeeride katkematu horisontaaljoon. Kasina taimkattega mäeseljandik läks üsna järsult üle mägedeks, mõned teravatipulised mäed helklesid päikeses.
Ühel varahommikul märkasid meremehed mäetippude vahel lendamas mingit tavatult suurt, majesteetlikku lindu. Lind lendas aeglaselt tiibu lehvitades peaaegu mäeharja kõrgusel, aeg-ajalt liugles ilma ainsagi tiivaliigutuseta, tõusvatest õhumassidest kantuna. Kondori lend oli nii imeliselt kaunis ja võimas ning ülevustunnet tekitav, et meremehed tundsid oma südames mitte ainult hardast imetlust, vaid ka ebamäärast kadedust ja igatsust – oleks tahtnud linnuna lennata kõrgel, üle mägede ja orgude, lennata kaugusse, lennata koju…
Järgmisel päeval aga ilmusid nähtavale kaks ümmargust mäge, mida meremehed kutsusid Bio-bio rindadeks – kui meremeeste silme ees avaneb see tavatu ja kaunis mäepaar, siis jõuab laev nende „rindade” järgi kurssi hoides kergesti Concepcioni lahe suudmesse. Lõuna paiku möödus „Krotki” lahesuus asuvast Quiquirino saarest ning varsti liikus tasasel käigul mööda avarat, peegelsiledat Concepcioni lahte. Laeva ümber ujus salkadena vaalaskalu, merikarusid, delfiine ja veelinde, kes hulgaliselt asustasid Tšiili ranniku lahtesid ja abajaid. Kapten Wrangell, kasutades ära soodsat tuult, ligines sadamale ning laskis lõuna paiku kahurilasu kaugusel Talcahuano sadamast, Tšiili valvelaeva ja Inglise lipu all sõitva vaalapüügilaeva kõrval ankrud alla. Koheselt lähenes ettevaatlikult suur paat ja jäi püssilasu kaugusel peatuma. Paadist küsiti läbi ruupori algul hispaania ja siis kohe ka inglise keeles, millisele riigile laev kuulub ning kust ja mispärast siia tulnud. Kapten Wrangelli vastuse peale, et saabunud on Venemaa laev sõbralike kavatsustega, tuli paat lähemale ning kahe relvastatud madruse saatel ronis ohvitser mööda fallreppi üles. Pardale tõusis Tšiili vabariigi teenistuses olev inglane, ühe Talcahuano ees valvet pidava korveti esimene leitnant ja tervitas saabujaid.
Järgmise päeva hommikul, niipea kui valgenes, istus kapten Wrangell paati ja suundus mitšman Adolf Deibneri saatel kaldale, et kohalikule komandandile saabumisest isiklikult teatada ja paluda temalt kaasabi laeva varustamiseks värskete toiduainete ja veega.
Talcahuano sadama komandör võttis Wrangelli ja teda saatva ohvitseri vastu kõige sõbralikumal kombel. Ta kinnitas, et püüab kõigile soovidele vastu tulla, samas märkis, et välismaa laevade varustamine saab toimuda ainult vabariigi presidendi loal. Sadama komandör teatas, et president Freire residents asub ajutiselt Concepcioni linnas, pisut enam kui kuue miili kaugusel Talcahuano`st. Kuuldes sadama komandöri taolist ebalevat vastust, otsustas kapten Wrangell teha isikliku visiidi Tšiili presidendile, et saada temalt vajalikud soovitused laeva varustamiseks.
Järgmise päeva varahommikul üüris kapten Wrangell ratsahobused. Talcahuano`s polnud mitte mingisuguseid tõldu ega kaarikuid ning isegi daamid pidid oma reise tegema ratsa. Ainult kui nad kõige uhkemates tualettides ballile sõitsid, kasutasid nad suuri raskeid härjakaarikuid.
Päikesetõusul kargas parun Wrangell sadulasse ja sõitis mitšmanite Karl Nolkeni ja Fjodor Matjuškini saatel Concepcioni linna. See linn oli varem paiknenud lahe kaldal, kuid 1751.aastal hävis maavärina läbi, mida siin üsna sageli ette tuli. Uus sellenimeline linn ehitati hiljem üles kaugemal sisemaal, ilusa Bio-Bio jõe kaldale.
Tee kulges piki ookeani rannikut. Esimesed Hispaania asundused tekkisid sellele Vaikse ookeani äärsele rannale 1541.aastal. Nendest kolooniatest arenesid välja Tšiili vabariigi pealinn Santiago ja hiljem ka Concepcion. Hispaanlastest asunikud pidasid lakkamatut verist sõda maa põlisasukate araukaanidega. Hispaanlaste õnnetuseks said põliselanikud neilt endale hobused, milledel nad väga osavate ratsanikena sooritasid kallaletunge hispaanlastest asunikele. Vibude, noolte ja odadega relvastatud arakuaanid ründasid oma headel hobustel tihedas rivis metsiku kisaga ning säärase kiiruse ja vihaga, et isegi regulaarvägedel polnud kerge nende kallaletungile vastu seista. Kui arakuaane jälitama asuti, siis oskasid nad end osavasti kord hobuse ühele, kord teisele küljele heita, et laskude ja mõõgahoopide alt pääseda. Mõnikord rippusid nad koguni täies galopis tormava hobuse kõhu all. Nad olid hispaanlastele ohtlikud naabrid ja ainult väga vähesed araukaanid olid mäestiku jalamil asuvaisse orgudesse paikselt elama jäänud ja ristiusu vastu võtnud.
Tšiili elanikkonna madalam rahvaklass oli hispaanlaste ja araukaanide segunemisest tekkinud inimrass. See inimtõug oli ilusa kasvuga ja tugevalt pruunika näovärviga. Kõrgemate klasside esindajad olid eranditult hispaanlased. Naised olid proportsionaalse kasvuga ja väga kenad, paljud silmatorkavad iludused ning mõistsid end üsna kombekalt ülal pidada.
Oma iseseisvuse eest võlgnesid tšiillased tänu esmajoones kindral J.de San Martinile, kes 1817.aastal koos oma armeega sooritas retke Buenos Airesest üle Andide, ründas Hispaania regulaarvägesid ja saavutas Chacabuco lahingus täieliku võidu, millega pani aluse Tšiili vabastamisele Hispaania valitsemise alt. Napoleoni sõjad olid räsinud mitte ainult Portugali, vaid ka Hispaaniat, emamaade ülemvõim kolooniate üle jäi nõrgaks. Kolooniate iseiseisvumispüüdeid ei suudetud takistada ja nüüd valitses Tšiilit kõigi provintside volinikest moodustatud kongress eesotsas seisis president kindral Freirega.

Kapten Wrangell, mitšmanid Nolken ja Matjuškin istusid oma erksate ratsude seljas ja sõitsid kerges traavis Concepcioni linna suunas. See looduslikult kaunis tee kandis veel kõikjal sõja laastavaid jälgi. Mahapõlenud külad, harimata põllud, maharaiutud viljapuud ning kerjuste salgad andsid kogu tee märku sõja hävingust. Rohumaadel oli näha ainult üksikuid lamba- ja veisekarju; sõda oli hävitanud peaaegu kogu loomakasvatuse.
Kaks tundi kestnud ratsutamise järel jõudsid ratsanikud Concepcioni linna, milles võrreldes sõjast laostunud maaga, loodeti eest leida hoopis meeldivamat vaatepilti. Aga ees ootas pettumus: linn oli varemeis, peaaegu elaniketa, kõikjal liikusid sõdurite salgad. Rahvas oli suures osas Concepcioni maha jätnud ning välja rännanud Mehhikosse või Peruusse, kus tollal alles rahulik oli.
Esinduslik, keskealine president Freire võttis parun Ferdinand von Wrangelli ja tema ohvitsere vastu täies kindralimundris, jäigast etiketist kinni pidades. Ta oli sündinud Talcahuano`s väga vaeste vanemate lapsena ja polnud saanud mingit eeskujulikku haridust. Seda enam tegi talle au see, et ta, olles vabadussõjas vapra kindralina välja paistnud, ainuüksi tänu iseendale suutis saada oma kõrge ameti vääriliseks.
President suhtus külalistesse sõbralikult ja lubas anda korraldused laeva varustamiseks, ehkki tema olekus võis märgata mõningat umbusku. Talle olid teada Venemaa suhted Hispaaniaga, ning millegipärast oli presidendil tekkinud arvamus, et Venemaa taotleb Tšiilis mingeid eesmärke ning et venelaste siinviibimisel on oma salajane põhjus.
Pärast üsna üldsõnalist, üksnes viisakusavaldustest seisnevat vestlust palus kapten Wrangell presidendilt luba, et ta oma ohvitseride saatel võiks sooritada reisi Kordiljeeridesse. President Freire keeldus taolise loa andmisest otsemaid, kuigi viisakalt, väites, et mägirahvastega ollakse sõjajalal. Tegelikult aga järgis president põhimõtet, et sisemaa tuleb hoida võõrastele suletuna. Hiljaaegu oli mägedes avastatud kulda ja hõbedat ning kartuses, et mõnel välisriigil võib nende rikkuste järele isu tekkida, hoiti kulla- ja hõbedaleiukohti saladuses. Kõik, mida parun Wrangell presidendi juures maadeuurimise seisukohalt saavutada suutis, oli matkaluba Talcahuano ümbrusse.
Sadamasse tagasi jõudes alustas kapten Wrangell laevale vajalike parandustöödega ja varustuse paigutamisega trümmidesse. See töö võttis aega enam kui nädala, aga ühel päeval köitis meremeeste tähelepanu askeldamine Talcahuano linnakese peatänaval. Linna marssis Concepcionist tulev kaardiväerügement trummipõrina ja bravuurika muusika saatel. Sõdurid olid riietatud ilusatesse prantsuse lõikega mundritesse, õlal kandsid nad uuemaid inglise püsse. Kuid vajalik distsipliin selles kõigist rahvustest kokkuvärvatud kahtlaste seiklejate hulgas puudus; sääraste sõjaväelaste juures polnud mõeldav ei patrotism ega ka õilis võitu tagav entusiasm Ka ohvitserid olid enamuses välismaalased ja isegi neile polnud mitmeid kuid palka välja makstud. Noorel iseseisval riigil tuli käia veel pikk tee, et luua oma rahvaarmee.
Järjekordsel Concepcioni külastusel lukustas parun Wrangelli kõrvu ootamatu kahurimürin, kuigi märke, mis oleks viidanud sõjale, polnud näha. Peagi selgus suurtükipaukude põhjus – tähistati iseseisva Tšiili konstitutsiooni vastuvõtmise aastapäeva.
Osa elanikkonnast olid võtnud põhiseaduse sätted vaimustusega vastu, teisele osale polnud need aga meeltmööda; arvamused läksid lahku ja need toodi valjult ja varjamatult kuuldavale. Eriti suurt tüli ja segadust tekitas põhiseaduse säte, mille kohaselt oli keelatud kõigi teiste uskude avalik tegevus peale katoliku ja ainult katoliiklased võisid olla riigi tsiviilteenistuses, kuigi sõjaväeteenistusse, kahurilihaks, kõlbas igaüks, usutunnistusele vaatamata ja sellest olenemata. Tsiviilelu reguleeriti rangelt – isegi käsitööga ei tohtinud tegelda ükski katoliku kogudusse mittekuuluja.
Talcahuanosse saabunud rügementide ohvitserid otsustasid vaba aega lõbusalt ära kasutada ja korraldasid peatselt merele suunduva parun Wrangelli ja tema ohvitseride auks balli. Tantsupõrand oli üles seatud linnakese valitsushoone aeda. Aias õitsesid suureõielised roosad, punased, kollased ja helesinised lilled; nende hurmav lõhn hõljus ballikülaliste peakohal. Aeda valgustavate laternate kumas lendlesid liblikad, lehvitades oma suuri kirevaid tiibu. Tantsupõranda äärtele olid asetatud mürdipuud, mis omavahel seotud mitmevärviliste lillevanikutega.
Külaliste seas valitses rõõmus elevus. Ohvitserid võistlesid üksteisega galantsuses, daamid olid õhevil ja ärevil – kõiki valdas eelseisva õnne ja armastuse ootus. Vesteldi segamini hispaania, inglise ja saksa keeles. Teenrid sõelusid ringi, pakkudes külalistele kohalikku valget ja punast veini. Väike värvikirevas mundris sõjaväeorkester mängis taustaks bravuurikaid lugusid, justkui seisaks ees viimane õhtu enne otsustavat öist rünnakut…
Sõjaväeorkester vakatas ja mängu alustas hoopis lüürilisema kõlaga ansambel; see koosnes harfimängijast, kolmest kitarristist, trummarist ja lauljast, kes saatis oma laulu käristitega.
Siin püsis veel vana komme, et ball avatakse menuetiga ja oma imestuseks tõdes parun Wrangell, et menuetti on võimalik tantsida ka lüürilise laulu saatel ning kastanjettide klõbinal.
Menuetis on peamine näidata maneeride ilu, liigutuste graatsiat ja peensust. Ja seda tantsutehnikat valdasid noored Tšiili ohvitserid ja nende daamid mitte ainult suurepäraselt, vaid andsid sellele omapärase lõunamaise koloriidi. Kavaler kummardus daami ees, väljendades oma liigutustega lugupidamist ja austust, daam tegi reveransi ja klõpsutas kastanjette. Kavaler võttis galantselt sulgedega ehitud kübara peast, hoidis seda efektselt vaheldumisi küll ühes, küll teises käes, lehvitas uhkelt ja elegantselt, tõstis kübara oma rinnale, väljendades armastust, ning asetas siis otsustava kirgliku liigutusega endale pähe. Daam tegi reveransi ja klõbistas kastanjette. Tantsijad läksid kaunilt ja graatsiliselt üle ühelt liigutuselt teisele, noogutasid ja nõtkutasid põlvi. Uhkelt ja tähtsalt – pas grave, astus parun Wrangell ja kummardus parunlikult, aadlile kohaselt; daam tegi reveransi, keerutas ennast kohapeal ja klõbistas kastanjettidega; kapten Wrangell lehvitas kübarat.
Pikkades, rohkete volangidega ja lilleõitega ehitud mitmevärvilistes kleitides, süsimustade pisut lokkis juustega tõmmunäolised kaunitarid tantsisid kergelt ja graatsiliselt, silmis ülemeelikud sädemed. Nende kaunilt kõverdatud käed liikusid tantsides pehmelt ja plastiliselt, menueti poose ilmestades, sõrmeotstes klõbisesid kastanjetid.
Suurepärastes, kuldsete epolettidega paraadmundrites mitšmanid Adolf Deibner, Karl Nolken ja Fjodor Matjuškin pakkusid oma peente Sankt-Peterburgi maneeridega erakordset huvi kohaliku kõrgseltskonna daamidele, ja seda ei püütudki varjata. Daamide tohutu tähelepanu osaliseks sai ka parun Ferdinand von Wrangell.
Tantsulava kõrval kepslesid kohaliku araukaanide suguharu tüdrukud ja poisid, püüdes jäljendada tantsijaid. Nende väikesed mandlisilmad olid elevil, vahetevahel kuuldus rõõmsat naeru. Noored pärismaalased jäljendasid tantsijaid vaimukalt ja oskuslikult. Nende riietus oli väga lihtne ja praktiline. Peas päratu suur värvikirev kaabu, keha kattis pikk villasest riidest, nelinurkne, kirjude pikitriipudega kangas, pancho. Selle keskel oli auk, millest pea läbi pisteti. Pancho pikemad otsad ulatusid ees ja taga kuni põlvedeni, samas aga jättes käerandmed vabaks, ja nüüd väänlesid ning pöörlesid väikesed tõmmud käed peakohal, tabades rütmi ja muusikat.
„Krotki” vaimulik, õigeusupreester Victor, seisis tagasihoidlikult tantsulava kõrval, vaatas kogu seda tantsutralli pealt, silitas tasakesi habet ja muheles endamisi habemesse.

Laeva varustamine ja remonditööd olid lõpetatud ja Wrangell valmistus väljuma merele, kui ootamatult saabus pardale president Freiri käsundusohvitser ja tegi ettepaneku osutada Tšiili vabariigile abi sõjaväe transportimiseks Chiloè saarele, et rünnata seal paiknevaid Hispaania väeosi. Sisuliselt tähendas see seda, et Vene prikk osaleb sõjategevuses Hispaania kuningriigi vastu. Kaptenleitnant Wrangell keeldus otsustavalt, ja ohvitser lahkus pahaselt, tehes lahkumisel Wrangellile ainult kerge kummarduse.
Kaptenleitnant Wrangell andis korralduse koheselt hiivata ankur ja heisata purjed. Samaaegselt asusid ankrut hiivama ja purjesid tõstma ka lahesuus, Quiquirino saare juures, ankrus seisev Tšiili fregatt ja korvett, millised kaks päeva tagasi olid sinna saabunud Valparaisost, et sõjaväge Chiloè`sse viia. Kapten Wrangell andis käsu otsekohe laadida kahurid laskemoonaga ja kõik valmis seada, et vajaduse korral võideldes ookeanile välja murda.
„Krotki” lähenemisel lahesuule kostus Tšiili fregatilt kahuripauk ja mõlemad laevad asusid ristuval kursil takistama „Krotki” pääsu merele. Wrangell seisis roolimehe kõrval, suurtükimehed olid igaüks omal kohal laetud kahurite juures, hõõguvad süütetunglad käes. Kuid Tšiili fregatt oli liiga kaugele allatuult sattunud ega saanud kursside ristumiskohale jõuda üheaegselt korvetiga. Samas oli Tšiili korvett „Krotki” laskeulatuses ja nähes avatud suurtükiluuke, mõistis Tšiili korveti kapten, et venelased on valmis kallaletungi jõuliseks tagasilöömiseks. Korvett purjetas „Krotki” lähedalt mööda ning rahuldus sellega, et hõikas ruuporist midagi arusaamatut, ilmselt mõned vandesõnad. Tšiili fregatt pöördus uuele kursile ja püüdis venelasi jälitada, kuid „Krotki” oli saavutanud juba suure edumaa. Kapten Wrangell käskis lisada purjesid ning täispurjes ja parajas pärituules sõites jättis prikk vaenuliku jälitaja kaugele ahtri taha ja see kadus peagi silmist. „Krotki” võttis suuna Tšiili tähtsuselt järgmisele sadamalinnale, Valparaisole.

Udusel hommikul lähenes „Krotki” Valparaisole, mis asus poolsõõrjalt lahtise lahe rannal, otse järsu Kordiljeeride mäestiku jalamil. Kirde suunast paistsid udused Andide kontuurid. Eriti suurepärane oli hiiglaslik ebakorrapärase koonuse kujuga vulkaan Aconcagua, kõrgusega ligi 7000 m.
Valparaiso kaudu pidas Tšiili suurt kaubavahetust. Veeti välja nisu, nahku, kuivatatud loomaliha, puuvilja ja piimasaadusi. Sisse veeti peaaegu kõiki Euroopa kaupu. Valparaiso reidil seisis alati kümneid paljude riikide sõja- ja kaubalaevu.
Kapten Wrangelli kohtumine Valparaiso linnapeaga kulges asjalikus ja ülimalt sõbralikus õhkkonas, nagu suure kaubalinna meerile kohane, kus esikohal on äri ja ainult äri. Meer andis lubaduse, et laev varustatakse kiiremas korras kõige vajalikuga, kusjuures kõik pakutav – proviant ja taglase varustus on ainult kõrgema kvaliteediga. Kogu tellitud kauba toimetavad müüjad laeva pardasse oma paatides ja tasumine toimub peale kauba üleandmist; kapten Wrangellil tuli ainult rahakoti rauad lahti teha ja piastrid valmis panna.
Ärijutuga ühele poole saanud, pakkus linnapea parun Wrangellile pokaali punast Tšiili veini, ja tundis huvi Wrangelli omaste käekäigu ja tervise vastu, justkui oleks külaline alles sellel hommikul oma majast väljunud, et suunduda Vaparaiso meeri vastuvõtule. Parun Wrangell tänas viisakalt, märkides, et tema lähedaste käsi käib hästi. Sellega vastuvõtt lõppes, sest ooteruumi suurtes nahktugitoolides istusid juba kärsitult paljude teiste, äsja sadamasse saabubud laevade kaptenid.
Olles linnapea paleest väljunud, otsustas kapten Wrangell teha väikese jalutuskäigu linnas. Valparaiso majad olid enamikus kahekorruselised tellisehitised, pealt krohvitud ja kivikatustega. Igal majal käis ringi ümber ülemise korruse rõdu. Mõned hooned, peamiselt inglastele kuuluvad, olid ehitatud inglise eeskujul.
Läbinud kesklinna, sattus Wrangell Quebradase-nimelisse eeslinna – mäeorvanditesse, mis olid justkui täis tikitud väikeste onnikestega, kus leidis peavarju enamik Valparaiso elanikkonnast. Neid elamuid ühendasid omavahel ja linnaga kitsad rajakesed, mis kulgesid mööda kaljusid ja järsakuid ilma vähemategi käsipuudeta ja astmeteta. Samas aga väheste rikaste välismaalaste majade juurde olid erandina ehitatud astmelised kõnniteed. Tšiillased pidasid seda liigseks toreduseks.
Merekallast mööda jõudis Wrangell kohaliku admiraliteedi juurde, mis piiras üht väikest abajat ja oli kaitstud San Antonio kantsiga. Mõned poolest saadik liivasse kaevatud ankrud ja kahurid, kaldale väljatõmmatud poolpehkinud purjepaadid, pikk, kuuritaoline hoone, mõned katlad, vaadid ja muu – selline oli Tšiili sõjalaevastiku mahajäetud hälli väljanägemine.
Edasi sammus Wrangell San Antonio kindluse juurde ja astus selle avatud väravatest sisse. Mõne sammu kaugusel väravast istus ja tukkus tunnimees; kolm magasid sealsamas. San Antonio kindlus oli varustatud kaheksa prantsuse pärioluga 18-naelase vaskkahuriga ja kahe välisuurtükiga. Nähtavasti oli kantsi hiljuti kohendatud, sest seal oli kõik korras.
Kindlusest väljunud, pöördus Wrangell väikesele jalg- või ratsateele, mis viis Almendrali alevikku. Siin, nagu Quebradase eeslinnaski, olid paljud majad savist, kaetud palmiokstega, ühe aknaga tänava poole, kuid leidus ka tugevamaid maju, õlgedega segatud savist. Peale nende olid veel lehtmajakesed või telgid, mis olid punutud puuvitstest. Majad näisid üldiselt inetutena, habrastena ja korrapäratu asetusega, kuid seda võis ka mõista, sest siin juhtis kõike maavärin. Seepärast ehitati elamud nii, et purustuste korral oleks kahju võimalikult väike ja taastamine odav.
Ahjusid majades ei olnud. Talvel soojendati ruume söepannidel põlevate sütega. Eurooplaste majades paiknesid kaminaid, mis olid toodud Inglismaalt ja Prantsusmaalt.

„Krotki” meremehed viibisid tööst vabal ajal pidevalt kaldal. Arvukad lihtrahva kooskäimise kohad, pulpeeriad, olid alati rahvast tulvil ja kärarikkad. Neis kõlas muusika; tantsiti ja lauldi, mis tõsi küll, olid pigem hispaania muusika ja hispaania tantsud, kuid laulusõnades kõlasid siiski Tšiili motiivid. Kohalikud orkestrid koosnesid harfist, kitarrist ja trummist; mõnikord lisandusid neile kõristid, plekist silinder kivikestega, mis tekitas tärinat. Temperamentsele, kirglikule tantsule andis rütmi kastanjettide klõbin.
Naised olid riietatud euroopalikult, kuid värvikirevalt. Tööpäeval kandsid nad kaelas eredavärvilisi rätte ja kammisid juuksed kõrva taha, aga pulpeeriasse minnes panid selga nägusad kleidid, lokkisid juukseid ja ehtisid neid lilledega. Kohalikud naised piirasid igati oma väljaminekuid, et aga pidupäeval näidata end siidsukis, mis maksid vähemalt kaheksa piastrit ja olid kõlbulikud kandmiseks ainult neli-viis korda.
Külastades oma ohvitseride saatel pulpeeriaid, ei näinud Wrangell seal kordagi kaklust ega tüli. Kohalikud loovutasid meremeestele paremad kohad, kostitasid neid punšiga ja ei olnud kunagi pealetükkivad.
Wrangell otsustas külastada väikest Quillota linna, mis asus Valparaisost kakskümmend kilomeetrit kirde pool. Temaga liitus enamik ohvitsere. Valparaisost Quillotasse viis kaks teed: üks piki mereranda kuni Cagua jõeni ja edasi selle kallast pidi; teine – läbi sisemaa, Limache linna kaudu. Matkajad otsustasid Quillota linna sõita esimest teed mööda ja tagasi tulla teist kaudu.
Varahommikul hüpati sadulasse ja asuti teele. Esialgu suunduti Almendrali alevikku ja sealt edasi tõusti mööda järske metsaga kaetud nõlvu ning seejärel laskuti maalilistesse orgudesse. Neis kohtades võisid ennast varjata röövlite jõugud ja tee oli üsna ohtlik, seetõttu hoidsid ohvitserid püstoleid ja mõõku käepärast. Jõudnud mõne kilomeetri kaugusele Quillotast, laskusid meremehed Quillota orgu – Tšiili aeda, mis asus kõrgete Kordiljeeride jalal. Org oli haruldaselt maaliline: kõikjal lopsakas taimestik, väikesed ja suured neljakandilised aiad viinamarjadega, apelsini-, oliivi-, virsikupuudega ja datlipalmidega. Mägedel nõlvadel liikusid suured lehmade, lammaste ja kitsede karjad. Org varustas Valparaisot aedvilja, puuvilja ja piimaga ning seda nimetati paradiisi oruks.
Palavusest ja pikast teest väsinutena jõudsid matkajad Quillotani linna ja asusid otsima võõrastemaja. Peale pikka ekslemist kitsastel, peaaegu inimtühjadel tänavatel leiti tagasihoidlikult öeldes, kehvapoolne võõrastemaja, mille omanikuks oli inglane Greenwood.
Vabade tubade puudumisel paigutas Greenwood rändurid avarasse kuuri. Vaatamata väsimusele ei saanud meremehed minutikski silma kinni, sest kirbud ei andnud asu. Juba esimeste päikesekiirtega olid meremehed jalul ja suundusid tutvuma linna ja selle ümbruskonnaga.
Quillota linn, asudes lehtritaolises orus mägede jalamil, oli välja ehitatud korrapärase ruuduna, mille iga külje pikkus ligikaudu kaks kilomeetrit. Linna keskel paiknes avar väljak ilusa kirikuga. Tänavad olid tühjad, kuid kauplusi palju. Majade välimus aga oli väga sünge, enamusel neist oli ainult üks võretatud aken. Samas aga paiknes iga maja taga suur puuviljaaed virsikupuudega ja datlipalmidega ning majadest kostus sageli klaverimängu ja laulu.
Tutvunud linnaga, siirdusid meremehed tagasiteele Limache kaudu. Kurnatud 45 kraadisest kuumusest ja vaevu püsides hobustel, jõudsid nad Limachesse ja leidsid üsna talutava võõrastemaja, kus voodid olid üles tehtud õuepoolsele terrassile. Vaevalt jõudsid meremehed puhkama heita, kui tänavalt kostis justkui kõuemürin ja läbipaistmatu tolm täitis õhku. Meremeestel esimene mõte oli – maavärin! Aga võõrastemaja peremees rahustas neid: „Naabermaja lagunes ära, seda juhtub siin sageli. Meie majakesed on kergesti ehitatavad, samas ka kergesti purunevad.”
Järgmise päeva varahommikul, et vältida päevast kuumust, hüppasid rändurid sadulasse ja asusid Valparaiso suunas teele. Varsti sattusid nad teelt kõrvale ja eksisid ära. „Krotkile” jõudsid meremehed suure vaevaga.

Pärast meeldivat peatust Valparaisos väljus „Krotki” sadamast. Meeskond oli hästi puhanud ja rõõmsas meeleolus. Kapten Wrangell hoidis kurssi Markiisaartele.
Purjetamine Markiisaartele oli ohtlik ja seotud pideva riskiga. Vaatamata sellele, et paljud selle piirkonna suuremad saared olid avastatud ja kaardile kantud, esines veel väga palju väikesi korallisaari, mille olemasolu ja asukohta ei teadnud keegi ja mis alles tuli avastada, nende asukoht määratleda ja kaardile kanda.
Aprilli algul tabas laeva äge, läänest puhuv tormihoog. Mustad pilved katsid kogu taevalaotuse, pilvede all sähvisid eredad välgud. Aike kestis kogu päeva ja jätkus ka öösel. Taevast kostus pidevalt mürinat ja prahvatusi, justkui oleks antud tuld sadadest suurtükkidest. Vahetevahel tabas välgunool merepinda, valgustades vetevälja kuni silmapiirini. Keskööl jõudis kohale tohutu paduvihm, vett kallas justkui pangest, ujutades laevalae üle; purjed muutusid raskeks ja paindumatuks. Vastu hommikut äike vaibus, sadu vähenes ning keskpäeval hakkas taevas selginema, meri rahunes.
Vaatamata värskendavale tuulele, oli väga palav, ainult öö pakkus veidike kergendust. Purjetamine jätkus ühtlases tuules, ümberringi ainult sillerdav, igavesti lainetav veteväli. Päev möödus päeva järel, aga ühe õhtu hakul hõikas vahimadrus ootamatult mastikorvist: „Otse kursil maa!” Kõik ohvitserid suunasid oma pikksilmad juba pisud hämarale horisondile. Silmapiirile kerkis Markiisaarestikku kuuluv Nuku Hiva saar.
Purjetades kapten Adam Johann von Krusensterni poolt saare kohta koostatud kaardi järgi, sõitis Wrangell 1826.aasta 15.aprillil hommikupäikesest valgustatud Nuku Hiva saare väiksesse, kuid ankrupaigaks väga sobivasse lahte, et täiendada seal veevarusid ja varuda värsket puuvilja.
Saare rannaäärt ja mäenõlvu katsid kookospalmid. Mööda kõrgeid mäekülgi voolasid alla hõbedaselt helklevad jõed ja ojakesed. Läbi pikksilma võis märgata vete kohal lendelevaid eredavärvilisi troopilisi linde. Kuid peale lindude ei andnud mitte miski märku, et saarel on elu. Võis arvata, et pärismaalased veel magasid sel varasel hommikutunnil.
Kapten Wrangell andis käsu asuda ankrusse lahe idapoolse järsunõlvalise kalda lähedale. Laeva ilmumine ei olnud siiski jäänud märkamatuks. Ei möödunud kuigi palju aega, kui priki juurde tõttasid kanuud, koormatud troopiliste puu- ja juurviljadega. Paljudes kanuudes ruigasid ja röökisid sead, mõni neist rabeles lahti ja kargas üle kanuuääre vette. Trobikond pärismaalasi hüppas talle järele ning siga tiriti paati tagasi. Kanuude põhjas võis märgata püsse, mõni pärismaalane hoidis seda ka käes. Kui Wrangelli esimese reisil ajal, kapten Golovnini meeskonnas fregatil „Kamtšatka” peaaegu kümme aastat tagasi, olid Lõunamere saarte pärismaalased relvastatud odade, nuiade ja vibudega, siis nüüd olid nad kaubalaevadelt ja vaalapüüdjatelt, vahetuskaubana sigade ja juur- ning puuviljade vastu, hankinud endale püssid.
Pärismaalased sõitsid parda äärde, jätsid püssid kanuudesse ja tõusid kiiresti mööda parda äärde riputatud fallreppi laevalaele, seejuures tirides enda järel üles sigu ja suuri võrke troopiliste viljadega. Juba mõne hetke pärast läks lahti kärarikas ja hasartne kauplemine – pärismaalased pakkusid sigu, kookospähkleid, banaanikimpe ja leivapuu vilju ning teisi troopilisi puu- ja juurvilju, vastu aga said riide- ja rauatükke, peegleid, nuge, kõike, mida meeskond oma esemetest võis vastu anda või mida oli laevavarudest pakkuda. Pärismaalased nõudsid vastukaubana ka relvi ja püssirohtu ning viskit, kuid Wrangell oli taolise vahetuskauba rangelt ära keelanud. Aga Lõunamere saarte naised olid euroopalikest kommetest üht-teist teada saanud ja mõistnud. Kui kümmekond aastat tagasi toimusid saabunud meremeeste suhted saarte naistega loodusliku andumise alusel, siis nüüd pakkusid nad end juba vahetuskaubana.
Ööpimedus saabus lõunamaiselt kiiresti ja ootamatult. Madrused olid oma rippkoid tassinud laevalaele ja need mastide vahele üles riputanud; paljud magasid laevalaele asetatud madratsitel. Merelt puuhus kerge värskendav tuuleõhk. Mastide kohal särasid hiigelsuured tähed, linnutee taevakaare servas oma tuhandete tähtedega tekitas nukrust ja kojuigatsust.
Hommikul laoti suurde aerupaati tühjad veetünnid. Kümme relvastatud madrust asusid aerudele ning mitšman Adolf Deibneri komando all suundus barkass kaldale, et värsket vett varuda. Veevõtukohaks oli kapten Wrangell läbi pikksilma valinud mägedest langeva päikeses sillerdava oja, mis suubus lahte.
Kapten jälgis tähelepanelikult barkassi liikumist kalda suunas. Paat lähenes liivasele kaldale, ja jäi äkki seisma, madrused tõstsid aerud veest ja ootasid mitšman Deibneri korraldusi. Kuid miski tegi komandöri ärevaks ja sundis ettevaatlikkusele. Paadile suundusid vastu pärismaalased, mitmeil neist oli siga õlgadele tõstetud. Rinnuli ulatuvas vees kahlasid nad paadi suunas. Äkitselt tormas suur hulk pärismaalasi vette, odad ja nuiad peakohal ning püssid laskevalmilt käes. Mitšman Adolf Deibnerile löödi nuiaga pähe, ta rebiti paadist välja ja suruti vee alla. Madrused haarasid püssid, kuid tulistamiseks oli juba hilja, algas metsik täägivõitlus. Pärismaalasi kogunes aina juurde, paat ümbritseti tiheda ringina. Wrangell andis korralduse viivitamatult lasta vette teine barkass viieteistkümne relvastatud madrusega. Suurtükimeeskond sai käsu koheselt seada suurtükid lahingukorda, kuid tulistada oli võimatu – laev asus vööriga kalda suunas. Selleks, et võtta sisse tulepositsioon oli tarvis paigutada varpankur paati, viia laevast eemale ja springi abil pöörata laev pardaga kalda poole. Paat varpankruga suundus koheselt laevast eemale. Mitšman Karl Nolken aga kiirustas lisajõududega appi oma kaaslastele. Vaevalt oli mitšman Karl Nolken abijõududega saabunud võitlustandrile, kui kaldaäärsetest põõsastest avati Nolkeni barkassi ja varpankrut viivate meeste pihta äge püssituli. Üks Nolkeni barkassi madrustest heitis äkitselt aeru käest ja kukkus näoli paadipõhja. Teised madrused haarasid viivitamatult püssid ja avasid vastutule. Veel kaks madrustest said pihta. Varpankrut viivad madrused hüppasid paadist vette, et päästa ennast ujumisega. Suurtükimeeskond vaatas nõutult seda hävingut, suutmata midagi ette võtta, sest laev asus endiselt vööriga kalda suunas.
Kõigile ootamatult kärgatasid suurtükipaugud, kartetš keerutas kaldal üles tolmupilvi ja niitis puude oksi. Veel mitmeid suurtükikuule lendas vingudes üle elu ja surma peale võitlevate pärismaalaste ja madruste peade ning lõhkesid hirmsa kärgatusega kaldaäärses võsas. Pärismaalased heitsid äkitselt püssid ja odad vette, põgenesid ülepeakaela kaldale ja valgusid laiali päästvasse metsa. Võitlus oli lõppenud enne, kui Wrangell suutis oma kahurid laskevalmis seada.
Kapten Wrangell pööras pilgu suurtükilaskude poole, ja jäi imestusest keeletuks – paari kaabeltau kaugusel „Krotkist” seisis pardaga kalda suunas Ameeerika Ühendriikide lippu kandev klipper. Selle ümber hõljus veel tihe suitsupilv. Klipperi kapten jälgis pikksilmaga kallast, korraks pikksilma klaasid välgatasid päikeses ning Wrangell mõistis, et ameeriklasest kapten suunas oma vaate temale. Wrangell viipas tervituseks käega, ameeriklane vastas käetõstmisega.
Madrused tõstsid hukkunud mitšman Adolf Deibneri surnukeha paati ning barkassid pöördusid laevale tagasi. Lisaks mitšman Deibnerile oli hukkunud veel neli madrust, kuus madrust olid raskelt haavatud.
Laevaarst August Erich Kyber osutas viivitamatult haavatutele vajalikku arstiabi, õigeusupreester Victor aga asus tegema ettevalmistusi matusetalituseks. Kasutades ära sunnitud peatust, istus kapten Wrangell paati ja suundus relvastatud madruste saatel Ameerika laevale. Üle klipri reelingu heideti fallrepp ning niipea, kui paadinina puudutas parrast, kargas kapten Wrangell koheselt köisredelile, enne kui ookeanilaines hõljuv paat jalgealt ära vajus. Seejuures ta komistas veidi, käed haarasid tugevalt köisredelist ning pärismaalastega toimunud vahejuhtumist niigi nördinud kapteni suust kostis tahtmatult eestikeelne vandesõna: „Kurradi-kurat!”.
Parun Wrangellile oma abistava käe sirutanud klipri kapten kergitas imestunult kulme, aitas kolleegi üle reelingu, tõstis käe mütsisirmi juurde ja sõnas eesti keeles: „Ameerika Ühendriikide klipri „Louisiana” kapten Georg Kruze!”
„Vene priki „Krotki” kapten Ferdinand von Wrangell! Võtke vastu minu suurimad tänusõnad õigeaegselt osutatud abi eest.” Kapten Wrangell rääkis inglise keeles, kuna märkas eestlasest kapteni sõnades tugevat inglise aktsenti.
„Täitsin vaid oma kohustust aidata hättasattunuid,” sõnas kapten Kruze tagasihoidlikult.
Mehed raputasid tugevalt teineteise kätt, kusjuures Wrangell lisas: „ Härra Kruze! Kaptenleitnant Krusenstern on minule teist rääkinud palju häid sõnu.”
„Tänan! Meie viimasest kohtumisest on möödunud enam kui kakskümmend aastat. Tervitage minu poolt Adam Johann von Krusensterni.”
Pootsman Tom kattis reelingu äärde väikese lauakese, asetas sellele mõned avatud kookospähklid ja kaks viskiklaasi. Olles viskiklaasid täitnud, astus Tom kapten Kruze seljataha ja rüüpas ka ise pudelisuust tubli punnsuutäie põrgulikult kanget viskit. Parun Wrangell jättis taolise etiketirikkumise tähelepanuta. Kapten Kruze tõstis viskiklaasi: „Minu kaastunne Teile! Hukkunute mälestuseks, loodan, et haavatud mehed paranevad kiiresti.”
Kaks kaptenit rüüpasid vaikides sõõmu viskit. Parun Wrangell asetas viskiklaasi lauakesele ja sõnas nördinult: „Minule on arusaamatu pärismaalaste taolise jõhkra käitumise põhjus! Eelmisel reisil, vähem kui kümme aastat tagasi, saime tunda ülimalt sõbralikku vastuvõttu. Miski on vahepeal muutunud?”
„Muutunud on palju ja põhjuseks on võõraste tulijate alatus; vastuolud kohalike elanikega aina süvenevad,” sõnas Georg Kruze kahetsusega hääles. „Nädal tagasi peatusid selles lahes kaks vaalapüügilaeva. Pärismaalased tõid laevadele sigu, kookospähkleid, juur- ja puuvilju. Kui pärismaalased nõudsid vastukaupa, sealhulgas püsse, tina, püssirohtu ja viskit, visati nad üle parda; vaalapüüdjate laevad heiskasid purjed ja suundusid merele.”
Olukord oli tõesti muutunud, ja seda nii pärismaalaste kui ka meresõitjate kahjuks. Aga purjetada ilma veeta Markiisaartelt Loode-Ameerikasse oleks osutunud võimatuks; tünnid tuli täita veega, isegi kui oleks tulnud veelkord riskida eluga. Kapten Kruze pakkus omapoolset abi, lubades toetada oma suurtükkidega ja saata maale kaks paati relvastatud meestega. Parun Wrangell võttis abi tänuga vastu
Kaptenid vestlesid veel veidi aega maadest ja meredest, jõid viskiklaasid põhjani ja raputasid hüvastijätuks teineteise kätt. Enne, kui paat pardast lahkus, sõnas parun Wrangell reelinguääres seisvale „Louisiana” kaptenile meeleliigutusega hääles: „Kapten Georg Kruze! Ma ei unusta Teie abi mitte iialgi! Loodan, et me veel kohtume, ja siis juba rõõmsamates oludes.”
„Louisiana” heiskas purjed ja liikus tasasel käigul kaldale lähemale. Seadis seejärel ennast pardaga ranna suunas ja saatis mõned suurtükikuulid kaldaäärsetesse põõsastesse, et peletada pärismaalasi metsasügavusse. „Krotki” asetus samuti lahingupositsioonile, suurtükid laeti ja süütepannid pandi hõõguma. Seejärel suundusid mõlemalt laevalt paadid relvastatud madrustega maale, neile järgnesid barkassid veetünnidega.
Terve päev kestis kiire töö. Paadid veevaatidega liikusid edasi-tagasi laeva vahet, madrused pidasid samal ajal hoolsalt silmas rannaäärset võsa ja olid iga väiksemagi liigutuse peale valmis tuld avama, aga pärismaalasi enam välja ei ilmunud. Enne päikeseloojangut oli laeva varustamine veega lõpetatud. „Louisiana” ja „Krotki” heiskasid purjed, väljusid merele ja jäid kümmekond miili kaldast eemal triivi. Mõlemal laeval langetati lipud poolde masti.
„Krotki” meeskond valmistus mitšman Adolf Deibneri ja nelja hukkunud madruse matusteks. Surnukehad mässiti purjeriidesse, kõigile seati raskuseks jalge juurde üks suurtükikuul ning seejärel asetati nad reelingule paigutatud lauatükkidele. Mustas rüüs suure hõberistiga preester Victor hoidis vasakus käes pühakirja, näpp selle vahel, valmis lugema juba varakult väljaotsitud, meremehi lohutavaid ja neile mõistetavaid, samas järelhüüdena sobivaid palvesõnu. Preester liikus ühe surnu juurest teise juurde ja pomises endamisi palveid; palus nii hukkunute kui ka neid tapnud paganate hingede eest, paremas käes oleva ristiga õnnistas igat surnut. Seejärel astus preester laevalaele rivistatud meremeeste ette, köhatas hääle puhtaks, ja hõikas äkitselt häälel, mis väljendas südamepõhjast tulevat ahastust ja nördimust: “Miks paganad möllavad ja kargavad tühja!”
Preester pidas pika pausi, andes meremeestele aega endasse süüvimiseks ja kuuldu üle järelemõtlemiseks, ning jätkas siis sügava paatosega noomivalt, hoiatavalt ja trööstivalt:

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut
kitkuda;
aeg tappa ja aeg terveks teha,
aeg maha kiskuda ja aeg üles
ehitada;
aeg nutta ja aeg naerda,
aeg leinata ja aeg tantsida;
aeg kive pilduda ja aeg kive
koguda,
aeg kaelustada ja aeg
kaelustamisest hoiduda;
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata;
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg rääkida;
aeg armastada ja aeg vihata,
aeg sõjal ja aeg rahul.
Aamen.

Psalmi lugemise lõpetanud, astus preester mitšman Adolf Deibneri surnukeha juurde, õnnistas lahkunut veel viimast korda ristiga, ja noogutas pootsmanile. See tõstis lauaotsa üles ja vaikse sulpsatusega kadus surnukeha meresügavikku. Seejärel astus preester järgmise surnu juurde, õnnistas ristiga ja pootsman tõstis lauaotsa. Üksteise järel lahkusid hukkunud meremehed oma märga rahupaika. Igat sulpsatust saatis üle meesteridade kanduv vaikne, oigesarnane kahin, justkui väljapääsu otsiv hingevalu…
Seejärel kärgatasid „Krotki” ja „Louisiana” suurtükid – lahkunutele avaldati viimset austust.
„Louisiana” ja „Krotki” tõstsid lipud mastitoppi, heiskasid purjed ja lahkusid kumbki ise suunas. Kapten Wrangell võttis kursi Loode-Ameerikasse.

Edasi purjetati tundmatutel ookeaniavarustel. Ootamatu ohu puhuks olid prikil võetud tarvitusele kõik abinõud: ankruid hoiti valmis vette heitmiseks, öösel vähendati purjesid ja valvet suurendati, nii päeval kui öösel oli kogu laevapere valmis silmapilkselt kohtadele asuma.
Iga päevaga andis üha enam tunda põhjamaine kliima. Troopiline selge taevas asendus tugeva pilvitusega, sageli kattus taevakaar ähvardavate tormipilvedega. Edasi purjetades muutus ilm üha külmemaks; taevas ja meri olid kogu aeg sompus, tekitades masendust ja igatsust päikese järele. Kliima ei sarnanenud enam põrmugi Lõunamere saarte õnnistatud aladele. Näha oli hulgaliselt vaalaskalu, taevas lendlesid tormilinnud.
Soodsas tuules purjetas laev põhja suunas ning juba augustis kerkisid silmapiirile Kamtšatka poolsaare päikeses sätendavad mäetipud. Mööda mäekülgi hõljusid rasked ja tumedad pilved, varjates kaljuseid ja lumiseid järsakuid. Kamtšatka panoraam ei olnud veel välja kujunenud. Paljude vulkaanide suitsemine andis tunnistust maa sees toimuvatest protsessidest.
Vastu õhtut sisenes „Krotki” Avatša lahte. Seitsme suurtükipauguga tervitati rannal asuvat Vene kindlust ning saades vastutervituse, kinnitati otsad Petropavlovski sadamas, mis oli suurepärane randumiskoht. Kaldaäärne sügav vesi võimaldas randuda päris kaldasse, nii et oli võimalik laevalt mööda landgangi otse kaldale pääseda.
Juba varahommikul astus kapten Wrangell kaldale, et teha visiit Kamtšatka ja Petropavlovski sadama komandandile ning Vene Ameerika Kompanii esindajale, seejuures täita vajalikud formaalsused, lahendada kaubandus- ja varustusküsimused ning tutvuda Petropavlovski ümbruse elu-oluga.
Sadama juurde mäenõlvakule oli tekkinud väike asula, mis koosnes ainult mõnest majast ja majadest allpool asuvatest, ligi viiekümnest hurtsikust. Parun Wrangell vaatles neid künkal asuvaid tagasihoidlikke kahekorruselisi palkehitisi ja nõlva all maadligi lösutavaid laua- ja palgijuppidest kokku seatud hurtsikuid ning talle meenus Tallinna Toompea oma aadlimajadega ja selle all-linn. Wrangell muigas endamisi – ilma Toompea ja all-linnata ei saa läbi mitte ükski linn. Palkmajades asusid Vene Ameerika Kompanii kontorihooned, neis elasid Kamtšatka ja sadama kõrgemad ametnikud, samuti Kamtšatka komandant. Hurtsikud aga olid venelastest kroonuametnike, errulastud soldatite ja madruste ning väikekaupmeeste elupaigaks. Kohalikud pärismaalased, itelmeenid ja korjakid, samuti pärismaalaste ja venelaste segaabieludest sündinud, vene keelt kõnelevad kamtšadalid, elasid vene kolooniast eraldi, jõgede kallastel paiknevates pooleldi maasse kaevatud ja pealt nahkadega kaetud onnides.
Onnid olid kitsad ja pimedad, perekond elas pead-jalad koos, kuid seda ainult öösel, mil sageli toimusid üsna romantilised vahejuhtumid. Noorte abiellu astumine oli seotud suurte raskustega. Oma armastusest andis peigmees märku sellega, et asus tüdruku vanemate onni elama ja tegi siis vaikselt ja vastu vaidlemata kõiki töid, mis talle anti. Olles saavutanud vanemate soosingu, võis ta tüdrukut „krabada”, mis aga ei olnud kerge ülesanne. Tüdruk, nähes juba aegsasti taolist asjade kulgu ette ja järgides tava, oli ennast ööseks mässinud kalavõrku ja lisaks sellele enda ümber sidunud veel hulgaliselt rihmu. Kui siis noormees püüdis tüdrukut krabada, kukkus see hirmsasti kisama ning vanemad tirisid peigmehe juukseidpidi tüdrukust eemale. Kui aga krabamine õnnestus, milles ei saa päriselt välistada ka pruudi ja peigmehe kokkumängu, siis tunnistasid tüdruku vanemad poisi võitu ning abielu oligi sõlmitud.
Hurtsikutes elavatele vene kroonuametnikele tekitasid suurt meelehärmi alatasa mööda asulat ringi hulkuvad karud. Juhtus, et kroonuametnik pani hurtsikus samovari huugama, ise aga tõttas ametiasjus kontorisse, et siis tagasi pöördudes mõnusalt teed juua. Aga teinekord jõudis karu ette – nuusutas samovari ja katsus käpaga. Saanud kõrvetada, haaras karu samovari käppade vahele ja pigistas vastu rinda, püüdes seda vihahoos puruks muljuda, kuid sai veelgi enam kõrvetada. Vihase inimese kohta tavatseti Kamtšatkal öelda – justkui karu samovariga.

Kui Kamtšatka Vene koloonia jaoks toodud varustus – püssid, püssirohi, püssikuulide tina, sool, jahu, samovarid, kirved, riidekangad, purjeriided ja köied ning muu koloonia ametnikele, küttidele ja kalameestele mõeldud, nende karmis elus vajalik kraam sai lossitud, oli aeg suunduda uuesti merele. Kamtšatkalt suundus „Krotki” Ameerika looderannikule
Jõudnud välja ookeani, sattus prikk tugeva loodetuule kätte. Hiiglaslikud lainetemäed tõusid ja langesid tohutu kiirusega avanevaisse kuristikesse. Nende kohal hõljusid veetolmu pilved. Möirates rullusid lained laevale ja pillutasid purjekat kui laastu. Madrused liikusid laevatekil vaevaliselt, hoides kinni pinguli tõmmatud köiest. Rooliratta taga seisis mitu roolimeest. Kapten Wrangell viibis pidevalt roolimeeste kõrval. Viis päeva kestis orkaan ja alles kuuendal päeval hakkas vaibuma. Laeva vigastused olid kaunis suured, kuid pärast mõnepäevast kogu meeskonna pingutavat tööd oli kõige hädavajalikum parandatud.
Edaspidine purjetamine kulges üsna soodsa ilmaga. Puhus priske läänetuul, kuigi ilm oli külm, rõske ja udune. Tihedas udus mööduti Aleuudi saarte lõunapoolsest küljest ning septembri keskpaiku jõudis „Krotki” Ameerika ranniku lähedusse. Samal päeval ilmutas ennast esimest korda üle pika aja päike; taevas selgines, õhk muutus soojemaks ning vastavalt sellele ka meremeeste näod rõõmsamaks. Kurssi hoiti otse lahe poole, mida inglased nimetasid Nofolksundiks, venelased aga Sitka laheks. See tulenes päriselanike poolt sellele lahele ja rannikule antud nimest – Sitšašan.
21.septembri hommikul lähenes „Krotki” Sitka lahele. Horisonti kattis tihe udu, kuid keskpäevaks udu hajus ning meremehed märkasid otse silmapiiril Edgecumbe neemel asuva mäe lamedat tippu, mis paistab selge ilma korral ära 50 miili kaugusele ja on meremeestele heaks teetähiseks, aidates siseneda Sitka lahte.
Väikeste saarte vahel loovides lähenes laev sadamale. Madrused ja ohvitserid, kes viibisid esimest korda siinsetes vetes, vaatlesid imestuse ja vaimustusega siinset kaunist loodust – tohutu hulka suuremaid ja väiksemaid järskude mäenõlvadega ja sügavate kaljulõhedega saari ja saarekesi, mis olid kaetud tiheda metsaga. Laev oli sattunud justkui imekaunile loodusmaalile. Vesi oli saarte vahel peegelsile, puhas ja tumesinine. Laevalael ei olnud tunda väiksematki tuulehõngu, ainult ülemised purjed püüdsid vähest tuult ja viisid laeva tasasel käigul edasi.
Möödunud õnnelikult kõigist käänakutest ja madalikest, heitis „Krotki” ankrusse Uus-Arhangelski kindluse ees. Kindluse juures oli koha sisse võtnud ja seisis koristatud purjedega vene fregatt „Kreisser”, kes seilas kapten Lazarevi komando all, kaitstes Vene Ameerika Kompanii valdusi ja pidades võitlust salakaubavedajate ning igat masti omal käel tegutsevate piraatidega. Purjetades ümberkaudsetes vetes tegi Lazarev lisaks salakaubavedajate püüdmisele ka teaduslikke vaatlusi: uuris mereloomi, kalavarusid, samuti selgitas välja, milliste riikide laevad ja millistel eesmärkidel siinsetes vetes seilavad.
Loode-Ameerika Sitka saarele oli oma peaasunduse sisse Vene Ameerika Kompanii. Siia oli kompanii ehitanud tugeva palkidest taraga ümbritsetud Uus-Arhangelski kindluse, mis oli Vene Ameerika alade pealinnaks. Kindlus asus kõrgel järskudest nõlvadest ümbritsetud kaljupangal. Selle kaitseks olid igasse külge üles seatud kahurid, ehitatud valvetornid, milles püssimehed pidasid valvet ööl ja päeval. Selleks oli ka põhjust. Ameerika looderanniku pärismaalased, tlingitid, osutasid vene asunikele ägedat vastupanu. Nad ei olnud sellised vaiksed, pelglikud ja alandlikud nagu aleuudid. Tlingitite kasutuses olid juba püssid, mida nad olid saanud Ameerika laevadelt merisaarmanahkade vastu ja mida nad väga oskuslikult kasutasid. Paarkümmend aastat tagasi, mõni kuu enne seda, kui neid paiku külastas kapten Krusenstern oma ümbermaailmareisil, olid tlingitid venelaste Arhangelski asulale kallale tunginud, põlema süüdanud ja peaaegu kõik selle asukad maha nottinud.
Loode-Ameerika rannikuäärne meri ja lahed olid nii imetajate kui ka kalade poolest ülimalt rikkad. Suurel arvul võis näha vaalu, kašelotte, hülgeid, merilõvisid ja muid mereloomi. Kaladest aga, mis olid nii venelaste kui ka pärismaalaste peamiseks toiduks, püüti peamiselt heeringat, mitut liiki lõhelisi ja turska. Samas aga oli Vene Ameerika Kompanii jõukus üles ehitatud ühele tööndusele – merisaarmaste püügile ja nende nahkade töötlemisele. Kuid ka Loode-Ameerika vetest hakkas merisaarmas kaduma, kompanii tulud üha vähenesid, ja Vene Ameerika Kompanii nihutas oma tegevuspiirkonda üha edasi piki Ameerika looderannikut, jõudes läänerannikul asuva Põhja-Californiani.

Viieteistkümnes peatükk. Hawaii naised. Kuninganna Nomahana. Kuninganna külastab Vene laeva. Ärimees Thomas Mikk. Pidustused Manilas. Parun Wrangell ja ohvitserid külastavad Napoleoni hauapaika Saint Helena saarel. Tagasi kodusadamas. Keiser Nikolai I silitab silmi kissitades karusnahku.

„Krotki” võttis Sitkal peale täislaadungi karusnahku ja pöördus tagasiteele. Ameerika vetes patrullimist enam ei vajatud, sest peaaegu aasta enne „Krotki” saabumist sõlmisid Inglismaa, Ameerika Ühendriigid ja Venemaa lepingu, mis lubas nii Vene kui ka Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa laevadel vabalt tegeleda kaubanduse ja mereloomade püügiga Ameerika mandri põhja- ja looderannikul. Konventsiooniga oli keelatud püsside, püssirohu ja alkoholi müük pärismaalastele, samas ei olnud laevade läbiotsimine ja ebaseadusliku kauba konfiskeerimine lubatud. Seega sai salakaubandus alkoholi, püsside ja püssirohu vahendamisel veelgi enam hoogu, samas aga kaotas vabakaubanduslepingu allakirjutamisega Vene laevade patrullimine siinsetes vetes oma mõtte ja Vene Ameerika Kompanii juhtkond loobus sellest.
Kaptenleitnant Wrangell purjetas Sandwichi saarte suunas, mis paljudel merekaartidel kandis juba Hawaii saarestiku nimetust. Pidevalt nordist puhuv tuul viis laeva kiiresti edasi ning peagi võtsid meremehi vastu Hawaii saarte kaunid vaated. Vaevalt oli „Krotki” sisenenud Pärlilahte ja heitnud sadamas ankrusse, kui tema pardale tõusis esimene külaline. Selleks osutus Bostoni suurkaupmees Thomas Mikk, kellel olid juba varasemad pikaajalised ja usaldusväärsed ärisuhted Vene Ameerika Kompaniiga.
Kaupmees Thomase ärinipp peitus selles, et ta uuris alati välja iga sadamasse saabunud laeva kapteni eesnime, et siis koheselt ja ilma formaalsusteta saavutada usalduslik ärialane kontakt oma potentsiaalse kliendiga.
Jässakas ja ümarate põskedega Thomas Mikk tõusis pardale ja tervitas kapten Wrangellit kui oma head ja ammust sõpra:
„Hello Ferdinand! My name is Thomas! How are you? Is everything all right? Wonderful!”
Wrangell vastas ärimehe tervitustele samal toonil:
„Hi! Welcome Thomas! Not bad, thanks!”
Thomas pakkus Ferdinandile oma abi kaldal kronomeetrite kontrollimiseks. Selleks sobis kõige paremini ta enda arvates tema kodu. Thomase kodu asus laheäärsel rannal, väikesel kookospalmidega ning troopiliste põõsaste ja suureõieliste värvikirevate lilledega ümbritsetud lagendikul.
Enne päikeseloojangut kutsus Thomas kapten Wrangelli endaga kaasa, külastama Honolulu vaatamisväärsusi.
Wrangelli reisist fregatil „Kamtšatka” möödunud aja jooksul oli Honolulu tundmatuseni muutunud. Kui Wrangelli esimese külastuse ajal, seilates fregatil „Kamtšatka”, oli Sandwichi saarte pealinn asunud selle saarestiku kõige suuremal, Hawaii saarel, siis peale kuningas Kamehameha I surma olid valitsusohjad laokile jäänud. Kuningas Kamehameha poeg Liolio oli võtnud pähe külastada Londoni, kuid sealne kliima ei olnud talle vastuvõetav, ta haigestus ja suri, jõudmata tagasi kodumaale. Nüüd oli Sandwichi saarte pealinnaks kujunenud Honolulu O´ahu saarel, kus olid ennast sisse seadnud ameerika misjonärid ja kaupmehed. Ameeriklased olid Honolulus ennast kindlalt paika pannud. Pearl Harbori sadama reidil seisis ankrus tosinkond Ameerika kaubalaeva, lisaks Briti vaalapüüdjad ja Ameerika Ühendriikide 24-kahuriline sõjaväe korvett „Pikok.
Pärast kuude pikkust ränkrasket reisi, peale inimvõimete piiril seilamist Lõuna-Jäämere vetes, olid Hawaii saared vaalapüüdjatele paradiisilik peatuspaik. Imekaunid, hurmavalt lõhnavate troopikalilledega ehitud havaiilannad pakkusid tormidest vintsutatud ja vaalarasva lõhnast tülgastunud meremeestele mitte ainult meeldivat, vaid unustamatut vaheldust.
Pearl Harbori sadamasse põikasid sisse ka laevaomanikud, kel seisis ees reis Ameerika looderannikule, et seal karusnahku osta, või need, kes sealt tulid ning siin nüüd peatuse tegid. Mõned, hiina toodetega Kantonist, olid tulnud Sandwichi saartele kui sihtkohta, kus nende kaubal hea minek oli. Siin seisis ankrus ka üks Prantsuse laev, mis oli pudukaupadega Bordeaux`st Tšiilisse, Peruusse ja Mehhikosse sõitnud ning nüüd ülejäänud osa oma laadungist siia toonud.
Peaaegu kümme aastat tagasi veel poolpaljad pärismaalased olid saanud endale selga riided, mis oleksid ärgitanud kadedust isegi paljudes Euroopa daamides – sinised, punased, roosad ja veel kümnetes värvitoonides kleidid ning kirevad, triibulised miniseelikud. Ülilühikesed värvikirevad seelikud tõmmude kaunitaride puusadel tekitasid meremeeste südameis iseäralikke tundeid, samas aga pakkusid seelikukandjate endi hingele rõõmu, vabadust ja kergust. Lisaks euroopalikule riietusele ehtisid naised end merikarpidest kaelaehetega või läikivatest punastest ubadest valmistatud keedega; paljud kandsid oma sihvaka tõmmu kaela ümber ilusaid, sulgedest oskuslikult kokkupandud paelu. Naiste juustes kirendasid värvilised suled ja lillepärjad ning kaunikujulisi käevarsi ehtisid suurepärased, saladusliku mustriga luust käevõrud. Honolulu elanikud nägid nüüd välja üsna euroopalikud, vaid harva võis kohata pärismaalast, kelle puusi ümbritses tavapärane niudevöö; peaaegu kõik kandsid mingit euroopalikke riideid. Hawaii naiste iha võõramaiste rõivastusesemete järele oli meeletu ja poeomanikud tegid kõik, et seda iha veelgi enam üles kütta. Nad panid oma kraami võimalikult peibutavalt välja ja ülistasid seda igati. Ka andsid nad kaupu järelmaksu peale ja võtsid seejuures topelthinda. Mõned noored tütarlapsed ostsid päris harilikke klaashelmeid, ja ühe nööritäie eest, mis vaevalt ümber kaela ulatas, pidid nad maksma kaks Hispaania piastrit. Peale selle lubasid siinsed kaupmehed endale igasugust pettust, ning et Hawaiil polnud veel jaekaubandust reguleerivaid seadusi, nöörisid kaupmehed ostjaid kahekordselt, karistust kartmata. Ostjad aga, tunnetades pettust, üritasid oma kahju tasa teha, näpates suures onnis sisse seatud poes igal võimalikul juhul kõike, mis käe alla sattus. Suured onn-poed olid täis igat sorti Euroopas kasutatud või sealsetesse ladudesse seisma jäänud kaupu. Nüüd, mil üha suuremal arvul laevu seilas maailmameredel ja sellest tuleneva üha laieneva üleilmastumisega, olid taolised kauba ülejäägid mööda maailma laiali veetud, sealhulgas sattunud ka Lõunamere saartele.
Euroopas ja Ameerikas oma väärtuse kaotanud kaupade vastu andsid pärismaalased sigu, kookospähkleid, banaane, troopilisi juur- ja puuvilju. Taoline vahetus oli mitte ainult üks odavamaid vahendeid laevade varustamiseks värske proviandiga, vaid see oli ka ääretult tulutoov. Nõudlus Euroopast kohale taritud, sealsetes ladudes aastaid seisnud kaupade järele oli tohutu. Kunagised pärismaalaste majapidamisesemed olid täiesti kõrvale tõrjutud. Ka vaesemate pärismaalaste onnides võis kõrvitsa- ja kookospähklikoortest kausside kõrval näha Hiina portselanist taldrikuid.
Misjonärid olid ehitanud igale Hawaii saarele suure onni, katoliku kiriku, mis oli rikkalikult kaunistatud värvikireva religioosse atribuutikaga. Taoline onn tekitas pärismaalastes huvi ja imetlust. Pühapäeviti läksid Honolulu elanikud oma parimates rõivastes kirikusse, et end imetleda lasta, kuigi nad nägid second handi riietes välja üpris kentsakad.
Honolulusse oli tekkinud palju euroopalikke maju. Hoonete fassaadidel ilutsesid inglisekeelsed kirjed: „Britannia”, „Eksinud meremees”, „Armastav naine”, „Väikese tibi pesa”. Meremeestele olid siin loodud kõik mugavused, et nad meeldivalt võiksid aega veeta ja puhata reisiväsimust, samas oli relvade sattumine pärismaalaste kätte teinud keerulisemaks mitte ainult saareelanike endi elu, vaid tekitas tüli ka siin peatuvate laevade meremeestele. Pärismaalaste omavahelised tülid lahendati nüüd relvade abil, pealiku autoriteet oli kadumas, tema sõnal ei olnud enam kaalu. Sageli tekkis meremeeste ja pärismaalaste vahel kiskumisi tüdrukute pärast, ja siis läksid koheselt käiku püssid ja revolvrid. Jumalikul Hawaiil oli tekkinud võimuvaakum.
Täie hooga toimus saartel kasvava sandlipuu väljavedu, mis oligi Hawaii põhiline ekspordiartikkel. Sandlipuu varud kahanesid kiiresti ning kõik märgid näitasid, et lähemas tulevikus see väärtuslik puuliik Sandwichi saartelt kaob.
Wrangell tegi viisakusvisiidi kuningannale, kelleks oli nüüd Hawaii saarte ühendaja ja kuningriigi rajaja Kamehameha noorem tütar Nomahana. Kuninganna residendiks oli ikka sama palmilehtedega kaetud suur onn, mida parun Wrangell oli külastanud ka oma esimesel reisil ligi kümme aastat tagasi. Kuid nüüd oli sellesse juba paigutatud pikk rohelise kaleviga kaetud massiivne laud. Laua ümber asetsesid vitstest punutud korvtoolid. Laua otsas, kõrge seljatoega ja rohkete kaunistustega päratu suures tugitoolis, justkui troonil, istus noor, lihav, roosa ja rõõmsameelne kuninganna Nomahana. Tema paremal käel istus tähtsal ilmel inglasest nõunik Boki, kes oli endale omistanud välisministri tiitli. Faktiliselt oligi Boki võtnud kogu saarestiku pärismaalaste asjaajamise juhtimise enda hoole alla, kuigi ta sellega tegeles väga vähe, kogudes ainult kuninganna nimel andamit sadamasse sisenenud laevadelt. Tegeliku valitsemise, äri sandlimetsaga ja kogu kaubanduse olid enda kätte haaranud Ameerika ärimehed.
Parun Wrangell ja teda saatvad ohvitserid andsid kuninganna Nomahanale üle kingitused, kuid saadud esemed – riidetükid, noad ja peeglid ei pakkunud temale mitte mingit huvi. Elu oli edasi läinud. Püüdes saavutada kuninganna ja tema kaaskonna soosingut, kinkisid siin peatuvad ja puhkavad vaalapüüdjad kuningannale püsse, püstoleid ja püssirohtu ning tina ja viskit; ka raha olemasolu ja otstarve oli kuningannale juba teada. Laevakaptenid üritasid kingitustega igati pälvida kuninganna soosingut, sest pärismaalastelt igasuguse träni vastu sigu, puu- ja juurvilju vahetada oli võrreldamatult odavam, kui osta provianti ameeriklastest ärimeestelt. Hawaiil toimis paralleelselt kaks turgu – pärismaalaste valuutavaba vahetuskaubandus ja ameeriklaste dollarile põhinev turg.
Pärast kuninganna Nomahana külastust pures parun Wrangelli hinge süümepiin, justkui oleks ta kuningannale mittekohaste kingituste üleandmisega jämedalt rikkunud kohalikke tavasid. Püüdes natukenegi heastada seda kohalike kommete mitteteadmisest tulenevat eksitust, saatis Wrangell peale laevale naasmist koheselt mitšman Karl Nolkeni kuninganna juurde, nüüd juba kallihinnalisemate kingitustega – suur hõbedasest lauakell ja kandiline klaaskarahvin koos kuue pokaaliga. Need esemed sobisid imehästi kuninganna onnis asuvale rohelise kaleviga kaetud lauale. Leides, et kuninganna onn vajab mõningat hubasust, saatis parun Wrangell talle ka suure puulõikega raamis peegli.
Kuninganna Nomahana oli harukordselt helde südamega naine, kes suhtus välismaalastesse ülima sõbralikkusega. Kuigi raha eest sai sellel saarel kõike, külvas kuninganna kapten Wrangelli kohe esimesel päeval üle rikkalike kingitustega: viis rasvast siga ja elusad eredavärvilised kalad, lisaks mitu korvitäit lõkkel küpsetatud, väga maitsvaid kalu.
Kuninganna polnud mitte üksnes kõige arukam naine O´ahu saarel, kelleks teda üldiselt peeti, vaid teda huvitas väga kirjatarkus ja ta oli isegi õppinud inglise keeles mitte ainult lugema, vaid ka kirjutama. See tegevus läks temal siiski väga vaevaliselt ja kulus päevi enne, kui ta pool lehekülge teksti valmis sai. Kuninganna Nomahana armastas kirjutada kirju sadamasse saabunud laevade kaptenitele. Kirja kirjutamine tõstis tema eneseväärikust, tekitas lugupidamist teda ümbritsevates õukondlastes. Nüüd oli parun Wrangell see, kes sai vähemalt korra nädalas kuningannalt kirjakese. Need olid väga lühikesed, aga siiski ääretult südamlikud ja valmistasid saajale meelehead. „Tere venelane! Kas sa said minu kingitud sea kätte?” kirjutas kuninganna. Järgmisel nädalal sai parun Wrangell uue kirjakese: „Kas minu siga maitses sulle?” Läks veel nädala jagu päevi ja kuninganna tahtis teada: ”Kas sa oled terve? Venelane, tule mulle külla.”
Küllakutse oli tegelikult mittevajalik, sest parun Wrangell külastas kuningannat sageli. Igal külastusel, eriti hommikuti, leidis ta kuninganna laua taga istumas ja kapten Wrangellile kirja kirjutamas. Võib-olla oli kuninganna Nomahana armunud kapten Fedinand von Wrangellisse? Seda ei saa mitte ühegi naisterahva puhul mitte iial välistada… Aga et kuningannal oli kõige suurem isu, mida eales nähtud, selles võis parun Wrangell omaenda silmaga veenduda. Kui kapten Wrangell just tema lõunaeine ajal söögituppa astus, õigemini suure onni taharuumi sisenes, leidis ta kuninganna istumas madratsitel suure peegli vastas. Suur hulk kõiksugu toitusid hiina portselanist kaussides moodustasid poolringi ta ees ja hoolikad teenrid lükkasid kord ühe, kord teise liua temale lähemale. Tema majesteet haaras kõike sõrmedega ja suvatses toitu tõelise naudinguga alla kugistada, sellal kui kahel pool kükitav poisipaar suurte suletuttidega kärbseid tema seljalt eemale peletas. Täie suuga noogutas ta parun Wrangellile sõbralikult ja andis armulikult käega märku maha istuda. Kui palju toitu oli juba kuninganna suhu läinud, enne kui Wrangell kohale ilmus, oli raske öelda, kuid kuninganna ei lasknud külalise ilmumisest ennast segada ja jätkas söömist. Järk-järgult kuninganna isu vähenes ja lõpuks näis ta olevat täiesti rahuldatud. Pärast paari hingetõmmet ohkas kuninganna rahulolevalt: „Sõin tublisti!” Seejärel naeratas külalisele: „Kas soovite süüa?”
„Tänan! Ma just äsja sõin,” sõnas parun Wrangell viisakalt.
Oli möödunud mitmeid nädalaid Hawaiile saabumisest ning ühel hommikul ilmus laevale kuninganna Nomahana saadik. Tal oli seljas vaid särk ja peas väga lai õlgkübar. Saadik nägi välja väga suursugune ja ta olek vastas saadiku staatusele. Saadiku küljel rippus lai roost punutud tasku niinest köie küljes, mille ta oli endale ümber kaela kinnitanud. Salapärase näoga võttis saadik kotikesest väikese pakikese, harutas selle ümbert kireva kaltsu ja ulatas kapten Wrangellile. Parun luges paberitükilt: ”Ole tervitatud venelane! Tulen sulle külla, saada paat järele. Kuninganna Nomahana.”
Saades daamilt taolise kirja, tabab igat meest kõigepealt sõnulseletamatu ärevus, mõnda isegi ehmatus. Kuid antud juhul ei olnud tegemist mitte ainult daami külaskäiguga, vaid laeva soovis külastada kuninganna!
Täites kuninganna soovi, saatis kapten Wrangell talle järele oma paadi, sõudjateks neli tursket pühapäevariietuses madrust. Lisaks neile suundusid kuningannat eskortima suurepärase rühiga paraadmundrites mitšmanid Karl Nolken ja Fjodor Matjuškin ning asjakohaselt ja pidulikult riietatud laevaarst August Erich Kyber.
Ohvitserid suundusid maale, kuid läks enam kui kaks tundi, enne kui nad kuningannaga laeva parda äärde jõudsid. Kuninganna riietumine, ehtimine, külastuseks enese vajalikku korda sättimine ei võtnud mitte vähem aega, kui seda kulutavad Euroopa daamid taolistel puhkudel. Lõpuks, saanud teenrite abil endaga valmis, pöördus ta noorte mitšmanite poole, et need ta käevangu võtaksid ja paadini saadaksid, sest nii tegid saareelanikest eurooplased.
Mitšmanite käevangus suundus kuninganna Nomahana kaldale. Möödudes oma mustast, päratu suurest emisest, kes lamas teeäärses poriloigus ja röhitses rahulolevalt, kuigi üsna raskelt, naeratas kuninganna seale üleolevalt, justkui uhkustades tolle ees oma kavaleridega. Kuninganna riietus oli täielikus kooskõlas tema kavaleride uhke vormiriietusega. Nomahana korpulentset keha kattis siidriidest virsikuvärviline kleit, mille alaserv oli ääristatud kollase pitsiga. Lai, roheline, eest suure sõlmega varustatud lint jagas ta keha kenasti kahte ossa, et kellelgi ei tekiks talje asukoha kohta mitte kõige vähematki kahtlust. Kuninganna mitte just sihvakat kaela kaunistas lai kollastest, sinistest, punastest ja rohelistest sulgedest punutud pael. Nomahana pead kattis peen Euroopa päritolu roosa õlgkübar, mis oli kaunistatud sama päritolu kunstlilledega. Kübara serval rippusid helesinised pitsid.
Uhkes rõivastuses, kollane päikesevari käes, tõusis kuninganna mööda parda äärde lastud laevatreppi üles. See ägises ja kägises kuninganna raskuse all, ähvardades iga hetk murduda. Mitšman Nolken astus ees, hoides tugevalt oma pihus kuninganna kätt, mitšman Matjuškin toetas kahe käega kuninganna tagumikku, hoides teda kõikuval laevatrepil tasakaalus. Vaevalt oli kuninganna pardale astunud, kui ta koheselt tegi kapten Ferdinand von Wrangellile ja tema ohvitseridele püüdliku, aga talje puudumisest tingituna veidi kohmaka kniksu ja naeratas seejuures võluvalt.
Laeva kohta lausus kuninganna ainult kiidusõnu, kuigi vaevalt et ta taglasest, tohutust köite-, plokkide- ja taliderägastikust midagi mõistis. Aga ta oli sündinud kuninganna, omas diplomaatilisi oskusi ning mõistis, et külalisel ei ole sobiv vastuvõtja kodus midagi laita või üles näidata halvakspanu. Kuninganna jäi pikalt silmitsema ühiskajuti seinal rippuvat Vene keisri Aleksander I paraadmundris portreed ja märkis kiitvalt, seejuures kahemõtteliselt naeratades: „Ilus mees!”
Parun Wrangell pakkus kuningannale veini; see tühjendas peekri ühe sõõmuga ja sirutas käe välja, et peeker uuesti täidetaks. Peale mitut pokaali andis kapten Wrangell oma käsundusohvitserile silmadega ja pearaputusega märku, et veini pakkumisega ei tohiks liialdada – kuninganna purju jäämine oleks tähendanud katastroofi, sest tema kaldale tarimine oleks osutunud praktiliselt võimatuks, samas aga oli ette nähtud, et päikeseloojangul heiskab laev purjed ja lahkub sellelt suurepäraselt, kaunilt ja külalislahkelt saarelt. Näidates üles viisakust ja järgides tavapäraseid kombeid, sõnas parun Wrangell:
„Kas kuninganna Nomahana sööks meiega?” Samas koheselt kahetses oma ettevaatamatult väljaöeldud sõnu – kuninganna söömaaeg oleks tähendanud, et laev seisab ankrus veel järgmiselgi päeval. Aga kuninganna, teades, et eurooplastel on kombeks söömapakkumisest viisakalt ära öelda, vastas: „Aitäh! Ma just äsja sõin.” Kapten Wrangell ja tema ohvitserid hingasid kergendatult.
Lahkudes pandi kuningannale kaasa külakosti – riidetükke, iluasjakesi, klaashelmeid, vasest käevõrusid.
Veel enne laeva väljumist saatis kuninganna vastukingitustena sigu, kookospähkleid, banaane ja palju teisi troopilisi puu- ja juurvilju.
Kahtlemata oleks Nomahana olnud suurepärane kuninganna ja väga sümpaatne naine, kui ta oleks saanud natukegi rohkem haridust ja vähem söönud, aga ta oli niigi suurepärane.

Ärimees Thomas Mikk oli laeva kõigega varustatud. Lisaks kaubale andis Thomas kapten Wrangellile kingitusena üle kasti viskit, järgides sellega häid laevade varustamise tavasid.
Parun Wrangell jättis Thomasega südamlikult hüvasti, heiskas päikeseloojangul purjed ja suundus läände. Ees ootas purjetamine üle Hiina mere Filipiinide saarestikku, sissesõit Luzoni saare lõunarannikul paiknevasse Manila sadamasse.
Päeval ja ööl purjetas laev täispurjede all, hoides kurssi otse läände. Ilusa ilmaga jõuti Põhja-Mariaanide saarestiku juurde ja liiguti peatumatult edasi. Mastikorvis jälgis vahimadrus pidevalt silmapiiri, sest laev seilas alal, mida oli veel väga vähe uuritud ja kaardistatud. Pärast pikka purjetamist, lõuna paiku, hüüdis mastikorvis kükitav vahimadrus ülalt: „Ees, otse kursijoonel maa!”
Edasi liikus laev vähendatud purjede all, ettevaatlikult ja tasasel käigul. Vastu õhtut seadis kapten priki triivi, et ohtlikele korallriffidele mitte liiga lähedale sattuda. Hommikul heiskas laev uuesti purjed ja jätkas priskes tuules purjetamist. Peale lõunat ilmus nähtavale Guami saar. Kuradineeme kindluse vastas, Caldera de Apra sadamas, heitis „Krotki” ankru vette. See Hispaaniale kuuluv saar oli pärismaalastest tühjaks tehtud, kuna nad ei soostunud vastu võtma katoliku usku. Kindlus oli praktiliselt hooletusse jäetud, tema suurtükkidest polnud enam mitte ükski kasutatav. Caldera de Apra sadamas seisid paljud Inglise ja Põhja-Ameerika lippe kandvad laevad, kuigi Hispaania võimud olid keelanud kõigil välismaa laevadel sadamasse siseneda; aga emamaa asus kaugel ja koloonia tegutses omapäi. Jaapani rannikult saabunud vaalapüüdjad olid valinud Guami oma puhkepaigaks ja värskete toiduainetega varustamise kohaks.
Külastades vaalapüüdjate laevu, tõdes kapten Wrangell, et kõik nad kasutasid eranditult kapten Adam Johann von Krusensterni poolt koostatud Jaapani ranniku kaarti, mis, nagu selgus, oli kõige parem ning isegi väiksema tähtsusega objektid olid suurima täpsusega kaardile kantud.
Kahepäevase peatuse järel hiivas „Krotki” ankru, lahkus Guamilt ja võttis kursi Batani saartele, et purjetada läbi Bashi väina Hiina merele ja sealt otse Manilasse. Läbi väina purjetamisel ilm soosis meremehi, tugev hoovus kandis laeva kiirelt Hiina merele. Kaks nädalat purjetati Hinna merel ja siis ilmus nähtavale Manila laht, kuid tugev vastutuul ei võimaldanud sellesse siseneda. Laev laveeris järskude tuuleiilidega võideldes ranna ja Corregidori saarekese vahel asuva lõunapoolse sissepääsu juures ning alles kolmandal päeval õnnestus ankrud Manila linna ees vette lasta.
See Hispaania asumaa oli üks ilusamaid troopilisi maid, mida kapten Wrangellil oli olnud võimalus külastada. Kuid nagu igal pool, suhtusid ka siin hispaanlased oma imekaunisse valdusse võrdlemisi hooletult, kuigi Filipiinid asusid Aasia kõige rikkamate piirkondade lähedal, poolel teel Euroopa ja Ameerika vahel. Manila linn omas tohutuid võimalusi kaubanduseks, kuid suures osas olid need võimalused kasutamata. Väljavedu piirdus põhiliselt suhkru- ja indigosaadetistega Euroopasse ning hinnaliste linnupesade ja trepangide väljaveoga Hiinasse. Trepangid on üks karbita mereteo liikidest, mida siit kuni Uus-Hollandini taga aeti sama innukusega nagu merisaarmaid Ameerika looderannikul. Iharad hiinlased pidasid trepange nagu linnupesigi vahendiks, mis võisid äravajunud jõude turgutada ja mille eest nad seepärast ka väga kallist hinda maksid. Kuid suurem osa Filipiinide tohututest rikkustest oli siiski kasutamata. Siin kasvas suurepärane kohviuba, kakao, siin kasvas esmaklassiline puuvill. Täiesti kasutamata olid metsikud kaneelimetsad, muskaat, vürtsinelgid.
Manila oli tõeline rahvaste paabel. Selle eeslinnades elas tuhandeid hiinlasi ja indialasi, kes tegelesid põhiliselt käsitöö ja väikekaubandusega. Linna keskosa olid enda valdusse võtnud hispaanlased ning vähesed inglased, sakslased, prantslased, juudid ja araablased. Lisaks neile igat masti seiklejaid Euroopast ja Ameerikast.
Parun Ferdinand von Wrangell tegi viisakusvisiidi Filipiinide kindralkubernerile don Mariano Ricofortile. Kuberner võttis kapten Wrangelli vastu väga sõbralikult ning andis vajalkud korraldused laeva proviandiga varustamiseks, samuti sai Wrangell loa sõita Admiraliteedi sadamasse, et laev pikaks Euroopasse reisiks vajalikku korda seada.
Meremehed lõbutsesid kaldal, puhates reisiväsimust, et siis asuda viimasele pikale reisile – üle India ookeani, ümber Hea Lootuse neeme Atlandi ookeani ja sealt juba edasi kodusele Läänemerele.
Meeskonnale pakkus meeldivat vaheldust osalemine pidustustel, mis kestsid Manilas kolm päeva. Hispaania kuningas Fernando VII oli meelitatud sellest, et vastupidi teistele talle Napoleoni sõdade ajal selja pööranud kolooniatele, olid Filipiinid emamaale truuks jäänud. Nüüd püüdis kaugel Hispaanias asuv kuningas igal viisil näidata Manila linna elanike vastu üles oma kuninglikku hoolitsust. Kõige paremini sobisid kuningliku tähelepanu demonstreerimiseks rahvarohked peod ja karnevalid. Erakordselt suurejooneliselt tähistati hispaanlaste Filipiinidele esmasaabumise aastapäeva, esimese katoliku misjonärikiriku asutamise tähtpäeva, Hispaania kuninga Fernando VII ja kuninganna sünnipäevi. Koloniaalajastu oli saavutanud oma haripunkti, emamaa näitas üles oma armulikkust.
Inimmass liikus mööda tänavaid. Millist tähtpäeva tähistati, seda ei teadnud ka enamus linnaelanikke, ja see polnud ka tähtis, oluline oli pidu. Suurem osa rahvast oli riietunud koomilistesse kostüümidesse, püüdes oma teravmeelsusega teisi ületada. Raketid kärgatasid õhus, hiina tulevärk keerles ja pildus sädemeid. Kindluse suurtükid kõmisesid vahetpidamata. Viiskümmend graatsilist neidu vedasid punase sameti ja kullaga kaunistatud trumfivankrit, millel toretses Fernando VII pilt. Rahvas karjus juubeldades: „Viva el Rey Fernando!” Lisaks maalitud rüüle, oli tema pildi ümber riputatud veel tõeline purpursametist, kullaga tikitud mantel. Trumfivankri taga ratsutas tragunite salk ja nende järel suur hulk vankreid linna kõige auväärsemate isikutega.
Lugupeetud isikute vankrite järel kõndis kakskümmend neli moosekanti, kelledest osa tagus kaigastega suuri ümmargusi vaskplaate, mis tekitasid kumisevat, kellalööke meenutavat heli. Teine osa aga laskis võikalt vilet, puhudes mingit klarnetitaolist instrumenti. Tohutus möllus oli võimatu pidada mingit takti ja moosekandid ei paistnud ka selle üle muret tundvat. Moosekantidele järgnesid hiinlased siidilippudega; paljud kandsid pea kohal eredavärvilisi puuslikke, draakoneid ja lohesid, mis aegajalt liigutasid oma koledaid lõustu ja pööritasid päratu suuri silmi. Hiinlastele järgnes tohutu indialaste kolonn isevärki kostüümides ja näovärvingutega. Nad kujutasid piikide ja kilpidega relvastatud metslasi ning võitlesid üksteisega ägedalt ja hasartselt. Indialastele järgnes husaaride kolonn. Poisid olid papist hobuste kehast jalad läbi pistnud ning „ratsutasid” oma jalgadel, mõõgad vööl ja piigid õieli käes. „Ratsud” ajasid aeg-ajalt ennast püsti ja perutasid, kuid ratsurid jäid kindlalt sadulasse. Husaaride järel sammusid kõrgetel keppidel pikkades värvilistes kostüümides ja maskides hiiglased ning nende vahel sebisid suurtes ja laiades kübarates kääbused. Aga päris hobusel ratsutas tõsisel ilmel, pikk mõõk vööl ja piik kõrgele tõstetult käes don Quijote, saatjaks eeslil tema truu Sancho Panza.
Koheselt Sancho Panza eesli taga marssis uhkes vormiriietuses sõjaväeorkester, kes mängis väga kiirelt ja temperamentselt marssi, justkui oleks käimas pärismaalaste sõjatants. Karnevali lõpus aga sammusid kakssada noort rahvarõivais tütarlast kõigist Filipiinide provintsidest. Tütarlapsed sammusid lauldes, tantsides ja käsi lehvitades, kinkides imekauneid naeratusi tänava ääres seisvatele juubeldavatele pealtvaatajaile.

Kahe nädala jooksul olid prikil vajalikud parandustööd tehtud, laev mereklaar ning „Krotki” väljus merele. Kahetsustundega lahkusid meremehed külalislahkest ja rõõmsameelsest Manilast.
Priske nordostmonsuun viis laeva kiirelt edasi. Õnnelikult purjetati ümber Malaisia, läbiti Sumatra ja Jaava saarte vaheline Sunda väin ning jõuti India ookeani. Kapten Wrangell võttis kursi Hea Lootuse neemele, et ümber Aafrika lõunatipu sõites väljuda Atlandi ookeanile.
Ühel ööl kattus kogu taevas tihedate pilvedega, kustutades tähed. Tugev läänetuul paisus tormiks ja kogus aina jõudu juurde, muutudes parajaks orkaaniks. Vihma kallas jugadena. Vastu hommikut vaibus torm ühtlaseks tuuleks ja päeval laius laeva ümber jällegi igavesti lainetav ja päikeses sätendav meri.
Pärast pikka purjetamist jõudis „Krotki” Hea Lootuse neeme traaversile. Ilm soosis meresõitjaid ja üsna pea väljus prikk Atlandi ookeanile ning võttis suuna Saint Helena saarele.
Meresõit kulges üksluiselt, ühtlane pärituul lükkas laeva aina edasi. Lõpuks, peale igavat ja väsitavat purjetamist heitis „Krotki” Saint Helena saare juures, kahe väga kõrge ja järsu, ilma vähemagi taimkatteta laavakalju vahelises lõhangus paikneva Jamestowni linnakese ees ankru vette. Merelt oli näha vaid püstloodselt merest tõusvaid kõrgeid, musti ja kõledaid kaljusid ning kohutavat murdlainetust, mis paiskus vastu rannakaljusid. Tulijale jäi mulje, et saarel pole mitte vähematki taimestikku, ja et loodus ise on määranud Saint Helena saare kõledaks vanglaks riiklikele kurjategijatele.

Saare kuberner härra brigadir Alexander Wakker näitas üles sõbralikkust ja vastutulelikkust kõiges. Ta korraldas saarel randunud laevaohvitseridele dineesid ja balle ning tulles vastu parun Fedinand von Wrangelli palvele, andis loa külastada Longwoodi, kus Napoleon oma seiklusrikka elutee rõõmutus ja kõledas üksinduses lõpetas.
Varahommikul asuti teele. Oli soe päikesepaisteline päev. Reisiseltskonda kuulusid peale parun Fedinand Wrangelli veel kõik „Krotki” ohvitserid. Nendega ühinesid teised saare juures peatunud laevade kaptenid ja tüürimehed. Teele asuti ratsa, hobustele oli tee tuttav, nad astusid ühetasase sammuga, rahulolevalt sabaga vehkides. Härrased istusid sadulas, imetlesid mägesid, püstloodseid kaljujärsakuid, nende põhjas asetsevaid väikseid rohelisi orukesi ja imekaunist vaadet merele.
Looklev tee viis mööda nõlvakuid üles. Ühelt poolt ääristas kitsast teed peaaegu püstloodis tõusev kalju, teisel pool aga ohustas rändajaid järsult laskuv kuristik. Lisaks sellele muutsid teekonna ohtlikuks suured kivid ja kaljutükid, mis aegajalt mäest alla ja üle tee veeresid, haarates kaasa kõike, mis neile ette sattus. Pikkamisi tõusti ikka kõrgemale ja kõrgemale ning lõpuks jõuti välja piirkonda, kus madalamate paikade troopiline kuumus asendus kosutava mõõduka temperatuuriga. Mäeharjalt avanes imeilus vaade merele ja saarele. Sõbralikud, maalilised maastikud moodustasid silmatorkava kontrasti saare jäiga välisküljega, mis avanes merelt tulijale. Samas aga kehtis see ainult saare läänekülje kohta, mis polnud passaattuulte meelevallas. Idapoolne külg, mis oli Napoleoni elupaik kuni tema surmani, oli taimkatteta, jäik ja väljasurnud, nagu kogu saare idapoolne kaljune väliskülg. Kõledad passaattuuled ajasid selles paikkonnas enda ees lakkamatult raskeid udu- ja vihmapilvi, mis mäeküljele pidama jäädes alla voolasid ning suurema osa aastast õhu rõskeks ja ebatervislikuks muutsid.
Tee lookles mäest alla. Mida lähemale jõuti piirkonnale, kus Napoleonile oli antud voli liikuda, seda karmimaks ja viljatumaks muutus loodus. Kitsas rada viis mööda nõlvakut alla väikesesse küngastest ümbritsetud katlakujulisse orgu. Tuulte eest kaitstud org aga oli kena taimestikuga ja pakkus üpris sõbralikku pilti. Oru veerul tuli rändajaile vastu vana sõjainvaliid, kes valvas Napoleoni hauda. Ta juhatas parun Wrangelli ja teda saatvad ohvitserid madalast raudväravast ümbritsetud kaunistusteta lameda hauakivi juurde, mida varjutas viis leinapaju. Kivil polnud ainsatki kirja.
Langetatud päi ja hardas meeleolus seisti Napoleoni haual. Väikesel lagendikul valitses kaunis ja pühalik vaikus, mida veelgi enam ilmestas lindude tasane vidistamine leinapaju okstel.
Enne lahkumist tõstis sõjainvaliid allikast pangetäie vett, täitis kruusi kristallselge veega, ja justkui vett pühitsedes, tegi selle kohal ristimärgi; seejärel pakkus kõigile juua.
Tagasiteed alustati vaikselt ja mõtlikult. Tegude poolest nii ülirikka inimese elu oli lõppenud, ja nüüd lamasid tema maised jäänused väikese lameda ja nimetu kivi all; nüüd puhkas ta siin, justkui tundmatu sõdur…
Teekond viis uuesti läbi ebasõbraliku maastiku, kus mitte ükski lill ei õitsenud ega olnud kuulda vähematki linnulaulu. Varsti märgati väikest lagendikku ja selle keskel majakest, mis oli mähitud tihedasse udupilve. See oli Longwood, Napoleoni kunagine eluase. Aga see ei olnud enam säilinud endisel kujul. Kehvapoolne hoone oli jagatud kahte ossa – väiksem, Napoleoni magamistuba, oli muudetud hobusetalliks; elutuba kasutati laoa, selles hoiti lambanahku. Aga kõigi imestuseks õitses armetu ja hooletusse jäetud maja ümber kaunis aed. Saatja viipas aiale ja sõnas: „Siin kasvatas Napoleon lilli. Ta oli lilli kastes sama õnnelik nagu kord riike alistades. Napoleon on kadunud, tema impeerium samuti, aga lilleaed on jäänud.”

Parun Ferdinand von Wrangell jättis hüvasti ääretult sõbraliku ja abivalmi Saint Helena saare kuberneriga ning suundus merele, et jätkata koduteed; kodu ei olnud enam kuigi kaugel. Ees ootasid reisi kõige halvemad ajad.
Ekvaatori lähistel tabas laeva tuulevaikus ja äärmiselt koormav niiske kuumus. Vaatamata kõigile laevaarst August Erich Kyberi ettevaatusabinõudele, puhkes meeskonna hulgas troopikapalavik. Ilmselt saadi nakkus kokkupuutest Inglise Ida-India Kompanii madrustega Saint Helena saarel. Kompanii laevad, suundudes Indiast Euroopasse, tegid alati peatuse Saint Helena saarel. Laevadel ei pööratud küllaldaselt tähelepanu meeskonna toidule ja puhtusele, mistõttu puhkesid sageli nakkushaigused.
Enam kui pooled kapten Wrangelli meeskonnast lebasid haigetena koikudes, nende hulgas ka alati agar ja abivalmis doktor August Erich Kyber. Olukord muutus katastroofiliseks ja kaptenleitnant Wrangellil tekkis juba kartus, et prikk võib muutuda surmalaevaks. Vanad meremehed olid talle jutustanud ainsagi hingeliseta laevadest, mis seisid tuulevaikuse piirkonnas lõdvalt rippuvate purjedega, levitades enda ümber õõvastavat laibalehka.
Veel kaks nädalat seisis laev paigal, triivides ainult hoovusest aetuna siia-sinna. Kuid järsku tõmbus taevas pilve. Pilved üha tihenesid, muutusid paksudeks, sinakas-mustadeks äikesepilvedeks ja seejärel rebestasid kogu taevalaotust kohutavad pikselöögid ja kõuekärgatused. Laevatekile kukkus tohutu troopikavihm, justkui oleksid kõik taevaluugid äkitselt lahti löödud. Inimesed said kergendust. Vett koguti purjepindadele, kaussidesse ja pesukünadesse; haiged ronisid vaevaliselt laevalaele ja lasid värskendaval veel voolata üle oma kurnatud keha. Parun Wrangell pühkis häbelikult heldimuspisaraid. Kerge tuuleiil pani laeva purjed laperdama, seejärel hakkas puhuma üha tugevamini, purjed täitusid tuules ning „Krotki” jätkas purjetamist põhja suunas. Peagi jõuti jahedamasse ja kuivemasse piirkonda ning meeste tervis paranes pikkamisi.
Atlandi ookeani põhjaosa keskkohas märgati teravatipulist mäge – Assoori saarterühma kuuluvat Fayali saart. „Krotki” lähenes rannale ja heitis kaunis, tuulte ja lainete eest varjatud lahes ankru vette. Lahe rohelistelt kallastelt kandus laevani sidrunite ja apelsinide ning küpsenud viinamarjade ülimalt meeldivat lõhna. Meremehi valdas rõõmus ja õnnelik tunne, justkui oleksid nad jõudnud koju.
Kaks nädalat puhkasid meremehed Assoori saartel. Olles võtnud peale mitu vaati veini ja suured veetagavarad, lisaks värskeid puuvilju, asus „Krotki” uuesti teele ja seilas nüüd juba ilma vahepeatusteta koju. Õnnelikult ületati Biskaia laht, läbiti La Manche`i väin, tõtati täispurjes üle Põhjamere ja peagi oldi koduste Sundi väina kaitsvate kallaste vahel.
Vihmasel septembripäeval lähenes „Krotki” Kroonlinnale. Läbi vihma ja uduvine paistsid ähmaselt Sankt-Peterburgi kirikute kuplid ja tornid. Järjekordne Vene Ameerika Kompanii poolt organiseeritud ja rahastatud ümbermaailmareis oli õnnelikult jõudmas lõpule. 14.septembril 1827 tervitati Kroonlinna kindlusest kahuripaukudega Wrangelli saabumist. „Krotki” langetas Kroonlinna kindluse vastas purjed ja heitis ankrusse. Pikk merereis oli lõppenud.
Laeva külastas Aktsiaseltsi Vene Ameerika Kompanii suuromanik keiser Nikolai I. Teda saatis mereminister admiral Moller. Keiser jäi laevaga rahule. Ohvitseride ühiskajutis olid lauale laotatud mõned hõbedaselt läikivad merisaarma nahad. Nikolai I astus ligi, katsus näpuga ja silitas siis nahka alul pärikarva ja siis vastukarva, seejuures, justkui mõnu tundes, kissitas veidi silmi. Olles nahkadega tutvunud ja nende kvaliteedi heaks kiitnud, väljus keiser uuesti laevalaele, astus ülesrivistatud meeskonna ette ning avaldas neile ja isiklikult kaptenleitnant Wrangellile tänu Venemaa asjakohase teenimise eest. Meeskond karjus – huraa, hurraa, hurrraaa…
Varsti ülendati parun Ferdinand von Wrangell 2.järgu kapteniks ning määrati Admiraliteedi ellingutel kerkiva uue fregati „Jelizaveta” komandöriks.

Kuueteistkümnes peatükk. Ferdinand von Wrangell ja paruness Elizabeth Rossillon. Wrangell määratakse Vene Ameerika Kompanii ülemaks ja Alaska kuberneriks. Reis Moskvast Irkutskisse. Lodjal mööda Leena jõge. Jakutsk. Raske rännak Ohhotskisse. Saabumine Sitka saare Uus-Arhangelski asulasse.

Fregatt „Jelizaveta” ehitus kulges aeglaselt. Kapten Wrangell igatses kaugete maade ja merede järele, soovis uuesti purjetada Ameerika looderannikule või Lõunamere vetesse. Kroonlinna kasarmuelu muutus tüütuks ja parun Ferdinand von Wrangell kaalus erruminekut. Aga saatus tahtis teisiti. Ootmatult sai ta kutse ilmuda Vene Ameerika Kompanii direktori Ivan Prokofjevi juurde.
Kompanii direktor alustas ilma pikema sissejuhatuseta:
„On aeg välja vahetada Vene Ameerika valduste ülem Pjotr Tšistjakov. Pakun seda ametit teile, härra parun.”
Wrangell ei oodanud taolist ettepanekut, ta oli vastusega kimbatuses. Ennast natuke kogunud, vaidles parun vastu:
„Meremehe jaoks on taoline töö liialt administratiivne, kabinetilik.”
„Kabinetitööst on asi kaugel,” selgitas Vene Ameerika kompanii direktor. „Meie plaanides on lähemas tulevikus uurida Alaska rannapiirkonda laiemalt ja tungida sisemaale, mööda Yukoni jõge pidi ülespoole. Siin kuluvad ära teie kogemused ekspeditsioonide korraldamisel, laevade varustamisel ja uurimistöödel.”
Väljavaade korraldada ja osa võtta teaduslikest ekspeditsioonidest pakkus Wrangellile huvi, see oli ikkagi hoopis midagi muud, kui veeta kasutult aega kaldakooseisus Kroonlinnas.
Parun Wrangell esitas mereministrile raporti mereväest lahkumiseks seoses asumisega Aktsiaseltsi Vene Ameerika Kompanii teenistusse. Mereminister admiral Moller ei kiitnud taolist otsust heaks: „Milleks teil, härra parun, on vaja asuda kaupmeeste ja äritsejate teenistusse. Keiser hindab kõrgelt teie teeneid mereväeohvitserina. Teile on garanteeritud kiire tõus riigiteenistuses.”
Vaatamata mereministri vastuseisule, jäi Wrangell oma otsusele kindlaks – sõita Vene Ameerikasse. Ta pöördus vastava palvega keiser Nikolai I poole ja jäi ootama keisri armulikku otsust.
Vahepeal aga oli fregatt „Jelizaveta” ellingutelt vette lastud ja suundus 2.järgu kapteni Wrangelli komando all oma esimesele reisile, kuigi see osutus lühikeseks ja kasutuks.
Terve 1828.aasta suve seisis fregatt „Jelizaveta” Revali sadamas, ainult vahel harva väljus merele. Ligi aasta ootas Wrangell kannatamatult keisri otsust. Ooteaega aitas lühendada rõõmustav ja märkimisväärne sündmus. Saatus viis Wrangelli kokku üheksateistkümne aastase parunessi Elizabeth von Rossilloniga. Tumedajuukseline ja pruunisilmne Liza võlus Wrangelli esimesest pilgust, kuid lühike, punapäine, kuklas juba hõrenevate juustega ja Lizast tublisti vanem Ferdinand tundis esialgu kohmetust,.
Istudes fregatt „Jelizaveta” kaptenikajuti sohval, keerlesid parun Wrangelli mõtted alatasa ümber Liza. Ta avas oma lemmikraamatu, mida ta tavatses lugeda siis, kui süda vajas kergendust ja hing otsis väljapääsu. Cervantese „Don Quijote” oli raamat, mis lebas alati käepäraselt Wrangelli kirjutuslaual, sest ka ta ise oli kogu oma senise elu olnud ainult rändur.
Parun Wrangell võttis raamatu kätte ja avas selle suvaliselt lehelt. Ta silme ette sattus sonett, mis langes kokku teda tabanud hingeseisundiga. Parun Wrangell haaras paberilehe ja kirjutas ümber soneti, justkui iseenda südamepõhjast tuleva sõnumi:

Mind unarus viib üha kaugemale
ja kaovad elu, au ja õnnemaa,
ent see, mis eales kaduda ei saa,
on minu hinges sinu kaunis pale.

See pühaduseks jääb mul raskel tunnil,
mil kipub murduma mu kindel meel,
mis sinu valjusest veel võtab jõudu.

Oo õnnetut, kes sõidab saatussunnil
öist merd, kui tormis praksub mastipeel
ja pole sadamat kesk hirmsat õudu.

(tõlk J.Semper)

Kirjutamisega valmis saanud, kõlistas kapten Wrangell kellukest. Sisse astus leitnant Karl Nolken.
„Kuulen, härra kapen!”
„Hõika minu juurde see hiidlasest madrus, Andreas, või kes ta oligi?”
„Kuulen! Kutsuda Andreas kapteni juurde.” Leitnant Nolken andis au ja pöördus minekule.
Hetke pärast astus Andreas sisse ja jäi käsku oodates ukse juurde seisma.
„Andreas,” pöördus parun Wrangell leebelt ja kuidagi kohmetunult madruse poole, „minul on sinule üks väga isiklik aga ääretult tähtis ülesanne. Siin on kirjake. Võta voorimees ja vii see Rataskaevu tänavale, paruness Elizabeth von Rosillonile.”
Parun Wrangell viipas madruse lähemale, ulatas kirja, ja poetas tema pihku mõned mündid – voorimehe jaoks.
Madrus Andreas noogutas, seejuures muheles endamisi – kapteni armunud olek ei olnud laevaperel teadmata. Andreas pistis kirjakese oma vormikuue sisetaskusse, tõstis käe kõrva juurde ja kiirustas uksest välja.
„Vaata, et sa kirja ära ei kaota. Pärast kirja üleandmist võid kõrtsist läbi astuda,” hõikas parun Wrangell madrusele veel järele.
Andreas viipas voorimehe ette ja kargas kalessi, ta meel oli rõõmus – kaptenilt saadud sõiduraha võimaldas mitte ainult voorimehe võtta, vaid ka kõrtsis õlle ja viina tellida.
Kaless jõudis vaevalt sadama väravast väljuda, kui Andreas juba voorimehe peatas, kargas kärmelt kalessist ja astus sadamavärava ääres lösutavasse kõrtsi – kurk kuivas ja mündid kõrvetasid taskupõhja. Peale paari toopi õlut jätkus sõit Toompea künka suunas. Rataskaevu tänava alguses peatas voorimees hobused ja osutas piitsaotsaga kaunite nikerdustega ukseportaalile.
Andreas haaras koputi ja tagus sellega enesekindlalt vastu ust. Kohendas seejuures oma madrusemütsi uljalt kuklasse. Ukse avas kena valges põlles ja pitsidega tanus teenijatüdruk.
„Kiri paruness Elizabeth von Rossillonile,” sõnas Andreas, ja lisas omalt poolt juurde, kuigi saatja nime kirjake ei näidanud, „parun Ferdinand von Wrangellilt.”
Teenijatüdruk võttis kirjakese vastu ja pistis selle põue, aga jäi pikakasvulise ja laiaõlgse madruse ette ebalevalt seisma, justkui oodates veel midagi. Andreas haaras tüdrukul ümber piha, tõmbas ta enda rinnale ja enne kui tüdruk jõudis silmigi pilgutada, sai ta madruselt kingituseks ühe kuuma ja tugeva, pisut meresoolase musi.
Võtnud teenijatüdrukult kirjakese vastu ja libistanud silmadega kiiresti üle ridade, puhkes paruness Elizabeth von Rossillon oma toatüdruku imestuseks rõõmsalt ja ülemeelikult naerma: „Parun Wrangell soovib, et ma oleksin tema Sancho Panza! Aga Ferdinand ei oska ettegi kujutada, millise Sancho Panza ta endale saab!”
Liza mõistis, et selle üsnagi sentimentaalse sonetiga avas võrdlemisi kinnine ja tagasihoidlik Ferdinand lõpuks oma hinge. Hetkegi viivitamata haaras Liza sule ja kirjutas vastu: „Ma olen valmis olema sinu Sancho Panza, sinu truu saatja elu lõpuni.”
Peaaegu iga päev kohtusid parun ja paruness, ratsutasid piki mereranda kuni Viimsi poolsaareni, naersid ja naljatasid, olles armunud ja rõõmsad. Vestluse alustaja oli alati Liza. Ta huvitus kaugetest reisidest, palus, et Fedinand neist jutustaks. Ratsutamise ajal vesteldi kõigest. Ühel päeval esitas parun Wrangell ettevaatliku küsimuse, justkui muuseas: ”Kui sulle, Lizake, antakse võimalus minna koos maadeuurijatega raskele ja ohtlikule retkele, näiteks, sõita Siberi jõgedel paatidega või mööda lõputuid metsi hobustel, kas läheksid?”
„Oo!” hüüatas Liza, „paadisõit ja ratsutamine on minu armastatumaid tegevusi. Kui on usaldusväärsed kaaslased, pole mitte miski hirmus.”
1829.märtsis saabus keiser Nikolai I vastus – parun Ferdinand von Wrangell ülendada I. järgu kapteniks, määrata Vene Ameerika Kompanii ülemaks ja Alaska kindralkuberneriks.

31.mail 1829 toimusid kauni parunessi Elisabeth von Rossilloni ja parun Ferdinand von Wrangelli pulmad. Sellele järgnes pikk ja palju elamusi pakkuv „pulmareis” mööda Venemaa kõledaid avarusi Sankt-Peterburgist Irkutskisse.
Kõigepealt viis noorpaari teekond postihobustel Peterburgist Moskvasse. See oli nädalapäevad erakordseid elamusi. Kuigi teid üritati hoida korras, olid need väga ebaühtlased ja auklikud. Sellel teel ei jätkunud mitmeid sildu ja sageli tuli teelt kõrvale pöörata ja sõita üle ajutiste sildade, kus palgid olid asetatud lohakalt ja ebatasaselt. Samas aga kohalikud postijaamade ülemad väitsid, et see on Euroopa kõige parem tee. Välismaised tõllad ei pidanud taolisele teele vastu, tõlla poldid põrusid lahti ja kukkusid küljest. Igas postijaamas tuli tõlda parandada, ja nii kestis see kogu teekonna vältel ning vaatamata sellele, et kutsarid kihutasid tuhatnelja, kaotati kogu võidetud aeg nendes lõpmatutes tõldade parandustes.
Hoolimata sellest, et teed olid auklikud ja tõldade juures pidevalt midagi lagunes, juhtisid kutsarid tõldu suure osavuse ja hasardiga. Mitte kusagil maailmas ei sõidetud sellise kiirusega, sellise ulja kihutamisega kui Venemaal. Eriti kõvad kihutajad olid vanamehed ja poisiohtu noormehed, mõni neist oli isegi kümneaastane. Tõllad kõikusid justkui laevad tugevas tormis – küljelt küljele, ette ja taha, ja ainult rasked ja massiivsed vene vankrid pidasid vastu taolistele teedele ja sellele hullumeelsele kihutamisele. Kiires, vankreid ja tõldu lõhkuvas sõidus ei saanud süüdistada ainult kutsareid – ka vene reisijad utsitasid kutsarit alati tagant. Vaatamata metsikule kihutamisele lõi kutsar iga kiriku juures risti ette kümneid kordi, kergitas end pukis ja tegi sügavaid kummardusi; samuti kummardus ta aupaklikult igale vastutulijale.
Sõit kulges tohutus tolmupilves ja lämbes, ainsagi tuulehinguseta suvises kuumuses. Järjekordsele pooljaamale lähenedes üks tõlla ette rakendatud neljast hobusest kõikus ja kukkus jõuetult maha. Õnneks jõudis kutsar koheselt peatada teised hobused. Parun Wrangell arvas, et hobune sai kuumarabanduse ja ta sureb, kui verd mitte lasta. Kutsar lõi hooletult käega – oleme postijaamas ja saame uued hobused, milleks sellega jantida.
Sündmuskohale saabunud postijaama ülem virutas poisikeseohtu kutsarile vastu lõugu, lõi ta jalust maha ja asus teda saabastega taguma, seejuures igat masti sõnadega vängelt sõimates. Lõpuks peksja väsis ja jättis järele. Peksasaanu tõusis sõnagi lausumata jalgele, pühkis verist ninaalust, oli näost valge ja vabises üle keha. Ta silus värisevate kätega oma pikki juukseid, ronis oiates pukki, ja oli jälle valmis kihutama.
Teel võis kohata talunaisi, kes nägid välja üpris kenakesed; nende näod olid terve ja värske jumega. Paljud neist käisid paljajalu, ainult jõukamate majapidamiste naised kandsid jalas jämedast nahast raskeid saapaid, justkui oleks nad oma meeste saapad jalga tõmmanud. Naiste kostüüm meenutas kotti, seejuures ilma vähimagi viiteta taljele. Naiste päid ehtisid kirevad, lõua alt kinni seotud pearätid, mille alt langesid õlgadele pikad ja paksud kergelt lokis juuksed. Sageli võis kohata erakordselt kauneid naisi; nende näoilme oli väga leebe ja pehme, neil olid säravvalged hambad ja ilus, kaunikujuline suu; silmad põhiliselt hallikaspruunid, kuid veidi mandlikujulise lõikega. Mida kaugemale Sankt-Peterburgist, seda enam esines tumedasilmseid naisi.
Talumehed kandsid üsna omapäraseid peakatteid, mis vormilt meenutasid seent. Jalas olid neil põhiliselt pastlad, mis olid ristpaeltega seotud ümber jala.
Vene külad paistsid väliselt üsna igavad ja üksluised. Külad kujutasid ennast kahte rida majakesi, mis asusid korrapäraselt üksteise kõrval kummalgi pool maanteed. Hütid olid üles laotud jämedalt tahutud palkidest või ümarpalkidest. Kõik nad olid ühetaolised, aga rohkete puulõikes kaunistustega, mis jättis mulje, justkui elaks küla tervet ja turvalist, isegi jõukat elu. Kuigi küladest ei õhkunud rõõmu ja ülevoolavat lõbusust, ei väljendanud nende ilme ka sellist õnnetut süngust nagu Sankt-Peterburg oma soldatite ja ülirangete kroonuametnikega. Kõigist Vene keisri alamatest olid vist talupojad ainsad, kes võisid ennast tunda võrdlemisi vabadena.
Teelised ööbisid postijaamas, mis, justkui jõuka kaupmehe maja, paistis teiste hoonete kõrval silma oma elegantsusega. Taoline kahekorruseline hoone oli ühtlasi nii postijaam kui ka võõrastemaja. Selle lage ja seinu kaunistasid itaalia stiilis joonised. Alumine korrus koosnes mitmest saalist ja meenutas prantsuse provintsi restorani. Pehme mööbel oli nahaga üle löödud; suure laua ümber paiknesid üsna kenad punutud põhjadega toolid. Seinte ääres asetsesid suured diivanid, milles teelised magasid. Sellised postijaamad paiknesid kogu teel Sankt-Peterburgist Moskvasse ja neid peeti ülal riigi kulul.
Mida kaugemale Sankt-Peterburgist, seda kehvemaks külad muutusid. Majad olid pigem laud- või õlgkatustega hütid.
Reisil Sankt-Peterburgist Moskvasse nägid parun Wrangell ja paruness Elizabeth von Rossillon justkui kahte Venemaad – üks Venemaa paistis sellisena, nagu ta oli tegelikult ja teine Venemaa sellisena, nagu ta tahtis ennast näidata Euroopale.
Venemaal praktiliselt puudus arvestatav keskklass. Väikesearvuline kaupmeeskond ei omanud mingit tähendust, arste oli vähe ja needki vaesed, advokaadid peaaegu puudusid, sest isevalitsuse ajal oli advokaatide osavõtt õigusemõistmisest piiratud.
Venemaa lihtrahvas ei tundnud ei hinge kosutavat kultuurielu, ei metslase täielikku ja robustset vabadust, ega barbari sõltumatust ja vastutamatust. Inimene elas justkui vanglas, suures vanglas, mille võti asus keisri taskus. Samas aga ei lasknud talupoeg mööda mitte ainsatki juhust, et varastada oma isandalt kasvõi poolmädanenud köiejupp.
Venelased rääkisid vähe ja jõid palju, aga purju jäädes muutusid jutukateks ja nende mõttevälgatused olid üpris kõrgelennulised. Naised jõid koos meestega, aga vähe, kauni tagasihoidlikkusega; väikese „kilgi” all laulsid naised venivaid meloodilisi laule. Nende laulud olid kurvad ja igatsevad, samas kui mehed purju jäädes olid uljad, ülemeelikud ja mõnikord üsnagi armukadedad ja sellest tulenevalt vägivaldsed.
Sõites pühapäeviti läbi rahvarohkete külade, võisid parun Wrangell ja Elizabeth näha, kuidas külakiigel seisid vastamisi kuni kümme tüdrukut ja sama palju noormehi. Kiik vaevu liikus, selle taktis kõlas meloodiline laul. Aga teisal ajasid noormehed kiike uljalt üle võlli, näidates üles osavust, graatsiat ja julgust.
Vene mees oli üldiselt töökas, kuigi igati üritas oma naise seljas liugu lasta ja kodused tööd tema selga veeretada. Ta ei läinud iialgi kodust välja ilma kirveta – see oli asendamatu tööriist maal, kus metsa oli külluses. Metsas löödi kiiresti üles onn, milles nii mõnus puhata peale väsitavat raietööd.
Vaatamata välisele jämedusele, purjus peaga armukadetsemisele ja vägivaldsusele, oli venelane hingelt romantiline ja tundeline, võiks isegi öelda et poeetiline, ja tema armastatuimaks tegevuseks oli jahilkäik või kalapüük. Järve- või jõekaldal istudes tundus elu talle ilusana, eriti kui taskus leidus ka tubli plasku samagonniga. Kaunis päikeseloojang järvetagusesse metsa, õrn uduloor järveäärsel niidul, õhtuhämarus ja uinuva looduse ääretu ebamaine vaikus mõjusid vene mehe hingele kosutavalt. Siis oli ta õnnelik. Öö magas sealsamas järveääres rohus, tühi samagonnipudel kõrval. Hommikul või ennelõunal, olles tublist vihmasagarast äratatud, pöördus ta kalavetelt tagasi koju, oma viletsasse hütti; mõnikord kalata, mõnikord kalaga, aga alati pohmellis … Uhkustundega näitas mees oma saaki, mõnda väikest kalakest, peenramaad kaevavale naisele ja heitis siis väsinuna ahjupealsele pikali. Mõne aja pärast ajast ta ennast näljasena ja pahurana jalgele ning asus küpsetama pannkooke, seejuures õpetas läbi avatud tareakna oma poris ja vihmas müttavat naist: „Lollpea! Kaeva sügavamalt, sügavamalt kaeva! Ja pööra muld ümber, pööra ümber, lollpea…”

Moskvale lähenedes hakkasid kõigepealt silma õigeusukirikute kuplid, mis särasid päikeses, samal ajal kui linn ja linna piirjooned varjusid värelevasse vinesse.
Tundus, et ees ootab imepäraselt kaunis linn. Kuid mida lähemale jõudis tõld, seda kahvatumaks muutusid värvid ja ehitised. Siin võis näha kolossaalseid kivist hooneid, kuid mitte arhitektuuri, mitte kunsti. Kunst hingestab kivi. Arhitektuuris, nagu igas kunstis, saavutatakse täiuslikkus detailide omavahelisest kooskõlast, nende peenest ja osavast ühitamisest tervikusse. Moskvas aga valitses telliskivi ja tahutud palkide kaos. Siiski oli kaks ehitist, mis äratasid lugupidamist ja austust – need olid Vassili Blažennõi kirik ja Kreml.
Esialgu tekitas paruness Elizabeth von Rossilloni hinges Kreml oma ähvardava võimsusega kartust, isegi õudust. See polnud mitte palee, vaid terve linn, millest aegade jooksul arenes välja Moskva. Kremli labürintides asusid kirikud, paleed ja vanglad, ning kuigi Sankt-Peterburg oli juba mõnda aega olnud Venemaa pealinn, paiknesid selle überkaudseid rahvaid õgiva koletise, kelleks oli Vene impeerium, süda, kopsud ja maks just siin, Kremlis. Kremlist sirutas see koletis oma haardeid välja läände, itta, põhja ja lõunasse; aeg-ajalt sai kõrvetada, ja siis tõmbus ta kerra pika ja kõrge punasest tellisest hambulise seina taha, millel turritasid ümmargused, neljakandilised ja kuusnurksed vaatluspostid, tornid ja tornikesed. Seina ees ja taga laiutasid vallikraavid, seina sees laskeavad. Olles oma olemuselt verejanuline ründaja, oli koletis samas ka kartlik, ja elas pidevas vasturünnaku hirmus.
Aegade möödudes tekkis Kremli müüride taha teine linn, ja see oli Moskva – kaupmeeste ja töösturite linn. Ehitati massiivseid hooneid, mida ümbritsesid, Kremlit jäljendades, kõrged ja võimsad müürid või tugevad raudaiad. Jäljendati bütsantsi arhitektuuri, koos selle juurde kuuluvate kõrgete müüridega. Tekkisid eripärased kvartalid, mida ühendasid üle laiade jõeharude viivad kivisillad. Tekkis Hiinalinn, mille kaupluste vitriinidele olid välja pandud siidkangad, teepakid ja portselannõud.
Rikkad kaupmehed ja töösturid vajasid ka väärilist matmispaika, selleks sai Novodevitsje kalmistu oma liialdustesse kalduvate, kadunu suuremeelsust ja omakasupüüdmatust rõhutada üritavate mälestusmärkide ja hauakividega.
Kirikupühade ajal toimusid Novodevitsje kirikuaia taga suured laadapidustuste taolised rahvakogunemised. Kaupmehed ja töösturid, nende emandad, pojad ja tütred, ohvitserid preilitega, allohvitserid, voorimehed, töölised, kasakad ja soldatid, vargad ja sandid sagisid justkui meeltesegaduses. Üle rahvahulga hõljus hapukapsaste, küüslaugu, sibula, pargitud naha, õlle, viina ja äsjaküpsetatud pirukate lõhna. Aeg-ajalt kostis siit-sealt joobnu lällamist ja kaklejate räuskamist; teisal alustati venivat laulu, mille refräänile üritas rahvas kaasa laulda; lauljate ette kargas paksus vammuses, koonusekujulises mütsis mees. Ta silitas uljalt oma kaarjat habet, tagus mõned korrad peopesadega vastu reisi ja säärikuid ning asus hoogsalt jalgadega trampima ja kätega vehkima. Tantsijaga ühinesid mõned neiud ja naised. Nad liikusid graatsiliselt puusi hõljutades ümber saabastega tolmu üles trampiva, viinast keevaliseks ärgitatud solisti. Naised tantsisid kombekalt, pea langetatud, seejuures värvikirevate rätikutega nägu peites, justkui õrnad neitsililled. Naiste hingestatud, kaunis ja tagasihoidlik tants oligi sellel võrdlemisi räigel laadapeol ainus, mis lõi euroopalikumate kommete ja tunnetega harjunud paruness von Rossilloni hinges rahvapeo meeleolu, pani ta rõõmsalt, kuigi kerge muigega, naeratama. Tundus, et ainult tänu tundlikule, õrnale ja rõõmsameelsele, vastupidavale ja kaunile, kõike taluvale vene naisele võiski muretu ja hoolimatu, alkoholiga liialdav ja sageli vägivaldne vene mees oma üpris mõttetu elu ära elada; tänu suurepärastele vene naistele püsis Vene impeerium.

* * *

1829. aasta jõulud möödusid teel. Lambanahast saanitekkidega kaetult, kasukates ja suurtes karvamütsides parun Wrangell ja paruness Rossillon istusid saanis, mida vedas vene troika. Pukis istuv kutsar keerutas piitsa ja laksas kordamööda ühele, siis teisele ja kolmandale hobusele. Meeletu kiirusega kihutas troika karmis ja külmas Vene talves – üle tuisuste lagendike, üle kinnikülmunud jõgede ja järvede, mööda järske nõlvu, läbi metsade ja padrikute. Troika järel sõitsid reed varustusega ja kogu voori ees ja taga kappasid madalatel, pika laka ja tuules lehviva sabaga siberi hobustel kasakad, kaitstes rändureid teeröövlite eest. Vooride röövimisi ja isegi reisijate tapmisi esines Siberi metsastel taigateedel üsna sageli.
Uue, 1830. aasta võtsid parun Wrangell ja paruness Elizabeth vastu ühes Venemaa kolka külmas ja kõledas postijaamas. Jaanuaris jõudsid rändurid Angara paremal kaldal paiknevasse Irkutskisse. Selle asutajad, kartes kohalike hõime, olid linna asukoha valinud oskuslikult – ühelt poolt kaitses linna Angara, teiselt poolt poolkaares Irkuti jõesuu. Peaaegu sajandi oli see asula olnud Vene keisri ebasoosingusse sattunud isikute asumisele saatmise kohaks. Aga siin ei elanud siiski mitte ainult sunnitöölised, asumisele saadetud aadlikud ja vangivalvurid. Kiiresti muutus Irkutsk Venemaa, Mongoolia ja Hiina vahelise transiidikeskuseks ning omandas linna staatuse.
Irkutski elanikkond koosnes põhiliselt venelastest, aga tänavatel liikus ka palju hiinlasi ja mongoleid. Siberi selle piirkonna põliselanikke, burjaate, võis linnas kohata väga harva. Parun Wrangelli tähelepanu köitsid siinsed venelased: peaaegu kõik, nii mehed kui naised, olid kauni tugeva kehaehitusega, otsusekindlate näojoonte ja selge, heatahtliku silmavaatega. Tundus, et need venelased, kes olid omal tahtel või sunniviisiliselt liikunud üle Suure Kivi ehk Uurali mägede, läbi tohutu taiga, mööda lumetuisus lagendikke, üle orgude ja mägede ning lõpuks jõudnud Baikali äärde ja siin juuri ajanud, andsid tugevaid, terveid ja tahtejõulisi järglasi. Siberi karm kliima ei olnud logelemiseks kuigi soodus – et ellu jääda ja perekonda toita, tuli teha tööd, näha vaeva ja elada harmoonilises kooskõlas loodusega. Irkutski venekeelne elanikkond ei nimetanud ennast venelasteks, vaid siberlasteks; see oli justkui uus, töökas, tahtejõuline ja visa venelaste tõug – siberlane.
Irkutski ühe-, kahe ja kolmekorruselised, rohkete aknakaunistustega, tugevatest tahutud või tahumata palkidest majad olid ehitatud kõrgetele kivist vundamentidele. Majade otsast viis tugev, kaunite puunikerdustega trepp ülakorrustele. Talv läbi küdesid suured vene ahjud peaaegu vahetpidamata. Sajad püstloodsed suitsujoad, mis kerkisid Irkutski talve külma ja kargesse õhtutaevasse, andsid saabujale märku, et linn elab elutervet, jõukat ja hubast elu; linn oli valmis pakkuma üle Siberi lumiste väljade saabunud külalistele ihu- ja südamesoojust.
Irkutski maja suurele ja kuumale ahjule laotati lamba- või karunahk, ja külaline tundis ennast seitsmendas taevas, lamades ahjupealsel ja soojendades oma kuudepikkusest pakaselisest reisist kangestunud ihuliikmeid. Mõnusale olemisele andis romantilist hõngu perenaise või peretütre ulatatud kruus rohke meega magustatud vaarikateega. Aga mitte ainult külaline ei maganud kuumal ahjupealsel. Tavapäraselt magas kogu pere soojal ahjul, külje all lamba- või karunahk. Suurele ahjupealsele mahtus ära abielupaar, nende seljataha üks või kaks suuremat last, ja veel kahele või kolmele väiksemale lapsele jätkus ruumi jalutsis. Tekki magav pere ei vajanud; selleks oli meetri kõrgusel paiknev pisut tahmunud laudadest lagi. Ahjupeal magati, armatseti, sünnitati, ja sealt, õdusast soojusest, kui aeg käes, lahkus hing taevalikku õndsusesse – veelgi soojemale ahjupealsele.

* * *

Wrangell asus tegema ettevalmistusi reisiks Vaikse ookeani rannikule.
Aprillis sündis tütar Maria ning tuli otsustada, kas Liza jääb pisitütrega Irkutskisse ja Ferdinand jätkab teekonda üksi, või asuvad nad teele kõik koos.
„Mida me peaks tegema, Lizake?” pöördus Ferdinand von Wrangell oma noore naise poole.
„Kahtlemata jätkame reisi koos! Kuidas siis teisiti, Ferdinand!” vastas paruness von Rossillon kindlalt.
Vaevalt oli pisitütar saanud kahe kuu vanuseks, kui noor abielupaar asus uuesti teele. Eesmärgiks oli jõuda Ohhotskisse ja sealt edasi üle tormise Vaikse ookeani põhjaosa Ameerika ranniku äärsele Sitka saarele, Vene Ameerika valduste pealinna Uus-Arhangelskisse.
1930.aasta 20. juuni keskpäeval asus Wrangelli väike salk laevale, milleks oli kohmakas, lamedapõhjaline lodi. Irkutskis veedetud päevade rahutus ja vahetevahel maad võtnud tusatunne olid kadunud, reisile asumise elevus tegi meele rõõmsaks.
Noorpaar seadis ennast lodja ainsas kajutis sisse nii mugavalt kui võimalik, kuigi need võimalused olid üpris kasinad. Sõit kulges mööda Leena jõge allavoolu. Jõekallast ääristas lõputu ja tihe taigamüür. Mõnikord kulges jõgi kõrgete kaljuste kallaste all, siis jälle silmapiir veidi taandus ja jõekaldad muutusid madalaks avaraks luhaks. Päevad olid kõrvetavalt kuumad ja lämbed, õhk jõe kohal seisma jäänud; ülalt paistis helesinine pilvitu taevas, lodja ümber helkles peegelsile veepind.
Lisaks Wrangellile ja tema kaaslastele sõitsid lodjal veel mõned kroonuametnikud, kes ajaviiteks tagusid kaarte, tehes väikseid, kroonuametniku palgale sobivaid panuseid. Lodjal olid koha sisse võtnud ka pidevalt oma kaubanduslikest tehingutest kõnelevad ärimehed ja mõned Irkutskist ostetud kaupadega koju tagasi pöörduvad Siberi põliselanikud. Rändpreester istus lodja ahtris omaette ja luges vaikselt pomisedes ja endamisi huuli liigutades pühakirja.
Sõideti ainult päeval. Õhtul, kui merevaikkollane päike vajus jõge ümbritseva metsa taha ja kuldas oma kustuvate kiirtega pilveääri, kinnitati lodi kaldaäärsete puude külge ja seati üles laagripaik. Selleks ajaks, kui ehapuna viimane vastuhelk oli täiesti kustunud ja pime öö laskunud jõele ja jõge ümbritsevasse taigasse, oli kaldal juba süüdatud kõrge lõke. Lõkke veripunane kuma helkles jõeveel ja puulatvades. Taevas ujus täiskuu, hõbetades oma väreleva valgusega Leena avarat veevälja. Neil öötundidel ilmus veest ja tõusis õhku arvutu hulk ühepäevikuid. Läbipaistvate, kahvatusinist värvi tiibadega ühepäevikuid oli sadu tuhandeid, isegi miljoneid. Nad sõna otseses mõttes täitsid õhu, pekslesid vastu nägu ja riideid, tungisid juustesse, pugesid käistesse, ronisid kõrvadesse ja ujusid paksu kihina vees. Paruness oli sunnitud oma väikese tütrega putukate eest kajutisse peitu pugema. Kajutis oli kuum ja umbne, kuid akent ei võinud just nendesamade imeilusate lendajate pärast avada. Alles enne koitu muutus õhk jahedamaks ja tõusnud tuulehoog viis putukad jõe teise kaldasse. Ühepäevikutel oli rutt elada. Vete tumedast sügavikust olid nad õhku tõusnud, et sigitada endataolisi ja surra.
Püsisid soojad päikesepaistelised ilmad. Mägede nõlvadel hõljus kerge päikeses virvendav vine. Valged pilverünkad, justkui täispurjes laevad, sööstsid sopkade tagant välja, ujusid üle taevalaotuse ja kadusid mõne hetkega mägede taha. Lodi liikus piki kallast. Parun Wrangell ja paruness Rossillon pisitütrega istusid laevatekile asetatud toolidel ja imetlesid kaunist, ühelugu vahelduvat vaatepilti. Siin oli kaljune sopka, mis sarnanes hiiglase peaga, seda ehtis karvane müts; seal aga pearätiga kivist eit, kes näis üle õla tagasi vaatavat, tema taga aga ulatus veest välja mingisuguste suurte kõrvadega looma pea. Kui laev jõudis neile päris ligidale, kadus illusioon: hiiglane, metsloom ja kivist eit muutusid tavalisteks üksikuteks kaljurahnudeks.

Pärast kaheksateistkümnepäevast reisi mööda Leenat jõuti Jakutskisse. Kuigi lotjasid liikus Leenal küllaltki tihedalt, oli laeva ilmumine alati suursündmuseks. Märgates kai äärde silduvad lotja, kiirustasid asula elanikud jõekaldale, et Irkutskist saabunud toiduaineid hankida ja vaadata, kas ei sõida ehk mõnda tuttavat; paljud tulid kaldale ka lihtsalt selleks, et teisi inimesi näha.
Kaile sõitis võrdlemisi päevinäinud vedruvanker. Wrangell ja paruness von Rossillon istusid vankrisse, voorimees keerutas piitsa ja vanavõitu hobune alustas kerget sörki, suundudes Vene Ameerika Kompanii komissari härra Sergini maja juurde, kes oli neile vankri vastu saatnud ja osutas külalislahkust oma majas.
Jakutski asula jättis üsna nukra mulje. Seda läbis kõigest üks tänav, nii nagu see oli kõigis Venemaa külades. Kõigepealt paistsid silma jõekaldal paiknevate elumajade ja kõrvalhoonete juurde laotud puuriidad. Hooned olid põhjalikult ja vastupidavalt ehitatud, isegi tarad olid palkidest laotud. Ehitiste järgi otsustades võis koguni täheldada mõningast jõukust, kuid sealjuures torkas silma üldine räpasus: õuedes valitses korralagedus, kõikjal hobusesõnnikute hunnikud ja sügav pori.
Voorimehe vanker liikus mööda auklikku tänavat, hobune vehkis lakkamatult sabaga, peletades pilvena lendlevaid parme ja kihulasi. Saabujatele lonkis vastu kaks kõhna kõrbi hobust. Iga natukese maa tagant nad peatusid, lõmpsutasid tänavaäärest rohuliblesid napsates mokki ja raputasid seejuures vahetpidamata pead, vaeveldes neid piinavate parmude käes. Hobuste järel kõndis eakas, kähara halli habemega ja palja pealaega mees. Ta ülakeha kattis linane kollakasvalge särk, mis oli üpris määrdunud väljanägemisega; särk oli vöökohalt kinni tõmmatud köiejupiga. Mehe särgikaelus oli laialt avatud ja sellest paistis karvane rind. Jalas olid mehel tumedad püksid, millel põlvekohtades suured ümmargused paigad. Mees astus paljajalu läbi porilompide ja kirus jämedalt ja robustselt hobuseid, kui need peatusid, et napsata rohutuuste.
Põlluharimisest ei peetud siinkandis lugu, sest see nõudis liialt suuri pingutusi ja pidevat hoolt, pealegi leidus ka teisi, palju kergemaid elatumisvõimalusi. Jõed ja järved olid kalu täis, metsades hulgaliselt metsloomi. Kala ja kalamari soolati tünnidesse ja veeti Irkutskisse. See äri andis head teenistust. Kehva põllumajanduse tõttu oli Jakutskis toiduainete valik väga kesine ja neid ei jätkunud: ei olnud võimalik osta liha, juurvilju ega piima.
Jakuudid elasid vaikselt oma sajandite jooksul kujunenud elu, kohalikud venelased hoidusid loiult omaette, puudus igasugune initsiatiiv ja ettevõtlus. Venelastest teenistujad nautisid mugavat impeeriumi ääremaa riigiametniku elu, ainult harva häirisid nende laiskelu kuuldused revidentide saabumisest; aga revidendid sattusid siia kanti korra-paar kümne aasta jooksul, ja pöördusid siis pealinna tagasi altkäemaksudest pungil taskutega.
Peatumine Vene Ameerika Kompanii komissari härra Sergini majas pakkus vähe mugavusi ja meelelahutust. Härra Sergin oli täiesti seltskondlikust elust võõrdunud, tundus, et ta oli inimesena mandunud ja vajumas siia impeeriumi ääremaa mülkasse.
„Lizake,” pöördus Wrangell oma abikaasa poole, „see siin ei ole elu, vaid virelemine. Asume kiiremini teele, et sellest august pääseda. Ameerika mandril kogub hoogu ettevõtlus ja äri, seal toimib elu, mis väärib elamist.”
Juba paari nädala pärast oldi reisiks valmis ja sõudepraam viis rändurid Leena paremale kaldale. Jõe teisel kaldal aitas Wrangell paruness Elizabeth von Rossilloni sadulasse ning seejärel ulatas talle pisitütre Maria. Mehe ja naise silmad kohtusid hetkeks ja nad naeratasid teineteisele julgustavalt. Elizabeth osutas peaga Wrangelli hobusele – kiiremini sadulasse ja teele! Wrangell kargas sadulasse, pistis püstolid sadulataskutesse, kohendas mõõka ja püssi ning oli valmis teele asuma. Väikesekasvuline, üle keskea, karmides oludes parkunud näoga jakuut astus parunessi hobuse juurde. Sõnagi lausumata võttis ta parunessi sülest lapsepambu, avas asjalikult ja vaikides suure karusnahast koti ja pistis parunessi pisitütre sinna sisse. Kotisuule asetas kaks ristamisi puupulka, et hoida kott lahti ja võimaldada õhu juurdepääsu. Üle kotisuu laotas hobusejõhvidest punutud sääsevõrgu. Seejärel sidus koti tugevalt sadulakaare külge kinni. Kott parunessi pisitütrega jäi hobuse kõhu peale kõlkuma. Paruness jälgis jakuudi toiminguid esialgu imestuse ja arusaamatusega, kuid ta kogus end kiiresti, küünitas koti järele ja upitas selle endale sülle; nii oli siiski kindlam ja südamele lähemal. Jakuut hüppas oma madalat kasvu hobuse selga, haaras parunessi ratsu valjad pihku ja plaksas piitsaga. Rändurid asusid teele.

Wrangell ratsutas ees, valides teed ja suunda. Temale järgnes jakuudist saatja ning Elizabeth pisitütrega. Kummalgi pool parunessi hobust ratsutasid kaks kõrgetes papaahades kasakat, mõõgad vööl ja püssid laskevalmis. Neile järgnes vankrite voor varustusega. Ees seisis tuhande kilomeetri pikkune ohtuderikas reis mööda teedeta maastikku; läbi orgude ja jõekoolmete, ümber järvede ja soode, üle mäeküngaste. Aga mitte ainult maastik ei pannud rändurite kannatust proovile – nende ümber hõljusid tiheda pilvena miljonid sääsed, torkisid käsi ja nägu. Sääskedest piinatud hobused vehkisid sabaga ja rapsisid peaga, muutusid närviliseks ja kippusid perutama.
Jakutskist lahkumisest oli möödunud enam kui kuu. Rännak nõudis tohutuid pingutusi ja katsumusi. Sageli vajusid vankrid ja hobused sohu. Hirmunud hobused rabelesid, vajusid külili ja hirnusid ärevalt. Soldatid sumasid sogases vees, rakendasid hobused lahti, aitasid neid mülkast välja ja tassisid siis omal jõul vankrid kuivemale kohale. Iga meeter kindlamat pinnast oli justkui saatuse kingitus.
Öösiti häirisid hobuseid ringihulkuvad hundid ja karud. Et mitte ehmatada väikest pisitütart, oli Wrangell karmilt ära keelanud kasutada metsloomade peletamiseks püsse. Soldatid istusid kahekaupa lõkkevalguses, paljastatud mõõgad käes ja pidasid valvet.
Teekond kulges piki väikese, kuid kiirevoolulise Aldani jõe vasakut kallast. Loodus oli märkamatult muutunud. Lehtpuude hulgas võis märgata maadjad seedermände, mõned ajepuud olid omandanud püramiidi kujuga paplite välimuse, teised jälle kasvasid põõsastena kruusasaartel. Mägedele jalameid katsid uhked seedermännid, veelgi kõrgemal võis näha salguti lehiseid, kuuski ja nulge.
Parun Wrangell ratsutas ees, otsides jõe ületamiseks sobivat koolmekohta. Ootamatult, veidi enne videvikku, rebenes taevast kattev raske pilvelinik. Läbi selle lõhe tungis loojuva päikese kiir. Seni rahulikuna püsinud õhk hakkas äkki liikuma. Puulatvadest kuuldus kohinat, puud elustusid ja kõigutasid oma suuri harali oksi. Metsast kostsid väikeste lindude rahutud hüüded, seejärel nende hääled äkki vaikisid ja kõik elusolendid pugesid peitu. Raske pilve liikumises oli midagi ähvardavat ning halastamatut. Tema esiserv oli teistest pilvedest heledam ja sarnanes mööda taevavõlvi veereva hiiglalaine vahuse harjaga. Pilved põrkasid kokku ja sulasid ühte, hajusid siis ja moodustusid uuesti, muutes alatasa oma piirjooni. Äkki lõi kogu mets sinaka leegiga loitma. Tugev piksekärgatus vapustas õhku ja maad, ning kohe selle järel langes taevast alla paduvihm. Kogu rändurite kolonn peatus. Paruness Elizabeth pisitütrega kiirustas kaljusimsi alla peitu. Parun Wrangell kattis nad sinelite ja kõigega, mis kätte juhtus.
Taevasse oli kohutav vaadata. Pidurdamatust jõust haaratud pilved kihutasid metsiku kiirusega ida poole, paisates oma põuest välja tuld ja vett. Pimestavatele välkudele järgnesid hirmsad piksekärgatused, millest vappusid taevas ja maa. Tuul möllas raevunult, murdes oksi ja rebides puudelt lehti.
Mingisugune lind peksles õhus. Ta püüdis metsa peitu pugeda, kuid tuul kandis teda kõrvale; õhus kaitsetult keereldes kadus lind kaeblevalt häälitsedes puulatvade taha.
Järsku vihmasadu lakkas ja siis kuuldus mingit rabinat. Need olid jämedad raheterad, mis rabisesid puude lehestikus; väikesed jäätükid põrkasid kividelt tagasi ja hüplesid mööda maad. Jõepinnale ilmus arvutu hulk õhumulle. Puudelt varises lehti, rohi vajus longu, justkui niidetult.
Paruness pigistas pisitütart vastu rinda ja jälgis imetlusega ja pisut hirmunult seda looduse imepärast vaatemängu. Mingi ootamatult äikese kätte jäänud liblikas otsis kaitset vahtra lehe alt, kuid jäätera tabas otse ta pelgupaika ja purustas liblika tiiva. Putukas püüdis rohu sisse peitu pugeda, kuid tuuleiil haaras ta kaasa ja kandis jõkke.
Niisama kiiresti kui äike algas, niisama äkitselt ta ka hajus. Rahe lakkas, päike väljus pilve tagant ja taevasse ilmus uhke vikerkaar. Kogu loodus näitas oma värsket, vihmast pestut ja ülimalt kaunist palet. Puude okstel ja igal rohuliblel väreles veepiisku, mida päikesekiired sädelevateks teemantideks muutsid. Õhk oli kerge, hinge täitsid uued lootused ja ootused. Paruness ulatas pisitütre Wrangelli kätele ja naeratas.
Maale vajus õhtune hämarus. Peale vihma tõusis jõeveelt jahe ja niiske udu, laotus jõele ja kattis valge õrna rüüga jõeäärse luha. Kuulda oli tiibade plaginat. Udust hõljus välja mingisugune suur tume kogu ja lendas piki jõge. Hetke pärast kadus see tihedaisse aurupilvedesse, mis maast üha kõrgemale tõusid. Paruness Rossillonile tundus, justkui viibiks ta mingis imepärases võlumaailmas, mida võis mõista ainult tunnetega. Ta viibis justkui ääretu salapärasuse keskel, kus ühte sulasid metsa vaikus, lakkamatu veekohin jões, ehmatanud kalade laksatused ja tuule käes kõikuva rohu kahin. Jõe teiselt kaldalt kostsid mingid kaeblikud, ebamaised karjatused. Märgates Liza kohkunut ilmet, puhkes parun Wrangell naerma: „Nii karjub räts, kui ta on millestki häiritud.”
Öö laskus kiiresti maa kohale, kõrges põhjataevas süttisid esimesed tähed. Parun Wrangell andis korralduse asuda laagrisse. Voorihobused rakendati lahti, ratsahobused vabastati sadulatest, ja nüüd liikusid nad rohtu näksides ümber laagri, hoidudes targalt inimeste lähedusse. Soldatid kogusid kuivanud puuoksi ja süütasid lõkke. Suur vaskne teekattel seati lõkkekohale. Lambakintsud, mis olid hangitud Vene Ameerika Kompanii Jakutski komissari abiga, aeti vardasse ja varsti hõljus laagri kohal isuäratav praetud liha hõng. Voorimehed suundusid jõeäärde ja peagi pöördusid tagasi mitme priske kalaga. Siberi jõed olid kalarikkad ja toitsid lahkesti selle kaldal peatuse teinud rändureid. Paruness Elizabeth von Rossillon võttis istet lõkke juurde laotatud karunahal, harutas oma väikese pambukese lahti, vahetas Marial mähkmeid ja andis pisitütrele rinda. Maria lutsutas ja mõmises rahulolevalt. Parun Wrangell seisis kõrval ning heldimuspisar valgus tema silmadesse. Tänutunne täitis paruni südant; tema armastatud paruness ja pisitütar Maria olid suurepärased reisikaaslased.

Järgmise päeva varahommikul, peale kiiret ja kasinat hommikusööki, asusid rändurid uuesti teele. Tuli leida mingi suurem asula jõekaldal, et siis paatides pääseda Aldani jõe teisele kaldale.
Keskpäeval määras Wrangell sekstanti ja kronomeetrit kasutades asukoha. Selgus, et kaardil märgitud asulatest oli lähim Handõga, mis asetses ligi saja kilomeetri kaugusel ülesvoolu, Aldani ja selle harujõe Amga ühinemiskohas.
Rändurid rühkisid visalt edasi. Päeval oli sooja kuni kakskümmend kraadi, kuid ööd jahedad ja rõsked. Nii inimesi kui hobuseid piinasid armutult tohutud kihulaste parved. Neid tiivulisi vereimejaid oli nii palju, et polnud üldse võimalik vaadata ega hingata. Nad pugesid silma ja suhu ning tungisid hulgana kõrvadesse. Mitte hetkegi ei saanud läbi ilma peavõrguta, käisekaitsmeteta ja kinnasteta. Kihulasel oli väikese kärbse välimus, kuid tal olid pikemad tiivad. Peale selle on tal rindmik tagakehast selgesti eraldatud, mistõttu tal oli mõningane sarnasus herilasega.
Ootamatult ilm muutus. Taevas jooksid suured narmastanud servadega hallid pilverünkad, hakkas piserdama uduvihma. Oli külm ja niiske, kihulased pugesid peitu. Sadu üha tihenes. Nõvadesse oli tekkinud vesi, Aldani jõgi hakkas üle ujutama. Vesi tõusis jões kiiresti ja rändurid olid sunnitud üha kaugenema jõest. Vesi täitis kõik nõvad ja niidud ning ähvardas rändurite tee läbi lõigata. Jõgi võttis ähvardava ilme: kõik saared ja leetseljakud olid kaetud veega, voolu kiirus suurenes kümne kilomeetrini tunnis.
Wrangell võttis oma ekspeditsiooniga suuna ühele metsaga kaetud kõrgendikule. Üleujutus sundis neid siin tegema nädalase peatuse. Parun Wrangell kasutas sunnitud peatuse ära kõrgendiku taimestikuga tutvumiseks. Püss laskevalmilt käes rühkis ta mööda mäekülge ülespoole. Kõrgendikul kasvas lopsakas segamets. Kõigepealt torkasid silma korrapäraste piki koort paiknevate pragudega ja süstjate teravatipuliste lehtedega saared. Samas kasvas iseloomuliku helesinaka koorega jalakas ja mõned jämeda lühikese tüvega ja suurte nurgeliste okste ja tumedate läikivate lehtedega pärnad. Veidi eemal paistis pähklipuu sirge tüvi. Tema suured lehed paiknesid rosettidena okste tipus, mistõttu igaüks neist sarnanes palmiga. Kõrgendiku tipus kasvasid salguti seedermännid ja lehised. Hiiglaslikud seedermännid vaatasid majesteetlikult ja kõrgilt üle lehtpuude latvade kaugusse, justkui põlastades enda ümber kasvavaid madalaid lehtpuid, milledest mõned olid võrdlemisi kiduraid
Kõrgendik moodustas imekauni looduspargi. Ootamatult lendas üle Wrangelli pea mingi valge, mustade tiivaotstega suur lind. Lind hoidis küünte vahel kala ja lendas ühe kõrge kuivanud puu juurde. Kalakotkas laskus puuokste harude vahel paiknevale pesale, viies toitu oma poegadele. Äkki kostis taevas räme häälitsus. Kalakotkas muutus valvsaks, ta suled kaelal tõusid kohevile. Kotkapesa kohale ilmus teine kalakotkas. Puul istuv kotkas ajas tiivad laiali, tõusis lendu ja lendas kiirelt kaldjoont mööda üles. Teine lind, kes asus kõrgemal, hakkas tiibu lehvitama, et püsida ühel kohal, ja sööstis äkki hooga oma vaenlase kallale, kuid vastane põikas kõrvale. Kotkad võtsid uuesti kõrgust, lähenesid spiraalseid ringe tehes teineteisele, laksutasid raevukalt tiibu ja tõid kuuldavale kriiskavaid häälitsusi. Üks neist tõusid ootamatult vertikaalselt üles ja sööstis siis hooga vastasele kallale. Kullid klammerdusid teineteise külge, rebisid nokkadega ja küüntega, õhus lendlesid suled. Võitluse ajal langesid kotkad üha allapoole, tundus, et võitlushoos kukuvad nad vastu maad surnuks, kuid vaevalt olid nende tiivad rohtu puudutanud, kui nad uuesti üles sööstsid ja võitlust jätkasid. Veel mitmeid kordi tormasid kotkad teineteise kallale ja langesid võideldes maa poole, kuni üks siiski alla andis ja rahulolematult häälitsedes metsa taha kadus. Oma pesa kaitsnud kotkas lendas puuoksale tagasi, istus seal sorakil tiibadega ja lõõtsutas raskelt. Ta tõmbas veidi hinge ning asus siis oma tiivasulgi ja rinnaesist korrastama.
Kõrgel taevas, justkui luurates kalakotka pesa, tiirles suur ronk. Röövlind laugles õhus, aeg-ajalt tõi kuuldavale kraaksuvaid häälitsusi ja peagi ühines temaga teine ronk. Rongad tegid spiraalseid ringe ja tõusid üha kõrgemale, järsku sööstsid nad alla ja kadusid puulatvade taha. Samas lendasid tiibade parinal võsastikust välja kaks laanepüüd, peitusid koheselt uuesti tihnikusse ja hakkasid teineteist vastastikku hüüdma. Üks laanepuu ilmus saarepuu oksal nähtavale: ta liikus aeglaselt mööda oksa, ajas kaela õieli ja häälitses ärevalt, kutsudes oma kaaslast. Künka jalamil, üpris jõe lähedal, vilksatas midagi eredat ja sinist. Väike, küüru tõmbunud linnuke istus pajuvõsastikus, pea õlgade vahel, pikk nokk õieli ees. See oli jäälind; tema üldine värvus oli pruunikaspunane, sinise tooniga külgedel. Wrangell üritas talle läheneda, kuid lind ehmus, korraks vilksatas õhus rohekassinine selg, jäälind laskis kuuldavale nõrga häälitsuse ja kadus kaldaäärsetesse põõsastesse.
Mõne päeva pärast ilm selgines. Pilvede vahelt näitas ennast päike ning jällegi ilmusid välja kihulased. Jõeäärse muda kohal lendlesid parvena suured punakat värvi liblikad.
Vesi jões hakkas alanema, suurvesi taandus, kuid reisi jätkata oli ikkagi vara, tuli oodata veel paar päeva. Jakuut tegi ettepaneku üritada hirve lasta. Wrangell nõustus õhinal tema ettepanekuga.
Ilusal selgel õhtul, kui läänetaevas kustus ehakuma ning valgus oli pimedusele alla jäämas, liikusid Wrangell, jakuut ja kaks soldatit mööda mäenõlva katvat metsaalust. Öised varjud katsid põõsaid ja puude kõrged võrad mähkusid hämarusse. Puude okste vahelt paistsid tuhmid tähed ja ähmane kuusirp. Poole tunni möödudes tehti peatus, jakuut otsis välja piibu, pahvis seda mõtlikult ja tõsiselt. Wrangell üritas pärida hirve kohta, kuid jakuut sõnas rahulikult piipu popsutades: „Kapten, jahil istu tasa, rääkida pole vaja.”
Veidi puhanud, liikus jahiseltskond edasi, puurides silmadega pimedusse ja hoides püsse laskevalmis. Läheneti jõele. Äkki kostis paremalt, jõe suunalt, krabinat. Kõik peatusid ja kangestusid liikumatuks. Eespool oleks justkui põõsad liikunud. Seejärel kuuldus vee solinat ja puristamist. Jahimehed liikusid ettevaatlikult edasi; hiilisid ja luurasid oma saaklooma justkui kiskjad, valmis otsustavaks rünnakuks. Lai nõlv tegi käänaku ja nüüd võis vees peegelduva tähistaeva taustal näha saaklooma. Hirv seisis vees ja kastis aeg-ajalt oma koonu külma tumedasse vette. Kuid äkitselt muutus ta valvsaks, tõstis pea ja jäi liikumatult seisma.
Wrangell ja jakuut vajutasid päästikule peaaegu üheaegselt. Hirv kargas veest välja ja sööstis põõsastesse. Laskude mürin kaikus metsas, liikus üle jõe ja hääbus kaugusse. Jahimehed kiirustasid lähemale, jooksid ümber põõsaste ning ootamatult kuuldus pimedusest hirve kurb, ohkav häälitsus, ja siis jäi kõik vaikseks.
Üsna varsti leidis jakuut põõsaste vahelt hirve. Ta lamas surnuna. Ainult avatud silmades helklev tähevalgus lõi mulje, justkui pikutaks ta avali silmil kõrges rohus, viitsimata tõusta. Sõdurid tirisid hirve kuusirbist valgustatud lagendikule ning jakuudi asjatundlikke õpetussõnu järgides asusid hirve nülgima ja tükeldama.
Järgmise päeva hommikusöögiks oli rikkalik ja maitsev hirvepraad. Keskpäeval asuti teele. Aga ilm muutus jälle halvemuse poole, taevas kattus pilvedega ja jõeäärt kattis tihe külm udu, mis oli niisama ebameeldiv ja tüütu nagu vihmgi. Õnneks jõuti enne ööpimedust Handõga asulasse.
Handõgas vahetati hobuseid, parandati vankreid ja puhati reisiväsimust. Wrangelli palvel andis asula ülem ekspeditsiooni saatjatele lisaks veel kümmekond relvastatud kasakat. Siinsetes paikades esines kohalike elanike kalletunge kaupmeeste vooridele ja nende paljaksriisumisi; vastupanu osutamisel läks lahti ägedaks tulevahetuseks. Peale nädalast peatust asuti hobuste ja vankritega suurele sõudepraamile ning praam toimetas kogu ekspeditsiooni Aldani jõe paremale kaldale. Siit algas juba kuivem ja mägisem ala.
Mäeküljelt avanes imeilus vaade kaugusse. Kõigepealt hakkas silma tohutu veeväli. Sellest natuke eemal sätendas ja helkles päikeses teine järv. Järvede taga, justkui laialilaotatud vaip, laius tumeroheline mets. Sellest paistsid välja üksikud madalad pruunid ja beezid mäed, mägede tippe katsid väikesed lumemütsid. Mäed muutsid pidevalt oma värvi – päikeses paistsid heledate ja sõbralikena, kui aga päike varjus pilve taha, omandasid mäed äkitselt tumeda ja ähvardava varjundi. Wrangell suunas pikksilma järvele ning märkas, et järved olid omavahel ühendatud kitsa väinaga. Järve kaldal võis näha väikest laiku, mis helkles ja sätendas päikeses – kaljude vahel voolas mäeküljelt alla jõgi. Kapten Wrangell mõõtis sekstandiga päikese kõrguse ning kronomeetrit appi võttes määras asukoha. Kaardi järgi võis öelda, et nad olid jõudmas nende paikade kahe suurima järve, Tšavõkahtuli ja Tuksju äärde.
Terve päeva laskuti mööda mäenõlva allapoole. See nõudis tohutuid pingutusi. Nüüd tuli juba vankreid ja hobuseid tagasi hoida, et nah lõhkuma ei hakkaks ja kuristikku ei sööstaks. Kasakad liikusid ees, otsisid kaljusel mäenõlval läbipääsu, raiusid teed lahti ja hoiatasid ohtlike kohtade eest.
Päike oli äsja üle keskpäeva veerenud, kui mäejalamile välja jõuti. Valitses talumatu kuumus. Oli üks neid palavaid juulipäevi, mil päikesest kuumenenud maa ei jõua soojust öö jooksul maailmaruumi välja kiirata, järgmisel hommikul aga koguneb seda veelgi rohkem ja sellest tekib talumatu lämbus. Paruness astus pisitütart süles hoides ümber siin ja seal paiknevate suurte kivirahnude, aeg-ajalt ühe käega kividelt tuge otsides. Päike kõrvetas halastamatult ja kuumendas nõlval lasuvaid kive niivõrd, et nende puudutamine palja käega otse põletas. Kõik linnud ja loomad olid kuumuse eest peitu pugenud. Looduses valitsevat sügavat vaikust häiris ainult monotoone putukate sumin, hobusekapjade praksumine kivisel pinnasel ja kasakate hõiked, sundides perutama kippuvaid hobuseid rahulikumale sammule. Paruness oli just toetamas oma kätt ühele suurele, pealt lamedale kivile, kui karjatas ehmunult ja tõmbas käe kähku tagasi – kivilt sähvatas käe suunas tume kaheharuline maokeel. Parunessi kõrval sammunud kasakas astus koheselt ligi ja hüüdis hoiatavalt: „Siin on palju madusid ja kõik ühes hunnikus koos!” Teejuhist jakuut, kes oli parunessi karjatuse peale kohale tõtanud, sõnas rahustavalt: „Madude pulmad, mürgised maod.”
Maod olid kivil suureks keraks kokku põimunud ja lebasid peaaegu liikumatult; aeg-ajalt tõstsid nad oma lamedat rombikujult pead ja ajasid keele välja, uurides ümbruskonda. Kasakas puudutas madusid püssitoruga, kuid maod jäid endistviisi passiivseteks ega kavatsenudki põgeneda. Kohale rutanud Wrangell soovitas maod rahule jätta, sõnades: ”Maod on elanud siin tuhandeid aastaid enne, kui esimene inimene siia ilmus, ja jäägu nad siia ka peale meid.” Seejuures parun Wrangelli ja Elizabethi pilgud kohtusid, ja nad naeratasid teineteisele julgustavalt.
Mäejalamilt algas tihe segamets, millest viis läbi kitsas ja käänuline rada. Kohati olid puud rajale langenud ning kasakad nägid tublisti vaeva, raiudes mõõkade ja kirvestega, et kõrvaldada teele langenud puutüvesid. Vastu õhtut liikusid rändurid juba mööda tasast, üksikute puude ja põõsastega kaetud järveäärset niitu. Päike oli vajunud madalale, kuid siiski kõrvetas veel tublisti. Enne päikeseloojangut asuti Tuksju järve äärde laagrisse.
Päike laskus üha madalamale. Kogu loodus vaikis. Tuhmide ja siledate triipudega kirjatud siidine järvepind näis täiesti vaiksena ja ainult nõrgad loksed kalda juures kõnelesid sellest, et ta hingab.
Soldatid asusid laagrikohta üles seadma ja võrguga kala püüdma, Wrangell ja jakuut aga suundusid jahile. Kuigi põhjapõdrad suveks lahkuvad põhjapoolsetele aladele, hulkus metsades siiski veel üksikuid põtru.
Mööda järvekallast liikudes jäi parun Wrangelli pilk imestunult peatuma üksikul tumedat kogul vee ääres. Ootamatult kogu liigahtas, ajas ennast püsti, ja hämaruses joonistusid välja käpad ja pea – see oli karu. Ta tegi käppadega mingisuguseid imelikke liigutusi, justkui oleks endamisi ägedalt vaielnud, vangutas seejuures kahtlevalt pead. Seejärel karu rahunes, istus kivile ja jäi tükiks ajaks mõtlikult järvele vaatama. Järsku rehmas karu käpaga, tõstis pea, vaatas Wrangelli poole, kargas jalgele ja pistis naljakalt hüpeldes ülepeakaela punuma. Aga uudishimust aetuna ta siiski peatus paar korda, vaatas tagasi ja jooksis siis jälle edasi. Varsti kadus karu kaljude vahel asetsevasse lõhesse.
Karu vaadates võis mõista, miks kohalikud elanikud teda inimeseks peavad ja miks ta nende jutustustes alati inimese moodi välja näeb.
Järve kallas oli madal ja liivane. Ees, umbes kahesaja sammu kaugusel, ulatus väikesesse abajasse kõrge kivivall, mille äärest voolas järve kitsas, puhta läbipaistva veega jõgi. Vesi vahutas ja kohises kividel ning helkles madalas õhtupäikeses. Oli täiesti vaikne. Päike laskus üha kiiremini, üle järvevee laotusid puude pikad varjud. Päike loojus mägede taha, värvides taeva mäetippude kohal purpurpunaseks, mis aina lahustus üle taevakaare, levitades kõigis spektrivärvides kiiri, alates tumepunasest ja lõpetades helekollasega. Taeva vikerkaarehelk peegeldus järve idapoolsel veel, justkui peeglil. Mingisugused putukad keerlesid õhus, puudutasid aeg-ajalt vett, pannes selle hetkeks virvendama, ja tõusid samas jälle õhku. Aeg-ajalt hüppasid veest välja väikesed kalakesed ja napsasid putukaid. Kalade sulpsatused kostusid vaikselt ja saladuslikult; need olid videvikutunni hääled, mil kogu loodus vajub sügavase unne ja samas ärkab mingisugune teine, salapärane elu.
Lähenes hämarus, läänes lõõmas eha. Pikkamisi kaotas taevakuppel oma kaunid värvid, päevasest kuumusest väsinud taevas hakkasid siin-seal vilkuma külmad tähed; metsakohale oli tõusnud kuu. Wrangell otsustas juba tagasi pöörduda, sest õige pea saabuv pimedus ei soosinud põdrajahti. Ootamatult kuuldus metsast okste praksumist, ja otsekohe ilmus järvekaldale põhjapõder. Ta lähenes kiiresti kaldale ja asus ahnelt jooma. Ilmselt tõmbas ta vett kurku, sest ta köhis ja puristas tugevalt ning jätkas siis joomist. Janu kustutanud, tõstis põder pea ja seisis tükk aega liikumatult. Seejärel astus vette, algul põlvini, siis kõhuni ja õige varsti oli põder üleni vees ja ujus kiirelt, pöörates pead aeg-ajalt ühele ja teisele poole. Tekkis juba kartus, et põder ujub üle järve, ja siis on ta jahimeeste jaoks kadunud, kuid põder pööras ennast millegipärast ringi ja hakkas ujuma tagasi kalda suunas. Jakuut andis käega märku läheneda. Ühe põõsa juurest teise juurde hiilides liginesid jahimehed põdra supluskohani ja jäid kahekümne sammu kaugusel ootama põdra veest väljumist. Jakuut võttis põdra sihikule, sama tegi ka Wrangell. „Kui põder väljub kaldale, siis tulistame,” sosistas jakuut.
Põder väljus kaldale, raputas ennast tugevasti, veepiisad helklesid kuuvalguses, ja koheselt paukusid püssid. Põder värahtas, vaatas justkui imestades laskude suunas ja vajus aeglaselt järveäärsele liivale.
Hetke seisid jahimehed elutult lamava põdra ees, mõttes temalt andestust paludes, aga inimene oli siinsetes paikades küttinud aegade algusest, ja tegi seda ka nüüd…
Jakuut asus põtra nülgima, Wrangell aga pöördus laagrisse, et saata soldatid põdraliha ära tooma. Pada riputati lõkke kohale ja täideti veega.
Õige varsti astusid lõkkevalgusse jakuut ja neli soldatit, igaühel seljas raske kott põdralihaga. Jakuut lõikas parajad lihatükid ja asetas katlasse keema. Seejärel võttis lõkke ääres istet ja asus põdra luid purustama, imes ahnelt, neelas ja matsutas seejuures suud. Paruness jälgis seda maiustamist huviga, seejuures äiutas süles vigisevat pisitütart. Märgates parunessi ainitist pilku, katkestas jakuut luuüdi imemise, lõi kirvega põdra suure jalaluu katki ja sirutas käe kondiga välja: „Palun, armuline proua!”.
„Tänan!” sõnas paruness Elizabeth naeratades. Võttis kondi, urgitses sellest noaotsaga luuüdi ja kogus selle väikesesse lusikasse. Lusika täis saanud, pistis paruness lusika pisitütre huulte vahele. Laps asus isukalt luuüdi neelama. Veel mitmeid kordi täitis paruness lusika luuüdiga, kusjuures jakuut noogutas heakskiitvalt pead ja parun Wrangell naeratas naisele heldinult. Pärast toitvat ja tervislikku kõhutäit jäi Maria sügavasse unne.
Öösel kattus taevas pilvedega ja hakkas sadama tugevat vihma. Hommikuks vihm lakkas. Raske pilvelinik rebenes. Elustavad päikesekiired valgustasid vihmapiiskadest sätendavat maad. Rändurid vaatlesid imetlusega huvitavat loodusnähtust: sel ajal, kui taevas ümberringi oli tumesinist värvi, oli ta läänes kahvaturoheline ja näis helendavat – mägedes oli sadanud lund. Lumelt vastupeegelduvad päikesekiired valgustasid taevast.
Kasutades ära selget ilma, määras Wrangell keskpäeval kronomeetri paranduse ja tegi kindlaks päikese kõrguse. Teekond jätkus läbi metsa, kuid peagi ilmus teeliste ette suur soine häil, igast küljest ümbritsetud madalate, vihmast uhutud sopkadega. Vastu õhtut lausmets lõppes ja rändurid jõudsid välja kõrgendikule. Ees oli lai veerjas nõlvak, kaetud hõreda kaskedest, kuuskedest, haabadest ja lehistest koosneva metsaga.

Rändurid rühkisid aina edasi, jõudes üha lähemale Ohhotskile. Teekond kulges mööda väikese jõe paremat kallast. Vasakul kaldal paiknes rida madalaid sopkasid, mis mõnikord kaugenesid jõest, siis jälle lähenesid, moodustades püstloodseid järsakuid. Neid lahutasid üksteisest okas- ja segametsaga kaetud lühikesed hargnevad orud. Rändurid laskusid jõeorgu ja liikusid vaevaliselt seda mööda üles. Jakuut asus äkitselt silmitsema jälgi, mida oli siin õige palju ja mis suundusid mööda oru põhja ülespoole. Siin oli jänesejälgi – jänes oli liikunud väikeste hüpetega, närinud pajukoort, siis millestki ehmunud ja kärmelt põõsastesse jooksnud. Samas lähedal paistsid metsise jäljed. Algul oli lind läinud ühtlaste sammudega, siis peatunud ja õhku tõusnud. Veidi edasi oli hirv ületanud jõe ja suundunud mägedesse. Teel oli ta mitmeid kordi peatunud, ringi vaadanud, puude koort närinud ja väikeste okste otsi hammustanud. Aga loomi endid, vaatamata jälgede rohkusele, näha ei olnud. Äkki jakuut peatus ja sõnas tasakesi Wrangellile: „Karu!” Seejärel lisas: „Karu kaugele läinud ei ole, me võime ta varsti kätte saada. Käsi vooril peatuda.”
Jakuut ja Wrangell asusid karu jälitama. Jäljed kulgesid siksakiliselt mööda oru nõlva. Karu oli lähenenud suurtele puudele, vaadanud väljapööratud juurte alla, tuhninud rusukalletes ja laiali loopinud tuulemurdu.
Jakuut vaatas oma püssi üle ja asus tungima läbi tihniku, püüdes võimalikult vähem kära teha. Kümmekonna sammu järel ta peatus ja sirutas sõnagi lausumata käe välja. Parun Wrangelli silmade ees avanes imetlusväärne vaatepilt: maas lamas suur vana seedermänd, kukkumisel oli puu mitmeks osaks murdunud. Sellel kohal, kus puu oli kasvanud, seisis suur seest õõnes lahtine känd. Selle sees istus karu. Ta oli enda ümber käppadega kokku kraapinud terve kuhja sammalt ja sellega end ümbritsenud eest ja külgedelt kuni poole kereni. Suured samblatuustid lebasid tema turjal ja peal. Karu istus liikumatult selles omapärases pesas, tundes ennast kaitstuna ja turvaliselt.
Jakuut tõstis esimesena püssi. Kuid parun Wrangell asetas käe ta püssitorule, seejuures sõnades: „Tukastavat karu ei või tulistada, see on patt. Igasugune metsloom tuleb kõigepealt hüüdega äratada või teda kiviga visata ja tulistada siis, kui ta on oma asemelt tõusnud.” Jakuut lõi pahaselt käega – tukkugu pealegi!
Veel nädal aega liiguti mööda taigat ja sopkadevahelist orupõhja ja siis jõuti välja Vaikse ookeani kaldale. Piki rannaäärt viis looklev teerada Ohhotski asula suunas.
Merel valitses absoluutne tuulevaikus. Oli isegi raske merd sellises rahulikus olekus ette kujutada: ei pisematki lokset kalda juures, ei vähimatki virvendust tema siledal pinnal. Nii meri kui maa olid tummad, elutud ja tühjad. Merikotkad, mustad kormoranid, kirjud niglaspardid ja valged kajakad – kõik olid kuhugi peitu pugenud ja varjasid end. Kuid vaatamata absoluutsele rahule ja vaikusele tundus kõikjal pinget – tumedas taevas, sinendama löönud õhus, süngeis mägedes ja tõrvmustas vees.
Äkitselt märkasid teelised pikalt lahte ulatuva neeme tagant suitsusammast tõusvat. Taoline tohutu suitsusammas elutu lahe kohal tundus uskumatuna, kuid suitsusammas üha kerkis ja keerles, aeg-ajalt küljelt-küljele kõikudes. Vahel suitsusammas paindus, muutus peenemaks ja siis jälle paksemaks, katkes mõnikord ja ühines jälle. Esmapilgul oli raske sellele erakordsele nähtusele seletust leida, kui aga suitsusammas neeme tagant välja avarale merepinnale jõudis, sai korraga selgeks, et üle veepinna liikus vesipüks. Samba alusel vahutas vesi otsekui katlas. Vesi paiskus keeltena üles, kisti keerisest kaasa ja kanti kõrgusesse, kuna ülalt laskus tume pilv kõikuva lehtrina. Varsti hakkas vesipüks pikuti ja laiuti paisuma, ning mida enam ta suurenes, seda suuremaks kasvas tema keerlemiskiirus ja seda kiiremaks tema edasinihkumine kirdesse. Mõne minuti pärast paisus ta lausa hiiglaslike mõõtmeteni ja jagunes äkki kaheks vesipüksiks, mis liikusid ühes suunas Sahhalini poole.
Õhtul jäädi mererannale laagrisse. Parun Wrangell ja paruness Rossillon istusid suurel tasasel basaldirahnul, mille lähedal kasvasid dauuria roosi okkalised põõsad ning nende kõrval pihlakavõsa. Pisitütar Maria magas parune